Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
1
VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS
ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper
KIRJASTUS „EESTI RAAMAT" TALLINN 1971
T (Prantsuse) H82
Originaali tiitel : Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson , i. a.
Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm
Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal
uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna .
' ANAT KH
Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma
vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna
kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik
mõte, jätsid autorisse sügava mulje.
Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit
maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale
jätmata.
Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri
on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid
rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib
neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks.
Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis
ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi — ainult
käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba
sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja
võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.
Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat.
Veebruaris 1831 .
ESIMENE RAAMAT
I. SUURSAAL
Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi
äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja
Uuslinna kolmekordses vööndis.*
Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. • Polnud midagi iseäralikku
sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see
pikardlaste ega burgundlaste kallaletung * ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride
mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja
-tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega
mukitud saatkonna paraatsõit, mis viieteistkümnendal sajandil nii sagedane oli. Vaevalt kaks
päeva tagasi oli Pariisi sisse sõitnud sedalaadi ratsarong, nimelt Flaami saadikud, kellel
2
ülesandeks oli sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel.* Bourboni kardinalile
oli see tekitanud palju tuska : et kuningale meeldida, pidi ta hea näo tegema kõigele sellele
flaami bürgermeistrite labasele ja lärmavale kambale ning neid oma lossis vastu võtma
«suure moralitee , naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad
vaibad läve ees üle ujutas.
6. jaanuar, mis Jean de Troyes' * sõnade järgi «kogu Pariisi rahvahulga liikvele pani», oli
kolmekuningapäev ja narripidu * peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval.
Sel päeval pidi Greve'i platsil rõõmutuli põlema, Bra-que'i kabeli juurde meiupuu
istutatama ja Justiitspalees
6
müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid
puhudes prevoo * ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal.
Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanik-kude summ voolas juba hommikust
saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas
rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi päevavaraste ammutuntud arukuse kiituseks
peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel
aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama
külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt
õitseva meiupuu üksmeelselt jaanuari taeva alla Bra-que'i kabeli kalmistule üksinda
lõdisema jätsid.
Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva
eest siia jõudnud Flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narride paavsti
valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis.
Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida , kuigi seda tookord maailma suurimaks
kinniseks ruumiks peeti (Sauval *, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi
suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena,
kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peade laineid juurde kallasid.
Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis
ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile tõrkusid. Palee kõrge gooti 1 fassaadi
keskel asuv suur trepp , mida mööda vahetpidamata kahekordne inimvool üles-alla liikus,
kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda
mööda kahte harru valguda, see suur trepp,
1 Sõna «gooti» ses mõttes, nagu seda tavaliselt tarvitatakse, pole sugugi täpne, küll aga läbilöönud. Koos teistega
võtame ka meie ta vastu ja omaks, et sellega iseloomustada keskaja teise poole arhitektuuri, mille põhialuseks on
teravkaar , selle kaare järglane, mis oli keskaja esimese poole stiili tunnuseks. (Autori märkus.)
7
ütlen ma,
voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete
jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis
kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli
süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee -seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siiasinna
tantsitati. — kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele *, need
ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale.
Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist
kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on
küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi
sünnib, väärib meil tähelepanu.
Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende
viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja
tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6. jaanuaril 1482, nii kitsaks oli
3
jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju
muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena.
Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime edasi anda muljet, mida me ühes
temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda
pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka.
Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis . Meie pea kohal on kahekordne
teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all
vaheldumisi valgest ja mustast marmorist põrmand. Mõni samm meist eemal on määratu
suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal
toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate
putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate
puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid . Ümber saali, piki
kõrget
8
seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid ,
alates Pharamond'ist *: siin on logelejaid kuningaid lõtvade käsivartega ja mahalöödud
silmadega , vahvaid ja sõjakaid kuningaid julgelt taeva poole tõstetud pea ja kätega. Edasi
näeme pikkade, teravate kaarakende tuhandevärvilisi ruutusid, peenemaitseliselt nikerdatud
uksi lahedaks väljapääsuks. Kõik need võlvid, sambad, seinad, piidad, paneelid , uksed ja
skulptuurid on ülalt alla kaetud toreda kuldse ja sinise värviga, mis juba tol ajal oli veidi tuhmunud
ja mis issanda aastal 1549, mil du Breul seda traditsiooni tõttu veel imetles, peaaegu
tervena oli kadunud tolmu ja ämblikuvõrgu alla.
Kui nüüd kujutleda seda päratu suurt pikergust saali jaanuaripäeva hämaras valguses,
tulvil kirjut ning lär-mitsevat rahvast, kes piki seinu triivis ja seitsme samba ümber keerles,
siis võib ehk juba saada mingi ebamäärase kogupildi, mille huvitavaid detaile me veel täpsemalt
katsume edasi anda.
Üks on kindel: kui Ravaillac * poleks Henri IV -t tapnud , siis poleks ka Justiitspalee
kantseleis olnud akte Ravaillaci protsessist ega oleks ka tema kaassüüdlastel mingit põhjust
olnud mainitud akte kaduda lasta. Järelikult poleks olnud ka tulesüütajaid, kes paremate abinõude
puudusel pidid kantselei põlema panema , et põletada akte, ja läitma Justiitspalee, et
põletada kantseleid, ühesõnaga, poleks ka 1618-nda aasta tulekahju olnud. Endine Palee
oleks veel praegu alles oma vana suursaaliga. Oleksin lugejale võinud öelda: «Minge ja
vaadake ise,» ja nõnda oleks ülearune olnud mul seda kirjeldama ja lugejal seda kirjeldust
lugema hakata. See kinnitab uut tõde, et suurtel sündmustel on äraarvamatud tagajärjed.
Muidugi on võimalik, ct Ravaillacil polnudki kaassüüdlasi, ja kui tal neid oligi, siis ei
tarvitsenud nad 1618-nda aasta tulekahjus süüdi olla. On veel kaks teist üsna tõenäolist
seletust. Esiteks see suur, küünrapikkune ja jalalaiune leegitsev täht, mis, nagu kõik teavad,
taevast 7-ndal märtsil pärast keskööd Justiitspalee peale langes. Teiseks see Theophile 'i*
neljarealine salm :
9
Jah, polnud nali, mis kord sellest tuli,
et daam Justiits liig palju vürtsi sõi:
suulagi vürtsist hõõguma tal lõi
ja teda kõrvetas kui lõõmav tuli.1
Mida ka arvata -sellest kolmekordsest — poliitilisest, loodusteaduslikust ja luulekujulisest
— seletusest Jus-tiitspalee tulekahju kohta 1618-ndal aastal, igatahes üks asi on kindel,
nimelt tulekahju ise. Selle hävituse tõttu, kõigepealt aga mitmesuguste paranduste tõttu, mis
lõpu tegid sellelegi, mida tulekahju oli säästnud, on väga vähe säilinud Prantsusmaa
1 Sõnademäng: epice — «vürts» ja «altkäemaks», palaisloss» ja «suulagi».
4
kuningate esimesest eluasemest, paleest, mis on vanem kui Louvre ja mis juba Phi-lippe
Ilusa * ajal oli nii vana, et siit otsiti nende toredate ehituste jälgi, mida oli lasknud püstitada
kuningas Robert* ja mida on kirjeldanud Helgaldus *. Peaaegu kõik on kadunud. Mis on
jäänud kabinetist, kus Louis Püha «oma abielu sõlmis»*? Aiast , kus ta õigust mõistis,
« seljas kamlotist tuunika, jämedast riidest käisteta ülekuub ja selle peal mantel mustast
sandalriidest, kui ta oma sõbra Joinville'iga * vaipadel pikutas»? Kus on keiser Sigismond'i
* tuba? Ja Charles IV * oma? John Maata * oma? Kus on trepp, millelt Charles VI * oma
armuedikti välja kuulutas? Kus kiviplaat, millel Mar-cel dofääni juuresolekul mõrvas Robert
de Clermonti ja Champagne'i marssali *? Kus jalgvärav, mille juures vastupaavst
Benedictuse bullad puruks kisti * ja mille kaudu nende toojad pilkeks mitrasse ja
kirikukuube ehituna tagasi läksid, et siis minna avalike patukahetse-jatena läbi Pariisi? Ja
kus on suursaal oma kulla ja sinaga, oma teravkaarte ja raidkujudega, oma sammaste ja
hiiglasuure võlviga, mis oli üleni nikerdusi täis? Ja kus on kuldtuba? Ja kivilõvi ukse ligidal,
pea maas ja saba jalge vahel, nagu Saalomoni * trooni lõvid, alandlikus asendis, mis nii
sobib jõule õigluse ees? Ja ilusad uksed? Ning ilusad aknad? Ja kaunimustrilised taotud
rauad, mida nähes BiscornetteMl käed longu vajusid? Mis on meile jäetud kõige selle
asemele, Gallia ajaloo, gooti kunsti asemele? Kunsti asemele Saint-Gervais'
10
portaali kohmaka arhitekti de Brosse'i * rasked, rusuvad võlvid; ajaloo asemel aga on meil
paljusõnalised mälestused jämedast sambast, mis veel tänapäevalgi edasi kajavad igasuguste
advokaatide lobas.
Kuid see pole nii tähtis. Tulgem tagasi tõelise vana Palee tõelise suursaali juurde.
Selle hiiglaristküliku ühes otsas oli kuulus marmor-laud, nõnda pikk, lai ja paks, et kunagi
pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis,
mis Gargantualgi * suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel , kus seisis Louis XI kuju,
mille ta oli lasknud voolida ja millel ta oli kujutatud põlvitavana püha Neitsi ees ja kuhu ta,
hoolimata sellest, et kuningakujude reas kaks nišši tühjaks jäid, oli lasknud üle tuua kahe
pühamehe, Karl Suure* ja Louis Püha raidkujud , kellel ta arvas olevat suure mõju taevas
nagu kunagi Prantsusmaa kuningad. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi,
vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning
sügavaid tsiseleerin-guid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning
jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste
arhitektuuri-fantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani
meistriteos; seda võis nimetada pitsidest täheks.
Keset saali, vastu suurt ust oli ehitatud Flaami saadikute jaoks ja teiste suuremate isikute
tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu
seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu.
Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmor-laual ette kantama. Selleks oli ta juba
hommikul korda seatud. Toredal plaadil, mida kohtukirjutajate kontsa -jäljed tugevasti olid
kriimustanud, asus üsna kõrge puust laudis, mille kogu saalile näha olev ülemine pind
näitelavaks oli määratud, kuna ta vaipadega varjatud sisemus oli ette nähtud näitlejate
riietusruumiks. Naiivselt väljapoole jäetud redeli ülesandeks oli ühendust alal hoida lava ja
riietumistoa vahel; ta järsud pulgad
11
pidid kandma nii tulijaid kui minejaid. Polnud ühtki etteastet, ühtki sündmuste sõlme,
ühtki lavaefekti, kus seda redelit oleks saanud vältida. Oh seda kunsti ja tehnika süütut ja
austusväärset lapseiga !
Marmorlaua neljal nurgal seisid sirgelt neli palee- foogti seersanti , neid kõigi rahvalõbude
kohustuslikke kaitsjaid olgu pidu- või karistuspäevadel.
5
Etendus pidi algama alles keskpäeval, kui Palee suur kell kaksteistkümmend hoopi lööb.
See aeg oli kahtlemata hiline teatrietenduse jaoks, aga tuli arvesse võtta suursaadikutele
sobivat aega.
Kogu rahvahulk aga ootas juba hommikust peale. Paljud lihtsameelsed uudishimulikud
lõdisesid juba koidust saadik Palee suure trepi ees; mõned kinnitasid isegi, nad olevat kogu
öö peaukse ees maas valvanud, et esimestena sisse pääseda. Rahvahulk kasvas vahetpidamata
ja hakkas üle kallaste ajava veena piki seinu kõrgemale kerkima, sammaste ümber
paisuma , simssi-dele, aknalaudadele, kõigile eenditele, raidkujude müga-rustele tõusma.
Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamisja
narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud
saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud,
muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid
nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria
Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi,piiskopi,
narride paavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike
seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda
rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist
pahurat meeleolu.
Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kés aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt
aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, niihästi
saali publiku kui ka platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad žestid, kiikav naer ja
irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega
12
ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust
ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb
kannatlikult ootamist taluda.
«Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino?» hüüdis üks neist väikesele
valvakajuukselisele, ilusa kavala näoga jõnglasele, kes kapiteeli akantusele oli roninud. «Sul
on paras nimi, Jehan du Moulin2 sest käed ja jalad on sul harali nagu veskitiivad. Oled sa
ammu siin?»
« Kuradi armust juba üle nelja tunni,» vastas Joannes Frollo, «ma loodan, et need mu
puhastustule ajast maha arvatakse. Kella seitsme ajal kuulsin, kuidas Sitsiilia kuninga
kaheksa lauljat Sainte - Chapelle 'is missa esimest salmi laulsid.»
«Kenad lauljad ,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! * Enne
kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama , kas püha Jean
armastabki ladina salme provansi aktsendiga.»
«Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!»
karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela *
missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!»
«Vait, vanamoor !» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise
poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?»
«Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli
otsast.
Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga.
«Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed.
«Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine.
2 Jehan Veskilt ( prants . k.).
3 Sarvekandja (prants. k.).
4 Sarviline ja karvane (lad. k.).
6
«Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu,
kuningalossi
13
valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi
esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!»
Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis
igast küljest temale olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult
see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse
tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus.
Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise.
«Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal
oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.»
Nüüd alles päris lõbu algas.
«Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?»
«Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.»
«Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine.
«Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha,
neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»*
«Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.»
«Musnier, me pistame su raamatud põlema.»
«Musnier, me peksame su teenri vaeseomaks
«Musnier, me mudime su naist.»
«Seda paksu Oudarde'i-mamslit.»
«Kes nõnda priske ja lõbus on, nagu oleks ta lesk
«Käige kus kurat!» urises meister Andry Musnier.
«Meister Andry,» hüüdis Jehan ülalt kapiteelilt, «kui sa oma suud ei pea, kukun sulle
kaela!»
Meister Andry tõstis silmad üles, näis hetkeks mõõtvat samba kõrgust, siis võrukaela
raskust, kasvatas mõttes seda raskust kiiruse ruuduga * ja vaikis.
Jehan jätkas lahinguvälja peremehena võidukalt:
14
«Seda ma teen, kuigi olen ülemdiakoni vend!»
«Kenad saksad need meie ülikoolihärrad! Ei respekteeri niisugusel päeval kui täna sugugi
meie eesõigusi! Uuslinnas on meiupuu ja rõõmutuli; Vanalinnas müsteerium, narride paavsti
valimine ja Flaami saadikud; meil ülikoolilinnas aga mitte midagi!»
«Ometi on Mauberfi plats suur küllalt!» sõnas üks skolaaridest, kes üles aknalauale oli
upitunud.
«Maha rektor, elektorid ja prokuraatorid!» hüüdis Joannes.
«Täna õhtul tuleks Champ-Gaillard'il meister Andry raamatuist rõõmutuli teha!» lisas
teine.
«Ja kirjutajate pultidest!» ütles naaber.
«Ja pedellide keppidest!»
«Ja dekaanide süljetopsidest!»
«Ja prokuraatorite letilaudadest!»
«Ja elektorite leivakünadest!»
«Ja rektori taburettidest!»
«Maha!» kisas väike Jehan kaasa. «Maha meister Andry, pedellid ja kirjutajad ; maha
teoloogid, meedikud, dekretistid *; maha prokuraatorid, elektorid ja rektor!»
«Päris viimnepäev!» ümises meister Andry oma kõrvu kinni hoides .
«Seal ongi rektor! Tuleb praegu üle platsi!» karjus üks aknalolijaist.
7
Kõigi silmad pöördusid platsi poole.
«On see tõesti meie auväärt rektor, meister Thibaut?» küsis Jehan Frollo du Moulin , kes
oli roninud ühe sisesamba otsa ega võinud sealt näha, mis väljas sünnib.
«Tema jah,» vastasid kõik teised, «tema ise, rektor Thibaut.»
See oli tõesti rektor koos kõigi ülikooli aukandjatega, kes pidulikus rongis suursaatkonnale
vastu läksid ja nüüd üle platsi sammusid. Skolaarid, kes akna vastu olid surutud, tervitasid
neid möödamineku silmapilgul sapiste märkuste ja iroonilise käteplaginaga. Esimese hoobi
sai rektor, kes oma maleva eesotsas sõitis. See oli üpris ränk obadus.
«Tere, härra rektor! Hei, no tere kah!»
15
«Kuidas see vana mängard siia sai? Kuhu ta oma j täringud jättis?»
«Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!»
«Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator1! Va lollpea! Va mängard!»
«Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?»
«Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!»
«Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite
linna poole?»
«Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima !» hüüdis Jehan du Moulin.
Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega.
«Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner
Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte.
«Maha pedellid! Maha kaikakandjad!»
«Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?»
«See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledži laekahoidja.»
«Säh, mu king ! Sul on parem asend, viruta talle näkku!»
«Saturnalitias mittitnus ecce nuces.»* «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete
ülekuube-dega!»
«Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny
läänimõisa eest linnale kinkis
«Maha meedikud!»
«Maha kõik dispuudid!»
«Saad mütsiga vastu vahtimist, Sainte-Geneviève'i laekahoidja! Oled mind kord tüssanud.
Jah, ta andis minu koha Normandia korporatsioonis väikesele Asca-
1 Luudega mängija (lad. k.).
2 Kas täringute juurde (lad. k.).
3 Thibautode kõlab nagu Thibaut aux des — Thibaut täringuid mängimas.
4 Säh sulle pühadepähkleid (lad. k.).
16
nio Falzaspadale Bourges'i provintsist, aga see on ju itaallane.»
«See on püsti ülekohus!» hüüdsid skolaarid. «Maha Sainte-Genevieve'i laekahoidja!»
«Ohoo, meister Joachim de Ladehors! Ohoo, Louis Dahuille! Ohoo, Lambert Hoctement!»
« Susi söögu Saksa korporatsiooni prokuraatorit!»
«Ja Sainte-Chapelle'i kaplaneid ühes nende hallide nahkvattidega; cum tunicis grisis M»
«Seu de pellibus grisis fourratish '
«Ohoo, kunstide meistrid *! Küll on neil aga kaunid mustad rüüd! Küll on aga kaunid
punased rüüd!»
«Ilus saba rektori taga!»
«Nagu Veneetsia doodžil, kes merepulma sõidab.»*
8
«Vaata, Jehan! Sainte-Genevieve'i kanoonikud!»
«Käigu põrgu kõik kanoonikud!»
«Abt Claude Choart! Doktor Claude Choart! Kas te otsite Marie-la-Giffarde'i?»
«Too elab Glatigny tänavas *.»
«Ta teeb pordumajade ülemale voodit.»
«Ta maksab talle neli teenarit; quatuor denarios3.»
«Aut unum bombum.»4
«Kas tahate öelda, et igalt ninalt?»
«Sõbrad! Meister Simon Sanguin, Pikardia elektor, kellel naine laudjal istub.»
«Post equitem sedet atra cura.» 5
«Ikka julgesti, meister Simon!»
«Tere, härra elektor!»
«Head ööd, elektoriproua!»
«Ah, õnnelikud, kes kõike seda näevad!» õhkas Joannes de Molendino, kes ikka veel ülal
kapiteeli lehtede vahel kükitas.
ülikooli vannutatud raamatukoguhoidja Andry Mus-nier sosistas kuninglikule köösnerile
Gilles Lecornule kõrva sisse:
«Ma ütlen teile, maailma lõpp on käes. Kunagi varem
1 Hallide tuunikatega (lad. k.).
2 Pigemini hallide nahkadega vooderdatud (lad. k.).
3 Neli teenarit (lad. k.).
4 Ehk ühe mürtsu (lad. k.).
6 Ratsaniku taga istub must mure (lad. k.; Horatius ).
17
pole nähtud niisugust lodevust skolaaride poolt; seda kõike on teinud sajandi neetud
leiutised: suurtükid, mortiirid, pommilaskjad, kõigepealt aga trükikunst, see uus Saksamaa
katk. Ei enam käsikirju ega raamatuid! Trükkimine tapab raamatukauplemise. Maailma lõpp
on ligidal.»
«Seda märkan ma ka sametriide levikust,» ütles karusnahakaupmees.
Sel silmapilgul lõi kell kaksteistkümmend.
«Ah!... » hüüdis rahvas nagu ühest suust .
Skolaarid jäid vait. Seepeale algas suur sagimine, jalgade ja peade liikumine, üldine
köhimine ja nuus-kamine; igaüks korraldas ennast, seadis end valmis, tõusis üles, liikus
ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus ; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi
pilgud pöördusid marmorlaua poole... Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt
paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad
pöördusid poodiumi poole, mis oli määratud Flaami suursaadikute jaoks. Uks oli ikka veel
kinni, poodium tühi. Rahvahulk ootas hommikust saadik kolme asja: keskpäeva, Flandria
suursaatkonda ja müsteeriumi. Ainult keskpäev oli õigel ajal saabunud.
Mis liig, see liig!
Oodati veel üks, kaks, kolm, viis minutit, veerand tundi; midagi ei juhtunud. Poodium
püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi
poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva
kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest
välja esimese sädeme.
«Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina
kapiteeli ümber keerdudes.
Rahvas plaksutas käsi.
«Andke müsteeriumi,» kordas rahvas, «ja Flandria käigu kus kurat!»
9
«Meil on vaja müsteeriumi ja otsemaid,» hüüdis skolaar. «Ehk muidu me poome
paleefoogti komöödia ja moralitee asemel üles.»
18
«Hästi öeldud,» kisas rahvas, «poome kõigepealt tema seersandid üles.»
Järgnes suur heakskiidukisa. Vaesed seersandid kahvatasid ja vaatasid üksteisele otsa.
Mass hakkas nende poole liikuma ja nad nägid juba, kuidas nõrk puust balustraad , mis neid
rahvast lahutas, surve mõjul kõikuma lööb ja järele annab.
Silmapilk oli kriitiline.
«Maha! Maha!» hüüti igast küljest.
Sel hetkel tõusis riietumisruumi vaip , mida eespool kirjeldasime, ja nähtavale ilmus isik,
kelle nägemine juba rahvahulga seisma pani ja nagu võluväel ta viha uudishimuks muutis.
«Vait, vait!»
See kõhklev ja kõigest kehast värisev isik tuli, kogu aeg kummardusi tehes, mis liginedes
üha põlvituste sarnasemaks muutusid, marmorlaua ääreni.
Vahepeal oli erutus vähehaaval vaibunud.
Oli alles jäänud vaid kerge sumin , nagu see ikka on omane vaikivale rahvakogule.
«Härrad kodanikud,» ütles näitleja, «ja austatud naiskodanikud, meil on au tema eminentsi
härra kardinali juuresolekul ette kanda ja etendada üht väga ilusat moraliteed, mille nimi on
«Neitsi Maria tark kohtuotsus». Mina mängin Jupiteri. Tema eminents on praegu siia
saatmas Austria hertsogi auväärt suursaatkonda, mida aga praegusel silmapilgul Baudets'
väraval kinni peab härra ülikooli rektor oma kõnega. Niipea kui kõr-geaulikum kardinal siia
jõuab, alustame kohe.»
Kindlasti ainult see,Jupiteri vahelesegamine päästis surmast neli õnnetut paleefoogti
seersanti. Kui meil õnn oleks olnud seda väga tõepärast sündmust ise välja mõelda ja kui
meil järelikult vastust tuleks anda madam kriitika ees, siis ei saaks meie vastu tarvitada seda
klassikalist ütlust: Nec deus intersit K Muuseas oli Jupiteri kostüüm väga kena, ja kogu
tähelepanu endale tõmmates oli see palju kaasa mõjunud rahva rahunemisele. Jupiter kandis
musta sametiga ületõmmatud raudrüüd kuldnaelapeadega, peas oli tal kahe otsaga müts kul-
1 Ja ärgu jumal vahele tulgu (lad. k.).
19
latud hõbedast nööpidega; ja kui poleks tal olnud põse-puna ja suurt habet, mille mõlema
varju ta nägu jäi, poleks tal käes olnud kullatud papist rulli, mis täiskü-litud litriribadest
kohevil oli ja milles asjatundlik silm kohe ära tundis välgu, poleks ta jalad ihuvärvi trikoos
kreeka moodi rihmadega kinni seotud olnud, siis oleks võinud teda ta range välimuse
poolest võrrelda ükskõik millise bretoonlasest ammukütiga de Berry sõjaväest.
II. PIERRE GRINGOIRE *
Sel ajal kui ta pidulikult kõneles, hajus üldine rahuldus ja imetlus, mida ta ülikond oli
äratanud, ja kui ta jõudis nende õnnetute sõnadeni: «Niipea kui kõrgeauli-kum kardinal siia
jõuab, alustame kohe», kadus ta hääl kisa ja lärmi sisse.
«Silmapilk alustage! Andke meile müsteerium, aga kohe!» kisendas rahvas. Ja kõigist
häältest üle kuuldi Joannes de Molendino häält, mis tungis lärmist läbi nagu vilespill
Nimes'i karnevalil.
«Alustage silmapilk!» kiunus skolaar.
«Maha Jupiter ja Bourboni kardinal!» üürgas Robin Poussepain ja ka teised skolaarid ülal
aknalaual.
«Andke moralitee!» kordas rahvahulk. «Silmapilk! Jalamaid! Komödiandid ja kardinal
maha ja nöör kaela!»
1
0
Vaene ehmunud ja nõutu Jupiter kahvatas oma punase mingi all, laskis välgu maha
kukkuda , võttis kätte oma mütsi, kummardus ja kogeles hirmust värisedes:
«Tema eminents... suursaadikud... madam Flandria Marguerite... »
Ta ei teadnud , mis öelda. Tõeliselt tundis ta hirmu, et teda üles puuakse, ja nimelt rahva
poolt sellepärast, et ta rahvast oodata laseb, kardinali poolt sellepärast, et ta kardinali tulekut
ei läbe oodata. Kummalgi juhul ähvardas teda kuristik , õigemini võllapuu.
Õnneks tuli keegi, kes ta kitsikusest päästis ja vastutuse tema õlgadelt enesele võttis.
20
Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli
jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade
eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond ,
säravate silmadega ja naeratava suuga mees oli noor, hoolimata kortsus laubast ja põskedest;
seljas vanadusest juba läikiv mustast seržriidest kuub , ligines ta marmorlauale ja andis
vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda.
Uustulnukas astus sammu ligemale:
«Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!»
See ei kuulnud ikka veel.
Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all:
«Michel Giborne!»
«Kes mind hüüab?» küsis Jupiter, nagu unest ehmudes.
«Mina!» vastas musta riietatud isik. «Ah!» kostis Jupiter.
«Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti
rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.»
Jupiter hingas kergendatult.
«Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me
alustame kohe!»
«Evoe, Jupiter! Plaudite, cives!» 1 karjusid skolaarid. «Hõissa! Elagu !» karjus rahvas.
Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel
joovastusest rõkkas.
Tundmatu isik aga, kes nii nõiaväel «tormi tuulevaikuseks» oli muutnud, nagu meie vana
kallis Corneille * ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata
jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks
toonud kaks noort naist, kes vaatajate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust
Jupiteri — Michel Giborne'iga.
Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud (lad. k.).
21
«Meister,» ütles üks neist ja andis märku, et ta ligemale tuleks ...
«Tasemini, armas Lienarde,» lausus ta ilus, priske ja oma pühapäevariietes väga uljas
kaaslanna. «See pole vaimulik, vaid ilmalik inimene. Ära nimeta teda «meistriks», vaid
lihtsalt «härraks».»
«Härra,» ütles Lienarde.
Tundmatu ligines balustraadile.
«Mis te soovite , preilid?» küsis ta vastutulelikult.
«Ah, ei midagi!» ütles Lienarde hämmeldunult. «Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne
tahaks teiega kõnelda.»
1
1
«Ei, ei,» vastas Gisquette punastades. «Lienarde ütles teile «meister», mina ütlesin talle
ainult, et ta nimetaks teid «härraks».»
Mõlemad tüdrukud lõid silmad maha. Tundmatu, kellele vestluse alustamine väga meelt
mööda oli, vaatles neid naeratades:
«Teil, preilid, pole siis mulle midagi öelda?»
«Oh, ei midagi!» vastas Gisquette.
«Mitte midagi!» lisas Lienarde.
Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära
minna lasta.
«Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki
midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa
mängida?»
«Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu .
«Ah muidugi,» vastas Lienarde, «on tema aga loll ! Teie tunnete muidugi Jupiteri?»
«Michel Giborne'i?» küsis tundmatu. «Jah muidugi!»
«Tal on tore habe!» ütles Lienarde.
«Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt.
«Väga ilus, preili ,» vastas tundmatu kõhklematult.
«Mis nad siis mängivad?» küsis Lienarde.
««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.»
«Ah, see on midagi muud!» arvas Lienarde.
Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle:
«See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.»
22
«See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu
puhul ette kanti . Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ... »
«Sireene,» täiendas Lienarde.
«Ja täitsa alasti,» lisas noormees.
Lienarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama .
Noormees jätkas naeratades:
«Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria
printsessile.»
«Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette.
«Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa žanre segi ajada.
Jandis, jah, seal palun väga.»
«Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud
mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.»
«Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt , «ei kõlba printsessile.»
«Ja neil oli veel kaasas,» seletas Lienarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid
viise.»
«Ja et jalutajad oleksid ennast värskendada saanud,» jätkas Gisquette, «pildus purskkaev
kolmest avast veini, piima ja magusat jooki , mida igaüks võis juua.»
«Ja vähe allpool purskkaevu,» lisas Lienarde, «Kolm-ainuse kiriku juures mängiti
passiooni *, näitlejad aga ei kõnelnud.»
«Mäletan!» hüüdis Gisquette. «Jumal oli veel ristipuul ning kummalgi pool oli tal röövel.»
Siin hakkasid naised, keda mälestus legaadi sissesõidust soojaks küttis, ühekorraga
vadistama.
«Ja kaugemal, Maalijate värava juures, oli veel teisi väga uhkes riides isikuid.»
1
2
«Ja mäletad sa Saint-Innocenfi purskkaevu juures seda jahimeest, kes haukuva
koerakarjaga emahirve taga ajas; puhuti veel jahisarvi?»
«Ja Pariisi tapamaja juures kaadervärki, mis DieppeM linnust kujutas?»
.«Ja mäletad sa, Gisquette, kui legaat mööda läks, siis joosti linnusele tormi ja kõigil
inglastel lõigati kõrid maha.»
23
«Ja Chätelet' värava juures olid ka toredad kometi-mehed.»
«Ja Vahetajate sild oli ülalt tervenisti vaipadega kaetud!»
«Ja kui legaat mööda läks, lasti sillalt üle paarisaja tosina igasuguseid linde lendu. See oli
alles tore, Lienarde!»
«Täna on veel toredam,» lausus lõpuks vahele nende kaasvestleja, kes neid kärsitult pealt
kuulas.
«Teie olete siis kindel, et müsteerium on ilus?» küsis Gisquette.
«Kahtlemata,» vastas ta ja lisas teatud uhkusega: «Mina olen tüki autor.»
«Kas tõesti?» hüüdsid noored tüdrukud väga imestu-nultA
«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand , kes
lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.»
«Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille.
Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni
silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse
osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii
ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult — see tõestab vana tõde,
mida meie teatrid iga päev kogevad, et kõige parem abinõu rahvast kannatlikult ootama
panna on kinnitada, et etendus kohe algab.
Kuid skolaar Joannes ei maganud.
«Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi,
kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu
alustame meie uuesti!»
Rohkem polnud tarvis.
Poodiumi sügavusest kuuldus keel- ja puhkpillide muusikat; vaip tõsteti üles; neli kirevat
ja mingitud isikut tulid välja, ronisid järsust redelist üles ja ülemisele platvormile jõudes
rivistusid rahva ees talle sügavalt
24
kummardades. Muusika jäi vait. Algas müsteerium.
Pärast seda kui need neli isikut heldelt vastu olid võtnud oma kummarduste tasu
käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat
meeleldi säästame.
Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida
näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik
neli olid pooleldi kollastes, pooleldi valgetes riietes ja ainult riide materjal oli igaühel
erinev. Esimene oli riietatud kuld - ja hõbebrokaati, teine siidi , kolmas villasesse, neljas
linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk , teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal,
neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei
suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide
alumiselt äärelt — minu nimi on Aadel ; siidriidelt — minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt
— minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt — minu nimi on Põllutöö. Kahe
meesallegooria sugu oli igale nupukamale vaatlejale selge nende lähemaist riideist ja
1
3
teravatipulistest peakatteist, kahe nais - allegooria riided aga olid pikemad ja peas kandsid
nad naiste tanukesi.
Oleks vaja olnud küllalt pahatahtlikkust, et mitte aru saada proloogi luulelise sisu kaudu,
et Põllutöö on abielus Kaubandusega ja Vaimulik Seisus Aadliga ja et õnnelikel paaridel on
nelja peale üks suurepärane kuld- delfiin kelle nad pidid määrama kõige ilusamale naisele.
Nad läksid siis mööda maailma seda kaunitari otsima, ja pärast seda, kui nad olid hüljanud
Golkonda * kuninganna, Trapesundi * printsessi , tatarlaste Suure Khaani tütre jne., olid nad,
s. o. Põllutöö ja Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus, Justiitspaleesse kokku tulnud, et siin
marmorlaual välja puhata , pakkudes auväärt kuulajaile nüüd nii palju sententse ja maksiime,
sofisme, definitsioone ja loogika figuure , kui palju neid kunstide fakulteedis iganes võidi
eksamitegijaile
Prantsuse keeles tähistab delfiini ja dofääni sama sõna dauphin.
25
esitada', kui need litsentsiaadi kübaraid tahtsid pähe saada.
Tõesti, see kõik oli väga tore.
Kuid rahva hulgas, keda neli allegoorilist kuju oma metafooride voogudega üle ujutasid,
polnud ühtki nii tähelepanelikku kõrva, ühtki nii värisevat südant, ühtki nii valju silma, ühtki
nii õieli kaela, kui "seda oli autori silm, kõrv, kael ja süda, selle vahva Pierre Gringoire'i
omad, kes äsja oma nime kahele noorele tüdrukule kuidagi ütlemata ei saanud jätta. Ta läks
mõne sammu neist eemale oma samba taha ja seal ta siis kuulas, vaatas ja nautles.
Heatahtlik käteplagin, millega ta proloogi algus vastu võeti, kajas ta sees veel edasi ja ta oli
täiesti andunud ekstaatilisele vaatlusele, millega autor oma mõtteid jälgib, kui need
ükshaaval näitleja suust poetatuna suure kuuldesaali vaikusesse langevad. Väärikas Pierre
Gringoire!
Kuigi seda pole meeldiv öelda, siiski segati esialgset vaimustushoogu õige pea. Vaevalt
sai Gringoire tõsta oma huultele joovastava rõõmu ja võidu karika , kui sinna juba mõruduse
tilk sisse langes.
Üks räbaldunud sant , kel rahva sekka ära kadudes võimalust polnud kerjata ja kes
kahtlemata oma naabrite taskuist ka küllaldast kahjutasu ei leidnud, oli heaks arvanud
nähtavamale kohale ronida, et pilkusid ja ka almuseid endale meelitada. Proloogi esimeste
värsside ajal oli ta suursaatkonnale määratud poodiumi alustulpe pidi üles karniisile roninud,
mis balustraadi alumist poolt ääristas, ja istus nüüd seal, mangudes oma riideräbalatega ja
koleda haavaga paremal käel vaatajate tähelepanu ja kaastundmust. Muide, ta ei lausunud
ühtki sõna.
Selle vaikuse tõttu võis proloog takistuseta jätkuda ja polekski ühtki tunduvamat korratust
tulnud, kui õnnetuseks skolaar Joannes oma samba otsast poleks kerjust ja ta grimasse
märganud. Noort poissi haaras metsik naer ja ta hüüdis rõõmsalt, ilma et oleks hoolinud
etendusest ja üldisest pinevusest:
«Vaadake seda äbarikku! Ta palub almust!»
Kes kivi konnalompi on visanud või linnuparve tulistanud, sel on aimu mõjust, mida
need ebakohased
26
sõnad keset üldist pingelist vaikust avaldasid. Gringoire võpatas otsekui elektrilöögist.
Proloog katkes ja kõigi pead pöördusid segaduses kerjuse poole, kes end häirida laskmata
ses vahejuhtumis paraja silmapilgu leidis heaks lõikuseks ja kaebliku häälega kõnelema hakkas,
ise silmi pilutades:
«Andke vaesele, halastage!»
1
4
«Tohoh! Jumala eest,» hüüdis Joannes, «see on Clopin Trouillefou. Hei, sõber, kas su
haav jalale enam ei kõlvanud, et sa ta käe peale oled pannud?»
Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida
kerjus oma haige käega rahva poole sirutas .
Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega.
«Andke vaesele, halastage!»
See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja
teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud
veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel,
kes end häirida ei lasknud.
Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jahmatusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda:
«Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põl-gusepilkugi.
Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesii-lust rebib. Ta pöördus meelepahaga
ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gis-quette'i ilus käsivars,
mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas.
«Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?»
«Muidugi,» vastas Gringoire küsimusest väga solvatuna.
«Sel puhul,» jätkas preili, «oleksite ehk nõnda lahke ja seletaksite mulle ... »
«Mis nad nüüd ütlevad?» katkestas Gringoire. «Küllap ise kuulete.»
«Ei,» ütles Gisquette. «Vaid mis nad seni rääkisid.» Gringoire võpatas nagu inimene, kelle
värsket haava osatati.
27
«Käigu põrgu see rumal, nürimeelne tüdrukutirts!» sisistas ta hammaste vahelt.
Sellest silmapilgust peale oli Gisquette talle null.
Näitlejad aga olid kuulnud ta vahelehüüdu ja rahvas, nähes, et nad uuesti rääkima
hakkavad, seadis end kuulama. Muidugi kaotas ta palju ilusaid asju nõnda järsult katkestatud
osade kokkujootekohas. Gringoire mõtles tasakesi kibedusega selle üle järele. Kuid
vähehaaval sigines jälle rahu, skolaar vaikis, sant luges münte oma mütsilodus ja etendus
jätkus omasoodu.
See oli tõesti väga ilus luuleteos , mida vahest isegi tänapäev võiks kasutada, kui mõned
kohad ümber teha. Ekspositsioon oli pikk, tühjavõitu, nagu seda reeglid nõuavad, ja
lihtsameelne Gringoire imetles oma hingesügavuses siiralt ta selgust. Nagu vahest arvatagi
võib, olid neli allegoorilist kuju pisut väsinud pärast pikka reisi läbi kolme maailmajao,
pealegi kui neil polnud õnnestunud oma kulddelfiinist soodsalt lahti saada. Seejärel algas
imelise kala kiitus, milles tuhat korda õrnalt vihjati Flandria Marguerite'i noorele kihlatud
peigmehele , kes tol ajal Amboise'is kurvalt oma päevi veetis ja kes aimatagi ei võinud, et
tema pärast peavad Põllutöö, Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus mööda maailma reisima.
Mainitud delfiin oli noor, oli ilus, oli tugev ja ennekõike (kõigi kuninglike vooruste
suurepärane päritolu!) ta oli Prantsuse lõvi poeg. Ma väidan, et julge võrdlus on
imestusväärne ja et teatris esitatav looduslugu päeval, kus üht kuninglikku pruutpaari
allegooriate läbi ülendatakse, sugugi ei tarvitse tagasi kohkuda delfiini eest, keda lõvi on
sünnitanud. Just säärased haruldased , kõrgelennulised võrdlused on ehtsa vaimustuse
tunnistajad. Sellest hoolimata, kui lubatakse ka arvustusel oma sõna sekka öelda, oleks poeet
pidanud neid ilusaid mõtteid arendama siiski lühemalt kui paarisajas värsis. Tõsi küll,
müsteerium pidi kestma keskpäevast kuni kella neljani, nagu seda prevoo oli korraldanud, ja
selle aja jooksul tuli midagi ka rääkida. Muide, kuulati kannatlikult.
Kui parajasti Kaubandus ja Aadel omavahel riidu olid minemas ja just hetkel, kui Põllutöö
selle toreda värsi esitas: «Ei iial metsas pole nähtud looma uhkemat!»
1
5
28
avanes äkki aupoodiumi uks, mis seni tarvitamatult kinni oli seisnud, avanes veel vähem
tarvilikul ajal ja uksehoidja hele hääl kuulutas järsult:
«Tema eminents härra Bourboni kardinal!»
III. HÄRRA KARDINAL
Vaene Gringoire! Pariisi kõigi suurte topeltpetardide * mürin jaanipäeval, kahekümne
arkebuusi kogupaugud, kuulsa serpentiini põmakas, mis Pariisi piiramise ajal, pühapäeval
29-ndal septembril 1465 *, ühe lasuga tappis seitse burgundlast, kogu püssirohulao
plahvatus Temp-le'i värava juures poleks tema kõrvu sel pidulikul ja dramaatilisel
silmapilgul nõnda kurdiks teinud kui need mõned sõnad uksehoidja suust: «Tema eminents
härra Bourboni kardinal.»
See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal
polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes
nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed
käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes
seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus,
see uus Ariadne, näib lõngakera * kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad
maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja
alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre
Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil
õnnestuks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu
kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad,
kõigil sajanditel väärt sõnad: «Olen sünnipäralt pariislane ja keelelt parresialane, sest
parresia tähendab kreeka keeles rääkimisvabadust, mida ma ka olen tarvitanud isegi härrade
kardinalide, prints de Conti onu ja venna juuresolekul, siiski alati tarvilise aukartusega
29
nende kõrguse ees ilma ühtki nende kaaslast solvamata, mis iseenesest pole sugugi vähe.»
Seepärast polnud ka ebameeldivas muljes, mis kardinal Pierre Gringoire'is äratas, mingit
isiklikku viha tema vastu või põlgust tema tuleku puhul. Hoopis selle vastu: meie poeedil oli
küllalt arukust ja ka küllalt peetud kuub seljas — tal oli põhjust erilist rõhku panna sellele, et
eminentsi kõrv võiks kuulda mõnda vihjet proloogis, eriti aga kiidusõnu kulddelfiini, selle
Prantsusmaa lõvipoja kohta. Kuid poeetide suursuguses loomuses ei valitse omakasu.
Oletame, et poeedi loomus koosneks kümnest osast, siis oleks kindel, et mõni keemik teda
analüüsides ja farmakopoliseerides, nagu ütleb Rabelais , leiaks sealt ühe osa omakasu ja
üheksa osa enesearmastust. Ent sel momendil , kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il
need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja
tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu- molekul , mida äsja leidsime igas poeedis
ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast,
ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata,
kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu
seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning
lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õnd-sustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine *,
kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?»
Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?»
Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis.
1
6
Ta kartus osutus liigagi õigeks. Eminentsi sisseastumine ajas kuulajad kihevile. Koigi pead
pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal,
kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda.
Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali
laskis libiseda , kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead
üle naabri õla õieldada.
30
Tõesti, see oli suursugune isik, kelle nägemine iga teise vaatepildi üles kaalus. Charles,
Bourboni kardinal, Lyoni ülempiiskop ja krahv , Prantsusmaa priimas *, oli ühel hoobil
sugulane Louis XI-ga oma venna Pierre'i, Beaujeu senjööri kaudu, kes oli abielus kuninga
vanema tütrega, ja Charles Südiga oma ema Burgundia Agnesi kaudu. Kuid prantslaste
priimase valdavamaks, iseloomulikumaks ja omalaadsemaks jooneks oli ta õukondlik vaim
ja alandlikkus võimude ees. Võib juba mõista, kui palju raskusi tegi talle see kahepoolne
sugulus ja kui paljude ilmalike karide vahel ta vaimulik laevuke pidi loovima, et mitte
puruks põrgata vastu Louis'd * või Charles'i *, Sküllat ja Harübdist *, kes juba alla olid
neelanud nii Nemours 'i hertsogi kui ka Saint- Poli konne-taabli.* Tänu taevale , ta oli
kardetava sõidu õnnelikult läbi teinud ja takistuseta Rooma jõudnud. Kuid kuigi ta sadamas
oli, või õigemini, just sellepärast, et ta sadamas oli, ei saanud ta iialgi erutuseta meenutada
oma poliitilist minevikku , mis nii kaua oli vaevarikas ja kindlusetu olnud. Seepärast oli tal
kombeks öelda, et 1476. aasta oli talle must ja valge, mis pidi tähendama, et ta sel aastal oli
kaotanud oma ema, Bourboni hertsoginna, ja oma onupoja, Burgundia hertsogi, ja et üks
lein oli teist leina leevendanud.
Muidu oli ta hea inimene; ta elas lõbusalt oma kardinalielu, tundis meeleldi rõõmu
Chaillot' viinamägede kuninglikust veinist , ei vihanud Richarde-la-Garmoise'i ega
Thomasse-la-Saillarde'i, jagas almuseid rohkem noortele tüdrukutele kui vanadele naistele ja
kõige selle pärast meeldis ta Pariisi lihtrahvale. Teda saatis alati väike kõrgemast soost
piiskoppide ja abtide kaaskond, kes olid galantsed, lõbuarmastajad ja alati valmis joominguist
osa võtma. Ja nii mõnigi kord oli Saint- Germain d'Auxerre'i auväärt
koguduseliikmed Bourboni lossi valgustatud aknaist õhtuti mööda minnes nördinud, kuuldes
sealt samu hääli, mis päeva ajal neile missat olid laulnud, nüüd klaaside kõlinal jorutavat
paavst Bene -dictus XII joomalaulu «Bibamus papaliter» paavsti oma, kes oma tiaarale veel
kolmanda krooni lisas.*
1 Joogem paavstlikult (lad. k.).
31
Kahtlemata kaitses see populaarsus, mis kardinalile teenitult kuulus, teda saali sisse
astudes halvast vastuvõtust selle rahvahulga poolt, kes alles äsja oli nii rahulolematu ja kes
õieti kardinali ees kaldus üpris vähe aupaklik olema päeval, kus tal enesel paavsti valimine
ees seisis. Pariislased ei pea pikka viha. Pealegi olid nad sundinud etendust alustama ja olid
sellega kardinalist nagu ette jõudnud ning sellest võidust jätkus neile. Tõtt öelda oli
Bourboni kardinal ilus mees, tal oli seljas väga tore purpurne mantel, mida ta oskas väga
hästi kanda; see aga tähendas, et tema poole hoidsid kõik naised, järelikult üle poole saali.
Oleks ju otse ülekohus ja maitsetus mõnitada kardinali sellepärast, et ta end oodata laskis,
oli ta ju ikkagi tore mees ja kandis hästi oma punast mantlit !
Ta astus sisse, tervitas koosolijaid selle päritud naeratusega, millega ülikud rahvast
tervitavad , ja astus aeglaste sammudega oma verevast sametist tugitooli poole, ta näost aga
võis lugeda, et ta hoopis millelegi muule mõtleb. Ta piiskoppidest ja abtidest kaaskond, ehk
1
7
nagu me tänapäeval ütleksime, ta peastaap tungis tema järel poodiumile ja suurendas
omakorda parteri hämmeldust ning uudishimu . Neid osutati ja nimetati üksikult. Igaüks
tahtis vähemalt näidata, et ta kedagi neist tunneb, kes Marseille ' piiskoppi Alaudet'd, kui ta
õieti mäletab, kes Saint- Denis ' kloostri priorit, kes Saint-Germain-des-Prés' abti Robert de
Lespinasse'i, seda ühe Louis XI armukese liiderlikku venda — kõik see toimus tugevate
pilgete ja kriiskavate hüüdude saatel. Soklaarid aga loopisid. Täna oli nende päev, nende
nar-ripidu, nende saturnaal, kohtukirjutajate ja skolaaride iga-a,astane orgiapäev. Polnud
sellist ebasündsust, mil täna õigust poleks olnud esineda või mis püha poleks olnud.
Rahvahulgas ringlesid ka lõbusad tüdrukud, nagu Neljanaela Simone , Turske Agnès,
Sikujala Robine. Kuidas mitte oma lõbuks ropendada ja pisut jumalavallatu olla nii ilusal
päeval ja nii kenas vaimulike ja lõbutüdrukute seltskonnas? Ja nad ei maganud ka; keset
üldist kära ja müra sünnitasid kõik need kohtukirjutajate ja skolaaride suust lipsanud sõnad,
mida ülejäänud aastaajal hirm Louis Püha tulise raua ees vaos oli hoidnud ,
32
kohutava mõnituste ja pöörasuste kassikontserdi. Vaene Louis Püha! Kui vähe nad temast
siin, ta enese Justiits- palees hoolisid! Igaühel oli midagi poodiumile tulijaist märklauaks
võtta, kel must sutaan, kel hall, kel valge, kel lilla. Joannes Frollo de Molendino aga kui
ülemdiakoni vend oli oma ägeda kallaletungi esemeks valinud punase sutaani. Ta sihtis oma
jultunud silmad kardinali peale ja jorutas kõigest kõrist: «Cappa repleia meroh '
Kõik need üksikud pilamised, mida siin lugeja õpetuseks pehmendamata oleme ette
toonud, mattusid niivõrd üldise lärmi alla, et hääbusid enne poodiumile jõudmist. Muide,
kardinal ei võinudki pahandada , sest seesugused vabadused olid niisugusel päeval juba
kombeks muutunud. Tal oli hoopis teine mure, mis ta näostki välja paistis ja mis ta kannul
käies temaga ühel ajal poodiumile ilmus. See oli Flandria suursaatkond.
Kardinal polnud kaugeltki mitte kaugelenägev poliitikamees ega mõelnud palju järele,
millised tagajärjed võiksid olla sellel abielul tema sugulase Burgundia Mar-guerite'i ja tema
hõimlase troonipärija CharlesM vahel; või kui kaua võiks püsida ebakindel «hea kokkulepe»
Austria hertsogi ja Prantsusmaa kuninga vahel; või kuidas suhtub Inglise kuningas sellesse,
et tema tütar ära põlati * — kõik see vaevas teda vähe ja ta proovis parema meelega igal
õhtul veini Chaillot' kuninglikelt viinamägedelt, mõtlemata sellele, et mõned pudelid sama
veini (tõsi küll, pisut parandatud ja lahjendatud arst Coictier'* poolt), mida Louis XI südamlikult
Edward IV-le pakkus, ühel hommikul Louis XI Edward IV-st vabastavad. Ei ühtki
säärast muret valmistanud kardinalile «härra Austria hertsogi kõrgelt austatud
suursaatkond», mure tuli mujalt. Oli nimelt veidi vali nõue, nagu me seda juba raamatu
alguses ütlesime, et tema, Charles de Bourbon, peab pidu tegema ja toredat vastuvõttu
korraldama jumal teab mis kodanikuseisusest isandaile; tema, kardinal, mingitele nõunikele;
tema, prantslane ja lõbus lauakaaslane, peab kostitama neid õllejoojaid flaamlasi. Ja
pealegi kogu
Kardinali rüü täis veini (lad. k.).
33
rahva ees! Kindlasti oli see üks vastikumaist veiderdus-test, mida ta kunagi kuninga
meeleheaks oli teinud.
Kui siis uksehoidja heleda häälega hüüdis: «Härrad Austria hertsogi saadikud,» pöördus ta
ukse poole ülima viisakusega, mida ta nii põhjalikult kätte oli õppinud. Ei tarvitse lisada, et
kogu saal samuti silmad ukse poole lõi.
Sisse astusid paarikaupa kõik nelikümmend kaheksa Austria Maximiliani suursaadikut,
kelle tõsidus risti vastu käis Charles de Bourboni vaimulike uljale rongile. Nende ees
1
8
sammusid auväärt paater issandas * Jehan, Saint-Bertini abt, Kuldvillaku Ordu kantsler * ja
Jacques de Goy, sieur Dauby, Genti ülemfoogt. Rahvas jäi vait. Tagasihoitud naeruga
kuulati kõiki neid kentsakaid nimesid ja kodaniku-aukraade, mida iga sisseastuja
uksehoidjale rahulikult poetas, kes omakorda need nimed ja aukraadid rahvale kuuldavaks
tegi, aga kõiki neid segamini ajades ja moonutades. Seal oli meister Lovs Roelof, Louvaini
linnapea ; härra Clays d'Etu-elde. Brüsseli linnapea; härra Paul de Baeust, sieur Voirmizelle,
Flandria esindaja; meister Jehan Coleghens, Antverpeni bürgermeister; meister Gheldolf van
der Hage, Genti maaomanike vanem: sieur Bierbecque, Jehan Pinnock, Jehan Dymaerzelle
jne., jne., jne.; foogtid , vanemad, bürgermeistrid; bürgermeistrid, vanemad, foogtid, kõik
jäigad, tähtsate nägudega, pidulikult sametis ja damastis, peas mustad sametbaretid suurte
küprose kuldlõngast tuttidega; kõik tublid flaami mehed, tähtsad ja tõsised kujud, nagu neid
Rembrandt nii tugevatena ja väärikatena tumedal tagapõhjal oma «Öises vahtkonnas» on
maalinud; isikud, kelle laubale oli kirjutatud, et Austria Maximilianil oli õigus täiesti
usaldada «nende mõistust, vahvust, kogemusi, ausust ja ettenägelikkust» nagu ta manifestis
seisis.
Siiski oli üks erand . Sel oli peen, tark, kaval nägu, midagi ahvi ja diplomaadi koonu
taolist. Kardinal astus kolm sammu tema poole, tegi sügava kummarduse. Siiski oli selle
mehe nimi ainult « Willem Rym, Genti linna raehärra ja esimene võimukandja».
Vähesed teadsid, kes too Willem Rym oli. Haruldane vaim, kes revolutsiooni ajal oleks
hiilgavalt sündmuste
34
eesotsas seisnud, kes aga viieteistkümnendal sajandil pidi sellega leppima, et ta põranda
all intriigivõrkusid kudus ja «maa- aluses käigus elas», nagu hertsog de Saint-Simon * ütleb.
Muide, Euroopa esimene «sapöör» hindas teda kõrgelt. Ta oli Louis XI usaldatav kaastööline,
ta võttis sageli osa kuninga salajastest üritustest. Need olid kõik asjad, millest
rahvahulk midagi ei teadnud. See jälgis imestunult kardinali viisakust selle armetu ilmega
flaami ametmehe vastu.
VI. MEISTER JACQUES COPPENOLE
Sellal kui Genti esimene võimukandja ja eminents vastamisi väga sügavaid kummardusi ja
mõningaid pooL sosinal lausutud sõnu vahetasid, astus uksest sisse pikka kasvu, laia näo ja
tugevate õlgadega mees ning tahtis Willem Rymi kõrvale minna, meenutades temaga võrreldes
peni rebase kõrval. Ta viltkübar ja nahkkuub eraldusid teravalt ümbritsevast siidist ja
sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja.
«Hei, sõber, siia ei tohi.»
Nahkkuues mees tõukas ta õlaga eest.
«Mis see tobu minust tahab?» ütles ta nii kõva häälega, et kogu saal seda imelikku vestlust
kuulama jäi. «Kas sa ei näe, et ma siia kuulun
«Teie nimi?» päris uksehoidja.
«Jacques Coppenole.»
«Teie seisus?»
«Sukakuduja Gentist, poe sildil kolm ketti .» * Uksehoidja tõmbus tagasi. Linnavanemaid
ja bürgermeistreid teatada , sel polnud veel viga, kuid sukakudu-jaid, see oli iiig. Kardinal oli
kui nõelte otsas. Rahvas kuulas ja vaatas. Juba kaks päeva oli eminents kõik teinud, et neid
flaami karusid libedaks lakkuda ja neile esinduslikumat ilmet anda. Tagasilangus oli ränk.
Willem Rym aga astus kavala naeratusega uksehoidja juurde ja sosistas talle tasahilju:
1
9
«Teatage: meister Jacques Coppenole, Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»
35
«Uksehoidja,» ütles kardinal kõvasti, «teatage: meister Jacques Coppenole, kuulsa Genti
linna vanemate nõukogu sekretär.»
See oli viga. Willem Rym oleks üksi raskusest üle saanud, kuid kardinali oli Coppenole
kuulnud.
«Ei, tont võtku!» karjus ta müriseva häälega. «Jacques Coppenole, sukakuduja. Kuuled sa,
uksehoidja! Ei enam ega vähem. Tont võtku, sukakuduja kõlbab küllalt. Härra ülemhertsog
on tihti Genti tulles minu tehtud sukki oma kinnastega katsunud.»
Puhkes naer ja käteplagin. Pariislased juba mõistavad nalja ja plaksutavad selle peale alati.
Lisame juurde, et Coppenole oli ise lihtrahva hulgast pärit ja siinne publik koosnes samuti
lihtrahvast. Ühen* dus tema ja nende vahel tekkis silmapilkselt, vahetult, nagu elektrivool .
Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda
sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata
eneseväärtusetunde. Too sukaku-duja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli
nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt
ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Genevieve'i abti, selle kardinali sabakandja,
foogti seersantide teenri ees!
Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat
kodanikku, keda isegi Louis XI kartis . Sellal kui Willem Rym, see «tark ja kaval mees»,
nagu ütleb Philippe de Commines *, neid mõlemat jälgis pilkava ja üleoleva naeratusega,
asusid mõlemad oma paigale, kardinal üsna tusase, mureliku näoga, Coppenole aga
rahulikult ja upsakalt, mõeldes kahtlemata, et sukakuduja kutse on sama väärt mis iga
teinegi ja et Burgundia Marie, selle Marguerite'i ema, kelle mehelepanemisega Coppenole
praegu ametis oli, oleks teda vähem kartnud kardinalina kui sukakudujana: kardinal poleks
gentlasi ässitanud Charles Südi tütre soosikute vastu; kardinal poleks rahvast mõne sõna abil
kindlustanud Flandria printsessi pisarate ja palvete vastu, kui see tapalava juurde tuli rahvalt
oma soosikutele armu paluma; sukakuduja aga tarvitses ainult oma nahkses käises käsivart
tõsta ja teie kaks pead langesid
36
otsast, kõrged härrad, Guy d'Hymbercourt ja kantsler Guillaume Hugonet!
Vaese kardinali ebameeldivused polnud veel lõppenud ja tal tuli nii halba seltskonda
sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut
santi , kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli
klammerdunud. Ja ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid
ning saadikud ehtsate flaami rasvaheerin-gatcna ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli
tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti
pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga et tähelepanu mujale oli pööratud, ei
märganud teda esialgu keegi. Tema oma-puhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase
muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel
masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas
ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid.
Kuid saatus tahtis,, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle
poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta , just otse sandi kohale istus.
Mitte väike polnud üldine imestus , kui Flaami suursaadik ringi vaadates viimaks oma koha
all santi silmas ja sõbralikult ta räbalatega kaetud õlale patsutas. Sant pöördus ümber.
Mõlemad üllatusid, tundsid teineteise ära ja mõlema näod hakkasid särama. Vaat -lejaist
2
0
vähematki hoolimata, käsi teineteise käes hoides, hakkasid sukakuduja ja kerjus omavahel
tasakesi sosistama. Clopin Trouillefou räbalad poodiumi kuldbrokaa-dil jätsid mulje, nagu
roomaks tõuk apelsinil.
See sündmus oma uudsusega äratas saalis nii suure lõbu ja lusti tormi, et kardinal varsti
sellest tähelepanelikuks sai. Ta kummardus veidi ettepoole , ja kuna ta oma paigalt väga
ebamääraselt märkas ainult Trouillefou häbiväärseid kuueräbalaid, arvas ta muidugi, et sant
almust palub. Säherdusest jultumusest nördinuna hüüdis ta:
«Härra paleefoogt , visake see lurjus jõkke!»
«Jumal hoidku, härra kardinal,» ütles Coppenole, ikka
37
veel sandi kätt oma käes hoides, «see on üks mu sõpru.»
«Tore!» karjus rahvahulk. Sellest silmapilgust peale oli meister Coppenole Pariisis nagu
Gentiski «rahva hulgas kõrges hinnas , sest säärased mehed on seda alati, kui nad riii
taltsutamatud on», ütleb Philippe de Commines.
Kardinal hammustas huulde. Kummardudes oma naabri, Sainte-GenevieveM abti poole,
ütles ta poolsosinal:
«Peab ütlema, on aga saadikud, keda ülemhertsog meile saadab , et teatada printsess
Marguerite'i tulekust.»
«Eminents,» vastas abt, «te olete liiga viisakas nende flaami kärssade vastu. Margarita
ante porcos.» '
«Öelge parem: Porcos ante Margaritani»2, vastas kardinal naeratades.
Kogu väike sutaanides kaaskond sattus vaimustusse sellest sõnademängust. Kardinal
tundis pisut kergendust: nüüd oli ta Coppenole'iga tasa, ka tema oli oma nalja visanud ja
pealegi sellise, mis heakskiitmist leidis.
Nüüd aga lubatagu küsida neilt lugejailt, kel võimet on kujusid ja mõtteid üldistada —
nagu seda tänapäeva stiilis öeldakse —, kas nad ka küllalt elavalt kujutlevad vaatepilti, mida
neile pakub Palee suursaali määratu rööpkülik praegusel silmapilgul? Keset saali, vastu
läänepoolset seina on avar ja suurepärane kuldbrokaa-diga kaetud poodium, kuhu läbi
teravakaarelise ukse rongis sisse astuvad tähtsa näoga mehed, keda uksehoidja järgemööda
kriiskavalt nimepidi hüüab. Esimestel pinkidel on juba aset võtnud auväärt kujud nirginahkades,
sametis ja purpuris. Umber vaikiva ja tähtsailme-lise poodiumi on ees, all, kõikjal
suur rahvahulk ja suur sumin. Tuhat pilku on suunatud igale näole poodiumil, tuhat suud
sosistavad igaühe nime. Vaatepilt on tõesti huvitav ja väärib vaatajate tähelepanu. Aga mis
palagan see seal üsna taga saali otsas on, neli kirjut narri üleval ja neli teist samasugust all?
Ja kes on too mees
1 Pärleid sigade ette (lad. k.).
2 Sead pärli (Margarita) ette (lad. k.).
38
seal palagani kõrval, ise mustas kuues ja nii kahvatu? Ah, armas lugeja, see on Pierre
Gringoire ja ta proloog! Meie oleme ta hoopis unustanud. See just oligi, mida ta ise kartis.
Sellest silmapilgust peale, mil kardinal sisse astus, oli Gringoire hirmul oma proloogi
pärast. Algul oli ta käskinud näitlejaid, kes hämmastuses peatusid, jätkata ja oma häält
kõvendada; siis aga, nähes, et keegi ei kuula, oli ta neid peatanud. Juba veerand tundi, mis
vaheaeg kestis, oli ta vahetpidamata jalaga põrutanud, närveldanud, katsunud Gisquette'i ja
Lienarde'i ergutada ja oma naabreid virgutada, et nad jätkaksid proloogi kuulamist. Kõik
asjata. Ükski ei pööranud pilku kardinalilt, saadikuilt, poodiumilt, mis nõnda vaatluse
tulipunktiks oli muutunud. Pole küll kõige ilusam seda öelda, aga tuleb siiski arvata, et
2
1
proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja
nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis
marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja
suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana,
liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana , selle Flaami suursaatkonna, selle
vaimuliku õukonna näol, kardinalikuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna,
värssides kõnelevana ja niiöelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid
Gringoire oli munserdanud.
Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis
võis kõike veel päästa.
«Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis
õige oleks, kui uuesti alustame?»
«Mida?» küsis naaber.
«Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire.
«Kuidas ise arvate ,» vastas naaber.
Sellest poolnõusolekust piisas Gringoire'ile. Oma asju ise ajada katsudes hakkas ta kisama,
ise võimalikult kaugemale rahva sekka tungides:
«Alustage uuesti müsteeriumi! Alustage uuesti!»
«Kurat võtku!» hüüdis Joannes de Molendino. «Mis
39
nad seal ometi lõugavad!» (Gringoire tegi kisa nelja eest.) «Öelge, seltsimehed, kas siis
müsteerium pole juba lõppenud? Nad tahavad uuesti alustada. See pole õige.»
«See ei lähe,» karjusid skolaarid. «Maha müsteerium, maha!»
Gringoire aga pingutas mis suutis ja karjus veel kõvemini:
«Alustage, alustage uuesti!»
See kisa äratas kardinali tähelepanu.
«Härra paleefoogt,» ütles ta suurele mustale mehele, kes mõne sammu temast eemal seisis,
«kas need logardid seal on pühitsetud vette sattunud kuradid, et nad niisugust põrgumüra
teevad?»
Paleefoogt oli kahepaikne ametiisik, nahkhiir kohtu alal, pärandanud midagi rotilt ja
ühtlasi linnult, kohtunikult ja sõdurilt.
Ta astus eminentsi juurde ja seletas talle kogeldes, kaunistigi tema rahulolematust kartes,
miks rahvas nii ebasündsalt käitub: keskpäev jõudnud enne kätte, kui eminents saabunud, ja
siis sunnitud komödiante oma etendust alustama, ilma et eminentsi oleks ootama jäädud.
Kardinal pahvatas naerma .
«Tõepoolest, ülikooli rektor oleks samuti pidanud talitama. Mis teie selle kohta ütlete,
meister Willem Rym?»
«Mu härra,» vastas Willem Rym, «leppigem sellega, et pool komöödiat möödas on.
Niipalju on ikkagi võidetud.»
«Kas need logardid võivad oma nalja jätkata?» küsis valitseja.
«Jätkake, jätkake,» vastas kardinal. «Mul ükskõik. Ma loen seni oma palveraamatut.»
Paleefoogt tuli poodiumi äärele ja hüüdis, enne käeviipega rahvast rahule manitsedes:
« Linnakodanikud , talupojad ja pariislased! Et rahuldada neid, kes tahavad, et etendus
uuesti algaks, ja neid, kes tahavad, et see lõpetataks, käsib tema eminents jätkata.»
Mõlemal poolel tuli sellega leppida. Kuid autor ja ka rahvas kandis seetõttu veel kaua
kardinali vastu vimma.
40
2
2
Niisiis alustasid tegelased näitelaval uuesti oma tai gutusi ja Gringoire lootis, et vähemalt
ta teose ülejäänud osagi kuulatakse. Seegi lootus läks teiste illusioonide teed.
Kuulajaskonnas sugenes küll kuidagi vaikus, aga Gringoire polnud märganud, et poodium
kaugeltki veel täidetud polnud, kui kardinal käsu andis edasi mängida, ja et Flaami saadikute
järel ilmusid veel teised kaaskonda kuuluvad isikud. Uksehoidja nimesid ja ameteid
kuulutavad vahelehüüded tungisid kahekõne sekka ja sünnitasid hirmsa segaduse.
Kujutletagu ainult, kuidas keset teatrietendust uksehoidja kahe riimi vahele*, sageli värsi
keskele , hõikab oma kileda häälega:
«Meister Jacques Charmolue, vaimuliku kohtu kuning lik prokurör.»
«Jehan de Harlay, aadlik , Pariisi linna ratsaöövalve ülem.»
«Rüütel Galiot de Genoilhac, Brussaci senjöör, kuningliku kahurväe ülem.»
«Meister Dreux-Raguier, meie kuninga vete ja metsade valitseja Prantsusmaal,
Champagne'is ja Brie 's!»
«Rüütel Louis de Graville, kuninga nõunik ja kammerhärra, Prantsuse admiral ,
Vincennes'i metsade haldur
«Meister Denis Le Mercier, Pariisi pimedatemaja valitseja!» — jne., jne., jne.
Olukord muutus väljakannatamatuks.
See veider saade, mis näidendi jälgimise raskeks tegi, vihastas Gringoire'i seda enam, et ta
enese arvates tükk. järjest põnevamaks muutus, puudusid ainult tähelepanelikud kuulajad.
Tõepoolest, oli raske kujutleda sisukamat ja dramaatilisemat teksti. Sellal kui proloogi neli
tegelast oma kitsikuses kaebasid, ilmus äkki nende sekka Venus ise, vera incessu patult dea \
ilusas tuuni-kas, millele Pariisi linna vapp oli maalitud. Venus ise pidi olema kõige kaunim
naine, kel õigus on delfiini endale nõuda. Jupiter, kelle kõue garderoobist kuuldi, toetas ta
nõudmist, ja jumalanna oleks ta saanudki, või lihtsalt öeldes, olekski dofäänile mehele
läinud, kui Venuse võistlejaks poleks ilmunud noor tütarlaps valges
Kõnnakus oli tunda tõelist jumalannat (lad. k.).
41
damastis, käes karikakar' (Flandria printsessi läbipaistev sümbol). See oli haripunkt,
peripeetia. Pärast mõttevahetust olid kõik Venus, Marguerite ja teisedki nõus alistuma neitsi
Maria targale otsusele. Oli veel olemas üks tore osa, nimelt dom Pedro , Meöopotaamia
kuninga oma, kuid nii rohkete katkestuste tõttu oli raske taibata, milleks teda vaja oli. Kõik
need isikud kasutasid ülesronimiseks redelit.
Kuid kõik läks nurja. Müsteeriumi kaunidusi ei tuntud ega mõistetud. Näis, nagu oleks
kardinali sissetulekul mingi nähtamatu maagiline niit äkki tõmmanud kõigi pilgud
marmorlavalt poodiumile, saali lõunapoolsest otsast läänepoolsesse külge. Mingi jõud ei
suutnud pilkusid sealt lahti kangutada. Uued saabujad, nende neetud nimed, nende näod ja
riided hoidsid kogu aeg tähelepanu pinevil. See ajas vihale. Peale Gisquette'i ja Lienarde'i,
kes vahetevahel ümber pöördusid, kui Gringoire neid käisest sikutas, ja peale paksu kannatliku
mehe polnud ühtki, kes vaest mahajäetud moraliteed oleks kuulanud või vaadanud.
Gringoire nägi enda ees ainult profiile.
Millise kibedusega ta nägi oma au ja luule hoonet tükkhaaval varisevat! Ja mõelda, et
seesama rahvas alles äsja oli nii kannatamatu, et oli peaaegu valmis paleefoogtile vastu
hakkama, kui müsteerium ära jääb! Nüüd aga, kus etendus käis, ei hoolinud sellest enam
keegi. Ja ometi oli see alanud nii üksmeelse käteplaginaga! Võta kinni seda igavest rahva
soosingu tõusu ja mõõna! Ja peaaegu oleks paleefoogti seersandid äsjt oksa tõmmatud! Mida
kõike poleks Gringoire valmis olnud ära andma, et uuesti läbi elada seda magusat silmapilku!
2
3
Ometi lõppes viimaks uksehoidja tüütu monoloog . Kõik olid juba päral. Gringoire hingas
kergemalt. Näitlejad jätkasid vapralt oma mängu. Järsku aga tõuseb meister Coppenole, see
sukakuduja, püsti, ja Gringoire peab kuulma , kuidas ta keset üldist tähelepanu peab järgmise
jõleda kõne:
«Mu härrad Pariisi kodanikud ja aadlikud ! Jumala
' Karikakar on prantsuse keeles marguerite.
42
eest, ma ei tea, mis me siin õieti teeme. Seal nurgas tellingutel näen ma mehi, kes tahavad
nähtavasti üksteist kolkida. Ei tea, kas see ongi see nõndanimetatud müsteerium. See pole ju
sugugi lõbus. Nad ainult sõnelevad ja muud midagi. Juba veerand tundi ootan ma esimest
hoopi. Aga ei midagi. Need seal on argpüksid, kel suuvärk võib hea olla, aga rüselema nad
ei lähe. Oleks parem olnud, kui te oleksite välja tellinud rusikavõitlejad Londonist või
Rotterdamist, vaat siis oleksite alles midagi näinud ja isegi väljas platsil oleks kuuldud , kuidas
kondid ragisevad. Aga need seal on haledad vennad. Kui nad vähemalt meile mõnda
mauri tantsugi lööksid või midagi muud janti teeksid! Mulle töötati hoopis muud, narripidu
ja paavsti valimist. Meil Gen-tis on endilgi narride paavst, taha meie teist ei jää, kurat
võtaks! Aga meie teeme seda nii: rahvas koguneb kokku nagu siingi , siis pistab igaüks
omakorda pea läbi augu ja teeb teistele grimassi. Kes kõige totrama lõusta teeb ja kellele
kõige enam plaksutatakse, valitakse paavstiks. Nii. Eks ole lõbus? Kas teie ka ei tahaks oma
paavsti nõnda valida? Oleks igatahes lõbusam, kui seda lori pealt kuulata. Ehk on nad
valmis ka oma lõustu läbi augu näitama? Noh, siis tehku nad seda! Mis te ütlete selle kohta,
härrad kodanikud? Siin saalis on küllalt groteskseid eksemplare mõlemast soost, et flaami
kombel naerda saada, küllalt inetuid nägusid, et toredaid grimasse oodata!» Gringoire tahtis
juba vastata, kuid jahmatus, viha ja ördimus võtsid tal sõnad suust. Muide võeti rahvaeelse
sukakuduja ettepanek nende kodanike poolt, keda ta meelitavalt «aadlikeks» oli nimetanud,
nii suure vaimustusega vastu, et igasugune vastuseis oleks asjatu olnud. Tal ei jäänud muud
üle, kui end voolust .kanda lasta. Gringoire peitis näo käte vahele, sest ta polnud nii õnnelik
kui Agamemnon Timantese pildil, sest sellel oli tooga, millesse ta oma pea võis mähkida.*
43
V. QUASIMODO
Ühe silmapilguga oldi saalis valmis, et Coppenole'i mõtet teostada. Linnakodanikud,
skolaarid ja kohtukirju- tajad asusid kohe asja kallale. Väike kabel, mis asus marmorlaua
vastas, valiti lõustade teatriks. Katkilöödud ilusa roseti ruut sissekäigu kohal jättis järele
tühja ümmarguse augu, mille kohta kokku lepiti, et sealt peavad võistlejad pea välja pistma.
Et selle auguni küündida, tuli kahe vaadi otsa ronida, mis ei tea kust leiti ja kuidagi
teineteise otsa tõsteti._Lepiti veel kokku, et igal kandidaadil, olgu see mees voi naine (sest
võidi ju ka naispaavst * valida), tuleb nägu kinni katta ja kabelis peidus viibida kuni
näitamise .silmapilguni, et siis ta lõusta mulje oleks värske ja mõjuv. Ühe hetkega oli kabel
võistlejaid täis ja uks käänati kinni.
Kõike korraldas, juhtis ja juhatas Coppenole oma paigalt. Kardinal, kes oli niisama pahane
kui Gringoire'gi, oli segaduse ajal ühes kaaslastega mingi asja pärast ja ka missa ettekäändel
ära kadunud, ilma et rahvas, keda ta tulek nõnda elavalt oli huvitanud, nüüd vähematki oleks
ta äraminekust hoolinud. Willem Rym oli ainus, kes eminentsi põgenemist märkas. Rahva
tähelepanu kulges oma ringteed nagu päikene: see oli alanud ühest saali otsast, peatunud
üürikese aega saali keskel ja jõudnud nüüd saali teise otsa. Marmorlaua ja brokaa-diga
2
4
kaetud poodiumil oli oma aeg juba olnud: nüüd oli järgi Louis XI kabeli käes. Tee oli vaba
kõiksugu hullus-tele/sest saali olid jäänud ainuüksi flaamlased ja pööbel.
Algas lõustade näitus. Esimesena ilmus ümmargusse auku nägu pahupidipööratud punaste
silmalaugudega, pärani avatud suuga ja laubaga, mille kortsud sarnanesid meie keisririigi
husaaride saapasäärte omadega. See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks
kõiki neid matse pidanud jumalateks.* Suursaal oli aga kõike muud kui Olümpos, seda
teadis kõige paremini Gringoire'i vaene Jupiter. Järgnes teine ja kolmas lõust, siis tulid
järgmised ja saalis kasvas järjest naerulagin ja rõõmujuubeldus. Sellel etendusel oli mingi
haruldane, pead pööritama panev, joovastav ja võluv võim,
44
millest raske on aimu anda nüüdisaja lugejaskonnale. Kujutletagu ainult nägude seeriat,
mis järgemööda esitavad kõki geomeetrilisi vorme kolmnurgast trapetsini, koonusest
hulktahukani; kõiki inimese tundeväljendusi vihast kuni himuruseni; kõiki igasid
vastsündinu kortsudest kuni vana sureva eide kortsudeni; kõiki usulisi kujutelmi faunist kuni
Peltsebulini; kõiki loomade profiile koonust nokani, kärsast nukini. Kujutletagu, et kõik Uue
silla lõustad, need luupainajad, mis Germain Pi- loni * käega kivisse on raiutud, hakkavad
elama ja hingama ning teile põlevail silmil üksteise järel otsa vaatama; lastagu oma silmade
eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid , ühesõnaga, kujutlege enese eest
möödumas nägude kaleidoskoopi.
Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Teniers * oleks sellest ainult umbkaudse pildi
maalida saanud. Kujutletagu Salvatore Rosa * lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare,
saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd. Neljanaela
Ma-rie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli
muutunud päratuks häbe- matuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm
vaikus, iga nägu lõustu lõikas, iga kere vigureid viskas. Kõik ümberringi ulusid ja karjusid.
Veidrad näod, mis üksteise järel roseti augus hambaid kiristasid, toitsid nagu tulle visatud
tukid lõõma. Ja kogu sellest pulbitsevast rahvamassist tõusis auruna karastusahjust
läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud.
«Ohoi, kurat võtku!»
«Vaadake ometi seda nägu!»
«Too ei kõlba kuhugi!»
«Järgmine!»
«Guillemette Maugerepuis, vaata ometi seda härja koonu, sarved ainult puuduvad.
Tähendab, sinu mees ta pole!»
«Järgmine!»
«Tuhat ja tuline, on sel aga molu!»
«Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!»
«Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!»
45
«Braavo, braavo!»
«Ma lämbun!»
«Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!» Ja nii edasi, ja nii edasi.
Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel
näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta
suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et
see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle
kuuldavuse piiri, tehes Sau-veuri * järgi kaksteistkümmend tuhat, Biot ' * järgi kaheksa tuhat
võnget sekundis.
2
5
Mis puutub Gringoire' isse , siis sai ta, kui esimene ma-sendushoog mööda oli läinud, jälle
tasakaalu kätte. Ta oli äparduste vastu trotslikuks muutunud.
«Mängige edasi!» hüüdis ta kolmat korda oma näitlejaile, neile kõnemasinaile. Suurte
sammudega marmor-laua ees edasi-tagasi kõndides tundis ta soovi ka ennast sealt läbi augu
näidata, olgu kas või selleks, et tänamatule publikule grimasse teha. «Kuid ei, see poleks
meie vääriline; mitte kättemaksu! Võidelgem lõpuni!» kordas ta. «Luule mõju rahvale on
suur; küll ma ta tagasi võidan. Küllap näeme, kumb lõpuks võidab, kas lõustad voi värsid.»
Paraku oli ta oma tüki ainsaks pealtvaatajaks jäänud. Lugu muutus veelgi pahemaks kui
varem. Ta'nägi ainult veel selgi.
Kuid ma eksin. Too paks kannatlik mees, kellega ta kriitilisel silmapilgul aru oli pidanud,
istus ikka veel näoga näitelava poole. Mis Gisquette'i ja Lienarde'i puutub, siis olid nad juba
ammu jalga lasknud.
Gringoire oli südame põhjani liigutatud oma ainsa pealtvaataja ustavusest. Ta ligines talle
ja kõnetas meest, teda kergelt käsivarrest raputades, sest see hea mees oli balustraadile
nõjatunud ja veidi tukkuma jäänud.
«Mu härra,» ütles Gringoire, «ma tänan teid.»
«Mis eest, mu härra?» vastas paks mees haigutades .
«Ma näen, mis teid eksitab,» jätkas poeet. «Kõik see lärm siin ei lase teil rahulikult pealt
kuulata. Aga pole
46
viga: teie nimi kestab tulevaiski põlvedes edasi. Kuidas on teie nimi?»
«Renauld Chäteau, Chätelet' pitsatihoidja, teie teenistuses.»
«Härra Chäteau, teie olete siin ainus muusade esindaja,» ütles Gringoire.
«Teie olete väga lahke, mu härra,» vastas Chätelet' pitsatihoidja.
«Teie olete ainus,» jätkas Gringoire, «kes korralikult tükki kuulas. Mis te tast arvate?»
«Noh!» vastas paks ametimees ikka veel unega võideldes. «Üsna lõbus tükk teine!»
Gringoire'il tuli selle kiitusega rahule jääda, sest käteplagina mürin ja ääretud
vaimustushüüded katkestasid äkki selle vestluse. Narride paavst oli valitud.
«Braavo, braavo, braavo!» kisas rahvas igast nurgast.
See oli tõepoolest imelik lõust, mis sel silmapilgul roseti augus säras. Pärast kõiki neid
viie- ja kuuekan-dilisi ning vormituid nägusid, mis üksteise järel august olid paistnud, ilma
et nad seda grotesksuse ideaali oleksid väljendanud, mis rahva orgiast elevil meelekujutuses
oli tekkinud, võis võitjaks saada ainult niisugune meeliülendav lõust, nagu see nüüd
koosolijaid hämmastas. Isegi Coppenole plaksutas talle; Clopin Trouillefou aga, kes ka
võistles (ja kes võis oma näo jumal teab kui inetuks moonutada), tunnistas enese võidetuks.
Meie ütleme sedasama. Me ei katsugi lugejale pilti anda sellest neljakandilisest ninast ,
sellest hobuseraua moodi suust, sellest pisikesest vasakust silmast, mis ruske kulmupõõsa
varju kadus, kuna kogu ta paremat silma varjas määratu suur käsn; neist korratuist, mitmest
kohast katkistest hammastest, mis meenutasid kindlus -müüri sakke; sellest rakkus huulest,
mida üks ta hammastest kinni haaras nagu elevandi kihv ; sellest vaoga lõuast ja enne kõike
üle selle kõige laotunud ilmest, mis oli tigeduse, imestuse ja kurbuse segu. Eks katsugu seda
tervikuna kujutleda, kes saab!
Vaimustus oli üksmeelne. Tungiti kabeli poole. Sealt toodi üldise võidutsemise saatel
õnnelik narride paavst välja. Aga just siis tõusis imetlus ja üllatus kõrgeimale tipule.
Grimass oligi ta tõeline nägu.
47
Pigemini kogu ta isik oli mingi grimass. Matsaka pea peal kasvasid punased
juukseharjased, õlgade vahel oli päratu küür, millele eespool vastas pugu ; sääred ja kintsud
2
6
olid nii võõrastavalt kiiva kasvanud, et jalad ainult põlvedest kokku puutusid, eestpoolt
vaadatuna paistsid nad kahe vartpidi kokku pandud sirbi moodi; jalalabad ja peod olid
ebaloomulikult suured. Ja kõige selle vormi-tuse juures oli kogu ta kujule siiski omane
mingi hirmuäratav tugevuse, nobeduse ja julguse ilme. Ta oli imelik erand põlisest
seadusest, mille järel nii jõud kui ka ilu peab tekkima harmooniast. Säärane oli paavst, keda
narrid endale välja olid valinud.
Ta oli nagu purustatud hiiglane , kes tükkidest uuesti oskamatult kokku oli pandud.
Kui see küklooplik olend kabeli lävele ilmus, liikumatu ja tüse, peaaegu niisama lai kui
pikk, «juba aluselt ruudukujuline», nagu ütleb üks suur mees, kui rahvas nägi ta pooleldi
punast, pooleldi lillat kuube , mille külge olid õmmeldud hõbedased kuljused, ennekõike aga
ta võrratut inetust, tundis ta tema otsekohe ära ja hüüdis nagu ühest suust:
«See on Quasimodo, kellalööja! See on Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas!
ühesilmne Quasimodo! Kõverjalg Quasimodo! Elagu, elagu!»
Nagu näete, oli tol vaesel kuradil rohkesti nimesid.
« Hoidke end, rasedad naised!» * karjusid skolaarid.
«Või kes rasedaks soovivad jääda!» lisas Joannes.
Naised peitsid tõesti oma näod ära.
«Vastik pärdik niisugune!» ütles üks naine.
«Niisama tige kui inetu!» lisas teine.
«See on kurat ise,» lisas kolmas.
«Mul on õnnetus elada peakiriku juures, kogu öö kuulen ma teda katust mööda hulkuvat.»
«Koos kassidega.»
«Ta hulgub alati meie katuste].»
«Ta pillub meile korstnast nõidusi alla.»
« Hiljuti tegi ta mulle grimasse mu katuseakna taga. Ma pidasin teda meheks. Mul oli
hirm!»
«Ta käib kindlasti nõiasabatil. Kord unustas ta oma luua mu solgiämbrisse.»
«Oh, milline vastik nägu sel küürakal on!»
48
«Oh, kui jälk!»
«Puh!»
Mehed seevastu olid vaimustatud ja plaksutasid käsi.
Quasimodo, kõige selle ärevuse põhjus, seisis ikka veel süngena ja tõsisena liikumatult
kabeli lävel ja laskis end imetleda.
Üks skolaar ( vist Robin Poussepain) tikkus talle nina alla ja naeris talle näkku. Quasimodo
võttis tal rahulikult vööst kinni ja virutas ta kümme sammu eemale rahva sekka. Kõige selle
juures ei lausunud ta sõnagi.
Meister Coppenole oli hämmastunud ja astus talle ligi.
«Kurat võtku, oled sina aga inetuse tipp, pole mina eluilmaski säherdust näinud. Oleksid
väärt paavst olema mitte üksnes Pariisis, vaid ka Roomas.»
Ja ta pani oma käe lõbusalt ta õlale. Quasimodo ei liigatanudki. Coppenole jätkas:
«Sa oled mul niisugune number, kellega ma heameelega lonksu kokku jooksin , maksku
see mulle kas või tosin Tours 'i naela *. Mis sina arvad
Quasimodo ei vastanud.
« Saatana pihta!» hüüdis sukakuduja. «Oled sa kurt
või?»
2
7
Tõepoolest, ta oligi kurt. _Coppenole'i pealekäimine hakkas teda tüütama. Ta pöördus
äkki nii hirmsa hammaste kiristamisega suka-kuduja poole, et flaami hiiglane tagasi
kohkus nagu buldog kassi ees.
Siis tekkis selle veidra isiku ümber hirmu ja aukartuse sõõr, mille raadius oli vähemalt
viisteistkümmend sammu, üks vana eit seletas meister Coppenole'ile, et Quasimodo on kurt.
«Kurt!» naeris sukakuduja oma laia flaami naeru . «Kuradi pihta, see on ju siis päris õige
paavst!»
«Hei, ma tunnen teda,» hüüdis Jehan, kes lõpuks kapi-teeli otsast maha oli roninud, et
Quasimodot lähemalt kaeda, «see on ju mu venna ülemdiakoni kellalööja. Tere,
Quasimodo!»
«Kuradi mees!» ütles Robin Poussepain, kelle kondid veel valutasid. «Vaata, on küürakas;
kui kõnnib, kõverjalg; vaatab sind, on ühesilmne;- kõneled temaga, on kurt. Aga kas sel
Polüfemosel üldse on keelt?»
49
«Ta kõneleb, kui tahab,» ütles eit, «ta on kellade löömisest kurdiks jäänud. Ta pole aga
tumm
«See puudus veel,» lausus Jehan.
«Tal on ka üks silm ülearu,» lisas Robin Poussepain.
«Sugugi mitte,» ütles Jehan õiglaselt, «ühesilmne on palju puudulikum kui pime. Ta teab,
mis tal puudub.»
Vahepeal olid kõik kerjused, teenijad , taskuvargad, ühes nendega ka skolaarid rongkäigus
läinud kohtu-kirjutajate kapist narride paavsti jaoks otsima papist tiaarat ja kentsakat
kirikukuube. Quasimodo laskis end riietada kulmu kortsutamata ja teatud kõrgi kuulekusega.
Siis pandi ta istuma kirjule kanderaamile. Kaksteistkümmend narrivennastu liiget tõstsid ta
oma õlgadele. Mingi kibe ja ülbe heameel levis üle kükloobi sünge näo, kui ta oma
vormitute jalgade all nägi kõiki neid ilusate, sirgete ja hästivormitud inimlaste päid. Kisategev
kaltskaabakate rongkäik alustas oma teekonda nagu tavaliselt Palee sisemistest
käikudest, et siis minna välja tänavale.
VI. ESMERALDA
Me oleme rõõmsad oma lugejaile teatades, et kogu selle sündmuse kestel ei lasknud
Gringoire ennast ega oma tükki eksitada. Temast õhutatult olid näitlejad komöödiat
vahetpidamata edasi võristanud ja ta ise oli kogu aeg neid kuulanud. Ta oli mürgli kohta
teatud seisukoha võtnud ja oli otsustanud oma asja lõpuni viia, kindlasti lootes, et rahva
tähelepanu veel tema poole pöördub. See lootusesädemeke lõi ergama, kui ta nägi
Quasimodot ja Coppenole'i ühes narride paavsti jõuguga suure kisa ja käraga saalist välja
minevat. Rahvahulk ruttas õhinal neile järele. «Hüva,» ütles ta endale, «nüüd lähevad kõik
rahurikkujad minema.» Kahjuks olid need rahurikkujad kogu rahvahulk, ühe minutiga oli
saal tühi.
Tõtt öelda, saali jäid veel mõned pealtvaatajad. Need olid naised, raugad ja lapsed, kel
küllalt oli sellest lärmist ja märulist. Mõned neist kõndisid üksikult ringi, teised olid
sammaste ümber kogunenud. Mõned skolaarid istusid kaksiratsa aknalaudadel ja vaatasid
välja platsile.
50
«Noh,» mõtles Gringoire, «inimesi on veel küllalt jäänud, et minu müsteeriumi lõpuni
kuulata. Neid on küll vähe, aga see kõik on valitud publik, haritud rahvas.»
2
8
Püha Maria tulekut pidi sel hetkel saatma muusika ja see pidi kõige suuremat mõju
avaldama, kuid muusikud puudusid. Gringoire märkas, et ta muusika oli ühes narride paavsti
rongiga minema läinud. «Läheb ka ilma!» ütles ta külmavereliselt.
Ta ligines kodanike rühmale, kellest arvas, et nad ta tüki üle kõnelevad. Siin mõni katke
vestlusest, mida ta kuulis :
«Teie, meister Cheneteau, teate ju Navarra lossi, mis härra de Nemours'i oma oli?» «Jah,
Braque 'i kabeli vastas.»
«Vaat selle üüris fiskus Guillaume Alixandre'ile ja saab nüüd aastas kuus Pariisi naela ja
kaheksa sol'i üüri.»
«Ah, kuidas need üürid küll tõusevad!» «Pole viga!» õhkas Gringoire endamisi. «Küll
teised kuulavad.»
«Seltsimehed!» karjus äkki üks noortest poistest ülal aknalaual. «Esmeralda, Esmeralda on
platsil!»
Sel sõnal oli maagiline mõju. Kõik, kes saali olid jäänud, ruttasid akendele, ronisid üles
aknalaudadele, et välja vaadata.
«Esmeralda! Esmeralda!» kordasid kõik.
Samal ajal kuuldi väljast vägevat käteplaginat.
«Mis Esmeralda?» küsis Gringoire, käsi lootusetult kokku pannes. «Ah mu jumal, näib, et
nüüd hakatakse akendest välja ronima!»
Ta pöördus marmorlaua poole ja nägi, et etendus on katkenud. Just sel silmapilgul pidi
Jupiter oma välguga ilmuma. Kuid Jupiter seisis liikumatult all lava lähedal.
«Michel Giborne!» hüüdis poeet ärritatult. «Mis sa vahid? Kus su osa on? Roni aga üles!»
«Kus ma ronin, üks skolaar on redeli kaasa võtnud.»
Gringoire vaatas järele. Redel oli tõepoolest kadunud. Igasugune ühendus näidendi sõlme
ja lahenduse vahel oli katkenud.
51
«Naljamees!» pigistas ta hammaste vahelt. «Milleks ta redeli kaasa pidi võtma?»
«Et Esmeraldat vaadata,» vastas Jupiter haledalt. «Ta ütles: «Näe, redel, mida keegi ei
tarvita,» ja viiski selle ära.»
See oli viimane hoop. Gringoire võttis selle vastu alistumusega.
«Kasige kus kurat!» hüüdis ta komödiantidele. «Kui minule makstakse, saate teiegi!»
Ta tõmbus noruspäi tagasi, kuid viimasena, nagu kunagi sõjapealik, kes vahvalt on
sõdinud.
Ja mööda Palee keerdtreppe alla minnes ümises ta hammaste vahelt:
«Missugused eeslid ! Missugused tainapead need pariislased on! Tulevad müsteeriumi
kuulama, aga ei kuula midagi! Kõigest muust on nad huvitatud, olgu see Clopin Trouillefou,
kardinal, Coppenole, Quasimodo või kurat ise, ainult neitsist Mariast mitte! Oleksin ma seda
teadnud, ma teile pärdikuile oleksin mariasid näidanud! Tulen siia, et kuulajate nägusid
vaadata, näen aga ainult selgi! Olla poeet ja sattuda apteekri ossa ! ütleme, et Homeros on
kreeka külasid mööda kerjamas käinud ja Ovidius Naso moskvalaste juures pagulasena surnud!
* Aga kurat mind võtku, kui majaipaksin, mida nad oma Esmeraldaga mõtlevad! Mis
sõna see on? Vist midagi mustlase keeli.»
TEINE RAAMAT
2
9
I. VIHMA KAEST RÄÄSTA ALLA
Jaanuaris tuleb öö kaunis vara. Tänavad olid juba pimedad , kui Gringoire Paleest välja
tuli. See pimedus meeldis talle. Ta ihaldas jõuda kuhugi hämarasse, tühja tänavasse, et seal
segamatult järele mõelda ja siis filosoofina poeedi haavadele palsamit panna. Filosoofia
oligi talle ainsaks paopaigaks, sest öökorterit tal polnud. Pärast näidendi hiilgavat
läbikukkumist ei julgenud ta enam korterisse minna, mis asus Jõelao tänavas, vastu
Heinasadamat, sest ta oli lootnud härra prevoolt oma pulmaluule eest saada nii palju, et ta
meister Guil-laume Doulx- Sire 'ile, Pariisi loomamaksude rentnikule, oma kuue kuu üürivõla
saab ära maksta, see tähendab kokku kaksteist Pariisi sol'i, mis tegi kaksteistkümmend korda
rohkem välja, kui tal üldse varandust oli, kaasa arvatud püksid, särk ja müts. Sainte-
Chapelle'i vangla väikese värava juures hetkeks varju leides ning järele mõeldes, kuhu
ööbima minna — kogu Pariisi tänavate sillutis oli tal tarvitada —, tuli talle meelde, et nädal
tagasi oli ta Kingaturu tänaval ühe ülemkohtu nõuniku ukse ees näinud kiviastet hobueesli
selga ronimiseks ja endamisi mõelnud, et säärane kivi kõlbab parajal ajal kas sandile või
poeedile oivaliselt padjaks. Ta tänas saatust, et see tal säärase hea mõtte oli lasknud pähe
tulla. Aga kui ta parajasti üle Palee platsi kavatses minna, et jõuda Vanalinna tänavate
keerulisse labürinti, kus asuvad kõik need Pütissepa, Villaturu, Kingaturu, Täituru ja muud
kõverad tänavad, mida veel tänapäevalgi võib näha, aga juba üheksakordsete majadega, nägi
ta narride paavsti rongkäiku samuti Paleest välja tulevat ja põiki üle ta tee tormavat hirmsa
kisa ja käraga,
53
tõrvikute heledal valgusel ja temalt ärameelitatud muusika saatel. See pilt osatas ta
värskeid enesearmastuse haavu ja ta põgenes. Dramaatilise ebaõnnestumise meelekibeduses
ärritas teda kõik see, mis vähegi seda õnnetut päeva meelde tuletas, ja pani ta haava uuesti
verd jooksma.
Ta tahtis Saint-Micheli silla poole minna, seal aga jooksid lapsed edasi-tagasi
raketikeppide ja rakettidega.
«Neetud tulevärk!» ütles Gringoire ja pöördus tagasi Vahetajate sillale. Sillale ehitatud
majadele olid kolm suurt lipukangast üles tõmmatud, mis kujutasid kuningat, dofääni ja
Flandria Marguerite'i; kuuel vähemal lipul võis ära tunda Austria hertsogit, Bourboni kardinali,
krahv de Beaujeu'd, Madame JeanneM, härra Bourboni sohipoega ja mõnda veel.
Kõike seda valgustasid tõrvikud ja rahvahulk aina imestas.
«Õnnelik maalija, see Jehan Fourbeault!» õhkas Gringoire südamest ja pööras selja kõigile
noile lippudele-ja lipukestele. Ta ees avanes tänav, mis näis nii pime ja tühi olevat, et ta
lootis seal lahti saada kõigest pidukärast ja -särast. Ta valis selle tee. Mõne hetke järel
põrkas ta jalg millegi vastu. Ta komistas ja kukkus. See oli kimp meiupuuoksi, mida
kohtukirjutajad piduliku päeva auks hommikul kohtupalati eesistuja ukse ette olid pannud.
Gringoire sai sellestki äpardusest kangelaslikult üle, ta tõusis püsti ja jõudis jõe äärde. Ta
jättis selja taha tsiviilkohtu ja kriminaalkohtu vanglahooned, läks piki kuningaaedade suurt
müüri kulgevat sillutamata tänavat, kus pori üle jalapöia ulatus, ja jõudis Vanalinna
lääneossa, kus ta mõni aeg Lehmade Ülevedaja saarekest silmitses, mis nüüd Uue silla ja
pronkshobuse alla ära on kadunud. Saareke teisel pool kitsast valkjat veepinda paistis talle
pimedas musta massina. Väikese tulukese valgusel võis siin aimata mingit mesipuu laadi
hütti, kus lehmade ülevedaja öösiti peavarju leidis.
«Õnnelik parvemees!» mõtles Gringoire. «Sa ei unista kuulsusest ega tee pulmaluulet! Mis
puutuvad sinusse naisi võtvad kuningad ja Burgundia hertsoginnad? Ei tunne sa ka muid
karikakraid peale nende, mida aprillikuu aas su lehmade jaoks kasvatab! Aga mina, poeet,
54
3
0
olen välja vilistatud, ma lõdisen, ma olen kaksteist sol'i üüri võlgu ja mu tallad on nii
õhukesed, et kõlbaksid su laternaklaasideks. Tänan sind, parvemees! Su onn rahustab mu
pilku ja laseb mind Pariisi unustada!»
Ta ärkas oma lüürilisest joobumusest tugeva paugu läbi, mis äkitselt õnneliku onni poolt
lajatas. See oli ülevedaja, kes omamoodi päeva rõõmudest osa võttes raketi õhku kõmmutas.
See kõmakas ajas Gringoire'il kananaha üle ihu.
«Neetud pidu!» hüüdis ta. «Pead sa mul ka kannul olema kõigis paigus! Oh jumal, isegi
lehmade ülevedajani jätkub sind!»
Siis vaatles ta Seine 'i oma jalge ees ja teda haaras hirmus kiusatus :
«Ah,» lausus ta, «kui meelsasti hüppaksin vette, kui ta ainult nii külm poleks!»
Siis tuli ta meeleheitlikule otsusele. Kui tal võimatu oli pääseda narride paavsti, Jehan
Fourbeault' lippude , meiuokste kimpude, ilutulede ning paukude eest, kas siis parem pole
julgelt otse peo südamesse tungida ja Greve'i platsile minna.
«Vähemalt leian sealt,» mõtles ta, «ühe rõõmutule tukigi, et sooja saada, võin vahest
suhugi pista mõne raasukese kolmest suurest suhkrust tehtud kuninglikust vapist, mis rahva
jaoks linnapuhvetisse pidi välja pandama.»
II. GREVE'I PLATS
Tolleaegsest Greve'i platsist on säilinud ainult vaevalt märgatav jälg: veetlev tornike platsi
põhjanurgas. Juba on sellelgi skulptuuride teravad piirjooned jämeda krohvi alla maetud ,
võib-olla kaob ta varsti täielikult selle uute pealekasvavate majade uputuse alla, mis nii
kiiresti kõik Pariisi vanad fassaadid hävitab.
Need, kes nagu meie iialgi Greve'i platsist üle ei lähe, heitmata kaastundmuse- ja
poolehoiupilku sellele vaesele kahe Louis XV aegse majamüraka vahele surutud tornile,
võivad oma mõttes kergesti rekonstrueerida kõik need hooned, mis tema külge kuulusid, ja
nõnda tervena
55
silme ette manada viieteistkümnenda sajandi vana gooti stiilis platsi.
Nagu nüüdki, oli ta ka siis ebakorrapärane trapets, mida ühest küljest piiras kai, kolmest
teisest küljest aga kõrgete, kitsaste ja süngete majade rida. Päeval võis imetleda nende
ehituste mitmekesisust, mis kõik olid kaunistatud kivi- või puukujudega. Juba needki
pakkusid täielikku ülevaadet kõigist keskaja elumajade stiilidest viieteistkümnendast tagasi
kuni üheteistkümnenda sajandini. Siin võis näha lihtsaid aknaid, mis teravkaare välja
tõrjusid, samuti romaani ümarkaare aknaid, mida omakorda teravkaared kõrvaldasid, nagu
seda tookord näha võis Seine'i pool platsi nurgas Parkimise tänava pool küljes Roland 'i torni
vana maja alumisel korrusel, öösel aga võis sest hoonete massiivist eraldada ainult katuste
musta sakilist piirjoont, mis teravahambulise ahelana platsi piiras. Terav vahe tolleaegsete
linnade ja meieaegsete linnade vahel seisneb selles, et nüüd vaatavad platsidele ja tänavaile
fassaadid, siis aga vaatasid katuseviilud. Kahe sajandi kestel on majad teisipidi pöördunud.
Platsi idapoolse külje keskel kõrgus raskevõitu segastiilis ehitus, mis koosnes kolmest
kõrvuolevast elumajast. Tal oli kolm nime, mis selgitasid ta ajalugu, otstarvet ja ehituslaadi:
Dofääni maja, sest siin oli elanud Charles V dofäänina; Kaubandushoone, sest seda tarvitati
raekojana; Sammasmaja (domus ad piloria), sest rida jämedaid sambaid hoidis ülal ta kolme
korrust. Linn leidis sealt kõike, mida Pariisi-taoline linn vajas: kabeli jumalateenistuseks,
kohtusaali kohtupidamiseks ja vajaduse korral «rehnuti» pidamiseks kunin-gameestega,
3
1
katuse all arsenali, täis tulirelvi. Pariisi kodanikud teavad ju väga hästi, et mitte iga kord ei
piisa palvetamisest ja kohtust linna õiguste kaitsmiseks, ja nii on neil raekoja pööningul
varuks ka mõni vana roostetanud arkebuus .
Platsil oli juba tookord sünge ilme, mis talle tänapäevani alles on jäänud vastikute
mälestuste tõttu, mida ta äratab, ja Dominique Boccadori sünge raekoja tõttu, mis on
asendanud Sammasmaja. Peab ütlema, et võlla-sammas ja häbipost ehk kohus ja redel, nagu
neid tookord
56
nimetati, mis olid kõrvuti alatiseks tarvituseks keset sillutist püstitatud, mõjusid palju
kaasa, et silmad kõrvale pöörati sellelt saatuslikult paigalt, kus nii palju elusaid ja terveid
inimesi surmaga olid heidelnud ja kus aastat viiskümmend hiljem tekkis nõndanimetatud
püha Vallier' * palavik , kabuhirmu-tõbi tapalava ees, haigustest kõige koledam, sest seda ei
tekita jumal, vaid inimene.
On lohutav mõelda (olgu möödaminnes öeldud), et surmanuhtlus, see feodaalse ühiskonna
vana võim, on meie seadustest ja linnadest peaaegu välja tõrjutud, surmanuhtlus, mis
kolmesaja aasta eest veel oma raud-ratastega, kivist võllasammastega, kõigi oma alatiseks
tänavaile püstitatud piinariistadega valitses Grève'i platsil, Turuplatsil, Dofääni platsil,
Trahoiri teeristil, Seaturul, koledal Montfauconil *, Seersantide väravas, Kasside väljakul
ja Saint-Denis' väravas, arvestamata veel arvutuid prevoode, piiskopi, kapiitlite, abtide
võllapuid ja priorite omi, kes õigust võisid mõista; arvestamata ka seaduslikke uputuspaiku
Seine'i kaldal . On lohutav mõelda, et nüüd on üksteise järel kadunud kõik see surmanuhtluse
varustus, piinariistade luksus, piinamisviiside fantaasiaküllane leidlikkus, mis Grand -
Châtelet's iga viie aasta takka tarvilikuks tegid piina- pingi uuendamise. Surmanuhtlus on
ühest seaduseraamatust teise kihutatud, ühelt platsilt teisele aetud ja nüüd pole meie tohutu
suures Pariisis muud kohta kui too Grève'i platsi häbistatud nurk oma viletsa, varjatud,
äreva, häbeliku giljotiiniga , mis alati näib kartvat, et ta värske teo pealt tabatakse — nii ruttu
kaob ta jälle, kui ta oma hoobi on andnud!
III. BESOS PARA GOLPESi
Kui Pierre Gringoire Greve'i platsile jõudis, oli ta labi külmanud. Ta oli läinud Möldrite
silla kaudu, et vältida rahva tõuklemist Vahetajate sillal ja Jehan Fourbeault' lippude
nägemist, aga kõigi piiskopi veskite
Suudlused hoopide vastu ( hisp . k.).
57
rattad olid teda mööda minnes poriga pritsinud ja ta kuub oli üleni märg. Ka näis talle, et
tüki läbikukkumine teda veelgi rohkem lõdisema paneb. Seepärast ruttas ta rõõmutule poole,
mis toredasti keset platsi põles. Kuid tihe rahvahulk ümbritses seda igast küljest.
«Neetud pariislased!» ütles ta endale, sest tõelise draa-maluuletajana oli ta monoloogide
sõber. «Nood seal ei lase mind jällegi tule ligidale! Ja mul oleks nii vaja ennast soojendada .
Mu saapad on märjad, ja pealegi need neetud veskid , mis kõik oma pisarad mulle selga
valasid! Kuradi piiskop oma veskitega! Tahaksin meeleldi teada, mis sihuke piiskop
veskitega teeb! Kas ta mõtleb möldriks hakata? Kui talle selleks ainult mu needmist vaja
läheb, siis võib ta selle saada ja temaga koos ta katedraal ning ta veskid! Küll näeme, kas
need molutajad mind läbi lasevad! Mis nad seal õieti teevad! Soojendavad ennast, tore lõbu!
Vahivad, kuidas sada haokubu põlevad: tore vaatepilt!»
3
2
Ligemalt asja uurides nägi ta, et ring oli palju suurem kui vaid lihtsaks soojendamiseks
kuningliku lõkke juures, selge oli ka, et vaatlejate hulka ei tõmmanud siia kokku ainult
nende saja põleva haokoo ilu.
Laial vahemaal rahva ja lõkke vahel tantsis noor tütarlaps.
Kas too noor tütarlaps oli inimene, näkineid või ingel , seda ei saanud Gringoire, see
skeptiline filosoof ja irooniline poeet, esimesel silmapilgul kindlaks teha, nii võlutud oli ta
silmipimestavast nägemusest.
Tütarlaps polnud suur, aga ta näis pikk oma sihvaka ja saleda piha tõttu. Ta oli tõmmu,
küll aga võis aimata, et päeval oli ta ihul andaluusia ja rooma naiste ilusat kuldset helki. Ka
ta väikesed jalad olid andaluusialikud, graatsilised jalatsid ümbritsesid neid kitsalt, kuid
mugavalt. Ta tantsis, keerles ja tiirles vanal pärsia vaibal, mis lohakalt ta jalgade alla oli
heidetud, ja iga kord, kui ta särav nägu keerutusel mööda vilksatas, pildus ta oma suurtest
mustadest silmadest välkusid.
Kõigi pilgud tema ümber olid pingul , kõigi suud lahti; ja tõepoolest, kui ta nii tantsis
kuljustrummi saatel, kaks ümarat ja puhast käsivart üle pea sirutatud, ise peen, habras ja elav
nagu herilane , seljas voltideta
58
kuldmiidriga kirju undruk, mis kohevile läks ja aegajalt ta saledaid sääri näha laskis, õlad
paljad , juuksed mustad ja silmis tuli — siis tundus ta tõesti üleloomuliku olendina.
«Tõepoolest,» mõtles Gringoire, «see on salamander , näkineid, jumalanna, see on
menaad!»
Sel silmapilgul läks üks «salamandri» palmikuist lahti ja mingi kollane vasklitrike veeres
maha.
«Ah ei,» ütles ta, «see on mustlastüdruk.»
Illusioon oli kadunud.
Tütarlaps hakkas uuesti tantsima. Võttis maast kaks mõõka, pani nende otsad vastu laupa
ja hakkas neid ühele poole keerama, ise ennast teisele poole keerates. See oli tõepoolest
ikkagi ainult mustlastüdruk. Kui suur ka Gringoire'i pettumus polnud, kogu sel pildil oli
siiski oma võlu, oma maagiline mõju; hele ja punane rõõmu-tuli helkis elavalt inimeste
nägudel, kes sõõris seisid, ja ka noore tüdruku tõmmul laubal ; kahvatu vastuhelk kõikuvate
inimvarjudega langes platsi tagapõhjal ühest küljest Sammasmaja vanale mustale
kõdunenud fassaadile, teiset küljest aga võlla kivist tulpadele.
Tuhandete nägude hulgas, mida see tulehelk punaseks värvis, oli üks, mis näis kõigist
teistest rohkem süvenevat tantsijanna vaatlemisse. See oli ühe mehe tõsine, vaikne, sünge
nägu. See mees, kelle riideid ümbritseva rahva tõttu näha polnud, võis kõige rohkem
kolmkümmend viis aastat vana olla, kuid ta pealagi oli paljas , ainult kõrva ääres paistsid
olevat mõned harvad , juba hallid juuksesalgud, ta laiale kõrgele laubale oli korts tekkinud,
sügavais silmis säras aga haruldane noorus, elujanu , sügav kirg . Ta jälgis vahetpidamata
mustlastüdrukut, ja kuna noor muretu kuueteistkümneaastane plika oma tantsu ja
hõljumisega kõigi vaimustust äratas, näis tema nägu üha süngemaks muutuvat. Aeg-ajalt
vaheldus ta huultel naeratus ohkega, naeratus oli aga ohkest veelgi nukram.
Noor tütarlaps jäi lõpuks hingeldades seisma ja rahvas plaksutas talle vaimustatult.
«Djali,» hüüdis mustlastüdruk.
Gringoire nägi neiu juurde tulevat ilusat väikest kitse , keda ta varem polnud märganud ja
kes seni oli vaibaotsakesel
59
lamanud ja oma käskijannat jälginud, kui see tantsis. Loom oli valge, vilgas ja erk, tal oli
läikiv nahk, kullatud sarved ja sõrad ning kullatud kaelarihm . «Djali,» ütles tantsijanna,
3
3
«järg on sinu käes.» Ta istus maha ja sirutas graatsiliselt kitse poole oma väikese
kuljustrummi.
«Djali,» jätkas ta, «mitmes kuu meil praegu on?» Kits tõstis oma eesmise jala üles ja lõi
ühe korra vastu kuljustrummi. Oli tõesti aasta esimene kuu. Rahvas plaksutas.
«Djali,» ütles tüdruk ja pööras trummi teisipidi, «mitmes kuupäev on täna?»
Djali tõstis jällegi oma kuldjalakese üles ja lõi kuus korda vastu kuljustrummi.
«Djali,» päris mustlastüdruk trummi jälle teisiti liigutades, «palju kell praegu on?»
Djali lõi seitse korda. Samal hetkel lõi Sammasmaja tornikell seitse.
Rahvas oli hämmastunud.
«Siin peab nõidus mängus olema,» kostis kellegi sünge hääl rahva hulgast. See oli too
paljaspea, kes mustlastüdrukut silmist ei lasknud.
Tütarlaps võpatas ja pöördus ümber. Kuid kätepla-gin summutas sünge hüüde, kustutas
sellest viimse jäljegi, nii et ta uuesti kitse küsitlema hakkas.
«Djali, mismoodi käib meister Guichard Grand-Remy, linna ammuküttide ülem,
küünlapäeva rongkäigu ajal?»
Djali ajas end tagumistele jalgadele püsti, hakkas mökitama ja astus nii toredalt ja tähtsalt,
et kõik ümberringi naerma pahvatasid, nähes paroodiat ammuküttide ülema vagatsemise
kohta.
«Djali,» jätkas noor tütarlaps, kasvavast edust julgust saades , «aga kuidas meister Jacques
Charmolue, kuninglik prokurör, vaimulikus kohtus kõnet peab?»
Kits kükitas maha, hakkas mökitama oma esimesi jalgu veidralt liigutades, et puudus
ainult vilets ladina ja prantsuse keel, siis oleks see tõesti Charmolue olnud nii liigutustelt,
ilmelt kui ka asendilt. Rahvas plaksutas veel tormilisemalt. «Teotus! Mõnitus!» kostis jälle
paljaspea hääl.
Mustlastüdruk pöördus veel kord ümber.
60
«Ah,» ütles ta, «jälle see vastik mees!»
Siis ajas ta oma alumise huule ettepoole ja mossitas, nagu see talle nähtavasti omane oli,
tegi korraks jala-kannal tiiru ja hakkas rahva seas kuljustrummiga ande korjama.
Sadas suuri ja väikesi hõbe- ja vaskmünte. Äkki möödus ta GringoireMst ja see pistis oma
käe nii mõtlematult tasku , et tüdruk seisma jäi.
«Kurat!» hüüdis poeet, leides oma taskust eest ainult tühjuse. Ometi seisis noor tütarlaps ta
ees, vaatas talle suurte silmadega otsa, sirutas oma trummikese tema poole ja ootas.
Gringoire'i laubale tekkisid suured higi- tilgad .
Oleks tal terve Peruu kuld * taskus olnud, ta oleks selle kõhklematult tantsijannale
kinkinud. Aga tal polnud Peruu kulda, isegi Ameerikat polnud tol ajal veel avastatud.
õnneks tuli talle appi ootamatu juhtum.
«Kas sa kasid siit, Egiptuse rohutirts!» kuuldi platsi hämarast nurgast kiledat häält. Noor
tütarlaps pöördus kohkunult ümber. See polnud enam paljaspäise hääl, see oli naise kuri ja
äge hääl.
Hüüatus, mis mustlastüdrukule hirmu tegi, sünnitas palju rõõmu lastele, kes platsil ringi
hulkusid.
«See on see Roland'i torni vanake ,» karjusid nad taltsutamatult naerdes , «see on see
kaltsukott, kes seal kirub! Pole vist süüa saanud. Viime talle siit mõne ülejäänud raasu!»
Kõik nad tormasid Sammasmaja poole.
Gringoire oli tantsijanna hämmeldust kasutanud, et minema lipsata. Laste kisa tuletas talle
meelde, et ka tema polnud veel õhtust söönud. Ta jooksis kohe neile järele. Jõmpsikatel olid
aga väledamad jalad: kui tema pärale jõudis, oli kõik juba söödud. Polnud järele jäänud isegi
3
4
viletsat leiba, viis sol'i nael . Seintel polnud muud kui saledad liiliad * roosipõõsaste vahel,
mida Mathieu Biterne aastal 1434 sinna oli maalinud. See aga oli kehv õhtueine!
On kaunis paha õhtusöögita magama heita. Veel pahem on aga jääda tühja kõhuga ja mitte
teada, kuhu magama heita. Gringoire'iga juhtuski nõnda. Polnud
61
leiba ega ulualust, igalt poolt pigistas teda häda ja ta leidis, et häda on väga karm. Juba
ammu oli ta avastanud selle tõe, et Jupiter oli inimesi loonud misantroo-pia- tujus ja et targal
mehel tuleb kogu aeg heidelda saatusega, mis ta filosoofiat kaitseseisukorras hoiab. Mis
temasse puutus, siis polnud ta näinud, et teda kunagi nii karmilt oleks piiratud: ta kuulis oma
kõhtu nurisevat ja leidis ebaõige olevat, et kuri saatus ta filosoofiat näljaga võita katsub.
Ta vajus üha enam nukrameelsetesse mõtetesse, kui teda äkki neist välja kiskus
kummaline, äärmiselt mahe laul. Noor mustlastüdruk laulis .
Ta hääles, samuti kui ta tantsus ja ilus, oli kirjeldamatut võlu, midagi nii-öelda puhast,
kõlavat, õhulist, tiivulist. Ta laul oli pidev helisemine, meloodiate, ootamatute trillerite ja
lihtsate lausete ahel, mida katkestasid teravad, vilistavad helid; vahelduvad heliredelid, mis
isegi ööbiku tasakaalust oleksid välja viinud, mis aga siiski harmooniliselt liitusid ; pehmed
hõljuvad helikäigud, mis tõusid ja vajusid nagu noore laulja rindki. Ta kaunis nägu kajastas
erakordse väljendusrikkusega kõiki ta laulu kapriise, alates kõige metsikumast joovastusest
kuni kõige tagasihoidlikuma väärikuseni. Ta näis olevat vahel kui hullumeelne, vahel kui
kuninganna.
Laulu keelt Gringoire ei tundnud , paistis isegi, et lauljale eneselegi on see keel võõras, nii
vähe vastasid väljendatud tunded laulu sõnadele.
Nii said need neli rida ta suus metsiku rõõmulaulu
ilme:
Un cofre de gran riqueza
Hallaron dentro un pilar,
Dentro del, nuevas banderas
Con figuras de espantar. 1
Silmapilk hiljem tundis Gringoire, kuidas talle pisarad silma tulid, kui tütarlaps järgmist
salmi erilise härdusega laulis:
Alarabes de cavallo
Sin poderse menear,
1 Samba seest leiti rikas laegas , milles olid uued lipud koledate kujutustega (hisp. k.).
62
Con espadas, y los ctiellos,
Ballestas de buen echar.1
Ta laul väljendas enamasti siiski rõõmu ja ta näis laulvat nagu linnuke rõkates ja muretult.
Mustlastüdruku laul oli Gringoire'i mõtted lainetama pannud, nagu ujuv luik vee lainetama
paneb. Ta kuulas teda võlutuna ja kõike unustades. Esimest korda üle mitme tunni oli see
esimene kord, kus ta oma kannatused unustas.
See silmapilk oli aga lühike.
Sama naisehääl, mis mustlastüdruku tantsu oli katkestanud, katkestas nüüd ka ta laulu.
«Kas sa jääd kord vait, põrgu ritsikas?» kisas ta samast hämarast väljakunurgast.
Vaene ritsikas jäi kohe vait. Gringoire pani oma kõrvad kinni.
«Oh sa neetud saekonts, juba purustasid sa kandle!» hüüdis ta.
3
5
Teisedki vaatlejad nurisesid samuti. «Käigu kus kurat see kaltsukott!» ütlesid mõned. Ja
vana nähtamatu hirmutis oleks peagi pidanud kahetsema oma kallaletungi mustlastüdrukule,
kui samal hetkel kõigi tähelepanu poleks endale tõmmanud narride paavsti rongkäik, mis
pärast mitmeid tänavaid kõigi oma tõrvikute ja lärmiga viimaks välja jõudis Greve'i platsile.
See rongkäik, mida meie lugejad nägid Palee eest lahkuvat, oli teel olles end korraldanud
ja oma ridadesse vastu võtnud kõiki sulisid, jõude olevaid vargaid ja hulguseid, kes Pariisis
parajasti saadaval olid. Nii pakkus see Greve'i platsile saabudes väga auväärt pilti.
Kõige ees liikusid mustlased . Nende eesotsas sõitis mustlaste hertsog* ratsa , tema ümber
sammusid must-laskrahvid jalgsi , hoides ta valjaid ja jaluseid. Nende järel astusid mehed ja
naised segamini, väikesed kisavad lapsepõnnid õlgadel; kõik, nii hertsog, krahvid kui muu
rahvas olid kaltsudes ja kassikullas. Järgnes Argoo kuningriik *, see tähendab kõik
Prantsusmaa
1 Araablased liikumatult hobuse seljas, mõõkade ja heade vibu -püssidega (hisp. k.).
63
vargapoisid, kes ritta olid seatud väärikuse järgi, kõige ees väiksemad vennad. Nõnda
läksid nad neljakaupa, ehituna mitmesuguste märkidega, mis nad oma veidras ametis olid
teeninud . Suurem osa olid sandid . Dhed lonkasid, teistel puudus käsi. Siin olid koos sulid,
vurled, logardid, väristajad, maopaistjad; paadialused , võrukaelad, kaltskaabakad, võllaroad,
igerikud, pätid, lõmp-rid, rihvandid, masuurikad, näpardid, kelle loetelu isegi Homerosele
üle jõu käiks. Nõudis vaeva, et nende paadi-aluste ja kaltskaabakate keskel näha Argoo
kuningat, kes kükitas väikeses vankris, mida kaks suurt koera vedasid. Argoo kuninga
alamatele järgnes Galilea keisririigi * rahvas. Selle keiser Guillaume Rousseau sammus
majesteetlikult purpurrüüs, mis oli täis veiniplekke, ta ees tantsisid sõjakalt ja märatsesid
veiderdajad, ta kõrval aga ta sauakandjad, ta abimehed ja arvekoja kirjutajad. Lõpuks tuli
kohtukirjutajate korporatsioon õitega kaunistatud meiupuudega, mustades rüüdes, jämedate
vahaküünaldega ja muusikaga, mis oleks sobinud nõia-sabatile. Selle rahvahulga keskel
kandsid narriven-nastu kõrgemad liikmed oma õlgadel kanderaami, millel rohkem küünlaid
põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal.* Sellel kanderaamil säras kirikurüüs
ja mitras vastne narride paavst, Jumalaema kiriku kellamees , küürakas Quasimodo, sau käes.
Igal salgal ses groteskses rongkäigus oli oma eri muusika. Mustlased tagusid oma
balafesse ja kuljus-trumme. Argoolased, see üpris ebamusikaalne tõug, pidasid veel kinni
vioolast*, karjase sarvest ja kaheteistkümnenda sajandi gooti rubebast *. Galilealaste
kuningriik polnud palju kaugemale .jõudnud; vaevalt võis nende orkestris eraldada mõnda
viletsat ribekat * kunsti lapseeast, millel võis mängida ainult re-la-mi'd. Narride paavsti
ümber aga esinesid kõik selle ajastu muusika rikkused täieliku kakofooniana. Siin oli tiiskant-,
alt- ja tenorribekasid, igasugu flööte ja vaskpille. Küllap meie lugejad mäletavad, et
see oli Gringoire'i orkester .
Raske on kujutleda seda uhkuse ja õndsuse ilmet, mis Paleest Greve'i platsile tulles
Quasimodo kurba ja inetusse näkku oli ilmunud. Esmakordselt oma elus maites
64
ta rahuldatud enesearmastuse mõnu. Siiamaani oli a tundnud ainult alandust, põlgust oma
elujärje pärast, 'älkust oma isiku vastu. Kurt, nagu ta oli, maitses ta üüd tõelise paavstina
selle rahvamassi poolehoiuaval-usi, keda ta vihkas sellepärast, et see teda vihkas. Mis ellest,
et ta kogudus koosnes narridest, santidest, varastest ja kerjustest! See oli ikkagi rahvas, tema
aga võimukandja. Ja ta võttis puhta rahana kõiki iroonilisi käte-plaksutusi, pilkavaid
austusavaldusi, mille kohta tuleb öelda, et neisse oli veidi segatud päris tõelist kartust. Sest
küürakas oli tugev, kõverjalg väle, kurt kuri: kolm omadust, mis võivad irvitajaid taltsutada.
3
6
Muide, oleme kaugel arvamast, nagu oleks vastvalitud narride paavst endale aru andnud
tunnetest, mida ta ise läbi elas või mida ta teistesse sisendas. Vaim, mis ses äbarikus elas, oli
ise paratamatult teatud määrani puudulik ja kurt. Nii jäi talle enesele kõik, mis ta sel silmapilgul
läbi elas, ebamääraseks, selgusetuks ja segaseks. Ainult rõõm tungis sellest läbi ja
uhkus võttis ikka enam võimust. Sünge ja õnnetu nägu kiirgas.
Kui Quasimodot ses pooljoovastuses Sammasmaja eest pidutsedes mööda kanti, nähti
üllatuse ja hirmuga üht meest äkki rahvahulgast narride paavsti poole sööst-vat ja suure
vihaga ta kullatud puust saua , ta paavsti-märki, tema käest ära kiskuvat.
See hulljulge mees polnud keegi muu kui too paljaspea, kes äsja mustlaste rühma oli
tunginud ja seal oma ähvardavate tigedate sõnadega vaesele tütarlapsele koleda hirmu peale
ajanud. Tal oli seljas vaimulikurüü. Seni polnud Gringoire seda meest märganud, kui ta aga
nüüd rahva seast välja tuli, tundis poeet ta ära. «See on ju minu õpetaja,» hüüdis ta
kohkunult, «dom Claude Frollo, ülemdiakon! Mida kuradit ta sest ühesilmaga peletisest
peaks tahtma ? See õgib ta silmapilk ära!» Tõusis tõesti õudne kisa. Koletu Quasimodo oli
oma kanderaamilt maha hüpanud ja naised pöörasid silmad kõrvale, et mitte näha, kuidas ta
ülemdiakoni lõhki kisub .
ühe hüppega oli ta preestri juures, vaatas talle otsa ja langes ta ette põlvili.
Preester kiskus tal tiaara peast , murdis pooleks ta saua ja kiskus lõhki ta kassikullas kuue.
65
Quasimodo jäi põlvili, painutas pea alla ja pani käed paluvalt kokku.
Siis tekkis nende vahel imelik kahekõne markide ja žestide varal , sest kumbki ei kõnelnud
sõnagi. Preester seisis püsti, oli ärritatud, ähvardavalt vihane ja käskiv. Quasimodo aga
maas, alandlik ja armu paluv. Ja ometi võis Quasimodo preestri kahtlemata oma pöidlaga
puruks litsuda.
Lõpuks raputas ülemdiakon Quasimodot kõvasti õlast, andes märku, et ta üles tõuseks ja
talle järele tuleks.
Quasimodo tõusis püsti.
Oma esialgsest kohmetusest vabanenud narrivennastu tahtis oma nii äkki troonilt tõugatud
paavsti kaitsma hakata. Mustlased, argoolased ja kogu kirjutajate korporatsioon piirasid
preestri ümber.
Quasimodo asetus aga preestri ette, mängitas oma atleetlike rusikate lihaseid ja vahtis
ründajaile otsa vihase tiigrina hambaid kiristades.
Preester, kes oli tagasi saanud oma sünge ja tähtsa ilme, andis Quasimodole märku ja
tõmbus vaikides tagasi.
Quasimodo astus nüüd ees, rahvast teelt kõrvale tõugates.
Kui plats ja rahvas neile juba selja taha oli jäänud, tahtis salkkond uudishimulikke ja
päevavargaid neile järele minna. Nüüd asus Quasimodo taha ja järgnes ülemdiakonile
tagurpidi jändrikuna, tigeda peletisena, valmis igaühele kallale kargama. Ta pingutas oma
liikmeid, lakkus oma metssea-kihvu ja urises vihase metsloomana, hoides rahvahulga
hiiglalainetust vaos ainuüksi mõne liigutuse või pilguga.
Nad mõlemad lasti minna kitsasse hämarasse tänavasse, kuhu keegi ei julgenud järele
tulla: juba ainuüksi Quasimodo õudne, hambaid kiristav kogu kaitses jälgimise eest.
«Väga hämmastav!» lausus Gringoire. «Aga kust, kurat võtaks, saaksin ma õhtust süüa?»
66
IV. PAHANDUSED, MIS VÕIVAD TULLA, KUI ILUSALE NAISELE
ÕHTUL MÖÖDA TÄNAVAID JÄRELE KÕNNITAKSE
3
7
Igaks juhuks oli Gringoire hakanud mustlastüdruku
kannul käima. Ta nägi teda ühes kitsega Noategijate
tänavasse pöörduvat. Samasse tänavasse pöördus
temagi. „
«Miks mitte?» mõtles ta endamisi.
Gringoire, Pariisi tänavate kogenud filosoof, oli tähele pannud, et miski ei soodusta
unistusi nõnda kui järele-kõndimine ilusale naisele, pealegi teadmata, kuhu Ta läheb. Selles
vabatahtlikus loobumises tahtevabadusest, selles oma fantaasia alistumises teise fantaasiale,
kellel sellest aimugi pole, peitub mingi segu kummalisest rippumatusest ja pimedast
kuulekusest, midagi vabaduse ja orjuse vahepealset, mis Gringoire'ile meeldis, oli ta ju õieti
ebakindel, komplitseeritud vaim, mis otsib äärmusi ja kõigub alati kõigi inimlike kalduvuste
vahel, üht teise varal neutraliseerides. Meeleldi võrdles ta ennast Muhamedi hauaga, mida
kaks vastaspoolset magnetkivi kahele poole kisuvad ja mis igavesti kõigub sügavuse ja
kõrguse, taeva ja maa, tõusu ja languse, seniidi ja nadiiri vahel.
Kui Gringoire elaks meie päevil, kui toreda koha ta leiaks enesele klassika ja romantika
vahepeal!
Kuid ta polnud nii ürgaegne inimene, et elada kolmsada aastat, ja sellest on kahju. Tema
puudumist on tänapäev eriti tunda.
Et hakata möödujatel järel käima (ja eeskätt just naistel), nagu seda Gringoire meeleldi
tegi, pole muide paremat ettekäänet, kui olla ilma öökorterita.
Nii sammus ta siis mõtteisse vajunult noore tütarlapse kannul, kes sammu kiirustas ja
ilusat kitse sörkima kihutas, kui nägi, et kodanikud koju läksid ja kõrtsid, need ainukesed
müügikohad, mis sel päeval lahti olid, suleti.
«Kuskil peab ta ometi elama,» mõtles Gringoire, «mustlasneidudel on hea süda. Kes
teab?...»
Mõttepunktides, mis ta oma küsimusele järgneda laskis, peitusid üpris kaunid kujutlused.
Kuid kodanikest möödudes, kes enese järel uksi sulgesid,
67
tabas ta nende vestlusest vahetevahel mõne katke, mis tema mõnusate lootuste võlu
hävitas.
Nii kohtusid ta lähedal kaks rauka, kes omavahel rääkisid.
«Teate, meister Thibaut Fernicle, on kaunis külm.»
(Gringoire teadis seda juba talve algusest saadik.)
«Jah, seda küll, meister Boniface Disome! Küllap saame jälle säärase talve nagu kolm
aastat tagasi, 80-ndal aastal. Siis maksis seljatäis puid kaheksa sol'i.»
«Ah, meister Thibaut, see pole midagi 1407 -nda talve kõrval, kui mardipäevast
küünlapäevani valitses pakane, ja veel nii kange , et kohtupalati^sekretäril suures istungitesaalis
iga kolmanda sõna järel tint sule otsas ära külmas, nii et tuli protokollimine
katkestada.»
Eemal aga vestlesid kaks naabrinaist läbi avatud akende , sel ajal kui udu nende küünlad
pragisema pani.
«Kas teie mees teile õnnetusest juba on jutustanud, emand Boudraque?»
«Ei. Mis siis juhtus, emand Turquant?»
«Kohtu notari Gilles Godini hobune olevat flaamlaste rongkäiku nähes peruks läinud ja
tsölestiini * kloostri almusejagaja meister Philippot Avrillot' maha löönud.»
«Tõesti?»
«Tõsi mis tõsi.»
3
8
«Linnakodaniku hobune pealegi! Mis te ütlete! Oleks veel mõni ratsaväelase hobune
olnud!»
Aknad tõmmati kinni. Gringoire aga oli oma mõtte-niidi kaotanud.
Õnneks leidis ta selle jälle ruttu üles ning sidus selle otsad hõlpsasti ühte ja seda tänu
mustlastüdrukule ja ta Djalile, kes endiselt tema ees käisid. Ta imetles nende kahe peene
õrna, veetleva olendi väikesi jalgu, ilusaid vorme, nõtket astumist, neid peaaegu üheks
kujuks kokku sulatades. Oma vastastikuse mõistmise ja sõpruse tõttu meenutasid nad kaht
noort tütarlast; kerguse, väleduse ja nobeduse poolest aga võis mõlemat kitseks pidada.
Tänavad muutusid üha pimedamaks ja tühjemaks. Ammu juba oli kostnud signaal tulede
kustutamiseks ja ikka harvemini kohtas tänaval inimest või nähti aknas valgust. Gringoire
oli mustlasneiu jälil jõudnud sellesse
68
keerulisse tänavate, põiktänavate, umbtänavate puntrasse, mis ümbritseb vana Süüta Laste
kalmistut ja sarnaneb kassi poolt sassiaetud lõngavihiga. «Neis tänavais on vähe loogikat!»
ütles Gringoire, kes juba segi oli minemas neist lõpmatuist käänakuist, mis ikka jälle samale
kohale näisid välja viivat, tütarlaps aga läks mööda teed, mis talle hästi tuttav pidi olema ja
kus ta kõhklematult järjest rutemini kõndis. Mis puutub Grin-goire'isse, siis poleks ta
aimanudki, kus ta on, kui ta möödaminnes ühel käänakul poleks silmanud Keskturu-ligidast
kaheksanurgelist häbiposti, mille ažuurse tipu must siluett selgesti eraldus ühe Verdelet'
tänava valgustatud maja akna taustal.
Juba mõnda aega oli ta noore tütarlapse tähelepanu äratanud ja see oli kord isegi hetkeks
seisma jäänud ja kasutanud valgusejuga, mis tuli kuskilt pagariäri avatud uksest, et
Gringoire'i teravalt ülalt alla silmitseda. Pärast seda takseerimist ajas ta, nagu Gringoire
märkas, oma huuled mossi nagu ennistki. Siis astus ta jälle edasi.
Too huulte mossitamine andis Gringoire'ile põhjust järelemõtlemiseks. Kahtlemata oli
selles kaunis grimassis põlgust ja pilget. Seepärast langetas ta pea, hakkas sillutise kive
lugema ja tüdrukul pisut kaugema vahemaa tagant järel käima, kui ta äkki ühel
tänavanurgal, kus ta tüdruku silmist oli kaotanud, läbilõikavat kiljatust kuulis.
Ta kiirustas sammu.
Tänav oli pime. Siiski andis õliga immutatud paklane taht, mis tänavanurgal raudvõre taga
neitsi Maria jalgade ees põles, Gringoire'ile võimaluse näha, kuidas mustlastüdruk rabeleb
kahe mehe käes, kes ta appikar-jumist katsusid summutada. Vaene väike kohkunud kit-seke
laskis oma sarved alla ja mökitas.
«Hei, öövahid, appi!» hüüdis Gringoire ja ruttas lähemale. Uks meestest, kes tüdrukut
kinni hoidsid, pöördus tema poole. Ta nägi Quasimodo jubedat nägu.
Gringoire ei putkanud minema, vaid jäi nagu naelutatult paigale.
Quasimodo tuli talle kallale, paiskas ta üheainsa käeliigutusega neli sammu eemale, kadus
siis kohe pimedikku,
69
kaasa viies noort tütarlast, kes ta käsivarrel siidsallina alla rippus. Ta seltsiline läks talle
järele, vaene kitseke aga jooksis nende kannul kaeblikult mökitades.
«Appi! Mõrtsukad!» kisendas õnnetu mustlasneiu.
«Pidage kinni, lurjused, laske see libu lahti!» hüüdis äkki müriseva häälega kõrvaltänavast
järsku ilmunud ratsanik .
See oli ammuküttide kapten kuninglikust kaitseväest. Ta oli pealaest jalatallani relvastatud
ja hoidis käes mõõka.
Ta kiskus kohkunud Quasimodo käte vahelt mustlasneiu, pani ta risti üle sadula, ja kui
koletu küürakas oma esialgsest kohmetusest võitu saades temale kallale sööstis, et oma saaki
3
9
kätte saada, hüppasid viis-kuusteist-kümmend kütti kapteni selja tagant välja, kõigil paljad
mõõgad peos .
See oli kuningliku kaitseväe salk , mis Pariisi prevoo härra Robert d'Estouteville'i poolt
välja oli saadetud öövalvet kontrollima.
Quasimodo piirati ümber, võeti kinni, seoti käsist ja jalust. Ta möirgas, vahutas,
hammustas ja oleks olnud päeva aeg, oleks kahtlemata üksnes ta nägu, mis vihast veelgi
hirmsamaks muutus, kogu salkkonna põgenema ajanud, öö aga võttis talt hirmsaima relva,
inetuse.
Quasimodo kaaslane oli rüseluse ajal jalga lasknud.
Mustlasneiu ajas end ohvitseri sa_dulas graatsiliselt sirgu, toetas oma käed noormehe
õlgadele ja vaatas talle mõned sekundid uurivalt otsa, nagu tahaks ta tema meeldivat
näoilmet ja rüütellikku abi imetleda. Siis katkestas ta esimesena vaikuse ja küsis oma õrna
häält veelgi õrnemaks muutes:
«Kuidas on teie nimi, härra ohvitser
«Kapten Phoebus de Chäteaupers, teie teenistuses, mu kaunitar !» vastas ohvitser uljamat
rühti võttes.
«Tänan,» vastas tüdruk.
Ja sellal kui kapten Phoebus oma burgundlikke vurrusid keerutas, lipsas tüdruk hobuselt
noolena maha ja kadus nagu välk.
« Vannun paavsti naba juures,» kirus kapten, lastes köidikuid Quasimodo ümber kõvemini
kinni tõmmata, «meelsamini oleksin tahtnud seda plikat kinni hoida!»
70
«Mis parata, kapten,» ütles üks sandarm, «linnuke lendas minema, nahkhiir jäi pihku.»
V. ÄPARDUSED JÄTKUVAD
Gringoire oli kukkumisest uimasena tänavanurgale armurikka neitsi Maria ette lamama
jäänud. Vähehaaval hakkas ta toibuma; mõni minut hõljus ta veel mingis poolärkvel
uneluses, millel ei puudunud oma mõnu ja kus mustlasneiu ning ta kitsekese õhulised kujud
ühte sulasid Quasimodo raske rusikaga. See seisund ei kestnud aga kaua. Kaunis tugev
külmatunne selles kehaosas, mis vastu maad oli, äratas teda äkki ja ta mõtted said tagasi
selguse. «Kust see jahedus ?» küsis ta järsku. Siis alles märkas ta, et oli sattunud renni.
«Kuradi küürakas kükloop!» urises ta hammaste vahelt ja katsus end püsti ajada. Kuid ta
oli veel oimetu ja keha valutas: tuli paigale jääda. Käsi sai ta siiski liigutada, ta pigistas nina
kinni ja alistus saatusele .
«Pariisi pori,» mõtles ta, (ta uskus kindlasti, et too renn jääbki ta ööasemeks — «Mis teha
puhkepaigas muud kui mitte unistada ?» *) «Pariisi pori lehkab aga imelikult , selles peab
olema väga rohkel määral lenduvaid ja lämmastikulisi soolasid. Nii vähemalt arvab meister
Nicolas Flamel * ja ka hermeetikud *.»
Sõna «hermeetikud» juures tuli talle äkki meelde ülemdiakon Claude Frollo. Ta meenutas
vägivallastseeni, mille tunnistajaks ta äsja oli olnud: kuidas mustlasneiu oli rabelnud kahe
mehe käte vahel ja kuidas Quasimodol oli abiline . Ning ta mälestustest kerkis ebamäärasena
üles ülemdiakoni tusane ja kõrk nägu. «Oleks aga imelik!» mõtles ta ja hakkas seda kõike
aluseks võttes püstitama oletuste fantastilist hoonet, seda filosoofide, kaardimajakest. Kuid
veel kord reaalsusse jõudes hüüdis ta: « Pagan võtaks, ma külman ju siin ära!»
Ta ase muutus tõesti järjest talumatumaks. Iga renni-vee osake viis Gringoire'i kehast ühe
soojuseosakese enesega kaasa ja järjest ebameeldivamalt hakkas temperatuur keha ja vee
vahel ühtlaseks minema.
4
0
71
Siis aga tabas teda uus häda.
Kari lapsi, noid väikesi metsikuid paljasjalgseid nadi-kaelu, keda Pariisis juba ammust
aega tänavapoiste nime all tuntakse ja kes tol ajal, kui ka meie veel jõmpsikad olime, meile
õhtuti koolist koju minnes alati kive järele pildusid, sest meie püksid nii katki polnud kui
neil, — üks salk sääraseid võrukaelu jooksis parajasti põiktänavasse, kus Gringoire lamas.
Kõvasti naerdes ja karjudes ning vähe hoolides naabrite unerahust, vedasid nad enda järel
mingit vormitut kotti ja nende puu. kingade klõbin oleks surnugi võinud üles äratada. Gringoire,
kel veel hing sees oli, ajas end istukile.
«Hei, Hennequin Dandeche! Hei, Jehan Pincebourde!» kisasid nad kõigest kõrist. «Vana
rauakaupmees Eus-tache Moubon suri praegu. Saime ta õlekoti kätte, teeme sellest
rõõmutuid! Täna on ju pidupäev flaamlaste auks!»
Nad jõudsid Gringoire'i kohale teda märkamata ja kott lendas talle otse pähe. Samal ajal
võttis üks neist peotäie õlgi ja läks neid püha neitsi Maria ees põlevast tähist süütama.
«Kurat ja põrgu!» urises Gringoire. «Nüüd saab kuumust ülearugi!»
Silmapilk oli kriitiline. Gringoire pidi jääma tule ja vee vahele. Ta tegi üleloomuliku
pingutuse, mida võib teha ainult valerahategija, kui teda keeva vette tahetakse visata . Ta ajas
end püsti, viskas koti poistele selga ja jooksis minema.
«Püha Neitsi!» karjusid lapsed. «Rauakaupmees on kodukäija!» ja põgenesid omapuhku.
Õlekott jäi üksi lahinguväljale. Belleforet *, paater le Juge ja Corrozet * kinnitavad, et
järgmisel päeval tolle linnajao vaimulikud koti pidulikult ära viisid ja ta Sainte-Õpportune'i
kiriku varakambrisse paigutasid. Kuni 1789-nda aastani andis see püha aare häid sissetulekuid
Mauconseil' tänava nurgal oleva neitsi Maria kuju imeteo tõttu. Ööl vastu 7-ndat
jaanuari 1482 oli ta ainuüksi oma olemasoluga kurjad vaimud välja ajanud surnud Eustache
Moubonist, kes kuradit narrida tahtes oli surivoodil oma hinge kavalalt õlekotti peitnud.
72
VI. KATKINE KRUUS
Meie poeet jooksis mõnda aega tuhatnelja edasi, ilma et ise oleks teadnud kuhu, põrgates
mitu korda peaga vastu majanurki, hüpates üle mitmest rentslist, rutates läbi paljudest
tänavatest ja põiktänavatest, otsides pääsu ja rühkides edasi mööda Keskturu kõveraid
käike, uurides oma paanilises hirmus seda, mida ürikute kaunis ladina keeles nimetatakse
tota via, cheminum et via-ria'ks Äkki jäi ta seisma, kõigepealt küll seetõttu, et, ta hingeldas,
siis sellepärast, et ta mõtetes tekkinud dilemma tast äkki kinni haaras. «Mulle näib, meister
Pierre Gringoire,» ütles ta endale näppu otsaesisele pannes, «sa jooksed nagu mõni tobu.
Väikesed jõnglased ei tundnud sinu ees sugugi vähem hirmu kui sina nende ees. Kui ma ei
eksi, kuulsid sa nende puukingade klõbinat, kui nad lõuna poole põgenesid, sa ise aga jooksid
põhja poole. Järelikult emba -kumba: kui nad põgenesid, siis on õlekott, mille nad
hirmuga maha unustasid , just see sõbralik voodi, mida sa juba hommikust saadik taga ajad ja
mida nüüd sulle neitsi Maria imekombel saadab tasuks selle eest, et oled tema auks
moralitee loonud mitmesuguste tseremooniatega, kui nad aga ei põgenenud, siis panid nad
õlekoti põlema ja siis on see just too ihaldatav lõke, mida sa nii vajad, et head meelt tunda,
ennast kuivatada ja soojendada. Mõlemal juhul, olgu siis tegemist lõkke või asemega,
on õlekott ikkagi taeva kingitus. Võib-olla laskis püha neitsi Maria Mauconseil' tänava
nurgal Eustache Mouboni just selleks ära surra. Teed rumalust, kui selle eest põgened, mida
otsid. Oled lihtsalt tobu!»
4
1
Ta pöördus ümber. Hoides nina vastu tuult ning teritades kõrvu püüdis ta ringi vaadates
leida õnnetoovat õlekotti. Kuid asjata. Ta eksles majamürakate vahei, umbtänavates ja
teeristmeil, kõhkles ja kahtles alalõpmata ning eksis viimaks lõplikult pimedate tänavate
rägas hullemini kui Tournelle'i lossi labürindis. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja hüüdis uhkelt:
«Neetud olgu kõik
1 Kogu tee, rada ja teesse kuuluv (köögilad. k.).
73
teeristid! Kurat ise on nad oma hargi taoliseks teinud.
See hüüd leevendas teda pisut ja mingi punakas helk, mida ta sel silmapilgul pika kitsa
tänava otsas märkas, äratas temas lootust.
«Jumal tänatud!» ütles ta. «Seal põlebki ju mu õlekott!
Ja võrreldes ennast tüürimehega, kes öösel põhja on minemas, lisas ta hardalt: «Salve,
salve, maris stella !»1
Kas mõtles ta selle litaaniast laenatud lausega püha Neitsit või õlekotti, seda ei tea me
öelda.
Vaevalt sai ta mõne sammu astuda mööda pikka, sillutamata tänavat, mis allapoole
laskudes ikka porisemaks ning järsemaks muutus, kui äkki midagi õige imelikku ta silma
puutus. Tänav polnud tühi, siin-seal liikus ebamääraseid ja vormituid tompusid, kes
suundusid piki tänavat tulukese poole, mis vilkus tänava otsas, ja sarnanesid nende
kohmakate putukatega, kes öösel kõrrelt kõrrele ronivad, et karjase tulele ligemale jõuda.
Tühi tasku teeb seiklushimuliseks. Gringoire läks ikka edasi ja jõudis varsti järele tõugule,
kes kõige laisemalt edasi liikus. Liginedes nägi ta, et see oli vilets sant, kes oma käte varal
edasi komberdas nagu ämblik, kellel ainult kaks jalga on järele jäänud. Kui Gringoire sellest
inimnäoga ämblikutaolisest olendist mööda läks, hüüdis see tema poole haleda häälega: «La
buona mancia, sig-nor! la buona mancia!»5
«Kurat sind võtku,» ütles Gringoire, «ja ka mind ühes sinuga, kui ma mõistaksin, mis sa
seal pomised!» Ja ta läks edasi.
Ta jõudis teise komberdava tombu juurde ja uuris seda tähelepanelikult. See oli halvatu,
hoobilt jalust lombakas ja ühe käega. Ta oli nii vigane , et karkude ja puujalgade keeruline
süsteem, mis teda ülal hoidis, andis talle liikuva müürsepapuki ilme. Gringoire, kes armastas
peeni ja klassikalisi võrdlusi, võrdles teda mõttes elava Vulcanuse kolmjalaga *.
See kõndiv kolmjalg tervitas teda möödaminekul, kuid
1 Ole tervitatud, mere täht (lad. k.).
2 Andke vaesele, mu härra, andke vaesele (it. k.).
74
mütsi peast võttes sirutas ta selle Gringoire'i lõua alla nagu habemeajamisnõu ja kisas
kõrvulukustavalt: «Señor caballero, para comprar un pedazo de pan!»1 «Ennäe,» mõtles
Gringoire, «ka see mõistab kõnelda, kuigi õige kanget murrakut. Ta on minust õnnelikum,
kui ta aru saab, mis ta kõneleb.»
Siis aga lõi ta käega laubale. Ta peast käis äkki uus mõte läbi. «Mis pagan nad täna
hommikul selle sõnaga «Esmeralda» õige mõtlesid?»
5 Andke almust (lad. Jt).
4
2
Ta tahtis kiiremini minema hakata, aga kolmat korda takistas teda miski ta teel. See miski
või pigemini keegi oli üks pime, väike habemesse kasvanud juudinäoga pime mees, kes
kepiga ringi kobas ja keda suur koer lootsis. Ta ütles Gringoire'ile ungari aktsendiga läbi
nina: «Facitote caritatem!»6
«Ometi üks, kes ristiinimese keeli kõneleb!» ütles Gringoire. «Mul peab küll väga hea
inimese nägu ees olema, kui minult nõnda armuandi palutakse, kuigi mu rahakott üpris tühi
on.»
«Sõber,» pöördus ta pimeda poole, «ma müüsin läinud nädalal oma viimase särgi maha
ehk, kuna sa muust keelest aru ei saa kui Cicero omast: Vendidi hebdomade nuper transita
meam ultimam chemisam.»7
Seepeale pööras ta pimedale selja ja astus edasi. Pime aga hakkas temaga sammu pidama
ja vaata, ka halvatu ja jalutu hakkasid oma karkudega klõbistades kiiresti temale järele
sammuma. Kõik kolm komberda-sid niiviisi rüsinal vaese Gringoire'i kannul ja hakkasid
talle oma laulu laulma: «Caritatem!» laulis pime. «La buona mancia!» laulis jalutu. Halvatu
aga lõpetas selle musikaalse lause korrates: «Un pedazo de pan!»
Gringoire toppis oma kõrvad kinni. «Oo Paabeli torn *!» hüüdis ta.
Ta hakkas jooksma. Ka pime pani jooksu. Jooksis halvatu ja jooksis ka jalutu.
' Auväärt härra, andke leiva ostmiseks (hisp. k)
75
Mida kaugemale ta tänaval jõudis, seda enam sigines ta ümber jalutuid, pimedaid,
lombakaid, ühekäelisi ja ühesilmalisi, pidalitõbiseid täis haavu; neid ilmus majadest,
ligiolevaist tänavaist, keldriaukudest, kõik nad ulgusid, möirgasid, kiunusid, kõik nad
lonkasid, kom-berdasid, tormasid valguse poole, kõik nad püherdasid poris nagu teod pärast
vihma.
Gringoire, kellel kolm jälgijat ikka veel kannul olid ja kes ei teadnud, millega kõik lõpeb,
tegi hirmuga endale teiste seas teed, mööda minnes lombakaist, üle hüpates jalutuist,
takerdudes selles kihavas santide pesas nagu inglise kapteni laev krabide parves .
Ta mõtles juba tagasi pöörduda, aga oli liiga hilja . Kogu see leegion oli tema taha
koondunud ja kolm kerjust pidasid teda kinni. Ta jätkas oma teed selle peale-vajuva laine,
hirmu ja meelesegaduse sunnil, mille tõttu kõik tundus koleda unenäona.
Lõpuks jõudis ta tänava lõppu, kus talle avanes määratu suur plats tuhandete vilkuvate
tulukestega ebamäärases ööudus. Gringoire tormas sinna, lootes kiire jooksuga vabaneda
kolmest külgeklammerdunud tondi -kujust.
«Onde vas, hombre?» 1 kisas halvatu, viskas kargud kus seda ja teist ja tormas talle järele
nii ehtsate jalgadega , kui seda Pariisi tänavasillutised kunagi on näinud.
Nüüd tõusis ka jalutu äkki oma jalgadele, vajutas GringoireMle oma raske raudmolli pähe
ning ka pime vahtis talle oma põlevate silmadega otse näkku.
«Kus ma olen?» küsis poeet ehmunult.
« Imede Õues,» vastas neile järelejõudnud neljas tondi-kuju.
«Jumala eest, nii see vist on,» ütles Gringoire. «Ma näen siin pimedaid, kes näevad, ja
jalutuid, kes jooksevad, aga kus on Õnnistegija?»
Vastuseks kõlas õudne naer.
Vaene poeet vaatas ringi. Ta oli tõesti sattunud hirmsasse Imede Õue, kuhu nii hilisel
tunnil ükski aus inimene oma jalga ei pista. See oli nõiaring, kuhu kadusid
6 Andke almust (lad. Jt).
I
ad
3 ^Läinud nädalal müüsin ära oma viimase särgi (köögi4
3
Kuhu sa, mees, lähed (hisp. k.).
76
jäljetult Chätelet' ametnikud ja prevotee seersandid, kes siia julgesid tulla; varaste
linnajagu, mis oli nagu vastik soolatüügas Pariisi näol; sopaauk, kust igal hommikul
pealinna tänavaile valgus suur pahede, kerjanduse, santlaagerdamise voog ja kuhu see õhtuti
jälle tagasi voolas; koletu taru, kuhu õhtuti oma saagiga tagasi tulid kõik ühiskonna
vapsikud; valelikkude asupaik , kus päevased kerjused, mustlased, väljaheidetud mungad ,
huk-kaläinud skolaarid, kõigi maade ja rahvaste — hispaanlaste , itaallaste, sakslaste, kõigi
uskude — juutide, kristlaste , muhameedlaste, paganuse päevavargad öösel oma kunstlikult
tehtud haavadest vabanesid ja röövliteks muutusid, ühesõnaga, Gringoire leidis ennast
määratus garderoobis, kus tol silmapilgul end riidesse panid ja riidest lahti võtsid kõik need
näitlejad, kes Pariisi tänavail mängisid varguse, prostitutsiooni ja roima surematut
komöödiat.
See oli ebareeglipärast vormi avar ja halvasti sillutatud plats nagu kõik tolleaegse Pariisi
platsid . Siinseal põlesid lõkked, mille ümber kihas veidraid kogusid. Inimesed läksid, tulid,
kisasid. Oli kuulda teravat naeru, laste virisemist, naiste hääli. Heledal taustal kõikusid
tuhanded käed ja pead mustade veidrate siluettidena. Seal, kus tule värisev valgus maas
suurte ebamääraste varjudega segunes, võis vahetevahel näha möödaminevat koera, kes
paistis inimesena , või inimest, kes paistis koerana. Tõugude ja liikide vahed tundusid ses
linnajaos kadund olevat nagu Pandemooniumis *. Kõik näis siin rahvahulgas ühisena:
mehed, naised, loomad, vanus, sugu, tervis ja haigus. Kõik oli siin segi läinud, liitunud, ühte
sulanud. Igaüks sai osa kõigest.
Oma hämmelduses võis Gringoire läbi vabiseva nõrga lõkketulede valguse näha selle
päratu suure platsi ümber inetut raami vanadest majadest, mille pehkinud, virildunud, kõnnis
fassaadid ühe või kahe valgustatud katuseaknaga näisid talle pimedas vanade eitede suurte
peade sõõrina, kes olid koletud ja tusased ning kes silmi vidutades vaatasid nõiasabatit all.
See oli nagu uus, ennetundmatu, ennekuulmatu, inetu, roomav, kihisev, fantastiline
maailm.
Olles kolme kerjuse pihtide vahel ja nähes enese
77
ümber kogu seda haukuvat ja möirgavat rahvahulka, katsus õnnetu Gringoire, kes ikka
rohkem hakkas hirmu tundma, oma mõtteid koguda ja meelde tuletada, kas täna laupäev
pole. Kuid ta pingutas ennast asjata. Ta mälestuste ja mõtete lõng oli katkenud; kõige üle
kahtlema hakates ja kõikudes selle vahel, mida ta nägi ja mida ta tundis, asetas ta lõpuks
enesele selle lahendamatu küsimuse: «Kui mina olemas olen, kas siis see kõik ka olemas
on? Või kui see kõik olemas on, kas siis mina ise ka olemas olen?»
Sel silmapilgul kostis sumisevast rahvahulgast selge hüüd:
«Viime ta kuninga juurde! Viime ta kuninga juurde!»
«Püha Neitsi!» sosistas Gringoire. «Neil ka kuningas, küllap see on mõni sikk .»*
«Kuninga juurde, kuninga juurde!» kordas rahvahulk.
Teda veeti edasi. Igaüks tahtis temast oma käega kinni haarata. Kuid kolm kerjust ei
lasknud oma saaki lahti, nad kiskusid ta teiste käest ära ja kisasid:
«Ta on meie oma.»
Poeedi vammus, mis niikuinii juba oma viimseid päevi nägi, läks ses võitluses lõplikult
looja karja.
Hirmsast platsist üle minnes hakkasid Gringoire'il mõtted selguma . Mõne sammu järel sai
ta reaalsuse-tunde tagasi. Ta hakkas juba endale ümbrusest aru andma. Algul tõusis poeedi
4
4
peast, või kui proosalisemalt öelda, poeedi kõhust, mingi suitsuvine tema ja teda
ümbritsevate asjade vahele, mille tõttu ta kõike nägi ainult läbi viirastuste segase udu, läbi
unenäoliku hämaruse, mis teeb ähmaseks kõik piirjooned, virildab kõik vormid, kuhjab
esemed tohutusse hunnikusse, muutes asju kimäärideks ja inimesi fantoomideks.
Vähehaaval selgus see viirastuslik udu ja ta hakkas asju jälle nägema, nagu nad tõepoolest
olid. Reaalsus torkas talle jälle silma, see lamas ta jalgade ees, hävitades tükkhaaval seda
jubeduseluulet, mis teda äsja oli piiranud. Ta veendus, et ta ei paterdanud mitte Stüksis, vaid
maises mudas, et teda ei tõuganud mitte deemonid, vaid vargad , et kaalul polnud mitte ta
hing, vaid lihtsalt ta elu (tal puudus ju too väärtuslik vahendaja, mis nii tagajärjekalt võib
röövli ausa inimesega lepitada: rahakott).
78
Lõpuks, uurides seda orgiat ligemalt ja külmaverelisemalt, leidis ta, et ta pole sattunud
sabatile, vaid kõrtsi.
Imede Ouioli tõepoolest ainult lihtne kõrts, kuid röövlite kõrts, kus verd mitte vähem ei
valatud kui punast viina .
Kui kaltsudes saatjad Gringoire! viimaks määratud kohta olid tassinud, ei võimaldanud
seal avanev vaatepilt enam endist luulemeeleolu, isegi mitte põrgu luulet. See oli hoopis
proosaline ja toores joomaurka ümbrus* kust ta end leidis. Poleks me mitte
viieteistkümnendas sajandis, siis võiksime öelda, et Gringoire oli Michclan-gelo juurest
Callot' juurde laskunud.*
Suure tule ümber, mis laial ümmargusel kivitahvlil põles ja oma leekidega tühja kolmjala
hõõguvaid jalgu lakkus, oli korratult paigutatud mõni pehkinud laud; nähtavasti polnud neid
ükski kogenud teener suvatsenud paigale seada, sest muidu poleks nad üksteisega nii ebatavalisi
nurki moodustanud. Laudadel särasid mõned veini- ja õllekruusid; kruuside ümber
aga olid koondunud joobnud, tulest ja veinist punetavad näod. Uks paksu kõhuga ja üpris
lõbusa näoga mees suudles matsudes lopsakat, lihavat lõbutüdrukut. Keegi ebasoldat, nende
argoos «tögaja», vabastas vilistades oma vale-haava mähistest ja võttis oma terve ning
tugeva põlve ümbert ära tuhat sidet, mida ta hommikul sinna ümber oli mähkinud. Keegi
hädine seadis härja vere ja vere-urmarohu abil oma «jumala jalga» homseks korda. Paar
lauda edasi jorutas üks maopaistja täielikus palverändaja mundris, oma «Taevakuninganna»
kaebelaulu sai-milaulja tooniga ja läbi nina inisemisega. Taamal võttis noor varganägu
langetõve tunde vanalt epileptikult, kes õpetas seebitükki närima ja suust vahtu välja ajama .
Kõrval tühjendas ennast veetõbine ja sundis neljal-viiel varganaisel nina kinni hoidma, kes
sama laua ääres sõimlesid õhtul varastatud lapse pärast. Kõik need toimingud paistsid paar
sajandit hiljem, nagu ütleb Sau-val, õukondlastele nii naljakad , et neist kuningale meelelahutust
otsiti ja neid talle Petit -Bourboni teatris ette tantsiti «Öö»-nimelise neljaosalise
balleti sissejuhatuses. «Iialgi pole,» lisab üks pealtnägija 1653-ndal aastal,
79
«Imede Õue äkilisi moondumisi paremini etendatud. Benserade * andis oma küllalt
galantsete värssidega selleks hea sissejuhatuse.»
Igalt poolt kostis naerulaginat ja rõvedaid laule. Igaüks jorutas omaette , seletas ja vandus ,
kuulmata oma naabreid. Löödi kruuse kokku, kokkulöömisel tõusid tülid, katkiste
kruusidega rebiti teisel riidekaltsusid seljast.
Suur koer kükitas lõkke juures ja vahtis tulle. Ka mõned lapsed võtsid osa sellest orgiast.
Varastatud laps nuttis ja vingus. Teine, nelja-aastane jõmpsikas, istus kõrgel pingil , jalad
ripakil laua all, mis talle ainult lõuani ulatus, ning ei lausunud musta ega valget. Kolmas
jõnglane hõõrus tõsise näoga sõrmega laua peal rasva laiali, mis küünlalt alla sulas . Ja
4
5
lõpuks üks üsna tilluke tirts istus pori sees; teda polnud peaaegu üldse näha, sest ta kraapis
katusekivitükiga paja põhja, tekitades sellist kribinat, et Stradivarius * oleks ära minestanud.
Tule ääres seisis vaat ja vaadi otsas istus kerjus. See oli kuningas oma troonil.
Kolm pätti, kelle kätte Gringoire oli sattunud, tõid ta vaadi ette ja põrgulärm jäi hetkeks
vait, ainult laps kraapis veel pada .
Gringoire ei julgenud hingata ega silmi tõsta.
«Hombre, quita tu sombrero,»^ ütles üks kolmest kaltsakast, kelle hoole all ta oli, ja enne
kui Gringoire taipas , mis see tähendab, oli teine ta mütsi juba peast võtnud. Oli küll vilets
lodu, aga kõlbas küllalt veel nii päikesepaistel kui vihmase ilmaga. Gringoire ohkas.
Kuningas vaadi otsas pöördus tema poole:
«Kes see lontrus on?»
Gringoire võpatas. See hääl, kuigi ähvarduse tõttu järsk, tuletas talle meelde üht teist häält,
mis hommikul ta müsteeriumile esimese hoobi andis, kui ta etenduse ajal läbi nina hüüdis:
«Andke vaesele, halastage!» Ta tõstis pea üles. See oli tõesti Clopin Trouillefou.
Clopin Trouillefou oli varustatud kuninglike aumärkidega, närud ta seljas olid endised ,
kuid haav ta käsi-
Mees, vpta müts maha (hisp. k.).
80
varrelt oli juba kadunud. Käes oli tal valgeks pargitud nahast mitmekeelne piits , nagu neid
tol ajal seersandid rahva laialiajamiseks tarvitasid. Peas oli tal ümmargune, ülevalt kinnine
peakate, kuid raske oli otsustada, kas see oli lapsemüts või kuningakroon, sest mõlemad on
teineteise sarnased.
Ei tea isegi miks, aga Gringoire'il tuli lootus tagasi, kui ta ses Imede Õue kuningas ära
tundis neetud kerjuse Justiitspalee suursaalist.
«Meister...» kogeles ta, «mu härra, aulik isand . *. Kuidas pean teid nimetama?» ütles ta
lõpuks, jõudes oma tituleerimises haripunktini ja jäädes nõutuks, kuidas veel kõrgemale
minna või sealt alla tulla.
«Aulik härra, majesteet või semu, nimeta mind, kuidas ise tahad . Tee aga kähku. Mis on
sul enda kaitseks öelda?»
«Enda kaitseks!» mõtles Gringoire. «Asi on halb.» Ja kokutades vastas ta: «Ma olen see,
kes täna hommikul ...»
«Vannun kuradi küünte juures,» katkestas teda Clopin, «ütle oma nimi, lontrus, muud
midagi! Kuula! Sa seisad kolme võimsa valitseja ees: minu, hulguste kuninga Clopin
Trouillefou, suure keisri järeltulija, Argoo kuningriigi kõige kõrgema läänihärra ees; mustlaste
hertsogi Mathias Hungadi Spicali, selle kollase vanamehe ees, kellel narts ümber pea
on mässitud; galilealaste keisri Guillaume Rousseau, selle jommi ees, kes meid ei kuula, aga
seal üht libu kallistab. Meie oleme sinu kohtunikud . Sina oled Argoo kuningriiki tunginud,
ilma et ise tema alam oleksid, sina oled meie linnajao seadusi rikkunud. Sind tuleb karistada ,
seda enam, et sa pole näpard, nuiard ega lööbard, see on ausate inimeste keeli: varas , kerjus,
hulgus. Või oled sa midagi sellesarnast? Näita, et sul õigus on! Lao I välja, mida sa võid!»
«Ah,» ütles Gringoire, «mul pole au nende ridadesse kuuluda! Olen poeet...»
«Küllalt!» ei lasknud Trouillefou teda lõpetada. «Sind puuakse üles. Üsna lihtne asi, ausad
kodanikuhärrad! Nagu teie meile, nõnda meie teile! Nagu teie seadus sulide kohta, nõnda
sulide seadus teie- kohta. Olete ise
81
süüdi, kui see karm on. Üsna kena on vahetevahel näha ka mõne ausa mehe lõusta
kanepist kaelakees; too teeb asja auväärsemaks. Noh, sõber, jaga oma hilbud kiiremini neile
4
6
preilidele seal. Lasen sind üles tõmmata, et sulidel ka lõbu oleks, anna neile oma kukkur , et
nad juua saaksid. Kui sul tarvis on enne surma veel mõnda tembutust teha, siis on taamal
muu koli hulgas üks väga ilus kivist taevaisa , mille me varastasime Püha Peetruse kirikust
Loomaturu ääres. Sul on neli minutit aega oma hinge talle kaela määrida.» Kõne oli jube.
«Pagana pihta, hästi räägitud! Clopin Trouillefou jutlustab nagu püha paavst ise,» hüüdis
galilealaste keiser oma kruusi puruks lüües, et selle tükiga lauajalga toetada.
«Härrad keisrid ja kuningad,» ütles Gringoire külmavereliselt (jumal teab kuidas oli ta
oma meelekindluse tagasi saanud ja kõneles julgelt), «ärge siin kavatsege midagi. Minu nimi
on Pierre Gringoire, olen poeet, kelle moraliteed täna hommikul Palee suursaalis ette kanti.»
«Ah sinap see oledki, meister!» hüüdis Clopin. «Ka mina olin seal, jumala eest! Noh,
sõber, sa arvad siis, et kui sa täna hommikul meid nõnda tüütasid, et siis pead sa õhtul
sellepärast silmusest pääsema!»
«Kaunis raske on kitsikusest välja rabelda,» mõtles Gringoire, kuid katsus siiski veel õnne.
«Ma ei näe ühtki põhjust,» ütles ta, «miks poeedid ei tohi santlaagrite seisuses olla.
Aisopos * oli hulgus, Homeros oli kerjus, Mercurius * oli varas . . .»
Clopin katkestas teda:
«Sa tahad oma latramisega meid ninapidi vedada! Eksid, lase ennast rahulikult võlla
tõmmata ja ära siin keeruta!»
« Vabandage , aulik kuningas,» vastas Gringoire, otsustades iga jalatäit maad kaitsta.
«Tasub vaeva . .. üks silmapilk... Kuulake mind ... Ega te mind ometi enne hukka mõista,
kui te mind üle pole kuulanud ...»
Ta viletsa hääle mattis enese alla uuestiärganud kära tema ümber. Väike jõnglane kratsis
oma pada veel agaramalt ja kõige tagatipuks pani üks vanamoor hõõguvale
82
kolmjalale pannitäie pekki, mis tulel nõnda särisema hakkas, nagu jookseks kari lapsi
mardisandi järel.
Clopin Trouillefou jäi hetkeks mustlaste hertsogiga ja täiesti purjus galilealaste keisriga
aru pidama. Siis kriiskas ta: «Vait!» Aga et ei pada ega pann tema.käsku ci kuulanud, vaid
oma duetti jätkasid, siis hüppas ta vaadi otsast alla, virutas jalaga hoobi paja pihta, mis ühes
lapsega kümme sammu eemale lendas, teise hoobi panni pihta, mille rasv tulle voolas, ja
ronis tähtsa näoga tagasi oma troonile, hoolimata lapse summutatud nutust või vanamoori
siunamisest, kelle õhturoog ilusal heledal tulel kõige kaduva teed läks.
Trouillefou andis märku ja hertsog, keiser ja santlaagrid asusid hobuserauana kahele poole
trooni, kuna Gringoire, keda ikka veel kõvasti kinni hoiti , keskel seisis. See poolsõõr
koosnes kaltsudest, närudest, kassikullast, harkidest, kirvestest, purjus jalgadest, paljaist
tugevaist käsivartest, ilgeist, allakäinud juhmidest nägudest. Selle santkonna ümarlaua
keskel valitses Clopin Trouillefou selle nõukogu doodžina, selle peerkonna kuningana, selle
konklaavi paavstina * juba oma vaadi kõrguse, siis ka selle imelikult kõrgi, julma ja hirmsa
ilme tõttu, mis ta silmaterades sädeles ja mis ta loomalikku, metsikut suliprofiili veelgi
rõhutas. See oli nagu metssea pea seakärssade keskel.
« Kuule !» ütles ta Gringoire'le, paitades rakkus käega oma vormitut lõuga. «Ma ei näe
ühtki põhjust, miks sind mitte üles puua. Muidugi, see ajab sul kananaha üle ihu. See on ka
arusaadav: teie, kodanikud, pole sellega lihtsalt harjunud . Teie teete sellest asjast jumal teab
mida kõike. Meil pole mõtetki sulle midagi halba soovida . Ütlen sulle ka, kuidas sa praegu
sellest hädast pääseda võid. Kas tahad meie hulka tulla?»
Võib arvata, kuidas see ettepanek mõjus Gringoi-re'isse, kes nägi oma elu juba niidi otsas
rippuvat ja käed longu laskis. Ta haaras ettepanekust õhinal kinni. «Muidugi tahan, ja hea
meelega,» vastas ta. «Sa oled siis nõus tulema vargapoiste kilda?» küsis Clopin.
4
7
«Vargapoiste kilda, jah, muidugi!» vastas Gringoire.
«Sa astud siis lindpriide kodanike seltsi?»
83
«Jah, lindpriide kodanike seltsi.»
«Argoo kuningriigi alamaks.»
«Jah, Argoo kuningriigi alamaks.»
«Suliks?»
«Suliks.»
«Ihu ja hingega?»
«Ihu ja hingega.»
«Olgu öeldud,» kostis kuningas, «et sind sellegipärast üles puuakse.» «Kurat võtaks!»
ütles poeet.
«Ainult, et pisut hiljem,» jätkas Clopin rahulikult, «ja suurema pidulikkusega, kuulsa
Pariisi linna kulul. Sind puuakse suurepäralisse võlla ja ausate inimeste poolt. See olgu sulle
lohutuseks
«Teil on õigus,» vastas Gringoire.
«Sul on veel teisigi eeliseid . Lindprii kodanikuna pole sul tarvis maksusid maksta nagu
muil Pariisi kodanikel; ei võeta sult tänavapuhastamise-, vaeste- ega laterna -maksu.»
«Olgu siis peale,» ütles poeet, «olen nõus. Olen suli, santlaager, lindprii kodanik,
vargapoiss, kõik, mis te soovite. Olin seda juba ammu ennegi, kuningahärra, sest ma olen
filosoof; et omnia in philosophia, omnes in philosophe) continentur \ nagu ise teate.»
Santlaagrite kuningas kortsutas kulmu.
«Kelleks sa mind, sõber, õige pead? Mis ungari juudi-murdes sa seal latrad? Ma ei mõista
heebrea keelt. Ega bandiit olla tähenda, et pead juut olema. Ma ei varas-tagi enam, olen
sellest kõrgemal, ma tapan. Kõrilõikaja? Jaa. Kukrulõikaja? Seda mitte!»
Gringoire katsus mõne vabandussõna vahele poetada neile järskudele sõnadele, mida viha
üha enam katkestas.
«Palun vabandust, aulik härra. See pole heebrea, vaid ladina keel.»
«Ütlen sulle,» seletas Clopin ägedalt, «ma pole juut, lasen sind, juudinäru, võlla tõmmata
ja ühes sinuga ka selle viletsa kaubajuudi, kes sinu kõrval tolgendab. Loodan varsti näha,
kuidas teda letilaua külge kinni naelutatakse nagu valeraha, mida ta on!»
Kõik on filosoofias, kõik on filosoofis (lad. k.).
84
Seda kõneldes osutas ta sõrmega väikesele habemikust ungari juudile, kes Gringoire'i
ennist oli tüüdanud oma facitote caritaiem’ga ja kes nüüd, ühtki muud keelt oskamata,
üllatunult santlaagrite kuningale otsa vaatas, kellest ta aru ei saanud, miks ta oma paha tuju
tema peale välja valas .
Lõpuks jäi aulik härra Clopin rahulikuks.
«Niisiis tahad sa, lontrus, santlaagriks saada?»
«Muidugi,» vastas poeet.
«Tahtmisest pole veel küllalt,» seletas Clopin tusaselt. «Hea tahtmine ei lisa supile vürtsi
juurde. See kõlbab ainult taevasse saamiseks. Kuid taevariik ja Argoo riik on kaks ise asja.
Kui sa meie hulka tahad astuda, pead sa näitama, et sa millekski kõlblik oled, ja sellepärast
koba nukku.»
«Hüva,» ütles Gringoire, «koban kõike, mida soovite.»
Clopin andis märku. Mõned argoolased lahkusid pool-sõõrist ja tulid varsti tagasi. Nad
tõid kaasa kaks posti, mille alla puust latid olid löödud, nõnda et nad kõvasti maa peal
4
8
seisid, ülalt olid postid põikpuuga ühendatud ja kogu see ehitus moodustas kena kantava
võlla ning Gringoire'il oli lõbu näha, kuidas see värk ta ette ühe hetkega üles seati. Ei
puudunud midagi, isegi mitte köis, mis graatsiliselt põikpuu küljes kõlkus.
«Mis nad õieti teha tahavad?» mõtles Gringoire pisut rahutult. Samal silmapilgul kuulis ta
kuljuste kõlinat ja see peletas ta hirmu minema — see oli mannekeen köis kaelas, keda
santlaagrid võlla tõmbasid, mingi hernehirmutis punases riides ja pealegi nii täis õmmeldud
igasugu kõrinaid, kuljuseid ja kellukesi, et nendega oleks võidud kolmkümmend kastiilia
hobueeslit varustada. Kuni köis kiikus, tilisesid need tuhat kuljust, siis aga vaikisid nad
vähehaaval, ja kui mannekeen pendli-seaduse kohaselt, mis vesikella ja liivakella juba kõrvaldanud,
lõpuks seisma jäi, polnud enam ühtki tilinat kuulda.
Clopin näitas Gringoire'ile käega vana pingitükki, mis mannekeeni alla oli pandud: «Roni
sinna otsa!»
«Kurat võtku!» protesteeris Gringoire. «Ma võin kaela
85
murda. Teie puust järg lonkab nagu Martialise * distihhon: üks jalg heksameeter , teine
pentameeter.»
«Roni otsa!» käskis Clopin uuesti.
Gringoire astus pingi otsa ja tal läks korda käte ja peaga balansseerides lõpuks tasakaalu
leida.
«Nüüd keera oma parem jalg vasaku taha ja tõuse vasaku jala varvastele
«Kõrgeaulik härra,» vastas Gringoire, «teie tahate küll, et ma mõne kondi murran?»
Clopin raputas pead.
«Kuule, sõber, sa lobised liiga palju. Seletan sulle paari sõnaga, mis sul tuleb teha: sa pead
tõusma vasaku jala varvastele, nagu ma juba ütlesin; niiviisi küünid sa mannekeeni taskuni,
tuustid selle läbi, leiad sealt raha-kukru ja tõmbad selle välja. Kui sa nii talitad, et ükski
kelluke ei tilise , siis on hea: saad santlaagriks. Meil ei jää siis muud, kui sind nädalapäevad
sugeda!»
«Pagana pihta, kas see mul õnnestub?» ütles Gringoire. «Aga kui tilisema hakkavad, mis
siis?»
«Siis puuakse sind üles. Said aru?»
«Ma ei saa tõesti midagi aru,» vastas Gringoire.
«Kuula siis veel kord. Sina pead mannekeeni läbi kobama ja talt kukru taskust välja
võtma. Kui selle juures ka üks kelluke peaks tilisema, puuakse sind üles. Kas nüüd said
aru?»
«Jah, sain. Ja siis?»
«Kui sa rahakukru nii üle lööd, et kellukesi ei kuule, oled sa santlaager, ja sind kolgitakse
järgmised seitse päeva. Said nüüd aru?»
«Ei, kõrgeaulik härra, ma ei saa enam aru. Kus siis mu eelis jääb? Ohel juhul puuakse
üles, teisel kolgitakse läbi?»
«Aga santlaagriks saada,» vastas Clopin, «kas see on sulle ükskõik? Sinu kasuks me sind
läbi kolgimegi: sa karastud hoopide all.»
«Suur tänu,» vastas poeet.
«Küllalt nüüd, pole aega,» ütles kuningas ja põrutas jalaga vastu vaati, mis vastu kõmises
nagu suur trumm . «Tee, mis kästud, ja kõik. Dtlen sulle viimast korda: kui ma ka üht
kellukest kuulen, ripud sa kohe ise mannekeeni asemel.»
86
Argoolased plaksutasid Clopini sõnade peale ja asetusid ringi ümber võlla, ise häbematult
irvitades. Gringoire nägi, et ta on neile ainult naljatilgaks ja et neilt veel enamat võib karta .
4
9
Tal ei jäänud üle mingit lootust peale ainsa küsitava võimaluse õnnelikult toime tulla talle
antud kahtlase ülesandega. Ta otsustas riskeerida, kuid pöördus kõigepealt palava palvega
mannekeeni poole, mida tal tühjaks tuli röövida ja mille süda vahest halastavam oli kui
hulgustel. Musttuhat kellukest väikeste vasktilakestega paistsid talle avatud rästikute suudena,
mis valmis olid sisisema ja hammustama.
«Oh!» pomises ta. «Kas minu elu tõesti ripub kõige pisema kellukese kõige väiksema
liigutuse küljes? Ah, kellukesed,» lisas ta ja pani käed paludes kokku, «ärge helisege!
Kuljused, ärge tilisege! Kõrinad, ärge kõri-segeb
Ta katsus veel kord Trouillefou meelt muuta.
«Aga kui peaks tulema tuulehoog ?» küsis ta.
«Ikka puuakse sind üles,» vastas see rahulikult.
Nähes, et miski enam ei aita, et pole enam edasilükkamist, viivitamist, kõrvalepõikamise
võimalust, alistus ta mehiselt oma saatusele. Ta keeras parema jala vasaku jala taha, tõusis
selle varvastele ja sirutas käe välja ... Kuid niipea kui ta mannekeeni puudutas, hakkas ta
keha, mis ainult ühele jalale toetus, pingil, millel ka üks jalg puudus, kohe kõikuma.
Tahtmatult püüdis ta mannekeenist kinni haarata, kaotas tasakaalu ja prantsatas maha,
kohkudes tuhande kellukese kõlinast. Mannekeen oli käetõukest korra enda ümber ringi
kecrutanud ja siis majesteetlikult kahe tulba vahel kõlkuma jäänud.
«Neetud!» karjus ta kukkudes ja jäi ninali lamama otsekui surnud.
Ta kuulis ähvardavat kellade helinat oma pea kohal, hulguste saatanlikku irvitust ja
Trouillefou häält, kes ütles:
«Tõstke see kohmard üles ja tõmmake ta jalamaid võlla.»
Ta tõusis püsti. Juba oli mannekeen kõrvaldatud, et Gringoire'ile ruumi teha.
Hulgused sundisid teda pingile ronima. Clopin ise astus juurde, pani talle köie kaela ja
patsutas õlale:
87
«Hüvasti, sõber! Nüüd sa enam ei pääse, olgu sul sees kas või paavsti enese soolikad
Sõna «armu» suri Gringoire'i huultel. Ta vaatas ringi. Polnud mingisugust lootust: kõik
irvitasid.
«Viinanina,» pöördus Argoo riigi kuningas hiiglasuure volaski poole, kes teiste seast välja
astus, «roni üles põikpuule.»
Nobedalt ronis see üles, ja kui Gringoire hetk hiljem üles vaatas, nägi ta hirmuga, et
hiiglane juba tema pea kohal varitses.
«Nüüd siis,» sõnas Clopin Trouillefou, «niipea kui ma käsi plaksutama hakkan, lööd sina,
Punane Ändry, põlvega tal pingi alt minema, sina, Francois Chante-Prune, riputad ennast
selle lontruse jalgade külge, ja sina, Viinanina, hüppad talle kukile, kõik kolm ühe korraga,
kas kuulete?»
Gringoire võpatas.
«Kas olete valmis?» küsis Clopin Trouillefou kolmelt santlaagrilt, kes olid valmis
Gringoire'ile kallale hüppama. Vaene ohver elas läbi õudseid ootamise silmapilke, sellal kui
Clopin oma jalanukiga rahulikult tulle lükkas paar viinapuuvääti, millele leek veel polnud
külge hakanud. «Olete valmis?» kordas ta ja tahtis plaksutama hakata. Sekund veel ja kõik
oleks otsas olnud.
Kuid Clopin peatus , nagu oleks tal äkki ootamatu mõte peast läbi vilksatanud.
« Oodake , oleksin peaaegu unustanud . . . Meil on ju kombeks enne järele pärida, kas
vahest ei leidu mõni naine, kes teda enesele tahaks. Noh, vennas , see on su viimane lootus.
Sa pead valima kas mõne sulitüd-ruku või nööri kaela!»
5
0
Seda mustlaste tava, nii kentsakas kui see ehk lugejale näibki, kirjeldatakse veel nüüdki
pikalt ja laialt Inglise seaduseraamatuis. Lugege Buringtoni * «Märkmeid».
Gringoire hingas kergendatult. Teist korda poole tunni jooksul kingiti talle elu. Seepärast
ei julgenud ta veel kuigi rõõmus olla.
«Halloo!» karjun Clopin jälle oma vaadi otsast. «Halloo, eided ja plikad , kas on teie seas
mõni lirva, olgu see nõid või ta kass , kes seda suli endale tahaks? Hei,
88
Colette-la-Charonne, Elisabeth Trouvain, Simone Jodo-uync, Marie Piedebou, Thonne-la-
Longue, Berarde Fa-nouel, Michelle Genaille, Claude Ronge -Oreille, Mathu-rine Girorou!
Hei, Isabeau-la-Thierrye! Tulge ja vaadake! Mees jumalamuidu! Kes tahab?»
Gringoire polnud ses viletsas olukorras kuigi ahvatlev . Naised polnud ettepanekust eriliselt
vaimustatud. Vaene Gringoire kuulis, kuidas nad vastasid:_
«Ei, parem pooge ta üles, saavad kõik lõbu.»
Kuid kolm naist eraldusid siiski teiste hulgast ja tulid lähemale vaatama. Esimene neist oli
kandilise näoga tüdrukujõmm. Ta silmitses hoolsasti filosoofi viletsat vammust. See oli
niivõrd peetud, et oli rohkem auke täis kui kastanite küpsetamispann. Tüdruk kortsutas
kulmu: «Vana narts!» urises ta ja pöördus Gringoire'i poole: «Kus su mantel on?»
«Olen ta kaotanud,» vastas Gringoire.
«Ja kaabu
«Võeti ära.»
«Saapad?»
«Neil pole peaaegu taldu all.» «Rahakukkur?»
«Ah,» kogeles Gringoire, «mul pole punast krossigi.»
«Palu siis, et sind üles puuakse, ja ütle aitäh!» viskas sulitüdruk talle näkku ja pööras selja.
Teine naine, kes Gringoire'i ümber tiiru tegi, oli vana, must, kortsus ja nii õudselt inetu, et
ta isegi Imede Õues võis tähelepanu äratada. Gringoire hakkas värisema juba mõttest, et ta
võiks teda enesele tahta. Aga vanamoor pomises läbi hammaste: «Ta on liiga kõhn,» ja läks
minema.
Kolmas oli noor tütarlaps, priske ja mitte päris inetu. «Päästke mind!» sosistas vaene
Gringoire talle tasakesi.
Tüdruk heitis talle hetkeks kaastundliku pilgu, lõi silmad maha, näpitses oma seeliku volti
ja jäi kahevahele. Gringoire jälgis kõiki ta liigutusi: oli see ju ta viimane lootusesäde.
«Ei,» ütles viimaks noor neiu. «Ei! Guillaume Veni-põsk peksaks mind läbi.» Ta läks
tagasi rahva sekka.
«Noh, sõber,» ütles Clopin, «sul ei vea ka sugugi.»
89
Siis tõusis ta vaadi otsa püsti ja karjus kõikide suureks rõõmuks nagu müüja oksjonil:
«Kas siis keegi teda ei taha? Mitte keegi? Esimest korda, teist ja kolmat korda!» Ja peaga
võlla poole pöördudes lisas ta: «Otsustatud!»
Viinanina, Punane Andry ja Francois Chante-Prune liginesid Gringoire'ile.
Sel silmapilgul kostis hele kisa argoolaste hulgas:
: «Esmeralda, Esmeralda!»
Gringoire võpatas ja pöördus sinnapoole, kus kisati. Rahvas lõi kahele poole ja andis teed
puhtale , silmipimestavale kujule. See oli mustlastüdruk.
«Esmeralda!» hüüdis Gringoire jahmatades, vaatamata oma erutusele. Ta oli üllatatud,
kuivõrd kiiresti see maagiline nimi kõik päevased mälestused üles äratas.
5
1
Paistis, nagu ulatuks selle haruldase olendi veetluse ja ilu mõju Imede Õueni. Mehed ja
naised andsid talle alandlikult teed ja nende jõhkraisse nägudesse ilmus tema pilku nähes
särav ilme.
Tütarlaps ligines kergel sammul vaesele patusele. Ilus Djali kõndis ta kannul. Gringoire oli
enam surnud kui elus. Tüdruk vaatles teda hetke vaikides.
«Te tahate seda meest üles puua?» küsis ta Clopinilt
tõsise häälega.
«Jah, õde,» vastas Argoo kuningas, «kui sina teda meheks ei võta.» Tütarlapse alumine
huul läks võluvalt mossi.
«Ma võtan ta,» lausus tütarlaps.
Gringoire uskus nüüd kindlasti, et näeb hommikust saadik und ja et see veel praegugi
jätkub.
Lahendus oli meeldiv, aga mõjus siiski liiga järsult.
Poeedil võeti silmus kaelast ja ta lasti pingilt alla tulla. Vapustus oli nii suur, et ta oli
sunnitud maha istuma.
Mustlaste hertsog tõi sõna lausumata ühe savikruusi ja mustlastüdruk ulatas selle
Gringoire'ile. «Visake see vastu maad,» ütles ta. Kruus purunes nelja ossa.
«Vend,» ütles seejärel mustlaste hertsog oma käsi mõlema pea peale pannes. «See on nüüd
su naine. Ja õde, see on su mees. Neljaks aastaks. Minge.»
90
VII. PULMAÖÖ
Veidikese aja pärast istus meie poeet kuskil mugavalt soojas , väikeses kaarvõlvilises toas
laua taga, mis näis aina igatsevat, et sinna seinal rippuvast söögika-pist midagi söödavat
ilmuks. GringoireM ootas pehme voodi ja ilusa tütarlapse seltskond . Seiklus sarnanes
nõidusega. Ta hakkas ennast päris tõsiselt pidama muinasjutuprintsiks; aeg-ajalt vaatas ta
ringi, nagu selleks, et uurida, kas tuline vanker , mille ette kaks tiivulist kimääri rakendatud,
veel alles on, sest ainult säärane vanker võis teda põrgust nii kähku paradiisi tuua. Vahetevahel
kiindus ta pilk uurivalt ka oma vammuse aukudesse, et nõnda reaalsusest kinni
hoides pinda jalge alt mitte täiesti kaotada. Ta mõistusele, mis muidu muinas-jutulistes
regioonides hõljus, oli see ainsaks pidepunktiks.
Noor tütarlaps ei paistnud temast aga põrmugi hoolivat, ta läks ja tuli tagasi, nihutas
mõnda taburetti, vestles oma kitsega, mossitas vahel huuli. Viimaks istus ta laua juurde ja
Gringoire võis teda nüüd vabalt silmitseda.
Sina, mu lugeja, oled ise kord laps olnud ja vahest on sul õnn seda veel praegugi olla.
Muidugi oled sa korduvalt mõnda ilusat rohelist või sinist kiili jälginud, kui ta
päikesepaistelise ilmaga jõe ääres põõsalt põõsale lendles, oma sakilisel lennul iga oksakese
otsa suudeldes. Mina ise olen niiviisi mööda saatnud terved päevad, pealegi oma elu kõige
ilusamad päevad. Ehk tuletad sa meelde, millise armsa huviga su mõte ja su pilk kiindus
sellesse väikesesse purpursete ja taevassiniste tiibade vurisevasse keerisesse, mille keskel
hõljus mingi tabamatu kuju, mida ta kiired liigutused varjasid. Ohuline olend, mida sa
ebamääraselt selle tiibade värina taga aimasid, näis sulle lummutuslikuna, fantastilisena,
mida võimatu on kombata ja näha. Aga kuidas sa imestasid, kui kiil lõpuks pilliroo
otsakesele laskus ja sa hinge tagasi hoides võisid uurida ta pikergusi läbipaistvaid tiibu,
pikka emailist ülikonda, kaht kristallset silma; ja kuidas sa kartsid, et see kuju jälle varjuks
ja elav olend kimääriks muutub! Tuleta meelde neid muljeid ja
91
5
2
sa mõistad kergesti Gringoire'i tundmusi Esmeraldat vaadeldes, keda ta seni oli näinud
ainult tantsu, laulu ja rahvamassi keerises, nüüd aga äkki nähtavas, käegakatsutavas kujus.
Ikka sügavamale unistustesse laskudes ütles ta ebamääraselt oma silmadega tütarlast
jälgides: «See on siis Esmeralda! Taevalik olend! Tänavatantsijanna! Nii palju ja nii vähe!
Hommikul andis ta surmahoobi mu müsteeriumile, õhtul päästis aga mu elu. Mu halb geenius ,
mu kaitseingel ! Ilus naine, ausõna! Ta peab küll hull olema armastusest minu vastu,
kui ta mind nõnda imelikult võttis! Muide,» ütles ta ja tõusis äkki püsti, olles haaratud
reaalsusetundest, mis oli ta iseloomu ja filosoofia põhiolemuseks, «ma ei tea küll hästi,
kuidas alustada, aga siiski ma olen ju ta mees!»
Selle mõttega peas ja silmades ligines ta noorele tüdrukule nii sõjakalt ja galantselt, et see
tagasi kohkus. «Mis te minust tahate?» küsis ta. «Kuidas te seda võite veel küsida,
jumaldatud Esmeralda?» vastas Gringoire nii kirglikult, et ta ise oma häält kuuldes
hämmastus. Mustlasneiu vaatas talle imestades otsa. «Ma ei tea, mis te tahate öelda.»
«Kuidas!» vastas Gringoire ikka enam ja enam süttides ja mõeldes, et lõppude lõpuks on ju
tegemist ainult Imede Õue «vooruslikkusega». «Kas ma pole sinu oma, mu armas sõbrake?
Ja kas sina pole minu oma?»
Ning puhtsüdamlikult pani ta käe ümber tütarlapse piha.
Mustlastüdruk libises angerjana ta käest. Uhe hüppega oli ta kambri teises nurgas, ta
kummardus alla, ajas enese uuesti sirgu, väike puss peos, enne veel kui Gringoire aimatagi
oleks võinud, kust ta selle pussi võttis. Ta seisis seal erutatuna ja uhkena, huuled mossis,
sõõrmed laiali, põsed punased kui paradiisiõunad, silmades välkuv tuluke. Samal ajal tuli
valge kitseke tema ette, pöörates Gringoire'i poole oma ilusad kullatud teravad sarved. Kõik
see sündis ainsa hetke jooksul.
Kiil oli muutunud herilaseks ja püüdis nõelata.
Meie filosoof jäi keeletuks ja vaatas juhmi pilguga kord kitse, kord noore tütarlapse otsa.
92
«Püha neitsi Maria!» hüüdis ta lõpuks, kui tal üllatusest keelepaelad lahti pääsesid. «Olete
mul aga mõlemad vahvad!» Mustlastüdruk katkestas vaikuse: «Aga sina oled, nagu ma
näen, häbematu kelm !» «Vabandage, preili,» ütles Gringoire naeratades. «Miks te mind
siis meheks võtsite?» «Kas sulle oleks poomine paremini meeldinud?» «Nii,» sõnas poeet,
veidi pettunud oma armastuloo-tustes, «kas teie siis ainult sellepärast minuga abiellu
astusite, et mind võllast päästa?» «Mis muid mõtteid mul veel oleks pidanud olema?»
Gringoire hammustas huuli.
«Vaata,» pomises ta, «ma pole siis armastuse alal veel nii võidukas, kui arvasin. Aga
misjaoks siis see vaene kruus puruks löödi?»
Esmeralda puss ja kitse sarved olid ikka veel kaitseseisukorras.
«Preili Esmeralda,» ütles poeet, «lepime ära. Ma pole kohtuametnik ega anna teid
sellepärast üles, et teie Pariisis vastu härra prevoo keeldu ja korraldusi pussnuga kannate.
Küllap on ka teil teada, et nädal aega tagasi Nõel Lescrivain pussnoa kandmise pärast tervelt
kümme sol'i trahvi mõisteti maksma. Kuid see ei puutu minusse. Nüüd aga asja juurde.
Vannun igavese õndsuse nimel, et ma teid ilma teie loata ei puuduta — ainult andke mulle
süüa.»
Gringoire oli oma loomult nagu Despreaux * «üpris vähe himur ». Ta polnud nende uljaste
vallutajate liiki, kes noori tütarlapsi rünnates võtavad. Armastuses, nagu muuski, oli ta
meeleldi mõõdukuse ja kuldse kesktee poolt. Hea õhtusöök, pealegi kus nälg nõnda näpistas,
paistis talle siin armsalt kahekesi istudes suurepärase vahepalana armuseikluse proloogi ja
lahenduse vahel.
5
3
Mustlastüdruk ei lausunud sõnagi. Ta ajas põlglikult alumise huule ettepoole, tõstis pea
üles nagu linnuke ja hakkas äkki naerma. Pisike pussnuga aga kadus niisama kiiresti, kui ta
oli ilmunud, ilma et Gringoire mahti °'eks saanud vaadata, kuhu mesilane oma nõela peitis.
..Mõni minut hiljem oli laual rukkileib, pekitükk, mõni narbunud õun ja kann õlut.
Gringoire hakkas õhinal
93
sööma. Kuuldes raudkahvli pöörast klõbinat *, võis mõelda, et kogu ta armastus on
söögiisuks muutunud.
Noor tütarlaps, kes ta vastas istus, vaatas seda vaikides pealt.
Teda näisid haaranud olevat hoopis teised mõtted, mis teda acg-ajalt naeratama panid,
kuna ta pehme käsi silitas kitse tarka pead, mille ta õrnalt oma sülle oli võtnud.
Kollane vahaküünal valgustas seda apla söömise ja vaikse unistamise stseeni.
Esimene nälg kustutatud, tundis Gringoire häbi, et lauale oli ainult üks õun üle jäänud.
«Kas teie ka süüa ei tahaks, preili Esmeralda?»
Tütarlaps raputas pead ja pööras oma mõtliku pilgu üles kambri võilvitud lakke .
«Mis pagana asi teda seal huvitab ?» mõtles Gringoire ja vaatas ka lakke. «See on võimatu,
et ta tähelepanu köidaks see kääbuse lõust seal üleval päiskivis. Kurat võtku, ma võin
sellega julgesti võrdluse välja kannatada!»
Ta hüüatas: «Preili!»
Tüdruk ei näinud teda kuulvat. Ta kordas kõvemini: «Preili Esmeralda!»
Asjata vaev ! Noore tütarlapse mõtted liikusid mujal ja Gringoire'i häälel polnud võimu
neid eemale peletada. Õnneks segas end kits vahele. Ta hakkas oma emandat tasakesi
käisest sikutama.
«Mis sa tahad, Djali?» küsis mustlastüdruk äkki, nagu unest ärgates.
«Ta on näljane,» ütles Gringoire, kellel hea meel oli, et saab vestlust alata .
Esmeralda murdis leiba ja Djali hakkas ta peopesast ilusasti sööma.
Kuid Gringoire ei andnud talle enam aega mõtteisse vajuda, vaid võttis südame rindu ja
esitas delikaatse küsimuse:
«Teie ei taha siis mind oma meheks?»
Noor tütarlaps vaatas talle teravalt otsa ja vastas:
«Ei.»
94
«Aga armukeseks?» küsis Gringoire.
Tütarlaps mossitas huuli ja vastas:
«Ei.»
«Vahest sõbraks?» jätkas Gringoire. Tüdruk vaatas jälle teravalt ta otsa ja ütles siis viivitades :
«Võib-olla.»
See «võib-olla», nii kallis filosoofi südamele, julgustas GringoireM.
«Kas te teate ka, mis on sõprus?» küsis ta.
«Jah,» vastas mustlasneiu. «See tähendab olla õde ja vend, kaks hinge, mis kokku
puutuvad, aga ühte ei sula, kaks sõrme ühel käel.»
«Ja armastus?» küsis Gringoire.
«Ah, armastus!» hüüdis Esmeralda ning ta hääl hakkas värisema ja silmad lõid särama.
«See tähendab olla kaks ja omefi üks. Mees ja naine sulavad siis üheks ingliks. See on
taevas.»
Seda rääkides ilmus tänavatantsijanna näkku imeline ilu, mis Gringoire'i erakordselt
vapustas ja tema arvates täielikult vastas tütarlapse sõnade peaaegu idamaisele
5
4
eksaltatsioonile. Ta roosad süütud huuled naeratasid kergelt, ta puhas ja selge otsaesine
ähmenes hetkeks mingist mõttest nagu peegel hingeõhust, ta pikkade mustade allalastud
ripsmete vahelt vilkastas mingi kirjeldamatu tuluke, andes ta näojoontele selle idaalse
õrnuse, mida hiljem Raffael oma naistele oskas anda, kui ta neis kujutas müstiliselt liitununa
neitsilikkust, emasust ja jumalikkust.
«Kuidas peab siis olema, et teile meeldida?» ei jätnud Gringoire järele. «Tuleb mees olla.»
«Ja mina, kas siis mina mees pole?» «Mehel on kiiver peas, mõõk käes ja kuldkannused
saabaste küljes.»
«Niisiis,» sõnas Gringoire, «ilma ratsuta polegi meest. Te armastate vist kedagi?»
«Tõeliselt?» «Tõeliselt.»
Tütarlaps jäi hetkeks mõttesse, siis ütles ta erilise ilmega:
95
«Ma saan seda varsti teada.» Poeet küsis õrnalt:
«Miks mitte juba täna õhtul? Ja miks ei vöiks see mina olla?»
Tütarlaps heitis temale tõsise pilgu.
«Ma võiksin ainult niisugust meest armastada , kes mind kaitsta suudab.»
Gringoire punastas ja võttis seda arvesse. Oli ilmne, et noor tütarlaps vihjas nõrgale abile,
mida ta temale paar tundi tagasi kriitilisel silmapilgul oli pakkunud. Nüüd tuli see talle
muude seikluste tõttu ununud juhus uuesti meelde. Ta lõi peopesaga vastu laupa.
«Tõesti, preili, oleksin pidanud sellest alustama. Andke andeks mu pöörane hajameelsus.
Kuidas teie siis Qasimodo küüsist pääsesite?»
See küsimus tekitas mustlasneiul hirmujudinaid.
«Ah, see hirmus küürakas!» ütles ta nägu käte vahele peites ja hakkas lõdisema nagu
kangest külmast.
«Tõesti hirmus!» vastas Gringoire, kes oma mõttelõnga käest ei lasknud. «Kuidas teie
ometi ta küüsist
pääsesite?»
Esmeralda naeratas, ohkas ja vaikis.
«Kas te ise teate, miks ta teid jälitas?» küsis Gringoire, tahtes küsimusele kõrvalteed
mööda tagasi jõuda.
«Ei tea,» vastas noor tüdruk. Ja lisas kohe: «Aga ka teie jälitasite mind. Mispärast?»
«Ausõna, ma ei tea isegi enam,» vastas Gringoire.
Tekkis vaikus. Gringoire torkis noaga lauda. Noor tütarlaps naeratas ja vaatas nii teravalt
seina, nagu oleks ta sellest läbi näinud. Äkki hakkas ta vaevu kuuldavalt laulma:
Quando las pintades aves
Mudas estan, y la tierra...1
Järsku katkestas ta laulu ja hakkas Djalit kallistama .
«Kui ilus loom,» ütles Gringoire.
«See on mu õde,» vastas mustlastüdruk.
«Miks teid hüütakse Esmeraldaks?» küsis poeet.
«Ei tea.»
1 Kui pärlkanad sulgi ajavad ja maa (hisp. k.).
96
«Aga siiski?»
5
5
Tütarlaps tõmbas põuest välja väikese pikerguse koti- kese , mis rippus ta kaelas
loorberipuu seemnetest keti küljes ja millel oli kange kampuse lõhn. Seda kattis roheline siid
ja selle keskel oli suur roheline smaragdi värvi helmes.
«Võib-olla hüütakse mind selle pärli pärast Esmeraldaks '.»
Gringoire tahtis kotikest enda kätte võtta. Tüdruk taganes.
«Ärge puutuge, see on amulett . Te teeksite talle viga, või jälle tema teile.» Poeedi
uudishimu kasvas järjest. «Kust te ta saite?»
Esmeralda pani sõrme suule ja peitis amuleti põue. Poeet katsus talle uusi küsimusi
esitada, aga sai väga visalt vastuseid.
«Mis tähendab see sõna «Esmeralda»?»
«Ma ei tea,» vastas tüdruk.
«Mis keeli see sõna on?»
«Küllap egiptuse keeli.»
«Sedap ma arvasin,» ütles Gringoire. «Teie polegi siis Prantsusmaalt?»
«Ma ei tea sellest midagi.»
«Kas teil vanemaid pole?»
Tüdruk hakkas seepeale mingil vanal viisil laulma:
Mu isa on üks linnuke,
mu ema tsirgupojake.
Laen paadita ma üle vee,
laen laevata ma üle vee.
Mu isa on üks linnuke,
mu ema tsirgupojake.
«Tore,» lausus Gringoire. «Aga kui vana te siis olite , kui Prantsusmaale tulite?» «üsna
tilluke.» «Ja Pariisi?»
« Mullu . Kui me Paavsti värava kaudu linna tulime ,
1 Esmeralda tähendab hispaania keeles rohelist vääriskivi
97
nägin taevas põõsalinde lendamas. Oli juba augusti lõpp, ütlesin: talv, vali talv.»
«Ta oli ka vali,» vastas Gringoire rõõmsana, et vestlus edasi arenes. «Minul tuli sel talvel
sõrmed soojaks puhuda. Te oskate siis ennustada?»
Esmeralda langes jälle oma lakonismi:
«Ei.»
«Kas see mees, keda te Egiptuse hertsogiks nimetate, on teie sugukonna pealik ?» «Jah.»
«Tema õnnistas meid abiellu,» tähendas poeet aralt. Tüdruk mossitas jälle armsalt huuli.
«Ma ei tea isegi su nime.»
«Mu nime? Palun: Pierre Gringoire.»
«Ma tean palju ilusamat nime,» vastas ta.
«Olete aga õel!» hüüdis poeet. «Aga olgu, ma ei vihasta. Küllap te mind veel ehk
armastama hakkate, kui mind paremini tundma õpite. Te jutustasite mulle oma eluloo nii
suure usaldusega, et ma teile nüüd oma eluloo võlgnen. Niisiis mu nimi on Pierre Gringoire
ja ma olen külanotari poeg Gonesse’ist. Pariisi piiramise ajal, kakskümmend aastat tagasi,
poosid burgundlased mu isa üles ja pikardlased tapsid mu ema. Kuueaastasena jäin ma
orvuks ja mu kingataldadeks olid Pariisi tänavad. Ma ei tea isegi, kuidas ma kuuendast
eluaastast kuueteistkümnendani elasin. Mõni puuviljamüüja andis mulle vahel mõne ploomi;
5
6
mõni pagar viskas mulle koorukese närida; õhtuti lasksin ma ennast vahtidel kinni võtta ja
vangi viia, kus ma eest leidsin õlekoo. Nagu näete, kõik see pole takistanud mind suureks
kasvamast ega ka kõhnaks jäämast. Talvel soojendasin ma ennast Sensi lossi ees päikese
käes ja leidsin väga imeliku olevat, et jaanituld soojal ajal tehakse. Kuueteistkümneaastasena
tahtsin endale mõnda ametit võtta. Katsusin õnne kõigil aladel. Olin
sõdur, aga ma polnud küllalt vahva. Olin munk , aga ma polnud küllalt jumalakartlik, pealegi
ei meeldi mulle joomine. Siis astusin ma meelt heites puusepaõpilaseks, aga ma polnud
küllalt tugev. Tundsin endas kalduvusi õpetajaks hakata. Tõsi küll, lugeda ma ei mõistnud,
kuid mis sellest. Mõne aja pärast, kui ma aru sain, et mul kõigi nende ametite
98
jaoks midagi puudub, ja nägin, et ma millekski ei kõlba, valisin enesele oma südame
soovil poeedi ja riimisepa elukutse . See elukutse sobib väga hulgusele ja on siiski parem kui
varastamine, mida mõned noored vargapois-test sõbrad mulle soovitasid, ühel päeval viis
mind õnnelik'juhus kokku dom * Claude Frolloga, Jumalaema kiriku auväärt
ülemdiakoniga. Tal oli huvi minu vastu ja tänu temale olengi ma nüüd kirjatundja ja oskan
ladina keelt, alates Cicero «Kohustustega» * ja lõpetades tsölestiinide «Pühakute
elulugudega». Ma pole võhik ka skolastikas, poeetikas, rütmikas, isegi mitte alkeemias,
selles tarkuste tarkuses. Mina olen ka selle müsteeriumi autor, mida täna Palee suursaalis
määratu rahvahulga ees suure menuga ette kanti. Olen ka ühe raamatu kirjutanud, kuussada
lehekülge paks, 1465-nda aasta kohutava komeedi üle, millest üks inimene koguni hulluks
läks. Mul on teisigi saavutusi. Et ma veidi ka suurtükiasjandust tunnen, siis olen ma osa
võtnud ka Jean Maugue'i suure suurtüki valmistamisest, mis proo-vilaskmisel Charentoni
sillal lõhkes ja kakskümmend neli uudishimulikku tappis, nagu te ehk ise mäletate. Nagu
näete, ma polegi teile nii halb partii. Ma oskan ka palju toredaid vigureid, mida ma teie
kitsele võiksin õpetada. Nii näiteks Pariisi piiskoppi järele ahvida, seda neetud variseri, kelle
veskid märjaks kastavad kõiki teekäijaid, kel juhtumisi üle Möldrite silla tuleb minna. Ja ka
mu müsteerium tooks sisse hulga hõbedat, kui mul see välja makstaks. Lõpuks olen ma
tervenisti teie teenistuses, nii mina kui mu vaim, mu teadmised ja mu kirjatööd. Olen valmis
teiega, preili, elama nii, kuidas te ise heaks arvate, kainelt või lõbutsedes, mehe ja naisena,
kui soovite, või venna ja õena, kui seda paremaks peate.»
Gringoire vaikis, jäädes ootama oma kõne tulemusi. Tütarlapse silmad olid maha löödud.
«Phoebus,» ütles ta poolkõvasti. Siis pöördus ta poeedi poole: «Mis tähendab sõna
«Phoebus»?» _Gringoire ei saanud aru, mis seos sel küsimusel oli ta kõnega, aga ta polnud
sugugi pahane, et võis oma teadmistega hiilata. Ta vastas uhkustava tooniga:
«See on ladina keele sõna ja tähendab päikest.» *
99
«Päikest!» hüüdis mustlasneiu.
«See on ühe väga ilusa ammulaskja nimi, kes oli jumal,» lisas Gringoire.
«Jumal!» kordas mustlastüdruk ja ta hääles oli midagi unistavat ja kirglikku.
Sel silmapilgul läks tal üks käevõru lahti ja kukkus maha. Gringoire kummardus ruttu, et
seda üles tõsta. Kui ta püsti tõusis, olid tüdruk ja kits kadunud. Ta kuulis, kuidas riiv ette
lükati. Väikest ust, mis nähtavasti naaberkambrisse viis, sai väljastpoolt kinni panna.
«Kas ta mulle vähemalt voodigi jättis?» pomises meie filosoof endamisi.
Ta kõndis väikeses kongis ringi. Ainus mööblitükk, mis magamiseks oleks kõlvanud, oli
kaunis pikk puust kirst, mille kaas oli nikerdatud. Kui Gringoire sellel end välja sirutas, oli
tal tunne nagu Mikromegasel *, kui see kogu oma pikkuses Alpidele magama heitis.
5
7
«Mis parata!» ütles ta end kuidagi magama seades. «Katsume läbi ajada. On aga imelik
pulmaöö! Kahju! Ses laulatuses, kus kruus katki löödi, oli tõesti midagi lapselikku ja
enneveeuputuslikku, mis mulle väga meeldis.»
KOLMAS RAAMAT
I. JUMALAEMA KIRIK
Kahtlemata on Pariisi Jumalaema kirik veel tänapäevalgi majesteetlik ja meeltülendav
ehitus. Aga ükskõik kui kaunina ta vananedes ka säilinud oleks, on ikkagi raske mitte
kurvastada ja mitte nördinud olla nende arvutute hävitamiste ja rikkumiste puhul, mida nii
aeg ui inimesed on lasknud sellele auväärsele ehitusele osaks saada. Ei ole vähematki
lugupidamist tuntud Karl Suure vastu, kes kirikule nurgakivi pani, ega Philippe Auguste 'i *
vastu, kes sinna viimase ehituskivi asetas.
Selle meie katedraalide patriarhi palgel leidub kortsude kõrval alati ka haavaarme. Tempus
edax, homo dacior 1 mida ma meeleldi niiviisi tõlgiksin: aeg on ime, inimene on rumal. Kui
meil lugejaga aega oleks ükshaaval uurima hakata mitmesuguseid hävingu jälgi sel vanal
kirikul, siis näeksime, et aja osa on siin kõige tühisem, kõige suuremat kahju aga on teinud
inimesed, eriti kunstijüngrid. Just «kunstijüngrid», sest viimase kahe sajandi jooksul on
nende hulgas olnud isikuid, kes endid arhitektideks on pidanud.
Kõigepealt, et piirduda ainult mõne peamise näitega, on vist vaevalt nii kauneid lehekülgi
arhitektuuri ajaloos kui selle kiriku fassaad , .kus meie ees järgemööda ja ühekorraga
esinevad: kolm teravkaarportaali, kakskümmend kaheksa kuningate nišši nagu mingi tikitud
sakiline pael, päratu suur rosett koos kahe kõrvalasuva aknaga nagu preester diakoni ja
alamdiakoniga, kõrge ja habras galerii ristikukujulisi kaunistusi kandva kaa-
1 Aeg on ablas , inimene aplam (lad. k.).
101
restikuga, mis oma peentel sammastel rasket platvormi kannab, ja lõpuks kaks tumedat
massiivset torni kiltkivist ehisviiludega. Kõik need suurepärase terviku harmoonilised osad,
mis viie hiiglakorrusena üksteise peale on asetatud, pakuvad rikkalikult, kuid ühtlasi muljet
segamata, oma arvutuid skulptuurilisi, nii voolitud kui nikerdatud detaile, mis võimsalt ühte
sulavad terviku rahuliku suurusega. See on tohutu kivist sümfoonia, kui nii võib öelda,
niihästi inimese kui ka rahva hiiglateos, ühtne ja siiski keeruline; nagu « liias » ja
«Romancero» *, millede sugulane ta on; kõigi ajastute liitunud jõudude imepärane toode,
mille igal kivil näeb kunstniku geeniuse poolt juhitud distsiplineeritud töölise fantaasiat
sajas värvis mänglevat, ühesõnaga, see inimlik looming on vägev ja rikkalik nagu jumalik
looming, millelt ta näib laenanud olevat kaks omadust: mitmekesisuse ja igavikulisuse.
Mis siin on öeldud fassaadi kohta, käib ka kogu kiriku kohta. Ja mis me ütleme Pariisi
katedraali kohta, tuleb öelda ka kõigi teiste keskaja ristiusu kirikute kohta. Kõik on ses
iseenesest tekkinud kunstis järjekindel ja võrdeliselt jaotatud. Jala suurt varvast mõõtes
saame kätte kogu hiiglase mõõdud.
Tuleme tagasi selle fassaadi juurde ja vaatame, kuidas ta meile veel tänapäeval paistab, kui
me hardalt silmitseme seda sünget ja võimsat katedraali, mis, nagu kroonikud ütlevad, hirmu
sisendab: quae mole sua terro -rem incutit spectantibus !.»
Kolm tähtsat asja puuduvad tänapäeval sel fassaadil: kõigepealt üksteistkümmend
trepiastet, mis teda kord maapinnalt kõrgemale tõstsid, siis terve alumine rida raidkujusid,
mis kaunistasid kolme portaali tühemeid, ja lõpuks ülemine rida raidkujusid, mis esimese
korruse galeriid kaunistas ja kus olid kujutatud kakskümmend kaheksa kõige vanemat
5
8
Prantsusmaa kuningat, alates Childeberfist * kuni Philippe Auguste'ini, kes riigiõuna * käes
hoiab. Kõik üksteistkümmend trepiastet on hävitanud aeg, mis pikkamisi , aga paratamatult
Vanalinna pinda on tõstnud. Kui aga aeg Pariisi tänavasillu-
1 Mis oma raskusega vaatlejaisse hirmu sisendab (lad k.).
102
tise tõusu tõttu ükshaaval alla on neelanud kõik üks-teistkümmend astet, mis ehituse
majesteetlikku kõrgust aitasid rõhutada, siis on ta kirikule vahest siiski rohkem andnud, kui
talt võtnud, sest seesama aeg on fassaadile andnud ta sajandite tumeda koloriidi, mis
monumendi vanaduse muudab ta kauniduse õitseajaks.
Kes on aga maha kiskunud kaks raidkujude rida? Kes on nišid tühjaks jätnud? Kes on
keskmise portaali keskele raiunud selle uue teravkaarevärdja? Kes on julgenud sinna asetada
Biscornette'i arabeskide kõrvale selle labase, raskepärase ukse Louis XV stiilis puunikerdustega?
Inimesed, arhitektid , meie aja kunstnikud .
Ja kiriku sisemusse astudes —- kes on maha tõuganud selle püha Christophe'i hiiglakuju,
mis raidkujude seas niisama kuulus oli kui Justiitspalee suursaal teiste saa-Iide hulgas,
Strassburgi katedraali torn teiste tornide seas? Kes on siit toorelt ära_koristanud need
musttuhat puust, marmorist, kullast , hõbedast, vasest , isegi vahast kuju, mis kujutasid mehi,
naisi, lapsi, kuningaid, piiskoppe, sandarmeid, küll põlvili, küll püsti, küll ratsa, kõigis
kiriku löövi ja koori sambavahedes? Igatahes mitte aeg.
Ja kes on vana gooti altari asemele, mis oli täis toredaid säilmekirste ja pühaduselaekaid,
pannud selle raske marmorsarkofaagi inglipeade ja pilvedega, mis Val-de-Gräce'i või
Invaliidide hoonest siia näib eksinud olevat? Kes on nii totralt selle kohmaka kivik
anakronismi kiilunud Hercanduse meisterdatud karolingliku põranda kivitahvlite vahele?
Kas polnud see Louis XIV , kes Louis XIII soovi täitis?
Ja kes on pannud külmad valged ruudud aknaraamidesse, kus varem peaportaali roseti ja
apsiidi teravkaarte mitmevärvilised klaasid meie isade imetlevaid silmi küt-kestasid? Ja mis
ütleks kuueteistkümnenda sajandi koorilaulja selle kollase vaaba kohta, millega meie
barbaritest ülempiiskopid oma katedraali üle on määrinud? Tal oleks meelde tulnud, et
kollase värviga märkis timukas ara hukkamoistetute maju, ta oleks meelde tuletanud Peht-
Bourboni lossi *, mis ka kollaseks oli värvitud Konnetaabli reetmise pärast, ja «nii hea ja
ehtne oli see kollane», ütleb Sauval, «et isegi enam kui saja aasta
103
jooksul pole see suutnud luituda.» Koorilaulja oleks arvanud, et püha paik on rüvetatud, ja
oleks sealt ära põgenenud.
Me ei peatu tuhandel muul barbaarsusel, vaid küsime üles katedraali tippu tõustes: kuhu
on jäänud see veetlev väike kellatorn , mis toetus võlvile ning oli niisama habras ja julge
nagu ta naaber, Sainte-Cha- pelle 'i torngi (mis samuti on hävitatud)? Sihvakana, teravana,
läbipaistvana tõusis ta helisedes palju kõrgemale taevasse kui teised tornid.
üks eksimatu maitsega arhitekt lõikas torni 1787-ndal aastal otsast ära ja arvas piisava
olevat seda haava varjata laia tinaplaastriga, mis sarnaneb paja kaanega .
Nõnda on keskaja kunstisse suhtutud peaaegu kõigis maades, eriti aga Prantsusmaal. Selle
varemeil võime jälgida kolme laadi haavu —kõik enam või vähem sügavad: kõigepealt on
siin-seal ajahammas märkamatult närinud nende pealispinda, mis kõikjal roostesse on
läinud; siis on neid hulgana rünnanud poliitilised ja usulised revolutsioonid, mis juba oma
loomult on vihased ja sõgedad, kiskunud lõhki kirikute skulptuuridest ja niker-distest rikka
kuue, purustanud nende rosetid , katki löönud nende arabeskidest kee, ümber lükanud nende
raidkujud, mõnikord sellepärast, et nad mitrat kandsid, teinekord, et neil kroon peas oli;
5
9
lõpuks on nende kallal oma hävitustööd teinud moed, mis alates renessansi anarhilistest,
kuid hiilgavatest liialdustest ikka veidramaks ja totramaks muutusid, mõjudes kaasa
ehituskunsti paratamatule langusele. Moed on rohkem kahju teinud kui revolutsioonid. Nad
on kunsti ihusse haavu löönud, on tormanud isegi ta kondikava kallale, on ehitusi nudinud,
kärpinud, ära narrinud, tapnud ehituste vormi, sisu, mõtte ja ilu. Vähe sellest, moed on
söandanud ette võtta isegi ümberehitusi, mida igatahes aeg ja revolutsioonid pole teinud.
Häbi tundmata on nad «hea maitse» nimel gooti arhitektuuri haavade külge pookinud oma
viletsat pudi- padi , marmoriribasid, metallitutikesi, medaljone, voluute, rõngaskujusid,
drapeeringuid, girlande, narmaid, kivist tulekeeli, pronkspilvi, lihavaid amorette, pungis
keerubeid, mis hakkasid pidalitõvena kunsti palet sööma juba Caterina di Medici palvelas ja
104
mis kaks sajandit hiljem sundisid seda piinatud ja virutatud kunsti lõplikult hinge heitma
Dubarry buduaaris.* Niisiis eelmist kokku võttes on kolme laadi rüüsted gooti arhitektuuri
moonutanud. Pealispinnal kortsud ja tüükad — see on aja töö. Vägivalla jäljed, augud, murrud
— see on revolutsioonide töö Lutherist Mira - beau 'ni.* Vigastused, amputatsioonid,
muudatused ehituse konstruktsioonis, «restaureeringud» — see on kreeka ja rooma
meistrite barbaarne matkimine Vitru-viuse * ja Vignola * viletsate järglaste poolt. Akadeemiad
on tapnud selle suurepärase kunsti, mille barbarid lõid. Sajanditele ja
revolutsioonidele, mis laastavad vähemalt erapooletult ja suurejooneliselt, on tulnud •
lisaks terve kari õpetatud, diplomeeritud, patenteeritud, vannutatud arhitekte, kes oma halva
maitsega kunsti alla viivad ja Partenoni * suurimaks auks gooti pitside asemele seavad
sigurilehed Louis XV stiilis. See on eesli kabjahoop surevale lõvile. Nõnda kuivab vana
tamm, mida igasugused putukad täkivad, närivad ja uuristavad.
Kui kaugel nüüdsest on see aeg, kus Robert Cenalis * võis Jumalaema kirikut Pariisis
võrrelda kuulsa Efesose Diana templiga, mida «muistsed paganad nii ülistasid» ja mis
Herostratose surematuks tegi *, ning isegi leida, et gallia katedraal «on pikkuselt , laiuselt,
kõrguselt ja struktuurilt palju oivalisem» M
Ometi ei või Pariisi Jumalaema kirikust öelda, et ta oleks lõpuleviidud, terviklik gooti
monument , sest ta pole enam romaani kirik ega ka mitte veel täielikult gooti kirik. Ta pole
üldse kindlat tüüpi. Tal pole nagu Tour -nusi kloostril rasket, laia, massiivset fassaadi,
ümmargust ja avarat võlvi, nende ehituste jäiset lagedust ega majesteetlikku lihtsust, mille
üks tähtsamaist tunnustest on ümarkaar. Ta pole ka-nagu Bourges'i katedraal suurepärane,
õhuline, paljuvormiline, rikkalik teravikest turris gootika toode. Võimatu on teda paigutada
ka nende süngete, salapäraste, madalate, ümarkaarte tõttu otsekui mahalitsutud kirikute
muistsesse liiki, mis, kui
' Histoire gallicane, II raamat, III periood, F° 130 lk I (Autori märkus.) v
105
maha arvata katus, peaaegu egiptuse templeid meelde tuletavad, mis on mõistatuslikud,
preesterlikud, tähendusrikkad ja mille ornamendid on rohkem koormatud rombide ja sakkide
kui lilledega, rohkem lillede kui loomadega , rohkem loomade kui inimestega. Nad pole niivõrd
arhitektide teosed kui piiskoppide omandid ja näitavad selle teokraatliku ja sõjalise
vaimuga läbiimbunud kunsti esimest moondumisfaasi, mis algas Bütsant-siga ja ulatus
William Vallutaja * ajani. Võimatu on meie katedraali paigutada ka teist liiki kirikute hulka,
mis on kõrged ja õhulised, rikkad akende ja skulptuuride poolest, teravad vormilt ja julged
põhiplaanilt, mis poliitiliste sümbolitena on kogukondlikud ja kodanlikud, kuid
kunstiteostena vabad, tujukad ja taltsutamatud, näidates ehituskunsti teist moondumisfaasi,
mis pole enam mõistatuslik, muutumatu ja preesterlik, vaid artistlik , edev ja rahvalik, mis
6
0
algab ristisõdaae lõpust ja lõpeb Louis XI ajal. Pariisi Jumalaema kirik pole puht-romaani
tõugu nagu esimene liik ega puhtgooti tõugu nagu teine liik kirikuid.
Ta ori üleminekuaja ehitus. Saksi ehitusmeister oli parajasti lõpetamas löövi esimeste
sammaste püstitamist, kui ristisõitjad tagasi tulid ja tõid kaasa teravkaare, mis võidukalt asus
laiadele romaani kapiteelidele, mille ainsaks otstarbeks oli olnud ümarkaari kanda.
Teravkaar, mis siitpeale ainuvalitsevaks sai, andis kiriku ülejäänud osale oma ilme. Algul
tarvitati teda aralt ja oskamatult, ta kippus laienema, arvarduma, hoidus tagasi ega julgenud
veel teravikkude ja nooltena taevasse söösta, nagu pärast paljude imekaunite toomkirikute
juures^ Teda oleks nagu tagasi hoidnud raskete romaani sammaste naabrus. Kuid need
romaani ja gooti üleminekuaja ehitused pole sugugi vähem uurimist väärt kui puhta stiili
näidised. Nad esitavad kunsti erilist varjundit, mis muidu kaotsi oleks läinud. Tegemist on
teravkaare liitmisega ümarkaare külge.
Pariisi Jumalaema kirik ongi huvitav näidis sellest üleminekustiilist. Iga pind, iga kivi
selles väärikas monumendis pole üksnes lehekülg maa ajaloost, vaid kn teaduse ja kunsti
ajaloost. Puudutades siin ainult tähtsamaid detaile, tuleb öelda, et sellal kui väike Punane
106
sissekäik ulatub peaaegu viieteistkümnenda sajandi gooti arhitektuuri äärmiste
peensusteni, lähevad löövi sambad oma ümbermõõdult ja raskuselt tagasi Saint-Germaindes-
Pres' kuningliku kloostri aegadesse, nagu oleks selle sissekäigu ja sammaste vahel kuue
sajandi pikkune vahe. Leidsid ju isegi hermeetikud suure portaali sümbolites küllaldase
kokkuvõtte oma teadusest, mille täielikuks väljenduseks on Saint-Jacques-de-la-Boucherie
kirik. Nii on Jumalaema kirikus ühendatud ja ühte sulatatud romaani klooster , hermeetikute
kink , gooti kunst , saksi kunst , rasked ümmargused sambad Gregorius VII * ajast,
alkeemikute sümboolika, milles Nicolas Flamel Lutheri eelkäijaks oli, paavsti võimu
ainuvalitsus, kiriku lõhestumine, Saint-Germain-des-Pres' ja Saint-Jacques-de-la-
Boucherie kloostrid . See peamine kirik, emakirik Pariisi teiste vanade kirikute hulgas, on
nagu mingi kimäär: ühelt kirikult on tal pea, teiselt jäsemed, kolmandalt kere ja kõigilt veel
midagi ühist.
Kordame veel, need üleminekustiilis ehitused pakuvad huvi kunstnikule, vanavarauurijale
ja ka ajaloolasele. Nad näitavad nagu küklooplikud müürid, egiptuse püramiidid, hindude
hiiglasuured templidki, kui põline on arhitektuur ja kuidas mineviku suurimad ehitused on
pigemini ühiskonna kui üksikisiku sünnitus, pigemini rahvaste loomingulise pingutuse
saadus kui geeniuse vaimusähvatus, varaait, mille rahvas päranduseks jätab, sajandite
ladestus, sade, mis järele jääb inimühiskonna järkjärgulisest aurumisest, ühesõnaga
orgaaniline looming. Iga ajalaine uhub midagi uut juurde, iga rahvatõug lisab omalt poolt
oma kihi monumendile juurde, iga isik oma kivi. Nõnda teevad koprad, nõnda teevad
mesilased, nõnda ka inimene. Paabeli torn, see arhitektuuri suurim sümbol, on mesipuu.
Suured ehitused on nagu suured mäedki sajandite looming. Tihti on kunsti vorm juba
muutunud, ehitused ise aga veel pooleli , pendent opera interrupta neid jätkatakse siis
rahulikult uue kunsti suunas. Uus kunstistul võtab teose üle, nii nagu ta selle eest leiab,
juurdub
Ripuvad poolelijäänud tööd (lad. k.).
107
sellesse, teeb selle enese sarnaseks, arendab seda edasi oma fantaasia järgi ja viib ta
lõpuni, kui saab. Kõik see toimub vaikselt , ilma pingutuseta, ilma vastutöötuseta, rahuliku
loodusseaduse järgi. Nõnda läheb pookoks kasvama, mahl hakkab uusi teid käima ja puu
saab elujõuliseks. Tõepoolest, neis paljude kunstide järkjär-gulistes jootekohtades ühe ja
6
1
sama hoone mitmesugustel kõrgustel leidub materjali rohketeks paksudeks köideteks, tihti
aga kogu inimkonna ajalooks. Inimene, kunstnik kaob ära selle tohutu teose ees, mis ühegi
tegija nime ei kanna; kogu inimlik mõistus leiab siin oma väljenduse ja kokkuvõtte. Aeg on
ehitaja, rahvas müürsepp.
Vaadeldes ainult Euroopa kristlikku arhitektuuri, seda idamaiste tohutute kiviehituste
nooremat venda, näeme enda ees hiiglaslikku moodustist, milles on kolm väga erinevat
ülestikku asetatud kihti: romaani 1 kiht, gooti kiht ja renessansi kiht, mida meeleldi
nimetaksime kreeka-rooma kihiks. Romaani ladet, niis on kõige vanem ja sügavam, esindab
ümarkaar, mis uuesti nähtavale ilmub kõige pealmises renessansi kihis ja mida kannavad
kreeka sambad. Teravkaar esineb kahe kihi vahepeal. Ehitused, mis kuuluvad ainult ühte
kihti mainitud kolmest, erinevad teistest põhjalikult, on lõpetatud ja ühtlased. Nii näiteks
Jumieges'i klooster, Reimsi katedraal, Püha Risti kirik Orleans 'is. Kuid need kolm kihti
uhtuvad ja segunevad äärtel nagu värvid päikese- spektris . Siit on pärit segastiilis
monumendid, üleminekuaja ehitused mitmeis varjundeis. Mõnel on alus romaani stiilis,
keskosa gooti stiilis, kuppel aga kreeka-rooma stiilis. See tuleb sellest, et seda on ehitatud
kuussada aastat. Selline teisend on siiski haruldus , üks näiteid on Etampes'i lossi torn.
Sagedamini esineb monumente , mis ühendavad kaht formatsiooni. Niisugune on Pariisi
Jumalaema kirik. See ehitus on teravakaareline,
. i See on sama kunst, mida sõltuvalt asukohast, kliimast ja rahvastikust nimetatakse
lombardia , saksi või bütsantsi kunstiks. Need neli arhitektuuri eri laadi on üksteisega
sugulased ja esinevad paralleelselt, igaühel on oma eri karakter , kuid koigi tunnuseks on
ümarkaar. «Kõik pole ühte nägu, kuid siiski vaga sarnased» jne. (Autori märkus.)
108
ta esimesed sambad juurduvad samasse romaani kihti, millel baseeruvad ka Saint-Denis'
kiriku portaal ja Saint-Germain-des-Prés' kiriku lööv. Niisugune on ka Bocherville'i kloostri
veetlev poolgooti saal, kus romaani kiht ulatub keskosani. Niisugune on Roueni katedraal,
mis kuuluks tervenisti gooti stiili, kui ta keskmise torni tipp poleks renessansiajastust.1
Muide, kõik need varjundid ja erinevused puudutavad ainult ehituste välist külge. Kunst
muudab siin ainult oma välist koort. Ristiusu kiriku struktuur ise aga jääb muutumatuks.
Meie ees on ikka üks ja seesama sisemine karkass, seesama osade loogiline asetus, ükskõik
milliste skulptuuride ja nikerdistega kiriku välimus poleks kaunistatud, selle all võib, kas või
eos, esialgsesîuijus, leida ikka rooma basiilikat. Maapinnal asetub ta alati ühel ja samal
kujul. Ikka kaks löövi, mis teineteisest läbi lõikudes annavad risti, mille ülemine ümardatud
ots moodustab koori; ikka needsamad madalamad kõr-vallöövid ristikäikude jaoks kiriku
sisemuses või kabelite jaoks, külgkäigud, kuhu pealöövist pääseb sammaste vahelt. Sel
muutumatul alusel varieerub lõpmatult kabelite, portaalide, kellatornide, tornitippude arv,
nii kuidas seda tahab sajandi, rahva, kunsti fantaasia. Arvesse võttes kirikliku
jumalateenistuse reegleid, talitab ehituskunst edasi oma äranägemise järgi. Raidkujud,
aknad, rosetid, arabeskid, pitsid , kapiteelid, bareljeefid — kõiki neid kombineerib ta
oma maitse ja seaduste järgi. Siit tuleneb selletaoliste ehituste imeteldav väline
mitmekesisus , mille all aga valitseb kindel kord ja ühtsus. Puu tüvi on muutmatu, võra aga
tujukas .
II. PARIIS LINNULENNULT
Oleme katsunud lugejale imeväärsest Pariisi Jumalaema kirikust pilti anda. Oleme
üldjoontes näidanud kaunidusi, mis tal olid viieteistkümnendal sajandil ja mida tal praegu
6
2
enam pole. Kuid oleme puudutamata jätnud peamise ilu: see on tolleaegne vaade
kirikutornist üle kogu Pariisi.
Selle torni puust tipu hävitas äike 1823. aastal. (Autori märkus.)
109
Tõesti, kui parast kauast kobamist mööda järsku spiraaltreppi kellatorni paksu müüri sees
viimaks äkki välja jõuda ühele kahest platvormist, täis päikest ja õhku, siis avaneb
suurepärane vaade igasse külge omamoodi vaatepilt, mida kergesti võivad kujutleda need
meie lugejad, kel õnn on näha olnud mõnda säilinud gooti stiilis linna täielikuna, tervikuna,
nagu seda on Nürnberg Baieris, Vitoria * Hispaanias või veel väiksemad paigad , kui nad
ainult hästi on säilinud, nagu Vitre * Bretagne'is või Nordhausen * Preisimaal.
Pariis kolmesaja viiekümne aasta eest, viieteistkümnenda sajandi Pariis oli juba tol ajal
hiiglalinn. Meie, pariislased, oleme üldiselt eksiteel, kui arvame, et Pariis on hiljem palju
laienenud . Louis XI ajast peale pole ta palju üle kolmandiku juurde võtnud. Kindlasti on ta
palju rohkem kaotanud kauniduselt kui võitnud suuruselt.
Nagu teada, on Pariis sündinud Vanalinna saarel, millel on hälli kuju. Selle saare
liivakallas oli ta esimeseks kaitsevalliks, Seine'i jõgi aga ta esimeseks vallikraaviks. Mõne
sajandi püsis Pariis sellel saarel; tal oli kaks silda, üks põhjas, teine lõunas, ja kaks sillapead,
mis olid ühtlasi väravateks ja kindlusteks: paremal kaldal Grand-Chätelet ja vasakul kaldal
Petit-Chätelet.
Siis aga, esimesest dünastiast peale jäi saar kitsaks ja Pariisu tuli teisele poole jõge
laieneda. Esimene müüride ja tornide vöönd võttis enda alla maatüki mõlemal pool jõge
Grand-Chätelet' ja Petit-Chätelet' taga. Sellest vanast vallist oli veel eelmisel sajandil jälgi
säilinud, nüüd aga pole sellest muud jäänud kui mälestus ja mõni legend ning Baudits' ehk
Baudoyer' värav, Porta Bogauda. Linnasüdamest vähehaaval kaugemale tungides uhtus,
uuristas, hävitas ja pühkis majade laine selle vööndi ära. Selle laine ette tegi Phi-lippe
Auguste uue tammi . Ta sulges Pariisi suurte, kõrgete ja tugevate tornide ahelikku. Terve
sajandi pigistusid majad üksteise vastu, kuhjusid ja kerkisid selles basseinis kõrgemale nagu
vesi reservuaaris. Nad hakkasid hoovide suunas sissepoole kasvama, korrustena üksteise
otsa tõusma, üksteise kukile ronima, ülespoole pressima nagu kokkupigistatud mahlad , ja
ainult sellel oli võimalus
110
vabalt hingata, kes sai üle naabri pea vaadata. Tänavad muutusid järjest kitsamaks,
väljakud täitusid majadega ja kadusid. Lõpuks hüppasid majad üle Phi-lippe Auguste'i
müüri ja pudenesid nagu sulust pääsedes rõõmsalt mööda lagendikku laiali, nii kuidas
juhtus. Seal hakkasid nad ennast laiutama ja põldudest aedu välja lõikama, tehes oma
olemise kõigiti mõnusaks.
1367-ndast aastast alates oli linn eeslinna arvel juba nii laiaks kasvanud, et tarvilikuks sai
uus vall . Selle ehitas Charles V *. Kuid Pariisi-taoline linn kasvab alatasa. Ainult sellistest
linnadest saavadki pealinnad . Nad on nagu lehtrid, kuhu maa geograafilist, poliitilist,
moraalset, vaimset kallakpinda mööda kõik rahva loomupärased kalduvused kokku
jooksevad. Nad on tsivilisatsiooni lätted, aga ka rennid. Siia nõrgub ja koguneb sajandite
jooksul tilkhaaval kokku kõik see, mis rahval on mahlakat, elulist ja hingelist: kauplemine ,
tööstus, haridus , elanikkond. Charles V vallil oli sama saatus mis Philippe Auguste'i omalgi.
Viieteistkümnenda sajandi lõpul astuti tast üle ja eeslinn ^nihkus kaugemale.
Kuueteistkümnendal sajandil oli uus linn väljaspool müüre juba nii tihedaks muutunud, et
paistis, nagu oleks vall üha enam vana linna poole tagasi tõmbunud. Nii oli siis Pariis
6
3
viieteistkümnendal sajandil kaotanud juba kolm kontsentrilist müüriringi, mis Julianus
Taganeja * ajal olid eos Grand-Chätelefs ja Petit-Chätelet’s. Lapsena, kes iga aastaga oma
vanadest riietest välja kasvab, oli tugev linn juba neli müürivööndit üksteise järel
purustanud. Louis XI ajal võis ses majade meres paiguti näha mõnda tornide rühma keset
vanade vallide varemeid nagu küngaste teravaid tippe uputuse ajal, nagu uue linna alt üles
kerkivat vana Pariisi saarestikku.
Paraku on Pariis sellest ajast peale meie silmade all veelgi muutunud, kuid ületanud on ta
veel ainult ühe valli , Louis XV oma, selle porist ja süljest kokkupöt-serdatud müüri, mis
vääris kuningat, kes seda ehitas, ja poeeti , kes tast laulis:
Le mur murant Paris rend Paris murmurant.1
Pariisi ümbritsev müür teeb Pariisi sumisevaks (prants. k.),
111
Viieteistkümnendal sajandil jagunes Pariis veel kolmeks eri linnaks, mis üksteisest selgesti
erinesid . Igaühel oli oma näoilme, oma eriala, omad kombed, tavad, eesõigused ja ajalugu.
Need olid: Vanalinn , ülikoolilinn ja Uuslinn . Vanalinn asus saarel ja oli neist kõige vanem ja
väiksem. Ta oli kahe teise linna emaks , olles nende vahele pigistatud (lubatagu mulle see
võrdlus) nagu vana eideke kahe suure ilusa tütre vahele, ülikoolilinn võttis enda alla Seine'i
vasaku kalda Tournelle'i tornist Nesle'i tornini, milledele tänapäevases Pariisis vastavad
Viinaturg ja Rahapada . Selle müür tungis kaunis laia kaarena väljale, kuhu Julianus oma
termid oli ehitanud.* Siin asus ka Sainte-Geneviève'i mägi. Selle kaare kõige kaugemaks
punktiks oli Paavsti värav, mis asus ligikaudu seal, kus praegu on Panteon . Uuslinn, kõige
suurem osa Pariisist, asus paremal kaldal. Ta murdunud või õigemini mitmest kohast
katkestunud kaldapealne kulges piki Seine'i jõge Billy tornist Bois ' tornini, see on praegusest
Moonalaost Tuileries 'ni. Neljas kohas, seal, kus Seine linnamüürid läbi lõikas, seisid neli
torni, niinimetatud «Pariisi neli torni»: vasakul Tournelle'i ja Nesle'i torn, paremal Billy ja
Bois' torn. Uuslinn tungis veelgi kaugemale maa sisse kui ülikoolilinn. Uuslinna müüri
kaugemaks tipuks (selle müüri ehitas Charles V) olid Saint-Denis' ja Saint- Martini väravad,
mis praegugi asuvad endises kohas.
Nagu öeldud, oli igaüks neist kolmest linnajaost eri linn, kuigi mitte täielikult, sest üks ei
saanud ilma teiseta läbi. Siit siis ka kolm erisugust pilti. Vanalinnas valitsesid kirikud,
Uuslinnas lossid, ülikoolilinnas õppeasutused. Kui kõrvale jätame vana Pariisi teisejärgulised
omapärasused ja veidrad seadused teede alal, kui vaatleme linna kaootilisi õigussuhteid
ainult üldiselt ja kokkuvõtlikult, siis võime üldjoontes öelda, et saar kuulus piiskopile,
parem kallas kaupmeeste prevoole, vasak kallas rektorile. Kõiki aga valitses Pariisi prevoo,
kes oli kuninga, mitte aga linna ametnik . Vanalinnas asus Jumalaema kirik, Uuslinnas
Louvre ja raekoda , ülikoolilinnas Sorbonne *, Vanalinnas asus ka Keskturg, Uuslinnas
hospidal Hôtel-Dieu, ülikoolilinnas Pré-aux-Clercs'i-nimeline aas. Seaduserikkumisi, mida
skolaarid
112
vasakul kaldal, oma Pré-aux-Clercs'il, toime panid, arutati Justiitspalees, karistati aga
paremal kaldal, Montfauconil, vähemalt siis, kui rektor, kes teadis, et ülikool on tugev,
kuningas aga nõrk, vahele ei astunud : skolaaridel oli eesõigus üles poodud saada endi pool.
Olgu mööda minnes öeldud, et suurem osa neist eesõigustest (nende hulgas oli
paremaidki) oli mässudega rahutustega kuningatelt välja pressitud. Juba igiaegadest saadik
kehtis tava: kuningas annab peost ainult selle, mis rahvas ta käest ära kisub, üks vana ürik
lausub alamate ustavuse kohta üsna naiivselt: «Civibus fidelitas in reges, quae tamen
aliquoties seditionibus interrupta, muita peperlt privilégia.» 1
6
4
Viieteistkümnendal sajandil uhtus Seine viit saart Pariisi piirides: Louvier' saart, kus
tookord puud kasvasid, nüüd aga puid müüakse, Lehmade saart ja Jumalaema saart,
mõlemad tühjad, ainult paari onniga, mõlemad piiskopi läänid (seitsmeteistkümnendal
sajandil ühendati
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 1 leht Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2011-11-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 34 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor ardokl Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted

kuhu viis, skulptuurid, taevast 7, sügavaid tsiseleerin, ülekuube, tänane moralitee, alumiselt äärelt, plahvatus temp, parresia, thomasse, nar, edward iv, too sukaku, läänepoolset seina, esimestel pinkidel, tuhat pilku, vaatepilt, ilusas tuuni, kõiksugu hullus, sammudega marmor, läinud kohtu, meister guil, sainte, mu saapad, veel pahem, sammusid must, kandsid narriven, tiiskant, rauakaupmees eus, kuni 1789, järelikult emba, huk, uskude, kaebelaulu sai, üsna kena, colette, mu isa, 1 esmeralda, 1 aeg, moed, häbi tundmata, suured ehitused, petit, grand, 1367, tõmmati mõle, väravast saint, kaldal lei, du haut, serveerimisruu, koonusekujuli, mõistatuse lahendada, silmapaistvat saint, mitmesse linna, auleegioni palee, leivaturu kuppel, botaanika, arhitektil, kollaste lõikudega, kolrne, ilusal lihavõtte, henriette, nunnad etienne, seisab quatre, millise kontsiili, elul, quasi, jacque, ses mõttes, tohutu keha, praost, igaühel meist, öökulli kannul, abricotier, kuld, consuetu, hiero, gregorius vii, neis ehitustes, barbarid vooga, trükikunsti leiutamine, trükikunst, trükituna, ehituskunst, michelange, sainte, vaadake maa, seitsmeteistkümnendal sajandil, kaheksateistküm, arhitek, piibel, nikerdis, sissekäigust vasakule, bergist saadik, kohevile romancero, keeltesega, hertsogi sohi, louis xl, pärandas sainte, isabeau, sidrunivee, hüüded, sainte, suurte kuld, thevenin, chante, valgel kitsel, reimsi vahel, kongi, uks, galeeriorjade traditsioon, robin pous, häbiposti juures, päevadel, fleur, fleur, juures aeg, fleur, kirikuteen, kraasi, tasakesi fleur, ümber väänle, kõrvalkäigud uppu, pütaagor, kellalöömise hoog, jehan alkeemia, lühike ladina, töödest eemal, emen, süüdistus, kõvem, jacques charmo, johannis, 1 häbi, kaebas hora, haigrul pähkli, phoebuse, pehkinud vaadi, püksitaskus, alamad ametnikud, falourdeli, loetelu gillet, kurvastavale grin, muinasjutulise tuld, õuduse, ühel päeval, hinges, mõtetes, kuni tallani, valgegi, isegi tuuleõhk, kongis, paquette, juurde queue, fleur, nelipühi, fleur, blondiinidele, fleur, fleur, paleefoogt, fleur, maha täna, mustlastüd, saladused, ööd, fleur, selgemini gon, trepitorni, kurku korvi, sidragasum, kabelis, kostis häälte, vieille, reliikvialae, kuningate galerii, aasta nääri, suka, sõjaväes, pulss, paksu kind, kuni feodaal, habemeajamis, viidagu montfau, bau, lugejal, pierre, välisest lärmist, rembrandti piltidel, inimese hääl, mõlemal teil, ahenenud jõe, ihupatt, kaldapeal, emba, pööbel, nagu turritõmbu, juurest ära, varastajaks, haamri, platvormil, siinsamas lagendikul, troyes, narripidu, 7 prevoo, prevotee, 8 konnetaabel, 9 pharamond, charles iv, 1199, saalomon, gargantua, karl suur, söör, neli iakul, prokuraatorid, raamatukoguhoidjad, 15 dekretist, glatigny tänav, 23 passioon, trapesund, 29 petard, pühapäeval 29, episood, ariadne lõngakera, 31 priimas, 1461, charles südi, harübdis, homerose lugu, 44 naispaavst, homeros, montfaucon, kuningriik, 68 tsölestiinid, 77 pandemoonium, mercurius, ümarlaud, konklaav, 99 dom, childebert, 103 petit, vignola, partenon, efesos, jahijuma, vitre, nordhausen, sorbonne, alhambra, 123 bastille, daidalose aed, konstitutsioon, 135 floriin, flegetoni jõgi, kanooniline õigus, kontsiili, 141 quasimodo, ladina keeles, 151 saint, seitsmejalgne küünlajalg, zoroaster, tarkade kivi, maagia, 160 tourangeau, asklepios, jamblihhos, hippokrates, mürrimeistrid, 163 epidauros, kaldea, hippokrates, urania, sikra, saalomoni tempel, orfeus, 169 karnak, 171 zakerii, pragerii, palestrina, vaadake mazarini, 900, vjäsa, püramiid, 1176, 1751, 1483, 199 saturnus, 211 dominus, 230 triton, 236 kvatembrid, 404, püha genesius, admetos, 786, epikuros, 276 ükssarv, priapus, 1470, pophomet, inkvi, 354 dagobert, 376 baudry, 379 pürroonik, 384 kerkidas, 388 aias, 400 richelieu, 409 lectoure, 411 nestor, nimetatud laul, 426 bombard, matthias corvinus, 437 diana, 439 figaro, figaro, chilperic, didümos aleksandriast, kunstiline toimetaja, tingtrükipoog

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

0
docx
A dumas Kolm musketäri terve raamat
281
docx
M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat
19
odt
Jumalaema kirik pariisis
8
doc
Jumalaema kirik Pariisis - V Hugo
0
docx
E Bornhöhe Ajaloolised jutustused tasuja
7
doc
Jumala Ema Kirik Pariisis
2
doc
Jumalaema kirik Pariisis
4
doc
Victor Hugo  Jumalaema kirik Pariisis---



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun