V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat (1)

1
VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS
ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper
KIRJASTUS „EESTI RAAMAT" TALLINN 1971
T (Prantsuse) H82
Originaali tiitel : Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson , i. a.
Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm
Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal
uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna .
' ANAT KH
Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma
vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna
kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik
mõte, jätsid autorisse sügava mulje.
Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit
maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale
jätmata.
Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri
on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid
rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib
neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks.
Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis
ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi — ainult
käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba
sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja
võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.
Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat.
Veebruaris 1831 .
ESIMENE RAAMAT
I. SUURSAAL
Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi
äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja
Uuslinna kolmekordses vööndis.*
Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks. • Polnud midagi iseäralikku
sündmuses, mis Pariisi kirikukell! ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see
pikardlaste ega burgundlaste kallaletung * ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride
mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja
-tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega
mukitud saatkonna paraatsõit, mis viieteistkümnendal sajandil nii sagedane oli. Vaevalt kaks
päeva tagasi oli Pariisi sisse sõitnud sedalaadi ratsarong, nimelt Flaami saadikud, kellel
2
ülesandeks oli sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel.* Bourboni kardinalile
oli see tekitanud palju tuska : et kuningale meeldida, pidi ta hea näo tegema kõigele sellele
flaami bürgermeistrite labasele ja lärmavale kambale ning neid oma lossis vastu võtma
«suure moralitee , naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad
vaibad läve ees üle ujutas.
6. jaanuar, mis Jean de Troyes' * sõnade järgi «kogu Pariisi rahvahulga liikvele pani», oli
kolmekuningapäev ja narripidu * peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval.
Sel päeval pidi Greve'i platsil rõõmutuli põlema, Bra-que'i kabeli juurde meiupuu
istutatama ja Justiitspalees
6
müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid
puhudes prevoo * ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal.
Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanik-kude summ voolas juba hommikust
saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas
rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi päevavaraste ammutuntud arukuse kiituseks
peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel
aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama
külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt
õitseva meiupuu üksmeelselt jaanuari taeva alla Bra-que'i kabeli kalmistule üksinda
lõdisema jätsid.
Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva
eest siia jõudnud Flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narride paavsti
valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis.
Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida , kuigi seda tookord maailma suurimaks
kinniseks ruumiks peeti (Sauval *, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi
suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena,
kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peade laineid juurde kallasid.
Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis
ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile tõrkusid. Palee kõrge gooti 1 fassaadi
keskel asuv suur trepp , mida mööda vahetpidamata kahekordne inimvool üles-alla liikus,
kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda
mööda kahte harru valguda, see suur trepp,
1 Sõna «gooti» ses mõttes, nagu seda tavaliselt tarvitatakse, pole sugugi täpne, küll aga läbilöönud. Koos teistega
võtame ka meie ta vastu ja omaks, et sellega iseloomustada keskaja teise poole arhitektuuri, mille põhialuseks on
teravkaar , selle kaare järglane, mis oli keskaja esimese poole stiili tunnuseks. (Autori märkus.)
7
ütlen ma,
voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete
jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis
kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli
süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee -seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siiasinna
tantsitati. — kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele *, need
ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale.
Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist
kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on
küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi
sünnib, väärib meil tähelepanu.
Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende
viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja
tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6. jaanuaril 1482, nii kitsaks oli
3
jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju
muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena.
Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime edasi anda muljet, mida me ühes
temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda
pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka.
Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis . Meie pea kohal on kahekordne
teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all
vaheldumisi valgest ja mustast marmorist põrmand. Mõni samm meist eemal on määratu
suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal
toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate
putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate
puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid . Ümber saali, piki
kõrget
8
seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid ,
alates Pharamond'ist *: siin on logelejaid kuningaid lõtvade käsivartega ja mahalöödud
silmadega , vahvaid ja sõjakaid kuningaid julgelt taeva poole tõstetud pea ja kätega. Edasi
näeme pikkade, teravate kaarakende tuhandevärvilisi ruutusid, peenemaitseliselt nikerdatud
uksi lahedaks väljapääsuks. Kõik need võlvid, sambad, seinad, piidad, paneelid , uksed ja
skulptuurid on ülalt alla kaetud toreda kuldse ja sinise värviga, mis juba tol ajal oli veidi tuhmunud
ja mis issanda aastal 1549, mil du Breul seda traditsiooni tõttu veel imetles, peaaegu
tervena oli kadunud tolmu ja ämblikuvõrgu alla.
Kui nüüd kujutleda seda päratu suurt pikergust saali jaanuaripäeva hämaras valguses,
tulvil kirjut ning lär-mitsevat rahvast, kes piki seinu triivis ja seitsme samba ümber keerles,
siis võib ehk juba saada mingi ebamäärase kogupildi, mille huvitavaid detaile me veel täpsemalt
katsume edasi anda.
Üks on kindel: kui Ravaillac * poleks Henri IV -t tapnud , siis poleks ka Justiitspalee
kantseleis olnud akte Ravaillaci protsessist ega oleks ka tema kaassüüdlastel mingit põhjust
olnud mainitud akte kaduda lasta. Järelikult poleks olnud ka tulesüütajaid, kes paremate abinõude
puudusel pidid kantselei põlema panema , et põletada akte, ja läitma Justiitspalee, et
põletada kantseleid, ühesõnaga, poleks ka 1618-nda aasta tulekahju olnud. Endine Palee
oleks veel praegu alles oma vana suursaaliga. Oleksin lugejale võinud öelda: «Minge ja
vaadake ise,» ja nõnda oleks ülearune olnud mul seda kirjeldama ja lugejal seda kirjeldust
lugema hakata. See kinnitab uut tõde, et suurtel sündmustel on äraarvamatud tagajärjed.
Muidugi on võimalik, ct Ravaillacil polnudki kaassüüdlasi, ja kui tal neid oligi, siis ei
tarvitsenud nad 1618-nda aasta tulekahjus süüdi olla. On veel kaks teist üsna tõenäolist
seletust. Esiteks see suur, küünrapikkune ja jalalaiune leegitsev täht, mis, nagu kõik teavad,
taevast 7-ndal märtsil pärast keskööd Justiitspalee peale langes. Teiseks see Theophile 'i*
neljarealine salm :
9
Jah, polnud nali, mis kord sellest tuli,
et daam Justiits liig palju vürtsi sõi:
suulagi vürtsist hõõguma tal lõi
ja teda kõrvetas kui lõõmav tuli.1
Mida ka arvata -sellest kolmekordsest — poliitilisest, loodusteaduslikust ja luulekujulisest
— seletusest Jus-tiitspalee tulekahju kohta 1618-ndal aastal, igatahes üks asi on kindel,
nimelt tulekahju ise. Selle hävituse tõttu, kõigepealt aga mitmesuguste paranduste tõttu, mis
lõpu tegid sellelegi, mida tulekahju oli säästnud, on väga vähe säilinud Prantsusmaa
1 Sõnademäng: epice — «vürts» ja «altkäemaks», palais — loss» ja «suulagi».
4
kuningate esimesest eluasemest, paleest, mis on vanem kui Louvre ja mis juba Phi-lippe
Ilusa * ajal oli nii vana, et siit otsiti nende toredate ehituste jälgi, mida oli lasknud püstitada
kuningas Robert* ja mida on kirjeldanud Helgaldus *. Peaaegu kõik on kadunud. Mis on
jäänud kabinetist, kus Louis Püha «oma abielu sõlmis»*? Aiast , kus ta õigust mõistis,
« seljas kamlotist tuunika, jämedast riidest käisteta ülekuub ja selle peal mantel mustast
sandalriidest, kui ta oma sõbra Joinville'iga * vaipadel pikutas»? Kus on keiser Sigismond'i
* tuba? Ja Charles IV * oma? John Maata * oma? Kus on trepp, millelt Charles VI * oma
armuedikti välja kuulutas? Kus kiviplaat, millel Mar-cel dofääni juuresolekul mõrvas Robert
de Clermonti ja Champagne'i marssali *? Kus jalgvärav, mille juures vastupaavst
Benedictuse bullad puruks kisti * ja mille kaudu nende toojad pilkeks mitrasse ja
kirikukuube ehituna tagasi läksid, et siis minna avalike patukahetse-jatena läbi Pariisi? Ja
kus on suursaal oma kulla ja sinaga, oma teravkaarte ja raidkujudega, oma sammaste ja
hiiglasuure võlviga, mis oli üleni nikerdusi täis? Ja kus on kuldtuba? Ja kivilõvi ukse ligidal,
pea maas ja saba jalge vahel, nagu Saalomoni * trooni lõvid, alandlikus asendis, mis nii
sobib jõule õigluse ees? Ja ilusad uksed? Ning ilusad aknad? Ja kaunimustrilised taotud
rauad, mida nähes BiscornetteMl käed longu vajusid? Mis on meile jäetud kõige selle
asemele, Gallia ajaloo, gooti kunsti asemele? Kunsti asemele Saint-Gervais'
10
portaali kohmaka arhitekti de Brosse'i * rasked, rusuvad võlvid; ajaloo asemel aga on meil
paljusõnalised mälestused jämedast sambast, mis veel tänapäevalgi edasi kajavad igasuguste
advokaatide lobas.
Kuid see pole nii tähtis. Tulgem tagasi tõelise vana Palee tõelise suursaali juurde.
Selle hiiglaristküliku ühes otsas oli kuulus marmor-laud, nõnda pikk, lai ja paks, et kunagi
pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis,
mis Gargantualgi * suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel , kus seisis Louis XI kuju,
mille ta oli lasknud voolida ja millel ta oli kujutatud põlvitavana püha Neitsi ees ja kuhu ta,
hoolimata sellest, et kuningakujude reas kaks nišši tühjaks jäid, oli lasknud üle tuua kahe
pühamehe, Karl Suure* ja Louis Püha raidkujud , kellel ta arvas olevat suure mõju taevas
nagu kunagi Prantsusmaa kuningad. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi,
vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning
sügavaid tsiseleerin-guid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning
jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste
arhitektuuri-fantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani
meistriteos; seda võis nimetada pitsidest täheks.
Keset saali, vastu suurt ust oli ehitatud Flaami saadikute jaoks ja teiste suuremate isikute
tarvis, kes olid kutsutud müsteeriumi pealt vaatama, kuldbrokaadiga üle tõmmatud vastu
seina asetsev poodium ja sellele tehtud oma sissekäik kuldtoa ees oleva koridori akna kaudu.
Müsteerium pidi seekordki, nagu tavaliselt, marmor-laual ette kantama. Selleks oli ta juba
hommikul korda seatud. Toredal plaadil, mida kohtukirjutajate kontsa -jäljed tugevasti olid
kriimustanud, asus üsna kõrge puust laudis, mille kogu saalile näha olev ülemine pind
näitelavaks oli määratud, kuna ta vaipadega varjatud sisemus oli ette nähtud näitlejate
riietusruumiks. Naiivselt väljapoole jäetud redeli ülesandeks oli ühendust alal hoida lava ja
riietumistoa vahel; ta järsud pulgad
11
pidid kandma nii tulijaid kui minejaid. Polnud ühtki etteastet, ühtki sündmuste sõlme,
ühtki lavaefekti, kus seda redelit oleks saanud vältida. Oh seda kunsti ja tehnika süütut ja
austusväärset lapseiga !
Marmorlaua neljal nurgal seisid sirgelt neli palee- foogti seersanti , neid kõigi rahvalõbude
kohustuslikke kaitsjaid olgu pidu- või karistuspäevadel.
5
Etendus pidi algama alles keskpäeval, kui Palee suur kell kaksteistkümmend hoopi lööb.
See aeg oli kahtlemata hiline teatrietenduse jaoks, aga tuli arvesse võtta suursaadikutele
sobivat aega.
Kogu rahvahulk aga ootas juba hommikust peale. Paljud lihtsameelsed uudishimulikud
lõdisesid juba koidust saadik Palee suure trepi ees; mõned kinnitasid isegi, nad olevat kogu
öö peaukse ees maas valvanud, et esimestena sisse pääseda. Rahvahulk kasvas vahetpidamata
ja hakkas üle kallaste ajava veena piki seinu kõrgemale kerkima, sammaste ümber
paisuma , simssi-dele, aknalaudadele, kõigile eenditele, raidkujude müga-rustele tõusma.
Juba kaua enne suursaadikute kohaleilmumist andsid trügimine, kärsitus, tüdimus, pilamisja
narruspäeva vabadus, tülitsused, mis tõusid pisemastki küünarnuki või rautatud
saapakontsa puudutusest, väsimus kauasest ootamisest kibeda ja mõru maigu selle suletud,
muljutud, kokkupigistatud, tallatud, lämbuva rahvahulga kärale ja mürale. Kuuldi vaid
nurinat ja kirumist flaamlaste, kaupmeeste vanema, Bourboni kardinali, paleefoogti, Austria
Marguerite'i, nuutidega seersantide kohta; külma, kuumuse, halva ilma, Pariisi,piiskopi,
narride paavsti, sammaste, raidkujude, selle suletud ukse, tolle avatud akna puhul; kõike
seda suureks lõbuks rahva hulka laiali külitud skolaaride ja teenrite salkadele, kes kogu seda
rahulolematust õhutasid omapoolsete nöögete ja pilgetega, torkides nii-öelda nõeltega üldist
pahurat meeleolu.
Teiste hulgas oli ka rühm rõõmsaid võrukaelu, kés aknaruudud sisse litsusid ja ise vahvalt
aknalaual istet võtsid, kust nad siis aeg-ajalt pilkusid ja pisteid sisse ja välja pildusid, niihästi
saali publiku kui ka platsil oleva rahvakogu hulka. Nende pilkavad žestid, kiikav naer ja
irvitavad hüüded, mida nad vahetasid oma seltsimeestega
12
ühest saali otsast teise, lasksid mõista, et need noored jüngrid ei jaga allolijate tüdimust
ega väsimust ja et nad oma eralõbuks kõike, mis silma puutub, jandiks teevad, mis neil laseb
kannatlikult ootamist taluda.
«Jumala eest, kas tõesti sina, Joannes Frollo de Molendino?» hüüdis üks neist väikesele
valvakajuukselisele, ilusa kavala näoga jõnglasele, kes kapiteeli akantusele oli roninud. «Sul
on paras nimi, Jehan du Moulin2 sest käed ja jalad on sul harali nagu veskitiivad. Oled sa
ammu siin?»
« Kuradi armust juba üle nelja tunni,» vastas Joannes Frollo, «ma loodan, et need mu
puhastustule ajast maha arvatakse. Kella seitsme ajal kuulsin, kuidas Sitsiilia kuninga
kaheksa lauljat Sainte - Chapelle 'is missa esimest salmi laulsid.»
«Kenad lauljad ,» vastas teine, «nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid! * Enne
kui püha Jeani auks missat teha, oleks kuningas pidanud järele kuulama , kas püha Jean
armastabki ladina salme provansi aktsendiga.»
«Ainult selleks ongi see missa, et neile Sitsiilia kuninga neetud lauljaile teenistust anda!»
karjus sapiselt üks vanaeit akna all oleva rahva seast. «Palun väga, tuhat Pariisi naela *
missa eest! Pealegi meie, kalanaised turul, peame seda oma maksudest maksma!»
«Vait, vanamoor !» hüüdis tüse ja tähtis mees, kes oma nina kinni hoidis kalamüüjast naise
poole pöördudes. «Missa oli väga tarvilik. Või tahate, et kuningas jälle haigeks jääks?»
«Hästi öeldud, söör * Gilles Lecornu 3, kuninglik köös-ner!» karjus väike skolaar kapiteeli
otsast.
Kõik skolaarid tervitasid vaese kuningliku köösneri õnnetut nime naerulaginaga.
«Lecornu! Gilles Lecornu!» hüüdsid ühed.
«Cornutus et hirsutus,» 4 hüüdis teine.
2 Jehan Veskilt ( prants . k.).
3 Sarvekandja (prants. k.).
4 Sarviline ja karvane (lad. k.).
6
«Noh, mis neil seal naerda on?» jätkas jõnglane ülalt kapiteelilt. «Auväärt Gilles Lecornu,
kuningalossi
13
valitseja Jehan Lecornu vend ja meister Mahiet Lecornu poeg, kes on Vincennes'i lossi
esimene uksehoidja, kõik Pariisi kodanikud, kõik abielus, nii isa kui pojad!»
Lõbus tuju aina kasvas. Paks köösner ei vastanud sõnagi ja katsus vabaneda pilkudest, mis
igast küljest temale olid suunatud, kuid ta higistas ja puhkis asjata: ta pingutustel oli ainult
see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse
tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus.
Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise.
«Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal
oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.»
Nüüd alles päris lõbu algas.
«Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?»
«Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.»
«Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine.
«Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha,
neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»*
«Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.»
«Musnier, me pistame su raamatud põlema.»
«Musnier, me peksame su teenri vaeseomaks .»
«Musnier, me mudime su naist.»
«Seda paksu Oudarde'i-mamslit.»
«Kes nõnda priske ja lõbus on, nagu oleks ta lesk .»
«Käige kus kurat!» urises meister Andry Musnier.
«Meister Andry,» hüüdis Jehan ülalt kapiteelilt, «kui sa oma suud ei pea, kukun sulle
kaela!»
Meister Andry tõstis silmad üles, näis hetkeks mõõtvat samba kõrgust, siis võrukaela
raskust, kasvatas mõttes seda raskust kiiruse ruuduga * ja vaikis.
Jehan jätkas lahinguvälja peremehena võidukalt:
14
«Seda ma teen, kuigi olen ülemdiakoni vend!»
«Kenad saksad need meie ülikoolihärrad! Ei respekteeri niisugusel päeval kui täna sugugi
meie eesõigusi! Uuslinnas on meiupuu ja rõõmutuli; Vanalinnas müsteerium, narride paavsti
valimine ja Flaami saadikud; meil ülikoolilinnas aga mitte midagi!»
«Ometi on Mauberfi plats suur küllalt!» sõnas üks skolaaridest, kes üles aknalauale oli
upitunud.
«Maha rektor, elektorid ja prokuraatorid!» hüüdis Joannes.
«Täna õhtul tuleks Champ-Gaillard'il meister Andry raamatuist rõõmutuli teha!» lisas
teine.
«Ja kirjutajate pultidest!» ütles naaber.
«Ja pedellide keppidest!»
«Ja dekaanide süljetopsidest!»
«Ja prokuraatorite letilaudadest!»
«Ja elektorite leivakünadest!»
«Ja rektori taburettidest!»
«Maha!» kisas väike Jehan kaasa. «Maha meister Andry, pedellid ja kirjutajad ; maha
teoloogid, meedikud, dekretistid *; maha prokuraatorid, elektorid ja rektor!»
«Päris viimnepäev!» ümises meister Andry oma kõrvu kinni hoides .
«Seal ongi rektor! Tuleb praegu üle platsi!» karjus üks aknalolijaist.
7
Kõigi silmad pöördusid platsi poole.
«On see tõesti meie auväärt rektor, meister Thibaut?» küsis Jehan Frollo du Moulin , kes
oli roninud ühe sisesamba otsa ega võinud sealt näha, mis väljas sünnib.
«Tema jah,» vastasid kõik teised, «tema ise, rektor Thibaut.»
See oli tõesti rektor koos kõigi ülikooli aukandjatega, kes pidulikus rongis suursaatkonnale
vastu läksid ja nüüd üle platsi sammusid. Skolaarid, kes akna vastu olid surutud, tervitasid
neid möödamineku silmapilgul sapiste märkuste ja iroonilise käteplaginaga. Esimese hoobi
sai rektor, kes oma maleva eesotsas sõitis. See oli üpris ränk obadus.
«Tere, härra rektor! Hei, no tere kah!»
15
«Kuidas see vana mängard siia sai? Kuhu ta oma j täringud jättis?»
«Kuidas ta oma hobueesli seljas sörgib! Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!»
«Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator1! Va lollpea! Va mängard!»
«Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?»
«Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!»
«Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite
linna poole?»
«Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima !» hüüdis Jehan du Moulin.
Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega.
«Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner ?»
Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte.
«Maha pedellid! Maha kaikakandjad!»
«Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?»
«See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledži laekahoidja.»
«Säh, mu king ! Sul on parem asend, viruta talle näkku!»
«Saturnalitias mittitnus ecce nuces.»* «Maha kõik kuus teoloogi oma valgete
ülekuube-dega!»
«Kas need on teoloogid? Mina arvasin, et need on haned, mida Sainte-Geneviève Roogny
läänimõisa eest linnale kinkis .»
«Maha meedikud!»
«Maha kõik dispuudid!»
«Saad mütsiga vastu vahtimist, Sainte-Geneviève'i laekahoidja! Oled mind kord tüssanud.
Jah, ta andis minu koha Normandia korporatsioonis väikesele Asca-
1 Luudega mängija (lad. k.).
2 Kas täringute juurde (lad. k.).
3 Thibautode kõlab nagu Thibaut aux des — Thibaut täringuid mängimas.
4 Säh sulle pühadepähkleid (lad. k.).
16
nio Falzaspadale Bourges'i provintsist, aga see on ju itaallane.»
«See on püsti ülekohus!» hüüdsid skolaarid. «Maha Sainte-Genevieve'i laekahoidja!»
«Ohoo, meister Joachim de Ladehors! Ohoo, Louis Dahuille! Ohoo, Lambert Hoctement!»
« Susi söögu Saksa korporatsiooni prokuraatorit!»
«Ja Sainte-Chapelle'i kaplaneid ühes nende hallide nahkvattidega; cum tunicis grisis M»
«Seu de pellibus grisis fourratish '
«Ohoo, kunstide meistrid *! Küll on neil aga kaunid mustad rüüd! Küll on aga kaunid
punased rüüd!»
«Ilus saba rektori taga!»
«Nagu Veneetsia doodžil, kes merepulma sõidab.»*
8
«Vaata, Jehan! Sainte-Genevieve'i kanoonikud!»
«Käigu põrgu kõik kanoonikud!»
«Abt Claude Choart! Doktor Claude Choart! Kas te otsite Marie-la-Giffarde'i?»
«Too elab Glatigny tänavas *.»
«Ta teeb pordumajade ülemale voodit.»
«Ta maksab talle neli teenarit; quatuor denarios3.»
«Aut unum bombum.»4
«Kas tahate öelda, et igalt ninalt?»
«Sõbrad! Meister Simon Sanguin, Pikardia elektor, kellel naine laudjal istub.»
«Post equitem sedet atra cura.» 5
«Ikka julgesti, meister Simon!»
«Tere, härra elektor!»
«Head ööd, elektoriproua!»
«Ah, õnnelikud, kes kõike seda näevad!» õhkas Joannes de Molendino, kes ikka veel ülal
kapiteeli lehtede vahel kükitas.
ülikooli vannutatud raamatukoguhoidja Andry Mus-nier sosistas kuninglikule köösnerile
Gilles Lecornule kõrva sisse:
«Ma ütlen teile, maailma lõpp on käes. Kunagi varem
1 Hallide tuunikatega (lad. k.).
2 Pigemini hallide nahkadega vooderdatud (lad. k.).
3 Neli teenarit (lad. k.).
4 Ehk ühe mürtsu (lad. k.).
6 Ratsaniku taga istub must mure (lad. k.; Horatius ).
17
pole nähtud niisugust lodevust skolaaride poolt; seda kõike on teinud sajandi neetud
leiutised: suurtükid, mortiirid, pommilaskjad, kõigepealt aga trükikunst, see uus Saksamaa
katk. Ei enam käsikirju ega raamatuid! Trükkimine tapab raamatukauplemise. Maailma lõpp
on ligidal.»
«Seda märkan ma ka sametriide levikust,» ütles karusnahakaupmees.
Sel silmapilgul lõi kell kaksteistkümmend.
«Ah!... » hüüdis rahvas nagu ühest suust .
Skolaarid jäid vait. Seepeale algas suur sagimine, jalgade ja peade liikumine, üldine
köhimine ja nuus-kamine; igaüks korraldas ennast, seadis end valmis, tõusis üles, liikus
ühele või teisele poole. Sellele järgnes suur vaikus ; kõigil jäid kaelad õieli, suud lahti, kõigi
pilgud pöördusid marmorlaua poole... Sinna ei ilmunud aga kedagi. Seal seisid endiselt
paleefoogti neli seersanti, sirged ja liikumatud nagu ülevärvitud raidkujud. Kõigi silmad
pöördusid poodiumi poole, mis oli määratud Flaami suursaadikute jaoks. Uks oli ikka veel
kinni, poodium tühi. Rahvahulk ootas hommikust saadik kolme asja: keskpäeva, Flandria
suursaatkonda ja müsteeriumi. Ainult keskpäev oli õigel ajal saabunud.
Mis liig, see liig!
Oodati veel üks, kaks, kolm, viis minutit, veerand tundi; midagi ei juhtunud. Poodium
püsis tühjana, teater oli vait. Kärsitusele järgnes viha. Ärevad sõnad lendlesid ringi, olgugi
poolsosinal. «Müsteeriumi! Müsteeriumi!» ümiseti tumedalt. Rahulolematus kasvas. Rahva
kohal hõljus ähvardav pilv, mis esialgu ainult tasa kõmises. Jehan du Moulin meelitas sellest
välja esimese sädeme.
«Müsteeriumi, käigu kus kurat kõik flaamlased!» karjus ta kõigest kõrist, ise ussina
kapiteeli ümber keerdudes.
Rahvas plaksutas käsi.
«Andke müsteeriumi,» kordas rahvas, «ja Flandria käigu kus kurat!»
9
«Meil on vaja müsteeriumi ja otsemaid,» hüüdis skolaar. «Ehk muidu me poome
paleefoogti komöödia ja moralitee asemel üles.»
18
«Hästi öeldud,» kisas rahvas, «poome kõigepealt tema seersandid üles.»
Järgnes suur heakskiidukisa. Vaesed seersandid kahvatasid ja vaatasid üksteisele otsa.
Mass hakkas nende poole liikuma ja nad nägid juba, kuidas nõrk puust balustraad , mis neid
rahvast lahutas, surve mõjul kõikuma lööb ja järele annab.
Silmapilk oli kriitiline.
«Maha! Maha!» hüüti igast küljest.
Sel hetkel tõusis riietumisruumi vaip , mida eespool kirjeldasime, ja nähtavale ilmus isik,
kelle nägemine juba rahvahulga seisma pani ja nagu võluväel ta viha uudishimuks muutis.
«Vait, vait!»
See kõhklev ja kõigest kehast värisev isik tuli, kogu aeg kummardusi tehes, mis liginedes
üha põlvituste sarnasemaks muutusid, marmorlaua ääreni.
Vahepeal oli erutus vähehaaval vaibunud.
Oli alles jäänud vaid kerge sumin , nagu see ikka on omane vaikivale rahvakogule.
«Härrad kodanikud,» ütles näitleja, «ja austatud naiskodanikud, meil on au tema eminentsi
härra kardinali juuresolekul ette kanda ja etendada üht väga ilusat moraliteed, mille nimi on
«Neitsi Maria tark kohtuotsus». Mina mängin Jupiteri. Tema eminents on praegu siia
saatmas Austria hertsogi auväärt suursaatkonda, mida aga praegusel silmapilgul Baudets'
väraval kinni peab härra ülikooli rektor oma kõnega. Niipea kui kõr-geaulikum kardinal siia
jõuab, alustame kohe.»
Kindlasti ainult see,Jupiteri vahelesegamine päästis surmast neli õnnetut paleefoogti
seersanti. Kui meil õnn oleks olnud seda väga tõepärast sündmust ise välja mõelda ja kui
meil järelikult vastust tuleks anda madam kriitika ees, siis ei saaks meie vastu tarvitada seda
klassikalist ütlust: Nec deus intersit K Muuseas oli Jupiteri kostüüm väga kena, ja kogu
tähelepanu endale tõmmates oli see palju kaasa mõjunud rahva rahunemisele. Jupiter kandis
musta sametiga ületõmmatud raudrüüd kuldnaelapeadega, peas oli tal kahe otsaga müts kul-
1 Ja ärgu jumal vahele tulgu (lad. k.).
19
latud hõbedast nööpidega; ja kui poleks tal olnud põse-puna ja suurt habet, mille mõlema
varju ta nägu jäi, poleks tal käes olnud kullatud papist rulli, mis täiskü-litud litriribadest
kohevil oli ja milles asjatundlik silm kohe ära tundis välgu, poleks ta jalad ihuvärvi trikoos
kreeka moodi rihmadega kinni seotud olnud, siis oleks võinud teda ta range välimuse
poolest võrrelda ükskõik millise bretoonlasest ammukütiga de Berry sõjaväest.
II. PIERRE GRINGOIRE *
Sel ajal kui ta pidulikult kõneles, hajus üldine rahuldus ja imetlus, mida ta ülikond oli
äratanud, ja kui ta jõudis nende õnnetute sõnadeni: «Niipea kui kõrgeauli-kum kardinal siia
jõuab, alustame kohe», kadus ta hääl kisa ja lärmi sisse.
«Silmapilk alustage! Andke meile müsteerium, aga kohe!» kisendas rahvas. Ja kõigist
häältest üle kuuldi Joannes de Molendino häält, mis tungis lärmist läbi nagu vilespill
Nimes'i karnevalil.
«Alustage silmapilk!» kiunus skolaar.
«Maha Jupiter ja Bourboni kardinal!» üürgas Robin Poussepain ja ka teised skolaarid ülal
aknalaual.
«Andke moralitee!» kordas rahvahulk. «Silmapilk! Jalamaid! Komödiandid ja kardinal
maha ja nöör kaela!»
1
0
Vaene ehmunud ja nõutu Jupiter kahvatas oma punase mingi all, laskis välgu maha
kukkuda , võttis kätte oma mütsi, kummardus ja kogeles hirmust värisedes:
«Tema eminents... suursaadikud... madam Flandria Marguerite... »
Ta ei teadnud , mis öelda. Tõeliselt tundis ta hirmu, et teda üles puuakse, ja nimelt rahva
poolt sellepärast, et ta rahvast oodata laseb, kardinali poolt sellepärast, et ta kardinali tulekut
ei läbe oodata. Kummalgi juhul ähvardas teda kuristik , õigemini võllapuu.
Õnneks tuli keegi, kes ta kitsikusest päästis ja vastutuse tema õlgadelt enesele võttis.
20
Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli
jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade
eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond ,
säravate silmadega ja naeratava suuga mees oli noor, hoolimata kortsus laubast ja põskedest;
seljas vanadusest juba läikiv mustast seržriidest kuub , ligines ta marmorlauale ja andis
vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda.
Uustulnukas astus sammu ligemale:
«Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!»
See ei kuulnud ikka veel.
Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all:
«Michel Giborne!»
«Kes mind hüüab?» küsis Jupiter, nagu unest ehmudes.
«Mina!» vastas musta riietatud isik. «Ah!» kostis Jupiter.
«Alustage silmapilk!» ütles too. «Täitke rahva soov; ma võtan enda peale paleefoogti
rahustamise, kes omakorda kardinali rahustab.»
Jupiter hingas kergendatult.
«Härrad kodanikud!» karjus ta kõigest kõrist rahvale, kes teda ikka veel hurjutas. «Me
alustame kohe!»
«Evoe, Jupiter! Plaudite, cives!» 1 karjusid skolaarid. «Hõissa! Elagu !» karjus rahvas.
Tekkis kõrvulukustav käteplagin ja Jupiter oli juba kadunud vaiba taha, kui saal ikka veel
joovastusest rõkkas.
Tundmatu isik aga, kes nii nõiaväel «tormi tuulevaikuseks» oli muutnud, nagu meie vana
kallis Corneille * ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata
jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks
toonud kaks noort naist, kes vaatajate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust
Jupiteri — Michel Giborne'iga.
Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud (lad. k.).
21
«Meister,» ütles üks neist ja andis märku, et ta ligemale tuleks ...
«Tasemini, armas Lienarde,» lausus ta ilus, priske ja oma pühapäevariietes väga uljas
kaaslanna. «See pole vaimulik, vaid ilmalik inimene. Ära nimeta teda «meistriks», vaid
lihtsalt «härraks».»
«Härra,» ütles Lienarde.
Tundmatu ligines balustraadile.
«Mis te soovite , preilid?» küsis ta vastutulelikult.
«Ah, ei midagi!» ütles Lienarde hämmeldunult. «Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne
tahaks teiega kõnelda.»
1
1
«Ei, ei,» vastas Gisquette punastades. «Lienarde ütles teile «meister», mina ütlesin talle
ainult, et ta nimetaks teid «härraks».»
Mõlemad tüdrukud lõid silmad maha. Tundmatu, kellele vestluse alustamine väga meelt
mööda oli, vaatles neid naeratades:
«Teil, preilid, pole siis mulle midagi öelda?»
«Oh, ei midagi!» vastas Gisquette.
«Mitte midagi!» lisas Lienarde.
Pikk blond noormees astus sammu tagasi, kuid kaks uudishimulikku ei tahtnud teda ära
minna lasta.
«Härra,» ütles Gisquette elavalt ja tormakalt, nagu oleks veepais avatud või naine äkki
midagi otsustanud, «teie tunnete ju sõdurit, kellel müsteeriumis tuleb jumalaema osa
mängida?»
«Teie mõtlete Jupiteri osa?» küsis nimetu .
«Ah muidugi,» vastas Lienarde, «on tema aga loll ! Teie tunnete muidugi Jupiteri?»
«Michel Giborne'i?» küsis tundmatu. «Jah muidugi!»
«Tal on tore habe!» ütles Lienarde.
«Kas see on ilus, mis nad nüüd mängima hakkavad?» päris Gisquette aralt.
«Väga ilus, preili ,» vastas tundmatu kõhklematult.
«Mis nad siis mängivad?» küsis Lienarde.
««Neitsi Maria tarka kohtuotsust», üht moraliteed, armuline preili.»
«Ah, see on midagi muud!» arvas Lienarde.
Järgnes lühike vaikus. Tundmatu katkestas selle:
«See on täiesti uus moralitee, mida varem pole etendatud.»
22
«See on siis teine,» ütles Gisquette, «mitte see, mida paari aasta eest legaadi sissesõidu
puhul ette kanti . Seal esinesid kolm noort tütarlast, kes mängisid ... »
«Sireene,» täiendas Lienarde.
«Ja täitsa alasti,» lisas noormees.
Lienarde lõi silmad häbelikult maha. Gisquette vaatas talle otsa ja tegi sedasama .
Noormees jätkas naeratades:
«Seda oli üsna lõbus vaadata. Tänane moralitee on aga eriti pühendatud Flandria
printsessile.»
«Kas ka karjuselaule lauldakse?» päris Gisquette.
«Vuih,» ütles võõras, «kuidas seda tohib ühes moralitees? Ei maksa žanre segi ajada.
Jandis, jah, seal palun väga.»
«Väga kahju,» ütles Gisquette, «tookord võitlesid Ponceau purskkaevu ümber metsikud
mehed ja naised omavahel ja laulsid igamoodi hoiakutes oma laulukesi.»
«Mis paavsti saadikule kõlbab,» ütles võõras kuivalt , «ei kõlba printsessile.»
«Ja neil oli veel kaasas,» seletas Lienarde, «palju puhkpille, millel mängiti suurepäraseid
viise.»
«Ja et jalutajad oleksid ennast värskendada saanud,» jätkas Gisquette, «pildus purskkaev
kolmest avast veini, piima ja magusat jooki , mida igaüks võis juua.»
«Ja vähe allpool purskkaevu,» lisas Lienarde, «Kolm-ainuse kiriku juures mängiti
passiooni *, näitlejad aga ei kõnelnud.»
«Mäletan!» hüüdis Gisquette. «Jumal oli veel ristipuul ning kummalgi pool oli tal röövel.»
Siin hakkasid naised, keda mälestus legaadi sissesõidust soojaks küttis, ühekorraga
vadistama.
«Ja kaugemal, Maalijate värava juures, oli veel teisi väga uhkes riides isikuid.»
1
2
«Ja mäletad sa Saint-Innocenfi purskkaevu juures seda jahimeest, kes haukuva
koerakarjaga emahirve taga ajas; puhuti veel jahisarvi?»
«Ja Pariisi tapamaja juures kaadervärki, mis DieppeM linnust kujutas?»
.«Ja mäletad sa, Gisquette, kui legaat mööda läks, siis joosti linnusele tormi ja kõigil
inglastel lõigati kõrid maha.»
23
«Ja Chätelet' värava juures olid ka toredad kometi-mehed.»
«Ja Vahetajate sild oli ülalt tervenisti vaipadega kaetud!»
«Ja kui legaat mööda läks, lasti sillalt üle paarisaja tosina igasuguseid linde lendu. See oli
alles tore, Lienarde!»
«Täna on veel toredam,» lausus lõpuks vahele nende kaasvestleja, kes neid kärsitult pealt
kuulas.
«Teie olete siis kindel, et müsteerium on ilus?» küsis Gisquette.
«Kahtlemata,» vastas ta ja lisas teatud uhkusega: «Mina olen tüki autor.»
«Kas tõesti?» hüüdsid noored tüdrukud väga imestu-nultA
«Tõesti,» vastas poeet kergelt rinda ette ajades. «Meid on õieti kaks: Jehan Marchand , kes
lauad lõikas ja teatrilava püstitas, ja mina, kes tüki kirjutas. Minu nimi on Pierre Gringoire.»
«Cidi» autorgi poleks võinud uhkemini lausuda: Pierre Corneille.
Lugejad on muidugi märganud, et alates silmapilgust, mil Jupiter vaiba taha kadus, kuni
silmapilguni, millal uue moralitee autor nii äkki Gisquette'i ja Lienarde'i naiivse imetluse
osaliseks sai, on tükk aega mööda läinud. Imelik lugu: kogu rahvahulk, kes veel äsja nii
ärritatud oli, ootas nüüd komödiandi sõnu uskudes kannatlikult — see tõestab vana tõde,
mida meie teatrid iga päev kogevad, et kõige parem abinõu rahvast kannatlikult ootama
panna on kinnitada, et etendus kohe algab.
Kuid skolaar Joannes ei maganud.
«Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi,
kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu
alustame meie uuesti!»
Rohkem polnud tarvis.
Poodiumi sügavusest kuuldus keel- ja puhkpillide muusikat; vaip tõsteti üles; neli kirevat
ja mingitud isikut tulid välja, ronisid järsust redelist üles ja ülemisele platvormile jõudes
rivistusid rahva ees talle sügavalt
24
kummardades. Muusika jäi vait. Algas müsteerium.
Pärast seda kui need neli isikut heldelt vastu olid võtnud oma kummarduste tasu
käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat
meeleldi säästame.
Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida
näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik
neli olid pooleldi kollastes, pooleldi valgetes riietes ja ainult riide materjal oli igaühel
erinev. Esimene oli riietatud kuld - ja hõbebrokaati, teine siidi , kolmas villasesse, neljas
linasesse riidesse. Esimesel oli paremas käes mõõk , teisel kaks kuldvõtit, kolmandal kaal,
neljandal labidas. Et aidata laisalt mõtlejaid, kes nende atribuutide selgusest hoolimata ei
suutnud nende mõtet mõista, võis lugeda suuri musti väljaõmmeldud tähti: brokaatriide
alumiselt äärelt — minu nimi on Aadel ; siidriidelt — minu nimi on Vaimulik Seisus; villaselt
— minu nimi on Kaubandus; linase riide alt äärelt — minu nimi on Põllutöö. Kahe
meesallegooria sugu oli igale nupukamale vaatlejale selge nende lähemaist riideist ja
1
3
teravatipulistest peakatteist, kahe nais - allegooria riided aga olid pikemad ja peas kandsid
nad naiste tanukesi.
Oleks vaja olnud küllalt pahatahtlikkust, et mitte aru saada proloogi luulelise sisu kaudu,
et Põllutöö on abielus Kaubandusega ja Vaimulik Seisus Aadliga ja et õnnelikel paaridel on
nelja peale üks suurepärane kuld- delfiin kelle nad pidid määrama kõige ilusamale naisele.
Nad läksid siis mööda maailma seda kaunitari otsima, ja pärast seda, kui nad olid hüljanud
Golkonda * kuninganna, Trapesundi * printsessi , tatarlaste Suure Khaani tütre jne., olid nad,
s. o. Põllutöö ja Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus, Justiitspaleesse kokku tulnud, et siin
marmorlaual välja puhata , pakkudes auväärt kuulajaile nüüd nii palju sententse ja maksiime,
sofisme, definitsioone ja loogika figuure , kui palju neid kunstide fakulteedis iganes võidi
eksamitegijaile
Prantsuse keeles tähistab delfiini ja dofääni sama sõna dauphin.
25
esitada', kui need litsentsiaadi kübaraid tahtsid pähe saada.
Tõesti, see kõik oli väga tore.
Kuid rahva hulgas, keda neli allegoorilist kuju oma metafooride voogudega üle ujutasid,
polnud ühtki nii tähelepanelikku kõrva, ühtki nii värisevat südant, ühtki nii valju silma, ühtki
nii õieli kaela, kui "seda oli autori silm, kõrv, kael ja süda, selle vahva Pierre Gringoire'i
omad, kes äsja oma nime kahele noorele tüdrukule kuidagi ütlemata ei saanud jätta. Ta läks
mõne sammu neist eemale oma samba taha ja seal ta siis kuulas, vaatas ja nautles.
Heatahtlik käteplagin, millega ta proloogi algus vastu võeti, kajas ta sees veel edasi ja ta oli
täiesti andunud ekstaatilisele vaatlusele, millega autor oma mõtteid jälgib, kui need
ükshaaval näitleja suust poetatuna suure kuuldesaali vaikusesse langevad. Väärikas Pierre
Gringoire!
Kuigi seda pole meeldiv öelda, siiski segati esialgset vaimustushoogu õige pea. Vaevalt
sai Gringoire tõsta oma huultele joovastava rõõmu ja võidu karika , kui sinna juba mõruduse
tilk sisse langes.
Üks räbaldunud sant , kel rahva sekka ära kadudes võimalust polnud kerjata ja kes
kahtlemata oma naabrite taskuist ka küllaldast kahjutasu ei leidnud, oli heaks arvanud
nähtavamale kohale ronida, et pilkusid ja ka almuseid endale meelitada. Proloogi esimeste
värsside ajal oli ta suursaatkonnale määratud poodiumi alustulpe pidi üles karniisile roninud,
mis balustraadi alumist poolt ääristas, ja istus nüüd seal, mangudes oma riideräbalatega ja
koleda haavaga paremal käel vaatajate tähelepanu ja kaastundmust. Muide, ta ei lausunud
ühtki sõna.
Selle vaikuse tõttu võis proloog takistuseta jätkuda ja polekski ühtki tunduvamat korratust
tulnud, kui õnnetuseks skolaar Joannes oma samba otsast poleks kerjust ja ta grimasse
märganud. Noort poissi haaras metsik naer ja ta hüüdis rõõmsalt, ilma et oleks hoolinud
etendusest ja üldisest pinevusest:
«Vaadake seda äbarikku! Ta palub almust!»
Kes kivi konnalompi on visanud või linnuparve tulistanud, sel on aimu mõjust, mida
need ebakohased
26
sõnad keset üldist pingelist vaikust avaldasid. Gringoire võpatas otsekui elektrilöögist.
Proloog katkes ja kõigi pead pöördusid segaduses kerjuse poole, kes end häirida laskmata
ses vahejuhtumis paraja silmapilgu leidis heaks lõikuseks ja kaebliku häälega kõnelema hakkas,
ise silmi pilutades:
«Andke vaesele, halastage!»
1
4
«Tohoh! Jumala eest,» hüüdis Joannes, «see on Clopin Trouillefou. Hei, sõber, kas su
haav jalale enam ei kõlvanud, et sa ta käe peale oled pannud?»
Nõnda öeldes viskas ta ahvi osavusega väikese mündi võidunud kübaralodusse, mida
kerjus oma haige käega rahva poole sirutas .
Kerjus võttis almuse ja kibeda pilke meelerahuga vastu ja jätkas oma haleda häälega.
«Andke vaesele, halastage!»
See vahejuhtum lõbustas kaunikesti kuulajaid ja hea hulk vaatajaid Robin Poussepaini ja
teiste skolaaridega eesotsas plaksutasid rõõmsasti sellele proloogi keskel improviseeritud
veidrale duetile, mis toimus kilava häälega skolaari ja ühetoonilise häälega kerjuse vahel,
kes end häirida ei lasknud.
Gringoire oli üpris pahane. Esimesest jahmatusest toibudes katsus ta näitlejaile karjuda:
«Jätkake! Mis kurat! Jätkake!» Kahe rahurikkuja poole aga ei heitnud ta põl-gusepilkugi.
Sel silmapilgul tundis ta, kuidas keegi teda kuuesii-lust rebib. Ta pöördus meelepahaga
ümber ja tal oli raske naeratada. Siiski tuli tal seda teha. See oli Gis-quette'i ilus käsivars,
mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas.
«Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?»
«Muidugi,» vastas Gringoire küsimusest väga solvatuna.
«Sel puhul,» jätkas preili, «oleksite ehk nõnda lahke ja seletaksite mulle ... »
«Mis nad nüüd ütlevad?» katkestas Gringoire. «Küllap ise kuulete.»
«Ei,» ütles Gisquette. «Vaid mis nad seni rääkisid.» Gringoire võpatas nagu inimene, kelle
värsket haava osatati.
27
«Käigu põrgu see rumal, nürimeelne tüdrukutirts!» sisistas ta hammaste vahelt.
Sellest silmapilgust peale oli Gisquette talle null.
Näitlejad aga olid kuulnud ta vahelehüüdu ja rahvas, nähes, et nad uuesti rääkima
hakkavad, seadis end kuulama. Muidugi kaotas ta palju ilusaid asju nõnda järsult katkestatud
osade kokkujootekohas. Gringoire mõtles tasakesi kibedusega selle üle järele. Kuid
vähehaaval sigines jälle rahu, skolaar vaikis, sant luges münte oma mütsilodus ja etendus
jätkus omasoodu.
See oli tõesti väga ilus luuleteos , mida vahest isegi tänapäev võiks kasutada, kui mõned
kohad ümber teha. Ekspositsioon oli pikk, tühjavõitu, nagu seda reeglid nõuavad, ja
lihtsameelne Gringoire imetles oma hingesügavuses siiralt ta selgust. Nagu vahest arvatagi
võib, olid neli allegoorilist kuju pisut väsinud pärast pikka reisi läbi kolme maailmajao,
pealegi kui neil polnud õnnestunud oma kulddelfiinist soodsalt lahti saada. Seejärel algas
imelise kala kiitus, milles tuhat korda õrnalt vihjati Flandria Marguerite'i noorele kihlatud
peigmehele , kes tol ajal Amboise'is kurvalt oma päevi veetis ja kes aimatagi ei võinud, et
tema pärast peavad Põllutöö, Vaimulik Seisus, Aadel ja Kaubandus mööda maailma reisima.
Mainitud delfiin oli noor, oli ilus, oli tugev ja ennekõike (kõigi kuninglike vooruste
suurepärane päritolu!) ta oli Prantsuse lõvi poeg. Ma väidan, et julge võrdlus on
imestusväärne ja et teatris esitatav looduslugu päeval, kus üht kuninglikku pruutpaari
allegooriate läbi ülendatakse, sugugi ei tarvitse tagasi kohkuda delfiini eest, keda lõvi on
sünnitanud. Just säärased haruldased , kõrgelennulised võrdlused on ehtsa vaimustuse
tunnistajad. Sellest hoolimata, kui lubatakse ka arvustusel oma sõna sekka öelda, oleks poeet
pidanud neid ilusaid mõtteid arendama siiski lühemalt kui paarisajas värsis. Tõsi küll,
müsteerium pidi kestma keskpäevast kuni kella neljani, nagu seda prevoo oli korraldanud, ja
selle aja jooksul tuli midagi ka rääkida. Muide, kuulati kannatlikult.
Kui parajasti Kaubandus ja Aadel omavahel riidu olid minemas ja just hetkel, kui Põllutöö
selle toreda värsi esitas: «Ei iial metsas pole nähtud looma uhkemat!»
1
5
28
avanes äkki aupoodiumi uks, mis seni tarvitamatult kinni oli seisnud, avanes veel vähem
tarvilikul ajal ja uksehoidja hele hääl kuulutas järsult:
«Tema eminents härra Bourboni kardinal!»
III. HÄRRA KARDINAL
Vaene Gringoire! Pariisi kõigi suurte topeltpetardide * mürin jaanipäeval, kahekümne
arkebuusi kogupaugud, kuulsa serpentiini põmakas, mis Pariisi piiramise ajal, pühapäeval
29-ndal septembril 1465 *, ühe lasuga tappis seitse burgundlast, kogu püssirohulao
plahvatus Temp-le'i värava juures poleks tema kõrvu sel pidulikul ja dramaatilisel
silmapilgul nõnda kurdiks teinud kui need mõned sõnad uksehoidja suust: «Tema eminents
härra Bourboni kardinal.»
See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal
polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes
nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed
käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes
seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus,
see uus Ariadne, näib lõngakera * kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad
maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja
alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre
Gringoire'i, kes neid võiks väga hästi esindada viieteistkümnendal sajandil, kui meil
õnnestuks teda nõnda kirjeldada, nagu ta seda väärib, peame ütlema, et just nende vaimu
kehastas ka du Breul, kui ta kuueteistkümnendal sajandil kirjutas need lapselikult ülevad,
kõigil sajanditel väärt sõnad: «Olen sünnipäralt pariislane ja keelelt parresialane, sest
parresia tähendab kreeka keeles rääkimisvabadust, mida ma ka olen tarvitanud isegi härrade
kardinalide, prints de Conti onu ja venna juuresolekul, siiski alati tarvilise aukartusega
29
nende kõrguse ees ilma ühtki nende kaaslast solvamata, mis iseenesest pole sugugi vähe.»
Seepärast polnud ka ebameeldivas muljes, mis kardinal Pierre Gringoire'is äratas, mingit
isiklikku viha tema vastu või põlgust tema tuleku puhul. Hoopis selle vastu: meie poeedil oli
küllalt arukust ja ka küllalt peetud kuub seljas — tal oli põhjust erilist rõhku panna sellele, et
eminentsi kõrv võiks kuulda mõnda vihjet proloogis, eriti aga kiidusõnu kulddelfiini, selle
Prantsusmaa lõvipoja kohta. Kuid poeetide suursuguses loomuses ei valitse omakasu.
Oletame, et poeedi loomus koosneks kümnest osast, siis oleks kindel, et mõni keemik teda
analüüsides ja farmakopoliseerides, nagu ütleb Rabelais , leiaks sealt ühe osa omakasu ja
üheksa osa enesearmastust. Ent sel momendil , kui uks kardinalile avati, olid Gringoire'il
need üheksa enesearmastuse osa rahva imetluse hinguse mõjul nõnda kohutavalt paisunud ja
tursunud, et hoopis ära lämbus see pisike omakasu- molekul , mida äsja leidsime igas poeedis
ja mis muide on väga väärtuslik osa, sest see on see reaalsuse ja inimliku loomuse ballast,
ilma milleta poeetide jalad maapinda ei puudutaks. Gringoire tahtis tunda, näha, kombata,
kuidas need otsatud tiraadid, mis iga hetk kõigist ta pulmaluule osadest esile uhkasid, kogu
seda rahvamassi (tõtt öelda logelejaid, aga mis sellest!) jahmatama ja tarretama panid ning
lämmatasid. Pean ütlema, et ta ka ise üldist õnd-sustunnet jagas, mitte nii kui La Fontaine *,
kes oma komöödia «Florentini» etendusel küsis: «Milline tola on selle sodi teinud?»
Gringoire oleks väga oma naabrilt tahtnud küsida: «Kes on selle meistriteose kirjutanud?»
Nüüd võib siis ise arvata, mis mulje kardinali äkiline ja ajakohatu tulek temasse jättis.
1
6
Ta kartus osutus liigagi õigeks. Eminentsi sisseastumine ajas kuulajad kihevile. Koigi pead
pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal,
kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda.
Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali
laskis libiseda , kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead
üle naabri õla õieldada.
30
Tõesti, see oli suursugune isik, kelle nägemine iga teise vaatepildi üles kaalus. Charles,
Bourboni kardinal, Lyoni ülempiiskop ja krahv , Prantsusmaa priimas *, oli ühel hoobil
sugulane Louis XI-ga oma venna Pierre'i, Beaujeu senjööri kaudu, kes oli abielus kuninga
vanema tütrega, ja Charles Südiga oma ema Burgundia Agnesi kaudu. Kuid prantslaste
priimase valdavamaks, iseloomulikumaks ja omalaadsemaks jooneks oli ta õukondlik vaim
ja alandlikkus võimude ees. Võib juba mõista, kui palju raskusi tegi talle see kahepoolne
sugulus ja kui paljude ilmalike karide vahel ta vaimulik laevuke pidi loovima, et mitte
puruks põrgata vastu Louis'd * või Charles'i *, Sküllat ja Harübdist *, kes juba alla olid
neelanud nii Nemours 'i hertsogi kui ka Saint- Poli konne-taabli.* Tänu taevale , ta oli
kardetava sõidu õnnelikult läbi teinud ja takistuseta Rooma jõudnud. Kuid kuigi ta sadamas
oli, või õigemini, just sellepärast, et ta sadamas oli, ei saanud ta iialgi erutuseta meenutada
oma poliitilist minevikku , mis nii kaua oli vaevarikas ja kindlusetu olnud. Seepärast oli tal
kombeks öelda, et 1476. aasta oli talle must ja valge, mis pidi tähendama, et ta sel aastal oli
kaotanud oma ema, Bourboni hertsoginna, ja oma onupoja, Burgundia hertsogi, ja et üks
lein oli teist leina leevendanud.
Muidu oli ta hea inimene; ta elas lõbusalt oma kardinalielu, tundis meeleldi rõõmu
Chaillot' viinamägede kuninglikust veinist , ei vihanud Richarde-la-Garmoise'i ega
Thomasse-la-Saillarde'i, jagas almuseid rohkem noortele tüdrukutele kui vanadele naistele ja
kõige selle pärast meeldis ta Pariisi lihtrahvale. Teda saatis alati väike kõrgemast soost
piiskoppide ja abtide kaaskond, kes olid galantsed, lõbuarmastajad ja alati valmis joominguist
osa võtma. Ja nii mõnigi kord oli Saint- Germain d'Auxerre'i auväärt
koguduseliikmed Bourboni lossi valgustatud aknaist õhtuti mööda minnes nördinud, kuuldes
sealt samu hääli, mis päeva ajal neile missat olid laulnud, nüüd klaaside kõlinal jorutavat
paavst Bene -dictus XII joomalaulu «Bibamus papaliter» paavsti oma, kes oma tiaarale veel
kolmanda krooni lisas.*
1 Joogem paavstlikult (lad. k.).
31
Kahtlemata kaitses see populaarsus, mis kardinalile teenitult kuulus, teda saali sisse
astudes halvast vastuvõtust selle rahvahulga poolt, kes alles äsja oli nii rahulolematu ja kes
õieti kardinali ees kaldus üpris vähe aupaklik olema päeval, kus tal enesel paavsti valimine
ees seisis. Pariislased ei pea pikka viha. Pealegi olid nad sundinud etendust alustama ja olid
sellega kardinalist nagu ette jõudnud ning sellest võidust jätkus neile. Tõtt öelda oli
Bourboni kardinal ilus mees, tal oli seljas väga tore purpurne mantel, mida ta oskas väga
hästi kanda; see aga tähendas, et tema poole hoidsid kõik naised, järelikult üle poole saali.
Oleks ju otse ülekohus ja maitsetus mõnitada kardinali sellepärast, et ta end oodata laskis,
oli ta ju ikkagi tore mees ja kandis hästi oma punast mantlit !
Ta astus sisse, tervitas koosolijaid selle päritud naeratusega, millega ülikud rahvast
tervitavad , ja astus aeglaste sammudega oma verevast sametist tugitooli poole, ta näost aga
võis lugeda, et ta hoopis millelegi muule mõtleb. Ta piiskoppidest ja abtidest kaaskond, ehk
1
7
nagu me tänapäeval ütleksime, ta peastaap tungis tema järel poodiumile ja suurendas
omakorda parteri hämmeldust ning uudishimu . Neid osutati ja nimetati üksikult. Igaüks
tahtis vähemalt näidata, et ta kedagi neist tunneb, kes Marseille ' piiskoppi Alaudet'd, kui ta
õieti mäletab, kes Saint- Denis ' kloostri priorit, kes Saint-Germain-des-Prés' abti Robert de
Lespinasse'i, seda ühe Louis XI armukese liiderlikku venda — kõik see toimus tugevate
pilgete ja kriiskavate hüüdude saatel. Soklaarid aga loopisid. Täna oli nende päev, nende
nar-ripidu, nende saturnaal, kohtukirjutajate ja skolaaride iga-a,astane orgiapäev. Polnud
sellist ebasündsust, mil täna õigust poleks olnud esineda või mis püha poleks olnud.
Rahvahulgas ringlesid ka lõbusad tüdrukud, nagu Neljanaela Simone , Turske Agnès,
Sikujala Robine. Kuidas mitte oma lõbuks ropendada ja pisut jumalavallatu olla nii ilusal
päeval ja nii kenas vaimulike ja lõbutüdrukute seltskonnas? Ja nad ei maganud ka; keset
üldist kära ja müra sünnitasid kõik need kohtukirjutajate ja skolaaride suust lipsanud sõnad,
mida ülejäänud aastaajal hirm Louis Püha tulise raua ees vaos oli hoidnud ,
32
kohutava mõnituste ja pöörasuste kassikontserdi. Vaene Louis Püha! Kui vähe nad temast
siin, ta enese Justiits- palees hoolisid! Igaühel oli midagi poodiumile tulijaist märklauaks
võtta, kel must sutaan, kel hall, kel valge, kel lilla. Joannes Frollo de Molendino aga kui
ülemdiakoni vend oli oma ägeda kallaletungi esemeks valinud punase sutaani. Ta sihtis oma
jultunud silmad kardinali peale ja jorutas kõigest kõrist: «Cappa repleia meroh '
Kõik need üksikud pilamised, mida siin lugeja õpetuseks pehmendamata oleme ette
toonud, mattusid niivõrd üldise lärmi alla, et hääbusid enne poodiumile jõudmist. Muide,
kardinal ei võinudki pahandada , sest seesugused vabadused olid niisugusel päeval juba
kombeks muutunud. Tal oli hoopis teine mure, mis ta näostki välja paistis ja mis ta kannul
käies temaga ühel ajal poodiumile ilmus. See oli Flandria suursaatkond.
Kardinal polnud kaugeltki mitte kaugelenägev poliitikamees ega mõelnud palju järele,
millised tagajärjed võiksid olla sellel abielul tema sugulase Burgundia Mar-guerite'i ja tema
hõimlase troonipärija CharlesM vahel; või kui kaua võiks püsida ebakindel «hea kokkulepe»
Austria hertsogi ja Prantsusmaa kuninga vahel; või kuidas suhtub Inglise kuningas sellesse,
et tema tütar ära põlati * — kõik see vaevas teda vähe ja ta proovis parema meelega igal
õhtul veini Chaillot' kuninglikelt viinamägedelt, mõtlemata sellele, et mõned pudelid sama
veini (tõsi küll, pisut parandatud ja lahjendatud arst Coictier'* poolt), mida Louis XI südamlikult
Edward IV-le pakkus, ühel hommikul Louis XI Edward IV-st vabastavad. Ei ühtki
säärast muret valmistanud kardinalile «härra Austria hertsogi kõrgelt austatud
suursaatkond», mure tuli mujalt. Oli nimelt veidi vali nõue, nagu me seda juba raamatu
alguses ütlesime, et tema, Charles de Bourbon, peab pidu tegema ja toredat vastuvõttu
korraldama jumal teab mis kodanikuseisusest isandaile; tema, kardinal, mingitele nõunikele;
tema, prantslane ja lõbus lauakaaslane, peab kostitama neid õllejoojaid flaamlasi. Ja
pealegi kogu
Kardinali rüü täis veini (lad. k.).
33
rahva ees! Kindlasti oli see üks vastikumaist veiderdus-test, mida ta kunagi kuninga
meeleheaks oli teinud.
Kui siis uksehoidja heleda häälega hüüdis: «Härrad Austria hertsogi saadikud,» pöördus ta
ukse poole ülima viisakusega, mida ta nii põhjalikult kätte oli õppinud. Ei tarvitse lisada, et
kogu saal samuti silmad ukse poole lõi.
Sisse astusid paarikaupa kõik nelikümmend kaheksa Austria Maximiliani suursaadikut,
kelle tõsidus risti vastu käis Charles de Bourboni vaimulike uljale rongile. Nende ees
1
8
sammusid auväärt paater issandas * Jehan, Saint-Bertini abt, Kuldvillaku Ordu kantsler * ja
Jacques de Goy, sieur Dauby, Genti ülemfoogt. Rahvas jäi vait. Tagasihoitud naeruga
kuulati kõiki neid kentsakaid nimesid ja kodaniku-aukraade, mida iga sisseastuja
uksehoidjale rahulikult poetas, kes omakorda need nimed ja aukraadid rahvale kuuldavaks
tegi, aga kõiki neid segamini ajades ja moonutades. Seal oli meister Lovs Roelof, Louvaini
linnapea ; härra Clays d'Etu-elde. Brüsseli linnapea; härra Paul de Baeust, sieur Voirmizelle,
Flandria esindaja; meister Jehan Coleghens, Antverpeni bürgermeister; meister Gheldolf van
der Hage, Genti maaomanike vanem: sieur Bierbecque, Jehan Pinnock, Jehan Dymaerzelle
jne., jne., jne.; foogtid , vanemad, bürgermeistrid; bürgermeistrid, vanemad, foogtid, kõik
jäigad, tähtsate nägudega, pidulikult sametis ja damastis, peas mustad sametbaretid suurte
küprose kuldlõngast tuttidega; kõik tublid flaami mehed, tähtsad ja tõsised kujud, nagu neid
Rembrandt nii tugevatena ja väärikatena tumedal tagapõhjal oma «Öises vahtkonnas» on
maalinud; isikud, kelle laubale oli kirjutatud, et Austria Maximilianil oli õigus täiesti
usaldada «nende mõistust, vahvust, kogemusi, ausust ja ettenägelikkust» nagu ta manifestis
seisis.
Siiski oli üks erand . Sel oli peen, tark, kaval nägu, midagi ahvi ja diplomaadi koonu
taolist. Kardinal astus kolm sammu tema poole, tegi sügava kummarduse. Siiski oli selle
mehe nimi ainult « Willem Rym, Genti linna raehärra ja esimene võimukandja».
Vähesed teadsid, kes too Willem Rym oli. Haruldane vaim, kes revolutsiooni ajal oleks
hiilgavalt sündmuste
34
eesotsas seisnud, kes aga viieteistkümnendal sajandil pidi sellega leppima, et ta põranda
all intriigivõrkusid kudus ja «maa- aluses käigus elas», nagu hertsog de Saint-Simon * ütleb.
Muide, Euroopa esimene «sapöör» hindas teda kõrgelt. Ta oli Louis XI usaldatav kaastööline,
ta võttis sageli osa kuninga salajastest üritustest. Need olid kõik asjad, millest
rahvahulk midagi ei teadnud. See jälgis imestunult kardinali viisakust selle armetu ilmega
flaami ametmehe vastu.
VI. MEISTER JACQUES COPPENOLE
Sellal kui Genti esimene võimukandja ja eminents vastamisi väga sügavaid kummardusi ja
mõningaid pooL sosinal lausutud sõnu vahetasid, astus uksest sisse pikka kasvu, laia näo ja
tugevate õlgadega mees ning tahtis Willem Rymi kõrvale minna, meenutades temaga võrreldes
peni rebase kõrval. Ta viltkübar ja nahkkuub eraldusid teravalt ümbritsevast siidist ja
sametist. Arvates, et see on mõni sissepugenud tallipoiss, peatas teda uksehoidja.
«Hei, sõber, siia ei tohi.»
Nahkkuues mees tõukas ta õlaga eest.
«Mis see tobu minust tahab?» ütles ta nii kõva häälega, et kogu saal seda imelikku vestlust
kuulama jäi. «Kas sa ei näe, et ma siia kuulun ?»
«Teie nimi?» päris uksehoidja.
«Jacques Coppenole.»
«Teie seisus?»
«Sukakuduja Gentist, poe sildil kolm ketti .» * Uksehoidja tõmbus tagasi. Linnavanemaid
ja bürgermeistreid teatada , sel polnud veel viga, kuid sukakudu-jaid, see oli iiig. Kardinal oli
kui nõelte otsas. Rahvas kuulas ja vaatas. Juba kaks päeva oli eminents kõik teinud, et neid
flaami karusid libedaks lakkuda ja neile esinduslikumat ilmet anda. Tagasilangus oli ränk.
Willem Rym aga astus kavala naeratusega uksehoidja juurde ja sosistas talle tasahilju:
1
9
«Teatage: meister Jacques Coppenole, Genti linna vanemate nõukogu sekretär.»
35
«Uksehoidja,» ütles kardinal kõvasti, «teatage: meister Jacques Coppenole, kuulsa Genti
linna vanemate nõukogu sekretär.»
See oli viga. Willem Rym oleks üksi raskusest üle saanud, kuid kardinali oli Coppenole
kuulnud.
«Ei, tont võtku!» karjus ta müriseva häälega. «Jacques Coppenole, sukakuduja. Kuuled sa,
uksehoidja! Ei enam ega vähem. Tont võtku, sukakuduja kõlbab küllalt. Härra ülemhertsog
on tihti Genti tulles minu tehtud sukki oma kinnastega katsunud.»
Puhkes naer ja käteplagin. Pariislased juba mõistavad nalja ja plaksutavad selle peale alati.
Lisame juurde, et Coppenole oli ise lihtrahva hulgast pärit ja siinne publik koosnes samuti
lihtrahvast. Ühen* dus tema ja nende vahel tekkis silmapilkselt, vahetult, nagu elektrivool .
Flaami sukakuduja ninakas käitumine, mis õukondlasi alandas, oli viieteistkümnenda
sajandi pleebsi südametes äratanud mingi ebamäärase, alles veel selgumata
eneseväärtusetunde. Too sukaku-duja, kes härra kardinali ees nii trotslikult üles astus, oli
nendega võrdne ja see oli väga meelt mööda neile vaestele kuraditele, kes pidid tavaliselt
ikka austust ja sõnakuulmist osutama Sainte-Genevieve'i abti, selle kardinali sabakandja,
foogti seersantide teenri ees!
Coppenole tervitas uhkelt eminentsi, kes omalt poolt vastu tervitas seda kõikvõimsat
kodanikku, keda isegi Louis XI kartis . Sellal kui Willem Rym, see «tark ja kaval mees»,
nagu ütleb Philippe de Commines *, neid mõlemat jälgis pilkava ja üleoleva naeratusega,
asusid mõlemad oma paigale, kardinal üsna tusase, mureliku näoga, Coppenole aga
rahulikult ja upsakalt, mõeldes kahtlemata, et sukakuduja kutse on sama väärt mis iga
teinegi ja et Burgundia Marie, selle Marguerite'i ema, kelle mehelepanemisega Coppenole
praegu ametis oli, oleks teda vähem kartnud kardinalina kui sukakudujana: kardinal poleks
gentlasi ässitanud Charles Südi tütre soosikute vastu; kardinal poleks rahvast mõne sõna abil
kindlustanud Flandria printsessi pisarate ja palvete vastu, kui see tapalava juurde tuli rahvalt
oma soosikutele armu paluma; sukakuduja aga tarvitses ainult oma nahkses käises käsivart
tõsta ja teie kaks pead langesid
36
otsast, kõrged härrad, Guy d'Hymbercourt ja kantsler Guillaume Hugonet!
Vaese kardinali ebameeldivused polnud veel lõppenud ja tal tuli nii halba seltskonda
sattudes kibedusekarikas põhjani juua. Lugeja pole vahest veel unustanud seda häbematut
santi , kes juba proloogi ettekande alguses kardinali poodiumi narmastesse oli
klammerdunud. Ja ei hoolinud põrmugi kõrgete külaliste tulekust, ja sellal kui prelaadid
ning saadikud ehtsate flaami rasvaheerin-gatcna ennast tribüünil kohtadele pressisid, oli
tema ennast karniisil juba mõnusalt sisse seadnud ning oma jalad arhitraavil rahulikult risti
pannud. See oli ennekuulmatu häbematus, aga et tähelepanu mujale oli pööratud, ei
märganud teda esialgu keegi. Tema oma-puhku ei pannud saali sündmusi mikski: naapollase
muretusega kiigutas ta oma pead edasi-tagasi ja kordas üldises suminas vahetevahel
masinlikult oma ühetoonilist: «Andke vaesele, halastage!» Ja kindlasti oli tema teiste hulgas
ainus, kes ei suvatsenud pead pöörata, kui Coppenole ja uksehoidja omavahel sõnelesid.
Kuid saatus tahtis,, et sukakuduja-meister Gentist, keda rahvas nõnda sümpatiseeris ja kelle
poole kõigi silmad olid pööratud, poodiumil esimesse ritta , just otse sandi kohale istus.
Mitte väike polnud üldine imestus , kui Flaami suursaadik ringi vaadates viimaks oma koha
all santi silmas ja sõbralikult ta räbalatega kaetud õlale patsutas. Sant pöördus ümber.
Mõlemad üllatusid, tundsid teineteise ära ja mõlema näod hakkasid särama. Vaat -lejaist
2
0
vähematki hoolimata, käsi teineteise käes hoides, hakkasid sukakuduja ja kerjus omavahel
tasakesi sosistama. Clopin Trouillefou räbalad poodiumi kuldbrokaa-dil jätsid mulje, nagu
roomaks tõuk apelsinil.
See sündmus oma uudsusega äratas saalis nii suure lõbu ja lusti tormi, et kardinal varsti
sellest tähelepanelikuks sai. Ta kummardus veidi ettepoole , ja kuna ta oma paigalt väga
ebamääraselt märkas ainult Trouillefou häbiväärseid kuueräbalaid, arvas ta muidugi, et sant
almust palub. Säherdusest jultumusest nördinuna hüüdis ta:
«Härra paleefoogt , visake see lurjus jõkke!»
«Jumal hoidku, härra kardinal,» ütles Coppenole, ikka
37
veel sandi kätt oma käes hoides, «see on üks mu sõpru.»
«Tore!» karjus rahvahulk. Sellest silmapilgust peale oli meister Coppenole Pariisis nagu
Gentiski «rahva hulgas kõrges hinnas , sest säärased mehed on seda alati, kui nad riii
taltsutamatud on», ütleb Philippe de Commines.
Kardinal hammustas huulde. Kummardudes oma naabri, Sainte-GenevieveM abti poole,
ütles ta poolsosinal:
«Peab ütlema, on aga saadikud, keda ülemhertsog meile saadab , et teatada printsess
Marguerite'i tulekust.»
«Eminents,» vastas abt, «te olete liiga viisakas nende flaami kärssade vastu. Margarita
ante porcos.» '
«Öelge parem: Porcos ante Margaritani»2, vastas kardinal naeratades.
Kogu väike sutaanides kaaskond sattus vaimustusse sellest sõnademängust. Kardinal
tundis pisut kergendust: nüüd oli ta Coppenole'iga tasa, ka tema oli oma nalja visanud ja
pealegi sellise, mis heakskiitmist leidis.
Nüüd aga lubatagu küsida neilt lugejailt, kel võimet on kujusid ja mõtteid üldistada —
nagu seda tänapäeva stiilis öeldakse —, kas nad ka küllalt elavalt kujutlevad vaatepilti, mida
neile pakub Palee suursaali määratu rööpkülik praegusel silmapilgul? Keset saali, vastu
läänepoolset seina on avar ja suurepärane kuldbrokaa-diga kaetud poodium, kuhu läbi
teravakaarelise ukse rongis sisse astuvad tähtsa näoga mehed, keda uksehoidja järgemööda
kriiskavalt nimepidi hüüab. Esimestel pinkidel on juba aset võtnud auväärt kujud nirginahkades,
sametis ja purpuris. Umber vaikiva ja tähtsailme-lise poodiumi on ees, all, kõikjal
suur rahvahulk ja suur sumin. Tuhat pilku on suunatud igale näole poodiumil, tuhat suud
sosistavad igaühe nime. Vaatepilt on tõesti huvitav ja väärib vaatajate tähelepanu. Aga mis
palagan see seal üsna taga saali otsas on, neli kirjut narri üleval ja neli teist samasugust all?
Ja kes on too mees
1 Pärleid sigade ette (lad. k.).
2 Sead pärli (Margarita) ette (lad. k.).
38
seal palagani kõrval, ise mustas kuues ja nii kahvatu? Ah, armas lugeja, see on Pierre
Gringoire ja ta proloog! Meie oleme ta hoopis unustanud. See just oligi, mida ta ise kartis.
Sellest silmapilgust peale, mil kardinal sisse astus, oli Gringoire hirmul oma proloogi
pärast. Algul oli ta käskinud näitlejaid, kes hämmastuses peatusid, jätkata ja oma häält
kõvendada; siis aga, nähes, et keegi ei kuula, oli ta neid peatanud. Juba veerand tundi, mis
vaheaeg kestis, oli ta vahetpidamata jalaga põrutanud, närveldanud, katsunud Gisquette'i ja
Lienarde'i ergutada ja oma naabreid virgutada, et nad jätkaksid proloogi kuulamist. Kõik
asjata. Ükski ei pööranud pilku kardinalilt, saadikuilt, poodiumilt, mis nõnda vaatluse
tulipunktiks oli muutunud. Pole küll kõige ilusam seda öelda, aga tuleb siiski arvata, et
2
1
proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja
nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis
marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja
suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana,
liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana , selle Flaami suursaatkonna, selle
vaimuliku õukonna näol, kardinalikuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna,
värssides kõnelevana ja niiöelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid
Gringoire oli munserdanud.
Kuid kui meie poeet nägi, et lärm on veidi vaiksemaks jäänud, haudus ta sõjaplaani, mis
võis kõike veel päästa.
«Mu härra,» ütles ta, pöördudes oma naabri, paksu, kannatliku näoga mehe poole, «mis
õige oleks, kui uuesti alustame?»
«Mida?» küsis naaber.
«Noh, müsteeriumi,» vastas Gringoire.
«Kuidas ise arvate ,» vastas naaber.
Sellest poolnõusolekust piisas Gringoire'ile. Oma asju ise ajada katsudes hakkas ta kisama,
ise võimalikult kaugemale rahva sekka tungides:
«Alustage uuesti müsteeriumi! Alustage uuesti!»
«Kurat võtku!» hüüdis Joannes de Molendino. «Mis
39
nad seal ometi lõugavad!» (Gringoire tegi kisa nelja eest.) «Öelge, seltsimehed, kas siis
müsteerium pole juba lõppenud? Nad tahavad uuesti alustada. See pole õige.»
«See ei lähe,» karjusid skolaarid. «Maha müsteerium, maha!»
Gringoire aga pingutas mis suutis ja karjus veel kõvemini:
«Alustage, alustage uuesti!»
See kisa äratas kardinali tähelepanu.
«Härra paleefoogt,» ütles ta suurele mustale mehele, kes mõne sammu temast eemal seisis,
«kas need logardid seal on pühitsetud vette sattunud kuradid, et nad niisugust põrgumüra
teevad?»
Paleefoogt oli kahepaikne ametiisik, nahkhiir kohtu alal, pärandanud midagi rotilt ja
ühtlasi linnult, kohtunikult ja sõdurilt.
Ta astus eminentsi juurde ja seletas talle kogeldes, kaunistigi tema rahulolematust kartes,
miks rahvas nii ebasündsalt käitub: keskpäev jõudnud enne kätte, kui eminents saabunud, ja
siis sunnitud komödiante oma etendust alustama, ilma et eminentsi oleks ootama jäädud.
Kardinal pahvatas naerma .
«Tõepoolest, ülikooli rektor oleks samuti pidanud talitama. Mis teie selle kohta ütlete,
meister Willem Rym?»
«Mu härra,» vastas Willem Rym, «leppigem sellega, et pool komöödiat möödas on.
Niipalju on ikkagi võidetud.»
«Kas need logardid võivad oma nalja jätkata?» küsis valitseja.
«Jätkake, jätkake,» vastas kardinal. «Mul ükskõik. Ma loen seni oma palveraamatut.»
Paleefoogt tuli poodiumi äärele ja hüüdis, enne käeviipega rahvast rahule manitsedes:
« Linnakodanikud , talupojad ja pariislased! Et rahuldada neid, kes tahavad, et etendus
uuesti algaks, ja neid, kes tahavad, et see lõpetataks, käsib tema eminents jätkata.»
Mõlemal poolel tuli sellega leppida. Kuid autor ja ka rahvas kandis seetõttu veel kaua
kardinali vastu vimma.
40
2
2
Niisiis alustasid tegelased näitelaval uuesti oma tai gutusi ja Gringoire lootis, et vähemalt
ta teose ülejäänud osagi kuulatakse. Seegi lootus läks teiste illusioonide teed.
Kuulajaskonnas sugenes küll kuidagi vaikus, aga Gringoire polnud märganud, et poodium
kaugeltki veel täidetud polnud, kui kardinal käsu andis edasi mängida, ja et Flaami saadikute
järel ilmusid veel teised kaaskonda kuuluvad isikud. Uksehoidja nimesid ja ameteid
kuulutavad vahelehüüded tungisid kahekõne sekka ja sünnitasid hirmsa segaduse.
Kujutletagu ainult, kuidas keset teatrietendust uksehoidja kahe riimi vahele*, sageli värsi
keskele , hõikab oma kileda häälega:
«Meister Jacques Charmolue, vaimuliku kohtu kuning lik prokurör.»
«Jehan de Harlay, aadlik , Pariisi linna ratsaöövalve ülem.»
«Rüütel Galiot de Genoilhac, Brussaci senjöör, kuningliku kahurväe ülem.»
«Meister Dreux-Raguier, meie kuninga vete ja metsade valitseja Prantsusmaal,
Champagne'is ja Brie 's!»
«Rüütel Louis de Graville, kuninga nõunik ja kammerhärra, Prantsuse admiral ,
Vincennes'i metsade haldur .»
«Meister Denis Le Mercier, Pariisi pimedatemaja valitseja!» — jne., jne., jne.
Olukord muutus väljakannatamatuks.
See veider saade, mis näidendi jälgimise raskeks tegi, vihastas Gringoire'i seda enam, et ta
enese arvates tükk. järjest põnevamaks muutus, puudusid ainult tähelepanelikud kuulajad.
Tõepoolest, oli raske kujutleda sisukamat ja dramaatilisemat teksti. Sellal kui proloogi neli
tegelast oma kitsikuses kaebasid, ilmus äkki nende sekka Venus ise, vera incessu patult dea \
ilusas tuuni-kas, millele Pariisi linna vapp oli maalitud. Venus ise pidi olema kõige kaunim
naine, kel õigus on delfiini endale nõuda. Jupiter, kelle kõue garderoobist kuuldi, toetas ta
nõudmist, ja jumalanna oleks ta saanudki, või lihtsalt öeldes, olekski dofäänile mehele
läinud, kui Venuse võistlejaks poleks ilmunud noor tütarlaps valges
Kõnnakus oli tunda tõelist jumalannat (lad. k.).
41
damastis, käes karikakar' (Flandria printsessi läbipaistev sümbol). See oli haripunkt,
peripeetia. Pärast mõttevahetust olid kõik Venus, Marguerite ja teisedki nõus alistuma neitsi
Maria targale otsusele. Oli veel olemas üks tore osa, nimelt dom Pedro , Meöopotaamia
kuninga oma, kuid nii rohkete katkestuste tõttu oli raske taibata, milleks teda vaja oli. Kõik
need isikud kasutasid ülesronimiseks redelit.
Kuid kõik läks nurja. Müsteeriumi kaunidusi ei tuntud ega mõistetud. Näis, nagu oleks
kardinali sissetulekul mingi nähtamatu maagiline niit äkki tõmmanud kõigi pilgud
marmorlavalt poodiumile, saali lõunapoolsest otsast läänepoolsesse külge. Mingi jõud ei
suutnud pilkusid sealt lahti kangutada. Uued saabujad, nende neetud nimed, nende näod ja
riided hoidsid kogu aeg tähelepanu pinevil. See ajas vihale. Peale Gisquette'i ja Lienarde'i,
kes vahetevahel ümber pöördusid, kui Gringoire neid käisest sikutas, ja peale paksu kannatliku
mehe polnud ühtki, kes vaest mahajäetud moraliteed oleks kuulanud või vaadanud.
Gringoire nägi enda ees ainult profiile.
Millise kibedusega ta nägi oma au ja luule hoonet tükkhaaval varisevat! Ja mõelda, et
seesama rahvas alles äsja oli nii kannatamatu, et oli peaaegu valmis paleefoogtile vastu
hakkama, kui müsteerium ära jääb! Nüüd aga, kus etendus käis, ei hoolinud sellest enam
keegi. Ja ometi oli see alanud nii üksmeelse käteplaginaga! Võta kinni seda igavest rahva
soosingu tõusu ja mõõna! Ja peaaegu oleks paleefoogti seersandid äsjt oksa tõmmatud! Mida
kõike poleks Gringoire valmis olnud ära andma, et uuesti läbi elada seda magusat silmapilku!
2
3
Ometi lõppes viimaks uksehoidja tüütu monoloog . Kõik olid juba päral. Gringoire hingas
kergemalt. Näitlejad jätkasid vapralt oma mängu. Järsku aga tõuseb meister Coppenole, see
sukakuduja, püsti, ja Gringoire peab kuulma , kuidas ta keset üldist tähelepanu peab järgmise
jõleda kõne:
«Mu härrad Pariisi kodanikud ja aadlikud ! Jumala
' Karikakar on prantsuse keeles marguerite.
42
eest, ma ei tea, mis me siin õieti teeme. Seal nurgas tellingutel näen ma mehi, kes tahavad
nähtavasti üksteist kolkida. Ei tea, kas see ongi see nõndanimetatud müsteerium. See pole ju
sugugi lõbus. Nad ainult sõnelevad ja muud midagi. Juba veerand tundi ootan ma esimest
hoopi. Aga ei midagi. Need seal on argpüksid, kel suuvärk võib hea olla, aga rüselema nad
ei lähe. Oleks parem olnud, kui te oleksite välja tellinud rusikavõitlejad Londonist või
Rotterdamist, vaat siis oleksite alles midagi näinud ja isegi väljas platsil oleks kuuldud , kuidas
kondid ragisevad. Aga need seal on haledad vennad. Kui nad vähemalt meile mõnda
mauri tantsugi lööksid või midagi muud janti teeksid! Mulle töötati hoopis muud, narripidu
ja paavsti valimist. Meil Gen-tis on endilgi narride paavst, taha meie teist ei jää, kurat
võtaks! Aga meie teeme seda nii: rahvas koguneb kokku nagu siingi , siis pistab igaüks
omakorda pea läbi augu ja teeb teistele grimassi. Kes kõige totrama lõusta teeb ja kellele
kõige enam plaksutatakse, valitakse paavstiks. Nii. Eks ole lõbus? Kas teie ka ei tahaks oma
paavsti nõnda valida? Oleks igatahes lõbusam, kui seda lori pealt kuulata. Ehk on nad
valmis ka oma lõustu läbi augu näitama? Noh, siis tehku nad seda! Mis te ütlete selle kohta,
härrad kodanikud? Siin saalis on küllalt groteskseid eksemplare mõlemast soost, et flaami
kombel naerda saada, küllalt inetuid nägusid, et toredaid grimasse oodata!» Gringoire tahtis
juba vastata, kuid jahmatus, viha ja ördimus võtsid tal sõnad suust. Muide võeti rahvaeelse
sukakuduja ettepanek nende kodanike poolt, keda ta meelitavalt «aadlikeks» oli nimetanud,
nii suure vaimustusega vastu, et igasugune vastuseis oleks asjatu olnud. Tal ei jäänud muud
üle, kui end voolust .kanda lasta. Gringoire peitis näo käte vahele, sest ta polnud nii õnnelik
kui Agamemnon Timantese pildil, sest sellel oli tooga, millesse ta oma pea võis mähkida.*
43
V. QUASIMODO
Ühe silmapilguga oldi saalis valmis, et Coppenole'i mõtet teostada. Linnakodanikud,
skolaarid ja kohtukirju- tajad asusid kohe asja kallale. Väike kabel, mis asus marmorlaua
vastas, valiti lõustade teatriks. Katkilöödud ilusa roseti ruut sissekäigu kohal jättis järele
tühja ümmarguse augu, mille kohta kokku lepiti, et sealt peavad võistlejad pea välja pistma.
Et selle auguni küündida, tuli kahe vaadi otsa ronida, mis ei tea kust leiti ja kuidagi
teineteise otsa tõsteti._Lepiti veel kokku, et igal kandidaadil, olgu see mees voi naine (sest
võidi ju ka naispaavst * valida), tuleb nägu kinni katta ja kabelis peidus viibida kuni
näitamise .silmapilguni, et siis ta lõusta mulje oleks värske ja mõjuv. Ühe hetkega oli kabel
võistlejaid täis ja uks käänati kinni.
Kõike korraldas, juhtis ja juhatas Coppenole oma paigalt. Kardinal, kes oli niisama pahane
kui Gringoire'gi, oli segaduse ajal ühes kaaslastega mingi asja pärast ja ka missa ettekäändel
ära kadunud, ilma et rahvas, keda ta tulek nõnda elavalt oli huvitanud, nüüd vähematki oleks
ta äraminekust hoolinud. Willem Rym oli ainus, kes eminentsi põgenemist märkas. Rahva
tähelepanu kulges oma ringteed nagu päikene: see oli alanud ühest saali otsast, peatunud
üürikese aega saali keskel ja jõudnud nüüd saali teise otsa. Marmorlaua ja brokaa-diga
2
4
kaetud poodiumil oli oma aeg juba olnud: nüüd oli järgi Louis XI kabeli käes. Tee oli vaba
kõiksugu hullus-tele/sest saali olid jäänud ainuüksi flaamlased ja pööbel.
Algas lõustade näitus. Esimesena ilmus ümmargusse auku nägu pahupidipööratud punaste
silmalaugudega, pärani avatud suuga ja laubaga, mille kortsud sarnanesid meie keisririigi
husaaride saapasäärte omadega. See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks
kõiki neid matse pidanud jumalateks.* Suursaal oli aga kõike muud kui Olümpos, seda
teadis kõige paremini Gringoire'i vaene Jupiter. Järgnes teine ja kolmas lõust, siis tulid
järgmised ja saalis kasvas järjest naerulagin ja rõõmujuubeldus. Sellel etendusel oli mingi
haruldane, pead pööritama panev, joovastav ja võluv võim,
44
millest raske on aimu anda nüüdisaja lugejaskonnale. Kujutletagu ainult nägude seeriat,
mis järgemööda esitavad kõki geomeetrilisi vorme kolmnurgast trapetsini, koonusest
hulktahukani; kõiki inimese tundeväljendusi vihast kuni himuruseni; kõiki igasid
vastsündinu kortsudest kuni vana sureva eide kortsudeni; kõiki usulisi kujutelmi faunist kuni
Peltsebulini; kõiki loomade profiile koonust nokani, kärsast nukini. Kujutletagu, et kõik Uue
silla lõustad, need luupainajad, mis Germain Pi- loni * käega kivisse on raiutud, hakkavad
elama ja hingama ning teile põlevail silmil üksteise järel otsa vaatama; lastagu oma silmade
eest mööda libiseda kõik Veneetsia karnevali maskid , ühesõnaga, kujutlege enese eest
möödumas nägude kaleidoskoopi.
Mürgel võttis järjest flaamlikuma ilme. Teniers * oleks sellest ainult umbkaudse pildi
maalida saanud. Kujutletagu Salvatore Rosa * lahingut bakhanaalina. Polnud enam skolaare,
saadikuid, kodanikke, mehi ega naisi, Clopin Trouillefou'd, Gilles Lecornu'd. Neljanaela
Ma-rie'd ega Robin Poussepain'i. Kõik isiklik kustus üldises minnalaskmises. Suursaal oli
muutunud päratuks häbe- matuste ja ülemeelikuste miiliahjuks, kus iga suu kisas, iga silm
vaikus, iga nägu lõustu lõikas, iga kere vigureid viskas. Kõik ümberringi ulusid ja karjusid.
Veidrad näod, mis üksteise järel roseti augus hambaid kiristasid, toitsid nagu tulle visatud
tukid lõõma. Ja kogu sellest pulbitsevast rahvamassist tõusis auruna karastusahjust
läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud.
«Ohoi, kurat võtku!»
«Vaadake ometi seda nägu!»
«Too ei kõlba kuhugi!»
«Järgmine!»
«Guillemette Maugerepuis, vaata ometi seda härja koonu, sarved ainult puuduvad.
Tähendab, sinu mees ta pole!»
«Järgmine!»
«Tuhat ja tuline, on sel aga molu!»
«Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!»
«Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!»
45
«Braavo, braavo!»
«Ma lämbun!»
«Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!» Ja nii edasi, ja nii edasi.
Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel
näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta
suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et
see oleks mattunud üldisse mürasse, vaid et ta terav hääl oma kõrgusega tõusis üle
kuuldavuse piiri, tehes Sau-veuri * järgi kaksteistkümmend tuhat, Biot ' * järgi kaheksa tuhat
võnget sekundis.
2
5
Mis puutub Gringoire' isse , siis sai ta, kui esimene ma-sendushoog mööda oli läinud, jälle
tasakaalu kätte. Ta oli äparduste vastu trotslikuks muutunud.
«Mängige edasi!» hüüdis ta kolmat korda oma näitlejaile, neile kõnemasinaile. Suurte
sammudega marmor-laua ees edasi-tagasi kõndides tundis ta soovi ka ennast sealt läbi augu
näidata, olgu kas või selleks, et tänamatule publikule grimasse teha. «Kuid ei, see poleks
meie vääriline; mitte kättemaksu! Võidelgem lõpuni!» kordas ta. «Luule mõju rahvale on
suur; küll ma ta tagasi võidan. Küllap näeme, kumb lõpuks võidab, kas lõustad voi värsid.»
Paraku oli ta oma tüki ainsaks pealtvaatajaks jäänud. Lugu muutus veelgi pahemaks kui
varem. Ta'nägi ainult veel selgi.
Kuid ma eksin. Too paks kannatlik mees, kellega ta kriitilisel silmapilgul aru oli pidanud,
istus ikka veel näoga näitelava poole. Mis Gisquette'i ja Lienarde'i puutub, siis olid nad juba
ammu jalga lasknud.
Gringoire oli südame põhjani liigutatud oma ainsa pealtvaataja ustavusest. Ta ligines talle
ja kõnetas meest, teda kergelt käsivarrest raputades, sest see hea mees oli balustraadile
nõjatunud ja veidi tukkuma jäänud.
«Mu härra,» ütles Gringoire, «ma tänan teid.»
«Mis eest, mu härra?» vastas paks mees haigutades .
«Ma näen, mis teid eksitab,» jätkas poeet. «Kõik see lärm siin ei lase teil rahulikult pealt
kuulata. Aga pole
46
viga: teie nimi kestab tulevaiski põlvedes edasi. Kuidas on teie nimi?»
«Renauld Chäteau, Chätelet' pitsatihoidja, teie teenistuses.»
«Härra Chäteau, teie olete siin ainus muusade esindaja,» ütles Gringoire.
«Teie olete väga lahke, mu härra,» vastas Chätelet' pitsatihoidja.
«Teie olete ainus,» jätkas Gringoire, «kes korralikult tükki kuulas. Mis te tast arvate?»
«Noh!» vastas paks ametimees ikka veel unega võideldes. «Üsna lõbus tükk teine!»
Gringoire'il tuli selle kiitusega rahule jääda, sest käteplagina mürin ja ääretud
vaimustushüüded katkestasid äkki selle vestluse. Narride paavst oli valitud.
«Braavo, braavo, braavo!» kisas rahvas igast nurgast.
See oli tõepoolest imelik lõust, mis sel silmapilgul roseti augus säras. Pärast kõiki neid
viie- ja kuuekan-dilisi ning vormituid nägusid, mis üksteise järel august olid paistnud, ilma
et nad seda grotesksuse ideaali oleksid väljendanud, mis rahva orgiast elevil meelekujutuses
oli tekkinud, võis võitjaks saada ainult niisugune meeliülendav lõust, nagu see nüüd
koosolijaid hämmastas. Isegi Coppenole plaksutas talle; Clopin Trouillefou aga, kes ka
võistles (ja kes võis oma näo jumal teab kui inetuks moonutada), tunnistas enese võidetuks.
Meie ütleme sedasama. Me ei katsugi lugejale pilti anda sellest neljakandilisest ninast ,
sellest hobuseraua moodi suust, sellest pisikesest vasakust silmast, mis ruske kulmupõõsa
varju kadus, kuna kogu ta paremat silma varjas määratu suur käsn; neist korratuist, mitmest
kohast katkistest hammastest, mis meenutasid kindlus -müüri sakke; sellest rakkus huulest,
mida üks ta hammastest kinni haaras nagu elevandi kihv ; sellest vaoga lõuast ja enne kõike
üle selle kõige laotunud ilmest, mis oli tigeduse, imestuse ja kurbuse segu. Eks katsugu seda
tervikuna kujutleda, kes saab!
Vaimustus oli üksmeelne. Tungiti kabeli poole. Sealt toodi üldise võidutsemise saatel
õnnelik narride paavst välja. Aga just siis tõusis imetlus ja üllatus kõrgeimale tipule.
Grimass oligi ta tõeline nägu.
47
Pigemini kogu ta isik oli mingi grimass. Matsaka pea peal kasvasid punased
juukseharjased, õlgade vahel oli päratu küür, millele eespool vastas pugu ; sääred ja kintsud
2
6
olid nii võõrastavalt kiiva kasvanud, et jalad ainult põlvedest kokku puutusid, eestpoolt
vaadatuna paistsid nad kahe vartpidi kokku pandud sirbi moodi; jalalabad ja peod olid
ebaloomulikult suured. Ja kõige selle vormi-tuse juures oli kogu ta kujule siiski omane
mingi hirmuäratav tugevuse, nobeduse ja julguse ilme. Ta oli imelik erand põlisest
seadusest, mille järel nii jõud kui ka ilu peab tekkima harmooniast. Säärane oli paavst, keda
narrid endale välja olid valinud.
Ta oli nagu purustatud hiiglane , kes tükkidest uuesti oskamatult kokku oli pandud.
Kui see küklooplik olend kabeli lävele ilmus, liikumatu ja tüse, peaaegu niisama lai kui
pikk, «juba aluselt ruudukujuline», nagu ütleb üks suur mees, kui rahvas nägi ta pooleldi
punast, pooleldi lillat kuube , mille külge olid õmmeldud hõbedased kuljused, ennekõike aga
ta võrratut inetust, tundis ta tema otsekohe ära ja hüüdis nagu ühest suust:
«See on Quasimodo, kellalööja! See on Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas!
ühesilmne Quasimodo! Kõverjalg Quasimodo! Elagu, elagu!»
Nagu näete, oli tol vaesel kuradil rohkesti nimesid.
« Hoidke end, rasedad naised!» * karjusid skolaarid.
«Või kes rasedaks soovivad jääda!» lisas Joannes.
Naised peitsid tõesti oma näod ära.
«Vastik pärdik niisugune!» ütles üks naine.
«Niisama tige kui inetu!» lisas teine.
«See on kurat ise,» lisas kolmas.
«Mul on õnnetus elada peakiriku juures, kogu öö kuulen ma teda katust mööda hulkuvat.»
«Koos kassidega.»
«Ta hulgub alati meie katuste].»
«Ta pillub meile korstnast nõidusi alla.»
« Hiljuti tegi ta mulle grimasse mu katuseakna taga. Ma pidasin teda meheks. Mul oli
hirm!»
«Ta käib kindlasti nõiasabatil. Kord unustas ta oma luua mu solgiämbrisse.»
«Oh, milline vastik nägu sel küürakal on!»
48
«Oh, kui jälk!»
«Puh!»
Mehed seevastu olid vaimustatud ja plaksutasid käsi.
Quasimodo, kõige selle ärevuse põhjus, seisis ikka veel süngena ja tõsisena liikumatult
kabeli lävel ja laskis end imetleda.
Üks skolaar ( vist Robin Poussepain) tikkus talle nina alla ja naeris talle näkku. Quasimodo
võttis tal rahulikult vööst kinni ja virutas ta kümme sammu eemale rahva sekka. Kõige selle
juures ei lausunud ta sõnagi.
Meister Coppenole oli hämmastunud ja astus talle ligi.
«Kurat võtku, oled sina aga inetuse tipp, pole mina eluilmaski säherdust näinud. Oleksid
väärt paavst olema mitte üksnes Pariisis, vaid ka Roomas.»
Ja ta pani oma käe lõbusalt ta õlale. Quasimodo ei liigatanudki. Coppenole jätkas:
«Sa oled mul niisugune number, kellega ma heameelega lonksu kokku jooksin , maksku
see mulle kas või tosin Tours 'i naela *. Mis sina arvad ?»
Quasimodo ei vastanud.
« Saatana pihta!» hüüdis sukakuduja. «Oled sa kurt
või?»
2
7
Tõepoolest, ta oligi kurt. _Coppenole'i pealekäimine hakkas teda tüütama. Ta pöördus
äkki nii hirmsa hammaste kiristamisega suka-kuduja poole, et flaami hiiglane tagasi
kohkus nagu buldog kassi ees.
Siis tekkis selle veidra isiku ümber hirmu ja aukartuse sõõr, mille raadius oli vähemalt
viisteistkümmend sammu, üks vana eit seletas meister Coppenole'ile, et Quasimodo on kurt.
«Kurt!» naeris sukakuduja oma laia flaami naeru . «Kuradi pihta, see on ju siis päris õige
paavst!»
«Hei, ma tunnen teda,» hüüdis Jehan, kes lõpuks kapi-teeli otsast maha oli roninud, et
Quasimodot lähemalt kaeda, «see on ju mu venna ülemdiakoni kellalööja. Tere,
Quasimodo!»
«Kuradi mees!» ütles Robin Poussepain, kelle kondid veel valutasid. «Vaata, on küürakas;
kui kõnnib, kõverjalg; vaatab sind, on ühesilmne;- kõneled temaga, on kurt. Aga kas sel
Polüfemosel üldse on keelt?»
49
«Ta kõneleb, kui tahab,» ütles eit, «ta on kellade löömisest kurdiks jäänud. Ta pole aga
tumm .»
«See puudus veel,» lausus Jehan.
«Tal on ka üks silm ülearu,» lisas Robin Poussepain.
«Sugugi mitte,» ütles Jehan õiglaselt, «ühesilmne on palju puudulikum kui pime. Ta teab,
mis tal puudub.»
Vahepeal olid kõik kerjused, teenijad , taskuvargad, ühes nendega ka skolaarid rongkäigus
läinud kohtu-kirjutajate kapist narride paavsti jaoks otsima papist tiaarat ja kentsakat
kirikukuube. Quasimodo laskis end riietada kulmu kortsutamata ja teatud kõrgi kuulekusega.
Siis pandi ta istuma kirjule kanderaamile. Kaksteistkümmend narrivennastu liiget tõstsid ta
oma õlgadele. Mingi kibe ja ülbe heameel levis üle kükloobi sünge näo, kui ta oma
vormitute jalgade all nägi kõiki neid ilusate, sirgete ja hästivormitud inimlaste päid. Kisategev
kaltskaabakate rongkäik alustas oma teekonda nagu tavaliselt Palee sisemistest
käikudest, et siis minna välja tänavale.
VI. ESMERALDA
Me oleme rõõmsad oma lugejaile teatades, et kogu selle sündmuse kestel ei lasknud
Gringoire ennast ega oma tükki eksitada. Temast õhutatult olid näitlejad komöödiat
vahetpidamata edasi võristanud ja ta ise oli kogu aeg neid kuulanud. Ta oli mürgli kohta
teatud seisukoha võtnud ja oli otsustanud oma asja lõpuni viia, kindlasti lootes, et rahva
tähelepanu veel tema poole pöördub. See lootusesädemeke lõi ergama, kui ta nägi
Quasimodot ja Coppenole'i ühes narride paavsti jõuguga suure kisa ja käraga saalist välja
minevat. Rahvahulk ruttas õhinal neile järele. «Hüva,» ütles ta endale, «nüüd lähevad kõik
rahurikkujad minema.» Kahjuks olid need rahurikkujad kogu rahvahulk, ühe minutiga oli
saal tühi.
Tõtt öelda, saali jäid veel mõned pealtvaatajad. Need olid naised, raugad ja lapsed, kel
küllalt oli sellest lärmist ja märulist. Mõned neist kõndisid üksikult ringi, teised olid
sammaste ümber kogunenud. Mõned skolaarid istusid kaksiratsa aknalaudadel ja vaatasid
välja platsile.
50
«Noh,» mõtles Gringoire, «inimesi on veel küllalt jäänud, et minu müsteeriumi lõpuni
kuulata. Neid on küll vähe, aga see kõik on valitud publik, haritud rahvas.»
2
8
Püha Maria tulekut pidi sel hetkel saatma muusika ja see pidi kõige suuremat mõju
avaldama, kuid muusikud puudusid. Gringoire märkas, et ta muusika oli ühes narride paavsti
rongiga minema läinud. «Läheb ka ilma!» ütles ta külmavereliselt.
Ta ligines kodanike rühmale, kellest arvas, et nad ta tüki üle kõnelevad. Siin mõni katke
vestlusest, mida ta kuulis :
«Teie, meister Cheneteau, teate ju Navarra lossi, mis härra de Nemours'i oma oli?» «Jah,
Braque 'i kabeli vastas.»
«Vaat selle üüris fiskus Guillaume Alixandre'ile ja saab nüüd aastas kuus Pariisi naela ja
kaheksa sol'i üüri.»
«Ah, kuidas need üürid küll tõusevad!» «Pole viga!» õhkas Gringoire endamisi. «Küll
teised kuulavad.»
«Seltsimehed!» karjus äkki üks noortest poistest ülal aknalaual. «Esmeralda, Esmeralda on
platsil!»
Sel sõnal oli maagiline mõju. Kõik, kes saali olid jäänud, ruttasid akendele, ronisid üles
aknalaudadele, et välja vaadata.
«Esmeralda! Esmeralda!» kordasid kõik.
Samal ajal kuuldi väljast vägevat käteplaginat.
«Mis Esmeralda?» küsis Gringoire, käsi lootusetult kokku pannes. «Ah mu jumal, näib, et
nüüd hakatakse akendest välja ronima!»
Ta pöördus marmorlaua poole ja nägi, et etendus on katkenud. Just sel silmapilgul pidi
Jupiter oma välguga ilmuma. Kuid Jupiter seisis liikumatult all lava lähedal.
«Michel Giborne!» hüüdis poeet ärritatult. «Mis sa vahid? Kus su osa on? Roni aga üles!»
«Kus ma ronin, üks skolaar on redeli kaasa võtnud.»
Gringoire vaatas järele. Redel oli tõepoolest kadunud. Igasugune ühendus näidendi sõlme
ja lahenduse vahel oli katkenud.
51
«Naljamees!» pigistas ta hammaste vahelt. «Milleks ta redeli kaasa pidi võtma?»
«Et Esmeraldat vaadata,» vastas Jupiter haledalt. «Ta ütles: «Näe, redel, mida keegi ei
tarvita,» ja viiski selle ära.»
See oli viimane hoop. Gringoire võttis selle vastu alistumusega.
«Kasige kus kurat!» hüüdis ta komödiantidele. «Kui minule makstakse, saate teiegi!»
Ta tõmbus noruspäi tagasi, kuid viimasena, nagu kunagi sõjapealik, kes vahvalt on
sõdinud.
Ja mööda Palee keerdtreppe alla minnes ümises ta hammaste vahelt:
«Missugused eeslid ! Missugused tainapead need pariislased on! Tulevad müsteeriumi
kuulama, aga ei kuula midagi! Kõigest muust on nad huvitatud, olgu see Clopin Trouillefou,
kardinal, Coppenole, Quasimodo või kurat ise, ainult neitsist Mariast mitte! Oleksin ma seda
teadnud, ma teile pärdikuile oleksin mariasid näidanud! Tulen siia, et kuulajate nägusid
vaadata, näen aga ainult selgi! Olla poeet ja sattuda apteekri ossa ! ütleme, et Homeros on
kreeka külasid mööda kerjamas käinud ja Ovidius Naso moskvalaste juures pagulasena surnud!
* Aga kurat mind võtku, kui majaipaksin, mida nad oma Esmeraldaga mõtlevad! Mis
sõna see on? Vist midagi mustlase keeli.»
TEINE RAAMAT
2
9
I. VIHMA KAEST RÄÄSTA ALLA
Jaanuaris tuleb öö kaunis vara. Tänavad olid juba pimedad , kui Gringoire Paleest välja
tuli. See pimedus meeldis talle. Ta ihaldas jõuda kuhugi hämarasse, tühja tänavasse, et seal
segamatult järele mõelda ja siis filosoofina poeedi haavadele palsamit panna. Filosoofia
oligi talle ainsaks paopaigaks, sest öökorterit tal polnud. Pärast näidendi hiilgavat
läbikukkumist ei julgenud ta enam korterisse minna, mis asus Jõelao tänavas, vastu
Heinasadamat, sest ta oli lootnud härra prevoolt oma pulmaluule eest saada nii palju, et ta
meister Guil-laume Doulx- Sire 'ile, Pariisi loomamaksude rentnikule, oma kuue kuu üürivõla
saab ära maksta, see tähendab kokku kaksteist Pariisi sol'i, mis tegi kaksteistkümmend korda
rohkem välja, kui tal üldse varandust oli, kaasa arvatud püksid, särk ja müts. Sainte-
Chapelle'i vangla väikese värava juures hetkeks varju leides ning järele mõeldes, kuhu
ööbima minna — kogu Pariisi tänavate sillutis oli tal tarvitada —, tuli talle meelde, et nädal
tagasi oli ta Kingaturu tänaval ühe ülemkohtu nõuniku ukse ees näinud kiviastet hobueesli
selga ronimiseks ja endamisi mõelnud, et säärane kivi kõlbab parajal ajal kas sandile või
poeedile oivaliselt padjaks. Ta tänas saatust, et see tal säärase hea mõtte oli lasknud pähe
tulla. Aga kui ta parajasti üle Palee platsi kavatses minna, et jõuda Vanalinna tänavate
keerulisse labürinti, kus asuvad kõik need Pütissepa, Villaturu, Kingaturu, Täituru ja muud
kõverad tänavad, mida veel tänapäevalgi võib näha, aga juba üheksakordsete majadega, nägi
ta narride paavsti rongkäiku samuti Paleest välja tulevat ja põiki üle ta tee tormavat hirmsa
kisa ja käraga,
53
tõrvikute heledal valgusel ja temalt ärameelitatud muusika saatel. See pilt osatas ta
värskeid enesearmastuse haavu ja ta põgenes. Dramaatilise ebaõnnestumise meelekibeduses
ärritas teda kõik see, mis vähegi seda õnnetut päeva meelde tuletas, ja pani ta haava uuesti
verd jooksma.
Ta tahtis Saint-Micheli silla poole minna, seal aga jooksid lapsed edasi-tagasi
raketikeppide ja rakettidega.
«Neetud tulevärk!» ütles Gringoire ja pöördus tagasi Vahetajate sillale. Sillale ehitatud
majadele olid kolm suurt lipukangast üles tõmmatud, mis kujutasid kuningat, dofääni ja
Flandria Marguerite'i; kuuel vähemal lipul võis ära tunda Austria hertsogit, Bourboni kardinali,
krahv de Beaujeu'd, Madame JeanneM, härra Bourboni sohipoega ja mõnda veel.
Kõike seda valgustasid tõrvikud ja rahvahulk aina imestas.
«Õnnelik maalija, see Jehan Fourbeault!» õhkas Gringoire südamest ja pööras selja kõigile
noile lippudele-ja lipukestele. Ta ees avanes tänav, mis näis nii pime ja tühi olevat, et ta
lootis seal lahti saada kõigest pidukärast ja -särast. Ta valis selle tee. Mõne hetke järel
põrkas ta jalg millegi vastu. Ta komistas ja kukkus. See oli kimp meiupuuoksi, mida
kohtukirjutajad piduliku päeva auks hommikul kohtupalati eesistuja ukse ette olid pannud.
Gringoire sai sellestki äpardusest kangelaslikult üle, ta tõusis püsti ja jõudis jõe äärde. Ta
jättis selja taha tsiviilkohtu ja kriminaalkohtu vanglahooned, läks piki kuningaaedade suurt
müüri kulgevat sillutamata tänavat, kus pori üle jalapöia ulatus, ja jõudis Vanalinna
lääneossa, kus ta mõni aeg Lehmade Ülevedaja saarekest silmitses, mis nüüd Uue silla ja
pronkshobuse alla ära on kadunud. Saareke teisel pool kitsast valkjat veepinda paistis talle
pimedas musta massina. Väikese tulukese valgusel võis siin aimata mingit mesipuu laadi
hütti, kus lehmade ülevedaja öösiti peavarju leidis.
«Õnnelik parvemees!» mõtles Gringoire. «Sa ei unista kuulsusest ega tee pulmaluulet! Mis
puutuvad sinusse naisi võtvad kuningad ja Burgundia hertsoginnad? Ei tunne sa ka muid
karikakraid peale nende, mida aprillikuu aas su lehmade jaoks kasvatab! Aga mina, poeet,
54
3
0
olen välja vilistatud, ma lõdisen, ma olen kaksteist sol'i üüri võlgu ja mu tallad on nii
õhukesed, et kõlbaksid su laternaklaasideks. Tänan sind, parvemees! Su onn rahustab mu
pilku ja laseb mind Pariisi unustada!»
Ta ärkas oma lüürilisest joobumusest tugeva paugu läbi, mis äkitselt õnneliku onni poolt
lajatas. See oli ülevedaja, kes omamoodi päeva rõõmudest osa võttes raketi õhku kõmmutas.
See kõmakas ajas Gringoire'il kananaha üle ihu.
«Neetud pidu!» hüüdis ta. «Pead sa mul ka kannul olema kõigis paigus! Oh jumal, isegi
lehmade ülevedajani jätkub sind!»
Siis vaatles ta Seine 'i oma jalge ees ja teda haaras hirmus kiusatus :
«Ah,» lausus ta, «kui meelsasti hüppaksin vette, kui ta ainult nii külm poleks!»
Siis tuli ta meeleheitlikule otsusele. Kui tal võimatu oli pääseda narride paavsti, Jehan
Fourbeault' lippude , meiuokste kimpude, ilutulede ning paukude eest, kas siis parem pole
julgelt otse peo südamesse tungida ja Greve'i platsile minna.
«Vähemalt leian sealt,» mõtles ta, «ühe rõõmutule tukigi, et sooja saada, võin vahest
suhugi pista mõne raasukese kolmest suurest suhkrust tehtud kuninglikust vapist, mis rahva
jaoks linnapuhvetisse pidi välja pandama.»
II. GREVE'I PLATS
Tolleaegsest Greve'i platsist on säilinud ainult vaevalt märgatav jälg: veetlev tornike platsi
põhjanurgas. Juba on sellelgi skulptuuride teravad piirjooned jämeda krohvi alla maetud ,
võib-olla kaob ta varsti täielikult selle uute pealekasvavate majade uputuse alla, mis nii
kiiresti kõik Pariisi vanad fassaadid hävitab.
Need, kes nagu meie iialgi Greve'i platsist üle ei lähe, heitmata kaastundmuse- ja
poolehoiupilku sellele vaesele kahe Louis XV aegse majamüraka vahele surutud tornile,
võivad oma mõttes kergesti rekonstrueerida kõik need hooned, mis tema külge kuulusid, ja
nõnda tervena
55
silme ette manada viieteistkümnenda sajandi vana gooti stiilis platsi.
Nagu nüüdki, oli ta ka siis ebakorrapärane trapets, mida ühest küljest piiras kai, kolmest
teisest küljest aga kõrgete, kitsaste ja süngete majade rida. Päeval võis imetleda nende
ehituste mitmekesisust, mis kõik olid kaunistatud kivi- või puukujudega. Juba needki
pakkusid täielikku ülevaadet kõigist keskaja elumajade stiilidest viieteistkümnendast tagasi
kuni üheteistkümnenda sajandini. Siin võis näha lihtsaid aknaid, mis teravkaare välja
tõrjusid, samuti romaani ümarkaare aknaid, mida omakorda teravkaared kõrvaldasid, nagu
seda tookord näha võis Seine'i pool platsi nurgas Parkimise tänava pool küljes Roland 'i torni
vana maja alumisel korrusel, öösel aga võis sest hoonete massiivist eraldada ainult katuste
musta sakilist piirjoont, mis teravahambulise ahelana platsi piiras. Terav vahe tolleaegsete
linnade ja meieaegsete linnade vahel seisneb selles, et nüüd vaatavad platsidele ja tänavaile
fassaadid, siis aga vaatasid katuseviilud. Kahe sajandi kestel on majad teisipidi pöördunud.
Platsi idapoolse külje keskel kõrgus raskevõitu segastiilis ehitus, mis koosnes kolmest
kõrvuolevast elumajast. Tal oli kolm nime, mis selgitasid ta ajalugu, otstarvet ja ehituslaadi:
Dofääni maja, sest siin oli elanud Charles V dofäänina; Kaubandushoone, sest seda tarvitati
raekojana; Sammasmaja (domus ad piloria), sest rida jämedaid sambaid hoidis ülal ta kolme
korrust. Linn leidis sealt kõike, mida Pariisi-taoline linn vajas: kabeli jumalateenistuseks,
kohtusaali kohtupidamiseks ja vajaduse korral «rehnuti» pidamiseks kunin-gameestega,
3
1
katuse all arsenali, täis tulirelvi. Pariisi kodanikud teavad ju väga hästi, et mitte iga kord ei
piisa palvetamisest ja kohtust linna õiguste kaitsmiseks, ja nii on neil raekoja pööningul
varuks ka mõni vana roostetanud arkebuus .
Platsil oli juba tookord sünge ilme, mis talle tänapäevani alles on jäänud vastikute
mälestuste tõttu, mida ta äratab, ja Dominique Boccadori sünge raekoja tõttu, mis on
asendanud Sammasmaja. Peab ütlema, et võlla-sammas ja häbipost ehk kohus ja redel, nagu
neid tookord
56
nimetati, mis olid kõrvuti alatiseks tarvituseks keset sillutist püstitatud, mõjusid palju
kaasa, et silmad kõrvale pöörati sellelt saatuslikult paigalt, kus nii palju elusaid ja terveid
inimesi surmaga olid heidelnud ja kus aastat viiskümmend hiljem tekkis nõndanimetatud
püha Vallier' * palavik , kabuhirmu-tõbi tapalava ees, haigustest kõige koledam, sest seda ei
tekita jumal, vaid inimene.
On lohutav mõelda (olgu möödaminnes öeldud), et surmanuhtlus, see feodaalse ühiskonna
vana võim, on meie seadustest ja linnadest peaaegu välja tõrjutud, surmanuhtlus, mis
kolmesaja aasta eest veel oma raud-ratastega, kivist võllasammastega, kõigi oma alatiseks
tänavaile püstitatud piinariistadega valitses Grève'i platsil, Turuplatsil, Dofääni platsil,
Trahoiri teeristil, Seaturul, koledal Montfauconil *, Seersantide väravas, Kasside väljakul
ja Saint-Denis' väravas, arvestamata veel arvutuid prevoode, piiskopi, kapiitlite, abtide
võllapuid ja priorite omi, kes õigust võisid mõista; arvestamata ka seaduslikke uputuspaiku
Seine'i kaldal . On lohutav mõelda, et nüüd on üksteise järel kadunud kõik see surmanuhtluse
varustus, piinariistade luksus, piinamisviiside fantaasiaküllane leidlikkus, mis Grand -
Châtelet's iga viie aasta takka tarvilikuks tegid piina- pingi uuendamise. Surmanuhtlus on
ühest seaduseraamatust teise kihutatud, ühelt platsilt teisele aetud ja nüüd pole meie tohutu
suures Pariisis muud kohta kui too Grève'i platsi häbistatud nurk oma viletsa, varjatud,
äreva, häbeliku giljotiiniga , mis alati näib kartvat, et ta värske teo pealt tabatakse — nii ruttu
kaob ta jälle, kui ta oma hoobi on andnud!
III. BESOS PARA GOLPESi
Kui Pierre Gringoire Greve'i platsile jõudis, oli ta labi külmanud. Ta oli läinud Möldrite
silla kaudu, et vältida rahva tõuklemist Vahetajate sillal ja Jehan Fourbeault' lippude
nägemist, aga kõigi piiskopi veskite
Suudlused hoopide vastu ( hisp . k.).
57
rattad olid teda mööda minnes poriga pritsinud ja ta kuub oli üleni märg. Ka näis talle, et
tüki läbikukkumine teda veelgi rohkem lõdisema paneb. Seepärast ruttas ta rõõmutule poole,
mis toredasti keset platsi põles. Kuid tihe rahvahulk ümbritses seda igast küljest.
«Neetud pariislased!» ütles ta endale, sest tõelise draa-maluuletajana oli ta monoloogide
sõber. «Nood seal ei lase mind jällegi tule ligidale! Ja mul oleks nii vaja ennast soojendada .
Mu saapad on märjad, ja pealegi need neetud veskid , mis kõik oma pisarad mulle selga
valasid! Kuradi piiskop oma veskitega! Tahaksin meeleldi teada, mis sihuke piiskop
veskitega teeb! Kas ta mõtleb möldriks hakata? Kui talle selleks ainult mu needmist vaja
läheb, siis võib ta selle saada ja temaga koos ta katedraal ning ta veskid! Küll näeme, kas
need molutajad mind läbi lasevad! Mis nad seal õieti teevad! Soojendavad ennast, tore lõbu!
Vahivad, kuidas sada haokubu põlevad: tore vaatepilt!»
3
2
Ligemalt asja uurides nägi ta, et ring oli palju suurem kui vaid lihtsaks soojendamiseks
kuningliku lõkke juures, selge oli ka, et vaatlejate hulka ei tõmmanud siia kokku ainult
nende saja põleva haokoo ilu.
Laial vahemaal rahva ja lõkke vahel tantsis noor tütarlaps.
Kas too noor tütarlaps oli inimene, näkineid või ingel , seda ei saanud Gringoire, see
skeptiline filosoof ja irooniline poeet, esimesel silmapilgul kindlaks teha, nii võlutud oli ta
silmipimestavast nägemusest.
Tütarlaps polnud suur, aga ta näis pikk oma sihvaka ja saleda piha tõttu. Ta oli tõmmu,
küll aga võis aimata, et päeval oli ta ihul andaluusia ja rooma naiste ilusat kuldset helki. Ka
ta väikesed jalad olid andaluusialikud, graatsilised jalatsid ümbritsesid neid kitsalt, kuid
mugavalt. Ta tantsis, keerles ja tiirles vanal pärsia vaibal, mis lohakalt ta jalgade alla oli
heidetud, ja iga kord, kui ta särav nägu keerutusel mööda vilksatas, pildus ta oma suurtest
mustadest silmadest välkusid.
Kõigi pilgud tema ümber olid pingul , kõigi suud lahti; ja tõepoolest, kui ta nii tantsis
kuljustrummi saatel, kaks ümarat ja puhast käsivart üle pea sirutatud, ise peen, habras ja elav
nagu herilane , seljas voltideta
58
kuldmiidriga kirju undruk, mis kohevile läks ja aegajalt ta saledaid sääri näha laskis, õlad
paljad , juuksed mustad ja silmis tuli — siis tundus ta tõesti üleloomuliku olendina.
«Tõepoolest,» mõtles Gringoire, «see on salamander , näkineid, jumalanna, see on
menaad!»
Sel silmapilgul läks üks «salamandri» palmikuist lahti ja mingi kollane vasklitrike veeres
maha.
«Ah ei,» ütles ta, «see on mustlastüdruk.»
Illusioon oli kadunud.
Tütarlaps hakkas uuesti tantsima. Võttis maast kaks mõõka, pani nende otsad vastu laupa
ja hakkas neid ühele poole keerama, ise ennast teisele poole keerates. See oli tõepoolest
ikkagi ainult mustlastüdruk. Kui suur ka Gringoire'i pettumus polnud, kogu sel pildil oli
siiski oma võlu, oma maagiline mõju; hele ja punane rõõmu-tuli helkis elavalt inimeste
nägudel, kes sõõris seisid, ja ka noore tüdruku tõmmul laubal ; kahvatu vastuhelk kõikuvate
inimvarjudega langes platsi tagapõhjal ühest küljest Sammasmaja vanale mustale
kõdunenud fassaadile, teiset küljest aga võlla kivist tulpadele.
Tuhandete nägude hulgas, mida see tulehelk punaseks värvis, oli üks, mis näis kõigist
teistest rohkem süvenevat tantsijanna vaatlemisse. See oli ühe mehe tõsine, vaikne, sünge
nägu. See mees, kelle riideid ümbritseva rahva tõttu näha polnud, võis kõige rohkem
kolmkümmend viis aastat vana olla, kuid ta pealagi oli paljas , ainult kõrva ääres paistsid
olevat mõned harvad , juba hallid juuksesalgud, ta laiale kõrgele laubale oli korts tekkinud,
sügavais silmis säras aga haruldane noorus, elujanu , sügav kirg . Ta jälgis vahetpidamata
mustlastüdrukut, ja kuna noor muretu kuueteistkümneaastane plika oma tantsu ja
hõljumisega kõigi vaimustust äratas, näis tema nägu üha süngemaks muutuvat. Aeg-ajalt
vaheldus ta huultel naeratus ohkega, naeratus oli aga ohkest veelgi nukram.
Noor tütarlaps jäi lõpuks hingeldades seisma ja rahvas plaksutas talle vaimustatult.
«Djali,» hüüdis mustlastüdruk.
Gringoire nägi neiu juurde tulevat ilusat väikest kitse , keda ta varem polnud märganud ja
kes seni oli vaibaotsakesel
59
lamanud ja oma käskijannat jälginud, kui see tantsis. Loom oli valge, vilgas ja erk, tal oli
läikiv nahk, kullatud sarved ja sõrad ning kullatud kaelarihm . «Djali,» ütles tantsijanna,
3
3
«järg on sinu käes.» Ta istus maha ja sirutas graatsiliselt kitse poole oma väikese
kuljustrummi.
«Djali,» jätkas ta, «mitmes kuu meil praegu on?» Kits tõstis oma eesmise jala üles ja lõi
ühe korra vastu kuljustrummi. Oli tõesti aasta esimene kuu. Rahvas plaksutas.
«Djali,» ütles tüdruk ja pööras trummi teisipidi, «mitmes kuupäev on täna?»
Djali tõstis jällegi oma kuldjalakese üles ja lõi kuus korda vastu kuljustrummi.
«Djali,» päris mustlastüdruk trummi jälle teisiti liigutades, «palju kell praegu on?»
Djali lõi seitse korda. Samal hetkel lõi Sammasmaja tornikell seitse.
Rahvas oli hämmastunud.
«Siin peab nõidus mängus olema,» kostis kellegi sünge hääl rahva hulgast. See oli too
paljaspea, kes mustlastüdrukut silmist ei lasknud.
Tütarlaps võpatas ja pöördus ümber. Kuid kätepla-gin summutas sünge hüüde, kustutas
sellest viimse jäljegi, nii et ta uuesti kitse küsitlema hakkas.
«Djali, mismoodi käib meister Guichard Grand-Remy, linna ammuküttide ülem,
küünlapäeva rongkäigu ajal?»
Djali ajas end tagumistele jalgadele püsti, hakkas mökitama ja astus nii toredalt ja tähtsalt,
et kõik ümberringi naerma pahvatasid, nähes paroodiat ammuküttide ülema vagatsemise
kohta.
«Djali,» jätkas noor tütarlaps, kasvavast edust julgust saades , «aga kuidas meister Jacques
Charmolue, kuninglik prokurör, vaimulikus kohtus kõnet peab?»
Kits kükitas maha, hakkas mökitama oma esimesi jalgu veidralt liigutades, et puudus
ainult vilets ladina ja prantsuse keel, siis oleks see tõesti Charmolue olnud nii liigutustelt,
ilmelt kui ka asendilt. Rahvas plaksutas veel tormilisemalt. «Teotus! Mõnitus!» kostis jälle
paljaspea hääl.
Mustlastüdruk pöördus veel kord ümber.
60
«Ah,» ütles ta, «jälle see vastik mees!»
Siis ajas ta oma alumise huule ettepoole ja mossitas, nagu see talle nähtavasti omane oli,
tegi korraks jala-kannal tiiru ja hakkas rahva seas kuljustrummiga ande korjama.
Sadas suuri ja väikesi hõbe- ja vaskmünte. Äkki möödus ta GringoireMst ja see pistis oma
käe nii mõtlematult tasku , et tüdruk seisma jäi.
«Kurat!» hüüdis poeet, leides oma taskust eest ainult tühjuse. Ometi seisis noor tütarlaps ta
ees, vaatas talle suurte silmadega otsa, sirutas oma trummikese tema poole ja ootas.
Gringoire'i laubale tekkisid suured higi- tilgad .
Oleks tal terve Peruu kuld * taskus olnud, ta oleks selle kõhklematult tantsijannale
kinkinud. Aga tal polnud Peruu kulda, isegi Ameerikat polnud tol ajal veel avastatud.
õnneks tuli talle appi ootamatu juhtum.
«Kas sa kasid siit, Egiptuse rohutirts!» kuuldi platsi hämarast nurgast kiledat häält. Noor
tütarlaps pöördus kohkunult ümber. See polnud enam paljaspäise hääl, see oli naise kuri ja
äge hääl.
Hüüatus, mis mustlastüdrukule hirmu tegi, sünnitas palju rõõmu lastele, kes platsil ringi
hulkusid.
«See on see Roland'i torni vanake ,» karjusid nad taltsutamatult naerdes , «see on see
kaltsukott, kes seal kirub! Pole vist süüa saanud. Viime talle siit mõne ülejäänud raasu!»
Kõik nad tormasid Sammasmaja poole.
Gringoire oli tantsijanna hämmeldust kasutanud, et minema lipsata. Laste kisa tuletas talle
meelde, et ka tema polnud veel õhtust söönud. Ta jooksis kohe neile järele. Jõmpsikatel olid
aga väledamad jalad: kui tema pärale jõudis, oli kõik juba söödud. Polnud järele jäänud isegi
3
4
viletsat leiba, viis sol'i nael . Seintel polnud muud kui saledad liiliad * roosipõõsaste vahel,
mida Mathieu Biterne aastal 1434 sinna oli maalinud. See aga oli kehv õhtueine!
On kaunis paha õhtusöögita magama heita. Veel pahem on aga jääda tühja kõhuga ja mitte
teada, kuhu magama heita. Gringoire'iga juhtuski nõnda. Polnud
61
leiba ega ulualust, igalt poolt pigistas teda häda ja ta leidis, et häda on väga karm. Juba
ammu oli ta avastanud selle tõe, et Jupiter oli inimesi loonud misantroo-pia- tujus ja et targal
mehel tuleb kogu aeg heidelda saatusega, mis ta filosoofiat kaitseseisukorras hoiab. Mis
temasse puutus, siis polnud ta näinud, et teda kunagi nii karmilt oleks piiratud: ta kuulis oma
kõhtu nurisevat ja leidis ebaõige olevat, et kuri saatus ta filosoofiat näljaga võita katsub.
Ta vajus üha enam nukrameelsetesse mõtetesse, kui teda äkki neist välja kiskus
kummaline, äärmiselt mahe laul. Noor mustlastüdruk laulis .
Ta hääles, samuti kui ta tantsus ja ilus, oli kirjeldamatut võlu, midagi nii-öelda puhast,
kõlavat, õhulist, tiivulist. Ta laul oli pidev helisemine, meloodiate, ootamatute trillerite ja
lihtsate lausete ahel, mida katkestasid teravad, vilistavad helid; vahelduvad heliredelid, mis
isegi ööbiku tasakaalust oleksid välja viinud, mis aga siiski harmooniliselt liitusid ; pehmed
hõljuvad helikäigud, mis tõusid ja vajusid nagu noore laulja rindki. Ta kaunis nägu kajastas
erakordse väljendusrikkusega kõiki ta laulu kapriise, alates kõige metsikumast joovastusest
kuni kõige tagasihoidlikuma väärikuseni. Ta näis olevat vahel kui hullumeelne, vahel kui
kuninganna.
Laulu keelt Gringoire ei tundnud , paistis isegi, et lauljale eneselegi on see keel võõras, nii
vähe vastasid väljendatud tunded laulu sõnadele.
Nii said need neli rida ta suus metsiku rõõmulaulu
ilme:
Un cofre de gran riqueza
Hallaron dentro un pilar,
Dentro del, nuevas banderas
Con figuras de espantar. 1
Silmapilk hiljem tundis Gringoire, kuidas talle pisarad silma tulid, kui tütarlaps järgmist
salmi erilise härdusega laulis:
Alarabes de cavallo
Sin poderse menear,
1 Samba seest leiti rikas laegas , milles olid uued lipud koledate kujutustega (hisp. k.).
62
Con espadas, y los ctiellos,
Ballestas de buen echar.1
Ta laul väljendas enamasti siiski rõõmu ja ta näis laulvat nagu linnuke rõkates ja muretult.
Mustlastüdruku laul oli Gringoire'i mõtted lainetama pannud, nagu ujuv luik vee lainetama
paneb. Ta kuulas teda võlutuna ja kõike unustades. Esimest korda üle mitme tunni oli see
esimene kord, kus ta oma kannatused unustas.
See silmapilk oli aga lühike.
Sama naisehääl, mis mustlastüdruku tantsu oli katkestanud, katkestas nüüd ka ta laulu.
«Kas sa jääd kord vait, põrgu ritsikas?» kisas ta samast hämarast väljakunurgast.
Vaene ritsikas jäi kohe vait. Gringoire pani oma kõrvad kinni.
«Oh sa neetud saekonts, juba purustasid sa kandle!» hüüdis ta.
3
5
Teisedki vaatlejad nurisesid samuti. «Käigu kus kurat see kaltsukott!» ütlesid mõned. Ja
vana nähtamatu hirmutis oleks peagi pidanud kahetsema oma kallaletungi mustlastüdrukule,
kui samal hetkel kõigi tähelepanu poleks endale tõmmanud narride paavsti rongkäik, mis
pärast mitmeid tänavaid kõigi oma tõrvikute ja lärmiga viimaks välja jõudis Greve'i platsile.
See rongkäik, mida meie lugejad nägid Palee eest lahkuvat, oli teel olles end korraldanud
ja oma ridadesse vastu võtnud kõiki sulisid, jõude olevaid vargaid ja hulguseid, kes Pariisis
parajasti saadaval olid. Nii pakkus see Greve'i platsile saabudes väga auväärt pilti.
Kõige ees liikusid mustlased . Nende eesotsas sõitis mustlaste hertsog* ratsa , tema ümber
sammusid must-laskrahvid jalgsi , hoides ta valjaid ja jaluseid. Nende järel astusid mehed ja
naised segamini, väikesed kisavad lapsepõnnid õlgadel; kõik, nii hertsog, krahvid kui muu
rahvas olid kaltsudes ja kassikullas. Järgnes Argoo kuningriik *, see tähendab kõik
Prantsusmaa
1 Araablased liikumatult hobuse seljas, mõõkade ja heade vibu -püssidega (hisp. k.).
63
vargapoisid, kes ritta olid seatud väärikuse järgi, kõige ees väiksemad vennad. Nõnda
läksid nad neljakaupa, ehituna mitmesuguste märkidega, mis nad oma veidras ametis olid
teeninud . Suurem osa olid sandid . Dhed lonkasid, teistel puudus käsi. Siin olid koos sulid,
vurled, logardid, väristajad, maopaistjad; paadialused , võrukaelad, kaltskaabakad, võllaroad,
igerikud, pätid, lõmp-rid, rihvandid, masuurikad, näpardid, kelle loetelu isegi Homerosele
üle jõu käiks. Nõudis vaeva, et nende paadi-aluste ja kaltskaabakate keskel näha Argoo
kuningat, kes kükitas väikeses vankris, mida kaks suurt koera vedasid. Argoo kuninga
alamatele järgnes Galilea keisririigi * rahvas. Selle keiser Guillaume Rousseau sammus
majesteetlikult purpurrüüs, mis oli täis veiniplekke, ta ees tantsisid sõjakalt ja märatsesid
veiderdajad, ta kõrval aga ta sauakandjad, ta abimehed ja arvekoja kirjutajad. Lõpuks tuli
kohtukirjutajate korporatsioon õitega kaunistatud meiupuudega, mustades rüüdes, jämedate
vahaküünaldega ja muusikaga, mis oleks sobinud nõia-sabatile. Selle rahvahulga keskel
kandsid narriven-nastu kõrgemad liikmed oma õlgadel kanderaami, millel rohkem küünlaid
põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal.* Sellel kanderaamil säras kirikurüüs
ja mitras vastne narride paavst, Jumalaema kiriku kellamees , küürakas Quasimodo, sau käes.
Igal salgal ses groteskses rongkäigus oli oma eri muusika. Mustlased tagusid oma
balafesse ja kuljus-trumme. Argoolased, see üpris ebamusikaalne tõug, pidasid veel kinni
vioolast*, karjase sarvest ja kaheteistkümnenda sajandi gooti rubebast *. Galilealaste
kuningriik polnud palju kaugemale .jõudnud; vaevalt võis nende orkestris eraldada mõnda
viletsat ribekat * kunsti lapseeast, millel võis mängida ainult re-la-mi'd. Narride paavsti
ümber aga esinesid kõik selle ajastu muusika rikkused täieliku kakofooniana. Siin oli tiiskant-,
alt- ja tenorribekasid, igasugu flööte ja vaskpille. Küllap meie lugejad mäletavad, et
see oli Gringoire'i orkester .
Raske on kujutleda seda uhkuse ja õndsuse ilmet, mis Paleest Greve'i platsile tulles
Quasimodo kurba ja inetusse näkku oli ilmunud. Esmakordselt oma elus maites
64
ta rahuldatud enesearmastuse mõnu. Siiamaani oli a tundnud ainult alandust, põlgust oma
elujärje pärast, 'älkust oma isiku vastu. Kurt, nagu ta oli, maitses ta üüd tõelise paavstina
selle rahvamassi poolehoiuaval-usi, keda ta vihkas sellepärast, et see teda vihkas. Mis ellest,
et ta kogudus koosnes narridest, santidest, varastest ja kerjustest! See oli ikkagi rahvas, tema
aga võimukandja. Ja ta võttis puhta rahana kõiki iroonilisi käte-plaksutusi, pilkavaid
austusavaldusi, mille kohta tuleb öelda, et neisse oli veidi segatud päris tõelist kartust. Sest
küürakas oli tugev, kõverjalg väle, kurt kuri: kolm omadust, mis võivad irvitajaid taltsutada.
3
6
Muide, oleme kaugel arvamast, nagu oleks vastvalitud narride paavst endale aru andnud
tunnetest, mida ta ise läbi elas või mida ta teistesse sisendas. Vaim, mis ses äbarikus elas, oli
ise paratamatult teatud määrani puudulik ja kurt. Nii jäi talle enesele kõik, mis ta sel silmapilgul
läbi elas, ebamääraseks, selgusetuks ja segaseks. Ainult rõõm tungis sellest läbi ja
uhkus võttis ikka enam võimust. Sünge ja õnnetu nägu kiirgas.
Kui Quasimodot ses pooljoovastuses Sammasmaja eest pidutsedes mööda kanti, nähti
üllatuse ja hirmuga üht meest äkki rahvahulgast narride paavsti poole sööst-vat ja suure
vihaga ta kullatud puust saua , ta paavsti-märki, tema käest ära kiskuvat.
See hulljulge mees polnud keegi muu kui too paljaspea, kes äsja mustlaste rühma oli
tunginud ja seal oma ähvardavate tigedate sõnadega vaesele tütarlapsele koleda hirmu peale
ajanud. Tal oli seljas vaimulikurüü. Seni polnud Gringoire seda meest märganud, kui ta aga
nüüd rahva seast välja tuli, tundis poeet ta ära. «See on ju minu õpetaja,» hüüdis ta
kohkunult, «dom Claude Frollo, ülemdiakon! Mida kuradit ta sest ühesilmaga peletisest
peaks tahtma ? See õgib ta silmapilk ära!» Tõusis tõesti õudne kisa. Koletu Quasimodo oli
oma kanderaamilt maha hüpanud ja naised pöörasid silmad kõrvale, et mitte näha, kuidas ta
ülemdiakoni lõhki kisub .
ühe hüppega oli ta preestri juures, vaatas talle otsa ja langes ta ette põlvili.
Preester kiskus tal tiaara peast , murdis pooleks ta saua ja kiskus lõhki ta kassikullas kuue.
65
Quasimodo jäi põlvili, painutas pea alla ja pani käed paluvalt kokku.
Siis tekkis nende vahel imelik kahekõne markide ja žestide varal , sest kumbki ei kõnelnud
sõnagi. Preester seisis püsti, oli ärritatud, ähvardavalt vihane ja käskiv. Quasimodo aga
maas, alandlik ja armu paluv. Ja ometi võis Quasimodo preestri kahtlemata oma pöidlaga
puruks litsuda.
Lõpuks raputas ülemdiakon Quasimodot kõvasti õlast, andes märku, et ta üles tõuseks ja
talle järele tuleks.
Quasimodo tõusis püsti.
Oma esialgsest kohmetusest vabanenud narrivennastu tahtis oma nii äkki troonilt tõugatud
paavsti kaitsma hakata. Mustlased, argoolased ja kogu kirjutajate korporatsioon piirasid
preestri ümber.
Quasimodo asetus aga preestri ette, mängitas oma atleetlike rusikate lihaseid ja vahtis
ründajaile otsa vihase tiigrina hambaid kiristades.
Preester, kes oli tagasi saanud oma sünge ja tähtsa ilme, andis Quasimodole märku ja
tõmbus vaikides tagasi.
Quasimodo astus nüüd ees, rahvast teelt kõrvale tõugates.
Kui plats ja rahvas neile juba selja taha oli jäänud, tahtis salkkond uudishimulikke ja
päevavargaid neile järele minna. Nüüd asus Quasimodo taha ja järgnes ülemdiakonile
tagurpidi jändrikuna, tigeda peletisena, valmis igaühele kallale kargama. Ta pingutas oma
liikmeid, lakkus oma metssea-kihvu ja urises vihase metsloomana, hoides rahvahulga
hiiglalainetust vaos ainuüksi mõne liigutuse või pilguga.
Nad mõlemad lasti minna kitsasse hämarasse tänavasse, kuhu keegi ei julgenud järele
tulla: juba ainuüksi Quasimodo õudne, hambaid kiristav kogu kaitses jälgimise eest.
«Väga hämmastav!» lausus Gringoire. «Aga kust, kurat võtaks, saaksin ma õhtust süüa?»
66
IV. PAHANDUSED, MIS VÕIVAD TULLA, KUI ILUSALE NAISELE
ÕHTUL MÖÖDA TÄNAVAID JÄRELE KÕNNITAKSE
3
7
Igaks juhuks oli Gringoire hakanud mustlastüdruku
kannul käima. Ta nägi teda ühes kitsega Noategijate
tänavasse pöörduvat. Samasse tänavasse pöördus
temagi. „
«Miks mitte?» mõtles ta endamisi.
Gringoire, Pariisi tänavate kogenud filosoof, oli tähele pannud, et miski ei soodusta
unistusi nõnda kui järele-kõndimine ilusale naisele, pealegi teadmata, kuhu Ta läheb. Selles
vabatahtlikus loobumises tahtevabadusest, selles oma fantaasia alistumises teise fantaasiale,
kellel sellest aimugi pole, peitub mingi segu kummalisest rippumatusest ja pimedast
kuulekusest, midagi vabaduse ja orjuse vahepealset, mis Gringoire'ile meeldis, oli ta ju õieti
ebakindel, komplitseeritud vaim, mis otsib äärmusi ja kõigub alati kõigi inimlike kalduvuste
vahel, üht teise varal neutraliseerides. Meeleldi võrdles ta ennast Muhamedi hauaga, mida
kaks vastaspoolset magnetkivi kahele poole kisuvad ja mis igavesti kõigub sügavuse ja
kõrguse, taeva ja maa, tõusu ja languse, seniidi ja nadiiri vahel.
Kui Gringoire elaks meie päevil, kui toreda koha ta leiaks enesele klassika ja romantika
vahepeal!
Kuid ta polnud nii ürgaegne inimene, et elada kolmsada aastat, ja sellest on kahju. Tema
puudumist on tänapäev eriti tunda.
Et hakata möödujatel järel käima (ja eeskätt just naistel), nagu seda Gringoire meeleldi
tegi, pole muide paremat ettekäänet, kui olla ilma öökorterita.
Nii sammus ta siis mõtteisse vajunult noore tütarlapse kannul, kes sammu kiirustas ja
ilusat kitse sörkima kihutas, kui nägi, et kodanikud koju läksid ja kõrtsid, need ainukesed
müügikohad, mis sel päeval lahti olid, suleti.
«Kuskil peab ta ometi elama,» mõtles Gringoire, «mustlasneidudel on hea süda. Kes
teab?...»
Mõttepunktides, mis ta oma küsimusele järgneda laskis, peitusid üpris kaunid kujutlused.
Kuid kodanikest möödudes, kes enese järel uksi sulgesid,
67
tabas ta nende vestlusest vahetevahel mõne katke, mis tema mõnusate lootuste võlu
hävitas.
Nii kohtusid ta lähedal kaks rauka, kes omavahel rääkisid.
«Teate, meister Thibaut Fernicle, on kaunis külm.»
(Gringoire teadis seda juba talve algusest saadik.)
«Jah, seda küll, meister Boniface Disome! Küllap saame jälle säärase talve nagu kolm
aastat tagasi, 80-ndal aastal. Siis maksis seljatäis puid kaheksa sol'i.»
«Ah, meister Thibaut, see pole midagi 1407 -nda talve kõrval, kui mardipäevast
küünlapäevani valitses pakane, ja veel nii kange , et kohtupalati^sekretäril suures istungitesaalis
iga kolmanda sõna järel tint sule otsas ära külmas, nii et tuli protokollimine
katkestada.»
Eemal aga vestlesid kaks naabrinaist läbi avatud akende , sel ajal kui udu nende küünlad
pragisema pani.
«Kas teie mees teile õnnetusest juba on jutustanud, emand Boudraque?»
«Ei. Mis siis juhtus, emand Turquant?»
«Kohtu notari Gilles Godini hobune olevat flaamlaste rongkäiku nähes peruks läinud ja
tsölestiini * kloostri almusejagaja meister Philippot Avrillot' maha löönud.»
«Tõesti?»
«Tõsi mis tõsi.»
3
8
«Linnakodaniku hobune pealegi! Mis te ütlete! Oleks veel mõni ratsaväelase hobune
olnud!»
Aknad tõmmati kinni. Gringoire aga oli oma mõtte-niidi kaotanud.
Õnneks leidis ta selle jälle ruttu üles ning sidus selle otsad hõlpsasti ühte ja seda tänu
mustlastüdrukule ja ta Djalile, kes endiselt tema ees käisid. Ta imetles nende kahe peene
õrna, veetleva olendi väikesi jalgu, ilusaid vorme, nõtket astumist, neid peaaegu üheks
kujuks kokku sulatades. Oma vastastikuse mõistmise ja sõpruse tõttu meenutasid nad kaht
noort tütarlast; kerguse, väleduse ja nobeduse poolest aga võis mõlemat kitseks pidada.
Tänavad muutusid üha pimedamaks ja tühjemaks. Ammu juba oli kostnud signaal tulede
kustutamiseks ja ikka harvemini kohtas tänaval inimest või nähti aknas valgust. Gringoire
oli mustlasneiu jälil jõudnud sellesse
68
keerulisse tänavate, põiktänavate, umbtänavate puntrasse, mis ümbritseb vana Süüta Laste
kalmistut ja sarnaneb kassi poolt sassiaetud lõngavihiga. «Neis tänavais on vähe loogikat!»
ütles Gringoire, kes juba segi oli minemas neist lõpmatuist käänakuist, mis ikka jälle samale
kohale näisid välja viivat, tütarlaps aga läks mööda teed, mis talle hästi tuttav pidi olema ja
kus ta kõhklematult järjest rutemini kõndis. Mis puutub Grin-goire'isse, siis poleks ta
aimanudki, kus ta on, kui ta möödaminnes ühel käänakul poleks silmanud Keskturu-ligidast
kaheksanurgelist häbiposti, mille ažuurse tipu must siluett selgesti eraldus ühe Verdelet'
tänava valgustatud maja akna taustal.
Juba mõnda aega oli ta noore tütarlapse tähelepanu äratanud ja see oli kord isegi hetkeks
seisma jäänud ja kasutanud valgusejuga, mis tuli kuskilt pagariäri avatud uksest, et
Gringoire'i teravalt ülalt alla silmitseda. Pärast seda takseerimist ajas ta, nagu Gringoire
märkas, oma huuled mossi nagu ennistki. Siis astus ta jälle edasi.
Too huulte mossitamine andis Gringoire'ile põhjust järelemõtlemiseks. Kahtlemata oli
selles kaunis grimassis põlgust ja pilget. Seepärast langetas ta pea, hakkas sillutise kive
lugema ja tüdrukul pisut kaugema vahemaa tagant järel käima, kui ta äkki ühel
tänavanurgal, kus ta tüdruku silmist oli kaotanud, läbilõikavat kiljatust kuulis.
Ta kiirustas sammu.
Tänav oli pime. Siiski andis õliga immutatud paklane taht, mis tänavanurgal raudvõre taga
neitsi Maria jalgade ees põles, Gringoire'ile võimaluse näha, kuidas mustlastüdruk rabeleb
kahe mehe käes, kes ta appikar-jumist katsusid summutada. Vaene väike kohkunud kit-seke
laskis oma sarved alla ja mökitas.
«Hei, öövahid, appi!» hüüdis Gringoire ja ruttas lähemale. Uks meestest, kes tüdrukut
kinni hoidsid, pöördus tema poole. Ta nägi Quasimodo jubedat nägu.
Gringoire ei putkanud minema, vaid jäi nagu naelutatult paigale.
Quasimodo tuli talle kallale, paiskas ta üheainsa käeliigutusega neli sammu eemale, kadus
siis kohe pimedikku,
69
kaasa viies noort tütarlast, kes ta käsivarrel siidsallina alla rippus. Ta seltsiline läks talle
järele, vaene kitseke aga jooksis nende kannul kaeblikult mökitades.
«Appi! Mõrtsukad!» kisendas õnnetu mustlasneiu.
«Pidage kinni, lurjused, laske see libu lahti!» hüüdis äkki müriseva häälega kõrvaltänavast
järsku ilmunud ratsanik .
See oli ammuküttide kapten kuninglikust kaitseväest. Ta oli pealaest jalatallani relvastatud
ja hoidis käes mõõka.
Ta kiskus kohkunud Quasimodo käte vahelt mustlasneiu, pani ta risti üle sadula, ja kui
koletu küürakas oma esialgsest kohmetusest võitu saades temale kallale sööstis, et oma saaki
3
9
kätte saada, hüppasid viis-kuusteist-kümmend kütti kapteni selja tagant välja, kõigil paljad
mõõgad peos .
See oli kuningliku kaitseväe salk , mis Pariisi prevoo härra Robert d'Estouteville'i poolt
välja oli saadetud öövalvet kontrollima.
Quasimodo piirati ümber, võeti kinni, seoti käsist ja jalust. Ta möirgas, vahutas,
hammustas ja oleks olnud päeva aeg, oleks kahtlemata üksnes ta nägu, mis vihast veelgi
hirmsamaks muutus, kogu salkkonna põgenema ajanud, öö aga võttis talt hirmsaima relva,
inetuse.
Quasimodo kaaslane oli rüseluse ajal jalga lasknud.
Mustlasneiu ajas end ohvitseri sa_dulas graatsiliselt sirgu, toetas oma käed noormehe
õlgadele ja vaatas talle mõned sekundid uurivalt otsa, nagu tahaks ta tema meeldivat
näoilmet ja rüütellikku abi imetleda. Siis katkestas ta esimesena vaikuse ja küsis oma õrna
häält veelgi õrnemaks muutes:
«Kuidas on teie nimi, härra ohvitser ?»
«Kapten Phoebus de Chäteaupers, teie teenistuses, mu kaunitar !» vastas ohvitser uljamat
rühti võttes.
«Tänan,» vastas tüdruk.
Ja sellal kui kapten Phoebus oma burgundlikke vurrusid keerutas, lipsas tüdruk hobuselt
noolena maha ja kadus nagu välk.
« Vannun paavsti naba juures,» kirus kapten, lastes köidikuid Quasimodo ümber kõvemini
kinni tõmmata, «meelsamini oleksin tahtnud seda plikat kinni hoida!»
70
«Mis parata, kapten,» ütles üks sandarm, «linnuke lendas minema, nahkhiir jäi pihku.»
V. ÄPARDUSED JÄTKUVAD
Gringoire oli kukkumisest uimasena tänavanurgale armurikka neitsi Maria ette lamama
jäänud. Vähehaaval hakkas ta toibuma; mõni minut hõljus ta veel mingis poolärkvel
uneluses, millel ei puudunud oma mõnu ja kus mustlasneiu ning ta kitsekese õhulised kujud
ühte sulasid Quasimodo raske rusikaga. See seisund ei kestnud aga kaua. Kaunis tugev
külmatunne selles kehaosas, mis vastu maad oli, äratas teda äkki ja ta mõtted said tagasi
selguse. «Kust see jahedus ?» küsis ta järsku. Siis alles märkas ta, et oli sattunud renni.
«Kuradi küürakas kükloop!» urises ta hammaste vahelt ja katsus end püsti ajada. Kuid ta
oli veel oimetu ja keha valutas: tuli paigale jääda. Käsi sai ta siiski liigutada, ta pigistas nina
kinni ja alistus saatusele .
«Pariisi pori,» mõtles ta, (ta uskus kindlasti, et too renn jääbki ta ööasemeks — «Mis teha
puhkepaigas muud kui mitte unistada ?» *) «Pariisi pori lehkab aga imelikult , selles peab
olema väga rohkel määral lenduvaid ja lämmastikulisi soolasid. Nii vähemalt arvab meister
Nicolas Flamel * ja ka hermeetikud *.»
Sõna «hermeetikud» juures tuli talle äkki meelde ülemdiakon Claude Frollo. Ta meenutas
vägivallastseeni, mille tunnistajaks ta äsja oli olnud: kuidas mustlasneiu oli rabelnud kahe
mehe käte vahel ja kuidas Quasimodol oli abiline . Ning ta mälestustest kerkis ebamäärasena
üles ülemdiakoni tusane ja kõrk nägu. «Oleks aga imelik!» mõtles ta ja hakkas seda kõike
aluseks võttes püstitama oletuste fantastilist hoonet, seda filosoofide, kaardimajakest. Kuid
veel kord reaalsusse jõudes hüüdis ta: « Pagan võtaks, ma külman ju siin ära!»
Ta ase muutus tõesti järjest talumatumaks. Iga renni-vee osake viis Gringoire'i kehast ühe
soojuseosakese enesega kaasa ja järjest ebameeldivamalt hakkas temperatuur keha ja vee
vahel ühtlaseks minema.
4
0
71
Siis aga tabas teda uus häda.
Kari lapsi, noid väikesi metsikuid paljasjalgseid nadi-kaelu, keda Pariisis juba ammust
aega tänavapoiste nime all tuntakse ja kes tol ajal, kui ka meie veel jõmpsikad olime, meile
õhtuti koolist koju minnes alati kive järele pildusid, sest meie püksid nii katki polnud kui
neil, — üks salk sääraseid võrukaelu jooksis parajasti põiktänavasse, kus Gringoire lamas.
Kõvasti naerdes ja karjudes ning vähe hoolides naabrite unerahust, vedasid nad enda järel
mingit vormitut kotti ja nende puu. kingade klõbin oleks surnugi võinud üles äratada. Gringoire,
kel veel hing sees oli, ajas end istukile.
«Hei, Hennequin Dandeche! Hei, Jehan Pincebourde!» kisasid nad kõigest kõrist. «Vana
rauakaupmees Eus-tache Moubon suri praegu. Saime ta õlekoti kätte, teeme sellest
rõõmutuid! Täna on ju pidupäev flaamlaste auks!»
Nad jõudsid Gringoire'i kohale teda märkamata ja kott lendas talle otse pähe. Samal ajal
võttis üks neist peotäie õlgi ja läks neid püha neitsi Maria ees põlevast tähist süütama.
«Kurat ja põrgu!» urises Gringoire. «Nüüd saab kuumust ülearugi!»
Silmapilk oli kriitiline. Gringoire pidi jääma tule ja vee vahele. Ta tegi üleloomuliku
pingutuse, mida võib teha ainult valerahategija, kui teda keeva vette tahetakse visata . Ta ajas
end püsti, viskas koti poistele selga ja jooksis minema.
«Püha Neitsi!» karjusid lapsed. «Rauakaupmees on kodukäija!» ja põgenesid omapuhku.
Õlekott jäi üksi lahinguväljale. Belleforet *, paater le Juge ja Corrozet * kinnitavad, et
järgmisel päeval tolle linnajao vaimulikud koti pidulikult ära viisid ja ta Sainte-Õpportune'i
kiriku varakambrisse paigutasid. Kuni 1789-nda aastani andis see püha aare häid sissetulekuid
Mauconseil' tänava nurgal oleva neitsi Maria kuju imeteo tõttu. Ööl vastu 7-ndat
jaanuari 1482 oli ta ainuüksi oma olemasoluga kurjad vaimud välja ajanud surnud Eustache
Moubonist, kes kuradit narrida tahtes oli surivoodil oma hinge kavalalt õlekotti peitnud.
72
VI. KATKINE KRUUS
Meie poeet jooksis mõnda aega tuhatnelja edasi, ilma et ise oleks teadnud kuhu, põrgates
mitu korda peaga vastu majanurki, hüpates üle mitmest rentslist, rutates läbi paljudest
tänavatest ja põiktänavatest, otsides pääsu ja rühkides edasi mööda Keskturu kõveraid
käike, uurides oma paanilises hirmus seda, mida ürikute kaunis ladina keeles nimetatakse
tota via, cheminum et via-ria'ks Äkki jäi ta seisma, kõigepealt küll seetõttu, et, ta hingeldas,
siis sellepärast, et ta mõtetes tekkinud dilemma tast äkki kinni haaras. «Mulle näib, meister
Pierre Gringoire,» ütles ta endale näppu otsaesisele pannes, «sa jooksed nagu mõni tobu.
Väikesed jõnglased ei tundnud sinu ees sugugi vähem hirmu kui sina nende ees. Kui ma ei
eksi, kuulsid sa nende puukingade klõbinat, kui nad lõuna poole põgenesid, sa ise aga jooksid
põhja poole. Järelikult emba -kumba: kui nad põgenesid, siis on õlekott, mille nad
hirmuga maha unustasid , just see sõbralik voodi, mida sa juba hommikust saadik taga ajad ja
mida nüüd sulle neitsi Maria imekombel saadab tasuks selle eest, et oled tema auks
moralitee loonud mitmesuguste tseremooniatega, kui nad aga ei põgenenud, siis panid nad
õlekoti põlema ja siis on see just too ihaldatav lõke, mida sa nii vajad, et head meelt tunda,
ennast kuivatada ja soojendada. Mõlemal juhul, olgu siis tegemist lõkke või asemega,
on õlekott ikkagi taeva kingitus. Võib-olla laskis püha neitsi Maria Mauconseil' tänava
nurgal Eustache Mouboni just selleks ära surra. Teed rumalust, kui selle eest põgened, mida
otsid. Oled lihtsalt tobu!»
4
1
Ta pöördus ümber. Hoides nina vastu tuult ning teritades kõrvu püüdis ta ringi vaadates
leida õnnetoovat õlekotti. Kuid asjata. Ta eksles majamürakate vahei, umbtänavates ja
teeristmeil, kõhkles ja kahtles alalõpmata ning eksis viimaks lõplikult pimedate tänavate
rägas hullemini kui Tournelle'i lossi labürindis. Lõpuks kaotas ta kannatuse ja hüüdis uhkelt:
«Neetud olgu kõik
1 Kogu tee, rada ja teesse kuuluv (köögilad. k.).
73
teeristid! Kurat ise on nad oma hargi taoliseks teinud.
See hüüd leevendas teda pisut ja mingi punakas helk, mida ta sel silmapilgul pika kitsa
tänava otsas märkas, äratas temas lootust.
«Jumal tänatud!» ütles ta. «Seal põlebki ju mu õlekott!
Ja võrreldes ennast tüürimehega, kes öösel põhja on minemas, lisas ta hardalt: «Salve,
salve, maris stella !»1
Kas mõtles ta selle litaaniast laenatud lausega püha Neitsit või õlekotti, seda ei tea me
öelda.
Vaevalt sai ta mõne sammu astuda mööda pikka, sillutamata tänavat, mis allapoole
laskudes ikka porisemaks ning järsemaks muutus, kui äkki midagi õige imelikku ta silma
puutus. Tänav polnud tühi, siin-seal liikus ebamääraseid ja vormituid tompusid, kes
suundusid piki tänavat tulukese poole, mis vilkus tänava otsas, ja sarnanesid nende
kohmakate putukatega, kes öösel kõrrelt kõrrele ronivad, et karjase tulele ligemale jõuda.
Tühi tasku teeb seiklushimuliseks. Gringoire läks ikka edasi ja jõudis varsti järele tõugule,
kes kõige laisemalt edasi liikus. Liginedes nägi ta, et see oli vilets sant, kes oma käte varal
edasi komberdas nagu ämblik, kellel ainult kaks jalga on järele jäänud. Kui Gringoire sellest
inimnäoga ämblikutaolisest olendist mööda läks, hüüdis see tema poole haleda häälega: «La
buona mancia, sig-nor! la buona mancia!»5
«Kurat sind võtku,» ütles Gringoire, «ja ka mind ühes sinuga, kui ma mõistaksin, mis sa
seal pomised!» Ja ta läks edasi.
Ta jõudis teise komberdava tombu juurde ja uuris seda tähelepanelikult. See oli halvatu,
hoobilt jalust lombakas ja ühe käega. Ta oli nii vigane , et karkude ja puujalgade keeruline
süsteem, mis teda ülal hoidis, andis talle liikuva müürsepapuki ilme. Gringoire, kes armastas
peeni ja klassikalisi võrdlusi, võrdles teda mõttes elava Vulcanuse kolmjalaga *.
See kõndiv kolmjalg tervitas teda möödaminekul, kuid
1 Ole tervitatud, mere täht (lad. k.).
2 Andke vaesele, mu härra, andke vaesele (it. k.).
74
mütsi peast võttes sirutas ta selle Gringoire'i lõua alla nagu habemeajamisnõu ja kisas
kõrvulukustavalt: «Señor caballero, para comprar un pedazo de pan!»1 «Ennäe,» mõtles
Gringoire, «ka see mõistab kõnelda, kuigi õige kanget murrakut. Ta on minust õnnelikum,
kui ta aru saab, mis ta kõneleb.»
Siis aga lõi ta käega laubale. Ta peast käis äkki uus mõte läbi. «Mis pagan nad täna
hommikul selle sõnaga «Esmeralda» õige mõtlesid?»
5 Andke almust (lad. Jt).
4
2
Ta tahtis kiiremini minema hakata, aga kolmat korda takistas teda miski ta teel. See miski
või pigemini keegi oli üks pime, väike habemesse kasvanud juudinäoga pime mees, kes
kepiga ringi kobas ja keda suur koer lootsis. Ta ütles Gringoire'ile ungari aktsendiga läbi
nina: «Facitote caritatem!»6
«Ometi üks, kes ristiinimese keeli kõneleb!» ütles Gringoire. «Mul peab küll väga hea
inimese nägu ees olema, kui minult nõnda armuandi palutakse, kuigi mu rahakott üpris tühi
on.»
«Sõber,» pöördus ta pimeda poole, «ma müüsin läinud nädalal oma viimase särgi maha
ehk, kuna sa muust keelest aru ei saa kui Cicero omast: Vendidi hebdomade nuper transita
meam ultimam chemisam.»7
Seepeale pööras ta pimedale selja ja astus edasi. Pime aga hakkas temaga sammu pidama
ja vaata, ka halvatu ja jalutu hakkasid oma karkudega klõbistades kiiresti temale järele
sammuma. Kõik kolm komberda-sid niiviisi rüsinal vaese Gringoire'i kannul ja hakkasid
talle oma laulu laulma: «Caritatem!» laulis pime. «La buona mancia!» laulis jalutu. Halvatu
aga lõpetas selle musikaalse lause korrates: «Un pedazo de pan!»
Gringoire toppis oma kõrvad kinni. «Oo Paabeli torn *!» hüüdis ta.
Ta hakkas jooksma. Ka pime pani jooksu. Jooksis halvatu ja jooksis ka jalutu.
' Auväärt härra, andke leiva ostmiseks (hisp. k)
75
Mida kaugemale ta tänaval jõudis, seda enam sigines ta ümber jalutuid, pimedaid,
lombakaid, ühekäelisi ja ühesilmalisi, pidalitõbiseid täis haavu; neid ilmus majadest,
ligiolevaist tänavaist, keldriaukudest, kõik nad ulgusid, möirgasid, kiunusid, kõik nad
lonkasid, kom-berdasid, tormasid valguse poole, kõik nad püherdasid poris nagu teod pärast
vihma.
Gringoire, kellel kolm jälgijat ikka veel kannul olid ja kes ei teadnud, millega kõik lõpeb,
tegi hirmuga endale teiste seas teed, mööda minnes lombakaist, üle hüpates jalutuist,
takerdudes selles kihavas santide pesas nagu inglise kapteni laev krabide parves .
Ta mõtles juba tagasi pöörduda, aga oli liiga hilja . Kogu see leegion oli tema taha
koondunud ja kolm kerjust pidasid teda kinni. Ta jätkas oma teed selle peale-vajuva laine,
hirmu ja meelesegaduse sunnil, mille tõttu kõik tundus koleda unenäona.
Lõpuks jõudis ta tänava lõppu, kus talle avanes määratu suur plats tuhandete vilkuvate
tulukestega ebamäärases ööudus. Gringoire tormas sinna, lootes kiire jooksuga vabaneda
kolmest külgeklammerdunud tondi -kujust.
«Onde vas, hombre?» 1 kisas halvatu, viskas kargud kus seda ja teist ja tormas talle järele
nii ehtsate jalgadega , kui seda Pariisi tänavasillutised kunagi on näinud.
Nüüd tõusis ka jalutu äkki oma jalgadele, vajutas GringoireMle oma raske raudmolli pähe
ning ka pime vahtis talle oma põlevate silmadega otse näkku.
«Kus ma olen?» küsis poeet ehmunult.
« Imede Õues,» vastas neile järelejõudnud neljas tondi-kuju.
«Jumala eest, nii see vist on,» ütles Gringoire. «Ma näen siin pimedaid, kes näevad, ja
jalutuid, kes jooksevad, aga kus on Õnnistegija?»
Vastuseks kõlas õudne naer.
Vaene poeet vaatas ringi. Ta oli tõesti sattunud hirmsasse Imede Õue, kuhu nii hilisel
tunnil ükski aus inimene oma jalga ei pista. See oli nõiaring, kuhu kadusid
6 Andke almust (lad. Jt).
I
ad
3 ^Läinud nädalal müüsin ära oma viimase särgi (köögi4
3
Kuhu sa, mees, lähed (hisp. k.).
76
jäljetult Chätelet' ametnikud ja prevotee seersandid, kes siia julgesid tulla; varaste
linnajagu, mis oli nagu vastik soolatüügas Pariisi näol; sopaauk, kust igal hommikul
pealinna tänavaile valgus suur pahede, kerjanduse, santlaagerdamise voog ja kuhu see õhtuti
jälle tagasi voolas; koletu taru, kuhu õhtuti oma saagiga tagasi tulid kõik ühiskonna
vapsikud; valelikkude asupaik , kus päevased kerjused, mustlased, väljaheidetud mungad ,
huk-kaläinud skolaarid, kõigi maade ja rahvaste — hispaanlaste , itaallaste, sakslaste, kõigi
uskude — juutide, kristlaste , muhameedlaste, paganuse päevavargad öösel oma kunstlikult
tehtud haavadest vabanesid ja röövliteks muutusid, ühesõnaga, Gringoire leidis ennast
määratus garderoobis, kus tol silmapilgul end riidesse panid ja riidest lahti võtsid kõik need
näitlejad, kes Pariisi tänavail mängisid varguse, prostitutsiooni ja roima surematut
komöödiat.
See oli ebareeglipärast vormi avar ja halvasti sillutatud plats nagu kõik tolleaegse Pariisi
platsid . Siinseal põlesid lõkked, mille ümber kihas veidraid kogusid. Inimesed läksid, tulid,
kisasid. Oli kuulda teravat naeru, laste virisemist, naiste hääli. Heledal taustal kõikusid
tuhanded käed ja pead mustade veidrate siluettidena. Seal, kus tule värisev valgus maas
suurte ebamääraste varjudega segunes, võis vahetevahel näha möödaminevat koera, kes
paistis inimesena , või inimest, kes paistis koerana. Tõugude ja liikide vahed tundusid ses
linnajaos kadund olevat nagu Pandemooniumis *. Kõik näis siin rahvahulgas ühisena:
mehed, naised, loomad, vanus, sugu, tervis ja haigus. Kõik oli siin segi läinud, liitunud, ühte
sulanud. Igaüks sai osa kõigest.
Oma hämmelduses võis Gringoire läbi vabiseva nõrga lõkketulede valguse näha selle
päratu suure platsi ümber inetut raami vanadest majadest, mille pehkinud, virildunud, kõnnis
fassaadid ühe või kahe valgustatud katuseaknaga näisid talle pimedas vanade eitede suurte
peade sõõrina, kes olid koletud ja tusased ning kes silmi vidutades vaatasid nõiasabatit all.
See oli nagu uus, ennetundmatu, ennekuulmatu, inetu, roomav, kihisev, fantastiline
maailm.
Olles kolme kerjuse pihtide vahel ja nähes enese
77
ümber kogu seda haukuvat ja möirgavat rahvahulka, katsus õnnetu Gringoire, kes ikka
rohkem hakkas hirmu tundma, oma mõtteid koguda ja meelde tuletada, kas täna laupäev
pole. Kuid ta pingutas ennast asjata. Ta mälestuste ja mõtete lõng oli katkenud; kõige üle
kahtlema hakates ja kõikudes selle vahel, mida ta nägi ja mida ta tundis, asetas ta lõpuks
enesele selle lahendamatu küsimuse: «Kui mina olemas olen, kas siis see kõik ka olemas
on? Või kui see kõik olemas on, kas siis mina ise ka olemas olen?»
Sel silmapilgul kostis sumisevast rahvahulgast selge hüüd:
«Viime ta kuninga juurde! Viime ta kuninga juurde!»
«Püha Neitsi!» sosistas Gringoire. «Neil ka kuningas, küllap see on mõni sikk .»*
«Kuninga juurde, kuninga juurde!» kordas rahvahulk.
Teda veeti edasi. Igaüks tahtis temast oma käega kinni haarata. Kuid kolm kerjust ei
lasknud oma saaki lahti, nad kiskusid ta teiste käest ära ja kisasid:
«Ta on meie oma.»
Poeedi vammus, mis niikuinii juba oma viimseid päevi nägi, läks ses võitluses lõplikult
looja karja.
Hirmsast platsist üle minnes hakkasid Gringoire'il mõtted selguma . Mõne sammu järel sai
ta reaalsuse-tunde tagasi. Ta hakkas juba endale ümbrusest aru andma. Algul tõusis poeedi
4
4
peast, või kui proosalisemalt öelda, poeedi kõhust, mingi suitsuvine tema ja teda
ümbritsevate asjade vahele, mille tõttu ta kõike nägi ainult läbi viirastuste segase udu, läbi
unenäoliku hämaruse, mis teeb ähmaseks kõik piirjooned, virildab kõik vormid, kuhjab
esemed tohutusse hunnikusse, muutes asju kimäärideks ja inimesi fantoomideks.
Vähehaaval selgus see viirastuslik udu ja ta hakkas asju jälle nägema, nagu nad tõepoolest
olid. Reaalsus torkas talle jälle silma, see lamas ta jalgade ees, hävitades tükkhaaval seda
jubeduseluulet, mis teda äsja oli piiranud. Ta veendus, et ta ei paterdanud mitte Stüksis, vaid
maises mudas, et teda ei tõuganud mitte deemonid, vaid vargad , et kaalul polnud mitte ta
hing, vaid lihtsalt ta elu (tal puudus ju too väärtuslik vahendaja, mis nii tagajärjekalt võib
röövli ausa inimesega lepitada: rahakott).
78
Lõpuks, uurides seda orgiat ligemalt ja külmaverelisemalt, leidis ta, et ta pole sattunud
sabatile, vaid kõrtsi.
Imede Ouioli tõepoolest ainult lihtne kõrts, kuid röövlite kõrts, kus verd mitte vähem ei
valatud kui punast viina .
Kui kaltsudes saatjad Gringoire! viimaks määratud kohta olid tassinud, ei võimaldanud
seal avanev vaatepilt enam endist luulemeeleolu, isegi mitte põrgu luulet. See oli hoopis
proosaline ja toores joomaurka ümbrus* kust ta end leidis. Poleks me mitte
viieteistkümnendas sajandis, siis võiksime öelda, et Gringoire oli Michclan-gelo juurest
Callot' juurde laskunud.*
Suure tule ümber, mis laial ümmargusel kivitahvlil põles ja oma leekidega tühja kolmjala
hõõguvaid jalgu lakkus, oli korratult paigutatud mõni pehkinud laud; nähtavasti polnud neid
ükski kogenud teener suvatsenud paigale seada, sest muidu poleks nad üksteisega nii ebatavalisi
nurki moodustanud. Laudadel särasid mõned veini- ja õllekruusid; kruuside ümber
aga olid koondunud joobnud, tulest ja veinist punetavad näod. Uks paksu kõhuga ja üpris
lõbusa näoga mees suudles matsudes lopsakat, lihavat lõbutüdrukut. Keegi ebasoldat, nende
argoos «tögaja», vabastas vilistades oma vale-haava mähistest ja võttis oma terve ning
tugeva põlve ümbert ära tuhat sidet, mida ta hommikul sinna ümber oli mähkinud. Keegi
hädine seadis härja vere ja vere-urmarohu abil oma «jumala jalga» homseks korda. Paar
lauda edasi jorutas üks maopaistja täielikus palverändaja mundris, oma «Taevakuninganna»
kaebelaulu sai-milaulja tooniga ja läbi nina inisemisega. Taamal võttis noor varganägu
langetõve tunde vanalt epileptikult, kes õpetas seebitükki närima ja suust vahtu välja ajama .
Kõrval tühjendas ennast veetõbine ja sundis neljal-viiel varganaisel nina kinni hoidma, kes
sama laua ääres sõimlesid õhtul varastatud lapse pärast. Kõik need toimingud paistsid paar
sajandit hiljem, nagu ütleb Sau-val, õukondlastele nii naljakad , et neist kuningale meelelahutust
otsiti ja neid talle Petit -Bourboni teatris ette tantsiti «Öö»-nimelise neljaosalise
balleti sissejuhatuses. «Iialgi pole,» lisab üks pealtnägija 1653-ndal aastal,
79
«Imede Õue äkilisi moondumisi paremini etendatud. Benserade * andis oma küllalt
galantsete värssidega selleks hea sissejuhatuse.»
Igalt poolt kostis naerulaginat ja rõvedaid laule. Igaüks jorutas omaette , seletas ja vandus ,
kuulmata oma naabreid. Löödi kruuse kokku, kokkulöömisel tõusid tülid, katkiste
kruusidega rebiti teisel riidekaltsusid seljast.
Suur koer kükitas lõkke juures ja vahtis tulle. Ka mõned lapsed võtsid osa sellest orgiast.
Varastatud laps nuttis ja vingus. Teine, nelja-aastane jõmpsikas, istus kõrgel pingil , jalad
ripakil laua all, mis talle ainult lõuani ulatus, ning ei lausunud musta ega valget. Kolmas
jõnglane hõõrus tõsise näoga sõrmega laua peal rasva laiali, mis küünlalt alla sulas . Ja
4
5
lõpuks üks üsna tilluke tirts istus pori sees; teda polnud peaaegu üldse näha, sest ta kraapis
katusekivitükiga paja põhja, tekitades sellist kribinat, et Stradivarius * oleks ära minestanud.
Tule ääres seisis vaat ja vaadi otsas istus kerjus. See oli kuningas oma troonil.
Kolm pätti, kelle kätte Gringoire oli sattunud, tõid ta vaadi ette ja põrgulärm jäi hetkeks
vait, ainult laps kraapis veel pada .
Gringoire ei julgenud hingata ega silmi tõsta.
«Hombre, quita tu sombrero,»^ ütles üks kolmest kaltsakast, kelle hoole all ta oli, ja enne
kui Gringoire taipas , mis see tähendab, oli teine ta mütsi juba peast võtnud. Oli küll vilets
lodu, aga kõlbas küllalt veel nii päikesepaistel kui vihmase ilmaga. Gringoire ohkas.
Kuningas vaadi otsas pöördus tema poole:
«Kes see lontrus on?»
Gringoire võpatas. See hääl, kuigi ähvarduse tõttu järsk, tuletas talle meelde üht teist häält,
mis hommikul ta müsteeriumile esimese hoobi andis, kui ta etenduse ajal läbi nina hüüdis:
«Andke vaesele, halastage!» Ta tõstis pea üles. See oli tõesti Clopin Trouillefou.
Clopin Trouillefou oli varustatud kuninglike aumärkidega, närud ta seljas olid endised ,
kuid haav ta käsi-
Mees, vpta müts maha (hisp. k.).
80
varrelt oli juba kadunud. Käes oli tal valgeks pargitud nahast mitmekeelne piits , nagu neid
tol ajal seersandid rahva laialiajamiseks tarvitasid. Peas oli tal ümmargune, ülevalt kinnine
peakate, kuid raske oli otsustada, kas see oli lapsemüts või kuningakroon, sest mõlemad on
teineteise sarnased.
Ei tea isegi miks, aga Gringoire'il tuli lootus tagasi, kui ta ses Imede Õue kuningas ära
tundis neetud kerjuse Justiitspalee suursaalist.
«Meister...» kogeles ta, «mu härra, aulik isand . *. Kuidas pean teid nimetama?» ütles ta
lõpuks, jõudes oma tituleerimises haripunktini ja jäädes nõutuks, kuidas veel kõrgemale
minna või sealt alla tulla.
«Aulik härra, majesteet või semu, nimeta mind, kuidas ise tahad . Tee aga kähku. Mis on
sul enda kaitseks öelda?»
«Enda kaitseks!» mõtles Gringoire. «Asi on halb.» Ja kokutades vastas ta: «Ma olen see,
kes täna hommikul ...»
«Vannun kuradi küünte juures,» katkestas teda Clopin, «ütle oma nimi, lontrus, muud
midagi! Kuula! Sa seisad kolme võimsa valitseja ees: minu, hulguste kuninga Clopin
Trouillefou, suure keisri järeltulija, Argoo kuningriigi kõige kõrgema läänihärra ees; mustlaste
hertsogi Mathias Hungadi Spicali, selle kollase vanamehe ees, kellel narts ümber pea
on mässitud; galilealaste keisri Guillaume Rousseau, selle jommi ees, kes meid ei kuula, aga
seal üht libu kallistab. Meie oleme sinu kohtunikud . Sina oled Argoo kuningriiki tunginud,
ilma et ise tema alam oleksid, sina oled meie linnajao seadusi rikkunud. Sind tuleb karistada ,
seda enam, et sa pole näpard, nuiard ega lööbard, see on ausate inimeste keeli: varas , kerjus,
hulgus. Või oled sa midagi sellesarnast? Näita, et sul õigus on! Lao I välja, mida sa võid!»
«Ah,» ütles Gringoire, «mul pole au nende ridadesse kuuluda! Olen poeet...»
«Küllalt!» ei lasknud Trouillefou teda lõpetada. «Sind puuakse üles. Üsna lihtne asi, ausad
kodanikuhärrad! Nagu teie meile, nõnda meie teile! Nagu teie seadus sulide kohta, nõnda
sulide seadus teie- kohta. Olete ise
81
süüdi, kui see karm on. Üsna kena on vahetevahel näha ka mõne ausa mehe lõusta
kanepist kaelakees; too teeb asja auväärsemaks. Noh, sõber, jaga oma hilbud kiiremini neile
4
6
preilidele seal. Lasen sind üles tõmmata, et sulidel ka lõbu oleks, anna neile oma kukkur , et
nad juua saaksid. Kui sul tarvis on enne surma veel mõnda tembutust teha, siis on taamal
muu koli hulgas üks väga ilus kivist taevaisa , mille me varastasime Püha Peetruse kirikust
Loomaturu ääres. Sul on neli minutit aega oma hinge talle kaela määrida.» Kõne oli jube.
«Pagana pihta, hästi räägitud! Clopin Trouillefou jutlustab nagu püha paavst ise,» hüüdis
galilealaste keiser oma kruusi puruks lüües, et selle tükiga lauajalga toetada.
«Härrad keisrid ja kuningad,» ütles Gringoire külmavereliselt (jumal teab kuidas oli ta
oma meelekindluse tagasi saanud ja kõneles julgelt), «ärge siin kavatsege midagi. Minu nimi
on Pierre Gringoire, olen poeet, kelle moraliteed täna hommikul Palee suursaalis ette kanti.»
«Ah sinap see oledki, meister!» hüüdis Clopin. «Ka mina olin seal, jumala eest! Noh,
sõber, sa arvad siis, et kui sa täna hommikul meid nõnda tüütasid, et siis pead sa õhtul
sellepärast silmusest pääsema!»
«Kaunis raske on kitsikusest välja rabelda,» mõtles Gringoire, kuid katsus siiski veel õnne.
«Ma ei näe ühtki põhjust,» ütles ta, «miks poeedid ei tohi santlaagrite seisuses olla.
Aisopos * oli hulgus, Homeros oli kerjus, Mercurius * oli varas . . .»
Clopin katkestas teda:
«Sa tahad oma latramisega meid ninapidi vedada! Eksid, lase ennast rahulikult võlla
tõmmata ja ära siin keeruta!»
« Vabandage , aulik kuningas,» vastas Gringoire, otsustades iga jalatäit maad kaitsta.
«Tasub vaeva . .. üks silmapilk... Kuulake mind ... Ega te mind ometi enne hukka mõista,
kui te mind üle pole kuulanud ...»
Ta viletsa hääle mattis enese alla uuestiärganud kära tema ümber. Väike jõnglane kratsis
oma pada veel agaramalt ja kõige tagatipuks pani üks vanamoor hõõguvale
82
kolmjalale pannitäie pekki, mis tulel nõnda särisema hakkas, nagu jookseks kari lapsi
mardisandi järel.
Clopin Trouillefou jäi hetkeks mustlaste hertsogiga ja täiesti purjus galilealaste keisriga
aru pidama. Siis kriiskas ta: «Vait!» Aga et ei pada ega pann tema.käsku ci kuulanud, vaid
oma duetti jätkasid, siis hüppas ta vaadi otsast alla, virutas jalaga hoobi paja pihta, mis ühes
lapsega kümme sammu eemale lendas, teise hoobi panni pihta, mille rasv tulle voolas, ja
ronis tähtsa näoga tagasi oma troonile, hoolimata lapse summutatud nutust või vanamoori
siunamisest, kelle õhturoog ilusal heledal tulel kõige kaduva teed läks.
Trouillefou andis märku ja hertsog, keiser ja santlaagrid asusid hobuserauana kahele poole
trooni, kuna Gringoire, keda ikka veel kõvasti kinni hoiti , keskel seisis. See poolsõõr
koosnes kaltsudest, närudest, kassikullast, harkidest, kirvestest, purjus jalgadest, paljaist
tugevaist käsivartest, ilgeist, allakäinud juhmidest nägudest. Selle santkonna ümarlaua
keskel valitses Clopin Trouillefou selle nõukogu doodžina, selle peerkonna kuningana, selle
konklaavi paavstina * juba oma vaadi kõrguse, siis ka selle imelikult kõrgi, julma ja hirmsa
ilme tõttu, mis ta silmaterades sädeles ja mis ta loomalikku, metsikut suliprofiili veelgi
rõhutas. See oli nagu metssea pea seakärssade keskel.
« Kuule !» ütles ta Gringoire'le, paitades rakkus käega oma vormitut lõuga. «Ma ei näe
ühtki põhjust, miks sind mitte üles puua. Muidugi, see ajab sul kananaha üle ihu. See on ka
arusaadav: teie, kodanikud, pole sellega lihtsalt harjunud . Teie teete sellest asjast jumal teab
mida kõike. Meil pole mõtetki sulle midagi halba soovida . Ütlen sulle ka, kuidas sa praegu
sellest hädast pääseda võid. Kas tahad meie hulka tulla?»
Võib arvata, kuidas see ettepanek mõjus Gringoi-re'isse, kes nägi oma elu juba niidi otsas
rippuvat ja käed longu laskis. Ta haaras ettepanekust õhinal kinni. «Muidugi tahan, ja hea
meelega,» vastas ta. «Sa oled siis nõus tulema vargapoiste kilda?» küsis Clopin.
4
7
«Vargapoiste kilda, jah, muidugi!» vastas Gringoire.
«Sa astud siis lindpriide kodanike seltsi?»
83
«Jah, lindpriide kodanike seltsi.»
«Argoo kuningriigi alamaks.»
«Jah, Argoo kuningriigi alamaks.»
«Suliks?»
«Suliks.»
«Ihu ja hingega?»
«Ihu ja hingega.»
«Olgu öeldud,» kostis kuningas, «et sind sellegipärast üles puuakse.» «Kurat võtaks!»
ütles poeet.
«Ainult, et pisut hiljem,» jätkas Clopin rahulikult, «ja suurema pidulikkusega, kuulsa
Pariisi linna kulul. Sind puuakse suurepäralisse võlla ja ausate inimeste poolt. See olgu sulle
lohutuseks .»
«Teil on õigus,» vastas Gringoire.
«Sul on veel teisigi eeliseid . Lindprii kodanikuna pole sul tarvis maksusid maksta nagu
muil Pariisi kodanikel; ei võeta sult tänavapuhastamise-, vaeste- ega laterna -maksu.»
«Olgu siis peale,» ütles poeet, «olen nõus. Olen suli, santlaager, lindprii kodanik,
vargapoiss, kõik, mis te soovite. Olin seda juba ammu ennegi, kuningahärra, sest ma olen
filosoof; et omnia in philosophia, omnes in philosophe) continentur \ nagu ise teate.»
Santlaagrite kuningas kortsutas kulmu.
«Kelleks sa mind, sõber, õige pead? Mis ungari juudi-murdes sa seal latrad? Ma ei mõista
heebrea keelt. Ega bandiit olla tähenda, et pead juut olema. Ma ei varas-tagi enam, olen
sellest kõrgemal, ma tapan. Kõrilõikaja? Jaa. Kukrulõikaja? Seda mitte!»
Gringoire katsus mõne vabandussõna vahele poetada neile järskudele sõnadele, mida viha
üha enam katkestas.
«Palun vabandust, aulik härra. See pole heebrea, vaid ladina keel.»
«Ütlen sulle,» seletas Clopin ägedalt, «ma pole juut, lasen sind, juudinäru, võlla tõmmata
ja ühes sinuga ka selle viletsa kaubajuudi, kes sinu kõrval tolgendab. Loodan varsti näha,
kuidas teda letilaua külge kinni naelutatakse nagu valeraha, mida ta on!»
Kõik on filosoofias, kõik on filosoofis (lad. k.).
84
Seda kõneldes osutas ta sõrmega väikesele habemikust ungari juudile, kes Gringoire'i
ennist oli tüüdanud oma facitote caritaiem’ga ja kes nüüd, ühtki muud keelt oskamata,
üllatunult santlaagrite kuningale otsa vaatas, kellest ta aru ei saanud, miks ta oma paha tuju
tema peale välja valas .
Lõpuks jäi aulik härra Clopin rahulikuks.
«Niisiis tahad sa, lontrus, santlaagriks saada?»
«Muidugi,» vastas poeet.
«Tahtmisest pole veel küllalt,» seletas Clopin tusaselt. «Hea tahtmine ei lisa supile vürtsi
juurde. See kõlbab ainult taevasse saamiseks. Kuid taevariik ja Argoo riik on kaks ise asja.
Kui sa meie hulka tahad astuda, pead sa näitama, et sa millekski kõlblik oled, ja sellepärast
koba nukku.»
«Hüva,» ütles Gringoire, «koban kõike, mida soovite.»
Clopin andis märku. Mõned argoolased lahkusid pool-sõõrist ja tulid varsti tagasi. Nad
tõid kaasa kaks posti, mille alla puust latid olid löödud, nõnda et nad kõvasti maa peal
4
8
seisid, ülalt olid postid põikpuuga ühendatud ja kogu see ehitus moodustas kena kantava
võlla ning Gringoire'il oli lõbu näha, kuidas see värk ta ette ühe hetkega üles seati. Ei
puudunud midagi, isegi mitte köis, mis graatsiliselt põikpuu küljes kõlkus.
«Mis nad õieti teha tahavad?» mõtles Gringoire pisut rahutult. Samal silmapilgul kuulis ta
kuljuste kõlinat ja see peletas ta hirmu minema — see oli mannekeen köis kaelas, keda
santlaagrid võlla tõmbasid, mingi hernehirmutis punases riides ja pealegi nii täis õmmeldud
igasugu kõrinaid, kuljuseid ja kellukesi, et nendega oleks võidud kolmkümmend kastiilia
hobueeslit varustada. Kuni köis kiikus, tilisesid need tuhat kuljust, siis aga vaikisid nad
vähehaaval, ja kui mannekeen pendli-seaduse kohaselt, mis vesikella ja liivakella juba kõrvaldanud,
lõpuks seisma jäi, polnud enam ühtki tilinat kuulda.
Clopin näitas Gringoire'ile käega vana pingitükki, mis mannekeeni alla oli pandud: «Roni
sinna otsa!»
«Kurat võtku!» protesteeris Gringoire. «Ma võin kaela
85
murda. Teie puust järg lonkab nagu Martialise * distihhon: üks jalg heksameeter , teine
pentameeter.»
«Roni otsa!» käskis Clopin uuesti.
Gringoire astus pingi otsa ja tal läks korda käte ja peaga balansseerides lõpuks tasakaalu
leida.
«Nüüd keera oma parem jalg vasaku taha ja tõuse vasaku jala varvastele .»
«Kõrgeaulik härra,» vastas Gringoire, «teie tahate küll, et ma mõne kondi murran?»
Clopin raputas pead.
«Kuule, sõber, sa lobised liiga palju. Seletan sulle paari sõnaga, mis sul tuleb teha: sa pead
tõusma vasaku jala varvastele, nagu ma juba ütlesin; niiviisi küünid sa mannekeeni taskuni,
tuustid selle läbi, leiad sealt raha-kukru ja tõmbad selle välja. Kui sa nii talitad, et ükski
kelluke ei tilise , siis on hea: saad santlaagriks. Meil ei jää siis muud, kui sind nädalapäevad
sugeda!»
«Pagana pihta, kas see mul õnnestub?» ütles Gringoire. «Aga kui tilisema hakkavad, mis
siis?»
«Siis puuakse sind üles. Said aru?»
«Ma ei saa tõesti midagi aru,» vastas Gringoire.
«Kuula siis veel kord. Sina pead mannekeeni läbi kobama ja talt kukru taskust välja
võtma. Kui selle juures ka üks kelluke peaks tilisema, puuakse sind üles. Kas nüüd said
aru?»
«Jah, sain. Ja siis?»
«Kui sa rahakukru nii üle lööd, et kellukesi ei kuule, oled sa santlaager, ja sind kolgitakse
järgmised seitse päeva. Said nüüd aru?»
«Ei, kõrgeaulik härra, ma ei saa enam aru. Kus siis mu eelis jääb? Ohel juhul puuakse
üles, teisel kolgitakse läbi?»
«Aga santlaagriks saada,» vastas Clopin, «kas see on sulle ükskõik? Sinu kasuks me sind
läbi kolgimegi: sa karastud hoopide all.»
«Suur tänu,» vastas poeet.
«Küllalt nüüd, pole aega,» ütles kuningas ja põrutas jalaga vastu vaati, mis vastu kõmises
nagu suur trumm . «Tee, mis kästud, ja kõik. Dtlen sulle viimast korda: kui ma ka üht
kellukest kuulen, ripud sa kohe ise mannekeeni asemel.»
86
Argoolased plaksutasid Clopini sõnade peale ja asetusid ringi ümber võlla, ise häbematult
irvitades. Gringoire nägi, et ta on neile ainult naljatilgaks ja et neilt veel enamat võib karta .
4
9
Tal ei jäänud üle mingit lootust peale ainsa küsitava võimaluse õnnelikult toime tulla talle
antud kahtlase ülesandega. Ta otsustas riskeerida, kuid pöördus kõigepealt palava palvega
mannekeeni poole, mida tal tühjaks tuli röövida ja mille süda vahest halastavam oli kui
hulgustel. Musttuhat kellukest väikeste vasktilakestega paistsid talle avatud rästikute suudena,
mis valmis olid sisisema ja hammustama.
«Oh!» pomises ta. «Kas minu elu tõesti ripub kõige pisema kellukese kõige väiksema
liigutuse küljes? Ah, kellukesed,» lisas ta ja pani käed paludes kokku, «ärge helisege!
Kuljused, ärge tilisege! Kõrinad, ärge kõri-segeb
Ta katsus veel kord Trouillefou meelt muuta.
«Aga kui peaks tulema tuulehoog ?» küsis ta.
«Ikka puuakse sind üles,» vastas see rahulikult.
Nähes, et miski enam ei aita, et pole enam edasilükkamist, viivitamist, kõrvalepõikamise
võimalust, alistus ta mehiselt oma saatusele. Ta keeras parema jala vasaku jala taha, tõusis
selle varvastele ja sirutas käe välja ... Kuid niipea kui ta mannekeeni puudutas, hakkas ta
keha, mis ainult ühele jalale toetus, pingil, millel ka üks jalg puudus, kohe kõikuma.
Tahtmatult püüdis ta mannekeenist kinni haarata, kaotas tasakaalu ja prantsatas maha,
kohkudes tuhande kellukese kõlinast. Mannekeen oli käetõukest korra enda ümber ringi
kecrutanud ja siis majesteetlikult kahe tulba vahel kõlkuma jäänud.
«Neetud!» karjus ta kukkudes ja jäi ninali lamama otsekui surnud.
Ta kuulis ähvardavat kellade helinat oma pea kohal, hulguste saatanlikku irvitust ja
Trouillefou häält, kes ütles:
«Tõstke see kohmard üles ja tõmmake ta jalamaid võlla.»
Ta tõusis püsti. Juba oli mannekeen kõrvaldatud, et Gringoire'ile ruumi teha.
Hulgused sundisid teda pingile ronima. Clopin ise astus juurde, pani talle köie kaela ja
patsutas õlale:
87
«Hüvasti, sõber! Nüüd sa enam ei pääse, olgu sul sees kas või paavsti enese soolikad .»
Sõna «armu» suri Gringoire'i huultel. Ta vaatas ringi. Polnud mingisugust lootust: kõik
irvitasid.
«Viinanina,» pöördus Argoo riigi kuningas hiiglasuure volaski poole, kes teiste seast välja
astus, «roni üles põikpuule.»
Nobedalt ronis see üles, ja kui Gringoire hetk hiljem üles vaatas, nägi ta hirmuga, et
hiiglane juba tema pea kohal varitses.
«Nüüd siis,» sõnas Clopin Trouillefou, «niipea kui ma käsi plaksutama hakkan, lööd sina,
Punane Ändry, põlvega tal pingi alt minema, sina, Francois Chante-Prune, riputad ennast
selle lontruse jalgade külge, ja sina, Viinanina, hüppad talle kukile, kõik kolm ühe korraga,
kas kuulete?»
Gringoire võpatas.
«Kas olete valmis?» küsis Clopin Trouillefou kolmelt santlaagrilt, kes olid valmis
Gringoire'ile kallale hüppama. Vaene ohver elas läbi õudseid ootamise silmapilke, sellal kui
Clopin oma jalanukiga rahulikult tulle lükkas paar viinapuuvääti, millele leek veel polnud
külge hakanud. «Olete valmis?» kordas ta ja tahtis plaksutama hakata. Sekund veel ja kõik
oleks otsas olnud.
Kuid Clopin peatus , nagu oleks tal äkki ootamatu mõte peast läbi vilksatanud.
« Oodake , oleksin peaaegu unustanud . . . Meil on ju kombeks enne järele pärida, kas
vahest ei leidu mõni naine, kes teda enesele tahaks. Noh, vennas , see on su viimane lootus.
Sa pead valima kas mõne sulitüd-ruku või nööri kaela!»
5
0
Seda mustlaste tava, nii kentsakas kui see ehk lugejale näibki, kirjeldatakse veel nüüdki
pikalt ja laialt Inglise seaduseraamatuis. Lugege Buringtoni * «Märkmeid».
Gringoire hingas kergendatult. Teist korda poole tunni jooksul kingiti talle elu. Seepärast
ei julgenud ta veel kuigi rõõmus olla.
«Halloo!» karjun Clopin jälle oma vaadi otsast. «Halloo, eided ja plikad , kas on teie seas
mõni lirva, olgu see nõid või ta kass , kes seda suli endale tahaks? Hei,
88
Colette-la-Charonne, Elisabeth Trouvain, Simone Jodo-uync, Marie Piedebou, Thonne-la-
Longue, Berarde Fa-nouel, Michelle Genaille, Claude Ronge -Oreille, Mathu-rine Girorou!
Hei, Isabeau-la-Thierrye! Tulge ja vaadake! Mees jumalamuidu! Kes tahab?»
Gringoire polnud ses viletsas olukorras kuigi ahvatlev . Naised polnud ettepanekust eriliselt
vaimustatud. Vaene Gringoire kuulis, kuidas nad vastasid:_
«Ei, parem pooge ta üles, saavad kõik lõbu.»
Kuid kolm naist eraldusid siiski teiste hulgast ja tulid lähemale vaatama. Esimene neist oli
kandilise näoga tüdrukujõmm. Ta silmitses hoolsasti filosoofi viletsat vammust. See oli
niivõrd peetud, et oli rohkem auke täis kui kastanite küpsetamispann. Tüdruk kortsutas
kulmu: «Vana narts!» urises ta ja pöördus Gringoire'i poole: «Kus su mantel on?»
«Olen ta kaotanud,» vastas Gringoire.
«Ja kaabu ?»
«Võeti ära.»
«Saapad?»
«Neil pole peaaegu taldu all.» «Rahakukkur?»
«Ah,» kogeles Gringoire, «mul pole punast krossigi.»
«Palu siis, et sind üles puuakse, ja ütle aitäh!» viskas sulitüdruk talle näkku ja pööras selja.
Teine naine, kes Gringoire'i ümber tiiru tegi, oli vana, must, kortsus ja nii õudselt inetu, et
ta isegi Imede Õues võis tähelepanu äratada. Gringoire hakkas värisema juba mõttest, et ta
võiks teda enesele tahta. Aga vanamoor pomises läbi hammaste: «Ta on liiga kõhn,» ja läks
minema.
Kolmas oli noor tütarlaps, priske ja mitte päris inetu. «Päästke mind!» sosistas vaene
Gringoire talle tasakesi.
Tüdruk heitis talle hetkeks kaastundliku pilgu, lõi silmad maha, näpitses oma seeliku volti
ja jäi kahevahele. Gringoire jälgis kõiki ta liigutusi: oli see ju ta viimane lootusesäde.
«Ei,» ütles viimaks noor neiu. «Ei! Guillaume Veni-põsk peksaks mind läbi.» Ta läks
tagasi rahva sekka.
«Noh, sõber,» ütles Clopin, «sul ei vea ka sugugi.»
89
Siis tõusis ta vaadi otsa püsti ja karjus kõikide suureks rõõmuks nagu müüja oksjonil:
«Kas siis keegi teda ei taha? Mitte keegi? Esimest korda, teist ja kolmat korda!» Ja peaga
võlla poole pöördudes lisas ta: «Otsustatud!»
Viinanina, Punane Andry ja Francois Chante-Prune liginesid Gringoire'ile.
Sel silmapilgul kostis hele kisa argoolaste hulgas:
: «Esmeralda, Esmeralda!»
Gringoire võpatas ja pöördus sinnapoole, kus kisati. Rahvas lõi kahele poole ja andis teed
puhtale , silmipimestavale kujule. See oli mustlastüdruk.
«Esmeralda!» hüüdis Gringoire jahmatades, vaatamata oma erutusele. Ta oli üllatatud,
kuivõrd kiiresti see maagiline nimi kõik päevased mälestused üles äratas.
5
1
Paistis, nagu ulatuks selle haruldase olendi veetluse ja ilu mõju Imede Õueni. Mehed ja
naised andsid talle alandlikult teed ja nende jõhkraisse nägudesse ilmus tema pilku nähes
särav ilme.
Tütarlaps ligines kergel sammul vaesele patusele. Ilus Djali kõndis ta kannul. Gringoire oli
enam surnud kui elus. Tüdruk vaatles teda hetke vaikides.
«Te tahate seda meest üles puua?» küsis ta Clopinilt
tõsise häälega.
«Jah, õde,» vastas Argoo kuningas, «kui sina teda meheks ei võta.» Tütarlapse alumine
huul läks võluvalt mossi.
«Ma võtan ta,» lausus tütarlaps.
Gringoire uskus nüüd kindlasti, et näeb hommikust saadik und ja et see veel praegugi
jätkub.
Lahendus oli meeldiv, aga mõjus siiski liiga järsult.
Poeedil võeti silmus kaelast ja ta lasti pingilt alla tulla. Vapustus oli nii suur, et ta oli
sunnitud maha istuma.
Mustlaste hertsog tõi sõna lausumata ühe savikruusi ja mustlastüdruk ulatas selle
Gringoire'ile. «Visake see vastu maad,» ütles ta. Kruus purunes nelja ossa.
«Vend,» ütles seejärel mustlaste hertsog oma käsi mõlema pea peale pannes. «See on nüüd
su naine. Ja õde, see on su mees. Neljaks aastaks. Minge.»
90
VII. PULMAÖÖ
Veidikese aja pärast istus meie poeet kuskil mugavalt soojas , väikeses kaarvõlvilises toas
laua taga, mis näis aina igatsevat, et sinna seinal rippuvast söögika-pist midagi söödavat
ilmuks. GringoireM ootas pehme voodi ja ilusa tütarlapse seltskond . Seiklus sarnanes
nõidusega. Ta hakkas ennast päris tõsiselt pidama muinasjutuprintsiks; aeg-ajalt vaatas ta
ringi, nagu selleks, et uurida, kas tuline vanker , mille ette kaks tiivulist kimääri rakendatud,
veel alles on, sest ainult säärane vanker võis teda põrgust nii kähku paradiisi tuua. Vahetevahel
kiindus ta pilk uurivalt ka oma vammuse aukudesse, et nõnda reaalsusest kinni
hoides pinda jalge alt mitte täiesti kaotada. Ta mõistusele, mis muidu muinas-jutulistes
regioonides hõljus, oli see ainsaks pidepunktiks.
Noor tütarlaps ei paistnud temast aga põrmugi hoolivat, ta läks ja tuli tagasi, nihutas
mõnda taburetti, vestles oma kitsega, mossitas vahel huuli. Viimaks istus ta laua juurde ja
Gringoire võis teda nüüd vabalt silmitseda.
Sina, mu lugeja, oled ise kord laps olnud ja vahest on sul õnn seda veel praegugi olla.
Muidugi oled sa korduvalt mõnda ilusat rohelist või sinist kiili jälginud, kui ta
päikesepaistelise ilmaga jõe ääres põõsalt põõsale lendles, oma sakilisel lennul iga oksakese
otsa suudeldes. Mina ise olen niiviisi mööda saatnud terved päevad, pealegi oma elu kõige
ilusamad päevad. Ehk tuletad sa meelde, millise armsa huviga su mõte ja su pilk kiindus
sellesse väikesesse purpursete ja taevassiniste tiibade vurisevasse keerisesse, mille keskel
hõljus mingi tabamatu kuju, mida ta kiired liigutused varjasid. Ohuline olend, mida sa
ebamääraselt selle tiibade värina taga aimasid, näis sulle lummutuslikuna, fantastilisena,
mida võimatu on kombata ja näha. Aga kuidas sa imestasid, kui kiil lõpuks pilliroo
otsakesele laskus ja sa hinge tagasi hoides võisid uurida ta pikergusi läbipaistvaid tiibu,
pikka emailist ülikonda, kaht kristallset silma; ja kuidas sa kartsid, et see kuju jälle varjuks
ja elav olend kimääriks muutub! Tuleta meelde neid muljeid ja
91
5
2
sa mõistad kergesti Gringoire'i tundmusi Esmeraldat vaadeldes, keda ta seni oli näinud
ainult tantsu, laulu ja rahvamassi keerises, nüüd aga äkki nähtavas, käegakatsutavas kujus.
Ikka sügavamale unistustesse laskudes ütles ta ebamääraselt oma silmadega tütarlast
jälgides: «See on siis Esmeralda! Taevalik olend! Tänavatantsijanna! Nii palju ja nii vähe!
Hommikul andis ta surmahoobi mu müsteeriumile, õhtul päästis aga mu elu. Mu halb geenius ,
mu kaitseingel ! Ilus naine, ausõna! Ta peab küll hull olema armastusest minu vastu,
kui ta mind nõnda imelikult võttis! Muide,» ütles ta ja tõusis äkki püsti, olles haaratud
reaalsusetundest, mis oli ta iseloomu ja filosoofia põhiolemuseks, «ma ei tea küll hästi,
kuidas alustada, aga siiski ma olen ju ta mees!»
Selle mõttega peas ja silmades ligines ta noorele tüdrukule nii sõjakalt ja galantselt, et see
tagasi kohkus. «Mis te minust tahate?» küsis ta. «Kuidas te seda võite veel küsida,
jumaldatud Esmeralda?» vastas Gringoire nii kirglikult, et ta ise oma häält kuuldes
hämmastus. Mustlasneiu vaatas talle imestades otsa. «Ma ei tea, mis te tahate öelda.»
«Kuidas!» vastas Gringoire ikka enam ja enam süttides ja mõeldes, et lõppude lõpuks on ju
tegemist ainult Imede Õue «vooruslikkusega». «Kas ma pole sinu oma, mu armas sõbrake?
Ja kas sina pole minu oma?»
Ning puhtsüdamlikult pani ta käe ümber tütarlapse piha.
Mustlastüdruk libises angerjana ta käest. Uhe hüppega oli ta kambri teises nurgas, ta
kummardus alla, ajas enese uuesti sirgu, väike puss peos, enne veel kui Gringoire aimatagi
oleks võinud, kust ta selle pussi võttis. Ta seisis seal erutatuna ja uhkena, huuled mossis,
sõõrmed laiali, põsed punased kui paradiisiõunad, silmades välkuv tuluke. Samal ajal tuli
valge kitseke tema ette, pöörates Gringoire'i poole oma ilusad kullatud teravad sarved. Kõik
see sündis ainsa hetke jooksul.
Kiil oli muutunud herilaseks ja püüdis nõelata.
Meie filosoof jäi keeletuks ja vaatas juhmi pilguga kord kitse, kord noore tütarlapse otsa.
92
«Püha neitsi Maria!» hüüdis ta lõpuks, kui tal üllatusest keelepaelad lahti pääsesid. «Olete
mul aga mõlemad vahvad!» Mustlastüdruk katkestas vaikuse: «Aga sina oled, nagu ma
näen, häbematu kelm !» «Vabandage, preili,» ütles Gringoire naeratades. «Miks te mind
siis meheks võtsite?» «Kas sulle oleks poomine paremini meeldinud?» «Nii,» sõnas poeet,
veidi pettunud oma armastuloo-tustes, «kas teie siis ainult sellepärast minuga abiellu
astusite, et mind võllast päästa?» «Mis muid mõtteid mul veel oleks pidanud olema?»
Gringoire hammustas huuli.
«Vaata,» pomises ta, «ma pole siis armastuse alal veel nii võidukas, kui arvasin. Aga
misjaoks siis see vaene kruus puruks löödi?»
Esmeralda puss ja kitse sarved olid ikka veel kaitseseisukorras.
«Preili Esmeralda,» ütles poeet, «lepime ära. Ma pole kohtuametnik ega anna teid
sellepärast üles, et teie Pariisis vastu härra prevoo keeldu ja korraldusi pussnuga kannate.
Küllap on ka teil teada, et nädal aega tagasi Nõel Lescrivain pussnoa kandmise pärast tervelt
kümme sol'i trahvi mõisteti maksma. Kuid see ei puutu minusse. Nüüd aga asja juurde.
Vannun igavese õndsuse nimel, et ma teid ilma teie loata ei puuduta — ainult andke mulle
süüa.»
Gringoire oli oma loomult nagu Despreaux * «üpris vähe himur ». Ta polnud nende uljaste
vallutajate liiki, kes noori tütarlapsi rünnates võtavad. Armastuses, nagu muuski, oli ta
meeleldi mõõdukuse ja kuldse kesktee poolt. Hea õhtusöök, pealegi kus nälg nõnda näpistas,
paistis talle siin armsalt kahekesi istudes suurepärase vahepalana armuseikluse proloogi ja
lahenduse vahel.
5
3
Mustlastüdruk ei lausunud sõnagi. Ta ajas põlglikult alumise huule ettepoole, tõstis pea
üles nagu linnuke ja hakkas äkki naerma. Pisike pussnuga aga kadus niisama kiiresti, kui ta
oli ilmunud, ilma et Gringoire mahti °'eks saanud vaadata, kuhu mesilane oma nõela peitis.
..Mõni minut hiljem oli laual rukkileib, pekitükk, mõni narbunud õun ja kann õlut.
Gringoire hakkas õhinal
93
sööma. Kuuldes raudkahvli pöörast klõbinat *, võis mõelda, et kogu ta armastus on
söögiisuks muutunud.
Noor tütarlaps, kes ta vastas istus, vaatas seda vaikides pealt.
Teda näisid haaranud olevat hoopis teised mõtted, mis teda acg-ajalt naeratama panid,
kuna ta pehme käsi silitas kitse tarka pead, mille ta õrnalt oma sülle oli võtnud.
Kollane vahaküünal valgustas seda apla söömise ja vaikse unistamise stseeni.
Esimene nälg kustutatud, tundis Gringoire häbi, et lauale oli ainult üks õun üle jäänud.
«Kas teie ka süüa ei tahaks, preili Esmeralda?»
Tütarlaps raputas pead ja pööras oma mõtliku pilgu üles kambri võilvitud lakke .
«Mis pagana asi teda seal huvitab ?» mõtles Gringoire ja vaatas ka lakke. «See on võimatu,
et ta tähelepanu köidaks see kääbuse lõust seal üleval päiskivis. Kurat võtku, ma võin
sellega julgesti võrdluse välja kannatada!»
Ta hüüatas: «Preili!»
Tüdruk ei näinud teda kuulvat. Ta kordas kõvemini: «Preili Esmeralda!»
Asjata vaev ! Noore tütarlapse mõtted liikusid mujal ja Gringoire'i häälel polnud võimu
neid eemale peletada. Õnneks segas end kits vahele. Ta hakkas oma emandat tasakesi
käisest sikutama.
«Mis sa tahad, Djali?» küsis mustlastüdruk äkki, nagu unest ärgates.
«Ta on näljane,» ütles Gringoire, kellel hea meel oli, et saab vestlust alata .
Esmeralda murdis leiba ja Djali hakkas ta peopesast ilusasti sööma.
Kuid Gringoire ei andnud talle enam aega mõtteisse vajuda, vaid võttis südame rindu ja
esitas delikaatse küsimuse:
«Teie ei taha siis mind oma meheks?»
Noor tütarlaps vaatas talle teravalt otsa ja vastas:
«Ei.»
94
«Aga armukeseks?» küsis Gringoire.
Tütarlaps mossitas huuli ja vastas:
«Ei.»
«Vahest sõbraks?» jätkas Gringoire. Tüdruk vaatas jälle teravalt ta otsa ja ütles siis viivitades :
«Võib-olla.»
See «võib-olla», nii kallis filosoofi südamele, julgustas GringoireM.
«Kas te teate ka, mis on sõprus?» küsis ta.
«Jah,» vastas mustlasneiu. «See tähendab olla õde ja vend, kaks hinge, mis kokku
puutuvad, aga ühte ei sula, kaks sõrme ühel käel.»
«Ja armastus?» küsis Gringoire.
«Ah, armastus!» hüüdis Esmeralda ning ta hääl hakkas värisema ja silmad lõid särama.
«See tähendab olla kaks ja omefi üks. Mees ja naine sulavad siis üheks ingliks. See on
taevas.»
Seda rääkides ilmus tänavatantsijanna näkku imeline ilu, mis Gringoire'i erakordselt
vapustas ja tema arvates täielikult vastas tütarlapse sõnade peaaegu idamaisele
5
4
eksaltatsioonile. Ta roosad süütud huuled naeratasid kergelt, ta puhas ja selge otsaesine
ähmenes hetkeks mingist mõttest nagu peegel hingeõhust, ta pikkade mustade allalastud
ripsmete vahelt vilkastas mingi kirjeldamatu tuluke, andes ta näojoontele selle idaalse
õrnuse, mida hiljem Raffael oma naistele oskas anda, kui ta neis kujutas müstiliselt liitununa
neitsilikkust, emasust ja jumalikkust.
«Kuidas peab siis olema, et teile meeldida?» ei jätnud Gringoire järele. «Tuleb mees olla.»
«Ja mina, kas siis mina mees pole?» «Mehel on kiiver peas, mõõk käes ja kuldkannused
saabaste küljes.»
«Niisiis,» sõnas Gringoire, «ilma ratsuta polegi meest. Te armastate vist kedagi?»
«Tõeliselt?» «Tõeliselt.»
Tütarlaps jäi hetkeks mõttesse, siis ütles ta erilise ilmega:
95
«Ma saan seda varsti teada.» Poeet küsis õrnalt:
«Miks mitte juba täna õhtul? Ja miks ei vöiks see mina olla?»
Tütarlaps heitis temale tõsise pilgu.
«Ma võiksin ainult niisugust meest armastada , kes mind kaitsta suudab.»
Gringoire punastas ja võttis seda arvesse. Oli ilmne, et noor tütarlaps vihjas nõrgale abile,
mida ta temale paar tundi tagasi kriitilisel silmapilgul oli pakkunud. Nüüd tuli see talle
muude seikluste tõttu ununud juhus uuesti meelde. Ta lõi peopesaga vastu laupa.
«Tõesti, preili, oleksin pidanud sellest alustama. Andke andeks mu pöörane hajameelsus.
Kuidas teie siis Qasimodo küüsist pääsesite?»
See küsimus tekitas mustlasneiul hirmujudinaid.
«Ah, see hirmus küürakas!» ütles ta nägu käte vahele peites ja hakkas lõdisema nagu
kangest külmast.
«Tõesti hirmus!» vastas Gringoire, kes oma mõttelõnga käest ei lasknud. «Kuidas teie
ometi ta küüsist
pääsesite?»
Esmeralda naeratas, ohkas ja vaikis.
«Kas te ise teate, miks ta teid jälitas?» küsis Gringoire, tahtes küsimusele kõrvalteed
mööda tagasi jõuda.
«Ei tea,» vastas noor tüdruk. Ja lisas kohe: «Aga ka teie jälitasite mind. Mispärast?»
«Ausõna, ma ei tea isegi enam,» vastas Gringoire.
Tekkis vaikus. Gringoire torkis noaga lauda. Noor tütarlaps naeratas ja vaatas nii teravalt
seina, nagu oleks ta sellest läbi näinud. Äkki hakkas ta vaevu kuuldavalt laulma:
Quando las pintades aves
Mudas estan, y la tierra...1
Järsku katkestas ta laulu ja hakkas Djalit kallistama .
«Kui ilus loom,» ütles Gringoire.
«See on mu õde,» vastas mustlastüdruk.
«Miks teid hüütakse Esmeraldaks?» küsis poeet.
«Ei tea.»
1 Kui pärlkanad sulgi ajavad ja maa (hisp. k.).
96
«Aga siiski?»
5
5
Tütarlaps tõmbas põuest välja väikese pikerguse koti- kese , mis rippus ta kaelas
loorberipuu seemnetest keti küljes ja millel oli kange kampuse lõhn. Seda kattis roheline siid
ja selle keskel oli suur roheline smaragdi värvi helmes.
«Võib-olla hüütakse mind selle pärli pärast Esmeraldaks '.»
Gringoire tahtis kotikest enda kätte võtta. Tüdruk taganes.
«Ärge puutuge, see on amulett . Te teeksite talle viga, või jälle tema teile.» Poeedi
uudishimu kasvas järjest. «Kust te ta saite?»
Esmeralda pani sõrme suule ja peitis amuleti põue. Poeet katsus talle uusi küsimusi
esitada, aga sai väga visalt vastuseid.
«Mis tähendab see sõna «Esmeralda»?»
«Ma ei tea,» vastas tüdruk.
«Mis keeli see sõna on?»
«Küllap egiptuse keeli.»
«Sedap ma arvasin,» ütles Gringoire. «Teie polegi siis Prantsusmaalt?»
«Ma ei tea sellest midagi.»
«Kas teil vanemaid pole?»
Tüdruk hakkas seepeale mingil vanal viisil laulma:
Mu isa on üks linnuke,
mu ema tsirgupojake.
Laen paadita ma üle vee,
laen laevata ma üle vee.
Mu isa on üks linnuke,
mu ema tsirgupojake.
«Tore,» lausus Gringoire. «Aga kui vana te siis olite , kui Prantsusmaale tulite?» «üsna
tilluke.» «Ja Pariisi?»
« Mullu . Kui me Paavsti värava kaudu linna tulime ,
1 Esmeralda tähendab hispaania keeles rohelist vääriskivi
97
nägin taevas põõsalinde lendamas. Oli juba augusti lõpp, ütlesin: talv, vali talv.»
«Ta oli ka vali,» vastas Gringoire rõõmsana, et vestlus edasi arenes. «Minul tuli sel talvel
sõrmed soojaks puhuda. Te oskate siis ennustada?»
Esmeralda langes jälle oma lakonismi:
«Ei.»
«Kas see mees, keda te Egiptuse hertsogiks nimetate, on teie sugukonna pealik ?» «Jah.»
«Tema õnnistas meid abiellu,» tähendas poeet aralt. Tüdruk mossitas jälle armsalt huuli.
«Ma ei tea isegi su nime.»
«Mu nime? Palun: Pierre Gringoire.»
«Ma tean palju ilusamat nime,» vastas ta.
«Olete aga õel!» hüüdis poeet. «Aga olgu, ma ei vihasta. Küllap te mind veel ehk
armastama hakkate, kui mind paremini tundma õpite. Te jutustasite mulle oma eluloo nii
suure usaldusega, et ma teile nüüd oma eluloo võlgnen. Niisiis mu nimi on Pierre Gringoire
ja ma olen külanotari poeg Gonesse’ist. Pariisi piiramise ajal, kakskümmend aastat tagasi,
poosid burgundlased mu isa üles ja pikardlased tapsid mu ema. Kuueaastasena jäin ma
orvuks ja mu kingataldadeks olid Pariisi tänavad. Ma ei tea isegi, kuidas ma kuuendast
eluaastast kuueteistkümnendani elasin. Mõni puuviljamüüja andis mulle vahel mõne ploomi;
5
6
mõni pagar viskas mulle koorukese närida; õhtuti lasksin ma ennast vahtidel kinni võtta ja
vangi viia, kus ma eest leidsin õlekoo. Nagu näete, kõik see pole takistanud mind suureks
kasvamast ega ka kõhnaks jäämast. Talvel soojendasin ma ennast Sensi lossi ees päikese
käes ja leidsin väga imeliku olevat, et jaanituld soojal ajal tehakse. Kuueteistkümneaastasena
tahtsin endale mõnda ametit võtta. Katsusin õnne kõigil aladel. Olin
sõdur, aga ma polnud küllalt vahva. Olin munk , aga ma polnud küllalt jumalakartlik, pealegi
ei meeldi mulle joomine. Siis astusin ma meelt heites puusepaõpilaseks, aga ma polnud
küllalt tugev. Tundsin endas kalduvusi õpetajaks hakata. Tõsi küll, lugeda ma ei mõistnud,
kuid mis sellest. Mõne aja pärast, kui ma aru sain, et mul kõigi nende ametite
98
jaoks midagi puudub, ja nägin, et ma millekski ei kõlba, valisin enesele oma südame
soovil poeedi ja riimisepa elukutse . See elukutse sobib väga hulgusele ja on siiski parem kui
varastamine, mida mõned noored vargapois-test sõbrad mulle soovitasid, ühel päeval viis
mind õnnelik'juhus kokku dom * Claude Frolloga, Jumalaema kiriku auväärt
ülemdiakoniga. Tal oli huvi minu vastu ja tänu temale olengi ma nüüd kirjatundja ja oskan
ladina keelt, alates Cicero «Kohustustega» * ja lõpetades tsölestiinide «Pühakute
elulugudega». Ma pole võhik ka skolastikas, poeetikas, rütmikas, isegi mitte alkeemias,
selles tarkuste tarkuses. Mina olen ka selle müsteeriumi autor, mida täna Palee suursaalis
määratu rahvahulga ees suure menuga ette kanti. Olen ka ühe raamatu kirjutanud, kuussada
lehekülge paks, 1465-nda aasta kohutava komeedi üle, millest üks inimene koguni hulluks
läks. Mul on teisigi saavutusi. Et ma veidi ka suurtükiasjandust tunnen, siis olen ma osa
võtnud ka Jean Maugue'i suure suurtüki valmistamisest, mis proo-vilaskmisel Charentoni
sillal lõhkes ja kakskümmend neli uudishimulikku tappis, nagu te ehk ise mäletate. Nagu
näete, ma polegi teile nii halb partii. Ma oskan ka palju toredaid vigureid, mida ma teie
kitsele võiksin õpetada. Nii näiteks Pariisi piiskoppi järele ahvida, seda neetud variseri, kelle
veskid märjaks kastavad kõiki teekäijaid, kel juhtumisi üle Möldrite silla tuleb minna. Ja ka
mu müsteerium tooks sisse hulga hõbedat, kui mul see välja makstaks. Lõpuks olen ma
tervenisti teie teenistuses, nii mina kui mu vaim, mu teadmised ja mu kirjatööd. Olen valmis
teiega, preili, elama nii, kuidas te ise heaks arvate, kainelt või lõbutsedes, mehe ja naisena,
kui soovite, või venna ja õena, kui seda paremaks peate.»
Gringoire vaikis, jäädes ootama oma kõne tulemusi. Tütarlapse silmad olid maha löödud.
«Phoebus,» ütles ta poolkõvasti. Siis pöördus ta poeedi poole: «Mis tähendab sõna
«Phoebus»?» _Gringoire ei saanud aru, mis seos sel küsimusel oli ta kõnega, aga ta polnud
sugugi pahane, et võis oma teadmistega hiilata. Ta vastas uhkustava tooniga:
«See on ladina keele sõna ja tähendab päikest.» *
99
«Päikest!» hüüdis mustlasneiu.
«See on ühe väga ilusa ammulaskja nimi, kes oli jumal,» lisas Gringoire.
«Jumal!» kordas mustlastüdruk ja ta hääles oli midagi unistavat ja kirglikku.
Sel silmapilgul läks tal üks käevõru lahti ja kukkus maha. Gringoire kummardus ruttu, et
seda üles tõsta. Kui ta püsti tõusis, olid tüdruk ja kits kadunud. Ta kuulis, kuidas riiv ette
lükati. Väikest ust, mis nähtavasti naaberkambrisse viis, sai väljastpoolt kinni panna.
«Kas ta mulle vähemalt voodigi jättis?» pomises meie filosoof endamisi.
Ta kõndis väikeses kongis ringi. Ainus mööblitükk, mis magamiseks oleks kõlvanud, oli
kaunis pikk puust kirst, mille kaas oli nikerdatud. Kui Gringoire sellel end välja sirutas, oli
tal tunne nagu Mikromegasel *, kui see kogu oma pikkuses Alpidele magama heitis.
5
7
«Mis parata!» ütles ta end kuidagi magama seades. «Katsume läbi ajada. On aga imelik
pulmaöö! Kahju! Ses laulatuses, kus kruus katki löödi, oli tõesti midagi lapselikku ja
enneveeuputuslikku, mis mulle väga meeldis.»
KOLMAS RAAMAT
I. JUMALAEMA KIRIK
Kahtlemata on Pariisi Jumalaema kirik veel tänapäevalgi majesteetlik ja meeltülendav
ehitus. Aga ükskõik kui kaunina ta vananedes ka säilinud oleks, on ikkagi raske mitte
kurvastada ja mitte nördinud olla nende arvutute hävitamiste ja rikkumiste puhul, mida nii
aeg ui inimesed on lasknud sellele auväärsele ehitusele osaks saada. Ei ole vähematki
lugupidamist tuntud Karl Suure vastu, kes kirikule nurgakivi pani, ega Philippe Auguste 'i *
vastu, kes sinna viimase ehituskivi asetas.
Selle meie katedraalide patriarhi palgel leidub kortsude kõrval alati ka haavaarme. Tempus
edax, homo dacior 1 mida ma meeleldi niiviisi tõlgiksin: aeg on ime, inimene on rumal. Kui
meil lugejaga aega oleks ükshaaval uurima hakata mitmesuguseid hävingu jälgi sel vanal
kirikul, siis näeksime, et aja osa on siin kõige tühisem, kõige suuremat kahju aga on teinud
inimesed, eriti kunstijüngrid. Just «kunstijüngrid», sest viimase kahe sajandi jooksul on
nende hulgas olnud isikuid, kes endid arhitektideks on pidanud.
Kõigepealt, et piirduda ainult mõne peamise näitega, on vist vaevalt nii kauneid lehekülgi
arhitektuuri ajaloos kui selle kiriku fassaad , .kus meie ees järgemööda ja ühekorraga
esinevad: kolm teravkaarportaali, kakskümmend kaheksa kuningate nišši nagu mingi tikitud
sakiline pael, päratu suur rosett koos kahe kõrvalasuva aknaga nagu preester diakoni ja
alamdiakoniga, kõrge ja habras galerii ristikukujulisi kaunistusi kandva kaa-
1 Aeg on ablas , inimene aplam (lad. k.).
101
restikuga, mis oma peentel sammastel rasket platvormi kannab, ja lõpuks kaks tumedat
massiivset torni kiltkivist ehisviiludega. Kõik need suurepärase terviku harmoonilised osad,
mis viie hiiglakorrusena üksteise peale on asetatud, pakuvad rikkalikult, kuid ühtlasi muljet
segamata, oma arvutuid skulptuurilisi, nii voolitud kui nikerdatud detaile, mis võimsalt ühte
sulavad terviku rahuliku suurusega. See on tohutu kivist sümfoonia, kui nii võib öelda,
niihästi inimese kui ka rahva hiiglateos, ühtne ja siiski keeruline; nagu « liias » ja
«Romancero» *, millede sugulane ta on; kõigi ajastute liitunud jõudude imepärane toode,
mille igal kivil näeb kunstniku geeniuse poolt juhitud distsiplineeritud töölise fantaasiat
sajas värvis mänglevat, ühesõnaga, see inimlik looming on vägev ja rikkalik nagu jumalik
looming, millelt ta näib laenanud olevat kaks omadust: mitmekesisuse ja igavikulisuse.
Mis siin on öeldud fassaadi kohta, käib ka kogu kiriku kohta. Ja mis me ütleme Pariisi
katedraali kohta, tuleb öelda ka kõigi teiste keskaja ristiusu kirikute kohta. Kõik on ses
iseenesest tekkinud kunstis järjekindel ja võrdeliselt jaotatud. Jala suurt varvast mõõtes
saame kätte kogu hiiglase mõõdud.
Tuleme tagasi selle fassaadi juurde ja vaatame, kuidas ta meile veel tänapäeval paistab, kui
me hardalt silmitseme seda sünget ja võimsat katedraali, mis, nagu kroonikud ütlevad, hirmu
sisendab: quae mole sua terro -rem incutit spectantibus !.»
Kolm tähtsat asja puuduvad tänapäeval sel fassaadil: kõigepealt üksteistkümmend
trepiastet, mis teda kord maapinnalt kõrgemale tõstsid, siis terve alumine rida raidkujusid,
mis kaunistasid kolme portaali tühemeid, ja lõpuks ülemine rida raidkujusid, mis esimese
korruse galeriid kaunistas ja kus olid kujutatud kakskümmend kaheksa kõige vanemat
5
8
Prantsusmaa kuningat, alates Childeberfist * kuni Philippe Auguste'ini, kes riigiõuna * käes
hoiab. Kõik üksteistkümmend trepiastet on hävitanud aeg, mis pikkamisi , aga paratamatult
Vanalinna pinda on tõstnud. Kui aga aeg Pariisi tänavasillu-
1 Mis oma raskusega vaatlejaisse hirmu sisendab (lad k.).
102
tise tõusu tõttu ükshaaval alla on neelanud kõik üks-teistkümmend astet, mis ehituse
majesteetlikku kõrgust aitasid rõhutada, siis on ta kirikule vahest siiski rohkem andnud, kui
talt võtnud, sest seesama aeg on fassaadile andnud ta sajandite tumeda koloriidi, mis
monumendi vanaduse muudab ta kauniduse õitseajaks.
Kes on aga maha kiskunud kaks raidkujude rida? Kes on nišid tühjaks jätnud? Kes on
keskmise portaali keskele raiunud selle uue teravkaarevärdja? Kes on julgenud sinna asetada
Biscornette'i arabeskide kõrvale selle labase, raskepärase ukse Louis XV stiilis puunikerdustega?
Inimesed, arhitektid , meie aja kunstnikud .
Ja kiriku sisemusse astudes —- kes on maha tõuganud selle püha Christophe'i hiiglakuju,
mis raidkujude seas niisama kuulus oli kui Justiitspalee suursaal teiste saa-Iide hulgas,
Strassburgi katedraali torn teiste tornide seas? Kes on siit toorelt ära_koristanud need
musttuhat puust, marmorist, kullast , hõbedast, vasest , isegi vahast kuju, mis kujutasid mehi,
naisi, lapsi, kuningaid, piiskoppe, sandarmeid, küll põlvili, küll püsti, küll ratsa, kõigis
kiriku löövi ja koori sambavahedes? Igatahes mitte aeg.
Ja kes on vana gooti altari asemele, mis oli täis toredaid säilmekirste ja pühaduselaekaid,
pannud selle raske marmorsarkofaagi inglipeade ja pilvedega, mis Val-de-Gräce'i või
Invaliidide hoonest siia näib eksinud olevat? Kes on nii totralt selle kohmaka kivik
anakronismi kiilunud Hercanduse meisterdatud karolingliku põranda kivitahvlite vahele?
Kas polnud see Louis XIV , kes Louis XIII soovi täitis?
Ja kes on pannud külmad valged ruudud aknaraamidesse, kus varem peaportaali roseti ja
apsiidi teravkaarte mitmevärvilised klaasid meie isade imetlevaid silmi küt-kestasid? Ja mis
ütleks kuueteistkümnenda sajandi koorilaulja selle kollase vaaba kohta, millega meie
barbaritest ülempiiskopid oma katedraali üle on määrinud? Tal oleks meelde tulnud, et
kollase värviga märkis timukas ara hukkamoistetute maju, ta oleks meelde tuletanud Peht-
Bourboni lossi *, mis ka kollaseks oli värvitud Konnetaabli reetmise pärast, ja «nii hea ja
ehtne oli see kollane», ütleb Sauval, «et isegi enam kui saja aasta
103
jooksul pole see suutnud luituda.» Koorilaulja oleks arvanud, et püha paik on rüvetatud, ja
oleks sealt ära põgenenud.
Me ei peatu tuhandel muul barbaarsusel, vaid küsime üles katedraali tippu tõustes: kuhu
on jäänud see veetlev väike kellatorn , mis toetus võlvile ning oli niisama habras ja julge
nagu ta naaber, Sainte-Cha- pelle 'i torngi (mis samuti on hävitatud)? Sihvakana, teravana,
läbipaistvana tõusis ta helisedes palju kõrgemale taevasse kui teised tornid.
üks eksimatu maitsega arhitekt lõikas torni 1787-ndal aastal otsast ära ja arvas piisava
olevat seda haava varjata laia tinaplaastriga, mis sarnaneb paja kaanega .
Nõnda on keskaja kunstisse suhtutud peaaegu kõigis maades, eriti aga Prantsusmaal. Selle
varemeil võime jälgida kolme laadi haavu —kõik enam või vähem sügavad: kõigepealt on
siin-seal ajahammas märkamatult närinud nende pealispinda, mis kõikjal roostesse on
läinud; siis on neid hulgana rünnanud poliitilised ja usulised revolutsioonid, mis juba oma
loomult on vihased ja sõgedad, kiskunud lõhki kirikute skulptuuridest ja niker-distest rikka
kuue, purustanud nende rosetid , katki löönud nende arabeskidest kee, ümber lükanud nende
raidkujud, mõnikord sellepärast, et nad mitrat kandsid, teinekord, et neil kroon peas oli;
5
9
lõpuks on nende kallal oma hävitustööd teinud moed, mis alates renessansi anarhilistest,
kuid hiilgavatest liialdustest ikka veidramaks ja totramaks muutusid, mõjudes kaasa
ehituskunsti paratamatule langusele. Moed on rohkem kahju teinud kui revolutsioonid. Nad
on kunsti ihusse haavu löönud, on tormanud isegi ta kondikava kallale, on ehitusi nudinud,
kärpinud, ära narrinud, tapnud ehituste vormi, sisu, mõtte ja ilu. Vähe sellest, moed on
söandanud ette võtta isegi ümberehitusi, mida igatahes aeg ja revolutsioonid pole teinud.
Häbi tundmata on nad «hea maitse» nimel gooti arhitektuuri haavade külge pookinud oma
viletsat pudi- padi , marmoriribasid, metallitutikesi, medaljone, voluute, rõngaskujusid,
drapeeringuid, girlande, narmaid, kivist tulekeeli, pronkspilvi, lihavaid amorette, pungis
keerubeid, mis hakkasid pidalitõvena kunsti palet sööma juba Caterina di Medici palvelas ja
104
mis kaks sajandit hiljem sundisid seda piinatud ja virutatud kunsti lõplikult hinge heitma
Dubarry buduaaris.* Niisiis eelmist kokku võttes on kolme laadi rüüsted gooti arhitektuuri
moonutanud. Pealispinnal kortsud ja tüükad — see on aja töö. Vägivalla jäljed, augud, murrud
— see on revolutsioonide töö Lutherist Mira - beau 'ni.* Vigastused, amputatsioonid,
muudatused ehituse konstruktsioonis, «restaureeringud» — see on kreeka ja rooma
meistrite barbaarne matkimine Vitru-viuse * ja Vignola * viletsate järglaste poolt. Akadeemiad
on tapnud selle suurepärase kunsti, mille barbarid lõid. Sajanditele ja
revolutsioonidele, mis laastavad vähemalt erapooletult ja suurejooneliselt, on tulnud •
lisaks terve kari õpetatud, diplomeeritud, patenteeritud, vannutatud arhitekte, kes oma halva
maitsega kunsti alla viivad ja Partenoni * suurimaks auks gooti pitside asemele seavad
sigurilehed Louis XV stiilis. See on eesli kabjahoop surevale lõvile. Nõnda kuivab vana
tamm, mida igasugused putukad täkivad, närivad ja uuristavad.
Kui kaugel nüüdsest on see aeg, kus Robert Cenalis * võis Jumalaema kirikut Pariisis
võrrelda kuulsa Efesose Diana templiga, mida «muistsed paganad nii ülistasid» ja mis
Herostratose surematuks tegi *, ning isegi leida, et gallia katedraal «on pikkuselt , laiuselt,
kõrguselt ja struktuurilt palju oivalisem» M
Ometi ei või Pariisi Jumalaema kirikust öelda, et ta oleks lõpuleviidud, terviklik gooti
monument , sest ta pole enam romaani kirik ega ka mitte veel täielikult gooti kirik. Ta pole
üldse kindlat tüüpi. Tal pole nagu Tour -nusi kloostril rasket, laia, massiivset fassaadi,
ümmargust ja avarat võlvi, nende ehituste jäiset lagedust ega majesteetlikku lihtsust, mille
üks tähtsamaist tunnustest on ümarkaar. Ta pole ka-nagu Bourges'i katedraal suurepärane,
õhuline, paljuvormiline, rikkalik teravikest turris gootika toode. Võimatu on teda paigutada
ka nende süngete, salapäraste, madalate, ümarkaarte tõttu otsekui mahalitsutud kirikute
muistsesse liiki, mis, kui
' Histoire gallicane, II raamat, III periood, F° 130 lk I (Autori märkus.) v
105
maha arvata katus, peaaegu egiptuse templeid meelde tuletavad, mis on mõistatuslikud,
preesterlikud, tähendusrikkad ja mille ornamendid on rohkem koormatud rombide ja sakkide
kui lilledega, rohkem lillede kui loomadega , rohkem loomade kui inimestega. Nad pole niivõrd
arhitektide teosed kui piiskoppide omandid ja näitavad selle teokraatliku ja sõjalise
vaimuga läbiimbunud kunsti esimest moondumisfaasi, mis algas Bütsant-siga ja ulatus
William Vallutaja * ajani. Võimatu on meie katedraali paigutada ka teist liiki kirikute hulka,
mis on kõrged ja õhulised, rikkad akende ja skulptuuride poolest, teravad vormilt ja julged
põhiplaanilt, mis poliitiliste sümbolitena on kogukondlikud ja kodanlikud, kuid
kunstiteostena vabad, tujukad ja taltsutamatud, näidates ehituskunsti teist moondumisfaasi,
mis pole enam mõistatuslik, muutumatu ja preesterlik, vaid artistlik , edev ja rahvalik, mis
6
0
algab ristisõdaae lõpust ja lõpeb Louis XI ajal. Pariisi Jumalaema kirik pole puht-romaani
tõugu nagu esimene liik ega puhtgooti tõugu nagu teine liik kirikuid.
Ta ori üleminekuaja ehitus. Saksi ehitusmeister oli parajasti lõpetamas löövi esimeste
sammaste püstitamist, kui ristisõitjad tagasi tulid ja tõid kaasa teravkaare, mis võidukalt asus
laiadele romaani kapiteelidele, mille ainsaks otstarbeks oli olnud ümarkaari kanda.
Teravkaar, mis siitpeale ainuvalitsevaks sai, andis kiriku ülejäänud osale oma ilme. Algul
tarvitati teda aralt ja oskamatult, ta kippus laienema, arvarduma, hoidus tagasi ega julgenud
veel teravikkude ja nooltena taevasse söösta, nagu pärast paljude imekaunite toomkirikute
juures^ Teda oleks nagu tagasi hoidnud raskete romaani sammaste naabrus. Kuid need
romaani ja gooti üleminekuaja ehitused pole sugugi vähem uurimist väärt kui puhta stiili
näidised. Nad esitavad kunsti erilist varjundit, mis muidu kaotsi oleks läinud. Tegemist on
teravkaare liitmisega ümarkaare külge.
Pariisi Jumalaema kirik ongi huvitav näidis sellest üleminekustiilist. Iga pind, iga kivi
selles väärikas monumendis pole üksnes lehekülg maa ajaloost, vaid kn teaduse ja kunsti
ajaloost. Puudutades siin ainult tähtsamaid detaile, tuleb öelda, et sellal kui väike Punane
106
sissekäik ulatub peaaegu viieteistkümnenda sajandi gooti arhitektuuri äärmiste
peensusteni, lähevad löövi sambad oma ümbermõõdult ja raskuselt tagasi Saint-Germaindes-
Pres' kuningliku kloostri aegadesse, nagu oleks selle sissekäigu ja sammaste vahel kuue
sajandi pikkune vahe. Leidsid ju isegi hermeetikud suure portaali sümbolites küllaldase
kokkuvõtte oma teadusest, mille täielikuks väljenduseks on Saint-Jacques-de-la-Boucherie
kirik. Nii on Jumalaema kirikus ühendatud ja ühte sulatatud romaani klooster , hermeetikute
kink , gooti kunst , saksi kunst , rasked ümmargused sambad Gregorius VII * ajast,
alkeemikute sümboolika, milles Nicolas Flamel Lutheri eelkäijaks oli, paavsti võimu
ainuvalitsus, kiriku lõhestumine, Saint-Germain-des-Pres' ja Saint-Jacques-de-la-
Boucherie kloostrid . See peamine kirik, emakirik Pariisi teiste vanade kirikute hulgas, on
nagu mingi kimäär: ühelt kirikult on tal pea, teiselt jäsemed, kolmandalt kere ja kõigilt veel
midagi ühist.
Kordame veel, need üleminekustiilis ehitused pakuvad huvi kunstnikule, vanavarauurijale
ja ka ajaloolasele. Nad näitavad nagu küklooplikud müürid, egiptuse püramiidid, hindude
hiiglasuured templidki, kui põline on arhitektuur ja kuidas mineviku suurimad ehitused on
pigemini ühiskonna kui üksikisiku sünnitus, pigemini rahvaste loomingulise pingutuse
saadus kui geeniuse vaimusähvatus, varaait, mille rahvas päranduseks jätab, sajandite
ladestus, sade, mis järele jääb inimühiskonna järkjärgulisest aurumisest, ühesõnaga
orgaaniline looming. Iga ajalaine uhub midagi uut juurde, iga rahvatõug lisab omalt poolt
oma kihi monumendile juurde, iga isik oma kivi. Nõnda teevad koprad, nõnda teevad
mesilased, nõnda ka inimene. Paabeli torn, see arhitektuuri suurim sümbol, on mesipuu.
Suured ehitused on nagu suured mäedki sajandite looming. Tihti on kunsti vorm juba
muutunud, ehitused ise aga veel pooleli , pendent opera interrupta neid jätkatakse siis
rahulikult uue kunsti suunas. Uus kunstistul võtab teose üle, nii nagu ta selle eest leiab,
juurdub
Ripuvad poolelijäänud tööd (lad. k.).
107
sellesse, teeb selle enese sarnaseks, arendab seda edasi oma fantaasia järgi ja viib ta
lõpuni, kui saab. Kõik see toimub vaikselt , ilma pingutuseta, ilma vastutöötuseta, rahuliku
loodusseaduse järgi. Nõnda läheb pookoks kasvama, mahl hakkab uusi teid käima ja puu
saab elujõuliseks. Tõepoolest, neis paljude kunstide järkjär-gulistes jootekohtades ühe ja
6
1
sama hoone mitmesugustel kõrgustel leidub materjali rohketeks paksudeks köideteks, tihti
aga kogu inimkonna ajalooks. Inimene, kunstnik kaob ära selle tohutu teose ees, mis ühegi
tegija nime ei kanna; kogu inimlik mõistus leiab siin oma väljenduse ja kokkuvõtte. Aeg on
ehitaja, rahvas müürsepp.
Vaadeldes ainult Euroopa kristlikku arhitektuuri, seda idamaiste tohutute kiviehituste
nooremat venda, näeme enda ees hiiglaslikku moodustist, milles on kolm väga erinevat
ülestikku asetatud kihti: romaani 1 kiht, gooti kiht ja renessansi kiht, mida meeleldi
nimetaksime kreeka-rooma kihiks. Romaani ladet, niis on kõige vanem ja sügavam, esindab
ümarkaar, mis uuesti nähtavale ilmub kõige pealmises renessansi kihis ja mida kannavad
kreeka sambad. Teravkaar esineb kahe kihi vahepeal. Ehitused, mis kuuluvad ainult ühte
kihti mainitud kolmest, erinevad teistest põhjalikult, on lõpetatud ja ühtlased. Nii näiteks
Jumieges'i klooster, Reimsi katedraal, Püha Risti kirik Orleans 'is. Kuid need kolm kihti
uhtuvad ja segunevad äärtel nagu värvid päikese- spektris . Siit on pärit segastiilis
monumendid, üleminekuaja ehitused mitmeis varjundeis. Mõnel on alus romaani stiilis,
keskosa gooti stiilis, kuppel aga kreeka-rooma stiilis. See tuleb sellest, et seda on ehitatud
kuussada aastat. Selline teisend on siiski haruldus , üks näiteid on Etampes'i lossi torn.
Sagedamini esineb monumente , mis ühendavad kaht formatsiooni. Niisugune on Pariisi
Jumalaema kirik. See ehitus on teravakaareline,
. i See on sama kunst, mida sõltuvalt asukohast, kliimast ja rahvastikust nimetatakse
lombardia , saksi või bütsantsi kunstiks. Need neli arhitektuuri eri laadi on üksteisega
sugulased ja esinevad paralleelselt, igaühel on oma eri karakter , kuid koigi tunnuseks on
ümarkaar. «Kõik pole ühte nägu, kuid siiski vaga sarnased» jne. (Autori märkus.)
108
ta esimesed sambad juurduvad samasse romaani kihti, millel baseeruvad ka Saint-Denis'
kiriku portaal ja Saint-Germain-des-Prés' kiriku lööv. Niisugune on ka Bocherville'i kloostri
veetlev poolgooti saal, kus romaani kiht ulatub keskosani. Niisugune on Roueni katedraal,
mis kuuluks tervenisti gooti stiili, kui ta keskmise torni tipp poleks renessansiajastust.1
Muide, kõik need varjundid ja erinevused puudutavad ainult ehituste välist külge. Kunst
muudab siin ainult oma välist koort. Ristiusu kiriku struktuur ise aga jääb muutumatuks.
Meie ees on ikka üks ja seesama sisemine karkass, seesama osade loogiline asetus, ükskõik
milliste skulptuuride ja nikerdistega kiriku välimus poleks kaunistatud, selle all võib, kas või
eos, esialgsesîuijus, leida ikka rooma basiilikat. Maapinnal asetub ta alati ühel ja samal
kujul. Ikka kaks löövi, mis teineteisest läbi lõikudes annavad risti, mille ülemine ümardatud
ots moodustab koori; ikka needsamad madalamad kõr-vallöövid ristikäikude jaoks kiriku
sisemuses või kabelite jaoks, külgkäigud, kuhu pealöövist pääseb sammaste vahelt. Sel
muutumatul alusel varieerub lõpmatult kabelite, portaalide, kellatornide, tornitippude arv,
nii kuidas seda tahab sajandi, rahva, kunsti fantaasia. Arvesse võttes kirikliku
jumalateenistuse reegleid, talitab ehituskunst edasi oma äranägemise järgi. Raidkujud,
aknad, rosetid, arabeskid, pitsid , kapiteelid, bareljeefid — kõiki neid kombineerib ta
oma maitse ja seaduste järgi. Siit tuleneb selletaoliste ehituste imeteldav väline
mitmekesisus , mille all aga valitseb kindel kord ja ühtsus. Puu tüvi on muutmatu, võra aga
tujukas .
II. PARIIS LINNULENNULT
Oleme katsunud lugejale imeväärsest Pariisi Jumalaema kirikust pilti anda. Oleme
üldjoontes näidanud kaunidusi, mis tal olid viieteistkümnendal sajandil ja mida tal praegu
6
2
enam pole. Kuid oleme puudutamata jätnud peamise ilu: see on tolleaegne vaade
kirikutornist üle kogu Pariisi.
Selle torni puust tipu hävitas äike 1823. aastal. (Autori märkus.)
109
Tõesti, kui parast kauast kobamist mööda järsku spiraaltreppi kellatorni paksu müüri sees
viimaks äkki välja jõuda ühele kahest platvormist, täis päikest ja õhku, siis avaneb
suurepärane vaade igasse külge omamoodi vaatepilt, mida kergesti võivad kujutleda need
meie lugejad, kel õnn on näha olnud mõnda säilinud gooti stiilis linna täielikuna, tervikuna,
nagu seda on Nürnberg Baieris, Vitoria * Hispaanias või veel väiksemad paigad , kui nad
ainult hästi on säilinud, nagu Vitre * Bretagne'is või Nordhausen * Preisimaal.
Pariis kolmesaja viiekümne aasta eest, viieteistkümnenda sajandi Pariis oli juba tol ajal
hiiglalinn. Meie, pariislased, oleme üldiselt eksiteel, kui arvame, et Pariis on hiljem palju
laienenud . Louis XI ajast peale pole ta palju üle kolmandiku juurde võtnud. Kindlasti on ta
palju rohkem kaotanud kauniduselt kui võitnud suuruselt.
Nagu teada, on Pariis sündinud Vanalinna saarel, millel on hälli kuju. Selle saare
liivakallas oli ta esimeseks kaitsevalliks, Seine'i jõgi aga ta esimeseks vallikraaviks. Mõne
sajandi püsis Pariis sellel saarel; tal oli kaks silda, üks põhjas, teine lõunas, ja kaks sillapead,
mis olid ühtlasi väravateks ja kindlusteks: paremal kaldal Grand-Chätelet ja vasakul kaldal
Petit-Chätelet.
Siis aga, esimesest dünastiast peale jäi saar kitsaks ja Pariisu tuli teisele poole jõge
laieneda. Esimene müüride ja tornide vöönd võttis enda alla maatüki mõlemal pool jõge
Grand-Chätelet' ja Petit-Chätelet' taga. Sellest vanast vallist oli veel eelmisel sajandil jälgi
säilinud, nüüd aga pole sellest muud jäänud kui mälestus ja mõni legend ning Baudits' ehk
Baudoyer' värav, Porta Bogauda. Linnasüdamest vähehaaval kaugemale tungides uhtus,
uuristas, hävitas ja pühkis majade laine selle vööndi ära. Selle laine ette tegi Phi-lippe
Auguste uue tammi . Ta sulges Pariisi suurte, kõrgete ja tugevate tornide ahelikku. Terve
sajandi pigistusid majad üksteise vastu, kuhjusid ja kerkisid selles basseinis kõrgemale nagu
vesi reservuaaris. Nad hakkasid hoovide suunas sissepoole kasvama, korrustena üksteise
otsa tõusma, üksteise kukile ronima, ülespoole pressima nagu kokkupigistatud mahlad , ja
ainult sellel oli võimalus
110
vabalt hingata, kes sai üle naabri pea vaadata. Tänavad muutusid järjest kitsamaks,
väljakud täitusid majadega ja kadusid. Lõpuks hüppasid majad üle Phi-lippe Auguste'i
müüri ja pudenesid nagu sulust pääsedes rõõmsalt mööda lagendikku laiali, nii kuidas
juhtus. Seal hakkasid nad ennast laiutama ja põldudest aedu välja lõikama, tehes oma
olemise kõigiti mõnusaks.
1367-ndast aastast alates oli linn eeslinna arvel juba nii laiaks kasvanud, et tarvilikuks sai
uus vall . Selle ehitas Charles V *. Kuid Pariisi-taoline linn kasvab alatasa. Ainult sellistest
linnadest saavadki pealinnad . Nad on nagu lehtrid, kuhu maa geograafilist, poliitilist,
moraalset, vaimset kallakpinda mööda kõik rahva loomupärased kalduvused kokku
jooksevad. Nad on tsivilisatsiooni lätted, aga ka rennid. Siia nõrgub ja koguneb sajandite
jooksul tilkhaaval kokku kõik see, mis rahval on mahlakat, elulist ja hingelist: kauplemine ,
tööstus, haridus , elanikkond. Charles V vallil oli sama saatus mis Philippe Auguste'i omalgi.
Viieteistkümnenda sajandi lõpul astuti tast üle ja eeslinn ^nihkus kaugemale.
Kuueteistkümnendal sajandil oli uus linn väljaspool müüre juba nii tihedaks muutunud, et
paistis, nagu oleks vall üha enam vana linna poole tagasi tõmbunud. Nii oli siis Pariis
6
3
viieteistkümnendal sajandil kaotanud juba kolm kontsentrilist müüriringi, mis Julianus
Taganeja * ajal olid eos Grand-Chätelefs ja Petit-Chätelet’s. Lapsena, kes iga aastaga oma
vanadest riietest välja kasvab, oli tugev linn juba neli müürivööndit üksteise järel
purustanud. Louis XI ajal võis ses majade meres paiguti näha mõnda tornide rühma keset
vanade vallide varemeid nagu küngaste teravaid tippe uputuse ajal, nagu uue linna alt üles
kerkivat vana Pariisi saarestikku.
Paraku on Pariis sellest ajast peale meie silmade all veelgi muutunud, kuid ületanud on ta
veel ainult ühe valli , Louis XV oma, selle porist ja süljest kokkupöt-serdatud müüri, mis
vääris kuningat, kes seda ehitas, ja poeeti , kes tast laulis:
Le mur murant Paris rend Paris murmurant.1
Pariisi ümbritsev müür teeb Pariisi sumisevaks (prants. k.),
111
Viieteistkümnendal sajandil jagunes Pariis veel kolmeks eri linnaks, mis üksteisest selgesti
erinesid . Igaühel oli oma näoilme, oma eriala, omad kombed, tavad, eesõigused ja ajalugu.
Need olid: Vanalinn , ülikoolilinn ja Uuslinn . Vanalinn asus saarel ja oli neist kõige vanem ja
väiksem. Ta oli kahe teise linna emaks , olles nende vahele pigistatud (lubatagu mulle see
võrdlus) nagu vana eideke kahe suure ilusa tütre vahele, ülikoolilinn võttis enda alla Seine'i
vasaku kalda Tournelle'i tornist Nesle'i tornini, milledele tänapäevases Pariisis vastavad
Viinaturg ja Rahapada . Selle müür tungis kaunis laia kaarena väljale, kuhu Julianus oma
termid oli ehitanud.* Siin asus ka Sainte-Geneviève'i mägi. Selle kaare kõige kaugemaks
punktiks oli Paavsti värav, mis asus ligikaudu seal, kus praegu on Panteon . Uuslinn, kõige
suurem osa Pariisist, asus paremal kaldal. Ta murdunud või õigemini mitmest kohast
katkestunud kaldapealne kulges piki Seine'i jõge Billy tornist Bois ' tornini, see on praegusest
Moonalaost Tuileries 'ni. Neljas kohas, seal, kus Seine linnamüürid läbi lõikas, seisid neli
torni, niinimetatud «Pariisi neli torni»: vasakul Tournelle'i ja Nesle'i torn, paremal Billy ja
Bois' torn. Uuslinn tungis veelgi kaugemale maa sisse kui ülikoolilinn. Uuslinna müüri
kaugemaks tipuks (selle müüri ehitas Charles V) olid Saint-Denis' ja Saint- Martini väravad,
mis praegugi asuvad endises kohas.
Nagu öeldud, oli igaüks neist kolmest linnajaost eri linn, kuigi mitte täielikult, sest üks ei
saanud ilma teiseta läbi. Siit siis ka kolm erisugust pilti. Vanalinnas valitsesid kirikud,
Uuslinnas lossid, ülikoolilinnas õppeasutused. Kui kõrvale jätame vana Pariisi teisejärgulised
omapärasused ja veidrad seadused teede alal, kui vaatleme linna kaootilisi õigussuhteid
ainult üldiselt ja kokkuvõtlikult, siis võime üldjoontes öelda, et saar kuulus piiskopile,
parem kallas kaupmeeste prevoole, vasak kallas rektorile. Kõiki aga valitses Pariisi prevoo,
kes oli kuninga, mitte aga linna ametnik . Vanalinnas asus Jumalaema kirik, Uuslinnas
Louvre ja raekoda , ülikoolilinnas Sorbonne *, Vanalinnas asus ka Keskturg, Uuslinnas
hospidal Hôtel-Dieu, ülikoolilinnas Pré-aux-Clercs'i-nimeline aas. Seaduserikkumisi, mida
skolaarid
112
vasakul kaldal, oma Pré-aux-Clercs'il, toime panid, arutati Justiitspalees, karistati aga
paremal kaldal, Montfauconil, vähemalt siis, kui rektor, kes teadis, et ülikool on tugev,
kuningas aga nõrk, vahele ei astunud : skolaaridel oli eesõigus üles poodud saada endi pool.
Olgu mööda minnes öeldud, et suurem osa neist eesõigustest (nende hulgas oli
paremaidki) oli mässudega rahutustega kuningatelt välja pressitud. Juba igiaegadest saadik
kehtis tava: kuningas annab peost ainult selle, mis rahvas ta käest ära kisub, üks vana ürik
lausub alamate ustavuse kohta üsna naiivselt: «Civibus fidelitas in reges, quae tamen
aliquoties seditionibus interrupta, muita peperlt privilégia.» 1
6
4
Viieteistkümnendal sajandil uhtus Seine viit saart Pariisi piirides: Louvier' saart, kus
tookord puud kasvasid, nüüd aga puid müüakse, Lehmade saart ja Jumalaema saart,
mõlemad tühjad, ainult paari onniga, mõlemad piiskopi läänid (seitsmeteistkümnendal
sajandil ühendati need kaks saart ja ehitati neile majad, nüüd nimetame seda Saint-Louis'
saareks ). Lõpuks Vanalinna saart ja tema lähedal Lehmade ülevedaja saarekest, mis nüüd
Uue silla muldkeha alla on kadunud. Vanalinnas oli tol ajal viis silda, neist kolm paremat
kätt: Jumalaema sild, Rahavahetajate sild, mõlemad kivist, ja puust Möldrite sild; kaks
vasakut kätt: Väike kivisild ja Saint-Micheli puusild. Kõik nad olid maju täis ehitatud,
ülikoolilinnal oli kuus väravat, kõik Philippe Auguste'i ajal ehitatud, nimelt, kui Tournelle'i
tornist alata: Saint-Victori, Bordelle'i, Paavsti, Saint-Jac- ques 'i, Saint-Micheli ja Saint-
Germaini värav. Ka Vanalinnal oli kuus väravat, kõik Charles V ajal ehitatud, ja nimelt, kui
Billy tornist alata: Saint- Antoine 'i, Temple 'i, Saint-Martini, Saint-Denis', Montmartre 'i ja
Saint-Ho-noré värav. Need väravad olid tugevad, kuid ka ilusad, mis tugevust ei rikkunud.
Lai ja sügav kraav , mida Seine veega varustas ja mis talve tulvavete ajal oli kiire vooluga,
uhtus oma lainetega Pariisi ümbritsevate müüride aluseid. Öösel suleti väravad, jõele
tõmmati mõle-
1 kodanike kuningaustavusest, mida küll mõnikord mässud katkestasid, tekkis palju
eesõigusi (lad. k.).
113
mal pool linna ääres ette jämedad raudahelad ja Pariis võis rahulikult magada .
Linnulennult vaadatuna paistsid kõik kolm linnajagu veidralt sassis tänavate puntrana.
Kuid juba esimese pilguga võis aru saada, et need kolm osa moodustavad ühe terviku. Võis
kohe näha kaht paralleelset tänavat, mis käänakuteta, katkestamatult, peaaegu sirgjooneliselt
läbi lõikasid kõik kolm linnajagu ühest otsast teise, lõunast põhja, risti Seine'ile. Nad
ühendasid, sidusid, segasid neid ja kandsid rahvast ühest linnajaost teise linnaosa müüride
vahele, muutsid kolm linna üheks linnaks. Dks neist kahest tänavast kulges Saint-Jacques'i
väravast Saint-Martini väravani, ülikoolilinnas nimetati seda Saint-Jacques'i tänavaks,
Vanalinnas Juudi tänavaks, Uuslinnas Saint-Martini tänavaks. Kahes kohas läks ta üle jõe,
nimelt Jumalaema sillal ja Väikesel sillal. Teist tänavat nimetati vasakul kaldal Harpe 'i tänavaks,
saarel Aamissepa tänavaks, paremal kaldal Saint-Denis' tänavaks, ühel Seine'i harul
Saint-Micheli sillaks, teisel harul Rahavahetajate sillaks ja ta ulatus Saint-Micheli väravast
ülikoolilinnas kuni Saint-Denis' väravani Uuslinnas, ühesõnaga, nii paljude nimede all
peitusid ikka needsamad kaks tänavat, ematänavat, Pariisi kaks arterit. Kõik teised
kolmiklinna sooned suubusid neisse või said neilt toitu.
Peale nende kahe peatänava, mis Pariisi kogu ta laiuses ühest otsast teise risti läbi lõikasid
ja kogu pealinnale ühised olid, oli Uuslinnal ja ülikoolilinnal kummalgi veel oma peatänav,
mis rööbiti Seine'ile neist pikuti läbi kulgesid ja linna kaks peasoont täisnurga all läbi
lõikasid. Nii võis Uuslinnas minna Saint-Antoi-ne'i väravast otsejoones alla Saint-Honoré
väravani, ülikoolilinnas aga Saint-Victori väravast Saint-Ger- maini väravani. Need kaks
suurt tänavapaari moodustasid põhikoe, millele Pariisi kõigiti sassis ja puntras tänavad oma
mustri peale joonistasid. Kui hoolsasti uurida, võis selles võrgukoes peale selle eraldada veel
kaks kimpu tänavaid, ühe ülikoolilinnas, teise Uuslinnas, mis hargnesid sildadelt väravate
poole.
Sellest põhiplaanist on midagi veel tänini säilinud.
Millist vaatepilti võis see linn 1482-sel aastal pakkuda
114
6
5
vaatajale, kes seisis ülal Jumalaema kiriku tornis? Katsume seda kirjeldada.
Hingeldades üles jõudnud vaatajat üllatas kõigepealt määratu hulk katuseid, korstnaid,
tänavaid, sildu, platse , torne ja tornitippe. Kõik tungis korraga silma: nikerdatud katuseviil,
terav katusehari, tornike müürinurgal, kivist püramiid üheteistkümnendast sajandist,
tahvlikivist obelisk viieteistkümnendast sajandist, ümmargune ja sile lossitorn, kandiline,
kaunistatud kirikutorn, olgu see suur või väike, massiivne või õhuline. Vaataja pilk kadus
kauaks selle labürindi sügavusse, kus kõik oli omapärane, otstarbekas, vaimukas ja ilus, kus
kõike oli loonud kunst, olgu see siis väike majake oma maalitud ja nikerdatud fassaadi ja
mustrilise puusõrestikuga, oma madala ukse ja etteulatuvate korrustega, või kuninglik
Louvre oma tolleaegsete tornide reaga . Kui aga silm vähehaaval ehituste hulgaga harjus ,
hakkas ta neis eraldama juba üksikuid pearühmi.
Kõigepealt Vanalinn. Sauval, kes oma loba keskel vahel sekka maha saab ka mõne
õnnestunud lausega, ütleb: «Vanalinna saar on nagu suur laev, mis põhja-mudasse kinni on
jäänud ja pärivoolu Seine'i keskele triivib.» Me mainisime juba, et see laev oli viieteistkümnendal
sajandil mõlema kalda külge kinnitatud viie sillaga. See laevakujuline saar
üllatas isegi neid, kes heraldikast kirjutasid. Favyni * ja Pasquier' * järgi on laevakuju Pariisi
linna vanal vapil pärit just siit, mitte aga normannide piiramise ajast. Kes mõista oskab,
sellele on vapikujud algebra ülesanne, salakeel . Kogu keskaja teise poole ajalugu on
märgitud vapikujudesse, nagu esimese poole ajalugu romaani kirikute sümboolikasse. Nagu
enne tegemist oli teokraatia hieroglüüfidega, nii nüüd feodalismi omadega.
Niisiis puutus kõigepealt silma Vanalinna saar ahtriga idas, käilaga läänes. Näoga käila
poole pöördudes võis enda ees näha vanade katuste päratut karja, mille üle tõusis Sainte-
Chapelle'i suur tinakatus nagu elevandi selg, millele on tõstetud suur torn. See oli kõige
teravam , kõige viimistletum, kõige fili -graansemalt väljatöötatud, kõige läbipaistvam tornitipp,
mis kunagi oma pitsist koonuse läbi on lasknud
115
taevast paista. Kolm tänavat suubusid Jumalaema kiriku esisele platsile, mille ümber palju
maju asus. Selle platsi lõunapoolsel küljel paistis tusane ja kortsus Linna Haigemaja fassaad
ja katus, mis oli täis nagu paiseid ja soolatüükaid. Paremat ja vasakut kätt, idas ja läänes,
kerkisid Vanalinna kitsalt alalt üles kakskümmend üks kirikut. Need olid pärit kõigist
aegadest, neid oli igas laadis ja suuruses, alates Saint-Denis-du-Pas' väikesest madalast ja
pehkinud kellatornist, carcer Glaucinist, kuni Saint-Pierre-aux-Boeufs' ja Saint-Landry
kiriku nõelteravate tornideni. Jumalaema kiriku taga asus põhja pool klooster gooti stiilis
käikudega, lõuna pool piiskopi poolromaani stiilis loss, ida pool tühi Terraini neem . Ses
majade kuhjas võis silm nende kõrgete ažuur- sete kivimitrade järgi, mis tol ajal isegi
ärklitoa aknaid lossi katusel kroonisid, eraldada veel elamut, mis linn Charles V ajal oli
Juvenal des Ursins'ile kinkinud. Veidi eemal võis silmata Palus '-turu tõrvatud barakke, kaugemal
Saint-Germain-le-Vieux' uut apsiidi, mida 1458 -ndal aastal Febves'i tänava arvel oli
pikendatud. Veelgi kaugemal paistsid mõned tänavanurgad, mis rahvast kihasid, mõni
häbipost teeristil või mõni jäänus Philippe Auguste’i aegsest tänavasillutisest, neist toredaisl
kiviplaatidest tänava keskel, mis olid määratud ratsanike jaoks ja mis kuueteistkümnendal
sajandil asendati viletsa kiviteega, mõni tühi tagahoov läbipaistva keerd -trepitornikesega,
nagu neid tehti viieteistkümnendal sajandil ja nagu neid veel Bourdonnais' tänaval näha
võib. Ja lõpuks lääne pool, Sainte-Chapelle'ist paremat kätt jõe ääres seisis Justiitspalee oma
tornidega. Kuningaaiad Vanalinna läänepoolses otsas varjasid oma kõrgete puudega
ülevedajate saarekest. Mis puutub jõesse, siis polnud Jumalaema kiriku tornide otsast teda
kummaltki poolt Vanalinna näha: Seine oli kadunud sildade alla, sillad aga majade alla.
6
6
Kui pilk libises üle nende sildade, kus majade katused olid roheldunud ja vetcaurust
enneaegu hallitama löönud, ja suundus vasakule ülikoolilinna poole, siis torkas kõigepealt
silma tihe kimp madalaid Petit-Châtc-let' torne, kus selle lossi pärani avatud väravasuu näis
Väikese silla otsa alla neelata tahtvat. Kui aga teie pilk
116
libises idast läände, Tournelle'i torni juurest Nesle'i tornini, siis võis näha pikka majade
rida nikerdatud viiludega, värviliste akendega ja etteulatuvate pealmiste korrustega,
lõpmatuid sakilisi katuseviilusid, mida katkestas mõni tänavasuu, vahel sekka ka mõne
suure kivihoone fassaad või nurk, mis oma hoovide ja aedadega, peahoone ja tiibehitustega
teiste kokkusurutud ia koomalepigistatud majade seas end muretult laiutas nagu kunagi suur
isand maameeste hulgas. Kaldal lei- • dus sääraseid losse tükki viis või kuus, alates Lotringi
üksikelamust, mis bernhardiinide kloostriga jagas suurt piiratud maa-ala Tournelle'i lossi
naabruses kuni Nes-le'i lossini, mille peatorn oli Pariisi kõige kaugemaks piiritorniks. Nende
katuste teravad mustad kolmnurgad lõikasid tervelt kolme kuu jooksul aastas vereva päikese
purpurketast.
Seine'i sellel kaldal oli kaubandusel muide vähem jüngreid kui teisel kaldal. Siin
askeldasid ja kisasid skolaarid ja neid näis siin rohkem olevat kui käsitöölisi. Tõtt öelda,
õiget kaldapealset oli siin ainult Saint-Micheli silla ja Nesle'i torni vahel, ülejäänud osa jõekaldast
oli kas paljas liiv (nagu teisel pool bernhardiinide krunti ) või täis majalobudikke, mis
jalgupidi vees seisid (nii oli see kahe silla vahel).
Siin lärmitsesid hommikust õhtuni pesunaised, kes kisendasid, lobisesid, laulsid jõe ääres
ja peksid kurikatega pesu nagu nüüdki. See Pariisi nurk oli üsna lõbus.
Ülikoolilinn koosnes nagu ühest tükist. Ta oli otsast otsani terviklik ja kompaktne. Need
musttuhat ligistikku asetsevat, terava otsaga, nagu ühest vormist valatud katust jätsid kõrgelt
vaadatuna mulje, nagu oleks siin tegemist ühe ja sama ainese kristallisatsiooniga. Tänavate
tujukalt väänlevad uurded lõikasid selle majade massi peaaegu korrapärasteks tükkideks.
Nelikümmend kaks õppeasutust olid siin kaunis ühtlaselt laiali külitud ja neid leidus igal
pool. Nende ilusate ehituste mitmekesised ja lõbusad katuseharjad olid samasugused
kunstitööd nagu lihtsad katusedki nende all. Õieti olid nad samad geomeetrilised vormid
ruudus või kuubis . Nad tegid kogumulje rikkamaks , selle ühtlust
117
rikkumata, täiendasid seda, ilma et oleksid seda koormanud. Geomeetria on harmoonia .
Siin-seal kerkis ka mõni toredam ehitus üle vasaku kalda maaliliste ärk-lite: nii Nevers'i,
Rooma ja Reimsi loss, mida praegu enam pole, nii Cluny loss, mis veel praegu eksisteerib
kunstnike rõõmuks ja millel mõni aasta tagasi barbaarselt torn otsast maha võeti. Romaani
stiilis Cluny lossi kõrval asetsevad Julianuse termid oma kaunite kaar-võlvidega. Seal oli
ka küllalt kloostreid, mille ilu oli tagasihoidlikum ja suurus rangem kui lossidel, aga nad olid
ikkagi küllalt kaunid ja võimsad. Kõigepealt puutus silma bernhardiini klooster oma
kolme kellatorniga ning Sainte-Genevieve'i klooster, mille praeguseni säilinud
neljakandiline torn paneb muud taga kahetsema. Siis Sorbonne, see pooleldi õppeasutus,
pooleldi klooster, millest on säilinud imetlusväärne lööv, siis ilus neljakandiline trinitaari
klooster, ta naabruses asuv benediktiini klooster, mille müüride vahele käesoleva
raamatu seitsmenda ja kaheksanda trüki vaheajal on teater poetatud, edasi frantsiskaani
klooster oma kolme hiiglasuure kõrvuti katuseharjaga, siis augustiini klooster, mille
graatsiline teravik Nesle'i torni kõrval Pariisi selle osa läänepoolses küljes teise
kõrgema saki moodustas. Kolledžid *, need vahelülid kloostri ja ilmaliku maailma vahel,
olid midagi losside ja kloostrite vahepealset, olles oma ranguses elegantsed, oma
skulptuurides mitte nii kerged ja õhulised kui lossid ja oma ehituslaadis mitte nii tõsised kui
6
7
kloostrid. Neist muistseist mälestistest, milles gooti stiil nii hästi oskab mõõtu pidada
külluse ja kasinuse vahel, pole paraku peaaegu midagi säilinud. Ka ülikoolilinnas oli palju
uhkeid kirikuid kõigis arhitektuuristiilides, alates Saint-Julieni ümarkaartest kuni
Saint-Severini teravkaarteni. Nad valitsesid kõige üle. Lisaakordidena teiste akordide hulgas
läbistasid nad alatasa mitmelõi-kelisi katuseharju oma tornitippudega, õhuliste kellatornidega,
teravikkudega, mille jooned suurepäraselt ja liialdatult katuste teravaid nurki
kordasid.
Ülikoolilinna pinnas oli künklik. Kagus kerkis hiigla-kublana Sainte-GenevieveM mägi.
Tasus vaadata Jumalaema kiriku tornist seda kitsaste ja vingerdavate tänavate
119
pundart (praegust Ladina kvartalit), neid majade kobaraid, mis selle kõrgustiku harjalt
kõigisse kaartesse pillatuna korratult, peaaegu püstloodis ta külgi mööda alla jõeni tormasid,
ühed nagu kukkudes, teised nagu tagasi ronides, kõik aga nagu üksteisest kinni hoides.
Tuhandete mustade täppide pidev sagimine all tänavate! pani silmade ees kõik virvendama.
Sellisena paistis rahvas ülevalt ja kaugelt vaadatuna.
Kõigi nende arvutute ehituste, katuste, tornide ja muude väljaulatuvate osade vahelt, mis
Ülikoolilinna piirjoontele oma käänete, väänete ja sakkidega nii veidra ilme andsid, võis
kord siin, kord seal märgata suurt sammaldunud müüripinda, mingit ümmargust massiivset
torni, mingit hambulist kindlust kujutavat linnaväravat: see oli Philippe Auguste'i
kindlustatud klooster. Taamal rohendasid aasad , kaugenesid teed, mille ääres asusid eeslinna
viimased majad, mis aga kaugemal järjest harvenesid.
Mõnel neist eeslinnadest oli tähtsustki. Nii evis seda, kui Tournelle'ist alata, kõigepealt
Saint-Victori agul oma ühekaarelise sillaga üle Biere'i, oma kloostriga, kus figureeris veel
Louis Paksu epitaaf , epitaphium Ludovici Grossi, ja oma kirikuga , mille torn nelja üheteistkümnendast
sajandist pärit oleva kellatornikese keskel oli kaheksatahuline (selletaolist
võib veel näha EtampesMs, see pole veel hävitatud); siis Saint-Marceau agul, kus juba tol
ajal oli kolm kirikut ja üks klooster. Veel edasi, kui jätta vasakule Gobelinide veski neli valget
müüri, siis Saint-Jacques'i eeslinn oma kauni nikerdatud ristiga teeristil; Saint-Jacques
du Haut -Pas' kirik, mis tol ajal oli veel gooti stiilis, terava tipuga ja veetlev; Saint-Magloire'i
kirik ilusa lööviga neljateistkümnendast sajandist, mille Napoleon muutis heinaküüniks;
Notre-Dame des Champs 'i kirik oma bütsantsi-mo-saiigiga. Ja lõpuks, kui mööduda kartuusi
kloostrist, sellest Justiitspaleele kaasaegsest rikkalikust ehitusest hulga aiakestega, ja halva
kuulsusega Vauverfi varemeist, peatus silm läänepoolses küljes Saint-Germain-des-Pres'
kiriku kolmel romaani stiilis tornil. Selle kiriku taga algas Saint-Germaini eeslinn, mis tol
ajal moodustas Juba suure kogukonna ja millel oli oma paarkümmend
119
tänavat. Eeslinna üht nurka märkis Saint-Sulpice'i terava tipuga kellatorn.
Siinsamas kõrval võis näha Saint-Germaini neljast küljest piiratud laadaplatsi, kus nüüd
asub turg ; edasi abtkonnale kuuluvat häbiposti, ilusat väikest ümmargust torni
koonusekujulise tina- katusega ; kaugemal olid katusekivitehas ja Leivaahju tänav, mis viis
ühiselt tarvitatava leivaahju juurde, siis veski künka otsas ja pidalitõbiste maja, mis oli
teistest eraldatud ja millest eemale hoiti. Kuid mis silmi eriti külge tõmbas, oli klooster ise.
Nii kirikuna kui võim-konna asupaigana oli ta väga mõjuva ilmega. Siin oli abtkonna loss
— Pariisi piiskopid võisid ennast Õnnelikuks lugeda, kui said seal kas või ühe öögi magada;
söögisaal, millele ehitaja oli andnud otse katedraali vääriva ilme, ilu ja toreda roseti; püha
Neitsi peenemaitseline kabel; monumentaalne magamishoone; avarad aiad; langevärav;
tõstesild; müüride hambulised sakid ümbritsevate aasade rohelisel taustal; hoovid, kus kar6
8
dinali kullakarvaliste mantlite kõrval särasid sõjameeste raudrüüd, ja kõige selle keskel
kolm gooti apsiidilc rajatud kõrget fiaali. See kõik pakkus horisondil oivalist pilti.
Kui pilk pärast kauast ülikoolilinna vaatlemist lõpuks paremale kaldale Uuslinna poole
pöördus, muutus pilt äkki hoopis teiseks. Uuslinn oli ülikoolilinnast palju suurem, kuid
polnud kaugeltki nii ühtlane. Juba esimese pilguga võis märgata, et ta jaguneb mitmesse
täiesti eraldatud ossa. Idas, Uuslinna selles osas, mis veel tänapäev «soo» nime kannab
(sinna sohu meelitas Ca-mulogenes Caesari*), oli suur hulk losse. Majad ulatusid otse jõe
äärde. Neli lossi peaaegu külg külje kõrval, Jouy, Sensi, Barbeau ja Kuninganna loss peegeldasid
Seine'is oma saledate tornikestega kiltkivikatu-seid. Need neli hoonet täitsid kogu
maa-ala Nonaindie-res'i tänavast kuni tsölestiini kloostrini, mille torni teravik väga peenelt
esile tõstis nende hoonete katuseharju ja sakke. Mõned rohekaks muutunud hurtsikud, mis
nende uhkete hoonete ees vee kohal rippusid, ei takistanud nägemast nende fassaadide
ilusaid jooni, nende laiu nelinurkseid kiviraamidega aknaid, nende teravakaarclisi,
skulptuuririkkaid portikusi, nende puhtalt
120
tahutud kivist müüride selgeid kante ja kõiki'neid veetlevaid arhitektuurilisi üllatusi, mille
tõttu näib, nagu rakendaks gooti kunst igas monumendis uusi kombinatsioone. Nende
losside taga laienes igasse suunda, kord müüridest palistatuna ja sakilisena nagu kindlus,
kord suurte puude varju kadudes nagu linnatagune maja, selle imelise Saint-Poli lossi päratu
suur ja mitmekesine piirkond, kuhu Prantsusmaa kuningas võis vabalt ja uhkelt majutada
kakskümmend kaks niisugust kuninglikust soost printsi nagu dofään ja Burgundia hertsog
ühes kõigi teenijate ja kaaskondadega, arvesse võtmata veel muid suuri isandaid ja keisrit
ennast, kui see Pariisi tuli, samuti ka lõukoeri, kellel ses kuninglikus lossis oli oma eriline
elamisruum. Lisame veel, et tol ajal koosnes ühe vürsti korter vähemalt üheteistkümnest
saalist, paraadsaalist kuni palvetamissaalini, kõnelemata veel muudest galeriidest,
vanniruumidest, aurusaunadest ja teistest «kõrvalistest ruumidest», mis ühelgi korteril ei
puudunud, kõnelemata ka iga kuningliku külalise eraaedadest, köökidest, keldritest,
serveerimisruu-midest, maja üldistest söögisaalidest, tagahoovidest, kus asusid
kakskümmend kaks tööruumi, alates leivaküpse-tamisruumist kuni veinikeldriteni; sadat
sorti mänguplatsidest, nimetagem vaid puumuna-, palli-, võru-mängu; tuvikongidest,
kälatiikidest, loomaaedadest, tallidest, lautadest, raamatukogudest, arsenalidest, sepikodadest.
Niisugune oli tol ajal kuninglik loss, olgu see Louvre või Saint-Pol. See oli linn linna
sees.
Torni otsast, kus me seisame , oli Saint-Poli lossi, mida eespool mainitud neli lossi küll
poolenisti varjasid, siiski veel vägagi tore vaadata. Siit võis küllalt selgesti eraldada kolme
elamut, mis Charles V oma paleele lisaks oli ehitanud, kuigi nad olid peaehituse külge
kunstlikult liidetud pikkade galeriidega täis sambakesi ja aknaid. Need olid: Petit-Muce oma
kerge pitsilise balustraadiga, mis katust palistas; Saint-Mauri abt-konna hoone, millel oli
väikese kindluse välimus, jäme torn, laskeavad, raudbastionid ja mis laia saksi värava kohal,
kahe ava vahel tõstesillakettide jaoks kandis abti vappi; krahv d'Etampes'i elamu, mille ülalt
purunenud torn paistis ümmargusena, kuigi oli sakiline nagu kukehari .
121
Siin-seal kolm-neli igivana tamme saigakaupa nagu hiigla lillkapsapead; ujuvad luiged
selgetes kalatiiki-des, millel virvendavad valguse ja varju vöödid; maali-listena paistvad
hoovinurgad; Lõukoerte hoone madalate teravkaartega lühikestel saksi sammastel, raudsete
võredega, mille taga kuuleb alalist urinat; kõige selle keskelt kerkib Ave Maria soomuseline
tornitipp. Vasakut kätt on Pariisi prevoo elumaja nelja ažuurse tornikesega; keskel aga
paistab taamalt Saint-Poli loss ise kõigi oma mitmekesiste fassaadidega, kõigi oma järjest
6
9
juurdelisatud kaunististega Charles V saadik, kõigi nende segastiilis lisanditega, millega teda
ehitajad kahe sajandi jooksul koormasid, kõigi ta kabelite apsiididega, kõigi ta galeriide
katuseharjadega, tuhande tuulelipuga ja ta kahe kõrge kõrvuti seisva torniga, mille
koonusekujuli-sed, alt sakilised katused meenutavad ülestõstetud servadega teravapõhjalist
kübarat.
Kui silm nende losside amfiteatri astmeist kõrgemale tõusis, siis jõudis ta pärast sügava
kuristiku ületamist Uuslinna katuste vahel, mis polnud muud kui Saint-An-toine'i tänav,
lõpuks Angouleme'i lossini. Mitmete aegade suurehitusena
pakkus see ka üsna uusi, väga valgeid osi, mis kogu ehitusega niisama vähe sobisid kui
punane paik sinise vestiga. Kuid uue lossi haruldaselt terav ja kõrge katus oma rohkete
nikerdatud vihmaveetorudega ja tinaplaatidega, kus kullatud plekist inkrustatsioonid särasid
tuhande fantastilise arabeskina, see nii huvitavalt kirjatud katus kerkis graatsiliselt vana lossi
tuhmunud varemete vahelt, mille paksud, vanadusest vaatidena tursunud, kõdunenud ja ülalt
kuni alla mõranenud tornid sarnanesid suurtele vatsadele, mille eest nööbid on ära karanud.
Taamal tõusis Tournelle'i lossi tornide mets. Kuskil maailmas, ka mitte Cham -bord'is * ega
Alhambras *, pole köitvamat, õhulisemat, võluvamat vaatepilti noist kõrguvaist, nooljatest
tornikestest, korstnatest, tuulelipukestest, spiraalseist, vindi-kujulistest treppidest,
ohulistest, nagu perforaatoriga mulgustatud läbipaistvaist kuplitippudest, paviljonidest,
värtnakujulistest tornikestest, nii väga mitmekesistelt oma vormilt, kõrguselt ja asendilt.
Kõik see sarnanes hiiglasliku kivist malendite lauaga .
122
Tournelle'i lossist paremat kätt võis näha määratu suurte, süsimustade, üksteisega otsekui
kokku- ja läbi-kasvanud tornide kimpu, mida ümbritsev kraav nagu ühte oleks sidunud. See
kindlus, millel oli rohkem laske-avasid kui aknaid, mille tõstesild oli alati üles vinnatud ja
väravavõre alla lastud , on Bastille *. Need müüri-aukudest väljaulatuvad mustad nokad,
mida kaugelt vihmaveetorudeks võib pidada, on suurtükid.
Nende torude all, kohutava ehituse jalamil on kahe torni vahele peidetud Saint-Antoine'i
värav.
Tournelle'i lossi taga kuni Charles V müürini laiusid sametvaipadena roheluse- ja
lillerikkad kuninglikud pargid ja aiad. Nende keskel oli kuulus Daidalose aed*, mille Louis
XI oma ihuarstile doktor Coictier'le kinkis ja mida võis ära tunda puude ja alleede
labürindist. Doktori observatoorium tõusis aia keskel kõrgele otsekui suur üksik sammas,
mille otsas asus väike majake. Selles laboratooriumis koostati kohutavaid horoskoope.
Praegu asub seal Kuninga plats.
Losside linnajagu, millest me lugejale oleme katsunud pisut aimu anda, kuigi ainult
üldjooni pakkudes, võttis enda alla nurga, mille moodustasid idapoolses küljes Charles V
linnamüür ja Seine. Uuslinna keskel asusid ühes hunnikus lihtrahva elumajad. Just siia viisid
kõik kolm Vanalinna silda paremalt kaldalt , sildade läheduses aga tekivad ennemini majad
kui lossid. Sel linnaelanike elamute kogumil, mis kokku olid surutud nagu kärjekannud
mesipuus, ei puudunud oma ilu. Siin leidus katuseid, mis olid nagu mingid suurejoonelised
merelained . Kõigepealt kujutasid ristlevad ja kõverad tänavad mitmesuguseid huvitavaid
mustreid . Keskturu Piirkonnas paistsid nad tuhandekiirelise tähena. Saint-Penis' tänav ja
Saint-Martini tänav oma ääretu hulga harudega tõusid kõrvuti nagu kaks segiläinud okstega
Puud. Kõigest sellest mustrist looklesid kõverjoontena abi Krohvijate, Klaasisseppade,
Kangrute ja teised sel-'elaolised tänavad. Selles katuseharjade kivistunud laituses polnud
puudust ka ilusatest ehitustest, üheks hiliseks oli Chätelet' torn Vahetajate silla otsa juures,
mille taga Möldrite silla juures vahutasid veskirataste Seine'i veed ; see polnud enam
Julianus Taganeja
7
0
123
aegne rooma torn, vaid kolmeteistkümnenda sajandi feodaalne torn, ehitatud nii kõvast
kivist, et seda võis kolm tundi taguda, enne kui sinna rusikasuuruse augu sisse sai.
Selline oli ka uhke neljakandiline Saint-Jacques-de-la-Boucherie kellatorn, mille nurki
rohked skulptuurid märkamatuks tegid ja mida imetleti juba viieteistkümnendal sajandil,
kuigi ehitus siis veel lõpule polnud viidud . Tal puudusid veel need neli koletist
katusenurkadel, mis praegugi veel paistavad sfinksidena, kes uuele Pariisile vana Pariisi
mõistatuse lahendada on andnud. Skulptor Rault pani nad paigale aastal 1526 ja sai selle
eest kakskümmend franki . Selline oli ka Sammasmaja Greve'i platsi ääres, millest lugejal
juba aimu peaks olema. Ja edasi Saint-Gervais' kirik, mida hiljem on rikkunud «hea
maitsega» portaal; Saint-Mery, mille vanad teravkaarvõlvid veel kuigi palju ei erinenud
ümarkaarvõlvidest; Saint-Jeani kirik, mille oivaline tipp on kuulsaks saanud, ja veel
paarkümmend muud hoonet, mis ei kartnud oma imesid peita nende tumedate, kitsaste ja
sügavate tänavate kaosesse. Lisage siia juurde veel kiviristid tänavanurkadel, mida seal
ohtramalt leidus kui võllasambaid; Süüta Laste kalmistu , mille kunstipärane müür paistis
kaugelt üle katuste; häbipost Keskturu juures oma tipuga, mis tuli nähtavale kahe
Cossonnerie tänava korstna vahelt; trepp, mis viis üles Croix -du-Trahoiri ristikuju juurde
samanimelisel ristmel, mis alati rahvast kihas; hurtsikud Leiva-turu ümber; Philippe
Auguste'i vana linnamüüri kantsid, mis siit-sealt majade vahelt silma torkasid kord
tornidena, mida luuderohi näris, kord lagunenud väravatena või viltuvajunud ja pudenevate
müüritükkidena; kaldapealne oma hulga poodide ja veriste kärnidega; ja lõpuks Seine täis
lotje Heinaturust kuni Piiskopi-vang-lani — ning te saate umbkaudse kujutluse Uuslinna trapetsikujulisest
südamikust 1482-sel aastal.
Losside ja majade linnajao kõrval tuleb Uuslinnas kolmandana nimetada pikka kloostrite
vööndit, mis teda peaaegu tervenisti idast läände ümbritses, andes temale kaitseks peale
Pariisi väliste kindlustuste veel teise, sisemise kloostrite ja kabelite linnamüüri. Nii asetses
otse TournellcM pargi juures Saint-Antoine'i tänava ja vana
124
Temple'i tänava vahel Sainte- Catherine 'i klooster oma päratu suure maa-alaga, mis lõppes
alles Pariisi linnamüüri juures. Uue ja vana Temple'i tänava vahel asetses Temple'i klooster,
omaette kõrgeletõusev võigas tornis-tik tohutu hambulise müüri taga. Uue Temple'i tänava
ja Saint-Martini tänava vahel keset aedu oli Saint-Martini klooster oma suurepäraselt
kindlustatud kirikuga, mille tornide vöönd ja kellatornide kroonid oma võimsuselt ja
uhkuselt vahest ainult Saint-Germain-des-Prés' kirikust maha jäid. Saint-Denis' ja
Saint-Martini tänava vahelt kulges Püha Kolmainsuse kloostri müür. Ja lõpuks tuli Kristuse
Mõrsjate klooster Saint-Denis' ja Montorgueil' tänava vahel. Selle kõrval paistsid Imede
Õue kõdunenud katused ja varisenud müürid. See oli ainus ilmalik lüli selles jumalale
meelepärases kloostrite ahelas.
Lõpuks oli Uuslinna neljandaks osaks, mis parema kalda katuste hulgas selgesti eraldus ja
enda alla võttis linnamüüri läänenurga ja kogu kalda jõest allapoole, uus losside ja majade
rühm Louvre'i ümber. Philippe Auguste'i aegne vana Louvre, see tohutu ehitus, mille jämeda
peatorni ümber koondus kakskümmend kolm suurt torni ja lugematu hulk väikesi tornikesi,
paistis eemalt Alençoni lossi ja Petit-Bourboni palee gooti katuste vahele pigistatud olevat.
See Pariisi valvav hiiglaslik hüdra oma kahekümne nelja püstiaetud peaga, koletute
jäsemetega, tina või kiltkiviga soomustatud, mis särasid metalli helkides, moodustas oma
üllatava välimusega Uuslinna läänepoolse otsa.
Niisiis paremat ja vasakut kätt losside blokki, mida kroonisid ühelt poolt Louvre ja teiselt
poolt Tour- nelle 'i loss, oli elumajade päratu suur ühtesulanud mass, insula1 nagu seda
7
1
roomlased nimetasid, ja mida põhja Poolt piiras pikk kloostrite vöönd. Nende tuhandete
hoonete keskelt, mille tellisest ja kiltkivist katused üksteise kõrval veidrate ahelalülidena
tundusid, kerkisid paremal kaldal neljakümne nelja kiriku tätoveeritud, kurrulised,
mustrilised kellatornid; risti-rästi läbi kogu linnajao 'ookles musttuhat tänavat; ühelt poolt oli
talle piiriks
Saar (lad. k.).
125
kõrge kindlusemüür neljakandiliste tornidega (Ülikoolilinna müüritornid olid
ümmargused), teiselt poolt Seine'i jõgi, mida katkestasid sillad ja mis oli täis lotje. Selline
oli Uuslinn viieteistkümnendal sajandil.
Teisel pool müüre surusid end väravate lähedusse agulid . Neid oli aga siin vähem ja
laialipillatumalt kui ülikoolilinna läheduses. Siin Bastille' taga olid Croix-Faubini
kummaliste skulptuuride ja Saint-Antoine des Champs'i kloostri tugisammaste ümber
kägaras koos paarkümmend hurtsikut; edasi — Popincourt põldude keskel; Courtille, lõbus
külake rohkete kõrtsidega; Saint- Laurent 'i agul oma kirikuga, mille kellatorn kaugelt
vaadates ühte sulas Saint-Martini värava teravate tornidega; Saint-Denis' agul Saint- Ladre 'i
suure müüriga; Montmartre'i värava taga valendasid Grange-Bateliè-re'i piiravad müürid;
selle taga paistis oma kriidinõlva-kutega silma Montmartre, kus tol ajal oli niisama palju
kirikuid kui veskeid ja kus nüüd ainult veskid on järele jäänud, kuna praegused inimesed
midagi peale ihutoidu ei nõua. Lõpuks võis Louvre'i taga näha juba tol ajal kaunis
silmapaistvat Saint-Honoré agulit, mis niitudele kaugenes; edasi haljendas Petite-Bretagne'i
küla ja paistis Seaturg, mille keskele oli ehitatud ümmargune õudne ahi, kus valerahategijaid
keevas vees keedeti. Courtille' ja Saint-Lourent'i aguli vahel peatus teie silm juba
kõrgustikul keset tühje välju ühe majaga , mis eemalt vaadatuna sarnanes sammastiku
varemetega murenenud vundamendil. See polnud Partenon ega Jupiteri tempel Olümposel.
See oli Montfaucon.
Kui nii paljude ehituste loetelu, mida me küll tahtsime anda nii kokkusurutult kui vähegi
võimalik, juba selle esitamisel pole lugeja vaimus Pariisi üldist pilti lõplikult pihustanud,
siis võtame siin paari sõnaga kõige selle veel kokku. Niisiis keskel asetseb Vanalinna saar
mis vormilt sarnaneb hiiglakilpkonnaga, kes oma halli katustekilbi alt jalgadena välja sirutab
oma korbatanud sillad. Vasakul on ülikoolilinna tihe, kindel, turris, nagu ühest tükist valatud
trapets; paremat kätt Uuslinna lai, juba palju kirjum poolsõõr oma aedade ja monumentaal'
sete hoonetega. Kõik kolm linnajagu, Vanalinn, OH' koolilinn, Uuslinn, on risti-rästi täis
tänavaid. Neist
126
voolab risti läbi Seine, «toitev Seirte», nagu paater du Breul ütleb, oma saarte, sildade ja
lotjadega. Ümberringi näeb päratut lagendikku tuhat laadi põldudega ja ilusate küladega.
Vasakul Issy, Vanvres, Vaugirard, Montrouge, Gentilly oma ümmarguse ja oma kandilise
torniga jne.; paremal kakskümmend teist asulat , alates Conflans'ist ja lõpetades Ville -
1'Eveque'iga. Horisonti palistavad ümberringi künkad nagu suure veehoidla servad . Lõpuks
kaugel idas asetseb Vincennes oma seitsme neljatahulise torniga, lõunas Bicetre'i teravad
tornikesed, põhjas Saint-Denis' tipp, läänes Saint- Cloud oma kindlusetorniga. Sellist Pariisi
nägid 1482. aasta paiku varesed Jumalaema kiriku tornide otsast.
Ometi on see sama linn, millest Voltaire ütles, et «enne Louis XIV oli tal ainult neli ilusat
monumenti»: Sorbonne'i toomkirik , Val-de-Gräce, uus Louvre ja ma ei mäleta, mis see
neljas oli, vist Luxembourg . Õnneks kirjutas Voltaire ikkagi « Candide 'i» ja ta on pikas inimeste
reas ajaloo jooksul jäänud selleks, kes kõige paremini saatanlikult naerda oskas. See
7
2
näitab muuseas seda, et võib olla suurvaim ja seejuures mitte midagi talle võõrast kunstist
mõista. Kas Moüere ei arvanud, et ta Raffaelile ja Michelangelole suurt au teeb, kui ta neid
nimetas «oma aja Mignard'ideks *»?
Tulgem tagasi Pariisi juurde ja viieteistkümnendasse sajandisse.
Pariis polnud tol ajal üksnes ilus, vaid ka ühtlane linn, keskaja ehituskunsti ajalooline
toode, kivist kroonika. Selles linnas oli ainult kaks stiili: romaani ja gooti stiil, sest rooma
stiil oli ammu juba kadunud, välja arvatud ainult Julianuse termid, kus seda keskaja paksu
koore all veel tunda oli. Kelti stiilist polnud aga enam jälgegi, seda ei leitud isegi kaevusid
kaevates.
Viiskümmend aastat hiljem, kui renessanss sellesse nii rangesse, kuid ühtlasi
vaheldusrikkasse ühtlusse segas °ma fantaasiate ja arhitektuurisüsteemide hurmava luksuse,
romaani ümarkaarte, kreeka sammaste ja gooti võlvide pilgari, oma peene ja ideaalse
skulptuuri, oma arabeskide ja akantuste erilise harrastuse, Lutherile kaasaegse ehituskunsti
paganuse, muutus Pariis vahest veelgi ilusamaks, kuigi silmale ja vaimule vähem
127
ühtlaseks. Kuid see hiilgeaeg oli üürike. Renessanss polnud küllalt erapooletu , teda ei
rahuldanud üksnes ehitamine, ta tahtis ka maha kiskuda. Tõsi küll, tal oli vaja vaba ruumi.
Nõnda oli Pariis täielikult gootilik ainult ühe silmapilgu. Vaevalt viidi lõpule Saint-Jacquesde-
la-Boucherie ehitamine, kui juba vana LouvreMt hakati maha kiskuma.
Sellest ajast peale muutus linna pale iga päevaga. Gooti Pariis, mis oli kõrvaldanud
romaani Pariisi, kadus ise omapuhku. Kuid kas võib keegi öelda, milline Pariis tema
asemele tuli?
On olnud Caterina di Medici Pariis Tuileries'ga Henri II Pariis raekojaga: mõlemad
hooned osutavad veel ranget maitset ; Henri IV Pariis Kuningliku platsiga: telliskivist
fassaadid kivist nurkadega ja tahvel-kivist katustega, kolmevärvilised majad; Louis XIII
Pariis Val-de-Gräce'iga: jässakas ja tömp ehitus, kus võlvkaared on nagu korvivangud ja
kus on midagi kõhukat sammastes ning küürakat kuplis; Louis XlV Pariis Invaliidide
hoonega, mis on suur, rikas, kullatud ja külm; Louis XV Pariis Saint-Sulpice'iga: voluu-did,
lehvid, pilved , igasugu kribu- krabu , kõik kivist; Louis XVI Pariis Panteoniga: halvasti
kopeeritud Rooma Püha Peetruse toomkirik * (hoone on kuidagi lõssi vajunud, mis ei ole
talle kasuks tulnud); vabariigiaegne Pariis Meditsiinilise kooliga : kreeka ja rooma kunsti
vilets jäljendus, millel Colosseumi * või Partenoniga niisama vähe ühist on kui III aasta
konstitutsioonil Minose
1 Oleme kurbuse ja nördimusega kuulda saanud, et seda oivalist paleed on
kavatsetud suurendada, muuta, põhjalikult ümber kujundada, see on, teda
hävitada. Tänapäeva arhitektidel on liiga rasked käed, et neid hapraid renessansi tooteid
puudutada. Me loodame ainult, et nad seda teha ei julge. Pealegi oleks Tuileries'
mahalõhkumine praegu mitte ainult barbaarsus, mis isegi purjus vandaali punastama paneks,
vaid ka reetmine . Tuileries pole ainult kuueteistkümnenda sajandi kunsti meistriteos, vaid ka
lehekülg üheksateistkümnenda sajandi ajaloost. See palee ei kuulu enam kuningale, vaid
rahvale. Jätkem ta rahule.
Meie revolutsioon on ta otsaesist kahel korral puudutanud. Üks ta fassaadidest kannab
10. augusti, teine 29. juuli kahurikuulide jälgi. Ta on püha.
Pariis, 7. aprillil 1831.
(Autori märkus viiendas trükis)
128
7
3
seadustega *; arhitektuuris kannab see stiil «niešsidon maitse» * nimetust ; Napoleoni
Pariis Vendöme'i platsiga: suurepärane oma suurtükkidest pronkssammas- tega ;
restauratsiooni Pariis Börsiga: siin kannab valge sammastik siledat friisi ; ehitus moodustab
nelinurga ja see läks maksma kakskümmend miljonit.
Igaühele neist iseloomulikest monumentidest vastab stiililt, laadilt ja asendilt teatav arv
mitmesse linna- jakku laialikülitud maju, mida asjatundlik silm kergesti võib üles leida ja
dateerida. Kes vaadata oskab, see avastab sajandi vaimu ja kuninga palge isegi ukse
koputushaamrist.
Praegusel Pariisu pole üldist kindlat ilmet. Ta on mitmete sajandite stiilinäidiste kogu ja
just parimad näidised on kadunud. Pealinn kasvab ainult majade arvel, kuid milliste majade
arvel! Kui nii edasi läheb, muutub ta iga viiekümne aastaga. Iga päevaga väheneb ta
arhitektuuri ajalooline tähtsus. Monumendid jäävad järjest harvemaks ja paistab, nagu
upuksid nad üksteise järel uute elumajade tulva. Meie esivanemate Pariis oli kivist, meie
poegade oma on krohvist.
Mis puutub praeguse Pariisi uutesse monumentidesse, siis hoidume meeleldi neist
kõnelemast. Põhjuseks pole mitte see, et me neist küllalt lugu ei pea. Härra Souff-lot' *
ehitatud Sainte-Genevieve'i kirik on kõige ilusam tort, mis kunagi kivist on valmistatud.
Auleegioni palee on ka üpris silmapaistev kondiitritoode. Leivaturu kuppel on inglise džoki
müts suure redeli otsas. Saint-Sul-pice'i tornid on kaks jämedat klarnetit ja ega need teistest
vormidest halvemad ole; vildak ja virilat nägu näitav telegraaf katusel on kõigele
kenakeseks lisandiks. Saint-Rochi kiriku portaali võib toreduse poolest võrrelda vaid Saint-
Thomas d'Aquini kiriku portaaliga. Ka selle portaali tagapinnal leidub reljeefne küngas
ristiga ja kullatud puust päike. Ja need on tõesti imestusväärsed! Kaunis leidlik on ka
Botaanika -aia labürindi kupli üpuosa. Mis puutub Börsi paleesse, siis on see sammastelt
kreeka, ümarkaarelistelt ustelt ja akendelt romaani, suurelt madalalt võlvilt aga renessansi
stiili ehitus kahtlemata kõigiti korrektne ja puhas monument. Seda tõendab asjaolu, et ta
atika on selline, millist
129
Ateenaski ei tuntud ja mille ilusat sirgjoont siit-sealt ahjukorstnad graatsiliselt läbi
lõikavad. Üks ehituskunsti reegleid nõuab, et hoone vastaks oma otstarbele, nii et seda
juba hoone välimuse järgi võiks aimata; seda ehitust aga võib imetleda selle poolest, et ta
võib olla võrdselt kuningaloss, kogukonnakoda, linna raekoda, kolledž, maneež,
akadeemia, laohoone , kohtuhoone, muuseum , kasarm, hauakamber , tempel ja teater.
Esialgu on ta aga börs. Monument peab peale muu arvestama ka ilmastikku. Börs on
nähtavasti loodud meie külma ja sajuse ilma jaoks. Katus on tal nagu idamaal peaaegu lame,
nii et talvel, kui lund sajab, tuleb seda pühkida. Aga eks katused olegi ehitatud selleks, et
neid pühkida. Mis puutub otstarbesse, millest äsja kõnelesime, siis täidab ta seda oivaliselt.
Prantsusmaal on ta börs, Kreekas oleks ta olnud tempel. Arhitektil on tõesti vaeva olnud
kella numbrilaua peitmisega, sest muidu oleks see fassaadi ilusate joonte puhtust rikkunud;
see-eest ümbritseb aga hoonet sammaskäik, mille all suurtel usupühadel maaklerite ja
vahetusagentide äri võib suurepäraselt õitseda.
Need kõik on muidugi väga uhked monumendid. Neile võib lisada veel hulk ilusaid,
lõbusaid ja mitmekesiseid tänavaid, nagu Rivoli tänav, ja pole kahtlust, kui Pariisi vaadata
ülalt õhulaevalt, siis pakuks ta silmale sedasama joonte küllust, detailide rikkust,
väljavaadete mitmekesisust, suurejoonelisust lihtsuses ja ootamatust ilus mis malelaudki.
Kui tore teile tänapäeva Pariis ka ei paistaks, katsuge siiski mõttes tagasi minna
viieteistkümnendasse sajandisse; vaadake päeva läbi nende teravike, tornide, kellatornide
üllatava heki; jälgige mööda päratut linna voolavat Seine'i jõge, mis oma roheliste ja
7
4
kollaste lõikudega on vaheldusrikkam kui ussinahk, oma saartega üksikuteks harudeks
rebitud ja sillakaarte all koomale pigistatud; vaadake taevassinisel horisondil selle vana
Pariisi gooti profiili; laske ta kontuuridel hõljuda talveudus, mis ta arvutute korstnate ümber
ripub; kastke ta pimedasse öösse ja vaadelge ses hämaras hoonete labürindis ta varjude ja
valguse kentsakat mängu; kujutlege, et sinna langeb kuukiir, mis ta piirjooni
ebamääraselt esile
130
toob ja laseb uduvinest suuri tornipäid nähtavale tulla; või võtke kas või seesama tume
siluett, elustage varjudega ta tuhandete tippude ja katuseharjade teravnurki
ning laske tal siis järsku mingi haikala sakilise lõualuuna joonistuda õhtutaeva vasekarva
taustale. Ja võrrelge siis!
Kui te aga tahate endisest linnast muljet saada, mida teile praegune Pariis enam anda ei
saa, siis minge mõne suure püha, kas lihavõtte või nelipühi varahommikul päikesetõusu ajal
kuhugi kõrgemasse kohta, kus te kogu linna oma silmade ees näete, ja oodake seal kellade
ärkamist. Jälgige signaali taevast — seda annab päike — ja korraga võpatavad tuhat
kirikut. Esmalt kuuleb mõnda harva helinat ühelt kirikult teisele rändavat, nagu annaksid
orkestrandid üksteisele märku, et nüüd on algus. Siis äkki — vaadake (paistab, et
mõnikord ka
kõrv näeb), vaadake kuidas igast tornist ühel ja samal ajal tõuseb üles otsekui
kõladesammas, helideaur. Algul tõuseb iga kella helin hommiku säravasse taevasse sirgelt,
puhtalt, teistest eraldi; siis aga vähehaaval paisudes sulavad helid kokku, segunevad,
uhtuvad suurepäraseks orkestriks. Jääb järele üksainus helisev võngete mass, mis
lugematuist tornidest vahetpidamata hoovab, mis lainetab , hõljub, hüpleb, linna kohal tiirleb
ja läkitab kõrvulukustavaid helilaineid teisele poole horisontigi. Kuid see harmooniameri
pole sugugi kaootiline.
Kui suur ja sügav ta ka poleks, ei kaota ta oma läbi-paistvust; te näete kellatornidest iga
heliderühma eraldi üles vingerdavat. Te võite kuulda nende dialoogi, kord suure kella
sügavat bassi, kord väikese kella kriiskavat tenorit; te näete oktaave ühelt kellalt teisele
hüppavat, näete, kuidas hõbekellalt tõusevad tiivulised, kerged, vilistavad helid ja kuidas
puukellalt alla langevad katkised, tömbid kuminad; te naudite nende keskel Saint-Eustache'i
seitsme kella rikast, pidevalt tõusvat ja alanevat heliredelit, näete, kuidas sellest läbi
vilksatavad
kolrne-nelja siksakina mõned selged ja nobedamad noodid ja siis äkki jälle välkudena
kustuvad. Sealt alt kostab Saint-Martini kloostri terav ja kärisev viis; siit Bastille' sünge ja
torisev kõmin; teisest otsast ulatub siia Louvre'i paksu torni bassbariton. Justiitspalee
kuning-
131
lik kellade koor heidab väsimatult igasse külge oma säravaid tilinaid, mille sekka kindla aja
järele langevad Jumalaema kiriku tornikella rasked löögid nagu suurte haamritena vastu
alasit, kust tilinad sädemetena laiali lendavad. Vahetevahel näete igasuguseid helisid voolavat
Saint-Germain-des-Pres' kiriku kolmekordsest lättest. Vahel sekka annab see jumalik
helidemass ruumi Ave Maria kiriku kiirele järsule viisile, mis puhkeb ja sädemeid pillub
nagu säraküünal, üsna sügavast helide-mere põhjast kuuleb undamisi kirikulaulu, mis näin
välja tungivat võbisevais võlvides tekkinud pooride kaudu. — Tõepoolest, see on ooper ,
mida maksab kuulata. Päeval kuuleb tavalist Pariisi suminat: siis linn kõneleb, öösel ta
hingab , nüüd aga ta laulab . Kuulake kõigi kellade koosmängu, lisage sellele juurde poole
miljoni elaniku sumin, jõe igavene kaebehääl, tuule otsatud ohked ja hiiglasuurte
oreliviledena kaugel horisondi küngastel asetseva nelja metsa kauge kvartett, milles kõik
7
5
see, mis orkestri keskel kõlab liiga räigelt ja teravalt, mahedaiks pooltoonideks sulab, ning
öelge siis, kas maailmas on midagi rikkamat, rõõmsamat, hiilgavamat, võluvamat, kui see
kellade kõlin ja helin, kui see muusika lõõmamine; kui need kümned tuhanded vaskhääled,
mis kõik korraga voolavad kolmesaja jala kõrgustest kivist flöötidest; kui see linn, mis on
orkestriks muutunud; kui see sümfoonia, mis on tugeva maru kõvune!
NELJAS RAAMAT
I. HEAD SÜDAMED
Käesolevas jutustuses kirjeldatud sündmustest kuus-teistkümmend aastat varem oli ühel
ilusal lihavõtte-järgse pühapäeva hommikul pärast jumalateenistust Jumalaema kiriku
esisesse puust sõime elusolend pandud. See puust sõim asus sissekäigust vasakul, otse vastu
püha Christophe'i hiiglasuurt kuju, mille poole rüütlihärra Antoine des Essarts'i põlvitav
kivist raidkuju üles vaatas juba 1413-ndast aastast saadik, kuni viimaks mõttele tuldi
kõrvaldada nii pühak kui usklik . Puusõime pandi tavaliselt leitud lapsed, et rahvas neile
halastaks. Sealt võis neid võtta kes tahtis. Sõime ees oli vaskkauss almuste jaoks.
See elav olend, kes lihavõttejärgse pühapäeva hommikul 1467-ndal aastal pärast Kristuse
sündi sel puusängil lamas, näis väga suurt huvi äratavat selles üsna suures inimeste rühmas,
kes sõime ümber seisid. See rühm koosnes rohkem õrnemast soost ja nimelt peaaegu
ainuüksi vanadest naistest.
Üsna kummargil sõime kohal seisid neli eite, keda nende hallide sutaanitaoliste ürpide
tõttu võis pidada mõne vaga vennaskonna liikmeteks. Ma ei näe põhjust, miks ajalugu peaks
järeltulevate põlvede eest nende nelja auväärse ja tagasihoidliku naise nimesid varjama.
Need olid Agnes -la-Herme, Jehanne-de-la-Tarme, Henriette -la-Gaultiere, Gauchere-la-
Violette. Kõik olid 'esed, kõik Etienne -Haudry kloostrist ja kodunt välja tulnud oma
eestseisja loaga, et Pierre d'Ailly * statuudi kohaselt tulla jutlust kuulama.
Muide, kui need vahvad nunnad sel silmapilgul Pierre d'Ailly eeskirjade järgi talitasid, siis
rikkusid nad
133
kahtlemata kerge südamega Michel de Brache'i ja Piisa kardinali eeskirju, mis neilt nii
ebainimlikul viisil nõudsid vaikimist.
«Mis see siin on, armas õde?» küsis Agnés Gauché-re'ilt, silmitsedes väikest olendit, kes
kiljus ja puust asemel käänles, tundes hirmu nii paljudest temale suunatud pilkudest.
«Mis meist saab,» ütles Jehanne, «kui nüüd selliseid lapsi hakatakse soetama?»
«Ma ei tea lasteasiadest midagi,» vastas Agnés, «aga on kindlasti patt seda siin vaadata.»
«See pole laos, Agnés.» «See on ahvivärdjas,» hüüdis Gaucheré. «See on imetegu ,» vastas
Henriette-la-Gaultiére. «Siis on see,» tähendas Agnés, «juba kolmas ime risti-kummarduse
nädala pühapäevast saadik. Pole ju näoa-lat aegagi möödas, kui me imet nägime, kus
palverändajate oilkaiat Aubervilliers' jumalaema noolt iumalikult karistati, ja see oli teine
imetegu käesoleval kuul.»
«See niinimetatud leidlaps siin on tõesti jälk koletis ,» sõnas Jehanne.
«Ta kisendab nii, et salmilaulia võib kurdiks jääda,» jätkas Gaucheré. «Pea suu. väike
kisakõri!»
«Ja mõelda, et selle jõleduse on Reimsi oeapiiskop Pariisi peapiiskopile saatnud,» lisas
Gaultiére käsi kokku pannes.
7
6
«Minu arvates,» ütles Agnes -la-Herme. «on see elajas, loom, juudi ia emise ristsugutis,
ühesõnaga, midagi ristiusuvastast. Ta tuleks vette või tulle visata.»
«Loodan,» lausus Gaultiére, «et keegi teda endale ei taha.»
«Ah mu iumal!» hüüdis Agnés. «Kui kahju neist vaestest ammedest leidlaste varjupaigas
seal jõe ääres põik-tänava otsas, oeapiiskopi külje all! Viimaks viiakse see väike koletis
sinna toita! Ennemini annaksin rinda vampiirile.»
«On aga lapselik see vaene Herme!» vastas Jehanne. «Kas te, õde, ei näe, et see väike
koletis on vähemalt nelja-aastane ja et ta rohkem näib himustavat praadi
kui teie rinda!»
Tõepoolest, see «väike koletis» (ei saaks teda teisiti
134
hästi nimetada) polnud kaugeltki vastsündinu. See oli kaunis nurgeline ja väga rabelev
tomp linases kotis , niis kandis tolleaegse Pariisi piiskopihärra Guillaume Chartier' märki ja
millest pea oli välja pistetud. See peagi oli väga inetu. Sellest olid näha ainult punaste juuste
mets, üks silm, suu ja hambad. Silm nuttis, suu kisendas ja hambad näisid ainult
hammustada tahtvat; Kogu see tomp rabeles kotis rahva suureks imestuseks, keda järjest
juurde sigines.
Proua Aloise de Gondelaurier, rikas ja suursugune daam, kes umbes kuueaastast ilusat
tütarlast käest kinni hoidis ja pikka hõljuvat loori kandis, mis ta kõrgel soengul kuldsarve
otsa oli kinnitatud, jäi mööda minnes sõime ette seisma, et hetkeks vaest olendit silmitseda,
kuna ta veetlev väike tütar Fleur -de-Lys de Gondelau-rier, kes üleni sametisse ja siidi oli
ehitud, oma kena väikese näpuga veeris sõime külge kinnitatud pealkirja; «Leidlapsed».
«Arvasin ikka,» ütles daam jälkusega ümber pöördudes, «et siia ainult lapsi pannakse.»
Ta pööras selja, viskas kaussi ühe hõbefloriini *, mis vaskrahade sekka kolksatas. Vaesed
nunnad Etienne-Haudry kloostrist tegid tahtmatult suured silmad.
Hetk hiljem läks sealt mööda kuninga protonotar, auväärt ja õpetatud Robert Mistricolle,
ühel pool kaenlas suur palveraamat, teisel pool käevangus naine (sündinud Guillemette-la-
Mairesse), nõnda siis mõlemal pool juht, üks vaimulik, teine ilmalik.
«Leidlaps!» ütles ta, kui oli sõime vaadanud. «Küllap vist Flegetoni * jõe kaldalt leitud!»
«Tal on ainult üks silm,» tähendas proua Guillemette. «Teise silma peal on tal
soolatüügas.»
«See pole soolatüügas,» vastas Robert Mistricolle, «see on muna, millesse on suletud teine
just samasugune deemon , millel omakorda sees on teine väike muna, mil-'es on jälle teine
kurat, ja nii edasi.»
«Kust te seda teate?» küsis Guillemette.
«Ma tean seda üsna kindlasti!» vastas protonotar.
«Härra protonotar,» küsis Gauchere, «mis te selle leitud lapse puhul ennustate?»
«Kõige suuremaid õnnetusi,» vastas Mistricolle.
135
«Ah mu jumal!» ohkas üks eit kuulajate hulgast. «Läinud aastal oli suur katk ja nüüd
kõneldakse, et inglased tahavad Harefleu's suurte sõjavägedega maale tulla.»
«See takistab viimaks kuningannal septembris Pariisi tulla,» arvas teine eit. «Äri läheb
juba niikuinii halvasti.»
«Mina arvan,» hüüdis Jehanne-de-la-Tarme, «et Pariisi elanikel oleks parem, kui see väike
nõiajõmpsikas selle sõime asemel haohunniku otsa visataks.» «Suure lõõmava haohunniku
otsa,» lisas eit. «Oleks tõesti targem ,» ütles Mistricolle. Juba mõnda aega kuulas üks noor
preester nunnade targutusi ja protonotari arvamusi pealt. Ta nägu oli range, otsaesine lai,
pilk sügav. Ta tõrjus vaikselt rahva kahele poole, vaatas uurivalt «väikese nõiajõmpsika»
7
7
otsa ja sirutas käe tema kohale. Oli ka viimane aeg, sest kõigi vagade naiste suud jooksid
juba vett «suure lõõmava haohunniku» järele.
«Mina võtan lapse endale,» ütles preester. Ta tõstis jõmpsika sutaanihõlma ja viis minema.
Sealolijad vaatasid talle kohkunult järele. Vähe hiljem oli ta kadunud Punase värava taha,
mis kiriku juurest kloostrisse viis.
Kui esimene üllatus oli möödas, kummardus Jehanne-de-la-Tarme Gaultiere'i kõrva äärde:
«ütlesin ju teile, õde, et see noor vaimulik härra Claude Frollo on nõid.»
II. CLAUDE FROLLO
Jah, Claude Frollo polnud harilik isik.
Ta oli pärit neist keskmistest perekondadest, mida läinud sajandi mitte just aupaklikus
keeles nimetati kas kõrgemaks kodanikuseisuseks või väikeaadliks. See perekond oli
vennastelt Paclefdelt pärinud Tirechappe'i lääni, mis allus Pariisi piiskopile ja mille
kahekümne ühe maja pärast kolmeteistkümnendal sajandil nii palju vaimulikus kohtus tuli
käia. Selle lääni omanikuna kuulus Claude Frollo nende saja neljakümne feodaali hulka, kes
Pariisist ja ta eeslinnadest maarenti said. Kaua
136
võis tema nime sellisena näha Saint-Martin des Champs'i kirikuarhiivis säilitatavais
nimistuis meister Francois Le Rez'le kuuluva Tancarville'i lossi ja Tours'i kolledži vahel.
Claude Frollo oli vanemate poolt juba lapseeas vaimulikuks määratud. Teda oli õpetatud
ladina keelt lugema, teda oli kasvatatud silmi maha lööma ja tasakesi kõnelema. Isa oli ta
lapsena pannud Ülikoolilinna Torchi kolledžisse. Seal kasvas ta üles, kummargil
palveraamatu ja leksikoni kohal.
Muide, ta oli kurb, tõsine, vaikne laps, kes õppis usinasti ja kel oli hea pea. Vahetundidel
ei teinud ta palju kisa ja harva segas ta end Fouarre'i tänava mürglitesse, ei teadnud, mis
tähendab dare alapas et capillos laniare', ega võtnud mingil moel osa 1463-nda aasta
mässust, mida kroonikud suure tõsidusega nimetavad «Ülikoolilinna kuuendaks
rahutuseks». * Väga harva pilkas ta vaeseid Montaigu skolaare nende «teravmüt-side»
pärast, millest nad ka hüüdnime said, või Dor-mans'i kolledži stipendiaate nende tonsuuri ja
rohekast, sinisest ja lillast riidest kolmejätkulise rüü pärast, azurini coloris et bruni2, nagu
seisab Quatre-Couronnes'i kardinali hartas.
See-eest oli ta usin käima suurtes ja väikestes koolides Saint-Jean de Beauvais' tänaval.
Esimene skolaar, keda Saint-Pierre de Vali abt Saint-Vendregesile'i koolis oma kanoonilise
õiguse * loengut alates ikka oma kateedri ees samba najal nägi, oli Claude Frollo oma
sarvest tindipotiga. Seal näris ta sulge , kritseldas midagi oma kulunud põlve otsas ja puhus
talvel oma sõrmedele. Esimene kuulaja , keda kirikuseadluste doktor härra Miles dTsliers iga
esmaspäeva hommikul nägi lõõtsutavana Chef -Saint-Oenis' kooli uste avamisel sisse
tormavat, oli Claude Frollo. Nii võis noor vaimulik juba kuueteistkümneaastasena müstilises
teoloogias julgesti võistelda ükskõik millise kirikuisaga, kanoonilises teoloogias aga ükskõik
millise kontsiili-isaga *, skolastilises teoloogias Sorbon-ne'i doktoriga.
1 Jagada kõrvakiilusid ja rebida juukseid (lad k)
Sinist ja pruuni värvi (lad. k.).
137
Teoloogia läbi võetud, asus ta kirikuseadluste kallale. Magister Sententiarumi * juurest
siirdus ta Karl Suure kapitulaaride juurde. Ja nõnda neelas ta oma teadmistejanus ühe
7
8
dekretaali teise järel alla, nii Hispalise * piiskopi Teodoruse, Wormsi piiskopi Bouchard'i,
Chartres 'i piiskopi Yves 'i omad; siis Gratianuse dekretaalide kogu *, mis Karl Suure
kapitulaaridele järgnesid; edasi Gregorius IX kogu*; siis Honorius III epistli « Super
spécula» *. Ta tegi enesele selgeks selle keskaja kaoses kehtima hakkava tsiviil- ja
kanoonilise õiguse määratu suure ja segase ajajärgu, mis algab 618-ndal aastal piiskop
Teodorusega, ja lõpeb 1227-ndal aastal paavst Gregoriusega.
Kirikuseadlused läbi seeditud, andus ta arstiteadusele ja vabakunstile. Ta uuris rohtude ja
salvide kunsti, sai asjatundjaks palavikkude ja muhkude, haavade ja paisete alal. Jacques
d'Espars oleks võinud talle anda arsti, Richard Hellain kirurgi diplomi . Niisama edukalt
omandas ta järk-järgult kõik litsentsiaadi, magistri ja doktori aukraadid. Ta õppis ladina,
kreeka ja heebrea keelt — kolmiktarkust, mida tol ajal ainult vähesed võisid harrastada.
Teda haaras tõeline palavik omandada ja koguda kokku teaduse aardeid .
Kaheksateistkümneaastasena olid tal seljataga kõik neli fakulteeti. Noormehele paistis, et
elul on ainult üks siht: teadmine.
Tol ajal, nimelt 1466-nda aasta põuasel suvel, puhkes suur katk, mille ohvriks Pariisi
piirkonnas langes üle neljakümne tuhande inimese, teiste hulgas, nagu ütleb Jean de Troyes,
«ka magister Arnoul, kuninglik tähetark, kes oli väga hea, tark ja lõbus mees», ülikoolilinnas
levis jutt, et taud on eriti palju inimesi hauda viinud Tirechappe'i tänavast. Just seal oma
lääni keskel elasid Claude'i vanemad. Noor skolaar ruttas ärevuses oma vanematekoju. Kui
ta sisse astus, olid ta isa ja ema juba surnud. Ta imikust vend elas veel ja kisendas
mahajäetuna hällis. See oli kõik, mis Claude'ile ta perekonnast järele jäi. Noormees võttis
lapse kaenlasse ja astus mõtlikult välja. Siiamaani oli ta elanud ainult teadusele, nüüd puutus
ta kokku elu enesega.
See õnnetus tekitas Claude'i elus murrangu. Orvuna,
138
ühtlasi üheksateistkümneaastase perekonnapeana tundis ta, et ta on kooliea unistustest
halastamatult välja kistud tegelikku maailma. Kaastundmusest tekkis tal suur armastus ja
andumus selle lapse, oma venna vastu. Midagi harukordset ja magusat oli selles inimlikus
tundes, mis teda nüüd haaras, teda, kes seni ainult raamatuid oli armastanud.
See kiindumus avaldus temas väga tugevalt. Puutumatule hingele oli see nagu esimene
armastus. Elanud lapsepõlvest saadik lahus oma vanemaist , keda ta vaevalt tundis,
sulgunud oma raamatuisse ja neisse nagu kinni müüritud, täis vaid kirglikku iha uurida ja
õppida, oli noor skolaar seni kuulanud ainult oma mõistust, mida teadused rikastasid, ja
kujutlusvõimet, mis lugedes suurenes, ilma et tal mahti oleks olnud tunda, kus ta süda
tuksub. See noorem vend, kes oli jäänud emata ja isata, see lapsuke, kes taevast äkki ta sülle
oli kukkunud, muutis ta hoopis teiseks inimeseks . Ta nägi, et maailmas on veel midagi
muud peale Sorbonne'i teooriate ja Homerose värsside, et inimene vajab ka tundmusi, et elu
ilma õrnuseta ja armastuseta on ainult elutu , krigisev ja kriiskav masinavärk. Ta kujutles —
oli ta ju selles eas, kus ühtede illusioonide asemele astuvad teised —, et vere- ja
perekonnatunded on ainsad vajalikud tundmused ja et väikese venna armastamisest juba
jätkub kogu inimliku olemise täitmiseks.
Ja nii hakkas ta oma väikest Jehani armastama kirega, mis on omane ainult juba
süvenenud, põlevale, kindlale iseloomule . Vaene habras, ilus, blond, roosa , käharpäine laps,
see orb, kellele toeks oli ainult teine orb, liigutas teda südamepõhjani, ja tõsise mõtlejana,
nagu ta oli, hakkas ta lõpmatu kaastundmusega aru pidama Jehani saatuse üle. Ta hoolitses
ja muretses tema eest nagu mingi väga hapra ja väga südamelähedase asja eest. Ta oli
lapsele enam kui vennaks: ta sai talle emaks.
7
9
Noor Jehan oli oma ema kaotanud juba imikuna. Claude muretses talle amme . Peale
Tirechappe'i lääni °H ta isalt pärinud veel Moulini1 lääni, mille süserää-
1 Veski (prants. k.).
139
niks oli Gentilly neljakandilise torni omanik. See veski asus künka otsas Winchestre'i
(Bicetre’i) lossi ligidal mitte kaugel ülikoolilinnast. Seal elas möldrinaine, kes ilusat last
imetas; Claude viis talle oma väikese Jehani imetada.
Tundes oma õlgadel rasket koormat, võttis Claude elu siitpeale väga tõsiselt. Mõtted
väikesest vennast polnud enam vaba aja meelelahutuseks , vaid muutusid ta uurimiste sihiks.
Ta otsustas end terveni pühendada venna kasvatusele, mille eest ta jumala ees vastutas, ja
iialgi mitte naist võtta või last saada, vaid näha oma isiklikku saatust ja õnne ainult venna
saatuses. Ja nii andus ta endisest innukamalt oma vaimulikule kutsele. Ta teened , teadmised,
asjaolu, et ta oli Pariisi piiskopi otsene vasall , avasid tema ees kõik kirikuväravad. Paavsti
aujärje erilise vastutuleku tõttu määrati ta juba kahekümneaastasena preestriks ja ta pidas
Jumalaema kiriku kaplanitest kõige nooremana jumalateenistust selles kiriku osas, mida seal
peetava hilise missa pärast kutsuti altare pigrorum '.
Sukeldunud enam kui kunagi varem oma lemmikraa-matuisse, millest ta ainult selleks
lahkus, et tunnikeseks veski juurde joosta , võitis ta kogu kleeruse austuse ja imetluse oma
teadmiste ja rangusega, mis tema ea kohta olid haruldased. Vaimulike hulgast levis kuuldus
ta tarkusest rahva sekka, kus see veidi nõiakuul-suse maiku omandas, nagu see tol ajal sageli
juhtus.
Kui ta siis tänasel, lihavõttejärgsel pühapäeval lõpetas « laiskade » jumalateenistuse oma
altari juures, mis asus kiriku kesklöövist paremat kätt koori sissekäigu kõrval püha Neitsi
kuju ligidal, äratas tema tähelepanu vadistavate eitede salk leidlaste sõime ümber.
Ta astus väeti lapsukese juurde, keda nii vihati ja ähvardati. Viletsus , inetus , mahajäetus,
mida ta siin nägi ja mis viis mõtte kohe ta enese väikesele vennale , et kui ta ise sureb , siis
võib väikese kalli Jehaniga sedasama juhtuda ja teda võidaks niisama viletsalt leidlaste
sõime visata, kõik see tungis äkki ta südames-
Laiskade altar (lad. k.).
140
se. Sügavast haledustundest haaras ta lapsukese ja läks sellega minema.
Last kotist välja võttes leidis ta selle väga inetu olevat. Vaese jõmpsika vasemat silma
kattis soolatüügas, pea oli tal õlgade vahel, selgroog lookas, rinnakorv ulatus ettepoole,
jalad olid kõverad; kuid ise näis ta elurõõmus olevat, ja kuigi võimatu oli aru saada, mis
keeles ta lällutas, ennustas ta kisa siiski jõudu ja tervist. Kogu seda inetust nähes kasvas
Claude'i kaastundmus veel suuremaks . Armastusest venna vastu tõotas ta oma südames seda
last üles kasvatada, et kui suuri puudusi ja vigu väikesel Jehanil tulevikus ka poleks, oleksid
need selle halastustöö läbi lunastatud. See oli nagu heategude kapital , mida ta oma noorema
venna heaks kogus; heategude kogus, mida ta juba ette tema jaoks tahtis varuda juhuks, kui
sel väikesel veidrikul kord puudu peaks tulema sellest ainsast rahast, mis kõlbab sissepääsu
muretsemiseks paradiisi.
Ta ristis oma kasulapse ja pani talle nimeks Quasimodo *, kas tahtis ta sellega päeva
tähendada, millal ta tema leidis, või selle nimega kuidagi iseloomustada oma väikest ja
väetit hoolealust kui puudulikku, visandlikku olendit. Tõepoolest, küürakana, ühesilmsena,
kõverjalgsena oli Quasimodo ainult «peaaegu» inimene.
8
0
III. IMMANIS PECORIS CUSTOS, IMMANIOR IPSE '
Ent nüüd, aastal 1482 oli Quasimodo juba suureks kasvanud. Juba mõnda aastat oli ta
Jumalaema kiriku kellalööja oma kasuisa Claude Frollo armust, kes oli saanud Josasi
ülemdiakoniks oma läänihärra Louis de Beaumont'i armust, kes omakorda aastal 1472,
pärast Guillaume Chartier' surma oli saanud Pariisi piiskopiks oma patrooni Olivier le Daimi
* armust, kes oli Louis XI habemeajaja jumala armust.
Quasimodo oli niisiis Jumalaema kiriku kellalööja. Aja jooksul oli mingi tihe side
kellalööjat kiriku külge sidunud. Maailmast igaveseks irdunud kahekordse
1 Koleda karja hoidja on karjast ise koledam (lad. k.).
141
õnnetuse, oma teadmatu päritolu ja inetu välimuse tõttu, juba lapsepõlvest suletud sesse
ülepääsmatusse kaksikringi, oli vaene õnnetu harjunud mitte midagi nägema sellest
maailmast väljaspool kirikumüüre, mis teda oma varju alla olid võtnud. Jumalaema kirik sai
talle ta kasvamisel ja arenemisel järgemööda munaks, pesaks, koduks , isamaaks ja viimaks
maailmaks.
Kindlasti valitses mingi salapärane, saatuse poolt ette määratud harmoonia selle olendi ja
ehituse vahel. Kui Quasimodo alles väikesena roomakil ja hüpakil võlvide all hämaruses
ümber ronis, paistis ta oma inimese näo ja looma kehaga kuuluvat roomajate liiki, mis ka nii
loomulik oli sellel rõskel ja süngel kivisel pinnal, millele romaani kapiteelide varjud nii
veidraid mustreid heitsid.
Hiljem, kui ta esmakordselt kogemata kellanöörist kinni haaras, end sellele rippu laskis ja
kella kõikuma pani, paistis ta kasuisa Claude'ile, nagu oleksid lapsel keelepaelad lahti läinud
ja ta oleks kõnelema hakanud.
Nõnda vähehaaval katedraali varju all arenedes, siin elades , magades , siit peaaegu kunagi
mitte lahkudes ja pidevalt ta salapärase mõju all olles muutus ta lõppude lõpuks tema
sarnaseks, juurdus temasse, moondus niiöelda tema koostisosakeseks. Ta keha
esileküündivad nukad (lubatagu meile see võrdlus) olid otsekui loodud, et sobida hoone
taanduvate nurkadega, ja ta ei paistnud ainult olevat selle ehituse elanik , vaid ka selle
loomulik sisu. Võiks peaaegu öelda, et ta sai kirikult oma kuju nagu tigu oma karbilt. See oli
ta elamuks, urkaks, kestaks. Tema ja vana kiriku vahel valitses nii sügav loomulik
ühtekuuluvus, nii suur füüsiline sugulus, et ta selle külge oli kasvanud nagu kilpkonn oma
koore külge. Krobeline katedraal oli talle seljakilbiks.
Oleks asjatu lugejat hoiatada, et ta mitte täht-tähelt aru ei saaks neist võrdkujudest, mida
oleme pidanud siin tarvitama selle erakordse, täiusliku, vahetu, peaaegu orgaanilise
ühenduse väljendamiseks inimese ja ehituse vahel. On samuti asjata sellest rääkida, kuivõrd
Quasi -modole kogu katedraal omaseks sai nii pika ja intiimse kooselu jooksul. See elukoht
oli talle kõigiti kodune. Siin polnud ühtki sügavust, millesse Quasimodo poleks tunginud,
ega kõrgust, kuhu ta poleks roninud. Juhtus
142
üsna sageli, et ta mööda katedraali fassaadi üles ronis, seejuures ainult skulptuuride
nukkadest kinni hoides. Kummalgi suurel, kõrgel, ähvardaval, ohtlikul hiigla-kaksiktornil,
mille välist külge mööda teda sageli nähti üles ronivat nagu sisalikku, kes mööda järsku
müüri üles roomab, polnud tema jaoks midagi peadpööritavat, hirmuäratavat ega vapustavat.
Nähes, kuidas nad ta käte all nii vagusad on, nii hõlpsad ülesronimiseks, võis arvata, et ta on
nad taltsaks teinud. Ronides, hüpates ja kareldes hiiglakatedraali kuristikkude kohal, muutus
8
1
ta ise ahviks või kaljukitseks, meenutades Kalaabria lapsi, kes enne kõndima minekut juba
ujuvad ja juba üsna tillukestena merega mängivad.
Muide, kiriku järele ei kujunenud mitte üksnes ta keha, vaid ka ta vaim. Milline oli siis
Quasimodo hing? Millise laadi ta oli omandanud , mis vormi võtnud selles suletud kestas ,
selle metsiku eluviisi juures? Seda oleks raske määratleda. Quasimodo oli sündinud küürakas,
ühesilmaline, lombakas. Suure vaeva ja suure kannatusega oli Claude Frollo teda siiski
kõnelema õpetanud. Aga mingi saatuslikkus lasus õnnetul leidlapsel. Juba
neljateistkümneaastaselt Jumalaema kiriku kellalööjaks hakates sai talle osaks uus õnnetus:
kellahelin purustas ta kõrvade trumminaha, ta jäi kurdiks. Ainus värav, mida loodus talle
pärani lahti oli jätnud, langes korraga igaveseks kinni.
Kinni langedes lõikas see värav katki viimase rõõmu- ja valgusekiire, mis Quasimodo
hinge võis tungida. Ta hing vajus sügavasse pimedusse . Õnnetu olendi kurvameelsus
muutus parandamatuks ja täielikuks nagu ta inetuski. Pealegi tegi ta kurdiksjäämine teda
teatud määral ka tummaks. Et teistele mitte naeruobjektiks olla, tõotas ta oma
kurdiksjäämise silmapilgul loobuda ka kõnelemisest. Oma tõotust murdis ta ainult siis, kui
oli üksi. Vabatahtlikult sidus ta need keelepaelad uuesti kinni, mida Claude Frollo nii suure
vaevaga lahti oli Päästnud. Sellest tuligi, et kui ta paratamatult sunnitud oli kõnelema, siis
oli ta keel raskevõitu ja kohmakas n¡ng kriuksus nagu roostes hingedega uks.
Kui me katsuksime läbi selle paksu ja kõva koorukese 'ungida Quasimodo hinge, kui
saaksime laskuda selle
143
ebardliku kehaehitusega olendi sügavasse sisemusse, kui meil võimalik oleks tungla
valgusel pilku heita läbipaistmatute elundite taha, uurida selle läbitungimatu olendi tumedat
siseelu, valgustada kõiki ta tumedaid kurusid, absurdseid soppisid ja heita äkki elava kiirtejoa
selle koopa põhjas kinnineeditud hinge, siis leiaksime kahtlemata selle õnnetu hinge
olevat nii viletsa, kängunud ja kössis, nagu need vangid Veneetsia vanglates, kes elulõpuni
olid kössi pigistatud ääretu kitsastes ja lühikestes kivikastides. Kindlasti kõhetub vaim puudulikus
kehas. Quasimodo tundis eneses ainult oma keha järele loodud hingeliigutusi.
Muljed välistest asjadest murdusid tunduvalt enne, kui jõudsid mõteteni. Ta aju oli erilaadne
keskkond: mõtted, mis sealt läbi läksid, võtsid virildunud kuju. Niiviisi murdunud mõtted
olid paratamatult iseäralikud ja vildakad. Sellest siis tuhanded optilised illusioonid , arvutud
väärarvamused, lugematud kõrvalkäigud, mida mööda ekslesid ta pöörased või totrad
mõtted.
Selle saatusliku vaimulaadi esimeseks tagajärjeks oli asjade virildumine ta silmis. Ta ei
tajunud peaaegu midagi vahetult. Välismaailm näis talle palju kaugemal olevat kui meil.
Teiseks õnnetuse tagajärjeks oli ta tigedus. Ta oli tõepoolest tige, sest ta oli metsik, metsik
sellepärast, et ta oli inetu. Tema loomul oli oma loogika nagu meiegi omal.
Ta erakordselt arenenud füüsiline jõud oli üheks ta tigeduse põhjuseks: «Maius puer
rohustus,» 'ütleb Hobbes *.
Siiski peab talle õigust andma: tigedus polnud tal vahest külge sündinud. Alates oma
esimestest sammudest inimeste keskel tundis ta, pärast ka nägi selgesti, ennast mõnitatuna,
teotatuna, eemaletõugatuna. Inimeste suust kuulis ta enda kohta alati irvitamist või
sõimamist. Suuremaks kasvades leidis ta enese ümber ainult põlgust. See nakkas ka temasse.
Üldise tigeduse õhkkonnas haaras ta ise relva, millega teda ennast oli haavatud.
Kõige selle tagajärjel ei pööranud ta oma nägu kuigi
» Kuri poiss on tugev (lad. k.).
144
8
2
hea meelega inimeste poole. Talle jätkus kirikust. See oli täis marmorkujusid, kuningate,
pühakute, piiskoppide omi, mis talle vähemalt irvitades ninna ei karanud ja mis vaatasid
tema peale rahuliku ja heatahtliku pilguga. Teisedki kujud, kuradid ja deemonid, ei kandnud
tema vastu viha: selleks sarnanes ta nendega ülearugi. Nende pilge kuulus pigemini teistele
inimestele. Pühakud olid ta sõbrad ja õnnistasid teda, koletised olid samuti ta sõbrad ja
hoidsid teda. Sellepärast puistas ta neile kaua oma südant. Nii möödusid vahel terved tunnid
mõne kuju ees kükitades ja üksinduses temaga kõneldes. Kui siis mõni peale juhtus, põgenes
ta nagu armastaja , keda serenaadilt tabatakse.
Kirik polnud talle ainult seltskonnaks, vaid ka maailmaks, kogu looduseks. Ta ei
kujutlenud teisi lillevanikuid kui vaid alatiõitsvaid värvilisi aknaid, muud varjulist kohta kui
vaid kivist lehestiku oma, mis saksi kapiteelide lindudega puhmastikust vastu kahardus, teisi
mägesid kui vaid katedraali hiiglatorne, muud ookeani kui vaid Pariisi, mis nende jalamil
kohises.
Mida ta aga üle kõige oma koduses kirikus armastas, mis äratasid ta hinge ja lasksid laiali
ajada ta viletsaid tiibu, mida ta muidu nii abitult oma kitsas urus koos hoidis, ja need, mis
teda vahel ka õnnelikuks tegid, olid kirikukellad. Ta armastas ja kallistas neid, kõneles nendega,
sai neist aru. Alates väikesest kellast ülal kellatorni löövide ristumiskohal kuni suure
portaalkellani, oli tal kõigi jaoks õrnust. See kellatorn ja kaks peatorni olid talle nagu kolm
puuri , milles tema enese kasvatatud linnud ainult temale laulsid. Ja ometi olid needsamad
kellad ta kurdiks teinud, kuid emadki armastavad sageli kõige enam just neda last, kes neile
kõige rohkem kannatusi on toonud.
Tõsi küll, nende helin oli ainuke heli, mida ta veel kuulis. Ses mõttes armastas ta suurt
kella kõige rohkem. Seda eelistas ta pühapäeviti kellade kumisevas peres. Selle suure kella
nimi oli Marie. Ta rippus üksinda lõunapoolses tornis oma õe Jacqueline’i naabruses. Viimane
oli väiksem ja rippus väiksemas puuris. Jacque -'ine'i nime oli ta omandanud Jean
Montaigu naiselt, kes ta kirikule oli kinkinud, mis aga sugugi ei takistanud,
145
et sel naisel hiljem Montfauconis pea otsast raiuti. Teises tornis rippusid kuus kella ja
lõpuks kuus kõige väiksemat rippusid kesktornis löövide ristumiskohal puust kella kõrval,
mida löödi ainult suure neljapäeva õhtupoolest lihavõtte laupäeva hommikuni. Nii oli Quasimodol
oma haaremis viisteistkümmend kella, kuid suur Marie oli ta lemmiknaine.
Raske oleks kirjeldada ta rõõmu suurtel kellalöömise päevadel. Kui ülemdiakon talle loa
oli andnud ja öelnud: «Mine nüüd,» ronis ta kellatorni keerdtreppi mööda üles kiiremini, kui
ükski teine seda mööda alla oleks tulnud. Lõõtsutades astus ta suure kella õhurikkasse elamusse.
Hetkeks silmitses ta teda harduse ja armastusega, siis kõnetas ta teda mahedalt,
patsutas teda käega nagu toredat hobust, kes pikale sõidule läheb. Ta haletses teda ta
eelseisva vaeva puhul. Pärast neid esimesi kallistusi hüüdis ta oma abilistele torni alumisel
korrusel, et nad alustaksid. Need riputasid endid köite külge, põikpuu kiunus ja päratu suur
kellakest hakkas aegapidi kõikuma. Südame põksudes jälgis Quasimodo teda pilguga.
Niipea kui tila kella vasega kokku puutus, hakkas kohe võbisema tala , mille küljes ta rippus.
Ka Quasimodo võbises kellaga kaasa.
«Aa!» karjus ta mõttetult naerma pahvatades. Kõmisev kell hakkas kiiremini võnkuma, ja
mida suuremaks ta hoog muutus, seda enam lõi Quasimodo silmades leegitsema
fosfortuluke. Lõpuks sai kell kätte oma täishoo; kogu torn värises: talad , vihmarennid, kivid ,
kõik müdi-ses kaasa alates alusvaiastikust kuni ristlillikuteni tornitipus. Quasimodo kees siis
üle: ta jooksis siia-sinna, värises koos torniga pealaest jalatallani. Kütkeist pääsenud
märatsev kell näitas vaheldumisi kord ühele, kord teisele torniseinale oma pronkskurku,
kust välja paiskus tormihoog, mida võis neli penikoormat ringi kuulda. Quasimodo asus
8
3
selle avatud kurgu ette, ja kella käiku jälgides kükitas ta vahel maha, tõusis vahel jälle üles,
hingas endasse jalustrabavat õhku, vaatas mõnikord alla platsile, mis kakssada jalga allpool
rahvast kihas, vahel jälle päratu pikale vasktilale, mis vahetpidamata kõrvus ulgus . See oli
ainus keel, mida ta kuulis, ainus heli, mis häiris maailma vaikust.
146
Siis ajas ta ennast kohevile kui lind päikese paistel. Äkki nakkas temasse kella maruhoog,
ta pilk muutus imelikuks, ta jäi kella varitsema nagu ämblik kärbest ja hüppas siis järsku
meeleheitlikult talle selga. Niiviisi kuristiku kohal rippudes haaras ta kella hirmsast kõikumisest
sinna-tänna paisatuna vaskelukal kõrvakestest kinni, pigistas ta põlvede vahele,
kannustas teda oma kandadega ja andis kogu oma jõu ning keharaskusega ta metsikule
lennule hoogu juurde. Torn vappus, tema aga karjus ja kiristas hambaid, ta punased juuksed
tõusid püsti, ta rind lõõtsus nagu sepalõõts, ta silm pildus leeke, kellakoletis aina hirnus ja
hingeldas tema all. See polnud enam Jumalaema kiriku suur kell ega Quasimodo, vaid oli
unenägu, tuulepööris, torm ; ratsa kihutav heli; lendavale laudjale klammerdunud tont;
kummaline kentaur, pooleldi inimene, pooleldi kell; mingi kole Astolfo elavast pronksist
jubeda hipogreifi seljas. *
See imelik olend pani oma juuresolekuga kogu katedraali kuidagi elama. Näis, nagu
hoovaks temast mingit salapärast jõudu, vähemalt rahvas arvas seda oma suures ebausus, ja
nagu elustaks see hoovus kõiki katedraali kive ja laseks vana templi sügaval sisemusel väriseda.
Jätkus teadmisest, et Quasimodo kirikus on, kui juba paistis, et käikude ja portaalide
tuhanded raidkujud elama ja ennast liigutama hakkavad. Ja tõesti, tema kohal viibides paistis
katedraal alandliku ja kuuleka olendina, kes aina ootas tema käsku, et tõsta oma suurt häält.
Kirikut valitses ja täitis Quasimodo nagu mõni haldjas . Ta otsekui puhus elu sellesse
tohutusse ehitusse. Ta oli selles tõesti igal pool, ta nagu paljundas ennast ja teda jätkus
hoone igasse paika. Vahel tunti suurt hirmu, nähes, kuidas kõige kõrgemas torni tipus veider
kääbus ronib, käänleb, käpuli roomab, kuristiku kohal ripub, ühelt eendilt teisele kargab ja
mõne kivist raiutud gorgo sisemust kobab: see oli Quasimodo varesepesi lõhkumas. Vahel
komistati kuskil kiriku hämaras nurgas elava kimääri otsa, kes seal kössitas ja kulmu kortsutas:
see oli mõtteisse vajunud Quasimodo. Vahel nähti kellatorni all päratu suurt pead ja
vormitut jäsemete kimpu meeletult köie otsas kõlkuvat: see oli Quasimodo
147
vesperit või angelust helistamas. Öösel nähti tihti õudset kuju mööda nõrka pitsilist
balustraadi torni tipus apsiidi kohal liikuvat: see oli jälle Jumalaema kiriku küürakas.
Niisugusel korral olevat kirik, nagu eided jutustasid, muutunud fantastiliseks,
üleloomulikuks, jubedaks: siin-seal avanenud kujude silmad ja suud, kuuldud haukuvaid
kivist koeri , sisisevaid kivist madusid ja lohesid, kes ööd kui päeva sirgunud kaeltega ja
avatud suudega katedraali valvavad. Jõuluööl aga, kui suur kell väsimusest korisedes
usklikke kesköömissale kutsus, oli süngel fassaadil niisugune ilme, nagu oleks suur portaal
rahvast endasse neelanud, rosett aga suure silmana neid vaadelnud. Kõige selle põhjuseks oli
Quasimodo. Egiptuses oleks teda selle templi jumaluseks peetud; keskajal deemoniks
arvatud, oli ta tõeliselt kiriku hing.
Ses mõttes on nüüd Jumalaema kirik neile, kes teavad, et siin kord Quasimodo on elanud,
tühi, elutu, surnud. Tundub, et midagi on siit kadunud. Tohutu keha on tühjaks jäänud,
säilinud on ainult kondistik; vaim on lahkunud, jäänud on vaid kest. See on nagu kolp,
milles veel näha on silmaasemed, kuna pilk on igavesti kustunud.
8
4
IV. KOER JA TEMA ISAND
Oli siiski üks inimene, kelle Quasimodo oli välja jätnud oma õelusest ja tigedusest kõigi
teiste vastu, ja keda ta niisama palju, vahest veel enamgi armastas kui oma kirikut. See oli
Claude Frollo.
Asi oli üsna lihtne. Frollo oli teda ju leidnud, kasulapseks võtnud, toitnud ja kasvatanud.
Väiksena oli Quasimodo tavaliselt Claude Frollo jalgade juures paopaiga leidnud, kui
koerad ja lapsed temale jahti pidasid. Claude Frollo õpetas teda kõnelema, lugema ja kirjutama.
Claude Frollo oli teda lõpuks ka kellalööjaks teinud. Ent Quasimodot suure kellaga
paari panna tähendas sedasama, mis anda Romeole Julia .
Quasimodo tänutunne oli sügav, kirglik, piiritu ; ja kuigi ta kasuisa nägu oli tihti sünge ja
külm, jutt napp. järsk ja käskiv, polnud tänutunne teda hetkekski maha jätnud,
ülemdiakonile oli Quasimodo kõige alandlikum
148
ori, kõige kuulekam teener, kõige valvsam peni. Kui vaene kellalööja kurdiks jäi, tekkis
tema ja Claude Frollo vahel salapärane ja ainult neile arusaadav märkide keel. Nii oli
ülemdiakon ainukene inimene, kellega Quasimodo sai suhelda. Ainult kahe asjaga oli tal siin
maailmas tegemist: Jumalaema kirikuga ja Claude Frolloga.
Ülemdiakoni võimu kellalööja üle ja kellalööja kiindumust ülemdiakonisse ei saa
millegagi võrrelda. Claude'il oleks tarvitsenud ainult märku anda ja Quasimodo oleks kas
või Jumalaema kiriku tornist alla hüpanud, e! talle head meelt teha. Oli kummaline, et see
füüsiline jõud, mis Quasimodol nii ebaharilikuks oli arenenud, nii pimedalt teise inimese
teenistuses seisis. Selles kõiges avaldus kahtlemata lapse andumus ja teenri kiindumus
isandasse, aga ka tugevama vaimu mõjuvõim teise üle. Vilets, armetu, kohmetu olend oli
oma pea alla kummardanud ja silmad paluvalt kõrge, sügava, tugeva ja üleoleva vaimu
poole tõstnud. Lõpuks ja ennekõike oli see tänumeel. Tänumeel, mis äärmuseni oli viidud,
nii et meil raske on seda millegagi võrrelda. See voorus kuulub nende hulka, mis inimeste
juures harva esineb, ütleme ainult, et Quasimodo armastas ülemdiakonit tugevamini kui
ükski koer, hobune või elevant oma isandat kunagi on armastanud.
V. VEEL CLAUDE FROLLOST
Aastal 1482 oli Quasimodo umbes kakskümmend aastat vana, Claude Frollo umbes
kolmkümmend kuus. üks oli suureks kasvanud, teine hakkas vananema.
Claude Frollo polnud enam lihtne Torchi skolaar, väikese lapse õrn hoolekandja, noor
unistaja filosoof, kes teadis palju, aga paljut ka mitte. Nüüd oli ta vali, tõsine, kinnine
preester, hingede eest hoolitseja, Josasi ülemdiakon, piiskopi teine abi, tema õlul oli kaks
praost-konda, Montlhery ja Chäteaufort, ja sada seitsekümmend neli maakogudust. Ta oli
mõjuv ja sünge isik, kelle ees värisesid niihästi valgeis rüüdes ja kuubedes koori-Poisid kui
ka kirikulauljad, nii püha Augustinuse ven-
149
nad kui ka Jumalaema kiriku varajase teenistuse vaimulikud, kui ta aeglaselt,
majesteetlikult, mõtlikult koori kõrgete teravkaartc all kõndis, käed ristis ja pea nii sügavale
rinnale vajunud, et ta näost muud näha polnud kui suur paljas otsaesine.
Dom Claude Frollo polnud siiski loobunud oma kahest peamisest eluülesandest: teadusest
ja noorema venna kasvatamisest. Kuid aeg oli nende meeldivate kohustuste sekka veidi
mõrudust seganud. « Ajaga ,» ütleb Paulus Diaconus *, «läheb paremgi pekk raisku.» Väike
Jehan Frollo du Moulin, veski järgi, kus ta üles kasvas, ei arenenud mitte selles suunas, mida
Claude oli soovinud. Vanem vend arvestas vaga, kuulekat, õppehimulist kasvandikku,
8
5
kellest lugu peetakse. Kuid väike vend kasvas noore puuna, mis aedniku pingutusi millekski
ei pea ja jonnakalt end sinnapoole käänab, kust õhku ja päikest tuleb, ta kasvas ja kahardus
oma ilusate, tihedate, lopsakate okstega ainult laiskuse, teadmatuse ja ulaelu poole. Ta oli
nagu noor, üpris liiderlik kurat, kes dom Claude'i pani kulmu kortsutama, kuid ka väga lõbus
ja leidlik, mis vanema venna naeratama ajas.
Claude usaldas oma noorema venna kasvatuse samale Torchi kolledžile, kus ta ise
noorusaastad oli veetnud õppimises ja järelemõtlemises, ja talle tekitas palju meelehärmi, et
Frollo nime, mis kord sellele teadusetemplile au tegi, nüüd pahandustega ühendati. Mitu
korda pidas ta Jehanile pikki ja tõsiseid manitsuskõnesid, mida see silmi pilgutamata ära
kuulas. Kõige selle juures oli noorel võrukaelal hea süda, nagu see esineb kõigis
komöödiais. Kuid pärast manitsuskõnet käis ta endise rahuga edasi oma ülemeelikut ja
korratut eluteed . Vahel oli see mõni «kollanokk» (nii nimetati ülikoolilinnas uustulnukaid),
keda ta tervituseks läbi tuu-seldas: väärt pärimus, mis hoolikalt meie päevini on säilinud.
Vahel ässitas ta skolaaride salka mõnda kõrtsi ründama kõigi reeglite järgi, quasi classico
excitatikus siis kõrtsmik «ründekeppidega» läbi peksti ja lokaal hõisates tühjaks laastati,
isegi keldris kõik veiniankrud puruks taoti. Sellele järgnes ladinakeelne aruanne, mille
Nagu pasunast äratatuna (lad. k.).
150
Torchi abiõpetaja õnnetu näoga dom Claude'ile tõi järgmise kurbliku ääremärkusega:
Rixa; prima causa vinum optimum potatumLõpuks kõneldi — ja see oli kuueteistkümneaastase
poisi kohta hirmus —, et ta üleaisalöömised mõnikord isegi Glatigny
tänavani ulatusid.
Kõige selle järel andus kibestunud Claude, kes oma inimesearmastuses pettus, veel
suurema innuga teadusele, sellele muusale, kes vähemalt teile näkku ei irvita, vaid kes alati
teie hoole ja vaeva ära tasub, tõsi küll, vahel üsna odava rahaga . Nii muutus ta ikka enam ja
enam õpetlaseks, ühtlasi — ja see on loomulik — ka preestrina järjest rangemaks ja
inimesena järjest mornimaks. Igaühel meist on olemas teatud vastastikune suhe meie
mõistuse, kommete ja iseloomu vahel, mis pidevalt edasi arenevad ja ainult suured
vintsutused võivad seda tasakaalu rikkuda.
Et Claude Frollo juba noores eas oli läbi võtnud peaaegu kogu positiivse, transtsententse ja
seadusega lubatud inimtarkuse, siis pidi ta, kui ta sinna seisma ei tahtnud jääda, ubi defuit
orbis2, kaugemale minema ja uut toitu otsima oma vaimu küllastamatu tegevusnälja
kustutamiseks. Vana sümbol maost, kes oma saba hammustab , kõlbab eeskätt just teaduse
kohta. Claude Frollo oli seda nähtavasti ise kogenud. Paljud tõsised inimesed kinnitasid, et,
ammendanud tühjaks inimliku teadmise /as'i3 oli ta söandanud nefctsT sisse tungida.
Räägiti, et ta järgemööda kõigist tunnetuspuu õuntest oli maitsnud ja lõpuks, kas näljast või
küllastusest, ka keelatud vilja hammustanud. Nagu meie lugejad mäletavad, võttis ta osa
teoloogide konverentsidest Sorbonne'is, filosoofide koosolekuist Saint-Hilaire'i * juures,
doktorite vaidlustest Saint-Martini * juures, meedikute koosolemis-test Jumalaema kiriku
pühitsetud vee astja juures (ad cupam Nostrae-Dominae). Kõiki lubatud ja heakskiidetud
toitusid, mis need neli suurt kööki nelja fakulteedi näol vaimule võisid valmistada ja ette
kanda, oli ta söö-
Lööming; selle põhjus suurepärase veini joomine (lad. k.).
Kus lõpeb ring, s. o. teadmiste ring (lad. k.).
3 Lubatud teadmine (lad. k.).
4 Keelatud teadmine (lad. k).
8
6
151
nud, aga need olid talle läägeks läinud, enne kui ta suutis oma nälga kustutada . Siis oli ta
edasi ja sügavamale tunginud selle piiratud, materiaalse ja lõpuni viidud teaduse põhjani.
Võib-olla ta koguni saatis ohtu oma hinge, kui võttis istet sünges keldris alkeemikute,
astroloogide, hermeetikute salapärases lauas, mille ühes otsas keskajal istusid Averroes *,
Guillaume de Paris * ja Nicolas Flamel, ja mille teine ots ulatus Idasse, seitsme-jalgse
küünlajala * valgussärani, Salomonini, Pütagora-seni * ja Zoroastrini *.
Kas see õige oli või mitte, igatahes oletati nõnda. Kindel on, et ülemdiakon sageli käis
Süüta Laste surnuaial , kuhu ta isa ja ema olid maetud koos teiste 1466-nda aasta katku
ohvritega; kuid paistis, et ta seal nende risti ees vähem põlvitas kui kummaliste kujude ees
Nicolas Flameli ja Claude Pernelle'i * haual, mis asusid siinsamas kõrval.
On tõsi ka see, et teda sageli nähti Lombardlaste tänavas, kus ta Kirjanike tänava ja
Marivault' tänava nurgal vargsi ühte väiksesse majja sisse astus. See oli maja, mille oli
ehitanud Nicolas Flamel ja kus ta suri 1417-nda aasta ümber. Pärast seda seisis see tühjana
ja hakkas juba lagunema : nii agaralt olid kõigi maade hermeetika-jüngrid ja kullategijad ta
müüre uuristanud ainuüksi oma nimede sissekratsimisega. Mõned naabrid teadsid isegi
kinnitada, et nad läbi keldriakna olid näinud, kuidas ülemdiakon Claude maad uuristas.
kaevas ja sõelus kahes keldriruumis, mille tugipostid Nicolas Flamel ise oli arvutuid värsse
ja hieroglüüfe täis kriipseldanud. Arvati, et Flamel on sinna maha matnud tarkade kivi *: ja
alkeemikud Magistrist kuni paater Pacifique’ini olid tervelt kahesaja aasta jooksul agaralt
ametis maapinna läbituhnimisega, kuni see hoolimatult läbikaevatud ja pahupidi pööratud
maja lõpuks nende jalgade all põrmuks varises.
On kindel seegi, et ülemdiakon iseäralikku kirge tundis Jumalaema kiriku
sümboolikaohtra portaali vastu, selle piiskop Guillaume de Paris* poolt kivisse kirjutatud
nõiaraamatu lehekülje vastu, kes ise kahtlemata oma hinge sellega hukka saatis, et ta sellele
igavesele ehitusele, sellele pühale poeemile omalt poolt nii saatanliku
152
eeslehe lisas. Ülemdiakon Claude'i arvele pandi seegi, et ta põhjalikult läbi uuris ka püha
Christophe'i hiigla-kuju ja selle pika mõistatusliku raidkuju, mis tol ajal seisis peaportaali
juures ja mida rahvas pilgates Monsieur Legris'ks' kutsus. Igatahes võisid kõik tähele panna,
kuidas Claude Frollo sageli tundide viisi istus kirikuesise madalal müüril ja vaatles portaali
raidkujusid, uurides vahel rumalaid neitseid ümberlükatud lampidega, vahel tarku neitseid
täidetud lampidega või välja arvestades vaatenurka, mille all portaali vasakul pool istuv
voolitud ronk sihtis kuhugi salapärasele täpile kiriku sisemuses, kus kindlasti peidus pidi
olema tarkade kivi, kui seda Nicolas Flameli keldris pole. Olgu möödaminnes öeldud, et
Jumalaema kirikul oli tol ajal imelik saatus olla kahe nii erineva isiku armastus kui Claude
ja Quasimodo, kuigi kummagi andumus oli eri laadi, üks, metsik, instinktidele alluv
poolinimene, armastas kirikut ta ilu, kuju ja ta suurepärase terviku harmoonia pärast; teine
aga, õpetatud, ja kirglik fantast, armastas teda ta tähenduse, temaga seotud legendi, ta mõtte
pärast, fassaadi skulptuurides kätketud sümboolika pärast (nagu vana pärgamendi uue teksti
all vana algtekst peitub), ühesõnaga, mõistatuse pärast, mis Jumalaema kirik inimese
vaimule igaveseks mõistatada on andnud.
Ka on teada, et ülemdiakon Greve'i platsi pool asuva kellaruumi kõrvale endale sisse
seadis väikese, salajase kambri, kuhu keegi, isegi mitte piiskop ilma tema loata sisse ei
olevat pääsenud. Selle kongi peaaegu torni tipu hakipesade lähedale oli endale ehitada
lasknud piiskop Hugo de Besancon2, kes siin omal ajal nõiakunstidega tegeles. Mis ses
kongis õieti oli, seda ei teadnud keegi, kuid vahel öösiti nähti Terraini kaldalt torni taga
olevast luugiaugukesest imelikku punast valgust, mis kindlate lühikeste vaheaegade järel
8
7
kadus ja uuesti nähtavale ilmus. Nii kõrgelt pimedast mõjus see üsna kummaliselt ja vanad
eided laususid: «ülemdiakon puhub tuld ! üleval lõõmab põrgu.»
Muidugi polnud selles kõiges veel ümberlükkamatuid
' Le gris — purjus; hall (prants. k.).
2 Hugo II de Bisuncio, 1326— 1332 . (Autori märkus.)
153
tõendusi nõiduse kohta, aga kus suitsu, seal tuld, ja ülemdiakonil oli kaunis kohutav
kuulsus. Peame siinkohal ütlema, et kõigil Egiptuse teadustel, nii nekro-mantial, maagial,
isegi valgel , sel kõige süütumal maagial * polnud ühtki vihasemat vaenlast , ühtki halastamatumat
paljastajat Jumalaema kiriku vaimuliku kohtu isandate juures kui Claude ise. Võibolla
oli see siiras vastikustunne, võib-olla ka varga vigur , kes ise karjub: «Võtke varas
kinni!» Kuid see kõik ei takistanud kapiitli õpetatud mehi teda pidamast hingeks, kes põrgu
eelõues ümber luusib, kabalistika tihnikus eksleb ja salateaduste hämaruses ringi kobab. Ka
rahvas ei eksinud ses suhtes: kel vähegi taipu oli, pidas Quasimodot kuradiks, Claude
Frollo'd nõiaks. Oli selge, et kellalööja pidi ülemdiakonit teenima kindlaksmääratud ajani,
mille lõpul tal õigus oli vastutasuks kaasa viia ta hing. Sellepärast oli ülemdiakon, hoolimata
oma ülearu rangest eluviisist, jumalakartlike juures halvas kuulsuses, ja ühegi vagatseja nina
polnud nii kogenematu, et see temas poleks nõida haistnud.
Ja kui aastatega ta teadmistes kuristikud avanesid, siis tekkisid need ka tema südames.
Vähemalt oli põhjust seda uskuda , kui vaadata sellesse näkku, kus hing paistis nagu läbi
hämara udu. Kust sai ta oma laia palja lauba, oma alati norgus pea, oma alati õhkava rinna?
Milline salajane mõte ta suu nii kibedalt naerule tõmbas, sellal kui ta kortsutõmbunud
kulmud teineteisele liginesid nagu kaks võitlushimulist härga? Miks ta säilinud juuksed olid
hallid? Mis sisemine tuli see oli, mis vahetevahel ta pilgus nõnda särama lõi, et ta silm
sarnanes auguga miiliahju müüris?
Need hingehämmelduse sümptoomid olid kõnesoleva jutustuse ajal suure intensiivsuseni
jõudnud. Ta pilk oli nii kummaline ja terav, et nii mõnelgi korral mõni koo-ripoiss hirmunult
plehku pani, kui teda üksinda kirikus nägi. Mõnelgi korral oli kooritooli naaber
jumalateenistuse ajal kuulnud, kuidas ta arusaamatuid sõnu täishää-lelaulule (ad omnem
tonum) vahele segas. Mõnelgi korral oli Terraini pesunaine, kelle ülesandeks oli kapiitli
pesu pesta, kohkudes märganud Josasi ülemdiakonihärra koorirüüs küünte ja sõrmede
pigistusjälgi.
151
Ta rangus aga suurenes ja ta polnud kunagi varem nii eskujulik olnud. Nii oma seisundi
kui ka iseloomu tõttu oli ta alati naistest eemale hoidunud; nüüd aga paistis, nagu vihkate ta
neid enam kui kunagi varem. Paljas siidkleidi kahin sundis teda peakotti silmadele tõmbama.
Ses suhtes oli ta nii range ja nõudlik, et kui kuninga tütar madam de Beaujeu 1481 -se
aasta detsembris tuli Jumalaema kiriku kloostrit vaatama, seisis ülemdiakon sellele
külaskäigule tõsiselt vastu ja tuletas piiskopile sel puhul meelde Musta Raamatu seadusepunkti,
mis oli dateeritud Saint-Barthélemy eelpäevaga 1334-ndal aastal ja mille põhjal oli
keelatud kloostrisse astuda ükskõik mis naisel «olgu ta vana või noor, emand või
ümmardaja». Vastuseks sellele tuli piiskopil toetuda legaat Odo määrusele, mis lubas erandit
teha mõningaile suurtele daamidele, «aliquae magnâtes mulieres, quae sine scandalo vitari
non possunt» Seepeale protesteeris jällegi ülemdiakon, seletades, et legaadi määrus, välja
antud 1270-ndal aastal, oli Mustast Raamatust sada kakskümmend seitse aastat vanem,
järelikult viimasega kehtetuks tunnistatud. Ja ta tõrkus printsessi ette ilmumast.
8
8
Pealegi võis veel märgata, et ta vastumeelsus mustlaste ja mustlannade vastu oli juba
mõnda aega tugevamaks kasvanud. Ta oli piiskopilt nõudnud keelu avaldamist, mille põhjal
mustlannad ei tohtinud toomkiriku ees oleval platsil tantsida ega tamburiini põristada. Samal
ajal nühkis ta vaimuliku kohtu koitanud pabereis, et üles otsida protsesse, kus mees- ja
naisnõiad mõisteti tule- voi poomissurma nõidumiste pärast sikkude, emiste või kitsede abil.
VI. EBAPOPULAARSUS
Nagu juba ütlesime, ei armastanud ei peenem ega alam rahvas katedraali ümbruskonnas
eriliselt ülemdiakonit ega kellalööjat. Kui Claude ja Quasimodo koos välja laksid, mida
küllalt sageli juhtus, ja kui teenrit
'Mõned kõrgest soost naised, kelle visiiti skandaalita ei saa vältida. (lad. k.).
155
isanda kannul nõnda nähti minevat läbi Jumalaema kiriku lähedaste jahedate, kitsaste,
süngete tänavate, siis riivas neid möödaminekul nii mõnigi paha sõna, nii mõnigi irooniline
lõõpimine, nii mõnigi nööge. Ainult siis, kui Claude Frollo sammus, pea kuklas , mida küll
harva juhtus, pani ta paljas laup ja range, peaaegu aukartust sisendav pilk irvitajad vaikima.
Mõlemad meenutasid oma linnajaos neid poeete, kelle kohta Régnier * lausub:
Öökulli kannul on suur põõsalinde arv, poeedil aga iga liiki pööbliparv.
Vahel söandas mõni salakaval jõnglane oma naha ja kondid turule viia kirjeldamatu lõbu
eest Quasimodo küüru sisse nõel torgata. Vahel riivas mõni noor kena tüdruk, kes oli
vallatum ja häbematum, kui viisakus lubas, preestri musta kuube ja laulis talle nöökivalt otse
näkku: «Kurat lõksus, kurat lõksus!» Mõnikord sõimas salk räpaseid eitesid, kes kuskil
uksetrepi astmel varjus kükitasid, valju häälega möödaminevat ülemdiakonit ja kellalööjat,
paisates neile jultunult näkku selliseid ergutavaid tervitusi, nagu: «Hm, vaadake, ühe hing
on nagu teise keha!» Vahel leidus ka salk skolaare ja tänava- poisse , kes isekeskis mängisid,
kuid siis kõik püsti kargasid ja mõnitades ühes kooris ladina keeles tervitasid: «Éia! Eia!
Claudius cum claudo!»'
Kuid tavaliselt ei pannud preester ja kellalööja neid mõnitusi tähelegi. Kõigi nende
meelituste kuulmiseks oli Quasimodo liiga kurt ja Claude liiga mõtteisse vajunud.
Hei, Claudius lombakaga (lad. k.).
VIIES RAAMAT
I. «ABBAS BEATI MARTINI» 1
Dom Claude'i kuulsus ulatus kaugele. See tõi talle umbes samal ajal, kui ta keeldus
madam de BeaujeuM vastu võtmast, kaela ühe visiidi, mis talle kauaks meelde jäi.
Oli õhtu. Claude tuli parajasti pärast jumalateenistust oma kanoonikukongi Jumalaema
kiriku kloostris . See ei pakkunud midagi iseäralikku ega salapärast, välja arvatud vahest
mõned nurka asetatud klaaspudelikesed, mis olid täis kaunis kahtlast püssirohutaolist pulbrit .
Siin-seal seintel oli küll mõni pealiskiri, aga need kõik olid puhtteaduslikud või vagad
mõtteterad pari-mailt kirjanikelt. Ülemdiakon istus käsikirjadega täidetud suure kirstu ette
vaskse kolmiklühtri valgusse. Ta toetas küünarnuki pärani avatud Autuni Honoriuse *
8
9
raamatule «De praedestinatione et libero arbitrio»2 ja lehitses sügavamõtteliselt trükitud
folianti, mille ta oli kaasa toonud ja mis ta kambris oli ainsaks trükikunsti tooteks . Koputus
uksele äratas ta mõtetest.
«Kes seal on?» hüüdis teadlane nälginud peni lahkusega, kellelt tahetakse kont ära võtta.
Hääl väljas vastas.
«Teie sõber Jacques Coictier.»
ülemdiakon tõusis ja avas ukse.
See oli kuninga ihuarst, umbes viiekümneaastane mees, kelle kalki näoilmet ainult kava!
pilk pehmendas. Teine mees oli tal kaasas. Mõlemal oli seljas pikk kilt -kivi värvi,
oravanahaga vooderdatud kuub, eest kinni ja keskelt vööga varustatud; peakate oli neil
samast riidest
' Püha Martini abt (lad. k.).
Ettemääratusest ja tahtevabadusest (lad. k.).
157
ja sama värvi. Nende käed olid kadunud käistesse, jalad kuubede alla, silmad mütside alla.
«Jumalime, mu härrad!» ütles ülemdiakon, paludes neid sisse astuda. «Ma ei oodanud nii
austavat visiiti säärasel tunnil.» Nõnda viisakal toonil kõneldes laskis ta oma rahutul ja
uurival pilgul arstilt kaaslasele käia.
«Ei ole iialgi hilja tulla külla nii tähtsale teadlasele kui dom Claude Frollo Tirechappe'ist,»
vastas doktor Coictier, kelle ülemburgundi hääldamine kõiki lauseid piduliku kleidisabana
laskis järel lohiseda.
Siis algas arsti ja ülemdiakoni vahel üks neid vastastikuseid tervitusi, mis tolle aja kombe
järgi kõigi teadlaste jutuajamiste eel pidid käima ja mis sugugi ei takistanud teineteist kõige
südamlikumal viisil vihkamast. Muidugi juhtub seda ka tänapäeval, iga teadlase suu, kes
teisele teadlasele komplimente ütleb, on karikas täis suhkurdatud sappi .
Claude Frollo komplimendid Jacques Coictier'le käisid peamiselt paljude maiste'eeliste
kohta, mida auväärt arst oli osanud oma nii kadestatud karjääri kestel igast kuninga
haigusest välia pressida: igatahes tulusam ja kindlam alkeemiaoperatsioon kui tarkade kivi
otsimine.
«Tõepoolest, härra doktor Coictier, mul oli suur rõõm kuulda, et teie vennapoeg , auväärt
senjöör Pierre Verse , on piiskopiks saanud. Kas ta pole nüüd Amiens'i piiskop?»
«Jah, härra ülemdiakon. Seda issanda armust ja heldusest.»
«Teate, teil oli tõesti suurepärane välimus jõulu ajal, kui te kõigi oma arvekoja liikmete
eesotsas esinesite, härra president !»
«Asepresident, dom Claude, kahjuks mitte enam.»
«Kui kaugel olete oma toreda majaga Saint-Andrõ-des Arcs'i tänaval? See on ju nagu
Louvre. Mulle meeldib väga aprikoosipuu, mis uksele on nikerdatud selle lõbusa
sõnademänguga: «À L'ABRI CÖTIER.» '
«Mis parata, meister Claude, see ehitustöö maksab mul väga palju. Mida rohkem maja
kasvab, seda rohkem rui-neerun ma ise.»
Abricotier - aprikoosipuu, a labri cotier - ranna varjus.
158
«Nonoh! Kas teil siis sissetulekuid pole vangimajast a Justiitspalee ametikohtadest ja kõigi
teiste linna majade, kärnide, turuputkade ja poekeste üürist? Te lüpsate ju häist udaraist.»
«Poissy loss ei toonud mulle sel aastal midagi sisse.»
9
0
«Aga teie tollimajad Trielis, Saint-James'is, Saint-Germain-en- Laye 's on ju alati tulu
toonud.»
«Sada kakskümmend naela, ja sedagi mitte Pariisi rahas.»
«Teil on ju kuninga nõuniku koht. See on kõva koht.»
«Jah, vend Claude, aga see neetud Poligny läänimõis, millest nii palju kisa tehakse, ei too
mulle rohkem sisse kui keskmiselt kuuskümmend eküüd aastas.»
Komplimentides, mis dom Claude Jacques Coictier'le tegi, oli seda mürgist, varjatult
pilkavat tooni, seda kurba ja julma muigamist, mis on üleoleval ja õnnetul inimesel, kes
ajaviiteks mängleb keskpärase inimese labase jõukusega. Teine ei märganudki seda.
« Puhtast südamest ütlen teile,» sõnas lõpuks Claude tema kätt pigistades, «olen rõõmus, et
te nii hea tervise juures olete.»
«Tänan, meister Claude.»
«Kuidas muide käib teie kuningliku haige käsi?» päris dom Claude.
«Ta ei maksa oma arstile suurt midagi,» vastas doktor pilku oma kaaslase poole heites.
«Kas tõesti, vennas Coictier?» küsis kaaslane.
Need sõnad, mille toonis oli üllatust ja etteheidet, pöörasid ülemdiakoni tähelepanu
tundmatule isikule, keda Claude tõtt öelda ühekski hetkeks polnud silmist lasknud sellest
peale, kui võõras üle läve tuppa astus. Tal oli hulk põhjusi Louis XI vägeva ihuarstiga häid
suhteid alal hoida, ja ainult see sundis teda doktor Jacques Coictier'd koos tundmatu
kaaslasega vastu võtma. Seepärast polnud ta näos ka midagi rõõmustavat, kui Jacques
Coictier talle ütles:
«Muide, dom Claude, tõin teile siin enesega kaasa ühe kaaslase, kes tahtis teid näha saada,
sest ta on teist väga palju kuulnud.»
«Kas härra on õpetlane?» küsis ülemdiakon oma terava pilguga üksisilmi Coictier'
kaaslasele otsa vaadates.
159
Tundmatu kulmude alt vaikus tema poole niisama läbitungiv ja umbusaldav pilk, nagu oli
tal enesel.
Niipalju kui lambi nõrk valgus lubas kindlaks teha, oli võõras umbes kuuekümneaastane
keskmist kasvu vanamees kaunis haiglase, murtud ilmega. Ta muidu väga tavalises profiilis
oli siiski midagi võimsat ja ranget, ta silmad särasid väga sügaval kulmukaarte all nagu leek
koopa põhjas, nina peale tõmmatud peakatte all võis aimata laia laupa, seda andekuse
tunnust. Ta otsustas ise ülemdiakoni küsimusele vastata: «Auväärt meister,» ütles ta väärika
häälega, «teie kuulsus on minuni jõudnud ja ma tahaksin teilt nõu küsida. Olen ise ainult
vaene aadlik provintsist, kes oma kingad jalast võtab, enne kui ta õpetatud meeste juurde
sisse astub . Te saate ka minu nime teada. Mind nimetatakse vader Tourangeau'ks *.»
«Imelik nimi aadliku kohta!» mõtles ülemdiakon. Kuid samas tundis ta, et ta ees on tähtis
ja tugev isiksus. Oma aruka vaistuga aimas ta, et vader Tourangeau'l on nahaga vooderdatud
peakatte alla peidetud kõrge vaim, ja vaadeldes ta väärikat ilmet, kadus tal vähehaaval see
irooniline muie, mida Jacques Coictier oma sealviibimisega ta pahurasse näkku oli toonud,
nii nagu kaob videvik öö liginemisel. Süngelt ja vaikselt istus ta tagasi oma suurde tugitooli,
ta küünarnukk toetus jälle harjunud kombe järgi lauale, laup aga käele. Pärast väikest
mõtisklust andis ta külalistele märku istet võtta ja kõnetas siis vader Tourangeau'd:
«Teie, mu härra, tulite siis minult nõu küsima. Millise teaduse alalt, kui tohib küsida?»
«Kõrgeauline,» vastas vader Tourangeau, «olen haige, väga haige. Teid peetakse suureks
Asklepioseks * ja ma tulin teilt arstiabi saama.»
9
1
«Arstiabi!» ütles ülemdiakon ja raputas pead. Siis kogus ta end silmapilgu ja vastas:
«Vader Tourangeau, nii on ju teie nimi, pöörake pea sinnapoole. Teie leiate mu vastuse
seinale kirjutatult.»
Vader Tourangeau kuulas juhatust ja luges oma pea kohalt järgmist seinale kratsitud
kirjutist: «Arstiteadus on unenägude tütar — Jamblihhos *.»
Doktor Jacques Coictier oli oma seltsimehe küsimuse
160
vastu võtnud pahameelega, mida nüüd vastus veelgi süvendas. Ta kummardus vader
Tourangeau kõrva juurde ja ütles talle tasakesi, nii et ülemdiakon ei kuuleks:
«Ma hoiatasin ju teid, et ta on hull. Aga te tahtsite teda siiski näha!»
«Aga võib-olla on sel hullul õigus, doktor Jacqu«s!» vastas vader endisel toonil ja kibeda
muigega.
«Kuidas ise arvate,» vastas Coictier kuivalt. Siis aga pöördus ta ülemdiakoni poole: «Teie
teete liiga kähku oma otsuseid, dom Claude, ja Hippokratesest * saate te sama kergesti jagu
kui ahv pähklist. Arstiteadus unenägu! Arvan, et kui rohuteadlased ja mürrimeistrid * praegu
siin oleksid, piiluksid nad teid kividega. Te eitate siis armujookide mõju verele, salvide
mõju ihule! Te eitate siis lillede ja metallide igipõlist farmaatsiat, mida nimetatakse
looduseks ja mis on loodud just selle põlise haige jaoks, kelle nimi on inimene!»
«Ma ei eita,» vastas dom Claude külmalt, «rohutea- dust ega haigeid. Ma eitan arsti.»
«Teie arvates pole siis õige,» jätkas Coictier tuliselt, «et podagra on sisemine sammaspool,
et kuulihaava saab ravida praetud hiirega, et korralikult süstitud noor veri toob vanadele
soontele nooruse tagasi? Tähendab, pole õige, et kaks korda kaks on neli ja et emprostatoonia
1 käib opistatoonia 2 järel?»
ülemdiakon vastas rahulikult:
«On olemas asju, mille kohta mul on oma arvamine .» Coictier läks vihast punaseks.
«Nonoh, armas Coictier, ärgem pahandagem,» ütles vader Tourangeau. «Härra
ülemdiakon on ju meie sõber.»
Coictier rahustus ja ümises endamisi: «Ta on siiski hull!»
«Jumala eest, meister Claude,» alustas vader Tourangeau pärast vaikust, «te panete mind
täbarasse seisukorda. Mul oli kavatsus teilt kahe as'ja üle nõu küsida, üks puudutab mu
tervist, teine mu õnnetähte.»
' Kramplik keha kokkukiskumine ettepoole
I seljakramp.
161
«Härra,» vastas ülemdiakon, «kui te selle mõttega tulite, siis oleksite küll paremini teinud,
kui te poleks vaevaks võtnud mu trepist üles hingeldada. Ma ei usu arstiteadusse. Ma ei usu
ka astroloogiasse.»
«Kas tõesti?» küsis vader üllatunult. Coictier hakkas sunnitult naerma.
«Te näete nüüd ise, et ta hull on,» ütles ta üsna tasa vader Tourangeau'le. «Ta ei usu isegi
astroloogiasse.»
«Kuidas võib kujutleda,» jätkas dom Claude, «et iga tähekiir on niit, mis iga inimese pea
kohale on kinnitatud!»
«Millesse te siis usute?» hüüdis vader Tourangeau. ülemdiakon jäi pilguks kõhklema, siis
aga vastas ta sünge muigega, mis ta vastuse näis ümber lükkavat: «Credo in Deum 8.»
«Dominum nostrum 9,» lisas vader Tourangeau ja lõi risti ette.
8 Usun jumalasse (lad. k.).
9
2
«Ameti,» ütles Coitier.
«Aulik meister,» jätkas vader, «ma olen rõõmus, et te nii kindlalt usklik olete. Aga kas te
suure teadlasena, mida te ju olete, tõesti olete jõudnud nii kaugele, et te enam teadusessegi ei
usu?»
«Ei,» vastas ülemdiakon, haarates Tourangeau'l käsivarrest kinni, kuna ta tuhmides
silmades lõi põlema vai-mustusleek, «ei, ma ei eita teadust. Ma pole asjata nii kaua
küüntega maast kinni hoides läbi koopa lugematute käikude roomanud, kui ma poleks
kaugel enese ees pimeda käigu otsas näinud valgust, leeki.* Kahtlemata oli see pimestava
kesktule vastuhelk, milles kõik kannatlikud ja targad inimesed jumala leiavad.»
Tourangeau katkestas teda:
«Mida te siis lõpuks õigeks ja kindlaks peate?»
«Alkeemiat.»
Coictier hüüatas:
«Jumala pärast, dom Claude, alkeemial on muidugi omamoodi õigus, aga milleks teotada
arstiteadust ja astroloogiat?»
162
«Tühine on teie teadus inimesest, tühine teie teadus taevast!» vastas ülemdiakon
rõhutatult.
«See tähendab üle õla vaadata Epidaurosele * ja Kaldeale,* vastas arst sapiselt.
«Kuulge, kallis härra Jacques. Ütlen puhtast südamest, mida mõtlen. Ma pole kuninga
ihuarst ja majesteet pole mulle Daidalose aeda kinkinud, et sealt tähekogusid uurida ... Ärge
vihastage, vaid kuulake mind ... Mis tõdesid olete teie ammutanud, ma ei ütle mitte arstiteadusest,
see on ju midagi hoopis totrat, vaid astroloogiast? Näidake mulle, mis mõju on
vertikaalsel bus-trofedoonil ja mis avastusi on tehtud zirufi ja zefiroodi arvu abil.»
«Teie eitate siis,» ütles Coictier, «Saalomoni võtme väge ja seda, mis kabalistika siit on
saanud?»
«See kõik on vale, kallis Jacques! ükski teie vormel ei vii reaalsusele lähedale. Alkeemial
aga on küllalt oma avastusi näidata. Kas tahate ümber lükata neid saavutusi, mida ma ette
toon? Et tuhat aastat maapõue suletud jää muutub mägikristalliks. Et tina on kõigi metallide
esiisa, sest kuld pole metall , vaid valgus. Et seatina tarvitseb ainult nelja perioodi, igaüks
kakssada aastat, et muutuda esmalt punaseks arseeniks, siis punasest arseenist inglistinaks ja
inglistinast hõbedaks. Kas need pole tõsiasjad? Kuid uskuda Saalomoni võtmesse, saatuse
joonesse ja tähtedesse on sama naeruväärne kui koos Suur-Cathay * elanikkudega uskuda, et
peoleo muutub mutiks ja viljaterad kuldkalakesteks.»
«Ma olen hermeetikat õppinud,» hüüdis Coictier vahele, «ja ma kinnitan ...»
Tuhinasse sattunud ülemdiakon ei lasknud tal lõpetada:
«Ja mina, mina olen õppinud arstiteadust, astroloogiat ja hermeetikat. Ainult siin on tõde.»
Nõnda öeldes võttis ta kirstu pealt pulbriga täidetud pudelikese, millest eespool juba juttu
oli. «Ainult siin on valgus! Hip-Pokrates * on unenägu, Urania * on unenägu. Hermes * ?n
mõte. Kuld on päikene, osata kulda teha tähendab Jumalaga võrdne olla. See oli ainus
teadus. Olen põhjani uurinud arstiteadust ja astroloogiat, ütlen teile, tühi
163
kõik, tühi kõik. Inimese keha on pimedus! Tähed on sama pimedus!»
Ta langes tagasi tugitoolile võimsa liigutusega ja vaimustatuna. Vader Tourangeau vaatles
teda vaikides. Coictier katsus muiata, kehitas vaevalt märgatavalt õlgu ja kordas tasakesi:
«Hull!»
9 Meie issandasse (\ad. k.).
9
3
«Aga kas te olete ka jõudnud imeväärsele lõppsihile,» küsis äkki Tourangeau. «Kas te
olete kulda teinud?»
«Kui ma seda oleksin teinud,» vastas ülemdiakon oma sõnu aegapidi välja öeldes, nagu
sügavais mõtteis olles, «siis oleks Prantsusmaa kuninga nimi Claude ja mitte Louis.»
Vader tõmbas kulmud kortsu.
«Mis ma ütlen?» jätkas Claude põlglikult naeratades. «Mis oleks mulle Prantsusmaa troon,
kui ma võiksin uuesti üles ehitada kogu Idamaa impeeriumi *!»
«Õnn kaasa!» ütles vader.
«Oh, vaene hull!» pomises Coictier.
Ülemdiakon, kes ainult oma mõtetega näis tegelevat, jätkas:
«Aga ei, ma rooman veel, rebin oma nägu ja põlvi marraskile vastu maa-aluse tee kive.
Ma aiman, kuid ei näe veel! Ma ei loe veel, ma alles veerin!»
«Ja kui te kord lugeda oskate,» küsis vader, «kas te siis hakkate kulda tegema?»
«Kes selles kahtleb!» vastas ülemdiakon.
«Sel puhul teab püha Jumalaema, et ma väga raha vajan ja ma tahaksin väga teie
raamatufd lugema õppida. Öelge mulle, aulik meister, kas teie teadus pole vaenuline või
vastumeelt pühale Jumalaemale?»
Sellele küsimusele arvas dom Claude heaks vastata üleoleva rahuga:
«Kas pole ma tema kiriku ülemdiakon?»
«Õige, meister. Aga nüüd ehk olete nii lahke ja pühendate mind oma teaduse saladustesse!
Lubage mul ühes teiega tähti veerida.»
Claude võttis majesteetliku ja ülempreesterliku hoiaku nagu mingi Saamuel *.
«Et alustada teekonda läbi saladuslikkude asjade, on vaja rohkem aastaid, kui teil elada on
jäänud, rauk .
164
Teie pea on juba hall! Koopas tuhnimisest tullakse välja ainult valgete juustega, kuid
tuhnimist tuleb alustada siis, kui nad veel mustad on. Teadus oskab juba ise inimeste
nägusid pleegitada, kuivetuks ja kurnatuks teha, ta ei tarvita vanadust ega kortsus palgeid.
Kui teil siiski kiusatus on oma eas veel õppimisele asuda ja tarkuse ohtlikku tähestikku
mõista, hea küll, tulge siis minu juurde, ma katsun. Ma ei lase teil, vaesel vanakesel, minna
uurima püramiidide hauakambreid , millest jutustab vana Herodotos *, ega Babüloni
telliskividest torni * või valgest marmorist määratu suurt India templit Eklingas. Minagi
pole näinud Kaldea kivimüüre, mis on ehitatud Sikra * püha vormi järgi, ega Saalomoni
templi * varemeid ja purunenud kiviväravaid Israeli kuningate haual. Me peame rahule
jääma katkenditega Hermese raamatust, mis meil siin olemas on. Ma seletan teile püha
Christophe'i kuju mõtet, Külvaja sümbolit ja kahe ingli tähendust Saint-Chapelle'i portaalil,
kus ühe ingli käsi on astjas ja teise oma pilves ...» • Jacques Coictier, keda ülemdiakoni
hoogne kõne roopast välja oli löönud, toibus varsti ja katkestas teda teadlase võiduka
tooniga, kes oma kaaslase vigu parandab: «Erras, amice Claudi1. Sümbol pole arv. Te peate
Orfeust * Hermeseks.»
«Teie eksite ise,» vastas ülemdiakon. « Daidalos on alusmüür, Orfeus on müür. Hermes on
hoone. Ja see on kõik. Teie võite tulla, millal tahate,» ütles ta Tourangeau poole pöördudes,
«ma näitan siis teile kullaraasukesi, mis Nicolas Flameli katlapõhja olid jäänud, ja teie võite
neid siis võrrelda Guillaume de Paris' kullaga. Ma õpetan teile ka kreeka sõna «peristera»2
salavõimu tundma. Kõigepealt aga lasen teil järgemööda lugeda tähestiku marmortähti,
suure raamatu graniidist lehekülgi. Me läheme siis piiskop Guillaume'! ja Saint-Jean le
Rond 'i Protaali juurest Sainte-Chapelle'ini, siis Nicolas Flameli majani Marivault' tänavas ja
9
4
tema hauani Süüta Laste kalmistul ja lõpuks ta kahe haigla juurde Montmorency tänavas.
Ma õpetan teid lugema hieroglüüfe, millega on
s Eksid, sõber Claude (lad k )
2 Tuvi (kreeka k.).
165
kaetud neli tugevat raudset piita Saint-Gervais' ja Ferronnerie tänava hospitali väraval.
Veel katsume koos veerida Saint-Côme'i, Sainte-Geneviève-des-Ardents'i, Saint-Martini,
Saint-Jacques-de-la-Boucherie fassaade ...»
Kuigi Tourangeau jälgis dom Claude'i arusaaja pilguga, ei mõistnud ta juba hea hulk aega
teda enam sugugi. Lõpuks katkestas ta teda:
«Tont võtku, kus need raamatud teil siis on?»
«Siin on üks neist,» ütles ülemdiakon.
Ja kongi akent avades osutas ta tohutu suurele Jumalaema kirikule, mis oma kahe torni,
kivist külgede ja kogu oma päratu suure korpuse siluetiga tähistaevale joonistus, paistes
kahe peaga hiiglasfinksina, kes on istet võtnud keset linna. Ülemdiakon vaatles mõnda aega
tohutut ehitust, sirutas siis oma parema käe õhates laual avatud trükitud raamatu poole,
vasaku käe aga Jumalaema kiriku poole, tõstis kurva pilgu raamatult kirikule
ja lausus:
«Kahjuks surmab see siin tolle.»
Coictier, kes uudishimuga raamatule oli liginenud, ei suutnud maha suruda hüüdu:
«Aga mis koledat siin ikka sees on!» «Glossa in epístolas D. Pauli. Norimbergae, Antonias
Koburger. 1474.» 1 Siin pole midagi uut. See on sententside meistri Petrus Lombarduse
raamat, või on midagi selles, et ta on trüki-teos?»
«Õige, just selles,» vastas Claude, kes näis sügavasse motisklusse vajunud olevat. Ta
seisis püsti j*a pani oma konksus nimetissõrme Nürnbergi kuulsate trükipresside alt välja
tulnud foliandile. Siis jätkas ta salapäraste sõnadega: «Paraku saavad väikesed asjad suurtest
võitu, üksainus hammas saab jagu suurest mürakast. Niiluse rott surmab krokodilli,
mõõkkala surmab vaala , raamat surmab ehituse.»
Doktor Jacques kordas oma kaaslasele järjekordselt tasakesi oma alatist «ta on hull», mille
peale too seekord vastas: «Ma arvan ka.» Parajasti sel hetkel lõi kloostri õhtukell.
1 Pauluse kirjade seletused. Nürnberg, Antonius Koburger. 1474.
166
Oli aeg, kus enam ükski võõras ei tohtinud kloostrisse jääda. Külalised hakkasid minema.
«Meister,» ütles vader Tourangeau ülemdiakoniga jumalaga jättes, «ma armastan teadlasi
ja suuri vaime, teist aga pean ma eriliselt lugu. Tulge homme Tournel-le'i lossi ja küsige
sealt Saint-Martin-de-Tours'i abti.»
Ülemdiakon tuli kohkunult tagasi oma tuppa. Nüüd alles taipas ta, kes oli see vader
Tourangeau, ja ta tuletas meelde seda kohta Saint-Martin-de-Tours'i kloostri arhiivpaberites,
kus öeldakse: «Abbas beati Martini" SCILICET REX FRANCIAE, est canonicus de
consuetu-äine et habet parvam praebendam quam habet sanctus Venantius et debet sedere in
sede thesaurarii.» 1
Kinnitati, et siitpeale sai ülemdiakon tihti kokku Louis Xl-ga, kui majesteet Pariisi tuli, ja
et dom Claude'i mõju häiris Olivier Le Daim'i ja Jacques Coictier'd, kes talle omasel
jämedal viisil kuningale oma pahameelt tunda andis.
9
5
II. SEE SURMAB TOLLE
Lugejannad vabandavad meid, kui me siin hetkeks peatume, et katsuda aru saada mõttest,
mis peitus ülemdiakoni mõistatuslikes sõnades: «See surmab tolle. Raamat surmab ehituse.»
Meie arvates oli sel mõttel kaks külge. Kõigepealt oli see preestri mõte. Hirm uue teguri,
trükikunsti ees, vaimuliku hirm ja hämmastus Gutenbergi trükipressi sära ees. Kantsel ja
käsikiri, kõneldud ja kirjutatud sõnad olid trükitud sõnast hämmeldunud: nii oleks ka
varblane kohmetunud, kui ta taevas äkki näeks ingel Leegioni korraga oma kuut miljonit
tiiba laiali sirutavat.* See oli prohveti hüüd, kes juba kuuleb vabastatud inimkonna
sumisemist ja kihamist, kes näeb ette, et tulevikus mõistus kaevab usule haua, et teadus
pääseb võimule religiooni asemel, et maailm raputab eneselt Rooma ikke . See oli filosoofi
ennustus, kes näeb, kuidas trükikunsti
1 Püha Martini kloostri abt, s. o. Prantsusmaa kuningas, on oma elujärjelt vaimulik, tema päralt on väike püha Venantiuse kiriku
;ogudus ning kapiitlis istub ta laekahoidja toolil (lad. k.).
167
tõttu tiivustatud inimlik mote lendab minema teokraatia kupli alt; sõduri hirm, kes vaskset
müürilõhkujat jälgib ja lausub: «Torn variseb .» See tähendas, et üks võim on astumas teise
võimu asemele, teiste sõnadega: «Trükipress surmab kiriku.»
Kuid selle esimese, kahtlemata lihtsama mõtte taga peitus meie arvates veel teine uudsem
mõte, mis oli esimese loogiliseks järelduseks, ähmasem ja vaieldavam mõte, küll samuti
filosoofilist laadi, kuid mitte enam ainult preestri, vaid ka teadlase ja kunstniku mõte: aimus,
et käsikäes inimliku mõtte vormi muutumisega käib ka selle väljendusviisi muutumine; et
iga sugupõlve valitsevat ideed ei saa endise materjali varal ega ühtemoodi kirja panna; et nii
püsiv ja vastupidav kui kivist raamat ka on, peab ta ikkagi aset andma paberist raamatule,
mis on veelgi püsivam ja vastupidavam. See oligi ülemdiakoni ebamäärase lause teine mõte.
Lause tähendas seda, et üks kunst on teist kunsti troonilt tõukamas ehk teisiti väljendades:
«Trükikunst surmab ehituskunsti.»
Tõepoolest, asjade algusest peale kuni viieteistkümnenda sajandini kristliku ajaarvamise
järgi on ehituskunst olnud inimkonna suureks raamatuks, inimese põhimiseks
väljendusvahendiks ta mitmesugustes nii füüsi-listes kui vaimsetes arengustaadiumides.
Kui esimeste inimpõlvede mälu tundus liiga ülekoormatuna, kui inimsoo mälestuste pagas
nii raskeks ja segaseks oli läinud, et paljal põgusal sõnal oht oli seda teel kaotsi lasta minna,
asetati see maapinnale kõige nähtavamal, kõige kestvamal ja ühtlasi kõige loomulikumal
kujul. Iga pärimus kinnistati ehitusmonumenti.
Esimesed monumendid olid lihtsad kaljurahnud, «mida raud polnud puudutanud», nagu
Mooses ütleb. Ehituskunst algas nagu iga teine kirjakunst: kõigepealt oli tegemist
tähestikuga. Pandi kivi püsti ja see oli täht iga selline täht oli hieroglüüf ja iga hieroglüüf
kandis tervet ideede rühma, nagu sammas kapiteeli. Nõnda talitasid igal pool ühel ja.samal
ajal kogu maakera pinnal kõik esimesed suguharud. Keltlaste «püstipandud kive» . võidakse
leida niihästi Aasia Siberist kui Ameerika pampadest.
168
Hiljem hakati juba moodustama terveid sõnu. Üks kivi pandi teise otsa, graniidist silbid
liideti ühte, silpidest prooviti sõnu luua. Kelti dolmenid ja kromlehhid, etruski kääpad,
juutide hauakünkad on juba sõnad. Mõned, nagu hauakääpad, on pärisnimed. Mõnikord, kui
käepärast oli palju kive ja tühi maa-ala, hakati kirjutama isegi lauseid. Karnaki * tohutu
kivikuhi on juba terve vormel.
Lõpuks hakati raamatuid koostama. Traditsioonidest kasvasid sümbolid, mille alla nad ise
kadusid nagu puutüvi oma lehestiku alla; kõik need sümbolid, millesse inimkond uskus,
9
6
hakkasid järjest kasvama, paljunduma, keerulisemaks minema; esimesed monumendid ei
suutnud neid enam endasse mahutada, sümbolid kasvasid neist kõigiti üle; need
monumendid suutsid veel vaevalt edasi anda esialgset traditsiooni, mis oli niisama paljas ja
lihtne kui nood maapinnal lebavad monumendid ise. Et puhkeda, vajas sümbol ehitust.
Nõnda arenes ehituskunst koos inimese mõttega ja sai tuhandepäiseks ja tuhandekäeliseks
hiiglaseks, mis kogu selle ähmase sümboolika sulges põlisesse, käegakatsutavasse,
nähtavasse vormi. Sellal kui Daidalos, see jõu sümbol, mõõtis ja Orfeus, see mõistuse
sümbol, laulis, hakkasid kirjatähte tähendav sammas, silpi märkiv kaarvõlv ja sõna sümboliseeriv
püramiid üheaegselt geomeetria seaduse ja poeesia seaduse põhjal liituma,
grupeeruma, ühte sulama, langema ja -tõusma, maa peal üksteise kõrvale asetuma, taevasse
tõusma, kuni lõpuks sajandi valitseva idee kohaselt korda läks kirja panna neid imelisi
raamatuid, mis olid ühtlasi ka imelised ehitused: Eklinga pagoodi, Ramsese mauseoleumi *
Egiptuses, Saalomoni templit.
Sõna, see emamõte, ei avaldunud üksnes ehituste olemuses, vaid ka nende vormis. Nii
polnud Saalomoni tempel ainult pühakirjale kaanteks, ta oli pühakiri ise. Preestrid võisid
igast ta kontsentrilisest vööndist välja lugeda silmale tajutava ja mõistetava sõna, võisid jälgida
ta muudanguid ühest altarist teise altarini, kuni nad ta leidsid ka kõige pühamast
paigast , siingi konkreetses arhitektuurivormis — püha seaduslaekana.
Nii suleti sõna ehitusse, kuid selle sõna piltlik kuju
169
jäädvustati ehituse välisele kestale nagu inimese keha muumia sargale.
Mitte ainult ehituste vorm, ka asukoht, mis nende jaoks valiti, oli kooskõlas kujutatava
mõttega. Selle järgi, kas kehastamist ootav sümbol oli helge või sünge, kroonis Kreeka oma
mägesid templitega, mis silma oma harmooniaga paelusid. India aga kaevas mäed läbi, et
sinna sisse raiuda vormituid maa-aluseid pagoode, mida oma turjal kandsid hiiglasuurte
graniitelevantide read.
Nõnda on ehituskunst maailma esimese kuue tuhande aasta jooksul, alates Hindustani
igivanast pagoodist ja lõpetades Kölni katedraaliga, ikka olnud inimkonna suureks
kirjakunstiks. Ja see on niivõrd kindel tõde, et mitte ainult igal ususümbolil, vaid ka igal
inimmõttel on oma lehekülg selles päratu suures raamatus ja ka oma monument.
Iga tsivilisatsioon algab teokraatiaga ja lõpeb demokraatiaga. See ainuvalitsusele järgnev
vabadus on ka ehitustesse kirjutatud. Ei tule arvata — rõhutame seda—, nagu püstitaks
ehitustöö ainult templeid, väljendaks ainult müüte ja kultuste sümboolikat, kirjutaks kivist
seintele ainult salapäraste käsulaudade hieroglüüfe. Kui see nii oleks, siis, niivõrd kui igas
inimühiskonnas saabub kord silmapilk, kus püha sümbol vaba mõtte survel ära kulub ja
kustub , kus inimene hakkab preestri eest kõrvale hiilima ja kus filosoofiliste teooriate ja
riiklike süsteemide kasvajad läbi närivad usu koorukese, ei suudaks arhitektuur kehastada
seda uut vaimu; ta ühelt poolt täiskirjutatud lehed oleksid teiselt poolt tühjad, ta toodang
oleks vigastatud , ta raamat puudulik. Aga see pole nii.
Võtame näiteks keskaja, kust saame kõige selgema pildi, sest ta on meile ligemal. Kui
teokraatia selle esimesel poolel Euroopas oma korra maksma paneb, kui Vatikan uuesti
enese ümber koondab ja korraldab selle Rooma elemente, mis tekkis vanast Kapitooliumi
ümber asuvast varisenud Roomast , kui ristiusk eelmise tsivilisatsiooni rusude alt kõik
ühiskonnakihid välja otsib ja neist uue hierarhilise terviku loob, mille tipukiviks saab
vaimulik seisus, siis kuuleb selles kaoses algul midagi pakitsevat, pärast aga näeb, kuidas
ristiusu hingeõhus
170
9
7
surnud ehituskunstide põrmust, kreeka ja rooma ehitusvormidest barbarite käe alt
vähehaaval ellu tõuseb salapärane romaani arhitektuur, see Egiptuse ja India teokraatlike
ehituste sugulane, puhta katolitsismi muutumatu embleem , paavstliku ühtsuse kõigutamatu
hiero-glüüf. Kogu tolleaegne mõttemaailm on tõepoolest väljenduse leidnud selles sünges
romaani stiilis. Sellest hoovab paavsti võimu, ühtsust, ligipääsmatust, absoluutsust,
Gregorius VII-t; kõikjal on tunda vaimulikku mõju, mitte kuskil aga inimest; igal pool
kastivaimu, mitte kuskil rahvast. Siis aga tulevad ristisõjad. See on suur rahvaliikumine. Iga
rahvaliikumine aga, olgu selle põhjuseks või sihiks mis tahes, raputab alati surve alt üles
vabadusvaimu. Uuendused hakkavad endale teed rajama. Algab žakeriide *, prageriide *,
liigade* tormine ajajärk. Autoriteet lööb kõikuma, ainuvalitsus lõheneb. Feodalism nõuab
võimu jagamist vaimulikega, oodates rahva paratamatut esileilmumist, kes lõviosa alati
endale saab: quia nominor leol. Aadel hakkab läbi murdma vaimulikust seisusest,
linnakogukond aadlist. Euroopa nägu muutub. Ja ühes sellega ka arhitektuur. Nagu
tsivilisatsioon, nii ka arhitektuur pöörab uue lehekülje ja uus ajavaim leiab paraja olevat
sinna oma uut sisu peale kirjutada. Ristisõjad andsid arhitektuurile teravkaare nagu
rahvastele vabadustungi, ühes Rooma lagunemisega sureb ka romaani arhitektuur.
Hieroglüüf siirdub katedraalist vappidesse lossitornidel, et feodalismi au tõsta. Isegi
toomkirik, see kunagi nii dogmatruu ehitus, on nüüd kodanikuseisuse, linnakogukonna,
vabama õhu valduses, libisedes preestrite käest kunstniku võimkonda. Kunstnik
hakkab teda oma maitse järgi ümber ehitama. Jumalaga müsteerium, müüt, seadus! Elagu
fantaasia ja tuju! Kui preestri päralt jääks ainult ta kirik ja altar, rohkemat ta ei nõuagi.
Seinad on juba kunstniku päralt.
Arhitektuuri-raamat pole enam vaimulikkude, usu ega Rooma asi, ta kuulub fantaasiale,
luulele, rahvale. Sellest tolle arhitektuuri erakordselt kiire muutlikkus ja arenemine, mis
meid seda enam rabab, et tema valitsus-
1 Sest mu nimeks on lovi (lad. k.).
171
aeg on ainult kolmsada aastat, romaani arhitektuur aga püsis muutmatuna, otsekui
kivinenuna kuus-seitsesada aastat.
Kunst läheb hiiglasammul edasi. Mis enne oli piiskoppide ülesanne, on nüüd rahva
omapärase vaimu teha. Iga sugupõlv kirjutab sellesse raamatusse möödaminnes oma rea,
kustutab katedraalide esikülgedelt maha vanad romaani hieroglüüfid, ja on veel õnn, kui uue
asemele tulnud sümboli ääre alt kuskilt veel vana dogma ääreke välja paistab.
Rahvaloomingu katte alt on religiooni luustikku vaevalt veel näha. Raske on kujutleda,
miHise omavoliga arhitektid käsitlesid tol ajal isegi kirikut. Üles kapiteelidele ilmuvad
häbitult kallistavate munkade ja nunnade kujud nagu Pariisis Justiitspalee Kaminasaalis. Nii
leiate Bourges'i katedraali suurelt portaalilt Noa loo* väljanikerdatuna «kõigis üksikasjades»
ja Bocher-ville'i kloostri veevaagnalt eesli kõrvadega joobnud munga , kes, veiniklaas peos,
kogu vennaskonnale näkku irvitab. Tol ajal oli kivisse kirjutatud mõttel samasugune
privileeg nagu nüüd trükivabadusel. See oli arhitektuuri-vabaduse aeg.
See vabadus läks väga kaugele. Vahel pakkus mõni portaal, fassaad, terve kirikki
sümboolset pilti, mis kirikule oli täiesti võõras, jah, isegi vaenulik . Kolmeteistkümnendal
sajandil kirjutas selliseid mässulisi lehekülgi Guillaume de Paris, viieteistkümnendal Nicolas
Flamel. Saint-Jacques-de-la-Boucherie kirik oli üleni opositsioo-nivaimu täis.
Mõtted võisid tol ajal vabad olla ainult sellisel kujul, nad võisid terveni avalduda ainult
neis raamatuis, mida kutsuti ehitusteks. Mõnel teisel kujul, ütleme käsikirja näol, oleksid
samad mõtted avalikul platsil timuka poolt ära põletatud, kui neid üldse oleks juletud
9
8
kirjatähes avaldada. Kiriku portaalil väljendatud mõtted oleksid võinud ise seda karistust
pealt vaadata. Sellepärast tormasid nad ka kõikjal esile seda ainsat teed mööda. Siit on ka
arusaadav, miks kogu Euroopas nii tohutul arvul kirikuid ehitati. Nende arv oli nii
ebatavaliselt suur, et seda ka siis ei tahaks uskuda, kui selleks käepärast on tõendid. Kõik
ühiskonna materiaalsed ja vaimsed jõud koondusid ühte punkti kokku ja see oli arhitektuur.
Nii
172
jõudis kunst, mille ettekäändeks oli kiriku ehitamine jumalale, suurepärasele
arenguastmele.
Kes poeediks oli sündinud, sellest sai tookord arhitekt. Rahva sekka laiali küütud anded ,
mis feodalismiajal igast küljest olid surutud otsekui pronkskilpidest kaane alla ja mis
väljapääsu leidsid ainult arhitektuuris, valgusid nüüd sellesse kunsti ja nende liiased võtsid
endale katedraalide kuju. Kõik teised kunstid kuulasid arhitektuuri sõna ja heitsid tema
meelevalla alla. Nad olid töömeesteks suure teose loomisel. Arhitekti isikus , selles ,
luuletajas ja meistris, olid ühinenud skulptuur , mis tema poolt loodud fassaade nikerdustega
kattis, ja maalikunst , mis ta aknad värviliseks maalis, ja muusika, mis kellad helisema ja
oreliviled elama pani. Isegi poeesia kitsamas mõttes, mis käsikirjades visalt hingitses, pidi,
kui ta tahtis midagi olla, end laskma ehitusse raamida hümni või koorilaulu vormis — sama
osa mängisid ju Aishülose * tragöödiad Kreeka pühalikel pidudel või Moosese esimene
raamat Saalomoni templis .
Nii oli arhitektuur Gutenbergini peamiseks ja kõigi rahvaste juures ühiseks kirjakunstiks.
Sellesse graniidist raamatusse, mis sai alguse Idamaalt ja mida jätkas kreeka ja romaani
muinsus, kirjutas keskaeg viimase lehekülje. Muide, nähtus, et kasti-arhitektuurile järgneb
rahva-arhitektuur, nagu me näeme keskajal, kordub inimvaimu avaldustes ka kõigil teistel
suurtel ajaloojär-kudel. Mainigem siin ainult üldjoontes seadust, mis ligemaks selgitamiseks
nõuaks õige mitut köidet. Kauges Idas, selles inimkonna ürgaja hällis, järgnes hindu arhitektuurile
foiniikia arhitektuur, see araabia arhitektuuri lopsakas ema; antiikajal järgnes
egiptuse arhitektuurile, millest etruski stiil ja küklooplikud monumendid ainult ühe eriharu
moodustasid, kreeka arhitektuur, mille jätkuks on rooma stiil, kuigi oma kartaago
kuppelvõlviga, kirjeldataval ajal järgneb romaani arhitektuurile gooti arhitektuur. Ja kui me
nüüd need kolm liiki kahte rühma eraldame, siis leiame kolmest vanemast õest, hindu, egiptuse
ja romaani arhitektuurist , ühe ja sama sümboli: teokraatia, kastivaimu, ainuvalitsuse,
dogma, müüdi, jumaluse; kolmest nooremast õest aga, foiniikia, kreeka ja gooti
arhitektuurist, hoolimata nende vormide
173
mitmekesisusest, leiame samuti ühe ja sama mõtte: vabaduse, rahva, inimese.
Esimese kolme juures tunneb alati preestrit ja ainult preestrit, olgu ta nimi brahmiin, maag
või paavst. Rahva ehitustes on aga lugu teine. Neis on rohkem rikkust ja vähem pühadust.
Foiniikia arhitektuuris tunneb kaupmeest, kreeka omas vabariiklast, gootikas linnakodanikku.
Teokraatliku arhitektuuri peatunnusteks on: tardumus, hirm progressi ees, traditsiooniliste
joonte säilimine, esialgsete tüüpide kanoniseerimine, inimese ja looduse vormide alistamine
sümboolika arusaamatuile kapriisidele. Need on tumedad raamatud, mida ainult pühendatud
oskavad lugeda. Muide, igal vormil, isegi vormitusel, on siin mõte, mis ta puutumatuks teeb.
Ärgu nõutagu hindu, egiptuse, romaani ehituskunstilt, et nad muudaksid oma joonistust või
parandaksid oma raidkujusid. Igasugune täiendamine on seal patt. Neis ehitustes on dogma
kalkus kivide peale jäänud otsekui teise kivistus-korrana.
9
9
Rahva-arhitektuuri peatunnusteks on aga selle vastu: mitmekesisus, progress, algupärasus,
lopsakus, alaline liikumine. Neis ehitustes ollakse juba küllalt vabanenud usundist, et
mõelda ka ilule, selle eest hoolt kanda ja pidevalt parandada nende kujudest ja arabeskidest
kaunistusi. Need ehitused kannavad oma aja vaimu pitserit. Neis on midagi inimlikku , mis
pidevalt lisandub jumalikule sümbolile, mille nimel neid ikka veel püstitatakse. Seepärast
ongi need ehitused arusaadavad igale hingele, igale vaimule, igale kujutlusele. Nad on küll
ikka veel sümboolsed, aga juba niisama kerged mõista kui loodus ise. Teokraatliku ja
rahvaliku arhitektuuri vahel on sama vahe, mis preestrite keele ja rahvakeele vahel,
hieroglüüfi ja kunsti, Saalomoni ja Feidiase * vahel.
Kõrvale jättes tuhanded tõendid ja tuhanded väheolulised vastuväited ja kokku võttes
selle, mida oleme seni seletanud, tuleme järgmisele otsusele: arhitektuur oli kuni
viieteistkümnenda sajandini inimkonna peamiseks kroonikaks, sel ajal polnud ühtki enamvähem
keerulist mõtet, mis mitte ehituses poleks väljendunud;
174
igal rahvalikul mõttel kui ka igal ususeadusel olid omad monumendid; kõike seda olulist,
mida inimsugu on mõelnud, on ta kivisse kirjutanud. Ja miks? Iga mõte, olgu see usuline või
filosoofiline , on huvitatud sellest, et teda jäädvustataks; idee, mis üht sugupõlve on
erutanud, tahab erutada ka teisi ja enesest jälgi järele jätta. Ent kui ebakindel on käsikirja
püsimine! Ehitus aga on teistsugune, kindlam, püsivam, vastupidavam raamat! Kirjutatud
sõna hävitamiseks piisab barbarist ja tõrvikust. Ehitatud sõna hävitamiseks aga on vaja
ühiskondlikku revolutsiooni, stiihilist loodusõnnetust. Barbarid vooga-sid üle Kolosseumi,
ja võib-olla voogasid veeuputuse lained üle püramiidide.
Viieteistkümnendast sajandist peale muutub kõik.
Inimese mõte ei leia üksnes palju kestvama ja vastupidavama enesejäädvustamise vahendi,
vaid ka palju lihtsama ja kergema kui ehituskunst. Arhitektuur tõugatakse troonilt. Orfeuse
kivitähtede asemele astuvad Gu-tenbergi tinatähed.
Raamat surmab ehituse.
Trükikunsti leiutamine on ajaloo suurim sündmus. Selles on eos kõik revolutsioonid.
Trükikunst on inimsoo täiesti uus väljendusviis; inimese mõte, mis ühe vormi kõrvale
heidab, tõmbab teise selga, sümboolne madu , mis Aadamast saadik vaimu tähistab, ajab
täielikult ja tagasipöördumatult kesta.*
Trükituna on mõte põlisem kui kunagi enne; tal on tiivad, ta on tabamatu, hävitamatu. Ta
nagu seguneks õhuga. Arhitektuuripäevil muutus ta kõrgustikuks, mis valitses võimsalt oma
sajandi ja ümbruskonna üle. Nüüd aga muutub ta linnuparveks, mis lendab kõigi nelja tuule
poole ja talle kuulub kogu õhuruum.
Küsime veel kord, kas pole mõte selles vormis kõige vastupidavam? Paigalpüsivast
muutub ta liikuvaks, kestvast surematuks. Üht ainemassi võib hävitada, aga kuidas saab
kõikjalolevat kirjatähte välja juurida? Kui tuleb uputus , võib mägi ammugi voogude all
kadunud olla, linnud aga lendavad edasi; ja kui ainuski laev veel upu-tusvetele on ujuma
jäänud, laskuvad linnud sinna, jäävad terveks, näevad temaga koos vete alanemist, ja uus
maailm, mis kaosest tekib, näeb üles ärgates, kuidas.
176
tema kohal lendab uppunud maailma tiivuline ja elav mõte.
Ja kui seda avaldusviisi pidada mitte üksnes kõige vastupidavamaks, vaid ka kõige
lihtsamaks, hõlpsamaks, kõigist kõige kättesaadavamaks, kui arvesse võtta, et ta pole seotud
suure koormaga ega nõua rasket varustust; kui silmas pidada, et ehituseks tuleb rakendada
nelja-viit kunsti, terved vaaditäied kulda, terved mäed kive, terve mets palke, terve hulk
töölisi, ja kui kõike seda võrrelda sellega, mida vaja läheb üheks raamatuks, nimelt vähe
1
0
0
paberit, tinti ja sulge, mis siis imestada, kui inimese vaim eelistab arhitektuurile trükikunsti?
Kaevake äkki jõe esialgsest sängist risti läbi kraav allapoole ta vee pinda ja te näete, et jõgi
jätab oma endise nõva maha.
Nii näete ka, kuidas trükikunsti leiutamisest saadik arhitektuur hakkab vähehaaval
kidunema, känguma ja närbuma. Te tunnete vett kahanevat, mahlu kaduvat, sajandite ja
rahvaste mõtet ehituskunstist eemalduvat. Seda jahenemist ehituskunsti vastu on
viieteistkümnendal sajandil küll alles vaevalt tunda, trükikunst on ju veel liiga nõder, aga
siiski suudab ta nii palju mõjuda, et trükitud raamat hakkab senisel võimsal arhitektuuril
juba elumahlu vähendama. Kuueteistkümnendast, sajandist peale on aga arhitektuuri
põdurus juba silmanähtav: ta ei väljenda enam ajastu vaimu, temast saab vilets klassikaline
kunst, algupärasest kunstist, gallia ja euroopa kunstist muutub ta kreeka ja rooma kunstiks,
ehtsast ja eesrindlikust kunstist antiigi virilaks «imiteerimiseks. Ma mõtlen siin seda
langusaega, mida nimetatakse renessansiajaks. See langusaeg on siiski küllalt suurepärane,
sest vana gooti geenius, see päike, mis läheb looja Mainzi hiiglasuure trükipressi taha,
valgustab oma viimaste kiirtega veel mõne aja kõiki neid kokkukuhjatud ladina kaarvõlvide
ja korintose sammaste * värdjaid.
Ja seda veerevat päikest peame me koiduks!
Kuid sellest silmapilgust peale, kui arhitektuur on paljas kunst nagu iga teinegi, kui ta
enam pole kõikehaarav, valitsev, ainuvõimas kunst, puudub tal ka jõud teisi kunste endasse
sulgeda. Need vabanevad, murravad
176
arhitektuuri ikke ja lähevad igaüks ise külge. Igaüks neist saab sellest lahkuminekust kasu.
Eraldumine teeb igaühe suuremaks. Kivitahumiskunst muutub kujuraiu-miskunstiks,
seinamaal maalikunstiks, liturgia muusikaks. Ehituskunst on nagu impeerium , mis
Aleksandri surmaga jagunes *: üksikud maakonnad muutusid oma-rette riikideks.
Siit on pärit Raffael, Michelangelo , Jean Goujon *, ; Palestrina *, need särava
kuueteistkümnenda sajandi hiilgused.
ühel ajal kunstidega hakkavad ka mõtted igakülgselt arenema. Keskaja suurketserid lõid
katoliku usule juba sügavaid mõrasid. Kuueteistkümnes sajand purustab kiriku ühtsuse.
Enne trükikunsti oleks usupuhastus olnud lihtne usulõhe, trükikunsti tõttu muutus ta aga
revolutsiooniks. Hävitage trükipress ja ketserlus oleks jõuetu. Olgu see kuri saatus või
jumalik ettemääratus, laga Gutenberg on Lutheri eelkäija.
Kui aga keskaja päike tõesti looja on läinud, kui gootika geenius igavesti kunsti
horisondilt on kustunud, tuhmub ka arhitektuur, luitub ja kustub ikka enam ja enam.
Trükitud raamat, see ehitusi näriv ürask, imeb ja hävitab teda. Ta paljastub nagu puu, kaotab
lehed ja kuivab silma nähes kokku. Ta on nigel, armetu, muutub nulliks. Ta ei väljenda
enam midagi, isegi mitte mälestust teistsuguste aegade kunstist. Teised kunstid hülgavad ta,
sest inimese mõte on ta hüljanud, ja iseenese hooleks jäetud, kutsub ta kunstnike puudusel
enesele käsitöölisi appi. Värvilisi aknaid asfendab lihtne aknaruut. Kiviraiuja astub skulptori
asemele. Jumalaga kääriv mahl, omapärasus, elulisus, mõte! Haleda kerjajana vireleb ta
töökodades, elatab ennast ainult koopiatest. Michelange-lol, kes kahtlemata nägi, et
arhitektuur on kuueteistkümnendast sajandist alates surmavoodis, tekkis ahastuses veel
viimane mõte. See kunsti titaan tõstis Panteoni * Partenoni otsa ja ehitas Rooma püha
Peetruse katedraali. See suurim kunstiteos väärib seda, et ta jääks ainulaadseks, viimaseks
arhitektuuri algupäraseks tooteks, kunstniku-titaani allkirjaks juba suletud kolos-saalse
1
0
1
kiviraamatu viimasel leheküljel. Michelangelo Syri, ja mida hakkab nüüd peale"see armetu
ehituskunst,
177
millest järele jäi ainult vari? Ta võtab enesele eeskujuks Rooma püha Peetruse katedraali,
matkib ja moonutab seda. See muutub maaniaks ja sellest hakkab hale . Igal sajandil on oma
Rooma püha Peetruse katedraal: seitsmeteistkümnendal sajandil Val-de-Grâce, kaheksateistkümnendal
Sainte-Geneviève. Igal maal on oma Rooma püha Peetruse katedraal:
Londonil oma, Peter-buril oma.* Pariisu on neid kaks või kolm. See on mittemidagiütlev
testament , äraelanud, enne surma lapsikuks muutunud suure kunsti lalin.
Kui me mainitud üksikute iseloomulike monumentide asemel uuriksime
kuueteistkümnenda kuni kaheksateistkümnenda sajandi üldist kunstiilmet, siis näeksime
samu languse ja kõhetuse sümptoome. François II ajast peale kaob ikka enam ja enam
ehituste arhitektooniline ilme ja välja paistma hakkab geomeetriline vorm nagu kõhnaksjäänud
haige luustik. Kunsti kaunite joonte asemele astuvad geomeetria külmad ja
paindumatud jooned. Ehitus lakkab olemast ehitus, ta on ainult veel hulktahukas. Seejuures
näeb ahritektuur suurt vaeva, et seda alastust varjata. Vaadake kreeka frontooni rooma
frontooni sees ja ümberpöördult. See on seesama Panteon Partenonis, sama Rooma püha
Peetruse katedraal. Vaadake maa-kivinurkadega telliskivimaju Henri IV ajast, Kuninga
platsi, Dofääni platsi. Vaadake kirikuid Louis XIII ajast, raskeid, jässakaid, lamedaid,
kohmakaid, kuppel nagu küür seljas. Vaadake Mazarini -aegset arhitektuuri. Nelja Rahva
Kolleegiumi hoonet *, halba itaalia sigri-migrit. Vaadake Louis XIV losse, neid pikki, jäike,
kõledaid, igavaid kasarmuid õukondlaste jaoks. Vaadake lõpuks Louis XV ehitusi
sigurilehtede ja ussikestega, kõigi nende käsnade ja tüügastega, mis seda vana, iganenud,
hambutut, kuid siiski veel edvistavat stiili näotuks teevad. François II-st Louis XV-ni kasvas
see pahe geomeetrilises progressioonis. Kunstist on järele jäänud ainult luu ja nahk. Ta
vaagub haledalt surma.
Kuid mis sünnib samal ajal trükikunstiga? Kõik seni arhitektuuri hingestanud elumahlad
voolavad sinna. Sedavõrd kui arhitektuur langeb, paisub ja kasvab trükikunst. Jõutagavara,
mida inimese mõte ehitustele raiskas, kulub nüüd raamatute loomiseks. Nõnda astub allakäivale
178
arhitektuurile järelejõudnud trükikunst kuueteistkümnendast sajandist alates temaga
võitlusse ja surmab ta lõpuks. Seitsmeteistkümnendal sajandil on ta juba sedavõrd võimas ja
valitsev, sedavõrd kindel oma võidus, et võib maailmale pakkuda suurt kirjandus- ajastut .
Kaheksateistkümnendal sajandil, pärast kauast jõudeolekut Louis XIV ajal, haarab ta Lutheri
vana mõõga, annab selle Voltaire'ile pihku ja tormab sellega vana Euroopat ründama, kelle
arhitektuurilise väljendusvormi ta juba varem oli hävitanud. Kaheksateistküm-' nenda
sajandi lõpuks on tal kõik vana lõhutud, üheksateistkümnendal sajandil hakkab ta uuesti
ehitama.
Küsime nüüd, kumb kunst esindab tõeliselt kolme sajandi kestel inimese mõtet? Kumb
neist seda edasi kannab? Kumb väljendab mitte ainult tema kirjanduslikke ja skolastilisi
harrastusi, vaid kogu ta üldist liikumist kogu ta laiuses ja sügavuses? Kumb neist sammub
alati, pidevalt kaasa inimsooga, kes liigub edasi tuhandejalgse elukana? Kas arhitektuur või
trükikunst?
Muidugi trükikunst. Ärgu eksitagu: arhitektuur on surnud, trükitud raamat bn ta surmanud;
ta on surnud tagasipöördumatult, surmatud sellepärast, et ta pole nii püsiv, sellepärast, et ta
1
0
2
ii
11;
on kulukam . Katedraal maksab miljardi. Kujutletagu ainult, kui suuri kulusid see nõuaks,
kui tahetakse arhitektuurset raamatut uuesti kirjutada, kui soovitaks, et maapinnal uuesti
kerkiksid tuhanded ehitused, kui soovitaks tagasi pöörduda neisse aegadesse, kus
arhitektuuri monumentide arv oli nii suur, et tunnistaja sõnade järgi «oli, kui oleks maa enda
seljast vanad riided maha raputanud ja end valge kiri-kurüüga katnud ». (Erat enim ut si
mundus, ipse excuti- endo semet, rejecta vetustate, candidam ecclesiarum vestern indueret.
Glaber Radulphus.*)
Raamat saab kiiresti valmis, -maksab nii vähe ja ta võib kergesti levida ! Mis ime siis, kui
kõik inimese mõtted seda rada mööda hakkavad minema! See ei tähenda veel, et ehituskunst
siin või seal ei looks mõnda ilusat Monumenti, mõnda üksikut meistriteost. Trükikunsti valitsuse
ajal võidakse aeg-ajalt küllalt veel püstitada monumente, mida, ütleme, ehitab terve
sõjavägi ühtesulatatud suurtükkidest, nagu arhitektuuri võimu ajalgi sün-
179
disid liiased ja Romancerod, Mahäbhäratad * ja Nibelungid *, mida kogu rahvas lõi
üksikuist kogutud ja kokkusulatatud
katkendeist. Geniaalne arhitekt võib küll ka
kahekümnendal sajandil ootamatult esile
ilmuda , nagu Dante ilmus kolmeteistkümnendal
sajandil. Kuid arhitektuur ei muutu enam
ühiskondlikuks, kollektiivseks, valitsevaks
kunstiks. Inimkonna suurt poeemi, suurt hoonet,
suurt teost enam ei ehitata, teda trükitakse.
Ja kui edaspidi arhitektuur peaks juhtumisi
uuesti virguma, siis ei muutu ta enam
valitsejaks. Ta alistub kirjanduse seadustele ,
kes need kord ise temalt sai. Kahe kunsti
vastastikused suhted muutuvad teiseks.
Arhitek -tuuriajastul on luuleteosed, mida küll
arvuliselt palju pole, monumentide sarnased.
Indias on Vjäsa * poeemid omapärased,
keerulised nagu pagood- Idas, Egiptuses on
poeesiale omane suurejoonelisus ja rahulikkus nagu ehitustelegi; antiikses Kreekas — ilu,
selgus ja rahu; kristlikus Euroopas — katolitsismi majesteetlikkus, rahvalik lihtsameelsus,
uuenemisajastu rikas ja lokkav kasv. Piibel on püramiidide sarnane, « Ilias » Partenoni-
Homeros Feidiase-taoline. Dante on kolmeteistkümnenda sajandi viimane romaani kirik,
Shakespeare kuueteistkümnenda sajandi viimane gooti katedraal.
Niisiis, võttes kokku seda, mida seni oleme paratamatult puudulikult ja kokkusurutult
öelnud: inimkonnal on olemas kaks raamatut, kaks kroonikat, kaks testamenti — ehituskunst
ja trükikunst, kivist piibel ja paberist piibel. Muidugi, kui vaadelda mõlemat piiblit , mis
sajandeis meie ees nii pärani on avatud, siis on lubatud ka taga kahetseda graniitkirja
vaieldamatut majesteetlikkuse hiigla-alfabeete, nagu seda on sammaskäigud, püloonid ja
obeliskid , inimkäte tehtud mägesid kogu maailmas, mis minevikku elustavad, püramiidist
kellatornini, Cheopsi püramiidist * Strassburgi katedraalini *. Neilt kivi-lehekülgedelt
tuleb minevikku ikka uuesti üle lugeda. Tuleb vahetpidamata lehitseda arhitektuuri
kirjutatud raamatut ja seda imetleda, aga sellepärast ei tule veel eitada suurepärast
ehitust, mida nüüd omakorda püstitab trükikunst.
sest ei taha me kõnelda. Ja ometi, kui otsida oma mõtetest kuju, mis täielikult
kehastaks kogu trükikunsti toodangut tänapäevani, siis oleks see tohutu hoone, mille
aluseks on kogu maakera ja mille kallal inimkond väsimatult tööd rühib teha ning
mille •' tuleviku sügavasse uttu . See on .«mi u j u u u u u e sipelgapesa . Taru, kuhu
kujutlused, need kullaläikelised mesilased, oma meega lendavad. Sel hoonel on
tuhanded korrused. Siin-seal näeb ta sisemuses ristlevaid teaduse hämaraid käike
välja viivat. Välisküljel meelitab kunst kõikjal meie silmi oma arabeskide, rosettide ja
nikerdis -+"ga. Seal on igal teosel, nii tujukas-fantastiline ja eral-.tud kui ta ka oleks,
oma koht, oma eend . Harmoonia Irih lrainiti osadest. Alates Shakespeare'i
katedraalis!
i mošeeni kerkivad läbisegi tuhanded kella-ellest mõttemetropolist üles. Ehituse
alusele les märgitud mõned inimkonna vanad kir-...lua arhitektuur on jätnud
märkimata. Sissekäigust vasakule on paigutatud teg -see on Hnmomc
1
0
3
See ehitus on hiiglasuur. Ma ei tea, milline statistik on välja arvestanud , et kui kõik
raamatud, mis Guten -
180
bergist saadik on ilmunud, üksteise otsa laduda , siis tõuseks see maakeralt kuuni, kuid
mitte seda laadi suurusest ei taha me kõnelda. Ja ometi, kui otsida oma mõtetest kuju, mis
täielikult kehastaks kogu trükikunsti toodangut tänapäevani, siis oleks see tohutu hoone,
mille aluseks on kogu maakera ja mille kallal inimkond väsimatult tööd rühib teha ning
mille imelik katusehari kaob tuleviku sügavasse uttu. See on vaimujõudude sipelgapesa.
Taru, kuhu kujutlused, need kullaläikelised mesilased, oma meega lendavad. Sel hoonel on
tuhanded korrused. Siin-seal näeb ta sisemuses ristlevaid teaduse hämaraid käike välja
viivat. Välisküljel meelitab kunst kõikjal meie silmi oma arabeskide, rosettide ja nikerdistega.
Seal on igal teosel, nii tujukas-fantastiline ja eraldatud kui ta ka oleks, oma koht, oma
eend. Harmoonia tekib kõigist osadest. Alates Shakespeare'i katedraalist kuni Byroni
mošeeni kerkivad läbisegi tuhanded kellatornikesed sellest mõttemetropolist üles. Ehituse
alusele on uuesti üles märgitud mõned inimkonna vanad kirjad, mida arhitektuur on jätnud
märkimata. Sissekäigust vasakule on paigutatud valgest marmorist bareljeef, see on
Horneros, paremat kätt ajab oma seitse pead püsti paljukeelne piibel. Taamal ajab end
kohevile Romancero-lohe, samuti mõned värdmoodustised, nagu Veddad ja Nibelungid.
Muide, see imelik ehitus on ja jääbki lõpetamatuks. Trükipress, hiiglamasin, mis
vahetpidamata tõik ühiskonna vaimsed mahlad endasse imeb, paiskab ärjest uut
ehitusmaterjali välja. Kogu inimkond on tel-inguil. Iga vaim on müürissepp. Kõige
alandlikum neist õpib auku kinni või toob kivi kivi otsa. Rétif de la Bre- tonne 'gi * toob siia
oma kandekorviga krohvi. Iga päev kasvab uus kivikiht juurde, üksikute kirjanike iseseisvast
ja isiklikust panusest sõltumata on olemas ka ühiseid panuseid. Kaheksateistkümnes
sajand andis «Entsüklopeedia» *, Prantsuse revolutsioon «Moniteuri» *. Pole kahtlust,
ka see on hoone, mis kasvab ja lõpmatute spiraalidena kerkib; ka siin on olemas oma
keeltesega-füine, lakkamatu tegevus, värmatu töö, kogu inimkonna A'be võistlus, aga ka
tõotatud varjupaik vaimule uue ülemaailmse uputuse, barbarite uue retke puhuks. See on
inimsoo teine Paabeli torn.
KUUES RAAMAT
I. ERAPOOLETU PILK VANALE MAGISTRATUUR1LE
Aastal 1482 pärast Kristuse sündi oli kõrgestisündinud Beyne 'i härra, rüütel Robert
d'Estouteville, kes oli Yvri ja Saint-Andry parun Marche'is, kuninga nõunik ja
kammerhärra ning Pariisi prevoo, üsna õnnelik inimene. Juba ligi seitsmeteistkümne aasta
eest, 7-ndal novembril 1465, tol komeedi1 aastal, sai ta kuningalt selle hea prevookoha,
mida peeti pigemini lääniks kui ametiks. «Dignltas,» ütles Joannes Loemnoeus, «quae
cum non exigua potestate politiam concernente, atque praerogativis multis et
juribus conjuncta est.»2 Aastal 1482 oli imelik näha aadlikku kuninglikus ametis, mille
asutamiskirjad ulatusid Louis XI väljaspool abielu sündinud tütre abiellumise aega Bourboni
hertsogi sohi-pojaga. Samal päeval, kui Robert d'Estouteville Pariisi prevotees Jacques de
Villiers' kohale asus, astus meister Jehan Rauvet härra Helye de Thorrettes'i asemele
1
0
4
ülemkohtu eesistuja kohale, Jehan Jouvenel des Ursins sundis aga Pierre de
Morvilliers' Prantsusmaa ülemkohtuniku kohalt lahkuma , Regnault des Dormans ajas samal
päeval nurja Pierre Buy unistuse saada kuningliku kohtu alaliseks referendiks, asudes ise
sellele kohale. Kui palju isikuid vaheldus eesistuja, ülemkoh-tuniku ja referendi kohal
sellest ajast, kui Robert d'Es-touteville Pariisi prevooks sai! See koht anti tema «hoiu alla»,
nagu asutamiskirjades seisis; ja muidugi hoidis ta
1 See komeet , mille puhul paavst Calixtus, Borgia onu, avalikke
palvusi korraldas, on sama, mis a. 1835 uuesti nähtavale ilmus.
(Autori märkus.)
2 Amet, mis on seotud mitte ainult väikese riikliku võimuga, vai" ka paljude
eesõiguste ja õigustega (lad. k.).
182
seda hästi. Ta oli end siin nii hästi kindlustanud, oma kohaga nii ühte sulanud, ennast
temaga niivõrd samastanud, et pääses tervena sellest ümberpaigutamise tõvest, mis haaras
Louis Xl-t, seda umbusklikku, norivat ja töökat kuningat, kes alatiste kohalemääramiste ja
tagandamistega püüdis alal hoida oma võimu painduvust. Veel enam: vahva rüütel oli
suutnud oma koha pärimise teel pojale kindlustada ja juba kaks aastat figureeris Pariisi
linnakohtu alaliste liikmete nimekirja eesotsas isa nime kõrval ka aadliku Jacques d'Estouteville'i
nimi. Tõesti haruldane ja silmapaistev soosing! Tõsi küll, Robert d'Estouteville oli hea
sõjamees, ta oli truult rüütlilipu tõstnud Rahva Hüvangu Liiga vastu ja kuningannale ta
Pariisi sissesõidupäeval, aastal 14 .., imeilusa maiusaineist tehtud põdra kingituseks toonud.
Peale selle seisis ta sõbralikul jalal kuningliku kohtu eesistuja härra Tristan 1'Hermite'iga *.
Üpris kenalt ja mõnusalt kulges härra Robert'i elu. Kõigepealt sai ta kaunis tublisti palka,
millele lisandusid nagu liigsed kobarad ta viinamäel sissetulekud prevotee tsiviil- ja
kriminaalkohtute kantseleidest, siis sissetulekud tsiviil-ja kriminaalasjadest, mida arutati
Chätelet' alamates kohtutes, arvestamata veel väikest sularaha Mantes'i ja Corbeil' sillalt
ja maksusid Pariisi seemnemüüjailt, puudemõõtjailt ja soolakaalujailt. Lisage siia
juurde veel lõbu linnas ratsutada kogukonnavanemate ja linnajagude ülevaatajate saatel,
kelle riided olid pooleldi punased, pooleldi pruunid , ja lasta nende keskel välja paista oma
sõjamundrit ja Monthlery lahingus mõlki-löödud kiivrit, nagu veel tänapäevalgi võib näha
kujutatuna ta haual Normandias Valmont'i kloostris. Ja eks olnud ka see midagi, et ta
valitses linna valvkonna, Chä- telet ' komandandi ja vahtkonna, Chätelet' kahe kohtuliikme,
«auditores Castelleti» üle, kuueteistkümne linnajao kuueteistkümne komissari, Chätelet'
vanglaülema, ne¡ja lääniseersandi, saja kahekümne ratsaseersandi, saja kahekümne nuuti
kandva seersandi ja öövalve komandandi üle ühes kõigi ta alamatega. Eks olnud ka see
Ridagi, et ta mõistis kohut suurtes ja väikestes asja-des, et tal õigus oli inimesi kinni võtta,
häbiposti panna la puua, arvestamata veel pisemate süütegude arutamist.
183
esimeses instantsis (in pritna instantia, nagu hartades öeldakse) selles Pariisi
vikontkonnas, mis sai nii ohtralt sissetulekuid oma seitsmest aadli kohtupiirkonnast. Kas
võib kujutleda midagi mõnusamat kui kohut mõista ja kohtuotsuseid teha, nagu seda iga
päev tegi härra Robert d'Estouteville Grand-Chätelet’s laiade ning lamedate Philippe
Auguste'i aegsete võlvkaarte all? Ja minna, nagu ta seda harilikult igal õhtul tegi,
Galilee tänavasse, kuningalossi lähedasse majja, mille tema naine Ambroise de Lore
kaasavaraks oli saanud, ning seal välja puhata väsimust oma tööst, mis seisis selles, et ta oli
1
0
5
saatnud mõne vaese vennikese ööbima «sinna väikesesse kongi Escorcherie tänavas, mida
Pariisi kohtunikud ja linnavanemad tarvitasid oma vanglaks ja mis oli üksteistkümmend
jalga pikk, seitse jalga ja neli tolli lai ning üksteistkümmend jalga kõrge»
Härra Robert d'Estouteville'i võimkonda ei kuulunud üksnes ta kohtupidamine Pariisi
prevoona ja vikontina, vaid ta toppis oma nina ja ajas oma hambad ka kuninga
kohtuasjadesse. Polnud ühtki kõrget isikut, kes enne tapalavale minekut tema käte vahelt
läbi poleks käinud. Tema oli see, kes käis Saint-Antoine'i värava juures asuvast Bastille'st
ära toomas nii Nemours'i hertsogit, et teda Keskturu väljakule viia, kui ka härra de Saint-
PoFi, kes teel Greve'i platsile vääritult kisendas ja protesteeris härra prevoo suureks
rõõmuks, kes härra konnetaablit ei armastanud.
Tõepoolest, sellest oleks pidanud olema rohkem kui küllalt, et elada õnnelikult ja
hiilgavalt ja pälvida kord tähelepanuväärt lehekülge ses Pariisi prevoode huvitavas ajaloos,
kust võib teada saada, et Oudard deVille -neuve'il oli maja Tapamajade tänavas, et
Guillaume de Hangast ostis endale suure ja väikese Savoie' maja, et Guillaume Thiboust
pärandas Sainte-Genevieve’i nunnadele oma majad Clopini tänavas, et Hugues Aubriot elas
Okassea võõrastemajas, veel teisi selletaolisi koduseid asju.
Kuid hoolimata sellest, et härra Robert d'Estoute-ville'il oli palju põhjusi oma elu
rahulikult ja rõõm-
J Kroonu arveraamatud, 1383. a. (Autori märkus.)
184
sait võtta, ärkas ta 7-nda jaanuari hommikul 1482 üles õige pahurana ja halvas tujus.
Millest tuli see paha tuju? Kas ehk sellest, et taevas oli pilves? Või et ta Montlhery-aegse
vana vöö pannal oli halvasti kinni pandud, ta ülemkohtuniku suurt vatsa liiga sõjmeheli-kult
kinni tõmmates? Või et ta tänaval nägi pummeldajaid neljakaupa reas, kes akna alt mööda
minnes J:eda pilkasid, endal seljas särgita kuued , peas põhjata mütsid ja külje peal
leivakotid ja pudelid? Või oli see ebamäärane aimus sellest, et tulevane kuningas Charles
VIII * järgmisel aastal vähendab kolmesaja seitsmekümne naela kuueteistkümne soli ja
kaheksa teenari võrra prevotee sissetulekuid? Lugeja arvaku ise ära; mis meisse puutub, siis
kaldume arvama , et ta paha tuju põhjuseks oli lihtsalt ta paha tuju.
Muide, oli päev pärast pidu, ja see on ju tüütu kõigile, eriti aga ametnikule, kelle kohus oli
kasida kõike seda mustust nii otseses kui piltlikus mõttes, mis Pariisis pidupäevast maha oli
jäänud. Ja siis seisis tal täna es Grand-Chätelefs kohtuistungist osavõtmine. Ent me oleme
tähele pannud, et kohtunikud armastavad asju õnda korraldada, et kohtupäev langeks ühte
nende aha tujuga, nii et alati leiduks mõni süüdlane, kelle eale nad oma pahameele välja
saaksid valada, ja seda uninga seaduse ja õiguse nimel. Istung oli aga alanud ilma temata.
Tema asetäitjad tsiviil-, kriminaal- ja eraasjus tegid nagu harilikult tema töö ära. Juba
hommikul kella kaheksast peale seisid mitu tosinat mees- ja naiskodanikku kokku surutult ja
kinni kulutult Grand-Chätelet' alumise saali pimedas nurgas tugeva tammise tõkkepuu ja
seina vahel, kus nad suure õndsusega pealt vaatasid tsiviil- ja kriminaal-kohtu vaheldusrikast
ja rõõmustavat vaatepilti, mida pakkus meister Florian Barbedienne, Chätelet' noorem
kohtunik ja prevoo asetäitja, kes kõiki asju pisut segi ajas, nii kuidas parajasti juhtus.
Väikese madala võlvitud saali tagumises otsas seisis kuninglike vappidega ehitud laud,
selle taga suur tammepuust nikerdatud tugitool prevoo jaoks, nüüd tühi, ja vasakut kätt pink
noorema kohtuniku meister Floriani jaoks. Veidi allpool istus kohtukirjutaja, kes
185
1
0
6
aina kirjutas. Kohtunike vastas asus rahvas, ukse ja laüa ees aga hulk prevoteeseersante
lillades kamlottkuubedes, valge rist rinnal. Kaks kodanike vastuvõtutoa seersanti, kel olid
seljas pooleldi punased, pooleldi sinised pühapäevakuued, seisid valvel tagapool lauda
madala suletud ukse ees. Üksainus kitsas teravkaaraken paksu müüri sees valgustas
jaanuarikuu päeva hämaruses tuhmilt kaht veidrat kuju: kummalist kivist nikerdatud kuradit,
kes ülemiselt võlvikivilt alla rippus, ja kohtunikku, kes saali otsas kuninglike vapiliiliatega
kaunistatud laua taga istus.
Kujutlege kohtulaua taga kahe protsessipaki vahel istuvat meister Florian Barbedienne'i,
Chätelet' nooremat kohtunikku, kes toetub küünarnukkidele, jalge all siledast pruunist riidest
rüü saba, punane nägu valge tallenahast krae vahele peidetud, kulmud otsekui sellest
väljasikutatud tordid , pilgutab silmi ja kannab majesteetlikult oma rasvaseid põski, mis lõua
all kokku vajuvad.
Muide, kohtunik oli kurt — kohtuniku kohta väike viga. Meister Florian mõistis sellest
hoolimata kohut väga kindlalt ja apellatsioonitult. Küllalt sellestki, kui kohtunik näo teeb,
nagu kuulaks ta; ja auväärt noorem kohtunik täitis seda õiges kohtupidamises ainsat olulist
tingimust seda paremini, et ta tähelepanu ei saanud segada ükski lärm.
Siiski oli saalis keegi, kes halastamatu valvsusega iga ta tegu ja liigutust jälgis, nimelt
meie sõber Jehan Frollo du Moulin, see eilne väike skolaar, see «jõlkuja», keda kindlasti
alati võis kohata kõikjal Pariisis, ainult mitte professorikateedri lähedal.
«Vaata,» ütles ta õige tasa oma kaaslasele Robin de Poussepainile, kes tema kõrval itsitas,
kuulates ta seletusi stseenide kohta, mis nende silme eest mööda libisesid, «seal on
Jehanneton du Buisson, Uueturu laiskvorsti ilus tütar! Ausõna, vana mõistis ta süüdi — ta
peab küll pime olema, mitte ainult kurt. Viisteist sol'i ja neli Pariisi teenarit karistuseks selle
eest, et kaht roosikrantsi kaelas kandis! Veidi kallis! Lex duri carminis 1 . Aga kes
Karm seadus (lad. k.).
186
see on? Ah, Robin Chief-de-Ville, rõngasrüütegija. Peab ta nüüd sellepärast kohtulaua ees
seisma, et ta tsunfti-meistriks sai? See on tal sisseastumismaksuks! Ehee, kaks aadlikku
nende matside hulgas! Aiglet de Soins, Hutin de Mailly. Kaks aadlikku, corpus Christi \
Ahaa, need on täringumängult tabatud! Millal siis ka meie rektorit näha saab? Sada
Pariisi naela rahatrahvi kuninga heaks! Küll aga põrutab see Barbedienne otsekui kurat!
Muide, seda ta ongi! Muutugu ma oma diakonist vennaks, kui nihuke kohtuotsus keelab
mind män* gimast, mängimast päeval, mängimast öösel, elamast mängides, suremast
mängides, ja kui viimane särk seljast on läinud, maha mängimast oma hingegi! Sa püha
Neitsi, kui palju tüdrukuid! Oo, mu tallekesed, kõik reas üksteise järel! Ambroise Lecuyere!
Isabeau-la-Paynette! Berarde Gironin! Mis sa ütled, muudkui rahatrahv ! Kes käskis teil
kullatud vöid kanda! Küllap nüüd selle eest saate! Kümme Pariisi sol'i, edvikud! See vana
kohtu-tõbras seal ei kuule ega mõista mõhkugi! Va mühakas Florian! Vana tohman
Barbedienne! Muudkui laiutab laua taga, närib kaebajaid, närib protsessi, närib ja matsutab,
õgib ja vitsutab ennast täis. Rahatrahvid , peremehetuks jäänud varandused, maksud ,
andamid, tasud, kohtukulud, palgad , kahjutasud ja protsendid, piinamised, vanglad ja
türmid, vangirauad, protsessikulud — see kõik on talle jõulupräänik ja jaanipäevamartsipan!
Vaat kus on orikas! Ohoo, seal on veel üks armastuse preestrinna! Thibaud ' jaoks
üks Thibaude, ei enam ega vähem! Küllap kukkus sisse sellepärast, et Glatigny tänavast
kaugemale läks? Ja kes on see poiss? Gieffroy Mabonne, ratsamees ammuküttide
1
0
7
komandost. Issandat teotanud. Rahatrahv Thibaude'ile, rahatrahv Gieffroy'le, mõlemale
rahatrahv! Vana kurt on mõlemate asjad segi ajanud! Võin kihla vedada, ta trahvib kindlasti
tüdrukut jumalateotamise ja ammukütti armastuse Pärast! Tähelepanu, Robin Poussepain!
Keda nad nüüd seal sisse toovad? Nõnda palju seersante! Jupiteri nimel, kõik hagijad koos!
Küllap said hea jahisaagi. Mõne metssea. Jah muidugi, Robin, seda ta on. Ja kui tubli
1 Kristuse ihu nimel (lad. k.).
187
eksemplar ! Hercle'! See on ju meie eilne vürst, narride paavst, meie kellamees, meie
ükssilm, meie küürakas, meie lõtistadetegija! Quasimodo!... » See ta oligi.
Kinniseotud, kinnimähitud, kinninööritud Quasimodo tugeva valve all. Teda ümbritseva
seersantide salga eesotsas oli öövalve pealik ise, kelle rinda ehtis Prantsusmaa
väljaõmmeldud vapp, selga aga linna vapp. Quasimodos polnud peale inetuse küll midagi,
mis oleks õigustanud nii suurt hellebardide ja arkebuuside hulka; ta oli sünge, vait ja rahulik.
Ainult harva heitis ta vargsi mõne vihase pilgu rohketele köidikutele, millesse ta oli
mässitud.
Sellesama pilguga vaatas ta ka enese ümber, kuid nii elutult ja uniselt, et naised temale
ainult näpuga näitasid ja tema üle naersid.
Noorem kohtunik meister Florian lehitses suure hoolega Quasimodo vastu sihitud
kaebusakti, mille kirjutaja talle oli ulatanud; ja põgusa pilgu sinna sisse heitnud, jäi ta
väheseks nagu aru pidama, nagu alati, enne kui alustas ülekuulamist. Tänu sellele
ettevaatlikkusele, teadis ta juba ette kaebealuse nime, auastet ja süüd, oli juba aegsasti
valmistanud kõik vastulaused arvatavaile vastustele ja oskas ennast kõigist ülekuulamise
keerdkäikudest vabastada, ilma et oma puudulikust kuulmisest teistele palju märku oleks
tarvitsenud anda. Protsessi juurde lisatud dokumendid olid talle teejuhiks, nagu on koer
pimedale. Kui ka vahel sekka juhtus, et ta oma nõrkust siin-seal mõne ebakohase
lausega või mõistmatu küsimusega reetis, siis paistis see ühtedele sügavamõttelisena,
teistele aga lihtsa totrusena. Kummalgi korral polnud kohtu au riivatud , sest kohtunikule on
ikkagi parem, kui teda peetakse totraks või sügavamõtteliseks, mitte aga kurdiks.
Seepärast nägi ta ka palju vaeva, et kõigi silme eest oma kurtust varjata ja see läkski tal
harilikult niivõrd korda, et ta vahel endalegi ses asjas illusioone tegi, mis, olgu öeldud, on
kergem, kui võiks arvata. Kõik küürakad käivad pea kõrgel kõik kogelejad teevad palju
sõnu, kõik kurdid kõnelevad
1 Herculese nimel (lad. k.).
188
tasa. Mis aga Florianisse puutub, siis arvas ta ise, et ta 0n ainult kõva kuulmisega. See oli
ka ainus loovutus avalikule arvamisele ses suhtes ja see sündis avameelsuse ja oma isiku
kaine hindamise silmapilkudel.
Kui ta juba küllalt Quasimodo asja oli mäletsenud, heitis ta pea selga ja sulges poolenisti
silmad, et paista majesteetlikumana ja erapooletumana, kuigi ta sel moel oli samaaegselt
kurt ja pime. Mõlemad tingimused on ju vajalikud eeskujulikule kohtunikule. Säärases
ametlikus poosis alustas ta ülekuulamist.
«Teie nimi?»
Kuid nüüd oli tegemist juhtumiga, mida polnud «seaduses ette nähtud», nimelt, üks kurt
hakkas teist kurti üle kuulama.
1
0
8
Quasimodo, kel aimugi polnud, et tema poole küsimusega pöördutakse, vaatas nagu
ennegi kohtunikule teravalt otsa ega vastanud midagi. Kuid kohtunik, kel aimugi polnud, et
kohtualune ka kurt on, arvas, et talle juba vastati, nagu seda harilikult kõik süüalused teevad,
ja jätkas mehhaanilise ja juhmi enesekindlusega:
«Hüva. Ja kui vana te olete?»
Quasimodo ei vastanud ka sellele küsimusele. Kohtunik arvas aga vastuse saaduks ja
jätkas: «Nii. Ja teie amet?»
Ikka sama vaikus. Pealtkuulajad hakkasid üksteisele otsa vaatama ja sosistama.
«Küllalt,» jätkas vankumatu õigusemõistja, oletades, et kaebealune vastas ka kolmandale
küsimusele. «Teid süüdistatakse: primo', öise rahu rikkumises; secundo2, riivatus
kallaletungimises ühele kergete elukommetega naisele, in praejudicium meretricis3; tertio 4,
vastuhakkamises ja mittealistumises tema majesteedi kuninga, meie valitseja küttide vastu.
Andke seletust kõigis neis punktides. Kirjutaja, kas olete süüaluse senised vastused kõik üles
kirjutanud?»
Selle õnnetu küsimuse juures kajas kirjutaja lauast kuni pealtkuulajateni nii vali, meeletu,
nakkav üldine
1 Esiteks (lad. k.).
2 Teiseks (lad. k.). Arvatavasti lõbunaisele (lad. k.).
4 Kolmandaks (lad. k.).
189
naerulagin, et ka mõlemal kurdil oli raske seda mitte märgata. Quasimodo pöördus ümber,
põlglikult oma küüru kergitades, meister Florian aga, kes niisama imestunud oli nagu temagi
ja oletas, et pealtvaatajate naeru põhjuseks on mõni süüaluse lugupidamatu vastus, mida ta
Quasimodo õlgade kehitamisest välja luges, hüüdis suure vihaga:
«Lurjus, teie vastus väärib võllast! Teate ka, kellega teil tegemist on?»
Ta ägedus ei suutnud üldist rõõmupuhangut vähendada. Asi paistis kõigile nii kummaline
ja pentsik olevat, et meeletu naer ulatus isegi vastuvõtusaali seersantideni, nende
piigikandjateni, kelle juhmus kuulus nende mundri juurde. Ainult Quasimodo oli ikka veel
tõsine, sel lihtsal põhjusel, et ta midagi aru ei saanud, mis ta ümber sündis. Kohtunik, kes
üha rohkem vihastus, arvas, et ta peab samas toonis jätkama, lootes sellega kohtualust nii
koledasti hirmutada, et see kaudselt pealtkuulajatessegi mõjuks ja neisse aukartust
sisendaks.
«Ah, teie raiskuläinud, alatu kelm, kes te olete, mõtlete veel mõnitama hakata Chätelet'
kohtunikku, kelle kohus on Pariisis avalikku julgeolekut kaitsta, kelle ülesanne on järele
uurida kuritegusid, seaduserikkumisi ja halbu elukombeid, valvata kõigi elukutsete üle ja
mitte lubada monopoli, tänavaid korras hoida, takistada sulgloomade, kodu- ja
metslindudega hangeldamist, valvata põletispuude ja muu metsamaterjali õige mõõtmise
järgi, puhastada linna sopast ja õhku nakkushaigustest, ühesõnaga hoolitseda pidevalt
rahva hea käekäigu eest, ja kõike seda ilma palgata ja ilma tasu lootuseta! Kas te ka teate,
et minu nimi on Florian Barbedienne, et ma olen härra prevoo asetäitja, peale selle veel
komissar , uurija, kontrolör ja ülekuulaja, ja et mul on ühesugune võimupiir Pariisi provotees
ja piir-konnakohtus, haldusringkonnas ja kõrgema instantsi kohtus! ... »
Miski ei peata kurti, kes teisele kurdile kõneleb. Jumal teab, kus ja millal meister Florian,
kes nüüd kõigil purjedel kõrge kõnekunsti ookeani poole tüüris, oleks randunud, kui mitte
madal uks tagaseinas äkki lahti poleks läinud ja sinna poleks ilmunud härra prevoo ise
190
1
0
9
Tema ilmumisel ei jäänud meister Florian kitsikusse: kontsadel poolpööret tehes suunas ta
äkki oma kõne, millega ta äsja Quasimodo vastu oli põrutanud, prevoo pooie ja ütles:
«Aulik härra, ma nõuan sellele kaebealusele siin kohtu raske ja kuulmatu teotamise pärast
nii suurt trahvi, nagu teie ise heaks arvate.»
Seejärel istus ta hingeldades uuesti oma kohale, pühkis suuri higitilku, mis laubalt alla
veeresid ja pisaratena tema ees laialilaotatud pärgamendirulle niisutasid. Härra Robert
d'Estouteville kortsutas kulmu ja tegi Quasimodole käega nii käskiva, ilmeka ja tähelepanu
nõudva liigutuse, et kurt aimama hakkas, milles asi seisab.
Prevoo pöördus karmil toonil tema poole:
«Mis sa, lurjus, oled teinud, et siia sattusid?»
Vaene mees, arvates, et prevoo tema nime küsib, katkestas oma tavalise vaikimise ja
vastas kähiseva kurgu-häälega:
«Quasimodo.»
Vastus sobis nii vähe küsimusega, et metsik naerulagin uuesti algas ja härra Robert vihast
punetades kisas:
«Kas sa ka minu üle irvitad, sa igavene pätt!»
«Jumalaema kiriku kellalööja,» vastas Quasimodo, arvates, et tal tuleb kohtunikule
seletada, kes ta on.
«Kellalööja!» ütles prevoo, kes hommikul, nagu juba ütlesime, nii pahas tujus üles oli
ärganud, et talle polnudki vaja nii veidraid vastuseid, et vihast turtsuma hakata. «Kellalööja!
Pariisi tänavanurkadel lasen ma su turjal keppidega kella lüüa! Kas kuulsid, sa lontrus?»
«Kui te mu vanadust teada tahate saada,» ütles Quasimodo, «siis arvan ma, et mardipäeval
saan kahekümneaastaseks.»
Tõepoolest, mis liig, see liig; prevoo ei suutnud ennast enam vaos hoida ...
«Ah, sa narrid prevoteed ka veel! Kepimeistrid, teie viite mul selle suli Greve'i platsi
häbiposti, nüpeldate 'eda seal ja keerutate teda tunnikese rattal. Ta peab m.ul selle
häbematuse eest saama, vannun seda jumala nirnel! Ja ma tahan, et praegune kohtuotsus
nelja van-
191
nutatud trompetipuhuja abiga kõigis seitsmes Pariisi ringkonnas avalikult teada
antaks.»
Kohtukirjutaja hakkas jalamaid otsust kirjutama. «Issanda kõhu nimel, vaata, see on alles
otsus!» karjus nurgast väike skolaar Jehan Frollo du Moulin.
Prevoo pöördus ümber ja sihtis uuesti oma kiirgava pilgu Quasimodole. «Ma kuulsin, et
see suli ütles: «Is. sanda kõhu nimel!» Kirjutaja, lisage otsusesse veel kaksteist teenarit
rahatrahvi vandumise eest, Saint-Eus-tache'i kirikuvalitsus saagu sellest poole endale. Nende
pühakut austan ma eriti.»
Mõne minutiga oli otsus valmis. Selle sisu oli lihtne ja lühike. Pariisi prevotee ja
vikontkonna kohtumõistmise tava polnud veel kohtu esimehe Thibaut Baillet' ja kuninga
juristi Roger Barmne'i poolt välja töötatud. See polnud siis veel täis neid konksude ja
formaalsuste kõrget metsa, mida kaks juriskonsulti hiljem, kuueteistkümnenda sajandi algul,
sinna istutasid. Kõik oli siin selge, lihtne, kiiresti teostatav. Siin mindi otsejoones sihile ja
iga käänakuteta ja padrikuta teeraja lõpus nähti kohe kas ratast, võllast või häbiposti. Teati
vähemalt, mis ees ootab.
Kirjutaja ulatas kohtuotsuse prevoole, kes oma pitsati alla vajutas ja väljus, et jätkata oma
ringkäiku teistes kohtusaalides tujuga, mille mõjul täna kindlasti kõik Pariisi vanglad täis
1
1
0
said. Jehan Frollo ja Robin Pousse-pain naersid habemesse. Quasimodo vaatas kõike pealt
ükskõikse ja kohkunud näoga.
Sellal kui meister Florian Barbedienne kohtuotsust üle luges, et sellele ka oma käsi alla
panna, tundis kirjutaja haledust vaese süüdimõistetu vastu ja ligines, lootes karistust
kergendada, kohtunikule üsna kõrva juurde ja ütles talle Quasimodo poole viibates: «See
inimene on kurt.»
Ta lootis, et see ühine füüsiline puudus meister Flo-rianis huvi äratab süüdimõistetu
kasuks. Aga me nägime juba, et meister Florian ei soovinud, et ta kurtust märga; takse.
Pealegi oli ta nii kõva kuulmisega, et ta ühtki sõna ei kuulnud, mis talle kirjutaja ütles; siiski
näidata • tahtes, et ta kuuleb, vastas ta:
192
«Ah nii, seda ma seda a teadnud Lisage talle siis veel uks tund häbiposti juurde»
Ja ta kirjutas kohtuotsusele alla.
«Nii kulus talle ära,» ütles Robin Poussepain, kel Quasimodoga oli arveid õiendada,
«las saab õpetust, et inimesi tuleb viisakamalt kohelda»
II. ROTIAUK
ubatagu mul nüüd lugejat tagasi viia Greve'i platsile, mille me eile koos Gringoire'iga
maha jätsime, et seirata Esmeraldat.
Kell on kümme hommikul. Kõik ümberringi tuletab siin meelde eilset pidupäeva. Tänav
on täis risu, linte, nartse, tutisulgi, vahatilku küünlajalgadest, toiduraasu-kesi avalikust
pidutsemisest. Suur hulk kodanikke uitab ringi, tõugates jalaga rõõmutule kustunud tükke,
sattudes Sammasmaja ees vaimustusse eilsete toredate drapeeringute meeldetuletamisest ja
vaadates nüüd ainsa lõbuna veel vaid naelu, mille küljes need rippusid. Sidrunivee- ja
õllemüüjad veeretavad oma tünne inimeste vahelt läbi. Mõned asjaliku näoga möödaminejad
tulevad ja lähevad. Kauplejad ajavad juttu ja hõikavad üksteist oma poe lävel. Eilne
pidu, saadikud, Coppenole ja narride paavst on kõigil veel suus; selle kõige üle naljatatakse
ja naerdakse võistu. Vahepeal on neli ratsa-seersanti, kes parajasti häbiposti igasse külge on
asunud , juba enda ümber kogunud suure hulga platsil laiali olevat pööblit, kes, lootuses kord
jälle väikest karistust näha, kannatlikult ootab ja igavust tunneb. _ Kui nüüd lugeja, pärast
seda kui ta neid elavaid, kära-nkkaid vaatepilte kogu platsil on silmitsenud, pöörab oma
pilgu kaldapealse läänepoolsel nurgal asuva vana Poolgooti, poolromaani torni poole, mida
Roland'i torniks kutsutakse, siis märkab ta selle fassaadi ühes ääres suurt avalikku
palveraamatut rikkalike kaunistustega, niida vihma eest kaitseb väike katus ja varaste
eest võre, mis siiski ei takista raamatut lehitsemast. Selle Palveraamatu kõrval platsi pool
küljes on kitsas terava-võlviline müüriauk kahe ristatud raudlatiga; see on ai-
193
nus ava, mis laseb tungida veidi õhku ja valgust väikesesse ukseta kongi, mis vana maja
paksu müüri sisse on tehtud ja milles valitseb seda sügavam rahu, seda süngem vaikus, mida
rohkem Pariisi kõige rahvarikkam ja lärmikam plats ümberringi kihab ja keeb .
See kong sai Pariisis kuulsaks juba peaaegu kolmsada aastat tagasi, sest ajast peale, kui
preili Rolande, Roland'i torni omanik, oma ristisõjas surmasaanud isa leinamärgiks laskis
selle oma maja müüri sisse raiuda, et siis ennast sinna igaveseks sulgeda, jättes lossist
endale ainult selle ruumi, mille uks kinni müüriti ja aken talve kui suve läbi lahti oli, ja
kinkides kõik, mis üle selle oli, vaestele ja jumalale. Lohutamatu neiu ootas ses enneaegses
1
1
1
hauas oma surma kakskümmend aastat, paludes ööd kui päevad oma isa hinge eest, magades
tuhahunnikul, padjaks isegi mitte kivi tarvitades, seljas must kotiriie, toitudes ainult leivast
ja veest, nii palju kui helded möödakäijad seda aknaaugu servale panid, elades nüüd ise
armuandidest, mida oli ise varem nii heldelt jaganud. Surmahetkel, kui ta ühest hauast teise
hauda üle oli minemas, pärandas ta oma kongi neile õnnetuile emadele, leskedele ja
tütardele, kes sügavas kurbuses või pattu kahetsedes soovisid ennast ses kongis elavalt
maha matta, et palvetada enese või teiste eest. Pariisi vaesed olid talle ilusa, pisara- ja
õnnistusrikka matuse teinud, kuid nende suureks kurvastuseks ei kuulutatud seda
jumalakartlikku naist pühakuks, sest tal puudusid mõjusad eestkostjad. Need, kelle hinges
pisut ketserlust peitus, lootsid, et paradiisis asi kergemini otsustatakse kui Roomas, ja nad
pöördusid oma palvetes kadunu eest otsekohe jumala enese poole, mööda minnes paavstist.
Enamik usklikest aga leppis sellega, et Rolande'i mälestuses pühaks peeti ja ta hilbud
reliikviateks tehti. Linn omalt poolt asetas kadunu mälestuseks avaliku palveraamatu kongi
akna-augu kõrvale, et möödaminejad võiksid seal peatuda ja palvetada, aga ka selleks, et
palve viiks mõttele anda almust vaestele preili Rolande'i keldrisse sulgunuile, nii et nad seal
unaruses mitte päris nälga ei tarvitseks surra.
Säärased hauad polnud keskaja linnades sugugi
194
haruldased. Sagedasti leidus mõnes käidavas tänavas, kõige kirjumal ja lärmirikkamal
turul, otse selle keskel, võiks öelda hobuste jalgade ja vankri rataste all mõni kelder või
kaev , mõni müüritud ja võretatud urgas , mille põhjas inimene ööd kui päevad palvetas,
pühendudes vabatahtlikult igavesele halisemisele, raskeje patukahetsusele. Mõtted, mis meis
tänapäeval äratavad sellised õudsed pildid, nagu see kole kong, mingi vahelüli maja ja haua,
kalmistu ja linna vahel; see elav olend, kes on eemaldunud inimeste seltskonnast ja keda
nüüd surnute hulka loetakse; see lamp, mis hämaruses viimase õli-tilga ära imeb; see
elutuluke, mis hauakoopas veel hingitseb; see hingeõhk, see häll, see igavene palvetamine
kivist karbis; see pale, mis igavesti teise maailma poole on pööratud; see silm, millest juba
kiirgab teise päikese sära; see kõrv, mis haua seina vastu on toetunud; see hing keha vangis
ja keha selle urka vangis ning selles keha ja graniidi kahekordses kestas piinatud hinge summutatud
hüüded — kõik need mõtted jäid rahvahulgale tajumatuks.
Tolle aja vähejuurdlev, jämedatoimne vagadus ei näinud usutoimingus nii palju külgi. Ta
võttis asja tervikuna, austas ja pidas sest toimingust lugu, vahel isegi kummardus
eneseohverduse ees, kuid ei mõelnud palju kannatuste üle ega osanud suurt kaasa tunda.
Aeg-ajalt toodi vaesele patukahetsejale veidike süüa, vaadati läbi augu sisse, kas ta veel
elab, ei teatud suletu nimegi, teati vaevalt, kui mitme aasta eest ta siia surema tuli. Võõrale
aga, kes elava, keldris mädaneva luukere üle järele päris, vastasid naabrid lihtsalt: «Seal on
mees,» kui kongis mees oli, või: «Seal on naine,» kui seal naine asus.
Tol ajal nähti kõike ilma üleloomulikkuseta, liialdamata, ilma suurekstegeva klaasita, palja
silmaga. Polnud veel leiutatud mikroskoopi, ei füüsilise ega ka vaimse maailma jaoks.
Seda laadi vabatahtliku sulgumise näiteid esines lin-nasüdametes kaunis palju, nagu me
äsja mainisime, ja nad ei äratanud mingit imestust. Pariisis oli küllalt selgeid palvetamise ja
patukahetsemise konge ja nad polnud peaaegu kunagi tühjad. Tõsi küll, vaimulikud ise
hoolitsesid selle eest, et nad tühjaks ei jääks, sest see
195
oleks näidanud usu leigust, ja kui patukahetsejad puudusid, suleti sinna pidalitõbiseid.
Peale Greve'i platsi urka oli üks selline veel Montfauconis, üks Süüta Laste surnuaia
1
1
2
luukambris, üks veel kuskil, vist Clichoni peahoone juures; neid leidus veel mujalgi, kust
nad nüüd ise küll on kadunud, aga kus pärimustest nende kohta jälgi võib leida,
ülikoolilinnal oli oma kong. Sainte-Ge-nevieve'i mäel laulis mingi keskaja Hiiob
kolmkümmend aastat järjest oma seitset patukahetsuspsalmi tsisterni põhjas sõnnikuhunniku
otsas: niipea kui ta lõpetas, hakkas ta jälle otsast peale, lauldes öösiti kõvemini kui päeval —
magna voce per umbras 1 —, nii et tänapäevalgi veel vanavara -uurija arvab ta häält kuulda
võivat, kui ta Kõneleva Kaevu tänavasse pöördub.
Mis puutub Roland'i torni, siis olgu öeldud, et seal iialgi sulgunud naistest puudu polnud.
Pärast preili Rolande'i surma oli kong harva aasta või paar tühi. Palju naisi oli surma oodates
sinna tulnud nutma oma vanemate, armsamate või pattude pärast. Pariisi kurjad keeled,
kellel on kõigega asja, isegi sellega, mis põrmugi neisse ei puutu, väitsid, et seal väga vähe
leski on nähtud.
Ajajärgu kombe kohaselt seletas üks seinale kirjutatud ladinakeelne märkus kirjaoskajale
möödaminejale selle kongi jumalameelepärast otstarvet. Komme hoone üle seletust anda
lühikese, ukse kohale kirjutatud deviisi kaudu säilis kuni kuueteistkümnenda sajandi
keskpaigani. Nii võib Prantsusmaal veel praegugi Tourville'i feodaallossi vangla jalgvärava
kohal lugeda: «Sileto et spera»2; vapi all, mis Iirimaal Fortescue lossi suure värava kohal
ripub, seisab: « Forte scutum, salus du-cum»3; Inglismaal krahv Cowperi külalislahke lossi
peasissekäigu kohal: «Tuum est»4. Sel ajal väljendas ju iga ehitus mingit mõtet.
Et Roland'i torni sissemüüritud kongil ust polnud, siis oli akna kohale suurte romaani
tähtedega sisse lõigatud kaks sõna:
1 Kõva häälega pimedas (lad. k.).
2 Vaiki ja looda (lad. k.) -
s Tugev kilp on vürstide hüvang (lad. k.).
* See on sinu oma (lad. k.).
196
TU, ORA •
Nii sündiski, et rahvas, kelle loomulik meel asjades nii palju peensusi ei näe ja kes hea
meelega Ludovico Magno2 võidukaare Saint-Denis' väravaks tõlgib3, sellele mustale,
süngele ja rõskele koopale nimeks pani Rotiauk4. See pole küll nii ülev seletus, kuid see-eest
kujukam.
III. ÜHE MAISIKAKU LUGU
Ka tol ajal, kui kirjeldatud lood toimusid, polnud Roland'i torn tühi. Kui lugeja teada
tahab, kes selles asus, siis kuulaku ta ainult kolme emanda kõnelust, kes just sel silmapilgul,
kui me oma tähelepanu Rotiaugule pöörasime, samast küljest Chätelet' poolt piki jõekallast
Grève'i platsi poole tulid.
Kaks neist olid riietatud nagu kunagi korralikud Pariisi kodanikunaised. Nende peened
valged kaelused, nende villased punast-sinist vööti undrukud, valged pinevalt säärtele
tõmmatud värviliste kirjadega sukad , nende kandilised kollakast nahast kingad mustade taldadega
ja kõigepealt nende peaehted, mingid kuldkar-raga sarved täis linte ja pitse, nagu
neid Champagne'i talunaised nüüdki veel kannavad võidu vene keiserliku kaardiväe
grenaderidega, tõendasid, et nad kuulusid sesse jõukate kaupmeheemandate klassi, kelle
1
1
3
kohta lakeid ei tea, mida öelda, kas lihtsalt «naine» või «daam». Nad ei kandnud
sõrmuseid ega kuldriste, aga võis kergesti näha, et see ei tule nende vaesusest, vaid lihtsalt
trahvi kartusest.
Nende kaaslane kandis peaaegu samu riideid mis nemad, kuid ta olekus ja käitumises oli
midagi, mis tas 'askis tunda provintsinotari naist. Juba sellest, kui kõrgel ta vööd kandis,
võis näha, et ta enam ammu Pariisis polnud käinud. Lisatagu siia veel juurde kroogitud krae,
'intsõlmed kingadel ja see, et undruku triibud ristipidi
' Sina palveta (lad. k.).
3 Louis Suur (käändes) (lad. k.).
Vastav võidukaar asub Saint-Denis' tänaval.
ora kõlab peaaegu nagu Trou aux rats — rotiauk.
197
jooksid, mitte ülevalt alla, ja veel tuhat muud eksimust hea maitse vastu.
Kahel esimesel oli maalt tulnuile Pariisi näitavate pariislannade kõnnak. Provintsinaisel oli
käe kõrval tüse poiss, kes omakorda tüsedat kakku käes hoidis. Me peame kahjuks lisama , et
ta oma keelt ninarätikuks tarvitas, sest ilm oli jahe.
Poissi tuli järel vedada, non passibus aequis1, nagu Virgilius ütleb, ja ema suureks
pahameeleks komistas ta igal sammul. Tõsi küll, ta vaatas sagedamini oma kakule kui jalge
ette. Kahtlemata takistas teda mingi tõsine põhjus seda kakku hammustamast, sest ta leppis
sellega, et ainult silmitses seda õrnalt. Muidugi oleks ema pidanud kakku ise kandma. Oli
julmus paksu punn -põske lasta Tantalose * piinu läbi elada.
Vahepeal lobisesid kõik kolm emandat (sõna «daam» võis tarvitada ainult aadlisoost naiste
kohta).
«Läki rutem , emand Mahiette,» ütles kõige noorem, ühtlasi kõige tüsedam
provintsinaisele. «Ma kardan väga, et me hiljaks jääme; Chätelefs öeldi meile, et ta kohe
häbiposti viiakse.»
«Ah, minge ikka, emand Oudarde Musnierb vastas teine pariislanna. «Ta jääb häbiposti
kaheks tunniks. Meil aega küllalt. Kas te kunagi niisugust karistamist pealt olete näinud,
kallis Mahiette?»
«Olen küll,» vastas provintsinaine, «Reimsis.» «Ah, minge nüüd, mis see teie Reimsi
häbipost ka on! Vilets puur , milles ainult talumehi keerutatakse. Vaata veel asja!»
«Talumehi!» ütles Mahiette. «Reimsis Riideturul! Seal oleme näinud toredaid
kurjategijaid ja isegi niisuguseid, kes oma isa ja ema olid tapnud! Talumehi? Kelleks teie
m&id õige peate, Gervaise?»
Kindlasti oli provintsinaine valmis vihaselt kaitsma hakkama oma linna häbiposti au.
Õnneks pööras tagasihoidlik emand Oudarde Musnier parajal ajal jutu teisale.
« Muusease emand Mahietge, (rms ,te meie Flaami saa-
Mitfe ühepikkuste sammudega' (lad. k.).
dikuist arvate? Kas teil Reimsis ka nii toredaid on?»
198
«Annan järele,» vastas Mahiette, «sarnaseid flaamlasi näeb ainult Pariisis.»
«Kas te saatkonna hulgas ka seda kehakat saadikut nägite, kes on sukakuduja?» küsis
Oudarde.
«Jah, ..nägin küll,» vastas Mahiette. «Tal on Saturnuse*nägu »
«Aga seda tüsedat, kelle nägu oli nagu paljas kõht?» küsis Gervaise. «Ja seda väikest
pisikeste silmadega ripsmeteta, rebitud ohakanuti taoliste punaste laugude
1
1
4
all?»
«Kõige toredamad olid nende hobused ,» ütles Oudarde, «kuidas nad flaami moodi välja
olid ehitud!»
«Ah, kullake!» katkestas teda provintsinaine, oraa-puhku üleoleva ilmega. «Mis te oleksite
siis veel öelnud, kui te oleksite kaheksateist aastat tagasi kuuekümne esimesel aastal
kroonimise ajal Reimsis * olnud ja printside ja kuninga kaaskonna hobuseid näinud? Kus oli
igamoodi hobuse- ja sadulatekke: ühed damastist, peenest kuld-brokaadist, nugisenahast
voodriga, teised sametist, lahitsasabadega vooderdatud, kolmandad üleni kuldti-kanditega ja
suurte kuld- ning hõberipatsitega. Seda raha, mis see kõik maksma läks! Ja veel ilusad
paažid sadulais!»
«Kõik võib ju olla,» vastas kuivalt emand Oudarde, «aga flaamlastel olid väga ilusad
hobused ja eile olid nad kaupmeeste prevoo juures raekojas hiilgaval õhtusöögil, kus neile
anti suhkurdatud mandleid, kaneeli -viina, vürtsitatud maiustusi ja muid haruldasi roogi.»
«Mis te nüüd räägite, armas naaber!» hüüdis Gervaise. «Flaamlased sõid õhtust Petit-
Bourboni palees kardinalihärra juures.»
«Ei, raekojas!»
«Ütlen teile, Petit-Bourbonis!»
«Kindlasti raekojas,» vastas Oudarde pahaselt, «see on niisama kindel, kui et doktor
Scourable neile ladina-keeelse kõne pidas, millega nad väga rahule jäid. Seda ütles mulle
mu mees, vannutatud raamatukoguhoidja. »
«Kindlasti Petit-Bourbonis,» andis Gervaise niisama ägedalt vastu. «Kardinalihärra
ökonoom pakkus neile veel kaksteistkümmend topeltmõõtu valget kaneeliviina,
199
helepunast ja tumepunast veini, kakskümmend neli karpi Lyoni kullatud topeltmartsipani,
sama palju kahenaelalisi vahaküünlaid, kuus kahepangelist ankrut valget ja lühisevat
Beaune'i veini, kõige paremat, mis saada on. Ma ei kahtle, et see nii on. Ma kuulsin seda
oma mehelt, tema on kodanike vastuvõtutoa viiekümnik ja alles täna hommikul võrdles ta
Flaami suursaadikuid preester Jani * ja Trapesundi keisri omadega, kes Mesopotaa-miast
viimase kuninga ajal Pariisi tulid ja kel kõrvarõngad kõrvas olid.»
«Aga siiski nad sõid õhtust raekojas,» vastas seepeale uuesti Oudarde, kes neist pikkadest
ja laiadest seletustest suurt ei hoolinud, «ja kunagi varem pole nähtud niisugust liha- ja
maiussöökide küllust kui seal.»
«Aga mina, mina ütlen teile, et nad sõjd õhtust Petit-Bourboni palees, aga neid teenis seal
Le Sec, linna seersant, ja see viibki teid eksiteele.»
«Raekojas, ütlen ma teile!»
«Petit-Bourbonis, kullake! See on sama kindel kui see, et seal peasissekäigu kohal seisis
värviliste tulede valguses sõna «Lootus».»
«Raekojas! Raekojas! Hussen -le-Voir mängis ju seal flööti!»
«Ei, ütlen ma teile!»
«Jaa, ütlen ma teile!»
«Ei, ütlen ma teile!»
Heasüdamlik paks Oudarde pidi parajasti vastama ja tüli oleks võib-olla juuste sasimiseni
läinud, kui Mahiette äkki vahele poleks hüüdnud:
«Vaadake ometi, kui palju inimesi sinna silla otsale kokku on kogunenud! Seal peab
midagi vaadata olema.»
1
1
5
«Jah, tõepoolest,» ütles Gervaise, «ma kuulen tamburiini. Küllap see on pisike Smeralda,
kes oma kitsega tempusid teeb. Hei, Mahiette! Tulge rutem ja vedage oma poiss kaasa.
Olete ju selleks siia tulnud, et näha kõike, mis Pariisis iseäralikku on. Eile nägite juba
flaamlasi, täna näete mustlannat.»
«Mustlannat!» hüüdis Mahiette ja pöördus äkki ümber, oma poisil käsivarrest tugevasti
kinni haarates. «Jumal hoidku! Ta varastab mult veel poisi ära! Tule, Eustache!»
Ja ta hakkas mööda kaldapealset Gréve'i platsi poole
200
liduma, kuni sild kaugele maha jäi. Poiss aga, keda ta järele sikutas, kukkus põlvili.
Mahiette jäi hingeldades seisma. Oudarde ja Gervaise jõudsid talle järele.
«See mustlanna ja teie last varastama?» ütles Gervaise. «Teil tulevad imelikud mõtted
pähe.»
Mahiette vangutas mõtlikult pead.
«Imelik,» tähendas Oudarde, «kongisolijal on sama arvamine mustlannadest.»
«Kes see kongisolija on?» päris Mahiette.
«Eks ikka õde Gudule ,» vastas Oudarde.
«Kes see õde Gudule on?» küsis jälle Mahiette.
«Ah jah, teie olete ju Reimsist, te seda ei tea!» vastas Oudarde. «See on patukahetseja
Rotiaugust.»
«Kuidas!» päris Mahiette. «Kas seesama õnnetu naine, kellele me seda kakku viime?»
Oudarde noogutas jaatavalt.
«Tema jah. Teie" saate teda kohe näha Greve'i platsil läbi väikese aknaaugu. Tal on sama
arvamine Egiptuse hulgustest, kes tamburiini taovad ja kätt vaatavad. Ei tea, kust see hirm
mustlaste ja egiptlaste ees tal võis tekkida? Aga miks teid, Mahiette, nende paljas nägemine
põgenema paneb?»
«Oh,» vastas Mahiette oma lapse ümmargust pead käte vahele võttes, «ma ei tahaks, et
minuga sama õnnetus juhtuks mis Paquette-la-Chantefleurie'ga.»
«Seda lugu peate meile jutustama, armas Mahiette,» ütles Gervaise ja võttis tal käe alt
kinni.
«Hea meelega,» vastas Mahiette. «Kohe näha, et te Pariisis elate, kui te seda lugu ei tea!
Niisiis — aga milleks selle loo pärast seisma jääda? — Paquette-la-Chantefleurie oli
kaheksateistkümneaastane ilus tütarlaps, kui ka mina samasugune olin, see tähendab, kaheksateistkümmend
aastat tagasi, ja kui ta nüüd minutaoline tubli, tüse ja priske kolmekümne
kuue aastane ema Pole, kel on mees ja laps, siis on ta selles ise süüdi. Muide,
neljateistkümnendast eluaastast peale oli tal juba hilja sellele mõelda. Ta oli ühe Reimsi
laeva mängumehe Guybertaut' tütar, sellesama, kes kuningas Charles VII ees kroonimise
ajal mängis, kui too Veslc'i jõge pidi Sil-leryst alla Muisonini sõitis koos neitsi Jeanne
d'Arciga. Kui ta elatanud isa suri, oli Paquette veel laps; tal jäi
201
järele ainult ema, selle härra Pradoni õde, kes oli Pariisis Parin-Garlini tänavas vasevalaja
ja vasksepp ning kes mullu suri. Te näete, ta oli heast perekonnast. Ema oli kahjuks hea
inimene ega õpetanud Paquette’ile muud midagi kui vähe kullaga tikkima ja mänguasju
tegema, mis aga sugugi ei takistanud väikest suureks saamast ja vaeseks jäämast. Nad elasid
mõlemad Reimsis, jõe ääres, Raske Vaeva tänavas. Pange seda nime tähele, ma arvan, et see
tõigi Paquette'ile õnnetust. Aastal kuuskümmend üks, meie kuninga Louis üheteistkümnenda
kroonimisaastal, jumal kaftsku teda, oli Paquette nii lõbus ja nii ilus, et teda kõik ainult
1
1
6
Chantefleurie'ks 10 nimetasid. Vaene tüdruk! Tal olid nii toredad hambad ja ta armastas
ikka naerda ja neid vaigutada. Kuid tütarlaps, kes naerda armastab , lõpetab ikka nutuga, ilusad
hambad on ilusatele silmadele hukatuseks. Niisugune oli Chantefleurie. Polnud kerge
see elu nii temal kui emal. Mängumehe surmaga läks nende elu allamäge, kullatikkimise
tööga ei teeninud nad nädalas rohkem kui kuus teenarit, mis ei tee välja kaht kulliga liaarigi.
Kus olid need ajad, mil isa Guybertaut üheainsa lauluga kroonimise ajal
kaksteistkümmend sol'i teenis? Talvel, ikka samal kuuekümne esimesel aastal, polnud neil
puid ega hagu , oli aga väga külm ja Chantefleurie'l oli nii ilus priske jume, et mehed
kutsusid teda Paqu-ette' iks11 , mõned isegi Paquerette' iks12 . Ja see teda hukutaski.
Eustache, jälle närid sa kakku! Me nägime kohe, kui ta ühel pühapäeval, kuldrist kaelas,
kirikusse tuli, et ta hukka on läinud. Neljateistkümneaastaselt, mõelge ometi! Kõigepealt oli
tal see noor vikont de Cor-montreuil, kelle mõis asub Reimsist kolmveerand penikoormat
eemal; siis aulik härra Henri de Triancourt, kuninglik eesratsutaja; siis sellest lihtsam
linnaheerold, Chiart de Beaulion; siis ikka madalamale langedes läks ta kuninga lauateenri
Guery Aubergeoni kätte, edasi — dofääni habemeajaja Mace dc Frepusi ja kuninga koka
Thevenin-le-Moine'i kätte, siis tulid järjest vanemad ja
202
alamad mehed: nii kandle- ja laulumees Willem Racine ja selle järel laternamees Thierryde-
Mer. Lõpuks käis vaene Chantefleurie kõigil käest kätte. Sellest kullatükist ei jäänud
enam krossigi järele. Mis seal veel rääkida! Kroonimise ajal, samal kuuekümne esimesel
aastal, soojendas ta voodit juba pordumajade ülemale! Mõelge, kõik ühel ja samal aastal!»
Mahiette õhkas ja pühkis silma tulnud pisaraid.
«See lugu pole midagi iseäralikku,» lausus Gervaise, «ja ma ei saa aru, mis sellel
mustlaste või lastega tegemist on.»
«Oodake!» hüüdis Mahiette. «Ah lastega? Kohe kuulete. Aastal kuuskümmend
kuus püha Paula päeval saab sellest kuusteist aastat kui Paquette lapsega maha sai.
Vaeseke, ta oli nii rõõmus! Ta ihkas juba ammu last. Ta ema, see hea naine, kes alati oma
silmad oskas kinni pigistada, oli juba surnud. Paquette'il polnud enam kedagi armastada ja
mitte keegi ei armastanud teda. Oma langemisest saadik oli Chantefleurie muutunud
kõige õnnetumaks inimeseks. Ta oli üksi, ihuüksinda selles maailmas. Talle näidati näpuga,
teda pilgati tänaval, seersandid peksid teda, räbalais jõnglased irvitasid tema üle. Siis sai ta
kahekümneaastaseks. Kakskümmend aastat aga tähendab avalikule naisele juba vanadust.
Liiderlik elu ei toonud talle rohkem sisse kui varem tikkimistöö, iga juurdetuleva kortsu
pealt kahanes sissetulek ühe eküü võrra. Tuli jälle karm talv, puid oli harva koldes, samuti
tainast leivaastjas. Ta ei saanud enam tööd teha, sest liiderlikuks muutudes oli ta ka laisaks
läinud, ja laisaks minnes oli ta veel himuramaks muutunud. Nii vähemalt seletab Saint-
Remy preester, miks niisugused naised vanas põlves rohkem külma ja nälga kannatavad
kui teised.
«Jajah,» tähendas Gervaise, «aga mustlased?»
«Kannata nüüd natuke, Gervaise!» ütles Oudarde, kes nii kärsitu polnud. «Mis jääks
lõppu, kui juba alguses kõik ära jutustada? Palun jätkake, Mahiette. Vaene Chantefleurie!»
Mahiette jätkas.
«Ta oli väga kurb, väga õnnetu ja pisarad aina kurnasid
10 Laul õites (prants. k.).
11 Maarjalill (prants. k.).
12 Kirikakar (prants. k.).
1
1
7
203
teda. Kuid oma häbis, alpuses ja mahajäetuses paistis talle, nagu oleks ta siis vähem
häbistatud, vähem alp ja vähem mahajäetud, kui tal siin maailmas oleks miski või keegi,
keda tema võiks armastada ja kes teda võiks armastada. Tal oli vaja last, sest ainult süütu
laps võis teda armastada. Sellele arusaamisele oli ta jõudnud pärast seda, kui ta oli katsunud
armastada üht varast, ainust meest, kes teda veel võis tahta; kuid peagi leidis ta, et isegi
varas teda põlgab. Niisuguste naiste süda vajab kas armukest või last, muidu on nad väga
õnnetud. Et talle polnud antud armukest, igatses ta lapse järele, ja et ta kogu aeg
jumalakartlik oli olnud, siis pöördus ta palves alati selle pärast helde jumala poole. Jumal
halastaski ta peale ja kinkis talle.väikese tütre. Mis sellest rääkida, kui rõõmus ta oli: see oli
otse pisarate, kallistuste ja suudluste torm. Ta imetas ise oma last, tegi oma ainsast vaibast
talle mähkmed, ei tundnud enam külma ega nälga. Ta muutus seetõttu uuesti ilusaks.
Vananev tüdruk muutus nooreks emaks. Uuenesid armastussidemed, mehed tulid jälle
Chante-fleurie'd külastama, ta leidis uuesti oma kauba tarvitajaid ja kõigest sellest
paturahast hankis ta mähkmeid, tanukesi, põllekesi, pitsist jakikesi ja atlassmütsikesi, ilma et
oleks kunagi mõelnud enesele kas või vaipagi osta. Eustache'i-isand, olen juba öelnud, et ei
tohi kakku süüa! Sel väikesel Agnesil — nii oli lapse nimi, ristinimi, sest juba ammu oli
Chantefleurie oma perekonnanime kaotanud —, sel väikesel oli rohkem linte ja igasuguseid
tikandeid kui Dauphine dofiinil! Teiste seas oli tal üks paar väikesi nii ilusaid sussikesi,
nagu neid kindlasti isegi mitte Louis XI-1 polnud! Need oli ema talle ise õmmelnud ja
tikkinud, ta oli neisse pannud kogu oma tikkimisoskuse ja neid kaunistanud nagu püha
Neitsi jaQks. Need olid kahtlemata kõige pisemad sussid, mis kunagi nähtud. Nad polnud
minu pöidlast pikemad ja raske oli uskuda, et nad lapsele jalga lähevad, kui ma seda ise
poleks näinud. Tõesti, ta jalad olid nii imetillukesed, nii ilusad, nii roosad, roosamad veel
kui susside siid! Kui teil kord lapsed on, Oudarde, küll te siis näete, et pole midagi ilusamat,
kui need tillukesed jalakesed ja käekesed.»
204
«Ma muud ei igatsegi,» ütles Oudarde ohates. «Kuid ma pean ootama, kuni ka härra
Andry Musnier seda soovib.»
«Muide,» jätkas Mahiette, «Paquette'i lapsel polnud ainult jalad ilusad. Ma nägin teda, kui
ta alles neljakuine oli; noh, oli päris inglike! Silmad suured, suuremad kui suuke, ja juuksed
nii tumedad, peened ja lokkis . Kuueteistkümneaastasena oleks ta uhke brünett olnud. Ta
ema hakkas teda iga päevaga ikka pöörasemalt . armastama. Ta kallistas, suudles, kõditas,
pesi, ehtis teda ja külvas teda suudlustega üle! Ta kaotas päriselt pea, ta tänas lapse eest
jumalat. Kuidas ta küll neist roosadest jalakestest vaimustatud oli! Küll imetles ta neid
lõpmatult ja sattus nende pärast joovastusse! Ta ei saanud oma huuli nende küljest lahti ega
suutnud oma rõõmu taltsutada, et nad nii pisikesed on. Ta pani nad väikestesse sussidesse,
võttis jälle paljaks, imetles neid, jumaldas neid, vaatles neid päev otsa, hardus, kui nägi,
kuidas nad voodis kõndida püüdsid. Ta oleks meeleldi kogu eluaja põlvili olnud ainult
selleks, et neid jalakesi nagu Jeesus -lapse omi kängitseda ja jälle lahti võtta.»
«Jutt on ilus ja hea,» ütles Gervaise poolkõvasti, «aga kuhu selles kõiges mustlased jäid?»
«Kohe,» vastas Mahiette. «Kord tulid Reims 'i mingid kummalised ratsamehed. Need olid
kerjused ja hulgused, kes mööda maad oma hertsogi ja krahvide juhtimisel ringi rändasid.
Nad olid tõmmud, säbrus juustega, kõrvades hõberõngad. Naised olid veel inetumad kui
mehed. Nad olid veel tõmmumate nägudega ja need polnud kunagi kaetud, neil olid seljas
viletsad riidehilbud, vanad räbalaist kootud rätikud õlgadele visatud, juuksed peas nagu
1
1
8
hobusesabad. Nende jalus koperdavad lapsed oleksid võinud ahvidelegi hirmu peale ajada!
Otsekui jõuk kirikuvande alla panduid. Kõik see kupatus tuli Reims'i otse Alam-Egiptusešt
Poola kaudu. Paavst oli neid pihile võtnud, nagu räägiti, ja neid patukahetsuseks määranud
seitse aastat järjepannu mööda ilma rändama, ilma et nad voodis tohiksid magada.
Sellepärast °H nende nimeks ka «patukahetsejad» ja nad haisesid. Arvatavasti olid nad
varem saratseenid, sellepärast uskusid nad ka Jupiterisse ja nõudsid kümme Tours'i
205
naela kõigilt ülempiiskoppidelt, piiskoppidelt ja saua ning mitrat kandvailt abtidelt. Üks
paavsti bulla olevat nõnda määranud. Reims'i tulid nad ennustama Alžeeria kuninga ja Saksa
keisri nimel. Nagu te ise arvata võite, keelati neile linna tulek. Selle peale olid nad lahkesti
nõus oma laagri Braine'i värava taha nõlvakule üles lööma, sinna, kus vanade
kriidikaevanduste kõrval veski asub. Kogu Reims käis neid seal silmitsemas. Nad vaatasid
kätt ja kuulutasid igaühele imepärast tulevikku ette. Nad võisid isegi Juudasele ennustada, et
ta kord paavstiks saab. Siis aga hakkasid nende kohta hirmsad jutud käima, et nad varastavat
lapsi, lõikavat läbi raha-kukruid ja söövat inimese liha. Targemad ütlesid ruma-laile: «Ärge
minge sinna!», aga läksid ise siiski, salamahti. Ärevus oli suur. Nad rääkisid asju, mis isegi
kardinali oleks kohutanud. Emad olid suures vaimustuses oma lastest, kelle käejoontelt
mustlased välja lugesid igasuguseid imesid, mis sinna pagana ja türgi keeli olid kirjutatud,
ühe laps oli tulevane keiser, teise oma paavst, kolmanda oma väepealik. Vaest
Chantefleurie'd piinas uudishimu; ta tahtis ka teada saada, mis tema oma on ja kas ta ilus
väike Agnes kord ei saa Armeenia keisri-prouaks või mõneks muuks. Ta viis ta mustlaste
juurde. Need hakkasid last imetlema , kallistama oma mustade suudega suudlema, ta väikesi
käsi imetlema ja seda kõike paraku ema suureks rõõmuks! Kõige suuremat rõõmu aga
tundsid nad ta ilusaist jalgadest ja sussi -kestest. Laps polnud veel aastatki vana. Ta pudistas
juba sõnu, naeris laia naeru emale otsa vaadates, oli priske trullakas ning meenutas oma
hurmavate liigutustega inglikest. Ta tundis suurt hirmu mustlaste ees ja hakkas nutma. Kuid
ema suudles teda tugevasti ja läks minema, vaimustatud tulevikust, mida ennustajad Agnesile
olid ette kuulutanud. Ta saavat kaunitariks, kehastatud vooruseks, kuningannaks.
Paquette läks tagasi oma katusekambrisse Raske Vaeva tänavas, olles uhke, et viis koju
kuninganna. Teisel päeval kasutas ta silmapilku, kus laps ta voodis veel magas (ta magas
ikka temaga koos), jättis ukse tasakesi poikvile ja jooksis naabrinaise juurde Sechesserie
tänavasse jutustama, kuidas tema Agnesi kord Inglise kuninga ja Etioopia
206
ülemhertsogi lauas teenitakse ja veel sada muud imet. Tagasi tulles polnud trepil ühtki
häält kuulda ja ta ütles: «Tore, laps magab veel.» Kuid uks oli rohkem avatud kui ennem.
Vaeseke astus tuppa, jooksis voodi juurde... Last polnud enam, ase oli tühi. Lapsest polnud
jälgegi, peale ühe ilusa väikese sussi. Ta tormas toast välja, jooksis trepist alla ja hakkas
oma pead vastu seina taguma, karjudes: «Mu laps! Kus on mu laps? Kes on mu lapse ära
viinud?» Tänav oli tühi, maja seisis teistest eemal; keegi ei teadnud midagi öelda. Ta ruttas
läbi linna, ajas jälgi kõigis tänavais, jooksis kogu päeva sinna-tänna pöörasena, meeleheites,
hirmsana, nuhkides uste ja akende juures nagu metsloom , kes oma pojad on kaotanud. Ta
hingeldas, juuksed sassis, nägu hirmust kole, silmis pisaraid kuivatav tuli. Ta peatas möödaminejaid
ja kisendas: «Mu tütreke! Mu tütreke! Mu ilus väike tütreke! Kes mulle tütre tagasi
toob, sellele hakkan ma orjaks, ta koera orjaks, ta võib mu südame seest ära süüa, kui ta
tahab!» Ta kohtas Saint-Remy preestrit ja ütles talle: «Preestrihärra, tooge tagasi mu laps ja
ma olen valmis oma küüntega maad kaevama !» See oli südantlõhestav pilt, Oudarde! Ma
1
1
9
nägin, et isegi niisugune kalgi südamega mees nagu meister Ponce Lacabre, see prokurör,
nuttis. Ah, vaene ema! õhtul läks ta tagasi koju. Ta äraoleku ajal oli üks naaber näinud kaht
must-lasnaist salamahti trepist üles minevat, mingi pakk süles, siis, pannud ukse uuesti
kinni, jälle alla tulevat, ja kiiresti põgenevat. Pärast nende äraminekut kuuldi Paquette'i
toast lapse nuttu. Ema hakkas rõõmsalt naerma, ruttas trepist üles, nagu oleksid tal tiivad,
lõi ukse lahti ja tormas tuppa ... Oh, kole, Oudarde! Ta väikese armsa priske ja punapõskse
Agnesi, selle jumala kingituse asemel roomas kiunudes põrandal väike, kole, ühesilmne,
küürakas, inetu.. koletis. Ehmunult kattis Paquette oma silmad. «Oh, kas tõesti nõiad mu
tütre sääraseks jäledaks elukaks moondasid?» ütles ta. Kiiresti viidi väike lämpjalg ära. Ta
oleks Paquette'i hulluks teinud. See oli mõne kuradile andunud mustlanna lapsevärdjas. Ta
võis aastat neli vana olla ja ta kõneles keelt, mis inimese keele moodi polnud: need olid võimatud
sõnad. Chantefleurie langes maha ja haaras pihku
07
väikese sussi, see oli kõik, mis talle oli jäänud kõigest, mida ta oli armastanud. Nii jäi ta
kaua liikumatult, sõnatult, hingetult lamama ja arvati juba, et ta on surnud. Äkki võpatas ta
kõigest kehast, kattis kalli eseme pööraste suudlustega ja puhkes nuuksuma, nagu oleks tal
süda lõhkenud. Uskuge mind, meie kõik nutsime. Ta hüüdis: «Oh, mu väike tütar, mu ilus
väike tütreke, kus sa oled?» Ja see võis hinge seest võtta. Ma hakkan nüüdki veel nutma,
kui sellele mõtlen. Meie lapsed on ju ikkagi liha meie lihast. Mu vaene Eustache! Sa oled nii
ilus, kulla poiss! Kui te teaksite, kui armas ta on! Eile ütles ta mulle: «Ma tahan soldatiks
saada!» Oo, mu Eustache, äkki oled ka sina mul kadunud! Chantefleurie tõusis äkki üles ja
hakkas mööda Reimsi tänavaid ringi jooksma, karjudes: «Mustlaste laagrisse ! Mustlaste
laagrisse! Seersandid, nõidu põletama!» Kuid mustlased olid läinud. Oli pime öö. Oli
võimatu neid jälgida. Teisel päeval leiti Gueux' ja Tilley vaheliselt nõmmelt, kaks
penikoormat Reimsist eemal, suure lõkke ase, mõned Paquette'i lapse lindid , mõned
veretilgad ja kitsesõnni-kut. Oli just öö vastu laupäeva. Küllap mustlased pidasid seal
nõmmel Peltsebuli seltsis oma sabatit ja panid lapse nahka, nagu muhameedlaste pool
kombeks. Kui Chantefleurie neist hirmsatest asjadest kuulis, ei hakanud ta nutma,
vaid liigutas ainult huuli, nagu oleks ta tahtnud kõnelda, kuid ei saanud. Järgmisel päeval
olid ta juuksed hallid. Ja kolmandal päeval oli ta kadunud.»
«Tõesti kole lugu,» ütles Oudarde, «see võtaks isegi burgundlasel vee silma!» *
«Ma ei imesta nüüd sugugi,» lisas Gervaise, «et teil mustlastehirm nõnda veres on!»
«Ja tegite väga targasti,» sõnas Oudarde, «kui te oma Eustache'iga äsja minema lidusite,
sest need siin on ka mustlased, Poolamaalt.»
«Ei,» vastas Gervaise, «nad olevat Hispaaniast või Katalooniast.»
«Katalooniast? Väga võimalik,» vastas Oudarde, «Poloonia, Kataloonia , Valloonia, ma
segan ikka need kolm maad ära. Kindel on igatahes, et nad mustlased on.»
208
«Ja hambad on neil kindlasti küllalt pikad, et väikesi lapsi süüa, selles pole kahtlust,» lisas
Gervaise. «Pole ime, kui ka Smeralda vahel huuli mossitades natuke lap-seliha maitseb. Ta
valgel kitsel on ka väga kavalad kombed, muidugi on selle taga midagi kahtlast.»
Mahiette sammus vaikides edasi. Ta oli süvenenud mõtisklusse, mis ta kurbliku jutustuse
loomulikuks jätkuks oli ja mis alles siis võis lõppeda, kui vapustuselai-ned südame
salajasema sopini jõuavad. Gervaise küsis temalt:
«Kas siis ei saadudki teada, mis Chantefleurie'st sai?»
1
2
0
Mahiette ei vastanud. Gervaise kordas oma küsimust tema kätt raputades ja teda nimepidi
hüüdes. Mahiette näis oma mõtteist ärkavat.
«Mis Chantefleurie'st sai?» kordas ta mehaaniliselt äsja kuuldud sõnu, pingutas ennast, et
nende sõnade tähendusse tungida, ja vastas:
«Ah, seda ei tea keegi.»
Pärast väikest vaheaega lisas ta:
«ühed ütlevad teda näinud olevat, kui ta Reimsist videvikus Flechembault' värava kaudu
välja läks; teised jälle, et puhte ajal lahkunud ta Basée vana värava kaudu. Uks vaene mees
leidis ta kuldristi laadaplatsi kiviristil rippumas. See oli seesama ehe, mis teda kuuekümne
esimesel aastal hukka saatis, ta esimese armukese, vikont de Cormantreuil' kink. Paquette ei
tahtnud kuidagi sellest loobuda, nii hädas kui ta vahel ka oli. Ta rippus selle nagu oma elu
küljes. Kui me aga kuulsime, et ta selle risti kaelast oli võtnud, arvasime kõik, et ta on
surnud. Ometi mõned Cabaret -des-Vautes'i inimesed räägivad, et olevat teda näinud, kui ta
teel Pariisi poole paljajalu mööda kiviteed sammunud. Kuid siis oleks ta pidanud Vesle'i
väravast välja minema. Kõik see ei klapi hästi. Ehk õigemini öelda, ma arvan, et ta tõepoolest
Vesle'i väravast välja läks ja nimelt teise maailma.»
«Ma ei saa teist aru,» ütles Gervaise.
«Vesle,» vastas Mahiette kurvalt muiates, «on jõgi.»
«Vaene Chantefleurie,» ütles Oudarde võpatades, «tähendab uppunud!»
«Uppunud!» vastas Mahiette. «Kas oleks vana Guy-bertaut võinud mõelda, kui ta lauldes
pärivett oma paa-
209
diga Tinqueux' silla alt läbi läks, et tuleb kord aeg, kus ka tema kallis pisike Paquette siit
silla alt läbi läheb, aga ilma laulu ja paadita.»
«Aga ta sussike?» päris Gervaise.
«Kadus ühes emaga,» vastas Mahiette.
«Vaene väike sussike!» hüüdis Oudarde.
Oudarde, see tüse ja tundeline naine oli valmis leppima sellegagi, et sai Mahiette'iga koos
õhata. Aga Gervaise, kelle uudishimu oli suurem, polnud veel oma küsimusi lõpetanud.
«Aga peletis?» ütles ta äkki Mahiette'ile.
«Mis peletis?» küsis see.
«Aga see väike mustlaspeletis, keda mustlasnaised Chantefleurie'le tütre asemele jätsid?
Mis te temaga peale hakkasite? Loodetavasti uputasite ka tema ära?»
«Ei uputanud,» vastas Mahiette.
«Kuidas! Põletasite ära? Oligi ehk õigem selle nõia-lapsega.»
«Ei seda ega teist, Gervaise. Ülempiiskopihärra tundis huvi mustlaspoisi vastu, luges ta
kohal palveid, ajas tast kuradi hoolikalt välja, õnnistas teda ja saatis ta Pariisi, et ta seal
Jumalaema kiriku juures leidlaste sõime pandaks.»
«Ah, need piiskopid!» pahandas Gervaise. «Oma suurest tarkusest teevad nad kõik teisiti.
Mõelge, Oudarde, kus on ka aru panna kurat leitud laste sõime! Muidugi oli see väike
peletis kurat ise. Noh ja siis, Mahiette, mis temaga Pariisis peale hakati? Arvan, et ükski
helde inimene temast midagi teada ei tahtnud.»
«Ma ei tea,» vastas reimslanna. «Just tol ajal ostis mu mees abinotari koha Berus, kaks
penikoormat linnast, ja kogu see lugu meid enam ei huvitanud; olgu veel öeldud, et Beru ja
Reimsi vahel on kaks Cernay mäeküngast, nii et Reimsi katedraali kellatorn sinna ära ei
paista.»
1
2
1
Nõndaviisi kõneldes jõudsid kolm auväärt kodaniku-naist Greve'i platsile. Jututuhinas olid
nad peatamata mööda läinud Roland'i torni avalikust palveraamatust ja astusid nüüd, ilma et
ise tähele oleksid pannud, häbiposti poole, mille ümber rahvahulk iga silmapilguga
210
kasvas. Vaatepilt, mis nüüd kõigi pilkusid kütkestas, oleks kindlasti ka meie naistel
täielikult lasknud ära unustada Rotiaugu ja kavatsuse seal peatuda, kui paks kuueaastane
Eustache, keda Mahiette oma käe kõrval vedas, äkki neile seda meelde poleks tuletanud.
«Ema,» ütles ta, nagu oleks ta vaistlikult tajunud, et Rotiauk on juba selja taha jäänud,
«kas ma nüüd tohin kakku süüa?»
Oleks Eustache kavalam olnud, see tähendab mitte nii maias, siis oleks ta oodanud, kuni
nad oleksid jõudnud Ülikoolilinna, meister Andry Musnier' majani Madame-la-Valence'i
tänavas. Siis oleks Rotiaugu ja kaku vahel olnud juba mõlemad Seine'i harud ning viis
Vanalinna silda ja siis oleks ta võinud aralt küsida: «Ema, kas ma nüüd tohin kakku süüa?»
Praegu aga polnud veel õige aeg ja Eustache'i küsimus tuletas MahietteMle kõik meelde.
«Ah jah, me oleme patukahetseja kongi hoopis unustanud!» hüüdis ta. «Näidake mulle siis
oma Rotiauku, annan selle kaku sinna ära.»
«Kohe!» ütles Oudarde. «See oleks heategu.»
See oli kriips läbi Eustache'i arvest .
«Kuule, see on minu kakk !» ütles ta, nühkides kord üht, kord teist kõrva õla vastu, mis
säärasel juhul on suurima tusa tunnuseks.
Kolm naist läksid tuldud teed tagasi. Roland'i torni ligidale jõudes ütles Oudarde teistele:
«Meie ei tohi kõik kolm korraga kongi vaadata, patukahetseja võib ära hirmuda. Tehke,
nagu loeksite mõlemad palveraamatust «Dominus^» * mina aga heidan selle vahe sees pilgu
aknaaugust sisse. Patukahetseja tunneb mind vähekene. Ma annan teile siis teada, kunas teie
tulla võite.»
Ta läks üksinda aknaaugu juurde. Vaevalt oli ta pilk sinna sisse tunginud, kui ta näkku
ilmus sügav kaastundmus. Ta rõõmus ja avameelne pale muutis järsult värvi ja ilmet,
otsekui oleks ta päikesekiirte alt sattunud kuukiirte alla. Ta silmad niiskusid, suu tõmbus
virilaks, nagu oleks ta nutta tahtnud. Ta pani sõrme huultele ja andis Mahiette'ile mõista, et
ta lähemale astuks.
211
Mahiette lähenes erutatuna, vaikides ja kikivarvul, nagu surija voodile .
Kui naised paigale tardunult ja hinge kinni pidades võretatud aknaavast Rotiaugu
sisemusse vaatasid, avanes nende silmade ees kurb vaatepilt.
Kong oli kitsas ja madal, gooti võlviga, seestpoolt väga sarnane piiskopi suure mitra
õõnsusega. Nurgas paljal kivitahvlil, mis põrandaks oli, istus või pigemini kükitas üks naine.
Ta lõug toetus põlvedele, mida ristatud käed kõvasti vastu rinda surusid. Nõnda ennast kerra
kerinud, paistis see olend, keda pruun kotiriie laiade voltidena üleni kattis ja kelle pikad
hallid juuksed üle näo alla jalgadeni langesid, esimesel pilgul kongi hämaras nurgas mingi
veidra, vaevalt, eralduva tumeda koguna, mingi musta kolmnurgana, mida läbi aknaava
tulev valgusekiir järsult pooleks lõikas, millest üks pool oli tume ja teine valgustatud. See oli
valgusest ja varjudest koosnev tont, nagu neid näeb unenägudes või Goya kummalises
loomingus kahvatutena, liikumatutena, pahaendelistena, kuskil haual kükitavatena või
vangla trellide vastu toetuvatena. See polnud naine ega mees, see polnud elav olend, tal
polnud kindlat vormi: see oli mingi kuju, nägemus, milles reaalsus põimub ühte fantastikaga
nagu päispäev pimedusega. Vaevalt võis ta maani ulatuvate juuste varjust märgata ta kõhna
1
2
2
ja ranget profiili, vaevalt paistsid riiete alt palja jala varbad , mis jääkülmal kivipõrandal
konksu olid kiskunud. Inimese kuju, mida selle nukra katte all vaevu aimata võis, pani
värisema.
Sellele kujule, kes näis kivisesse pinda sisse kasvanud olevat, paistis võõras olevat
liikumine, mõtlemine ja hingamine. Lamades hõredas takuses kotiriides, pealegi
jaanuarikuul, paljal graniitpõrandal selles hämaras koldeta kongis, mille längus õhuava
väljast ainult põh-jatuult sisse laskis, mitte iialgi aga päikest, ei paistnud ta kannatusi
tundvat ega üldse midagi tundvat. Ta oli nagu ta kongki muutunud kiviks ja nüüd keset talve
jäätükiks. Ta käed olid kokku pandud, silmad tardunud . Esimesel pilgul võis teda pidada
vaimuks, hoolsamalt silmitsedes raidkujuks.
Ometi avanesid aeg-ajalt ta sinised huuled hingamiseks
212
ja värisesid, aga nii elutult ja mehaaniliselt kui lehed, mida tuul laiali puhub.
Vahel vilksatas ta süngetes silmades sõnulseletamatult sügav, kurb, vääramatu pilk, mis
vahetpidamata oli pööratud kuhugi kongi nurka, mida väljast näha polnud, pilk, mis selle
kannatava hinge tumedad mõtted nagu tervenisti mingile salapärasele esemele oleks
koondanud.
Niisugune oli see olend, keda ta eluaseme järgi kutsuti «vangiks», riiete järgi aga
«patukahetsejaks».
Kõik kolm naist — Mahiette'i ja Oudarde'i juurde oli tulnud ka Gervaise — vahtisid läbi
aknaaugu. Nende pead tegid vangikongi veelgi pimedamaks, kuid õnnetu, kellelt nad sellega
valgusenatukese riisusid, ei teinud neist väljagi.
«Ärme teda eksitame,» ütles Oudarde tasa. «Ta palvetab hardalt.»
Samal ajal silmitses Mahiette järjest kasvava ärevusega seda kõhetut, närbunud, sagris
juustega pead ja ta silmad valgusid vett täis. «Küll oleks imelik...!» sosistas ta.
Oma pead läbi õhuava trellide pistes läks tal korda pilku heita nurka, kuhu õnnetu vangi
pilk oli kiindunud .
Kui Mahiette pea tagasi tõmbas, oli ta nägu pisaraist märg.
«Kuidas seda naist kutsutakse?» küsis ta Oudarde'ilt. Oudarde vastas:
«Me nimetame teda õde Gudule'iks.»
«Ja mina,» vastas Mahiette, «mina nimetan teda Paquette-la-Chantefleurie'ks.»
Siis pani ta sõrme suule ja soovitas kohkunud Oudar-de'il pea aknaavasse pista ja sisse
vaadata.
Oudarde vaataski ja nägi nurgas, kuhu vangi pilk sünges vaimustuses üksisilmi sihtis,
väikest roosast siidist sussikest, mis rikkalikult kuld- ja hõbelitrikestega välja oli õmmeldud.
Pärast Oudarde'i vaatas ka Gervaise kongi nurka, ja kõik kolm hakkasid õnnetut ema
nähes nutma.
Kuid nende pilgud ega nende pisarad ei eksitanud kongisolijat. Selle käed jäid kokku,
huuled sõnatuks, silmad ühte kohta sihituks. Kes kogu seda lugu teadis, sellel võis süda
lõhkeda, nähes, kuidas seda sussi vaadati.
213
Ükski kolmest polnud veel ainustki sõna poetanud, nad ei julgenud kõnelda, isegi mitte
sosistada. Suur vaikus, suur kannatus, suur unustus, kuhu kõik oli kadunud peale väikese
sussikese, jättis mulje, nagu seisaksid nad lihavõtte- või jõulupüha altari ees. Nad vaikisid
hardumuses ja olid valmis põlvitama. Neile tundus, nagu oleksid nad vaiksel nädalal
kirikusse astunud.
1
2
3
Lõpuks katsus Gervaise, kolmest kõige uudishimulikuni, järelikult ka kõige vähem
tundlik, vangi kõnetada: «õde! Õde Gudule!»
Ta hõikas teda mitu korda ja järjest kõvemini. Kongi-suletu ei liigatanudki: ei ühtki sõna
ega pilku, ainustki ohet ega elumärki.
Oudarde hüüdis omakorda mahedama ja armsama häälega: «Õde, õde! Püha Gudule!»
Sama vaikus, sama liikumatus.
«Imelik naine!» hüüdis Gervaise. «Ta ei kõssaks ka siis, kui suurtükipauku kuuleks.»
«Võib-olla ta on kurt,» ütles Oudarde. «Võib-olla pime,» lisas Gervaise. «Võib-olla
surnud,» arvas Mahiette. Kui selles liikumatus, uinunud, letargilises kehas hing veel sees oli,
siis oli see igatahes niivõrd kaugele taandunud, peitu läinud niisugustesse sügavustesse,
et välise maailma aistingud sinna ei ulatunud.
«Kakk tuleks talle aknalauale jätta,» arvas Oudarde. «Aga sealt näppab mõni poiss selle
ära. Kuidas teda küll äratada?»
Eustache, kelle tähelepanu kogu aeg enesele oli tõmmanud väike möödaminev vanker,
mida vedas suur koer, märkas äkki, et ta kolm saatjat aknaavast midagi vahivad. Ja teda
haaras uudishimu. Ta ronis kiviposti otsa, tõusis kikivarvule, pistis oma suure punapõskse
näo avausse ja hüüdis: «Ema, vaata, mis ma näen!»
Seda värsket, heledat lapsehäält kuuldes võpatas sul-gunu. Terasvedru hoogsa ja äkilise
liigutusega pööras ta oma pead, kaks pikka lahjat kätt lükkasid juuksesalgud otsaesiselt ja
siis puuris ta lapsesse oma ehmunud silmad täis kibedust ja ahastust. See pilk oli kiire kui
välkvalgus.
«Oo mu jumal!» kisendas ta äkki, pead põlvede vahele
214
peites. Kähisev hääl näis ta rinda rebestavat. «Ärge mulle vähemalt teiste omi näidake!»
«Tere,» ütles laps tõsiselt.
Võpatus oli vangi nagu ellu äratanud. Pikk värin jooksis üle kogu ta keha pealaest
jalatallani, ta hambad lõgisesid, ta tõstis pea pisut kõrgemale ja ütles, küünarnukke vastu
puusa ja jalapöidi käte vahele surudes , nagu neid soojendada tahtes:
«Oh, kui külm!»
«Vaeseke!» ütles Oudarde suurest haledusest, «kas toome teile veidi tuld?» Ta raputas
eitavalt pead.
«Hüva,» ütles Oudarde talle pudelikest küünitades, «sähke, siin on kaneeliviina, jooge,
saate sooja!»
Ta raputas uuesti pead, vaatas teravalt Oudarde'i otsa ja vastas: «Vett!»
Oudarde jäi oma arvamisele. «Ei, õde, misjaoks vett talveajal. Te peate veidi veini võtma
ja seda maisikakku peale sööma, mis me teie jaoks küpsetasime.»
Vang lükkas kaku tagasi, mida Mahiette talle pakkus ja lausus: «Musta leiba.»
«Kuulge,» ütles Cervaise, keda omapuhku kaastundmus oli haaranud ja kes võttis seljast
oma villase jaki, «sähke see, ikka soojem kui teie oma. Võtke see endale ümber.»
Kongisolija tõrkus ka jakki vastu võtmast, nagu t-a tagasi oli tõrjunud pudeli ja kaku ning
vastas: «Jätkub kotiriidest.»
«Te peaksite vähegi märgata laskma,» sõnas heasüdamlik Oudarde «et eile oli püha.»
«Ma märkan seda,» vastas sulgunu , «juba kaks päeva pole mul kruusis enam vett.»
Ja veidi vaikinud, lisas ta:
«Pidupäeval unustatakse mind. Olgu. Miks inimesed Peaksid minule mõtlema, kui mina
nendele ei mõtle? Kui söed on kustunud, on ka tuhk külm.»
1
2
4
Ja otsekui väsinud nii pikast jutust laskis ta pea Põlvedele langeda.
Lihtne ja helde südamega Oudarde sai viimastest sõnadest nõnda aru, nagu kaebaks ta
külma üle, ja vastas talle naiivselt:
215
«Kas ehk toome teile siiski pisut tuld?»
«Tuld?» ütles kongisistuja imeliku rõhuga. «Kas viite seda natuke ka sellele vaesekesele,
kes juba viisteist aastat mulla all on?»
«Viige see laps ära!» hüüdis ta. «Mustlastüdruk läheb
siit kohe mööda.»
Siis langes ta silmili maha, ta otsaesine kolksatas vastu põrandat nagu kivi vastu kivi.
Naised arvasid ta surnud olevat. Kuid pilk hiljem liigutas ta ennast ja nad nägid, kuidas ta
ennast põlvedel ja küünarnukkidel nurka vedas, kus lamas väike sussike. Nad ei julgenud
enam sinnapoole vaadata, nad ei näinud teda enam, küll aga kuulsid lõpmatuid suudlusi ja
ohkeid südantlõhestavate kisenduste ja tumedate mütsude-vahel, nagu oleks ta peaga vastu
seina tagunud. Siis aga pärast üht nii tugevat lööki, et kõik kolm jahmatasid, jäi sees kõik
vakka .
«Kas ta ennast vahest ära tappis?» hüüdis Gervaise ja võttis südame rindu, et pead
aknaavast sisse pista. «Õde, õde Gudule!»
«Õde Gudule!» kordas Oudarde.
«Jumal hoidku, ta ei liiguta ennast enam!» ütles Gervaise. «Kas ta tõesti surnud on?
Gudule! Gudule!»
Mahiette, kel hing kurku kinni jäi, katsus enesest võitu saada.
«Oodake,» ütles ta aknaava poole kummardudes ja hüüdis: «Paquette! Paquette-la-
Chantefleurie!»
Isegi laps, kes muretult hõõguvale süütenöörile puhub ja kellele pomm näkku plahvatab, ei
või nõnda ehmatada kui Mahiette, kes nägi, milline mõju kongi hüütud sõnal Gudule'ile oli.
Suletu hakkas kogu kehast värisema, ajas enese jalgadele ja hüppas aknaava poole. Ta
silmad põlesid niisuguse leegiga , et kõik, Mahiette kui Oudarde, kolmas naine ja laps ära
kohkusid ning jõekaldani taandusid.
Samal ajal surus suletu oma võika näo vastu müüri-augu võret.
«Ah,» karjus ta õudselt naerdes, «mustlasnaine kutsub mind!»
ühtlasi paelus Gudule'i metsikut pilku see, mis ta nägi häbiposti juures. Ta nägu virildus
õudusest, ta sirutas
216
oma urkast kaks kondist kätt välja ja karjus korisedes:
«Jälle sina, Egiptuse tütar! Sina hüüad mind, lasteva-ras! Ole sa neetud maa põhja, ole sa
neetud, neetud, igavesti neetud!»
IV. PISAR TILGA VEE EEST
Need sõnad olid nii-öelda sidelüliks kahe paralleelse ja samaaegse stseeni vahel, mis
toimusid eri kohtades: üks, mida kirjeldasime Rotiaugus, teine, mida hakkame kirjeldama
häbiposti trepil. Esimese tunnistajateks olid kolm naist, kellega lugeja praegu tutvust tegi,
teise pealtvaatajaks oli kogu rahvas, keda juba eespool nägime kokku valguvat Greve'i
platsile, häbiposti ja võlla ümber.
See, et neli seersanti juba hommiku kella üheksast saadik neljale häbiposti nurgale olid
paigutatud, istutas rahvahulka lootuse mingisugust karistust näha, kui mitte poomist, siis
1
2
5
vahest piitsutamist või kõrvalõika-mist, ühesõnaga ikkagi mingit lõbu. Rahvahulk oli nii
kiiresti kasvanud, et seersandid, kellele tugevasti peale suruti, olid sunnitud enam kui üks
kord rahvast suurte malakatega ja hobuste laudjatega «pressima», nagu siis öeldi.
Avalike karistuste ootamisega harjunud rahvas ei avaldanud erilist kärsitust. Ta leppis
sellega, et vaatles häbiposti, seda lihtsat ehitust, mis oli kümne jala kõrgune kivist kuup ,
seest õõnes. «Häbitrepi» konarlikud, tahumata maakivist astmed viisid üles platvormile,
millel asus ühest tükist meisterdatud tammepuust horisontaalne ratas. Sellele rattale seoti
süüdlane põlvili asendis, käed seljale väänatud. Puust telg , millega alumises ruumis võll
liikuma pandi, pani käima ka horisontaalse ratta üleval platvormil, nii et süüdlase nägu igal
pool platsil näha võis. Seda nimetati kurjategija «keerutamiseks».
Nagu siit näha, ei pakkunud Greve'i platsi häbipost hoopiski seda lõbu pealtvaatajaile mis
Keskturu häbpost. Ei olnud siin keerulist arhitektuuri ega monumentaalsust, ei katust
raudristiga ega kaheksatahulist
217
läbipaistvat tornikest, ei hapraid sambakesi, mis üleval katuse all laienesid akantuste ja
lilledega kapiteelideks, ega kimääride ja moonutiste vormi vihmaveetorusid, ei puunikerdusi
ega peeni sügavalt kivisse raiutud skulptuure.
Siin tuli rahul olla nelja kivitükkidest laotud küljega ühes kahe liivakivist külgkaitsega ja
selle kõrval viletsa, nigela, lihtsast kivist võllaga.
Gooti arhitektuuri armastajaile oleks see vähe lõbu pakkunud. Tõsi küll, keegi ei tundnud
ehituskunsti vastu vähem huvi kui need keskaja vahvad päevavargad ja häbiposti ilu või
inetus jättis neid külmaks.
Lõpuks jõudis siia ka vankripärasse kinni seotud süüdlane ise. Kui ta üles platvormile
tõsteti ja kui teda kõigist platsi nurkadest nähti nööride ja rihmadega häbiposti ratta külge
kinni seotuna, kostis üle platsi hämmastav huilgamine ühes naeru ja mõnitavate hõisetega.
Tunti ära Quasimodo.
Jah, see oli tema. Saatuse teed olid tõesti imelikud! Nüüd oli ta häbipostis just samas
paigas, kus teda päev varem oli juubeldades tervitatud ning narride paavstiks ja vürstiks
valitud, kaaskonnaks Egiptuse hertsog, hulguste kuningas ja Galilea keiser. Uks on kindel:
rahva seas polnud ühtki inimest, kellele see kokkusattumine kuidagi selgelt silmade ette
oleks kerkinud . Ka süüalune ise ei mõelnud sellele. Gringoire oma filosoofiaga aga p_uudus
siit.
Peagi pani meie kõrgeaulise kuninga vannutatud trompetipuhuja Michel Noiret rahva
vaikima ja kuulutas härra prevoo korralduse ja juhatuse järgi kohtuotsuse välja. Pärast seda
tõmbus ta oma mundrimeestega vankri varju.
Oma ükskõiksuses ei liigutanud Quasimodo oimugi. Igasugune vastupanu oli tal võimatu
asjaolu tõttu, mida kaelakohtu kantseleikeeles nimetati «köitmete sitkuseks ja kõvaduseks»,
mis tahab öelda, et rihmad ja köidikud talle nähtavasti ihusse lõikasid. Muide, see vangikoja
galeeriorjade traditsioon on tänini väga kindlasti püsima jäänud. See säilib käsiraudade näol
veel väga kindlalt meie haritud heasüdamliku ja inimliku rahva seas (kui sunnitöö ja giljotiin
arvest välja jätta).
218
Quasimodo laskis ennast viia, tõugata, kanda, istuma panna, siduda ja väänata. Ta näolt
võis lugeda ainult metsiku või totra inimese imestust. Kõik teadsid, et ta on kurt, nüüd aga
võidi arvata, et ta on ka pime.
1
2
6
Ta pandi põlvili sõõrikujulisele lauale. Ta laskis seda sündida. Siis kisti tal seljast kuub ja
särk, nii et ta vööni paljaks jäi. Ta laskis ka seda sündida. Siis mähiti ta uude rihmade ja
pannalde võrku. Ta laskis ennast siduda ja mähkida. Ainult aeg-ajalt nohises ta kõvasti, nagu
vasikas , kelle pea üle lihuniku kaariku ääre alla ripub ja kõigub.
«Loll,» ütles Jehan Frollo du Moulin oma sõbrale Robin Poussepainile (mõistagi olid need
kaks skolaari süüalusele järgnenud), «ta pea jagab sama vähe kui karpi pistetud sitikal!»
Metsik naer puhkes rahva seas, kui nähti Quasimodo paljast küüru, ta kaamelirinda, ta
muhklikke ja karvaseid õlgu. Selle lõbusa tuju ajal ronis platvormile jässakas ja jõhkra
näoga mees, kelle kuuel oli linnavapi kujutis, ja asus süüaluse kõrvale. Ta nimi hakkas kohe
pealtvaatajate hulgas ringi käima. See oli Pierrat Tor-terue, Chätelet' vannutatud
piinameister.
Kõigepealt pani ta platvormi nurgale musta liivakella, mille ülemine kapsel oli täis punast
liiva, mis sealt alumisse kapslisse nirises; siis võttis ta endal seljast kahe-värvilise
pealiskuue; ta paremas käes nähti pikkadest valgetest läikivatest sõlmilistest keeltest
punutud metallist küünekestega peent piitsa. Vasaku käega kooris ta parema käe särgikäise
hooletult kuni kaenlaauguni üles.
Samal ajal kisas Jehan Frollo oma valvakat lokkis pead üle rahvahulga tõstes (selleks oli ta
Robin Pous-sepaini õlgadele roninud): «Tulge vaatama, mu härrad ja daamid ! Siin
hakatakse praegu nüpeldama minu venna, Josasi ülemdiakoni kellalööjat meister Quasimodot.
See on näidis idamaa arhitektuurist: selg nagu kuppel, jalad nagu keerdunud sambad!»
Rahvas lagistas naeru, eriti lapsed ja noored tüdrukud.
Lõpuks põrutas piinameister jalaga. Ratas hakkas keerlema. Quasimodo kõikus oma
köitmetes. Ehmatus ,
219
mis äkki ta inetusse näkku ilmus, kõvendas veelgi naerulaginat.
Kui Quasimodo mügerik selg rattal tiiru tehes meister Pierrat' ette jõudis, tõstis see käe
ning peened piud vihisesid nastikukimbuna teravalt läbi õhu ja langesid vihaselt õnnetu selja
pihta.
Quasimodo võpatas, otsekui äkki virgudes. Nüüd hakkas ta mõistma. Ta viskles oma
köitmeis; tugev jahmatuse- ja valukramp virildas ta nägu, aga ühtki ohet ei tulnud ta suust.
Ainult pea ajas ta selga, pööras seda paremale ja vasakule, nagu härg, kui kiil teda kintsu
pealt hammustab.
Esimesele hoobile järgnes teine hoop, siis kolmas, neljas ja nii lõpmatult edasi. Ei
seisatanud ratas ega lakanud hoopide sadu.
Varsti hakkas verd tulema; seda nähti tuhande nirena küüraka tumedailt õlgadelt alla
nirisevat ja peened piitsapiud pillasid seda läbi õhu vingudes tilkadena rahva sekka.
Quasimodo sai tagasi oma esialgse ükskõiksuse. Vähemalt näis see nõnda olevat. Esialgu
oli ta hääletult ja ilma suurema välise pingutuseta oma köidikuid puruks tõmmata katsunud.
Ta silmis nähti tulukest süttivat, nähti, kuidas ta lihased pingulduvad, liikmed vinna tõmbuvad
ja rihmad ning sidemed järele venivad. See oli võimas, hirmuäratav, meeleheitlik
pingutus , kuid prevo-tee vanad piinariistad pidasid vastu. Nad rägisesid küll, aga see oli ka
kõik. Quasimodo langes jõuetuna tagasi. Jahmatus ta näol andis maad sügava kibeduse ja
võimetuse ilmele. Ta sulges oma ainsa silma, laskis pea rinnale langeda ja jäi vait nagu
surnu.
Pärast seda ei liigatanud ta enam. Miski ei suutnud teda sest tardumusest välja viia, ei ta
veri , mis vahetpidamata voolas, ega hoobid, mis veel vihasemaks muutusid, ei piinameistri
1
2
7
ägedus, kes oma karistamisest joobus, ega hirmsate piugude vihin, mis järjest lõikavamaks
ja vinguvamaks muutus.
Lõpuks sirutas üks musta riietatud Chätelet' ametnik, kes musta hobuse seljas karistuse
algusest peale trepi kõrval ootas, musta kepikese liivakella poole. Piinameister
220
lõpetas peksmise. Ratas jäi seisma. Quasimodo silm avanes aegapidi.
Piitsutus oli lõppenud. Kaks vannutatud piinameistri sulast pesid kannataja verised õlad
puhtaks, määrisid neid mingi salviga, mis kõik haavad otsekohe kinni tõmbas, ja viskasid
taile selga kollase riidetüki, mis missa-kuube meenutas. Samal ajal laskis Pierrat Torterue
punased, verd täis imbunud piitsanöörid maa peale tühjaks tilkuda.
Quasimodo jaoks polnud veel kõik lõppenud. Tal jäi veel see tund häbipostis viibida, mida
meister Florian Barbedienne nii arukalt härra Robert d'Estouteville'i kohtuotsusele juurde oli
lisanud, — kõik see oli kõige suuremaks auks Jean de Cumene'i vanale sõnademängule, mis
füsioloogiat psühholoogiaga ühendab: Surdus absurdus. 1
Nii pöörati siis liivakell ümber ja küürakas jäeti ratta külge, et õigusemõistmine lõpuni
kehtiks.
Lihtrahvas , eriti keskajal, on ühiskonnas see, mis laps perekonnas. Kuni ta püsib oma
esialgses teadmatuses, kõlbelise ja vaimse eestkostmise all, võib temast öelda nagu
lapsestki:
Ses eas ei tunta halastust .*
Me nägime juba, et Quasimodot kõik vihkasid, ja mitte just ilma põhjuseta. Vaevalt oli ses
rahvakogus inimest, kel polnud põhjust või kes poleks arvanud endal põhjust olevat
Jumalaema kiriku paha küüraka üle kaevata. Teda häbipostis nähes rõõmustasid kõik. Karm
nuhtlus , mis teda tabas, ja haletsusväärne seisund, millesse teda jäeti, ei äratanud
rahvahulgas kaugeltki kaastundmust, vaid koguni suurendas ta viha kahjurõõmu okkaga.
Kui siis «avalik kuriteo jälitamine», nagu kandiliste mütsidega kohtunikud oma murrakus
veel tänapäevalgi ütlevad, läbi oli, tuli järg kätte tuhande eraarve õiendamiseks. Nagu
kohtusaalis, hakkasid ka nüüd naised kõige rohkem lärmi tegema. Igaüks kandis tema vastu
vimma,
1 Kurt on rumal (lad. k.).
221
ühed ta tigeduse, teised ta inetuse pärast. Viimased olid
ägedamad.
«Va saatananägu!» ütles üks.
«Luuavarrel ratsutaja !» kisas teine.
«Paras traagiline lõust!» kiunus kolmas naine. «Kes sind veel narride paavstiks teeks , kui
tänane päev eilseks muutuks!»
«Hüva,» sõnas üks vanamoor. «Siin näeme ta lõusta häbipostis. Aga kunas näeme ta lõusta
võllasambas?»
«Millal sa, neetud kellamees, kord suure kellaga niisuguse võmmu kuklasse saad, et sa
sada jalga maa sisse vaod?»
«Ja sihuke kurat helistab veel angelust!»
«Kurt! ükssilm! Küürakas! Peletis!»
1
2
8
«Vaadaketa nägu, rasedad naised! Ükski rohi ei aita nii kergesti enneaegu maha saada!»
Kaks skolaari, Jehan du Moulin ja Robin Poussepain, hakkasid kõigest kõrist laulma:
Kus varga nupp,
seal nöörijupp!
Kus suliliit,
seal tuleriit!
Tuhandeid muid teotusi hakkas sadama kui rahet. Hurjutusi, sajatusi, irvitusi ja kive tuli
igast küljest.
Quasimodo oli kurt, aga ta nägi kõike selgesti ja rahva viha avaldus samavõrra nägudel kui
sõnades. Pealegi tegid kivihoobid irvituste mõtte igati selgeks.
Algul hoidis ta end vaos. Aga vähehaaval lõdvenes ta kannatlikkus , mis piinameistri nuudi
all kalgistunud oli, ja andis igale sääsepistele järele. Astuuria härg, kes pikadoori
kallaletungimistest suurt väljagi ei tee, rae-vub kohe, kui koerad talle kallale tungivad või
kui pistodad ta turja ärritavad.
Esiti pööras Quasimodo aeglaselt oma ähvardava pilgu rahva poole. Kuid kinniseotud,
nagu ta oli, ei suutnud ta pilgud eemale peletada neid kärbseid, kes ta haavu sõid. Siis aga
liigutas ta ennast köidikuis ja ta vihased raputused panid vana häbipostiratta laudadel
praksuma. Mõnitused ja hurjutused said sellest aina hoogu.
222
Nagu ketti pandud metsloom, kes ei jaksa oma kaela-köitmeid purustada, jäi õnnetu äkki
vait. Ainult aeg-ajalt tõusis ta rinna sügavamast põhjast mõni raevukas ohe. Ta näos polnud
mingit häbipuna. Ta elas liiga kaugel inimühiskonnast ja oli liiga ligidal looduse elule, et
mõista häbi. Ja kas niisuguse inetuse juures üldse tuntakse häbi oma seisundist? Kuid vihast,
vihkamisest, meeleheitest hakkas ta inetu nägu pikkamisi ikka enam pilve tõmbuma, ikka
rohkem küllastuma elektriga, mis tuhandete valgetena kükloobi silmas viskles.
Hetkeks see sünge pilv haihtus, kui üks preester hobu-eesli seljas rahva sekka ilmus. Kui
vaene kannataja seda hobueeslit ja preestrit eemalt nägi, muutus ta nägu mahedamaks. Seda
virildanud raev andis nüüd maad imelisele naeratusele, täis kirjeldamatut mahedust, heldimust
ja õrnust. Mida ligemale preester jõudis, seda nähtavamaks, selgemaks ja
kiirgavamaks see naeratus muutus. Õnnetu oleks nagu tervitusega oma päästjat vastu
võtnud. Aga kui hobueesel häbipostile nii ligidale jõudis, et ratsutaja võis süüaluse ära
tunda, lõi preester silmad maha, pöördus järsku ümber, andis hobuees- lile kannuseid. Paistis,
et ta kiirustab vältima alandavaid palveid, ega taha sugugi, et üks vennike säärases olekus
teda teretab ja ära tunneb.
See preester oli ülemdiakon Claude Frollo.
Pilv Quasimodo näol tumenes veel enam. Vahel ilmus sinna küll ka naeratus, aga see oli
täis kibedust, lootusetust, sügavat nukrust .
Aeg kadus. Vähemalt poolteist tundi oli Quasimodo juba seal püsinud vaevatuna,
häbistatuna, teotatuna, peaaegu kividega surnuks pillutuna.
Äkki raputas ta uuesti oma köidikuid ja nii meeleheitliku ägedusega, et kogu ehitus
värises. Senise kangekaelse vaikimise asemel kostis ta kähisev ja metsik hääl, mis pigemini
haukumist kui inimese häält meelde tuletas ja hurjutuste suminast üle käis:
«Juua!»
1
2
9
See hädakisa ei äratanud kaugeltki mitte kaastundmust, vaid hoopis tõstis lõbusat tuju
treppi ümbritsevas tublis Pariisi lihtrahvas, kes summas koos tol ajal põrmugi vähem julm ja
kalk polnud kui see hirmus kerjuste
223
ning hulguste pesakond , millega lugeja juba tuttav on ja mis lihtsalt lihtrahva kõige alama
kihi moodustab. Õnnetu ümber oli kuulda ainult irvitusi ta janu üle. Muidugi oli Quasimodo
sel silmapilgul pigem kentsakas ja jälk kui kaastundmust äratav: ta nägu oli purpurpunane ja
märg, ta pilk hälbiv, suu vihast ja valust vahus , keel poolenisti väljas. Peab ütlema, kui selles
rahvahulgas oleks leidunudki mõni heldesüdamlik mees või naine, kes oleks katsunud
vaesele hädalisele klaasi vett tuua, siis olid häbiposti trepiastmed niivõrd seotud häbi ja
alatusega, et juba üksnes sellest oleks jätkunud, et halastajat samaariameest tagasi tõrjuda.
Mõne minuti järel laskis Quasimodo meeleheitliku pilgu üle rahva käia ja hüüdis veelgi
südantlõhestavama häälega: «Juua!»
Kõik plahvatasid naerma.
«Säh, joo!» karjus Robin Poussepain ja viskas talle näkku rentslis vedelnud käsna. «Säh,
vastik kurt! Teen sulle välja!»
Keegi naine virutas talle kiviga pähe:
«Et sa meid öösel oma neetud kellaga enam üles ei ajaks!»
«Noh, poju!» kriiskas üks jalutu ja püüdis teda oma karguga tabada. «Kas sa oma
kirikutornist meid ikka veel nõiduda mõtled?»
«Säh, joo sellest topsist!» hüüdis üks mees ja lennutas talle katkise kruusi vastu rindu.
«Läksid mu naisest ainult mööda, kui ta last kandis, ja kohe sündis tal kahe peaga laps!»
«Ja minu kassil sündis kuue käpaga poeg!» kirus üks vanamoor ja viskas teda
katusekiviga.
«Juua!» hüüdis Quasimodo hingeldades kolmat korda.
Sel silmapilgul nägi ta, kuidas rahvas kahele poole astus. Rahva seast eraldus noor
kentsakas riides tütarlaps. Teda saatis väike kullatud sarvedega kits ja tal oli käes
käsitrumm.
Quasimodo silm hakkas kiirgama . See oli sama mustlastüdruk, keda ta eelmisel ööl oli
katsunud röövida; nüüd aimas ta hämaralt, et ta selle kallaletungimise pärast karistust
kannabki. See ei vastanud aga hoopiski
224
tõele, sest karistust kandis ta ju ainult sellepärast, et ta niisama kurt oli kui ta
kohtumõistjagi. Ta ei kahelnud sugugi, et mustlastüdruk tuleb siia, et talle kätte maksta ja
hoope jagada nagu kõik teisedki.
Ja tõepoolest, ta nägi teda kiiresti treppi mööda üles tulevat. Viha ja meelepaha nöörisid ta
kurku. Ta oleks tahtnud häbiposti puruks lõhkuda, ja kui välk ta silmis surma oleks tuua
suutnud, oleks ta mustlastüdruku pihuks ja põrmuks teinud, enne kui too üles sai ronida.
Tüdruk ligines sõna lausumata kannatajale, kes tema eest asjata kõrvale tahtis rabelda,
vabastas oma vöölt kõrvitsapudeli ja ulatas selle ettevaatlikult õnnetu kuivanud huultele.
Silmas, mis seni oli kuiv ja punetas, nähti nüüd suurt pisarat, mis aegapidi mööda inetut ja
meeleheitest krampunud nägu alla veeres. Võib-olla oli see esimene pisar, mida õnnetu elus
kunagi oli valanud.
Ta unustas hoopis, et ta juua tahtis. Mustlastüdruk ajas oma väikese suukese kärsitult
mossi ja toetas naeratades pudelikaela vastu Quasimodo suurte hammastega suud.
Küürakas jõi pikkade sõõmudega. Teda kõrvetas janu.
1
3
0
Kui ta lõpetas, ajas ta oma mustad huuled torru , küllap selleks, et suudelda ilusat kätt, mis
teda nõnda oli aidanud. Kuid noor tütarlaps, kes vist polnud vabanenud umbusust ega
unustanud vägivaldset kallaletungi läinud ööl, tõmbas käe tagasi, nagu laps, kes kardab , et
loom teda hammustab.
Vaene kurt saatis tema poole pilgu täis etteheidet ja kirjeldamatut kurbust .
Oli igatahes liigutav pilt, kuidas see ilus, priske, puhas, veetlev, ühtlasi nõrk tütarlaps nii
kaastundlikult appi tõttas sellele, kes oli otse viletsuse , inetuse ja tigeduse kehastus.
Häbiposti juures- oli see vaatepilt otse meeltülendav.
Isegi rahvas sattus sellest vaimustusse ja hakkas käsi plaksutama, kisades ja juubeldades
rõõmust.
Just sel silmapilgul märkas patukahetseja oma aknaavast mustlastüdrukut häbiposti
platvormil ja saatis tema poole hirmsa needuse: «Ole sa neetud, Egiptuse tütar, ole sa
neetud, ole sa neetud!»
225
V. KAKULOO LÕPP
Esmeralda kahvatas ja tuli platvormilt taarudes alla. Suletu hääl jälitas teda ikka veel:
«Tule alla, tule maha, sa Egiptuse varganägu, küll sa kord sinna jälle üles pead ronima!»
«Kongisolijal on omad tujud ,» sosistati rahva hulgas, aga midagi muud ka ei lisatud.
Sääraseid naisi kardeti, ja see kindlustas nende puutumatuse. Hoiduti kallale tungimast neile,
kes ööd kui päevad aina palvetasid.
Oli aeg käes Quasimodot alla tuua. Ta vabastati köidikuist ja rahvas valgus laiali.
Suure silla juures jäi Mahiette, kes oma kahe sõbrannaga koju läks, äkitselt seisma:
«Aga Eustache! Kus on kakk?»
«Ema,» vastas laps, «kui te kõnelesite selle naisega seal augus, tuli suur koer ja ahmas tüki
mu kaku küljest. Siis sõin mina ka.»
«Kuule, poiss!» ütles ema. «Sina sõid siis kõik ära?»
«Ema, mitte mina, vaid koer. Ma küll ei lubanud, aga ta ei kuulanud. Ja siis sõin mina ka.»
«Kole poiss,» ütles ema samaaegselt naerdes ja nurisedes. «Näete, Oudarde, ta sööb meil
Charlerange'is terve kirsiaia üksinda tühjaks. Sellepärast ütleb ta vanaisa, et temast tuleb
kord veel väepealik. Kui ma sind veel korra peaksin niisuguselt asjalt tabama, isand Eustache!
Vaata mul vemmalt!»
SEITSMES RAAMAT
I. SELLEST, KUI OHTLIK ON OMA SALADUST KITSELE
USALDADA
Mitu nädalat oli mööda läinud.
Olid esimesed märtsikuu päevad. Päike, mida du Bartas *, see perifraaside klassik ja isa,
veel polnud suutnud nimetada «küünalde suurhertsogiks», paistis sellegipärast eredalt ja
rõõmsalt. Oli üks neid kevade pehmeid ja ilusaid päevi, mida kogu platsidele ja bulvaritele
tulnud Pariisi rahvas pühitseb otsekui pidupäeva. Neil heledatel, selgetel ja soojadel
1
3
1
päevadel on olemas kindel kellaaeg, millal peaks Jumalaema kiriku portaali imetlema. See
on silmapilk, kus juba loojenev päike katedraalile peaaegu näkku vaatab. Ta üha
horisontaal-semaks muutuvad kiired kaovad aegapidi kirikuesiselt platsilt ja tõusevad
mööda püstloodis fassaadi üles, kus nad tuhandeid nikerdusi lasevad varjust esile tulla, kuna
suur keskrosett hõõgub nagu kükloobi silm, mis sepikoja tulesid kajastab.
Oli just säärane tund.
Vastu kõrget, loojangust punetavat katedraali, kirikulise platsi ja Kirikuesise tänava nurgal
asuva rikka gooti maja kivist palkonil, mis maja ukse kohale ehitatud, hullas, naeris ja
naljatas hulk ilusaid tütarlapsi. Loori pikkusest, mis pärleid täis lükitud peakatte ülemisest
tipust alla kandadeni ulatas, tikitud pealissärgi Peenusest, mis nende õlgu kattis ja selleaegse
moe järgi neitsilikult ilusa rinnakumeruse ülemise poole paljaks jättis, nende alusundrukute
rikkusest, mis toredamad olid kui pealisriided (milline imepeen maitse!), Saasist, siidist,
sametist, millega kõik välja oli ehitud, eriti aga valgeist kätest, mis tunnistust andsid nende
227
jõudeelust ja laiskusest, võis neis neidudes kergesti ära tunda aadlisoost rikkaid pärijaid. Ja
tõepoolest, need olid preili Fleur-de-Lys de Gondelaurier oma sõbrataride Diane de
Christeuil', Amelotte de Montmischeli, Colombe de Gaillefontaine'i ja väikese
Champchevrier'ga — kõik heast perekonnast neiud , kes nüüd kokku olid tulnud leskproua
de Gondelaurier' juurde. Aprillikuul pidi Pariisi tulema härra de Beaujeu oma abikaasaga ja
dofääni pruudile Marguerite'ile audaame valima, et siis Pikardiasse minna teda flaamlastelt
vastu võtma. Ent kõik aadlikud kolmkümmend penikoormat ümberringi taotlesid seda au
oma tütreile ning paljud neist olidki oma tütred juba Pariisi viinud või saatnud. Eespool mainitud
preilid olid vanemate poolt usaldatud tagasihoidliku ja auväärt proua Aloise de
Gondelaurier' hoole alla, kes oli endise kuninglike ammuküttide ülema lesk ja elas oma
ainsa tütrega Pariisis oma majas vastu Jumalaema kirikut.
Palkon , kus noored preilid istusid, viis toredasse tuppa, mille seinu kattis kollane flaami
nahk, kuhu kuld- oksad olid sisse pressitud. Rööbiti jooksvad nikerdatud laetalad
rõõmustasid silmi oma veidrate värviliste ja kullatud kaunistuste hulgaga. Nikerdatud
kirstudel sillerdasid siin-seal säravad emailkaunistused; fajansist metsseapea kroonis
suurepärast nõuderiiulit, mille kaheosaline jaotus vihjas sellele, et majaemand oli ühe
kuningliku vapirüütli abikaasa või lesk. Tagaseinas, kõrge, üleni vappide ja kilpidega
kaunistatud kamina kõrval istus punasest sametist toredas tugitoolis viiekümne viie aastane
proua de Gondelaurier, kelle vanust võis lugeda mitte üksnes ta näost, vaid ka riietusest.
Tema kõrval seisis küllaltki esinduslik , kuigi veidi edev ja keigarlik noormees, üks neid
ilusaid poisse, kelle kohta kõik naised on ühel arvamisel, ehkki tõsised ja inimesetundjad
mehed nende puhul õlgu kehitavad. Noorel aadlikul oli seljas kuninglike ammuküttide
kapteni hiilgav munder , mis väga sarnanes Jupiteri kostüümiga, mida me juba selle jutu
esimeses raamatus võisime imetleda, nii et ei tarvitse siin lugejat teistkordse kirjeldamisega
enam piinata. Noored preilid istusid osalt sees, osalt palkonil, ühed
228
Utrechti sametiga polsterdatud kandilistel toolidel, teised tammepuust järidel, mida ehtisid
nikerdatud lilled ja figuurid . Igaühel oli süles otsake suurest nõelatikandist, mille kalla] nad
kõik koos töötasid ja millest suur tükk maas põrandamatil lamas.
Nad vestlesid isekeskis poolsosinal ja allasurutud nae-rukikerdustega, nagu see teisiti ei
võigi olla noorte tütarlaste seltskonnas, kelle hulgas on ka noormees. Noormees, kelle
sealviibimisest jätkus kogu naiseliku enesearmastuse ergutuseks, näis ise sellest väga vähe
1
3
2
hoolivat, ja sellal kui noored preilid püüdsid üksteise võidu tema tähelepanu endale pöörata,
näis ta ise kõige rohkem sellega ametis olevat, et seemisnahkse kindaga oma vöö pannalt
läikima hõõruda.
Aeg-ajalt lausus proua talle midagi tasase häälega, millele tema ka kuidagi kohmetu ja
sunnitud viisakusega katsus vastata. Naeratustest, proua Aloise'i olekust ja liigutustest,
silmaheitmistest oma tütre Fleur-de-Lysi poole sel ajal, kui ta ise tasakesi kapteniga kõneles,
võis kergesti näha, et asi puutus kas noormehe ja Fleur-de-Lysi juba olnud kihlustesse või
siis lähemal ajal eelseisvasse abiellunusse. Ohvitseri külmast tagasihoidlikkusest polnud
raske näha, et vähemalt tema poolt ei võinud armastusest enam juttugi olla. Ta nägu väljendas
piinlikkust ja igavust, millele meie nüüdsed garnisoni alamleitnandid nii hea nime on
leidnud: «Milline koerakohustus!»
Auväärt daam, kes oli oma tütre üle uhke nagu kunagi ema. ei märganud ohvitseri vähest
vaimustust ja katsus tasakesi ta tähelepanu sellele juhtida, kui imetlusväärselt Fleur-de-Lys
oskab nõela pista või niiti harutada.
«Kuulge, kallis nõbu,» ütles ta ja tõmbas ohvitseri varrukast lähemale, et talle kõrva
sosistada: «Vaadake ometi, kuidas ta töö kohale kummardub.»
«Jah, tõesti,» vastas noormees ning langes jälle oma jäisesse hajameelsesse vaikimisse.
Pilk hiljem tuli tal jälle kummarduda ja proua Aloise lausus:
«Kas te kunagi olele näinud armastusväärsemat ja 'õbusamat nägu kui teie tulevasel? Kas
saab keegi veel valgem ja blondim olla? Või ta käed? Kas need pole
229
täius ise? Või ta kael? Kas sellel pole otse hurmavat luigekaela nõtkust? Vahel ma otse
kadestan teid! Kui õnnelik te võite olla, et olete mees! Kardetav võrgutaja niisugune! Kas
minu Fleur-de-Lys pole küllalt ilus, et teda jumaldada? Ja teie olete muidugi temasse
lootusetult armunud?»
«Muidugi,» vastas noormees hoopis millelegi muule mõeldes.
«Kuid kõnelge ka temaga ometi,» ütles äkki proua Aloi'se teda õlast tõugates, «Öelge talle
midagi. Olete mul häbelikuks läinud.»
Võime omalt poolt lugejale kinnitada, et häbelikkus ei kuulunud kapteni vooruste ega
puuduste hulka. Ta katsus siiski teha, mis talt nõuti.
«Ilus onutütar,» ütles ta Fleur-de-Lysile lähemale astudes, «mida see tikand tahab
kujutada, mille kallal te siin töötate?»
«Ilus nõbu,» vastas Fleur-de-Lys pahase tooniga, «olen teile juba korda kolm öelnud, et
see on Neptunuse koobas.»
Nähtavasti tajus Fleur-de-Lys kapteni külmust ja hajameelsust selgemini kui ema.
Noormees tundis, et on tarvis vestlust kuidagi jätkata.
«Ja kelle jaoks kõik see Neptunuse asjandus?» küsis ta.
«Saint-Antoine de Chaps ' kloostri jaoks,» vastas Fleur-de-Lys silmi tõstmata.
Pealik tõstis ühe tikandi otsa üles.
«Kes on, mu kaunis nõoke, see paks sandarm, kes seal täispõsi pasunat puhub?»
«See on Triton *,» vastas Fleur-de-Lys.
Ta lühikestes vastustes oli ikka veel tunda jonnakat tooni. Noormees sai aru, et on viimane
aeg talle midagi kõrva sosistada, ükskõik kas mõni lollus või meelitus. Nii ta siis ka
kummardus, kuid ei leidnud oma kujutlustes midagi õrnemat ega intiimsemat öelda kui:
«Miks teie ema alati kannab niisugust vappidega ehitud kleiditükki nagu meie vanaemad
Charles VII ajal? Öelge talle ometi, et see praegusel ajal enam ei sobi ja et vapina ta kleidile
1
3
3
tikitud uksehing ja loorber annavad talle kõndiva kaminaeesriide ilme. Uskuge, praegusel
ajal ei istuta enam niiviisi oma vappide peal!»
230
Fleur-de-Lys lõi üles oma ilusad silmad täis etteheidet.
«Kas see on kõik, mis teil mulle öelda on?» ütles ta tasase häälega.
Kui proua Aloise neid nägi niiviisi teineteise lähedale kummarduvatena ja sosistavatena,
ütles ta vaimustatult, mängides oma palveraamatu räätsadega:
«Kui liigutav armastuspilt!»
Kapten aga, kel oli üha piinlikum, pööras oma tähelepanu tikandile ja hüüdis: «Tõesti
veetlev töö!»
Sel puhul võttis teine kaunis õrna nahaga blondiin sinises kleidis, Colombe de
Gaillefontaine, endale julguse Fleur-de-Lysile aralt sõnakese öelda, lootuses, et ilus kapten
sellele vastaks: «Kallis Gondelaurier, kas te olete näinud tikandeid Roche-Guyoni lossis?»
«Kas see on see loss, mille taga on Louvre'i pesuvardja aiake?» küsis naerdes Diane de
Christeuil, kel olid ilusad hambad ja kes siis muidugi mõista ka igal võimalikul juhul naeris.
«Seal, kus Pariisi endise müüri vana suur torn on?» lisas Amelotte de Montmichel, kena
käharpäine priske brünett, kellel oli kombeks õhata, nagu teisel naerda, asja ees, teist taga.
«Armas Colombe,» sõnas proua Aloise, «te mõtlete küll lossi, mis Charles VI ajal härra de
Bacqueville'i oma oli? Seal on tõesti väga toredad gobeläänid.»
«Charles VI! Charles VI!» pomises noor kapten vurrusid keerutades. «Mu jumal, mäletab
see auväärne daam aga muistseid asju!»
Proua de Gondelaurier jätkas:
«Ilusad tikandid tõepoolest. Ja veel nii peen töö, et neid otse harulduseks peetakse!»
Sel hetkel hüüdis Berangere de Champchevrier, seitsmeaastane väike habras tütarlaps, kes
läbi palkonivõre alla platsile vaatas:
«Oo, kallis ristiema Fleur-de-Lys, vaadake, kui ilus tantsijanna seal all tantsib ja nende
linnamühakate ees trummi koristab.»
Tõepoolest kuuldi all käsitrummi heledat põrinat.
«Mõni mustlanna Böömimaalt,» ütles Fleur-de-Lys ükskõikselt platsi poole pöördudes.
231
«Vaadake, vaadake,» hüüdsid ta reipad sõbrannad ja jooksid kõik palkoni äärde, kuna
Fleur-de-Lys, mõeldes oma peigmehe külmusele, neile aegapidi järele läks. Too aga oli
õnnelik, et vabanes sel moel tüütust vestlusest, ja läks tagasi tuppa rahuldatud näoga nagu
sõdur, kes teenistuskohustusest vabaneb. Ometi oli see valvetee-nistuskohustus Fleur-de-
Lysi juures õigupoolest meeldiv ja veetlev kohustus; alles hiljuti oli ta sel arvamisel, kuid
vähehaaval oli kapten sellest tüdinud, ja mida lähemale abiellumine nihkus, seda
jahedamaks muutus ta asja vastu. Liiati oli ta kärsitu loomuga ja — kas tarvitseb öelda? —
pisut labase maitsega. Kuigi sünnipäralt iidsest aadlisoost, oli ta mundrikandjana nii mõnedki
panetanud sõjamehe kombed omandanud. Talle meeldis kõrts ja mis sellega kaasas
käib. Ta tundis end kodus olevat ainult labaste juttude ja sõjamehe armulugude juures, kus
tegemist oli kergemeelsete kaunitaridega ja kergete võitudega. Oma perekonnast oli ta siiski
saanud mõnesuguse kasvatuse ja kombed, kuid oli liiga noorena kodust lahkunud, liiga
noorena tutvunud garni-sonieluga, ja iga päevaga hõõrus kare sõduririhm aadlimehe lakki
järjest vähemaks ja vähemaks. Kuigi ta mingi säilinud kohusetunde tõttu Fleur-de-Lysi
juures aeg-ajalt veel võõrsil käis, tundis ta siin siiski kahekordset ebamugavust: esiteks
sellepärast, et ta oma armastust oli pillanud igasugustes urgastes, nii et mõrsja jaoks ainult
1
3
4
vähe järele oli jäänud, ja teiseks sellepärast, et ta alati nii hulga pedantsete, kinninööritud ja
hästikasvatatud preilide seas kartis oma lobama harjunud suu pärast, et sealt äkki midagi
kõrtsiloritaolist välja ei lipsaks. Mõeldagu, kuidas see mõjuks!
Muide liitus see kõik suurte pretensioonidega elegantsi, riiete peenuse ja käitumise kohta.
Igaüks otsustagu selle üle, kuidas ise tahab. Mina olen ainult kroo-nikakirjutaja.
Nii seisis ta juba mõnda aega, vahtides ebamääraselt tühjusse, sõnagi rääkimata, nõjatudes
kamina nikerdatud simsile, kui Fleur-de-Lys järsku ümber pöördus ja teda kõnetas (lõppude
lõpuks oli vaene preili tusane ainult vastu oma südame häält).
232
«Armas onupoeg , kas te ei kõnelnud meile ühest väikesest mustlannast, keda teie paar
kuud tagasi oma öisel valvekäigul vargajõugu küüsist päästsite?» «Küllap vist, armas nõbu,»
vastas kapten. «Vahest seesama mustlanna tantsibki seal kirikuesisel? Tulge vaadake, kas
tunnete ta ära, armas onupoeg Phoebus.»
Ses mahedas kutses enda juurde tulla ja ka selles, et preili teda nimepidi hüüdis, peitus
salajane soov ära leppida. Kapten Phoebus de Cäteaupers (temap see on, kes selle peatüki
algusest saadik lugeja silmade ees seisab) tuli aeglaste sammudega palkonile.
«Noh,» ütles Fleur-de-Lys õrnalt oma kätt Phoebuse käsivarrele pannes, «vaadake seda
väikest, kes seal sõõris tantsib. Kas see on teie mustlanna?»
Phoebus vaatas ja ütles:
«Jah, ma tunnen ta kitsest ära.»
«Oi, tõesti, kui ilus kits!» hüüdis Amelotte käsi imestusest kokku lüües.
«Kas ta sarved peaksid tõesti kullast olema?» küsis Berangere.
Proua Aloise lausus vahele, ilma et oleks end oma tugitoolis liigutanud:
«Kas pole ta neid mustlasi, kes mullu Gibard'i värava kaudu Pariisi tulid?»
«Armas ema,» ütles õrnalt Fleur-de-Lys, «selle värava nimi on nüüd Põrgu värav.»
Preili Gondelaurier teadis, kuivõrd kapten ennast puudutatud tundis olevat ema
vanamoelistest kõnekäändudest. Ja tõepoolest, ta hakkaski pilgates pomisema: «Gibard'i
värav! Gibard’i värav! Varsti tuleb järg Charles VI kätte.»
«Ristiema,» hüüdis Berangere, kelle vahetpidamata liikunud silmad äkki peatusid
Jumalaema kiriku torni tipul , «kes see must mees seal üleval peaks olema?»
Kõik tütarlapsed vaatasid üles. Tõesti, keegi mees seisis vastu Greve'i platsi asuva
põhjapoolse torni otsas ja toetus seal kõige kõrgema balustraadi najale. See oli Preester.
Võis selgesti näha ta kuube ja nägu, mis kätele toetus. Ta oli liikumatu nagu raidkuju. Ta
vahtis üksisilmi alla platsile.
233
Oma liikumatuses meenutas ta haugast, kes varblase pesa märgates üksisilmi alla piilub.
«See on Josasi ülemdiakon,» ütles Fleur-de-Lys. «Teil on head silmad, kui te ta nii kaugelt
ära tunnete!» tähendas Gaillefontaine. «Kuidas ta väikest tantsijannat silmitseb!» vastas
Diane de Christeuil. «Häda mustlannale!» ütles Fleur-de-Lys. «Preester ei
salli seda tõugu.»
«Väga kahju, kui see nõnda on,» sõnas Amelotte de Montmichel. «Ta tantsib
suurepäraselt.»
«Armas onupoeg Phoebus,» ütles äkki Fleur-de-Lys, «teie tunnete seda väikest
mustlannat, andke talle märku, et ta üles tuleks. See teeks meile lõbu.»
«Jah, tõesti!» hüüdsid kõik tütarlapsed käsi kokku lüües.
1
3
5
«See oleks lollus!» vastas Phoebus. «Ta on mu kindlasti unustanud ja ma ei tea isegi ta
nime. Aga kui te, preilid, seda soovite, siis katsun õnne.» Ja üle palkoni võre kummardudes
hakkas ta hüüdma: «Hei, väike!»
Tantsijanna laskis just sel silmapilgul käsitrummi alla. Ta pööras oma pea sinnapoole, kust
tuli hääl, ta särav pilk peatus Phoebusel ja ta lakkas järsku tantsimast.
«Hei, väike!» kordas kapten ja andis sõrmega märku, et ta üles tuleks.
Mustlanna vaatas teda veel korra, siis punastas ta, nagu oleks leek ta põski haaranud.
Käsitrumm kaenla all, läks ta läbi hämmastunud pealtvaatajate aeglaste sammudega maja
poole, kust Phoebus teda kutsus, taarudes ja segase pilguga nagu lind, keda on halvanud
mao pilk.
Pilk hiljem tõusis uksevaip ja lävele ilmus mustlanna näost punasena, kohkununa,
hingetuna, suured silmad maha löödud, julgemata ühtki sammu edasi astuda.
Berangere lõi käsi kokku.
Tantsijanna jäi lävele liikumatult seisma. Ta ilmumine tekitas noortes tütarlastes imeliku
tunde. Kahtlemata oli kõigil ebamäärane ja alateadlik soov ilusale ohvitserile meeldida ja
hiilgav munder pani neid kõiki koketeerima. Kui ta nende keskel viibis , valitses nende vahel
mingi varjatud, salajane kadedus, mida nad ise vaevalt
234
tunnistasid, mis aga sellest hoolimata iga silmapilk nende liigutustest ja sõnadest välja
paistis. Et nad kõik olid peaaegu võrdselt ilusad, võitlesid nad võrdsete relvadega ja igaühel
võis võidulootust olla. Mustlanna ilmumine rikkus järsku seda tasakaalu. Ta oli nii haruldaselt
ilus, et niipea kui ta lävele ilmus, näis tast välja hoovavat mingit temale omast
valgust. Siin kitsas võõrastetoas, tapeetide ja paneelide tumedas raamis oli ta võrratult
ilusam ja säravam kui avalikul platsil. Ta oli nagu päevavalgusest pimedasse toodud tungal .
Aadlipreilid olid tahtmatult sellest pimestatud. Igaüks tundis ennast oma ilus kuidagi
haavatuna. Sellepärast muutus nende rinne (lubatagu meile see väljendus) otsekohe, ilma et
nad omavahel ühtki sõna oleksid poetanud. Nad said üksteisest oivaliselt aru. Naisi ühendab
nende instinkt palju kiiremini kui mehi nende mõistus. Nende ees oli vaenlane : kõik tundsid
seda, kõik liitusid ühte. Nagu piisab ühest veinitilgast, et klaasitäit vett punaseks teha, nii
piisab ühe ilusama naise ilmumisest, et kogu ilusate naiste seltskonna meeleolu rikkuda, eriti
siis, kui nende hulgas ainult üks mees juhtub olema.
Sellepärast võeti ka mustlanna vastu imeliku jahedusega. Nad mõõtsid teda ülevalt alla,
vaatasid siis üksteisele otsa ja sellega oli kõik öeldud. Kõik oli sõnadetagi selge. Noor
tütarlaps aga jäi ootama, et keegi teda kõne-taks, ja oli ise nii erutatud , et ei julgenud silmigi
üles tõsta.
Kapten katkestas esimesena vaikuse. «Tõepoolest,» ütles ta oma jultunud keigarliku
tooniga, «kas pole veetlev tütarlaps! Mis te arvate selle kohta, armas nõoke?»
See märkus, mida peenetundelisem mees vähemalt tasasema häälega oleks teinud, polnud
selline, et see minema oleks peletanud naiste armukadeduse, mis neis mustlanna vastu oli
virgunud.
Fleur-de-Lys vastas kaptenile magusaks teeseldud põlgusega:
«Pole viga.»
Teised hakkasid sosistama.
Lõpuks pöördus tantsijanna poole proua Aloise, kes •mtte vähem armukade polnud, oma
tütre pärast muilgi, ja ütles:
235
1
3
6
«Tule lähemale, väikseke!»
«Tule lähemale, väikseke!» kordas koomilise üleolekuga ka Berangere, kes ise vahest talle
ainult puusadeni ulatus.
Mustlanna läks aadliproua juurde.
«Armas laps,» ütles Phoebus paisutatult ja astus mõned sammud tütarlapse poole, «ma ei
tea, kas ma olen nii kõrge õnne väärt, et teie mind ära tunnete...»
Tütarlaps vaatas tema poole naeratades üles ja katkestas teda, silmades otsatu armsus:
«Oh muidugi!»
«Tal on hea mälu,» tähendas Fleur-de-Lys. «Ja-jaa,» vastas Phoebus, «aga te lipsasite mu
käest tol õhtul väga kähku minema. Kas ma teile hirmu peale
ajasin ?»
«Oh ei,» vastas mustlanna.
Rõhus, millega see «oh ei» «oh muidugile» järgnes, oli midagi sõnamatut, mis Fleur-de-
Lysi haavas .
«Te jätsite mulle,» jätkas kapten, kelle keelepaelad lahti pääsesid uulitsatüdrukuga
kõneldes, «enda asemel maha mingi sünge, ühesilmse ja küüraka veidriku, piiskopi
kellalööja, kui ma ei eksi. Mulle öeldi, ta olevat ühe ülemdiakoni sohilaps ja tegelikult
saatan ise. Tal on kentsakas nimi: Kvatember *, Palmipüha, Paastuöö või jumal teab veel
mis! Igatahes suure kellade püha nimi! ja tema julges teid ära viia, nagu oleksite te
kirikuteen- rite jaoks loodud! See on liig! Kuradi pihta, mis see öökull teist õieti tahtis? Noh,
öelge!»
«Ma ei tea,» vastas tüdruk.
«Milline häbematus! Kellalööja tütarlast röövimas nagu mõni vikont! Maamats
härrasmeeste lindudele jahti pidamas! See veel puudub! Noh, see tuli talle ka soolane
maksma! Meister Pierrat Torterue on ju kõige jõhkram tallipoiss, kes kunagi sulide nahka on
kraasi-nud! Ja ma võin teile öelda, kui see teile lõbu teeb, et teie kellalööja nahk tema käte
all tublisti parkida sai.»
«Vaeseke!» ütles mustlanna, kellel need sõnad häbiposti stseeni mällu tõid. Kapten
pahvatas naerma.
«Sarvik võtaks! Vaat veel keda haletseda, see kõlbab
236
siia nagu sulg sea persse! Tahaksin olla vatsakas nagu paavst, kui...»
Ta peatus äkki. «Vabandage, armulised preilid! Ma partsatasin praegu vist midagi väga
rumalat!» «Vuih, härra!» ütles Gaillefontaine. «Ta kõneleb selle olendiga tema keeli!» lisas
tasakesi Fleur-de-Lys, kelle pahameel järjest kasvas. See pahameel ei vähenenud sugugi, kui
ta nägi, kuidas vaimustatud kapten kontsal tiiru tegi ja sõduri jämeda lihtsa-toimelise
viisakusega kordas: «Ilus tütarlaps, jumala eest!»
«Kaunis metsikult riides,» naeris Diane de Christeuil oma ilusaid hambaid näidates.
See märkus oli teistele valgusekiireks. See tegi neile nähtavaks mustlanna nõrga külje,
kust kallale sai tungida. Et nende hambad ta ilu külge ei hakanud, siis tormasid nad ta riiete
kallale.
«Jah, õige, väikseke,» ütles Montmichel, «kuidas sa ometi julged nii katmata rinna ja palja
kaelaga tänavail ümber joosta?» «Su seelik on õudselt lühike!» lisas Gaillefontaine. «Mu
kallis,» jätkas Fleur-de-Lys kaunis teravalt, «selle kullatud vöö pärast lasete ennast veel
vahtkonna seersantidel kinni võtta.»
1
3
7
«Väikseke, väikseke,» sõnas Christeuil kalgi naeratusega, «kui sa varruka korralikult
käsivarrele tõmbaksid, ei põleks see päikese käes nii pruuniks .»
See stseen , kuidas need ilusad, mürgiste keeltega, ärritatud tütarlapsed tänavatantsijanna
ümber väänle-sid ja käänlesid, oleks väärinud läbinägelikumat pealtvaatajat, kui seda oli
Phoebus. Need graatsilised olendid olid nii ebainimlikud. Kahjurõõmsatena tuhnisid nad ta
armetuid ja veidraid, litrite ja võltskullaga ehitud riideid. Oli otsata palju naeru, pilget ja
alandamist. Mustlanna selga sadas sarkastilisi sõnu, kõrki heatahtlikkust ja tigedaid pilkusid.
Neid noori preilisid võis pidada roomlannadeks, kes endile sellega lõbu valmistavad, et
kuldnõeltega ilusa naisorja rindu torgivad. Nad meenutasid elegantseid hagijaid, kes avali
sõõrmetega, Põlevate silmadega ümber vaese emapõdra tiirlevad, keda isanda pilk keelab
lõhki kiskumast.
237
Mis oligi lõpuks nende kõrgest seisusest preilide kõrval üks vilets tänavatantsijanna? Nad
ei võtnud teda üldse arvesse, vaid kõnelesid temast tema juuresolekul kõva häälega, koguni
tema enda poole pöördudes, nagu millestki ebapuhtast ja armetust, olgugi küllalt ilusast.
Mustlanna oli nende nõelapistete vastu tundlik. Vahetevahel lõkendas ta silmis ja palgel
häbipuna või viha-välgatus, ta huultelt pidi juba lipsama mõni põlglik sõna, ta ajas
põlastusega oma huuled mossi, nagu seda lugeja juba teab. Kuid ta vaikis. Ta seisis
liikumatult ja vaatas Phoebuse poole alandliku, kurva ja maheda pilguga. Ses pilgus oli õnne
ja õrnust. Paistis, nagu hoiaks ta ennast vaos, et mitte välja aetud saada.
Phoebus aga naeris ja astus mustlanna kaitseks välja kaastundmusest, aga samas ka
häbematusest.
«Ärge tehke väljagi, väikseke!» kordas ta oma kuld-kannuseid kõlistades. «Teie riided on
küll pisut kummalised ja metsikud, aga mis see teietaolisele võluvale tüdrukule teeb.»
«Oh jumal!» hüüdis blond Gaillefontaine ja ajas oma luigekaela kibeda naeratusega sirgu.
«Nagu ma näen, süttivad härrad kuninglikud ammukütid väga kergesti mustlannade ilusatest
silmadest.»
«Miks ka mitte?» vastas Phoebus.
Selle vastuse peale, mida kapten ükskõikselt heitis nagu juhusliku kivi, millele järelegi ei
vaadata, kuhu ta langeb, hakkas Colombe naerma, samuti ka Diane, Ame- lotte ja Fleur-de-
Lys, kuid viimasel tulid pisarad silma.
Mustlanna, kes Colombe de Gaillefontaine'i sõnade juures silmad maha oli löönud, tõstis
nad rõõmust ja uhkusest säravatena üles ning pööras nad uuesti Phoebuse poole. Ta oli sel
silmapilgul tõesti väga ilus.
Vanaproua, kes seda stseeni pealt nägi, tundis end solvatud olevat ega saanud millestki
aru.
«Püha Neitsi!» hüüdis ta äkki. «Kes see mu jalgu puudutab? Ah, kui vastik loom!»
See oli kits, kes oma emandat otsima oli tulnud ja kes tema poole tormates oma sarvedega
riidehunnikusse takerdus, mis aadliproua riietest oli tekkinud, kui ta istet võttis.
238
See juhtis tähelepanu teisale. Mustlanna päästis kitse sõna lausumata vabadusse.
«Ah, vaadake, väike kitseke, jalad kullast!» hüüdis Berangere vaimustusest hüpates.
Mustlanna laskus põlvedele ja surus põse kitse kallistava pea vastu. Ta oleks nagu andeks
palunud , et ta kitse oli unustanud.
Diane kummardus Colombe'i kõrva juurde.
1
3
8
«Ah, mu jumal, kuidas ma sellele mõttele varem ei tulnud? See on ju mustlanna kitsega.
Ta olevat ju nõid ja ta kits tegevat väga imelikke tempusid.»
«Hüva!» ütles Colombe. «Lõbustagu see kits siis ka meid ja tehku meile imet.»
Diane ja Colombe pöördusid elavalt mustlanna poole:
«Väikseke, las su kits teeb imet.»
«Ma ei saa aru, mis te sellega öelda tahate,» vastas tantsijanna.
«Noh, nõidust, kunsttükki, ühesõnaga, imet!»
«Ei saa aru.» Ja ta hakkas oma kena looma kallistama, korrates: «Djali, Djali!»
Sel silmapilgul nägi Fleur-de-Lys kitse kaelas tikitud nahkkotikest rippuvat.
«Mis see on?» küsis ta mustlannalt.
Mustlanna tõstis oma suured silmad tema poole ja vastas tõsiselt:
«Minu saladus .»
«Tahaksin meelsasti teada, mis saladus sul on?» mõtles Fleur-de-Lys.
Vahepeal oli vanaproua pahaselt üles tõusnud.
«Noh, mustlanna, kui sinul ega su kitsel meile midagi tantsida pole, mis te siin siis otsite?»
Mustlanna ei vastanud midagi ja läks aegapidi ukse poole. Kuid mida ligemale ta uksele
jõudis, seda aeglasemaks muutusid ta sammud. Mingi nähtamatu magnet näis teda kinni
pidavat. Äkitselt pööras ta oma pisaraist niisked silmad Phoebuse poole ja jäi seisma.
«Jumal hoidku!» hüüdis kapten. «Nii ei minda minema. Tulge tagasi ja tantsige meile
midagi. Ah jah, kullake, kuidas teie nimi on?»
«Esmeralda,» ütles tantsijanna pilku temalt pööramata.
239
Seda imelikku nime kuuldes pahvatasid noored preilid pööraselt naerma.
«Kui hirmus nimi ühele tüdrukule!» hüüdis Diane.
«Te näete nüüd,» vastas Amelotte, «et ta on nõid.»
«Mu armas,» hüüdis proua Aloise pidulikult, «teie vanemad pole teile seda nime küll
ristimisastjast õngitsenud.»
Mõni minut tagasi oli Berangere, ilma et keegi oleks tähele pannud, kitse martsipaniga toa
nurka meelitanud. Kohe olid nad headeks sõpradeks saanud. Uudishimulik laps oli kitse
kaelast rippuva kotikese võtnud, selle avanud ja sisu põrandale puistanud. See oli tähestik,
mille iga täht oli omaette väikesele pöökpuutahvlike-sele kirjutatud. Vaevalt olid need
mänguasjad maha pudenenud, kui laps üllatades nägi, et kits — see oli kahtlemata üks ta
«imedest» — mõningaid tähti oma kuldjalaga välja tõmbas ja neid tasakesi kindla korra
järele ritta seadis. Viivu järel sai sellest sõna, mis kitsele näis kätte harjutatud olevat, nii
vähe kõhkles ta selle kokkuseadmisel. Äkki hüüdis Berangere käsi imestuses kokku lüües:
«Ristiema, vaadake ometi, mis kits tegi!| Fleur-de-Lys ruttas kohale ja võpatas. Põrandale
üksteise kõrvale seatud tähed moodustasid sõna:
PHOEBUS
«Ja seda kirjutas kits?» küsis ta ärritatud häälega. «Jah, ristiema,» vastas Berangere.
Võimatu oli selles kahelda: laps ise ei osanud kirjutada.
«See ongi ta saladus!» mõtles Fleur-de-Lys.
Vahepeal olid lapse hüüde peale kõik kokku jooksnud, nii ema kui noored preilid,
mustlanna ja ohvitser.
Mustlanna nägi, millise lolli tükiga kits praegu hakkama oli saanud. Ta punastas, seejärel
kahvatas ja hakkas nagu süüdlane kapteni ees seistes värisema, kes teda rahuldatud ja
hämmastunud naeratusega vaatles.
1
3
9
«Phoebus!» sosistasid noored preilid üllatunult. «See en ju kapteni nimi!»
«Teil on hea mälu!» ütles Fleur-de-Lys paigale tardunud mustlannale. Siis aga hakkas ta
nuuksuma ja kogeles
240
haledalt, oma nägu käte vahele peites: «Ta on nõid!» Südame põhjas kuulis ta aga palju
kibedamat häält: «Ta on su võistleja!» Ta langes minestusse.
«Mu tütar, mu tütar!» hüüdis kohkunud ema. «Välja, põrgu mustlane !»
Uhe hetkega kahmas Esmeralda saatuslikud tähed kokku, andis Djalile märku ja väljus
ühest uksest, kuna teisest viidi välja Fleur-de-Lys.
Uksi jäänud, jäi Phoebus hetkeks kõhklema, kumba ust valida. Siis järgnes ta mustlannale.
II. PREESTER JA FILOSOOF ON KAKS ISE ASJA
Preester, keda noored preilid märkasid põhjapoolse torni tipus ja kes üle balustraadi
kummardudes teraselt mustlanna tantsu all platsil jälgis, oli tõesti ülemdiakon Claude Frollo.
Lugejad pole muidugi veel unustanud salapärast kongi, mille ülemdiakon ses tornis enese
jaoks oli korda seadnud. (Ma ei tea, olgu möödaminnes öeldud, kas see vahest sama kong
pole, mille sisemust veel meiegi ajal võib näha läbi väikese neljakandilise augu, mis asub
inimese pea kõrgusel selle platvormi idapoolsel küljel, kust tornid tõusevad. Praegu on see
urgas tühi, paljas ja lagunenud, ta halvasti krohvitud seinad on nüüd siit-sealt «kaunistatud»
vastikute kollaste joonistustega, mis kirikute fassaade kujutavad. Ma arvan, et selles augus
asuvad nüüd nahkhiired koos ämblikkudega ja et seetõttu varitseb siin kärbseid kahekordne
hävitussõda.)
Iga päev, tund enne päikese loojaminekut, läks ülemdiakon tornitrepist üles ja sulgus siis
kambrisse , kus ta mõnikord kogu öö veetis. Kõnesoleval päeval ulatus ta kõrvu käsitrummi
ja kastanjettide põrin just sel hetkel, kui ta oma redupaiga madala ukse ette jõudes pistis
võtmeauku väikese keerulise võtme, mida ta alati külje peal rippuvas kotikeses kaasas
kandis. Hääled tulid kirikuesiselt platsilt. Nagu juba ütlesime, oli kambril üksainus aknaava
ja seegi kiriku kupli poole. Claude Frollo tõmbas võtme kähku uuesti eest ja hetk hiljem
241
seisis ta juba torni tipus selles sünges ja vaatlevas asendis, nagu teda noored preilid olid
märganud.
Ta oli tõsine, liikumatu, süvenenud ainult ühte vaatepilti, ühte mõttesse. Kogu Pariis oli ta
jalge ees oma ehituste tuhandete teravate tippudega ja laugjate küngastike siluettidega
kõikjal vaatepiiril, sildade all väänleva jõega ning rahvaga, kes tänavatel lainetas, oma
suitsupilvedega, oma katuste ebatasase ahelikuga, mis oma tihedad lülid oli Jumalaema
kiriku ümber surunud. Kuid kogu sellest linnast nägi ülemdiakon ainult tükikest sillutist —
kirikuesist platsi; kogu sellest rahvamassist ainult üht olendit — mustlastüdrukut.
Raske öelda, mida see pilk väljendas ja millest sinna see lõkendav leek tekkis. See pilk oli
liikumatu, kuid täis hämmeldust ja rahutust. Ta sügavas tardumuses keha läbis vahel ainult
mõni juhuslik värahtus, nagu tuulehoog puud liigutab. Ta küünarnukid olid kanged ja kivistunumad
nagu serv, millele ta neid toetas. Ta naeratus oli näkku kivistunud ja paistis,
nagu poleks Claude Frollos muud elavat kui ta silmad.
Mustlastüdruk tantsis. Ta keerutas käsitrummi sõrme otsas ja pildus seda õhku, tantsides
provansi sarabandi. Kärmena, kergena ja lustilisena ei tundnud ta selle koleda pilgu raskust,
mis ülevalt ta peale langes.
1
4
0
Rahvahulk kihas ta ümber; aeg-ajalt tegi kollase ja punase kuuega mees sõõri laiemaks,
tuli siis tagasi ja istus mõni samm tantsijannast eemal toolile ning võttis kitse pea oma
põlvedele. See mees näis mustlastüd-ruku kaaslane olevat. Ülalt kõrgelt ei saanud Claude
Frollo ta nägu näha. Niipea kui ülemdiakon tundmatut meest märkas, pöördus ta tähelepanu
kord tantsijannale, kord temale, kuna ta nägu järjest süngemaks muutus. Äkki ajas ta end
sirgeks ja ta keha läbistas värin.
«Kes küll see mees võiks olla?» ütles ta läbi hammaste. «Ma olen tütarlast ikka üksinda
näinud!»
Siis kadus ta keerdtrepi looklevate võlvide vahele ja astus treppidest alla. Kellaruumi
poikvel uksest möödudes nägi ta pilti, mis teda jahmatama pani: Quasi- modo kummardus
määratu suurt šalusiid meenutava kiltkivist varikatuste alt välja ja vaatas alla platsile. Ta oli
nõnda vaatlemisse süvenenud, et tähelegi ei pannud,
242
kuidas kasuisa mööda läks. Ta metsikus pilgus oli kummaline ilme: selles oli vaimustust ja
õrnust.
«Imelik,» sosistas Claude. «Kas ta tõesti mustlastüdrukut vaatab?»
Ta läks edasi. Mõni minut hiljem astus murelik ülemdiakon torni jala juures olevast uksest
välja platsile.
«Kuhu mustlastüdruk kadus?» küsis ta vaatajatelt, keda käsitrumm kokku oli meelitanud.
«Ei tea,» ütles üks ta naaber, «ära ta kadus. Vist läks ta vastasmajja fandangot tantsima;
sinna teda kutsuti.»
Mustlastüdruku asemel nägi ülemdiakon samal vaibal, mille arabeskid äsja kireva tantsu
varju kadusid, ainult veel punasesse ja kollasesse riietatud meest, kes mõne hõbemündi
pärast ringi käis, käed puusas, pea seljas, nägu punane, kael õieli ja tool hammaste vahel.
Toolile oli kinni seotud naabrinaiselt laenatud kass, kes suurest hirmust kõvasti karjus.
«Püha Neitsi!» hüüdis ülemdiakon, kui veiderdaja higist nõretades temast tooli- ja
kassipüramiidiga mööda läks. «Mis see meister Pierre Gringoire siin teeb?»
Ülemdiakoni vali hääl üllatas vennikest nii, et ta kõige oma ehitusega tasakaalu kaotas ja
tool kassiga tohutu kisa ja kära saatel rahvale pähe kukkus.
Küllap meister Pierre Gringoire'il (temap ta oli) oleks tulnud raskeid arveid õiendada nii
naabrinaise kassi pärast, kui ka kõigi ümberolijate muhkude ja kriimustuste pärast, kui ta ise
üldist jahmatust ära kasutades poleks kirikusse saanud põgeneda, kuhu Claude Frollo talle
märku oli andnud järele tulla.
Katedraal oli juba hämar ja tühi. Kõrvalkäigud uppu-sid pimedusse ja lambid hakkasid
kabelites sätendama nagu tähed süsimustade võlvide all. Ainult fassaadi suur rosett, mille
värvirikkaist ruutudest loojuva päikese kiired läbi paistsid, hiilgas hämaras otsekui
teemantide räga, heites oma silmipimestava värvijoa löövi teise otsa.
Kui nad mõne sammu edasi olid läinud, nõjatus dom Claude vastu sammast ja vaatas
teravalt GringoireMle °tsa. Seda pilku Gringoire ei kartnud, ehkki tal oli häbi, et auväärt ja
õpetatud mees teda ses veiderdajakostüümis
243
nägi. Preestri pilgus polnud mõnitust ega pilget, see oli tõsine, vaikne ja puuriv. Esimesena
katkestas vaikimise ülemdiakon.
«Kuulge, meister Pierre, te peate mulle mõndagi seletama . Kõigepealt, kust see tuleb, et
teid pole peaaegu paar kuud enam näha olnud, nüüd aga ilmute tänavatele — mis sa ütled!
— nii toredas riietuses , pooleldi kollases ja pooleldi punases nagu Caudebeci õun?»
1
4
1
«Aulik härra,» ütles Gringoire haledalt, «see on tõesti imelik ülikond, ja te näete, et ma
sellepärast suuremat häbi tunnen kui kass, kellele tühi kõrvits pähe oleks topitud.
Tõepoolest, minu poolt on see väga paha vahi -seersandihärrasid provotseerida, et nad ühel
pütaagor-lasest filosoofil selle kuuega kaetud selja läbi vemmel-daksid. Kuid mis parata,
auväärt õpetaja! Selles on süüdi mu vana vammus, mis mind talve tulekul nii alatult maha
jättis sel ettekäändel, et ta tükkideks pudeneb ja tal tarve on kaltsukorjaja kotti puhkama
minna. Mis parata! Tsivilisatsioon pole veel nii kaugele arenenud, et inimene võiks ihualasti
käia, nagu seda vana Diogenes * tahtis. Lisage siia veel juurde, et puhus väga külm tuul ja
jaanuar pole eriti sobiv kuu, et inimkonda katsuda tagajärjekalt sellele tsivilisatsiooni
astmele tõsta. See kuub juhtus mu silma alla sattuma, ma võtsin ta vastu ja jätsin kohe maha
oma vana musta urbi , mis minusugust hermeetikut kaugeltki hermeetiliselt ei katnud. Nii
olen ma siis šarlatani riides, nagu püha Genesius.* Mis parata! See on ajutine varjutusaeg.
Aga isegi Apol-lonil tuli kord Admetose * juures sigu karjatada!» «Olete ka ameti valinud!»
vastas ülemdiakon. «Olen teiega nõus, mu õpetaja, parem on filosofeerida ja luuletada,
puhuda ääsis lõket või taevast tuld hankida, kui kanda kasse mööda tänavaid. Ja seepärast,
kui te mind hõikasite, tundsin ma ennast sama rumalana kui eesel praevarda ees. Aga mis
teha, aulik härra? Iga päev tuleb ju elada, ja kõige ilusamad aleksandriinid ei vääri üht tükki
Brie juustu hamba all. Ma luuletasin Flandria Marguerite'i auks selle kuulsa pulmalaulu,
mida te teate, kuid linn ei maksa mulle selle eest midagi, sest see ei olevat midagi väärt.
Nagu võiks nelja eküü eest mõnda Sofoklese tragöödiat luua! Olin nälga suremas.
244
Õnneks leidsin ma, ct mu lõualuud on kaunis tugevad, ja ma ütlesin neile: «Tehke aga
kunsttükke ja vigureid ning toitke ennast ise. Ale te ipsam .1 Üks pättide jõuk, kes mulle
headeks sõpradeks said, õpetasid mulle paarkümmend Heraklese tükki * ja nüüd annan ma
igal õhtul oma hammastele seda leiba, mida nad päeva jooksul minu pale higi sees ise on
teeninud. Selle kõige juures concedo, möönan ma, et mu vaimuomadustele pole see kuigi
lõbus rakendus ja et inimene pole selleks loodud, et oma elu mööda saata trummi põristades
ja toole suus kandes. Kuid, aulik meister, ei piisa sellest, et hingad, hinge tuleb ka millegagi
sees hoida.»
Dom Claude kuulas vaikides. Äkki tuli ta sügavaleva-junud silmadesse nii terav ja
läbitungiv ilme, et Gringoire tundis, kuidas see pilk ta hinge põhjani puurib.
«Väga kena, meister Pierre, aga miks te nüüd selle mustlasest tantsijanna seltskonnas
olete?»
«Ime küll,» kostis Gringoire, «ta on ju mu naine ja mina tema mees.»
Preestri tumedad silmad lõid leegitsema.
«Ja sa julgesid seda teha?» hüüdis ta vihaselt Grin-goire'i käsivarrest kinni haarates. «Kas
jumal sind siis nii kaugele maha jättis, et võisid seda tüdrukut puudutada?»
«Vannun oma hingeõnnistuse juures, kui see teid nii rahutuks teeb, mu härra,» vastas
Gringoire, värisedes kogu kehast, «vannun teile, et ma pole iialgi temasse puutunud.»
«Aga mis sa siis kõneled mehest ja naisest?» ütles preester.
Gringoire tõttas nüüd talle võimalikult lühidalt kõike seda jutustama, mida lugeja juba
teab, nii lugu Imede õues kui ka laulatamist katkise kruusi läbi. Sel abielul polnud veel
mingeid tagajärgi, sest mustlastüdruk ajas igal õhtul abieluöö nurja nagu esimene kordki.
«See on küll paha,» ütles ta lõpuks, «aga see tuleb sellest, et ma kahjuks neitsiga abiellusin.»
«Mis te sellega tahate öelda?» küsis ülemdiakon, kes jutustust kuulates järjest
rahulikumaks oli muutunud.
1
4
2
Toida ennast ise (lad. k.).
245
«Kaunis raske seletada,» vastas poeet. «See on ebausk . Mu naine on, nagu mulle üks vana
suli ütles, keda meie juures Egiptuse hertsogiks kutsutakse, leitud või kaotatud laps, mis
sama välja teeb. Ta kannab kaelas amuletti, mis — nagu kinnitatakse — kord teda vanematega
kokku viib, mis aga oma võimu kaotab, kui tütarlaps oma neitsilikkuse kaotab.
Sellest siis tulebki, et me mõlemad väga vooruslikult elame.»
«Teie, meister Pierre, arvate siis,» vastas Claude, kelle nägu üha selgemaks läks, «et
sellesse olendisse pole veel ükski mees puutunud?»
«Kuidas saaks keegi ebausu vastu, dom Claude? Tüdruk on kord selle endale pähe võtnud.
Arvan, et säärane nunnalik tõrksus, mis nii visalt püsib muidu nii. kergesti taltsutatavate
mustlastüdrukute keskel, on kindlasti haruldane. Kuid tal on kolm soosijat: esiteks Egiptuse
hertsog, kes ta oma kaitse alla on võtnud, küllap sellega arvestades, et ta tema mõnele
neetud abtile saab maha müüa; siis kogu mustlaste pere, kes teda erakordselt austab nagu
jumalaema; ja lõpuks pisike pussnuga, mida see pagana tüdruk hoolimata prevoo keeldudest
alati enesega kaasas kannab ja mis tal kohe pihus on, niipea kui teda pihast tahad kinni võtta.
Ta on päris vapsik !»
Ülemdiakon külvas GringoireM küsimustega üle.
Gringoire’i sõnade järgi oli Esmeralda ohutu, hurmav tütarlaps, kui ta ainult oma huuli ei
mossitaks; naiivne ja kirglik, kes elu ei tunne, aga kõigest vaimustatud on; kel isegi unes
aimu ei ole mehe ja naise vahest. Niisugune ta on. Armastab pööraselt tantsu, kärarikast elu
ja vaba õhku; on nagu mesilane, kellel jalgade küljes on nähtamatud tiivad ja kes ise
tuulekeeristes elab. Ta iseloom on tulnud rändavast eluviisist, mida ta alatasa on elanud.
Gringoire’il oli korda läinud teada saada, et ta lapsena oli läbi käinud Hispaania ja Kataloonia,
isegi Sitsiilia. Võis koguni väga võimalik olla, et ta mustlaste vooriga, kuhu ta kuulus,
Alžeeria kuningriigis oli käinud, mis asub Ahhaias, selles, mis ühelt poolt kokku puutub
Väike- Albaania ja Kreekamaaga, teiselt poolt Sitsiilia merega, kust tee viib Konstantinoopolisse.
Mustlased olid Gringoire’i arvates Alžeeria kuninga
246
vasallid , see aga oli valgete mauride läänihärra. Kindel pidi ka see olema, et Esmeralda
õige noorukesena läbi Ungari Prantsusmaale tuli. Kõigist neist maadest oli noor tütarlaps
kaasa toonud veidrate murrakute, võõramaiste laulude ja mõistete riismed, mis ta keelele
andsid niisama kirju kuju, nagu oli ta poolpariislikul, poolaafrikalikul riietusel . Elanikud
neis linnajagudes, kus ta käis, armastasid teda ta rõõmsa meele, ta kenaduse, ta elava
iseloomu, ta tantsude ja laulude pärast. Kogu linnas arvas ta ise ainult kaks isikut olevat, kes
teda vihkasid ja kellest ta alati hirmuga kõneles: üks oli Roland'i tornikongis olija,
patukahetseja eit, kes imelikul viisil vimma kandis kõigi mustlaste vastu ja kes vaest tantsijannat
alati sajatas ja vandus, kui see ta aknaaugust mööda juhtus minema; teine üks
preester, kes vastu tulles alati tema poole pilkusid ja sõnu heitis, mis talle hirmu tegid.
Viimase asjaolu erutas väga ülemdiakonit, ilma et Gringoire seda erutust suurt tähele oleks
pannud; kaks kuud oli küllalt pikk aeg olnud, et muretul poeedil meelest lasta minna tolle
õhtu üksikasjad, kus ta mustlastüdrukut kohtas, ja ülemdiakoni osavõttu kõigest sellest.
Midagi muud väike tantsijanna ei karda ; ta ei ennusta tulevikku ja see kaitseb teda
mustlastele nii sagedaste nõiaprotsesside eest. Kui Gringoire talle just mitte meheks polnud,
siis vähemalt oli ta venna eest. Filosoof pidas väga kannatlikult vastu säherdusele pla1
4
3
toonilisele abielule. Tal oli ikkagi oma puhkease ja tükike leiba. Igal hommikul läks ta
hulguste pesakonnast minema, enamasti ikka mustlastüdrukuga, kellele ta tänavanurkadel
raha saamisel abiks oli; igal õhtul tuli ta temaga ühise katuse alla tagasi, laskis Esmeraldal
tema kambrikesse minna ja tal ukse riivi panna, kuna ta ise õiglase unne vajus. Selline
olemine oli igatahes üsna mõnus, nagu ta ütles, ja väga soodus unistustele. Muide, filosoof
polnud oma südames päris kindel, kas ta mustlastüdrukut nii väga armastabki. Peaaegu
niisama palju armastas ta kitse. See oli meeldiv, armas, tark, vaimukas, õpetatud loom.
Keskajal olid sellised õpetatud loomad, keda väga imetleti, kes aga tihti oma õpetajaid
tuleriidale saatsid , üsna tavaline nähtus. Kullatud sõrgadega kitse tembud olid süütud
naljad . Gringoire
247
jutustas neist ülemidakonile, keda säärased üksikasjad elavalt huvitasid. Enamasti jätkus
kitsele sellest, et käsi-trummi nii või teisiti käes hoiti, ja temalt saadi kõik, mida taheti. Kitse
oli välja õpetanud mustlastüdruk, kel niisuguste peensuste jaoks harukordne talent oli, nii et
kahest kuust piisas, et kitse õpetada liikuvate tähtede varal kirjutama sõna «Phoebus».
«Phoebus!» ütles preester. «Miks «Phoebus»?»
«Ma ei tea,» vastas Gringoire. «Vahest on sel sõnal tema arvates maagiline ja salajane
mõju. Ta kordab seda sageli poolsosinal, kui arvab enese üksinda olevat.»
«Kas te olete kindel,» päris Claude puuriva pilguga Gringoire'i otsa vaadates, «et see on
lihtsalt sõna, aga mitte nimi?»
«Kelle nimi siis?» küsis poeet.
«Kust mina tean?» vastas preester.
«Teate, mis ma arvan: mustlased on veidi ebausklikud ja jumaldavad päikest. Sellest siis
Phoebus.»
«See pole mulle nõnda selge kui teile, meister Pierre.»
«Tõtt öelda, see ei puutu minusse. Pomisegu ta oma Phoebust nii palju kui tahab. Kindel
on aga, et Djali mind juba peaaegu sama palju armastab kui tedagi.»
«Kes see Djali on?»
«See on kits.»
ülemdiakon pani käe lõua alla ja näis veidi mõttesse jäävat.
Äkki pöördus ta järsult Gringoire'i poole:
«Ja sa vannud, et sina pole teda puutunud?|
«Keda?» küsis Gringoire. «Kas kitse?»
«Ei, seda naist.»
«Oma naist? Vannun, et ei.»
«Kas te temaga tihti kahekesi olete?»
«Igal õhtul vähemalt tunnikese.»
Dom Claude kortsutas kulmu.
«Ah! Solus cum sola non cogitabuntur orare Pater noster.» 13
«Vannun oma hingeõnnistuse juures, ma võiksin issa -meiet, «Ave Mariat» ja «Credo in
Deum patrem omnipontemit» 14
248
lugeda, ilma et ta minule rohkem tähelepanu õõraks kui kana kirikule.»
13 Üksik mees üksiku naisega ei mõtle sellele, et issameiet lugepüha Benedictas: «Vinum apostatare facit etiam sapientes!»»2
Sel silmapilgul tuli Clopin tagasi ja karjus müriseva häälega:
' Viin tekitab liiderlikkust ja purjus märatsemist (lad. k.).
2 Viin viib isegi targad pattudeni (lad. k.).
395
«Kesköö!»
Sel sõnal oli samasugune mõju kui sõnal «Sadulasse!» puhkepeatusel oleva ratsaväe
juures: kõik hulgused — mehed, naised, lapsed — ruttasid relvadega kolistades rüsinal
kõrtsist välja.
Kuu oli pilve taha kadunud. Imede Ou oli kottpime, ühtki tuld polnud kuskil näha, kuid
plats oli täis rahvast, mehi ja naisi, kes sosinal kõnelesid. Kostis häälte-suminat ja pimedas
võis näha, kuidas relvad läigatasid. Clopin astus suure kivi otsa.
«Rivistu, Argoo!» karjus ta. «Rivistu, Egiptus ! Ri-vistu, Galilea!»
Pimeduses tekkis liikumine. Määratu rahvahulk hakkas ennast kolonnidesse korraldama.
Veidikese aja pärast kärgatas jällegi Argoo kuningas:
«Täielikku vaikust läbi Pariisi minnes! Parooliks olgu: « Noad välguvad!» Tunglad läita
alles Jumalaema kiriku juures. Edasi, marss!»
Kümme minutit hiljem pani ratsavalve ehmatades plagama, nähes seda pikka mustade
vaikivate inimeste rongkäiku, mis liikus alla Vahetajate silla poole läbi kõverate, Turgude
linnajagu igas suunas läbilõikavate tänavate.
IV. KARUTEENE
Sel ööl polnud Quasimodol und. Ta oli parajasti lõpetanud oma viimase ringkäigu
kirikus. Kiriku uksi kinni pannes ei märganud ta ülemdiakonit, kes temast mööda läks ja
pisut pahameelt ilmutas, nähes, et Quasimodo ustele hoolega tohutuid raudriive ette lükkas
ja tabalukke kinni keeras, mis muutsid laiad uksepooled tugevateks müürideks. Dom
Claude'il oli palju murelikum nägu kui muidu. Tollest öisest juhtumisest saadik kohtles ta
Quasimodot halvasti, kuid mõttetu oli tema vastu karmust näidata, vahel teda isegi lüüa:
miski ei kõigutanud ustava kellalööja alistumust, kannatlikkust ega nurisematut leplikkust,
ülemdiakoni poolt talus ta kõike: sõimu, ähvardusi, hoope, ilma et oleks midagi vastu
pomisenud või vähematki kaevanud. Ainult vahel
396
2
3
4
saatis ta dom Claude’ile rahutu pilgu järele, kui see trepist üles torni läks, kuid ülemdiakon
hoidus ka ise gsrneralda silme ette ilmumast.
Niisiis sellel ööl heitis Quasimodo pilgu oma vaestele mahajäetud kelladele Jacqueline'ile,
Marie'le, Thi-bauld'le ja ronis üles põhjapoolse torni tippu, pani oma hästisuletud
tormilaterna katusele ja hakkas Pariisi silmitsema. Öö oli, nagu juba öeldud, väga pime.
Pariis, mida tol ajal ei valgustatud, pakkus silmadele mustade massiivide ebamäärast
kogumikku, millest siit-sealt Seine'i valkjas kõverik läbi lõikas. Quasimodo nägi tuld ainult
ühes kaugemas hoones, mille ähmane ja tume siluett Saint-Antoine'i värava pool küljes üle
katuste ulatus. Seal oli keegi nähtavasti veel üleval.
Lastes oma ainsat silma üle selle öise hämara horisondi käia, tundis kellalööja eneses
mingit seletamatut rahutust. Juba mõnda päeva oli ta erkvel olnud, sest ta nägi kiriku ümber
alatasa pahaendelise ilmega inimesi liikumas , kes üksisilmi üles noore mustlastüdruku redu
poole piilusid. Ta mõtles, et vahest on õnnetu peidus-olija vastu teoksil mõni vandenõu. Ta
kujutles, et must-lastüdruku vastu üldist viha tunti nagu tema enese vastu ja et niiviisi võis
kergesti midagi juhtuda. Sellepärast valvaski ta üleval kellatornis, «unistades oma unelmas»,
nagu ütleb Rabelais, heites vaheldumisi pilku kambrile ja Pariisile, valvates mustlastüdrukut
hoolsasti nagu koer, hinges tuhat kahtlust.
Uurides suurt linna oma ainsa silmaga, mida loodus nagu kahjutasuks nii teraseks oli
teinud, et see peaaegu täiesti korvas Quasimodo puuduvaid organeid, märkas ta äkki, et
Vieille-Pelleterie kaldapealse siluetis oli midagi eriskummalist: seal nagu liikus midagi,
valkja vee taustal polnud mustalt eralduv käsipuujoon enam sirge ega liikumatu nagu teistel
kaidel, vaid seal hõljusid nagu jõe lained või nagu edasiliikuva rahvahulga pead.
See paistis talle imelik. Ta teritas oma tähelepanu. Näis, nagu oleks seal Vanalinna poole
liigutud. Kuskil polnud mingit valgust näha. Liikumine kaldapealsel kestis mõnda aega, siis
ta nagu suundus sealt vähehaaval Vanalinna saarele ning kadus seejärel täitsa ära ja kai
piirjoon muutus uuesti sirgeks ja liikumatuks.
397
Kui Quasimodo veel selle kallal juurdles, mida sel kõik peab tähendama, tekkis liikumine
uuesti Kiriku, esise tänavas, mis Vanalinnas otsejoones Jumalaema kiriku fassaadi poole
kulgeb. Kui suur ka pimedus poi-nud, nägi Quasimodo siiski kolonni otsa tänavast juba
platsile suubuvat. Pilk hiljem oli plats juba täis rahvast, mille kohta pimeduses ainult seda
võis öelda, & seda rahvast on palju.
Ses vaatepildis peitus midagi õudset. Eriskummalises rongkäigus, mis katsus end sügava
pimedusega varjata, oldi huvitatud ka sama sügava vaikuse säilitamisest. Ometi pidi sealt
siiski midagi kuulma, kas või jalgade astumist. Kuid see ei ulatunud meie kurdi kõrvu, ja
rahvamurd, millest ta vaevalt midagi suutis eraldada ja mida ta üldse ei kuulnud, kuigi see
üsna ligidal liikus, jättis temasse hääletu, udusse mähitud, viirastusliku kooljaterongi mulje.
Ta nagu nägi enese poole tulevat udukogu sellesse uppunud inimestega, nägi varjus varjusid
liikuvat.
Ta mured ja kartused tulid tagasi, tal tekkis uuesti mõte salasepitsustest mustlastüdruku
vastu. Tumedalt tundis ta katastroofi lähenemist. Sel otsustaval silmapilgul pidas ta enesega
paremini ja kiiremini nõu, kui seda kohmakalt vaimult oleks võinud oodata. Kas pidi ta
mustlastüdruku üles äratama? Lasta tal ära põgeneda? Aga kuidas? Tänavad olid rahvast
täis, kiriku tagaküljel voolas jõgi. Paati polnud, polnud siis ka pääsu! Jäi üle ainult üks tee:
lasta ennast kiriku lävel surmata, kuid vähemalt senikaua vastu panna, kuni kuskilt abi tuleb,
2
3
5
kui seda üldse tuleb, Esmeralda und aga mitte häirida. Vaeseke ärkab niikuinii küllalt vara,
et surra. Sellele otsusele tulles hakkas ta suurema rahuga oma «vaenlast» uurima.
Inimesi näis iga minutiga kirikuesisele juurde voolavat. Arvatavasti tegi rahvas siiski väga
vähe lärmi, sest majade aknad tänavatel ja kirikuväljaku ääres olid ikka veel suletud. Äkki
välgatas kuskil valgus ja ühe viivuga hakkasid rahva kohal liikuma seitse-kaheksa põlevat
tungalt, mille tulekeeled pimeduses üles-alla hõljusid. Quasimodo nägi nüüd kirikuesisel
selgesti hiiglasuurt kaltsudes meeste ja naiste summa kihavat,
398
kes olid relvastatud vikatite, piikide, kõvernugade ja hellebardidega, mille tuhanded otsad
läiklesid. Siinseal paistsid mustad hangud inetute nägude kohal nagu sarved. Hämaralt
meenus talle, et on seda rahvahulka varem näinud. Kas polnud siin needsamad näod, kes
mõni kuu tagasi teda olid narride paavstiks ülendanud?
Ühes käes tõrvik, teises madjakas , astus keegi mees kivi otsa ja hakkas nähtavasti kõnet
pidama. Samal ajal tegi imelik malev mõningaid ümberpaigutusi, nagu seaks ta end kiriku
ümber korda. Quasimodo haaras maast laterna ja läks alla tornidevahelisele platvormile, et
kõike ligemalt silmitseda ja siis aru pidada kaitsevahendite üle.
Clopin Trouillefou, kes Jumalaema kiriku peaportaali ette oli saabunud, seadis tõepoolest
oma salga lahinguvalmis. Kuigi ta vastupanu ei oodanud, tahtis ta targa väepealikuna siiski
korda säilitada, et tarbe korral välja astuda öövalvurite või patrullide äkilise rünnaku
vastu. Ta oli oma väesalga niiviisi üles seadnud, et ülevalt või kaugemalt vaadates oleks
võinud seda pidada kas roomlaste kolmnurgaks Ecnomuse lahingus, Aleksander Suure
«seapeaks» või Gustav Adolfi kuulsaks kiiluks.* Selle kolmnurga tagumine külg ulatus
kiriku-väljaku tagasopini, nii et see sulges Kirikuesise tänava, ühel pool küljes oli Linna
Haigemaja, teisel pool küljes Saint-Pierre-aux-Boeufs' tänav. Kolmnurga tipus asus Clopin
Trouillefou ühes Egiptuse hetsorgiga, meie sõbra Jehaniga ja julgemate poistega
santlaagrite hulgast.
Keskaja linnades polnud selline üritus nagu see hulguste sõjakäik Jumalaema kiriku vastu
sugugi haruldane. See, mida*me nüüd politseiks kutsume, puudus tol ajal üldse.
Rahvarikkais linnades, ennekõike pealinnades polnud ühtset korra säilitamise keskvõimu.
Feodaalne kord oli suured linnakogukonnad õige imelikuks kujundanud. Linn oli tuhandete
läänkondade kogu, mis teda igasugusteks ja erisuurusteks osadeks jaotasid. Siit siis
tuhanded üksteisele vastukäivad korraldused, teiste sõnadega, korda polnudki. Nii oli Pariisis
peale saja neljakümne ühe lääniomaniku, kel õigus
399
oli maamaksusid nõuda, veel kakskümmend viis omanikku, kel lisaks oli veel õigus
kohut mõista, alates Pariisi piiskopiga, kelle päralt oli sada viis tänavat, ja lõpetades Notre-
Dame-des-Champs'i kloostriprioriga kel neid oli neli. Kõik need feodaalsed seadusvõimud
tunnustasid kuninga ülemvalitsust ainult nimepidi. Kõigil oli õigus teeraha nõuda. Igaüks oli
oma piirkonnas peremees. Louis XI, see väsimatu töömees, kes nii laialt alustas
feodalismihoone lõhkumist, mida jätkasid Richelieu * ja Louis XIV kuningriigi huvides
ning mille lõpule viis Mirabeau rahva huvides, see Louis XI katsus küll seda Pariisi
läänkondade võrku lõhkuda, avaldades vihuti kaks-kolm kõigile üldkohustuslikku seadlust.
Nõnda andis ta 1465-ndal aastal kõigile elanikele käsu öö tulekul aknaid küünaldega
valgustada ja koerad keti otsa kinni panna, samal aastal veel teise korralduse õhtul tänavad
raudkettidega sulgeda, peale selle keelas ta ära öösiti tänaval kaasas kanda puss-nuge ja
muid relvi. Kuid õige pea jäid need esimesed kogukondliku seadusandluse katsed paberile.
2
3
6
Kodanikud lasksid tuulel küünlad akendel ära puhuda ja koertel ümber joosta. Raudketid
tõmmati ainult kaitseseisukorra ajal ette ja pussnugade kandmise keelul oli ainult niipalju
tagajärgi, et Kõrilõikajate tänav Kaelalõikajatc tänavaks ümber nimetati, mis ju suur
edusamm oli. Feodaalse seadusandluse vana hoone jäi püsima, sellega koos kõik need
arvutud kohturingkonnad ja lään- konnad , mis linnas läbisegi ristlesid, üksteisel ees seisid,
segamini läksid, risti-rästi üksteise peale kuhjusid, üksteisesse lõikusid; tihe võrk
öövahtkondi, patrulle, vahiposte oli täiesti asjata, sest nende vahelt pääsesid relvastatud
vargad, röövlid ja mässajad ilusasti läbi. Selles korratuses polnud siis ka midagi kuulmatut,
kui mõni jõuk mingile lossile, paleele või majale kõige rahvarikkamas kohas kallale tungis.
Enamasti tulid naabrid alles siis appi, kui riisumine juba nende enes -teni ulatus. Tulistamist
kuuldes toppisid nad kõrvad kinni, sulgesid aknaluugid, barrikadeerisid uksed, jättes
löömingu saatuse hooleks, tulgu siis valvesalgad appi või mitte. Järgmisel päeval kõneldi
Pariisis: «Täna öösel tungiti Etienne Barbette'i majja. Marssal de Cler-
400
mont sai nahatäie» jne. Sellepärast polnud üksnes kuninglikel residentsidel, nagu
Louvre'il, Justiitspaleel, Bastille'l, Tornikeste lossil, vaid ka lihtsalt läänihärrade
asukohtadel, nagu Petit-Bourboni, Sensi, Angoule-me'i lossil jne., laskeavad müürides ja
laskeluugid väravate kohal. Kirikuid kaitses nende pühadus. Siiski olid mõned neist ka
kindlustatud, Jumalaema kirik küll mitte. Saint-Germain-des-Pres' kloostrit ümbritses sakiline
müür nagu mõne paruni lossi ja ta suurtükkideks oli vaske rohkem raisatud kui ta
tornikelladeks. Seda kindlust võis veel 1610 . aastal näha. Praegu on kirikki vaevalt säilinud.
Tuleme tagasi Jumalaema kiriku juurde. Kui esimesed korraldused tehtud (olgu öeldud hulguste
maleva distsipliini auks, et Clopini käskusid täideti vaikuses ja imestusväärse
täpsusega), astus varga-jõugu auväärt ülem kirikuesise rinnatise otsa, pööras näo kiriku
poole, vehkis tunglaga, mille tuule käes hõljuv suitsune leek kiriku punakat fassaadi kord
valgustas, kord varjas, ja hakkas kareda ning tusase häälega seletama:
«Sulle, Louis de Beaumont, Pariisi piiskop, kohtupalati nõunik, ütlen mina, Glopin
Trouillefou, Argoo kuningas, suur tseesar, hulguste vürst, narride piiskop, järgmist: «Meie
õde, kes nõiduse pärast ülekohtuselt hukka on mõistetud, on sinu kirikusse varjule läinud. Sa
oled kohustatud talle ulualustja kaitset andma, kuid kohus tahab teda sealt välja saada ja sina
olid sellega nõus. Nõnda võidaks teda homme Greve'i platsil võlla tõmmata, kui jumal ja
hulgused vahele ei astuks. Nüüd siis tuleme meie sinu juurde, piiskop. Kui sinu kirik on
puutumatu, siis peab seda olema ka meie õde. Kui meie õde aga seda pole, siis pole
puutumatu ka sinu kirik. Sellepärast nõuame sinult, kui sa tahad oma kirikut päästa, et sa
meile tüdruku tagasi annaksid. Või me vabastame ta sealt vägivallaga ja riisume kiriku
paljaks. Ja see on õiglane. Selle tõenduseks püstitan ma siia oma lipu ja ütlen sulle, Pariisi
piiskop, jumal kaitsku sind!»»
Kahjuks ei võinud Quasimodo kuulda neid nii sünge ja metsiku majesteetlikkusega
lausutud sõnu. Üks hul-
401
gus pakkus Clopinile oma lippu, mille see vastu võtti ja pidulikult kahe tänavakivi vahele
püstitas. See oli nimelt hang, mille harudel rippus vänts verist raibet.
See tehtud, pöördus Argoo kuningas ümber ja laskis pilgul käia üle oma malevast, sellest
metsikust rahvakogust, kelle silmad peaaegu niisama teravalt välkusid kui piikide otsad.
Pärast väikest vaheaega kisas ta:
«Edasi, poisid! Tööle, sissemurdjad!»
2
3
7
Kolmkümmend tugevat laiarinnalist sepanägudega meest astusid ette, haamrid , pihid ja
raudtuurad õlal. Nad läiksid mööda astmeid üles kiriku peaportaali poole ja juba nähti neid
võlvi all ukse kallal pihtide ja kangidega kühmus töötamas. Neile läks teisi hulguseid järele,
et neid aidata või neid vahtida. Kõik üksteistkümmend trepiastet olid rahvast täis.
Uks aga pidas hästi vastu.
«Kuradi kõva ja kange teine!» ütles üks.
«Ta on ju vana ja ta krõmpsluud on kondiks muutunud!» ütles teine.
«Julgemini, sõbrad!» sõnas Clopin.
«Vahetan oma pea tuhvli vastu, kui te ei ava ust, ei vabasta tüdrukut ja ei tee peaaltarit
paljaks enne veel, kui ükski kirikuteener üles ärkab. Kuulge! Juba lukk praksub!»
Clopini sõnu katkestas kõle mürts selja taga. Ta pöördus ümber. Päratu suur palk oli
taevast alla kukkunud, tosinavõrra hulguseid kirikutrepile maha lüües kargas see
suurtükipauguna mürtsudes tagasi ja lõi all tänaval veel hulga kaltsakaid jalust maha, kes
hirmsa kisaga püüdsid kõrvale hüpata. Uhe viivuga oli osa kirikuesisest platsist tühi.
Lõhkujad jätsid ukse kus seda ja teist, kuigi neil ukse sügava võlvi all midagi karta polnud,
ja isegi Clopin taganes kirikust aupaklikku kaugusse.
«Pääsesin veel terve nahaga!» karjus Jehan. «Ma kuulsin ainult vihisemist, kuradi pärast!
Aga Pierre Materdaja materdas palk siiski surnuks!»
Raske on kirjeldada seda hirmu ja ehmatust, mida see palk hulgustesse sisendas. Nad
vahtisid tükk aega üles õhku, see puutükk kohutas neid enam kui kakskümmend tuhat
kuninglikku ammukütti.
402
«Saatan! See lõhnab nõidusest!» urises mustlaste hertsog.
«Kas tõesti kuu selle halu alla viskas?» tähendas Andry Punane.
«Kes teab,» arvas Fran^ois Chanteprune, «öeldakse, kuu olevat jumalaema sõber!»
«Tuhat paavsti, teie olete kõik tolvanid!» hüüdis Clopin, ei osanud aga puujõmaka
prantsatust millegagi seletada.
Et tõrvikute valgus kõrgele ei ulatunud, ei võidud kiriku fassaadil mitte midagi näha.
Raske palk lamas kirikuesisel platsil. Kuuldi ainult vaeste õnnetute oigamist, kes esimese
hoobi vastu olid võtnud ja kivi-astmete teravate nurkade vastu oma sisikonna lömas-tanud.
Kui esimene ehmatus möödas oli, leidis Argoo kuningas lõpuks seletuse , mis oli ta
kaaslastele vastuvõetav.
«Kurat ja põrgu! Papid mõtlevad veel vastu panna! Uuesti kallale! Kallale!»
«Kallale! Hurraa!» karjus rahvahulk meeletult ja vastu kiriku fassaadi käis kogupauk
ambudest ja arke-buusidest.
Pauk äratas ümberkaudsed rahulikud elanikud unest. Aknad tehti lahti ja sinna ilmusid
öömütsid ja käed põlevate küünaldega.
«Laske akende pihta!» karjus Clopin.
Jalamaid plaksatasid aknad kinni ja vaesed linnakodanikud, kes vaevalt mahti olid saanud
ehmatanud pilku heita lärmakale kirikuplatsile täis tõrvikuid, läksid hirmust üleni higistena
tagasi vooditesse oma naiste kõrvale, eneselt küsides, kas on Jumalaema kiriku ees mõni
nõiasabat lahti või on burgundlased Pariisi tunginud nagu 1464-ndal aastal. Mehed kartsid
juba riisumist, naised vägistamist, ja kõik lõdisesid.
«Kallale!» kisendasid uuesti argoolased, kuid lähemale minna nad ei julgenud. Nad
vahtisid kord kiriku, kord palgi poole. Palk ei liigatanud, kirik aga oli endiselt vaikne ja tühi.
Kuid miski jahutas siiski
2
3
8
hulguste indu .
«Tööle, sissemurdjad!» karjus Trouillefou. «Uks sisse!»
Keegi ei astunud sammugi edasi.
403
«Kuradi habeme ja kõhu nimel, vaadake memmi, ke palgijupi ees lõdisema hakkavad!»
Üks vanem sissemurdja vastas:
«Pealik, mitte palgijupp ei hoia meid tagasi, vaid uk ise, see on raudlattidega läbi
põimitud. Pihtidega poi midagi peale hakata.»
«Mida te siis tagumiseks vajate?» küsis Clopin.
«Vajaksime müürilõhkujat.»
Argoo kuningas ruttas julgelt koleda palgi juurde, pani jala selle peale ja kisas:
«Siin on teil müürilõhkuja, papid on selle ise teil saatnud. Täname teid, kirikhärrad!»
Sel hooplemisel oli mõju. Palgi salavõim oli otsas Hulgused said julgust juurde; peagi
tõstsid paarsad tugevat kätt palgi udusulena üles ning tormasid sel lega vastu suurt ust, mida
enne oli katsutud sisse lüüa See, kuidas rahvahulk harvade, laialipillatud tõrvikut
poolhämaras valguses pikka palki kandis ja selleg kiriku poole jooksis, tekitas mulje, nagu
tormaks koletu tuhandejalgne elukas põrnitsedes vastu kivist hiiglast.
Palgi hoopidest põras pooleldi metallist tehtud uks määratu trummina. Järele ta ei andnud,
kuid kogu kirik vabises ning seest kõmasid vastu kõrged võlvid.
Samal ajal hakkas ülevalt ründajate peale suurte kivide rahet sadama.
«Kurat!» karjus Jehan. «Kas tõesti tornide balustraadid meie peale pudenevad?»
Kuid hoog oli sees. Argoo kuningas oli ju ise eeskuju näidanud. Muidugi on see piiskop,
kes end kaitseb, ja ründajad hakkasid veel ägedamalt ust lõhkuma, hoolimata kividest, mis
paremat ja pahemat kätt päid purustasid.
Imelik, et kivid kõik ükshaaval alla kukkusid, selle eest tuli neid aga tihedalt. Argoolased
tundsid ikka kaht kivi korraga, üht vastu jalgu, teist vastu pead. Oli vähe neid, kes pihta ei
saanud, ja juba lamas palju veriseid surnuid ja vintsklevaid haavatuid tormijooksjate jalgade
all, kes üha ägedamalt lõhkusid, kuna neile järjest uusi mehi appi tuli. Pikk palk tagus
vahetpidamata kindlas taktis vastu ust nagu kella tila. Kivisadu jätkus, kuid ka ukse kõma.
404
Lugeja on muidugi taibanud, et ootamatu vastupanu, friis hulguseid ärritas, tuli
Quasimodo poolt. Juhus oli kahjuks vahvat kurti soodustanud. Kui ta tornidevahelisele
platvormile oli jõudnud, valitses ta peas täielik segadus . Vaadates ülalt alla tihedale hulguste
parvele, kes valmis olid kiriku kallale sööstma, jooksis ta galeriil mõne minuti meeletuna
edasi-tagasi, paludes kuradit ja jumalat mustlastüdrukut päästa. Tärkas juba mõte minna
üles lõunapoolsesse torni häda-kella lööma; kuid enne kui ta kella käima saab panna, enne
kui Marie helisema hakkab, võib kiriku uks juba ammu sisse löödud olla. See oli just
parajasti sel silmapilgul, kui sissemurdjad oma riistadega ukse kallale asusid. Mis teha?
Äkki tuli talle meelde, et müürissepad olid kogu päeva parandanud lõunapoolse torni
müüri, talasid ja katust. See oli talle nagu valguskiireks. Müür oli kivist, katus tinast , talad
puust. (Need päratu suured talad moodustasid nii tiheda rägastiku, et neid «metsaks»
kutsuti.)
Quasimodo jooksis selle torni juurde. Alumised korrused olid tõepoolest täis igasugust
ehitusmaterjali. Seal leidis ta eest ehituskivide riitu, tinalehtede rulle, lattide virnu, jämedaid,
saega parajaks lõigatud ja tahutud palke ning prahihunnikuid, ühesõnaga, terve arsenali.
2
3
9
Aeg oli kasin. All töötasid pihid ja haamrid. Oma suure jõuga, mida hädaoht veel
kümnekordseks tegi, tõstis ta üles kõige raskema, kõige pikema palgi, ajas ta ühest
torniaugust välja, haaras tal siis väljaspool teisest otsast kinni ning sikutas ta platvormi
balustraadile ja paiskas sealt alla. Kukkudes saja kuuekümne jala kõrguselt, põrkas määratu
suur palgikolask mitu korda vastu müüri, purustas raidkujusid, tegi mitu tiiru enese ümber
nagu veskitiib, mis lendu on läinud, ja langes viimaks maha. Tõusis hirmus kisa, sest must
palk sarnanes tänaval tagasi põrgates hiiglamaoga.
Quasimodo nägi, kuidas hulgused palgi kukkumisel laiali lendasid nagu tuhk lapse
puhumisel. Ta kasutas nende kohkumise ära ja sellal, kui nad ebausklikult taevast alla
langenud madjaka poole vahtisid ja portaali kivist pühamehi noolte ja haavlite sajuga
purustasid, tassis Quasimodo vaikselt kiviprügi, suuri ja väikesi
405
kive, isegi müürisseppade riistakotte balustraadi äärel kust ta juba ennem palgi oli alla
virutanud.
Niipea kui nad all hakkasid vastu kiriku ust tagum lendas ülevalt alla kivirahet; neile
paistis, nagu oleks kirik ise neile pähe varisenud.
Kes sel silmapilgul Quasimodot oleks näinud, oleks kohkunud. Peale viskematerjali
balustraadi ääres oli ta platvormile kokku tassinud terve kuhja kive. Niipea kui üks
kivihunnik balustraadi juures otsa lõppes, asus ta teise juurde. Ta kummardus ja tõusis,
kummardus ja tõusis jälle uskumatu väledusega. Ta küünitas oma suure kääbusepea üle
balustraadi ja kohe lendas üks kivijurakas teise järel alla. Vahel jälgis ta mõne tubli
kivikamaka lendu ja kui see hästi märki läks, röögatas ta: «Hoo!»
Hulgused ei kaotanud veel julgust. Juba paarikümnel korral oli paks uks, mille kallale
sajad inimesed raskele tammepuust müürilõhkujale hoogu andes tormasid, võpatanud.
Uksetiivad praksusid, nikerdused lendasid tükkideks, uksehinged hüplesid iga tõuke ajal,
lauad tulid lahti, puuosad pihunesid raudraamikantide vahel. Quasimodo õnneks oli uksel
rohkem rauda kui puud.
Ta tundis, et peauks all hakkab juba järele andma. Kuigi ta midagi ei kuulnud, ometi põras
iga hoop nii kiriku võlvistikus kui ka temas ühtviisi vastu. Ta nägi all võiduhimulisi ja
märatsevaid hulguseid rusikaid hämara fassaadi poole tõstvat. Ta kahetses, et tal ega
mustlastüdrukul tiibu polnud, nagu öökullidel, kes parvedena ta pea kohal lendu tõusid.
Kivirahest ei piisanud ründajate tagasitõrjumiseks.
Sel äreval silmapilgul märkas ta veidi allpool balustraadi, kust ta hulguseid materdas, kaht
pikka kivist vihmaveetoru, mille otsad asusid otse peaukse kohal, kuna nende teine ots algas
platvormi põrandalt, üks mõte sähvatas tal peast läbi. Ta jooksis ja tõi oma kambrist haokoo,
pani sellele rohkesti latte ja sinna otsa rullis tinalehti, mida ta kaitseriistana veel polnud
tarvitanud. Kui ta selle tuleriida oli mõlema vihmaveetoru ühise avause kohal valmis
seadnud, süütas ta selle oma laternast põlema.
Vahepeal lakkas kivisadu ja hulgused ei vahtinud
406
enam üles. Lõõtsutades nagu hagijad, kes metsseale ta urkas kallale on asunud, tunglesid
riisujad hulgana peaukse ümber, mida tõukepoom juba üsna lömmi oli löönud, mis aga siiski
veel vastu pidas. Kärsitult ootasid nad viimast, otsustavat hoopi, mis ta lõpuni sisse oleks
löönud. Igaüks tahtis ligemale pääseda, et esimesena sisse tormata rikkalikku kirikusse,
avarasse varakambrisse, kuhu olid kokku kuhjatud kolme sajandi varandused. Rõõmust ja
ahnusest rõkates tuletasid nad üksteisele meelde toredaid hõberiste, suurepäraseid bro2
4
0
kaatkuubi, kullatud hõbedast hauaehiseid, koori ohtraid kaunistusi, siis säravaid pühi,
tuledest sätendavaid jõulusid, päikesest sädelevaid lihavõtteid, kõiki neid hiilgavaid
pidupäevi, kus kirstud pühakusäilmetega, lühtrid, sakramendiastjad, tabernaaklid,
reliikvialae-kad kulla- ja teemantmägedena altaritele kuhjusid. Kahtlemata oli sel
silmapilgul igal vargapoisil ja sandil, võllaroal ja logardil palju vähem meeles mustlastüdruku
vabastamine kui kiriku riisumine. Usume koguni meeleldi, et suurele hulgale neist
oli Esmeralda ainult ettekäändeks, kui vargad üldse ettekäändeid vajavad.
Samal silmapilgul, kui nad hinge kinni pidades ja lihaseid pingutades tõukepoomi ümber
viimseks katseks kogunesid, et kõike jõudu kokku võttes otsustavat hoopi anda, tõusis äkki
nende keskel hirmus kisa, veelgi koledam kui palgi allalangemisest lömastatud inimestelt.
Kes ei karjunud ja kes ellu olid jäänud, vaatasid üles. Kaks sulatina juga langesid ülalt alla ja
otse tihedasse rahvahulka. Inimeste meri vajus nagu lohku keeva metalli all, mis seal, kuhu
ta langes, jättis järele kaks musta auravat auku, nagu seda teeb kuum vesi lumme langedes.
Poolsöestunud surijad vingerdasid ja kisendasid valust. Kahe peamise joa kõrvalt lendasid
koledad vihmapiisad laiali teiste ründajate peale, tungides tuliste puuridena nende
pealuudesse. See raske tuli tärkis rahvast tuhandete rahetükkidena.
Südantlõhestava kisaga jooksid hulgused laiali, visates palgi laipadele. Polnud vahet
julgete ega argade vahel, kõik panid plagama ja teistkordselt tühjenes kirikuesine.
Kõigi silmad pöördusid kiriku fassaadi ülaosa poole,
407
kus tõepoolest midagi eriskummalist sündis, ülemisel galeriil, fassaadi keskmise roseti
kohal põles kahe kellatorni vahel suur lõke, sädemeid üles keerutades. Vahetevahel viis tuul
sellest korratust ja mässavast leegit-susest mõne tulekeele koos suitsuga kõrgele üles. Tulest
allpool sülitasid balustraadi alt, mille võre läbi lõke paistis, kaks vihmaveetoru nagu mingi
koletise suud vahetpidamata hõõguvat vihma, mis hõbedase joana mööda fassaadi
mustendavat alumist osa alla voolas. Mida enam need vedela tina joad maale liginesid, seda
enam hargnesid nad vihkudeks, nagu vesi, mis läbi pii-suti tuhande augukese purskab.
Tulehelgist kõrgemal eraldusid teineteisest järsult kaiks määratut torni, üks täitsa must, teine
täitsa punane. Oma päratuid varjusid üles taevasse heites, paistsid nad veelgi kõrgemad olevat.
Nende arvutud kuradite ja lohede kujud omandasid pahaendelise ilme. Leegi heitlik
valgus pani nad silmade ees liikuma. Paistis, et seal on rästikud, kes irvitavad, avatud
renniotsad, mis hauguvad , salamandrid, kes tuld puhuvad, peletised, kes suitsu sees
aevastavad. Leegis ja lärmis kiviunest ärganud koletiste seas oli üks, kes kõndis ja keda alt
mõnikord nähti lõkke taustal vilkuvat nagu nahlkhiirt põleva küünla ümber.
Kahtlemata pidi see kummaline tuletorn kaugel Bicetre'i küngastel äratama puuraiujaid,
kes ehmatasid, nähes oma nõmmedel Jumalaema kiriku tornide hiiglavarju tantsivat.
Hulgused tundsid suurt hirmu ja olid üsna vait. Kuuldi ainult kloostrisse suletud
kanoonikute hädakisa, kes olid paanikas nagu hobused põlevas tallis , akende kiiret avamist
ja veel kiiremat sulgemist, segadust ja rabelemist elamutes ja Linna Haigemajas, tuule ulumist
leegis, surijate viimast rögisemist ja tinavihma pidevat pladisemist vastu tänavakive.
Vahepeal olid hulguste peamehed taandunud Gonde-laurier' maja trepile, kus nad aru
pidasid. Mustlaste hertsog istus kivipostil ja vaatas ebauskliku hirmuga üles fantastilise
lõkke poole, mis paarisaja jala kõrgusel lõõmas. Clopin Trouillefou näris raevus oma suuri
rusikaid.
«Kuidagi ei saa sisse!» pomises ta.
408
2
4
1
«Vana nõid, aga mitte kirik!» torises vana mustlane jVlathias Hungadi Spicali.
«Paavsti vurrude nimel,» ütles üks vana hallijuukse-line irvhammas, endine sõjamees,
«need kiriku vihmaveetorud sülitavad sulatina paremini kui Lectoure'i * laskeavad.»
«Kas näete seda kuradit, kes seal tule juures edasi-tagasi kõnnib?» hüüdis mustlaste
hertsog.
«Pagana pihta, see on ju neetud kellamees, Quasi-modo!» tähendas Clopin.
Mustlane raputas pead.
«Mina ütlen teile, see on kurivaim Sabnac, suur markii , kindluste deemon. Ta on
relvastatud sõduri sarnane, ainult lõvi peaga. Vahel ratsutab ta inetu hobuse seljas. Ta
muudab inimesed kiviks, millest siis torne ehitab. Ta on viiekümne leegioni ülem. See on
tõesti tema! Tunnen ta ära. Vahel on tal seljas türgi laadi kuldkirja riided.»
«Kus siis meie Bellevigne-de-1'Etoile on?» küsis Clopin.
«Surnud,» vastas üks naine.
Andry Punane hakkas idiootlikult naerma.
«Jumalaema annab Haigemajale tööd,» ütles ta.
«Kas siis seda ust kuidagi ei saa sisse lüüa?» hüüdis Argoo kuningas jalga vastu maad
põrutades.
Mustlaste hertsog osutas kurvalt kahele keeva tina valangule, mis ikka veel mööda musta
fassaadi pikkade fosforheietena alla nirisesid.
«On varemgi juhtunud, et kirikud ise vastu panevad,» seletas ta õhates. «Sellest on
nelikümmend aastat tagasi, kui Hagia Sophia kirik Konstantinoopolis * kolm korda järjest
Muhamedi kuu eneselt maha virutas, raputades oma kupleid nagu pead. Guillaume de Paris,
kes selle kiriku siin ehitas, oli ju nõid.»
«Kas me siis peame tühjade kätega ära minema nagu sandid maanteelt?» küsis Clopin. «Ja
oma õe sinnapaika jätma, et need kirikumütsikestes hundid ta homme saaksid üles puua?»
«Ja ka varakambri, kus on kulda koormate viisi!» lisas üks hulgus, kelle nime ma kahjuks
ei tea.
«Muhamedi habeme nimel!» karjus Trouillefou.
«Katsume veel kord õnne!» soovitas hulgus.
409
Mathias Hungadi raputas pead.
«Uksest me sisse ei saa. Tarvis on vana nõia soomuses välja otsida mõni vigane koht,
mõni auk, mõni tagauks või mõni pragu.»
«Kes on nõus?» küsis Clopin. «Mina lähen kiriku juurde. Aga kuhu meie väike Jehan on
jäänud, kes ennast nii üleni rautanud oli?»
«Küllap surma saanud,» vastas keegi. «Ei ole tema naeru kuskil kuulda.»
Argoo kuningas kortsutas kulmu ja ütles:
«Kahju, väga kahju. Tal oli selle rauarämpsu all vahva süda. Kus on meister Pierre
Gringoire?»
«Pealik Clopin,» ütles Andry Punane, «see pani plehku, kui me veel Vahetajate sillalgi
polnud.»
Clopin põrutas jalaga vastu maad.
«Kurat võtku! Ise õhutas meid siia ja nüüd jätab meid lagedale! Arg lobamokk, vana
tuhvel!»
«Pealik Clopin,» ütles Andry Punane Kirikuesise tänava poole vaadates, «seal ongi väike
skolaar.»
2
4
2
« Kiidetud olgu Pluton!» hüüdis Clopin. «Aga mida kuradit ta seal järel veab?»
See oli tõepoolest Jehan. Ta jooksis nii ruttu, kui talle seda lubasid ta rasked rüütliriided ja
pikk redel, mida ta vahvalt järel lohistas, ise väsinud kui sipelgas , kes veab kõrt, mis on
kakskümmend korda pikem kui ta ise.
«Võit! Te Deumh karjus skolaar. «See on Saint-Landry sadama laadijate redel.» Clopin
tuli ta juurde ja küsis:
«Pagana pihta, mis sa, jõmpsikas, selle redeliga peale hakkad?»
«Käes,» vastas Jehan lõõtsutades. «Teadsin, kus ta on. Asefoogti maja kuuri all. Seal elab
üks mu tuttav tüdruk, kes arvab, et ma ilus olen nagu Cupido . Tema abiga sain redeli kätte ja
nüüd on ta siin, Muhamedi nimel! Plika tuli päris särgiväel mulle ust avama.»
«Hüva,» vastas Clopin, «aga milleks sulle see redel?»
Jehan vaatas talle kavalalt ja enesekindlalt otsa ning lõi sõrmedega kastanjettidena nipsu.
Ta oli sel minutil suurepärane. Peas oli tal kiiver viieteistkümnendast
410
sajandist, mis vaenlast juba oma kimäärliku harjaga v5is hirmutada. Kümme raudnokka oli
selle küljes, nii et Jehan oli pälvinud õudset nime «σεke μβολοζ» l, nagu Homerose
lugulaulus Nestori * laev.
«Mis ma sellega peale hakkan, kõrge Argoo kuningas? Kas te näete seda lollide nägudega
raidkujude rida seal üleval kolme ukse kohal?»
«Näen, mis siis?»
«See on Prantsuse kuningate galerii.»
«Mis see minusse puutub?» küsis Clopin.
«Oodake! Selle galerii otsas on uks, mis ainult riivis käib. Selle redeliga ronin ma üles ja
olengi kirikus.»
«Kuule, poiss, las mina ronin esimesena.»
«Ei, kulla mees, see on minu redel. Hüva, teie olete teine.»
«Et sind Peltsebul kägistaks!» ütles Clopin pahaselt. «Ma ei taha teine olla.»
«Noh, Clopin, siis otsi endale teine redel!»
Jehan hakkas redelit järele lohistades platsi poole jooksma ja karjus: «Tulge järele,
poisid!»
Ühe hetkega oli redel püsti vastu alumise galerii balustraadi ühe kõrvalukse kohal.
Hulguste kari tungis rüsinal ja kõvasti kisades redeli juurde, et ka üles ronida. Kuid Jehan
kaitses oma eesõigust ja pani esimesena jala redelipulgale. Tee üles oli üsna pikk. Prantsuse
kuningate galerii on praegu maast umbes kuuekümne jala kõrgusel. Kiriku trepi
üksteistkümmend astet tegid selle tookord veel. kõrgemaks. Jehan läks üles pikkamisi, sest
raske raudrüü takistas teda. ühe käega hoidis ta redelist kinni, teises oli amb. Poole maad ära
roninud, heitis ta kurbliku pilgu alla vaestele surmasaanutele, kellest kirikuesine kubises.
«Ah,» ütles ita, «see laipade kuhi vääriks «liiase» viiendat laulu!» *
'Seejärel astus ta edasi. Hulgused järgnesid talle. Igal redelipulgal vähemalt üks. Pimedas
õõtsuvalt üles liikuv soomusselgade joon meenutas terassoomustega madu, kes tahab kirikut
vallutada. Jehan, kui selle mao pea, täiendas oma vilistamisega seda illusiooni.
Kümneninane (kreeka k.).
411
Skolaar jõudis lõpuks galerii palkonile ja hüppas hulguste kamba käteplagina saatel kaunis
väledalt üle balustraadi. Tsitadelli vallutades hõiskas ta juba, kuid jäi siiski äkki vait nagu
2
4
3
kivisammas . Ühe kuningakuju taga silmas ta Quasimodot, kes oli end hämarusse peitnud ja
kelle ainus silm sealt vaikus.
Enne kui teine piiraja oma jala galeriile sai panna hüppas koletu küürakas redeli otsa
juurde, haaras oma tugevate kätega sõna lausumata mõlemast peelest kinni, lükkas need
müürist veidi eemale, vibutas pikka nõtket redelit, mis ülevalt kuni alla hulguseid täis oli, nii
et kõik ehmatusest kisama panid, ja raputas siis äkki üleinimliku jõuga selle inimkobara alla
platsile. See oli silmapilk, kus julgemategi süda seisma jäi. Eemale-lükatud redel jäi hetkeks
seisma, nagu kõheldes, kuhupoole kukkuda, siis aga vajus ta edasi, lõikas õhus hirmsa kaare,
raadiusega kaheksakümmend jalga, ning prantsatas kogu oma koormaga maha nagu
tõstesild, millel ketid on rebenenud. Tõusis tohutu needmine, siis jäi kõik vaikseks, ainult
mõned vigastatud ronisid surnute kuhja alt kaugemale.
Piirajate võiduhõisete asemel kuuldi nüüd ainult veel hädakisa ja vihast vandumist.
Quasimodo toetus küünarnukkidega balustraadile ja vaatas külmavereliselt alla. Ta oli nagu
vana pikajuukseline kuningas, kes aknast alla vaatab.
See oli Jehan Frollole väga ohtlik silmapilk. Ta seisis galeriil silm silma vastu
hirmuäratava kellalööjaga, olles oma seltsimeestest eraldatud kaheksakümne jala kõrguse
müüriga. Kuni Quasimodo redeliga askeldas, jooksis Jehan salaukse juurde, mille arvas lahti
olevat. ,Võta näpust! Kurt oli galeriile tulles selle enda järel sulgenud. Jehan peitis enese ühe
kivist kuninga taha ega julgenud hingatagi ning vaatas koleda küüraka poole hirmunud
näoga nagu noormees, kes kord looma-"aia vahi naisega lipitses ja ühel õhtul kohtamisele
min-, nes üle vale müüri ronis ja leidis end äkki silm silma vastu jääkaruga.
''Alguses ei pööranud kurt temale tähelepanu, kuid pöördus viimaks ümber ja ajas end
järsku sirgeks. Ta oli Jehani märganud. See seadis ennast juba valmis
412
hirmsaks rabeluseks, kuid kurt jäi paigale seisma ja vaatas ainult teraselt skolaari otsa.
«Nonoh!» ütles Jehan. «Mis sa mulle nii nukralt otsa vahid oma ainsa silmaga?»
Samas tõmbas noor võrukael oma ambu tasahilju vinna.
«Quasimodo!» karjus ta. «Ma mõtlen su nime muuta. Nüüdsest peale oled sa pime!»
Skolaar laskis. Sulgne nool vihises ja tungis küürakale vasakusse käsivarde. Quasimodo
pööras sellele niisama vähe tähelepanu kui kuningas Pharamond'i kuju väikesele
kriimustusele. Ta tõmbas noole külmavereliselt käsivarrest välja ja murdis selle põlve otsas
rahulikult pooleks. Siis viskas ta või õigemini poetas tükid maha. Jehanil polnud mahti enam
teist korda lasta. Quasimodo ähkis korra, hüppas siis rohutirtsuna skolaari kallale, kelle
raudriided hoobist vastu müüri laperguseks läksid.
Hämaras, ainult tõrvikute kumas järgnes sellele midagi jubedat.
Quasimodo haaras vasaku käega Jehani kätest kinni. Jehan ei pannud vastu, tundes, et ta
niikuinii on kadunud. Parema käega kooris kurt teda vaikselt, pahaendelise aeglusega
paljaks, võttis talt ükshaaval ära mõõga, pussnoad, soomussärgi ja käsivarrekaitsed. Nõnda
lüdib ahv pähklit. Tükk tüki järel viskas Quasimodo skolaari raudkooriku oma jalgade ette.
Kui Jehan oli lagedaks tehtud, paljaks võetud ja armetuks jäänud nende hirmsate käte
vahel, ei katsunudki ta enam kurdiga rääkima hakata, vaid irvitas talle jultunult näkku ja
hakkas talle kuueteistkümneaastase' lapse kartmatu muretusega laulma üht tolleaegset
üldtuntud laulu:
Hästi on riides
see linn Cambrai.
Marafin ta riisus ...
2
4
4
Ta ei saanud lõpetada. Quasimodo hüppas üles galerii äärele, haaras ühe käega skolaari
jalgadest ja hakkas teda linguna kuristiku kohal keerutama. Siis kuuldi raksatust, nagu oleks
luust laegas vastu müüri lennanud, nähti ülalt midagi alla lendavat, mis aga umbes
413
kolmandiku maa peal kuhugi ehituse eendi otsa kinni jäi. See oli juba elutu keha, mis
nõnda sinna pooleks-murtult, purustatud kontidega ja lõhkise pealuuga rippu jäi.
All hulguste seas kostis hirmukarjatusi.
«Tasume kätte!» karjus Clopin.
«Kallale! Läki kallale, tasume kätte!» vastas rahvas.
Tõusis kole ulgumine, kus segunesid kõik keeled, murded ja hääldamised. Õnnetu skolaari
surm sütitas rahvahulgas vihalõõma. Tunti häbi ja viha, et üks küürakas neid nii kaua
tegevusetult kiriku ees tule all hoiab. Raev aitas leida redeleid ja uusi tõrvikuid ja mõne
minuti järel nägi ehmunud Quasimodo, kuidas see kole sipelgapesa igalt poolt hakkas
kirikut ründama ja üles ronima. Kel redeleid polnud, võtsid appi sõlmilised köied, kellel
köisi polnud, ronisid raidkujudest kinni hoides ülespoole. Mõni riputas ennast teise kaltsude
külge. Polnud mingit võimalust seda meeletuse kasvavat tõusu seisma panna. Vihased näod
põlesid metsikult, mullakarva laupadel voolas higi, silmad välkusid. Kõik need vastikud ja
inetud lõustad piirasid Quasimodot igast küljest. Paistis, nagu oleks mõni teine kirik
Jumalaema kiriku vastu välja saatnud oma gorgod, penid, oma lõustad, deemonid, oma
kõige fantastilisemad raidkujud. See oli nagu elavate koletiste kiht fassaadi kivist koletistel.
Vahepeal süttisid tuhanded tõrvikud kiriku ees väljakul. Seni pimeduse katte all sündinud
kaootilisele rünnakule langes äkki hele valgus. Kirikuesine säras tuledes , heites taevasse
nende kuma. ülal platvormil põles ikka veel lõke kaugele üle linna paistes. Tornide päratu
siluett heitis oma varju üle Pariisi katuste, paistes valguse taustal suure tumeda väljalõikena.
Linn näis virgunud olevat. Hädakellad hakkasid eemal kaebama . Hulgused ulusid,
hingeldasid, vandusid ja ronisid üles, kuna Quasimodo, nähes metsikuid nägusid galeriile
järjest ligemale tulevat, võimetu nii hulga vaenlaste vastu ja mustlastüdruku saatuse pärast
hirmul, ahastades käsi ringutas ja taevalt imetegu palus.
414
V.REDUPAIK, KUS PRANTSUSMAA KUNINGAS LOUIS OMA
PALVERAAMATUT LOEB
Lugejad mäletavad vahest, et enne kui Quasimodo öösel hulguste jõuku märkas, nägi ta
oma kõrgest kellatornist Pariisi silmitsedes Saint-Antoine'i värava pool küljes ainult üht
tulukest. Seal oli nimelt kõrge, sünge jioone ülemise korruse aken veel valge. See hoone oli
Bastille. Valgus aga Louis XI küünal.
Kuningas Louis XI viibis tõepoolest juba paar päeva Pariisis. Kahe päeva pärast pidi ta
oma Montilz-lés-Tours'i tsitadelli jälle tagasi sõitma. Ta näitas end õige harva ja lühikest
aega oma heas Pariisis, sest siin tundus talle olevat liiga vähe salakäike, võllaid ja šoti
ammukütte.
Seekord oli ta Bastille'sse ööbima tulnud. Talle ei meeldinud Louvre'i suur tuba, mis oli
viis sülda pikk ja viis lai, oma suure kaminaga, mida ehtis kaksteistkümmend hiiglalooma ja
kolmteistkümmend suure prohveti kuju, ja suure voodiga, mis oli üksteistkümmend jalga lai
ja kaksteistkümmend pikk. Neisse suurtesse mõõtmeisse kadus ta ise ära. See korraliku
linnakodaniku hingega kuningas eelistas Bastille' väikest tuba väikese voodiga. Pealegi oli
Bastille Louvre'ist tugevamini kindlustatud.
2
4
5
See «kambrike», mida kuningas kuulsas riiklikus vanglas enesele oli reserveerinud, oli
siiski suur küllalt, võttes enda alla peatorni otsa ehitatud tornikese pealmise korruse. See oli
ümmargune ruum, mille põrand oli vaipade asemel kaetud läikivate õlgmattidega, laetalad
pealistatud kullatud tinast liiliatega, talade vahed aga värviliseks maalitud ja paneelid
kaunistatud valgete tinaglasuurrosettidega kuldkollase ja peene indigo -seguga heleroheliseks
värvitud pinnal.
Aknaid oli ainult üks. See oli teravakaareline ja selle ruudud olid võretatud vasktraatvõrgu
ja raudpulkadega. Aken oli kaunis pime ka oma värviliste ruutude tõttu, millele olid
maalitud kuninga ja kuninganna vapid ja millest igaüks oli kakskümmend kaks sol'i maksma
läinud.
Ka sissekäike polnud rohkem kui üks. See oli tol ajal
414
moodne uks lameda võlviga, seestpoolt vaibaga kaetud, väljastpoolt aga ehtis teda iiri
kuusepuust piirlaud, huvitavalt töödeldud habras puutöö, nagu neid saja viiekümne aasta
eest veel küllalt võis näha vanades majades . «Kuigi nad elamuid rikuvad ja koormavad,»
kaebab Sauval ahastades, «siiski ei taha meie tudikesed neist loobuda ja säilitavad neid
kõige kiuste.»
Ses toas polnud midagi, mis muidu harilikes tubades leidus: ei pinke, taburette,
polsterdatud või kastitaolisi pinke ega neid ilusaid jalgade ja sambakestega pingikesi, mille
tükk neli sol'i maksab. Ainult üks väga tore kokkupandav tool oli toas: puuosade punasele
taustale olid maalitud roosid , tumepunasest kordova nahast pikkade siidnarmastega iste oli
põhja külge kinni löödud hulga kuldnaeltega. üksik tool tunnistas, et ainult ühel inimesel oli
ses toas õigus istuda. Tooli kõrval akna juures seisis laud, mida kattis lindudega
väljaõmmeldud linik. Laual oli kirjutuslaua garnituur täis tindilaike, mõned
pärgamendipoognad, suled ja suur peenelt väljatöötatud hõbekarikas. Vähe eemal seisis
kantav ahi ja tumepunasest sametist palvepult, mida elustasid kuld-tupsud. Ja lõpuks võis
toa teises otsas näha lihtsat voodit kollasest ja roosakaspunasest damastist kattega ilma
kassikulla ja tressideta, ainult vähenõudlike narmastega. See oli see kuulus voodi, milles
Louis XI oma une- ja unetuseöid mööda saatis ja mida veel paarisaja aasta eest näha võis
ühe riiginõuniku juures, kus teda imetles vana proua Pilou, kes Arricidia ehk Kehastatud
Moraali nime all kuulsaks sai romaanis «Küros» *.
Niisugune oli see kamber, mida nimetati «redupai-gaks, kus Prantsusmaa kuningas Louis
oma palveraamatut loeb».
Hetkel, kui meie oma lugeja sinna viisime, oli tuba päris pime. Juba tund aega tagasi oli
kellatornidest märku antud tuled ära kustutada. Oli juba öö ja laual põles ainult üks vilkuv
vahaküünal, mis valgustas viit isikut selles toas.
Kõige selgemini valgustas küünal uhkelt riietatud läänihärrat, kes kandis puhvpükse ja
veripunast hõbedaste vöötidega riidest vammust ja selle üle laiade mustakirjaliste brokaadist
varrukatega hõlmikkuube.
416
paistis, nagu mängleks tuluke selle toreda kostüümi igas voldis. Seda kandval mehel oli
rinnal elavate värvidega tikitud vapp: ülal teravnurga tipus hüppav põder. Vapisildi paremal
pool oli õlipuuoks, vasakul põdrasarv. Vööl kandis see mees uhket pistoda , mille kullatud
peal oli vürstikrooniga varustatud kiivriharja kuju. Tal oli tige ja upsakas ilme ning pead
hoidis ta uhkelt püsti. Esimese pilguga võis ta näost välja lugeda ülbust, teravamal
vaatlemisel aga kavalust.
2
4
6
Käes pikk aktirull, seisis ta palja peaga tugitooli taga, kus istus kaunis halvasti riietatud
kössis mees, üks jalg teise üle visatud ja küünarnukk laual. Kujutletagu toredal kordova
nahast istmel kondiseid põlveotsi, mustades villastes sukkades kõhnu sääri, kulunud karusnahaga
ääristatud lihtlabast parhkuube, ja et kõigele krooni pähe panna, vana võidunud
kõige odavamast mustast kalevist kübarat, mille rummu ümber kõikusid nööri otsa lükitud
tinakujukesed. See oli, kui juurde arvata veel räpane pigimüts, mis vaevalt mõnda juust
nähtavale laskis tulla, ka kõik, mis istujast silma torkas. Ta hoidis pead nii kummargil, et ta
varjatud näost võis näha ainult pika nina otsa, millele valgus langes. Ta kõhnadest kortsus
kätest võis arvata, et see on rauk. See oli Louis XI.
Nendest pisut tagapool sosistasid teineteisega kaks flaami riietes meest. Nad polnud varjus
ja see, kes nägi GringoireM müsteeriumi ettekannet, võis neis ära tunda kaht tähtsamat
Flaami saadikut: Genti nupukat riigitegelast Willem Rym'i ja populaarset sukakudujat
Jacqües Coppenole'i. Tuletame meelde, et mõlemad olid Loius XI salajaste poliitiliste
plaanide kaassepitsejad.
Lõpuks, üsna taga, ukse ligidal seisis pimedas, liikumatu nagu raidkuju, tugev jässakas
mees sõjamehe rak-mes ja vappidega tikitud hõlmikkuues. Ta kandiline, madala otsmikuga
nägu, punnis silmad, määratu lai suu, kõrvad kahe lidus juuksesalgu varjus tuletasid meelde
koera ja samal ajal tiigrit. Kõik peale kuninga olid katmata peaga. Kuninga kõrval seisev
läänihärra luges ette mingit aruannet, mida majesteet nähtavasti teraselt kuulas. Kaks
flaamlast sosistasid omavahel.
417
«Pagan võtaks!» pomises Coppenole. «Mul on seismisest villand. Kas siin siis ühtki tooli
pole?»
Rym vastas pearaputusega, mida saatis rahutu n ratus .
«Pagan võtaks!» alustas Coppenole uuesti, olles õnnetu, et pidi tasemini rääkima. «Mul on
himu maha istuda ja jalad risti panna, nagu ma sukakudujana oma töötoas istun.»
«Hoidke selle eest, meister Jacques!»
«Mis tonti! Kas siin siis ainult jalgadel tuleb seista?»
«Või põlvedel,» vastas Rym.
Siin jäid mõlemad vait, sest kuningas tõstis häält:
«Viiskümmend sol'i meie teenrite riided ja kaksteistkümmend naela meie kuninglike
kirjutajate mantlid! Nii, nii! Pillake aga kulda tündrite kaupa! Kas te hull olete, Olivier?»
Seda kõneldes 'tõstis rauk pea. Ta kaelal särasid püha Miikaeli ordukee kuldlülid. Küünal
valgustas üleni ta kondist ja pahurat profiili. Ta tõmbas OlivierT paberid käest ja oma
aukulangenud silmi neist üle joosta lastes karjus ta:
«Teie laostate meid! Mis see on? Kas meil on vaja nii uhket majapidamist? Kaks kaplanit,
kummalegi kümme naela palka kuus, ja kabeliteenrile sada sol'i!
Kammerteener ja üheksakümmend naela aastas! Neli köögiülemat, igaühele sada
kakskümmend naela aastas! Kubjas , aednik, koka abiline, vanem kokk , relvalaohoidja,
kaks arvepidajat, ja igaühele kümme naela kuus! Kaks kokapoissi, igale kaheksa
naela! Tallmeister kahe abilisega, kakskümmend neli naela igaühele
kuus! Jooksupoiss, pagar, leivategija, kaks moonavedajat, igaühele kuuskümmend naela
aastas! Ja vanem sepp sada kakskümmend naela! Laekur kakssada
naela! Kontrolör viissada! Tont teab, mis see on! Püsti
hullumeelsus ! Meie majapidamise kulud laostavad kogu Prantsusmaa! Kõik Louvre'i varad
sulavad niisuguses raiskamisõhinas kokku! Nii tuleb meil lõpuks
2
4
7
veel lauanõud maha müüa! Ja kui tuleval aastal jumal ja püha Neitsi (siin kergitas tä
kübarat), meile elupäevi kingivad , tuleb meil arstirohtu tinakruusist
juua!»
418
Seda öeldes heitis ta pilgu hõbedasele karikale, mis laual sädeles. Ta köhis ja jätkas siis:
«Meister Olivier, suurte maade valitsejad , nagu kuningad ja keisrid, ei tohi lubada luksuse
tekkimist oma majapidamises , sest sealt levib ta kulutulena üle maa. Kirjuta see endale
kõrva taha, meister Olivier! Meie väljaminekud kasvavad iga aastaga. Ja see ei meeldi
meile. Kuidas, heldene taevas! Kuni 79-nda aastani ei ulatunud üldised kulud üle
kolmekümne kuue tuhande naela; 80-ndal aastal tõusid nad neljakümne kolme tuhande
kuuesaja üheksateistkümne naelani. Mul on need arvud peas. 81-sel aastal oli neid
kuuskümmend kuus tuhat kuussada kaheksakümmend naela. Ja tänavu, vannun seda,
ulatuvad nad juba kaheksakümne tuhande naelani! Nelja aastaga kahekordseks tõusnud!
Õudne!»
Ta peatus raskelt hingates, siis alustas ta uuesti ärritatult:
«Minu ümber on inimesed, kes minu kõhnusest rasva lähevad! Te imete mult eküüsid igast
mu poorist!»
Kõik olid vait. See oli üks ta vihatujusid ja tuli oodata, kuni see üle läheb. Ta jätkas:
«See tuletab meelde Prantsusmaa aadlimeeste ladinakeelset palvekirja, kus meid palutakse
neid «koormata» õukonna auteenistusega! See on tõesti koorem ! Koorem, mille all selgroog
murdub! Teie, mu härrad, ütlete, et meie pole päriselt kuningas, sest me valitseme dapifero
nullo, buticulario nullo!1 Me alles näitame teile, kas me oleme kuningas või mitte!»
Siis naeratas ta oma võimu tundes. Ta pahurus pehmenes ja ta pöördus flaamlaste poole:
«Te teate ju, vader Willem, kõik need lauaülemad, keldriülemad, kammerhärrad ja
intendandid ei vääri viimast sulastki. Pange tähele, armas Coppenole, neist pole mingit kasu.
Kui nad nii kasutult kuninga ümber tõlgendavad, tuletavad nad meelde nelja evangelisti kuju
Palee suure tunnikella numbrilaual, mida Philippe Brille äsja parandas. Nad on ülekullatud,
aga aega nad ei näita; osutid võivad ka ilma nendeta läbi saada.»
Ilma lauaülemata, ilma viinavalajata (lad. k.).
419
Pilguks jäi ta mõttesse ja lisas siis oma halli peaj vangutades:
«Ei, jumalaema nimel, ma pole Philippe Brille, mina ei hakka oma vägevaid vasalle uuesti
üle kuldama. Edasi, Olivier.»
Isik, keda ta selle nimega nimetas, võttis vihiku enda kätte ja hakkas uuesti ette lugema:
«Adam Tenonile, Pariisi prevotee pitsatite hoidjale mainitud pitsatite hõbeda, vormi ja
graveerimise eest, mida tuli uuesti teha, sest endised ei kõlvanud enam oma iganemise ja
kulumise tõttu — kaksteistkümmend Pariisi naela.
Guillaume Frere'ile ikokku neli naela ja neli Pariisi sol'i vaevatasuna ja palgana.
Tornikeste lossi kahes tuvikongis olevate tuvide toitmise ja ülalpidamise eest käesoleva
aasta nääri-, küünla- ja paastukuu jooksul; sellesama jaoks talle seitse mõõtu otri antud.
Ühele frantsiskaani mungale kurjategija pihilevõt-mise eest neli Pariisi sol'i.»
Kuningas kuulas vaikselt pealt. Vahetevahel köhis ta. Siis tõstis ta karika huultele ja jõi
mõru nägu tehes lonksu.
«Tänavu Pariisi tänavanurkadel kohtu korraldusel trompetite puhumisega rahvale
teadaandeid tehtud, üldse viiskümmend kuus korda. Arve tasumata.
2
4
8
Pariisis ja mujal ettevõetud kaevamised ja otsimised, et leida raha, mida kuulu järgi sinna
olevat maha maetud, mida aga ei leitud, — nelikümmend viis Pariisi naela.»
«üks eküü maha matta, et üks sol välja kaevata, nii, nii!» ütles kuningas.
«... Kuue valge klaasruudu sissepanemine aknale Tornikeste lossi toas, kus seisab
raudpuur, kolmteist-kümmend sol'i. Koleftiste peoks kuninga käsul teha lastud ja kohale
toimetatud ülalmainitud läänihärra neli vapisilti, mida ümbritsevad roosipärjad, kuus naela.
Kaks uut varrukat kuninga vanale kuuele, kakskümmend sol'i. Karp rasva kuninga saabaste
määrimiseks, viisteistkümmend teenarit. Lauda ehitamine kuninga mustade sigade jaoks,
kolmkümmend Pariisi naela. Hulga latrite, laudade, tõsteuste kordaseadmise eest
420
Saint-Pauli lossi lõvideruumis, kakskümmend kaks naela.»
«Need elukad pole just odavad,» ütles LouisXI. «ükskõik, säärane luksus kõlbab
kuningale! Seal on üks suur ruske lõvi, keda ma armastan ta toredate maneeride pärast. Kas
te, meister Willem, olete teda näinud? Valitsejail peab niisuguseid imetlemisväärseid loomi
olema. Meil, kuningail, peavad koerteks olema lõvid, kassideks tiigrid. Suurus sobib
kroomitud peadele. Kui Jupiteri-aegsed paganad oma templites sada härga ja sada lammast
ohvriks tõid, kinkisid keisrid selleks sada lõvi ja sada kotkast . See oli metsik, aga ilus
komme. Prantsuse kuningate trooni ümber on nende loomade möirgamist alati kuulda olnud.
Kuid tõele au andes kulutan ma selleks vähem raha kui mu eelkäijad. Ma lepin väiksema
arvu lõvide, karude , elevantide ja leopardidega. Noh, edasi, Olivier. Oleme oma sõpradele,
flaamlasetele, seletanud, mida tahtsime.»
Willem Rym tegi sügava kummarduse, kuna Coppe-nole'i tusane nägu meelde tuletas
karusid, kellest majesteet oli kõnelnud. Kuningas ei pannud seda tähelegi. Ta niisutas jälle
oma huuli karikast, sülitas ja ütles:
«Päh, kui vastik jook !» Ettelugeja jätkas:
«ühe logardi toitmiseks, kes juba kuus kuud riisujate kongis vangis istub edaspidist
korraldust oodates, kuus naela neli sol'i.»
«Mis see peab tähendama?» ütles kuningas vahele. «Toita seda, keda üles tuleb puua!
Jumala nimel, ma ei anna enam ühtki sol'i ta toitmiseks. Olivier rääkige härra
d'Estouteville'iga läbi ja veel täna õhtul olgu kõik valmis selle noorhärra võllapulmaks.
Edasi.»
Olivier 'tegi pöidlaga märkuse sõna «logardi» juurde ja läks edasi.
«Henriet Cousinile, Pariisi kohtu kõige rängemate otsuste täitjale, kuuskümmend Pariisi
sol'i linna prevoo määramisel ja korraldusel, et ta ostis mainitud härra prevoo käsul laia
teraga mõõga kohtu poolt süütegude eest hukkamõistetute karistamiseks ja pea otsast maharaiumiseks
ja nõndasamuti ühe tupe ning kõik, mis
421
sinna juurde kuulub; peale selle veel vana mõõga parandamise ja teritamise eest, mis
hambuliseks ja nüriks läks kõrgestisündinud Louis de Luxembourg'i hukkamisel, nagu
selgesti näha . ..» Kuningas katkestas teda:
«Küllalt. Selle summaga olen meeleldi nõus. Niisugustest kuludest ma ei hooli. Mul pole
sellisel korral rahast kunagi kahju. Edasi.» «Uhe suure puuri ehitamise eest...» «Ah!» ütles
kuningas kahe käega tooli tugedest kinni võttes. «Ma teadsin, et ma siia Bastille'sse mitte
asjata ei tulnud. Pidage natuke, meister Olivier. Ma tahan ise seda puuri näha. Kuni ma teda
uurin ja vaatlen, võite mulle kulude arvet ette lugeda. Härrad flaamlased, lähme vaatama.
See on huvitav.»
2
4
9
Ta tõusis püsti, toetus ettelugeja käsivarrele, andis tummalt ukse kõrval seisjale märku ees
minna, flaam-lastele aga järele tulla, ja väljus toast.
Ukse taga täienes kuninga kaaskond raskes raudrii-des relvastatud meeste ja väikeste
paažidega, kes tõrvikuid kandsid. Kõik nad liikusid mõnda aega pimeda torni treppe ja
koridore mööda, mis suurelt osalt päris müüri sisse olid ehitatud. Kõige ees käis Bastille'
ülem ja laskis kõik madalad ja kitsad uksed avada haiglase ja kühmus kuninga ees, kes Iteel
köhis.
Iga ukse juures pidid kõik peale vanadusest kühmus rauga päid kummardama.
«Hm!» ümises ta läbi igemete (hambaid polnud tal enam). «Meie oleme juba päris küpsed,
et sisse astuda hauakambri uksest. Küürus teekäijale kõlbab madal uks.»
Kui selja taha jäi ka viimane uks, mis oli nii arvukalt lukkudega varustatud, et kulus
veerand tundi nende avamiseks, sisenesid nad lõpuks suurde, kõrgesse gooti ,saali, mille
keskel tungalde valgusel võis näha suurt massiivset kivist, rauast ja puust kuupi. Seest oli
see | õõnes. See oli üks neid kuulsaid puure riiklike kurjategijate jaoks, mida nimetati
«kuningatütrekesteks». Puuri seintes oli kaks-kolm väikest akent, mis nii tihedasti olid
jämedate raudpulkadega võretatud, et klaas-ruute nähagi polnud. Ukseks oli suur lame
kiviplaat
422
nagu haudadel. Selletaolistest ustest minnakse ainult sjSse. Käesoleval korral oli siin
laibaks elav inimene.
Kuningas käis aegapidi ümber selle väikese ehituse seda hoolega uurides, kuna meister
Olivier, kes ta kannul kõndis, talle kõvasti oma arveid ette luges.
«Uue suure puust puuri ehitamise eest jämedaist palkidest, kõigi raamide ja
põhiplankudega, mis on põrandast laeni üheksa jalga pikk, kaheksa lai ja seitse kõrge ja mis
suurte lihvitud raudplaatidega üle on löödud ning ehitatud Saint-Antoine'i ühte tornituppa,
millises puuris nüüd istub meie armulise kuninga käsul vang, kes enne kinni istus vanas,
kõdunenud, poollagunenud puuris. Mainitud puuri ehitamiseks on kulunud üheksakümmend
kuus aluspalki, viiskümmend kaks püstpalki ja kümme kolmesüllalist planku ; et kõiki
mainitud puuosi tahuda, välja töötada ja kokku panna, on Bastille' hoovis kahekümne päeva
jooksul tööl olnud üheksa-teistkümmend puuseppa .. .»
«üsna hea tamm,» ütles kuningas, koputades rusikaga vastu palki.
«... Selle puuri jaoks,» jätkas Olivier, «on kulunud kakssada kakskümmend suurt
raudplaati, igaüks üheksa korda kaheksa jalga, selle kõrval veel väiksemaid plaate koos
võrude, riiskade ja kinnistitega, mis mainitud raudplaatide juures tarvilikud, kusjuures kogu
see raud kaalub kolm tuhat seitsesada kolmkümmend viis naela; peale selle kaheksa suurt
nurgarauda nimetatud puuri kooshoidmiseks, siis veel klambrid ja naelad ; mis kaaluvad
kokku kakssada kaheksateistkümmend naela; peale selle raudtrellid toa aknal, kuhu puur
asetatud, selle toa ukse raudriivid ja veel muud asjad ...»
«Kui palju rauda, et kergemeelset vaimu vaos hoida!» tähendas kuningas.
«... Kõik kokku kolmsada seitseteistkümmend naela viis sol'i seitse teenarit.»
«Paastu jumala nimel!» hüüdis kuningas.
Selle Louis XI lemmiksõna juures kuuldi kedagi puuris ärkavat; kostis ahelate kolin vastu
põrandat ja nõrk hääl, mis tuli otsekui hauast:
«Kuningas! Kuningahärra! Armu!» Seda, kes nõnda hüüdis, polnud ennast näha.
423
«Kolmsada seitseteistkümmend naela viis sol’i seitse teenarit!» kordas Louis XI.
2
5
0
Puurist tulev kaeblik hääl ajas kõigil kohalviibijal] külmajudinad üle ihu, kaasa arvatud
isegi meister Oli-vier. Ainult kuningas näis seda mitte kuulvat. Ta käsu peale jätkas Olivier
oma lugemist, kuna majesteet jätkas ükskõikselt puuri vaatlemist.
«... Peale selle müürissepale, kes puuris augud akna-võrede sissepanemiseks ja tegi toale,
kus puur asub, uue põranda, sest endine põrand poleks puuri ta raskuse tõttu kandnud,
makstud kakskümmend seitse naela neliteistkümmend Pariisi sol’i...»
Uuesti kostis halisev hääl:
«Armu, kuningahärra! Ma vannun teile, mitte mina pole äraandja, vaid Angers' kardinal.»
«Müürissepp on jultunud!» ütles kuningas. «Jätkake, Olivier.»
Olivier jätkas:
«Puusepale akende, naride, istme ja muude asjade eest kakskümmend naela kaks Pariisi
sol'i.» Hääl jätkas endiselt:
«Oh kuningahärra, kas te mind ei kuule? Ma vannun teile, see polnud mina, kes asjast
härra de Guyenne'ile kirjutas, vaid kardinal Balue!»
« Puusepp on kallis,» tähendas kuningas. «Ja see on kõik?»
«Ei, sire... Klaasissepale mainitud toa aknaruutude ettepanemise eest nelikümmend kuus
soPi kaheksa Pariisi teenarit.»
«Armu, majesteet! Kas sellest küllalt pole, et kõik mu varandus anti kohtunikele, mu
lauanõud härra de Torcyle, mu raamaitukogu magister Doriolle'ile, mu vai-bad Roussilloni
haldurile? Ma olen süütu. Juba neliteistkümmend aastat lõdisen ma külmas raudpuuris.
Heitke armu, majesteet, halastage mu peale! Teile tasutakse selle eest taevas.»
«Ja üldsumma, meister Olivier?» ütles kuningas.
«Kolmsada kuuskümmend seitse naela kaheksa soPi kolm Pariisi teenarit.»
«Püha Neitsi!» hüüdis kuningas. «On see aga jultunud puur!»
424
Ta tõmbas vihu Olivier' käest ja hakkas ise sõrmedel arvutama, vaadates kord paberisse,
kord puuri poole. Kogu selle aja oli kuulda vangi nuuksumist! See avaldas pimeduses nii
ränka muljet, et kuninga saatjad kähvatades üksteise otsa vaatasid.
«Neliteistkümmend aastat, majesteet! Juba neliteistkümmend aastat 1469-nda aasta
aprillist saadik. Püha jumalaema nimel, kuninglik majesteet, kuulake mind! Teie olete kogu
selle aja päikese valgust ja soojust maitsnud. Kas siis mina, õnnetu, enam kunagi päevavalgust
näha ei saa? Halastage, kuningahärra! Olge mulle armuline! Halastus on kuninga
kõrge voorus, mis ta viha kõrvale juhib. Kas teie, majesteet, usute, et kuningal on
surmatunnil heaks lohutuseks teadmine, et ta pole ühtki kuritegu jätnud karistamata? Pealegi
pole mina teie majesteedi reetja, vaid Angers' kardinal. Ja ometi on mu jalgade küljes raske
ahel suure raudpom-miga, mis palju raskem on, kui ma olen ära teeninud. Ah, kuninglik
kõrgus, halastage minu peale!»
«Olivier,» ütles kuningas pead raputades, «ma näen, mulle on mõõdu kipsi eest arvestatud
kakskümmend soPi, muidu maksab see kaksteistkümmend soPi. Vaadake arve uuesti läbi.»
Ta pööras puurile selja ja tahtis lahkuda. Tungalde ja häälte kaugenemisest taipas vang, et
kuningas ära läheb.
«Majesteet, kuninglik kõrgus!» karjus ta lootusetult.
Uks sulgus. Vang ei näinud enam kedagi, ta kuulis ainult vangivahi kähedat häält, kes ta
kõrva lähedal laulis:
Piiskop Jean Balue —
2
5
1
see ta enda süü —
kaotas oma maad.
Ka Verduni isand
ennast talle lisand:
pandi kinni nad.
Kuningas sammus vaikides tagasi oma kambri poole, kuna kogu ta kaaskond, kes
hukkamõistetu halisemistest hirmunud oli, talle järgnes. Äkki pöördus majesteet Bastille'
komandandi poole:
425
«Ah jaa, kas ses puuris oli ka keegi?»
«Oli, majesteet!» vastas küsimusest üllatunud komandant.
«Kes?»
«Härra Verduni piiskop.»
Kuningas teadis seda ise paremini kui teised. Kuid see oli kord ta viis.
«Ah!» ütles ta naiivselt, nagu meenuks see talle esmakordselt. «Seal istub siis kardinal
Balue sõber Guillaume de Harancourt. Oli aga piiskop, seda peab ütlema!»
Natukese aja pärast avanes jällegi kambri uks ning sulgus uuesti, jättes tuppa selle peatüki
alguses lugejale tuttavaks saanud viis isikut, kes endistele kohtadele asudes endised asendid
võtsid ning oma vestlust tasakesi jätkasid.
Kuninga äraoleku ajal olid lauale pandud mõned kiirsõnumikud, mille pitserid ta ise lahti
murdis. Ta hakkas neid ise kohe järgemööda lugema, andis siis meister Olivier'le, kes tal
nähtavasti ministri kohuseid täitis, märku sulg kätte võtta ja hakkas sõnumike sisu teatamata
tasase häälega vastuseid dikteerima, mida see ka väga ebamugavalt laua ees põlvili olles
kirja pani.
Willem Rym jälgis teda tähelepanelikult.
Kuningas rääkis nii tasa, et flaamlaste kõrva ainult vahel sekka mõni poolik ja vähe
arusaadav katke kostis.
«...Viljakandvaid paiku toetada kaubandusega, viljatuid manufaktuuriga ... Näidata inglise
härradele meie nelja bombardi *: «Londonit», «Brabanti», «Bourg-en-Bresse'i» ja «Saint-
Omeri» ... Kahurväe tõttu peetakse nüüd sõda ettevaatlikumalt. .. Meie sõbrale härra de
Bressuire'ile... Sõjaväge ei saa pidada, kui makse peale ei panda ...» jne.
Kord kõvendas ta häält:
«Paastu jumala nimel! Sitsiilia kuningas suleb oma kirjad kollase vahapitsatiga nagu mõni
Prantsusmaa kuningas. Võib-olla on ülekohus seda talle lubada. Mu onupoeg, Burgundia
hertsog, ei lubanud kellelegi vappe punase põhjaga. Valitseja võim rajaneb ta eesõiguste
puutumatusel. Märgi see üles, vader Olivier.»
426
Teine kord hüüdis ta:
«Oi, oi, kui tüse läkitus! Mis siis meie keisrist vend meilt tahab?»
Silmi üle kirja libiseda lastes hüüdis ta sekka:
«Ja muidugi, sakslased on nii suured ja tugevad, et see on peaaegu uskumatu ... Kuid me ei
unusta vanasõna: «Kõige ilusam krahvkond on Flandria; kõige ilusam hertsogiriik Milaano ;
kõige ilusam kuningriik Prantsusmaa.» Kas pole tõsi, härrad flaamlased?»
Seekord kummardasid mõlemad flaamlased. Suka-kuduja patriotismi oli meeldivalt
puudutatud.
2
5
2
Viimane kiirsõnumik pani Louis XI kulme kortsutama.
«Mis see tähendab?» hüüdis ta. « Kaebused ja palvekirjad meie Pikardias asuvate
sõjavägede kohta? Oli-vier, kirjutage jalamaid härra marssal Rouaulfle. Et distsipliin
sõjaväes on nõrgenenud. Et käskjalad, aadlikest sõjaväelased, vaba/kütid ja šveitsi ased
kohtlevad elanikke äärmiselt halvasti. Et sõjamehed ei lepi sellega, mis nad talupoegade
majadest eest leiavad, vaid sunnivad neid kepi- ja odahoopidega linna minema ja sealt
hankima viina, kalu, maiustusi ja muud ülearust kraami. Kirjutage, et ikuningahärra teab
seda. Et meie soovime kaitsta oma rahvast ebameeldivuste, röövimiste ja riisumiste eest. Et
see on meie tahtmine, vannun püha Neitsi nimel! Et peale selle ei meeldi meile, kui mõni
sõjamoosekant, habemeajaja või sõjasulane riietab end nagu mõni vürst siidi ja sametisse ja
ehib oma sõrmi kuldsõrmustega. Et see alpus pole issanda meele pärast... Et meie ise, kuigi
me .aadlik oleme, kanname ainult lihtsat kalevist kuube, mille küünar maksab
kuusteistkümmend sol'i... Et ka nemad, need härrad sõjasulcsed, võivad selleni alanduda.
Kirjutage ja korraldage nii meie sõbrale härra Rouaulfle. Nii.»
Ta dikteeris oma läkitust kõvasti, kindla häälega, hookaupa. Parajasti kui ta lõpetas,
avanes uks ja tuppa tormas hirmunult isik, kes hüüdis:
«Majesteet! Majesteet! Rahvas mässab!»
Louis XI tõsine nägu tõmbus kortsu, kuid see, mis ta hingeliigutusest nähtavale tuli,
kadus välgukiirusel. Enese üle valitsedes ütles ta rahuliku rangusega:
427
«Vader Jacques, teie tulete sisse, liiga omapead !» «Majesteet, väljas on mäss!» kostis
hingeldav «vader Jacques» uuesti.
Kuningas, kes vahepeal püsti oli tõusnud, võttis tal käsivarrest kõvasti kinni ja sosistas nii,
et teised ei kuulnud, vaoshoitud vihaga talle kõrva, ise kõõrdi flaamlaste poole vaadates:
«Vait! Või kõnele tasa!»
Vasttulnu taipas ja hakkas kuningale ärritatult, kuid tasa midagi jutustama. Kuningas
kuulas rahulikult. Willem Rym pööras Coppenole'i tähelepanu vasttulnu näole, riietele , ta
nahaga vooderdatud mütsikesele (ca-putia fourrata), ta lühikesele ametmantlile (epitogia
curta), ta mustale sametkuuele, mis näitasid, et on tegemist arvekoja juhatajaga.
Vaevalt sai see mõne sõna seletada, kui Louis XI naerma puhkes:
«Kas tõesti? Kõnelge kõvemini, vader Coictier! Milleks nii tasakesi? Püha Neitsi teab ise,
et meil pole flaamlastest sõprade eest midagi varjata.»
«Aga majesteet...»
«Rääkige kõvemini!»
«Vader Coictier» jäi üllatusest päris sõnatuks. «Rääkige, härra, rääkige, meil vanas Pariisis
on nii siis elanike hulgas rahutus tekkinud?»
«Jah, majesteet!»
«Ja see on sihitud, ütlete teie, Justiitspalee foogti vastu?»
«Näib nii, jah,» vastas «vader» kogeldes, olles ikka veel kuninga mõtete äkilisest ja
seletamatust muutusest hämmastunud.
Louis XI küsis:
«Ja kus öövahtkond selle salgaga kokku puutus?»
«Teel Grande -Truanderie tänavast Vahetajate sillale. Ma ise kohtasin neid seal, kui teie
majesteedi käsul siia tulin. Ma kuulsin, kuidas mõned karjusid: «Maha palee- foogt !»»
«Ja mis neil tema vastu on?»
«Ah,» ütles Jacques, «lihtsalt sellepärast, et ta nende üle valitseb.»
2
5
3
«Kas tõesti?»
428
«Jah, majesteet! Need on ju Imede Õue kaabakad. Juba ammugi kaebavad nad paleefoogti
peale, kelle vasallid nad on. Nad ei taha teda tunnustada kohtunikuna ega maksunõudjana.»
«Ah tõesti?» jätkas kuningas rahuldusmuigega, mida ta asjatult katsus varjata.
«Kõigis oma kaebekirjades kohtupalatile,» jätkas Jacques, «tunnustavad nad ainult kaht
isandat: teie majesteeti ja oma jumalat, kes arvatavasti pole keegi muu kui kurat ise.»
«Noh, mis sa ütled!» vastas kuningas.
Ta hõõrus käsi ja naeris seda endamisi naeru, mis kogu ta näo hiilgama pani. Ta ei suutnud
oma rõõmu varjata, kuigi ta vahel katsus ennast kokku võtta. Keegi ei saanud midagi aru,
isegi mitte meister Olivier. Kuningas vaikis silmapilgu mõtlikult, kuid rahuldatud ilmega.
«Kas neid on palju?» küsis ta äkki. «Jah, majesteet,» vastas vader Jacques. «Kui palju?»
«Vähemalt kuus tuhat!»
Kuningas ei suutnud end pidada ja hüüdis: «Kena!» Siis aga päris ta edasi: «On nad
relvastatud?»
«Jah, neil on kaasas vikatid, piigid, ammud , labidad ja muudki ohtlikud relvad.»
See loetlus ei tekitanud kuningas mingisugust ärevust. Jacques arvas tarvilikuks lisada:
«Kui teie majasteet otsekohe paleefoogtile abi ei saada, on ta kadunud.»
«Eks me siis saada,» vastas kuningas teeseldud tõsidusega. «Hüva. Muidugi me saadame
talle abi. Paleefoogt on meie sõber. Kuus tuhat! On aga uljaspead! See uljus on kuulmatu ja
see vihastab meid väga. Aga täna öösel on meil käepärast väga vähe mehi... Enne homme
hommikut ei saa midagi teha.»
Jacques hüüdis:
«Abi on otsekohe tarvis, majesteet! Selle aja sees võidakse Palee kakskümmend korda ära
rüüstata, süserääni õigused jalge alla tallata ja paleefoogt üles puua. Jumala pärast,
majesteet, saatke abi enne hommikut!»
429
Kuningas vaatas talle otsa:
«Ma ütlesin teile, homme hommikul.»
See oli üks neist pilkudest, mis vasturääkimist ei salli.
Louis XI vaikis hetke ja ütles siis:
«Vader Jacques, teie peate ju teadma . . . Kui kaugele ulatus . . . see on, ulatub
Justiitspalee foogti võimupiir?»
«Majesteet, tema võimu alla käib Calandre'i tänav kuni Herberie tänavani, Saint-Micheli
plats ja kolmteist hoonet nn. Toru piirkonnas Notre-Dame-des-Champs' kiriku kõrval (siin
kergitas Louis XI oma kübara äärt), edasi ImedeÖu, Pidalimaja, mida Aguliks nimetatakse,
kogu maantee sellest Pidalimajast kuni Saint-Jacques'i väravani. Neis laialipillatud linnaosades
on tal õigus maksusid sisse nõuda, ülemas, keskmises ja alamas instantsis kohut mõista,
üldse on ta seal täielik peremees.»
«Vaata mul asjameest!» ütles kuningas parema käega vasakut kõrva sügades. «Ta on mu
linnast parema pala endale valinud! Niisiis oli foogt seal täielik kuningas!»
Seekord ei parandanud ta enam, vaid jätkas mõttesse vajunult ja nagu endamisi kõneldes:
«Kena, kena, härra foogt, meie Pariisist oli teil kaunis kena tükk hammaste vahel.»
Äkki pahvatas ta välja:
«Paastu jumala nimel! Mis inimesed need on, kes meie kuningriigis arvavad endil õiguse
olevat maksusid nõuda, kohut mõista, valitseda ja isandat mängida? Kel on oma
2
5
4
teerahanõudjad igas linnaväravas? Kel on igal tänavanurgal rahva jaoks oma kohus ja timukas?
Nagu kreeklane nii paljudesse jumalatesse uskus, j kui palju ta maal allikaid nägi, või
nagu pärslane, kel nii palju jumalaid oli, kui palju ta taevas tähti nägi, nii arvab prantslane
endal nii palju kuningaid olevat, kui palju ta võllaid näeb! Kurat võtku, see ei kõlba kuhugi
ja selline segadus mulle ei meeldi. Tahaksin teada, kas see tõesti on jumala tahtmine, et
Pariisis on olemas veel teisi maksunõudjaid peale kuninga, teisi kohtuvõime peale meie
kohtupalati, teisi valitsejaid meie riigis peale meie! Vannun oma hingeõnnistuse nimel, on
juba aeg, et Prantsusmaal oleks ainult üks kunin-
430
gas, üks valitseja, üks kohtumõistja, üks timukas, nagu paradiisis valitseb ainult üks
jumal!»
Jälle kergitas ta kübarat ning jätkas, ikka veel mõttes olles, häälega, mis jahimehel, kes
hagijaid ässitab ja lahti laseb:
«Hüva, mu rahvas! Suurepärane! Hävita need väär- peremehed ! Lase aga käia! Võta, võta!
Riisu, poo, röövi neid!... Ah, teie, mu härrad, tahate kuningad olla? Võta, mu rahvas, võta
neid!»
Äkki jäi ta vait, hammustas huulde, nagu tahtes tagasi hoida mõtteid, mis poolenisti juba
lendu olid läinud, vaatas puuriva pilguga järjest kõiki viit, kes teda ümbritsesid, võttis siis
kahe käega kübara peast, vaatas seda ja ütles:
«Oo, kui sa teaksid, mis mõtted mul peas on, põletaksin su kohe ära!»
Siis aga, vaadeldes uuesti kõiki kohalviibijaid tähelepaneliku ja rahutu pilguga, nagu
rebane , kes salamahti oma urgu tagasi hiilib, lisas ta:
«Pole viga! Meie abistame härra foogti! Kahjuks pole meil siin käepärast kuigi palju mehi,
keda suure rahvahulga vastu saata. Tuleb hommikuni oodata. Siis seatakse Vanalinnas kord
jalule ja tõmmatakse viivitamata kõik võlla, keda kätte saadakse.»
«Muide, majesteet,» ütles Coictier, «ma unustasin esimeses ärevuses ütlemata, öövahtkond
tabas kaks jõugust mahajäänut. Kui teie majesteet neid näha soovib, palun, nad on siin.»
«Kas ma neid näha soovin?» karjus kuningas. «Kuidas sa, paastu jumala nimel, sääraseid
asju võid unustada? Jookse , Olivier, ja too nad siia!»
Meister Olivier väljus ja tuli kohe jälle tagasi kahe vangiga, keda kuningliku vahtkonna
ammukütid ümbritsesid, ühel vangil oli suur idiootlik nägu, ta oli purjus ja ehmunud. Ta oli
kaltsudes ja kõndis longates, vedades teist jalga järel. Teise mehe kahvatu ja naeratav nägu
on lugejale juba tuttav.
Kuningas silmitses neid hetke sõna lausumata, siis pöördus ta järsku esimese poole:
«Kuidas su nimi on?»
«Gieffroy Pincebourde.»
431
«Mis amet?»
«Hulgus.»
«Mis sa sest neetud mässust tahtsid saada?»
Hulgus vaatas kuningale käsi kõlgutades lollakalt otsa. See oli üks neid kõlupäid, kelles
niisama palju mõistust leidub kui leegikustutaja all valgust.
«Ma ei tea,» vastas ta.
«Teised läksid, mina läksin ka.»
«Te tahtsite jultunud kombel oma peremehe, foogti kallale tungida ja teda paljaks
riisuda?»
2
5
5
«Mina tean ainult nii palju, et teised läksid kuhugi midagi võtma. See on kõik.»
Üks ammuküttidest näitas kuningale kõverat nuga, mis hulguselt ära oli võetud.
«Kas sa tunned seda riista?» küsis kuningas.
«Jah, see on mu aianuga. Ma töötan viinamäel.»
«Kas see mees on su kaaslane?» jätkas Louis XI, viibates teise vangi poole.
«Ei, ma ei tunne teda.»
«Küllalt,» ütles kuningas. Ja andes märku liikumatult ukse kõrval seisvale tummale
mehele, keda lugeja juba tunneb, lisas ta:
«Vader Tristan, see mees on teie jaoks.»
Tristan 1'Hermite tegi kummarduse. Ta andis tasase häälega käsu kahele ammukütile, kes
vaese hulguse ära viisid.
Kuningas ligines nüüd teisele vangile, kel suured higipisarad näol olid. «Sinu nimi?»
«Pierre Gringoire, majesteet.» «Ja amet?» «Filosoof.»
«Kuidas sa, lontrus, julged minna meie sõbra palee-foogti kallale? Ja mis sul on öelda
rahva rahutuse kohta?»
«Ma ei võtnud sellest osa, majesteet.»
«Kuidas nii, va logard? Kas öövahtkond sind siis sellest pahast seltskonnast kinni ei
nabinud?»
«Ei, majesteet, tegemist on arusaamatusega, mu õnnetu saatusega. Ma kirjutan
tragöödiaid. Majesteet, ma palun, kuulake mind. Ma olen poeet. Meietaolisi ajab
melanhoolia öösiti tänavale hulkuma. Nii sattusin mina õhtul sinna. See on täielik juhus,
mind on täitsa asjata
432
kinni võetud. Olen süütu ses rahva mässupuhangus. Teie majesteet nägi ju, et hulgus mind
isegi ära ei tundnud. Ma vannun teie majesteedile...»
«Vait!» hüüdis kuningas kahe ravimtee sõõmu vahel. «Su lorist huugab mul juba pea.»
Tristan l'Hermite astus juba ettepoole ja lausus Grin-goire'i poole viibates:
«Majesteet, kas tohib ka teda üles tõmmata?»
Need olid ta esimesed sõnad.
«Päh!» vastas kuningas ükskõikselt. «Mul pole selle vastu midagi.»
«Mul aga küll,» ütles Gringoire. Meie filosoof oli sel silmapilgul oliivist rohelisem. Ta sai
kuninga külmast ja ükskõiksest näost aru, et siin enam midagi ei aita peale vahest mõne
väga pateetilise kõne. Ja ta langes Louis XI jalgade ette ning hüüdis ahastavalt käsi
ringutades:
«Kuninglik kõrgus! Majesteet! Suvatsege- mind kuulda võtta! Ärge kärgatage kõuena
minu väeti üle. Jumala suur välkki ei põruta salatipea pihta. Teie olete vägev ja kõrge
monarh , halastage ühe vaese ausa inimese peale, kes sama vähe suudab rahvast mässule
õhutada kui jäätükk tulesädet anda! Helde ja armuline kuningas, halastaja süda on lõvide ja
kuningate voorus. Ah, halastamatus ainult hirmutab meeli. Põhjatuule tormised iilid ei suuda
rändajal mantlit seljast kiskuda, kiirgav päike aga soojendab teda vähehaaval sellevõrra, et ta
peab ennast särgiväele võtma. Majesteet, teie olete päike. Kinnitan teile, mu kõrge isand ja
valitseja, ma pole seltsimees hulgustele, varastele ega logarditele. Mäss ja röövimine ei sobi
Apolloni jüngritele. Ma pole niisugune inimene, kes tormab äikesepilvedesse, mis puhkevad
mässukärgatusteks. Olen teie majesteedi ustav vasall. Hea vasall peab oma kuninga au sama
kõrgeks pidama nagu mees oma naise au, nagu poeg oma isa armastust. Ta peab end
kuningale ohvriks tooma ja unustama kõik, et teda kogu oma innuga teenida. Iga teine kirg,
2
5
6
mis teda haaraks, oleks jõledus. Niisugused on, majesteet, mu poliitilised põhimõtted. Ärge
siis mind mu katkiste küünarnukkidega kuue pärast mässajaks ja riisujaks pidage. Kui teie,
majesteet,
433
mulle armu annate, siis tahan ma õhtul ja hommikul oma põlved rakku paluda, et jumal
teid kaitseks! Ah, paraku pole ma eriti rikas! Ma olen isegi vaene. Kuid sellepärast pole ma
veel kurjategija. Vaesus pole minu süü. Igaüks teab, et kirjanduslikust tööst keegi rikkaks ei
saa ja et heade raamatute kõige osavamadki autorid ei saa niigi palju, et neil talvel alati
tuli kaminas leegitseks. Ainult juristid nopivad teri , jättes teistele teadusaladele vaid põhu.
Võiks nelikümmend väga head vanasõna ette tuua filosoofide katkiste mantlite kohta. Oh,
majesteet, halastus on ainus valgus, mis võib paista suure hinge kõigisse sügavustesse.
Halastus näitab valgust kõigile teistele voorustele. Ilma temata ainult kobatakse ringi, nagu
pimedad jumalat otsides. Halastus, mis samane on suuremeelsusega, tekitab armastust
alamates ja see on valitsejale kõige tugevam ihukaitsja. Mis on teile, teie majesteedile, kelle
sära kõiki pimestab, see, et siin maa peal on rohkem ühe vaese inimese võrra, ühe vaese
süütu filosoofi võrra, kes häda ja viletsuse sombus ümber hulgub oma tühja tasku ja niisama
tühja kõhuga? Majesteet, ma olen õpetlane. Suured kuningad, kes õpetlaste eest hoolitsesid,
lisasid oma krooni veel ühe pärli. Herkuleski ei põlanud Musagetese * aunime.
Matthias Corvinus * soosis Jean de Monroyali, seda matemaatikute ehet. Kuid mis teaduste
soosimine see oleks õpetlasi üles puua? Milline häbiplekk oleks Aleksandrile külge jäänud,
kui ta Aristotelese oleks üles poonud! Säärane tegu poleks olnud ta kuulsuse palgel
ilutäpikeseks, vaid pahaloomuliseks paiseks, mis teda inetuks oleks teinud. Majesteet, ma
olen väga sündsa pulmaluuletuse teinud Flandria printsessi ja kõrgeauliku dofääni auks. See
pole ometi ühe mässuleõhutaja tegu. Teie majesteet näeb, et ma pole mõni kirjasolkija, vaid
inimene, kes hoolega on õppinud ja kellel on loomulikku ilukõne annet. Heitke armu minu
peale, majesteet! Sellega teete teie midagi jumalaema meelepärast. Ja pealegi, uskuge mind,
ma kardan väga ülespoomist!»
Nende sõnade juures hakkas õnnetu Gringoire kuninga tuhvleid suudlema, ja Willem Rym
ütles tasakesi Coppenole’ile:
434
«See on kena, et ta maas roomab! Kuningad on sarnased Kreeta Jupiteriga: neil on kõrvad
ainult jalgade küljes.»
Sukakuduja ei hoolinud Kreeta Jupiterist, vaid üksisilmi GringoireM poole vaadates vastas
ta kohmaka naeratusega:
«Ah, kui kena see on! Paistab, nagu kuuleksin ma kantsler Hugonefd minult armu
palumas.»
Kui Gringoire lõpuks hingeldades peatus, tõstis ta üleni värisedes oma silmad üles kuninga
poole, kes küünega oma püksipõlvelt plekki kratsis. Siis võttis majesteet oma rohukarika ja
hakkas jooma. Selle juures ei lausunud ta sõnagi ja see vaikus piinas Gringoire'i kõige enam.
Viimaks vaatas kuningas talle otsa ja ütles: «On aga hirmus larask!» Siis pöördus ta Tristan
l'Hermite'i poole: «Tühja kah! Laske tal minna!» Gringoire kukkus rõõmujahmatusest
istukile. «Vabaks lasta?» urises Tristan. «Kas teie majesteet ei tahaks teda veidi puuris kinni
hoida?»
«Kuulge, vader,» vastas Louis XI, «kas me sääraste lindude jaoks oleme lasknud puurid
teha, mis maksavad kolmsada kuuskümmend seitse naela kaheksa sol'i kolm teenarit? Laske
silmapilk see logard lahti (Louis Xl-le meeldis see sõna, nagu «paastu jumalgi», mis
2
5
7
mõlemad ammendasid kogu ta naljatagavara), andke talle võmm kuklasse ja visake ta siit
välja.»
«Oo,» hüüdis Gringoire, «tõesti suur kuningas!» Kartes, et kuningas oma otsust muudab,
tormas ta ukse poole, mille Tristan üpris vastumeelselt avas. ühes temaga väljusid ka vahid,
tõugates teda takka rusikatega,' mida Gringoire kannatlikult talus nagu kunagi tõeline
filosoof.
Kuninga hea tuju, mis sai alguse mässuteatest pa-leefoogti vastu, avaldus kõiges.
Haruldane armulikkus oli üks selle tunnuseid ja mitte väike. Tristan 1'Hermite vaatas oma
nurgast pahura näoga nagu koer, kellele konti näidati, aga kätte ei antud.
Vahepeal trummeldas kuningas rõõmsalt vastu tooli käetuge Pont -Audemeri marssi . Ta oli
kinnise loomuga, kuid muret oskas ta palju paremini varjata kui rõõmu.
435
Vahel läksid ta rõõmu välised avaldused hea teate puhul väga kaugele: nii lubas ta Charles
Südi surma puhul annetada hõbedase eesvõre Saint-Martin-de-Tours'i kloostri altarile ja
oma troonileastumisel unustas ta anda korraldusi oma isa matmiseks .
«Aga majesteet!» hüüdis äkki Jacques Coictier. «Kuidas on lugu selle ägeda
haigusehooga, mille pärast teie mind siia kutsusite?»
«Oo!» vastas kuningas. «Ma kannatan tõesti väga, vader Jacques. Kõrvad kumisevad, ja
rinda kraabivad mul tulised rehad.»
Coictier võttis kuninga käe ja katsus asjatundliku näoga ta pulssi .
«Vaadake, Coppenole!» ütles Rym tasakesi. «Seal ta nüüd istub Coiotier' ja Tristani vahel.
See on kogu ta õukond. Arst enda jaoks ja timukas teiste jaoks.»
Kuninga pulssi katsudes ilmus Coictier' näkku järjest suurem rahutus. Louis XI vaatas
talle veidi kartlikult otsa. Coictier muutus silmanähtavalt süngemaks. Sel mehel oli ainsaks
sissetulekuallikaks kuninga paha tervis, mida ta siis ka hästi ära kasutas.
«Oi, oi!» pomises ta lõpuks. «Asi on tõepoolest tõsine.»
«Tõesti?» hüüdis kuningas rahutult. «Puisus creber, anhelans, crepitans, irregularis,»1
jätkas arst.
«Paastu jumala nimel!»
«See võib inimese kolme päevaga hauda viia.» «Püha Neitsi!» hüüdis kuningas. «Mis
rohtu siis, vader Jacques, võtta?»
«Pean järele mõtlema, majesteet.»
Ta laskis Louis XI-1 keelt näidata, vangutas pead, virildas nägu ja ütles siis seda kometit
mängides ootamatult:
«Ah, majesteet, pean teile ütlema, teil on parajasti üks kroonumaksude nõudja koht vaba ja
mul on üks vennapoeg.»
«Annan selle koha su vennapojale, vader Jacques, vabasta ainult mind tulistest valudest
rinnas.»
Pulss on sagedane, vahedega, nõrk, korratu (lad. k.).
436
«Kui majesteet nii heldemeelne on,» jätkas arst, «siis ei lükka ta mu palvet tagasi mind
veidikese aidata mu maja ehitamisel Saint-Andre-des-Arcs'i tänavas.»
«Hm!» tegi kuningas.
«Mul hakkab raha otsa lõppema,» jätkas arst, «ja oleks tõesti kahju, kui maja katuse alla ei
saaks: mitte maja pärast, see on lihtne, tavaline linnakodaniku maja, vaid Jehan Fourbault'
2
5
8
poolt maalitud lae pärast. Seal on muuseas üks õhus lendav Diana *, nii tore, nii õrn, nii
peen, nii lihtsameelse olekuga, nii toreda soenguga, mida kroonib kuusirp, nii valge ihuga, et
ta kõiki, kes teda liiga teraselt silmitsevad, kiusatusse saadab. Seal on veel üks Ceres *. Ka
see on väga ilus jumalanna. Ta istub viljavihkudel ja tal on peas kaunis viljapeadest pärg,
millesse on põimitud mustjuuri ja muidki lilli. Pole midagi ahvatlevamat kui ta silmad,
ümarjamat kui ta sääred, üllamat kui ta nägu, pole peenemat lõiget kui ta seelikul. See on
kõige süütumaid, kõige täiuslikumaid kaunitare, milliseid kunagi kunstniku pintsel on
maalinud.»
«Timukas!» torises Louis XI. «Kuhu sa tüürid?»
«Vajaksin, majesteet, katust nende maalide peale, see on küll tühine asi, kuid mul on raha
otsas.»
«Kui palju sulle katuseks kulub?»
«See katus kullatud ja kaunistatud vasest maksaks, noh, kõige rohkem paar tuhat naela.»
«Ah sa mõrtsukas!» hüüdis kuningas. «Iga väljatõm-matud hamba eest tuleb talle tasuda
teemandiga.»
«Kas saan katuse?» küsis Coictier.
«Saad, ja kasi kus kurat, tee mind ainult terveks!»
Jacques Coictier tegi sügava kummarduse ja ütles:
«Majesteet, ainult imendav rohi võib teid päästa. Me paneme teie ristluudele suure plaastri
punasest savist , munavalgest, oliiviõlist ja äädikast, ühtlasi tuleb teil oma jooki edasi juua ja
meie vastutame teie majesteedi tervise eest.»
Põlev küünal ei ahvatle ainult ühte sääske. Nähes kuningat nii heldes tujus ja pidades
silmapilku soodsaks, ligines meister Olivier talle omakorda:
«Teie kõrgus ...»
«Mis siis veel?» küsis Louis XI.
437
«Kas majesteet teab, et meister Simon Radin on su nud?»
«Mis siis?»
«Ta oli kuninglik nõunik maiksuameti kohtuasjus.»
«Ja mis sellest?»
«Kuninglik kõrgus, tema kohta on vaba.»
Nende sõnade juures ilmus meister Olivier' ülbesse näkku alandlikkus. Õieti on ainult
need kaks ilmet õukondlase näole omased . Kuningas vaatas talle teraselt otsa ja lausus
kuivalt:
«Ma mõistan.»
Siis jätkas ta:
«Meister Olivier, marssal de Boucicaut * ütles alati: «Kalu tuleb püüda merest, heldust
oodata kuningalt.» Nähtavasti olete samal arvamisel kui härra Boucicaut. Nüüd aga kuulake
meid, meil on hea mälu. Aastal 68 me nimetasime teid oma kammerteenriks; 69-ndal aastal
Saint-Cloud' silla kantsi kastellaaniks, palgaga sada Tours'i naela (te tahtsite küll Pariisi
naelu). 73-ndal aastal nimetasime teid Georgeole'is antud käsu põhjal Vincennes'i
metsaülemaks aadlik Gilbert Acle'i asemele; 75-ndal aasital metsahärraks Rouvray-les-Sant-
Cloud' metsa üle Jacques Le Maire 'i asemele; 78-ndal aastal kindlustasime kõige
armulisema käsuga, mille all oli kaks rohelist vahapitsatit, teile ja teie naisele õiguse igal
aastal sisse nõuda maksusid kümne Pariisi naela suuruses Saint-Germaini kooli ligidal
olevalt kauba-platsilt; 79-ndal aastal tegime teid metsahärraks Senart'i metsa üle tolle vaese
2
5
9
Jehan Daiz' asemel; siis Loches'i lossi komandandiks; siis Saint-Quentini valitsejaks; siis
Meulani silla komandandiks, mis ajast peale te krahvi nime kannate. Igast viiest sol'ist,
millega habemeajajaid itrahvitakse, kes pühapäeval habet ajavad, saate te kolm endale,
ülejäägi saame meie. Edasi oleme meie nõus olnud muutma teie perekonnanime le Mauvais
mis teie näole nii hästi sobis. Aastal 74 anneta -sime teile aadli suureks meelepahaks
mitmevärvilise vapi, mis teie rinna paabulinnu rinna sarnaseks teeb. Paastu jumala nimel!
Kas teile ikka veel küllalt pole?
Paha, kuri (prants. k.).
438
Kas teie ei karda, et üleliigne pragu paadi võib põhja ajada? Uhkus saadab, teid hukka,
vader Olivier. Uhkusel käib alati kannul laostus ja häbi. Mõelge järele ja olge vait!»
Need rangelt lausutud sõnad tõid meister Olivier' näkku tagasi endise ülbuse.
«Hea küll!» pomises ta peaaegu kuuldavalt. «On näha, et kuningas on täna haige: ta annab
kõik arstile.»
Louis XI, kaugel sellest, et vihastada, jätkas üsna mahedalt:
«Pidage, ma unustasin ühe asja ütlemata, et ma teid veel printsess Marie juurde Genti
saadikuks määrasin. Jah, mu härrad,» lisas ta flaamlaste poole pöördudes, «ta on saadik
olnud. Noh, vader,» ütles ta meister Oli-vier'le, «meil ei maksa tülli minna, oleme ju vanad
sõbrad. On juba väga hilja. Oleme oma töö lõpetanud. Ajage mu habe ära!»
Lugejad on muidugi meister 01ivier's juba ammu ära tundnud selle hirmsa Figaro *, kes
saatuse, selle suurte draamade tegija poolt oli nii osavalt põimitud Louis XI pikka ja
verisesse komöödiasse. Ei ole siin koht selle imeliku kuju juures pikemalt peatuda. Sel
kuninga habemeajajal oli kolm nime. Õueringkonnas nimetati teda viisakalt Olivier le
Daimiksrahva suus Olivier le Diable'iks2, ta õige nimi aga oli Olivier le Mauvais.
Olivier le Mauvais seisis liikumatult paigal, olles tusane kuningale ja vaadates kõõrdi
Jacques Coictier' poole.
«Jajah! Kõik arstile!» pigistas ta hammaste vahelt.
«Ja muidugi arstile!» vastas Louis haruldase heasüdamlikkusega. «Arsti vastu on meil
suurem usaldus kui sinu vastu. Arusaadav: tema käes on kogu meie keha, sinu käes aga
ainult lõug. Pole viga, mu vaene habemeajaja, küll sinagi saad. Mis sa siis ütleksid ja mida
hakkaksid tegema, kui ma oleksin nagu kuningas Chilperic *, kellel kombeks oli käega oma
habemest kinni hoida? Nüüd aga, vader, tee oma tööd ja aja mul habe ära. Mine too, mis
vaja.»
1 Hirvpõder (prants. k.).
2 Kurat (prants. k).
440
Nähes, et kuningas kõik naeruks käänab ja teda kui. dagi ei saa vihale ajada, väljus Olivier
torisedes, et kuninga käsku täita.
Kuningas tõusis püsti, ligines aknale, avas selle järsu liigutusega, lõi käed kokku ja
hüüdis:
«Oo, vaadake, taevas on Vanalinna kohalt päris punane. Vist põleb seal foogti maja. Muud
see ei või olla. Oo, mu kena rahvas, sa aitad mind lõpuks ise aadliga arveid õiendada!»
Ja flaamlaste poole pöördudes ütles ta:
«Mu härrad, tulge vaatama. Kas see seal pole tulekahju?»
2
6
0
Mõlemad Genti kodanikud tulid tema juurde.
«Suur tuli,» ütles Willem Rym.
«Ohoo!» lisas Coppenole, kelle silmad äkki särama lõid. «See tuletab mulle meelde härra
Hymbercourfi maja põlemist. Seal on vist kaunis suur mäss lahti.»
«Arvate, meister Coppenole?» Ja Louis XI pilk oli peaaegu niisama rõõmus kui
sukakuduja oma. «Seda on kindlasti raske alla suruda?»
«Jumala eest, teie majesteedil tuleb sinna paisata kaunikesti sõjamehi.»
«Ah minul! See on teine asi,» arvas kuningas. «KuIj ma ainult tahaksin ...» Sukakuduja
vastas julgelt:
«Kui see mäss selline on, nagu ma arvan, siis ei tee teie ainult oma hea tahtmisega midagi,
majesteet.»
«Vader,» vastas Louis XI, «kahest mu ihuväe kompaniist ja ühest suurtükipaugust oleks
küllalt, et seda matside kupatust laiali puistata.»
Hoolimata Willem Rymi märguandest, ei mõelnud sukakuduja kuningale järele anda, vaid
ütles:
«Majesteet, šveitslased olid ka matsid. Burgundia hertsog oli suur aadlimees ja vilistas
nende jätiste peale. Grandsoni lahingus * karjus ta: «Suurtükimehed! Tuld neile lurjustele!»
Ja ta vandus püha Jüri nimel. Kuid linnavanem Scharnachtal tormas oma malaka ja
meestega selle toreda hertsogi peale ja sellel kokkupõrkel sõnninahkades matsidega purunes
burgundlaste hiilgav sõjavägi nagu klaasruut kivi hoobist. Nende meeste poolt tapetute
hulgas polnud vähe rüütleid. Chäteau-
440
Guyoni härra, Burgundia tähtsaim ülik, leiti surnult koos oma suure tuhkru hobusega
väikesest soolaukast.»
«Sõber,» vastas kuningas, «teie kõnelete lahingust. Siin on aga tegemist ainult mässuga.
Mul tarvitseb ainult kulmu kortsutada ja kõik on läbi.»
Coppenole vastas ükskõikselt:
«Võib-olla, majesteet. See tähendaks ainult, et rahva tund pole veel tulnud.»
Willem Rym arvas tarviliku olevat vahele segada:
«Meister Coppenole, teie kõnelete vägeva kuningaga.»
«Ma tean,» vastas sukakuduja tähtsalt.
«Laske tal kõnelda, armas härra Rym,» ütles kuningas. «Mulle meeldib niisugune
otsekohesus. Mu isa Charles Seitsmes ütles alati, et tõde on haige. Omalt poolt arvasin, et
tõde on surnud ja pealegi ilma pihiisata. Meister Coppenole tõestab mulle, et ma eksisin.»
Ja ta pani oma käe koduselt Coppenole'i õlale:
«Te ütlete siis, meister Jacques, et...»
«Ma ütlen, armuline kuningas, teil võib õigus olla, et rahva tund pole siin veel tulnud.»
Louis XI vaatas talle puuriva pilguga otsa.
«Ja kunas see tund siis tuleb, meister?»
«Küll kuulete, kui ta lööma hakkab.»
«Kus kellatornis, kui küsida tohib?»
Coppenole viis kuninga oma maameheliku rahuga akna juurde.
«Kuulge, majesteet! Siin on teil kindlus, vaatetorn, suurtükid, linnakodanikud, soldatid.
Kui see tornikell siin lööma hakkab, kui suurtükid mürisema ja kindlus-müürid kolinal
varisema hakkavad, kui linnakodanikud soldatitega tülli ja võitlusse astuvad, siis ongi see
tund käes.»
2
6
1
Louis XI nägu muutus süngeks ja mõtlikuks. Ta vaikis silmapilgu, siis patsutas ta tasakesi
paksu kind-lusemüüri, nagu patsutatakse sõjaratsu laudjat, ja ütles:
«Ah ei! Sina, mu hea Bastille, nii kergesti juba kokku ei varise.»
Ja äkki julge flaamlase poole pöördudes küsis ta:
«Kas te kunagi olete mässu näinud, meister Jacques?»
441
«Olen neid ise korraldanud,» ütles sukakuduja.
«Kuidas te seda tegite?»
«Ah!» vastas Coppenole. «See pole nii raske asi. Seda võib sadat moodi teha. Kõigepealt
on vaja, et linnas oleks rahulolematust. Ja see pole kes teab mis haruldus. Siis tuleb
arvestada elanike laadi. Gentlased näiteks on mässule väga vastuvõtlikud. Nad armastavad
alati pärijat, valitsejat ennast aga mitte kunagi. Heakene küll! ühel hommikul, ütleme,
astutakse minu poole sisse ja öeldakse, et nii ja naa, Flandria hertsoginna soovib oma
ministreid päästa, ülemkohtunik on viljamaksud kahekordseks tõstnud või muud
sellesarnast, ükskõik mida. Jätan oma töö kus seda ja teist, tulen poest välja tänavale ja
karjun: «Läheb lahti!» Ikka leidub kuskil lähedal mõni põhjata vaat. Ronin sinna otsa ja
karjun kõvasti mõned sõnad, mis südame peal on olnud ja parajasti keelele tulevad. Kui ise
rahva seas oled, siis, majesteet, on ikka midagi südame pealt ära öelda. Varsti koguneb
rahvast kokku. Karjutakse, taotakse kella, soldatitelt võetakse relvad ja varustatakse nendega
maamehi, kilda löövad veel turukaupmehed ja asi muudkui läheb. Ja nii juhtub see alati,
kuni feodaal -härrad istuvad oma lossides, linnakodanikud oma linnades ja maamehed maal.»
«Ja kelle vastu te niiviisi mässate?» küsis kuningas. «Kas oma kohtunike vastu või
feodaalhärrade vastu?»
«Vahel nii, vahel naa. Vahel isegi hertsogi vastu.»
Louis XI istus tagasi toolile ja ütles naeratades:
«Ah nii! Aga siin on neil tegemist ainult kohtunikega.»
Sel silmapilgul astus Olivier le Daim uuesti sisse. Talle järgnesid kaks paaži, kes kandsid
habemeajamis-riistu. Louis XI-t üllatas see, et Olivier'1 olid kaasas veel Pariisi prevoo ja
öövahtkonna ülem, mõlemad kohkunud nägudega. Isegi vimmas habemeajajal oli kohkunud
nägu, kuigi selle alt paistis sisemine rahulolu. Tema alustas esimesena:
«Aulik kuningas, palun vabandust teie majesteedilt kurva sõnumi eest, mida ma teile
toon.»
Kuningas pöördus nii kähku ümber, et ta maasoleva õlgmati toolijalaga puruks tõmbas.
442
«Mis see on?»
«Majesteet,» vastas Olivier kahjurõõmsalt nagu see, kellele lõbu teeb tugevat hoopi anda,
«rahva mäss pole sugugi sihitud foogti vastu.»
«Kelle vastu siis?»
«Teie vastu, majesteet!»
Elatanud kuningas hüppas püsti ja ajas enese sirgu nagu mõni noormees:
«Anna seletust, Olivier! Seleta! Aga ära unusta, et su pea on kaalul, sest ma vannun Saint-
Lõ risti juures, et kui sa peaksid meile valetama , siis pole mõõk, mis Luxembourg'i hertsogil
pea otsast lõi, mitte veel nii nüri, et ta sinu oma maha ei lööks!»
Vanne oli kohutav. Saint-Lõ risti juures oli Louis XI oma elus ainult kaks korda
vandunud.
Olivier avas suu, et vastata.
2
6
2
«Majesteet...»
«Põlvili!» hüüdis kuningas vihaselt. «Tristan, valvake selle inimese järele!»
Olivier langes põlvili ja ütles külmalt:
«Majesteet, teie kuninglik kohus mõistis ühe nõia surma. Ta põgenes Jumalaema
kirikusse. Rahvas tahab teda sealt väevõimuga kätte saada. Härra prevoo ja öövahtkonna
ülem, kes praegu siin teie ees seisavad, võivad mu sõnad ümber lükata, kui ma tõtt ei räägi.
Rahvas piirab Jumalaema kirikut!»
«Ah nii!» ütles kuningas tasa, üleni kahvatades ja. vihast värisedes. «Jumalaema kirikut!
Nad piiravad siis minu kaitsjat Neitsit ennast ta enese kirikus! Tõuse püsti, Olivier. Sul on
õigus. Annan sulle Simon Radini koha. Sul on õigus. Nad on siis minu vastu mässu tõstnud.
Nõid on kiriku kaitse all, kirik aga minu kaitse all. Ja mina arvasin, et mäss on sihitud foogti
vastu! Niisiis minu vastu!»
Raevust noorenedes hakkas ita pikkade sammudega tuba mõõtma. Ta ei naernud enam, ta
oli hirmuäratav, ta kõndis ainult edasi-tagasi. Rebane oli muutunud hüääniks. Ta otse
lämbus vihast ega saanud kõneldagi. Ta huuled liikusid ja kondised käed tõmbusid
rusikasse. Äkki ajas ta pea selga, aukulangenud silmadest paistis tuluke ning ta hääl põras
pasunana:
443
«Käed külge, Tristan! Kallale neile lurjustele! Jookse mu sõber Tristan! Tapa nad, tapa!»
Kui see vihasoost mööda oli läinud, võttis ta istet ja ütles külma ja keskendatud vihaga:
«Siia, Tristan! Siin Bastille's on meil vikont de Gifi viiskümmend rüütlit, koos
relvakandjatega 'kolmsada hobust. Võtke need. Siis on veel meie ihukaitseväe ammuküttide
kompanii härra de Chateaupers'i juhatusel: võtke ka need. Teie olete ise seppade tsunfti vanem,
teil on omad mehed: võtke need. Saint-Poli lossist saate härra dofääni uue kaardiväe
nelikümmend kütti: võtike ka need. Ja kõige sellega minge jalamaid Jumalaema kiriku
juurde. Ah, teie, Pariisi matsid, või tungite Prantsuse krooni, Jumalaema kirilku ja meie riigi
rahu kallale! Hävita nad, Tristan, hävita nad ära! Keegi neist ei tohi pääseda. Kes ellu jääb,
viidagu Montfau-conile.»
Tristan tegi kummarduse.
«Kuulan teid, majesteet!»
Natukese aja järel lisas ta:
«Aga mis teha selle nõiaga?»
Küsimus pani kuninga mõtlema.
«Ah nõiaga? Härra d'Estouteville, mis rahvas temaga tahtis teha?»
«Majesteet,» vastas Pariisi prevoo, «ma arvan, kui rahvas teda ta varjupaigast, kirikust,
välja tahab tuua, siis nähtavasti sellepärast, et rahvas tunneb ennast solvatud olevat ta
karistamatusest ja tahab teda üles puua.»
Kuningas näis sügavatesse mõtetesse vajuvat. Siis pöördus ta Tristan 1'Hermite'i poole:
«Olgu siis, vader, hävita rahvas ia tõmba nõid võlla!»
«Nii, nii,» ütles Rym tasakesi Coppenole'ile. «Karistada rahvast ta-tahtmise pärast ja teha
siiski seda, mida rahvas tahtis.»
«Kuulan teid, majesteet!» vastas Tristan. «Aga kui nõid veel kirikus on, kas võib teda siis
kinni võtta, hoolimata varjupaiga õigusest?»
«Paastu jumala nimel, jah, varjupaik?» ütles kuningas kõrvatagust sügades. «Ometi peame
selle naise üles pooma.»
444
2
6
3
Nagu äkilisest mõttest rahatuna langes kuningas oma tooli ette põlvili, võttis kübara peast,
pani selle istmele, vaatas härdalt ühele tinast amuletile oma kübara äärel ja ütles siis käsi
kokku pannes:
«Oh, Pariisi jumalaema, mu armuline kaitsja, andke mulle andeks! Teen seda ainult
seekord. Seda roimarit tuleb karistada. Kinnitan teile, püha Neitsi, mu hea käskija, see nõid
ei vääri teie kõrget kaitset. Teie, jumalaema, teate, et paljud jumalakartlikud valitsejad on
rikkunud kiriku eesõigust jumala auks ja riiklikul kaalutlusel. Püha Hugues, Inglismaa
piiskop, lubas kuningas Edwardile oma kirikust ühe nõia kinni võtta. Prantsusmaa Louis
Püha, mu õpetaja, astus samal põhjusel üle püha Pauluse kiriku läve, Jeruusalemma kuninga
poeg Alfons isegi üle Issanda Haua kiriku läve. Andke mulle seekord andeks, Pariisi
jumalaema. Ma ei tee seda edaspidi enam ja ma annetan teile samasuguse hõbedast kuju
nagu mullu Ecouys' jumalaema kirikule. Aamen.»
Ta tegi ristimärgi, tõusis püsti, pani kübara pähe ja ütles Tristanile:
«Kiirustage, vader! Võtke kaasa härra de Chäteau-pers. Laske häirekella lüüa. Purustage
rahvamass. Nõid pooge üles. Nii. Ja ma tahan, et te karistuse ise täide viite. Annate mulle
hiljem aru... Noh, Olivier, sel ööl ei saa ma und. Aja mul habe ära.»
Tristan kummardas ja väljus. Kuningas saatis käeliigutusega minema ka Rymi ja
Coppenole'i.
«Jumal hoidku teid, mu armsad sõbrad flaamlased. Minge veidi puhkama. Öö edeneb ja
hommik on juba ligemal kui õhtu.»
Flaamlased läksid oma ruumidesse Bastille' komandandi saatel. Coppenole ütles Willem
Rymile:
«Hm! Mulle on kõrini sellest köhivast kuningast ! Olen näinud Burgundia Charles'i
joobnult, ta polnud nõnda kuri kui see haige Louis XI.»
«Meister Jacques,» vastas Rym, «see tuleb sellest, et kuninglik viin on magusam kui
arstirohi.»
445
VI. NOAD VÄLGUVAD
Bastille’ist välja tulles ruttas Gringoire lahtipääsenud hobuse kiirusega Saint-Antoine'i
tänavast, alla. Bau-doyer' värava juurde jõudes läks ta otse kiviristi poole platsi keskel, nagu
oleks ta võinud seal pimeduses märgata ristikuju aluse astmeil istuvat üleni mustas riides
meest.
«See olete teie, õpetaja?» küsis Gringoire. Must kuju tõusis püsti.
«Surm ja põrgu! Ma otse põlen kannatamatusest, Gringoire. Saint-Gervais' tornivaht kisas
juba, et kell on pool kaks.»
«Oh!» vastas Gringoire. «Selles pole mina süüdi, vaid öövahtkond ja kuningas. Hea, et ma
terve nahaga nende käest pääsesin. Ikka nurjub minu ülespoomine. Niisugune on juba kord
mu saatus.»
«Sul äpardub kõigega,» vastas teine. «Kuid läki ruttu. Kas sa parooli tead?»
«Kujutlege, ma nägin kuningat ennast. Tulen otse tema juurest.* Ta põlvpüksid on parhist.
Oli aga seiklus.»
«Ah, jäta lora ! Mis puutub su seiklus minusse? Kas sa hulguste parooli tead?»
«Tean. Olge rahulik. «Noad välguvad!»»
«Hea küll. Muidu ei pääseks me kirikuni. Hulgused • on kõik tänavad sulgenud. Õnneks
näib asi nii olevat, et neile vastu pannakse. Võib-olla jõuame veel parajaks ajaks kohale.»
«Jah, õpetaja. Aga kuidas pääseme Jumalaema kirikusse?»
2
6
4
«Mul on tornide võti.»
«Ja kuidas sealt välja saame?»
«Kloostri taga on väike salavärav, kust pääseb jõeäärsele maaribale. Mul on ka selle
värava võti, ja jõel ootab paat juba hommikust saadik.»
«Mul läks õnnelikult korda võllast pääseda!» sõnas jälle Gringoire.
«Läki kohe!» vastas teine.
Ja mõlemad ruttasid kiirel sammul alla Vanalinna poole.
446
VII. CHATEAUPERS, APPI!
Lugejal on vahest veel meeles, kui kriitilisse olukorda me Quasimodo jätsime? Vahva
kellamees, kellele igast küljest kallale tungiti, oli kaotanud kui mitte julguse, siis vähemalt
lootuse päästa mitte küll ennast (enesest hoolis ta vähe), kuid Esmeraldat. Meeletult jooksis
ta mööda galeriid edasi-tagasi, teades, et kirik varsti hulguste kätte langeb. Äkki kostis
kõrvaltänavatest kapjade plagin. Järgmisel silmapilgul ilmus sealt nähtavale pikk rodu
tõrvikuid ja tihe ratsameeste salk võitlusvalmis piikidega, tormates täie hoo ja hirmsa kisaga
kirfkuväljakule.
«Prantsusmaa! Prantsusmaa eest! Virutage matsidele! Chäteaupers, appi! Prevoo eest!
Prevoo eest!»
Hirmunud hulgused pöördusid ümber.
Quasimodo ei kuulnud midagi, nägi ainult paljaid mõõku, tunglaid, piigiotsi, kogu seda
ratsasalka, mille eesotsas ta ära tundis kapten Phoebuse. Ta nägi hulguste segadust, ühed
olid kohkunud, teised ähmi täis, ja ta ammendas sellest ootamatust abist nii palju jõudu, et ta
esimesed sissetungijad, kes juba kiriku galeriile olid pääsenud, tagasi paiskas.
Need olid tõepoolest kuninga väesalgad, kes siia ratsutasid.
Hulgused võitlesid vahvasti. Nad kaitsesid endid meeletult. Küljelt tungiti neile Saint-
Pierre-aux-Boeufs tänavast peale, selja tagant Kirikuesise tänavast ja eest olid nad surutud
vastu Jumalaema kirikut, mida nad piirasid ja mida Quasimodo kaitses, ja nõnda olid nad
ühtlasi piirajad ja piiratavad. Nad olid samas imelikus olukorras, nagu see juhtus hiljem
1640-ndal aastal Turini kurikuulsa piiramise ajal krahv Henri d'Harcourt'iga, kes Savoia
hertsog Thomas'd piirates ise oli markii de Leganezi rõngas. «Taurinum obsessor idetn et
obsessus» nagu ta hauakivile on kirjutatud.
Taplus oli kole. «Hundi ihu jaoks koera hambad,» nagu ütleb P. Mathieu *. Kuninga
ratsurid, kelle keskel vaprana välja paistis Phoebus de Chäteaupers, ei and-
1 Turini piirates ühtlasi ise ümber piiratud (lad. k.).
447
nud armu. Kes torkest pääses, seda tabas mõõk. Halvasti relvastatud hulgused vahutasid
vihast ja läksid vastastele hammastega kallale. Mehed, naised ja lapsed hüppasid hobuste
laudjaile ja kaeltele, lõid kassidena neisse oma hambad ja küüned. Mõned virutasid küttidele
tõrvikud vastu vahtimist. Mõned viskasid raudkonksud ratsutajate kaela taha, sikutasid nad
sadulast maha ning kiskusid nad maas lõhki.
Eriti paistis nende hulgas silma üks hulgus, kes laia läikiva vikatiga tükk aega hobuste
jalgu niitis. Ta oli hirmuäratav. Ise inises ta laulda ja võttis vahetpidamata oma vikatiga
hoogu. Iga hoobiga langes ta ümber maha purustatud jäsemeid. Nõnda astus ta sammsammult
edasi kõige tihedamasse ratsasalka peaaegu takti lüües ja jõudsalt hinge tõmmates,
2
6
5
nagu kunagi niitja, kes oma viljapõldu kokku paneb. See oli Clopin Trouillefou. Uks
arkebuusilask murdis ta maha.
Vahepeal avanesid uuesti aknad. Kuuldes kuninga ratsameeste sõjakisa, segasid ka
elanikud ennast asja sekka ja kõigist aknaist hakkas alla hulguste pihta kuulirahet langema.
Kirikuesine oli täis paksu suitsu, mille keskelt musketite tuld vilksatles. Vaevalt võis veel
näha Jumalaema kiriku fassaadi ja vana Haigemaja, mille katuse luugiaukudest kurnatud
näoga haiged alla vaatasid.
Lõpuks pidid hulgused järele andma. Väsimus, heade relvade puudumine, hirm,
kuningaväe äkiline kallaletung, musketituli akendest — kõik see mõjus rusuvalt.
Pealetungijate ridadest läbi lüües panid nad plagama iga ilmakaare poole, jättes kirikuesisele
terved kuhjad laipu.
Kui Quasimodo, kes kogu aeg kaasa võitles, seda põgenemist nägi, langes ta põlvili ja
tõstis käed taeva poole. Siis aga jooksis ta rõõmust joobnuna, linnu tiivul üles
tornikambrisse, mille juurdepääsu ta nii mehiselt oli kaitsnud. Ainult üks mõte oli tal veel
peas: põlvitada selle ees, kelle ta teist korda oli päästnud.
Kui ta kambrisse astus, oli see tühi.
ÜHETEISTKÜMNES RAAMAT
1. VAIKE SUSSIKE
Sellal kui hulgused kirikut ründama asusid, magas Esmeralda,
Varsti aga äratas teda unest kiriku ümber alatasa kasvav sumin ja kitsekese mökitamine,
kes enne teda oli virgunud. Ta tõusis istukile, kuulatas, vaatas ringi, siis, hirmunud
valgusest ja lärmist, jooksis ta kambrist välja, et järele vaadata, mis lahti on. Platsil
askeldavad viirastuslikud kujud, öise tormijooksu segadus, pimeduses ähmaselt nähtav
vastik rahvamurd nagu mingi karglev konnakari, selle rahvahulga krooksumine, üksikud
punased pimedas edasi-tagasi liikuvad tõrvikud nagu virvatulukesed uduse soo kohal —
kogu see vaatepilt jättis Esmeraldasse nõiasabati tondi-kujude ja kiriku kivikoletiste
vahelise salapärase lahingu mulje. Et talle lapsepõlvest saadik oli sisse juurdunud mustlaste
ebausk, siis arvas ta kõigepealt öövaimude nõiatalitust nägevat. Hirmunult jooksis ta tagasi
oma kambrisse, lootes, et ta siin oma koikul saab lahti hirmsast painajalikust unest.
Vähehaaval hajusid kartuse esimesed pilved. Järjest suurenevast suminast ja muudestki
tegeliku elu märkidest taipas ta, et teda ei piiranud mitte vaimud, vaid inimesed. Siis võttis
ta kartus teise kuju. Ta mõtles, et võib-olla on see rahva mäss, millega teda siit varjupaigast
tahetakse välja saada. Teist korda tundis ta hirmu oma elu pärast, aga ka lootust tagasi saada
oma Phoebust, keda ta ikka veel oma tulevikuga sidus, siis veel suurt nõrkust ja abitust,
mahajäetust ja üksindust ning põgenemise täielikku lootusetust. Kõik need ja tuhat muudki
mõtet rususid teda. Ta langes põlvili,
449
pani pea voodile ja käed pea peale kokku ning värises hirmust. Kuigi ta oli mustlane,
pagan ja ebajumala-kummardaja, siiski hakkas ta pisarsilmil abi ja armu paluma ristiusu
jumalalt ja ta enese praeguselt kaitsjalt, jumalaemalt. On silmapilke elus, ka uskmatute
juures, kus valmis ollakse selle pühakoja usku tunnustama, mille ligiduses ollakse.
2
6
6
Nõnda lamas ta kaua, rohkem küll värisedes kui pai-vetades, tundes õudust järjest ligineva
metsiku rahvahulga hingamisest, ilma et ta selle ägedusest midagi aru oleks saanud või
teadnud, mis seal sünnib, mida seal tehakse või tahetakse. Ta aimas ainult koledat lõppu.
Surmahirmu tundes kuulis ta enese ligidal sammusid. Ta pöördus ümber. Kambrisse
astusid kaks meest, ühel neist latern käes. Esmeralda karjatas nõrgalt.
«Ärge kartke midagi,» ütles üks hääl, mis talle tuttav paistis olevat, «see olen mina.»
«Kes «mina»?» küsis ta.
«Pierre Gringoire.»
See nimi rahustas teda. Ta lõi silmad üles ja nägi tõesti enda ees poeeti. Kuid tema kõrval
oli veel mingi teine, must, pealaest jalatallani varjatud kuju, kes teda oma vaikimisega
hämmastas.
«Noh!» ütles Gringoire etteheitvalt. «Djali 'tundis mind ennem ära kui teie.»
Kitseke muidugi ei mõelnudki oodata, kuni Gringoire oma nime hakkab nimetama.
Vaevalt oli ta sisse astunud, kui Djali ennast õrnusega tema põlvede vastu hakkas hõõruma,
sinna oma valget villa jättes, sest ta ajas karva. Gringoire vastas talle silitamisega.
«Kes see teiega kaasas on?» küsis mustlastüdruk tasa.
«Olge rahulik,» vastas Gringoire, «see mees on minu sõber.»
Filosoof pani laterna põrandale, kükitas maha, ja Djalit oma käte vahele võttes hüüdis la
vaimustusega:
«Oo, kui armas loomake! Tõsi küll, ta paistab enam silma oma puhtuse kui kasvuga, kuid
ta on terane, osav ja tark nagu mõni grammatik! Vaatame järele, Djalikene, kas sa mõnd
oma vigurit pole ära unustanud. Kuidas teeb meister Jacques Charmolue? ...»
450
Mees mustas ei lasknud aga lõpetada. Ta tuli Gringoire'i juurde ja müksas teda tugevasti
õlast. Gringoire tõusis püsti.
«Ah jah!» ütles ta. «Unustasin, meil on ju rutt. Aga, õpetaja, see pole veel põhjuseks, et
minuga sel viisil käituda. Armas laps, teie elu on hädaohus ja ka Djali oma. Teid tahetakse
jälle üles puua. Meie oleme teie sõbrad ja tulime teid päästma. Tulge meile järele.» «Kas see
on tõsi?» hüüdis Esmeralda ärevalt. «Jah, sula tõsi. Tulge ruttu!»
«Tulen kohe,» kogeles tüdruk, «aga miks teie sõber
sõnagi ei lausu?»
«Ah,» ütles Gringoire, «ta vanemad olid natuke imelikud ja pärandasid talle vaikse
iseloomu.»
Tütarlapsel tuli selle seletusega leppida. Gringoire võttis tal käest kinni, kaaslane kahmas
laterna ja läks ees. Hirmust oli tütarlaps päris kangestunud. Ta laskis end ära viia. Kits
järgnes neile kareldes, olles rõõmus, et nägi jälle GringoireM, kes küll igal sammul tahtis
komistada, sest kits müksis teda alatasa vastu põlvi.
«Niisugune on elu,» ütles filosoof iga kord, kui kits teda jalust maha pidi rabama.
«Pahatihti kukutavad meid just parimad sõbrad!»
Nad läksid tornitrepist kiiresti alla, kõndisid läbi kiriku, mis oli pime ja tühi, kuid kumises
välisest lärmist — see oli õudseks kontrastiks sees valitsevale vaikusele —, ja astusid läbi
Punase värava kloostri õue. Klooster oli tühi, mungad olid põgenenud piiskopilossi, et seal
koos palvetada; ka õu oli tühi, ainult mõni hirmunud teener oli end kuhugi pimedamasse
nurka peitnud. Nad läksid jalgvärava poole, mis jõeäärsele maaribale viis. Mees mustas avas
võtmega värava. Lugejad teavad, et seal asus Vanalinna poolt müüridega piiratud neem, mis
Jumalaema kiriku kapiitli alla kuulus ja saare kirikutagusc idapoolse otsa moodustas. Nee2
6
7
mel polnud hingegi. Siia oli ka kisa ja kära vähem kuulda. Kirikut ründavate hulguste lärm
kostis siia summutatumalt, mitte enam nii kriiskavalt. Jõe poolt tulevas värskes tuules võis
kuulda neeme tipule istutatud ainsa puu lehtede kahinat. Siiski oli siin veel
451
ohtlik. Kõige lähemateks hooneteks olid piiskopiloss ja kirik. Nähtavasti valitses
piiskopilossis täielik segadus. Hoone tumedal fassaadil vilkusid akendes tuled edasi-tagasi
nagu eredad sädemed, mis mööda põlenud paberihunniku tuhka veel imelikult edasi
jooksevad. Selle kõrval asus Jumalaema kirik, mis tagantpoolt vaadatuna platsi suurel
punasel taustal oma pikast korpusest üles ajas kahe hiiglatorni mustad siluetid .
See, mis muust Pariisist siia näha oli, virvendas silme ees valguse ja varju loori taga.
Rembrandti piltidel on vahel säärane tagapõhi.
Laternaga mees sammus neeme tipuni, üsna vee ligidalt paistsid varbadega läbipõimitud
pistandaia kõdunenud jäänused, millest madala viinapuu nõrgad oksad olid kinni haaranud
nagu sirguaetud sõrmed. Selle aia-võre taha varju oli peidetud väike paat. Mees mustas
andis GringoireMle ja tütarlapsele märku paati astuda. Kits hüppas neile järele. Mees ise
astus viimasena paati. Seejärel lõikas ta köie katki, tõukas pika pootshaagiga paadi minema,
haaras mõlad, istus ninasse ja hakkas kõigest jõust jõe keskpaiga poole sõudma. Seine'i vool
oli siin väga kiire ja tal tuli kaunis palju vaeva näha, et saare tipust eemale jõuda.
Paati astudes oli Gringoire'i esimeseks mureks kits oma põlvedele võtta. Ta istus paadi
pärasse. Tütarlaps, kellele tundmatu mees kirjeldamatut hirmu sisendas, istus poeedi kõrvale
ja surus end tema ligi.
Kui meie filosoof tundis, et paat liigub, lõi ta käsi kokku ja suudles Djalit sarvede vahele.
«Noh, nüüd oleme kõik neljakesi pääsenud!» hüüdis ta ja lisas sügavamõtteliselt juurde:
«Suurte ürituste õnnelik lõpp sõltub vahel õnnest, vahel kavalusest.»
Paat liikus aeglaselt parema kalda poole. Tütarlaps tuuris võõrast salajase kartusega. See
aga oli tormilaterna hoolikalt kinni katnud. Pimedas paistis ta paadi ninas mingi
tondikujuna. Ta allalastud torp oli talle nagu näokatteks. Ja kui ta iga aerutõmbega välja
sirutas oma käed, mille küljes rippusid mustad varrukad , siis olid need kui nahkhiire suured
tiivad. Kogu aeg
452
polnud ta ühtki sõna lausunud, ühtki häält teinud, paadis oli kuulda ainult mõlade
ühetasast sõudmist ja laineviirgude laksumist vastu paadi külgi.
«Vannun oma hingeõnnistuse juures!» hüüdis äkki Gringoire. «Meie oleme ergad ja
rõõmsad nagu linnukesed ! Ja ometi me vaikime nagu pütaagorlased * või kalad ! Paastu
jumala nimel! Armsad sõbrad, rääkige ometi mõni sõna. Inimese hääl on inimese kõrvale
muusika. Mitte mina ei ütle seda, vaid Didümos Aleksandriast*, ja need on hiilgavad sõnad.
Ka muidu pole Didümos Aleksandriast mõni keskpärane filosoof... Öelge ainult üks sõna,
mu armas lapsuke! Palun, üksainus sõnagi! Ah jaa, teie oskasite oma huultega nii toredasti
mossitada. Kas te seda veel oskate? Teate, mu kulla, et kohtupalatil on täielik õigus ka
varjupaikadele ja et teil oli väga ohtlik Jumalaema kirikusse varjule jääda? Väike koolibri
oli oma pesakese krokodilli suhu ehitanud! Õpetaja, kuu on jälle välja tulnud. Kui meid
ainult ei märgataks! Preilit päästa on iseenesest kiiduväärt tegu, aga kui meid peaks
tabatama, poodaks meid kuninga käsul kohe üles. Paraku on inimeste teod kahe otsaga, üks
inimene mõistetakse hukka selle pärast, mille pärast teine loorbereid saab. Kes Caesarit
imetleb, mõistab hukka Catilinat *. Kas pole tõsi, õpetaja? Mis te ütlete niisuguse filosoofia
kohta? Minu filosoofia tuleb instinktist, loomust, ut apes geomet-riam '. Noh, keegi ei vasta
2
6
8
mulle. Mõlemal teil on paha tuju! Mul tuleb siis üksi rääkida. Tragöödias kutsutakse seda
monoloogiks. Paastu jumala nimel! Teate, ma nägin äsja Louis Xl-t ja mulle on ta
vandesõna külge jäänud. Niisiis, paastu jumala nimel, Vanalinnas teevad nad ikka veel
hirmsat lärmi. On aga tige ja kuri vanamees see meie kuningas. Ta on üleni nahkades. Ta on
ikka veel mulle võlgu pulmalaulu eest ja täna tegi ta mulle ainult nii palju head, et ta mind
üles ei «poonud, mis polekski mulle kõige meelepärasem olnud. Ta on kitsi ega tasu neile,
kes seda ära on teeninud. Ta peaks lugema Kölni Salvianuse * nelja raamatut
i Nagu mesilaste! geomeetria* (lad. k.).
453
«Adversus avaritiam» '. Tõepoolest, ta on väga kitsarinnaline literaatide suhtes ja ta võib
metsiku julmusega hakkama saada. Ta on nagu käsn, mis rahvalt raha imeb, ta rahalaegas on
haige põrn, mis paisub kõigi teiste elundite arvel. Sellepärast muutuvad kaebused raske aja
üle nurinaks kuninga vastu. Selle vaga, jumalakartliku valitseja all praksuvad võllad
poodutest, tapapakud maanduvad verest, vanglad aga on lõhkemas nagu liiga täissöönud
kõhud. Uhe käega kuningas võtab, teisega pooma tõttab. Ta on emand Soolamaksule ja
isand Võllale eestkostjaks. Suurtelt sakstelt võetakse eesõigused, väikestele veeretatakse
alatasa uusi koormaid selga. See valitseja ei tunne milleski mõõtu. Mulle ei meeldi see
monarh. Aga teile, õpetaja?»
Mees mustas laskis lobisejal poeedil laterdada, ise aga võitles ta tugeva voolu vastu ses
ahenenud jõe-harus, mis Vanalinna kallast eraldab Jumalaema kiriku saarest , nüüdsest Saint-
Louis' saarest.
«Muide, õpetaja!» ütles Gringoire äkki. «Mäletate, kui me metsikuks läinud hulguste
vahelt kirikuesisele jõudsime, kas teie ei näinud siis üht vaest vennikest, kellel teie kurt
kellamees vastu kuningate galerii äärt tahtis pea puruks lüüa? Ma olen lühinägelik ega
võinud teda ära tunda. Kes see võis olla?»
Tundmatu ei vastanud sõnagi, kuid jättis äkki sõud-.mise seisma, ta käed langesid elutult
alla, ta pea langes rinnale ja Esmeralda kuulis kramplikku ohkamist. Tütarlaps väratas: ta oli
neid ohkeid varem kuskil kuulnud.
Omaette jäetud paat läks mõnda aega pärivett. Kuid mees mustas ajas end sirgu, haaras
uuesti mõlad ja hakkas vastuvett sõudma. Teist korda möödus ta Jumalaema kiriku saare
ninast ja juhtis paadi Heinasadama valgmasse.
«Vaadake,» ütles Gringoire, «seal on Barbeau loss. 'Oodake, õpetaja, vaadake neid
imelikult nurgelisi musti katuseid, näete, seal nende madalate, narmaliste, räpaste,
määrdunud pilvede all, kus kuu on laiaks rud-
1 Kitsiduse vaslu (lad. k.).
454
jutud ja laiali valgunud nagu katkilöödud munarebu . . See on tore loss. Seal on üks kabel,
mille väike võiv 0n täis kaunilt voolitud kujusid ja mille kellatorn on õrnalt läbipaistvaks
nikerdatud. Seal on veel iluaed tiigi, lindla , kajapaiga, pallimänguplatsi, labürindi,
metsloomade maja ja hulga varjuliste alleedega, mis on Venusele nii. meelepärased. Seal on
ka üks huvitav puu, mida «himuraks» kutsutakse, sest et ta varju andis kuulsa printsessi
lõbutsemisele ühe prantsuse galantse ja vaimuka konnetaabliga. Ah, vahe meiesuguste
vaeste filosoofide ja konnetaabli vahel on niisama suur kui kapsa- või redisepeenra ja
LouvreM aia vahel. Aga lõpuks ükskõik! Niihästi suurte isandate kui ka meiesuguste elu on
2
6
9
ikka hea ja kurja segu. Kannatused vahelduvad alati rõõmuga nagu spondeus daktüliga.
Õpetaja, kas tahate, ma jutustan teile loo sellest Barbeau lossist? See lõpeb nii traagiliselt.
See sündis aastal 1319, Philippe V valitsemise ajal, kes Prantsuse kuningatest oli kõige
pikem. Kogu loo moraal on see, et ihu kiusatused on jõledad ja viivad hukatusse. Ei maksa
heita pilku naabri naisele, kui palju selle ilu meid ka ei koditaks. Ihupatt on väga riivatu asi.
Abielurikkumine aga on uudishimu teise armuelu vastu. Kuulake, kära läheb seal
suuremaks.»
Kära Jumalaema kiriku ümbruses kasvas tõepoolest. Küllalt selgesti võis kuulda
võiduhüüdeid. Sajad tunglad, mis sõjameeste kiivreid sädelema panid, levisid äkki kiriku
kohal ülevalt alla, paistes tornidelt, galeriidelt, alussammastelt. Need tunglad nagu otsisid
kedagi; peagi jõudsid kaugemadki hüüded selgesti põgenejateni: «Mustlastüdruk! Nõid!
Võlla!»
Õnnetu tütarlaps langetas pea kätele, tundmatu mees aga hakkas hirmsa hooga kalda poole
sõudma. Filosoof aga andus mõtisklustele. Ta surus kitse enda vastu ja nihkus
mustlastüdrukust tasakesi eemale, kes talle ikka ligemale liibus nagu ainsale järelejäänud
kaitsjale.
Ilmselt vaevas Gringoire'i nõutus. Ta arvas, et «kehtiva seaduse põhjal» ka kits üles
puuakse, kui mustlastüdruk tabataks, ja vaesest Djalist oleks nii kahju! Kaks hukkamõistetut
enese külge siduda on ikkagi ühele inimesele liig, ja lõpuks, ta kaaslane sooviks
455
meeleldi mustlastüdrukut oma hoole alla võtta. Ta mõtetes käis äge heitlus, milles ta nagu
Jupiter «liiases» kaalus * kord mustlastüdruku, kord kitse saatust; ta vaatas kord ühe, kord
teise otsa pisarsilmil ja pigistas hammaste vahelt:
«Ma ei saa ju teid mõlemaid päästa.» Järsk tõuge teatas, et paat oli kaldale jõudnud.
Hirmuäratav lärm täitis ikka veel Vanalinna. Tundmatu tõusis püsti, tuli mustlastüdruku
juurde ja tahtis tal käsivarrest kinni võtta, et teda kaldale aidata. Tütarlaps tõukas ta eemale
ja haaras GringoireMl varrukast kinni, kes aga oli nii ametis kitsega, et peaaegu tüdruku
eemale tõukas. Too hüppas paadist üksinda välja. Ta oli nii erutatud, et ei teadnud, mis peale
hakata, kuhu minna. Ta jäi pilguks tuimalt seisma, vaadates voolavale veele . Toibudes leidis
ta end võõraga üksinda olevat. Nähtavasti oli Gringoire maabumise silmapilku kasutanud,
et ühes kitsega Grenier-sur-1'eau tänava majade rägastikku kaduda.
Vaene mustlastüdruk värises hirmust, nähes, et ta selle mehega üksi on jäänud. Ta tahtis
rääkida, karjuda, Gringoire'i hüüda, aga keel ei liikunud suus ja ühtki häält ei tulnud ta
huultelt. Äkki tundis ta, kuidas tundmatu mees ta käest kinni haarab. See oli külm ja tugev.
Hambad hakkasid tal logisema, ta muutus kahvatuks nagu teda valgustava kuu kiired.
Võõras ei lausunud sõnagi, vaid hakkas tütarlapsel käest kinni hoides kiirete sammudega
Greve'i platsi poole minema. Sel silmapilgul tundis Esmeralda ebamääraselt, et saatuse jõule
ei saa vastu panna. Ta oli nõrk, laskis ennast .vedada, tal tuli joosta, et võõra mehega sammu
pidada. .Kuigi kaldapealne mäkke tõusis, paistis mustlastüdru-kule ometi, et ta mööda
kallakut alla läheb.
Ta vaatas ringi. Ei ühtki inimest. Kaldaäär oli täitsa tühi. Ta kuulis kisa ja inimeste lärmi
ainult punetava Vanalinna poolt, millest teda ainult SeineM haru lahutas. Sealt kuuldi ta
nime hüütavat koos surma-ähvardusega. Muu Pariis paistis ta ümber suurte udu-ränlkadena.
Võõras viis teda ikka veel edasi sõnatult ja endise kiirusega. Kohad, kus nad kõndisid, olid
talle tundmatud.
456
2
7
0
Ühest valgustatud aknast mööda minnes tegi ta pingutuse, pani järsku vastu ja kisendas:
«Appi!»
Aken avati ja nähtavale ilmus särgiväel kodanikuisand oma lambiga, vaatas tuima pilguga
kaldapeal-sele, lausus mõne sõna, mida polnud kuulda, ja lükkas aknaluugi seest kinni. Ka
see viimane lootusetäht kustus.
Must mees ei lausunud ainustki sõna. Ta hoidis tütarlapse käest kõvasti kinni ja hakkas
veel rutemini käima. Esmeralda ei pannud enam vastu, vaid järgnes talle kuulekalt.
Vahetevahel katsus ta oma jõudu kokku võtta ja küsis siis, lõõtsutades kiirest jooksmisest
ebatasasel
sillutisel: «Kes te olete? Kes te olete?» Küsitav ei vastanud sõnagi.
Nõnda jõudsid nad lõpuks mööda kaldapealset rutates kaunis suurele väljakule. Kuu
paistis vähekese. See oli Grève plats. Keset platsi seisis mingi tume rist. See oli võllas.
Esmeralda tundis selle ära ja taipas, kus ta oli.
Mees jäi seisma, pöördus tema poole ja tõstis oma peakoti üles.
«Ah, ma teadsin, jälle tema!» kogeles hirmust rabatud Esmeralda.
Preestril oli tondikuju ilme, aga see tuli kuuvalgusest, mis kõik asjad varjukujudeks kipub
tegema.
«Kuule,» ütles ta. Esmeralda hakkas värisema, kuuldes seda õudset häält, mida ta enam
ammu polnud kuulnud, ülemdiakon kõneles katkendlikult ja lõõtsutades, mis reetis ta
sügavat sisemist erutust. «Kuule! Oleme nüüd siin. Ma räägin sulle kohe. See on Grève'i
plats. Kaugemale me enam ei lähe. Saatus on meid teineteisele andnud. Minu kätes on sinu
elu, sinu kätes minu hing. Siin on plats ja mis pärast seda tuleb, on pime öö. Kuula mind
ometi. Ma tahan sulle öelda... Kõigepealt ära räägi mulle oma Phoebusest!» (Seda öeldes
hakkas ta edasi-tagasi käima, nagu inimene, kes paigal seista ei saa, ja tõmbas ka tütarlapse
enesega kaasa.) «Ära räägi mulle temast. Sest kui sa seda teed, siis ei tea ma, mis ma teen,
igatahes midagi hirmsat.»
457
Seda öelnud, jäi ta liikumatuks nagu jälle tasakaalu saanud keha, kuid ta sõnad reetsid
endiselt ta erutust Ta hääl muutus järjest tasemaks.
«Ära pööra oma pead nõnda kõrvale. Kuula mind Asi on tõsine. Kõigepealt, tead sa ka,
kuidas kõik see juhtus? Naerda pole siin midagi, vannun sulle. Mis ma nüüd rääkisin? Aita
meelde tuletada! Ah jaa! Kohtupalat on oma otsuse teinud, mis sind uuesti võlla saadab.
Mina päästsin sind praegu nende küüsist, kuid nemad otsivad sind taga. Vaata ise!»
Ta viipas käega Vanajinna poole, kus otsimised ilmselt jätkusid. Kära ja müra ligines.
Asefoogti maja torn vastu Greve'i platsi oli täis lärmi ja valgust, vastaspoolsel kaldapealsel
jooksis soldateid tungaldega, kes karjusid: «Kus on mustlastüdruk? Surma! Surma!»
«Näed nüüd, et nad sind jälitavad ja et ma ei valeta. Ma armastan sind. Parem vaiki ja ära
räägi minuga, kui sa tahad öelda, et sa mind vihkad. Ma ei taha seda enam kuulda. Ma
päästsin su ära... Lase mind lõpuni kõnelda. Ma võin sind lõplikult ära päästa. Mul on kõik
valmis seatud. Tarvitseb sul ainult tahta, ainult sinust oleneb kõik.»
Ta jäi äkki vait.
«Ei, ei, ma räägin midagi muud...»
Joostes ning ka teda jooksutades, sest tütarlapse kätt ta lahti ei lasknud, jõudis ta võlla
juurde, osutas sellele ja ütles külmalt:
«Vali nüüd ise: kas see või mina!»
2
7
1
Tütarlaps rabeles ta käte vahelt lahti, langes võlla jalamile ja haaras kätega sellest
viimasest jubedast toest kinni. Siis pööras ta pisut oma ilusat pead ja vaatas üle õla preestri
otsa. Ta oli nagu püha Neitsi ise risti jalamil. Preester seisis ikka veel liikumatult, sõrm võlla
poole tõstetud, nagu raidkuju.
Lõpuks ütles mustlastüdruk:
«Kardan seda vähem kui teid.»
Preester laskis käe aeglaselt alla, lõi pilgu lootusetult maha ja sosistas:
«Kui need kivid siin kõnelda võiksid, siis ütleksid nad, — vaadake inimest, kes on tõesti
õnnetu!
458
Ta hakkas uuesti kõnelema. Võlla jalamil põlvitav pikkadesse juustesse mähitud
Esmeralda ei katkestanud teda. Preestri hääl oli nüüd kaeblik ja pehme, mis oli nii valusas
vastuolus ta näojoonte kõrgi rangusega.
«Jah, ma armastan teid. Oo, see on siiski tõsi. Tulest, mis mu südames põleb, ei löö
nähtavasti ühtki sädet välja. Ah, tütarlaps, ööd kui päeva, ööd kui päeva hõõgub ta. Kas see
mingit halastust ei tekita? Armastus põleb ööd kui päeva, see on piin . Oo, ma kannatan liiga
palju, mu vaene laps! See peaks kaastunnet äratama. Te näete, ma kõnelen teiega õrnalt. Ma
tahaksin, et teie minu vastu enam vastumeelsust ei tunneks. Kui mees naist armastab, kas
see on siis tema süü? Oh, mu jumal! Kuidas? Teie ei anna mulle siis iialgi andeks? Kas te
mind igavesti mõtlete vihata? Tähendab, lõpp kõigele? See teebki mind halvaks,
iseeneselegi vastikuks! Te ei vaata mulle otsagi! Teie mõtlete võib-olla sellal hoopis
millestki muust, kui mina siin teie ees püsti seisan ja värisen meie kahe igaviku piiril!
Kõigepealt ärge mulle ohvitserist kõnelge! Ma langeksin teie ette põrmu, suudleksin mitte
teie jalgu, sest seda teie ei lubaks, vaid maad teie jalge all; nuuksuksin kui laps, kisuksin
oma rinnast välja mitte sõnu, vaid oma südame, oma hinge, et teile öelda, ma armastan teid;
kõik aga oleks asjata, kõik asjata! Ja ometi on teie hing täis õrnust ja headust. Teist hoovab
kõige kaunimat mahedust; te olete üleni sulnis, hea, kaastundlik ja veetlev. Ainult minu
vastu olete kuri! Oh, milline saatus!»
Ta peitis pea käte vahele. Tütarlaps kuulis teda nutvat. Seda nägi ta esimest korda. Püsti
seistes ja nuuksetest vappudes oli preester haletsusväärseni kui põlvili. Nõnda nuttis ta tükk
aega. Esimesed pisarad möödas, jätkas ta:
«Ei, ma ei leia enam sõnu. Ja ometi olin ma hästi läbi mõelnud, mida teile öelda. Nüüd aga
värisen ja lõdisen ma, olen nõrk otsustaval silmapilgul, tunnen midagi kõrgemat meie ümber
ja ma kogelen. Oh, ma langen kohe maha kividele, kui te minule ja endale ei halasta. Ärge
saatke meid mõlemaid hukka! Kui te teaksite, kuidas ma teid armastan! Kellel veel võiks
niisugune süda olla kui minul! Sinu pärast olen ma
459
minetanud kõik voorused , olen täielikult lahti ütelnud iseendast! Teadlasena olen ma
teadust mõnitanud, aadlimehena oma nime häbistanud, preestrina olen palveraamatust
teinud padja himurusunistustele, näkku sülitanud oma jumalale! Ja kõike seda sinu pärast, sa
võluja! Et väärida sinu põrgut! Sina aga ei taha minust patusest 'kuuldagi! Ah, sulle pean ma
kõik ära ütlema! Veelgi enam, midagi hirmsat, jah, midagi veel hirmsamat ...»
Viimaste sõnadega võitis ta nägu hoopis meeletu ilme. Ta vaikis viivu ja alustas siis uuesti
kõva häälega nagu iseenesele kõneldes:
« Kain , mis oled sa oma vennaga teinud?» * Jälle tekkis vaikus. Siis jätkas ta: «Mis olen
ma temaga teinud, issand? Ma võtsin ta kasvatamise enda -peale, toitsin ja katsin, armastasin
2
7
2
ja jumaldasin teda ja tapsin ta lõpuks! Jah, issand, alles praegu löödi ta pea minu nähes sinu
koja kivide vastu puruks, ja seda kõik minu pärast, selle naise pärast, tema pärast...»
Ta silmad ekslesid ringi. Ta hääl muutus järjest nõrgemaks, ta kordas veel mõned korrad
masinlikult ja pikkade vaheaegade järel, nagu kell, mille viimane helin järele kajab: «Tema
pärast... Tema pärast...» Siis ei suutnud ta keel enam ühtki arusaadavat sõna lausuda, kuigi
ta huuled ikka veel liikusid. Äkki varises ta kokku ja jäi, pea põlvedele vajunud, liikumatult
tänavatolmu istuma.
Tütarlaps tõmbas oma jala tema alt ära ja see kerge liigutus tõi mehe ärkvele. Ta äigas
käega aeglaselt üle oma lohkuvajunud põskede ja vaatas veidi aega imestusega oma niiskeid
sõrmi:
«Mis see on?» sosistas ta. «Ma olen nutnud!»
Siis pöördus ta ootamatult mustlastüdruku poole, näol sõnulseletamatu piin:
«Ja teie vaatasite külmalt pealt, kui ma nutsin ! Laps, kas sa ka tead, et need pisarad on
tuline laava? Kas siis tõesti on õige, et kui inimene teist vihkab, on ta süda täitsa kalk? Kui
ma ka suremas oleksin, naeraksid sina. Aga mina ei tahaks sind suremas näha! Üks sõna
sinu
460
suust! Ainult üks andeksandmise sõna! Ära mulle ütlegi, et sa mind armastad , ütle ainult,
et oled nõus, sellest oleks küllalt, ma päästaksin su ära. Muidu aga... Oo, aeg ruttab. Palun
sind kõige juures, mis püha, ära oota , kuni ma jälle kiviks muutun, nagu see võllas, mis sind
samuti kutsub! Mõtle, et minu käes on meie mõlema saatus, et ma pööraseks muutun, ja see
oleks hirmus. Ma võin kõik lasta alla põhjatusse kuristikku langeda, mis meie jalgade all
avaneb ja kuhu ma sulle õnnetule igaveseks järgnen. Ainult üks hea sõna! ütle üks sõnagi!
Ainult üks sõna!»
Esmeralda avas suu, et vastata. Preester langes ta ette põlvili, et harduses lugeda ta huultelt
vastust, milles vahest pisutki õrnust leiduks. Tütarlaps lausus:
«Teie olete mõrtsukas!»
Preester haaras ta tormiliselt oma kaissu ja hakkas
võikalt naerma.
«Jah, olen mõrtsukas!» ütles ta. «Aga sina saad minu omaks. Sa ei tahtnud mind endale
orjaks saada, olgu, siis saab minust su isand. Sa saad minu omaks! Ma tassin su oma
urkasse. Sa tuled mulle järele, sa pead mulle järgnema või ma annan sind timukate kätte!
Emba-kumba, mu kallim, kas surra või minu omaks saada! Preestri omaks! Ususttaganeja
omaks! Mõrtsuka omaks! Ja seda juba täna öösel, kuuled sa? Lähme! Noh, rõõmsamalt!
Suudle mind, narrike! Vali ise: kas haud või minu voodi!»
Ta silmis vilkus iharus ja raev. Ta himukas suu jättis punased jäljed tütarlapse kaelale.
Esmeralda rabeles ta käte vahel. Preester lämmatas teda oma pööraste suudlustega.
«Ära hammusta mind, peletis!» karjus Esmeralda. «Jäta mind, jõle, vastik munk, lase mind
lahti! Ma kisun sul jälgid hallid juuksed peast ja viskan nad sulle näkku!»
Preester punastas, kahvatas, laskis siis mustlastüdruku lahti ja vaatas talle süngelt otsa.
Tütarlaps arvas, et ta preestri üle võidu on saanud, ja ütles:
«Ütlen sulle, mina kuulun oma Phoebusele, armastan ainult Phoebust ja ainult Phoebus on
ilus! Sina, preester, oled vana! Oled inetu! Kasi minema!»
461
Preester karjatas nagu õnnetu, keda tulise rauaga puudutatakse. Siis aga ütles ta hambaid
kiristades:
2
7
3
«Sure siis!»
Mustlastüdruk nägi ta hirmsat pilku ja tahtis minema joosta, kuid preester püüdis ta kinni,
raputas teda paiskas ta maha ja hakkas siis, lohistades teda käsi' pidi mööda tänavat enese
järel, kiirel sammul Roland'i torni poole minema.
Torni juurde jõudes küsis ta ümber pöördudes:
«Viimast korda, kas sa tahad minu omaks saada?»
Tütarlaps vastas kindlalt:
«Ei.»
Siis karjus ta kõva häälega:
«Gudule! Gudule! Siin on mustlastüdruk! Tasu talle kätte!»
Tütarlaps tundis, et keegi teda järsult küünarnukist haaras. Ta vaatas ümber. Luine käsi
tuli müüriaugust ja hoidis teda nagu raudpihtide vahel.
«Hoia teda kinni!» ütles preester. «See on äraputkanud mustlastüdruk. Ära aga lahti lase.
Ma lähen seersantide järele. Varsti näed, kuidas teda üles puuakse.»
«Hahaha!» tuli neile verejanulistele sõnadele müüri tagant korisev naer vastuseks.
Mustlastüdruk nägi preestrit Jumalaema kiriku silla poole jooksvat. Sealtpoolt oli kuulda
kabjaplaginat.
Tütarlaps tundis ära tigeda sulgunu. Hirmust hingeldades katsus ta lahti rabelda. Ta
väänles, katsus surmahirmus ja meeleheites kramplikult vabaneda, kuid teda hoiti kinni
ennenägematu jõuga. Kõhnad, kondised sõrmed, mis teda pigistasid, surusid end ta ihhu ja
hoidsid tast kõvasti kinni. Paistis, nagu oleks too käsi ta randme külge needitud. Need
sõrmed hoidsid teda kõvemini kinni kui ahelad, kui klambrid, kui raud-rõngad. Müüri seest
tulid välja teadlikud, elavad pihid.
Jõuetuna vajus ta vastu seina ja nüüd haaras teda surmahirm . Ta peast vilksatasid läbi elu
võlud, noorus, taevas, loodusepildid, Phoebuse armastus, kõik see, mis tast kaugenes, ja
kõik see, mis talle ligines, preester, kes ta reetis, timukas, kes varsti tuleb, võllasammas
siinsamas. Siis tundis ta, kuidas tal hirmust juuksekarvad
462
püsti tõusid. Ta kuulis müüri tagant sulgunu julma naeru ja sosinat:
«Hahahä! Sind puuakse üles!»
Surmväsinult pöördus ta müüriava poole ja nägi läbi trellide patukahetseja metsikut nägu.
«Mis ma teile olen teinud?» küsis ta peaaegu kokku
varisedes.
Sulgunu ei vastanud, vaid hakkas laulva, erutatud ja pilkava häälega omaette ümisema:
«Egiptuse tütar! Egiptuse tütar! Egiptuse tütar!»
Õnnetu Esmeralda langetas nukralt pea, taibates, et tal on tegemist olendiga, kelles enam
midagi inimlikku pole säilinud.
Äkki hüüdis sulgunu, nagu oleks ta mustlastüdruku küsimusest alles nüüd aru saanud:
«Mis sa mulle oled teinud? Seda küsid sa veel! Ah mis sina, mustlastüdruk, mulle oled
teinud? Noh, kuula siis. Mul oli laps, saad sa aru! Mul oli laps, laps, ütlen ma! Ilus väike
lapsuke! Minu Agnes,» jätkas ta erutatult ja midagi pimedas suudeldes. «Saad sa aru, Egiptuse
tütar, mult võeti see laps ära, mult varastati ta ära, mu laps söödi ära! Vaat mis sa oled
mulle teinud!»
Tütarlaps vastas aralt nagu talleke:
«Mind polnud ju veel sellal olemaski!»
2
7
4
«Siiski, siiski, sa pidid juba sündinud olema. Sa olid olemas. Ta oli sinuealine! Ja nüüd ma
olen siin juba viisteistkümmend aastat; juba viisteistkümmend aastat kannatan ma, juba
viisteistkümmend aastat palvetan ma, viisteistkümmend aastat taon pead vastu seina... ütlen,
sulle, mustlased varastasid ta minult, kuuled sa? Sõid teda oma hammastega... Kas sul on
südant? Kujutle ise, mis tähendab laps, kui ta mängib, laps, kui ta rinda imeb, laps, kui ta
magab. See on süütus ise! Ja vaata, just tema, temap see oli, (kes mult ära võeti ja ära tapeti !
Jumal ise teab seda paremini! Nüüd on aga kord minu käes, nüüd tahan mina
mustlastüdrukut süüa... kuidas ma sind näriksin, kui trellid ei takistaks! Mu pea ei mahu
neist läbi. Vaene lapsuke, ta varastati une pealt! Ja kui nad riisudes teda äratasid, karjus ta
asjata: mind polnud lähedal! Ah, mustlasnai-
463
sed, teie olete mu lapse ära söönud! Tulge nüüd vaatama, kuidas teie laps sureb!»
Võimatu oli aru saada, kas ta naeris või kiristas hambaid, sest mõlemat tegi ta ühesuguse
vihase ilmega. Juba hakkas koitma. Kogu vaatepilti kattis tuhkjas loor ja võlla siluett platsil
hakkas üha selgemini paistma. Teisest suunast aga, Jumalaema kiriku silla poolt, arvas
õnnetu tütarlaps ratsanike liginemist kuulvat.
«Armuline proua!» kisendas sassis juustega Esme-ralda täis ahastust ja koledat hirmu,
langes põlvili ja pani käed anuvalt kokku. «Halastage! Nad tulevad. Ma pole teile midagi
teinud. Kas te tõesti tahate, et ma teie silmade ees nii hirmsal viisil surema pean? Teie südames
on kindlasti halastust. See on liiga kole. Laske mind lahti. Laske mind minna.
Halastage! Ma ei taha surra!»
«Anna mulle tagasi mu laps!» vastas sulgunu. «Heitke armu! Halastage!» «Anna laps
tagasi!» «Laske mind, taeva nimel, lahti!» «Anna laps tagasi!»
Tütarlaps langes uuesti jõuetuna ja murtuna maha, silmis klaasine pilk nagu hauaslamajal.
«Oh mu jumal,» kogeles ta, «teie otsite oma last, mina oma vanemaid.»
«Anna mulle väike Agnes tagasi!» jätkas Gudule. «Sa ei tea siis, kus ta on? Siis sure!
Seletan sulle kõik ära. Ma olin lõbunaine, mul oli laps, mult võeti ta ära. Võtjad olid
mustlasnaised. Nüüd sa näed, miks sa pead surema. Kui su mustlasest ema tuleb sind tagasi
nõudma, ütlen talle: Ema, vaata seda võllast! Või annad sa mulle lapse tagasi! Kas sina ehk
tead, kus on mu lapsuke? Oota, ma näitan sulle midagi. Näe, siin on ta sussike, see on kõik,
mis tast järele on jäänud. Tead sa vahest, kus teine niisugune on? Kui jah, siis ütle mulle,
olgu see kas või teises maailma otsas, ma lähen sinna kas või põlvili järele.»
Seda öeldes sirutas ta teise käe august välja ja näitas mustlastüdrukute väikest tikitud
sussi.
Oli juba nii valge, et võis näha selle vormi ja värvi.
464
«Näidake mulle seda sussikest,» ütles mustlastüdruk võpatades. «Mu jumal, mu jumal!»
Oma vaba käega avas ta kähku väikese roheliste klaashelmestega kaunistatud kotikese,
mis tal kaelas rippus.
«Sori aga sori oma kuratlikus amuletis!» pomises Gudule.
Äkki katkes ta hääl, ta hakkas kõigest kehast värisema ja kisendas siis häälega, mis ta
sügavamast hingepõhjast tuli:
«Mu tütar!»
Mustlastüdruk tõmbas kotikesest välja väikese sussi-kese, mis oli karvapealt teise sarnane.
Selle sussikese küljes rippus pärgamendiriba, millel seisis:
2
7
5
Sarnase kui leiad üles,
oled õige ema süles.
Välgukiirusel võrdles sulgunu kaht sussi, luges pärgamendilt värssi, surus siis taevalikus
rõõmus oma kiirgava näo vastu kongiava trelle ja kisendas:
«Mu tütar! Mu tütar!»
«Mu ema!» vastas mustlastüdruk.
Loobume seda stseeni edasi maalimast.
Müür ja raudvarvad olid nende mõlema vahel.
«Ah, see müür!» karjus sulgunu. «Oo, sind ainult eemalt näha ja mitte kallistada! Anna
oma käsi! Oma käsi!»
Tütarlaps pistis käsivarre läbi trellide. Ema haaras käe, surus sellele oma huuled ja jäi
nõnda suudlusse süvenenult kummargile, ainsaks elumärgiks nuuksed, mis aeg-ajalt kogu
keha võpatama panid. Pisaraid voolas pimedas ojana nagu öist vihma, üle selle jumaldatud
käe lainetas õnnetu ema pisarate tume, põhjatu läte, mis tema hingest üles kees ja kus kõik ta
kannatused viieteistkümne aasta jooksul tilkhaaval olid kokku kogunenud.
Äkki ajas ta end uuesti püsti, lükkas pikad hallid juuksed laubalt kõrvale ja hakkas sõnagi
lausumata vihasena nagu emalõvi mõlema käega kongiava varbu raputama. Varvad ei
nõtkunud. Siis läks ta ja võttis kongi nurgast suure kivi, mis talle peaaluseks oli olnud,
465
ja virutas selle vastu varbu nii tugevasti, et üks neist sädemeid külides purunes. Teine
hoop purustas täielikult ava keskel oleva vana raudristi. Siis murdis ja kõrvaldas ta paljaste
kätega ülejäänud varbade roostetanud tükid. On silmapilke, kus naise kätel on üleinim-lik
jõud.
Ei möödunud minutitki, kui sissepääs kongi oli vaba. Gudule haaras tütrel keha ümbert
kinni ja tõmbas ta kongi, sosistades:
«Tule! Ma saan su tagasi!»
Kongis pani ema oma tütre õrnalt maha, võttis ta uuesti sülle, kandis teda* kätel nagu
kunagi oma väikest lapsukest. Ta käis oma kitsas kongis edasi-tagasi joobnuna, meeletuna
rõõmust. Ta karjus, laulis, suudles teda, kõneles temaga, rõkkas naerust, valas pisaraid —
kõike seda samaaegselt ja pöörase kirega.
«Mu tütar, mu tütreke! Ta on mul siin! Helde jumal andis ta mulle tagasi. Teie kõik seal,
tulge siia! Nähku igaüks, et ma oma tütre kätte sain! Issand Jeesus, kui ilus ta on! Sina,
helde jumal, lasksid mind oodata viisteistkümmend aastat, kõik ainult selleks, et teda mulle
kaunitarina tagasi anda. Mustlased pole teda siiski ära söönud! Kes seda ütles? Oo, mu
tütreke, mu tütreke, suudle mind! Mustlased on head, ma armastan mustlasi... Jah, see oled
sina! Sellepärast hüppaski mul süda sees iga kord, kui sa siit mööda läksid. Arvasin, et see
tuleb vihkamisest. Anna andeks, Agnes, anna mulle andeks! Sa arvasid, et ma olen väga
kuri, eks? Aga ma armastan sind. Näita, kas märgike su kaelal veel alles on? Jah, seal ta on.
Ah, kui ilus sa oled! Mina olen sulle need suured silmad andnud. Suudle mind! Ma armastan
sind. Mul on nüüd ükskõik, kas on teistel emadel lapsi või mitte. Mis puutuvad nad nüüd
minusse? Tulgu nad siia. Minu oma on siin. Siin on ta kaelake, silmakesed, juuksed, ta
käeke. Kas te olete kunagi midagi nii ilusat näinud! Oo, ma ütlen teile, austajatest ei tule tal
puudus! Viisteistkümmend aastat olen ma nutnud. Kõik mu ilu on läinud, nüüd on tema selle
enesele saanud. Suudle mind!»
2
7
6
Ta sosistas talle tuhandeid muidki sõnu, mille võlu kätkes nende väljendusrikkuses, ajas
oma tütre riided
466
nii segamini, et pani tütarlapse punastama, paitas ta siidjuukseid, suudles ta jalga, põlve,
laupa, silmi, tundis äärmist vaimustust kõigest. Tütarlaps laskis kõigel sündida ja kordas
ainult tasa suurima õrnusega: «Mu emake!»
«Näed sa, mu tütreke,» alustas jälle ema, poetades suudlusi sõnade vahele, «näed ise, kui
kallis sa mulle oled. Me läheme siit ära. Hakkame õnnelikku elu elama. Oma kodulinnast,
Reimsist, saan ma midagi päranduseks. Mäletad ReimsM? Ah, ei, sa ei tea seda, olid veel
liiga pisike! Kui sa teaksid, kui kena sa olid neljakuisena! Su väikesed jalakesed olid nii
ilusad, et neid tuldi Epernay'st seitsme kilomeetri tagant uudishimust vaatama. Meil saab
olema maa ja maja. Ma panen sind oma voodisse magama. Mu jumal, mu jumal! Kes seda
ometi võis mõelda! Olen oma tütre kätte saanud!»
«Oo, emake,» ütles tütarlaps, viimaks ometi oma mee-leliigutuses sõnu leides, «seda kõike
ennustas mulle mustlasnaine. See oli hea mustlasnaine, ta hoolitses minu eest nagu amm, ta
-suri mullu. Tema oligi see, kes mulle selle kotikese kaela pani. Ta ütles mulle alati:
«Väikene, hoia seda asjakest. See on aare. Selle abil leiad sa oma ema. Sa kannad kaelas
oma ema.» Ta ennustas õieti.»
Sulgunu kallistas uuesti oma tütart.
«Tule, ma suudlen sind! Sa jutustasid seda nii armsalt. Kui me oma koju jõuame, siis
läheme kirikusse ja paneme need kingakesed väikesele Jeesus-lapsele jalga. Seda peame
tegema helde püha Neitsi heaks. Mu jumal! Kui ilus hääl sul on! Kui sa praegu minuga
kõnelesid, siis kõlas see nagu muusika! Issand jumal! Mul on laps käes! Kes võiks seda
uskuda? Ime, et ma rõõmust pole ära surnud!»
Ja jälle hakkas ta käsi plaksutama, naerma ja hüüdma: «Kui õnnelikuks me saame!»
Sel silmapilgul kostis kongi Seine’i kaldalt siitpoolt Jumalaema kiriku silda järjest liginev
relvade tarin ja hobuste kappamine. Mustlastüdruk tormas meeleheites oma ema kaenlasse.
«Päästa mind, päästa mind, emake! Nad tulevad juba!»
467
Sulgunu kahvatas.
«Oo taevas! Mis sa ütlesid? Ma unustasin selle hoopis ära! Sind aetakse ju taga! Mis sa
siis oled teinud?»
«Ma ei tea,» vastas õnnetu laps, «aga ma olen surma mõistetud.»
«Surma!» ütles Gudule taarudes, nagu oleks teda pikne rabanud.
«Surma!» kordas ta aegapidi ja vaatas uurivalt oma tütre otsa.
«Jah, ema,» vastas tütarlaps segasena, «nad tahavad mind ära tappa. Nüüd tullakse mulle
järele. See võllas ootab mind! Päästa mind! Päästa mind! Nad tulevad juba! Päästa mind!»
Sulgunu seisis mõned silmapilgud liikumatult nagu kivikuju, siis raputas ta nagu kaheldes
pead ja pahvatas õudselt naerma nagu ennegi:
«Hohoho! Ei! Sa 'sonid! Mina peaksin olema sind viisteistkümmend aastat kaotsis lasknud
olla ja nüüd, kus ma sind olen leidnud, ühe minutiga sind jälle käest andma! Ja nemad
peaksid su minult ära viima? Nüüd, kus sa oled ilus, suur, kus sa minuga kõneled, mind
armastad? Nüüd peaksid nad tulema sind ära sööma, pealegi minu, sinu ema silme ees? Ei,
ei! See pole võimalik! Helde jumal ei luba seda.»
Ratsanikud jäid nähtavasti seisma ja kaugelt kuuldi häält:
«Siia, härra Tristan! Preester ütles, et me ta Roti-augu juurest leiame.»
2
7
7
Kostis uuesti kapjade plagin.
Sulgunu ajas end püsti meeletult kisades:
«Päästa end, päästa end, mu laps! Mulle tuli kõik jälle meelde! Sul on õigus. Ligineb sinu
surm. Oo koledust, olgu nad neetud! Päästa end!»
Ta pistis pea müüdavasse ja tõmbas selle ruttu jälle tagasi.
«Jää siia,» ütles ta tasa, lühidalt ja nukralt, surudes kramplikult Esmeralda peaaegu elutut
kätt. «Jää siia ja ole vait! Igal pool on soldateid. Sa ei saa välja minna. On juba liiga valge.»
Ta silmad põlesid. Ta oli veidikese aega vait ning käis pikkade sammudega mööda kongi,
seisatas vahel,
468
kiskudes oma peast halle juukseid ja rebides neid hammastega puruks. Äkki ütles ta:
«Nad tulevad. Ma lähen räägin nendega. Peida ennast nurka. Seal nad sind ei märka. Ma
ütlen neiie, et sa jooksid ära, et ma sind kinni hoida ei suutnud!»
Ta pani oma tütre, keda ta kogu aeg süles oli kandnud, kongi kaugemasse nurka maha, nii
et teda väljast näha polnud. Ta pani ta sinna istuma, hoolitses selle eest, et ta käed ja jalad
pimedast välja ei paistaks, päästis ta mustad juuksed lahti ja laotas nad ta valgetele riietele
katteks, pani talle ette kruusi ja kivitüki, oma ainsad toariistad, olles veendunud, et ta niiviisi
oma tütre täielikult ära varjab. See tehtud, muutus ta palju rahulikumaks ja hakkas põlvili
palvetama. Et alles koidik algas, oli Rotiaugus kaunis pime.
Sel silmapilgul kostis preestri hääl, see põrgulik hääl üsna kongi ligidal:
«Siia, kapten Phoebus de Chäteaupers!»
Seda nime, seda häält kuuldes liigutas end nurgas
kükitav Esmeralda.
«Ära liiguta ennast!» ütles Gudule. Vaevalt sai ta seda öelda, kui kongi ligidal kuuldi
peatuvat inimesi, kelle mõõgad tärisesid, ja hobuseid. Ema hüppas üles ja seadis end
aknaava ette, et seda kinni katta. Ta nägi Greve'i platsile rivistatud suurt relvastatud jala- ja
ratsaväesalka. See, kes neid seal käsutas, hüppas sadulast ja tuli Gudule'i juurde.
«Vanaeit!» ütles see julma näoga mees. «Me otsime üht nõiatüdrukut taga, et teda üles
puua, meile öeldi, et ta on siin.»
Vaene ema tegi end võimalikult ükskõikseks ja vastas: «Ma ei saa aru, mida te tahate
öelda.» «Kuradi pihta, mis see ogaraks läinud ülemdiakon meile ette laulis? Kus ta on?»
hüüti väljast.
«Härra,» vastas seepeale üks soldateid, «ta on kadunud.»
«Vaata ette, sa hull eit,» sõnas ülemus, «et sa ei valeta. Sulle anti üks nõiatüdruk hoida.
Kuhu sa ta panid?»
469
Kartes kahtlustusi äratada, ei tahtnud Gudule kõik eitada ja vastas lihtsameelselt tusase
näoga:
«Kui te mõtlete seda noort tüdrukut, keda mul äsja siin kinni hoida kästi, siis hammustas ta
mind ja ma pidin ta lahti laskma. See on kõik. Jätke mind rahule.»
Olem tegi pettunud näo ja ütles siis:
«Ära valeta, vana hirmutis! Minu nimi on Tristan 1'Hermite, ma olen kuninga vader.
Kuuled sa, Tristan 1'Hermite!»
Ja üle Greve'i platsi pilku heites lisas ta: «See on nimi, millel siin tugev kaja peaks
olema!» «Kui teie nimi ka Saatan 1'Hermite oleks,» vastas Gudule, kel juba väike
2
7
8
lootusesäde oli tekkinud, «poleks mul ikkagi teile midagi muud öelda ega ka põhjust teid
karta.»
«On aga, pagana pihta, vanamoor! Tähendab, nõia-tüdruk pani plehku? Ja kuhu siis?»
Gudule vastas ükskõikselt: «Vist Moutoni tänavasse!»
Tristan pöördus ümber ja andis oma meestele märku valmis olla edasimarsiks. Sulgunu
hingas kergendatult.
«Härra,» ütles äkki üks ammukütt, «küsige vanalt nõialt, miks tal aknavarvad nõnda välja
on murtud.»
See küsimus tekitas õnnetu ema südames uuesti hirmu. Kuid ta ei kaotanud külma verd.
«Nad on alati niisugused olnud,» kogeles ta vastuseks.
«Vale,» vastas ammukütt, «veel eile moodustasid need varvad musta risti ja see mõjus nii
pühalikult.»
Tristan heitis sulgunu poole kõõrdi pilgu.
«Ära meile siin puru silma hakka puistama!»
Õnnetu mõistis, et kõik sõltub nüüd ta enesevalitsemisest, ja südames surmahirmu tundes
hakkas ta pööraselt naerma. Emadel leidub selleks jõudu.
«Päh,» ütles ta, «see mees on vist purjus. Juba üle aasta tagasi vajus üks kividega
täislaaditud vanker vastu aknaava ja purustas selle võre. Kuidas ma selle vankrimehe veel
läbi sõimasin!»
«See on tõsi,» ütles üks teine ammukütt, «ma ise nägin.»
Alati ja kõikjal leidub inimesi, kes kõike on näinud.
470
Ammuküti ootamatu tunnistus julgustas Gudule’i, kellele kogu see järelpärimine oli nagu
kõndimine noateral kuristiku kohal.
Kuid temale oli määratud alati kõikuda lootuse ja meeleheite vahel.
«Kui seda vanker oleks teinud,» tähendas esimene soldat, «siis oleksid varbade otsad
sissepoole pööratud, nüüd on nad aga väljapoole.»
«Sul on päris Chätelet' kohtu-uurija nina!» ütles Tristan soldatile. «Noh, vanamoor, mis sa
selle peale ütled?»
«Armas jumal!» hüüdis ta kitsikuses pisaraist väriseva häälega. «Vannun teile, härra, need
varvad ajas vanker katki. Te kuulsite ju, et too mees seal ise seda pealt nägi. Ja mis puutub
see üldse teie mustlastüd-rukusse?»
«Hm,» mühatas Tristan.
«Kuradi pihta!» ütles jälle soldat, meelitatud oma ülema kiitusest. «Raua murrukohad on
õige värsked!»
Tristan vangutas pead ja Gudule kahvatas.
«Millal see vankrilugu siin juhtus?»
«Kuu või paar nädalat tagasi, mu härra. Ma ei mäleta enam.»
«Ennist ütles ta, et aasta tagasi,» tähendas soldat.
«Asi on kahtlane!» ütles Tristan.
«Mu härra,» karjus Gudule ja surus end aknaavasse, kartes, et kahtlused sunnivad mõnda
neist pead sisse pistma ja kongi vaatama. «Härra, vannun teile, et vanker selle kõige
purustas. Vannun seda kõigi paradiisi inglite nimel. Kui ma valetan, siis olgu ma igavesti
hukka mõistetud ja jumalast põlatud!»
«Sa lähed oma vandumises liiga ägedaks!» tähendas Tristan inkvisiitori pilguga.
2
7
9
Vaene naine tundis ikka enam ja enam jalgealust enda all kõikuma löövat. Ta käitus
kohmakalt ja sai hirmuga aru, et räägib seda, mida poleks tarvis olnud rääkida.
Nüüd ruttas ammukütt lähemale ja hüüdis:
«Mu härra, vanamoor valetab. Nõiatüdruk pole Moutoni tänavasse põgenenud. Valve oli
meil kogu öö väljas ja aheliku vahelt pole kedagi nähtud läbi minevat.»
471
Tristan, kelle nägu iga minutiga süngemaks muutus, küsis Gudule'ilt:
«Noh, mis sa nüüd ütled?»
Ka sellest uuest raskusest katsus ta veel kord välja pääseda.
«Jah, härra, selgesti ma ju ei tea. Ma võin eksida. Võib-olla läks ta koguni üle jõe.»
«Siis oleks ta pidanud hoopis teise külge minema,» ütles Tristan. «Aga pole kuigi
tõenäoline, et ta oleks tagasi läinud Vanalinna, kus teda taga otsitakse. Sa valetad,
vanamoor!»
«Pealegi pole ühtki paati siin- ega sealpool kaldal,» lisas esimene soldat.
«Ta võis üle ujuda ,» vastas eit, kaitstes iga jalatäit maad.
«Kas naised ka siis ujuda oskavad?» küsis soldat.
«Kurat võtku! Vanamoor, sa valetad, valetad!» hüüdis Tristan vihaselt. «Vaat kui ma selle
tüdruku veel joosta lasen ja su enese kinni nabin. Veerand tunnikest piinapingil teeb sul
keelepaelad lahti. Noh, tule kaasa!»
Gudule võttis need sõnad aplalt vastu.
«Nagu tahate, härra. Olgu, olgu siis piinapink. Olen nõus. Viige mind ära. Ruttu, ruttu,
lähme minema.»
Ta arvas, et selle vahe sees ta tütar ära pääseb.
«Pagana pihta!» ütles Tristan. «On aga lust piinapingile minna! Ma ei saa sellest hullust
eidest lihtsalt aru!»
üks vana halli peaga vahiseersant astus rivist välja ja ütles Tristanile.
«Ta ongi hull, mu härra. Kui ta mustlastüdruku laskis ära minna, siis pole see tema süü,
tema ei salli ju mustlasi. Juba viisteist aastat kuulen ma öövalve käikudel
igal õhtul teda mustlasnaisi armutult sajatavat. Kui see tüdruk, keda me taga otsime,
on väike tantsijanna kitsega, siis vihkab ta teda veel iseäranis.»
Gudule ütles õhinaga:
«Jah, teda veel iseäranis.»
Vahiseersantide üksmeelsed tunnistused kinnitasid prevoole vana seersandi sõnu. Tristan
1'Hermite kaotas
472
igasuguse lootuse eidelt midagi välja pinnida ja keeras talle selja. Gudule nägi värisedes,
kuidas ta aegapidi oma hobuse juurde läks.
«Noh,» pigistas komandör hammaste vahelt, «läki minema! Tuleb otsimist jätkata. Ma ei
saa enne magada, kui mustlastüdruk pole üles poodud.»
Ta viivitas veel veidikese, enne kui ratsu selga hüppas. Gudule värises elu ja surma vahel,
nähes, kuidas prevoo oma rahutul pilgul üle platsi laskis rännata, nagu oleks ta hagijas, kes
ligidal looma asukohta haistab ega taha paigast lahkuda. Lõpuks raputas mees pead ja
hüppas sadulasse. Gudule'i hingelt langes nagu raske koorem, ja pilku oma tütrele heites,
keda ta seni, kui mehed seal olid, ei julgenud kordagi vaadata, lausus ta tasakesi:
«Päästetud!»
2
8
0
Vaene lapsuke oli kogu aeg hinge kinni pidades liikumatult oma kurus istunud, peas ainult
surmamõtted. Ta oli teraselt kogu stseeni Gudule'i ja Tristani vahel pealt kuulanud ja ema
surmahirm ning hingeliigutused olid tema südames vastu kajanud. Ta oli kuulnud kuristiku
kohal rippuva nööri naksatusi, mille küljes ta kõlkus. Juba paarkümmend korda oli paistnud,
et nöör katkeb, ja alles nüüd viimaks hakkas ta jälle hingama ja jalge all kindlat maad
tundma. Sel silmapilgul kuulis ta, kuidas keegi prevoole ütles:
«Kurat võtku, härra prevoo, pole minu kui sõjamehe ülesanne nõidu võlla tõmmata.
Pööbel on rahustatud. Muuga katsuge ise toime tulla. Kui lubate, lähen tagasi oma väesalga
juurde, mis ilma ülemata jäi.»
See oli Phoebus de Châteaupers'i hääl. Mis nüüd tütarlapse hinges sündis, on raske
kirjeldada. Niisiis tema sõber, ta kaitsja, ta tugi ja vari, ta Phoebus oli siin! Esmeralda
hüppas püsti, ja enne kui ema teda takistada sai, oli ta juba aknaavas ja hüüdis: «Phoebus!
Kallis Phoebus! Tulge, mina olen siin!» Phoebust aga polnud enam seal. Ta oli juba Coutellerie
tänava nurga taha kadunud. Küll aga oli Tristan veel seal.
Gudule tormas vihakisaga tütre kallale. Ta kiskus teda järsult tagasi, oma küüsi ta kaela
surudes. Tiigriema
473
ei hooli palju niisugusel silmapilgul. Kuid oli juba hilja. Tristan oli teda näinud.
«Hehehe!» itsitas ta irevil hammastega, mis ta näo tegi hundi lõusta sarnaseks. «Niisiis
kaks hiirt lõksus!»
«Arvasin juba,» ütles soldat. Tristan koputas talle õlale:
«Sul on kassi haistmine !» Ja lisas: «Noh, kus on Hen- riet Cousin?»
Reast astus välja üks mees, kel polnud soldati mundrit ega välimust. Ta kandis pooleldi
halle, pooleldi pruune riideid nahast varrukatega ja siledaks kammitud juukseid. Käes hoidis
ta köiekimpu. See mees käis alati Tristaniga kaasas, nagu too omakorda alati Louis Xl-ga
kaasas käis.
«Sõber,» ütles Tristan 1'Hermite, «ma arvan, et nõia-tüdruk on meil nüüd käes. Sinul tuleb
ta kohe üles puua. On sul redel kaasas?»
«Uks redel on seal Sammasmaja kuuri all,» vastas see. «Kas ta seal tuleb üles tõmmata?»
jätkas ta kivist võlla poole viibates.
«Jah.»
«Hahaha!» vastas mees veel elajalikuma naeruga, kui see oli omane ta ülemale. «Tee pole
siis kuigi pikk.»
«Tee kähku!» ütles Tristan. «Pärast aega naerda küllalt.»
Kui Tristan tüdrukut oli märganud ja kui kõik Gu-dule'i lootused kadunud olid, ei
lausunud viimane enam ainustki sõna. Ta tõukas vaese Esmeralda poolelutult keldri nurka,
ise aga seadis enese aknaava ette, haarates oma kätega nagu kulliküüntega aknalauast kinni.
Ses asendis vaatas ta soldatite poole hullumeelse, vihase pilguga. Kui Henriet Cousin kongi
juurde tuli, oli Gudule'il nii metsik nägu, et see taganes.
«Härra,» küsis ta tagasi tulles Tristanilt, «kumma ma pean üles pooma?»
«Noore.»
«Seda parem, vanaeidega ei saa nii hõlpsasti hakkama.»
«Vaene väike tantsijanna kitsekesega!» ütles vana vahisoldat.
474
Henriet Cousin tuli uuesti aknaava juurde, kuid ema pilk sundis ta silmi maha lööma. Ta
ütles aralt: «Proua...»
2
8
1
Gudule katkestas teda väga tasase, kuid vihase häälega: «Mis sa tahad?» «Mitte teid, vaid
seda teist.» « Missugust teist?» «Nooremat.»
Gudule hakkas pead raputades karjuma : «Siin pole kedagi! Siin pole kedagi! Siin pole kedagi!
«On!» vastas timukas. «Teate ise väga hästi. Laske ma võtan noore. Teile ma paha ei tee.»
Gudule vastas õudselt irvitades: «Ah sina ei taha mulle paha teha!» «Andke see teine sealt
minu hoolde, proua! Niisugune on härra ülema käsk.» Metsiku näoga hüüdis Gudule vastu:
«Siin pole kedagi.»
«Ütlen, et on!» vastas timukas. «Me kõik nägime, et teie olite siin kahekesi.» «Noh, vaata
ise!» ütles Gudule naerdes. «Pista pea
müüriavast sisse!» Timukas vaatas naise küüsi ega julgenud seda teha. «Kähku!» hüüdis
Tristan, kes oma salga oli poolsõõ- rina ümber Rotiaugu rivistanud ja ise võlla juurde ratsutanud.
Henriet läks teist korda täiesti nõutult oma ülema juurde. Köiekimbu maha pannud, hakkas
ta kohmetult oma mütsi servapidi peos veeretama. «Härra, kuidas ma sinna sisse pääsen?»
«Uksest.» «Ust polegi.» «Aknast.»
«Aken on liiga kitsas.»
«Tee ta laiemaks,» ütles Tristan vihaselt. «Kas sul kirkat pole?»
Ema silmitses neid ikka veel oma kongi sügavusest ja ootas. Tal olid lootused otsas, ta ei
teadnud enam,
475
mis teha, ta teadis ainult üht — ta ei tahtnud, et talt tütar võetakse.
Henriet Cousin läks oma riistade järele, mis asetsesid Sammasmaja kuuri all kastis.
Ühtlasi tõmbas ta sealt välja kahepoolega redeli, mille ta kohe võlla juu. res püsti seadis.
Viis-kuus prevotee soldatit võtsid kaasa kirkad ja kangid ja Tristan ise läks nendega koos
aknaava juurde.
«Kuule, vanaeit,» ütles ta rangelt, «anna tüdruk meile heaga kätte.»
Gudule vaatas talle võõrastavalt otsa.
«Saatana pihta!» ütles Tristan. «Miks sa takistad seda nõiatüdrukut üles poomast, nagu
seda kuningas ise tahab?»
Õnnetu naine hakkas uuesti oma pöörast naeru naerma.
«Miks ma takistan? Ta on ju mu tütar.» Hääl, millega ta seda ütles, pani värisema isegi
Henriet Cousini.
«Väga kahju,» vastas Tristan, «aga niisugune on kuninga tahtmine.»
Gudule karjus vastu, veelgi kõvemini oma võigast naeru naerdes:
«Mis puutub minusse su kuningas? Ütlen sulle, see on minu tütar!»
«Lõhkuge müür maha!» ütles Tristan.
Et aknaava laiendada, oli vaja ainult akna alt välja kangutada üks rida kive. Kui ema
kuulis, et kirkad ja kangid juba ta kindlust lõhuvad, hakkas ta koledasti kisendama ja mööda
kongi hirmsa kiirusega ringi käima nagu metsloom puuris. Ta ei lausunud enam sõnagi, kuid
ta silmad põlesid nii, et soldatite süda tardus.
Äkki haaras ta maast oma kivitüki, pahvatas naerma ja virutas selle kõigest jõust
töötegijate poole. Halvasti visatud kivi (ta käed värisesid) ei tabanud kedagi ja see langes
Tristani hobuse jalgade ette maha. Gudule kiristas hambaid.
Vahepeal oli juba valgeks läinud, kuigi päike polnud veel tõusnud. Õrn roosakas valgus
levis rõõmsalt üle Sammasmaja vanade murenenud korstnate. Oli tund,
2
8
2
476
mil ülal katusekambrites kõige varasemad ärkajad oma aknad rõõmsalt avasid. Mõned
maainimesed , mõned juurviljamüüjad eeslite seljas hakkasid juba üle Greve’i platsi turu
poole minema. Nad seisatasid pilguks Roti-augu ümber koondunud sõjameeste rühma
juures, silmitsesid neid hämmastunult ja liikusid edasi.
Ema läks ja istus oma tütre kõrvale, varjates teda oma kehaga, jälgides liikumatu pilguga
oma last, kes ei liigatanudki, vaid tasakesi sosistas: «Phoebus! Phoe-bus!»
Mida kaugemale müürilõhkujate töö edenes, seda kaugemale taganes tahtmatult ema ja
seda rohkem surus ta oma tütart vastu seina. Ta piilus kogu aja ega lasknud kivi silmist.
Viimaks nägi ta, kuidas kivi lõn-kuma hakkas ja kuulis Tristani häält, kes töötegijaid
ergutas. Nüüd ärkas ta tardumusest ja hakkas karjuma. Seejuures oli ta hääl vahel nii
kriiskav, nagu oleks saega lõigatud, vahel aga muutus see kokutu-seks, nagu oleksid kõik
sajatused ta huultel tungel -nud, et sealt siis korraga välja paiskuda.
«Hohoho! See on ju hirmus! Röövlid! Kas te tõesti tahate mu tütart käest ära võtta? Kas
kuulete, see on minu tütar! Oh, te nurjatud! Oh, teie timukaorjad! Alatud, viletsad
mõrtsukad! Appi, appi! Tulekahju! Kas nad siis tõesti mu tütre ära võtavad? Kus on siis
helde jumala arm?»
Raevukalt pöördus ta Tristani poole, silmades metsik ilme, olles ise neljakäpakil maas
nagu turritõmbu-nud panter :
«Katsu mul ligineda ja mu tütart puudutada! Kas sa aru ei saa, kui mina, naine, sulle ütlen,
see on minu tütar? Kas sa tead, mis tähendab oma laps? Hei, sa isane hunt, kas sa pole
kunagi oma emasega maganud? Kas sul pole kunagj poegi olnud? Ja kui nad sul uluvad, kas
nad sul siis tõesti hinge pahupidi ei pööra?»
«Tõstke kivi maha,» ütles Tristan. «See on juba päris lahti.»
Kangidega tõsteti raske kiviplaat üles. See oli, nagu teada, vaesele emale viimaseks
kaitseks. Ta tormas selle juurde, tahtis seda tagasi hoida, tema küüned
477
kraapisid kivi, kuid raske mürakas, mida kuus meest paigast olid nihutanud, läks tal käe alt
ära ja libises tasakesi mööda raudkange alla maa peale.
Kui ema nägi, et sissekäik on vaba, langes ta risti ava ette maha, barrikadeerides seda oma
kehaga, ringutades käsi, tagudes peaga vastu põrandat ja karjudes väsimusest kähiseva
häälega vaevalt kuuldavalt:
«Appi! Appi! Tulekahju!»
«Nüüd võtke tüdruk,» ütles Tristan ikka veel osavõtmatult.
Ema vaatas soldatitele nii õudse pilguga otsa, et nad meelsamini oleksid taganenud kui
edasi astunud.
«Noh, mis te ootate !» ütles Tristan. «Ja mis sina vahid, Henriet Cousin!»
Keegi ei liikunud paigast.
Tristan hakkas vanduma.
«Kurat võtaks, ise sõjamehed, aga kardavad naist!»
«Härra,» ütles Henriet, «kas see ongi naine?»
«Tal on lõvi lakk !» lisas üks soldat.
«Edasi!» käsutas ülem uuesti. «Auk on suur küllalt. Võite kolmekesi kõrvu sisse minna
nagu PontoiseM rünnakul. Tehke asjale kord lõpp peale, pagana pihta! Kes tagasi põrkab,
selle raiun kohe pooleks.»
2
8
3
Asetatud nõnda kahe võrdse ohu, oma ülema ja ema vahele, kõhelesid soldatid silmapilgu,
siis aga läksid südant rindu võttes Rotiaugu juurde.
Seda nähes tõusis Gudule järsku põlvedele püsti, lükkas juuksed näolt kõrvale ja langetas
oma kõhnad marraskil käed alla. Suured pisarad tulid tal silma ja hakkasid ükshaaval põse
kortsusid mööda nagu oja oma sängi mööda alla voolama. Ühtlasi hakkas ta rääkima, kuid
nii paluva, maheda, alandliku ja südamesse mineva häälega, et nii mõnigi Tristani lähedal
olevaist panetanud sõjameestest, kes muidu valmis oleks olnud kas või inimliha sööma,
silmi pühkis.
«Härrad seersandid, üks sõna ainult. Ma pean teile midagi ütlema. See on minu lihane
tütar, näete, minu oma kallis tütreke, kelle ma kunagi olin kaotanud. Kuulge ometi! See on
terve lugu. Kujutlege, ma tunnen väga hästi seersandihärrasid. Nad on alati minu vastu head
olnud, juba siis, kui poisikesed mind kividega
478
pildusid, sest et ma liiderlikku elu elasin. Ma usun, te jätate lapse minule, kui te kõik teada
saate. Ma olin vaene lõbutüdruk. Mustlased varastasid mult selle lapse. Isegi ta sussi olen
ma viisteistkümmend aastat hoidnud. Oodake, vaat, siin ta on. Tal oli nii tilluke jalake.
Chantefleurie, Reimsis, Raske Vaeva tänavas! Võib-olla ehk teate? See olin mina tol ajal,
kui teie veel noored olite. Oli tore aeg, lõbus aeg! Teie halastate ju minu peale, eks, mu
härrad? Mustlas-naised varastasid ta minult ja viisteistkümmend aastat varjasid nad
teda minu eest. Ma arvasin ta surnud olevat. Kujutlege, armsad sõbrad, ma pidasin
teda surnuks. Viisteistkümmend aastat elasin ma siin selles keldris, talvel ilma tuleta. Kerge
see polnud. Vaene kallis sussikene! Ma kisendasin siin nii kaua, kuni armas jumal taevas
mind kuulda võttis. Ja täna öösel andis ta mulle tütre tagasi. See on jumala imetegu. Mu
tütreke polnud surnud. Ei, teie ei võta teda minult ära, olen selles kindel. Kui te mind siit ära
viia tahaksite, siis pole mul midagi öelda, aga teda, kuueteistkümneaastast last! Andke talle
ometi aega päi-kestki näha! Mis ta teile on teinud? Mitte midagi. Ka mina mitte. Kui te
teaksite, et mul ainult veel tema on jäänud, et ma ise juba vana olen, et see on püha Neitsi
õnnistus, mis ta mulle osaks on lasknud saada. Teie kõik olete ju nii head! Te ei teadnud ju
varem, et see on minu tütar, nüüd aga teate seda! Ah, kuidas ma teda armastan! Kõrge
ülemus, ennemini ma lepik-sin sügava haavaga oma sisikonnas kui kriimustusega tema
sõrmel! Härra, teil on nii heasüdamlik nägu! Mis ma teile ikka kõnelen, te teate ju nüüd
kõik, eks ole tõsi? Teil oli ju endal ka ema, aulik härra! Teie olete ülem, jätke mulle mu
laps! Vaadake, ma palun teid põlvili maas, nagu palutakse Jeesust Kristust! Ma ei taha
kelleltki midagi, ise olen ma Reimsist, aulikud härrad, mul on seal tükike maad, mis mu onu
Mahiet Pradon mulle päranduseks jättis. Ma pole kerjus. Ma ei taha midagi, tahan ainult
oma last! Tahan, et mu laps ellu jääks! Armas jumal, meie kõigi issand, pole teda mulle
asjata tagasi saatnud! Kuningas! Teie ütlete, kuninga käsk! Mis lõbu see talle teeks, kui
minu laps ära tape-
479
taks! Pealegi on kuningas hea. See on ju minu lütarl minu tütar, minu oma, mitte kuninga
oma! Ta pole teie oma! Ma tahan siit ära! Meie tahame siit mõlemad ära! Mis sellest siis on,
et kaks naist siit ära lähevad, ema oma tütrega! Miks ei peaks meid lastama minna! Laske
meid minna! Me oleme Reimsist! Oo, teie olete kõik head inimesed, aulikud härrad, ma
armastan teid kõiki... Ärge võtke mult mu väikest kallist tütrekest, see oleks võimatu! Kas
pole tõsi, see oleks ju võimatu? Ah, mu lapsuke, mu lapsuke!»
2
8
4
Oleks asjata siin kirjeldama hakata ta liigutusi, ta häält, ta pisaraid, mida ta kõneldes alla
neelas, ta käsi, mida ta paludes kokku pani ja ringutas, südantlõhestavaid naeratusi, niiskeid
pilkusid, ohkeid, oiga-misi, ta abituid ja liigutavaid nuuksatusi, mis segunesid ta
katkendlike, meeletute, lõdvalt seotud sõnadega. Kui ta viimaks vait jäi, kortsutas Tristan
1'Hermite kulmu, kuid seda ainult pisara varjamiseks, mis ta tiigrisilmadesse tuli. Ta sai
oma nõrkusest kohe jagu ja ütles lühidalt:
«See on kuninga tahtmine.»
Siis kummardus ta Henriet Cousini kõrva juurde ja ütles talle tasakesi:
«Tehke asjale ruttu lõpp!» Vahest tundis julm Tristan, et temagi süda palju vastu ei peaks.
Timukas astus seersantidega kongi. Ema ei avaldanud mingit vastupanu, ta ainult roomas
oma tütre juurde ja haaras tema ümbert kinni, teda oma kehaga varjata püüdes.
Esmeralda nägi soldateid liginevat. Surmahirm elustas teda ja ta hüüdis ütlemata õrnalt:
« Emakene , emakene! Nad tulevad! Kaitse mind!»
«Jah, mu kõige kallim, ma kaitsen sind!» vastas ema kustunud häälega, surus teda oma
kaissu ja kattis teda suudlustega. Kuidas nad seal mõlemad maas lamasid, ema oma kehaga
tütart kaitstes, see oli tõesti halastusväärne vaatepilt.
Henriet Cousin haaras tütarlapsel kaenla alt, vähe altpoolt ta ilusaid õlgu kinni. Kui
Esmeralda seda kätt tundis, kiljatas ta ja langes minestusse. Timukas, kelle silmadest suured
pisarad tema peale alla langesid,
480
tahtis teda sülle võtta. Ta püüdis eemale tõugata ema, kes käed ümber tütre piha oli
sõlminud. See aga oli nii tugevasti oma lapse külge klammerdunud, et võimatu oli teda lahti
kiskuda. Nii tuli Henriet Cousinil tütarlaps ühes emaga kongist välja tassida. Ka emal olid.
silmad suletud.
Päike tõusis parajasti ja platsile oli juba hulk rahvast kogunenud, kes eemalt jälgis, kuidas
midagi mööda maad võlla poole lohistati. Tristanil oli surmanuhtluste ajal kombeks
uudishimulikke võimalikult eemal hoida.
Akendel polnud kedagi näha. Ainult kaugemal, Jumalaema kiriku GreveM-poolse torni
tipus võis hommikuse taeva selgel taustal mustade täppidena näha kahe mehe siluette, kes
arvatavasti sealt alla vaatasid.
Henriet Cousin peatus viimaks oma kandamiga saatusliku redeli jalamil. Kogu see lugu oli
ta südame nii pehmeks teinud, et ta vaevalt veel hingas, kui ta köie ümber tütarlapse
veetleva kaela pani. Õnnetu laps tundis kanepiköie hirmsat puudutust. Ta tõstis silmalaud
üles ja nägi pea kohal kivivõlla väljasirutatud kuivetunud kätt. Ta väratas ja kisendas
südantlõhestav vait:
«Ei, ei! Ma ei taha!»
Ema, kelle pea oli kadunud tütre riietesse, ei lausunud ühtegi sõna. Ta ainult värises kogu
kehast ja suudles oma last tormiliselt. Timukas kasutas juhust, et ta käsi kähku
hukkamõistetu ümbert vabastada. Kas tuli see nõrkusest või meeleheitest, kuid Gudule ei
pannud vastu. Timukas tõstis tütarlapse õlale ja veetlev olend vajus graatsiliselt
pooleksmurdununa ta suure pea kohale. Siis tõstis ta jala redelipulgale, et üles minna.
Sel silmapilgul avas maas kössivajunud ema äkki silmad. Kohutava näoga hüppas ta püsti
ja tormas hääletult timuka käe kallale nagu loom oma saagi kallale ja lõi hambad sisse. Kõik
see sündis välgukiirusel. Timukas karjatas valust. Juurdejooksnud soldatid vabastasid vaevu
ta verise käe ema hammaste vahelt, kes ikka veel vaikis. Õnnetu tõugati hoolimatult eemale
ja võis näha, kuidas ta pea kõvasti vastu täna2
8
5
481
vakive langes. Ta tõsteti üles, aga ta langes jälle tagasi. Ta oli surnud.
Timukas, kes tütarlast lahti polnud lasknud, hakkas mööda redelit üles ronima.
II. «LA CREATURA BELLA BIANCO VESTITA»* (Dante)
Kui Quasimodo nägi, et kong on tühi, et mustlastüdrukut enam seal. pole, et sel ajal, kui ta
teda kaitses, oli ta ära viidud, haaras ta kätega oma juustest kinni ja hakkas üllatusest ja
kurbusest jalgu trampima. Siis jooksis ta mööda kirikut edasi-tagasi, otsides oma
mustlastüdrukut, huikudes imelikult igasse nurka ja külvates oma punaste juuste salku
kivipõrandale. Just sel silmapilgul tungisid kuninglikud ammukütid samuti Esmeraldat
otsides kirikusse. Quasimodo,' vaene kurt, oli neile abiks, aimamata nende pahu mõtteid.
Tema arvates olid mustlasneiu vaenlasteks hulgused. Ta ise talutas Tristan l'Hermite'i igasse
võimalikku peidukohta, avas ta ees salauksed, viis teda altari taha ja I varakambritagustesse
urgastesse. Kui õnnetu tütarlaps oleks veel kirikus olnud, oleks Quasimodo ise ta timukate
kätte toimetanud.
Kui Tristan oli asjatuist otsimistest juba tüdinud, kuigi ta nii kergesti ei tüdinenud, jätkas
Quasimodo üksinda otsimist. Paarikümnel, ei, sajal korral käis ta ; kirikus ringi, kõndis selle
läbi risti ja pikuti, ülalt alla ! ja alt üles, jooksis, hõikus, hüüdis, tuhnis, nuuskis, i tuustis,
pistis pea kõigisse aukudesse, valgustades meeleheitlikult oma tunglaga kõiki võlvialuseid.
Isaloomgi, kes oma emase kaotanud, poleks nõnda kisendanud ega pead kaotanud kui
Quasimodo.
Viimaks, kui ta veendunud oli, et tütarlast seal enam pole, et kõik on otsas, et ta tema
juurest ära on viidud, läks ta aegamööda tornitrepist üles, samast trepist, ' mida mööda ta tol
korral, kui ta teda päästis, nii vai- I mustatult ja võidukalt üles oli tormanud. Nüüd läks
Ilus valges riides olend* (it. k.).
482
ta endist teed vaikides, pea longus , pisarateta, peaaegu hingamata. Kirik jäi uuesti tühjaks
ja vajus tagasi vaikusse. Kütid olid siit juba läinud, et nõiatüdrukule Vanalinnas haarangut
teha. Jäädes üksinda avarasse kirikusse, millele alles äsja kallale oli tungitud ja mis siis
kisast ja kärast oli rõkanud, läks Quasimodo tagasi kambrisse, kus mustlastüdruk tema kaitse
all nii palju nädalaid oli maganud.
Kambrile liginedes arvas ta, et vahest on Esmeralda alles seal. Kui ta külgmisele katusele
viiva galerii käänakul nägi kitsast toakest pisikese akna ja väikese uksega, mis kõrge
tugivõlvi alla peidetuna oli kui linnupesake oksal, nõrkes ta vaesekese süda ja ta nõjatus
vastu sammast, et mitte maha kukkuda. Ta kujutles, et vahest on ta siiski tagasi tulnud, et
küllap mõni hea vaim on ta tagasi toonud ja et see kambrike on liiga vaikne, kindel ja mugav
selleks, et keegi oleks suutnud teda sealt välja meelitada, ja ta ei julgenud enam sammugi
edasi astuda, et mitte oma illusioone purustada. «Jah, muidugi,» ütles ta enesele, «küllap ta
magab või palvetab. Ärgem teda eksitagem.»
Viimaks võttis ta südame rindu, läks kikivarvul edasi, vaatas, astus _sisse. Tühi mis tühi.
Kambrikeses polnud kedagi. Õnnetu kurt käis selles aegapidi ringi, tõstis koiku üles ja
vaatas sinna alla, nagu oleks tütar-, laps võinud ennast põranda ja õlekoti vahele peita, raputas
siis pead ja jäi tardunult seisma. Äkki trampis ta vihaselt tungla jalge all puruks ja
tormas sõnagi lausumata, ohkamatagi kõigest jõust peaga vastu seina ja langes minestanult
maha.
2
8
6
Meelemärkusele tulles viskus ta voodile, vähkres seal,, hakkas hullumeelselt suudlema
aset, kus tütarlaps oli maganud ja mis veel soe tundus olevat. Sinna jäi ta mõneks ajaks
liikumatult lamama, nagu hakkaks ta hinge heitma. Siis aga tõusis ta uuesti püsti, üleni higisena,
ähkivana, meeletuna, ja hakkas peaga vastu seina taguma õudse korrapärasusega, nagu
lööks ta kella, ja niisuguse visadusega, nagu oleks ta otsustanud oma pea puruks lüüa.
Viimaks langes ta teist korda jõuetuna maha. Siis roomas ta põlvili kambrist välja ja jäi
tuimas tardumuses ukse ette kükitama.
483
Nõnda kükitas ta seal liikumatult üle tunni, üksisilmi tühja kambri poole vahtides, kõige
tumedamates mõtetes, nagu ema, kes istub tühjaks jäänud hälli ja oma lapse kirstu vahel. Ta
ei lausunud sõnagi; ainult harva sekka raputas mõni äge nuuksatus kogu ta keha, kuid see oli
ilma pisarateta nagu suvine pälk, mis häält ei tee.
Arvatavasti siis, mõlgutades oma lootusetuid mõtteid selle üle, kes võis mustlasneiu
jultunud riisuja olla, tuli Quasimodol meelde ülemdiakon. Talle meenus seegi, et ainult dom
Claude'il oli kambri juurde viiva trepi võti, ta mäletas ikä kahte öist kallaletungi Esmeraldale:
esimest, mil Quasimodo teda aitas, teist, mil ta ülemdiakonit takistas. Veel tulid talle
meelde tuhanded üksikasjad, mis teda varsti kindlale mõttele viisid, et mustlastüdruku
varastajaks on ülemdiakon. Ometi oli tal austus preestri vastu nii suur, andumus, tänumeel ja
armastus olid nii sügavad juured ta südamesse ajanud, et need tunded isegi veel nüüd vastu
panid armukadeduse ja meeleheite küüntele.
Ta uskus, et tütarlapse on ära viinud ülemdiakon, kuid verejanuline, surmav viha, mida
vaene kurt oleks säärasel juhul iga teise vastu tundnud, muutus sügavaks nukruseks.
Sellal kui ta mõtted nõnda preestri ümber keerlesid, hakkas koit juba kiriku tugipiitu
valgustama. Ja ta nägi äkki kiriku ülemisel galeriil, apsiidi ümbritseva' välimise balustraadi
käänu kohal üht liikuvat kogu. See kogu tuli tema poole. Ta tundis selle peagi ära: see oli
ülemdiakon.
Claude astus raskelt ja aegamööda. Kõndides ei vaadanud ta enese ette, vaid põhjapoolse
torni poole minnes oli ta nägu kõrvale, Seine'i parema kalda poole pööratud. Ta pea oli õieli,
nagu oleks ta tahtnud midagi üle katuste vaadata. Nõnda kõõrdi vaatab sageli öökull, kui ta
ühele poole lendab ja ise teisale vaatab. Preester läks ülal Quasimodo kohalt mööda, ilma et
teda oleks märganud.
Kurt, kes sest ootamatust nägemusest paigale tardus, nägi preestrit põhjapoolse torni
trepiukse taha kaduvat.
484
Lugeja teab juba, et just sellest tornist näeb linna raekoda. Quasimodo tõusis ja järgnes
ülemdiakonile.
Ta läks tornitrepist üles, et vaadata, mis preester sealt otsib. Ta ei teadnud isegi, mida ta
peaks tegema, mida ütlema või mida ta üldse tahab. Ta oli täis viha ja hirmu. Ta südames
põrkasid kokku ülemdiakon ja mustlasneiu.
Tornitippu jõudnud, uuris ta ettevaatlikult, enne kui trepi varjust välja tulla ja platvormile
astuda, kuhu preester jäi. See seisis seljaga tema poole. Kellatorni platvormi ümbritseb
võreline balustraad. Seal, Jumalaema kiriku sillapoolses küljes toetus preester rinnuli
balustraadile ja vaatas alla linna.
Quasimodo hiilis talle kikivarvul järele, et näha, mida ta nii teraselt silmitseb.
Preestri tähelepanu oli niivõrd pingul, et ta ei kuulnudki kellalööja samme enda ligidal.
2
8
7
Pariis, eriti tolle aja Pariis pakub toredat ja veetlevat vaatepilti, kui teda silmitseda ülalt
Jumalaema kiriku tornist suvise varahommiku rõõsas valguses. Võis olla juba juulikuu.
Taevas oli üleni selge. Mõned hilinenud tähed kustusid siin-seal ja üks neist säras veel õige
heledalt taeva selgemal kaarel, idas. Päike oli parajasti tõusmas. Pariis hakkas all ärkama.
Selles heledas ja puhtas valguses paistsid eredalt silma majade idapoolsed küljed. Tornide
hiiglavarjud roomasid katuselt katusele, suure linna ühest otsast teise. Mõnes linnajaos oli
juba kuulda kõnekõma ja lärmi, ühest kohast kostsid tornikella helinad, teisest kohast
haamri-löögid, kolmandast sõitva vankri kolin. Siin-seal katuste kohal tekkis suitsukiharaid
nagu määratu vulkaani lõhedest. Kobrutades rohkete sillasammaste juures ja paljude saarte
neemedel, sillerdas jõgi hõbedaste voltidena. Teispool linnamüüre kadus pilk suure
helvendava udusõõri taha, kust ähmaselt paistsid lagendike ebamäärased jooned ja
mäenõlvade kaunid ku-merused. üle pooleldi ärganud linna levis iga laadi hääli. Idapoolsest
taevast ajas hommikutuul valgeid pilveudemeid üles, kiskudes neid lahti mäenõlvakute
uduvillaku küljest.
Mõned piimakruusidega eidekesed näitasid Jumalaema
485
kiriku ees üksteisele hämmastunult kummalisel lõhutud peaportaali ja kaht kivipragude
vahel hangunud tinajuga. See oli kõik, mis öisest märatsemisest järele oli jäänud.
Quasimodo lõke tornide vahel oli kustunud. Tristan oli lasknud platsi juba puhtaks teha ja
korjused jõkke visata. Louis XI taolised kuningad hoolitsevad juba selle eest, et verepulma
jäljed tänavatelt kiiresti kaoksid.
Balustraadi taga, just otse preestri kohal all oli üks neid fantastilisi kivist tahutud
vihmaveetorusid, millest gooti ehitused kubisevad; selle vihmaveetoru praos kasvasid kaks
ilusat õitsevat levkoid, mida kerge tuulepuhang hõljutas ja mis siis teineteist kelmikalt
teretasid, nagu oleksid nad elusolendid , ülal tornide kohal taevas kostis linnukeste vidin.
Kuid preester ei näinud ega kuulnud sellest midagi. Ta kuulus nende hulka, kellele
hommikud, linnud ega lilled midagi ei ütle. Määratul horisondil, mis ümberringi nii
mitmekesisena avardus, oli tema tähelepanu koondatud ainult ühele täpikesele.
Quasimodo põles tahtmisest järele pärida, mis ülemdiakon mustlastüdrukuga tegi, kuid see
näis sel hetkel viibivat nagu teises maailmas. Ta elas nähtavasti läbi tormilist silmapilku, kus
inimene ei näe, kuidas maa ta jalge all kokku variseb, üksisilmi ühte kohta sihtides, seisis ta
liikumatult ja vaikselt. See vaikus ja liikumatus oli nii õudne, et metsik kellalööja sellest
värisema hakkas, julgemata kõssatagi. Ainult ühel viisil sai ta veel ülemdiakoni mõtete
jälile: ta vaatas samasse suunda, kuhu preestergi, ja nõnda langes ka tema pilk alla Greve'i
platsile.
Nüüd nägi ta, mida preester silmitses. Platsil oleva alatise võlla juures seisis redel püsti.
Seal oli näha üksikuid erainimesi ja palju soldateid, üks mees lohistas mööda maad mingit
valget tompu, mille küljes midagi musta ripnes. Mees peatus lõpuks võlla jalamil.
Siis juhtus midagi, mida Quasimodo hästi ei näinud,. Mitte sellepärast, et ta ainus silm nii
kaugele ei võtnud, vaid et soldatite rohkus võlla ümber ei lasknud tal näha, mis seal sünnib.
Pealegi tõusis parajasti päike ja üle horisondi tulvas niipalju valgust, et kõik.
486
Pariisi tipud, torniotsad, korstnad ja katuseharjad ühekorraga leegitsema lõid.
Sel ajal hakkas mees mööda redelit üles ronima. Nüüd nägi Quasimodo teda päris selgesti.
Tal oli õlal naine, valges riides tütarlaps; tütarlapse kaela oli köidetud silmus. Quasimodo
tundis ta ära. See oli Esmeralda!
2
8
8
Mees läks üles redeli tipuni ja hakkas seal silmust korda seadma. Nüüd tõusis preester
balustraadile põlvili, et paremini näha.
Mees all lükkas redeli äkki oma kannaga eemale ja Quasimodo, kes juba mõnda aega
hinge kinni oli pidanud, nägi, et paar sülda maast kõrgemal kõlkus köie otsas õnnetu laps,
mees kukil. Köis tegi paar tiiru ja Quasimodo nägi mustlanna hirmsaid krampe. Preester
omalt poolt vaatas, kael õieli, silmad pungis, seda mehe ja tütarlapse, ämbliku ja kärbse
jubedat pilti.
Kõige kohutavamal silmapilgul virildus preesti tuhkjas nägu saatanlikuks naeruks,
naeruks, mida ainult see võib naerda, kelles enam midagi inimlikku pole. Quasimodo ei
kuulnud, küll aga nägi seda naeru.
Kellalööja taganes paar sammu, sööstis siis äkki vihaselt ülemdiakoni peale ja tõukas ta
oma tugevate kätega selja tagant alla kuristikku, mille kohale preester oli kummardunud.
Ülemdiakon karjatas: «Neetud!» ja lendas alla.
Allolev vihmaveetoru peatas ta. Preester hoidis sellest mõlema käega meeleheitlikult
kinni. Kui ta suud tahtis avada, et teist korda karjuda, nägi ta üleval oma pea kohal
balustraadi äärel Quasimodo õudset tasu-himu.list nägu.
Ta jäi sõnatuks.
All avanes kuristik. Maapinnani oli üle kahesaja jala.
Ses hirmsas asendis ei lausunud ülemdiakon ainsatki sõna ega oianud ühtki korda. Ta
käänles ainult vihmaveetoru ümber, püüdes ennekuulmatu visadusega tagasi balustraadile
pääseda. Kuid ta käed libastusid graniidil, jalad kobasid määrdinud seina, ilma et kuhugi
kinni oleksid hakanud. Need, kes Jumalaema kiriku torni otsas on käinud, teavad, et otse
balustraadi all on kivist rinnak . Just selle karniisi kaldserval rabeleski kõi-
487
gest väest vaene ülemdiakon. Tal oli tegemist längus, mitte püstloodis müüriga.
Et teda kuristikust päästa, oleks piisanud käe süütamisest. Kuid kellalööja ei vaadanudki
preestri poole. Ta silmitses GreveM platsi. Ta vaatles võllast. Ta vaatas mustlastüdruku
poole.
Kurt nõjatus balustraadil just samale kohale, kus äsja ülemdiakon oli olnud, ega lasknud
oma pilku hetkekski ainsalt esemelt, mis talle sel silmapilgul maailmas veel kallis oli. Ta oli
tumm ja liikumatu nagu välgust rabatud ja suur pisarate oja voolas vaikselt tal silmast,
millest seni ainult üks pisar oli veerenud.
ülemdiakon oli vahepeal hingeldama hakanud. Ta paljalt pealaelt voolas higi, ta küüned
muutusid kivi kraapides veriseks, ta põlved hõõrdusid vastu müüri marraskile.
Iga pingutusega, mis ta tegi, kärises ja rebenes vihmaveetoru külge kinni jäänud
preestrikuub. Õnnetuse tipuks oli vihmaveetoru ots tinast, mis keha raskusele järele andis,
ülemdiakon tundis, kuidas see tinatoru aegapidi alla hakkas vajuma. Ta sai aru, et kui ta
käed väsimusest nõrkevad, kui kuub lõhki rebeneb, kui tina lõplikult alla kooldub, langeb ka
ta ise alla, ja kirjeldamatu hirm asus ta südamesse. Vahel vaatas ta hälbiva pilguga alla
poolteise sülla kaugusel olevale kitsale lapikesele, mida moodustasid raidilustuste servad. Ja
oma ahastava hinge sügavast põhjast palus ta taevast, et ta oma elu võiks lõpetada sel
lapikesel, mille läbimõõt igast_küljest võis paar jalga olla, kestku ta elu seal kas või sada
aastat. Kord heitis ta pilgu ka alla platsile, kuristiku põhja; kui ta aga pea üles tõstis, olid tal
silmalaud kinni ja juuksed püsti.
2
8
9
Oli midagi kohutavat ses kahe inimese vaikimises . Sellal kui ülemdiakon nii jubedal viisil
surmaga heitles, nuttis temast paar jalga kõrgemal Quasimodo ja vahtis ainiti Greve'i platsi
poole.
Nähes, et rabelemine midagi ei aita, vaid tema ainust tugipunkti koguni kõigutab, otsustas
ülemdiakon liikumatuks jääda. Vihmaveetoru ümbert kinni hoides hingas ta vaevalt ega
julgenud liigatadagi. Ainult vahel tõmbus ta kõht kramplikult kokku nagu unes, kui
488
nähakse.end kukkumas. Ta silmad olid ebaloomulikult pärani, ta kohkunud pilk liikumatu.
Vähehaaval hakkas tal tugi alt kaduma, sõrmed hakkasid mööda vihmaveetoru libisema, ta
käte jõud vähenes järjest ning ta keha muutus raskemaks, linatoru kõverus, mis teda ülal
hoidis, paindus iga minutiga kraadi võrra alla kuristiku poole.
Ta nägi enese all, ja see oli kole, Saint-Jean-le-Rond'i katust nagu väikest kahekorra
murtud kaarti. Ta vaatles ükshaaval torni osavõtmatuid skulptuure, mis nagu temagi
sügaviku kohal rippusid, kuid ei tundnud hirmu eneste pärast ega halastust tema vastu. Koik
ümber oli kivine; ta silmade ees olid avatud lõugadega koletised, üsna all kirikuväljaku
sillutis, pea kohal Quasimodo, kes nuttis.
Kirikuesisel seisid mõned uudishimulike salgad rahulikult juureldes, kes küll see hull
võiks olla, kes seal ülal nii imelikul viisil ennast lõbustab. Kuna nende selged, heledad
hääled üles preestri kõrvu kostsid, kuulis ta neid ütlevat: «Ta murrab ju endal kaela!»
Quasimodo nuttis ikka veel.
Viimaks sai raevunud ja hirmunud ülemdiakon aru, et kõik on asjatu. Ta võttis siiski
kokku oma viimase jõu, et veel kord katsuda. Kramplikult vihmaveetorust kinni hoides
lükkas ta end mõlema põlvega müürist eemale, lõi käed kuhugi kivide vabesse ja ronis
mööda toru umbes jala võrra ülespoole, kuid sellest tõukest kooldus järsku teda hoidev
tinatoru. ühtlasi kärises ka ta kuub lõhki. Tundes, et ta all teda miski enam kinni ei pea ja et
ainult ta kangestunud, nõrgaks jäänud käed veel kuskilt kinni hoiavad, sulges ta silmad ja
laskis vihmaveetorust lahti. Ta langes alla.
Quasimodo nägi, kuidas ta kukkus.
Kukkumine nii kõrgelt sünnib harva püstloodis, ülemdiakon lendas esmalt pea allpool ja
käed laiali, siis tegi ta mitu tiiru õhus. Tuul paiskas ta ühe lähedase maja katusele ja siin sai
ta oma esimese hoobi. Ometi polnud ta sinna jõudes veel surnud. Kellalööja nägi teda veel
küüntega katuseharjast kinni haaravat. Kuid katuse pind oli liiga järsk ja tal polnud enani
jõudu. Lahtitulnud katusekivina libises ta kiiresti alla
489
ja mürtsatas vastu tänavakive. Seal jäi ta liikumatult lamama.
Quasimodo lõi oma pilgu võllas kõlkuva mustlas-tüdruku poole, kelle valges riides keha ta
nägi agoonias tõmblevat, siis alla ülemdiakonile, kes torni jalamil vormitu massina lamas,
ning lausus rinnapõhjast tuleva nuuksega:
«See on kõik, mida ma armastasin!»
III. PHOEBUSE ABIELU
Sama päeva õhtul, kui piiskopi kohtuametnikud tulid kirikuesiselt ülemdiakoni lömastatud
laipa ära viima, oli Quasimodo Jumalaema kirikust kadunud.
2
9
0
Selle loo kohta liikus ringi palju jutte . Ei kaheldud selles, et oli saabunud päev, mil
Quasimodo, see on kurat, pidi lepingu järgi enesega kaasa viima Claude Frollo, see on nõia.
Oletati, et ta Claude Frollo hinge kaasa viies purustas ta keha, nagu ahv purustab pähkli
koore, et tuuma kätte saada.
Sellepärast ei maetud ka ülemdiakonit õnnistatud mulda.
Louis XI suri aasta hiljem, 1483-nda aasta augustis.
Mis puutub Pierre Gringoire'isse, siis õnnestus tal kitse päästa ja ka oma tragöödiatega
menu saavutada. Pärast katseid astroloogiaga, filosoofiaga, arhitektuuriga, hermeetikaga ja
muude sääraste lollustega, jõudis ta tragöödiani, selle suurima lolluseni. Ta ise ütles selle
kohta, et ta on «jõudnud traagilise lõpuni». Ta teatri-triumfide kohta võib kuninglikust
arveraamatust aastal 1483 lugeda järgmist: «Jehan Marchand'ile ja Pierre Gringoire'ile,
puusepale ja luuletajale, kes tegid ja lõid müsteeriumi, mida Pariisis Chätelefs ette kanti
härra legaadi sissesõidu puhul, ja kes hankisid selle osalised, needsinased riidesse panid ja
välja ehtisid, nagu seda mainitud müsteerium nõuab, ja kes samuti ehitasid kõik neile
vajalikud lavaseaded, — kõige selle eest sada naela.»
Ka Phoebus de Chäteaupers lõpetas traagiliselt: ta abiellus.
490
IV. QUASIMODO ABIELU
Nagu äsja öeldud, oli Quasimodo mustlasneiu ja ülemdiakoni surmapäeval Jumalaema
kirikust kadunud. Keegi teda enam ei näinud, ei teatud ka, mis temast oli saanud.
Ööl pärast Esmeralda hukkamist võtsid timukasula-sed võllast ta laiba ja viisid selle, nagu
tavaliselt, Montfauconi keldrisse.
Montfaucon oli Sauvali järgi «kuningriigi kõige vanem ja uhkem võlilasammas». Temple'i
ja Saint-Martini eeslinna vahel, umbes sada kuuskümmend sülda Pariisi kindlusmüürist
eemal, Courtille'st aga mõne noolelennu kaugusel, asetses ühe lausiku künka harjal, mis
siiski nii kõrge oli, et seda võidi näha mõne penikoorma kauguselt, üks imelikku vormi
ehitus, mis veidi meelde tuletas kelti kromlekke ja kus samuti inimohvreid toodi.
Kujutlege lubjamäe harjal suurt kivist pikergust kasti, mis on viisteistkümmend jalga
kõrge, kolmkümmend lai ja nelikümmend pikk ja millel on uks, välistrepp ja platvorm. Sel
platvormil on kuusteistkümmend tahumata kivist jämedat kolmekümne jala kõrgust sammast,
kõik reas kolmel massiivse aluse küljel. Kõigi sammaste ülemised otsad on üksteisega
ühendatud tugevate taladega, mille küljes väikeste vahemaade järel ahelad ripuvad; iga ahela
küljes on luukere. Siinsamas lagendikul on kivist ristisammas ja kaks teisejärgulist võllast,
mis peamise võlla kõrval on nagu ta väikesteks võsudeks. Kõige selle kohal üleval taevas
tiirleb alati vareste kari. See on Montfaucon.
Viieteistkümnenda sajandi lõpul oli see 1328-ndal aastal püstitatud hirmuäratav võllas
juba kaunis laostunud, ta talad mädanenud, ahelad roostetanud, sambad hallitusest rohelised.
Tahutud aluskivid olid juba viltu vajunud ja platvormil, mida inimese jalad ei puudutanud,
kasvas rohi. See ehitus moodustas taeva taustal jubeda silueti, eriti öösel, kui kuuvalgus
pleekinud kolpadele langes ja õhtutuul ahelaid ja luukeresid klõbistas, neid hämaras
õõtsutades. Sellest võllast jätkus et kõiki ümberkaudseid kohti jubedaks muuta.
Kivist kast, selle vastiku ehituse alusmüür, oli seest
491
2
9
1
õõnes. Seal asus avar kelder, mida pealt kattis vana katkine raudvõre. Sinna ei visatud
üksnes inimeste jäänuseid Montfauconi ahelate küljest, vaid ka teiste õnnetute korjuseid, kes
olid üles poodud mujal Pariisi võlla-sammastel. Sinna sügavasse luukambrisse, kus nii palju
inimesi ja nii palju kuritegusid on põrmuks kõdunenud, on rohkel arvul oma kondid toonud
ka paljudki selle ilma suured ning paljudki süütud, alates süütult surmamõistetud
Enguerrand de Marignyga *, kes oma laibaga Montfauconi sisse pühitses, ja lõpetades admiral
Colignyga *, kes sinna viimasena paigutati ja kes samuti oli süütu.
Mis puutub Quasimodo salapärasesse kadumisse, siis on meil korda läinud teada saada
ainult järgmist.
Kui aastat kaks või poolteist pärast sündmusi, millega see jutustus lõppes, Montfauconi
keldrisse mindi otsima Olivier le Daimi laipa, kes paar päeva enne seda üles oli poodud ja
keda Charles VIII armulikult nõus oli maha matta laskma Saint-Laurent’i kalmistule veidi
paremasse seltskonda, leiti kõigi jälkide luukerede keskelt kaks skeletti, millest üks nii
kummaliselt teist kaisutas. Uks neist oli naise oma ja selle küljes olid veel säilinud mõned
valged olnud riidehilbud, kaelas aga olid tal loorberiseemneist keed ja roheliste klaashelmestega
tikitud lahtine siidkotike, mis oli tühi. Neil esemetel pidi küll nii vähe väärtust
olema, et timükaski neist ei hoolinud. Teine, kes teda kõvasti kaisus hoidis, oli mehe
luukere. Võis näha, et tal oli kõver selgroog, pea aga sügaval abaluude vahel ning üks jalg
teisest lühem. Kuid kõik selgroo lülid ta kukla kohal olid terved, millest võis kindlasti
järeldada, et ta polnud poodu. Mees, kellele need luud kuulusid, oli järelikult siia tulnud ja
siin ka surnud. Kui teda teise luukere küljest, mis tal kaisus oli, taheti lahti kiskuda, varises
ta põrmuks.
MÄRKUSED
Lk. 6 Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis. — Keskaegne Pariis
koosnes nimetatud kolmest linnaosast.
... pikardlaste ega burgundlaste kallaletung... — Pikar* dia ja Burgundia, varasel keskajal
sõltumatud maad, olid Prantsuse kuningatega korduvalt sõjajalal ning ründasid Pariisi.
... sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel. — Dofään — Prantsuse kuninga
vanima poja tiitel alates 1349. aastast, mil Dauphine liideti Prantsuse kuningriigiga. Flandria
e. Austria Marguerite (1480— 1530 ) — Austria ertshertsogi, hilisema Saksa-Rooma riigi
keisri Maximilian I (elas 1459—1519) tütar, kes määrati kaheaastaselt Louis XI poja
CharlesM (kuningana Charles VIII) mõrsjaks ning kasvatati Prantsuse õukonnas. Jean de
Troyes — XV sajandi prantsuse ajaloolane ning kirurg .
Narripidu — keskaegne karnevaililaadne rahvapidustus 28. detsembril, 1. ja 6. jaanuaril,
mille puhul muude ülemeelikute naljade hulgas valiti narride paavst, kelle juhtimisel peeti
jumalateenistust parodeerivaid talitusi.
Lk. 7 Prevoo — mitmesuguste sõjaväeliste või tsiviilametnike tiitel. Pariisi prevoo asendas
pealinnas kuningat kui kõrgeimat kohtunikku ning poliitilist võimukandjat. Prevotee —
vastav ametiasutus.
Sauval, Henri — Pariisi jurist, teose «Vana ja uus Pariis» (1654) autor.
Lk. 8 Konnetaabel — algselt Frangi kuningate «tallikrahv», s. o. talliülem, hiljem kõrgeim
sõjaväeülemus Prantsusmaal.
Lk. 9 Pharamond — frankide pealik V sajandist.
493
2
9
2
Ravaillac, François ( 1578 —1610) — kuningas Henr mõrvar, jesuiitide käsilane. Tema
kaaslasi peetakse Jus-tiitspalee tulekahju süüdlasteks.
Théophile — Théophile de Viau (1590—1626) — prantsuse vabamõtlejast luuletaja.
Lk. 10 Philippe lius — Prantsuse kuningas a. 1285—1314. Robert Vaga — Prantsuse
kuningas a. 996—1031. Helgaldus (surn. 1048 [?]) — eelmise nõunik, teose «Kuningas
Robert Vaga» autor.
... kus Louis Püha «oma abielu sõlmis»... — Prantsuse
kuningas Louis IX (valitses 1226—1270) tunnistati katoliku kiriku poolt pühakuks. Ta
abiellus Provence'i krahvi tütre Marguerite'iga, aga mõrsja alaealisuse tõttu vormistati see
abielu alles palju aastaid hiljem. Joinville, Jean (1224—1317) — Louis IX nõunik, memuarist.
Keiser Sigismond (ka Sigismund või Siegmund) — Saksa-Rooma riigi keiser ja Ungari
ning Tšehhi kuningas (elas 1368—1437).
Charles IV — Prantsuse kuningas a. 1322—1328. John Maata — Inglise kuningas a.
1199 —1216. Charles VI — Prantsuse kuningas a. 1380 —1422. ... kiviplaat, millel Marcel
dofääni juuresolekul mõrvas Robert de Clermont'i ja Champagne'i marssali... — Pariisi
kaupmeeskonna vanem Etienne Marcel oli 1356— 1358 Pariisi kaupmeeste ning käsitööliste
ülestõusu juht. Ülestõusu käigus said surma nimetatud isikud dofääni lähi-kondlastest.
... vastupaavst Benedictuse bullad puruks kisti... — Lõhe ■tõttu katoliku kirikus valisid
paavsti vastased 1378. aastal vastupaavsti, kelle asukoht oli Avignoni linn Lõuna-
Prantsusmaal. Vastupaavst Benedictus XIII valitses 1394— 1424 .
Saalomon — Iisraeli kuningas (1018—975 e. m. a.), legen -B daarne oma tarkusega.
Lk. 11 Brosse, Jacques de — Pariisi arhitekt, ehitas muude ava-1 like hoonete hulgas
Saint-Gervaise'i kiriku portaali ja pärast 1618. aasta tulekahju juhtis Justiitspalee osalist
taas-« tärnist.
Gargantua — François Rabelais' (1483[?]—1353) romaanil «Gargantua ja Pantagruel»
hiiust peategelane.
494
Karl Suur — frankide kuningas aastast 768, Saksa-Rooma riigi keiser a. 800—814. Lk. 13
«... nende hääled on veel teravamad kui nende mütsid!» — Viide sellele, et lauljad olid
kastraadid . Pariisi nael — keskaegne Pariisis münditud rahaühik, jagunes 20 sol'iks, mis
omakorda jagunes 12 teenariks. Eri aegadel väga erineva väärtusega.
Söör — kõrgaadli tiitel (kuninga üttamistiitlina sire); siin kodanlast kõnetades on seda
tarvitatud irooniliselt.
Lk. 14 «Ses poes käib kõik neljakaupa... Neli rahvust, neli fakul-teeti, neli püha, neli
prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.» — Poeks on irooniliselt nimetatud
ülikooli, kus tol ajal jagati üliõpilased nelja «rahvusse»: Prantsusmaa, Inglismaa, Normandia
ja Pikardia; Charles VI ajal asendati Inglismaa Saksamaaga. Neli iakul-teeti: vabade
kunstide, teoloogia, õigusteadus- ja arstiteaduskond. Neli püha: 6. ja 28. jaanuar, 25. august
ja detsembri lõpp. Prokuraatorid — ülikooli majandusametni-kud. Elektorid — «rahvuste»
vanemad, kes valisid ka rektori. Raamatukoguhoidjad — Pariisi ülikooli koosseisus oli neli
vannutatud raamatukoguhoidjat, kelle ülesandeks oli raamatuid osta, müüa ja kopeerida
lasta. ... kasvatas mõttes seda raskust kiiruse ruuduga... — Tegemist on anakronismiga:
gravitatsiooniseaduse sõnastas Newton alles 1687 . aastal.
Lk. 15 Dekretist — kanoonilise õiguse õppejõud tollases ülikoolis. Vt. ka märkus lk. 137
juurde.
2
9
3
Lk. 17 Kunstide meistrid — nn. vabade kunstide (artes liberales ) õpetajad. Nimetus
«vabad kunstid» pärineb Roomast, kus niiviisi nimetati oskusi ja teadmisi, mis väärivad
vaba meest, vastandina orjade madalamatele oskustele. Keskajal, umbes V sajandi alguseks,
fikseerus neid seitse: grammatika, dialektika (s. o. loogika), retoorika , aritmeetika,
geomeetria, muusika ja astronoomia. «Nagu Veneetsia doodžil, kes merepulma sõidab.» —
VIII— XVIII sajandini oli Veneetsia vabariigi eesotsas eluks ajaks valitav doodž. Alates X
sajandist pühitseti doodži kihlust merega, mis pidi sümboliseerima vabariigi tihedat seost
merega. Taevaminamisepühal (kevadine ristiusu püha) sõitis doodž koos kõrgete
ametnikkude ja vaimulikkudega merele , kus ta vastava tseremoonia saatel
495
heitis merre kihlasõrmuse.
Glatigny tänav — lõbutüdrukute tänav keskaegses Parii-sis.
Lk. 20 Gringoire, Pierre (1475L?]—1538 v. 1539 ) — prantsuse kirjanik, moraliteede,
sotiide (narrimängude) ja farsside autor.
Lk. 21 Corneille, Pierre (1606— 1684 ) — prantsuse klassitsistliku tragöödia suurim
esindaja («Cid», «Horace», «China» jt.).
Lk. 23 Passioon — keskaegne näidend, mille teemaks on Jeesuse kannatamine ja surm
(kannatusmäng).
Lk. 25 Golkonda — muistne linn Hindustanis (Indias).
Trapesund — Türgi* linn Musta mere lõunakaldal.
Lk. 29 Petard — lõhkeainega täidetud raudpomm, mida kasutati kindluseväravate,
püsttarade jm. purustamiseks. ... kuulsa serpentüni põmakas, mis Pariisi piiramise ajal,
pühapäeval 29-ndal septembril 1465... — Serpentiin — keskaegne kahuriliik. Mainitud
episood on Louis XI ja Burgundia hertsogi Charles Südi vahelisest sõjast. Ariadne lõngakera
— Ateena kuninga poja Teseuse (kreeka müt.) üheks kangelasteoks oli koletise
Minotauruse tapmine Kreeta saarel asetsevas Labürindis (palee, millestj käikude keerukuse
tõttu oli võimatu välja pääseda). Ки-Я ñingas Minóse tütar Ariadne andis sangarile
lõngakera.B mille abil Teseus pääses taas välja.
Lk. 30 La Fontaine, Jean de (1625—1695) — prantsuse XVII sa-J jandi valmikirjaniik. On
kirjutanud ka näidendeid.
Lk. 31 Priimas — Lyoni ülempiiskopile annetas paavst 1079. aas-Я tal gallialaste priimase
tiitli , millega temast juriidiliselt^ sai Prantsuse ülempiiskop.
Louis XI Prantsuse kuningas a. 1461—1483, sundis геЩ vajõul kuulekusele suurvasalle,
kelle omavahelised võitlu-fl sed lõhestasid Prantsusmaad.
Charles Südi — Burgundia hertsog, oli Louis XI kardetavaim võistleja ja alustas 1404.
aastal kuninga vastu ava-Я likku sõda. Sai surma otsustavas Nancy lahingus. Skülla ja
Harübdis — antiikajal nimetati nii vastamisi asuvat kari ja neelukohta Sitsiilia väinas.
Homerose lugu- laulus «Odüsseia» on need kujutatud koletistena, kellel käest kangelane
Odüsseus vaevu pääseb, jäädes aga ilmal laevast ja kaaskonnast.
... kes juba alla olid neelanud nii Nemours'i hertsogi kui
496
ka Saint-Poli konnetaabli. — Nemours'i hertsog oli üks kuningavastase kõrgaadli
organisatsiooni Rahva Hüvangu Liiga juhte, kes hukati a. 1477. Saint-Poli konnetaabel —
sama liiga liige. Oli vaheldumisi Charles Südi ja Louis XI poolehoidja. Vangistati Charles'i
poolt ning anti kuninga võimusesse, kes laskis ta 1475. aastal riigireeturina hukata. ...paavst
Benedlctus XII..., kes oma tiaarale veel kolmanda krooni lisas. — XII sajandil lisas paavst
2
9
4
Alexander III oma tiaarale kuldse kuningakrooni paavsti suveräänsuse sümbolina;
Bonifacius VIII lisas teise, mis sümboliseerib paavsti vaimulikku ja ilmalikku võimu; Benedictus
XII (1334—1342) lisas kolmanda. Kroonid sümboliseerivad «kolme kirikut» —
kannatavat, võitlevat ning võidukat.
Lk. 33 ... «hea kokkulepe» Austria hertsogi ja Prantsusmaa kuninga vahel; või kuidas
suhtub Inglise kuningas sellesse, et tema tütar ära põlati... — Louis XI keeldus oma poega
naitmast Inglise kuninga Edward IV (valitses 1461— 1483) tütrega, nagu Edward IV soovis.
«Hea kokkulepe» viitab Louis XI kavatsusele naita dofään Austria ertshert-sogi Maximiliani
tütre Marguerite'iga. Coictier (ka Coitier), Jacqucs — Louis XI ihuarst ning astroloog (surn.
1505 [?]).
Lk. 34 Paater issandas — tiitel, mis omistati piiskoppidele, mõnede! ajajärkudel ka
kardinalidele.
Kuldvillaku Ordu kantsler — Kuldvillaku Ordu asutas Burgundia hertsog Philippe III
1429. aastal, hiljem oli Kuldvillaku orden Hispaania kõrgeim aumärk: kuldne jää-rakuju
punase lindi küljes. Kuldvillaku Ordu nõukogu esimeest nimetati kantsleriks. Lk. 35. Saint-
Simon, Louis de ( 1675 —1755) — Prantsuse poliitik ning memuarist. Tema « Memuaarid »
(1756—1758) on tolle ajastu ajaloo põhiliseks allikteoseks.
«...poe sildil kolm ketti.» — Keskajal oh tavaks kujutada sildil mingit embleemi ilma
omaniku nimeta.
Lk. 36 Commines (ka Commynes) ( 1445 —1509) — prantsuse ajaloolane, kelle
memuaarid käsitlevad Louis XI ja Char-Jes VIII valitsemisaega.
Lk. 43 ...nii õnnelik kui Agamemnon Timantese pildil, sest sellel oli tooga, millesse ta
oma pea võis mähkida. — Timantes — vana-kreeka kunstnik V sajandist e. m. a.
497
Tema pildil «Ifigeneia ohverdamine» on kujutatud Trooja vastu sõjateele asunud
kreeklaste ülemjuhatajat Aga-memnonit tapmas oma tütart Ifigeneiat, kelle ta pidi
ohverdama solvatud jumalatari Artemise ( jahijumalanna ) lepitamiseks. Õuduses katab isa
toogaga oma näo. Lk. 44 Naispaavst — mõnede kloostrikroonikate järgi on Leo IV (847—
855) ja Benedictus III (855—858) vahepeal olnuä; paavstitroonil Johanna-nimeline naine,
kes valitsenud Johannes VIII nime all.
See kutsus välja säärase naerupuhangu, et Homeros oleks kõiki neid matse pidanud
jumalateks. — Kreeka mütoloogia sepisejumal Hefaistos tabas oma naise, armastusjumalanna
Afrodite sõja- ja tulejumal Aresega. Ta sulges patustajad ülipeenesse nähtamatusse
võrku ja kutsus siis kõik jumalad neid vaatama. Saabunud olümplased pahvatasid rõkkavalt
naerma («Odüsseia», VIII, 266—327). Sellest episoodist tuleneb väljend «homeeriline
naer».
Lk. 45 Pilon , Germain (1535—1590) — prantsuse kujur , kelle skulptuuridega on
kaunistatud Francois I ja Henri II mausoleumid.
Teniers, David (1610—1690) — flaami maalikunstnik , kujutas oma piltidel sageli külaelu
ja kirmaseid. Rosa, Salvatore (1615—1673) — itaalia maalikunstnik, XVII sajandi
silmapaistev batalist.
Lk. 46 Sauveur, Joseph (1653—1716) — prantsuse füüsik, kuulus akustikuna.
Biot, Jean Baptiste (1774— 1862 ) — prantsuse füüsik ning astronoom.
«Hoidke end, rasedad naised!» — Ebausu kohaselt pidi rase naine hoiduma vaatamast
inetuid inimesi, sest vastasel korral võis laps sündida inetuna.
Lk. 49 Tours'i nael — Tours'is münditud raha, mille väärtus oli 80% Pariisi naelast.
2
9
5
Lk. 52 «... Homeros on kreeka külasid mööda kerjamas käinud ja Ovidius Naso
moskvalaste juures pagulasena surnud!» — Vastavalt legendile hankis pime Homeros
endale ülalpidamist rändlaulikuna. Ovidius (43 e. m. a. — 18) — rooma luuletaja, pagendati
imperaator Octavianus Augustuse poolt 8. aastal Musta mere rannikule Tomi linna (praegune
Konstantsa Rumeenias), kus ta suri. Moskvalast kasutab Hugo venelase tähenduses.
Ovidiuse eluajal sellist
498
nimetust loomulikult ei tuntud, sest Moskvat mainitakse kroonikates esmakordselt aastal
1147.
Lk. 57 Püha Vallier — prantsuse prelaat III saj. Hukati pärast kohutavat piinamist
vandaalide poolt. Montfaucon — keskajal väljaspool Pariisi piire asetsev küngas, millel
seisis XIII sajandil ehitatud võllas.
Lk. 61 Peruu kuld — viide sellele, et Peruu on sajandite vältel olnud kuulus suurte kullaja
hõbedakaevandustega. ...polnud muud kui saledad liiliad... — Alates Louis Vllst
olid Prantsuse kuninga vapil stiliseeritud liiliakujutised.
Lk. 63 Mustlaste hertsog — keskajal olid mustlased mõnel määral organiseerunud
vennaskondadeks, mida valitsesid liikmete seast valitud hertsogid, krahvid jne. Argoo
kuningriik — Argoo — sulide keel. Pariisi sulid ja kerjused koondusid keskajal nn. Imede
Öue, mis oma nimetuse sellest on saanud, et seal jalutud käia ja pimedad näha võisid. Argoo
oli üks Imede Oue asukate «kuningriikidest», s. o. rühmitustest; nimetus on moonutus sõnast
Araabia.
Lk. 64 Galilea keisririik — samuti Imede Oue rühmitus. Nimetus on tuletatud sõnast
«galeer», laev, millel olid sõudjaiks sunnitöölised.
...rohkem küünlaid põles kui Sainte-Genevieve'i säilme-kirstul katku ajal. — Genevieve
(püha Jenoveeva) — naispühak, Pariisi kaitsja, kelle säilmeid taotseti raskete hädade puhul
(katk, vaenlaste kallaletung jne.) kanda mööda tänavaid, kusjuures usklikud asetasid kirstule
põlevaid küünlaid.
Vioola , rubeba, ribeka — keskaegsed viiulitaolised keelpillid.
Lk. 68 Tsölestiinid — paavst Celestinus V poolt a. 1251 asutatud mungaordu .
Lk. 71 «Mis teha puhkepaigas muud kui mitte unistada?» — Tsitaat La FontaineM valmist
«Jänes ja konnad». Flamel, Nicolas (1330 [?]—1418) — Pariisi ülikooli raamatukoguhoidja
ning oma ajastu tunnustatuim alkeemik . Hermeetikud — alkeemikud. Nimetus on tuletatud
legendaarse Hermes Trismegistose («kolm korda suur») nimest; algselt egiptuse kuujumala
nimetus kreeklastel.
Lk. 72 Belleforet, Francois de (1530—1583) — ajaloolane.
499
Corrozet, Gilles ( 1510 —1568) — ajaloolane ning luuletaja kaasaegse Pariisi elu
kirjeldaja.
Lk. 74 Elav Vulcanuse kolmjalg — Vulcanus oli rooma tule jumal, kellele loomi kolmjalal
põletusohvriks toodi.
Lk. 75 Paabeli torn — viide piibli legendile keelte tekkimises Paabeli tornina on tuntud
Babüloonia pealinnas Babülo nis asetsev võimas torntempel , tolle ajastu ehituskuns suurim
saavutus. Piibli järgi kavatsesid inimesed ehitad taevani ulatuva torni, mis aga ei
õnnestunud, sest juma segas ehitajate keelemurded.
Lk. 77 Pandemoonium — põrgu valitsuspalce, kõigi deemonit asupaik XVII sajandi
inglise kirjaniku J. Miltoni poeemi «Kaotatud paradiis».
2
9
6
Lk. 78 «... küllap see on mõni sikk.» — Ebausu järgi esines saa tan nõiasabateil siku kujul.
Lk. 79 ... Michelangelo juurest Callof juurde laskunud. — Michelangelo (1475—1564)
— itaalia renessansi kujur, lõi võim said monumentaalseid skulptuure; Callot, Jacques
prantsuse XVII sajandi kunstnik, grotesksete gravüürid meister.
Lk. 80 Benserade, Isaac (1613—1691) — Louis XIV õuelaulik
Stradivarius, õieti Stradivari, Antonio (1644— 1737 )
itaalia kuulsaim viiulimeister. Lk. 82 Aisopos (VI s. e. m. a.) — Früügia (Väike-Aasia
riik
antiikajal) päritoluga kreeka valmikirjanik.
Mercurius — kaubanduse-, pettuse- ning vargusejumal
rooma mütoloogias.
Lk. 83 Selle santkonna ümarlaua keskel valitses Clopin Trouille-fou selle nõukogu
doodžina, selle peerkonna kuningana, selle konklaavi paavstina... Ümarlaud — keskaegses
rüütliluules esineva keldi kuninga Arthuri (VI s.) õukonnas moodustasid 12 teenekamat
rüütlit ümarlaua (istuti ümmarguse laua ümber, et kfllelgi poleks olnud vaja asetuda vähem
väärikale paigale laua tagumises otsas). Peerkond — peeride kogu; keskajal nimetati peerideks
suurvasalle, XIX sajandil aga riigi esinduskogu ülemkoja liikmeid. Konklaav —
kardinalide kogu, kes ka paavsti valib.
Lk. 86 Marcus Valerius Martialis (43—104) — rooma luuletaja, satiiriliste epigrammide
autor.
500
Lk. 88 Burington, John ( 1743 —1827) — inglise ajaloolane, keskaja uurija.
Lk. 93 Despréaux — Boileau -Despréaux, Nicolás (1636— 1711 ) — prantsuse kriitik ning
luuletaja.
Lk. 94 ... raudkahvli pöörast klõbinat... — Ilmne anakronism, sest kahvel oli veel XVI
sajandil haruldane luksusese.
Lk. 99 Dom — vaimulike, eriti benediktiinide (vanim läänemaine mungaordu)
kõnetusnimi.
Cicero «Kohustused» — kolmest raamatust koosnev moraalifilosoofiline traktaat,
pühendatud autori pojale Mar-cusele.
«See on ladina keele sõna ja tähendab päikest.» — Tegelikult on Phoebus (= Foibos)
kreekakeelne sõna ning tähendab «särav». Kreeka mütoloogias oli Foibos üks . Apolloni
lisanimesid.
Lk. 100 Mikromegas — (kreeka k. väike-suur) Voltaire'i samanimelise jutustuse hiiust
peategelane.
Lk. 101 Philippe Auguste — Prantsuse kuningas a. 1180—1223.
Lk. 102 «Romancero» — hispaania XIII—XVI sajandi rahvalaulude (romansside) ja
poeemide kogumik, välja antud XVI sajandil.
Childebert — Frangi kuningas a. 511—558. Riigiõun — väärismetallist kera ristiga, üks
kuningavõimu embleeme.
Lk. 103 Petit-Bourboni loss — Bourbonide dünastiast Prantsuse kuningate residents kuni
1527. aastani.
Lk. 105 ...Caterina di Medici palvelas ja mis kaks sajandit hiljem sundisid seda piinatud ja
virildatud kunsti lõplikult hinge heitma Dubarry buduaaris. — Viide prantsuse aristokraatliku
kunsti hääbumisele, mis algas XVI sajandi teisel poolel Caterina di Medici
2
9
7
regendiks oleku ajal ning jõudis lõpule XVIII sajandil. Madam Dubarry (1743— 1793) —
Louis XV favoriit.
Mirabeau, Honoré Gabriel Riquetti (1749—1791) — Prantsuse kodanliku revolutsiooni
algperioodi poliitikategelane, suurkodanluse huvide esindaja.
Vitruvius, Marcus (I s. e. m. a.) — rooma arhitekt, teose «Arhitektuurist» autor.
Vignola — õieti Giacomo Barozzi da Vignola (1507— 1573 ) — silmapaistev itaalia
arhitekt, tegutses kuningas Francois I valitsemise ajal mõnda aega Prantsusmaal.
501
Partenon — jumalanna Pallas Atena tempel Ateenas, ehitatud a. 447—438 e. m. a.
Cenalis, Robert (surn. 1570) — prantsuse piiskop ning ajaloolane. Ta tähtsaim teos on
«Gallia ajalugu» ( 1557 ). ... Efesose Diana templiga... mis Herostratose surematuks tegi... —
Efesos — muistne kreeka linn Väike-Aasia läänerannikul kuulsa Artemise (Diana, s. o.
jahijuma-lanna) templiga, mida loeti antiikajal üheks seitsmest maailmaimest. Et
jäädvustada oma nime ajaloos, süütas kreeklane Herostratos 356. a. e. m. a. templi põlema.
Lk. 106 William Vallutaja — William I, Inglise kuningas a. 1066— 1087.
Lk. 107 Gregorius VII — Rooma paavst a. 1073—1085. Lk. 110 Vitoria — linn Põhja-
Hispaanias kuulsa XII sajandi ehitatud katedraaliga.
Vitre — linnake Loode-Prantsusmaal Jumalaema kirikuga XV—XVI sajandist.
Nordhausen — linn Lõuna-Saksamaal katoliikliku toomkirikuga.
Lk. 111 Charles V — Prantsuse kuningas a. 1364—1380.
Julianus Taganeja — Rooma imperaator a. 361—363. Algselt kristlane, loobus Julianus
ristiusust ning üritas taastada riigis vana rooma usku.
Lk. 112 ...kuhu Julianus oma termid oli ehitanud. — Julianus oli enne imperaatoriks
saamist Gallia asehaldur ning elas IV sajandi 50-ndatel aastatel Pariisis, kus ta laskis ehitada
rooma saunad (termid), milles leidusid ruumid ka võimlemise, raamatukogu ja
vaidluskoosolekute jaoks. Sorbonne — Pariisi ülikooli ebaametlik nimetus Louis Püha
kaplani ja pihiisa Robert de Sorboni järgi, kes rajas ülikooli juurde iseseisva kolleegiumi
vaeste teoloogiaüli-õpilaste jaoks. Samades hoonetes paikneb praegu suur osa Pariisi
ülikooli teaduskondadest.
Lk. 115 Favny, Andre — rea Pariisi ajalugu käsitlevate teoste autor. Elas XVI sajandi
teisel poolel. Pasquier, Etienne (1529—1615) — õigusteadlane, Prantsusmaa XVI sajandi
ajalugu käsitleva teose «Uurimusi Prantsusmaa kohta» autor.
Lk:-118 Kolledžid (kolleegiumid) — siin tähenduses: vaimulikule võimule alluvad
kinnised õppeasutised.
Lk. 120 ...sinna sohu meelitas Camulogenes Caesari... — Gallia
502
hõimu pariiside pealik Camulogenes võitles Julius Caesari vastu. Langes Lutetiat (Pariisi
vana nimi) kaitstes 52. aastal e. m. a.
Lk. 122 Chambord — kuulus renessanss-stiilis loss XVI sajandist Loir-et- Cheri
departemangus Orleans'ist lõunas. Alhambra — XIII—XIV sajandil ehitatud loss ning ehitiste
ansambel Granadas Hispaanias. Keskaja mauri ehituskunsti haruldane mälestusmärk.
Lk. 123 Bastille — endine kindlus Pariisis (ehitatud 1370— 1382 ); muudeti peatselt
riiklikuks vanglaks. Daidalose aed — Daidalos — legendaarne ehitusmeister (kreeka müt.),
tema kuulsaima ehitise Kreeta saare Labürindi järgi nimetab Hugo labürinti Daidalose aiaks.
Lk. 127 Vennad Mignard'id — kaks prantsuse XVII sajandi maalikunstnikku.
2
9
8
Lk. 128 Rooma Püha Peetruse toomkirik — itaalia renessansi arhitektuuri
suurepärasemaid mälestusmärke, mille XVI—XVII sajandil ehitasid Bramante, Raffael,
Michelangelo jt. Colosseum — antiikaja suurimaid amfiteatreid (Roomas), umbes 50 000
istekohaga, ehitatud I sajandil.
Lk. 129 ... niisama vähe ühist on kui III aasta konstitutsioonil Minose seadustega... —
Minos oli Kreeta saare võimas valitseja ning seaduseandja (kreeka müt.). III aasta konstitutsioon
— 22. VIII 1795 kehtestatud põhiseadus, mis kindlustas kodanliku
kontrrevolutsiooni võidu rahva üle. «Messidori maitse» — Messidor — kümnes kuu
prantsuse revolutsioonikalendris (19. juunist 18. juulini). Messidori maitse all on mõeldud
jakobiinide diktatuuri ajajärgu arhitektuuri, milles matkiti vana-rooma ehituskunsti ja taotleti
ühtlasi võimsat monumentaalsust. Soufflot, Jacques (1709—1780) — prantsuse arhitekt,
kelle ehitatud on valdav osa Panteonist. Lk. 133 Pierre d'Ailly — prantsuse teoloog ning
kardinal (1350— 1420).
Lk. 135 Floriin — münt, millel oli liilia (fleur-de-lis), s. o. Prantsuse kuninga vapi kujutus .
Flegetoni jõgi — (kreeka k. flegeton — lõõmav) manala jõgi, millel voogasid tulilained
(kreeka müt.). Lk. 137 ... nimetavad «Ülikoolilinna kuuendaks rahutuseks». —
Aastaarv 1463 on ekslik . 11. V 1453 tekkis kokkupõrge sõdurite ja üliõpilaste vahel, keda
rektor oli vabastanud
503
vanglast, sest privileegide järgi ei allunud üliõpilased linna kohtule. Kokkupõrke ohvrite
matuste puhul tekkis mainitud «kuues rahutus». Säärastes kokkupõrgetes kajastus võitlus
Parlamendi (ülemkohtu) ja ülikooli vahel. Kanooniline õigus — kirikuõigus, mille aluseks
olid kiriku eeskirjad (kaanonid) ja paavstide dekretaalid (käskkirjad).
Kontsiili-isa — piiskop, kes kuulub kontsiiliumi (kirikli-kusse nõukogusse).
Lk. 138 Magister Sententiarum — Petrus Lombarduse (surn. 1164) hüüdnimi. Ta oli oma
..aja kuulus skolastik, Pariisi piiskop ning vaimulik kirjanik. Ta peateos on neljast raamatust
koosnev sententside raamat. Hispalis — praegune Sevilla.
Gratianuse dekretaalide kogu — Bologna munga Gratia-nuse teos «Decretum Gratiani»
(1145), mis sisaldab kanoonilise õiguse aluseid ning moodustab katoliku kiriku seaduste
kogu («Corpus Juris canonici») esimese osa. Gregorius IX kogu — paavst Gregorius IX
(1227—1241) dekretaalide kogu, mis koosneb viiest raamatust, avaldati ta ametisoleku ajal.
Honorius III epistel «Super spécula» — paavst Hono-rius III (1216—1227) ühe bulla
algussõnad.
Lk. 141 Quasimodo — esimene pühapäev pärast lihavõttepühi. Eelmises peatükis
kirjeldatud leidlapse lugu toimub sel päeval. Sel pühapäeval algab missa sõnadega «quasi
modo geniti infantes» (otsekui praegu sündinud lapsukesed). Ladina keeles tähendab see ka
veel «peaaegu». Le Daim (ka le Dain), Olivier — õige nimega Olivier Neoker, astus Louis
XI teenistusse 1469. aasta ümber, tõusis habemeajajast kuninga mõjukaks nõuandjaks ja
soosikuks. Poodi a. 1484.
Lk. 144 Hobbes, Thomas (1588—1679) — Inglise riigimees ning materialistlik filosoof.
Lk. 147 ...Astolfo elavast pronksist jubeda hipogreifi seljas. —
Itaalia kirjaniku Lodovico Ariosto (1474—1533) eeposes «Raevunud Orlando » sooritab
rüütel Astolfo hipogreifil (tiibadega hobune) sõite kuule, paradiisi ja põrgusse.
Lk. 150 Paulus Diaconus (740—801) — lombardia ajaloolane.
Lk. 151 Saint-Hilaire (surn. 367) — pühakuks tunnistatud Poitiers ' piiskop.
504
2
9
9
Saint-Martin (surn. umb. 396—400) — Tours'i piiskop, eelmise õpilane.
Lk. 152 Averroes (araabia keeles Ibn Ružd) — araabia arst ning filosoof, Aristotelese
kommenteerija (surn. 1198). Guillaume de Paris (surn. 1248 ) — alkeemik, filosoof ning
kirikukirjanik.
Seitsmejalgne küünlajalg — juutidel sümboolse tähendusega altariküünlajalg. Seitse on
olnud idamaa rahvastel müstiliseks pühaks arvuks. Siin viide vana-idamaa teadusele.
Pütagoras (580 [?]—496 e. m. a.) — kreeka idealistlik filosoof ning matemaatik . Ta
filosoofia põhiteesiks on, et arv on kõigi asjade algprintsiip. Sellest lähtudes lõi ta maailmaõpetuse,
milles mõõt ning harmoonia on ülimaks seaduseks.
Zoroaster e. Zarathustra — pärsia usundi rajaja, elas oletatavasti ajavahemikus 1000—500
e. m. a. Claude Pernelle — Nicolas Flameli abikaasa. Tarkade kivi — alkeemikute otsingute
objekt, müstiline aine, mis pidi võimaldama kullategemist, elu pikendamist, haiguste
ravimist jne.
Lk. 154 ...nii nekromantial, maagial, isegi valgel, sel kõige süütumal maagial... —
Nekromantia — ennustamine väljakutsutavate surnute abil. Maagia — (kreeka k. mageia —
maagide kunst), oletatav kunst saavutada soovitud tagajärgi üleloomulike olendite, surnute
hingede või salajaste loodusjõudude abil. Maagia jõudis erilisele õitsengule keskajal, millal
eristati valget (heade vaimude abil) ja musta (kurjade vaimude abil teostatavat) maagiat.
Lk. 156 Régnier, Mathurin (1573—1613) — prantsuse luuletaja, satiirik.
Lk. 157 Autuni Honorius — prantsuse XII sajandi teoloog ning filosoof.
Lk. 160 Tourangeau — Touraine'i elanik.
Asklepios — arstiteaduse jumal kreeka mütoloogias; siin tähenduses kuulus arst.
Jamblihhos — Aleksandria (neoplatoonikute) koolkonna filosoof IV sajandist. Lk. 161
Hippokrates — antiikaja suurim arstiteadlane, elas V sajandil e. m. a.
Mürrimeistrid — siin tähenduses arstid.
505
Lk. 162«. ..läbi koopa lugematute käikude roomanud, kui ma poleks kaugel enese ees
pimeda käigu otsas näinud valgust, leeki.» — Viide Platonile, kes oma idealistliku õpetuse
selgitamiseks võrdleb inimese elu koopasse suletud vangi omaga, kes asetatuna seljaga
koopasuu poole, on suuteline nägema ainult varje, mis peegelduvad koopa tagaseinal.
Lk. 163 Epidauros — sadamalinn Lõuna-Kreekas, kuulsaks saanud läheduses asetseva
Asklepiose templi tõttu. Kaldea — Babüloonia lõunaosa Pärsia lahest põhja pool, antiikne
astroloogia ja astronoomia häll. Cathay — Hiina.
Hippokrates — siin arstiteaduse tähenduses. Urania — siin astroloogia või astronoomia
tähenduses. Hermes — siin alkeemia tähenduses. Lk. 164 Idamaa impeerium — Ida-Rooma
e. Bütsantsi riik, mi lakkas olemast türklaste vallutuse järel a. 1453. Saamuel (XI s. e. m. a.)
— viimne Iisraeli kohtumõistj ning kuningas.
Herodotos (484 [?]—425 e. m. a.) — Vana-Kreeka suuri ajaloolane, «ajaloo isa».
Sikra — kuulus astmeline tempel vanas Kaldeas. Saalomoni tempel — nimetatud Iisraeli
kuninga pool 965—925 e. m. a. ehitada lastud tempel Jeruusalemmas Vana-heebrea
ehituskunsti suurim näidis. Orfeus — legendaarne laulik , kes laskus manalasse, e tagasi tuua
oma surnud naist Eurüdiket. Võlunud lauluga allmaailma jumalad, saigi ta selleks loa, kuid
ei täitnud esitatud tingimusi, mistõttu Eurüdike vari ei pääsenud manalast (kreeka müt.).
Lk. 167 ...näeks ingel Leegioni korraga oma kuut miljonit tiiba laiali sirutavat. — Viide
saatana sõnadele piiblis: «Mu nimi on Leegion, sest meid on palju.»
3
0
0
Lk. 169 Karnak — küla Ülem-Egiptuses, mille juures asetsevad templivaremed II
aastatuhandest e. m. a. Ramsese mausoleum — nn. Ramesseum Teebas Ülcm-Egip-tuses.
Ehitatud kuningas Ramses II (1324—1258 e. m. a.) käsul.
Lk. 171 Zakerii — talupoegade ülestõus Prantsusmaal a. 1358.
Pragerii — reaktsiooniline feodaalide mäss kuningavõimu vastu a. 1440.
506
Liiga (liit) — Prantsuse ajaloos on tuntud rida poliitilisi liite, nagu Rahva Hüvangu Liiga,
asutatud a. 1465 kuningas Louis XI despootia vastu; Püha Liiga, asutatud a. 1576
äärmuslike katoliiklike feodaalide poolt võitluseks hugenottide vastu, jne.
Lk. 172 Noa lugu — piiblis jutustatakse lugu ürgisast Noast, kes end purjuspäi oma laste
ees paljaks ajas.
Lk. 173 Aishülos (525 [?]—457 e. m. a.) — vana-kreeka esimene suur tragöödiaautor,
kelle teostest on säilinud seitse («Seitse Teeba vastu», triloogia «Oresteia» jm.).
Lk. 174 Feidias (V s. e. m. a.) — vana-kreeka klassikalise ajastu suurim kujur.
Lk. 175 ...sümboolne madu, mis Aadamast saadik vaimu tähistab, ajab täielikult ja
tagasipöördumatult kesta. — Piibli järgi puges Saatan mao kesta ja keelitas sellisena
esimese inimese naist Eevat sööma keelatud puu vilja.
Lk. 176 Korintose sammas — kreeka ehituskunstis umbes 400. aasta ümber e. m. a.
kasutusele võetud sammas akantuse lehtedest ornamendiga kaunistatud kapiteeliga.
Lk. 177 ...impeerium, mis Aleksandri surmaga jagunes... — Viide Makedoonia kuninga
Aleksander Suure (356— 323 e. m. a.) rajatud maailmariigi lagunemisele pärast ta surma.
Goujon, Jean — XVI sajandi prantsuse kujur ning arhitekt.
Palestrina — õieti Pierluigi, Giovanni (1515 [?]—1594), sünnikoha järgi nimetatud
Palestrinaks, itaalia helilooja .
Panteon (kreeka k. kõigile jumalaile) — kuulus tempel vanas Roomas. 125. a. ehitati
ümber kirikuks. Pariisi Panteon on 1764—1790 ehitatud kirik, mis 1791. aastast alates on
prantsuse kuulsate meeste matusepaik (Voltaire, Rousseau, Hugo, Zola jt.). Lk. 178 Igal
maal on oma Rooma püha Peetruse katedraal: Londonil oma, Peterburi! oma. — Autor
mõtleb siin Londoni St. Pauli katedraali ja Kaasani kirikut Peterburis. Kaasani •kiriku
arhitekt A. Voronihhin tegelikult ei matkinud Rooma Peetri kirikut, vaid andis ehitusele
iseseisva arhitektuurilise lahenduse.
Vaadake Mazarini-aegset arhitektuuri, Nelja Rahva Kolleegiumi hoonet... — Kardinal
Mazarini oli Louis XIV
507
valitsuse algul ( 1643 —1661) tegelik valitseja. 166 asutas Mazarini Pariisis Nelja
Rahva Kolleegiumi, kus oli õpilasteks ette nähtud 15 itaallast, 15 elsaslast, 20 flaarn last ja
10 russiljoonlast (Roussillon — keskaegne krahv kond Lõuna-Prantsusmaal, liideti
kuningriigiga a. 1659)
Lk. 179 Glaber Radulphus (surn. 1050 [?]) — prantsuse kroonik kes käsitleb oma teostes
Prantsusmaa ajalugu a. 900— 1046, kusjuures ta sageli kirjeldab mitmesuguseid imesid
nagu tegelikult toimunud sündmusi.
Lk. 180 «Mahäbhärata» — vana-india eepos , ulatusega üle 100 000 kaksikvärsi, mis
käsitleb peamiselt kahe hõimu võitlusi ning saatust; tekkeaeg umbes X saj. e. m. a.
«Nibelungid» (õieti «Nibelungide laul») — keskaegne germaani eepos, tekkinud umbes XIII
sajandil. Vjäsa — legendaarne india erak ning kirjanik, india vanima kirjandusliku
mälestusmärgi, brahmiinide püha raamatu «Veddad» ja «Mahäbhärata» autor. Cheopsi
3
0
1
püramiid — suurim püramiid, ehitatud sellenimelise Egiptuse vaarao käsul III aastatuhandel
e. m. a. Strassburgi katedraal — võimsamaid keskaja arhitektuuri mälestusmärke, ehitatud a.
1176—1439.
Lk. 181 Rétif de la Bretonne (1734—1806) — prantsuse romaanikirjanik.
«Entsüklopeedia» — valgustusajastu suurteos, mis ilmus materialistliku filosoofi Denis
Diderot ' (1713— 1784 ) peatoimetusel a. 1751—1772. Oma aja progressiivset teadust
esindav käsiraamat, mis kujunes tõusva kodanluse võimsaks relvaks , võitluses feodaalkorra
vastu. «Moniteur» — 1789. aastal asutatud ajaleht, mis andis informatsiooni poliitilistest
sündmustest. Restauratsiooni ajal valitsuse ametlik ajaleht.
Lk. 183 Tristan l'Hermite (ka L'Hermite või l'Ermite) — Louis XI ülemkohtunik,
haruldaselt julm mees.
Lk. 185 «...tulevane kuningas Charles VII!...» — Prantsuse kuningas a. 1483—1498.
Lk. 198 Tántalos — Früügia (Vana-Kreeka riik Väike-Aasias) legendaarne kuningas, kes
oli määratud manalas kannatama janu- ning näljapiina vee ääres, mis taganes ta huulte eest,
ja viljapuude all, mille viljad ta käe eest tagasi tõmbusid (kreeka müt.).
508
Lk. 199 Saturnus — rooma jumalus, keda kujutati palja pealae ja pika valge habemega
vööni alasti vanamehena. «... kroonimise ajal Reimsis ...» — Prantsuse kuningad krooniti
Reimsis, viimane seal kroonitu oli «emigrantide kuningas» Charles X 1824. aastal.
Lk. 200 Preester Jan — legendaarne presbüter (kogudusevanem) Johannes, fantastilise
idamaise riigi kuningas XII sajandil.
Lk. 208 «...võtaks isegi burgundlasel vee silma!» — Burgundia hertsogi Charles Südi ja
Prantsuse kuninga Louis XI vahelise vaenu ja burgundlaste kallaletungide tõttu Parii-sile
tähendas burgundlane tol ajal pariislastele julmuse ja verejanulisuse kehastust.
Lk. 211 Dominus —■ isand, samuti issand (lad. k.), vastava palve algussõna.
Lk. 221 Ses eas ei tunta halastust. — Tsitaat La Fontaine'i valmist «Kaks tuvi».
Lk. 227 Bartas, Guillaume du (ka Du Bartas ja Dubartas) (1544— 1590) — prantsuse
luuletaja, harrastas keerukat sõnastust.
Lk. 230 Triton — merejumal Poseidoni poeg (kreeka müt.), keda kujutatakse inimese
ülakehaga ja kala sabaga .
Lk. 236 Kvatembrid — kolm paastupüha igas veerandaastas.
Lk. 244 Diogenes (u. 404—323 e. m. a.) — kreeka filosoof, küünik, kes propageeris
loomulikku eluviisi ning eitas igasuguseid seltskondlikke tavasid.
Püha Genesius — rooma miim (näitleja), kes suri 300. aasta ümber märtrina ja tunnistati
hiljem katoliku kiriku poolt pühakuks; näitlejate patroon .
Admetos — legendaarne Traakia kuningas (kreeka müt.).
Lk. 245 «... paarkümmend Heraklese tükki...» — Viide kreeka
mütoloogilise kangelase kaheteistkümnele vägiteole. Lk. 252 Seneca (4. e. m. a. [?j — 65)
— rooma filosoof-stoik ning
draamakirjanik, imperaator Nero kasvataja. Temalt on
säilinud mõned tragöödiad, nagu «Medea», «Phaedra» jt. Lk. 253 Perrinet Le Clerc —
reetur , kes kättemaksuks kannatatud ülekohtu eest 1418. aastal avas burgundlastele ühe
Pariisi värava, lastes nii vaenlased linna. Paar päeva hiljem leiti ta tapetuna.
Lk. 254 Doktor Faust (ka Faustus ) (1480 [?]—1540 [?]) — saksa humanist , astroloog ning
alkeemik. Paljude kirjandusteoste kangelane (Goethe, Lessing , Marlowe, Th. Mann ).
509
3
0
2
Lk. 256 Manu (sanskr. k. inimene) — vana-india legendides inimsoo esiisa, kelle antud
seadused olevat brahmaanid III sajandil e. m. a. üles kirjutanud.
Lk. 257 Córdoba mošee — a. 786—990 Lõuna-Hispaanias Córdoba linnas ehitatud
mošee, alates a. 1238 kristlik katedraal. Mauride ehituskunsti kuulsamaid mälestusmärke.
Lk. 261 Kerberost ei saadud meekoogiga meelitada. — Vergiliuse «Aeneises» katsub
Aeneas põrgukoera Kerberose valvsust uinutada meekoogiga (VI, 417 jj.).
Lk. 264 Traagiline koturn — vana-kreeka teatris kandsid näitlejad tragöödiate esitamisel
kõrgete taldadega jalatseid, koturne, et näida suuremana tavalisest inimesest. Siin sõnamäng
— Jehani jalavarjud on traagilises seisukorras.
Epikuros — kreeka materialistlik filosoof IV—III sajandil e. m. a. Epikurose õpetuse järgi
on hing materiaalne ning surelik.
«... võib-olla oleks Diogenes just tema abil oma inimese leidnud.» — Pärimuste järgi otsis
Diogenes laternaga päise päeva ajal Ateena turul inimest.
Lk. 266 Titus Maccius Plautus (250 [?]—184 e. m. a.) — rooma komöödiakirjanik. Tsitaat
pärineb komöödiast «Asinaria».
Lk. 268 Mummol, Ennius — Burgundia sõjapealik VI sajandist. Võttis osa suurfeodaalide
vahelistest sõdadest. Võitles algul Burgundia kuninga Gontrani vastu, läks hiljem tema
poole üle. Kuningas laskis ta hukata, kuigi oli lubanud talle elu kinkida.
Lk. 270 Michael Psellos (ka Konstantinos) (1018—1078) — Büt-santsi riigimees ning
kirjanik. Oli teenekas antiikfilosoofia uurija, on kirjutanud ka suure arvu teoloogilisi teoseid.
Servius, Maurus Honoratus — ladina grammatik IV sajandist, Vergiliuse kommenteerija.
Lk. 271 «Neetud trepp, mis isegi Jakobi redeli inglitel hinge välja võtaks!» — Piibli
legendi järgi nägi ürgisa Jakob unes redelit, mis ulatus taevani ja mida mööda inglid üles ja
alla käisid.
Lk. 272 Lullus, Raimundus ( 1235 —1315) — hispaania kirjanik ning alkeemik. Ta raamat
«Ars magna» («Suur kunst») on tähelepandavamaid skolastilisi teoseid.
Lk. 276 Ükssarv — muinasjutuline elajas põdra pea, elevandi jalgade,
510
hobuse keha ja metskuldi sabaga ning suure musta sarvega otsmikul. Lk. 278 Bertrand,
Pierre (surn. 1349) — kirikutegelane , tunnustatud kirikuseaduseteadlane.
Priapus — algselt viljakuse, hiljem sugukihu jumal kreeka-rooma mütoloogias. Tsitaat
pärineb Horatiuse satiiridest (I, VIII, 1).
Lk. 280 See meenutas don Juani võitlust Komtuuri raidkujuga. —
Kirjanduses korduvalt kasutatud motiiv: hispaania naistevõrgutaja don Juan läheb
ülemeelikult tema poolt tapetud Komtuuri raidkujule kätt pakkuma ega suuda enam vabaneda
raidkuju haardest.
Lk. 291 Spire, Vindelin de (Spira, Wendelin de) — Veneetsia trükkal a. 1470—1477. Ta
trükiseist on kuulsamad esimene itaaliakeelne piibel, Dante, Petrarca ja rooma klassikute
väljaanded.
Saint-Victor, Hugues de — XII sajandi prantsuse õpetlane, päritolult flaamlane.
Lk. 304 «... kuldtalleke ordenil...» — Mõeldud on Kuldvillaku ordenit. Vt. märkus lk. 34
juurde.
Pophomet — moonutatud kuju nimest Mahomet ( MuHa -med).
«... templiordu jälke ebajumalakujusid.» — Templiordu oli vaimulik rüütliordu, asutatud
XII sajandil, et kaitsta ristisõdades vallutatud maid. 1312. aastal tunnistas paavst Clemens V
3
0
3
ordu ketserlikuks ja XIV sajandi algul korraldas Prantsuse kuningas Philippe Ilus selle vastu
inkvi-sitsiooniprotsessi, mispuhul suur hulk templirüütleid tuleriidale saadeti.
Lk. 307 Saali õigus — frangi hõimude seadus V sajandist, kehtestati a. 420.
. Lk. 323 Garofalo — õieti Benvenuto Tisi da Garofalo (1481— 1559 ) — itaalia
maalikunstnik, eeskätt piibliaineliste maalide autor.
Lk. 327 Täis häbi rebasena, keda kana kinni püüdnud. — Tsitaat La Fontaine'i valmist
«Rebane ja kurg».
Lk. 328 Kapten Phoebuse süda tundis tolleaegse füüsika järgi hirmu tühjuse ees. — Enne
Torricelli katset seletati õhurõhumisest sõltuvaid nähtusi hirmuga tühjuse ees.
Lk. 335 ...nagu mõni Masaccio madonna Raffaeli madonnaga ... — Masaccio, õige
nimega Tommaso di Guidi
511
( 1401 —1428) — itaalia maalikunstnik, üks realismi algatajatest renessansiajastul. Ta
ranged kujud erinevad järsult Raffaeli (Raffaelo Santi) (1483—1520) leebetest
madonnadest.
Lk. 354 Dagobert — VII—VIII sajandil oli kolm sellenimelist frankide kuningat.
Püha Denis (I või III sajandil) — Pariisi piiskop, nn. gallialaste apostel , Prantsusmaa
kaitsepühak.
Lk. 355 Babüloni rippaiad — kõrgetele sammastele toetuvatele terrassidele rajatud iluaiad,
loeti antiikajal üheks seitsmest maailmaimest. Aedade asutajaks peeti Babüloonia legendaarset
kuningatari Semiramist (IX saj. e. m. a.).
Lk. 376 Baudry-Ie-Rouge (ka Balderic) — kirikutegelane ning kroonik, surn. 1097.
Lk. 379 Pürroonik — Pürroni õpetuse pooldaja — Pürron (378— 288 e. m. a.) — kreeka
filosoof, skeptitsismi isa; väitis, et voorustest on tähtsaim hingeline tasakaal.
Lk. 383 Anaksagoras (500 [?]—428 e. m. a.) — kreeka materialistlik filosoof, õpetas, et
mateeria koosneb lõpmatult paljudest ning lõpmata väikestest ühesugustest elementidest.
Lk. 384 Kerkidas — Megalopolisest (linn Vana-Kreekas, Arkaa- dias ) pärinev luuletaja,
ajaloos tuntud kohaliku seaduseandjana.
Lk. 385 Hekataios (IV s. e. m. a.) — Aleksander Suure historio- graaf .
Olümpos (VII s. e. m. a. [?]) — muistendlik früiigia laulik ning flöödimängija.
Lk. 386 «Biton kandis tervet härga oma õlgadel!» — Autor (või Gringoire) on segi ajanud
kaks kreeka müüti. Biton ja Kleobis rakendusid vankri ette, et viia oma ema preestri-tar
Küdippe jumalatar Hera templisse. Kui siis tema jumalatarilt oma poegadele seda palus, mis
inimestel* kõige parem oleks, uinusid vennaksed magama ega ärganud enam. Härga kandis
õlgadel atleet Milon Krotonist (VI s. e. m. a.), kes tappis selle rusikahoobiga ning sõi ühe
päevaga.
Lk. 388 Aias — ahhaia sangar Trooja sõjas. Kord, kui välguheitja Zeus oli troojalaste
päästmiseks mässinud mõlemad malevad uttu, palus Aias jumalat hajutada udu: «...las hukkume
päikese valgel!» («liias», XVII, 645—647.)
Lk. 399 ... oleks võinud seda pidada kas roomlaste kolmnurgaks
512
Ecnomuse lahingus, Aleksander Suure «seapeaks» või Gustav Adolfi kuulsaks kiiluks. —
Roomlased kasutasid Ecnomuse (neem Lõuna-Sitsiilias) merelahingus 250 a. e. m. a.
kartaagolaste vastu kolmnurkset rivistust. « Seapea » ja «kiil» on samuti kolmnurga kujul
korraldatud lahingurivistused. Lk. 400 Richelieu — Armand Jean du Plessis, Richelieu
hertsog ning kardinal (1585—1642) — Prantsuse absolutismi teostaja .
3
0
4
Lk. 409 Lectoure — tugev loss Edela-Prantsusmaal Gers'i departemangus, mida Louis XI
1473. aastal tagajärjetult piiras. Hagia Sophia (kreeka k. püha tarkus) kirik Konstantinoopolis
— bütsantsi ehituskunsti suurim saavutus, ehitatud 532—537; kui türklased linna
vallutasid, muudeti kirik 1453. aastal mošeeks.
Lk. 411 Nestor — Pülose kuningas, vanim kreeka sangareist, kes võttis osa Trooja sõjast.
«... see laipade kuhi vääriks «liiase» viiendat laulu!» —
Nimetatud laul on pühendatud peamiselt veriste võitluste
kirjeldamisele, kus lahingutest võtavad osa ka jumalad.
Lk. 416 «Küros» — täpsemalt «Artamenes ehk Suur Küros» —
Madeleine de Scudéry (1607—1701) romaan.
Lk. 426 Bombard — XVI ja XV sajandil tarvitusel olnud kahur lehtertoruga.
Lk. 434 Musagetes — muusade valitseja.
Matthias Corvinus — Ungari kuningas a. 1458— 1490 ,
kuulus sõdur, seadusteandja ning teaduste ja kunstide
soosija.
Lk. 437 Diana — jahijumalanna, Ceres — põllundusejumalanna rooma mütoloogias.
Lk. 438 Marssal de Boucicaut (1366—1421) — Prantsuse sõjapealik, kuulus nii vapruselt
kui ka tabava sõna tõttu.
Lk. 439 Figaro — siin tähenduses habemeajaja. Figaro on prantsuse kirjaniku
Beaumarchais' ( 1732 —1799) «Figaro»-tri- loogia toimekas habemeajajast peategelane.
Chilperic — on tuntud kaks sellenimelist Frangi kuningat, kelledest esimene valitses 539—
584, teine VIII sajandi algul (suri 720).
Lk. 440 Grandsoni lahing — võitluses Burgundia hertsogi Charles Südiga toetus Louis XI
Šveitsi Liidule. Charles Südi vallutas 1476. aastal Šveitsi linna Grandsoni, mispuhul käskis
hukata linna 8000 kaitsjat. Raevunud linlased ja
513
mägilased ründasid burgundlasi ning purustasid võitjate väe.
Lk. 447 Mathieu, Pierre ( 1563 —1621) — prantsuse draamakirjanik ning ajaloolane
(«Louis XI ajalugu», 1616 ).
Lk. 453 «... vaikime nagu pütaagorlased ...» — Pütagoras nõudis oma õpilastelt vaikimist,
mis tähendas õpetuse salajas hoidmist. Pütaagorlased olid müstiline sekt I saj. e. m. a., kes
pidas end Pütagorase õpetuse jätkajaks. Didümos Aleksandriast — kuulus grammatik I saj.,
kes on andnud kokkuvõtva ülevaate Aleksandria filosoofide tööst. Tegutses Roomas.
Catilina, Lucius Sergius (108 [?]—62 e. m. a.) — rooma patriits, üritas 63. a. e. m. a.
kehtestada Roomas poliitilist diktatuuri, Cicero aga hoidis selle ära. Kölni Salvianus (390—
484) — preester ning vaimulik kirjanik.
Nagu mesilaste) geomeetria — viide sellele, et mesilased ehitavad kärjed kuuetahulistena,
mis on kõige säästlikum vaha kasutamise viis. Lk. 456 ...nagu Jupiter «liiases» kaalus... —
Viide «liiase» VIII laulule, kus Zeus vaeb kreeklaste ja troojalaste saatusi (69—74).
Lk. 460 «Kain, mis oled sa oma vennaga teinud?» — Piibli legendi järgi tappis esimese
inimese poeg Kain oma venna Aabeli, mille järel ta kuulis häält selliselt küsivat.
Lk. 482 «lius valges riides olend» — Dante surnud armsam Beatrice , kauniduse ning
voorusliku armastuse sümbol (Dante «Purgatorio», XXX).
Lk. 492 Enguerrannd de Marigny — Philippe Ilusa rahaminister, kes laskis ehitada
Montfauconi võlla ja poodi ise hiljem seal üles.
3
0
5
Admiral Coligny, Gaspard de (1519— 1572 ) — prantsuse hugenottide juht. Mõrvati 1572.
aasta Pärtliöö veresauna ajal, mille Katoliiklik Liiga organiseeris protestantide hävitamiseks.
Hiljem poodi admirali laip Montfauconil üles.
BIBLIOGRAAFILISI ANDMEID
Victor Hugo «Jumalaema kirik Pariisis» ilmus eesti keeles esmakordselt 1924. a. Johannes
Semperi tõlkes.
Koostanud V. Alttoa
SISUKORD
Esimene raamat
I. Suursaal 6
II. Pierre Gringoire 20
Härra kardinal 29
Meister Jacques Coppenole 35
V. Quasimodo ............. 44
VI. Esmeralda 50
Teine raamat
I. Vihma käest räästa alla . . . 53
II. Gréve'i plats . 55
Besos para golpes . . ... . ... . • 57
Pahandused, mis võivad tulla, kui ilusale naisele õhtul mööda tänavaid järele kõnnitakse
67
V. Äpardused jätkuvad 71
VI. Katkine kruus • 73
VII. Pulmaöö . . . ■ ■ 91
Kolmas raamat
I. Jumalaema kirik l^Ü
II. Pariis linnulennult . 109
Neljas raamat
I. Head südamed • 133
II. Claude Frollo 136
Immanis pecoris cusios, immanior ipse 141
Koer ja tema isand '• 143
V. Veel Claude Frollost 149
VI. Ebapopulaarsus
517
Viies raamat
I. «Abbas Beati Martini» 157
II. See surmab tolle 167
3
0
6
Kuues raamat
I. Erapooletu pilk vanale magistratuurile 132
II. Rotiauk 193
ühe maisikaku lugu . 197
Pisar tilga vee eest 217
V. Kakuloo lõpp 226
Seitsmes raamat
I. Sellest, kui ohtlik on oma saladust kitsele usaldada . 227
II. Preester ja filosoof on kaks ise asja 241
Kellad 249
'ANArKH . . 252
V. Kaks musta riietatud meest 265
VI. Missugused tagajärjed võivad olla seitsmel vandesõnal,
kui need lageda taeva all kuuldavale tuua .... 271
VII. Munklummutis 275
VIII. Kasu jõe poole olevaist akendest 282
Kaheksas raamat
I. Kuivanud leheks moondunud eküü 291
II. Kuivanud leheks moondunud eküü loo järg . . . 300
Kuivanud leheks moondunud eküü loo lõpp .... 305
Lasciate ogni speranza 308
V. Ema 322
VI. Kolm isesugust mehesüdant 326
Üheksas raamat
I. Sonimine 343
II. Küürakas, ühesilmne, lombakas 353
Kurt 357
Savi ja kristall 360
V. Punase värava võti 370
VI. Punase värava võtme loo järg 372
518
Kümnes raamat
I. Bernardins'i tänavas tuleb Gringoire'ile pähe mitu
head mõtet 376
Hakka pealegi hulguseks! 386
Elagu lõbu! 388
Karuteene . . ' 396
V. Redupaik, kus Prantsusmaa kuningas Louis oma palveraamatut
loeb 415
VI. Noad välguvad 446
VII. Chäteaupers, appi! 447
Üheteistkümnes raamat
I. Väike sussike 449
3
0
7
II. «La creatura bella bianco vestita» 482
Phoebuse abielu 490
Quasimodo abielu 491
Märkused. V. Alttoa 493
Bibliograafilisi andmeid 511
Виктор Гюго. Собор Парижской Богоматери. Оформление: Ю. Пальм. На эстонском
языке. Издательство «Ээсти раамат». Таллин, Пярну-ское шоссе. 10. Toimetaja L.-M.
Kask . Kunstiline toimetaja E. Järv. Tehniline toimetaja A. Krebstein. Korrektorid L.
Golberg ja S. Laud. Laduda antud 14. XII 1970. Trükkida antud 1. II 1971. Paber 54 x
84/16. Trükipaber nr. 2 — Kohila Paberivabrik. Trükipoognaid 32,5. Tingtrükipoog-naid
27,3. Arvestuspoognaid 28,16. Trükiarv 48 000. Tellimise nr. 7753. Hans Heidemanni
nimeline trükikoda. Tartu Ülikooli 17/19. II.
Hind rbl. 1.59
7—3—4
TL 1—71—20