Sookurg Ehkki sookurge võib näha eri maastikes, vastab tema nimetus hästi tema põhilisele pesitsuspaigale soole. Eestis leidub palju soid, aga ka külasid ja mägesid, mis on tema järgi nime saanud. Värvuse järgi kutsutakse teda veel hallkureks ning muude tegutsemispaikade järgi ka mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi- ja rukkikureks. Hulgaliselt on teada sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi. Sookurge on läbi aegade austatud, kuigi samal ajal ka jahisaagina ihaldatud. Pesitsusasurkondade suurust on raske hinnata, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipääsetavatel märgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari. Sookurg pesitseb üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes. Kui nelikümmend aastat tagasi pesitses sookurg üksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas levinud inimtek...
Lendoravate keha on 13-20 cm pikka, lapik saba 9-14 cm Lendorav on aastaringi halli karva Suured mustad silmad, kohastumus öiseks eluviisiks ELUPAIK JA-VIIS Elab okas- ja segametsades Põhiliselt vanade haabade otsas, kus on puu õõnsused Veedab enamiku oma elust puude otsas ja maapinnale eriti meelsasti ei lasku Liigub liueldes, selleks kasutab ta keha külgedel olevast nahavoldist moodustunud lennust Tüürib koheva sabaga PESAKOND JA POEGIMINE Pojad sünnivad neil mais-juunis ja neid on tavaliselt 2-4 Pojad on paljad ja pimedad Nägema hakkavad pojad kahe nädala pärast, imetamise lõpetavad kuu pärast ja iseseisvaks saavad kahe kuu pärast Elavd tavaliselt 5-6 aastaseks TOITUMINE Taimtoiduline Seemned, pungad, noored oksad, seened, marjad Talveks kogub endale pessa toiduvarusid LEVIK MAAILMAS Lendorav elab kogu põhjapoolkera metsavööndis – Soomest Siberi, Mongoolia, Korea ja Kirde-Hiina metsadeni.
aprill 2014. a. Rahvapärased nimetused Hundil on palju rahvapäraseid nimetusi, kuna vanarahvas ei tahtnud kunagi hunti enda koju kutsuda. Ta murdis koduloomi (lambaid, kanu, veiseid) maha. Et mitte kohale kutsuda teda, nimetati teda teiste nimedega. Need on näiteks: Susi Hallivatimees Kriimsilm Võsavillem Pajuvasikas Metsakutsu Levik Eestis Võsavillemit leidub pesakondadena üle Eesti (Igas Eesti maakonnas on vähemalt 1 pesakond). Hiljuti alles jõudsid hundid ka Saaremaale ja Hiiumaale. 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. Üldiselt leidub teda kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas, Gröönimaal ning igilume ja –jääga kaetud aladel. Praeguseks on arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. LK 1 Elupaik ja eluviis Elupaigana väldib kriimsilm lausmetsa ja eelistab
lumetingimustega. Niipea kui ilmuvad suuremad lumevabad laigud, hakkavad paarid päeval salkadest eralduma, kogunedes aga ööseks ning külmemaks ajaks salkadesse tagasi. Paarid kehtestavad end oma territooriumil, kukk annab endast teistele isastele teada territooriumihüüuga kirr-ik (kanadel krett- krett) ning aprillis võib ette tulla kukkede võimuvõitlust, mis paistab küll olevat veretu. Kana muneb keskmiselt 16 muna ning haub maapinda kraabitud pesas 25-26 päeva. Üks pesakond aastas, kuid kui esimene pesakond hukkub, siis ka teine, väiksem pesakond. Pesa asub sageli teraviljapõllul, kõige sagedamini nisupõllul, pesa eelistab teha metsa või põõsaste lähedale põlluäärele. Pojad lahkuvad pesast kohe ning lendavad lühikesi vahemaid juba 12-14 päeva vanuselt, jäädes läbi sügise ja talve koos täiskasvanud lindudega pesakonda, teatud paari-suhted säilivad vanematel ka talvel.
Loomse toidu moodustavad enamasti sipelgate ja mardikate vastsed ning munad, ämblikud, vihmaussid ja limused. Taimse osa kasetriibiku toidust moodustavad puu- ning teraviljad, rohttaimede ja puude seemned, õied, pungad ning ka lehed. 3. Paljunemine ja areng Kasetriibiku sigimisperiood algab mais. Tiinus kestab 30 päeva ning seega sünnivad pojad juunis või juulis. Enamasti on pesakonnas 4-5 poega, kuid võib ka juhtuda, et on vähem või koguni 11 poega. Aastas poegitakse vaid üks pesakond, mis võib olla kasetriibiku jaoks nii 4 esimene kui ka viimane pesakond, sest nende eluiga on lihtsalt niivõrd lühike. Pojad on sündides pimedad ning abitud. Kuuajaselt pojad enam ema nisadest piima ei saa ning söövad juba midagi tummisemat. Samal ajal saavad kasehiired ka nägijateks ning kõigest 2 nädalat hiljem, suudavad nad oma eluga ise toime tulla
Järglased Nirkidel pole kindlat jooksuaega; väikesed nirgid võivad ilmavalgust näha isegi talvel. Tavaliselt sünnitab emasloom ühe suve jooksul mitu pesakonda. Tiinus kestab viis nädalat ja ühes pesakonnas on 3- 7 poega. Pojad sünnivad pimedatena ning jäävad pessa kolmeks kuuks. Pärast jäävhammaste tulekut on pojad võimelised ise endale toitu otsima ning suudavad edukalt saaki murda juba 8 nädalaselt. Suguküpsus saabub kolme- nelja kuuselt (kui pesakond sünnib varakult ja toitu on palju siis samal aastal). Silmad avanevad nelja nädalaselt ning emapiimast võõrduvad pojad 3-4 nädalaselt. Poegi hooldab ainult emaloom ning selle alla ei kuulu poegade murdma õpetamine, sest murdmine on neil instinktiivne. Nirgi eluiga on umbes 5 aastat. Kõrgem teadaolev eluiga looduses on nirkidel 3 aastat. Tehistingimustes 10 aastat. (Euroopa Imetajad). 3
Halljänes Sten-Martten Rebane Rahvapärased nimed Haavikuemand, kikk-kõrv Karvastik · Pealtpoolt pruunikashall · Talvekarv helehall Toitumine · Taimedest valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest · Talvel koort ja oksi · 90-95% soolestiku läbinud toidust Sigimine · Sigivad 2-3 korda aastas · Esimene pesakond on väiksem · Tiinus kestab 40-44 päeva Pojad · Sünnitab tavaliselt 3 poega · Sündides karvadega kaetud ja näevad · Poegi imetatakse kuu aega Eluiga · Tavaliselt 6 aastat · Rekordiliselt 13 aastani Vaenlased · Ohustavad enamus kiskjad ja suuremad röövlinnud · Poegadele on ohtlikud varesed · Ning ka inimesed Elupaik · Eestis asutab ta avamaastikke: põlde, heinamaid ja metsaservi · Ööbimiskohaks lihtne maasse kraabitud lohk
PUTUKAS. • PIKK TAGAKEHA • KOLLASED JALAD • KATTETIIVAD • NIITJAD LÜLILISED TUNDLAD • TAGAKEHA LÕPUS ASUB HARK KÕRVAHARGI PALJUNEMNE JA SIGINEMINE • PAARITUMINE TOIMUB SUVE LÕPUL VÕI SÜGISE ALGUL • EMANE JÄÄB KOOS MUNADEGA TALVITUMA • TA KAITSEB MUNE NIIKAUA, KUNI NEIST KOORUVAD VASTSED • EMANE MUNEB UMBES 30 MUNA MULLA SISSE. • EMANE HOOLITSEB MUNADE JA POEGADE EEST KUNI NAD ON VÕIMELISED ISESEISVUMA. • ÜKS PESAKOND AASTAS. TOITUMINE KÕRVAHARK TOITUB : SURNUD VÕI ELAVATE ROHELISTE TAIMEDE OSADEST PUUDE KORBA ALL ARENEVATEST SEENTEST JA VETIKATEST VÄIKESTEST PUTUKATEST ELUVIIS JA LIIKUMINE • PÄEVAL PEIDUS KIVIDE,MAHALANGENUD PUUTÜVEDE JA KÄNDUDE KORBA ALL . ÖÖSITI MUUTVAD NAD AGA AKTIIVSEKS ,JOOKSEVAD KIIRESTI TOIDUOTSINGUL RINGI . • EELISTAB TIIBADELE JALGADE KASUTAMIST KAS KÕRVAHARK IKKA POEB INIMESE KÕRVA?
pruunikas, pruuni või tumeruske vöödilise põikmustriga,pugualal ja rinnal on tihti südajaid või tilktähne. Raudkullipaar pesitseb aastaid järjest ühes ja samas piirkonnas, kuid ehitab igal aastal uue pesa vana pesa lähedusse. Pesad paiknevad peamiselt okaspuudel, eriti mändidel. Raudkull muneb maikuul 4-6 muna. Emalind haub mune 35-36 päeva, isalind toob talle ja poegadele toitu. Pojad viibivad pesas 26-30 päeva, peale seda liigub veel pesakond tükk aega koos ringi. Pesitsusajal toitub raudkull väikestest lindudest. Muul ajal sööb ta ka pisinärilisi, hiiri ja uruhiiri, eriti näriliste massiivse sigimise ajal. Kasutatud kirjandus: · ,,Loomade elu" 6.köide ,,Linnud" · http://www.clarebiodiversity.ie/CountyClare/Photos/Spro gonbale.jpg
Eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet. Jooksuaeg on metsnugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8...10 kuu pärast (aprillis mais). Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni. Suguküpsus saabub kahe aastaselt. Elavad nad reeglina umbes kümne aasta vanuseks. Looduslikke vaenlasi metsnugisel ei ole. Juhuslikult võivad teda murda hunt või ilves.
pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud
Suveks urgu ei ehita, talve veedab lehtede ja rohuga vooderdatud pesas. Talveuni vältab oktoobrist-novembrist kuni märtsi-aprillini. Toitumine Segatoiduline. Eelistab putukaid ja nende vastseid, aga ka vihmausse, konni, hiiri, linnumune- ja poegi, madusid, tigusid. Ei ütle ära ka raipest. On immuunne rästikumürgi suhtes. Talveks kogub nahaaluse rasvakihi. Sigimine Poegib 1 ...2 korda aastas, jooksuaeg kohe peale talveunest ärkamist. Esimene pesakond maikuus, teine juulis- augustis. On paaritumisvõimeline kogu suve. Poegade arv 2...10, tavaliselt 5...7. 1.Koht ökosüsteemis 2.Ohutus ja kaitse 1. 2. Looduslikeks Siili elupaiku ohustab vaenlasteks linnastumine ja kassikakk ja rebane, transport. Igal aastal toob kasu hukkub maanteedel kahjurputukate ja suur hulk siile. kahjurnäriliste hävitajana. Pilte Kasutatud materjal
Põlluservadel Inimasulais. Vajadusel kraabib ise uru. (teise looma valmistatud urus; lihtsas varjes) eluviis Öine Üksiklane Toitumine: jänestest ja suurtest lindudest kuni putukate ja vihmaussideni Suhtlemine: hirmununa klähvib ja uriseb, sisistab, kisab valjult Paljunemine Paaritumine märtsist augustini Suurenevad välissuguelundid Vägivaldne, lärmakas Tiinus 4143 päeva Kui emast ei paaritata jätkub jooksuaeg Pesakonnas 212 poega Pojad pimedad, kurdid Aastas 1 pesakond Eluiga Looduses 45 aastat Tehistingimustes kuni 14 aastat Noorloomade suremus esimese eluaasta augustist oktoobrini suur. Muud Lühinägelik Lemmiktegevus kraapimine, kaevamine Kutsikas hammustab mitu kuud uude koju saabumisel Uudishimu ei tunne piire Magavad kaua müüdid Tuhkur on näriline Tuhkur haiseb Tuhkur on kuri ja agressiivne Liha muudab tuhkru kurjaks Ülevaatlik video: (ära kõike usu) http ://www.youtube.com/watch?v=xCZwiEEvEsM Tänan kuulamast!
Isane lumekakk viibib kividel või nõlvakutel ja toob kuuldavale rea kumedaid huikeid, nii "märgistab " ta oma territooriumi . Hõredas arktilises õhus on ta pulmalaul kuulda 10 km kaugusele. Nii isased kui emased kaitsevad oma territooriumi ja astuvad isegi võitlusesse. Pesad tehakse maapinnale lohkudesse. Lumekakud saavad suguküpseks 2. eluaastal. Pesitsusaeg on mai kuni septembri keskpaik. Aastas sünnib 1 pesakond. Lumekakk muneb munad mõne päevaste vahedega, seega kooruvad ka pojad erinevatel aegadel. Toidunappusel söövad suuremad lumekaku pojad ära väiksemad. Emane muneb 3-12 muna. Tihti ei õnnestu lindudel pesitseda. 43 - 50 päeva möödudes on linnupojad lennuvõimelised, kahekuuselt hangivad ise toitu. Pojad langevad tihti kiskjate ohvriks. Lumekakk liigub lõunapoole karmides oludes . Nende populatsioon oleneb suuresti lemmingute arvukusest .
koobastes, tihnikus või kalju serva all Toitumine · Lihatoiduline loom · Saakloomadeks põhiliselt metskits, jänesed, rebane, metssea põrsad, närilised, väikesed hirvlased ja linnud · Päevas vajab umbes 1 kg liha · Varitseb saaki maapinnal ja tabab äkkrünnakuga · Puu otsa läheb vaid ohu korral, saaki ei varitse seal kunagi Pojad · Pesakonnas on 1-5 poega · Aastas on üks pesakond · Vastsündinud pojad kaaluvad 200-300 g · Pojad on sündides pimedad · Pojad lahkuvad pesast 4- kuuselt · Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob toitu · Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks Levik Euroopas · Paarsada aastat tagasi elas kogu põhjapoolkeral · Tänapäeval on enamikus Lääne- Euroopa riikides välja surnud · Eestis kogu mandril ja saartel
Tiinus kestab 10...13 kuud, millest loote areng kestab vaid kaks kuud. Poegivad emasloomad üle aasta või kahe. Pojad sünnivad reeglina kevadel mais... juunis. Tavaliselt on pesakonnas üks kuni kolm (harva viis) poega. Isasloom kaitseb poegimise ajal territooriumi elades eraldi urus. Areng Pojad on sündides pimedad. Silmad avanevad kuu aja vanuselt. Pojad lähevad koos emasloomaga vette 1,5 kuu vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Esimese talve veedab pesakond koos. Suguküpsus saabub kolme-nelja aasta vanuselt. Võivad elada kuni kahekümne aastaseks. Tulp diagramm Kasutatud materjalid: http://et.wikipedia.org/wiki/Saarmas http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/LUTLUT.htm http://blog.moment.ee/2010/01/krompsti-saarmas-otter-lutra-l http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/LUTLUT2.htm
1,7 kg, keskmine pikkus koos sabaga (13 cm) on umbes 51 cm ning Toitumine ja eluiga Tuhkrur toitub loomadest, millest jõud üle käib. Tema põhiliseks saagiks on jänesed, pisinärilised ja linnud. Süüakse ka kahepaikseid, raipeid ning linnumune. Tuhkrud on osavad kütid.Tuhkrud elavad 5 -8 aastat. Paljunemine Jooksuaeg on tuhkrul märtsi või aprillis. Sigitakse kord aastas. Emaste ja isaste vahel toimuvad verised võitlused, mille tulemusena sünnivad 40 päeva pärast pesakond, kus on 4-6 poega. Pojad toituvad emapiimast neli nädalat. Nägijaks muutuvad pojad üheksa kuuselt. Täisealiseks saavad ühe aastaselt. Vaenlased Tuhkrud võivad langeda saagiks suurematele röövlindudele, kuid ka röövloomadele, kuigi seda juhtub suhteliselt harva. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärme eritisega. Vaenlased on rebane, röövlinnud, koer. Inimene kütib teda karusnaha pärast.
Sisukord Lühidalt rebasest Rebase välimus ja ehitus Rebase levik Rebase liigid Rebase elupaik Rebase toitumine Rebase paljunemine Rebase pesakond ja kasvamine Rebase eluiga Rebase käitumine Rebase vaenlased Rebase kasulikkus Rebase kahjulikkus Rahvajutud rebasest Rebase looduskaite ja jaht Kokkuvõte rebasest Lisad Kasutatud kirjandus 2 Lühidalt rebasest Rebane on kõigile tuntud metsaelanik, koerlaste hulka kuuluv imetaja, kes on inimeste muinasjutudes väga kaval, tark ja leidlik loom, rebane on ka kõigile tuttav ilusa pika
lemmiku soetamise plussidest. See, et pakud kindla ja armastava kodu ühele kodutule loomale ja päästad tema elu, on selle juures kindlasti kõige tähtsam. Põhjuseid, miks lemmikloomad on varjupaika sattunud, on erinevaid ja alati ei ole tegu südametute inimeste hoolimatusega. Paljud lemmikloomad on toodud just armastavatest kodudest ja seda erinevatel põhjustel- elukoha vahetus või perekonnas toimunud muudatused, pereliikme allergiad, looma pesakond on liiga suur või ei ole loomade jaoks ruumi, inimene ei saa majanduslikel põhjustel loomade eest hoolitseda, inimesel pole enam aega või jaksu lemmiku jaoks või on tal muud probleemid jne jne. Kui sa kardad, et ei tea, millise looma sa varjupaigast saada võid, siis tegelikult saab varjupaigast vägagi täpset infot. Kui lemmikloom on toodud eelnevalt kodust, siis on varjupaigas üllatavalt palju teavet nende eelneva elu, iseloomu ja harjumuste kohta. Või kui
*Vaenlased ja ohud: peale päikese, mis põletab jõehobu nahka, ei karda ta midagi ega kedagi, ainult pojad langevad mõnikord kiskjate saagiks. *Seltsingulisus: jõehobud on seltsingulised loomad, kari koosneb 20-100 isendist, keda juhib isasloom. *Leviala ja elupaik: Jõehobu elab Aafrika jõgedes ja nende kallastel, teda võib kohata kuni 2000 m kõrgusel. Sigimine: *Suguküpsus: 3-4 eluaastal *Paaritumine: madalas vees. *Pesakond: kahe aasta järel sünnib üks poeg. *Poegib kuival maal, imetab vees. Kas teadsid et... *Jõehobud on väga lähedased sugulased sigadega. *Jõehobu on võimeline oma suu nii pärani avama, et moodustub enam kui 150- kraadine nurk. *Peaaegu 45 protsenti jõehobupoegadest ei ela esimest eluaastat üle. *Eelarvamus et jõehobu ,,higistab verd" ei pea paika. See on hoopis näärmetest erituv nõre. *Jõehobu laial seljal soojendavad end meeleldi
muti tunnelid olla väga pikkad, kohe mitme kilomeetri pikkused. Avamaal, kus pinnas tihtipeale ka sügavuti kuivab, on muti käigud sügavamal, umbes 10-50 cm maapinnast. Nii sügavalt mutt oma kuhilaid eemale loopida ei jõua ja seetõttu peabki loom üleliigse mulla, mis käikude kaevamisel tekkib pinnasele kergitama, sedasi tekivadki mutimulla hunnikud. Selliseid sügavaid käike teeb mutt ka kõnniteede alla ja jalgradade alla, seda eriti siis, kui teel on tugipostid või sillake. Pesakond elutseb tavaliselt kusagil puujuurte läheduses, maa-aluse vundamendi lähedal või kusagil varjulisemas kohas. Pesa on kaetud tavaliselt puulehtede, rohu, pehmete juurte vms. ja on kaevatud looma poolt tavaliselt umbes 30-60 cm sügavusest kuni isegi vahel 1,5-2 m. sügaviseni. Tavaliselt on looma pesa läheduses ka kaks ümarat kaevatud galeriid: üks on samal kõrgusel kui pesakond ning kaitseb pesa asukohta ühelt poolt, teine aga on ehitatud
Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba. Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90...95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest. Halljänesed sigivad 2...3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40...44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani. Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja
kasutamine põllumajanduses, mis hävitab suitsupääsukese toiudubaasi. Suitsupääsuke tuleb Euroopasse aprilli keskel. Reis kestab umbes neli nädalat ja esimesena jõuavad kohale isalinnud. Mai teises pooles - juuni alguses on enamik suitsupääsukesi Eestis pesitsemist alustanud. Nad rajavad kodu külamaastikku, tihti veekogu lähedale, kus nad pesitsevad taluhoonetes. Emaslind muneb kolm kuni kuus muna. Juulikuuks on esimene pesakond juba pesast lahkunud. Septembri alguses hakkab enamus suitsupääsukesi äralennuks valmistuma. Eestist lahkuvad pääsukesed oktoobris, saates esimesena teele varem koorunud pesakonnad. Üksikuid isendeid võib kohata veel novembri alguseski. PIIRITAJA Piiritaja on üleni mustjaspruun ja taeva taustal näibki mustana. Tal on pikad, sirpjad tiivad ja lühike harksaba. Teda võib suitsupääsukesega segi ajada - aga piiritaja ei
Veeopossumi (Chironectes minimus) tagajaladel on ujulestad ning ta ujub hästi, kukkurmutt (Notorycytes typhlops) aga kaevab oma kühvelkäppadega maa alla käike. Austraalia ja Ameerika kukkurloomad Austraalia kukkurloomad ehk kukrulised, on arenenud muust maailmast eraldi, omaette. Selle tulemusena on tekkinud väga vormirohke rühm, mis hõlmab näiteks vombateid, känguruid ja koaalasid. Ameerika kukrulised pole nii liigi- ja vormirohked, seal leidub vaid opossumlasi. Suur pesakond Kängurutel sünnib tavaliselt üks poeg korraga. Teistel kukrulistel, eriti aga väikestel liikidel, nagu kukkuropossumitel, kääbuskuskustel ja kukkurhiirlastel, on suured pesakonnad. Kassisuurune virgiinia opossum (Didelphis virginiana) on Põhja- Ameerika ainuke kukkurloom. Selle liigi emastel on tihtipeale korraga 20 poega (see on ka imetajate rekord). Sageli hukkub suur osa pesakonnast, sest emal pole piisavalt nisasid poegade toitmiseks. Toitumine
õõnsuse (pesakasti) põhja. Ligi 20-päevase haudumise järel kooruvad pojad, kes jäävad pessa üpris kauaks: 2530 päevaks. Kuivõrd hauduma asutakse juba pärast esimese muna munemist, kooruvad pojad eri ajal, erinedes seetõttu sageli nii kasvukiiruselt kui ka suuruselt. Kehvematel aastatel või suuremate pesakondade puhul pole haruldane, et nõrgemad pojad surevad. Pärast poegade pesast lahkumist hoiab pesakond veel nädal kuni paar pesitsuspiirkonda. Kui pojad saavad saagijahil juba iseseisvalt hakkama, nõrgenevad peresidemed ning märkamatult algab lindude hajumine lõuna poole ja äraränne. Viimaseid siniraagu nähakse meil tavaliselt augusti lõpus või septembri esimesel poolel. Toitumine Siniraag sööb peamiselt keskmise suurusega ja suuremaid putukaid, eriti mardikalisi (põrniklased ja siklased). Meie oludes tabab ta aga ilmselt kõige sagedamini suuri
pööningutele. Igal aastal ehitab uue pesa, ehkki vana võib veel kõlvata. Pesa teevad märjast mudast, niisutavad süljega, panevad vahele rohukõrsi ja karvu ning saavad tugeva kausikese. Seest vooderdatakse pehmete rohukõrtega, sulgedega ja karvadega, mida püütakse sageli õhust. Esimeses kurnas 4...6 muna, teises 3...5. Haub emalind, 14...15 päeva, jaheda ilma korral võib see aeg pikeneda, sest toiduotsinguiks kulub enam aega. Vahel veel kolmas pesakond. Areng Koorunud poegi toidetakse vahetpidamatult kogu valge aja jooksul: 600 korda päevas. Pesast lahkuvad 3-nädalaselt. Seejärel toidetakse veel mõni päev, aga siis koonduvad noored suurtesse parvedesse ja lendavad ise toitu otsima. Lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel. Levik Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Aasias (v.a. Kaug-Põhi ja Araabia ps), Põhja- ja Loode-Aafrikas. Eestis tavaline inimkaasleja. 4 See on suitsupääsuke pesas.
kändudes kui ka suurte kulliliste ja ronkade risupesades. Meelsasti asustab suureavalisi pesakaste. Asustatud pesa juures on händkakud väga agressiivsed ja ründavad sageli poegade juurde ronivat vaatlejat (rõngastajat)! Aeg-ajalt tuleb ette juhuseid, kus pesitsevaid händkakke on murdnud metsnugised. Emaslind muneb tavaliselt 1-8 muna (Eesti oludes 2-3, harva 4) märtsi lõpul või aprilli alguses. Haudevältus kestab 32-34 päeva. Pojad püsivad pesas 26-30 päeva. Pesa läheduses viibib pesakond veel 2-3 kuud. 5 1.5. Rõngastamine ja eluiga Eestis on aastatel 1922-2007 rõngastatud 417 händkakku (neist 406 aastatel 1970-2007). Taasleide on 12. Üks Kabli linnujaamas rõngastatud lind leiti ligi viis aastat hiljem Leningradi oblastist. Raja tagant on Eestimaale saabunud vaid 1 rõngastatud lind, kes oli märgistatud Pihkva oblastis ja tabati Harjumaal. Händkaku käes on ka
nende enesetunde kohta. Üheks standartküsimuseks oli – Kas ütleksite, et Teie elu on hetkel a) üsna või väga õnnetu, b) üsna õnnelik, c) väga õnnelik. Lihtne küsimus, mis esitatuna tuhandetele inimestele üle kogu maailma, annab vastuseks huvitavaid teadmisi. Kahjuks on need üsna vähe tuntud.“, lõpetab Trehbuch ning jätkab: „Siinkohal sooviksin neist olulisemaid Teiega jagada: 1. Enamus inimesi üle kogu maailma on õnnelikud. Inimesed on üldjoontes küllaltki õnnelik pesakond. Enamus inimesi üle kogu maakera on suurema osa ajast vähemasti üsna õnnelikud, eeldades loomulikult, et olud ei ole väga kehvad. See, et me elu üle rõõmustame, on seega täiesti normaalne. 2. Erinevate kultuuride mõju õnnele on suur. Inimesed läänelikus, individualistlikkus kultuuris, kus põhitähelepanu on üksikisiku heaolul, on õnnelikumad kui inimesed kaugida asiaatlikus, kollektiivses kultuuris, kus põhirõhk asub grupi heaolul.“ „Paneb imestama, kas pole
AASIA „TAPJA“-VAPSIK (VESPA VELUTINA) KOOSTANUD: ELIISABET OJAR KES ON VAPSIK? • Vapsik (Vespa crabro) on ühisherilaste sugukonda kuuluv liik herilasi. • Vapsik on suurim Kesk-Euroopas (ka Eestis) elav herilane. Kuninganna suurus võib olla kuni 35 mm, töölisel 18–25 mm ja meessoost isenditel 21–28 mm. Nende pesakond on moodustatud üheks aastaks. Vapsikul on apelsinikarva kollakaspruun pea, must rindmik ja kollastel tagakeha loogetel tumepruunid laigud taha väljaulatuvate tippudega. • Aiakahjurite hävitajatena teevad nad tänuväärset tööd tassides oma pessa vastsete toitmiseks sitikaid-putukaid. Kuid juhul kui vapsiku pesa paikneb mesila läheduses, siis tarvitavad nad toiduks peale teiste putukate ka mesilasi. Vapsikud röövivad mesilasi lennulaualt ja isegi taru seest
Igal aastal ehitab ta uue pesa, ehkki vana võib veel kõlvata. Nad valmistavad oma pesad märjast mudast, niisutavad süljega, panevad vahele rohukõrsi ja karvu ning saavad tugeva kausikese. Seest vooderdatakse pehmete rohukõrtega, sulgedega ja karvadega, mida püütakse sageli õhust. Esimeses kurnas on neil 4-6 muna, teises 3-5.Emaslind haub 14- 15 päeva, jaheda ilma korral võib see aeg pikeneda, sest toiduotsinguiks kulub enam aega. Vahel tuleb neil ka kolmas pesakond. Areng Koorunud poegi toidetakse vahetpidamatult kogu valge aja jooksul: 600 korda päevas, see teeb 25 korda tunnis. Pesast lahkuvad pojad 3-nädalaselt. Seejärel toidetakse veel mõni päev, aga siis koonduvad noored suurtesse parvedesse ja lendavad ise toitu otsima. Pojad lennuvõimestuvad juuli esimesel poolel. Kokkuvõte Suitsupääsuke on Eesti rahvuslind, kes on üks sagedamini taluõuedes kohatav lind. Oma reipa midli-madli kädistava lauluga on ta inimese suureks sõbraks saanud
tihti ligipääsmatutes kohtades. Kui pesani ei ole võimalik pääseda, on sipelgate tõrje aerosoolidega tavaliselt vähetõhus ja lühiajalise mõjuga, kuna hävitatakse ainult töölissipelgad ( 510% ). Samuti võib ebaprofessionaalne pritsimine viia pereheitmiseni ja sipelgate arvukus mitmekordistub kiiresti. Söötmürki aga kantakse pesasse ja toidetakse sellega nii vastseid kui ka kõiki teisi pereliikmeid. Söötmürki tuleb kasutada pikaajaliselt, sest pesakond võib olla suur ning kogu pesa hävimine võtab aega. Vaaraosipelgas on immuunne enamike mürksöötade suhtes, mis on mõeldud teiste sipelga liikide hävitamiseks. Vanasti valmistati mürksööta ise, segades booraxit toiduainetega (toores maks, hakkliha). Kuid selline segu on ohtlik keskkonnale: allaneelamisel mürgitab koduloomad ja on ohtlik inimestele. Samuti riknevad lisatud toiduained kiiresti, tekib soodne pinnas teiste parasiitide arenguks ning äravisatud
aeglane ning kohmakas. Talveund lendoravad ei maga, kuid külma ilmaga võivad isendid magada mitu päeva järjest. Toitumine Lendoravad eelistavad taimset toitu. Peamiselt toitub pungadest ja urbadest (lepa, kase, paju ja haava), aga ka samblikest, pähklitest ja marjadest. Vahel sööb ka lindude pesapoegasid ja munasid. Toiduvalik sõltub aastaajast, kuid aastaringselt kuuluvad lendorava toidu hulka männivõrsed. Sigimine ja areng Poegivad 1–2 korda aastas. Esimene pesakond sünnib tavaliselt mai alguses, teine juuni lõpus või juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat, mille järel toob emane ilmale 2–3 (5) järglast. Vastsündinud pojad on juba lennunahaga, kuid karvade ja pigmendita. Nii silmalaud kui ka kõrvaavad on suletud, tagajalgade varbad hargnemata. Pärast teist nädalat avanevad poegadel silmalaud. Kahe kuu vanused pojad on juba täiskasvanud loomad ja lahkuvad pesast. Ohutegurid
Tiinus vältab veidi kauem kui teistel jäneseliikidel, sest pojad sünnivad juba täielikult väljaarenenutena. See suurendab nende ellujäämisvõimalusi külmas ja niiskes keskkonnas. Emasloom ei valmista poegadele ette mingit urgu ning sünnitab nad otse paljal maapinnal. Poegadel on seljas tavapärane karvastik, nad on võimelised kohe nägema ja mõne aja möödudes ka jooksma. Emasloom imetab poegi korra päevas, tema piim on hästi toitev. Pesakond hoiab ema lähedale ning ei jookse laiale. On teada juhtumeid, kus emajänes, nagu paljud linnud, püüdis vaenlast haiget või haavatut teeseldes eemale meelitada. Aastas on valgejänesel kolm pesakonda. (miksike.ee) Illustratsioon 2 Valgejänese poeg 4 TOITUMINE Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Valgejänes on rangelt taimetoiduline. Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. (edu.ee).
viljastumist. Tiinus vältab veidi kauem kui teistel jäneseliikidel, sest pojad sünnivad juba täielikult väljaarenenutena. See suurendab nende ellujäämisvõimalusi külmas ja niiskes keskkonnas. Emasloom ei valmista poegadele ette mingit urgu ning sünnitab nad otse paljal maapinnal. Poegadel on seljas tavapärane karvastik, nad oon võimeised kohe nägema ja mõne aja möödudes ka jooksma. Emasloom imetab poegi korra päevas, tema piim on hästi toitev. Pesakond hoiab ema lähedale ning ei jookse laiali. On teada juhtumeid, kus emajänes, nagu paljud linnud püüdis vaenlast haiget või haavatut teeseldes eemale meelitada. Aastas on vage jänesel kolm pesakonda. Toitumine Valgejänes toitub peamiselt rohust, mitmesugutest mitmeaastatest taimedest ja madalakasvulistest põõsastest. Oma pesakohast väljub ta toitu hankima alles videvikus. Valgejänese territooriumi suuruseks on ligikaudu üks kuni kolm ruutkilomeetrit
Saarmas on väga ettevaatlik ning hea kuulmise ja haistmisega. Nägemine pole tal kõige parem, kuid liikuvaid objekte eristab suure täpsusega. Saarmas on uudishimulik ja väga tähelepanelik loom, mistõttu uurib hoolega kallast, veest välja ulatuvaid kive ja vette langenud puid. Siia jätab ta ka uriini ja erilise lõhnaga limaseid ekskremente ning anaalnäärmete eritist: nõnda tähistab ta oma kodupiirkonda. Tähised paiknevad võimalikult nähtaval kohal. Seevastu poegadega pesakond tegutseb ja teeb oma hädalised toimetused kaldaalustes, kuusesagarate all või varjulisel jõepervel. Sageli võib leida päris veepiirilt poegade mänguplatse ja nende läheduses ka nn. käimlaid (Laanetu, 2007; 2010). Saarmad võivad tegutseda nii päeval kui öösel, siiski on nad sagedamini aktiivsed öösel. Saaarmas ujub tagajäsemete ning saba abil. Sukeldub enamasti 1-2, maksimum 5 minutiks. Ujumisel ulatuvad veest välja vaid nina ja silmad. Maapinnal liikudes kasutavad
kilomeetrite taha. Suviti piisab viksemast territooriumist, talvel vib see oluliselt suureneda, sltudes saakloomade paiknemisest ja nende rnnetest. Hunt vib ka hambus ra viia terve lamba. Hundikari suudab maha murda ka karu. Sigimine Jooksuaeg jaanuaris-veebruaris. Emahundi ellujvate jrglaste hulk sltub toitumistingimustest, asustustihedusest ja tema positsioonist karjas. Kige murelikum on loomade elus sigimise ja poegade hooldamise aeg. Kasvav pesakond vajab palju toitu ning viksed kutsikad kaitset ka ilmastiku ja vimalike vaenlaste eest. Ema hooldab ja petab neid seni, kuni nad on saanud elujulisteks liigikaaslasteks. Selleks kulub ligikaudu aasta. Areng Tiinus kestab 62...75 peva. Pojad snnivad mrtsis-aprillis pimedate ja suletud krvaavadega, kaaludes 300...500 g. Silmad avanevad 10...12 pevaselt. Imetamine kestab 1,5...2 kuud ning kuuvanuselt lisandub ka poolseeditud lihatoit. Noored iseseisvuvad aastaselt
Kevadel on aga olulisemad vaigurikkad männi- ja kuusepungad, aga ka lehtpuude urvad ja paisunud pungad. Lisaks kõigele eelnevale sööb ka õunu, jõhvikaid, seeni, pohli ja putukaid. Foto 4. Urvad on lendoraval oluline kevadine toit. 8 5. Pojad ja pesitsemine Pojad sünnivad aprilli lõpus või mai esimesel poolel. Lendoravatel võib aastas kaks pesakonda olla, teine pesakond näeb siis ilmavalgust juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat. Pesas on tavaliselt 2-3 poega. Ühes pesakonnas võib olla isegi kuni kuus poega. Erakorras võib juhtuda, et kaks emast poegivad ühte pessa. Lendorava pesa on reeglina seest mädanenud haavapuu õõnsuses. Pesa on vooderdatud haava mädapuiduga ning sinna on tassitud veel samblaid, samblikke ja loomakarvu. Kui pojad sünnivad, siis kitkub ema ka enda küljest karvu, et poegade olemist õdusamaks teha.
Rebased sigivad talvel. Kuna eluiga vabaduses jääb lühikeseks, poegivad emased elujooksul vaid 2- 3 korda, isased aga viljastavad sageli vaid ühe emase. Eesti eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kunu kutsikad on abitud on ema koguaeg nende juures,toites neid piimaga ja hoides neid soojana ja puhtana. Isane varustab ema toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kastuavad rebased ainult siis, kui neil on pesakond. Pesakonna suurus on keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50-150 g. Sündides on pojad tumepruunis udukarvastikus pojadsünnivad pimetatena kuid hakkavad nägema 9-14 päevaselt. Ning igemetest lõikuvad esimesed hambad. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesat väljas käima 4-6 nädalaselt . Sell ajal toob ema neile päris toitu,millel tihtilugu on veel elu sees. Nii õpivad pojad saaki murdma. Ema ja poeg jäävad kokku kuni sünnile järgneva sügiseni
puudulik. Teada on,et proua Charlesworth saatis 1927. aastal emase koera nimega Noranby Juno Rootsi, kes sai paaritatud 1929. aastal Inglismaalt toodud koeraga. Alates 1950. aastast algas kuldsete retriiverite kasvatus Rootsis kui K-G Zettersten ja Ulla ja Sune Nilsson tõid emase koera Barthill Funny Inglismaalt, kes oli paaritatud Strelley Starlightiga. Suurem osa kuldsetest, kes on Rootsist pärit põlnevad sellest pesakonnast. Eestis sündis esimene pesakond 1998. aastal. Koeri on ka teistest riikidest sisse toodud - Soomest, Rootsist, Leedust, Lätist, Venemaalt ja Inglismaalt. 5 Tõu iseloomustus Kuldne retriiver on jahikoer, kes toob kätte saadud linnu ,jänese või mõne muu väikese saaklooma jahimehe kätte. Kuldseid kasutatakse ka pommikoertena, narkokoertena ja pimedatate juhtkoertena. Oma sõbraliku loomuse pärast elavad nad peremehest lahutamise üle
Suured laperdavad kõrvad talitlevad jahutitena ning ka suhtlemisvahendina. Kokkuvõte üleval olevast kirjast: KLASSIFIKATSIOON Selts: Londilised, sugukond: elevantlased. PIKKUS JA KAAL Ta on kõige suurem maismaaloom. Isaslooma õlakõrgus on ligi 4 meetrit ja ta võib kaaluda kuni kuus tonni, juba sündides kaalub elevandipoeg 100 kg. ELUIGA Elevant elab umbes 70 aastat. SIGIMINE Suguküpsus: ligi 15 aasta vanuselt. Paaritumine: aastaringselt. Pesakond: harilikult 1 poeg. ELUVIIS Toitumine: elevant on taimtoiduline ja võib süüa üle 200 kg taimi päevas (rohtu, puuvilju, oksi ja lehti Seltsingulisus: ta elab kuni kahekümnest isendist koosnevas rühmas, mida juhib emasloom. Leidub ka üksikuid täiskasvanud isaseid ja noorte isaste salku. Elevandid suhtlevad rämedat pasunahäält meenutavate häälitsustega, mis kostavad kilomeetrite taha. KAITSE Aafrika elevant on hävimisohus liik. Nende loomade küttimine ja nendega kaubitsemine
NB! Indiviid kohaneb, grupp/populatsioon kohastub 2. Kohastumuste suhtelisus - milles seisneb? 1.) Suhtelised ajas (nt jäneste valge kasukas); Kujunevad ajalise nihkega (keskkond muutub kiiremini kui kohastumus) 2.) Suhtelised ruumis/paigas (nt ränne: ühes kohas on tunnus soodne, teises mitte) 3.) Üksikisendile võib olla kahjulik, aga organismirühmale kasulik (nt mesilased näelates üks hukub, aga pesakond säilib, on kaitstud) 3. Liigi mõiste. Liik - looduslik organismirühm, kelle isendid võivad omavahel vabalt ristuda ning kellel on oma levila. Igal liigil on oma, teistest liikidest erinev geenifond. 1.) morfoloogiline liigimääratlus populatsioon või populatsioonide rühm, mis oluliste anatoomiliste tunnuste poolest erineb teistest populatsioonidest 2
..Aga üldiselt see nende maiusroog ei ole, vastukaaluks oravale, kes hea meelega käbide kallal näkitseb. Mida rohkem kevade poole, seda rohkem läheb lendorav üle urvatoidule. Kui pungad puhkevad, siis läheb lehtede söömiseks talvel 7 Pojad ja pesitsemine Pojad sünnivad aprilli lõpus või mai esimesel poolel. Lendoravatel võib aastas kaks pesakonda olla, teine pesakond näeb siis ilmavalgust juuli alguses. Lendoravatel on kandeaja pikkus 5–6 nädalat. Pesas on tavaliselt 2-3 poega. Ühes pesakonnas võib olla isegi kuni kuus poega. Erakorras võib juhtuda, et kaks emast poegivad ühte pessa. Lendorava pesa on reeglina seest mädanenud haavapuu õõnsuses. Pesa on vooderdatud haava mädapuiduga ning sinna on tassitud veel samblaid, samblikke ja loomakarvu. Kui pojad
Enne talveunne jäämist kaalub muidu umbes 20 grammi raskune loom peaaegu 40 grammi. Talveuni kestab tal oktoobrist maini. Sel ajal kaob ta aktiivsus täielikult ning kehatemperatuur alaneb tugevalt. Pähklinäppidel esineb ka suvel õhutemperatuuri langemisel alla 15 °C talveune taolist tardumust. Sigima hakkavad pähklinäpid kevadel. Tiinus kestab neil kolm nädalat. Seejärel sünnitab emasloom 3...5 (harva 2...9) poega. Eestis on tõenäoliselt üks pesakond juunis või juulis, mujal kaks pesakonda aastas. Pojad on suhteliselt hästi arenenud ja silmad avanevad neil juba ühe päeva vanuselt. Imetatakse poegi kuu aega. Vanemate juurest lahkuvad ja iseseisvat elu alustavad noored pähklinäpid pooleteise kuu vanuselt. Sigima hakkavad järgmisel kevadel. Keskmiselt elavad nad kolme (aga võivad ka viie) aasta vanuseks. 5 Kährik
tagajärjeks on enamasti nõrgema linnu pesaservalt alla kukkumine. Haudevältus on merikotkal 35 päeva.Emalind viibib kümme päeva pidevalt pesal ja veel paar nädalat pesal või selle lähedal istumispuul. Mais-juunis hakkab ka emalind saagijahil käima. Pojad lendavad pesast välja juuli lõpul või augusti alguses. Pojad hakkavad pessa toodud toidust jagu saama alles 5...6 nädala vanuselt. 8 nädalaselt juba lahkub pesast. Pesakond püsib koos kuni sügiseni. Arvukus: Vahepeal oli merikotkas Eestis väljasuremisohus. Sajandivahetusel oli meil neid umbes 30 haudepaari, 70ndatel aga vaid 9...10. Praegu arvatakse olevat 35...40 paari Kunagi võis meie rannikul ja järvede ääres elada sadu paare merikotkaid. Inimese süül loodusesse sattunud kloororgaanilised ühendid põhjustasid selle liigi hääbumise: kolmkümmend aastat tagasi oli meie suurimaid röövlinde järele jäänud vaid kuni mõnikümmend paari
elavad üksi, ühinedes karjaga sügisesel jooksuajal. Põrsad (4-12) sünnivad kevadel. Eluiga 9-25 aastat. Metssiga on väga hinnatud jahiloom. (Eestimaa fauna. Metssiga) Et Läänemaal on piirkonniti väga kõrge metssigade arvukus, siis ei ole mõtekas ka jahihooaega piirata. Küll aga suhtuvad jahimehed täie tõsidusega olukorda, kus lastud täiskasvanud siga võib osutuda emiseks ja küttimise tulemusena võib jääda pesakond põrsaid ilma emata. Täiskasvanud metssigade küttimist praegusel aastaajal juba välditakse jahimeeste poolt. (Läänemaa portaal metssead juba poegivad) Metskits (metskits google pildi otsing) Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks
(valgustamine, puudutamine), sunnib enamjagu loomi ärkama ning oma asukohta vahetama. See seab nende elu suurde ohtu. Väga suured magajad on unilased ja kasetriibikud. Nad jäävad talveunne juba septembri lõpus või oktoobri algul ja ärkavad alles aprilli lõpus või mais. Seega magavad nad suurema osa aastast, seitse-kaheksa kuud. Nii pikaks uneks peab end väga hästi ette valmistama. Soodsatel suvedel sünnib meie unilastel lagritsatel ja pähklinäppidel suve lõpus sageli teine pesakond poegi, kuid enamik neist hukkub talvitudes, sest nad ei ole suutnud magamamineku ajaks endale piisavat rasvavaru koguda.Talvituskohaks otsivad või kaevavad nii unilased kui ka kasetriibik valdavalt maa sisse uru, kus pesakamber vooderdatakse peene taimse materjaliga. Ent mõned, eriti lõunapoolsematel aladel, talvituvad puuõõnsustesse rajatud pesades. Väheseid kasetriibikuid ja lagritsaid on leitud talvitumas ka väiksemates keldrites.
rasvavarusid, mis võivad moodustada 50-60% looma kehakaalust. Taliuinak kestab Eesti aladel novembrist-detsembrist veebruari-märtsini. Soojade ilmadega võivad mägrad aeg-ajalt väljaspool urge ringi käia. Lõunapool elavad mägrad ei pruugi üldse taliuinakusse jääda. Jooksuaeg on juunis-juulis, kuid loote arengus esineb latentsusperiood, ning pojad (keskmiselt 3-4 pesakonnas) sünnivad alles märtsis- aprillis. Imetamine kestab 2-3 kuud ning esimese talve veedab pesakond koos. Mägrad sigivad üle aasta. Mägra arvukust on kerge alla viia nende urusüsteemide rikkumisega nt. jättes pärast urujahti (kähriku-, rebase- ja mägrajaht) lahtikaevatud käigud kinni ajamata. www.jahindusinfo.ee Lahtikaevatud urgudes mägrad edasi ei ela- senine eluase jäetakse maha ning minnakse uut otsima. Kui läheduses sobivat pinnast urgude rajamiseks ei leidu, mägrad
VÄIKESED IMETAJAD: SIIL (Erinaceus) - vaheldusrikkad elupaigad - metsaservad, pargid, puisniidud, aiad, kalmistud. Toitumine on valdavalt loomne - putukad, vastsed, teod, vihmaussid, konnad, sisalikud, maod, linnumunad, linnupojad, hiired. Vähe tavritab taimset toitu - puuviljad, marjad, seemned. Kaks korda suve jooksul sünnitab pärast 40- 42p. tiinust 2-10 (keskm. 5-7) poega, kes algul on valgete ja pehmete okastega. Esimene pesakond tavaliselt mai kuus. Ema kõrvalt hakatakse toitu otsima 3-4 nädalaselt. Noored hakkavad sigima peale talvitumist.Talveuni kestab oktoobrist märtsini, ärkamise järel algab jooksuaeg. Hilise pesakonna pojad kes sünnivad juulis-augustis , talvituvad koos emaga. Vaenlasteks on kakulised ja rebased. On olemas harilk siil ehk läänsiil ( helehalli kõhuga, näol tume vööt silmast ninani) ja kaelussiil ehk idasiil ( värvuselt tumepruun k.a.nägu)
Kopulatsioon kestab tavaliselt 1520 minutit. Viljastatud munaraku kinnitumine toimub 1014 päeva pärast edukat paaritumist. Eestis eelistab rebane pesapaigana kuivi liivaseid alasid. Kutsikad tulevad ilmale pesaurus. Kuni kutsikad on abitud (kaks nädalat), on emasloom kogu aeg nende juures, toites neid piimaga ja hoides nad soojad ja puhtad. Isane varustab teda toiduga, kuid ei sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. Tiinus kestab tavaliselt 5153 päeva, kuid varieerub vahemikus 4956 päeva. Pesakonna suurus on 113, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50150 g. Kutsikatel on sündimise ajal pehmed pruunid karvad. Pojad sünnivad pimedana, kuid hakkavad nägema 914-päevaselt. Üle kahenädalased pojad saavad ka peenestatud toitu. Kutsikad hakkavad pesast väljas käima 46 nädalat. Sel ajal toob ema neile päris toitu, millel tihtilugu on veel elu sees. Nii saavad pojad õppida saaki murdma
karvadega. Majandatavates metsades kasutab agarasti elamiseks pesakaste, kui sobivaid looduslikke õõnsusi ei ole. Samasse koguvad nad ka toiduvarusid ebasoodsaks aastaajaks. Toituvad pungadest, lehtedest, pähklitest, lihakatest viljadest, tihti ka väikestest putukatest. Lendorava jooksuaeg on märtsi lõpusaprilli alguses. Pojad sünnivad aprilli lõpus või maikuu esimesel poolel. Neil võib olla ka kaks pesakonda aastas, sel juhul sünnib teine pesakond juulis. Poegi on tavaliselt 2-3. Lendoravad elavad 5-6 aastaseks. Kodupiirkonna suurus erineb sooti oluliselt. Keskmine kodupiirkond on isastel 57.8 ± 33.8 ha ja emastel 7.5 ± 6.5 ha. Emaste kodupiirkonnad ei kattu, isaste kodupiirkond hõlmab aga sageli mitme emase oma. Isased võivad sageli okupeerida sama pesa. Askeldavad pesast umbes 50 m raadiuses. Juveniilid disperseeruvad hilissuvel kodust umbes 2 km kaugusele. Mõned isendid, eriti emased võivad levida ka kuni 8 km kaugusele.
annaabi.ee 
