,,Jumalaema kirik Pariisis" Victor Hugo See prantsuse kirjaniku tuntud romaan räägib mitme tegelase elust 15. sajandi Pariisis. Oskuslikult on vahele põimitud peatükid, mis käsitlevad Pariisi arhitektuuri. Jutustuse peategelasteks on noor poeet Pierre Gringoire, ülemdiakon Claude Frollo, kellalööja Quasimodo ja ilus mustlasneiu Esmeralda, kes ühendab tegelased jutustuseks. Vähesel määral on mainitud kuulsaid tolle aja inimesi. Tegelased on väga erinevad: Claude Frollo on paheline isiksus. Jutustuses jääb kõlama Claude Frollo moto:" Kui ei saa mina teda, ei pea teda keegi saama." Seevastu Quasimodo, poolenisti valmis, nagu ta ise ütleb, on läbinisti hea. Olles kirikus varjul, ei ole ta näinud inimeste viha ja silmakirjalikkust. Kuigi loodus pole temaga helde olnud, suudab ta rõõmu leida sealt, kust keegi teine seda otsidagi ei oska. Quasimododoga peaaegu üh...
Pealegi oli ta nii kõva kuulmisega, et ta ühtki sõna ei kuulnud, mis talle kirjutaja ütles; siiski näidata · tahtes, et ta kuuleb, vastas ta: 192 «Ah nii, seda ma seda a teadnud Lisage talle siis veel uks tund häbiposti juurde» Ja ta kirjutas kohtuotsusele alla. «Nii kulus talle ära,» ütles Robin Poussepain, kel Quasimodoga oli arveid õiendada, «las saab õpetust, et inimesi tuleb viisakamalt kohelda» II. ROTIAUK ubatagu mul nüüd lugejat tagasi viia Greve'i platsile, mille me eile koos Gringoire'iga maha jätsime, et seirata Esmeraldat. Kell on kümme hommikul. Kõik ümberringi tuletab siin meelde eilset pidupäeva. Tänav on täis risu, linte, nartse, tutisulgi, vahatilku küünlajalgadest, toiduraasu-kesi avalikust pidutsemisest. Suur hulk kodanikke uitab ringi, tõugates jalaga rõõmutule kustunud tükke, sattudes Sammasmaja ees vaimustusse eilsete toredate drapeeringute meeldetuletamisest ja
annaabi.ee 
