Samal ajal on suhtes tohutud pinged, kuna varjatakse oma tõelisi tundeid kurbust ja süütunnet. Eriti võib see tekitada probleeme meestele, keda on tihti õpetatud oma emotsioone varjama. Samuti võivad mehed tunda kohustust ,,olla tugev", et mitte tekitada naises veel rohkem häiritust. `Can Relationships Survive After Abortion?'Dr Theresa Burke Psühhoterapeut ja kirjanik ,,Mehe poolne tavaline reageering abordile on vaikimine ja üksi kurvastamine. Selles vaikimises toidab mees süütunnet ja kahtlusi oma võimekuse suhtes, kaitsta oma lähedasi ja ennast. Need ,,vaikivas kannatajad" kes arvavad, et nad ei tohiks rääkida või nutta võivad tunduda karmid, kuid sisemuses nad purunevad oma enese südametunnistuse ja häbi tohutu rõhuva raskuse all. Mõned (mehed) muutuvad depressiivseteks ja /või murelikuks, teised kompulsiivseteks, kontrollivateks, nõudlikeks ja kamandavateks. Kuid teised muutuvad raevukateks ning
traditsioonide jätkamisele. Olulist rolli on kaasaegne Vatikan mänginud täna diplomaatilisel areenil. Teise Maailmasõja ajal jooksis valge joon üle Peetruse platsi, kus ühel pool joont laiutasid natsid ja teisel pool toimus vaikne, kuid intensiivne diplomaatiline töö liitlaste ja vastupanuliikujatega. Ei ühtegi müürikivi laotud Peetruse platsile, kuid üle joone astumine võis tähendada surma. Pius IX on süüdistatud koostöös natsidega, kuid see seisnes vaid avalikus vaikimises, mida võrreldi hukkamõistuga. Selle varjus aga toimus tihe töö. Nõukogude okupatsiooni algusel Baltikumist lahkunud nuntsius Arata moodustas Vatikanis koheselt kommunismi kuritegude uurimise erikomisjoni mille väärtuslik ajalooline materjal on seniseni arhiivides kinni. Vatikani diplomaatia varasemat ajalugu silmas pidades ei saa märkimata jätta Poola Solidaarsuse liikumise toetamist ja finantseerimist USA rahadega, mis viis kommunismi sisulise lagunemiseni Kesk- ja Ida-Euroopas
Hing võtab osa duaalsusest. Kõik duaalsuse kogemused mõjutavad hinge ja muudavad seda. Vaim eksisteerib aga väljaspool duaalsust. See on kõige arenemise ning evolutsioneerumise alus. See on selle, mida te võiksite nimetada lihtsalt Olemiseks või Allikaks, Alfa ja Omega. Väline ja eriti sisemine vaikimine on kõige otsesem tee, et tunnetada teid pidevalt saatvat energiat, milleks olete, kõige sügavamas südamikus, Teie ise. Vaikimises saate te kokku puutuda kõige imelisema ja iseenesestmõistetava asjaga: Vaimuga, Jumalaga, Allikaga, Olemisega.Hing kannab endas paljude kehastuste mälestusi. Ta teab ja mõistab tunduvalt rohkem kui meie maine isiksus. Hing on seotud teadmiste ekstrasensoorsete allikatega, nendega, nagu teie möödunud elude isiksused, teie teejuhid või teekaaslased astraalses plaanis. Kuid hoolimata nendest sidemetest võib hing olla segaduses, ta võib mitte mõista oma tõelist olemust. Ta võib olla
poolteise sülla kaugusel olevale kitsale lapikesele, mida moodustasid raidilustuste servad. Ja oma ahastava hinge sügavast põhjast palus ta taevast, et ta oma elu võiks lõpetada sel lapikesel, mille läbimõõt igast_küljest võis paar jalga olla, kestku ta elu seal kas või sada aastat. Kord heitis ta pilgu ka alla platsile, kuristiku põhja; kui ta aga pea üles tõstis, olid tal silmalaud kinni ja juuksed püsti. 2 8 9 Oli midagi kohutavat ses kahe inimese vaikimises. Sellal kui ülemdiakon nii jubedal viisil surmaga heitles, nuttis temast paar jalga kõrgemal Quasimodo ja vahtis ainiti Greve'i platsi poole. Nähes, et rabelemine midagi ei aita, vaid tema ainust tugipunkti koguni kõigutab, otsustas ülemdiakon liikumatuks jääda. Vihmaveetoru ümbert kinni hoides hingas ta vaevalt ega julgenud liigatadagi. Ainult vahel tõmbus ta kõht kramplikult kokku nagu unes, kui 488 nähakse.end kukkumas
» «Aramis. Aramis!» hüüdis d'Artagnan, vaadates kahtlevalt oma sõpra. «Põrmust olen ma võetud ja põrmuks pean ma saama. Elu on täis alandust ja valu,» jätkas Aramis süngeks muutudes. «Kõik niidid, mis seovad inimest õnnega, kat- * Tühisuste tühisus (ladina k.). 293 kevad üksteise järel ta kätes, eriti aga kuldsed niidid. Oh, mu kallis d'Artagnan,» ütles Aramis kerge kibedusega hääles, «kuulake mind, varjake oma haavu, kui teil neid on. Vaikimises on õnnetute viimne rõõm, ärge laske iialgi kedagi oma murede juurde, uudishimulikud imevad meie pisaraid nagu kärbsed haavatud põdra verd.» «Oh, mu kallis Aramis,» ütles d'Artagnan omakorda raskelt ohates, «te jutustate mulle mu enda lugu.» «Kuidas?» «Jah, armastatud naine, keda jumaldasin, rööviti minult vägivallaga. Ma ei tea, kus ta on, kuhu ta viidi; võib-olla on ta vang, võib-olla on ta surnud.»
annaabi.ee 
