Niipea, kui keegi tähele ei pannud, hüppas ta peremehe voodisse ja keeras seal ennast mõnusalt magama. Siis aga juhtus selline lugu, et Bimbu oli juba mitu päeva kadunud. Pere oli otsinud teda nii Kärina külast kui Savioja külast aga koera ei olnud keegi näinud. Lapsed nutsid ja isa ohkas. Juba kolmas otsimise päev oli otsa saanud. Majas oli vaikne. Kuu paistis aknast sisse ja kogu pere magas. Korraga aga kostis riidekapist veidrat norinat, see imelik hääl äratas ema. Ta puges haigutades voodist välja ning avas kapi ukse, ja siis ta kiljatas: ,,Mis see on?" . Kapist paistis kuuvalguse paistel roheline silmapaar. Nüüd oli ka isa ärganud selle kisa peale. Ta pani lambi põlema. Kapis polnudki kedagi muud, kui kaotsi läinud Bimbu ja mitte üksi. Neli väikest karvakera nohisesid Bimbu küljekõrval. Bimbu oli jällegi leitud. Järgmisel päeval tegid lapsed Bimbule ja ta poegadele mugava pesa ahju kõrvale. Seal oli neil mugav ja soe.
Hiir oli juba pikka aega jälginud tigu ning kuna oli parajasti lõunaaeg, otsustas hiir teo magustoiduks nahka pista. Oli see alles magus amps! Magusaim tigu, mis hiir eales saanud oli! Kuid vaene siil oli ikka veel tühja kõhuga! Kurvastades hiilis siil kauni päevalille poole. Nähes, et hiir nii maialt tigu nosib, hüppas siil hiirele peale ning hampsas kaelast kena fileetüki. Kõht sai täis ning meel läks paremaks. Kätte jõudis õhtu. Siil pesitses rahulikult oma pesas. Haigutades otsustas ta unemütsi pähe tõmmata ning magama minna. Kuid magama siil ei jäänudki, rebane jõudis ette ning üheainsa hetkega olid siili elupäevad loetud. Ettearvamatu, eksole? Kuid mis teha, life happend. The end! Probleemid: Inimene kütib rebast, et saada kasukat. Rebaste populatsioon väheneb, kuid rebased on väga olulised meile, sest Rebane reguleerib väikeste näriliste ja kahjulike putukate arvukust.
Kui õige inimene, õigel ajal leiab sinu apsud ja toob välja sinu vead - ütle tänan. Jalga ei tohi üle põlve panna, endast vanemate ja austusväärsete inimeste juures. Naise koht on paremal käel, koera koht vasakul MI-MA-BA = hääleharjutus Hääl hommikuti magab, mis tähendab et tuleks teha hääle ülesse saamise harjutusi. mmm..hääliku peal. Vasak käsi pandakse haigutades käe ette, parema käega tervitatakse Oluline on panna ennast partneri olukorda Meil kõigil on plussid ja miinused. Miinustega tuleb tegeleda. Eneseusaldus, kõhutunne ja vaist on väga olulised. Reageerimine negatiivsusele, sääsest tehakse elevant – seda ei peaks olema. Selge pea ja objektiivsus, on mõtlemise juures oluline. Last ei viia lasteaeda, enne 3-eluaastat, sest muidu ei tule sellest midagi head välja,sest ta pole küps.
ütles rahulolevalt:,,Sul on hea vein, võõras. Kalla mulle veel!" Kallasingi. Ta jõi kolm nõutäit. Et ta ei olnud enne nii kanget veini joonud, jäi ta peagi purju, kõigutas oma suurt pead ja küsis: ,,Ütle mulle oma nimi, võõras, et saaksin sulle tänutäheks kingituse teha!" Vastasin: ,,Ah et minu nimi? Ütlen sulle kohe: minu nimi on Eikeegi. Nüüd ütle mulle, mis kingituse sa mulle vastutasuks teed?" Hiiglane laskis end haigutades maha vajuda ja vastas irvitades: ,,Ma söön su ära viimasena. See ongi minu kingitus!" Ta oli purupurjus ja jäi kohe magama. Siis ütlesin ma oma kaaslastele :,,Kuulake mind, sõbrad, me peame end päästma! Me ei saa siit välja, sest me ei jõua iial seda rahnu koopasuu eest ära nihutada. Kuid võtke see matar ja ihuge oma mõõkadega otsast teravaks. Mina aga teen lõkke uuesti üles!" Mu kaaslased kuuletusid ilma küsimusi esitamata
Arvan, et mitte ainult uudne, vaid ka hirmuv ja sokeeriv. See raamat avas mulle, tänapäevasele inimesele, silmad, sellele, kuidas see elu varem käis, ja millised olid inimeste hädad. Selle abil sain jälgida seda, kuidas arenes meditsiin, kuidas muutus inimeste arusaamine meditsiinist, ning milline elu oli vanas Tallinnas katkude ja näljahädade ajal. Praegu me ei pööra suurt tähelepanu meditsiinile, sest see on nii palju arenenud, et me ei pea muretseda sellest, et haigutades on meil kõrge võimalus ära surra. Tänase meditsiini olukorraga oleme kindlad, et kui me kunagi saame haigeks, arstid saavad meid vähemalt normaalses seisundis hoida. Varauusajal aga oli kõik teistpidi: meditsiin veel ainult arenes, tihti juhtusid epideemiad, kõike haigusi inimesed veel ei teadnud, ei saanud neid eristada ja ravida. Sel ajal oli võimalik, et pärast ravitsemist haige võiks surma saada, isegi kui tal ainult silm valutas, või ta külmetuse sai.
Tal on ainult paar vana armastust: haruldased sigaripitsid, tuhatoosid, salvrätiku-rõngad ja taskunoad ning märksa odavama naisteenija asemel piltilusat prisket kammerteenrit ümmardajaks peab. Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks kõige pikema teeharu - selle, mis karjamõisa viib. Teise, veidi väiksema tiiru ristleb Kremer õhtupoolikul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Enne sängiheitmist loeb Kremer haigutades veel mõne veeru "Revalsche Zeitungit" ning paar peatükki raamatute raamatut, enamasti Saalomoni tarkust, sest muud kirjandust tal majas ei ole. Siis kustuvad küünlad ja kustub vanapoisi päev, mis oli nagu eelmine ja ilmatu rida eelmise eelmisi. Teine peatükk: Ühel pärastlõunal valis Ulrich von Kremer jalutamiseks selle lühikese rohtunud tee mis Tõnu Prillupi majast mööda läks. Maja juures kütkestas ta pilku värviline vari mis lähemal uurimisel
Vaatamisväärsuste legendid Legendid: Läänemaa tähtsamate vaatamisväärtuste hulka kuuluvad kindlasti keskajast säilinud kirikud. Nende täpse ehitusaja kohta andmed puuduvad, kuid on teada, et juba 13. sajandi lõpus valmisid kirikud Ridalas, LääneNigulas ja Kullamaal. Maakirikutest on keskajast veel Kirbla, Martna, Noarootsi, Vormsi ning Hanila ja Karuse kirikud. Enne 14. sajandi keskpaika olid Läänemaal püstitatud kõik tähtsamad kihelkonnakirikud. Ehitustegevust soodustas hästitöödeldava kohaliku ehitusmaterjali -- dolomiidi -- olemasolu. Kõik vanimad kirikud on gooti stiilis, ühelöövilised ja algselt ilma tornita. Ühelööviline tornita kirikuhoone vastas tookordses kirikuelus laialt mõju omanud tsistertslaste ja dominiiklaste ehituskunstilistele nõudmistele. Keskaegsed kirikud on suhteliselt väikesed, kuid nende kunstiline mõju väljendub hästivalitud proportsioonides, ruumipildi lihtsas ülevaatlikus ...
nüüd oli Krõõdal põhjus käes otsekohe tema kallale kippuda: «Katsu mul suurt Saksamaa tundjat! Tahad vist uhkustada, et sa mööda jumala maailma hulkumas oled käinud? Mis sa siis nüüd õige enesest arvad? Ah? Rumal ori sa oled ja selleks sa jääd. Armust on sind natuke vallali lastud -- nüüd tema suur ninamees! Vaat sulle! Oma silmigi ei 142 tohiks sa meie kui vabade inimeste poole üles tõsta!» «Kuule, ema, ilma sinuta oli meil siin üsna mõnus istuda,» ütles Priidu haigutades. «Vait!» kärgatas ema. «Sina-seisad alati tema eest, aga sellele sa ei mõtle, et ta sinu kurrvaim on. Ilma temata oleksid sina ammugi kõikide viisakate noorsandide sõber ja Maria peene antvärgi pruut. Mis ta siin varitseb? Mis sa meist tahad, sepp? Oled sa tõesti nii juhm, et sa Mariat omale loodad saada?» «Olen ikka nii juhm,» ütles sepp rahulikult. «No siis jää ka juhmiks!» kilkas Krõõt. «Sina, närukael, julged saksa rätsepat pilgata? Kas
istus ikka veel näoga näitelava poole. Mis Gisquette'i ja Lienarde'i puutub, siis olid nad juba ammu jalga lasknud. Gringoire oli südame põhjani liigutatud oma ainsa pealtvaataja ustavusest. Ta ligines talle ja kõnetas meest, teda kergelt käsivarrest raputades, sest see hea mees oli balustraadile nõjatunud ja veidi tukkuma jäänud. «Mu härra,» ütles Gringoire, «ma tänan teid.» «Mis eest, mu härra?» vastas paks mees haigutades. «Ma näen, mis teid eksitab,» jätkas poeet. «Kõik see lärm siin ei lase teil rahulikult pealt kuulata. Aga pole 46 viga: teie nimi kestab tulevaiski põlvedes edasi. Kuidas on teie nimi?» «Renauld Chäteau, Chätelet' pitsatihoidja, teie teenistuses.» «Härra Chäteau, teie olete siin ainus muusade esindaja,» ütles Gringoire. «Teie olete väga lahke, mu härra,» vastas Chätelet' pitsatihoidja. «Teie olete ainus,» jätkas Gringoire, «kes korralikult tükki kuulas
hing, -- seegi nahast. Mõni plank oli kunagi valgeks lubjatud -- hertsog ütles, et vist Kolumbuse ajal. Enamasti oli aedades sigu ja inimesed ajasid neid välja. Kõik poed olid ühe tänava ääres. Ees olid neil kõigil valged lõuendist aknakatused, mille lattide külge maainimesed oma hobused olid kinni sidunud. Aknakatuste all seisis igal pool tühje riidekaste. Hulkurid puhkasid kogu päeva kastidel, lõikudes neid oma taskunugadega, närides tubakat, haigutades ja ringutades -- see oli kangesti labane rahvas. Neil olid enamasti kollased õlgkübarad, laiad nagu päevavarjud; kuubi ega veste neil polnud. Nad hüüdsid üksteist: Bill! ja: Buck! ja: Hank! ja: Jõe! ja: Andy! ja lobisesid laisalt ja sõnu venitades ning tarvitasid õige palju vandesõnu. Ka iga aknakatuseposti najale toetus üks hulkur, enamasti käed püksitaskutes, kust nad ainult siis välja võeti, kui tarvis oli kelleltki tubakat laenata või ennast kratsida
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
