1. Igasugune negatiivsus on täiesti ebapraktiline. Eestlane on ju praktiline inimene. Milleks praktiseerida negatiivsust, kui see mitte midagi ei anna? Ta ei loo häid inimsuhteid, ta ei ravi su tervist, ta ei tee su tuju heaks ega su päeva kaunimaks. Kõikides situatsioonides on võimalik jääda positiivseks. Kõigis situatsioonides tuleb jääda iseendaks. Tuleb aru saada, mis on elus tähtis ja mis ei ole tähtis. 2. Inimsuhetes tuleb olla aus. On inimesi, kellega me suhtleme viisakusest või harjumusest, kes tegelikult ammu ei kuulu enam meie vibratsiooni. Hinda seda, mis on sulle tõeliselt tähtis ja neid inimesi, kes on sulle tähtsad ja tee neid asju, mis on sulle rõõmu valmistavad. Ma arvan, et rõõmsameelsus on meie ainus kohustus looja ees, sest rõõmsameelsusest algavad kõik ülejäänud head asjad. 3. Võtke rohkem aega iseenestele mõtlemiseks, lihtsalt molutamiseks, mediteerimiseks. Ükski õigustus, miks sul halvasti on, ei ole piisav. Iga ...
1977 aastal Tallinnas sündinud mees asus elama noorelt juba USA's isa juures. Enamus oma elu enne USA'sse kolimist, elas Johann Soomes koos enda ema ning kasuisaga. Johann alustas oma karjääri aastal 2001, kus ta osales oma esimeses filmis ,,Zoolander". Osales ka alles hiljuti nähtus filmis ,,2012". Oma näitlemise oskused saavutas ta New Yorgi koolis Lee Strasburg teatriinstituudis. Koduks Ameerika Hollywoodi tõusev täht, muusik Tarmo Urbi poeg Johann Urb peab enda koduks Ameerikat. 17aastasena isa juurde kolinud Urb ütleb, et Ameerika on tema jaoks alati kodu olnud. Juba enne lennukist väljumist teadis ta, et kuulub sinna. Mees alustas karjääri teismelisena New Yorgis, kus tegi modellitööd. "Osalesin kampaaniates ja reisisin palju. Soomest välja saades ei teadnud ma, et mind vaadatakse kui kena välimusega inimest. Mulle meeldis sealjuures fakt, et mul on võimalus reisida, raha teenida ja inimestega kohtuda
lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on. Sanglepal on ka huvitavaid kaaselanikke. Näiteks elavad temagi juurtel mügarbakterid nagu liblikõielistel, nii teeb lepamets mulla palju paremaks kui ta enne oli. Osa linde söövad meelsasti urbi - õietolm meeldib lindudele. Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks, seejärel tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid nad sanglepa ka naha parkimiseks sobiva
ko tho " + K - p - T - vaihtelee KYSYMYSSANAT vada heikki kuka kes Kk → k mihiifdea - ) urbi mis → pp p mitiilmuutverbit) mis tt → t mile.in millat minkiimaalainen mismaalane k → - missa kus
abielus; error facti - faktiviga; error iuris õiguslik viga; error in persona isiku eksimus; error in corpore eksitus tehingus, asjas; error in quantitate eksitus koguses ; error in substantia eksitus olemuses; status civitatis persooni juriidiline staatus Rooma kodanikuna; status libertatis vabaduse seisund; status familiae isiku perekondlik staatus; in iure kohtus; in iudicio kohtumenetlus; praefectus praetorio sõjaväe ülem; praefectus urbi Rooma prefekt; magister officiorum kantselei ülem; ludicis nominatio kohtuniku määramine; litis denuntiatio kohtukutse; litis contestatio kohtusse tunnistama kutsumine; stipulatio poenae trahvi määramine, leppetrahv; aquae et ignis interdictio kodakondsuse äravõtt, pagendamine; possessio iuris õiguse valdamine; possessio rei asjade valdamine; Ius Quiritum Rooma kodanike õigus; ius gentium
Kirik ei olnud ainult palvekoda, vaid kogu külaelu süda. Talumehed kogunesid seal seni kuni polnud selleks spetsiaalset hoonet. Talupegade poliitiliste ja sotsiaalsete ideaalide ning ootuste vormidele olid määravaks kristlik õpetus. Nende jaoks oli hästi mõistetav nii sakramentide lepitav toime kui ka algkiriku ajalooline eeskuju. Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost. Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud, mille katused olid laotud katusekividest. Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas paiknes tulekolle. Kuna korstnaid ei olnud, pääses suits välja erilisest katuseaugust, aknaavadest või uksest. Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud
Lehe läbimõõt on umbes 1 cm. Tihti aga on erinevalt teistes kaskedest tema lehtede laius suurem kui pikkus. Need lehed on andnud põõsale ka nime litterkask. Sookask (Betula pubescens) Kase oksad on rippuvad, tüvi peaaegu aluseni valge või õhukese musta korbaga. Sookase noored võrsed on tihedalt rohekashallide karvadega kaetud. Leht on ümarjas. Sookase lehed on söögiks kitsedele ja vaksikute röövikutele, linnud söövad pungi, kase õisi ja urbi. Urbasid on kasel kahesuguseid: ühed on isasõitega, mis ilmuvad puule juba sügisel ning on suhteliselt pikad; teised on emasurvad, need tekivad kevadel ja on isasurbadest lühemad. Vili on kahe tiivaga pähklike. Madal kask(Betula humilis) Madal kask on kaseperekonna liikidest üks tavalisemaid rabastuvates metsades, sooniitudel, madalsoos, siirdesoos ja isegi päris rabas. Harilikult on ta kuni inimesekõrgune põõsas, vaid harva veidi pikem. Ta on
23. Harilik sarapuu koor on karvane (erinevalt pärnast). Pungad on heledamad, koor viskab heledamat tooni, pungad on punased ümarad mummud. 24. Suur läätspuu roheline koor (noor oks), vahel on vanal oksal leherootsud küljes. Võib olla astlaid (väga vähesed ja ei pruugigi näha olla), justkui sooniline oks. 25. Alpi kuldvihm rohelisel koorel hõbedased pungad. 26. Raagremmelgas roheline koor, võib olla urbi. Pung on pruun 27. Hall pähklipuu tipus suur pung, ribiline. Natuke kolmnurksed lehearmid (suured) paks ja hall oks. 28. Harilik pihlakas pungal soomuseserv ripsmeline ja see on valge. Oks on paks. 29. Tähktoom pihlakas sama kui eelmine, kuid peenem oks ja pung on kitsam ja peenem. 30. Tume aroonia punakaspruunid pungad, pungad kui kassiküünised aga pungal pole karvu 31. Läikiv tuhkpuu oksad on paksult võrsumispungi täis 32
..)? 1. agana leib- leivavilja ei puhastatud vaid rukkiterad jahvatati koos aganatega, et jahu oleks rohkem. Aganaleib kujunes välja 16. – 17. Sajandist kuni 19. sajandi keskpaigani talupoja laual. Jahvatamisele läks kõik: viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu- urbi, isegi kanarbikku. Aganaleiba tuli pärituult süüa, vastutuult süües läksid aganad silma. Ka on teada, et aganaid olevat lisatud teradele seni, kui terade ja aganate segu kühvliga vastu seina visates enam teradele iseloomulikku krabinat kuulda ei olnud. Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. jõululeib- enamasti tehti hapendatud rukkijahust. Tava leivast erines jõululeib oma erilise kuju poolest. Tehti seakujulisi, kuhikuga, auguga, et saaks küünla hiljem kaunistuseks panna.
kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, 3 sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Oskar Loorits kirjeldab, kuidas inimesed meenutasid rasket põuaaega. Nii olevat Palamuse kihelkonnas korjatud sammalt, kuivatatud see ära ja pandud leiva hulka. Sammal oli leiva ära rikkunud, teinud selle kibedaks nagu tubaka. Leib
kergelt lendavad tuulega jõeveele, ujuvad kaugemale ja sobivas kohas kasvavad neist uued sanglepad. Isasõied on neil urbadena, mida paljud on märtsikuus tuppa toonud ja pärast kirunud, miks kõik kollast tolmu täis on. Sanglepal on ka huvitavaid kaaselanikke. Näiteks elavad temagi juurtel mügarbakterid nagu liblikõielistel, nii teeb lepamets mulla palju paremaks kui ta enne oli. Osa linde söövad meelsasti urbi - õietolm meeldib lindudele.. Kindlast tuleb aga rääkida veel sanglepa puidust, mida on ka kameeleoniga võrreldud. Kui tüvi maha saagida, võib näha, et puu on ilus säravvalge, kuid mitte kauaks - õige pea muutub see kollakaks, siis oranzikaks, seejärel tumeoranziks ja lõpuks tuleb juurde veel roosasid ja lillasid toone. See näitab, et puus on peidus mitmeid huvitavaid värvaineid. Neid õppisid inimesed juba ammu kasutama, peale selle leidsid
Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. Talupoja rõivastus Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. 2. Talupoja söök ja jook Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune. Põhjapoolsetel
kõrval. Humani nihil a me glienum puto midagi inimlikku ei pea ma endale võõraks Ars longa, vita brevis est kunst on pikk, elu lühike. Qtium post negotium puhkus pärast tööd Limen erat... oli piir... Versus Vergilii pulchri et elegantes sunt Vergiliuse värsid on kaunid ja elegantsed. Per risum multum poteris cognoscere stultum rohkest naerust tunned ära lolli Tempora mutantur et nos mutair in illis ajad muutuvad ja meie muutume koos nendega Urbi et orbi linnale ja maailmale(kõigile) Omnia mea mecum porto kõike enda oma kannan endaga kaasas Gutta cavat lapidem (kestvalt langev) veetilk õõnestab kivi Mulier naine Quid tibi vis, mulier? mis sa tahad, naine? Vae, vae oh häda, oh häda Ah murieres, mulieres! ah naised, naised! Sursum corda ühendage südant Nil desperandum cras ingens iterabimus aequour! --- Ärge heitke meelt homme sõidame määratule merele!
maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua». Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma. Pätsi ei pandud
naine maruvihasena koju ja ütelnud: «Näe, kurjavaimud, ise sõid paksu ja moole andsid vedelat juua». Rahvamälestustes on säilinud andmed selle kohta, kuidas 1800.a ümber olnud toiduks aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli, nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: «Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma», Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastail ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. Siis otsiti abi metsa alt, tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi ja ohakasuppi. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: «Austa leiba, leib on vanem kui meie». Seepärast ei tohtinud leiba pilduda ega leivaraasule peale astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest maha libisema, pidi ta selle üles võtma ja suud andma.
(slaid). Suvel ja sügisel on alustaimestiku tõttu ekskrementide leidmine tunduvalt raskem. Talvel ja eriti jooksuajal võib vahel lumelt leida ka lendoravate jälgi. Erinevalt orava nelikjäljest, kus eespool asetsevad suuremad tagajalgade jäljed, on lendoraval eespool esijalgade väiksemad jäljed. Pehmemas lumes on sageli nähtav ka keha (nahavoldi) jälg. Sügistalvisel perioodil võib leida lendoravate õõnsustesse kogutud toiduvarusid. Need sisaldavad peamiselt lehtpuude urbi ja pungi. Lendoravate elupaigas on sageli mahakukkunud kooritud või okastest puhtaks pügatud oksakesi ja näritud lehti. Vaid viimati toodud tegevusjälgede järgi on lendorava esinemise üle otsuse langetamine siiski väga riskantne. Lendorav on meil üks kõige rangemat kaitset vajavatest loomaliikidest. Tema asurkond on väike, seega tuleb sugulusristamisest tulenevate negatiivsete tagajärgede ärahoidmiseks kaitsta lausa iga indiviidi
Jõudis kätte Ruja lõpp. Liikmed läksid eri radu pidi. Kappel läks Rock Hotel'i mängima, Nõgisto koos Tüüriga In Spe'sse ning ülejäänud kolm moodustasid legendaarse punk bändi Propeller. 1.3 Kolmas periood (1981-1984) - "POP"-RUJA Siiski saatus pöördus ning Ruja naases peale seda, kui Propeller ära keelati. Nõgisto tuli tagasi In Spe'st ja Alender Propellerist. Kõige üllatavam oli see, et Haagma ja Rannap liitusid uuesti ansambliga. Trummariks sai uuele Rujale Arvo Urbi, kes püsis bändis vaid paar kuud enne In spe'ga liitumist. Tema järel võttis trummari koha üle Jaan Karp ning sellega oli kolmas ,,klassikaline" bändikoosseis oli valminud. Siiski ei jäänud Ruja progressiivse rocki juurde, vaid läks üle rockabilly'le. Ansambel otsustas mängida rock'n'rolli, millele on lisatud ballade, punk'i hümne ja materjali folk'i mõjudega. Kuigi kitarri ja klaveri soolod säilisid, oli muusika päris otsekohene. Valmis palju häid lugusid, kuid siiski
soodustavad seedimist. Toitaineid 100 grammis rukkileivas Vesi 37,3 g Kalorsus 258 kcal Valgud 8,5 g Lipiidid 3,3 g Tuhk 2,5 g Süsivesikud 48,3 g Kiudained 5,8 g 9. Lisandid leivas (põhjustatuna ikaldusaastatest) Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka lisaks aganatele jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi ja isegi kanarbikku. Näljaaegadel sõtkuti taigna sisse tambitud ohakaid, nõgeseid, varsakapju, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm. 10. Aganaleib esivanemate toidulaual Aganaleib kujunes 16.–17. saj eesti talurahva igapäevaseks leivaks ja püsis sellena kuni 19. saj keskpaigani. Aganaid tambiti leiva lisandiks tambilasnaga suures künas. Aganaleiba tehti ka tuulamata viljast. Rabatud rukis lasti ainult läbi hõreda sari
koloonid; glebae adscriptio-(talupoegade) maa külge kinnistamine 14. operae servorum vel animalium- orjade või loomade tööd 15. status civitatis-kodaniku seisus, status libertatis- vabaduse seisus; status familiae- seisund perekonnas 16. in iure-kohtus (tsiviilprotsessi I staadium); in iudicio-kohtus (tsiviilprotsessi II staadium) 17. praefectus praetorio-keisri kaardiväe või rügemendi ülem; praefectus urbi-linna ülem; magister officiorum-kantselei ülem 18. iudicis nominatio- kohtuniku määramine; litis denuntiatio-(kostja)kohtuprotsessile kutsumine või nõudmine; litis constetatio-kohtusse tunnistama kutsumine 19. stipulatio poenae-trahvi kokkuleppimine (leppetrahv); aquae et ignis interdictio-vee ja tule keelamine(s.t pagendamine) 20. possessio iuris- õiguse valdamine; possessio rei-asja valdamine 21
Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased 7 ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. 2. 3. 2. Talupoja rõivastus Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. 2. 3. 3. Talupoja söök ja jook Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune
leinud ma järekordselt endasjõudu austavas ning ahvatlevast ettepanekust keelduda. Seda enam, et nägin (tahtsin näha?) selles midagi sümboolset, kus teatriaastate ring täis saab, korduma hakkab. 14 Meedia Braavo, Janne Sevtsenko! Estonia teatris pole aastakümneid olnud operetiprimadonnat ja muusikali esimest leedit. Pärast Milvi Laidi, Gerda Murret, Silvia Urbi ja Meta Kodaniporki tulid Margarita Voites, Katrin Karisma ja Helgi Sallo. Oli teisigi. Ja siis saabus vaikus. Lavale jõudsid uued operetid ja muusikalid, kuid primadonna mõõtu ei andnud neis lavastustes keegi välja. Janne Sevtsenko Elizana on tõeline leid. Kaunis, särav, elegantne, üdini naiselik, lavaliselt peenetundeline, mis mulle selle etenduse puhul eriti imponeeris. Sevtsenko Elizas kumas juba algusest peale läbi suurilmadaami oreooli ähmast valgust. Ta on võrratu Eliza
ainult läbi hõreda sari. Kõik, mis sarjast läbi tuli, nagu viljaterad, aganad, kõlkad, kõrretükid ja muu pahn, aeti hunnikusse ja pandi kotti jahvatamist ootama. Jahvatatud segust tehti leiba, mis oli selline, nagu oleks pinnud sees. Viletsatel aegadel segati rukkijahu hulka aganatele lisaks või aganate vähesuse korral jahvatatud puukoort, mähka, puulehti, sammalt, sõnajalgu, männikasvusid, marju, tammetõrusid, sarapuu-urbi, isegi kanarbikku. Sellist leiba kutsuti hädaleivaks (Moora, 1980). Näljaaegadel on Eestimaal taina sisse sõtkutud ka tambitud ohakaid, varsakapju, nõgeseid, põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida (Moora, 1980).
sajandi alguses, kui toimus teravilja saagikuse langus. Talurahva elatustase oli väga madal ning igapäevane toit vilets. Rahvamälestistes on säilinud andmed, et 1800.aasta ümber oli toiduks olnud aganaleib ja silgusoolvesi. Leib oli olnud nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Kõneldi: "Allatuule ei tohi süüa, ajab aganad silma". Aganane leib oli must ja rabe nagu turvas. Ikaldusaastatel ei jätkunud isegi aganaid ja siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus isegi selline leib haruldaseks. Siis otsiti abi metsaalt- tehti nõgese-, hapuoblika-, naadi- ja ohakasuppi. Leiva kõrvale võeti veega ja rukkijahuga segatud hapupiima, silku ja kuivatatud kala, naer-ja kapsasuppi. Värsket liha ja piima söödi- joodi väga harva. Aganaleib või nn vahelikuleib kujunes 16.17. sajandil igapäevaseks talupojatoiduks ja püsis sellisena 19. sajandi keskpaigani
Puidust saadakse ka puidusütt, äädikhapet, metüülpiiritust ja ksülitooli. Kasetohust toodetakse kasetõrva e. tökatit ning varemalt on kasetohku kasutatud ka sidumis- ja punumismaterjalina. Koort kasutatakse ka naha parkimisel. Kase tüvel esinevate laineliste puidukiududega pahad on väga hinnatud käsitöömaterjal. Mõnede kaseliikide tüvedel parasiteeriv torikseen, must pässik (Inonotus obliquus) on kasutusel droogina, lisaks tarvitatakse kase pungi, noori lehti ja urbi ravimina. Oksi kasutatakse luudadeks ja vihtadeks. Küllalt suhkrurikas (suhkruid kuni 2%) mahl on nii värskelt kui ka hapendatult toniseeriv ning karastav janukustutaja. Looduslikult kasvab Eestis 4 kaseliiki. Arukask (B. pendula) ja sookask (B. pubescens) on puukujulised ning moodustavad metsapuistuid; vaevakask (B. nana) ja madal kask (B. humilis) on madalad põõsakujulised liigniiskete ning soostunud alade puittaimed. Eestisse toodud u. 12 võõrkaseliigist. Taxus baccata L
Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird. Talupoja rõivastus Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi. 2. Talupoja söök ja jook Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi. Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune
Puidust saadakse ka puidusütt, äädikhapet, metüülpiiritust ja ksülitooli. Kasetohust toodetakse kasetõrva e. tökatit ning varemalt on kasetohku kasutatud ka sidumis- ja punumismaterjalina. Koort kasutatakse ka naha parkimisel. Kase tüvel esinevate laineliste puidukiududega pahad on väga hinnatud käsitöömaterjal. Mõnede kaseliikide tüvedel parasiteeriv torikseen, must pässik (Inonotus obliquus) on kasutusel droogina, lisaks tarvitatakse kase pungi, noori lehti ja urbi ravimina. Oksi kasutatakse luudadeks ja vihtadeks. Küllalt suhkrurikas (suhkruid kuni 2%) mahl on nii värskelt kui ka hapendatult toniseeriv ning karastav janukustutaja. Looduslikult kasvab Eestis 4 kaseliiki. Arukask (B. pendula) ja sookask (B.pubescens) on puukujulised ning moodustavad metsapuistuid; vaevakask (B. nana) ja madal kask (B. humilis) on madalad põõsakujulised liigniiskete ning soostunud alade puittaimed. Eestisse toodud u
koorikuga väga maitsev rukkipüüli- ehk kolmepäevaleib. Kes soovis valgemat leiba, võis taigna kastmisel nisupüüli sisse sõtkuda. Aganaleib Aganaleib oli nii rabe, et söömisel murenes puruks ja tuul kandis laiali. Mida kehvem oli aasta, seda rohkem tuli aganaid leivateol kasutada, et viljaga järgmise saagini välja tulla. Näljaaastail olnud aganaid leivasisus nõnda palju, et leib võinud peerutulest süttida. Kui aganaid ei jätkunud, siis lisati leivaviljale sarapuu-urbi, tammetõrusid, sammalt, kanarbikku ja sõnajalgu. Kevadel muutus ka niisugune leib harulduseks. 10 Rukkileib meie laual Eestimaal toodetakse palju leivasorte, mille valmistamiseks kasutatakse erineva sordi rukki- ja nisujahu, sageli ka nende segusid. Rukkijahu jaguneb neljaks sordiks: Rukkipüül tüüp 815 on jahu, mille jahvatamisel eraldatakse suurem osa kesti ja
Valge lepp, isalepp, emalepp, pasklepp Eestis on tavaline puuliik, vähem leidub teda saartel. Halli leppa võib leida näiteks segametsadest, veekogude kallastelt ja puisniitudelt. Oma nimetuse on see puu saanud oma koorealuse mahla ja puidu punaka värvuse tõttu. Lepp märgib paljudes murretes verd või punakat värvust (kalalepp 'kalaveri', lepane 'verine, verega koos', lepp obu 'ruuget karva hobune' punane kui lepakapp 'punastamise kohta' Juuru). Kuigi lepalehti, -urbi j a -pulkasid kasutati veel 20. sajandi esimesel poolel maagiliseks ravi- ja tõrjevahendiks ei ole see olnud nii veenev põhjus, et oleks jätnud keelde mõne ütluse. Seevastu aga lepapuit, mida meie esivanemad ei hinnanud kuigi kõrgelt selle liigse pehmuse ja vähese vastupidavuse tõttu, on pälvinud sootuks teistsugust 11 tähelepanu. Just sobimatus vastupidavust nõudvate esemete valmistamiseks
jättis sel ettekäändel, et ta tükkideks pudeneb ja tal tarve on kaltsukorjaja kotti puhkama minna. Mis parata! Tsivilisatsioon pole veel nii kaugele arenenud, et inimene võiks ihualasti käia, nagu seda vana Diogenes * tahtis. Lisage siia veel juurde, et puhus väga külm tuul ja jaanuar pole eriti sobiv kuu, et inimkonda katsuda tagajärjekalt sellele tsivilisatsiooni astmele tõsta. See kuub juhtus mu silma alla sattuma, ma võtsin ta vastu ja jätsin kohe maha oma vana musta urbi, mis minusugust hermeetikut kaugeltki hermeetiliselt ei katnud. Nii olen ma siis sarlatani riides, nagu püha Genesius.* Mis parata! See on ajutine varjutusaeg. Aga isegi Apol-lonil tuli kord Admetose * juures sigu karjatada!» «Olete ka ameti valinud!» vastas ülemdiakon. «Olen teiega nõus, mu õpetaja, parem on filosofeerida ja luuletada, puhuda ääsis lõket või taevast tuld hankida, kui kanda kasse mööda tänavaid. Ja seepärast,
annaabi.ee 
