Jumalaema kirik Pariisis (3)

« Jumalaema kirik Pariisis»
Kirjanik Victor Hugo sündis 26.02.1802. a Besanonis ja suri 22.05.1885. a Pariisisis. Raamat «Jumalaema kirik Pariisis» ilmus 1831. aastal. Kirjanik lähtus oma teos romantismi ideest , ajaloolisusest ja vastuhakust surmanuhtlusele. Antud teos on pälvinud nii kinematograafide kui lavastajate tähelepanu oma keerulise kuid intrigeeriva sisu poolest. Teoses on kajastatud inimestevahelisi suhteid, ajastu eripära, suurepärast Pariisi arhitektuuri.
Peamised tegelased:
ESMERALDA — ilus ja suure südamega mustlasneiu;
PIERRE GRINGOIRE — noor poeet ja lavastaja , kelle elu päästmiseks Esmeralda abiellub temaga;
PHOEBUS DE CHATEAUPERS - noor kapten;
FLEUR -DE-LYS — rikas aristokraat, kes soovis noore kapteniga abielluda ;
PAQUETTE la CHANTEFLEURIE ehk ÕDE GUDULE — Esmeralda ema;
CLOPIN TROUILLEFOU — Imede Aia (santide ja kerjuste) kuningas;
CLAUDE FROLLO — pühendunud ülemdiakon Notre-Dame` is, kes inimesena on vastuoluline ja paheline;
QUASIMODO — leidlaps, kes sai nime leidmise päeva järgi st esimene pühapäev pärast lihavõttepühi.
Raamatu «Jumalaema kirik Pariisis» tegevus toimu algusega 06. jaanuar 1482. aastal Pariisis. See päev on kolmekuningapäev ja Narripidu peeti samal päeval. Põhilised tegevuse toimumise kohad on Geneve väljak , Imede Aed, Notre-Dame de Paris . Prantsusmaa valitsejaks on Louis XI, kelle valitsemisajal jahiti ja põletati nõidu. Peategelasteks on imeilus ja suure südamega mustlasneiu Esmeralda, inetu kuid heasüdamlik küürakas Quasimodo, õnnekütist noor kapten Phoebus ja vastoluline ning paheline ülemdiakon Claude Frollo.
Esmeralda on imeilus mustlasneiu, kes armastab tantsimist, ta on lahke ja pilkuköitev. Esmeralda otsib oma ema, päästab noore poeedi surmast abielludes temaga neljaks aastaks, armub valesse mehesse - lubades teha elu lõpuni seda, mida mees soovib oma armastuse tõestamiseks.Lõpetuseks kannatab valesüüdistust ning piinamist ja sureb poomise läbi. Isegi surre kuulub ta süda Phoebus de Chateaupers`ile.
Ülemdiakon Claude Frolloi - on tark ja erudeeritud , omab teadmisi filosoofias ja arstiteaduses , teda peetakse ka võluriks. Ta päästis hüljatud, inetu välimusega lapse ja pani talle nimeks Quasimodo. Andis talle võimaluse elada Jumalaema kirikus ja töötada kellalööjana. Kuid samas on ta haiglaselt omandihimulene, mis või kes meeldib, peab saama tema omaks ja alluma talle. Selleks kinnisideeks on saanud mustlastüdruk Esmeralda. Oma tahtmised viib läbi vahendeid valimata. Mees, kelle arvamuseks on - minu või mitte kellegi oma. Oma pahelisuse palgaks leiab lõpu Quasimodo käe läbi heidetuna alla Noter-Dame` i tornist .
Kapten Phoebus de Charteaupers oli elunautija nagu tollele ajastule kohane. Oma valiku oli ta juba teinud aristokraatliku Fleur-de-Lys kasuks, kuid see ei seganud ilusat Esmeraldat jahtida ja valet vanduda. Peale Frollo poolt pussitamisest paranemist naasebta Pariisi, et kiiremas korras naituda. Kui Esmeralda palus talt kinnivõtmisel abi ei teinud ta seda.
Quasimodo on inetu ühesilmaline lombaks küürakas, kes elas muust maailast äralõigatuna Noter-Dame`is, mida pidas oma koduks . Quasimodo oli suure südamega ja lapsemeelne. Tema suureks armastuseks olid kiriku kellad , mis tõid talle rõõmu. Kellade helistamine oli põhjustanud talle kurtuse. Rohkem kui katedraal omas tema üle võimu Claude Frollo. Frollo oli tema isand ja juht, kellele allus pimesi. Narridepäeval on ta kuningas, kuigi teab, et järgmisel päeval on ta jällegi vihatud ja põlatud. Nii ka juhtub. Kohal, kus krooniti ta narride kuningaks piinatakse teda järmisel päeval ja rahvas loobib kividega. Quasimodo lootus saada abi ja vett oma jumaluselelt Frollolt ei täitu. Abi tuleb Esmeraldalt. Kui Esmeralda vangistati ohvitseri mõrva eest, siis hiljem lisandus sellele ka süüdistus nõidumises. Kohtuniku määruse alusel on avalik patulunastus Noter-Dame`ees ja poomine Place de Greve`l. Keskaja seaduste järgi oli Noter-Mame varjupaigaks seaduse eest ja Quasimodo, kes oli vaadanud kogu all toimuvat regevust sidus nööri kiriku välisfassaadil oleva kuju külge, hüppas alla, haaras Esmeralda õlale ning naases katedraali. Quasimodo teadis, et niikaua kui Esmeralda on katedraalis ei juhtu talle midagi. Quasimodo ja Esmeralda vahel tekkis omapärane sõprus. Kui Imede Aia asukad tulid päästma Esmeradat oletas Quasimodo, et naist tahetakse ikka veel tappa ja kindlustas katedraali. Quasimodo ja Esmeralda ei tea midagi kuningas Luis XI ja poeet Gringorei vahelisest leppest. Kui kohale tuleb Phoebus oma vägedega arvab Quasimodo, et nad tulevad Esmeraldat päästma.Lahkudes katedraalist jookseb esmeralda kokku poeedi ja tundmatuga, kes lubavad ta päästa. Kui selgub , et tundmatu on Frollo, kes anub veelkord Esmeralda armastust, keeldub Esmeralda seda kuulamast ja palub hukkamist. Frollo annab Esmeralda õde Gudulei hoole alla kuna teab tema vihkamist mustlaste vastu. Naistevahelises sõnasõjas selgub aga tõsiasi, et tegu on ema ja tütrega, sest kumbagil on kingake.Peites Esmeralda sõdurite eest on pääsemine lähedal. Kuuldes Phoebuse nime tuleb Esmeralda peidust välja, sest loodab naiivselt oma armastusele. Kuid Phoebus ei kuule teda. Quasimodo otsib Esmeraldat ning jookstes katedraali põhjatorni loodab leida teda Pariisi tänavailt. Ta näeb Esmeraldat valges kleidis rippuvat tapalaval. Nähes sama vaadet natlevat Frollot haarab ta ülemdiakoni ja viskab tornist alla. Peale seda kaob ta jäljetult. Esmeralda surnukeha viidi Monfauconi keldrisse.
Pooleteise või kahe aasta pärast leiti Montfauconi keldrist kõigi jälkide luukerede keskelt kaks skeletti,millest üks nii kummaliselt teist kaisutas. Üks neist oli naise oma ja selle küljes olid säilinud veel mõned valged olnud riidehilbud ning kaelas oli loorberiseemneist kee ja roheliste klaashelmestega tikitud lahtine siidkotike, mis oli tühi. Teine kes teda kaisus hoidis oli mehe luukere,see oli kõvera selgrooga, pea aga sügaval abaluude vahel ning üks jalg lühem kui teine.Selgroolülid olid terved, mis nätas, et teada ei olnud poodud — ta oli ise sinna läinud. Lahutades luukeresid pudenes meest tolmuks . Sellest võib järeldada, et meheks, kes hoidis naist oli Quasimodo, kelle elu hävitas suur kaotusvalu.
Raamat «Jumalaema kirik Pariisis» on raamat inimsaatustest ja sellest, et alati ei peitu ilusa näo taga hingelt ilus inimene. Et oma tahtmise saamiseks ollakse kõigeks valmis. Eredamad tegelaskujud olid Quasimodo ja Esmeraldat.