sind ei ole ilma minuta, sest kui pole mind, kes ütleks sina, ei saa ka olla sind. Üksi olles ei ole sind olemas. Inimest poleks ilma jumalata, kuid ka jumalat poleks ilma inimeseta. Jumalal on vaja, et keegi tema poole pöörduks. Jumal on inimeste jumal, mitte puude ja kivide. Se kehtib ka igapäevafilosoofiana. Iga pöördumine on palve. Keel ei eksisteeri enne dialoogi, mina ja sina on primaarsed sõnad. Kõnelemine/dialoog loob keele. deixis - otsene suhte märgi ja referendi vahel, puudub signifikaator (nö abstraktne. sõnaraamatutähendus). M. Bahtin kõne on tähtsam kui keel ja kõne oli enne keelt. "Dostojevski poeetika probleemid". Tõde ei ole kunagi monoloog. Iga monoloog on vale. Tõde tekib ainult tervikuna. Tõde ei ole vastuoluline. Tõde on hetkeline, see pole fikseeritav. Tõe puhul puuduvad garantiid/tagatised. Tegusõna on seotud referendi e. osutusega ja nimisõna on seotud signifikaatori e. tähendusega.
• Näitab sõna süntaktilist rolli lauses • Eelkõige nominatiiv, akusatiiv, genitiiv, daativ ja kohakäänded • Ergatiivkeeltes (keeled, mille sihitisliku lause agent (A) on markeeritud, patsient aga markeerimata käändes ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A) absolutiiv ja ergatiiv; Määratus ehk definiitsus • Näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust. • Inglise the ja a, saksa der, die, das ja ein, eine. • Areaalne nähtus! Adjektiivi (omadussõna) kategooria(id): Võrdlus • Algvõrre - ehk positiiv on omadussõna kategooria (võrdlusaste), mis väljendab omadust kui niisugust, ütlemata midagi selle omaduse määra kohta; eesti keeles puudub algvõrdel tunnus; • Keskvõrre - ehk komparatiiv on omadussõna kategooria, mis väljendab seda, et
järjestusi. 7) Kuidas toimub üksikute sõnade eristamine lauses? Miks on tundmatus keeles raske sõnu eristada? 8) Kirjeldage levinumaid sõnade tähenduse esitamise teooriaid. Mis on nende tugevused ja milliste aspektide seletamisel jäävad need hätta? Kuidas oleks neid võimalik omavahel kombineerida? semantiliste tunnuste teooria · Eve Clark: semantiliste tunnuste teooria - > sõna tähendus tuletatakse referendi (eseme) tajutud ühistest omadustest. · Teooria toetuseks: mõistete määratlemine, üleüldistused taju alusel Sõna tähendus tuletatakse objekti tajutavatest ühistest omadustest. Funktsionaalse sarnasuse teooria · Katherine Nelson: funktsionaalse sarnasuse teooria --> lapsed tuletavad sõnade tähenduse vastavalt referendi funktsioonile, tähtis ei ole ainult välimus. · Teooria toetuseks: mõistete määratlemine, esimesed sõnad asjadest, tegevustest, mille funktsioon lapsele tähtis
järjestusi. 7) Kuidas toimub üksikute sõnade eristamine lauses? Miks on tundmatus keeles raske sõnu eristada? Aju teeb sõnade vahele pause, võõrkeele puhul ei tea aju, kuhu pause teha. 8) Kirjeldage levinumaid sõnade tähenduse esitamise teooriaid. Mis on nende tugevused ja milliste aspektide seletamisel jäävad need hätta? Kuidas oleks neid võimalik omavahel kombineerida? Eve Clark semantiliste tunnuste teooria - > sõna tähendus tuletatakse referendi (eseme) tajutud ühistest omadustest. Teooria toetuseks: mõistete määratlemine, üleüldistused taju alusel. Sõna tähendus tuletatakse objekti tajutavatest ühistest omadustest. Katherine Nelson funktsionaalse sarnasuse teooria - > lapsed tuletavad sõnade tähenduse vastavalt referendi funktsioonile, tähtis ei ole ainult välimus. Teooria toetuseks: mõistete määratlemine, esimesed sõnad asjadest, tegevustest, mille funktsioon lapsele tähtis
Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga.
Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga.
Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Märgid Sümbolid Indeksid Ikoonid Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga.
Areaalne liigitus jagab keeled piirkondade järgi, kus neid kõneldakse Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis Arv märgib objektide hulka (ainsus või mitmus) Aspekt väljendab verbiga väljendatava sündmuse ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon vastandus grammatilise kategooria 2 liikme vahel, 1 markeerimata ja II markeeritud Definiitsus vastava nimisõnafraasi referendi tuntus või tundmatus parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea Denotatsioon intensioon otsene tähendus Dialekt murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju Diskursus tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite
Pronoomenil- substantiiviga samad funktsioonid, ka eriomadusi. Ei saa iseloomustada adjektiiviga,ei viita vahetult referendile, vaid tekstis tahapoole, referent peab olema juba mainitud. Lausetähendus- tuleneb kogu morfosüntaksist +keeleväline olukord. Lause sünnib situatsioonis, mis seob kõnelejat ja kuulajat. Temaatilised e.semantilised rollid-iseloomustavad suhet entiteetide ja sündmuste või omaduste vahel, lauses-predikaadi ja selle argumentide vahel. Definiitsus- määratleb referendi, millest/kellest parajasti kõneldakse. Deiksis-seob keele ja konteksti.isikudeiksis, ruumideiksis, ajadeiksis. Pragmaatika- lingvistika osa, mis käsitleb keele kasutamise sõltuvust kõneolukorrast ja kõneleja hoiakutest, teadmistest ning oletustest. Pragmaatiline pädevus- oskus kasutada keelevahendeid oma suhtluseesmärkide saavutamiseks. Keele kasutamine sõltub kõneolukorrast, kõneleja hoiakutest, teadmistest, oletustest. Jaguneb semantikaks ja süntaksist. Kõneolukorda
Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad – mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2) sümboli vorm jaguneb väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks e foneemideks: h, o, b, u, n, e. Ikoon- oma referendiga sarnane kujutis. Indeks- vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga. Allsüsteemid Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele
subjekt (PS) Näiteks: Ta jookseb. Ta ehitab maja. Kogeja-omajalause - GS TS =PS Näiteks: Tal on häbi. Talle meeldib tantsida. Eksistentsiaallause - GS = TS PS Näiteks: Peenral kasvavad lilled. Poisist kasvas mees. 55. Semantika on keeleliste tähenduse uurimine. 56. Tähistaja /keel tähistatu /meel referent /maailm. Tähistaja ehk sümbol, sõna puhul on see nn "sõnakest", nt maja häälduskuju või kirjakuju. Tähistatu ehk signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, nt see, mida me mõtleme, kui ütleme/kirjtuame kuuleme/loeme maja. Referent on keeleväline olend, omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas. 57. Tähendus on kindla häälduskujuga või kirjapildiga püsivas seoses olev tegelikkuslõigu peegeldus teadvuses. Tähendus võib olla abstraktne ( süsteemi tähendus) või konkreetne ( kõneleja tähendus, kuulaja tähendus). Tähendus on semantiline allüksus. 58
· Sõna või holofraas? Mõistavad lauseid (katsed) Hoidekeel (Motherese) · Lapsele kohandatud kõne · Laused selged, lühemad, eraldatud pausidega, intonatsioonikam, küsimused · Aitavad avastada kuidas sõnu lauseteks konstrueerida · Lapsed eelistavad tavalisele kõnele · Titakeel/pudikeel? Võimendatud, ei pea olema alati ninnunännu. (kolmas loeng) Sõna tähenduse areng: semantiliste tunnuste teooria · Eve Clark: semantiliste tunnuste teooria - > sõna tähendus tuletatakse referendi (eseme) tajutud ühistest omadustest · Teooria toetuseks: mõistete määratlemine, üleüldistused taju alusel Funktsionaalse sarnasuse teooria · Katherine Nelson: funktsionaalse sarnasuse teooria --> lapsed tuletavad sõnade tähenduse vastavalt referendi funktsioonile · Teooria toetuseks: mõistete määratlemine, esimesed sõnad asjadest, tegevustest, mille funktsioon lapsele tähtis Prototüübiteooria
· Kolm põhivajadust, mille rahuldamine viib heaolule Seotus · Seotus soov olla koos teistega, kuuluda teiste hulka. · Bowlby kiindumus (attachment) · Turvaliselt kiindunud imikud, väikelapsed · Kui seotus kõrge (õpilased tunnevad õpetajat soojana ja tunnevad end klassis julgelt), siis on seesmine motivatsioon ka kõrge. Õpilased julgevad proovida. Kompetentsus · Kompetentsust defineeritakse standardi või referendi kaudu, mida kasutatakse selle hindamisel. Tunne, et mõistetakse maailma ja ennast · Kompetentsust defineeriv standard võib olla eri inimeste jaoks erinev. On erinevad viisid tunda ennast kompetentsena. · Kompetentsus tähendab eri inimestele eri asja: teadmised-oskused, mis inimesel on, võrdluses iseendaga või absoluutse standardiga, defineeritud intrapresonaalselt teadmised-oskused võrreldes teistega, olla hierarhias
tüüpiline funktsioon. 11. Metafoor ja metonüümia ning tähendusvõrgustikud. a. Metafoor see on üks semantika põhimõttest, mida tähendab sõna või väljendi kasutamine sarnasuse alusel uudses, ülekantud tähenduses; b. Metonüümia - sõna v. väljendi kasutamine ülekantud tähenduses ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm. suhte alusel. c. Tähendusvõrgustik see on referendi/tegelikkuse (keeleväline olend, omadus, tegevus jne nt maja tegelikkuses) ruumiline vaatenurk, kui tähendusel rohkem, kui 2 vaatenurga( see on juba tähendusväli) 12. Kõneakti mõiste. a. Kõneakti all mõistetakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe, neid võib eristada viieks etappiks: (1) mõte, mõistetamine ja keelendamine kujundab ennast ajutegevust, kõne planeeremist ja sõnumi kodeeremist; (2) neuraalne ja füsioloogiline
Arv: grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu Aspekt: grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon: vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud Definiitsus: tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element: kõnehetke ja/või kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea Denotatsioon: (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju, millel on oma
Arv - grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu Aspekt grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon - vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud Definiitsus tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element - kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega Denotatsioon- (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele Dialekt - murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant
omavahel võrduvad. Nt Ta jookseb, ta ehitab maja, ta on haige. Kogeja-omajalauses GS TS=PS. Nt Tal on häbi, talle meeldib tantsida, teda huvitab botaanika, tal on see hea raamat. Eksistentsiaallauses GS=TSPS. Nt Peenral kasvavad lilled, poisist kasvas mees, väljas sajab vihma. Semantika uurib seda, mida miski tähendab , pragmaatika uurib, mida sellega öelda tahetakse. Tähistaja sümbol, sõna puhul selle kest, nt maja puhul häälduskuju või kirjakuju. Tähistatu e signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, nt see, mida me mõtleme, kui ütleme või kirjutame sõna maja. Referent keeleväline olend, omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas. Tähendus võib olla nii abstraktne kui konkreetne (kõneleja või kuulaja tähendus). Seda uuritakse kolme erineva analüüsi abil: 1) komponentanalüüs (1960ndad, sobilik ühe tähendusvälja sees kasutamiseks)
Pole midagi üldisemat kui märk. Märk on miski, mis asendab midagi muud kellegi jaoks mingil viisil(tähistab, asendab, viitab). Sem. põhiküsimus on see, kuidas saab mõistmine ja tähendamine võimalikuks. Saussure ütleb, et märk on midagi tajutavat. Seega sinine kui sõna või värv on märk, sest me tajume teda kas siis peale vaadates või mõeldes sõnale sinine. Peirce ütleb, et märgi tajutav osa on esitis ning kuna omadusmärgid juhivad tähelepanu referendi mingile omadusele või tõstab selle esile, siis omadussõna keeles on tegelikult omadusmärk. Sinine on omadussõna, viidates referendi värvile, ja seega ka omadusmärk. 5)Kommunikatsioon -- märgid ja signaalid: Lähtub pragmaatikast -uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Et õigesti suhelda, on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette. Süntaktika vald uurib reeglite järgimist, semantikas on oluline mõtestatus
9. Inimene > asi Esemena esinevad igapäevases eluolus tuttavad ja vajalikud esemed. Mõned näited: veerev kivi, vooruse verstapost, hädapasun, külakell, tähtis tila, vigurvänt, närvipundar. (Õim 2001a: 562) 10. Inimene > kvantum Kujundisemantika on siin rajatud koostisosade tunnuste põimumisele. Mõned näited: rasvane ~ magus suutäis, nael sülti, hunnik õnnetust. (Õim 2001a: 562) 3. KOKKUVÕTE Fraseoloogiliste isikunimetuste ülesanne on väljendada kõneleja suhtumist referendi suhtes. Fraseologismides nimetatakse inimest tavaliselt välimuse (ilueedi), vaimsete omaduste (tobujuss), käitumise (tolaants), päritolu (linnajuulus) või ameti (torujüri) järgi. (Õim 2001a: 554) Fraseologismid on enamasti pigem negatiivse, kuid naljatleva sisuga ning rikastavad inimeste keelt. (Õim 2001b: 19) Fraseoloogilised isikunimetused on mahukas ja kindla struktuuriga fraseoloogiaosa ning nende kujundiloome on üsna regulaarne ja läbipaistev
,,Korralikul" substantiiviklasside süsteemil ühes keeles on järgmised omadused: 1) 2-20 klassi, mille vahel jagunevad kõik selle keele substantiivid;2) tavaliselt ei saa üks substantiiv kuuluda korraga mitmesse klassi; 3)substantiiviklassi väljendamine on kohustuslik kõigis kontekstides. Näide jidiny k (Austraalias) 20 klassifitseerijat, mis väljendavad referendi olemust või potentsiaalset kasutamisvõimalust, nt: 1)jarruy durrgu ,CL:LIND öökull' 2)buri birmar ,CL:TULI süsi' 3)mayi badil ,CL:SÖÖDAV TAIM teatud pähkel' Tüüpiliseks substantiiviklassi näiteks on indoeuroopa keeltes levinud sugude süsteem. Klassifitseerimise aluseks võib olla veel näiteks kuju, materjal, suurus jne 52. Kääne, käändekategooria Kääne ehk casus, väljendab sõna semantilis-sünktaktilist vahekorda lauste teiste sõnadega.
ei saa sisaldada iseennast. NT Toolide hulk, sisaldab toole aga ei saa sisaldada toolide hulka. Vana kreeka paradoks: ühes külas oli habemeajaja, kes ajas haebt kõigil, kes iseeendal habet ei ajanud. Kas ta ajas iseenda habet? Või Kreeka filosoofi Herakleitose väide: Kõik kreeklased on valetajad. Kas ta ise valetas? Tagasi nõrga semantika juurde: Keeles on selliseid sõnu, kus asi on hoopis teine otsene seos referendi ja märgi vahel, seos signifikatsiooniga on ähmane. Tugev semantika e. referentsiaalne semantika - 6. PRAGMAATIKA uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Et õigesti suhelda, on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette. Süntaktika vald uurib reeglite järgimist , semantikas on oluline mõtestatus. Pragmaatikas seevastu edukus või ebaedukus suhtlemisel. tegeleb märgi kasutusega
Sünteetiline väljendusviis- afikatsioon e. aglutinatsioon (sh. reduplikatsioon); fusioon e. Fleksioon Analüütiline väljendusviis Substantiivi kategooriad: Arv- näitan sõnaga seotud objektide hulka Klass- nimisõnade jagunemine rühmadesse, millele vastavalt sõna grammatiliselt käitub Kääne- sõna süntaksi roll lauses Definiitsus e. määratus- näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust Adjektiivi kategooria: Võrdlus- positiiv, komparatiiv, superlatiiv Verbi kategooriad: Aeg- näitab sündmuste toimumist lähtuvalt kõnehetkest Isik- näitab tegija olemust lähtuvast kõnelejat Kõneviis- näitab kõneleja suhet lause väljendatusse Tegumood- näitab subjekti ja objekti suhteid lauses (aktiiv;personaal) Aspekt e. laad- näitab lausega väljendatud tegevuse omadusi (lõpetatud/lõpetamata;
-klass - näitab sõna kuulumist mingisse klassi, sealhulgas sugu ehk genus(maskulinum, femininum, neutrum) ja elus/elutu, inimene/mitteinimene jms (eesti keeles ei ole) -kääne - näitab sõna rolli lauses, käändeid on keeltes 0-53. Eelkõige nominatiiv, akusatiiv, genitiiv, daativ ja kohakäänded. Ergatiivkeelstes absolutiiv ja ergatiiv. Ergatiiv sihilises lauses on alust vaja markeerida. -definiitsus ehk määratus näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust. Saab kasutada ainult lauses. Inglise the ja a, saksa der, die, das ja ein, eine. Areaalne nähtus! Eesti keeles võiks artiklite rolli omada sellised sõnad nagu see, mingi, selle, üks jms Adjektiivi kategooriad Võrdlusastmed: algvõrre(positiiv)- keskvõrre(komporatiiv)-ülivõrre(superlatiiv, millel nii analüütiline kui ka sünteetiline vorm) Verbi kategooriad Aeg ja isik on deiktilised kategooriad keeleline üksus, mille intepreteerimiseks on vaja teada mida see tähendab
McCellandi teooria Saavutusvajadus Võimuvajadus Kuuluvusvajadus (osalus) + asjatunlikkus Ootuste teooria Inimese pingutus sõltub sellest, kui väärtuslikuna ta tajub eeldatavat tulemust ja kui tõenäoline on, et ta tulemuse saavutab Kui töötajad tajuvad ebavõrdsust: 1) Muudavad nõudmiste tahet (nt ei rakendata nii suurt jõupingutust) 2) Muudavad töö tulemusi 3) Moonutavad enesetaju 4) Moonutavad teiste taju 5) Valivad teise referendi 6) Lahkuvad sellest valdkonnast (nt lahkuvad töölt) Muudatuste juhtimine Muutused on paratamatud! Muudatuste elluviija profiil Usub helgemasse tulevikku Julge ja vapper Usub inimestesse Eluaegne õppija
subjekt. Normaallaused GS =TS =PS Ta jookseb Kogeja omalaused GS=/ TS=PS Tal on häbi Eksisteniaallause GS= TS=/ PS peenral kasvavad lilled. Üldkeeleteadused 10.11.10 Semantika ehk tähenduse õpetus Tähistaja/häälikuline vorm/keel---Tähistatu/mõiste/meel---referent/entiteet/maailm Tähistaja ehk sümbol, sõna puhul nn ''sõnakest'' häälikulise vormi kirjakuju.KURSIIV Tähistatu ehk signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõiste, näiteks see, mida me mõtleme, kui ütleme/kirjutame-kuuleme/loeme maja. SUURTÄHT või VÄIKE SUURTÄHT. Referent-keeleväline olend, omadus, tegevus, sündmus. Nt maja tegelikus maailmas. The meaning of meaning Ogden & Richards Tähendus(meaning) Tähendus võib olla: 1- Abstraktne: süsteemi tähendus 2- Konkreetne: a)kõneleja tähendus b) kuulaja tähendus Tähenduse uurimine: -komponentanalüüs (sobilik ühe tähendusvälja sees kasutamiseks)
· lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolav vabalt üle keele külgede) · tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ka üks värin) ja poolvokaalid. Diftongiks nimetatakse kahe vokaali järjendit, mis kuulub ühte silpi. Inglise keeles on kõrgenevad ja madalduvad diftongid. 23. Tähistaja ja tähistatav, kaksikliigendus Tähistaja (e märgikeha/sümbol, sõna puhul on see sõnakest) tähistatu (signifikaat e mõtt, referendi peegeldus teadvuses) referent (keeleväline olend, omadus, tegevus vms). Tähendus võib olla abstraktne või konkreetne. Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga (tekkis 60ndatel generatiivse grammatika juurest mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu) ja prototüüpanalüüsiga (keele tähendused koonduvad ümber tüüpilise esindaja, mille osad tunnused on kaotatavad). Omavahel tähendulikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja
kuju). Klassi võib markeerida: substantiivile liituv afiks; kliitik või mingi sõna; ühilduv afiks verbil. ,,Korralikul" substantiiviklasside süsteemil ühes keeles on järgmised omadused: 220 klassi, mille vahel jagunevad kõik selle keele substantiivid; tavaliselt ei saa üks substantiiv kuuluda korraga mitmesse klassi; substantiiviklassi väljendamine on kohustuslik kõigis kontekstides. Näide jidiny k (Austraalias) 20 klassifitseerijat, mis väljendavad referendi olemust või potentsiaalset kasutamisvõimalust, nt: jarruy durrgu ,CL:LIND öökull' buri birmar ,CL:TULI süsi' mayi badil ,CL:SÖÖDAV TAIM teatud pähkel' Tüüpiliseks substantiiviklassi näiteks on indoeuroopa keeltes levinud sugude süsteem. Klassifitseerimise aluseks võib olla veel näiteks kuju, materjal, suurus jne Käändekategooria peamine funktsioon on eristada lauses grammatilisi funktsioone, või laiemalt, lause moodustajate semantilisi rolle.
Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Keeleline suhtlus tähendus ja heli (keele duaalne põhiolemus). Keel koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keeleline sümbol koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab referendile. Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne. Tähenduse ja vormi suhe sümbolis on arbitraarne (meelevaldne) ning konventsionaalsuse tõttu ka paratamatu (minevikus loodud sõnad). Sümboli motiveerimatus. Sündmuse ja referendi arbitraarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes vormi poolest täiesti suvaliselt. Erandiks on onomatopoeetilised sõnad hääli matkivad sõnad (nt auh-auh). Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Tähenduse ja vormi sõltumatus <-esimene liigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm) lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks (h, o, b, u, n, e) <-teine liigendus.
Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. ,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne. Üksteisest selgelt erinevaid asju ja olendeid, nt hobuseid, lehmi ja laudu nim normaalselt eri sõnadega. Arusaadavatel põhjustel ei oleks mõistlik, kui sõna lehm tähendaks nii ,,lehma" kui ka ,,hobust". Sündmuse ja referendi arbitaarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest üldiselt täiesti suvaliselt (v.a. lähisugukeeled). Erandi sellest pmt-st moodustavad onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad, nt auh-auh ja pahh-pahh; sihisema ja suhisema, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud. Auh-auh on selgelt motiveeritud, sihisema on vähem, aga see pole siiski puhtalt arbitaarne.
pideva toiminguna ja jälgitakse selle seesmist edasikestmist. Teisest küljest võib aspekti abil väljendada tegevuse tulemlikkust: nn resultatiivne aspekt väljendab seda, et on saavutatud teatav tulemus; irresultatiivne aspekt aga väljendab seda, et tegevus ei ole tulemuseni viinud. assimilatsioon e. sarnastumine, foneetilise mõjustamise kõige tavalisem vorm assotsiatiivsed e. konnotatiivsed tähendused- kõrvaltähendused atribuut e. täiend- annab oma põhisõnaga tähistatava referendi iseloomustamiseks iseenesesr huvitavat, ent lause struktuuri seisukohast teisejärgulist infot auditiivne foneetika- kuulmist uuriv foneetika binaarne- kahendvastandusel olev bitt- informatsiooni statistiline ühik denotatsioon- välismaailmale viitav suhe dentaal- kui sulg ja müratekitav koht on esihammaste piirkonnas deontiline modaalsus- viitab välisele sunnile, kohustusele või loale determinatiivsed liitsõnad- liitsõna, millel on erineva tähtsusega osad, põhiosa ja täiendosa
Klassi võib markeerida: - substantiivile liituv afiks; - kliitik või mingi sõna; - ühilduv afiks verbil. ,,Korralikul" substantiiviklasside süsteemil ühes keeles on järgmised omadused: - 2-20 klassi, mille vahel jagunevad kõik selle keele substantiivid; - tavaliselt ei saa üks substantiiv kuuluda korraga mitmesse klassi; - substantiiviklassi väljendamine on kohustuslik kõigis kontekstides. Näide jidiny k (Austraalias) 20 klassifitseerijat, mis väljendavad referendi olemust või potentsiaalset kasutamisvõimalust, nt: jarruy durrgu ,CL:LIND öökull' buri birmar ,CL:TULI süsi' mayi badil ,CL:SÖÖDAV TAIM teatud pähkel' Tüüpiliseks substantiiviklassi näiteks on indoeuroopa keeltes levinud sugude süsteem. Klassifitseerimise aluseks võib olla veel näiteks kuju, materjal, suurus jne Käändekategooria peamine funktsioon on eristada lauses grammatilisi funktsioone, või laiemalt, lause moodustajate semantilisi rolle. Tavalisemad semantilised rollid:
on nominatiiv, akusatiiv, genitiiv ja partitiiv. Neid kaasusi, millel on selge omatähendus, nim semantilisteks kääneteks (eesti keele sise-ja väliskohakäänded). Kuid ka semantilistel käänetel võib olla niisuguseid süntaktilisi eriülesandeid, mis nende konkreetse omatähendusega otseselt ei seostu. Käändevormide nimetused on euroopa grammatikatraditsiooni järgi tuletatud üldiselt ladina keelest ning neis sisaldub mingi viide kaasuse põhifunktsioonile. (nominatiiv nimetab referendi; genitiiv annab midagi teada kõnealuse referendi liigist või päritolust; partitiiv viitab terviku osale; akusatiiv annab teada tegevuse objekti) Verbide muutmiskategooriaist on keskseim tempus ehk aeg. Verbilisuse põhikriteeriumiks peetaksegi üldiselt muutumist ajavormides. Kõikides keeltes on olemas mingi vahend praeguse (preesensi) ja möödunud aja (preteeriumi) väljendamiseks. Olevik on üldiselt alati paari esimene ja sageli ka markeerimata liig,
kategor. mida on väljendatud nimisõna sees. kui on vähe käändeid on nominatiiv, akusatiiv ja genitiiv - need mida kasutatakse aluse ja sihitise märkimiseks. (esimene vajadus kus keeles vaja on üldse märkida) Koer magab - üks nominaalliige (koer)Koer sööb konti - kaks nom.liiget (koer & kont). Mõlemad koerad on sama lauseliige. Kont - akusatiiv (sihitise kääne). Määratus e difiniitsus – Näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust. Inglise keeles artiklid a, the, eesti keeles „üks“, „see“, „mingi“ Võrdlus – positiiv/komparatiiv/superlatiiv (algvõrre/keskvõrre/ülivõrre). Algvõrre – ilus, magus. Keskvõrre – ilusam, magusam. Ülivõrre – kõige ilusam (ilusaim), kõige magusam (magusaim). Verbi kategooriad: Aeg e tempus – Näitab sündmuste toimumist lähtuvalt kõnehetkest. Olevik/minevik/tulevik. (kõnehetk, sündmushetk, viitehetk).
tingimustel: fraasid peavad liikuma üldiselt tervikuna ja nad on teataval määral asendatavad (asesõnade või lähedaste sõnadega). NT: Mul on poes käidud. Mul on koolis käidud. Semantika Tähistatu /mõiste/ meel Tähistaja /sõna/ keel referent /entiteet/ maailm Ogden ja Richards · Tähistaja ehk sümbol, sõna puhul on see nn ,,sõnakest" nt maja häälduskuju või kirjakuju märgitakse KURSIIVis. · Tähistaja ehk signifikaat on referendi peegeldus teadvuses, referendi mõist. Nt see, mida me mõistame, kui ütleme/kirjutame kuuleme/loeme maja. Märgitakse SUURTÄHTede või VÄIKE SUURTÄHTedega. · Referent on keeleväline olend, omadus, tegevus vms, nt maja tegelikus maailmas. Tähendus (ingl meaning) Tähendus võib olla: 1. Abstrakne: süsteemi tähendus 2. Konkreetne: a. Kõneleja tähendus b. Kuulaja tähendus Tähenduse uurimine:
Käänded jagunevad grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantiliseks (instr, komit, kohakäänded, sh lokatiivsed käänded). Ebatraditsioonilised käänded: ilmaütlev, predikatiiv, ekvatiiv, translatiiv, vokatiiv. · DEFINIITSUS ehk määratus Definiitne fraas nimisõnafraas, mille kõneleja ja kuulaja suudavad paigaldada referentsiaalsete suhete raame. Indefiniitne fraas ehk species nimisõnafraas, mille tuvastamiseks peab kuulaja looma uue referendi. Definiitsust määravad artiklid ja määratlejad, pronoomenid, possessiivfraasid, nimed jm. 20. Käände- ja ühildumissüsteemid Tüüpiline on, et ainult subjekt ühildub verbiga. Kui puudub nominaalne fraas, siis on rohkem ühildumist (nt baski k). Maksimaalselt leitud ühildumine 4 komponendiga. Teine parameeter millist infot ühildumine kannab? Tavalisemad on isiku- ja arvuühildumine, aga ka inimsusühildumine või sooühildumine ,,mina kirjutasin" (nt vene k).
Mõnes keeles võib esineda spetsiaalseid suunamarkereid, mida ei peetagi käändemarkeeringuks (nt inglise eastward ja toward), ka dagestani keeles DEFINIITSUS Definiitne - nimisõnafraas, mille kõneleja ja kuulaja suudavad paigaldada referentsiaalsete suhete raamistikku. Indefiniitne - fraas, mille tuvastamiseks peab kuulaja looma uue referendi. Nt kui oled asjast juba rääkinud, on selle osad definiitsed. Alguses on indefiniitne NEIU (tähistatakse sõnaga MINGI), aga hiljem juba definiitne (märgitakse SEE) Definiitsuse/indefiniitsuse vormivõimalused - artiklid ja määratlejad - pronoomenid - possessiivfraasid - nimed 19. Ruum ja grammatika (kohakäänded, lokalisatsioonid, ruumirollid semantiliste sollidena (vt eespool))
- Baastasand – asjad mis esinevad reaalses elus, mille on tajutud ühised omadused ja funktsioon nt tool - Superordinaarne – üldmõiste, hõlmab erinevaid objekte nt mööbel - Subordinaarne – spetsiifiline asi nt tugitool Mõistete kujunemine Kust pärinevad esimesed mõisted? Mida rõhutab semantiliste tunnuste teooria, mida funktsionaalse sarnasuse teooria ning mida prototüübiteooria? Semantiliste tunnuste teooria – sõna tähendus tuletatakse referendi tajutud ühistest omadustest Funktsionaalse sarnasuse teooria – sõnade tähendus tuletatakse vastavalt referendi funktsioonile. Prototüübiteooria – kategooria tüüpilisemad jooned on esindatud protorüüpidena – konkreetse juhu tüüpilisust hinnatakse selle alusel kui suur on ta perekondlik sarnasus. Milliseid muutusi deklaratiivses teadmises ette tuleb? Deklaratiivsete teadmiste õppimise tulemuseks on: - Teadmiste suurem abstraktsus ja perspektiivi muutus
suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. Märgi vorm ja tähenduse seotus. Tähendus (leksikaalne tähendus) on kindla häälduskujuga või kirjapildiga püsivas seoses olev tegelikkuslõigu (eseme, nähtuse, omaduse) peegeldus teadvuses. Tänapäeva tähendusteooria tugisambaid on C.K. Ogdeni ja I.A. Richardsi semantiline kolmnurk, mille nad esitasid 1923. aastal. KOLMNURK : Tähistaja (e märgikeha/sümbol, sõna puhul on see sõnakest) tähistatu (signifikaat e mõtt, referendi peegeldus teadvuses) referent (keeleväline olend, omadus, tegevus vms). Tähendus võib olla abstraktne või konkreetne. Tähendust uuritakse komponentanalüüsiga (tekkis 60ndatel generatiivse grammatika juurest mõisteid saab kirjutada kindlal tasandil üksteise elementide kaudu) ja prototüüpanalüüsiga (keele tähendused koonduvad ümber tüüpilise esindaja, mille osad tunnused on kaotatavad). Omavahel tähendulikult seotud sõnad moodustavad tähendusvälja
asjale või nähtusele. Argikeel enamasti kasutatakse argivestlustes määratlejaid selleks, et tuua diskursusesse sisse uus referent. Kui pronoomenite igasugune, kuskil, mingisugune, mõni, üks jt kasutus uuele referendile viitamiseks on igati ootuspärane, siis huvitaval kombel kasutatakse määratlejat see samuti valdavalt koos uuele referendile viitava NP-ga. Argivestlustes kasutatakse määratlejat see enamasti selleks, et kuulaja saaks oma teadmiste põhjal paigaldada uue referendi representatsioonide võrgustikku. Kas referent ise on tekstis varem esinenud või mitte, ei ole määratleja valikul ainuke oluline kriteerium, oluline on see, et referent oleks konteksti kaudu tuvastatav. //vaatas ainult=õ (.) seda autore- (1.2) seda seda (1.0) auto´numbrit. (1.4) regist´reerimise´numbrit// Määratleja üks kasutus on vestlustes ühtsem, seda kasutatakse vaid uuele, kuulaja jaoks veel tundmatule referendile viitamiseks: //ja üks ´seltskond oli ´ratastega.//
Särasilmne Lennart Meri, põhiseadus käes, sümboliseerib innukat taasiseseisvunud Eestit. Denotatsioon – otsene tähendus. Nagu üldkeel ? Konnotantsioon lisab kaudsust, su enda personaalseid mõtteid, piltlikke asju..... 11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad). 9 Märke on kolme tüüpi. * Ikoonid – Peirce'i järgi on ikoon märk, mille objekt ja esitis on seotud sarnasussuhete kaudu. Tal on tähistatava esemega (referendi) tajutav sarnasus, välistab igasugused meelevaldsed tõlgendused. Ikoon jäljendab ja meenutab objekti. Märgi tähendus järeldub otseselt tema vormist, tähendus annabki märgile vormi. Ikoon baseerub sarnasusel. Nt õunast on pilt, aga see oli päris õun, aga me saame aru, et see on õun. Olen kui oma ema ikoon... Vormist tulenev tähendus!!! Nt kui tahan kujutada puud, siis joonistangi puu. Portreed, diagrammid, kaardid. Peirce kasutas veel mõistet
Arv: grammatiline kategooria, mis märgib substantiividel, pronoomenitel ja nendega ühilduvatel verbidel eristatavat arvu Aspekt: grammatiline kategooria, mis seostub tavaliselt verbidega ning väljendab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi ajalist perspektiivi Binaarne opositsioon: vastandus grammatilise kategooria kahe liikme vahel, millest üks on markeerimata ja teine markeeritud Definiitsus: tähendab vastava nimisõnafraasi referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses Deiktiline element: kõnehetke ja/või –kohaga otseselt seotud keelend, tavaliselt ei saa sellest aru, kui tausta ei tea Denotatsioon: (ehk intensioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele Dialekt: murre ehk teatud geograafilises piirkonnas kasutatav keele variant Diglossia: on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju,
Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. ,,Equus" võiks eesti keeles sama hästi olla pobune, sobune, habune, uma jne. Üksteisest selgelt erinevaid asju ja olendeid, nt hobuseid, lehmi ja laudu nim normaalselt eri sõnadega. Arusaadavatel põhjustel ei oleks mõistlik, kui sõna lehm tähendaks nii ,,lehma" kui ka ,,hobust". Sündmuse ja referendi arbitaarse seose tõttu erinevad sama tähendusega sõnad eri keeltes oma vormi poolest üldiselt täiesti suvaliselt (v.a. lähisugukeeled). Erandi sellest pmt-st moodustavad onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad, nt auh-auh ja pahh-pahh; sihisema ja suhisema, milles sümboli vorm on osaliselt motiveeritud. Auh-auh on selgelt motiveeritud, sihisema on vähem, aga see pole siiski puhtalt arbitaarne.
komplementaarne vastandus (komplementaarselt vastandlikult dentonatsioonid nt mees ja naine) Vastandlikkuse teine tüüp - antonüümia e skalaarne vastandus. Nende dentonatsioonid on omadused, mida on igal konkreetsel juhul rohkem või vähem, saab moodustada võrdlusastmeid. 49. Substantiivide ja verbide grammatilisi kategooriaid. Entiteetide loomulikest om-st on tendents grammatikaliseeruda muutekategooriateks nt järgmistel: Definiitsus - tähendab vastava NP referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses ja on oluline diskursuse referentide mõistmise ja liigitamise seisukohalt. Piiritletus - piiritletus puudutab eelkõige ainesõnade ainsuslikke vorme, kuid ilmneb ka loendavate substantiivide mitmuse vormides. Arvsõnade kasutamisel ainesõnadega on piirangud (nt kolm liiva). Elusus - see väljendub mingil viisil peaaegu kõigis keeltes. Kategooriad võib jagada erinevalt
�� 2. Muudavad oma töö tulemusi (näiteks tükitöö alusel tasustatavad töölised võivad suurendada oma tasu, tootes suuremaid koguseid madalama kvaliteediga). �� 3. Moonutavad enesetaju (näiteks "Ma olin harjunud mõtlema, et ma töötan mõõdukas tempos, aga nüüd saan ma aru, et ma töötan tublisti kõvemini kui keegi teine"). .� 4. Moonutavad teiste taju (näiteks "Mihkli töökoht polegi nii ihaldusväärne, kui ma seda varem arvasin"). .� 5. Valivad teise referendi (näiteks "Ma ei pruugi teha nii palju kui minu õemees, aga ma teen tublisti paremini kui mu isa tegi, kui ta minuealine oli"). .� 6. Lahkuvad sellest valdkonnast (näiteks, lahkuvad töölt). Muudatuste juhtimine .� Muutustele vastuseis. Miks nii iseloomulik? .� Muutuste läbiviimine- vahendid 1)Töötajatega suhtlemine 2)Töötajate kaasamine 3)Töötajate toetamine 4)Läbirääkimised 5)Manipuleerimine 6)Formaalse võimu kasutamine Muudatuste elluviija profiil
mõiste puhul – teooriaid ja seletusi on raske eristada üldisest taustakontekstist - Teaduslike toeooriate korral on oluline nende konkurentsus, seesmine kooskõla, formaalsete printsiipide ühtne kasutamine jne; tavateooriaid iseloomustavad need omadused vaid ’teatud määral’ imikute teooriaid üldse mitte Sõna tähenduse areng - Semantiliste tunnuste teooria (Eve Clark): sõna tähendus tuletatakse referendi tajutud ühistest omadustest - Funktsionaalse sarnasuse teooria (Nelson): sõnade tähendus tuletatakse vastavalt referendi funktsioonile - Prototüübiteooria (Angelin & Keil): esimeste sõnade tähendused tuginevad prototüüpidele Kokkuvõtteks - Praeguseks leitud, et enamasti on mõistete kategoriseerimisel olulised nii sarnasus kui ka seletus (põhjus või funktsionaalsus) - Kasutuse arenguline järgnevus ebaselge
piirdu semantikaga (lingv. tähenduses), vaid uurib märke kui tähistajaid. Tema eelis on see, et ta ei küsi, mida tähistajad tähistavad, vaid kuidas nad tähistavad. Arutleb Saussure`i ja Jakobsoni üle. Kirj. teos on teade, mis on suunatud iseendale, teine lähtepunkt on märgi konventsionaalsus. Kirj. teost nii vaadeldes võime referentsiprobleemi kõrvale jätta. Võitlus referentsi autoriteediga. Semioloogia lõhub müüdi märgi ja referendi semantilisest vastavusest. Jakobson demonstreeris, et teose kirjanduslikkuse aspekti vastuvõtt on olnud pärsitud just sellepärast et keskendutud on referendile, selle dominandile. Peab Jakobsoni lähenemist viljakaks kuid ühekülgseks. Hilisemad prantsuse strukturalistid on Jakobsoni lihtsustanud (Barthes, Genette, Todorov, Greimas – suured lihtsustajad). Leiavad, et grammatika ja retoorika funktsioneerivad täielikus
Kirja rolli kultuuris käsitleb ta "Grammatoloogas", mis ilmus 1972 aastal ja kus Derrida nimetab sellise nimega distsipliini, mis uurib "kirja" kui kogumit, mis teeb võimalikuks igasuguse tähendustamise. Väidab, et keel pole kunagi eksisteerinud ilma kirjata. Algne kiri ehk "arhekiri" võis olla artikulatsioon ja primitiivne märgistamine (täke kivil). Transtsendentaalne tähistatav on ülim referent, mis jälgib klassikalist loogikat, mida see referendi väärtus implitseerib. Nt. jumal, Lacani fallose mõiste. Disseminatsioon -- tähenduslike üksuste laiali hargnemine. Disseminatsioon on loodud selleks, et lõhkuda kõike , mida Lacan nimetas sümboolseks korraks ja samas markeerib disseminatsioon selle oma "kirjaga". Disseminatsioon ei ole isapoolselt algupärane nagu Lacani kord . Erinevus - Erinewus. Saussure erinevus on eristav tunnus, mis eraldab märki teisest ja
selgitada) P2 - (sobimatu vastus palvele 9 9% selgitada) P3 – (isiku enda poolt 1 1% algatatud vestluspartneri parandamine) Tekstiloomeoskuse õpetamine 22 Järgnevalt analüüsin pragmaatika vigu dialoogis. 96st ütlusest esines pragmaatika vigu 29l korral (25%) (vt tabel 2). Kõige sagedamini jättis laps nimetamata referendi (Uurija: Palun, teie kaup. Laps: Ja, ma panen nüüd siia ritta. Laps paneb ostetud esemed ritta). Pragmaatikavigadest ei esinenud: liiga vähest ega liigset informatsiooni, sobimatut oletust partneri teadmiste kohta ning ebavajalikku kordamist. Vähe esines konteksti mittemõistmist (2 korda). “Turulkäimise” dialoogis ilmnes, et üldiselt püsib laps teemas. Vaid ühel korral esines nullvastus (ei vasta) ning kuuel korral ignoreeris laps täiskasvanu algatust
Märkused: © AAVO LUUK 2003 - 2004 Psühholoogia alused 51 12. KÕRGEMAD TUNNETUSPROTSESSID I. KEEL Keele psühholoogilise analüüsi tasandid Keel on (1) kommunikatiivne nähtus ehk suhtlemisvahend; (2) abistavalt sümbolistlik, kujundades täiendava, abistava seose sümboli ja tema referendi (tema poolt esindatava asja või nähtuse) vahel; Sümbol võib esindada vähemalt ideed, asja, protsessi, suhet või kirjeldust. (3) korrapäraselt struktureeritud; Keelel on struktuur, mis lubab isegi selle osalise rakendamise korral edastada tähendusi. Isegi osaliselt struktureeritud sümbolid edastavad tähendusi ja erinevad järjestused edastavad erinevaid tähendusi.
Samal päeval, kui Robert d'Estouteville Pariisi prevotees Jacques de Villiers' kohale asus, astus meister Jehan Rauvet härra Helye de Thorrettes'i asemele 1 0 4 ülemkohtu eesistuja kohale, Jehan Jouvenel des Ursins sundis aga Pierre de Morvilliers' Prantsusmaa ülemkohtuniku kohalt lahkuma, Regnault des Dormans ajas samal päeval nurja Pierre Buy unistuse saada kuningliku kohtu alaliseks referendiks, asudes ise sellele kohale. Kui palju isikuid vaheldus eesistuja, ülemkoh-tuniku ja referendi kohal sellest ajast, kui Robert d'Es-touteville Pariisi prevooks sai! See koht anti tema «hoiu alla», nagu asutamiskirjades seisis; ja muidugi hoidis ta 1 See komeet, mille puhul paavst Calixtus, Borgia onu, avalikke palvusi korraldas, on sama, mis a. 1835 uuesti nähtavale ilmus. (Autori märkus.) 2 Amet, mis on seotud mitte ainult väikese riikliku võimuga, vai" ka paljude eesõiguste ja õigustega (lad. k.). 182 seda hästi
annaabi.ee 
