Tõde ja Õigus II Terve tekst (0)

I.
Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti .
Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks . Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu.
Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad , sood, rabad , viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari , tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi.
Valitses mingisugune hall ükskõiksus, kuigi kippus värisema kogu kehakude, — kas vältimatust pelust või loodetavast suurest õnnest, kes seda teab.
Vahetevahel tonksas ta saapakontsaga vastu pingi alla pistetud kasti, nagu kardaks ta selle kadu, sest kast oli ju ainuke omane asi selles võõras ümbruses ja tema sisemus varjas esemeid, mis Indrekule lähedased. Ja igakord, kui ta leidis, et kast seisab vääramata oma paigal, muutus ka tema rinnas nagu kodusemaks ja kindlamaks. See oli küll lõpmata rumal ja naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad.
Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega.
„ Roni , roni, matsipoeg!“ karjuti talle kusagilt naljatavalt.
Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt:
„Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!“
Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda.
Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma .
Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus , piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis:
„Kulla noorhärra, kas sõidame?“
Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta.
„ Seadke serviti , siis mahub paremini,“ õpetas vanamees. „Soo, ja nüüd istuge pääle,“ käskis ta lõpuks.
„Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?“ arutas Indrek endamisi.
„Kas üle jõe?“ küsis voorimees .
„Ma’p tea isegi,“ vastas Indrek.
„Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?“
Indrek seletas paari sõnaga oma asja.
„Noh, siis on ju minul õigus,“ ütles voorimees. „Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: „S… kool on see, üsna s… Minu õepoeg käis ja käis ja oleks vist surma-laupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga . Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend. Käis teine küll Pihkvas eksamil, aga ei kedagi: läbi silksatas. Läbi, mis läbi. Hoopis s… kool see Mauruse oma. Ja tema ise! Tema eest hoia raha, nagu vanakurja eest hinge, nii et kui teil seda kaasas on, siis pidage minu sõnad meeles. Kui kukrus kõliseb, siis vanamees nagu mesilane , muidu…“
Mis muidu on, selle jättis voorimees ütlemata, sülitas ainult. Aga kui nad üle silla sõitsid, kinnitas ta veel kord:
„Väga s… kool! Ei õigust ega ilusaid rõivid!“
Peale seda ei lausunud ta enam sõnagi, nagu laiendaks ta koolile määratud halvakspanu ka sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu:
„Soo, siin me siis olemegi — vana Traadi juures… Seitsekümmend viis… Eestuksest otse sisse, see viib puhveti. Tagapool on tal ikka sakstele toad ka, päris kenad toad kohe. Minge aga julgesti sisse… Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott.“
Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema.
Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud : neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus.
„Mis on, noormees ?“ küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu , kel olid leivakotid lahti ja sõid. „ Soovite tuba?“
„Oleks palunud küll, kui võimalik,“ vastas Indrek ja tundis äkki nälga.
„See väike,“ ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. „Kolmkümmend ööpäev!“ hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda.
Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted voorimehe sõimatud koolist ja tema direktorist, kelle jutule ta tahtis võimalikult kohe minna.
Et oma toast tänavale pääseda, pidi Indrek minema kas läbi koridori või läbi puhveti, kust ta tulnudki. Selle viimase tee ta valiski ja talitas seega vististi saatuse näpunäite järele, sest nõnda astus ta võõrastemajast tänavale palju kergema südamega, kui tänavalt võõrastemajja.
Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta .
„Esimest korda meil?“ küsis ta Indrekut nähes.
„Esimest,“ vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja.
„Kaugelt?“
„Üsna kaugelt.“
„Talnamaalt?“
„Sealt poolt jah.“
„Kooli?“
„Selleks sai ikka tuldud .“
„Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse.“
„Kes teab, kas sinnagi pääseb,“ arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama.
„Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed . Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et müün terve oma krempli maha, teen rahaks ja hakkan õppima. Sest miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad. Olen rahvale kasulikku toitu ja jooki küllalt and, sest õlu ja viin on kasulikud joogid, kui neid mõistlikult tarvitada, aga mitte see karskus ; nii et mina olen tänini rahva kasu taga ajand ja nüüd hakkan iseenda eest muretsema, lähen vana Mauruse juure õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema tahtis kõige pealt minu habeme maha tõmmata. Ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus ise mulle, sest nende teiste semlakutega ei võtnud ma juttugi. Ainult tema endaga… No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama , kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte. Sest kust sa seda asja tead, mis sa ilmaski pole katsunud. Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina habemest ei lahku, ennem müün rahvale kasulikku toitu ja jooki edasi, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit kasu. Hää küll, ma saan tudengiks. Noh, ja siis? Mis ma selle tudengiga teen, kui mul pole enam habet! Või arvate , et tudeng maksab sama palju kui minu habe? Te peaks kuulma , mis naised sellest arvavad , nimelt minu habemest. Kümme tudengit ei saa minu ühe habeme vastu, kui on naised. Veel praegu müüks ma oma krempli maha ja läheks ühes teiega Mauruse juurde, kui poleks seda sindri habet. Oleksime teiega koolivennad. Aga ühte ütlen ma teile, noormees, ja seda pidage meeles: hea habe maksab siin ilmas sagedasti rohkem kui suur tarkus ja muud niisugused asjad. Sellepärast hakkaski mul oma habemest kahju. Mõni ütleb: habe kasvab uuesti. Aga mis siis, kui ei kasva? On ju ometi võimalik, et korraga enam ei kasva või, kui kasvab, siis mitte enam niisuke. Aga naistele meeldib just niisuke, nagu minu oma. Siiski, võib olla, kui ma naistest kord ära tüdinen — sest kõigest saab viimaks villand — jah, võib olla siis saan selle hullu tükiga toime, et tõmban oma habeme maha ja lähen vana Mauruse juurde, sest see kool meeldib mulle. Tubli kool, küll näete, minge aga sinna. Sinna tulevad kõigi maade ja rahvaste logardid kokku, tõsi jutt! ja vana Maurus teeb kõigist mehed. Kui tarvis, annab kere peale, sest vana urvaplaastri vastu ei saa ükski rohi. Oli minu vennal poeg — poiss kui jõmmikas, aga viimane vemmal. Pani linna kooli — aasta pärast visati välja! Pani teise kooli — poole aasta pärast välja! Tahtis panna kolmandasse — ei võetud enam vastu. Tuleb va vennas minu juurde, kurdab ja ütleb: mis nüüd? „Vii see oinasarv vana Mauruse juurde,“ ütlesin mina, „ja kui tema tast midagi ei tee, siis ei tee tast enam ükski midagi, pane sõnnikut tõstma.“ Vend läkski vana Mauruse juurde ja ütles talle nelja silma all (mina nimelt õpetasin teda nõnda rääkima): „Võta maksu, mis võtad, aga tee minu poisist mees, mis oleks mees. Tee tast tudeng, nii et oleks värvimüts.“ — „Küllap meie temast juba mehe teeme, nii et oleks värvimüts,“ öelnud vana Maurus vennale . „Hobusevargastki saab veel asja, kui aga õigest otsast pääle hakata,“ lisanud teine juurde. „Siis hakkagi õigest otsast pääle,“ öelnud vend suure rõõmuga. Ja mis te arvate, mis sündis? Nõmme Karlast sai tudeng. Maksis küll roppu raha, aga ikkagi sai. Tudeerib juba aastat kuus mis müriseb ja maksab veelgi ropemat raha kui vana Mauruse juures, aga ikkagi tudeerib, sest värvid on pääs… Ei, ei, öeldagu mis tahes, aga see on tubli kool, tore kool, sest sinna pääsevad ka meiesugused sisse. Ainult suurt habet sääl ei sallita, seda mitte. Teil, jumal tänatud, seda veel ei ole, nii et teie saate tingimata sisse. Tingimata! See siinsamas: uksest välja, esteks hääd kätt, siis veel kord hääd kätt ning oletegi sääl. Kivimaja , aga see on ainult eespoolt nõnda, tagapoolt on kõik puust, puhtast puust. Võiks öelda — kivist pää, puust saba. Saba see peaasi ongi, kivipää on ainult sildiks ja soovituseks, sest otsaette on kirjutatud: kõige esimesema järgu kool, nii et kõrgemat ja suuremat ilmas enam ei ole. Universiteet ehk oleks pisut kõrgem, aga ega see ju enam päris kool olegi, sest sääl on ju ainult tudengid , sõidavad tsveispenneriga linnas ringi, õllekorvid pääl. Aga mis teeb üks koolipoiss õllekorviga! temale aitab pudelist või paaristki küll. Nii et tudeng ei ole enam koolipoiss ja universiteet pole enam kool. See on muidu niisuke asutus, kus on prohvessorid ja tudengid… Nojah, valge kivimaja, küllap leiate, paistab pimedaski. Enne oli teine hall, aga vana Maurus lasi teise valgeks teha. „Nii valgeks, kui vähegi saab, sest see on üks valguse asutus,“ öelnud vana Maurus maalritele, ja kui need on küll valgeks teind, siis pärind ta mitmel korral, et kas enam valgemaks ei saa, ja kui maalrid vastand , et ei saa, siis öelnud ta: „Noh, hää siis küll, kui ei saa; aga mina oleks taht veel palju valgemaks. Sest mis valguse asutus see on, kui ta ise pole küllalt valge ja ei torka silma.“ Nõnda siis ongi see kõige esimesema järgu kool, nagu ta on. Just kui vana Maurus isegi, sest ka tema on esimese järgu mees: väljaõppind kirikuõpetaja. Mõistate? Võib kas südaöösi altari ette astuda või kantslisse ronida; mitte nõnda nagu meie kahekesi, üks leti taga, teine leti ees, muud ei midagistki. Aga saksad ei annud talle kohta. Mitu kihelkonda tahtsid teist saada, aga saksad olnud igal pool vastu. Kui siis vana Mauruse hing karanud täis ja ta öelnud: „Ma tahan teile näidata, kuis kirikusaksa valitakse“. Ajand teine mehed ja naised, terve kihelkonna, lapsed ka, kunskoppi kõrtsi kokku, lasnud neile sääl hääd ja paremat anda ning, kui kõigil olnd juba hea tuju, ilmund ta ise, kirikuõpetaja mantel seljas , lõpuksed lõua all, sametist müts pääs, karand kips-kops pikale pingile, sealt krapsti suurele lauale ja hakand ütlema: „Mehed-vennad, naised-õed, kus on siis õigus, kui mina tahan ja kui teie tahate, et meid paari pandaks, nagu peig ja mõrsja. Sest mina olen teie peig Issanda ees ja teie olete minu hinge mõrsja nüüd ja igavesti , nagu on seda seletand oma sõnas Õnnistegija ja meie eest surnud ristisambas. Sellepärast siis, oh kallid hinged Issandas ja armsad eesti vennad ning õed, lähme ära sest roojasest paigast üles pühakotta, et me võiks jumala pale ees üheks saada, sest mis Issand on ühte pand, seda ei lahuta inimene mitte igavesest ajast igavesti.“ Läinuvadki teised siis kõrtsist kiriku poole, vana Maurus ise eesotsas, kogudus sabas . Aga eks saksad saand õigel ajal haisu ninasse, toonuvad politsei kiriku ukse ette vahti pidama , et vana Maurus ei pääseks ühes kogudusega sisse ei öösel ega päeval. Nõnda siis seist politsei kiriku ees, seist ja vehelnd halja mõõgaga, paljas revolver käes, kukk vinnas, näpp triklil, pole muud kui raiu ja põmmuta. Saksad ise seisavad politsei selja taga ja piiluvad ukse vahelt. Ja ütleb neile vana Maurus terve koguduse kuuldes: „Miks olete minu koja teind röövliauguks, teie lupjamata hauakambrid ja muud niisuksed, mis te olete!“ Aga politsei ei vasta, sest mis on politseil vastata. Tema jõllitab ainult silmi, vehkleb halja mõõgaga ja sihib laetud revolvriga. Ning nüüd ütlevad mehed vana Maurusele: „Õpetaja, üks sõna sinu suust — ja me teeme politsei ning sakstega, nagu tegi Samuel Agakiga Jehoova ees.“ Aga tema pööras silmad rahva poole, õnnistas ja ütles: „Ei mitte, armsad eesti vennad ja õed, sest kirjutud on: kes mõõka tõmbab, saab revolvri läbi hukka. Sellepärast mitte mõõgaga, vaid tarkusega astume neile vastu keisri nimel. Kürjeleisson! Minge rahuga.“ Ja rahvas läkski ning vana Maurus asutas oma esimese järgu kooli, mis on tarkuse allikas. Nõnda sündis see kool, kuhu tahtsin mina ja kuhu tahate teiegi minna. Ja minge südamerahus, sest see on puht eesti kool, esteks saksa, nüüd vene keelega. Aga sest pole ühti, kõik eesti koolid on kas saksa või vene keelega; teistsuguseid eesti koole pole tänini olnudki, mis õige eesti kool oleks…“
Jalg-jalalt oli Indrek juba ammugi ukse poole tammunud, aga see ei vähendanud põrmugi punahabeme sõnavoolu. Õnneks astus paar meest sisse. Nüüd söandas Indrek avalikult põgeneda. Aga kui puhvetipidaja seda nägi, hüüdis ta temale järele:
„Muud kui hääd kätt, aina hääd kätt, ja kui siia tagasi, siis kura kätt, ikka kura kätt!“
Räidinud sügisilm oli vaheajal sootuks pimenenud. Auruses õhus piiras põlevaid laternaid kaugemalt vaadates nagu mingisugune aupaistus. Nende ümber oleks nagu lugematu hulk pisitillukesi kihulasi surunud, milliseid Indrek kunagi varem polnud näinud ja kes valgusid laterna ümbert laiali, niipea kui Indrek neile lähenes, nagu kardaksid need teda. „Kura kätt, ikka kura kätt!“ helises tal kõrvus ja milleski aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kura kätt oli vaja hoida tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt , sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel.
Oli veel üks teine asi, mis mõjutas Indrekut koduselt ja julgustavalt. See oli maja uks, millele ta lähenes, et teda avada. Avamise asemel aga laskis ta käe üle uksepinna libiseda ja tundis, et see on sooneline . „Just nagu meie vana linamasina võllid,“ mõtles ta, „ainult kandid veel rohkem kulunud, veel nürimad.“
Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seespoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees välja astus, mingisugune vormimüts peas. Midagi sähvatas Indrekul läbi keha, nagu oleks ta kuriteolt tabatud. Ja ilma endale aru andmata kahmas ta mütsi peast ning küsis oma vallakirjutaja-abi vene keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. Just nimelt: esimese järgu õppeasutis, sest muidu kartis ta seda oma arust suurt valget kivi maja haavata . Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli:
„Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse.“
Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli:
„Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada.“
Ütles ja läks pimedusse .
II.
Indrek astus sisse. Ta juhatati läbi koja eesruumi, mida valgustas väike laelamp ainult nõrgalt. Siit viis kaks ust edasi. Ühe tagant kostis vali jutukõmin ja naer. Teine uks oli pooleldi avatud ja selles toas paistis suur musta vahariidega kaetud laud, millel põles valge kupliga lamp. Suuremaid ja vähemaid poisse surus laua ümber. Keegi tõmbas ukse täiesti lahti ja vahtis Indrekut, aga see teda tähele ei pannud , sest tema silmad kiindusid õieli kaelaga ja lahutatud tiibadega luike, mis rippus lae all, nagu hõljuks ta lennul . „Just kui rahuingel,“ mõtles Indrek luike nähes. Aga sellesse mõttesse süveneda polnud tal võimalik, sest sama poiss, kes oli talle ukse avanud, jäi kuidagi külgepidi tema ette seisma ja küsis vabandaval, peaaegu nagu süüdlasel toonil:
„Paluksin teie nime.“
Kui Indrek oli vastanud, palus poiss teda istuda ja tõttas ise läbi koja kuhugi üles, nagu tõendasid trepilt kostvad sammud. Indrek katsus oma mõtteid koguda, kuid need olid nii laiali, et võimata oli neist ainustki tabada. Pealegi tuli poiss liiga ruttu tagasi ja ütles Indrekule:
„Härra Maurus palub teid üles.“ Ja kui ta oli Indreku läbi koja sellest uksest sisse saatnud, kust ta praegu tuli, lisas ta juurde: „Trepist üles, pahemat kätt uks.“
Müts peos , ema kootud hall kalevine pikk palitu seljas, mille hõlmad nagu seelikusabad astumist takistasid, ronis Indrek mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane! Oli ainult üks asi, mis teda huvitas, liiatigi veel sedavõrt, et ta jäi isegi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks kuulnud ülal ukseavamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist. Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada — nii magusasti lõhnas kogu trepiruum. Ainult kord elus Indrek oli midagi samataolist tundnud — sootuks üürikeseks. Siis ta oli seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas , kõik looris, üks nähtavasti vana, teised noored, sest nad talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil. „Õpetajaproua leinab oma ainust poega ,“ sosistati siis Indreku kõrval. Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi. Ainult õpetajaproua pisarad lõhnavad nõnda, kui ta leinab terve koguduse silma all oma ainukest poega; õpetajaproua pisarad ja Mauruse esimese järgu õppeasutise puutrepp — ainult need kaks asja ilmas.
Ülal trepiotsal ootas Indrekut toatuhvleis halli habemega ja kräsus kulmudega vanahärra, hoides mingisugust ebamäärast värvi öökuue hõlmu pahema käega kõhul koos ja sirutades paremat Indrekule vastu.
„Tere, tere,“ ütles ta sulaval häälel, kuna lõtv käepigistus poisi üle läve väikesesse tuppa tõmbas. Kui vanahärra läks pahema käega ust sulgema, kuna ta paremaga ikka veel Indreku kätt hoidis, langesid vaheliti pandud hõlmad laiali ja nende alt tuli nähtavale aluspesu .
„Kuidas oli teie nimi?“ küsis vanahärra ja lisas juurde: „Kuulsin küll, aga vana pää ei pea kinni.“ Ja kui Indrek oli vastanud, ütles ta: „Ilus nimi, väga ilus nimi. Kus ma seda nime enne olen kuulnud? Kus? Aga raamatusse kirjutame Heinrichi: see on veel ilusam kui Indrek. Istuge,“ ütles ta siis ja avas suure raamatu. Toolil aset võttes unustas ta öökuuehõlmad hoopis ja need lasksid vabalt paista, mis nende all näha. Särgirinnadki seisid lahti ja nende vahelt paistis karvane ihu.
„Kus koolis olete käinud?“ küsis vanahärra, ja kui Indrek oma hariduse oli paljastanud, lisas küsija juurde: „ Deutsch sprechen sie?“ millele Indrek tahtis vastata „ nein “, aga keel hääldas „neun“. Sellest oli saksakeelseks kõneluseks küll. Indrek ootas, et vanahärra ka tema vene keelt prooviks, aga asjata. Viimaks arvas ta tarvilikuks lausuda:
„Vene keelt oskan ma rohkem, seda olen ma kauem õppind.“
Aga see ei huvitanud vanahärrat nähtavasti põrmugi. Ta küsis:
„Isal on talu?“
„Jah,“ vastas Indrek.
„Suur talu?“ päris vanahärra.
„Suur küll, aga halb, ei tee midagi sisse,“ seletas Indrek, sest tal tulid voorimehe sõnad meelde: „Hoia rahakotti“ ja ühes nende sõnadega alles taipas ta õieti, et tema ees seisab ju härra Maurus ise.
„Jajah, nojah, muidugi, ei tee midagi sisse,“ oli direktor nagu nõus.
„Kui palju isa raha kaasa andis?“ küsis ta.
„Kakskümmend rubla , rohkem ei saand.“
„See on vähe, sest teie olete juba peaaegu täis mees.“
„ Ristiisa andis ka ja mul omal oli ka natuke,“ seletas Indrek.
„ Kuipalju ?“
„Viiskümmend.“
„Teil omal viiskümmend, isalt kakskümmend ja kuipalju ristiisalt?“
„Ei mitte, kõigega ikka kokku viiskümmend,“ õiendas Indrek.
Sõnalausumata sirutas direktor käe ja Indrek ei osanud midagi muud teha, kui otsis taskust rahakoti välja — väikese „vaskraudadega“.
Direktor luges saadud raha üle ja ütles:
„Õige, viiskümmend. Rohkem siis ei ole? Rohkem isa ei and?“
„Ei, rohkem ei ole.“
„ Sugugi ei ole?“
„Ei ole,“ kinnitas Indrek, kuigi see oli vale, sest nii mõnegi hea rubla oli ta kõrvale pannud, et ise mitte päris ilma jääda.
„Ma küsin seda teie oma kasu pärast, sest pole hää, kui noorel inimesel on linnas raha. Hää küll, et teie olete juba suur, aga kõik pole nõnda pikad kui teie. Ja raha saab ka pika vastu, raha saab kõigi vastu… Olete enne linnas olnud? Ei? See on jumal tänatud, sest siis te ei tea, mis võib rahaga linnas teha, pole kiusatust. See on peaasi, et pole kiusatust. Aga muidu… Jah! — Tulge nüüd siia“ — ta tõmbas Indrekut pahema käega — „ja vaadake oma silmaga, mis ma kirjutan . Näete: korteri ja kosti eest ühes koolirahaga viiskümmend rubla sisse maksnud.“
Direktor ei jätnud enne, kui Indrek oli need sõnad raamatust valju häälega ette lugenud. Siis kritseldas ta midagi saksa keeles juurde, millest Indrek oma oskusega jagu ei saanud. Lõppu pani direktor kuupäeva. Nüüd võttis ta raha laualt ja läks seda sahtlisse panema . Aga seal jäi ta äkki mõttesse. Viimaks võttis ta rublase ja pistis selle Indrekule pihku.
„Pistke see tasku , pisut peab teiesugusel pikal mehel ikka raha olema. Kui vana olete? Kaheksateist täis? Ilus aeg, hää aasta, see toob õnne. Mina olen juba üle kuuekümne.“
Indrek viivitas raha taskupanemisega, sest tal hakkas hirmus piinlik, et ta oli esiti valetanud.
„Mul oma jaoks on natuke,“ ütles ta.
„Mis?!‘‘ hüüdis direktor. „Teil on veel raha? Kuipalju? Kus?“
„Jäi kasti,“ vastas Indrek.
„Mis?! Teil on raha kastis? Ja kast? Hotellis ? Olete teie hull pääst? Raha hotellis kastis! On see veel teie raha, mis on kastis? Ei, see ei ole teie raha, vaid selle oma, kes kõige enne kasti kallale läheb.“
„On ju ainult paar rubla,“ vabandas Indrek.
„Olgu või paar kopikat !“ hüüdis direktor. „Pidage meeles, mis härra Maurus ütleb, ja tema teab, mis ta ütleb, sest tema juuksed on juba raha pärast halliks läinud, raha ja teiste asjade pärast. Tema ütleb: Ärge pange kunagi raha kasti ei siin ega hotellis, sest ka siin on peaaegu nagu hotellis; nagu suures koolihotellis, nõnda on siin. Kui pole omal kindlat paika ja kui inemine ise pole rahaga kindel, siis toogu ta see härra Mauruse kätte; minu kätte toogu oma raha kõik need, kes ei oska temaga õieti ümber käia. Tulge või südaöösi, tulge ja koputage uksele, näete nõnda — kõpp, kõpp, kõpp! aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Kui inemine tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb , raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtjas. Aga raha võõrastemajja kasti — see on tähtjas, väga tähtjas. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin. Isa andis muidugi rohkem, hulga rohkem kui kakskümmend, kui tal on suur talu? Eks annud?“
„Ei, härra, ainult kakskümmend andis isa, seekord polnud rohkem võimalik. Pärast saab ehk veel.“
„Just nii, pärast saab veel, sest ega siis ometi selle viiekümnega või jääda. Aga teil ehk oli omal? Kuipalju teil omal õieti oli? Ei mäleta? Õige, ei mäleta. Aga kuidas te selle raha ikka kasti jätsite? Teil ehk on kotis ka veel oma jaoks? On teil kotis või ei ole? Ehk on pisutki?“
Ta sirutas käe, nagu küsiks ta rahakotti. Indrek võttiski selle taskust, avas kõik ta sahtlid direktori silma all, et näidata nende tõelikku tühjust.
„Usun, usun,“ kordas direktor tühja rahakotti silmitsedes. „Teil on ju nii aus nägu. Maal on veel ausust, maal on meie rahva tulevik. Teate, kes oli Jakobson , see Carl Robert? Olete kuulnud? Ja mis tema ütles? Ütles: meie rahvas võidab ja langeb ühes talupojaga. Mõistate? Meie rahvas! Eesti rahvas! Nõnda! Ja miks? Et talupoeg on aus, et ta kardab Jumalat, et ta on oma keisrile truu. Vene keisrile on ta truu, sest see on meie keiser . Nõnda ütleks Jakobson veel praegu, kui ta elaks, aga tema on surnud. Aga nüüd ütlen mina seda, ja mis ütleb härra Maurus, seda võite uskuda , sest tema teab. Kui saaks kõik inemised maale viia, siis…“
Ta jättis ütlemata, mis siis. Selle asemel võttis ta Indreku sõrmede vahelt rublase paberi, pani selle kokku ja pistis ta kotti, mida poiss ikka veel käes hoidis.
„See on selle eest, et olete aus, et olete ausa isa, ema laps. Härra Maurus armastab ausaid inemisi, kes räägivad tõtt, ei valeta. Ah jaa! Kui palju teil siis kastis pidi olema? Kaks rubla kopikatega? Aga miks just kastis? Miks mitte mõnes taskus , kas või nartsu sees, sest nõnda paber ei krabise, keegi ei tea, et on raha.“
„Mul on kastis teised riided, sinna tasku unustasin,“ seletas Indrek.
„Noh, see on siis teine asi, kui teised riided ja unustasite,“ oli direktor nüüd nõus ja jäi pisut mõttesse, mõõtes Indrekut silmiga. Ise lausus ta endamisi: „Warten Sie, warten Sie!“ Ja nüüd oleks ta nagu Indreku unustanud, kohendas öökuuehõlmad kokku ja ruttas uksest välja. Lävel pöördus ta ümber ja kutsus Indrekut kaasa, aga kui see tahtis toolilt tõusta, tegi direktor parema käega vajutava liigutuse , nagu tahaks ta poisi uuesti istuma suruda. „Istuge, istuge! Silmapilk !“ ütles ta. Ja kui Indrek ikka veel arusaamatuses seisis, hüüdis direktor ukse vahelt kärsitult: „Istuge ometi!“ ning lisas ukse taha kadudes ruttu juurde: „Ein Augenblick!“ Aga vaevalt jõudis Indrek üksi jäänult toas lasta pilgu ümber käia, kus nägi lihtsa eesriide varjul lahtist sängi, nagu oleks sealt just praegu magamast tõustud, kui juba uks jällegi kuulmatult avanes ja direktor pea sisse pistis.
„Tulge siiski parem kaasa,“ ütles ta Indrekule.
Nõnda läksid nad lõpuks kahekesi mööda kitsast puutreppi alla, direktor öökingis vaikselt ees, öökuuesaba lehvivalt laiali, Indrek oma kõvade saabastega hirmsa mürinaga tagant järele. All eestoas direktor koputas selle ukse pihta, kust tagant esiti oli kostnud kõnelus ja naer, ning hüüdis: „ Herr Koovi!“ Kui vastust ei tulnud, katsus ta ust avada, mis oli aga lukus. Siis ruttas ta läbi suure toa, tõmmates Indrekut näpuga endale järele, ja katsus seda ust, mis viis otseteed edasi, aga ka see oli lukus. Igal pool valitses praegu tühjus ja vaikus . Ainult lamp põles endiselt suures toas laual ja temast pisut kõrval sirutas valge luik lae all oma tiibu tolmunud rahuinglina. Üks toanurk oli tumepunasest lilletatud kretongist eesriidega muust ruumist eraldatud ja kui direktor ärevalt mööda tuba edasi-tagasi jooksis, nagu ei teaks ta, mis teha, pani tema lehviv öökuuesaba ka lilletatud kretongi lehvima ja laskis tema taga näha kahekordseid, ülekuti üksteise sammaste otsa asetatud voodeid. Suure kapi otsas, mille külge oli kinnitatud eesriiet kandva traadi teine ots, seisid kõrvuti kaks kipsist rinnakuju. Need olid asjad, mis köitsid Indreku tähelepanu. Aga nende vaatlemisse süvenemiseks polnud tal aega, sest direktori ärevus näis aina kasvavat. „Kopfschneider! Kopfschneider!“ hüüdis ta korduvalt ikka ägedama häälega. Kui ei tulnud vastust ega ilmunud hüüetavat, tõmbas direktor jällegi Indrekut näpuga ja nüüd avas ta suure toa kolmanda ukse, mis viis kuhugi väikesesse pimedasse ruumi. Avatud uksest tungival valgusel Indrek nägi ka siin kahekordseid voodeid.
„Minu kannul!“ käsutas direktor Indrekut, kes oli temast paar sammu maha jäänud. „Muidu pärast lööte pimedas oma silma pääst välja ja härra Maurus peab maksma. Sellepärast ikka kannul, ikka kannul, kui härra Maurus ees läheb!“
Direktor avas veel ühe ukse. Ka selle taga haigutas pimedus, soojus ja pimedus. Siiski — kustki immitses siia pisut valgust. Nagu järgmisel silmapilgul selgus, tuli see ähmasest klaasuksest, mille direktor varsti avas.
„Ettevaatlikult!“ käsutas ta. „Muidu kukute! Uksepakk ja siis kivipõrand. Noor inemine peab ikka ettevaatlik olema! Ikka ettevaatlik! ütleb härra Maurus. Tema ise on juba vana, aga ka tema on ettevaatlik. Ka vana peab ettevaatlik olema. Noor ja vana!“
Äkki peatus ta.
„Minu king ! Ma kaotasin oma kinga !“ hädaldas ta.
Indrek kummardus ühes direktoriga, et otsida kadunud eset ähmases valguses. Aga kinga ei olnud näha.
„Just praegu kadus mul jalast ,“ seletas direktor.
„Ei ole,“ ütles Indrek.
„Tõstke oma jalad paigast, ehk on teie jala all,“ ütles direktor.
Indrek tegi seda, ja eks tulnudki tema parema jala alt direktori pehme ööking nähtavale. Nüüd turgatas tal endalgi meelde, et ta astudes midagi pehmet oli tundnud, ilma et oleks teadnud, mis see oli.
„Näete nüüd,“ ütles direktor, „kui ettevaatlik peab olema. Juba ette vaadates tallate härra Mauruse kinga ära, aga mis sünniks veel siis, kui te ettevaatlik ei oleks. Mis jääks siis minu vanadest jalgadest järele.“
Nõnda õpetas härra Maurus isalikult oma uut kasvandikku, kuna ta ise ähmasest koridorist astus kuhugi valgemasse kõrgesse ruumi, mis sarnanes enam mõne kuuri või küüniga kui eluhoonega. Siit läks uksi paremale, pahemale ja ka otseteed edasi. Aga härra Maurus ei tarvitanud ühtegi neist, vaid tõttas puutrepile, mis viis teisele korrale, ülal trepiotsal olid jällegi uksed, mis viisid paremale ja pahemale ning ka otseteed edasi. See igavene uste rodu ajas Indrekul pea hoopis segi. Ei vanas ega uues vallamajas polnud niipalju uksi. Lihtsalt mõttetuna tundus niisugune uste hulk esimesel silmapilgul. Paremat kätt seisva lükkas direktor lahti ja see kriiksus ning kägises, nagu mõni puutelgedega määrimata vanker . Alles hiljem Indrek sai ukse häälitsemise põhjuse teada: teda vedas kinni kivi, mis rippus nööri otsas, ja kui ratas, mille peal nöör jooksis, oli määrimata, siis karjus ta. Aga ratas ei tohtinud karjuda, seda kinnitas härra Maurus Indrekule hiljem pahatihti, sest Indreku muude kohuste hulka kuulus ka selle ukse ratta määrimine kas võiga või rasvaga — ükskõik.
Ruumis, kuhu nad nüüd astusid , seisis kaks pikka lauda, mille ümber väikesed mudilased , parajad jõmmanid ja ka täiskasvanud mehed istusid läbisegi õhtusöögil.
„Tere!“ ütles direktor vene keeli ja lisas saksa keeles juurde: „Mahlzeit!“ Ta vajutas lõua vastu rinda ja laskis silmad üle prillide toas ringi joosta . „Istuge, istuge!“ ütles ta sööjatele, kes olid direktori tulles püsti tõusnud. Härra Maurus seadis öökuuehõlmad paremini vaheliti ja kummardus kellegi juurde rääkimiseks. See vastas eitava näoilmega. Direktor muutus kärsituks, aga see teine ei lasknud end sellest heidutada. Nüüd pöördus direktor kellegi teise poole. Aga ka see näis andvat eitava vastuse. Sellest läks direktori kulm sootuks kortsu. Ta seisatas, nagu peaks ta aru või nagu otsiks ta kedagi. Äkki tormas ta esimese laua alumise otsa juurde ja karjus murtud vene keeles (isegi Indrek taipas, et direktori vene keel oli hoopis murtud):
„Kopfschneider! Schinder! Miks pole all toas kedagi? Miks olete teie siin? Härra Maurus ütleb tuhat korda: alttuba ei tohi kunagi tühi olla. Ikka võib keegi tulla, süda ööselgi võib, härra Mauruse juure võidaks ikka tulla. Minu juures käib palju inemisi, mõistad? Palju! Inemine tuleb, tahab härra Maurusele raha tuua, sest tema tahab õppima hakata, tahab universiteeti minna tudengiks, — aga teid pole all. Pole kedagi all! Alttuba on tühi. Kas oli alttuba tühi?“ pöördus direktor äkki Indreku poole.
„Jah oli,“ vastas Indrek, kuna kõigi lauasistujate silmad tema poole pöördusid ja suud naerule kiskusid, ilma et Indrek õieti oleks taibanud miks.
„Aga ma olin ju all, kui see tuli,“ ütles poiss direktorile , näidates Indreku poole.
„Teie olite , aga praegu enam ei ole. Mis siis, kui just praegu keegi tuleb ja kõlistab? Kuulete teie siiamaale? Tuleb ja kõlistab — üks kõrd, kaks kõrda, kolm kõrda, kümme kõrda. No ütelge nüüd ise, kui kaua peab inemine kõlistama, kui ta tahab härra Maurusele raha tuua ja kui keegi ei ava. Noh, ütelge, kui kaua peab ta seda tegema!“
„Seda ma ei tea, härra direktor,“ vastas poiss.
„Aga härra Maurus teab,“ vastas direktor. „Kõlistab, kuni läheb ära. Läheb härra Mauruse ukse tagant ühes rahaga minema ja härra Maurus on oma rahast ilma. Sest kes raha toob, ei too seda kunagi teist kõrda. Teie sääl,“ hüüdis direktor Indrekut, „tulge lähemale, tulge siia!“
See oli Indreku elus piinlikumaid silmapilke, kui ta oma kõvade ja raskete saabastega — temale endale tundusid nad hirmus raskete ja kõvadena — klomps, klomps üle toa astus, kuna samal ajal teda teiste irvitavad pilgud saatsid.
„Ütelge sellele lätlasele — sest see siin on lätlane — ütelge temale, kas te oleksite härra Mauruse juure tagasi tulnud raha tooma , kui te poleks sisse pääsnud? Oleks kõlistanud, aga poleks pääsnud. Ütelge talle vene keeles, sest tema vaeseke ei oska eesti keelt. Kaks aastat on ta juba siin, aga ikka ei oska. Ütelge talle, kas oleksite tulnud või ei?“
„Oleks vist küll tulnud,“ ütles Indrek.
„Kuidas?!“ hüüdis direktor ägedalt, kuna naerumuie laienes kõigil nägudel, mida märgates härra Maurus lausus saksa keeles: „So ein Landscher, ein Tere-tere!“ Siis pöördus ta uuesti Indreku poole ja rääkis eesti keeli: „Teie ütlete, et teie oleks tulnud, kui oleks kõlistanud üks kord — ei avata , teist kõrda — ei avata, kolmat kõrda — ei avata, kümnendat kõrda — ei avata? Kuidas te siis oleks tulnd, kui ei avata? Ütelge ometi, kuidas? Ja kes teile siis avab, kui Kopfschneider istub ülal ja sööb? Te nägite ju ise, alttoad olid tühjad, uksed lukus. Tähendab, kas oleksite tulnd, kui ei avata?“
„Ega siis küll,“ oli nüüd Indrek nõus.
„Noh, siis ütelge seda lätlasele vene keeles, sest eesti keelt ta veel ei mõista, saate aru — veel ei mõista. Ütelge, talle, nii et ta mõistaks: härra Maurusel on õigus. Härra Maurusel on ikka õigus, mitte aga sel lätlasel. See on püha kõrd, et härra Maurusel on õigus, mitte lätlasel. Ütelge talle selges keeles: „Ei, ma poleks teist kõrda tulnd ega raha toond,“ käis direktor peale. Ja kui Indrek seda oli teinud, ütles härra Maurus Kopfschneiderile: „Mõistate, et härra Maurusel on ikka õigus; sellepärast ei tohi alttuba kunagi tühi olla. Kui teised söövad, olete teie all, tuleb mõni teine alla, lähete teie sööma. Ikka kõrda mööda, ikka kõrda mööda. Mõistate?“
Aga poisil oli nägu, nagu ei saaks ta direktori viletsast vene keelest põrmugi aru. Sellepärast hoidis direktor pahema käega öökuuehõlmu, parema käe sõrmed ajas ta aga haarakile ja vehkis nendega jõllitavate silmade ees edasi-tagasi, mis pidi nähtavasti tähendama, et peas pole üsna korras, kuna ta ise lausus halvakspanevalt:
„Ei, lätlane ei mõista. Lätlane ei mõista kunagi. Lätlane mõistab ikka teisiti kui meie. Niisugune on lätlane ja niisugused oleme meie.“
Aga kui Kopfschneider tahtis söögi pooleli jätta ja alla minna, surus direktor ta tema paigale tagasi ja ütles:
„Istuge, istuge! Mitte härra Mauruse käsu vastu teha. Kas härra Maurus ütles: Tõuske ja minge alla? Ei, härra Maurus ei öelnud seda. Noh, siis edasi süüa ja mitte tõusta! Mitte kõrda rikkuda!“
Ja eesti keeles lisas ta juurde: „Lätlane tahab ka süüa. Lätlane tahab rohkem süüa kui meie, sest tema on paremaga harjunud . Aga kõrd peab härra Mauruse majas valitsema , püha kõrd. Ikka all olla, kui keegi kõlistab, ikka uks avada, kui mõni tuleb raha tooma, härra Maurusele tooma.“
Äkki katkestas direktor oma õpetuse ja tormas Indrekust mööda ukse poole hüüdes: „Herr Koovi, Herr Koovi, hören Sie!“ Aga härra Koovi oli juba laua tagant üles tõusnud ja ukse taha kadunud, kuhu härra Maurus talle järele ruttas, nii et Indrek üksinda nõutult seisma jäi, ilma et oleks teadnud, mis teha. Viimaks võttis ta südame rindu ja läks direktorile tuldud teed järele, kuni jõudis alla suurde tuppa.
„Kus te asjad on?“ küsis direktor, niipea kui ta teda nägi. Vaevalt jõudis Indrek küsimusele vastata, kui direktor uuesti söögitoa poole tormas, kuna ta ukse vahelt tagasi hüüdis: „Üks silmapilk!“ Tõepoolest ilmuski ta järgmisel silmapilgul Kopfschneideriga uuesti, kes oli pidanud nüüd ometi oma söögi vististi pooleli jätma.
„Mis asjad teil on?“ küsis direktor Indrekult. „Kast? Suur? Kas kahekesi jõuate kanda? Jõuab? Väga hää! Voorimeheraha jääb siis järele. Kopfschneider, pange siis müts pähe ja minge aidake see kast ära tuua. Kärmesti! Härra Maurusel pole aega, sest tema on vana. Vanadel pole kunagi aega, surm seisab nende ukse taga. Sellepärast ruttu!“
Viimased sõnad hüüdis ta poistele tagant järele. Aga vaevalt olid nad tänaval mõne sammu astunud , kui nende selja taga välisukse kell kõlises, millele järgnes direktori hääl.
„Kopfschneider! Kopfschneider!‘‘ karjus ta.
Poisid läksid tagasi, lätlane ees, eestlane kannul.
„Aga kas teil raha on, et seal maksta?“ küsis direktor. „Miks ei küsi te härra Mauruselt raha, kui lähete hotelli? Ikka küsida, ikka küsida. Küsida võib ikka. Siin on rubla hõbedat, rohkem ärge makske. Ütelge, härra Maurus ei käskinud rohkem maksa. Sellestki on liiga, muist tooge tagasi. Tingige! Inemine peab ikka tingima; mis inemine see on, kes ei tingi . Teie olete suurem ja targem , teie olete eestlane, vaadake, et lätlane liiga ei maksa,“ pöördus direktor Indreku poole, aga samal ajal andis ta raha lätlase kätte. „Kui puudu peaks tulema , siis on veel see paberirubla, mis ma teile ülal andsin. Nüüd minge! Ruttu! Jookske! Te ometi võite joosta! Lätlane ja eestlane las jooksevad võitu. Herr Koovi ja Timusk ootavad .“
Poisid pistsidki joostes minema ja vaevalt kuulsid nad direktori viimseid sõnu sügisõhtu pimeduses, milles virvendasid laternatuled, nagu piiraksid neid pisitillukeste kihulaste parved.
Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer. Kaasa andis ta temale mõne saksakeelse sõna ukse vahelt, ilma et ise oleks tuppa astunud, nagu oleks see talle keelatud.
Toas laua ääres istus kaks härrat, samad, kellega direktor õhtusöögil oli rääkinud. Üks neist oli masindatud peaga, puhtaks aetud loperguse näoga, rõugearmiline, tugeva pihaga, pelgliku või salaliku pilguga, teine — kollakate vuntsidega, punaste huultega, mahedate hallide silmadega , üle pea soetud juustega, mis nagu pisut kähardusid. Esimene hallis, teine mustas. Nad asusid teine teisel pool lauda, mis polnud põrmugi viisakam kui vallamaja laud, kus peal Indrek oli kirjutanud. Toas leiduvad toolid olid veel räbalamadki kui vallamaja omad. Ühes seinas asuval lihtsal puuvoodil oli kodukootud villane triibuline vaip peal. Ainuke, mille Indrek leidis harukordsema, oli laeni ulatuv ja täis kiilutud raamaturiiul, mis täitis peaaegu ühe toaseina. See oligi paik, kuhu Indrek ikka ja jälle oma pilgu viis, kui ta selleks pisutki mahti leidis. Aga tõepoolest oli selleks aega vähe, sest tema teadmuste katsumisega tehti kohe hakatust. See võis ehk tundi pool kesta, siis ütles härra hallis eesti keeli:
„Vene keele ja rehkendusega saate neljandasse , aga ajalugu, peaasi ladina keelt peate järele õppima. Kui kõvasti tööd teete, jõulu vaheaja ka, saate ehk järgmisel semestril teistele järele. Olete juba täis mees, andke pihta. Tõuske hommikul varem, õhtul aetakse magama. Kas raha on, et tunda võtta? Ei ole? Noh, siis katsuge omapead , küsige teistelt, kas või minult mõnikord. Mitte ühtepuhku, sest mul pole aega, aga vahete-vahel.“
Nüüd tundusid äkki ka selle härra silmad Indrekule sama mahedatena nagu teisegi omad, ja mingisuguse uue rõõmuga lahkus ta toast.
„Teatage härra Maurusele, et meie oleme valmis,“ ütles punahuuleline Kopfschneiderile.
Varsti ilmus direktor, ja kui ta oli silmapilguks astunud eksamineerijate tuppa, tuli ta Indreku juurde ja ütles temale:
„Herr Koovi ja Timusk panid teid neljandasse, aga õieti peaksite minema teise või kolmandasse. Olete suur mees, katsuge väiksematele järele saada. Muidu lähete peale jõuluid teise, seal on mul üks veel suurem ja vanem ees. Lähete allapoole. Härra Mauruse juures lähevad kõik allapoole, kes ei õpi või kes teistest maha jäävad. Sest mis võib härra Maurus, kui inemine ei õpi. Aga kui keegi tuleb härra Mauruse juure, siis õppigu ta üks kõrd, õppigu kaks kõrda, õppigu kolm kõrda, õppigu vaimustusega, õppigu kui hull; nõnda peab inemine õppima, kui ta tuleb härra Mauruse juure ja on ise juba suur ja pikk. Sest kuidas tehakse maal tööd? Kuidas niidetakse heina? Kuidas rabatakse rukkid? Higi jookseb ojana! Nõnda peab tööd tegema, kui keegi tuleb härra Mauruse juure ja on juba ise suur ja pikk. Mõistate?“
„Mõistan,“ vastas Indrek imelises elevuses, sest millegi pärast valdas teda nagu üliinimlik õnnetundmus.
„Mõistan, härra Maurus,“ peate vastama, õpetas direktor. „Noor inemine peab ikka viisakas, ikka aupaklik olema. Sellepärast ikka — Herr direktor, Herr Maurus, Herr Lehrer. Härra Mauruse majas on kõik viisakad , härra Maurusel on viisakas maja. Aga pidage, pidage! Kuhu me teid magama paneme ? kuhu me teile ruumi leiame? Jah, viisakas, aupaklik. Ladina keel ja viisakus , need valitsevad härra Mauruse majas. Ladina keel! Roomlane armastas ruumi, tema armastas palju ruumi. Härra Maurus õpetab küll ladina keelt, aga ruumi tal niipalju ei ole kui roomlasel. Herr Ollino , Herr Ollino! Kust leiame selle roomlasele ruumi? Kuhu võib ta oma kasti panna?“
Direktori hüüdele avanes suures toas uks, mis oli esiti lukus, ja sealt ilmus keskmist kasvu, kuid rässaka kehaehitusega, ümmariku peaga sootuks valget verd mees. Isegi tema suured, pisut nagu pungis silmad olid peaaegu valged ja oleksid võinud Indrekule meelde tuletada mõnda sõrasilmalist hobust, kui neis poleks valitsenud otse pöörane ükskõiksus, õigem tardumus, jäisus.
„Ülal on veel ruumi,“ ütles härra Ollino, ilma et tema pilk midagi oleks väljendanud.
„Kutsuge Jürka!“ käsutas direktor lätlast.
Ja kui kutsutu ilmus, lasti tal Indreku kast selga võtta, ning nõnda algas teekond üles, söögitoa ukse eest läbi.
„Pole muud kui Siberi,“ rääkis Jürka kastiga mööda treppi ronides, „sest paremad paigad on juba täis. Paremad paigad on neile, kes paremini maksavad. Siberis aga leidub alati ruumi, see ei saa kunagi täis. Saate hambaid lõgistada talvel külmaga,“ ägises Jürka, kui ta ronis viimasel järsul trepil , kus Indrek teda tagant pisut upitas. Nõnda said nad lõpuks läbi luugi laudadega vooderdatud kõrgele katusealusele, kus valitses välisilmastik.
„Maal olete lakas maganud?“ küsis härra Ollino Indrekult, sest ka tema tuli neile Siberisse järele. Ja kui Indrek andis jaatava vastuse, ütles Ollino üsna ükskõikselt: „Noh, näete siis, nagu oma koju tulete. Puhas, värske õhk ja vaikne, ei müra ega kära, sest läbi ei käi siit keegi: kõrgemale enam ei saa.“
„Korstnapühkija ronib kõrgemale,“ ütles Jürka.
„Ega korstnapühkija korstna otsa magama lähe,“ vastas Ollino ja jätkas endist juttu: „Talvel ehk pisut vilu, aga kergemini hommikul ärkab ja selgema peaga tööle hakkab. Mina olen omal ajal maal väljas kartulikuhja õlgedes maganud ja pole häda midagi, ainult teises reies pistab vahel. Siin pole veel kedagi külm võtnud.“
III.
Järgmisel hommikul Indrek ärkas kellahelinal. Helises päris harilik aisakell, nagu ta seda oli kuulnud pulmas peiupoistel või jõuluõhtul suure rõõmu pärast, kui kihutatakse pimedas teistest mööda — ikka kodu poole, sest seal on siis heinad või õled nurgas maas ja toad nii tulvil täis magusaid toidulõhnu, et nende ots ulatub kaugele õuegi. Tänagi Indrek tundis endas unesuikel midagi üsna kodust ja omast, aga juba järgmisel silmapilgul paukus kell tal otse kõrva ääres ja nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt:
„Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu , et minema saad!“
Mõnedele valmistas helistamine nalja . Need hüüdsid:
„Tule ligemale! Ei kuule hästi! Homme tule kahega! Võiksid läbi öö kõlistada, saaks mõnus magamine !“
Kui lätlane nägi, et eestlased ja venelased — teised rahvused polnud Siberis esindatud — hakkasid end liigutama , võttis ta kellakõra pihku ja kobis läbi luugi alla. Nüüd kargas keegi kohe voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama — koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir.
„Poisid, valge!“ hüüdis keegi ärksam.
Järgmisel hetkel kerkis luuk ja nähtavale tuli härra Ollino valge pea. Värisev küünlatuli heitis vooditele ja nende vahele pelglikku helki.
„Mis see siis peab tähendama?“ küsis Ollino. „Kas siin ei kõlistatud?“
„Pole meie midagi kuulnud,“ vastati mitmelt poolt korraga.
„Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama,“ arvas Ollino.
„Kõvemini ja kauem,“ arvas keegi vastu.
„Just nii,“ kinnitas Ollino. „Aga nüüd maast lahti, maast lahti!“ kordas ta käskivalt ja hakkas magajatelt vaipu kiskuma.
„Härra Ollino, üks silmapilk veel,“ palus keegi väike poiss, hoides vaipa kõvasti kurgu all kinni. „Ma ainult sirutan natuke.“
„Ei ole aega,“ vastas Ollino. „Välja ja pesema !“
„Külm on, ei või, lõdisen teki allgi,“ ajas poiss vastu.
„All on külm vesi, see annab sooja,“ lohutas Ollino ja ta ei andnud enne rahu, kui poisid olid viimseni voodist väljas. Üksteise järele kadusid nad läbi luugi, et minna alumisele korrale, kus asus pesemisruum. Kogu maja näis värisevat uniste ja hoolimatult kolistavate jalge all.
„Tasa seal!“ hüüdis härra Ollino luugiaugust poistele järele. „Nagu oleksid teil rautatud kabjad jalge otsas!“
Aga kolistavate sammude oja voolas ikka madalamale ja täitis kogu maja häiriva eluga.
„Võiks ju üleval pesta, siis poleks vaja nõnda kolistada,“ lausus Indrek oma eelminejale.
„Vesi raske kanda, pealegi külmetab ta talvel Siberis ära,“ vastas see.
„Ah nii külm!“ imestas Indrek.
„Külm!“ vastas teine. „Vana pakane ise.“
„Kuidas seal siis magada ?“ küsis Indrek ebalevalt.
„Kui elad , küllap siis näed,“ vastati rahulikult . „Tuleb vaim peale nagu teistelgi.“
Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrt „vaimustusse“, et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See „vaimu-väljavalamine“ oli teada ka järelevalvele, aga sellele vaadati enamasti läbi viie, ehk olgu siis et vaimuvalangust osa võtma tuldi ka alumistelt kordadelt, mille tagajärjel müra võis tõusta otse põrgulikuks. Vaimukeeru võisid sattuda siis ka toolid, lauad ja voodid, üldse kõik, mis ette juhtus, ja nii mõnigi neist pidi kaotama jala või mõne muu kehaosa . Tiritammitati toolil, balansseeriti sängiotsal, hüpati reas üle laudade , katsuti sülipätsi, hullati ilma igasuguse korrata ja süsteemita. Indrek polnud kunagi olnud suur hullaja, aga siin õppis ta seda ühes teistega. Üldine meeleolu hakkas ka temasse. Tuli tõepoolest nagu vaim peale.
Oli veel teine abinõu soojasaamiseks: näpati alt puid ja kanti üles Siberisse või meelitati millegagi Jürkat, et see kannaks ja halud kuhugi ära peidaks, näiteks igasse peatsisse paar halgu. Kui siis õhtul kõik vaikseks jäi, roniti asemelt välja ja pandi suur raudahi küdema, mis asus keset katusealust. Köeti mõnikord nõnda, et ahi lõi helendama, ja siis nihutati voodid otsapidi soojuseallikale lähemale. Hommikuks ahi oli muidugi jahtunud ja Siber endiselt külm. Sellepärast pooldasid mõned rohkem „vaimu“ kui raudahju sooja.
„Ahjusoe ajab lutikale vaimu peale“, ütlesid nad elutargalt. „Aga inimesel pole hea magada, kui lutikal tuleb vaim peale.“
„Jah, ei ole inimesel hea, kui tuleb lutikal vaim peale,“ kinnitasid teised.
„Parem tulgu inimesel endal vaim peale,“ seletati, ja nõnda tõusis Siberis iga õhtu, mõnikord ka hommikuti põrgumüra, mille tulemuseks oli tolmu, nagu laotataks kütist või peksetaks rehte.
Peale pesemist voolas jalgade kolin üles tagasi ja siis uuesti alla — klassidesse õppima. Viimasega Indrek ei osanud veel maast ega taevast peale hakata. Ometi läks ta ühes teistega, õigem ühes väikese Liblega, kes pidi ka kuuluma neljandasse klassi. Liblelt ta oma esialgse pühenduse õpi- ja asjaoludessegi sai. Tema käes nägi ta esimest korda mingisugust kaanteta, üksikuist lehist koosseisvat raamatut (raamatud olid Lible keeles kapsad ), kust luges amo, amas , amat ja mensa , mensarum. Eriti hakkas millegi pärast just selle tundmatu sõna viimane kääne tema meeltesse kinni.
„Mensarum,“ kordas Indrek Liblele. „Mensarum,“ kinnitas ta veel kord.
„ Tahad , ma müün selle kapsa sulle?“ ütles Lible.
Ja ilma et Indrek endale aru oleks andnud, kas tal seda vana „ kapsast “ üldse vaja, otsis ta taskust raha ja maksis nõutud summa. Nagu hiljem selgus, oli see peaaegu uue raamatu hind. Aga sest polnud midagi, Indrek ei pannud seda Liblele kunagi pahaks, sest tal oli ütlemata hea meel, et oli ostnud esimese kättepuutuva raamatu, kus oli seisnud mensa, mensarum.
Veel ühe teise „vana kapsa“ Indrek ostis Liblelt, nimelt selle, kus leidus see haruldane sõna, mis aastate eest nii väga oli tema meeli võlunud. Küll oli sõnalt ja kogu raamatult vaheajal endine võluvus hajunud, aga Indrek ostis ta siiski kohe, nii väga rippus ta mineviku mälestuste küljes.
Lible heitis veel rohkemgi „kapsaid“ turule, kõik oma „kapsad“ oleks ta nähtavasti turule heitnud, kui aga Indrek oleks ostnud. Aga ei, Indrek ostis ainult need kaks.
„Miks sa oma raamatud ära müüd?“ küsis Indrek.
„Et toitu osta,“ vastas Lible.
„Kas siis siin nii vähe süüa antakse?“ küsis Indrek.
„Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole,“ seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna „oma leivaga“ — sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga „vana“ ja tema „tädi“ andsid ainult rukkileiba , millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad.
„Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?“ küsis keegi teiselt üle laua.
„Kapsaid, ikka kapsaid,“ vastas teine.
„Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis,“ arvas esimene.
„See suur istub väikese kõrval,“ ütles keegi kolmas.
Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.
Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad“ kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja ka söögilauas istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmuste poolest üks esimesi. Oli kordi , kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!“ Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.“ Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll. Härra Slopašew aga, vene keele õpetaja, naljatas purjus peaga: „Õpetaja ise teab viie miinuse, suur Loll aga viie plussi peale.“
Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut. Aga teist ostu pidi ta hiljem ometi kahetsema, nimelt seda, mis sündis sõna „paavsti“ pärast. Nende klassis oli usuõpetaja, keda hüüti Paavstiks, ja see muutis oma isikuga Indreku lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks . Mees oli tüse, suure, kuidagi neljakandilise peaga, jämeda, punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palenukid laiad , hambad alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud, huuled paksud, pikad, punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem, juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas kriips , milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Nõnda oli see mees, kellele oli pandud nimeks Indreku lapsepõlve unistuste unistus . Ja selle unistuse tõttu oli Indrek ostnud Lible „kapsa‘‘ ning maksnud temast pööraselt kõrget hinda.
Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta vististi õigusega teeninud ja sellepärast pani ta seda vaevalt pahaks. Tema oli häbematu kõva usumees ja jumalasõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus , millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme, aga iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema:
„Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe „ja“ vahelt ära.“
Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:
„Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et… Sellepärast veel kord see koht.“
Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda varsti uus häda, sest „paavst“ ütles talle varsti maheda häälega:
„Armas laps, mis te ometi segate ja võltsite! Seal seisab ju „ning“, mitte „ja“. Veel kord see koht!“
Eriti raske oli vastates õiget tooni leida. Seda sai Indrek omal nahal küllaldaselt tunda. Isegi Liblet seati talle selles eeskujuks, nii et teised õpilased naljatasid: „Suur Loll läheb väikese juurde kooli.“
„Piiblilugu ja katekismus pole ometi muinaslugu ega mõni eesti vanaviisi jutt, mis on üks ropp asi Issanda ees, vaid püha jumalasõna“, õpetas härra Vihalepp. „Ja püha jumalasõna on nõnda püha, et meie patused inimesed teda oma roojasesse suhu ei tohiks võttagi, aga kui me seda siiski teeme oma kalli hingeõnnistuse pärast, siis peame seda tegema käed ristis ja võimalikult vaikse, õrna ja maheda häälega, nagu teeb üks inimene, kes tunneb oma süüd ja kel on sellepärast palumist. Sellepärast siis mitte nõnda, vaid nõnda…“
Ja härra Vihalepp ise näitas, kuidas peab inimene püha jumalasõna oma roojasesse suhu võtma.
Pisut teissuguse käsituse Indrek sai pühast jumalasõnast hommikupalvel, milleks koguneti enne tunde söögituppa, kus lauad ja pingid aeti seks ajaks nurka hunnikusse, et ruumi juurde võita, sest niikuinii oli raske kõiki palvelisi siia mahutada, iseasi , kui neid oleks võinud laduda nagu heeringaid tünni. Sellest üldisest palvest soovitati osa võtta kõigil — luterlastel, õigeusklikkudel, katoliiklastel, — sest direktor, kes ise saksa keeles palvet luges, jagas peale seda ka muid õpetusi ja juhatusi ning neid juba vene keeles, et oleksid kõigile arusaadavad. Need viimased meeldisid paljudele sedavõrt, et neid ei tulnud kuulama mitte ainult õpilased, vaid sagedasti ka õpetajad, et saaks naerda.
Palveraamat oli vana ja auväärt. Aastad olid temalt röövinud kaaned ja esimesed ning viimased lehed. Oma vabal ajal vedeles ta siinsamas söögitoas aknalaual. Lible nimetas teda palvekapsaks. „Palvekapsast ei saa müüa, teda ei osta keegi,“ arvas ta Indreku vastu. „Tema eest toitu ei anta ,“ lisas ta juurde.
Kui härra Maurus sellest auväärt raamatust hommikul lugema hakkas, seadis ta endal prilli otse ninaotsa, nagu näeks ta ainult nõnda seda püha jumalasõna. Aga juba teisel päeval taipas Indrek, miks seadis direktor priilid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kõrva äärest läbi ja läbi.
„Šinder niisugune,“ ütles ta Liblele, „tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema? Miks on su juuksed nii lühikesed, et härra Maurus kinni ei saa võtta? Vasta!“
„Härra direktor, te ju ise käskisite juuksed lühikeseks lõigata,“ vastas poiss nutuse häälega.
„Nii lühikeseks pole ma käskinud!“ vastas direktor. „Ikka peab võima kinni võtta, kuis siis muidu sinuga saab. Järgmine kord pea meeles: mitte nii lühikeseks, mitte nii lühikeseks. Ja nüüd seisa siin minu kõrval, et sa enam ei saa mu poisse rikkuda.“
Härra Maurus võttis uuesti palveraamatu ja hakkas lugema, aga tema silmad vaatasid harva pühakirja, enamasti luurasid nad üle prillide poistekarja järele. Indrek kahtles, kas direktor üldse seda luges, mis raamatus seisis, või olgu siis et tal aastate jooksul raamat juba pähe oli kulunud.
Venekeelist õpetust jagades ütles ta:
„Härra Maurus ütleb: palve ajal ei tohi mängida, ei tohi vallatada, aga mis teeb Lible ja see teine: nemad loevad laua all raha. Mõistate? Nemad loevad raha, nagu oleksid nad variserid . Härra Maurus loeb palvet, aga nemad loevad raha. Kus on su raha, šinder?“ pöördus ta Lible poole, kes pidi tema kõrval seisma ja kes oli ometi ammugi juba sealt plehku pannud. „Kus on Lible?!“ hüüdis direktor. „Lible! Ruttu siia!“ Ja kui poiss teiste selja tagant ilmus, kärgatas härra Maurus: „Šinder, kus sa oled? Miks ei seisnud sa siin minu kõrval? Kus on su raha?“
Poiss sirutas mõned vaskkopikad.
„Näete nüüd,“ hüüdis direktor hulgale: „Tal on palveajal raha peos. Šinder niisugune!“ Ja jällegi tahtis ta poisil kõrva äärest kinni võtta, ütles aga siis: „Ah, su juuksed on ju lühikesed! Sa lasid nad meelega nii lühikeseks lõigata, et härra Maurus ei saaks sind karistada ! Šinder! Aga kust sa said selle raha?“ tuli tal äkki meelde. „Kes andis? Kes? Vasta!“
„Suur Loll andis!“ hüüdis kellegi võrukaelne hääl.
„Kes see on?“ küsis direktor. „Kes on suur Loll? Sina oled väike, aga kes on suur?“
„ Paas , see pikk, läks Siberi; paar päeva tagasi,“ seletas härra Ollino.
„Paas! Paas!“ hüüdis direktor. „Kus te olete?“
„Siin,“ vastas Indrek, kes seisis oma pikkuse tõttu teiste selja taga seina ääres.
„Tulge siia!“ käsutas direktor. „Miks te ei tule, kui härra Maurus kutsub. Peab kohe tulema, ikka kohe. Kärmesti! Ma ootan , kõik ootavad. Venite, nagu oleksite moonaka poeg. Kas teie isa on moonamees?“
„Ei, isal on talu,“ vastas Indrek poiste vahelt läbi trügides, kes talle mingi hinna eest ei tahtnud ruumi anda.
„Miks te siis ei tule, kui härra Maurus kutsub?“
„Ma ei pääse ju teiste vahelt läbi,“ ütles Indrek.
„Mitte vastu rääkida, kui härra Maurus käseb,“ hüüdis direktor. „ Subordinatsioon — allaheitmine, see on perepoja paleus; ainult moonamees ootab keppi. Ja teie seal, laske see pikk läbi, aidake pisut tagant, kui ta muidu edasi ei saa, läkitage ta siia.“ Aga kui poisid tõepoolest hakkasid Indrekule müksusid jagama , käsutas direktor: „Mitte hullata! palvel mitte vallatust teha! kas kuulete!“ Ja kui Indrek viimaks jõudis direktori ette, ütles see:
„Miks te andsite sellele lühikesele raha? Te olete ju pikk. Mis ütleb härra Maurus? Tema ütleb: ei kellegile tohi raha anda, kui aga härra Maurusele üksnes. Temale küll! Aga miks andsite sellele lühikesele, kui ise olete pikk? Vastake! Ruttu! Härra Maurusel pole aega. Miks?“
„Ma ostsin temalt raamatu,“ vastas Indrek.
„Kuidas julgete teie, koer, minu poiste käest raamatuid osta? Kas ma selleks teile rubla raha andsin, et teie hakkate oma pikkusega minu poistelt raamatuid üles ostma. Mis raamat see oli?“
„Ladina keele õpiraamat.“
„Lible, miks sa müüsid selle raamatu?“ küsis direktor.
„See oli vana näru, mul põlnd temaga enam midagi teha,“ vastas Lible.
„Kuidas põlnd teha?! Sina, šinder, tuled härra Maurusele palvel valetama . Ise istud juba kolmat aastat samas klassis ja sul põlnd ladina keele raamatuga midagi teha. Härra Maurusel on häbi sinu ausalt isalt raha vastu võtta, sest poeg ei õppind mullu , ei õppind tunamullu ega õpi ka tänavugi. Tänavu ta müüb oma raamatudki teistele. Või arvate teie, et ta hakkab ehk õppima tuleval aastal? Ei, niisugune ei hakka kunagi õppima, kes müüb oma raamatud teistele. Härra Maurus on vanaks jäänud, tema ei jäksa enam laiska poissi õppima panna. Aga mis peab ta niisukeste poistega tegema, keda ta ei jõua õppima panna? On tal neid tarvis? Ei ole! Ka nende raha pole härra Maurusel tarvis. Härra Maurusel pole teid üldse tarvis, tema saab muidugi läbi. Aga kellel on teid siin tarvis? Eesti rahval on teid tarvis, eesti rahval ja meie armulisel keisrihärral, neil on tarvis. Aga ütelge nüüd ise, mis teeb eesti rahvas või armuline keisrihärra niisuguste poistega, kes müüvad oma ladinakeele raamatud teistele, poevad palve ajal laua alla ja loevad seal raha! Ka eesti rahval ja keisri-majesteedil pole niisukesi tarvis. Ja teie pikk, mis on teil teie pikkusest kasu, kui lähete ja ostate selle lühikese käest raamatud ära! Mis kasu on sellest, et isa teid puhta pereleivaga on söötnud ja kasvatanud! Ikka teete, nagu oleks teil moonamehe või vabadiku aganakannikas kotis. Vaadake nüüd kõik seda pikka, vaadake tema pikka nägu; tema on see, kes…“
Jumal teab, kui kaua direktori kõne oleks kestnud ja kuhu ta viimaks oleks välja viinud, aga härra Ollino astus tema juurde ja sosistas mõned saksakeelsed sõnad talle kõrva. Nõnda siis lõpetas ta poolel sõnal ja tähendas ainult: „Pärast, pärast! Härra Ollino tuletab mulle pärast meele.“
Ta tegi pahema käega mingisuguse liigutuse ja poisid hakkasid mürinal välja minema. Nüüd turgatas direktoril nähtavasti midagi uut meelde ja ta tahtis uuesti kõnelema hakata, aga ükski ei kuulanud teda enam, nii et see palvetund oleks nagu pooleli jäänud.
„Millega see nüüd lõpeb?” küsis Indrek Liblelt klassis.
„Mis asi?“ küsis Lible nagu arusaamatuses vastu.
„Raamatutega ikka,“ ütles Indrek.
„Ä’ä ole loll!“ hüüdis Lible. „Mis vanal sellega asja, kuhu ma oma vanad raamatud panen !“
Aga ometi oli direktoril nähtavasti sellega pisut asja, sest pärast lõunat nõudis ta Indreku ühes ostetud raamatutega oma juurde.
„Mis te neist maksite?“ küsis ta raamatuid nähes, ja kui Indrek oli hinna nimetanud, ütles direktor: „Seal ta nüüd on: pikk kont ja lühike aru. Väike Lible on ju see vana rebane . Küll ma ta käsile võtan. Milleks te niisukese näru ostsite?“ näitas direktor ladina keele õpiraamatule.
„Mulle meeldis ta,“ vastas Indrek lihtsameelselt.
„Meeldis,“ imestas direktor ja vahtis poisile otsagi nagu kahtleks ta pisut tema mõistuses. Siis pöördus ta ümber, vaatas aknast välja ja ütles endamisi — Indrek kuulis, kui direktor ütles endamisi:
„So ein grosser Narr!“
IV.
Raamatute jant tegi Indreku äkki laiemas hulgas tuttavaks, pööras temale erilise tähelepanu. Temaga hakati juttu ajama, tutvust tegema. Nõnda sai temast nagu oma inimene.
Muude seas lähenes temale ka Tigapuu, üks neid kahepaikseid, kes polnud õieti õpilane ega ka õpetaja või kes oli mõlemad kokku. Päeval istusid niisugused mehed ühes teistega enamasti klassis, pärast lõunat aga läksid nad väiksematega jalutama või valvasid nende järele õppimisel.
Tigapuu oli umbes Indreku vanune, aga asutise perekonna hulka kuulus ta juba palju aastaid, nii et ta praegu istus viiendas, Indrekust ühe klassi kõrgemal. Kasvult keskmine, kehalt kuidagi nurgeline ja lopergune, omas ta kuulsust , et ta kedagi ei karda , vana ennastki mitte, ja et kaklemisel ükski tema vastu ei saa. Niisuguse mehe tutvus tundus Indrekule austavana.
„Selle nolgiga lähete asju ajama, muidugi peate siis sisse kukkuma,“ ütles ta Indrekule Lible suhtes. „Eks tulnd minu juure, ma oleks teile pool odavamalt ostnud ja poole raha oleks teind liikudeks. Peaaegu jumalamuidu oleksime raamatud ostnud, kui liigud on ausad.“
Ja kui Indrek direktori juurest raamatutega alla tuli, küsis Tigapuu:
„Kas vana päris, kui palju teil veel raha on?“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Luiskad,“ naeris Tigapuu üleolevalt, nagu tahaks ta öelda: keda sa tuled haneks püüdma. „Luges ta iseoma käega su tagavara üle? Mis sa minust kardad, et sa nii varjad. Mind on sul kõige vähem karta , aga mõnda teist, seda küll. Tahad, ma näitan sulle pärast lõunat Nõmmanni ja Peetersoni; seal on vanu raamatuid virnade kaupa, — vali ise, mis himustad. Ja kõik poolmuidu. Pealegi kui mina kaasas olen, sest minul on igal pool tutvus. Mina ise muretsen vanalt loa, et me võime minna; sinul pole vaja kätt ega jalga liigutada. Või arvad sina, et ilma loata? Eks katsu! Üle ukse uulitsale ei tohi ka ilma loata astuda, niisugune kord on meil. Ja kui sa ehk täna ei taha raamatuid, siis ära osta, ostma ei sunni Nõmmanni ja Peetersoni juures keegi. Võid isegi sinna müüa, kui tahad. Aga niisukesi ei osteta nagu Lible kapsad, niisukesi mitte. Peavad paremad olema, palju paremad. Ma teile pärast näitan, misukesed peavad olema, kui tahad Nõmmannile või Peetersonile müüa. Nii et pärast lõunat lähme siis, vaatame pisut ringi, õpime linna tundma; seda läheb sul tarvis, seda läheb mõnikord hädasti tarvis. Tähendab, tehtud! Selle peale käsi!“
„Ehk võiks ka,“ lausus Indrek kahtlevalt.
„Mitte nõnda,“ ütles Tigapuu õpetlikult. „Meil nõnda ei räägita. See pole meeste, see pole seltsimeeste viis. Peab vastama kindlalt. Ei või jah.“
„Siis olgu pealegi jah,“ oli Indrek nõus.
„Mees ja sõna,“ kinnitas Tigapuu, nagu oleks küsimuses mõni teab kui tähtis tehing. „Nii siis, kui teised lähevad jalutama, pistame meie linna. Ülepea on need jalutuskäigud lihtsalt hirmsad ja vastikud. Pead kaasas sörkima igasuguste poisinolkidega, nagu oleksid mõni ilmanaerus. See on vanamehe krihv: ikka karjakaupa, ikka hulgakesi, et torkaks silma, et jäädaks vahtima ja öeldaks: „Näe, sealt lähevad Mauruse omad.“ Aga kõik naeravad ainult. Sina seda veel ei tea, aga küll sa pärast näed, et minul on õigus, mitte vanal. Aga meie lähme kahekesi, teistega pole meil tegu, kahekesi on hoopis teisiti.“
„Hea küll,“ kiitis Indrek järele.
„Ja pea meeles,“ rääkis Tigapuu edasi, „on sõna antud, siis peab seda pidama, maksku mis maksab, — nii teeb seltsimees . Tovarištš! Ehku peale ei maksa midagi ette võtta. Sest mis mõte oleks mul minna vanalt luba saama, kui sina korraga ütled: „Ei, ma täna ei tule!“ Mis teen ma siis selle vanamehe loaga? Kuhu ma ta panen? Või arvad sa, et seda saab teiseks korraks, teiseks päevaks hoida? Dudki! Siin ei saa midagi teiseks päevaks hoida. Täna — või pühi suu puhtaks! Vanaga pole lõbus asja ajada. Nägid, misuke jant raamatutega. Ja mis seal oli? Üks oli teise üle löönud, muud midagi, aga vanal oleks nagu tuli lahti. Ja mine katsu temalt luba saada väljaminekuks. Arvad sa, et ta ütleb: „Armsad lapsed, minge aga pealegi, ainult õhtusöögiks tagasi, sest kui söömata jääte, istub surm teil öösel peatsis?“ Ei, vaid esimeseks kohe: „Kuhu? kui kauaks? milleks? kas üksi? kes veel?“ Teiseks — „kas raha on? kui palju? kust said? kes andis? miks? millal? milleks?“ jne. jne. kuni sa ära väsid ja ütled: „Tänan väga, härra direktor, aga ma mõtlesin juba ümber, ma ei lähegi välja, pole tarvis, pole himu.“ Sest kuhu sa veel lähed, kui pool aega pärimistega viidetud. Sellepärast teevad targasti need, kes ei kõssagi, vaid kaovad tagaukse kaudu. Ning kui hoovivärav lukus, siis Jürka järelt võti või üle müüri. Muidugi sinuga pole veel selle peale mõelda; sellepärast muretsen vanalt loa, et oleks õige luba. Võtan selle risti enda peale. Küllap ma juba temaga hakkama saan, mina oskan, mind ta usaldab. Mõni teine, eks katsugu aga. Aga kui sa just tahad, siis võid ka ise luba küsida; minul pole selle vastu midagi, oleks isegi parem.“
„Ei, ei, küsige teie,“ vastas Indrek.
„Ongi mõistlikum,“ arvas Tigapuu. „Aga jäta see teietamine , sest mis teie ma veel sinule olen, kui ma pean sulle vanamehelt linnamineku luba norima. Seda teeb ainult seltsimees, tovarištš. Sõbergi ei tee seda, ainult seltsimees, kellega jood pott õlut või viskad midagi muud. Iseasi mõni põnlane kusagilt esimesest või teisest klassist , sellele olen ma muidugi teie. Teie ja härra Tigapuu! Gospodin klasnõi nastavnik! Aga meie vahet on ainult üks klass. Muud kui see ladina keel, katsu, kuidas sa sellega hakkama saad; see on nii mõnegi mehe murdnud.“
Pärast lõunat muretses Tigapuu omale korrapidajaks asemiku ja ütles sellele:
„Meie peame Paasiga linna minema, vana käskis.“
Ja nad ajasid palitud selga ning kadusid, aga hoovivärava kaudu, sest Tigapuu arvates oli nõnda lihtsam, ei torka teistele silma, ei ärata kadedust.
„Kõige pealt lähme siia,“ rääkis Tigapuu ja viis Indreku millegi pärast südalinnast otseteed kaugemale.
„Me ju eile läksime siit,“ ütles Indrek, kes kuidagi ei taibanud, miks Tigapuu valis selle tee.
„Mis sa eilsest räägid,“ vastas Tigapuu, „eile oli ühes teistega, täna oleme kahekesi. Täna on aega vaadata ja aru pidada. Täna alles mõistad, kui lai on see jõgi. Ja kui sa veel teaksid, kuipalju siia suvel inimesi upub ! Nii kui kärbseid! Lihtsalt hirmus! Peaaegu igapäev veetakse teisi välja. Hakkavad põiki üle ujuma , ja muud kui põhja, sest temast ei jaksa keegi üle ujuda . Saad pooleni, oled väsinud, ujud üle poole — kramp , saad juba kalda ääre — rabandus ja nõnda suredki sinna, nagu selleks, et teistel oleks hõlbus sind välja tõmmata. Mina isegi vedisin ühe niisukese rabandusemehe kuivale, alles siis läksin politseisse. Ja keda ei võta kramp ega rabandus, see saab aeruga pähe või jääb mõne aurulaeva alla. Sest ühte pead sa teadma: aerutajaid on siin ilusa ilmaga nagu sipelgaid mere ääres. Aerud muud kui välguvad aina, nagu lendaksid luiged . Ja aerude vahel tiirlevad aurulaevad , ikka üksteise järele, üksteise järele või teineteisest mööda, aina mööda. Ütle nüüd ise, kuidas sa seal ujud, kus niipalju aurulaevu. Juba paljast hirmust saad krambi jalga või rabanduse südamesse. Jah, oleks veel suine aeg, siis sa näeksid. Soojaga aina tudengid, tudengid, tudengid… venelased, sakslased , poolakad… kõik särgiväel, õllekorvid lootsikus… ise trimpavad, laulavad . Rahvas istub kaldal , kuulab. Mine katsu veel seal ujuda! Kohe mõlaga pähe, muud midagi. Ja ära piiksatagi, muidu saad paremini… Aga nüüd pole suuremat midagi, sellepärast pöörame siit paremat kätt, sest kaua sa ikka jõge vahid, vesi nagu vesi kunagi. Juba eile nägid teda. Puusilda tead sa ka! Mineval kevadel pidid jäätükid teise kaasa viima. Ega ta kivisillast kaugemale poleks saand, seal oleks ta ikkagi toppama jäänd. Küll nagises, aga paigal püsis. Eks näe tuleval kevadel! Ükskord läheb ta ikkagi, see on minu arvamine .“
Nõnda vestes viis Tigapuu oma kaaslase läbi lühikese põiktänava kuhugi pikemale ja suuremale, kus pöördusid jällegi paremat, nii et nad nüüd läksid Indreku arvates otse samas suunas, kust nad praegu olid tulnud. Minnes tegid nad veel paar väikest võnku ja nõnda jõudsid nad uuesti jõe äärde, kust veeti parvega üle.
„Oled sa niisukest riistapuud enne näind?“ küsis Tigapuu nagu võidurõõmsalt. „Seda ma tahtsingi sulle näidata. Üle silla oled sa küllalt käind, tee nüüd korraks ka parvega proovi. Maksa pole vaja, mina maksan . Mina tõin su siia, mina pean su ka üle viima, sest muidu arvad sa: miks me ei läind mööda silda, kus ei võeta kopikatki. Sellepärast siis sõidad minu kulul. Aga ühte pead sa teadma: see venelane siin — sest parvemees on venelane — see venelane nimelt teenib roppu raha, sest inimesed tahavad parvega sõita. Sild siinsamas juures, aga üle silla ei lähe, ikka parvega. Ja venelane muud kui kühveldab raha. Kui mina oleks parvevenelaseks, siis vähemalt ühe päeva kuus veaksin ma inimesi jumalamuidu, sest mis see siis mulle teeks , kui ma teised päevad niikuinii roppu raha teenin. Aga venelane seda ei tee, venelane mitte, sest venelane on venelane. Mustvest pärit teine; naine kaupleb siinsamas kaladega, elukala müüb teine.“
Kui parv juba liikuma hakkas, küsis Tigapuu Indrekult päris asjalikult:
„Ah jaa! Kuipalju on sul raha kaasas? Seda peab teadma. Muidu mine poodi, vali raamatud välja — ja korraga tuleb rahast puudu; kus selle häbi ots siis! Sest seda pead sa meeles pidama — linnas on häbi, kui pole raha. Sellepärast siis, on sul teda või ei ole, tee ikka nägu, et sul on. Sest linnas pole muud kui maksa. Nagu see parvgi siin. Kas linn ei võiks oma inimesi muidu üle vedada. Oleks mina linnaks, mina veaks tingimata muidu. Sõitke, armsad inimesed, ütleks ma, olete kõik oma linna rahvas. Nõnda teeks mina, kui oleks linnaks. Aga mis linn see siin ka on! Isegi oma inimesi ei vea üle jõe, muud kui maksa aga. Nii et linnas peab ikka teadma, kuipalju sul endal ja ka seltsimehel raha kaasas. Oled sa enne linnas käind? Ainult Tallinnas kord? Noh, siis sa ei tea pooligi asju, sest seal pole üliõpilasi. Neid pole kusagil, ainult meil siin. Kihutavad teised mööda Rüütlit edasi-tagasi, õllekorvid tsveišpenneril, logistavad teised juua, nagu viskaks leili . Ja seda ütlen ma, et kui mina kord tudengiks saan, siis hoidku kõik alt. Mina näitan, mis on õige tudeng. Õieti oleks ma juba tudeng olnudki, kui ma oleks aga tahtnud, aga ma pole tahtnud, lihtsalt ei ole. Sest kui kainema pilguga asja vaadata — ja inimesel peab kaine pilk olema, muidu ei saa — jah, kui kainelt vaadata ja küsida: mis on tudengil targem kui meil? Tõtt öelda — ei midagi. Meil õpetavad samad professorid, ainult teised raamatud on. Aga mis tähendab raamat! Meie vana on ju pagana kaval. Tema ütleb: „Võtsin teile professori, muidu lähete minu juurest liiga ruttu ära.“ Ütleb ja naerab ise. Ja nõnda see ongi — professor siin, professor seal, ainult see nimi — tudeng! Ja riided! Vorm! Kumb sulle rohkem meeldib, Farbendeckel või kolleega? Minule Farbendeckel! Farbendeckel ja keisermantel! Lähed ja pool uulitsat on ainult sind täis. Tead, niisuke suur, pikk ja lai lakaga kuub . Saba vehib tolmu või pühib pori nagu naise seelik . Kui niisukesega tahaks kas või sellest uksest siit sisse minna“ — nad olid suure kivimaja juurde jõudnud, mille all terve rida väikesi keldripoode — „siis lihtsalt ei pääseks, ehk olgu siis et võtad mantli käe peale. Niisuke loom on see keisermantel ja nõnda tehakse temaga. Oled teda näind?“
„Ei vist,“ vastas Indrek.
„Muidugi mitte,“ oli Tigapuu nõus. „Sest kus sa pidid teda nägema. Tallinnas pole teda olemaski ja siingi näed teda ainult harva. Tahad näha, siis jää Rüütli nurgale passima, kuni mõni tuleb — musta kaane alt paistab ainult pisut värvi ja keisermantel õlgadel. Nõnda näeb teda. Meie vanal on ka. Mitte küll päriselt, aga on. Ükskord rippus teine alltoas varnas , poisid sirvisid teist parajasti , kui mina sisse astusin. Aga ükski ei julenud teda selga katsuda . Siis astusin mina ligi ja ütlesin: „Hoidke eest, poisid; ma näitan teile, kuidas keisermantlit kantakse.“ Ütlesin, ja tõmbasin teise omale õlgadele. Samal silmapilgul äkki vana ise!…“
„Noh ja siis?“ küsis Indrek, keda lugu hakkas juba huvitama.
„Mis siis! Teadagi, mis siis!“ vastas Tigapuu kavala naeratusega. „Aga näed sa seda silti? Kuidas meeldib? Päris kunsttöö kohe!“
Nad seisid väikese söögipoe ees, mille sildil aurav supivaagen, tükk vorsti, pool sinki, leiva- ja saiakannikad. Mingisuguse imeliku, peaaegu nägematu laua ääres istus habemik mees ja kühveldas suppi ammuliaetud suhu.
„Vaata seda meest,“ seletas Tigapuu, „otse nagu elaks teine; muud kui mine istu teisele poole lauda ja hakka kaasa helpima. Astume õige veidikeseks siia sisse, minu üks tuttav, õigem hea sõber käib siin sagedasti söömas, ehk saame ta kätte, mul oleks teda vaja.“
Ja ilma et oleks oodanud Indreku nõusolekut, laskus ta mööda kitsast treppi alla keldriruumi, nõnda et Indrek pidi tahes või tahtmata talle järele minema.
„Näed, kui hea, et pole keisermantlit, pääseb igast uksest sisse,“ ütles Tigapuu üle õla tagasi Indrekule. Alla jõudnud, hõiskas ta:
„Tere, proua Kroosu!“
„Jumalime, härra Tigapuu! Pole teid ammugi näind,“ vastas eit.
„Töö, töö, pole mahti. Tulin oma sõpra Ellerit otsima .“
„Misuke see on? Pikk või lühike?“
„Ennem pikk kui lühike, armastas ikka sealiha hapu kapsastega. Kas te siis teda enam ei mäleta?“
„Miks ei! Mäletan küll. Aga teda pole enam kaua näha olnd.“
„Kahju küll!“ ohkas Tigapuu.
„Noh, aga kuis on noorehärra endaga?“ küsis eit.
„Noor põrsas, parajasti pruun, kapsad samuti, kõlbab? Või ehk vasikas ? Rõõsaga joodetud, sulab otse suus , tutvuskaup…“
„Pole minu maitse,“ vastas Tigapuu.
„Nii siis põrsas? Kaks?“
„Aitab ühest.“
Seda öelnud, pöördus Tigapuu Indreku poole ja kaebas:
„Seal ta nüüd on: astud sisse sõpra otsima, aga selle asemel pead sööma hakkama. Hale meel sellest vaesest vanainimesest, kel kari lapsi toita. Seisab ja vahib siin umbses ruumis oma leti taga ja ootab, et tuleks ometi ükski, kellele oma põrsast või vasikat pakkuda, sest muidu läheb kõik raisuks, ja kus selle kahju ots siis! Sest seapraadi ja hapuid kapsaid oskab ta tõepoolest valmistada, nagu mitte ükski teine kogu linnas. Ja tema juures ei maksa see peaaegu mitte midagi. Jumalamuidu annab oma tuttavatele. Sest kui ta võtab oma viisteist, kakskümmend kopikat, siis oled sa ka otsani täis. Aga mis on viisteist, kakskümmend kopikat niisuguse keretäie eest. Otse piinlik on talle vastu ajada, kui ta küsib, mida soovid. Ei aita muud, kui istu lauda ja hakka sööma, sest sa tead, et nõnda teenid sa selle vaese vanainimese lastele leiba. Sest lapsed toidab nimelt eit, mitte vanamees; see lällab ainult mööda kõrtsa ringi. Niisuke näru on selle eide vanamees ja tema laste isa… Aga kas tunned , kui mõnus ja soe siin on? Tahad, nüüd jutustan sulle oma keisermantli loo lõpule. Nii siis: mina käin parajasti mantliga tiira-taara mööda tuba edasi-tagasi ja keerutan tolmu nagu kütist, kui äkki avaneb uks ja sisse astub vana ise. Poisid kõik minema nagu jumala välk ja mina seisan üksi keset põrandat, sest kuhu ma oma keisermantliga pääsen…“
Sel silmapilgul jõudsid pärale leivatükid ja sealiha kapsastega.
„Ma sinu jaoks ei teadnud tellida ,“ seletas Tigapuu Indrekule ja hakkas kohe seapekki ja hapusid kapsaid suhu kühveldama. „Kui tahad, lase endale ka tuua, kas või klaas teed suhkrusaiaga. Napoleoni siin vist ei ole, muidu võiks seda võtta, see on kõige parem. Kui nii oma kolm napooleoni oled ära pistnud, siis tunneb kohe, et südamealune läheb kõvaks. Karskuses on nad kõige ette. Seal on napooleonid ja piljard, aga sealiha ja hapu kapsaid ei ole. Oskad sa piljardit mängida? Ei? Sest pole viga, küll mina õpetan. Esteks muidugi mitte raha peale, vaid niisama, siis juba klaasi tee ja napooleoni peale, alles pärast seda tuleb raha. Aga kui tahad, siis aina napooleonid ja tee, nii et siis raha ei tulegi. Täitsa nagu soovid. Sest milleks oma tahtmise vastu. Napooleonid ongi kõige parem, sest siis saab pisutki inimese toitu, muidu aina see meie lõrp. Soolikad paneb marjaasi mängima, küll näed. Mõnikord karjuvad teised südaööselgi napooleoni või seapeki ja hapu kapsaste järele. Ja neid võta nagu tahad, kas portsjon või pool, terve — kakskümmend, pool — kaksteist. Mina võtan ikka terve. Sina tee proovi poolega. Ainult kaksteist, leib juure arvatud. Mul üksi nagu piinlik süüa, kui teine vahib vesise suuga .“
Indrekul suu hakkas tõepoolest vett jooksma , kui ta nägi, missuguse isuga Tigapuu sõi. Ometi vastas ta:
„Ei, ma ei tahaks midagi.“
„Klaas teed ikkagi, kuis siis muidu laua ääres istuda, laual ju laua õigus nagu trahteriski. Oled kord istund, siis telli , iseasi, kui püsti seisad. Telli mis tahes, aga tellima pead; sest selleks ongi need lauad siia pandud, mitte et nende ääres istuda ja juttu ajada. Siin pole see, mis maal metsas või mättal; siin peab ka istumise eest maksma, nõnda on linna seadus.“
Ja ilma et Tigapuu Indreku arvamist oleks oodanud, hüüdis ta suuga, mis leiba, liha ja kapsaid täis tuubitud, üle õla perenaise poole: „Üks tee!“ Tüdruku kohta, kes teeklaasi lauale pani, ütles ta selle enda kuuldes Indrekule:
„Kas panid tähele, kui kena? Maal ei leia sa tervest kihelkonnast niisukest. Vaata, kuis ta astub: nagu oleks teisel vedrud all. Jalad nagu kõrendid. Sest pole midagi, et seelik ees, peab oskama ka nõnda vaadata. Peab õppima.“
Kui ta oli uue hea noosi suhu toppinud, jätkas ta:
„Nojah, sel mammil pole ju viga, aga oled sa meie printsessi näind?“
„Ei!“ vastas Indrek. „Kes see on?“ küsis ta.
„Mis?! Sa ei tea veel, kes on meie printsess ?! Siis sa ei tea ju ilmast veel midagi. Meie printsess on vanamehe oma tütar. Tänavu esimest aastat kodus. Jääbki koju, sest mis ta veel peaks tegema, kui guvernante on valmis. Istub ja ootab meest. Aga ta läheb ainult arstile või advokaadile. Võib-olla kirikuõpetajale ka. Nii et meil pole muud kui pühime suu puhtaks. Aga minul teeb ta südame haledaks, teeb ja teeb, ei või sinna midagi parata. Sest mõtle ometi isegi: ema vaesekesel surnd juba lapsepõlvest saadik ja isa! On siis meie vana mõni isa? Noh, ja siis pandi printsess maast madalast saksa pansioni . Meie pärast, ütleb karussell , sest meie läheduses ei või elada ükski viisakas tüdruk, ütleb ta: ajame hukka, rikume ära. Tead, kes on meie karussell?“ küsis ta ja pistis viimase lihatüki suhu ning kühveldas kapsaid peale. „Printsessi tädi, peab vana maja, muretseb meile lõrpi ja kasvatab printsessi. Aga, jumal tänatud, nüüd pole seda enam vaja kasvatada, on juba valmis kasvatatud : räägib ainult saksa keelt — prantsuse keelt muidugi ka — ainult karusselliga pursib ta mõnikord eesti keelt, sest tema kõrvad ei pea karusselli saksa keelele vastu. „ Liebe Tante, liebe Tante, mina ei voib kuulama, mina ei voib!“ karjub ta, kui tanta hakkab saksa keelt rääkima. Sina räägi temaga vene keelt, kui juhtub, ja see juhtub tingimata, sest printsess armastab rääkida. Minuga räägib ta alati saksa keelt, seda pead sa teadma, sest mind ta tunneb ja minu saksa keelt ka… Soo, ja nüüd võime minna, rüüpa oma teetilk klaasipõhjast veel ära, sest milleks järele jätta! maksma peab niikuinii täie raha. Kõigega kokku kakskümmend viis — naeruväärt vähe, kui õieti mõelda. See tähendab, kahe inimese toidu eest ainult kakskümmend viis, sest nüüd pead sina ka minu eest maksma; parvevenelasele, sellele kõrilõikajale maksin ju mina sinu eest. Nii et siis oleme tasa. Väike vahe, mis jääb, selle annan sulle pärast ära, seltsimeeste asi. Ma ei taha praegu vahetada, sest raha on nimelt niisuke sinder, et niipea kui ta peeneks vahetad, kaob ta taskust vägisi, isegi ei tea kuhu. Käid ja käid, katsud ja katsud, ja korraga ongi läind… Maksa aga julgesti, omast sa ilma ei jää, sest minuga ei ole veel keegi omast ilma jäänd. Pealegi, sa pidid ju liiku tegema, see võibki siis esiotsa liikude asemele jääda. Muidugi, sealiha hapu kapsastega pole miski liik, aga sõprade vahel käib küll. Nii et kui teised hakkavad sinult liiku nõudma, küll mina siis ütlen neile, ole üsna mureta. Ja mis Tigapuu on öelnd, see on öeldud ja maksab. Iseasi, kui ma see kakskümmend sulle ära maksan, siis peavad õiged liigud tulema ja need ei ole nii odavad kui sealiha hapu kapsastega. Sellepärast oleks sul isegi kasulikum, kui ma võlga sulle kunagi ei maksa. Lihtne ja selge, eks? Ja täna jumalat, et tõin su niisukesse paika, kus pole vaja jootraha anda; muidu oleks vähemalt oma kümme pidanud rohkem maksma. Nõnda olen aidand sul puhtalt kümme kopikat kokku hoida, seega jään võlgu ainult kümme, sest tee jõid sa ju ise. Kui ainult mõelda, et kümme kopikat liikude eest arvatud, siis on see otse naeruväärt, peaaegu häbiasi, et liikudeks ainult kümme kopikat. Sellepärast poleks sugugi liig, kui sa pisut juure lisaksid, sest sa pole ju ometi mõni põnlane, vaid teatud mõttes juba täis mees. Mina, iseenesestki mõista, lepin ka sealiha ja hapu kapsastega, sest see siin on kasulik kaup, ja kasulikku kaupa õpid sa ainult ühes minuga tundma, seda pea meeles.“
Ta kergitas mütsi ja ütles huultega, mis näisid alles rasvase liha jälgi kandvat:
„Hääd päeva, mammi! Kui see tuleb, siis öelge talle, et käisin teda otsimas.“
Ja vastust ootamata astus ta iseteadlikult mööda kitsast treppi keldriruumist üles, kus räidinud sügisilm vedas juba õhtule. Tigapuu jäi seisatama, tegi tõsise süvenenud näo ja ütles:
„Ma mõtlen nimelt, et kuhu minna, kas linna või Toomele. Aga parem siiski Toomele, sest linna saad sa niikuinii küllalt näha. Iseasi on Toome, see on hoopis iseasi, sinna ei saa alati… Tähendab, siiapoole… Siin näed ka kaubahoovi ja tema sambaid, nii kui elus mets. Ja pealegi tead, kust midagi paremat leida, kui osta tahad. Osta on ikka vaja, kui mitte täna, siis homme.“
Kui jõudsid platsile, kus seisis kellegi rinnakuju kõrgel alusel, seletas Tigapuu:
„Siin on see Parkalai oma platsiga, kuhu tudengid tulevad mööda Rüütlit kihutades õllekorvidega. Ikka pudel loginal tühjaks ja siis sellele seal ülal karplartsti! vastu vahtimist! Keset larfi, nii et va molu liimendab. Ja siis tuleb vosmi! Aga pursid: „ Deutschland , Deutschland über alles!“ Mõistad? Lihtsalt mäss! Ükskord oleks neil haprasti läind, aga õigel ajal hakkas keegi rebane: „Jumal, keisrit !“ Vosmidel ei aidand muud kui kannad kokku ja käsi kõrva ääre, sest kuis sa keisrilaulu vastu lähed. Ja tudengid pääsid seekord jällegi. Nõnda on õige tudengi elu. Ning kui mina ükskord tudengiks hakkan, siis teen mina samuti; küll näed. Ja ma hakkan varsti, usu mind, sest ma olen vanast ja tema lõrbist kurguni täis ning kui mina millegist nõnda täis olen, siis on otsas. Ükskõik mis või kuhu, aga siis lähen ma.“
Toomemägi ise ja aiad tema kallakul seisid raagus. Koltunud lehed kahisesid kõnniteil jalge all. Linnas süttisid siin-seal tuled.
„Nüüd pole siin midagi,“ seletas Tigapuu Toomest, „aga ela kevadeni, küllap siis kuuled ja näed. Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga kevadel lubab. Ütleb: „Minge ja kuulake ! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist saavad teised inimesed.“
Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder , karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel rohelisel lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord — Indrek mäletab seda nii selgesti — vilkusid keset kottpimedat ööd Vargamäe soos tuled, nagu lehvitaks tuul hõlma laterna eest, ja hommikul käisid nad seal hundi jälgi otsimas.
Äkki sündis midagi, mis rabas Indreku meeli: pimedas puude vahel seisis keegi tume, ähmane ja kolesuur, seisis ja vahtis nagu puie vahelt Indrekule otsa. Tahtmatult jäi ta seisatama ja küsis Tigapuult:
„Aga see, mis see seal on?“
„Ah see! See on vana kirik , klooster . Ligi ei maksa minna, võib kaela sadada ja siis pole nalja. Küll sa pärast näed.“
Indrek oleks tahtnud seista ja vaadata — kaugelt, läbi raagus puude, sest nõnda ei võtnud silm kõiki kontuure ja kujutlusvõim võis omandada vaba lennu. See suur ja ähmane aina nagu kasvas, kui teda eemalt vaadata, ja muutus aina ähmasemaks. Ja äkki Indrekul tuli meelde kuski geograafias nähtud pilt palmimetsaga, kus ilmub elevant oma londi ja pakkjalgega, nagu oleks sel hoonel ja lõunamaa hiigelloomal midagi ühist. Kaua, kaua Indrek mäletas neid varemeid ikka niisugustena, nagu ta neid näinud esimesel korral poolviirastusena, ja ikka kerkis selle nägemuse kõrvale teine — päikeseküllane maa palmimetsa ja elevandiga.
Kui nad viimaks alla linna tagasi jõudsid, ütles Tigapuu:
„Täna oleme poodi hiljaks jäänd, sinna lähme mõni teine kord. Ja kui tõtt öelda, siis polegi meil mõtet poodi minna, vaid astume millalgi ühe minu sõbra poole sisse, Känd on ta nimi, ja vaatame, kas temal on veel ta raamatud alles, mis ta tahtis müüa. Temalt saame kindlasti palju odavamalt kui ühestki poest. Ja ega raha sul kaduma saa. Peaasi, hoia teda vana enda kui surma eest ja ära ütle ühelegi hingele , et sul on raha; seda pead sa kui sõber teadma. Ka mina ei osanud alguses rahaga ümber käia, aga onu, rikas vanapoiss, see õpetas. Tema ütleb ikka: „Poiss, õpi rahaga ümber käima, siis saad teda, niipalju kui kulub, muidu mitte krossigi. Kui rahaasi sul selge, siis lärma kas või tudengitega tsweispenneril, nii et kõik näeksid, ka meil on koolitud poegi.“ Onu on nimelt kolesuur isamaalane, isamaa on temale kõik. Isamaa ja raha! Tema kinnitab alati: maksku, mis maksab, aga isamaad peab armastama . Kes isamaad ei armasta, ütleb ta, sellele vala kas täie või tühja õllepudeliga pähe, ükskõik. Minuga räägib ta ainult võõrast keelt, sest ta oli enne mõisavalitseja siin ja Venemaal, tönkab sellepärast deutsch und russisch. Onul on nimelt omad plaanid. Tema ütleb: „Iga matski peaks saksa keele kätte õppima. nii et saksad lõpuks arugi ei saa, kes mats ja kes saks . Kui siis matsi tütred lähevad saksa poistele ja matsi poisid kosivad saksa preilid, siis tuleb veresegamine ja meie kuum isamaaline veri muudab ka sakste vere isamaaliseks, nii et sakstest saavad eesti isamaalased. Niisugune on onu isamaaline plaan, kui ta räägib minuga saksa keelt. Aga mina ütlen talle alati, et kuis ma siis saan alati saksa keelt rääkida, kui mul pole alati raha ja kui ma pean elama seal, kus ma praegu elan . Ütle nüüd isegi, kuis peaks ma sinuga saksa keelt rääkima, kui sa seda keelt ei mõista ja kui ma söön ainult sealiha ja hapu kapsaid? Sellepärast ütlen ma onule: „Anna raha või ma räägin eesti keelt edasi, olen sunnitud rääkima.“ Aga tema: „Hakka enne tudengiks, siis annan. Pane Farbendeckel pähe, siis annan, sest siis usun, et armastad oma eesti isamaad, et oled isamaapoeg.“ Nõnda vaidleme alati, kui kokku saame. Nutikas pea, aga kole kitsi, raha ei anna… Näe, siin on Rüütli teine ots, siin pööravad tudengid õllekorvidega ümber. Nüüd lähme üle puusilla, siis näed ka seda…“
„Seda olen juba näind!“ vastas Indrek, kelle pea juba otsas huugas.
„Ei tee viga,“ vastas Tigapuu. „Vaata veel kord, sest nagu roomlased ütlesid: repetitio mater studiorum est. Aga ladina keelt sa veel ei mõista, pärast saad teada, mis see on. Pea need sõnad muidu meeles: repetitio mater studiorum est. See läheb sul elus tarvis. Pealegi, kes teab, kauaks seda silda on, ehk viivad juba tuleval kevadel jäätükid ta minema, siis on hea, kui oled teda enne õieti näind. Väga huvitav sild! Mineval suvel hüppas siit keegi sisse, tahtis enda ära uputada, aga teine kargas talle järele, tõi välja. Selle süda täis, karjub: „Sa ju nägid, et ma ise hüppasin! Mis sa minust tahad? Kui hüppasin ise, tähendab, — tahan surra. Siis lase mind surra!“ — „Aga miks sa appi karjusid?“ vastab teine. „See pole sinu asi,“ vastab esimene. „Mina võin uppuda nagu tahan, kas karjudes või karjumata. Sina ära sega end minu asjadesse, sest sina pole politsei ega vosmi. Aga sina himustad auraha, et oled inimese päästnud, seda himustad sa ja sellepärast tulid sa vette mulle kallale, sina röövel, sina mõrtsukas niisuke! Säh, siin sulle su auraha!“ karjub ta ja trah ! trah! teisele vastu märga molu. Muidugi tiriti teine kinni ja voorimehele, pidi löömise pärast istuma. „Aga uputan enda siiski!“ karjus teine voorimehe pealt. „Uputan südaöösel, kus keegi mu karjumist ei kuule!“ Ja uputaski, niipea kui lahti sai. Jumala tõsi, mis ma räägin. No mis sa ütled niisukese silla kohta?“
Aga Indrek ei osanud midagi lausuda niisuguse imeliku silla kohta. Sellepärast jätkas Tigapuu natukese aja pärast:
„Aga tead, mis mina ütlen: kui mina peaks millalgi minema ennast uputama, see tähendab, ega ma ei lähe ju ja seda mitte jumalakartuse pärast, sest jumalat ei karda ma põrmugi, seda sa pead teadma, aga see on muidu nõnda rääkida, et kui ma läheks, siis tead, mis mina teeks?“
„Kust mina seda tean,“ vastas Indrek.
„ Arva ,“ ajas Tigapuu peale.
„Ei oska arvata.“
„Kas tõesti ei oska?“
„Ma pole kunagi uppujat näind,“ seletas Indrek.
„Küll oled sina alles rumal!“ hüüdis Tigapuu. „Siis kuula: kui mina lähen end uputama, siis võtan lihtsalt revolvri kaasa, tehku siis keegi proovi mind päästma tulla, kõrvetan kohe ühe nina alla. Ja sinule annan sedasama nõu: kui mõtled ennast uputama hakata, osta revolver, siis ei saa keegi sind segada. Muidu hakka veel võera inimestega kaklema. Mitte et sa ennast kohe just peaks uputama minema, vaid see olgu sulle ette õpetuseks, kui kaklemine tuleb. Sest kaklema peab mõnikord muidugi, ilma et lähed ennast uputama. Ütleme kas või täna: me lähme praegu kõige paremas meeleolus koju nagu kaks head sõpra ja truud seltsimeest kunagi, aga äkki kargab vana meile kallale, nagu oleksime kaks uppujat, kes puusillalt jõkke karanud, ja küsib: „Kus käisite? Kus olite? Kui kaua? Mispärast? kes lubas?“ No mis sa vastad talle? Misukese revolvri talle nina alla surud ? Muidugi ei mõista sa vastata ja sellepärast oled sa kohe sees. Aga sa pead meeles pidama, et teha ei või ta meile midagi; karjub ainult, seda pead teadma. Tema on ju niisuke imelik inimene: lähed ja küsid, kohe valmis lubama . Aga tuled koju, juba tema unustanud, mis esteks luband, ja nõnda hakkabki peale; kargab sulle kallale, nagu tahaksid sa ennast puusillale uputama minna. Seda kõike räägin ma sulle selleks, et sa teaksid ja ei ajaks rumalast peast minu süüks. Vana on ikka nõnda: mida raamatusse ei kirjuta, seda ei mäleta. Esteks ka ei kirjutand, nii et peame valmis olema. Aga mis peaasi: tehku mis tahes, ära karda. Sündku mis tahes, looda minu peale, küll mina su välja vean. Kui küsib: „Kus käisite?“ siis vasta: „Raamatuid ostmas.“ Küsib ta, mis raamatuid, siis: „Ei saanud osta, poes ei olnd. Homme saab.“ — „Kus poes?“ — „Kivi- ja puusilla juures, nime ei mäleta. Tigapuu ütles, aga ei mäleta.“ Aga muidugi, peaasi olen mina, sina pole midagi. Meie vanaga tunneme teineteist.“
V.
Niisuguste üksikasjaliste seletustega jõudsid nad hooviväravasse, kust tahtsid kõigile nägemata sisse hiilida. Aga uksel ootas Jürka ja ütles, et vana on väga turjas ja ootab.
„Lase meid läbi,“ palus Tigapuu. „Ära ütle, et me praegu tulime .“
„Ei, seda ei või, vana on hirmus kuri,“ vastas Jürka asjalikult.
„Teen paar õlut,“ lubas Tigapuu.
„Ei aita,“ vastas Jürka.
„Terve soru!“ hüüdis Tigapuu kähiseval häälel.
„Ikka ei aita,“ vastas Jürka: „Oleksite üksi või mõne teisega, siis küll; aga see uus langeb tingimata sisse ja tõmbab meid ka, mis aitab siis see soru.“
„Räägime kokku,“ ütles Tigapuu.
„Ei aita,“ kinnitas Jürka endiselt.
„Käi siis kuradile!“ hüüdis Tigapuu pahaselt. „Ma ei karda sind ega su vana. Aga oota , sulle ma seda ei kingi, et sa sõbra nõnda hädasse jätad.“
„Mis sõber mina teile olen,“ vastas Jürka.
„Loll!“ hüüdis Tigapuu. „Mitte sina pole minu sõber, vaid mina olen tänini ennast sinu sõbraks pidand. Tänini, ütlen ma. Ja sina lükkad oma sõbra lommi!“
„Kuidas mina teid lükkan! Ise lähete ilma lubata välja ja siis mina lükkan!“
„Kuis sa siis ei lükka!“ vaidles Tigapuu vastu. „No mis see maksab sul öelda: pole tulnd, pole näind — ja meie ronime ilusasti Siberisse, tuleme alles õhtusöögiks alla. Ja kui vana küsib, siis: magasime. Või veel parem: mina õpetasin temale ladina keelt, Siberis ei segand meid keegi.“
„Niisukest valet ei usuks minagi, veel vähem vana. Tema ei usu tõttki, veel vähem siis valet. Parem mine ja võta oma kasukas auga vastu.“
„Ja lähen ja võtangi,“ ütles Tigapuu. „Aga sinule panen selle soola. Pea meeles, sinu asju tean ma väga hästi. Tuleb aeg, ütlen vanale kõik. Sest milleks pean mina igavesti sinu sõber olema, kui sina ühtegi päeva ei taha olla minu sõber.“
Aga Tigapuu ähvardused ei saavutanud soovitud tulemusi: Jürka jäi kindlaks ja kordas: „Ei aita, ei aita, kukume kõik sisse.“ Nõnda pidid nad otseteed direktori juurde minema — alla suurde tuppa. Pimedas koridoris sosistas Tigapuu Indrekule:
„Eks ole see, mis ma kartsin: raamatusse ei kirjutand, tähendab — ei mäleta. Aga see Jürka on üks müüdav hing. Äraandja on ta. Nuuskur! Selleks ta vanalt palkagi saab. Ja aina norib juure. Mina ei peaks niisukest inimest silmapilkugi omas majas. Tema ütleb: ilma loata. Kuis siis ilma loata, kui vana ei mäleta.“
Kui Indrek ja Tigapuu suurde tuppa astusid, tuli direktor parajasti kõrvaltoa uksest ja tahtis ärevalt kuhugi rutata. Neid nähes tõstis ta käe otsa ette ja lausus meelde tuletades: „Warten sie, warten sie!“ Siis aga astus ta Indreku ette ja küsis:
„Kus teie olite?“
„Käisime raamatuid ostmas,“ vastas Tigapuu Indreku selja tagant.
„Härra Tigapuu, ma ei küsi teilt , vaid sellelt pikalt siin,“ ütles direktor oma ärritust valitsedes. Et tõepoolest midagi valitseda oli, tundis Tigapuu sellest, et direktor teda härratas. Seda tegi ta ainult suurimas varjatud vihas.
„Nii siis, vastake teie mulle: kus te olite?“ pöördus direktor uuesti Indreku poole.
„Me käisime raamatuid ostmas, härra direktor,“ vastas Indrek.
„Kus on need raamatud, mis te ostsite?“ päris direktor edasi.
„Poes ei olnud,“ pistis Tigapuu jällegi Indreku selja tagant.
„Härra Tigapuu!“ karjus direktor äkki ebainimliku häälega. „Ma juba ütlesin teile kord, et ma teiega rääkida ei soovi, vaid sellega siin.“
„Aga mina soovin teiega, härra Maurus,“ vastas Tigapuu.
„ Oodake , teie kord pole veel tulnud,“ ütles direktor ähvardavalt. „Teiega räägin ma teist keelt kui sellega siin.“ Ja nüüd jätkas ta Indreku ülekuulamist, kes andis kätteõpetatud vastused. Viimaks kargas direktor Tigapuu ette ja karjus sellele otseteed näkku, õgides teda silmiga üle prillide:
„Šinder! Ka selle oled sa mul juba valetama õpetanud!“
Direktori käed tõusid masinlikult ja tahtsid Tigapuu kõrvatagustele läheneda, aga see lükkas nad julmalt kõrvale ja ütles nagu sügava haavumusega: „Härra Maurus, ma pole enam poisike, et minu karvu tulete kitkuma. Olen ma süüdi, siis kuulake mind üle ja karistage nagu kord ja kohus.“
„Nagu kord ja kohus!“ karjus direktor ja hakkas mööda tuba ringi jooksma, kuuehõlmad tuules laiali. „Mina pean ammugi kodust ära minema, aga ma ei saa, sest see inemine seal rikub minu poisid ära, õpetab nad ilma lubata väljas käima.“
„Härra Maurus, ma tahtsin küsida, aga teid polnud ju kodus,“ ütles Tigapuu nüüd.
„Herr Ollino, Herr Ollino!“ hüüdis direktor kõrvaltoa ukse ees seisma jäädes. „Olin ma täna kodus või mitte? On härra Maurus kunagi kodust ära?“
„Teie olite täna kõige aja kodus,“ vastas Ollino hääl ukse tagant.
„Kas kuulete: härra Maurus oli kõige aja kodus. Härra Maurus on alati kodus, sest tema on siin majas jumala asemik. Ja kui läheb jumal ise välja, siis jääb tema asemele Õnnistegija ning härra Mauruse asemele jääb Herr Ollino, sest see on tema Õnnistegija. Kas kuulete? Nõnda et härra Maurus on ikka kodus. Ja kui pole ka Herr Ollinot, siis on Herr Koovi või Herr Timusk. Ning lõpuks on Herr Kopfschneider siin all, tema käest võib küsida. Sest kui pole jumalat ennast, tema poega ega neitsi Mariat, siis on ometi mõni püha mees olemas, kes inemist aitab. Nõnda on härra Mauruse majas. “
„Mina ei hakka ometi mõnelt Kopfschneiderilt luba küsima,“ ütles Tigapuu põlglikult.
„Peab küsima sellelt suurelt laualt, neilt toolidelt, sellelt kapilt, peab küsima isegi Goethelt ja Schillerilt seal kapi otsas, peab küsima kas või sellelt täistopitud luigelt, mis ripub lae all, kui aga härra Maurus seda käseb. Kõigilt peab küsima, kui nemad on jumala asemikud. Vanad ja targad egiptlased küsisid härjalt ja sitikalt, miks siis meie Tigapuu ei või küsida Goethelt ja Schillerilt. Ja teie, miks teie ei tulnud küsima?“ pöördus direktor äkki Indreku poole.
„Tigapuu ütles, et tema on küsinud meie mõlemi eest,“ vastas Indrek.
„See häbemata inemine rikub terve minu kooli ära!“ karjus direktor, sattudes uuesti vihahoogu. „Kuidas teie, koer, julgete ilma lubata välja minna ja selle siin kaasa võtta. Miks ei tulnud te küsima?“
„Härra Maurus, ma ju ütlesin teile, et te parajasti magasite, kui me läksime,“ seletas Tigapuu rahulikult.
„Kas kuulete, kas kuulete!“ karjus direktor ja hakkas uue hooga toas ringi jooksma. „Esteks polnud mind kodus ja nüüd olen ma juba magama heitnud! Härra Maurus magab ! Issand jumal, tule ise mulle appi! Ma lähen hulluks, või on see inemine seal hull! Ütelge teie, kui teil on veel täis aru peas, kumb meist on hull, kas mina siin või see seal?“ jäi direktor Indreku ette seisma ja vahtis talle üle prillide tungivalt silma. „Ütelge puhtast südamest, teil on veel maainimese selge aru peas.“
Aga enne kui Indrek leidis, mis vastata, ütles Tigapuu tõsiselt ja peaaegu halvakspanevalt:
„Härra Maurus, mis me niisukese tühise asja üle vaidleme.“
Uuesti hakkas direktor toas ringi jooksma, nagu oleks teda herilane äkki pistnud, ja karjus:
„Kas kuulete! Tühise asja pärast! Inemised lähevad hulluks, aga ikka veel tühine asi! Ei, ei, tema on hulluks läind, mitte mina. Meie Tigapuu on hulluks läind. Oli teisel alles hiljuti aru selge, aga nüüd on ta hull. Päris hull. Mis asi ajas ta väljas hulluks, kas te ei näinud?“ küsis direktor Indrekult, ja ilma et ta vastust oleks oodanud, rääkis ta edasi: „Muidugi, teie seda ei tea, sest maal inimesed ei lähe hulluks, ainult linnas! Mõni aasta linnas ja juba hakkabki hulluks minema. Aga kus oli küll teie aru, et te selle inemisega ühes linna läksite! Miks ei tulnud te ja küsinud: „Härra Maurus, kas ma võin selle inemisega linna minna?“ Ja härra Maurus oleks teile vastanud: „Ei mitte sellega, sest see inemine on juba hull või ta hakkab varsti minema. Minge parem üksi, mitte selle hulluga.“
„Härra Maurus,“ rääkis Tigapuu vahele, „minuga tehke mis tahes, aga minu sõber ja seltsimees jätke rahule, sest mina vastutan tema eest. Mina käisin luba küsimas, mina ka vastutan.“
Nagu oleks mõnda metsalist punase oraga torgatud, nõnda mõjusid need sõnad direktorisse. Ta otse kargas oma vanadel jalgadel, kargas ja karjatas , ilma et kohe sõnu oleks leidnud. Alles siis, kui ta juba uue hooga toas ringi hakkas jooksma, sai ta suust:
„Herr Ollino, Herr Ollino! Kas kuulete? Tema sõber ja seltsimees! Tema vastutab! Tema käis küsimas! See inemine on tõesti hull! Üsna hull! Herr Ollino, tulge ometi vaatama, meie armas Tigapuu on hulluks läind. Tema vastutab! Tema tahab teha minu majast hullumaja ja tema vastutab!“
Direktori hääl aina paisus ja, et see tänavale ei kostaks, hakkas ta ise oma käega seesmisi akna luuke kinni panema. Aga kui ta jõudis selle tegevusega teise toa otsa, astus Tigapuu just praegu suletud luugi juurde, avas selle kähku direktori selja taga uuesti ja tegi lisaks veel aknagi lahti.
„Kes avas selle?!“ karjus direktor peaaegu hullustuses, kui ta nägi pöördudes lahtist akent .
„Mina, härra Maurus,“ vastas Tigapuu rahulikult. „Tahtsin värsket lufti,“ lisas ta juurde.
See tegi härra Mauruse otse pööraseks, nagu peaks ta siinsamas oma aru kaotama. Seda kartis vististi Ollinogi, kelle valge pea ja elutud sõrasilmad ilmusid ukse vahele. Väikese viivituse järele ta astus Tigapuu ette ja viipas sellele peaga, et ta kaoks. Kui see mõtles vastu panna, ütles ta käskivalt venekeeli: „Välja!“ Seda ei lasknud Tigapuu endale kahte korda öelda. Siis pöördus Ollino direktori poole ja rääkis üsna ükskõikselt:
„Härra Maurus, kas ma võiksin teiega paar sõna nelja silma all kõnelda?“
Ja ta võttis direktoril käe alt kinni ning talutas ta oma tuppa. Indrek oli nagu jäädavalt unustatud. Ainult eesriide tagant ja teistest tubadest ilmusid uudishimulikud silmad ja suud, kes tahtsid kõik teada. Indreku pea kippus ringi käima, aga tema ümber ainult naerdi.
„Ega Tigapuu teid hädasse ei jäta, küll ta välja veab,“ öeldi talle.
Aga Indrek ei saanud kuidagi aru, millest peab Tigapuu teda välja vedama. Kui ta selle üle oma pead murdis, avas Ollino oma toa ukse ja hüüdis: „Paas!“ Indrek läks. Kui uks tema selja taga suletud ja paks eesriie ette lastud , piiras teda äkki imeline rahu. Direktor, kes laua ääres istus, tegi liigutuse, nagu tahaks ta tõusta või midagi öelda, aga Ollino pani talle käe õlale ja ütles:
„Härra Maurus, lubage , et mina.“ Ja Indreku poole pöördudes hakkas ta temale küsimusi esitama. Kui see alguses vastustega viivitas, ütles ta nõuandvalt: „Rääkige parem tõtt, sest vale ei vii teid kuigi kaugele. Pealegi, mis mõte oleks valetada, niikuinii on see ju tühine asi.“
Sedasama oli ka Indrek kogu aja tundnud ja arvanud ja sellepärast jutustas ta kõik samm- sammult , sõnasõnalt, paik-paigalt. Ainult ühte ei öelnud ta mitte, nimelt seda, kuidas oli ta näinud vanu kloostrivaremeid pimedikus raagus puude vahelt. Selle jättis ta endale. Selle ja ka elevandi, kes tuli oma londiga ja pakkjalgadega päikesepaistelisest palmimetsast.
Tema jutustus võitis nähtavasti direktori usalduse, sest tema nägu muutus ikka lahkemaks ning naerukamaks, kuni ta lõpuks Ollinole tähendas saksakeeli:
„Ein wahrer Landscher, ein ganz wahrer!“
Indrekule ütles ta:
„Kutsuge Tigapuu tagasi,“ aga kui see tahtis minna, lisas ta juurde:
„Ehk las parem läheb Kopfschneider.“
Nõnda läkski lätlane ja Indrek jäi paigale.
Tigapuu astus sisse väga tähtsa ja asjaliku näoga ja, enne kui keegi sai suud avada, ütles ta peaaegu nõudvalt:
„Härra direktor, ma paluksin ruttu teha, sest mul pole aega; pean klassis korda pidama, Lible ja mõned teised ei lase seal õppida.“
„Mis!“ hüüdis direktor kohe. „Lible ja mõned teised ei lase õppida! Kes on need teised? Nende nimed?“
„Lõpetame enne vana asja,“ tähendas Ollino rahulikult. Tema rahu mõjus ka direktorisse, kes nüüd ütles:
„Noh, Paas jutustas kõik ilusasti ära. Väga hää! Teie olete ausad inemised, ausate vanemate lapsed. Aga oma seaprae ja hapu kapsaste eest peaks igaüks ikka ise maksma…“
„Härra Maurus, see on sõprade- ja seltsimeeste-vaheline asi,“ ütles Tigapuu. „Mina maksin parvel, tema söögimajas, nõnda et korda mööda.“
„Ikka korda mööda, mõistame,“ muigas Ollino.
„Nii et igaüks peaks ikka iseenda eest maksma,“ jätkas direktor väsinult. „Aga küsima peab alati, ikka küsima. Kui ei ole härra Maurust ennast, siis on Herr Ollino või Koovi, siis on lõpuks Kopfschneider, see lätlane, küsige temalt. Sest eestlane võib ometi lätlaselt küsida. Soo, aga nüüd minge,“ viipas direktor käega loiult.
Niisugune lõpp mõjus Indrekusse sügavamalt kui kogu see asi. Ta peaaegu ei uskunudki, et midagi oli olnud. Kõik tundus silma- ja kõrvapettena, peaaegu viirastusena, nagu see ähmane elukas seal puude vahel pimedikus.
Seda muljet segas direktori hääl, mis hüüdis:
„Herr Tigapuu, Herr Tigapuu! Öelge Liblele ja teistele sääl, et kui nad ei kuula, siis tuleb härra Maurus silmapilk!“
„Küllap ma nendega juba hakkama saan,“ vastas Tigapuu iseteadvalt, lisas aga Indrekule tasakesi juurde: „ Lollus ! Sa ei tunne veel meie vana. Temale peab ikka midagi muud kodaratesse pilduma, siis ei saa ta kunagi õige asjani. Ehk kui saabki lõpuks, siis on juba väsind ja tüdind ning lööb käega. Nõnda on vanaga. Aga selle sealiha ja hapud kapsad oleksid võinud rääkimata jätta. Vanast pole ju lugu, et tema kuulis, aga see Ollino, see on ilge . Nägid, kudas ta muigas. Siiski, ükskõik! Peaasi, et mul oli õigus, kui ma sulle ütlesin: ära karda. Mina oma seltsimehi ja sõpru hädasse ei jäta, nagu teeb seda Jürka. Kui võtan juba kord vastutuse oma peale, siis ka vastutan. Ajan vana marru ja nõnda siis lõpebki kõik. Aga nüüd lähme pisut üles Siberisse, ma näitan sulle midagi. Siin ei saa ju ainustki mõistlikku sõna kõnelda, igal pool on kõrvad ja silmad. Tule, tule, ega me kauaks sinna ei jää.“
Küll vastupunnivalt, aga ometi, laskis Indrek enda üles Siberisse tirida. Seal viis Tigapuu ta käsikaudu kuhugi voodile istuma ja pani talle mingisuguse pehme asja põlvile.
„Katsu seda, kas aimad, mis see on,“ ütles ta. „Eks ole pehme. Ja katsu veel seda, tunned! Nagu siid ! Ja katsu, kui raske. Tähendab — pehme ja raske. Üle kolme naela. Ja puhas nopitud sulg , selge udu, minu rikka onu kink . Vähemalt paar rubla väärt. Ja tekk oma poolteist, alla seda ei saa juuditurultki. Kui neid läheks müüma, siis maksaks neist iga tatargj kolm ja pool. Kolm aga ilmtingimata. Kuid mina ei mõtlegi neid selle hinna eest müüa. Ma ei müü neid ülepea mitte, sest mis ütleks onu, kui ta kuuleks, et mina olen tema kalli kingi müünud mõne juudile või tatarile. Nii et müügist ei või siin juttugi olla. Sest ega ma ogar ole, et ma niisukesi asju, niisukest varandust lähen kolme, nelja rubla eest müüma. Ütle nüüd isegi, mis saan ma selle raha eest asemele? Mitte kui midagi! Sellepärast pea meeles: mitte kunagi asju alla oma hinna müüa, mitte kunagi! Iseasi on pandimaja , see on hoopis teine register . Pandimajasse võib ükskõik kui odavasti viia, sest sealt saad asjad tagasi. Linnas on selle poolest hästi korraldatud: on sul vaja, ostad asja, ei ole enam vaja, viid ta jalamaid pandimajasse ja võtad asja asemel sula raha. Lihtne, eks? Ja raha on hoopis teine kui juuditurul, sest seal, pea meeles, ei makseta mitte midagi. Juudil lihtsalt ei ole maksa, niisuke on see juudituru juut . Aga pandimajal on ja tema maksab. Ehk miks ei peaks ta niisukeste asjade eest maksma, nagu need siin on. Selle padja tellis onu ekstra iseendale , õigem oma pruudile, kui mõtles naisima hakata. Sellepärast ongi ta nii pehme ja kerge. Kerge muidugi oma suuruse kohta, siiski väga raske, katsu! Nojah, ekstra pruudile tellitud, nii et kes paneb pea selle padjale, magab nagu minu onu pruudi süles. See oli peenike saksa preili , kelle onu mõtles kosida, sellepärast see padjagi niisuke. Aga kui onu naisimisest midagi ei tulnd, siis ei saand ta muidu rahu, kui pidi pruudi asjad laiali kinkima . Nõnda saingi mina selle toreda padja ühes sõnadega: võta see meeletuletuseks ja õpetuseks, et naisi ei või usaldada . Nõnda ütles ta ja tema sõnad annan mina ühes padjaga edasi. Sellest sa siis näed, mis padi see on: perekonna kallis mälestus. Siin ongi põhjus, miks ma teda pandimajasse ei tahaks viia, vaid annaksin ta heameelega mõne sõbra kätte hoiule, kas või sinule. Pealegi läheb sinul teda talvel hädasti tarvis, sest pea meeles — Siberis on külm. Tuul vuhiseb ja lumehanged on põrandal, tekid on hommikul poiste peal härmas, nagu hobuse laudjapealne külmanud sõnnikul aganaid jürades. Jalad ei saa ega saa sooja, varbad aina klõbisevad teki all. Ei ole muud abinõu, kui üks padi pea alla, teine jalgele, sest miski pole soojem kui niisuke pehme padi nagu see siin. Sellest näed sa, et ma mõtlesin sinu peale, kui ma tõin selle teki ja padja siia. Ja tead, kui palju ma kõigest kõiki nende eest tahan? Arva? Jumala eest, seda ei oska sa arvata, nii vähe on see. Ainult kaks! Mõistad sa inimene, et paljalt kaks närust rubla, ja seda asjade eest, mis maksavad vähemalt oma viis. Aga kui pead mind oma sõbraks, nagu pean mina sind, siis otsi poolteist välja ning asjad on sinu. Ainult pea meeles: mitte päriselt, sest päriselt ei müü ma ülepea neid, panen ainult nii-öelda panti. Ei, ei, müügist ei või juttugi olla, sest ega ma loll ole, et müüksin saiaraha eest onu pruudi padja. Hiljemalt nädala pärast saad oma raha tagasi, hõbedas või paberis, nagu soovid, protsentidega või ilma. Täiesti nagu tahad. Sina võtad oma raha ja mina oma asjad. Noh, kas teeme poolteisega ära?“
„Mul pole ju niipalju raha,“ ütles Indrek.
„Ära tühja valeta,“ vastas Tigapuu. „Sõprade ja seltsimeeste vahel vale ei maksa. Iseasi, kui läheme tülli, siis küll. Aga milleks tülli minna. Sina saad ju oma raha ja mina võtan asjad. Pealegi võid sa meeles pidada, et ka tulevikus vastutan mina, kui vanaga midagi juhtub. Päästan igal tingimusel nagu tänagi. Sest sõber on hoopis teine asi kui vihamees. Hoopis teine! Sõprusest ei käi miski üle. Kui oled kord sõber, siis jäädki sõbraks. Sõprus on igavene. Sõbrad võivad tülitseda, aga jäävad ikkagi sõbraks. Nõnda on minu põhimõte, kõik teavad seda. On aga minul kord niisuke põhimõte, siis jääb see sellega. Kakle, kui muidu ei saa, aga ära ole siga ega unusta , et oled sõber. Nii siis — üks kakskümmend viis! Nüüd pole enam sõnagi lausuda ega midagi karta.“
„Aga minul on ju seda raha mujale tarvis,“ punnis Indrek vastu.
„Sa saad ju paari päeva pärast tagasi ja siis tee temaga, mis tahad. Sest kui kaua ma ikkagi ilma padja ja tekita magan, võid isegi arvata. Võtan paar ööd palitu peale, siis toon ikkagi raha ära. Ja mul on ju tundide eest saada, seda pead sa teadma. Pealegi, mis sõprus see siis on, kui mina aina aitan sind, sina aga mind mitte kunagi. Tõsine sõprus on vastastikune, nõnda saan mina õigest sõprusest aru. Aga võtku sind pagan : anna rubla ja tehtud. Käi kuradile! Ma tõmban tikust tuld , nii et näed asju ja raha, muidu arvad veel, et ma tahan sind petta . Aga pettust sõprade vahel olla ei tohi.“
Tigapuu tõmbaski juba tikust tuld, aga Indrek ei saanud rahakotti kuidagi taskust välja. Põhjuseks oli nimelt see, et Indrek ei tahtnud Tigapuule näidata, kuipalju tal tõepoolest raha oli. Nõnda pidi see mitu tikku enne lõpuni põletama, kui oodatud ese silmanähtavale ilmus. Aga enne oli ta juba taskus avatud ja suuremad rahad temast käsikaudu kõrvaldatud, nii et sisse oli jäänud ainult üks hõberubla ja mõned vaskrahad.
Nähes, kui vähe Indrekul kotis raha, ütles Tigapuu etteheitvalt:
„Kuidas sa nii vähese rahaga julgesid kodust välja tulla? Või oled sa suurema jao kuhugi kõrvale toimetanud? Ära sa, jumala pärast, raha kasti pane, sealt lüüakse ta kohe üle.“
„Pole mul teda kasti ega kuhugi mujale panna,“ vastas Indrek.
„Noh, siis pidi küll vana ise su puhtaks poleerima,“ arvas Tigapuu. „Sest ega siis inimene ometi nii kerge karmaniga linna sõida. Palju sa vanale andsid? Palju ta välja pitsitas?“
„Viiskümmend,“ vastas Indrek.
„Viiskümmend!“ hüüdis Tigapuu. „Oled sa hull peast? Vanale kohe viiskümmend! See on lihtsalt sigadus. Sõber tahab sinult rubla, sa ei anna, aga hundilõugu viskad korraga viiskümmend. Sest ühte pead sa teadma: seda raha ei näe sa enam kunagi. Niisugune on meie vana. Oleks and kolmkümmend, aga sina korraga viiskümmend. Lihtsalt häbi, et kingin oma sõpruse inimesele, kes toidab mind näruste kopikatega. No ütle nüüd ise: mis ma saan selle rubla eest! Kuhu ma temaga lähen? Kellele julgen end näidata! Ptüi!“ ta sülitas kõigest südamest. „Kellele võin ma öelda, et mul ainult üks rubla taskus? Jumala tõsi, kui sa poleks mu sõber, ma võiksin su selle sigaduse pärast läbi kolkida. Kurat võtku, et ilmast ka lollus ei kao!“
Nende sõnadega tõusis ta voodiservalt ja kobas käsikaudu luugi poole, sest rubla oli tal juba taskus.
„Murra pimedas veel oma kaelgi!“ siunas ta minnes. „Ja mille pärast? Ühe näruse rubla pärast, kui teine pistis korraga tasku viiskümmend. Ja ilma igasuguse vaevata, sest ega vanal polnud ometi vaja samuti oma suud kulutada nagu minul. Lihtsalt ropp mõelda seda sigadust, mis siin ilmas valitseb. Aga sõber!“ hüüdis ta viimaseks mõnitavalt.
Tigapuu sammud kostsid trepilt. Indrek istus endiselt sängiserval, vaip ja padi põlvil. Heameelega oleks ta need läbi luugi Tigapuule alla järele visanud. Ja söögu see rubla, mõtles ta, sest äkki oli tal kindel eeltundmus, et oma rubla ei näe ta enam kunagi. Ta polnud oma arutusega veel lõpul, kui juba Tigapuu hääl alt uuesti kostma hakkas.
„Tule ruttu alla, härra Maurus kutsub!” hüüdis ta. „Aga ära pimedas kuku , muidu olen jällegi mina süüdi.“
Kui Indrek õnnelikult alla sai, ütles Tigapuu talle tasakesi ja tõrelevalt:
„Ole nüüdki mees, mitte memm. Vana tahab meiega leppida, sest mis ta muud ikka tahab. Sellepärast tee haavatud nägu, tõmba end nagu turja, mõistad, siis saame rohkem. Usu, kui sõber sulle ütleb. Ja tee minu õpetuse järele, muidu kaob mul viimane lugupidamine sinu vastu.“
All suures toas ütles neile Kopfschneider:
„Härra Maurus käskis teid üles tulla.“
Tähtsa ametliku ja nagu mureliku näoilmega ütles Tigapuu Indrekule:
„Eks pea siis minema, kui kästakse.“
Ülal direktor võttis nad vastu muheleva naeratusega. Tigapuu haavunud nägu nähes, ütles ta nagu vabandavalt:
„Lepime ära. Ega ma siis halva pärast, aga ma pean ju, sest mõelge, mis sünniks, kui kõik hakkavad loata minema. Minul on ju õigus küsida, kus te käisite. Kas on härra Maurusel õigus?“ pöördus ta Indreku poole.
„On küll,“ vastas see, unustades Tigapuu õpetused.
„Aga teie, Tigapuu, mis teie arvate, kas härra Maurusel peab õigus olema?“
„Ikka peab,“ vastas Tigapuu nagu puiklevalt. „Aga ka minul peab õigust olema, sest kuis ma siis muidu poistest jagu saan, kuis nad mind muidu kardavad, kui mul pole põrmugi õigust!“
„Jah, ka teil peab õigust olema,“ oli direktor vastutulelikult nõus, kuigi kõne nihkus sootuks uuele asjale. „Teil peab õigust olema, sest teie olete minu asemik. Subordinatsioon — allaheitmine, see peab olema.“
„Aga kuis nad siis mind kuulavad ja kardavad,“ seletas Tigapuu, „kui teie ise, härra Maurus, minu peale karjute, nagu poleks mul põrmugi õigust ja nagu oleks mina ainult lihtne koolipoiss, mitte sugugi kooliõpetaja ega härra.“
„Jah, selles on teil jällegi õigus,“ kiitis direktor heatahtlikult. „Kui teie olete klassis korrapidajaks, siis peavad kõik teid hüüdma: härra Tigapuu; mina ise pean ka, see pikk siin ka, — härra Maurus nõuab seda. Ja selle peale lepime siis ära. Sest kuis me muidu üksteisele tahame härra öelda, kui me ära ei lepi.“
Direktor oli juba ammugi taskus kõlistanud hõberaha, nüüd võttis ta teda peotäie välja.
„Siin on teile kummagile kolmkümmend kopikat,“ ütles ta. „Minge Karskusse, Tigapuu teab, ja sööge seal paar napooleoni ja jooge teed. Õhtusöögilt võite puududa , kui soovite. Raha annan ma teie kätte, Paas; teie nagu pikem, nii et teie siis maksate arve. Jaotage ilusasti ja ausasti, ikka ausasti. Meie oleme vaesed, vaene rahvas, sellepärast peame ausad olema. Ausus ja õigus on vaese kilp. Aga hoidke teiste eest, teie, Tigapuu, oskate seda, muidu jooksevad kõik teile järele. Noh, minge nüüd ilusti ja teie, Tigapuu, õpetage oma sõpra. Tulge aga varsti tagasi, ärge kauaks jääge. Ja mitte piljardit mängida ega mujale minna, sest noor inemine tahab ka mujale, noor tahab igale poole. Teie, Paas, tuletage oma sõbrale meele, kui tal tuleb himu minna. Soo, ja nüüd minge!“
Poisid tegid minekut, aga ukselävel võttis direktor uuesti kõliseva hõbeda taskust, valis kaks kahekümnelist ja pistis nad Tigapuule pihku.
„Et oleks mõlemil,“ ütles ta kavalalt naerdes, „muidu saab teine väga uhkeks oma pikkuse peale. Rublast aitab kahele suurele mehele.“
Poisid läksid mürinal trepist alla, kuna direktor jäi avatud uksel neile järele vahtima, käed püksitaskuis, öökuue hõlmad laiali.
„Kurat võtku!“ vandus Tigapuu venekeeli, kui ta läks Indreku eel alt suurest toast läbi, kus oli kari poisse pika laua ümber.
„Mis on?“ küsisid kõik uudishimulikult.
„Pole teie asi,‘‘ vastas Tigapuu. „Vana on hull!“
Indrekule sosistas ta. kui kahekesi jäid:
„Ruttu palitu selga ja hooviväravast välja!“
Niipea kui nad kahekesi tänaval olid, ütles Tigapuu:
„Said sa aru, panid sa tähele, mis vana tahab: meid riidu ajada. Meid riidu! Nägi esteks, kuis ma sinu eest välja astusin, ja sellest on temale küll. Ja kui kavalasti! Annab raha sinu kätte, sest sina olla pikem. Mõistad — pikem! Õige oleks olnd ju raha minu kätte anda, sest mina olen juba pisut kooliõpetaja — sa kuulsid ju — ja oskan rahaga linnas ümber käia. Ja nüüd, mõtle ometi seda meie vana: tema annab raha koolipoisi kätte ja see peab siis kooliõpetaja eest maksma. Lihtsalt naeruväärt! Niisukeste tempudega saab ainult meie vana toime. Tean küll, mis ta sellega mulle tahtis öelda. Ütles: mine veel teise eest vastutama, siis saad teise näppude vahelt oodata. Tead, mis viguri mina talle tahtsin vastu mängida? Tahtsin lihtsalt öelda: Ei, härra Maurus, ma ei või täna napooleoni süüa, sest mu kõht valutab. Nõnda tahtsin ma öelda. Aga miks ma seda ei teinud? Ainult sinu pärast mitte, puhtpaljalt sinu pärast. Sest esteks ei oska sa selle rahaga üksi kuhugi minna ja teiseks oleks ta selle raha sinu käest tagasi võtnud, see on enam kui kindel. Ning siis mõtlesin ma: olgu pealegi, vanale maksan teinekord kätte, aga nüüd ei jäta sõpra hädasse. Las saab ometi temagi, kui mina ise ei saa.“
„Me teeme ju pooleks, ega siis muidu,“ ütles Indrek.
„Muidugi pooleks, mis sellest rääkida,“ vastas Tigapuu. „Aga ütle ometi ise: on see õigus, kui ainult pooleks? Või arvad sa tõesti, et vana mõtles, et meie teeme pooleks? Koolipoiss ja koolmeister teevad pooleks? Mina ei usu, et vana tõesti nõnda mõtles. Ta ainult ütles nõnda, sest ta tahtis meid, maksku, mis maksab, riidu ajada, sest see on talle tähtjas. Mis siis viga ilmas elada oleks, kui koolipoisid ja koolmeistrid teeksid pooleks. Näeme meie klassis vähem vaeva kui koolmeistrid, aga kas vana meile ka palka maksab? Või annavad koolmeistrid pisutki omast palgast meile? Ja mis see neil maksaks öelda: „Sähke, poisid, siin on ka teile pisut, sest oleme üheskoos vaeveld ja kannatand; igaühele natukene.“ Mis sa arvad, et mõni poiss hakkaks nurisema, kui ta saaks pisut vähem kui koolmeistrid? Niisukest lolli pole terves kooliski. Sest koolmeister peab loomulikult rohkem saama kui koolipoiss. Või arvad sina teisiti? Miks sa vaikid?“
„Muidugi, sul on õigus,“ oli Indrek nõus.
„ Olekski pöörane, kui mitte minul siin õigus poleks.“ rääkis Tigapuu nagu südametäiega. „Sest ega terve ilm veel pole hulluks läind, et koolipoiss ja koolmeister peaksid ühetasa saama. Näed ju isegi: on keegi päris koolmeister, tähendab — müts peas ja tärn ees, siis saab tema kõik ja koolipoisid ei saa midagi. Terve klass pühkigu suu ilusasti puhtaks, sest koolmeister üksi kühveldab raha tasku. Õigust ütelda, mitte üks klass, vaid mitu klassi korraga, sest koolmeister annab mitmes klassis tunda ja saab mitme klassi eest. Meiega on muidugi pisut teine lugu: mina pole veel päris koolmeister, ei ole veel õiget mütsi ega tärni. Sellepärast ei või sina mitte päris ilma jääda. Ei, seda mitte! Ja kuigi vana seda oleks mõelnd, siis oleks ma ikkagi sulle kas või salaja pisut and. Aga ainult selle tingimisega, et sa oma suu pead. Nõnda oleks mina talitand. Nüüd saad sa muidugi avalikult ja õigusega oma jao, kindlasti. Olekski päris hull mõelda, et sina jääd sootuks ilma, kui raha on sinu enda käes. Aga mis sa siis nüüd arvad, kuipalju sa omast käest mulle annad?“
„Mina arvan, et kui ma kolmkümmend…“ hakkas Indrek.
„Kuidas korraga kolmkümmend?!“ hüüdis Tigapuu vahele. „See on ju pool, aga milleks ma siis sulle seletasin, et koolipoiss ja koolmeister ei või pooleks teha. Ning sa isegi olid sellega nõus. Kust siis äkki kolmkümmend?“
„Sina said ju vanalt nelikümmend ja kui minult kolmkümmend, siis on sul kokku seitsekümmend, minul aga kõigest kolmkümmend,“ seletas Indrek.
„Issand jumal!“ hüüdis Tigapuu suures üllatuses. „Inimene, sa oled rabanduse saanud või sul on südames vill ja peas kreeps! Sul on lihtsalt oina pea. Terve aja ma aina seletan, kuidas koolmeister saab mitme klassi eest ja kuis ta koolipoistega punast krossigi ei jaga ja nüüd korraga need nelikümmend! Aga need anti iseenesestki mõista ainult minule kui koolmeistrile, mõistad? Ja mis vana annab koolmeistrile, sellest ei saa poisid nuusutadagi. Mitte kunagi! Pole saand ega saagi, see on kindlam kui kindel. See oleks vast nali, kui koolmeistrid hakkaksid korraga oma palka poistega jagama! Tähendab, juttu võib olla ainult selle jaotamisest, mis sinu käes. Kui vana oleks taht, et me kõik oleks jagand, milleks andis ta siis see nelikümmend minu kätte? Milleks? Vasta, kui su pea arust veel lage ei ole. Pealegi ütles ta ju mulle selge sõnaga, sina isegi kuulsid: „säh, see on sinule.“ Aga kui ta sinule raha andis, mis ütles ta siis? Tuleta meele, tuleta hästi meele. Ta ütles: „Jaotage ilusasti“. Aga kas ta minule ka rääkis jaotamisest? Rääkis ta? Tarvitas ta seda sõna? Muidugi ei, seda tead sina sama hästi nagu minagi. Aga ütle nüüd isegi: on see ilusasti jaotamine, kui sa pakud koolmeistrile sama palju kui endale? Kolmkümmend kummagile. See on poolitamine, mitte jaotamine. Aga vana rääkis ju jaotamisest, mitte poolitamisest. Ütle ometi ise, kas vana käskis ilusasti jaotada või ilusasti poolitada?“
„Jaotada,“ vastas Indrek.
„No näed!“ hüüdis Tigapuu võidurõõmsalt. „Aga miks tahad sa siis poolitada, kui vana rääkis selgel sõnal jaotamisest? Ütle parem otseteed: kuipalju sa tõepoolest mõtled mulle anda, nii et ma teaks, kellega mul tegemist.“ küsis Tigapuu ja juhtis Indreku kuhugi suure kivimaja trepikotta. „Enne kui sisse astume, peab asi selge olema. Näed, misuke suur ja uhke maja ning misuke tore trepp , käsipuud ja kõik, aga ikka veel tingid sa mõne näruse kopika kallal. Siitsamast toredast trepist me lähmegi üles ja siis pahemat, mitte paremat, pea meeles. Teeme ruttu, muidu pärast mõni tuleb, näeb meid siin ja mõtleb jumal teab mis. Linnas pole viisakas seista niisukese uhke maja kojas , kust lai trepp üles läheb. Mine üles või mine uksest välja, ega seista ei tohi, kui ei taha naeruks saada. Ehk olgu siis, et just vihma valab väljas kaela. Aga praegu on kuiv, nii et anna minu jagu siia ja sellega on asi tahe . Ning kui sul veel pisutki on õiguse ja sündsuse tunnet südames, siis annad sa kaks kolmandikku ilusasti mulle ja ühe kõva kolmandiku jätad omale. Ja usu, ühest kõvast kolmandikust saab sinule tuhandeks küll, sest sa oled ju ainult koolipoiss ja alles hiljuti tulid maalt. Pealegi ei ütlegi ma sulle lihtsalt kolmandik, sest see on peaaegu neljandik, mis on veerand, vaid ma ütlen selge sõnaga: kõva kolmandik, mis on tõepoolest kolmandik. Iseasi, kui ma ütleks neljandik, siis muidugi peaksid pisut mõtlema, aga ma ütlen ju kolmandik ja siin pole enam midagi mõelda: kaks kahekümnelist ja tehtud. Täiesti vennalikult jaotatud. Sest ühte pead sa teadma: mina olen juba peaaegu linnainimene, aga kus maainimene saab läbi paarikümne kopikaga, seal olgu linnainimesel rublad taskus. Nii et kui mina ütlen kolmandik, siis on see tõepoolest rohkem kui mina ise saan. Sest mis on minule kui koolmeistrile ja peaaegu linnainimesele need nelikümmend, mis sa mulle mõtled ja lubad anda? Mitte kui midagi. Aga et ma sinu sõber olen, siis kingin sulle hea mehe poolest viis, nii et minule jääb ainult kolmkümmend viis.“
Indrek oli juba tüdind. Ta võttis raha taskust välja, et Tigapuule anda kolmkümmend viis, kahjuks aga olid rahad kõik kahekümnesed.
„No näed, rahadki on nõnda, et mina saan kaks kolmandikku, sina ühe,“ ütles Tigapuu. „Aga ära karda: mees ja sõna! viis kopikat annan ma sulle teine kord tagasi. Sest mis see viis kopikat õige on, et ma seda ei või ära anda! Sellega ei tee ma midagi. Iseasi sina, sinul on viis kopikat alles suur raha; sellepärast ole mureta.“
Kui Tigapuu oli oma nelikümmend kopikat kätte saanud, õpetas ta Indrekut:
„Nüüd mine siit trepist ilusasti üles ja pahemat kätt uksest julgesti sisse. Sest pole midagi, et nii tore trepp ja nii suur uks, muud kui sisse. Ja pea: sul on kakskümmend. Napooleon maksab kolm, nii et peaaegu seitse napooleoni. Aga teed pead ka võtma, muidu ei saa; ikka teed ka, kui napooleoni. Tead, mis nõu mina annan: telli esteks, ütleme, kolm napooleoni ja üks klaas teed, pista see kinni ja eks sa siis näe. Ühest klaasist teest on kolmele napooleonile küll, kui õieti süüa, usu mind. Nõnda jääb sul veel kaheksa kopikat üle. Sellega tee, mis heaks arvad. Ainult ühte pea meeles: ära liiguta ennast enne, kui mina tagasi tulen, sest ühes tulime uksest välja ühes lähme ka sisse; nii on sõprade viis, muidu arvab vana jällegi jumal teab mis. Nii et otseteed trepist üles, siis pahemat kätt ja kohe suurest uksest sisse, sest väiksemat siin majas ei ole, kõik on samasugused koletised. Ning oota, kuni tulen. Igav seal ei ole: loe ajalehti ja mine vaata, kuidas piljardit toksitakse; ainult hoia, et sul silma peast välja ei pisteta, ma mõtlen — tagasikätt nimelt. Sest pea meeles: mängija ei vaata. See ongi mängu seadus, et mängija ei vaata, pistab sulle silma või suhu. See peab vaatama, kellele pistetakse. Nõnda on piljardimäng. Mängija vaatab ainult palli ja pesa, ma sulle pärast näitan, kui tulen. Ainult oota. Ja nüüd üles!“
Tigapuu saatis Indreku sisse, nagu poleks asi muidu päris kindel, otsis talle laua äärde koha ja tellis klaasi teed ning kolm napooleoni. Siis ütles ta:
„Tunned, kui mõnus soe. Ja vaata, kui valge! Mis viga siis istuda ja teiste nalja pealt vaadata. Pärast võta veel üks klaas teed ja napooleon ning siis oled sa kurguni täis. Sind kaasa võtta ma ei saa, sest sul pole raha. Kahestkümnest ei saa seal midagi, kuhu mina lähen. Pealegi, sa pole veel harjund, siin on sul parem, tingimata. Ainult ära ennast enne liiguta, kui ma tulen.“
Nõnda läks Tigapuu.
VI.
Indrek sõi ja jõi ja luges ajalehti, aga Tigapuu ei tulnud. Indrek sõi ja jõi veel kord, aga Tigapuu ei ilmunud ikkagi. Siis läks Indrek vaatama piljardimängu, aga ka nõnda ei tulnud Tigapuu, nagu oleks temaga juhtunud mõni õnnetus. Indrek sai rahutuks, lõpuks hakkas tal süda valutama . Ehk vedas Tigapuu ta lihtsalt sisse: pani ta siia ootama ja ise ei mõtlegi tagasi tulla, läks juba ammugi koju ja irvitab seal.
Pool üheteistkümneks oli Indreku kannatusel lõpp; ta ajas palitu selga ja läks, omal süda kipitas sees. Sest mis siis, kui Tigapuu ometi siia tagasi tuleb ja teda siit eest ei leia? On see seltsimehelik? Kas ei lubanud ta oodata? All trepikojas, kus nad raha pärast nii kaua kaubelnud, jäi ta seisatama, et ehk tuleb Tigapuu ometi ükskord. Aga ei, Tigapuu jäi ikkagi tulemata. Polnud parata, pidi üksi koju minema. Ja kui ta nõnda läks, oli tal äkki tundmus , nagu kõnniks ta täna esimest korda siin linnatänaval. Ainult tänavanurgal laternat nähes, mille tuld piiras nagu mingisugune aupaistus, tuli tal meelde, et seda aupaistusega tuld on ta juba varemalt näinud. Millal? Ah jaa! See oli siis, kui naeratas talle see võõras tüdruk seal avatud uksel. Veel praegu hakkas Indrekul sellest naeratusest soe, niisugune oli olnud see naeratus.
Hoovivärav oli kinni. Paraadukse avas kõlistamise peale Kopfschneider.
„Tigapuud ei ole?“ küsis ta.
„Ei ole,“ vastas Indrek ja küsis: „Kas ta koju pole tulnd?“
Lätlane eitas ja ütles:
„Teid kästi üles minna.“
„Mind üksi?“ küsis Indrek.
„Teid mõlemaid Tigapuuga.“
„Aga teda ei ole ju veel,“ ajas Indrek vastu, et pääseda tüütavast ülesminekust.
„Siis minge üksi, muidu ei või,“ ütles lätlane. „Peab kohe minema.“
Nõnda läks Indrek üles, ilma et oleks võtnud palitutki seljast. Aga täna trepp enam ei lõhnanud, nagu oleks vahepeal kes teab kui palju aega kulunud. Oli ainult päris harilik rautatud puutrepp, mis astudes kolises, muud ei midagi. „Tähendab, alati ei lõhna,“ mõtles Indrek. Millal aga härra Mauruse trepp lõhnab nagu poega leinav õpetajaproua, seda sai ta alles hiljem teada.
Direktor oli juba voodis, eesriide taga.
„Teie, Paas ja Tigapuu?“ küsis ta, kui Indrek sisse astus, ja kuuldes et see üksi, ütles ta: „Tulge siia, tulge lähemale.“
Indrek astus eesriide tagant välja, mis teda direktori silmade eest varjas.
„Veel lähemale,“ käsutas direktor ja, kui Indrek viivitas, pidades eesriidega eraldatud ruumi nagu pühamaks paigaks, kuhu tema jalg ei tohi astuda, ajas härra Maurus enda asemel poolistukile, patsutas käega vaibale, nagu peaks Indrek sinna istuma ning sundis: „Ligemale, ikka ligemale! Kuis ma siis teiega räägin, kui te nii kaugel seisate ja ise olete nii pikk, et minu vanad silmad teie nägugi ei ulatu seletama .“
Indrek astus eesriide taha ja mõtles sängijalutsi juures peatuda . Aga ka sellest oli direktorile vähe. Ta kutsus Indreku veel lähemale. Ja lõpuks sündiski see, mida poiss oli kartnud: direktor laskis ta enda juurde sängiäärele istuda ja, kui see seda väga areldi tegi, lausus ta: „Julgemini, julgemini! Pöörake silmad siiapoole. Soo, nõnda!“ Direktor ise oma käega seadis poisi pead. „Ja nüüd hingake mulle vastu,“ käskis ta. Ning kui Indrek oli seda korduvalt teinud, ütles direktor naeratades: „Puhas, täiesti puhas, nagu tuleks noore neiu suust. Ainult noored neiud hingavad nii puhtalt, neitsid nimelt, teised mitte enam.“
See kõne direktori suust oli nii imelik, et Indrek pööras millegi pärast silmad kõrvale. Direktor hakkas selle peale naerma ja naerdes ütles ta:
„Ka teie olete nagu mõni noor neitsi, süüta ja puhas. Seda ma nägin kohe, aga härra Maurus peab ikka proovima, ikka proovima, kui keegi ühes selle Tigapuuga välja läheb. Sest Tigapuu, see pole enam neitsi, temal pole enam niisuke hingeõhk kui teil. Mitte sugugi niisuke. Oo, tema hingeõhku ma tunnen ! Tema riietelgi on teine õhk, kui ta väljast tuleb. Teil on veel maa ja metsa hõngu, seda on teil,“ kiitis direktor ja pani esiti käe Indreku põlvele, kuna ta pärast katset tegi tema kätt silitada. Siis tõusis Indrek püsti.
„Ah jaa, warten sie, warten sie!“ ütles direktor nüüd. „Mis ma tahtsin küsida.“ Ta pani käe silmade ette, nagu mõtleks ta, aga Indrekule näis, nagu vahiks ta teda läbi harakil sõrmede. Natukese aja pärast ütles ta: „Õige! Aga kus on siis Tigapuu? Miks te mulle temast midagi ei räägi? Ma saatsin ju teid kahekesi. Kus tema on?“
„Teda ei ole,“ vastas Indrek.
„Kuis ei ole? Kus ta siis on?“ päris direktor. „Kas te siis ühes ei olnud?“
„Ei,“ vastas Indrek. „Tema läks ära.“
„Kuhu? Kuhu ta läks?“
„Ta ei öelnud kuhu.“
„Aga raha? Raha andsin ma ju teie kätte.“
„Minule jäi kakskümmend, tema sai nelikümmend,“ seletas Indrek.
„Teie suur loll!“ hüüdis direktor, aga tema hääles ei tundunud ei meelepaha ega etteheidet, vaid ainult nagu nalja ja naeru . „Selleks ma ju andsingi raha teie kätte, et ta kuhugi ei saaks minna,“ rääkis härra Maurus. „Selle neljakümnega, mis ta minult sai, poleks ta kuhugi läind. Aga nõnda oli tal kaheksakümmend. Jah, kaheksakümmend,“ kordas direktor ja ütles siis: „Aga sedagi on vähe, et sinna minna. Ta pidi veel kusagilt saama. Kas ta ehk teilt ei küsind või laenand? Muidugi küsis ta, ma näen seda teie näost. Tema küsib kõigi käest, ka härra Mauruse enda käest küsib, see on Tigapuu viis, et ta raha küsib. Teil oli ju veel pisut järele, oli ju. Härra Maurus ütles küll, et andke kõik tema kätte, tema kirjutab raamatusse; aga noor inemine ei usu vana Maurust, noor usub ikka noori, mitte vana. Nõnda siis tuleb üks noor ja küsib, tuleb teine ja küsib, tuleb kolmas, ning siis ongi juba meie noorel raha otsas. Mis ta teile panti pani?“ küsis direktor äkki. „Tema paneb ju ikka midagi panti, ükskõik, on need asjad tema või mõne teise omad. Sest tema on hull inemine. Teie ise nägite esteks all. Tema ütleb: „Härra Maurus polnud kodus“ — ja siis kohe: „Härra Maurus magas .“ Aga härra Maurus on ikka kodus ja härra Maurus ei maga kunagi. Aga ega te talle palju annud? Mitte kõike oma raha? Kui annate, ärge andke kunagi kõike, ärge andke kunagi palju. Aga kõige parem: kui tahate Tigapuule raha anda, siis tulge tasakesi härra Mauruse juure ja ütelge temale nelja silma all — unter vier Augen, verstehen sie — et härra Tigapuu tahab omad raamatud, tekid ja padjad panti panna; kuipalju võin ma nende eest anda? Sest need raamatud, tekid ja padjad polegi ehk tema omad, vaid on kellegilt laenatud, sest tema omad tekid ja padjad on ehk juba pandimajas. Nõnda peab tegema. Muidu annab noor inemine teisele noorele ikka liiga palju…“
Pika rääkimise tulemuseks oli see, et Indrek jutustas puhtsüdamlikult niihästi rahalaenamise, samuti ka Karskuses käimise.
„Ma ju ütlesin kohe, et Tigapuul pidi rohkem raha olema!“ hüüdis direktor võidurõõmsalt. „Härra Maurus tunneb oma Tigapuud! Aga et teie temale korraga terve rubla laenate, seda poleks ma uskunud. Pikkust ikka see vanajumal teile on annud, kui ometi seda va arunatukest ka tuleks. Aga pole viga! Küllap tuleb ka aru! Tigapuud õpite varsti tundma, misuke kelm tema on. Sest et ta kelm on, selleks vana härra Mauruse sõna. Aga muidu on ta aus ja truu, mitte nõnda, nagu mõned teised siin — lihtsalt kelmid ja muud midagi. Nii et hoidke end nende eest. Tigapuu vähemalt ei varasta , aga teised lähevad ka vargile. Sellepärast peab rumalamaid hoiatama, sest teie olete nüüd juba targem, olete oma rublast ilma. Aga mis peab härra Maurus temaga tegema, kui tal on vaesed vanemad ja rikas onu, kes ausasti maksab ja palub: „Võtke mis võtate, aga ärge tehke noort inimest õnnetuks.“ Siit te näete, kui raske on minusugusel vanal hulga poiste direktor olla. Saadetakse sulle mõni Tigapuu kaela ja see tahaks kõik su poisid Tigapuudeks teha. Aga isad ja emad, onud ja tädid tahavad, et härra Maurus teeks nende poistest tudengid, kes ei pandiks oma raamatuid, tekka ja patju. Aga Tigapuu pandib ja õpetab ka teisi pantima. Hea veel, kui omad, aga võib ka teiste omi. Sest miks mitte ka teiste omi, kui rubla antakse ja kui omal midagi pantida ei ole!“
Direktor naeris heasüdamlikult. Ka Indrek katsus kaasa naerda, sest ta püüdis end vastu tahtmist uskuma panna, et temaga heidetakse halba nalja.
„Nüüd võite minna,“ ütles direktor lõpuks. „Aga hoidke seda endale, mis meie kahekesi rääkisime. Härra Maurus usaldab teid, sellepärast räägib ta nõnda. Teie olete juba suur ja pikk, teil on inemise aru peas. Maal on veel ausaid inemisi. Olete kuulnud, kui ausad olid meie esivanemad? Nad valisid omale kuningad ja saatsid nad siis sakste juure lossi, kus nad kõik ära tapeti . Nii ausad olid meie esivanemad ja nõnda jäime ilma kuningata ning oleme seda tänapäevani. Aga siis saime Vene keisri varju alla, minu kool sai ka, — ja nüüd olemegi tema varju all, muidu oleks saksad härra Mauruse kooli juba ammugi kinni pannud… Nii siis — hääd ööd, hääd ööd! Minge magama, minge kohe magama.“
Millal Tigapuu ilmus, seda Indrek ei teadnud, sest tema magas ülal Siberis, Tigapuu all. Aga järgmisel hommikul püüdis ta kohe Indreku kinni, tõmbas ta hõlmapidi kuhugi tühja klassi nurka ja ütles:
„Miks sa mind ei oodand?“
„Ma ju ootasin küll, aga sa ei tulnd ju,“ vastas Indrek.
„Oli see ka mõni ootamine , ainult kella poole üheteistkümneni. Aga ise tahad olla sõber. Mina jooksen Karskusse, sind ei ole! Jooksen välja, et ehk oled väljas, jalutad värskes õhus, aga mitte midagi. Käin, vahin, piilun, aga mis ei ole, see ei ole. Usu või ära usu, aga see on esimene kord minu elus, kus mul on niisuke sõber. Ja selle viisin ma juba peaaegu esimesel päeval oma rahaga üle jõe. Ükskõik et maksin ainult kopika, aga iseenda eest pidin sinu pärast teise kopika maksma ja see on juba kaks kopikat ning kaks kopikat pole enam üks. Ja selle eest sain ma nüüd vanamehe käest peapesu . Ehk kui see jääks sellega, aga ei, hakkab täna tingimata uuesti, mina teda tunnen. Muidugi, sinugi vastu siunas ta mind, eks?“
„Ei,“ vastas Indrek sõnakehvalt.
„Mis sa tühja lorised!“ hüüdis Tigapuu. „Tema siunab mind ju kõigi uute vastu, sest et mina kaitsen uusi, kaitsen ja vastutan nende eest. Rahast küsis muidugi?“
„Rahast küsis,“ kinnitas Indrek.
„Sa ütlesid, et tegime ilusasti pooleks?“
„Ei, vaid ma ütlesin, kuis asi tõesti oli,“ seletas Indrek. „Milleks valetada.“
„Inimene, sa oled tõesti hull!“ karjus Tigapuu. „Sind ei või ka põrmugi usaldada! Jumala eest, siga ja muud midagi!“
„Kuis nii?“ küsis Indrek äkki tõsiselt, peaaegu kurjalt.
„Ta küsib veel!“ hüüdis Tigapuu. „Mis siis veel muud kui siga. Siga, kes teiste peale keelt kannab! Nuuskur! Nüüd ma alles mõistan õieti, miks vana esteks raha sinu kätte andis. Sa oled ju Lible ja Kopfschneideri paarimees.“
Viimased sõnad rääkis Tigapuu Indrekule juba kuklasse, sest see oli pahaselt ümber pöördunud, et klassist välja minna. Aga enne kui see sai sündida, haaras Tigapuu tal käsivarrest kinni ja ütles:
„Kuhu sa jooksed, kui sa aus mees oled! Tule siia, seletame asja ära.“
„Minul pole midagi seletada, jäta mind rahule,“ viskas Indrek üle õla tagasi ja tahtis oma minekut jätkata.
Nüüd haaras Tigapuu tal veel kõvemini, peaaegu vihaselt käsivarrest kinni, aga siis sündis midagi, mis oli vististi ootamatu mõlemale poolele. Kui Indrek seda hiljem tagant järele meelde tuletas, siis ei võinud ta öelda, oli see sündinud meelega või kogemata . Nimelt silmapilgul, kus Tigapuu kõvemini tal käsivarrest kinni haaras, tegi tema kärsitu või vihase liigutuse, nõnda et labakäsi käis Tigapuule vastu nägu.
„Kurat!“ möirgas Tigapuu. „Mida siis see peab tähendama? Kaklema, mis? Minuga kaklema? Minule, Tigapuule, vastu nägu? Jalamaid palu andeks ehk…“ Tigapuu oli juba ukse pool ees ja sulges tee.
„Saad veel, kui mind rahule ei jäta,“ vastas Indrek vihaselt. Aga järgmisel silmapilgul sai ta rusikaga hoobi lõua alla ja ta oleks seljaga vastu seina prantsatanud, kui mitte käsi poleks ebateadlikult laualt tuge otsinud, kust juhuslikult pihku jäi lahtine klapp , nagu neid igas klassis nii mõnegi laua küljes leidus. Ühes selle lahtise klapiga mütsatas ta ikkagi vastu seina. Põrutusest ja vihast lõi tal silmade ees kirjuks ja, kui Tigapuu talle uuesti lähenes, valas ta temale kättejäänud lauaklapiga otseteed pähe, ilma et endale oma teost aru oleks andnud. Tigapuu langes maha nagu niidetud ja jäi lamama. Juustesse ilmus veri, kust valgus näole. Indrek seisis, nagu oleks ta ise selle riistapuuga pähe saanud, mida ta ikka veel käes hoidis. Äkki tormas ta klassist välja. Ta ei teadnud, kuhu minna või mis teha, tahtis ainult tormata, joosta. Vististi oleks tema jooks lõppenud ülal direktori ukse taga, kui mitte juhuslikult teele poleks sattunud härra Ollino, kes ta kinni pidas ja rahulikult küsis:
„Mis on? Mis on juhtunud? Teil pole ju nägu ees ollagi.“
„Lõin Tigapuu maha,“ vastas Indrek ja purskus ise ei tea miks nutma .
„Miks? Kus? Millal siis?“ päris Ollino.
„Praegu… seal… klassis,“ vastas Indrek.
Nad läksid õnnetusepaigale. Kohutav teade käis kulutulena läbi ruumide ja uudishimulikke nägusid sadas kui vihma kokku. Õnneks kõlises samal silmapilgul kell ja Ollino käratas poistele:
„Sööma! Silmapilk! Et ma ainustki nägu enam ei näe!“
Nõnda olid nad varsti kahekesi ja läksid klassi, kus pidi lamama mahalöödud Tigapuu. Aga see istus juba pingil , just seal, kus puudus klapp, ja pühkis näolt verd.
„Hoidke uks kinni, et keegi sisse ei pääse,“ ütles Ollino Indrekule.
„ Kuradi tõbras, lõi teine lauaklapiga pähe, selle katkisega,“ vandus Tigapuu. „Olen vanale küll öelnd, et lauad peaks laskma ära parandada muidu võib õnnetus juhtuda, seal ta nüüd on. See, siga, ei oska ju veel õieti kakelda , kohe klapiga. Ja vist serviti, sest muidu minu pea ei karda…“
Kuuldes Tigapuud nõnda rääkivat, kui Ollino tema vigastust vaatles, kadus Indrekul hiljutine hirm ja haledus jäljetult ja tal tõusis tundmus, et ta võiks Tigapuule ka tulevikus millegagi pähe valada, kui aga oleks paras juht. Aga samal silmapilgul välgatas mälestuses kuski kaugel haljas kartulipõld ja seal aietas maas värskel mullal keegi vana naine ning eemal seisis mingisugune mossitav poiss — suur ja tugev, suurem ja tugevam kui Indrek.
„Minge kastke see pesuköögis külma veega märjaks,“ ütles Ollino ja pistis Indrekule oma taskuräti pihku. Nõnda hajus kauge nägemus ja algas jällegi tegelik elu. „Ruttu!“ hüüdis Ollino talle järele, lisades juurde: „Ja mitte kellelegi sõna, mõistate!“
„Mõistan!“ vastas Indrek ja ruttas mööda koridori pesuköögi poole. Aga seal ootas teda Lible paari teisega, kes kõik põlesid uudishimus.
„Mis seal on?“ pärisid nad. „Kellega see on? Milleks see rätik?“
„Et küsijal suu siduda,“ vastas Indrek ja ruttas tagasi.
„Suur loll!“ hüüdsid poisid talle järele.
Klassis uuris Ollino Tigapuu pead.
„No mis on?“ küsis see.
„Tõepoolest vist pisut serviti läind,“ arvas Ollino. „Pikk punane triip .“
„Seda ma arvasin kohe, sest ega lapiti mind nõnda maha võta,“ ütles Tigapuu. Indrekut nähes ütles ta: „Tola, siis kohe serviti. Ega see ometi oina pealuu ole. Sa ei mõista ka põrmugi nalja.“
Härra Ollino püsis sootuks rahulikuna, nagu oleks tegemist päris hariliku asjaga. Ainult, kui ta oma valkjate, kivinenud silmadega Indrekule otsa vaatas, oleks seal nagu midagi pisut helkinud. Ja Indrekule tundus, nagu polekski see helk väga halb. Ta mõtles nagu midagi öelda, aga samal silmapilgul kisti uks lahti ja direktor astus sisse. Nähtavasti oli talle juba sõna viidud .
„Mis siin on?“ küsis ta Ollinolt.
„Pole midagi,“ vastas see rahulikult. „Paas ja Tigapuu hullasid ja Tigapuu kukkus oma pea vastu lauaserva veriseks, muud midagi. Tühine asi, väike kriimustus .“
Aga direktorit see seletus ei rahuldanud, ta nõudis täiendavaid teateid. Need andis Tigapuu niisuguse täpsuse ja tõenäolisusega, et direktor pidi teesklema, nagu usuks ta, mis räägitakse. Aga kui tunnid olid juba alanud, kutsuti Indrek klassist välja direktori juurde.
„Teie olete ainuke aus inemine, kes mulle tõtt räägib,“ algas härra Maurus. „Teised kõik valetavad. Ka härra Ollino valetab, tema ka; ainult tema teeb seda hea pärast, ainult hea pärast. Sellepärast ütelge nüüd teie mulle, mis teil hommikul Tigapuuga oli, sest et teil tõesti midagi oli, seda teab härra Maurus päris kindlasti. Kuidas sai Tigapuu pea veriseks?“
Indreku süda lõi värisema. Mitte et ta oleks kartnud oma tegu üles tunnistada ja, kui vaja, selle eest ka karistust kanda, vaid hoopis midagi muud valdas tema meeli. Kui Ollino ja Tigapuu hoiduvad ehk tõepoolest kokku ja varjavad vana eest sündmuse tõsist käiku ning kui tema ta ometi välja lobiseb, milleks peab siis seda nimetama? Kas ei ole see tõesti juba pisut keelekandmine või peaaegu nuuskimine, nagu teeb seda mõni Lible või Kopfschneider, kes piiluvad pesukojas, uste taga, läbi lukuaugugi, et siis tuhatnelja direktori juurde joosta rääkima? Indrekul tundus lõpuks ainukese lohutusena: asi puutub ju isiklikult temasse ja iseendaga võib ta teha, mis tahab. Teised võivad salata , kui nad tahavad, tema ise ei salga.
Nõnda otsustas ta ja jutustas direktorile kõik, et saaks kogu jandist ükskord ometi lahti.
„Ma mõtlesin kohe,“ lausus direktor, kui Indrek oli lõpetanud, „et kuis siis hullamisega, sest Tigapuu ei hulla ju, tema läheb kohe kaklema. Aga ma ei saa ikkagi veel aru, miks te siis kohe nõnda vihastasite, teil on ju nii hääd silmad.“
„Ta sõimas mind,“ ütles Indrek, kes oli tahtnud sõimusõnad maha vaikida.
„Seda ma usun,“ rääkis direktor. „Tema on kange sõimama. Kohe — keelekandja, pealekaebaja, nuuskur, äraandja! Mis ta teile ütles?“
„Kõike seda ütles ta mulle,“ lausus Indrek vastu tahtmist.
„Ah juba kõike seda!“ imestas direktor nagu üllatatult ja uudishimulikult. „Ega te ometi temale öelnud, mis meie isekeskis rääkisime? Olete teie küll rumal! Pidage meeles: vaikida, vaikida, vaikida! Vaikige üks kord, vaikige kaks korda, vaikige kolm korda, vaikige kui hull, nõnda peate teie vaikima härra Mauruse majas, sest muidu kõik hakkavad teid sõimama, nagu sõimas teid Tigapuu. Ja ütelge nüüd ise, mis võib härra Maurus sinna parata, kui terve kool hakkab teid nõnda sõimama. Mis võin mina vanainemine selle noore hulga vastu. Aga teinekord olge ettevaatlikum; lauaklapiga ei tohi lüüa, liiatigi kui mõtlete serviti, sest nõnda võite inemise maha lüüa ja Siberisse minna. Mitte meie Siberisse, mis ülal, vaid sinna teise, mis kaugel, õnneks oli seekord Tigapuu pea, see on kõva, see on väga kõva, see oli teie õnneks. Jumala tahtmine, et Tigapuu pea. Kõigil inemistel pole Tigapuu pead; sellepärast ikka ettevaatlik olla, ikka ettevaatlik! Aga sest pole midagi, et ta teid sõimas, sest teie pole miskit kurja teind, olete aidand mul ainult kooli valitseda. Sest kuidas peab härra Maurus oma esimese järgu kooli valitsema, kui kõik valetavad ja ükski tõtt ei räägi. Nõnda on härra Maurus oma koolis viimaks ainuke inemine, kes midagi ei tea. Saate aru: härra Maurus ei tea midagi ja peab valitsema. Mis te arvate, kas te oskate valitseda, kui te mitte midagi ei tea? Härra Maurus ei oska, sest tema on vana. Sellepärast peab tema ka teadma, kui teised teavad. Aga kuis ta saab teada? Ausate inemiste lapsed tulevad ja räägivad — räägivad härra Maurusele tõtt. Ja kui keegi on nii aus, et ta räägib tõtt, siis hakatakse teda kohe sõimama, taga kiusama , sest tõtt ei armasta keegi. Ainult vana härra Maurus armastab, tema küll. Sest tema teab, et tõe ja tõearmastuse varal seisab maailm ja härra Mauruse suur kool ülal. Kes tõde ei armasta, see peab hukka minema, aga meie kahekesi ei lähe mitte hukka, meie mitte, sest meie armastame tõde, kuigi meid sõimatakse.“
Direktor naeratas nagu kohtlaselt, kui ta Indreku juurde astus ja talle mõned hõberahad pihku pistis. Kunagi varemalt polnud Indrek niisugust raha oma peos hoidnud : nad tundusid nagu libedatena, limastena, külmadena, kuigi olid tõepoolest soojad ja kuivad. Niisugune imelik raha oli see, mis direktor talle pihku pistis.
„See on teile selle eest, et olete aus inemine, ausate vanemate laps,“ ütles ta ja tahtis selles mõttes midagi edasi rääkida, kuid äkki muutis ta tooni ja hakkas täiesti ootamatult Indrekuga tõrelema.
„Sina koer,“ hüüdis ta, „tuled maalt siia; nagu oleks siin mõni kõrts või trahter !“
Ja parajasti sel silmapilgul, kui uksele koputati ja Lible uudishimulik nägu selle vahel nähtavale tuli, andis direktor kahe käega Indrekule müksu rindu.
„Uks kinni!“ hüüdis direktor Liblele, kes muidugi ühes mõne teisega ukse taha kuulama jäi. Ja Indreku poole pöördudes, jätkas direktor: „Sina hull inemine. Sinu ühe pika pärast pannakse viimaks mu kool kinni. Aga kuhu peavad siis mu poisid minema ja mis saa siis eesti rahvast, kui härra Mauruse kool kinni pannakse? Kas ma pean klassi minema ja kõigile ütlema: hoidke Paasi eest, sest temal on pikk kasv ja lühike aru? Või pean ma teid kohe hullumajja saatma ? Sest kuhu mujale kõlbate teie! Aga minge nüüd oma klassi; pärast tunda ma vaatan, mis teiega teha.“
Viimaste sõnadega pistis ta veel paar rahatükki Indrekule pihku, aga need olid veel ilgemad kui eelmised. Kui Indrek ukse juba avas, hüüdis direktor talle järele:
„Kas te saate nüüd aru, et härra Maurusel on õigus?“
„Saan,“ vastas Indrek läbi hammaste ja see sõna oli tal raskem hääldada kui kõik teised sõnad, mis tänini tema suust läbi käinud. Ta tundis end äkki sedavõrt piiratuna vale, pettuse ja silmakirjalikkusega, et tal hakkas otseteed kehaliselt valus . Paigas, kus harilikult üksi ollakse ja kuhu ainult naised armastavad paarikaupa astuda, mässis ta saadud raha paberisse ja tahtis ta siis läbi augu alla visata . Aga äkki tuli tal uus mõte ja ta pistis raha tasku.
Klassis oli Lible mesilasena Indreku ümber ja aina tundis ta selle vastu huvi, mis tema ja Tigapuu vahel sündinud.
„Las teised jutustavad, miks siis just mina,“ ütles Indrek.
„Teised ei tea ju,“ vastas Lible lihtsalt.
„Aga mina ei mäleta,“ muigas Indrek.
„Väikesele Liblele ütleb suur Loll ikkagi,“ mangus poiss, aga Indreku suu jäi lukku.
Pärast tunde läks Indrek Tigapuud vaatama, kes lamas voodis, rätik ümber pea.
„Oled sina küll merimõrtsukas!“ hüüdis Tigapuu talle peaaegu heasüdamlikult vastu. „Kohe lauaklapiga. Aga targasti tegid, et mitte vastu nägu. Sellest tunnen, et oled ikkagi sõber. Ainult — oleks nüüd paar õlut või midagi muud, see maitseks. Mina sain eile täiesti lagedaks. Kui sinul leiduks, siis jooksime lepitust ja olekski kõik unustatud.“
Sõnalausumata võttis Indrek direktorilt saadud raha ja pistis ta Tigapuule pihku.
„Rohkem ei ole,“ ütles ta, „lepi sellega.“
„Ei noh, sina oled siiski täismees!“ hüüdis Tigapuu raha nähes. „Kakle, mis kakled, aga sõprust ära sureta! Kutsu silmapilk Jürka.“
Kui see tulnud ja raha ning tarvilised juhatused saanud toodava õlle, saia ja suitsuvorsti, nimelt just suitsuvorsti kohta, jäid Indrek ja Tigapuu kahekesi.
„Vana on sind esteks pinninud,“ ütles Tigapuu. „Ega sa meid ära annud?“
„Ei,“ valetas Indrek. „Aga tema nähtavasti ei usu meie seletust.“
„Muidugi ei usu,“ ütles Tigapuu. „Tema ei usu midagi, räägi nii või teisiti. Tema on õpetajaks tudeerind, sellepärast. Õpetajad ei usu ükski, sest nemad peavad piibelt õppima ja piibel ei ole tõsi. Oled sa seda enne kuulnud, et piibel ei ole tõsi?“
Ei, seda polnud Indrek veel mitte kuulnud.
„Noh, siis kuuled seda minu käest esimest korda,“ ütles Tigapuu. „Minule seletas Timusk, sest temal on need asjad selged kui vesi. Nii et sõbra poolest olgu ka sinul teada: piibel on vale ja võlts ja kui õpetaja teda kangesti õpib, siis ei usu ta varsti enam mitte kui midagi. Tõtt ka enam ei usu, sest tema arvab, et tõtt ei olegi enam olemas, kui piibel ei ole tõsi.“
„Kuis ta siis õpetajaks hakkab, kui ta ei usu?“ küsis Indrek huvitatult, sest olgugi et Tigapuu seletused tundusid talle ennem haigest peast tõusnud sonimistena kui tõena, ometi tahtis ta seda küsida.
„Hakkab muidu niisama, hakkab ilma usuta, kui aga hea suuvärk. Usu või ära usu, peaasi et oskad enese ilusasti välja rääkida. See on elus kõige tähtsam, seda pead sa teadma. Sellepärast õpitaksegi jutlust ütlema — et oskaks ennast välja rääkida, nagu mina täna vanale. Lasin kui piiblist! Kui mina kord tudengiks saan — ja seda saan ma kindlasti — siis hakkan ma õpetajaks, sest mina oskan…“
Jürka jõudis oma kandamiga pärale ja sellepärast polnud Tigapuul enam aega oma lauset lõpetada. Esimesele pudelile, mille Jürka lauale pani, lõi ta kohe paar korda peoga põhja alla ja sai nõnda temalt korgi kätte. Ta tõstis pudeli suule ja jõi. Siis vaatas ta teda vastu valget, ulatas Jürkale ja ütles:
„Sinule toomise eest! Sakuskat ka,“ lisas ta juurde ja andis Jürkale saia ning vorsti. „See on vaikimise eest. Ja valva, et vana ootamata ei tuleks. Mõistad!“
„Saab tehtud,“ vastas Jürka, kui oli siinsamas pudeli tühendanud ja suupisted tasku toppinud.
Tigapuu sõi suure isuga. Süües ja juues tal tuju aina tõusis. Ja jutt võttis hoogu, nagu hakkaks tal õlu pisut pähe.
„Ühte pead sa teadma,“ rääkis ta, „sinu päästis ainult see katkine laud, muidu oleks ma su tuimaks löönud. Sest ainult jõud ei aita, peab oskama kakelda. Kaklemine on suur kunst , väga suur! Aga sinust võiks asja saada, jumala eest, ainult jooma peaksid õppima. Siis võiksime kahekesi kas või vaksalitäie välja lüüa. Ja seda pead sa teadma, et kui ma täna oleks täis olnd, siis poleks see lauaklapp mulle midagi teind. Jumala tõsi, mitte midagi! Purjus pea peale ei hakka miski. Anna või terve lauaga pähe. Ainult jalgel võtab pisut tuikuma, see on ka kõik. Isegi Ollino ei tihka mind hästi puutuda, kui olen parajasti täis. Aga teistega — muudkui natist kinni ja tuuseldab. Vana näitab ja Ollino tuuseldab, sest vana ise kukub näpuga lükkamisest ümber. Tema karjub ainult, karjub ainult suure häälega, nagu ütleks teine jutlust. Aga sest pole midagi, et karjub. Karju sama suure häälega vastu ja tee mõni aken uulitsa poole lahti, seda ta kardab ja juba lasebki teine jalga. Häbeneb, sest see on tema kool, mitte sinu ega minu. Igaüks häbeneb oma kooli pärast. Sest kool pannakse kinni, kui kõik nii suure häälega karjuvad. Kui vana üksi karjub, sest pole midagi, sest tema on direktor ja direktoril peab suur hääl olema, muidu ei saa ta ju juhatada . Väikse häälega ei saa juhatada. Minul on ka suur hääl, kui ma klassis juhatan. Sa peaksid mind siis kuulma. Aga mõtle ometi ise, mis oleks, kui kõik hakkaks karjuma , nagu oleks nad direktorid ja juhataks! Kool pandaks kohe kinni. Jalamaid! Sellepärast siis, kui tahad, et vana kardaks, hakka karjuma, nagu oleks sina direktor, mitte tema. See olgu sulle sõpruse poolest õpetuseks. Aga ühte pead sa meeles pidama: niipea kui ilmub Valge, siis pea lõuad, sest kui tema juures karjuma hakkad, ei lausu ta sõnagi, vaid teeb sulle kohe ühe ära. Ja tead, kui juba tema sulle ühe ära teeb, siis teist sa enam ei taha, niisugune on tema tegemine. Aga muidu on ta sõbramees, nagu tänagi. Head inimesed on ikka nõnda, nemad karjumist ei salli. Iseasi kaklemine, seda võib vaikselt. Sina oled ka hea inimene, hea südamega, sest ega sa muidu kohe lauaklapiga, nii et oled korraga tuim . Õige ta ongi! Mis sa ikka tühja jändad, kui oled hea inimene. Vana on teisiti, tema närib sind päevade kaupa. Ikka: „Kas on härra Maurusel õigus, kas on?“ Aga, armas inimene, kui sa ise tead, et sul õigus, milleks siis veel teistelt küsida. Mina ei küsi kunagi, kui mul on õigus, aga vana küsib. Hirmus tüütu! Sest mõtle ometi, kuhu see meid viiks, kui me aina üksteiselt küsiks, kellel on õigus. Parem rüüpa oma pott õlut ja pista nael või pool suitsuvorsti peale. Hoopis teine küsimus, kumb võitis. Aga seda ei küsi vana kunagi. Ja tead miks? Tema ei võida kunagi, mitte kunagi. Sest kuis võiks ta meid võita? Koolist välja visata? Aga on see siis võit? Isegi sellest poleks tal võitu, kui ta minu välja viskaks, sest siis jääks ta oma rahast kindlasti ilma, mis ma talle kahe viimase aasta eest võlgnen. Olen ma aga siin edasi, siis ehk maksab onu viimaks, kui ma õppima hakkan. Ja seda ma võin ometi. Seda teab vana ja sellepärast pole tal kuidagi võitu loota , võib ainult oma rahast ilma jääda. Samuti ka meil kahekesi. Noh, täna võitsid sina, kindlasti sina, aga kes nüüd sööb ja joob? Kas sina? Ei, vaid mina, sest mina kaotasin. Ikka sööb ja joob see, kes kaotab, nii et üks saab võidu, teine söögi ja joogi. Sest milleks peaks see sööma ja jooma, kes sai võidu juba niikuinii! Tema vaatab pealt, kui teine sööb ja joob. Nõnda on ilmas seatud. Kel õigus, see peab sööma, ja minul on täna kahtlemata õigus, sest oma sõpru ei tohi ära anda, see on kindlam kui kindel. Aga see on äraandmine, kui keegi lubab oodata ja ometi ei oota. Iseasi, kui pole sõber. Siis ära oota. Aga kui oled juba kord sõber, siis peab ootama, liiatigi kui ei tea, kus sõber on. Tead sa, kus ma olin? Ei? Aga vana teab, nuusutab ja teab. Nii kui nina juure pistis, kohe karjuma: „Šinder, sa tuled tüdrukute juurest!“ Tema tunneb seda lõhna, oo, see vana tunneb! Tahad, ma võtan su teinekord kaasa? Aga ma näen juba su näost, et sa ei taha. Hea siis küll, ega ma peale ei käi, sest seal on raha vaja. Aga vana juttu selles asjas ära usu, tema hirmutab muidu. Tema hirmutab ja kohutab ikka muidu. Näituseks minugagi. Tema hoiatab poissa minu eest, ütleb, mina olla suli ja jumal teab mis. Aga mis olen ma teind? Ainult ühelt või teiselt pisut raha laenuks võtnud. On siis inimene sellepärast kaabakas, et ta laenab? Aga siis on ju see, kes laenu annab, ka kaabakas, sest ega mina ometi muidu võtta ei saa, kui teine ei anna. Eks ole nii? Räägin ma tõtt? Aga peaasi on ju, et laen ära maksetakse. Ja mina maksan omad laenud. Las ma aga saan tudengiks, siis maksab onu kõik mu võlad. Aga mis veel kindlam: las onu sureb ära, siis saan mina tema ainukeseks pärijaks ja maksan oma võlad. Sina saad siis ka oma rubla kätte. Ja see sünnib varsti, sest onu on suhkruhaige . Tead, mis see on? See on see, et kõik muutub suhkruks, kõik, terve onu, ja siis tuleb surm. Sest kuis sa veel elad, kui oled üleni suhkrust , suhkur on ju surnud. Nii siis — niipea kui onu muutub üleni suhkruks, maksan mina oma võlad. Seni hoia tekk ja padi alles, pandimajasse ära neid vii ja teistele ära müü. Esiotsa pole sul neid veel tarvis, sest külmad ei tule niipea, ei tule võib-olla enne jõuluid, nii et nad seisavad sul jõude ja on ennem tüliks kui kasuks. Sellepärast võiksid nad esiotsa minule magada anda, nii lihtsalt sõbramehe poolest. Mitte et mina neid sinult tagasi tahaks, seda mitte, sest tekk ja padi jäävad endiselt sinu omaks, ainult et mina magan nendega. Peaks aga külm tulema, siis on teine asi. Seks ajaks saab ehk minu pea juba terveks, võin ta kas või puupakule panna, aga nüüd on teiste ees pisut piinlik — haige pea ja patja ei ole. Pealegi tahtsin veel sulle midagi öelda, sel korral unustasin. Minul on ju üks imelik pea, tema ei hoia midagi kinni, niisuke on ta. Kuipalju olen ma pidand tema pärast kannatama ! Lihtsalt kole! Aga mis teha, pea ju otsast ära ei käi, et keeraks uue asemele. Nõnda see siis sündiski, alles pärast tuli mul meele, kui polnud enam midagi parata. Tahtsin sulle juba eile öelda, aga unustasin ka eile, nii et alles täna teen seda. Iseenesest on see muidugi üsna tühine asi, liiatigi kui mina nendega edasi magan, nagu ma polekski neid panti pand. Õieti polegi tekk ja padi päriselt minu omad, kui asja peale hästi piinlikult vaadata, sest mina sain nad kellegilt teiselt — ka pandiks, sest muidu poleks ma neid milgil teel vastu võtnud — see on minu mood. Kui pandiks, siis küll. Aga kui nüüd see teine tuleb oma panti välja lunastama, siis pean ma talle ometi ütlema, kus tema tekk ja padi on. Või arvad sina, et ei? See oleks pettus, sest ma ju tean, kus tema asjad on. See oleks peaaegu vargus ja vargaks võidaks pidada sind, sest see mees ütleks, kindlasti ütleks ta: „Ära võta võõrast varandust panti, sest võõra vara pantivõtmine on sama hea kui varastatud asja ostmine : asi võetakse sinult ära.“ Kui vana sellest kuuleb , saan mina muidugi oma jao, aga asjad on sul ikkagi läind, nii et parem on, kui sa oma sõpra sisse ei veagi. Nõnda siis ei kaota sa kuigi palju, kui sa nad minule praegu magada annad, olgugi nad tõelikult sinu omad. Sest et ma nende pealt sinu käest rubla sain, seda ei salga ma kunagi… Sellest sa nüüd näed, mis võib pea inimesega, üks pea mitme inimesega teha, kui ta midagi ei mäleta. Sellepärast hoia, et sa enam lauaklapiga kellegile pähe ei löö. Ja ära lase ka endale pähe lüüa. Sest kui inimene mäletab, siis ei hakka ta ometi võõraid asju pantima või ta on püsti hull. Õige! Nüüd tuleb meele: selle teki ja padja sain ma siis omale magada, kui omad pandimajasse viisin. Just nõnda! Homme või tunahomme toon nad sealt ära ja siis pean niikuinii võõrad tagasi andma. Sellepärast siis, kui sa ei taha võõraid asju pantida, harjuta meelespidamist, see on kõige tähtsam. On niisuke kunst , mis kasvatab meelespidamist — mnemoonika! Seda peab aegsasti õppima. Kui sa kusagil seda sõna näed, siis tea, see ongi seesama. Kõvendab mälu! Minul on ta kole nõrk! Tõenduseks võõras tekk ja padi Siberis sinu asemel. Tahad minna neid kohe tooma? Võib ka kohe. Jah, mnemoonika, mnemoonika, pea meeles!“ hüüdis Tigapuu järele, kui Indrek läks tekki ja patja tooma, sest äkki tundis ta, et mida varem ta neist vabaneb, seda parem.
VII.
Sekeldused Tigapuu ja direktoriga mõjustasid Indrekut kahtepidi — teda ennast isiklikult ja tema vahekordi teistega. Tahes või tahtmata ta oli pidanud heitma pilgukese neisse oludesse ja inimestesse, kus keskel tal tuli elada ja teotseda. Ta hakkas aimama , et kui ta ei tahtnud sattuda igasugusesse tühjatähja ega raisata oma viimseid väheseid nii hädatarvilikke kopikaid, siis ta pidi hakkama talitama teisiti. Ta pidi õppima teisiti elama, kui oli elanud kodu või kirjutaja juures, kus oli tegemist ainult vana Maiega või paari poepoisiga, kes otsisid tema tutvust.
Varsti märkas ta, et tema kipub üksi jääma. See olenes temast endast, aga ka teistest. Tema ise eemaldus neist, keda Tigapuu oli tembeldanud keelekandjaiks ja äraandjaiks, kuigi ta täies ulatuses ei taibanud, mis peitus tõeliselt nende sõnade taga. Aga igakord, kui tal meelde tuli see raha, mis direktor talle tol korral pihku surus ja mille ta pärast andis Tigapuule, tundis ta, et ükskõik mis ka siin peituks, tema seda ei tee. Ometi näisid paljud arvamisel püsivat, nagu kuuluks tema Lible ja mõne muu selletaolise kilda, sest igakord, kui kusagil ninapidi koos saladuslikult vadistati, jäädi kohe vait või mindi lihtsalt laiali, kui Indrek tahtis sinna läheneda. See mõjus temasse nõnda, et ta lahkus klassis Lible naabrusest ja otsis endale mingil ettekäändel uue paiga. Ja kui ka see ei aidanud, vilistas ta kõigele, tõmbus iseendasse ja hakkas seltsi otsima ainult tööst. Seda oligi niipalju, et ta õieti veel ei mõistnudki, kuipalju teda oli. Nõnda kadusid päevad. Ja kui ükskord arvamusele jõuti, et Indreku eest pole vaja midagi varjata, ja kui hakati otsima tema tutvust, siis oli tema omale juba paremad seltsimehed leidnud raamatute näol.
Selles oli talle ehk kõige rohkem abiks olnud härra Koovi, kelle juurde ta kauase kõhklemise järele lõpuks ometi läks abi otsima ladina keele õppimises. Indreku süda värises, kui ta uksele koputas.
„Kes seal on?“ küsis seest nagu unine ja tusane hääl, ja kui Indrek selle peale oma nime oli öelnud ning seletanud, mida ta soovib, vastati endiselt:
„Ma magasin parajasti.“
„Palun siis vabandust , ma tulen mõni teine kord,“ ütles Indrek.
„Milleks teine kord,“ rääkis tõre hääl seest, „niikuinii on mu lõunauinak segatud . Tulge sisse, mis te seal ukse taga karjute! Uks on ju lahti.“
Indreku sisse astudes lamas Koovi alles oma triibulise vaibaga kaetud vanas puuvoodis, mis krägises lamaja liigutades haledasti. Jalad ühes saabastega olid tõstetud jalutsi otslauale.
Umbes pool tundi istus Indrek siin väikeses toas, kus valitses peaaegu ainult raamat, sest tema asus laeni ulatuval riiulil, laual, aknal , toolidel, põrandal. Igal pool! Ja kui ta tõusis, et minna, ütles Koovi:
„Peab rohkem tööd tegema! Meie vanad ei jõua muidu kuhugi. Tehke, nagu ütleb direktor: õppige vaimustusega, õppige nagu hull, sest selles on temal õigus. Ja kui tuupimisest tülpite, siis sähke, võtke see siin ja lugege. Vene keelt te ju niipalju oskate, et aru saate.“
Ta ulatas Indrekule mingisuguse paksu raamatu.
„Ja pange raamatule paber ümber, muidu määrite ära, sest raamatut peab hoidma,“ õpetas ta ning, kui Indrek juba ukse avas minekuks , kordas ta:
„Lugege, lugege, lugege ja jätke need jandid selle Tigapuuga ja ka vana endaga. Ka temaga,“ kinnitas ta.
„Ma olengi juba jätnud,“ ütles Indrek.
„Seda parem,“ vastas Koovi.
Oli ka teisi vanu, kes käisid vahete-vahel Koovilt ühes või teises asjas abi või nõu otsimas. Nendelt kuulis ta temast endast lähemalt. Sauniku poeg, kihelkonnakooli kaudu vallakooliõpetajaks, kuidagi linna asunud , seal soodsamais oludes edasi töötanud, kuni sooritanud küpsuseksami. Praegu alles ülikoolis, ise juba neljakümnene. Selle kõrval annab siin tunde, esineb seltsides teaduslikkude kõnedega, käib mingisugustel koosolekutel, ajab mingisuguseid asju, mis ehk temasse kuidagi ei puutu ja mis teda võib-olla põrmugi ei huvita, aga ajab, ajab muidugi maksuta, nagu annab juhatust Indrekule ja mõnele teiselegi. Ajab sellepärast, et on kuidagi sattunud asjade keerdu, et teised veavad ja tema ei saa vastu panna. Kirub mõnikord maapõhja igasuguse kõrvalise tühjatähja, mis ei lase elulisemat ja tarvilisemat teha, aga tallab tuult edasi, nagu oleks see tema saatusevanne, millest vabanemiseks pole lootust. Rähkleb nõnda varasest hommikust hilise õhtuni ja teenib vaevalt niipalju, et jätkub ulualuseks, viletsaks kehakatteks ja vahete-vahel mõne raamatu ostmiseks , mida armastab ehk ilmas üle kõige. Tema sagedamaks kaaslaseks on Timusk, kellega istub einestades kõrvuti õpilaste lauas , süües nendega ühist „lõrpi“. Ka Timusk kuulub ülikooli ja tallab samuti tuult nagu Koovigi, aga tema tuuletallamine sünnib enam varjatud kujul — kuski põranda all. Timusk on nimelt väga vaikse loomuga inimene ja sellepärast tahaks ta teisi, maksku, mis maksab, varem või hiljem mässama ajada. Mässama igal tingimusel ja ükskõik mis alal. Timuski arvates ei olegi seda eluala, kus ei võiks mässata.
Kui Indrek Koovi soovitusel saksa keele asjus tema poole pöördus — tuli minna mööda pimedaid treppe peaaegu katuse alla, Siberi valdkonda — leidis ta tema toas samasuguse lihtsuse ja vaesuse, nagu Koovigi juures. Ka temal vedeles raamatuid igal pool. Aga tema toas oli kaks lauda, üks suurem, teine väiksem. Esimene neist oli kuhjatud kuivatatud taimedega. Timusk kogus nende eestikeelseid nimesid ja sellepärast proovis ta iga sisseastuja sellekohaseid teadmusi. Ka Indrekule esitas ta mõned taimed ja küsis:
„Seda tunnete? Aga seda? Ja seda? Aga nimi teie pool? Olete ehk kuulnud? Kus ta kasvab? Millal?…“
Muidugi, Indreku teadmused ei ulatunud loodusevallas kuigi kaugele, sest milleks seda nii väga teada, mille otsas tallad jalgega hommikust õhtuni. Enamasti pidi Timusk oma küsimused ise vastama ja vene-, saksa- ning ladinakeelsed nimetused lisaks andma, nagu kordaks ta neid alatasa meeldetuletuseks.
„Ka meil peab olema igal asjal oma nimi,“ seletas Timusk, „sest teaduses on peaasi nimi. Igas teaduses! Alguses oli sõna, see on teaduse mõte. Ainult kahju, et meie keel on alles elav, sest elav keel pole kunagi nii täpne kui surnud. Ladina keel on surnud, sellepärast on tema täpne. Üldse, teate, täpne on ainult see, mis surnud; elav ei saa kunagi täpne olla, tema muutub. Võtkem kas või need taimed! Praegu on nad täpsed, sest nad on kuivatatud. Aga oleks lastud neil kasvada, mis oleks sündinud? Õilmed oleksid pudenenud, lehed oleksid pudenenud, varski oleks närtsinud. ja kellel oleks sellest olnud kasu? Aga nõnda, kuivatatult, on neist teadusel kasu, sest nõnda on nad täpsemad kui toorelt . Samuti: mis saaks teadusest, kui poleks surnud inimesi. Kui inimene elaks igavesti! Te teate ju seda muinaslugu piiblist, muinaslugu surmast ja patulangemisest? Et see on muinaslugu, selles meie, teadlased, ei kahtle.“ Nende sõnade juures pöördus Timusk Indreku poole ja vaatas talle tungivalt silma, nagu tahaks ta teada, kas see ehk selles kahtleb. Aga vististi ei näinud ta midagi pahaendelist, sest ta jätkas rahulikult, nagu tõsine teadusemees kunagi, näppides ise oma vuntsi:
„Nojah kui oletada, et inimene poleks patu sisse langenud, s. t. et Eeva poleks edevuses seda punast õuna võtnud ega Aadamale andnud. Seda võime ometi oletada, eks? Ja tõenäolik on ka, et Eeva tegi seda tingimata edevuses, sest see oligi tema madu ja kõik kuradid kokku. Nägi päikese paistel punast õuna ja tuli himu punaste palete järele. Nõnda lõigi hambad otse loomusunniliselt punasesse õuna. Sest niisugune on inimese primitiivne loogika : kui sööd punase õuna, lähed ka ise punaseks. Sellepärast pole see põrmugi tõenäolik, nagu jutustab seda piibel. Eeva pidi juba ammugi punaseid õunu sööma, salaja sööma, sest ta tahtis Aadamat üllatada oma punaste paletega. Naine tahtis meest üllatada. Seda tingimata, sest seda tahab ta veel tänapäevgi. Aina üllatada! Eeva primitiivne loogika maksab veel praegu kõigi metsrahvaste juures ja, et kõik rahvad , mis elavad maa peal, en masse kuuluvad metslaste kilda, siis maksab Eedeni Eeva loogika igal pool. See ongi tõsine patulangemine. Ainult väikese vahega: meie lihtsalt võtame punase värvi ja võõpame sellega oma palgeid ja muid paiku. Ning polsterdame! Ja miks? Meie tahame panna iseendid ja teisi, eriti just teisi uskuma, nagu oleks meil rohkem jõudu ja ilu kui meil tõeliselt on. Sinnapoole sihib ilmas kõik: jõud ja ilu! Aga ütelge nüüd, mis jõud ja ilu see on, kui sa aina polsterdad ja võõpad? Ja ometi aitab see, jumala eest! Uskuge või ei, aga aitab. Isegi meie, teadlased, lähme selle õnge otsa. Hakkame loomusunniliselt uskuma jõudu ja ilu, kus on ainult polster ja võõp. Saate teie sellest aru? Meeldib rohkem hästi mukitud halb naine kui halvasti mukitud hea. See ongi inimsoo hukatus, sest nõnda jäävad terved ja vooruslikud vanatüdrukuks ja nemad ei kanna oma head tõugu mitte edasi. See ongi inimsoo halvenemise põhjus võitluses elu eest, nagu ütleb Darwin . Sellesse pahesse surevad kõik meie rahvad ja kultuurid, nagu suri Eedenigi kultuur, s. t. kui seal ülepea kultuuri ja patulangemist oli, milles meie, teadlased, kahtleme, sest meie teame, et see on muinaslugu…“
Timuskil kadus jutulõng käest. Ta oli lähtekohta tagasi tulnud, mõte oli iseenda ümber virru löönud. Sellepärast pöördus ta nagu abi otsides Indreku poole ja küsis:
„Aga millest ma tahtsin rääkida? Kuhu me tahtsime välja jõuda? Mis asjast ma hakkasin, ehk panite tähele?“
„Surmast ja patulangemisest,“ ütles Indrek, sest see oli teda kõige rohkem vapustanud.
„Õige, õige, ma tahtsin surmast ja surnutest rääkida, sest neist on teadusel kasu. Nii siis, kui poleks olnud patulangemist, siis poleks olnud surma ja, kus pole surma, seal pole ka surnuid. Lihtne ja selge. Eks? Kuid mis oleks siis saanud meie inimlikust teadusest? Mis oleks saanud meie ülikoolidest? Täiesti võimatu seisukord , kui poleks surnuid. Siit teie näete, miks võis ülepea tekkida muinasjutt patulangusest: inimene otsis teaduse tekitajat, teaduse põhjust, inimene otsis surma. Võite isegi arvata, milleks peaksime õppima, kui oleksime niikuinii surematud. Kas jumalad või inglid on kunagi õppinud? Ei, ainult inimene õpib, sest tema kardab surma. Siin ongi põhjus, miks papid hinge surematusest nii kramplikult kinni peavad: et poleks vaja õppida, kui oled surematu niikuinii. Ela igavesti ja orja rumaluses neid, et nende käsi hästi käiks. See on surematu hinge igavene põhi. Aga kas olete juba kuulnud, kuis on lugu jumalaga ja tema olemisega? Muidugi, seda pole te veel kuulnud, sest maal seda ei teata, ja kes teab, see teisele ei räägi. Aga linnas räägitakse. Õppige saksa keel paremini selgeks, siis ma annan teile ühe raamatu lugeda. See on küll keelatud, aga teile ma annan siiski. Seniks võtke aga see siin,“ ja ta andis Indrekule midagi eestikeelset. „Kui te muud ei taha lugeda, siis vähemalt seda siin: „Meie maakera minevik“. Ka siin on pisut maailma-loomisest, surmast ja patulangemisest. Siin on isegi sellest võõbast ja polstrist, millest rääkisin, muidugi, kui õieti oskate lugeda, nii ridade vahelt pisut. Peab õppima ridade vahelt lugema, sest meie juures on seal see kõige tähtsam, mitte nõnda, nagu haritud ilmas, kus võib kõik ridadesse panna. Sellest polstrist ja võõbast pole ka meil keelatud, aga teadlased ei võta teda veel kosmiliselt. Darvin paljastas küll looma- ja taimeriigi võõba ja polstri, aga kosmiline võõp ja polster on alles paljastamata. Kas olete kuulnud raamatust: „Reis kuu peale“? Kord lähme ka sinna ja siis muutub kohe teravaks kosmilise võõba ja polstri küsimus. Mõistate? Silmakirjalikkuse, pettuse ja vale küsimus ilmariigis. Sellest on teil muidugi raske aru saada. Aga lihtne küsimus: miks on maakeral paiguti nii ahvatlev , lopsakas, tore ja kirev taimestik või üldse pinnakate , mille sekka kuuluvad ka mäed ja orud, jääliustikud, korallid , sädelevad mered ? Kas pole see kosmiline võõp ja polster, millega maakera edvistab teiste ilmakehade keskel? Kas kasvab kogu linnuteel kusagil lill või laulab seal lind? Ei, vaid lill ja lind on ainult sellepärast, et siin oli ilusam võõp ja pehmem polster kui mujal. Maakera on ilmakehade keskel see halb naine, kes on osanud end hästi mukkida. Maakera on vististi kõige halvem kõigi ilmakehade seas, sest muidu poleks ta ennast nõnda võõbanud ja polsterdanud. Siit selgub , kui suur tähtsus on pettusel, valel ja silmakirjalikkusel, olgu ühiskondlikult või kosmiliselt, ning kui laiad alused on patulangemisel Eedenis. Inimene peab paratamata edev olema, inimene pidi paratamata iseoma nõrkustele komistama, sest isegi maakera, kus asume, on valelik, petis , silmakirjalik ja edev. Nõnda peab iga mõtte lõpuni mõtlema iga järelduse kas või absurdini viima, ainult siis hakkad maailma ja inimesi pisut taipama. Nii et lugege ja mõtelge, lugege ridade vahelt, siis räägime asjast lähemalt. Aga millal te koju sõidate? Jõuluks ei? Ma oleks teile mõned taimed kaasa annud, et oleksite võinud seal nende nimesid küsida. Hea siis küll. Kui see teil läbi, siis räägime, siis paneme õiged sihtjooned…“
Kui Indrek Timuski juurest välja tuli, käis tema pea sõna tõsises mõttes ringi, nii hirmus palju oli ta korraga kuulnud suurtest ja tähtsatest asjadest. Isegi jalad kippusid nõtkuma kantava koorma all. Kunagi polnud ta end nii rumalana tundnud kui täna. Ta pidi vist küll kõige rumalam olema mitte ainult selles esimese järgu õppeasutises, vaid ka kogu linnas, kui mitte kogu maailmas. Kõik taipavad pisut ilmaasjust, aga tema ei taipa mitte kui midagi. Peaaegu nutta oleks ta tahtnud oma suure rumaluse pärast, eriti kui mõtles, et samas majas, kus elab tema, asub ka keegi teine Siberi läheduses väikeses toas ja see rabab sulle suurte ja raskete küsimustega otse mängides nagu malakaga pähe.
Veel üks teine asi üllatas Indrekut. Kuis küll elab inimene, kes räägib nii suurist asjust, nii väikeses toas? Ja nii lihtsas , võiks öelda viletsas? Kuis võib ta nõnda riietuda ja selliseid saapaid kanda? Indrek oli juba ammugi tähele pannud, et Timuski üliõpilasepalitu narmendas voodrilt ja ka pealisriidelt, aga alles täna pani see ta mõtlema. Tema saapad olid sootuks kulunud ja lapitud ning lapi kõrvalt uuesti rebenenud, nii et sokk paistis. Kuipalju neil põhju all oli, seda Indrek muidugi ei näinud, aga kontsad olid viimase võimaluseni läbi tallatud ja viltu vajunud. Seda kõike mõeldes tuli Indrekul äkki meelde, kui palju ta Tigapuuga janditades raha jumalamuidu raisanud, ja tal hakkas sellest rahast hirmus kahju. Mis mõte on anda raha mõnele Tigapuule, kui on olemas Timuski taoline inimene, kes kannab selliseid saapaid ja palitut? Mis mõte on elul üldse, kui on niisugused mõtted, palju niisuguseid mõtteid ja kui neid mõtteid ümbritsevad niisugused närused asjad?
Aga kui ta järgmisel korral jällegi Timuski poole läks, omandas äkki kõik nagu mõtte. Mitte et Timusk nõnda oleks osanud rääkida, seda mitte. Vaid kui Indrek mööda treppi parajasti läks, kuulis ta korraga helisid — nii ilusaid, nagu ei kunagi varem. Ta peatus trepil, peatus tükiks ajaks. Kui ta viimaks söandas edasi minna ja Timuski ukse taha jõudis, siis leidis ta, et helid kostavad tema toast. Ta ei tihanud enne uksele koputada kui mäng vaikis, alles siis. Ja leides Timuski üksinda toast, sai ta aru, et tema pidigi mängima. Samal hetkel, kus ta seda taipas, selgus talle ka nagu elumõte. Jumala eest! Miks mitte arutada nii näruste saabastega nii suuri küsimusi, kui võib nõnda mängida! Kuidas just või miks need suured küsimused ja see mäng kokku kuuluvad, seda ei osanud ta endale seletada, ta ainult tundis, et nad kuuluvad kuidagi kokku. Kindlasti! Oo, temagi ehk võiks nõnda elada, kui ta oskaks nõnda mängida!
„Kas kuulsite, kui ma mängisin?“ küsis Timusk Indrekult selle sisse astudes.
„Mul pani lihtsalt hinge kinni,“ vastas Indrek millegi pärast punastudes.
„See on mul sest ajast saadik, kus meil oli siin oma orkester ja peod,“ seletas Timusk, ilma et oleks võtnud kuuldavakski Indreku vaimustust.
Need lihtsad sõnad panid Indreku otse võpatama. Tähendab ka siin on ilusamad ajad enne teda möödas. Nagu Vargamäelgi! Seal vibutavate kaskedega, millega võidi alla lasta, nii et külm tuul käib südamest läbi, siin pidude ja helidega, mis nöörivad sul hinge ja panevad südame peksma . Imelik on ilmaelu, ikka jääd sa nagu hiljaks! Aastate kestel pidi Indrek veel nii mõnigi kord seda nukrat tundmust maitsma, aga täna ei saanud ta temas kauemaks püsida, sest Timusk rääkis edasi:
„See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju , see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie muusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda. Just nagu inimene jumalat. Seda võib ainult uskuda, mitte tunda. Kas teie usute jumalat?“
„Vist usun,“ vastas Indrek viivitades.
„Kuis nii vist?“ küsis Timusk. „Kuidas saab jumalat vist uskuda?“
„Ma arvan, et usun,“ parandas Indrek.
„Kuis te siis veel arvate, kui te usute?“ küsis Timusk jällegi.
Nüüd ei osanud Indrek enam midagi öelda.
„Muidugi,“ ütles Timusk üleolevalt, „sellest ei võigi te veel aru saada. Asi on nimelt nii, et kui usud , siis ei arva ja, kui arvad, siis ei usu. Ütleme nõnda: teil on mingisugune puutükk taskus, sest teie usute, see on jumal, kes on loonud taeva ja maa ning ka inimese. Seda uskuda on üsna tühine asi, sest inimene usub veel palju suuremaid totrusi. Ilmas polegi seda totrust, mida inimene poleks uskunud. Aga kui te tahaksite arvata, mõistusega oletada, et kannate taeva ja maa loojat puutükina taskus, mis te arvate, kas seda võib?“
„Ei või,“ vastas Indrek.
„Noh, näete: uskuda võib, arvata ei või. Tähendab, uskuda võib rohkem kui arvata, usk on suurem kui arvamus, kui mõistus, sellepärast ei või rääkida usust ja arvamusest korraga. Usk ei pruugi tõsi olla, sest tõsist usku ei olegi, aga arvamus peab tõsi olema, muidu ei või arvata. Nõnda siis: kas usute või arvate, et usute jumalat, mis te arvate?“
„Mina arvan, et usun,“ ütles Indrek.
„Jälle seesama!“ hüüdis Timusk. „Teie kas arvate või usute, aga need kaks kokku ei hakka.“
„Mina arvan,“ ütles Indrek.
„Tähendab, teie arvate, et jumal on olemas,“ rääkis Timusk. „Aga millega võite oma arvamust põhjendada? Sest arvamusi peab ikka põhjendama.“
Kuid Indrek ei julgenud millegagi oma arvamust põhjendada.
„Kui põhjendada ei saa, siis ärge arvake, vaid uskuge,“ õpetas Timusk. „Usku pole vaja põhjendada. Loogiliselt rääkides peate ütlema: mina usun, et ma usun. Saate aru?“
„Saan aru,“ vastas Indrek ja oli üpris rõõmus, kui pääses lõpuks minema, sest see esimene õpetus usust ja arvamusest ajas talle peaaegu hirmu peale. Trepist alla minnes arutas ta: „Hea küll! Ütleme, et jumalat ei ole ja et see kõik on muinasjutt, maailma loomine ja kõik; aga mis saab siis, kui jumal ometi äkki on, meie teadmata ja uskumata on, näeb ja kuuleb kõik, kuuleb sedagi, mis meie temast räägime? Mis meie siis teeme?“
Need olid õnnelikud päevad, täis meelte ärevust ja mõtte puurimist. Aga segamatult ei saanud nad kuigi kaua kesta, sest direktor kutsus Indreku varsti oma juurde ja küsis:
„Miks käite Herr Timuskit segamas? Miks te ei lase teda tudeerida?“
„Ma käisin saksa keele pärast,“ vastas Indrek.
„Saksa keelt oskavad ka teised, mitte ainult Herr Timusk, kes tahab tudeerida,“ seletas direktor. „Aga miks räägite jumalast, kui õpite saksa keelt? Mis on teil ja sel Timuskil jumalaga tegemist? Härra Maurus teab kõik, härra Maurus kuuleb kõik, sest tema on selle maja jumal. Ja nagu härra Maurus näeb ja kuuleb siin majas, nõnda näeb ja kuuleb jumal terves ilmas. Mis salanõu te peate selle Timuskiga tema vastu?“
„Meil ei ole miskit salanõu,“ ütles Indrek.
„Aga see Timusk, see tudeng rääkis teile ju jumalast,“ ajas direktor peale.
„Ta pole midagi halba rääkind. Ja kui rääkis, siis mitte jumalast, vaid maailma loomisest.“
„Soo, või ka maailma loomisest! Mis ta rääkis maailma loomisest?“
„Ütles, et alguses lõi jumal taeva ja maa…“
„Kas ta ei öelnud, et jumal pole maailma loonud?“ päris direktor.
„Ei seda ta küll ei öelnd,“ ajas Indrek vastu.
„Aga ta ju küsis, kas usute jumalat.“
„Seda ta küsis küll,“ oli Indrek nõus, kui nägi, et vanal asjast aimu .
„Noh, näete nüüd,“ ütles direktor. „Mis on inimesel, kel täis aru peas, teiselt küsimist, usub ta jumalat või ei. On teilt seda keegi enne küsinud? On härra Maurus teilt seda küsinud?“
„Ei ole,“ vastas Indrek.
„Härra Maurus on vana ja tema ei küsi, aga miks küsib siis see noor seal ülal? Miks ta küsib? Kas võib seda täie aruga inimene teha? Vastake puhtast südamest.“
Indrek kõheles vastusega .
„Kas teie olete kellegilt küsind, usub ta jumalat või ei?“ päris direktor.
„Ei ole,“ vastas Indrek.
„Miks te ei ole?“ päris direktor ja vastas ise: „Sellepärast, et teie tulete maalt ja teil on alles täis aru peas. Mis te arvate, on teil täis aru peas?“
„Ei tea,“ vastas Indrek.
„Kuidas?!“ hüüdis direktor. „Teie ei tea, kas teil täis aru peas? Aga kas härra Maurusel on täis aru peas, mis te arvate? Ruttu! On või ei ole?“
„On küll,“ kinnitas Indrek.
„Ja kas härra Maurus on teilt küsinud midagi jumala kohta?“
„Ei ole.“
„On ta ehk teistelt küsinud?“
„Ei ole küsind.“
„Aga miks ta ei küsi, mis te arvate?“
Ja kui Indrek kohe ei vastanud, ütles direktor ise:
„Sellepärast, et härra Maurusel on täis aru peas nagu teilgi ja teie ka ei küsi. Ükski ei küsi, kui tal on täis aru. Aga kui keegi seda teeb, kuis on siis lugu tema aruga?“
Indrek vaikis.
„Aa!“ hüüdis direktor. „Teie ei vasta! Härra Maurus küsib ükskord selgesti ja lihtsalt, aga teie ei vasta ikkagi! Tähendab, olete sellega seal ülal ühes nõus. Teie tikute jumalale kallale, tikute minu ausas majas jumalale kallale! Aga nüüd ütelge mulle, mis te vastasite, kui teilt küsiti, kas usute jumalat.”
„Vastasin, et usun.“
„Kas tõesti vastasite: usun, mitte aga kuidagi teisiti? Kas te ehk ei öelnud: vist usun?“ päris direktor.
„Just nõnda,“ kinnitas Indrek imestunult, et direktoril nii täpsed andmed.
„Kas kuulete, kas kuulete!“ karjus direktor. „See pikk inimene siin vist usub! Kes on teist enne niisukest inimest kuulnud või näinud?“ pöördus ta ümberseisjate poole, kellele õpetuseks ja manitsuseks oli ju kogu kõnelus. „Härra Maurus näeb ja kuuleb esimest korda. Tema on vana ja tal on hall habe, aga tema kuuleb esimest korda niisukest inimest. Aga mis on teie isa nimi?“ pöördus direktor Indreku poole.
„Andres,“ vastas Indrek, ilma et oleks taibanud, milleks see.
„Ja teie isa talu nimi?“ päris direktor edasi.
„Vargamäe.“
„Soo, või Vargamäe,“ kordas direktor, ja muigega teiste poole pöördudes lisas ta juurde: „Kena nimi see Vargamäe, mis?“ Aga kui poisid selle peale naerma hakkasid, ütles ta: „Mitte naerda! Mitte naerda, kui härra Maurus räägib selle pikaga jumalast, sest muidu võib jumal arvata, et meie naerame teda.“ Ja uuesti Indreku poole pöördudes küsis ta: „Ütelge mulle siis nüüd, kas teie isa Andres oma Vargamäel ka vist usub jumalat või usub ta kindlasti.“
„Usub kindlasti,“ vastas Indrek ja äkki tundis ta, et ka tema ise usub alles kindlasti.
„Ja teie ema seal Vargamäel, kuis usub tema?“
„Ka kindlasti,“ ütles Indrek.
„Ja teie õed-vennad — on teil ju õdesid-vendi — kuidas nemad usuvad?“
„ Niisamuti .“
„Aga teie sugulased, naabrid ja tuttavad, usuvad nemad ehk vist?“
„Ei, ka nemad usuvad kindlasti.“
„Tähendab: ainult teie siis usute vist, teised kõik usuvad kindlasti,“ järeldas direktor võidurõõmsalt. „Aga kas teie Vargamäel uskusite kindlasti või ei uskunud?“
„Uskusin.“
„Kas kuulete!“ hüüdis direktor. „Vargamäel ta uskus, aga niipea kui tuli vana härra Mauruse ausasse majja, nüüd enam ei usu! Linnas ei usu, sest isa andis talle natuke raha ja saatis ta härra Mauruse juure ladina keelt õppima!“ Ja ta astus Indrekule otseteed nina alla, vahtis talle oma segaste silmadega üle prillide ainiti otsa, raputas oma halli pead ja ütles: „Kas teil ei ole häbi oma ausate vanemate, oma vendade -õdede ja terve oma sugukonna ees mitte uskuda, kui nemad kõik usuvad?“
Ja Indrek tundis, et temal hakkas tõepoolest nagu häbi.
„Ja ütelge nüüd ise, kas sel noorel inimesel on täis aru peas, kes võtab teid meelitada teie vanemate ja õdede-vendade usust ning jumalast ja teeb teid seega vaesekslapseks! On või ei ole?“
„Ega ei ole,“ vastas Indrek, et ometi kord pääseda.
„Viimaks ometi!“ hüüdis direktor kergendatult. „Sellepärast hoidke end inimeste eest, kel pole täit aru, sest nemad viivad teid hullumajja, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. See härra seal ülal tudeerib juba ammugi, aga kuhugi ei jõua ta, sest tal pole aru. Tema jändab maailma loomisega ja jumalaga, nagu tahaks ta ise hakata maailma looma või nagu mõtleks ta jumala juure pääseda tohtriks või advokaadiks. Aga jumalal pole niisukest advokaati vaja, tema ajab omad asjad ise või nende läbi, kes usuvad kindlasti.“
Ka Timusk pidi oma jao saama, sest kui Indrek läks temalt lugeda võetud raamatut direktori käsul ära viima, põhjendades seda ajapuudusega, tähendas Timusk:
„Mina pidasin teid küllalt vanaks, et taibata — need on salajased asjad. Mõistate? Need on asjad, mida peab kuulma sõnade ja lugema ridade vahelt. Siiski, teie süü see ju ei ole,“ lisas ta juurde.
Ometi tundis Indrek end Timuski ees süüdlasena ja tal oli piinlik ning häbi tema vaikseisse silmi vaadata. Õnneks sõitis Timusk pärast jõuluvaheaega ära — Piiteri, nagu öeldi — ja nõnda vabanes Indrek oma süütundmusest ja häbist. Ühes sellega katkesid tal ka maailma ja jumala probleemid seks korraks. Kulus aastaid, enne kui nad muutusid uuesti elavaiks. Nüüd aga tulid uued asjad, uued olud.
„Nii on õige,“ ütles direktor, kui uks langes Timuski järel kinni. „Kui inemine tahab teisi rikkuda, milleks peab ta seda siis just härra Mauruse ausas majas tegema! Mingu ja tehku seda mujal. Rikkugu venelasi , kui ta tahab, mina ja minu maja aga tahame Jehoovat teenida.“
VIII.
Timusk lahkunud, tuli varsti kaks uut õppejõudu juurde, üks venelane, teine poolakas. Ka need asusid siiasamasse elama ja pidid õpilastega ühes lauas sööma. Venelane Slopašev oli suur ning tugev ja rääkis põrisevalt nagu tõrre põhjast. Jalad olid tüseda kehaga võrreldes lühikesed ning peened ja liikusid käies tippamisi, nagu ei suudaks nad pikemaid samme välja kannatada. Kübarat kandis härra Slopašev ikka pisut viltu ja kaunisti silmadele surutult või vastupidi — pisut kuklasse lükatult, aga mitte parajasti. Härra Slopašev nimelt ei armastanud kuldset keskteed ei kübara kandmises ega ka muus — söögis ja joogis ka mitte. Niisugune oli tema armastus.
Aga tema kaaslane ja pärastine lahutamatu sõber Voitinski armastas parajust, vähemalt mis puutus peakatte kandmisse. Igakord, kui ta oma sametise randiga õpetajamütsi pähe pani, mõõtis ta otsa eest kuidagi kämblaga, et müts oleks täpselt õieti ja määratud viisil pähe surutud. Ei mingit liialdust paremale ega pahemale, ette ega taha. Ka tema sammud olid lühikesed, aga mitte raske keha pärast, sest Voitinski keha oli ju nagu sukavarras, vaid nõtrade jalgade tõttu, mis seisid aina põlved koos, nagu kipuksid nad laiades pükstes lõdisema hakkama. Nägu kortsus ja kitsas nagu kitsejälg, suu vanainimeslikult kahvatu ja lõtv, paar nukrat töntsi silma prillide taga. Nagu oma isiku soovituseks alguses seljas sametkraega õpetajakuub, mida ehtis ülikoolimärk, aga selle asendas peagi paks pruun palitu, sest härra Voitinski kartis hirmsasti külma. Keskmise kasvuga, aga suure kõhnuse tõttu pikana näiv, tuletas ta ettepoole köökus seistes kangesti harakat meelde missuguse nimetusegi ta endale päris algusest kuni lõpuni. Tema kädisev ja piiksuv häälgi tuletas meelde ennem lindu kui inimest. Härra Slopaševile pandi mitu nime, aga miski ei sobinud temale paremini kui Mesikäpp. Selleks ta siis lõpuks jäigi. Tema ise oli Mesikäpp, aga tema tuba oli karukoobas . Tema sai nimelt Ollino toa, kes asus Koovi asemele, kuna see läks üles Timuski tuppa. Voitinski asukoht pidi olema all suures toas, kust küüditi üks õpilane üles Siberisse, et saada uuele õpetajale säng vabaks.
Sellel kahe muulasest õpetaja paigutamisel otseteed õpilaste keskele pidi olema direktori arvates kasvatuslik tähtsus. Oli nimelt käsk, et õpilased räägiksid isekeskis alati vene keelt, sest nõnda oli ülemuse nõue ja ka härra Maurus ise ütles, et mis esimese järgu õppeasutis see siis on, kui õpilased ei räägi isekeskis võõrast keelt. Võis ju ka saksa keelt kõnelda, mitte küll ametlikult, vaid muidu niisama, sest direktor ise rääkis võimalikult ikka saksa keelt. Aga nagu hiljem selgus, ei huvitanud juurdetulnukaid põrmugi see, mis keelt õpilased rääkisid isekeskis. Neil olid oma erihuvid. Nemad armastasid üheskoos jalutamas käia ja nii kenasti läksid nad kahekesi kõrvuti, ühel kõht õieli ees, teisel vimmas selg tahapoole. Ja koju tulid nad ikka parimas tujus , mis aina paranes , kui nad olid mõni aeg peale seda vestelnud Slopaševi toas. Kui härra Voitinski ühel päeval Slopaševi juurest välja tuli, oli tema tuju sedavõrt ülev, et aina kippusid laulud peale. „Lalallallaa, lalallallaa!“ hüüdis ta iga natukese aja pärast mööda suurt tuba kõndides, nagu annaks ta mingisugusele nägematule laulukoorile tooni kätte. Varsti sattus ta poistele rääkima iseendast ja poolakatest, kinnitas, et ka Slopaševi soontes voolab poola verd ning et pooled venelased polegi venelased, vaid poolakad.
„Need on ülejooksikud, äraandjad, sest meie oleme võidetud rahvas, orjastatud rahvas,“ seletas ta ja matsutas nõutult suud, vahtides kartlikult ringi. „Sellest ei tohi rääkida,“ ütles ta. „Teie, eestlased, ei tohi ka sellest rääkida, et olete orjastatud. Aga teil on kergem kui meil poolakatel. Teil pole õieti midagi viga, sest teil pole keelt ega kultuuri, aga kus meie keel ja kultuur! Esimene Euroopas, esimene ilmas!“ Jälle matsutas ta suud, nagu maitseks ta nõnda seda esimest kultuuri. „Teil polnud midagi, aga nüüd saate midagi, sest vene keel ja kultuur on ikkagi midagi. Teie oma keelega — see pole keel! Kuulan teid ja uskuge või mitte, aga just kui juudi sünagoogis. Mõnekümne aasta eest käisin ma seal, noor neiu viis, ilusam kui kõik naised ilmas. Nüüd pole enam niisuguseid tüdrukuid olemas, kusagil ei ole. Aga siis oli ja siis läksin sünagoogi, sest mis ma muidu sinna oleksin pidanud minema. Tema oli ülal, mina all, nõnda seisime vastastikku. Sünagoogis on ikka naised ülal ja mehed all, naised on Jehoovale lähemal. Ja kui ta nõnda ülalt minule otsa vaatas, siis kordasin tema nime — Lea, Lea, Lea… See on kõige ilusam nimi. Kuulake, missugune muusika : L-e-a!“
Pikkamisi hääldas ta seda nime, venitades iga tähte ja matsutades oma peaaegu hambutut suud.
„Härra Voitinski, kas olete poissmees?“ küsis v. Elbe , Riiast pärit sakslane , kel väikesed valged käed ja nii pikad sõrmed, et teda hakati hüüdma pikanäpumeheks, mis oli haavav niihästi temale kui ka härra Mauruse asutisele, sest siin anti ulualust küll igasugustele logarditele, mitte aga pikanäpumeestele.
„Kuidas nii?“ hüüdis Voitinski nagu haavunult. „Kes teile ütles, et mina olen poissmees?“
„Aga miks te siis selle juuditüdrukuga sünagoogi läksite?“ küsis v. Elbe.
„ Seep see ongi, seep see ongi,“ kordas Voitinski ja matsutas suud, nagu oleks seal mingi halb maik . „Least see hakkaski, ainult temast. Peale seda jättiski naine mu maha. Armastas, sellepärast jättis. Aga kui ta teaks, et ma siin olen, viiks ta mu silmapilk ära. Sest see koht ei kõlba minule, see alandab mind. Kas teate, kes mina olen? Pan!… Pa…an!“ Ta venitas seda sõna ja pani n’ile nagu terava tipu peale. „Pan! Panna! Kuis see kõlab! Aga teie ei mõista seda, sest teil pole kultuuri.“
„Kas minul ka ei ole?“ küsis v. Elbe ja pani oma väikese valge käe vanamehe ette lauale, nagu oleks see mingisugune tõendus.
„Teie olete sakslane, eks?“ küsis Voitinski. „Oo, teil on! Olen Viinis käinud. Strauss ja Offenbach ! Kui ta ise tuli, Strauss nimelt, viiul käes, nõnda, näete…“
Härra Voitinski tõusis toolilt, kergitas oma luisi, koltunud käsi ja liigutas oma nõtru jalgu , püüdes näidata, kuidas Strauss ilmunud estraadile ja kuidas ta siis mänginud. Tema nõrk hääl laulis mingisugust valssi. Poisid seisid poolringis tema ümber, vaatasid, kuulasid ja naersid.
„Teie naerate,“ ütles Voitinski ja istus uuesti. „Aga kui oleksite teda ennast kuulnud, siis poleks te naernud. Te oleksite ainult tantsinud, sest kõik tantsisid. Mine katsu naerda, kui kõik tantsivad. Ei, naer ei tule, ainult jalad hakkavad liikuma. Mina ajan teile muidugi naeru peale, sest mis olen mina! Mis on mees, kes armastab naist. Sest ühte ütlen ma teile, armsad lapsed… ja et ma lapsi armastan , on tõsi, kuigi mul omal lapsi ei ole. Aga see pole minu süü, vaid minu naine ei tahtnud, sest tema oli noor ja armastas tantsida. Aga kuis sa tantsid, kui laps on tulemas, sellepärast. Nii siis, armsad lapsed, pidage meeles, mis ma teile ütlen; armastage, keda armastate, aga ärge armastage juuti, sest juudil on kange veri. Temal on Jehoova ja selle prohvetite veri, kas kuulete? Jehoova ja prohvetid ! Sest kui Leas poleks olnud Jehoova verd, kas oleksin mina siis siin. Ah, mäletan nii selgesti seda viimast suve Kaukasuses. Teate teie, mis on Kaukasus ? Mäed, mäed otse taevani ja taevas igavene lumi, niisugune on Kaukasus. Elbrus ja Kasbek! Ja sealsamas inimene, see pisitilluke ritsikas, kuski orus, kuski mäeveerul või jõe kaldal. Vahutab, vuliseb, müriseb! Seal meie naisega suvitasime siis, kui oli viimane kord. Järve kaldal, puhtüksi, ainult kahekesi, mees ja naine. Ja tema võttis enese riidest lahti, mõistate, alasti, naine nimelt. Võttis alasti ja tahtis minna suplema. Päike kuumendas, aga vesi oli külm, külm, tuli otseteed jääst ja lumest , mis taevas. Naine armastas seda külma, kui kuumendas päike. Mina mitte, mina istusin ja vaatasin . Karastab, ütles naine, jahutab, ütles ta. Pistis ühe jala sisse, pistis ainult suure varba otsa ja kiljatas. Pistis teise varbaotsa ja kiljatas uuesti. Olete teie, lapsed, kunagi kuulnud, kui noor naine kiljatab nõnda ja päike kuumendab? Ja kaugel on mäed, mäed! Kustki karjatas talle lind vastu. „Kuuled, lindki häälitseb, aga sina vaikid!“ ütles naine, nagu oleks tal mulle midagi ette heita. Ometi polnud tal mulle midagi ette heita, sest ma ju ainult istusin ja mõtlesin. Aga minu mõtet heitiski naine mulle ette, sest naise juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda — seda ei anna ükski naine mehele andeks. Ei anna! Minu naine ka ei annud, sest sellest silmapilgust peale hakkas ta end ehtima, aina ehtima, seni kui läks ja tänapäevani. Kui viimast korda teda nägin, küsis ta minult: „Kas nüüd oled õnnelik? Kas nüüd saad mõelda? ja nohiseda?“ Aga sel ajal ma veel ei nohisenud, see tuli hiljem. Muidugi, ma oleksin võinud ta politseiga tagasi tuua, kohtuga, aga naist politseiga tuua on sama hea kui rebast raudadega püüda: jala närib otsast ja läheb, ise oma jala, jumala eest! Nii on naisega lugu, armsad lapsed.“
„Aga Lea? Kuhu jäi tema?“ küsis v. Elbe.
„Missugune Lea?“ küsis Voitinski arusaamatult vastu.
„Just praegu ise rääkisite.“
„Ih, ih, ih, ih, ih,“ naeris Voitinski ja hakkas läkastama. „Olete teie aga alles roheline! Lea see mu naine oligi. Või arvate, et oli mõni teine? Minul, neljakümnesel, kui naine oli parajasti kakskümmend? Aga teie olete alles lapsed, mis teate teie naistest või armastusest! Naine, teate,“ matsutas Voitinski oma hambutut suud, nii et harvad hallid karvad lõuaotsas tudisesid, „armastus, mõistate, neid taipate alles siis. kui neid enam ei olegi. Ainult siis! Muidu inimene ei taipa. Aga kui tal enam ei ole, siis küll, siis just. Aga seda ütlen ma teile, lapsed, et uskuge keda usute, jah, uskuge ükskõik keda…“
Voitinski peatus ja matsutas suud, nagu oleks seal äkki lääge maik.
„Aga parem ei ütle ma teile midagi, sest mis ma ikka teile ütlen.“
„Rääkige, härra Voitinski, jutustage!“ mangusid poisid.
„Ei, ei, lapsi ei tohi enneaegu targaks teha,“ vastas Voitinski, „tarkusega pole veel keegi õnnelikuks saanud. Mina olin tark, mina olin parim matemaatik, kuldauraha gümnaasiumis, teine ülikoolis, pakuti professuuri, taheti komandeerida välismaale. Kiitusekirjad, aurahad, lindid — krahvidelt, vürstidelt, suurvürstidelt. Sõitsin ühega Berliini, Pariisi, Viini. Noh, ja nüüd! Kus ma nüüd olen? Kuhu ma jõudsin? Maale, kus pole keelt ega kultuuri! Nagu juudi sünagoogis!…“
Niisugune oli härra Voitinski elulugu tema oma sõnade järgi, kui ta oli „parajas tujus“. Aga oli tuju parajast ülevam, siis oli sõnu vähem ja suumatsutamist rohkem. Ütleb „Lea“ ja matsutab, nagu maiustaks väike laps; ütleb „naine“ ja matsutab jällegi, ütleb „Pariis“ ja matsutab; ütleb „Viin“: ikka matsutab; ütleb „Strauss“, aina matsutab ja katsub lõtvade kondiste kätega mingisuguseid liigutusi teha.
Seda kõike pidi Indrek lugematu hulk kordi kuulma ja nägema, sest muutunud olukorra tõttu asus ta ülalt siberist alla suurde tuppa härra Voitinski lähedusse. Muutus tuli sellest, et sissemakstud rahast jätkus ainult jõuludeni ja uueks sissemaksuks puudus võimalus. Muidugi, üks võimalus oli endise seisukorra alalhoidmiseks: direktorile valetada, et raha tuleb, ja küllap ta juba siis järgmise poolaasta lõpuni kannatab. Aga seda ainukest võimalust Indrek ei kasutanud, sest ka järgmise poolaasta lõpul ega hiljemgi polnud tal mingisugust lootust rahasaamiseks. Kirjutaja Maie oli talle teatava summa lubanud, aga nüüd ei andnud ta, põhjendades seda mehega, kes saanud kuidagi Indreku heaks jäetud summast teada. Kuipalju selles seletuses oli tõtt, kuipalju valet, seda ei saanud Indrek kunagi teada, aga üks oli kindel: raha polnud tal loota. Ainult viis rubla saatis Maie ja sedagi verise südamega, nagu ta kirjutas, sest kui mees sellest teada saab — ja ta saab tingimata teada — siis lööb ta tema, Maie, vaese omaks.
Nõnda siis kutsus direktor ühel ilusal päeval Indreku oma juurde ja ütles:
„Uus semester on ammugi käes, aga teie ei too mulle raha. Kuhu jääb raha?“
„Mul ei ole,“ ütles Indrek.
„Millal saate?“
„Keegi lubas anda, aga nüüd ei anna,“ seletas Indrek.
„Kui ta lubas, siis võtnud temalt kohe ja toonud härra Mauruse kätte, tema oleks kirjutanud raamatusse. Raha ikka kohe, muuga on aega. Kes see keegi oli — sugulane või tuttav, mees või naine?“
„Naine,“ vastas Indrek.
„Mis?!“ hüüdis direktor. „Naine lubas teile raha ja selle lubadusega tulete teie härra Mauruse juure kooli? No ütelge nüüd ise, mis teeb härra Maurus naise lubadusega? Millal on naise lubadus midagi maksnud? Naiste käest peab ikka kõik kohe välja võtma, muidu ei saa neilt midagi, sest naised mõtlevad ikka ümber. Naine lubab ainult seks korraks, ainult seks, sest järgmine kord tahab ta ju jällegi midagi lubada. Aga mis me kaks vana lolli nüüd selle naise lubadusega teeme, kui meil pole raha? Kas siis sugugi ei saa?“
„Viis rubla ta saatis,“ ütles Indrek viimaks, kuna ta alguses mõtles sellegi maha salata.
„Mis?! Teil on viis rubla taskus ja teie ütlete, et teil pole raha!“ hüüdis viimaks direktor, ja Indrek ei saanud kuidagi aru, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta nalja. Ja kui Indrek oma viiese paberi temale ulatas, surus ta selle kägarasse pihku ning pistis käe püksitasku. Ise pöördus ta akna poole, piilus üle prillide välja ja lausus nagu endamisi: „warten Sie, warten Sie. Jah, pidage meeles, naisi ei või usaldada. Neilt peab kohe võtma, muidu oled ilma… Eks ole nõnda?“ pöördus ta Indreku poole.
„Jah, oleks ma kohe,“ kohmas Indrek vastu.
„Ikka kohe,“ kinnitas direktor ja lisas: „Aga mis nõu me siis nüüd leiame, mis te arvate?“
Indrek ei osanud midagi arvata.
„Kas härra Maurus peab naiste pärast oma kooli kinni panema või peate teie oma õppimise pooleli jätma? Pooleli selle naise pärast? Aga ega te ei valeta, räägite tõtt? Teil ikka on naine, kes lubas? Härra Maurus tahab tõtt teada, sest peaasi on tõde. On ta vana või noor?“
Indrek nimetas Maie aastad.
„Siis on ta ju vana!“ hüüdis direktor. „Ja meie kaks lolli uskusime vana naist! Vana naist ei tohi kunagi uskuda, mitte kunagi. Oleks ta veel mõni aasta vanem, siis poleks ta meile seda viitki rubla saatnud. Nüüd saime vähemalt sellegi kätte. Ja et oleks kindel, siis kirjutame ta kohe raamatusse. Raamat pole naine, tema ei valeta. Pane sinna tõde sisse ja võta pärast nagu kulda. Iseasi, kui valetad raamatusse, siis valetab ka raamat. Ja kuis on selle naise nimi? Mai? Noh, siis kirjutamegi raamatusse: Maielt saadud viis rubla, et oleks täieline tõde.“
Nõnda rääkis direktor kirjutades. Ja kui ta oli Indrekule näidanud, et Maie viis rubla tõepoolest sisse kirjutatud, jätkas ta:
„Ja nüüd siis mõtleme, kas härra Maurus paneb oma kooli kinni või astute teie koolist välja. Sest härra Maurus peaks oma kooli kinni panema, kui iga õpilane tooks talle ainult viis rubla. Maurusel ei ole raha, temal ei ole midagi. See majagi pole tema oma, vaid tütre-ema pärandus. Ja härra Maurus pole tema hooldajagi. Mõistate? Pole oma ainukese lapse hooldajagi. Nõnda! Niisuke on see naiste Wirtschaft. Tütar on rikas, aga isa on vaene, maksab temale üüri. Seegi võlgu! Muidugi, tütar ei jätaks oma isa ja tema poissa hädasse, sest tema on noor, noore südamega, aga tädi on vana. Nõnda siis elame oma naistega : härra Maurus omadega, teie omadega. Aga miks isa ei anna?“ küsis direktor äkki.
„Isal ei ole,“ vastas Indrek.
„Kuis ei ole?“ küsis direktor vastu. „Raamatus seisab: isal suur talu.“
„Aga see ei tee midagi sisse,“ seletas Indrek.
„Mis jutt see on, et suur talu ei tee midagi sisse.“
„Halvad aastad,“ kurtis Indrek ning lisas juurde: „Ja vanemad õed läksid mehele…“
„Jällegi need naised,“ ütles direktor vahele. „Nemad on igal pool.“
„Vanem vend võeti kroonu, mina tulin siia, kodus on ainult vana isa ja ema ning väiksed õed-vennad,“ rääkis Indrek edasi.
„See on teine asi,“ oli direktor nõus, avas raamatu uuesti ja lausus: „Warten, warten Sie.“
Ja raamatusse tähendas ta: „Tütred mehele, poeg kroonu, väiksed õed-vennad.“
„Mitu õde läks mehele?“ küsis ta.
„Kaks,“ vastas Indrek.
„Muidugi, kui kaks tütart mehele, siis muidugi,“ oli direktor nõus. „Tütred veavad talust välja, pojad sisse, sest kes naist muidu tahab, kui anna ikka midagi kaasa. Maksa peale. Nõnda et kodust siis loota ei ole?“
„Praegu mitte,“ ütles Indrek. „Aga kui suveni kuidagi läbi saaks, siis ma läheks ja teeniks,“ lisas ta juurde; omal lõi süda värisema, nagu oleks kogu eluõnn kaalul .
„Kuidas te teeniks?“ küsis direktor.
„Läheksin jällegi kirjutaja juure, tema kutsub mind tagasi.“
„Nii, nii, kirjutaja juure,“ lausus direktor, nagu ei lohutaks see teade teda põrmugi. „Suvi on alles kaugel ja seni kulub palju raha, väga palju raha. Aga mis oleks, kui te natuke mind aitaksite, nagu Kopfschneider või mõni teine? Kui astuksite pisut Kopfschneideri asemele, mõistate? Aga teil peavad siis kerged jalad ja kerge uni olema, sest muidu te öösel ei kuule, kui kell kõliseb. Härra Mauruse maja uksel pole niipalju võtmeid, et kõik poisid ja koolmeistrid ise sisse pääseksid, kes öösel tulevad. Kuhu need võtmed kõik panna ja kuipalju neid siis ära kaoks! Terve linn oleks varsti härra Mauruse maja võtmeid täis. Tuhvleid teil ei ole? Muidugi, mis nendega maal teha. Kõige parem: ööseks jätke omale sokid jalga, siis on pisut soem, kui lähete ust avama, sest kojas on ju külm: kannavad jalgega lund sisse, ja kui ukse olete lukku keeranud, siis ikka järele katsuda, kas on tõesti lukus. Ikka järele katsuda! Ja siis uuesti asemele ning kohe magama, sest muidu võib mõni teine tulla ja teie ei saagi vahepeal magada, peate kohe jälle minema avama, sest et kell kõliseb uuesti. Nõnda et seda lätlast, seda Kopfschneideri poleks meil siis enam vaja, saame temast lahti. Ta ongi juba kolm aastat siin olnud, aga edasi ei jõua, parem las ta läheb sinna, kus ta edasi jõuab. Ja katsume oma jõuga läbi saada, ilma lätlaseta, see on parem. Ikka oma jõuga! Neid jääb veel niikuinii siia küllalt, ainult Kopfschneideri saadame minema.“
„Kas ma klassi ikka veel saan?“ küsis Indrek.
„Aga muidugi, klassi ikka, kuis siis ilma klassita,“ vastas direktor. „Ainult mõnikord, kui väga hädasti tarvis, kui kibedasti midagi vaja, kas kuhugi joosta või, siis, jah, siis ehk ei saa, muidu ikka. Ja mõnikord peab all suures toas olema, kui kedagi teist ei ole, sest ega tuba või tühjaks jääda: keegi võib tulla. Tuleb ja küsib härra Maurust ja, kui mind ei ole, siis olete teie minu asemel, võtate vastu, räägite temaga. Aga kui tuleb see ühesilmaga või see rõugearmidega, siis ei ole härra Maurus kunagi kodus, mõistate. Lihtsalt — pole kodus ja muud midagi. Läks välja ja pole veel tulnud. Kui küsivad, millal tuleb, siis: ei tea, sest härra Maurusel on palju tegemist, hirmus palju. See ühesilmaga tahab ainult raha, muud midagi. See on niisuke inemine, et tahab ainult raha. Ja see rõugearmiline — niisuke paks, ähib teine, jämeda ninaotsaga, pilusilmadega, teda tunnete kohe, niipea kui näete — see tahab ka ainult raha. Need mõlemad on niisukesed hullud , et tahavad härra Mauruselt ainult raha. Härra Maurus ütleb küll, et temal ei ole, sest poisid ei too, kui nende õed lähvad mehele, aga nemad tahavad ikka. Teie ei too, Kopfschneider ei too, Schneider ei too, ükski ei too, aga süüa tahavad igapäev ja tunnis käia ka. Need kaks — see ühesilmaga ja rõugearmiline — ei hooli sellest, neil pole muud kui anna aga; härra Maurus andku, võtku kust tahes. Pane või kool kinni, jäta koolmeistrid palgata, tee eesti rahvas õnnetuks, seda nad oleksidki juba teinud, sest nemad ei hooli armsast eesti rahvast; aga nad ei saa: maja pole ju minu ja kuis sa hakkad härra Mauruse võlgade pärast võõrast maja müüma. Seda nad teavad ja sellepärast nad kiusavadki vana härra Maurust. Ja teie peate tänasest peale teda kaitsma. Ning kui see ühesilmaga hakkab oma naisest ja lastest rääkima, siis ärge uskuge, sest tema on vanapoiss ja raha pole tal sugugi tarvis. Vanapoiss ja kolme maja omanik, niisuke on ta. Ja vaadake, misuke lott tal lõua all. Kas härra Maurusel on ka lott lõua all või on tema poistel? Miks siis peame meie sellele lotimehele raha andma? Ja kui tuleb see rõugearmiline, siis tema on ikka närus — see on tema kavalus. Kodus pidutseb ja müüb silku ning soola, heeringaid ja nahka, aga raha tahtma tuleb närus. Niisuke on tema. Nii et nüüd teate, mis nende kahega teha: pole kodus, muud midagi. Tahavad nad oodata, andke tool alla ja andke mulle salaja teada, sest muidu ei või, härra Maurus peab ikka teadma, kes tema majas ootab. Muidu oleme meie mõlemad valelikud, aga härra Maurus ei valeta ja tema majas ei valetata, mõistate. Ja kui samal ajal, kus see või teine ootab, tuleb keegi, kes tahab härra Maurusele raha tuua — see on ju kohe näha, kui keegi tuleb rahaga — jah, kui tullakse rahaga — muidugi harva, aga ikkagi võib juhtuda, selleks räägingi ma — nojah, kui tuleb keegi raha moodi inemine, siis saatke ta kohe üles või, kui ei saa, sest ühesilmaga näeb — ja pidage meeles, sest pole ühti, et üks silm, sellega näeb ta paremini kui mõni oma kahega — nii et, kui see näeb, siis paluge see rahatooja oodata: istuge, olge lahked! Ja jällegi salaja minu juure, et — vist rahaga, vist tahab tuua, ja küll juba härra Maurus siis teab, mis teha. Aga võib nõnda, et saadate üles ja ütlete selle ühesilmalisele: läks proua Malmbergi juure, te teate ju. Või: sel oli preili juure asja, kübarad või kleidid , ei tea. Nõnda võite öelda. Nüüd te teate: need kaks on kõige hädaohtlikumad. Kui vaja, küsige härra Ollinolt, aga küsige ikka nõnda, et see ühesilmaga ise kuuleb. Küsige nõnda: „Kas härra Maurus on kodus?“ ja küll juba Ollino siis teab, mis vastata, kui ta näeb seda rõugearmilist või ühte silma. Tähendab, ülalt tulete alla, Kopfschneideri asemele. Selle peab härra Maurus enne minema saatma. Aga ta ei taha minna, mitte ei taha, oo, lätlane ei taha!“
„Kui Kopfschneider peab minu pärast minema, las siis parem lähen mina,“ ütles Indrek.
„Ei, ei, mitte teie!“ hüüdis direktor. „Lätlane peab minema, sest tema ei oska nende kahega rääkida, mitte ei oska. Aga nendega peab oskama. Teil on nii aus nägu ja ausad silmad, teid nad usuvad, usuvad mitu korda ja nõnda oleme nendest kohe lahti: nad lähvad ära, kui ütlete, et härra Maurust ei ole. Aga lätlast nad ei usu, enam ei usu, lätlane on enda valelikuks teinud. Aga teie tehke nõnda: kui teie ütlete, et härra Maurust pole kodus, ja kui ta siis kogemata ometi on, siis seletage : proua Malmberg ütles, et ei ole. Või veel parem: preili ütles. Nõnda olete teie süüst lahti. Nõnda usuvad nad teid edasi ja, kui nad usuvad, siis nad lähevad, sest inemine läheb ikka, kui ta usub: võtab oma voodi ja kõnnib ja meie oleme temast lahti. Mõnikord, kui nad lähevad hoopis hulluks ning tulevad ühekorraga ja istuvad, siis võiks joosta vastu sillale ja seal oodata, sest härra Maurus tuleb ikka üle silla. Aga mitte üle serva alla vaadata, sest siis ajab kardavoi minema, arvab, et võib-olla tahate ennast uputada, otsite kohta. Muidugi, paar korda võib, sest iga korralik ja aus inemine võib paar korda vette vaadata, seda ei või keegi keelata. Nõnda et ikka edasi-tagasi, mitte seista, sest siis hakkab külm ja, mis inemine see on, kes seisab sillal või silla juures! Ja kui siis härra Maurus tuleb, siis kohe öelda, mitte mööda lasta, ning küll tema juba siis teab, kust ja mis uksest. Nüüd on teil kõik selge… Warten Sie, warten Sie! Jah, lätlane peab minema, nüüd peab ta minema. Sest mis tast hoida, kui ta raha ei maksa. Härra Maurusel pole ometi läti kool, vaid puht eesti kool, eesti keel ja meel. Sellepärast ei võigi sakslased ja venelased härra Maurust kannatada, paneksid ta poeukse kohe kinni. Sakslased tingimata kohe! Ja venelased ka, sest nemad ei kannata eestlast, ei armasta. Ükski ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast , sakslane sakslast , lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast — niisuke on eestlane. Aga eestlane peab eestlast armastama, nagu armastab teda härra Maurus. Muulane toob küll raha, aga teda härra Maurus ei armasta, teda mitte. Muulane on raha pärast. Sest muulane on laisk või muidu koolist välja visatud, ja kuhu ta siis läheb? Tuleb härra Mauruse juure ja toob kaugelt maalt raha. Aga mitte teda armastada , sest muulane on petis ja valelik, õpetab ka meie poisid härra Maurust petma ja temale valetama, sest eestlane armastab õppida. Oo, eestlane õpib!… Nõnda jah, lätlane läheb ja asja võtavad eestlased oma kätte. Ja kui meie kaks eesti meest selle asja oma kätte võtame, siis peab ta minema. Aga täna lähete veel üles magama, täna veel…“
IX.
Viimaks ometi pääses Indrek peale mitmekordset tagasikutsumist, küll lävelt, küll isegi poolelt trepilt, sest ikka tuli direktoril midagi tähtsat meelde, mida pidi kohe ütlema.
Nõnda sai Indrekust täieõigusliku õpilase asemel midagi ebamäärast, mis oli nagu õpilane, aga samal ajal ka teener, jooksupoiss, kokapoiss, uksehoidja. Ülalt Siberist asus ta alla suurde tuppa ühes oma puukastiga, mille paigutas eesriide taha seina äärde. Kopfschneider pidi temale ruumi andma ja jäädavalt lahkuma . Kas ta seda Indrekule süüks pani, seda ei saanud see kunagi teada, aga nagu Kopfschneider oli kord aidanud tema kasti sisse kanda, nõnda aitas tema nüüd Kopfschneideri oma voorimehele viia. Sinnasamasse asus ka Kopfschneider ise ja, nagu Indrekule paistis, väga kurva südamega, peaaegu pisarad silmas. Suu tegi tal mingisuguseid tummi liigutusi, mida Indrek polnud seal kunagi enne näinud.
Indreku voodi oli härra Voitinski omaga otsapidi vastastikku, mõlemad alumisel korral ehk, nagu siin öeldi, beletaažis. Nende peal, sängid jalgupidi alumiste voodite sammaste aukudes, asusid Vainukägu ja Sikk .
Vainukägu oli kena pikk poiss — valge, rõõsa näoga, lauk pahemal silmal , mis oli õieti kui uhkus ja toredus keelatud, sest „ausal ja korralikul“ koolipoisil pidi olema kas üsna nudi pea või tema juuksed pidid seisma harjasena püsti. Pluus sinakas- mustast kodukalevist, samasugused püksid, mida ta käis öösiti pesukojas triikimas — triipe sisse löömas. Aga sellega oli niisugune imelik lugu. et tema ei seisnud kuidagi jala peal, vaid andis seal ikka ruumi küljeõmblusele, nagu oleks see tähtsam kui tema. Sellepärast pidi Vainukägu käed alatasa püksitaskuis hoidma, et triibu ja õmbluse vahelisi asju õiendada. Niisugused imelikud püksid olid need. Muidugi, igapäevases elus saadi nõnda ilusasti läbi, aga hoopis keerulisemaks muutus asi pidulikkudel ja pühalikkudel silmapilkudel. Sest kuis sa seisad, näiteks, käed taskuis, kui tahad teistele uut testamenti ette lugeda või lauluraamatust ette laulda ! Ja seda Vainukägu tahtis, eriti laupäevaõhtuti, sest tema vanemate ja ka tema enda palavam soov oli saada kord pastoriks, vähemalt köstrikski. Viimase elukutse unistus ta õieti siia oli toonudki. Isa oli nimelt kodu ajalehest lugenud härra Mauruse kuulutust, et tema esimese järgu õppeasutises valmistatakse ette kõigile ametitele, nõnda siis muidugi ka köstriametile, ja sellepärast tõigi ta poja siia, et tast saaks inimene, kes laulab ja mängib kogudusele. Seda laulmist see Vainukägu nüüd laupäevaõhtuti siin harjutaski.
Härra Voitinski peal asuv Sikk oli pisut teist tõugu mees. Temal olid pehmed , valged juuksed ja oma tüseda kogu kohta haruldaselt peenike hääl, sellepärast hakati teda Roosiks hüüdma. Tema pani rohkem rõhku saabastele kui pükstele. Eriti lihvis ta saapakandu, et need läigiksid, isegi tundide vahel käis ta neid alltoas riide taga harjamas. Selle kohta öeldi: „ Roosi poleerib siku sõrgu“ ja püüti neid, maksku, mis maksab, määrida, et tuleks uus poleerimine, mis sünnitas nalja. Aga Siku „sõrgade“ määrimine võis kalliks maksma minna, sest Roosi austas peale läikivate kontsade ainult jõudu ja seda, mis jõuga tehakse. Võimlemisel huvitas teda peaasjalikult pommidetõstmine käte ja jalgadega , püsti, kükakil ja selili . Ikka harjutas ta oma lihaseid, olgu klassis, magamistoas, koridoris või väljas: tõstis toole, laudu ja inimesi, tegi kehalisi harjutusi põrandal, toolidel, laudadel, vooditel, redelipulkadel, ühesõnaga igal pool, kus võis tõsta, rippuda, balansseerida. Sagedasti võis teda näha mööda tuba käimas, üks käsi kangelt kõverasse tõmmatud, kuna teise käe rusikas kõverdatud käe muskleid tagus. Või ta ajas endal rinna ette õieli ja trummeldas kahe rusikaga oma rinnalihaseid, neid lootes nõnda teha tugevamaks ja vastupanevamaks. „Sikk pinnib“, ütlesid teised. Ikka seadis ta kusagil kahte tooli või teisi asju kõrvuti parajasse kaugusse, et nende vahel „pumbata“ — kätele toetudes end üles tõsta ja alla lasta. Sikk aina „sikutas“, nagu mõned naljatasid, isegi siis, kui Vainukägu suure häälega luges uut testamenti või laulis lauluraamatust.
Niisugused olid Indreku lähemad naabrid. Kõrvaltubades siinsamas, asus nii-öelda kogu asutise au ja uhkus — kõige jõukamad ja nimekamad õpilased. Siin oli saksa kolonist Bessaraabiast, nimega Müller — väike, kõhetu, kahvatu, pruunide silmadega, ruugete juustega, halli pluusiga. Temas polnud pealt näha midagi erilist, aga ta võis hobusena hirnuda, ja seda nii valjusti, et kogu asutis imestas tema oskust ja võimist. Nii kõhetu keha ja nii suur ning loomalik hääl!
Mülleri all magas eestlane Vutt , vallatu logard, aastat viisteist, kuusteist vana, mitmest koolist juba läbi käinud. Teda poleks ehk keegi eriliselt tähele pannud, sest temasuguseid logardeid oli ju siin küllalt, aga temal oli imelik harjumus ja see oli ainult temal. Ikka asutas ta enda seisma või istuma mõne suurema ja tugevama poisi kõrvale, võttis ettevaatlikult selle pahema käe, varsti tema pahema käe pisikese sõrme — nimelt just pahema — ja nokitses selle küüne kallal, kuna ta samal ajal omi keeleotsa pani alumise huule ja hammaste vahele, et teda seal tasapisi liigutada.
Samas toas magas veel Laane , tugev härja peaga, madala otsaesisega maapoiss, kel lühike, jäme kael , mis kõrgete õlgade vahele peaaegu ära kadus. Teda võis igaüks tonkida, ilma et ta vastu hakkas, sest tema ütles teise kohta ikka: „Mis tühjast ka lüüa saab“ ja laskis tal karistamatult minna, liigutas ainult oma pikki kõveraid käsi, nagu oleksid need võetud mõnelt gorillalt ja tema laia vimmas piha külge pandud. Samuti võõrana tundusid ka tema lühidavõitu jalad, mis hoidsid põlved ettepoole könksus ja varbad otstega sissepoole. Samm tippiv, sibav ja ikka kipub üks jalg astudes nagu teise varbaid tallama. Aga kunagi ei sünni see, sest tema peaaegu linaõiesinised pilusilmad seisavad korratute kulmude all käies alati maateral ja kogu tema laias , nurgelises tugevalõuapäralises ja suuresuulises näos püsib nagu süvenenud või keskendunud tähelepanu. Ainult harva vilksatab pilk kõrvale ja siis on ta ikka põiklev, häbelik või salalik. Enamasti on Laanel ikka mõni raamat käes, mõni selline, mille sisust ta veel jagu ei saa. Ja et ta on alles kolmandas klassis, siis armastab ta eriliselt algebra ülesannete kogu, sest see õppeaine algab alles neljandas. Teda võlub kõik, mis on arusaamatu, sest arusaamatusest teeb ta saladuslikkuse, mis tekitab aukartuse, peaaegu hirmu. Keeltest võlub teda kõige rohkem ladina keel. Juba esimesel parajal juhul küsis ta Indrekult:
„Tead sa, kuis on varas ladinakeeli?“
„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses vastu.
„Tähendab, seda sa veel ei tea,“ naeratas Laane häbelikult või kavalalt.
„Ei tea,“ kinnitas Indrek. „Aga mis siis sest?“ küsis ta.
„Kas siis ladina keeles varast ei olegi?“ küsis Laane vastu.
„Aga mis siis sest?“ küsis Indrek uuesti.
„Ei midagi!“ ütles Laane. „Näe, mina tean seda,“ lisas ta uhkustavalt juurde ja tahtis veel midagi öelda, aga teda segas Vutt, kes üsna süütult küsis:
„Aga kuidas on täi ladinakeeli?“
„Mis?!“ hüüdis Laane nagu ehmunult vastu ja katkestas jutu.
„Tähendab, seda sa ei tea,“ ütles Vutt. „Aga seda peaksid sa teadma, sest selle sõna õpetab vana Gorilla oma poegadele kõigis keeltes kõige enne kätte.“
„Ära sõima,“ ütles Laane.
„Kuis ma siis sõiman,“ vaidles Vutt vastu, „täitand gorilla sa ju oledki. Iseasi, kui ma oleks öelnd spiritist, see on sinu sõimunimi.“
„Kuule, ma annan sulle ühe,“ ähvardas Laane.
„Ära anna, ronivad isegi teistele peale,“ vastas Vutt, kes peale Laane lahkumist seletas Indrekule: „Pane sa tähele: kui leiad mõne hallivatimehe, siis tea, see on sellelt. Tappa neid ei tohi, sest need on nagu prussakad; niipea kui hakkad tapma või põletama, ronivad hullemini kallale. Tulevad karjas! Aga pane ilusasti õrnalt ja elavalt peremehe juure tagasi, siis enam ei tule, ei roni.“
Aga hiljem õppis Indrek omal kehal tundma, et tee, mis tahad, ikka ronivad ja mitte ainult Gorillalt, vaid ka Harakalt, sest ka tema kasvatas neid. Ühel olid ainult suuremad ja tumedamad, teisel väiksemad ja valgemad, midagi linaluu taolist.
„Suurest mustusest,“ öeldi esimese kohta.
„Suurest vaevast,“ arvati teisest.
Laane peal magas venelane-tatarlane Kaasanist — väike, kollase nahaga, juuksed kui nõgi. Suur suitsetaja ja suitsuallaneelaja, mille tõttu rinnad rõgisesid tal hullemini kui vanahärra Voitinskil. Tarvitas morfiumi ja jutustas, kus vähegi võimalik, kodulinna ööurgastest, mille rõvedaid lugusid oli tal lõpmatult, nagu mõtleks ta neid ise igapäev uuesti välja. Seisis või istus kuski pimedas nurgas, silmis rasvane läige, poisid summas ümber, sest kuulajatest polnud Bažkirtsevil kunagi puudu.
Järgmises lahedas toas asusid v. Elbe Riiast, nagu juba tähendatud, krahv Mannheim Piiterist, vürst Bebutov Tifliisist, pan Hodkevitš Warssavist ja inglane King Moskvast, vabrikandi poeg. Need kõik olid tähtsad mehed, nii tähtsad, et magasid ainult beletaažis. Sest kuis sa paned krahvi vürsti või vürsti krahvi peale. Ka pan ei sobinud ühelegi teisele alla ega peale. Kõige leplikum oleks ehk olnud inglane, sest tema oli ikka nii viisakas ja tagasihoidlik , et temast võis oodata vastutulelikkuses kõike. Samuti oleks ehk ka krahviga hakkama saadud, sest tema elas siin esimese järgu õppeasutises nagu mõni lind võhivõõras ümbruses. Kuipalju või mida ta enne oli õppinud, seda ei saanud temalt vististi keegi teada; siin aga ei huvitanud teda nähtavasti miski muu peale tema balalaika . Ikka istus ta kuski kõveras, jalg põlvel, ja plõnnitas. „Mängib kui kurat“, ütlesid poisid ja kogunesid tema ümber; tulid isegi Baškirtsevi nigelate lugude juurest ära, et balalaikat kuulata. Indrekut valdas ikka millegi pärast nukrus, kui ta kuulis krahvi mängu või nägi tema pruune silmi, millesse nii hea vaadata. Temale jäigi kauaks ajaks kujutlusse, et krahvil on ikka niisugused ilusad silmad ja ta mängib nii hästi balalaikat, et kõik tulevad teda kuulama. Aga see kõik poleks suutnud krahvi nime ja mälestust unustusest päästa peale tema lahkumist (sest tema ei jäänud kauaks siia), kui ta poleks toonud asutisele oma ainukest laulu, mille viis oli soolole määratud esimesel poolel kurb ja unistav, teisel poolel aga, kus laulis koor kaasa, otse pühalikult kaebav. Sõnad kõlasid nõnda:
Koor:
„Ükskord popil oli peni,
Keda armastas.
Peni õgis rasvatüki,
Popp ta uinutas.
Ja maha mattis ta,
Haud kirjatähega,
Et — ükskord popil oli peni jne. jne.
See laul hakkas esimesest korrast kohe kõigile külge ja seda rahvuse peale vaatamata. Isegi härra Slopaševit kuuldi teda mõnikord kaasa örisevat. Voitinski aga matsutas seda laulu kuuldes oma koltunud suud ja kordas:
„Oi neid lollpäid! Oi neid ogaraid! Oi neid idioote!“
Need olid tema sõnad ja nende sõnade pärast ei saanud ta mitte kaasa laulda. Aga naerda ta võis lauljaid kuulates, naerda küll. Naerda ja sõimata! Tema sõimu ei pannud keegi aga tähele, sest lõpmatut laulukest lauldi veel siiski, kui Voitinski kõrvad olid juba ammu igaveseks kurdid ja tema suu mulda täis. Võimalik, et see laul eluea poolest mattis isegi krahvi, oma tooja, sest kunst on ju pikk, inimese elu lühike. Aga selle kohta polnud teateid, sest krahvist kuuldi peale tema lahkumist sama vähe kui enne tema tulekutki.
Voitinski kõrval oli veel inglane King, kes ei laulnud kunagi popi armsast koerast ! Aga temast polnud seda imeks panna, sest tema ei laulnud üldse mitte. Emake loodus oli temale andnud saleda ja painduva, peaaegu neitsiliku keha ja nii õrna ja sulava hääle, et iga tema sõna kostis peaaegu muusikana. Aga kuis siis veel laulda, kui sa rääkides teed niikuinii kogu päeva muusikat! Ehk olgu siis, et oleks võinud laulda üksinda. Aga seda polnud üldse võimalik, kui lauldi popi armsamast, sest temast pidi tingimata igamees kaasa laulma. Kuid krahvi balalaika hakkas inglase meeltesse kinni. Hea meelega sidus ta selle mängides midagi värvikat omale pähe, võttis midagi laia ja lehvivat ümber ja hakkas tantsima.
„Ilus Helena tantsib ,“ ütles Elbe siis. Aga pan Hodkevitš surus oma valge lõua vastu rinda ja ütles põriseva häälega midagi, mis pidi Elbe sõnade mõju vähendama. See oli tema harilik võte. Ükskõik millest keegi kiitvalt rääkima hakkas, ikka oli temal näoilme, mis pidi tähendama: pole viga, aga tuleksite meie juure Warssavi, küllap seal alles näeksite. Ikka käis ta käed püksitaskuis ja ei võtnud neid sealt klassis lauaski istudes . Kogu teenijaskond oli tema keeles „inimesed“, teised aga „härrased“. Inimeseks nimetas ta ka Indrekut juba teisel, kolmandal päeval, kui ta tahtis, et see läheks talle poest midagi tooma. Aga kui Indrek tema käsust väljagi ei teinud, siis kordas ta seda tal otse silma all, nii et enam kahtlust polnud, keda „inimesega“ tähendati.
„Kes on teie inimene?“ küsis Indrek vihast väriseval häälel.
„Mis te siis olete?“ vastas poolakas kõrgilt. „Olete ju sedasama, mis oli lätlane — jooksupoiss, käskjalg, teener.“
Õieti ei saanud ta veel viimast sõna lõpetadagi, kui juba Indrek talle rusikaga lõua alla andis, mis polnud seekord vastu rindu surutud. Sellele järgnes rusikavõitlus, mis jäi otsustamata, sest teised lahutasid neid enneaegu. Poolakas tahtis direktorile kaebama minna, aga teised ei lasknud.
„Seltsimeeste asi, seltsimehed ise ka õiendavad,“ ütles vürst.
„Tema pole minu seltsimees,“ ütles Hodkevitš Indreku kohta.
„Kuidas ei ole,“ vastas talle vürst. „Ise peate temaga rusikavõitlust ja ikka veel pole seltsimees.“
„Õige,“ arvas ka krahv, „kui võtsite tema väljakutse vastu, siis on seltsimees; vastasel korral oleksite pidanud kohe direktori juurde minema. Nii on kord ja kohus.“
Nõudis aega, enne kui pan selle loogika omaks võttis ja Indrekule käe andis.
„Kui tahate, nüüd lähen toon teile, mis vaja“ ütles Indrek siis.
„Ä’ä ole loll!“ hüüdis Sikk eesti keeli vahele ja katsus oma lihaseid käsivarrel.
Aga Indrek oli ometi loll ja läks. Ainult ühte kahetses ta minnes: et tal polnud oma venna Andrese jõudu ja rusikaid. Aga sest ajast peale hakkas ta ühes nii mõnegi teisega ka oma rusikate ja lihaste eest hoolitsema, kuna ta tänini oli seda pidanud tühiseks asjaks.
Ometi oli direktorile sellest kaklusest teatatud ja ta ütles Indrekule:
„See oli hea, et te talle andsite. Ärge jätke, teie olete siin minu asemik. Meil on puhteesti kool, mis on poolakal siin ütlemist. Aga ärge kõiki nõnda peksma hakake, peksate mul viimaks kooli tühjaks. Läheb kõla välja, et härra Maurusel on seal alltoas üks niisuke pikk ja kange, kes muud ei teegi kui peksab . Maal külas õppinud teine kaklema ja nüüd kakleb ka härra Mauruse esimese järgu koolis edasi. Kakles Tigapuuga, kakles Hodkevitšiga ja nüüd ei teagi, kelle käes kord.“
„Ma pole külas kunagi kakelnud,“ püüdis Indrek end kaitsta.
„Härra Maurus teab, teab,“ oli direktor nõus, „aga ma ütlen, et nõnda võidakse rääkida. Ja mis võib härra Maurus sinna parata, kui inemised nõnda räägivad, kui tõuseb kõla, et seal on üks pikk, kes kakleb. Öeldakse: on küll esimese järgu õppeasutus, aga üks pikk aina vehkleb seal rusikatega. Ja oleksid veel mõne sakslasega, aga äkki poolakaga. Mis on teil poolakaga tegemist? Sakslane, see on teine asi, temaga oleme juba seitsesada aastat nokkapidi koos. No ütelge nüüd ise, mis on teil poolakaga asja?“
„Ta sõimas mind,“ ütles Indrek.
„Las poolakas sõimab, mis sa tast sellepärast peksma hakkad. Venelane peksab teda muidugi. Sakslane peksab meid, venelane poolakat ja kui meie ise ka üksteist peksma hakkame, mis siis sakslane ja venelane hakkavad tegema! Ja venelast ei pea teie ka peksma, sest venelane paneb siis mu kooli kinni. Venelane paneb kohe härra Mauruse kooli kinni, kui me hakkame teda peksma.“
Niisugune oli direktori arvamus Ja niisugused olid need inimesed, kelle naabruses Indrek nüüd pidi elama. Need olid suurel määral eesõigustatud inimesed, kui mitte just vormiliselt, siis vähemalt tegelikult, ja sellepärast oli nendega sekeldamist päeval kui ka öösi.
Esimesed paar nädalat kulusid Indrekul uues ametis peaaegu uneta. Kartes, et ta ehk magades kella ei kuule, ei julgenud ta õieti uinudagi. Ehk kuigi uinus, helises kuulmeis ka siis, kui uksekell seisis päris vakka ja kui ukse taga polnud muud kui raksuv külm ja jalge all karjuv lumi.
Magamist takistas siin ka veel üks teine põhjus. Härrade Slopaševi ja Voitinski lõbus elu võttis aina hoogu. Seltsimehelikust jutungist ja naerust sai sagedasti laul: Slopašev mõmises kui karu ja Voitinski piiksus linnukesena. Poisid tegid neil ukse taga kassikontserti: krahv mängis balalaikat, Vainukägu laulis „Võta nüüd Issandat“, Hodkevitš surus lõua vastu rinda ja mörises, Sikk tegi luuavarreotsaga kriiditatud põrandal trummipõrinat, Müller hirnus, teised karjusid kooris midagi vahele. See kõik oli võimalik sellepärast, et direktorit polnud õhtuti peaaegu kunagi kodu ja Ollino puudus väga sagedasti. Kord, kui Slopašev sellest mürast tüdines, tuli ta poisse vaigistama. Aga enne ukseavamist põgenesid kõik, laua äärde jäid ainult Indrek ja Elbe.
„Kes siin karjus? Mis kisa see oli?“ päris Slopašev.
„Kus? Millal?“ küsis Elbe üllatatult vastu.
„Aga siinsamas, minu toa ukse taga,“ seletas Slopašev.
„Meie olime kogu aeg siin ja lugesime, aga pole midagi kuulnud,“ ütles Elbe. „Teil kumisevad ehk kõrvad, härra õpetaja.“
„Ivan Vassiljevitš, Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev oma kaaslast ja, kui see uksele ilmus, ütles ta temale: „Kuulake, mis nad räägivad. Nemad ütlevad, et siin pole keegi karjunud. Aga te ju kuulsite ometi selgesti, mis?“
„Üsna selgesti, päris selgesti, Issand halasta!“ kädistas Voitinski. „Luiskate, mu härrad, luiskate, jumala eest!“ lisas ta viisakalt juurde, sest alkohol tegi ta ikka viisakaks.
„Luiskate, jumala eest, mu härrad!“ kinnitas ka Slopašev.
„Jumala eest, ei luiska,“ ajas Elbe vastu. „Kui tahate, löön risti ette, et ei luiska. Olen küll luterlane , aga löön siiski risti ette, kui härrad muidu ei usu.“
Ja ta hakkaski omale risti ette laduma.
„Ükskõik, usume, usume!“ karjusid Voitinski ja Slopašev korraga, „ainult jätke see püha ristike vastu ööd rahule.“
Õpetajad läksid oma tuppa ja poisid tõttasid ukse taha kuulama.
„Kas teil on seda juhtunud, et kuulete, kui midagi kuulda ei ole?“ küsis Slopašev Voitinskilt.
„Ei, veel mitte,“ vastas see.
„Aga minul on, jumala eest on. Ja täna jälle,“ seletas Slopašev.
„Ärge uskuge, luiskavad, Aleksander Matvejevitš,“ lohutas Voitinski.
„Arvate teie tõesti?“ kahtles Slopašev.
„Kindlasti luiskavad!“ kinnitas Voitinski.
„Noh, siis minge tooge veel,“ käskis Slopašev. „Sorust aitab?“
Poisid põgenesid ukse tagant ja, kui Voitinski välja tuli, palituhõlmad kinni pani, krae üles tõstis ja varnast mütsi võttis, pöördus Elbe kõige viisakamal toonil tema poole:
„Kuhu nii hilja , härra õpetaja?“
„Pisut jalutama, värske õhu kätte kõndima, pea nagu uimane , terve päeva toas olnud,“ vastas Voitinski tõsise, peaaegu pühaliku näoga ja läks, kuna Elbe ta viisakalt läbi koja saatis.
„Katsusin järele: soru pahemal pool taskus,“ ütles Elbe tuppa tagasi tulles. Ja ruttu muretses ta samasuguse pudeli ning täitis selle veega. Siis jäi ta Voitinskit ootama, kellele ta juba välisuksele vastu läks, kus algas kohe lai jutt tehtud jalutuskäigust, ilmast, külmast, taevatähtedest ja kes teab millest. Jutt oli nii huvitav ja kaasakiskuv, et peatas mehi kauemaks külma ja pimedasse kotta ning hämarasse eestuppa kui see ehk harilikult tarvilik. Pealegi juhtus nõnda et kui seisab üks, siis seisab ka teine, aga kui hakkab üks läbi ukse minema, siis tahab ka teine sedasama teha, nii et tuleb tahes või tahtmata kokkupõrge ja trügimine. Lihtsalt naljakas inimestega, kuis nad mõnikord tahavad sama asja samal silmapilgul teha! Ajab südaöösi naerma, ajab vanahärra Voitinskigi naerma, kel oli alguses nii tõsine ja peaaegu pühalik nägu. Aga lõpuks ometi saadi sisse ja Voitinski läks Slopaševi tuppa.
„Käes, näete,“ ütles Elbe. „Veepudeliga läks sisse! Oodake! Kuulake!“
Ei võtnud kuigi kaua aega, kui midagi lendas kõlinal vastu ust ja härra Slopašev hakkas hirmsasti puristama.
„Issand halasta!“ piiksus Voitinski. „Mis on, Aleksander Matvejitš?“
„See on ju puhas vesi!“ möirgas Slopašev täiest kõrist. „Teie teete minuga kurja nalja!“
„Kuidas nii?“ piiksus Voitinski. „Kuidas nalja?! Mina teiega nalja, Aleksander Matvejitš?!“
„Maitske ise!“ karjus Slopašev.
„Vesi mis vesi,“ kinnitas ka Voitinski natukese aja pärast. „Jumala eest vesi! Mis see ometi tähendab, püha jumalaema ? Trahteris petavad !“
„Kas te ikka saite trahterisse?“ küsis Slopašev pilkavalt.
„Kuis siis muidu, Issand halasta!“ vastas Voitinski. „Tuttavaidki nägin, teretasime.“
„Aga mis see siis lõppude lõpuks on?“ ütles Slopašev mõtlikult. „Esiti kuulsime kisa ja kära ning teised ütlevad, et nemad ei tea sellest midagi; nüüd ostad trahterist viina , aga kui jooma hakkame, siis on vesi.“
„Issand, mina ka ei tea, mis see on; jumala eest ei tea,“ kinnitas Voitinski ja võttis pudeli, et temaga uuesti trahterisse minna. Kögises ja krägises teine suurest toast läbi minnes ja Elbe tegi kõik, mis tema võimuses, et vanainimese seisukorda kergendada, käis isegi tüki maad tänaval teda saatmas, sest seal oli hirmus sügav lumi. Ja kui ta tuppa tagasi tuli, oli tal uuesti oma endine veepudel käes.
Varsti ilmus ka Voitinski, nägu naerul, ise nagu ärevil.
„Mis on? Mis on juhtunud?“ tormas Elbe talle vastu. „Teil pole ju nägu ees olemaski, härra Voitinski! Jumala pärast, rääkige ometi!“
„ Imed sünnivad avasilmi!“ vastas Voitinski.
„Mis?!“ hüüdis Elbe. „Mis imed? Milles on asi?“
„Nagu Kaana pulmas,“ vastas Voitinski. „Kristus on sündinud, Valekristus!“
„Issand halasta!“ rääkis Elbe heidutatult. „Patujuttu räägite vastu ööd, härra Voitinski.“
Teistest tubadestki tuli poisse ja kõik surusid härra Voitinski ümber.
„Jumala eest, tõsi jutt,“ kinnitas see. „Viin muutub veeks ja vesi viinaks.“
„Kus? Millal? Kuidas?!“ imestasid poisid.
„Minu oma taskus, pudelis, Aleksander Matvejitši käes,“ piiksus Voitinski.
„Püha jumalaema, niisugune jutt vastu ööd!“ imestasid poisid. „Aga siis olete teie ise ju Valekristus, härra Voitinski. Kuis me siis teiega veel ühe katuse all elame. Peame tingimata sellest härra Maurusele teatama. Ütleme: vabandage , härra Maurus, aga härra Voitinski on Valekristus.“
„Mis, mis?!“ kiilus vanamees. „Mina Valekristus? Hihihi! Hihihi!“
„Kui mitte teie, siis tingimata härra Slopašev,“ vastati tõsiselt. „Sest kui on ime, siis on ka Kristus.“
„Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev oma toast.
„Kutsub,“ läks Voitinski ärevaks. „Lubage läbi, lubage läbi, härrad.“
Seekord pääses vanamees õige pudeliga sisse, sest Elbe pikad näpud ei küündinud kuidagi teda vahetama .
„Lollpea oled sa, Ivan Vassiljevitš, seda ütlen sulle südamlikuks sõpruseks,“ karjus Slopašev sõbrale vastu, niipea kui see ukse avas. „Valekristused on need seal, mitte meie! Kogu see kool on Valekristus, mõistate, Ivan Vassiljevitš.“
Aga Voitinski mõistis väga vähe sellest, mis talle räägiti või mis tema ümber sündis, niipea kui ta oli tarvitanud alkoholi. Sellepärast võisidki temaga sündida kõige imelikumad asjad.
Oli õhtuid, kus tuldi kaugematest tubadest, isegi ülalt Siberist alla tuppa janditama, kui Slopaševil ja Voitinskil kestis lõbus oleng hilja ööni. Suures toas kustutatakse tuli ja poisid poevad magama. Aga pimedas hiilib keegi Slopaševi toa ukse juurde ja koputab.
„Sisse!“ möirgab Slopašev.
Aga sisse ei astu keegi, ainult koputatakse natukese aja pärast uuesti.
„Sisse, ütlen ma!“ karjub Slopašev.
Aga ei ilmu keegi.
„Uks on ehk lukus, Aleksander Matvejitš,“ krägiseb Voitinski piiksuvalt.
„Katsuge järele,“ käsutab Slopašev.
Voitinski ajabki enda suure vaevaga peaaegu tugede najal üles ja läheneb uksele. Aga seks ajaks, kus ta jõuab selle avada, on koputaja ammugi vaiba all.
„Pole kedagi,“ ütleb Voitinski ja matsutab kahtlevalt suud. „Tuba on pime, kõik magavad .“
„Aga koputati ju,“ vaidleb Slopašev vastu. „Te ju ise kuulsite.“
„Nagu oleksin kuulnud küll,“ kögiseb Voitinski. „Jumala eest oleksin nagu kuulnud.“
Härrad asuvad uuesti lauda ja tõstavad klaasid teineteise terviseks . Poisid jätkavad oma mängu, kuni Slopaševi kannatus katkeb ja ta ise ukse avab ning suurde tuppa astub, et vaimusid otsida. Aga sel silmapilgul lendab pimedast talle raske pall vastu jalgu ja hirmunult põgeneb ta oma tuppa tagasi.
„Issand jumal!“ piiksub Voitinski laua ääres. „Mis see ometi on?“
„Midagi kargas mul jalgele,“ vastab Slopašev.
„Tõepoolest nagu vaimud,“ kögiseb Voitinski naerda.
Slopašev võtab laualt lambi ja läheb suurde tuppa otsima, aga ei leia midagi, sest vaheajal on jalgpall juba koristatud . Käib voodite juures, kergitab eesriiet, aga kõik magavad õndsa und. Ükskord ometi õnnestus Slopaševil pall tabada ja nüüd süttis ta viha põlema kõigi nende tempude pärast, mis temale ja ta parimale sõbrale mängitud. Ta tormas esimese voodi juurde ja kiskus sealt magaja ühe ropsuga jalgupidi põrandale. Sinnasamasse tuli tolmates ka luik, mis laiutas rahuinglina oma tiibu lae all, sest loomusunniliselt kätega kustki pidet otsides oli poiss tal pikast kaelast kinni haaranud.
„Koerapoeg niisugune!“ möirgas Slopašev. „Tema oma õpetajale palliga vastu jalgu! Tema koputama, kui õpetaja vestab oma parima sõbraga vaiksel tunnil juttu!“
Aga see, kelle ta teiselt korralt maha kiskus, oli Sikk ja see magas tõepoolest, sest tema ei võtnud teiste hullanguist peaaegu kunagi osa. Ja kuna ta unise peaga kuidagi ei taipa, mis temaga sünnib, arvab ta, et temaga jändavad teised poisid. Sellepärast ahmib ta südametäiega enda ees seisjal ümbert kinni. Algab rüselemine. Slopaševil on pikk ja lai öökuub seljas, Sikk palja särgiga, mis ulatub vaevalt põlvini, sest tema arvab, et ei saa kellestki õiget rammumeest, kes magab aluspükstes.
Rüselejad takerdusid jalgega millessegi pehmesse ja komistasid vastu Slopaševi toa irvakil ust, mis raksatas kinni. Valitses äkki pilkane pimedus ja tõusis põrgukisa, sest kõik karjusid läbisegi midagi.
„Roosi, sikuta!“ hüüdsid eestlased omakeeli. „Ole mees, ole eestlane, löö venelase päkad püsti! Murra! Aga ära lõhki löö, siis on uputus. Kui venelane lõhkeb, upume kõik!“
„Valgust, enam valgust!“ hüüab Slopašev, nagu püüaks ta naljatada, ja lisab juurde: „Ivan Vassiljevitš, tehke uks lahti!“
Aga Voitinski ei saa ust avada, sest keegi hoiab teda väljastpoolt kinni.
„Issand jumal!“ piiksub Voitinski, „uks ei lähe lahti! Mis on, Aleksander Matvejitš?“
„Võitlus! Võitlus mitte elu, vaid surma peale,“ ähib Slopašev.
Aga enne kui ta jõudis need sõnad õieti lõpetada, sündis suur mürin, sest jällegi takerdusid maadlejad millessegi, langesid vastu lauda ja tõukasid paar tooli ümber. Sealt suundusid nad uue hooga vastu kahekordseid voodeid ja suurt kappi, mille otsas asusid kõrvuti Goethe ja Schilleri kipsist kujud. Et nende alus lõi kõikuma, siis kaotasid nad tasakaalu ja kargasid kapi otsast maha, üks otseteed põrandale, teine Slopaševile pähe, nii et see rabati jalust. Sellele järgnes surmavaikus. Keegi ei julgenud piiksatadagi, nii hirmus mürin oli pimedas. Vürst jooksis oma toast lambiga, tema kannul ta kaaslased. Ka Voitinski sai viimaks oma toaukse lahti.
Vaatlejaile esines kurb pilt: Goethe ja Schiller olid purunenud tuhandeks killuks ja nende keskel lamas Slopaševi tüse ja raske kuju, nagu oleks see need kaks sakslast hävitanud. Vaese luige sulgi ja tema õilsat tolmu oli kogu tuba täis. Luik ise, juba ilma peata ja murdunud tiibadega, lamas kuidagi õnnetult ja losakil laua all, kuhu olid ta paisanud rüselejate jalad.
„Issand jumal, mis on sündinud?“ piiksus Voitinski, nähes Slopaševi põrandal ja Sikku püksata lõõtsutades tema ees.
Pan ja krahv tõttasid Slopaševi üles aitama ja ka Sikk pistis oma käed uuesti külge. Nõnda sai õnnetu jalule. Esimese toibumise järele tahtis ta kohe direktori juurde tõtata, aga temale asus teele ette Indrek särgiväel, püüdes seletada, et direktorit pole kodu ja et ülal võiks rikkuda ainult preili ja proua Malmbergi rahu. Ka Ollino puudus, sest muidu poleks võidud üldse sinnamaani jõuda. Ainult Tigapuu ilmus kui korrapidaja , olgugi et need toad siin kunagi tema võimupiiri ei kuulunud. Aga niipalju tegi ta ometi, et laskis tulla Jürka luuaga, prügikühvliga ja ämbriga ning varsti polnud Goethest ja Schillerist muud järel, kui ainult veidike tolmu. Ka luige korjas ta laua alt ning püüdis koguda tema laialilennanud suled.
„Sic transit gloria mundi ,“ lausus Slopašev seda kõike nähes elutargalt, sest tema viha lõi kohe lahtuma, kui ta võrdles iseenda saatust Goethe ja Schilleri ning luige omaga. Aga Voitinski pidi aina imestama.
„Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru: tahan välja tulla, tahan ust avada, võimata, sest uks on kinni. Siis tõuseb hirmus kisa, hirmus müra ja, kui siis uks viimaks lahti läheb, lamate teie, Aleksander Matvejits, põrandal ja ei liiguta oimugi. Ning puru ja sulgi kõik kohad täis! Jumala eest, mitte millestki ei saa ma aru.“
„See oli see neetud Goethe või Schiller,“ seletas Slopašev omas toas, „muidu oleksin ma tema lömastanud.“ Ja kui ta klaasi oli tühjendanud, lisas ta naljatades juurde: „Hea veel, et oli Goethe või Schiller, aga kui oleks olnud Puškin või Tolstoi , siis oleksin praegu surnud.“
„Jumala eest,“ oli ka Voitinski nõus, „kui Puškin, siis tingimata surnud.“
Peagi olid sõbrad veel ülevamas meeleolus kui tänini. See ei andnud õpilastele rahu, sest nemad tahtsid, maksku, mis maksab, õpetajate meeleolu rikkuda. Aga endised tembud seda enam ei suutnud, sest õpetajad ei reageerinud enam ei kassikontserdile ega koputustele. Siis tuli keegi mõttele hakata proovima, kes hüppab jalgega kõige kõrgemale vastu õpetajate toa seina. Aga kui õpetajad ka sellest ennast eksitada ei lasknud, hakati jalgega vastu tahvelust hüppama, ikka prõmm, prõmm ja prõmm. See tegevus oli nii sütitav, nii haarav , et sellest võtsid lõpuks osa kõik, ka von, vürst ja pan. Ainult krahv ei teinud seda kehalist harjutust kaasa, vaid istus pika laua nurgal ning mängis balalaikat, nagu tahaks ta hüpetele takti sisse panna. Viimaks unustas isegi Tigapuu, et tema kuulus teataval määral korrapidajate kilda, unustas ja hakkas kaasa hüppama, sest tema tahtis teistele näidata, kuidas õieti hüppama peab. Kord-korralt ikka suurema hooga prantsatas ta vastu ust, kuni lendas ühes uksetahvliga Slopaševi tuppa. See sündis kõigile nii ootamata, et vahiti ainult ammuli suuga. Kõige enne tegi häält Voitinski. Ta katsus toolilt tõusta, aga langes jõuetult sinna tagasi ja ütles nõutult suud matsutades:
„Issand! Mis see siis nüüd on? Uks polnud ju lukus.“
„Jah, uks oli ju lukust lahti,“ ütles nüüd ka Slopašev.
Need sõnad andsid jahmatanud Tigapuule elu tagasi ja juhatasid talle pääsetee.
„Ei, uks oli lukus,“ ütles ta ja kargas ukse juurde, nagu tahaks ta oma sõnadele sealt kinnitust leida. Tõepoolest aga keeras ta lukule kõige pealt korra ette ja alles siis katsus ta ust avada. „Näete ise, et lukus!“ karjus ta tehtud vihaga.
Läbi katkise ukse vahtisid poiste irvitavad näod. Krahv istus endiselt laua otsal ja mängis balalaikat.
„Mis see ometi täna on?“ küsis Voitinski nõutult. „Ega ometi teie ust lukku keeranud, Aleksander Matvejevitš?“
„Teie ise tulite ju viimasena, Ivan Vassiljitš, kuis siis mina,“ vastas Slopašev.
„Mina ei tea, kes ta lukku keeras, aga näete oma silmaga, et on lukus,“ rääkis Tigapuu.
„Aga mis siis sest, et lukus,“ taipas viimaks Slopašev öelda. „Võib siis sellepärast uksi murda?“
Aga Tigapuu vastas kindlasti ja tõsiselt:
„Mu härrad, mina olen täna korrapidaja, sest härra Maurus ja Ollino on kodunt ära. Õpilased kaebasid minule, et nemad ei saa siin magada, sest teie toas on laul ja naer. Kui ma siia tulin, siis kuulsin seda isegi ja koputasin ning, kui ei avatud, siis sündis see, mis sündima pidi.“
„Teie olete arust ära!“ hüüdis Slopašev. „Vaadake oma poiste järele, aga jätke meid rahule, meie oleme õpetajad. Murdke teisi uksi, mitte meie oma.“
„Vabandage, härra Slopašev,“ vastas Tigapuu. „Minu aru on selge, aga mis klaasid ja pudelid on siin laual?“
„Välja, häbematu!“ karjus Slopašev.
„Hea küll,“ ütles Tigapuu ähvardavalt. „Kogu maja on minu valve all, mina pean vastutama. Need siin on tunnistajad, kuidas kõik sündis, kujud, luik ja muu. Aga nüüd palun ma rahu, muidu pean ma mõjuvamad abinõud tarvitusele võtma.“
Nende sõnadega tahtis Tigapuu toast lahkuda, ilma et oleks teadnud, millest nüüd peale hakata. Ometi omandas asi viimasel hetkel soovitud pöörde, sest Voitinski ütles suud matsutades:
„Mu härrad, milleks tülitseda! Goethe ja Schiller on purud ning uks on puru, milleks veel tülitseda, härra Tigapuu.“
„Mina ei armasta tülitseda,“ vastas Tigapuu peatudes, „aga kui härrad nõnda…“
„Jätke seda,“ ütles nüüd ka Slopašev. „Ivan Vassiljitšil on tingimata õigus, milleks tülitseda, kui kõik on niikuinii puru. Öelge parem, mis teha uksega?“
„See on tühine asi,“ vastas Tigapuu. „Ukse parandan mina.“
„Nii et härra Maurus ei teagi?“ küsis Slopašev.
„Nii et ei teagi,“ vastas Tigapuu.
Ja kohe pani ta teiste abil uksetahvli oma paigale, seadis enamasti terveks jäänud liistud talle ette ning lõi nad peente naeltega kinni.
„On nõnda hea?“ küsis ta siis.
„Imeline!“ hüüdsid õpetajad talle vastu. „Teie olete kuldne inimene. Kas võib teile?…“ ütles Slopašev pudeleid nõrjutades, kus aga enam midagi ei leidunud. „Eeh, tühjad!“ hüüdis ta. „Tahtsin teile pakkuda, aga nagu näete, ei ole. Teine kord, kui lubate , teine kord tingimata.“
Nõnda jäidki Tigapuu suu ja kurk täna kastmata.
„Goethe ja Schilleri, need võtan ma enda peale,“ ütles Slopašev siis Tigapuule. „Ütelge, olge head, ka teistele, et kui härra Maurus küsib, siis las vastavad, et mina, muud mitte midagi; mõistate? Küll ma ise härra Maurusele seletan, kuis see sündis. Peaasi, mitte palju rääkida, mina ise seletan,“ kinnitas Slopašev.
„Aga luik?“ küsis Tigapuu.
„Issand halasta, luik!“ piiksus Voitinski ja katsus naerda.
„See tuleb ühes Goethe ja Schilleriga,“ vastas Slopašev natukese mõtlemise järele.
„Luik, Goethe ja Schiller — mõistate?“ ütles Voitinski suud matsutades, nagu peituks selles kõrvutuses mingisugune eriline mõte. Aga ükski ei näinud selles midagi iseäralikku ja sellepärast mindi päevakorras edasi; Tigapuu sundis poisse magama ja Slopašev talutas peagi ka nõdraks jäänud Voitinski oma asemele.
Aga inimestesse oli täna nagu vanakuri ise sõitnud, neli tuldnorskavat musta ees. Sest niipea kui Voitinski oli magama uinunud, äratas tema Vutt, öeldes:
„Härra Slopašev kutsub teid.“
„Kohe, kohe,“ vastas uimane vanamees, niipea kui taipas, milles asi. Ja ta ajas endale pruuni palitu selga, tõmbas saapad palja jala otsa ning läks uksele koputama. Ta pidi kaua ja kõvasti koputama, enne kui uinunud sõber kuulis.
„Kes seal on?“ möirgas Slopašev viimaks.
„See olen mina, Ivan Vassiljitš,“ piiksus Voitinski ukse taga.
„Aa, see olete teie!“ hüüdis Slopašev. „Silmapilk, silmapilk! Teile on mu koja uksed alati avatud, teile olen ma alati valvel.“
Ja ta laskis Voitinski sisse, pani ta laua äärde istuma, süütas lambi, ajas juttu ja talutas sõbra lõpuks uuesti voodisse ja kattis ta seal soojasti kinni. Ise targutas ta nõnda:
„Teie magate nagu koer oma onnis , Ivan Vassiljitš.“
„Jumala eest, nagu koer oma onnis,“ oli Voitinski lapsikult naeratades ja kögisedes nõus.
„Aga nii see peabki olema, Ivan Vassiljitš,“ lohutas teda Slopašev. „Kõik ühesugused jumala loomad, olgu inimene või koer.“
„Jumala eest, kõik ühesugused, olgu inimene või koer,“ kinnitas Voitinski. „Mina, näiteks, kuigi kolleegia nõunik, ikkagi nagu koer, jumala eest, nagu koer.“
„Jumala eest nagu koer, Ivan Vassiljitš,“ kordas Slopašev. „Ka kolleegia nõunik on jumala ees nagu koer.“
„Jumala eest, nagu koer, Aleksander Matvejitš,“ kiitis Voitinski.
„Nii et head ööd, sa jumala kutsikas!“ ütles Slopašev. „Ja pidage meeles, et olete mu parim sõber. Sellepärast magage hästi!“
„Teie samuti,“ vastas Voitinski, nagu oleksid tal pisarad kurgus.
„Kaks vana näru oleme,“ lausus Slopašev nukralt.
„Kaks näru, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.
„Ilusat und!“
„Teile ka!“
Aga nende ilus uni kestis väga lühikest aega, sest vaevalt hakkas Voitinski sügavamalt hingama ja Slopašev norskama , kui kordus endine jant: uuesti äratati vanamees, sest Slopašev kutsuvat teda.
„Issand halasta, mis ta küll tahab!“ rääkis Voitinski uimase peaga ja ajas oma palitu jällegi selga.
Alles kolmandal, neljandal korral tuli Slopaševil pähe Voitinskilt küsida, mida ta õieti soovib, et ta teda magada ei lase.
„Teie ju ise kutsusite mind,“ ütles Voitinski.
„Kuis nii?“ imestas Slopašev. „Ma pole teid kutsunud.“
„Nägin ma siis und või,“ kahkles Voitinski.
„Võib-olla nägite und,“ ütles Slopašev. „Kõik on võimalik.“
„Jumala eest, kõik,“ kinnitas Voitinski ja matsutas suud. „Jumala eest!“ kordas ta.
„Miks te niipalju jumalat pruugite, Ivan Vassiljevitš?“ küsis Slopašev äkki.
„Kuis nii palju? Kuis võib jumalat pruukida?“ imestas Voitinski.
„Aina jumala eest ja jumala eest,“ vastas Slopašev.
„Mis siis minusugusel veel on, ainult jumal ja…“
„Ainult jumal ja suupiste. Ning surm!“
„Jumala eest, surm,“ kinnitas Voitinski.
„Näete nüüd, Ivan Vassiljevitš, juba olemegi surma juures väljas. See ongi see öine jumalapruukimine, sest jumal tähendab ikka surma.“
„Kuis nii surma?“ küsis Voitinski. „Jumal tähendab surma?“
„Mis te siis arvate,“ vastas Slopašev. „Juba ennist ütlesin teile, et oleme kõik ühesugused jumala loomad. On see tõsi või valetan ma?“
„Tõsi, tõsi, Aleksander Matvejevitš,“ kinnitas Voitinski. „Jumala eest!“
„Seep se ongi, et tõsi. Nii siis: meie oleme kari, jumal karjapidaja, karjakasvataja. Eks ole nõnda?“
„Nõnda, nõnda,“ kinnitas Voitinski nagu vastu tahtmist, sest temale ei meeldinud Slopaševi järeldus.
„Näete!“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt. „Aga milleks kasvatatakse karja? milleks? Mis te arvate?“
„Jah, milleks?“ vastas Voitinski mõttetult.
„Endastki mõista — et oleks omal või teistel tappa. Räägin ma tõtt?“ küsis Slopašev.
„Tõtt, tõtt, Aleksander Matvejitš,“ ütles Voitinski, „aga kuis siis nii, et jumal tapab meid?“
„Aga kes siis?“ küsis Slopašev. „Ikka jumal ise või annab meid kuradi kätte. Nii sünnib meiega siin ilmas.“
„Teie olete ateist , Aleksander Matvejitš,“ naeris Voitinski kögisevalt ja hakkas köhima. „Jumala eest, ateist!“ kordas ta.
„Kuis nii ateist?“ ajas Slopašev vastu. „Mina usun jumalat, sest kuis ma muidu saaksin kuradit uskuda. Aga teie ise, Ivan Vassiljevitš, teie olete ateist, sest teie ei karda jumalat, pruugite teda vastu ööd liiga sagedasti. Ometi peab tõsine usk hirmu peale ajama. Mis te arvate, kas peab?“
„Muidugi peab,“ oli Voitinski nõus. „Sest mis usk see on, mis ei aja hirmu peale.“
„Aga ütelge mulle sõbramehe poolest, puhtast südamest, kumba te rohkem kardate, kas jumalat või kuradit?“
„Ei tea, kallis sõber, Aleksander Matvejitš,“ vastas Voitinski. „Jumala eest ei tea.“
„Aga kui mina teile, kallis sõber, puhtast südamest ütlen, siis ei karda mina ühte ega teist,“ rääkis Slopašev. „Sest milleks neid karta? Mis nad võivad mulle teha? Ainult mu tappa. Mis muud? Ei midagi. Aga mis on surm? Mina ju teda ei karda. Sest mis on mulle elu? Ei midagi. Kui jumal just praegu meie ette astuks ja ütleks: „Kumb teist tahab surra, sest teine teist peab surema?“ siis paneksin kas või ise oma käega endale silmuse kaela ja jumalal pole muud kui lasku silmus kinni tõmmata…“
„Jumala eest, teie olete ateist, Aleksander Matvejitš!“ hüüdis Voitinski. „Seda teeb ju kurat, kui kellelgi tõmmatakse silmus kaelas kinni.“
„Kuis nii kurat?“ karjus Slopašev vihaselt. „On siis kuradi käes elu ja surma võtmed? Mis ajast saadik jumal on erusse läinud? Ei, ei, Ivan Vassiljitš, mina usun jumalat. See olete teie, kes teda ei usu; teie kaldute rohkem kuradi poole. Mina usun jumalat ja sõprust ja sellepärast, kui jumal tuleks ja küsiks, kumb meist tahab surra, siis ütleksin mina: „Armas jumal, las minu sõber elab, sest tema usub rohkem kuradit kui sind, armas jumal. Las mu sõber elab seni, kui annad kord surmaobadused oma venna kuradi kätte; siis tehku see temaga, mis tahab.“ Nõnda ütleksin ma ja sureksin hea meelega, sest jumal on mu sigitanud ja tema käe läbi tahan ma ka langeda. Jah, mina usun jumalat ja sõprust, aga mida ma mitte päris hästi ei usu, on igavene elu. Mõelda, et elad, ütleme tuhat aastat, elad kaks, kolm, kümme tuhat aastat, noh, ma olen valmis, kui jumal tahab, elama ka sada tuhat, isegi miljon aastat; aga milleks pean ma elama igavesti? Mõelge ometi — i — ga — ves — ti! Mis jääb teie jumalikust mõistusest järele, kui mõtlete — i — ga — ves — ti? Ja peaasi — milleks? Teie ütlete: et läheksin paremaks. Aga on siis inimene mõni vana viin, et ta peab minema paremaks? Miks? ütelge ometi. Inimene on juba inimene, temal pole vaja paremaks minna. Ehk miks peaksin, näiteks, mina, Aleksander Matvejevitš Slopašev paremaks minema? Tahab mind keegi süüa? Ei, mind ei taha keegi süüa, sest, jumal tänatud, meie oleme haritud rahvas, kel on oma raudteed ja aurulaevad ning kõik. Kui mõelda: telefon, telegraaf , Puškin, Lermontov , Gogol, ja äkki inimesesööjad. Ah, mis te ütlete selle kohta?“
„Teie olete filosoof,“ kiitis Voitinski. „Teie peaksite kirjutama.“
„Teie ütlete — kirjutama. Aga milleks kirjutada, kui võin sõpradega juttu ajada? Mis on parem, kas see, et inimesed mind loevad, või et jumal mind kuulab, jumal ja tema inglid ning minu ainuke sõber, sest kus on sõprus, seal on ka jumal ja inglid. Las jumal oma inglitega kuuleb, et ma igavest elu hästi ei usu. Jumalat usun, seda küll, aga tema igavest elu mitte. Ja seda jumala enda ja tema inglite pärast. Just! Ütle ometi isegi — sest sa oled ju tark inimene, haritud inimene, kolleegia nõunik ja ülikooli lõpetanud, seisad nii-öelda tarkuse ja kultuuri tipul, mina olen ainult ülikooli nuusutanud, pisut ainult, ja seda niisamuti muidu — nii et ütle nüüd sina kui tark ja haritud inimene, kuis on see siis võimalik, et jumal on igavene, tema inglid igavesed ja mina olen igavene. Aga kui meie kõik oleme igavesed, mina, sina — sest igaviku ees teie ei maksa — Goethe, Schiller, Gogol, Puškin — sest Puškin on ju igavene — nojah, kui meie kahekesi, need kaks jumala looma, jumala koera , oleme igavesed nagu jumal ise, milleks peame meie siis jumalat ja tema ingleid uskuma ja miks ei või jumal ja tema inglid meid uskuda? Vahete-vahelgi! Näiteks nõnda, et täna usume meie jumalat ja tema ingleid, homme või tunahomme usuvad nemad meid. Sest maailmas peab valitsema üheõiguslus, sõprus, vendus. Kui igavene inimene usub igavesti igavest jumalat — pange tähele: igavesti! — miks siis igavene jumal ei või pisutki uskuda igavest inimest! Mis teie arvate, on see võimalik, et jumal usuks inimest?“
„Teie olete ateist,“ kinnitas Voitinski, „olgu see teile öeldud südamlikus sõpruses. Teie olete halvem kui ateist: teie olete jumalateotaja.“
„Eksite, kallis sõber,“ ütles Slopašev. „Nimetage mind, milleks või kelleks tahate, nimetage mind või üheküüruga kaameliks, nimetage seaks, koeraks, kas või kirbuks kärnase koera pulstunud karvades, aga eksida ei tohi, muidu vaidlen kohe vastu, sest mina armastan tõtt üle kõige. Koledasti armastan ma tõtt. Tõe pärast ma räägingi, sest igav oleks inimesel elada, kui poleks ilmas tõtt. Eks ole nõnda?“
„Nõnda, jumala eest nõnda!“ kinnitas Voitinski.
„Jumala enda pärast ma seda tõtt nii väga taga ajangi,“ seletas Slopašev edasi. „Sest mõelge ometi, mis sünniks, kui jumal usuks inimest sama palju kui inimene jumalat. Kas tal oleks siis veel kuradit ja põrgut vaja? Ingleidki poleks tal siis enam vaja. Kui kaks head sõpra, kes igavesti teineteist usuvad, kahekesi nõnda istuvad, nagu meie siin laua ääres, siis on endastki mõista, et neil pole keda kuraditki vaja. Jumala eest ei ole! Ega meil ei ole ju?“
„Jumala eest ei ole!“ kinnitas Voitinski.
„No näete, kui jumal usuks inimest, siis poleks kuradit enam vaja. Inimene käiks jumalaga kaelastikku, inimene ja tema naine, ja viigipuud võiksid lehtedeta kasvada. Sest milleks veel viigipuul lehed, kui inimene on igavene ja käib jumalaga kaelastikku!“
„Inimene küll, aga mitte tema naine,“ vaidles Voitinski vastu.
„Miks mitte?“ ütles Slopašev, „kui inimene ja tema naine on igavesed. Mõtelge õieti järele: i — ga — ve — sed!“
„Ei aita, ei aita,“ rääkis Voitinski, „olgu ta nii igavene kui tahes. Kus on naine, seal on ka kurat, naine ise ongi see kurat.“
„Kui naine on kurat, siis ilma kuradita ei saa,“ ütles Slopašev. „Aga kui on kurat, milleks siis inimesel see igavene elu? Et võiks teda igavesti piinata? Ei, ei, kui on kurat, siis pole igavest elu, igavest inimest. Sest ega jumal pole hulluks läinud, et ta sigitab, sünnitab ja kasvatab igavest inimest selleks, et teda igavesti piinata. Kasvatab selleks, et anda ta igavese kuradi kätte? Inimenegi ei tee midagi selletaolist. Tema ju ka kasvatab loomi ja annab lihunikule edasi, aga kas lihunik piinab neid igavesti? Peaasi: kas ta saab neid igavesti piinata? Hea küll, et lihunikul on poisid nagu kuradilgi, aga kas lihunikupoiss saab igavesti härja saba murda või teda igavesti vemmeldada? Muidugi ei saa, sest varsti tuleb surm ja siis on piinal lõpp. Igavesel inimesel aga murrab lihunikupoiss, s. t. kuradi sell igavesti sabaroogu. Mis te arvate, on see üldse võimalik? Mina arvan — ei! Inimene kas on igavene ja siis pole kuradit ega piina või inimene on ajalik ja siis sureb ta ning teda pole võimalik igavesti piinata. Nii või teisiti, aga kurat jääb pika ninaga. Ainult jumalal on parem, kui inimene on ajalik, sest siis pole vaja inimest uskuda, inimene usub teda, usub paratamatult, nagu kutsikas usub oma peremeest .“
„Nagu kutsikas oma peremeest,“ oli ka Voitinski pühalikult nõus.
„Aga ühte ütlen ma teile sõbramehe poolest, Ivan Vassiljevitš: jumal on meiega hirmsasti hädas“ ohkas Slopašev murelikult. „Teeb ta meid igaveseks, siis tahame, et tema peaks ka meid uskuma, oleme aga ajalikud , siis põle üldse mõtet uskuda, sest mis sa usud, kui sa niikuinii sured. Kas koer usub, näiteks? Või usub hobune? No ütelge nüüd isegi, mida võib hobune uskuda, kuigi ta oleks esimese järgu traavel . Ja meie niisama: milleks uskuda igavest jumalat, kui ise oled surelik? Või igavest kuradit, milleks seda? Milleks see igavene kurat, kui olen surelik?!“ karjus Slopašev ja lisas juurde: „ Suren parem ühes oma koera ja hobusega ning käigu kuradile see igavene kurat!“
Uuesti talutas Slopašev oma sõbra voodisse. Enam ei võidud tema rahu rikkuda, sest Ollino tuli koju ja algas oma harilikku ringkäiku. Suurest toast läbi minnes kuulis ta Voitinski kräginat, lükkas eesriide kõrvale ja küsis:
„Teie ei maga veel, härra Voitinski?“
„Ei, härra Ollino,“ vastas see.
„Miks siis mitte?“
„Mõtlen jumalariigi asjade üle järele.“
„Asjata vaev ,“ lausus Ollino, „surm tuleb niikuinii.“
„Tuleb niikuinii, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.
Sellega jutt lõppeski ja Ollino astus edasi tagumistesse ruumidesse. Poisid olid juba õpetajate targa jutu ajal magama uinunud. Ainult Indrek ei leidnud und, vaid kuulas kikiskõrvadega. Irvakile jäänud ukse vahelt langes pimedusse kitsas valgusetriip ja Indrekule viirastus ajuti, nagu kõlaksid Slopaševi joobnud sõnad just sellest valgusetriibust. Sellepärast rippus ta silmadega aina sellel.
X.
Imelikul viisil ei pannud Ollino öösi tähele ei luige ega ka Goethe ja Schilleri kadu, nagu poleks need esemed siin kuigi tähtsad. Kahe viimase puudumist poleks ta vististi ka hommikul kohe märganud, aga tühi konks laes hakkas talle silma. See oli temale väga iseloomulik, sest tema oli asjalik inimene, ja asjalikule inimesele on tühipaljas konkski tähelepanuväärsem kui ükskõik kui tähtsa, ent kadunud asja asemele asunud tühjus.
Õpilaste seas oli hulk teissuguse iseloomuga inimesi. Nemad tõttasid hommikul suurde tuppa vaatama, kas tõesti ikka laealune ja kapipealne on tühjad. Ja kui nad nägid, et see on tõepoolest nõnda, muigasid nad nagu parastades, et lõpuks ometi pidid need kaks sakslast siit lahkuma. Aga õieti öelda polnud selle kahe sakslase vastu kellelgi midagi. Kui aga ometi naeratus huulile tikkus, siis kujutlusest, et kuis see küll võis olla, kui need kaks sealt alla kargasid, teine veel Slopaševile otseteed pähe, nii et sakslane rabas venelase jalust — surnud sakslane elava venelase! Oi! seda oleks tahtnud igamees näha!
Kui siis, nagu öeldud, Ollino nägi hommikul laes tühja konksu, ei tulnud tal esimeseks meelde mitte kadunud luik, vaid ta küsis endamisi: miks on see konks laes tühi? ja alles siis tärkas küsimus: kuhu on saanud luik? Seda tahtis ta kõige esmalt teada Vutilt. Aga see tegi kavala näo ja vastas omalt poolt küsimusega:
„Kas ainult luik, härra Ollino?“
See laskis silmad toas ümber käia.
„Ja kus on Goethe ja Schiller?“ küsis Ollino siis. „Mis see tähendab? Kuhu nad pandi?“
„Prügikasti,“ naeris poiss ja tal oli sedavõrt hea meel, et isegi keeleots kippus alumise huule ja hammaste vahele, nagu näpiks ta kellegi väikese sõrme küünt.
„Kuis nii? Kes nad sinna viis? Kes käskis viia?“
„Tigapuu,“ vastas poiss, kes püüdis asja võimalikult keeruliseks teha.
„Tigapuu?‘‘ imestas Ollino. „Kuidas võis Tigapuu lasta Goethe ja Schilleri prügikasti viia?“
„Tõi lihtsalt Jürka siia ja ütles: võta need siit ja toimeta välja, ning Jürka toimetaski,“ seletas Vutt.
„Tõsijutt,“ kinnitas ka Sikk, kes seni oli eesriide taga kahe tooli vahel „pumbanud“.
„Paas, kuidas sellega oli, teie peate teadma?“ pöördus Ollino Indreku poole.
„Mina kuulen ja näen seda asja esimest korda,“ vastas Indrek.
„Kus te siis olite, kui seda tehti? Käisite ehk õhtul väljas?“
„Ei, olin kõik aeg kodu ja siin toas.“
„Kuidas on see siis võimalik, et te midagi ei tea?“ küsis Ollino pisut kõrgendatud toonil, sest tema kannatus hakkas juba kaduma.
„Mina heitsin varem magama, pärast seda vist,“ arvas Indrek.
„Kutsuge Jürka,“ käsutas Ollino. Aga kui ta sellelt küsis, kuhu ta pani Goethe ja Schilleri, küsis see vastu:
„Mis asjad?“
„Need kujud sealt kapi otsast,“ seletas Ollino.
„Mina pole neid kuhugi pannud,“ vastas Jürka.
„Taga targemaks!“ hüüdis Ollino nõutult. See asi kippus tal tõesti rahu kallale. „Vutt ju ütleb, et sina viisid nad prügikasti.“
„Mina pole ühtegi kuju prügikasti viind,“ ajas Jürka vastu.
Sel silmapilgul saabus Tigapuu.
„Teie käskisite Goethe ja Schilleri prügikasti viia?“ küsis Ollino temalt.
„Mina,“ vastas Tigapuu tähtsalt.
„Aga Jürka ütleb, et tema pole viind,“ rääkis Ollino.
„Muidugi viis ta, lollpea,“ ütles Tigapuu. „Pühkis luuaga kokku, ajas prügiämbrisse ja viis.“
„Nad olid siis purud?“ küsis Ollino.
„Paljas sodi ,“ vastas Tigapuu ja teeskles jälkust, nagu oleks kõne elavatest kehadest.
„Kes seda tegi?“ päris Ollino.
„Tss!“ vastas Tigapuu saladuslikult, tõstes sõrme põiki huulile. „See seal,“ lõi ta peaga Slopaševi toa poole.
„Mis? Tema? Oli ta jälle täis?“
„Mitte väga,“ arvas Tigapuu.
„Kuis tuli ta sellele hullule mõttele, Goethe ja Schiller puruks peksta?“
„Mina ei tea,“ vastas Tigapuu. „Minule toodi sõna…“
„Kes tõi?“ küsis Ollino vahele.
„Vutt,“ vastas Tigapuu. „Jah, tema tõi ja, kui ma siia jõudsin, oli juba kõik sündinud. See seal seisis oma toa lävel, kõva kuklas ja ütles mulle: kui küsitakse, siis teatage, et mina. Ütles ja läks. Siis ma kutsusingi Jürka ja lasksin toa puhtaks teha — Goethe ja Schiller ning luik. Tolmu mis hirmus! Kõik kohad täis!“
„Aga luik, kuis siis sellega?“
„Kõik ühekorraga nähtavasti,“ arvas Tigapuu.
„Kuulge, Vutt, teie peate ju teadma, kui teie kutsusite Tigapuu,“ rääkis Ollino.
„Mina ei tea midagi,“ vastas poiss. „Minu äratas Roosi, ütles, et Goethe ja Schiller on juba põrandal, mine õige kutsu Tigapuu, härra Ollinot pole vist kodu.“
„Sikk, kuidas see oli?“ küsis Ollino.
„Mina ei tea ka midagi,“ vastas poiss ja tahtis edasi rääkida, aga Ollino hüüdis talle vahele:
„Tohoo tont! Luik on prügikastis, Goethe ja Schiller on prügikastis, aga ükski ei tea midagi!“
„Mina magasin, sellepärast,“ seletas Sikk ja pani käsivarred rammumehelikult rinnale kokku. „Kuulsin äkki hirmsat mürinat, ajasin silmad lahti, näen: need sealt kapiotsast juba maas ja purud. Siis ma ütlesingi Vutile, et ta kutsuks Tigapuu.“
„Aga miks siis Vutile, tema magab ju teises toas?“ küsis Ollino.
„Ta oli siis minu juures,“ vastas Sikk süüdlaselt.
„Kuidas!“ hüüdis Ollino. „Teie magasite ühes sängis? Aga härra Maurus on selle kõvasti ära keelanud.“
„Külm oli, härra Ollino,“ kaebas Vutt, „ja siis ma pugesingi vähekeseks Roosi juurde, jäin aga seal kogemata magama.“
„Jätke oma rumalad naljad ,“ ütles Ollino tõsiselt. „Muidugi, nõnda see ei olnud, nagu teie räägite, aga ma teatan härra Maurusele, las tema selgitab.“
„Palun, mitte seda, et olin Roosi juures,“ ütles Vutt.
„Ainult siis, kui tõotate, et see oli viimne kord,“ vastas Ollino.
„Viimne,“ kinnitas poiss.
„Hea küll,“ vastas Ollino ja jättis asja seks. Ta läks üles direktori juurde. Nüüd oli poistel aega uueks ülekuulamiseks ette valmistuda ja kokku rääkida. Vandeseltsi tõmmati ka Voitinski, vürst, krahv ja pan, ühesõnaga kõik, kellelt võidi midagi küsida. Aga kogu see ettevalmistus näis minevat tühja, sest härra Maurus talitas sootuks teisiti kui oletati. Ta teeskles alla tulles peaaegu ükskõiksust kogu asja vastu. Esiotsa kuulas ta ainult Tigapuu üle ja kiitis tema teguviisi heaks. Ja nagu teiste eest varjavalt, aga ometi nõnda, et paljud pidid seda kuulma, ütles ta:
„Härra Maurus andis juba ammugi käsu nad siit ära koristada, aga te ju teate härra Ollinot: temast ei saa kuhugi. Nagu eile õhtulgi: niipea kui läheb härra Maurus välja, pole ka teda kodus. Aga kuidas võib see inemine kodust ära minna, kui härra Maurus on väljas? Kas teie läheks kodust ära, kui härra Maurus on väljas?“
„Mina olin kodus, pidasin korda,“ ütles Tigapuu tõsiselt ja tähtsalt.
„Näete, teie olite kodus ja pidasite kõrda. Iga aus inemine on kodus ja peab kõrda, kui härra Maurus on väljas. Aga härra Ollino ei pea kõrda ja nüüd on Goethe ja Schiller prügikastis. Mõistate? Goethe ja Schiller! Jürka pühkis välja, meie oma Jürka, tema on kange pühkima. Läksid ilma luigelauluta, sest meie luik ei laulnud enam. Tegi ainult hirmsasti tolmu. Muidugi, Goethe ja Schiller tegid ka tolmu, juba eluajal tegid. Hea, et polnud Heinet, see oleks veel hullemini tolmanud. Heine on juut, sellepärast sakslased ei armasta teda. Juut mis juut, aga laulis, nii et tolm aga taga. Juut oskab laulda, oo, juut oskab! Sellepärast teda ükski ei armasta. Venelane ei oska, teda armastavad kõik. Meie ka armastame, sest venelaste keiser on ka meie keiser. Jumal keisrit kaitse sa! Eile lauldi seda suure vaimustusega. Venelasel on vaimustust. Eestlasel ka, kui on venelasel. Härra Maurus armastab vene vaimustust ja sellepärast käib ta vene seltsis . Härra Maurus peab käima, aga kus on härra Ollinol käimist? On tema koolidirektor? Ajab tema eesti asju venelaste juures? Ei, vaid härra Maurus ajab vene seltsis eesti asju. Sellepärast pole tal aega vaadata, kas sakslased on kapiotsast juba maha võetud või on nad alles seal…“
Direktori jutu katkestas Slopašev, kes ilmus oma toa ukse vahele — nägu pesemata, juuksed sasis, püksid rebadel, kandmed peaaegu maani ripakil, pintsak palja särgi peal, krae üleval, et katta paljast kaela ja karvast rinda.
„Härra Maurus, vabandage mind,“ ütles ta käriseva häälega. „Julgen negližees, sest kuulsin teie häält ja tahtsin paar sõna nelja silma all rääkida, et hoiduda teatavaist eksiarvamustest.“
„Härra Slopašev,“ vastas direktor külmalt ja vormiliselt, „minul ei ole saladusi, kui teil ei ole. Mina ajan oma asju avalikult. Palun siinsamas, kui soovite.“
„Hea küll siis,“ vastas Slopašev. „Te muidugi teate, millest ma tahan rääkida — neist kujudest, mida enam ei ole seal kapi otsas.“
Direktor ainult kummardus aupaklikult.
„See on minu töö,“ ütles Slopašev, „ja palun selles aru nõuda ainult minult.“
„Ma pole seda mõelnudki,“ vastas direktor, „sest mina ise olin juba ammugi korralduse teinud, et nad kõrvaldataks ja nende asemele midagi ajakohasemat pandaks. Ainult minu käsu mittetäitmise tõttu püsisid nad omal paigal. Aga nähtavasti ei teinud nad kellelegi kurja, sest nendega oldi sedavõrt harjunud, et neid ei pandud enam tähelegi. Isegi nende kadu ei märgatud, nagu poleks need kaks sakslast kunagi elanud.“
„Aga mind kui venelast riivasid nad alati seal kapi otsas,“ seletas Slopašev sisemise haavumusega. „Minu puhast vene hinge riivasid nad ja kas te mõistate, härra Maurus, mis tähendab, kui riivatakse kellegi puhast isamaalikku hinge igapäev? Liiatigi, kui see sünnib asutises, kus peaks minu arvates juba ammugi valitsema hoopis teine õhkkond.“
„Siin valitseb ka, härra Slopašev, valitses juba ammu enne teid ja valitseb ka siis, kui teid võib-olla enam siin ei ole,“ hüüdis direktor vahele, osalt aga samal ajal, kui härra Slopašev jätkas:
„Aga milleks siis need välimised teise vaimu märgid, mis viivad iga ausa Vene riigi alama eksiteele? Milleks need mingisugused sakslased, need dioskuurid? Hea küll, nad on millegi pärast kuulsad , aga ma küsin, mis puutub see meisse venelastesse. Mis on meil tegemist mõne „Kellalauluga“ või „Faustiga“? Mis ütlevad nad puhtvene hingele ja südamele? On seal juttu Volgast või stepist? On seal üldse juttu tõelikkusest, nagu „Surnud hingedes“ või „Vaskses ratsanikus“? Aga meie nõuame tõelikkust, tõsist vene tõelikkust, sest see on meie tõelikkus, mis soojendab meie südant, paneb meie hinge värisema. Puškin ja Gogol ütlevad meile ometi palju rohkem kui Goethe ja Schiller. Või pole see nii? Räägin ma tõtt, härra Maurus?”
„Sula tõtt, härra Slopašev, just minu arvamus. Te ju kuulsite: nende kujude koristamiseks siit silmnähtavalt kohalt olid juba korraldused tehtud, ainult meie hooletuse tõttu jõudsite teie ette ja tegite tänuväärt töö. Muidugi, seda oleks võinud ilma tolmuta ja mürata. Jürka kaebas, et olnud hirmus palju tolmu ja sulgi, sest see vana vaene luik ei tahtnud ju nähtavasti Goethest ja Schillerist maha jääda. Poisid ehmunud ka väga, mõelnud, et lagi sisse langenud. Kui teinekord veel midagi niisugust märkate, mis teie silma riivab, palun, öelge minule või härra Ollinole, meie korraldame kõik ilma mürata, tolmuta ja sulgedeta.“
„Pole minu süü, et sakslased nõnda tolmavad ja mürisevad, kui neid puudutada,“ ütles Slopašev ja raske oli mõista, mõtles ta seda tõsiselt või tegi ta nalja.
„Teie ei oska sakslastega õieti ümber käia, sellepärast tolmavad ja mürisevad nad,“ vastas härra Maurus. „Nii et kui nendega veel midagi peaks juhtuma, siis öelge aga minule, mina toimetan kõik mürata ja tolmuta. Aga mis te arvate, härra Slopašev, mis me paneme nende mürisevate sakslaste asemele? Oleks nii kena, kui nende asemel midagi oleks.“
„Teate, härra Maurus,“ ütles Slopašev, „mina koristasin sakslased; lubage, et ka mina asemikud neile muretsen.“
„Olen väga tänulik teile,“ vastas direktor kummardudes, „ainult paluksin mulle õigel ajal teatada , mida olete otsustanud ja kuipalju see maksab.“
„Väga hea,“ oli Slopašev nõus. „Teatan tingimata ja kuulan ka teie arvmuse ära, sest see on ikkagi teie kapp.“
„Aga ärge unustage, härra Slopašev, et kuigi minu asutis, siis ometi armulise vene kotka varju all,“ rääkis direktor.
„Väga õige!“ kinnitas Slopašev. „See on teist väga ilus, härra Maurus.“
„Mina ja eesti rahvas teame, mis me kellelegi võlgneme,“ seletas direktor. „Suure ja vägeva Venemaa auks ja väikese eesti rahva kasuks, see on minu lipukiri, minu elu eesmärk.“
„Selle tähega te võidate,“ ütles Slopašev pühalikult, nagu oleksid direktori sõnad teda liigutanud ja nagu oleks ta kõneldes peaaegu täiesti unustanud, mis seisis kogu asja taga. Nõnda lõppes see suur möll ja arvatav ilmavaadete kokkupõrge leplikus vaimus täielikus üksmeeles.
Aga neid, kes kogu asja tundsid, ei rahuldanud Slopaševi võte, millega ta likvideeris seks korraks ummiku. Kõige enne avaldas oma arvamust vürst.
„Seltsimehed,“ ütles ta, „kuidas teile see Slopaševi temp meeldib, see purjus isamaalus?“
„Nõnda teevad ainult venelased,“ arvas pan, nagu oleks tal see arvamus juba ammugi tagavaraks.
„Ja kas kuulsite, mis ta rääkis Goethest ja Schillerist?“ tähendas Elbe.
„Jah, neid võrrelda mõne Gogoli või Puškiniga,“ arvas ka pan, „iseasi, kui võtta Mickievicz või Sienkievicz.“
Krahv ei lausunud midagi, ta võttis ainult balalaika ja mängis endale kaasa, kui ta hakkas laulu: „Ükskord popil oli peni.“ Varsti laulsid ka teised. Aga härra Ollino ei laulnud mitte, vaid kiskus läbi hammaste, kui ta käis toas edasi-tagasi, käed püksitaskuis, kustunud paberossijupp suus:
„Niisugune tõbras! Võtad ulualla ja veab su viimaks sisse, purjus peaga veab sisse.“
Aga härra Maurus ei kirunud, vähemalt esiotsa mitte, sest tema oma pöörase kahtluse ja võimatute oletustega arvas esimesel silmapilgul tõesti, et Slopašev purjus isamaaluses purustas Goethe ja Schilleri. Härra Maurus kirus hiljem, kui teised naersid, sest siin esimese järgu asutises naerdi ikka, kui härra Maurus vihastus. Niisugune asutis oli see. Nüüd aga ütles härra Maurus võidurõõmsalt:
„Oo, mina oma sõpru tunnen! Härra Maurus tunneb oma häid sõpru, sest tema on vana ja kaval. Las nüüd läheb ja räägib, las kaebab , kui tahab, et pole Puškini üles pandud. Minu käed on Goethe ja Schilleri tolmust puhtad.“
Härra Voitinski järgmisel õhtul oma sõbra seltsis pead parandades matsutas kaua suud, enne kui ütles naerdes:
„Sigadus! Jumala eest sigadus, ütlen ma teile sõbramehe poolest. Olgu kuis on, aga ikkagi on sigadus!“
„Mis nimelt, kallis Ivan Vassiljevitš?“ küsis Slopašev.
„Aga ikka selle Goethe ja Schilleriga,“ vastas Voitinski krägisedes. „Igavene inimene ja siis äkki need sakslased, Gogol ja Puškin ning tõsine vene hing. On ju sigadus, mis? Teie kui aus inimene saate sellest isegi aru.“
„Saan aru, kallis sõber,“ oli Slopašev nõus, „purjus peagagi saan aru. Aga inimene on siga, igavene inimene. Uskugu ta jumalat või ärgu uskugu, ikkagi on siga. Igavene siga.“
„Jumala eest, igavene siga,“ piiksus Voitinski ja hakkas naerdes läkastama.
„Inimene on ikka siga, kui ta läheb iseennast ja teisi hädas aitama,“ filosofeeris Slopašev. „Kui ma poleks tahtnud kedagi aidata, kas ma siis oleksin olnud siga? Ei oleks ju! Sest milleks seaks saada, kui sa kedagi ei taha aidata. Aga teate, kallis sõber, ma teen uue sigaduse, sigaduse vene vaimu vastu, ja see on juba sama hea kui sigadus Püha vaimu enda vastu. Pange tähele: mina ei muretse mingit Gogolit ega Puškinit,“ rääkis Slopašev iga sõna eriti rõhutades. „Sest milleks seda? Või milleks just mina?“
„Aga te ju lubasite, Aleksander Matvejitš,“ ütles Voitinski.
„Ükskõik, et lubasin, mis sest.“
„Aga mis siis panna Goethe ja Schilleri asemele, mõni Shakespeare või Cervantes ?“
„Mis kuradi Cervantes?“ karjus Slopašev. „Pangu mõni oma.“
„Neil omal pole ju midagi, sest neil pole keelt ega kultuuri,“ kögises Voitinski vastu.
„Neil on ju mingisugune Kreutzvald või Kalevipoeg, pangu see. Mis sest, et keegi seda ei tunne, nemad ise tunnevad . Nemad juba tunnevad ja nõnda siis pangugi.“
„Teate mis, Aleksander Matvejitš,“ hakkas Voitinski äkki läkastades naerma, „teie muretsege neile Puškini asemel see Kreutzvald või Kalevipoeg, nõnda on kõige parem.“
„Ei, kallis Ivan Vassiljevitš,“ rääkis Slopašev. „Mina võin ju küll siga olla, aga mitte nii suur kui teie arvate. Isamaa äraandjat minust ei saa, tsaari tapjat ka mitte. Olen küll vabamõtleja, hirmus vabamõtleja, aga ma ei salga rahvust ega usku. Aga see, mis teie soovitate, oleks juba kurat teab mis. Las teised salgavad vene vaimu, las nemad annavad isamaa ära ja tapavad tsaari, mul ükskõik, mina ei tee seda mitte. Milleks siis just mina? Olen mina siis see suurim siga suurel Venemaal? Goethe ja Schiller on sigadusega läinud ja aitab minule sellestki. Nemad ise tehku oma Kreutzvaldiga mis tahes. Kel janu, sel jalad.“
„Muidugi, teil on täiesti õigus, Aleksander Matvejitš,“ oli ka Voitinski nõus, „aga ma mõtlesin muidu naljaks, et kas tunnevad, et pole Puškin.“
„Tunnevad!“ hüüdis Slopašev. „Oma tunnevad!“ kinnitas ta. „Põlvepikkune, aga juba tunneb. See pole see, mis meil. Meie sureme ära, aga ikkagi ei tunne oma, nemad tunnevad juba sündides, nagu oleks neil koera nina ja kassi silm.“
„See on ikka seal, kus puudub kultuur,“ seletas Voitinski. „Loomalik instinkt! Barbaritel on loomainstinkt tugev.“
„Väga tugev!“ kinnitas Slopašev. „ Vahi kultuurilise inimese silmaga, prill ees, ja ei näe õieti, kas koer või hunt, aga koer tunneb koera kohe. Olime kord hundijahil, mitte siin, sest siin pole midagi…“
„Jumala eest, mitte midagi,“ kiitis Voitinski kaasa ja matsutas suud, nagu katsudes , kas tõesti ei ole midagi.
„No siis — ajasime, ajasime, ajasime — seal ta ongi, tuleb otse minu pihta. Esiti lõi silmis nagu virvendama, sest ikkagi hunt, mõistate, aga siis surusin püssi palge ja, niipea kui võserikus välgatas — põmm! Pihta! Maas! Jooksen juurde ja kas võite arvata, mis oli?“
„Jänes,“ naeris Voitinski.
„Ei, vaid koer, oma koer. Tähendab, ei suutnud koera hundist eraldada, niisugune on kultuurilise inimese silm. Aga mis te arvate, kui koer oleks minu asemel seal seisnud, püss käes, ja kui mina oleksin võserikus roomanud, kas ta oleks tundnud, et see olen mina, mitte hunt. Või oleks ta ka minu maha põmmutanud, nagu mina koera?“
„Jumala eest, ei oleks,“ arvas Voitinski.
„Koer oleks mu kas või versta maa tagant tundnud.“
„Jumala eest, versta maa tagant!“ kinnitas Voitinski.
„Näete siis, milline vahe on kultuurilise inimese ja koera vahel,“ lõpetas Slopašev oma seletuse .
„Väga suur vahe, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.
„Issand jumal, miks siis ei ole suur!“ hüüdis Slopašev, nagu peaks ta vastu vaidlema . Tõepoolest tahtis ta aga oma väidet aina käegakatsutavamaks teha. „Vaadake meie ajalugu: Seni kui olime harimata, tundsime ikkagi veel oma, aga niipea kui hakkas haridus , enam iseendid ei tunne, ei taha tunda. No öelge nüüd ise, Ivan Vassiljevitš, sest teie olete ju haritud inimene, olete ülikooli lõpetanud, olete noorsugu õpetanud ja selle kasuliku tegevuse eest aumärke saanud; öelge nüüd, kui küsib teilt minusugune kasutu tõbras: kas koer võiks heast paremast äkki unustada, et tema on koer, kui tema oleks haritud, nii et lõpetaks ülikooli?“
„Kuis nii koer lõpetaks ülikooli?“ küsis Voitinski arusaamatuses vastu.
„Noh, ütleme, et oleks niisugune koerte ülikool,“ vastas Slopašev ja jõllitas sõbrale üle laua vastu.
Voitinski hakkas naerma, naerust köhima ja alles natukese aja pärast sai ta läbi häda vastatud:
„Aleksander Matvejitš, teie olete mu sõber, mu ainuke õige sõber ja haritud inimene, aga ometi olete inimesepõlgaja, ärge pange pahaks, suur inimesepõlgaja.“
„Kuis nii inimesepõlgaja!“ hüüdis Slopašev imestanult. „Mina armastan inimest. Te kuulake enne ja otsustage siis. Hea küll, koertel ei ole ülikooli, esiotsa ei ole, ütlen ma; mis pärast meid tuleb, seda me ei tea, sest meie pole kaardimoorid Issanda palge ees. Jääme tõsiasjade juurde: koertel ei ole! Hobustel , öeldakse, olla juba kuski Saksamaal midagi selletaolist, sest sakslasel on ikka midagi selletaolist nagu hobuse ülikool: ei millestki midagi, mina ja mittemina, kategooriline imperatiiv jne. jne. Nii siis: koertel veel ei ole, pange tähele — veel! Aga ma küsin teilt kui haritud inimeselt ja kasulikult ühiskonnaliikmelt: Kas üks koer on rohkem haritud kui teine? On või ei ole, mis te arvate?“
„On, jumala eest on,“ arvas Voitinski, mis ajas talle köha peale.
„Õige!“ hüüdis Slopašev. „Üks on rohkem haritud kui teine. Üsna loomulik, et üks on ikka rohkem kui teine. Võtke või meid kahekesi: teie olete rohkem kui mina, sest teie olete poolakas, mina venelane. Poolakas on rohkem kui venelane. See on siis selge: olgu ülikooliga või ilma, ikka on üks koer rohkem kui teine. Aga kas see haritud koer salgab sellepärast teise koera ära, et ta on rohkem haritud? Ei, parem nõnda: kas haritud lambakoer hakkab sellepärast linnukoeraks, hagijaks või hurdaks, et ta on haritud? Pidage! Pidage! Ärge vastake, sest küsimus pole veel täielik. Kunagi ei pea vastama, kui küsimus pole täielik, sest kuis sa vastad täielikult, kui küsimus pole täielik. Nii et kuulake õieti: kas haritud koer hakkab haukumise asemel määgima või kuke viisil laulma? Või olete kuulnud koera, kes ammub või hirnub?“
„Ei ole,“ vastas Voitinski naerdes. „Jumala eest, ei ole!“ piiksus ta.
„No näete!“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt. „Kas mul pole õigus? Aga mis teeb inimene, kui ta on haritud? Ma küsin teilt: mis teeb haritud inimene? Haritud inimene hakkab ammuma, hakkab kuke viisil laulma, seda hakkab ta. Meie kõik hakkasime ammuma, kui saime haritud. Sprechen sie deutsch? Parlez vous français? On see õige inimese keel? Räägib õige vene inimene nõnda? Govoriite po-russki — sellest saadakse Volgal aru ja seda keelt tarvitasid Puškin ja Gogol. Aga mis tegid meie nõndanimetatud haritud inimesed aastasadu? Mis teevad nad ikka veel, kui Gogol ja Puškin on juba surnud? Nad määgivad ja ammuvad! Rääkimise asemel ammuvad! On need õiged inimesed? Hakkab õige koer kunagi ammuma, unustab ta haukumise? Ütelge mulle puhtast südamest, sest teie olete poolakas, olete aumees, Ivan Vassiljevitš.“
„Ei unusta, jumala eest ei unusta,“ ütles Voitinski.
„Näete siis, mis tähendab, kui pole ülikooli, kui pole haridust,“ seletas Slopašev.
„Teie olete suur kõrgema hariduse vastane, Aleksander Matvejitš.“
„Kui pole haridust ja jumalat,“ jätkas Slopašev, ilma et oleks võtnud sõbra sõnu kuuldavaks. „Sest koertel ei ole jumalat, ainult inimesel on. Niipea kui venelane õppis jumalat tundma, hakkas ta õige haukumise asemel kohe ammuma — hakkas isamaad ära andma. Ja teate, mis mina arvan: inglasel jumalat ei ole, inglane ei usu jumalat, sellepärast ei määgi ega ammu ta. Inglane usub ainult inimest, igavest inimest, jumalat ei usu, sellepärast räägib ta aina inimese moodi, inglase moodi. Inglane usub ainult inglast, sellepärast. Kõik usuvad inglast, sakslane ja prantslane ka, meie muidugi samuti. Ja mina arvan, et kui jumal kunagi hakkaks igavest inimest uskuma, siis usub ka tema ainult inglast; niisugune tõbras on ta, see inglane muidugi. Mõistate.“
„Jumala eest, usub inglast, ja valmis!“ kinnitas Voitinski.
„Aga meid ei usu keegi, mitte keegi,“ kaebas Slopašev nukralt. „Meie isegi ei usu.“
„Jumala eest, ei usu,“ oli Voitinski nõus.
„Või arvate, et härra Maurus usub? Usu, kallis sõber, ei usu! Ta teeb ainult näo, et usub, aga ikkagi ei usu. Tema usub ennem sakslast kui venelast, niisugune on tema vene usk. Aga ise koolidirektor! Mõistate, koolidirektorgi ei usu venelast! Ja ometi võib iga vene inspektor ja direktor ta poekese kinni naelutada. Minagi võin, kui tahan, Goethe ja Schilleriga võin, mis prügikastis. Tahate kätt lüüa, et võin? Kahe kuuga — mis peale lepime?“
„Ei või,“ vaidles Voitinski vastu. „Goethe ja Schilleriga ei või.“
„Võin!“ kinnitas Slopašev.
„Ei või. Ja teate miks?“
„Noh?“
„Teil on selleks liiga hea süda, kallis sõber. Mina tunnen teid,“ rääkis Voitinski. „Kui pakuksin teile täna-homme kas või miljoni ja ütleksin: siin on raha, pange see kool kinni, mõistate, — ja kui ütleksin siis poistele: minge paluge härra Slopaševi, sest tema on hea inimene, aga tema tahab miljoni eest teie kooli kinni panna, — ning kui siis tuleksid kõik need poisid — mis ma ütlen: poisid! — kõik need poisid ja vanad, kel pole enam kuhugi mujale minna, tuleksid teised karjas siia ukse taha, kui meie nõnda istume, klaasid ja suupisted ees, tuleksid ja ütleksid: Härra Slopašev, meie kuulsime, et teie tahate meie kooli kinni panna, sest et Goethe ja Schiller kukkusid kapi otsast maha ja läksid puruks, aga kuidas te siis seda teete, teie olete ju venelane ja olete hea inimene? Kas võib hea inimene niisugune siga olla, et ta paneb kooli kinni? Ütelge nüüd ise, kas teil ei hakka neist hale meel, neist suurtest ja väikestest, kes seisavad karjas teie ukse lävel? Pange käsi südamele ja ütelge otsekoheselt ja avalikult, Aleksander Matvejitš.“
Aga Slopašev ei vastanud otsekoheselt. Ta vaatas nagu häbenedes kõrvale ja ütles:
„Seep see ongi, et olen hea inimene, aga muidu…“
„Näete, hea inimene jääb miljonist ilma,“ ütles Voitinski võidurõõmsalt.
„Arvasite tõesti, et ma miljoni eest…?“ küsis Slopašev.
„Jumala eest, arvasin,“ vastas Voitinski.
„Miljoni eest panen kooli kinni?! Kas teate, mis ma teile ütlen, Ivan Vassiljevitš: teie olete suurem siga kui mina, muidu te oma parimast sõbrast seda ei usuks. Teie olete suurim siga, keda ma kunagi näinud.“
„Jumala eest, suurim, keda te näinud,“ naeris Voitinski kõõksuvalt.
„Igavene siga!“
„Igavene!“ piiksus Voitinski.
XI.
Nõnda jutlesid need kaks head sõpra pead parandades, kui Indrek istus oma ametikohuste tõttu all suures toas laua ääres, kus pidi vastu võtma võõraid, kui need juhtusid tulema, ja õppima ladina keelt, nagu härra Maurus armastas öelda. Aga kuis õppida, kui kõrvaltoas ukse taga harutatakse nii tähtsaid küsimusi ja kui kuulda on peaaegu iga sõna!
Härra Maurus käis ümber nagu möirgaja lõukoer või kavalalt hiiliv rebane. Oli selgesti näha, et tal on viimase sündmuse kohta õigeid teateid, ainult raske oli arvata, kuipalju just. Mis peaasi, ta ei usaldanud kedagi, ei uskunud midagi, kahtles kõiges. Siin-seal jäi ta äkki süvenenud või murelikul näoilmel seisma ja mõtles millegi üle järele. Siis tuli tal nagu midagi tähtsat meelde, tõttas kuhugi, jäi poolel teel uuesti seisma, pomises endamisi.
„Küll peab inimesel olema raske elada, kui ta kõiges kahtleb,“ arvas Indrek.
Aga varsti nägi ta, et temalgi läheb raskeks, kui härra Maurus nii väga kahtleb.
„Kuidas see oli, et teie seda müra ei kuulnud?“ küsis ta kord Indrekult nagu muu seas, rõhutades sõnu „seda müra“ nõnda, nagu ta teaks, mis müra see oli.
„Ma olin just uinunud, sellepärast vist,“ vastas Indrek.
„Aga mis mul teist siis kasu on, kui te nii raskesti magate, te ei kuule viimaks kella ka mitte.“
„Ei, kella olen ma ikka kuulnud,“ seletas Indrek.
„Kella kuulete, aga Goethe ja Schilleri kukkumist ei kuule?“ imestas direktor.
„Seda pole ma veel harjunud kuulma, sellepärast,“ vastas Indrek.
„Ja muidugi, seda pole te harjunud kuulma, sest Goethe ja Schiller kukkusid alles esimest korda,“ oli direktor muiates nõus. Aga paari päeva pärast küsis härra Maurus jällegi:
„Kas te pole tähele pannud, härra Slopaševi toa uksega oleks nagu midagi sündinud?“
„Mina pole midagi tähele pand,“ vastas Indrek, aga ta ei saanud direktorile kuidagi silma vaadata, vaid pööras pilgu kõrvale. Isegi puna nagu kippus näkku tõusma.
„Nojah, see võis juba ka enne teid olla,“ arvas direktor seks korraks, aga varsti küsis ta uuesti: „Kes viskas palliga härra Slopaševile mööda jalgu? Või magasite juba siis?“
„Ei, siis olin ma küll asemel, aga ei maganud veel,“ vastas Indrek.
„Siis seda te nägite?“ päris direktor.
„Ei näind, sest tuba oli pime.“
„Kuulsite ometi?“
„Kuulsin küll.“
„Jumal tänatud!“ ohkas härra Maurus kõigest südamest. „Vähemalt kurt ei ole te veel mitte. Silmanägemine on küll kadunud, aga kõrvad kuulevad veel pisut.“ Nende sõnade järele pöördus ta äkki Indreku poole, vaatas talle ainiti otsa ja küsis: „Miks te mulle vanainemisele valetate? Miks te ei räägi härra Maurusele tõtt? Jätsin ma teid selleks ilma koolirahata siia, et te peate mulle valetama hakkama? Need, kes maksavad või kellele mina maksan, valetavad muidugi küll. Aga miks valetate teie? Mina ei maksa ju teile ja teil pole ka mulle midagi maksa.“
„Enne ma ei valetand, siin olen õppind,“ vastas Indrek lausa, sest lõpuks ometi tahtis ta midagi südamelt ära ütelda.
„Kes on teid siin õpetanud valetama? kes on õpetanud? Ütelge ta nimi, andke ta vanahärra Mauruse kätte! Kes see on?“
„Teie ise, härra Maurus,“ vastas Indrek vaikselt ja nagu endalegi ootamata.
„Häbemata! Häbemata!“ karjus direktor ja hakkas mööda suurt tuba edasi-tagasi jooksma. „Herr Ollino, Herr Ollino! Herr Ollino, olete kurt või?! Tulge siia, tulge jalamaid siia! Häbemata inemine! See häbemata inemine!“
Aga härra Ollino ei ilmunud: tema toa uks oli lukus. Tema asemel juhtusid tulema Vainukägu, Vutt ja Laane. Need siis kutsuski direktor õigusemõistjaiks iseenda ja Indreku vahele.
„Kuule, sina Vainukägu,“ ütles direktor, „sa laulad lauluraamatust ja loed teistelegi testamenti ette; ütle oma puhtast ja õiglasest südamest, kas härra Maurus on sind või kedagi teist õpetanud valetama. Kas on? ütle! On ta sind õpetanud?“
„Ei ole,“ vastas Vainukägu ja seadis oma püksitriipu, nagu oleneks sellest otsitav tõde.
„On ta sind õpetanud?“ pöördus direktor Vuti poole.
„Ei, härra Maurus,“ vastas Vutt ja püüdis Vainukäo väikest sõrme, et hakata nokitsema selle küüne kallal.
„Ja sind, Laane?“ pöördus direktor selle poole, kes seisis kohmakalt ja nurgelisena oma pikkade ja kõverate käsivartega, pilk nagu sissepoole pöördud, sest ta tuletas kramplikult meelde, kuis on „valetama“ ladina keeli.
„Ei,“ vastas poiss, nagu ärkaks ta äkki unest ja teeks mh!
„Tres faciunt collegium,“ ütles direktor pühalikult. „Ja see häbemata pikk siin ütleb, et härra Maurus on õpetanud teda valetama. On mul mõni valetamise kool? Kas ei kinnita härra Maurus alati: tõde, tõde, ainult tõde? On see nii, Vutt?“
„Tõde, tõde, ainult tõde,“ kordas poiss ja ajas keeleotsa alumise huule ja hammaste vahele.
„Ja sina, Vainukägu?“ küsis direktor sellelt.
„Tõde, tõde, ainult tõde,“ kinnitas Vainukägu ja lõi silmad pükstele, kas triip õieti.
„Ja sina?“ küsis ta Laanelt.
Ka see kordas endisi sõnu ja lisas mõttes juurde: „ veritas , veritatis, veritatem.“
„Ja kas olete kunagi inemist näinud, kes ütleks, et härra Maurus õpetab valetama, et tema peab vene keisri loaga valetamise kooli? Olete või ei ole? Kes on?“
Aga ükski polnud tänini niisugust inimest näinud.
„Siis vaadake, siin on see inemine, see pikk, ja vaadake hoolega, on see inemine,“ rääkis direktor, näidates Indrekule, nagu oleks ta mõni merepeletis. „Kas on inemine nii pikk ja rumal ning ei maksa raha? Kas on, kui tal on täis aru? Härra Maurus peab teda ilma rahata, peab jumala armust , sest ta loodab, see inemine võtab aru juurde, aga tema ütleb ainult, et härra Maurus õpetab teda valetama. Pange tähele: härra Maurus õpetab. Kuid härra Maurus ei õpeta kedagi, temal on selleks koolmeistrid, kes õpetavad. Härra Maurus ainult juhatab, mitte ei õpeta, nii et see inemine ise valetab meile. Härra Maurus laseb õpetada ja maksab selle eest, aga see pikk ei maksa midagi, ütleb, temal ei ole…“
„Härra Maurus, ma võin ju ära minna, kui te arvate, et…“ lausus Indrek alistunult.
„Mitte vahele rääkida, kui härra Maurus seletab, sest kuidas saab tema vanainemine seletada, kui noored vahele räägivad!…“ hüüdis direktor ja oma kolme õigusemõistja poole pöördudes ütles ta: „Kas kuulete, tema võib ära minna. Tema võib, ütleb ta, kas kuulete? Ütleb esteks, et härra Maurus valetab, ja siis: tema võib minna. Võib! Aga kuis siis niisuke pikk aru juure saab, kui ta ära läheb? Kes hakkab siin tema eest õppima? Kas härra Maurus? Ei, härra Maurus ei hakka selle pika eest õppima. Pikk peab ise õppima, sest pikk peab olema tark. Pikk inemine. Härra Maurus tahab seda. Inemine peab olema tark, kasvagu ta pikaks või jäägu lühikeseks; nõnda tahab härra Maurus, sest selleks ta oma kooli tegigi. Aga see pikk ütleb: tema võib minna. Tema muud kui aga võib. Aga mina ütlen: siin ei või ükski midagi, ei pikk ega lühike, vana ega noor, siin võib ainult härra Maurus üksi. Tema ainuüksi! Kui tema ütleb: sa lähed, siis läheb see, ning: sa jääd, siis jääb see. Aga sel pikal ei ole täit aru, temale peab härra Maurus alles täie aru pähe panema; see on tema kohus jumala ja inemiste, keisri ja eesti rahva ees.“
Ja pöördunud eriliselt Vuti poole, ütles ta sellele saksa keeles:
„See pikk Tere-tere on päris õige mats, see päris õige. Tema ütleb: härra Mauruse esimese järgu õppeasutus õpetab valetama. See on tal suurest õppimisest, suurest ladina keelest, sellest on see kõik sel pikal Tere-terel.“
Ja ta vaatas üle prillide Vutile otsa, vehkis parema käe harakil sõrmedega oma silme ees ja raputas pead, mis pidi märgiks olema, et see inimene on puudulik.
„Minge nüüd,“ ütles direktor siis äkki teisel toonil, nagu oleks tal midagi erilist meelde tulnud. „Ja miks olete siin? Miks mitte klassis õppimas? Mis on kell? Ruttu klassi, teil pole praegu siin midagi tegemist.“
Nende sõnadega lõppes „kohtunikkude“ kõrge ülesanne. Indrekule andis direktor käega märku, et see temale järgneks — üles tuppa, kus algas nelja silma all päris pinnimine.
„Kuidas võite teie teiste ees härra Maurusele öelda, et teie võite ära minna?“ algas direktor. „Kuhu teie lähete, kui teil ei ole raha? Kus õpetatakse teile ladina keelt, kui teil ei ole maksa?“
„Ladina keel jääb siis õppimata,“ vastas Indrek.
„Teie olete hull, teie olete tõepoolest hull!“ hüüdis direktor. „Teie tulete siia, ct ladina keelt õppida, ja kui härra Maurus laseb teid ilma rahata õppida, siis ütlete: jääb õppimata. Ladina keel jääb õppimata! Kas te siis põrmugi ei mõista, mis te räägite? Mis te siis õieti tahate? Tahate, et härra Maurusel peavad ainult niisugused puupead olema, nagu need kolm seal all seisid, ühel nägu nii, teisel nii, kolmandal nii.“ Direktor püüdis iga nimetatu nägu jäljendada. „Arvate, et niisukeste nägudega õpitakse ladina keelt ja algebrat? Arvate, et keegi härra Mauruse juures õpib, kui tal on maksa raha? Et eestlane õpib, kui tal on pisut raha? Milleks peab eestlane ladina keelt õppima, kui tal on raha? Või kas olete näinud, et need venelased, sakslased, poolakad, armeenlased, grusiinlased, türklased, hiinlased jne. jne. õpivad, kui neil on raha? Ei! Nemad maksavad ainult, toovad raha, et mõni vaene võiks õppida. Mis peab siis härra Maurus tegema, kui ka vaene ütleb: jääb õppimata? Härra Maurus peab siis oma kooli kinni panema, peab vaeste eesti poiste pärast kinni panema, sest nemad ei taha enam ladina keelt õppida. Või peab härra Maurus lätlaseks hakkama ja lätlastele ladina keelt õpetama? Sest vaene lätlane õpib, oo, lätlane õpib, rikaski õpib. Te ju nägite seda vaest Kopfschneideri, peapügajat, kuis ta siit läks? Nuttes läks ta! Aga mis võib härra Maurus parata, et ta on eestlane, mitte lätlane, ja et on vaeseid eesti poisse küll, kes tahavad ilma rahata õppida. Ja nüüd äkki ütlevad need vaesed eesti poisid härra Maurusele: nemad ei taha. Ja miks ei taha? miks? küsin ma. Sellepärast, ainult sellepärast, et härra Maurus nõuab ühelt vaeselt eesti poisilt — ta peab tõtt rääkima, sula tõtt. Aga see vaene poiss tahab valetada. Tema tahab tõe surnuks vaikida, mis on hullem kui valetamine . Sest kuidas saab härra Maurus tõe sabast kinni, kui temale enam ei valetatagi. Kui vaigitakse! Kui vaene eesti poiss vaikib! Kuis härra Maurus saab siis tõe kätte? Ta ei saagi, tõde jääb tema ausas majas vaka alla. Ja siis äkki: härra Maurus õpetab valetama. Aga kuis võib härra Maurus õpetada valetama, kui tõde on tema jumal! Kui härra Maurus on juba ammugi õppinud: sina pead oma jumalat kartma ja armastama ning mitte ilma asjata tema nime oma suhu võtma. Mis on ära seletatud: armasta tõde, armasta teda üle kõige, aga hoia alati ja igal pool teda suhu võtmast. Karda ja värise! Sest Issand ei jäta seda mitte nuhtlemata, kes tema nime kurjasti pruugib. Tõde ei jäta inimest mitte nuhtlemata, ta ei jäta vana härra Maurust nuhtlemata, kui see teda küllalt ei karda ega armasta. Sellepärast armasta, kuid karda, sest kartus ongi õige armastuse algus. Kui härra Maurus ütleb vaesele poisile, ta peab tõtt kõnelema, siis peab ta seda tegema ja ei mitte enam tõde kartma, vaid ainult armastama, üle kõige armastama. Tõde, see on Jehoova pale, mida Mooses tohtis ainult selja tagant näha, enne kui läks käsulaudadega rahva juure. Kas mõistate — rahva juure! Ja rahvas! Rahvas ei näinud tõde selja tagantki, tema sai ainult käsud. Teie olete minu Mooses ja mina olen teie Jehoova ja teie peate tõepalge pöörama minu poole, et mina teda näen ja käsen. Kuid teie ei taha minu Mooses olla, teie ei taha tõepalet pöörata minu poole; aga kuis siis mina võin teid lasta ilma rahata ladina keelt õppida? Kas Mooses rääkis Jehoovale tõtt, mis te arvate?“
Aga Indrek ei vastanud, sest tema mõtles millestki muust.
„Ma küsin: kas Mooses rääkis Jehoovale tõtt?“ ütles direktor valjemalt.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek, sest tema peas kippus kõik segi minema.
„Mis ta tegi, kui rahvas tantsis kuldvasika ümber? Kuhu ta läks?“
„Läks üles Jehoova juure,“ vastas Indrek.
„Ja mis ta ütles seal?“
„Ütles, et — rahvas on kuldvasika teinud.“
„Näete! Kas ta ütles „muldvasika“? Ei, ta ütles selgesti „kuldvasika“. Aga kas ta oleks võinud salata, vaikida, valetada?“
„Jah, oleks võinud,“ arvas Indrek.
„Õige! Ta oleks võinud, sest inemine on oma tahtmises vaba. Inemine on vaba! Mooses oleks võinud vaikida ja Jehoova poleks kunagi tõtt teada saanud, sest tema ise ei võinud oma palet rahva poole pöörata, et see patune rahvas ei sureks. Ainult Mooses võis teda selja tagant näha, sest Mooses oli kange mees, kõige kangem Iisraelis. Noh, aga mis te arvate, kas Mooses jahvatas kuldvasika peeneks ja jootis ta veega rahvale?“
„Jah jootis,“ vastas Indrek.
„Arvate teie tõesti, et Mooses seda tegi? Mooses — see egiptuse juut? Sest Mooses oli ju juut. Et juut jahvatas ilusa kuldvasika peeneks ja jootis rahvale? Kas olete näinud või kuulnud juuti, kes annaks kulla rahvale? Olete teie niisukest sakslast, venelast või eestlast näinud? Härra Maurus on vana, aga tema ei ole. Kulda ei anna keegi rahvale, kuld võetakse rahvalt ära, kuld võetakse omale. Ja korraga — juut joodab kulla rahvale! Ei, ei! Lugu pidi pisut teisiti olema. Mooses ise muidugi — s. t. kui mitte just tema ise, siis tema käsilased, nagu Aaron , Mirjam ja teised — tema ise oligi see, kes tuli kuldvasika mõttele. Ja see oli tark mõte, sest ainult jumala heaks tõi rahvas oma kulla välja, mis ta Moosese ja Aaroni eest oli ära peitnud. Tõi välja, et saaks kuldvasika, selle noore, ilusa jumala, kelle ümber võiks tantsu lüüa ja talle näkku vahtida, sest inemine armastab oma jumalat ikka palest palesse näha. Nii siis, kui kõik rahva kuld oli selles kuldvasikas koos, astus Mooses Jehoovaga ette. Alles siis tuli ta Jehoovaga, kui kõik kuld oli juba koos, ja võttis rahvalt tema kalli kuldvasika ära. Nõnda pettis juut kord ka oma suguvendi ja, vanajumal naeris pealt. Aga et Mooses oleks selle kuldvasika rahvale sisse jootnud, ei kunagi! Aga kuhu jäi siis kuldvasikas? Viis ehk Mooses ta Siinai mäele Jehoovale? Ei, milleks Jehoovale. Jehooval ei olnud kulda tarvis, Jehoova tahtis ainult tõtt, puhast tõtt. Mooses võttis kuldvasika omale ja ütles, et teeb seda Jehoova käsul, sest nõnda ei julenud rahvas nuriseda. Kui keegi oma ligemist petab , siis on kõige parem ikka Jehoova nimel, sest siis ustakse. Aga mis võime sellest õppida? Esteks nägime, et Mooses rääkis Jehoovale tõtt, aga kas rääkis ta ka rahvale tõtt?“
„Ei rääkind,“ ütles Indrek.
„Mis ta tegi rahvale?“
„Ta valetas.“
„Õige! Ta valetas. Mooses valetas rahvale. Aga kellel oli sellest kasu? Kas Jehooval seal ülal Siinail, kus ainult tuli ja suits? Kas oli Jehooval sellest kasu?“
„Ei olnud.“
„Ei olnud. Sest mis oleks Jehoova kuldvasikaga seal ülal teinud, sest seal polnud ainustki heebreameest, kellelt midagi osta. Jehoova oli seal üksi. Aga mis teha üksi kuldvasikaga? Üksi ei hakka keegi kuldvasika ümber tantsima. Aga kas oli Moosesel sellest kasu?“
„Jah oli,“ arvas Indrek.
„Mõelge hästi järele, kas oli Moosesel kuldvasikast kasu? Mis ta võis teha temaga? Kuhu võis ta tema panna? Läks ta ehk kuldvasika seljas tagasi Egiptusse? Palkas ta ehk mõne mooramaamehe ja sõitis sellega? Sõitis ta?“
„Ei sõitnud.“
„Kuhu ta jäi?“
„Jäi Iisraeli juure.“
„Õige! Jäi oma rahva juure. Aga mis võis ta siis selle kuldvasikaga teha? Kas ei pidanud ta teda siinsamas ära tarvitama — peenrahana rahva sekka tagasi saatma? Eks pidand?“
„Pidi küll,“ oli Indrek nõus, sest tema oli juba valmis kõigega nõus olema.
„No näete: kuld läks ometi peenena rahva sekka tagasi. Niisugune oli see rahva söötmine ja jootmine peeneks jahvatatud kuldvasikaga, et kirjasõna pidi tõeks saama. Ja kas rahval oli sellest kasu?“
„Oli küll,“ arvas Indrek.
„Muidugi oli! Kullast on rahval ikka kasu. Nii et kelle kasu ajas siis Mooses taga? Kas mitte rahva kasu?“
„Rahva kasu,“ kordas Indrek.
„Just nii: rahva kasu. Mooses oli rahvamees. Oli küll juut, aga ikkagi rahvamees, nagu vana hall Mauruski. Sest ka mina olen rahvamees, mina ja Dr. Hermann, Dr. Veske , Dr. Hurt , Jakobson ja teised. Need kõik on eesti rahvamehed. Aga Mooses oli juudi rahvamees. Dr. Kreutzwald ei olnud mitte rahvamees, tema oli muidu niisama ja kirjutas „Kalevipoja“. Tema ei olnud küll ise õige rahvamees, aga tema laulis meie esivanemate rahvamehest, sest ka Kalevipoeg oli rahvamees. Ja isa Jannsen ka, see suur sakste ja pappide sabarakk. Nüüd on nad peaaegu kõik surnud, nagu Mooseski. Aga vana Maurus elab alles ja Dr. Hurt ühes professor Köhleriga. Teised on surnud, peale Hermanni, kellest pole asja. Ja rahvas leinab, sest pole enam mehi, kes ajaksid tema kasu taga. Härra Maurus on veel üksinda eesti rahva kasude eest väljas, üksinda oma halli peaga. Ja tema ei taha selle eest muud kui pisut tõtt, ainult pisut puhast tõtt, nagu Jehoova Siinai mäel. Ja teie peate tema Mooses olema, kes kuulutab tõtt rahva kasu pärast, et ta ei tantsiks enam oma kuldvasika ümber. Rahva kasu pärast peab olema tõepalg pööratud mitte rahva, vaid Jehoova poole. Härra Maurus peab tõtt teadma, mitte rahvas. Kool on minu rahvas, minu Iisrael ja Iisrael ei pea mitte Jehoovast, vaid Jehoova peab Iisraelist tõtt kuulma. Mooses ei annud Iisraelile tervet kuldvasikat korraga, vaid tegi ta peeneks — nõnda andis ta. Ka meie ei või oma Iisraelile tervet tõde korraga anda, sest rahvas kaotab aru, kui ta saab terve suure tõe korraga kätte. Rahvas läheb hulluks ja hakkab tantsima ning lõhkuma. Aga te nägite, mis sünnib, kui rahvas hakkab lõhkuma: Goethe ja Schiller läksid prügikasti nii et tolm aga taga. Oli seda tarvis? Oli seda meie rahval tarvis? Sai ta sest kasu? Aga rahvas peab kasu saama, sest mis rahvas see on, kes ei saa sugugi kasu. Ja siis see Slopašev: miks Goethe ja Schiller ja miks mitte Gogol ja Puškin? Kas ma selleks võtsin ta oma majja? Ma võtsin ta ju, et ta räägiks minu poistega vene keelt, et ta kasvataks mu poissa. Aga tema hakkab purustama ! Venelasel vene süda. Aga vana härra Maurus tunneb vene hinge ja südant. Olen omad riivid igal pool ette lükanud, Slopaševi härra Maurus ei karda. Peeneks jahvatatud kuldvasikaga lükkab vana härra Maurus omad riivid sõprade juures ette. Sest kui poleks sõpru, siis pandaks kool kinni, venelane ei küsi ju rahva kasust, sakslane ka ei küsi, eestlanegi ei küsi, tema on saksik või venik, mitte eestlane. Aga härra Maurus küsib ja tema koputab kas või kümne ukse pihta, koputab ilusa, noore kuldvasikaga, sest seda armastab venelane…“
Ei tea, millest või kuidas see tuli, aga direktorit kuulates hakkas Indrekul temast lõpuks kahju. Võib-olla sündis see tema halli habeme, võib-olla tema harvenenud hallide juuste pärast, mis kippusid pealael aina püsti tõusma ja värisesid seal liikudes, isegi rääkides. Vististi just nende pärast hakkaski Indrekul temast hale meel, sest need tuletasid talle meelde tema oma isa kuski sooserval, tuulise ilmaga, peale külma vihma, mis oli ladisenud päevade kaupa heinaajal. Et kuidagi aega kasutada, olid nad pajupõõsaid juurinud, vaevakaski kitkunud põlenud maal. Ja kui siis lõpuks pilved lõid rebenema ja päike näitas oma nägu, jäi isa laastatud soo serval seisma, võttis ligunenud mütsi peast, pühkis käisega otsaesiselt ja ütles: „Tänu taevale, ometi kord päike!“ Tuul sasis tema juukseid ja alles nüüd, direktorit vaadeldes, tuli Indrekul meelde või taipas ta, et isa juuksed olid juba tol korral pisut hallid, peaaegu nagu härra Maurusel siin. Seda tõsiasja praegu mõistes nõrkeski tal äkki süda ja lõdvenesid keelepaelad, nii et ta jutustas direktorile kõik, nagu see oli sündinud. Kõige imelikumana selle juures tundus talle see, et kui ta rääkis palliga pildumisest, siis nimetas ta Slopaševi jalgu „kodarateks“, aga direktor ei pannud seda nagu põrmugi pahaks, vaid naeris ainult, naeris nähtavasti puhtast südamest, nii väga tegi Indreku jutustus talle nalja. Kuid Indrek rikkus lõpuks selle ilusa meeleolu väikese eksitusega: ta rääkis ka sellest, kuidas Slopašev ja Voitinski olid purjus peaga arutanud kooli kinnipanemist. See pühkis vanamehe näolt kohe naeru.
„Näete nüüd seda head venelast,“ seletas ta. „Tema joob enda täis, läheb siis eestlasega kaklema ja purustab kaks suurt sakslast. Ühes eestlasega purustab! Ja et härra Maurus kohe tõtt teada ei saaks, siis tahab ta tema kooli kinni panna, sakslaste pärast muidugi, kes juba prügikastis, eesti prügikastis. Nõnda teeb hea südamega venelane — tema hakkab kohe kooli kinnipanemisest peale, kohe sellest. Sest hea südamega inemine tahab kõigile hea olla või kõigile halb. Kõigile! Kui purustas sakslased purjus peaga, siis mõtleb kohe: milleks see eesti kool, kui pole enam sakslasi. Nõnda ütleb hea inemine. Kõigile olgu ühte moodi. Venelane ei oska lugeda, milleks siis eestlanegi oskab. Head inemist ei või sellepärast kunagi usaldada, tema teeb kergesti kurja — puhta õigluse pärast, et aga oleks kõigil ühesugune. Aga inemine ei saa õiglane olla, jumalgi ei saa, sest ega ta muidu ütle: armasta oma ligemist nagu iseennast. Seda öeldi juudile, juut teab. Kas talle öeldi: armasta kõiki, iga inemist? Ei, vaid: armasta ligemist. Aga hea venelane tahab kõiki armastada nagu iseennast ja sellepärast paneks ta eesti koolid kinni. Venelane on parem kui jumal, parem kui Õnnistegija, ainult neitsi Maria on ehk nõnda hea kui venelane. Niisugune on venelane. Oo, härra Maurus tunneb head venelast, kes tahab kõiki armastada nagu iseennast!…“
Mida rohkem direktor head venelast kiitis, seda rohkem tõmbus tal omal nägu murepilve. Oli selgesti aru saada, et ta rääkis ühte ja mõtles ise teist, mida just, kes seda teab. Ja mis peaasi: ta kahtles kõiges, teataval määral nähtavasti selleski, mis Indrek talle jutustas. Tema peaajus omandas iga asi mingisuguse pöörase kuju ja seal pöördus ka kõige lihtsam ja selgem sündmus peaaegu hullumeelselt pahupidi .
„Meie peame kokku hoidma,“ ütles ta lävel Indrekule peaaegu saladuslikult sosistades. „Eestlased peavad kokku hoidma, sest neid on vähe. Aga eestlane ei hoia eestlase poole, eestlane hoiab sakslase või venelase poole. Eesti rahvameeski hoiab sakslase või venelase poole, usub sakslast ja venelast rohkem kui eestlast, loodab sakslase ja venelase, mitte eestlase enda peale. Kreutzwald lootis, aga tema on surnud; Jakobson ka lootis pisut, aga ka tema suri. Kõik on surnud, kes lootsid eestlase peale. Mehed ja naised! Peaasi naised! Sest naine loodab ainult sakslase või venelase peale. Ainult! Ühel on siiski veel hing sees, kes loodab eestlase peale, ühel on, jumal tänatud, sest temal pole naist ja tema on hull, üsna hull, sest ainult hull loodab eestlase peale. Kahju, et meil nii vähe hulle , nii terve rahvas, nii terve, sest loomatoit hoiab rahva terve, ei õiget usku ega lootust. Grenzstein pole hull, tema mitte, ja Kõrvil on täis aru peas. Grenzstein on rebane, aga oma saba ei oska peita . Ei, seda ta hästi ei oska. Aga venelane on kaval; ka see seal all on kaval, joob, aga on kaval. Muidugi rääkis ta meelega, et teie kuuleks. Segas jälgi. Härra Maurus teab, kuhu venelane mõtleb oma kavalad jäljed teha… Aga nüüd minge, keegi ei tohi midagi teada, ainult meie kahekesi, kaks eesti meest, Jehoova ja Mooses, nende käes on Iisraeli rahva saatus. Kuldvasikas, kuldvasikas!“ naeris direktor Indrekule trepile järele, nagu oleks kõik ainult rumal nali.
Aga Indrekule ei teinud see põrmugi nalja. Päev-päevalt ikka rohkem kasvas temas tundmus, nagu müttaks ta mingisuguses mülkas, üle pea sees. Pea läheb uimaseks ja kumiseb, kõrvus vuhiseb ja ajab pilli, liikmeisse hakkab rammestus , nii et ei tahaks liigutada kätt ega jalga. Mõnikord tahaks nii paljust rääkida mõne teisega, aga ei leia parajat silmapilku või pole kohast isikut. Teised nagu ei elakski tema õhustikus, vaid kuski mujal, kus ei saa Indreku meeleolust aimugi.
XII.
Üks uus tegur hakkas pikkamisi mõjuma vilksatava päikesekiirena selles raskes õhustikus. See oli direktori tütar, keda hüüti ikka ainult preiliks. Kui Indreku kord oli leiba lõigata ja lauda katta — sest ka selline ülesanne tabas teda peale kõige muu iga paari, kolme päeva tagant — ilmus ka preili vahete-vahel söögituppa, et istudes kõigutada oma pikki, peeni jalgu kas aknal või isegi kuski lauaserval, sest pingil, toolil või järil ei armastanud ta kunagi istuda, need olid tal jalgade kõigutamiseks liiga madalad. Alguses Indrekule tema tulek ei meeldinud, oli ju piinlik voolida leiba või kolistada nõudega mööda lauda, kui keegi jälgib silmadega iga sinu liigutust. Pisut kergem oli siis, kui söögitoas viibis ka proua Malmberg, preili tädi, sest tema kas ajas preili minema või ta tõreles temaga, enamasti ikka koha pärast, mille see valinud endale istumiseks.
„Kuhu sa istud!“ hüüdis proua Malmberg harilikult. „Seal ju teised söövad! Kas sul häbi ei ole?“
„Miks siis häbi?“ vastas preili. „Mu riided on ju puhtad.“
„Kas seda sulle pansionis õpetati?“
„Seda õppisime seal ise, ikka istusime kuski laual või mujal kõrgel,“ seletas preili.
Ükskord, kui tädi polnud kuulamas, küsis ta Indrekult:
„Ega te ei pahanda, et ma siin istun?“
„Mina seal ei söö, preili,“ vastas Indrek.
„Kus teie sööte?“
„Kus juhtub, aga mitte seal; seal sööb härra Ollino.“
„Enne ta ei söönud ju siin,“ ütles preili ja kargas laualt maha. „Pfui, kuidas te mind ehmatasite! Kui tema seda oleks näinud, siis oleks epistel papalt tulnud. Aga kes sööb tema kõrval, siin pahemal?“
„Härra Koovi.“
„Aga paremal?“
„Vürst.“
„Kus sööb krahv, kes ilusasti mängib?“
„Teisel pool lauda esimesena.“
„Tema kõrval?“
„Elbe ja siis Hodkevitš.“
„See, kel käed alati taskus, eks?“
„Seesama. Aga kust teie seda teate?“
„Tean, mina tean kõik. Kus on Vuti koht?“
„Siin,“ näitas Indrek.
„Sinna ma istun, sinna ma tahan istuda,“ ütles preili. Aga enne kui ta seda sai teostada, tuli tädi teatega, et papa kodu, ja preili kadus jalamaid söögitoast, sest siinviibimine oli tal kõvasti keelatud.
Teine kord, kui ta istus jällegi söögitoas ja oma jalgu kõigutas, ütles ta Indrekule:
„Miks teil leivatükid ühepaksused ei ole? Vaadake seda! Missuguse inimese hambad ulatuvad sellest läbi?“
„Ma jätan selle iseendale,“ vastas Indrek lihtsalt.
„On siis teil nii pikad hambad?“ naeris preili.
„Mina saan paksemastki tükist jagu.“
„Küll teil on hea elu!“ ohkas preili natukese aja pärast.
„Tõesti?“ imestas Indrek.
„Kas siis ei ole?“ küsis preili.
„Ennem võiks küll preilil hea elu olla,“ arvas Indrek.
„Minul?! Minul on igav, hirmus igav. Ma ei tohi ju midagi teha ega rääkida. Ka minna ei tohi ma kuhugi, ikka on mul tädi või mõni teine sabas.“
„Aga mina ei saa kuhugi minna, pole aega ega võimalust,“ ütles Indrek.
„Teie peate all olema, eks? Teil pole papale raha maksa, ega?“
Indrek ei vastanud, kolistas ainult taldrikute, nugade ja kahvlitega.
„Miks te õieti siin olete? Et leiba lõigata ja lauda katta?“ küsis preili.
„Et õppida,“ vastas Indrek.
„Millal te siis õpite, kui te alati tööd teete, kuhugi jooksete või all toas istute? Öösigi ju pole rahu, siis kõliseb kell, see kostab ju üles. Teie teete ust lahti, eks?“
„Mina,“ vastas Indrek.
„Näete, ma tean sedagi. Millal te küll õpite?“
„Selleks on aega küll!“ kiitis Indrek, et oma seisukorda pisutki paremana paista lasta.
„Mida te kõige rohkem armastate? Lateinisch, nagu papa ütleb, mis? Papa arvab ikka, et kõik õpivad aina Lateinisch. Mina teda ei armasta, sest mis ma temaga teen, kuhu ma temaga lähen. Mina armastan saksa keelt, see on kõige ilusam. Teie saksa keelt ei oska? Kui kahju! Siis poleks vaja vene keelt rääkida. Miks te ei õpi? Tahate, ma õpetan teile? Hakkan teiega ainult saksa keelt rääkima, nur Deutsch! Iga haritud inimene räägib saksa keelt, sest ilma saksa keeleta polegi haridust ega haritud inimest. Seda ütlevad kõik — papa, tädi, kõik, kõik, die ganze Welt. Und was können wir gegen die ganze Welt? Verstehen Sie?“
Ja kohe hakkas ta õpetusega peale, võttes näitena taldriku, noa või kahvli ja küsides: „Was ist das?“ millele Indrek pidi vastama saksa keeli.
„Nõnda ei lähe teil aeg kaduma: teete tööd ja õpite ühes sellega saksa keelt. Nagu praegugi: was machen Sie jetzt ?“ küsis ta, kui Indrek leiba lõikas. „Ja mina leidsin omale elu-ülesande: hakkan poistele saksa keelt õpetama. Olen kasulik, teen tööd,“ rõõmutses preili. „Kõige pealt õpetan teile saksa keele selgeks. Teie saate varsti hakkama, teil on juba ots käes. Nur Vocabeln, Vocabeln, Vocabeln! Kui keel on kord valmis painutatud, siis pole enam midagi. Aller Anfang ist schwer! Siis võite preilidega jalutama minna, haritud preilidega, sest haritud preilid räägivad väljas ainult saksa keelt, nur Deutsch! Meie räägime ikka saksa keelt, ka kodu. Tädi vene keelt ei mõista, papa oskab halvasti ja eesti keel on ju päris võimatu. Sest kuis ma ütleksin eesti keeles: lieber Papa, liebe Tante? Mis te arvate, kuis ma seda ütlen? Armas papa, armas tante või veel — armas tädi! Pfui! igal pool see s. Kui inetult see kõlab! Ülepea kaotaksin ma s’e keeltest, kui see oleks minu teha. Kui ometi keegi teaks keele, kus pole s’e! Kui oleks kusagil niisugune keel! Ma saaksin juba õnnelikuks sellest paljast teadmisest.“
„Miks siis preili s’e ei armasta?“ küsis Indrek.
„Seda ei või ma teile öelda,“ vastas preili veidi punastudes. „Tädile olen ma öelnud ja tema ainult naerab. Tädil ei ole peeni tundmusi, tema ei saa mõnikord põrmugi aru, mis mina tunnen. Kui ma iseseisvaks saan, siis lähen ma reisima , lähen tingimata ja otsin ilma s’eta keele üles, sest niisugune keel peab ometi kuski olema. Ei ole võimalik, et pole kogu ilmas nii peenetundelist rahvast. Mõistate — kogu ilmas! Ja otsima lähen ma tingimata. Ning eesti keelt ei räägi ma siis enam kunagi, kui ma iseseisvaks saan, sest mehele lähen ma ükskõik kellele, mitte eestlasele . Temale mitte! Lähen niisugusele, kes eesti keelt ei mõistagi, sõnagi aru ei saa, kes teda pole eluilmas kuulnudki, nii et ka minu lapsed teda kunagi ei kuule, sest eesti keeles on kõik ilusad ja inetud sõnad s’ega. Mõelge pärast üksi järele, siis saate aru, saate tingimata aru, ja öelge mulle homme või tunahomme, kas mul on õigus. Ja pange tähele: mul on tingimata õigus, kui te hästi järele mõtlete. Armas! Kallis! Hirmus! igal pool visiseb ja vusiseb see ropp s. Neil on õigus, kes ütlevad, et eesti keelt võib ainult magamistoas tarvitada, mitte mujal. Nur im Schlafzimmer!“
„Aga on ju ka — kole, hale, need on s’eta,“ püüdis Indrek vastu vaielda .
„Mis see aitab,“ rääkis preili, „mis on sest kasu, kui „armas“ ja „kallis“ on alati s’ega. Mõistate — alati! Mõtelge ometi, kui mul oleks keegi, keda ma nii, nii… liebe vom ganzen Herzen ja kui ma kunagi ei võiks talle „armas“ ja „kallis“ muidu öelda, kui aina susiseva s-ega; ma sureksin ära. Bei Gott , ich würde krepieren. Armas, kallis, sõrmus — kõige parematel sõnadel ikka s. Aga: ich liebe dich, ich bin verliebt, Ring, Brautring, wie schön das klingt! Himmlisch! Nii et esimene asi: õppige saksa keel selgeks ja mina õpetan. Ma teen seda hea meelega selle s’e pärast. Aga te peate tõesti õppima, nii et ma kohe tunnen, et te õpite, sest muidu ei maksa, muidu ei ole mul kannatust. Denn ich bin so launisch, so launisch!“
Ükskord küsis preili Indrekult:
„Kuidas teile meeldib minu nimi — Ramilda . Eks ole ilus?“
„Väga ilus!“ kiitis Indrek.
„Teate, mis see on? See on ju Miralda. Minu õige nimi on Miralda. Aga see ei meeldi mulle. Ramilda on palju ilusam. Ja peenem , suursugusem. Kui ma iseseisvaks saan, muudan ma oma nime lõplikult tingimata Ramildaks, nii et kui mind ükskord maha kuulutatakse, siis mitte Miralda, vaid Ramilda. Tädi on hirmus vastu, aga mis sest. Kui muidu ei saa, annan keisrile palvekirja ja keiser lubab tingimata muuta. Sest mis võiks keisril selle vastu olla, kui mind kantslist maha kuulutatakse Ramilda, mitte Miralda. Miraldast saab palju ilusaid nimesid, aga Ramilda on ikkagi kõige ilusam. Kuulake: Miralda, Marilda, Rimalda, Ramilda, Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla, Maridla, Miradla — lõpmata palju. Aga nende teiste pärast ei annaks ma kunagi keisrile palvekirja, ainult Ramilda pärast. Mul ongi juba see palvekiri valmis, muidugi mitte paberil , vaid peas. Igal õhtul enne uinumist loen ta mõttes keisrile ette, nii et ta paremini mõjuks, kui ma ta kord ära saadan . Mis te arvate, kas keiser annab luba Miralda asemel Ramilda võtta?“
„Ma ei tea, preili,“ vastas Indrek.
„Seda ma tean isegi, et teie seda ei tea, aga mis te arvate, seda küsin ma; ainult teie arvamus.“
„Ma arvan küll, et lubab,“ ütles Indrek viimaks.
„Arvate tõesti?“ usutas Ramilda.
„Tõepoolest, preili,“ kinnitas poiss.
„Eks ole?“ ütles Ramilda õnnelikult, „sest mis võiks keisril selle vastu olla. Selle peale teie käsi.“ Ta hüppas aknalaualt kaks jalga korraga põrandale ja sirutas Indrekule käe ning, kui ta seda oli surunud, ütles ta:
„Tigapuul on suurem käsi kui teil. Tema on teist lühem, aga käsi on suurem ja tugevam. Veel kord! Pigistage kõvasti, nii et ma tunnen.“
Ja Indrek pidigi uuesti preili kätt pigistama, kes siis ütles:
„Ikkagi on Tigapuu tugevam. Kas ta meeldib teile?“
„Tema on minust üks klass kõrgemal,“ vastas Indrek.
„Ja räägib saksa keelt, päris kenasti räägib, nii et nagu haritud inimene kohe. Mulle ütles ta kord, et tema oleks võinud juba farbendeklit kanda, kui ta tõsiselt oleks tahtnud, aga temale meeldib siin nii väga. Kas teile meeldib?“
„Meeldib küll,“ vastas Indrek.
„Lõbus, eks? Papa on poistega hirmus hädas, nad on väga vallatud. Kas teie olete ka mõnikord vallatu?“
„Ei vist ole,“ arvas Indrek.
„Muidugi, teie olete juba suur, sellepärast. Aga Tigapuu on; ma tean, et on. Mis oli selle Goethe ja Schilleriga? Rääkige mulle ka. Tigapuult küsisin, aga tema ütles, et ei tea. Tema on ise väga vallatu, sellepärast ta ei räägi. Aga teie võite rääkida, sest teie ei ole ju vallatu. Mulle te ju räägite, mina ei ütle kellelegi. Tädile ja papale ka ei ütle. Nii et teame ainult meie kahekesi. Ma tahaksin nii väga teada, kuidas see oli, sest vallatud poisid meeldivad mulle nii, nii. Aga ka teised meeldivad, üldse poisid. Überhaupt! Poisid on nii kenad, mehelikud. Tüdrukud on kadedad, hirmus kadedad. Ja kurjad! Minule on nad nii kadedad ja kurjad. Nad ütlevad, mina olevat rumal. Aga mina arvan, et on veel palju rumalamaid tüdrukuid kui mina. Mis teie arvate, kas on rumalamaid? Ütelge puhtast südamest.“
„Mina tüdrukuid ei tunne,“ ütles Indrek.
„See on teist nii ilus, et te tüdrukuid ei tunne; nad on kõik nii hirmus pirtsakad. Neid ei maksagi tunda. Mina olen ka hirmus pirtsakas. Aga kas ma nii rumal olen. kui teised kadedusest ütlevad, mis teie arvate? Ainult oma arvamus. Keisri kirja kohta te ju ütlesite oma arvamuse, miks siis ei või minu rumaluse kohta, mina pole ju keiser. Ütelge nüüd,“ mangus Ramilda paluvalt.
„Ma ei usu mitte,“ ütles Indrek viimaks, pöördudes ise kõrvale.
„Eks ole!“ hüüdis Ramilda rõõmsalt. „Kas iga tüdruk oleks keisri kirjale tulnud või oleks iga tüdruk osanud Miraldast Ramilda teha? Midagi ei oska nad! Aga mina oskan. Mul on nii hea meel ja ma olen nii õnnelik, et teie olete minuga ühel arvamusel. Ich bin so glücklich, so glücklich! Aga saksa keele peate ära õppima, peate! Seda tahab Ramilda, Rimalda, Radilma, Darilma, Ramaldi, Maraldi, Ramidla, Rimadla…“
Linnukesena vidistades kadus ta uksest ühes oma suure õnnega. Aga Indrek tundis südames nagu hella raskust ja esimesi valusaid tõmbeid. Ja talle tulid meelde härra Mauruse sõnad, mis see oli temale nii sagedasti korranud: „Ära usu naisi! Hoia naiste eest!“
„Kus sa ikka hoiad,“ arvas Indrek endamisi nagu alistunult.
Nõnda läksid päevad, kadusid nädalad, aga Indrek ei pannud seda tähele. Tema pidas nagu ainult ühte silmas: kas preili ilmub teatud päeval söögituppa talle saksa keelt õpetama või ei. Ta kippus unustama kõiki teisi õppeaineid, tuupis ainult saksa keele grammatikat, luges saksakeelseid raamatuid ja tagus sõnu pähe. Aga kui preili söögituppa ei ilmunud, oli Indrek tusane ja nukker , liiatigi kui kuulis, et preili oli käinud lobisemas mõne teisega, kel jätkus preilile ainult imetlust. Kõigil jätkus preilile ainult imetlust, sest tema oli ainuke naistäht meespere pilvises taevas. Ainult härra Koovi oli Ramilda kohta nähtavasti teises arvamuses, sest Indrek kuulis kord, kui ta tema kohta lausus: „Kisseinaja barõšnja“. Mis see tähendas, seda Indrek õieti ei teadnudki, aga hääletoonist ja näoilmest pidi ta järeldama midagi halba ja alaväärtuslikku.
Nagu Indrekki, teadsid paljud teised, võib-olla kõik, kust Ramilda võtnud oma selle ja hulga teisi nimesid, mis tundusid nii ilusatena, et neid siin-seal tasakesi korrati. Igal mehel oli oma ilus nimi, mida ta armastas ja mille ta tegi oma vaimustuse- ja imetluse- esemeks . Aga kõigi nende ilusate nimede taga peitus ainuke naine, kes oli meestele ette siristanud oma kümme tuhat nime, ja joobunud meestekari siristas seda talle järele. Polnud siis ime, et ka Indrek hakkas kaasa siristama kord teadlikult, kord ebateadlikult, teisendades nime viimse võimaluseni ja ammutades aina uusi ja uusi. See oli omasugune mäng ja ajaviide , mida võis kasutada igavates tundideski. Ja ta levis niisuguse kiiruse ja kindlusega, et astus mõjult võistlusse krahvi toodud lauluga, ainult selle vahega, et laulu lauldi valjusti ja ühel meelel , nime aga kordas igaüks oma-ette. Seega oli krahvi laul ühendavaks, preili nimi aga eraldavaks aineks siin esimese järgu asutises.
Sellest sai Indrek alles siis õieti aru, kui ta preili nime pärast põrkas kokku Tigapuuga, mille tagajärjeks oli nende lõplik eemaldumine.
„Mis sa seal lobised?“ küsis Tigapuu Indrekult tõsiselt, peaaegu kurjalt, nagu oleks tal õigus teda käskida, kui see kordas tasakesi: Rimadla, Ramidla, Maridla, Miradla.
„Ei midagi,“ vastas Indrek.
„Kuidas ei midagi, ma kuulsin ju selgesti.“
„Mida sa siis kuulsid? Pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli -Kadli.“
„Ei, ma kuulsin midagi muud,“ ajas Tigapuu vastu.
„Aga mida siis, Issand jumal?“ hüüdis Indrek, keda Tigapuu kõnetoon ärritas.
„Ma kuulsin just seda, mis sa ütlesid, ja keelan selle sul ära, kas kuuled,“ vastas Tigapuu ähvardavalt.
„Mis? Sina keelad mul seda ära? Mida? Nimeta ometi kord! Või kes oled sina, et tuled mulle midagi keelama? Keelamiseks on siin majas teised mehed olemas.“
„Aga näe just mina olen see mees, kes sulle seda keelab: mina, Tigapuu, eesnimega Karl.“
„Sa oled aru kaotanud, Karl Tigapuu!“ hüüdis Indrek, püüdes nagu naljatada, aga Tigapuu jäi endiselt tõsiseks ja ütles:
„Tähendab, sa tahad ikka seda suust välja ajada?“ Ta jäi Indreku ette ähvardavas poosis seisma ja vahtis talle põrnitsedes näkku.
„Jah, ikka laulan ma Midli-Madli, Kidli-Kadli, kui see mulle meeldib,“ vastas Indrek.
„Isegi selle keelan ma sulle ära, kas kuuled?“
„Kuidas sa seda teed, ma tahaksin teada?“ küsis Indrek.
„Ah kuidas?“ küsis Tigapuu vastu. „ Vaat ’ nõnda!“ ja ta pistis rusika Indrekule nina alla.
„Saad pähe, kui rusikaga tuled,“ ütles Indrek.
„Igal pool pole lauaklapid lahti,“ muigas Tigapuu.
„Igal pool leidub midagi, millega sinule pähe anda,“ vastas Indrek.
Viimaseid sõnu kuulis härra Ollino ja küsis naljatavalt:
„Kellele see Paas seal riide taga jällegi pähe annab?“ sest kõnelus sündis all suures toas eesriide taga.
„Ikka Tigapuule,“ vastas Indrek, „sest tema tükib rusikaga minu nina alla, kui mina laulan pääsukese laulu: Midli-Madli, Kidli-Kadli.“
„Ära valeta!“ hüüdis Tigapuu vihaselt.
„Miks sa nii kuri oled?“ küsis Ollino Tigapuult.
„Paas valetab!“ hüüdis Tigapuu.
„Mis sest siis on, et ta valetab,“ arvas Ollino. „Meie kõik valetame vahel.“
„Vale ja vale vahel on vahe,“ seletas Tigapuu. „Mina ei valeta niisuguses asjas kunagi. Kui olen midagi teinud või öelnud, siis julgen seda ka omaks võtta.“
„Mis see Paas siis ütles?“
„Küsi temalt eneselt.“
„Ei. Paasi ma ei usu, sest tema valetab, nagu sa ise ütled. Sellepärast ütle sina.“
„Ei, mina ei ütle,“ vastas Tigapuu. „Mina ei või seda öelda.“
„Mis see siis oli, et sina ei või seda öelda. Ütle mõnes teises keeles, kui eesti keeli ei või.“
„Seda ei saagi teises keeles öelda.“
„Taga targemaks!“ imestas Ollino, kellele Tigapuu meelepaha valmistas nähtavasti lõbu.
„Muidugi ei saa,“ seletas Tigapuu. „See oleks sama hea, kui sa küsiksid, et ma ütleksin oma nime mõnes teises keeles.“
„Mõistan, mõistan,“ lausus Ollino nüüd. „Tähendab, tegemist on naistega, eks? Noore preiliga, mis?“ Ja naeratades lisas Ollino saksa keeli juurde: „Unser Herr Tigapuu ist verkracht, ganz verkracht.“
„Jäta oma rumalad naljad tõsise asja juures,“ ütles Tigapuu ja võitles kõigest jõust palgessekippuva puna vastu. „Teie võite ju kõik naerda, kui tahate, aga minu arvates pole see sugugi ilus, kui noore preili nimega nõnda ümber käiakse, nagu oleks see mõni tühine mängukann, liiatigi kui see noor preili on meie oma koolidirektori tütar.“
„Aga see noor preili käib kõige pealt ise oma nimega nõnda ümber,“ vaidles Ollino vastu, nagu pakuks talle see erilist lõbu, kuna ta muidu oli harilikult ikka väga sõnakehv. Ka tekkis tema nagu klaasistunud silmi pisut elavam ilme.
„Inimene ise võib oma nimega teha, mis tahab, see ei puutu teistesse ja see ei anna veel teistele õigust teha sedasama. Inimene võib ka iseendaga teha, mis tahab, aga sellepärast ei või seda veel teised. Ja et elav inimene ning tema nimi on üks, siis ei või tema nimega mängida, sest see tähendaks, et mängitakse inimese endaga, mis on haavav. Aga inimesega ei tohi mängida, teda peab tõsiselt võtma. Ammugi ei või mängida noore preiliga, kui ta on direktori tütar, sest see ei ole aupaklik.“
Sellele pikale targale seletusele vastas Ollino lauluga „Oh kuusepuu …“ viisil:
„Oh Tigapuu, oh Tigapuu,
Du bist doch ganz verliebt.“
„Ma palun tõsise asja juures jätta naljad,“ ütles Tigapuu vihaselt.
„Mis ajast saadik sina oled hakand inimeste õigusi kaitsma?“ küsis Ollino.
„Kui kellelegi liiga tehakse, olen mina alati valmis olnud tema kaitseks välja astuma,“ ütles Tigapuu.
„Soo,“ imestas Ollino ja pöördus Indreku poole küsimusega: „Mis teie sellest arvate, Paas? Kas Tigapuu ka teie eest on välja astunud?“
„Ei mäleta,“ vastas Indrek ja arvas parajaks hetkeks juurde lisada: „Aga raha, mis ta minult laenas, seda ta küll ära ei maksa.“
„Mis on rahal inimese õigustega tegemist!“ hüüdis Tigapuu. „Ja mis sa pudrutad: millal olen mina sinult midagi laenanud?“
„Juba ammugi,“ vastas Indrek. „Sügisel, kui ma alles siia tulin.“
„Mina sinult laenand? Mina sinule võlgu?“ imestas Tigapuu.
„Vähemalt see rubla, mis teki eest.“
„Aga selle eest sa ju magasid minu teki ja padjaga.“
„Mitte ainustki ööd, sa võtsid nad ju tagasi.“
„Mis sa andsid.“
„Sa ju ütlesid, et võõrad asjad.“
„Mis sa uskusid, kuigi ütlesin.“
„Sa siis petsid?“
„Mis sa lasksid ennast petta.“
„Ah see ongi see sinu õigus?“
„See ongi minu õigus, kui teine on nii rumal.“
Need laused pilluti ruttu, peaaegu ühekorraga vastastikku teineteisele näkku. Ollino seisis, käed püksitaskus, ja vaatles poisse. Tigapuu viimaste sõnade juures ütles ta muiates, pöördudes nagu Indreku poole:
„Tigapuu on armunud, see on kindel. Sest kui inimene arvab, et temal on õigus teist petta, siis on ta tingimata armunud, seda pidage meeles.“ Ütles ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi kõndima, nagu oleks kogu küsimus lahendatud . Indrek ei teadnud, kas tema sõnu tõsiselt või naljana võtta. Alles paljude aastate pärast oleks võinud ta taibata, kuivõrt palju oli Ollino sõnades tõtt, aga siis oli ta juba need sõnad unustanud.
Tigapuu ei katsunudki Ollinole vastata, vaid ütles Indrekule:
„Lollus on sinusugusega õigusest rääkida, sinul pole sellest veel aimugi.“
Ta tegi minekut. Aga lävel pöördus ta ümber ja lisas endistele sõnadele juurde:
„Seda ma sulle siiski ei kingi, pea meeles. Kui veel juhtub, siis…“
Ning Ollinole ütles:
„Ja et sina selle üle ainult rumalat nalja heidad, seda poleks ma sinust tõesti mitte uskunud. Sest kõige pealt oleme meie ikkagi kooliõpetajad, järelevaatajad, korrapidajad, see aga seal ainult koolipoiss, sedagi mitte täiesti. Tõepoolest, ma imestan väga!“
„Mina ei imesta põrmugi!“ hüüdis Ollino lahkuvale Tigapuule järele.
Aga Indrek pidi järgmisel päeval Tigapuuga kaasa imestama, kui preili temalt söögitoas küsis:
„Kas see on tõsi, et teie läksite Tigapuuga minu nime pärast riidu?“
„Teie nime pärast mitte, niipalju kui mina tean,“ vastas Indrek, kuna tal omal meelde tulid Ollino sõnad: kui inimene on armunud, siis arvab ta, et tal on õigus petta.
„Kuis nii? Mispärast siis?“ küsis Ramilda, nagu oleks tal millestki kahju.
„Mina laulsin ainult Midli-Madli, Kidli-Kadli — seda pääsukese laulu.“
„Oli see tõesti nii?“ usutas Ramilda ja vahtis Indrekule nagu pettunult otsa.
„Tõepoolest, preili,“ kinnitas Indrek.
„Seda ma küll ei usu,“ ütles Ramilda. „Te räägite küll alati tõtt, aga nüüd te luiskate. Ja teate, miks? Te häbenete mulle tunnistada, et te minu nime kordasite.“
„Miks ma seda peaksin häbenema? Ei, ma ei häbeneks,“ ajas Indrek vastu.
„Kas tõesti ei häbeneks? Ütelge puhtast südamest, ütelge ruttu, tädi võib iga silmapilk tulla ja siis ma ei saagi täna kuulda.“
„Päris puhtast südamest,“ kinnitas Indrek.
„Siis polnud see tõesti minu nimi?“
„Tõesti mitte, vaid ainult Midli-Madli, Kidli-Kadli.“
„Aga kas te minu nime peale ei mõelnud, kui nõnda laulsite?“
„Ei mäleta hästi, aga ma arvan, ei vist.“
„Tuletage hästi meelde,“ ajas Ramilda peale. „Rimadla, Ramidla, Miradla, Maridla, Ridla, Radla, Ridli, Radli, Kidli-Kadli, Midli-Madli. Tingimata oli see nõnda, eks olnud?“
„Ei tea, võib olla.“
„Ganz bestimmt, so war es!“ kinnitas Ramilda ja lisas nagu endamisi juurde: „Tähendab: Tigapuul oli ometi õigus! Tigapuul oli õigus!“
Nende sõnadega läks ta tantsiskledes uksest välja, nagu tõttaks ta kuhugi mõnda rõõmusõnumit viima, ja Indrek kordas talle mõttetult järele: „Tigapuul oli õigus, Tigapuul oli õigus,“ kuna ta südames tundis äkki seletamatut raskust, mis sünnitas kogu kehas imeliku kuumuse. Öösigi tundis ta seda oma silmalaugudes, kui ta sonis: „Tigapuul oli õigus, Tigapuul õigus.“ Tema ise polnud kunagi tähele pannud, et Tigapuul oleks milleski õigus olnud, aga nüüd kinnitas seda Ramilda. On siis temal õigusest sama arusaamine nagu Tigapuul? Samal silmapilgul nägi ta end kuski surnuaia nurga ääres videvikul, kus kohisesid tumedad kuused, ja keegi teine seisis tema ees, kes jooksis ära. Aga tema jäi paigale, sest talle tundus, nagu oleksid tema jalad köidetud selle teise omadega. Ka täna jooksis keegi teine ära, ikka jookseb keegi ära, keegi teine, ainult tema jääb, tema üksi.
Nõnda sonis Indrek leiba lõigates, kui proua Malmberg sisse astus ja ütles:
„Miks te täna nii hulluste leiba lõikate?“
„ Nuga on vist nüri,“ arvas Indrek.
„Tehke nuga teravaks, muidu purustate rohkem kui lõikate.“
Ka taldrikud ja noad - kahvlid ei tahtnud täna Indrekul käes seista, aina kukkusid, aina kolisesid.
„Mis teil täna ometi on? Olete unine või haige?“ küsis proua Malmberg.
„Öösi kõlistati palju,“ ütles Indrek.
„Vaene poiss!“ haletses proua. „Aga nõnda ei jää neist vaestest taldrikutest ja tassidest varsti enam midagi järele, kui te neid nii hirmus peksate. Näete isegi, taldrikutel kõigil tükid servast ära ja tassidel pole enam kõrvu olemaski.“
„Kõrvadeta ongi mõnusam,“ arvas Indrek, „mahuvad paremini üksteise sisse.“
„Aga mis nägu siis tassil on, kui pole kõrva!“ ütles proua Malmberg õpetlikult. „Mis nägu oleks inimesel, kui tal poleks kõrvu peas. Inimesel poleks siis mingit nägu. Nii ka tassil: tema on alati inimese käes ja temal peab olema kõrv küljes. Sest miks peab tass ilma kõrvata olema, kui inimesel on kõrvad!“
„Ja muidugi, proua Malmberg,“ oli Indrek nõus.
„Aga miks peksate siis tassidel kõrvad ära, kui nad teil endil on alles?“
„Ega ma ei peksa ju, nad ise lähevad,“ vastas Indrek. „Oleks inimese kõrvad ka sama õrnad kui tassidel, siis oleksid vist kõik inimesed kõrvuta.“
„See olekski õiglane,“ arvas proua Malmberg, „sest milleks inimeselgi kõrvad, kui pole tassil.“
„Aga tasside kõrvad ei kuule ju,“ katsus Indrek vastu vaielda.
„Kas kõigi inimeste kõrvad kuulevad?“ küsis proua Malmberg. „Minu isa kõrvad ei kuulnud lõpuks mitte midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära? Ühes kõrvadega läks teine hauda, ühes oma kurtide kõrvadega. Ja nõnda on kõigi inimestega: ühes kõrvadega pannakse nad puusärki.“
„Aga tassid ei lähe ju puusärki,“ arvas Indrek.
„Mis sest?“ küsis proua Malmberg vastu. „Kas kõik inimesed lähevad? Ainult need, kes ristiusku, pannakse puusärki, sest nemad peavad viimsel päeva üles tõusma. Ja kuis nad tõusevad, kui pole kõrvu peas. Sellepärast.“
„Ega tassid üles ei tõuse,“ vaidles Indrek ikka veel vastu.
„Kas kõik inimesed tõusevad?“ küsis proua Malmberg. „Kus on, kes ärataks juudid või paganad? Kes neid äratab? Ei keegi! Sellepärast polegi tähtis, kas neil surres kõrvad peas või mitte. Aga ometi on nad neil alles ja miks ei või siis ka tassil olla.“
Nõnda õpetas proua Malmberg Indrekut ja tegi talle selgeks, et tassidel peavad kõrvad küljes olema, kuigi nad pole surelikud nagu inimesed — kristlased , juudid ja paganad. Proua Malmberg tegi Indrekule ja ka kõigile teistele noortele kõik asjad selgeks, aga nemad ei suutnud temale midagi selgeks teha. Nõnda võitsid neist kõnelusist aina noored, mitte aga proua Malmberg. Ometi armastas tema tähtsaid eluküsimusi noortega rohkem harutada kui noored temaga, sest tema tahtis palju rohkem õpetada kui noored õppida.
Aga tasside ja inimeste kõrvade küsimusel oli ometi mingisugune saatuslik eeltähendus. Sellest sai proua Malmberg ise kõige paremini aru. Möödus ainult paar päeva ja siis jäi vürst lõunale hiljaks, nagu see oli temaga varemaltki juhtunud. Aga täna jäi ta eriliselt palju hiljaks ja, et proua Malmberg armastas korda, siis ei andnud ta vürstile enam süüa, kinnitades temale, et tänasest päevast peale jäävad kõik söömata, kes ei ilmu õigeks ajaks lauda. Erandite hulka pidi kuuluma ainult Ollino, kel palju tegemist, ja Paas, kes oli sagedasti sel ajal alltoas valvekorral, kui teised istusid lauas.
Tänagi Indrek alles sõi parajasti, kui vürst astus sisse, võttis ülal lauaotsas istet ja ütles:
„Palun mulle siia katta.'“
Et vürst rääkis ainult vene keelt, mida proua Malmberg ei mõistnud, siis küsis viimane Indrekult, mis see tahab, ja laskis talle vastata, et täna enam lõunat ei saa. Aga vürst ei tahtnud sellest midagi teada, vaid vastas:
„Mu kõht on tühi, ma tahan süüa.“
„Siis peate seda kustki mujalt otsima, mitte siit,“ pidi Indrek vürstile tõlgina vastama.
„Mina ei liiguta ennast siit enne, kui saan süüa,“ ütles vürst kindlasti.
„Ma kardan , teie peate siis väga kaua ootama,“ ütles Indrek.
Vastuseks lõi vürst käega vastu lauda ja pöördus Indreku poole:
„Ütelge sellele eidele veel kord, et ta mulle viibimata süüa annab, ehk muidu ei vastuta mina oma tegude eest.“
Kui Indrek oli need sõnad viisakalt edasi andnud, pidi ta vastama:
„Proua Malmberg vastutab oma tegude eest, sest tema ei ole vürstlikust soost. Tema vastutab ja ei anna vürstile süüa, tehku see mis tahes.“
„Katke silmapilk laud!“ karjus vürst ja põrutas rusikaga lauale.
Indrek pidi nüüd vürstile ütlema, et ta ei karjuks, sest siin pole ta mitte vürst, vaid ainult koolipoiss, kes lõunale hiljaks jäänud. See oli õieti viimane, mida Indrek tõlgina sai öelda, sest peale seda läks saksa- ja venekeelne sõnavaling nõnda hoogsaks, et polnud võimalik enam midagi tõlkida. Ägedad liigutused, välkuvad silmad ja moonutatud näod rääkisid selgemat keelt kui ükski suu. Lõpuks seisid vürst ja proua Malmberg vastastikku laua ääres, kuhu olid kuhjatud puhtad tassid ja alles pesemisest märjad taldrikud, seisid ja karjusid teineteisele sõnu, mille tähendust nad ehk ennem aimasid kui mõistsid.
„Kas te annate mulle süüa, küsin ma viimast korda,“ karjus Bebutov. „Ei või ja?“
„Minge välja ja ärge karjuge siin!“ hüüdis proua Malmberg talle vastu ja näitas käega ukse poole. Ja siis sündis äkki midagi niisugust, milleks polnud ette valmistatud vististi keegi, vürstki mitte. See oli mingisuguse silmapilkse nõutuse tagajärg. Vürst tahtis nähtavasti midagi muud teha, sest tema mustad, põlevad silmad jooksid otsides mööda suurt tuba ringi, aga nad ei leidnud midagi muud kohasemat kui lauanõude virnad. Ja nõnda siis ta kahmaski esimese tassivirna ja virutas selle raksatades põrandale, kuna ta ise karjus, vahtides proua Malmbergile näkku:
„Andke süüa!“
„Teie olete hull!“ karjus proua Malmberg talle vastu, ilma et oleks ennast paigalt liigutanud.
Jälle raksatasid riistad põrandale ja purunesid tuhandeks tükiks, mis kargasid üle kogu toa laiali.
Tüdruk põgenes hirmunult ukse juurde ja vingus sealt:
„Proua, proua, lubage, et ma toon talle midagi, muidu peksab ta kõik puruks!“
„Sina ole vait!“ karjus proua Malmberg vastu ja taganes ka ise ukse poole, eemaldudes nõnda hullunud mehest. Ja pöördudes Indreku poole, kes ka püsti karanud, käskis ta:
„Ütelge talle veel kord kindlasti, et ta süüa ei saa, lõhkugu või kogu maja.“
„Ah ei saa?!“ karjus vürst Indrekule vastu, kui see oli talle proua Malmbergi sõnad edasi andnud, ja kahmas laualt ühe käputäie riistu teise järele, et neid hirmsa raginaga põrandale virutada. Vististi oleks ta nad kõik kuni viimseni hävitanud, kui mitte Ramilda poleks siia sattunud. Ta ei pannud teiste hirmunud nägusid tähelegi, nägi ainult vürsti, kes töötas kui hullumeelne.
„Kui kena, kui imekena!“ hõiskas ta rõõmu pärast, kui vürst käputäie riistu põrandale virutas. „Niisugust müra pole ma veel ühelgi ilutulestikul kuulnud!“
Need sõnad räägiti saksa keeles ja sellepärast ei võinud vürst neist aru saada, aga ta kuulis uut häält ja vaatas tagasi. Ning nähes, et Ramilda seisab õnneliku näoga keset tuba ja vaatleb tema laastavat tegevust, tuli tal nagu aru uuesti tagasi ja ta peatus oma askelduses.
„Veel kord!“ palus Ramilda vene keeles. „See oli nii ilus: trrrahhh!“ kiljus ta rõkatades. Aga vürst seisis kui uimane keset killustatud riistu ja ei liigutanud end.
„Sina ära sega end minu asjadesse!“ karjus proua Malmberg õetütrele.
„Ei, armas tädi,“ vastas Ramilda. „Aga miks ta hakkas lõhkuma?“
„Ei saanud süüa,“ vastas proua Malmberg.
„Miks siis? Kas ei olnud või?“
„Jäi hiljaks. Tema jääb alati hiljaks, aga minu majas peab kord valitsema,“ seletas pr. Malmberg.
„Tähendab, nälja pärast,“ lausus Ramilda. „Tühja kõhu pärast hakkas vaenekene lõhkuma.“ Ja vürstile lähenedes ütles ta sellele:
„Teate, kui nälja pärast, siis ei maksa, ega tädi ikkagi süüa ei anna. Uskuge, mina tunnen teda. Kui ütleb ei, siis jääbki ei.“
Ramilda rääkis seda nii lihtsalt ja südamlikult, nagu kõneleks ta mõne lapsega. Vürst ei osanud muud teha kui kummardus, palus vabandust ja läks.
„See inimene on püsti hull,“ ütles pr. Malmberg nüüd. „Näete, mis ta tegi!“
„Aga kui ta kõht oli kangesti tühi,“ püüdis Ramilda vürsti kaitsta. „Mina läheksin ka hulluks, kui ma näeksin, et süüa on ja et mulle ei anta. Iseasi, kui just ei ole, siis ehk ei lähe nii ruttu hulluks.“
„See oli juba enne hull, kui ta siia tuli,” vastas pr. Malmberg. „Aga küll mina ta terveks teen.“
„Teda ehk näljutati ka kodus, sellepärast,“ arvas Ramilda. „Näljaga lööb ikka inimestel nende hullus välja, muidu on ta neil sees, sest kust ta muidu näljaga või mõne muu suure hädaga tuleb, kui ta juba enne neil sees ei ole.“
„Jäta oma rumalused,“ ütles pr. Malmberg õetütrele.
„See ei ole rumalus , armas tädi,“ vaidles Ramilda vastu. „Kõik inimesed ei lähe ainult sellepärast hulluks, et neil pole nii suurt häda. Aga niipea kui tuleks see suur häda, siis oleksid kõik hullud. Nagu seegi: nägid, mis silmad tal olid. Tead, armas tädi, kui meil tuleks suur häda, siis oleks meil ka niisugused silmad.“
„Temal on alati niisugused silmad, anna süüa või ära anna.“
„Siis juba parem anna talle, armas tädi,“ palus Ramilda. „Sest milleks teda näljutada, kui tal on ikka niisugused silmad.“
„Jäta mind rahule!“ hüüdis pr. Malmberg. „Ma tean isegi, mis ma teen. Mine ära, mine kohe!“
„Ma lähen… lähen juba,“ vastas Ramilda, jäi aga siiski ukse alla seisatama ja ütles: „Aga tore oli: kahe käega taldrikud kõrgele üle pea ning siis äkki — trrrahhh! Ja tassid! Vaesed vanad tassid! Neil polnud enam kõrvugi küljes. Või olid veel mõnel?“ küsis Ramilda Indrekult.
„Mõnel oli veel,“ vastas see.
„Vaesed kõrvad! Kui mõelda, et…“
„Kuule, mine juba kord,“ sundis pr. Malmberg oma õetütart. Aga kui see ukse avas, tulid talle vastu härra Maurus ise ja Ollino.
„Miks oled sa siin?“ küsis direktor tütrelt. „See paik siin pole sinule.“
„Ma käisin ainult vaatamas,“ vastas Ramilda. „Kogu põrand on täis!“
„Aga nüüd mine,“ käsutas direktor ja astus ühes Ollinoga söögituppa. Kui ta oli hävingu üle vaadanud, naeratas ta rahul olles ja ütles Ollinole ning pr. Malmbergile:
„Kahju, et kõiki puruks ei peksnud, oleks kõik uued saanud.“
„Ta ehk olekski kõik purustanud, aga Ramilda tuli vahele,“ seletas pr. Malmberg.
„Ikka tuleb tema, kus teda tarvis ei ole,“ lausus direktor niisuguse häälega, nagu oleks tema sõnadel mõni laiem tähendus. Ja Indreku poole pöördudes ütles ta: „Kutsuge Jürka, et ta põranda puhtaks teeks.“
„Aga mul on õhtuks riistu tarvis,“ hädaldas pr. Malmberg.
„Ja muidugi, riistu on tarvis,“ oli direktor nõus. „Kirjuta üles, mis vaja, ma lähen vürstiga ja ostan uued asemele, sest tema peab maksma. Vürst peab maksma.“
Aga vürst ei läinud ühes direktoriga riistu ostma, ei, seda ta ei teinud. Mis aga maksmisse puutub, siis nõudis ta arve, et seda isale saata, ühes sellekohase seletuskirjaga, mille ka härra Maurus läbi luges ja siis ta oma käega tähitult posti pani. Seda tegi ta tööjaotuse põhimõttel: vürst peksis tema vanad riistad puruks ja tema pani selle eest vürsti kirja posti, et kellelgi poleks nurisemist. Nõnda jäidki kõik asjaosalised üsna rahule: vürst oli tegelikult näidanud, et temaga ei tohi mängida; Ramilda oli oma ülespidamisega tõendanud, et temal on kaastundlik süda ja et tema võib rõõmutseda ka halva asja pärast, kui paremat ei ole; proua Malmberg kinnitas oma talitusviisiga liigne kord, mida suudab naine, kui tal on kindel iseloom, ja härra Maurus oskas iseendale ja ka teistele selgeks teha, et kõige meeletumalgi teol võivad olla head tagajärjed: tema poisid hakkasid sööma uutelt taldrikutelt ja jooma kõrvadega tassidest, ilma et temal oleks vaja selleks krossigi kulutada.
Muidugi nõnda paistis asi alguses. Hiljem kasvasid temast nii mõnelegi hädapäevad. Üks neid, kes pidi kannatama, ilma et oleks midagi võitnud, oli Indrek. Tema pidi endiselt sööma ja jooma vanadest vigastatud nõudest, sest uusi hakkas ta lauale laduma ülalt otsast ja enne kui jõudis alumise otsani, olid uued nõud läbi ja endale ning mõnele teisele kaasvennale pidi panema vanad. Tema rüüpas endiselt kohvi ja teed kõrvata tassist. Ometi oli proua Malmberg ise temale selgeks teinud, kui tähtis on tassile kõrv. Lisaks veel see, et uute tasside kõrvu pidi hoidma surmahirmuga. Kui tänini oli võinud riistadega iseenda ja teiste meelelahutuseks kolistada, siis pidi nüüd söögitoas valitsema vaikus, nagu laotaks lauale puu- või kumminõusid. Ja et seda käsku tõepoolest täidetaks, seisis pr. Malmberg ise aina püsti juures, kui lauda kaeti või koristati; et ei pudeneks mõnel taldrikul serv või tassil kõrv. Või kuigi ta lahkus viivuks söögitoast, siis jättis ta kõik uksed lahti, mis viisid tema eluruumide poole, et kostaks kõik, mis kostma peab. Nõnda muutus seisukord söögitoas kõigile otse väljakannatamatuks. Isegi Ramilda sai sellest osa. Enne võis ta vahete-vahel tükid ajad poistega omasoodu söögitoas lobiseda, nüüd polnud see enam võimalik: ta pidi sealt kas jalamaid lahkuma või tädi kuulas iga sõna pealt. Aga tädi ei tahtnud midagi kuulda, kui ta valvas tassikõrvade järele.
„Ma tahan katsuda, kas tassidel seisavad kõrvad küljes või mitte,“ kordas pr. Malmberg, nagu ajaks ta kellegagi jonni . Aga tema ei mõelnudki jonnida, vaid temal oli niisugune kindel iseloom, et kui hakkab midagi tegema, siis teeb lõpuni, teeb kas või eluotsani, kuigi peaks ise kõige pealt kannatama selle käes. Nagu nüüdki! Sest mis sai ta selle eest tasuks , et ta valvas söögitoas politseikordnikuna? Ei midagi! Ainult mälestuse, et vürst pidi tol korral ikkagi söömata lahkuma, pidi isegi härra Mauruse arvamuse vastu lahkuma, mis oli muidugi väga tähtis, sest pr. Malmberg hindas oma iseloomu kindlust ja tahte teostust õieti alles siis, kui see põrkas vastastikku kellegi teise omaga. Aga ometi oli see ikkagi ainult mälestus, kuna tassikõrvade valvamine oli igapäevane elu, mis vältas päevast päeva, hommikust õhtuni ja oli lõpuks hirmus väsitav, tüütu ja närveeriv. Rikkus meeleolu! Kõik panid tähele, et uued lauanõud rikkusid pr. Malmbergi meeleolu. Sellepärast oli pisut ebaloomulik, kui Ramilda kord Indrekule nagu mõnda saladust sosistas:
„Tädi on nüüd väga kuri.“
„Miks nii?“ küsis Indrek poolsosinal vastu, nagu oleks see ka temale saladuseks.
„Uute tasside pärast,“ seletas Ramilda.
„Miks siis?“ päris Indrek.
„Et neil on kõrvad küljes.“
„Aga võib ju ära murda,“ naljatas Indrek.
„Just, seda minagi,“ naeratas Ramilda saladuslikult. Ja nagu oleksid nad kahekesi milleski juba kokku leppinud, kahmas ta Indreku käest — just poisi sõrmede vahelt — uue roosilise tassi ja, enne kui see sai takistada, kõpsatas tassikõrv vastu lauaserva ning oligi küljest ära. Nõnda kaotas esimene uus tass oma tuliuue kõrva, mille Ramilda ulatas Indrekule öeldes:
„Pistke tasku ja visake pärast ära, kust keegi ei leia. Ruttu!“ sundis ta, kui Indrek seisis jahmatunult. „Ja…“ tahtis neiu juurde lisada, aga sõnade asemel tõstis ta ainult oma esimese sõrme põiki huulile. See oligi see silmapilk, kus Indrek tähele pani, kui peened sõrmed on Ramildal. Ka seda märkas ta, et sõrmeots toetus hetkeks ninaotsale ja jättis lahkudes sinna üürikeseks väikese valge laigu. Just nõnda oli see, mitte teisiti, seda teadis Indrek kindlasti ja igakord, kui ta nägi meelega murtud tassikõrva, tuli see pisitilluke valge laik Ramilda ninaotsal talle uue elavusega meelde.
Kui pr. Malmberg natukese aja pärast söögituppa tuli, jooksis Ramilda talle lävele vastu ja hüüdis:
„Tädi, armas tädi, ühel uuel tassil on kõrv küljest ära! Tule vaata, tule ruttu!“
Ja ta jooksis ja kahmas laualt tassi, et seda pr. Malmbergile näidata, aga enne kui ta seda jõudis teostada, pillas ta tassi põrandale, kus see purunes kildudeks. Ehmunult, veel enam aga pettunult jäi Ramilda seisma ja lõi silmad kord tädile, kord Indrekule. Ja Indrekul oli äkki tundmus, nagu peaks ta tassikõrva taskust võtma ja ka selle põrandale viskama , teiste tükkide juurde. Vaevalt suutis ta hoiduda seda tegemast.
„See on lihtsalt hirmus, kui helepala sa oled! hüüdis pr. Malmberg pahaselt. „Nüüd lõhkusid uue tassi ära.“
„Aga tal polnud ju enam kõrva küljes!“ hüüdis Ramilda vastu. „Uuel tassil polnud enam kõrva, armas tädi, seda tahtsin sulle näidata.“
„Nüüd muidugi pole tal enam kõrva küljes,“ ütles pr. Malmberg.
„Ei, tal oli juba enne kukkumist kõrv ära. Ise terve, aga kõrva ei olnud.“
„Seda ma ei usu, see pole võimalik,“ vaidles pr. Malmberg vastu.
„See oli võimalik,“ kinnitas Ramilda. „Mina nägin oma kahe silmaga ja härra Paas nägi seda ka.“
„Siis pidite teie ise selle kõrva just praegu ära murdma ,“ ütles pr. Malmberg Indreku poole pöördudes.
„Mina mitte,“ vastas Indrek.
„Tema mitte,“ kinnitas ka Ramilda.
„Kust siis sina seda nii hästi tead?“ küsis proua Malmberg õetütrelt.
„Ma olin ju siin,“ ütles Ramilda, „nägin, kui ta parajasti tassi võttis ja mulle kohe näitas, et kõrv küljest ära. Palus veel mind, et mina, armas tädi, oleksin sinu ees tunnistajaks, et mitte tema seda pole teinud, sest härra Paas teab ju, kui väga sa neid uusi tasse ja nende kõrvu armastad.“
„Mina armastan korda ja seda soovitan ka sinule,“ vastas pr. Malmberg õetütrele, ja pöördudes Indreku poole, küsis ta:
„Kes siis murdis selle kõrva ära? Kes see võis küll olla, mis te arvate?“
„Mina ei tea midagi arvata,“ vastas Indrek.
„Oli ehk enne vigane ja läks ise küljest ära,“ arvas Ramilda.
„Ükski asi ei lähe ise küljest ära,“ ütles pr. Malmberg elutargalt, „ikka peab keegi olema, kes ta küljest ära ajab või teeb.“
Aga et pr. Malmberg ei osanud oletada, kes see keegi võis olla, siis ei uskunud ta ka seda, et purunenud tass oli ilma kõrvata. Sellepärast hakkas ta põrandalt teiste tükkide seast otsima tassi kõrva, millises tegevuses teda ka Ramilda ja Indrek toetasid. Ja kui ta seda sealt ometi ei leidnud, ütles ta lõpuks:
„Tähendab, keegi pidi ta ikkagi ära murdma ja kõrvale toimetama .“
„Keegi tingimata,“ kinnitas Ramilda.
„Aga jumal tänatud, et sa ka tassi enda maha pillasid: saime tast ometi lahti. Nüüd lähme toome uue asemele ja siis tahan ma näha, kas tassidel seisavad kõrvad küljes või mitte. Meil kodus olid vanaema kohvitassid ja neil ei puudunud ainustki kõrva, aga siin ei seisa paari päevagi. Tassidega peab oskama õrnalt ümber käia! Peab oskama! Aga inimesed ei oska. Minu mees õppis kümme aastat, aga suri ära, enne kui oskas õrnalt ümber käia. Niisugused on need mehed. Kui mehed lapsi kasvataks, siis puuduks vist küll pooltel inimestel kõrvad ja teised ihuliikmed, tassidest rääkimata. Meil oli omal ajal Lehrer, tema oleks heameelega ka tütarlapsi kõrvust kiskunud. Muud kui sikutaks aga! Kui oleks niisugusele tassi kätte annud, mis ta oleks teinud? Kõrvast kinni ja küljest ära; seda oleks ta teinud, sest ta oleks teda kohe kiskuma hakanud, nagu oleks ta mõni inimese kõrv. Mina pole kogu eluaeg ühelgi tassil kõrva küljest ära teinud ja minu õetütar Miralda siin…“
„Armas tädi, palun Ramilda, mitte Miralda, muidu tulevad mul mõlemad kõrvad peast ära,“ palus Ramilda.
„Ära sega, kui ma noort inimest õpetan,“ ütles pr. Malmberg. „Keegi peab ometi noori õpetama ja neid perekondlikult kasvatama, sest see läheb neil elus tarvis. Mis on kasu ladina keelest, kui ei osata kohvitassigagi nõnda ümber käia, et tal kõrv küljest ära ei tuleks. Nõnda pole saksa keelestki suuremat kasu. Sa mõtle ometi ise, kuhu see kõlbaks, kui kõik meie inimesed oleksid haritud ja räägiksid saksa keelt, aga ise murraksid kõigil tassidel kõrvad ära.“
„Härra Paas ei oska veel hästi saksa keelt, tema võiks ikkagi mõne tassikõrva ära murda, eks, armas tädi?“ ütles Ramilda.
„Sinul on kõik alles ainult nali ja naer, sina ei mõista veel elutõde,“ ohkas pr. Malmberg.
„Küll ma õpin, armas tädi, usu, küll ma õpin,“ kinnitas Ramilda. „Aga lähme toome nüüd sulle uue tassi ära, seda on hädasti tarvis.“
„Sellega on aega,“ vastas pr. Malmberg.
„Ei, ei, lähme kohe, armas tädi,“ mangus Ramilda ja võttis pr. Malmbergi käest kinni, kes lõpuks järele andis ja laskis enda uksest välja vedada.
Natukese aja pärast Ramilda jooksis söögituppa tagasi, mantel juba seljas, ja sosistas Indrekule:
„Nüüd peate teie, nüüd teie. Kohe! Nüüd on teie kord, muidu ei saa ma enam kunagi teile saksa keelt õpetada. Tassikõrv või saksa keel!“
Ütles ja kadus nagu ilmunudki: kergesti, kärmesti, ootamatult.
Pärast õhtusööki leiti, et ühel tassil oli jällegi kõrv küljest ära.
„Kelle plats see on?“ küsis pr. Malmberg.
„Siin istub härra Ollino,“ teadis teenija .
Küsiti temalt.
„Minu tassil oli kõrv küljes,“ ütles Ollino.
Uskumatu! Teejoomisel oli tassil kõrv küljes, aga pärast seda läks ära! Kuidas või kuhu ta läks, keegi ei teadnud. Tass seisis kui suur mõistatus härra Ollino platsil. Aga võib olla ei pannud see õieti tähele või luiskas ta millegi pärast?
„Ma vahetasin tassid pärast teejoomist,“ seletas Indrek Ramildale hiljem.
„Sec oli teist väga ilus!“ kiitis Ramilda. „Nüüd usaldan ma teid, ainult teid. Ka papa usaldab teid, ma tean. Ja teate, mis tädi ütles? Ütles: noh, nüüd on valmis, sest kui on ühel kõrv läind, siis lähvad ka teistel. Sellepärast peate paari päeva pärast veel ühe kõrva, nii et ta oma sõnu kindlasti usuks. Temaga on usk peaasi. Ja need kõrvad hoidke mälestuseks, eks. Kas hoiate? Rohkem pole vaja, kui üks veel, siis hakkab tädi kohe uskuma ja jätab valvamise. Mul on temast nii kahju, kui ta nõnda hirmus valvab, öösigi ei saa ta õieti rahu, näeb tassikõrvadest unes . Vaene tädi! Nii et üks veel, sellest aitab tädi usuks, rohkem pole vaja.“
Ramildal oli tõepoolest õigus, sest kui leiti, et juba teine uus tass ilma kõrvata, ütles pr. Malmberg Indreku juuresolekul:
„Mis minagi enesest nii väga vaevan, et teist haritud inimesi teha, jooge ja sööge pealegi nagu põrssad mollil, kui te muidu ei saa.“
XIII.
Nõnda saavutas Ramilda endise võimaluse söögitoas lobisemiseks. Ainult saksa keele õpetamisest Indrekule ei tulnud suurt midagi välja. Üldse oli see aine, mida kõik pidasid hirmus tähtsaks ja mille eest ükski õieti ei hoolitsenud. Klassiski oli ta usaldatud vana ning küüraka sakslase hoolde, keda juba esimesel päeval ristiti perpendikliks, mille eestlased seletasid tilgutiks, sest härra Schulz kandis pikka musta kuube ja selle saba tegi erilise kõnnaku tõttu selja taga tilgutilisi liigutusi. Hiljem langesid need mõlemad nimed unustusse ja nende asemele astus Koopula, mis jäi püsima lõpuni.
Selle nime põhjustas asjaolu, et härra Schulz algas oma saksa keele õpetust klassis koopula seletamise ja eritlemisega. Ta otsis raamatust venekeelse lause, tõlkis selle saksa keelde ja laskis siis õpilase selle mustale tahvlile kirjutada, nii et kogu klass näeks, kuis on venekeelne lause saksa keeles. Ja kui siis küllalt oli nähtud, hakkas ta lausest otsima koopulaid, muidugi õpilaste kaasabiga. Tunni lõpul kirjutasid õpilased musta tahvli lause omale vihkudesse ja järgmises tunnis eritleti teda uuesti. Nõnda kestis see tundide kaupa ja poistele tundus, nagu ei õpetatakski neile saksa keelest midagi muud kui aga koopulat. Härra Schulz ise oli nähtavasti veendunud, et kui keegi tunneb põhjalikult koopulat, siis ei tee kogu keele õppimine talle enam kuigi suurt raskust. Keel ongi, õigust öelda, käes, kui aga see pagana koopula selge. Nõnda siis jõudis ta mõne nädalaga sinnamaale, et õpilastel kadus saksa keele vastu vähimgi huvi, ja kui ta neilt midagi küsis, siis hakati talle huupi vastama „koopula“. Esiteks tegi see vanamehele nagu naljagi, aga kui lõpuks kogu klass ainult „koopula, koopula“ laulis, kaotas ta kannatuse ja käsutas Indreku direktorit kohale paluma.
„Ära mine,“ keelasid teised eesti keeles, mida õpetaja sugugi ei mõistnud, sest ta oli hiljuti kustki Volga mailt Baltimaale tulnud. „Ära kuula sakslase käsku, las ta läheb ise.“
Ja Indrek ei läinudki, vaid ütles õpetajale:
„Teised ei lase mind minna.“
„Mina, õpetaja, käsin teid,“ ütles Schulz mõjuvalt.
„Klass on vastu,“ ütles Indrek ja jäi paigale.
„Siis lähen ma ise,“ ütles härra Schulz ähvardavalt ja lahkus klassist ning, kuna härra Maurus juhtus parajasti kodu olema, ilmus ta tema saatel varsti tagasi.
„Kus on see, kes ei tulnud härra Maurust kutsuma?“ küsis direktor.
„See siin,“ näitas õpetaja Indrekule.
„Paas, miks ei täitnud te härra Schulzi käsku?“ küsis direktor Indrekult, jäi tema ette seisma ja vahtis talle ainiti otsa. Ja kui Indrek kohe ei vastanud, pöördus direktor õpetaja poole küsimusega: „Teie käskisite seda pikka tulla?“
„Mina käskisin, aga tema ei läinud, ütles, et klass on vastu,“ seletas õpetaja.
„Teie häbemata inemine!“ karjus direktor eesti keeli Indreku nina all, nagu tahaks ta külge karata . „Teie suur ja pikk niisuke! Mis on teil selle väikse ja madala klassiga tegemist, kui kooliõpetaja käseb? Kooliõpetaja on siin härra Mauruse asemik ja tema sõna peavad kõik kuulma. Kas teie peate minu sõna kuulma?“
„Jah, pean,“ vastas Indrek.
„Miks te siis härra Schulzi sõna ei kuulanud, sest tema on minu asemik?“
„Ma ei teadnud, et…“ tahtis Indrek öelda.
„Mis?!“ karjus direktor. „Teie ei teadnud, et kooliõpetaja on minu asemik? Teie arvasite, et see väike Lible seal on minu asemik. Teie teete mulle oma pikkuse ja rumalusega selle sakslase ees häbi. No mis ma pean talle ütlema?“ Ja pöördudes õpetaja poole ütles ta sellele saksa keeli: „See pikk on nii lühikese aruga, et tema ei teadnud… Tema mõtles, et kui klass on vastu, siis peab tema klassi sõna kuulama, sest klassis on mitu, teie aga olete üksi. No mis ma teen temaga, kui ta on nii pikk ja lühikese aruga. Vaene on ta ka, raha tal ei ole. Teinekord saatke mõni lühem, see tuleb kohe, lühem tuleb, sest temal on ehk pikem aru. Ja siis see teine asi, kuis see oli? Palun vene keeles, et kõik mõistaksid.“
„Vaadake, härra direktor,“ hakkas õpetaja, „mina olen neile katsunud selgeks teha, mis on koopula, sest koopula on mitte ainult saksa, vaid ka igas teises keeles väga tähtis asi, väga; näiteks: Der Mann ist klein , das Kind ist gross…“
„Kuis nii?“ imestas direktor. „Kuis see oli: Der Mann ist klein, das Kind ist gross?“
„Ma ütlen seda ainult näiteks, sellepärast ei tarvitse see sisuliselt tõsi olla, härra direktor,“ seletas õpetaja vabandavalt.
„Ikka peab tõsi olema, olgugi näiteks,“ ütles direktor. „Härra Mauruse koolis räägivad ka kooliõpetajad tõtt, mitte ainult härra Maurus ise ja tema õpilased.“
„Hea küll siis, härra direktor,“ oli õpetaja nõus. „Ütleme siis nõnda: Der Mann ist gross, das Kind ist klein. Mõlemas lauses kordub sõna „ist“, mis seob teisi sõnu; sellepärast nimetataksegi teda koopulaks. Härra direktor ehk ütlevad, on minu seletus õige.“
„Väga õige,“ kinnitas härra Maurus.
„Ja selge?“ küsis õpetaja.
„Üsna selge,“ kiitis härra Maurus.
„Väga rõõmustav, härra direktor, et olete minuga ühel arvamusel,“ ütles õpetaja nüüd, „aga nemad siin mõtlevad nähtavasti, nagu õpetaksin mina neile midagi võimatut, midagi lausa rumalust. Nemad panevad kõik naeruks ja vastavad mulle kõigile küsimustele ainult koopula, nagu poleks ma neile midagi muud õpetanudki või nagu oleks see kogu saksa keele grammatika. Muidugi, ma ei vaidle vastu, et kui asja filosoofiliselt võtta, siis võib ainsast mõistest kogu süsteemi tuletada, nagu terve ilmavaate arendada, samuti ka koopulast kogu grammatika dedutseerida, nagu mina seda oma tehtavas teoses vastuvaidlematult tõestan; kuid mina ei usu, et meie võiksime või saaksime seda tähtsat küsimust siinkohal nii põhjalikult käsitleda või et õpilastel jätkuks arusaamist koopula filosoofilisest tähendusest inimeskõnes üldse, vaid mina arvan, et nemad tahavad mind oma korduva vastusega naerda ja pilgata, seda arvan mina, härra direktor.“
„Mina ka,“ oli härra Maurus nõus, nagu valmistaks see talle pisut rõõmu. „Aga kes andsid teile selle vastuse? missugused?“
„Kõik.“
„Näiteks, kes? Nimetage mulle ühe lurjuse nimi, kõiki ei saa ju korraga küsida.“
„Silmapilk, härra direktor, ma vaatan raamatust järele, seal on mul märgitud. Raamatus on mul kõik märgitud. Näiteks Lible.“ Õpetaja rõhutas hääldades viimast silpi , nii et Liblest sai Liblee.
„Ah sina, väike Lible, oledki see peavõrukael siin klassis!“ hüüdis direktor. „Sellepärast oledki sa sinna tagumisse pinki pugenud. Aga nüüd tule siia, tule esimesse lauda, seisa siin selle pika kõrval, kui õpetaja sinult küsib.“
Lible asus direktori käsul Indreku kõrvale, kes istus esimeses laudade reas.
„Küsige nüüd sellelt väikeselt,“ käsutas direktor õpetajat.
Aga selle mõtted viibisid nähtavasti kuski mujal ja sellepärast ei pannud ta tähelegi, et esitas poisile küsimuse, millele see pidi tahes või tahtmata koopula vastama, kui ta ei tahtnud anda vale vastust. Ja vaevalt oli Lible huulilt see sõna langenud, kui juba direktor teda kahe käega kõrvade äärest sagis, kuna ta ise läbi hammaste karjus:
„Du kleiner Schinder!“
„Härra direktor, härra direktor!“ hädaldas õpetaja, „nüüd vastas ta õieti, mina ise küsisin võõriti.“
Alles nüüd taipas härra Maurus, mis ta teinud, ja klassi poole pöördudes ütles ta sellele eesti keeli, kuna ta ise üle prillide vahtis:
„Nüüd te näete, kui loll see sakslane on. Nõnda on olnud ta seitsesada aastat.“
Ja vähe puudus, siis oleks ta oma parema käe harakil sõrmedega silmade ees vehelnud, et sellega tähendada: tal on arust puudus. Aga õigel ajal langes tal käsi tagasi, raputas ainult oma halli pead ja ütles:
„Ja minu väike hea poiss pidi selle sakslase pärast ilma asjata peksa saama! Aga meie oleme ikka sakslase pärast peksa saanud, ikka tema pärast. Häbi! Võtke sellest õpetust!“
Ja õpetaja poole pöördudes lisas ta saksa keeli:
„Nüüd võite jätkata, ma ütlesin neile kõik.“
Ütles ja läks. Aga härra Schulz ei esitanud õpilastele enam ainustki grammatilist küsimust, kartes vastuseks kuulda koopulat. Järgmisel päeval, kus tal koolis ei olnud ainustki tundi, andis härra Maurus Indrekule pärast lõunat kirja ja käskis selle viia härra Schulzile.
„Hoidke seda hoolega,“ ütles ta, „siin on raha sees. Andke kiri ära ja tulge kohe. Mitte rääkima jääda, mitte seda vana narri kuulata, sest tema armastab rääkida, kui keegi teda kuulab.“
Kirja aadress juhatas Indreku linnaserva, kus voorimehed ühes vankri ja hobusega kevadeti porri mõnikord kinni jäid. Kuski väikeses hoovipealses majas asus härra Schulz. Ukse ees väljas pakuvirnal istus keegi taaditudike märtsikuu päikese paistel. Indrek küsis temalt härra Schulzi, aga vanake ei vastanud, nagu viibiks ta nii sügavais mõtteis. Ukse avas Indrekule härra Schulz ise.
„Aa, see olete teie!“ hüüdis ta, nagu oleks tal Indreku tulekust üpris hea meel. „Olge head, olge head, astuge sisse, astuge sisse. Mul käib nii vähe külalisi, et…“
„Mul on teile ainult see kiri ära anda,“ ütles Indrek.
„Astuge nüüd sisse,“ mangus härra Schulz. „Silmapilgukski! Või olen ma tõesti nii halb, et minu juurde ei või silmapilgukski sisse astuda?“
Indrek astus sisse ja ulatas kirja.
„Kellelt see on?“ küsis Schulz. „Härra Mauruselt? Mis võib härra Maurus minule kirjutada, ma olin temaga ju alles eile koos.“
Ta avas oma närviliste sõrmedega kirja ja luges.
„Teate, mis kiri see on?“ küsis härra Schulz Indrekult. „Härra Maurus ütleb mulle mu tunnid üles ja näete, siin on mu viimane tasu. Aga kas teate, härra… härra… vabandage, kuis on teie lugupeetud nimi? Nimedeks pole mul annet , pole olnud kogu eluaeg. Isegi pruut jättis mu maha, sest kolmekuise kihluse järele ei suutnud ma tema nime meeles pidada. Sa mõtled teiste peale, sellepärast ei jää sul minu nimi meelde, ütles ta. Sul on ainult see saksa keele grammatika, sellepärast, ainult koopula! Tema oli nimelt venelane ja mina õpetasin temale saksa keelt. Minu naine pidi ju saksa keelt mõistma või mis teie arvate? Tol korral elasin ma Samaaras, juba siis ei jäänud mul nimed meele ja ei jää tänapäevani. Sellepärast, kui lubate, tähendan, teie auväärt nime raamatusse, raamat ei unusta. Raamatul on parem mälu kui inimesel. Nii siis, härra Paas, kas teie teate, mis kiri see on, mis härra Maurus mulle teie käe läbi läkitab?“
„Te juba ütlesite,“ vastas Indrek.
„Ah ma juba ütlesin! Väga hea, väga hea, siis te teate. Aga kas te ka seda teate, mis see mulle tähendab, et härra Maurus oma tunnid üles ütleb? Ei, seda ei tea teie mitte, selleks olete alles liiga noor, härra… härra…“ Ta vaatas raamatusse ja ütles: „Härra Paas, teie olete selleks liiga noor. Need on peaaegu minu viimased tunnid, peaaegu, ütlen ma; mõistate? Aga te ehk nägite seda vanahärrat seal ukse ees päikesepaistel? See on minu isa ja tema on hoopis kurt, temaga ei maksa rääkida, tema ei kuule, ei tahagi kuulda — nii vana on ta. Tema ootab surma ja tahab, et mina ta kodumaale mataksin — Rheini äärde tahab ta, sest seal on meie kodu. Aga kuis viin ma ta Rheini äärde, kui härra Maurus ütleb mulle tunnid üles, kui kõik ütlevad? Ja mis olen ma härra Maurusele teinud? Või mis olen ma teile, mu härrad, teinud, et teie mind nõnda kohtlete? Hea küll, ma olen ju ainult õpetaja, ainult koduõpetaja, aga saksa keelt mõistan ma. Ja ka minu isa mõistab, sest ka tema on koduõpetaja. Saksa keelt õpetama ta Venemaale sõitiski ja nüüd tahab ta kodumaale tagasi.“ Ta lõi silmad raamatusse ja jätkas siis: „Teie ehk ei tea, mis on kodumaa, sest teil ei ole õiget kodumaad . Teil ei ole Rheini, teil ei ole Frankfurti Maini ääres, mis oleks tõesti teie oma. Eks ole nõnda? Teie elate võõral maal, teie elate Saksamaal, mis asub Venemaal, niisugusel võõral maal elate teie. Teie räägite võõrast keeltki, sest teil enestel ei ole keelt, mida te võiksite rääkida. Meie mõlemad kahekesi räägime võõrast keelt, sest meil ei ole kahekesi oma keelt. Aga niipalju saate ometi saksa keelest aru, et mõista, mis tähendab die Heimat . Die Wahre Menschheit kann nur im Heimatland gedeihen!“ Ja nüüd jätkas ta juba kogu aeg saksa keeles: „Aga kus pole kodumaad, kus inimesed elavad võõral maal, seal puudub ka inimsus , tõsine ja õige inimsus. Sest mis ütleb Kant: talita nõnda, et su teguviis võiks olla elureegliks. Austa teises iseennast. Sest kes ei austa teist, see ei austa ka iseennast. Inimene, kel pole õiget keelt ega kodumaad, ei austa iseennast; ei võigi austada, sest inimesel peab esmalt midagi olema, ainult siis hakkab ta iseend austama. Tõelise inimese esimene varandus on tema keel ja kodumaa. Mõistate mind või ei?“
„Mõistan,‘‘ kinnitas Indrek.
„Siis räägin ma saksa keeles edasi, sest inimene peab ikka emakeelt rääkima, ikka emakeelt, pidage seda meeles. Armastage emakeelt, siis õpite armastama ka võõraid keeli; sest kuis armastada võõrast keelt, kui ei armasta oma! Iseoma, iseennast peab armastama, kõik muu tuleb muidugi. Sest mis ütles Sokrates? „Tunne iseennast“. Aga kuis kedagi tunda, kui teda ei armasta. Kuis oleksin oma mõrsjat tundma õppinud, kui ma teda poleks armastanud? Nüüd tean ma: armastad sa naist, siis ära unusta tema nime kunagi. Uneski mitte! Ainult siis usub ta sinu armastust. Pidage seda meeles, noormees. Niisugune on naine ja seda õppisin ma armastusest. Ometi ei mäleta ma tema nime tänapäevani ja sellepärast kahtlen ma mõnikord, et kas ma ikka tõsiselt teda armastasin . Sest miks ei unusta ma Rheini ja Frankfurti? Või ei armasta ma neid? Peab ehk inimene ainult nende nimed meeles, keda ta ei armasta, ja unustab ehk nende omad, keda ta tõepoolest armastab? Mõistate, noormees, milline kuristik siin ammutab? Unustada ainuke, keda sa armastanud! Ainuke! Ning siis tuleb surm. Ja sa mäletad kõiki, kõiki, mitte aga seda, keda sa kord armastasid. Jah, surm tuleb tingimata, isa mul ootab teda juba väljas ukse ees päikesepaistel. Aga nüüd ütles härra Maurus mulle tunnid üles. Miks ta seda tegi? mis te arvate? Õige põhjus? Ma ütlen teile, noormees: ma ei mäletanud teie nimesid, aga kui õpetaja ei mäleta õpilaste nimesid, siis ei armasta ta neid. See on õige põhjus. Härra Maurus märkas seda, teiegi märkasite. Sest mis õpetaja see on, kes ei armasta oma õpilast, kes ei armasta temas tulevast , arenevat inimest, kaasinimest, kaasvõitlejat igaviku rajal üliinimese suunas. Õige, õige! Mina, õpetaja, ei armastanud teid, ei õpetanud teile armastust, kuis võisite siis teie mind armastada! Ei, teie ei võinud. Seda mõistan alles nüüd. Nõnda kannatas inimsus, tõsine inimsus ja teie. Aga õpetaja peab ometi olema inimene, tõsine inimene. Õpilane maksab küll temale palka, aga õpetaja peab siiski jääma inimeseks. Mõistate? Õpetajas on inimest, koolidirektoriski on pisut. Härra Maurus ütles mulle küll tunnid üles, aga ka temas on inimest, vististi on. Mis te arvate, kas härra Mauruses on pisut inimest? Mina arvan, et ikkagi on. Ja teate, miks ja mis ajast saadik ma seda arvan? Eilsest päevast saadik, sellest silmapilgust, kus ta teiega minu juuresolekul midagi omas keeles rääkis, mis teid muigama pani. Mina, õpetaja, teie inimsuse eeskuju, ei muianud, aga teie tegite seda. Ka need paar venelast ja üks lätlane jäid tõsiseks, ainult teie ühes direktoriga muigasite isekeskis. Ja siis mõtlesin ma: temas ehk on ometi pisut inimest, kel on oma keel ja kodumaa, pisutki kodumaad, kuigi ta asub võõral maal. Ja teate, kui teil oleks pisut kodumaad, mida armastate, — aga pidage meeles, ärge unustage selle nime, keda armastate, kunagi ärge unustage — jah, kui teil oleks kodumaa, mida armastate, siis õpiksite armastama ka Venemaad. Saksamaadki võiksite siis pisut armastada, Saksamaad ja saksa rahvast, sakslast, mind. Õige, mindki võiksite siis pisut armastada ja austada, sest ka mina olen sakslane. Mina pole küll mõisnik, sest minu isa oli õpetaja, aga kui teie mind õpiksite armastama, siis võiksite ehk pisut armastada mõisnikkugi. Mõistate? Isegi oma mõisnikku võiksite pisut armastada ja austada, kui teil oleks oma keel ja kodumaa. Aga teil ei ole, ei ole, teie elate võõral maal ja räägite võõrast keelt, kuis võite siis mindki austada ja armastada. Mina arvan, teie ei või iseendidki õieti austada ja armastada, see on minu arvamus. Inimsus! Tõsine inimsus! Mis teeb inimene inimsusega, kui tal midagi ei ole, kui tal pole õieti keelt ega kodumaadki! Sellepärast, armas noormees, ärge unustage selle nime, keda armastate. Mina unustasin kord, aga enam ei unusta, Rheini ja Frankfurti ei unusta. Oleksin ma rikkam, oleksin ma pisut nooremgi ja mu isa ei ootaks väljas päikesepaistel surma, siis kutsuksin ma teid kaasa, kutsuksin teid Rheini äärde, kutsuksin ja näitaksin teile, mis on õige kodumaa. Alles Volga ääres mõistsin õieti, mis tähendab, kui inimesel on kodumaa. Pange tähele: alles Volga ääres! Seal mõistsin! Ja kui teie saaksite Rheini äärde, siis mõistaksite ka teie, tingimata mõistaksite, armas noormees, uskuge mind vanameest. Ja ainult kodumaal võrsub tõsine inimsus, ainult kodumaal…“
Juba ammu oli Indrek toolilt tõusnud ja ukse poole taganenud, kuni ulatus tagasikätt ust avama. Selg ees, astus ta pimedasse ja kitsasse kotta, kuhu härra Schulz talle rääkides järele tuli. Viimased sõnad hüüdis ta temale välisukselt kevadisse päikesesse, mille paistel istus ikka veel taaditudike surma oodates .
Kodu küsis temalt härra Maurus:
„Kas ta ütles midagi?“
„Ei, võttis ainult ukse vahelt kirja vastu,“ vastas Indrek.
„Sel vanal narril tuleb ka veel aru pähe,“ arvas härra Maurus siis, millele Indrekul midagi polnud juurde lisada. Aga üksi jäänud, kordas ta ebateadlikult endamisi: „Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad,“ millele järgnes natukese aja pärast: „Aga keda ma siis armastan? Armastan ma kedagi?“ Ei, ta ei armastanud kedagi, mitte kedagi. Talle näis, et ta ei armasta õieti oma isa ja ema, õdesid-vendigi. Armastas ta ehk Vargamäge? Praegu tundus talle, nagu ei armastaks ta sedagi, nii et maksaks tema nime meeles pidada. Kõik paistis äkki kaugena ja ükskõiksena. Aga ometi kandis ta kõigi nende nimesid meeles, nagu armastaks ta neid kõiki.
„Sakslase loba,“ lausus ta endamisi ja lisas juurde: „Koopula, koopula!“ Samal ajal pistis ta käe tasku ja leidis sealt kaks tassikõrva, võttis nad välja ning vaatles neid peos. Kaks uut tassikõrva! Õieti oleks pidanud neid olema kolm, aga ühe, selle viimase, viskas ta ära. See ei meeldinud talle. Pealegi, milleks kolm, kui kahest aitab. Ja kahest aitab tingimata. Aitab!
„Kumb on minu, kumb tema murtud?“ küsis ta endalt.
Aga vastust ei teadnud ta täna ega teadnud kunagi. Kaks nimetut kõrva, tassikõrva! „Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad!“ kordas ta jällegi. Aga kui ta on nimetu nagu need tassikõrvad? Kui neid on mitu ja kui nad on kõik ühesarnased, nagu need siin? Kui on mitu nime, kui on lõpmata hulk nimesid? Kui on Ramilda, Rimalda, Marilda, Miralda?… Jah, kui on lõpmatu hulk, kas siis on võimalik kõiki meeles pidada, kui armastad? Ei, siis ei ole võimalik. Armasta kuis tahad, ikkagi ei ole võimalik. Lõpmatu hulk on sama hea, nagu polekski midagi, nagu oleks nimetu. Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Ramaldi, Maraldi!… Kui iga uus nimi looks nagu uue nimekandja, et sa ei teagi, mis on tähtsam, nimi või asi ise — asi või see, mis sa temast arvad, usud, tunned… Asi ongi see, mis sa temast tunned. Raldami, Dalrami, Radlami, Darlami… Ja Vargamäe! On selles nimes midagi, mida maksaks meeles pidada, armastada? Tähendab ta midagi armastuseväärilist? Madilra, Dimalra, Midalra, Damilra… Indrek hakkas tassikõrvu ühisesse paberisse mässima, aga nad klõbisesid tasakesi, nagu esiti taskus. „Tassikõrvu ei tohi ühe paberi sisse panna, mitte kunagi,“ lausus ta endamisi, „neid peab eraldi mässima.“ Ta otsis paberit, aga kõik oli hirmus paks, nii et ta ütles: „Tassikõrvu ei tohi kunagi paksu paberisse mässida. Miks mitte?“ küsis ta siis, sest ta taipas äkki, kui mõttetuid sõnu ta räägib. Veel kord vaatles ta tassikõrvu peol ja äkki viirastus talle tundmus, et nad on alasti. Alasti nagu võiksid olla kaks inimest kõrvuti, teineteise läheduses, otse ligistikku. Ja tal hakkas häbi, häbi nagu alasti tassikõrvade ees, ning ruttu mässis ta nad esiti eraldi ja pärast kokku ühisesse paberisse. „See on seks korraks,“ lausus ta siis, „pärast ostan teile parema, pehmema, siidpehme. Tassikõrvad peavad olema siidpaberis, kui nad on kahekesi.“ Damirla, Madirla, Dimarla, Midarla… Tõsine inimsus võrsub siidis, tõsine siid võrsub inimeses, inimesega. Kui poleks inimest, siis poleks siidi , ja kui poleks siidi, siis poleks… Lollus! Maldari, Dalmari, Raldami, amavi … Amatur! Amo, amas amat… Tõsine inimsus võrsub armastuses. Inimene on armastus. „On“ on koopula … Armastus on koopula, koopula on armastus. Armastus… s… s… s… Kõik inetud sõnad on s’ega. Armastus on inetu sõna. Ka Eesti on s’ega — Eesti on inetu sõna. Eesti keelt võib ainult magamistoas tarvitada. Deutsche sprache võib ka magamistoas tarvitada, sest seal on kaks s’e. „Magamistoas“ on inetu sõna, „sõna“ on inetu, igal pool s. Aga — kodumaa kaunike, kallike ! Die wahre Liebe gedeiht in Heimatland, in Brautring. Mitte sõrmus! Sõrmus on inetu! Ich liebe, bin geliebt, verliebt. Midli-Madli, Kidli-Kadli…
Tassikõrvad peitis kasti põhja, sealt ei pidanud neid keegi leidma. Mitte keegi! Tema üksi teab, kus nad on kahekesi. Ainult siidpaber veel, ainult siid…
XIV.
Indreku sonimise katkestas uksekell. Kui see kõlises, pidi keegi välisuksest tulema või minema. Nagu oleks inimestel kell kaelas. Jah, siin pidi olema igaühel kell kaelas, kes tahtis pääseda majja või majast. Niisugune oli maksev kord. Aga see kord maksis ainult esiukse kohta. Tagauksest minnes ei kõlisenud kellegi kell. Seal läksid lihtsalt, muud midagi, läksid ja pöördusid pahemat või paremat, nagu soovisid , aga pöörduma pidid, muidu ei saanud. Linnas on ikkagi nõnda, et kui tahad kuhugi saada, siis pead pöörduma, pead õigel ajal ja kohal pöörduma, sest muidu on sul tingimata midagi põiki ees. See pole see, mis maal. Seal on teisiti. Seal pole muud kui mine, astu toauksest välja ja hakka kohe minema, ikka otsekohe edasi, ehk olgu siis, et sa ise vabal soovil kuhugi pöördud. Tulevad sul vastu kraavid , neil on trummid peal või neist hüppad sa üle. Jõgedel on sillad või voogudel uued ja vanad tõkked, kõik aina selleks, et inimesed pääseksid otseteed edasi. Põldudel on peenrad kui nöörid ja läbi pääseb kartuli- ja rukkivagudestki. Rabaski on laugaste vahel seljandikud, kust inimesed teed leiavad, kui nad aga soovivad, ja mingu nad öösi või päeval, see on nende eneste asi. Ainult kui öösi, siis parem kuuvalgel, nõnda on parem Aga mine katsu linnas mõnest majast üle või läbi pääseda, liiatigi öösi. Ehk kuigi pääsed, siis kuhu sa saad? Räpasesse hoovi, mis haiseb, või mõne teise maja ette, millest peaks jällegi üle või läbi minema, kui tahad edasi saada. Nõnda tüdined varsti ja mõistad, et siin pole see, mis maal; siin pead aina ümber nurga, aina pahemat või paremat, kui üldse tahad kuhugi. Iseasi, kui istud kodu; siis pole vaja pöörduda ei pahemat ega paremat, vaid istu lihtsalt otseteed edasi.
Nõnda on lugu inimestega, kes lahkuvad härra Mauruse majast tagaukse kaudu. Need aga, kes valivad esiukse, lähevad sealt alt suurest toast läbi, kus istub Indrek pika laua ääres või nokitseb midagi eesriide taga oma kasti juures nagu täna. Lähevad lihtsalt ja muud ei midagi. Aga mõni neist, olgu krahv, vürst, pan, von või lihtsalt meie hea sõber Tigapuu, teeb Indrekule mingisuguse salajase märgi ja siis tõuseb see püsti, läheb välisukse juurde kaasa, ning imelikul viisil ei kõlise uks siis mitte. Ja kui nüüd härra Maurus juhtub seda küsima või otsima, kes läks kellata, siis ei tea ükski temast midagi. Indrekki ei tea, sest niisugusel juhul on ta äkki pime ja kurt. Inimene on kadunud kui tina tuhka. Hoopis teine asi, kui ta läks kellaga! Siis näevad ja kuulevad kõik, kes ja millal läheb. Selline on vahe minemisel kellaga ja kellata.
Samuti on vahe ka tulemisel. Kui kõliseb kell, siis kuuleb sind pool maja ja sulle ruttab vastu enamasti Vargamäe Indrek, vahete-vahel aga ka mõni teine, küsides: kellega? mida? milleks? ja sul pole muud kui vasta. Aga kui uks on nõnda seatud, et pääsed sisse kõlinata, siis võid suures toas ajuti hulk aega seista või liikuda ja ümber vaadata, enne kui keegi tuleb sinult midagi küsima või sulle tooli pakkuma. Võid vaadata seda suurt kappi, kus otsas varemalt istusid kivinenud Goethe ja Schiller. Nüüd neid seal enam ei ole ja nende asemele pole ka midagi muud tulnud, nii et vaikne vaatleja ei saa kunagi nende olemasolust teateid ega tule mõttelegi, et niisuguse suure kapi otsas kõrgel võiks midagi kivinenud istuda. Enne oli selle poolest parem: nägid neid kahte seal kapi otsas või seda kolmandat rahuinglina lae all, küsisid ja saidki kõik teada — kes? mis? miks? ja milleks? Nõnda lahkusid siit esimese järgu asutisest palju suuremate teadmistega ja laiema ilmavaatega. Muidugi, luike olid sa varemaltki näinud, aga mitte täistopitult ja nii sirge kaelaga, sest luigel pole kunagi sirge kael, kui sa vaatled teda nii lähedalt nagu siin lae all. Ühte võib uudishimulik kõlinata tulija siiski veel teha nagu ennegi: ta võib kergitada lilletatud eesriiet, sest see liigub ja lainetab niikuinii vähimalgi õhuvoolul, nagu hukutaks ta sind enda kergitamisele. Ja selle taga näed sa kahekordseid sänge ja ühes alumises sängis ehk vanahärra Voitinskit, sest tema armastab lamada. Tõmbub oma pruunis kulunud ja võidunud palitus kerra nagu väike koer, kögiseb pisut ja lebab vagusasti. Voodite taga kastil istub ehk keegi ja mässib ruttu midagi paberisse, aga ei saa kunagi õieti teada, mida või milleks?
Täna ei sündinud midagi selletaolist, sest uksekell kõlises korralikult kaks korda — trill, trill! ja Indrek sulges ruttu oma kastikaane, et võõrale vastu minna. Aga kui kojas algas jalgadepuhastamine, siis tundis ta, et tulija polegi võõras, vaid vana tuttav, kelle ta ise täna kella nelja, viie vahel kutsunud ja nüüd unustanud. Aga isand Mäeberg ei unusta, kui teda on „tellitud“, nagu tema ütleb. Ei, tema peab meeles, sest tema tuleb pahatihti „tellimatagi“, miks siis mitte „tellitult“. Tuleb ja puhastab nõnda oma säärsaapaid nagu tänagi. Ka talupoegadel on umbes samasugused säärsaapad, aga nemad hoiavad neid härra Mauruse maja kojas puhastades, aga isand Mäeberg oma saapaid ei hoia, tema mitte, ja sellepärast on tema saabastel puhastades hoopis eriline kõla ja hääl. Jah, isand Mäebergi saabastel on puhastamisel midagi hääletaolist ja sellest tunneb Indrek nad kõigi teiste saabaste hulgast. See ongi ehk ainuke lohutus isand Mäebergi tulekul, muidu oleks temaga veel raskem kui nüüd. Sest kui tema saabastel poleks seda häält, nii et isand Mäeberg võiks ootamatult sisse astuda ja sulle oma ühe silmaga uurivalt otsa vahtida, siis ei teaks üldse, mis härra Mauruse majas sünniks. Aga nüüd oskab Indrek ette valmistuda, sest saapad hüüavad juba külmast kojast: „Meie tuleme!“ ja nõnda leiab ta ikka midagi mõistlikku, mis tulijale öelda.
Ühest on Indrek aru saanud: igal inimesel on oma saatus, oma elureeglid. Kui härra Maurus teda tema praegusesse ametisse õnnistades õpetas rahatahtjaile ütlema, et teda, härra Maurust, pole kodu, sest temal on palju tegemist, hirmus palju, siis tundis Indrek peagi, et tema ei saa härra Mauruse elureeglite järele elada, eriti siis mitte, kui tal on tegemist isand Mäebergiga, kel on ainult üks silm, kuna harilikult on inimestel ikka kaks. Alles nüüd Indrek sai õieti aru, mis tähendus on sellel asjaolul. On inimesel kaks silma, siis võib talle päris vabalt valetada ja ikkagi otsa vaadata, sest on ju võimalik oma pilku liigutada — ikka ühest silmast teise, aina ühest teise ja samuti tagasi. Tuleb aga mõni ühesilmaline, nagu isand Mäeberg, tuleb ja seisab oma pakkjalgel, kõht ees, lott lõua all, laug ainukese silma peal ja lau peal kräsus kulm, seisab ja vahib sulle uurivalt otsa ning sul ei ole oma pilku kuhugi pöörata, sa ei või teda liigutadagi, sest siis kohe külvad sa tema hinge esimese kahtluse-sinepiivakese. Aga nõnda liikumatult inimesele tema ainukesse silma vahtida ja siis temale lausa valetada, seda Indrek ei saanud. Ta ei katsunudki seda teha, sest ta tundis, et ta hakkaks tingimata kogelema ning punastuks, millega oleks kõik lõpetatud. Sellepärast valiski ta isand Mäebergiga asju ajades teise tee: ta ei valetanud otseteed, nagu nõudis maja kord, vaid ta hakkas asju rääkima, mida polnud kuski olemas. Nõnda võis ta väga hästi isand Mäebergi ainukesse halli silma vahtida ja oma ametikohuseid korralikult täita.
„Mis te küll täna minuga teete, härra Mäeberg, seda ei tea ma,“ rääkis Indrek ähkivale ja pühkivale külalisele tooli kohendades, et ometi midagi teha ja mitte ainult otsa vahtida. „Mul on lihtsalt piinlik ja häbi.“
„Jälle mitte midagi?“ küsis Mäeberg hingeldades.
„Veel hullem,“ vastas Indrek. „Lähemal ajal pole vist lootagi.“
„Mis jutt see siis nüüd on!“ hüüdis külaline. „Aga teie ju lubasite seekord nii kindlasti. Teie sõna peale ma kahenädalise vaheajagi pidasin, muidu oleks ma ammu enne tulnd. Kuulge, noormees, ega te viimaks ometi mulle samuti valetama hakka, nagu see lätlane, kes enne teid oli? See valetas küll nagu mõni venelane, just kui venelane. Ma ei ütle mitte: juut või tatarlane, vaid venelane, sest see on hullem kui juut või tatarlane. Neist sa tead juba ette, et nad valetavad, aga venelasest ei tea, arvad, et ristiinimesega tegemist, ja nõnda valetab ta sulle hullemini kui juut või tatarlane, palju hullemini. Nagu teiegi: mina usaldan teid, annan oma asja niiöelda teie kätte ja teie…“
„Teil on täiesti õigus,“ oli Indrek nõus, „mina end millegagi kaitsta ei saa, olen süüdi. Ainult ühte tahaksin, et te ka minust aru saaksite. Õige, teil on ju raske, ikka ja jälle peate tulema…“
„Teie eksite, noormees,“ ütles Mäeberg vahele, „sest minul pole sugugi raske, mitte sugugi. Ma teen väga hää meelega selle väikese jalutuskäigu. On ometi põhjus välja minna, muidu istud kodus, istud ja istud või lamad , tõused siis üles ja jällegi kuski akna all, sest tahad ju ometi teada, mis su inimesed, su majarahvad teevad. Aga tohter paneb südame peale käia ja kõndida, aina käia ja kõndida värskes õhus, nii et ma tulen hea meelega, ainult kui see ei ole mõne petliku asja pärast. Pettust ja valet mina ei armasta, seda pole ma terve eluaeg armastanud. Sest milleks peab petma ja valetama, kui oled õige ristiinimene ja oma keisri alam…“
„Õige, õige,“ kinnitas Indrek, „ja mul on väga piinlik, aga ometi pole ma teie usaldust kurjasti tarvitanud. Ma lihtsalt ei teadnud aimata, et see kõik nõnda läheb. Uskuge või ärge uskuge, aga neid oli sõna tõsises mõttes musttuhat .“
„Keda siis? Kellest te räägite?“ küsis Mäeberg.
„Kui te lubate, siis nimetan ma paari sõnaga, et näeksite, kuidas see kõik oli ja tuli.“
„Hea küll,“ oli isand Mäeberg nõus. „Niikuinii pean pisut hinge tagasi tõmbama.“
„Nagu te teate,“ algas Indrek, „on härra Maurus alati suures rahahädas. Käib ümber ja räägib aina rahast, räägib ja mõtleb. Mina aga teadsin , et ta neil päevil pidi suurema summa saama, kuulsin seda päris kogemata — mõned poisid pidid oma vanad võlad õiendama. Noh, ja mina mõtlesin, et siis on teil paras aeg jaole tulla, olete muidugi juba küllalt käind.“
„Tõesõna,“ kiitis isand Mäeberg. „Eneste vahel öeldes: olen lihtsalt sea viisil saanud käia.“
„Noh, ja mina mõtlesin, et nüüd ometi kord pääsete sellest. Sest kuidagi oleksin ma ikkagi nõu leidnud ja teid härra Maurusega silm silma vastu kokku juhtinud. Raha tuligi, sest minu teated olid õiged, aga milles ma eksisin, oli aeg. Raha tuli nimelt hulga varem kui mina mõtlesin. Ja veel ühes teises asjas eksisin ma. Mina, rumal, mõtlesin, et raha tulekust tean ainult mina, mitte keegi muu, aga nagu pärast selgus, sellest teadsid paljud, väga paljud. Ja niipea kui siis rahalaev tuli, juba mineva nädala lõpul, siis sadas rahatahtjaid nagu vihma kokku — kooliõpetajad, poodnikud, lihunikud, rätsepad, kingsepad, pesupesijad, õmblejad, kõik tulid karjas. Ja et härra Maurus ei oska rahaga õieti ümber käia, siis hakkas ta kohe välja laduma. Ladus ja ladus, kuni sõrmed peaaegu põhjas ja härra Ollino talle ütles, et nõnda jääme ise nälga; siis enam ei ladund, siis pani väljamaksmise seisma. Aga siis tuli jõe äärest kalanaine, üks neist, kes seal hommikuti oma kolmekorstnalisi ropendusi karjuvad, tuli ja hakkas ka raha nõudma. Temal olnud puht-elukalad, võtnud võrguga otseteed lodjast, ja nüüd nõuab raha. Teine asi, kui härra Maurus oleks võtnud surnud kala, siis oleks võinud ta kannatada, nüüd mitte, sest milleks ta oma kaladelt peab hinge võtma, kui selle eest ei makseta. Elava hinge eest peab maksma, muidu ei või. Härra Maurus ise ja ka härra Ollino, mõlemad püüavad heaga seletada, et raha ei ole enam, raha on otsas, tulgu teine kord, aga kus venelane seda kuulab. Pistab karjuma, lõugama! Ja kui härra Maurus käsib teda vaikida, sest see siin on ju tema maja, lõugab venelane veel hullemini ja hakkab vanduma, sõimama, ähvardama, sajatama. Siis katkeb härra Ollino kannatus, ta võtab eidel käe alt kinni ja küüdib ta üle ukse tänavale. Aga nüüd läheb päris põrgu lahti: venelane jääb keset tänavat meie maja ette seisma, kõht õieli, jalad laiali, käed puusas ja karjub täiest kõrist. Ollino naerab, aga härra Maurusel hakkab hirm, sest karjub ju venelane, mitte eestlane ega sakslane, ja enne kui keegi saaks takistada, läheb ja avab ta välisukse, kutsub kalanaise uuesti sisse ja maksab ta kinni — viimase kopikani, olgu surnud või elava kala eest. Nõnda läks viimane raha vene kalanaise tasku. Ei jätkunudki õieti, sest härra Ollino laenas pisut juurde, et aga saaks karjuvast kalanaisest lahti. See oligi see peaasi, mida ma ei osanud ette aimata, sest kui ma seda oleksin osanud, siis poleks ma teid täna tõesti mitte kutsunud.“
„Tähendab, venelase pärast pühi suu puhtaks,“ lausus isand Mäeberg paljutähendavalt. „Aga millal ma siis nüüd tulen?“
„Ei julge enam midagi lubada, jään jälle valelikuks,“ vastas Indrek. „Kui te teaksite, kui raske on minu seisukorras olla!“
„Mõistan, mõistan, noormees,“ ütles isand Mäeberg kepile toetudes ja püsti tõustes. „Aga ühest on mul ometi hea meel: ma sain täna targemaks, kuni surmatunnini saab inimene ikka targemaks. Venelasest peab eeskuju võtma, kui tahad oma raha kätte saada. Pista karjuma, hakka keset uulitsat lõugama, küllap siis sind kinni maksetakse, sest on häbi lasta inimest päisepäeva ajal oma maja ees karjuda. Saan härra Maurusest väga hästi aru, mul on ju omal maja. Sest vaadake, noormees, maja on mehel samuti nagu nainegi — naist mul küll ei ole, aga ma tean — tema pärast võib häbi tunda ja häbiga teeb inimene kõik, annab kas viimse kopika hinge tagant.“
„Seda muidugi,“ oli Indrek nõus, „aga kui praegu ka kümme kalanaist tema maja ees karjuksid, siis võiks härra Maurus häbi pärast küll surra, mitte aga neid kinni maksta, sest tal lihtsalt ei ole.“
„Õige,“ kinnitas isand Mäeberg, „kui inimesel lihtsalt ei ole, siis ta muidugi ei maksa, karju niipalju kui tahad väljas maja ees. Näe „Lindaga“ oli: karju niipalju kui tahad, aga lõpuks polnd enam midagi võtta. Mina muidugi härra Mauruse maja ette karjuma ei tule, sest nagu ma juba ütlesin, mul on omal maja ja, kui kellegil on juba maja, siis oskab ta häbi tunda mitte ainult teise karjumisest oma maja, vaid ka iseenda karjumisest teise maja ees. Mina pole kalanaine ja milleks ma tulen iseend Mauruse maja ette häbistama! Nii hull pole asi tõesti veel mitte, olgu ainult suusoojaks nõnda rääkida. Mina pole venelane. Raha rahaks, aga suguvend ikkagi suguvennaks. Ja meie oleme härra Maurusega tõsised suguvennad. Meie oleme üheskoos rahvaasju ajand, olime üheskoos Kirjameeste seltsis. Seal me tuttavaks ja pärast sõbrakski saime. Ja mina olingi õieti see mees, kes selle kooli mõtte härra Maurusele pähe pistis. Just mina, nii et minus näete teie, noormees, härra Mauruse esimese järgu kooli vaimulist isa. See oli just ühel suure riiu koosolekul, teate ju, olete kuulnud, Hurt ja tuisulased. Ja seal ma siis ütlesingi Maurusele — istusime parajasti kõrvuti — et ega sest Kirjameeste seltsist ikka enam head nahka ei saa, aga teie olete noor koolitud mees, asutage suur kool, kust võib kirjamehi välja tulla. Selts seltsiks, aga kirjamehed võivad ka ilma seltsita olla, selts aga ilma kirjameesteta — seda olla ei saa, sest mis selts see on, kus pole sugugi kirjamehi. Ja mina ütlesin siis Maurusele — meie oleme ju umbes üheealised — ütlesin: meil on liig vähe õigeid kirjamehi Kirjameeste seltsis, sellepärast minnaksegi nii hirmus riidu. Kirjameeste selts, aga riidlevad siin papid ja poliidigamehed. Sellepärast on vaja kirjamehi, kes oleks õiged kirjamehed, et poleks enam riidlemas papid ja poliidigamehed. Aga kust tulevad kirjamehed? Kust mujalt kui koolist, ja mida suurem kool, seda suuremad kirjamehed sealt tulevad. Nõnda siis ütlesingi Maurusele: asuta kool, asuta eesti kool, et saaks eesti kirjamehi. Tost pole ühti, ütlesin ma, kui nad pole just nii suured ja kuulsad nagu mõni venelane või sakslane, sest milleks peab eesti kirjamees kohe sama kuulus olema, nagu venelane või sakslane! Aitab sellestki, kui ta on õige eesti kirjamees nagu Jannsen või Koidula, kes juba surnud, sest õiged eesti kirjamehed on kõik surnud. Aga mul pole ju raha, — vastas mulle Maurus tol korral Kirjameeste seltsis. Kirjameeste koolitamine nõuab palju raha, ütles ta. Mina patsutasin talle siis õlale, otse sealsamas, teiste ees, patsutasin ja ütlesin, et küllap seda ka veel ilmas leidub, küll juba raha leidub, kui aga oleks inimene ja isamaa-poeg, kes asutab õige kirjameeste kooli, et kaoksid need alalised Kirjameeste seltsi riiud. Nõnda siis võttiski vana Maurus — siis oli ta muidugi alles noor mees nagu minagi — võttis minu mõtte omaks ja minu rahaga pani ta oma kooli käima. Kõik need aastad olen mina oma raha järele oodand, sest lõpuks tahan ma ometi oma raha kätte saada. Igamees tahab lõpuks oma raha. Tema asutus on juba küllalt kaua seisnud, nii et viimaks ometi peab ta hakkama oma võlga tasuma . Sest iga asjaga on siin ilmas nõnda, iga eesti asjaga: tema kas läheb pankrotti , nagu „ Linda “, ja siis ta oma võlgu ei maksa või ta jääb seisma nagu see maja, mis ma pärast „Linda“ pankrotti ostsin, ja siis ta tasub omad võlad, sest minu maja peal pole enam kopikatki võlga. Noh, Mauruse kool on seisma jäänud, nõnda peaks ta ka minu võla viimaks ometi maksma, eks ole nii?“
„Just nii,“ kinnitas Indrek.
„Aga muidugi,“ arutas isand Mäeberg edasi, „asja peab õieti ajama mitte nõnda, nagu Kirjameeste seltsis: igaüks oma poliidigaga. Ma ütlesin küll siis: valime presidendi ja anname asja tema kätte, anname asja ühe mehe, nii-öelda peremehe kätte, siis pole meil enestel muud kui kuulame sõna. Ma tahaks näha, mis riid saab olla Kirjameeste seltsis, kui kõik kirjamehed peavad sõna kuulama. Samuti nagu minu majagagi. Mina üksi olen algusest saadik peremees ja nõnda kosub ja edeneb kõik — võlad on makstud. „Lindas“ ei olnud peremeest ja võlad jäid maksmata , sest kes siis nii rumal on, et tema hakkab võlga maksma, kui ta teab, et tema pole see õige peremees. Aga teie olete alles liig noor, et sellest kõigest õieti aru saada. Kui võtaksite vaevaks minu juure sisse astuda, ma seletaks teile neid eesti asju, sest seda läheb teil elus tarvis. Mina tunnen neid, olen ise neist osa võtnud ja rahvameestega kokku puutunud. Olin isegi rahvamees, olen seda veel praegugi pisut, ainult vanadus ja majamured, need. Aga tulge ometi minu poole, te ju teate, kus ma elan; tulge ükskõik millal: mina olen ikka kodus, istun või laman, kõnnin mööda tuba või vahin aknast välja. Tulete siis? Räägime pisut Eestist ja eesti asjust. Noori küll ei huvita eesti asjad, neil pole paleusi. Aga inimesel peavad paleused olema, nagu meil omal ajal oli. Tulge ja kuulake vanainimest, see on väga õpetlik. Noorele on õpetust tarvis, sest temal on alles elu ees, seda pidage meeles. Vaikne uulits nr. 3, paraaduks, trepist üles, pahemat kätt ja kõlistage. Tehke vanainimesele rõõmu, lahutage tema meelt .“
„Ma tulen tingimata,“ ütles Indrek, aga ise mõtles mitte minna. Ometi tegi ta, nagu ütles, mitte aga, nagu ta mõtles. Miks? Ta ei teadnud. Mõne päeva pärast pidi ta kuhugi mujale minema, aga leidis enda isand Mäebergi kahekordse kivimaja eest, nagu oleks see ta viimati oma sõnadega ära teinud. Pealegi ei jäänud see esimene külaskäik viimseks.
Enamasti oli isand Mäeberg ikka üksinda, aga paaril korral kohtas Indrek siin ka võõraid — ikka ainult mehi, soliidseid ja tüsedaid. Naisi isand Mäeberg enam ei armastanud, sest ta oli õppinud elule kainemalt vaatama. Millalgi olid tal olnud teised paleused, nagu ta ise ütles, ja sellest ajast saadik oli tal alal hoidunud nii mõnigi naise pilt, mida ta armastas näidata võidurõõmsa ja paljuütleva naeratusega. Nüüd hoiatas ta kõiki, eriti aga noorsugu, naiste eest, sest nendes on ilmakurjuse juur . Isegi „Linda“ ja Kirjameeste seltsi asjad püüdis ta toppida naiste käsikotti. Tema ise hoidus praegu naistest, elas üksi oma mugavas neljatoalises korteris , pidas omal ainult ümmarikku ja lõkendavat teenijat , sest ta armastas oma läheduses näha noorust, nagu ta tuttavaile kinnitas. Majas valitses kodune õhkkond, nii et, kes seda ei teadnud, võis kergesti valearvamusele sattuda ja mulje omandada, et isand Mäeberg elab oma täiskasvanud tütrega või silmatorkavalt noore naisega. Eksiarvamuste kõrvaldamiseks ruttas isand Mäeberg oma Liisit võõrale kohe tutvustama.
„Minu majalukk,“ ütles ta naeratades, „nimi Liisi.“
Kui seda majalukku Indrekule tutvustati, tegi ta suuga mingisuguse liigutuse, mis tahtis olla kas naeratus või midagi muud, seda Indrek õieti ei mõistnud.
„Hellitatud teine mul,“ seletas Mäeberg Liisist teatud õrnusega, „sööb minu endaga ühes lauas. Pole parata, muidu hakkab vanainimesel igav. Hellitatud, aga muidu on korralik: kavaleerisid ei ole, pitspallidel ei käi, korsetti ei kanna — ma ei armasta seda. Niisuke tüdruk oleks head meest väärt. Naljatan ikka: mine mehele, annan hea kaasavara , aga ära mine enne minu surma. Mata enne mind maha, siis saad oma kaasavara kätte. Muidugi, mis tal mehelgi paremat, elab ka siin kui oma inimene. Mina olen tõsine rahvamees, sest pole ühti, et suure maja peremees. Ka majaperemees võib rahvamees olla, kui tal aga on tõsine eesti meel. Mina olen pidand palju kannatama, et olen rahvamees, sest rahvamehed saavad ikka kannatada. Ärge pange pahaks, armas noormees, aga mina arvan, ka Kristus oli rahvamees, sellepärast saigi ta nii õnnetult otsa. Kristus oli juudi rahvamees. Rahvamehed saavad ikka enneaegu otsa. Meil samuti. Võtke või Jannsen, Veske, Kunder , Jakobson. Isegi rahvanaine Koidula ei surnd päris õieti ja õigel kohal, sest temal polnd ju õiget meest. On siis lätlane eesti rahvanaise õige mees? Eesti rahvanaise õige mees on eesti rahvamees, siis sureb ta õieti ja õigel ajal. Koidula õige mees elab alles ja Koidula oleks ka veel eland , kui ta oleks eland õige mehega. Teie muidugi ei tea, kes on see Koidula õige mees — seda ei tea õieti keegi. Vana Maurus ehk aimab, sest meie olime suured sõbrad. Mina küll ei öelnd talle midagi, aga ma sain aru, et ta nagu aimas. Tema aimab nii mõndagi. See Koidula õige mees aga, keda ükski ei tunne, olen mina, mina Tõnis Mäeberg. Ja ma ütlen teile, armas noormees, et kui jumal oleks lasknud asjad nõnda minna, nagu Tõnis Mäeberg mõtles, siis oleks võind Koidula veel praegu elada ja eesti rahvale laulda. Ja takistuseks polnd õieti midagi, sest ka mina olin rahvamees ja aidamehe poeg ning sain oma aja kohta hea hariduse — olen väljaõppind õllepruuel ja esimese järgu viinapõletaja, päris viinameister kohe. Antagu või praegu mulle veel vabrikud kätte, ja Tõnis Mäeberg annab õlut ja viina vastu nagu molliga. Aga Tõnis Mäeberg küll mõtles, kuid jumal juhtis ja nõnda suri Koidula õnnetut surma. Mina jätsin vabrikud ja hakkasin isamaa asju ajama, sest ka „Linda“ oleks võind sehvti teha, kui ta poleks pankrotti läind. Kirjameeste seltsiga oli muidugi iseasi, seal polnd sehvti, sest mis sehvti sa kirjameestega ikka teed. Kirjamees pole õige rahvameeski. Sellepärast elaski Kreutzwald nii kaua, tema polnd rahvamees, vaid ainult kirjamees, ja sellepärast ma iseomagi tervise pärast nii kardan, et ei ela surmani, ei ela jumala surmani, vaid sured rahvamehe surma. Aga siis trööstin end ise sõnadega: Ära muretse, Tõnis Mäeberg! Sinu eluküünal võib kustuda, aga sinu elutöö jääb, sinu nimi ei sure isamaa ajaloost, sest sina oled jõudu mööda eesti elu edendand, oled puhund kaasa kolmes pasunakooris ja kõik need koorid on saand kas auhinnad , kiidukirjad või muidu kiitust, aina kiitust, nii et minu nimi jääb ka helikunsti ajalooraamatusse. Mul on praegugi pasun alles, sest minul oli ikka oma pasun. Teiste pasunaid ma ei pruukind, sest neil polnd õiget häält sees. Aga pasunal peab õige hääl sees olema, kui ta on õige mehe pasun ja kui sa tahad, et teised su mängu kiidavad. Kui lubate, siis puhun oma tuubale korraks hääle sisse, siis te kuulete, misuke on see õige pasuna hääl. Ehk olete nii lahke , astute siia toolile, tõstate kapiotsast need vanad seitungid kõrvale, küllap te siis näete, mis sealt alt välja tuleb. See on selleks, et hoida tolmu eest…“
Ja Indrek pidigi toolile astuma, tolmunud ajalehtede virna paigast liigutama ja selle kuulsa pasuna maha võtma, mis oli kolmele koorile toonud auhindu, kiitusekirju ja suusõnalist kiitust.
Isand Mäeberg pani pasuna huulile ja puhus. Mitte et ta just kohe oleks mänginud mõne loo või viisi, vaid tema lihtsalt puhus, tegi pasunale häält, et Indrek kuuleks, missugune on isand Mäebergi pasuna hääl. Liisi avas tasakesi kõrvaltoa ukse ja muigas Indrekule paljutähendavalt. Kass kargas sohvalt, kus ta oli kerratõmbunult maganud, põrandale ja sirutas ennast seal kõigest jõust. Siis tuli ta Indreku juurde ja hõõrus end, saba püsti, vastu jalga.
Isand Mäeberg puhus mitu „tretti“, puhus lõpuks pisut „Kungla rahvast“ ja lõpetas „Nüüd surnukeha matame’ga“. Ainult pisut puhus ta kumbagi, nii et oleks aga kuulda.
„See pole lihtne karjapasun ,“ ütles ta siis hingeldades, „vaid õige mängupasun ja teda üksi ei puhutagi, vaid ikka hulgakesi, ikka summas koos, otsad vastastikku. Ja kui siis igamees põrutab oma joru, siis on see õige helikunsti pasunamäng, nii et on ilus. No mis te arvate sellest, noormees?“
„Ka üksi on väga ilus,“ lausus Indrek.
„Või veel!“ hüüdis peremees. „Tõnis Mäeberg puhub ja siis pole ilus! Ma oleks ehk tänapäevani puhund, aga tulid teised isamaa asjad, ei saand enam. Ning kui siis need hakkasid tagurpidi minema, nii et aina pankrott või surm, siis ostsin ma selle maja ja hakkasin rahvale mõistliku protsendiga raha laenama. Aga seda peab oskama, muidu olete sees,“ naeris Mäeberg sohval istet võttes. Ja kui Indrek oli pasuna jällegi kapi otsa paigale pannud ning „seitungid“ talle tolmukatteks peale ladunud, nagu majaisand seda soovis, pidi ka tema veel istet võtma, kuna isand Mäeberg oma juttu jätkas:
„Ja ma ei tea tõesti mitte, mis on eesti rahvale tähtsam ja targem, kas pankrotti minna ja enneaegu surra või maja osta ja elusatele suguvendadele korterit anda. Mis teie arvate, mis on eesti rahvale kasulikum, kas see, et Tõnis Mäeberg ühes teiste rahvameestega oleks ära surnd või et ta ostis selle maja siin?“
„Mina ostaksin maja,“ arvas Indrek.
„Iseenesestki mõista, et maja, sest ega inime loll ole. Ka mina polnd loll. Käisin küll Kirjameeste seltsis ja puhusin pasunat, aga loll ei olnd. Tegin , nagu Dr. Hurt: tema läks Peeterburisse ja hakkas seal vanavara korjama ning elab tänapäevani. Mina hakkasin majaperemeheks ja aitasin temal korjata — saatsin talle mõned epistlid. Minu nimi seisis siis mitu korda seitungis, suur pikk tänu all. Aga oma epistlite lõpu muutsin ma enamiste ära, sest need ei olnd õiged. Oli üks väga ilus jutt, aga lõppes sellega, et mees sööb ilusa tüdruku ära, sest ta armastas teda. No ütelge nüüd ise, on see mõni õige lõpp? Oleme meie eestlased inimesesööjad? Meie oleme ju ise inimesed, jumal tänatud, kuis siis meie võime inimest süüa? Kas hunt hunti murrab? Ei, vaid hunt murrab lambaid . Nõnda siis, panin ma selle ilusa tüdruku ilusasti tanu alla, tanule paelad taha ja altari ette — see on see õige inimesesöömine. See oli väga ilus jutt, kõik kiitsid, kellele ette lugesin , nii et kui Dr. Hurt oma vanavaraga kuulsaks saab, siis ei või ka Tõnis Mäebergi nimi vaka alla jääda. Sest ka mina olen kirjamees ja mul on midagi tüsedamat poolel, ainult kui surm aega annaks. Olen mõelnd, kui leiaks mõne noore, kelle kätte võiks selle asja anda, siis oleks süda rahul. Aga nüüdse aja noortel pole enam tõsist armastust ega arusaamist isamaaliste asjade vastu. Mina kirjutan nimelt iseoma ja kõigi teiste tähtsamate meeste elulugu, kellega ma olen kokku puutund ja isamaa asjust rääkind. Pealkiri oleks: „Tõnis Mäebergi töö ja tegemine“. Mina arvan, see läheb. Mis teie arvate? Teie kui noore arvamine on väga tähtjas, sest see raamat kuulub noortele, mitte vanadele. Vanad on surnd või surevad varsti, nagu ma isegi. Kõlbab või ei kõlba?“
„Tingimata kõlbab,“ arvas Indrek.
„Ja miks ta ei peaks kõlbama,“ ütles isand Mäeberg. „See kõlab ju peaaegu nagu „Sündinud lood isamaa asjust“, „Kolm isamaa kõnet“ või „Maailm ja mõnda“… Eks kõla, mis?“
„Kõlab küll,“ kinnitas Indrek.
„Nii siis, ainuke mure, kust leian selle noore, kes armastaks isamaad ja annaks minu eluloo pärast minu surma välja, sest mina tahaks, et see oleks täielik. Aga kuis võib inimese elulugu täielik olla, kui seal sees ei ole täielikku surma? Surm on inimese elus väga tähtjas, peaaegu peaasi on surm inimese elus. Kui õieti sured, alles siis oled õieti eland. Mina kordan ikka: ütle, kus ja kuis sa surid, siis ütlen sulle, kuis sa elasid ja kes sa oled. Eks ole õige? Nii et, noormees, peaasi on surm, alles pärast tuleb elu. Sellepärast austasidki meie targad esivanemad surnuid, austasid ja muretsesid nende eest, sest ega ju surnud iseeneste eest muretse — seda peavad ikka elavad tegema. Ka mina ei saa oma elulugu peale surma välja anda, nii et surm ka juba sees oleks, seda peab ikka keegi teine tegema. On mul õigus? Räägin ma tõtt?“
„Sula tõtt,“ ütles Indrek,
„Aga kes on see teine? See teine peab olema alles elus, sest üks surnu ei saa teise surnu elulugu välja anda.“
Sellest loogikast sai Indrek väga hästi aru ja mõnekordse külaskäiguga oli tal ka see selge, et just tema, Indrek Paas, on see valitu elavate seas, kes peab välja andma „Tõnis Mäebergi töö ja tegemise“ peale tema surma. Ent ka siin juhtis jumal asja teisiti kui Tõnis Mäeberg mõtles. Võimalik ka, et jumal lihtsalt ei suutnud asju nõnda juhtida kui Tõnis Mäeberg mõtles, sest siin tuli tegemist naisega, kes käis oma eriteed juba paradiisi aias.
Asi puutus nimelt Mäebergi majalukusse, tema Liisisse, ja vana rahvamees seletas seda oma noorele eesti sõbrale nõnda:
„Siis on mul veel üks asi, mis tuleb enne surma korraldada, sest kui korralik inimene sureb, siis peab tal kõik korras olema. See pole küll just minu asi, aga see, kellesse ta puutub, puutub pisut ka minusse, nii et tema asi on ikkagi nagu minu asi. Tema oli nimelt vaga ja vaikne maatüdruk ja mina võtsin ta nii-öelda armu poolest ja isalikust tundmusest oma juure, et ta õpiks pisut elu tundma ja et temast saaks inimene, mis oleks juba õige ja täisinimene, nagu seda öeldakse. Nõnda siis olen mina temast tõsise inimese teind ja oma majaluku, kes teab, et kõik pole hõbe, mis haljas, ega kõik kuld, mis hiilgab. Aga mis peab temast peale minu surma saama? Tema ei või ometi iga matsiga leppida, ega? sest ta on pisut nagu koolitud juba, ainult et saksa keelt ei mõista, ehk olgu siis et mõne sõna, mis ta minult on kuulnud. Sest sel tüdrukul on ütlemata hea pea: kord kuuleb ja juba ongi käes, niisuke hea pea on tal. Pagana tüdruk oma peaga! Muidugi, see maja siin jääb temale, seda peate teadma, sest seda oskab tema kõige paremini peale minu surma pidada. Aga majast üksi oleks nagu nõrgale naisterahvale vähe, temale oleks tuge tarvis, mis oleks õige tugi. Ja nüüd mõtlesin ma nõnda: kui see noormees, kes annab välja „Tõnis Mäebergi töö ja tegemise“, jah, kui seesama noormees oleks pisut Tõnis Mäebergi pärija, mis puutub sellesse majasse. Mõistate? Aga tema peaks siis õige tugi olema, saate aru? Õige! Sõrmuste ja tanudega ja muude niisuguste asjadega. Sest pole ühti, et Liisi on ehk vanem kui see eesti noormees ja kallis suguvend, ei, sest pole ühti. Liisiga pole sest ühti, seda võin ma teile kinnitada, sest tema on niisuke. Pealegi kui mõelda, et maja ja kõik, mis tema olemise sees, ühes heade üürnikkudega. Selleks ei kõlbagi iga noormees, sest igaühega Liisi juba sehvti ei pea, tema on selleks liiga karske. See peab olema õige eesti noormees, kellele Tõnis Mäeberg jätab oma majaluku ühes majaga . Minu raha aga, minu sularaha ja paberid , sest ka neid on mul, lähevad nii-öelda minu hinge ja vaimu ausambaks siia ilma, mõistate, nii et Tõnis Mäebergi nimi oleks igavene sularahaga, tema ihu ja keha aga, mis puhus pasunat, pruulis õlut, ajas viina ja tegi sehvti — muidugi hinge ja vaimu abiga ja jumala eesvõttel, sest ka Tõnis Mäebergil on oma jumal — jah, nimi sularahaga, keha sellega, mis sulaks võib teha, tähendab — maja ühes lukuga . No mis te ütlete selle kohta, kulla noormees? on see hästi mõeldud? mis?“
„Väga hästi!“ kinnitas Indrek. „Paremini ei saa,“ lisas ta juurde.
See oli Mäebergi kavatsuste ülim silmapilk. Aga kui keegi on saavutanud kõrgeima, siis võib teda tabada veel ainult langus, sest ilutsemiseks pole siinilmas pikemat aega, niisugune on kõige sureliku osa.
Vaevalt oli Indrek oma kinnitava vastuse andnud, kui söögitoa uksele ilmus naeratav Liisi ja teatas, et kohv on laual, ning otse siinsamas algaski selle laviini liikumine, mis pidi hävitama kõik.
Kõige pealt näis isand Mäebergile, et Liisi pöördus kohvilekutsumisega mitte niipalju tema enda kui külalise poole. Naeratus igatahes ei olnud määratud temale kui majahärrale, vaid külalisele, sest majahärrale polnud ta kunagi nõnda naeratanud. Liisi naeratas külalisele, nagu oleks see tema uus majahärra ja nagu oleks endine juba surnud ja tema elulugugi juba välja antud. Nõnda viirastus isand Mäebergile, kui naeratav Liisi, tema majalukk, seisis söögitoa ukse vahel, kust hoovas magusat ja isuärritavat kohvilõhna. Ja äkki näis isand Mäebergile, et see on juba ammugi nõnda, et see on selle külalise esimesest võõruskäigust nõnda, ainult tema, Tõnis Mäeberg ei pannud seda varemalt tähele, nagu oleks tema nägemine ühe silma tõttu tõepoolest pisut puudulik. Aga nüüd hakkas ta oma majalukku ja külalist selle eest kahekordse hoolega silmas pidama, nii et oleks, nagu vaataks ta aina kahe silmaga. Ja nõnda ei kestnud üle poole tunni, kui juba isand Mäeberg mõttes loobus kõigest, mis ta kavatsenud, ja kui ta tegi uue ja paratamatu otsuse: see noormees ei astu enam kunagi üle tema ukseläve, sest tema on selleks liiga pikk ja kõhn.
Liisigi oli tema pikkust ja kõhnust tähele pannud, nagu isand Mäebergil nüüd meelde tuli, ja oli pealegi veel küsinud, muidugi ainult suusoojaks, et kas niisugust oleks võimalik nõnda toita, et tal tuleks pisutki liha luiele ja et ta natukenegi hakkaks ümmarikuks minema. Õige, just sellest oli Liisi juba Indreku esimesel külaskäigul juttu teinud ja majahärra oli siis ettevaatamatult arvanud, et eks võiks õige korraks katsuda. Jah, nõnda oli see olnud. Ning Liisi oligi katsunud. Ta oli isegi sinnamaale läinud, et hakkas Indrekule midagi suupärast tasku pistma, muidugi isand Mäebergi ja ka Indreku enda salaja, sest midagi ei armastanud Liisi rohkem kui saladusi. Veel tänagi oli ta seda teinud ja juurde lisanud paberilipaka pealkirjaga: „ redel kela viesd seidsmeni Sis on vanna saunas .“ Nende sõnade paberile panemine oli Liisi kavatsuste ülim saavutis ja see sündis alles siis, kui isand Mäeberg oli juba oma hävitava otsuse teinud, mitte ainult selle, vaid kõigi noormeeste kohta ilmas, olgu nad pikad või lühikesed, kõhnad või paksud.
Oleks isand Mäeberg oma otsusest Indrekule siinsamas teatanud ja tema arvamust küsinud, nagu ta tegi seda muis asjus, siis oleks ta tingimata kinnitava vastuse saanud, eriti kui ta oleks Indreku arvamust küsinud peale seda, kus see oli tänaval laterna all lugenud Liisi salatähe. Sest niipea kui ta seda oli teinud, kiskus ta paberilipaka tuhandeks tükiks ja viskas need siiasamasse kõnniteele, kuna ta aga taskus leiduva pakikese ilma pikemata küütis keset tänavat, kus sõidavad linna voorimehed ja kaugelt tulnud maamehed. Ise pistis ta kodu poole, nagu oleks tal tagaajajad kannul.
Koju jõudnud, Indreku esimeseks mureks oli järele katsuda, kas tassikõrvad kasti põhjas alles, sest need olid tal Liisi salatähte lugedes äkki meelde tulnud. Alles! Tassikõrvad olid alles! Mõlemad! Just sealsamas, kuhu Indrek nad viimati oma käega siidmähises pannud. Ja siinsamas tundis ta, et nüüd võib ta isand Mäebergile ükskõik mida ja kuipalju valetada, ilma et omal pilk lööks virvendama tema ainsasse silma vaadates.
Aga ilmaasjad on imelikumad kui Indrek oskas arvata. Nüüd, kus tal oleks olnud kerge valetada ja kus talle see oleks valmistanud peaaegu lõbu, nüüd polnud tal seda üldse enam vaja, sest isand Mäeberg ei näidanud kogu kevadel oma nägugi. Tuli küll see teine, aga sellega polnud raskusi, sest see ei uskunud üldse midagi, mis talle siin majas räägiti. Nõnda võis isegi lausa tõtt rääkida, ilma et kellelgi oleks sellest kahju karta.
„Seda ühesilmaga pole enam näha olnud,“ tähendas kord härra Maurus. „Ei tea, kas õige haigeks jäänd või. Hoidku jumal surma eest, muidu tulevad pärijad kaela.“
„Nägin teist hiljuti uulitsal,“ seletas Indrek lohutuseks .
„Imelik,“ arvas direktor siis, „enne oli ikka tema sagedam, aga nüüd läheb teine temast ette.“
„Jah, see teine läheb temast ette,“ ütles Indrek ja oli üpris rõõmus, et võis direktoriga ühel arvamusel olla.
XV.
Nõnda tuli kevad. Aga Indrek ei pannud tähelegi, et oli tulemas kevad. Ainult kui sattus ühes teistega välja laheda tuule kätte päikesepaistele ja nägi eemal veerjaid välju, siis nagu tundis äkki, et on juba kevad.
„Nüüd hakkab jõgi varsti üle sookaskede paistma,“ mõtles ta kodust. „Jah, nüüd hakkab ta juba varsti väljamäele paistma, kui päike on nii soe, kui ta läheb aina soojemaks ja kui puhub niisugune tuul.“
Ja alles nagu esimest korda elus mõistis ta õieti, kuidas oli jõgi kevadeti paistnud Vargamäele läbi ja üle sookaskede juba siis, kui nad olid alles raagus, ja ka siis veel, kui lõkendas juba hele rohelisus. Kogu veekangas oli olnud üldine sära ja sätendus, verstade tagantki kustusid silmad seda vaadates. Nagu oleks päike ise maha tulnud ja kõndinud Vargamäe jõel, mis keerleb soode ja rabade, nurmede ja metsade keskel ja läheb ikka edasi, aina edasi kõigest läbi, kas või ilma otsani. Ainult merest ei pääse Vargamäe jõgi ka kevadel läbi, merest mitte, nii et kui meri ette juhtub, siis ta enam edasi ei lähe, siis mitte.
Jah, ainult kevadeti on taevas nii armuline, et saadab päikese kõndima Vargamäe jõele, nii et vargamäelased näeksid ja tunneksid, ka neid pole taevas päris vaeslasteks jätnud. Aga Indrek seda ei teadnud, alles nüüd hakkas ta sellest nagu aru saama. Teisedki, kes temaga kaasas, taipasid nagu midagi sellest, ja nõnda kõndisid nad mõni aeg nagu targad, kes leidnud mingisuguse uue mõtte.
Aga Indreku uus mõte kevadet märgates käis nõnda:
Tähendab, üks kooliaasta linnas saab juba mööda, ongi juba möödas, sest ega nüüd ikka enam midagi tule ega ole. Missuguste kavatsuste ja lootustega ta oli tulnud ja kuis oli kõik hoopis teisiti kujunenud! Ta oli tahtnud nagu midagi suurt, mis tundus ilusanagi, ja ometi oli aasta kadunud nagu tühja tuule tagaajamisega. Suurest meeleolust ja ülevast eeltundmusest oli saanud väikeste igapäevaste asjade mõttetu rägastik ja peaasi oli nagu üsna unustatud. Ta oli teistega kaasa janditanud või oli nende mõttetuist vallatusist vähemalt head meeltki tundnud. Lugematu oli asjatult kulunud päevade ja tundide arv. Ja otse pentsik oli, et ainuke, millel tõsine tähendus, näis olevat ainult see, et ta pool aastat voolinud leiba ja ladunud laudadele taldrikuid, nuge-kahvleid ning kõrvuta tasse. Ja nüüd on tal kasti põhjas kaks tassikõrva. Kui keegi need sealt leiaks! Jah, kui keegi leiaks ja küsiks, mis asjad need on, milleks need on, miks siidpaberis.
Õnn, väga suur õnn, et Indrek Vargamäe kevadiselt jõelt, kus kõnnib päikene, sattus kasti põhja tassikõrvadele — nõnda oli ta ometi pisutki ette valmistatud hädale, mis teda tabas. Ja häda sai alguse sealt, kust teda aimatagi ei teadnud.
Ükskord pärast lõunat ilmus härra Maurus ühes Ollinoga alla suurde tuppa, käsutas poisid kokku ja ütles neile pühalikult:
„Asju on kaduma läinud. Härra Maurus teab umbes, kus, kuidas, millal. Aga et tema on õiglane ja armastab õigust, siis tehke kõik oma kastid lahti: härra Maurus tahab näha, mis seal on.“
Poisid vahtisid nõutult üksteisele otsa, aga Ollino kinnitas direktori käsku ja sundis tegevusele. Nõnda avanesid kõigi kastide kaaned, ka Indreku oma, kel oli esimeseks mõtteks: nad otsivad tassikõrvu, sest nad on kuidagi Ramilda ja tema tembust teateid saanud. Tõendust otsivad nad, mis muud. Ja kui Ollino asus tema kasti kallale kõige enne, siis ei kahelnud Indrek oma oletuse tõepärasuses enam.
Muidugi, kes otsib, see leiab, ja mida otsid, seda leiad harilikult ikka. Nõnda leidis Ollino ka tassikõrvad, ja kui ta oli nad paberist lahti mässinud, ulatas ta nad härra Mauruse kätte, kes küsis:
„Mis need on?“
„Nähtavasti tassikõrvad,“ arvas Ollino ja vaatas muiates Indrekule otsa.
Ja et mõni aeg tagasi söögitoas oli tassikõrvadest niipalju juttu ja nalja olnud, siis muigasid ka poisid. Ainult Laane jäi tõsiseks, nagu ei puutuks asi temasse põrmugi.
„Mis need on?“ pöördus direktor Indreku poole.
„Härra Ollino ütles juba,“ vastas Indrek.
„Kust või milleks need on?“ päris direktor edasi, ja muie poiste nägudel aina laienes, eriti sellepärast, et Indrek ei andnud vastust. Vutt oli juba sedavõrt heas meeleolus, et püüdis oma kõrval seisva Siku väikest sõrme.
„Ah teie oletegi see tassikõrvade murdja!“ karjus direktor. „Teie pikk niisuke! Teie, kes te mul vanahärra Schulzi minema kihutasite! Teie…“
„Need ei ole teie tasside kõrvad,“ ütles Indrek nüüd.
„Kuidas? Mitte minu? Aga kelle siis? Kust te nad võtsite?“ küsis direktor.
„Seda ma ütlen ainult härra direktorile üksi,“ vastas Indrek.
„Härra Maurusel pole saladusi,“ ütles direktor. „Minu maja on kui klaaskuppel , igaüks võib sisse vaadata, kes aga tahab, sest siin valitsevad tõde ja õigus. Ütelge siinsammas või meie kõik peame arvama , et see pikk inemine valetab siin.“
„Ennem olen ma valelik, kui seda teiste ees ütlen,“ vastas Indrek ja ei öelnud ega öelnudki, mis või kust need tassikõrvad on. Ei aidanud midagi, härra Maurus pidi lõpuks ühes Indrekuga eestuppa minema ja ukse sulgema, et viimaks ometi tõtt teada saada, mida ta üle kõige armastas.
„Need on õnnekõrvad, härra direktor,“ seletas Indrek eestoas tasakesi, et teised läbi ukse ei kuuleks. „Enne kui kodunt tulema hakkasin, tegin kahel tassil kõrvad küljest ära ja ema ütles mulle siis, et need on õnnekõrvad, mässis nad paberisse ja pani nad mul kasti põhja kaasa. Ema pärast ei tahtnudki ma teiste ees öelda, härra direktor.“
„Aga kui te valetate, siis saab härra Maurus vale varsti kätte, sest tema kirjutab emale, küsib järele,“ ütles direktor ähvardavalt, mis Indrekut põrmugi ei hirmutanud, sest ta tundis, et härra Maurus usub teda juba praegu.
„Milleks ma oma ema peale peaksin valetama,“ kaitses end Indrek.
„Noh, hea siis küll, kui need on teie ema õnnekõrvad,“ ütles direktor nüüd, „aga vaadake, et nad teile õnnetust ei too.“ Viimased sõnad kõlasid juba naljana. Ja härra Maurus pöördus ümber ning läks jällegi tuppa, kus ütles Ollinole:
„Andke Paasile ta asjad tagasi.“
Ollino vaatles parajasti tassikõrvu, nagu oleks neis midagi erilist või nagu oleks ka temal aimu nende tõsisest tähendusest. Ja kui Indrek hakkas neid uuesti paberisse mässima, lausus Ollino:
„Mõni talisman või?“
Sõna talisman meeldis poistele nõnda, et sellest silmapilgust peale kustus hoopis juba varemalt ununema löönud „Suur Loll“ ja Indrekut hakati hüüdma Talismaniks, ainult mitte ühe, vaid kahe l’ega.
„Noh, härra Tallisman,“ küsiti temalt, „mis teevad teie tassikõrvad? On neil ehk peenikest peret juure tulnd?“
Nõnda sai Indrek oma tassikõrvadega igamehe suhu. Mitte ainult Lible, see Piilu, nagu teised teda nimetasid, vaid ka teised, kes temast veel väiksemad, karjusid peene häälega: „Kuule, Tallisman, tule appi! Tallisman, ta kisub mul kõrvad peast ära!“
Kastidepuistamist jätkati endise hooga, Indreku talismanid ei rahuldanud nähtavasti ei härra Maurust ega Ollinot. Aga midagi erakorralist ei tulnud enam nähtavale. Otsimine isegi sündis nagu rohkem viisi kui asja pärast. Huvi pakkus ainult Laane kast, sest siit leiti paar poolikut tinalusikat, mis samuti paberisse mässitud, nagu Indreku tassikõrvadki. See oli Indrekule piinlikumaid silmapilke, mis jätkusid Laane ülekuulamisel.
„Mis need on? Mis te neist korjate?“ küsis direktor.
„Ma ei korja,“ vastas poiss, „need on kodunt kasti jäänd.“
„Jällegi kodunt!“ hüüdis direktor ja kõigi pilgud pöördusid mitte Laanele, vaid Indrekule, sest kõik mõistsid, et ka tema oli direktorile midagi samasugust vastanud, nagu oleks ta Laanega enne kokku rääkinud. „Mis te kodus nende tinatükkidega tegite?“ päris direktor edasi.
„Tahtsin õnne valada,“ vastas Laane ja Indrek oleks hea meelega kas või põranda alla vajunud.
„Soo, või õnne,“ ütles härra Maurus, nagu oleks ka teda poisi vastus rabanud. „Kõik tahavad siinilmas õnne,“ lausus ta natukese aja pärast ja lisas Ollino poole pöördudes juurde: „Minge üles ja tooge sealt mõni vanem lusikas alla.“
Aga toodud lusikate võrdlus leitud tükkidega ei andnud tagajärgi ja nõnda siis jätkati otsimist. Vanade vihkude vahelt leiti lauanoatera, musta särgi seest murtud harudega kahvel .
„Kust need on? Milleks need?“ küsis direktor.
„Kogemata kodunt,“ vastas Laane ja liigutas millegi pärast oma pikki kõveraid ahvikäsi.
„Šinder!“ hüüdis direktor ja müksas Laanele rindu. „Kuidas said need asjad sinu särgi sisse? vasta!“
Aga poiss andis endise vastuse.
Nüüd pidi Indrek söögituppa minema ja sealt nuge-kahvleid tooma — leitutega võrdlemiseks, ning nüüd polnud enam kahtlust, need olid samased .
„Need on härra Mauruse noad ja kahvlid!“ karjus direktor. „Kust said tema noad, kahvlid sinu musta pesu sisse?“
Aga Laane ei vastanud või, kui vastas, siis ikka endiselt, et need asjad on kodunt.
Asuti poisi aseme kallale. Madratsi seest, mille riidel siin-seal augud, leiti mõned lusikad ja veel nuge ja kahvleid. Nende kohta polnud enam vähematki kahtlust, nad kuulusid siia majja.
„Mis need on?“ küsis direktor.
„Mina pole neid sinna pannud,“ vastas poiss.
„Härra Maurus küsib, mis need on, mitte aga, kes nad sinna pannud,“ ütles Ollino ja mõõtis oma valgete silmadega tammuvat poissi.
„Jah, mina küsin, mis need on, aga tema vastab, ma pole pannud,“ rääkis direktor. „Mis asjad need on?“ kordas ta ja pistis leitud esemed poisi nina alla. „Tunned neid?“
„Ei tunne,“ vastas poiss nipsakalt.
Kostis hele laks , sest härra Maurus kaotas kannatuse ja andis poisile mööda kõrvu. See seisis nüüd lontis kätega, nagu polekski ta päris elav, vaid mõni hirmutis, mida liigutab ajuti tuul.
„Kas nüüd tunned?“ karjus direktor. „Kas tunned?“
Aga poiss ei tundnud. Sellepärast viskas direktor asjad kus seda ja teist ning hakkas teda kahe käega kõrvade äärest, peaaegu meelekohtadelt sagima, nagu loodaks ta nõnda tema tundmist tõsta.
„ Otsige ta taskud läbi,“ käskis direktor viimaks hingeldades, sest karistus oli temasse endasse sügavamalt mõjunud kui karistatusse, kes seisis endiselt, silmad maateral.
Taskuist ei leitud midagi peale õige tüseda taskuraamatu, kuhu igasugust kribu -krabu kirjutatud. Hulk haledaid ja armsaid laule, nagu neid tüdrukud-poisid külas armastavad. Siis kullimängud: eesik, seesik, sekel, makel… või: enter, tenter, verekom venter… Hulk selletaolisi. Katkendeid üldise pealkirjaga:Vargused. Siia oli kogutud teateid vargustest eesti, vene ja saksa lehtedest. Iga sõnum algkeeles ja, kui mõni sõna arusaamatu, siis kriips all ja kõrval eestikeelne seletus juures. Leidus andmeid varaste keelest, mille juurde punasega tähendatud: väga tähtjas. Kolm kriipsu all ja kolm hüüumärki taga. Mõni leht edasi katkend mingisugusest artiklist, mis käsitles vargust kui ühiskondlikku nähtust — vargust ja muid kuritöid. Selle lõpul seisis sõna: „mõttemõlgutus“, mis aga maha tõmmatud ja asemele kirjutatud: „Mõtted vargusest“. Selle pealkirja all oli lugeda: „Vargus on seltskonna tegevus, sest üksik inime ei saa varastada, muidu peab ta iseenese järelt varastama, mida inime ilmaski ei tee. Vanad roomlased ei tohtind varastada, aga kreeklased tohtisid, kui välja ei tulnd, nii et väljatulemine oli kõvasti keelatud. Strogo vospreštšeno! Venemaal ei tohi ka varastada, sest siin on keiser, nagu oli roomlastelgi oma keiser, kes ei luband varastada. Sellepärast on vargus hädaohtlik tegevus. Varas on julge, röövel ei ole nii julge kui varas, sest miks ta muidu tapab, aga tema kardab, et vargus tuleb välja ja sellepärast tapab ta. Varas ei karda väljatulemist ja sellepärast ta ei tapa . Jumal oli esimene varas, sest tema varastas Aadama küljeluu ja tegi sellest Eeva, nii et naene on vargusest saadud ja ise varas. Minu ema on ka varas, tema varastab isa järelt, aga isa ema järelt ei varasta, vaid mõisa metsast latta, teibaid ja ajavitsu, sest kuuse- ja kadakavitsad on paremad kui paju ja kase ning nemad ei mädane mitte nii ruttu. Mina olen ka kuuski ja kadakaid varastand, sest mina oskan ka varastada.
See vaimuvalang kippus härra Mauruselt aru röövima, nii et ta ikka ja jälle kargas käsitsi Laane kallale. Suure vaevaga suutis Ollino teda sedavõrt rahustada, et võis lugemist jätkata.
Eelmise kirjatüki lõpus seisis sulgudes: Järg tuleb — aga seda ei leitud kustki. Selle asemel mõni leht edasi: Miiver saaver taaver? Minaaver taaver varaaver. Sellele oli juurde lisatud: See on ära seletud — mis sa tahad? mina tahan varastada. Kahel järgmisel leheküljel olid suured pealkirjad , esimesel: Nasi adpe taravasma, teisel: Nasi edol taravasnud. Mõlemad leheküljed olid samas keeles peaaegu täis kirjutatud. Kerge vaevaga saadi aru, et üks pidi tähendama: Sina pead varastama, kus all olid loetletud kõik varastatavad asjad ühes nende arvu äratähendamisega; teine: Sina oled varastanud, millele juurde lisatud juba varastatud asjad ühes märkmetega, kas terve või kuhu peidetud. Nimekirjadest selgus, et pool ülesannet alles täitmata.
Kui raamat läbi loetud, hakati tema andmete põhjal asju nende peiduurgastest välja tooma. Sellejuures selgus, et raamatupidamine oli täiesti korralik ja täpne. See asjaolu tegi juba kõigile nalja, isegi härra Maurusele enesele. Sest mida paremat sa võid tahta, kui et loed raamatust: kahvel, nuga või lusikas niisugune ja niisugune, peidetud Siberisse selle ja selle laua vahele, — ning sa lähed, raamat käes, loed lauavahed ilusasti sellelt või teiselt tähendatud punktilt ära ja võtad asja välja, nagu oleksid sa tema ise alles eile või täna sinna pistnud.
Ainult ühest ei saadud aru, nimelt: miks oli varastatud asjade seas niipalju vanu ja vigaseid? Härra Maurus oli sellest küsimusest sedavõrt huvitatud, et jättis Laane veel üheks ööks oma katuse alla ainult selleks, et teda pinnida ja temalt kõik ta saladused välja muukida. Aga ta nägi asjatut vaeva, ja järgmisel päeval sõitis poiss ära, ilma et härra Maurus oleks saanud oma uudishimu rahuldada. Sest see, mis Laane lõpuks seletas, ei rahuldanud kedagi. Tema seletas nimelt:
„Tahtsin viia vigased asjad küla sepale, et kas oskab nad ära parandada; sest tema kiitleb alati, et tema on väga peenike sepp ja meister, mina aga ütlen temale, et ta neid nuge ja kahvleid parandada ei oska ning siis ma võin talle öelda, et mis peenike sepp ja meister sa siis oled, kui sa ei oska nuge ja kahvleid parandada.“
„Aga milleks siis need terved noad-kahvlid?“ küsiti.
„Aga kuis siis muidu õieti parandada saab, kui tervet asja ees ei ole,“ vastas poiss, nagu püütaks teda lolliks teha. „Tehku tervete järele, tehku nagu need, kui ta on peenike sepp ja meister.“
Selle seletuse juurde jäi Laane lõpuni ja nõnda aitaski Indrek tal kasti voorimehele viia, kui hakkas sõitma. Aga härra Maurus pidi omast taskust sõiduraha maksma, sest poisil omal polnud punast krossigi.
Väikese summa eest sai härra Maurus Laanest lahti, aga tema vari, vaim või vaimuvari kõndis hulk aega õppeasutise hoonetes ringi, kõige enam küll härra Mauruse enda suu läbi. Sest härra Maurus oli arvamusel, et Laane ei seletanud pühakirja õieti, ja sellepärast püüdis tema ise ta seletust parandada, et nõnda kasvandikkudesse kõlbliselt mõjuda.
„Vargad ei pea mitte jumala tegudest omale õigust otsima,“ ütles ta juba järgmisel hommikul palvetunnil, „sest jumalal on jumala teod, inimesel inimese. Kui jumal pani Aadama Eedenis magama ja võttis tema küljeluu ning valmistas sellest naise, siis ei olnud see mitte vargus, vaid ainult võtmine. Sellepärast seisab ka pühas kirjas: mitte et jumal varastas, vaid jumal võttis. Sest Aadam ei olnud jumalale võõras, vaid oma ja kõik, mis Aadamal oli, oli jumala oma. Kui nüüd keegi võtab, mis on tema oma, kas ta siis varastab? Ei mitte! Kui isand võtab oma orjalt midagi, kuis ta siis varastab! Ori ise ja kõik tema asjad on ju isanda päralt. Aadam ja meie Aadamas oleme kõik jumala ja oma keisri orjad ; sellepärast kui jumal või keiser meilt midagi võtab, kas või meie elu, siis ei varasta nad mitte. Aga kui üks surelik inemine võtab teise sureliku inemise järelt, siis on see vargus; sest üks inemine pole teist inemist mitte mullast teind ega elavat õhku ninasse puhund, vaid inemine sigitab teise inemise patuhimuga, nii et patune inemine ei tohi mitte varastada, nagu see, kellele ma sõiduraha andsin ja minema saatsin, sest minu maja peab olema puhas ja aus. Nõnda siis ei ole naine mitte varastud asjast tehtud ja, kui ühel inemisel on naine, siis ei või seda temalt mitte võtta, nagu oleks see varastud asi. Ja inemine ei pea naist mitte põlgama, et tema on varastud, sest kes naist põlgab, see põlgab ka meest, sest naine on mehe küljeluust. Aga kui keegi põlgab meest, siis põlgab ta jumalat, sest mehele puhus jumal oma elava hinge ninasse ning seda ei pea mitte põlgama. Aga vargate hing ei ole jumala hing, vaid nende hing on kuradist, sest tema on varguse isa. Tema oli see, kes Eedenis varastas Eeva käe läbi esimese õuna, nii et tema ongi see esimene varas. Aga kes on kord söönud varastud õuna, see…“
Kell hakkas ukse taga kõlisema juba kolmat puhku ja nüüd ei vaikinud ta enne, kui härra Maurus oli lõpetanud. Nõnda lahendas Ollino selle „esimese varga ” probleemi. Aga ainult seks korraks, sest härra Maurus pöördus tema juurde veel kaua aega ikka uuesti tagasi, olgu hommiku -palvel või õhtusöögiaegsel kõlblusõpetusel. Viimast armastas ta eriliselt, sest siin pidid tema kõnet kuulama ka need õpetajad, kes sõid kasvandikkudega ühes lauas, kuna palvele kogunes ainult õpilaskond, ehk olgu siis, et mõni õpetaja puhta uudishimu tõttu vahel harva siia eksis. Õhtusöögil pidi isegi härra Koovi direktori kõnet kuulama, kuigi tema oli selle suurim vastane, sest tema ei saavat härra Mauruse kõnest põrmugi aru, nagu ta kinnitas. Ei aidanud midagi, et direktor rääkis oma arvates ükskord selgesti, Koovi ei saanud ikkagi aru. Tema oli üldse imelik inimene: tema kas ei saanud põrmugi aru, või ta mõistis liiga selgesti ja ühesugune häda oli mõlemat pidi.
Esimese vargajahi kõrval seisis alalise kõneainena igivana „ komade palee “, nagu härra Koovi seda nimetas ja tema eeskujul ka teised. See kõneaine ei kadunud kunagi õhtueine kõlblus- ja kombeõpetusest ja alati tundus ta härra Mauruse suus värskena. See oligi aine, mida Koovi liiga selgesti mõistis, nii selgesti, et ta kord direktorile kõigi kasvandikkude kuuldes õhtueinel ütles:
„Härra Maurus, täna teie räägite juba nii selgesti, et mul on tundmus, nagu istuksin ma komade palees , mitte aga ülal söögilauas.“
„Sest on vähe, et teie, härra Koovi, nõnda tunnete,“ vastas direktor siinsamas, „vaid minu poisid peaksid nõnda tundma, sest mitte kooliõpetajad, vaid nemad panevad komasid, ja nemad ei jäta seda enne, kui neil on sama tundmus, mis teilgi.“
Sellele ei vaielnud härra Koovigi vastu, nii õige oli see, ja sellepärast võis härra Maurus julgesti jätkata:
„Eks teie ei tea Jehoova käsku iisraeli rahvale, et igamees peab minema telgi taha ja peab võtma pulga ning sellega tegema augu maa sisse ja pärast mulla alla ajama, mis tal ajada on? Kas Jehoova ütles: näpuga? Ei, Jehoova ütles: pulgaga. Eesti mehel ei ole vaja, jumal tänatud, auku teha, sest auk on enne valmis, aga eesti mees ei tohi komasid panna näpuga, vaid pliiatsipulgaga või sulevarrega, nõnda on Jehoova käsk. Sest meie oleme jumala rahvas ja tema on annud meile paberi, hulga paberit. Aga kui keegi on nii vaene, et temal ei ole seda jumala paberit, siis tulgu ta härra Mauruse juure, tulgu või salaja, kui ta häbeneb oma vaesust , tulgu öelgu: härra Maurus, mina ja mu vanemad, meie kõik oleme nii vaesed, et ei jõua osta paberit, mis peab olema iisraeli mehe pulga asemel. Mis meie peame tegema? Ja härra Maurus annab temale siis paberit tänaseks ja homseks päevaks, selleks ja teiseks nädalaks. Nõnda teeb härra Maurus, sest tema tahab, et tema poisid oleks haritud inemised ja et tal poleks nende pärast häbi. Ning kui teie seas on mõni, kes ometi ütleb, et temal pole paberit ja ei tule mitte härra Mauruse juure, siis valetab see inemine härra Mauruse peale, nagu valetas see, kes ütles: jumal on varas. See sai oma palga ja see teine ei jää mitte ilma. Sellepärast hoidke, et te ei hakka paberit varastama komade pärast, sest see oleks, mis vanad roomlased ütlesid: summum jus, summa injuriae. See on kuradi väljaajamine Beeltsebubiga. Ja teil peaks häbi olema õppida Puškinit ning Goethet, kui teie teate, et te ei pane komasid õigel kohal. Punastama peate teie lauldes
An allen Gipfeln ist Ruh’,
An allen Wipfeln spürest du
Kaum einen Hauch,
kui teie teate, et teil pole paberit iisraeli mehe pulga asemel. Goethe ei leidnud oma Itaalia reisul teatavat paleed, aga komasid ei pannud ta mitte, nõnda et tema võib teile eeskujuks olla mitte ainult lauldes, vaid ka igapäises elus.“
Nõnda ja ka teisiti õpetas härra Maurus oma kasvandikke ja õpetajaid õhtulauas, aga ikkagi ei suutnud ta kõigile sisendada härra Koovi tundmust. Sellepärast pidi ta aina edasi õpetama ja kord-korralt aina selgemat ja vägevamat keelt rääkima.
XVI.
Ühel õhtul lõpetas härra Maurus oma õpetliku kõne nõnda ja seda juba eesti keeles:
„Vaadake, mis teie olete! härra Maurus peab teile komade paleest rääkima, aga Peeterburis on professor Köler suremas haige. Mõistate? Professor Köler! Meie viimane suurmees, eesti rahva õige sõber! Ja Dr. Hurt ka.“
Vähe istus lauas neid, kes professor Köleri nime olid kuulnudki; veel vähem neid, kes oleksid teadnud, mis tema teinud. Sellepärast ei pandud seda teadet mikski, ehk olgu siis, et mõnele hakkas kõrvu sõna professor, sest selle vastu tunti aukartust. Aga järgmisel hommikul tuletas direktor seda nime palvetunnil uuesti meelde ja nüüd tundsid juba mõned, et tema sõnades oleks nagu tundmus, kui ta pöördus ainult eestlaste poole nende keeles:
„Mis peab meist nõnda saama? mis peab eesti rahvast saama, kui kõik surevad, kes teda armastavad? Kas ta peab hukka minema? Ei, eesti rahvas ei pea mitte hukka minema, sest päike elab alles ja laulik ütleb:
Kaob kord eestlaste keelekõla,
Ära siis sinagi tõuse ja ela.
Aga kui elab päike, siis tahame ka meie elada. Kui ometi ükskord surevad need, kes eesti rahvast armastavad, siis peame meie ise nende asemele astuma, et koht ei jääks tühjaks. Meie ise peame hakkama eesti rahvast armastama, nagu armastasid need suured, kes juba surnud või kes veelgi surevad. Meie kõik peame armastama, igaüks meist, olgu vana või noor, suur või väike. Jah, ka väiksed peavad armastama, nad peavad armastama, nagu oleksid nad suured, sest armastus on see, milles ka väiksed võivad olla suured, kõige suuremad. Ja ütelge nüüd ise, kas on eesti rahval midagi karta, kui meie teda kõigest südamest armastame, kui rahvas ise ennast kõigest südamest armastab? Ei, niisugusel rahval ei ole midagi karta, tema peab elama, sest armastus on elu. Poisid, armastage siis eesti rahvast, armastage iseendid, nagu armastab end inglane ja sakslane. Armastage eesti rahvast, aga olge truud oma keisrile, sest tema käes on meie eluvõtmed ja surmaahelad.“
Kui saabus surmasõnum, teatas direktor, et tema on tellinud erilise mälestus-jumalateenistuse ja et sinna läheb igaüks, kelles on eesti verd. Aga nähtavasti oli eestlaste seas vähe neid, kelles oli eesti verd, sest kirikusse oli ilmunud ainult käputäis inimesi, härra Maurusegi kasvandikest peaasjalikult need, kes elasid pansionis ja keda otseteed käsutati kirikusse. Ei olnud kerge pääseda sellest orjusest , sest poisid pandi koolimaja ees ritta , ikka kaks kõrvu, väiksemad ees, suuremad taga, ja härra Maurus ise asus reale juhiks, kuna Ollino pidi sabas käima, nagu valvuriks, et keegi ei saaks härra Mauruse selja taga putku pista. Nõnda mindi läbi linna, et kõik näeksid, kuis härra Maurus läheb oma kasvandikkudega professor Kölerit mälestama.
Ka Indrek pidi kaasa minema ja tema ametikohuseid pidi seni täitma keegi venelane.
„Las venelane valvab ka vahel meie maja, kui meil enestel on tähtsamat teha,“ ütles direktor Indrekule, ja raske oli mõista, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta pisut nalja.
Kirikusse oli ilmunud vana hallpea pastor , kes seisis, käed koos, ainuüksi altari ees, kui Maurus oma karjaga sisse astus ja tema pastori lähedusse viis, kes ütles altaripildile viibates:
„Armsad lapsed, see, kes selle pildi teinud, on nüüd surnud. Tema liha on surnud, aga tema vaim elab selles Õnnistegijas siin altaril. Kummardagem seda elavat vaimu ja palugem surnud liha eest.“
Selle peale pööras pastor selja ja laskus põlvili, temast paar astet madalamal härra Maurus, kelle eeskujule järgnesid ka kasvandikud. Aga venis pikk silmapilk, enne kui vana pastor hakkas kõnelema, nagu oleks tal pisut jõust puudus. Indrek oli kahevahel, et kas pastor üldse midagi rääkima hakkab, vaid igaüks peab ehk ise paluma. Sama kahtlus näris nähtavasti ka teisi, sest Indrek kuulis, kuis Vainukägu, kes tema kõrval põlvitas, hakkas „Issameiet“ lugema, ja tema arvas heaks selle eeskuju järele talitada. Aga ta ei jõudnud „Issameiega“ poole pealegi, kui pastor oma vana ja väsinud suu avas, et rääkida. Nõnda jäigi Indrekul tema palve pooleli, samuti vististi ka Vainukäol, sest polnud viisakas kirikus omaette palvetada, kui pastor palvetab kõigi eest.
Ei tea, kuidas see tuli, aga kui Indrek neid kahte meest, kes mõlemad vanad, seal altari ees nägi ja kui ta kuulis ühe imelist kõnetooni, mis lauselõpus langes sügavale alla, nagu läheks ta põrguhauda, jah, kui ta seda kuulis ja kuidagi imelikult tähele pani, et teine, kes alati armastas kõnelda, nüüd hoopis vaiksena põlvitab — just see vaikus mõjus nagu veel rohkem kui teise kõnetooni põrguhauda laskumine, — siis valdas teda äkki mingisugune seletamatu härdus. Vaevalt-vaevalt suutis ta pisaraid kurgust tagasi tõrjuda ja sedagi ainult sellepärast, et häbenes teisi — kaasõpilasi ja Ramildat, kes oli ühes tädiga ilmunud koorile. Jah, isegi Ramildat häbenes Indrek ja kartis tema naeru, nagu võiks see ülalt koorilt näha, kas tema, Indrek, nutab altari ees põlvitades, selg koori poole, või ei nuta ta mitte. Aga kui lõpuks üles tõusti ja Indrek nägi, et niihästi õpetaja kui härra Maurus silmi pühkisid, siis oli tal kahju, et temal polnud põhjust sedasama teha. Kirikust lahkudes oli tal tundmus, nagu oleks ta ilusaima silmapilgu oma elus ise rikkunud ja nõnda läks ta koju palju nukramana kui ta sealt tulnud.
Teda piinas üks mõte, üks tundmus, millest oli raske vabaneda : kõik, mis ilmas ilusat ja suurt, on minevikus. Ilus ja suur on surnud. Suured ja ilusad ajad on möödas. Tema on pisut hilja linna tulnud, nagu ta saabus pisut hilja Vargamäelegi. Ja korduvalt kerkis küsimus: kas siis nüüd pole enam midagi suurt ja ilusat? Oli Koidula, oli Kreutzwald, oli Jakobson, oli Köler, ja nüüd on lõpp? Oli Goethe, oli Schiller, oli Puškin, ja nüüd pole enam kedagi? On veel Tolstoi, aga seda ei tohi lugeda või seda peab salaja tegema. Kõik, mis suur ja ilus, seda peab salaja; ainult kui juba surnud, siis võib avalikult. Nagu Kölergi: Indrek polnud temast midagi varemalt kuulnud, aga niipea kui surnud, siis räägivad temast kohe kõik, terve maailm, nii et sa teda enam ei unusta. Ei, nüüd Indrek enam tema nime ei unusta! Nagu tuleks mõnel inimesel alles surres õige elav hing sisse! See oli nii imeline, et oleks ka ise tahtnud niisuguseks elavaks surnuks saada. Oleks ükskõik mis teinud või kuis elanud, kui aga surres oleks saanud selle õige elava hinge. Niisugune rumal ja mõttetu iha tärkas Indrekus, kui ta lahkus kirikust, kus oli tõrjunud nutmatuid pisaraid kurgust allapoole.
„Kas teie ka kirikus nutsite?“ küsis temalt järgmisel päeval Ramilda, keda polnud juba kauemat aega näha.
„Ei,“ vastas Indrek.
„Aga papa nuttis ja õpetaja pühkis ka silmi,“ seletas Ramilda. „Köler oli nende sõber. Mina tahtsin ka kangesti nutta, aga mitte ei saanud. Ja teate miks? Ma olen Kölerit mitu korda näinud, juba lapsepõlvest saadik, aga kui sa oled kedagi nii sagedasti näinud, siis ei saa tema pärast hästi nutta. Hakkad just sinnamaale jõudma, et tunned, nüüd on pisarad käes, aga siis tuleb äkki midagi meele ja see ajab mõtted teisale. Kölerist tuli mul meele tema harv habe ja see lahutas kohe mu nututuju. Mõtlesin, et kuidas ma siis tema pärast nutan, kui tal oli nii harv habe. Rumal, eks? Pärast sain ma küll tema habeme unustada, sest ma lihtsalt võtsin enda kokku ja unustasin, aga siis tuli mul meele, kuis ta ükskord meil magama jäi, alles paar aastat tagasi. Tema suu oli pisut lahti vajunud ja tema näoilmes oli midagi hirmus ükskõikset. Ja niipea, kui mul see meele tuli — mul tuli veel midagi meele, aga seda ma praegu ei ütle, ei või — aga kui mul see meele tuli, mis ma ütelda võin, näis mulle äkki, et tema Õnnistegija on tema enda nägu ja et, kui see Õnnistegija magama jääks, kas või kogemata, siis võiks ka tema suu samuti hirmus ükskõikselt lahti vajuda, nagu Köleril endalgi, ja temal poleks siis kogu maailma inimestega midagi tegemist. Öelge nüüd ise, kas te saaksite nutta, kui teil tuleks midagi niisugust meele?“
„Muidugi ei saaks, kui midagi niisukest,“ arvas Indrek.
„Mina ka ei saand, sest ma mõtlesin kohe, et kuis ma nutan inimese pärast, kes on teinud Õnnistegija, et kui ta võiks kogemata magama uinuda, siis tal tuleks sootuks ükskõikne näoilme, mitte niisuke nagu pildil. Muidugi, ma ju mõistan ja ka teie saate aru, et see kõik on väga rumal, sest Õnnistegija ei uinunud kunagi nõnda ükskõikselt magama, vaid seda tegid tema jüngrid Ketsemani aias, aga mõelda võib ometi nõnda, eks või? Mõtelda ongi just sellepärast nii hea, et seda võib teha edasi ja tagasi, ühte- ja teistpidi . Kas teie ka mõtlete kaksipidi , kas või nõnda, et kord on päike nii hele, et teeb silmad pimedaks , ja kord on ta nii sätendavalt must, et ümberringi paistaks nagu hele valgus? Kas teie ei mõelnud kirikus midagi niisukest kaksipidist, mis hävitab iga sügavama mulje?“
„Ei mõelnd,“ vastas Indrek.
„Aga mis te siis mõtlesite, kui te kaksipidi mõelnud? Mina ei või kunagi kauemat aega üksipidi mõelda, muidu tuleb kohe hirm peale. Sest mina kardan, et mõtlen ma nii kaugele ja sügavale kui mõtlen, ometi teeb mõte kusagil kas või ilma minu teadmata haagi sisse ja tuleb vana kohta tagasi, just nagu eksija metsas. Läheb ja läheb, ning jällegi sealsamas. See ongi tõenduseks, et maakera on ümmarik, et kõik ilmakehad on ümmarikud, et taevaski on ümmarik. Meie mõte on ümmarik ja sellepärast on kõik ümmarik. Ja just seda ümmarikku ma kardangi. Mina ei taha kunagi endisse paika tagasi minna ja sellepärast mõtlengi kaksipidi, et mõte ei saaks ümmarikuks minna, et ei tuleks vanasse paika tagasi. Kaksipidi mõte pole kunagi ümmarik. Aga ümmarik mõte on nagu igavene elu. Kui õpetaja hakkas klassis meile igavest elu seletama, käisid mul kohe judinad üle keha. Minu meelest oli igavene elu ikka hirmus ümmarik, nagu pastor seda meile seletas, seesama, kes tol korral oli kirikus. Ja siin ongi see kolmas põhjus, miks ma nutta ei saand, kuigi ma nii väga tahtsin. Mitte just, et Köleri pärast, vaid muidu niisama, sest nutu järel on ikka nii hea ja kerge tundmus. Ja teate miks? Tädi ütleb ikka, kui ma kangesti naeran: hoia end, naeru järel tuleb nutt . Aga kui naeru järel tuleb nutt, eks siis nutu järel tule naer. Muidugi, nutu järele tuleb ikka naer, sest ega keegi igavesti või nutta. Sellepärast katsungi heast-paremast tubli nutu kätte saada ja mõtlen ja mõtlen siis: soo, nüüd on nutt nutetud, nüüd pole tükil ajal enam midagi karta. Tulgu, mis tuleb, aga hea naer on nüüd soolas. Nõnda läksin kirikussegi peaasjalikult selleks, et nutan seal hea peatäie, sest seal on viisakas koht ja viisakas aeg ka — Köler on surnud, aga kõik läks nurja. Sest niipea kui ma pastori halli pead nägin, mõtlesin ma kohe: seal ta nüüd põlvitab ja mõtleb oma igavest elu. Mõtleb igavest elu, aga omal on hallid juuksed nõnda soetud, et paljas lagipea välja ei paistaks. Aga miks ta muretseb nii väga oma palja pealae eest, kui ta usub igavest elu? Ütelge miks? Teie ei tea? Pastor ise teab? Aga mina tean, tean kindlasti. Sellepärast, et pastori igavene elu on ümmarik ja et ta isegi teab seda, ainult meile lastele ei öelnud ta seda. Meie eest varjas ta tõde. Ta kordas meile alati: igavene elu, igavene elu, aga ise oleks tahtnud öelda: ümmarik igavene elu, ümmarik igavene. Ja niipea kui mul see mõte meele tuli, oli nutt nagu peoga võetud. Papa ja pastor oma ümmariku igavesega nutsid, aga mina ei saanud. Näete nüüd, kui rumalaid asju võib kirikuski mõelda ja, mis peaasi, ma ei saa sinna midagi parata, et ma nõnda mõtlen. Aga mida teie seal mõtlesite, kui kõik põlvitasid? Kas te üldse midagi mõtlesite?“
„Mina mõtlesin, et ilmas on paremad või suuremad ajad möödas,“ ütles Indrek.
„Seda pole mina veel kunagi mõelnud, mitte kunagi,“ kinnitas Ramilda. „Aga miks nii?“ küsis ta imestunult.
„Kõik ilus ja suur on enne olnud ja nüüd on ta surnud. Goethe on surnud, Schiller on surnud, Puškin ja Köler, kõik…“
„Aga see on ju hea, et Goethe on surnud,“ ütles Ramilda.
„Miks?“ küsis Indrek omakorda imestades.
„Tema oli ju enne surma väga vana,“ vastas Ramilda, „ja kui ta tänini oleks elanud, siis oleks ta veel vanem olnud. Donžuanid ei pea kunagi vanaks elama, sest vana donžuan on naeruväärne. Ja Goethe oli suur donžuan. Teate, et ta oli juba ise üle seitsmekümne, kui läks kaheksateistkümne- aastasele kosja? Mõistate? Seitsekümmend ja kaheksateist! Kui ta veel praegu elaks, siis poleks ma öö- ega päevarahu saanud, sest ma oleks alati kartnud, et ta võib mulle kosja tulla, kui ta juhtub mind nägema. Ja ütelge nüüd ise, mis ma oleks pidand tegema, kui nii hirmus vana Goethe oleks mulle kosja tulnud? Ja ärge arvake, et ma muidu tühja räägin. Arstid annavad tädile nõu mind Saksamaale sanatooriumi või tervisveele saata, see olla mulle väga tarvilik. Goethe armastas ka tervisvetel käia ja nõnda oleksimegi võinud kokku saada. Ja kus ma oleks teadnud ennast tema eest hoida. Võimata on ennast tervisvetel Goethe eest hoida, liiatigi minusugusel noorel tütarlapsel.“
Ramilda vaikis silmapilguks, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu oleks tal midagi uut meelde tulnud. Siis naeratas ta ja ütles nagu häbenedes:
„Tahate, ma ütlen teile ühe saladuse , ühe suure, suure saladuse?“
„Ärge parem öelge, preili,“ palus Indrek. „Saladused ajavad mulle ikka hirmu peale, sest ma kardan, et lobisen nad kogemata välja.“
„Peate õppima saladusi hoidma,“ ütles Ramilda elutargalt. „Saladused on suur varandus, aga kuis te siis ilma varanduseta tahate elada! Ega te ometi igavesti taha siin leiba lõigata ja taldrikutega kolistada. Nii siis, kuulake: tädi ja isa tahavad mind Saksamaale saata, aga mina ei taha minna. Ja teate miks? Arvake.“
Millegi pärast hakkas Indrekul süda äkki värisema ja südamevärin laienes kõigisse ihuliikmeisse.
„Noh, kas teie ei tea arvata?“
„Ei tea,“ sai Indrek vaevalt vastatud, sest südamest levinud värin halvas keelepaelad.
„Teie suur, suur loll,“ ütles Ramilda äkki hellatavalt, nagu oleks ka temal osa Indreku südamevärinast. „Teie Tallisman! Me just praegu rääkisime ju. Millest me rääkisime?“
„Suurest saladusest,“ vastas Indrek sootuks vaikselt.
„Ja see suur saladus oli Goethe,“ ütles Ramilda naerdes. „Asi on nimelt ümberpöördud, mitte nii, nagu ma rääkisin: mina ei taha Saksamaale enam sõita, sest Goethe on juba surnud. Ükski peale teie ei tea, et see on sellepärast. Isale ja tädile ei tohi ma sellest piuksatadagi, sest siis usuvad nad veel kindlamini, et ma olen Saksamaa tarvis küps. Nemad arvavad ikka, et kui keegi teisiti mõtleb ja tunneb kui nemad, siis pole muud kui saada Saksamaale sanatooriumi või tervisveele. Ja arst, see vana Brummfeldt, arvab niisama. Nohiseb, kirjutab suplemaati sisse võtta ja peale määrida ning soovitab kuhugi sõita. Suplemaat ja sõit, need on ainukesed õiged rohud ilmas. Aga mina tean, et on olemas veel kolmas rohi, aga seda pole tänapäev enam kusagilt saada, sest Goethe on surnud. Kui nad seda õieti teaksid, nutaksid nad juba praegu oma silmad peast välja; õnneks ei tea nad midagi ja mina ei ütle ka neile. Las nad parem rõõmustavad oma suplemaadi ja sõiduga, tõde tuleb pärast niikuinii ilmsiks. Ainult üks on kindel: kui Goethe alles elaks, kui oleks üks tuhandik protsentigi võimalust tema elusolemiseks, siis sõidaks ma kohe, kas või täna õhtul juba ja tuleksin tervelt tagasi. Sest ainult mõelda, et sa sõidad kuhugi, kus võib ka Goethe olla, kes armastas vanas eas noori tütarlapsi, et sa võid teda vähemalt eemaltki näha, et on see võimaluski olemas, kuigi see kunagi ei teostuks, — teate, see aitaks paremini kui ükski suplemaat, sest ka vana Goethe on ikkagi parem kui Brummfeldti värske suplemaat. Aga nüüd ma ei sõida, ei taha. Peale selle on veel midagi, mis puutub teisse . Mitte just isiklikult teisse, vaid üldse teisse, poistesse. Jõulus nimelt, kui Dr. Brummfeldt soovitas mulle kliimavahetust, sest noored neiud vajavad seda, ütles ta papale, vastas see, et nüüd pole võimalik, sest kuhu jätab ta oma poisid, tähendab vürstid, krahvid ja Tigapuud. Muidugi ka teie. Aga kas saate aru, mis see tähendab, et doktor ütleb, mina pean sõitma, sest noored neiud vajavad kliimavahetust, ja et papa vastab: poisid? Ka tädi ei saa tulla, sest tema teeb poistele lobi, keedab neile suppi. Tervest ilmast kokkusõitnud poiste supi pärast lükati minu sõit edasi. Mina sõidan alles siis, kui ka poisid kevadel laiali sõidavad. Aga ütelge nüüd ise, mis asi siis mina õieti olen, kui minu tervisvesi, minu Saksamaa täiendus, minu Goethega kohtumine olenevad poiste lobist, igapäevasest lobist? Milleks ma siis elan, kui poiste supp on tähtsam kui minu sõit? Teie seisate siin, lõikate leiba ja katate lauda, tähendab pole kuigi tähtjas isik, aga teie supp on tähtjas, hirmus tähtjas. Papa ja tädi kinnitavad mõlemad: ei saa, ei või, sest kes hakkab poistele suppi keetma. Ah, kuis ma tuhat korda olen soovinud, et te oleksite minu ja mina teie asemel, üheks silmapilgukski, küll ma siis näeks, mis te teete, kui te peaks kohe kuhugi sõitma, aga kui te ometi ei saa, sest papa ja tädi kordavad: oota, oota kevadeni, siis ei taha Ramilda enam suppi, siis sõidame. Ütelge, mis te siis teeksite?“
„Ma ei tea, mis ma siis teeksin,“ vastas Indrek, „aga ühte tean ma…“
„Mida te teate?“ küsis Ramilda.
„Mina tean, et kui teie seda mulle varemalt oleksite öelnud, siis oleksin ma valmis olnud ükskõik mis ettekäändel koolist lahkuma, et tädil poleks olnud vaja enam suppi keeta ja teie oleksite võinud kohe sõita.“
„Aga teised? Nemad oleksid ikkagi suppi tahtnud.“
„Kui ka teised seda oleksid teadnud, et kõik on meie supi pärast, siis oleksid ka nemad ühes minuga lahkunud,“ ütles Indrek suure kindlusega. „Meie oleksime teie heaks kõik teinud, preili.“
Ramilda jäi tõsiselt Indrekule otsa vahtima ja tema imeliselt suur suu tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi, nagu valmistuks ta naerma või nutma. Aga see kestis ainult üürikese silmapilgu. Siis ütles ta:
„Aga papa? Mis oleks temast saanud, kui teie oleks kõik minu pärast laiali joosnud? Ah jumal! Seda mõelda on nii hirmus, et ennem las olla kõik nagu on. Mina arvan, et kui Õnnistegija ise astuks ühel ilusal päeval papa ette ja ütleks temale: „Annan sulle igavese elu, tule minu juure; annan sulle õige ja tõeliku igavese elu, mitte selle ümmariku, millest räägib sinu vana hea sõber, aga ainult siis, kui sa kohe, jalamaid jätad oma poisid ja härra Ollino ja tuled minuga,“ siis vastaks papa talle kõhklemata: „Ei, armas Õnnistegija, mina tulen küll hea meelega sinu juure igavesti elama, aga ainult ühe tingimusega — et võin oma poisid ja härra Ollino kaasa võtta. Muidu ei tule, muidu lepin ennem oma vana sõbra igavese eluga, selle ümmarikuga.“ Uskuge või mitte, aga papa vastaks Õnnistegijale tingimata nõnda. Ja mis te arvate, mis vastaks Õnnistegija, kui ta oleks õige Õnnistegija, mitte aga niisuke ümmarik, et võib magama uinuda, suu ükskõikselt lahti? Ta vastaks papale tingimata: „Ükskõik, kui sa ilma poisteta ei või, siis tule ühes nendega.“ Ja nõnda läheks papa ühes poiste ja supikatlaga. Tädigi pääseks selle moega paradiisi, sest ega see oma katlast maha jää, sest kes siis poistele hakkab paradiisis suppi keetma, kui teda ei ole. Ka teie läheks sinna leiba lõikama ja lauda katma , ainult mina üksi jääks maha ja käiks mööda tühje tube . Mind ei lase keegi igavesse ellu, sest mina olen egoist , jõle egoist. Tädi on kuri, aga mina olen egoist. Tädi on mõnikord küll hirmus kuri, et ta peab poistele suppi keetma, aga siis läheb tal see hoog üle ja ta keedab edasi, sest ka tema armastab lõpuks poissa. Seda on ta papast õppinud. Tema süda on küll nende peale täis, aga ikka armastab. Armastab kõiki neid võrukaelu ja logardeid — nõnda nimetab ta teid, kui supp keeb ja kõik kohad on auru ja tossu täis. Aga mina ei armasta kedagi, teid ja vürsti ning Tigapuud ka ei armasta, härra Ollinot ehk pisut tema inetute silmade pärast; sellepärast jäängi ma üksinda maha. Nõnda ongi parem, ka teil, sest kui vürst jälle kord vanad tassid puruks peksab, siis pole teil enam vaja uutel kõrvu küljest ära murda. Ega ole? Aga kus need on, mis me tol korral ära murdsime ? Ikka veel kasti põhjas? Ma tean, mis te papale vastasite, kui ta teilt tol korral küsis. See oli väga hea vale, väga! See on palju parem kui see, mis mina ütlesin. Mälestuseks pole sugugi nii hea kui enesekaitseks ja suureks, suureks õnneks. Õnn olgu ikka kas pööraselt suur, nii et ta hulluks ajab, või teda parem ärgu olgugi. Õnn ja armastus! Papa on niisuke pöörane ja sellepärast läheb ta paradiisi. Ja teie ka, sest teil on õnnekõrvad. need kaitsevad teid igaveses elus ja…“
Proua Malmbergi rasked sammud kostsid ukse tagant ja Ramilda katkestas lause, et uuel toonil jätkata:
„Jälle on leivatükid üks paks, teine õhuke. Seda lihtsat asjagi ei suuda te ära õppida.“
„Mitte ennast siin erutada,“ tõreles tädi Ramildaga. „Jäta see minu hooleks, mina olen sellega harjunud. Mina võin kas hommikust õhtuni pahandada , see ei tee mulle midagi. Sina mine siit ära, mine oma tuppa; sa tead, mis papa ütleb.“
„Ma lähen, ma lähen, tulin ainult silmapilguks, ma pole ju millalgi käinud,“ vastas Ramilda uksele lähenedes, kus ta jäi peatuma , et küsida: „Armas tädi, mis sa arvad, kas Köler saab taeva? Küsisin härra Paasilt, aga tema ei tea, sest temale pole seda üles antud ega ka küsitud. Aga mis sina arvad, armas tädi?“
„Misukeste tühiste küsimustega sina küll oma pead vaevad !“ ohkas tädi. „Mis peab sinust nõnda saama.“
„On see siis nii tühine küsimus, kallis tädi?“ küsis Ramilda nagu nukralt.
„Meile inimestele on see üsna tühine küsimus,“ seletas pr. Malmberg. „See on jumala asi, kes läheb põrgu, kes taeva. Meil pole muud kui vaatame, kas supp paras soolane ja tummine, kas leib lõigatud ja laud kaetud, sest poisid tulevad varsti nagu hagijad. Armas jumal nende eest ei muretse, miks siis meie peaks taeva ja põrgu pärast muretsema!“
„Just härra Paasi arvamine,“ kiitis Ramilda ja jätkas: „Aga mina mõtlen sagedasti taevast ja põrgust. Mina mõtlen, et Köler saab tingimata taeva, sest ta on nii ilusad Jeesuse pildid maalinud, sellepärast ei lase Õnnistegija teda põrgu minna. Ja tead, armas tädi, mis ma veel mõtlen. Köler elas Peeterburis, keiser elab ka Peeterburis ja, kui tema taeva saab, siis saab ehk Köler ka. Ja mina ei usu mitte, et armas jumal laseks Vene keisri põrgu minna. Milleks siis jumal ta laskis keisriks saadagi, kui ta ikkagi peab põrgu minema! Tee inimesest keiser ja siis anna ta kuradi kätte.“
„Jäta juba kord oma targutused ja mine,“ ütles pr. Malmberg. „Ära võta keisri nime oma suhu, sest sa tead, mis papa selle kohta ütleb: see on poliitika ja poliitikast ei pea rääkima.“
„Papal on ju kõik poliitika ja millestki ei tohi rääkida,“ vastas Ramilda. „Tema meelest on taevas ja põrgu ka poliitika ja sellepärast ei tohi ma temalt kunagi küsida, kas Köler saab taeva või läheb põrgu.“
„Ei, armas laps, kui Köler läheb põrgu, siis pole sest midagi, las ta aga läheb; aga kui keiser läheb põrgu, siis on see poliitika,“ seletas pr. Malmberg.
„Aga kui keiser läheb taeva, kas siis on poliitika?“ küsis Ramilda.
„Ei, siis ei ole poliitika, sest nagu sa ise, armas laps, ütlesid, suure Venemaa keiser ei võigi mujale minna, kui aga ainult taeva…“
„Nii et kui armas jumal äkki võtaks ja paneks keisri põrgu, siis poleks see muud kui puht poliitika,“ ütles Ramilda.
„Ah Issand küll!“ hüüdis pr. Malmberg kärsitult. „Küll võid sa inimese ära tüüdata! Ikka poliitika, poliitika! Muidugi mõista, et kui põrgu, siis poliitika, sest kes siis muidu põrgu, põrgu pole ju naljaasi.“
„Aga kas Goethe on põrgus või taevas, mis sa arvad?“ küsis Ramilda.
„Seda ei või ju keegi teada, kui aga armas jumal üksi,“ vastas pr. Malmberg.
„Tead, mis mina teen, tädi, kui ma ära suren: küsin jumalalt endalt, mõnelt inglilt või Jeesuselt Kristuselt, kus Goethe on, ja lähen ka sinna et kordki teda oma lihasilmaga näha, kas või peale surmagi.“
„Armas laps, mis sa ometi räägid!“ hüüdis pr. Malmberg. „Oma lihasilmaga! Taevas ei ole lihasilma, seal on kõigil seletatud silmad.“
„Aga kas põrgus on lihasilma?“
„Kuule, ära tee mind kurjaks, mine parem heaga ära,“ ütles pr. Malmberg.
„Ma juba lähen, aga kui põrgus on lihasilm, siis sinna, tingimata sinna.“ Ütles ja läks.
„See laps tapab viimaks minu ja ka iseenda, nagu ta sündides tappis oma ema,“ kaebas pr. Malmberg Indrekule. „Mis ta kõik teada tahab!“ Selle poolest on ta oma emasse. Minu kadunud õde oli ka niisuke: muud kui aina küsib. Ja küsimusedki on neil peaaegu samad. Kas te võite arvata, mis ta täna mulle ütles? Kas armastuse kätte võib ära surra, puhta palja armastuse kätte? Just tema sõnad. Ja tema ema viimane küsimus oli surres — sest minu kätel suri ta, mina olin vanem, tema noorem, nii et ta otse minult endalt küsis: kas see on nüüd armastuse surm? suren ma armastuse surma? usub minu mees nüüd, et ma teda armastan? Usuvad teised? Minu õde oli nimelt oma mehest palju noorem ja sellepärast ei uskunud keegi, härra Maurus isegi õieti ei uskunud, et Miralda teda armastab. Surisängil kinnitasin ma küll õele, et nüüd usuvad kõik ta armastust, kõik, sest mis sa surijale ikka ütled! aga jumal neid inimesi teab. Mõnikord näib, et inimesed üldse ei tea, mis on armastus. Naisedki ei tea, meestest rääkimata. Nemad hoolitsevad küll oma naise eest ja on hirmus armukadedad, aga mis armastus on, seda nad ei tea. Armastus pole see. Armastus oleks peaaegu nagu kurjus . Seda nägin oma õest, sest tema armastas oma meest tõesti. Aga niipea kui mees tema väiksematki tuju ei täitnud, sai ta kohe kole kurjaks, otse tigedaks, lubas mehe tulise ora otsa pista, ta peeneks jahvatada ja tuhaämbris prügikasti viia. Seal on vana mehe koht, kui ta ei armasta — ütles ta. Noored muidugi ei armasta, sest need ootavad, et neid armastataks — rääkis ta. Vanale läksin just selleks, et tema mind armastaks. Ta armastab ju — lohutasin mina teda — aga ta ei suuda ju kõike täita, mis sa nõuad. Mis armastus see on, mis kõike ei suuda, vastas õde mulle. Õige armastus võib kõik. Õige armastus võib valetada ja varastada, röövida ja tappa, õige armastus võib koera viisil haukudagi. Nõnda ütles ta ja hakkas ise naerma, sest tal tuli elavalt silmade ette, et kuis see oleks, kui armastus äkki koerana hauguks, karvane ja saba tudiseb. Niisugune oli minu õde oma armastusega ja samasugune on tema tütar oma taeva ja põrguga.“
Kell helises, kuulutades tundide lõppu, ja kogu maja lõi sumisema nagu mesipuu . Ühed ruttasid koju, teised söögituppa, kus ootasid neid auravad vaagnad ja taldrikud.
XVII.
Köleri surma puhul saadud muljed oleksid võinud ehk kauemini kesta, aga tulid uued ja nende eest põgenesid nad pakku . Tuli Puškini sünnipäev. Esimest korda oli see päev olnud küll juba sada aastat tagasi, aga tol korral ei elanud ilmas veel inimesi, kes oleksid teadnud, et seda päeva peab eriliselt pühitsema. Vaheajal oli Puškin jõudnud ammugi ära surra — 2,702702… korda ta oleks jõudnud vahe peal surra, kui ta oleks elanud igakord oma seatud aja. Selle arvasid Jaan Vainukägu ja Adalbert Sikk kahekesi välja, aga ainult ligilähedalt, nagu nad ütlesid, sest ei olevat enam põhjust nii väga täpne olla, kui inimene juba kordki on surnud. Oma arvutuse tulemusest teatasid nad härra Slopaševilegi, kui see tuletas meelde Puškini sünnipäeva, aga Slopašev vastas neile üsna ükskõikselt:
„Puškin võib tuhat korda surra, elavaks jääb ta siiski, sest samal ajal, kui ta sureb tuhat korda, sünnib ta kümme tuhat korda.“
Sellest järeldasid Sikk ja Vainukägu, et Puškin sünnib kümme korda sagedamini kui ta sureb, ja ütlesid iseendale ja ka teistele: „Tähendab, Puškin sünnib täna 20,702702… korda.“ Nagu eelmise, samuti ei vaielnud keegi ka selle arvutuse vastu ja sellisena tuligi seda sünnipäeva pühitseda.
Kogu linnas, vähemalt õppeasutisis kõrgemast madalamini, püüti teha nägu, et ollakse ärevil või hirmul, nagu kaheldes, kas Puškin ikka tõesti veel kord sünnib või ebaõnnestub see tähtis akt. Härra Slopašev käis juba paar nädalat eriliselt tursunud näoga ümber ja pidas oma sõbra Voitinskiga kollokviume, nagu ta ise ütles. Enamasti tegi ta seda kodu oma toas, aga kui poiste tembud liiga ülemeelikuks muutusid, siis kuski väljas vaikses nurgakeses. Selle tõttu lonkas õppetöö täiesti. Küll katsus härra Maurus Slopaševile tema kohuseid meelde tuletada, aga suuremaid tagajärgi see ei andnud, sest Slopašev vastas direktorile:
„Härra Maurus, mis te tühja räägite! Teie ei saa minust aru. Ütelge mulle näiteks, kes on Puškin; teate seda?“ Ja kui direktor andis jaatava vastuse, jätkas Slopašev suure paatosega: „Luiskate, härra Maurus. Andke andeks minu otsekohesus , aga mina olen venelane, sellepärast ei saa teie minust aru. Ükski ei saa venelasest aru, tema isegi ei saa. Näiteks: saan mina iseendast aru? Eksite, kui seda usute. Sest mõelge ometi: sündis Puškin, sündis suur kirjanik ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui Venemaal sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata! Nii siis, kui tead, et sündis Puškin, siis tead ka, et ta saab enneaegu otsa, saab jumalamuidu otsa. Sellepärast peaksin ma õigupoolest nutma, suure häälega nutma, et sündis Puškin, et sündis Venemaal. Mujal elaks ta peaaegu saja-aastaseks, aga Venemaal pisut kauemini kui see teine inimesepoeg, kes sündis Petlemmas. Ah? Kas mul pole õigus? Just kui Venemaal elaksid ka aina juudid! Teate, härra Maurus, mis mina teile sõbramehe poolest ütlen: kui jumal veel kord mõtleb inimessugu oma poja verega lunastada, siis sünnib see tingimata Venemaal, sest saime me Puškiniga toime, küllap saame siis ka jumala pojaga, juutide juurde pole vaja ilma lunastamise pärast minna.“
„Härra Slopašev, Puškini ei või ometi Kristusega võrrelda,“ ütles direktor.
„Näete nüüd isegi,“ hüüdis Slopašev võidurõõmsalt, „teil pole aimugi, kes on Puškin! Sest mis on nende kahe vahe? Eks ei ole mõlemad luuletajad , suured luuletajad, ainult et Puškin kirjutas oma luuletused ise, Kristus laskis teisi kirjutada, sest ta ise võib-olla ei tundnud seda käsitööd. Teie arvate muidugi, et Kristus on luuletajana Puškinist suurem, aga ootame parem, kui ka Puškini sünnipäev saab kahetuhande-aastaseks, räägime siis.“
„Kristus oli õnnistegija ja…“ tahtis direktor öelda.
„Aga kust teie teate, et Puškin midagi muud oli?“ küsis Slopašev vahele ja rääkis siis suure hoo ja häälega edasi: „Isegi seda ei või öelda, kas ta ehk surnust pole üles tõusnud. Pidage, pidage, pidage! Laske ma räägin, sest muidu ei mõista te mind!“ karjus Slopašev, kui direktor tegi katset midagi öelda. „Kuulake! Kujutlegem nõnda: Puškini surmast on neli, viis, ütleme kümme tuhat aastat ära. Vene keelt ei räägi enam ükski. Euroopat kui niisugust pole olemaski. Aga tema hukkumisel pääsesid kolm tarka Aasiasse, kes viisid sinna teate, et millalgi kuski on olnud vene keel. Ja siis äkki leitakse kaevamisel kustki mingisugune kivi — vanad õigeusu-kiriku varemed, tähendab, — ja kivil on kiri, mida ükski ei tunne ja mille lugemiseks tulevad kokku kogu maailma keeletargad. Kiri on muidugi venekeelne ja temas seisab Puškini „Mälestussamba“ algus: „Ja pamjatnik sebe vozdvig nerukotvornõi, k nemu ne zarostjot narodnaja tropa.“ Ja mis te nüüd arvate, kui targad kangesti uurivad ja veel kustki vene kirja leiavad, kas nad siis ei või viimaks otsusele tulla, kogematagi, et Puškin on surnust üles tõusnud? Mina ütlen, et võivad, sest kui Puškin on oma kümme tuhat aastat mullas olnud, siis on ta rohkem väärt kui Kristus, kes on istunud kaks tuhat aastat jumala paremal käel, ja kui kellelgi on juba kord nii hirmus suur väärtus, siis on ta tingimata surnust üles tõusnud. Tingimata!“
See seletus ei rahuldanud härra Maurust põrmugi, aga et tal aega polnud või õigem — et tal võimalust polnud õiget seletust anda, sest härra Slopaševil oli valjem hääl kui temal, siis jättis ta venelase tema arvamuse juurde ja lahkus. Ainult möödudes Indrekust, kes istus suures toas laua ääres, vehkis ta parema käe haarakil sõrmedega üle prillide vahtivate silmade ees, andes nõnda selgesti ja lühidalt mõista, mis ta peab venelasest ja tema arvamusest. Direktori äkilise lahkumise tõttu sattus Slopašev paratamata seisukorda: hea jutu ots oli lahti tehtud, aga jätkata polnud võimalik, sest puudus kaasrääkija, õigemini kuulaja , oli ju Voitinski parajasti kuski ametis. Sellepärast ei jäänud tal paremat nõu üle, kui talitada härra Mauruse eeskujul — pöörduda ka Indreku poole, sest see ei saa kuhugi põgeneda.
„Imelik inimene on see härra Maurus,“ ütles Slopašev, „tuleb ise ja hakkab minuga Puškinist rääkima, aga niipea kui saad õige jutuotsa parajasti kätte, jookseb ära. Nagu võiks keegi Puškini-küsimuse paari sõna ja minutiga lahendada. Iseasi, kui ta alles elaks, siis oleks iseasi, aga ta on ju surnud ja surnust teame kõik, sest surnu ei lähe eest ära, kui teda tundma õpid. Elav, see ei lase end õieti tundma õppida, see põgeneb. Mina näiteks lähen minema, mind ei saa tundma õppida, aga Puškin ei lähe, enam ei lähe. See ongi, millest härra Maurus aru ei saa ja sellepärast ei mõista ta mind ega Puškinit, mitte kumbagi. Ka teie kui noor inimene ei mõista õieti mind ega Puškinit, sest teie ei oska õiget vahet teha elava ja surnu vahel. Aga kord tuleb aeg ja siis ütlete teie: Aleksander Matvejevitš Slopašev polnud ainult venekeeleõpetaja, vaid ka suur eluteejuhataja. Sest pole midagi, et ta mõnikord jõi, peaasi, tal oli selge aru. Et õpetaja joob, see pole suur häda; õpilane peab kaine olema, sest õppida on raskem kui õpetada. Õpetada võib ka siis, kui ise aru ei saa, aga õppides peab tingimata aru saama, muidu pole võimalik…“
Nii kõrgelt käisid Puškini sünnipäeva eellained Slopaševi erutatud vaimus.
Tema erutus näis infitseerivat ka õpilasi mitte ühes vaid mitmes klassis. Käis agar ettevalmistus mingisuguse saladuskatte all. Eriti palju oli tegemist Liblel, Vutil ja Vainukäol. Kõik olid nagu ärevil ja ootasid midagi, nagu peaksid nad oma silmaga nägema Puškini sündi. Kui siis viimaks kätte jõudis oodatud päev ja tund, oli ilmastikus tunda otseteed elektripinget.
Slopašev ilmus klassi ülevas tujus ja ta nägu õhetas, kui ta asus kateedrile.
„Täna, lapsed, räägin ma teile Puškinist, maailma suurimast ja geniaalsemast kirjanikust. Puškinist kui inimesest tahan ma teile rääkida, armsad lapsed.“ Nõnda algas Slopašev oma kõnet, kui oli võtnud istet kateedril. Aga ta ei saanud kuigi kauaks istuma jääda, sest ta vaimustus peagi iseoma sõnust ja nõnda pidi ta tõusma esiti püsti, siis kikivarbaile ja lõpuks, ekstaasi kõrgeimal hetkel, seisis ta, käed veheldes laiali, rinnukil vastu kateedrit, nagu tahaks ta lendu tõusta ja Puškini vaimuna lehvida õpilaste peade kohal, omal nägu tursunud ja silmad punased kui verelomp.
See oligi silmapilk, kus haampalgi tagant laest laskus härra Slopaševi virvendavate silmade ette midagi pisikest ja nigelat, mis vehkles pisut oma ihuliikmetega ja kadus siis sama ootamata, nagu ta ilmunudki. Slopaševi pahem käsi, mis õpilaste poole välja sirutatud, jäi kivistunult kangeks, kuna parem tegi mingisuguseid ebamääraseid liigutusi ja kattis siis silmad, nagu tahaks ta sealt midagi kinni kahmata. Nüüd jõudis ka pahem käsi silmile ja, kui neid natukene aega hõõrutud, avas ta nad pilgutades ja küsis kohkunult:
„Midagi nägite?“
„Ei,“ karjusid poisid kooris, aga kõige valjumini Lible oma peene häälega tagumisest pingist.
„Tõepoolest ei näinud?“ imestas Slopašev.
„Aga mida siis?“ küsisid poisid vastu.
„Mulle nagu viirastus midagi,“ seletas õpetaja.
„See oli Puškini vaim,“ vastati.
„Ärge rüvetage oma rumalate naljadega õilsaima mälestust,“ ütles Slopašev nüüd ja algas oma kõnet uuesti. Ei võtnud kuigi palju aega, kui ta sai oma kõnest pisarateni liigutatud. Aga siis ilmus see nigel kuju haampalgi tagant uuesti ja vehkles oma valgete ihuliikmetega Slopaševi vesistunud silmade ees, mida tõttasid nüüd katma ja hõõruma mõlemad käed korraga.
„Ometi hakkab see jälle,” lausus ta siis endamisi.
„Mis hakkab jälle?“ küsisid õpilased.
„Teie ei saa sellest veel aru, lapsed, teie pole veel sinnamaale elanud,“ ütles Slopašev nukralt.
„Meie saame kõigest aru, kui teie seletate,“ vastasid poisid.
„Ei, ei, lapsed,“ ajas Slopašev vastu, „enne Puškin, siis see.“
Jällegi hakkas ta kõnelema, aga enam ta ei saanud endist ekstaasi ega meeleliigutust kätte, nagu ei kõnelekski ta maailma suurimast ja geniaalsemast luuletajast. Ainult hääl katsus paar korda kuke moodi laulda, nagu see sündis ikka, kui Slopašev sattus tõelikku vaimustushoogu. Seda tühipaljast hääletempu võttiski vaim, kes piilus haampalgi taga, uue tõsise vaimustusena ja julges jällegi laskuda alla Slopaševi silmade ette karglema. Aga nähtavasti ajasid mehe selgemad silmad vaimule hirmu peale, sest ta tahtis ülepeakaela põgeneda, kuid takerdus ei tea miks silmapilguks haampalgi serva taha ning nõnda oligi ta järgmisel hetkel härra Slopaševi peos, kes katkestas poolel sõnal oma kõne suurimast ja geniaalsemast kirjanikust ja möirgas otse lõvihäälega: „A…a! O…o! Mis see on?“ Ja enne kui ükski jõudis sõnagi seletuseks lausuda, oli see väike valge papist vaimuke, kelle ihuliikmed vehklesid ainult niitide abil, mis seisid otsapidi Lible käes, puruks kistud ja klassile näkku paisatud. Ainult irvitav molu jäi veel oma niidi otsa kõlkuma. Seega oli siis kogu ettevõte paljastatud ja nagu võidurõõmsalt karjus Slopašev:
„Tean! See oled sina, Piilu! Sinu käed on laua all!“
Nende sõnadega kargas ta oma raske kehaga kateedrilt, et minna Piilut püüdma. See oligi silmapilk, kus see õige sünnipäevavaimustus valla pääses. Sest kogu laudadeesine ja ka nende vaheline koridor oli täis külvatud paberist tonge ning nad ei puudunud isegi laudade all ei siin ega teistes klassides, et õpilaste jalad võiksid neid kokkuräägitud silmapilgul tabada. Kui nüüd härra Slopašev täis püha viha kateedrilt maha kargas, et püüda arvatavat kurjategijat, siis hakkas tema jalge all hirmus ragin ja paukumine. Õpetaja eeskujul hakkasid ka õpilaste jalad laua all ragisema ja paukuma, esiti selles klassis, siis aga ka naaberklassides riburada mööda, kuni ragises ja paukus kogu maja kolmel korral. Ainult kaks kõige kõrgemat klassi ei ragisenud ega paukunud, nii kõrged olid need. Ja ragina ning paukumisega seltsis poiste karjumine ja vilistamine, nagu oleksid nad äkki kõik hulluks läinud — kogu härra Mauruse esimese järgu asutis. Õieti karjuti ainult siis, kui õpetaja julges oma pilgu klassilt pöörata, muidu olid kõik vakka, sootuks vakka, paugutasid ainult laudade all, kui õpetaja jalad liikudes paukuma hakkasid. Aga et õpetaja pööras pilgu kord klassile, sealsamas klassilt ära, siis oli see vaheldamisi tumm või täis põrgukisa. Kõrvalt kuulates oleks võinud arvata, et härra Maurus on omale mingisuguse imeliku mänguriista ostnud, mille mehanismi praegu proovitakse, kas teda võib silmapilkselt hääletuks ning siis häälekaks teha, et õppeasutisest oleks saanud nagu loomaaed .
Paukumine ühes vaheldamisi karjumise ja vaikimisega valdas kogu maja tükiks ajaks. Õpetajad, kes polnud selleks ette valmistatud, kaotasid pea ja jooksid minema. Kõik nõudsid härra Maurust, keda polnud kodu. Ollino abi ei aidanud, sest ta ei saanud iseomagi klassist jagu. Samal ajal, kus nõutud õpetajad all suures toas seisukorda arutasid, omandas asi Slopaševi klassis teise pöörde: seal jäädi uuesti vaikseks, kuigi teistes klassides alles paugutati ja karjuti. See sündis kõigile ootamata. Slopašev katsus Piilut kätte saada, ähvardades selle nõnda hävitada, et märga laikugi järele ei jää, aga kui poiss laudade alla lipsas ja seal kaasõpilaste jalge vahel paigast paika ronis, et õpetaja teda kätte ei saaks, tundis see end natukese rähklemise järele lööduna, läks pikkamisi kateedrile tagasi, istus, kattis silmad kätega kinni ja ei teinud enam väljagi ei paugutamisest ega karjumisest. Ning kui ta viimaks käed silmade eest ära võttis, et vaikseks jäänud klassi vaadata, siis nägid kõik, Liblegi nägi, kes juba laudade alt välja roninud, et härra Slopašev nutab, sest tema nägu on märg ja tema silmist jooksevad veel praegugi pisarad, nagu kõneleks ta endamisi Puškinist, sellest maailma suurimast luuletajast. Selleks polnud keegi ette valmistatud ja sellepärast rabas ta kõiki ühtemoodi. Slopaševi pisarad tundusid poistele peaaegu ilmutusena. Nüüd võisid teised klassid paugutada ja karjuda niipalju kui süda kutsub, Slopaševi klass ei piiksatanudki enam. Ja selles vaikuses küsis Slopašev sama vaikselt:
„Lapsed, miks te mulle seda tegite?“
Aga ükski ei vastanud.
„Olen ma teie vastu halb olnud?“ küsis Slopašev uuesti. „Paas, teie olete juba täiskasvanud, ütelge teie, olen ma halb olnud.“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Aga miks te siis teete minuga nõnda?“
„Te olete sagedasti purjus, härra õpetaja,“ vastas Indrek nüüd.
Aga seda vastust ootas Slopašev nähtavasti kõige vähem. Ta jäi suurte tardunud silmadega Indrekule otsa vahtima ja alles tüki aja pärast laskis ta pilgu ka teistel nägudel ümber liikuda. Kui pilk viimaks uuesti Indrekule tagasi jõudis, ütles Slopašev nagu alistunult:
„Õige, ma olen tänagi purjus ja purjus peaga kõnelesin teile maailma suurimast luuletajast ning õilsamast inimesest. Sellest näete, missugune siga võib olla inimene. Ainult inimene! Ja ma ei häbene seda ütlemast, sest see on tõde. Aga eeskujuks ärgu olgu see teile mitte, sest mitte iga õpetaja ei kõlba teile eeskujuks. Isegi Puškin ei kõlba teile igas asjas eeskujuks, kuis siis veel mina. Vaadake, armsad lapsed, seep see ongi ilma häda, et siin on nii vähe eeskujulikku, aga õige kasvatus eeskujus ongi. Ei milleski muus! Aga ütelge nüüd ise, mis eeskuju mina teile olen, kui ma räägin purjus peaga teile maailma suurimast luuletajast. Või mis peab teist, armsad lapsed, saama, kui teil on minusugune õpetajaks? Ainuke õnn, et olete siin enamasti vanemad ja targemad kui teistes koolides . See on teie ainuke õnn! Teie taipate ehk juba, et ka õpetaja on ainult patune inimene, kes tahab süüa, ja juua, peaasi juua, sest janusse sureb inimene enne kui nälga. Aga milleks kõlbab minusugune? Ei millekski! Ainult teisi võin ma veel õpetada ja nõnda omale ülalpidamist teenida. Kuid niisuguse müraga, nagu täna, kaotan ma varsti oma tunnid, sest härra Maurus saadab mu minema. Teie, armsad lapsed, arvate muidugi, et see oleks väga õige, aga mina ütlen teile: see pole mitte õige. Sest ma joon juba ammugi, jõin juba enne kui siia tulin, ja härra Maurus teadis seda. Aga miks ta võttis mu omale õpetajaks? Lapsed, miks? Ja kui ta on minuga tänini kannatanud, miks ta siis ei või edasi kannatada. Teiegi, armsad lapsed, kas te ei tahaks minuga edasi kannatada, kui ma teile luban, kui ma pühalikult tõotan surematu luuletaja Puškini püha nime juures, et tänasest päevast peale tahan ma end parandada. Ja kui ma peaksin uuesti eksima , siis tuletage mulle mu püha vannet meelde ja mina tahan teie sõna järele teha. Ja küll teie näete, armsad lapsed, minust saab veel vanas eas asja, kui teie hakkate mind kasvatama. Üldse, teate, talitatakse kodu kui ka koolis vastuoksa: vanemad ei peaks lapsi ja õpetajad õpilasi kasvatama, vaid lapsed vanemaid ja õpilased õpetajaid, sest vanemad ja õpetajad on ometi rohkem rikutud kui lapsed ja õpilased. Eks ole nii? Seda mõtleski Kristus, kui ta ütles: Laske lapsukesed minu juurde tulla. Ütles ta: laske vanemad? ei, vaid: laske lapsukesed. Mõistate? Nii et teie ise, armsad lapsed, peate omale õpetajad kasvatama, peate neile eeskujuks olema, küllap siis asi peagi paraneb. Teie, noorte, päralt on maailm ja tema tulevik, ja kui teie ei taha, et ta hukka läheb, et meie, vanad, ta hukka ajame, teid oma halva eeskujuga põhjalikult ära rikume, siis peate ohjad pingul pidama. Teie istute Kristuse süles, mitte meie, vanad, ja kui…“
Slopašev ei saanud lõpetada, sest härra Maurus astus klassi. Aga ta oli nähtavasti väga üllatatud, et siin valitses täielik rahu, kuna teistest klassidest kostsid ikka veel üksikud paugud ja hulgalised karjatused. Tema teada pidi olema otse vastupidi. Sellepärast polnud tal aega siin enne peatuda, kui oli rahu jalale seatud kogu majas. Alles siis tuli ta uuesti tagasi ja ütles kurikavalalt:
„Härra Slopašev, täna juhtus minuga imelik asi, väga imelik asi.“
„Mis siis?“ küsis Slopašev nagu uudishimulikult.
„Kui ma voorimehega mürinal üle silla sõitsin, kuulsin ma äkki hirmsat müra ja kisa. Ma ütlesin siis voorimehele: „Härra voorimees, kas teil on head kõrvad?“ Ja voorimees pidas hobused kinni ning ütles: „Miks saksad seda küsivad?“ Mina vastu: „Härra voorimees, on teil head kõrvad või ei ole?“ Nüüd ütles see voorimees: „Pole teised suuremad asjad, üks alati lukus ja teine ajab pilli.“ Siis küsin mina: „Härra voorimees, kas kuulete midagi?“ Ja tema vastab: „Nagu kuuleks midagi.“ — „Mida te kuulete, härra voorimees?“ pärisin ma. „Üle jõe vist jälle loomaaed, nagu mullugi,“ ütleb mulle see poolkurt voorimees. Ja teate, mis tegin mina? Ma tulin voorimehelt maha, maksin ta kinni ja andsin lisaks kahekümnese selle eest, et ma temaga lõpuni ei sõitnud, ning ütlesin: „Tänan väga, härra voorimees, aga kahjuks ei saa ma teid tarvitada, sest teie pole päris kurt. Mina võin oma maja ette sõita ainult üsna kurdi voorimehega, muidu hakkab mul häbi.“ Nõnda tulin ma jalgsi. Ja kui ma kodu hakkasin küsima, siis ütlesid kõik: „Härra Slopašev teab.“ Ning nüüd tahaksin ma teada, mida teie teate?“
„Härra Maurus,“ ütles Slopašev, „teie panete mu klassi ees piinlikku seisukorda, sest ma ei tea midagi selletaolist, millest teie räägite. Ainult Puškinist kõneldes sattusin ehk suuremasse vaimustusse kui õpetajale kohane ja hukutasin sellega õpilasi. Just praegu seletasin neile, et iga liigsus tuleb iseloomunõrkusest ja et inimesel peab olema kindel iseloom. See peab olema igal üksikul ja ka kogu rahval. Meil venelastel ei ole kindlat iseloomu ja sellepärast oleks hea, härra Maurus, kui te klassilt küsiksite, eesti keeli küsiksite, mida mina ei mõista, nii et ei tarvitse vastates mind häbeneda. Või ehk soovite, et ma üürikeseks lahkun?”
„Ei, ei,“ vastas direktor, „minu poisid julgevad ikka tõtt rääkida.”
Aga see kiidetud julgus pidi olema üsna kahtlane asi, sest direktor pöördus Lible poole eesti keeles, nagu Slopašev soovitanud.
„Sina, suur võrukael,” ütles ta, „räägi ilma salgamata, mis siin sündis, ja ära valeta, sest härra Maurusel on kõrvad ja silmad, mis ulatavad üle jõe ja läbi müüride. Räägi, ehk muidu…“
„Härra Maurus, siin ei sündinud midagi,“ vastas Lible silmi pilgutamata.
„Teie ei karjunud?“ päris direktor.
„Ei,“ vastas poiss.
„Mitte sugugi?“
„Ainult natukene, nagu mõnikord ennegi.“
„Miks te siis karjusite?“
„See oli nii naljakas, mis härra Slopašev Puškinist jutustas.”
Härra Maurus pöördus mitme poisi poole, aga vastused kõlasid samalaadised. Viimaks jäi ta Indreku ette seisma ja lausus sellele:
„Aga teie, vana pikk tõsine iisraelimees, kelle sees pole kavalust, mis teie ütlete?“
„Ei midagi muud kui teisedki, ainult et…“
Indrek peatus, sest ta kahetses, et oli tahtnud midagi rohkem öelda kui teised.
„Noh, öelge välja, mis siis,“ sundis direktor.
„Ainult et härra Slopašev sai Puškinist pisarateni liigutatud ja meie naersime,“ lõpetas Indrek lause.
„Kuidas teil häbi ei olnud!“ hüüdis härra Maurus.
„Meil pärast oli,“ lausus Indrek nagu vabandavalt.
„Lible, kas sinul ka oli?“ küsis direktor.
„Oli küll,“ vastas poiss, nagu räägiks ta tõtt.
„Noh, siis on kõik hea,“ ütles direktor ja, Slopaševi poole pöördunud, jätkas ta vene keeles: „Neil on häbi ja nad kahetsevad, et nad Puškini sünni puhul naersid. Aga andke neile andeks, sest noored ei tea, et sünd on sama raske ja tähtis kui surmgi. Meie vanad teame seda ja satume vaimustusse, aga neile ajab see naeru peale.“
Sellega lahkus direktor klassist.
„Ma tänan teid, lapsed,“ ütles Slopašev siis ja tahtis midagi juurde lisada, aga sõnad jäid millegi pärast kurku kinni ja sellepärast tõstis ta ainult parema käe, tegi sellega mingisuguse liigutuse ja järgnes härra Maurusele, sest kell oli juba ammugi helisenud.
Alles pärast tunde küsis direktor Indrekult neljasilma all:
„On see tõsi, et teie ütlesite härra Slopaševile klassi ees, tema on purjus?“
„Ei,“ vastas Indrek, „vaid et tema on sagedasti purjus ja et see ei meeldi meile.“
„See oli väga hea,“ kiitis härra Maurus. „Mind ta ei kuula, ehk kuulab ta ometi teidki, vana häbeneb noort ikka ennem kui teist omasugust. Muidu on ta ju tark ja hea inemine. Pealegi on ta venelane, kel tutvused . Üks vend Riias, teine Peeterburis, kus nende sõna mõjub. Niisuguseid on härra Maurusel vaja, mõistate? Sest kuis me muidu elame, kui meil pole mehi, kelle sõna maksab!“
XVIII.
Puškini sünnipäev oli viimne sündmus, mis koondas veel nagu kogu asutise; peale seda algas lagunemine . Äkki oleks nagu kõigil huvi kadunud õppimise ja õpetamise vastu, mõeldi ja räägiti ainult sõidust ja oodati päeva, mil võis oma pambu võtta ja minna.
Indrek oli juba ammugi lubaduse andnud, et ta läheb kevadel kirjutaja juurde tagasi. Aga vähe puudus, et ta oleks viimsel silmapilgul oma otsuse muutnud, sest direktor pidi suvekuudel ära sõitma ja Indrek oleks jäänud ühes Ollinoga koduhoidjaks. Ramildagi oli nagu sellest huvitatud, sest ta ütles kord Indrekule:
„Papa tahaks, et teie jääksite suveks siia, sest teid ta usaldab, teid ja härra Ollinot. Aga siin on suvel vist hirmus igav — suur tühi maja, ainult Jürka käib ja vilistab. Ollinost pole ju seltsi, sest tema ei tee päevade kaupa oma suud lahti. Ja mina sõidan ka ära.“
See viimane lause tegi Indreku keeletuks, sest kui ta siiajäämisest üldse mõtles, siis tegi ta seda ainult selle pärast, kes praegu ütles, et ka tema sõidab. Jumal tänatud, et see teade veel õigel ajal saabus, nüüd teadis Indrek, et inimene ei pea kunagi oma lubadusest loobuma .
„Miks te midagi ei ütle?“ küsis Ramilda.
„Mul ei ole midagi öelda,“ vastas Indrek, omal südames nagu valus haav .
„Teate, mis mina tahaks? Et te sõidaksite suveks ära,“ ütles Ramilda natukese aja pärast.
„Miks nii, preili?“ küsis Indrek.
„Mina ei taha, et teie siia jääte, kui mina ära sõidan, sellepärast,“ vastas Ramilda. „Ja teate, kuhu mina sõidan? Saksamaale. Teie imestate muidugi. Aga ega ma siis ometi nii kergemeelne ole nagu ma räägin. Goethe on muidugi surnud, sinna pole midagi parata, aga mina võin siiski ometi sanatooriumi sõita. Ongi nõnda parem, sest siin pole mul niikuinii midagi teha. Seal saan ma ülesande: hakkan oma tervist parandama, sest muidu lähen ma enneaegu vanaks. Täna vaatlesin end peeglis ja kas te võite arvata, mis ma leidsin? Leidsin oma näost juba väikesed kortsud . Pisitillukesed küll, aga juba on! Kas te saate sellest aru? Ma pole veel elama hakanudki, aga juba näos kortsud! Ja siis mõtlesin ma: kortsud ongi sellepärast, et ma pole veel elama hakanud; aga las lähen Saksamaale, seal hakkan eluga peale, küllap siis kaovad need kortsud. Ja kui seal ka elu ei ole, siis… Teate, mis siis tuleb?“ Ta astus Indrekule lähemale, vaatas talle suisa silma ja ütles siis: „Siis tuleb surm. Kuidas ta tuleb, seda ma praegu ei tea, aga et ta tuleb, seda tean ma kindlasti. Kas teie kardate surma? Ütelge päris otsekoheselt, sest niikuinii läheme kauemaks ajaks lahku. Ajab ta teile hirmu peale?“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Kas tõesti?“ päris Ramilda uskumatult.
„Tõepoolest,‘‘ kinnitas Indrek. „Ta ei tule mul meeldegi.“
„Aga minul tuleb,“ seletas Ramilda. „Mõnikord ma ise tuletan ta meele. Mul oli kord sõbranna — see oli mu ainuke — ja tema suri ära. Mina käisin teda surnult vaatamas ja suudlesin teda otsa ette, lugesin enne issameie ja siis suudlesin. Kui ma nüüd tahan surma elavalt meele tuletada, siis mõtlen ma ikka seda suudlust. Et iseennast surnuna mõelda, teen ma nõnda: lähen peegli ette, seisan seal ja vahin iseendale tardunud pilgul näkku; siis sulen silmad, ajan huuled torusse — sõbrannat suudlesin ma nõnda — ja suudlen iseend peeglis. Külm peegliklaas toob judinad kehale, niisukesed õudsed ja head, ning ma mõtlen: see külm oli minu enese otsaesine, surnul on ka niisuke külm otsaesine; tähendab, mina olen surnu-külm, olen surnud. Ja ma ei julge enam silmi avada, sest ma kardan näha iseend peeglis surnuna. Pöördun hirmunult kõrvale, viskun käsikaudu sohvale, peidan pea padjusse ja ainult nõnda saan silmad uuesti lahti. Kui te teaksite, misuke rõõm see on, üksi olla ja tunda, et alles elad, et olid just praegu surnud, aga tõusid tervelt üles, surnust üles. Tädi ei saa sellest midagi aru. Kas teie saate?“
„Mina saan,“ vastas Indrek.
„Mis te saate sellest aru?“ küsis Ramilda.
„Öelda seda ei oska, ei saa, aga ma tunnen, et saan midagi aru,“ seletas Indrek.
„Eks ole?“ kinnitas Ramilda. „See oleks nagu kusagil kukla taga või selja peal, sellepärast ei oska seda öelda. Enne peab tulema otsaette, lagipähe või ka nagu rinnale, siis saab öelda. Aga see surm ja surnust ülestõusmine ei tule sinna. Sellepärast tunned ainult, et oled surnud ja tõused üles, muud midagi. Ning ma mõtlen: kuidas küll Kristus üles tõusis, kas ka nõnda või kuidagi teisiti? Mis teie arvate selle kohta? Öelge ruttu, ma tahaks nii väga teie arvamist kuulda.“
„Seda ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Muidugi ei tea; ka mina ei tea, aga arvata võib ikka. Arvata võib kõike. Mina näiteks ei tea ju põrmugi, kas ma kunagi mehele lähen või kellele ma lähen, kui ma lähen, aga ometi mõtlen ma mõnikord: mis oleks, kui vürst oleks minu mees? mis ma siis teeks? kuis ma elaks? Mis ma teeks, kui mu mees hakkab riistu purustama? Ja teate, mis ma teeks: mina annaks ise talle riistad kätte, ütleksin: säh, võta, purusta, armas mees, kui sa muidu ei või. Teeksin kapiuksed lahti ja laoksin sealt kõik lauale, et mehel oleks lõhkuda. Ole ainult hea ja purusta, sest sina oled mu isand ja käskija, oled majas peremees. Kas te usute, et mina midagi selletaolist teeks!“
„Ei tea, tõesti ei tea,“ vastas Indrek vaikselt, nagu oleks talle liiga tehtud.
„Ikka ei tea, ei tea,“ osatas Ramilda ägedalt. „Kristuse ülestõusmist ei tea, vürsti ei tea. Aga mina tean! Mina tean, et see pole kellegi mees, kes südametäiega hakkab riistu lõhkuma; nõnda teeb ainult minu tädi, kui ta läheb papaga hirmus riidu. Siis purustab ta kõik, mis kätte juhtub, ja nutab pärast, et mõtle, mis see kõik maksab. Mees tuleb südametäiega kallale, see on õige mees. Kui vürst oleks tol korral tädile kallale läind, siis oleks ta olnd see õige. Ta oleks võind minulegi kallale tulla, sest mis oli minul temaga siis rääkimist, aga ka seda ei teind ta. Ma just mõtlesin, et tuleb kallale, aga ei! Lõhkus ainult, lõhkus vanu riistu! Nüüd te teate, mis ma niisugustest meestest arvan, nagu vürst. Aga Kristuse ülestõusmisest ei taha ma teiega rääkida, sest see on patt, ütleb tädi. Minu surnust ülestõusmine on ka patt, sest ükski ei tohi enne tõusta, kui Jeesus laseb viimsel päeval pasunaid puhuda, siis. Üldse ei pea ma teiega kõnelema, sest teie hukutate mu patujuttudele, ütleb tädi.“
„Preili, ma ei hukuta ju, ma ei lausu sõnagi,“ kaitses end Indrek.
„Just nõnda te hukutategi: ise ei räägi, lasete mind, ja nõnda see tulebki siis.“
„Ma ei oska ju nii ilusasti rääkida kui teie,“ ütles Indrek nüüd.
„Ei oska nii ilusasti…“ kordas Ramilda, nagu tahaks ta osatada, küsis aga siis äkki elavalt: „Kas tõesti räägin ma ilusasti?“
„Minu meelest küll.“
„Ausõna?“
„Ausõna,“ kinnitas Indrek.
„Kui ilus see teist on, et te seda mulle ütlesite.“ lausus Ramilda nüüd nagu mingisuguses ekstaasis. „Ometi ükski inimene, kes minus midagi leiab! Aga seda ei ütle ma ühelegi hingele, Saksamaal ka ei ütle. Ja teie ärge öelge ka, ega?“
„Ei ütle,“ lubas Indrek ja tundis millegi pärast äkki häbi.
See oli nende viimne kõnelus, ainustki sõna ei vahetanud nad peale seda. Selle muljega Indrek kodu poolegi sõitis, mille järele tundis nagu igatsust. Aga kaua aega ei saanud ta mõttest lahti, et nad viimaseks olid rääkinud surmast, nagu peaks see midagi tähendama. Alles hiljem mõistis Indrek, et see võis ometi midagi tähendada. Jah, juba siis võis see midagi tähendada, ainult tema ei teadnud seda siis. Tema mõtles vagunis istudes ainult: Ramilda rääkis surmast, tähendab — ta on küllalt tõsine; tema rääkis minuga surmast, tähendab — ta võtab ka mind küllalt tõsiselt. Nõnda mõtles ta ja märkas äkki et ta kunagi varem pole Ramildat nii selgesti näinud, kui vagunis istudes, mille vuravad rattad viisid teda ruttu temast kaugemale. Tänini oli Indrek temast ikka nagu mööda vaadanud, aga nüüd, kus ta temaga juba surmast rääkinud, vaatas ta temale otseteed silma. Ja ennäe, Ramilda silmad polegi nii sinised, nagu ta tänini arvanud, vaid neis oleks nagu midagi rohekat ja ajuti ka muid värve. Rääkimisel ilmub neisse mõnikord nii soe läige, et võimata on neile otseteed vastu vaadata, ja siis tunduvadki nad üsna sinistena. Jah, siis küll, sest siis pöörad sa pilgu kõrvale. Aga kui natukese aja pärast talle uuesti otsa vaatad, on see hiljutine helk kadunud ja Ramilda silmad on siis nagu väikese lapse silmad — suured, ümmarikud ja tõsised, nii suured, et Indrekule tundub, suuremaid silmi polegi või kuigi oleks, siis poleks neid tarvis. Nagu suugi! Milleks peaks ta veel suurem olema, ta ulatub naerdes niikuinii peaaegu kõrvuni. Ja et ta tõsisena võib ajuti peaaegu nööbina koonduda pisut liiga pika nina alla, sellest ei ole midagi; sest miks peaks ta just alati nii kaugele ulatuma, kuigi ta punetuks nagu verine haav. Vahete-vahel võib ta ju ometi väiksem ja kahvatum paista, võib isegi nagu sinaka helgi omandada, mis heitub üle kogu näo, eriti silma- alustele . Peaasi, et otsaesine jääb alati ühtlaseks ja valgeks. Siia ei saa midagi peatuma jääda kumeruse tõttu, vaid veereb ära, läheb üle meelekohtade juustesse, mille hakul paistavad peened sinised sooned. Naerdes muutub otsaesine nagu veel kumeramaks ja siis ei suuda naergi seal peatuda, mis valdab muidu kogu nägu, kogu olevust, — niisugune imelik otsaesine on Ramildal. Ja sedagi näeb Indrek alles nüüd. Muud ei näe ta midagi, ehk olgu siis, et peent kaela, milles tunduks nagu tuiksoone lööke, sest madalamale pole Indreku pilk kunagi langenud, kas häbi või kartuse pärast, mõni seda teab. Iseasi, kui vaadata selja tagant, siis küll, sest seal näeb ta juuksetompu, mis peenele kaelale nagu liigseks koormaks, näeb labaluid liikumas riiete all, näeb kitsaid õlgu ja nõrka keha, mis tunduks imelikult pikana, kui talle piiri ei paneks pisut liiga rasked puusad , kust pilk kargab kärmesti jalgele, pahkluile, et näha, kas need on küllalt tugevad kandma nendele laotud koormat. Aga Indrek arvab, et jalg oleks võinud olla tugevam ja kindlam, kui juba kord on antud niisugused puusad, sest muidu saad millegi pärast nukraks, meel läheb hellaks ja sa ei tahakski muud, kui vaadata neid nõrku jalgu, hellatada neid pahkluid, mis on alati ühesugused avalikud ja otsekohesed, mitte nagu värvis ja suuruses muutuvad silmad ja suu. Jalad harmoneeruksid nagu igavesti sileda , valge ja kumera otsaesisega ja sellepärast peatub Indreku pilk neil kõige kauemini, püüab neid nende välgatudes pika kleidi alt. Veel siiski, kui ta hakkas vastu ööd raudteejaamast jalgsi koju minema, pamp seljas, nägi ta neid jalgu metsa vahel ja tukkuva rukki ääres kõnniteil enda ees, jalgu ja otsaesist, nagu kõnniks Ramilda tagurpidi, silmad tema poole, aina tema poole. Nõnda oli nii imeline minna kodu poole vastu ööd. Alguses tõttas ta, aga siis tundis, et pole vähematki mõtet tõttamiseks valges kevadeöös, kui kukub kägu peaaegu hommikuni, kus algab uue hooga, ja kui karjub rääk ning tuhat soolindu käo väsides. Astud ainult nagu poolunes ja kogu keha täidab magus uim, millest võpatad, kui üle tee hüppab heidutatud jänes või haugatab kuski värava taga äkki koer.
Päike on juba ammugi loojas, aga taevas on alles avar ja kõrge, nii kõrge, et temani ei küüni ükski aur, mis tõuseb helevalgena põldude äärest niitudelt. Jõuab küll paiguti rukkini, jõuab küll mõne taluõueni, kus ahmib sülle õitsvaid sireleid ja pihlakaid, aga taevani ei jõua, väljamäe kõrgema tipunigi ei jõua, kust on ikkagi veel tükk maad taevani. Ka Indrekust hoidub ta pelglikult eemale, nagu oleks ka temas pisut seda kõrget taevast. Näed, et seisab teine kuski nõlvaku ääres teel, aga niipea kui saad sinna, on ta juba läinud — ootab ja hukutab sind teises paigas. Sügisel, siis laseb ta ligi, siis tuleb ta ise sulle vastu ja kahmib su sülle ühes halli taevaga, nagu oleksid sa mõni õitsev sirelipõõsas taluõuel, kus haugatab võõras koer.
XIX.
Ka kodu võttis Indrekut vastu võõras koer tigeda haukumisega. Suure vaevaga, tubli malakas peos, pääses ta rehealuse väravateni, avas need ja sulges nad enese järel uuesti, kuna koer jäigi väravate taha tema jälgi nuusutama ja haukuma. Imelikult ja õudselt mõjus Indrekusse see tige võõras koer koduväravas ja kaua lamas ta lakas heintel ristseliti, oodates asjata und. Kui muutlik on ilmas kõik! Viimaks ometi uinus ta ja ei ärganud enne, kui isa tuli keskhommikul hobustele lakast heinu võtma.
„Ah sina olidki see, kellega koer öösel nii kurjasti tõreles,“ ütles isa Indrekule. „Pidin ikka tulema vaatama, aga uni oli nii magus, ei viitsind. Mõtlesin, et on ta, kes ta on, või ta varas ikka on.“
Ise ajas ta käed laiali ja kraapis heinu kokku, et käputäit läbi augu hobustele redelisse visata. Ja Indrek, kes istus alles põhul, kus ta maganud, pani esimest korda õieti tähele, kui kange on isa selg küürutades ja kui könksus tema haarakile aetud sõrmed. Eriti torkasid just need viimased talle silma. Kui isa redelile lähenes, et alla minna, astus Indrek talle lakaotsale vastu ja sirutas käe teretamiseks.
„Õige jah,“ ütles isa, „me pole veel kätt andki, kange töötegemisega unustad selle asja.“
Ka teretades pani Indrek isa könksus sõrmi tähele ja, kui ta mööda redelit alla läks, lausus ta endamisi, nagu oleks ta leidnud mingisuguse uue elutõe:
„Könksus mis könksus, selles pole kahtlust.“
Aga see polnud ainuke elutõde, millega Indrek kodu kokku puutus. Emal paistis teretamisel silmis niipalju rõõmu, aga ometi pööras ta pilgu pelglikult kõrvale, nagu häbeneks ta seda nukkervalusat joont, mis piirles tema naeratada püüdva kahvatunud, koltunud ja lugematu hulga peente kortsudega kaetud suu ümber. Indrek oli seda suud niipalju kordi näinud, aga niisugusena nägi ta teda täna esimest korda. Ja millegi pärast tundis ta, et sellega, kel niisugune suu, ei pea midagi rääkima või olgu siis, et on midagi tõsist, nukrat, rasket. Nõnda polnudki tal emale midagi öelda, kui aga kõige tühisemat, labasemat ja ebatarvilikumat. Ka ema otsis nagu asjata juttu. Alles siis, kui nad kahekesi jäid, ütles Indrek:
„Küll on isa käed könksu jäänd.“
Ema võpatas nagu kogu kehast, pöördus ümber, vaatas pojale otsa ja küsis:
„Kust sa seda võtad?“
Omal oli nii hell helk silmis ja suud piirlev valus joon oleks nagu pisut vähenenud.
„Nägin, kui ta lakas heinu kokku kraapis ja mööda redelit alla tuli: sõrmed ei paindunud ümber pulkade, ainult redeli sammastest said nad veel õieti kinni,“ seletas Indrek.
Ema pööras näo kõrvale ja jäi oma vimmas pihaga nõnda poja ette seisma. Ja äkki viirastus Indrekule mingisugune ammumöödunud sündmus, sest ka seal oli ema seisnud samuti vimmas pihaga. Aga tol korral oli see keset õue, pool haokubu süles.
„Ah sammastest said veel?“ lausus ema, segades poja nägemust.
„Jah, sammastest said,“ vastas see.
Alles natukese aja pärast küsis ema:
„Kas sa siis seda alles nüüd nägid?“
„Just täna hommikul esimest korda,“ vastas Indrek.
„Aga see on ju ammugi nõnda,“ seletas ema, „sa pole ainult tähele pannud. Teie ükski ei pane seda tähele. Aga näe, kui said linna kooli, läksid silmad lahti. Koolis läksid lahti.“
„Arvad sa tõesti, et koolis,“ kahtles Indrek.
„Aga kus siis,“ vastas ema ja vaatas pojale otsa. „Ikka koolis, kus siis mujal. Kool ja kroonu, need teevad silmad lahti. Kas Andres nägi isa vanadust või tema rasket orjust, kui oli kodus? Ei näind. Aga nüüd näeb. Nüüd näeb seda tuhande versta tagant ja kirjutab. Kui isa seda luges, pühkis ta mitu- setu korda silmi. Ajas küll prillide süüks, ütles, et liig kanged teised; aga ei see olnd prillide kangus, vaid noore Andrese kiri. Sest mõni päev pärast kirjalugemist ütles isa: „ Andresest saab ehk veel asja, kroonu teeb ehk teisest seal veel mehe.“ Nii et isa, nagu näha, loodab, et küll tuleb Vargamäele tagasi, las ta saab aga kroonust lahti. Ega ta sinule pole kirjutand?“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Vana sauna Madiski arvab, et las sikutab mõni aasta kroonu rinnust , küllap siis tuleb hea meelega Vargamäe setukatele looka peale panema. Kui ta ometi tuleks!“
„Küll ta tuleb,“ lausus Indrek lohutuseks.
„Ei ta tule,“ ütles Ants, kes kuulnud Indreku ja ema viimaseid sõnu. „Ei mina usu, et tuleb.“
„Mine nüüd sina oma usuga,“ vastas talle ema. „Muud polegi kui aga: ei ta tule, ei ta tule. Nõnda muidugi ei tule, kui kõik ajavad üksisõnu: ei ta tule, ei ta tule.“
Ja Indreku poole pöördudes kaebas ema:
„Ants on nagu arust ära, aina kinnitab, et Andres ei tule. Just kui oleks teisel kahju või kade meel, et Andres võiks ehk tulla.“
„Ema, jäta ükskord oma kahju ja kade meel,“ vastas Ants. „Minul pole Andrese tagasitulekust sooja ega külma, sest kui mina kord kroonu lähen, siis ei tule ma enam kunagi Vargamäele tagasi, see on kindel. Ma ei tuleks isegi siis mitte, kui isa Vargamäge minule pakuks.“
„Kuula nüüd,“ ütles ema, kuna omal huuled värisema ja vesi silma tikkus. „Nõnda räägib ta alati, kui Andresest jutt tuleb. Isegi isale ütles ta kord seda, nii et pidi virutada saama.“
„Kuhu sa tahad siis minna või mis sa mõtled tegema hakata?“ küsis Indrek vennalt, kes oli talve jooksul nagu täieks meheks sirgunud.
„Seda ma praegu ei tea,“ vastas Ants, „aga küllap leidub ilmas ka seda, mis mina tegema hakkan. Ma lähen ükskõik kuhu ja teen ükskõik mis.“
„Lähed ennem teisele sulaseks , kui oled Vargamäel peremeheks?“ küsis Indrek kimbutavalt.
„Miks siis just teise sulaseks?“ küsis Ants põrnitsevalt vastu. „Oled sina kellegi juures sulaseks?“
„Miks sa siis nüüd Indrekule nõnda vastad,“ püüdis ema poissi taltsutada.
„Muidugi olen ma sulaseks, mis sa siis arvad,“ vastas Indrek vennale.
„Jääh!“ osatas Ants uskumatult. „Nüüdu mul sulane ! Tunnen su sulasepõlve! Saksa mängid sa. Aga muidugi: minust saksa ei saa ja sellepärast pean mina sinu ja ema arvates Vargamäele jääma. Mina olen ju selleks paras.“
„Kuule, Ants, kust sa seda võtad?“ küsis Indrek nukralt ja üllatatult, sest talle paistis, nagu tekiks ka venna suu ümber midagi selletaolist, nagu ta oli esiti märganud emal. „Mina ei mõtle seda sugugi nõnda, nagu sina arvad. Kui ma ütlen, et olen sulaseks, siis olen seda tõepoolest. Olen isegi sulase sulane. Või tead sa, mis on minu kooliskäimine, ilma rahata kooliskäimine? Mina ja nii mõnigi minu kaaslane teeme asju, mida sina pead endale alandavaks, sest sa ütled: see on naiste töö. Aga mina teen seda tööd, et pisutki võida õppida.“
Aga see, mis Ants nüüd ütles, oli Indreku meelest nii rabav, nii hirmus, et ta ei saanud enam ainustki sõna suust ja et ta kahetses iga oma räägitud sõna. Sest Ants ütles:
„Ma lähen või sibiks, laske mind ainult midagi õppida.“
Ise pööras ta silmad kõrvale, seisis oma jändriku kehaga külgepidi venna poole, nagu põrnitseks ta rünnakuks hoogu võttes. Aga ei sündinud midagi muud, kui et ta läks kolinal uksest välja, nagu oleks tal ei tea miks häbi või piinlik.
Indrek tundis enda kodu omaste keskel äkki võhivõõrana ja nagu vihaalusena. „Seda see koer öösi nii väga mulle kallale kippuski,“ mõtles ta. Isegi see maastik , mille ümbritsedes ta öösi oli kõndinud ja ilutsenud, paistis nüüd võhivõõrana, sest kui ta oleks tahtnud sellest siin kõnelda, siis oleks teda sama vähe mõistetud nagu neid tassikõrvugi, mida ta kandis põuetaskus siidpaberisse mässitult. Kägu võis kukkuda ööd läbi, soolinnud võisid karjuda kui meeletud, pääsukesed võisid vidistada varahommikust hilise õhtuni, sest päike karjatas sinises taevas roosakas-valgeid pilvi, aga inimestel polnud sellega asja, sest neil oli oma tegemine, omad mured.
Peale keskhommikut läks Indrek mööda karjatänavat alla kopli. Talvel hagudeks raiutud lepiku alt tulid nähtavale igal pool noored kuused.
„ Lepiku asemele võib tõusta siin kuusik ,“ lausus ta endamisi, nagu oleks see talle suureks uudiseks.
Piirikraavi nähes, mis jooksis nöörsirgelt läbi Jõessaare jõkke, tõusis tal tung seda mööda minna. Aga kraav oli hirmus kokku vajunud ja kevadine vesi mitmes paigas tema kaldad õõnestanud ning poristanud, nii et Indrek pidi saapad jalast võtma ja püksisääred üles käärima. Ta oli alles hiljuti seda teed käinud, aga kuidas oli kõik vahepeal teiseks saanud! Või pettis teda tema mälu? Oli ehk tema ise rohkem ja kiiremini muutunud kui see piirikraav ühes oma poriste kallastega?
Vaikides kõndis ta kuni jõeni. Aga siin heledas rohelisuses ja pimestavalt sädeleva veepinna kirguses, kus siiraviiralesid väsimatud pääsukesed, tõusis tahtmine häälitseda, nagu hakkaks ta kaasa elama lindudega. Hõikas kord, hõikas kaks, nagu loodaks ta kustki vastuhõiget, aga ei olnud jõeääres praegu muud vastajat kui aga hallid küünid, mis seisid ebakorralikus reas mõlemal pool jõge kõikjal, kuhu aga ulatus silm, kadudes lõpuks päikesehelendusse ja õhuvirvendusse. Nemad vastasid küll, nemad vastasid oma mustendavate avaustega igale hõikele, tuli see looma või inimese suust, sest nemad olid kõigiga tuttavad, kõigiga sõbralikus vahekorras ja neil oli nagu hea meel, et on ometi keegi, kes hõikab jõe ääres luhas päikesepaistel. Nemad vastasid hulgakesi, nagu üksteise võidu, et kes jõuab kõige enne vastata. Nõnda tundusid need mustasuised hallid ainukeste elavate olevustena keset kirgavat päikest ja rohelisust, nemad ja lendlevad pääsukesed.
Lõpuks vastati Indrekule ometi ka mujalt, mitte jõe äärest, vaid metsast. Ja ilma et endale õieti aru annaks, kes võiks sealt vastata, hakkas ta otseteed läbi padriku minema hääle peale. Aga kui ta jõudis mingisugusele sihile, jäi ta seisatama ja vaatas ühele kui ka teisele poole.
„ Tiiu ja Kadri muidugi,“ lausus ta siis ja läks edasi.
„Me mõtlesime, et keegi ära eksinud , ei saa padrikust välja,“ seletas Tiiu vastuseks venna teretusele.
„Kust sa siia said?“ küsis kümnene Kadri, kes avaldas vähem kohmetust kui paar aastat vanem Tiiu.
„Kas te öösi koera haukumist ei kuulnud?“ küsis Indrek vastu.
„Ah sa tulid juba öösel!“ imestas Kadri. „Ei meie kuulnud midagi. Meie Muskat ülepea ei kuule, sest tema ei käi karjas ega kedagi, vahib ainult õueväravas ja lõugab, kui näeb võõrast kas või versta maa tagant. Ja tead, mis Pollaga on?“ küsis Kadri nagu suurimat uudist ja tähtsamat sündmust kogu aja jooksul, kus vend linnas elanud. „ Polla on surnd! Kadus teine talvel äkki ära ja jäigi kadunuks . Mõtlesime, et hundi töö ja käisime selle jälgi otsimas, aga ei kedagi. Nõnda kevadeni. Ja siis äkki: Polla haopinu ja lumehange vahel, nina tagapool, negu oleks ise sinna pugend. Ja isa ütleski, Polla läind sinna surema. Ta olnd minust vanem, sellepärast. Koerad ei ela nii vanaks kui meie, ütleb ema. Kas see on tõsi, et meie vanemaks elame kui koerad?“
„Aga muidugi, lambad ja lehmad surevad ka enne,“ ütles Tiiu elutargalt, kuigi õde oli küsimuse esitanud mitte temale, vaid vennale, kes seadis enda kõrgele ja kuivale mättale istuma, nii et jalad oleksid päikesepaistel.
„Kas see on tõsi?“ kordas Kadri küsimust ja astus otse venna ette.
„On küll,“ vastas Indrek.
„Aga hobused? Kas nemad surevad ka enne kui meie?“ jätkas Kadri pärimist.
„Nemad ka,“ kinnitas Indrek.
„Ja sead?“
„Sead samuti,“ ütles Indrek.
„Nii et meie elame kõige kauem,“ järeldas Kadri. Ja enne kui Indrek jõudis temale öelda, et mõned loomad elavad siiski kauemini kui inimene, küsis ta poolsaladuslikult:
„Aga kodukäijad? Kui kaua elavad nemad?“
„Kodukäijad?“ kordas Indrek üllatatult.
„Just,“ kinnitas õde ja kratsis ise oma pruuni paljast säärt. „Kas nemad elavad kauem kui meie?“
„Kodukäijaid ei olegi,“ ütles Indrek viimaks.
„Miks ei ole,“ vaidles Kadri vastu, „ema ütles, et on.“
„Vähemalt pole neil liha ega luid ,“ seletas Indrek.
„Aga mis neil siis on?“ küsis Kadri.
„Seda mina ei tea,“ vastas Indrek.
„Aga ema ütleb alati: las tuleb Indrek, küsi tema käest, küll tema teab,“ rääkis Kadri ja vahtis oma pruunide silmadega tõsiselt vennale otsa.
Nüüd ei saanud Indrek muidu, kui võttis õe tuule ja päikese pargitud kätest kinni ning tõmbas ta oma põlvile.
„Kas sa oled kuulnud, et üks loll võib rohkem küsida kui üheksa tarka vastata?“ ütles ta siis õele.
„Ema ütleb sedasama,“ naeris Tiiu ja astus ka lähemale.
„Aga mis seal linnas siis õpitakse, kui sa seda kodukäijatest ei tea?“ küsis Kadri.
„Mis sina ise mineval talvel õppisid?“ küsis Indrek vastu.
„Vene keele tähti,“ vastas Kadri. „Ega siis linnas tähti õpita.“
„Kas mina õppisin tähti,“ ütles nüüd Tiiu, „mina õppisin ju sõnu.“
„Siis linnas õpitakse ka tähti ja sõnu,“ imestas Kadri.
„Ainult tähti ja sõnu,“ vastas Indrek oma väikesele õele sootuks nukralt.
„Ja ikka vene keeli?“
„Ka saksa ja ladina keeli.“
„Mis keeled on veel olemas?“
„Inglise ja prantsuse,“ arvas Tiiu.
„Aga veel?“ mangus Kadri vennalt.
„Hirmus palju veel,“ vastas see.
„Ütle mõni, ütle mõni niisuke, mida ma pole enne kuulnd.“
„Hollandi.“
„Seda olen kuulnd!“ hüüdis Tiiu võidurõõmsalt.
„Herero,“ ütles Indrek.
„Seda ei ole,“ kinnitasid mõlemad õed.
„Aga kas niisukest keelt on, mida pole kuulnd sina ega koolmeistergi?“ küsis Kadri.
„Küllap on,“ arvas Indrek.
„Kudas peaks küll olema niisukse keele nimi?“ imestas Kadri. Aga sellele ei osanud vastata ei Tiiu ega Indrek, nii et nad olid kõik kolm ühesugused rumalad. Sellepärast võis Tiiugi istuda suure venna kõrvale mättale ja võis asetada oma pruunid sääred venna valgete kõrvale päikese kätte.
„Vaata, Indrek, oma ja meie jalgu,“ ütles ta. „Nagu kuradi käpp ja jumala käsi.“
„Nagu kuradi käpp ja jumala käsi,“ kordas ka Kadri naerdes ja oma jalgu venna jalge kõrvale seades. Jalgadest läkski neil nüüd päris jutt lahti. Kadri näitas vennale kõige pealt oma suurt mädamuhku päka alla, mille pärast ta niipalju nutnud ja öösiti uneta aelnud, sest et ei aidanud ei tee-, kärnaoblika- ega kobrulehed, ei seakamar ega rukkileiva leotatud sisu, mida ema peale pani. Veel praegu peab ta luukama ja jalga hoidma, mis aga soos otse võimata. Ka viisid nad Indreku ütitese pesa juurde, millel rohus ja samblas pikk, keeruline sissekäik ja lind ise nii julge, et lendas siinsamas pihku, kui Tiiu tasakesi pesa juurde hiilis ja oma väikese pruuni käe pesasuu ette pani.
„Aga nüüd ta jätab pesa maha,“ ütles Indrek.
„Ei see lind jäta,“ karjusid lapsed vastu, „me võtsime ta ennemalt ka kord kinni.“
Veel näitasid nad Indrekule mätast, kus otsas nad juba mitu korda näinud kaht suurt ussi, ja nüüd pidi vend neile nõu andma, mis teha, et ussid kätte saada: kas tõmmata terariistaga kriips ümber mätta, et nad siit minema ei pääseks; kas panna neile puust ristikesed mättale peapadjaks, nagu sauna onu õpetab, nii et neil tuleks raske uni; kas asetada siia piimapudelid, et ussid sisse poeksid, ja kust võtta nii suured pudelid, et need veerukad sisse mahuksid, või kas katsuda põleva õletuustiga pärast päikese loojakut, sest tulevalgele peavad ussid kohe välja tulema ning siis on nad, paganad, käes! Indrek oli neis asjus sama tark kui õedki; tema arvas ainult, et oleks hea koer, see võtaks nad mättast välja, või kui katsuks õige mätta ära purustada, — aga ei üks ega teine ettepanek rahuldanud tütarlapsi, sest head koera ei olnud neil ja kes jõuab selle suure mätta purustada, liiatigi kui tal kased peal! Ka muis asjus ei suutnud Indrek õdedele abiks olla ei nõu ega teoga ja nõnda taipasid nad peagi, taipas peaasjalikult Kadri, sest temal oli teravam pea, taipas, et Indreku kooliga seal kaugel linnas pidi olema pisut teine lugu kui ema arvas. Sellega pidi nimelt niisugune lugu olema, et seal ei õpetatud midagi, millest oleks elus tulu ja abi. Seal ei teatud ei kodukäijate vanadust, ei selle keele nime, mida ükski pole kuulnud, nende koolmeistergi mitte, ei seda, kuidas ussid mättast kätte saada. Ainult: oleks koer. Aga seda teavad Tiiu ja Kadri isegi, et oleks niisugune koer, siis vii mätta juurde, kraabib natuke, puhub ninast mättasse oma hingeõhku ja kuula — juba hakkabki susisema. Ning mis siis enam! Siis on ta käes! Oota ainult malakaga. Aga niisugust koera ei ole ju. Teda pole ei neil, ei teisperel, ei Aasemel, ei Ämmasool, Sooväljal ega Hundipalul. Pole sellest ka kuulda olnud Raval, Kukessaarel ega sealpool suuri metsi, kus algab välimaa. Kassiarul oli, aga seegi läks hulluks. Rappis usse, kuni kaotas aru, sest jumal ei tahtnud, et Kassiarult kaoksid kõik ussid: pole enam midagi, millega oma patud andeks saada, aga kui on ussid, siis pole muud, kui mine enne vihma sohu, löö uss maha, ja üheksa pattu ongi andeks antud. Kui õnnestub, tapad kaks või kolm ussi ja siis on kaheksateist või kakskümmend seitse pattu andeks saadud. Aga palju sel inimesel neid patte ikka on, nii et ussidest jätkub rahva lunastamiseks.
Nõnda on lugu ussidega ja seda teavad Tiiu ja Kadri väga hästi. Teavad ka, et Kassiarul oli viimane ussimurdja koer, nimega Loki. Ja nüüd pole enam kuski tema sarnast, sest nüüd pole enam endine aeg — ka seda teavad Tiiu ja Kadri. Sellepärast otsivadki nad abi vennalt, kes tuleb otseteed linnast koolist, sest kustki peab ometi abi saama. Aga et vend ka ei tea paremat, siis on õed pisut pettunud ja Indrek saab tagasi oma seletamatu nukruse, mis ajas ta esiti ülalt väljamäelt alla sohu ning jõe äärde.
Välja äärde viimaks tagasi jõudnud, hakkab Indrek selle ümber ringi tegema. Piiriaia ees ta mõtleb pisut, mõtleb kogu riidu ja kohtukäimist, mis piirid Vargamäel sünnitanud, aga siis ronib ta temast üle Oru krundile . Sellel paigal siin pole ta juba ammugi käinud ja, nagu oleks see millegi pärast tähtis, hakkab ta meelde tuletama , mitme aasta eest see sündis. Tuletab ja tuletab meelde, urgitsedes mälestusis, ja ei pane tähelegi, kui paitavalt ja pehmelt kahisevad noored lehed randemaa leppades ja kaskedes. Ebateadlikult kaldub ta põllu äärest kaugemale, kaldub jällegi peaaegu sohu, kus kasvavad siin-seal mudapajud oma nooljate ja läikivate lehtedega , mida Indrek peab tahes või tahtmata puutuma , nagu silitama. Pahema käe otsas on tal ikka veel saapad, parema käe sõrmed haaravad värskeid, mahlaseid ja nagu vaiguseid lehti, mis hakkavad käe külge ja rebenevad okstelt. Millegi pärast on nii hea kiskuda puilt ja põõsastelt nende elumahlaseid udemeid ja tunda, kuis nad elumahlastavad su käegi, kui surud nätsked lehed peos ühiseks hulgaks — õrnroheliseks palliks, millega hakka kas või mängima, nagu oleks ilm täis rohelist rudisevat sula lund.
Nõnda huupi minnes jõuab ta uuesti rajale ja näeb seal natukese maa peal Pearut seismas kraavikaldal. Indrek mõtleb esiti üle kraavi hüpata ja otseteed edasi minna, nagu ei paneks ta naabermeest tähelegi, aga siis hüüab ta äkki, endalegi nagu ootamata:
„Tere ka, teispere isa!“
Pearu pöördub tema poole ja Indrek näeb, et tema vanas ja murelikus näos — jah, täna näeb Indrek, et ka Pearu nägu on vana ja murelik, sootuks vana ümbritseva rohelisuse kõrval — et tema näos ilmneb naeratus ja nagu tänulik mahedus. Silmist on ajuti välkuv valge täiesti kadunud, silmad on päris sinised, kui ta ütleb:
„Näeh, teispere Indrek ka linnast välja lastud.“
„Ilus ilm ajab välja,“ vastab see.
„Nojah, ega kevadel põle see linnaasi veart enam ühti, hakkab haisema ja tolmama. Aga näe mul siin, kui paks ja tihe.“
Ja ta näitas käega sinnapoole, kust Indrek oli tulnud.
„Pean rehnutti,“ jätkas Pearu, „kuidas seda siin kruavitada, et vesi õieti ära jookseks, sest see on metsamua. Sinu isa kruavitab kangesti seal teises kandis, aga mina tahan siin hakata, sest siin on see õige metsamua.“
Sellele ei osanud Indrek midagi vastata ja kui Pearu oli tükk aega oma „metsamuast“ seletanud ilma mingit vastust saamata, viis ta jutu teisale, öeldes:
„Sa elasid nüüd linnas, seal lehtede ja seitungite lähemal, kuulsid ehk, mis seal ka kuulda on; kas on jälle mõni sõda tulemas või?“
Aga Indrek polnud midagi iseäralikku kuulnud.
„Hundipalu, tema ikka teab, sest temal käivad need lehed ja muud asjad, aga ma’p pole teda juba ammugi näind ja sellepärast ei tea midagi,“ seletas Pearu edasi.
Sellega nende jutt lõppeski seks korraks, sest Indrek ütles „head päeva“ ja jätkas oma teed. Pearu jäi endisele paigale „rehnutti“ pidama, jalas „venelased“, mille sääred alla langenud, seljas kuub, hõlmad lahti ja särgikaelus nööbita, nii et päike paistis karvasele rinnale.
Aga Indrek kohtas Pearut veel kord suvel, nimelt vallamajas, kirjutaja juures, kus „nuabrimehel“ oli tähtsaid õiendusi, nii et pidi rüüpama kirjutaja eluruumides küll naiste ja meeste pudelist, mille tõttu jutukõma aina kõvenes. Ja kui see läks sedavõrt valjuks, et Indrek kuulis seda juba läbi paari seina ja ukse, alles siis tuli Pearu ka Indreku jutule.
„Tere kua, nuabrimehe äbarik!“ hüüdis ta Indrekule kätt sirutades, mille see vastu võttis ja kuidagi ei suutnud hoiduda piinlikust tundmusest, et Pearu sõrmed polnud sugugi könksus, nagu tema isal. Kaua hoidis „nuabrimees“ noormehe kätt, keda nimetas mõni teab miks veelgi paar korda äbarikuks. Ise rääkis ta nõnda:
„Mullu sügisel ütlesin kõrtsis sinu isale, oma nuabrimehele, selle vänge vanamehele, väga vängele, sest mina ise olen vänge ja kuis siis minu nuabrimees läbi suab, kui ta vänge ei ole, — nii et ma siis ütlesin selle vänge vanamehele, va Mäe Andresele, kui ta oma meremõrtsuka, selle noore Andrese, sinu kalli venna, õieti öelda, poolvenna, kroonu viis, sellesama, kes kevadel käis minu kruavi tammi lõhkumas, kui ma loodheinamuad tegin, tead isegi, seal Jõessaare mail, — just sellesama meremõrtsuka saatiski vana Andres kroonu, ja siis ma talle ütlesingi, ütlesin lausa jonni pärast, et aga teda kiusata ja nokkida, ütlesin: Nüüd suatsid ühe poja kroonuküna närima ja teise linna hobusevargaks õppima, — sinu nimelt, sest sinust pidi kool tegema hobusevarga. Lisasin talle veel juure, et meil ongi hobusevarastest nappus käes, sest Vargamäelt pole veel ühtegi hoost varastud. Ja kas sa tead, mis vana Andres, see nuabrimees ja sinu kallis isa, mulle terve kõrtsi ees ütles? Tema ütles, et sina oled linna läind mitte hobusevargaks õppima, vaid tõde ja õigust tudeerima. Ning kui sa nüüd kevadel mööda minu krunti tulid, sest ma nägin, et sa tulid, ja ära arva, et ma mitte ei näind, tulid, saapad näpus ja püksid üles kearitud, sest sa oled ju nüüd nagu saks, tulid ja teise peoga kiskusid lehti, ning viskasid kruavi, nõnda sa tegid, kui sa mööda minu krunti tulid. Ja ma ütlesin iseendale seal kruavikaldal seistes, kui ma rehnutti pidasin ja päike nii soojasti paistis ja linnud laulsid ning mesilane lendas, minu oma mesilane, sest teistel siin mesilasi ei ole, ei ole sinu isal, sel vängel vanamehel, ei ole Aasemel, ei tervel Sooväljal, ei Ämmasool, ainult Hundipalul on, aga tema mesilane nii kaugele ei lenda, sest ega mesilane loll ole, et ta hakkab üle jõe ja suure soo siia tulema, ta leiab mett lähemaltki, nii et see oli ikkagi minu oma mesilane, kes seal lendas, kui ma rehnutti pidasin. Nõnda ma siis seisingi seal ja vaatasin oma mesilast pajupõesa ümber ning mõtlesin, et seal ta nüüd on, see minu oma mesilane, lendab ja lendab teine väikene ja korjab siin soopaju küljest mett ja mina vuatan muidu pealt ning ootan, millal ta, pisike, kärjed täis saab, siis muudkui lähen ja võtan. Aga siis tulid sina minu metsast, hüppasid üle kruavi ja tahtsid oma krundile minna, teha, nagu mind poleks olemaski. ei mind ega minu mesilast seal pajupõesa ümber. Ära aja tagasi, ma tean, nõnda sa tahtsid teha, aga ometi ei teind, vaid ütlesid… Aga kas sa ka ise tead, mis sa mulle ütlesid, kui ma päiksepaistel oma mesilast vuatasin? Sa ütlesid: „Tere, teispere isa! Tere, isa,“ ütlesid sa. Ja ma tõstsin Issanda Eesuse ees oma jaale ning ütlesin oma mesilasele: „Näed sa, mu mesilane, seda meest seal kruavikaldal — sest sina oled juba täismees, Indrek — näed sa teda, ütlesin ma oma Õnnistegija ees, ja kuulsid sa, et ta ütles minu vaese vanamehele, kes tahab end elatada sinu kätetööst, oh mesilane, et ta ütles suure ja heleda jaalega: „Tere, isa!“ Tead sa, mu poeg, mu kalli nuabrimehe poeg, mis ma siis mõtlesin, kui sa mind nõnda teretasid minu enda kruavi kaldal, sest see on minu kruav, kruavi muldki on minu mua peal? Siis ma seal mõtlesin, et: Oh vägede Jehoova, see on va õndsa Krõeda jaal , justament tema õnnis hele jaaleke, mis mind seal teretab oma hinge südamega. Aga meie oleme tema juba ammugi maha matnud ja mina ise tegin temale teed, et tal oleks puusärgiski siledam sõita ja lahkuda oma Vargamäe armsatest eluhoonetest, kus ta sai küllalt raputada ja vintsutada. Aga vana Andres, sinu isa, pani mulle seda pahaks, sest õnnis Krõet oli tema esimene naine ja Vargamäe perenaine ja teist niisukest ei tule teps enam. Aga mina ei ole mitte veel oma esimest naist tema patu pärast tapnud ega maha matnud, sest temal on kõva kont ja jämedad jalad ning tema peale ei hakka miski. Tema elab kõik mu märad ja lehmad üle ja kes loeb küll kõik need utekesed, mis ta niit ! Nõnda mõtlesin ma seal kruavikaldal oma mesilase ees ja ütlesin Eesuse Kristuksele: Oh Imaanuel, seal see kallis nuabrimehe poeg nüüd teretab mind heleda jaalega, aga ometi pole ta õndsa Krõeda poeg, sest Krõeda suritee silusin ma enne kui see mees sündis, kes tuleb üle kruavi minu metsast. Miks teretab ta siis mind ja ütleb: „Tere, isa!?“ Ja mu meel sai haledaks ning ma tegin oma suu lahti selle mudapajupõesa ees ja tõstsin oma jaale, kui ütlesin: „Imelikud on sinu teed, oh Kürjeleisson, sest mina hüüdsin seda noortmeest, kes räägib Krõeda jaalega, hobusevargaks, aga tema nimetab mind isaks, nii et mina olen hobusevarga isa. Ja vuata, Indrek, sinu isal oli mullu sügise jumala vaim peal, kui ta mulle kõrtsileti ääres ütles: seesinane noormees peab kuulutama tõde ja õigust. Ja nüüd oled sa seda mulle kuulutand seal soos kruavikaldal pajupõesa ees ja mesilase kuuldes, kui ma ajasin temaga juttu, nagu oleks ta mu lunastaja, ning sa oled mind oma isaks nimetand, kui ma kandsin viha sinu kange isa, tema poegade ja tütarde ning ka sinu enda vastu; sest ma ütlesin oma mesilasele, kui sind oma metsas nägin: vuata, sa mu metetooja, sealt tuleb teispere hobusevaras. Aga just siis hüppasidki sa üle mu kruavi, nagu oleks sa seda linnas õppind, ja hüüdsid heleda jaalega: „Tere, teispere isa!“ Miks sa tegid nõnda, oh noormees? Miks sa tegid häbi selle vaese vanamehele, kes elatab end oma mesilase kätetööst? Ütle, oh kallis noormees, oma nuabrivanamehele, oma vänge isa kange vingamehele, miks tegid sa seal kruavikaldal nõnda, kui paistis päikene?“
„Sellepärast, et ma ei olnud hobusevaras,“ vastas Indrek naljatades.
„Õige!“ hüüdis Pearu, „sa polnud hobusevaras. Ja ega sust suagi. Aga kui sa vahel Vargamäele tuled, siis tea, terve mu krunt on sinu ees lahti. Ja kui sa mind kusagil näed, mind vaest vanameest, eemal kaugelgi, siis ära mine minust mitte mööda, vaid ikka tereta. Hüüa eemaltki mulle: „tere, teispere isa!“ ja ma tahan oma poegadele-tütardele öelda, et ka nemad sinu isa nõnda teretavad. Ja sest ei pea midagi olema, et tema ei võta minu poegade-tütarde tervist vastu, sest neil pole nii heledat jaalt, kui on minu vänge nuabrimehe tütardel-poegadel. Sest ainult kadunud Krõedal oli niisuke hele jaal, kui ta oma suu lahti tegi ja…“
Kirjutaja viis Pearu minema, sest muidu ei saadud sel teisel kohtamisel jutule kuidagi lõppu.
Pärast lõunat läks Indrek Hundipalule, sest ristiisa oli tahtnud teda näha, kui ta peaks linnast välja ilmuma.
Tiit koperdas parajasti pinumaal, kui Indrek Hundipalule jõudis, ja nõnda istusidki nad kahekesi sinna päikesepaistele.
„Vanainime armastab päikest,“ ütles Tiit, „sest vanainimese veri ei jõua muidu enam soendada. Vanainimese veri on külm, hakkab juba tarretama.“
Nõnda siis kasepakul istudes algaski see „poolidiiga“ jutt.
„Siin ei ole ühtki hinge, kis poolidiigast aru saass , kiigi ei loe lehte ega kedagi,“ hakkas Tiit. „Sinu isa ikki ennemalt luges, aga nüüd on sii kah ilma, muud kui rühmab aga tüüd teha, nagu saas inime ainult tüüga õntsaks. Sinust saab juba nüüd täis miis ja sellepärast piad selle poolidiiga asja selges õpma. Kui vana sa õtte oled juba? Ajab kahekümne ligi? No näed, mis siis viil, miis mis miis! Kas teil koolis kah poolidiiga asjast kõneldasse? Vana Maurus ise olli ju ennemalt ikki kange poolidiiga miis.“
„Eks kõneldakse ikka ka,“ ütles Indrek.
„Siis, kui Jakobson alles elas,“ jätkas Tiit, „olli sii poolidiiga asi teine kui nüüd, siis olli sii õige poolidiiga asi. Pärast Jakobsoni põle meil enam õiget poolidiigamiist olndki. Juutidel olli oma Mooses, meil Jakobson. Sest kui tema oleks eland, ei siis oleks Kirjamiiste selts kinni pandud: Jakobson põleks last, ta oleks Peeterburisse keisri enda juure sõit. Ja õige Aleksandri kuuli oleks me siis ka saand, mitte niisukse kui nüüd, ning Linda aktsiad oleks ikki viil hinnas seist, sii on kindlam kui kindel. Aga niipää kui tema surri — saksad tapsid ta sinna Vändra metsa ära, seda usun ma oma surmatunnini — läks kõik tagurpidi, ei aidand sääl enam ei Sahaskoi ega Mannasein. Nii et meie poolidiiga asi on üks suur s… tema surmast saadik. Seda võin ma nüüd sulle öelda, sest sa oled juba täis miis; käid linnan kuulin ja piad õpma poolidiiga asjust aru saama.“
Kahjuks taipas Indrek neid „poolidiiga asju“ väga tumedalt ja ebamääraselt, kuigi ajas juba aastatega kahekümne ligi. Ainult ühte pidi ta imestama: Hundipalu Tiit rääkis samust asjust ja nimedest , millest ta linnaski oli kuulnud direktori, mõne õpetaja või üliõpilase suust, olgu omavahelistel mõtteavaldustel või kuski seltsis kõneõhtul. Tänini polnud Indrek seda kuigi tähtsaks pidanud, oli seda kõike lasknud ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga kuuldes nüüd ka Tiidult sedasama, tuli ta otsusele, et asi peab olema tähtsam kui tema tänini arvanud.
„Virulasel“ oli omal ajal nagu seda moodi jutu mõnu nagu Jakobsoni „Sakalal“, aga selle panid nad varssi tuksu, sõid ta ära,“ seletas Tiit ristipojale edasi. „„Valgusel“ olid küll head jutud, sest nii head ja pikad pole kellegi jutud olnd, kui olid „Valgusel“, aga tema poolidiiga asjad olid läbi ja läbi s…. Saksad ostsid ta ära, nii et läks teine vene poole üle, ei armastand enam oma eesti rahvast. Oli küll kahju, et hea jutt jäi pooleli; kaks aastat lugesin juba, oleks ka kolmanda lugend, aga jätsin ta sinna paika. Kui sa, sunnik, eesti rahvast ei armasta, siis mina su juttu ei loe, olgu ta kas või kõige pikem ja parem ilmas. Nüüd loen ma „Postimeest“. Tema soovitab kangesti põllumeeste ja karskuse seltsa. Karskust ma küll ei kannata, sest ma tahan ometi pühade ajalgi jänu õlut juua ja, kui ma lauakirikust tulen, siis tahan vesise südame peale oma paraja käraka võtta, ilma selleta ei või ma elada. Aga põllumeeste seltside poolt olen ma ja sõidan homme hommikulgi vara selles asjas välja. Teised lähvad kiriku, aga mina lähen põllumeeste seltsi asutama . Olen ka sinu isa kutsund, aga tema ütleb: Mis ma selle seltsiga teen, ega selts tule mu kive kaaluma ja kraave kaevama. Aga ehk tuleb ometi millalgi, kes seda võib teada, ütlen mina ja lähen appi asutama. Kui muud ei saa, leian ehk mõne inimese, kelle käest kuulen paremini poolidiiga asju, muidu ela tõesti kui hunt siin Hundipalul. Kui meil enam Jakobsoni ei ole, kes me eest võitleks, siis peame ise peale hakkama, sest ega me siis ometi sellepärast või eesti asja soiku jätta. Ja ka sinule ütlen ma, armas ristipoeg, ei ole kasu ühestki õppimisest siin ilmas, kui sa ei armasta eesti rahvast ja kui sa ei mõista ajada tema poolidiiga asju. Sina õpid muidugi kõike teadust vene keeles…“
„Katekismus ja piiblilugu on eesti keeles, kirikulugu ka,“ lausus Indrek vahele.
„Katkikismus ja piiblilugu muidugi,“ oli Tiit nõus, „sest neid pole nad veel jõudnd vene keele tõlkida. Aga küllap saksad sellegagi hakkama saavad, sest nõnda loodavad nad meist kõige rutem jagu saada. Teevad meist venelased ja siis on nad meist lahti, pole muud kui vea välja Venemaale, Krimmi, Suhuumi või Samaarasse ja too Saksamaalt sakslased asemele. See on nende plaan juba ammust ajast. Nii et esiotsa on ainult katkikismus ja piiblilugu koolis meie emakeele hingeauk. Aga katkikismus ja piiblilugu pole teadus, teadust õpite ainult vene keeli. Sest mis teadus on katkikismus ja piiblilugu? keda need targaks teevad? mis poolidiiga asju nemad õpetavad? Katkikismus ja piiblilugu on usuasjad, aga meil on ju saksa usk ja sellepärast teeb usk meid ikka saksaks, seda pea meeles, ristipoeg. Mis on meie kiriku õpetajad ja köstrid? Kõik saksad või sakste sabarakud, kui nad on eestlased. Miks on see nõnda? Saksa usk teeb inimesed saksaks. Kes natuke rohkem õpib saksa usku, see läheb ise kohe saksaks ja hakkab ka saksa jumalat uskuma. Tõsisel eesti mehel pole kunagi tulus palju usuasjadega tegemist teha, kuigi see usuasi on eesti keeles. Sellepärast saan ma „Postimehe“ peale alati kurjaks, kui ta laseb usumehed oma tiiva alla lösutada. Neid, sindreid, ma ei usu! Varem või hiljem pööravad nad rahvale ikka selja ja veavad meid sakste noota. Seda pea meeles. Aga teadus ei vea, teadus ei vea kuhugi, olgu ta ükskõik mis keeles. Sellepärast peab teadust taga nõudma ja ei mitte usku, sest teadus on sõjariistaks mehe käes, kui tal õige eesti meel. Niisuke on teaduse ja usu vahe ja sellepärast olin mina ikka Jakobsoni poolt ning Hurda vastu. Ja minul oli õigus, sest oleks Hurt õige eesti mees ja rahvajuht, siis oleks saksad tema tapnud, aga nüüd tapsid Jakobsoni, Hurda hinge ei tahtnud.“
„Tänavu suri ka Köler ära,“ arvas Indrek kohaseks tähendada, et pisutki „poolidiiga asjust“ kaasa kõnelda. „Meid viidi kirikusse, näidati tema altaripilti, vana õpetajagi pühkis silmi.“
„Noh, seda need mehed mõistavad,“ ütles Tiit halvakspanevalt. „Aga mina neid ei usu, pühkigu nad või tuhat korda oma silmi. Ja mina arvan veel pealegi, et kui õpetajad mõne pärast nii väga silmi pühivad. siis see põlegi õige eesti rahvamees. Muidugi, Kölerist seda arvata ei või, sest tema oli Jakobsoni sõber ja…“
„Direktor ütles, et see oli meie viimane suureestlane ja nüüd on temagi surnud,“ pistis Indrek vahele.
„Jah, suurte aeg on möödas.“ arvas ka Tiit. „Aga tead, ristipoeg, mis mina sulle ütlen: sest pole ühti, et suurte aeg möödas, sest suurte rahvameestega on sama lugu, nagu taludes täkkudegagi. Kodus tööl on kõigil kronud, ei jäksa teised õieti looka ega rangegi kanda, aga pühapäeval on terve kiriku ümbrus karjuvaid täkkusid täis, nii et kiriku sees ei kuule orilaidki. Viimasel ajal panen tähele, et kanged täkud hakkavad vähemaks jääma, selle eest aga lähvad tööruikad aina tuiakamaks. Ja kuis sa arvad, mis on parem, kas et inimesel on pühapäeval kiriku juures röökiv täkk või et tal on kodus kaks, kolm tublit töölooma, kes jäksavad ka kirikuvankrit vedada? Mina arvan, et täkkudeta on parem. Muidugi, mõni hea täkk on tarvilik ja ilus asi, sest ta näitab terve kihelkonna rahvale, misuke üks täkkus loom õieti peab olema, sest nõnda saab pime ja rumal rahvas selle õige täku mõtte või aate, nagu „ Postimees “ ütleb. Samuti ka mõni suur rahvamees: temalt saab pime ja rumal rahvas õige mõtte ühest tõsisest isamaa pojast. Rahvas saab aated, sest aade on see, mis rahvast edasi viib. Nõnda on lugu tõsise rahvamehe aatega, kui see rahvamees on suur nagu Jakobson…“
Kaua arutasid Vargamäe Indrek ja tema ristiisa Hundipalu Tiit kasepakul istudes isamaa „poolidiiga asju“. Peaaegu muud midagi ei saanudki nad rääkida, sest Indrek pidi hakkama koju minema. Alles siis, kui ta asutas juba jumalaga jätma, küsis ristiisa:
„Noh, kas mõtled sügisel linna tagasi minna?“
„No ikka,“ vastas Indrek.
„Kui aga raha ette lööb,“ arvas Tiit.
„Küllap ehk kuidagi lööb.“ lausus Indrek.
„Eks sügisel näe, enne kui sõitma hakkad,“ ütles Tiit nüüd, ilma et oleks midagi rohkem juurde lisanud. Aga Indrek mõistis nõndagi, mis see tähendas.
Päike oli juba üsna madalale vajunud, kui Indrek hakkas kodu poole minema. Päevane tuul oli vaikinud, nagu oleks ta kaasa läinud itta taganenud paksude pilverüngastega. Jõe voogudel läigatas varjunditesse valguv roheline luht ja tume kõrkjastik raputas oma pruuni pead. Häälitsesid vees peegelduvad pääsukesed ja sulpsatasid kalad, muidu oleks võinud arvata, et on saabunud kõigile juba öine uinak . Jõevee läikival lindil, rohelistel kallastel ja kaugemale taganenud kasestikul hõljus nagu mahajäetuse nukrust, kui Indrek peatus silmapilguks sillal.
Kodu ema laotas parajasti aiale pesutükke. Indrekut nähes ta ütles:
„Tuli veel õigel ajal meele, otsisin pambust su särgid, püksid välja. Juba viledaks läind teised. Ehmatasin päris ära kohe. Ikka tegin alles sulle uued ja puhtlinased, juba läbi! See on vist see linna pesu, ei muud midagi. Kes see peseb sul?“
„Käib pesunaine, võtab mustad ja toob puhtad tagasi,“ vastas Indrek.
„Tema süü see siis ongi,“ arvas ema, „minu oma käes peavad särgid ikka mitu-setu aastat vastu. Sa pead talle ütlema, et puhtlinased, need lähvad muidugi, pole vaja neid nõnda hirmus palju rööpida. Aga ära sa sellepärast musta särgiga hakka käima; muidu siginevad loomad, kus sa sellega! Ma katsun sulle sügiseks mõne uue särgi juure teha, mul on peenikest linast riiet järele. Need siin jätan ma ööseks kaste alla, see on neile hea, ega linnas seda ole. Homme jõuan enne kinni lappida, kui minema hakkad.”
Aga ema juttu oli kuulnud Liine ja tema astus kohe juurde ning ütles:
„Sa tahad siis sellest peenest linasest, mis sul kirstus, Indrekule särgid teha. Aga sa lubasid ju selle minule.“
„Sulle kujume uue, mis muud,“ arvas ema.
„Aga selle saab ju alles tuleval aastal kätte,“ ütles Liine.
„Mis sest,“ vastas ema, „ega sa veel tuleval talvel leeri lähe.“
„Aga millal siis?“ küsis Liine. „Teised minuvanused lähvad kõik tuleval talvel, miks siis mina üksi pean nii vanalt.“
„Mis see siis sulle teeb, kui sa ühe aasta hiljemaks jääd, või sa ikka kohe mehele hakkad minema!“
„Aga mina tahan nüüd minna, ühes teistega,“ ütles Liine kindlasti, „ja sellepärast peab see särgilinane minule jääma.“
„Kallis laps,“ hakkas ema manitsevalt, „mis sa nüüd ikka sedasi räägid. Või sinagi ilma jääd, aga Indrekule on ju särka kohe tarvis, sest tema läheb ju linna. Seal ilma ei saa, meie siin maal võime ka muidu läbi ajada, kas või takusega.“
„Muidugi,“ vastas Liine nüüd osatavalt, „kes linna läheb ja midagi ei tee, see peab kõige pealt saama, teised võivad oodata, neil on aega küll.“
Ütles ja läks aida poole. Indrek vaatas talle nukralt järele. See oli keskmise kasvuga, tugevate ihuliikmetega, kindlate ja väledate liigutustega , peaaegu täiskasvanuna paistev tüdruk. Jah, ta oleks võinudki juba täiskasvanu pähe käia, kui ta oleks juba leerist läbi. Ainult leer puudus.
Liine läks aita, sinnasamasse, kus millalgi armastasid kevadel ja suvel istuda Liisi ja Maret , et rääkida asjust, mida Indrek tol korral ei mõistnud, või kui mõistis, siis ei tohtinud kuulata. Ainult haopinu taga võis ta istuda ja aida poole piiluda, kuulates, kuis laulsid ja naersid Liisi ja Maret.
Aga Liine ei hakanud aidas laulma, võib-olla sellepärast, et ta oli üksi või et ta mõtles veel sellest linasest riidest, millest ta oleks tahtnud omale teha leerisärgid. Ja nüüd tuleb ema ning tõstaks kõik Indrekule, oma Innule kaela! Raske on laulda, kui mõtled nõnda puhtlinasest riidest. Sellest saab Indrekki aru ja ta läheb ning istub aidatrepile avatud ukse ette, kuhu paistab loojeneva päikese verine kuma ; istub ja vaatab, kuidas õde kohmitseb oma kasti kallal, mis oli kord Mareti kastiks. Indrek istub ja ootab, ootab ja vaatab, nagu tegi ta seda siiski, kui oli alles väikene ja õed suured, täiskasvanud.
„Oled minu peale pahane või, Liine?“ küsib ta viimaks, kui õde temast välja ei tee.
„Miks siis pahane?“ vastab tüdruk mossitavalt.
„Noh, eks ikka selle särgiriide pärast,“ arvab Indrek.
„Ega see minu riie ole,“ vastab Liine. „Ema oma, tehku mis tahes.“
„Aga kui ta selle sulle lubas.“
„Lubas,“ kordab Liine osatavalt. „Paljugi mis lubas. Kui sinust üle jääb, eks siis saa; teised saavad ikka selle, mis sinust üle jääb.“
Need sõnad hakkasid Indreku südamest valusasti kinni ja ta vastas õele:
„Ma lähen ütlen emale, et ta mulle sest riidest särki ei teeks; siis pole sul tarvis tuleval talvel leerist ära jääda.“
Ütles ja tõusis aidatrepilt, nagu poleks tal õega enam midagi rääkimist.
„Lähed sa siis juba ära?“ küsis see. „Ma mõtlesin, et istud veel.“
Indrek tundis, kui tänulik oli õde temale öeldud sõnade pärast. Muidugi nüüd oleks võinud ta siin kaua istuda, kas või eha kustumiseni ja õega juttu ajada, aga nüüd Indrek enam ei tahtnud, sest loojeneva päikese verevas kumas oli äkki tal meelde turgatanud Kadri jutustus koerast, kes talvel pugenud haopinu ja lumehange vahele surema. Jah, see koer võttis jutuhimu. Nõnda polnud Vargamäel ükski koer surnud, ka mujal mitte, et Indrek oleks kuulnud. Ja ühes selle koeraga oli Vargamäel ka midagi muud surnud, seda tundis Indrek.
Liine astus aidatrepile ja vaatas vennale järele, kes ei teinud õest väljagi. Siis läks ta aita tagasi ja istus lahtise kasti servale, kuhu jäi tükiks ajaks. Aga kastiserv pidi olema väga terav või rõõm linase riide pärast hirmus suur, sest Liine puhkes istudes nutma ja nüüd polnud tema näos ja silmis jälgegi sellest kangekaelsusest, mis ilmnes hiljuti kogu tema olevuses. Kui Indrek oleks teda nüüd kas või selja tagantki vaadelnud, siis oleks ta mõtlematult lausunud (kui tal oleks olnud pisutki aru): „Laps mis laps!“ Aga Indrekul ei olnud nähtavasti aru, sest tema läks otseteed ema juurde ja ütles:
„Las see riie jääb pealegi Liinele, et ta võiks tuleval talvel leeri minna.“
„Aga, armas aeg, kust ma siis sinule võtan!“ hüüdis ema kohkunult.
„Ükskõik kust,“ vastas Indrek. „Jään kas ilma, aga seda riiet mina ei taha, sellest särka selga ei pane.“
Ütles ja läks minema.
Aga nüüd hakkasid ka ema silmad vett jooksma, aina jooksid ja jooksid, kui ta lüpsis lehmi, nagu oleks tal oma Tõmmikust ja Päitsikust hale meel, et nad peavad oma piima lüpsikusse andma, kuna nende vasikatele joodetakse jahurokka, kuhu hulka ainult suumaoks või magusaks haisuks valatakse kahasse kokku pütitäis haput piima, Tõmmiku omale vähem, sest see on vanem, Päitsiku omale rohkem, sest see on noorem ja nääpsukesem.
Nõnda oli peaaegu kogu pere pisut pahukses ja ei olnud kellelgi teisega pikemat juttu. Niisuguses meeleolus heideti laupäeva õhtul magamagi. Järgmisel hommikul ärkas Indrek kirikukellade kaugest kõmast. Ruttu kargas ta asemelt, tõttas lakast maha ja läks särgiväel ning paljajalu õueväravasse, nagu oleks seal midagi näha. Ja ta seisis seal, nagu oleks tal osa selle poisi meeleolust, kes istus millalgi ammu siin ja nuttis, haugatav koer kõrval. Aga Indrek ei nutnud, tema seisis muidu niisama. Ka koera polnud tal kõrval haugatamas, vaid ta seisis ihuüksi, sest iga uus kellalöök tegi südames nagu hella valu. Nõnda helisevad kirikukellad ainult Vargamäel ja ei ole suures laias maailmas teisi niisuguseid kirikukelli. Ainult ühel meistril ja selgi ainus kord elus, on õnnestunud valada nii imelised kirikukellad. Ilmas on muid ilusaid ja kalleid asju, aga seal ei ole kuski niisugust pühapäevahommikut ja kirikukelli, sest pole ju neid soid ja rabu, mis annaksid kelladele õige helina . Indrek teab seda nüüd, sest ta on linnas elanud ja teiste kirikute kelli kuulnud. Ja sellepärast tundub talle, et leidugu maailmas ükskõik kuipalju aardeid, ometi jääb ta vaeseks, sest tal pole kustki võtta Vargamäe pühapäevahommikut, ega kirikukelli…
Mõni seda teab, kui kaua Indrek nõnda õueväravas oleks seisnud, kui mitte poleks tulnud isa hobustekoplist ja küsinud:
„Mis siis sina seal nii väga vahid?“
„Ei midagi, kuulasin ainult kirikukelli,“ vastas Indrek.
Isa jäi seisma, nagu tahaks ka tema kuulata, kas tõesti kellad löövad täna hommikul nõnda, et teevad südames hella valu, aga üürikese aja pärast ta ütles:
„Kellad ei löögi enam, ma kuulsin neid siis, kui olin alles välja all.“
Tõepoolest ei löönud kellad juba ammugi enam, aga Indrekul oli ikka veel tundmus, nagu nad heliseksid kuski sügavamal, kas peas või rinnas.
„No kas sul on nüüd ka pisut kergem, kui oli kodus?“ küsis isa.
„Raske öelda,“ lausus Indrek.
„Ma mõtlen mõnikord, et kui sa ometi pisutki kergemini leiba saaksid, kui meie siin, siis oleks sel vaeval ja kulul ju mõtet, muidu aga…“
Isa jättis ütlemata, mis oleks muidu.
„Ehk saab lõpuks,“ arvas Indrek viimaks.
„Minul on ta küll vaevaline olnd,“ rääkis isa, „ja ega näe valgemaid päivi enne, kui kaks kätt rinnal, siis ehk läheb kergemaks. Tänavugi, arvad sa, et on naljaasi meie perega Vargamäe tööle vastu saada? Mina ise olen vana ja ega emagi pole nooremaks läind, Ants poisike, Liine plikake, kont alles nõrk. Sinu käed kuluksid meil marjaks ära.“
„Minust poleks niikuinii suurt asja,“ arvas Indrek.
„Ega ma ei mõtlegi ju, et sa peaksid koju jääma, ma räägin muidu, et sinusugune kuluks meil ära. Peab läbi ajama; mis üle jõu, jääb tegemata.“
„Oled muidugi juba küllalt üle jõu teind,“ ütles Indrek nagu isa lohutades. Isa mõistis seda ja vastas peaaegu härdalt, nagu oleks ka tema õueväravas pihlaka all kuulanud maailma kumedamaid kelli:
„Usu, poeg, siin ilmas peab ikka üle jõu tegema, kui tahad midagi kätte saada. Ja isegi siis on vähe, isegi siis ei saa seda kätte, mis tahad.“
Kirikulised olid enamasti kõik juba Vargamäe Eespere õueväravast mööda läinud kodu poole tagasi, kui Indrek oma pambu võttis, et minema hakata.
Ema käis juba ammugi hädalise näoga lahkuva poja ümber, nagu tahaks ta midagi öelda või nagu ootaks ta, et see temale midagi erilist ütleks. Aga poeg vaikis ja ka emal ei tulnud sõnad suust. Alles siis, kui poeg oli juba õueväravast väljas, kui väravgi oli juba haaki pandud, nii et Indrek pöördus juba minema, sai ema läbi väravapulkade selja tagant öeldud:
„Indrek, kas sa siis ikka tõesti neid särka omale selga ei pane, kui ma nad valmis teen?“
Kustki oli äkki ka Liine ema kõrvale ilmunud ja ka tema rääkis väravapulkade vahelt, kuna ta ise oli juba ema pikkune , pisut pikemgi, nagu Indrekule paistis, ainult silmad samuti pruunid.
„Tead, mis me tegime,“ kuulutas ta nagu suurt imet . „Me mõõtsime riide pooleks, täiesti pooleks, minule ainult natukene rohkem, üsna natukene. Kumbki saame kaks särki. Oled nõus? Tuleb ilusasti välja! Sa muidugi ei usu? Aga tule ise vaata, tule aita!“
Ja juba oligi värav haagist lahti, värav isegi pärani ning õde venna käes kinni, et vedada teda tagasi õue ja õuest aita, kus seisid ühes seinas silgu- ja lihatünnid, suur raiepakk ja seintel igasugused tarbeasjad, teises seinas üks väiksem, teine suurem kirst , mis kirjatud ja krägiseva kaanega . Selle viimase tõstiski Liine niisuguse hooga üles, et see ainult nagu röögatas, muud ei midagi, ja ise hakkas kärmesti venna silma ees riiet mõõtma. Võib-olla poleks Indrek lasknud seda sündida, aga avatud kirstust lõi talle vastu mingisugune eriline lõhn, mida ta oli tundnud ainult siin, ja see taltsutas ta vaimu ning lepitas meele silmapilkselt. Nõnda ta siis laskis sündida, nagu ema ja õde tahtsid. Nagu läbi udu või üle laukase raba kõlas õe hääl, kui ta rääkis:
„Loe nüüd ise, kui sa muidu ei usu, siis näed, et tuleb välja, tuleb ilusasti välja, nii et sina lähed kooli ja mina leeri. Ja vaata nüüd, mis ma teen: ma lõikan siinsamas sinu silma all oma jao ära ja viin oma kasti, sinu jagu jääb siia kirstu. Eks ole õige? Pooleks! Kumbki ei või nuriseda, ega?“
Ja Indrek ei nurisenudki. Nüüd mitte enam, kui oli ema ja õe vahel seisnud selle imeliselt lõhnava kirstu juures.
„Nii et ma võin nüüd need kaks särki valmis teha,“ ütles ema lõpuks.
„Aga muidugi, sina tee nad valmis ja mina pean nad viledaks,“ vastas Indrek hellunult.
„No eks ma öelnd, et nõnda on Indrek nõus!“ hüüdis Liine rõõmsalt, lisades juurde: „Üks silmapilk!“ ja jooksis oma jagu riiet teise aita viima, sest ka tema tahtis omad särgid valmis teha.
Kui nad kolmekesi uuesti õueväravale lähenesid, hüüdis ema:
„Näe hullu, me oleme suure rutuga väravagi ristseliti lahti unustand. Kui isa seda oleks näind!“
Aga Liine ütles Indrekule:
„Anna oma pamp esteks minu selga, ma tulen sind natuke saatma.“
Ja nõnda läksidki viimaks õde-venda kõrvuti Vargamäelt alla, pamp õe seljas, mõlemate näod aga rõõmust naerul, nagu oleksid nad leidnud suure õnne. Naerusuul seisis emagi väraval ja vaatas lastele järele. Ja kui ta õhtul kükitas Päitsikut ja Tõmmikut lüpsma, polnud tal põrmugi kahju, et soe piim nende pakitsevaist udaraist sorises lüpsikusse, mitte aga vasikate suhu, nii et Vargamäe Mari oleks täna ehk naerusuul magamagi heitnud, nagu polekski ta enam siin perenaiseks, vaid tüdrukuks, mis põlves ta kunagi aina lõõritas laulda. Aga siis juhtus nõnda, et kui lüpsik oli parajasti täis saamas, värisev helevalge vaht tõusis juba üle lüpsiku servade , tõstis Päitsik oma mudase jala ja virutas lüpsiku ainsa hoobiga ümber, sest hommikul oli Mari jätnud tema lõhkenud nisad rasvamata.
„Ennem oleks võind selle piima põrsad või vasikad saada,“ lõpetas Mari Päitsiku siunamise ja lisas õpetlikult juurde: „Seal ta nüüd on see vanainimese rõõm ja naer: piim maas ja kõik ilma. Mine naera ja rõõmusta veel!“
Ja nõnda ei saanud Vargamäe Mari ka sel pühapäevaõhtul naerusuul magama.
XX.
Õppetöö oli härra Mauruse asutises juba täies hoos , kui Indrek jõudis sügisel linna. Nagu üldse seni, samuti ta jäi ka tänavu pisut hiljaks. See oli juba nähtavasti tema saatuslik osa siinilmas.
Indreku pärale jõudes oli härra Maurus ise parajasti all suures toas, sest ta lahendas mingisugust Tigapuusse ja vürstisse puutuvat asja, kes olid saanud suuriks sõpradeks suvevaheajal , mille nad mõlemad veetnud siin. Nemad käisid nüüd ikka kahekesi üheskoos, kasutades linnas vürsti raha ja Tigapuu kogemusi. Aga kodunt lahkusid nad nõnda, et kui vürst läks eesuksest, siis putkas Tigapuu tagauksest või, kui vürstil oli vaja minna tagauksest, siis pidi Tigapuu tingimata tarvitama eesust. See oli nõnda nende sõpruselepingus maha tehtud. Koju tulles nad olid enamasti ikka ladusas tujus, et unustasid nagu sõpruselepingu ja tulid mõlemad kas või eesuksest suure mürina ja kellahelinaga ja tõid kaasa nagu õllepoe ja lillekaupluse lõhnad korraga. Neid lõhnu härra Maurus parajasti taga ajaski, kui Indrek oma pambuga sisse astus. Nõnda oli härra Maurusel äkki kaks hädalist asja õiendada: uurida lõhnade põhjust ja küsida samal ajal Indrekult, kas ta ehk ei toonud pisutki raha. Ühte ei võinud jätta, teisega ei võinud viivitada, sest lõhnad hajuvad ruttu ja rahaga pole kindel enne, kui ta sul peos. Aga Maurus lahendas selle küsimuse nõnda: ta pani Indreku oma pambuga eestuppa seisma, sinnasamasse, kus ta oli oodanud mineval sügiselgi, ainult selle vahega, et siis andis lätlane Kopfschneider talle tooli alla, kuna tänavu ei hoolitsenud tema kui oma inimese eest keegi. Nõnda pidi Indrek seal oma pambu kõrval seisma, palitugi seljas, sest midagi ei tohtinud inimene enesega enne teha, kui härra Maurus tahtis temaga rääkida rahast; pidi seisma ja vaatama ning kuulama, kuidas härra Maurus lahendas lõhnadeküsimust.
„Kes siin oli? Kes siin käis?“ päris ta ja aina vedas haisu, pistes nina ühe, teise ja kolmanda juurde. „Miks on aknad lahti? Kes tegi aknad lahti?“
„Tigapuu,“ vastati kooris.
„Ahaa!“ hüüdis härra Maurus. „Kutsuge Tigapuu siia!“
Ja kui see oli ilmunud, astus ta ligi, nuusutas tema riideid , laskis teda enesele näkku puhuda, müksas teda siis rusikaga rindu ja karjus:
„Du Schinder! Wo warst du?“
Aga kui Tigapuu kohe ei vastanud, karjus direktor edasi:
„Mis magusad haisud need on? Kust saite need haisud?“
„Käisin tuttava üliõpilase juures, see elab oma naisega, võib-olla sealt,“ seletas Tigapuu.
„Kes on see niisuke tuttav üliõpilane, kes elab niisukse naisega? Mis on tema nimi?“
„Ma tema nime ei mäleta,“ vastas Tigapuu.
„Kuis, kuis?!“ karjus direktor. „Tuttav üliõpilane, elab niisukse naisega ja nime ei mäleta?! Meie Tigapuu ei mäleta naisega üliõpilase nime!“
„See on vürsti sõber, sellepärast,“ vastas Tigapuu.
Nüüd nõuti ka vürst kohale ja sellegi nuusutas härra Maurus otsast otsani läbi. Imelikul viisil lõhnas Kaukasuse vürst just samuti, nagu meie oma Tigapuu, ainult selle vahega, et tema teadis selle üliõpilase nime, kes elab oma lõhnava naisega, ja Tigapuu ei teadnud.
„Aga see siin on minu maja ja minu majas maksab niisugune püha kõrd, et ükski minu poiss ei tohi minna sõbra juure, kel on nii lõhnav naine, sest muidu toob ta ka minu majja naise lõhnad,“ seletas härra Maurus nüüd ja lisas ähvardades juurde: „Aga ma kuulan järele, kas teie sõbral on nii lõhnav naine; seda teen ma, ja siis räägib härra Maurus uuesti. Herr Ollino, Herr Ollino!“ jooksis direktor selle ukse taha, „tulge ja kirjutage selle üliõpilase nimi raamatusse, kel on nii lõhnav naine, et härra Mauruse nina tunneb siiamaale.“
Aga Ollinot ei olnud ja nõnda jäigi lõhnava naisega üliõpilase nimi üles tähendamata, sest härra Maurusel enesel polnud aega. Vargamäe Indrek ootas rahaga. Sellepärast tõttas ta kärmesti eestoast läbi, viipas seal Indrekule käega ja nõnda läksid nad üheskoos mööda treppi üles, mis oli mineval sügisel lõhnanud, nagu leinav õpetajaproua kirikus. Aga tänavu ei tundnud Indreku nina midagi. Sellepärast vist läkski ta süda kangeks, igatahes kangemaks kui see meeldis Maurusele, kes jäi, oma tuppa jõudnud, Indreku kui oma inimese ette seisma, vaatas talle üle prillide otsa ja ütles:
„Te näete neid inemisi seal all: nemad käivad nii lõhnava naisega üliõpilase juures, et härra Mauruse maja haiseb nagu h…maja! Nemad tahavad ka minu ausast majast teha h…maja, seda tahavad nad, see Tigapuu ja vürstid, sest vürstid ei oska kunagi ilma h…karjata valitseda. Aga mis on sel vürstil siin valitseda? Siin majas valitseb, jumal tänatud, alles härra Maurus, vanahärra Maurus ja temal ei ole valitsemiseks h…maja haisu tarvis. Mõistate?“
Ja kui Indrek oli peanokutusega vastanud, et ta mõistab, küsis härra Maurus ilma igasuguse ettevalmistuseta:
„Kuipalju tõite mulle raha?“
Ise sirutas ta käe, nagu peaks Indrek talle raha pihku lugema. Aga Indrek ei teinud seda, vaid tahtis enne härra Maurusega rääkida — tahtis kaubelda. Sellest tõusis kahe sõbraliku inimese vahel peaaegu samasugune meeleolu, nagu oli valitsenud alltoas, kus härra Maurus oli haistnud mingisuguse naise lõhnu.
„Mis on mul teiega enne rääkimist, kui olete maksnud oma minevaaastase võla ja selle protsendid , sest võlal on ju protsendid!“ seletas härra Maurus.
Aga Indrek arvas selle vastu, et las võlg jääb võlaks ja protsendid protsentideks, uue rahaga teeb tema uue kauba ja hakkab uut elu. Ja see uus elu pidi olema niisugune, et Indrek ei istuks ega võib-olla ei magakski alltoas ja temal ei peaks olema uksekellaga vähimatki tegu, nii et ta ainult õpiks ja käiks klassis näitamas, mis ta õppinud — see oleks ainuke, mis ta tahaks selle uue raha eest härra Mauruse asutises teha.
„Aga keda ma siis panen allatuppa korda pidama?“ vaidles direktor vastu. „Teie oskate seda kõige paremini ja ka proua Malmberg on teiega väga rahul.“
Need viimased sõnad olid nii kavalasti öeldud, et Indrek peaaegu võpatas ja tal isegi välgatas mõte, nagu võiks härra Maurus tema tassikõrvade tõsist päritolu teada, või vähemalt aimatagi. Kaotada põhjus või ettekäänegi üksinda söögituppa minemiseks või sealviibimiseks, see pani mõtlema, nagu oleks Indrekul tõepoolest südamel proua Malmberg, kes armastab rääkida noorte inimestega nii tarka juttu. Aga ka siin ta sai lõpuks enesest võitu ja, nagu hiljemini selgus, väga õigel silmapilgul, sest tema südamevõrgutaja viibis Saksamaal ja ei olnud teadagi, millal ta sealt tagasi tuleb.
„Palju teil raha on?“ küsis direktor viimaks, kui ta nägi, et Indrek kuidagi järele ei anna, hakka heaga või katsu kurjaga, ja kui poiss oli summa nimetanud, ütles ta: „See on vähe, sellega ei saa; sest te lähte ju kõrgemasse klassi, seal on kallimad kooliõpetajad.“
Aga ise sirutas ta juba käe raha vastuvõtmiseks, nagu oleksid kaubad koos. Indrek ulataski talle nimetatud summa, mille direktor sahtli peitis ja siis küsis:
„Aga võlaprotsendid? Kuis siis nendega jääb? Kas teil siis enam sugugi ei ole?“
Indrek andis eitava vastuse.
„Noh, hea siis küll,“ ütles direktor nüüd, „ma protsenta ei nõuagi, aga selle eest peate hästi õppima.“ Ise vaatas ta Indrekule naerdes otsa, nagu teeks ta ainult tühja ja rumalat nalja.
Nõnda siis Indrek oli seks korraks jällegi täisõiguseline õpilane ja temal ei tarvitseks põrmugi häbi tunda mõne voni, pani või krahvi ees. Kahjuks pole aga neist ükski ilmunud. Nende asemel on kari uusi, aga need ei puutu Indrekusse, sest nendega pole tal mingeid suhteid ega leiagi neid võib-olla. Ainult vürst on jäänud, nagu juba eespool tähendatud. Aga temagi hiilgus kipub kustuma ja seda sootuks tühistel asjaoludel. Õpilaste sekka on ilmunud keegi lohusninaline tifliislane, kellel harjaspüsti juuksed, hall moealbilt kitsas bluus ja samasugused püksid — ainukesed selletaolised kogu asutises, sellepärast teatava õilsuse tunnuseks. Käed alati püksitaskuis, nagu kipuksid nad aina külmetuma. Ise ütleb ta, tema on grusiinlane, vürst kinnitab halvakspanevalt, et ainult armeenlane, aga tema näonaha järele otsustades pole ta see ega teine, vaid mõni teab mislane. Tema on väga tark ja teab kõik asjad paremini kui ükski teine. Juba esimesel päeval jutustas ta anekdoodi kuulsast Moskva advokaadist, kes Kaukasusse sõites vagunis kelleltki küllusega-kiitlevalt tifliislaselt küsinud, et kui neil kõike seal nii hirmus palju, kuidas on siis lollidega lugu, millele saanud vastuseks: „Tule sinna, oled esimene.“ Õieti öelda selle anekdoodi tõttu kasvaski tifliislase mõju nii ruttu. Sest polnud midagi, et ta algas või lõpetas iga lause sõnadega: „Meil Kaukasuses“, nii et see talle hüüdnimeks jäi, vürsti hiilgus kippus tema aupaistuse kõrval ometi kahvatuma, liiatigi kuna ta poetas teise kohta selliseid ütlusi nagu: „Meil Kaukasuses on temataolisi vürste kogu maa täis“, millele ta varsti juurde lisas: „Neid mahub viis, kuus tükki ühte väikesesse niiskesse tuppa“. Ja nagu mööda minnes tähendas ta lõpuks: „Nii mõneski teises voolab vürsti verd ja paremat sorti kui sel seal, aga igaüks ei taha sellega hoobelda ja ennast naeruväärseks teha.“
Nüüd kõik panid varsti tähele, et vürst on tõepoolest nagu naeruväärne. Õige, seda oli nii mõnigi varemalt märganud, aga ükski ei tihanud sellest rääkida. Jumal tänatud, nüüd oli ometi asi selge ja orjastatud avalik arvamus murdis omale tee vabadusse . Vutt, kes seisis Siku kõrval ja näppis selle väikese sõrme küünt, keeleots alumise huule ja hammaste vahel naeris: „Kas te pole näinud, et vürstlik aupaistus hiilgab läikivailt püksteltki?“ Temale naerdi kaasa, aga veel enam sellele, kes tähendas: „Teil hea naerda, aga eks katsuge ise püksirihmad kalosside alt läbi kanda.“ Tõepoolest oli väga naeruväärt püksirihmad kalosside alt läbi panna, liiatigi kui neid sooje kalosse kanda niihästi suvel kui talvel, nõnda arvati. Aga kõige halvem tuli alles. Selle ütles vaga Vainukägu, sest tema küsis Kaukasuselt:
„Kas teie vürstidel kõigil pead saarjaid täis on?“
„Mitte ainult saarjaid,“ vastas Kaukasus.
Sellega oli vürst nii-öelda löödud mees. Aga härra Maurusele ei meeldinud see, sest tema ei tahtnud, et mööduksid nii ruttu vürstide ja kõigi teiste õilsate ajad. Sellepärast hakkas ta Kaukasuse mõju vastu võitlema avalikult ja salaja ammu proovitud abinõudega. Varsti teadis kogu asutis, et Kaukasus on ainult Tifliisi rätsepa poeg ja et ta on kõigist koolidest välja heidetud, kuhu ta pandud, ning härra Maurus võtnud ta vastu ainult armu poolest, sest tema isa on aus inimene ja maksab korralikult.
„Kas teie ka olete kuulnud selle armeenlase — või mislane ta seal on — juttu vürstidest ja teistest suurtest?“ küsis härra Maurus kord Indrekult. „On ta rääkind, et vürstid polegi vürstid?“
„Ei, härra Maurus, aga ta muidu niisama,“ vastas Indrek.
„Rääkige mulle tõtt,“ manitses direktor. „Sest pole ühti, et te enam ei seisa minu teenistuses, tõtt peate ikka rääkima.“
Aga Indrek ei rääkinud, nagu oleks ta tõearmastuse kaotanud. Sellepärast rääkis härra Maurus ise, seletades ilmaasju:
„Mõelge ometi isegi, mis peab meist saama, kui pole enam vürsta ega teisi ülemaid. Mis peab siis sündima keisrite ja kuningatega? Mis peab sündima meie oma keisri majesteediga? Aleksander teine tapeti ära. teate, pommiga; peab siis kõiki vürsta ja keisrid pommiga? Oleme siis meie sotsialistid , nihilistid või revolutsionäärid, nagu vene üliõpilased? Mis teeb meie väike rahvas sotsialistidega ja revolutsionääridega? Kas revolutsionäär hakkab põldu harima ? Ei, revolutsionäär ei hari põldu, ja siis jääme kõik nälga. Revolutsionäär mässab ainult ja teeb sotsialismust ning nihilismust, tapab vürsta, kuningaid ja keisrid. Aga on meil kuninga ja keisri tapjaid vaja? Kas meil on oma kuningas või keiser, keda vaja tappa? Ei ole, kõik teavad, et ei ole. Mina tean, teie teate, see armeenlanegi või mõni muu mislane on ehk kuulnud, et meil pole oma kuningat ega keisrit, nagu neil Kaukasuseski. Neil on ometi omad vürstidki, meil pole sedagi. No ütelge ise, keda me siis tapame, kui hakkame mässama ja teeme sotsialismust! Pole kedagi tappa. Sellepärast saab iga mõistlik inemine aru, et meil pole vaja sotsialismust ega nihilismust. Las sakslased teevad sotsialismust: neil on omad kuningad ja vürstid, keda nad tapavad — meil pole sellega asja. Väikesel Eestil pole sellega asja! Meie peame kõigest väest sellele vastu seisma, sest kui meie siin hakkame ülemuse vastu sotsialismust ja nihilismust tegema, siis pannakse meie kool kinni nagu ülikoolgi, kui üliõpilased mässavad ja panevad haisupomme. Kui see armeenlane nii väga armastab mässu ja nihilismust, siis mingu ta tagasi oma mägedesse ja mässaku seal; härra Maurus annab talle omalt poolt reisiraha. Ja ärgu ta tulgu vürstide kallale siin lagedal maal, siin Emajõe kaldal, ehk muidu mängime meie temale nihilismust. Teie teate ju, mis see sõna tähendab; olete juba terve aasta ladina keelt õppind. Nihil — ei midagi. Nõnda et, kui keegi tahab nihilismust, siis tema tahab ei midagi. Kui ta ütleb: mina olen nihilist, siis tema ütleb: mina olen ei midagi. Aga kas võib üks aus ja korralik inemine ülepea öelda: ei midagi? Mis te arvate, kas võib?“
Indrek oli kimbatuses. Ta oleks tahtnud direktorile anda meeldiva vastuse, aga ei osanud. Hea õnne peale ütles ta viimaks:
„Ei või.“
„Miks ei või?“ küsis direktor.
„Midagi ikka on,“ seletas Indrek.
„Vale!“ hüüdis direktor. „Üsna vale!“ kinnitas ta. „Kas meil on oma kuningas või keiser? Ei ole. Kas meil on sotsialismust ja mässu? Ei ole, sest eestlane ei mässa. Sellepärast siis: kas meil on vaja kuninga ja keisri tapjaid? Ei ole. Näete: nihil, ei midagi! Selle poolest oleme nihilistid. Sest mina ütlen: sotsialismus on venelaste ja sakslaste asi, vene üliõpilaste asi. Nemad teevad mässuga sotsialismust. Kui saate kõrd ülikooli, näete oma silmaga, kuidas nad seal teevad sotsialismust. Eestlane ei tapa oma keisrit, sest see on vene keiser ja meie armastame teda, oleme temale truud. Nihil — ei midagi sellesarnast! Mis keisri tapmisesse puutub, siis on kõik eesti mehed nihilistid — mina, teie, Tigapuu, Lible, Vainukägu, kõik, kõik, kõik. Prantslased ja inglased ei ole nihilistid, nemad tapavad oma kuninga või keisri kohe, kui aga kätte saavad ja kui paras aeg. Venelased niisamuti, sest nemad ei taha teistest maha jääda. Meie teeme nagu sakslased: oleme truud, peame kõrda ja heidame alla. Subordinatsioon. Nihil — ei midagi, mis on kõrravastane. Jakobson hakkas Peeterburis sotsialistiks ja sellepärast suri ta Pärnu metsa. Vändra metsas Pärnumaal suri vana karu ära. Sest jumal ütles: nihil — ei midagi sellesarnast Vändra metsas Pärnumaal. Ja nõnda pole temast muud järele kui: Vändra jõe haljal kaldal kerkib küngas puude all. See on temast järgi, muidu nihil — ei midagi! Nõnda sünnib Eestis sotsialistidega ja tuisulastega. Jumal ei armasta neid, sest ka tema on pisut nihilist ja ütleb: nihil — ei midagi niisugust Eestis minu silma all! Nõnda sündis ka tema oma poja Iisraelis, sest ka tema oli pisut sotsialist . Nagu kõik juudid, sest meie õnnistegija oli juut, mitte küll päriselt, sest temal oli ka jumala verd, aga ikkagi. Juut on ikka sotsialist, sest tema ütleb: mis sinu, see olgu minu. Aga eks Jeesuski kitkunud ühes jüngritega teiste viljapäid, ka see oli sotsialismus. Ja selle viigipuuga, mille ta ära needis, ka see oli sotsialismus. Mis te arvate, kas niisuke poeg võiks isale väga meeldida? Ütelge otsekoheselt oma arvamine.“
„Ei või,“ arvas Indrek.
„Õige,“ kinnitas härra Maurus. „Muidugi ei võiks. Ja sellepärast eksis jumal teist kõrda, kui ta saatis oma poja juudina ilma. Aga kus eksis jumal esimest kõrda? Kus?“
Seda Indrek ei teadnud.
„Siis, kui ta lõi inemise,“ ütles direktor. „Jah, siis eksis ta esimest kõrda. Jumal lõi inemise, et tal oleks temast hea meel. Aga on tal siis hea meel? Ei, sest inemine hakkas kuradi sulaseks. Aga jumal tahtis head meelt ja saatis oma poja ilma, et see lunastaks inemise kuradi orjusest. Kuid poeg hakkas teiste viljapäid kitkuma, seda hakkas ta. Muidugi, ta elas ju juutidega, kes on ja jäävad sotsialistideks. Juba Ahasveeruse ajal tegid nad sotsialismust — kõik neile! Nõnda pidigi Jeesus nii noorelt taeva tagasi minema — suri enneaegu nagu meie Jakobsongi. Suri ausa roomlase käe läbi, kes polnud juut ega sotsialist. Seda võis jumal ikkagi, et tema poeg suri mitte sotsialisti, vaid korraliku roomlase käe läbi. Aus neitsi Maria sünnitas ta ja truu roomlane tappis. Kõik muu — nihil, ei midagi!“
Nõnda õpetas härra Maurus Indrekule sotsialismust, revolutsiooni ja maailmalunastamist — aina suuri asju, millest sel oli nii vähe aimu. Sellega pidigi jutt seks korraks lõppema ja direktor pöördus juba minema. Aga ukse vahel tuli tal midagi tähtsat meelde ja ta tuli tagasi ning küsis Indrekult:
„Aga mis te arvate, mis oleks sündinud Jeesuse Kristusega, kui jumal oleks lasknud ta ilmale tulla ausast eesti emast? Kas temast siis ka oleks saanud pisut sotsialist, nii et ta oleks läinud ühes jüngritega teiste viljapäid kitkuma?“
„Ei, siis mitte,“ ütles Indrek.
„Ja muidugi, siis mitte,“ kinnitas direktor, „sest ükski aus ja korralik eesti mees ei kitku teise viljapäid. Aga kas siis ka jumal oleks pidanud ta nii ruttu taeva tagasi kutsuma?“
„Ei oleks pidanud,“ vastas Indrek.
„Õige, ei oleks pidanud,“ kinnitas direktor. „Aga mis siis oleks sündinud? Kui kaua siis Kristus oleks elanud? Mis te arvate?“
Aga siin ei teadnud Indrek midagi arvata.
„Siis oleks võinud Kristus kas või tänapäevani elada, sest mis on jumala ees paar tuhat aastat. Nihil — ei midagi! Kristus oleks siis meie keskel elanud ja ükski poleks julenud mässu ega sotsialismust teha, sest igamees oleks kitkunud oma viljapäid ja söönud oma leiba. Ka meie parunid oleksid pidanud siis ise oma viljapäid kitkuma, mitte aga aus ja korralik eesti mees, kelle keskel kõnnib Kristus. Nii oleks see olnud, kui jumal oleks tahtnud. Aga jumal tahtis, et tema poeg oleks juut, nõnda tahtis tema oma armunõuga. Meile saatis ta ainult Jakobsoni…“
Härra Mauruse meel läks nagu nukraks. Hulk aega seisis ta vaikides Indreku ees, nagu jätaks ta kõige tähtsama ütlemata. Niikuinii oli ta Tifliisi rätsepa poja kurja keele pärast liiga rääkinud, aga sellest ei saanud praegusel silmapilgul aru ei tema ise ega ka Indrek. Alles hiljemini selgus kõik ja seegi härra Mauruse suure elutarkuse ja küpse ilmavaate tõttu. Temal oli nimelt niisugune ilmavaade , et teenija peab olema tingimata vana ja inetu. Ainult vanu ja inetuid teenijaid armastas härra Maurus.
Praegu oli asutise köögi-Kaieks — härra Mauruse ees olid kõik teenijad Kaied, nagu ei peaks ta ristimisesakramendist põrmugi lugu —, jah, köögi-Kaieks oli praegu kõõrdi silmadega, rõugearmidega, paksuhuuleline, töntsaka keha ja konarliku kõnnakuga Loviisa, kel aastaid neljakümne ümber. Ta oli vaikne ja töökas, alandlik ja sõnakuulelik ja teda võis tarvitada nagu elavat asja. „See on veel vana põline eesti hõbe,“ kiitis härra Maurus teda. „Puhas kui kuld, truu kui muld ,“ lisas ta juurde. Midagi oli härra Maurusel ja ka teistel siiski silmapaari vahele jäänud: Kaiel olid nimelt pikad ja paksud kollakad juuksed ning helevalged hambad, mis võisid palju rohkem naerda kui siin meesterikkas paigas sünnis. Neid juukseid ja hambaid märkas vististi esimesena Kaukasus, kui ta oli löönud asutise esimese ja viimase vürsti. Ja nõnda tabati ta ühel õhtul Kaiega nii lähedas vahekorras, et järgmisel päeval oli kogu asutis inetut irvitust täis. Härra Maurusegi silmad nägid seda irvitust, nii et ta pidi algama juurdlust. Aga paljuke oli seal juurelda, kui Kaukasus jäi tõsiseks ja tummaks, kuna Kai aina naeratas, nagu säraks ta õnnest, et ükskord on ometi ka tema tund tulnud, ükskord pannakse ometi ka teda tähele.
Aga mis pidi härra Maurus tegema teenijaga, kes pälvis üldist tähelepanu? Ei midagi muud, kui pidi ta päeva pealt ära saatma, makstes talle kahe nädala palga ette.
„Seda teen ma ainult oma heast südamest,“ seletas ta Loviisale, „aga ei mitte, et ma pean seda tegema, sest sina oled üks jumalakartmata ja raisku läinud inemine.“
„Ei, härrad,“ vaidles Loviisa vastu, „mina pole mitte jumalakartmata inemine, sest mina kardan jumalat ja käin lauakirikus. Ainult mineval aastal jäi kord vahele, sest proua ei lasknud…“
„Kuidas sina siis jumalat kardad, kui sa võrgutad minu poissa!“ hüüdis härra Maurus.
„Ei, härrad, mina pole seda mitte teind, sest mina olen kasin ja karske naisterahvas , aga kui see noorhärra ise tuli…“
„Mitte vastu rääkida!“ käratas härra Maurus ja sellega jutt lõppeski, ilma et Loviisa veel oleks saanud seletada, kuis see noorhärra tuli. Need viimased sõnad tõid tüdrukule ikka naeru suhu. Naerusuul ta oma palgagi võttis ja asjad pakkis ja naerusuul oleks ta ehk voorimehelegi istunud ning minema sõitnud, kui mitte Jürka poleks samal ajal tulnud veepaaridega.
„Üsna üksi sõidad,“ imestas see peatudes. „Kuhu sa oma juudi jätad?“
„Ise oled juut, sa ussiseeme!“ sähvas Loviisa vastu. „Sina seda mulle mängisidki.“
„Mina?“ küsis Jürka.
„Aga kes saatis need teised mulle kaela? Sina! Oota, küll sa saad ka oma jao! Küll sa saad, oota aga!“ ähvardas Loviisa.
„Mina pole sinuks,“ vastas Jürka. „Minu peale ei hakka ükski hammas, sest mul on trumbid.“
„Sinu trumpi või kedagi, oota aga!“ ähvardas Loviisa edasi ja sõitis minema.
„Kui naisel on niisukesed hambad, siis ei tee temaga midagi, kui ta naerab,“ arvas härra Maurus Ollino vastu. See ei lausunud sõnagi, aga küllap ta vististi direktoriga nõus oli, sest miks ta muidu vaikis ja mööda tuba kõndis, käed püksitaskuis.
Nõnda tuli vana Kaie asemele uus, kel juuksetutt nagu musta solgutatud kassisaba ja hammaste asemel ainult pehkinud tüükad, mis kõlbasid ennem pudrusöömiseks kui leivapuremiseks.
„Kas sa ikka söödud saad veel?“ küsis härra Maurus temalt.
„Oh, härrad, ärge seda kartke, et ma söödud ei saa,“ vastas Kai. „Mina söön kõik ära, kui aga on ette anda.“
Seega olid kaubad koos ja Kaukasust võidi vahetpidamata uue köögi-Kaiega nokkida.
Tema täbarat seisukorda püüdis vürst kasutada, et ennast jällegi pisut kõrgemale upitada, aga imelikul viisil ei võtnud teda enam keegi tõsiselt, nagu oleks vürstide kurss tõepoolest langenud. See asjaolu pani Indreku nii mõnigi kord tõsiselt mõtlema ja võib-olla esimest korda elus aimas ta, kui hirmus tühine on ilma au ja uhkus. Oli alles hiljuti vürst, oli suur mees, aga siis tulid mingisugused püksirihmad, mingisugused saarjad ja läikivad püksid, ning vürst ja suur mees olidki kadunud. Ja kuigi nüüd uuesti märgataks, et pole läikivaid pükse, saarjaid ega ka naeruväärseid püksirihmu, vaid oli ainult Kaukasuse kuri keel, siis ometi ei tõuseks vürst endiseks vürstiks ega suureks meheks. Niisugune imelik asi on au ja hiilgusega siinilmas.
XXI.
Üldse olid vürsti hiilguse tumenemisel ja köögi-Kaie seiklusel suuremad ja tõsisemad tagajärjed kui seda osati alguses aimata. Ainult niisugune vaga ja tundlik hing, nagu härra Vihalepp, mõistis kohe, niipea kui ta oli sündinud asjust kuulnud, et härra Mauruse esimese järgu asutises kipub midagi mädaks muutuma . Sellepärast katsus tema päästa, mis veel päästa võib. Ja nõnda hakkas tema pliiats palju sagedamini ja valjemini kateedrile koputama, kui õpilased ei mõistnud pühakirja küllalt täpselt või kui nad ei tarvitanud vastates küllalt sündsat tooni. Sest härra Vihalepa arvates võis raiskunud elul olla ainult üks mõõduandev põhjus: pühakirja mittetundmine.
„Meie oleme jumala sulased, Kristuse sõjamehed,“ seletas ta, „ja sõjamees peab oma ülema käsku karva pealt täitma. Karva pealt, kas kuulete! Aga kuidas võib keegi karva pealt oma isanda käsku täita, kui ta ise seda käsku karva pealt ei tunne. Sellepärast pidage meeles: sõna-sõnalt, täht-tähelt, sest viimsel päeval peame oma Issandale Jeesusele Kristusele aru andma igast sõnast ja tähest, mis meie suust on läbi käinud. Ja Issand ei jäta neid mitte nuhtlemata, kes võltsivad pühakirja oma liha laiskuses ja suremata hinge roojuses. Sest Kristus on meie eest surnud ristipuus, et me elaksime igavesti. Igavesti!“ hüüdis Vihalepp kinnitavalt, pani silmad pilukile, surus huuled kõvasti kokku ja raputas pead. „Ja miks ei peaks me siis õppima pühakirja selgesti ja õieti ütlema, kui me selle eest elame igavesti! Või on meie seas mõni, kes ei taha igavesti elada? Kus on niisugune ristiinimene või on see ülepea veel ristiinimene? Ei, niisugune pole mitte ristiinimene, vaid pagan, püsti pagan, mis on üks ropp ja jälk asi Issanda ees, üks väga ropp ja jälk asi. Aga kes meist tahaks olla üks ropp ja jälk asi Issanda ees? On siin mõni niisugune, siis tõstku ta oma parem käsi üles, et me kõik näeksime seda roppu ja jälki asja.“
Ja ei leidunud kogu koolis ühtegi niisugust, kes oleks söandanud tõsta oma parema käe.
Aga sellest ei olnud Vihalepale küll, tema tahtis rohkem, tema tahtis aina rohkem, sest muidu ei saa õpilastest õigeid Kristuse sõdureid. Kristuse kindralina tahtis ta, et kui ta klassi tuleb ja ütleb: „üks“, siis tõusevad kõik õpilased korraga püsti; „kaks“ — kõik istuvad, „kolm“ — lauaklapid lahti, „neli“ — käed lauale, „viis“ — käed risti, „kuus“ — silmad Vihalepa poole ja „seitse“ — priimus tõuseb püsti ning rapordib, mis tänaseks üles antud. Ja et sõjamees pidi Vihalepa arvates olema kui jumalavälk, siis kiirendas ta oma harjutuse tempot päev-päevalt, lugedes: „üks — püsti, kaks — maha, kolm — klapid, neli — käed, viis — risti, kuus — silmad, seitse — priimus.“
Seda pidi tegema surmliku tõsidusega ja alandliku vaikusega, sest see kõik sündis Issanda ees, nagu kinnitas Vihalepp. Aga leidus neid, kes ei saanud tõsiseks jääda Issanda ees, ka Vargamäe Indrek mitte. Temap see vististi oligi, kelle kohta Vihalepp ütles:
„Kui mõni peab end juba nii suureks ja targaks, et jumalasõna ajab ta naerma, siis teadku ta, et Issanda ees oleme kõik nagu aganad, lausa põrm. Kui Jehoova võtaks vaevaks ainult korraks meie peale puhuda, siis lendaksime nagu tolmukübemed läbi akna välja — nii tühised oleme meie kõik Jehoova ees. Iga täheke jumalasõnas kaalub taevas rohkem kui meie suurus ja pikkus. Kes on oma meelest suur, selle tahab jumal väikseks teha, kes pikk, selle lühikeseks, ja naerule tahab tema vajutada nutupitseri igavesest ajast igavesti.“
Aga päev-päevalt hakkas neid ikka rohkem saama, kes kippusid naerma Issanda ees, sest poistesse oli läinud kurivaim, kes naeris nende suu läbi. Ei aidanud Vihalepa pliiatsikoputused, ei karistusega ähvardused, ei silmadepilutamine. Oli veel ainus asi, mis võis aidata, nimelt palve. Selle abinõu poole pöörduski Vihalepp ühes oma õpilastega. Ta palus alandlikult ja härdalt, ta palus nagu inimene, kelle hing on ahastuses. Ühelt niisuguselt ahastuse-silmapilgult tabas teda härra Maurus, kes juba muidugi Vihalepa vagadusest kuulnud. Ja kui viimane oma saavutisi demonstreeris, lugedes ühest seitsmeni, ütles direktor:
„Väga hea, väga ilus; aga kas jumalale peaks meeldima , et härra Mauruse poisid nõnda lauaklappidega kolistavad?“
„Sellega peab pisut harjuma, härra Maurus,“ seletas Vihalepp, „ainult pisut, siis pole midagi.“
„Ma arvan ka, et vanajumal peab sellega pisut harjuma,“ oli ka direktor nõus, ja kuna kell kuulutas tunni lõppu, palus ta õpetajat minna ja jäi ise klassi.
„Tark inemine, vaga inemine, hea inemine, aga aru peas ei ole, põrmugi ei ole,“ seletas härra Maurus, kui Vihalepp oli lahkunud. „Ta õpetas teid seni, kuni kaotas aru. See sünnib heade inemistega sagedasti nõnda: õpetavad ja õpetavad, kuulutavad tarkust ja tõde, kuni ühel ilusal päeval leitakse, et sel õpetajal pole aru raasugi peas, et tark on hulluks läind? Peab rumalama otsima, kel veel täis aru peas. Või mis teie arvate, kumb on parem, kas tark, kes hulluks läind, või rumal, kel aru alles peas? Kes vastab? Teie, Paas, olete kõige pikem; mis teie arvate? Kumb õpetaja on parem, kas hull tark või arukas rumal?“
„Arukas rumal,“ vastas Indrek.
„Näete,“ naeris direktor, „ma teadsin juba ette, pikk Paas armastab rumalat rohkem kui tarka, sest tarkadel on ikka arust puudu. Tulev kord katsume siis uuega.”
Nende sõnadega lahkus direktor, sest tal tuli nähtavasti midagi hädatarvilikku meelde.
Järgmisel usuõpetuse tunnil astus klassi väike kõbus vanamees, kes uppus halli, sest temal oli kõik hall — habe, vuntsid , silmad, juuksed. Isegi uus testament . mida ta hoidis kaenla all, paistis hallina, kui ta kõndis laudade ees edasi-tagasi, pilk põrandal, ja pomises endamisi: „ Kelk , kelkama, kelgutama , kelk, kelkama, kelgutama.“ Viimaks jäi ta seisma, tõstis silmad õpilastele, naeratas muhedalt nagu vanadele tuttavatele ja ütles:
„Tere, lapsed. Kus me mineval korral peatusime? Kus me jäime seisma? Minu vana pea ei hoia enam midagi kinni. Kes on priimus? Kus me lõpetasime?“
„Härra, teie olete täna meil esimest korda,“ ütles priimus.
„Mis? Esimest korda?“ imestas vanamees ja naeratas kavalalt habemesse. „Ah jaa, õige, esimest korda… Nii siis — katekismus läbi, piiblilood läbi. Ma tunnen härra Vihaleppa, tema on vali ja põhjalik ning truu Issanda sulane. Sõna sõnalt, mis? Aga muidu ei saa, muidu mitte, armsad lapsed, ikka sõna sõnalt, seda pidage meeles. Sest kuis siis muidu, kui jumalasõna! Ja nüüd teeme algust Pauluse reisidega. Reis — reisid , reis — reied. Kumb see on siin, kas saksa või eesti reis? Te arvate saksa. Aga võiks ka olla eesti. Sest reisima tähendaks siis reisi liigutama, mis tähendab käima, kõndima, jalutama. Eks ole? Jalg — jalutama, reis — reisima. Aga ehk oleks siis parem: reis — reietama. Pauluse reietused. Siiski, jätame seda, see viiks meid liiga kaugele. Aga teie kõik tunnete sõna „kelk“. Mis on kelk? On ta regi ? Ei ole. On ta saan? Ei ole. On ta kresku? Ka ei ole. Kas teate, mis on kresku? Priimus!“
Aga priimus ei teadnud.
„Kes teab, mis on kresku?“
Vargamäe Indrek teadis ja nõnda pidi ta asja selgeks tegema priimusele ja ka teistele.
„Väga hea,“ kiitis õpetaja, „nüüd teate te, mis on kresku. Ja näete, selleks polnud teil põrmugi minu abi vaja. See on esimene, mida oleme õppinud püha Pauluse reisidest või reietustest. Aga mis on teie nimi?“ küsis õpetaja Indrekult. Ja kui see oli vastanud, ütles ta: „Väga hea. Nii siis Paas. Selle nime kirjutan omale taskuraamatusse. Esimene nimi püha Pauluse reisidelt. Nii, nii, väga kena… Paas… Mm… Paas — Pae või Paas — Paasi, kuis muuta, käänata, väänata?“
„Paas — Paasi,“ ütles Indrek.
„Väga hea,“ ütles õpetaja. „Paas — Paasi… Ka selle tähendan raamatusse, siis ei tule eksitust… Paas — Paasi. Tähendab, kui kivi, siis paas — pae, aga kui inimene, siis Paas — Paasi. Inimese hoiame kiviriigist lahus. Aga mis te arvate, kas Paasi ja pae vahel on väga suur ja sügav vahe, see tähendab — inimese ja kiviriigi vahel? On suur vahe või ei ole, mis te arvate? Priimus!“
Priimus arvas, et on, sest üks on elus loodus, teine surnud.
„Aga ka inimene võib surnud olla; kuis öelda siis, Paas — Paasi või Paas — Pae? Paas, te pole veel surnud ja seisate oma nimega kiviriigile nii lähedal, mis teie sellest asjast arvate? Kas on Paasi ja pae vahel vaks või süld, mis? Tahaksite teie, et te nime käänataks või väänataks: Paas — Pae, nagu oleksite kivi või muld?“
„Mul ükskõik,“ ütles Indrek.
„Aga ehk mäletate kirja sõna, mis ütleb, et teil on õigus, kui olete valmis olema Paas — Pae, sest inimene seisab kivile ja mullale nii lähedal?“
„Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama,“ ütles Indrek.
„Õige! Mullast oleme võetud ja mullaks peame saama. Mullaga algame ja mullaga lõpetame. Paas — Pae on vägevam kui Paas — Paasi. Paas — Pae seisab igavesele lähemal, sellepärast. Paas — pae sarnaneb rohkem jumalale kui Paas — Paasi. Paas — Pae oleks nagu rohkem jumala nägu kui Paas — Paasi. Paas — pael on jumalaga suurem osasaamine ja sugulus kui Paas — Paasil. Paas — pae mõistab rohkem jumalat kui Paas — Paasi. Paas — pae, Paas — Paasi. Üks suure tähega, teine väiksega. Suurega väiksem, väiksega suurem…“
Õpetaja jäi vait ja mõtles. Natukese aja pärast võpatas ta ja virgus.
„Nõnda siis — püha Pauluse teekonnad, retked, matkad, reisid, reietused, jalutused, kelgutused. Õige! Kus me lõpetasime? Paas seletas meile, mis on kresku. Aga kelguni me veel ei jõudnud, kelguni veel mitte. Ütlesime ainult: kelk pole regi, kelk pole saan, kelk pole kresku. Aga mis siis on kelk? Kelk pole lauatükk, millega liugu lastakse, kelk pole ka ranits ega raamatupakk, kuigi ka nendega võib mäest alla liugu lasta, vaid kelk on väike saan, regi või kresku. Aga mis siis on kelkama? Mitte kelgutama, sest see tähendab just kelguga sõitmist, vaid kelkama. Kas võib öelda, et Paulus ei läinud reisima, vaid kelkama?“
Nõudis pikki arutusi, enne kui õpetaja jõudis otsusele, et Pauluse teekonnad polnud kelkamised. Selle leitud tõega tund lõppeski. Ja kui kell helises, tõusis vanamees istmelt, sulges testamendi, pistis ta kaenlasse ja ütles:
„Tuleval korral lähme siit edasi, ikka ühes püha Paulusega, kelkame temaga kaasa, sest tema on sõnakas mees, teda maksab kuulata… Soo, kahte ma teist juba tunnen — priimus ja Paas. Mõlemad P-ga, kõvaga, sest eestlasel on ikka kõva ees, eestlane on kõva rahvas.“
Nõnda lahkus ta klassist ja nimeks pandi talle Kresku. Sellega ta jäigi. Aga järgmises tunnis polnud enam juttu ei kreskust ega kelgust, vaid Jeruusalemmast, Õlimäest, Surnumerest, Egiptusest, püramiididest, pühast härjast ja Niiluse mudast, mille paksuse järele võib arvata maailma vanadust.
„Ja teate, lapsed,“ ütles ta, „asi on väga imelik, sest mudamõõtjad kinnitavad, et Niiluse muda olevat vanem kui maailm ise. Mõtelge ometi: Niiluse muda vanem kui maailm. Aga siis peab ka Niilus ise vanem olema kui maailm. No mis te ütlete selle kohta? Sest kui palju on maailmaloomisest aega ära? Kes teab? Priimus! Paas!“
Kumbki ei teadnud kui mitu aastat tagasi loodi maailm. Kogu klass ei teadnud seda tähtsat asja.
„Mina ka ei tea,“ ütles õpetaja nukralt. „Ei tea, ei mäleta, vana pea ei hoia enam kinni. Aga küllap sest nii mõnigi hea tuhat aastat ära saab, nii oma viis kuus või veelgi rohkem. Kindlat arvu on ju raske leida, pisut raske jah, armsad lapsed. Ma mõtlen nimelt aega, kus tuli esimene inimene, see Aadam. Mitte vana Aadam, vaid lihtsalt Aadam, see Kaini ja Aabeli isa, esimese mõrtsuka isa. Esimene inimene ja esimene naine, ja kohe sigitasid ja sünnitasid nad kahekesi mõrtsuka. Oleksid võinud pisutki kannatada, aga ei, muud kui mõrtsuka. Aadam ise ei tapnud, aga sigitas poja, see tappis. Poeg tappis! See sünnib ka meiepäevil nõnda, et isa ei tapa, ajab muidu läbi, aga poeg ei aja… Nii siis: sest saadik, kus tuli ilma esimene inimene, on kerge maailma päevi lugeda, sest maailma päevad käivad ühes inimese päevadega, ja kui inimene loeb oma päevi, siis loeb ta ka maailma päevi. Ja sest pole ühti, kas keegi on sigitanud mõrtsuka või on ta ise mõrtsukas, ühesuguselt käivad kõigi elupäevad, liiatigi sel vanal ajal seal Eedeni värava taga, kus polnud veel võllaid. See on nõnda inimesega. Aga kuis teha nende maailma päevadega, mis olid enne inimest? No vaadake, lapsed, neid päevi arvataksegi Niiluse muda järele ja nõnda ongi leitud, et muda on vanem kui maailm, s. t. kui inimene, nii et see käib kirjasõnaga ilusasti kokku: enne muld, siis inimene, sest muidu poleks ju jumalal olnud võimalik inimest mullast teha. Enne igavene muld, siis alles igavene inimene. Kui kaua see igavene muld on elanud, seda ei tea vististi keegi, armsad lapsed. Ja kuigi jumal teaks, siis ei ütle ta meile surelikkudele seda kunagi. Aga kas temagi teab? Kas võib üks igavene teisest igavesest midagi teada? Mis on igavene? Kes teab? Priimus! Paas! Teie ei tea? Mina ka ei tea. Vana pea ei hoia enam kinni, niisugune häda on inimesel vana peaga. A—a! Aga seal taga teab ju keegi. Mis on teie nimi? Lible? Väga ilus nimi! Ilusa nimega mees ütleb meile, mis on igavene.“
„Igavene on see, mis oli, on ja jääb,“ ütles Lible.
„Nii,“ lausus õpetaja. „Väga õige! Ilusasti öeldud. Ainult üks häda: meie ei tea, mis oli, on ja jääb; meie ei tea sellestki kuigi palju, mis on. Aga ehk teate teie, ilusa nimega Lible, midagi, mis oli, on ja jääb? Ütelge meile. Mis? Kuu ja päike ning taevatähed? Neid ju alguses ei olnud, kirigi tõendab seda. Oli aeg, kus neid ei olnud ja tuleb ehk aeg, kus neid jällegi ei ole. Mis te ütlesite? Jumal? Jah, tema muidugi, sest tema oli enne kõike. Aga kahjuks, paljuke teame meie jumalast. Ajalikust inimesestki teame üsna vähe. Sest vaadake, lapsed, jumalaga on sama lugu, mis maailma vanadusega: sest ajast saadik, kus elab inimene, võime seda arvata, aga mis oli enne inimest või mis tuleb pärast teda, kust meie seda teame. Maailmaga on veel seegi hea asi, et Niiluse ääres on muda, mille järele arvame tema vanadust, aga mis teeme meie jumalaga? Kuidas arvata tema päevi? Meil pole midagi rohkem kui aga inimene oma ajalikkude päevadega ja sellepärast näib, nagu sünniks jumal ühes inimesega. Sünnib ja sureb, nagu polekski ta igavene. Niisugune kurb lugu on meie teadmisega jumalast. Sellepärast ei pea jumala nime ilmaasjata suhu võtma… Aga kes seal kõlistab? Mis? Tunni lõpp? Soo, või juba lõpp. Noh, hea küll, jätame siis püha Pauluse jumalaga ja lähme järgmine kord siit edasi. Aga mis jumalasse puutub, siis on tema muidugi igavene, ainult et meie ei tea seda, sest inimese nõrk pea ei hoia igavest kinni. Tema ei hoia ajalikkugi hästi kinni. Sellepärast siis järgmisel tunnil veel kord Pauluse teekonnad.“
Testament kaenlas, pea norus lahkus ta klassist, nagu oleks ta pisut nukker, et inimese vilets pea ei hoia midagi kinni. Järgmises tunnis kordus endine: vaevalt jõudis ta testamendi avada, kui juba sattus mõnele mõttele, mis sundis unustama Pauluse ja tema teekonnad. Ehk milleks minnagi ühes Paulusega, kui võis kaasa lennata näiteks kurgedega, kes pesitsesid kuski Lapimaal ja läksid sügisel üle kogu Euroopa, üle Vahemere Niiluse kallastele ning siin ikka kaugemale lõunasse, kus on niipalju sooja ja helendavat päikest. Oo! need lõpmatud lindude parved, need panevad vanainimese südame kihvatama, ajavad meeled ilutsema. Või miks mitte istuda mõnda kalapaati ja purjetada kuhugi New-Faundlandi lähedusse kala püüdma ja soolama! Miks mitte ronida elevandi turjale ja sõita tiigrijahile või liikuda kaamelikaravaniga läbi liivalagendikkude ühest palmioaasist teise, et imetleda fata morgaanat! Aga võis selle asemel istutada ka moorusepuid, lõigata nende lopsakaid lehti ja toita siidiusse. Võis minna katakombesse või Herkulaanumi varemeisse, sest need seisid just Pauluse teekondade läheduses. Võis imetleda koski ja mägesid, kaktuseid ja kilpkonni, lõhnavaid lilli ja mürkmadusid, mesilasi ja sipelgaid, sest ilmas oli nii palju ilusat ja huvitavat, et ei tule kunagi lõppu. Poolaasta saab otsa, aga huvitavate asjade rodu ei vähene, Möödub aastagi, aga üleni hall vanamees, kes läheb juba peaaegu valgeks, jutustab ikka veel oma lugusid. Ja ikka oskab ta leida kas või pisitillukesegi põrmukese, mis seob huvitava loo inimesega ja nagu kogu maailmaga. Sootuks kogemata ja ootamata ilmub see põrmukene, sest vanamees lobiseb ju niipalju, et isegi tühiste sõnade mulinasse võib sattuda mõni, millel nagu oleks pisut sisu ja mõtet.
Aga üks raske asi seisis vanal õpetajal iga poolaasta lõpul ees. Kui ta sellest klassile esimest korda kurtis, ohkas ta täiest südamest, nii et kõik olid huvitatud, mis nüüd tuleb.
„Mis on meil kõige raskem?“ küsis õpetaja klassilt. „Kes teab? Kes vastab? Priimus! Paas! Lible! Mis? Keegi ei tea, Liblegi ei tea. Ei, seda ei tea tema mitte, tema teab ainult seda, et jumal on igavene… Numbritepanemine on kõige raskem, armsad lapsed. Sest mõelge ometi, me pole ju midagi teinud, mille eest numbreid panna. Tahtsime ikka Paulusega kaasa minna, aga ei saanud, te nägite ju. Nõnda oli jumala tahtmine. Aga mis me siis nüüd teeme? mis numbrid me paneme? Priimus, mis numbri ma teile pean panema? Ei tea? Priimus ei tea! Priimus ei tea, et priimus vastab usuõpetust alati viie peale, sest muidu ei olegi ta ju priimus. Paas, teie? Mis? Null? Paas lepib nulliga. Õige, väga õige! Null on ilus number. Aga et jumal armastab alandlikku meelt ning et te juba leeris käinud, pealegi olete teie kristlane , siis kõlbab teile ainult viis, sest mis leeritatud kristlane te muidu olete. Null, see on võimatu, iga pagangi tunneb meie usuõpetust enam kui nulli eest. Meie isa palvet te ju mõistate? Käsud peas? Õpetused selged? Piiblilugu nagu vesi, mis? Aga mis te siis veel tahate? Tõsine ristiinimene peab piskuga leppima. Tähendab — viis, Paasile jumalasõna eest viis. Lible, ega teilgi midagi selle vastu ole, kui viis saate? Ei? Heidate minu otsusele alla? Väga hea! Aga milleks niipalju rääkida, paneme kõigile viis ära, siis pole kellelgi nurisemist. On keegi vastu? Ei? Nii siis — viis. Aga muidugi, ei teeks halba, kui te Pauluse reisidest pisut loeksite, sest seda võidakse teilt küsida. Ja muidugi! Nii et — viis! Kristlased, kõik kristlased, miks siis mitte viis!…“
XXII.
Hoopis teist laadi mees oli matemaatika -õpetaja Kurlov. Tema ei kaldunud kunagi asjast kõrvale, ei lausunud kunagi asjata sõna. Nagu aurugrammofon võristas ta musta tahvli ees seistes kriiskaval häälel arvusid ja valemeid, kirjutades ja kustutades. Nõnda vältas see tunnist tundi peaaegu kogu poolaasta, ilma et ta kunagi oleks küsinud, kas temast midagi aru ka saadakse või mitte. Alguses imestasid õpilased, kui soravalt võib algebrast ja geomeetriast rääkida, aga siis tülpisid nad kuulamast ja hakkasid elama oma elu. Nõnda poolaasta lõpuni. Siis hakkas õpetaja äkki küsima ja nüüd lendasid kahed, ühed, nullid , eriti just need viimased kaks, sest midagi ei armastanud härra Kurlov nii väga kui just ühte ja nulli. Tema ülesandedki, mis ta luges väikeselt lehekeselt ette, leidsid oma lahenduse ikka kas ühes või nullis. Ja õndsa naeratusega ütles ta õpilastele:
„Teie teete omale asjata raskusi, aga nüüd näete isegi, kui lihtne see on: aina null või üks. Ja aitab sellest, sest nende kahe vahel seisab lõpmatus. Mõistate?“
Aga õpilased ei mõistnud nulli ja ühe vahelisest lõpmatusest midagi, ei tahtnudki mõista, sest neil polnud lõpmatut põrmugi vaja. Sellepärast pidasid nad isekeskis aru ja pöördusid Ollino poole palvega, et see räägiks härra Maurusega uue matemaatika-õpetaja saamiseks. Aga kui härra Maurus sellest kuulis, ilmus ta klassi ja ütles:
„Miks tahate teie uut õpetajat? Kas siis ka kõige targem inemine teile ei kõlba? Mina maksan temale kallist raha, ja teie ütlete, mina ajagu ta ära. Kuhu peab härra Maurus targa inemise ajama? Algebra pole ometi usuõpetus, kus iga ristiinemine võib viis saada. Ei, algebra pole mitte usuõpetus. Pealegi käib see tark inimene suurte meestega läbi. Kõrgete meestega! Kuidas võib härra Maurus temale öelda: enam ma teile kallist raha ei maksa, sest minu poisid on nii rumalad, et ei saa teie tarkusest aru, mis on nulli ja ühe vahel. Võin ma talle nõnda öelda? Ei, härra Maurus ei või nõnda öelda, sest siis läheb see tark inemine oma suurte meeste ja naiste juure ja ütleb neile: „Härra Mauruse kool on üks väga halb kool, sest tema poisid ei saa algebrast aru ja härra Maurus ei maksa mulle enam raha.“ Nõnda ütleb ta. Aga mis pean mina neile suurtele vastama, kui nemad minult küsivad? Võin ma vastata: „Ei, suured härrad, minu kool on hea, aga minu poisid on halvad?“ Muidugi ei või. Nõnda siis: härra Kurlov jääb. Sest kes on siin direktor? Härra Maurus on siin direktor; aga mis direktor ütleb, see peab sündima.“
Ometi ei sündinud see nõnda, vaid pisut teisiti, sest mõne päeva pärast pidas Tigapuu järgmise kõne:
„Poisid, kas teate, mis on patronaadiõigus? Ei tea? Muidugi, teie elate ju pimeduses. Koolipoisid elavad pimeduses! Aga nemad peavad elama valguses, sest kool on valgus. Patronaadiõigus on niisugune õigus, et mõisnik valib kogudusele õpetaja. Aga seda ei pea enam olema, sest meie ei ela enam pimeduses. Haridus on valgus ja, kui mõisnik ei pea kogudusele õpetajat valima , vaid seda peab kogudus ise tegema, miks peab siis direktor koolmeistrid valima? Kas meie oleme halvem kui kogudus? Meie oleme nii-öelda haritud inimesed, oskame kõik vene keelt, aga kas kogudus oskab vene keelt? Peale paari koolmeistri ja vallakirjutaja ei oska keegi. Sellepärast siis maha patronaadiõigus! Maha mõisnikkude vägivald! Maha härra Mauruse omavoli, sest tema pole ometi mõni mõisnik! Tema vanemad olid lihtsad koguduseliikmed, ei osanud vene keelt ega midagi. Aga meie oskame, sest meie oleme haritud. Sellepärast siis: kes minuga ühes nõus, tõstke oma parem käsi üles, mitte pahem, sest haritud inimene tõstab ikka parema. Tähendab, kõik on minuga ühes nõus. Tänan teid! Nii siis: tänasest päevast peale, meie enam lõpmatuse tundi ei ilmu, sest meie hakkame streikima. Koolidirektorite patronaadiõigus peab kaduma igaveseks ajaks! Räägin ma õieti? On mul õigus? Tähendab — tehtud! Lõpmatus peab kaduma — ühes oma nulliga! Ja pidage meeles: mul on teie sõna. Kes oma sõna ei pea, saab seda.“
Tigapuu sirutas kateedrilt koolivendade poole oma tugeva rusika, sest see oli tema patronaadiõiguse sanktsioon . Järgmisel päeval istus härra Kurlov kahes klassis üksinda. „Lõpmatus ootab nulli ja ühte,“ naersid poisid. Ka teise päeva tunnid istus õpetaja kannatlikult läbi ja kirjutas nime raamatusse, et oleks õigus tasu saada. Kolmandal päeval teatas ta asjast härra Maurusele. Nagu maruhoog tormas see järgmisel hommikul klassi, kui seal istus parajasti Kresku.
„Millest te praegu rääkisite?“ küsis direktor õpetajalt.
„Meil on Pauluse teekond käsil,“ vastas see.
„Ma küsin, millest te rääkisite, mitte mis teil käsil,“ ütles direktor kärsitult.
„Kilpkonnadest, vähkidest ja teistest kõva koorega jumala loomadest, sest need on vanad ja auväärt loomad,“ seletas õpetaja.
„Seda muidugi,“ arvas härra Maurus, „aga mis on vähkidel ja kilpkonnadel Paulusega tegemist?“
„Küll ikka,“ seletas õpetaja muheda naeratusega. „Sest Paulus pidi võitlema inimeste südamete vastu, mis olid kõvad nagu kilpkonna koor, sellest siis see jutt kilpkonnadest ja teistest kõvakoorelistest tähendamissõnana.“
„Jajah,“ oli härra Maurus nüüd nõus. „Kõvad südamed… Väga õige!… Tähendamissõna… Aga millest ma tahtsin rääkida?… Warten sie, warten sie…“
Ta sulges silmad ja laskis pea veidi norgu, nagu mõtleks ta millegi üle järele või nagu tuletaks ta midagi meelde. Aga kui kogu klass rippus tema suletud silmade küljes, avanesid need äkki ja vahtisid kurja pilguga üle prillide õpilastele vastu.
„Tigapuu, miks olete puudunud matemaatikatundidest?“ küsis härra Maurus.
„Ega mina üksi puudunud, härra direktor,“ ütles Tigapuu.
„Vastake küsimusele: miks puudusite kolmest viimasest tunnist?“
„Terve klass puudus,“ vastas Tigapuu.
„Kas kuulete, kas kuulete?“ pöördus direktor õpetaja poole. „Teie olete tark inemine, teil on täis aru peas. Kas härra Maurus küsis selgesti või ei küsinud? Küsis selgesti. Väga hea! Tänan teid!“ Ta raputas õpetaja kätt. „Aga siis on ju see inemine seal, see Tigapuu, kellest härra Maurus on teinud juba peaaegu koolmeistri, siis on see seal päris hull. Sest mis ma küsisin? Kes mäletab? Kes võib korrata? Paas, ütelge teie, sest teie olete kõige pikem; teie sõnad kostavad hästi, teie sõber Tigapuu kuuleb siis õieti. Härra Maurust ta ei kuule, põrmugi ei kuule, sest härra Maurus on liig lühike, palju lühem kui see siin.“ Ja õpetaja poole pöördudes küsis ta: „Kas härra Maurus on lühem kui see inemine siin?“ ning saanud jaatava vastuse, jätkas ta: „Kuulsite nüüd: härra Maurus on lühem kui see pikk siin. Aga kas teab keegi selle pika nime? Härra Maurus on unustanud, sest temal on paremaid asju meeles kanda kui sihukse pika nime. Mis? Paas? Warten sie, warten sie.“ Direktor pani käe otsa ette, nagu tuletaks ta tõepoolest midagi meelde. Siis ütles ta: „Üsna õige! Selle pika nimi on Paas. Tema oli enne seal all, teate, kus istus kord see lätlane, see Pealõikaja, tähendab — see juukselõikaja. Härra Maurus pidas teda armu poolest, õpetas talle ladina keelt, et ta oskaks paremini päid lõigata. Tema järel tuli see pikk sinna alla. Aga nüüd istub ta siin, nagu oleks ta juba oma võla härra Maurusele tasunud. Võla ja selle protsendid! Aga see pikk ei ole seda mitte teinud. Tema ei taha ka härra Mauruse sõnu oma sõbra Tigapuule korrata, et see kuuleks ja õige vastuse annaks. Aga ehk puudusite teie ise ühes Tigapuuga tundidest? Kas teie saate härra Mauruse küsimusest aru või olete ka teie hulluks läinud?“
„Saan aru,“ vastas Indrek.
„Miks te puudusite?“
„Sellepärast, et me otsustasime nõnda,“ vastas Indrek.
„Kes meie?!“ karjus direktor. „Meie härra Maurus pole seda kunagi otsustanud ja ainult meil on siin otsustada. Kes on see meie, kes siin otsustab? kes?“
„Meie kõik,“ vastas Indrek. „Terve klass, kaks klassi.“
„Kas kuulete, kas kuulete?“ pöördus direktor õpetaja poole ja raputas nõnda oma halli pead, et näpits langes ninalt. „Terve klass! Kaks klassi! Terve härra Mauruse kool! Kool otsustab mitte enam tundi minna! Aga see on ju mäss, see on sotsialismus, mis vene tudengid meie korralikule maale sisse toonud. Viljaga tuleb maale vene kapsas, see rakvere raibe, tudengitega linna sotsialismus ja mäss. Ah seda te käitegi vürstiga sealt venelaste ja nende lõhnavate naiste juurest otsimas! Vene naised õpetavad teile oma haisuga sotsialismust!“
Aga Tigapuu vastas suure üleolemisega:
„Härra Maurus, see ei ole ju sotsialismus, vaid patronaadiõigus.“
„Mis?! Mis see oli? Patronaadiõigus?“ karjus härra Maurus ja hakkas laudade ees edasi-tagasi jooksma, nagu oleks tal jalgealune äkki palavaks läinud. „See inemine ajab mu hulluks, tema ajab ikka mu hulluks! Hull ajab hulluks! Patronaadiõigus ja nemad ei tule tundi! Herr Schnellmann, Herr Schnellmann, sagen Sie mir schnell, kumb meist on hull, sest teine meist peab hull olema?“
Aga härra Schnellmann naeratas muhedasti oma valgesse habemesse, raputas nagu veidi pead ja ütles:
„Ärge minult küsige, härra Maurus, minu vana pea ei hoia midagi kinni.“
Nõnda ei saanudki direktor teada, kumb on hull, kas tema või Tigapuu, ja sellepärast karjus ta üsna hullumeelselt edasi:
„Patronaadiõigus ja nemad ei tule klassi! Aga mina ütlen neile, ja minu aru on alles selge, härra Mauruse vana aru on alles selge, kui ta ütleb: patronaadiõigus ja kõik olgu klassis! Minu juures, jumal tänatud. maksab alles patronaadiõigus ja kes seda tänini pole teadnud, see saab seda teada. Kõige pealt saavad teada need pikemad ja targemad, need, kes kipuvad teisi õpetama. Minu majas valitseb alles kõrd ja subordinatsioon. Homme peavad kõik tunnis olema!“
Seega lahkus direktor. Ja et kell kuulutas tunni lõppu, ütles härra Schnellmann:
„Tuleval korral lähme siis siit edasi, ikka püha Paulusega, ikka Paulusega.“
Ja ta võttis oma testamendi ning läks härra Maurusele järele. Tema kannul astus Tigapuu, kes jäi uksele harkisjalu seisma ja ütles:
„Kõik jäävad klassi, sest meie seas on äraandja.“
„Mina mitte!“ hüüdis Lible.
„Just sina see oledki,“ vastas Tigapuu, „sest kes su käest küsis. Poisid, võtke ta kinni! Andke ta minu kätte!“
Aga juba oli Lible käpuli laudade all ja vilksas paigast paika, kuna ta ise karjus:
„Mina ei ole, mina ei ole!“
„Oled,“ ütles Tigapuu ja tahtis hakata põgenikku püüdma.
„Lase ta olla, mis sa tühjast,“ peatas teda Indrek. „On ju parem, kui vana kõik teab, meil enestel pole vaja seletada.“
„Äraandja peab oma palga saama,“ ajas Tigapuu vastu, kelle käed oleksid nagu kihelenud.
„Seni kui ta ise kaasa streigib, las ta olla,“ ütles Indrek. Sellega oldi üldiselt nõus.
„Mina streigin kaasa!“ hüüdis Lible laua alt.
„Hea siis küll,“ vastas talle Tigapuu. „Võid laua alt välja tulla. Aga hoia oma nahk, kui sa peaksid klassi minema.“
„Eluilmas ei lähe!“ kinnitas Lible nähtavale ilmudes.
Nõnda kestis streik endist viisi edasi ja härra Kurlov istus üksinda klassis. Ja kuigi härra Maurus mõne poisi kinni püüdis ja tundi tiris, siis vastas see üksisõnu: „Härra õpetaja, mina täna tundi ei mõista.“ See oli kogu tarkus, mille Kurlov oma õpilastest välja pigistas. Nõnda jännati paar nädalat, siis lõppes õpetaja kannatus ja ta loobus õpetamisest härra Mauruse asutises. See oli ammuoodatud lahendus mitte ainult õpilastele, vaid ka direktorile, kuigi ta tegi väga kurva näo, seletades Tigapuule ja Indrekule kui eestvõtjaile:
„Teie olete targad inemised, aga teie ei tea, mis teie teete. Teie ajate härra Maurusel kõige targema koolmeistri ära. Aga mis peab see tark koolmeister nüüd ütlema? Kas ta ei pea ütlema, et härra Mauruse koolis mässatakse ja tehakse sotsialismust?“
„Aga ma ju ütlesin kohe, et see pole mäss ega sotsialismus, vaid ainult patronaadiõigus,“ seletas Tigapuu asjatundlikult vahele.
„Oli veel hea, et see patronaadiõigus,“ arvas direktor, „aga muidu oleks jumal teab mis. Siiski seda ütlen ma teile: õige ei ole see mitte, mis teie räägite patronaadiõigusest, sest kool ei ole kogudus. Kas kogudus õpib ladina keelt või algebrat? Ei õpi. Kogudus ei õpi ülepea midagi. Kogudus matab ainult surnuid, ristib lapsi ja peab pulmi , kui tema tahab jumalale suremata hingesid ja keisrile alamaid saata. See on tema asi. Noh, aga milleks siin see patronaadiõigus, kui on ainult lapsed ristida , surnud matta või pulmad pidada ja keisrile alamaid muretseda? Ei, selleks pole ühtegi patronaati ega tema õigust vaja. Hoopis teine asi on härra Mauruse kool, hoopis teine! Siin on algebra ja geomeetria , ladina ja kreeka keel, Pauluse teekonnad ja muud niisugused asjad. Sellepärast peab siin patronaadiõigus jääma. Ja nõnda võtsin ma teile uue kooliõpetaja — noore, ilusa, pika ja targa, veel targema kui see, kes ära läks. Pealinnadest on ta küll välja saadetud , aga meie linnas võib ta, jumal tänatud, veel oma tarkust näidata. Ainult kroonukoolides mitte, sest need ajavad rumalamatega läbi, kroonuasi. Aga härra Maurusel pole veel kroonut, siia võib ta tulla. Nii et homme on esimene tund. Teid kahte tahtsin ma küll hoopis ära saata, aga härra Maurus on targem kui tema poisid. Kuhu peab ta noored inemised saatma, kes tahavad õppida? Kelle härra Maurus minema ajab, seda ei võta enam keegi vastu, sest härra Maurus on ilmas viimane varjupaik. Aga viimasest varjupaigast ei pea kedagi välja ajama, sest siis läheb ta vargile, siis läheb ta röövima. Peab härra Maurus teid ajama vargile? Peab ta tegema teist röövlid? Te olete targad inemised ja mõistate isegi, et parem minge klassi ja vaadake, kuis te selle uuega hakkama saate.“
See uus oli tõepoolest noor, sirge ja pikk, aga tema ilu rikkusid prillid, mida ta pidi kandma oma tuhmide, peaaegu elutute hallide silmade pärast.
„Ah teie ajasitegi härra Kurlovi minema?“ ütles härra Molotov , kui direktor oli klassist lahkunud. „Kes oli teil ninameheks?“
„Tigapuu! Tigapuu! Paas!“ kostsid hääled ja näpud näitasid nimetatuile.
Härra Molotov astus kordamööda ühe kui teise ette, vahtis neile oma tuhmide silmadega uurivalt näkku, pöördus siis ümber, jäi musta tahvli ette seisma ja kiskus läbi hammaste:
„S-sead niisugused! Jumala eest s-sead! Ja ärge arvake, et ma seda halvasti mõtlen,“ pöördus ta klassi poole, „ei, vaid puhtast südamest, päris puhtast südamest. S-sead, mis sead! Muide, Kurlov on idioot , tunnen teda, lumememme peaaju, matemaatikast mitte vähematki aimu! Täielik koolipapa, pane või professoriks, sinna kõlbab! Mina aga ei tule teie juurde kui õpetaja, vaid kui seltsimees. Mitte kui sõber, sest sõpru valin ma, seltsimeheks on mulle aga iga tohmuski, sest mina olen sotsialist. Teie imestate? Ükskõik. Kui te enne pole sotsialisti näinud, siis vaadake. Aga sotsialismi ma teile õpetama ei hakka, nagu kardab teie direktor, see jahupea — jumala eest, täielik tainapea, võite talle enesele öelda, kui tahate — ei, sotsialismi ma ei õpeta, sest seda ei tunne ma isegi veel küllalt hästi. Aga sotsialist olen ma südame poolest ja matemaatikat tahan ma teile õpetada. Seega oleme asja juures. Kus on klassiraamat? Õpilaste nimed? Priimus, mis olete läbi võtnud? Soo, nii. Eks näeme, mida mõistate.“
Ta hakkas nimestiku järele kordamööda musta tahvli ette kutsuma. Aga polnud ühtegi, keda ta poleks varsti kohale tagasi saatnud, ühes sõnadega:
„Idioot! Teie ei oska matemaatikas kõrvagi liigutada. Puupea! Sel on pudrust ajud. Kalkuni aru, jumala eest, kalkuni aru! Matemaatiline kanapimedus! Oina pealuu! neegritega teid puksima saata, seal olete õigel kohal! Täielik oina otsaesine, ainult kuhu olete oma sarved pannud? Igavene rõngasnina, oleks kõrvad pisut pikemad. Teil on peaaju asemel surnud kala oimud. Konnapoeg, ainult saba puudub ja ujuda ei oska! Küll! Enneaegne vasikas, kärbse aevastus peaajus… Kõik läbi? Tähendab — terve klass matemaatiline idioot! Ja ise tahate minu seltsimehed olla ning saada minu sõpradeks. Mis sõber võib olla inimene, kes on matemaatikas idioot? Ja mis seltsimees? Kas on ilma matemaatikata maailmas tõde? Kas on ilma tõeta ausust? Ilma aususeta otsekohesust? Kas mina räägiksin teiega nõnda, kui mina oleksin nagu teiegi matemaatiline idioot? Rääkis Kurlov teiega nõnda? Nimetas ta teid seaks, vasikaks või tainapeaks? Ei, tema nimetas teid härradeks, ma tean. Räägin ma tõtt? On mul õigus? Kui härra Kurlov ütleb: siga või vasikas, siis ta sõimab, aga kui mina ütlen teile: idioot või tainapea, siis räägin ma ainult tõtt, puhast tõtt, matemaatilist tõtt, mis on puhtaim tõde, sest temas pole midagi muud kui ainult tõde. Sellepärast on ta otse vastand usule, mis on ainult muinasjutt kolmest surnud vaalist, millel kiigub maailm. Ergo — usk on matemaatiliselt absoluutne vale, matemaatiline vale. Niisugune on usu ja matemaatika vahekord. Seda ütlen teile kui sotsialist. Teine asi muusika. Igas leierkastiski on rohkem tõtt kui muinasjutus kolmest surnud vaalist, sest leierkastil on osa matemaatikast, mis on sfääride muusika. Kas saab muusikat tõestada? Ei! Muusika on tõestamatu. Aga matemaatika? On tema tõestatav? On keegi tõestanud aksioome? Näete, ka matemaatika on tõestamatu. Teda võib ainult õppida, kui on peaaju. Mina kasvatan teile matemaatilise peaaju. Selleks tulete täna õhtul kell viis minu juurde, sest mina tahan teist teha esimesed inimesed härra Mauruse kooli. Mõistate? Esimesed inimesed, kes taipavad, mis sadajalgne on pi ja mis ninasarvik logarütm. Kuulsite: kell viis! Mäe uulits 26. Kui ma kodu ei ole, astuge sisse: uks on lahti; oodake, kuni tulen.“
Sellega olekski tänane tund lõppenud, kui poleks kerkinud küsimus eratundide tasust. Selle üle taheti selgusele jõuda, aga ükski ei julgenud esitada härra Molotovile sellekohast küsimust. Viimaks tegi seda Indrek teiste pealekäimisel.
„Mis?! Mis te ütlete?“ karjus Molotov ja kargas kahe käega Indrekule rindu kinni. Ja kui see oli oma küsimust korranud, laskis õpetaja tal rinnust lahti ning möirgas talle otseteed näkku:
„Teie olete lontrus! Teie kõik olete lontrused! Härra Kurlov oli teile paras ja ka härra Maurus on teile paras! Ja mina, idioot, ütlen neile ilusti seltsimehelikult: kell viis tulge minu juurde. Astuge sisse, uks on lahti; oodake, sest mina tahan teile inimese jume anda, mina tahan teie otsaesiselt kustutada loomamärgi. Aga nemad: mis see maksab? Kuradite kurat! Kelleks te mind õige peate? Ja teie, seamolu, teie. Hall orikas, kas teil ei olnud häbi seda minult, oma seltsimehelt, küsida? Ei olnud häbi? Või ei pea teie mind oma seltsimeheks? Aga kuis ma saan siis teist inimesed teha, teie kaheharalised neljajalgsed? Kas hakkab keegi raha eest tegema loomast inimest? Isegi saksa professor ei tee seda, aga sakslane teeb raha eest juba kõik. Mina ammugi mitte, sest mina olen sotsialist ja käin läbi ainult omasugustega. Kui teie asemel istuksid siin naised või ninasarvikud, isegi siis talitaksin ma, nagu nad oleksid mu seltsimehed. Aga teie olete ometi pisutki paremad kui naised, sest neil pole muud kui tönn lahti. Ei saa õieti suudki veel paotada, juba uluvad. Ja teie, puupead, samuti. Ütlen teile selges vene keeles: kell viis, uks on lahti, oodake; aga juba neil hirm nahas — nüüd teeb paljaks, nüüd röövib puhtaks, nüüd oleme kõrilõikaja küüsis! Aga kus on siin rahast juttu, teie vaimunõtruse patsillused? On siin korjuse soojalehkugi röövimisest, teie ajuhärmatise prillimaod? Mõistate, oinapead? Sellepärast — tulevikus mind mitte enam haavata, sest mina olen kõrge inimsoo esindaja sfäärilises muusikas. Kell viis ja otseteed uksest sisse. Koputada pole vaja. Lamp on laual, tikud võtke ise kaasa. Kui õli ei ole, tooge, pudel ukse taga seina ääres. Olge nagu kodu: mina olen sotsialist.“
Sellega lahkus härra Molotov oma esimesest tunnist ja peaaegu kogu klass hüüdis talle nagu ühest suust järele: „Hall orikas!“ See nimi näis eriti just sellepärast talle hakkavat, et tal olid süsimustad lokkis juuksed, samuti ka mustad kulmud ja vuntsid. Aga õhtul tahtsid kõik Halli Orika juurde minna, peale sakslase Unteri, kes oli Moskva vabrikandi poeg ja kes arvas, et eratunde võib ta rahagi eest võtta, pealegi palju vähema sõimuga kui härra Molotovi juures.
Härra Molotovi korter osutus kuski kolmandal korral katuse all, kuhu viisid pimedad ja järsud trepid, mida õpilased pidid õhtul valgustama tikutulega, kui nad ronisid üksteise kannul juhatatud ukse taha. Toas valitses vaikus, läbi lukuaugu polnud valgust märgata. Peeti tasakesi aru, kas uksele koputada või lihtsalt sisse minna, nagu Molotov käskinud.
„Hoidke eest!“ hüüdis viimaks Tigapuu ja trügis teiste vahelt läbi ukse poole, mille avas suure mürinaga. „Tulge sisse,“ ütles ta toas, „mina olen sotsialist, koputada pole vaja,“ sest ta oli juba tikust tuld tõmmanud ja näinud, et tuba on tühi.
Tuba tundus külm. Külm oli ka must raudahi nurgas. Et tikutuli liiga ruttu kustus, siis taheti lamp põlema panna, aga see oli kuiv, nagu Molotov ette hoiatanud. Õlipudel ukse taga oli tühi ja korgita. Ei aidanud muud, kui pidi raha kokku panema ja õli tooma. Et Molotovi ennast veel ei ilmunud, siis hakati puid otsima, et ahju kütta. Aga ka puid ei olnud. Viimaks saadi sületäis kojamehelt.
„Nüüd oleme majamehed,“ ütles Tigapuu ja istus tooliga küdeva ahju ette.
Aga teised ei võinud samasugused majamehed olla, sest neil puudusid istmed. Nemad pidid enamasti kõik seisma või põrandal kükitama. Nõnda oodati õpetajat. Aga kui ahi sai küdenud ja tubagi läks juba soojaks , ilma et Molotovist oleks kippu või kõppu kuulda olnud. ütles Indrek:
„Hall Orikas on tõepoolest ainult hall orikas.“
Selle arvamusega mindi lõpuks trepist allagi ja Tigapuu oleks tahtnud toaukse kui ka kuuma ahju ukse pärani lahti jätta, et Molotovil poleks võimalik nende muretsetud soojust kasutada. Aga teised ei olnud sellega nõus ja nõnda suleti toauks korralikult, nagu oli varem kinni keeratud ahjuukski.
„Kas ma teid eile oma juurde kutsusin?“ küsis Molotov järgmises tunnis ja, kui sai klassilt jaatava vastuse, ütles ta: „Sellepärast siis! Mina mõtlesin ja mõtlesin, kes küll minu toa on soojaks kütnud ja lampi õli valanud. Nii! Nüüd te näete, missugune kaabakas on inimene. Te mõelge ometi: mina olen sotsialist, olen nii-öelda kõrgeim saavutis inimsoo tooniredelis — ma mõtlen seda matemaatilist — ja talitan nõnda; aga millega saavad siis küll toime igapäevased surelikud, spiisserid ja buržuid, kui nõnda kaabaklikult heliseb inimsoo tooniredeli tipp. Pange seda tähele ja pidage meeles, sest seda läheb teil elus tarvis. See on õpetuseks. Inimene on kaabakas, pane ta või paradiisi elama. Oli juba Eedenis kaabakas. Sest mina… teate, kus mina olin? Mina kõndisin linnas ja Toomel ning tuletasin ja tuletasin midagi meelde, sest ma teadsin, et mul peaks midagi meelde tulema. Nõnda kella seitsmeni, siis lõin käega, sest kaua sa ikka meelde tuletad, kui midagi meelde ei tule. Lõpuks arvad ju, et ei peagi midagi meelde tulema. Oleks te ainult õli lampi pannud, siis oleksin ma teadnud, et tuldi tundi; aga et ka ahju oli köetud, siis ei teadnud ma midagi arvata. Sest et teie niisugused sead olete, et minu ahju kuumaks kütate, seda pole üheski valemis ega teoreemis. Aga tulge täna, täna olen ma tingimata kodu.“
Peale selle pöördus ta sakslase Unteri poole ja ütles sellele:
„Ah teie, põrsas, käisite minu peale direktorile kaebamas, mina olevat teid sõimanud. Mina teid, ritsikat, sõimanud? Teate teie, alasipakk, mis on vene keeles sõim? Olete teie, molkus, kunagi kuulnud, kui venelased sõimlevad? Kui venelane kedagi sõimab, siis langevad sel juuksed peast ja kogu keha kaotab karvad, nagu poleks inimene veel sündinudki. Nõnda sõimab venelane, kui ta on sotsialist. Aga teil, pehkinud pudrutambil, on, jumal tänatud, kõik karvad alles, mis tõendab, et ma teid, oina äbarikku, pole mõelnudki sõimata. Paar seltsimehelikku grammatilist oskussõna, see on kõik. Seda taipas härra Mauruski oma idiootilise moluga. Aga nagu soovite, härra Ober, lontrustega võime ka lontruste keelt kõnelda. Mul ükskõik.“
Kui poisid õhtul uuesti Molotovi juurde ilmusid, istus ta kellegi habemikuga lauas ja oli ägedas vaidluses. Laual seisis peaaegu tühi pudel ja kaks klaasi, nende kõrval paber suupistete jäänustega.
„A-a!“ hüüdis Molotov poisse nähes. „Minu uus oinakari, millest peab saama täieõiguseline ja ülev inimsugu.“ Ja külalise poole pöördudes lisas ta juurde. „Tähendab järgmise korrani, enam pole mul aega.“
Ta andis võõrale kätt ning lükkas ta uksest välja. Siis pani ta pudeli ja klaasid ühes suupistega lauaotsale vastu akent ning ütles:
„Istuge, kuhu keegi saab. Aga võite ka kordamööda istuda, sest toole niikuinii ei jätku. Võite ka asemele istuda, võite julgesti, kirpe ei ole, külmas nad ei sigi — aristokraatlikud loomad, saadanad. Kus pehme ja soe, sinna poeb. Aga siin pole ei pehme ega soe. Tõmmake säng lauale lähemale.“
Kui poisid kõhklesid, ütles Molotov ägedalt:
„No mida te, lontrused, ootate? Sohvat? Ainult kõrilõikajad istuvad sohval, ainult vereimejad. Või arvate, et Venemaal jätkub varandust kõigile sohvaostmiseks? Kui viisud ja vildidki jalga saaks, oleks jumal tänatud.“
Viimaks tegi Molotov õpetusega algust. Aga juba natukese aja pärast ütles ta:
„Teate, vennikesed, ma olen purjus. Jumala eest! Esiti ei saanud aru, aga niipea kui puudutan matemaatikat, tunnen kohe. See on minu mõõdupuu. Matemaatika nõuab kainet pead, sest matemaatika on ju ise nagu üks klaas viina teise järele. Mõistate? Pole midagi parata, peate veel kord uuesti tulema; siis olen ma tingimata kodus ja ka kaine. Mina ei saa muidu, kui pean asjale nii-öelda sisse elama; saate aru? Kaks esimest tundi kuluvad ikka sisseelamiseks, siis hakkame peale. Kolme armastab jumal.“
Poisid tulid pikkade nägudega alla, kes naeris, kes sülitas, ja kolmandal korral oli neid palju vähem, kes võtsid vaevaks Molotovi ukse taha minna. Aga just nüüd võttis õpetus õige alguse, läks hoosse. Ja juba mõne tunni pärast ei puudunud enam ükski poiss Molotovi eratunnist, isegi sakslane Unter mitte. Matemaatika tekitas nagu vaimustust, temas sündisid nagu unistusedki, kristallina täpsed ja selged.
„Peatage mind, kui te aru ei saa,“ kordas Molotov õpilastele aeg-ajalt. „Olen igale oinale matemaatilised oimud kasvatanud, kasvatan ka teile, nii et lust hakkab teiega töötada.“
Tõepoolest hakkaski kõigil lust töötada, nagu oleks keegi neid endid või matemaatika ümber loonud. Sest polnud midagi, et Molotov sõimas endist viisi; sellega harjuti varsti, Untergi harjus . Aga Molotov ei võinud kaua aega unustada, et see oli käinud tema peale kaebamas. Sagedasti pöördus ta selle juurde tagasi. Kord ütles ta:
„Milline nähvits! Tema ei kannata vene keelt! Isegi naised kannatavad välja, kui mina nendega vene keelt kõnelen. Esiti on pirr lahti, aga pärast ei midagi. On mul üks kuski seitsmendas: pikk ritv, peaaegu minu tutini; kui käib, siis nõtkub teine nagu vedrudel. Ja mis te arvate, mis ma ütlesin talle? Ainult linalakk — ei muud midagi. Ära minestus ! Saate sellest aru: Linalakk — ja tema pikali ! Muidugi mitte just pikali, sest enne sain mina jaole, panin ta pingile istuma. Kisa, kära, nutt, ulgumine, auhaavamine ! Mina ja au haavanud! Aga teate, kuis nüüd? Punastub ainult, kui ütlen: linalakk. Punastub, nii et paistab läbi riietegi. Jumala eest, just nõnda!“
XXIII.
Ühel päeval ilmus härra Molotov klassi, näpu otsas väike pakk valges paberis. Poisid katsusid aimata, mis seal küll võiks olla, aga tagajärjetult. Molotov ostis ainult tubakat ja paberosse, mitte midagi muud, aga viimasel ajal ei teinud ta sedagi, sest poisid olid isekeskis raha kokku pannud ja talle hea hulga fruu-fruud koju lauale viinud, nii et ta võis nüüd ühe karbi käes hoida ja teise kanda tagavarana taskus. Muidugi, sõimata said nad selle „seatembu“ eest hea nahatäie, aga paberossid võttis Molotov poistelt samuti kopikata vastu, nagu need temalt tunnid. Nõnda siis: paberis ei võinud ei paberossid, tubakas ega kestad olla. Paki välimuski oli teissugune. Seal võis olla mõni kokkukeeratud rinnaesine ühes kraega või midagi muud selletaolist, kuid et Molotov midagi niisugust… ei, ei, see polnud võimalik. Ometi selgus tunni lõpul, et see oli siiski võimalik: pakis oli paberist rinnaesine, paberist krae ja uus punasega kaelaside. Sellest said õpilased kohe aru, kui Molotov oma paki võttis ja küsis:
„On teil ehk kellelgi peegel taskus?“
Oi, miks mitte! Muidugi! Vainukäol oli ikka peegel taskus, sest muidu oleks ta pidanud liiga sagedasti sisemise akna avama ja läbi klaasi tumeda seina aluspõhjal oma soengut vaatlema. Vainukägu ulataski oma peegli härra Molotovile,
„Ai mul lontrust!“ hüüdis Molotov peeglit vastu võttes. „Päevad otsa peegel taskus!“
„Öösi ka!“ ütles Lible.
„Moealpide rodu!“ lausus Molotov ja kiskus musta maniski, krae ning näruseks kulunud sideme kaelast, et puhtad ja uued siinsamas asemele panna. Ise kirus ta nõnda:
„Narride kari, need naised! Naine pole mees, pole sõber, pole seltsimees. Seltsimees lepib kõigega, karga või püksata, aga naine ei lepi; püksid olgu jalas, krae kaelas. Veel eile ütles mulle direktriss: „Härra Molotov, teie olete ilus mees, miks te oma välimuse eest sugugi ei hoolitse?“ Mõistate: mees ja ilus. Ütlesin talle: „Mul peeglit ei ole, ilu pole tõde ja tõde ei näe peeglist.“ Aga mis te arvate, sai see kalkun midagi aru? Nagu isahani kaagutas teine edasi: „Olete tõepoolest ilus mees, härra Molotov.“ Just nagu tahaks mulle kosja tulla. Aga omal valehambad suus, valejuuksed peas. Nüüd ma siis hoolitsen oma välimuse eest. Näete! Nagu sunnitööline, kel kael kammitsas!“
Oma vana rämpsu mässis ta paberisse ja viskas nurka maha.
„See pistke ahju,“ ütles ta. „Paber on puhas, see käsi ei määri.“
Niisugune toimetus kordus peale seda sagedasti, ainult naistesõimamine jäi nagu vähemaks, muutus ainult nagu moetäitmiseks. Härra Molotov oleks ehk klassis ka habet ajanud, aga polnud võimalik, sest ei temal omal ega ka õpilastel leidunud kellelgi habemenuga. Nii et ta seda pidi mujal tegema ja kord-korralt ikka sagedamini.
„See tuleb sellest, et ta ütles: linalakk,“ arvas Tigapuu asja kohta.
„Mitte, vaid et tüdruk ära minestus,“ ütles Indrek.
„Lollid!“ hüüdis Metslang , rässaka kehaga, omapärase vanamehe näoga ja valgete kulmudega, väikeste eredate, hallide silmadega ja suure suuga ning tugevate lõuapäradega, pisut puseriti hammastega paarikümneline poiss, kes täitis klassi alati saiataigna ja värske saia lõhnaga, sest öösiti seisis ta saiaküna ääres, käised üles kääritud, ja päeval istus ta siin õpilasena. Ainult pühade eel puudus ta harilikult, muidu mitte. „Teie ei tea naistest midagi,“ rääkis ta elutargalt. „Linalakast pole midagi ja ka minestumisest pole midagi, ainult puutuda ei tohi. Aga Hall Orikas pistis käed külge, kui linalakk tuikuma lõi, sellepärast. Naistele ei tohi kunagi käsi külge panna, muidu oled sees. Ja mis minusse puutub, siis usun ma, et linalakk ainult mängis minestust…“
„Arvad sa tõesti?!“ hüüdis kogu klass suurimas üllatuses.
„Aga mis teie siis mõtlete? Minestus oli söödaks, muud ei midagi.“
„Nii et, kui Hall poleks käsi külge pistnud, siis oleks ta pisut tuikunud ja lõpuks jalule jäänud?“ küsis Indrek huvitatult.
„Ilmtingimata jalule!“ kinnitas elutark Metslang.
„Aga siis oli Hall ju tola!“ hüüti mitmest suust.
„Ilmtingimata!“ kinnitas Metslang jällegi. „ Saamatu mehike, kes otsib sõimust kuraasi. Mehi võib ta sellega petta, naisi mitte. Iga esimene plika näeb ta läbi. Ja pange tähele, ega see sellega jää, Hall peab linalakale veelgi käed külge panema. Naised ei lepi kunagi ühe korraga.“
Metslangi suur elutarkus hakkas kuidagi imelikult Indreku meeltesse ja sest ajast saadik sigis nende vahele midagi sõprusetaolist. Ligi kaks aastat olid nad istunud nelja seina vahel lähestikku, üks ühes, teine teises ruumi otsas, ja kunagi polnud nad tundnud tarvidust lähenemiseks. Isegi siis, kui Metslang tuli, taskus soojad saiad või mingisugused magusad küpsised, neid sõi ja ka teistele andis või nagu koertele üle laudade kätte pildus, ei läinud Indrek kunagi teistega rüselema ega Metslangilt midagi küsima. Aga nüüd tundsid nad äkki, nagu oleksid ainult nemad kahekesi klassis, kes Molotovist ja tema linalakast midagi aru saavad. Et nad aga vastupidistest otstest lähenesid sellele müsteeriumile, seda õppisid nad alles hiljemini tundma. Nüüd jätkus nende lähenemiseks sellestki, et Metslang leidis kõrvad, mis kuulasid tema praktilist elutarkust suure huviga , eriti naiste suhtes, kuna Indrek kudus tema elutarkusest armuluule muinasjutulist kude.
Kõige parem oli seda teha Metslangi väikeses soojas toas saiaahju taga, sest siia ei tulnud neid keegi eksitama. Pakk-kastidele oli siin pandud niinekoortest madrats ja peaaluseks noppimata sulgedest padi. Sellel asemel pikutades õppis Metslang oma tunde ja targutas ka Indrekuga naistest, käised üles kääritud, käed tagapidi pea all, silmad laes, nagu oleks see tema eluraamat. Ikka ja alati kinnitas ta:
„Naised ei taha midagi muud, ainult et aga käsitsi kallale mindaks. Kui sa seda ei tee, siis oled nende silmis tossike ja arg, oled memm. Mees peab käed külge panema, muidu polegi ta mees. Nii on nad kõik. Kui mina kusagilt teistsuguse naise peaks leidma, hakkaks ma teda tingimata armastama, ilmtingimata, aga ma ei leia teissugust.“
See oli Indrekule otse ilmutus, sest tema polnud õieti ühelegi naisele käsi külge pannud ja temale tundus, nagu polekski niisugust naist, kellele võiks käed külge panna.
„Meilt on paljud läbi käind,“ seletas Metslang teine kord, „küll vanemaid, küll nooremaid, aga kõik nad on ühesugused. Minu toa uksest on nad kõik sisse tulnud, otse sisse kippunud, kui aga mina ise olen tahtnud. Aga tulevad vahel tahtmatagi, pakuvad ennast, niisukesed on nad. Vahel arvan, et see ei tule, aga oota natuke, juba ongi siin.“
Indrek tuletas ja tuletas meelde, aga polnud ühtegi, kes oleks ka tema juurde tulnud, nõnda arvas ta. Ja ta hakkas endast palju vähem pidama, kui oma seltsimehest, kes lamas pakk-kastidel, suits hambais. Nõnda sai nende vahekorras tooniandvaks Metslang, kes nii sagedasti rääkis Indrekule sobitavalt:
„Oled sa meie äris käinud? Kuidas sulle see seal leti taga meeldib? Tahad, ma teen su temaga tuttavaks? Teine kord löö silm peale ja ütle mulle. Kõik muu jäta minu mureks.“
Aga Indrekust ei saanud ärisse minejat ega silma peale lööjat, sest kuigi ta sisse astus, et midagi tühja-tähja osta, siis muutus ta kurk äkki imelikult kuumaks, nii et ta võis oma soovi avaldada ainult kähiseva häälega, mille tõttu tal nii häbi hakkas, et ta ei söandanud õieti silmigi tõsta, muust millestki rääkimata.
Aga Metslang naeris tema üle ja rääkis nõnda:
„Sa kujutad omale jumal teab mida ette, aga naises pole midagi iseäralikku, — usu ometi, kui ma sulle ütlen, sest mina tean. Ainult rumalad teevad temast suure saladuse.“
Neid sõnu kuuldes tuli Indrekul meelde mingisugune luitunud kaart, millel imeline lõhn küljes, tuli meelde kirjutaja Maie, kes teda pimedas suudelnud, nii et tal silmis segaseks läks, tulid meelde tassikõrvad siidpaberis ja ta kuulas kaaslase seletusi ning kinnitusi nagu mõnda muinasjuttu.
„Sul on varsti häbi naisi mitte tunda,“ seletas Metslang edasi, „sest sa oled juba täis mees. Naisi peab õigel ajal tundma õppima, muidu veavad nad su tingimata ükskord sisse. Ilmtingimata! Naise ihu hakkab põletama, kui sa teda ei puutu.“
Ah! Indrek teadis selletagi, kuidas mõni ihu oli teda põletanud — eemalt kaugeltki, nagu läbi õhu.
Nõnda kestis see kevadeni, sõnadest ei jõutud tegudeni. Aga kui õpetus koolides oli juba lõppenud, Indrek aga linna jäänud, et paarile iseõppijale tunde anda ja edasi õppida, kutsus Metslang ta ühel õhtul enda poole.
„Sa võid ööseks seia jääda,“ ütles ta viimaks. „ Heida minu asemele, mina ise heidan põrandale, panen mõned kotid külje alla.“
Muidugi, seda võis Indrek praegu, sest härra Maurus oli ära ja Ollinoga oli kerge asju ajada. Nõnda siis sai Metslang oma improviseeritud aseme peagi valmis, nagu oleks selleks kõik juba varemalt varutud.
„Hiljuti tuli meile uus plika,“ rääkis ta, kui nad juba mõlemad pikutasid. „See meeldib sulle tingimata, kui sa teda näed. Ilmtingimata! Lubas teine täna siia tulla, küllap näis, kas tuleb.“
„Aga siis olen mina ju sul tüliks,“ ütles Indrek ja tõusis asemel istukile.
„Mis tüliks?“ hüüdis Metslang nagu imestunult. „Ä’ä ole rumal! Ole aga rahulikult edasi, ajame juttu, sest võimalik ju, et ta üldse ei tulegi. Ta oleks pidanudki siin olema, kui ta oleks tulnd. Ma ütlesin talle küll, et kui tuled, siis tule, ära tühja mängi, seda ma ei armasta. Minul on plikadega ikka kohe tõsi taga ja seda nad tunnevad nagu haisust. Sina aga jää rahulikult siia, sest pole ühti.“
Indrek ei jõudnud veel õieti otsustadagi, kas minna või jääda, kui juba uks tasakesi avanes ja suurrätikusse mässitud kuju sisse lipsas. Ta seisatas silmapilguks nagu aru pidades, aga siis tõusis Metslang, kelle jalad ulatusid otse ukse alla, asemel istukile ja tõmbus kõverasse, nii et võis kätega haarata seisja. Sõnalausumata heitis see kätele alla ja langes asemele. Varsti varjas suurrätik kahte lamajat, ainult jalad paistsid pahkluust saadik.
Väikesesse ruumi asus vaikus. Ainustki sõna ei lausutud enam. Ainult aeg-ajalt kostis suurrätiku alt surutud naerukihin. Nii võimatu, kui see oli, ometi tundus Indrekule ajuti, nagu oleks ta seda naeru varemalt kuski kuulnud, ja ta kippus peaaegu uskuma, et ta tingimata seda naeru tunneks, kui see kostaks vähegi valjemini. Aga ei, see naer jäi vaikseks ja ta oli niisugune, nagu Indreku läheduses polnud naernud ükski naine. Ja kui ta viimaks jäi vakka, siis vaikiski ta nõnda, nagu polnud vaikinud tänini ükski naine. Jah, naine vaikis ja Indrek ei kuulnud tema hingamistki, aga sõber Metslangi hingamine kostis selgesti, väga selgesti, nagu mataks miski asi pisut tema hinge. Nõnda kestis see mõni aeg, siis sai ka sõber oma hingest võitu ja jäi kõik vaikseks. Indrek kuulatas peaaegu hinge kinni pidades, aga midagi ei kostnud enam kõrvu. Kui kaua ta nõnda kuulatas, mõni seda teab, aga vististi oli ta viimaks tukastama jäänud, sest ta tuli täiele arusaamisele sellest, et keegi ronis tema juurde asemele, keegi pehme ja soe. Ta tikkus Indreku ja seina vahele, tikkus tema käte vahele, toppis oma jalad ja põlved Indreku põlvede ja jalgade vahele, millele see ei tea miks vastu punnis. Nõnda jäi pugeja kõverasse Indreku kurgu alla natukeseks ajaks vaikselt lebama . Indrek tundis tema hingust, tundis tema ihusoojust, tema juukseid ja nende lõhna, arvas kuulvat isegi tema südamelööke. Tema selja taga põrandal magas keegi suure norinaga. See pidi küll sõber Metslang olema, tingimata tema, kuigi Indrek ei julgenud end põrmugi liigutada ega vaadata, sest ta nagu kartis, et see, kes tema kurgu all, siis kohe teeb midagi, mis Indrekule ei meeldi. Mida ta just teeb, seda oli võimata teada, aga üks oli kindel, ta teeb tingimata midagi, millel on paratamatud ja saatuslikud tagajärjed. niipea kui Indrek ennast pisutki liigutab.
Aga kui ta nõnda lamas, tuli tal äkki meelde, et silmad võib ta ometi avada, ilma et see teine seda märkaks, sest tema pea on ju Indreku kurgu all, nägu vastu rinda, sest muidu ei tunneks ta tema hingust nii selgesti. Ta pilutas oma silmalaud ja nägi oma imestuseks, et tuba on juba suur hulk valgemaks läinud, kui ta oli sel silmapilgul, kus ta nii hoolega kuulas sõbra Metslangi rasket hingamist. Tähendab, tema pidi vahepeal tingimata väikese uinaku tegema. Tal tuli äkki meelde selle naerukihin, kes tal praegu kurgu all, ümmarikud pehmed põlved kõvasti vastu tema reisi. Ta ajas silmad päris lahti ja katsus vaadelda, aga pilk püüdis ainult peene piha ja ümmarikud puusad. Jalgu ei olnud näha, need kadusid kõverassetõmbunult undruku alla. Pea ei paistnud sugugi silma, sest Indreku oma lõug varjas selle. Aga nagu oleks see teine aimanud, et Indrekul silmad lahti, viskas ta äkki pea tagasi ja naeratas talle vastu. Jahmatunult vahtis Indrek seda naeratavat suud ja sosistas viimaks:
„See olete teie!“
Tüdruk vahtis talle nagu küsides vastu, aga siis tardus alguses nii sulav naer tema huulile, ta nokutas vaevaltmärgatavalt pead ja ütles siis:
„See olen mina!“
Nüüd heitis Indrek silmad oma selja taha ja nägi, et Metslang norskab tõepoolest üksinda, nägu vastu lage, suu lahti. Siis vaatas ta uuesti tüdrukule otsa, kelle pea seisis endises asendis. Õige! See on tema, see esimene naine, kes talle linnas vastu naeratas, seal võõrastemaja uksel ja ka väikeses toas, mille aken vaatas hoovile, kus seisid talupoegade hobused ja krõmpsutasid heinu. Aga Indrek ei sõitnud talupoegadega sinna, vaid voorimehega, kes ütles: „Sitt kool see Mauruse oma, ei ole tal ilusaid rõivid ega kedagi.“ Jah, ja siis oli selle naise naeratus teda nagu lohutanud ja julgustanud korraga, ta oli nagu ainuke kodune varandus võõras ümbruses.
Ja ilma et Indrek endale oleks aru andnud, mis ta teeb või milleks ta seda teeb, tõusis ta asemelt ja hakkas saapaid jalga tõmbama. „Hea, et esiti sokid jalga jätsin — pole nendega jändamist,“ mõtles ta ise. Samuti sõnalausumata ajas ta ka riided selga ja tahtis uksest välja minna.
„Uksed ja väravad on lukus ja hoovis on koerad,“ ütles tüdruk, kes istus nüüd aseme äärel ja püüdis Indreku kätt, aga ei saanud ega saanud teda tabada.
Indrek vaatas nõutult ringi.
„Läbi akna võiks,“ lausus tüdruk, „aga ärge minge.“
Indrek astus akna alla ja vaatas välja. Pisut kõrge hüppamiseks kividele, mõtles ta ja lisas endamisi juurde: „See on see pagana keldrikord, see teeb kõrgeks.“ Ta avas akna.
Aga juba seisis tüdruk ta kõrval ja tõstis käed kuidagi imelikult kurgu alla, nagu teevad seda väikesed lapsed mõnikord, kui nad väga härdalt paluvad. Indrek oli tähele pannud, et nad nõnda teevad, ja nüüd tegi see tüdruk samuti, nagu oleks ta äkki väikeseks lapseks muutunud. „Esiti pidi ta minu kurgu all samuti olema,“ mõtles Indrek, kui ta ronis juba aknalauale.
„Ma palun,“ lausus tüdruk vaikselt ja alistunult, „ärge minge!“
Aga järgmisel silmapilgul pidi Indrek juba kividel olema, sest ta tundis päkkades teravat valu. See ta arugi lõplikult selgeks tegi, nii et ta õieti mõistis, mis temaga sündis. Ta ei vaadanud kordagi tagasi, kui ta kodu poole sammus . Aga kodu olid kõik uksed ja augud suletud, ning et ta ei tahtnud kõlistada ega koputada, siis pidi ta üle kõrge värava ronima. Aga see tundus praegu üsna kergena. Ta ronis nimelt tagahoovi, mille lõpul vana tühi kuur , kus mõned kood õlgi ja lahtist sasi maas: seal tahtis ta katsuda magada.
Kui ta Metslangiga mõne päeva pärast kokku sai, ütles see:
„Miks sa ära jooksid? Plika rääkis mulle. Küll oled sa südametu. Plika palub, aga tema hüppab läbi akna välja. Oleks sa näinud, kuidas ta veel pärastki tönnis. Sest naised on niisukesed, et kui nemad ise heast südamest tulevad ja sina läbi akna välja hüppad, siis tönnivad, ja kui sina lähed ning nemad su läbi akna sisse lasevad, siis tönnivad nad ka. Sellepärast peabki nende vastu pisut hea olema.“
Aga äkki ei huvitanud Indrekut enam sõber Metslangi elutarkus, nagu polekski ta tema sõber, vaid mõni teab kes sootuks ükskõikne inimene. Ta ainult imestas, mida ta küll temas äkki oli huvitavat leidnud, kui ta oli temast eemale hoidunud paar aastat ja kui ta jäi temast eemale ka nüüd, nagu ta seda tundis selgesti. Kõik oli alanud linalakast ja hallist orikast, just neist kahest, sest kujutlusvõime oli aimanud siin asju, mida võib-olla polnud üldse olemaski, ja lõpu magas ta välja kuuris õlekubudel. Aga see kuur ja õlekood said millegi uue alguseks.
XXIV.
Indrek ei võinud midagi sinna parata, et ta veel kaua pidi sellest mõtlema, kuidas see tüdruk talle kurgu alla pugenud, nagu poevad kanapojad ema tiiva alla, ja kuidas ta pärast käed paludes tõstnud, kui tema avas akna, ronis aknalauale ja hüppas välja. Aga tüdruku esimene naeratus paar aastat tagasi võõrastemaja uksel, see oli ununud ja kustunud. Ehk kuigi ta veel tuligi meelde, siis näis see sootuks ükskõiksena, ja Indrek tundis, nagu oleks ilm jäänud seeläbi pisut vaesemaks. Üks rõõm oli ilmas vähem.
See mõtete ja tundmuste rodu valdas teda päeval ja öösi painasid teda unenäodki samas suunas. Päevad nagu mõjutasid öid ja ööd päevi. Ööd viskles ta sonides asemel ja päeval otsis ta paika, kus oleks üksi. Imelikul kombel ei tundnud ta oma üksindust kuski nii sügavasti, kui just selles vanas kuuris, kus ta oli õlgedes maganud oma südamest ühe ilusa rõõmu. Sellepärast hakkas ta siia hiilima, nagu kisuksid teda lapsepõlve-mälestused õlekoole istuma.
Need õled seisid siin vististi juba aastaid. Nemad kuulusid sinna ajajärku, kus härra Mauruse asutis oli alles töötanud täie auru all, nagu armastasid öelda Tigapuu ja Ollino, kui nad tuletasid meelde möödunud päevi. Siis oli õlgi ostetud poiste magadiskottide täitmiseks, sest härra Maurusele ei meeldinud madratsid, mida oli raske puhastada , kui nendega juhtus midagi. Aga magamisasemega juhtus ikka midagi ja sellepärast pidi võima teda kergesti puhastada. Õlgi võis iga poolaasta vahetada ja kotid vahepeal puhtaks pesta ning läbi keeta, sellepärast armastas härra Maurus õlgi.
Aga olid tulnud teised ajad ja vanad unusid üpris ruttu. Mälestuseks seisavad veel need õlekood ja lahtine sasi mööda põrandat laiali, mis osalt pehkinud, sest katus ei pea enam igalt poolt vihma. Üks ja teine kord satub mõni Tigapuu või Ollino hoosse ja jutustab möödunud pidudest metsas, jõel, jääl või tuletab meelde kontserte ja tantsuõhtuid, kui neilt küsitakse, miks on klassidevahelised seinad nõnda ehitatud, et neid võib lae alla kerida või muidu kõrvaldada ja muuta kogu hoone ühiseks saaliks. Jah, kui küsitakse seletust sellele või õlekubudele, millel armastab nüüd istuda Vargamäe Indrek, siis nad jutustavad mõnikord kadunud aegadest ning nende silmad löövad imeliselt särama, nagu räägiksid nad suurest rõõmust ja õnnest.
„Need ajad ei tule enam kunagi, tagasi,“ kinnitavad nad alati. „sest pole enam neid poisse, pole neid õpetajaid.“
„Mis peaasi — vana ise pole enam endine, vana ise, see on peaasi,“ lausub härra Ollino ja käib norus peaga mööda tuba edasi-tagasi, kustunud pabeross hambais, käed püksitaskuis.
Indrek on neid jutte mitu ja mitu korda kuulnud ja tahes või tahtmata imestab ta, kuidas see küll on, et igal pool on paremad ja ilusamad ajad mööda, kuhu tema jõuab. Hea küll, siia ta tuli hilja, peaaegu täie mehena , loomulik, et ta siin pidi jääma hiljaks, loomulik, et paremad ajad juba möödas, ainult need mõned õlekood veel. Aga Vargamäel? Tuli ta sinna ka vanalt? Kas ta ei sündinud õigel ajal nagu kõik teisedki? Ja ometi olid ka seal nagu ilusamad ajad möödas, kui tema jõudis sinna. Polnud enam nii palju ja nii suuri usse, polnud enam jõeäärses padrikus nii palju pardipesi, polnud enam jões nii palju kala ja vähki, polnud Jõessaares enam nii peeni ja painduvaid kaski, kui oli olnud millalgi varemalt. Midagi seda ei olnud enam, nagu jääks maailm aasta-aastalt aina vaesemaks.
Omataolise vaesena Indrekki istus kuuris õlekool, kuhu tema seltsiliseks ilmus pruuni- ning valgekirju kass valvama hiiri , kes krabistasid õlgedes. Õnnelik kass, mõtles Indrek, et ta pole sündinud Vargamäel: seal oleks talle juba enne kivi kaela seotud ja ära uputatud, kui ta silmad oleksid jõudnud avaneda ja ilmavalgust näha, sest vana Mäe Andrese arvates ei saa kirju kass ei hiirt ega varblast kätte, varitseb ainult lihaliua ja piimapüti järele. Aga siin valitsevad nähtavasti teised olud, sest kirju kass on juba kõrge vanaduseni elanud ja toidab end ikka veel ilusasti hiirtest, varblastest ja pääsukestest, kes pesitsevad siinsamas kuuris, kus aga keegi leiab endale paraja paiga.
Ükskord, kui Indrek jälle kuuri mõtles minna, kuulis ta sealt kellegi häält kõnelemas. Sõnadest ei saanud ta aru, aga hääletoon tundus manitsevana. Tasahilju hiilis ta lähemale ja nägi lõpuks, et õlgedel istub kuue, seitsme või kaheksa-aastane tütarlaps ja hoiab kirjut kassi süles, õpetades temale korralikke eluviise. Aga niipea kui ta märkas Indrekut, laskis ta kassi minna ja põgenes ka ise — mitte püsti joostes, vaid imelikult roomates — kuuri nurka, mis seisis vastu naabriaeda. Seal lükkas ta lahtised lauaotsad eemale ja läbi nõnda tekkinud pilu kadus ta. Indrek jäi talle üllatatult järele vahtima. Aga kui ta nõnda keset kuuri seisis, tundis ta, et keegi puutub tema jalga, ja alla vaadates nägi ta kirjut kassi, kes nühkis end tema püksisäärt vastu, visates pead ja saba selga.
„Ärge laske, ta karv on lahti,“ hoiatas lapse hääl kuuri seina tagant ja suured pruunid silmad piilusid läbi pilu.
„Miks sa ära põgenesid?“ küsis Indrek vastu.
„Ma mõtlesin, et sa täna ei tule, aga sa tulid,“ seletas laps.
„Tule tagasi,“ kutsus Indrek.
„Ei tohi, ma ainult salaja, see pole ju meie,“ seletas laps. „Enne ma käisin rohkem, aga nüüd ei saa, sina oled ees.“
„Kas sa mind tunned?“ küsis Indrek.
„Miks ei, tunnen küll. Sina oled see pikk. Molli hakkas sind pikaks hüüdma ja nüüd hüüavad sind kõik nõnda.“
„Kes kõik?“ imestas Indrek.
„Meie kõik: ema, mina, Molli, Vanda, Paula, kõik, kõik, kõik.“
„Kes on Molli?“ küsis Indrek.
„Minu õde, kes muud. Tema on terve ja suur, käib õmblemas. Arnot pole kodu, tema tuleb harva, sest tema õpib lukussepaks. Kui mina terveks saan, siis lähen mina ka ära, mina siia ei jää, sest mis ma siin tegema hakkan, kui ma terve olen.“
„Mis sul siis viga on?“ küsis Indrek, kuna ta juba ise laudseinale oli lähenenud, mille vahelt tütarlaps piilus.
„Kas sa siis ei tea?“ imestas tütarlaps. „Minu jalad ei käi, mul on kargud, näe, seal põõsa ääres.“ Indrek kükitas lapsukese juurde teisele poole seina ja püüdis läbi prao vaadata. „Kui ma suuremaks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, kutsub ingli , ütleb: Tiina jalad on haiged, mine tee terveks. Ja kui see ingel ei oska seda teha, siis saadab ta teise ingli, saadab seni oma inglid, kuni tuleb niisuke, kes oskab haiged jalad terveks teha. Ingel tuleb tingimata, kui jumal käseb. Aga ta tuleb salaja, kui kõik magavad. Inglid tulevad ikka salaja. Tuleb, koputab ja küsib emalt — muidugi unes, sest ingel enam ilmsi ei küsi, ainult enne käisid nad ilmsi küsimas — tuleb ja küsib: Kus on see väike Tiina, kelle jalad on haiged? Ja ema näitab: näe, seal ahjunurga taga põrandal, seal ta magab oma koti peal. Aga see võib ka nõnda olla, et ingel ei koputa ega küsigi, tuleb ainult aknast või ukseprao vahelt sisse, sest jumal on talle enne kõik ära seletand, tuleb ainult sisse, tema võib oma tiivad nii väikseks teha, et pääseb igalt poolt läbi, tuleb, loeb issameie ja teeb terveks. Kui ingel tahaks sinna õlgede peale istuma minna, siis ei hakkaks ta naelu lauaotstest välja kiskuma, vaid tema paneks tiivad platti kokku ja tuleks lihtsalt läbi prao. Nõnda teeks ta, kui ta tuleks, sest temal pole ometi vaja lukussepaks õppida, nagu Arnol, et need naelad siit välja kiskuda. Ja tuppa tuleb ta samuti, sest ega ta ometi sellepärast hakka uksi ja aknaid lõhkuma. Ta teeb mu muidu terveks, ma ei või ometi suurelt niisama käpuli ronida nagu nüüd väikselt. Mamma ütleb, et see ei kõlba, sest see pole suurel tüdrukul viisakas. Mina tahan ilma karkudeta, nagu Molli ja Arnogi. Nagu kõik, kes käivad püsti.“
„Iseenesestki mõista,“ ütles Indrek.
„Eks ole,“ kinnitas Tiina. „Ega siis minagi halvem ole kui teised. Ema lubas niikaua jumalat paluda , kui ta oma ingli saadab. Mina ise palun ka, me palume kahekesi, sest Molli ei viitsi, tema on laisk. Tema ütleb ikka: kes teda jõuab niipalju paluda, et ta sind kuulda võtab. Nii ütleb ta jumala kohta. Aga meie emaga palume edasi. Arno ka ei palu, sest tema õpib nüüd lukussepaks ja temal pole enam aega minu pärast jumalat paluda. Kui ema teda vahel sunnib, ütleb ta, et mis ta sest saab, et ta lukussepaks õpib, kui ta ikka peab jumalat paluma, parem ta siis ei õpigi lukussepaks. Nõnda et meie oleme emaga kahekesi, mina voodis kummuli ja ema voodi ees põlvili, nõnda palume meie iga õhtu ja iga hommiku. Minul jääb mõnikord vahele, unustan ära, kui ema meele ei tuleta, aga tema ei unusta kunagi, sest tema ütleb alati: kuis sa siis muidu endale jalad alla saad! Ja ega meie emaga enne ei jäta, kui mul jalad terved, mitte ei jäta, jumal peab nägema, et meil tõsi taga, ütleb ema. Ja Anne-tädi palub ka omas kodus. Tema elab teisel pool punast kirikut, surnuaia juures, kus palju ristisi. Oled sa seal käind? Mina olen. Seal on isa haud, ema viib sinna lilli… Nii et meie palume kolmekesi: ema, mina ja Anne-tädi. Kui ema rikkaks saab, siis on tal palju raha; selle eest võib lasta ta ka õpetajat paluda, kirikus paluda, sest see aitab veel rohkem. Aga nüüd ei ole emal raha ja meie oleme vaesed ning palume ise kahekesi. Tädi aitab ka, aga temale ema ei maksa, tema palub muidu, sest tema on minu ristiema.“
„Kus sa elad?“ küsis Indrek.
„Näe, seal, selles punase katusega majas, paistab läbi aia. See on siin meie aed. Meie elame keldrikorteris. Meie peal elavad meie omad saksad; teises otsas, kus keldrid, elavad võõrad saksad. Ema käib neid passimas.“
Niisugune oli Indreku uus tutvus, mis muutus peagi nagu sõpruseks, sest kui alguses Tiina tuli juhuslikult, siis hakkas ta varsti ootama ja valvama silmapilku, millal Indrek ilmub põhuhoonesse. Ja see omalt poolt ei teinud õnnetule tütarlapsele vähimatki takistust temaga kõnelemises või tema lähedusse tulemises. Varsti läks ta ise kuuri nurga juurde ja lükkas lahtikangutatud lauaotsad eemale, et Tiina võiks vabamalt sisse ronida. Oli kergem kuulata lapse unistusi jalgest, kui tallata peaajus tuikavaid mõtteid hiljutistest elamustest. Oli millegi pärast imeline hea kuulda usust jumalasse, sest temas kahtlemisest oli ta kuulnud juba küllalt.
Kui nad ükskord jälle kahekesi nõnda vestlesid — see oli õhtu eel — tõusis vesikaarest kõuemürinaga must pilv, mida läbistasid aeg-ajalt vinkavonkalised piksesähvatused. Päike pidi olema alles ülal kõrgel, aga ilm läks äkki pimedaks, nagu saabuks öö. Kogu linnale langes põnev vaikus. Pääsukesedki häälitsesid oma poegi toites nagu poole nokaga. Kõik ootasid nagu millegi ähvardava lähenemist. Tuul suri sootuks. Õhk oli kuum ja lämmatav, nagu hõõgaksid vanad laudseinadki rammestavat uima.
Indrek ja Tiina istusid kuuri värava kõrval nõnda, et võiks vaadelda lähenevaid piksevälgatusi ja siis tähele panna, kus ja millal algab kõuemürin. Aga kuna see ikka suurema hooga lähenes, tikkus tütarlaps Indrekule aina ligemale.
„Ma kardan,“ sosistas ta. „Molli kardab ka, aga Arno ei karda. Kui müristab, poeme ikka tema juure. Aga kui Arnot ei ole, siis olgu ema, muidu ei või. Ema ütleb küll, et tema ei karda, aga mina ei usu seda. Ta ainult ütleb nõnda meie pärast, sest meie Molliga kardame. Meie julgustamiseks ütleb ta. Kui meie tahame välgu eest voodi pugeda ja pead padja alla matta, kutsub ta meid ikka oma juure. „Tulge parem siia: kui lööb, sureme kõik korraga,“ ütleb ta. Aga miks ta ütleb nõnda, kui ta ei karda? Kardab ju, eks? Kas sina ei karda?“ küsis ta Indrekult.
„Ei,“ vastas Indrek.
„Päris tõesti?“ usutas tütarlaps.
Ja kui Indrek oli andnud kinnitava vastuse, ütles Tiina:
„Siis tulen ma välgu eest sinu sülle, kui ta ligidale jõuab. Ja tead, miks ma teda nii väga kardan? Kardan, et lööb mu surnuks ja mul on vigased jalad. Oleks jalad juba terved, siis poleks sest ühti, las lööb surnuks; aga nüüd ei või, sest siis lähen ma taeva vigaste jalgadega, sellepärast. Las jumal teeb ennem jalad terveks, tulgu välk siis, tulgu või selsamal päeval, kui mu jalad terveks saavad. Aga miks jumal meid nõnda välguga hirmutab, kui ta igakord ei löö? Miks? Ema ütleb, et meie patu pärast. On see õige?“
„Küllap ta on, ega siis ema muidu,“ arvas Indrek.
„Siis on minu jalad ka patu pärast sihuksed?“ küsis Tiina.
Enne kui Indrek jõudis vastata, sahistas esimene tuulepuhang puies ja kargas väravast sisse. Temaga ühes sähvatas välk, millele järgnes raksatus, mis põrutas esimesed harvad, jämedad vihmatibad taevast ründavast pilveservast. Ehmunult karjatasid pääsukesed: „Mis teed? Mis teed?“ ja Tiina oligi juba Indreku süles. Aga samal silmapilgul kostis naisterahva hääl, mis kutsus Tiinat.
„See on Molli,“ sosistas tütarlaps ja puges Indrekule lähemale. „Oleme vagased, las ta hüüab.“
Aga hääl tuli ruttu lähemale ja peatus laudseina taga.
„Tiina, kus sa oled, et sa ei vasta?“ küsis hääl ja kaks silma piilusid läbi prao. „Tule koju, vihma hakkab sadama, tule ruttu!“
Samal silmapilgul sähvatas välk uuesti ja ühes raksatusega valas vihma kui oavarrest .
„Tule koju,“ käskis hääl, „ma saan muidu märjaks.“
„Ma ei tule, sest sa kardad,“ ütles Tiina nüüd. „Ma olen Pika süles, tema ei karda. Tule ka siia vihmavarju, tema ei karda sugugi.“
„Aga Tiina!“ hüüdis hääl. „Kas sul häbi ei ole? Tule silmapilk, muidu saab ema kurjaks.“
„Ei tule,“ vastas Tiina. „Las välk läheb mööda, siis tulen. Sina tule seniks siia.“
Nüüd tõusis Indrek ühes lapsega üles ja läks seina äärde, kust tagant räägiti.
„Vabandage, preili,“ ütles ta, „aga te peaksite tõepoolest siia vihmavarju tulema, kui see võimalik oleks, muidu olete varsti läbimärg.“
„Ma olen räästa all, siia ei tule vihma,“ vastas neiu.
„Tule, tule, Molli,“ mangus Tiina, „siin on hea, sest siin me ei karda.“
„Armas laps, ei või ju, ema ootab toas,“ ajas neiu vastu.
„Aga nõnda saate ju kaelani märjaks, kallab kui toobri servast,“ ütles Indrek.
Lõppes viimaks sellega, et vanem õde ronis lauaotste vahelt, mida Indrek aitas postist eemale hoida, nooremale õele järele ja nõnda ootasid nad kolmekesi vihmavalingu lakkamist.
„Istu aga meile lähemale,“ ütles Indreku süles asuv õde Mollile, „sest meie kahekesi ei karda.“
„Tõepoolest, preili, istuge lähemale, kui te kardate,“ ütles Indrek.
Nõnda siis nihkusidki need kolm iga kõueraksatusega aina koomale, nagu tahaksid nemadki kõik korraga surra, kui pikne peaks tabama. Aga vaevalt mõtles ükski neist praegusel silmapilgul surmast, vähemalt Indrek mitte. Tema mõtles sootuks midagi muud. Tema mõtles sellest, et seda neiut, kes tema kõrval istub õlekool, on ta varemaltki näinud. Tema teab seda sellepärast, et selles neius on midagi, mis köitis tema tähelepanu esimesest silmapilgust saadik, nimelt — imelik vormide ümmarikkus. Ümmarikud mustad silmad, ümmarik nägu ja ümmarikud selle osadki — lõug, palged, otsaesine, isegi nagu nina, ümmarik pea ja kael, ümmarikud õlad, käsivarred, piht ja puusad. Ka kõnnak ja hääl oleksid nagu ümmarikud; Indrekule tundub see nõnda, kui ta tema liikumist näeb ja tema rääkimist kuuleb. Tema ise ja ka temas endas nagu veereb kõik suure ümmarikkuse tõttu. Indrekule näib peaaegu imelikuna, et midagi nii ümmarikku püsib tema kõrval õlekool ja et ta ei veere kuhugi ära. Iseasi sellega, kes tema süles, sest see tundub kondisena ja nurgelisena, eriti need viletsad ja pikad jalad, mis ei taha kõndida.
Indreku ümmarikkusenautimist segas naisterahva hädaline hääl, mis hakkas kostma läbi vihmapladina ja sahina. Neiu tõusis seda kuuldes püsti ja läks kuuri tagumisesse nurka, kust püüdis hüüdvale häälele vastata. Varsti õnnestuski tal hüüdjat rahustada ja nõnda võis ta oma endisele paigale tagasi tulla, liiatigi kuna ju välk uuesti sähvatas ja raksatus halli taevaruumi läbis. Kaua pidid nad ootama vihma vähenemist. Näis, nagu võiks tõepoolest enne õhtupimedus saabuda, kui raugeb sadu.
„Meie tunneme teid ammugi,“ ütles neiu, kui ta oli nihkunud juba Indrekule vastu külge, võttes õe lõdvad jalad oma rüppe, et nõnda nagu paremini köita end noormehega.
„Saabastest ja pükstest,“ lisas Tiina selgituseks juurde.
„Pea sina oma suu,“ ütles Molli õele.
„Soo, või saabastest ja pükstest,“ imestas Indrek.
„Me ju muud oma aknast ei näe, sellepärast,“ seletas Tiina.
„Jah, meil on ju keldrikorter ja pisitillukesed aknad,“ ütles neiu nüüd. „Kui keegi läheb meie akna eest mööda, ei näe meie muud kui aga jalgu, ehk olgu siis et paned pea üsna ruudu ligi, pöörad viltu ja vaatad nõnda, siis näeb rohkem. Muidu ei näe. Ainult kui teiselt poolt uulitsat minnakse, siis paistab kõik. Aga või siis kõik teiselt poolt lähevad ja või sa alati nina vastu ruutu surud…“
„Mina ronin ikka aknalauale ja vahin sealt, nõnda paistab paremini,“ ütles Tiina Indreku süles ja vahtis ülespoole, nagu istuks ta ka praegu oma toa aknalaual.
„Ega kõik pole sinusugused pääsupojad,“ vastas Molli õele ja jätkas siis endist juttu: „Jah, paistavad ainult jalad põlvist saadik või natuke kõrgemalt, mitte rohkem. Nõnda oleme õppinud möödaminejaid tundma jalgadest, saabastest, pükstest, mantlihõlmadest, kleitidest, kepist, vihmavarjust, kõnnakust, kuidas keegi jala maha paneb. Sellest kõigest tunneme meie möödaminejaid. Esteks oli küll hirmus, sest kui papa alles elas, oli meil teine korter, mitte niisuke. Siis elasime teisel korral. Aga nüüd oleme juba harjunud ja on isegi väga huvitav. Näed jalgu ja katsud mõelda, misuke nägu neil võiks küll olla. Vaatad saapaid ja katsud aimata, mis müts või kübar. Mõõdad silmaga säärte ja sammude pikkust ning ütled kohe: see on vist niisuke või niisuke. Vahel lähvad jalad paari kaupa, siis vaatad, kas on nad noored või vanad. Kui vanad, siis las nad lähvad pealegi, sest kuhu need vanad jalad paari kaupa ikka lähvad. Aga kui noored, siis hakkad arutama, hakkad mõtlema ja võid nõnda kas või pool tundi mõelda, kuhu küll läksid need kaks paari noori jalgu. Paistab ju kohe, kas lähvad mees ja naine või amiseerijad, sest nende jalad astuvad hoopis teisiti. Ja kui siis vahel kostab veel naer või mõni sõna, siis teame kõik. Kollased ja lakid läksid täna mööda, ütlen ma mõnikord emale, ja kollased ütlesid tasakesi lakkidele: „Homme siis“ ning lakid vastasid: „Kell kaheksa“. Aga teate, mind teevad inimeste jalad juba nukraks. Käivad ja käivad teised mõni aeg üheskoos, amiseerivad ja naeravad ja siis ei käi enam, lähevad üksinda. Vahel kaovad mõlemad paarid, ei lähe enam kunagi meie akna eest mööda ja siis mõtlen ma: kuhu nad küll on saanud? On nad läind teise uulitsasse, teise linna, kuhugi võõrale maale, võib-olla surnuaiale, nii et mitte kunagi ei näe neid enam oma aknast. Eks ole see kurb?“
„Ja muidugi, see on väga kurb, kui tuttavad jalad ei lähe enam kunagi mööda,“ arvas ka Indrek ja märkas äkki, et lapse pea oli raskelt tema rinnale vajunud. „Magab,“ sosistas ta õele, kes hoidis lapse jalgu.
„Süles hea soe,“ arvas neiu ja lisas sellele juurde, mis pani Indreku peaaegu võpatama: „Preili Maurus ei läind kunagi meie akna eest mööda, vaid ikka teiselt poolt, nii et paistis üleni. Ma nii ootasin, et ta läheks meie poolt küljest, tahtsin nii väga tema kingi ja sukki lähedalt näha, aga kunagi ei läind ta. Kui ta tuleb Saksamaalt tagasi, ehk läheb ta siis.“
„Teie siis tundsite teda?“ küsis Indrek ja äkki tundus tal kuidagi imelikuna, et ta istub praegu siin, hoiab seda võõrast last süles ja kuulab selle ümmariku neiu lobisemist. Tal tuli nüüd meelde, et ka Ramilda oli rääkinud millestki ümmarikust, aga millest just, seda ta enam ei mäletanud.
„Meie tunneme teda juba ammugi,“ ütles neiu. „Ta oli nii kena. Eks olnud? Kõik armastasid teda. Poisid olid nagu hullud tema järel.“
„Kust teie seda teate?“ imestas Indrek, nagu oleks ta nõus, et ka tema oli nagu hull preili Mauruse järel. Ja niipea kui ta seda oli öelnud, lausus ta endamisi: „Õige! Ümmarik igavene, ümmarik igavene elu, ümmarik elu. Aga kuidas võis elu olla ümmarik, kui preili Maurus on Saksamaal ja tema istub nõnda siin? Elu peab olema vististi nurgeline.“
„Meie teame kõik,“ rääkis neiu edasi. „Jürka kaudu, tema jutustab. Mitte meile, vaid kellegile teisele ja meie kuuleme sellelt, nii et saame teada. Aga juba siis, kui me polnud midagi kuulnud, ütles ema alati: Küll seda preili Maurust vist armastakse. Kust sina seda tead? küsin mina. Vaata, kuis ta kõnnib, kuis ta astub, ütleb ema. Keha nagu vedrude peal ja pea nii püsti. Ei see muidu nii ole, kui ainult, et teda armastakse. Teate, mis mina siis tegin. Mina katsusin ka nõnda kõndida nagu preili Maurus, et kõik näeksid ja usuksid, et ka mind armastakse, aga ma ei saand nõnda, tänapäevani ei saa. Ema ütles mulle siis: ära parem katsugi, sest ei tule midagi välja. Las tuleb enne armastus, muu tuleb muidugi. Eks näe, kuis ta siis kõnnib, kui ta ükskord koju tuleb. On ta väga haige?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek ja ta tundis, kui imelik see on, et ta nõnda pidi vastama. Natukese aja pärast lisas ta juurde: „ Vihm hakkab juba üle minema.“
„Jah, müristamine läheb juba kaugemale,“ vastas neiu ja rääkis siis edasi, vahtides oma ümmarikkude silmadega pimedikus Indrekule otsa: „Küll ta Saksamaal terveks saab. Meie saksad saavad Saksamaal ikka terveks. Uskuge või ärge uskuge, aga kui preili Maurus ära sureks, siis nutaks minagi hea peatäie. Mulle ta nii väga meeldis. Kui mu meel oli vahel kurb ja ma nägin preili Maurust teiselt poolt mööda minevat, mõtlesin ma: mis ikka nii väga kurvastada! näe, preili Maurus läheb alles rõõmsalt mööda. Ja nõnda saingi ma rõõmsaks. Ja nüüd mõtlen ma mõnikord: kas Saksamaal peaks ka keldrikorterid olema, nii et preili Maurus võiks ka seal mõnest aknast mööda minna. Mis te arvate, kas on Saksamaal? Ema ütleb, et seal sihukesi ei tehta.“
„Ehk tehakse,“ arvas Indrek.
„Mina ka arvan, et tehakse,“ ütles neiu, „ja mul on sellest nii hea meel, et Saksamaal on ka keldrikorterid. Mõni inimene kohe on niisuke, et sa tahad, et ta elaks ja oleks. Preili Maurus on üks niisuke. Kas teie ka vahel mõtlete tema peale?“
„Mina?“ küsis Indrek peaaegu kohkudes.
„Teie ja teised, kes te seal olete,“ vastas neiu.
Indrek tõmbas kergemalt hinge, aga imestama pidi ta tõesti selle üle, kui vähe oli ta kuulnud möödunud aja jooksul Ramilda nime. Oli sündinud nagu ikka: mis silmast, see südamest.
„Palju on ju uusi, kes teda ei tunnegi,“ ütles Indrek.
„Aga need, kes teda tunnevad — teie, Tigapuu, härra Ollino ja teised?“
„Neid kõiki teate teie?“ imestas Indrek, ilma et oleks vastanud küsimusele.
„Aga muidugi,“ vastas neiu. „Tigapuul on alati kontsad viltu, teda tunneme sellest ja ütleme: näe, Viltu läheb. Härra Ollinol on pruun palitu, tema nimi on Kõrb. Ka Vainukägu tunneme, sest tema on ainuke, kelle pükstel on viik ja saabastel viks . Nõnda hakkasimegi teda hüüdma viksitud viik või viigitud viks, ükskõik kuis juhtub.“
Vihm jäi täiesti üle. Ainult laudseina taga aias krabises alles puielt sadada, kui tuli tuulepuhang. Sealtpoolt hakkas ka uuesti hüüdja hääl kostma.
„Ema,“ ütles neiu tõustes ja näidates magavale lapsele lisas juurde: „Mis ma temaga teen? Ema süles jääb ta ka alati müristamise ja välguga magama.“
„Mina võiksin ta koju tuua, aga ma ei pääse ju kustki läbi,“ arvas Indrek.
„Küllap me läbi pääseme,“ vastas neiu, „lauad võib eest ära lükata. Ja meie saksu pole kodus ka, kõik suvitamas, nii et võib küll.“
Nõnda pugeski Indrek, magav laps süles, neiu tehtud august läbi, et mööda tilknevate õunapuude alust maja juurde minna, aga kui lapse paljastele säärtele langesid mõned külmad veepiisad, ärkas ta üles.
„Kus ma olen?“ küsis Tiina silmi avades.
„Pika süles,“ naeratas Indrek talle vastu.
„Enam ei mürista?“
„Ei mürista ega löö välku ja nüüd läheme koju.“
„Olge head, siit alla,“ ütles neiu, kes ees kõndis. „Hoidke et ei komista ega pead kinni ei löö — siin on nii madal ja pime.“
Aga polnud parata, Indrek ei osanud oma pead küllalt langetada ja sellepärast tonksas ta temaga paar korda millegi vastu. Samuti puudutasid tema õlad ja küljed midagi. Nagu pärast selgus, viis kitsas kivipõrandaga koridor põiki maja alt läbi, jättes pahemat keldriruumid ja paremat esiti pesuköögi ning siis kojarahva korteri, mille väikesed aknad vaatasid tänavale, nagu jutustatud . Eluruum oli laudseinaga kaheks jaotatud, ukseaugul ripnesid punakaspruunid riided. Esimeses toas oli hallika võõba alt siin-seal paistvaist punastest kividest ahi, mille suu ees keedukoht.
Indrek otsis silmadega paika, kuhu laps panna.
„Ehk tulete tahapoole,“ lausus neiu ja lükkas ukseaugult riided kõrvale, aga juba järgmisel hetkel laskis ta riided uuesti langeda ja jäi lahutatud käsil ukse ette seisma ning ütles naerdes: „Ema noalaev on laeni täis, sinna ei või. Pange ta siiasamasse.“
Indrek asetas lapse ahju äärde õlgpõhjaga toolile.
„Palun, istuge ka ise,“ ütles neiu ja pani talle pehme tooli, mille ta tagaruumist toonud. „Meie maja au ja uhkus,“ lisas ta naerul juurde, tähendades toolile. „Sellel istuvad ainult meie armsad külalised.“
„See on papa tool, kui ta elas,“ seletas Tiina. „Mammal oli ka niisuke, aga see läks katki, koid sõid jalad alt ära; nüüd on ta kuuris. Põhi on, aga jalgu ei ole — koid põhja ei söö.“
Tuli ka ema sisse ja jäi ukse alla seisma.
„See on nüüd see Pikk, sa tead ju!“ hüüdis Tiina talle vastu, enne kui ükski sai tutvustamiseks midagi teha. „Tema tõi mu süles koju, aga vihmatibad äratasid mu üles.“
„Teid, härra Paas tunneme juba ammugi,“ ütles emand Vaarmann ja naeratas ise nõnda, et iga vähegi asjatundja pidi taipama, et ei tema ise ega tema lapsed kuulu õieti siia, vaid kuhugi mujale, mis palju peenem ja parem. „Teist on meile niipalju räägitud, teist ja preili Maurusest.“
„Imelik,“ lausus Indrek kohmetunult ja tal oli hea meel, et toas valitses videvik, sest muidu oleksid võinud teised tema punastumist näha.
„Jäite siis siia ukse alla,“ ütles emand Vaarmann hädaldavalt, „oleks ometi kutsunud võõra tahapoole.“
„Ma tahtsin kutsuda,“ vastas neiu; „aga noalaev on ju laeni täis.“
„Ah jumal, minu noalaev!“ kaebas ema nagu käsi ringutades ja pöördus siis Indreku poole vabandust otsima: „Kui teie teaksite, mis häda mul nende kahega on. Kuhu midagi võtavad, sinna jätavad. Ja minul aega korjata ei ole, pole muud kui kiian aga tahapoole, et saaks ukse allagi ruumi enesele ja teistele, kes vahel sisse astuvad. Ja neid närusid ja kodinaid on kohe nii palju, et sa ei tea, kuhu nad mahutada. Selga panna ei ole, aga korjata ja koristada, nii et väsid. Ei seda hullu tea, kas teiste juures ka nõnda peaks olema.“
„Härra Paas,“ ütles vanem tütar, „teie peaksite meie ema tundma, siis oleks teil kõik kohe selge. Tema ei viska nimelt midagi ära, ei anna midagi kontsukaupmehele, vaid aina korjab, sest tema ütleb, et majakohas ja lapselises peres läheb kõik tarvis.“
„Aga lähebki ju,“ kinnitas ema, kuna tütar edasi jutustas:
„Tahate, ma näitan teile, mis kleita, põllekesi, sukki ja kingi ma kandsin nelja-, viie-, või kuue-, seitsmeaastaselt. Kõik need räbalad on kusagil alles. Ja kui Tiinal tuju tuleb, siis kougib ta nad kusagilt kotist või korvist välja ja kannab nad keset põrandat.“
„Aga ärge sellepärast, härra Paas, arvake, et meie nii mustad oleme. Meie oleme väga puhtad ja ontli rahvad. Sest kui meie kord kätte võtame ja toas tuulutama ja tolmutama hakkame, siis teeme niisukse remondi , et akendest tõuseb kui korstnast uulitsale. Ja pärast plitsib ja klantsib siis kõik, ka kastialused ja kapitagused. Tiina paneme siis voodi või laua peale, las kõlgutab seal oma jalgu, meie Molliga laseme käed käia. Kui te siis siia sisse astuksite, saaksite meist palju parema arvamise kui täna. Aga pärast läheb jälle kõik vana rada: Molli käib õmblemas, õmbleb ka kodus ja mina passin saksu või pesen ja triigin pesu, Tiina, see kisub kaltse põrandale, sest mis ta muud peakski tegema oma jalgega. Kõik läheb nõnda, kuni tuleb uus remont . Vaese inimese asi, kõik on ui-ai. Aga enne, kui mu mees alles elas…“
Ja nüüd algas see, ilma milleta ei saanud emand Vaarmann lõpetada ühtegi seletust, algas jutustus endisest elust, mis paistis mälestuses otse kuldsena. Ei olnud seal ainustki häda, ainustki puudust ja ei leidunud ühtegi soovi, mida poleks olnud võimalik täita. Mees oli peenike puusepp, peaaegu saksa tisler ja raha teenis ta küllalt, niipalju kui neil kulus. Tuttavadki olid neil ainult peened inimesed, kõik ametmehed, mitte ainustki musta ega päevatöölist, aina kingsepad, puusepad , sadulsepad, rätsepad, ja üks voorimees, kes ise käis sõidus kahega, poiss ühega. Mõnikord suurtel pühadel käisid nad vanamehega kahekesi isegi saksa jutlusel, sest tema ise oli saksa keelt õppinud koolis, vanamees ametis. Aga siis tuli surm ja nende elu lõigati nagu pussiga pooleks. Kas emand Vaarmann veel kunagi oma elu poolitatud kohast võib jätkata, jumal seda teab. Võib-olla, et laste kaudu, jah, see võib olla, et laste kaudu saab ta veel kord oma elu jätkata. See aga, mis ta praegu elab, pole tema elu, tema pole selleks loodud ega ka kasvatatud.
Indreku esimesele külaskäigule järgnesid varsti teised. Kuigi tal polnud põhjust selle tutvusega uhkustada, ometi oli tal hea meel, et oli väljaspool koolimaja ükski paik, kuhu võis mõnikord jalad sisse pista. Suuremal hulgal õpilastest polnud sedagi.
Imelikult mõjus see tutvus. Tänini oli Indrek ennast tundnud kivitänavail võhivõõrana, ainult linnast väljas, põldude vahel või metsas leidus nagu midagi kodust. Aga nüüd muutusid omasemaks ka valgustatud uulitsad ja nende serva ritta laotud majad, eriti siis, kui ta hiilis õhtul salaja hooviväravast välja, et kohata ümmarikku Mollit. Jah, nüüd sai kogu linn palju omasemaks ja kodusemaks. Nüüd seltsisid tänavatega, nende nurkadega , laternaga kuskil maja ees, mingisuguse linnataguse jalgrajaga, puiesteega, ühe või teise vaatega linnale, mida nad üheskoos nautinud, raekoja kellalöökidega, valgustatud poeakendega ja palju muuga muljed ja mälestused, ühed jäädavamad, teised möödaminevamad. Lisaks tuli veel midagi, mis süvendas Indreku vahekorda linnaga ja tema kivitänavatega. Algas sellest, et kui Indrek mõnikord Vaarmannide juurde ilmus ühisele jalutuskäigule minemiseks, siis Molli ennast parajasti mukkis ja klanis, nagu ta ise ütles.
„Linnas peab, muidu ei saa,“ seletas emand Vaarmann osalt nagu tütre vabanduseks, osalt nagu Indrekule näpunäiteks. „Kõik noored, olgu mehed või naised, peavad linnas oma välimuse eest hoolitsema, sest see on haridus.“
Ja ta laskis pilgu riivata Indreku kodukootud riideid, kulunud saapaid ja kraed , mida kantud juba nädal aega. Molli riietus oli selle kõrval otse pidulik ja pühapäevane. Tahes või tahtmata tuli nüüd Indrekule meelde härra Molotov, kes nende klassis oli vahetanud pesu, enne kui läks tütarlastekooli tundi. Nüüd oli tema ise naistega samas hädas nagu see sõimuanumgi. Ka tema pidi vististi hakkama talitama oma õpetaja eeskujul ja muretsema omale paberist pesu, nagu tegid seda paljud teisedki. Eriti suur kunstnik sellel alal oli Vainukägu, sest tema kandis paberist kraesid ühe nädala ostupuhtusega, teise nädala iseoma puhastusega, mida ta oskas imeliselt teha. Tema käest peab õppima, mõtles Indrek. Paberist alustega oli halvem lugu, need olid ainult ühelt poolt riidega üle tõmmatud ja suvel soojaga, kui ihu kippus higistama, läksid nad peagi pehmeks ja pudedaks ning võisid krae kaela ümber jätta, ise aga pisut allapoole nihkuda. Jah, seda võisid nad hirmus kergesti teha. Sellepärast juhtuski sagedasti nõnda, et kui kenad pühapäevased poisid samasuguste neiudega läksid linnast välja jalutama, kus vaba voli jooksmiseks ja hullamiseks, siis poisid kõndisid, nagu oleksid nad küünarpuud alla neelanud, kuna aga neiud nende ümber ketast lõid, jooksid ja kilkasid. Asjasse pühendamatu võis sellest vaatemängust sootuks vale arusaamise omandada. Ta võis arvata, et siin on naine see, kes „mehkeldab“, ning et kenad pühapäevased poisid ei tee midagi muud, kui aga ootavad, millal ja mis nüüd tuleb või lahti läheb. Aga tõepoolest sündis kõik ainult sellepärast nõnda, et poisid kartsid higistada, sest nad kandsid peent paberist pesu. Seda teadsid muidugi ka neiud ja sellepärast tegid nad kõik, mis nende oskuses ja võimuses, et looduseseadused oleksid täidetud.
Indreku seisukord Molli kõrval oli eriti raske sellepärast, et neiu oskas ei millestki ikka midagi teha, kui tõusis tarvidus ehtida. Mõni tühine lindike, paar lokikest või lillekest, ja juba näiski Molli ehituna, nii et Indrek kippus tema kõrval punastuma, sest tema ei osanud iseenda välimusega midagi peale hakata, kuigi ta seda oleks kõigest südamest tahtnud. Aga siin asus talle Molli oma naiseliku oskuse ja kavalusega appi. Ta peatus nagu juhuslikult kuski akna taga, kus seisid lõpmatus reas maniskid, kraed, kaelasidemed, püksikandmed, kindad , taskurätid ja muu kribukrabu, juhtis ühele või teisele noormehe tähelepanu ja kinnitas lõpuks, et see pole kuigi kallis ning annab kaua kanda. Enesestki mõista, et Indrek omandas nii mõnegi neist asjust, mis polnud kallid ja pidid andma kaua kanda. Mõnikord tõusis tal isegi imeline iha, heita endast kõik, mis tuletas meelde Vargamäge ja tema ümbrust, saada sootuks uueks inimeseks ka välimuselt, nagu ta arvas end päev-päevalt saavat sisemiselt.
Side sünnipaigaga kippus tahes või tahtmata lõdvenema, ei kirjutanud tema sinna ega saanud kirju ka sealt, nagu poleks üksteisele enam midagi öelda. Sügise poole suve tuli vend Andreselt esimene kiri, milles seisis, et ka tema jätnud koju käima-sõitmise katki, kuigi ta varemalt sõita oli lubanud. Tähendab, ka tema jääb võõraks, mõtles Indrek nagu rahulolemisega, et tema pole üksi, kes kodukohast võõrdub. Andres pole sellepärast sõitnud, et kodu hakatakse teda usutama, kas ta pärast kroonut Vargamäele tagasi tuleb või mitte. Aga tema ei taha minna, sest tema tunneb nüüd ilma ja elab „Poolamaa põhjas“, kus on kõige ilusamad neiud. „Seda ütlen ma ükspäinis sinule, armas vend,“ kirjutas Andres, „sest sina oled ise ilma näind ja oled koolitud ja tead, mis on kodu ja meie Vargamägi, kus me üheskoos kasvasime ja karjas käisime ja tööd murdsime, sina vähem, mina rohkem, ning kus ikka veel elavad ja hängeldavad meie isa ja ema ja väiksed õed-vennad. Sest minul on omad plaanid ja, kui need täide lähvad, siis oh jumalaga Vargamägi; aga kui nad täide mitte ei lähe, siis ei tea mina mitte, sest see on üks raske asi. Ja seda kirjutan ma ainult sinule ja ei mitte teistele, et sa teaks, et mina olen sinu vanem vend ja et ära heida meelt, sest ka minul pole roosiaed sõtkuda. Aga mina tahan kõigile näidata, et ka Vargamäelt võib mehi tulla, kes on tõesti mehed oma rammuväega. Kui siis sinu käest küsitakse, et kas mina olen sinule kirjutand, siis ütle, et kirjutas ja ütles, et ei saa tulla, sest manöövrid ja muud niisugused asjad, sest meie ei söö mitte muidu siin kroonuleiba, vaid sööme seda oma palehigi sees. Nõnda kirjuta neile, armas vend, ja jää jumalaga ilma käe andmata ja silma nägemata, sest Poolamaa pole Jõessaares ja siit on palju maad, enne kui hakkab paistma kallis kodumaa, kus me kõik oleme sündind ja kasvand. Aga Kassiaru Maalist kirjutasid nad mulle, et see ajab juba pulmi püsti ja et käind teine meie Liinet pruuttüdrukuks kutsumas ja et Liine pole läind, sest tema ja kõik teised arvavad muidugi, et mina peaks Maaliga pulmad püsti ajama. Aga nemad ei tea, et mina olen nüüd ilma näind ja kaugel käind ja et mis on üks Kassiaru Maali, kui oled nii kaugel käind ja niipalju ilma näind, sest siin on terved ploomipuumetsad, nagu meil kodu sigadekopli lepik, nii et aja kohe just niipalju suhu kui läheb, ja ei ole aega kivisigi seest välja võtta, vaid las minna kogu kupatusega, sest ega nad suuremad ole kui soolasilgud, aga neid võisin ma ju väga hästi tervelt alla neelata, nagu sa tead. Sellepärast siis head õnne ja tervist, kuni näeme teineteist lihasilmaga ja võime vennalikult kätt anda, nagu kaks armast venda, sest mina pean sinu ema ka oma emaks ja tema on mind oma rinnaga imetand, kui minu oma ema ära suri, keda ma enam sugugi ei mäleta, ja sellepärast ongi mul ainult üks ema, keda tunnen, see on sinu ema, kes oleks nagu minu päris ema. Ja ma kirjutasin temale ja ütlesin, et oh armas ema, ära muretse nii väga palju seal kaugel ja kallil kodumaal, kus on Vargamägi, sest küllap me saame veel kõik paremaid päivi näha, las aga mina viin oma lootused täide, mis on alles vaka all nagu küünlatuli, sest mina ei taha neist veel rääkida ja see oleks liig vara, kui ma neist juba nüüd räägiks. Ja seda pead sa teadma, kallis vend, et Kassiaru Maali ajagu pealegi pulmad püsti, kui ta tõesti tahab, mida aga mina ei usu, vaid tema ainult tahab hirmutada, sellepärast ta Liinetki käis kutsumas, sest minust tema võtjat siin Poolamaa põhjas niikuinii ei saa, kus on kõige ilusamad neiud ja kust sulle saadab kallist rahu ja tervist sinu armas vend Andres.“
Luges Indrek venna kirja esimest, teist või kolmat korda, ikka ei pääsenud ta imelikust rusuvast tundmusest. Kirjutas vend ploomimetsast nagu sigadekopli lepikust, Kassiaru Maalist, kes ajab pulmi püsti, Poolamaast, mis pole Jõessaares, või jumalagajätmisest ilma silma nägemata ja käe andmata, — ikka kippusid talle silmade ette isa könksus sõrmed, mida ta mineval suvel tähele pannud lakaotsal. Ja alles esimest korda arvas ta täies ulatuses taipavat, mis tähendab isale, emale, kogu Vargamäele, kui vend peale kroonuteenistust sinna tagasi ei pöördu. Õed läksid, tema ise läks, Andres läheb ja ka Ants ei mõtle jääda, nagu oleks õnn igal pool mujal, mitte aga kodu. Ja siis veel see Kassiaru Maali, kes ajab pulmi püsti! Indrek tundis teda vaevalt, aga ometi puudutas tema nimi teda kuidagi valusalt. Andrest ja Maalit peeti teineteisele nagu looduks. Kõik ütlesid lausa, et kui Andres ei lähe tagasi Vargamäele, siis ainult sellepärast, et ta on valinud Kassiaru, kuhu läheb koduväiks, sest Kassiaru on parem ja suurem kui Vargamäe. Ja juba paari aasta pärast viskab vend kõige peale käega, teda ei huvita enam kuigi palju ei Kassiaru ega tema ainuke tütar ja pärija, sest vend on ilma näinud, nagu ta ise kirjutab, ja tema elab Poolamaa põhjas, kus kõige ilusamad neiud. Liiga ruttu ja kergelt näis sündivat kõik laias maailmas, mitte nõnda nagu kodu, seal soode ja rabade taga. Ainult seal tundus, nagu aimaksid inimesed endas tõesti igavikku ja nagu talitaksid nad sellekohaselt .
XXV.
Venna kirjast saadud meeleoluga algaski tänavune õppeaasta. See meeleolu harmoneeris kogu seisukorraga, sest neist lootusist, millega Indrek kevadel linna jäänud, teostus suve jooksul naeruväärt vähe: tunnid kadusid varsti ja lugemine ning õppimine taganes tühiste seikluste ja uute tutvuste ees, mida polnud võimalik koolis kasutada ei nii ega teisiti.
Päev-päevalt ootas Indrek silmapilku, kus härra Maurus ta haavunud näol üles oma tuppa kutsub või muidu kuhugi kõrvale tõmbab, pahema käe püksitasku surub ja parema välja sirutab, hõõrudes pöialt vastu esimese sõrme otsa, mis peab tähendama: raha! Ja kui see silmapilk on tulnud, siis pole Indrek enam täieõiguseline õpilane, vaid, nagu aasta tagasi, jooksupoiss, leivalõikaja, lauakatja, korrapidaja kuski mudilaste klassis, valvur , uksehoidja, võõraste-vastuvõtja, kes pidi teadma, kuis olla ja mis rääkida. Raske oli uuesti kõigeks selleks muutuda, palju raskem kui esimene kord. Ei aidanud seegi midagi, et talle määrati abilisteks kaks nooremat, kes, nagu Indrekki, tahtsid õppida, ilma et oleksid omanud selleks raha.
„Teie olete minu minister,“ ütles härra Maurus Indrekut uuesti ametisse seades. „Minu peaminister olete teie, sest teie olete teistest pikem nagu Saulgi, kui ta valiti Jehoova ees kuningaks. Kuningaks ma ei saa teid panna, sest mina ise olen oma maja kuningas, aga ma annan teie käsu alla need kaks, nende kuningas olete teie.“
Indreku üks käsualustest oli vaga Vainukägu, kelle vanematel enne rahast oli nappus kätte tulnud, kui pojast jõudis saada õpetaja või köstergi. Aga oma püksitriibu eest muretses Vainukägu endiselt. Ka pühakirja ettelugemisega tegi ta veel mõnikord katset.
„Teie vastutate minu ees, et kõik oleks korras,“ rääkis härra Maurus edasi, „ja need kaks vastutavad teie ees,“ tähendas ta abilistele. „Sest keegi peab ometi vastutama, kui härra Maurusel endal pole aega vastutada, sest temal on muud mured. Ainult pea rohkem püsti ja rind ette!“ ütles ta Indrekule, kes seisis ikka pisut vimmas ja pea longus , nagu oleks tal raske elada. „Vaadake Vainukägu, nõnda peab üks mees olema. Kuningas peab ikka oma alamatelt õppima, kuidas pea püsti ja rind ette ajada.“
Niisuguste juhatustega asus Indrek oma kohuseid täitma, mis viisid ta kohe igapäevase elu keerisesse. Söögitoas ta sattus proua Malmbergiga kokku ja see hakkas Ramildast rääkima.
„Ta küsib, et kas teie olete ikka veel siin,“ jutustas ta ja lisas juurde: „Ta küsib ülepea vanu tuttavaid. Tema tervis on nüüd juba parem ja, kui nõnda edasi läheb, siis võib ta ehk kevadel koju tulla. Aga väga võimalik, et ta Saksamaalt tagasi ei tulegi, leiab seal ehk omale uue kodu.“
Indrek ei osanud midagi vastata, naeratas ainult kohtlaselt ja pisut piinlikult, nagu räägitaks temale ebasündsaist asjust.
„Võin ma teda teie poolt tervitada?“ küsis proua Malmberg, aga kuidagi nõnda, nagu heidaks ta ainult rumalat nalja.
„Kui tohib, siis paluksin,“ lausus Indrek.
„Hea küll siis, ma kirjutan talle, et olete endiselt siin minul abiks ja toeks ja et olete juba kõigil tassidel kõrvad ära murdnud.“
„Aga seda pole ju ometi mina!“ hüüdis Indrek üleni punastudes, nagu oleks teda tabatud mõnelt häbiteolt.
„Muidugi mitte, aga kirjutada võib ju ikka, ega te siis seda ometi pahaks pane. Ma lisan juurde, et olete tõsisemaks ja mehisemaks läind ning et räägime ainult saksa keelt; las ta loeb, et ka meie siin kosume ja kasvame. Sest midagi pean ma talle ometi kirjutama, ta ajab ju kui hull peale, et kirjuta ja kirjuta, kirjuta kõigest, mida rohkem, seda parem ja, mida tühisem, seda huvitavam — nõnda ütleb ta.“
Alttoa ümbruskonna ilmastik oli muutunud, sest kehakas härra Slopašev oli tolmu oma jalgelt raputanud ja uude korterisse kolinud. Selle tõttu liikus härra Voitinski nagu elav vari, kes kaotanud oma isanda: teda polnud õieti ei kuulda ega näha. Keegi ei pannud teda nagu tähelegi. Ainult Slopaševi poolt külaskäigult tulles erendavad ta muidu tuhmid silmad ja siis satub ta mõnikord jutuhoosse, mis kogub õpilased tema ümber.
Endises Slopaševi toas elab nüüd kõhetu ja rõugearmiline Kulebjakov, kes käib nina ülestõstetud palitukraes, nagu tahaks ta teiste eest varjata, et tema näos korduvad perioodiliselt mingisugused närvlikud tõmbed. Tema õpetab kõrgemates klassides ajalugu ja oma tundide sissejuhatuseks jutustas ta Indreku klassis prantsuse suurest revolutsioonist, mis on üldse tema suurimaid paleusi. Jutustades sattus ta vaimustusse ja siis tõmbles tema näos kahekordselt, nii et tönts ninaotski liikus. Silmad läksid omal niiskeks, nagu puhuks kustki äkki vinge tuuleiil.
Nagu hiljem selgus, see vaikne, kõhetu nosija, kel pehme pilk ja nõrk kõlatu hääl, armastas ajaloos aina suuri ja vägevaid sündmusi, hävitavaid pöördepunktilisi kokkupõrkeid, halastamatuid rünnakuid. Lahinguid kirjeldades tõmbusid tema väikesed, kondised käed rusikasse ja need surus ta siis pikkamisi kokku, nagu peaks ta nende vahel rusudeks litsuma midagi visa ja sitket, pingutades kogu oma jõudu. Ise oli tema veendunud rahuapostel ning põhimõtteline sõdade vastane.
„Aga rahu, igavene rahu ei tule enne,“ arvas ta, „kui on võitluste ägedus ja tapamasinate laastav mõju viidud maksimumini. Mõistate — mak-si-mu-mi-ni,“ toonitas ta iga silpi eraldi, nagu aitaks see kaasa igavese rahu tulekuks. „Saate teie aru, mis see tähendab?“ küsis ta. „Ei, sellest ei või teie aru saada, sest sellest ei saa õieti ükski veel aru. Sellest ei olegi võimalik tänapäev õieti aru saada, sest keegi ei tea, missuguse imelise võitlusvahendi leiutab inimese geenius võib-olla juba homme, võib-olla ülehomme. Aga niipalju võime ometi öelda, et kui tahetakse jõuda igavese rahuni — ja sinna peame ükskord jõudma, sest see on inimsoo pühim ja õilsaim eesmärk — jah, kui tahetakse jõuda rahuaate täielise teostumiseni, siis ei tohi tunda vähimatki halastust ega kaastundmust. Peab tegema võitluse sedavõrt hirmsaks, sedavõrt koledaks ja õudseks, et juba ainult mõte sõjast paneb inimeste südames vere tarduma. Euroopa sõjaseadustik reglamendib omasugust turniiri, mis võib ainult närve kõditada, mitte aga kedagi heidutada. Tulevad leida abinõud, mis võimaldavad hävitada vaenlase kogu jõu, kogu maa kõigega, mis temas leida. Praegu antakse auhindu kirjanikkudele ja neile, kes lobisevad rahuaatest, aga pole enam kaugel päev, kus auhinnad kuuluvad täie õigusega neile, kes leiutavad mõne uue lõhkeaine, mõned uued kiired või ükskõik mis vahendi, kui aga tema hävitusjõud oleks maksimaalne. Muidugi, see on kauge tuleviku muusika, millest julgevad unistada ainult kõige südimad inimsoosõbrad, aga ometi on aeg ligi, kus rahuaate teostus omandab uue ja elulise suuna. Seni aga peab ootama uusi sõdu, uusi lahinguid, sest inimene armastab hävitada ja tappa. Üldse, kust inimene on üle käinud, seal on lage taga, sest inimene armastab hävitust ja surma. Minge või tsirkusse ja vaadake, mis seal sünnib: seal peab mees tegema oma kunsttükke ikka kõrgel lae all ja ilma kaitsevõrguta, ehk muidu ei huvita ka kõige kaelamurdvamad tembud kedagi. Miks mitte? Pole surma karta, õigem — loota, inimene tahab ainult neid tempe näha, kus on kindel lootus surma peale. Mõistate? Teda vaimustab ja võlub ainult surm. Mis siit järgneb? Siit järgneb: kui oleks võimalik leida mingisugune kaitsevõrk, mis hoiaks sõdureid lahingus surma eest, siis oleks kõigil kohe sõjahimu läinud. Isegi naistes raugeks siis sõjavaimustus, kuigi nemad armastavad verd ja surma rohkem kui mehed. Aga niisugust kaitsevõrku leiutada on võimata, sest tapariistade täienemine on ikka kiirem kui kaitseabinõude arenemine. Mõistus on ainult kirgede ori, ja et inimese suurim kirg on surm, siis peab mõistus enne kõike muretsema tapariistade eest. Sellega langeb viimne võimalus memmelise psühholoogiaga igavest rahu teostada, järele jääb ainus tee, nagu ma juba ütlesin: maksimum hävitust — maksimum rahuaateteostust. See parool pole minu oma, vaid ma kuulsin seda Pariisis ühelt rahuapostlilt. Seal teatakse seda, sest seal oli suur revolutsioon ja kommuun , seal oli giljotiin ja barrikaadid; mujal pole midagi ja seal ei või ka midagi teada. Meie teeme rahu sõnadega, teeme seda selle sõnadega, kelle me ise risti poosime. Saate aru? Aga mis me ütlesime ülempreestri suu läbi roomlasele, sellele kainele ja meisterlikule verevalajale? Tema veri tulgu meie ja meie laste peale, nõnda ütlesime. Ja nõnda on see sündinud varsti kaks tuhat aastat meie eneste ja meie lastega ja see sünnib ka tulevikus, kuni kõneleme halastusest ja kaastundmusest, Mis aitavad sõnad, kui inimene ise on verejanuline. Inimsoo võib maiselt päästa ainult halastamatuse ja julmusega, millega saavutati lunastuski. Jehoova oli vana ja elutark, tema teadis seda. Kristus suri noorelt ja vaevalt tuli ta õieti tõetundmisele, sest veel Ketsemanni aias palus ta, ehk võiks see karikas temast mööda minna. Kõik muu on paljas muinasjutt, sest homo homini lupus est.“
Härra Kulebjakov rääkis seda mahedalt ja vaikselt, nagu kardaks ta, et keegi võiks tema sõnu kõrvalt kuulata. Aga tema kõhetus sisemuses põles nähtavasti kirg ja loitis tuli, sest tema pisitillukesed silmad aina sätendasid peas. Kui ta oli lõpetanud ja natukese aega vaikinud, oleks tal oma sõnadest nagu kahju hakanud ja ta lisas öeldule juurde:
„Muidugi, see õige tõde, see maksimaalne tõde, mida võib öelda inimesest ja tema rahupüüetest, ei kuulu õigupoolest siia ega sobi teie kõrvadele. Aga ma olen teiega rääkinud kui sõber, kes tahaks juba noortes äratada usku rahuaatesse ja teha neid eestvõitlejaiks selle õilsama eesmärgi saavutamiseks. Ma ei räägi teiega kui õpilastega, vaid kui täiskasvanud noorte inimestega, kes mõistavad, mis ma riskin nõnda rääkides. Meil varjatakse seda tõde, aga mina pole tahtnud teda teie eest varjata. Küllap näeme, kuis te oskate sellest lugu pidada.“
Oo, Mauruse poisid oskasid sellest lugu pidada, sest mitte esimest korda ei kuulnud nad asju, millele oli vajutatud vaikimise pitser , ja mitte viimseks ei jäänud Kulebjakovi tõepaljastused. Eriti pidi Vargamäe Indrek sellest osa saama, sest härra Voitinski muretses tema eest.
Nagu juba tähendatud, jäi tema Slopaševi lahkumisega nagu leseks. Ehk ta küll oli rahuarmastaja inimene ja härra Kulebjakov suur rahuaate eestvõitleja, ometi ei sobinud need kaks millegi pärast. Voitinski tegi alguses katset Kulebjakoviga umbes samasugust vahekorda luua, nagu oli tal Slopaševiga, aga tema katse ebaõnnestus täiesti — võib-olla osalt juba sellepärast, et Voitinski langes vaimselt ja ka ihuliselt aina allapoole. Kõik, mida ta kandis, oli kulunud ja rinnaesisel torkasid igal pool silma pillatud toidu rasvased jäljed. Pealegi sündis temaga nagu iga vaevase loomaga: ta hakkas oma ihuga toitma teisi elavaid organisme ja seda nähtavasti kord-korralt ikka suurema hooga. Polnud enam muidu võimalik, kui pidi igas nädalas kord tema endaga ja kõigega, mida ta kandis, tegema põhjaliku „remondi“, nagu armastas öelda emand Vaarmann. Pidi viima vanahärra Voitinski sauna, seal tema riided riputama õrrele ning siis seni vett kerisele pilduma, kui õrre ja riiete ümbruses tundus nagu elus tuli. See vastutusrikas ülesanne oli pandud Jürka õlgadele, sest tema oli väljateeninud soldat ja pidi seda ametit kõige paremini mõistma. Muidugi, seda ta mõistiski, aga ühes sellega käis ta härra Voitinski endaga nõnda ümber, nagu oleks see isegi mõni niisugune, kelle peaks riputama saunas õrrele, ja siis keeva vett kapaga kerisele kupatama. Ühesõnaga — ta võttis Voitinski nagu mõne kärnase koera ja läks tegi ta asjalikult puhtaks, ning kui ta tema koju tõi, ütles ta: „Nüüd võib vanamees paar ööd kratsimata magada.“
Aga ühel laupäeval, kui lähenes jällegi saunaminek, hakkas härra Voitinski kuidagi imelikult Indrekule järele käima, nagu oleks tal midagi piinlikku südamel. Viimaks ometi sai ta öeldud:
„Härra Paas, mul on teile suur palve.“
Indrek mõistis kohe, et asi peab tähtis olema, sest harilikult ei härratanud Voitinski teda kunagi, ja ta jäi küsivalt rääkijale otsa vahtima. Aga selle asemel, et oma palvet avaldada, hakkas vanamees sõnu otsides suud matsutama ja abitult oma viletsail jalgel tammuma, põlved koos.
„Millega võiksin teid teenida, härra Voitinski?“ küsis Indrek viimaks.
„Me läheme varsti sauna,“ ütles Voitinski ja jällegi hakkas ta nõutult suud matsutama. „Ma pean Jürkaga sauna minema,“ lisas ta natukese aja pärast juurde, „aga mulle on see vastik. Mõistate, vastik!“
„Aga miks ei lähe te üksi, härra Voitinski?“ küsis Indrek.
„Härra Maurus ei luba,“ vastas Voitinski. „Keegi peab kaasas olema, aga pole kedagi, ainult see Jürka, see jõhker mats. Tahtsin teid paluda, et…“
„Et mina tuleksin Jürka asemel?“ küsis Indrek, kui rääkija peatus.
„Andke andeks, aga seda tahtsin ma paluda,“ rääkis Voitinski nii alandlikult, et see sünnitas Indrekule otse kehalikku valu ja ta ei saanud kohe vastata. Samal silmapilgul tuli Jürka oma pambuga.
„Noh, valmis?“ küsis ta Voitinskilt käskivalt.
See laskis silmad Jürkalt Indrekule liikuda, nagu paluks ta veel kord.
„Täna lähen mina härra Voitinskiga kaasa,“ ütles Indrek nüüd.
„Teie?‘‘ küsis Jürka halvakspanevalt ja väljakutsuvalt.
„Mina,“ vastas Indrek.
„Seda parem,“ ütles Jürka ja pidi minema, pöördus aga tagasi ja ütles: „vaadake et te tõesti lähete, muidu saan ma vanalt võtta. Ja vähemalt sada kraadi, muidu ei aita.“
„Lähen, ärge muretsege,“ vastas Indrek.
Indreku ja Jürka vaheline kõne sündis eesti keeles, mida Voitinski ei mõistnud. Aga kui ta nägi, et Jürka oma pambuga ära läks, aimas ta, et tema palve täidetud, ja värisevate sõrmedega haaras ta Indreku käe, silmis peaaegu pisarad. Ka Indrek sai liigutatud, sest Voitinski käed tuletasid talle millegi pärast meelde tema isa käsi, kuigi nad olid palju väiksemad ja painduvamad.
Saunas Indrek sai tunnistajaks inimlikule viletsusele, mille sarnast ta tänini kunagi polnud näinud. See viletsus masendas ta sedavõrt, et ta ei pannud mikski temaga kaasas käivat mustust ja kasimatust. Kõik oli viimse võimaluseni kulunud, kõik oli närus, särgist kuni sokideni, ja igal pool roomasid loomad, mis ei andnud rahu ei päeval ega ööl. Need olid mingisugused pisitillukesed, kõhetud ja eluväsinud, elust tüdinud helevalged roomajad , nagu ei suudaks omanik enda karja enam õieti toita. Oo! Indrek oli teissuguseid sama tõugu loomi näinud, hoopis teissuguseid! Tal tuli meelde keegi valla korda käiv tüse ja poolpime, poolkurt vanatüdruk, keda ema oli alati nagu oma last kasinud, kui ta jõudis oma korraga jälle Vargamäele, kuhu pidi jääma nädalaks. Aga ikka sai nädalast kuu, vahel ka poolteist, sest kuidas viia vanainimest edasi, kui ta nädala lõpul aina nutab ja nutab oma pimedate silmadega ning kui neisse kustunud valguseallikaissegi tekib nagu heledam helk, kui lubad ta jätta veel üheks nädalaks. „Tegid ta puhtaks, las ta nüüd olla pealegi veel,“ kuulis ta siis isa ütlevat emale. Aga ei olnud kasu, et ema jättis vanainimese veel üheks nädalaks ja siis veel üheks, sest suure tönniga lahkus ta kord ometi Vargamäe eluhoonetest, vahtides emale oma imelikult suurte pungis ja kustunud silmadega otsa ning öeldes: „Kui jumal ikka veel kordki laseks mind perenaist näha!“ Aga lastele, ka Indrekule jäi Kirbu -Kaiest imeline mälestus, sest tema armastas kotitakku heietades jutustada ikka üht ning sama lugu. Kuidas lugu just oli, seda Indrek enam ei mäleta, ainult niipalju ta teab, et jutt oli mingisugusest suurest mustast härjast, kel valge lapp otsa ees ja kes kuhugi kippus, kuhugi jooksis, vististi teispere karja, sest ta oli selle kelli kuulnud. Nõnda siis läks see must härg möirates ja huigates, pea püsti, ja teda jooksis tagasi lööma poiss, aga ei saanud. Siis läks härga tõrjuma vanamees, aga ka tema ei saanud härjast võitu, sest see oli suur ja must. Tuli minna noorel peremehel endal, kes oli ise paras härg, aga mitte must, vaid ennem valge. Jooksiski teine härjale järele, tubli kepp käes. Ja igakord, kui Kai jõudis jutuga siiamaale, ütles ta: „Nüüd, lapsed, pöörame lehel teise külje ja lähme oma looga edasi.“ Neid sõnu kuuldes pidi arvama, et lugu on veel pikk, et suurem osa on alles tulemata, aga tõepoolest tähendas lehepööramine, et lõpp oli üsna lähedal. Indrek mäletab, kuis ta otse väriseva südamega oli oodanud, et Kai ehk ometi kordki teeb oma loole uue pikema lõpu, ükskõik millise, et aga oleks uus, aga ei, Kai suri, kuid loo lõpp jäi endiseks. Sest niipea kui lehel oli teine külg, jõudis peremees härjale järele, lõi talle kepiga klõpsti! — nimelt just klõpsti — sarve pihta ja härg pöördus ümber ning tuli oma karja tagasi. „Sest härg, olgu suur või väike, ei pea mitte,“ seletas Kai, „võõrasse karja jooksma. Härg ei pea mitte teispere lehmade kelli kuulama, sest igal karja on omad kellad.“
Nõnda unistas Indrek Kirbu-Kaiest ja tema loost, kui ta oli masendatud pan Voitinski inimlikust viletsusest. Ja ta tahtis olla sellele viletsale sedasama, mida oli olnud tema ema Kirbu-Kaiele. Enne kõike riietele sada kraadi, nagu oli kinnitanud asjatundlik Jürka. Pärast talutas ta vanamehe enda lavale, toetades teda käsivarrest, mis tundus palja luuna, õhuke nahk lõdvalt ümber. Kunagi varemalt Indrek polnud puutunud niisugust käsivart ja sellepärast kippusid silmad pooleldi huvi, pooleldi õudusega vaatlema teisi ihuliikmeid, mida polnud põhjust praegu puudutada. Tema ees lamas luukere, milles võis eraldada peaaegu iga üksikut osa; küljekondid, õlapennid, selgroolülid, jätkud puusades, põlvis, pahkluis, varvastes. Olid kadunud esi- ja tagupõsed, oli kadunud kõik, mis ehib ja ilustab nurgelist kondikava. Kõhtki oli kadunud, mis tõi Indrekule meelde kuulsa kirjaniku, kes näljutanud enda surnuks usuhullustuses, õndsuseharrastuses, mille tagajärjel läbi kõhu olnud tunda üksikud selgroolülid. „Küllap ka läbi pan Voitinski kõhu võiks tunda selgroo lülisid,“ mõtles Indrek ja hea meelega oleks ta proovinud, kas tema oletus õige. Aga natukese aja pärast sonis ta uuesti: „Tingimata on tunda nagu sel kuulsal kirjanikul.“ Ja imelikuna tundus siin saunalaval, et niisuguse inimese nimi on Voitinski ning et sellele nimele pannakse veel ette pan või härra. Ka Voitinski ise tundis nähtavasti midagi selletaolist, sest ta ütles:
„Härra Paas, ärge nimetage mind härra Voitinski, vaid Ivan Vassiljevitš. Kui inimesed on üheskoos saunas käinud, siis on nad omad inimesed, peaaegu sõbrad. Saun teeb kõik ühesuguseks. Saun on nagu haud.“
Nõnda see jäigi sellest silmapilgust peale. Aga kui Indrek teda pehme ja lõhnava kasevihaga sopsis — ta oli lasknud eriliselt pehme ja leherikka viha otsida — ütles Ivan Vassiljevitš:
„Eeh, kui nüüd oleks pudel õlut! Aga ei ole õlut ega raha. Härra Maurus, lontrus, ei anna. Annab küll süüa ja kütab toa soojaks, aga raha ei anna. Laseb osta paberossi, aga mitte õlut ja viina.“
„Tahate, ma lasen tuua, Ivan Vassiljevitš?“ küsis Indrek.
„Kristus on surnust üles tõusnud, kui see võimalik oleks,“ vastas Ivan Vassiljevitš otse sisemise erutusega.
„See on võimalik,“ ütles Indrek ja tõi õlle. „Aga see on liiga külm,“ hoiatas ta.
„Külm ongi hea,“ vastas Ivan Vassiljevitš ja sirutas käe pudeli järele. „Külm õlu ja kuum leil — jumalik !“
Ta istus lava kõrgemail astmeil ja jõi, kuna Indrek talle klaasi kallas. Jõi lonks-lonksult, nagu maitseks ta nõnda kõige parem või nagu talitaks ta nende näpunäitel, kes ütlevad, et ka vähese alkoholiga võib enda uimastada, kui teda võtta tasapisi, näiteks läbi õlekõrre.
Kui õlu lõpuks joodud, heitis ta uuesti lavale ja tahtis vihelda, tublisti vihelda, mitte nõnda, nagu esiti. Pidi uut leili viskama. Ja kui siis Indrek vihaga sopsima hakkas, krägises Ivan Vassiljevitš suure mõnutundega ja kirus:
„Vaata lontrust, üksainus pudel, aga hakkab pähe!“
Ka Indrek märkas, nagu hakkaks Ivan Vassiljevitšile midagi pähe, sest ta muutus jutukaks. Indrek küüris teda nuustikuga, aga tema lobises.
„Ettevaatlikult,“ hoiatas ta Indrekut, „mitte nii kõvasti! Vana nahk on pude ja habras , rebeneb; kaotan sellegi verenatukese, mis mul veel järel.“
Hoiatus tuli õigel ajal, sest ilmuski mitmes paigas veri, eriti seal, kus teravad kondinükid, nagu tungiksid need läbi naha, kui vähegi kõvemini nende kohalt vajutada.
„Jürka, lontrus, tema pesi mind ikka nõnda, et olin üleni verine,“ rääkis Ivan Vassiljevitš edasi. „Vaat’ nõnda, nõnda on hea, nõnda on paras. Sealt kohalt pisinatukene kõvemini, nii, nii. Sest pole ühti, kui nahk mõnest kohast rebeneb ja verd tuleb. Mis ma temaga ikka veel teen. Ütelge ometi teie isegi, kes olete alles noor, ütelge avalikult ja otsekoheselt, sest saunas võib seda, ütelge puhtast südamest: mis teeb minusugune veel verega, milleks ma teda hoian ? On mul veel vaja elada? Kel on mind tarvis? Kes ootab mind? Kes küsib minu järele? Ennem küsitakse mõne koera kui minu järele. Olen ma veel inimene? Ütelge puhtast südamest, sest saunas pole riideid takistuseks, ütelge: olen ma veel inimene? Või veel parem: kas te usute, et mina olen kord inimene olnud? Usute teie, et mina olen vürste ja suurvürste õpetanud, et mul olid kuldaurahad — nüüd on nad muidugi müüdud, kõik on müüdud, sest mis peaksin ma veel kuldaurahadega tegema — jah, ütelge mulle, nagu seisaksite jumala enda ees: kas teie suudate uskuda, et mina olen kuulunud seltskonda, olen käinud pallidel, et peened daamid on mul käe alt kinni hoidnud, et mina olen nendega tantsinud, neil ümber piha võtnud, masurkas lennanud, parim masurkatantsija olnud kogu Piiteris, mõistate, kogu Piiteris — kas teie suudate seda uskuda, kui seisate Issanda meie jumala enda ees? Teie ei vasta muidugi, sest teie olete aus inimene, kes ei räägi ebatõtt, ja tõtt ei taha teie öelda, sest tõde haavab. Jah, tõde haavab alati inimest, tõde pole inimese tarvis. Inimene otsib küll tõde, teeskleb otsima, sest tema tahab, et teised usuksid tema tõeotsimist. Aga tõde on inimesele ometi nagu kuri kiskja või tuhandeokkaline roos. Nõnda on inimene oma tõega. Sellepärast ei pea inimesele tõtt rääkima, vaid teda peab armastama. Aga minule võib juba tõtt öelda, minule küll, sest mina pole enam inimene. Veel mineval suvel läksin kord linnast välja jõe äärde ja võtsin seal enda alasti. Ja kas te usute, et kui ma rohu peal, ilusa pehme, mahlaka ja rohelise rohu peal nägin iseoma varju, siis ei tundnud ma teda ära, ei tundnud, et see on minu vari. Pöördusin ümber ja vaatasin selja taha, et kes see küll on, kel on niisugune vari. Ja kui ma kedagi ei näinud, sain ma äkki aru, et mina pole enam inimene, sest minul pole inimese varju. Õiged inimesed on ainult need, kel on õige inimese vari. Pange tähele, sest teil läheb seda tarvis: inimesel peab olema inimese vari. Aga minul ei olnud teda mineval suvel, pole praegu ega tulegi teda enam. Nõnda on minuga. Sellepärast võite mulle lausa tõtt näkku öelda ja mind ei haava see põrmugi, sest tõde teeb mulle ainult nalja. Mis on minus, mida võiks haavata? Ainult luud -kondid. Aga kes võib neid haavata? Need on ju kõigil ühesugused. Haavata võib ainult seda, mis luie ümber ja mis heidab õige inimese varju. Kui minul oli alles õige inimese vari — ja mul oli ta kord jumala eest — siis haavusin ma hirmus kergesti, sest ma olin ju poolakas. Nüüd pole ma enam poolakas, sest ma ei taha olla rahva liige, kus on minusugused. Sellepärast ei saa minus enam keegi poolakat haavata. Aga enne sai, ja siis käisin ma kaks korda duellil . Püstolitega. Ükskord ainult lollus, teine kord tõsiselt. Vaadake, pahemas õlas, märgid ees ja taga, sealt läks läbi. Ei näe? Noh, siis on kindlam kui kindel, et ma pole enam inimene, kui isegi selle kuuli märgid kustunud. Pole enam seda olemaski, millest kuul kord läbi jooksis.“
Teine kord Indrek ostis Ivan Vassiljevitšile kaks pudelit õlut, sest ta palus nii väga seda. Juba kodu rääkis ta sellest ja, et raha jätkuks, ei sõitnud nad voorimehega, nagu harilikult, vaid läksid läbi lume ja tuisu jalgsi.
Kaks pudelit tegid kahekordse töö Voitinski nõrga organismi kallal. Tema keel läks nüüd üsna pehmeks ja kippus rääkimise asemel peaaegu lällutama. Aga mida vähem nõrgenenud keel suutis väljendada, seda kõrgemale tõusis kujutlusvõime.
„Kui inimene on noor, mõistate, noor,“ rääkis ta ja matsutas suud, „siis on tal esimene asi naine. Mõistate, naine on siis esimene. Teate teie, mis on naine? Mõistate teie naist? Teate teie, mis on himu, kirg, patt, hullumeelsus? See on siis, kui inimene on noor, mõistate. Aga kui inimene on vana, mõistate, mitte nagu mina, sest mina pole enam midagi, pole vana ega noor, mõistate, mitte midagi. Loomgi on veel vana või noor, aga mina ei ole, sest mina seisan juba sealpool aega, mõistate, väljaspool. Mina olen nagu täht taevas, inimene ei pääse temale ligi. Täht, mõistate. Vahi eemalt, mõistate, eemalt kaugelt, pikksilmaga, mikroskoobiga; otsi, vahi, mõistate, kas on veel mõni inimese tunnus. Aga ei ole, mikroskoobiga ja teleskoobiga ka ei ole!“
Ta matsutas hea meele pärast suud ja hakkas siis kähinal naerma, nagu ta oleks sattunud mingisugusele viguriväntlikule mõttele.
„Ei tunne, mõistate, ei teleskoobi ega mikroskoobiga, mis loom see on. Mitte ei tunne! Koer ei ole, mõistate, eesel ka mitte, vaata varjust või temast endast. Mis te ütlete selle kohta, ah?“
Jälle matsutas ta suud ja naeris, mis ajas ta läkastama.
„Nii et te nüüd mõistate, mis on vana inimene,“ jätkas ta. „Ja kui inimene on vana, mis on siis temale naine, noor naine, mõistate. Salomoni mäletate, ah? Ei mäleta? Tema otsis vanalt noore naise juurest sooja, mõistate: otsis sooja, muud mitte midagi. Aga mis te arvate, kas koer ei ole soe, mis? Aga miks siis iisraeli kuningas ei võtnud koera sülle, kui tal oli külm, noort koera, ah? Miks? Vastake. Tark Salomon oli rumal, sellepärast. Ons naine ahi või saunalava , et temalt otsitakse sooja, ah? Noor naine, on ta saunalava? Viingi soojendab vanainimest paremini kui noor naine. Viin soojendab veel siiski, kui sa pole enam midagi. Viin ja õlu, mõistate. Oleksite te kordki näinud minu naist, siis te usuksite, et mina olin inimene, sest ainult naisest tuntakse meest. Naine on mehe ilmutus, mõistate. Aadam tuli iseteadvusele, endatunnetamisele ainult Eevas, sest Eeva oli tema hea ja kurja tundmise puu. Eeva oma üsaga, keset paradiisi. See on siis, kui inimene on noor, mõistate. Aga kui inimene on vana, siis ei pea teda kuulama, sest siis on ta rumal nagu tark Salomon: näeb naist, näeb noort naist ja mõtleb, see on saunalava. Vanal ei ole enam õiget hea ja kurja tundmist, mõistate, sest tema ei tea, mis on naine. Milleks veel hea ja kuri, kui ma ei saa naise peale mõelda. Katsun vahel öösi pimedas vaiba all mõelda, kui uni ei tule, pingutan, et näha naist, nagu ta on, mõistate, kõigega, mis tal on, vormid ja kõik, mis teevad ta õigeks naiseks , — aga ei saa, silm ei võta, ei näe, ei seleta vorme. Teate, mis mina näen? Luid- konte , aina neid, näen naist, nagu olen ise, näen noort naist nõnda, mõistate. Aga on see naine? Ei, see ei ole naine. Teie olete noor, ei tea, mis on naine…“
Kord Voitinski sattus saunaleilis rääkima riikidest ja rahvastest, kui Indrek oli toonud talle jällegi kaks pudelit õlut ja peale seda sopsis teda pehme vihaga.
„Teie olete õnnelik inimene,“ ütles ta Indrekule. „Mõistate, õnnelik, sest teie olete eestlane. Eesti rahvas on õnnelik rahvas, sest temal pole midagi. Teda ei saa õnnetuks teha, temalt pole midagi võtta. Kel midagi on, selle võib kohe õnnetuks teha. Mina olen õnnetu, sest minu rahvas on õnnetu rahvas. Meie olime midagi, aga enam ei ole. Meil oli midagi, aga see võeti ära. Isand sai orjaks. Aga teie olete orjad olnud, nii et teil pole midagi kaotada, mitte midagi. Teil pole ka midagi loota, sest mis võib nii väike rahvas loota, nagu olete teie. Mõistate? Sootuks väike ja mere ääres! Aga meie, poolakad, meie loodame ja ootame; meie usume, mõistate. Meie usume ja loodame! Ja pange tähele, mis mina ütlen, kuulake: nõnda see ei jää, nõnda ei või see jääda. Poolakas saab jälle isandaks , poola pan saab isandaks, vene vägivald kaob. Poola saab oma maad ja õigused tagasi, kõik saab tagasi; tuleb uuesti siia, tuleb Eestimaale, poola kuningas tuleb Eestimaale, siia tuleb ta. Mina, pan Voitinski, laman siin saunalaval, minu riided on õrrel, teie, eestlane, panite pan Voitinski riided õrrele; aga poola kuningas tuleb Eestimaale, sest see on kõik üks Poolamaa. Ja kui kuningas tuleb, suure sõjaväega muidugi, muusika mängib, kahurid mürisevad, mõistate, mürisevad, nõnda tuleb poola kuningas, tuleb ja võtab kõiki vastu, kes tahavad tema juurde, kes tahavad midagi paluda. Ja siis lähen ka mina, pan Voitinski, võtan oma riided õrrelt ja lähen, lähen ühes teiega, käsikäes läheme, eestlane ja poolakas lähevad käsikäes, ja ma viin teid oma kuninga ette ning ütlen: „Mina olen pan Voitinski, see siin on minu sõber, minu eesti sõber, kes on mind aidanud, kes on aidanud poolakat, kui ta oli alles ori ja riputas riideid saunas õrrele, eestlase käe läbi, mõistate. Aga nüüd on poolakas isand ja tema saunas pole enam õrsi ega eestlasi ning sina, majesteet , oled isandate isand, sina oled kuningate kuningas. Sina oled kõige armulisem ja õiglasem isandate ja kuningate seas, sest sina oled poola kuningas. Seda ütleb sulle pan Voitinski, sest tema kõrval seisab tema parim sõber, kelle rahvas on kõige õnnelikum rahvas ilmas. Ainult ühte ei ole tal — kuningat ja isandaid, sest need, kes tal on, on orjaperemehed ja usurpaatorid. Tee, oh majesteet, et minu parim sõber, kes põlvitab ühes minuga sinu kuldse trooni ees, tee, et seesinane eestlane oleks isand; tee, et kogu see rahvas oleks isand, aga ei mitte orjaperemeeste jalgealune! Seda palub sinult, oh majesteet, sinu truu alam ja põline mõisnik pan Voitinski.“ Nõnda ma ütlen kuningale, kui ta tuleb ja kahurid mürisevad. Ja mis te arvate, mis teeb poola kuningas oma kuldsel troonil? Kuningas tõuseb troonilt, sirutab käe ja kahurid vaikivad, nagu oleks ema pistnud karjuvale lapsele rinna suhu, vaikivad ja ootavad, et kuningas räägiks, ning siis ütleb ta selge ja valju häälega ilusas poola keeles: „Pan Voitinski, sinu palve on kuulda võetud, mine rahuga!“ Nõnda ütleb kuningas, nii et seda kõik kuulevad, ja siis tõuseme tema kuldse trooni eest ja tuleme tagasi sauna, kus teie riputate mu riided õrrele ja aitate mu enese lavale. Ja pange tähele, nõnda sünnib see, ainult mina ei näe seda, sest mina suren enne ära, mina suren varsti ära. Aga teie ei sure enne kui kõik saab sündinud, sest teie olete õnnelikum kui mina. Teil ei ole midagi, mitte midagi, aga meil on. Meil on isandad ja härrad, meil on keel ja kirjandus, meil on kõik, ainult kuningat ei ole, kuningat mitte. Aga ta tuleb, tuleb kahuritega, tuleb ratsa , valge täkuga, nagu Skobelev, tuleb…“
Nii kõrgelt lendas Ivan Vassiljevitši vaim ja pööraselt suur oli tema sõprus ja tänumeel Indreku vastu, kes oli toonud paar pudelit õlut saunalavale ja sopsis teda nüüd kuumas leilis, et ta oleks vabaks palunud poola kuningalt kogu eesti rahva, kui aga poolakatel oleks kuningas.
XXVI.
Aga see soe sõprus ei jahtunud päriselt väljaspool saunagi. See tuli ilmsiks Voitinski nimepäeval, mida ta pühitses Slopaševi uues korteris. Voitinski tahtis maksku mis maksab, et Indrek peaks tema nimepäevapühitsemisest osa võtma. Ei aidanud vastupunnimine, lõpuks pidi Indrek ometi oma vana sõbra soovile alistuma.
„Seal on ainult omad inimesed,“ seletas Voitinski: „Slopašev, Kulebjakov, Molotov, vististi ka Koovi või veel paar teist, kellega tutvute. Ja sülitage sellele, et olete õpilane, teised õpetajad. Minu sünnipäeval pole õpetajaid ega õpilasi, vaid on ainult minu ja härra Slopaševi head tuttavad ja sõbrad. Kellele teie kui minu parim sõber ei meeldi, see võib ära minna, sest mina olen nimepäevnik.“
Muidugi pääses Indrek kodunt hoopis teisel ettekäändel välja, sest kui härra Maurus oleks tõtt teadnud, siis poleks ta milgi tingimusel luba andnud minna.
Ivan Vassiljevitši nimepäev oli küll neljapäeval, aga teda pühitseti laupäeval, sest nõnda oli pühitsemist võimalik jätkata ka järgmisel päeval. Pidu ise algas pärast lõunat, nii-öelda õhtul, kui Ivan Vassiljevitš oli saunas niihästi iseend kui ka oma riideid Indreku abil leilitanud. Indrek saabus pisut hiljemini ja sellepärast leidis ta laudkonna eest, mis oli juba paraja auru all.
Tõepoolest oli härra Slopašev päris piduperemees ja pidukorraldaja, teised kõik, ka nimepäevnik ise, olid tema külalised, sest härra Voitinskil endal polnud võimalik midagi oma sünnipäevapühitsemiseks teha. Nõnda siis oligi kõik korraldatud Slopaševi maitse kohaselt. Peaasi, et ei tuleks puudu joogist, eriti valgest, sest kõik muu oli Slopaševi arvates solk . Peale selle „sakuska“: heering sibulaga, hapu kurk, juust, vorst , sink , sinep, võid ja leiba, kuum teemasin. Selle ümber istus see sünnipäeva „soe kompanii“ ja ajas suurt, sügavat ja laia juttu. Aina üleilmalised probleemid, aina inimesest kui niisugusest ja jumalast! Et aga Indrek varsti oli ainuke kaine lauas, siis tahtsid kõik oma tarkust temaga jagada ja teda oma jüngriks teha, sest nimepäevniku erilisel eestkostel võis tema lauas istuda, ilma et ta jooks, ainult sööma pidi ta, seda küll.
„Ärge ometi niisugune siga olge, et te ei söö ka,“ ütles talle Molotov. „Sest juua või mitte juua, see olgu veel kuidagi, aga kui te ka söögist loobute, siis olete tõepoolest kas siga, kel ei kõlba inimeste toit, või olete siin oma arvates ainuke inimene, kes ei söö sigade, s. t. meie toitu. Räägin ma loogiliselt? Ivan Vassiljevitš, räägin ma loogiliselt selle kaljagvardiaga, teie parima sõbraga?“
„Loogiliselt,“ vastas nimepäevnik naerdes ja matsutas suud, nagu tahaks ta veel midagi öelda, aga keel oli juba pehme, ei kuulanud enam hästi sõna. Ta tõstis parema käe ja katsus sellega takti lüüa, ise midagi kolmneljandikus lauldes, mis ta köhima ajas.
„Lal lal laa, lal lal laa,“ tegi ta. „Strauss; mõistate. Valss, viiuliga, Viinis, mõistate. Publikum, daamid… ovatsioonid…“
Ta katsus mõlemaid käsi tõsta ja neid liigutada, nagu hõljuks ta tantsul . Seda tegi ta üsna omaette, ilma et ta nõuaks kelleltki tähelepanu või ilma et keegi olekski teda tähele pannud.
„Tähendab, ma pole veel purjus, kui loogiliselt,“ karjus Molotov Indrekule.
„Nii siis: mina joon, teie sööte. Aga lubage tähendada: kõik loomad söövad. Puudki söövad. Puud ja lilled! Võib-olla söövad kividki. Mõni saksa professor leiab äkki, et kivid tunnevad nälga, mis? Ivan Vassiljevitš, on see loogiliselt?“
„Loogiliselt,“ kinnitas nimepäevnik.
„Tähendab, ma pole veel purjus, kui loogiliselt,“ jätkas Molotov. „Seega siis — võib-olla söövad kividki. Aga mis siit järgneb? Mis te arvate, kas siit järgneb midagi?“ küsis Molotov Indrekult. „Unustage, et olen teie õpetaja, ja pidage mind oma sõbraks. Vastake mulle kui oma sõbrale: mis järgneb sellest, kui kaljud tahavad ühel ilusal päeval süüa? Noh, ruttu, liigutage oma peaaju!“
„Et kaljud elavad, et neil on hing sees,“ arvas Indrek.
„Lollpea!“ hüüdis Molotov ja pöördus nimepäevniku poole küsimusega, kas see on loogiliselt.
„Loogiliselt,“ vastas Ivan Vassiljevitš nagu ikka.
„Tähendab, patenditud, krepostitud lollpea, kui loogiliselt!“ karjus Molotov võidurõõmsalt. „Teie ütlete: kaljudel hing sees. See on ju iseenesestki mõista. Aga maakera tõmbejõud? Ah see ei ole teie arvates hing? See pole elu? Ei, va vennas, tehke oma kõrvaluugid lahti, siis kuulete, mis sellest järgneb, et kaljud süüa tahavad: teie kuulute kiviriiki, looma- ja taimeriiki igatahes oma söömisega.“ Ja kui ta oli veel kord oma loogikale kinnitust küsinud ja jaatava vastuse saanud, jätkas ta: „Aga kas kividel, loomadel või taimedel on oma monopol , oma viinavabrikud, trahterid, kõrtsid, oma aktsiis kroonumaksudeks, oma õigeusklik riigivalitsus, kes levitab alkoholi ja võitleb ise karskusega tema vastu? Olete seda kuulnud? Ei? Mina ka ei ole. Keegi ei ole! Tähendab, ma räägin alles loogiliselt. Loomariigis pole niisugust elukat ja taimede seas niisugust roomajat, kes eest end toidaks ja takka sööks või alt saeks ja ülalt jätkaks. Nõnda teeb ainult õigeusklik inimene. Sellepärast on õigeuskliku inimese peatunnuseks, et ta võitleb iseenda vastu. Aga teie olete ju luterlane, eks? Siis ei tarvitse teil iseenda vastu võidelda. Nõnda pole te küll enam inimene, aga vähemalt ei tarvitse teil iseend sabast sööma hakata.“
„Venemaal ei ole inimesi,“ ütles Kulebjakov õhetaval näol. „Venemaal on ainult alamad , õigeusklik inimene ei olegi inimene, tema on ainult alam, truu alam, Venemaal on üks ainus inimene.“
„Kaks!“ hüüdis Molotov ja lõi rusikaga vastu lauda, nii et seal peal kõik hüppas.
„Üks,“ vaidles Kulebjakov vastu. „Teie pole targem kui Tolstoi ja tema ütleb, et on üks.“
„Tolstoi ei ütle seda!“ karjus Molotov.
„Ütleb,“ kinnitas Kulebjakov. „Sest miks ta muidu õpetab: ära pane kurjale vastu. Inimene paneb ikka kurjale vastu, sest muidu ta polegi inimene, aga kui niisugusel röögatul maal nagu Venemaa on ainult üks inimene, milleks peaks ta siis kurjale vastu panema! Ei, üksipäinis pole vaja suurel maal kurjale vastu panna, kurigi sünnib alles siis, kui inimesi on mitu ja maa jääb kitsaks . Seda pole Tolstoi ise muidugi mitte taibanud ja teate miks? Ta pole isegi õige inimene, sest kuis ta muidu võib öelda: on kuri sinus endas, siis pane vastu, aga kui teises, siis mitte. Kas võib keegi nõnda rääkida, kui ta on õige inimene? Ei või!…“
„Teie olete kole ateist!“ hüüdis Voitinski ja kõõksus naerda. „Ususalgaja!“
„Aga evangeelium ?“ hüüdis Slopašev vahele.
„Anti evangeelium inimestele? Olid need tõesti mingisugused inimesed, kellele teda alguses kuulutati?“ küsis Kulebjakov. „Kes olid tema esimesed poolehoidjad? Naised ja orjad. Oli naine või ori siis inimene? Teie unustate, et kirjutatudki on: minge ja kuulutage kõigele loomale. Tähendab: evangelistid olid sama targad kui Tolstoigi: nemad tundsid oma karjalambukesi… Nii et kes Venemaal usub, et tema inimene, see on teate mis? Arvake, mis see on?“
„See on teie arvates tainapea, eks?“ karjus Molotov.
„Tainapea või põrandaalune.“ ütles Kulebjakov vaikselt.
„Loogiliselt, jumala eest loogiliselt,“ lällutas nimepäevnik ja tegi parema käega paar lõtva liigutust, nagu viibiks ta ikka veel Viinis Straussi kontserdil.
„Tainapea või põrandaalune,“ kordas Kulebjakov rõhutades. „Inimene on üks ja seda ühtegi ei armastata. Venemaal ei tohi ühtegi inimest olla, mõistate? Mitte ühtegi!“
„Aga kes muretseb siis rahu eest, kui pole enam ühtegi inimest?“ küsis Slopašev.
„Milleks peab rahu eest muretsema?“ küsis Molotov vastu.
„Teie olete revolutsionäär, Ippolit Lavrentjevitš!“ hõikas Voitinski peene häälega. „Jumala eest, revolutsionäär!“
„Pidage, pidage!“ hüüdis Kulebjakov oma vaikse häälega ja tõusis suurema tähelepanu saavutamiseks püsti. „Teie ütlete: rahu; teie küsite, kes hoolitseb siis rahu eest, kui Venemaal ei ela enam ühtegi inimest. Aga, armsad vennad, Prantsusmaal elab hulk inimesi, Inglismaal elab hulk inimesi, Saksamaalgi elab, aga kas seal hoolitsetakse rahu eest paremini kui meil? Ei, inimene pole kunagi rahu eest muretsenud, tema on ainult sõda ette valmistanud. Ja kui inimene on mõelnudki vahel rahu heaks midagi teha, siis pole ta tänini osanud kunagi õigest otsast peale hakata. Ainult meie sugupõlves leidub inimesi, kes selle küsimuse vähemalt teoreetiliseltki lahendanud.“
„Seda küsimust ei lahenda keegi,“ arvas Molotov.
„Lubage, lubage!“ hüüdis Kulebjakov, „minul on sõna. Teie tahate teada, millal saabub rahu, igavene rahu…“
„Kui oleme surnud,“ pistis Molotov vahele.
„Loogiline — kui surnud!“ piiksus Voitinski.
„Lubage, lubage!“ hüüdis Kulebjakov uuesti. „Kes võib tõestada, et surmas on rahu? Kes? Mis teame meie surmast? Tähendab — surma peale ärge lootke.“
„Surnud ei vala kahureid, ei trei pomme!“ hüüdis Molotov.
„Mis sest on?“ küsis Kulebjakov.
„Ogar!“ hüüdis Molotov. „Sest on see, et surnud ei sõdi.“
„Kust meie seda teame? Või arvate teie, et sõda kestab ainult seni, kui on kahurid? Aga hiljuti ju polnud neid, sõjad aga olid. Sellepärast jätame surnud nende kahuritega rahule. Meie ei tea neist midagi. Me ei tea isegi seda, kas me ehk lõpuks ometi üles ei tõuse.“
„Lollus!“ hüüdis Molotov ja jõi nagu südametäiega.
„Lubage, lubage,“ rääkis Kulebjakov. „Tähendab — surmale ei maksa loota. Aga millele siis? Millele?“ Ta ootas natukene aega, et üldist tähelepanu võita, ja langetas siis oma vastuse nagu raske sepavasara alasile: „Hävituse maksimumile. Mõistate? Maksimumile!“ Ta toonitas iga silpi eraldi nagu hiljuti klassis õpilaste ees. „See on kõik. Lühike ja selge, eks? Aga mis see tähendab, see maksimum nimelt? Mis ta on? Teab teist keegi? Ei? Mina ka mitte, veel mitte. Tean ainult niipalju kindlasti, et kui on käes see maksimum, siis on rahu, igavene rahu. Maksimum…“
„Maksimum! Meie maksimum on maakera puruks põmmutamine!“ hüüdis Molotov vahele.
„Ai, ai, ai!“ kõõksus Voitinski toolil seljakile laskudes. „Maakera puruks! Maksimum puruks! Geniaalne lollpea! Jumala eest, geniaalne! Vastu kuud! Vastu päikest! Suure Herkulese tähtede poole!“
„Lubage, lubage,“ rääkis Kulebjakov, „see pole loogiline.“
„See on loogiline,“ vaidles Molotov vastu ja pöördudes Indreku poole, ütles ta:
„Meie kõik oleme purjus nagu sead Chikago tapatallis, sest surm paneb seagi purju; teie olete ainuke kaine; sellepärast öelge: kas on loogiline, et maakera kogu krempliga puruks, kui on maksimum? Ei või ja?“
Aga Indrek ei osanud maksimumi otsustada ja sellepärast ütles Molotov:
„Ainuke kaine ja seegi idioot, ei tea sedagi, kas on maksimum, kui lendame kogu krempliga vastu taevast.“
„Lubage, lubage, ma seletan,“ rääkis Kulebjakov, kes ei pääsenud oma nõrga häälega kuidagi esile.
„Mis seal veel seletada,“ karjus Molotov, „puruks ja valmis! Maksimum!“
„Puruks ja valmis! Maksimum!“ kõõksus Voitinski ja matsutas suud.
„Ja selleks pole kuigi palju vaja,“ seletas Molotov. „Võib-olla peotäis mulda, kamalutäis ainet, rusikasuurune tükk aatomeid, need lahustada, ja valmis! Aatomiga purustame maakera, tolmukübemega saavutame inimesele igavese rahu. Räägin ma tõtt?“
„Tõtt, Aleksei Aleksejevitš,“ kõõksus Voitinski. „Tolmukübemega vastu taevast!“
„See ei ole lahendus, see ei ole tõelik lahendus,“ rääkis Kulebjakov. „Teie unustate tõelise inimese, psühholoogilise inimese. Rahu polegi fakt, vaid psühholoogiline fiktsioon . Aga maakera on fakt, tema purustamine on fakt. Meie, kes me rahu eest võitleme, ei otsi fakti, vaid fakti võimalust. Mõistate? ainult paljast võimalust! Meie ei mõtle rahuteostamiseks maakera õhku lasta, kuigi me ükskord seda suudame, sest sellega ei saavutaks meie rohkem, kui et kosmoses oleks üks surnuaed rohkem. Meie tahame leida ainult võimaluse, meie tahame, et a priori oletatud ükskõik missugused vastased, sõdivad pooled, peaksid arvestama võimalust, et teine võib ta ühes maakeraga hävitada. Mis te arvate, kas julgeks keegi veel teise kallale minna, kui see meeleheitele aetuna võiks purustada kogu selle poripiisa, mida nimetame emakeseks-maaks? Muidugi ei julgeks. Vastased võivad olla niisugusel juhul suuruse ja jõu poolest nagu maakera ja üksik aatom , ometi oleksid nad siis ühesugused, ühetugevused. Mis siit järgneb? Suur- ja väikeriikide, suur- ja väikerahvaste küsimus oleks korraga lahendatud. Veel enam: oleksid lahendatud ka majanduslikud keerdküsimused. Sest kus oleks see vabrikant, kes ei hoolitseks oma tööliste eest ja ei jagaks nendega oma sissetulekuid, kui iga tööline, kelle õigust rikutud, võib ta kogu tema krempliga hävitada. Ma toonitan: õigust rikutud, sest õigus on siin peaasi, muidu ei saa. Kui tööline ei austa õigust — aga tööline austab õigust, sest inimene austab ikka seda, mis tal puudub — kui aga tööline ometi ei austa, siis võib ju vabrikant omalt poolt maakerale miini alla panna või aatomid oma peos puruks litsuda, nagu seda nii kujukalt väljendas Aleksei Aleksejevitš. See oleks lõpp. Aga inimene ei taha lõppu, ka tööline ei taha, inimene tahab olla igavene. Minu mõtet loogiliselt edasi arendades näeb igaüks, et õiglus hakkab siis maksma mitte ainult rahvaste peres ja ekspluateerijate ning ekspluateeritavate vahel — õigem, need mõisted kaovad siis ja neid sõnu ei tunne enam ükski keel maailmas — mitte et kaoks ainult rahvusvaheline ja isikusuhteline ekspluatatsioon , vaid õiglus pääseb troonile ka koolis ja kodus. Omavolile ja jõhkrale ning julmale vägivallale pannakse igal pool piir palja oletatava võimalusega, et kogu see maakera krempel võib vastu taevast lennata ka kõige abituma käe läbi, kui temale tehakse liiga. Abielus kaob pettus, tuttavate ja sõprade vahel vale, sest keegi ei karda enam tõtt rääkida, tõtt mõelda, tõepäraselt elada, sest igaüks on ülemuse kui ka seltskonna vastu küllaldaselt kaitstud. Siis on pimeda keskaja tõeline lõpp.“
„Tähendab, kui õpilane on idioot ja mina ütlen talle: „tainapea‘‘, siis võib ta mulle vastata maakera purukspõmmutamisega?“ küsis Molotov.
„Võib,“ vastas Kulebjakov.
„Suurepärane!“ kõõksus Voitinski suud matsutades. „Tainapea ja maksimum! Ai, ai, ai!“
„Aga kuis on lugu heererote, botokuudide ja samojeedidega?“ küsis Molotov, „neid õpetame ka maakerale miini alla panema?“
„See küsimus pole õieti esitatud,“ ütles Kulebjakov. „Siis ei ole maakeral enam sakslasi, inglasi, venelasi, neegreid, botokuude ega samojeede, vaid siis elab siin ainult inimene, lihtsalt inimene, mõistate? Tänapäev on inimene ori, ka kõige vabam on ori, aga siis on ta vaba, ja iseseisev. Ja nagu me praegu oma kultuuri jagame metslastega — mõelge ainult: piiritus ja piibel, puss ja püss, — samuti jagame teda siis inimestega. Aga me teeme rohkem: me hakkame metslastelt omandama ka nende kultuuri. Olete teie kuulnud, et Kordiljeeride ja Amazoni ümbruses leidub nõndanimetatud barbareid, kes tunnevad mürke, millest saksa professoritel pole aimugi. Neil on niisugust imelist ainet, et seda sisse andes võib täpselt määrata, kas inimene sureb tunni, nädala, kuu või aasta pärast. Pealegi sureb ta nõnda, nagu sureks ta päris loomulikku surma. Meie professorid ei leia mürgijälgi, mõistate? Ei leia! No mis te ütlete, on see kultuur või mitte, kui inimene sureb loomulikku surma meie poolt määratud tähtajal? Nagu mõni hea põrgumasin, mis plahvatab õigel ajal. Ma küsin: on see kultuur?“
Keegi ei vastanud, kas see on kultuur või mitte, sest teistel kõigil olid valjemad hääled kui Kulebjakovil ja sellepärast ei kuulanud teda keegi. Kuulas küll Indrek, aga tema oskas ainult kuulata, mitte vastata. Kuulas ehk ka Koovi, aga tema kuulas nagu nõnda, et ta ei pannud tähelegi, mida ta just kuulas. Sellepärast ei olnud ka temast vastajat. Aga Kulebjakov ei andnud alla, tema sundis end kuulama. Vastust oma küsimusele ei saanud ta siiski, selle asemel küsis temalt Molotov:
„Aga kui mõni elusttüdinu põmmutab enesetapmiseks maakera õhku, mis siis?“
„Siis ei ole enam enesetapjaid,“ vastas Kulebjakov, „sest enesetappe põhjuseks on majanduslik kitsikus, õiguse tallamine, tõe tallamine, võimatus endas peituvat tõde absoluutselt väljendada, tõtt teostada. Aga need põhjused on siis kõrvaldatud.“
„Aga mis saab siis jumalaga ja usuga?“ küsis Slopašev.
„Need kuulutatakse iseseisvaks ja täieõiguselisiks, nii-öelda autonoomseiks ja vabastatakse eestkostmisest ning hooldamisest,“ vastas Kulebjakov.
„Mis?!“ möirgas Slopašev. „Jumal vabastatakse eestkostmisest? Jumal saab iseseisvaks, autonoomseks? Mis see siis tähendab?“
„See tähendab, et jumal on olnud ja on veel praegugi hoolealune, eriti õigeusklik jumal. Katsuge teda kuidagi puudutada, siis näete, mis sünnib. Liigutab jumal ise kätt või jalga? Ilmuvad tema inglid kustki? Ei, vaid ainult papid, politsei ja sandarmid, ning oletegi pogris. Tähendab — hooldajad! Siis veel: jumal on ikka olnud seotud usuga, usk jumalaga. Aga ütelge ometi, mis on neil kahel teineteisega tegemist? Kirjutatud on: kui usute, tõusevad mäed, aga kuski pole öeldud: kui usute jumalasse, tõusevad mäed. Usk, tähendab, tõstab mäed iseseisvalt, mitte jumala abiga. Aga milleks neid kahte siis kokku neetida? Ei ole tähtis, mille või kelle nimel usutakse, peaasi, et te tõesti usute. Hiinlane näiteks kannab oma jumalat taskus, aga ometi on tema usk suuri imesid teinud: Hiina müür, siid, oopium, viissada miljonit jne. jne. Mina, näiteks, usun millegi pärast väikese kirju kivi sisse. Leidsin ta mõni aasta tagasi Bretagnes mere äärest. Sest niipea kui teda seal nägin, tundsin kohe: siin on see, mida ma usun, mis mu usku kinnitab. Ühe minu sõbra usu kinnituseks on tema vanad kalossid, muidugi teatud põhjustel. Teie naerate? Jumala eest, auklikud kalossid, ja neid kannab ta alati paberissemässitult kaasas. Nõnda et siis ei takista enam keegi inimest uskumast ükskõik millesse, ainult üks on tähtis: et ta usub, sest muidu ei tõuse mäed.“
„Aga kuhu jääb siis lunastus ?“ karjus Slopašev. „Inimene ootab lunastust.“
„Kui inimene võib maakera õhku lasta, mis lunastust tal siis veel vaja on!“ ütles Molotov. Ja Indreku poole pöördudes lisas ta juurde: „Kuulete, inimesed täis kui sead, aga nõuavad lunastust.“
„Maakera ei puutu inimesse ,“ rääkis Kulebjakov, „sest maakera on juhuslik nähtus, inimene aga igavene. Usk teeb igaveseks. Aga maakera ei usu ju. Või arvate, et ka maakera usub, mis?“
„Ai, ai, ai!“ kõõksus ja köhis Voitinski heal meelel. „On see vast sünnipäev! Tapavad naeruga! Maakera usub! Kas kuulete, härra Paas!“ pöördus ta Indreku poole, sest teised ei pannud teda tähele. „Maakera usub! Credo quia absurdum est! Usk võtab planetaarsed mõõdud! Kosmilised, mõistate?“
Ta matsutas suud, nagu oleks ta imestusest keeletu.
„Kõik peavad uskuma, kui nad tahavad midagi teha, ja kes suurt tahab teha, peab suurt uskuma,“ jätkas Kulebjakov.
„Mina ei usu!“ karjus Molotov ja virutas klaasi lauale kildudeks.
„Siis te ei tee midagi,“ vastas Kulebjakov.
„Teen!“ karjus Molotov. „Teen mõistusega, teen teaduse abil.“
„Siis usute mõistust, usute teadust,“ ütles Kulebjakov. „Kõik peavad uskuma. Isegi jumal, kui ta on olemas. Kuulete: kui ta on olemas, sest mina ei ütle mitte, et ta on, mul pole tarvis seda öelda, sest jumal on minule kõrvaline isik…“
„Krepostitud ateist!“ piiksus Voitinski ja matsutas suud.
„Lori!“ vastas talle Molotov. „Käib lauakirikus, veel mitu korda aastas.“
„Pange tähele: isegi jumal, kui ta on olemas,“ jätkas Kulebjakov, „või kui ta kord oli ning lõi selle ja kõik teised ilmakehad. Jah, isegi jumal pidi uskuma, kui ta asus maailma loomisele. Ja jumala ning inimese suhtes polegi muud vahet kui usu kõvadus, sest kui jumal on tõesti olemas ja kui ta lõi selle või mõne teise maailma, siis pidi tal olema harukordselt kõva usk. Temal pidi olema absoluutne usk, mõistate. Niisugust usku pole olnud veel ühelgi inimesel, sest muidu oleks ka tema mõne maailma loonud…“
„Kust teie seda teate, et ta ei ole?“ küsis Molotov käriseva häälega. „Kes on teile öelnud, et inimene pole ühtegi maailma loonud? Kust raamatust te selle leidsite? Aga mis siis, kui inimene ongi kõik loonud ja kui pole jumalat ega midagi muud selletaolist. On ainult inimene ja tema ilmutub kord kui jumal, kord kui inimene, kord kui loom või lill, kalju või meri? Inimene on ju igavene, ütlete. Mis võime siis meie temast teada. Kümme miljonit aastat tagasi uskus võib-olla inimene nii kindlasti, et lõi uued maailmad , ja sada miljonit aastat edasi usub ta ehk nii kindlasti, et hävitab kõik palja usuga. Mõistate — palja usuga! Ainult iseennast ei või ta hävitada, kui ta on igavene, sest muidu peaks võima ka jumal iseenda hävitada, kui ta on olemas.“
„Lubage mulle üks küsimus,“ möirgas Slopašev. „Üks väike küsimus. Teie ütlete: jumal pidi uskuma, kui ta lõi maailma. Aga kas jumal ka siis pidi uskuma, kui ta lõi inimese? Kas pidi, vastake?“ karjus ta ja vahtis Kulebjakovile üle laua otsa.
„Kuis siis muidu,“ vastas see.
„Aga inimene võib ka ilma usuta teisi inimesi luua,“ müristas Slopašev nüüd, „sellest näete: inimene on vägevam kui jumal.“
„Ükski inimene pole esimest inimest loonud,“ ütles Kulebjakov, „ja vististi ei loo ta ka viimast, sest sellegi loob jumal oma usuga.“
„Pidage, pidage!“ karjus Slopašev nüüd, nagu oleks tal äkki midagi meelde tulnud. „Teie ütlete: usuga. On siis jumala usk inimese suhtes nii kindel? Aga miks siis inimene kurja tegi, miks langes ta patu sisse, kui jumal temasse kui oma loomingusse nii kindlasti uskus? Inimene poleks võinud eksida, kui jumala usk poleks kõikuma löönud. Tähendab: mitte sellepärast ei võtnud kuri võimust, et inimene ei uskunud jumalasse, vaid et jumal ei uskunud inimesse. Jumal küll lõi inimese, aga ise temasse ei uskunud ja nõnda langes inimene. Sest kuis sa ei lange, kui keegi sind enam ei usu! Teine inimene inimest niikuinii ei usu ja kui ka jumala usk lööb kõikuma, siis on otsas. Ja teate, kes uskus inimesse? Kurat uskus, tema uskus kaljukindlalt ja nõnda tegi inimene, mis tema tahtis. Inimene teeb ikka selle tahtmist, kes temasse usub. sest tema ei või muidu elada, kui temasse peab keegi uskuma. Ja teie teate, mis jumal tegi, kui ta nägi, et kurat usub kindlamini inimesse kui tema? Ta sündis neitsist ja suri ristipuus. Nõnda tõendas ta iseendale, inimesele ja ka kuradile, et temal on kindlam usk kui ühelgi teisel. Sest kurat pole kunagi ilma tulnud ega ristipuus või mõnel muul viisil surnud. Aga ometi oleks võinud ka tema seda teha. Oleks lihtsalt tulnud ja sündinud kas või mõnest kolmehambaga nõiamoorist ja oleks lasknud enda, ütleme, kas või hobusevargana joobnud talumeeste poolt surnuks materdada, et aga oleks olnud surnud ja võinud siis öelda: näete, mis te tegite joobnud peaga: te peksite oma kuradi surnuks. Aga seda pole kurat kunagi teinud, mitte kunagi! Ainult jumal tuli ja suri, et uuesti uskuda kõikumatult inimesse, uskuda nõnda, et usust tekiks armastus. Nimelt armastus! Harilikult tõuseb usust ikka kurjus ja viha, aina kurjus ja viha, otse vana õelus ise. Aga jumala usust ristipuus tõusis armastus — see on kõik! Mõistate? Armastus inimese vastu. Surmast tõusis armastus! Mitte et inimene peaks olema usklik , et tema peaks olema kristlane, muhameedlane või pagan, et ta peaks olema hea, aus, tõearmastaja, õiglane, vaid sellest on küll, et ta on inimene. Mõistate? Ainult inimene, ei muud midagi! Uskuge ja armastage inimest! Ole sa variser või tölner, Magdaleena või Maria, süütu lapsuke või röövel ristisambas, inimene oled ikka ja jumal usub sinusse ja armastab sind. Nõnda on lugu jumala usuga! Inimest peab uskuma, inimest peab armastama!“ möirgas Slopašev, nagu tahaks ta seda kogu ilmale kuulutada. „Ja kui jumal alati oleks nõnda uskunud inimesse nagu ristisambas, siis…“
Siin kohal karjus mitu häält korraga Slopaševile vahele ja nüüd algas hirmus sõnasõda inimese ja jumala pärast, „kes võib-olla on või oli olemas,“ nagu Kulebjakov toonitas. Indrekul polnud võimalik ära oodata, kumb oma usuga lõplikult alla jääb, kas inimene või jumal. Tema kui õpilane pidi tasahilju lahkuma, sest kesköö oli ligi. Kui ta järgmisel päeval katsus härra Koovilt vaidluse tulemuse üle järele küsida, ütles see muiates:
„Teisse on ka see vene jumal ja inimene kinni hakanud,“ ja lisas tõsisemalt juurde: „Mis te tühja oma kallist aega niisuguste asjadega raiskate. Jätke jumal rahule. Tema ei puutu teisse, mis siis teie temast tahate. Teie pole teda ju loonud, tema oli enne teid olemas. Tema pole ka teie sünnis süüdi, teil on omad vanemad. Ja see joobnud inimeste igavene inimene… Kust meie teame, on inimene igavene või mitte! Need kõik on ainult suured sõnad ja tarvilikud neile, kes midagi ei tee. Sest kuis võib nii suurte sõnade juurest tegudele asuda ! Iga tegu tundub nende kõrval nii tühisena, et ei maksa midagi teha. Las olla parem nagu on ja räägime purjus peaga suuri sõnu edasi. Ei ole mõtet sureliku heaks näppugi liigutada, kui inimene on igavene. Surelikul võime sandarmi saabastega tallata, kui igavene kõnnib jumala kaenlas. Milleks uskuda ja armastada tegudega surelikku, kui me sõnadega võime uskuda ja armastada igavest! Eks ole nõnda? Pealegi on see viimane palju kergem kui esimene. Rüüpad klaasist ja usud ning armastad. Sureliku häda ja viletsus, see on hoopis teine asi, hoopis teine. Seda on raske uskuda, veel raskem armastada, palju raskem.“
Aga Indrek tundis, et Koovi sõnad olid temale praegu võõrad. Ka teda huvitas igavene palju rohkem kui ajalik ja surelik. Nii hea oli uskuda ja igatseda midagi igavest. Ja ta võttis nõuks seda otsida ning tema jälile saada, kuigi härra Koovi teda selles põrmugi ei taha aidata. Aga varsti pidi ta taipama, kui vihane võitlus kestab igavese ja ajaliku vahel iga inimese südames, ka tema omas. Tulid sootuks igapäevased ja üürikesed asjad, ometi surusid nad igavesed kõrvale, nagu poleks neil inimese elus vähimatki mõju.
XXVII.
Linna oli nimelt asunud tsirkus ja see köitis kõigi meeled. Eriti suureks paisus põnevus, kui algasid maadlused, millest osa võtma oli ilmunud ka Lurich. Isegi härra Maurus kaotas nüüd silmanähtavalt tasakaalu. Kuna tal endiselt oli viisiks õhtueine ajal söögituppa ilmuda ja seal kasvandikkudele praktilisis kui ka teoreetilisis eluküsimusis juhatust jagada ning neid kõrgemaile aadetele virgutada, siis ei võinud ta nüüd muidu, kui pidi ka tsirkuse üks ja teine kord kõne alla võtma. Ühes niisuguses kõnes, mille lõpetas eesti keeles, ütles ta nõnda:
„Aga nüüd räägin teile, kes te mind mõistate, et ka meil on sündinud oma vürst Taaveti kojast. Betlemma täht on meil paistma hakand ja tema sära ulatab kaugele üle kodumaa. Teie mõistate, kellest ma räägin, ja kes tsirkusepiletit tahab saada, see tulgu härra Mauruse juure — tema saab nad odavamalt. Härra Maurus saab ikka odavamalt, sest tema ostab palju. Härra Maurus ostab iga õhtu, sest tema tahab meie vürsti näha, kes on tulnud Kalevi kojast ja lööb maha kõik Moabi kuningad ja vürstid. Ükskord oleme ka meie mehed, kelle vastu ei saa keegi. Oo, meil on mehi, las me aga hakkame! Ja me hakkame, härra Maurus teab seda… Nii et, kes soovib, see tulgu minu juure, mina saan poolmuidu. Härra Maurus ei ütle mitte oma poistele: tooge raha, ma tahan teile tsirkusepiletid osta, sest seal sõidetakse ratsa ja seal kõnnib üks alasti naine traadil, roosa vihma- või päevavari käes; ei, seda härra Maurus ei ütle, sest tema teab, tema poistel on vaesed vanemad, kel on vähe raha, nemad ei või ratsasõidu ja alasti naise vaatamise eest niipalju maksta; vaid härra Maurus ütleb: kes tahab meie oma Betlemma vürsti näha, meie oma mõõka näha, mis toodud soome sepalt meeste mahaniitmiseks, see tulgu. Ja kui on mõni, kel pole niigi palju raha, et võiks korragi näha meie oma vürsti, kes on vürstide vürst, siis tulgu ka see härra Mauruse juure ja öelgu: härra Maurus, minu isa ja ema või papa ja mamma, nagu kellelgi on, sest meie oleme üks halb ja jumalakartmata rahvasugu ja ei ütle mitte isa ja ema, vaid papa ja mamma, nagu teevad sakslased, kelle sabarakkusid meil palju, mida igaüks peaks häbenema — jah, las niisuke vaene tuleb ja ütleb härra Maurusele — tulgu üksi, tulgu salaja, kui ta häbeneb teiste ees oma isa ja ema, mitte papa ja mamma vaesust, tulgu ja öelgu ilusasti ja viisakalt (härra Maurus näitas, kuidas tullakse ja öeldakse viisakalt): „Härra Maurus, minu isa ja ema oleksid väga kurvad, kui ma ei läheks tsirkusse meie Aaroni keppi vaatama, aga ometi pole mul piletiraha; sellepärast palun ma teid, härra Maurus, kas te ei võiks mulle osta ja raamatusse kirjutada, nii et kui ma koju lähen ja sealt raha toon või kui isa linna tuleb, siis maksame kõik ilusasti ja ausalt, sest minu vaesed vanemad ei taha mitte, et nende poeg läheks võõra rahaga tsirkusse eesti vürsti vaatama.“
Tulemuseks niisugusele selgitusele, mis ei jäänud ainukordseks, oli see, et õpilased käisid karja kaupa tsirkuses, karja eesotsas härra Maurus ise. Muidugi ei käinud ainult eestlased, vaid ka muulased, needki sagedasti härra Mauruse provotseerituna, sest ta ütles:
„Las lähvad ka nemad ja näevad, mis mehed meie oleme, las näevad ja räägivad, sest meie mehe nimi peab olema kõigi suus. Las teavad, et sakslased on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees. Mis on, kui me teist seitsesada aastat sööksime jumalavilja? Kas meil ei või siis olla oma Luterus, Goethe või Schiller? Kui loomatoit on annud meile kõige suurema rammu — loomatoit annab ikka suurema rammu kui inimesetoit, sest ükski mees ei saa härja vastu, kes sööb kõlkaid, heinu ja aganaid — jah, kui me aganatega saime suure rammu, siis leivaga saame suure vaimu. Ja nagu käib kõigist üle eesti ramm , nõnda peab ka kõigist üle käima eesti vaim, kui oleme seitsesada aastat söönud jumalavilja.“
Aga varssi härra Maurus pidi nägema, et kergem on kuradit välja kutsuda kui Beetsebuli minema kihutada. Tsirkus hakkas õpilaste meeltesse kinni. Tsirkus hakkas Indrekugi meeltesse kinni, nagu oleks lõhnas. mida ta siin tundis, ja muusikas, mida kuulis, pisut igaviku hõngu ja helinat. Tsirkuses hoovas mingisugust seletamatut uima, mis pani poisid nagu purju. Indrekki aimas seda uima, kuigi oli seal käinud ainult mõned korrad . Esimesel korral läks ta härra Mauruse kingitud piletiga tingimusel, et ta võtab kaasa härra Voitinski ja kaitseb teda rahvamurrus, et see teda vaimustushoos ära ei tallaks, sest härra Maurus ei võinud muidu, kui pidi maksku mis maksab ka Voitinskile näitama eesti vürsti.
Juba tsirkuses endas muutus härra Mauruse seisukord sagedasti raskeks, sest teda ümbritsevad poisid sattusid sedavõrt vaimustusse, et kisal ja käral polnud lõppu ega piiri. Küll oli härra Maurus neile aegsasti mitmel korral seletanud ja ka demonstreerinud, kuidas hästikasvatatud ja haritud inimene avaldab tsirkuses oma kiitust, aga poistel ei jäänud see kuidagi meelde, nagu arvaksid nad, et milleks tsirkuses inimesel see hea kasvatus ja haridus, sinna minnakse ju loomade kasvatust ja haridust vaatama. Ei aidanud isegi ähvardus, et tulevikus pääsevad tsirkusse ainult need, kes vaimustuvad haritult ja avaldavad kiitust viisakalt, s. t. plaksutavad käsi ja sedagi nõnda, et pahema käe peopesa puutuvad parema käe sõrmeotsad, mitte aga kogu peo, millest sünnib pauk , nagu lööks mõni mats paberossiotsa pitsist või monopolipudelilt korki . Härra Maurus tõusis kord isegi puupõhjaga toolile püsti, et kõik, kes lauas istusid, ulatuksid nägema, kuidas plaksutab tsirkuses oma käsi haritud ja hästikasvatatud inimene. Aga ta näitas nagu pimedatele ja rääkis kurtidele , sest kui ta järgmisel õhtul oma poisikarja keskel istus, siis sündis niisugune mürgeldamine, et hoia peaaegu politsei eest. Ja kui härra Maurus viimaks oma ähvardust hakkas teostama ja poisse üldse enam tsirkusse ei lubanud, siis kadusid need kodunt ja pugesid galeriile, kus oli odav ja kus võis karjuda niipalju kui süda kutsub, ilma et keegi tuleks vaigistama, ning kust ei leidnud sind keegi pagan, nii et võisid pärast härra Maurusele valetada, mis aga heaks arvasid. Kui muidu raha ei jätkunud, siis müüdi raamatud bukinistile, aga tsirkuse kassa pidi oma osa saama.
Suur vaimustus ei piirdunud ainult tsirkusetelgiga, vaid tema saatis poisse kogu linnas, ka koolimajas, isegi tunnis, nagu oleks kõik kohad täis joovastavat uima. Maadlemine ja igasugune rammukatsumine või -näitamine muutus igapäevase elu a-ks ja o-ks. Kui tänini peaasjalikult ainult Sikk oli tagunud rusikatega oma rinna- ja käsivarrelihaseid, „pumbanud“ voodiotste, toolide ja laudade vahel ning tõstnud toole tugedest ühe käega, hoides neid põikloodis, siis tegi seda nüüd juba peaaegu terve asutis, Indrekki tegi. Võib-olla, kui tsirkus oleks kauemaks linna jäänud ja maadlused kauemini kestnud, siis oleks ehk härra Maurus isegi viimaks hakanud oma vanu lihaseid proovima, kuna härra Koovi tegi seda juba nüüdki paar korda, tegi küll naljatades, aga ikkagi tegi — nii kaugele levis tsirkuse uim.
Suurimaks toreduseks muutus nüüd tugev turi ja kael, nii et, kui käpuli laskud, siis ükski ei jõuaks su pead maha suruda, kaela kõverdada ja et võimalik oleks maadeldes silda teha, sest sillategemine ja dopeltnelson olid nädalate kaupa nõnda moes, et mõni mees oleks vabal ajal elanud rohkem selili ja pooksil kui püsti ning nelsonita. Ka Indrek käis hulga aega pondunud kaelasoonte ja paisunud musklitega. Pea tundus raskena, segasena ja tuimana, nagu see polekski tema oma pea, vaid mõni lähker, milles loksub hapupiim . Kõrvad õhetasid öösi, sest mis maadleja sa oled, kui su kõrvad ei õheta nagu Lurichil. Mitte just, et Indrek ise nõnda oleks arvanud, vaid nii-öelda ümbrus, seltskond , ühiskond surus talle oma eluvaated peale, öeldes: mees ei pea olema ainult pikk, vaid ka tugev, ja Indrek tahtis näidata, et ka temasugusel pikal võib olla rammu, nagu oleks ta kasvanud loomatoiduga, mis teeb härra Mauruse arvates tugevaks .
Maadlused lõppenud, kestis rammuvaimustus küll veel hulk aega edasi ja nii mõnigi põlvesilm ja küünarnukk purunes kõval puupõrandal, aga pikkamisi andis üldine pinevus järele ja rammukasvatamine ning -katsumine jäi mõnele üksikule valitule. Selle uima lähtumist edendas suuresti väike ja tühine sündmus.
Peale jõulusid tuli seitsmendasse klassi uus õpilane, nimega Pajupill . Ta oli tõmmu, loperguse näo, kandilise otsaesise, lopsakate huulte , tugevate hammaste, paksude juuste ja lüheldase jändriku kasvuga aastat seitse-, kaheksateist vana. Kandis halli palitut, mille rapatitel heledad neljanurgelised laigud, mis tõendasid, et siin oli midagi olnud, mis nüüd puudus. See oli nimelt kroonugümnaasiumi õpilase palitu, mille rapatitelt eemaldatud sellekohased seaduslikud tunnused. Ka Pajupilli pluus ja püksid tuletasid meelde kroonu õppeasutist, kus nende omanikule oli pandud sulg sappa. Pikkamisi oli täitunud seaduslik karikas, kuni tõusis üle äärte. Oli mitmel korral hoiatatud, oli andeks antud, aga lõpuks ometi pidi ulualust otsima härra Mauruse inimesarmastuse asutises.
Milles oli seisnud Pajupilli süü, keegi ei teadnud seda õieti. Tema ise rääkis mingisugustest raamatutest, keelatud kirjandusest, rahvuslikust vaimust , pilkesalmidest ülemuse, usu ja isegi jumala kohta. Ühesõnaga — Pajupill oli vänge poiss, kui uskuda teda ennast.
Aga tema suurustused ei jäänud kauaks tõestuseta. Peagi hakkasid ka härra Mauruse asutises levima mingisugused nöökavad vemmalvärsid. Need, kes Pajupilliga lähemalt tuttavad, teadsid, et temal on terved vihikud luuletisi ja kirjutisi täis. See teade äratas asutise nagu unest. Tuli ilmsiks, et ka siin leidus muusade sõpru, kes olid juba ammugi salajas tagunud salme , olid katsunud tõlkida Puškini ja Lermontovi . Salajas hoiti seda sellepärast, et luuletamine tundus nagu pisut naeruväärsena ja häbiasjana. Mitte et luuletamine üldse, vaid siin Mauruse asutises, liiatigi veel mõne koolipoisi poolt. Ehk kui see oleks sündinud veel mõnes võõras keeles, milles tuubiti luuletisi pähe, siis oleks ehk teine asi, aga eestikeelseid luuletisi ei nõudnud keegi peast. Vaevalt leidus õpetajaidki, kes neist oleks mõni teab kui palju osanud rääkida. Aga nüüd tuli see Pajupill, kes luges „Kalevipoega“ ja mingisugust „Vana kannelt“, ning tema oli oma eestikeelsete salmide peale uhke. Tema uhkus hakkas ka teistesse nagu tsirkuseuim ja varsti näis, nagu kubiseks kogu asutis aina luuletajaist. Saadi isegi nõnda julgeks, et söandati oma salmikutega minna Koovi juurde, lootes temalt arvamuseavaldust. Aga härra Koovi kui vaikne ja tagasihoidlik inimene ütles:
„Mina ei tea luulest midagi, eesti luulest ammugi mitte. Eesti luule peab olema isamaaline, aga mina ei või oma isamaalusega kuigipalju kiidelda. Teie peaksite härra Mauruse enda juurde minema, tema oli omal ajal Kirjameeste Seltsi poolt korraldatud luulevõistlustel auhindajaks, küll tema teile ütleb, sest tema teab ja tunneb eesti luule vaimu. Või minge doktor Hermanni juurde, tema teab ka. Kirjutage ladina või vene keeles, siis ma loen.“
Nõnda mõtles härra Koovi luulejüngreist viisakalt vabaneda. Kuid ta eksis, sest paari päeva pärast ilmusid tema juurde uued mehed, kaasas kaustikud venekeelsete luuletistega. Nüüd Koovi enam ei pääsenud, vaid pidi lugema. Ja mehed, kelle vaimuvalanguid ta lugenud, said üle-öö kuulsaks kogu asutises alumiselt korralt kuni katusealuse Siberini ja nad kahetsesid väga, et Mauruse asutis polnud suurem, palju suurem, sest siis oleks ka nende kuulsus olnud suurem, palju suurem. Kui härra Mauruse asutis oleks olnud küllalt suur, siis oleks võinud nende kuulsus kosta kas või kogu linnas, mõlemal pool jõge. Aga muidugi, polnud parata, pidi alistuma saatusele.
Aga üheks jätkus nende kuulsusest ometi: kõik hakkasid murdma ja painutama vene keelt luuleks. Ja Pajupill, kes oli pääsenud alguses mõjule eesti salmikutega, langes unustusse sama ruttu, nagu tõusis vene keele murdjate kuulsus. Varsti pidid ometi kõik mõistma, et polnud sugugi nii lihtne Pajupilli kõrvale suruda, nagu esimeses õhinas paistis. Samal ajal, kus vene keeles luuletamine möllas otse katkuna poiste seas, ilmus mingisugune eesti, vene, saksa ja ladina keele segust sepitsetud salmik, millel kreekakeelne pealkiri. Salmik tegi kõigile nalja ja osutus lõpuks pilkevemmalvärsiks kõigi kohta, kes püüdsid luuleks tarvitada võõrast keelt. Kõigil oli selge, et salmiku sepitseja võis olla ainult Pajupill, kes oli teiste kuulsuse üle kade. Alguses eitas ta seda, aga pärast võttis ta salmiku omaks ning põhjendas seda naeruvääristamist. See puudutas valusalt viimse klassi õpilast Vellemaad, suurimat kuulsust venekeelse luule alal, kes arvas tarviliseks sõna võtta nõnda:
„Kõik suured luuletajad on alguses võõras keeles luuletanud — Puškin, Lermontov jne. Emakeel on liiga kodune, sellepärast on ta liiga lihtne ja arusaadav. Aga luule ei tohi lihtne ja arusaadav olla, sest lihtne ja arusaadav ei olegi luule, vaid proosa. Luule peab olema raske aru saada, sest siis on ta palju sügavam. Kõik suured luuletised on sügavad. Hiljuti ma lugesin ühte kuulsat saksa professorit ja see ütleb, et Goethe „Fausti“ teist jagu pole tänini veel keegi täiesti mõistnud, sest see on nagu üks väga keeruline hinnamõistatus, mida ei oska keegi üles arvata. Niisugune mõistatus peab olema suur ja sügav luule. Nietzsche pidi ka alguses kirjutama võõras keeles, et saaks sügavam, aga tema pole luuletaja ja sellepärast kirjutas ta viimaks ikka saksa keeles, sest temal pole vaja olla nii sügav, nagu Goethe. Aga mina tahan olla luuletaja ja sellepärast kirjutan ma vene keeles, mis on suur ja sügav keel, nii et temas võib sügavaid luuletisi kirjutada, sest temal on sügavad sõnad.“
Nõnda kaitses Vellemaa oma luuletajaau ja kaitses nähtavasti hästi, sest polnud ühtegi, kes oleks talle midagi osanud asjalikku vastata. Ainult Pajupill ei vandunud alla, tema mitte, sest ta vastas:
„Vellemaa ütleb: vene keelel on sügavad sõnad ja sellepärast luuletab tema selles keeles. Tähendab, eesti keeles ei ole sügavaid sõnu, temas ei saa sügavaid luuletisi kirjutada. Aga „Kalevipoeg“? On see sügav luuletis või ei ole? Ja kui vene keel on nii sügav, miks siis temas pole „Kalevipoega“?“
„Ilja Muromets!“ hüüdis Vellemaa vahele.
„Kas kuulete — Ilja Muromets!“ ütles Pajupill nüüd pilkavalt. „Vellemaa paneb Ilja Murometsa meie Kalevipoja kõrvale! Aga inimesel, kes seda teeb, pole luule väärtusest ja sügavusest aimugi. Venelased on oma kangelase nimegi meilt laenanud. Mitte Muromets, vaid lihtsalt eesti Murumets on ta nimi. Mõelge ometi, vene keel on nii sügav, aga oma kangelasele ei saa muidu nime, kui laenab meilt. Ja meie keel peab olema sellepärast vaene, sest kes laenab, see on rikas ja sügav, aga kellelt laenatakse see on vaene, labane ja madal — nõnda on Vellemaa sügav venekeelne loogika. Aga mina ütlen teile, poisid, milles on terve saladus: mida me mõistame, see on labane, mida ei mõista, see on sügav ja salapärane — nõnda on see. Vellemaa seletused tõendavad ainult seda, et kõige tuupimise peale vaatamata mõistab ta vene keelt ikkagi halvemini kui eesti keelt. Vene keeles on sellepärast nii sügavad sõnad, et Vellemaa ei saa neist hästi aru või, kui ta saab, siis on ta vene kadakas , sest kõik kadakad arvavad, et võõras keel on sügavam ja peenem kui meie keel.“
Nõnda rääkis Pajupill ja kõik arvasid, et ka tema rääkis hästi, karvake ehk veel paremini kui Vellemaa, kes arvas tarviliseks vastata:
„Pajupill tuleb siia oma kroonugümnaasiumi vene keelega uhkustama ja arvab nähtavasti, et ega mujal vene keelt ei õpita ega mõisteta, kui aga ainult kroonugümnaasiumis, aga see ei lükka ju minu arvamist ümber, sest Puškin ja Lermontov luuletasid ju alguses prantsuse keeles ja nemad on ometi suured ja sügavad luuletajad. Aga mis on hea neile, miks pole see siis lubatud minule ja igale teisele, kes ka tahavad sügavaid luuletisi luuletada. Või ei ole Puškin või Lermontov sügavad või pole nad prantsuse keeles luuletanud? Vastaku mulle Pajupill, kui ta nii väga uhkustab oma teadmistega!“
„Puškin ja Lermontov olid noores eas prantsuse kadakad, sellepärast nad luuletasid prantsuse keeles,“ vastas Pajupill. „Aga kas siis meie ka peame sellepärast kadakaks hakkama, et Puškin ja Lermontov olid kadakad?“
Nüüd läks vaidlus otse praginal lahti küsimuse üle, kas Puškin ja Lermontov olid kadakad, või kuigi nad olid, kas on siis sünnis kuulsate surnute kohta nõnda öelda, kes ei saa ennast enam kaitsta. Vellemaa võttis oma võitluse lipukirjaks: lamajat ei lööda, aga Pajupill arvas, et kes enam kunagi ei tõuse, sel on ükskõik, mis tema kohta öeldakse. Vaidluse lepitajaks ilmus Tigapuu, sest tema oskas asju nii ja teisiti käänata. Tema andis kõige pealt mõlemale pisut õigust, mis mõjus rahustavalt. Nõnda oli tal aega edasi rääkida ja öelda, et luule sügavuse peaallikaks on riim, sest see tõmbab tähelepanu endale ja nõnda jääb ka kõige lihtsam luuletis arusaamatuks ja sügavaks.
„ Riimi pärast ongi luule ikka sügavam kui proosa,“ ütles ta. „Sellepärast on luulel sisu kõrvaline asi, ainult riim, sest riim teeb sügavaks. Kes sisu peale rõhku paneb, see võib proosat kirjutada. See on minu arvamine luule sügavusest. Sellepärast on luules peaasi riim. Ja mina arvan, et kui on leitud riimid, siis on ka leitud luule ja tema sügavus, nii et luuletamine on siis naljaasi. Sellepärast peaksid need, kes tahavad luuletajaks saada, ilusaid riime korjama, muidu ei saa neist sügavaid luuletajaid , üks kõik mis keeles nad luuletavad.“
See nõuanne leidis nii mõnegi poolehoidja, kes täitis oma kaustiku riimidega, jättes luuletiste valmistamise tulevatele päevadele või põlvedele. Ka Tigapuu ise oli agar riimiluuletaja, aga tema tegi seda nii muu seas, ilma et oleks sattunud vaimustusse.
Vaidlused luule üle muutusid ikka üksikasjalisemaks ja ühegi väited ei suutnud otsustavalt läbi lüüa. Nõnda see kestis nädalaid, nii et härra Mauruski arvas viimaks tarviliseks kaasa rääkida. Tema tegi seda õhtul söögitoas, kus ta jagas oma harilikku õpetust komade paleest ja muist niisuguseist asjust, sest karata komadelt kirjandusse oli ju nii kerge ja lihtne.
„Ja ma olen kuulnud,“ ütles ta, „et on inemisi, saate aru, on inemisi siin, seal laia ilma peal, on niisuguseid inemisi, kes ütlevad, et võõras keel on sügavam kui emakeel. Aga mina ütlen: need inemised ei räägi tõtt. Sest mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks? Armastus! Pange tähele: armastus ja ainult tema. Ja mis teeb kõik asjad ilusaks? Jällegi armastus. Mis teeb nad armsaks? Ikka armastus. Mis meeldivaks? Aina armastus. Sest ilma armastuseta on kõik tühine asi ja temal pole hinge sees. Ainult armastus teeb asjad elavaks. Aga mis keelt armastame kõige rohkem? Oma emakeelt. Mis on meie emakeel? Eesti keel on meie emakeel. Sest pole ühti, et haritud rahvas ei taha eesti keelt kõnelda, vaid pursib saksa ja vene keelt, mis on meie riigi ja armulise keisrihärra keel, nii et ka meie teda tema majesteedi armust selgesti kõnelema õpime nagu saksadki, et võiksime iseenda eest kosta kirikus, koolis ja kohtus. Aga kas keegi armastab oma ema sellepärast vähem, et ta on väiksem ja vähem haritud kui võõrasema või mõni muu peenike proua? Ei mitte, vaid võõraid meie austame, nagu on iga korraliku inemise kohus, aga oma armastame. Aga et meie koolitud inemised tahavad kodus kõnelda aina saksa keelt ja et mõned sõimavad neid kadakaks, siis pole see mitte sellepärast, et nemad põlgavad oma emakeelt, sest inemine ei saa seda põlata, mis ta armastab, ja emakeelt meie armastame kõik, vaid see on sellepärast, et emakeel on meile püha, nii kallis ja püha, et meie teda tarvitame ainult suurtel ülemaalistel rahvapidudel, mida peame keisri majesteedi armust. Emakeel on meile nagu mõni kallis pidurõivas, mille ajame omale selga ainult suurtel ja kallistel pühadel. Aga meie ei või mitte alati pühi pidada, vaid peame tööd tegema, aina tööd tegema, sest meie oleme väike ja vaene rahvas, nii et meie võime ainult harva omale pidurõivad selga ajada, see on emakeelt kõnelda. Aga meie tahame teda ikka au sees pidada ja teda armastada, nagu peab katoliku kirik au sees vana ladina keelt ja vene kirik slaavi keelt, mis on nende kallid ja pühad keeled. Kui siis keegi pidulikult kõneleb, siis teeb ta seda ikka eesti emakeeles. Aga luule on pidukeel, sellepärast räägib luuletaja emakeeles, sest muidu on tema sõnad nagu vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis kõliseb: neis pole armastust, ja kus pole armastust, seal pole ka sügavust, olgu ta nii tume ja arusaamatu kui tahes. Nii et armastus on ainuüksi see, mis teeb silma ja sõna sügavaks. Kes ei armasta, selle silm on lame ja selle sõna on kume ja, kuigi ta räägiks inglite keelel, ometi ei võidaks ta südameid, mida võidab ainult armastus. Juut on küll valelik ja tema ei armasta muud kui kulda, aga seda armastab ta juba kõigest südamest. Sellepärast teab juut, mis on armastus, ja me peame uskuma valelikku juuti, kui ta ütleb Saalomoni suu läbi: Kõik on tühi, paljas ja tühi, kui pole armastust…“
Niisugune oli härra Mauruse enese arvamus luule tumedusest ja sügavusest. Kuigi selle üle naerdi ja naljatati, hoopis ilma mõjuta ei pääsenud need sõnad siiski õpilaste kõrvust mööda. Ei jätnud küll Vellemaa vene keeles luuletamist, ei jätnud ka Tigapuu oma pooldajatega riimidelükkimist, aga nende kõrvale asus uus trobikond, kes kukkusid taguma salmidesse igasugust armastust. Hea meelega oleksid nad uputanud kas või kogu maailma oma armumulinasse ja ühes maailmaga oleks siis hukkunud ka härra Mauruse esimese järgu asutis. Õnneks jäi aga terveks niihästi maailm kui ka asutis, kus vulises armukatel.
Indrek ei kuulunud luuletajate kilda. Aga härra Mauruse sõnade üle mõtles ta siiski järele. „Nii et armastus on ainuüksi, mis teeb silma ja sõna sügavaks,“ sonis ta endamisi. Soo, nüüd oli tal siis see asi käes! Nii sagedasti oli ta lugenud sügavaist sõnust ja silmist, eriti just viimastest. Nüüd teadis ta, miks on mõne silmad nii sügavad: armastusest! ainuüksi armastusest! Kui temagi tahaks sügavaid sõnu ja silmi, siis peaks ta armastama nagu juut kulda. Jah, nõnda ütles härra Maurus: nagu juut kulda.
XXVIII .
See mõte ajas Indrekut ikka sagedamini külastama Vaarmannide perekonda nende keldrikorteris, sest see oli ainuke paik, kus ta arvas võivat otsida armastust. Siin paistis niipalju vaesust ja viletsust, et kui ei leiduks vastukaaluks armastust, siis peaks elu muutuma väljakannatamatuks, eriti Tiinal, kes on vahete-vahel terved päevad üksipäinis kodu, sest ema käib pesus ja Molli õmblemas. Niisuguseil korril jookseb Indrek mõnikord silmapilguks, mõnikord ka pikemaks ajaks, nagu võimalik, vigase tütarlapse juurde, et vaadata, kuis ta ajaviiteks kogu korteri pahupidi on pööranud ja ajuti ise räbalahunnikusse kuhugi nurka või ka keset põrandat väsinult ja tülpinult magama uinunud. Isegi õhtul, kui ema ja õde koju tulnud, ei ole neil viletsa lapse tarvis aega, sest siis on neil kümme asja talitada.
Muu seas kuulub nende kohuste hulka ka lumevedamine tänavalt hoovi ja aeda . Seda tehakse harilikult ikka õhtul, sagedasti peaaegu südaööl, sest muul ajal pole võimalik. Ükskord, kui lumehanged seisid nagu viljaaunad tänaval, läks Indrek emale ja tütrele appi neid ära vedama, mitte tõsiselt, vaid ainult naljaks, vallatuseks, aga varsti sai sellest esmakordsest naljast päris vana tõsi ise. Ainult ühte kartis Indrek selle juures: teda võidakse näha, kuigi see sündis hilja õhtul. Aga Molli leidis noormehe kartuse summutamiseks peagi hea abinõu: ta andis talle selga isa palitu, mis oli veel järel, ja pähe isa mütsi, mis nii suur, et Indreku pea sinna sisse ära uppus. Kuid seda parem, seda ebatuntavamaks ta tegi. Nõnda oli hea ja soe. Silmad kadusid mütsinoka alla, nii et neid ei näinud keegi ja nendega ei seletanud kedagi, ainult lumehangi ja Mollit, kes soperdas neis tema kõrval. Sest Molli soperdas ikka Indreku kõrval, kelle labidas ei leidnud kuski nii head võttepaika kui just Molli läheduses. Virutad ta paar korda lumme ja siis tuleb niisugune lahmakas, et Molli aina imestab, Molli aina ahaatab ja ohootab, kiljatab ja naerab.
Mõnus pehme tundmus asus liikmeisse nõnda töötades. Selles tundmuses oleks nagu Mauruse poiste tsirkuseuima või luulevaimustust. See on nii hea, et ta voolab mingisuguse eriliselt pehme ja painduva ainena kõigisse ihuliikmeisse, kogu kehakoesse, imbub kõigest läbi, tungib tulvil nagu igasse juuksekarvagi, aurab riietessegi, sest millega muidu seda seletada, et on nii pööraselt magus ja võluv, kui kiires töös puutuvad Molli ja Indreku riided või kui tuulepuhang viskab ühes kerge lumega Indrekule näkku ka neiu juuksesalkude otsad, mis ei taha kuidagi kinni püsida. Öeldagu mis tahes, aga lumevedu nõnda vargsi kuski linnatänaval on kirjeldamatu lõbus, ja inimesi, kes seda tööd võivad teha. tuleb ainult kadestada. Kui Indrek härra Mauruse asutise lõpetab, kui tal on geomeetria ja algebra ning ladina keele grammatika kaanest kaaneni läbi, siis võib-olla hakkabki ta kuski kojameheks, et võimalik oleks tänaval lumes soperdada, või vähemalt lumevedajaks, kes sõidab, heinakott või ka ainult puhas, pehme, valge lumi istmiku all, kui juba heinakott tühjaks saanud või maha unustatud. Jah, seda teeb ta tingimata, kui ta saab ladina keele grammatika kaanest kaaneni läbi.
Vaarmannide lumeveoga oli niisugune lugu, et alguses tegid seda emand ja tema vanem tütar kahekesi, noorem kui kolmas solkas oma karkudel ainult vahel harva natukeseks ajaks teiste tööd pealt vaatama, kui juhtus olema pehmem ilm. Aga karkudega polnud lumes kuigi palju peale hakata ja sellepärast kadus Tiina ikka tuppa, ronis seal aknalauale ja vahtis läbi klaasi, mis väljas tehti. Nõnda oli alguses. Kui tuli Indrek naljatades appi, siis vedasid nad kolmekesi, aga kolmele ei jätkunud hästi tööd, sest väikesele kelgule ei saanud nii suurt kasti panna, et oleks maksnud teda kolme labidaga täita. Sellepärast juhtus nõnda, et kui lumeveosse ilmus Indrek, siis oli emand Vaarmannil kohe mingisugune hädatarvilik toimetus, kuhu ta pidi ruttama . Pealegi oli see küllaldaselt põhjendatud asjaoluga, et Vaarmannidel oli ainult kaks õiget lumelabidat, kolmas oli muidu-labidas ja sellega polnud kuigi mõnus lund kühveldada. Nõnda siis oli lõpuks jällegi kaks inimest lumeveos ning haige Tiina kui kolmas istus aknalaual kägaras ja vahtis neid. Siis ep see Vargamäe Indrek õieti tundiski, kui hea on lumeveo töösoojus, kui on seljas surnud peene puusepa, peaaegu saksa tisleri kuub ja peas tema mütsilott.
Alguses oli nõnda, et kui üks vedas kelku eest, siis teine lükkas takka, või kui üks lükkas juba takka, siis teine läks vedama eest, aga varsti said Indrek ja Molli aru, et see pole kuigi mugav, et see pole see õige kelguvedu lumekoormaga. Lumekelku peab vedama ikka nõnda, et kui üks tõmbab naerdes eest, kui ta sikutab peaaegu kõigest jõust, siis peab teine minema ja aitama tal sikutada, et teisel poleks tarvis kõigest jõust tõmmata. Ja kui ta lükkab takka, kui ta trügib, nii et aina ägiseb, pugiseb, kiljub ja kõkutab, siis peab teine aitama trügida ja kõkutada, sest kaks on ikkagi kaks, mitte üks. Seda teadis ümmarik Molli, sest tema oli lumeveos palju vilunum kui Indrek, ja õpetas ka sellele õiget lumevedu. Nõnda siis juhtuski, et kui nad aias kahekesi lumekoormat käristasid — see oli haruldaselt raske koorem , erakordselt raske, — komistasid nad üheskoos sügavas ning pehmes lumes ja kukkusid. Sest miks ei peaks inimene komistama, kui lumekelk on raske ja lumi jalge all sügav, pehme ja tuhkjas. Kõige halvem, kui ta on tükati kõva, tükati pehme ja tuhkjas: see võtab kõige kergemini jalad alt. Ja just niisugune oli lumi Vaarmannide aias vanade õunapuude all, kuhu nad tirisid lumekelku.
Õieti oli see nõnda, et esiti komistas ja kukkus Molli ja alles siis Indrek ning veel nõnda õnnetult, et neiule peaaegu peale. Ja kui ta katsus pehmes ja sõredas lumes üles tõusta, siis tahtis naerev neiu sedasama; nõnda läksid nende jalad kuidagi segamini , hakkasid üksteisse kinni ning nad kukkusid uuesti ja Indrek veel õnnetumalt kui esimesel korral — veel enam neiule peale. Kõik sündis nagu poolilmsi, poolunes, sest töösoojus, isegi tööuim oli vallanud kogu keha. Ainult ühte märkas Indrek: neiu oli ka külmas ja tuhkjas lumes soe ja pehme, isegi läbi riiete tungis see soojus ja pehmus. Ja kui ta tõusta katsus, siis ta pani veel tähele, et nad olid just selle vana õunapuu all, kust ta kord läbi tahtis minna magava lapsukesega, aga õunapuu viskas paar tiba külma vett ja lapsuke ärkas üles. Sügisel olid sel õunapuul punased õunad, täis oli ta punaseid õunu, välgatas Indrekul silmis, kui ta uuesti kukkus. Aga siis märkas ta äkki, et tema nägu on neiu näole üsna ligi ja et selle naerev suu on avatud, kust lõõtsub hooti palavat hingust, ning et neiu ümmarikud silmad ei olegi praegu nii väga ümmarikud ning läigivad pimeduses. Järgmisel silmapilgul heitis neiu tal teise käe ümber kaela ja nüüd langes Indrek oma suuga suisa neiu suule, ainult pisut viltu ja sellepärast ei katnud tema suu neiu suud täiesti. Jah, muidu oleks pidanud ta ju katma, sest neiul oli nii väike ümmarik suu. Või naeris ta ikka veel avatud huulil? Neid mõtteid mõtles Indrek alles hiljem teadlikult, aga ebateadlikult pidi ta midagi selletaolist juba seal vana õunapuu all mõtlema, sest ta oli ju katsunud oma suu seisangut parandada, aga enne kui ta seda suutis teostada, kadus neiu suu alt hoopis ja huultega ahmis ta külma lund.
„Teie olete nii suur ja pikk, et lämmatate mu ära,“ rääkis neiu ja hakkas kõigest jõust rabelema, et üles saada. Räägitud sõnad ja nagu ei midagi teadev hääl virgutasid Indrekut, kelle liikmeid oli tabanud nagu halvatus . Juba jalul olles tahtis ta midagi otsustavat teha või öelda, aga ometi jäi lõpuks kõik tegemata ja ütlemata. Ainult neiu rääkis, nagu teeks ta seda kahe eest.
Aga kui nad lumeveo lõpetasid, sest et Indrek pidi ära minema, ja kui neiu tuli teda väravale saatma, leidsid nad endid nagu kokkuräägituna peaaegu vastu seina seisva avatud värava varjult, hoides kõvasti teineteise ümbert kinni ja otsides silmaga silma ning huultega huuli. Nüüd ei sattunud enam suud viltu, vaid kindlasti ja kõvasti kohakuti, nii et Indrek tundis, kuidas neiu hambad tema huultesse tungisid, jättes peaaegu veremaigu keeleotsale. Aga valus see ei olnud, mitte põrmugi ei olnud, sellepärast oleks võinud veel kõvemini suruda. Aga neiul polnud rammu, nii et Indrek pidi oma jõu appi võtma, nagu tiriksid nad seal värava taga lumekelku, mis ei tea kuidas sinna kinni joosnud ja kuidagi lahti ei tule. Ah, lumevedu nõnda pimedas salaja on pööraselt ahvatlev, on võluvalt veetlev, nii et Indrek hakkab tingimata lumevedajaks, kui ladina keele grammatika läbi!
Viimaks rabeles neiu suurima pingutusega noormehe käte vahelt lahti.
„Te neelate mu ju siinsamas ära,“ ütles ta nagu etteheitvalt. „Suu matate kinni, nina vajutate lössi; kuis ma siis hingata saan!“
Aga Indrek haaras ta uuesti sõnalausumata kinni ja suudles seni, kuni neiu jalad lõid nõtkuma, kuni pidi teda käte rammuga ülal hoidma ja kuni ta muutus üleni pehmeks ja painduvaks. Polnud tunda enam hambaid, polnud nagu tunda luid-konte, oli ainult midagi sooja ja lõhnavat, mida tahaks juua suurte sõõmudega, sest ta uimastab nii magusasti.
Sellest õhtust saadik seisis Indrekul kõik uue elamuse tähe all. Ilmas polnud enam midagi tähtsat, kui aga see üks, mis pidi tegema sügavaks silma ja sõna, nagu oli öelnud härra Maurus. Tegi, mis ta tegi, ikka tegi ta nagu ainult selleks, et Molliga kokku saada. Nädala- ja kuupäevadelgi polnud kalendris muud otstarvet, kui et võimaldada kohtamine kas või ainult mõneks minutiks.
„Kas sa teadsid, et see nõnda läheb?“ küsis neiu kord Indrekult.
„Ei,“ vastas see. „Kust ma seda pidin teadma?“
„Aga mina teadsin,“ ütles neiu. „Ma teadsin juba siis, kui istusime seal õlekool ja Tiina magas.“
„Kust sa seda teadsid?“ päris Indrek.
„Ma aimasin,“ seletas neiu. „Aga ma uskusin, et see tuleb palju varemini; peaaegu mõtlesin ma, et see oleks võinud tulla juba õlekool, kui Tiina magas.“
Sellest taipas Indrek, et neiu võtab kogu vahekorda palju lihtsamana kui tema. Indreku meelest oli sündinud midagi enneolematut, millest rääkidagi raske. Seda võis teha, seda võis tunda ja sellest võis mõelda ning unistada, aga mitte rääkida, sest polnud ju nii sügavaid sõnu, mis seda oleksid võinud väljendada. Härra Maurus eksis nähtavasti, kui ta ütles, et armastus teeb sõna sügavaks. Armastus oli tulnud, aga sügavaid sõnu ei olnud. Ehk oli ometi õigus Vellemaal, kes väitis, et sügavad on ainult võõrkeelsed sõnad? Peab ehk armastusest ometi rääkima võõras keeles, et avaldada seda, mida tunned?
Aga oli lõpuks üsna ükskõik, kas Indrek õigeid sõnu leidis või mitte, tema saladus kippus päevavalgele ilma sõnadetagi otse ummisjalu. Enne kõike hakkas ta halvasti õppima ja veel halvemini vastama.
„Olete teie, lontrus, armunud või?“ küsis Molotov kord, kui Indrek jällegi oli hiilanud mitteteadmisega. „Mõni emakalkun on teid ära teinud.“
Ja kui Indrek ei vastanud, ainult kõrvuni punastus, rääkis õpetaja edasi:
„Hoiduge naiste eest, seda ütlen ma teile. Matemaatika naisi ei armasta, sest kus on naised, seal on lollus. Naised teevad ogaraks. Naine ongi ilmas selleks, et meest ogaraks teha. Jumal teab, kuhu mees oleks ilmas jõudnud, kui tal poleks seda risti kaelas olnud. Hei, te põrssakesed, kuulge oma seltsimehe sõbralikku nõuannet, kui tahate ilmas midagi kätte saada: hoiduge naiste eest, sest see on ussiseeme.“
Vähe puudus, siis Indrek oleks talle kogu klassi ees öelnud, et armastus teeb sõna ja silma sügavaks, kuid ilma naisteta poleks ju ilmas armastust.
Imeline uim kestis Indrekul segamatult varase kevadeni. Siis hakkas juhtuma, et Mollil polnud võimalik jalutama minna, kui Indrek teda kutsus. Ja mõnikord polnud teda kodugi, kui ta oleks võinud seal olla, kui ta oleks pidanud olema, nagu Indrek arvas. Nõnda pidi Indrek leppima emand Vaarmanniga ja tema noorema tütrega ja ikka pidi ta kuulama juttu sellest, mis emand Vaarmann enne olnud, kus elanud, kellega läbi käinud, kuidas lauda katnud, mida söönud ja mida seljas kandnud. Aga Molli oli ometi jõudnud seisusekohase kasvatuse saada ja tema oleks võinud Peeterburisse kas või saksa bonneks minna, ainult emand Vaarmann ei lasknud, sest tema tütar on niisuguse „neti“ olemisega, et oleks võinud suures linnas minna hukka. Tal on juba siingi kosjas käidud, aga temale kõik ei „valli“, sest tema peab end paremaks.
„Minu tütar otsib meest, kes saaks sada rubla kuus ja lõunest õhtule,“ ütles emand Vaarmann lausa. „Mina olen temale ka ütelnud, et ära jäta, vähemaga ära lepi. Muidugi mõni poisike niisukest palka ei kuule, aga ega siis ole vaja ka poisikesele minna. Eks ole tõsi? Mis naisevõtja poisike on! Noortega amiseeritakse, nendega käiakse patseerimas, aga täiele mehele minnakse. Sest oled kord mehel, ega siis enam amiseeri, siis on muud mured. Sest pole ühti, et mees vanem: vanad armastavad veel rohkem kui noored. Noored hakkavad kohe teiste järel jooksma, niipea kui oma naisel vääks käes. Juba enne hakkavad. Aga vana ei hakka. Vana istub kodus ja, kui läheb välja, siis lõhub tööd teha. Sellepärast ütlen alati oma tütrele: mine aga vanemale, see ei näe teisi seelikuid ja teenib rohkem, teenib kas või sada rubla kuus ja saab lõunest õhtule…“
Rääkis emand Vaarmann, mis ta rääkis, aga ikka saabus ta samale paigale: vanale mehele, kes teenib rohkem, kes teenib sada rubla kuus ja saab lõunest õhtule, nii et on aega oma perekonnale elada. Seda kuulates taipas Indrek lõpuks tahes või tahtmata, et emand Vaarmanni korduvad sõnad peavad midagi erilist tähendama, ja sellepärast tahtis ta maksku mis maksab Molliga kokku saada. Aga et see tal kaua ei õnnestunud, siis oli valul küllalt aega hella südant närida. Ainult kui juhtusid mingisugused erakordsed sündmused, siis jättis valu pisut oma närimise, pidades vahet, nagu oleksid ta hambad nüriks kulunud. Nõnda sai Indrek hinge tagasi tõmmata.
XXIX.
Üheks niisuguseks sündmuseks oli viimse klassi kevadine lõpupidu, kuhu kutsuti direktor, õpetajad ja eelviimne klass, et ei katkeks viimne side asutise ja lõpetajate vahel. Teised klassid ei kuulunud siia valitud seltskonda. Peol oli külm laud sooja tee, viina ja õllega. Aga see peo aineline külg tundus kõrvalisena, peaasi oli, mida pakuti vaimselt. Selle viimase eest pidid hoolitsema viimse klassi õpilased ise kui peokorraldajad. Nädalate kaupa arutati ja vaieldi, kes ja mis peab kõnelema. See tõi kogu asutisse teatava elevuse, sest kõik kõrgemad klassid arvestasid seda, et varem või hiljem saavad nemad ise viimseks ja siis seisab ta samade küsimuste ees, mille kallal vaevleb praegune viimne klass. Vaidluste peaesemeks oli tänavu nagu ka varematel aastatel, kas kõnedes avaldada direktori ja õpetajate kohta tõtt või jääda „konventsionaalsete valede“ juurde.
„Kui mind ka lõpupeol ei lubata tõtt kõnelda, siis ma ei kõnele ülepea mitte,“ ütles Vellemaa luuletaja paatosega. „Siin elades ja õppides oleme pidanud aastate kaupa tõtt varjama, sest muidu polnud võimalik haridust saada. Mõistate? Haridusesaamiseks pidime tõtt varjama. Aga nüüd, kus me hariduse oleme juba saanud ja õnne läheme katsuma küpsuseksamiga, nüüd tahan ma viimaks ometi tõtt kõnelda, sest tõde on sügav ja see olgu minu esimene samm küpsuseksamiks. Ma lõpetasin.“
„Aga mis siis, kui sa eksamil läbi kukud?“ küsis keegi.
„Kui kukun läbi, siis ei tule ma iseenesestki mõista enam siia tagasi,“ vastas Vellemaa, „sest inimene ei pea sinna tagasi minema, kus ta kord on tõtt kõnelnud.“
„Aga kust sa tead, et see, mis sina tahad kõnelda, on tõde?“ küsiti. „Ega sa ometi usu, et sinu arvamine ja tõde on üks ja seesama?“
„Tõde on kahesugune,“ kaitses end Vellemaa, „objektiivne või subjektiivne. Muidugi mõista, et mina omas kõnes ei mõtle kuulutada objektiivseid tõdesid, sest need on õpetajatel paremini teada kui meil. Aga meie subjektiivseid tõdesid nad ei tea, ei võigi teada, ja sellepoolest on nad meist rumalamad, ja kui meie neid oma viimsel koosviibimisel ei avalda, siis ei saa nad neid kunagi kuulda. Ühesõnaga — nemad on aastate kaupa õpetanud meile objektiivseid tõdesid, nüüd kuulutame meie neile subjektiivseid, nii et nemad pole ainult meile, vaid meie võime ka neile kasulikud olla. See on minu arvamine.“
Kui peopäev juba lähedale jõudis ja ikkagi otsusele ei saadud, kas peab lahkumisel kõnelema puhast ja kibedat tõtt või peab teda segama magusa valega, siis valiti kaheliikmeline komisjon ehk saatkond , kes pidi minema härra Koovi arvamust kuulama. See oli seda soovitavam juba sellepärastki, et ka teistel aastatel oli käidud temalt nõu küsimas, mida võisid kas või vandega kinnitada need, kes olid juba mitu korda küpsuseksamilt härra Mauruse inimestarmastavasse asutisse alistunult tagasi pöördunud. Õieti teati juba ette, mis Koovi arvab, aga ometi taheti veel kord temaga rääkida, nagu oleks lootust, et ta viimase aasta jooksul ehk oma arvamust on muutnud. Aga ei, Koovi ei muutnud oma arvamust. Tema ütles noormeestele pisut nagu piinlikult või kohtlaselt, nagu paluks ta halastust ei tea kas õpetajaile, direktorile või tõele:
„Mis te sellest tõest nii väga taga kiusate! Olete pikad aastad temata läbi saanud, kas siis seda mõnda päeva või tundi enam ei saa! Inimesed tulevad kokku, et süüa ja juua ning pisut juttu ajada, mitte et tõtt kuulda. Kes tõtt otsib, see jääb koju, eks? Ehk mis tõtt võiksite teie härra Maurusele öelda, mida tema poleks veel kuulnud? Või arvate, et tema võtab teie tõe tõsiselt? Ei, tema pöörab ta rumalaks naljaks. Teie tõest saab rumal nali. Ja see on nõnda väga hea, sest mis teevad inimesed tõega, kui nad lähevad sööma ja jooma ning juttu vestma.“
„Hea küll,“ vastas kaheliikmeline saatkond, „aga mis kõnes keelatud, see on ometi söögi ja joogi juures lubatud.“
„See on teine asi,“ arvas härra Koovi. „In vino veritas! Kui keegi purjus peaga tõtt kõneleb, siis pole sest ühti, sest siis ei haava ta. Alkohol paralüseerib tões kibeduse, niisugune imelik mõju on temal. Ja teate miks? Purjus inimene on pisut hullumeelne inimene, aga hullumeelsed võivad alati tõtt rääkida, seda ei panda pahaks. See on isegi väga naljakas, kui hullud kõnelevad tõtt.“
„Poisid, siis tõmbame end täis,“ ütles Vellemaa, kui ta oli kuulnud Koovi arvamust, ja kõik leidsid, et see on ainuke õige tee tõe väljendamiseks niisugusel tähtsal silmapilgul, nagu oli seda lõpupidu.
Nõnda oli see raske küsimus kõigi rahulduseks lahendatud objektiivse kui ka subjektiivse tõe suhtes.
Samal ajal, kui valmistati ette peo vaimset õnnestumist, töötati ka tema ainelise kordamineku heaks: jännati eelarvega , koguti raha, kavatseti, mida ja kuipalju osta. Oli neid, kes mäletasid täpselt, mis ostetud läinud aastal. Tänavused küpsuslased tahtsid tingimata eelmisi üle trumbata, sest nad arvasid, et elu läheb edasi, mitte tagasi, elu edeneb edaspidi, mitte tagaspidi, ja ka nemad tahtsid olla edumeelsed.
Nagu eelmisilgi aastail, samuti pidi ka tänavu valmis tegema terved vaagnatäied, terved lademed igasuguseid võileibu. See praktiline ülesanne veeretati Indreku õlgadele, kes kui eelviimse klassi õpilane pidi ka peost osa võtma.
„Sina oled leiva ja võiga ümberkäimises vilunud,“ öeldi temale, „sellepärast näita nüüd, mis sa härra Mauruse esimese järgu õppeasutises oled õppinud. Vorsti ja sinki pole sa küll näpu vahele ega hamba alla siin saanud, aga kes tunneb põhjalikult võid ja leiba, küllap see oskab hakkama saada ka vorsti ja singiga ning muu sinatsega.“
Peale kõige muu pidi suupistete seas ilutsema ka kalamari ja see oligi see kõige suurem edumeelne samm, mille tahtsid astuda tänavused küpsuslased. Inimene saab elus ainult üks kord küpseks, arvati, nagu ta ka ainult üks kord sünnib ja sureb; sellepärast on küpsekssaamine sama tähtis sündmus nagu elu ja surmgi. Aga siis pole ju sugugi palju, kui inimene pühitseb küpsekssaamist samuti kalamarjaga, nagu ta seda teeb sünni ja surmagagi. Pealegi, ükskord peab selle edusammu ka härra Mauruse asutis astuma. Ainult ühes lepiti kindlasti kokku: poisid ise, olgu nad pärit viimsest või eelviimsest klassist, ei pidanud kalamarjaga võileibu sööma, need pidi hoitama õpetajatele ja härra Maurusele enesele, et ta ometi kordki näeks, mis on kalamari. Ainult tegemise ajal said kõik korraks maitsta, tegid nii-öelda suu seks, et teaksid, et kõik teaksid, mis on tulevastele põlvedele mälestuseks jäetava edusammu tõsine sisu ja maik. Oma kalamarja õige söömise võis peaaegu rahuliku südamega edasi lükata eriti sellepärast, et nii mõnigi tänavune küps pidi tuleval aastal uuesti küpsema tulema ja eelviimne klass polnud niikuinii veel küps, mispärast temal polnud kalamarjast suurt lugugi.
Nõnda lähenes see tähtis päev suurelt ja lootusrikkalt. Viimsest klassist kanti lauad välja ja nende asemele tulid teised lauad, millest tehti midagi hobuseraua taolist. Laudade katteks oli alguses kavatsetud paber, valge paber, aga Indrek muretses omal algatusel proua Malmbergilt helevalged linad, mis see andis ühes õpetusega, et kui veinidega midagi juhtub, siis soola peale, tublisti soola. Aga see õpetus oli üsna asjata, sest kuis sai veiniga midagi juhtuda, kui seda polnud olemaski, vaid oli ainult valge või õlu. Ja milleks veinid või mõned muud magusad joogid, kui on ainult mehed, mitte ainustki naist? Tassid ja klaasid, taldrikud ja vaagnad, mis laoti linadele, tulid samuti proua Malmbergi lahkusest, nagu valged linadki. Istumiseks pikad pingid, paiguti mõni puutool. Ainult härra Voitinski tarvis seisis tugitool ja sellegi oli soovitanud ja andnud härra Slopašev, kes tundis oma sõbra pidulikku nõrkust ning hoolitses tema eest.
Pidu pidi algama kell seitse õhtul, aga külalised viibisid oma tulekuga sedavõrt, et Vellemaa võis oma avamis - või tervituskõne pidada alles kella üheksa paiku. Tema oli küll põhimõtteliselt kõnelemise vastu, kui ei või avaldada subjektiivseid tõdesid, aga et tema arvates polnud ühtegi hinge, kes oleks võinud võrdselt täita tema aset, siis loobus ta üldsuse kasuks oma põhimõttest. Õieti aga hiilis ta temast mööda ja üllatas sellega kõiki. Sest ta pidi ju kõnelema ja kõnegi oli juba valmis kirjutatud, klassile ette loetud ja selle nõuandel temas mõningad parandused tehtud, aga viimsel ööl enne pidu tuli Vellemaal vaim peale ja ta valas oma kõne ümber venekeelsesse luulesse, millega lõikas kõigi poolt tormilist kiitust. Nõnda ei rikkunud ta oma põhimõtet — ei kõnelnud, kui polnud kõnes tõdesid. Ja ometi oli ta sõna pidanud — oli kõnelnud, kas luules või proosas, see oli tema asi. Ainult ühte kahetses ta hiljem, nimelt: miks polnud ta luulekeeles väljendanud neid tõdesid, mis ei sobinud proosale. Luulekeel on ju joobunud inimese keel, on pisut nagu arust ära läinud inimese keel: sellepärast poleks võinud selles avaldatud tõed, olgu nad objektiivsed või subjektiivsed, kedagi haavata. Aga nagu kõigil, samuti tuli ka Vellemaal kahetsus hilja, tuli alles siis, kui pidu juba möödas.
Vellemaa tervitusele vastas kõigepealt härra Maurus ise. Tema sõnades polnud muud, kui aga ainult vabandus, et tema ei või tervitusele vastata väärilisel kujul: tema ei oska luuletada ja vaevalt suudab ta seda vanul päevil veel õppidagi. Aga lõpuks avaldas ta südamlikku rõõmu oma tublide õpetajate suhtes, kes on suutnud kasvandikke õpetada riigikeeles luuletamagi. See tähendavat, et riigikeel muutub meie emakeeleks, nii et meie, eestlased, ei kuulu enam muulaste sekka, vaid oleme täieõiguselised kodanikud.
Seda kõike härra Maurus ütles ükskõikselt ja loiult, nagu ei avaldaks ka tema oma subjektiivseid tõdesid, vaid ainult objektiivseid, mida tunnevad kõik. Ometi arvas kõrgemate klasside vene keele õpetaja Uspenski tarviliseks härra Mauruse kõne suhtes iseenda kui ka oma kaaslaste eest tähendada, et nemad pole oma ülesandest mitte nõnda aru saanud, nagu härra Maurus näib arvavat.
„Minu pühim ja otsekohesem ülesanne on olnud ei midagi muud, mu noored sõbrad,“ pöördus Uspenski õpilaste poole, „kui kasvatada teis inimest, kes armastaks inimsoo kõrgeid voorusi ja mõistaks seda ilu, mis peitub meie surematute vaimuhiiglaste teostes. Et minu ja minu kaaslaste töö selles sihis on vilja kandnud, tõendab tänane õhtu, kus õpetajad oma õpilaste külalisteks. Eriti pean oma kohuseks toonitada, et minu töö on siin kergem olnud, kui nii mõneski teises asutises. Selle eest võlgneme kõik tänu härra Maurusele, kes on osanud luua soodsad tingimused, aga ka õpilastele, kes on niihästi aastatelt kui ka arenemiselt teisest kaliibrist kui harilikkudes õppeasutistes. Uskuge, mu noored sõbrad, teie juures olen ma nii sagedasti leidnud võimalust puhata sellest väsimusest ja tülpimusest, mis valdab iga õpetajat pikkade aastate jooksul, sest teiega olen ma võinud rääkida kui mees mehega, inimene inimesega, kuna muidu on tegemist ainult lastega. Kui teie, mu õpilased, võiksite kanda minu mälestust samasuguse rõõmuga nagu mina teie oma, siis tõstaksin ma liigutatult oma klaasi härra Mauruse auks ja terviseks, kes on osanud luua õppeasutise minu kui ka nii mõnegi teise meelelahutuseks meie väsitavas ja vastutusrikkas töös.“
Uspenski kõnele järgnes, võib öelda, otseteed kõnede sadu, aga nad kõik peeti rohkem moe pärast kui sisemise tule sütitatuna. Vellemaa ja teised õpilased ootasid kärsitusega, millal küll üldine kõnekõma ja õhetavad näod annavad mõista, et on saabunud tõdede ajajärk peo-ühiskonnas, aga sellekohased tunnused ei tahtnud ega tahtnud ilmuda. Ainult härra Slopaševi hääl oli juba valjuks läinud ja temast sattus tujju ka Voitinski oma ainsal tugitoolil, kõõksudes aina naerda ja lüües käega takti, nagu viibiks ta vaimus mitte siin, vaid mõnel kontserdil. Kui Voitinski peenike ja nõrk hääl katsus jäljendada viiuleid, siis Slopašev pani mürisema aina suured pasunad. Voitinski mängis ikka Straussi, Slopašev Offenbachi, seda nõudis nende kunstiline iseloom. Aga kui Uspenski nimetas oma kõnes inimest, siis unustas Slopašev silmapilk Offenbachi ja nõudis sõna, sest ka tema tahtis inimesest kaasa rääkida. Ometi pidi ta kaua ootama ja oodates ajaviiteks jooma, enne kui ilmus võimalus kõnelda. Ta oli vahe peal isegi unustanud, et ta oli tahtnud kõnelda, ja sellepärast ei teadnud ta lõpuks põrmugi, mis oli temal inimesega tegemist. Siiski algas ta täie rinnaga:
„Minu sõbrad söögis ja joogis, minu kaaslased töös! Siin räägiti inimesest, täna õhtul räägiti siin inimesest. Aga mina küsin: Mis on inimene? Kes on inimene? Kus on inimene? Olen mina inimene? On minu parim sõber Ivan Vassiljevitš inimene? Ja need teised kõik — on need inimesed? Aga kui meie kõik oleme inimesed, mis on siis inimene? Inimene on pomm , inimene on dünamiit. Sellepärast hoidugem inimesse puutumast. Minu parim sõber, meie vanim inimene Ivan Vassiljevitš, see on meie suurim pomm. Temas on juba peaaegu kõik maine surnud, on säilinud ainult püha pomm, vaga dünamiit. Ivan Vassiljevitš, sinus on surnud juba kõik, mis on inimeses juhuslikku, on jäänud vaid see, mis on ideaalne ja igavene. Niisugune inimese eeskuju on minu parim sõber Ivan Vassiljevitš ja mina palun kõiki oma klaasid tõsta vanima ja eeskujulikuma inimese terviseks. Elagu Ivan Vassiljevitš!“
Kõik tõusid püsti. Tõusta katsus ka Voitinski ise, võttes samal ajal laualt täidetud klaasi, kuid käsi ei tabanud teda õieti ning klaas langes lauale ja Voitinski ise tugitooli seljakile.
„Igavene inimene on väsinud,“ naljatati.
„Väsida on inimlik,“ vastati.
„Ivan Vassiljevitš!“ hüüdis Slopašev. „Meie joome teie terviseks.“
Aga Ivan Vassiljevitš ei kuulnud nähtavasti.
„Ärgake, Ivan Vassiljevitš, meie tahame teie terviseks juua!“ möirgas Slopašev uuesti, aga kui sõber ka nüüd ei vastanud, tühjendas ta oma klaasi ning teised tegid tema eeskujul.
„Soo, nüüd on pomm niisutatud, nüüd on dünamiit kastetud, enam ta ei plahvata inimeses,“ filosofeeris Slopašev, „nüüd võib sõbrale lähemale astuda.“ Ja ta läks otse Voitinski juurde ning küsis: „Ivan Vassiljevitš, kas magate või olete juba surnud?“
Viimane sõna käis võpatusena kogu ruumist läbi.
„Igavene inimene on surnud,“ ütles Molotov, kes seisis Voitinski ees ja vahtis talle uurivalt näkku.
Nüüd pistis härra Maurus Voitinskile käed külge, nagu tahaks ta teda raputada, aga selle pea langes lõdvalt kõrvale.
„Ivan Vassiljevitš, kullake, mis teiega on?“ küsis Slopašev, kahe käega koolnu pead hoides, nagu otsiks ta tema kustunud silmist elavat pilku. Ja kui ta seda ei leidnud, ütles ta: „Siis oled sa ikka tõesti surnud? Sinu pomm on plahvatanud .“
Ja ta ajas enese sirgu, pöördus ümberseisjate poole ning deklameeris Deržavinist:
„Kus oli maiuslaud, seal seisab surnukirst…“
Ja ilma arupidamiseta võttis ta korjuse toolilt sülle ning hakkas temaga ukse poole sammuma.
„Mis teie teete?“ küsis härra Maurus. „Kuhu teie lähete, härra Slopašev?“
„Koju… minu juurde, seal on Ivan Vassiljevitšil rahulikum,“ vastas Slopašev ja astus edasi, nagu ei suudaks teda keegi takistada. Härra Maurus tahtis temale tee sulgeda, aga Ollino astus ligi ja pani käe direktori õlale ja nüüd ei tehtud Slopaševile enam mingit takistust. Otse selle vastu; tema ees avati uksed ja inimesed seisid koridoris kahes reas, kui Slopašev oma sõbraga nende vahelt läbi läks. Kui ta jõudis tagauksest tänavale, kust lühim tee tema korterini, käisid kõik paljaspäi ta järel. Taevas oli selge ja seal säras kuuta tumeduses musttuhat heledat tähte. Nõnda läksidki kõik paljaste peadega säravate tähtede all. Aga Slopašev ei saanud muidu, kui pidi rääkima oma lahkunud sõbraga Puškini suu läbi, öeldes:
„Proštšai, moi tovarištš, moi vernõi sluga,
Rasstatsja nastalo nam vremja.
Teper otdõhhai…“
Nõnda lõppes see suurelt kavatsetud ja kaua ettevalmistatud pidu, sest polnud enam ühtegi, kes oleks tahtnud ruumi jääda, mida oli just praegu külastanud surm. Pealegi oli ju paljudel tegemist härra Voitinski korjusega. Inimesed tõttasid siia ja sinna ja küpsuspidu oli ununenud, nagu poleks teda üldse olnudki.
Ja imelikuna tundus peokorraldajaile, et nemad olid mõelnud kõigele, mitte aga surmale. Jah, isegi kalamari oli neil rohkem südamel seisnud kui surm. Aga nüüd seisis kalamari enamasti söömata ja kõik askeldasid surma pärast, sest surm tõmbas kõigest kriipsu läbi. Siin oligi see silmapilk, kus Vellemaa südamest kahetses, et ta vähemalt luulekeeleski polnud öelnud tõtt, ja temaga kahetsesid kaasa kõik need, kellel oli tagavaraks hulk tõdesid direktorile ja õpetajaile. Aga polnud parata, surm oli nendest ette jõudnud ja vaevalt leidub neil veel kunagi juht oma tänaseks valmistatud tõdesid avaldada; sest kuigi juhtuks nõnda, et mõni neist oleks tuleval kevadel jällegi siinsamas, siis võib-olla ei taha ta aasta pärast tänavustest tõdedest enam midagi teada. Muidugi, kui pettunud tõeapostlid oleksid paremini järele mõelnud, siis oleksid nad ilma suurema vaevata mõistnud, et pole kuigi suurt kahju tõdedest, mis pole kõlvulikud enam aasta pärast, aga seda mõtet ei mõelnud keegi. Sellepärast võis Vellemaa täie õigusega öelda:
„Ei märgand teine ka paar tundi varem või hiljem surra, just sel kõige parajamal silmapilgul.“
„Üleüldse on surm üks rumal asi,“ arvas teine.
Aga Indreku meelest oli surm väga imelik asi, kui ta mõtles, kuis ta täna oli tulnud. Tema oli vististi ainuke, kes oli kuulnud surma jalaastumisi juba mõni tund varem, aga ta polnud siis teadnud, et surm astub nõnda. Nimelt ta oli täna Voitinskiga saunas käinud ja seal teda ennast ja tema kehakatteid peo tarvis puhastanud. Ta oli talitanud, nagu juba palju kordi varemalt, aga kunagi polnud Voitinski temaga nõnda rääkinud kui täna.
„Vististi pesete täna mind viimset korda,“ oli Voitinski öelnud, kui ta oma hariliku pudeli õlut oli laval palavas ära joonud.
„Kuis nii?“ oli Indrek arusaamatuses küsinud. „Mõtlete ära sõita?“
Vastuseks oli Voitinski naernud ja öelnud:
„Kuis siis muidu, ikka ära. Või arvate, et olen igavene?“
Alles nüüd oli Indrek taibanud, et Voitinski räägib surmast, ja nüüd ei leidnud ta midagi vastuseks, nagu oleks ta temaga ühes nõus, et aeg oleks tõepoolest lahkuda.
„Saate lahti must vanast raisast,“ oli Voitinski natukese aja pärast jätkanud. „Ja teate mis? Küll olete teie õnnelik inimene, jumala eest õnnelik.“
„Miks nii?“ oli Indrek küsinud ja siis vastuseks saanud:
„Aga kuis siis mitte? Noor inimene, kes minusugust aitab, nagu teie seda teete, peab olema õnnelik, peab saama õnnelikuks, väga õnnelikuks. Teid peavad naised armastama ja miski ei tee meest nii õnnelikuks kui naise armastus. Naise toodud õnnetuseski on rohkem õnne kui kõiges muus. Mina olen poolakas, mina tean seda.“
Nõnda oli Voitinski saunalaval rääkinud, kui ta oli joonud pudeli õlut, ja nüüd oli ta surnud. Pisut nagu kahju hakkas, et polnud enam seda viletsat vanameest, keda aidata ja kelle juttu kuulata. Polnud enam õnneennustajat, polnud enam inimest, kes ütleks, et ta usub su õnne. Nõnda lööb ka su oma usk kergesti kõikuma. Seda tundis Indrek üsna varsti, niipea kui viimased ärevad sündmused mööda, sest siis oli valu enda välja puhanud ja uuesti hakkas ta südant purema. Selleks oli isegi kadunud Voitinski oma sõnadega kaasa aidanud, kui ta rääkis õnnest ja naise armastusest.
XXX.
Indrekul ei läinud emand Vaarmanni sõnad meelest, see oli ütelnud oma väimehe kohta: „sada rubla kuus ja lõunast õhtule“. Aga kui ta oli küllalt nende üle järele mõelnud, lausus ta viimaks endamisi nõnda:
„Aga mis siis, kui võtan kätte ja hakkan tänasest päevast peale tuupima, tuubin läbi suve ja ei tee midagi muud, kui aga tuubin, ning sügisel teen, ütleme, koduõpetaja eksamit Kas ma siis võin sada rubla kuus teenida ja lõunast õhtule saada? Võin või ei või? Ja kui ma võin, mis juttu räägib siis emand Vaarmann ning tema tütar Molli, kes on üleni ümmarik?“
Tõepoolest, see oli õige mõte, see oli suurepärane mõte, nii imeline mõte, et Indrek hakkas juba mitmesuguste õpetajakutse programmidega tutvuma, et nendest välja valida kõige sündsam ja soodsam. Ja ta oleks tingimata mingisugusele otsusele jõudnud ning oleks asunud seda otsust teostama, kui poleks tulnud uusi asju takistuseks. Esimeseks komistuskiviks ilmus kutse Vaarmannide juurde peole — sünnipäevale või mingisugusele muule tähtpäevale, seda Indrek õieti ei teadnud. Aga milleks siis tuupima hakata, kui kutsutakse just sinna peole, kuhu oli kavatsetud sihtida tuupimise nool! Ei, parem juba siis enne peole, eks pärast seda näe, kas on tarvis ja kas maksab tuupida või mitte.
Üldse oli Vaarmannide eluviisis mingisugune muudatus sündinud, nagu oleksid nad oma puudusest hakanud võitu saama. Neil käis palju rohkem külalisi kui varemalt ja emand Vaarmannil oli ikka neile midagi pakkuda — tass kohvi või teed, tükk saia või küpsist, kompvekki või isegi šokolaadi. Ja rõõmu oli neis madalais ruumides ikka ja alati laialt, sest külalised olid ju aina noored ja vallatud. Käisid siin õmblejad ja müüjannad, poepoisid ja käsitöölised, poja tuttavad, aga eksis sekka ka mõni väike kirjutaja või kooliõpilane. Mõnikord pidi otse imestama, kuipalju mahtus siia keldrikorterisse naervaid suid ja säravaid silmi. Mis neid siia ajas? Mõni seda teab. Oma inimeste lõbus meel ja lobisemine? Võib-olla. Aga ehk ka paljas juhus. Võib-olla lähevad samad inimesed varsti kuhugi mujale ja natukese aja pärast kuhugi kolmandasse paika, sest inimene on mõnikord nagu kõuevihm: tuleb ja tuleb, nii et uputab ja kõik imestavad, kust ta küll aina tuleb, aga siis pöördub millegi pärast kõrvale ja ei tule enam tarbekski, ei tule üldse enam. Miks? Keegi ei tea.
Aga seni kui inimene ilmub kuhugi karja kaupa, on seal kisa ja kära, naeru ja nuttu. Nõnda ka Vaarmannide juures täna õhtul. Kui Indrek sisse astus, tantsiti mõlemas toas korraga ja nii suure hoo ja õhinaga, et vaevalt kuulis piiksuvat viiulit . Õhk oli nagu saunalaval. Ainult lõhnad ei olnud samad, lõhnad mitte. Ka Indrek sai peagi sooja naha, sest Molli võttis ta vastu, nagu oleksid nende asjad parimas korras ja nagu oleks neil alles eile või tunaeile olnud kohtamine. Aga kui Indrekul oli hea tuju ja kui ta sai kustki rõõmu rohkem kui omale hädasti vaja sel silmapilgul, siis tahtis ta teda kohe kellegagi jagada, sest tema ei hoidnud rõõmu kunagi tagavaraks, ei varustanud end tulevaiks päeviks. Nõnda ta siis haaraski lõpuks vaese Tiina sülle, kes istus kägaras asemel, ja hakkas sellega teistele kaasa tantsima, sest terveid neiusid ei tahtnud ta tantsitada ja Molli ei võinud ometi vahetpidamata temaga tantsida.
„Peab tantsima,“ seletas Indrek tütarlapsele, kes tal kaela ümbert oma kätevibalikkudega kinni hoidis. „Noorelt peavad kõik tantsima, sest ega vanalt enam saa. Muud kui las käia! Sest pole ühti, et jalad hästi maha ei puutu, hoia aga kätega kõvasti kinni. Sääskedel ei puutu ka jalad maha, aga ikka tantsivad nad ja hoiavad kõvasti tiibadest kinni. Ära sa palju vahi, siis hakkab pea ringi käima. Jalgest pole lugu, nemad ei hakka kunagi ringi käima.“
„Minu pea ei käi ringi,“ ütles Tiina.
„Ei käi?“ küsis Indrek ja keerutas end keset põrandat ühes lapsega. „Aga nüüd?“
„Juba hakkab,“ vastas Tiina. „Tee veel, see on nii hea. Veel, veel!“
Sel silmapilgul hakkas eestoast mingisugune ärev kisa kostma, mille sekka lõikas kellegi tuttav hääl. Indrek tõttas ühes teistega eesruumi ja sattus vastamisi härra Maurusega, kes oli palja peaga, kandis öökuube ja tuhvleid ning hoidis käsist kahte tütarlast, kahte pidulist, kes nutsid. Nende selja taga vahtisid Tigapuu, Vainukägu ja Vutt.
„Siin nad on!“ hüüdis härra Maurus võidurõõmsalt. „Kätte sain! Just needsamad!“
Aga samal hetkel märkas ta Indrekut teiste piduliste keskel, jättis tütarlapsed sinna paika ja tormas tema juurde.
„Šinder!“ hüüdis ta. „Mis teete siin? Mis maja see on? Mis tüdruk see on? Pange ta maha! Silmapilk pange see tüdruk sülest!“
Indrek tahtis lapse voodi viia.
„Kuhu te lähete!“ karjus härra Maurus. „Kui mina ütlen, pange tüdruk maha, siis peab poiss kohe tüdruku maha panema.“
Indrek pani lapse toolile.
„Kes sa oled?“ küsis Maurus.
„Mina olen Tiina,“ vastas laps.
„Viisakas laps tõuseb püsti, kui ta vanainimesega räägib,“ õpetas härra Maurus. „Näed sa, et mul on hall habe? Halli habeme ees peab laps püsti tõusma.“
„Härra Maurus…“ tahtis Indrek vahele rääkida.
„Mitte segada, kui härra Maurus räägib,“ käratas direktor ja pöördus uuesti lapse poole: „Miks ei tõuse sa minu halli habeme ees püsti?“
Aga nüüd astus emand Vaarmann ise vahele ja ütles:
„Härra Maurus, minu tütar on jalutu.“
„Kes teie olete? Kust teie mind tunnete?“ küsis Maurus.
„Ah, härr Maurus, teid tunnevad kõik,“ ütles emand Vaarmann nii peenelt ja meelitavalt, nagu ta vähegi oskas, sest temal oli juba kogu asjast ülevaade.
„Muidugi,“ vastas härra Maurus, „mind ja minu halli habet. „Aga mis maja teie siin peate? Mis inimesed need teil siin on?“
„Härr Maurus!“ hüüdis emand Vaarmann nüüd. „Mina ei pea miskit maja ja need siin on minu külalised ning kõik anständi rahvas. Ja ma palun, härra Maurus, minu võõraid mitte nõnda stöörida. Pite seer!“
„Mis!“ hüüdis härra Maurus vastu, sest äkki turgatas tal oma tuleku õige põhjus täies selguses meelde. „See naine läheb häbemataks. Pean ma politsei kutsuma, mis? Tigapuu!“
„Jah, härra Maurus,“ vastas see mõrudalt ja astus ette.
„Väga hea,“ ütles härra Maurus. „Oodake! Kui ma ütlen, siis toote kardavoi.“
Siis pöördus ta uuesti emand Vaarmanni poole ja ütles:
„Teie rikute siin noori inimesi. Õhtul pimedas ajate noored tütarlapsed härra Mauruse uksekella kõlistama. Ta kas teie teate, mis sünnib minu poistega, kui noored tüdrukud kõlistavad minu kella? Mina vanainimene pean õhtul pimedas uulitsal noori tüdrukuid taga ajama, sest ega ma või ometi lasta oma poisse pimedas noori tüdrukuid taga ajada. Ja kuidas pean ma neid taga ajama? Näete, kuidas!“
Härra Maurus lõi oma öökuuehõlmad kõigi ees lahti ja sealt alt tuli nähtavale ihupesu , pealegi veel niisuguses seisukorras, et laskis palju rohkem näha, kui emand Vaarmanni pidulistele sünnis.
„Vaadake, nõnda pean mina teie noori tüdrukuid pimedas mööda uulitsat taga ajama, sest nad käivad minu poisse rikkumas oma kõlistamisega. Minul on kõrralikud poisid, ausad poisid; aga kui noored tüdrukud ühtepuhku kõlistavad, mis aitab siis, et poiss on aus ja kõrralik! Sellepärast küsin ma: Mis maja see siin on ja mis naisterahvas, Frauenzimmer, olete teie, et teie tüdrukud käivad minu kella kõlistamas? Härra Maurus ei lahku siit enne, kui ta teab, mis maja see siin on ja mis tüdrukud, kes nõnda poistele kõlistavad, et mina pean neid taga ajama. Vastake, härra Maurus ootab, härra Maurus ja tema kõrralikud poisid.“
Muidugi, härra Maurus ja tema „kõrralikud poisid“, kes vana selja taga aina itsitasid, said kõik teada. Proua Vaarmannil oli pidu ja paar piduplikat tahtsid Mauruse poistele pisut „itsi“ teha, milleks läksid uksekella tõmbama, et peale seda jalgele tuld anda ja kaduda. Paar korda õnnestus see temp, ilma et oleks teada saadud, kes kõlistab. Aga siis pani härra Maurus vahid välja ja hoidis ise ühe käega ukse pidemest, teisega võtmest, et võimalik oleks ust silmapilkselt avada. Aga siis tekkis tal kahtlus, kas ehk poisid ei mängi kõlistajaga kokku, ja nõnda pani ta Tigapuu ukseavajaks ja asus ise teistele poistele juhiks kõlistajatepüüdmiseks. Ja kui siis piduplikad tulid kolmat korda kõlistama, avanes uks silmapilkselt ja laskis püüdjad tänavale, kes tulid ajades kuni Vaarmannide maja õue, kus tabasid kõlistajad. Need hakkasid nutma ja tulid ühes tabajatega siia, kus nad praegu on. Kui see kõik oli selgitatud , küsis härra Maurus:
„Kas mul on õigus küsida, mis maja see on, ei või ja?“
„Jah, härr Maurusel on õigus,“ oli emand Vaarmann nüüd nõus, „aga meie kõik oleme anständi ja ontli inimesed.“
„No näete,“ ütles Maurus võidurõõmsalt, „härra Maurusel on ikka õigus, härra Maurusel ja tema poistel. Need ei püüa tüdrukuid muidu, kui nad kõlistavad. Aga siis karnaps! ja ongi käes! Kaks tüdrukut korraga!“
Härra Maurus tõstis äkki käe otsaesisele, nagu tuletaks ta midagi meelde. Siis pöördus ta Indreku poole ja küsis:
„Kus on see tüdruk? See sinu tüdruk?“
Proua Vaarmann haaras Tiina sülle ja tõi ta Mauruse ette, öeldes:
„Siin on mu õnnetu laps, härr Maurus.“
„Pange ta maha,“ käskis Maurus.
„Tema jalad ei kanna teda,“ vastas emand.
„Teie olete torm inimene. Kas te siis aru ei saa, mis härra Maurus ütleb? Härra Maurus räägib ikka selgesti, lühidalt ja selgesti: pange ta maha. On see selgesti?“
„On, härr Maurus,“ vastas emand Vaarmann, „aga meie põrand on ju… härra Maurus näevad isegi, mis on vaese inimese põrand.“
„Siis pange ta toolile,“ käskis härra Maurus.
Ja kui see oli sündinud, härra Maurus katsus ja vaatles tütarlapse jalgu, nagu oleks ta mõni asjatundja. Siis võttis ta lapsel mõlemast käest kinni ja ütles:
„Noh, tõuse püsti, ma aitan, härra Maurus oma halli habemega aitab.“
„Ei saa,“ vastas tütarlaps, ilma et oleks teinud katsetki tõusta.
„Peab uskuma, et võid tõusta, siis ka tõused, õpi uskuma, siis saad terveks,“ seletas härra Maurus oma „kõrralikkude“ poiste naeruks.
„Ta ei oska veel niipalju uskuda,“ seletas emand Vaarmann.
„Aga kuis sa siis käid?“ küsis härra Maurus.
„Karkudega, härra Maurus,“ ütles ema tütre eest.
„Mitte segada, kui härra Maurus räägib. Emadel on ikka see mood, et kui tahad tütrega rääkida, siis on ikka nemad vahel, nagu oleks nemad ise need tütred. Aga härra Maurus küsib tütrelt: kuis sa siis käid?“
„Mul on kargud,“ vastas laps.
„Soo, või sul on kargud. Kus nad on?“
Kargud toodi tütarlapse kätte.
„Näita nüüd meile, kuis sa käid,“ ütles härra Maurus.
Tütarlaps näitas, tehes karkudel mõne hüppe toas.
„Väga hea,“ ütles härra Maurus. „Kui jumal võtab inimeselt jalad, siis annab ta temale kargud, aga päris ilma ei jäta ta kedagi.“
„Kui ma suureks saan, siis teeb jumal mu jalad terveks, saadab oma ingli, see teeb, sest muidu ei saa ma mehele,“ seletas Tiina.
„Õige, väga õige,“ kiitis härra Maurus, „jumal saadab oma ingli, see paneb mehele. Ja oleks sa poiss, siis ütleks härra Maurus sulle nõnda: minul on siin lähedal suur kool ja seal on palju poissa, tule ka sina seniks sinna, kui jumala ingel on teel, tule sinna ja õpi rehkendust ning ladina keelt. Mul oleks sind seal väga vaja, sest minul on kõiksugu poissa, aga karkudega pole ühtegi. Tule sinna ja õpi ka kreeka keelt, sest ka karkudega võib kreeka keelt õpida. Parem on kargud kreeka keelega kui kargud ilma kreeka keeleta. Jah, nõnda ütleks härra Maurus, kui sa oleksid poiss. Aga sina oled tüdruk ja tüdrukuid ei või härra Maurus oma kooli lasta, sest poisid jooksevad su karkudega ümber. Jajah, poisid jooksevad tüdruku ümber, kui tal on kargud, nii et… Warten Sie, warten Sie…“ Härra Maurus peatus ja vaatas ümber.
„Paas!“ hüüdis ta siis. „Teie tantsisite selle lapsega?“
„Jah, see tegi talle rõõmu,“ ütles Indrek.
Härra Maurus vahtis talle uurivalt silma ja ütles siis:
„Siis tehke talle veel rõõmu, kuni jumal oma ingli saadab, sest ladina ja kreeka keelt ta ei saa niikuinii õppima tulla.“
Ja ta pöördus ukse poole, et minna, aga lävel peatus ta ja ütles:
„Aga mitte enam härra Mauruse kella kõlistada, sest see rikub tema ausad ja kõrralikud poisid ära, kui noored tüdrukud pimedas kõlistavad. Aga teie, Paas, kui olete karkudega tüdrukut küllalt tantsitanud, siis tulge koju, sest teistel tüdrukutel on terved jalad all, nemad võivad isegi tantsida. Oo, neil on terved jalad, aga härra Mauruse poisid olid väledamad, tema poisid on ikkagi väledamad.“
Nõnda lahkus härra Maurus kõigi rõõmuks. Aga kogu seda janti ei lasknud ta niipea unustusse langeda, sest tema oli veendunud, tüdrukud ei tulnud muidu kõlistama, kui neil pidi olema poistega mingisugune tutvus, liiatigi, kui ta Indreku tabas nii-öelda värskelt kuriteolt. Ainult see jalutu tütarlaps, jah, ainult see, muidu…
Indrek sattus nüüd kõigi suhu, sest polnud ometi ühtegi olemas, kes oleks uskunud, et tema oli seal keldrikorteris selle vigase tütarlapse pärast. Pea oldigi kõige jälil ja nokkimistel ning nöökamistel polnud otsa ega äärt just sel ajal, kui Indrek käis juba ammugi norus peaga. Tema oli lõpuks ometi saavutanud ammuigatsetud seletuse Molliga. Aga algus oli nii raske, et ta ei leidnud kuidagi õigeid sõnu, nii et neiu pidi talle appi astuma. Molli pidi ikka appi astuma, sest temal olid asjad palju selgemad kui Indrekul. Ta võttis poisi käe, vaatas talle oma ümmarikkude silmadega otsa ja küsis:
„Kas te usute mind? Kas te usute mind samuti nagu mina teid? Täiesti ja kõigest südamest? Mulle näib viimasel ajal, et te mind enam ei usu. Ma tean küll miks: selle ema jutu pärast — „sada rubla ja lõunest õhtule.“ Eks ole sellepärast? Ütelge puhtast südamest.“
„Osalt sellepärast ja osalt…“ katsus Indrek vastata.
„Tean, tean!“ hüüdis neiu vahele. „Ja osalt sellepärast, et me viimasel ajal enam nii tihti pole kokku saand, eks? Jüst! Näete, kui õieti ma tean. Aga see ei ole minu süü, uskuge. Mina ei võinud sinna midagi parata. See pole ka ema süü, sest ka tema ei võinud sinna midagi parata. See tuli nimelt nõnda, et ema sai uue passikoha, te ju teate…“
„Ma ei tea midagi,“ ütles Indrek pead raputades.
„Kas siis ema pole rääkind? Tiina ka mitte? Imelik! Nad unustasid siis. Te ju teate, et teilt tuli see venelane ära, see Slopašev või mis ta on ja tema asus siia meie kõrvale; teid tunneb ta väga hästi, kiidab väga. Temalt kuulsin ma ka seda, et teie käisite viimasel ajal selle Voitinskiga saunas, kes hiljuti ära suri, teate, pidul.“
„Saunaskäimisest rääkisin ma ju ise,“ ütles Indrek.
„Mulle mitte,“ vaidles Molli vastu, nagu oleks see mõni teab kui tähtis.
„Mina ise olen sellest mitmel korral rääkinud,“ ütles Indrek kindlasti.
„Seda ma ei mäleta,“ ütles neiu, „aga mis härra Slopašev rääkis, seda ma tean. Temalt ma kuulsin, misuke see härra Voitinski õieti oli ja et teie käisite teda saunas puhastamas ja pesemas. Eks ole tõsi? Noh, näete, ma tean. Te muidugi imestate, kuidas härra Slopašev tuli mulle seda jutustama. Aga väga lihtsalt: tema õpetab mulle vene keelt, ma päris hästi ei oska. See tuli nõnda, et mina läksin emale tõlgiks ja siis see tuligi, see vene keel. Iga õhtu käin nüüd tunnis. Teie ei usu? Jumala eest! Sest alguses pesi ema temale ainult pesu, ja kui ta nägi, et püksid ja särgid katki, siis lappis ta kinni. Ka sokid viis ta nõelutult tagasi. Miks ta tegi seda? Temale meeldis see härra Slopašev, sest nad pursivad kahekesi saksa keelt. Nii et kõik tuli saksa keelest ja sellest, et meeldis. Sest kui ta nägi, mis ema tema pesuga teinud, küsis ta, kas ema ei tahaks tal passijaks hakata. Ja kui ema hakkas, siis sai temast Slopaševi perenaine. Nõnda tuli see. Ja kui emal polnud hästi aega ja minul oli, siis läksin juba mina ning vene keelega. Nõnda hakkasidki tunnid ja nüüd ta õpetabki. Sest ta ütleb emale: „Teie olete päris haritud inime ja teie tütar on päris haritud inime, aga on häbi, kui haritud inime ei oska vene keelt, mis on Puškini keel.“ Näete, ma tean! Nõnda hakkasingi õppima. Ja kui saan vene keele üsna selgeks, siis võin kas või venelasele mehele minna. Mis te arvate, kas ma võin venelasele mehele minna, kui vene keel selge? Ema arvab, et võin, ja mina arvan ka ning ka härra Slopašev arvab. Aga seda ütlen ma muidu niisama, ilma et midagi, sest mis sellest nii pikalt ja laialt. Aga peaasi, et te mind usuksite, see on peaasi. Nagu mina teid, just niisama. Esimesest päevast seal õlekool ja pärast seal lumes ning värava taga, ikka olen ma teid uskunud ja usaldanud nagu iseennast. Sellepärast ma tahangi, et meie vahe oleks aus ja puhas. Ema ütleb küll, et mine sa oma aususe ja puhtusega, sellega pole veel keegi kuhugi linna otsa saanud, aga mina pean ikka kõik klaariks tegema. Meil värkstoas ka — teised löövad käega, aga mina tahan ikka, et asi peab selge olema, südame pealt ära. Kui teie teaks, kuis ma teid olen armastanud ja veelgi armastan! nõnda pole ma kedagi armastanud kui teid, mitte kedagi, uskuge. Ja teate mis: seal õunapuu all, see olin mina, kes seda tegi, et me nõnda kukkusime ja teie minu peale, nii et suud peaaegu vastastikku — nõnda armastasin siis teid. Ja armastan ikka veel.“
Neiu oli tänini Indreku põlvel istunud, ta oli ise sinna istunud, kui Tiina oli Indreku süles magama jäänud, nii et võis ta tülist ära voodi panna, aga nüüd libises ta nagu kogemata või jõuetuses noormehe jalge vahele, kus ta jäi nagu põlvitama või kükitama, peites oma pead kuuehõlmadesse. Kui Indrek mõtles ta üles tõsta, sest ta ei tahtnud, et neiu nõnda kükitaks ja oma pead peidaks, siis rääkis see:
„Ei, ei, jätke mind, nõnda on mul hea; siin on mul hea, ütlemata hea; sest nõnda tunnen end teile kõige lähemal. Ma pole kunagi nii head inimest näinud kui teie, sest kui ma ainult mõtlen, et Voitinski ja Tiina… Küll saab see kord õnnelikuks, kelle teie kosite, aga mina ei või mitte teile naiseks tulla. Mitte et ma ei taha, ma ju tahaks, sest igaüks tahaks hea inimese naine olla. Ema ütleb ka alati: peaasi et mees oleks hea, et ta laseks oma naisel teha, mis see tahab. Ja teie lasete, ma tean, sellepärast ma armastangi teid nii väga, aga naiseks ei saa ma tulla. Mõistke mind õieti, kui te mind veel vähegi armastate — ma ei või, ei või. Esteks olen ma teist aasta või kaks vanem, aga naine ei tohi kunagi vanem olla, ema ütleb alati seda. Ja siis armastan ma teid ning ei või sellepärast, jüst sellepärast ei või, et nii väga armastan. Sest ema ütleb alati: „Ära mine sellele, keda armastad, — saad õnnetuks, sest armastus teeb õnnetuks. Mina läksin sellele, ütleb ema, keda armastasin, ja nüüd olen õnnetu. Ema ütleb, et mehed surevad ära, kui neid armastakse, surevad kui kärbsed armastuse kätte, ütleb ema. Sellepärast õpi vene keel ära, ütleb, ja mine mõne venelasele, sest ega sa teda ikka nõnda armasta kui oma inimest. See oligi, millest ma tahtsin sulle rääkida, et meie vahel oleks kõik klaar ja puhas, sest naiseks ei saa ma niikuinii tulla.“
Hulgast sõnust käis Indrekul pea üsna ringi. Ta oli mõelnud rääkida õpetajaeksamist, mille ta teeb sügisel ja ka ülikoolist, kuhu ta tahab läbi raiuda , maksku mis maksab — just läbi raiuda, nõnda mõtles ta öelda, — aga nüüd loobus ta kõigest. Selle asemel ütles ta:
„Ega ma pole teid praegu omale naiseks tahtnudki, sest…“
„Nii need mehed on!“ hüüdis neiu valmilt vahele, ilma et oleks lause lõppugi oodanud, ja tõusis püsti. „Mina räägin ja räägin armastusest, põlvitan, aga tema: ega ma pole tahtnudki. Nii kui labidaga pähe!…“
„Lubage, et ma lõpetan,“ palus Indrek vahele.
„Ei; mina ei taha enam midagi kuulda, sellest aitab. Tähendab, emal on ikka õigus, kui ta ütleb: „Mis sa poisikesega jändad, ega temast su võtjat ikka saa!“ Nii see on, mis sinna parata. Meie saatus on ikka niisuke, naiste saatus, tähendab. Armastad ja armastad, aga vastuarmastust ei ole. Pidage suu ja kuulake nüüd! Ei ole, ei ole, ei ole! Ma tundsin juba seal õunapuu all, et õiget ei ole. Hoidke nüüd käed eemal, nüüd hoidke eemal! Aga teate mis? Armastusega on ikka nõnda, et kui teda ei ole, siis ta ka ei tule. Sõprus on teine asi, sõbraks võib jääda ka siis, kui ei armasta. Ja meie jääme sõbraks, igavesti sõbraks, sest inimene on igavene. Näete, mis ma tean. See on vene keele tunnist, sest see venelane räägib alati igavesest inimesest, kui ema toob talle mõne pudeli õlut. Nii et meie jääme sõbraks. Tiinal on ka sellest hea meel, sest tema rõõmustab alati, kui teie tulete. Teate, ta naerab uneski, naerab otse laginal, kui teie olete meil käind, nii väga sõbrustab ta teiega. Sest sõprus on tema osa siin ilmas, kes teda, vaest, armastama hakkab! Kes armastab tüdrukut, kui tal pole jalgu all! ütleb ema — mehed armastavad jalgu. Vaatavad silma ja armastavad jalgu, nõnda ütleb ema. Nii et tal on siis ometi teie sõpruski, kui meie sõbraks jääme ja teie meil edasi käite. Tiina on hoopis teine kui mina, sest temal pole ju jalgu all. Tema noomib juba nüüd mind, miks ma olen niisuke ja niisuke. Minuga ei saa teda võrreldagi. Teie muidugi ei usu mind, teie ei usu mind ülepea mitte, sest te ei armasta mind. Aga mina armastan ja sellepärast usun ma. Ainult mehele tulla, seda ei või ma, nii imelik on elu, nii hirmsasti naerab ta inimese saatuse üle — armastad, aga mehele ei või, mitte ei või…“
Neiu vurises kui värten ja ikka armastusest ning sellest, et ei või mehele minna, kui on armastus. Indrek kuulas ja kuulas ja ei saanud millestki aru. Aga viimaks tuli tal üks mõte pähe ja seegi ei olnud tema oma mõte. vaid selle oli ta kustki raamatust lugenud. See pidi küll suur, sügav ja tähtis mõte olema, sest ta sööbus kohe Indreku peaajju ja jäi sinna tänapäevani. Oligi hea, sest nüüd võis ka tema armastusest kaasa rääkida, kuigi mitte oma, siis teiste sõnadega. Ja nõnda ta siis ütleski parajal silmapilgul:
„Teate, mis üks väga kuulus mõttetark ütleb armastusest? Tema ütleb, et iga tõsine armastus on platooniline ja, kui mees ja naine armastavad teineteist ideaalselt, siis nad lapsi ei saa. Sellepärast on abielu sigadus kui tõsine armastus, sest abielus on lapsed ja kõik muu, — ütleb see mõttetark.“
„Jüst minu mõte,“ hüüdis neiu õnnelikult, „ainult mina ei osand seda nii ilusasti öelda kui mõttetark. Kui tõsiselt armastad, siis on abielu sigadus, sest abielus on riiud ja kõik muu. On see tõsine armastus? Ei, see ei ole tõsine armastus. Aga milleks siis minna sellele, keda tõsiselt armastad! On ju ilmas veel teisi mehi, mine neile. Issand, et ilmas on nii tarku inimesi, kes seda kõike teavad! Ja teie olete niisukest asja lugend? Aga teie olete ju ise mõttetark! Tõsine armastus, ideaalne armastus, platooniline armastus! Ja kui tõsiselt, siis ei saa lapsi! Mina kardan, et meie armastame tõsiselt, mina kardan seda juba ammugi. Aga mina tahan lapsi ka. Mitte palju, sest lapsed teevad ruttu vanaks, hirmus ruttu. Aga kaks tükki ikkagi tahaks. Kolmas võiks ka olla, aga üle nelja mitte, see on kindel. Tähendab, meie jääme sõbraks ja armastame tõsiselt, jääme heaks sõbraks, truuks sõbraks. Tulge ikka meid vaatama ja sest pole ühti, et mina pole alati kodus, sest mul on need vene keele tunnid. See venelane on ju nii vali, muud kui aga nõuab, pean õppima. Aga pole viga, küllap saan selgeks, ega mul nii väga kõva pea polegi, ja eks siis näe, kas lähen venelasele või ei lähe. Aga venelast ma küll tõsiselt armastama ei hakka, sest nüüd ma tean, kui tõsiselt, siis ei tule lapsi. Emale ütlen ma ka seda, et ka tema teaks: kui tõsiselt, siis ei tule, kui abielus ja sigadus, siis tuleb. Eks ole nõnda? Näete, ma tean! Aga see on hirmus! See on saatuse pilge! Eks ole? Kas olete mõelnud?“
„Olen mõelnud, aga aru ei saa,“ lausus Indrek.
„Eks ole: aru ei saa,“ oli neiu nõus. „Armastusest ei saa kunagi õieti aru, ega? Mina ka ei saa! Mõtlen küll vahel, aga ikka ei saa.“
Nõnda peatusidki nad suure arusaamatuse ees, sest mis nad pidid tegema, kui kumbki ei saanud aru.
Aga kui Molli hiljem asjast emale rääkis, ei võtnud see põrmugi vaevaks oma vana pead murda armastuse pärast. Tema ütles tütrele väga lihtsalt:
„Sest pole ühti, et aru ei saa, ega elu sellepärast seisma jää, elu läheb ikka edasi. See on sul isast, et sa niisukesi asju kuulad ja neist räägid. Tema hoidis ikka ka pead kangesti kahe käega kinni ja kaebas: ei saa aru, mitte ei saa aru. Nii sina oma armastusega, selle tõsisega. Mis tast tühjast rääkida või arutada, kui teda ilmas niikuinii kuigi palju ei ole. Näed isegi, igal pool jooksevad mudilased. Ainult meil mõisas oli valitseja, see ei saanud oma naisega lapsi. Kõik rääkisid siis, et nad küll kangesti armastanud, aga lapsi ikka ei saand. Tähendab, neil oli siis see tõsine armastus. Aga see oli siis, nüüd pole tõsist armastust enam olemaski. Nüüd on hoopis teisiti: nii kui ligi lased , poogib külge.“
Nõnda rääkis elutark emand Vaarmann ja ei pannud mõttetarkust armastuses mikski. Aga ka Indrek, kui ta hiljem katsus meelde tuletada, mis nad Molliga rääkinud, ei saanud tundest lahti, et tema esitatud mõttetarkusega pidi kuidagi viltu olema, see oli kindel. Ainult selles võis kahelda, kas mõttetarkus oli viltu tema või mõttetarga süü läbi. Ta tundis, et on lihtsalt rumal targutada, kui põleb ihu ja valutab süda. Samuti rumal tundus veel kord jalaga üle Vaarmannide läve astuda, sest kus armastusest niipalju räägitud, sealt põgeneb ta. Ometi ei võinud Indrek muidu, kui pidi endise armastuse paika üks või teine kord tagasi minema. Oli küll piinlik ja raske, aga ta läks siiski, nagu otsiks ta vanalt leelõukalt tuld või nagu oleks ta mõni vilumata roimar, kes tahaks vähemalt kordki veel näha oma roima paika. Just nii: Molliga kahekesi olid nad endi armastuse tapnud ja nüüd tahtis Indrek näha seda paika, nagu võiksid siin kuski leiduda värsked verejäljed.
Kord leidis ta väikese Tiina üksinda kodunt. „Noalaev“ oli üleni igasugust rämpsu ja koli täis aetud ja Tiina ise ronis ning aeles selle keskel. Indrekut nähes sai ta meeletult rõõmsaks ja langes talle õnnejoovastuses kaela.
„See on hea, et sa täna tulid,“ ütles ta, „täna pole teisi kodus. Nüüd võin ma sulle kõik öelda. Tead: Molli valetab kui ta ütleb et ta sind armastab. Tema armastab seda venelast seal teises majas, seda paksu, mitte sind. Seda armastab Molli nüüd, mina tean. Sinule räägib ta ainult muidu nõnda, sest mamma õpetas, et kui venelasega midagi juhtub, siis oleksid jälle sina võtta, keda ta armastab. Ise tahab ta aga selle venelasele minna ja õpib vene keelt. Molli esteks ei tahtnud, ütles, et paks nagu tünn ja joob; aga mamma ütles: sest pole midagi, et paks, seisab paremini kodus, ei lähe kuhugi, ja mis mees see on, kes ei joo ega suitseta. Ja tead, mis ta veel ütles? See käib nimelt sinu kohta, Tiinat nad petta ei saa. Ta ütles: kui mees ei joo ega suitseta, siis on ta kuri ja vaatab kangesti naise järele. See kuri tähendab oled sina. Aga mina seda ei usu ja, kui ma suureks saan ning jumal mu jalad terveks teeb, siis tulen ma ise sulle mehele. Hakkan sind armastama ja tulen, sest ma armastan sind natuke juba praegu. Ja mind võid sa uskuda, mina põle Molli, kes valetab. Mina ei valeta ja, kui ma ütlen, et ma sind armastama hakkan ja Molli asemel sulle naiseks tulen, siis tulen ma kindlasti. Aga enne saan ma terveks, sest nende jalgadega ei taha mind keegi, ütleb ema. Mehed ei taha, kui naisel pole jalgu all. Ja ära sa arva, et ma ei tea, mis tähendab mehele. Tean väga hästi. Ma polegi nii rumal kui ema ja Molli arvavad. Mehel on see, kui mees teenib raha ja naine teeb kodus süüa, sest kust siis mees süüa saab, kui naine ei tee. Eks ole?“
„Just nii,“ ütles Indrek.
„Ja mees peab raha teenima , sest muidu ei saa naine talle süüa teha.“
„Täiesti õige,“ kinnitas Indrek.
„Mamma ütleb ikka: mees peab sada rubla kuus teenima ja lõunast õhtule saama. Ja tead, mis nad Molliga arvavad? Et sina ei jõua niipalju teenida ja ei tule lõunast õhtule, aga see venelane jõuab ja tuleb. Sellepärast armastabki Molli nüüd seda venelast. Aga sina ä’ä muretse ühti: las aga mina saan suureks, mina tulen sulle ka siis, kui sa sadat ei teeni, ja mammal pole sellega midagi tegemist. Aga lõunast õhtule peaks sa ikka tulema, sest muidu on mul hirmus igav. Nüüd ma veelgi olen üksi, sest ma olen alles väike ja jalad on mul haiged ka, aga kui ma suureks saan ja mehele lähen, siis on mu jalad terved ja siis ei taha ma enam nii kaua üksi olla, kui mul on mees, kes mu eest muretseb. Eks ole nii?“
„Muidugi,“ lausus Indrek.
„Näed nüüd isegi, et ma pole nii rumal kui teised arvavad.“
„Sa oled tark tüdruk,“ kiitis Indrek, kuna tal endal nagu mingisugune jääpank rinnas paisus, mis ometi aina kõrvetas.
„Aga ära sa sest mammale ja Mollile räägi, et sa nüüd kõik tead,“ keelas Tiina, „sest siis saan mina kohe oma jao. Ja minule on kerge anda, sest mina ei saa oma karkudega eest ära. Ainult sängi alla või kapi taha, muud midagi. Nii et hoia mind ja tule ikka siia, nagu usuksid sa, mis Molli räägib. Aga ära tule sugugi tema, vaid minu pärast, sest nüüd sa tead, mis ma teen, kui ma saan suureks ja terveks. See on meie saladus, keegi seda teada ei saa. Ja mind võid sa kindlasti uskuda. Tuled sa mind ikka veel vaatama?“ küsis laps lõpuks, nagu ei usuks ta Indrekut.
„Tulen,“ vastas see. „Tulen kindlasti.“ Aga ise oli ta veendunud, et siia keldrikorterisse ei too ta oma jalga enam iialgi. Ometi pidi see teisiti minema.
XXXI .
Tulid rasked ja mingisugused uimased päevad, nagu oleks pähe hakanud kevadine päike, mis sätendas tulvil täis vett jõel. Ah, elus on hoopis teisiti kui ettekujutuses või mõnes raamatus, mis on ka vist ainult ettekujutus . Raamatus on nõnda, et kui on kevad lillede, pakatavate puude ja linnulauluga, siis on ka armastus, aga elus võib ka teisiti olla. Tuleb küll kevad kõigega, mis tal on, aga armastust ei ole enam, sest armastus lõppes enne kevadet, sai lihtsalt otsa. Ja siis on ainult lein, et pole enam armastust. Ja kui siis tulebki kevad oma lillede, päikese ja linnulauluga, siis on ainult kahekordne lein, sest pole raskemat, kui näha mahlast tihkeid pungi , kuna endal süda kisub rinnas aina koomale ja koomale nagu maorõngas õnnetu looma ümber. Iseasi, kui oleks sügis oma vettinud päevadega ja sumbunud valgusega, nagu oli siis, kui Indrek seisis esimest korda Mauruse maja ees ja märkas uksest üürikeseks vilksatanud valguses tänavakivide vahel viletsat roomavat rohulaju. Jah, see oleks iseasi. Ja siis tol korral see naeratav tüdruk seal võõrastemaja uksel, jah, see ka. Aga pärast puges ta nagu sooja otsides Indrekule kurgu alla ning Indrek hüppas aknast tänavakividele, nii et ta veel praegu arvab seda valu tundvat päkkades ja põlvis. Praegu ei hüppaks ta vist mitte, vist mitte, aga nüüd pole tal enam seda tüdrukut kurgu all. Nõnda on elus. Ikka tuleb midagi liiga vara ja midagi liiga hilja ja nõnda läheb kõik mööda, aina mööda.
Linn oli muutunud tühjaks ja õudseks. Indrek otsustas sõita Vargamäele, — kas kogu suveks või ainult mõneks päevaks, seda ei teadnud, aga tal hakkas igatsus selle järele, mis ta kord olnud ja kust ta tulnud. Kuid tema kavatsusest tõmbas kriipsu läbi vend Andrese kiri, mis käis nõnda:
„armas Vend, sest sina ei pea mitte uskuma, et mina teen seda meelega või kellegi kiuste, sest mina ei tee seda isa ega kellegi teise kiuste, ükspäinis sellepärast, et seesinane võeras maa ja rahvas ja needsinatsed teised võerad maad ja rahvad teaks ja et mina neile näitaks, kuidas võitleb üks tõsine eesti Mees ja eesti rahva Poeg oma sugurahva kuulsuse pärast siin kaugel võeral maal. Sellepärast siis jää jumalaga, oh armas kodumaa, jumalaga, oh kallid suguvennad ja õed, sest ma tahan minna teile au tegema oma keha jõu ja ihu rammuga. Ja ei pea ühtegi leitama siin halli taeva all, kes võiks minu vastu seista, kui mina võitlen oma sugurahva eest ja tema nimel. Ja mina olen nemad siin kõik selili pannud, nagu seadus nõuab ja nagu tegin seda selle kange Mätliku Eediga leeris, kus ma tahtsin talle issameie igaveseks pähe lüüa, kui ta läks lõhki nagu kupuga. Ja meie harjutame ühes selle lätlasega, kes on hästi sitke vemmal, aga mina olen temast igat kanti üle ja tema ei saa minule mitte vastu pidada, kui ma täie auru peale lasen. Ja tema võib minu kukla peal kas või ühe jalaga keksida, aga minu kael ei lähe mitte kõverasse ja nemad kõik, terve rood , pataljon, polk, käivad korda mööda minu kaela proovimas ja ei või seda mitte alla vajutada ja mina ütlen sulle, armas vend, tulgu või terve korpus, aga minu kael peab sirgeks jääma ja tema ei pea mitte kõveraks minema, sest see on minu kael ja mina ükspäinis võin tema kõveraks teha, nagu on ühe tõsise sugurahva mehe õigus ja kohus. Ja meie lugesime sügisel lehest, sest meie tellime siin hulga peale ühe lehe ja maksame ka hulgakesi ning teeme temast pärast hulgakesi plotskit, pole maisipaberi ostmist, nii et meie siis lugesime hulgakesi, mis tükka see Lurich tegi kallil kodumaal ja kuidas teda käte peal kanti, nagu oleks ta meie polkovnik, keda meie ka kandsime käte peal, kui ta meilt ära läks kõrgema koha peale, sest tema oli meil üks väga hea ülem. Ja siis mina ütlesin kõigile, kui me sellest lehest plotskit keerasime, et Lurich on see esimene, aga mina tahan tema jälgedesse astuda ja mina ei pea mitte viimaseks jääma, vaid minu järel peavad teised tulema, kelle kingapaela ei jäksa mina lahti võtta. Nõnda peab käima meie sugurahva käsi, aga sina, armas vend, ära arva, et ma ei tea, mis ma räägin, sest mina tean väga hästi ja meil on siin palju lätlasi ja need on kõik kanged isamaa poisid ning nendest olen mina palju õppind, kui nemad räägivad vene keelt, mis mina juba oskan, nii et sina mind oma vene keelega juudile müüa ei saa, ehk olgu, et võtad saksa keele abiks, sest sakslasi siin ei ole, vaid poolakad ja nemad ei räägi muud kui poola keelt, mis on peaaegu seesama vene keel, ainult pisut pehmem, kui poola neiudega juttu vestame, sest meie saame natuke poola keelest aru ja nemad natuke vene keelest, aga eesti keelt ei mõista nad mitte ja sellepärast võime meie oma armsas emakeeles nende juures rääkida, mis iganes tahame ja nemad ei tea mitte, mis meie räägime ja naerame. Aga meie ei räägi midagi halba, sest see pole viisakas, kui neiude juures räägitakse ropusti, kui nemad ei mõista. Aga koju olen ma kõik kirjutanud, mis ma mõtlen ja teen ning kuis ma igapäev harjutan. Ja ma kirjutasin isale, et oh mu armas ja kallis isa, see on küll üks kurb lugu, et sina vanainimene pead sahakurgi peos hoidma ja äkkepulki teritama ning vikatit otsa panema ja pinnima, aga mis sinna parata, kui see on jumala tahtmine, et mina pean kroonuleiba sööma, mis on mu palju suuremaks ja tugevamaks teind kui ma olin Vargamäel kõndides ja lauldes ning et ma pean siit edasi minema ja oma ihurammuga näitama venelastele ja sakslastele, kes on mõlemad me isandad, et teie olete küll meie isandad ja meie peame teie käsku kuulama, aga meie vastu teie siiski ei saa. Ja sellepärast, oh armas isa, ära kurvasta, vaid ole üpris väga rõõmus ja tantsi Vargamäel nagu Taavet seaduselaeka ees, sest sinu poeg Andres pole mitte oma tuld vaka alla peitnud, vaid on oma jõu, mis murdis Vargamäel sõnnikuhargi varsi, nagu oleks nad peerupilbastest ja ei mitte sitkest ja näsust sookasest, on oma jõu sinu auks ja sinu kalli sugurahva kuulsuseks viinud kaugele võerale maale ja võera rahva hulka, kus maksetakse selle eest niipalju raha, et meie võime Vargamäele ehitada selle linna, kellest sa meile rääkisid, kui me üheskoos raiusime mättaid, juurisime pajupõesaid ning kiskusime vaevakaski vikati eest risust. Ja ei mitte, et mina tahan muu asja peale mõelda, vaid ainult selle peale, et mina olen Vargamäelt tulnd ja tahan ka sinna tagasi minna. Ja kui ma ükskord suren, siis teen omale Jõessaare ilusa haua ja panen talle raudaia ümber ning pika torni ristiga peale, mis hiilgab päikese käes, kui helisevad karjakellad ümber ning kui linnud laulavad. Ja kodust teen sinna ilusa tee, kahel pool kraavid, kadaka ja kuuseoksa kood põhja ning kivirähka paksult peale, sest sellest, jumal tänatud, Vargamäel puudu ei tule ja seda teed mööda võib igaüks, oh armas isa, minna kuivijalu vaatama, kus puhkab sinu kallis poeg Andres, kellest pidi saama küll Vargamäe peremees, aga kes läks võitlema oma isakodu ja kalli sugurahva ja vendade kuulsuse eest, nii et kõik teaksid, kes meie oleme ja mis mehed meie oleme, sest inimene mõtleb, aga jumal juhib. Nõnda kirjutasin ma isale, aga tema ei võtnud mind kuulda, sest mis sa teed vanainimesega, kui ta ei mõtle oma sugurahva, vaid ainuüksi oma Vargamäe peale ja kui ka ema saatis mulle Liine läbi sõna, et ma peaksin ikka mõtlema oma vana halli isa peale, sest isa olla tõesti hakand äkki halliks minema, nii raske on temal. Aga sina oled nüüd juba mitu aastat seal suures koolis käind ja oled palju tarkust õppind, sellepärast pead sina aru saama ja uskuma, et mina mõtlen ju küll oma vana isa ja kodu peale, sest mina mõtlen tõesti, et kui mina ükskord kroonuleivast vabaks saan ja võin minna kuhugi tsirkusesse võitlema, et ma võiksin kõik oma vastased panna taeva vahtima, ning kui selle eest hakatakse mulle palju raha maksma, nagu siin meie linnas makstakse, siis tahan mina kohe näidata, et mina olen oma isa poeg ja Vargamäe Noor Andres, nii et isal ei oleks tarvis minu pärast kellegi ees häbeneda. Aga et isa ja ema minust aru ei saa ja mind ei usu, sest nemad on vanad inimesed ja meie kõik oleme noored, siis tahtsin mina sind, armas vend, paluda, sest sina oled seal ligemal ja võid kergemini koju lipata, et sa õige läheks ja räägiks nendega, isa ja emaga tähendab, sest sind nad kuulavad ja usuvad ennem kui mind, sest sina oled targem kui nemad ja ka targem kui mina. Sina ei saa minu vastu rammuga, ei saand enne ja ei saa nüüd ammugi, sest sa peaks nüüd mu käevarsi ja rinda nägema, kaks korda olen juba pidand mundrit ja sinelit vahetama, ikka jäid kitsaks, käised kui tirutuped ja nööbid ees aina pakatavad, nii et sinu rammu pole minu rammu kõrval mitte kui midagi. Aga minu tarkus pole sinu tarkuse kõrval ka mitte kui midagi, nii et meie oleme teineteisest kangemad, igaüks oma asjaga, aga ei mitte mina üksi sinust, nagu varemalt, kui sul põlnd veel tarkust, ja jõudu ka ei olnd. Ja nüüd ei taha ma mitte enam nõnda teha, nagu siis kartulimaal, kui ema võttis pudrukartulid ja mina panin sinu mütsi mulda täis ning viskasin kaugele kartulivarte sisse, mispärast sina vihastasid ja tahtsid mind kiviga visata, aga kivi läks emale vastu külge, nii et ta sinnasamasse maha kukkus, sest ta sai hirmus haiget. Sa ehk arvad, et mina olen seda unustand, aga mina ei ole mitte, vaid pean seda surmatunnini meeles ja ma olen mitu korda mõelnd, et parem oleks võind see kivi tõesti mulle pihta tulla kui emale, sest mina olin selle ära teenind ja ema mitte; aga ma ei või seda asja mitte muuta, sest ema külg on sealt kohalt, kuhu kivi läks, ikka veel haige, seda pead sa teadma ja meeles pidama, nagu mina seda teen, ja see on meie kahe süü, rohkem muidugi minu; ja meie peame kuni surmani teadma, et ema meie pärast kannatab ning meie ei või sinna midagi parata, vaid armas jumal üksi, kui ta tahab. Ja seda pead sa teadma; et sest pole ühti, et ta pole mu päris-ema, mina pean teda ikkagi päris emaks sest teist ema põle mul ja kui isa teda ükskord südametäiega Sauna Mariks sõimas, siis ütlesin ma emale pärast nelja silma all, kui ta nuttis, et ema ära nuta, sest isa sõimaku niipalju kui tahab, aga minule oled sa ainult ema, minule ja kõigile teistele, kes meie siin oleme ja kelle eest sa muretsed ning ennast tööga tapad, ja ei mitte sauna Mari, nagu ütleb isa südametäiega. Ja ma tean, et sestsaadik on kodus rasked päevad, kui ma neile kirjutasin, ja sellepärast tahtsingi sind paluda, et sa õige läheks ja vaataks ning isa ja emaga räägiks, kui vaja…“
Nõnda kirjutas Andres „Poolamaa põhjast“ ja see kiri võttis Indrekult kojusõidutahtmise nagu peoga. Venna kiri tõi uuesti elavalt meelde niipalju rasket ja nukrat minevikust, et tundus võimatuna praeguses meeleolus sinna keskele minna. Ometi oleks Indrek tahtnud nii hea meelega venna soovi täita. Nõnda sattus ta nagu kahe tule vahele ja ta ei teadnud tõesti, kas täita iseenda või venna tahtmist. Õnneks tuli uus asjaolu, mis otsustas tema oma tahtmise kasuks, ja Indrek tõmbas kergemalt hinge, nagu oleks temalt langenud raske vastutus.
Ühel päeval jooksis nagu kulutuli suust suhu: preili Ramilda olevat koju tulnud. Millegi pärast hakkasid Indrekul seda sõnumit kuuldes jalad värisema, esiti põlved, siis nagu sääred ja lõpuks isegi reied ja labajalad. Seisad päris rahulikult, sest pole ju midagi erilist sündinud, aga äkki tunned, kuidas hakkab midagi värisema. Ja ei aita mingisugune vastupanu ega rahustamine, ihuliikmed ei võta sind lihtsalt kuulda, see on kõik. „Seep see on, kui inimesel on nii pikad jalad,“ lausus ta endamisi. Aga lõpuks tundus; nagu kanduks värin kogu kehasse; siis ei öelnud Indrek enam midagi, pani ainult tähele, kuidas see kõik sündis. Et seda oleks parem teha, puges ta alltoas eesriide taha ja istus seal oma kastile, kuhu jäi tükiks ajaks, toetades selga vastu seina. Kogu see aeg, mis ta seal istus, kangastusid mingisugused sündmused, liigutused, näoilmed ja kuuldusid nagu mingisugused tuttavad hääled, aga see kõik sündis nii pöörases tempos ja nii uduselt, et kõrvus tekkis paljas kohin ja silmis valus virvendus. Naljakas, hirmus naljakas oli see… Ramilda, Rimalda, Darilma, Radilma… Ei midagi nii naljakat pole Indrek kunagi varemalt tundnud. Ah jaa! Seal surnuaia nurga juures kuuskede all pimedas, kui kohises ülal tuul. Jah, võib-olla siis. Siiski, nii imelik see ei olnud, mitte ei olnud… Ramidla, Rimadla, Midalra, Damilra… Ja see seal asemel kõveras kurgu all, pehmed põlved vastu reisi… Ning see ümmarik, see üleni ümmarik — mis ta nimi nüüd oli, ei tule ega tule meelde. Imelik, kuidas mõni nimi meeles ei seisa! Aga seda parem, nõnda on parem, sest muidu jookseks Indrekul mingisugune judin üle keha; ta tunneb, et jookseks tingimata vastik judin… See on kõik temaga sündinud… Nagu palaviku viirastused… Marilda, Miralda, Malrida, Milrada… Ja siis see vigane, see õnnetu, see Tiina… selle nime ta mäletab, see on meelde jäänud. Kas sellepärast, et ta on nii õnnetu? Aga mis siis, kui on igas inimeses midagi vigast ja õnnetut ning see ongi, mis jääb meelde?… Mildara, Maldira, Dilmara, Dalmira… Voitinski… õlu… õnn… surm… Dalrami, Raldami …
Tigapuu oli Ramildaga rääkinud ja jutustas sellest suure suu ja valju häälega.
„Preili on praegu palju ilusam kui enne,“ otsustas ta asjatundlikult. „Mitte võrreldagi ei saa. Kohe näha, et Saksamaalt. Hoopis teine kui siin. Jääb ainult mõneks päevaks linna, sõidab maale, sügisel vist uuesti Saksamaale, sest siin on igav. Võite isegi arvata, mis meil siis siin õige on. Kui minul ülikool selja taga, lähen ka väljamaale ja ei näita siin enam oma nägugi; see on kindlam kui kindel, sest milleks peab haritud inimene siin elama.“
Kui teised selles kahtlesid, sest välissõiduks olevat ju palju raha tarvis, ütles Tigapuu:
„Raha?! Teie räägite rahast! Kui minul on ülikool seljataga, siis teie räägite veel rahast. Siis võin ma teda ju niipalju saada kui kulub. Võtan või rikka naise ja, kui inimesel on rikas naine, on tal siis rahast puudu? Milleks ta siis rikka naise võtab, kui ikka on rahast puudu!“
Sellega olid nähtavasti kõik nõus, sest kõik mõistsid, et kui on rikas naine, siis pole Tigapuu isegi enam vaene. Ja Indrekul oli äkki tundmus, et Tigapuu rikas naine pole keegi muu kui Ramilda. Just tema! Sest miks ta muidu ajas Tigapuuga juttu, mitte aga Indrekuga, nagu oleksid mitte sellel, vaid Tigapuul kasti põhjas tassikõrvad. Seda kõike mõelda oli hirmus rumal, aga Indrek ei saanud muidu kui pidi mõtlema. Nõnda oli parem ja loomulikum. Nimelt loomulikum! Miks? Indreku saksa keel oli Tigapuu oma kõrval väga hoon, sellepärast. Just sellepärast! Sest Ramilda armastab saksa keelt üle kõige maailmas. Sellepärast jäigi ta nii kauaks Saksamaale, sest seal räägitakse saksa keelt, ainult seda. Sakslased räägivad saksa keelt, ainult saksa keelt…
Aga siis juhtus nõnda, et preili Ramilda rääkis ka Indrekuga, pealegi veel tüki aega. Ta tuli nimelt alla tuppa härra Maurust otsima, aga leidis juhuslikult Indreku, kes pidi siin tunni ajal valvet pidama, sest kedagi teist polnud seks tunniks võtta.
„Kas härra Maurus on siin?“ küsis Ramilda ust avades. Aga enne kui Indrek jõudis vastata — ainult püsti kargas ta laua ääres, kus ta oli istunud ninapidi raamatus —, ütles ta imestanult: „See olete ju teie? Ikka siin?“
Ramilda astus uksest sisse ja lähenes Indrekule, nagu tahaks ta temale kätt anda, aga ometi ei andnud, millest Indrekul oli üpris hea meel, sest äkki viskus higi tal üle kogu keha pooridest välja, mille tõttu ka käed läksid märjaks. Ramildale higist kätt anda oleks olnud hirmus, aga kätt taskurätikuga kuivatada veel hirmsam, sest Indrekul turgatas siinsamas meelde, et tal rätik taskus, mis sarnaneb ennem tahvlilapiga kui taskurätiga. Nõnda siis tähendab oli Indrekul õnne, et Ramilda talle kätt ei sirutanud.
„Ikka veel,“ kohmas Indrek neiule vastuseks, nagu oleks tal häbi, et ta veel pole siit ära läinud.
„Lõikate ikka veel leiba ja murrate tassidel kõrvu, mis?“ küsis Ramilda juba lihtsal ja kodusel toonil, nii et Indrekul hakkas äkki palav .
„Pole enam midagi murda, juba kõik murtud,“ vastas Indrek, mille peale Ramilda naerma hakkas ja ennatult lauaservale istus.
„Ega siin kedagi ei ole?“ küsis ta.
„Kõik on tunnis peale minu,“ vastas Indrek.
„Jumal tänatud!“ ohkas neiu, nagu pääseks ta mõnest raskest koormast. „Kas olete mind ka mõnikord meele tuletanud? Mina teid olen. Võõraste keskel hakkas mõnikord igav ja siis ütlesin ma endale: mõtlen õige kodust ja sealseist inimesist ja nõnda mõtlesin ka teist. Mis te arvate, olen ma väga muutunud? Ütelge salgamata, mis te arvate. Olen ma kõhnemaks läind? Ja vanemaks? Ma olen palju kurvastanud, sellepärast. Aga te ei vasta ju mu küsimusele, olen ma muutunud või ei!“
„Nagu oleksite,“ lausus Indrek, sest ta ei söandanud rohkem öelda.
„Eks ole? Vanemaks, mis?“
„Seda ei tea.“
„Tähendab, uhkemaks, eks. Kõik kinnitavad mulle, ma olevat uhkeks läind. Aga teate, kui inimestest tahad lahti saada, siis ole uhke, tee end uhkeks. Ma ei armasta inimesi. Inimene on ainuke loom, keda ma ei armasta. Kui te teaksite, kuis ma olen mõnikord inimestest tüdind. Isast ja tädist ka! Nendest ka! Nad kõik veiderdavad ja hiilivad sõnadega oma mõtetest ja tegudest mööda. See on hirmus, kui sa lõpuks otsusele jõuad, et kõik hiilivad oma sõnadega. Minu isa hiilib ka, tema veel kõige enam, nii et sa lõpuks ei saa enam maast ega taevast aru. Ja teate, miks ma seda enam ei või kannatada? Teile ma ütlen seda: nagu hiilivad ja varitsevad inimesed oma sõnadega, samuti varitseb surm. Ja ei tule ometi! Petab ja narrib! Kõiki! Mind ka!“
„Teid ka,“ lausus Indrek, ilma et oleks seega midagi küsinud.
„Mind ka,“ kordas neiu ja istus norus peaga lauaserval, külgepidi Indreku poole. „Ma olin tol korral hirmus tüdind, kui see sündis,“ pidi ta edasi rääkima, aga äkki pöördus ta Indreku poole küsimusega: „Kas teate, mis on tüdimus? Olete seda tunnud? Kas mõistate, mis tähendab, et teile võidakse öelda: homme tuleb suur õnn, kole suur õnn tuleb teile homme, nii et te võite puhtast õnnest aru kaotada, sootuks hulluks minna, aga teie vastate üsna ükskõikselt: las tuleb pealegi see kole suur õnn, aga minul pole enam ei väikest ega suurt õnne vaja, sest mina tahan surra, mina tahan just praegu surra, sest mina ei usu enam õnne, mis võiks minu veel pisutki õnnelikuks teha. Mõistate seda? Kui lubataks päisepäeva ajal astuda paradiisi, ka siis ei tahaks enam homseni elada, sest mis võib mulle anda paradiis ! Just niisuguses meeleolus olin ma tol korral. Sest saage minust õieti aru: sulle võidakse lubada kogu maailm ühes kuu, päikese ja taevatähtedega ja igaühte neist võid sa niidil käima panna, niidist oma tahtmise järele tõmmata, aga see on sulle üsna ükskõik. Isegi kui tuleks jumal, see, kes on loonud taeva ja maa seitsme päevaga, ja ütleks sulle: soovige midagi, ma täidan kõik, siis vastaksid taeva ja maa loojale päris rahulikult: armas taevane isa, sa oled pisut hiljaks jäänud, ainult ühe päeva oled sa hiljaks jäänud, sest veel eile oli mul hulk soove, aga täna ainult üks — surm. Ja kui jumal näeb ja kuuleb, et sul on ainult see soov ja ütleb: ei, armas laps, ma täidan kõik soovid, mitte aga seda, siis vastad talle päris ükskõikselt: armas jumal, sa võid minna, mul pole sind siis vaja, ning lasedki jumala uksest välja minna, sest sa ise tahad muretseda endale selle asja, mida polnud valmis sulle andma jumalgi. Nõnda oli siis. Aga nemad päästsid mu, minu tahtmise vastu. Õieti oli mul ükskõik. Sest ma mõtlesin nõnda: päästke aga pealegi, sest teie saate ju selle eest raha, mina ise maksan oma päästmise eest, mida ma ei soovi. Aga ma võin teile varsti uuesti tööd anda, mõtlesin ma, võin tingimata, niipea kui olete mu pisut tervemaks teinud, nii et mul jõudu on. Siis tuli tädi kiri. Õieti oli ta juba ammugi tulnud, aga nemad ei annud teda mulle enne kätte. Ja nüüd mõtlesin ma: las loen enne tädi kirja läbi, eks ma siis näe, kas ma neile veel tööd annan või mitte. Nõnda hakkasin seda kirja lugema. Aga tädi kirjad on pikad, sest tema võib kas või nädalate kaupa kirjutada, igapäev natukene ja lõpuks saadab kõik korraga ära. Niisugused on tema kirjad. Selles kirjas oli ka teist, mitmes kohas oli teist. Ja kui ma teie nime nägin, tuli mul üks mõte ja see oli hea mõte. Ma ütlesin: oleks härra Paas siin olnud, siis oleksid nad võinud mu hoopis lihtsamalt päästa. Sest teate, mis peaarst mulle kord ütles, minult küsis: et kas minul ei ole mõnda inimest või sõpra, kellega tunneksin niiöelda veresugulust, ja kas see inimene või sõber ei tahaks mulle pisut oma verest laenuks anda? Nõnda küsis ta. Aga minul ei tulnud ühtegi niisugust inimest siis meele. Aga kui ma lugesin tädi kirjast teie nime, siis mõtlesin: siin on see inimene. Ja ma uskusin seda siis nii kindlasti. Ja mõtlesin: kui ma veel millalgi peaksin härra Paasiga kokku saama, siis küsin ma temalt tingimata, kas mu oletus, mu usk oli tol korral õige või eksisin ma. Ja nüüd küsin ma: aimasin ma õieti või eksisin? Vastake päris otsekoheselt, sest nüüd on see asi juba ammugi mööda ja ma tahan ainult teada, oli mu aimus kirja lugedes õige või mitte. Ja ärge hiilige sõnadega oma mõtetest mööda, mõistate? Oli mul õigus või ei?“
„Preili, kuidas te võite ometi nõnda küsida?“ vastas Indrek.
„Tähendab, ma eksisin,“ ütles Ramilda ja vaatas Indrekule nukralt silma. Samal ajal laskus ta laualt põrandale, et minna.
„Mitte!“ hüüdis Indrek paar sammu neiule järele astudes, kuna tal omal silmad tõusid vett täis, nii et ta enam midagi ei seletanud. „Iseenesestki mõista oleksin ma kõigega nõus olnud. Laske täna või ükskõik millal mu veresooned avada ja võtke sealt niipalju kui teil vaja, mis seal veel küsida!“
Kui Indrek oli oma pisaraist võitu saanud, seisis Ramilda otse tema ees ja tegi kätega mingisuguseid ebamääraseid liigutusi, nagu mõtleks ta Indrekut puudutada või midagi selletaolist. Aga niipea kui Indreku silmad olid selgunud, kadus neius kõik ebamäärasus ja ta ütles:
„Ma olen nii rõõmus, et ma teis ei eksinud, vähemalt teis mitte. See on nii imeline, kui on keegi, keda täiesti usaldad ja kellele loodad. Kuigi sa kunagi tema abi ei peaks tarvitama, ometi on hea, kui tead, et see abi on olemas. Inimesed usuvad vist sellepärast jumalatki, et neil oleks aga viimane abi käepärast; usuvad isegi need, kes tõepoolest arvavad, et see abi ei tule kunagi. Usuvad lihtsalt, et aga võiks endale öelda: tuleb, mis tuleb, aga jumala abi on ikka veel olemas, ning nõnda usuvadki. Tädi tegi väga hästi, et ta mulle teist tol korral kirjutas; muidu poleks ma kunagi sellele mõttele tulnud ja siis poleks teadnud ma ka täna teilt seda küsida. Aga nüüd sain ometi teada, et ka minul on see sõber või inimene olemas, kellest rääkis mulle siis doktor Hirschfänger. Ja kui nad mu sinna tagasi viivad, siis võin ma talle öelda… Siiski, milleks seda, mis puutub see temasse või kellegisse teisesse. See on ainult meie asi, nagu need tassikõrvad, mis me tol korral murdsime. Aga kuhu te nad siis viskasite? Ei mäleta enam? Ongi ükskõik, sest see oli nii meeletu ja rumal. Vaene tädi! Aga mina olen nüüd hoopis teine, sest ma olen palju vanem. Kas usute, et ma nüüd mõistlikum olen? Usute või ei? Öelge päris otsekoheselt. Aga ärge parem vastake: ma näen juba teie näost, et te ei usu. Ja teate: teie pole ka mõistlikumaks läind või, nagu tädi kirjutas, soliidsemaks, mitte põrmugi. Sellepärast võingi ma teiega nõnda rääkida. Aga nüüd head päeva, sest tund on varsti läbi. Homme sõidan maale, oma teise tädi juure, papa arvab, et seal on mu tervisele kasulikum. Temal ja sellel tädil siin pole ju minu tarvis põrmugi aega, neil on ju nende poisid ja poiste supp. Nagu ikka! Nad ütlevad: nüüd oled isegi vana küll, et iseenda eest hoolitseda. Aga seda nad ainult ütlevad, sest tõepoolest peavad nad mind titaks. Ütlevad ja nõnda on nad vastutusest lahti. Aga kui poisid laiali sõidavad, siis võtavad nad mu muidugi käsile, sest siis leidub neil ka minu jaoks aega — pakivad mu sisse ja viivad mu sinna tagasi, kust ma omapead plehku pistsin. Aga olgu! Hea seegi, kui nad nõndagi must pisut välja teevad. Kui te teaksite, kui üksinda ma olen! See on mõnikord otse hirmus! Vahel oleks mul nagu mõnest vanast mööblitükist, seinast, toa- või uulitsanurgastki rohkem kui inimestest. Aga seda ütlen ma ainult teile, pidage seda meeles. Olete teie ka midagi selletaolist tunnud? Olete?“
„Kui teie seda nõnda räägite, siis näib, nagu oleksin,“ vastas Indrek. „Mina ka, kui igatsen koju, ei mõtle niipalju inimesi kui asju või kohti: puid, põõsaid, mõnda vana aeda või mulku aia sees, kust oled nii palju üle roninud, kägisevat väravat, mida lugemata hulk kordi avanud. Ja teate, preili, meil on väljamäel vanad männid, neid mõtlen ma alati kõige pealt.“
„Aga kas teate, miks see nõnda on? Aga mina tean, tean kindlasti. Asjad on õiglasemad kui inimesed, sellepärast. Asjad on tõepärasemad. Neil on kindel iseloom, aga inimestel ei ole. Inimestel ei ole midagi. Lahkud täna sõbrast, aga saad homme temaga kokku, siis on ta juba võhivõõras, — niisugused on inimesed. Mina olen ka niisugune, sest minul on ainult tujud ja illusioonid. Just nii: tujud ja illusioonid, neid on mul rikkalikult. Teie ei usu? Oo, teie ei tunne mind! Teie ei tunne mind põrmugi! Minu isa ka ei tunne. Tema tunneb teisi naisi, seda ma tean, nüüd tean ma seda, aga oma tütart ei tunne, sest oma tütar pole ju naine, see on ainult laps. Siiski, võimalik, et ta ainult teeskleb, nagu ei tunneks ta mind. Teda ei või nimelt põrmugi uskuda, sest tema on kõige petlikum inimene ilmas. Uskuge! Mina ometi oma isa tunnen. Tahate, ma jutustan teile ühe loo…“
Aga viimane lugu jäi jutustamata, sest kaugelt koridorist kostis kellahelin ja nüüd hakkas kogu maja sumisema nagu peret heitev mesipuu. Ramilda jooksis minema. Ukse vahelt lehvitas ta käega ja naeratas Indrekule vastu. See sündis nii kergelt ja muretult, nagu peaksid nad juba mõne silmapilgu pärast uuesti teineteist kohtama, et edasi lobiseda. Ometi pidi see olema tema viimne naeratus Indrekule, tema viimne käeviibe. See nagu aimas seda millestki, sest muidu poleks ta tundnud nii lootusetut nukrust ja otse kehalist valu rinnas selle lahkumise järele ja muidu poleks sellest nukrusest jätkunud päevadeks ja nädalateks. Siin oligi põhjus, miks ta venna palvet ei täitnud ja Vargamäele ei sõitnud. Soo, nüüd pole mul tarvis sõita, nüüd mitte, lausus ta endamisi, nagu oleks ette tulnud mõni looduslik paratamatu takistus. Nüüd oli tal muud teha kui koju sõita.
XXXII .
Indrek hakkas ja harjus millegi pärast surnuaial käima. Nii lihtsalt, lausa jumalamuidu, asja ees, teist taga, läks ta ühel päeval kalmistule ja kõndis seal kaua haudade vahel. Oli nagu pisut kergem, kui nägid neid künkaid, mis kerkinud üksteise kõrvale nukrusest ja valust, lilli, mis ilutsesid kurbusest ja pisaraist. Oli nagu hea mõelda, kui imelik on inimese elu: terved suured aiad täis lugematuid leinakünkaid ja ometi käib elu endiselt edasi. Kui võiks äkki koguda kõik need pisarad, mida nutnud puhkajad ja mida nutetud nende pärast, ja kui võiks nad korraga mäeveerult voolama panna, siis sünniks ehk kevadine suurvesi, aga võib-olla upuks kogu linn ühes tema nutjate ja naerjatega pisaraisse. Kogu linn läheks voolus alla vett, kui võiks lasta tema peale äkki kõik need pisarad, mis nutetud tema asukohal. Ja Indrekul oli hea meel, et linn elab siiski edasi. Tal oli lõpuks iseomagi nukrusest ja valust hea meel, sest ta tundis: nõnda saab ta teiste sarnaseks, nõnda saab ta üldse inimeseks, sest inimene algab valust. Nii mõnigi kord tabas ta kalmistul peielisi ja läks, kui see suurema inimhulga tõttu võimalik, nende sekka, et võtta osa nende leinast. Aga imelikult libises teiste lein temast mööda, nagu oleks tema südamel mõni kaitsevõrk ümber, mis ei lase ligi mingisugust kaastundmust. Mul on omad valud — mõtles ta siis — ja kui ma peaksin lisaks võtma ka teiste omad, siis ei suudaks ma välja kannatada. Elu kaitseks ongi nõnda seatud, et igaühel on ainult tema hädad, kuna teise häda on puu küljes. Aga siis juhtus kord nõnda, et maeti kedagi vana, kuivetanud ja pikka mustas puusärgis, mille järele ei kõndinud ainustki leinajat. Ainult kaks-kolm meest istus veovoorimehel puusärgi kõrval, jalad ripakil, sest pidi ju ometi keegi olema, kes puusärgi hauda laseb ja mulla peale ajab, ega surnu seda ise tee. Jah, keegi peab ikka olema — mõtles Indrek ja jäi vaatama. On tingimata mõni vaene vanamees — mõtles ta edasi — kes oli juba ammugi kõigile ainult tüliks. Tingimata mõni vana mees, sest naised ei ole nii pikad. Ja kui oleks noor, milleks siis must puusärk. Pealegi, noorel on ikka mõni saatja , ikka mõni, aga vanad lähevad üksi, ainult vanad lähevad nõnda üksinda oma pikas, kitsas, mustas puusärgis. Neile ei ole laiemat tarvis, sest liha on luude ümbert juba kadunud nagu Voitinskil, ainult kondid on järele jäänud ja need mahuvad ka niisugusesse kitsasse puusärki, nagu on see must, kus lamab keegi kollane, kes tuletas enne surma veel rohkem surma meelde kui nüüd mattes. Ja kuna Indrek nõnda mõtles ja eemalt pealt vaatas, kui asjalikult ja ükskõikselt mehed haua ääres talitasid, hakkas tal sellest tundmata vanamehest äkki hale meel. Ja ta ei võinud midagi parata, et ta täna unustas iseoma nukruse ja valu ning et silmad tõusid tal enne vett täis, kui ta õieti märkaski, mis temaga sünnib. Aga siis vaatas ta hirmunult enese ümber, nagu kardaks ta, et keegi võiks teda näha, ja läks edasi, mõeldes: nad võivad talle nüüd ükskõik kuidas mulla peale ajada; ka teda on leinatud, nii et ta ei või nuriseda.
Mõni seda teab, kui kaua Indrek oleks rippunud kalmistu küljes, kui ta poleks seal kohanud härra Schulzi, oma endist saksa keele õpetajat, Koopulat. Juba eemalt pani Indrek teda tähele ja pidas endamisi aru, kas vanameest teretada või mitte, sest polnud kindel, kas ta Indrekut veel mäletab ja tunneb. Aga viimasel silmapilgul välgatas tal peas meeles seisnud jutuajamine härra Schulzi kodus ja isegi ei teadnud, miks kahmas ta tema ees mütsi peast. Vanahärra oli nähtavasti millessegi süvenenud, sest ta ei märganud Indrekut enne, kui see teda teretas. Aga ära tundis ta Indreku kohe. Ja nagu oleksid nad vanad sõbrad, sirutas ta temale käe.
„Ei ole teid enam ammugi näinud,“ ütles ta. „Viimaks vist siis, kui me kahekesi minu juures vestsime, mäletate. Minu vana isa istus siis kevadise päikese käes ja ootas, et mina ta kodumaale viiksin — Rheini äärde, kust me pärit. Aga nüüd puhkab ta siin, see ongi ta Rheini äär ja kodumaa.“
Härra Schulz peatus veidikese, nagu kõhkleks ta millegi pärast. Siis aga ütles ta:
„Kas te ei tahaks mu isa hauda näha? Pärast võiksime üheskoos linna tagasi minna.“
Ja nagu oleks Indrek juba oma nõusoleku avaldanud, hakkas vanamees minema — väikene, vimmas, vihmavari kepina käes, hallid juuksed tolknesid musta ja võidunud kübara alt. Indrek ei saanud „ei“ öelda, ja nõnda läks ta kaasa, et lugeda issameie vanamehe haual, keda ta ainult kord elus näinud. Aga talle tundus imelikuna, et tema loeb palvet keeles, millest hauaspuhkajal polnud siinilmas vähematki aimu, ja nõnda jättis ta lugemise, teeskles ainult, nagu ta loeks. Tõeliselt mõtles ta sootuks teistest asjadest. Aga kui ta pärast katsus meelde tuletada, millest ta seal haua juures kummardudes oli mõelnud, siis oli kõik ununud, nagu polekski ta seal millestki mõtelnud, vaid ikkagi issameiet lugenud.
„Jah, siin on see tema Rheini-äärne,“ algas härra Schulz pärast palvelugemist. „Teie muidugi ei mõista, mis see tähendab, sest teil ei ole oma Rheini. Aga mina mõistan oma isa, kuigi ma pole Rheini näinud. Rhein oli minu isa viimne eluunistus ja mina pidin selle unistuse teostama. Ma teile vist rääkisin, kui tõite mulle härra Mauruse kirja. Aga pidage meeles, mis mina teile ütlen: Kui teil kunagi on elus mõni suur unistus, siis teostage seda ise, ja kui te seda ise ei suuda, siis loobuge, alistuge, aga ärge lootke teiste peale. Ärge lootke ei vennale ega pojale, õest või tütrest rääkimata. Ükski ei teosta teiste unistusi, iseendalgi on neid rohkem kui suudab teostada. Minu isa lootis minu peale, noh, ja mis ta sai? Teate, mis ta sai? Veel surisängil tema poeg valetas talle, seda sai ta; uskuge või ärge uskuge, aga ta lausa valetas, sest ta tõotas oma isa korjuse viia Rheini äärde, jah, seda tõotas ta. Ja see poeg olen mina. Mitte et ma selgi silmapilgul oleksin uskunud — te teate, vahel on niisugune usk, mis kestab ainult silmapilgu, või õigemini: usk kestab alati ainult silmapilgu, usk, mis võib imet teha, usuekstaas — nii siis, ma ei uskunud sel silmapilgulgi, et ma tõotuse peaksin; ma lihtsalt valetasin, sest ma tahtsin, et isa sureks rahulikult ja rõõmsalt, et tal oleks õnnelik surm. Mõtlesin, et — oled oma eluajal küllalt vaeva näinud ja õnnetusi kannatanud ning harva on sinu unistused täide läinud; ole siis vähemalt surisängilgi rahulik ja rõõmus, nagu ootaks sind ees vaikne ja segamatu õnn. Nõnda mõtlesin ma, kui ma talle lausa valetasin. Ja mis teie arvate, tegin ma hästi või halvasti? Talitasin ma õieti?“
„Minu arvates küll, härra Schulz,“ vastas Indrek.
„Arvate seda tõesti?“ usutas vanamees.
„Tõesti!“ kinnitas Indrek.
„Mina ise arvasin alguses sedasama,“ rääkis vanahärra, „aga pärast lõin kahtlema. Ja teate millal? Kevadel, kui hauakünka üles tegin ja sinna lilled istutasin — isa suri nimelt lumepaiku —, siis hakkasin kahtlema. Täpsemalt: ma lõin kahtlema siis, kui nägin, et lilled ilusasti kasvama hakanud. Ning mida priskemini lilled kasvasid, seda rohkem mina kahtlesin. Lillede kasv tuletas mulle meelde nimelt egoismi, lillede kasv minu isa haual. Ja nõnda küsisin endalt: Kas oli minu vale isale tõesti armastuse vale või ainult peidetud egoism ? Ma ehk ei teinud kõike võimalikku, et isa kodumaale viia, sest ma mõtlesin rohkem iseendale kui temale, ja et ikkagi nägu teha, nagu mõtleksin ma aina temale, selleks leidsin selle vale. Mul oli raske näha palvet ja etteheidet isa kustuvais silmis, ja et sellest raskusest pääseda, valetasin ma, et aga iseendal oleks kergem. Isa saatus jättis mind ehk hoopis ükskõikseks, sest ma mõtlesin: tema sureb varsti niikuinii, mis temast. See on esimeseks. Ja teiseks: Isegi kui minu vale oleks olnud puht armastuse vale, ka siis poleks mul õigust olnud teda kasutada. Miks? Aga sellepärast, et ilmas on midagi suuremat, kõrgemat ja pühamat kui on surija lohutamine, kuigi see surija oleks sinu oma vana isa, ema, poeg, tütar või naine. Jah isegi kui surija oleks su armuke — vabandage, et ma seda ütlen, sest teie olete alles liiga noor, et sellest aru saada — jah, kui oleks su armuke, kelle pärast oled teinud õnnetuks oma naise ja lapsed ning ka iseenda, isegi teda ei tohiks surisängil lohutada valega, et ta võiks lahkuda siit ilmast rahus ja rõõmus ning õndsas lootuses. Sest inimene, tema elu ja valud ning vaevad siin maa peal on juhuslikud, üürikesed, vale aga on igavene, pole ju vale midagi muud kui kummuli kallatud tõde. Mõistate? Tõde on igavene! Tõde kui niisugune, tõde iseeneses. Sellepärast ei või juhusliku ja üürikese asja pärast eksida igavese vastu. Ma selgitan oma mõtte näitega. Jällegi ütlen ma: see näide pole teile päris kohane; aga ma toon ta siiski, sest meie jälgime tõde — see vabandab. Nimelt: mis oleks, kui selguks kuidagi imelikul viisil — ma ei ütle, et selgub, vaid ma ainult oletan näiteks — et kui selguks millalgi, et meie viimsel päeval koguni mitte üles ei tõuse, s. o. et pole üldse liha ülestõusmist, kohtumõistmist ega midagi, vaid on ainult kalmud, nagu need siin, ja on mädanemine ja mullakssaamine ning see ongi see liha ülestõusmine, nagu tõusevad need lilled siin, kui neid hoolikalt kasta. Aga kui see nõnda selguks, mis oleks siis jumalasõna? See oleks vale. Jumalasõna oleks vale, mõistate? Jumalgi ei oleks enam tõde! Aga inimene võib ju aru kaotada, kui ta mõtleb, et ka jumal valetab, tõeallikas valetab. Mis sellest järgneb? Ainult üks: kui ka jumal võib valetada, siis on inimene see ainuke olevus , kes ei tohi kunagi valetada, ei milgi tingimusel, sest keegi peab ometi ilmas olema, kes võitleb tõe eest. See oli teiseks. Ja nüüd kolmandaks: kust meie teame, et surija teadvus muutub surmas teadvusetuks? Aga mis siis, kui on neil õigus, kes ütlevad, et teadvus elab edasi, ainult meie ei oska temaga tänapäev veel ühendusse astuda. Ühesõnaga — surnute ja elavate teadvuse vahel pole kontakti. Aga see võidakse leida kui mitte täna, siis homme, sest ilmas leiutatakse kõiki asju, miks siis mitte seda kontakti! Ja mis sünnib siis? Siis tuleb minu surnud isa ja ütleb mulle: „Poeg, miks sa mulle tol korral valetasid?“ Ja mis pean mina kui aus inimene temale vastama? Aga ütleme, et mina suren enne, kui see nimetatud kontakt leitakse. Olen ma siis pääsenud? Ei, sest pärast surma võib isa mulle sama etteheite teha, nagu enne surmagi. Mõistate? Sest kui teadvus jääb, siis on surnute teadvuse vahel ometi kontakt olemas, see on loomulik. Ja kas te oskate mulle öelda, mis pean oma surnud isale vastama, kui ta minult peale surma äkki küsib: „Poeg, miks sa valetasid mulle?“ Ja mõelge ometi, et mind maetakse ehk siiasamasse, tema kõrvale ja ma laman siin aastad, aastasajad, aastatuhanded, võib-olla lamame kõrvuti siin miljonid aastad ja minu isa ei teegi muud kui aga küsib: „Poeg, miks sa valetasid mulle?“ Mis te arvate, mis oleks jumal teinud, jumal, kes peab olema igavene tõde, kes aga võib olla ka vale, mis ta oleks teinud, kui tema poeg oleks talle valetanud? Kui ta oleks tõotanud näiteks maailma lunastada ja poleks seda ometi teinud, vaid oleks lihtsalt öelnud: „Isa, ma lubasin küll, aga nüüd olen ma järele mõelnud ja sellepärast võta mind niisama taeva tagasi.“ Mis oleks jumal niisugusel korral teinud? mis te arvate? Mina ütlen mis: ta oleks oma poja heitnud alla põrguauku, seda oleks ta teinud, sinnasamasse, kus istub tema esimene poeg.“ Härra Schulz pistis oma suu otse Indreku juurde ja rääkis viimased sõnad tasa ja saladuslikult, nagu võiks jumal ise tema sõnu muidu kuulda. „Jah, sinna oleks ta tema heitnud, oma venna juurde, sest ka kurat on jumala poeg, pange seda tähele, kurat on jumala esimene, jumala vanim poeg, kes müüs oma õigused läätseleeme eest. Isa saatis ta maailma, et ta selle lunastaks, aga tema ei teinud seda, lubas, aga ei pidanud oma lubadust , valetas oma igavesele isale, ja nõnda läks ta sinna, kus ta on tänapäevani. Sest on ju võimata, et jumal katsus maailma lunastada esimest korda alles paari tuhande aasta eest, kuna ju maailm on nii vana, palju vanem kui lunastus. Tähendab: kurat oli esimene, kelle läbi jumal katsus maailma lunastada, aga nüüd ootab seesama vaene kurat ise lunastust. Sest pange tähele: ei ole kasu inimese lunastusest, ei ole mõtet tema lunastamisel, kui on kurat lunastamata, sest kõik ilm peab lunastatama. Aga kes lunastab kuradi? Jumala teine poeg lunastas inimese, aga kes kuradi, selle esimese poja? Jumal ise ei või seda teha, sest tema sõna ja nõu on muutumatu. Aga kes siis teeb, mis te arvate? Inimene, inimene ainuüksi võib kuradi lunastada ja siis tuleb viimne päev, mitte enne. Aga kus on see inimene, kes võib lunastada kuradi? Teen seda mina või teete teie seda? Tahate teie kuradi lunastamise oma peale võtta? Ei? Mina ka mitte. Ja pange tähele: seda ei tee üldse igapäevane inimene, nagu mina või teie. Seda ei tee ka viimasel ajal moodi läinud üliinimene, sest see on farss ja humbug. Mõistate? Farss ja humbug! Nietzsche on keeleline köietantsija ning mõtteline taskukunstnik, ei muud midagi. Kuradi peab lunastama inimene kui niisugune, der Mensch an und für sich , mõistate? Inimene kui idee, kui mõtteliselt täiuslik konstruktsioon , see peab lunastama kuradi, et tuleks viimne päev, sest muidu on jumalasõna vale, nagu ma juba tähendasin. Inimene peab jumalasõnas peituva vale kummuli keerama, peab tegema, et valest saaks tõde, idees elav igavene ja täiuslik inimene, sest tema otsib ja leiab igavese tõe, mis on ometi kuski olemas — muidu poleks meil ju tema ideed, tema mõistetki. Ja kui inimene leiutab selle igavese ja paratamatu tõe, siis on kurat eo ipso lunastatud, sest tema on ju ürgvale ise — maailma lunastusest sündinud vale. Siit aga järgneb raudse loogikaga, et inimene ei tohi milgi tingimusel valetada, olgugi tõerääkimine mõnikord ei tea kui raske ja valus. Inimene peab ikka ja alati kasvatama tõde, tõde ja veel kord tõde, et võiks viimaks ometi sündida see paratamatu ürgtõde, mis lunastab kuradi, selle ainukese neetu maailmas. Aga vähe on neid, kes seda mõistavad, peale minu ei kedagi. Hiljuti ei mõistnud ka minagi seda, sest muidu poleks ma oma isale valetanud. Ja kas aimate nüüd, mis on need kalmud kui niisugused siin üksteise kõrval? Ei aima? Need on valevirnad, üks virn teise kõrval, sest ei puhka siin kalmistul ainustki, kes poleks ise valetanud kellegi surisängil ja kellele poleks valetatud sealsamas. Igal pool ainult vale, vale ja vale. Hirmus! Aga veel hirmsam tuleb.“ Kõneleja lähendas oma nagu palavikus kilavad silmad Indreku omile ja ütles saladuslikult: „Meid endid ootab sama vale. Isegi surisängil ei kuule me tõtt. Mõistate? Isegi surisängil mitte. Ja kui te ka jumala keeli paluksite, kordki tõtt kuulda, mõistate, puhast, alasti tõtt, siis ei kuule teie palvet keegi. Saage minust õieti aru: mitte keegi! Isegi jumalasulane valetab igal surisängil, isegi tema. Ja jumal laseb seda sündida. Aga ütelge, mis on siis inimene, kui temale nõnda valetatakse ja kui tema ise nõnda valetab? Mis ta on? Kelle nägu ta on? Teie ei tea? Teie ei võigi teada, olete selleks liiga noor. Inimene on kuradi nägu, mitte jumala, üsna kuradi nägu, minagi olen kuradi nägu …“
Kõneleja pööras oma silmad haudade poole, nagu räägiks ta neile. Indrek oleks tal nagu sootuks meelest läinud. See vaatles teda tüki aega kõrvalt: kõhetu, kühmas pihaga, pisikese peaga, kongus ninaga, paljust rääkimisest lõdvaks läinud suuga ja karvaste tohletanud paletega, kilavate silmadega — niisugune oli see kuradi näo järele loodud inimene. Aga kui Indrek teda nõnda vaatles, viirastus tal äkki midagi kaugest minevikust. Midagi selletaolist oleks ta nagu kuski mujal näinud. Õige! Just nii! Selletaoline oli see Pearu koer, keda isa kerisel särisevate vorstide lõhnas jõuluõhtul armetult peksis ja ahjuhargiga veetünni vajutas ja kes surmahädas hüppas tagakambris lauale, kus jättis musta jälje avatud palveraamatus Immaanuelile. See jälg peab küll praegugi seal olema — mõtles Indrek, ja äkki hakkas tal sest ammu surnud karvasest koerast kahju, sest ta arvas veel praegu nägevat tema kilavaid silmi pimedast nurgast tünnide vahelt. Härdal meelel tõusis ta istmelt, et jumalaga jätta, sest ta ei võinud enam näha ega kuulda seda vanameest, kes tuletas talle meelde vorstide lõhna ja vaeseomaks peksetud koera, sest see omandas ihu- ja hingehädas nagu inimese näo. Aga härra Schulz ei pannud teda tähele; tema kõneles kalmudele, neile valevirnadele ning Indrek astus katseks mõne sammu, et kas kõneleja ehk nõnda temast välja teeb. Aga kui ka see kõneleja ükskõikseks jättis, lahkus Indrek sõnalausumata tasakesi. Kui kaua härra Schulz kõneles või kas ta pärast üldse mäletas, et keegi tema kõrval istunud, seda ei saanud Indrek kunagi teada, sest nende teerajad ei sattunud enam kokku. Härra Schulz käis vististi endiselt isa haual, aga Indrekult oli äkki kalmistu võlu kui peoga võetud, ilma et isegi oleks osanud õieti seletada miks.
Aga nukrus ja igatsus jäid. Need saatsid teda kogu kevade ja aitasid selleks kaasa, et ta suveks kuhugi ei sõitnud — salajases lootuses muidugi, et ehk õnnestub siin veel kord kohata Ramildat. Ometi lootis ta tühja, sest see sõitis pärast õppetöö lõppu peagi välismaale tagasi, ilma et oleks toonud oma jalga tolmusesse linna. Koovi oli Indrekule soovitanud suveks koduõpetaja koha, aga see polnud seda vastu võtnud, ettekäändeks õppimine. Nüüd, kus Ramilda läinud, kahetses ta, aga nagu ikka, tuli ka see kahetsus hilja.
Suvi oli põuane ja palav. Päike tõusis punasena ja loojus samasena, nagu oleks ta kogu oma sätendavalt helendava kuumuse kallanud maakerale, mida ümbritses suitsutomuna seisev tolmupilv. Päevad otsa hoiti aknaluugid kinni, et päike ei pääseks tubadesse, aga öösigi oli raske neid avada, sest õhk oli ka siis lämmatav: kui päike kadus, hõõgusid majaseinad ja nagu tänavakividki tema asemel. Kõigi silmis ja sõnus oli ainuke soov ja igatsus — vihm, ja kui see lõpuks tuli, siis näis, nagu olekski juba suvi möödas.
Indrek istus nagu minevalgi suvel vahete-vahel põhukuuris õlekool, kus polnud midagi muutunud, nagu oleks maailmas kogu aasta kõik paigal püsinud. Kirju kass varitses endiselt hiiri ja Tiina koperdas oma karkudega laudseina taga, kuhu ta nad harilikult jättis, kui puges Indreku juurde kuuri. Temal on ikka midagi uudist, mida peab jutustama, eriti on tal uudist Molli suhtes, sest ta arvab, et see võiks Indrekut huvitada.
„Molli õmbleb omale nüüd uusi särka,“ räägib ta Indrekule. „Teeb hästi uhked , tikandused, pitsid ja kõik. Riie on valge-valge ja peenike nagu siid; enne olid tal kollasest, see on tugevam, peab kauem vastu. Kui sa tahad, ma näitan sulle, kui valge ja peenike. Ta peidab nad küll kummuti, kui ise ära läheb, aga mina tean, kus võti. Tema arvab küll, et mina ei tea, aga mina tean. Nii et kui tahad, ma näitan. Ema ütleb, et temal on ainult siis kord niisuksed särgid olnd, kui isa elas ja nemad olid alles rikkad. Mind siis veel ei olndki — ütleb ema. Kui mina tulin, siis olid juba vaesed, nii et mina olen vaese rahva laps. Aga Molli sündis siis, kui olid rikkad, sellepärast on tema rikka rahva laps, mina ei ole. Ja tema on selle peale uhke ning tahab rikast meest, sest kuidas inimene sünnib, nõnda peab ta elama — ütleb Molli. Tema sündis rikkalt ja peab ka rikas olema — teeb need särgid; mina sündisin vaeselt ja peangi vaene olema — minu särgid ja püksid on närud. Mina teen omale seisusekohased särgid — ütleb Molli, ja ema ütleb, et meie saame Molli läbi ka seisusekohaseks. Aga see ei meeldi Mollile, et meie ka, tema tahab üksi olla seisusekohane. Teil pole ju õiget särkigi seljas — ütleb ta minule ja emale — mis seisusekohane teie olete! Ja ega ma olegi, kui tahad, vaata.“ Tiina tõstis oma kleidikese üles ja näitas Indrekule, mis kattis tema armetut keha. Siis ütles ta: „Nüüd sa tead, mis on minu seisus; aga tule, ma näitan sulle nüüd Molli seisust , et sa teaksid. Tule, kodus pole ju kedagi ja võtit ma tean.“
Tiina tahtis maksku mis maksab Indrekule näidata Molli „seisust“, nagu ta ütles, aga Indrek ei tahtnud seda näha. See tõi nende vahele teatava lahkheli, sest Tiina ei saanud kuidagi aru, miks ei taha Indrek Molli uusi särke näha, kui tema, Tiina, teab, kus on võti. Aga Indrekul oli nende särkidega oma asi, millest ta ei lausunud Tiinale sõnagi. Tema imestas nimelt endamisi: kodu oli tal õega olnud kokkupõrge särkide pärast, täna läks ta nende tõttu Tiinaga vastamisi, mis sündis esimest korda kogu nende tutvuse ajal, ja ka see aknast allahüppamine sündis särgi pärast, see sealt sõber Metslangi juurest. Jah, nüüd teab Indrek, et kõik sündis ainult särgi pärast, mis kattis selle õlgu ja rinda, kes puges tema kurgu alla. See paljas särk oli teda millegi pärast riivanud ja sellepärast hüppas ta nii valusasti kividele. Alles täna tuli Indrek õigele mõttele, õigele seletusele. Aga ka Ramildal pidi ju särk olema, pidi ju. Imelik, et Indrekul kunagi tänini seda mõtet pole tulnud. Õieti pole tal seda mõtet praegugi, ta ainult sunnib ennast sellest mõtlema. Ramilda on Indrekule nagu mõni ilus kuju, mis ei vajagi katet. Muidugi mitte see Ramilda, mida ta oma silmadega näinud, vaid see, mida ta tundnud, kui ta teda nägi ja kuulis, ja sellest Ramildast mõtlebki Indrek peaasjalikult. Jah, see Ramilda oleks nagu pilt, mis ta nägi näitusel: tühi liivakõrb helendavalt punase taeva all ja kuski pleegivad valged luud — muud ei midagi. Või see teine pilt: pikk, pisut kookus üksik puu, lehetops ladvas, kummardub madalate põõsaste üle. Aga kõrgel ülal keerleb kotkas ja vahib alla põõsastikku, nagu peaks seal midagi olema. Taevas sinine-sinine. Niisugune on Ramilda ja sellepärast ei tule Indrekul kunagi mõttesse, on tal särk seljas või missugune see on.
Aga Ramilda oleks veel vahel nagu see õnnetu pääsukesepesa, mida Indrek tänavu põhukuuris tähele pani. Võimalik, et juba mineval aastal seal mõni niisugune pääsukesepesa oli, aga siis ei pannud Indrek seda tähele. Teistes pesades kisatsesid juba pojad, kui üks pääsupaar tegi alles pesa. Tegi küll kärmesti, kärmesti, aga mis see ikka aitas, kui teistel olid juba pojad. Ja kui need pesadest välja lendasid, istus hiline ema alles hauduma. Ometi tulid ka tema pojad välja, kui oli sooja ja sääski veel küllalt. Aga kui need hilised olid umbes nädal aega oma poegi toitnud, sattus teine neist kassi küüsi — sellesama kirju kassi küüsi, kelle Vargamäe Andres oleks uputanud juba pimedana, sest heledakirju kass ei saa lindu ega hiiri kätte. Nüüd sai ta aga otse Indreku silma all pääsukese kinni, pealegi veel lausa lennust. Küll karjus õnnetu pääsukese paarimees kõigest kõrist: „Mis teed? Mis teed?“ aga kass ei hoolinud. See röövis mahajäänul nähtavasti aru peast. Nokk oli tal sääski täis, aga poegadele ta neid ei viinud. Tuli ja lendas põhukuuris ringi, pojad karjusid, aga ema teeskles, nagu ei kuuleks ega näeks ta neid. Võimalik ka, et ta oli tõepoolest sedavõrt süvenenud oma valusse, et ta oli äkki pime ja kurt. Nõnda kestis see selle ja ka järgmise päeva, siis kadus pääsuke hoopis ja jättis pojad saatuse hooleks. Indrek käis kuulamas, kuis pojad jäid näljast aina vaiksemaks ja vaiksemaks, kuni polnud enam midagi kuulda. „Surnud,“ mõtles Indrek. Aga siis ilmus pääsuke uuesti ja tõi kaasa teise pääsukese, nagu oleks ta oma endise kaaslase kassi küüsist päästnud ja ta surnust üles äratanud. Ja nüüd hakkas poegade toitmine uuesti. Aga järgmisel päeval oli pesa all maas üks surnud poeg. See polnud jõudnud näljale vastu panna või oli ta ehk surnud liigsöömisse. Teised kõik kasvasid suureks ja läksid sügisel lendu, et minna lõuna poole. Millegi pärast tundus Indrekule vahete-vahel, nagu võiks Ramilda kuidagi olla ka see pääsukese pesa. Kuidas just, seda ta ei osanud seletada; ta tundis ainult, et ta võiks olla. Aga mis teeb pääsupesa särgiga, hiline pääsupesa? Ei, ei! Isegi hilisel pääsupesal pole särki vaja ja sellepärast Indrek ei mõtle temast, kui ta mõtleb Ramildast.
XXXIII.
Aga kui ka viimane pääsukesepesa oli poegadest tühi, siis hakkas sügis tulema, sest siis julges ta tulla, enne mitte. Põhuhoones istus siis kirju kass üksinda ja valvas hiiri, kes jäid ühes kassiga talveks siia, sest neil polnud tiibu, et lennata kaugele soojale maale, kuhu päike läheb talveks.
Nõnda algas uus õppeaasta. Algas suur tegemine ja toimetamine, suur jooksmine — hommikust õhtuni, vahel ka õhtust hommikuni, nagu oleks suure ähmiga vahetatud öö ja päev. Uksekell aina kõlises ja kõlises, nagu oleks kustki lastud temasse elektrit. Aga elektrit ei olnud, tulid ainult endised õpilased rändlindudena tagasi ja tõid kaasa suure hulga uusi.
Juba mõni nädal varemalt oli saabunud härra Miilinõmm, asutise endine õpilane, kes oli käinud Saksamaal ennast täiendamas. Tema polnud küll Maurusegi juures täiesti lõpetanud, aga Saksamaa oli niisugune maa, et seal võis ennast ikkagi täiendada. Sõidad ainult sinna ja küllap juba leiad, kus, kuidas ja milles ennast täiendama hakkad, ning nõnda täiendadki ja tuled alles siis kodumaale tagasi, nagu praegu härra Miilinõmm. Sinna minnes kandis ta lauku pahemal silmal, aga täiendatult tagasi tulles soeb ta oma ilusad pruunid juuksed otsekohe üle pea. Nõnda seisavad nad pisut kohevil ja lasevad ühes pügatud habemega, millel lõuaotsas paras pikendus, näo palju pikemana ja kitsamana paista, kui ta Miilinõmmel tõepoolest oli. See näolaad peab tõestama kõigile, ka Miilinõmmele endale, et tema on Saksamaalt tulles dolihokefaalsem kui sinna minnes. Õige eurooplane on aga ikka dolihokefaalne, nagu arvab Miilinõmm, mitte brahhükefaalne. Selle oma arvamusega tuli nüüd Miilinõmm Mauruse juurde tagasi, et sündsa ja soodsa koha leidmiseni siin midagi teha, mis annaks igapäevase leiva, sest Mauruse asutises leidus täiendatud meestele ikka midagi igapäevase leiva teenistuseks.
Elama asus Miilinõmm Kooviga ühte tuppa, sest eraldi vaba ruumi ei leidunud. Nemad mõlemad olid vaiksed ja rahulikud inimesed ja sellepärast arvasid nad ise, kui ka härra Maurus, et nemad sobivad hästi. Imelikul viisil muutus aga selle kahe vaikse ja rahuliku mehe kõnelus algusest peale kohe väga elavaks, võiks öelda, peaaegu ägedaks, nagu kipuksid nad tülli. Aga tülitsemiseks polnud neil vähematki põhjust. Nemad lahendasid isekeskis ainult üht või teist teaduslikku küsimust, see oli kõik. Ja kes asjale lähemal seisid, need mõistsid, et on võimata päris kaineks ja ükskõikseks jääda, kui hakkad rääkima näiteks marksismist või üliinimesest. Aga mis öelda veel siis, kui oled värskelt täis pumbatud ühte kui teist. Härra Miilinõmmega oli just see viimane lugu. Ta isegi ei teadnud õieti, kumba oli temas rohkem, kas Marksi või Nietzschet, aga üks oli kindel, mõlemat oli hea voos. Ent kui inimesel on midagi niisugune hea voos, siis tahaks ta sellest ka teistele jagada, et näidata oma rikkust, sest inimene ei rahuldu sellega, et tal midagi on, vaid tema tahab tingimata, et ka teised teaksid, mis tal on. Selle inimliku nõrkuse tagajärjena tekkisidki need elavad kõnelused Miilinõmme ja Koovi vahel, mis tundusid peaaegu tülidena. Koovil nimelt ei olnud õiget filosoofilist arusaamist ei marksismist ega üliinimesest, sest marksism ja nietzscheism olid tema arvates antipoodid, millega Miilinõmm ei võinud leppida.
„Üliinimene ja marksistlane antipoodid?!“ küsis ta imestunult. „Helde jumal, miks? Minu arvates on see trafareet. Üks on tingitud teisest — nõnda oleks õige. Või arvad sina, et harilik surelik, näituseks meie kahekesi, suudaks olla marksistlane? Saa minust õieti aru — marksistlane tegudes, mitte sõnades, sest mis aitavad sõnad, kui pole tegusid . Juba kaks tuhat aastat veerime Kristuse sõnu, aga ega sa ometi arva, et Euroopas või mõnes muus ilmajaos leidub mõni kristlane. Tead, mis mina sulle ütlen: enne kui eurooplane saab kristlaseks, peab ta saama üliinimeseks, sest kristlane olla pole põrmugi kergem, kui saada marksistlaseks. See on minu arvamine ja sedasama arvas nähtavasti ka Nietzsche, sest tema kui tark inimene nägi kohe, et ilma üliinimeseta ei saa, ehk muidu peab loobuma niihästi kristlasest kui ka marksistlasest. Tähendab: kõige pealt üliinimene, siis kristlane ja marksistlane või ka tagurpidi, üks kõik. Külva üliinimene, kasvab kristlane, mis ongi uus üliinimene, külva kristlane, kasvab marksistlane, mis ongi uus kristlane. Aga võib ka tagurpidi, s. t. võib külvata marksistlane ja siis tõuseb kristlane, mõistad? Nii on see lühidalt ja filosoofiliselt. Negation der Negation — eitamise eitamine . Seeme , kõrs, uus seeme. Kõrs eitab seemne, uus seeme kõrre. Üliinimene eitab inimese, s. t. oma seemne, kristlane eitab üliinimese, s. t. oma kõrre, marksist eitab kristlase või ka tagurpidi. Negation der Negation. Selge, mis? Juba Kristus taipas seda, kui ta ütles: kes ei sünni veest ja vaimust jne. Mis see tähendab? Üliinimest, ei muud midagi. Enne pead sündima veest ja vaimust, alles siis saad kristlaseks või sotsialistlaseks. Enne üliinimene, siis kristlane või sotsialistlane.“
„Enne ei midagi, millest saab midagi,“ naeris Koovi.
„See ei kuulu siia, see on hoopis teine kategorii,“ vastas Miilinõmm. „Inimene ometi on ju midagi. Või ei ole sinu arvates?“
„Samuti võid küsida ka jumala kohta,“ vastas Koovi.
„Palun jumalat mitte inimesega vahetada!“ hüüdis Miilinõmm.
„Miks mitte?“ küsis Koovi. „Kust sina tead, kumb kummagi on loonud.“
„Kellel on tähtjas seda teada?“ küsis Miilinõmm omakorda. „ Kana või muna, muna või kana, ükskõik; peaasi, et sa muna asemel kana ühes sulgede ja kõigega, mis tal on, viieks minutiks keeva vee patta ei pista. See on tähtjas. Mõistad? Puhtad vahekorrad, need on tähtsad. Ei pea kunagi inimest vahetama jumalaga ega jumalat inimesega, neil kahel on teineteisega ainult niipalju ühist, et ükskõik, kumb kumma on loonud, aga lõpuks tapab loodu looja, sest kui on jumal, näituseks, loonud inimese, siis tapab viimane inimene jumala. Mõistad? Filosoofiliselt muidugi! Sest kui kustub inimese ettekujutus, siis pole ka enam ruumi jumalal, olgu maailm — Weltall — nii avar kui tahes.“
„Tähendab, kui pole inimest, siis pole ka maailma, mis?“ küsis Koovi.
„Kuis nii?!“ karjus Miilinõmm vastu, sest just niisugused totrad küsimused, nagu tema neid nimetas, tegidki alati kõne kõvaks, hääle valjuks ja tooni ägedaks, nii et süüdi polnudki tõepoolest ei Marks ega Nietzsche, vaid Koovi oma küsimustega. Marks ja Nietzsche olid siin ehk ainult niipalju põhjuseks, et neist rääkima hakates võisid sattuda mitte ainult kanadele ja munadele, vaid ükskõik kuhu, sest selle kahe mehe ees oli kogu maailm lahti. Seda maailma tõttaski Miilinõmm kaitsma, kui ta hüüdis: „Maailm on fakt, aga jumal ei ole.“
„Kust sina tead, et maailm on fakt?“ küsis Koovi jällegi. „Aga mis siis, kui maailm on samuti inimese peaaju sünnitus nagu jumalgi? Kui ta on nagu matemaatika ja muusika, mis? Või arvad sa, et kalkunil ja vihmussil on sama maailm nagu meilgi? On ehk niisuguseid olevusi, kes tunnevad meie maakera mitte kui midagi kindlat ja kõva, vaid nagu mingisugust tühja kohta ilmaruumis? Näiteks see loom või asjamees, mida nimetame elektriks, tema tunneb ju umbes nõnda. Õhk on temale nii kõva, et annab sädemeid, nagu oleks ta mõni tulekivi , aga raudtraat oleks nagu auk, mis puuritud sellesse kõvasse ainesse, mida meie hingame. Eks ole nõnda?“
„Sa ei oska filosoofiliselt mõelda!“ karjus Miilinõmm Koovile. „Sina mõtled praktiliselt. Aga õige filosoofiline mõtlemine ongi see, kui teda ei saa mitte millekski tarvitada. Mõistad? Ega siis inimene ei mõtle ometi kõigi võimalikkude maailmade üle järele; teda huvitab ainult see, mis kuulub temale ja mida taipab tema. Hobusel võib olla oma maailm ja oma jumal, aga sellega pole meil asja, sest meie oleme inimesed. Sellepärast jääb minu sõna maksma: maailm on fakt, jumal mitte. Maailm purskab Vesuuvil tuld, aga jumal ei purska.“
„Kust sina seda tead?“ küsis Koovi ikka uuesti. „Aga mis siis, kui see ongi jumal, kes Vesuuvil tuld purskab? Mis? On keegi kraaterist all käinud vaatamas, kes seal purskab?“
„Sinuga on mõtteta tõsiselt rääkida,“ ütles Miilinõmm nüüd. „Sina teed kõik proosaks ja labaseks naljaks. Tunned äkki, et oled kodumaal, kus vaieldakse majanduse ja aadete üle. Aga Euroopas selle üle ei vaielda. Ehk kui sedagi tehtaks euroopaliselt! Aga kõik pillutakse segi nagu kapsad ja puder . Aated, aina aated, aga sealsamas põllumeeste-seltsid, pulliühisused, sordiparandused, kunstsõnnikusoovitused. Ja need peavad olema aated! Aga mina ütlen: kui on aated, siis olgu aated, ja kui on majandus, siis olgu puhas majandus, ilma ühegi aateta, see on õige kultuura. Sest kui miski on elujõuline, siis seisab ta ilma teise abita.“
Sellega Miilinõmm lõpetaski täna, sest ta oli sattunud kodumaalisele ainele, aga kodumaa ained tundusid temale liiga kitsaste ja tühistena, mispärast ta neid ei armastanud. Kodumaal oli kõik liiga maine ja see ei võimaldanud või ei ergutanud mõttelendu ega unistusi. Aga Miilinõmm armastas unistada, eriti teaduslikult ja filosoofiliselt. Temal oli nii imeline mõelda ja öelda:
„Küll on kahju, et me ei ela mõni tuhat aastat hiljem, — siis oleks ehk üliinimene juba maailmas. See oleks nii huvitav, sest üliinimene on kõige suurem ja kaunim, mida kunagi mõeldud. See on nii ilus, et mõtleja ise läks rõõmu pärast hulluks. Aga ütleme, et üliinimene sünniks täna maailma, mis hakkaks ta tegema? Muidugi, ega ta ei sünni, sest arenemine võtab palju aega, sama palju kui ahvist inimese saaminegi, aga mõelda võib seda ikkagi. Noh, ja siis? Hakkaks ta rauda taguma või puud tahuma nagu Jeesus Kristus? Muu seas: oled sa kuulnud, Kristus olnud ristitegija ja rist , millele ta naelutati, olnud ta enese tehtud? See on ainult muu seas — kui saatusepilge. Nüüd uuesti üliinimese juure: hakkaks ta ehk kuulsaks kirjanikuks või filosoofiks , luuletajaks või teadlaseks? Oleksin mina üliinimene, mina hakkaks tingimata teadlaseks ja otsustaks kõik küsimused, et oleks teadusel ükskord piir ja eesmärk käes. Marksismus, darvinismus, lamarkismus, nietzscheismus, kantismus oma Ding an sich’iga — kõik otsustaksin ühe hoobiga, et näeks, mis see vaene inimene küll tegema hakkab, kui kõik on otsustatud, nii et pole enam midagi otsustada. Mis sa arvad, kas üliinimene teeks nõnda?“
„Aga kust mina seda tean,“ vastas Koovi. „Hakkab ehk kõike korraga tegema.“
„Seda ma küll ei usu, et kõike korraga,“ ütles Miilinõmm, „sest ega ta loll ole, et ta hakkaks end tööga tapma.“
„Noh, eks ta võta siis rikas naine ja ela niisama,“ lausus Koovi nüüd nagu järeleandlikult. Tõepoolest oli see aga piste Miilinõmme pessa, sest tema oli arvamusel, et ükski enam-vähem arukas inimene ei tee siin ilmas tööd, vaid jätab selle teiste mureks. Arukas inimene pärib, võidab või kosib kustki suure varanduse ja elab sellest.
„Miks siis kohe rikas naine?“ küsis Miilinõmm, nagu ei saaks ta millestki aru. „Ta võib ju raha muidugi saada. Hakkab või äri ajama, muidugi mõnda suurt äri, nii-öelda üliäri, kaupleb kalliste nahkadega, elevandiluuga, jaanalinnusulgedega, oopiumiga või orjadega ja koondab kõik oma kätte, sest inimesed ei suuda ju temaga võistelda, ning määrab siis nii kõrged hinnad, nagu süda kutsub.“
„Aga kuis siis jääb marksismusega?“ küsis Koovi pilkavalt.
„Küll oled sina õel inimene,“ ütles Miilinõmm nüüd. „Mina fantaseerin; aga sina muud kui torgid, muud kui pistad, kord ikka naisega, kord marksismusega.“
„Seep see ongi, et sa ainult fantaseerid,“ rääkis Koovi. „Fantaseerid sellest, mis ei tule võib-olla kunagi. Sest võib-olla ei tule üliinimest ega marksismust, nagu pole tulnud kristlustki; inimene ainult räägib, et poleks vaja midagi teha. Kristusest oleme rääkinud oma kaks tuhat aastat, nagu sa ise alati ütled, ja et see hakkab juba tüütama, siis räägime sotsialismusest teine kaks tuhat, nii et neli tuhat aastat ilusasti edasi aetud. On see kasulik või ei ole, mis? Mina arvan — väga kasulik. Sest pane tähele: Kristus oli juut, ristija Johannes oli juut ja ka Marks oli juut, nagu tema apostel Lassale’gi. Kristuse armuõpetus seisis selles, et hulka õpetada vahtima taeva poole, sest muidu poleks võinud isandad nii rahulikult tema leivakoti kallal nosida. Aga mis siis, kui marksismus on samaks otstarbeks mõeldud? Taevas ei tõmmanud enam, sest ta oli liiga kõrgel ja kaugel, sellepärast leidiski teine juut marksismuse, mis pole enam taevas, vaid siinsamas maa peal: oodake ainult veel kaks tuhat aastat, siis on kõik koondunud, siis on organisatsioon loodud ning siis läheb leivakotisuu ka vaese mehe ees lahti. Kena, mis?“
„Issand, kuis sa kõik pea peale pöörad!“ hüüdis Miilinõmm. „Sina oled kurat teab mis! Sina oled kõik, mitte aga kristlane või sotsialistlane. Nagu jääksime käed rüpes ootama. Me ju võitleme ometi.“
„Aga milleks siis see marksismus?“ küsis Koovi.
„Inimesel peab olema kindel eesmärk, selleks.“
„Inimese kindel eesmärk on surm,“ ütles Koovi.
„Nihilist!“ hüüdis Miilinõmm hävitavalt, aga Koovile ei teinud see midagi. Tema elas päris rahulikult edasi. Ja kui nad mõni aeg olid sama küsimuse otsas ümber tallanud, hakkas Miilinõmme ennastki Koovi vaatepunkt huvitama, nii et ta ükskord ütles:
„Aga mis sa arvad, kui marksismus ka ära tüütab, mis tuleb siis? Ja kas jällegi mõne juudi poolt? Juba kolmat korda?“
Muidugi ei teadnud Koovi neile küsimustele vastata ja sellepärast fantaseeris Miilinõmm ise nõnda:
„Midagi tuleb tingimata. Inimene ei saa muidu, temal peab ikka midagi olema. Tema on niisugune loom, et otsib tröösti. Teised loomad elavad muidu, aga tema ei ela. Kui mõelda ainult seda röövlit seal ristisambas Jeesuse kõrval, siis tõusevad kõik ihukarvad korraga püsti. Vähemalt minul! Röövib kogu eluaeg, tapab inimesi, aga ise muidu surra ei oska, kui otsib tröösti, tahab taeva. Oled sa midagi hullemat ja rumalamat kuulnud? Oskad sa midagi alandavamat inimese kohta välja mõelda? Mina mitte. Sellest sa näed, kui vilets on inimene ja kui väga on tarvis üliinimest. Sest kui oled eland röövlina, siis sure ka röövlina — nõnda on kord ja kohus. Aga mitte nõnda, et teisi surmad, aga kui omal surm silma ees, siis kohe pirr lahti. Ühe sõnaga — laske lapsukesed jne. Memm, mitte inimene! Ptüi!“
Miilinõmm sülitas kõigest südamest, nii väga põlgas ta sel silmapilgul inimest ja ihkas üliinimest.
Aga härra Maurusele ei meeldinud, et tema „ausate ja kõrralikkude“ poiste kuuldes põlati inimest ning kiideti üliinimest, mis tähendas peaaegu marksismi . Sellepärast käis ta härrasid palumas, et need oma teaduslikud probleemid katsuksid lahendada praktiliselt vaiksemalt, sest mitte ainult kunst, vaid ka teadus võib noored inimesed hukka ajada, kui nad saavad seda äkki liiga, nii et ei jõua teda õieti ära seedida. „Te mõistate,“ ütles härra Maurus, „isegi puhas destilleeritud vesi võib tervisele kahju teha, kui teda liiga saab, mis siis rääkida muist asjust! Teie teadus võib ju ükskõik kui puhas teadus olla, aga ega ta destilleeritud veest ikka puhtam ole.“ Kuid Miilinõmm ei võinud oma küünalt vaka alla panna, nagu ta ise ütles; sest mis sest siis kasu on, et ta käis Saksamaal oma haridust täiendamas. Ja sellepärast pidi kõik tulema, nagu ta lõpuks tuligi. Sest kui kogu Mauruse vana maja kõmises igasugustest ismustest, siis pidi ka härra Maurus lõpuks ise neist vastu kõmisema hakkama. Ja tema arusaamine nendest oli hoopis teissugune kui Miilinõmme oma, eriti kui ta rääkis nendest oma poistega. Kui ükskord jällegi kostis Miilinõmme vali hääl kõrgeist mateeriaist, ütles härra Maurus Indrekule ja teistele, kes pidid tahes või tahtmata Miilinõmme häält kuulma:
„Te kuulete seda inemist seal. Tema räägib ainult Marksist ja üliinemisest, nagu poleks tal enam midagi muud rääkida. Aga mis on meil tegemist üliinemisega? Kes on teist teda näinud? Kes? Ei keegi? Mina ka mitte. Aga milleks rääkida niipalju asjast, mida keegi pole näind ja võib-olla ei näegi! Missugune ta on? On ta pikk või lühike, kõhn või paks? Keegi ei tea, härra Miilinõmm ise ka ei tea, sest ka Saksamaal pole üliinemisi. Isegi Venemaal ei ole. See on ükskord suur maa, et kusagil nurgas võiks sündida üliinemine, aga ei sünni. Seal sündis hiljuti kahe või isegi kolmepeaga vasikas, aga üliinemist ei sünni. Kas on kusagil mõni kool, kus kasvatatakse üliinemisi? Ei ole! Lukulõhkujaid ja üliinemisi pole kusagil vaja, sellepärast pole nende tarvis kooli. Aga miks siis peavad härra Mauruse poisid kuulma üliinimesest? Kes teab? Keegi ei tea? Härra Maurus ise ka ei tea. Aga teate, kes selle välja mõtles? Üks sakslane, kes põdes halba ja roppu haigust, ja kui hakkas sellest haigusest hulluks minema, siis mõtleski üliinemise välja. Seega oligi päris hull valmis. Aga miks räägib härra Miilinõmm temast? On temal ka halb ja ropp haigus? Ei ole, sest tema käib teiega ühes saunas, nagu üks korralik eesti mees käima peab, ja temal ei ole midagi. On ta hull? Ei, veel ta ei ole. Tahab ta hulluks minna? Kas on keegi kuulnud, et härra Miilinõmm tahab hulluks minna? Ei ole? Keegi ei ole? Aga härra Maurus teab, mida Miilinõmm tahab: Tema tahab Siberi minna, mitte meie Siberi, vaid sinna teise, mis on üle Uurali . Sinna tahab tema. Aga tema ei taha üksi, vaid tahab meid ka; selleks räägib ta üliinimesest ja marksismusest. Sest marksismus ja sotsialismus ja sotsialistid saadetakse Siberi. Kes teist tahab minna sinna? Ei keegi? Härra Maurus ka ei taha. Ennem juba siis hulluks kui Siberi. Mõistate? Ennem üliinemine kui sotsialist, sest üliinemine pannakse hullumajja, kus on soe tuba, aga sotsialisti võtab Siberis külm. Nelikümmend kraadi! Veel rohkem! Viiskümmend! Veelgi rohkem! Mis aitab seal sotsialismus, kus on kuuskümmend kraadi. Midagi ei aita. Sellepärast hoiame endid! Las härra Miilinõmm läheb Siberi, meie lähme parem hullumajja.“
Härra Maurus naeris. Aga sel silmapilgul kõlises uksekell ja sisse astus käskjalg, kes tõi Miilinõmmele mingisuguse raamatu, mille see tellinud Saksamaalt.
„Mis raamat see on?“ küsis härra Maurus käskjalalt.
„Ma ei tea,“ vastas see.
„Kuidas? Teie ei tea, mida te laiali kannate?“ imestas härra Maurus etteheitvalt.
Käskjalg võttis saatelehe ja luges kuuldavalt :
„Sotsioloogia.“
See sõna pistis härra Maurust nagu nõelaga.
„Mis see oli?“ küsis ta.
„Sotsioloogia,“ kordas mees.
„See raamat viige tagasi,“ ütles härra Maurus. „Võtke ta kohe kaasa.“
„Miks, härra direktor?“ küsis mees.
„Mitte küsida, kui härra Maurus käseb. Võtke oma raamat.“
„Härra Maurus, ma olen teenistuses ja mina pean…“
„Teie peate selle raamatu tagasi viima.“
„Aga härra Miilinõmm elab ju siin?“ küsis käskjalg.
„See pole teie asi,“ kärgatas härra Maurus. „Võtke oma raamat!“
Aga mees jättis selle lauale ning põgenes uksest, nagu oleksid tal kiusajad kannul. Härra Maurus jooksis talle küll välisuksele järele ja kutsus teda tagasi, kuna hilissügise külm vihm peksis talle vastu silmi, aga mees läks, nagu oleks ta äkki kurdiks ja tummaks jäänud.
Härra Maurus jooksis tuppa tagasi ja hüüdis:
„Paas! Ruttu sirm ja viige see raamat kauplusse tagasi!“
„Mul ei ole sirmi ,“ vastas Indrek.
„Mis see siis tähendab? Vihma sajab ja teil ei ole sirmi. Miks ei ole?“
„Pole ostnud,“ ütles Indrek.
„Nii on see ikka,“ pahandas direktor. „Kui härra Maurusel on midagi vaja, siis teil ei ole. Kel on sirm?“
Aga ühelgi ei olnud või, kuigi oli, siis oli see kellelegi antud.
„Ma lähen niisama,“ ütles Indrek, „panen palitu alla.“
Aga ei, see oli direktorile vastuvõtmatu, sest see oli võõrale raamatule, mis toodud saksa kauplusest, alandav ja rüvetav. See oli viisakuseta ja näitas selle maja harimatust, kust tuuakse raamat nõnda tagasi.
„Siis minge ostke sirm,“ ütles härra Maurus natukese aja pärast ja hakkas taskust raha otsima. Õnnetuseks ei leidunud seal nõutavat summat, sellepärast küsis ta: „Kel on raha? Kes võib härra Maurusele laenata? Ruttu, härra Maurusel pole aega oodata.“
Aga kellelgi polnud raha või, kui oligi, siis ei tahetud seda näidata. Ülalt raha minna tooma, selleks ei jätkunud härra Maurusel praegu aega; sellepärast ütles ta:
„Siis andke mulle paberit ja sulge . Või ei ole ka seda härra Mauruse majas? Sirmi ei ole, raha ei ole, paberit ei ole, sulge ei ole, tinti ei ole, midagi ei ole.“
Aga ei, paberit leidus. Ilmus ümbrikki. Kuid seda polnud vaja. Härra Maurus käristas paberilehe küljest kolmenurgelise tüki, kritseldas sinna saksa keeles peale: „Üks vihmavari härra Maurusele. Odav ja hea. Ma ootan. Härra Maurus“, murdis ta mitutpidi kokku ja andis siis Indreku kätte.
„Hoidke peos ja peo pistke tasku, siis ei saa märjaks,“ ütles ta. „Ning jooske, näidake, et ometi ükski kõrd on teie pikast jalgest kasu. Sirmi mitte lahti teha, härra Maurus ise tahab proovida!“ Viimased sõnad hüüti välisukselt järele.
Vihmavarjuga tagasi tulles jõudis Indrek Miilinõmmele kodu ukse all järele. Nõnda siis oli ta asjata joosnud, sest Miilinõmme nähes unustas härra Maurus muidugi kõik. Nii see oligi. Härra Maurus ei tahtnud vihmavarju nähagi, vaid kargas kohe Miilinõmme kallale.
„Mis see on?“ küsis ta sellelt ja näitas raamatule laual.
„Raamat,“ vastas Miilinõmm ja võttis selle laualt, et vaadata.
„Mis raamat see on?“ jätkas härra Maurus oma juurdlust ametliku näoilmega.
„See? See on minu raamat, ma tellisin ta Saksamaalt,“ seletas Miilinõmm.
„Ma ei küsi, kelle see on, vaid — mis raamat see on,“ ütles härra Maurus.
„See on „Sotsioloogia“,“ vastas Miilinõmm.
„Kes lubas teid niisuguseid raamatuid härra Mauruse majja tellida?“
„Mis sel raamatul siis on, et teda ei tohi tellida?“ küsis Miilinõmm vastu.
„Palun minu küsimuse peale vastata: kes lubas teid selle raamatu siia tellida?“
„Selleks ei olegi ju luba tarvis,“ ütles Miilinõmm. „See ei ole ju mõni keelatud raamat.“
„See inimene ei oska saksa keelt,“ ütles härra Maurus nüüd poistele eesti keeli. „Tema on Saksamaal oma haridust täiendanud, aga saksa keelt ta ei mõista. Härra Maurus küsib lühidalt ja selgelt: kes lubas tellida? aga tema vastab: see pole keelatud.“
Sellest tundis Miilinõmm enda haavatuna ja ütles ka eesti keeli:
„Härra Maurus, mis teie minust õieti tahate?“
„Mina tahan teilt lühikest ja selget vastust: kes lubas tellida minu majja niisukese raamatu? On see selgesti küsitud?“
„On küll,“ vastas Miilinõmm.
„Siis vastake sama selgelt: kes lubas?“
„Aga, härra Maurus, selleks ei ole ju luba tarviski,“ ütles Miilinõmm.
See vastus torkas direktorit nagu nõelaga ja poiste poole pöördudes karjus ta:
„Kas kuulete? See inemine on hull! Ta on üliinemisest hulluks läinud nagu see teinegi. Üliinemine teeb kõik hulluks! Mina küsin, kes lubas? tema vastab: pole tarvis.“
„Aga see on ju nõnda,“ seletas Miilinõmm, „raamat pole ju Venemaal keelatud.“
„Nüüd kuulete isegi, et see inemine on päris hull!“ karjus direktor poiste poole. „Venemaal pole keelatud, tähendab, härra Mauruse majas lubatud. Ilus! Väga ilus! Sõnnik pole Venemaal keelatud, sellepärast võib iga mees oma koormaga härra Mauruse uksest sisse sõita. Eks ole nii? Ütelge, on see inemine hull või ei ole, kui ta nõnda räägib?!“
„Härra Maurus, mina olen Saksamaal oma haridust täiendanud ja tean väga hästi, mis on sõnnik, aga see raamat ei ole mitte sõnnik, sest siis poleks ma teda tellinud, sest sõnnikut on meil omalgi küll,“ rääkis Miilinõmm kõrgendatud häälel.
„Palun minu majas mitte karjuda!“ hüüdis härra Maurus.
„Teie ise karjute,“ vastas Miilinõmm ärritatult.
„Mina võin siin karjuda, sest see on minu maja, need on minu poisid ja mina olen nende direktor.“
„Ega te siis sellepärast minu direktor enam ole,“ sähvas Miilinõmm vahele.
„Seni kui elate minu majas, olen ka teie direktor ja teie ei tohi siia niisukseid raamatuid tellida, sest see rikub minu maja ära. Mõistate? Kes kõrda ei taha pidada, see mingu härra Mauruse majast ära.“
„Härra Mauruse maja on sõnnikukast!“ karjus Miilinõmm nüüd.
„Kas kuulete, kas kuulete!“ hädaldas härra Maurus. „Minu maja sõnnikukast! Aga sel inemisel omal ei ole sõnnikukastigi, tahab ainult härra Mauruse maja selleks tarvitada. Välja minu majast!“ karjus ta Miilinõmme ees peatudes.
„Lähen ka,“ vastas see.
„Jalamaid!“ karjus härra Maurus.
Kui Miilinõmm oli oma tuppa läinud asju pakkima, rääkis härra Maurus oma poistele nõnda:
„See inemine on hull, päris hull. Härra Maurus küsib ükskord selgelt, aga tema ikka: pole keelatud. Härra Mauruse majas on kõik keelatud, mida härra Maurus pole lubanud. Kas on härra Maurus kunagi sotsialismust või sotsioloogiat lubanud? Ei ole. Tähendab, see on keelatud. Sest pole ühti, et Venemaal lubatud. Venemaal võib näpuga nina nuusata, sest seda tsensuur ei keela. Või on meie armuline keisrihärra käsu välja andnud: minu riigis ei tohi keegi näpuga nina nuusata? On ta seda teinud? Ei ole. Miks? Sellepärast et Vene riik on nii suur ja temas elab niipalju inemisi, et kui tahaks kõigile taskurätikud anda, siis tuleks riidest puudus. Seda teab keisri majesteet. Aga kas härra Mauruse riik on ka nii suur, et siin riidest puudus tuleb, kui tema poistele taskurätikud tahab anda? Ei, siin ei tule riidest puudus. Sellepärast on näpuga ninanuuskamine Venemaal lubatud, aga härra Mauruse majas keelatud. Mõistate? Aga miks on härra Mauruse majas keelatud sotsioloogiat lugeda? Kes teab? Keegi ei tea. Aga härra Maurus teab. Sellepärast, et härra Mauruse majas ei tea keegi õieti, kus lõpeb sotsioloogia ja kus algab sotsialismus. Kus aga lõpeb sotsialismus, seda me juba teame. See lõpeb Siberis. Sellepärast ei pea ükski härra Mauruse majas lugema sotsioloogiat, sest muidu võib ta ise ja ka vana härra Maurus sattuda Siberi, kus on kuuskümmend kraadi külma. Mõistate? Sest mõelge ise: üks on sotsia , teine sotsio , muud vahet ei ole. Ühel a, teisel o, see on kõik. Der Unterschied ist ganz unbestimmt. Ainult lõpud lähevad lahku — ismus ja loogia. Aga sõna tuum on tema juur, seda peab vaatama. Sellepärast siis, kui keegi hakkab sotsioloogiat lugema, siis satub ta väga kergesti sotsialismusesse ning sealt kuuekümnekraadilisse külma. Härra Maurus on vana, teda petta ei saa, öeldagu sotsia või sotsio, a või o, härra Maurus teab, niipea kui lased kuradi kiriku, siis on ta varsti kantslis, ja sealt hüppab altari ette. Mõistate?“
Muidugi, härra Mauruse poisid mõistsid ikka, kui härra Maurus ise seletas. Nad mõistsid isegi siis, kui nad ei saanud põrmugi aru, millest oli jutt, nagu praegusel juhul. Aga üks oli neile ometi selge: Miilinõmm lahkus kas sotsioloogia, sotsialismuse või nende mõlemate pärast ja nõnda pidid need olema väga huvitavad asjad. Need ja üliinimene, kes ajab ropu haigusega hulluks.
XXXIV .
Kui härra Maurus lootis, et Miilinõmme lahkumisega saab tema maja puhtaks niihästi üliinimesest kui ka igasugustest sotsismidest, siis pidi ta varsti nägema, et inimene küll mõtleb, aga jumal juhib. Nimelt saabus juba järgmisel päeval Peeterburist uus õpilane, aastat kaheksateist vana, kõhetu keha, prillitatud silmade, kongis nina ja lopsaka suuga, kes pidi olema inglane, vanemate poolt pärit Londonist , kelles aga voolas kõigi arvates tingimata juudi verd, mida nagu kippus tõendama tema nimigi — Solotarski. Tema isa pidi töötama mingisugusel vaimsel alal, aga millel just, seda ei teadnud õieti keegi, pealegi polnud ükski sellest eriti huvitatudki. Poeg aga oskas kohe kõigi tähelepanu köita. Tema oskas kuidagi nõnda rääkida ja talitada, et kõik hakkasid teda pidama palju targemaks kui iseennast. Seegi, et ta klassis jättis õpetajaile enamasti vastused võlgu, ei kahandanud kuigi palju üldist usku tema vaimsetesse võimetesse, sest õpetajate küsimustele oskas ta reageerida nii üleoleva ja peaaegu põlgliku muigega, et kõik arvasid: küllap ta juba vastaks, kui tahaks, kui ta ainult vaevaks võtaks, aga tema ei taha, sest temal on parematki teha. Ja see parem ei seisnud milleski muus, kui et ta tuhnis maakera mineviku kallal. Õieti ei huvitanudki teda niipalju maakera ise, vaid need loomapeletised, kes millalgi elanud. Igal kohasel ja ka kohatul juhul viis ta kõne saurustele, nii et teda ennastki hüüti viimaks Sauruseks, mis talle näis väga meeldivat, sest ta armastas kõike, mis oli suur ja torkas silma. Saurustest oskas ta nii elavalt ja piltlikult jutustada, et teda kuulati aina ammuli suuga. Jutustades ronis ta meeleldi toolile või klassis lauale, et ta oleks kõigile näha või et ta seisaks teistest kõrgemal. Ja kui ta siis seal ülal rääkis kümnesüllasest zeuglodonist, kuue sarvega dinocerasest, nelja kabjaga orohippusest, luige kaelaga plesiosaurusest, viieteistkümne süllasest atlantosaurusest, kahe paari kihvadega mastodonist või allapoole pööratud lõuaotsaga suurimast kuivmaa imetajast dinoteeriumist, siis katsus ta nende välimust ja tegumoodi arusaadavaks teha igasuguste abinõudega: punnitas palgeid, laiutas käsi, jõllitas ja pööritas oma silmi, irvitas hambaid, mille keskel üks kullast — ainuke kogu asutises, — ajas sõrmed harakile ja tõmbas nad kramplikult rusikasse, sirutas oma peent kaela või tõmbas ta nääpsukeste õlgade vahele kenusse, kükitas, laskus käpuli, mängis küürakat, ajas rinna kui lambapõlve ette, viskas pea selga või laskis ta norgu. See oli etendus, mis tegi kõigile nalja. Aga kui ta nõnda oli köitnud kõigi tähelepanu, küsis ta äkki:
„Aga mis on looma tähtsaim elund , tähtsaim omadus? Mis määrab loomale tema seisukoha loomariigis? On see tema viieteistkümnesüllane pikkus või viiesüllane kõrgus? On see tema viietollised hambad või kolmejalased kihvad ? Tema sarved või kabjad? Ei, mu härrad, see kõik on tühi puru. Peaasi istub siin.“ Ta koputas omale otsaette ja jätkas siis: „Siin asub see tähtsaim elund, millest oleneb kõik. Ei aita hambad ega kihvad, ei väledad jalad ega pikad tiivad, ei keha pikkus ega kõrgus, kui pole siin midagi.“
Jällegi koputas ta omale vastu otsaesist ja oskas seda teha nõnda, et kõik arvasid, nagu oleks ainult temal seal ülal otsaesine, teistel aga selle asemel tühjus, paremal korral õõnsus.
„Leidub sul aga siin midagi,“ rääkis Solotarski edasi, „siis näib, nagu oleksid sul pikad tiivad ja hambad, tugevad kihvad ja väledad jalad. Aga kas saurustel oli palju selles ülimas kapslis? mis te arvate? Ei, väga vähe. Ja kus nad on nüüd oma pikkuse ja kõrgusega? Kus on nende kihvad ja hambad, nende jalad ja tiivad? Kadunud! Läinud! Aga miks? Neil ei olnud siin midagi.“ Nüüd patsutas ta peopesaga oma otsaesist. „Aga minul on siin midagi,“ rääkis ta edasi. „See tähendab, ärge mõelge isiklikult mind, vaid inimest üldse, ainult lihtsuse pärast nimetan ma iseennast. Mina olen teile ainult inimene, inimsoo eeskuju. Mõistate? Nii siis: minul on siin midagi. Minul on siin mitu tuhat korda rohkem kui mõnel mastodonil, dinoteeriumil või atlantosaurusel ja see tõstab mu — tähendab inimsoo, — tõstab tuhat korda kõrgemale kui olid kõik need esiaegsed peletised, nii et võib täie õigusega öelda: tõsine sauruste kuningas pole mitte mõni viieteistkümnesüllaline atlantosaurus või seitsmesüllane brontosaurus, vaid mina siin teie ees, mina, Vladimir Solotarski. Teie naerate? Teie naerate, et mina nimetan iseennast sauruseks, aga ma mõtlen ju inimsugu. Või ei kõlba inimsugu võrrelda saurustega? Kes on kadunud ja kes valitseb ilma? Saurused on kadunud ja mina valitsen, mina Vladimir Solotarski, s. o. inimsugu üldse. Ilmas kuulub kõik minule või ta hävineb. Nõnda on minu tahe. Elevandid , lõvid, tiigrid , — maha! Saurustele järele! Metshärjad, põdrad, hirved, tuurad, kaljukitsed — kõik maha ja neist ei jää mälestustki! Nõnda tahan mina. Miks? küsite teie. Neid pole enam vaja — vastan mina. Mida vaja, seda kasvatan ise. Oli kord saurus , aga nüüd olen mina ja saurusi pole enam vaja, sest mina olen sauruste saurus. Jällegi naerate? Te unustate, et enesega mõtlen ma inimsugu üldse.“
Tõepoolest unustasidki kuulajad iga silmapilk, et kõneleja mõtles enesega inimsugu või inimest üldse, sest ta oskas ju nõnda rääkida, et kõik nägid just tema kõhetus kogus ja prillitatud silmis inimsoo kehastust. Aga kui ta seadis enda mõne sauruse kõrvale, siis ajas see tahes või tahtmata naerma, sest enda võrdlemine sellega oli palju naljakam kui asumine kogu inimsoo esindajaks klassis laual.
„Kord oli elevandil, lõvil ja tiigril suur tähtsus, aga inimene on nad oma varju jätnud. Või peab keegi elevanti tähtsamaks kui mind, Vladimir Solotarskit? Ületab lõvi mind milleski? Aga püssi tunnete? Kuulipildujat olete näinud? Nii siis: mina olen tähtsam kui ükski boamadu. Valmistasid saurused prille või olete kuulnud, et jõehobu mängiks viiulit? Aga minul on prillid ja ma mängin viiulit — paremini kui ükski teine teist. Ja ma ütlen: oleksid mu sõrmed pisut pikemad, siis saaks minust ilmakuulus kunstnik. Mõistate — ilmakuulus! Aga sõrmed ei ulatu, sellepärast pean loobuma. Pange tähele: sõrmed, mitte anne, mitte peaaju pole takistuseks. Jätsin tee teistele vabaks, ei võistle. Las mängib mõni Hubermann, mina ei mängi, sest neil on pikemad sõrmed kui minul. Või miks mängis Paganini nii hästi? arvate: anne? Tal olid pikemad sõrmed kui ühelgi teisel, sellepärast. Annet juba jätkuks teistelgi; aga sõrmed on lühikesed, ei ulatu. Peaajust puudu ei tule. Aga loomadel on sellest puudu ja sellepärast pole nad enam tarvilikud. Nende ülesanne on täidetud: nendest arenes inimene. Oli vaja miljon looma, infusooriast kuni sauruseni, et sattuda arenedes minule, Vladimir Solotarskile, s. t. inimesele üldse. See oli eesmärgiks. Nüüd on see saavutatud: siin on mu pea, mu käed, mu jalad, silmad, kõrvad, mu peaaju, ja miljon looma võib kaduda. Enam pole vaja kombineerida inimest. Olete kuulnud, kes on selle õpetuse isa? Darwin, Charles Darwin, ja kõik muu on plekk . Nietzsche üliinimene on plekk, sest ilma Darwinita poleks teda olemaski. Võta inimeselt arenemine, ja mina, Vladimir Solotarski, tahaksin teada, kuidas saab temast üliinimene. Marksism on kääbus darvinismi kõrval, sest üks ahmib kogu ilma sülle, teine udib pisut ainult inimest. Nii siis: arenemine on õpetus, et mina, Vladimir Solotarski, põlvnen saurustest, kes said viisteistkümmend sülda pikaks ja seitse kõrgeks. Mõistate? Mina, inimene, inimsugu. Rohkem pole vaja teada. Kes seda mõistab, mõistab mind ja Darwinit. Üliinimene aga — see on laste mäng, sest mis viga on inimesest üliinimene teha, aga eks katsu saurusest inimene saada. See on Nietzsche ja Darwini vahe.“
See oli see õpetus, mida Solotarski esitas lõpmatuis teisendeis väsimatult, ja ikka seisis kõige keskel tema ise oma väikese ja nõrga keha, viletsate silmade ja kummitud otsaesisega. Kuigi kaaslased teda naersid ja tema üle nalja heitsid, et suurtel saurustel nii nääpsuke poeg, ometi ei suutnud nad vabaneda teatavast imetlusest ja aukartusestki. Indrekki ei suutnud, sest Solotarski rabas teda nagu peast ja jalust korraga: pea kippus ringi käima ja jalad läksid nõdraks. Oli kõige parem, kui võis kuhugi istuda ja otsaesise käele suruda, nagu mõtleks temagi oma ülemise kapsliga suurustama hakata. Aga tal ei tulnud see uneski mõttesse, sest ülemises kapslis polnud tal niigi palju, et oleks võinud õieti mõista Vladimir Solotarskit, seda suurte sauruste väikest poega. Ainult üks oli imelik: mida vähem ta mõistis, seda suuremaks tõusis nagu lugupidamine, nii et ta kippus järeldama: inimene hindab ainult seda, millest ta jagu ei saa. Juba paar aastat tagasi oli ta kuulnud kõneõhtuil Darwini ja Nietzsche nime, aga siis polnud ta vaevaks võtnud neid tähele panna ega meeles pidada, sest tema arvas ühes Tigapuuga: see on nende asi, kes ülikoolis või kes selle juba lõpetanud. Täiesti nende asi! Tema lohutas end ikka mõttega, et las läheb ülikooli, seal saab kõik selgeks, seal saab nii selgeks, et võib kas ise kuski seltsis teadusliku kõne pidada altruismist, optimismist või darvinismist. Aga nüüd seisab korraga tema ja teiste temasuguste ees keegi, kes temast paar-kolm aastat noorem ja õppimisega klass alamal, kes aga sellest hoolimata pulgestab neile saurusi, üliinimest ja darvinismi, nii et saada teine kas või praegu rahvale kõnelema. See tundus peaaegu ilmutusena. Vahet pidamata veeretas ta seda imeasja peas ja nägi sellest isegi unes ning nii imelikul kujul, et Indrekul oleks olnud nagu arusaadav üliinimene ja ka darvinism . Ta nägi ja tundis seda nii selgesti, et ta ütles iseendale teist külge pöörates: „Soo, nüüd on ka minul need asjad käes,“ aga hommikul oli kahjuks kõik ununenud ja Indrek taipas neid kõrgeid probleeme sama vähe kui tänini.
Solotarski suur tarkus ja sõnakus ulatus muidugi ka härra Mauruse kõrvu, sest tema kõrvu ulatus kõik, ka palju väiksemad asjad kui saurused. Temaga samuti talitada, nagu talitas ta Miilinõmmega, polnud kuidagi kasulik, sest Solotarski maksis hästi. Pealegi ei pidanud härra Maurus tema mõju nii hädaohtlikuks kui Miilinõmme oma. Solotarski mõju halvamiseks oli tal oma arvates otsustav tegur ja selle panigi ta varsti tööle: ta laskis kord-korralt ikka selgemalt läbi paista, et Solotarski polegi inglane, vaid juut.
„Mõistate? Inglise juut,“ seletas ta nagu mõnda suurt saladust Indrekule ja Vainukäole. „Aga muidugi, see on hoopis teine kui vene juut, sest ka inglane on teine kui venelane. Tema on ka teine kui sakslane. Inglane õpetab arenemist, õpetab, et roomajast sai lind, linnust loom, loomast ahv, ahvist inemine, inemisest eurooplane, eurooplasest inglane, ja inglise juut lisab juurde: ning inglasest juut. See on see kõige kõrgem siin ilmas. Ja mis teeb see kõige kõrgem? Mis ta on ikka teinud? Parandab ta ilma? Armastab ta inemist? Ei, tema õpetab teisi, kuidas peab ilma parandama ja inemist armastama. Ise tema teeb ainult sahkermahker. Tema õpetab ka sotsialismust, sest ka see on sahkermahker. Härra Maurus tunneb need vanad juudi vigurid. Juut andis meile õpetuse: ära muretse homse eest. Aga mis teeb ta ise? Oo, juut ise muretseb! Tema ei teegi muud kui muretseb. Sel ajal, kui teised ei muretse, muretseb tema kahekordselt ning kõik läheb tema tasku. Juut tahtis õndsaks saada ja mis ta tegi? Poos ta ise Kristuse risti? Ei, vaid korralik roomlane tegi seda juudi eest. Roomlane valas süüta vere, aga juut sai õndsaks. Pesku Pontsius Piilatus või Piilatus Pontsius oma käsi niipalju kui tahab, üks jääb ometi maksma: juudid lõid ta üle. Ja sellepärast arvan ma: Juudas ei olnud mitte juut. Juut poleks nõnda lõksu läind, et pidi enda üles pooma. Ka poleks juudid oma suguvenda kolmekümne hõbeseekliga sisse vedanud , sest juut juuti ei peta . Nii et oli see Juudas mislane ta oli, juut ta küll ei olnud. Juut teeb ikka nõnda, et tal midagi üle jääb. Aga mis jäi Juudasel üle? Mitte kui midagi. Isegi õndsaks ei saanud ta. Nemad Pontsiusega kahekesti läksid hukka, sest nemad saatsid lunastustöö, s. t. mõrtsukatöö toime. Need kolmkümmend hõbeseeklitki viskas ta ära. Arvate teie, et juut oleks seda teind? Mitte kunagi! Nii et Juudas läks juudi lõksu, nagu see roomlane Piilatuski. Nende peale mõistetakse veel tänapäevgi kohut, aga juudid — nemad on maailmale õnnistegija annud. Siit näete: ühed teevad ja ei saa midagi, teised ei tee midagi ja saavad ainult. Nõnda on jumala tahtmine tänapäevani. Ja pange tähele: roomlane on surnud, aga juut elab. Ja mina ütlen: inglane sureb ka, aga juut ei sure. Teate miks? Sellepärast et juut õpetab igal pool: ära usu jumalat, ära usu midagi, aga ise hoiab kramplikult Jehoova hõlmast kinni ja see veab välja, sest Jehoova veab ikka välja. Niisugused on need juudi vigurid. Sellepärast pole vaja igakord uskuda, kui mõni ütleb, tema on inglane, sest mõni inglane võib ka juut olla.“
Nõnda selgitas härra Maurus oma poistele inglase ja juudi vahet. Ja kuigi need sellest palju targemaks ei saanud ega direktori sõnu kuigi tõsiselt ei võtnud, sest tema oli ainuke isik siin asutises, kelle sõnu kõige vähem tõsiselt võeti, ometi jäi midagi kuhugi rippuma. Jah, Indrekki mõtles: miks nimetab ta end inglaseks, kui ta on tõepoolest juut? ja kui ta luiskab selles, ehk ta luiskab siis ka muus?
Seega pääses härra Maurus ikkagi oma eesmärgile lähemale — Solotarskit hakati vähema huviga kuulama ja tema tarkusest ei peetud enam endiselt lugu. Juhtus isegi seda, et kui ta kõneldes lauale ronis, siis ta sealt maha karjuti, nagu peetaks mõnda miitingut. Aga huvi nende suurte nimede vastu, mis olid liikuma lastud, ei kahanenud, vaid võttis aina hoogu, nagu sigineks õpilastes mingisugune eriline pisilane, mis valdab ikka enam ja enam nende vaimu ja keha. Selle pisilase kõige kindlamaks tunnuseks oli see, et õpilaste klassitöö langes ikka enam ja enam hooletusse. Molotov sõimas hullemini kui kunagi varem, aga tulu ei olnud sellest kuigi palju.
XXXV.
Ka Indrek kuulus nende hulka, kes halvasti hakkasid õppima, aga temal oli selleks oma eriline põhjus. Tema sai nimelt mõnerealise kirja Saksamaalt — sootuks lihtsa ja lühikese kirja sai. See kiri ajas ta niisugusesse ärevusse, nagu ta polnud ehk kunagi varemalt tundnud. Polnudki ime, sest tänini oli Indrek ikka ainult kodumaalt kirju saanud, kõige kaugemad vend Andrese omad „Poolamaa põhjast“, nüüd tuli esimene kiri välismaalt, täiesti esimene, ja käis nõnda, kui teda saksa keele asemel eesti keeles esitada:
„Kas teil on ka mõnikord igav? Minul on. Hirmus igav on mõnikord! Sellest need readki. Ärge pange neid pahaks ega olge ka eriti rõõmus, sest nad on igavuses kirjutatud. Täna kirjutan ma vähe, aga kui ma näen, et sellest on abi, siis tuleb rohkem. Oma aadressi ma Teile praegu ei saada, sest see pole tähtis. Pealegi lähen ma vististi siit ära, nii et aadress olekski asjata.
Rimalda.“
Ei mingit pealkirja ega nime, millest näeks, kellele need read määratud, nagu oleks üsna ükskõik, kes neid loeb, ainult kui neid keegi loeks. Aga ümbrikul seisis Indreku nimi suurelt ja selgelt. Käekirja järele kippus Indrek arvama, et aadressi on kirjutanud keegi mees, vähemalt mitte Ramilda, sest Indrek ei uskunud millegi pärast, et temal võiks olla niisugune käekiri.
Indrek luges ja luges neid tühiseid ridu, peatudes iga lause, iga sõna ja tähegi juures, nagu peaks kuski mingisugune suur saladus avanema. Olgugi et ta kirja täiesti mõistis, ometi avas ta sõnaraamatu ja uuris üksikute sõnade tähendust kõigis tema varjundeis ja murdis pead, missugune tähendusvarjund siin on mõeldud. Nõnda näis talle, nagu oleks kiri just selle läbi sügavuselt ja tähendusrikkuselt võitnud, et ta on võõraskeelne. Ja tal tuli meelde Vellemaa mineva-aastane sellekohane väide, mida ta siis oli pidanud naeruväärseks.
Ramilda polnud oma aadressi saatnud, tähendab — ta ei soovinud vastust. Ongi parem — mõtles Indrek, aga katsus ometi kohe vastust kirjutada, mitte selleks, et teda ära saata, vaid lihtsalt muidu niisama, et näha, kas oskaks niisugusele kirjale vastata, kui peaks vastama. Ja ei osanud, mitte ei osanud. Kirjutas küll hulk vastuseid, aga rebis kõik puruks, pistis tasku ja viis pärast komade paleesse. Mõtles, et kui õnnestuks kirjutada see õige vastus, siis jätaks ta tema järele, paneks ta kas või tassikõrvade juurde hoiule, et oleks hiljem iseendal näha ja võib-olla ka mõnele teisele näidata, mis temale välismaalt kirjutatud ning mis tema sellele vastanud. Aga nüüd ei olnud midagi, isegi nädalate pikkustel pingutustel polnud tagajärgi, sest kirjuta mis kirjutad, ikka tunned, see pole see õige. Ainuke lohutus oli lõpuks, et kiri isegi vististi on sattunud eksikombel tema nimele, õieti oleks ta pidanud minema mõnele teisele, sellele õigele, küllap see oleks siis ka leidnud õige vastuse. Tulevikus ehk selgub kõik, tulevikus muidugi, sest ega niisugune asi selgumata jää.
Ja selguski. Sest kui Indrek oli oma arutlustega parajasti sinnamaani jõudnud, saabus teine kiri, pikk kiri, mille lõpus seisis juba Ramilda, mitte Rimalda. Juba see nimevahetus maksis Indrekule midagi. Kui esimene kiri oma nimega ajas ta ärevusse, siis see teine röövis talt lihtsalt aru. Ainult ühest oli kahju: polnud kellelegi öelda, kui väga see kiri röövis talt aru.
Kiri ise oli enamasti pliiatsiga kirjutatud ja nähtavasti mitte ühe korraga, mitte ka ühe päevaga, sest selleks oli ta liiga pikk. Ta käis nõnda:
„Näete, esimene kiri mõjus hästi, muidu ei kirjutaks ma uuesti. Õigust öelda, see polegi kiri, vaid niisama ajaviide. Vahel tuleb niisugune tarvidus lobiseda ja sealjuures vaikida, sest ei viitsi suud liigutada, ja siis ma kirjutangi Teile. Sellepärast ei saatnud ma Teile esimeses kirjas oma aadressigi, sest kui Teie hakkaksite vastama, siis poleks see enam vaikiv lobisemine. Ega? Ja et Teie mulle üldse ei vastaks, kui ma Teile oma aadressi saadaksin, seda ma ei usu, sest Teie olete selleks liiga hea. Teie vastaksite tingimata. Muidugi on veel teine põhjus, miks ma ka selles kirjas Teile oma aadressi ei anna, ja see on see peapõhjus; eelmises kirjas ma juba ütlesin: mul tuleb tõepoolest siit varsti ära minna, selles pole nüüd enam mingit kahtlust. Aga Te saate isegi aru, mis mõte oleks mul Teile oma aadressi saata, kui mind ennast enam siin ei ole. Sellepärast oodake pisut, kuni leian paiga, kuhu kauemaks püsin, siis teatan, kus, tingimata teatan. Seni leppige ainult sellega, et mina lobisen ja Teie kuulate, nagu polekski Teil midagi öelda. Kuulate tõsise näoga, nagu siis, kui ma õpetasin Teile saksa keelt; mäletate? Aga kuidas on Teie saksa keelega lugu nüüd? Kui Te mulle kord kirjutate , siis kirjutage tingimata saksa keeles, vähemalt osagi, aga ilma sõnaraamatu ja grammatika abita, et ma tõesti näeksin, mida Te olete õppinud, kuipalju edasi jõudnud. See maksab ainult Teie esimese kirja kohta, pärast kirjutage eesti keeli; saan ometi niigi palju teda siin näha ja ka kuulda, kui ma teda iseendale valjusti ette loen.
…Olen vaheajal iseenda ja Eesti üle järele mõelnud, olen kellegi abil mõelnud, aga seda ei ole nüüd enam. Öelge mulle päris otsekoheselt ja avalikult, öelge nagu oma sõbrale, sest mina pean Teid pisut oma sõbraks. Kust ma seda võtan, et Teie võiksite minu sõber olla, seda ma tõepoolest ei tea, aga mulle näib, et kõigist inimestest ilmas sobite Teie kõige paremini mulle sõbraks. Sest mina pole nähtavasti kuigi palju väärt või ma olen halb ja tujukas, nii et pole ühtegi, kes tahaks või suudaks minule pisutki sõber olla. Pealegi olen ma sagedasti kuri ja, kui juba neiu on noorelt kuri, mis peab siis temast vanalt saama. Aga Teil on niisugused silmad, nagu mõistaksite, miks ma olen nii sagedasti kuri, ja kui keegi seda mõistab, siis annab ta teisele palju andeks. Ja mina arvan, et Teie võiksite mulle palju andeks anda, hirmus palju…“
„Kõik!“ hüüdis Indrek vahele. „Kõik, kõik!“
„Seda Teile kirjutada on muidugi mõttetu. Pealegi tahtsin Teilt selle asemel midagi küsida, aga see tuli vahele. Minu küsimus on samuti mõttetu, aga ma küsin siiski. Aga Teie peate mulle ausalt ja otsekoheselt vastama, sest muidu pole mõtet üldse vastata. Ja vastus andke tingimata eesti keeles, sest ma olen tähele pannud, et inimene on emakeeles palju ausam ja otsekohesem kui ükskõik missuguses võõras. Sellepärast peavadki diplomaadid — ühega sain siin tuttavaks — ikka võõraid keeli mõistma, muidu ei saa nad hästi valetada. Sest emakeeles on inimesega rääkinud kord need, kes temale elus kõige vähem valetanud, nii et emakeel on kõige ausam. Pealegi on needsamad inimesed temale rääkinud oma kõige südamlikumad sõnad, võib-olla nii südamlikud, et niisuguseid ei kuule inimene enam kogu eluaeg. Aga kus sa siis valetad keeles, milles oled kuulnud niipalju tõtt ja õrnust. Ehk kuigi valetad, siis tuleb ometi mõnikordki, vahel harvagi meelde, et see on ju sinu tõe, sinu suurima õrnuse keel, ning nõnda pead pisutki piiri. Eks ole? See ongi põhjuseks, miks kirjanikud ja luuletajad tarvitavad ainult emakeelt — see on nende tõe ja õrnuse keel. Aga mis viga on võõras keeles valetada, selles pole sa ju võib-olla ainustki õiget tõe- ja õrnusesõna kuulnud ja nõnda võid lasta kas või maad ja taevad kokku, takistust pole mingisugust. See on tingimata nõnda. Kole rumal, aga on! Sellepärast kardan ma nii hirmus, et ma Teile luiskan, sest ma kirjutan ju võõras keeles. Pange tähele — võõras keeles, sest mina olen otsusele tulnud, et saksa keel on mulle ometi võõras keel: ma olen tähele pannud, et temas on mul palju kergem valetada kui eesti keeles. Sellepärast. Mäletate, mis ma Teile kord rääkisin saksa keelest ja armastusest? Teie ehk ei mäleta seda, aga mina mäletan, nagu oleks see alles eile olnud. Ja teate, miks ma seda nii hästi mäletan? Mul oli tol korral üks mõte ja seda mõtet pole saanud ma unustada ning ühes mõttega seisab ka kõik muu meeles. See on ju nõnda võimalik? Nii siis: tol korral ütlesin ma, et armastust võib viisakalt avaldada ainult saksa keeles. Aga kui te enne ei tea, missugune tuulepea ma olen, siis näete seda nüüd, sest nüüd olen ma otse vastupidises arvamuses. Mõistate? Armastus on elus kõige tähtsam, see on minu kindel veendumus , ja mõelge ometi, tema avaldamise suhtes on minu vaated põhjalikult muutunud. Kui mina kunagi peaksin ilmas inimese leidma, keda ma armastama hakkan, siis võiksin ma seda talle öelda ainult eesti keeles. Ainult. Isegi kui ma sakslast armastama hakkaksin ja kui ma sellest temale peaksin kirjutama, paneksin ma kirja ette otsa eesti keeli: armas, kallis. Vähemalt need kaks sõna peaks see mees ära õppima, kes mind armastab. Tema võib mulle kirjutada kas või hiina keeli, aga need kaks sõna tahan saada eesti keeli. Tingimata!
…Kahel esimesel korral ei jõudnudki ma oma küsimuseni, katsun täna. Aga juba ette vannutan Teid, et te mulle vastaksite ainul ausalt ja otsekoheselt. Küsimus ajab Teid ehk naerma, ta võib olla Teile isegi arusaamatu, aga mina tahan ikkagi ausat ja otsekohest vastust, sest minule on see küsimus tähtis. Ma isegi ei tea õieti, millal või miks ta mulle tähtsaks on saanud, äkki ainult tunnen, et on. Võimalik, et see läheb mööda, nagu ta tuligi, aga vastata võiksite ometi. Mina küsin nimelt: kas ma olen kadakas? Te ometi teate, mis see on? Mina ise arvan, et ma ei ole, sest ma tahaksin juba armastust, seda tähtsaimat, avaldada emakeeles, ja kui keegi juba seda tahaks teha, on ta siis veel kadakas? Ja teate, mis mina arvan: kadakas ei armastagi, ei võigi armastada, vähemalt ei või ta seda avaldada tõepäraselt ja usutavalt, sest tema pole ju kunagi kuulnud tõepäraseid armastusesõnu. Ema rääkis temaga juba lapsepõlvest saadik võõras keeles, mõistate? Kadakas kuuleb lapsest saadik ainult võõrast keelt, ainult võõrast. Oskate Teie endale kujutella, mis tähendab inimesele, kui ta kunagi pole kuulnud emakeelt ei kodu, koolis ega kirikus? Teie muidugi ei mõista täiesti, mis see tähendab või mis ma mõtlen, sest teie ei saa aru, kuis võib olla, et laps ei kuule ema suust emakeelt. Aga see on üsna lihtne asi. Öelge, kas meie kadakas usub, et ta on sakslane. Muidugi, et ei usu. Aga kuis siis saab saksa keel tema emakeel olla, kui ta teab, et ta polegi sakslane? Tähendab: mis teeb iga kadakas oma lapsega sünnist saadik? Hakkab temale valetama esimesest silmapilgust peale, valetab temale juba oma üsas, valetab iseoma lapsele, öeldes: sa oled sakslane. Mõistate teie, mis see tähendab, kui ema ise oma lapsele maast madalast nõnda peab valetama? Mina arvan, teie kui mees ei mõista seda mitte täiesti. Mis te arvate, mis saab niisugusest emast ja mis saab niisuguse ema lapsest? Ei või ju olla, et selles emas oleks kustunud igasugune tõearmastus, igasugune otsekohesus isegi selle vastu, keda ta ise ilmale kandnud. Ometi vahel harvagi peab tal olema mõni selge silmapilk, kus tal hakkab valus ja häbi iseenda ja oma lapse pärast. Ja kas mõistate, et see kestab kogu eluaeg, ka siis, kui juba lapsed teavad, saavad aru, et nende ema on neile maast madalast valetanud ja valetab ikka veel? Kas mõistate, et see kestab põlvest põlve? Aga mis peab saama inimtõust, kes valetab täie teadmisega hällist hauani? Te mõelge ometi hästi järele, mis sünnib nende inimestega, kui nad hulgakesi kokku tulevad kui sakslased ja kui nad ometi kõik vastastikku teavad, et nad ükski seda ei ole. Sama valega lähevad nad ka karjas kirikusse, asuvad armulauale. Pattude andeksandmistki mõtlevad nad saada valega. Võtavad õpetajalt vastu Kristuse ihu ja verd, aga ise valetavad. Õnnistegija lunastava vere juures valetavad. Mina olen ka nõnda valetanud, sellepärast tean ma seda. Ja mina usun, et nii mõnigi teine teab, kui hirmsat pattu ta nõnda teinud püha vaimu vastu, valetades oma lastele kodu ja jumalale altari ees. Aga ütelge mulle, mis võib neist inimestest saada, kes valetavad põlvest põlve nõnda? Mis võib saada lapsest, kellele ema pistab rinna suhu ühes valega? Mina ütlen: neist inimestest ei või midagi saada, sest nemad on mürgitatud mitte eluks, vaid surmaks. Mulle on seletatud, et on olemas mürgid, mis kuivatavad korjuse. Kadakates immitseb ürgvale niisuguse mürgina, mis kuivatab nad hingeliselt ja vaimselt, nii et nad on kui käsnad, kui elusad muumiad. Sellepärast ei tea kadakas kunstist ja kirjandusest midagi, sest muumial pole neid elundeid, millega puudutada hingeliselt ja vaimselt elavat. Mina eesti kirjandust ei tunne, aga et ma tean, selle on kirjutanud kadakad, siis arvan ma, et see on muumiate poolt kirjutatud muumiatele, mitte elavate inimeste poolt elavatele inimestele, ja sellepärast ei tahagi ma teda tunda. Kui ma eksin, siis kirjutage mulle sellest juba oma esimeses kirjas. Ma olen pidanud palju lamama ja siis oli mul palju aega mõtlemiseks. Ning teate, mis ma kord mõtlesin: Mis oleks, kui minul oleksid lapsed, oleks ainuski laps, võiks olla nääpsukene ja kõhnake, aga ikkagi oleks ja mina peaksin temale elu esimesest silmapilgust peale valetama, peaksin isegi valega teda oma ihus kandma? See on muidugi lollus nõnda mõelda, sest mina usun, minul ei tule kunagi lapsi, aga ometi ei pääsenud ma sellest mõttest. Ja kui Teie teaksite, missugust piina valmistas mulle juba paljas oletamine, et see võiks nõnda olla — et ma oma lapsele valetaksin! Saate aru: ütled endale küll, et milleks piinelda, sest lapsi sul niikuinii ei tule, aga ometi piinled, sest äkki käib mõte läbi: aga kui ometi tuleb. Kui tuleb laps mitte tõelikult, vaid ainult mõttes. Saate sellest midagi aru? Mõistate, mis tähendab, et ma võin mõttes lapse saada ja et ma võin sellele lapsele maast madalast valetada? Mõttes pistan talle rinna suhu ja mõttes valetan temale. Uskuge või mitte, aga ma pidin otse hulluks minema, kui ma nõnda mõtlesin. Ma ei tea praegugi, kus ma Teile sellest kirjutan, kas mul täis aru peas või mitte. Ja siis äkki sain ma meeletult rõõmsaks, sest ma ütlesin endale: aga ma ei olegi ju kadakas, miks ma peaksin oma lapsele nõnda valetama! Tõendused! hüüdsin iseendale vastu ja ma ei leidnud midagi muud kui aga seda, et äkki tundsin, kui väga ma tahtsin, et keegi ütleks mulle: mu armas, mu kallis!“
…Ma ei või sinna midagi parata, et ikka veel tahan Teile kirjutada kadakatest. Asi puutub ju minusse endasse, sellepärast. Ütlesin Teile: ma pole kadakas. Aga mis ma siis olen? — see on küsimus, mis mind piinab. Olen ma sakslane? Ei ole. Eestlane? Ka eestlane mitte, sest mis eestlane ma olen, kui ma ei mõista õieti oma emakeeltki. Ja teate, mis mõttele ma äkki tulin: Eestimaal ei elagi eestlasi. Võib-olla maal, aga sealgi mitte igal pool. Seda panin alles tänavu kevadel tähele, kui kodu käisin, tähendab Viljandimaal. Seal on kadakas vallutanud taludki. Saate teie sellest aru: kadakas istub ka talus ja pursib saksa keelt. Eesti kadakas! Kui seda teeb mõni rätsep, kingsepp või sõiduvoorimees, siis sellest saab aru, või kui seda teeb mõni rahvamees ja eesti elu edendaja nagu minu isa — jah, uskuge, ka minu isa on kadakas —, siis seda mõistad ka kuidagi, sest haritud eestlasi meil veel ei ole, vaid on ainult kadakad — ainuüksi kadakad. Eesti elu edendab ainult kadakas; nõnda oli, on ja vist jääbki viimse kohtupäevani. Ja kas teate, miks see nõnda on? Teie ei tea? Aga mina tean. Enne ei teadnud, aga nüüd on kõik selge. Siin sain selgeks. Asi on hoopis lihtne: kadakas ei sure, muidu sureks kogu inimsugu Baltimaal, sest pange tähele: meie sakslasedki on ainult kadakad, täisverd kadakad. Saksa kadakatel ja eesti kadakatel on ainult väike vahe: esimesed usuvad, et nad on sakslased, teised katsuvad ainult teisi seda uskuma panna. Muud vahet ei ole. Mõlemad on kuivad kui käsnad, aga kumbki ei võta tuld ega põle. Näete, kui tark ma olen. Teie pidasite mind alati palju rumalamaks, seda ärge katsuge mulle sugugi tagasi ajada, sest ma lugesin seda teie silmist. Ja see on minu ainuke etteheide Teile: et pidasite mind rumalamaks kui ma tõepoolst olin ja olen.“
„Ma olen teid ainult imetlenud,“ vaidles Indrek vastu ja luges alles siis edasi:
„Isa peab ka mind rumalamaks kui ma olen, ja nõnda on mul ikka kerge olnud teda ninapidi vedada, sest minusugune rumal tüssab ikka targemaid. Isa kohtleb mind nõnda, nagu oleks mul arust puudu või nagu logiseks mul peas mõni kruvi. Aga mis Teie arvate, on mul arust puudu? Pisinatukenegi? Vahel harva hooti? Sellest kirjutage mulle tingimata. Tõmmake lugedes siia kohe punane kriips alla, nii et ei unusta. Juba ette ütlen Teile, et mõnikord näib mulle endalegi, nagu poleks mul ülemisel korral päris korras. Aga kas tähendab see, et mina olen rumal? Mõelge selle üle järele ja kirjutage. Teil on aega mõelda küll, sest mul kulub ikkagi veel mõni päev, enne kui võin Teile saata oma kindla aadressi. Ahjaa! Tahtsin Teile veel öelda, et ega eesti sugu ikka veel ilmast otsas ei ole, teda on tingimata veel mõnes kohas kodumaal ja kindlasti leidub teda ka Venemaal või Ameerikas. Seal on veel tõsiseid eestlasi. Ja kui mina veel kauemaks siia jään, siis saan ka mina päriselt eestlaseks, kui mitte muidu, siis vähemalt selleks, et ma tahan ometi midagi olla. Sest ega see veel midagi ole, kui ma ütlen: ma pole kadakas. Aga mis ma siis olen? Ma pole midagi, see on vastus sellele tähtsale küsimusele. Kas olete kunagi tundnud, kas või silmapilgukski, viirastusena või unenäos, et Te pole mitte midagi. Kõik on, aga Teie ei ole. Möödajooksev penigi on, aga Teie mitte. Teised kõik on midagi, aga Teie ei ole. Kui Te tänini pole seda veel tundnud, siis katsuge tunda. See on heaks õpetuseks. Katsuge asetuda minu seisukohale siin võõraste inimeste keskel, kes kõik on midagi. Kui keegi ütleb, et tema on sakslane, rootslane, prantslane või inglane, siis tunnen ma igakord, nagu näitaksid nad näpuga oma selja taha, öeldes: näete, ma olen üks neid, kes seisavad seal, ja kui mina kaon, siis astub mõni sealt minu asemele, sest nõnda on see kestnud sajandeid. Just nõnda tunnen ma siin. Aga ütelge, kes seisavad minu selja taga? Kadakad? Aga kadakad ei seisa kellegi selja taga ja neil enestelgi pole seljatagust, nemad ripuvad taeva ja maa vahel — ripuvad, kõlguvad ja kuivavad. Eestlased? Ei, milleks peaksid nemad minu selja taga seisma. Minu selja taga ei seisa keegi, minu seljatagune on tühi, nagu oleksin ma tõepoolest mõni kadakas. Isegi minu isa ei seisa minu selja taga, sest kes tema on? On ta sakslane? Ei ole. Eestlane? Ka mitte. Kadakas? Isegi õige kadakas pole ta, sest poisid on ta pisut ümber kasvatanud. Ja mina arvan, et kui ta veel paarkümmend aastat elaks, siis võiks temastki midagi saada, kas või lõpuks eestlanegi. Näete, kuis ma oma isast kirjutan, ja seegi on tõendus, et ma pole kadakas, sest see ei kirjuta oma isast kunagi nõnda. Kadakas jääb selleks, mis olid tema isa ja ema, tädi ja onu. Tema ei muutu, tema ei arene. Teie olete muidugi Darwinist kuulnud, sellest inglasest, kes teeb ahvist inimese. Meil on siin eneseharimise loengud ja ringid, mina käin ka vahel seal. Mitte et ma otseteed midagi õpiksin, vaid ma kuulan niisama muidu, et aga kuulata. Ka teised teevad enamasti samuti, sest see on tervisele kasulik. Darwin on ka tervisele kasulik, sellepärast kuulasin seda ka. Tema õpetab, et kõik areneb. Aga oleks see inglane tundnud meie kadakaid, siis oleks ta tingimata öelnud: kõik areneb peale kadaka. Just nõnda oleks ta öelnud ja oleks meie kadakale leidnud isegi teadusliku nime, ladina keeles muidugi. Kuid see tark inglane ei tundnud kadakaid. Ja kui ma mõtlen, et tema uuris kõik metsad, maad, mered, lilled ja puud, loomad ja inimesed läbi ja jättis uurimata kadaka, siis hakkab mul temast hale meel, uskuge või mitte. Mis oli tal tulu tema suurest teadmusest, kui tal jäi silmapaari vahele kõige lihtsam ja tähtsam — loom, kes ei arene. See sööb augu darvinismi ning minul pole enam tema vastu usaldust. Kui Darwin oleks veel elanud, siis oleksin mina sellest temale tingimata kirjutanud, aga kõneleja ütles, et on juba surnud. Issand, kuis oli mul kahju temast ja ka iseendast. Iseendast sellepärast, et siin oleks olnud juhtumus, kus mina oleksin võinud kord inimsoole ja teadusele kasulik olla, mis oleks minule endale ja ka teistele kindlaks tõenduseks, et ma pole kadakas, sest kadakas pole kunagi inimsoole kasulik, aga kahjuks oli Darwin enneaegu surnud. Darwin ja Goethe! Mäletate, mis ma Teile millalgi Goethest rääkisin? Oli see vast rumal! Eks! Nüüd olen ma juba palju targem. Palju! Nüüd mõtlen ma ainult nõnda: mis sünniks, kui Goethe alles elaks? Mis oleks, kui keegi astuks minu juurde ja ütleks: Ramilda Maurus, rõõmustuge ja saage terveks, sest Goethe elab alles ja tuleval aastal tuleb ta siiasamasse oma tervist parandama, kus olete teiegi. Mis te arvate, kas võib niisugust rõõmu olla, mis teeb haige terveks? Isegi niisuguse haige, kes muidu terveks ei saaks? On ju ometi niisuguseid haigeid, kellest teatakse, et nad ei saa enam kunagi terveks. Teie muidugi ei mõista seda, sest Teie pole haige olnud. Aga mina mõistan. Mitte et mina oleksin niisugune haige, kes enam ei parane, vaid ma olin niisugune haige ja sellepärast mõistan seda palju paremini kui Teie. Ja mis oleks, kui Goethe tuleks tuleval aastal tõepoolest siia ja kui mina aimaksin, et mind ei ole siis enam? Mõistate Teie üldse, mis ma tahan öelda? Tahan nimelt seda öelda, et kui minule toodaks täna-homme rõõmusõnum, et Goethe elab alles ja tuleb järgmisel suvel meie ravilasse, siis hakkaksin ma nii hirmus oma tervise pärast kartma, et ma sureksin selle palja kartuse kätte. Tingimata! Sest ainult mõelda, et Goethe kõnnib kuski puiesteel või istub kuski puu varjus ning sind ei ole enam, on nii kole, et mul pea lööb otsas virru ja silmad lähevad kirjuks. Sellepärast on nii hea, et Goethe enam ei ela: mul pole vaja tema pärast surra. Aga Darwinist on mul kahju, väga kahju.
…Oleksin peaaegu unustanud ühe tähtsa asja. Ja teate mispärast? Ikka kadakate pärast. Sest mul on tundmus, nagu sünniks meil kõik, mis üldse sünnib, kadakate pärast ja kadakate läbi. Sellest see mannetus . Nõnda olen mina seda tundnud, kui ma millegi meie omaga olen kokku puutunud. Ka mina ise olen meil sündinud, sellepärast olengi ma nii vilets: kirjutan ikka ühest ja sestsamast.
Aga täna kirjutan siiski millestki muust: täna kirjutan Teile daamist, kes on oma lihasilmaga näinud elavat Goethet. Tema parandab Goethe asemel siin oma tervist. Ja teate, mis mina arvan: kui Goethe alles elas, siis ei kingitud temale sugugi niipalju tähelepanu, kui kingitakse nüüd sellele vanale daamile . Tema on meie kõige kuulsam daam ja seisab vanaduse nõtruse tõttu vaevalt jalul. Alati ümbritsevad teda härrad ja teised daamid, kes ootavad aupaklikult, et vana daam ütleks paargi sõna Goethest, keda ta näinud elavana. Aga vana daam — v. Schaumkropf on ta nimi — on oma sõnadega kitsi, osalt, et oma tähtsust tõsta, osalt, et ta üldse suuremat räägitud ei saa, nii väga ägiseb ja pugiseb ta oma aastate koorma all. Ja teate, mis mina veel arvan: tema, see daam nimelt, ei mäletagi enam hästi Goethet, vaid tema mäletab ainult nii-öelda iseenda mälestust. Mõistate? Tema mäletab nimelt seda, et tema on millalgi midagi mäletanud ja et ta on sellest jutustanud teistelegi lugematu hulk kordi. Mis te arvate, on niisugune asi võimalik või ei ole? Mina arvan, et on. Ja teate miks? See daam teab Goethest nii hirmus vähe, et mina lihtsalt ei suuda uskuda, et inimene, kes mäletab Goethet, mäletaks temast nii vähe. Saate aru? Inimene kas mäletab Goethet ja siis mäletab ta temast niipalju, et ei jõuaks kunagi kõike öelda, või ta on Goethe enda juba ammugi unustanud ja räägib ainult sellest, mis ta millalgi varemalt rääkinud ja mis kulub aastatega aina vähemaks ja vähemaks, kuni ununeb viimne jupp, sest kaua sa ise oma sõnu ikka meeles pead. Ja siis tuleb surm, tuleb tingimata. Ei ole enam mingit mõtet elamiseks, kui oled oma lihasilmadega näinud millalgi Goethet ja kui oled ometi unustanud tema enda kui ka oma mälestused temast. Ja et see daam tõepoolest varsti sealmaal on, siis arvan ma, parandagu ta oma tervist niipalju kui tahab, surm ei ole tal ometi kaugel. Vaene vanadaam! Ta on midagi ilusat ja suurt näinud, ja nüüd peab ta surema. Peab surema nagu kõik teised — nagu mina, Teie, minu isa, tädi. Neile kurbadele mõtetele tulen igakord nähes, kuis see vaene vana daam pingutab ikka ja jälle oma mälu, et veel midagi öelda Goethest uudishimulikkudele. Ta nimelt ei taha milgi tingimusel näidata, et tema mälestus Goethest või tema mälestus oma mälestustest kustub ikka enam ja enam tema peaajus. Aga mis sünnib siis, kui tal ühel ilusal päeval enam midagi meelde ei tule? Mis on, kui ununeb isegi Goethe nimi? Daamid ja härrad seisavad aupaklikult tema ümber — ah ja, teate, mis ma kord mõtlesin: see vana daam ehk ei olegi sünnilt von, vaid ta on tehtud selleks teenete eest: et ta on näinud oma lihasilmaga Goethet. Muidugi pole see nõnda, aga mõelda võib seda ikkagi, eks? Aga mis siis, kui ükskord seisavad daamid ja härrad tema ümber ja ootavad, ning temal ei tule enam midagi meelde? Kaotab ta siis oma mõisnikuseisuse, mis? muidugi selle, mis mina oletasin. Ei mäleta äkki enam midagi ja küsib? kes on Goethe? Mis sünnib siis? Õieti peaks ta oma aunime kaotama, kui see on antud talle mälestuste eest. Eks ole nõnda? Sest milleks talle veel see aunimi, kui ta enam ei mäleta. Ja need teised, kes seisid enne aupaklikult von Schaumkropfi ümber, mis teevad nemad? Jätavad ta muidugi sinna paika, mis? Sest mis teha ägiseva ja pugiseva vana daamiga, kes ei mäleta enam Goethetki? Arvate Teie nõnda? Kirjutage mulle sellest tingimata, kui minu aadressi saate. Oma arvamuse ütlen Teile siinsamas: nemad peaksid seisma endiselt aupaklikus ringis selle vana daami ümber ja kas või kordamööda jutustama temale tema enda mälestusi Goethest, mida nad temalt nii sagedasti kuulnud. Seda peaksid nad tegema. Miks? Seda ma ei tea, aga ma tunnen, et just nõnda peaksid nad talitama, ja mitte teisiti, kui nad on inimesed, mitte aga kahejalgsed loomad. Kui Teie minust paremini aru saate kui ma ise, siis kirjutage ja seletage mulle; oleks nii hea iseend enne surma lähemalt tundma õppida. Meie loengud on ka selleks, et iseend tundma õppida, sest muidu ei oska õieti elada ega ka õieti surra. Ka surra peab oskama, ütles kõneleja. Näiteks, see vana daam ei oska surra. Tema ütles kord: mina suren nagu Goethe. Seda kuulsin oma kõrvaga. Tähendab, ta ise ei oska surragi, jäljendab ainult Goethet. Aga kas selleks peab nõnda ägisema ja ennast laskma ühest kohast teise kärutada, et leida inimesi, kes tahaksid kuulda midagi Goethest? Ei, vaid see on vana daami viimne edevus. Mina mõistan teda nii hästi, olen ju ise olnud sama edev nagu see vana daam oma mälestuste mälestustega. Aga kas Goethe suri siis nõnda? Laskis ka tema end nõnda kärutada? Muidugi mitte. Sellepärast tahaksingi daamile kord öelda — võimalik, et ma seda nelja silma all millalgi teengi, kui on paras juht — tahaksin öelda: jätke see ägin ja pugin ning edvistamine Goethega, surge parem — see on viisakam, sest surema peate niikuinii. Tahaksin nimelt tema silmi näha, kui mina nõnda talle ütlen, mina, kes ma olen kõhnaks jäänud nagu piits, palju kõhnemaks kui kevadel seal alltoas. Aga ma arvan, et ta ütleks mulle: kuidas julgete minuga nõnda kõnelda, sest mina olen ju… mina olen… Mis ma olen? pöörduks ta lõpuks nukralt oma saatja poole. Ja kui see ei oska teda aidata, ütleksin mina: sest teie olete Goethet näinud. Aga siis raputaks see vana daam pead ja vastaks mulle: Kes see on, seda ma ei tea, aga teie olete häbematu inimene. Ütleks ja sureks sealsamas.
Olete Teie näinud, kuidas inimesed surevad? Mina mitte. Kui olete, siis kirjutage sellest mulle. Ühte koera ma nägin, kuis ta suri. See oli kevadel maal. Vana koer oli. Temal oli juba ammugi aeg surra, aga surm ei tulnud. Siis võeti lakkekauss ja pandi talle ette ning, kui ta parajasti selle kallal limpsis, pani peremees püssi palge ja laskis. Käis pauk ja koer langes maha, peksis jalgega ja tahtis surra, võimalikult ruttu surra, aga surm ei tulnud. Ütlesin siis peremehele: lase veel kord, muidu… Aga peremees läks koera juurde, lükkas teda jalaga ja, kui koer veel kord oma vanad, töntsid silmad avas ning peremehele otsa vaatas, ütles see: laengust kahju, sureb niisamuti. Mis Te arvate, kas surm inimesega mõnikord ka nõnda talitab nagu see peremees oma vana koeraga? Kas ta ütleb: laengust kahju — ja laseb oodata, laseb lakkekausi kõrval oodata? Seda tahaksin ma teada.
Ramilda.
P. S. Teie muidugi ei tea, miks ma surmast seda teada tahan, aga järgmises kirjas seletan kõik. Ehk kui mitte just järgmises, siis järgmise järgmises tingimata, igatahes aga siis, kui saadan Teile oma aadressi.
Teie endine R.
XXXVI.
Kui Indrek sai kirja esimesel korral läbi, tundis ta, nagu poleks tal enam pead otsas ega südant rinnas. Uimase kärbsena liikus ta või soigus päevade kaupa kuski käsipõsikil istudes. Ta märkas vaevalt, mis tema ümber sündis, ja kui keegi temaga rääkis, siis ei pannud ta seda kunagi esimesel korral tähele. Ainult kui ta võimalust leidis kirja uuesti lugeda, tuli nagu tähelepanu ja aru tagasi. Klassis langes tema kurss hoopis. Tema peale löödi juba käega, nagu tehti mitme teisegagi. Härra Mauruse esimese järgu asutises oldi sellega harjunud. Ei õpi ega vasta, las istub niisama — küll ta viimaks hakkab tegema ühte kui teist. Või kui ei hakka, ega ta siis kauaks ei jää, hakkab omalgi igav ja piinlik ning läheb ära. Nõnda arvati. Ainult Molotov oli teises arvamuses, tema tahtis, et pidi õpitama. Sellepärast ei andnud ta Indrekule kunagi rahu.
„Hei, teie, ritv, seal!“ hüüdis ta. „Ega teie muidugi tundi ei mõista?“
„Ei mõista,“ vastas Indrek harilikult.
„Aga mida te siis mõistate, teie hobuse unenägu?“
„Ma ei tea, mida ma mõistan,“ ütles Indrek tõsiselt.
„Kuulete seda lontrust,“ pöördus Molotov klassi poole, „ta ei mõista tundi, aga heidab nalja.“
„Ma ei heida nalja,“ vaidles Indrek vastu.
„On teil siis pea asemele kasvanud puupakk või alasi?“
„Võib-olla,“ ütles Indrek.
„Ai seda lolli küll!“ hüüdis Molotov.
„Suur loll!“ hüüti poiste seast, tuletades seega meelde pilkenime.
„Jumala eest, suur loll,“ kinnitas õpetaja.
Kord pidas Molotov Indreku tänaval kinni, vahtis talle oma poolpimedate silmadega läbi prilliklaaside otsa ja küsis:
„Härra Paas, olen ma teie seltsimees või ei ole? Mõistate? Olen ma teid kohelnud kui seltsimees?“
„Olete küll, härra õpetaja,“ vastas Indrek.
„Aga miks te siis minu juures ei õpi enam?“
„Ma ei õpi enam kellegi juures,“ vastas Indrek.
„See pole vastus,“ ütles Molotov. „Mis te teiste juures teete, see on teiste asi; aga mina tahan teada, miks ei õpi te minu juures. Olen ma teid millegagi haavanud? Sest on ju niisuguseid, kes võtavad endale jumal teab mis lolluse pähe või südamesse ja ei õpi siis enam. Ei õpi, tee mis tahes. Läheb teise juurde, seal õpib, aga sinu juures ei õpi. On see ehk nõnda?“
„Ei, härra õpetaja, pole midagi selletaolist. Minul pole teile midagi ette heita,“ ütles Indrek.
„Aga mis see siis on, kuradi päralt?“ küsis Molotov. „Teie olete üks neid, kellele mina panin suuri lootusi. Mina arvasin nimelt nõnda, et kui kevadel tulevad eksamid , siis oleksite teie üks esimesi, kes võiks minna siiasamasse kroonugümnaasiumi õnne katsuma. Ei teist ega ka teie direktorist pea siin ükski keda kuraditki, olete ainult naljanumber; ja sellepärast mõtlesin ma, et läheme siiasamasse ja näitame neile kroonujõnglastele, kuidas peab küpsuseksamil matemaatikat oskama. Mõistate? See oleks teie ja ka teie kooli huvides. Muidugi ka minu huvides. Aga nüüd põlete teie läbi ja ka teised võtavad teist eeskuju. Ütelge ometi mulle kui oma vanemale seltsimehele, mis teil on! Mõni naine, eks? Need saadanad on nii mõnegi noore hinge hävitanud. On ta vana või noor? Muidugi vana, eks? see tähendab, teist vanem, muidu poleks ta nii kaval. Aga teate, mis mina teile ütlen, ja pidage meeles, seda ütleb teile mitte õpetaja, vaid seltsimees, kes elus palju rohkem kogenud; nimelt: ärge uskuge armastust, naise armastus on ainult silmus mehe kägistamiseks. Lasso ! Jääge vabaks, nagu olen vaba mina, teie seltsimees. Ja parim vahend armumise vastu — matemaatika, ainult matemaatika, mina tean seda. Mina arstin ennast ikka matemaatikaga. Aitab suurepäraselt. Isegi imestan mõnikord, kui ruttu ja hästi ta aitab. Korrake kas või ükskord ühte, esiti väikest, siis keskmist, pärast võtke käsile võrrendid, logarütmid, sinus, cosinus, tangens , cotangens. Kahju, et teie ei tunne integraale ja differentsiaale — need aitavad kõige paremini. Aga ühte ütlen teile: hoiduge lõpmatuse eest, teate number kaheksa küljeli; lõpmatus lõpeb armastusega, sest see on niisuke siga. Tema on otse armastuse isa ja ema kokku, sest armastuses on ikka kas null või lõpmatus. Niisugune on armastus. Nii et seda pidage meeles, seda kaheksat , mis küljeli. Kõik muu, mida raskem ja keerulisem, seda parem. Lõpmatus ei ole nimelt sugugi raske ja sellepärast lõpebki ta armastusega. Kõik muu on raskem. Pidage meeles: meie mõtleme spermaga, mõistate, armuvõimega, mitte peaajuga, peaaju on sperma kõrval rämps, ja kui me selle võime rakendame matemaatikasse, kas või Newtoni binoomi, siis ei jätku temast enam armastamiseks ja meie olemegi naise lassost vabad. Saate aru? Nõnda on lugu armastuse ja matemaatikaga. Ainult ärge unustage lõpmatust, sest see polegi enam matemaatika, vaid seisab sealpool matemaatikat, sellepärast hoiduge tema eest. Ja kui muidu ei saa, siis tehke alguses nõnda: lähete mööda uulitsat ja hakkate vastutulijaid ja ka möödaminejaid lugema, ikka korda mööda, ja katsute mõlemad arvud kõrvuti meeles pidada. Muidugi läheb teil varsti segi, aga siis hakake uuesti otsast peale. Pärast võite oma lugemise keerulisemaks teha; hakkate lugedes eraldama mehi ja naisi, nii et teil on nüüd meeles pidada juba neli arvu: mehed, naised, vastutulijad ja need, kes selja tagant tulevad ning teist mööda lähevad. Mina olen seda mitu korda teinud ja igakord on aidanud, sest ilma peaaju tegevuseta tänaval kõndida on kõige kardetavam, kui on armastus. Kui nõnda lugeda, ikka mehi ja naisi, naisi ja mehi, siis tundub varsti hirmus naeruväärsena, et sa nõnda loed ning et igas loetud mehes ja naises istub armastus, vahel mitu armastust korraga, sest nõnda on inimene loodud. Mõtelge ometi hästi järele, mis see on, mis see tähendab, kui nõnda mehi ja naisi lugeda. Aga ei olegi ju mehi ja naisi, vaid armastusi, kes kõnnivad üksi, kaksi või mitmekesi mööda tänavat. Mõistate? Armastus kõnnib tänaval! Kõnnib, pea otsas, silmad sirevil, hambad irevil, vehkleb kätega, astub jalgega ja otsib teist armastust. Naljakas, mis? Lihtsalt naeruväärt!“
Aga Indrekule polnud see ei naljakas ega naeruväärt, sest tema mõtles kohe: „Muidugi, armastus võib ka tänaval kõndida, ta võib sulle särgiväel kurgu allagi pugeda ja ta võib uusi seisusekohaseid särke õmmelda, aga see pole see, sest on ju armastusi, kel pole särkigi seljas. See armastus ei tule tänavale kõndima, silmad sirevil, hambad irevil, see mitte. Ehk kuigi tuleb ilma särgita, nagu ta on, siis ei näe teda keegi, keegi ei pane teda lihtsalt tähele. Härra Molotovgi ei pane teda tähele, ainult tema, Vargamäe Indrek, teeb seda. Ainult tema! Ja ei ole ilmas ainustki teist inimest, kes näeks seda särgita armastust samuti, nagu näeb tema. Üks ehk on, aga see ei kõnni praegu üldse mitte, ei armastusega ega armastuseta. Niisugune on see üks. Tema kirjutab ainult, ainult kirjutab…“
Härra Molotov taipas peagi, et Indrekul pole ei naljakas ega naeruväärt, kui armastused kõnnivad tänaval, sellepärast jätkas ta nõnda:
„Issand, kui kuradi tõsine te olete! Tähendab, vana peab see madu olema, kes mehe nõnda oskab kinni mässida. Lihtsalt aru võib kaotada. Ma teen inimesele selgeks, et armastus pole mingisugune eriline nähtus, vaid massiline , aga tema ajab silmad pungi ja suu prunti, nagu poleks see põrmugi naeruväärt, et mõtlesid leidnud olevat kuu või päikese, kes kõnnib linnatänaval, kõrged kontsad all, siidsukad jalas, mantlikrae üleval, sest päikesel on pisut külm, tal on nohu . Niisuguse imelooma mõtlesid leidnud olevat, aga tõepoolest on see päris harilik kärbes, must ja räpane, kes poeb jaluli igale poole sisse. Igale poole, ütlen ma, sest nõndanimetatud armastusel pole üldse asja, millega ta ennast ei määriks. Mõistate? Ja palju on teda, nagu kärbseid virtsvee ümber kevadel. Musttuhat! Teda võib tõepoolest ainult matemaatikas arvutada, mitte üksikuna tunda. Ta on kui tänavakivi, kui voorimehe hobuse jälg sõtkutud lumel , ja kes teeb tõsise näo voorimehe ja tema hobuse jälje ees! Miks on teile üks jälg tähtsam kui teine? Miks ei pane teid iga majaaken rohkem ohkama kui teine? Aga naisi ja nende armastust on miljoneid korrad rohkem kui kogu linnas aknaid. Kui siin üldse ohata, siis ainult sellepärast, et naisi ja nende armastust on niipalju, et tema väärtus on kaubaturul pööraselt langenud, sest naisi on rohkem kui mehi ja nemad sigivad ka tulevikus kiiremini kui mehed. Ühesõnaga, armastus sigib rutemini kui inimene, sellepärast jätkub temast kõigile, ka minule ja teile, nii et pole vähematki põhjust tõsist nägu teha ega ohata. Teda on sajad , tuhanded miljonid laos tagavaraks. Sellepärast ärge heitke meelt, ärge jätke õppimist. Tehke proovi matemaatikaga. Hakake siin või kodu kohe peale. Tehke algust kas või pi väljaarvamisega, tehke nii, et saate, ütleme, kahekümne-nelja-kohalise arvu. Aga te võite seda jätkata ka kuni kahesajani. Mõistate? Pi kahesajakohalise arvuga, ja ma tahaksin näha, mis grimassi teie armastus siis teeb.“
Nõnda turgutas seltsimees-õpetaja seltsimeest-õpilast matemaatikaga. Aga Indrekuga sündisid kummalised asjad. Hakkab näiteks nõnda: üks kord üks on üks, kaks korda kaks on neli, kaks korda kolm on kuus, kaks korda neli on kaheksa, aga see kaheksa on küljeli, mitte püsti; Indrek näeb selgesti, et kaheksa on küljeli, päris pikali kohe, päkad „kaks korda nelja“ pool. Ja kui ta teda lähemalt silmitseb, siis näeb, et see polegi kaheksa, vaid lõpmatus, mille eest Molotov nii väga hoiatas, sest lõpmatus on armastus. Miks? Lõpmatus ei olegi matemaatika, tema on sealpool matemaatikat, tema on seal, kus armastus. Aga armastus on praegu keelatud, sest Indrek peab õppima, kui ta tahab kevadeks küpseks saada. Armastus ei lase inimest küpseks saada, sest armastus teeb… Mis teeb armastus? Armastus teeb sõna ja silma sügavaks ja nõnda ei saa inimene kevadeks küpseks. Sellepärast uuesti otsast peale: üks kord üks on üks, üks kord kaks on kaks… üks kord kaheksa on… küljeli. Kaheksa on küljeli. Nagu esiti. Tähendab kaheksa on armastus. Kui küljeli, siis armastus, lõpmata armastus, sest armastus on ikka lõpmata, kui pole veel lõppu, ning kui on lõpp, siis pole enam küljeli, vaid püsti. Armastus on püsti, armastus on… Mis on armastus? Armastus on Rimalda, Ramilda, Rilmada, Ralmida, Ridalma, Radilma, Diralma, Darilma, Miralda, Marilda… Armastus on lõpmatus. Aga pi? Mis on pi? kakskümmend neli pi’d? kakssada pi’d? Mitu neid oli Molotovi arvates? Ikkagi kakssada. Tähendab, pi ei ole lõpmatus, tema ei ole Marilda, tema on Miralda, tähendab, nimeline arv. Pi on nimeline arv ja tema järele tulevad integraalid ning differentsiaalid, nende nime Indrek veel ei tea. Tema teab, et on olemas Raldami, Dalrami, Darlami, Radlami, aga integraalide ja differentsiaalide nime ta ei tea. See tuleb pärast, see tuleb sealpool armastust. Armastus on siinpool, siinpool kõike, sest armastus on tähtsam, armastus on suurem. Armastus seisab nagu mõni pika kaelaga saurus ja vahib üle integraalide võsastiku, üle differentsiaalide metsa. Armastus on üliinimene, kes ratsutab sauruse seljas. Indrek näeb selgesti, kuis üliinimene ratsutab sauruse seljas. Jah, ja nii ongi parem ja loomulikum, hoopis loomulikum. Kui olid saurused, siis oli ka üliinimene, kõik suured üheskoos. Mitte nii, et saurused on juba ammugi surnud, et inimenegi võib-olla on surnud, kui tuleb üliinimene. Sellest poleks põrmugi kasu, sest keegi ei saaks teadagi, et tuleb üliinimene oma sauruse armastusega. Aga kui üliinimene on juba olnud, kui ta elas näiteks ühes saurustega, siis on teada, ainult tema luid pole veel leitud või, kui ongi leitud, siis pole ära tuntud ja on peetud mõne sauruse omiks, nimega homohippus. Just! Homohippus oligi üliinimene. Ja siis on loomulik! Kõik, mis suur, oli minevikus, sest maakera ise ja kõik, mis ühes temaga, jääb päev-päevalt väiksemaks, aina väiksemaks. Olid saurused, olid Suur Tõll ja Kalev oma poegadega ning Lindaga, kes nuttis järve, oli Jakobson ja ristija Johannes Kristusega, oli Goethe — kõik minevikus, nagu saurusedki. Ja kõik armastasid, kõik! Kristus armastas ka, sest ta ütles: naine, mis on mul sinuga tegemist? Nõnda armastas tema ja suri ristipuus. Aga Goethe? Mis oleks Goethe Indreku asemel teinud? Goethe ja üliinimene? Kui ometi võiks seda teada, siis oleks kõik lahendatud, sest siis teeks Indrek niisamuti. Teeks Goethe eeskujul nagu see vana daam, kellest kirjutab Ramilda või Rimalda. Jah, mis see seal nüüd oli: Ramilda või Rimalda, Ralmida või Rilmada, Ridalma või Radilma?… Imelik, et inimene unustab ikka kõige tähtsama. Sest mis ütles õnnis Voitinski saunalaval: ära unusta kunagi selle nime, keda armastad. Nõnda ütles ta ja suri õndsat ning õnnelikku surma: teda kanti surnultki veel armastavas süles ja talle loeti pisarsilmil surematu luuletaja surematuid salme. Nõnda sureb see, kes sureb õiget surma õigel ajal ja mitte nõnda, nagu see vana daam, kes tahab enne unustada Goethe ja alles siis surra. Tema tahab enne eneses surmata surematu Goethe ja alles siis ise surra. Enne Goethe, siis tema, sest milleks peab tema enne surema kui surematu Goethe! Nõnda sureb naine, kui ta on vana. Aga kui ta on noor? Jah, kui ta on noor… Oo, seda Indrek veel ei tea, keegi pole sellest temale kirjutanud; Ramilda kirjutab temale ainult vanast naisest ja Darwinist, kes suri enneaegu, nii et Ramildal on temast kahju. Ramildal kahju! Ramildast kahju! Darwinist kahju! Ramildast…
Niisugused kummalised lood sündisid Indrekuga, kui ta arstis matemaatikaga haigust, mis ei lasknud õppida ja mida härra Molotov pidas armastuseks, selleks tuhat- või miljonjalgseks, mis kõnnib kõrgete kontsadega siidsukis linnatänavail, silmad sirevil, hambad irevil. Aga nõnda matemaatikaga jännates võib iga inimene ogaraks minna. Ka Indrek oleks võinud, kui mitte poleks tulnud vaheldust, mis viis mõtted ja tähelepanu pisut teisale, kus selgus, et ka mujal on häda, kui ei osata küllalt matemaatikat.
XXXVII.
Asi algas Jürkaga, vana hea ja ausa ning suures lugupidamises seisva Jürkaga, kes oli sagedasti direktor Mauruse paremaks käeks „püha kõrra“ alalhoidmises või selle jaluleseadmises ja kes oli õpilastele ikka truuks sõbraks ning ustavaks seltsimeheks, kui oli vaja Ollinot või härra Maurust ennastki tüssata. Viimasel ajal oli Jürka kurss nagu eriti tõusnud, sest härra Maurus ei vajanud teda mitte ainult koduses toimetuses, vaid ka oma isikliku elu või tervise hooldamises: ikka võttis ta tema sauna kaasa, sest Jürka ei olnud ainult meister seljapesemises, vaid mõistis ka teisi ihuliikmeid „triivida“. Muidu on ikka naised kanged ja osavad triivijad, siin oli Jürka, nagu oleks temal osa naisest. Voitinski teadis seda väga hästi, aga tema oma nõtruses kartis, et Jürka peseb tal viimasegi verenatukese varsti välja, sest Jürka peseb, nagu laseks ta aina kuppu. Härra Maurus ise oli tugevam ja vastupanevam, tema seda ei kartnud, ja nõnda käis ta ühes Jürkaga, kuna Indrek hakkas käima Voitinskiga. See härra Mauruse „triivimine“ tegigi vist Jürka nii suureliseks ja julgeks, et ta sai toime sellega, mida temast keegi ei oletanud. Võimalik ka, et ta oli juba ammugi suurust ja julgust täis, „triivimine“ pani ainult kuhja peale, nii et hakkas üle ajama. Tingimata pidi tal juba enne olema suurust ja julgust küllalt, sest kuis muidu võis ta ka kõige tühisemal põhjusel ühe või teise õpilase läbi võmmida või, nagu ta ise armastas öelda: tuimaks lüüa. Muidugi, otse tuimaks ta ei löönud, see oli ainult suurustamine ja liialdus , sest tuimakslöömine tähendas Jürka keeles sedasama, mis inglastel knock-out. Kuna aga Jürka ei tundnud ei inglasi ega nende keelt, siis ei osanud ta poistele teha knock-outi, vaid lõi nad lihtsalt tuimaks. See oli seda hõlpsam, et kaebused ei aidanud siin põrmugi. Sest kui läksid Ollino juurde, siis küütis see su härra Mauruse poole, astusid sa aga härra Mauruse ette, siis soovitas see rääkida härra Ollinoga. Paremal korral pistis härra Maurus sulle valurahana kakskümmend kopikat pihku ja selle eest said sa karskuses neli napooleoni ning kaks klaasi teed, pealegi jäi veel kaks kopikat üle tagavaraks, s. t. teiseks korraks ette, kui sa said jällegi Jürka käest võmmida ning härra Mauruselt kakskümmend kopikat, nii et nüüd võisid juba süüa viis napooleoni, juua kaks teed ja ikkagi jäi veel kopikas ette kolmandaks korraks. Nõnda oli lugu Jürkaga, tema „triivimisega“ ja ka võmmimisega. Ainult niipalju võiks veel juurde lisada, et igakord, kui härra Maurus andis sulle kakskümmend kopikat, ütles ta seletuseks Jürka kohta:
„Hoidke temast eemale, sest tema on närviline. Tema kannab kaelkookudega vett, tema kannab väga palju vett, sest meie kõik tahame juua ja silmi loputada ning seda kõike peab kandma Jürka. Mõistate? Aga palju veekandmine teeb inemise närviliseks, see teeb hirmus närviliseks; härra Maurus on vana, tema teab. Kaelkoogud vajutavad õlgadele, kust kasvavad välja kaelasooned, mis ulatavad pähe. Aga kui inemisel ulatab midagi juba pähe, siis on otsas — niisugune on inemine. Tema hoiab pead. Aga Jürka ei saa oma pead hoida, vaid peab kaelasoontega vett vinnama, nii et pole ime, kui ta kallale hakkab tükkima. See lahutab teda, on vahelduseks kaelkookudele. Jumal tänatud, et veel kedagi pole maha või vigaseks löönd, sest ka see võib juhtuda, kui inemisel hakkab midagi pähe.“
Nõnda seletas ja osalt ka vabandas härra Maurus Jürka tuima tööd. Ning kui see oli sedavõrt raske, et ei aidanud hästi napooleonid ega tee, siis lisati raha niipalju juurde, et võis mängida ka mõni partii piljardit — see parandas kõik haavad ja seadis kõik õigused uuesti jalule. Aga nüüd oli Jürka teoga toime saanud, mida polnud võimalik arstida ei napooleoni ega piljardiga. Ta oli nimelt omale majja toonud naise, kes ei olnud tema naine, ja selleks polnud ta luba küsinud ei härra Mauruselt eneselt ega ka üheltki teiselt. Õieti polekski võinud sellist luba küsida kelleltki muult, kui aga härra Mauruselt eneselt, aga Jürka sai mõnikord niisuguse tembuga toime, et teeb mõni teab mis ja, kui minnakse küsima, siis vastab kõige ilmsüütuma või lollima näoga: Ma küsisin sellelt ja sellelt (s. t. kas või Tigapuult või ka Paasilt), tema lubas. Nagu oleks Tigapuul või Paasil härra Mauruse majas midagi lubada! Aga nüüd polnud Jürka luba küsinud isegi Tigapuult ega Paasilt, Vainukäolt ka mitte, ühesõnaga, ta polnud hinganud ühelegi hingele, kui ta tuli naisega härra Mauruse majja. Ainult kui see naine oli olnud juba paar päeva ja ööd majas, kus ta sõi ja jõi seda, mis Jürka talle ette kandis, siis andis ta mõnele poisilegi teada, et temal on keegi majas, kes sööb ja joob seda, mis tema talle kätte kannab. Nõnda olid siis ka mõned poisid käinud Jürka kongis pisut leiba võtmas ja midagi peale või alla rüüpamas, nagu pühitseksid nad Jürka pulmapidu . Nad olid pidutsenud Jürka kongis salakesi isegi siis, kui Jürkat ennast polnud seal, vaid kui ta käis veepaaridega tubase tünni ja välise kaevu vahet. Õieti neist võõrastest pulmalistest tuligi kogu asi välja, nii et Jürka polnud milleski süüdi, ainult tema pidi vastutama. Ilma pulmalisteta poleks tal kunagi pähe tulnud niipalju süüa ja juua, et uinus magama siis, kui teda kõige rohkem vaja ja kui teda pidi tingimata otsima. Arusaadav, et ta nõnda viimaks oma salajase naise kaisust magamast leiti. Härra Ollino ise leidis ja äratas ta üles.
Jürka ise arvas hiljem, et kogu asja põhjuseks polnud ei naine ega õlu ja viin, vaid vorst ja sai, mis ta söönud. Ta seletas seda Indrekule nõnda:
„Paljas jook poleks kunagi niisukest rammetust toond, sest ma olen ennemgi joond, olen rohkemgi joond, aga keda kuraditki, läksin veepaaridega ja puukandamiga, nii et põlnd asigi. Aga see kuramuse sai ja vorst, see suitsuvorst , see tegi kõhu raskeks, ja kui inimesel on kõht raske, siis pole muud kui norin taga. On inimesel pea raske, siis ta laulab ja tantsib, aga on kõht raske, siis hakkab ähkima ja puhkima ning jääbki magama. Mina niisamuti. Sellepärast pidage meeles: kui joote , siis hoidke, et kõht raskeks ei lähe, muidu jääte kohe magama, kas naisega või naiseta, noorega või vanaga, ükskõik.“
Nõnda sai Indrek tüki targemaks ja see oli vististi kogu kasu, mis saadi sellest jandist, muidu jäi kõik vanaviisi. Sest see, mis sai härra Ollino või ka Jürka ise, oli väga üürikese ja nii-öelda möödamineva väärtusega. Nii mõnigi, keda Jürka võmminud, arvas, et nüüd Jürka lendab. Aga neile vastas Jürka kohe iseteadlikult:
„Ei nad tee mulle ühtigi, mul on trumbid. Üksainus sõna, ja vana on vait kui sukk .“
Aga asi kujunes ometi pisut teiseks. Jürka loodetavad trumbid mõjusid küll, aga mitte just nõnda, nagu ta lootis. Ta teeskles, nagu oleks tal millegi pärast õigus olnud seda teha, ilma et ta otseteed oleks öelnud, milles see õigus seisis. Pealegi tegi ta seda jõhkralt ja väljakutsuvalt, nii et härra Maurus ei saanud muud, kui pidi kätega oma halli pead sasima ja toas edasi-tagasi jooksma, karjudes:
„See inemine on hull, see inemine on püsti hull! Suur vee- ja puudekandmine on tal pea peale hakanud, on ta segaseks ajanud. Kõik veekandjad lähvad enne surma hulluks, kui nad aga küllalt vanaks elavad; nüüd on meie Jürka ka.“
Seda rääkis härra Maurus Ollino, Jürka ja nende poiste ees, kes olid kuidagi segatud Jürka naise loosse.
„Ma ei ole hull ega mõtlegi hulluks minna,“ vastas Jürka. „Mind ei tee viingi hulluks, veel vähem vesi, ainult et ma magama jäin.“
„Te kuulete nüüd isegi, et see inemine on hull,“ karjus härra Maurus. „Ta teeb mu majast, mu esimese järgu õppeasutusest l…maja ja ütleb ikka veel, et ta pole hull. Kas see inemine on hull või ei ole?“ jäi härra Maurus Indreku ette seisma, keda süüdistati selles, et ta ei tea, mis majas sünnib või, kuigi teab, siis ei räägi sellest seal, kus vaja.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
See oleks härra Maurust nagu nõelaga pistnud. Ta hakkas uuesti mööda tuba jooksma ja karjus:
„Ma lähen hulluks, ma lähen oma Jürka ja poiste kätte hulluks! Ma lasen seda pikka aastate kaupa muidu kreeka keelt õppida, ja kui ma nüüd viimaks küsin, kas Jürka on hull või mitte, siis vastab ta: ma ei tea. Saate aru: tema, koer, julgeb härra Maurusele öelda, tema ei tea. Aga mis te siis teate, kui mitte sedagi, kas Jürka on hull või mitte? Aga kas härra Maurus on hull või ei ole? On mul arust puudu?“ jäi ta uuesti Indreku ette seisma.
„Ei ole,“ vastas Indrek nüüd. Aga see vastus nõelas direktorit samuti kui esimenegi, sest jälle hakkas ta nagu arutult jooksma ja karjuma:
„Mitte Jürka, vaid see inemine seal on hull, hoopis hull! Tema ütleb, tema julgeb öelda, et härra Maurusel pole arust puudu. Aga härra Maurusel on arust puudu. Sest kes täie aruga inemine hakkaks jändama selle pikaga või mõne Jürkaga? Kes? Ei keegi! Tähendab, härra Maurusel on arust puudu. Seal on see Jürka: kannab kümme aastat vett, et mõni pikk võiks ladina keelt õppida, aga üheteistkümnemal aastal läheb hulluks. No mis su, vaese, arus on, et sa lähed päise päeva ajal hulluks?“ jäi direktor Jürka ette seisma ja tegi näo, nagu otsiks ta lepitust, sest see oli nähtavasti kõik, mis ta oli võinud jooksmise ja tühise rääkimisega välja mõelda.
„Ma pole hull,“ kinnitas Jürka uuesti ja niisugusel toonil, et temal pole mingit lepitust vaja.
„Aga kuidas võisid sa siis selle härra Mauruse majja tuua?“ küsis direktor.
„Üks võib ühte, teine teist,“ vastas Jürka põrnitsedes.
„Kuulge, kuulge!“ karjus härra Maurus otse meeletult. „Ta ajab mu hulluks!“
Aga nüüd astus vahele härra Ollino, kes oli tänini rahulikult seisnud ja vaadelnud, käed püksitaskuis, valkjad ja loiud silmad kivinenud.
„Mis on see, mida võib üks, et sina võisid seda teha?“ küsis ta Jürkalt.
„Seda teab mõni teine, mitte teie,“ vastas Jürka Ollinole.
Ollino valged, tänini ükskõiksed silmad sähvatasid ja muutusid siis valjuks ning kalgiks nagu teras.
„Ma palun meid üksi jätta, sest ma tahan Jürkaga nelja silma all rääkida,“ ütles ta käskivalt, ja selle peale lahkusid toast mitte ainult poisid, vaid ka härra Maurus ise, kes ajas need kaugematesse ruumidesse, et poleks võimalik kuulata, mis räägitakse või tehakse all suures toas, sest see pidi jääma ainult Jürka ja Ollino teada. Pärast selgus siiski niipalju, et suurel musta vahariidega üle tõmmatud laual oli üks jalg vigastatud ja kaks nõrgemat puutooli sootuks nässu löödud, nagu oleks sinna peale mõni raske asi langenud. Seda viimast saadi ainult hiljemini teada, kui toolid härra Ollino toast ära koristati. Peale selle oli Ollinol pahema silma ümbert sinine, valge silmamuna aga veidikese punane. Jürkal olid mõlemad silmad sinised ja kogu nägu nagu läbi tambitud, nii et seisis päevade kaupa punane, sinine ja lilla, lisaks veel tursunud. Muidu olid mehed päris rahulikud, kui endised asjaosalised uuesti tagasi kutsuti, et neile läbirääkimiste tulemustest teatada.
„Meie seletasime nelja silma all selle asja ära,“ ütles härra Ollino sama rahulikult, nagu harilikult ikka, ainult paberossi vedas ta energilisemalt. „Lihtne arusaamatus. Nüüd, kus me teineteist õieti mõistame, on Jürka valmis andeks paluma ja, kui härra Maurus lubab, ka edasi teenima. On see nii, Jürka?“
„Jah, härra Ollino,“ vastas see. „Ma paluksin küll, kui härra direktor lubaks, et…“
„Väga hea, väga,“ rääkis härra Maurus ruttu vahele, nagu kardaks ta, et Jürka võiks ehk midagi liiga öelda. „Peaasi, et sul jälle aru tagasi on, ilma aruta siin ei saa, kus palju inemisi.“
„Ega ta põle mul ära olndki, aga niisuke hull tuju tuleb vahel peale,“ püüdis Jürka nagu naljatadagi.
„Näete nüüd,“ pöördus direktor Indreku poole, „nõnda on meie õige Jürka, nõnda räägib ta, kui tal pole tuju peal. Aga teie ütlete: ma ei tea. Härra Maurus teab, tema teab alati. Ja kui tema ei tea, siis teab härra Ollino ikka. Aga sest pole ühti, et inemisel käib hull tuju peal: tarkadel on ikka hullud tujud. Jürka on meie keskis liig targaks läind, sellest need tujud. Aga inemine ei pea liiga tark olema: siis tuleb kohe hull tuju peale. Ega sul ei tule enam hull tuju peale?“
Viimased sõnad rääkis härra Maurus Jürkale ja see vastas:
„Ei, härra Maurus.“
Sellega õieti see lugu lõppeski, nii et ükski ei saanud maast ega taevast aru, mis see oli või miks see nõnda oli. Jürka isegi tegi temast ainult niipalju juttu, et ütles Indrekule, kui see ta tabas oma muhkude võidmiselt soojas pesuköögis:
„Kuramuse sunnik, tuimaks lõi! Olen ilmas kõike uskund, sest mina olen usklik inimene, aga seda ei uskund. Täiesti tuimaks! Aga teate, kui inimene on nõnda tuimaks löödud, mis sa siis veel teed või ütled! Nõnda on, kui on su täiesti tuimaks löönd, kuramuse sunnik!“
Jürka rääkis küll, nagu oleks ta süda täis, aga tõepoolest imetles ta rohkem enda tuimakslöömist kui oli selle üle pahane.
Härra Ollino liikus endiselt rahulikuna ja endassesüvenenuna, nagu oleks ta juba ammugi unustanud, et ta Jürka tuimaks löönud. Tema kõndis nõnda, nagu oleks ta ainult oma kohust täitnud härra Mauruse ja tema asutise, eriti selle viimase vastu. Ja kuna Indrek oli matemaatikas nii nõrk, et ta ei võinud oma armastusele midagi parata, siis kippus ta ka mujal sama tundmust aimama ja nägema. Mõelda, et on kuski vaikne ja rahulik inimene, kes kõnnib mööda tuba, pabeross suitsevalt või kustunult suus, ja et seesama inimene läheks äkki heast-paremast mõne Jürka vastu, kes harjutanud kogu eluaeg oma lihaseid veekandmise ja puulõhkumisega — ei, ei, seda ei võinud Indrek üldse muidu mõelda, kui pidi oletama armastust, suurt armastust. Ja talle tundus äkki, nagu oleks Ollino ka teda pisut armastanud, kui ta käis mõned päevad sinise silmaga ringi. Nõnda hakkas Indrek Ollinotki pisut armastama. Aastate kaupa polnud seda teinud, aga nüüd hakkas ja ta ei võinud sinna midagi parata.
Ollino armust sinine silm polnud veel üsna ära paranenud , kui tal tuli pidada juba uut võitlust, ja jällegi armastuse pärast, mis polnud seekord rikkunud niipalju Mauruse maja korda, kui hävitanud integraale ja differentsiaale. Algas kõik üsna lihtsalt ja harilikult, nii et ükski polnud millekski ette valmistatud. Nagu varemaltki tuli härra Molotov oma tundide eest raha nõudma kohatul ajal, sest see meeldis temale nähtavasti kõige rohkem. Ja kuigi härra Maurus ja Ollino temale seletasid, et täna pole kuidagi võimalik, vaid alles ülehomme, mil on üldine palkademaksmine, ehk olgu siis, et lepitakse väikese avansiga, jäi Molotov oma esialgse nõudmise juurde: tema tahab oma raha täna ja pealegi veel kõik, ning hakkas peagi sõnu tarvitama, nagu õpetaks ta härra Mauruse poistele klassis matemaatikat. Kui ka see ei aidanud, hakkas ta lõhkuma. Esimeseks haaras ta uue kõrkjast põhjaga tooli, mis osteti Jürka ja Ollino vahelisel läbirääkimisel hävinenud puupõhjalise asemele, virutas selle trahh! vastu põrandat ning asi oligi tahe.
„Kas saan oma raha või ei saa?“ karjus Molotov.
Härra Maurus jooksis hirmunult teise tuppa, aga Ollino jäi rahulikult oma paigale keset põrandat ja ütles:
„Ei saa, sest täna ei ole raha.“
Trahh! ja vastu põrandat purunes teine uus tool, mis esimese sarnane.
„Kas saan raha?“
„Ei saa,“ vastas Ollino ikka veel rahulikult.
Nüüd kargas Molotov riidevarna juurde ja hakkas selle pulki murdma, pikki ja lühikesi, ikka klõks! ja klõks! nagu sööks ta jõhvikaid, kuna riided langesid põrandale.
„Kuradite kurat, raha!“ karjus ta ise.
„Ei ole ju, purustage või kogu maja,“ vastas Ollino endise rahuga, mis tegi teise veel arutumaks kui ta oli. Peaaegu hullumeelse pilguga vahtis ta toas ringi, mida võiks veel purustada, ja äkki tormas ta selle suure kapi juurde, kus otsas olid millalgi istunud Goethe ja Schiller kõrvuti. Selle tahtis ta ümber tõugata, nagu arvates, et kui pole enam Goethet ja Schillerit, milleks peab siis seisma veel see kappki . Aga härra Ollino sai õigel ajal käed ette ja nõnda pugisid nad kahekesi vastastikku, üks ühel, teine teisel pool kappi, mis küll tuikus, aga ümber ei kukkunud. Kui nad natukene aega nõnda olid jännanud, sattusid nende silmad kapinurga tagant vastastikku ja õhetava näoga ütles Molotov Ollinole:
„Teie igavene koerapoeg, Kristuse nimel küsin teilt veel kord, kas teil siis tõesti täna raha ei ole?“
„Kristuse nimel, ei ole,“ vastas Ollino tõsiselt.
„Siis ei aita midagi, isegi kui ma selle ümber lükkan?“ küsis Molotov.
„Mitte midagi ei aita,“ kinnitas Ollino.
„Aga mis siis saab?“ küsis Molotov nõutult.
„Tuleb vähemalt homseni oodata,“ arvas Ollino.
„Pole võimalik, kas mõistate,“ ütles Molotov, võttis tooli, millel ta jalad alt puruks löönud, pani ta küljeli ja istus kuidagi sinna peale. Tükk aega vahtis ta ainiti põrandale ja, kui ta siis oma poolpimedad silmad Ollinole tõstis, valgusid prilliklaaside tagant pisarad välja.
„Mis teiega ometi on, härra Molotov?“ küsis Ollino rabatult.
„Olge ingel ja muretsege mulle täna raha,“ palus Molotov sootuks inimlikult.
„Hea küll, ma annan omast taskust, niipalju kui on,“ ütles Ollino nüüd.
„Issand, teie olete Jeesus Kristus, mitte inimene, teie olete õnnistegija!“ hüüdis Molotov püsti karates . „Ja mina olen röövel ristisambas, see, kes pardaiisi sai.“
Aga Ollinol ei olnud niipalju kui vaja ja sellepärast pidi ka härra Maurus, kes jällegi söandas jalad tuppa pista, oma kukru tühjendama. Nõnda ei osanud Molotov lõpuks suure rõõmu pärast muud teha, kui langes korda mööda kaela Ollinole kui ka direktorile, ise kinnitades:
„Teie olete inglid, jumala eest, inglid! Kunagi poleks ma uskunud, et teie olete niisugused inglid!“
Ja siis tormas ta uksest välja.
„See inemine on hulluks läind,“ arvas härra Maurus. „Meie inemised hakkavad kõik hulluks minema. Eks näe, kui kaua meie kaks vana vastu peame.“
„Küllap peame, härra Maurus,“ lausus Ollino ja lisas juurde: „Aga ära purustas toolid ja varna .“
„Jah, toolid olid ju puht-uued, rubla tükk, selle oleks pidanud maha võtma,“ arvas direktor.
„Teine kord,“ vastas Ollino.
Aga see teine kord ei tulnud kunagi, sest Molotovi nägid nad täna viimast korda. Järgmisel hommikul sai härra Maurus kirja, milles Molotov teatas, et tal pole enam võimalik tundi ilmuda. Kirjale lisaks olid õpilaste teadmuste hinnangud numbrite näol. Solotarski ja Indreku matemaatilised võimed viimasel veerandaastal olid tähendatud nullidega mitmesuguseis astmeis.
„See inemine on tõepoolest hulluks läind,“ ütles härra Maurus Ollinole nulle näidates.
„See või need teised, kellele nullid pandud,“ arvas Ollino.
Õige! Sellele mõttele härra Maurus polnud tulnud. Väga õige! Mis puutus Solotarskisse, siis tema aruga võis olla kuis tahes, aga Indreku pidi käsile võtma, teda pidi üle kuulama.
„Härra Molotov on teile nullid pannud, mis see peab tähendama?“ küsis direktor Indrekult.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
„Muidugi teie ei tea,“ lausus direktor. „Aga kas te talle vastasite, kui ta küsis?“
„Ei,“ ütles Indrek lihtsalt.
„Näete,“ ütles Ollino nüüd härra Maurusele. „Molotov polegi nii väga hull.“
„Miks te ei vastanud?“ küsis direktor Indrekult edasi.
„Ei mõistnud,“ ütles Indrek.
„Aga miks te ei õppinud?“
„Ei saanud.“
„Miks? küsib härra Maurus,“ rääkis direktor kõrgendatud häälel.
„Pea ei võtnud kinni,“ seletas Indrek.
„Kuidas ei võtnud?“ imestas direktor. „Tänini võttis, nüüd enam ei võtnud. Ega teie pole ometi Peeterburist või Moskvast, sealt tulevad härra Mauruse juure need, kelle pead enam midagi kinni ei võta. Eesti poisi pea peab kõik kinni võtma, kõik, kõik, kõik, muidu ei ole ta õige eesti poiss. Ja need, kes sealt kaugelt tulevad, maksavad härra Maurusele raha, aga teie ei maksa midagi. Solotarskil on ka nullid, aga temal on ausad ja korralikud vanemad, nemad maksavad oma poja eest, temal olgu või kõik nullid. Härra Mauruse majas valitseb kindel kõrd: maksa ja siis ela või nullidega, aga kui maksab härra Maurus, siis peavad olema viied .“
Et asi omandas isikliku ilme, siis arvas Ollino paremaks lahkuda. Nõnda võis härra Maurus vabamalt jätkata:
„Rääkige tõtt: see on mõni tüdruk, kes teile nullid teeb. Teie olete liiga pikk, tüdrukud ulatavad teile otsa vaatama. Aga kui mõni tüdruk vaatab pika poisile otsa, siis lendavad matemaatikas kohe nullid. Härra Maurus on vana, teda ei saa petta. Vastake: on see tüdruk või ei ole?“
Aga Indrek vaikis. Sellepärast ütles direktor:
„Tähendab, tüdruk. Tüdruk teeb poisi ikka hulluks, seda pidage meeles. Sellepärast — tüdrukule mitte otsa vaadata, sest sellest on küll, et hulluks minna. Miks pidid kreeka nooredmehed uulitsal käima, silmad maas? Et tüdrukule mitte otsa vaadata ega hulluks minna, sellepärast. Tüdrukule ei tohi selja tagantki silma heita, sest seal on juuksepats ja puusad; neile ei tohi mitte silma heita, sest ka need ajavad hulluks. Nõnda on tüdrukud loodud. Aga härra Mauruse juures ei või vaene poiss hulluks minna. Siin kas maksa raha ja siis mine hulluks, või kui ei maksa, siis peab täis aru olema. Mõistate?“
Nõnda õpetas ja hoiatas direktor Indrekut isalikult. Aga juba järgmisel päeval pidi ta oma manitsusi kordama ja süvendama, sest saabus teade: Molotov põgenenud ühes oma naisõpilasega — oma linalakaga, kes kuulus linna jõukasse ringkonda. Alles nüüd taibati õieti, miks ta tahtis maksku mis maksab oma tundide tasu just tol päeval kätte saada.
„See inemine oli ometi hull,“ ütles härra Maurus Ollinole, kes püüdis direktorile vastu vaielda, lausudes:
„Ainult armunud, mitte hull. Kes võis küll seda uskuda, et Molotov nii hullusti armunud.“
„Armunud või hull, mis vahe on seal,“ naeratas härra Maurus elutargalt. Ja peaaegu pidi sellega nõus olema, sest kõik rääkisid hullumeelsuse tõestusena Molotovi kirjast, mille see saatnud „linalaka“ vanematele oma teo vabanduseks. Selles seisnud, et kuigi tema, tähendab, Molotov on sotsialist ja suur siga, ometi armastab ta nende tütart, sest sel olevat kuldsed silmad. Aga et nemad kui korralikud inimesed oma tütart temasugusele lontrusele poleks iialgi lubanud, siis tegi tema, mis tegema pidi, sest muud teha ei olnud; on ju nende tütar niisugune ingel, et tema peab teda jumaldama ja niisugune lontrus olema, nagu ta praegu ühes nende tütrega on.
Seda kõike kuuldes oli Indreku esimeseks ja viimseks mõtteks:
„Tähendab, ei aita ka integraalid ja differentsiaalid, ei aita ülepea miski.“
Omal kiskus suu mingisugusele valusale ja kohtlasele naeratusele, millest oli raske mõista, valmistas see tõsiasi talle rõõmu või oli ta viimseks saatuselöögiks.
XXXVIII.
Saatus tuli oma löögiga üsna varsti, aga ta tuli teisiti kui Indrek oli osanud aimata. Pühade vaheajal saabus telegramm, mis pani kuidagi imelikult kihama kogu maja. Suuremat siin küll kihamas ei olnudki, sest õpilased olid enamasti koju sõitnud, aga ometi tundis Indrek, nagu lööks majas midagi kihama. Veel samal päeval sõitis proua Malmberg õhtuse kiirrongiga ära lõuna poole. Preili Ramilda olevat sanatooriumis äkki raskemalt haigestunud, mingisugune tagasilöök paranemises — kuuldus Ollinolt. Aga juba mõne päeva pärast ilmus härra Mauruse käsivarrele leinaloor ja õhtuses saksa lehes seisis Miralda Mauruse surmakuulutus.
Ja siis juhtus kord nõnda, et härra Maurus tuli alla tuppa — praegu tuli ta nii sagedasti alla tuppa, ilma et teised või ta isegi õieti oleks teadnud, miks tuli ta nii sagedasti — tuli, jäi seisma suure laua ette, käed püksitaskuis, silmad läbi akna tänaval, kus sadas lund. Indrek seisis laua otsas. Ja kui nad seal kahekesi nõnda seisid, rääkis härra Maurus pisut nagu endamisi, pisut nagu Indrekut õpetades:
„Meid oli seitse, kolm venda ja neli õde, ning meie vanemad elasid vanaks ja ei kaotanud surmani aru; aga minu ajab hulluks üksainus tütar, niipalju olen mina oma vanematest nõrgem. Ka Molotov pidi hulluks minema, ja vaadake ette, et ka teie hulluks ei lähe selle tüdruku pärast, mis teile matemaatikas nullid tegi. Mina vana võin hulluks minna, venelane võib hulluks minna, aga teie olete alles noor eesti poiss, teie ei pea tüdruku pärast mitte hulluks minema. Sellepärast hoidke end. Peaasi, ei tohi selle peale mõelda, sest niipea kui hakkad mõtlema, siis lähedki. Mõtled, et mitte mina pole hull, vaid need teised, ja siis on kindel, et oledki juba hull. Targem on öelda: mina olen hull, aga teistel on alles täis aru peas; nõnda on targem, sest nõnda ei lähe nii ruttu.“
Indrek vahtis direktorile üksisilmi otsa, kui see nõnda peaaegu endamisi kõneles, vanad silmad üle prillide lumisel tänaval, ja talle näis, et laua ees ei seisa ei direktor ega härra Maurus, vaid lihtsalt keegi hall vanamees, kes oleks nagu elu rabas sumades põhja jalge alt kaotanud. Hea meelega oleks ta sellele vanamehele öelnud, et ka tema, Indrek Paas, kannatab sama tüdruku pärast, kellest räägib vanamees praegu. Aga muidugi ei lausunud ta sõnagi, vaid kuulas vaikides õnnetu vanamehe sonimist. Ainult endamisi kinnitas ta:
„Ei aita miski, ka integraalid ja differentsiaalid ei aita.“
Mõne päeva pärast sai Indrek kirja. Ka härra Maurus nägi seda ja küsis:
„Kes teile Saksamaalt kirjutab?“
„Keegi sugulane,“ vastas Indrek ja läks ise üleni punaseks. Ta lihtsalt tundis, et läks, sest tal oli häbi, et pidi valetama Ramilda pärast, kes armastas nii väga tõtt.
„Mis ta õpib seal?“ päris direktor.
„Elektrotehnikat.“
„ Elekter on hea asi,“ arvas direktor. „Elekter on väga hea asi, sest see on pikne. Aga piksega peab ettevaatlik olema, tema võib tappa. Pikne tapab väga kergesti ja mitte kunagi õigel ajal. Seda peate oma sugulasele meele tuletama.“
Härra Maurus naeratas, sest ta heitis nalja. Temal olid mõnikord niisugused naljad, Indrek tundis neid.
Aga kiri, mille pärast niisugune nali sündis, käis nõnda:
„Minu eelmine kiri on halb kiri, see põletage ära. Kui ta oleks kauemaks minu kätte jäänud, siis ma poleks teda ära saatnudki. Ta on hirmus võlts. Ja kangesti tark, eks? See kiri on palju targem kui mina ise. Nüüd ma kirjutan teile lihtsalt ja otsekoheselt. Kirjutan ausalt ja avalikult, nagu sõber kirjutab sõbrale, sest ma tunnen, meie oleme sõbrad.
Ma lubasin Teile oma aadressi saata, mäletate? See oli muidugi tühi loba. Aga seda te teate ilma minu ütlemisetagi, sest nüüd te ju teate niikuinii juba, mis minuga õieti on. Mulle on see nõnda parem, hulga kergem, sest ma ei võinud teile öelda, et minuga on nõnda. Juba kevadel ma oleksin võinud Teile seda öelda, üsna kindlasti oleksin võinud, aga ma ei tahtnud, ei suutnud, sest Te vastasite mulle sellest vereandmisest nii ilusasti. Kui Te oleksite võinud siis aimata, kuidas see mind rõõmustas! Minu rõõm oleks Teile tingimata rõõmu valmistanud, ainult Teie ei aimanud seda. Nüüd tuleb see rõõm Teile pisut hilja. Ah, rõõm tuleb nii sagedasti liiga hilja! Mõnikord mõtlen ma: inimene sünnib ja sureb liiga vara, liiga ruttu, rõõm ei jõua talle järele. Võimalik ka, et kord tantsivad rõõm ja õnn tal ees, kord taga, väga harva aga temaga kaasa.
Seda kirja ei ole Teile õieti vajagi, aga ega ma teda nii väga Teie pärast ei kirjutagi, vaid rohkem iseendale lohutuseks. Nõnda tunnen, et ma pole veel päris üksi, et ma alles elan, sest kui tuleb surm, siis jääb inimene üsna üksi. Sellest näete, et veel praegugi olen egoist. See on hirmus, aga mis sinna parata. Ma ei püüagi enam oma egoismi vastu võidelda, sest ma mõtlen: selle mõne päeva pärast ei maksa ennast enam parandada, ei tasu vaeva. Ehk kuigi võiksin oma elu uuesti alata, ka siis ei hakkaks ma ennast parandama, sest nõnda meeldin iseendale kõige rohkem. Mõtlen vahel, et mis oleks, kui Jeesus Kristus astuks just surma eel minu juurde ja ütleks: „Ramilda Maurus, kui sa lubad ennast parandada, siis äratan su surnust üles.“ Ning kui ta lisaks juurde: „Polegi tarvis, et sa end tõelikult parandaksid, vaid et sa praegu tahaksid end peale surma parandada. Sellest aitab. Taha ainult end parandada, ja mina äratan su surnust üles.“ Ja mis te arvate, kas ma tahaksin end parandada? Mina arvan, et ei. Ma ei taha! Ennem jään surnuks, kui et tahaksin end parandada. Olen enesega kord nõnda harjunud ja ei taha ennast enam ümber harjutada . Jeesus Kristus muidugi teab seda, sest tema on nüüd jumal ja teab kõik, ja sellepärast ei tulegi ta niisuguse ettepanekuga minu juurde: ta laseb mu lihtsalt surra, kui surm tuleb. Sest milleks mulle uut elu lubada, kui mul pole silmapilgukski tahtmust ennast parandada. Aga ma olen veendunud, et kui mul kunagi see tahtmus tõuseks, siis ilmuks ka Kristus oma suures, laias mantlis väljasirutatud kätega, nagu ta seisab seal kirikus altaril, tuleks ja ütleks, kui ma olen juba surnud: „Lapsuke, tõuse üles!“ Sest mis ta võis teha Jairuse tütrele, seda võib ta ka minule. Ainult kui aga mina tahaksin, kui mina tahaksin tahta ennast parandada. Aga nagu ma juba ütlesin: ma ei taha. Sellest võite näha, kui õnnetult ma olen loodud. Mina ja ühes minuga kõik inimesed, sest mina arvan, et kõik inimesed on nagu minagi ja sellepärast ei ilmu Kristus kunagi väljasirutatud kätega, seisab ainult kiriku altaril, teate, seal, kus käisime Köleri surma puhul. Ka Jairuse tütre juurde ei ilmunud ta sellepärast, et see oleks tahtnud end peale surma parandada, vaid Jeesus tahtis kordki inimestele näidata, mõista anda, mis sünniks kõigiga, kui nad tahaksid end parandada. Nõnda arvan mina. Kas see pole kurb, et ilmas on olemas nii ilus ja suur võimalus ja et teda ometi keegi ei kasuta, ei taha kasutada? Kui ma sellesse süvenen, võiksin ma kas või oma silmad peast välja nutta. Aga doktor Rotbaum kinnitab mulle igapäev: „Preili Maurus, mitte süveneda, mitte millessegi süveneda, sest see on tervisele kahjulik. Inimesed surevad nii sagedasti just sellepärast, et nad aina armastavad millessegi süveneda.“ Nõnda kinnitab mulle doktor Rotbaum.
…Teie muidugi ei tea, kes ja mis on doktor Rotbaum, sest teie kuulete tema nime esimest korda. Tema on pisut Kristuse moodi mees parimas eas, selle Kristuse moodi, kes seisis kiriku altaril, kui see vana pastor mõtles igavesest elust; mäletate, missugusest? Ma rääkisin Teile millalgi. Ümmarikust igavesest elust mõtles ta, eks! See on see kadakate igavene elu. Dr. Rotbaum on just niisugune mees ja tema on praegu minu sümpaatia, õigem — mina olen tema sümpaatia. Mis see tähendab, ka seda ei tea Teie. Igatahes on see ilus ja tõsine asi, ja kui mina ei oska seda Teile nõnda kirjutada, siis pidage meeles, et see oleneb minu kirjutusest, mitte sellest ilusast ja tõsisest asjast.
Dr. Rotbaum täidab siin meie asutises samaaria mehe osa. Aga seda ainult noorte neiude juures, sest neile olevat seda kõige rohkem vaja — arvatakse siin. Minule tuletab ta kangesti Kristust meelde ja nõnda tulingi mõtetele, mis ma Teile eelmisel päeval kirjutasin. Asi on nimelt nõnda, et kui kellegi kohta on juba otsustatud — mõistate? — kui keegi on sunnitud juba üksi jääma, mis on selle suure ja igavese üksinduse algus, nii-öelda, ettevalmistus ja sisseharjutus, siis ilmub varsti Dr. Rotbaum, sest siis algab tema osa. Tuleb kord, tuleb kaks, tuleb kolmat korda, kuni tulemisest kasvab sümpaatia, poolehoid, tagahoid, igatsus, armastus. Meie oleme Dr. Rotbaumiga praegu igatsuse staadiumis , tähendab, sümpaatia, poolehoid ja tagahoid on juba läbi ning armastus alles ees. Igakord, kui Dr. Rotbaum minu juurde sisse astub, ütleb: „Mul hakkas Teie järele igatsus, preili Maurus.“ Ja kui mina juhtun kahtlevalt naeratama või vaatamagi. kinnitab ta: „Tõepoolest hakkas mul igatsus teie järele. See on muidugi päris patujutt teiega nõnda rääkida, sest teie elate praegu teatavat kriisi üle ja minu pealetükkivus võib teid tülitada või erutada, aga uskuge, ma ei või praegu teisiti, vaid pean seda ometi teile ütlema.“ Ise vaatab ta mulle oma suurte pruunide silmadega pisut nagu nukralt otsa, puudutab mu kätt ja lohutab: „Aga pole viga, oleme nii mõnestki raskusest üle saanud, saame ka sellest, saame kindlasti, ja siis ootab meid õnn. Maailm on nii suur ja lai ja temas on niipalju õnne, õnnevõimalusi kahele inimesele, kui neil on niisugune igatsus teineteise järele, nagu oli minul täna teie järele.“ Nõnda räägib ta minuga ja nõnda on ta juba rääkinud võib-olla mitmekümnega. Ja kuigi ma tean, et ta valetab, ometi on mul hea meel, et ta nõnda valetab, olgugi ta ise Kristuse moodi. Aga kas Teie usute, et niisuguse valega võib imesid teha? Usute või ei, et valega võib imesid teha? Ja ometi võib. See oli siis, kui mina alles siia tulin. Lamas siin keegi venelane, aastat kaheksa-, üheksateist, ja Dr. Rotbaum käis temale igatsusest rääkimas. Ja see venelane võttis teda tõsiselt, nagu mitmed teisedki: hakkas uskuma oma suurt õnne meie Kristusega, tähendab, Dr. Rotbaumiga, hakkas uuesti uskuma suurt ja laia maailma, kus on niipalju õnnevõimalusi kahele inimesele ja — sai haigusest jagu, hakkas paranema. See oligi meie asutise Jairuse tütar. Ja kas teate, mis pärast sündis? Meie Kristus jättis Jairuse tütre sinna paika ja Jairuse tütar tegi endale otsa peale. Muidugi sündis see kõik tasapisi ja sellest julgeti ainult sosistada, aga ometi sündis see. See oli hirmus, see oli kole!
…Minuga ei sünni midagi selletaolist, sest mina ei võta Dr. Rotbaumi ilusat igatsust tõsiselt. Mina kuulan ainult ja teesklen, nagu usuksin teda, ja see mõjub nii hästi. Ma tunnen imelist rahuldust. Sest mõelge ometi: Dr. Rotbaum mõtleb mind petta, aga tõelikult petan mina teda. Tema mõtleb mind oma valega lohutada, aga sünnib vastupidi: mina lohutan teda. Kui ta seda teaks, võiks ta viha pärast hulluks minna. Ma näen igapäev, kui ütlemata hea meel tal on, kui ta ikka enam ja enam näib võivat uskuda, et mina hakkan võtma tema sõnu tõsiselt. Võitjana rõõmutseb ta oma südames — surma, vähemalt surma valu, surma nukruse võitjana. Aga kes on võitnud surma nukruse, see ongi surma võitnud, sest mulle tundub, surm polegi muud kui see suur nukrus. Oled sa kord sellest üle, siis oled kõigest üle. Ja mina usun, et mina olen sellest varsti üle, muidugi Dr. Rotbaumi abiga, ainult pisut teisiti kui tema ja kõik teised siin arvavad. Dr. Rotbaum arvab muidugi, et kui minusugune noor neiu hakkaks kedagi armastama, siis unustaks ta surma läheduse, kui mitte üsna, siis ometi nõnda, et peaaegu üsna. Aga see tema usk armastusest ja surmast, see tema mäng armastusega surma või armastusest surma, teeb mulle ainult nalja. Sest mina pole sugugi nii naiivne kui nemad siin arvavad. Ma pole ka nii naiivne, nagu Teie seda arvate. Tõsi, ma pole ka nõnda naiivne, nagu Teie seda arvate, sest ka Teie peate mind naiivsemaks kui ma tõepoolest olen. Üldse on meeste suurim eksitus, et nad peavad meid, noori tüdrukuid, naiivseiks. Et mina ise ennast enam noorte tüdrukute hulka ei loe — sest mis noor tüdruk see veel on, kellele Dr. Rotbaum käib iga päev oma igatsusest rääkimas —, siis ütlen Teile saladuse, mis läheb elus tarvis: noored tüdrukud pole kunagi naiivsed, ainult rumalad on nad üsna sagedasti. Mina vähemalt pole kunagi naiivne olnud, küll aga rumal, nagu praegugi veel. Oma isa ja tädi riukad olen ma maast madalast läbi näinud ja olen osanud seda nende eneste eest varjata, sest see oli mulle kasulik. Ise olen aga riugastega kõik saavutanud, mida süda soovis, inimesed olid küllalt naiivsed, et pidasid mind naiivseks samal ajal, kui mina neid tüssasin. Nõnda on lugu noorte tüdrukutega. Naiivseks lähevad tüdrukud vanaduses , aga mina, jumal tänatud, neid päevi ei näe.
…Eelmisel korral jäi mul kõik pooleli, sest ma väsisin ära. Pealegi tuli Dr. R. oma igatsust kurtma. Ma tegin talle luulelised silmad ja, uskuge või ärge uskuge, ma näen nii selgesti, kuis ta ikka rohkem hakkab uskuma, et mina teda usun. Aga ma ei mõtlegi, sest ma saan väga hästi aru, et ta ainult mängib. Ma oskan väga hästi vahet teha tõelise ja mängitud tundmuse vahel, sest ma olen tõelist tundmust kord näinud. Teate, kus? Pean ma seda Teile ütlema? Nägin seda kodu all suures toas, musta vahariidega kaetud laua juures. Päike paistis siis nii heledasti, tänavakivide vahelt tõusid esimesed haljad rohulajud, õrnad, õrnad ja armetumad, nii et hakkas neist hale meel — seal nägin ma. See oli mineval kevadel. Sellest aitab. Oskab Dr. R. kordagi nõnda mulle otsa vaadata, kui vaadati mulle siis? Teeb ta ainsagi niisuguse liigutuse, kui tehti selle musta laua ääres? Kõneleb ta ainsagi niisuguse sõna? Muidugi mitte. Võib-olla ta ei oskagi nõnda seista, nõnda rääkida, nõnda vaikida. Tõepoolest, mind huvitab mõnikord küsimus, kas ta seda üldse oskab või ei. Temalt endalt ma muidugi seda küsima ei lähe, sest tema ise ei võigi seda teada, ainult mõni teine. Aga kust saan ma selle teise kätte, kellelt küsida? Mina arvan küll, et ei, et ta ei oska, sest kuis ta muidu võib nõnda teeselda. Kui ta aga ometi midagi selletaolist oskab ja ikkagi nõnda suudab mängida, siis on ta küll peaaegu Kristus, sest tema ohvrimeelsus oleks siis otse määramatu.
Olgu sellega mis on, aga minu viimaseid päevi on ta oma mänguga ometi kergendanud ja igakord, kui ta minu juurest lahkub , jään ma uudishimulikult ootama, millal ja kuidas ta tuleb uuesti. Nõnda lähevad mu päevad — mängides. Ainult ühte kardan ma, nimelt, et ühel ilusal päeval astub tädi kopsti uksest sisse ja siis on mängul lõpp, siis hakkavad tõsised päevad ja kurvad ööd. Sest veel täna küsis Dr. R. minult, kas ma koju olen teatanud, et mul ajutiselt — mõistate: ainult ajutiselt — pisut halvem, ja mina vastasin, et olen. „Aga ega te ometi neid asjata ei erutanud?“ küsis mu sümpaatia, „sest ärevuseks pole vähimatki põhjust.“ Nõnda ütles ta. Ja mina? Ma pole mõelnudki tädile midagi teatada ja ei teatagi, sest ma ei taha tema nägu näha. Mul ei ole praegu miski nii raske kui mõni tuttav nägu, kaastundlik pilk. See viiks mu enneaegu hauda. Aga ükski inimene ei taha enneaegu hauda minna, ammugi mitte noorelt. Praegu ümbritsevad mind võhivõõrad ja see on nii rahustav ja lohutav, sest võib üsna kindel olla, et oled neile ükskõik. Pealegi on nad minusugustega siin nii vilunud. Ainult üks teenija tüütab vahel, sest mõelge ometi, millega ta kord toime sai: ta jäi minu voodi ette seisma — mul on oma tuba, tähendab olime kahekesi — jäi seisma, vahtis mulle otsa ja ütles: „Preili, mul on teist nii kahju.“ — „Miks?“ küsin mina. „Teil on nii ilusad silmad,“ vastab tema. „Ja sellepärast on teil minust kahju?“ imestan mina. „Jah,“ vastab tema, „sest kui ma mõtlen, et kellelgi on nii ilusad silmad ja ei lähe kunagi…“ — „Jätke see,“ ütlesin mina vahele. „Mitte minul pole ilusad silmad, vaid teil endal. Ja et teil on ilusad silmad, siis näete nendega, nagu oleksid ka teiste silmad ilusad. Ükski, kel tõesti inetud silmad, ei või näha teiste silmade ilu.“ Nõnda ütlesin talle ja uskusin tol korral seda, mis rääkisin. Aga kas teate, mis ta tahtis mulle öelda? Tema tahtis öelda, et mina ei lähe kunagi mehele. Saate aru: Dr. R. avaldab mulle igapäev peaaegu armastust, ja mina ei lähe mehele. Aga ühte tahaksin ma ometi teada, nimelt: kas mul on tõesti ilusad silmad? Kas nad on pisutki ilusad? Mis te arvate? Ma nii tahaksin, et vähemalt teiegi näeksite neis pisut ilu. Sest ilu on see, mis jääb, kõik muu kaob. Hing kaob, vaim kaob, aga ilu ei kao, tema jääb. Sest kui keegi on ilu näinud, s. t. kui keegi on ilu nähes ilu tundnud, siis saab tema ise seeläbi ilusamaks, võtab tuntud, maitstud ilu endasse ja nõnda jääb ilu, kui kõik kaob. Eks ole see jumalik? Jääb see, mida tõeliselt pole olemaski, ja kaob see, mis olemas. Nii et kui Teie pisutki olete tundnud minu silmis ilu, siis elab see ilu teis edasi. Ma olen nii õnnelik seda mõeldes!
…Minuga on sündinud mingisugune pööre. Mitte niisugune, nagu selle venelasega, kelle meie Kristus surnust üles äratas ja kes siis oma elu võttis, vaid midagi vastupidist: ma olen hakanud hirmsasti rögastama. See on lihtsalt kole! Kui inimesega järsku midagi niisugust sünniks, siis võiks ta küll otseteed hulluks minna, aga see tuleb ikka samm-sammult, kuni äkki leiad, et ongi käes. Seda leiad ikka äkki, niisugune imelik asi on sellega. Minuga oli just niisama. Juba ammugi hakkas see, aga mulle näis ikka veel, et pole suurt midagi, et on veel aega, kuni ühel päeval märkasin, et ongi juba tulnud, mis tulema pidi. See üllatas mind sedavõrt, et ma sellest pidin oma sümpaatiaga rääkima. Sellega kukkusin ma muidugi pisut sisse, sest tänini olin ma ju teeselnud, nagu ei saaks ma midagi aru, ja nüüd korraga nagu ärevus ja hirm. Aga minu sümpaatia jäi üsna rahulikuks ja, kuna tema rääkis ja seletas, võitsin ka mina enesevalitsuse uuesti. Dr. R. ütles nimelt mind lohutades: „Soo, nüüd on siis käes, mis tulema pidi ja mida ma pikisilmi ootasin (ta ütles nimelt „pikisilmi“ ja see ehk oli ainuke tõsine sõna kogu selle aja jooksul, sest tema ootab vististi tõepoolest pikisilmi, et tuleks ometi kord lõpp). Organism on jõudu kogunud , kops pingutab ennast, surub mäda haavadest välja ja siis algab paranemine. See on haiguse harilik käik. Kord sünnib see ainult kiiremalt, kord aeglasemalt. See oleneb organismi vastupidavusest ja visadusest. Õieti on see temperamendi küsimus: kuumad talitavad kuumalt , s. t. ruttu ja energiliselt, külmad külmalt, tähendab, aeglaselt, nii et see on puht iseloomu küsimus. Teie kuulute minu kogemuste järele kuumavereliste hulka, sellest siis see tormine reaktsioon vaenlase rünnakule. Aga olge üsna mureta: kõik läheb nagu kord ja kohus, kõik läheb hästi. Ainult kannatust, pisut kannatust! Kuumaverelistega on mõnikord see häda, et nemad ei läbe kannatada, aga kannatus on tõsine elu algus ja suur kannatus on uue elu algus.“
Nõnda salvis ta mind magusa valega ja esimest korda elus tundsin, missugune imeline asi on vale. Ta on nii imeline, et kui teda poleks ilmas olemas, siis oleks pidanud ta välja mõtlema. Ja ma usun, et jumal ise on vale ilma loonud. Ta lõi tema ühes inimesega, sest muidu ei peaks see elule vastu. Ei suudaks! Ja teate, mis mina arvan! Isegi Kristus pidi maailmas mõnikord valetama, sest millega muuga võis ta inimest lohutada. Kunagi pole ma sellest seni aru saanud, pole seda aimanudki, aga nüüd mõistan. Te mõelge ometi, mis oleks sündinud, kui Dr. R. oleks mulle tõtt rääkinud. Kui ta oleks mulle otsa vaadanud ja öelnud: „See on lõpu hakatus. Kannatage veel pisut, siis olete surnud, üsna surnud.“ Isegi siis, kui ta selle juures oleks aknast välja vahtinud, oleks see olnud hirmus. Sest Teie peaksite võima kordki minu toa aknast välja vaadata, siis Te mõistaksite, kui hirmus oleks inimesele midagi selletaolist öelda. Ainult mõelda — et tuleb päev, tõuseb päike ja paistab kaugetele mäeharjadele, mäetippudele, igale tipule paistab ta, sest igal tipul on oma nägu, nagu astuks keegi taevast maha, õrnakesed roosad kingad jalas, ja tuleb mööda mäge ikka allapoole, aina allapoole, inimestele lähemale, et ka nemad saaksid osa sellest, kes kõnnib, õrnad roosad kingad jalas — seda kõike mõelda ja sealjuures teada: sina ei näe seda enam! Ja ma oleksin seda tingimata mõelnud, kui Dr. R. oleks mulle nõnda öelnud. Ma oleksin seda mõelnud sellepärast, et olen niipalju kordi neid mäeharju ja -tippe vaadelnud ja et näen neid isegi suletud silmadega, näen sama selgesti, nagu seisaksin ma akna all Dr. R. kõrval. Sest ajast saadik, kus ma enam sinna ei saa, teen ma sagedasti nõnda, et sulen silmad — ka öösi pimedas, kui pole und, — vaatlen nõnda mägesid ning mõtlen: pole viga, mäed on seal ja mina laman asemel. Mina laman siin peaaegu samuti, nagu need mäed seal, ainult selle vahega, et mina neid näen, nemad aga mind ei näe, sest neil pole silmi. Mõistate: mina näen neid suletud silmadega, aga neil pole suletudki silmi. Kui te teaksite, milline lohutus on öösi suletud silmil seda mõelda! Ka päeval. Jumalik!
…Täna rääkis meie Kristus minuga armastusest, täna esimest korda. Tähendab — viimne staadium. Sellele võib järgneda ainult surm. Sest kui Dr. R. hakkab meie asutises kellegagi rääkima armastusest, siis tähendab see ainult surma. Tema armastus tähendab ikka seda, niisugune on tema armastus. Nõnda on ta meil nii-öelda jumala asemel, sest ka neid, keda tema armastab, ootab surm: ta kutsub nad oma juurde, nagu elaks jumal isegi surnute riigis või oleks isegi surnud. Dr. R. võttis mu pahema käe, silitas seda ja küsis aupaklikult: „Tohin ma seda suudelda? Ei? Andestage mulle mu julgus, mu häbematus. Aga teil on nii ilusad sõrmed, peaaegu läbipaistvad.“ Hulk aega hoidis ta nõnda mu kätt ja kõneles. Aga mulle näis, nagu polekski see enam minu käsi, vaid kellegi teise oma, kes lamab ühes minuga või minus, nii et kui keegi mõtleb mind puudutada, siis puudutab ta tingimata seda teist, kes on nüüd alati minuga või minus. Ja ma mõtlesin: seal see Kristuse silmadega doktorihärra nüüd istub ja räägib selle teisega armastusest, aga alles paar päeva tagasi jutustas ta minule oma igavesest igatsusest. Jah, minuga rääkis ta igatsusest. Aga see on hea, et ta minuga ei räägi armastusest, vaid selle teisega, sest nõnda võin ma rahulikult lamada ja mul pole vaja teda kuulata. Las kuulab see teine, kes on juba minuga. Muidugi, doktorihärra seda teist veel ei näe, tema näeb ainult mind. Seda teist ei võigi näha, teda võib ainult tunda. Inimese varju võib näha, seda teist mitte; tema on peenem, tema on veel õilsam kui inimese vari — sellepärast ei näe teda. Tuleb aeg, kus nad teda näevad, aga siis on minul juba käed risti rinnal.
…Juba mõnda päeva ei julge ma enam oma käsi rinnale panna, aga hiljuti alles julgesin, sest siis mul ei tulnud meeldegi, et käsi pole sünnis sinna panna. Sellele mõttele tulin alles täna ja nimelt nõnda: panin mõlemad käed juhuslikult rinnale ja lasksin nad seal natuke aega olla. Aga siis hakkas raske hingata ja ma mõtlesin käed rinnalt ära võtta. Parema võtsingi, aga kui mõtlesin ka pahema võtta, siis tundsin äkki, et ei viitsi, ei suuda. Ja nõnda jäigi ta rinnale. Ükskõik — mõtlesin ma viimaks alistunult — pisut varem või hiljem, aga sinna ta läheb niikuinii. Seal see pahem käsi siis seisiski. Rõhus küll raskesti rinda, sest mu rind on ju üsna nõrgaks jäänud — seda peate meeles pidama. Ja teate, kui kaua see käsi seal lamas ja rinda rõhus? Kuni tuli Dr. R., see meie asutise jumal, ja ta sealt ära võttis, sest ta tahtis teda silitada, kui ta rääkis armastusest. Ja siis ütlesin ma endale: hea küll, täna tuli Dr. R. ja võttis selle käe sealt, aga mis siis, kui tema poleks tulnud? Mis oleks siis sündinud? Kui kauaks see käsi oleks sinna jäänud? Kas ma oleksin võinud ümmardaja kutsuda ja temale öelda: Olge hea, võtke see käsi rinnalt, ta on nii hirmus raske? Võin ma seda? Tunnen, et ei või. Ennem jäägu see käsi kas või alatiseks sinna. Muidugi, nii abitus seisukorras ma veel ei ole, sest mul on ju ka parem käsi, mis kirjutab, ja sellega võin ma ometi pahema oma rinnalt tõsta. Eks või? Ainult — mis siis, kui parem ise jääb ka rinnale? Kui jäävad mõlemad käed, pahem ja parem? Jah, nõnda mõtlen ma, mõtlen ja ootan peaaegu uudishimuga, millal see sünnib. Ühest on mul kõige rohkem kahju: siis ei saa ma enam Teile kirjutada. Aga see on mu ainuke tõsine lohutus, rõõm, lahutus. Pliiatsigi võtsin tarvitusele, et oleks lihtsam ja kergem. Dr. R. tõi mulle oma täitesule, aga see oli raske, ei jaksanud. Võtsin uuesti pliiatsi. Ja teate, missuguse? Hästi peene, et aga oleks kerge.
…Eelmisel korral jäi mul kiri pooleli. Tahtsin Teile nimelt veel öelda, et kui ma Teile enam ei kirjuta, siis Te teate, mis minuga on. Tahtsin ja ei saanud enam, sest käsi langes rinnale ja sinna ta jäigi, ei liigutanud ennast enam. Hirmus imelik oli iseoma kätt vaadelda, mis lamas siinsamas minu juures, ilma et oleks ennast veel liigutanud. Ja äkki tundsin ma, et ma armastan seda kätt. Esimest korda elus tundsin ma, et armastan oma kätt, mis lamab nõnda mu rinnal. Ja teate, miks? Nende sõnade pärast, mis ta paberile kirjutanud ja mis ta veelgi kirjutab. Sest ma tundsin, et ta kirjutab veel. Puhkab pisut ja siis kirjutab, sest ta teab, et mina seda tahan. Mina tahan Teile nimelt öelda, kui hirmus tänulik ma olen Teile nende sõnade eest, mis Te mulle kevadel ütlesite, kui seisime seal pika, musta laua ääres. On Teile kunagi mõttesse tulnud, et seal seisime elus teineteisele kõige lähemal? Minul tuleb see sagedasti meelde. Ja ma olen sama sagedasti mõelnud: kahju, et ma seda tol korral ei teadnud. Ma aimasin küll, aga ma ei tahtnud seda teada, sest oleksin ma seda nõnda teadnud kui praegu, siis oleksime võinud seista teineteisele veel lähemal. Aga ütlemata tänulik olen teile sellegi eest, mis oli. Ka seda tean ma ainult nüüd selgesti, kus vean neid viletsaid ridu paberile.
…Täna olen ma õnnelik, täna olen ma peaaegu pööraselt õnnelik, sest mul on äkki suur ja püha tundmus, et mind võidakse armastada. Kas Te mõistate, mis see tähendab, kui nõnda tunda? Olete Teie kunagi midagi selletaolist tundnud? On Teil kunagi olnud niipalju usku iseendasse, et võisite seda tunda? Minul on täna. Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad — lõhn on lillede laul, eks? — ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa. Kui mitte palju, siis pisinatuke ikkagi. Kriipsukenegi! Sest kuis ka see armastus aastate jooksul väheneb, midagi jääb temast ometi järele. Aga paljuke on mulle siis vaja, kui olen juba surnud! Ja mida kauemini olen surnud, seda vähem on mulle vaja, sest milleks peaks seda nii hirmus palju armastama, kes juba niikaua hauas! Ah jaa! Pidin unustama! Kui tuleb kevad, siis müüvad tütarlapsed kivisilla juures lilli. Seal on mõnikord hulk lapsi, kes kõik pakuvad ja manguvad. Aga nende hulgas on üks — kõhnake, suurte tõsiste silmadega, mis hallid, peaaegu sinised — ja see ei mangu kunagi, see seisab ainult ja vaatab sulle otsa, nii et sa lähed ja ostad sõnalausumata. See on minu lillelaps — nõnda nimetasin ma teda eesti keeli. Mõistate? Lillelaps! Selle käest ostke Teie tuleval kevadel, sest mind ei ole enam, nii et ta ilma ostjata ei jääks. Kui tahate, võite talle öelda, et see laia kübaraga, valge looriga preili ei osta enam, vaid tema asemel ostan nüüd mina. Tema mäletab mind väga hästi, kui nõnda ütlete, sest tema oligi minu lillelaps.
…Dr. Rotbaum ütleb, et armastus teeb ilusaks, aga minu kohta see vististi ei käi, sest mina lähen päev-päevalt aina hirmsamaks. Teie ei tunneks mind äragi, kui ma Teile kuski vastu tuleksin. Te ei tunneks mind siiski, kui ma astuksin alla tuppa, kus te istute laua ääres. Ja et Te kunagi ei katsuks kujutella, milline ma praegu olen, saadan Teile oma pildi. See on siis tehtud, kui ma veel ei tundnud, et mind armastatakse; aga nüüd, kus ma seda tunnen, tahan ma, et mind armastataks niisugusena, nagu olen sellel pildil. Teile saadan ta tassikõrvade asemele, sest need on Teil vististi alles. Nüüd võite nad ära visata. Tassikõrvad olid algus, pilt on lõpp. Niisugune oli meie tutvus. Ma oleksin nii rõõmus, kui Te leiaksite, et lõpp on pisutki ilusam kui algus. Selles lootuses saadangi oma pildi. Mõtlesin pildile juurde lisada oma juukseloki, aga loobusin, sest mu juuksed on hirmsaks läinud: kleepuvad teised jõuetult pealuu külge, nagu oleksid nad millegagi võitud. Kole! Ma arvan, mu juuksed on juba surnud, sest mulle öeldi siin, et meie asutises surevad juuksed rutemini kui inimesed.
…Täna rääkis Dr. R. mulle mirdist ja loorist. See peab midagi tähendama, sest tema sõnad tähendavad ikka midagi. Aga tunnen selletagi, et käed kipuvad rinnale. Kui Te teaksite, milline koledus on Teile sellest kirjutada! Aga veel koledam on sellest mitte kirjutada, sellepärast teen seda. Andestage mulle see ja kõik muu. Mulle tundub, nagu oleksin ma Teile ainult haiget ja kurja teinud, ja see piinab mind vahel. Aga siis lohutun mõttega: kui ma tunnen, et mind võidakse armastada, et mind võidakse isegi peale surma armastada, ega ma siis nii halb ja kuri olegi. Eks ole nii?
…Viimaks ometi rääkisin neile tõtt, ütlesin, et ma polegi koju kirjutanud ja et ma omakseid näha ei taha. Teid ka mitte: mälestage mind, nagu olen pildil. Aga ma kardan, nad telegrafeerivad. Ükskõik! Miski ei muuda enam midagi. Kogu Teie veri ei suudaks mind enam aidata. Ei, ka see mitte! Nõnda on hea, nõnda on kõige parem ja kindlam. Paratamatus on ikka kõige parem ja kindlam.
…See on eelviimne kord, kus ma pliiatsi kätte võtan, nõnda arvan. Viimses kirjas ütlen Teile veel midagi, ütlen seda ainult sellepärast, et siis, kui seda loete, mind ei ole enam. Siis panen ka oma nime alla, sest varsti pole ma üldse muud, kui aga paljas nimi. Sellepärast panengi ta kirja lõppu nagu lõhnava lille . Kui ma ainult teaksin, missugune lõhnab teie meelest kõige paremini, kas Ramilda või Rimalda, Radilma või Ridalma, Darilma või Diralma, Dalmira või Dilmara, Ramaldi või Maraldi…“
XXXIX.
Sellega kiri lõppeski. Indrek pööras mitmel korral viimast lehte, pööras kõiki lehti ja luges neid ikka ja jälle uuesti külmas klassis, kuhu ta puges üksindusse, aga kustki ei leidnud ta lubatud viimset teadet ega allkirja. Mis võis temaga küll nii äkki juhtuda? küsis ta endamisi, nagu seisaks ta tõepoolest mõistatuse ees. Aga polnud ju mingit mõistatust, oli sündinud muidugi kõige harilikum asi siinilmas ja sedagi teadis Indrek ammu enne: Ramilda oli enne surnud, kui ta jõudis öelda oma viimse sõna, oma viimse soovi, oma viimse saladuse. Ramilda arvas, et surmaga võib talitada samuti, nagu Dr. Rotbaumiga, selle ravila Kristusega, aga surmaga ei võinud. Dr. Rotbaumi võis ninapidi vedada, aga surm vedas teda ninapidi: lubas anda aega homseni või ka ülehomseni, aga tuli juba täna, tuli siis, kui teadis teda kõige vähem oodata, kui ei teadnud teda ehk oodata Dr. Rotbaumgi. Surm tapab samuti nagu piknegi. Aga mis ütles härra Maurus pikse kohta? Pikne ei tapa kunagi õigel ajal. Samuti teeb ka surm: tuleb ja tapab su noorelt, kui usud võib-olla esimest korda, et sind armastatakse ja et sina ka ise võiksid armastada; tapab su nii-öelda enneaegu. Aga ka sellestki ei pea ta kinni, vaid tapab su ka enneaegses surmaski enneaegu, nii et enneaegsus tõuseb juba teise astmesse, nagu tunneks surm ka matemaatikat. Ah, surmal ongi see õige matemaatika, mis võidab vististi igasuguse armastuse, aga seda Molotov ei teadnud. Tema unistas ükskord-ühest — algelisest ja keskmisest, tema lootis võrrenditele ja logarütmidele, tema uskus integraale ja differentsiaale ja kukkus muidugi sisse. Sellepärast pidigi ta põgenema oma „linalakaga“, sest mis jääb „kõrralikul ja ausal inemisel“ üle, kui ta on sisse kukkunud? Ei midagi muud kui aga põgenemine. Aga kui on see õige matemaatika, see surma matemaatika, siis ei kuku kunagi sisse, siis pole vaja kunagi põgeneda…
Kui kauaks Indrek oma kirjaga ja mõtetega külma klassi jäi, seda ta õieti et teadnud, aga see pidi tunde kestma, sest kui ta lauast tõusis, kus ta oli istunud, olid ta luud-liikmed kanged ja hambad kippusid nagu suus lõgisema, kas külmast või millestki muust, mõni seda teab. Pealegi, kui ta oli endale palitu selga ajanud ja mütsi pähe pannud ning hooviväravast mõtles välja minna, sest tal oli äkki arvamine, et ega toas ikka sooja ei saa, vaid peab kõndima, hea nahatäie kõndima, see annab selle õige sooja, ja kui ta seda tahtis teha, ütles talle Jürka hoovis, et silmapilk on lõuna, ei maksa enam välja minna. Tähendab, klassis oli ikkagi mõni hea tund kulunud, sest kiri tuli peale kella kümmet ja lõuna oli kella kahe ja kolme vahel. Nõnda Indrek arvas aega mitte nüüd, vaid hiljemini, kui ta kõigele tagasi mõtles. Nüüd ei teinud ta midagi muud, kui aga läks, sest soojaotsimine, soojaleidmine tundus talle praegu tähtsamana kui kõik muu.
Väljas oli tuuline ja külm. Kippus nagu peent liivataolist lund sadama, aga ometi ei sadanud ka, et tunneks sadu. Lumi ootab soojemat ilma — mõtles Indrek. Lumi ei armasta külma — lisas ta juurde, kui surus käed palitu taskuisse ja läks. Kuhu? Seda ei pannud ta tähele, sest tal oli praegu muud teha kui seda tähele panna, kuhu ta läheb. On ju ükskõik, kuhu minna, peaasi, et lähed, kui on külm. Ta leidis enese kustki linnaservalt lagedalt teelt, kus puhus kõle tuul otseteed näkku, nii et see õhetama ja pärast valutama hakkas. Seda valu märkas Indrek ja jäi seisatama. Esimene, mis silma torkas, oli mets sealpool lagedat välja. „Seal peaks vaiksem olema, sest metsas tuul harilikult ei puhu,“ mõtles ta ja sammus otseteed metsa poole, ilma et oleks pannud rõhku teele või ehk kuski leiduvale jalgrajale. „Tänavu on hea üle välja otsekohe metsa minna,“ mõtles ta edasi, „tänavu ei ole sügavat lund. Aga küllap ta tuleb, ega ta tulemata jää, kevade poole, siis, sest lumi ootab pehmemat ilma.“ Nõnda sumas ta otseteed läbi lume, mis muutus metsa ääres võserikus üsna sügavaks, ulatudes paiguti põlvini, paiguti üle põlvegi. „See on ainult natukene maad,“ mõtles Indrek, „siis hakkab tingimata madalam, sest metsa all on lumi ikka madalam.“ Ja ta sumas rahulikult edasi. Lumi lükkis püksisääred üles ja tikkus kummikamassidesse, kus hakkas sulama ja saatis külmad veeojad labajalgeni. „Peab laskma uued kummid panna,“ mõtles Indrek, „siis ei pääse lumi sisse. Uutega ei pääse kunagi, sest need hoiduvad kõvasti jala ümber. Mis mul praegu viga oleks, kui oleksid uued kummid.“ Aga ka nüüd leidis ta nõu. Kui jõudis esimese suure männi alla, mille kõrge juurikas lumest paljas, istus ta sinna peale ja hakkas saapaid korda mööda jalast kiskuma ning lumest puhastama. Kui see tehtud ja saapad uuesti jalas, võttis ta taskurätiku ja sidus sellega ühe püksisääre saapakummide pealt kõvasti kinni. „Vaat mis hea, kui püksid pisut pikemad kui tarvis,“ mõtles ta, „mis oleksin ma praegu teinud lühematega! Isegi parajatega oleksin hädas.“ Kui ta tegi rätikuotstesse viimset sõlme, tuli tal meelde, et see on sama rätik, mis oli tal taskus mineval kevadel all toas, kui ta kartis, et Ramilda pakub ehk temale kätt ja temal ei ole, millega higi oma peost pühkida, sest rätik oli tol korral nii must, et teda oli võimata taskust välja võtta. Täna oli ta aga puhas. Täna muidugi, sest täna seob ta temaga püksisäärt, et lumi ei pääseks saapasse. Aga ka mineval kevadel oli oma õnn: Ramilda ei pakkunudki kätt, nagu oleks ta teadnud, missugusesse raskesse seisukorda ta paneb sellega Indreku. Ka lahkudes ei andnud ta kätt, kuigi Indreku käed olid siis juba kuumad ja kuivad, nii et oleks võinud ilma pühkimata. Praegu mäletab Indrek nii selgesti, kuis ta siis oli tahtnud Ramilda kätt puudutada, kuis ta oli tahtnud öelda, et nüüd võib, nüüd võib küll. Aga Ramilda läks niisama, lehvitas käega ainult ukse vahelt. Nõnda läks ta. Tulevikus, kui võimalik, ei vaata Indrek sellepärast Ramilda pilti kunagi lausa, vaid ikka kustki vahelt — lauaklapi või ka kastikaane vahelt, nõnda on õige, nõnda on loomulik ja õige.
Nõnda mõtles Indrek, kui oli taskurätikuga sidunud oma püksisääre. Aga siis märkas ta, et männil, mille juurikal ta istub, on imelik sile põikloodis oks nagu väljasirutatud käsi, sõrmed laiali. Härra Mauruse käed on seda moodi. Aga seda oksa oleks ta nagu varemalt kusagil näinud, seda oksa ja seda mändi. Ah ja, õige! Vargamäe soos oli midagi selletaolist, võib-olla on praegugi veel, aga see seal oli palju väiksem, nii peenike, et ei kandnud inimest. Selle männi all seal oli sile ja lai mätas, kus kasvas linnulina, mille Indrek kitkus, sest ta tahtis mättale teha päikese kella: kaks pulka püsti, muud mitte midagi, nii et kui ühe pulga vari langeb teisele, siis on kell kaksteistkümmend. Rohkem ei olnud temale tarvis, sest siis võis loomadega lõunale minna. Päikesekell oli just selle oksa all, mis ei kandnud inimest, aga see oks siin pidi tingimata kandma. Lööb pisut kõikuma, kui inimene tema küljes ripuks, aga kannaks, katki ei praksataks. Indrek tõusis püsti ja sirutas käed oksa poole. Ei küündinud. Aga kui hüpata? Ta hüppas, aga sõrmedki ei puutunud. Siis tuli tal meelde männijuurikas ja ta astus sellele ning hüppas siis. Nüüd puutusid sõrmed oksa, aga kinni ei saanud. Ta hüppas uuesti, hüppas mitu korda ja kõigest jõust, nagu oleks see hirmus tähtis, kas ta saab korragi oksast kinni või ei saa. Aga sai viimaks ja nõnda ta seal rippuski nüüd maa ja taeva vahel, üks püksisäär seotud, teine sidumata . Ja kui ta nõnda rippus, tuli tal äkki imelik mõte. Indrek isegi nagu taipas, et see on pisut imelik mõte, sest ta käis nõnda: mis oleks, kui tema tahaks enda siia oksa riputada, ainult katseks, ainult üürikeseks ajaks; kas leiduks temal siis midagi, millega seda teha? Mitte et tema tõsiselt, vaid lihtsalt niisama muidu, et näha, kas inimene võib seda teha, kui tal tuleks tahtmus. Ja tal tuli seal nõnda rippudes meelde, et temal ei ole midagi, millega katsetki teha, sest tal puudub püksirihm, puuduvad õiged püksikandmedki, on ainult mingisugune villane pael, kirju niisugune, vististi sukapael, mis täidab kandmete aset, käies poolpõiki üle selja. Aga see ei kannaks ei teda ega ühtegi teist. See on ka nii lühike, et kui siduda üks ots ümber selle jämeda oksa, siis pole teise otsaga enam midagi teha, tema ei ulatu millekski. Koer ehk võiks sealt hammastega kinni karata ja rippuda. Jah, koer küll, sest tal tuleb äkki meelde, et üks nende koer, kellele pandi nöör kaela, kargas hammastega sellest kinni ja hoidis nõnda end tüki aega, enne kui silmus sai kokku joosta. Indrek näeb praegu väga selgesti seda koera, kellel silmus kaelas ja kes kõigest jõust hoiab hammastega nöörist kinni. Ta laskis käed oksast lahti ja kukkus jalgupidi sügavasse lumme, sest mis mõte on nõnda rippuda, kui pole midagi, millega võiks teha õiget katsetki. Ta jäi tükiks ajaks sinnasamasse seisma, kuhu ta langes. Ja siis tuli tal meelde, et teine püksisäär alles sidumata, mispärast lumi puges uuesti saapasse. Uuesti istus ta männijuurikale ja tõmbas saapa jalast ning puhastas ta lumest. Siis pidas ta aru, millega siduda teine püksisäär. Kobas kätega taskuist, aga ei leidnud midagi. Tegi palituhõlmad lahti, avas ka kuuehõlmad ja vaatas mõlemate voodreid, aga need olid terved, sealt polnud midagi tõmmata. Aga siis tuli tal hea mõte: ta võttis taskurätiku teise sääre ümbert lahti ja käristas ta pooleks. „See on selle eest, et sa mineval kevadel ei lasknud Ramildat mulle kätt anda,“ lausus ta endamisi. „Sina olid see, kes seisis oma mustusega meie kahe vahel, ja nüüd käristan mina su lõhki, nagu käristati kord riie pühama paiga ees. Mäletad millal? Siis, kui Kristus suri ristipuus, seda pea meeles. Ja nüüd on sinu käes kord, sest jälle on keegi surnud. Mõistad sa, kärisenud roojane rätik, et keegi on jälle surnud? Kahe tuhande aasta eest suri Kristus ja nüüd tuli surm jälle maa peale. Ja igakord käriseb midagi, kui tuleb surm.“ Ta sai püksisääred seotud ja tõusis püsti. „Soo, nüüd võib edasi minna, nüüd pole enam midagi karta,“ ütles ta ise. Ja läkski otseteed metsa poole, kuigi talvine pilves ilm, mis kaldus ikka enam sajule, kippus videvikuks vanuma. Ta hakkas kord-korralt ikka kiiremini minema, nagu tõttaks ta kuhugi või nagu kardaks ta, et ta jääb kuhugi hiljaks. Aga tõepoolest oli see ainult sellepärast, et ta tundis ikka veel külma, peaaegu külmavärinaid. Siis pani ta seda tähele, et tal on lahti niihästi palitu- kui ka kuuehõlmad. „Kuidas võisin ma ometi selle unustada?“ mõtles ta. Aga kui hakkas nööpe kinni panema, tundis, et käed sootuks kohmetunud, üsna kanged kohe. „Kus on mu kindad?“ küsis ta endalt ja hakkas taskuist otsima. Seisis ja otsis tüki aega, katsus isegi püksi- ja vestitaskuisse, nagu võiksid kindad seal olla, mida polnud mujal kuski. Katsus meelde tuletada, kas tal olid kindad käes, kui ta kange tuulega üle välja tuli, aga ei jõudnud mingisugusele otsusele. Hakkas uuesti nööpe kinni panema, läks ise kärmesti edasi ja pani nööpe kinni, sest polnud põrmugi aega seista. Tõstis palitukrae üles, surus käed kõvasti tasku ja läks. Palitu alumine nööp oligi lahti jäänud, aga selle kohta mõtles ta: „On parem käia, jalad vabamad.“ Aga mets muutus aina paksemaks ja pimedamaks, risu hakkas jalgesse, oksad peksid silmi ja kiskusid mütsi, aga Indrek läks ikka edasi. Kui kaua see nõnda kestis, seda ta ei tea, aga äkki märkas ta tuld. Üsna harilikku punast tuld märkas ta, nagu see paistab talveõhtuti kustki taluaknast. „Ehk ongi talu,“ mõtles Indrek, „sest meil on metsa taga ikka talu ja talu taga mets. Aga mujal ei ole. Saksamaal istub metsa taga üliinimene ja üliinimese selja taga on mets, kus söövad saurused, kuuskümmend pikad, kolmkümmend kõrged: söövad kõik, ka üliinimese. Nõnda on Saksamaal. Aga siin pole midagi, ainult talu aken ja aknal punane tuli…“
Indrek jäi kuhugi paksu kuuse alla seisma ja hakkas tuld vahtima. Viimaks istus ta siiasamasse lumele, selg vastu kuusetüve, silmad tule poole. Pahemal pool tuld oli taevas näha mingisugune hele kuma, nagu hakkaks seal virmaliste mäng või nagu loidaks kuski kaugel, kaugel suur tulekahi. „Mis see küll võiks olla?“ küsis Indrek endalt. Aga ta ei leidnud vastust, ei viitsinud vastust leida, sest liikmeisse langes imeline rammestus. Peaaegu oleks tal juba uni peale tulnud ja ta olekski tingimata magama jäänud, kui mitte poleks äkki välgatanud mõte: „See on ju linn, mis nõnda kumab. Linnad kumavad õhtuti nagu kauged tulekahjud .“ Ta tegi silmad lahti ja tõusis püsti. Jällegi jooksid külmajudinad mööda selga. „See on lumel istumisest,“ mõtles ta ja hakkas minema, aga mitte otseteed linna kuma poole, vaid temast silmnäos mööda, nagu ta tüüris silmnäos mööda pimeduses paistvast tulestki. Lund sadas juba tublisti ja ta ei olnud näo vastu enam nii terav kui alguses. „Lumi on laiemaks läinud, sellepärast,“ mõtles Indrek, kui sammus mööda lagedat põldu tuule käes, mis lennutas värskesti sadanud lund. Aeg-ajalt viskas ta silmad heleda kuma poole, nagu kardaks ta, et see võiks kaduda või liiga ligi tükkida. Nõnda läks ta. Sattus aiaäärseisse hangedesse ja sumas sealt läbi, jõudis välja mingisugusele teele, aga läks sellest põiki üle. Läks pealegi veel mitmest teest põiki üle ning ikka edasi üle lageda välja, nagu otsiks ta sealt midagi või nagu kardaks ta inimesi. Aga kui ta lõpuks jõudis jällegi kuhugi suuremale teele, millel olid sügavad kraavid ja kõrged servad, ja kui ta neist katsus üle saada, siis tundis ta, et ta enam ei suuda. Sumas sügavas lumes, ronis kuhugi kõrgemale, aga langes tagasi, katsus veel teistki korda ronida, aga ei jaksanud, vaid jäi lumele lamama, nii et tuul ja tuisk käisid temast üle. Lamas nõnda natuke aega, aga kui tundis näol tuisulume sulamist, ajas ta enda istukile ja tegi silmad lahti: otse tema ees seisis linna hele kuma. Katsus tõusta, käed kõvasti taskus, aga kukkus lumme. Tõusis uuesti ja sai jalule ning hakkas mööda teed kuma poole minema. „Kui hea, et linnadel on kuma,“ mõtles ta, „muidu ei teaks kuidagi, kuhu sa pead minema.“ Ta läks tüki aega. Jalad ei tahtnud teel püsida, nagu oleks neis mingisugune uimastav aine, mis teeb lõdvaks ja raskeks. Nad komistasid, sumasid sügavas lumes, aga ronisid uuesti kõvemale pinnale ja astusid edasi. Linnas kõnniteel tulid inimesed vastu. Mõned läksid mööda, mõnedega põrkas Indrek kokku, eriti naistega, sest need ei andnud teed. „Naised ei anna kunagi teed, vaid neile peab teed andma,“ mõtles Indrek ja läks keset tänavat. Seal sattus ta hobuste ette, kelle mehed karjusid. Aga Indrek ei teinud sest väljagi, sammus ainult edasi. Siis jõudis ta kuhugi tänavanurgale, kus oli kolmenurgaline plats, keset platsi latern ja laterna all ainus voorimees oma hobusega tuules ja tuisus — mõlemad norus, mõlemad eemalt vaadatuna vanad ja viletsad. Ja äkki valdas Indrekut pöörane härdus. Ta ei saanud muidu, kui istus siiasamasse lähedale trepile ja nuttis, nuttis selle vana voorimehe ja tema hobusekronu pärast, kes könutasid ainuüksi tuisus ja tormis. Ah, nii hea on ilmas elada, kui on veel midagi olemas, mille pärast võib kas või oma hinge ja südame välja nutta! Issand jumal, mis peaks küll inimene peale hakkama, kui poleks enam niisugust tuisku ja tormi, niisugust kolmenurgalist platsi ja keset platsi laternat ega voorimeest oma hobusekronuga! Siis ei oleks inimesel ilmas enam midagi teha, vaid siis oleks veel ainuke pääsetee: surm. Indrek istus siin puutrepil hulk aega ja ta istus nõnda, et unustas niihästi voorimehe kui ka tema hobuse. Aga kui ta viimaks tõusis, nägi ta, et voorimees könutab oma hobusega endiselt laterna all. Ja ta läks otseteed voorimehe juurde ning istus saani. Aga kui see pukis ümber pöördus ja temalt küsis, kuhu peab sõitma, siis tundis Indrek tema silmapilkselt. Ja ilma et ta oleks sõnagi lausunud, tõusis ta uuesti saanist, jättis voorimehe tema hobusega sinna paika ja põgenes, nagu oleks ta mõne mõrtsukaga kokku sattunud. Voorimees hüüdis talle midagi järele, mida Indrek tähele ei pannud, ta andis isegi hobusele piitsa, aga selle jalad olid nii kanged, et ta liigutas piitsale vastuseks ainult saba ja kõrvu. Seks ajaks aga, kui voorimees lõpuks ka tema jalad liikuma sai, oli Indrek juba tuisus ja tormis kadunud, kuna ta ise pomises: „S… kool, ei ole ilusaid rõivid ega kedagi!“ Ja selle ilge vanamehe ning tema senku pärast oli Indrek niikaua seal trepil istunud, et külm vapustas juba kogu keha! „Jooksma peaks,“ mõtles ta, „aga linnas ei joosta, linnas käiakse ainult. Oleks nüüd veel linna kuma paistel lagedal väljal, siis ta näitaks, kuidas sooja peab tegema; aga nüüd ei aita muud, kui peab vist koju minema, sest muidu ei saa sooja, muidu ei saa…“ Silmad virvendasid, pea käis ringi, jalad kaotasid nagu ikka enam ja enam kindluse. Kodu pääses ta veel hooviväravast sisse, tähendab, kell ei võinud veel kümme olla. Aga õhtusöök oli läbi — see oli esimene, mis Vainukägu talle ütles, kui ta küsis, et kus ta küll käinud. Aga Indrek polnud kuski käinud, mitte kuski, tal oli ainult külm, hirmus külm ja tahtis magada.
„Lao mulle riideid peale,“ ütles ta Vainukäole, kui ta oli juba sängis, „lao mulle kõik peale, mis kätte saad, külm võtab mu muidu ära.“
Ja vaga Vainukägu laduski. Aga ta tegi rohkemgi, sest jumal oli andnud talle nõukad meeled. Jumal oli andnud talle tahtmuse saada hingekarjaseks ja oli ka andnud talle taibu , et mõista: hinge võib karjatada ainult keha kaudu; hinge võib karjatada pükstepressimisega samuti kui palvelugemisegagi, veel pareminigi. Sellepärast ei pannud ta testamendile ja lauluraamatule viimasel ajal kuigi suurt rõhku, aga püksiviigi eest hoolitses ta endist viisi. Kui nüüd Indrek nii väga oma külma kaebas, siis jooksis ta kohe lähedasse apteeki ja tuli sealt mingisuguste pulbritega tagasi. Kustki nõutas ta ka kannutäie palavat vett ja laskis Indrekul seda rüübata, niipalju kui vähegi läks. Ise aga talitas aina sängi ümber, kohendas ja seadis, et oleks kõik ilusasti ja korras, nagu õieti õmmeldud püksi triip, kui ta on õieti triigitud.
„Ära sa seda karda, et me külmast võitu ei saa,“ rääkis Vainukägu ise. „Külmast saame me võitu küll, kui midagi muud juurde ei löö.“
Ja saidki külmast võitu, aga palavik jäi mitmeks-setmeks päevaks. Polnud küll teine niisugune, et kipuks tapma, aga ammugi mitte niisugune, et võiks midagi süüa või katsuda üles tõusta. Polnud parata, Indrek pidi lamama. Ja kui ta viimaks sedavõrt toibus, et tõusis sängiservale istukile, siis tundis, et jõud on sootuks läinud, et kondid on liha alt imelikult välja tulnud ja tunduvad seest tühjadena. „Nagu linnuluud,“ mõtles ta endamisi, katsudes teravaks muutunud jalasääri.
XL.
Nõnda möödus pühade vaheaeg ja siis hakkas maja uuesti kihama. Tulid tagasi vanad õpilased, saabus uusigi, sest härra Mauruse asutise uksed olid alati avatud. Indrek kõndis pisut nagu juhmina selles kihinas-kahinas. Aga ometi oli tal nõnda parem kui pühadeaegses vaikuses. Oli ikka ja alati midagi, mis ei lasknud soiguvat mõtet tampida samal paigal. See mõte oli tal juba ammugi olnud, aga teadlikult tabas ta tema alles metsas männi all, kui ta seal oksa küljes parajasti rippus. Aga siis ta ei mõelnud seda mõtet täiesti, vaid jättis ta sinna paika, sest ta arvas, et võib-olla tal pole üldse enam tarvis mõelda ei seda ega ka teisi mõtteid. Jah, seda oli ta seal männi all arvanud. Aga kui ta kodu sängis palaviku käes vaevles ja pikkamisi toibuma hakkas, siis tuli tal männi all tekkinud mõte uuesti meelde ja nüüd ei saanud ta temast enam lahti, sest ta ei suutnud teda kuidagi lõpuni mõelda. Takistuseks ees oli pealuus nagu midagi vinsket ja sitket, mis venis igapidi, nii et mõte ei pääsenud temast lõplikult läbi. Aga õnnelik juhtumus tuli Indrekule appi, nõnda pääses ta oma mõttest.
Kosmograafiat õpetas neile vana professor — pikk, kõhn, väsinud ja aukus silmadega, mis hakkasid särama ainult siis, kui ta sattus parallaksile või valgusaastaile. Siis võis tema kondisesse kätte tulla niisugune jõud, et kriiditükid aina lendasid kirjutamisel või joonestamisel. Temal ei olnud suuremat rõõmu, kui kutsuda õpilased õhtul hilja tähise taeva alla, vahtida nendega ülespoole ja seletada, jutustada ning pilduda nimedega enese ümber. Aga mis pidid õpilased tegema nende nimedega? Nad kuulasid ainult ja haigutasid, kas külmast või igavusest — isegi ei teadnud. Aga siis viis vanamees nad tähetorni, pani nad seal kordamööda kuhugi selili ning näitas neile kuud, mille ketta laiust oleks võinud nagu mõõta süldadega. Ise seisis ta kõrval ja juhtis tähelepanu järskudele mägedele, nende mustadele varjudele, tumedatele orgudele, mingisugustele kraateritele ja tegi seda nõnda, nagu oleks ta alles eile või tunaeile seal jalutamas käinud. Sellega võitis ta õpilaste südamed. Jah, külmanud kuuga võitis ta Indrekugi südame, mis oli üleni paljas verine haav. Esimest korda kaua aja tagant tundis ta kehas nagu mingisugust värskendavat voolu. Hakkas nii imeline sellelt vanamehelt kuulda, kui pööraselt suur on maailm ja kui meeletult pisitilluke meie maakera-lõhmakas. Aga mis on siis inimene, kui maakeragi on ilmaruumis ainult tolmukübemekene, ainult poripiisake? Indrek ei teadnud, mis on siis inimene, kui on maakeragi nii pisitillukene. Aga kas see vana professor teab? Tema ehk teab, mis on inimene, aga võib-olla ei tea temagi. Inimene seisab temale liiga lähedal, sellepärast ei saa temast õieti midagi teada. Kui ta seisaks meist vähemalt kuu kauguselgi, nii et võiks teda tähetornis selle suure pikksilmaga vaadelda — selili maas vaadelda, siis ehk saaks pisut teada, mis on inimene. Aga nüüd ei saa.
Kui nad ükskord jällegi seisid professori ümber mäenõlvakul, jalge all linnatulede virvendav sigrisagri, pea peal särav tähtede lõpmatus, hakkas ta neile jutustama linnuteest ja udukogudest, mis ka ainult kauged linnuteed , nagu ta kinnitas. Ta pildus enese ümber kümnete, sadade, tuhandete valgusaastatega, aga ta tegi seda nõnda, nagu tähendaks see ainult paaritunnilist kõnniteed tähtedevahelises ilmaruumis. Ta rääkis tähtedest, mis tormavad pöörase kiirusega otseteed meie sihis, ja teistest, mis eemalduvad meist samasuguse ajuga. Neist viimastest oli tal nagu kahju, sest ükskord võivad nad kaduda ilmaruumi lõpmatusse ning taevas on siis üks täht vähem. Inimene võib-olla elab alles maakeral, tema võib-olla on oma pikksilmade võime tuhandekordseks tõstnud, aga kadunud tähti ei leia ta ometi mitte. Inimene elab, aga täht on surnud. Aga kes võib kinnitada, et on olemas needki tähed, mida näeme? Kes? Ei keegi! On vaja sajad ja tuhanded aastad, et valgusekiir jõuaks tähelt meie juurde. Mõistate, mis see tähendab? küsis professor. See tähendab, et kui ühes Jeesuse Kristusega sündis maailma mõni kauge täht — sest ka tähed sünnivad ja surevad — siis võib-olla näeme tema valgust esimest korda alles täna või homme õhtul, aga võib ka olla, alles kümne, saja või tuhande aasta pärast. Ja kui ühes Jeesuse Kristusega suri mõni kauge täht, siis näeme võib-olla veel täna tema viimset sära, kuna ta homme on kustunud, sest tema viimne valgusekiir on maakerale jõudnud. Aga võib ka olla, et see jõuab siia alles kümne, saja või tuhande aasta pärast ja nõnda näeme meie ilmaruumis tähte, mida pole tõeliselt olemas enam Kristuse surmast saadik. Nõnda võivad ilmaruumis liikuda tuhanded ja miljonid tähed, mida meie veel ei näe, ja meie võime näha tuhandeid ja miljoneid tähti, mida pole enam olemaski. Kogu linnutee pole ehk muud kui ainult meeltepettus…
Pika ja kõhnana, ettepoole kõveras seisis ta õpilaste keskel, kulunud palitu krae ülal, käed taskus, sest pakane oli vali. Kui ta viimaks nagu endasse süvenenult vaikis, küsis Indrek, kes seisis otse ta ees:
„Härra professor, kui ilmaruum on nii lõpmata suur ja kui igal pool on aina tähed, tähekogud ja linnuteed, kus on siis taevas?“
Vanamehe pea tõusis nõksatades kõrgemale ja külmast kangenenud huuled püüdsid nagu nukralt naeratada, kui ta vastas:
„Üle kolmekümne aasta olen otsinud, aga pole leidnud. Nüüd olen vana. Teie olete alles noor, otsige, ehk leiate teie.“
Ütles ja seisis endiselt oma õpilaste keskel, pikk ja kõhn, ettepoole kõveras, nagu oleks tal juba pisut raske seista.
Mäelt alla minnes eraldus Indrek mingisugusel ettekäändel teistest, sest tal oli tungiv tarvidus üksi jääda. Sõna otsekoheses mõttes tahtis ta kõnelda iseendaga, ilma et teda keegi selles eksitaks või pealt kuulaks.
„Tähendab ei ole,“ lausus ta endamisi, kui oli vabanenud teistest. „Ei ole midagi, ei ole kuski midagi, ainult tähed, tähed, tähed. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal? Kus ta on? On ta üleüldse?“
Indrek oli juba ammu aimanud, et teda ei ole, aga nüüd oli ta selles veendunud. Õige! Sellepärast võis kõik nõnda sündida, nagu on sündinud. Just sellepärast. Nüüd on kõik selge. Muidu oleks võinud ehk Ramildagi elada, sest kes peab siis elama, kui mitte tema. Aga et on ainult tähed, siis on arusaadav. Tähed surevad ju isegi, mis võivad siis nemad surma vastu. Ainult valgus jääb veel tükiks ajaks, nagu Ramilda nimi või mälestus temast. Nõnda on tähed ja Ramilda sarnased, pisut on nad tõepoolest sarnased…
Kaua kõndis ta pakases säravate tähtede all ja sonis mõttetuid mõtteid. Aga kui teised õhtul magama heitsid, istus tema lauda ja hakkas kirjutama. Nüüd ei võinud ta enam muidu kui pidi kirjutama. See pidi olema tema esimene kaastöö õpilaste lehele, mille Pajupill asutas juba mineval aastal, pannes temale nimeks „Tõde“ ja lipukirjaks „Tõde, tõde, paljas tõde.“ Leht pidi võitlema väärnähtuste vastu koolis, pidi edendama kirjandust ja teadust ning andma õpilastele võimalust ennast vaimses töös harjutada. Kirjutada võis vene, saksa, ladina ja eesti keeles. Indrek oli tänini küll lugenud, mis teised kirjutanud, aga nüüd tahtis ta ise teistele midagi lugeda anda.
Ilmuv lehenumber pidi omandama kurja kuulsuse, sest Solotarski ratsutas siin saurustega, Vellemaa, kes juba ülikoolis, vehkles üliinimesega, Tigapuu filosofeeris lihasöömisest üldse ja inimestesöömisest eriliselt, jõudes otsusele, et kui juba jumal kord nõnda on seadnud, et inimene peab inimest sööma, siis on „säädsam“ ja „kõlbulisem“, et eurooplane sööb metslast, mitte metslane eurooplast, sest muidu peaks ka loomad, näiteks vasikad inimest sööma, mitte vastupidi, ja Indrek tikkus otseteed jumalale endale kallale. Tema oli kõige kangem, aga temal ehk oligi kõige rohkem põhjust kange olla. Oma kesköises südame-härduses pani ta oma kanged sõnad paberile. Ja kui jumal ise oleks kirjutamise silmapilgul tema juurde astunud, käe tema õlale pannud ja öelnud: „Noormees, kas sa ei karda pattu?“ siis oleks ta vististi puhtast südamest võinud vastata: „Ei, armas jumal. Mina ei karda üldse enam midagi, sest mis võiks mulle veel halvemat sündida. Mine Vargamäele, kui tahad, ja räägi seal patust, aga mind jäta rahule; sest mina tean, et taevas on ainult tähed, tähed, tähed. Taevas ei ole üldse taevast olemas, seda peab meeles pidama. Ja kõik, mis olemas, on surelik nagu maa peal, nõnda ka taevas, seda pane tähele, armas jumal.“
Nõnda oleks Indrek öelnud, kui jumal oleks talle südaööl käe õlale pannud. Aga jumal ei teinud seda ja sellepärast polnud Indrekul vaja midagi öelda. Ta kirjutas ainult, võttes kokku kõik oma loetud, kuuldud ja kogemusist tekkinud tarkuse, et hävitada seda, kes peab teadma ja nägema kõik. Kirjutamisega kasvas vaimustus, paisus hoog, nii et ta lõpuks ei kõhelnud suurustamast:
„Mina olen esimene, kes annab sulle Eestimaal surmava hoobi. Mina olen esimene, kes julgeb avalikult karjuda: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed! On ainult lõpmata ruum, kus eksib surnud tähtede valgus. Kui sa oled, siis ärata ellu surnud tähed, anna eksivale valgusele tema ema, tema läte tagasi. Tee närbunud lõhnast värske lill, tee lõhnavast nimest elus inimene. Tee, kui sa oled, kas kuuled! Aga sa ei tee midagi, mitte midagi. Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste. Sa lased ainult kustuda tuhanded ja miljonid tähed. Milleks? Sa lased surra ainukese inimese, kes oleks pidanud elama. Miks? On ainult üks vastus: sind ei ole, sind pole olnud ja sa ei tule. Kunagi ei ole sa äratanud Laatsarust ega Jairuse tütart, kunagi ei ärataks sa ühtegi teist, ka kõige ainumat mitte, kui sind ei tea kuidas usutaks või palutaks. Kunagi ei…“
Ta härdus ise oma sõnust ja nuuksus kummuli laual. Kui nüüd oleks jumal käe tema õlale pannud ja öelnud: „Noormees, ma äratan kõik surnud tähed ellu, ma annan maakerale kõik tema saurused tagasi, ainult et sa mind usuksid,“ siis oleks Indrek talle vististi vastanud: „Armas jumal, mis teen ma sinu tähtede ja saurustega, ma ei armasta neist ju ühtegi.“
Kui Indrek lõpuks magama heitis, siis magas ta nõnda, nagu juba mitte ammugi.
Hommikul tundis ta kehas ja vaimus värskendust. See kuluski talle ära, sest tal seisid rasked katsumised ees.
Oli möödunud ainult paar päeva õpilaste lehe viimase numbri ilmumisest , kui Indrek kutsuti härra Mauruse juurde, kes ootas teda all suures toas ühes härra Ollinoga ja mõne õpilasega, kes lehele kaastööd teinud.
„Mis see on?“ küsis härra Maurus Indrekult, näidates lehele, mis laual.
„See on meie leht,“ vastas Indrek.
„Kelle meie?“ küsis direktor, püüdes olla rahulik ja asjalik.
„Õpilaste,“ ütles Indrek.
„Kes on selle kirjutanud?“ küsis direktor ja näitas Indreku artiklile, millel pealkirjaks: „Jumal ja inimene.“
„Mina,“ vastas Indrek.
„Väga hea,“ ütles direktor. „Aga kui teie olete selle kirjutanud, siis lugege meile siit ette.“ Ta näitas katkendile, mis märgitud punasega.
Indrek lõi silmad kirjutisele ja ta tundis, et ta seda lugeda ei saa, ei või, sest tal hakkas millegi pärast häbi. Kirjutades ei olnud, aga nüüd oli. See oli talle nii imelik ja uus, et ta muutus otse sambaks. Öösi oli vaimustus ja rahuldus, nüüd piinlikkus ja häbi!
„Lugege,“ käskis direktor äkki jõhkralt, „meie ootame.“
„Ei,“ vastas Indrek kindlasti ja astus paar sammu lauast eemale.
„Siis lugege teie, härra Ollino, sest meie kõik tahame ometi teada, mida kirjutab meie pikk Paas.“
Ollino võttis lehe ja luges:
„Sinu päevad on loetud…“
„Kes on see sinu?“ küsis direktor vahele.
„See on Jehoova,“ ütles Ollino.
„Tähendab, jumal,“ seletas direktor. „Seda peame meeles. Ja nüüd palun edasi.“
„Sinu päevad on loetud,“ algas Ollino uuesti. „Olid saurused, aga siis tuli inimene ja nüüd ei ole enam ühtegi saurust. On inimene, aga varsti tuleb üliinimene. Oli püha härg, aga siis tuli Zeus ja püha härga ei ole enam. Härgi on küll, aga nende pühadus on läinud. Oli Zeus, aga siis tuli Jehoova ja Zeusi pole teps enam. Oli Jehoova, aga siis tuli teadus ja nüüd küsin ma: kus on Jehoova? Ning vastan: ta on läinud sauruste teed. Kuulge seda, Eestimaa mehed ja naised ning isamaa pojad…“
„Sellest aitab,“ ütles direktor vahele. „Ja nüüd see teine koht.“
Teise kohana oli märgitud eespool toodud katkend. Kui Ollino oli ka selle lugenud, astus direktor Indreku ette ja küsis:
„Olete teie seda kirjutanud?“
Indrek kõhkles vastusega.
„Ma küsin: olete teie selle kirjutanud?“ kordas direktor.
„Mina,“ vastas Indrek nüüd.
„Teie olete hull!“ karjus direktor tulises vihas ja tema käsi laksatas Indrekule vastu nägu. See sündis nii äkki ja ootamata, et Indrek ei jõudnud ennast ei kaitsta ega ka teole teoga vastata, sest tema mõtted viibisid kuski mujal, nagu viimasel ajal harilikult ikka. Aga nüüd looris silmi üürikeseks nagu sinetav udu ja siis tuikas peaajus mõte: „Seda kätt ma tunnen, seda imelikult pehmet kummikätt. See on härra Mauruse käsi.“ See kõik vältas ainult silmapilgu, aga sellest jätkus, et Ollino jõudis asuda Indreku ja direktori vahele. Ja kui Indrek nüüd nagu mõttetult tõstis oma parema käe, haaras Ollino sellest kinni, vajutas ta maha ja ütles rahuliku kindlusega: „Käed rahu!“ Nõnda jäigi Indrek kõigi ette seisma õhetava palgega. Ta oli hiljaks jäänud, nagu tänini elus ikka. Härra Maurus aga ajas sama käe sõrmed, millega ta Indrekut löönud, harakile, vehkis nendega iseenda silmade ees, vahtis üle prillide teiste õpilaste poole ja karjus:
„See mees on püsti hull! See on esimene päris hull härra Mauruse ausas ja kõrralikus majas. On olnud küll poolhulle, aga see on täishull. Tema nimi on Indrek Paas. Matemaatika on temal null ja ise on ta hull. Aga härra Maurusele, pühale härjale ja Jehoovale hakkab ta vastu. Tema tahab kuulsaks saada, tema tahab Eestimaal jumala tapmisega kuulsaks saada. Mõistate? Esimene jumala mõrtsukas. Selle asemel oleks võinud ta kuradi maha lüüa. Aga ei, kuradit ta ei puutu, vaid kohe jumala kallale, nagu ei pääseks ta muidu kuradile ligi, enne peab jumala eest maha võtma. Paas tahab ka härra Mauruse kuulsaks teha, sest inspektor loeb varsti vene keeles, et härra Mauruse esimese järgu õppeasutuses tapetakse jumalaid, tapjaks pikk Paas. Aga härra Maurus ei taha jumala tapmisega kuulsaks saada, sest tema teab, et ta ei saa jumala vastu. Härra Maurus on vana, tema teab. Aga Paas on pikk ja loll kui sikk, tema ei tea. Tema loodab oma suure pikkuse peale nagu see vilistide mehemürakas, kelle väike Taavet maha lõi. Härra Maurus teab: jumal ütleb inspektorile, inspektor direktorile, direktor kuraatorile, kuraator ministrile ja minister keisrile, et teda tahetakse tappa. Ja siis ütleb keiser ministrile, minister politseile ja sandarmidele, et härra Mauruse juures tapetakse jumalaid. No öelge nüüd ise, kas vana härra Maurus saab keisri ja tema politsei ning sandarmide vastu! Kas ta saab jumala pikse ja inglite vastu, kui nad tulevad? Sellepärast peab pikk Paas oma kuulsusega mujale minema. Mingu sinna, kus pole keisrit ega usku. Mingu Prantsusmaale, kus on president ja revolutsioon. Mingu sinna. Aga härra Maurus jääb Venemaale, jääb vene kotka armuliste tiibade alla, sest eestlane armastab oma keisrit ja tema kotkast .“
Nõnda rääkis härra Maurus, kuni ta meel oli pisutki rahunenud. Alles siis pöördus ta otseteed Indreku poole ja küsis:
„Kui ruttu võite oma asjad kokku panna?“
„Poole tunniga,“ vastas Indrek, sest kuna direktor rääkis, oli tal aega olnud kõige üle järele mõelda.
„Ütleme, tunniga,“ arvas härra Maurus, „siis jõuate veel parajasti õhtusele rongile, kui tahate koju sõita.“
„Ma ei sõida koju,“ ütles Indrek.
„Muidugi mitte,“ oli direktor nõus, „sest seal teatakse, et vanajumal on alles elus, et ta on priske tervise juures.“
Kuna Indrek läks oma asju kokku korjama, et neid kasti panna või pampu siduda, seletas härra Maurus õpilastele:
„Härra Maurus ei või seda lubada, et tema majas elab inemine, kelle himu käib jumala hinge järele. Kui see inemine tuleks ja ütleks: „Austud härra Maurus, mul on kange mõrtsuka himu ja sellepärast tahan ma sinu ära tappa,“ — siis jätaks ma tema vähemalt selleks ööks oma katuse alla, sest ega ta selle ühe ööga ikkagi vana Maurust tapa. Aga kui see inemine ei taha tappa mitte härra Maurust, vaid jumalat ennast, kes on härra Mauruse siia direktoriks seadnud, siis paneb ka vana hall Maurus oma käed liikuma. Sest kes peab siin majas jumalat kaitsma, kui härra Maurus ei kaitse. Teeb seda härra Koovi? Ei, tema ei tee seda mitte. Tema ütleb laisa venelase viisil: „Pole temaga üheskoos teeninud, kus mina teda kaitsen.“ Hakkab härra Ollino jumalat kaitsma? Ei, tema ka mitte, sest tema ütleb: „Minu jumal elab alles, mis mul teistega asja.“ Teeb seda ehk Sikk, sest temal on tugev jõud? Ei tee, tema ei tee. Tema ütleb: „Lurich on minust tugevam, las tema.“ Ja Vainukägu? Tema vastab: „Ehk läheb mõni teine, ma pole veel leeris käind.“ Ja nõnda kõik. Ning kes jääb üle? Härra Maurus ise, sest tema on jumalaga üheskoos teenind, tema on ka leeris käind. Ainult Lurichist ei ole ta mitte üle, aga kui on vaja jumala eest välja astuda, siis läheb ta karuga ja kas või vanakuradi endaga kokku. Niisugune mees on vana Maurus.“
Kui Indrek läks härra Koovi tuppa, et temalt küsida, kas ta ei võiks laenatud raamatud veel mõneks päevaks oma kätte jätta, lausus see temale nagu muu seas:
„Ütlesin teile vist juba varemalt kord, et ärge jännake jumala ega igavese inimesega, sest nõnda unustate igapäevase elu. Te ju teate ja näete, mis siin on: viletsus ja vaesus . Tuleb jumal või igavene inimene seda häda parandama? Ei tule! Meie ise peame endid ja oma kaasinimesi aitama. See on meie püha kohus, kui tahame olla inimesed. Mõistate? Sellepärast peab inimest tema hädas tundma õppima, muidu ei saa teda aidata. Teie ise praegu, mis te hakkate peale? Kevadel oleksite ehk lõpetanud, aga nüüd on kõik kuradile. Kui te siiski tahate õnne katsuda, teen mina, mis ma võin. Kahju, et Molotovi ei ole, tema aitaks teid matemaatikas. Selle viis naine. Naised ja jumalad, need on need tõsised kurjad vaimud mehe kaelas.“
Nõnda lõpetas Koovi. Aga Indrek ei olnud temaga ühel arvamusel, eriti mis puutub naistesse. Sellest oli tal ütlemata hea meel, sest ta mõtles: „Kui mul on juba härra Koovigi kõrval oma arvamus, siis pole ma sugugi nii vilets.“ Selle hea meelega ta oma kastile nöörigi ümber sidus ja ta pambuga kokku köitis, et oleks mõnus õlale võtta, üks ees, teine taga. Juba hakkas ta palitut selga ajama, kui direktor toa tühjaks tegi ja Indrekult nelja silma all küsis:
„Kas teil raha on?“
„On,“ vastas Indrek.
„Kui palju teil on?“
„Nelikümmend kolm kopikat,“ ütles Indrek.
„Teie olete tõepoolest arust ära,“ rääkis direktor, aga tegi seda juba nõnda, et võis arvata, nagu heidaks ta nalja. „Teil on ainult nelikümmend kolm kopikat, aga ometi tahate jumala Eestimaal ära tappa. Aga kust siis raha saate, kui enam jumalat ei ole, sest ega te neljakümne kolme kopikaga ela.“
„Mul on tundide eest saada,“ seletas Indrek.
„Kuipalju?“
„Üle rubla.“
„See on ikkagi vähe,“ arvas direktor.
„Ma annan tunda edasi,“ ütles Indrek.
„Mis te saate tunnist?“
„Ühelt viisteist, teiselt kakskümmend.“
Härra Maurus vahtis tükk aega üle prillide Indrekule otsa, kes seisis reisuvalmis tema ees: pikk hall kodukootud palitu seljas, kalossid jalas ja müts käes.
„Teie olete idioot,“ ütles direktor viimaks tõsiselt, aga kuidagi nõnda, et Indrek ei tundnud ennast sugugi riivatuna, vaid ennem meelitatuna. „Nii vähese rahaga tahate teie algada võitlust jumala ja tema poja vastu! Warten Sie ein Bischen, warten Sie,“ ütles ta saksa keeli, kobas kätega taskuis, kus kõlises raha, pöördus siis ümber, nagu oleks tal suur rutt ja läks üles. Sel silmapilgul, kus Indrek üksi jäi ja nagu nõutult seisis, et kas direktorit oodata või mitte, algas keegi kuski tagumises ruumis krahvi toodud laulu: „Ükskord popil oli peni,“ mida tänapäevani poldud unustatud, ja see lõpetas nagu igasuguse kahtluse. Indrek võttis kasti ja pambu selga ning hakkas uksest välja minema. Härra Ollino ilmus nüüd oma toast ja vahtis lahkujale järele, ilma et oleks lausunud sõnagi. Kui Indrek avas välisukse, mille kell kõlises, kuulis ta ülal trepil direktori samme ja häält, mis nagu hüüaks. Aga Indrek ei teinud sellest asjagi, vaid läks kastiga kolinal läbi ukse tuisusesse ilma. Varsti kuulis ta, kuis välisukse kell tema selja taga kõlises ja kuis direktor teda nimepidi hüüdis, kuid Indrek teeskles mittekuulmist. Aga härra Maurus ei jätnud oma hüüdmist ja Indrek kuulis, et see tuli temale lähemale. Varsti kostis nagu kellegi lõõtsutaminegi ja sel silmapilgul hakkas keegi tema kasti nurgast kinni, kuna härra Maurus otse tema juures karjus:
„Miks te ei kuula, kui härra Maurus hüüab! Tema on vana, ei jäksa enam joosta ja teie ise saate ka ükskord vanaks.“
Need sõnad hakkasid kuidagi imelikult Indrekusse kinni. Talle tulid äkki meelde isa könksus sõrmed, nagu ta neid näinud laudiredeli pulkadel. Ta mäletas ka viletsat Voitinskit ja poologarat Schulzi. Nõnda siis peatus ta ja pöördus ümber. Direktor seisis paljaspäi tema ees, hallid juuksesalgud tuisuse tuule sasida. Pahema käega hoidis ta öökuue hõlmu koos, mida tuulepuhangud lehvitasid. Paremaga toppis ta Indrekule midagi välimisse tasku ja rääkis:
„Pange käsi peale, muidu viib tuul ära. Inimesel peab ometi viiski rubla raha olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna. Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mässaja, aga nüüd on härra Maurus juba vana.“
Ütles ja läks vanainimese tippavate sammudega oma maja ukse poole tagasi, kuna Indrek talle järele vahtis. Aga kui kellakõlin teatas, et härra Maurus on juba sisse jõudnud, toetas Indrek kasti vastu planki ja jäi nõnda seisma, nagu puhkaks ta või nagu mõtleks ta millegi üle järele. Pikkamisi laskis ta kasti allapoole libiseda, kuni ta jõudis maani, siis pani ta pambu kastile ja istus ise sinna kõrvale, nagu oleks ta tõepoolest juba väsinud. Nõnda istus ta tüki aega ja mõtles möödunud päevade üle järele. See polnudki nagu tõeline mõtlemine, vaid ilmsi unelemine. Oli kuski mingisugune vana voorimees, kellegi punane habe, kellegi naeratav nägu, kes surus oma põlved talle vastu reisi, keegi kuski lumes, kuski värava taga, esimesed suudlused tuksatavaile huulile, mingisugused rohulajud tänavakivide vahel, kirju kass, pääsukesed, surnud poeg pesa all maas, tassikõrvad ja veel midagi, veel keegi. Aga seda ta ei mõelnud, sest seda mäletas ta selletagi. Temal nagu ei olnudki elus midagi muud tõeliselt, kui aga see, kellest ta ei mõelnud. Aga siis nägi ta äkki, kuidas keegi aitas tal kasti kanda. „Kopfschneider,“ lausus ta endamisi. „Kus küll tema võiks praegu olla? Mis on temast saanud? Ja mis saab nüüd minust? Saab minust üldse midagi?“ Uuesti välgatas kuski härra Mauruse hall habe, välgatasid tema luuravad silmad, mis vahtisid üle prillide. Tema selja taga seisis keegi teine, kel veel hallim habe kui Maurusel endal, aga kui Indrek tahtis teda lähemalt silmitseda, kadus ta ühes vana Maurusega, „Küllap saame elus veel kokku,“ lausus Indrek nagu iseend lohutades või neid ähvardades, kes nii ruttu kadusid.
Aga tema lootused ei läinud täide, sest härra Maurust ei näinud ta kunagi enam. Isegi oma võlga ei tasunud ta temale, nagu ei tasunud seda paljud teisedki, kes sõid aastate kaupa härra Mauruse lauas ja said tema asutises õpetust. Muidugi, praegusel silmapilgul Indrek seda ei teadnud, et ta pidi talitama, nagu talitasid nii paljudki teised. Nõnda oli lugu härra Maurusega. Aga selle teisega, kes seisis oma halli habemega Mauruse selja taga, sellega oli teine lugu: temaga sai Indrek varsti kokku, vististi juba täna õhtul. Aga temaga oli see hull asi, et kunagi ei tea õieti, millal sa temaga kokku saad. Ainult tagant järele võib-olla aimad alles, et see ehk oli tema.
See sündis nõnda. Kui Indrek siin oma kastil istus, tuli emand Vaarmann hooviväravast välja, et hakata labidaga lund tänaval kokku kühveldama, sest tema arvates pidi sadu varsti üle jääma. Aga kui ta nägi, et keegi istub tänaval oma kasti otsas, siis astus ta ligi vaatama, kes see niisugune võiks olla. Muidugi tundis ta istuja kohe ära ja ütles:
„Heldene aeg! Härra Paas! Mis teete teie siin?“
„Puhkan jalgu,“ vastas Indrek.
„Aga kust te siis tulete?“ imestas emand Vaarmann.
„Mauruse juurest, kust mujalt.“
„Aga see on ju siinsamas,“ imestas emand Vaarmann ikka enam.
„Mis sest?“ küsis Indrek.
„Ja kuhu te lähete?“ küsis emand Vaarmann oma korda.
„Vana Traadi juure,“ ütles Indrek.
„See vanapoiss on ju oma punase habemega surnd,“ seletas emand Vaarmann. „Suri teine rasva, nagu kõik vanadpoisid. Rasv on vanapoiste surm. Neil on nii hea põli, et surevad rasva.“
„Siis ei tea, kuhu,“ lausus Indrek, „aga eks kuhugi ikka saa.“ Ja ta tõusis kastilt ning võttis oma kandami selga.
„Aga mis teiega siis õieti on?“ küsis emand Vaarmann.
„Härra Maurus viskas mu välja, see on,“ ütles Indrek.
„Aga siis tulge seniks meie juure, kui parema paiga leiate; me nüüd Tiinaga kahekesi,“ ütles emand Vaarmann. „Minge sellele tuppa seltsiks, ma ise tulen ka varssi.“
Ja nõnda astuski Indrek oma kasti ja pambuga emand Vaarmanni maja väravast sisse ning kobas käsikaudu mööda tuntud teed alla keldrikorterisse, kus Tiina ta suure rõõmuga vastu võttis.
„Ema ütleb ikka, et ega sa enam meie juure ei tule, aga näe ikkagi tulid,“ rääkis ta. „Aga mina vaidlesin talle alati vastu, et küll näed, tuleb. Ja nüüd ongi minul õigus, mitte emal.“
„Kus Molli on?“ küsis Indrek.
„Kas sa siis ei tea?“ imestas tütarlaps. „Molli tegi omale uued pitsidega särgid ja läks selle paksu venelase juure, seal ta nüüd ongi. Laulatud küll veel ei ole, aga sõrmus on juba valmis, nii et ema nutab alati. Molli on meie usku, aga venelane on vene usku ja nüüd tahab tema, et ka Molli oleks vene usku, siis hakkab tema laulatama ja sõrmuseid sõrme panema. Nõnda et Molli õpib nüüd vene usku. Ema ütleb, et eks see ole hea, kui Molli ka vene usu selgeks saab, siis võib ta kahtepidi õndsaks saada, meie usuga ja vene usuga. Meie saame emaga ainult ühtepidi õndsaks, aga Molli kahtepidi, nii et tema saab nüüd päris kindlasti õndsaks. Kui mitte ühtepidi, siis teistpidi…“
Natukese aja pärast tuli ka emand Vaarmann ise sisse ja viis jutu kohe preili Maurusele, tahtis Indrekult üksikasjalisi teateid tema surma, veel enam aga matuste kohta. Kahjuks suutis Indrek tema uudishimu väga vähe rahuldada.
„Ma ütlesin juba ammugi,“ rääkis emand Vaarmann, „et ei tea kas preili Maurus hakkab õige surema või, et ta nii uhkesti ja toredasti käib ja et ta mulle nii hirmus meeldib. Muidu ma uhkeid ei kannata, aga tema meeldis mulle. Ma kohe armastasin teda. Kui ta kevadel kodus käis, jäin ma alati uulitsal seisma ja vahtisin talle järele, nagu näeksin teist viimast korda. Ja eks näinudki — suri teine ära veel kaugele võõrale maale, kus polnud omakseid ega kedagi. Nii see on nende uhkete ja toredatega, kui see on jumala tahtmine.“
„Jumala tahtmine,“ kordas Indrek mõnitavalt, sest emand Vaarmanni sõnad ärritasid teda.
„Kuis siis muidu, ikka jumala tahtmine,“ kinnitas emand Vaarmann. „Nagu minugi Molli — tema kohe pidi nõnda selle venelasega, ei sõrmuseid ega kedagi, muud kui hakka elama. Mina olin vastu, tema ise oli vastu, aga see pidi kohe nõnda olema. Jumal oli seda nõnda pand, sõnad peale lugend.“
„Jumalat pole olemaski,“ ütles Indrek nüüd.
„Mis te hullu juttu ajate,“ vastas emand hirmunult.
„See pole hullu jutt, vaid sula tõsi,“ seletas Indrek. „Mujal ilmas teatakse seda juba ammugi, sest seal on rohkem haridust ja õigust, ainult meie siin Venemaal oleme ajast maha jäänud. Meie elame pimeduses, aga haridus on valgus. Kui inimesed kõik haritud saavad, siis ei usu enam keegi jumalat. Seda ütlesin ma härra Maurusele, ütlen teile ja ütlen kõigile, sest see on tõsi.“
„Ja mis ütles härra Maurus selle kohta?“ küsis emand.
„Siis ta viskaski mu välja, sest tema ei salli tõtt,“ ütles Indrek.
Emand Vaarmann seisis natuke aega vait ja ütles siis:
„Kuula imet, või jumalat ei olegi,“ ja lisas siis juurde: „Aga Jeesus Kristus on ikka.“
„Ei, ka Kristust ei ole,“ ütles Indrek armutult.
„See on tühi jutt,“ vaidles emand kindlasti vastu. „Jumalaga olgu veel kuis on, aga ilma Kristuseta ei saa: kes siis meid õndsaks teeb.“
„Aga mõelge ometi isegi,“ seletas Indrek: „kuidas saab siis poeg olla, kui pole isa. Jumal on ju Kristuse isa. Kui pole jumalat, siis pole ka Kristust, püha vaimu ega kuraditki.
„Seda haritud inimesed valetavad meile rumalatele,“ ütles emand. „Kurat on ja Jeesus Kristus on, muidu ei saa.“
„Selles teie eksite rängasti,“ ütles Indrek. „Ei ole kuradit ega kedagi. Ei ole põrgut ega taevast, on ainult tähed ja tühjus.“
„Aga see sinine?“ küsis emand vastuvaidlevalt.
„See on õhk, puhas õhk,“ seletas Indrek. „Ja mida selgem õhk, seda sinisem , nii et taevast pole kuski. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal? Kus ta on, kui pole taevast? Mõelge ometi isegi.“
„Eks ta nii ole küll, et kui ei ole taevast, siis…“
„Taevast ei ole, see on kindel,“ kinnitas Indrek vahele ja tahtis seletada, mis oli taeva kohta öelnud vana professor, aga ta ei saanud, sest ta kuulis, et keegi nuuksub.
„Kes seal nutab?“ küsis ta emandale otsa vaadates. „On see Tiina? Miks ta nutab? Mis tal viga?“
Ta tõusis kastilt, kus ta istunud, ja astus teise toa uksele: Tiina oli keset oma mängukoli kaltsuvirna otsas kummuli ja nuttis südantlõhestavalt. Indrek vaatas nagu abi otsides üle õla emanda poole tagasi ja küsis:
„Mis tal on?“
„Kas te siis ei mõista?“ vastas emand küsimusega.
Aga Indrek ei mõistnud midagi. Sellepärast astus ta õnnetu lapsukese juurde, laskus kaltsudele põlvili, silitas tema pead ja nääpsukest pihta, mis tuksatas vahet pidamata kramplikult ja küsis:
„Tiina, miks sa nutad ? Mis sul viga?“
Ka ema astus ligi ja rääkis:
„Ä’ä ole rumal, Tiina, et sa usud, mis härra Paas räägib. Jumal elab, Jeesus Kristus elab ja inglid elavad ning sina saad terveks, aga ainult siis, kui sa usud, kindlasti usud.“
Alles nüüd taipas Indrek äkki kõik ja juhmilt ning nõutult vaatas ta kord lohutavale emale, kord nuuksuvale lapsukesele. Kössi langes ta oma põlvedel seal kaltsuhunniku otsas, nagu oleks ta ise mõni vana professor, kes pole leidnud kolmekümne aastaga taevast, ja silmad tõusid tal tulvil vett täis. Sest lapsukest vaadates, kelle viletsad jalakesed nii imelikult ja armetult kõveras, viirastus tal äkki silmis keegi teine kuski värskel mustal mullal roheliste kartulivarte kõrval. Ka selle jalad olid tol korral samuti, kui nad paistsid jämeda mullase seeliku alt. Siis polnud Indrek osanud muud teha, kui tormata nende jalgade juurde ja seal nutta, nagu peaks ta oma hinge seest nutma — see oli pisut nagu aidanud. Tol korral oli ta unustanud oma tulise viha ja oma kartulisse visatud mütsi ning oli mõelnud ainult sellele, kes lamas nii viletsana värskel mullal. Ka täna ei saanud ta muidu, kui pidi loobuma iseendast, oma hiljutisist sõnust ja arvamustest, et aga kuidagi leida lohutust sellele, kes seda vajab. Ja härdal meelel langes ta kummuli nuuksuvale lapsele ning rääkis väriseva sosinaga:
„Emal on õigus, Tiina, emal on tõepoolest õigus. Jumal elab, Jeesus Kristus elab, jumala inglid elavad, kõik nad elavad.“
„Nüüd sa valetad!“ karjus laps talle peaaegu loomaliku häälega vastu, millest kostis meeleheite pöörasus. „Jumal on surnud, Jeesus on surnud, inglid on surnud, kõik on surnud ja mina ei saa kunagi terveks! Ma jäängi vigaseks!“
„Ei jää, sa ei jää,“ vaidles Indrek vastu. „Sa saad tingimata terveks, sest jumal elab ja saadab oma inglid. Ta saadab neid terve leegioni, nii et kui üks ei oska parandada, siis oskab teine. Mõni oskab ikka, niipalju saadab ta neid. Esiti valetasin ma jumala peale, sest ta on mulle väga palju haiget teinud; sellepärast valetasin ma tema enda ja ka tema inglite peale. Ma tahtsin neile kätte maksta, sellepärast. Aga jumal elab, kindlasti elab ta. Ja et sa seda kindlasti usuksid, et ta elab ja et mina praegu ei valeta, siis ütlen sulle ühe asja: sa tahtsid, et ma ootaksin, mäletad? Et ma ootaksin, kuni sina saad terveks. Nüüd ootan ma, seda tõotan sulle Jeesuse Kristuse nimel. Ja ega ma ometi muidu ootama ei hakkaks, kui sa terveks ei saa. Sa saad tingimata, kui mina ootama jään. Ja mina jään.“
„Jääd sa tõesti?“ küsis Tiina ja tõstis pead.
„Jään,“ vastas Indrek. „Seda tõotan sulle.“
„Ja sa ei võta naist?“
„Mina ootan ainult, et sina terveks saaksid! Ja sina saad, usu!“
Tütarlaps kargas kui hullumeelne Indreku kaela ümbert oma peente käsivartega kinni ja, kui ka Indrek oma käed oli ümber tema nääpsukese keha pannud, tõusis ta maast ja jäi kaltsudele põlvitama, surudes last endale vastu rindu, kes ikka ja jälle uuesti usutas teda:
„Siis ikka päris tõesti?“
„Päris, päris tõesti,“ kinnitas Indrek ikka ja jälle uuesti.
Tükk aega rippus luksuv lapsuke nõnda Indreku kaelas, nagu ei saakski ta enam oma käsi sealt lahti. Nutt ja naer, valu ja rõõm sulasid ühiseks ekstaasiks. Aga viimaks juhtus nõnda, et ta toetus kogemata oma põlvedele, ja siis hüüdis ta suures ärevuses:
„Ema! Ema! Ma võin põlvedel seista! Ma võin ilma toeta seista!“
Nüüd laskis ta Indreku kaela vabaks, nagu põletaks see, ja viskas oma pikad ja peened käed otseteed vastu lage püsti, kuna ta ise karjus:
„Näed, ema, ma seisan!“
„Armas laps, mis sinuga ometi on?“ küsis ema kohkunult juurde rutates ja lapse kätest kinni haarates, nagu kardaks ta muidu tema kukkumist.
„Aita mind üles, ema,“ rääkis Tiina, „aita, ma tõusen püsti, ma seisan püsti; ma tunnen, et võin seista.“
Ema tõstiski lapse jalule.
„Lase nüüd lahti, ema,“ palus see, „las ma seisan ise; sa vaata ainult, kuis ma seisan ise.“
Aga ema ei söandanud käsi lapselt võtta, kartes selle kukkumist, ja kui ta lõpuks seda ometi tegi, jättis ta nad väljasirutatult poolringis lapse ümber.
„Ema, võta käed täiesti ära,“ palus laps.
„Heldene taevas, sa saad viimaks terveks! Tiina, sa hakkad käima!“ hüüdis ema, kui laps tõepoolest võis omal jõul seista.
Aga käia ta veel ei saanud, katsus küll, aga ei saanud. Ainult kui ema kätest tal kinni hoidis, siis pisut, pisut. Aga seegi natukene tõi emale nii suure rõõmu, et ta ei võinud muidu, kui pidi lapse sülle kahmama, tema endale vastu rindu suruma ja aina kallistama , kallistama, nii et laps muutus peaaegu hingetuks. Vaevalt sai ta veel öeldud:
„Ema, ma olen nüüd hirmus väsind, pane mind sängi.“
Ja kui ema seda tegi, uinus Tiina peaaegu silmapilkselt, õnnelik naeratus kahvatuil huulil, nagu seisaks ta ikka veel omal jõul keset põrandat. Ema jäi tükiks ajaks magava lapsukese ette, sest oli ju nii hea naeratada tema unelevale naeratusele. Kui ta viimaks ümber pöördus Indreku poole, kes oli langenud unustusse ja põlvitas endiselt kaltsuhunnikul keset põrandat, siis tundus see emand Vaarmannile praegu nii loomulikuna, et ta ei öelnud midagi muud, kui aga küsis ärevalt:
„Ütelge, härra Paas, kas mu laps saab terveks või sureb ta nüüd ära.“
„Saab kindlasti terveks,“ vastas Indrek.
Nüüd oli sumbunud keldrikorteris äkki nii hirmus palju õnne ja rõõmu, et emand Vaarmann oleks tõesti tema kätte lämbunud, kui ta poleks võinud minna teda jagama Molliga ja kõigi tuttavatega, kes asusid ligilähedal. Seda ta tegigi, visates ainult suurrätiku endale ümber, pealegi veel niisuguse kiirusega, nagu oleks tuli lahti.
Nõnda Indrek jäi üksi keset põrandat põlvitama, sest praegu oli tal üsna ükskõik, kus või kuidas ta oli. Temas oli kõik pahupidi, temas oli kõik nagu mingisugune rusuhunnik. Alles hiljuti oli emand Vaarmann nii südilt kaitsnud Jeesust Kristust, aga nüüd jooksis ta tulisabana uksest välja, ilma et oleks maininud teda poole sõnagagi, nagu kuuluks tema tõepoolest ainult neile, kes vajavad halastust ja armu. Aga mis halastust või armu sulle veel vaja, kui tütar seisab juba omil jalul! Indrek oli salanud kõik, aga nüüd põlvitab ta siin keset põrandat, nagu kummarduks ta alanduses selle ees, keda ta hiljuti salgas. Aga ühe asja pärast on tal nii imeliselt hea: ta võitis iseenda nutva lapsukese pärast. Ta unustas oma kurbuse ja valu, ta loobus oma südameveres tõusnud tõest, et lohutada viletsat ja õnnetut. Mida suuremat võiks ta veel teha? Isegi jumal ei võiks midagi suuremat teha, kui ta oleks olemas ja kui keegi põlvitaks tema ees härdas palves kaltsuhunnikul.
Nõnda mõtles Indrek keset põrandat, kui magav lapsuke naeratas õnnelikult sängis.
Lõpp.