Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Tõde ja Õigus II Terve tekst (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuhu me siis sõidame ?
  • Kel olid leivakotid lahti ja sõid. ,,Soovite tuba ?
  • Mis te ütlete selle kohta ?
  • Miskit kasu. Hää küll, ma saan tudengiks. Noh, ja siis ?
  • Mis siis, kui ei kasva ?
  • Mis te arvate, mis sündis ?
  • Palju isa raha kaasa andis ?
  • Kuipalju ristiisalt ?
  • Kui palju sääl on ?
  • Kuipalju teil omal õieti oli ?
  • Kes oli Jakobson, see Carl Robert ?
  • Mis tema ütles ?
  • Kes räägivad tõtt, ei valeta. Ah jaa! Kui palju teil siis kastis pidi olema ?
  • Miks just kastis ?
  • Miks pole all toas kedagi ?
  • Miks olete teie siin ?
  • Palju inemisi, mõistad ?
  • Kedagi all! Alttuba on tühi. Kas oli alttuba tühi ?
  • Mis siis, kui just praegu keegi tuleb ja kõlistab ?
  • Kui te poleks sisse pääsnud ?
  • Kui ei avata? Ütelge ometi, kuidas ?
  • Kuidas tehakse maal tööd ?
  • Kuidas rabatakse rukkid ?
  • Kuhu me teile ruumi leiame ?
  • Kust leiame selle roomlasele ruumi ?
  • Kuhu võib ta oma kasti panna ?
  • Mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja ?
  • Kus on su raha, sinder ?
  • Kus sa oled? Miks ei seisnud sa siin minu kõrval ?
  • Kui härra Maurus kutsub ?
  • Mis ütleb härra Maurus ?
  • Kui ise olete pikk ?
  • Mis raamat see oli ?
  • Miks sa müüsid selle raamatu ?
  • Keda ta ei jõua õppima panna ?
  • Kellel on teid siin tarvis ?
  • Milleks te niisukese näru ostsite ?
  • Kui palju teil veel raha on ?
  • Kuhu ma ta panen ?
  • Misuke jant raamatutega. Ja mis seal oli ?
  • Kui söömata jääte, istub surm teil öösel peatsis ?
  • Kui kauaks? milleks ?
  • Kes veel?" Teiseks -- ,,kas raha on ?
  • Kust said? kes andis ?
  • Miks? millal? milleks ?
  • Kuipalju on sul raha kaasas ?
  • Kui kainelt vaadata ja küsida: mis on tudengil targem kui meil ?
  • Mis siis!" vastas Tigapuu kavala naeratusega. ,,Aga näed sa seda silti ?
  • Kuis on noorehärra endaga ?
  • Kui mõnus ja soe siin on ?
  • Kes on meie printsess ?
  • Mis on seal praegu ?
  • Mis see seal on ?
  • Kui ma söön ainult sealiha ja hapu kapsaid ?
  • Mis sa minust tahad ?
  • Miks sa appi karjusid ?
  • Mis ma räägin. No mis sa ütled niisukese silla kohta ?
  • Kui ma läheks, siis tead, mis mina teeks ?
  • Kus olite? Kui kaua ?
  • Mispärast? kes lubas ?
  • Mis sa vastad talle ?
  • Mis tahes, looda minu peale, küll mina su välja vean. Kui küsib: ,,Kus käisite ?
  • Miks teie ei tulnud küsima ?
  • Kumb meist on hull, kas mina siin või see seal ?
  • Mis asi ajas ta väljas hulluks, kas te ei näinud ?
  • Kes on need teised ?
  • Kui palju ma kõigest kõiki nende eest tahan ?
  • Palju sa vanale andsid ?
  • Palju ta välja pitsitas ?
  • Kuhu ma temaga lähen ?
  • Kus te käisite. Kas on härra Maurusel õigus ?
  • Mis teie arvate, kas härra Maurusel peab õigus olema ?
  • Mis viguri mina talle tahtsin vastu mängida ?
  • Miks ma seda ei teinud ?
  • Kui koolmeistrid, aga kas vana meile ka palka maksab ?
  • Kui ta saaks pisut vähem kui koolmeistrid ?
  • Kui koolipoiss. Või arvad sina teisiti ?
  • Kust siis äkki kolmkümmend ?
  • Kui ta sinule raha andis, mis ütles ta siis ?
  • Kui sa pakud koolmeistrile sama palju kui endale ?
  • Mis siis, kui Tigapuu ometi siia tagasi tuleb ja teda siit eest ei leia ?
  • Kus on siis Tigapuu ?
  • Kus ta siis on?" päris direktor. ,,Kas te siis ühes ei olnud ?
  • Kusagilt saama. Kas ta ehk teilt ei küsind või laenand ?
  • Mis ta teile panti pani ?
  • Palju annud? Mitte kõike oma raha ?
  • Mis? Minuga kaklema ?
  • Mis on juhtunud ?
  • Kus? Millal siis ?
  • Milleks see rätik ?
  • Kuidas sai Tigapuu pea veriseks ?
  • Milleks peab siis seda nimetama ?
  • Mis ta teile ütles ?
  • Mis meie isekeskis rääkisime ?
  • Kui te mitte midagi ei tea ?
  • Kui teised teavad. Aga kuis ta saab teada ?
  • Kuis võiks ta meid võita ?
  • Kes nüüd sööb ja joob ?
  • Kus sõber on. Tead sa, kus ma olin ?
  • Mis. Aga mis olen ma teind ?
  • Kus tema tekk ja padi on. Või arvad sina, et ei ?
  • Mis oleks sündinud ?
  • Kellel oleks sellest olnud kasu ?
  • Kui sa aina polsterdad ja võõpad ?
  • Kus on ainult polster ja võõp. Saate teie sellest aru ?
  • Millest ma tahtsin rääkida ?
  • Kuhu me tahtsime välja jõuda ?
  • Kuid mis oleks siis saanud meie inimlikust teadusest ?
  • Kui on olemas Timuski taoline inimene, kes kannab selliseid saapaid ja palitut ?
  • Kui ma mängisin ?
  • Mis te arvate, kas seda võib ?
  • Mis meie temast räägime ?
  • Mis meie siis teeme ?
  • Miks te ei lase teda tudeerida ?
  • Miks räägite jumalast, kui õpite saksa keelt ?
  • Mis on teil ja sel Timuskil jumalaga tegemist ?
  • Mis ta rääkis maailma loomisest ?
  • Miks küsib siis see noor seal ülal ?
  • Kellegilt küsind, usub ta jumalat või ei ?
  • Mis te arvate, on teil täis aru peas ?
  • Mis te arvate? Ruttu! On või ei ole ?
  • Midagi jumala kohta ?
  • Miks ta ei küsi, mis te arvate ?
  • Kui keegi seda teeb, kuis on siis lugu tema aruga ?
  • Kuidagi teisiti ?
  • Mis on teie isa nimi ?
  • Kuidas nemad usuvad ?
  • Miks te siis selle juuditüdrukuga sünagoogi läksite ?
  • Mis on Kaukasus ?
  • Kui noor naine kiljatab nõnda ja päike kuumendab ?
  • Kuhu ma jõudsin ?
  • Kuhu jääb raha ?
  • Mis teeb härra Maurus naise lubadusega ?
  • Kui meil pole raha ?
  • Mis nõu me siis nüüd leiame, mis te arvate ?
  • Kes lubas? Härra Maurus tahab tõtt teada, sest peaasi on tõde. On ta vana või noor ?
  • Kui valetad raamatusse, siis valetab ka raamat. Ja kuis on selle naise nimi ?
  • Miks isa ei anna ?
  • Kui astuksite pisut Kopfschneideri asemele, mõistate ?
  • Miks siis peame meie sellele lotimehele raha andma ?
  • Kuhu ta siis läheb ?
  • Kuis on varas ladinakeeli ?
  • Kuidas on täi ladinakeeli ?
  • Mis on teil poolakaga asja ?
  • Mis kisa see oli ?
  • Kui midagi kuulda ei ole ?
  • Mis see siis lõppude lõpuks on ?
  • Mis on juhtunud ?
  • Mis?!" kiilus vanamees. ,,Mina Valekristus ?
  • Mis on, Aleksander Matvejits ?
  • Mis on sündinud ?
  • Mis see siis nüüd on ?
  • Mis siis sest, et lukus," taipas viimaks Slopasev öelda. ,,Võib siis sellepärast uksi murda ?
  • Mis teha uksega ?
  • Palju? Kuis võib jumalat pruukida ?
  • Milleks kasvatatakse karja ?
  • Kuis siis nii, et jumal tapab meid ?
  • Mis te arvate, kas peab ?
  • Milleks neid karta ?
  • Mis nad võivad mulle teha ?
  • Midagi. Aga mis on surm ?
  • Mis on mulle elu ?
  • Kui jumal tahab, elama ka sada tuhat, isegi miljon aastat; aga milleks pean ma elama igavesti ?
  • Milleks kirjutada, kui võin sõpradega juttu ajada ?
  • Keda kuraditki vaja. Jumala eest ei ole! Ega meil ei ole ju ?
  • Kui ise oled surelik ?
  • Miks on see konks laes tühi ?
  • Kuhu on saanud luik ?
  • Kus on Goethe ja Schiller ?
  • Kes nad sinna viis ?
  • Kes käskis viia ?
  • Kuidas sellega oli, teie peate teadma ?
  • Kui seda tehti? Käisite ehk õhtul väljas ?
  • Kuis siis sellega ?
  • Miks siis Vutile, tema magab ju teises toas ?
  • Kuidas võib see inemine kodust ära minna, kui härra Maurus on väljas ?
  • Kui härra Maurus on väljas ?
  • Kus on härra Ollinol käimist ?
  • Kui riivatakse kellegi puhast isamaalikku hinge igapäev ?
  • Milleks need mingisugused sakslased, need dioskuurid ?
  • Mis ütlevad nad puhtvene hingele ja südamele ?
  • Kui Goethe ja Schiller. Või pole see nii ?
  • Mis ta rääkis Goethest ja Schillerist ?
  • Kedagi aidata, kas ma siis oleksin olnud siga ?
  • Milleks seda? Või milleks just mina ?
  • Mis siis panna Goethe ja Schilleri asemele, mõni Shakespeare või Cervantes ?
  • Milleks siis just mina ?
  • Kui tema oleks haritud, nii et lõpetaks ülikooli ?
  • Kes ammub või hirnub ?
  • Mis teeb haritud inimene ?
  • Mis tegid meie nõndanimetatud haritud inimesed aastasadu ?
  • Kui Gogol ja Puskin on juba surnud ?
  • Mis peale lepime ?
  • Miljoni eest... ?
  • Midagi sündinud ?
  • Miks te ei räägi härra Maurusele tõtt ?
  • Miks valetate teie ?
  • Kes on õpetanud ?
  • Kui tal on täis aru ?
  • Kui ta ära läheb ?
  • Kes hakkab siin tema eest õppima ?
  • Miks olete siin? Miks mitte klassis õppimas ?
  • Kui teil ei ole raha ?
  • Kus õpetatakse teile ladina keelt, kui teil ei ole maksa ?
  • Mis te räägite ?
  • Mis te siis õieti tahate ?
  • Kui tal on maksa raha ?
  • Kui tal on pisut raha ?
  • Kui tal on raha ?
  • Kui neil on raha ?
  • Kui ka vaene ütleb: jääb õppimata ?
  • Miks ei taha? miks ?
  • Kui vaene eesti poiss vaikib! Kuis härra Maurus saab siis tõe kätte ?
  • Kui rahvas tantsis kuldvasika ümber ?
  • Mis ta ütles seal ?
  • Kes annaks kulla rahvale ?
  • Kuhu jäi siis kuldvasikas ?
  • Mis võime sellest õppida ?
  • Kellel oli sellest kasu ?
  • Kus ainult tuli ja suits ?
  • Kellelt midagi osta. Jehoova oli seal üksi. Aga mis teha üksi kuldvasikaga ?
  • Mis ta võis teha temaga ?
  • Mis võis ta siis selle kuldvasikaga teha ?
  • Kelle kasu ajas siis Mooses taga ?
  • Miks mitte Gogol ja Puskin ?
  • Kes ilusasti mängib ?
  • Kel käed alati taskus, eks ?
  • Kust teie seda teate ?
  • Kus on Vuti koht ?
  • Kui te alati tööd teete, kuhugi jooksete või all toas istute ?
  • Kell, see kostab ju üles. Teie teete ust lahti, eks ?
  • Millal te küll õpite ?
  • Miks te ei õpi? Tahate, ma õpetan teile ?
  • Mis te arvate, kuis ma seda ütlen ?
  • Mis teie arvate ?
  • Mida siis, Issand jumal ?
  • Mispärast siis ?
  • Kui nõnda laulsite ?
  • Miks peksate siis tassidel kõrvad ära, kui nad teil endil on alles ?
  • Midagi, aga kas keegi kiskus nad sellepärast peast ära ?
  • Kes neid äratab ?
  • Miks ta hakkas lõhkuma ?
  • Kes see võis küll olla, mis te arvate ?
  • Millegi pärast ?
  • Mis tädi ütles ?
  • Kes ei tulnud härra Maurust kutsuma ?
  • Miks ei täitnud te härra Schulzi käsku ?
  • Mis ma pean talle ütlema ?
  • Mis kiri see on ?
  • Mis teie arvate ?
  • Mis kiri see on, mis härra Maurus mulle teie käe läbi läkitab ?
  • Kui härra Maurus ütleb mulle tunnid üles, kui kõik ütlevad ?
  • Mis olen ma teile, mu härrad, teinud, et teie mind nõnda kohtlete ?
  • Mis oleks tõesti teie oma. Eks ole nõnda ?
  • Mis ütles Sokrates ?
  • Kuis oleksin oma mõrsjat tundma õppinud, kui ma teda poleks armastanud ?
  • Miks ei unusta ma Rheini ja Frankfurti ?
  • Keda ta tõepoolest armastab ?
  • Mis te arvate? Õige põhjus ?
  • Mis te arvate, kas härra Mauruses on pisut inimest ?
  • Miks ja mis ajast saadik ma seda arvan ?
  • Keda armastad," millele järgnes natukese aja pärast: ,,Aga keda ma siis armastan ?
  • Kumb tema murtud ?
  • Kui neid on mitu ja kui nad on kõik ühesarnased, nagu need siin ?
  • Kui on lõpmata hulk nimesid ?
  • Kui on Ramilda, Rimalda, Marilda, Miralda ?
  • Midagi, mida maksaks meeles pidada, armastada ?
  • Midagi armastuseväärilist ?
  • Kuigi pääsed, siis kuhu sa saad ?
  • Kellega? mida? milleks ?
  • Kes? mis? miks? ja milleks ?
  • Kellest te räägite ?
  • Millal ma siis nüüd tulen ?
  • Kust tulevad kirjamehed ?
  • Kuis siis meie võime inimest süüa ?
  • Mis teie arvate ?
  • Kui seal sees ei ole täielikku surma ?
  • Kus ja kuis sa surid, siis ütlen sulle, kuis sa elasid ja kes sa oled. Eks ole õige ?
  • Kes on see teine ?
  • Mis puutub sellesse majasse. Mõistate ?
  • Mis te ütlete selle kohta, kulla noormees ?
  • Milleks need on ?
  • Kelle siis? Kust te nad võtsite ?
  • Mis te neist korjate ?
  • Miks oli varastatud asjade seas niipalju vanu ja vigaseid ?
  • Milleks siis need terved noad-kahvlid ?
  • Mis on tema oma, kas ta siis varastab ?
  • Mis tal ajada on ?
  • Mis peab olema iisraeli mehe pulga asemel. Mis meie peame tegema ?
  • Midagi suurt ja ilusat ?
  • Mis te siis mõtlesite, kui te kaksipidi mõelnud ?
  • Kui ta usub igavest elu ?
  • Miks? Teie ei tea ?
  • Mida teie seal mõtlesite, kui kõik põlvitasid ?
  • Midagi mõtlesite ?
  • Kui nii hirmus vana Goethe oleks mulle kosja tulnud ?
  • Millest me rääkisime ?
  • Mis te siis teeksite ?
  • Mis oleks temast saanud, kui teie oleks kõik minu pärast laiali joosnud ?
  • Kus ta jäi peatuma, et küsida: ,,Armas tädi, mis sa arvad, kas Köler saab taeva ?
  • Mis sina arvad, armas tädi ?
  • Kui keiser läheb taeva, kas siis on poliitika ?
  • Mis ta täna mulle ütles ?
  • Kes sündis Petlemmas. Ah ?
  • Kust teie teate, et Puskin midagi muud oli ?
  • Miks te mulle seda tegite ?
  • Miks te siis teete minuga nõnda ?
  • Kui teil on minusugune õpetajaks ?
  • Kui nälga. Aga milleks kõlbab minusugune ?
  • Kui siia tulin, ja härra Maurus teadis seda. Aga miks ta võttis mu omale õpetajaks ?
  • Midagi." -- ,,Mida te kuulete, härra voorimees ?
  • Kelle sees pole kavalust, mis teie ütlete ?
  • Mis mina tahaks ?
  • Kuhu mina sõidan ?
  • Kui seal ka elu ei ole, siis... Teate, mis siis tuleb ?
  • Midagi aru. Kas teie saate ?
  • Kuidagi teisiti ?
  • Mis teie arvate selle kohta ?
  • Mis oleks, kui vürst oleks minu mees ?
  • Mis ma siis teeks ?
  • Kui mu mees hakkab riistu purustama ?
  • Mis sa mõtled tegema hakata ?
  • Kui oled Vargamäel peremeheks ?
  • Kust sa seda võtad ?
  • Mis on minu kooliskäimine, ilma rahata kooliskäimine ?
  • Kui meie, ütleb ema. Kas see on tõsi, et meie vanemaks elame kui koerad ?
  • Kui kaua elavad nemad ?
  • Mis neil siis on ?
  • Kui üheksa tarka vastata ?
  • Mis seal linnas siis õpitakse, kui sa seda kodukäijatest ei tea ?
  • Mida pole kuulnd sina ega koolmeistergi ?
  • Miks teretab ta siis mind ja ütleb: ,,Tere, isa! ?
  • Miks sa tegid nõnda, oh noormees ?
  • Kes elatab end oma mesilase kätetööst ?
  • Kui paistis päikene ?
  • Kui vana sa õtte oled juba ?
  • Mis miis! Kas teil koolis kah poolidiiga asjast kõneldasse ?
  • Mis teadus on katkikismus ja piiblilugu ?
  • Keda need targaks teevad ?
  • Mis on meie kiriku õpetajad ja köstrid ?
  • Kui nad on eestlased. Miks on see nõnda ?
  • Midagi. Kes see peseb sul ?
  • Kui ma nad valmis teen ?
  • Kumbki saame kaks särki. Oled nõus ?
  • Kumbki ei või nuriseda, ega ?
  • Kes tegi aknad lahti ?
  • Kust saite need haisud ?
  • Kes elab niisukse naisega ?
  • Mis on tema nimi ?
  • Kuis?!" karjus direktor. ,,Tuttav üliõpilane, elab niisukse naisega ja nime ei mäleta ?
  • Mis on sel vürstil siin valitseda ?
  • Keda ma siis panen allatuppa korda pidama ?
  • Kuis siis nendega jääb ?
  • Mis peab sündima meie oma keisri majesteediga ?
  • Midagi? Mis te arvate, kas võib ?
  • Kus eksis jumal esimest kõrda ?
  • Mis siis oleks sündinud ?
  • Mis pidi härra Maurus tegema teenijaga, kes pälvis üldist tähelepanu ?
  • Kes saatis need teised mulle kaela ?
  • Kus on niisugune ristiinimene või on see ülepea veel ristiinimene ?
  • Kes meist tahaks olla üks ropp ja jälk asi Issanda ees ?
  • Kel aru alles peas ?
  • Kes vastab? Teie, Paas, olete kõige pikem; mis teie arvate ?
  • Kumb õpetaja on parem, kas hull tark või arukas rumal ?
  • Kus me mineval korral peatusime ?
  • Kus me jäime seisma ?
  • Midagi kinni. Kes on priimus ?
  • Kus me lõpetasime ?
  • Mis tähendab käima, kõndima, jalutama. Eks ole ?
  • Mis on kelk? On ta regi ?
  • Mis on teie nimi ?
  • Kuis muuta, käänata, väänata ?
  • Kuis öelda siis, Paas -- Paasi või Paas -- Pae ?
  • Mis teie sellest asjast arvate ?
  • Kelgutused. Õige! Kus me lõpetasime ?
  • Mis siis on kelk ?
  • Mis siis on kelkama ?
  • Kelkama. Kas võib öelda, et Paulus ei läinud reisima, vaid kelkama ?
  • Kui maailm. No mis te ütlete selle kohta ?
  • Mis olid enne inimest ?
  • Mis on igavene? Kes teab ?
  • Mis? Kuu ja päike ning taevatähed ?
  • Kus neid ei olnud ja tuleb ehk aeg, kus neid jällegi ei ole. Mis te ütlesite ?
  • Mille järele arvame tema vanadust, aga mis teeme meie jumalaga ?
  • Kuidas arvata tema päevi ?
  • Kes seal kõlistab ?
  • Mis? Tunni lõpp ?
  • Mis me siis nüüd teeme ?
  • Mis numbri ma teile pean panema ?
  • Kui nulli eest. Meie isa palvet te ju mõistate ?
  • Mis? Aga mis te siis veel tahate ?
  • Kui viis saate? Ei ?
  • Kellelgi nurisemist. On keegi vastu ?
  • Mis on nulli ja ühe vahel. Võin ma talle nõnda öelda ?
  • Kui nemad minult küsivad ?
  • Mis on patronaadiõigus ?
  • Miks peab siis direktor koolmeistrid valima ?
  • Millest ma tahtsin rääkida ?
  • Miks olete puudunud matemaatikatundidest ?
  • Miks puudusite kolmest viimasest tunnist ?
  • Mis ma küsisin ?
  • Kes mäletab? Kes võib korrata ?
  • Kui see inemine siin ?
  • Kui see pikk siin. Aga kas teab keegi selle pika nime ?
  • Kes on see meie, kes siin otsustab ?
  • Mis see oli? Patronaadiõigus ?
  • Mis peab see tark koolmeister nüüd ütlema ?
  • Kui on ainult lapsed ristida, surnud matta või pulmad pidada ja keisrile alamaid muretseda ?
  • Kes tahavad õppida ?
  • Kus on klassiraamat ?
  • Mis olete läbi võtnud ?
  • Kuhu olete oma sarved pannud ?
  • Mis seltsimees? Kas on ilma matemaatikata maailmas tõde ?
  • Mis on sfääride muusika. Kas saab muusikat tõestada ?
  • Kustutada loomamärgi. Aga nemad: mis see maksab ?
  • Kus on siin rahast juttu, teie vaimunõtruse patsillused ?
  • Mis on vene keeles sõim ?
  • Kui venelased sõimlevad ?
  • Mida te, lontrused, ootate ?
  • Kellelgi peegel taskus ?
  • Mis te arvate, sai see kalkun midagi aru ?
  • Mis teie siis mõtlete ?
  • Kui Hall poleks käsi külge pistnud, siis oleks ta pisut tuikunud ja lõpuks jalule jäänud ?
  • Kuidas sulle see seal leti taga meeldib ?
  • Kus on see väike Tiina, kelle jalad on haiged ?
  • Kus palju ristisi. Oled sa seal käind ?
  • Miks ta ütleb nõnda, kui ta ei karda ?
  • Kui ta ligidale jõuab. Ja tead, miks ma teda nii väga kardan ?
  • Miks jumal meid nõnda välguga hirmutab, kui ta igakord ei löö ?
  • Kus sa oled, et sa ei vasta ?
  • Kuhu nad küll on saanud ?
  • Kust sina seda tead ?
  • Mis te arvate, kas on Saksamaal ?
  • Kes teda tunnevad -- teie, Tigapuu, härra Ollino ja teised ?
  • Mis see tähendab ?
  • Kedagi. Miks mitte ?
  • Kus on kindel lootus surma peale. Mõistate ?
  • Mis siit järgneb ?
  • Kelle me ise risti poosime. Saate aru ?
  • Miks ei lähe te üksi, härra Voitinski ?
  • Mis teeb minusugune veel verega, milleks ma teda hoian ?
  • Kel on mind tarvis ?
  • Kes ootab mind? Kes küsib minu järele ?
  • Kui minu järele. Olen ma veel inimene ?
  • Kui seisate Issanda meie jumala enda ees ?
  • Mis on minus, mida võiks haavata ?
  • Mis on naine? Mõistate teie naist ?
  • Mis te ütlete selle kohta, ah ?
  • Mis? Aga miks siis iisraeli kuningas ei võtnud koera sülle, kui tal oli külm, noort koera, ah ?
  • Midagi loota, sest mis võib nii väike rahvas loota, nagu olete teie. Mõistate ?
  • Kui ta tuleb ja kahurid mürisevad. Ja mis te arvate, mis teeb poola kuningas oma kuldsel troonil ?
  • Mis? Ivan Vassiljevits, on see loogiliselt ?
  • Mis siit järgneb ?
  • Mis te arvate, kas siit järgneb midagi ?
  • Mis järgneb sellest, kui kaljud tahavad ühel ilusal päeval süüa ?
  • Kui ta on õige inimene ?
  • Kes Venemaal usub, et tema inimene, see on teate mis ?
  • Kes muretseb siis rahu eest, kui pole enam ühtegi inimest ?
  • Kestab ainult seni, kui on kahurid ?
  • Mis ta on? Teab teist keegi ?
  • Mis siit järgneb ?
  • Kuis on lugu heererote, botokuudide ja samojeedidega ?
  • Kui inimene sureb loomulikku surma meie poolt määratud tähtajal ?
  • Mis plahvatab õigel ajal. Ma küsin: on see kultuur ?
  • Kui mõni elusttüdinu põmmutab enesetapmiseks maakera õhku, mis siis ?
  • Mis saab siis jumalaga ja usuga ?
  • Mis see siis tähendab ?
  • Kuidagi puudutada, siis näete, mis sünnib. Liigutab jumal ise kätt või jalga ?
  • Milleks neid kahte siis kokku neetida ?
  • Kuhu jääb siis lunastus ?
  • Kust raamatust te selle leidsite ?
  • Kui jumal, kord kui inimene, kord kui loom või lill, kalju või meri ?
  • Kui ta lõi maailma. Aga kas jumal ka siis pidi uskuma, kui ta lõi inimese ?
  • Kui jumal temasse kui oma loomingusse nii kindlasti uskus ?
  • Kes uskus inimesse ?
  • Mis teeb kõik asjad suureks ja sügavaks ?
  • Mis teeb kõik asjad ilusaks ?
  • Mis on meie emakeel ?
  • Mis siis, kui sa eksamil läbi kukud ?
  • Kust sa tead, et see, mis sina tahad kõnelda, on tõde ?
  • Kes tõtt otsib, see jääb koju, eks ?
  • Mida tema poleks veel kuulnud ?
  • Kui on ainult mehed, mitte ainustki naist ?
  • Mis on inimene? Kes on inimene ?
  • Kui meie kõik oleme inimesed, mis on siis inimene ?
  • Kuis siis mitte ?
  • Kes on üleni ümmarik ?
  • Keset põrandat ühes lapsega. ,,Aga nüüd ?
  • Mis maja see on ?
  • Mis tüdruk see on ?
  • Kust teie mind tunnete ?
  • Mis maja teie siin peate ?
  • Kella kõlistamas ?
  • Mis maja see on, ei või ja ?
  • Mis härra Maurus ütleb ?
  • Kuis sa siis käid ?
  • Kuis sa siis käid ?
  • Miks ta tegi seda ?
  • Kui vene keel selge ?
  • Mis üks väga kuulus mõttetark ütleb armastusest ?
  • Kui tõsiselt, siis ei tule, kui abielus ja sigadus, siis tuleb. Eks ole nõnda ?
  • Kui naine ei tee. Eks ole ?
  • Kes mu eest muretseb. Eks ole nii ?
  • Mis te arvate. Olen ma kõhnemaks läind ?
  • Miks ma seda enam ei või kannatada ?
  • Mis on tüdimus ?
  • Kuidas te võite ometi nõnda küsida ?
  • Mis me tol korral murdsime. Aga kuhu te nad siis viskasite ?
  • Miks see nõnda on ?
  • Mis ta sai? Teate, mis ta sai ?
  • Kui ma talle lausa valetasin. Ja mis teie arvate, tegin ma hästi või halvasti ?
  • Midagi muud kui kummuli kallatud tõde. Mõistate ?
  • Kui neid hoolikalt kasta. Aga kui see nõnda selguks, mis oleks siis jumalasõna ?
  • Kui ta mõtleb, et ka jumal valetab, tõeallikas valetab. Mis sellest järgneb ?
  • Kust meie teame, et surija teadvus muutub surmas teadvusetuks ?
  • Mis sünnib siis ?
  • Mis pean mina kui aus inimene temale vastama ?
  • Kui see nimetatud kontakt leitakse. Olen ma siis pääsenud ?
  • Kui aga küsib: ,,Poeg, miks sa valetasid mulle ?
  • Kui tema poeg oleks talle valetanud ?
  • Kui on kurat lunastamata, sest kõik ilm peab lunastatama. Aga kes lunastab kuradi ?
  • Kes kuradi, selle esimese poja ?
  • Kes siis teeb, mis te arvate ?
  • Kes võib lunastada kuradi ?
  • Mis on need kalmud kui niisugused siin üksteise kõrval ?
  • Mis on siis inimene, kui temale nõnda valetatakse ja kui tema ise nõnda valetab ?
  • Kelle nägu ta on ?
  • Mis see tähendab ?
  • Midagi. Või ei ole sinu arvates ?
  • Kui pole inimest, siis pole ka maailma, mis ?
  • Kui ta on nagu matemaatika ja muusika, mis ?
  • Mis puuritud sellesse kõvasse ainesse, mida meie hingame. Eks ole nõnda ?
  • Kui teda ei saa mitte millekski tarvitada. Mõistad ?
  • Mis? On keegi kraaterist all käinud vaatamas, kes seal purskab ?
  • Mis hakkaks ta tegema ?
  • Palju kui ahvist inimese saaminegi, aga mõelda võib seda ikkagi. Noh, ja siis ?
  • Millele ta naelutati, olnud ta enese tehtud ?
  • Midagi otsustada. Mis sa arvad, kas üliinimene teeks nõnda ?
  • Kuis siis jääb marksismusega ?
  • Milleks siis see marksismus ?
  • Mis sa arvad, kui marksismus ka ära tüütab, mis tuleb siis ?
  • Midagi hullemat ja rumalamat kuulnud ?
  • Midagi muud rääkida. Aga mis on meil tegemist üliinemisega ?
  • Kes on teist teda näinud ?
  • Missugune ta on ?
  • Miks siis peavad härra Mauruse poisid kuulma üliinimesest ?
  • Kes teab? Keegi ei tea ?
  • Kes selle välja mõtles ?
  • Miks räägib härra Miilinõmm temast ?
  • Midagi. On ta hull ?
  • Kes teist tahab minna sinna ?
  • Kui Siberi. Mõistate ?
  • Mida te laiali kannate ?
  • Kes lubas teid selle raamatu siia tellida ?
  • Kes lubas tellida ?
  • Mis teie minust õieti tahate ?
  • Kes lubas tellida minu majja niisukese raamatu ?
  • Kui ta nõnda räägib ?
  • Kui tema poistele taskurätikud tahab anda ?
  • Miks on härra Mauruse majas keelatud sotsioloogiat lugeda ?
  • Kus on kuuskümmend kraadi külma. Mõistate ?
  • Mis on looma tähtsaim elund, tähtsaim omadus ?
  • Palju selles ülimas kapslis ?
  • Kus nad on nüüd oma pikkuse ja kõrgusega ?
  • Kes valitseb ilma ?
  • Kui mind, Vladimir Solotarskit ?
  • Kui minul. Või miks mängis Paganini nii hästi ?
  • Mis teeb see kõige kõrgem ?
  • Mis ta on ikka teinud ?
  • Mis teeb ta ise ?
  • Mis ta tegi? Poos ta ise Kristuse risti ?
  • Midagi üle jääb. Aga mis jäi Juudasel üle ?
  • Miks nimetab ta end inglaseks, kui ta on tõepoolest juut ?
  • Kui Teie hakkaksite vastama, siis poleks see enam vaikiv lobisemine. Ega ?
  • Kui ma õpetasin Teile saksa keelt; mäletate ?
  • Mis ma Teile kord rääkisin saksa keelest ja armastusest ?
  • Kui ta teab, et ta polegi sakslane ?
  • Kui ema ise oma lapsele maast madalast nõnda peab valetama ?
  • Mis peab saama inimtõust, kes valetab täie teadmisega hällist hauani ?
  • Mis võib saada lapsest, kellele ema pistab rinna suhu ühes valega ?
  • Mis ma siis olen ?
  • Mis mind piinab. Olen ma sakslane ?
  • Miks see nõnda on ?
  • Mis Teie arvate, on mul arust puudu ?
  • Mis ma siis olen ?
  • Kes seisavad minu selja taga ?
  • Kuivavad. Eestlased ?
  • Kes tema on? On ta sakslane ?
  • Mis ma Teile millalgi Goethest rääkisin ?
  • Kui Goethe alles elaks ?
  • Mis teeb haige terveks ?
  • Kes muidu terveks ei saaks ?
  • Mis ma tahan öelda ?
  • Mis sünnib siis, kui tal ühel ilusal päeval enam midagi meelde ei tule ?
  • Midagi meelde? Kaotab ta siis oma mõisnikuseisuse, mis ?
  • Midagi ja küsib ?
  • Kes on Goethe? Mis sünnib siis ?
  • Kui see on antud talle mälestuste eest. Eks ole nõnda ?
  • Mis teevad nemad ?
  • Kes ei mäleta enam Goethetki ?
  • Kuidas inimesed surevad ?
  • Mida te siis mõistate, teie hobuse unenägu ?
  • Miks te siis minu juures ei õpi enam ?
  • Miks ei õpi te minu juures. Olen ma teid millegagi haavanud ?
  • Mis see siis on, kuradi päralt ?
  • Mis teil on! Mõni naine, eks ?
  • Mitmekesi mööda tänavat. Mõistate ?
  • Millega ta ennast ei määriks. Mõistate ?
  • Kui teine? Miks ei pane teid iga majaaken rohkem ohkama kui teine ?
  • Mis teeb armastus ?
  • Mis on armastus ?
  • Mitu neid oli Molotovi arvates ?
  • Mis on mul sinuga tegemist ?
  • Mis oleks Goethe Indreku asemel teinud ?
  • Mis see seal nüüd oli: Ramilda või Rimalda, Ralmida või Rilmada, Ridalma või Radilma ?
  • Kui surematu Goethe! Nõnda sureb naine, kui ta on vana. Aga kui ta on noor ?
  • Kui mitte sedagi, kas Jürka on hull või mitte ?
  • Kuidas võisid sa siis selle härra Mauruse majja tuua ?
  • Mida võib üks, et sina võisid seda teha ?
  • Midagi, isegi kui ma selle ümber lükkan ?
  • Mis see peab tähendama ?
  • Miks te ei õppinud ?
  • Kui ei maksa, siis peab täis aru olema. Mõistate ?
  • Mis te arvate, kas ma tahaksin end parandada ?
  • Kui see vana pastor mõtles igavesest elust; mäletate, missugusest ?
  • Kui kellegi kohta on juba otsustatud -- mõistate ?
  • Mis pärast sündis ?
  • Kus? Pean ma seda Teile ütlema ?
  • Kui vaadati mulle siis ?
  • Mis rääkisin. Aga kas teate, mis ta tahtis mulle öelda ?
  • Kui kaua see käsi seal lamas ja rinda rõhus ?
  • Mis siis, kui tema poleks tulnud ?
  • Mis oleks siis sündinud ?
  • Kui jäävad mõlemad käed, pahem ja parem ?
  • Mis see tähendab, kui nõnda tunda ?
  • Midagi selletaolist tundnud ?
  • Mis võis temaga küll nii äkki juhtuda ?
  • Kui ta on sisse kukkunud ?
  • Kui surus käed palitu taskuisse ja läks. Kuhu ?
  • Midagi, millega seda teha ?
  • Kui ka kuuehõlmad. ,,Kuidas võisin ma ometi selle unustada ?
  • Kui maakeragi on ilmaruumis ainult tolmukübemekene, ainult poripiisake ?
  • Kes võib kinnitada, et on olemas needki tähed, mida näeme ?
  • Mis see tähendab ?
  • Kus on siis taevas ?
  • Midagi, ainult tähed, tähed, tähed. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal ?
  • Kustuda tuhanded ja miljonid tähed. Milleks ?
  • Kui nad tulevad ?
  • Kes jääb üle ?
  • Kui tahame olla inimesed. Mõistate ?
  • Mis te hakkate peale ?
  • Mis on temast saanud ?
  • Mis saab nüüd minust ?
  • Mis teete teie siin ?
  • Kust te siis tulete ?
  • Mis teiega siis õieti on ?
  • Mis ütles härra Maurus selle kohta ?
  • Kuski. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal ?
  • Kus ta on, kui pole taevast ?
  • Miks sa nutad? Mis sul viga ?
  • Mis sinuga ometi on ?
  • Mida suuremat võiks ta veel teha ?
 
Säutsu twitteris
I.
Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti .
Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks . Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu.
Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad , sood, rabad , viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari , tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi.
Valitses mingisugune hall ükskõiksus, kuigi kippus värisema kogu kehakude, — kas vältimatust pelust või loodetavast suurest õnnest, kes seda teab.
Vahetevahel tonksas ta saapakontsaga vastu pingi alla pistetud kasti, nagu kardaks ta selle kadu, sest kast oli ju ainuke omane asi selles võõras ümbruses ja tema sisemus varjas esemeid, mis Indrekule lähedased. Ja igakord, kui ta leidis, et kast seisab vääramata oma paigal, muutus ka tema rinnas nagu kodusemaks ja kindlamaks. See oli küll lõpmata rumal ja naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad.
Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega.
Roni , roni, matsipoeg!“ karjuti talle kusagilt naljatavalt.
Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt:
„Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!“
Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda.
Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma .
Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus , piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis:
„Kulla noorhärra, kas sõidame?“
Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta.
Seadke serviti , siis mahub paremini,“ õpetas vanamees. „Soo, ja nüüd istuge pääle,“ käskis ta lõpuks.
„Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?“ arutas Indrek endamisi.
„Kas üle jõe?“ küsis voorimees .
„Ma’p tea isegi,“ vastas Indrek.
„Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?“
Indrek seletas paari sõnaga oma asja.
„Noh, siis on ju minul õigus,“ ütles voorimees. „Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: „S… kool on see, üsna s… Minu õepoeg käis ja käis ja oleks vist surma-laupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga . Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend. Käis teine küll Pihkvas eksamil, aga ei kedagi: läbi silksatas. Läbi, mis läbi. Hoopis s… kool see Mauruse oma. Ja tema ise! Tema eest hoia raha, nagu vanakurja eest hinge, nii et kui teil seda kaasas on, siis pidage minu sõnad meeles. Kui kukrus kõliseb, siis vanamees nagu mesilane , muidu…“
Mis muidu on, selle jättis voorimees ütlemata, sülitas ainult. Aga kui nad üle silla sõitsid, kinnitas ta veel kord:
„Väga s… kool! Ei õigust ega ilusaid rõivid!“
Peale seda ei lausunud ta enam sõnagi, nagu laiendaks ta koolile määratud halvakspanu ka sellele, kes mõtleb sinna kooli minna. Indreku peas ja südames läks midagi sootuks segi. Sellepärast ei märganudki ta, millal voorimees peatus, virgus alles siis, kui kuulis sõnu:
„Soo, siin me siis olemegi — vana Traadi juures… Seitsekümmend viis… Eestuksest otse sisse, see viib puhveti. Tagapool on tal ikka sakstele toad ka, päris kenad toad kohe. Minge aga julgesti sisse… Maurusele pole siit kaugel: pisut ümber nurga, ja oletegi seal. Küll vana Traat juhatab, tema teab. Kõik teavad. Aga pidage meeles: hoidke rahakott.“
Ütles, andis hobusele piitsa ja sõitis minema.
Indrek trügis kastiga uksest sisse. Ukse vahel tuli talle noor neiu vastu, hoidis pahema käega ust lahti ja võttis paremaga kasti nöörist kinni. Kui Indrekult hiljem oleks küsitud, oli see neiu valget või musta verd, oli ta kõhn või tüse, pikk või lühike, siis oleks ta osanud vaevalt vastata. Aga ühte oleks ta päris kindlasti teadnud : neiu naeratas, ja see naeratus jäi tal millegi pärast kauaks ajaks meelde, võib olla sellepärast, et see oli esimene temale määratud naise naeratus linnas. Ja vististi oleks ta seda veelgi kauem mäletanud, kui ta poleks sama neiuga aastate pärast kokku puutunud teises kohas, teistel oludel. Siis kustus see mälestuses alal hoidunud imeline naeratus ja ta ei leidnud teda enam kogu linnas. Niisugune oli see linna naise esimene naeratus.
„Mis on, noormees ?“ küsis punase habemega mees, kes lamas rõõtsakil letil ja ajas paari talumehega juttu , kel olid leivakotid lahti ja sõid. „ Soovite tuba?“
„Oleks palunud küll, kui võimalik,“ vastas Indrek ja tundis äkki nälga.
„See väike,“ ütles punahabe tüdrukule, kes jällegi Indrekule otsa vaadates naeratas ja ta ühes kastiga enesega kaasa vedas. „Kolmkümmend ööpäev!“ hüüdis punahabe kastitalujaile järele. See oli määratud Indrekule, aga tema kõrvust lipsasid sõnad tähelepanematult mööda.
Üksi jäänud, võttis Indrek kasti ümbert nööri, avas kaane ja otsis ligivõetud söögipoolise välja, et keha kinnitada. Kõike seda tegi ta nagu poolunes ja ülepeakaela, sest teda valdasid mõtted voorimehe sõimatud koolist ja tema direktorist, kelle jutule ta tahtis võimalikult kohe minna.
Et oma toast tänavale pääseda, pidi Indrek minema kas läbi koridori või läbi puhveti, kust ta tulnudki. Selle viimase tee ta valiski ja talitas seega vististi saatuse näpunäite järele, sest nõnda astus ta võõrastemajast tänavale palju kergema südamega, kui tänavalt võõrastemajja.
Puhvetis oli praegusel silmapilgul punahabe üksinda, ikka endiselt letil rõõtsakil, nagu võiks ta ainult nõnda oma piibu suitsu õieti maitsta .
„Esimest korda meil?“ küsis ta Indrekut nähes.
„Esimest,“ vastas poiss sõnakehvalt, sest ta tõttas välja.
„Kaugelt?“
„Üsna kaugelt.“
„Talnamaalt?“
„Sealt poolt jah.“
„Kooli?“
„Selleks sai ikka tuldud .“
„Vana Mauruse juurde muidugi? Mujale ei pääse enam sisse.“
„Kes teab, kas sinnagi pääseb,“ arvas Indrek, keda juba punahabeme jutt hakkas pisut huvitama.
„Sinna pääseb, kui aga raha on. Rahatagi pääseb. Mauruse juurde pääseb igat kanti ja igal ajal, tule sügisel, jõulus või lihavõttes, ole kaheksane, kaheksateistkümnene või kaheksakümnene. Ilma naljata! Seal õpivad ka paljad pealaed ja hallid habemed . Mõni aasta tagasi minagi pidin sinna minema. Mõtlesin, et müün terve oma krempli maha, teen rahaks ja hakkan õppima. Sest miks ei või siis mina õppida, kui teised õpivad. Olen rahvale kasulikku toitu ja jooki küllalt and, sest õlu ja viin on kasulikud joogid, kui neid mõistlikult tarvitada, aga mitte see karskus ; nii et mina olen tänini rahva kasu taga ajand ja nüüd hakkan iseenda eest muretsema, lähen vana Mauruse juure õppima. Käisingi juba kord tema jutul, aga tema tahtis kõige pealt minu habeme maha tõmmata. Ütleb: ajage enne habe maha, tulge siis, habemega ei saa, sest habeme taha ei näe, mis mees teie olete, mis nägu teil on. Nõnda ütles vana Maurus ise mulle, sest nende teiste semlakutega ei võtnud ma juttugi. Ainult tema endaga… No mis te ütlete selle kohta? Mina peaks oma habeme enne maha ajama , kui pole saand proovidagi, kas ma õppida tahan või mitte. Sest kust sa seda asja tead, mis sa ilmaski pole katsunud. Ei, härra Maurus, ütlesin mina. Mina habemest ei lahku, ennem müün rahvale kasulikku toitu ja jooki edasi, pealegi kus ma ei tea, kas õppimisest ongi miskit kasu. Hää küll, ma saan tudengiks. Noh, ja siis? Mis ma selle tudengiga teen, kui mul pole enam habet! Või arvate , et tudeng maksab sama palju kui minu habe? Te peaks kuulma , mis naised sellest arvavad , nimelt minu habemest. Kümme tudengit ei saa minu ühe habeme vastu, kui on naised. Veel praegu müüks ma oma krempli maha ja läheks ühes teiega Mauruse juurde, kui poleks seda sindri habet. Oleksime teiega koolivennad. Aga ühte ütlen ma teile, noormees, ja seda pidage meeles: hea habe maksab siin ilmas sagedasti rohkem kui suur tarkus ja muud niisugused asjad. Sellepärast hakkaski mul oma habemest kahju. Mõni ütleb: habe kasvab uuesti. Aga mis siis, kui ei kasva? On ju ometi võimalik, et korraga enam ei kasva või, kui kasvab, siis mitte enam niisuke. Aga naistele meeldib just niisuke, nagu minu oma. Siiski, võib olla, kui ma naistest kord ära tüdinen — sest kõigest saab viimaks villand — jah, võib olla siis saan selle hullu tükiga toime, et tõmban oma habeme maha ja lähen vana Mauruse juurde, sest see kool meeldib mulle. Tubli kool, küll näete, minge aga sinna. Sinna tulevad kõigi maade ja rahvaste logardid kokku, tõsi jutt! ja vana Maurus teeb kõigist mehed. Kui tarvis, annab kere peale, sest vana urvaplaastri vastu ei saa ükski rohi. Oli minu vennal poeg — poiss kui jõmmikas, aga viimane vemmal. Pani linna kooli — aasta pärast visati välja! Pani teise kooli — poole aasta pärast välja! Tahtis panna kolmandasse — ei võetud enam vastu. Tuleb va vennas minu juurde, kurdab ja ütleb: mis nüüd? „Vii see oinasarv vana Mauruse juurde,“ ütlesin mina, „ja kui tema tast midagi ei tee, siis ei tee tast enam ükski midagi, pane sõnnikut tõstma.“ Vend läkski vana Mauruse juurde ja ütles talle nelja silma all (mina nimelt õpetasin teda nõnda rääkima): „Võta maksu, mis võtad, aga tee minu poisist mees, mis oleks mees. Tee tast tudeng, nii et oleks värvimüts.“ — „Küllap meie temast juba mehe teeme, nii et oleks värvimüts,“ öelnud vana Maurus vennale . „Hobusevargastki saab veel asja, kui aga õigest otsast pääle hakata,“ lisanud teine juurde. „Siis hakkagi õigest otsast pääle,“ öelnud vend suure rõõmuga. Ja mis te arvate, mis sündis? Nõmme Karlast sai tudeng. Maksis küll roppu raha, aga ikkagi sai. Tudeerib juba aastat kuus mis müriseb ja maksab veelgi ropemat raha kui vana Mauruse juures, aga ikkagi tudeerib, sest värvid on pääs… Ei, ei, öeldagu mis tahes, aga see on tubli kool, tore kool, sest sinna pääsevad ka meiesugused sisse. Ainult suurt habet sääl ei sallita, seda mitte. Teil, jumal tänatud, seda veel ei ole, nii et teie saate tingimata sisse. Tingimata! See siinsamas: uksest välja, esteks hääd kätt, siis veel kord hääd kätt ning oletegi sääl. Kivimaja , aga see on ainult eespoolt nõnda, tagapoolt on kõik puust, puhtast puust. Võiks öelda — kivist pää, puust saba. Saba see peaasi ongi, kivipää on ainult sildiks ja soovituseks, sest otsaette on kirjutatud: kõige esimesema järgu kool, nii et kõrgemat ja suuremat ilmas enam ei ole. Universiteet ehk oleks pisut kõrgem, aga ega see ju enam päris kool olegi, sest sääl on ju ainult tudengid , sõidavad tsveispenneriga linnas ringi, õllekorvid pääl. Aga mis teeb üks koolipoiss õllekorviga! temale aitab pudelist või paaristki küll. Nii et tudeng ei ole enam koolipoiss ja universiteet pole enam kool. See on muidu niisuke asutus, kus on prohvessorid ja tudengid… Nojah, valge kivimaja, küllap leiate, paistab pimedaski. Enne oli teine hall, aga vana Maurus lasi teise valgeks teha. „Nii valgeks, kui vähegi saab, sest see on üks valguse asutus,“ öelnud vana Maurus maalritele, ja kui need on küll valgeks teind, siis pärind ta mitmel korral, et kas enam valgemaks ei saa, ja kui maalrid vastand , et ei saa, siis öelnud ta: „Noh, hää siis küll, kui ei saa; aga mina oleks taht veel palju valgemaks. Sest mis valguse asutus see on, kui ta ise pole küllalt valge ja ei torka silma.“ Nõnda siis ongi see kõige esimesema järgu kool, nagu ta on. Just kui vana Maurus isegi, sest ka tema on esimese järgu mees: väljaõppind kirikuõpetaja. Mõistate? Võib kas südaöösi altari ette astuda või kantslisse ronida; mitte nõnda nagu meie kahekesi, üks leti taga, teine leti ees, muud ei midagistki. Aga saksad ei annud talle kohta. Mitu kihelkonda tahtsid teist saada, aga saksad olnud igal pool vastu. Kui siis vana Mauruse hing karanud täis ja ta öelnud: „Ma tahan teile näidata, kuis kirikusaksa valitakse“. Ajand teine mehed ja naised, terve kihelkonna, lapsed ka, kunskoppi kõrtsi kokku, lasnud neile sääl hääd ja paremat anda ning, kui kõigil olnd juba hea tuju, ilmund ta ise, kirikuõpetaja mantel seljas , lõpuksed lõua all, sametist müts pääs, karand kips-kops pikale pingile, sealt krapsti suurele lauale ja hakand ütlema: „Mehed-vennad, naised-õed, kus on siis õigus, kui mina tahan ja kui teie tahate, et meid paari pandaks, nagu peig ja mõrsja. Sest mina olen teie peig Issanda ees ja teie olete minu hinge mõrsja nüüd ja igavesti , nagu on seda seletand oma sõnas Õnnistegija ja meie eest surnud ristisambas. Sellepärast siis, oh kallid hinged Issandas ja armsad eesti vennad ning õed, lähme ära sest roojasest paigast üles pühakotta, et me võiks jumala pale ees üheks saada, sest mis Issand on ühte pand, seda ei lahuta inimene mitte igavesest ajast igavesti.“ Läinuvadki teised siis kõrtsist kiriku poole, vana Maurus ise eesotsas, kogudus sabas . Aga eks saksad saand õigel ajal haisu ninasse, toonuvad politsei kiriku ukse ette vahti pidama , et vana Maurus ei pääseks ühes kogudusega sisse ei öösel ega päeval. Nõnda siis seist politsei kiriku ees, seist ja vehelnd halja mõõgaga, paljas revolver käes, kukk vinnas, näpp triklil, pole muud kui raiu ja põmmuta. Saksad ise seisavad politsei selja taga ja piiluvad ukse vahelt. Ja ütleb neile vana Maurus terve koguduse kuuldes: „Miks olete minu koja teind röövliauguks, teie lupjamata hauakambrid ja muud niisuksed, mis te olete!“ Aga politsei ei vasta, sest mis on politseil vastata. Tema jõllitab ainult silmi, vehkleb halja mõõgaga ja sihib laetud revolvriga. Ning nüüd ütlevad mehed vana Maurusele: „Õpetaja, üks sõna sinu suust — ja me teeme politsei ning sakstega, nagu tegi Samuel Agakiga Jehoova ees.“ Aga tema pööras silmad rahva poole, õnnistas ja ütles: „Ei mitte, armsad eesti vennad ja õed, sest kirjutud on: kes mõõka tõmbab, saab revolvri läbi hukka. Sellepärast mitte mõõgaga, vaid tarkusega astume neile vastu keisri nimel. Kürjeleisson! Minge rahuga.“ Ja rahvas läkski ning vana Maurus asutas oma esimese järgu kooli, mis on tarkuse allikas. Nõnda sündis see kool, kuhu tahtsin mina ja kuhu tahate teiegi minna. Ja minge südamerahus, sest see on puht eesti kool, esteks saksa, nüüd vene keelega. Aga sest pole ühti, kõik eesti koolid on kas saksa või vene keelega; teistsuguseid eesti koole pole tänini olnudki, mis õige eesti kool oleks…“
Jalg-jalalt oli Indrek juba ammugi ukse poole tammunud, aga see ei vähendanud põrmugi punahabeme sõnavoolu. Õnneks astus paar meest sisse. Nüüd söandas Indrek avalikult põgeneda. Aga kui puhvetipidaja seda nägi, hüüdis ta temale järele:
„Muud kui hääd kätt, aina hääd kätt, ja kui siia tagasi, siis kura kätt, ikka kura kätt!“
Räidinud sügisilm oli vaheajal sootuks pimenenud. Auruses õhus piiras põlevaid laternaid kaugemalt vaadates nagu mingisugune aupaistus. Nende ümber oleks nagu lugematu hulk pisitillukesi kihulasi surunud, milliseid Indrek kunagi varem polnud näinud ja kes valgusid laterna ümbert laiali, niipea kui Indrek neile lähenes, nagu kardaksid need teda. „Kura kätt, ikka kura kätt!“ helises tal kõrvus ja milleski aru andmata talitas ta nende sõnade järele. Aga varsti märkas ta, et ta läheneb linnaservale, ja nüüd tuli tal meelde, et kura kätt oli vaja hoida tagasitulekul. Nõnda pöördus ta ümber ja läks endisele paigale, kust algas oma teekonda uuesti, hoides aina paremat. Ka siin saatsid teda aupaistusega ehitud laternad. Eriti silma torkas see, mis seisis lähemal tänavanurgal. Selle all Indrek peatus silmapilguks ja pöördus siis paremat. Varssi leidiski ta valge kivimaja. Indrek katsus temalt silti otsida ja lugeda, kuid liiga tihe pimedus ei võimaldanud seda. Üksinda seisis ta keset vaikset tänavat ja silmitses valget maja. Kiirete sammudega lähenes keegi ja lipsas majja sisse. Üürikeseks avatud uksest vilksatas valgusejuga Indreku kõrvale tänavale, mille ümmarikkude prügituskivide vahel roomasid siin-seal kõhnad rohulajud. Seda Indrek pani millegipärast selgesti tähele ja see puudutas teda kuidagi koduselt ja hellalt , sest tal tuli meelde pikk üksik kastehein, mis oli millalgi kasvanud Vargamäe eluhoone õlgkatuse põhjapoolsel küljel.
Oli veel üks teine asi, mis mõjutas Indrekut koduselt ja julgustavalt. See oli maja uks, millele ta lähenes, et teda avada. Avamise asemel aga laskis ta käe üle uksepinna libiseda ja tundis, et see on sooneline . „Just nagu meie vana linamasina võllid,“ mõtles ta, „ainult kandid veel rohkem kulunud, veel nürimad.“
Ta polnud oma mõttega veel õieti lõpulgi, kui uks seespoolt lahti kisti ja sealt keegi noormees välja astus, mingisugune vormimüts peas. Midagi sähvatas Indrekul läbi keha, nagu oleks ta kuriteolt tabatud. Ja ilma endale aru andmata kahmas ta mütsi peast ning küsis oma vallakirjutaja-abi vene keeles, et kas siin on härra Mauruse esimese järgu õppeasutis. Just nimelt: esimese järgu õppeasutis, sest muidu kartis ta seda oma arust suurt valget kivi maja haavata . Küsitav vastas kõige sõbralikumalt, pealegi veel eesti keeli:
„Jah, see on Mauruse kool, astuge aga sisse.“
Aga kui ta nägi Indreku nõutust, tõmbas ta kella ja ootas, kuni tuldi ust avama. Siis ütles ta vene keeli:
„Siin tahetakse härra Maurusega kokku saada.“
Ütles ja läks pimedusse .
II.
Indrek astus sisse. Ta juhatati läbi koja eesruumi, mida valgustas väike laelamp ainult nõrgalt. Siit viis kaks ust edasi. Ühe tagant kostis vali jutukõmin ja naer. Teine uks oli pooleldi avatud ja selles toas paistis suur musta vahariidega kaetud laud, millel põles valge kupliga lamp. Suuremaid ja vähemaid poisse surus laua ümber. Keegi tõmbas ukse täiesti lahti ja vahtis Indrekut, aga see teda tähele ei pannud , sest tema silmad kiindusid õieli kaelaga ja lahutatud tiibadega luike, mis rippus lae all, nagu hõljuks ta lennul . „Just kui rahuingel,“ mõtles Indrek luike nähes. Aga sellesse mõttesse süveneda polnud tal võimalik, sest sama poiss, kes oli talle ukse avanud, jäi kuidagi külgepidi tema ette seisma ja küsis vabandaval, peaaegu nagu süüdlasel toonil:
„Paluksin teie nime.“
Kui Indrek oli vastanud, palus poiss teda istuda ja tõttas ise läbi koja kuhugi üles, nagu tõendasid trepilt kostvad sammud. Indrek katsus oma mõtteid koguda, kuid need olid nii laiali, et võimata oli neist ainustki tabada. Pealegi tuli poiss liiga ruttu tagasi ja ütles Indrekule:
„Härra Maurus palub teid üles.“ Ja kui ta oli Indreku läbi koja sellest uksest sisse saatnud, kust ta praegu tuli, lisas ta juurde: „Trepist üles, pahemat kätt uks.“
Müts peos , ema kootud hall kalevine pikk palitu seljas, mille hõlmad nagu seelikusabad astumist takistasid, ronis Indrek mööda kitsast puutreppi üles. See kõik oli hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane! Oli ainult üks asi, mis teda huvitas, liiatigi veel sedavõrt, et ta jäi isegi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks kuulnud ülal ukseavamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist. Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada — nii magusasti lõhnas kogu trepiruum. Ainult kord elus Indrek oli midagi samataolist tundnud — sootuks üürikeseks. Siis ta oli seisnud kirikus pingi otsa juures ja temast oli mööda läinud kolm naist, kõik mustas , kõik looris, üks nähtavasti vana, teised noored, sest nad talutasid seda ühte. Nad läksid kolmekesi altari ette ja põlvitasid seal terve koguduse silma all suuril paelahmakuil. „Õpetajaproua leinab oma ainust poega ,“ sosistati siis Indreku kõrval. Veel praegu ta mäletab, kui imeliselt need sõnad teda tol korral olid puudutanud. Lõhnab siis õpetajaproua lein nõnda? oli ta endamisi soninud. Ta oli juba niipalju nuttu ja pisaraid näinud, ometi polnud ta kunagi seda lõhna tundnud, mitte kunagi. Ainult õpetajaproua pisarad lõhnavad nõnda, kui ta leinab terve koguduse silma all oma ainukest poega; õpetajaproua pisarad ja Mauruse esimese järgu õppeasutise puutrepp — ainult need kaks asja ilmas.
Ülal trepiotsal ootas Indrekut toatuhvleis halli habemega ja kräsus kulmudega vanahärra, hoides mingisugust ebamäärast värvi öökuue hõlmu pahema käega kõhul koos ja sirutades paremat Indrekule vastu.
„Tere, tere,“ ütles ta sulaval häälel, kuna lõtv käepigistus poisi üle läve väikesesse tuppa tõmbas. Kui vanahärra läks pahema käega ust sulgema, kuna ta paremaga ikka veel Indreku kätt hoidis, langesid vaheliti pandud hõlmad laiali ja nende alt tuli nähtavale aluspesu .
„Kuidas oli teie nimi?“ küsis vanahärra ja lisas juurde: „Kuulsin küll, aga vana pää ei pea kinni.“ Ja kui Indrek oli vastanud, ütles ta: „Ilus nimi, väga ilus nimi. Kus ma seda nime enne olen kuulnud? Kus? Aga raamatusse kirjutame Heinrichi: see on veel ilusam kui Indrek. Istuge,“ ütles ta siis ja avas suure raamatu. Toolil aset võttes unustas ta öökuuehõlmad hoopis ja need lasksid vabalt paista, mis nende all näha. Särgirinnadki seisid lahti ja nende vahelt paistis karvane ihu.
„Kus koolis olete käinud?“ küsis vanahärra, ja kui Indrek oma hariduse oli paljastanud, lisas küsija juurde: „ Deutsch sprechen sie?“ millele Indrek tahtis vastata „ nein “, aga keel hääldas „neun“. Sellest oli saksakeelseks kõneluseks küll. Indrek ootas, et vanahärra ka tema vene keelt prooviks, aga asjata. Viimaks arvas ta tarvilikuks lausuda:
„Vene keelt oskan ma rohkem, seda olen ma kauem õppind.“
Aga see ei huvitanud vanahärrat nähtavasti põrmugi. Ta küsis:
„Isal on talu?“
„Jah,“ vastas Indrek.
„Suur talu?“ päris vanahärra.
„Suur küll, aga halb, ei tee midagi sisse,“ seletas Indrek, sest tal tulid voorimehe sõnad meelde: „Hoia rahakotti“ ja ühes nende sõnadega alles taipas ta õieti, et tema ees seisab ju härra Maurus ise.
„Jajah, nojah, muidugi, ei tee midagi sisse,“ oli direktor nagu nõus.
„Kui palju isa raha kaasa andis?“ küsis ta.
„Kakskümmend rubla , rohkem ei saand.“
„See on vähe, sest teie olete juba peaaegu täis mees.“
Ristiisa andis ka ja mul omal oli ka natuke,“ seletas Indrek.
Kuipalju ?“
„Viiskümmend.“
„Teil omal viiskümmend, isalt kakskümmend ja kuipalju ristiisalt?“
„Ei mitte, kõigega ikka kokku viiskümmend,“ õiendas Indrek.
Sõnalausumata sirutas direktor käe ja Indrek ei osanud midagi muud teha, kui otsis taskust rahakoti välja — väikese „vaskraudadega“.
Direktor luges saadud raha üle ja ütles:
„Õige, viiskümmend. Rohkem siis ei ole? Rohkem isa ei and?“
„Ei, rohkem ei ole.“
Sugugi ei ole?“
„Ei ole,“ kinnitas Indrek, kuigi see oli vale, sest nii mõnegi hea rubla oli ta kõrvale pannud, et ise mitte päris ilma jääda.
„Ma küsin seda teie oma kasu pärast, sest pole hää, kui noorel inimesel on linnas raha. Hää küll, et teie olete juba suur, aga kõik pole nõnda pikad kui teie. Ja raha saab ka pika vastu, raha saab kõigi vastu… Olete enne linnas olnud? Ei? See on jumal tänatud, sest siis te ei tea, mis võib rahaga linnas teha, pole kiusatust. See on peaasi, et pole kiusatust. Aga muidu… Jah! — Tulge nüüd siia“ — ta tõmbas Indrekut pahema käega — „ja vaadake oma silmaga, mis ma kirjutan . Näete: korteri ja kosti eest ühes koolirahaga viiskümmend rubla sisse maksnud.“
Direktor ei jätnud enne, kui Indrek oli need sõnad raamatust valju häälega ette lugenud. Siis kritseldas ta midagi saksa keeles juurde, millest Indrek oma oskusega jagu ei saanud. Lõppu pani direktor kuupäeva. Nüüd võttis ta raha laualt ja läks seda sahtlisse panema . Aga seal jäi ta äkki mõttesse. Viimaks võttis ta rublase ja pistis selle Indrekule pihku.
„Pistke see tasku , pisut peab teiesugusel pikal mehel ikka raha olema. Kui vana olete? Kaheksateist täis? Ilus aeg, hää aasta, see toob õnne. Mina olen juba üle kuuekümne.“
Indrek viivitas raha taskupanemisega, sest tal hakkas hirmus piinlik, et ta oli esiti valetanud.
„Mul oma jaoks on natuke,“ ütles ta.
„Mis?!‘‘ hüüdis direktor. „Teil on veel raha? Kuipalju? Kus?“
„Jäi kasti,“ vastas Indrek.
„Mis?! Teil on raha kastis? Ja kast? Hotellis ? Olete teie hull pääst? Raha hotellis kastis! On see veel teie raha, mis on kastis? Ei, see ei ole teie raha, vaid selle oma, kes kõige enne kasti kallale läheb.“
„On ju ainult paar rubla,“ vabandas Indrek.
„Olgu või paar kopikat !“ hüüdis direktor. „Pidage meeles, mis härra Maurus ütleb, ja tema teab, mis ta ütleb, sest tema juuksed on juba raha pärast halliks läinud, raha ja teiste asjade pärast. Tema ütleb: Ärge pange kunagi raha kasti ei siin ega hotellis, sest ka siin on peaaegu nagu hotellis; nagu suures koolihotellis, nõnda on siin. Kui pole omal kindlat paika ja kui inemine ise pole rahaga kindel, siis toogu ta see härra Mauruse kätte; minu kätte toogu oma raha kõik need, kes ei oska temaga õieti ümber käia. Tulge või südaöösi, tulge ja koputage uksele, näete nõnda — kõpp, kõpp, kõpp! aga mitte rusikaga, nii et terve maja üles ärkab, mõistate? Kui inemine tuleb rahaga, siis ei pea kunagi tervet maja üles ajama, sest mis on meil teistega tegemist, kui üks toob raha ja teine saab raha! Pidage meeles: südaöösi võib tulla, sest härra Maurus ei maga kunagi, kui temale tuuakse raha. Tooge ikka raha minu kätte, küll mina ta raamatusse kirjutan, siis on kindel. Inemine sureb , raamat mitte. Inemine ärkab küll viimsel päeval üles, aga mis me viimsel päeval veel rahaga teeme. Siis on muud asjad, kui tuleb viimne päev. Kas te usute viimist päeva? Hää küll, hää küll, pole tarvis, see muidu niisama. Enne viimist päeva pole see tähtjas. Aga raha võõrastemajja kasti — see on tähtjas, väga tähtjas. Kui palju sääl on? Kas on kaks rubla või on pisut rohkem? On ehk kolm või neli? Ega te ometi nii hull olnud, et jätsite viis või kümme rubla kasti? Rääkige tõtt! Sest härra Mauruse majas peavad kõik tõtt rääkima, niisuke on see maja siin. Isa andis muidugi rohkem, hulga rohkem kui kakskümmend, kui tal on suur talu? Eks annud?“
„Ei, härra, ainult kakskümmend andis isa, seekord polnud rohkem võimalik. Pärast saab ehk veel.“
„Just nii, pärast saab veel, sest ega siis ometi selle viiekümnega või jääda. Aga teil ehk oli omal? Kuipalju teil omal õieti oli? Ei mäleta? Õige, ei mäleta. Aga kuidas te selle raha ikka kasti jätsite? Teil ehk on kotis ka veel oma jaoks? On teil kotis või ei ole? Ehk on pisutki?“
Ta sirutas käe, nagu küsiks ta rahakotti. Indrek võttiski selle taskust, avas kõik ta sahtlid direktori silma all, et näidata nende tõelikku tühjust.
„Usun, usun,“ kordas direktor tühja rahakotti silmitsedes. „Teil on ju nii aus nägu. Maal on veel ausust, maal on meie rahva tulevik. Teate, kes oli Jakobson , see Carl Robert? Olete kuulnud? Ja mis tema ütles? Ütles: meie rahvas võidab ja langeb ühes talupojaga. Mõistate? Meie rahvas! Eesti rahvas! Nõnda! Ja miks? Et talupoeg on aus, et ta kardab Jumalat, et ta on oma keisrile truu. Vene keisrile on ta truu, sest see on meie keiser . Nõnda ütleks Jakobson veel praegu, kui ta elaks, aga tema on surnud. Aga nüüd ütlen mina seda, ja mis ütleb härra Maurus, seda võite uskuda , sest tema teab. Kui saaks kõik inemised maale viia, siis…“
Ta jättis ütlemata, mis siis. Selle asemel võttis ta Indreku sõrmede vahelt rublase paberi, pani selle kokku ja pistis ta kotti, mida poiss ikka veel käes hoidis.
„See on selle eest, et olete aus, et olete ausa isa, ema laps. Härra Maurus armastab ausaid inemisi, kes räägivad tõtt, ei valeta. Ah jaa! Kui palju teil siis kastis pidi olema? Kaks rubla kopikatega? Aga miks just kastis? Miks mitte mõnes taskus , kas või nartsu sees, sest nõnda paber ei krabise, keegi ei tea, et on raha.“
„Mul on kastis teised riided, sinna tasku unustasin,“ seletas Indrek.
„Noh, see on siis teine asi, kui teised riided ja unustasite,“ oli direktor nüüd nõus ja jäi pisut mõttesse, mõõtes Indrekut silmiga. Ise lausus ta endamisi: „Warten Sie, warten Sie!“ Ja nüüd oleks ta nagu Indreku unustanud, kohendas öökuuehõlmad kokku ja ruttas uksest välja. Lävel pöördus ta ümber ja kutsus Indrekut kaasa, aga kui see tahtis toolilt tõusta, tegi direktor parema käega vajutava liigutuse , nagu tahaks ta poisi uuesti istuma suruda. „Istuge, istuge! Silmapilk !“ ütles ta. Ja kui Indrek ikka veel arusaamatuses seisis, hüüdis direktor ukse vahelt kärsitult: „Istuge ometi!“ ning lisas ukse taha kadudes ruttu juurde: „Ein Augenblick!“ Aga vaevalt jõudis Indrek üksi jäänult toas lasta pilgu ümber käia, kus nägi lihtsa eesriide varjul lahtist sängi, nagu oleks sealt just praegu magamast tõustud, kui juba uks jällegi kuulmatult avanes ja direktor pea sisse pistis.
„Tulge siiski parem kaasa,“ ütles ta Indrekule.
Nõnda läksid nad lõpuks kahekesi mööda kitsast puutreppi alla, direktor öökingis vaikselt ees, öökuuesaba lehvivalt laiali, Indrek oma kõvade saabastega hirmsa mürinaga tagant järele. All eestoas direktor koputas selle ukse pihta, kust tagant esiti oli kostnud kõnelus ja naer, ning hüüdis: „ Herr Koovi!“ Kui vastust ei tulnud, katsus ta ust avada, mis oli aga lukus. Siis ruttas ta läbi suure toa, tõmmates Indrekut näpuga endale järele, ja katsus seda ust, mis viis otseteed edasi, aga ka see oli lukus. Igal pool valitses praegu tühjus ja vaikus . Ainult lamp põles endiselt suures toas laual ja temast pisut kõrval sirutas valge luik lae all oma tiibu tolmunud rahuinglina. Üks toanurk oli tumepunasest lilletatud kretongist eesriidega muust ruumist eraldatud ja kui direktor ärevalt mööda tuba edasi-tagasi jooksis, nagu ei teaks ta, mis teha, pani tema lehviv öökuuesaba ka lilletatud kretongi lehvima ja laskis tema taga näha kahekordseid, ülekuti üksteise sammaste otsa asetatud voodeid. Suure kapi otsas, mille külge oli kinnitatud eesriiet kandva traadi teine ots, seisid kõrvuti kaks kipsist rinnakuju. Need olid asjad, mis köitsid Indreku tähelepanu. Aga nende vaatlemisse süvenemiseks polnud tal aega, sest direktori ärevus näis aina kasvavat. „Kopfschneider! Kopfschneider!“ hüüdis ta korduvalt ikka ägedama häälega. Kui ei tulnud vastust ega ilmunud hüüetavat, tõmbas direktor jällegi Indrekut näpuga ja nüüd avas ta suure toa kolmanda ukse, mis viis kuhugi väikesesse pimedasse ruumi. Avatud uksest tungival valgusel Indrek nägi ka siin kahekordseid voodeid.
„Minu kannul!“ käsutas direktor Indrekut, kes oli temast paar sammu maha jäänud. „Muidu pärast lööte pimedas oma silma pääst välja ja härra Maurus peab maksma. Sellepärast ikka kannul, ikka kannul, kui härra Maurus ees läheb!“
Direktor avas veel ühe ukse. Ka selle taga haigutas pimedus, soojus ja pimedus. Siiski — kustki immitses siia pisut valgust. Nagu järgmisel silmapilgul selgus, tuli see ähmasest klaasuksest, mille direktor varsti avas.
„Ettevaatlikult!“ käsutas ta. „Muidu kukute! Uksepakk ja siis kivipõrand. Noor inemine peab ikka ettevaatlik olema! Ikka ettevaatlik! ütleb härra Maurus. Tema ise on juba vana, aga ka tema on ettevaatlik. Ka vana peab ettevaatlik olema. Noor ja vana!“
Äkki peatus ta.
„Minu king ! Ma kaotasin oma kinga !“ hädaldas ta.
Indrek kummardus ühes direktoriga, et otsida kadunud eset ähmases valguses. Aga kinga ei olnud näha.
„Just praegu kadus mul jalast ,“ seletas direktor.
„Ei ole,“ ütles Indrek.
„Tõstke oma jalad paigast, ehk on teie jala all,“ ütles direktor.
Indrek tegi seda, ja eks tulnudki tema parema jala alt direktori pehme ööking nähtavale. Nüüd turgatas tal endalgi meelde, et ta astudes midagi pehmet oli tundnud, ilma et oleks teadnud, mis see oli.
„Näete nüüd,“ ütles direktor, „kui ettevaatlik peab olema. Juba ette vaadates tallate härra Mauruse kinga ära, aga mis sünniks veel siis, kui te ettevaatlik ei oleks. Mis jääks siis minu vanadest jalgadest järele.“
Nõnda õpetas härra Maurus isalikult oma uut kasvandikku, kuna ta ise ähmasest koridorist astus kuhugi valgemasse kõrgesse ruumi, mis sarnanes enam mõne kuuri või küüniga kui eluhoonega. Siit läks uksi paremale, pahemale ja ka otseteed edasi. Aga härra Maurus ei tarvitanud ühtegi neist, vaid tõttas puutrepile, mis viis teisele korrale, ülal trepiotsal olid jällegi uksed, mis viisid paremale ja pahemale ning ka otseteed edasi. See igavene uste rodu ajas Indrekul pea hoopis segi. Ei vanas ega uues vallamajas polnud niipalju uksi. Lihtsalt mõttetuna tundus niisugune uste hulk esimesel silmapilgul. Paremat kätt seisva lükkas direktor lahti ja see kriiksus ning kägises, nagu mõni puutelgedega määrimata vanker . Alles hiljem Indrek sai ukse häälitsemise põhjuse teada: teda vedas kinni kivi, mis rippus nööri otsas, ja kui ratas, mille peal nöör jooksis, oli määrimata, siis karjus ta. Aga ratas ei tohtinud karjuda, seda kinnitas härra Maurus Indrekule hiljem pahatihti, sest Indreku muude kohuste hulka kuulus ka selle ukse ratta määrimine kas võiga või rasvaga — ükskõik.
Ruumis, kuhu nad nüüd astusid , seisis kaks pikka lauda, mille ümber väikesed mudilased , parajad jõmmanid ja ka täiskasvanud mehed istusid läbisegi õhtusöögil.
„Tere!“ ütles direktor vene keeli ja lisas saksa keeles juurde: „Mahlzeit!“ Ta vajutas lõua vastu rinda ja laskis silmad üle prillide toas ringi joosta . „Istuge, istuge!“ ütles ta sööjatele, kes olid direktori tulles püsti tõusnud. Härra Maurus seadis öökuuehõlmad paremini vaheliti ja kummardus kellegi juurde rääkimiseks. See vastas eitava näoilmega. Direktor muutus kärsituks, aga see teine ei lasknud end sellest heidutada. Nüüd pöördus direktor kellegi teise poole. Aga ka see näis andvat eitava vastuse. Sellest läks direktori kulm sootuks kortsu. Ta seisatas, nagu peaks ta aru või nagu otsiks ta kedagi. Äkki tormas ta esimese laua alumise otsa juurde ja karjus murtud vene keeles (isegi Indrek taipas, et direktori vene keel oli hoopis murtud):
„Kopfschneider! Schinder! Miks pole all toas kedagi? Miks olete teie siin? Härra Maurus ütleb tuhat korda: alttuba ei tohi kunagi tühi olla. Ikka võib keegi tulla, süda ööselgi võib, härra Mauruse juure võidaks ikka tulla. Minu juures käib palju inemisi, mõistad? Palju! Inemine tuleb, tahab härra Maurusele raha tuua, sest tema tahab õppima hakata, tahab universiteeti minna tudengiks, — aga teid pole all. Pole kedagi all! Alttuba on tühi. Kas oli alttuba tühi?“ pöördus direktor äkki Indreku poole.
„Jah oli,“ vastas Indrek, kuna kõigi lauasistujate silmad tema poole pöördusid ja suud naerule kiskusid, ilma et Indrek õieti oleks taibanud miks.
„Aga ma olin ju all, kui see tuli,“ ütles poiss direktorile , näidates Indreku poole.
„Teie olite , aga praegu enam ei ole. Mis siis, kui just praegu keegi tuleb ja kõlistab? Kuulete teie siiamaale? Tuleb ja kõlistab — üks kõrd, kaks kõrda, kolm kõrda, kümme kõrda. No ütelge nüüd ise, kui kaua peab inemine kõlistama, kui ta tahab härra Maurusele raha tuua ja kui keegi ei ava. Noh, ütelge, kui kaua peab ta seda tegema!“
„Seda ma ei tea, härra direktor,“ vastas poiss.
„Aga härra Maurus teab,“ vastas direktor. „Kõlistab, kuni läheb ära. Läheb härra Mauruse ukse tagant ühes rahaga minema ja härra Maurus on oma rahast ilma. Sest kes raha toob, ei too seda kunagi teist kõrda. Teie sääl,“ hüüdis direktor Indrekut, „tulge lähemale, tulge siia!“
See oli Indreku elus piinlikumaid silmapilke, kui ta oma kõvade ja raskete saabastega — temale endale tundusid nad hirmus raskete ja kõvadena — klomps, klomps üle toa astus, kuna samal ajal teda teiste irvitavad pilgud saatsid.
„Ütelge sellele lätlasele — sest see siin on lätlane — ütelge temale, kas te oleksite härra Mauruse juure tagasi tulnud raha tooma , kui te poleks sisse pääsnud? Oleks kõlistanud, aga poleks pääsnud. Ütelge talle vene keeles, sest tema vaeseke ei oska eesti keelt. Kaks aastat on ta juba siin, aga ikka ei oska. Ütelge talle, kas oleksite tulnud või ei?“
„Oleks vist küll tulnud,“ ütles Indrek.
„Kuidas?!“ hüüdis direktor ägedalt, kuna naerumuie laienes kõigil nägudel, mida märgates härra Maurus lausus saksa keeles: „So ein Landscher, ein Tere-tere!“ Siis pöördus ta uuesti Indreku poole ja rääkis eesti keeli: „Teie ütlete, et teie oleks tulnud, kui oleks kõlistanud üks kord — ei avata , teist kõrda — ei avata, kolmat kõrda — ei avata, kümnendat kõrda — ei avata? Kuidas te siis oleks tulnd, kui ei avata? Ütelge ometi, kuidas? Ja kes teile siis avab, kui Kopfschneider istub ülal ja sööb? Te nägite ju ise, alttoad olid tühjad, uksed lukus. Tähendab, kas oleksite tulnd, kui ei avata?“
„Ega siis küll,“ oli nüüd Indrek nõus.
„Noh, siis ütelge seda lätlasele vene keeles, sest eesti keelt ta veel ei mõista, saate aru — veel ei mõista. Ütelge, talle, nii et ta mõistaks: härra Maurusel on õigus. Härra Maurusel on ikka õigus, mitte aga sel lätlasel. See on püha kõrd, et härra Maurusel on õigus, mitte lätlasel. Ütelge talle selges keeles: „Ei, ma poleks teist kõrda tulnd ega raha toond,“ käis direktor peale. Ja kui Indrek seda oli teinud, ütles härra Maurus Kopfschneiderile: „Mõistate, et härra Maurusel on ikka õigus; sellepärast ei tohi alttuba kunagi tühi olla. Kui teised söövad, olete teie all, tuleb mõni teine alla, lähete teie sööma. Ikka kõrda mööda, ikka kõrda mööda. Mõistate?“
Aga poisil oli nägu, nagu ei saaks ta direktori viletsast vene keelest põrmugi aru. Sellepärast hoidis direktor pahema käega öökuuehõlmu, parema käe sõrmed ajas ta aga haarakile ja vehkis nendega jõllitavate silmade ees edasi-tagasi, mis pidi nähtavasti tähendama, et peas pole üsna korras, kuna ta ise lausus halvakspanevalt:
„Ei, lätlane ei mõista. Lätlane ei mõista kunagi. Lätlane mõistab ikka teisiti kui meie. Niisugune on lätlane ja niisugused oleme meie.“
Aga kui Kopfschneider tahtis söögi pooleli jätta ja alla minna, surus direktor ta tema paigale tagasi ja ütles:
„Istuge, istuge! Mitte härra Mauruse käsu vastu teha. Kas härra Maurus ütles: Tõuske ja minge alla? Ei, härra Maurus ei öelnud seda. Noh, siis edasi süüa ja mitte tõusta! Mitte kõrda rikkuda!“
Ja eesti keeles lisas ta juurde: „Lätlane tahab ka süüa. Lätlane tahab rohkem süüa kui meie, sest tema on paremaga harjunud . Aga kõrd peab härra Mauruse majas valitsema , püha kõrd. Ikka all olla, kui keegi kõlistab, ikka uks avada, kui mõni tuleb raha tooma, härra Maurusele tooma.“
Äkki katkestas direktor oma õpetuse ja tormas Indrekust mööda ukse poole hüüdes: „Herr Koovi, Herr Koovi, hören Sie!“ Aga härra Koovi oli juba laua tagant üles tõusnud ja ukse taha kadunud, kuhu härra Maurus talle järele ruttas, nii et Indrek üksinda nõutult seisma jäi, ilma et oleks teadnud, mis teha. Viimaks võttis ta südame rindu ja läks direktorile tuldud teed järele, kuni jõudis alla suurde tuppa.
„Kus te asjad on?“ küsis direktor, niipea kui ta teda nägi. Vaevalt jõudis Indrek küsimusele vastata, kui direktor uuesti söögitoa poole tormas, kuna ta ukse vahelt tagasi hüüdis: „Üks silmapilk!“ Tõepoolest ilmuski ta järgmisel silmapilgul Kopfschneideriga uuesti, kes oli pidanud nüüd ometi oma söögi vististi pooleli jätma.
„Mis asjad teil on?“ küsis direktor Indrekult. „Kast? Suur? Kas kahekesi jõuate kanda? Jõuab? Väga hää! Voorimeheraha jääb siis järele. Kopfschneider, pange siis müts pähe ja minge aidake see kast ära tuua. Kärmesti! Härra Maurusel pole aega, sest tema on vana. Vanadel pole kunagi aega, surm seisab nende ukse taga. Sellepärast ruttu!“
Viimased sõnad hüüdis ta poistele tagant järele. Aga vaevalt olid nad tänaval mõne sammu astunud , kui nende selja taga välisukse kell kõlises, millele järgnes direktori hääl.
„Kopfschneider! Kopfschneider!‘‘ karjus ta.
Poisid läksid tagasi, lätlane ees, eestlane kannul.
„Aga kas teil raha on, et seal maksta?“ küsis direktor. „Miks ei küsi te härra Mauruselt raha, kui lähete hotelli? Ikka küsida, ikka küsida. Küsida võib ikka. Siin on rubla hõbedat, rohkem ärge makske. Ütelge, härra Maurus ei käskinud rohkem maksa. Sellestki on liiga, muist tooge tagasi. Tingige! Inemine peab ikka tingima; mis inemine see on, kes ei tingi . Teie olete suurem ja targem , teie olete eestlane, vaadake, et lätlane liiga ei maksa,“ pöördus direktor Indreku poole, aga samal ajal andis ta raha lätlase kätte. „Kui puudu peaks tulema , siis on veel see paberirubla, mis ma teile ülal andsin. Nüüd minge! Ruttu! Jookske! Te ometi võite joosta! Lätlane ja eestlane las jooksevad võitu. Herr Koovi ja Timusk ootavad .“
Poisid pistsidki joostes minema ja vaevalt kuulsid nad direktori viimseid sõnu sügisõhtu pimeduses, milles virvendasid laternatuled, nagu piiraksid neid pisitillukeste kihulaste parved.
Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer. Kaasa andis ta temale mõne saksakeelse sõna ukse vahelt, ilma et ise oleks tuppa astunud, nagu oleks see talle keelatud.
Toas laua ääres istus kaks härrat, samad, kellega direktor õhtusöögil oli rääkinud. Üks neist oli masindatud peaga, puhtaks aetud loperguse näoga, rõugearmiline, tugeva pihaga, pelgliku või salaliku pilguga, teine — kollakate vuntsidega, punaste huultega, mahedate hallide silmadega , üle pea soetud juustega, mis nagu pisut kähardusid. Esimene hallis, teine mustas. Nad asusid teine teisel pool lauda, mis polnud põrmugi viisakam kui vallamaja laud, kus peal Indrek oli kirjutanud. Toas leiduvad toolid olid veel räbalamadki kui vallamaja omad. Ühes seinas asuval lihtsal puuvoodil oli kodukootud villane triibuline vaip peal. Ainuke, mille Indrek leidis harukordsema, oli laeni ulatuv ja täis kiilutud raamaturiiul, mis täitis peaaegu ühe toaseina. See oligi paik, kuhu Indrek ikka ja jälle oma pilgu viis, kui ta selleks pisutki mahti leidis. Aga tõepoolest oli selleks aega vähe, sest tema teadmuste katsumisega tehti kohe hakatust. See võis ehk tundi pool kesta, siis ütles härra hallis eesti keeli:
„Vene keele ja rehkendusega saate neljandasse , aga ajalugu, peaasi ladina keelt peate järele õppima. Kui kõvasti tööd teete, jõulu vaheaja ka, saate ehk järgmisel semestril teistele järele. Olete juba täis mees, andke pihta. Tõuske hommikul varem, õhtul aetakse magama. Kas raha on, et tunda võtta? Ei ole? Noh, siis katsuge omapead , küsige teistelt, kas või minult mõnikord. Mitte ühtepuhku, sest mul pole aega, aga vahete-vahel.“
Nüüd tundusid äkki ka selle härra silmad Indrekule sama mahedatena nagu teisegi omad, ja mingisuguse uue rõõmuga lahkus ta toast.
„Teatage härra Maurusele, et meie oleme valmis,“ ütles punahuuleline Kopfschneiderile.
Varsti ilmus direktor, ja kui ta oli silmapilguks astunud eksamineerijate tuppa, tuli ta Indreku juurde ja ütles temale:
„Herr Koovi ja Timusk panid teid neljandasse, aga õieti peaksite minema teise või kolmandasse. Olete suur mees, katsuge väiksematele järele saada. Muidu lähete peale jõuluid teise, seal on mul üks veel suurem ja vanem ees. Lähete allapoole. Härra Mauruse juures lähevad kõik allapoole, kes ei õpi või kes teistest maha jäävad. Sest mis võib härra Maurus, kui inemine ei õpi. Aga kui keegi tuleb härra Mauruse juure, siis õppigu ta üks kõrd, õppigu kaks kõrda, õppigu kolm kõrda, õppigu vaimustusega, õppigu kui hull; nõnda peab inemine õppima, kui ta tuleb härra Mauruse juure ja on ise juba suur ja pikk. Sest kuidas tehakse maal tööd? Kuidas niidetakse heina? Kuidas rabatakse rukkid? Higi jookseb ojana! Nõnda peab tööd tegema, kui keegi tuleb härra Mauruse juure ja on juba ise suur ja pikk. Mõistate?“
„Mõistan,“ vastas Indrek imelises elevuses, sest millegi pärast valdas teda nagu üliinimlik õnnetundmus.
„Mõistan, härra Maurus,“ peate vastama, õpetas direktor. „Noor inemine peab ikka viisakas, ikka aupaklik olema. Sellepärast ikka — Herr direktor, Herr Maurus, Herr Lehrer. Härra Mauruse majas on kõik viisakad , härra Maurusel on viisakas maja. Aga pidage, pidage! Kuhu me teid magama paneme ? kuhu me teile ruumi leiame? Jah, viisakas, aupaklik. Ladina keel ja viisakus , need valitsevad härra Mauruse majas. Ladina keel! Roomlane armastas ruumi, tema armastas palju ruumi. Härra Maurus õpetab küll ladina keelt, aga ruumi tal niipalju ei ole kui roomlasel. Herr Ollino , Herr Ollino! Kust leiame selle roomlasele ruumi? Kuhu võib ta oma kasti panna?“
Direktori hüüdele avanes suures toas uks, mis oli esiti lukus, ja sealt ilmus keskmist kasvu, kuid rässaka kehaehitusega, ümmariku peaga sootuks valget verd mees. Isegi tema suured, pisut nagu pungis silmad olid peaaegu valged ja oleksid võinud Indrekule meelde tuletada mõnda sõrasilmalist hobust, kui neis poleks valitsenud otse pöörane ükskõiksus, õigem tardumus, jäisus.
„Ülal on veel ruumi,“ ütles härra Ollino, ilma et tema pilk midagi oleks väljendanud.
„Kutsuge Jürka!“ käsutas direktor lätlast.
Ja kui kutsutu ilmus, lasti tal Indreku kast selga võtta, ning nõnda algas teekond üles, söögitoa ukse eest läbi.
„Pole muud kui Siberi,“ rääkis Jürka kastiga mööda treppi ronides, „sest paremad paigad on juba täis. Paremad paigad on neile, kes paremini maksavad. Siberis aga leidub alati ruumi, see ei saa kunagi täis. Saate hambaid lõgistada talvel külmaga,“ ägises Jürka, kui ta ronis viimasel järsul trepil , kus Indrek teda tagant pisut upitas. Nõnda said nad lõpuks läbi luugi laudadega vooderdatud kõrgele katusealusele, kus valitses välisilmastik.
„Maal olete lakas maganud?“ küsis härra Ollino Indrekult, sest ka tema tuli neile Siberisse järele. Ja kui Indrek andis jaatava vastuse, ütles Ollino üsna ükskõikselt: „Noh, näete siis, nagu oma koju tulete. Puhas, värske õhk ja vaikne, ei müra ega kära, sest läbi ei käi siit keegi: kõrgemale enam ei saa.“
„Korstnapühkija ronib kõrgemale,“ ütles Jürka.
„Ega korstnapühkija korstna otsa magama lähe,“ vastas Ollino ja jätkas endist juttu: „Talvel ehk pisut vilu, aga kergemini hommikul ärkab ja selgema peaga tööle hakkab. Mina olen omal ajal maal väljas kartulikuhja õlgedes maganud ja pole häda midagi, ainult teises reies pistab vahel. Siin pole veel kedagi külm võtnud.“
III.
Järgmisel hommikul Indrek ärkas kellahelinal. Helises päris harilik aisakell, nagu ta seda oli kuulnud pulmas peiupoistel või jõuluõhtul suure rõõmu pärast, kui kihutatakse pimedas teistest mööda — ikka kodu poole, sest seal on siis heinad või õled nurgas maas ja toad nii tulvil täis magusaid toidulõhnu, et nende ots ulatub kaugele õuegi. Tänagi Indrek tundis endas unesuikel midagi üsna kodust ja omast, aga juba järgmisel silmapilgul paukus kell tal otse kõrva ääres ja nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt:
„Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu , et minema saad!“
Mõnedele valmistas helistamine nalja . Need hüüdsid:
„Tule ligemale! Ei kuule hästi! Homme tule kahega! Võiksid läbi öö kõlistada, saaks mõnus magamine !“
Kui lätlane nägi, et eestlased ja venelased — teised rahvused polnud Siberis esindatud — hakkasid end liigutama , võttis ta kellakõra pihku ja kobis läbi luugi alla. Nüüd kargas keegi kohe voodist ja kustutas tule ning kõik asetusid uuesti magama — koiduunele, nagu öeldi. Ka Indrek puges uuesti vaiba alla, aga uni ei tulnud enam, olgugi et ümberringi hakkas kostma sügav magajate hingamine, isegi norskamine. Nõnda ei kestnud see kaua, sest trepilt kostis uuesti kobin ja läbi luugiprao vilkus valgusekiir.
„Poisid, valge!“ hüüdis keegi ärksam.
Järgmisel hetkel kerkis luuk ja nähtavale tuli härra Ollino valge pea. Värisev küünlatuli heitis vooditele ja nende vahele pelglikku helki.
„Mis see siis peab tähendama?“ küsis Ollino. „Kas siin ei kõlistatud?“
„Pole meie midagi kuulnud,“ vastati mitmelt poolt korraga.
„Homme, tähendab, peab kõvemini kõlistama,“ arvas Ollino.
„Kõvemini ja kauem,“ arvas keegi vastu.
„Just nii,“ kinnitas Ollino. „Aga nüüd maast lahti, maast lahti!“ kordas ta käskivalt ja hakkas magajatelt vaipu kiskuma.
„Härra Ollino, üks silmapilk veel,“ palus keegi väike poiss, hoides vaipa kõvasti kurgu all kinni. „Ma ainult sirutan natuke.“
„Ei ole aega,“ vastas Ollino. „Välja ja pesema !“
„Külm on, ei või, lõdisen teki allgi,“ ajas poiss vastu.
„All on külm vesi, see annab sooja,“ lohutas Ollino ja ta ei andnud enne rahu, kui poisid olid viimseni voodist väljas. Üksteise järele kadusid nad läbi luugi, et minna alumisele korrale, kus asus pesemisruum. Kogu maja näis värisevat uniste ja hoolimatult kolistavate jalge all.
„Tasa seal!“ hüüdis härra Ollino luugiaugust poistele järele. „Nagu oleksid teil rautatud kabjad jalge otsas!“
Aga kolistavate sammude oja voolas ikka madalamale ja täitis kogu maja häiriva eluga.
„Võiks ju üleval pesta, siis poleks vaja nõnda kolistada,“ lausus Indrek oma eelminejale.
„Vesi raske kanda, pealegi külmetab ta talvel Siberis ära,“ vastas see.
„Ah nii külm!“ imestas Indrek.
„Külm!“ vastas teine. „Vana pakane ise.“
„Kuidas seal siis magada ?“ küsis Indrek ebalevalt.
„Kui elad , küllap siis näed,“ vastati rahulikult . „Tuleb vaim peale nagu teistelgi.“
Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrt „vaimustusse“, et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See „vaimu-väljavalamine“ oli teada ka järelevalvele, aga sellele vaadati enamasti läbi viie, ehk olgu siis et vaimuvalangust osa võtma tuldi ka alumistelt kordadelt, mille tagajärjel müra võis tõusta otse põrgulikuks. Vaimukeeru võisid sattuda siis ka toolid, lauad ja voodid, üldse kõik, mis ette juhtus, ja nii mõnigi neist pidi kaotama jala või mõne muu kehaosa . Tiritammitati toolil, balansseeriti sängiotsal, hüpati reas üle laudade , katsuti sülipätsi, hullati ilma igasuguse korrata ja süsteemita. Indrek polnud kunagi olnud suur hullaja, aga siin õppis ta seda ühes teistega. Üldine meeleolu hakkas ka temasse. Tuli tõepoolest nagu vaim peale.
Oli veel teine abinõu soojasaamiseks: näpati alt puid ja kanti üles Siberisse või meelitati millegagi Jürkat, et see kannaks ja halud kuhugi ära peidaks, näiteks igasse peatsisse paar halgu. Kui siis õhtul kõik vaikseks jäi, roniti asemelt välja ja pandi suur raudahi küdema, mis asus keset katusealust. Köeti mõnikord nõnda, et ahi lõi helendama, ja siis nihutati voodid otsapidi soojuseallikale lähemale. Hommikuks ahi oli muidugi jahtunud ja Siber endiselt külm. Sellepärast pooldasid mõned rohkem „vaimu“ kui raudahju sooja.
„Ahjusoe ajab lutikale vaimu peale“, ütlesid nad elutargalt. „Aga inimesel pole hea magada, kui lutikal tuleb vaim peale.“
„Jah, ei ole inimesel hea, kui tuleb lutikal vaim peale,“ kinnitasid teised.
„Parem tulgu inimesel endal vaim peale,“ seletati, ja nõnda tõusis Siberis iga õhtu, mõnikord ka hommikuti põrgumüra, mille tulemuseks oli tolmu, nagu laotataks kütist või peksetaks rehte.
Peale pesemist voolas jalgade kolin üles tagasi ja siis uuesti alla — klassidesse õppima. Viimasega Indrek ei osanud veel maast ega taevast peale hakata. Ometi läks ta ühes teistega, õigem ühes väikese Liblega, kes pidi ka kuuluma neljandasse klassi. Liblelt ta oma esialgse pühenduse õpi- ja asjaoludessegi sai. Tema käes nägi ta esimest korda mingisugust kaanteta, üksikuist lehist koosseisvat raamatut (raamatud olid Lible keeles kapsad ), kust luges amo, amas , amat ja mensa , mensarum. Eriti hakkas millegi pärast just selle tundmatu sõna viimane kääne tema meeltesse kinni.
„Mensarum,“ kordas Indrek Liblele. „Mensarum,“ kinnitas ta veel kord.
Tahad , ma müün selle kapsa sulle?“ ütles Lible.
Ja ilma et Indrek endale aru oleks andnud, kas tal seda vana „ kapsast “ üldse vaja, otsis ta taskust raha ja maksis nõutud summa. Nagu hiljem selgus, oli see peaaegu uue raamatu hind. Aga sest polnud midagi, Indrek ei pannud seda Liblele kunagi pahaks, sest tal oli ütlemata hea meel, et oli ostnud esimese kättepuutuva raamatu, kus oli seisnud mensa, mensarum.
Veel ühe teise „vana kapsa“ Indrek ostis Liblelt, nimelt selle, kus leidus see haruldane sõna, mis aastate eest nii väga oli tema meeli võlunud. Küll oli sõnalt ja kogu raamatult vaheajal endine võluvus hajunud, aga Indrek ostis ta siiski kohe, nii väga rippus ta mineviku mälestuste küljes.
Lible heitis veel rohkemgi „kapsaid“ turule, kõik oma „kapsad“ oleks ta nähtavasti turule heitnud, kui aga Indrek oleks ostnud. Aga ei, Indrek ostis ainult need kaks.
„Miks sa oma raamatud ära müüd?“ küsis Indrek.
„Et toitu osta,“ vastas Lible.
„Kas siis siin nii vähe süüa antakse?“ küsis Indrek.
„Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole,“ seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna „oma leivaga“ — sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga „vana“ ja tema „tädi“ andsid ainult rukkileiba , millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad.
„Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?“ küsis keegi teiselt üle laua.
„Kapsaid, ikka kapsaid,“ vastas teine.
„Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis,“ arvas esimene.
„See suur istub väikese kõrval,“ ütles keegi kolmas.
Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.
Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad“ kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja ka söögilauas istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmuste poolest üks esimesi. Oli kordi , kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!“ Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.“ Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll. Härra Slopašew aga, vene keele õpetaja, naljatas purjus peaga: „Õpetaja ise teab viie miinuse, suur Loll aga viie plussi peale.“
Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut. Aga teist ostu pidi ta hiljem ometi kahetsema, nimelt seda, mis sündis sõna „paavsti“ pärast. Nende klassis oli usuõpetaja, keda hüüti Paavstiks, ja see muutis oma isikuga Indreku lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks . Mees oli tüse, suure, kuidagi neljakandilise peaga, jämeda, punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palenukid laiad , hambad alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud, huuled paksud, pikad, punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem, juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas kriips , milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Nõnda oli see mees, kellele oli pandud nimeks Indreku lapsepõlve unistuste unistus . Ja selle unistuse tõttu oli Indrek ostnud Lible „kapsa‘‘ ning maksnud temast pööraselt kõrget hinda.
Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta vististi õigusega teeninud ja sellepärast pani ta seda vaevalt pahaks. Tema oli häbematu kõva usumees ja jumalasõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus , millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme, aga iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema:
„Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe „ja“ vahelt ära.“
Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:
„Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et… Sellepärast veel kord see koht.“
Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda varsti uus häda, sest „paavst“ ütles talle varsti maheda häälega:
„Armas laps, mis te ometi segate ja võltsite! Seal seisab ju „ning“, mitte „ja“. Veel kord see koht!“
Eriti raske oli vastates õiget tooni leida. Seda sai Indrek omal nahal küllaldaselt tunda. Isegi Liblet seati talle selles eeskujuks, nii et teised õpilased naljatasid: „Suur Loll läheb väikese juurde kooli.“
„Piiblilugu ja katekismus pole ometi muinaslugu ega mõni eesti vanaviisi jutt, mis on üks ropp asi Issanda ees, vaid püha jumalasõna“, õpetas härra Vihalepp. „Ja püha jumalasõna on nõnda püha, et meie patused inimesed teda oma roojasesse suhu ei tohiks võttagi, aga kui me seda siiski teeme oma kalli hingeõnnistuse pärast, siis peame seda tegema käed ristis ja võimalikult vaikse, õrna ja maheda häälega, nagu teeb üks inimene, kes tunneb oma süüd ja kel on sellepärast palumist. Sellepärast siis mitte nõnda, vaid nõnda…“
Ja härra Vihalepp ise näitas, kuidas peab inimene püha jumalasõna oma roojasesse suhu võtma.
Pisut teissuguse käsituse Indrek sai pühast jumalasõnast hommikupalvel, milleks koguneti enne tunde söögituppa, kus lauad ja pingid aeti seks ajaks nurka hunnikusse, et ruumi juurde võita, sest niikuinii oli raske kõiki palvelisi siia mahutada, iseasi , kui neid oleks võinud laduda nagu heeringaid tünni. Sellest üldisest palvest soovitati osa võtta kõigil — luterlastel, õigeusklikkudel, katoliiklastel, — sest direktor, kes ise saksa keeles palvet luges, jagas peale seda ka muid õpetusi ja juhatusi ning neid juba vene keeles, et oleksid kõigile arusaadavad. Need viimased meeldisid paljudele sedavõrt, et neid ei tulnud kuulama mitte ainult õpilased, vaid sagedasti ka õpetajad, et saaks naerda.
Palveraamat oli vana ja auväärt. Aastad olid temalt röövinud kaaned ja esimesed ning viimased lehed. Oma vabal ajal vedeles ta siinsamas söögitoas aknalaual. Lible nimetas teda palvekapsaks. „Palvekapsast ei saa müüa, teda ei osta keegi,“ arvas ta Indreku vastu. „Tema eest toitu ei anta ,“ lisas ta juurde.
Kui härra Maurus sellest auväärt raamatust hommikul lugema hakkas, seadis ta endal prilli otse ninaotsa, nagu näeks ta ainult nõnda seda püha jumalasõna. Aga juba teisel päeval taipas Indrek, miks seadis direktor priilid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kõrva äärest läbi ja läbi.
„Šinder niisugune,“ ütles ta Liblele, „tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema? Miks on su juuksed nii lühikesed, et härra Maurus kinni ei saa võtta? Vasta!“
„Härra direktor, te ju ise käskisite juuksed lühikeseks lõigata,“ vastas poiss nutuse häälega.
„Nii lühikeseks pole ma käskinud!“ vastas direktor. „Ikka peab võima kinni võtta, kuis siis muidu sinuga saab. Järgmine kord pea meeles: mitte nii lühikeseks, mitte nii lühikeseks. Ja nüüd seisa siin minu kõrval, et sa enam ei saa mu poisse rikkuda.“
Härra Maurus võttis uuesti palveraamatu ja hakkas lugema, aga tema silmad vaatasid harva pühakirja, enamasti luurasid nad üle prillide poistekarja järele. Indrek kahtles, kas direktor üldse seda luges, mis raamatus seisis, või olgu siis et tal aastate jooksul raamat juba pähe oli kulunud.
Venekeelist õpetust jagades ütles ta:
„Härra Maurus ütleb: palve ajal ei tohi mängida, ei tohi vallatada, aga mis teeb Lible ja see teine: nemad loevad laua all raha. Mõistate? Nemad loevad raha, nagu oleksid nad variserid . Härra Maurus loeb palvet, aga nemad loevad raha. Kus on su raha, šinder?“ pöördus ta Lible poole, kes pidi tema kõrval seisma ja kes oli ometi ammugi juba sealt plehku pannud. „Kus on Lible?!“ hüüdis direktor. „Lible! Ruttu siia!“ Ja kui poiss teiste selja tagant ilmus, kärgatas härra Maurus: „Šinder, kus sa oled? Miks ei seisnud sa siin minu kõrval? Kus on su raha?“
Poiss sirutas mõned vaskkopikad.
„Näete nüüd,“ hüüdis direktor hulgale: „Tal on palveajal raha peos. Šinder niisugune!“ Ja jällegi tahtis ta poisil kõrva äärest kinni võtta, ütles aga siis: „Ah, su juuksed on ju lühikesed! Sa lasid nad meelega nii lühikeseks lõigata, et härra Maurus ei saaks sind karistada ! Šinder! Aga kust sa said selle raha?“ tuli tal äkki meelde. „Kes andis? Kes? Vasta!“
„Suur Loll andis!“ hüüdis kellegi võrukaelne hääl.
„Kes see on?“ küsis direktor. „Kes on suur Loll? Sina oled väike, aga kes on suur?“
Paas , see pikk, läks Siberi; paar päeva tagasi,“ seletas härra Ollino.
„Paas! Paas!“ hüüdis direktor. „Kus te olete?“
„Siin,“ vastas Indrek, kes seisis oma pikkuse tõttu teiste selja taga seina ääres.
„Tulge siia!“ käsutas direktor. „Miks te ei tule, kui härra Maurus kutsub. Peab kohe tulema, ikka kohe. Kärmesti! Ma ootan , kõik ootavad. Venite, nagu oleksite moonaka poeg. Kas teie isa on moonamees?“
„Ei, isal on talu,“ vastas Indrek poiste vahelt läbi trügides, kes talle mingi hinna eest ei tahtnud ruumi anda.
„Miks te siis ei tule, kui härra Maurus kutsub?“
„Ma ei pääse ju teiste vahelt läbi,“ ütles Indrek.
„Mitte vastu rääkida, kui härra Maurus käseb,“ hüüdis direktor. „ Subordinatsioon — allaheitmine, see on perepoja paleus; ainult moonamees ootab keppi. Ja teie seal, laske see pikk läbi, aidake pisut tagant, kui ta muidu edasi ei saa, läkitage ta siia.“ Aga kui poisid tõepoolest hakkasid Indrekule müksusid jagama , käsutas direktor: „Mitte hullata! palvel mitte vallatust teha! kas kuulete!“ Ja kui Indrek viimaks jõudis direktori ette, ütles see:
„Miks te andsite sellele lühikesele raha? Te olete ju pikk. Mis ütleb härra Maurus? Tema ütleb: ei kellegile tohi raha anda, kui aga härra Maurusele üksnes. Temale küll! Aga miks andsite sellele lühikesele, kui ise olete pikk? Vastake! Ruttu! Härra Maurusel pole aega. Miks?“
„Ma ostsin temalt raamatu,“ vastas Indrek.
„Kuidas julgete teie, koer, minu poiste käest raamatuid osta? Kas ma selleks teile rubla raha andsin, et teie hakkate oma pikkusega minu poistelt raamatuid üles ostma. Mis raamat see oli?“
„Ladina keele õpiraamat.“
„Lible, miks sa müüsid selle raamatu?“ küsis direktor.
„See oli vana näru, mul põlnd temaga enam midagi teha,“ vastas Lible.
„Kuidas põlnd teha?! Sina, šinder, tuled härra Maurusele palvel valetama . Ise istud juba kolmat aastat samas klassis ja sul põlnd ladina keele raamatuga midagi teha. Härra Maurusel on häbi sinu ausalt isalt raha vastu võtta, sest poeg ei õppind mullu , ei õppind tunamullu ega õpi ka tänavugi. Tänavu ta müüb oma raamatudki teistele. Või arvate teie, et ta hakkab ehk õppima tuleval aastal? Ei, niisugune ei hakka kunagi õppima, kes müüb oma raamatud teistele. Härra Maurus on vanaks jäänud, tema ei jäksa enam laiska poissi õppima panna. Aga mis peab ta niisukeste poistega tegema, keda ta ei jõua õppima panna? On tal neid tarvis? Ei ole! Ka nende raha pole härra Maurusel tarvis. Härra Maurusel pole teid üldse tarvis, tema saab muidugi läbi. Aga kellel on teid siin tarvis? Eesti rahval on teid tarvis, eesti rahval ja meie armulisel keisrihärral, neil on tarvis. Aga ütelge nüüd ise, mis teeb eesti rahvas või armuline keisrihärra niisuguste poistega, kes müüvad oma ladinakeele raamatud teistele, poevad palve ajal laua alla ja loevad seal raha! Ka eesti rahval ja keisri-majesteedil pole niisukesi tarvis. Ja teie pikk, mis on teil teie pikkusest kasu, kui lähete ja ostate selle lühikese käest raamatud ära! Mis kasu on sellest, et isa teid puhta pereleivaga on söötnud ja kasvatanud! Ikka teete, nagu oleks teil moonamehe või vabadiku aganakannikas kotis. Vaadake nüüd kõik seda pikka, vaadake tema pikka nägu; tema on see, kes…“
Jumal teab, kui kaua direktori kõne oleks kestnud ja kuhu ta viimaks oleks välja viinud, aga härra Ollino astus tema juurde ja sosistas mõned saksakeelsed sõnad talle kõrva. Nõnda siis lõpetas ta poolel sõnal ja tähendas ainult: „Pärast, pärast! Härra Ollino tuletab mulle pärast meele.“
Ta tegi pahema käega mingisuguse liigutuse ja poisid hakkasid mürinal välja minema. Nüüd turgatas direktoril nähtavasti midagi uut meelde ja ta tahtis uuesti kõnelema hakata, aga ükski ei kuulanud teda enam, nii et see palvetund oleks nagu pooleli jäänud.
„Millega see nüüd lõpeb?” küsis Indrek Liblelt klassis.
„Mis asi?“ küsis Lible nagu arusaamatuses vastu.
„Raamatutega ikka,“ ütles Indrek.
„Ä’ä ole loll!“ hüüdis Lible. „Mis vanal sellega asja, kuhu ma oma vanad raamatud panen !“
Aga ometi oli direktoril nähtavasti sellega pisut asja, sest pärast lõunat nõudis ta Indreku ühes ostetud raamatutega oma juurde.
„Mis te neist maksite?“ küsis ta raamatuid nähes, ja kui Indrek oli hinna nimetanud, ütles direktor: „Seal ta nüüd on: pikk kont ja lühike aru. Väike Lible on ju see vana rebane . Küll ma ta käsile võtan. Milleks te niisukese näru ostsite?“ näitas direktor ladina keele õpiraamatule.
„Mulle meeldis ta,“ vastas Indrek lihtsameelselt.
„Meeldis,“ imestas direktor ja vahtis poisile otsagi nagu kahtleks ta pisut tema mõistuses. Siis pöördus ta ümber, vaatas aknast välja ja ütles endamisi — Indrek kuulis, kui direktor ütles endamisi:
„So ein grosser Narr!“
IV.
Raamatute jant tegi Indreku äkki laiemas hulgas tuttavaks, pööras temale erilise tähelepanu. Temaga hakati juttu ajama, tutvust tegema. Nõnda sai temast nagu oma inimene.
Muude seas lähenes temale ka Tigapuu, üks neid kahepaikseid, kes polnud õieti õpilane ega ka õpetaja või kes oli mõlemad kokku. Päeval istusid niisugused mehed ühes teistega enamasti klassis, pärast lõunat aga läksid nad väiksematega jalutama või valvasid nende järele õppimisel.
Tigapuu oli umbes Indreku vanune, aga asutise perekonna hulka kuulus ta juba palju aastaid, nii et ta praegu istus viiendas, Indrekust ühe klassi kõrgemal. Kasvult keskmine, kehalt kuidagi nurgeline ja lopergune, omas ta kuulsust , et ta kedagi ei karda , vana ennastki mitte, ja et kaklemisel ükski tema vastu ei saa. Niisuguse mehe tutvus tundus Indrekule austavana.
„Selle nolgiga lähete asju ajama, muidugi peate siis sisse kukkuma,“ ütles ta Indrekule Lible suhtes. „Eks tulnd minu juure, ma oleks teile pool odavamalt ostnud ja poole raha oleks teind liikudeks. Peaaegu jumalamuidu oleksime raamatud ostnud, kui liigud on ausad.“
Ja kui Indrek direktori juurest raamatutega alla tuli, küsis Tigapuu:
„Kas vana päris, kui palju teil veel raha on?“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Luiskad,“ naeris Tigapuu üleolevalt, nagu tahaks ta öelda: keda sa tuled haneks püüdma. „Luges ta iseoma käega su tagavara üle? Mis sa minust kardad, et sa nii varjad. Mind on sul kõige vähem karta , aga mõnda teist, seda küll. Tahad, ma näitan sulle pärast lõunat Nõmmanni ja Peetersoni; seal on vanu raamatuid virnade kaupa, — vali ise, mis himustad. Ja kõik poolmuidu. Pealegi kui mina kaasas olen, sest minul on igal pool tutvus. Mina ise muretsen vanalt loa, et me võime minna; sinul pole vaja kätt ega jalga liigutada. Või arvad sina, et ilma loata? Eks katsu! Üle ukse uulitsale ei tohi ka ilma loata astuda, niisugune kord on meil. Ja kui sa ehk täna ei taha raamatuid, siis ära osta, ostma ei sunni Nõmmanni ja Peetersoni juures keegi. Võid isegi sinna müüa, kui tahad. Aga niisukesi ei osteta nagu Lible kapsad, niisukesi mitte. Peavad paremad olema, palju paremad. Ma teile pärast näitan, misukesed peavad olema, kui tahad Nõmmannile või Peetersonile müüa. Nii et pärast lõunat lähme siis, vaatame pisut ringi, õpime linna tundma; seda läheb sul tarvis, seda läheb mõnikord hädasti tarvis. Tähendab, tehtud! Selle peale käsi!“
„Ehk võiks ka,“ lausus Indrek kahtlevalt.
„Mitte nõnda,“ ütles Tigapuu õpetlikult. „Meil nõnda ei räägita. See pole meeste, see pole seltsimeeste viis. Peab vastama kindlalt. Ei või jah.“
„Siis olgu pealegi jah,“ oli Indrek nõus.
„Mees ja sõna,“ kinnitas Tigapuu, nagu oleks küsimuses mõni teab kui tähtis tehing. „Nii siis, kui teised lähevad jalutama, pistame meie linna. Ülepea on need jalutuskäigud lihtsalt hirmsad ja vastikud. Pead kaasas sörkima igasuguste poisinolkidega, nagu oleksid mõni ilmanaerus. See on vanamehe krihv: ikka karjakaupa, ikka hulgakesi, et torkaks silma, et jäädaks vahtima ja öeldaks: „Näe, sealt lähevad Mauruse omad.“ Aga kõik naeravad ainult. Sina seda veel ei tea, aga küll sa pärast näed, et minul on õigus, mitte vanal. Aga meie lähme kahekesi, teistega pole meil tegu, kahekesi on hoopis teisiti.“
„Hea küll,“ kiitis Indrek järele.
„Ja pea meeles,“ rääkis Tigapuu edasi, „on sõna antud, siis peab seda pidama, maksku mis maksab, — nii teeb seltsimees . Tovarištš! Ehku peale ei maksa midagi ette võtta. Sest mis mõte oleks mul minna vanalt luba saama, kui sina korraga ütled: „Ei, ma täna ei tule!“ Mis teen ma siis selle vanamehe loaga? Kuhu ma ta panen? Või arvad sa, et seda saab teiseks korraks, teiseks päevaks hoida? Dudki! Siin ei saa midagi teiseks päevaks hoida. Täna — või pühi suu puhtaks! Vanaga pole lõbus asja ajada. Nägid, misuke jant raamatutega. Ja mis seal oli? Üks oli teise üle löönud, muud midagi, aga vanal oleks nagu tuli lahti. Ja mine katsu temalt luba saada väljaminekuks. Arvad sa, et ta ütleb: „Armsad lapsed, minge aga pealegi, ainult õhtusöögiks tagasi, sest kui söömata jääte, istub surm teil öösel peatsis?“ Ei, vaid esimeseks kohe: „Kuhu? kui kauaks? milleks? kas üksi? kes veel?“ Teiseks — „kas raha on? kui palju? kust said? kes andis? miks? millal? milleks?“ jne. jne. kuni sa ära väsid ja ütled: „Tänan väga, härra direktor, aga ma mõtlesin juba ümber, ma ei lähegi välja, pole tarvis, pole himu.“ Sest kuhu sa veel lähed, kui pool aega pärimistega viidetud. Sellepärast teevad targasti need, kes ei kõssagi, vaid kaovad tagaukse kaudu. Ning kui hoovivärav lukus, siis Jürka järelt võti või üle müüri. Muidugi sinuga pole veel selle peale mõelda; sellepärast muretsen vanalt loa, et oleks õige luba. Võtan selle risti enda peale. Küllap ma juba temaga hakkama saan, mina oskan, mind ta usaldab. Mõni teine, eks katsugu aga. Aga kui sa just tahad, siis võid ka ise luba küsida; minul pole selle vastu midagi, oleks isegi parem.“
„Ei, ei, küsige teie,“ vastas Indrek.
„Ongi mõistlikum,“ arvas Tigapuu. „Aga jäta see teietamine , sest mis teie ma veel sinule olen, kui ma pean sulle vanamehelt linnamineku luba norima. Seda teeb ainult seltsimees, tovarištš. Sõbergi ei tee seda, ainult seltsimees, kellega jood pott õlut või viskad midagi muud. Iseasi mõni põnlane kusagilt esimesest või teisest klassist , sellele olen ma muidugi teie. Teie ja härra Tigapuu! Gospodin klasnõi nastavnik! Aga meie vahet on ainult üks klass. Muud kui see ladina keel, katsu, kuidas sa sellega hakkama saad; see on nii mõnegi mehe murdnud.“
Pärast lõunat muretses Tigapuu omale korrapidajaks asemiku ja ütles sellele:
„Meie peame Paasiga linna minema, vana käskis.“
Ja nad ajasid palitud selga ning kadusid, aga hoovivärava kaudu, sest Tigapuu arvates oli nõnda lihtsam, ei torka teistele silma, ei ärata kadedust.
„Kõige pealt lähme siia,“ rääkis Tigapuu ja viis Indreku millegi pärast südalinnast otseteed kaugemale.
„Me ju eile läksime siit,“ ütles Indrek, kes kuidagi ei taibanud, miks Tigapuu valis selle tee.
„Mis sa eilsest räägid,“ vastas Tigapuu, „eile oli ühes teistega, täna oleme kahekesi. Täna on aega vaadata ja aru pidada. Täna alles mõistad, kui lai on see jõgi. Ja kui sa veel teaksid, kuipalju siia suvel inimesi upub ! Nii kui kärbseid! Lihtsalt hirmus! Peaaegu igapäev veetakse teisi välja. Hakkavad põiki üle ujuma , ja muud kui põhja, sest temast ei jaksa keegi üle ujuda . Saad pooleni, oled väsinud, ujud üle poole — kramp , saad juba kalda ääre — rabandus ja nõnda suredki sinna, nagu selleks, et teistel oleks hõlbus sind välja tõmmata. Mina isegi vedisin ühe niisukese rabandusemehe kuivale, alles siis läksin politseisse. Ja keda ei võta kramp ega rabandus, see saab aeruga pähe või jääb mõne aurulaeva alla. Sest ühte pead sa teadma: aerutajaid on siin ilusa ilmaga nagu sipelgaid mere ääres. Aerud muud kui välguvad aina, nagu lendaksid luiged . Ja aerude vahel tiirlevad aurulaevad , ikka üksteise järele, üksteise järele või teineteisest mööda, aina mööda. Ütle nüüd ise, kuidas sa seal ujud, kus niipalju aurulaevu. Juba paljast hirmust saad krambi jalga või rabanduse südamesse. Jah, oleks veel suine aeg, siis sa näeksid. Soojaga aina tudengid, tudengid, tudengid… venelased, sakslased , poolakad… kõik särgiväel, õllekorvid lootsikus… ise trimpavad, laulavad . Rahvas istub kaldal , kuulab. Mine katsu veel seal ujuda! Kohe mõlaga pähe, muud midagi. Ja ära piiksatagi, muidu saad paremini… Aga nüüd pole suuremat midagi, sellepärast pöörame siit paremat kätt, sest kaua sa ikka jõge vahid, vesi nagu vesi kunagi. Juba eile nägid teda. Puusilda tead sa ka! Mineval kevadel pidid jäätükid teise kaasa viima. Ega ta kivisillast kaugemale poleks saand, seal oleks ta ikkagi toppama jäänd. Küll nagises, aga paigal püsis. Eks näe tuleval kevadel! Ükskord läheb ta ikkagi, see on minu arvamine .“
Nõnda vestes viis Tigapuu oma kaaslase läbi lühikese põiktänava kuhugi pikemale ja suuremale, kus pöördusid jällegi paremat, nii et nad nüüd läksid Indreku arvates otse samas suunas, kust nad praegu olid tulnud. Minnes tegid nad veel paar väikest võnku ja nõnda jõudsid nad uuesti jõe äärde, kust veeti parvega üle.
„Oled sa niisukest riistapuud enne näind?“ küsis Tigapuu nagu võidurõõmsalt. „Seda ma tahtsingi sulle näidata. Üle silla oled sa küllalt käind, tee nüüd korraks ka parvega proovi. Maksa pole vaja, mina maksan . Mina tõin su siia, mina pean su ka üle viima, sest muidu arvad sa: miks me ei läind mööda silda, kus ei võeta kopikatki. Sellepärast siis sõidad minu kulul. Aga ühte pead sa teadma: see venelane siin — sest parvemees on venelane — see venelane nimelt teenib roppu raha, sest inimesed tahavad parvega sõita. Sild siinsamas juures, aga üle silla ei lähe, ikka parvega. Ja venelane muud kui kühveldab raha. Kui mina oleks parvevenelaseks, siis vähemalt ühe päeva kuus veaksin ma inimesi jumalamuidu, sest mis see siis mulle teeks , kui ma teised päevad niikuinii roppu raha teenin. Aga venelane seda ei tee, venelane mitte, sest venelane on venelane. Mustvest pärit teine; naine kaupleb siinsamas kaladega, elukala müüb teine.“
Kui parv juba liikuma hakkas, küsis Tigapuu Indrekult päris asjalikult:
„Ah jaa! Kuipalju on sul raha kaasas? Seda peab teadma. Muidu mine poodi, vali raamatud välja — ja korraga tuleb rahast puudu; kus selle häbi ots siis! Sest seda pead sa meeles pidama — linnas on häbi, kui pole raha. Sellepärast siis, on sul teda või ei ole, tee ikka nägu, et sul on. Sest linnas pole muud kui maksa. Nagu see parvgi siin. Kas linn ei võiks oma inimesi muidu üle vedada. Oleks mina linnaks, mina veaks tingimata muidu. Sõitke, armsad inimesed, ütleks ma, olete kõik oma linna rahvas. Nõnda teeks mina, kui oleks linnaks. Aga mis linn see siin ka on! Isegi oma inimesi ei vea üle jõe, muud kui maksa aga. Nii et linnas peab ikka teadma, kuipalju sul endal ja ka seltsimehel raha kaasas. Oled sa enne linnas käind? Ainult Tallinnas kord? Noh, siis sa ei tea pooligi asju, sest seal pole üliõpilasi. Neid pole kusagil, ainult meil siin. Kihutavad teised mööda Rüütlit edasi-tagasi, õllekorvid tsveišpenneril, logistavad teised juua, nagu viskaks leili . Ja seda ütlen ma, et kui mina kord tudengiks saan, siis hoidku kõik alt. Mina näitan, mis on õige tudeng. Õieti oleks ma juba tudeng olnudki, kui ma oleks aga tahtnud, aga ma pole tahtnud, lihtsalt ei ole. Sest kui kainema pilguga asja vaadata — ja inimesel peab kaine pilk olema, muidu ei saa — jah, kui kainelt vaadata ja küsida: mis on tudengil targem kui meil? Tõtt öelda — ei midagi. Meil õpetavad samad professorid, ainult teised raamatud on. Aga mis tähendab raamat! Meie vana on ju pagana kaval. Tema ütleb: „Võtsin teile professori, muidu lähete minu juurest liiga ruttu ära.“ Ütleb ja naerab ise. Ja nõnda see ongi — professor siin, professor seal, ainult see nimi — tudeng! Ja riided! Vorm! Kumb sulle rohkem meeldib, Farbendeckel või kolleega? Minule Farbendeckel! Farbendeckel ja keisermantel! Lähed ja pool uulitsat on ainult sind täis. Tead, niisuke suur, pikk ja lai lakaga kuub . Saba vehib tolmu või pühib pori nagu naise seelik . Kui niisukesega tahaks kas või sellest uksest siit sisse minna“ — nad olid suure kivimaja juurde jõudnud, mille all terve rida väikesi keldripoode — „siis lihtsalt ei pääseks, ehk olgu siis et võtad mantli käe peale. Niisuke loom on see keisermantel ja nõnda tehakse temaga. Oled teda näind?“
„Ei vist,“ vastas Indrek.
„Muidugi mitte,“ oli Tigapuu nõus. „Sest kus sa pidid teda nägema. Tallinnas pole teda olemaski ja siingi näed teda ainult harva. Tahad näha, siis jää Rüütli nurgale passima, kuni mõni tuleb — musta kaane alt paistab ainult pisut värvi ja keisermantel õlgadel. Nõnda näeb teda. Meie vanal on ka. Mitte küll päriselt, aga on. Ükskord rippus teine alltoas varnas , poisid sirvisid teist parajasti , kui mina sisse astusin. Aga ükski ei julenud teda selga katsuda . Siis astusin mina ligi ja ütlesin: „Hoidke eest, poisid; ma näitan teile, kuidas keisermantlit kantakse.“ Ütlesin, ja tõmbasin teise omale õlgadele. Samal silmapilgul äkki vana ise!…“
„Noh ja siis?“ küsis Indrek, keda lugu hakkas juba huvitama.
„Mis siis! Teadagi, mis siis!“ vastas Tigapuu kavala naeratusega. „Aga näed sa seda silti? Kuidas meeldib? Päris kunsttöö kohe!“
Nad seisid väikese söögipoe ees, mille sildil aurav supivaagen, tükk vorsti, pool sinki, leiva- ja saiakannikad. Mingisuguse imeliku, peaaegu nägematu laua ääres istus habemik mees ja kühveldas suppi ammuliaetud suhu.
„Vaata seda meest,“ seletas Tigapuu, „otse nagu elaks teine; muud kui mine istu teisele poole lauda ja hakka kaasa helpima. Astume õige veidikeseks siia sisse, minu üks tuttav, õigem hea sõber käib siin sagedasti söömas, ehk saame ta kätte, mul oleks teda vaja.“
Ja ilma et oleks oodanud Indreku nõusolekut, laskus ta mööda kitsast treppi alla keldriruumi, nõnda et Indrek pidi tahes või tahtmata talle järele minema.
„Näed, kui hea, et pole keisermantlit, pääseb igast uksest sisse,“ ütles Tigapuu üle õla tagasi Indrekule. Alla jõudnud, hõiskas ta:
„Tere, proua Kroosu!“
„Jumalime, härra Tigapuu! Pole teid ammugi näind,“ vastas eit.
„Töö, töö, pole mahti. Tulin oma sõpra Ellerit otsima .“
„Misuke see on? Pikk või lühike?“
„Ennem pikk kui lühike, armastas ikka sealiha hapu kapsastega. Kas te siis teda enam ei mäleta?“
„Miks ei! Mäletan küll. Aga teda pole enam kaua näha olnd.“
„Kahju küll!“ ohkas Tigapuu.
„Noh, aga kuis on noorehärra endaga?“ küsis eit.
„Noor põrsas, parajasti pruun, kapsad samuti, kõlbab? Või ehk vasikas ? Rõõsaga joodetud, sulab otse suus , tutvuskaup…“
„Pole minu maitse,“ vastas Tigapuu.
„Nii siis põrsas? Kaks?“
„Aitab ühest.“
Seda öelnud, pöördus Tigapuu Indreku poole ja kaebas:
„Seal ta nüüd on: astud sisse sõpra otsima, aga selle asemel pead sööma hakkama. Hale meel sellest vaesest vanainimesest, kel kari lapsi toita. Seisab ja vahib siin umbses ruumis oma leti taga ja ootab, et tuleks ometi ükski, kellele oma põrsast või vasikat pakkuda, sest muidu läheb kõik raisuks, ja kus selle kahju ots siis! Sest seapraadi ja hapuid kapsaid oskab ta tõepoolest valmistada, nagu mitte ükski teine kogu linnas. Ja tema juures ei maksa see peaaegu mitte midagi. Jumalamuidu annab oma tuttavatele. Sest kui ta võtab oma viisteist, kakskümmend kopikat, siis oled sa ka otsani täis. Aga mis on viisteist, kakskümmend kopikat niisuguse keretäie eest. Otse piinlik on talle vastu ajada, kui ta küsib, mida soovid. Ei aita muud, kui istu lauda ja hakka sööma, sest sa tead, et nõnda teenid sa selle vaese vanainimese lastele leiba. Sest lapsed toidab nimelt eit, mitte vanamees; see lällab ainult mööda kõrtsa ringi. Niisuke näru on selle eide vanamees ja tema laste isa… Aga kas tunned , kui mõnus ja soe siin on? Tahad, nüüd jutustan sulle oma keisermantli loo lõpule. Nii siis: mina käin parajasti mantliga tiira-taara mööda tuba edasi-tagasi ja keerutan tolmu nagu kütist, kui äkki avaneb uks ja sisse astub vana ise. Poisid kõik minema nagu jumala välk ja mina seisan üksi keset põrandat, sest kuhu ma oma keisermantliga pääsen…“
Sel silmapilgul jõudsid pärale leivatükid ja sealiha kapsastega.
„Ma sinu jaoks ei teadnud tellida ,“ seletas Tigapuu Indrekule ja hakkas kohe seapekki ja hapusid kapsaid suhu kühveldama. „Kui tahad, lase endale ka tuua, kas või klaas teed suhkrusaiaga. Napoleoni siin vist ei ole, muidu võiks seda võtta, see on kõige parem. Kui nii oma kolm napooleoni oled ära pistnud, siis tunneb kohe, et südamealune läheb kõvaks. Karskuses on nad kõige ette. Seal on napooleonid ja piljard, aga sealiha ja hapu kapsaid ei ole. Oskad sa piljardit mängida? Ei? Sest pole viga, küll mina õpetan. Esteks muidugi mitte raha peale, vaid niisama, siis juba klaasi tee ja napooleoni peale, alles pärast seda tuleb raha. Aga kui tahad, siis aina napooleonid ja tee, nii et siis raha ei tulegi. Täitsa nagu soovid. Sest milleks oma tahtmise vastu. Napooleonid ongi kõige parem, sest siis saab pisutki inimese toitu, muidu aina see meie lõrp. Soolikad paneb marjaasi mängima, küll näed. Mõnikord karjuvad teised südaööselgi napooleoni või seapeki ja hapu kapsaste järele. Ja neid võta nagu tahad, kas portsjon või pool, terve — kakskümmend, pool — kaksteist. Mina võtan ikka terve. Sina tee proovi poolega. Ainult kaksteist, leib juure arvatud. Mul üksi nagu piinlik süüa, kui teine vahib vesise suuga .“
Indrekul suu hakkas tõepoolest vett jooksma , kui ta nägi, missuguse isuga Tigapuu sõi. Ometi vastas ta:
„Ei, ma ei tahaks midagi.“
„Klaas teed ikkagi, kuis siis muidu laua ääres istuda, laual ju laua õigus nagu trahteriski. Oled kord istund, siis telli , iseasi, kui püsti seisad. Telli mis tahes, aga tellima pead; sest selleks ongi need lauad siia pandud, mitte et nende ääres istuda ja juttu ajada. Siin pole see, mis maal metsas või mättal; siin peab ka istumise eest maksma, nõnda on linna seadus.“
Ja ilma et Tigapuu Indreku arvamist oleks oodanud, hüüdis ta suuga, mis leiba, liha ja kapsaid täis tuubitud, üle õla perenaise poole: „Üks tee!“ Tüdruku kohta, kes teeklaasi lauale pani, ütles ta selle enda kuuldes Indrekule:
„Kas panid tähele, kui kena? Maal ei leia sa tervest kihelkonnast niisukest. Vaata, kuis ta astub: nagu oleks teisel vedrud all. Jalad nagu kõrendid. Sest pole midagi, et seelik ees, peab oskama ka nõnda vaadata. Peab õppima.“
Kui ta oli uue hea noosi suhu toppinud, jätkas ta:
„Nojah, sel mammil pole ju viga, aga oled sa meie printsessi näind?“
„Ei!“ vastas Indrek. „Kes see on?“ küsis ta.
„Mis?! Sa ei tea veel, kes on meie printsess ?! Siis sa ei tea ju ilmast veel midagi. Meie printsess on vanamehe oma tütar. Tänavu esimest aastat kodus. Jääbki koju, sest mis ta veel peaks tegema, kui guvernante on valmis. Istub ja ootab meest. Aga ta läheb ainult arstile või advokaadile. Võib-olla kirikuõpetajale ka. Nii et meil pole muud kui pühime suu puhtaks. Aga minul teeb ta südame haledaks, teeb ja teeb, ei või sinna midagi parata. Sest mõtle ometi isegi: ema vaesekesel surnd juba lapsepõlvest saadik ja isa! On siis meie vana mõni isa? Noh, ja siis pandi printsess maast madalast saksa pansioni . Meie pärast, ütleb karussell , sest meie läheduses ei või elada ükski viisakas tüdruk, ütleb ta: ajame hukka, rikume ära. Tead, kes on meie karussell?“ küsis ta ja pistis viimase lihatüki suhu ning kühveldas kapsaid peale. „Printsessi tädi, peab vana maja, muretseb meile lõrpi ja kasvatab printsessi. Aga, jumal tänatud, nüüd pole seda enam vaja kasvatada, on juba valmis kasvatatud : räägib ainult saksa keelt — prantsuse keelt muidugi ka — ainult karusselliga pursib ta mõnikord eesti keelt, sest tema kõrvad ei pea karusselli saksa keelele vastu. „ Liebe Tante, liebe Tante, mina ei voib kuulama, mina ei voib!“ karjub ta, kui tanta hakkab saksa keelt rääkima. Sina räägi temaga vene keelt, kui juhtub, ja see juhtub tingimata, sest printsess armastab rääkida. Minuga räägib ta alati saksa keelt, seda pead sa teadma, sest mind ta tunneb ja minu saksa keelt ka… Soo, ja nüüd võime minna, rüüpa oma teetilk klaasipõhjast veel ära, sest milleks järele jätta! maksma peab niikuinii täie raha. Kõigega kokku kakskümmend viis — naeruväärt vähe, kui õieti mõelda. See tähendab, kahe inimese toidu eest ainult kakskümmend viis, sest nüüd pead sina ka minu eest maksma; parvevenelasele, sellele kõrilõikajale maksin ju mina sinu eest. Nii et siis oleme tasa. Väike vahe, mis jääb, selle annan sulle pärast ära, seltsimeeste asi. Ma ei taha praegu vahetada, sest raha on nimelt niisuke sinder, et niipea kui ta peeneks vahetad, kaob ta taskust vägisi, isegi ei tea kuhu. Käid ja käid, katsud ja katsud, ja korraga ongi läind… Maksa aga julgesti, omast sa ilma ei jää, sest minuga ei ole veel keegi omast ilma jäänd. Pealegi, sa pidid ju liiku tegema, see võibki siis esiotsa liikude asemele jääda. Muidugi, sealiha hapu kapsastega pole miski liik, aga sõprade vahel käib küll. Nii et kui teised hakkavad sinult liiku nõudma, küll mina siis ütlen neile, ole üsna mureta. Ja mis Tigapuu on öelnd, see on öeldud ja maksab. Iseasi, kui ma see kakskümmend sulle ära maksan, siis peavad õiged liigud tulema ja need ei ole nii odavad kui sealiha hapu kapsastega. Sellepärast oleks sul isegi kasulikum, kui ma võlga sulle kunagi ei maksa. Lihtne ja selge, eks? Ja täna jumalat, et tõin su niisukesse paika, kus pole vaja jootraha anda; muidu oleks vähemalt oma kümme pidanud rohkem maksma. Nõnda olen aidand sul puhtalt kümme kopikat kokku hoida, seega jään võlgu ainult kümme, sest tee jõid sa ju ise. Kui ainult mõelda, et kümme kopikat liikude eest arvatud, siis on see otse naeruväärt, peaaegu häbiasi, et liikudeks ainult kümme kopikat. Sellepärast poleks sugugi liig, kui sa pisut juure lisaksid, sest sa pole ju ometi mõni põnlane, vaid teatud mõttes juba täis mees. Mina, iseenesestki mõista, lepin ka sealiha ja hapu kapsastega, sest see siin on kasulik kaup, ja kasulikku kaupa õpid sa ainult ühes minuga tundma, seda pea meeles.“
Ta kergitas mütsi ja ütles huultega, mis näisid alles rasvase liha jälgi kandvat:
„Hääd päeva, mammi! Kui see tuleb, siis öelge talle, et käisin teda otsimas.“
Ja vastust ootamata astus ta iseteadlikult mööda kitsast treppi keldriruumist üles, kus räidinud sügisilm vedas juba õhtule. Tigapuu jäi seisatama, tegi tõsise süvenenud näo ja ütles:
„Ma mõtlen nimelt, et kuhu minna, kas linna või Toomele. Aga parem siiski Toomele, sest linna saad sa niikuinii küllalt näha. Iseasi on Toome, see on hoopis iseasi, sinna ei saa alati… Tähendab, siiapoole… Siin näed ka kaubahoovi ja tema sambaid, nii kui elus mets. Ja pealegi tead, kust midagi paremat leida, kui osta tahad. Osta on ikka vaja, kui mitte täna, siis homme.“
Kui jõudsid platsile, kus seisis kellegi rinnakuju kõrgel alusel, seletas Tigapuu:
„Siin on see Parkalai oma platsiga, kuhu tudengid tulevad mööda Rüütlit kihutades õllekorvidega. Ikka pudel loginal tühjaks ja siis sellele seal ülal karplartsti! vastu vahtimist! Keset larfi, nii et va molu liimendab. Ja siis tuleb vosmi! Aga pursid: „ Deutschland , Deutschland über alles!“ Mõistad? Lihtsalt mäss! Ükskord oleks neil haprasti läind, aga õigel ajal hakkas keegi rebane: „Jumal, keisrit !“ Vosmidel ei aidand muud kui kannad kokku ja käsi kõrva ääre, sest kuis sa keisrilaulu vastu lähed. Ja tudengid pääsid seekord jällegi. Nõnda on õige tudengi elu. Ning kui mina ükskord tudengiks hakkan, siis teen mina samuti; küll näed. Ja ma hakkan varsti, usu mind, sest ma olen vanast ja tema lõrbist kurguni täis ning kui mina millegist nõnda täis olen, siis on otsas. Ükskõik mis või kuhu, aga siis lähen ma.“
Toomemägi ise ja aiad tema kallakul seisid raagus. Koltunud lehed kahisesid kõnniteil jalge all. Linnas süttisid siin-seal tuled.
„Nüüd pole siin midagi,“ seletas Tigapuu Toomest, „aga ela kevadeni, küllap siis kuuled ja näed. Õied, õied ja õied ning ööbikud! Palju ööbikuid! Muidu ei luba vana meid kunagi öösiti välja, aga kevadel lubab. Ütleb: „Minge ja kuulake ! Istuge pingile ja kuulake, kuulake hoolega, ja teist saavad teised inimesed.“
Indrek püüdis kujutella, mis võiks siin olla kevadel, kui on õied ja ööbikud, aga ta ei suutnud kuidagi uskuda, et siin võiks olla, nagu on kõrgel Vargamäel, kui kudrutab ja lööb sihku teder , karjub kauge kurg, mökitab taevakits ja häälitseb tuhat teist linnukest ning loomakest, asugu nad õhus, vees või mullas. Ei ole siis ilusamat paika ilmas, kui on Vargamäe. Kaugel rohelisel lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord — Indrek mäletab seda nii selgesti — vilkusid keset kottpimedat ööd Vargamäe soos tuled, nagu lehvitaks tuul hõlma laterna eest, ja hommikul käisid nad seal hundi jälgi otsimas.
Äkki sündis midagi, mis rabas Indreku meeli: pimedas puude vahel seisis keegi tume, ähmane ja kolesuur, seisis ja vahtis nagu puie vahelt Indrekule otsa. Tahtmatult jäi ta seisatama ja küsis Tigapuult:
„Aga see, mis see seal on?“
„Ah see! See on vana kirik , klooster . Ligi ei maksa minna, võib kaela sadada ja siis pole nalja. Küll sa pärast näed.“
Indrek oleks tahtnud seista ja vaadata — kaugelt, läbi raagus puude, sest nõnda ei võtnud silm kõiki kontuure ja kujutlusvõim võis omandada vaba lennu. See suur ja ähmane aina nagu kasvas, kui teda eemalt vaadata, ja muutus aina ähmasemaks. Ja äkki Indrekul tuli meelde kuski geograafias nähtud pilt palmimetsaga, kus ilmub elevant oma londi ja pakkjalgega, nagu oleks sel hoonel ja lõunamaa hiigelloomal midagi ühist. Kaua, kaua Indrek mäletas neid varemeid ikka niisugustena, nagu ta neid näinud esimesel korral poolviirastusena, ja ikka kerkis selle nägemuse kõrvale teine — päikeseküllane maa palmimetsa ja elevandiga.
Kui nad viimaks alla linna tagasi jõudsid, ütles Tigapuu:
„Täna oleme poodi hiljaks jäänd, sinna lähme mõni teine kord. Ja kui tõtt öelda, siis polegi meil mõtet poodi minna, vaid astume millalgi ühe minu sõbra poole sisse, Känd on ta nimi, ja vaatame, kas temal on veel ta raamatud alles, mis ta tahtis müüa. Temalt saame kindlasti palju odavamalt kui ühestki poest. Ja ega raha sul kaduma saa. Peaasi, hoia teda vana enda kui surma eest ja ära ütle ühelegi hingele , et sul on raha; seda pead sa kui sõber teadma. Ka mina ei osanud alguses rahaga ümber käia, aga onu, rikas vanapoiss, see õpetas. Tema ütleb ikka: „Poiss, õpi rahaga ümber käima, siis saad teda, niipalju kui kulub, muidu mitte krossigi. Kui rahaasi sul selge, siis lärma kas või tudengitega tsweispenneril, nii et kõik näeksid, ka meil on koolitud poegi.“ Onu on nimelt kolesuur isamaalane, isamaa on temale kõik. Isamaa ja raha! Tema kinnitab alati: maksku, mis maksab, aga isamaad peab armastama . Kes isamaad ei armasta, ütleb ta, sellele vala kas täie või tühja õllepudeliga pähe, ükskõik. Minuga räägib ta ainult võõrast keelt, sest ta oli enne mõisavalitseja siin ja Venemaal, tönkab sellepärast deutsch und russisch. Onul on nimelt omad plaanid. Tema ütleb: „Iga matski peaks saksa keele kätte õppima. nii et saksad lõpuks arugi ei saa, kes mats ja kes saks . Kui siis matsi tütred lähevad saksa poistele ja matsi poisid kosivad saksa preilid, siis tuleb veresegamine ja meie kuum isamaaline veri muudab ka sakste vere isamaaliseks, nii et sakstest saavad eesti isamaalased. Niisugune on onu isamaaline plaan, kui ta räägib minuga saksa keelt. Aga mina ütlen talle alati, et kuis ma siis saan alati saksa keelt rääkida, kui mul pole alati raha ja kui ma pean elama seal, kus ma praegu elan . Ütle nüüd isegi, kuis peaks ma sinuga saksa keelt rääkima, kui sa seda keelt ei mõista ja kui ma söön ainult sealiha ja hapu kapsaid? Sellepärast ütlen ma onule: „Anna raha või ma räägin eesti keelt edasi, olen sunnitud rääkima.“ Aga tema: „Hakka enne tudengiks, siis annan. Pane Farbendeckel pähe, siis annan, sest siis usun, et armastad oma eesti isamaad, et oled isamaapoeg.“ Nõnda vaidleme alati, kui kokku saame. Nutikas pea, aga kole kitsi, raha ei anna… Näe, siin on Rüütli teine ots, siin pööravad tudengid õllekorvidega ümber. Nüüd lähme üle puusilla, siis näed ka seda…“
„Seda olen juba näind!“ vastas Indrek, kelle pea juba otsas huugas.
„Ei tee viga,“ vastas Tigapuu. „Vaata veel kord, sest nagu roomlased ütlesid: repetitio mater studiorum est. Aga ladina keelt sa veel ei mõista, pärast saad teada, mis see on. Pea need sõnad muidu meeles: repetitio mater studiorum est. See läheb sul elus tarvis. Pealegi, kes teab, kauaks seda silda on, ehk viivad juba tuleval kevadel jäätükid ta minema, siis on hea, kui oled teda enne õieti näind. Väga huvitav sild! Mineval suvel hüppas siit keegi sisse, tahtis enda ära uputada, aga teine kargas talle järele, tõi välja. Selle süda täis, karjub: „Sa ju nägid, et ma ise hüppasin! Mis sa minust tahad? Kui hüppasin ise, tähendab, — tahan surra. Siis lase mind surra!“ — „Aga miks sa appi karjusid?“ vastab teine. „See pole sinu asi,“ vastab esimene. „Mina võin uppuda nagu tahan, kas karjudes või karjumata. Sina ära sega end minu asjadesse, sest sina pole politsei ega vosmi. Aga sina himustad auraha, et oled inimese päästnud, seda himustad sa ja sellepärast tulid sa vette mulle kallale, sina röövel, sina mõrtsukas niisuke! Säh, siin sulle su auraha!“ karjub ta ja trah ! trah! teisele vastu märga molu. Muidugi tiriti teine kinni ja voorimehele, pidi löömise pärast istuma. „Aga uputan enda siiski!“ karjus teine voorimehe pealt. „Uputan südaöösel, kus keegi mu karjumist ei kuule!“ Ja uputaski, niipea kui lahti sai. Jumala tõsi, mis ma räägin. No mis sa ütled niisukese silla kohta?“
Aga Indrek ei osanud midagi lausuda niisuguse imeliku silla kohta. Sellepärast jätkas Tigapuu natukese aja pärast:
„Aga tead, mis mina ütlen: kui mina peaks millalgi minema ennast uputama, see tähendab, ega ma ei lähe ju ja seda mitte jumalakartuse pärast, sest jumalat ei karda ma põrmugi, seda sa pead teadma, aga see on muidu nõnda rääkida, et kui ma läheks, siis tead, mis mina teeks?“
„Kust mina seda tean,“ vastas Indrek.
Arva ,“ ajas Tigapuu peale.
„Ei oska arvata.“
„Kas tõesti ei oska?“
„Ma pole kunagi uppujat näind,“ seletas Indrek.
„Küll oled sina alles rumal!“ hüüdis Tigapuu. „Siis kuula: kui mina lähen end uputama, siis võtan lihtsalt revolvri kaasa, tehku siis keegi proovi mind päästma tulla, kõrvetan kohe ühe nina alla. Ja sinule annan sedasama nõu: kui mõtled ennast uputama hakata, osta revolver, siis ei saa keegi sind segada. Muidu hakka veel võera inimestega kaklema. Mitte et sa ennast kohe just peaks uputama minema, vaid see olgu sulle ette õpetuseks, kui kaklemine tuleb. Sest kaklema peab mõnikord muidugi, ilma et lähed ennast uputama. Ütleme kas või täna: me lähme praegu kõige paremas meeleolus koju nagu kaks head sõpra ja truud seltsimeest kunagi, aga äkki kargab vana meile kallale, nagu oleksime kaks uppujat, kes puusillalt jõkke karanud, ja küsib: „Kus käisite? Kus olite? Kui kaua? Mispärast? kes lubas?“ No mis sa vastad talle? Misukese revolvri talle nina alla surud ? Muidugi ei mõista sa vastata ja sellepärast oled sa kohe sees. Aga sa pead meeles pidama, et teha ei või ta meile midagi; karjub ainult, seda pead teadma. Tema on ju niisuke imelik inimene: lähed ja küsid, kohe valmis lubama . Aga tuled koju, juba tema unustanud, mis esteks luband, ja nõnda hakkabki peale; kargab sulle kallale, nagu tahaksid sa ennast puusillale uputama minna. Seda kõike räägin ma sulle selleks, et sa teaksid ja ei ajaks rumalast peast minu süüks. Vana on ikka nõnda: mida raamatusse ei kirjuta, seda ei mäleta. Esteks ka ei kirjutand, nii et peame valmis olema. Aga mis peaasi: tehku mis tahes, ära karda. Sündku mis tahes, looda minu peale, küll mina su välja vean. Kui küsib: „Kus käisite?“ siis vasta: „Raamatuid ostmas.“ Küsib ta, mis raamatuid, siis: „Ei saanud osta, poes ei olnd. Homme saab.“ — „Kus poes?“ — „Kivi- ja puusilla juures, nime ei mäleta. Tigapuu ütles, aga ei mäleta.“ Aga muidugi, peaasi olen mina, sina pole midagi. Meie vanaga tunneme teineteist.“
V.
Niisuguste üksikasjaliste seletustega jõudsid nad hooviväravasse, kust tahtsid kõigile nägemata sisse hiilida. Aga uksel ootas Jürka ja ütles, et vana on väga turjas ja ootab.
„Lase meid läbi,“ palus Tigapuu. „Ära ütle, et me praegu tulime .“
„Ei, seda ei või, vana on hirmus kuri,“ vastas Jürka asjalikult.
„Teen paar õlut,“ lubas Tigapuu.
„Ei aita,“ vastas Jürka.
„Terve soru!“ hüüdis Tigapuu kähiseval häälel.
„Ikka ei aita,“ vastas Jürka: „Oleksite üksi või mõne teisega, siis küll; aga see uus langeb tingimata sisse ja tõmbab meid ka, mis aitab siis see soru.“
„Räägime kokku,“ ütles Tigapuu.
„Ei aita,“ kinnitas Jürka endiselt.
„Käi siis kuradile!“ hüüdis Tigapuu pahaselt. „Ma ei karda sind ega su vana. Aga oota , sulle ma seda ei kingi, et sa sõbra nõnda hädasse jätad.“
„Mis sõber mina teile olen,“ vastas Jürka.
„Loll!“ hüüdis Tigapuu. „Mitte sina pole minu sõber, vaid mina olen tänini ennast sinu sõbraks pidand. Tänini, ütlen ma. Ja sina lükkad oma sõbra lommi!“
„Kuidas mina teid lükkan! Ise lähete ilma lubata välja ja siis mina lükkan!“
„Kuis sa siis ei lükka!“ vaidles Tigapuu vastu. „No mis see maksab sul öelda: pole tulnd, pole näind — ja meie ronime ilusasti Siberisse, tuleme alles õhtusöögiks alla. Ja kui vana küsib, siis: magasime. Või veel parem: mina õpetasin temale ladina keelt, Siberis ei segand meid keegi.“
„Niisukest valet ei usuks minagi, veel vähem vana. Tema ei usu tõttki, veel vähem siis valet. Parem mine ja võta oma kasukas auga vastu.“
„Ja lähen ja võtangi,“ ütles Tigapuu. „Aga sinule panen selle soola. Pea meeles, sinu asju tean ma väga hästi. Tuleb aeg, ütlen vanale kõik. Sest milleks pean mina igavesti sinu sõber olema, kui sina ühtegi päeva ei taha olla minu sõber.“
Aga Tigapuu ähvardused ei saavutanud soovitud tulemusi: Jürka jäi kindlaks ja kordas: „Ei aita, ei aita, kukume kõik sisse.“ Nõnda pidid nad otseteed direktori juurde minema — alla suurde tuppa. Pimedas koridoris sosistas Tigapuu Indrekule:
„Eks ole see, mis ma kartsin: raamatusse ei kirjutand, tähendab — ei mäleta. Aga see Jürka on üks müüdav hing. Äraandja on ta. Nuuskur! Selleks ta vanalt palkagi saab. Ja aina norib juure. Mina ei peaks niisukest inimest silmapilkugi omas majas. Tema ütleb: ilma loata. Kuis siis ilma loata, kui vana ei mäleta.“
Kui Indrek ja Tigapuu suurde tuppa astusid, tuli direktor parajasti kõrvaltoa uksest ja tahtis ärevalt kuhugi rutata. Neid nähes tõstis ta käe otsa ette ja lausus meelde tuletades: „Warten sie, warten sie!“ Siis aga astus ta Indreku ette ja küsis:
„Kus teie olite?“
„Käisime raamatuid ostmas,“ vastas Tigapuu Indreku selja tagant.
„Härra Tigapuu, ma ei küsi teilt , vaid sellelt pikalt siin,“ ütles direktor oma ärritust valitsedes. Et tõepoolest midagi valitseda oli, tundis Tigapuu sellest, et direktor teda härratas. Seda tegi ta ainult suurimas varjatud vihas.
„Nii siis, vastake teie mulle: kus te olite?“ pöördus direktor uuesti Indreku poole.
„Me käisime raamatuid ostmas, härra direktor,“ vastas Indrek.
„Kus on need raamatud, mis te ostsite?“ päris direktor edasi.
„Poes ei olnud,“ pistis Tigapuu jällegi Indreku selja tagant.
„Härra Tigapuu!“ karjus direktor äkki ebainimliku häälega. „Ma juba ütlesin teile kord, et ma teiega rääkida ei soovi, vaid sellega siin.“
„Aga mina soovin teiega, härra Maurus,“ vastas Tigapuu.
Oodake , teie kord pole veel tulnud,“ ütles direktor ähvardavalt. „Teiega räägin ma teist keelt kui sellega siin.“ Ja nüüd jätkas ta Indreku ülekuulamist, kes andis kätteõpetatud vastused. Viimaks kargas direktor Tigapuu ette ja karjus sellele otseteed näkku, õgides teda silmiga üle prillide:
„Šinder! Ka selle oled sa mul juba valetama õpetanud!“
Direktori käed tõusid masinlikult ja tahtsid Tigapuu kõrvatagustele läheneda, aga see lükkas nad julmalt kõrvale ja ütles nagu sügava haavumusega: „Härra Maurus, ma pole enam poisike, et minu karvu tulete kitkuma. Olen ma süüdi, siis kuulake mind üle ja karistage nagu kord ja kohus.“
„Nagu kord ja kohus!“ karjus direktor ja hakkas mööda tuba ringi jooksma, kuuehõlmad tuules laiali. „Mina pean ammugi kodust ära minema, aga ma ei saa, sest see inemine seal rikub minu poisid ära, õpetab nad ilma lubata väljas käima.“
„Härra Maurus, ma tahtsin küsida, aga teid polnud ju kodus,“ ütles Tigapuu nüüd.
„Herr Ollino, Herr Ollino!“ hüüdis direktor kõrvaltoa ukse ees seisma jäädes. „Olin ma täna kodus või mitte? On härra Maurus kunagi kodust ära?“
„Teie olite täna kõige aja kodus,“ vastas Ollino hääl ukse tagant.
„Kas kuulete: härra Maurus oli kõige aja kodus. Härra Maurus on alati kodus, sest tema on siin majas jumala asemik. Ja kui läheb jumal ise välja, siis jääb tema asemele Õnnistegija ning härra Mauruse asemele jääb Herr Ollino, sest see on tema Õnnistegija. Kas kuulete? Nõnda et härra Maurus on ikka kodus. Ja kui pole ka Herr Ollinot, siis on Herr Koovi või Herr Timusk. Ning lõpuks on Herr Kopfschneider siin all, tema käest võib küsida. Sest kui pole jumalat ennast, tema poega ega neitsi Mariat, siis on ometi mõni püha mees olemas, kes inemist aitab. Nõnda on härra Mauruse majas. “
„Mina ei hakka ometi mõnelt Kopfschneiderilt luba küsima,“ ütles Tigapuu põlglikult.
„Peab küsima sellelt suurelt laualt, neilt toolidelt, sellelt kapilt, peab küsima isegi Goethelt ja Schillerilt seal kapi otsas, peab küsima kas või sellelt täistopitud luigelt, mis ripub lae all, kui aga härra Maurus seda käseb. Kõigilt peab küsima, kui nemad on jumala asemikud. Vanad ja targad egiptlased küsisid härjalt ja sitikalt, miks siis meie Tigapuu ei või küsida Goethelt ja Schillerilt. Ja teie, miks teie ei tulnud küsima?“ pöördus direktor äkki Indreku poole.
„Tigapuu ütles, et tema on küsinud meie mõlemi eest,“ vastas Indrek.
„See häbemata inemine rikub terve minu kooli ära!“ karjus direktor, sattudes uuesti vihahoogu. „Kuidas teie, koer, julgete ilma lubata välja minna ja selle siin kaasa võtta. Miks ei tulnud te küsima?“
„Härra Maurus, ma ju ütlesin teile, et te parajasti magasite, kui me läksime,“ seletas Tigapuu rahulikult.
„Kas kuulete, kas kuulete!“ karjus direktor ja hakkas uue hooga toas ringi jooksma. „Esteks polnud mind kodus ja nüüd olen ma juba magama heitnud! Härra Maurus magab ! Issand jumal, tule ise mulle appi! Ma lähen hulluks, või on see inemine seal hull! Ütelge teie, kui teil on veel täis aru peas, kumb meist on hull, kas mina siin või see seal?“ jäi direktor Indreku ette seisma ja vahtis talle üle prillide tungivalt silma. „Ütelge puhtast südamest, teil on veel maainimese selge aru peas.“
Aga enne kui Indrek leidis, mis vastata, ütles Tigapuu tõsiselt ja peaaegu halvakspanevalt:
„Härra Maurus, mis me niisukese tühise asja üle vaidleme.“
Uuesti hakkas direktor toas ringi jooksma, nagu oleks teda herilane äkki pistnud, ja karjus:
„Kas kuulete! Tühise asja pärast! Inemised lähevad hulluks, aga ikka veel tühine asi! Ei, ei, tema on hulluks läind, mitte mina. Meie Tigapuu on hulluks läind. Oli teisel alles hiljuti aru selge, aga nüüd on ta hull. Päris hull. Mis asi ajas ta väljas hulluks, kas te ei näinud?“ küsis direktor Indrekult, ja ilma et ta vastust oleks oodanud, rääkis ta edasi: „Muidugi, teie seda ei tea, sest maal inimesed ei lähe hulluks, ainult linnas! Mõni aasta linnas ja juba hakkabki hulluks minema. Aga kus oli küll teie aru, et te selle inemisega ühes linna läksite! Miks ei tulnud te ja küsinud: „Härra Maurus, kas ma võin selle inemisega linna minna?“ Ja härra Maurus oleks teile vastanud: „Ei mitte sellega, sest see inemine on juba hull või ta hakkab varsti minema. Minge parem üksi, mitte selle hulluga.“
„Härra Maurus,“ rääkis Tigapuu vahele, „minuga tehke mis tahes, aga minu sõber ja seltsimees jätke rahule, sest mina vastutan tema eest. Mina käisin luba küsimas, mina ka vastutan.“
Nagu oleks mõnda metsalist punase oraga torgatud, nõnda mõjusid need sõnad direktorisse. Ta otse kargas oma vanadel jalgadel, kargas ja karjatas , ilma et kohe sõnu oleks leidnud. Alles siis, kui ta juba uue hooga toas ringi hakkas jooksma, sai ta suust:
„Herr Ollino, Herr Ollino! Kas kuulete? Tema sõber ja seltsimees! Tema vastutab! Tema käis küsimas! See inemine on tõesti hull! Üsna hull! Herr Ollino, tulge ometi vaatama, meie armas Tigapuu on hulluks läind. Tema vastutab! Tema tahab teha minu majast hullumaja ja tema vastutab!“
Direktori hääl aina paisus ja, et see tänavale ei kostaks, hakkas ta ise oma käega seesmisi akna luuke kinni panema. Aga kui ta jõudis selle tegevusega teise toa otsa, astus Tigapuu just praegu suletud luugi juurde, avas selle kähku direktori selja taga uuesti ja tegi lisaks veel aknagi lahti.
„Kes avas selle?!“ karjus direktor peaaegu hullustuses, kui ta nägi pöördudes lahtist akent .
„Mina, härra Maurus,“ vastas Tigapuu rahulikult. „Tahtsin värsket lufti,“ lisas ta juurde.
See tegi härra Mauruse otse pööraseks, nagu peaks ta siinsamas oma aru kaotama. Seda kartis vististi Ollinogi, kelle valge pea ja elutud sõrasilmad ilmusid ukse vahele. Väikese viivituse järele ta astus Tigapuu ette ja viipas sellele peaga, et ta kaoks. Kui see mõtles vastu panna, ütles ta käskivalt venekeeli: „Välja!“ Seda ei lasknud Tigapuu endale kahte korda öelda. Siis pöördus Ollino direktori poole ja rääkis üsna ükskõikselt:
„Härra Maurus, kas ma võiksin teiega paar sõna nelja silma all kõnelda?“
Ja ta võttis direktoril käe alt kinni ning talutas ta oma tuppa. Indrek oli nagu jäädavalt unustatud. Ainult eesriide tagant ja teistest tubadest ilmusid uudishimulikud silmad ja suud, kes tahtsid kõik teada. Indreku pea kippus ringi käima, aga tema ümber ainult naerdi.
„Ega Tigapuu teid hädasse ei jäta, küll ta välja veab,“ öeldi talle.
Aga Indrek ei saanud kuidagi aru, millest peab Tigapuu teda välja vedama. Kui ta selle üle oma pead murdis, avas Ollino oma toa ukse ja hüüdis: „Paas!“ Indrek läks. Kui uks tema selja taga suletud ja paks eesriie ette lastud , piiras teda äkki imeline rahu. Direktor, kes laua ääres istus, tegi liigutuse, nagu tahaks ta tõusta või midagi öelda, aga Ollino pani talle käe õlale ja ütles:
„Härra Maurus, lubage , et mina.“ Ja Indreku poole pöördudes hakkas ta temale küsimusi esitama. Kui see alguses vastustega viivitas, ütles ta nõuandvalt: „Rääkige parem tõtt, sest vale ei vii teid kuigi kaugele. Pealegi, mis mõte oleks valetada, niikuinii on see ju tühine asi.“
Sedasama oli ka Indrek kogu aja tundnud ja arvanud ja sellepärast jutustas ta kõik samm- sammult , sõnasõnalt, paik-paigalt. Ainult ühte ei öelnud ta mitte, nimelt seda, kuidas oli ta näinud vanu kloostrivaremeid pimedikus raagus puude vahelt. Selle jättis ta endale. Selle ja ka elevandi, kes tuli oma londiga ja pakkjalgadega päikesepaistelisest palmimetsast.
Tema jutustus võitis nähtavasti direktori usalduse, sest tema nägu muutus ikka lahkemaks ning naerukamaks, kuni ta lõpuks Ollinole tähendas saksakeeli:
„Ein wahrer Landscher, ein ganz wahrer!“
Indrekule ütles ta:
„Kutsuge Tigapuu tagasi,“ aga kui see tahtis minna, lisas ta juurde:
„Ehk las parem läheb Kopfschneider.“
Nõnda läkski lätlane ja Indrek jäi paigale.
Tigapuu astus sisse väga tähtsa ja asjaliku näoga ja, enne kui keegi sai suud avada, ütles ta peaaegu nõudvalt:
„Härra direktor, ma paluksin ruttu teha, sest mul pole aega; pean klassis korda pidama, Lible ja mõned teised ei lase seal õppida.“
„Mis!“ hüüdis direktor kohe. „Lible ja mõned teised ei lase õppida! Kes on need teised? Nende nimed?“
„Lõpetame enne vana asja,“ tähendas Ollino rahulikult. Tema rahu mõjus ka direktorisse, kes nüüd ütles:
„Noh, Paas jutustas kõik ilusasti ära. Väga hää! Teie olete ausad inemised, ausate vanemate lapsed. Aga oma seaprae ja hapu kapsaste eest peaks igaüks ikka ise maksma…“
„Härra Maurus, see on sõprade- ja seltsimeeste-vaheline asi,“ ütles Tigapuu. „Mina maksin parvel, tema söögimajas, nõnda et korda mööda.“
„Ikka korda mööda, mõistame,“ muigas Ollino.
„Nii et igaüks peaks ikka iseenda eest maksma,“ jätkas direktor väsinult. „Aga küsima peab alati, ikka küsima. Kui ei ole härra Maurust ennast, siis on Herr Ollino või Koovi, siis on lõpuks Kopfschneider, see lätlane, küsige temalt. Sest eestlane võib ometi lätlaselt küsida. Soo, aga nüüd minge,“ viipas direktor käega loiult.
Niisugune lõpp mõjus Indrekusse sügavamalt kui kogu see asi. Ta peaaegu ei uskunudki, et midagi oli olnud. Kõik tundus silma- ja kõrvapettena, peaaegu viirastusena, nagu see ähmane elukas seal puude vahel pimedikus.
Seda muljet segas direktori hääl, mis hüüdis:
„Herr Tigapuu, Herr Tigapuu! Öelge Liblele ja teistele sääl, et kui nad ei kuula, siis tuleb härra Maurus silmapilk!“
„Küllap ma nendega juba hakkama saan,“ vastas Tigapuu iseteadvalt, lisas aga Indrekule tasakesi juurde: „ Lollus ! Sa ei tunne veel meie vana. Temale peab ikka midagi muud kodaratesse pilduma, siis ei saa ta kunagi õige asjani. Ehk kui saabki lõpuks, siis on juba väsind ja tüdind ning lööb käega. Nõnda on vanaga. Aga selle sealiha ja hapud kapsad oleksid võinud rääkimata jätta. Vanast pole ju lugu, et tema kuulis, aga see Ollino, see on ilge . Nägid, kudas ta muigas. Siiski, ükskõik! Peaasi, et mul oli õigus, kui ma sulle ütlesin: ära karda. Mina oma seltsimehi ja sõpru hädasse ei jäta, nagu teeb seda Jürka. Kui võtan juba kord vastutuse oma peale, siis ka vastutan. Ajan vana marru ja nõnda siis lõpebki kõik. Aga nüüd lähme pisut üles Siberisse, ma näitan sulle midagi. Siin ei saa ju ainustki mõistlikku sõna kõnelda, igal pool on kõrvad ja silmad. Tule, tule, ega me kauaks sinna ei jää.“
Küll vastupunnivalt, aga ometi, laskis Indrek enda üles Siberisse tirida. Seal viis Tigapuu ta käsikaudu kuhugi voodile istuma ja pani talle mingisuguse pehme asja põlvile.
„Katsu seda, kas aimad, mis see on,“ ütles ta. „Eks ole pehme. Ja katsu veel seda, tunned! Nagu siid ! Ja katsu, kui raske. Tähendab — pehme ja raske. Üle kolme naela. Ja puhas nopitud sulg , selge udu, minu rikka onu kink . Vähemalt paar rubla väärt. Ja tekk oma poolteist, alla seda ei saa juuditurultki. Kui neid läheks müüma, siis maksaks neist iga tatargj kolm ja pool. Kolm aga ilmtingimata. Kuid mina ei mõtlegi neid selle hinna eest müüa. Ma ei müü neid ülepea mitte, sest mis ütleks onu, kui ta kuuleks, et mina olen tema kalli kingi müünud mõne juudile või tatarile. Nii et müügist ei või siin juttugi olla. Sest ega ma ogar ole, et ma niisukesi asju, niisukest varandust lähen kolme, nelja rubla eest müüma. Ütle nüüd isegi, mis saan ma selle raha eest asemele? Mitte kui midagi! Sellepärast pea meeles: mitte kunagi asju alla oma hinna müüa, mitte kunagi! Iseasi on pandimaja , see on hoopis teine register . Pandimajasse võib ükskõik kui odavasti viia, sest sealt saad asjad tagasi. Linnas on selle poolest hästi korraldatud: on sul vaja, ostad asja, ei ole enam vaja, viid ta jalamaid pandimajasse ja võtad asja asemel sula raha. Lihtne, eks? Ja raha on hoopis teine kui juuditurul, sest seal, pea meeles, ei makseta mitte midagi. Juudil lihtsalt ei ole maksa, niisuke on see juudituru juut . Aga pandimajal on ja tema maksab. Ehk miks ei peaks ta niisukeste asjade eest maksma, nagu need siin on. Selle padja tellis onu ekstra iseendale , õigem oma pruudile, kui mõtles naisima hakata. Sellepärast ongi ta nii pehme ja kerge. Kerge muidugi oma suuruse kohta, siiski väga raske, katsu! Nojah, ekstra pruudile tellitud, nii et kes paneb pea selle padjale, magab nagu minu onu pruudi süles. See oli peenike saksa preili , kelle onu mõtles kosida, sellepärast see padjagi niisuke. Aga kui onu naisimisest midagi ei tulnd, siis ei saand ta muidu rahu, kui pidi pruudi asjad laiali kinkima . Nõnda saingi mina selle toreda padja ühes sõnadega: võta see meeletuletuseks ja õpetuseks, et naisi ei või usaldada . Nõnda ütles ta ja tema sõnad annan mina ühes padjaga edasi. Sellest sa siis näed, mis padi see on: perekonna kallis mälestus. Siin ongi põhjus, miks ma teda pandimajasse ei tahaks viia, vaid annaksin ta heameelega mõne sõbra kätte hoiule, kas või sinule. Pealegi läheb sinul teda talvel hädasti tarvis, sest pea meeles — Siberis on külm. Tuul vuhiseb ja lumehanged on põrandal, tekid on hommikul poiste peal härmas, nagu hobuse laudjapealne külmanud sõnnikul aganaid jürades. Jalad ei saa ega saa sooja, varbad aina klõbisevad teki all. Ei ole muud abinõu, kui üks padi pea alla, teine jalgele, sest miski pole soojem kui niisuke pehme padi nagu see siin. Sellest näed sa, et ma mõtlesin sinu peale, kui ma tõin selle teki ja padja siia. Ja tead, kui palju ma kõigest kõiki nende eest tahan? Arva? Jumala eest, seda ei oska sa arvata, nii vähe on see. Ainult kaks! Mõistad sa inimene, et paljalt kaks närust rubla, ja seda asjade eest, mis maksavad vähemalt oma viis. Aga kui pead mind oma sõbraks, nagu pean mina sind, siis otsi poolteist välja ning asjad on sinu. Ainult pea meeles: mitte päriselt, sest päriselt ei müü ma ülepea neid, panen ainult nii-öelda panti. Ei, ei, müügist ei või juttugi olla, sest ega ma loll ole, et müüksin saiaraha eest onu pruudi padja. Hiljemalt nädala pärast saad oma raha tagasi, hõbedas või paberis, nagu soovid, protsentidega või ilma. Täiesti nagu tahad. Sina võtad oma raha ja mina oma asjad. Noh, kas teeme poolteisega ära?“
„Mul pole ju niipalju raha,“ ütles Indrek.
„Ära tühja valeta,“ vastas Tigapuu. „Sõprade ja seltsimeeste vahel vale ei maksa. Iseasi, kui läheme tülli, siis küll. Aga milleks tülli minna. Sina saad ju oma raha ja mina võtan asjad. Pealegi võid sa meeles pidada, et ka tulevikus vastutan mina, kui vanaga midagi juhtub. Päästan igal tingimusel nagu tänagi. Sest sõber on hoopis teine asi kui vihamees. Hoopis teine! Sõprusest ei käi miski üle. Kui oled kord sõber, siis jäädki sõbraks. Sõprus on igavene. Sõbrad võivad tülitseda, aga jäävad ikkagi sõbraks. Nõnda on minu põhimõte, kõik teavad seda. On aga minul kord niisuke põhimõte, siis jääb see sellega. Kakle, kui muidu ei saa, aga ära ole siga ega unusta , et oled sõber. Nii siis — üks kakskümmend viis! Nüüd pole enam sõnagi lausuda ega midagi karta.“
„Aga minul on ju seda raha mujale tarvis,“ punnis Indrek vastu.
„Sa saad ju paari päeva pärast tagasi ja siis tee temaga, mis tahad. Sest kui kaua ma ikkagi ilma padja ja tekita magan, võid isegi arvata. Võtan paar ööd palitu peale, siis toon ikkagi raha ära. Ja mul on ju tundide eest saada, seda pead sa teadma. Pealegi, mis sõprus see siis on, kui mina aina aitan sind, sina aga mind mitte kunagi. Tõsine sõprus on vastastikune, nõnda saan mina õigest sõprusest aru. Aga võtku sind pagan : anna rubla ja tehtud. Käi kuradile! Ma tõmban tikust tuld , nii et näed asju ja raha, muidu arvad veel, et ma tahan sind petta . Aga pettust sõprade vahel olla ei tohi.“
Tigapuu tõmbaski juba tikust tuld, aga Indrek ei saanud rahakotti kuidagi taskust välja. Põhjuseks oli nimelt see, et Indrek ei tahtnud Tigapuule näidata, kuipalju tal tõepoolest raha oli. Nõnda pidi see mitu tikku enne lõpuni põletama, kui oodatud ese silmanähtavale ilmus. Aga enne oli ta juba taskus avatud ja suuremad rahad temast käsikaudu kõrvaldatud, nii et sisse oli jäänud ainult üks hõberubla ja mõned vaskrahad.
Nähes, kui vähe Indrekul kotis raha, ütles Tigapuu etteheitvalt:
„Kuidas sa nii vähese rahaga julgesid kodust välja tulla? Või oled sa suurema jao kuhugi kõrvale toimetanud? Ära sa, jumala pärast, raha kasti pane, sealt lüüakse ta kohe üle.“
„Pole mul teda kasti ega kuhugi mujale panna,“ vastas Indrek.
„Noh, siis pidi küll vana ise su puhtaks poleerima,“ arvas Tigapuu. „Sest ega siis inimene ometi nii kerge karmaniga linna sõida. Palju sa vanale andsid? Palju ta välja pitsitas?“
„Viiskümmend,“ vastas Indrek.
„Viiskümmend!“ hüüdis Tigapuu. „Oled sa hull peast? Vanale kohe viiskümmend! See on lihtsalt sigadus. Sõber tahab sinult rubla, sa ei anna, aga hundilõugu viskad korraga viiskümmend. Sest ühte pead sa teadma: seda raha ei näe sa enam kunagi. Niisugune on meie vana. Oleks and kolmkümmend, aga sina korraga viiskümmend. Lihtsalt häbi, et kingin oma sõpruse inimesele, kes toidab mind näruste kopikatega. No ütle nüüd ise: mis ma saan selle rubla eest! Kuhu ma temaga lähen? Kellele julgen end näidata! Ptüi!“ ta sülitas kõigest südamest. „Kellele võin ma öelda, et mul ainult üks rubla taskus? Jumala tõsi, kui sa poleks mu sõber, ma võiksin su selle sigaduse pärast läbi kolkida. Kurat võtku, et ilmast ka lollus ei kao!“
Nende sõnadega tõusis ta voodiservalt ja kobas käsikaudu luugi poole, sest rubla oli tal juba taskus.
„Murra pimedas veel oma kaelgi!“ siunas ta minnes. „Ja mille pärast? Ühe näruse rubla pärast, kui teine pistis korraga tasku viiskümmend. Ja ilma igasuguse vaevata, sest ega vanal polnud ometi vaja samuti oma suud kulutada nagu minul. Lihtsalt ropp mõelda seda sigadust, mis siin ilmas valitseb. Aga sõber!“ hüüdis ta viimaseks mõnitavalt.
Tigapuu sammud kostsid trepilt. Indrek istus endiselt sängiserval, vaip ja padi põlvil. Heameelega oleks ta need läbi luugi Tigapuule alla järele visanud. Ja söögu see rubla, mõtles ta, sest äkki oli tal kindel eeltundmus, et oma rubla ei näe ta enam kunagi. Ta polnud oma arutusega veel lõpul, kui juba Tigapuu hääl alt uuesti kostma hakkas.
„Tule ruttu alla, härra Maurus kutsub!” hüüdis ta. „Aga ära pimedas kuku , muidu olen jällegi mina süüdi.“
Kui Indrek õnnelikult alla sai, ütles Tigapuu talle tasakesi ja tõrelevalt:
„Ole nüüdki mees, mitte memm. Vana tahab meiega leppida, sest mis ta muud ikka tahab. Sellepärast tee haavatud nägu, tõmba end nagu turja, mõistad, siis saame rohkem. Usu, kui sõber sulle ütleb. Ja tee minu õpetuse järele, muidu kaob mul viimane lugupidamine sinu vastu.“
All suures toas ütles neile Kopfschneider:
„Härra Maurus käskis teid üles tulla.“
Tähtsa ametliku ja nagu mureliku näoilmega ütles Tigapuu Indrekule:
„Eks pea siis minema, kui kästakse.“
Ülal direktor võttis nad vastu muheleva naeratusega. Tigapuu haavunud nägu nähes, ütles ta nagu vabandavalt:
„Lepime ära. Ega ma siis halva pärast, aga ma pean ju, sest mõelge, mis sünniks, kui kõik hakkavad loata minema. Minul on ju õigus küsida, kus te käisite. Kas on härra Maurusel õigus?“ pöördus ta Indreku poole.
„On küll,“ vastas see, unustades Tigapuu õpetused.
„Aga teie, Tigapuu, mis teie arvate, kas härra Maurusel peab õigus olema?“
„Ikka peab,“ vastas Tigapuu nagu puiklevalt. „Aga ka minul peab õigust olema, sest kuis ma siis muidu poistest jagu saan, kuis nad mind muidu kardavad, kui mul pole põrmugi õigust!“
„Jah, ka teil peab õigust olema,“ oli direktor vastutulelikult nõus, kuigi kõne nihkus sootuks uuele asjale. „Teil peab õigust olema, sest teie olete minu asemik. Subordinatsioon — allaheitmine, see peab olema.“
„Aga kuis nad siis mind kuulavad ja kardavad,“ seletas Tigapuu, „kui teie ise, härra Maurus, minu peale karjute, nagu poleks mul põrmugi õigust ja nagu oleks mina ainult lihtne koolipoiss, mitte sugugi kooliõpetaja ega härra.“
„Jah, selles on teil jällegi õigus,“ kiitis direktor heatahtlikult. „Kui teie olete klassis korrapidajaks, siis peavad kõik teid hüüdma: härra Tigapuu; mina ise pean ka, see pikk siin ka, — härra Maurus nõuab seda. Ja selle peale lepime siis ära. Sest kuis me muidu üksteisele tahame härra öelda, kui me ära ei lepi.“
Direktor oli juba ammugi taskus kõlistanud hõberaha, nüüd võttis ta teda peotäie välja.
„Siin on teile kummagile kolmkümmend kopikat,“ ütles ta. „Minge Karskusse, Tigapuu teab, ja sööge seal paar napooleoni ja jooge teed. Õhtusöögilt võite puududa , kui soovite. Raha annan ma teie kätte, Paas; teie nagu pikem, nii et teie siis maksate arve. Jaotage ilusasti ja ausasti, ikka ausasti. Meie oleme vaesed, vaene rahvas, sellepärast peame ausad olema. Ausus ja õigus on vaese kilp. Aga hoidke teiste eest, teie, Tigapuu, oskate seda, muidu jooksevad kõik teile järele. Noh, minge nüüd ilusti ja teie, Tigapuu, õpetage oma sõpra. Tulge aga varsti tagasi, ärge kauaks jääge. Ja mitte piljardit mängida ega mujale minna, sest noor inemine tahab ka mujale, noor tahab igale poole. Teie, Paas, tuletage oma sõbrale meele, kui tal tuleb himu minna. Soo, ja nüüd minge!“
Poisid tegid minekut, aga ukselävel võttis direktor uuesti kõliseva hõbeda taskust, valis kaks kahekümnelist ja pistis nad Tigapuule pihku.
„Et oleks mõlemil,“ ütles ta kavalalt naerdes, „muidu saab teine väga uhkeks oma pikkuse peale. Rublast aitab kahele suurele mehele.“
Poisid läksid mürinal trepist alla, kuna direktor jäi avatud uksel neile järele vahtima, käed püksitaskuis, öökuue hõlmad laiali.
„Kurat võtku!“ vandus Tigapuu venekeeli, kui ta läks Indreku eel alt suurest toast läbi, kus oli kari poisse pika laua ümber.
„Mis on?“ küsisid kõik uudishimulikult.
„Pole teie asi,‘‘ vastas Tigapuu. „Vana on hull!“
Indrekule sosistas ta. kui kahekesi jäid:
„Ruttu palitu selga ja hooviväravast välja!“
Niipea kui nad kahekesi tänaval olid, ütles Tigapuu:
„Said sa aru, panid sa tähele, mis vana tahab: meid riidu ajada. Meid riidu! Nägi esteks, kuis ma sinu eest välja astusin, ja sellest on temale küll. Ja kui kavalasti! Annab raha sinu kätte, sest sina olla pikem. Mõistad — pikem! Õige oleks olnd ju raha minu kätte anda, sest mina olen juba pisut kooliõpetaja — sa kuulsid ju — ja oskan rahaga linnas ümber käia. Ja nüüd, mõtle ometi seda meie vana: tema annab raha koolipoisi kätte ja see peab siis kooliõpetaja eest maksma. Lihtsalt naeruväärt! Niisukeste tempudega saab ainult meie vana toime. Tean küll, mis ta sellega mulle tahtis öelda. Ütles: mine veel teise eest vastutama, siis saad teise näppude vahelt oodata. Tead, mis viguri mina talle tahtsin vastu mängida? Tahtsin lihtsalt öelda: Ei, härra Maurus, ma ei või täna napooleoni süüa, sest mu kõht valutab. Nõnda tahtsin ma öelda. Aga miks ma seda ei teinud? Ainult sinu pärast mitte, puhtpaljalt sinu pärast. Sest esteks ei oska sa selle rahaga üksi kuhugi minna ja teiseks oleks ta selle raha sinu käest tagasi võtnud, see on enam kui kindel. Ning siis mõtlesin ma: olgu pealegi, vanale maksan teinekord kätte, aga nüüd ei jäta sõpra hädasse. Las saab ometi temagi, kui mina ise ei saa.“
„Me teeme ju pooleks, ega siis muidu,“ ütles Indrek.
„Muidugi pooleks, mis sellest rääkida,“ vastas Tigapuu. „Aga ütle ometi ise: on see õigus, kui ainult pooleks? Või arvad sa tõesti, et vana mõtles, et meie teeme pooleks? Koolipoiss ja koolmeister teevad pooleks? Mina ei usu, et vana tõesti nõnda mõtles. Ta ainult ütles nõnda, sest ta tahtis meid, maksku, mis maksab, riidu ajada, sest see on talle tähtjas. Mis siis viga ilmas elada oleks, kui koolipoisid ja koolmeistrid teeksid pooleks. Näeme meie klassis vähem vaeva kui koolmeistrid, aga kas vana meile ka palka maksab? Või annavad koolmeistrid pisutki omast palgast meile? Ja mis see neil maksaks öelda: „Sähke, poisid, siin on ka teile pisut, sest oleme üheskoos vaeveld ja kannatand; igaühele natukene.“ Mis sa arvad, et mõni poiss hakkaks nurisema, kui ta saaks pisut vähem kui koolmeistrid? Niisukest lolli pole terves kooliski. Sest koolmeister peab loomulikult rohkem saama kui koolipoiss. Või arvad sina teisiti? Miks sa vaikid?“
„Muidugi, sul on õigus,“ oli Indrek nõus.
Olekski pöörane, kui mitte minul siin õigus poleks.“ rääkis Tigapuu nagu südametäiega. „Sest ega terve ilm veel pole hulluks läind, et koolipoiss ja koolmeister peaksid ühetasa saama. Näed ju isegi: on keegi päris koolmeister, tähendab — müts peas ja tärn ees, siis saab tema kõik ja koolipoisid ei saa midagi. Terve klass pühkigu suu ilusasti puhtaks, sest koolmeister üksi kühveldab raha tasku. Õigust ütelda, mitte üks klass, vaid mitu klassi korraga, sest koolmeister annab mitmes klassis tunda ja saab mitme klassi eest. Meiega on muidugi pisut teine lugu: mina pole veel päris koolmeister, ei ole veel õiget mütsi ega tärni. Sellepärast ei või sina mitte päris ilma jääda. Ei, seda mitte! Ja kuigi vana seda oleks mõelnd, siis oleks ma ikkagi sulle kas või salaja pisut and. Aga ainult selle tingimisega, et sa oma suu pead. Nõnda oleks mina talitand. Nüüd saad sa muidugi avalikult ja õigusega oma jao, kindlasti. Olekski päris hull mõelda, et sina jääd sootuks ilma, kui raha on sinu enda käes. Aga mis sa siis nüüd arvad, kuipalju sa omast käest mulle annad?“
„Mina arvan, et kui ma kolmkümmend…“ hakkas Indrek.
„Kuidas korraga kolmkümmend?!“ hüüdis Tigapuu vahele. „See on ju pool, aga milleks ma siis sulle seletasin, et koolipoiss ja koolmeister ei või pooleks teha. Ning sa isegi olid sellega nõus. Kust siis äkki kolmkümmend?“
„Sina said ju vanalt nelikümmend ja kui minult kolmkümmend, siis on sul kokku seitsekümmend, minul aga kõigest kolmkümmend,“ seletas Indrek.
„Issand jumal!“ hüüdis Tigapuu suures üllatuses. „Inimene, sa oled rabanduse saanud või sul on südames vill ja peas kreeps! Sul on lihtsalt oina pea. Terve aja ma aina seletan, kuidas koolmeister saab mitme klassi eest ja kuis ta koolipoistega punast krossigi ei jaga ja nüüd korraga need nelikümmend! Aga need anti iseenesestki mõista ainult minule kui koolmeistrile, mõistad? Ja mis vana annab koolmeistrile, sellest ei saa poisid nuusutadagi. Mitte kunagi! Pole saand ega saagi, see on kindlam kui kindel. See oleks vast nali, kui koolmeistrid hakkaksid korraga oma palka poistega jagama! Tähendab, juttu võib olla ainult selle jaotamisest, mis sinu käes. Kui vana oleks taht, et me kõik oleks jagand, milleks andis ta siis see nelikümmend minu kätte? Milleks? Vasta, kui su pea arust veel lage ei ole. Pealegi ütles ta ju mulle selge sõnaga, sina isegi kuulsid: „säh, see on sinule.“ Aga kui ta sinule raha andis, mis ütles ta siis? Tuleta meele, tuleta hästi meele. Ta ütles: „Jaotage ilusasti“. Aga kas ta minule ka rääkis jaotamisest? Rääkis ta? Tarvitas ta seda sõna? Muidugi ei, seda tead sina sama hästi nagu minagi. Aga ütle nüüd isegi: on see ilusasti jaotamine, kui sa pakud koolmeistrile sama palju kui endale? Kolmkümmend kummagile. See on poolitamine, mitte jaotamine. Aga vana rääkis ju jaotamisest, mitte poolitamisest. Ütle ometi ise, kas vana käskis ilusasti jaotada või ilusasti poolitada?“
„Jaotada,“ vastas Indrek.
„No näed!“ hüüdis Tigapuu võidurõõmsalt. „Aga miks tahad sa siis poolitada, kui vana rääkis selgel sõnal jaotamisest? Ütle parem otseteed: kuipalju sa tõepoolest mõtled mulle anda, nii et ma teaks, kellega mul tegemist.“ küsis Tigapuu ja juhtis Indreku kuhugi suure kivimaja trepikotta. „Enne kui sisse astume, peab asi selge olema. Näed, misuke suur ja uhke maja ning misuke tore trepp , käsipuud ja kõik, aga ikka veel tingid sa mõne näruse kopika kallal. Siitsamast toredast trepist me lähmegi üles ja siis pahemat, mitte paremat, pea meeles. Teeme ruttu, muidu pärast mõni tuleb, näeb meid siin ja mõtleb jumal teab mis. Linnas pole viisakas seista niisukese uhke maja kojas , kust lai trepp üles läheb. Mine üles või mine uksest välja, ega seista ei tohi, kui ei taha naeruks saada. Ehk olgu siis, et just vihma valab väljas kaela. Aga praegu on kuiv, nii et anna minu jagu siia ja sellega on asi tahe . Ning kui sul veel pisutki on õiguse ja sündsuse tunnet südames, siis annad sa kaks kolmandikku ilusasti mulle ja ühe kõva kolmandiku jätad omale. Ja usu, ühest kõvast kolmandikust saab sinule tuhandeks küll, sest sa oled ju ainult koolipoiss ja alles hiljuti tulid maalt. Pealegi ei ütlegi ma sulle lihtsalt kolmandik, sest see on peaaegu neljandik, mis on veerand, vaid ma ütlen selge sõnaga: kõva kolmandik, mis on tõepoolest kolmandik. Iseasi, kui ma ütleks neljandik, siis muidugi peaksid pisut mõtlema, aga ma ütlen ju kolmandik ja siin pole enam midagi mõelda: kaks kahekümnelist ja tehtud. Täiesti vennalikult jaotatud. Sest ühte pead sa teadma: mina olen juba peaaegu linnainimene, aga kus maainimene saab läbi paarikümne kopikaga, seal olgu linnainimesel rublad taskus. Nii et kui mina ütlen kolmandik, siis on see tõepoolest rohkem kui mina ise saan. Sest mis on minule kui koolmeistrile ja peaaegu linnainimesele need nelikümmend, mis sa mulle mõtled ja lubad anda? Mitte kui midagi. Aga et ma sinu sõber olen, siis kingin sulle hea mehe poolest viis, nii et minule jääb ainult kolmkümmend viis.“
Indrek oli juba tüdind. Ta võttis raha taskust välja, et Tigapuule anda kolmkümmend viis, kahjuks aga olid rahad kõik kahekümnesed.
„No näed, rahadki on nõnda, et mina saan kaks kolmandikku, sina ühe,“ ütles Tigapuu. „Aga ära karda: mees ja sõna! viis kopikat annan ma sulle teine kord tagasi. Sest mis see viis kopikat õige on, et ma seda ei või ära anda! Sellega ei tee ma midagi. Iseasi sina, sinul on viis kopikat alles suur raha; sellepärast ole mureta.“
Kui Tigapuu oli oma nelikümmend kopikat kätte saanud, õpetas ta Indrekut:
„Nüüd mine siit trepist ilusasti üles ja pahemat kätt uksest julgesti sisse. Sest pole midagi, et nii tore trepp ja nii suur uks, muud kui sisse. Ja pea: sul on kakskümmend. Napooleon maksab kolm, nii et peaaegu seitse napooleoni. Aga teed pead ka võtma, muidu ei saa; ikka teed ka, kui napooleoni. Tead, mis nõu mina annan: telli esteks, ütleme, kolm napooleoni ja üks klaas teed, pista see kinni ja eks sa siis näe. Ühest klaasist teest on kolmele napooleonile küll, kui õieti süüa, usu mind. Nõnda jääb sul veel kaheksa kopikat üle. Sellega tee, mis heaks arvad. Ainult ühte pea meeles: ära liiguta ennast enne, kui mina tagasi tulen, sest ühes tulime uksest välja ühes lähme ka sisse; nii on sõprade viis, muidu arvab vana jällegi jumal teab mis. Nii et otseteed trepist üles, siis pahemat kätt ja kohe suurest uksest sisse, sest väiksemat siin majas ei ole, kõik on samasugused koletised. Ning oota, kuni tulen. Igav seal ei ole: loe ajalehti ja mine vaata, kuidas piljardit toksitakse; ainult hoia, et sul silma peast välja ei pisteta, ma mõtlen — tagasikätt nimelt. Sest pea meeles: mängija ei vaata. See ongi mängu seadus, et mängija ei vaata, pistab sulle silma või suhu. See peab vaatama, kellele pistetakse. Nõnda on piljardimäng. Mängija vaatab ainult palli ja pesa, ma sulle pärast näitan, kui tulen. Ainult oota. Ja nüüd üles!“
Tigapuu saatis Indreku sisse, nagu poleks asi muidu päris kindel, otsis talle laua äärde koha ja tellis klaasi teed ning kolm napooleoni. Siis ütles ta:
„Tunned, kui mõnus soe. Ja vaata, kui valge! Mis viga siis istuda ja teiste nalja pealt vaadata. Pärast võta veel üks klaas teed ja napooleon ning siis oled sa kurguni täis. Sind kaasa võtta ma ei saa, sest sul pole raha. Kahestkümnest ei saa seal midagi, kuhu mina lähen. Pealegi, sa pole veel harjund, siin on sul parem, tingimata. Ainult ära ennast enne liiguta, kui ma tulen.“
Nõnda läks Tigapuu.
VI.
Indrek sõi ja jõi ja luges ajalehti, aga Tigapuu ei tulnud. Indrek sõi ja jõi veel kord, aga Tigapuu ei ilmunud ikkagi. Siis läks Indrek vaatama piljardimängu, aga ka nõnda ei tulnud Tigapuu, nagu oleks temaga juhtunud mõni õnnetus. Indrek sai rahutuks, lõpuks hakkas tal süda valutama . Ehk vedas Tigapuu ta lihtsalt sisse: pani ta siia ootama ja ise ei mõtlegi tagasi tulla, läks juba ammugi koju ja irvitab seal.
Pool üheteistkümneks oli Indreku kannatusel lõpp; ta ajas palitu selga ja läks, omal süda kipitas sees. Sest mis siis, kui Tigapuu ometi siia tagasi tuleb ja teda siit eest ei leia? On see seltsimehelik? Kas ei lubanud ta oodata? All trepikojas, kus nad raha pärast nii kaua kaubelnud, jäi ta seisatama, et ehk tuleb Tigapuu ometi ükskord. Aga ei, Tigapuu jäi ikkagi tulemata. Polnud parata, pidi üksi koju minema. Ja kui ta nõnda läks, oli tal äkki tundmus , nagu kõnniks ta täna esimest korda siin linnatänaval. Ainult tänavanurgal laternat nähes, mille tuld piiras nagu mingisugune aupaistus, tuli tal meelde, et seda aupaistusega tuld on ta juba varemalt näinud. Millal? Ah jaa! See oli siis, kui naeratas talle see võõras tüdruk seal avatud uksel. Veel praegu hakkas Indrekul sellest naeratusest soe, niisugune oli olnud see naeratus.
Hoovivärav oli kinni. Paraadukse avas kõlistamise peale Kopfschneider.
„Tigapuud ei ole?“ küsis ta.
„Ei ole,“ vastas Indrek ja küsis: „Kas ta koju pole tulnd?“
Lätlane eitas ja ütles:
„Teid kästi üles minna.“
„Mind üksi?“ küsis Indrek.
„Teid mõlemaid Tigapuuga.“
„Aga teda ei ole ju veel,“ ajas Indrek vastu, et pääseda tüütavast ülesminekust.
„Siis minge üksi, muidu ei või,“ ütles lätlane. „Peab kohe minema.“
Nõnda läks Indrek üles, ilma et oleks võtnud palitutki seljast. Aga täna trepp enam ei lõhnanud, nagu oleks vahepeal kes teab kui palju aega kulunud. Oli ainult päris harilik rautatud puutrepp, mis astudes kolises, muud ei midagi. „Tähendab, alati ei lõhna,“ mõtles Indrek. Millal aga härra Mauruse trepp lõhnab nagu poega leinav õpetajaproua, seda sai ta alles hiljem teada.
Direktor oli juba voodis, eesriide taga.
„Teie, Paas ja Tigapuu?“ küsis ta, kui Indrek sisse astus, ja kuuldes et see üksi, ütles ta: „Tulge siia, tulge lähemale.“
Indrek astus eesriide tagant välja, mis teda direktori silmade eest varjas.
„Veel lähemale,“ käsutas direktor ja, kui Indrek viivitas, pidades eesriidega eraldatud ruumi nagu pühamaks paigaks, kuhu tema jalg ei tohi astuda, ajas härra Maurus enda asemel poolistukile, patsutas käega vaibale, nagu peaks Indrek sinna istuma ning sundis: „Ligemale, ikka ligemale! Kuis ma siis teiega räägin, kui te nii kaugel seisate ja ise olete nii pikk, et minu vanad silmad teie nägugi ei ulatu seletama .“
Indrek astus eesriide taha ja mõtles sängijalutsi juures peatuda . Aga ka sellest oli direktorile vähe. Ta kutsus Indreku veel lähemale. Ja lõpuks sündiski see, mida poiss oli kartnud: direktor laskis ta enda juurde sängiäärele istuda ja, kui see seda väga areldi tegi, lausus ta: „Julgemini, julgemini! Pöörake silmad siiapoole. Soo, nõnda!“ Direktor ise oma käega seadis poisi pead. „Ja nüüd hingake mulle vastu,“ käskis ta. Ning kui Indrek oli seda korduvalt teinud, ütles direktor naeratades: „Puhas, täiesti puhas, nagu tuleks noore neiu suust. Ainult noored neiud hingavad nii puhtalt, neitsid nimelt, teised mitte enam.“
See kõne direktori suust oli nii imelik, et Indrek pööras millegi pärast silmad kõrvale. Direktor hakkas selle peale naerma ja naerdes ütles ta:
„Ka teie olete nagu mõni noor neitsi, süüta ja puhas. Seda ma nägin kohe, aga härra Maurus peab ikka proovima, ikka proovima, kui keegi ühes selle Tigapuuga välja läheb. Sest Tigapuu, see pole enam neitsi, temal pole enam niisuke hingeõhk kui teil. Mitte sugugi niisuke. Oo, tema hingeõhku ma tunnen ! Tema riietelgi on teine õhk, kui ta väljast tuleb. Teil on veel maa ja metsa hõngu, seda on teil,“ kiitis direktor ja pani esiti käe Indreku põlvele, kuna ta pärast katset tegi tema kätt silitada. Siis tõusis Indrek püsti.
„Ah jaa, warten sie, warten sie!“ ütles direktor nüüd. „Mis ma tahtsin küsida.“ Ta pani käe silmade ette, nagu mõtleks ta, aga Indrekule näis, nagu vahiks ta teda läbi harakil sõrmede. Natukese aja pärast ütles ta: „Õige! Aga kus on siis Tigapuu? Miks te mulle temast midagi ei räägi? Ma saatsin ju teid kahekesi. Kus tema on?“
„Teda ei ole,“ vastas Indrek.
„Kuis ei ole? Kus ta siis on?“ päris direktor. „Kas te siis ühes ei olnud?“
„Ei,“ vastas Indrek. „Tema läks ära.“
„Kuhu? Kuhu ta läks?“
„Ta ei öelnud kuhu.“
„Aga raha? Raha andsin ma ju teie kätte.“
„Minule jäi kakskümmend, tema sai nelikümmend,“ seletas Indrek.
„Teie suur loll!“ hüüdis direktor, aga tema hääles ei tundunud ei meelepaha ega etteheidet, vaid ainult nagu nalja ja naeru . „Selleks ma ju andsingi raha teie kätte, et ta kuhugi ei saaks minna,“ rääkis härra Maurus. „Selle neljakümnega, mis ta minult sai, poleks ta kuhugi läind. Aga nõnda oli tal kaheksakümmend. Jah, kaheksakümmend,“ kordas direktor ja ütles siis: „Aga sedagi on vähe, et sinna minna. Ta pidi veel kusagilt saama. Kas ta ehk teilt ei küsind või laenand? Muidugi küsis ta, ma näen seda teie näost. Tema küsib kõigi käest, ka härra Mauruse enda käest küsib, see on Tigapuu viis, et ta raha küsib. Teil oli ju veel pisut järele, oli ju. Härra Maurus ütles küll, et andke kõik tema kätte, tema kirjutab raamatusse; aga noor inemine ei usu vana Maurust, noor usub ikka noori, mitte vana. Nõnda siis tuleb üks noor ja küsib, tuleb teine ja küsib, tuleb kolmas, ning siis ongi juba meie noorel raha otsas. Mis ta teile panti pani?“ küsis direktor äkki. „Tema paneb ju ikka midagi panti, ükskõik, on need asjad tema või mõne teise omad. Sest tema on hull inemine. Teie ise nägite esteks all. Tema ütleb: „Härra Maurus polnud kodus“ — ja siis kohe: „Härra Maurus magas .“ Aga härra Maurus on ikka kodus ja härra Maurus ei maga kunagi. Aga ega te talle palju annud? Mitte kõike oma raha? Kui annate, ärge andke kunagi kõike, ärge andke kunagi palju. Aga kõige parem: kui tahate Tigapuule raha anda, siis tulge tasakesi härra Mauruse juure ja ütelge temale nelja silma all — unter vier Augen, verstehen sie — et härra Tigapuu tahab omad raamatud, tekid ja padjad panti panna; kuipalju võin ma nende eest anda? Sest need raamatud, tekid ja padjad polegi ehk tema omad, vaid on kellegilt laenatud, sest tema omad tekid ja padjad on ehk juba pandimajas. Nõnda peab tegema. Muidu annab noor inemine teisele noorele ikka liiga palju…“
Pika rääkimise tulemuseks oli see, et Indrek jutustas puhtsüdamlikult niihästi rahalaenamise, samuti ka Karskuses käimise.
„Ma ju ütlesin kohe, et Tigapuul pidi rohkem raha olema!“ hüüdis direktor võidurõõmsalt. „Härra Maurus tunneb oma Tigapuud! Aga et teie temale korraga terve rubla laenate, seda poleks ma uskunud. Pikkust ikka see vanajumal teile on annud, kui ometi seda va arunatukest ka tuleks. Aga pole viga! Küllap tuleb ka aru! Tigapuud õpite varsti tundma, misuke kelm tema on. Sest et ta kelm on, selleks vana härra Mauruse sõna. Aga muidu on ta aus ja truu, mitte nõnda, nagu mõned teised siin — lihtsalt kelmid ja muud midagi. Nii et hoidke end nende eest. Tigapuu vähemalt ei varasta , aga teised lähevad ka vargile. Sellepärast peab rumalamaid hoiatama, sest teie olete nüüd juba targem, olete oma rublast ilma. Aga mis peab härra Maurus temaga tegema, kui tal on vaesed vanemad ja rikas onu, kes ausasti maksab ja palub: „Võtke mis võtate, aga ärge tehke noort inimest õnnetuks.“ Siit te näete, kui raske on minusugusel vanal hulga poiste direktor olla. Saadetakse sulle mõni Tigapuu kaela ja see tahaks kõik su poisid Tigapuudeks teha. Aga isad ja emad, onud ja tädid tahavad, et härra Maurus teeks nende poistest tudengid, kes ei pandiks oma raamatuid, tekka ja patju. Aga Tigapuu pandib ja õpetab ka teisi pantima. Hea veel, kui omad, aga võib ka teiste omi. Sest miks mitte ka teiste omi, kui rubla antakse ja kui omal midagi pantida ei ole!“
Direktor naeris heasüdamlikult. Ka Indrek katsus kaasa naerda, sest ta püüdis end vastu tahtmist uskuma panna, et temaga heidetakse halba nalja.
„Nüüd võite minna,“ ütles direktor lõpuks. „Aga hoidke seda endale, mis meie kahekesi rääkisime. Härra Maurus usaldab teid, sellepärast räägib ta nõnda. Teie olete juba suur ja pikk, teil on inemise aru peas. Maal on veel ausaid inemisi. Olete kuulnud, kui ausad olid meie esivanemad? Nad valisid omale kuningad ja saatsid nad siis sakste juure lossi, kus nad kõik ära tapeti . Nii ausad olid meie esivanemad ja nõnda jäime ilma kuningata ning oleme seda tänapäevani. Aga siis saime Vene keisri varju alla, minu kool sai ka, — ja nüüd olemegi tema varju all, muidu oleks saksad härra Mauruse kooli juba ammugi kinni pannud… Nii siis — hääd ööd, hääd ööd! Minge magama, minge kohe magama.“
Millal Tigapuu ilmus, seda Indrek ei teadnud, sest tema magas ülal Siberis, Tigapuu all. Aga järgmisel hommikul püüdis ta kohe Indreku kinni, tõmbas ta hõlmapidi kuhugi tühja klassi nurka ja ütles:
„Miks sa mind ei oodand?“
„Ma ju ootasin küll, aga sa ei tulnd ju,“ vastas Indrek.
„Oli see ka mõni ootamine , ainult kella poole üheteistkümneni. Aga ise tahad olla sõber. Mina jooksen Karskusse, sind ei ole! Jooksen välja, et ehk oled väljas, jalutad värskes õhus, aga mitte midagi. Käin, vahin, piilun, aga mis ei ole, see ei ole. Usu või ära usu, aga see on esimene kord minu elus, kus mul on niisuke sõber. Ja selle viisin ma juba peaaegu esimesel päeval oma rahaga üle jõe. Ükskõik et maksin ainult kopika, aga iseenda eest pidin sinu pärast teise kopika maksma ja see on juba kaks kopikat ning kaks kopikat pole enam üks. Ja selle eest sain ma nüüd vanamehe käest peapesu . Ehk kui see jääks sellega, aga ei, hakkab täna tingimata uuesti, mina teda tunnen. Muidugi, sinugi vastu siunas ta mind, eks?“
„Ei,“ vastas Indrek sõnakehvalt.
„Mis sa tühja lorised!“ hüüdis Tigapuu. „Tema siunab mind ju kõigi uute vastu, sest et mina kaitsen uusi, kaitsen ja vastutan nende eest. Rahast küsis muidugi?“
„Rahast küsis,“ kinnitas Indrek.
„Sa ütlesid, et tegime ilusasti pooleks?“
„Ei, vaid ma ütlesin, kuis asi tõesti oli,“ seletas Indrek. „Milleks valetada.“
„Inimene, sa oled tõesti hull!“ karjus Tigapuu. „Sind ei või ka põrmugi usaldada! Jumala eest, siga ja muud midagi!“
„Kuis nii?“ küsis Indrek äkki tõsiselt, peaaegu kurjalt.
„Ta küsib veel!“ hüüdis Tigapuu. „Mis siis veel muud kui siga. Siga, kes teiste peale keelt kannab! Nuuskur! Nüüd ma alles mõistan õieti, miks vana esteks raha sinu kätte andis. Sa oled ju Lible ja Kopfschneideri paarimees.“
Viimased sõnad rääkis Tigapuu Indrekule juba kuklasse, sest see oli pahaselt ümber pöördunud, et klassist välja minna. Aga enne kui see sai sündida, haaras Tigapuu tal käsivarrest kinni ja ütles:
„Kuhu sa jooksed, kui sa aus mees oled! Tule siia, seletame asja ära.“
„Minul pole midagi seletada, jäta mind rahule,“ viskas Indrek üle õla tagasi ja tahtis oma minekut jätkata.
Nüüd haaras Tigapuu tal veel kõvemini, peaaegu vihaselt käsivarrest kinni, aga siis sündis midagi, mis oli vististi ootamatu mõlemale poolele. Kui Indrek seda hiljem tagant järele meelde tuletas, siis ei võinud ta öelda, oli see sündinud meelega või kogemata . Nimelt silmapilgul, kus Tigapuu kõvemini tal käsivarrest kinni haaras, tegi tema kärsitu või vihase liigutuse, nõnda et labakäsi käis Tigapuule vastu nägu.
„Kurat!“ möirgas Tigapuu. „Mida siis see peab tähendama? Kaklema, mis? Minuga kaklema? Minule, Tigapuule, vastu nägu? Jalamaid palu andeks ehk…“ Tigapuu oli juba ukse pool ees ja sulges tee.
„Saad veel, kui mind rahule ei jäta,“ vastas Indrek vihaselt. Aga järgmisel silmapilgul sai ta rusikaga hoobi lõua alla ja ta oleks seljaga vastu seina prantsatanud, kui mitte käsi poleks ebateadlikult laualt tuge otsinud, kust juhuslikult pihku jäi lahtine klapp , nagu neid igas klassis nii mõnegi laua küljes leidus. Ühes selle lahtise klapiga mütsatas ta ikkagi vastu seina. Põrutusest ja vihast lõi tal silmade ees kirjuks ja, kui Tigapuu talle uuesti lähenes, valas ta temale kättejäänud lauaklapiga otseteed pähe, ilma et endale oma teost aru oleks andnud. Tigapuu langes maha nagu niidetud ja jäi lamama. Juustesse ilmus veri, kust valgus näole. Indrek seisis, nagu oleks ta ise selle riistapuuga pähe saanud, mida ta ikka veel käes hoidis. Äkki tormas ta klassist välja. Ta ei teadnud, kuhu minna või mis teha, tahtis ainult tormata, joosta. Vististi oleks tema jooks lõppenud ülal direktori ukse taga, kui mitte juhuslikult teele poleks sattunud härra Ollino, kes ta kinni pidas ja rahulikult küsis:
„Mis on? Mis on juhtunud? Teil pole ju nägu ees ollagi.“
„Lõin Tigapuu maha,“ vastas Indrek ja purskus ise ei tea miks nutma .
„Miks? Kus? Millal siis?“ päris Ollino.
„Praegu… seal… klassis,“ vastas Indrek.
Nad läksid õnnetusepaigale. Kohutav teade käis kulutulena läbi ruumide ja uudishimulikke nägusid sadas kui vihma kokku. Õnneks kõlises samal silmapilgul kell ja Ollino käratas poistele:
„Sööma! Silmapilk! Et ma ainustki nägu enam ei näe!“
Nõnda olid nad varsti kahekesi ja läksid klassi, kus pidi lamama mahalöödud Tigapuu. Aga see istus juba pingil , just seal, kus puudus klapp, ja pühkis näolt verd.
„Hoidke uks kinni, et keegi sisse ei pääse,“ ütles Ollino Indrekule.
Kuradi tõbras, lõi teine lauaklapiga pähe, selle katkisega,“ vandus Tigapuu. „Olen vanale küll öelnd, et lauad peaks laskma ära parandada muidu võib õnnetus juhtuda, seal ta nüüd on. See, siga, ei oska ju veel õieti kakelda , kohe klapiga. Ja vist serviti, sest muidu minu pea ei karda…“
Kuuldes Tigapuud nõnda rääkivat, kui Ollino tema vigastust vaatles, kadus Indrekul hiljutine hirm ja haledus jäljetult ja tal tõusis tundmus, et ta võiks Tigapuule ka tulevikus millegagi pähe valada, kui aga oleks paras juht. Aga samal silmapilgul välgatas mälestuses kuski kaugel haljas kartulipõld ja seal aietas maas värskel mullal keegi vana naine ning eemal seisis mingisugune mossitav poiss — suur ja tugev, suurem ja tugevam kui Indrek.
„Minge kastke see pesuköögis külma veega märjaks,“ ütles Ollino ja pistis Indrekule oma taskuräti pihku. Nõnda hajus kauge nägemus ja algas jällegi tegelik elu. „Ruttu!“ hüüdis Ollino talle järele, lisades juurde: „Ja mitte kellelegi sõna, mõistate!“
„Mõistan!“ vastas Indrek ja ruttas mööda koridori pesuköögi poole. Aga seal ootas teda Lible paari teisega, kes kõik põlesid uudishimus.
„Mis seal on?“ pärisid nad. „Kellega see on? Milleks see rätik?“
„Et küsijal suu siduda,“ vastas Indrek ja ruttas tagasi.
„Suur loll!“ hüüdsid poisid talle järele.
Klassis uuris Ollino Tigapuu pead.
„No mis on?“ küsis see.
„Tõepoolest vist pisut serviti läind,“ arvas Ollino. „Pikk punane triip .“
„Seda ma arvasin kohe, sest ega lapiti mind nõnda maha võta,“ ütles Tigapuu. Indrekut nähes ütles ta: „Tola, siis kohe serviti. Ega see ometi oina pealuu ole. Sa ei mõista ka põrmugi nalja.“
Härra Ollino püsis sootuks rahulikuna, nagu oleks tegemist päris hariliku asjaga. Ainult, kui ta oma valkjate, kivinenud silmadega Indrekule otsa vaatas, oleks seal nagu midagi pisut helkinud. Ja Indrekule tundus, nagu polekski see helk väga halb. Ta mõtles nagu midagi öelda, aga samal silmapilgul kisti uks lahti ja direktor astus sisse. Nähtavasti oli talle juba sõna viidud .
„Mis siin on?“ küsis ta Ollinolt.
„Pole midagi,“ vastas see rahulikult. „Paas ja Tigapuu hullasid ja Tigapuu kukkus oma pea vastu lauaserva veriseks, muud midagi. Tühine asi, väike kriimustus .“
Aga direktorit see seletus ei rahuldanud, ta nõudis täiendavaid teateid. Need andis Tigapuu niisuguse täpsuse ja tõenäolisusega, et direktor pidi teesklema, nagu usuks ta, mis räägitakse. Aga kui tunnid olid juba alanud, kutsuti Indrek klassist välja direktori juurde.
„Teie olete ainuke aus inemine, kes mulle tõtt räägib,“ algas härra Maurus. „Teised kõik valetavad. Ka härra Ollino valetab, tema ka; ainult tema teeb seda hea pärast, ainult hea pärast. Sellepärast ütelge nüüd teie mulle, mis teil hommikul Tigapuuga oli, sest et teil tõesti midagi oli, seda teab härra Maurus päris kindlasti. Kuidas sai Tigapuu pea veriseks?“
Indreku süda lõi värisema. Mitte et ta oleks kartnud oma tegu üles tunnistada ja, kui vaja, selle eest ka karistust kanda, vaid hoopis midagi muud valdas tema meeli. Kui Ollino ja Tigapuu hoiduvad ehk tõepoolest kokku ja varjavad vana eest sündmuse tõsist käiku ning kui tema ta ometi välja lobiseb, milleks peab siis seda nimetama? Kas ei ole see tõesti juba pisut keelekandmine või peaaegu nuuskimine, nagu teeb seda mõni Lible või Kopfschneider, kes piiluvad pesukojas, uste taga, läbi lukuaugugi, et siis tuhatnelja direktori juurde joosta rääkima? Indrekul tundus lõpuks ainukese lohutusena: asi puutub ju isiklikult temasse ja iseendaga võib ta teha, mis tahab. Teised võivad salata , kui nad tahavad, tema ise ei salga.
Nõnda otsustas ta ja jutustas direktorile kõik, et saaks kogu jandist ükskord ometi lahti.
„Ma mõtlesin kohe,“ lausus direktor, kui Indrek oli lõpetanud, „et kuis siis hullamisega, sest Tigapuu ei hulla ju, tema läheb kohe kaklema. Aga ma ei saa ikkagi veel aru, miks te siis kohe nõnda vihastasite, teil on ju nii hääd silmad.“
„Ta sõimas mind,“ ütles Indrek, kes oli tahtnud sõimusõnad maha vaikida.
„Seda ma usun,“ rääkis direktor. „Tema on kange sõimama. Kohe — keelekandja, pealekaebaja, nuuskur, äraandja! Mis ta teile ütles?“
„Kõike seda ütles ta mulle,“ lausus Indrek vastu tahtmist.
„Ah juba kõike seda!“ imestas direktor nagu üllatatult ja uudishimulikult. „Ega te ometi temale öelnud, mis meie isekeskis rääkisime? Olete teie küll rumal! Pidage meeles: vaikida, vaikida, vaikida! Vaikige üks kord, vaikige kaks korda, vaikige kolm korda, vaikige kui hull, nõnda peate teie vaikima härra Mauruse majas, sest muidu kõik hakkavad teid sõimama, nagu sõimas teid Tigapuu. Ja ütelge nüüd ise, mis võib härra Maurus sinna parata, kui terve kool hakkab teid nõnda sõimama. Mis võin mina vanainemine selle noore hulga vastu. Aga teinekord olge ettevaatlikum; lauaklapiga ei tohi lüüa, liiatigi kui mõtlete serviti, sest nõnda võite inemise maha lüüa ja Siberisse minna. Mitte meie Siberisse, mis ülal, vaid sinna teise, mis kaugel, õnneks oli seekord Tigapuu pea, see on kõva, see on väga kõva, see oli teie õnneks. Jumala tahtmine, et Tigapuu pea. Kõigil inemistel pole Tigapuu pead; sellepärast ikka ettevaatlik olla, ikka ettevaatlik! Aga sest pole midagi, et ta teid sõimas, sest teie pole miskit kurja teind, olete aidand mul ainult kooli valitseda. Sest kuidas peab härra Maurus oma esimese järgu kooli valitsema, kui kõik valetavad ja ükski tõtt ei räägi. Nõnda on härra Maurus oma koolis viimaks ainuke inemine, kes midagi ei tea. Saate aru: härra Maurus ei tea midagi ja peab valitsema. Mis te arvate, kas te oskate valitseda, kui te mitte midagi ei tea? Härra Maurus ei oska, sest tema on vana. Sellepärast peab tema ka teadma, kui teised teavad. Aga kuis ta saab teada? Ausate inemiste lapsed tulevad ja räägivad — räägivad härra Maurusele tõtt. Ja kui keegi on nii aus, et ta räägib tõtt, siis hakatakse teda kohe sõimama, taga kiusama , sest tõtt ei armasta keegi. Ainult vana härra Maurus armastab, tema küll. Sest tema teab, et tõe ja tõearmastuse varal seisab maailm ja härra Mauruse suur kool ülal. Kes tõde ei armasta, see peab hukka minema, aga meie kahekesi ei lähe mitte hukka, meie mitte, sest meie armastame tõde, kuigi meid sõimatakse.“
Direktor naeratas nagu kohtlaselt, kui ta Indreku juurde astus ja talle mõned hõberahad pihku pistis. Kunagi varemalt polnud Indrek niisugust raha oma peos hoidnud : nad tundusid nagu libedatena, limastena, külmadena, kuigi olid tõepoolest soojad ja kuivad. Niisugune imelik raha oli see, mis direktor talle pihku pistis.
„See on teile selle eest, et olete aus inemine, ausate vanemate laps,“ ütles ta ja tahtis selles mõttes midagi edasi rääkida, kuid äkki muutis ta tooni ja hakkas täiesti ootamatult Indrekuga tõrelema.
„Sina koer,“ hüüdis ta, „tuled maalt siia; nagu oleks siin mõni kõrts või trahter !“
Ja parajasti sel silmapilgul, kui uksele koputati ja Lible uudishimulik nägu selle vahel nähtavale tuli, andis direktor kahe käega Indrekule müksu rindu.
„Uks kinni!“ hüüdis direktor Liblele, kes muidugi ühes mõne teisega ukse taha kuulama jäi. Ja Indreku poole pöördudes, jätkas direktor: „Sina hull inemine. Sinu ühe pika pärast pannakse viimaks mu kool kinni. Aga kuhu peavad siis mu poisid minema ja mis saa siis eesti rahvast, kui härra Mauruse kool kinni pannakse? Kas ma pean klassi minema ja kõigile ütlema: hoidke Paasi eest, sest temal on pikk kasv ja lühike aru? Või pean ma teid kohe hullumajja saatma ? Sest kuhu mujale kõlbate teie! Aga minge nüüd oma klassi; pärast tunda ma vaatan, mis teiega teha.“
Viimaste sõnadega pistis ta veel paar rahatükki Indrekule pihku, aga need olid veel ilgemad kui eelmised. Kui Indrek ukse juba avas, hüüdis direktor talle järele:
„Kas te saate nüüd aru, et härra Maurusel on õigus?“
„Saan,“ vastas Indrek läbi hammaste ja see sõna oli tal raskem hääldada kui kõik teised sõnad, mis tänini tema suust läbi käinud. Ta tundis end äkki sedavõrt piiratuna vale, pettuse ja silmakirjalikkusega, et tal hakkas otseteed kehaliselt valus . Paigas, kus harilikult üksi ollakse ja kuhu ainult naised armastavad paarikaupa astuda, mässis ta saadud raha paberisse ja tahtis ta siis läbi augu alla visata . Aga äkki tuli tal uus mõte ja ta pistis raha tasku.
Klassis oli Lible mesilasena Indreku ümber ja aina tundis ta selle vastu huvi, mis tema ja Tigapuu vahel sündinud.
„Las teised jutustavad, miks siis just mina,“ ütles Indrek.
„Teised ei tea ju,“ vastas Lible lihtsalt.
„Aga mina ei mäleta,“ muigas Indrek.
„Väikesele Liblele ütleb suur Loll ikkagi,“ mangus poiss, aga Indreku suu jäi lukku.
Pärast tunde läks Indrek Tigapuud vaatama, kes lamas voodis, rätik ümber pea.
„Oled sina küll merimõrtsukas!“ hüüdis Tigapuu talle peaaegu heasüdamlikult vastu. „Kohe lauaklapiga. Aga targasti tegid, et mitte vastu nägu. Sellest tunnen, et oled ikkagi sõber. Ainult — oleks nüüd paar õlut või midagi muud, see maitseks. Mina sain eile täiesti lagedaks. Kui sinul leiduks, siis jooksime lepitust ja olekski kõik unustatud.“
Sõnalausumata võttis Indrek direktorilt saadud raha ja pistis ta Tigapuule pihku.
„Rohkem ei ole,“ ütles ta, „lepi sellega.“
„Ei noh, sina oled siiski täismees!“ hüüdis Tigapuu raha nähes. „Kakle, mis kakled, aga sõprust ära sureta! Kutsu silmapilk Jürka.“
Kui see tulnud ja raha ning tarvilised juhatused saanud toodava õlle, saia ja suitsuvorsti, nimelt just suitsuvorsti kohta, jäid Indrek ja Tigapuu kahekesi.
„Vana on sind esteks pinninud,“ ütles Tigapuu. „Ega sa meid ära annud?“
„Ei,“ valetas Indrek. „Aga tema nähtavasti ei usu meie seletust.“
„Muidugi ei usu,“ ütles Tigapuu. „Tema ei usu midagi, räägi nii või teisiti. Tema on õpetajaks tudeerind, sellepärast. Õpetajad ei usu ükski, sest nemad peavad piibelt õppima ja piibel ei ole tõsi. Oled sa seda enne kuulnud, et piibel ei ole tõsi?“
Ei, seda polnud Indrek veel mitte kuulnud.
„Noh, siis kuuled seda minu käest esimest korda,“ ütles Tigapuu. „Minule seletas Timusk, sest temal on need asjad selged kui vesi. Nii et sõbra poolest olgu ka sinul teada: piibel on vale ja võlts ja kui õpetaja teda kangesti õpib, siis ei usu ta varsti enam mitte kui midagi. Tõtt ka enam ei usu, sest tema arvab, et tõtt ei olegi enam olemas, kui piibel ei ole tõsi.“
„Kuis ta siis õpetajaks hakkab, kui ta ei usu?“ küsis Indrek huvitatult, sest olgugi et Tigapuu seletused tundusid talle ennem haigest peast tõusnud sonimistena kui tõena, ometi tahtis ta seda küsida.
„Hakkab muidu niisama, hakkab ilma usuta, kui aga hea suuvärk. Usu või ära usu, peaasi et oskad enese ilusasti välja rääkida. See on elus kõige tähtsam, seda pead sa teadma. Sellepärast õpitaksegi jutlust ütlema — et oskaks ennast välja rääkida, nagu mina täna vanale. Lasin kui piiblist! Kui mina kord tudengiks saan — ja seda saan ma kindlasti — siis hakkan ma õpetajaks, sest mina oskan…“
Jürka jõudis oma kandamiga pärale ja sellepärast polnud Tigapuul enam aega oma lauset lõpetada. Esimesele pudelile, mille Jürka lauale pani, lõi ta kohe paar korda peoga põhja alla ja sai nõnda temalt korgi kätte. Ta tõstis pudeli suule ja jõi. Siis vaatas ta teda vastu valget, ulatas Jürkale ja ütles:
„Sinule toomise eest! Sakuskat ka,“ lisas ta juurde ja andis Jürkale saia ning vorsti. „See on vaikimise eest. Ja valva, et vana ootamata ei tuleks. Mõistad!“
„Saab tehtud,“ vastas Jürka, kui oli siinsamas pudeli tühendanud ja suupisted tasku toppinud.
Tigapuu sõi suure isuga. Süües ja juues tal tuju aina tõusis. Ja jutt võttis hoogu, nagu hakkaks tal õlu pisut pähe.
„Ühte pead sa teadma,“ rääkis ta, „sinu päästis ainult see katkine laud, muidu oleks ma su tuimaks löönud. Sest ainult jõud ei aita, peab oskama kakelda. Kaklemine on suur kunst , väga suur! Aga sinust võiks asja saada, jumala eest, ainult jooma peaksid õppima. Siis võiksime kahekesi kas või vaksalitäie välja lüüa. Ja seda pead sa teadma, et kui ma täna oleks täis olnd, siis poleks see lauaklapp mulle midagi teind. Jumala tõsi, mitte midagi! Purjus pea peale ei hakka miski. Anna või terve lauaga pähe. Ainult jalgel võtab pisut tuikuma, see on ka kõik. Isegi Ollino ei tihka mind hästi puutuda, kui olen parajasti täis. Aga teistega — muudkui natist kinni ja tuuseldab. Vana näitab ja Ollino tuuseldab, sest vana ise kukub näpuga lükkamisest ümber. Tema karjub ainult, karjub ainult suure häälega, nagu ütleks teine jutlust. Aga sest pole midagi, et karjub. Karju sama suure häälega vastu ja tee mõni aken uulitsa poole lahti, seda ta kardab ja juba lasebki teine jalga. Häbeneb, sest see on tema kool, mitte sinu ega minu. Igaüks häbeneb oma kooli pärast. Sest kool pannakse kinni, kui kõik nii suure häälega karjuvad. Kui vana üksi karjub, sest pole midagi, sest tema on direktor ja direktoril peab suur hääl olema, muidu ei saa ta ju juhatada . Väikse häälega ei saa juhatada. Minul on ka suur hääl, kui ma klassis juhatan. Sa peaksid mind siis kuulma. Aga mõtle ometi ise, mis oleks, kui kõik hakkaks karjuma , nagu oleks nad direktorid ja juhataks! Kool pandaks kohe kinni. Jalamaid! Sellepärast siis, kui tahad, et vana kardaks, hakka karjuma, nagu oleks sina direktor, mitte tema. See olgu sulle sõpruse poolest õpetuseks. Aga ühte pead sa meeles pidama: niipea kui ilmub Valge, siis pea lõuad, sest kui tema juures karjuma hakkad, ei lausu ta sõnagi, vaid teeb sulle kohe ühe ära. Ja tead, kui juba tema sulle ühe ära teeb, siis teist sa enam ei taha, niisugune on tema tegemine. Aga muidu on ta sõbramees, nagu tänagi. Head inimesed on ikka nõnda, nemad karjumist ei salli. Iseasi kaklemine, seda võib vaikselt. Sina oled ka hea inimene, hea südamega, sest ega sa muidu kohe lauaklapiga, nii et oled korraga tuim . Õige ta ongi! Mis sa ikka tühja jändad, kui oled hea inimene. Vana on teisiti, tema närib sind päevade kaupa. Ikka: „Kas on härra Maurusel õigus, kas on?“ Aga, armas inimene, kui sa ise tead, et sul õigus, milleks siis veel teistelt küsida. Mina ei küsi kunagi, kui mul on õigus, aga vana küsib. Hirmus tüütu! Sest mõtle ometi, kuhu see meid viiks, kui me aina üksteiselt küsiks, kellel on õigus. Parem rüüpa oma pott õlut ja pista nael või pool suitsuvorsti peale. Hoopis teine küsimus, kumb võitis. Aga seda ei küsi vana kunagi. Ja tead miks? Tema ei võida kunagi, mitte kunagi. Sest kuis võiks ta meid võita? Koolist välja visata? Aga on see siis võit? Isegi sellest poleks tal võitu, kui ta minu välja viskaks, sest siis jääks ta oma rahast kindlasti ilma, mis ma talle kahe viimase aasta eest võlgnen. Olen ma aga siin edasi, siis ehk maksab onu viimaks, kui ma õppima hakkan. Ja seda ma võin ometi. Seda teab vana ja sellepärast pole tal kuidagi võitu loota , võib ainult oma rahast ilma jääda. Samuti ka meil kahekesi. Noh, täna võitsid sina, kindlasti sina, aga kes nüüd sööb ja joob? Kas sina? Ei, vaid mina, sest mina kaotasin. Ikka sööb ja joob see, kes kaotab, nii et üks saab võidu, teine söögi ja joogi. Sest milleks peaks see sööma ja jooma, kes sai võidu juba niikuinii! Tema vaatab pealt, kui teine sööb ja joob. Nõnda on ilmas seatud. Kel õigus, see peab sööma, ja minul on täna kahtlemata õigus, sest oma sõpru ei tohi ära anda, see on kindlam kui kindel. Aga see on äraandmine, kui keegi lubab oodata ja ometi ei oota. Iseasi, kui pole sõber. Siis ära oota. Aga kui oled juba kord sõber, siis peab ootama, liiatigi kui ei tea, kus sõber on. Tead sa, kus ma olin? Ei? Aga vana teab, nuusutab ja teab. Nii kui nina juure pistis, kohe karjuma: „Šinder, sa tuled tüdrukute juurest!“ Tema tunneb seda lõhna, oo, see vana tunneb! Tahad, ma võtan su teinekord kaasa? Aga ma näen juba su näost, et sa ei taha. Hea siis küll, ega ma peale ei käi, sest seal on raha vaja. Aga vana juttu selles asjas ära usu, tema hirmutab muidu. Tema hirmutab ja kohutab ikka muidu. Näituseks minugagi. Tema hoiatab poissa minu eest, ütleb, mina olla suli ja jumal teab mis. Aga mis olen ma teind? Ainult ühelt või teiselt pisut raha laenuks võtnud. On siis inimene sellepärast kaabakas, et ta laenab? Aga siis on ju see, kes laenu annab, ka kaabakas, sest ega mina ometi muidu võtta ei saa, kui teine ei anna. Eks ole nii? Räägin ma tõtt? Aga peaasi on ju, et laen ära maksetakse. Ja mina maksan omad laenud. Las ma aga saan tudengiks, siis maksab onu kõik mu võlad. Aga mis veel kindlam: las onu sureb ära, siis saan mina tema ainukeseks pärijaks ja maksan oma võlad. Sina saad siis ka oma rubla kätte. Ja see sünnib varsti, sest onu on suhkruhaige . Tead, mis see on? See on see, et kõik muutub suhkruks, kõik, terve onu, ja siis tuleb surm. Sest kuis sa veel elad, kui oled üleni suhkrust , suhkur on ju surnud. Nii siis — niipea kui onu muutub üleni suhkruks, maksan mina oma võlad. Seni hoia tekk ja padi alles, pandimajasse ära neid vii ja teistele ära müü. Esiotsa pole sul neid veel tarvis, sest külmad ei tule niipea, ei tule võib-olla enne jõuluid, nii et nad seisavad sul jõude ja on ennem tüliks kui kasuks. Sellepärast võiksid nad esiotsa minule magada anda, nii lihtsalt sõbramehe poolest. Mitte et mina neid sinult tagasi tahaks, seda mitte, sest tekk ja padi jäävad endiselt sinu omaks, ainult et mina magan nendega. Peaks aga külm tulema, siis on teine asi. Seks ajaks saab ehk minu pea juba terveks, võin ta kas või puupakule panna, aga nüüd on teiste ees pisut piinlik — haige pea ja patja ei ole. Pealegi tahtsin veel sulle midagi öelda, sel korral unustasin. Minul on ju üks imelik pea, tema ei hoia midagi kinni, niisuke on ta. Kuipalju olen ma pidand tema pärast kannatama ! Lihtsalt kole! Aga mis teha, pea ju otsast ära ei käi, et keeraks uue asemele. Nõnda see siis sündiski, alles pärast tuli mul meele, kui polnud enam midagi parata. Tahtsin sulle juba eile öelda, aga unustasin ka eile, nii et alles täna teen seda. Iseenesest on see muidugi üsna tühine asi, liiatigi kui mina nendega edasi magan, nagu ma polekski neid panti pand. Õieti polegi tekk ja padi päriselt minu omad, kui asja peale hästi piinlikult vaadata, sest mina sain nad kellegilt teiselt — ka pandiks, sest muidu poleks ma neid milgil teel vastu võtnud — see on minu mood. Kui pandiks, siis küll. Aga kui nüüd see teine tuleb oma panti välja lunastama, siis pean ma talle ometi ütlema, kus tema tekk ja padi on. Või arvad sina, et ei? See oleks pettus, sest ma ju tean, kus tema asjad on. See oleks peaaegu vargus ja vargaks võidaks pidada sind, sest see mees ütleks, kindlasti ütleks ta: „Ära võta võõrast varandust panti, sest võõra vara pantivõtmine on sama hea kui varastatud asja ostmine : asi võetakse sinult ära.“ Kui vana sellest kuuleb , saan mina muidugi oma jao, aga asjad on sul ikkagi läind, nii et parem on, kui sa oma sõpra sisse ei veagi. Nõnda siis ei kaota sa kuigi palju, kui sa nad minule praegu magada annad, olgugi nad tõelikult sinu omad. Sest et ma nende pealt sinu käest rubla sain, seda ei salga ma kunagi… Sellest sa nüüd näed, mis võib pea inimesega, üks pea mitme inimesega teha, kui ta midagi ei mäleta. Sellepärast hoia, et sa enam lauaklapiga kellegile pähe ei löö. Ja ära lase ka endale pähe lüüa. Sest kui inimene mäletab, siis ei hakka ta ometi võõraid asju pantima või ta on püsti hull. Õige! Nüüd tuleb meele: selle teki ja padja sain ma siis omale magada, kui omad pandimajasse viisin. Just nõnda! Homme või tunahomme toon nad sealt ära ja siis pean niikuinii võõrad tagasi andma. Sellepärast siis, kui sa ei taha võõraid asju pantida, harjuta meelespidamist, see on kõige tähtsam. On niisuke kunst , mis kasvatab meelespidamist — mnemoonika! Seda peab aegsasti õppima. Kui sa kusagil seda sõna näed, siis tea, see ongi seesama. Kõvendab mälu! Minul on ta kole nõrk! Tõenduseks võõras tekk ja padi Siberis sinu asemel. Tahad minna neid kohe tooma? Võib ka kohe. Jah, mnemoonika, mnemoonika, pea meeles!“ hüüdis Tigapuu järele, kui Indrek läks tekki ja patja tooma, sest äkki tundis ta, et mida varem ta neist vabaneb, seda parem.
VII.
Sekeldused Tigapuu ja direktoriga mõjustasid Indrekut kahtepidi — teda ennast isiklikult ja tema vahekordi teistega. Tahes või tahtmata ta oli pidanud heitma pilgukese neisse oludesse ja inimestesse, kus keskel tal tuli elada ja teotseda. Ta hakkas aimama , et kui ta ei tahtnud sattuda igasugusesse tühjatähja ega raisata oma viimseid väheseid nii hädatarvilikke kopikaid, siis ta pidi hakkama talitama teisiti. Ta pidi õppima teisiti elama, kui oli elanud kodu või kirjutaja juures, kus oli tegemist ainult vana Maiega või paari poepoisiga, kes otsisid tema tutvust.
Varsti märkas ta, et tema kipub üksi jääma. See olenes temast endast, aga ka teistest. Tema ise eemaldus neist, keda Tigapuu oli tembeldanud keelekandjaiks ja äraandjaiks, kuigi ta täies ulatuses ei taibanud, mis peitus tõeliselt nende sõnade taga. Aga igakord, kui tal meelde tuli see raha, mis direktor talle tol korral pihku surus ja mille ta pärast andis Tigapuule, tundis ta, et ükskõik mis ka siin peituks, tema seda ei tee. Ometi näisid paljud arvamisel püsivat, nagu kuuluks tema Lible ja mõne muu selletaolise kilda, sest igakord, kui kusagil ninapidi koos saladuslikult vadistati, jäädi kohe vait või mindi lihtsalt laiali, kui Indrek tahtis sinna läheneda. See mõjus temasse nõnda, et ta lahkus klassis Lible naabrusest ja otsis endale mingil ettekäändel uue paiga. Ja kui ka see ei aidanud, vilistas ta kõigele, tõmbus iseendasse ja hakkas seltsi otsima ainult tööst. Seda oligi niipalju, et ta õieti veel ei mõistnudki, kuipalju teda oli. Nõnda kadusid päevad. Ja kui ükskord arvamusele jõuti, et Indreku eest pole vaja midagi varjata, ja kui hakati otsima tema tutvust, siis oli tema omale juba paremad seltsimehed leidnud raamatute näol.
Selles oli talle ehk kõige rohkem abiks olnud härra Koovi, kelle juurde ta kauase kõhklemise järele lõpuks ometi läks abi otsima ladina keele õppimises. Indreku süda värises, kui ta uksele koputas.
„Kes seal on?“ küsis seest nagu unine ja tusane hääl, ja kui Indrek selle peale oma nime oli öelnud ning seletanud, mida ta soovib, vastati endiselt:
„Ma magasin parajasti.“
„Palun siis vabandust , ma tulen mõni teine kord,“ ütles Indrek.
„Milleks teine kord,“ rääkis tõre hääl seest, „niikuinii on mu lõunauinak segatud . Tulge sisse, mis te seal ukse taga karjute! Uks on ju lahti.“
Indreku sisse astudes lamas Koovi alles oma triibulise vaibaga kaetud vanas puuvoodis, mis krägises lamaja liigutades haledasti. Jalad ühes saabastega olid tõstetud jalutsi otslauale.
Umbes pool tundi istus Indrek siin väikeses toas, kus valitses peaaegu ainult raamat, sest tema asus laeni ulatuval riiulil, laual, aknal , toolidel, põrandal. Igal pool! Ja kui ta tõusis, et minna, ütles Koovi:
„Peab rohkem tööd tegema! Meie vanad ei jõua muidu kuhugi. Tehke, nagu ütleb direktor: õppige vaimustusega, õppige nagu hull, sest selles on temal õigus. Ja kui tuupimisest tülpite, siis sähke, võtke see siin ja lugege. Vene keelt te ju niipalju oskate, et aru saate.“
Ta ulatas Indrekule mingisuguse paksu raamatu.
„Ja pange raamatule paber ümber, muidu määrite ära, sest raamatut peab hoidma,“ õpetas ta ning, kui Indrek juba ukse avas minekuks , kordas ta:
„Lugege, lugege, lugege ja jätke need jandid selle Tigapuuga ja ka vana endaga. Ka temaga,“ kinnitas ta.
„Ma olengi juba jätnud,“ ütles Indrek.
„Seda parem,“ vastas Koovi.
Oli ka teisi vanu, kes käisid vahete-vahel Koovilt ühes või teises asjas abi või nõu otsimas. Nendelt kuulis ta temast endast lähemalt. Sauniku poeg, kihelkonnakooli kaudu vallakooliõpetajaks, kuidagi linna asunud , seal soodsamais oludes edasi töötanud, kuni sooritanud küpsuseksami. Praegu alles ülikoolis, ise juba neljakümnene. Selle kõrval annab siin tunde, esineb seltsides teaduslikkude kõnedega, käib mingisugustel koosolekutel, ajab mingisuguseid asju, mis ehk temasse kuidagi ei puutu ja mis teda võib-olla põrmugi ei huvita, aga ajab, ajab muidugi maksuta, nagu annab juhatust Indrekule ja mõnele teiselegi. Ajab sellepärast, et on kuidagi sattunud asjade keerdu, et teised veavad ja tema ei saa vastu panna. Kirub mõnikord maapõhja igasuguse kõrvalise tühjatähja, mis ei lase elulisemat ja tarvilisemat teha, aga tallab tuult edasi, nagu oleks see tema saatusevanne, millest vabanemiseks pole lootust. Rähkleb nõnda varasest hommikust hilise õhtuni ja teenib vaevalt niipalju, et jätkub ulualuseks, viletsaks kehakatteks ja vahete-vahel mõne raamatu ostmiseks , mida armastab ehk ilmas üle kõige. Tema sagedamaks kaaslaseks on Timusk, kellega istub einestades kõrvuti õpilaste lauas , süües nendega ühist „lõrpi“. Ka Timusk kuulub ülikooli ja tallab samuti tuult nagu Koovigi, aga tema tuuletallamine sünnib enam varjatud kujul — kuski põranda all. Timusk on nimelt väga vaikse loomuga inimene ja sellepärast tahaks ta teisi, maksku, mis maksab, varem või hiljem mässama ajada. Mässama igal tingimusel ja ükskõik mis alal. Timuski arvates ei olegi seda eluala, kus ei võiks mässata.
Kui Indrek Koovi soovitusel saksa keele asjus tema poole pöördus — tuli minna mööda pimedaid treppe peaaegu katuse alla, Siberi valdkonda — leidis ta tema toas samasuguse lihtsuse ja vaesuse, nagu Koovigi juures. Ka temal vedeles raamatuid igal pool. Aga tema toas oli kaks lauda, üks suurem, teine väiksem. Esimene neist oli kuhjatud kuivatatud taimedega. Timusk kogus nende eestikeelseid nimesid ja sellepärast proovis ta iga sisseastuja sellekohaseid teadmusi. Ka Indrekule esitas ta mõned taimed ja küsis:
„Seda tunnete? Aga seda? Ja seda? Aga nimi teie pool? Olete ehk kuulnud? Kus ta kasvab? Millal?…“
Muidugi, Indreku teadmused ei ulatunud loodusevallas kuigi kaugele, sest milleks seda nii väga teada, mille otsas tallad jalgega hommikust õhtuni. Enamasti pidi Timusk oma küsimused ise vastama ja vene-, saksa- ning ladinakeelsed nimetused lisaks andma, nagu kordaks ta neid alatasa meeldetuletuseks.
„Ka meil peab olema igal asjal oma nimi,“ seletas Timusk, „sest teaduses on peaasi nimi. Igas teaduses! Alguses oli sõna, see on teaduse mõte. Ainult kahju, et meie keel on alles elav, sest elav keel pole kunagi nii täpne kui surnud. Ladina keel on surnud, sellepärast on tema täpne. Üldse, teate, täpne on ainult see, mis surnud; elav ei saa kunagi täpne olla, tema muutub. Võtkem kas või need taimed! Praegu on nad täpsed, sest nad on kuivatatud. Aga oleks lastud neil kasvada, mis oleks sündinud? Õilmed oleksid pudenenud, lehed oleksid pudenenud, varski oleks närtsinud. ja kellel oleks sellest olnud kasu? Aga nõnda, kuivatatult, on neist teadusel kasu, sest nõnda on nad täpsemad kui toorelt . Samuti: mis saaks teadusest, kui poleks surnud inimesi. Kui inimene elaks igavesti! Te teate ju seda muinaslugu piiblist, muinaslugu surmast ja patulangemisest? Et see on muinaslugu, selles meie, teadlased, ei kahtle.“ Nende sõnade juures pöördus Timusk Indreku poole ja vaatas talle tungivalt silma, nagu tahaks ta teada, kas see ehk selles kahtleb. Aga vististi ei näinud ta midagi pahaendelist, sest ta jätkas rahulikult, nagu tõsine teadusemees kunagi, näppides ise oma vuntsi:
„Nojah kui oletada, et inimene poleks patu sisse langenud, s. t. et Eeva poleks edevuses seda punast õuna võtnud ega Aadamale andnud. Seda võime ometi oletada, eks? Ja tõenäolik on ka, et Eeva tegi seda tingimata edevuses, sest see oligi tema madu ja kõik kuradid kokku. Nägi päikese paistel punast õuna ja tuli himu punaste palete järele. Nõnda lõigi hambad otse loomusunniliselt punasesse õuna. Sest niisugune on inimese primitiivne loogika : kui sööd punase õuna, lähed ka ise punaseks. Sellepärast pole see põrmugi tõenäolik, nagu jutustab seda piibel. Eeva pidi juba ammugi punaseid õunu sööma, salaja sööma, sest ta tahtis Aadamat üllatada oma punaste paletega. Naine tahtis meest üllatada. Seda tingimata, sest seda tahab ta veel tänapäevgi. Aina üllatada! Eeva primitiivne loogika maksab veel praegu kõigi metsrahvaste juures ja, et kõik rahvad , mis elavad maa peal, en masse kuuluvad metslaste kilda, siis maksab Eedeni Eeva loogika igal pool. See ongi tõsine patulangemine. Ainult väikese vahega: meie lihtsalt võtame punase värvi ja võõpame sellega oma palgeid ja muid paiku. Ning polsterdame! Ja miks? Meie tahame panna iseendid ja teisi, eriti just teisi uskuma, nagu oleks meil rohkem jõudu ja ilu kui meil tõeliselt on. Sinnapoole sihib ilmas kõik: jõud ja ilu! Aga ütelge nüüd, mis jõud ja ilu see on, kui sa aina polsterdad ja võõpad? Ja ometi aitab see, jumala eest! Uskuge või ei, aga aitab. Isegi meie, teadlased, lähme selle õnge otsa. Hakkame loomusunniliselt uskuma jõudu ja ilu, kus on ainult polster ja võõp. Saate teie sellest aru? Meeldib rohkem hästi mukitud halb naine kui halvasti mukitud hea. See ongi inimsoo hukatus, sest nõnda jäävad terved ja vooruslikud vanatüdrukuks ja nemad ei kanna oma head tõugu mitte edasi. See ongi inimsoo halvenemise põhjus võitluses elu eest, nagu ütleb Darwin . Sellesse pahesse surevad kõik meie rahvad ja kultuurid, nagu suri Eedenigi kultuur, s. t. kui seal ülepea kultuuri ja patulangemist oli, milles meie, teadlased, kahtleme, sest meie teame, et see on muinaslugu…“
Timuskil kadus jutulõng käest. Ta oli lähtekohta tagasi tulnud, mõte oli iseenda ümber virru löönud. Sellepärast pöördus ta nagu abi otsides Indreku poole ja küsis:
„Aga millest ma tahtsin rääkida? Kuhu me tahtsime välja jõuda? Mis asjast ma hakkasin, ehk panite tähele?“
„Surmast ja patulangemisest,“ ütles Indrek, sest see oli teda kõige rohkem vapustanud.
„Õige, õige, ma tahtsin surmast ja surnutest rääkida, sest neist on teadusel kasu. Nii siis, kui poleks olnud patulangemist, siis poleks olnud surma ja, kus pole surma, seal pole ka surnuid. Lihtne ja selge. Eks? Kuid mis oleks siis saanud meie inimlikust teadusest? Mis oleks saanud meie ülikoolidest? Täiesti võimatu seisukord , kui poleks surnuid. Siit teie näete, miks võis ülepea tekkida muinasjutt patulangusest: inimene otsis teaduse tekitajat, teaduse põhjust, inimene otsis surma. Võite isegi arvata, milleks peaksime õppima, kui oleksime niikuinii surematud. Kas jumalad või inglid on kunagi õppinud? Ei, ainult inimene õpib, sest tema kardab surma. Siin ongi põhjus, miks papid hinge surematusest nii kramplikult kinni peavad: et poleks vaja õppida, kui oled surematu niikuinii. Ela igavesti ja orja rumaluses neid, et nende käsi hästi käiks. See on surematu hinge igavene põhi. Aga kas olete juba kuulnud, kuis on lugu jumalaga ja tema olemisega? Muidugi, seda pole te veel kuulnud, sest maal seda ei teata, ja kes teab, see teisele ei räägi. Aga linnas räägitakse. Õppige saksa keel paremini selgeks, siis ma annan teile ühe raamatu lugeda. See on küll keelatud, aga teile ma annan siiski. Seniks võtke aga see siin,“ ja ta andis Indrekule midagi eestikeelset. „Kui te muud ei taha lugeda, siis vähemalt seda siin: „Meie maakera minevik“. Ka siin on pisut maailma-loomisest, surmast ja patulangemisest. Siin on isegi sellest võõbast ja polstrist, millest rääkisin, muidugi, kui õieti oskate lugeda, nii ridade vahelt pisut. Peab õppima ridade vahelt lugema, sest meie juures on seal see kõige tähtsam, mitte nõnda, nagu haritud ilmas, kus võib kõik ridadesse panna. Sellest polstrist ja võõbast pole ka meil keelatud, aga teadlased ei võta teda veel kosmiliselt. Darvin paljastas küll looma- ja taimeriigi võõba ja polstri, aga kosmiline võõp ja polster on alles paljastamata. Kas olete kuulnud raamatust: „Reis kuu peale“? Kord lähme ka sinna ja siis muutub kohe teravaks kosmilise võõba ja polstri küsimus. Mõistate? Silmakirjalikkuse, pettuse ja vale küsimus ilmariigis. Sellest on teil muidugi raske aru saada. Aga lihtne küsimus: miks on maakeral paiguti nii ahvatlev , lopsakas, tore ja kirev taimestik või üldse pinnakate , mille sekka kuuluvad ka mäed ja orud, jääliustikud, korallid , sädelevad mered ? Kas pole see kosmiline võõp ja polster, millega maakera edvistab teiste ilmakehade keskel? Kas kasvab kogu linnuteel kusagil lill või laulab seal lind? Ei, vaid lill ja lind on ainult sellepärast, et siin oli ilusam võõp ja pehmem polster kui mujal. Maakera on ilmakehade keskel see halb naine, kes on osanud end hästi mukkida. Maakera on vististi kõige halvem kõigi ilmakehade seas, sest muidu poleks ta ennast nõnda võõbanud ja polsterdanud. Siit selgub , kui suur tähtsus on pettusel, valel ja silmakirjalikkusel, olgu ühiskondlikult või kosmiliselt, ning kui laiad alused on patulangemisel Eedenis. Inimene peab paratamata edev olema, inimene pidi paratamata iseoma nõrkustele komistama, sest isegi maakera, kus asume, on valelik, petis , silmakirjalik ja edev. Nõnda peab iga mõtte lõpuni mõtlema iga järelduse kas või absurdini viima, ainult siis hakkad maailma ja inimesi pisut taipama. Nii et lugege ja mõtelge, lugege ridade vahelt, siis räägime asjast lähemalt. Aga millal te koju sõidate? Jõuluks ei? Ma oleks teile mõned taimed kaasa annud, et oleksite võinud seal nende nimesid küsida. Hea siis küll. Kui see teil läbi, siis räägime, siis paneme õiged sihtjooned…“
Kui Indrek Timuski juurest välja tuli, käis tema pea sõna tõsises mõttes ringi, nii hirmus palju oli ta korraga kuulnud suurtest ja tähtsatest asjadest. Isegi jalad kippusid nõtkuma kantava koorma all. Kunagi polnud ta end nii rumalana tundnud kui täna. Ta pidi vist küll kõige rumalam olema mitte ainult selles esimese järgu õppeasutises, vaid ka kogu linnas, kui mitte kogu maailmas. Kõik taipavad pisut ilmaasjust, aga tema ei taipa mitte kui midagi. Peaaegu nutta oleks ta tahtnud oma suure rumaluse pärast, eriti kui mõtles, et samas majas, kus elab tema, asub ka keegi teine Siberi läheduses väikeses toas ja see rabab sulle suurte ja raskete küsimustega otse mängides nagu malakaga pähe.
Veel üks teine asi üllatas Indrekut. Kuis küll elab inimene, kes räägib nii suurist asjust, nii väikeses toas? Ja nii lihtsas , võiks öelda viletsas? Kuis võib ta nõnda riietuda ja selliseid saapaid kanda? Indrek oli juba ammugi tähele pannud, et Timuski üliõpilasepalitu narmendas voodrilt ja ka pealisriidelt, aga alles täna pani see ta mõtlema. Tema saapad olid sootuks kulunud ja lapitud ning lapi kõrvalt uuesti rebenenud, nii et sokk paistis. Kuipalju neil põhju all oli, seda Indrek muidugi ei näinud, aga kontsad olid viimase võimaluseni läbi tallatud ja viltu vajunud. Seda kõike mõeldes tuli Indrekul äkki meelde, kui palju ta Tigapuuga janditades raha jumalamuidu raisanud, ja tal hakkas sellest rahast hirmus kahju. Mis mõte on anda raha mõnele Tigapuule, kui on olemas Timuski taoline inimene, kes kannab selliseid saapaid ja palitut? Mis mõte on elul üldse, kui on niisugused mõtted, palju niisuguseid mõtteid ja kui neid mõtteid ümbritsevad niisugused närused asjad?
Aga kui ta järgmisel korral jällegi Timuski poole läks, omandas äkki kõik nagu mõtte. Mitte et Timusk nõnda oleks osanud rääkida, seda mitte. Vaid kui Indrek mööda treppi parajasti läks, kuulis ta korraga helisid — nii ilusaid, nagu ei kunagi varem. Ta peatus trepil, peatus tükiks ajaks. Kui ta viimaks söandas edasi minna ja Timuski ukse taha jõudis, siis leidis ta, et helid kostavad tema toast. Ta ei tihanud enne uksele koputada kui mäng vaikis, alles siis. Ja leides Timuski üksinda toast, sai ta aru, et tema pidigi mängima. Samal hetkel, kus ta seda taipas, selgus talle ka nagu elumõte. Jumala eest! Miks mitte arutada nii näruste saabastega nii suuri küsimusi, kui võib nõnda mängida! Kuidas just või miks need suured küsimused ja see mäng kokku kuuluvad, seda ei osanud ta endale seletada, ta ainult tundis, et nad kuuluvad kuidagi kokku. Kindlasti! Oo, temagi ehk võiks nõnda elada, kui ta oskaks nõnda mängida!
„Kas kuulsite, kui ma mängisin?“ küsis Timusk Indrekult selle sisse astudes.
„Mul pani lihtsalt hinge kinni,“ vastas Indrek millegi pärast punastudes.
„See on mul sest ajast saadik, kus meil oli siin oma orkester ja peod,“ seletas Timusk, ilma et oleks võtnud kuuldavakski Indreku vaimustust.
Need lihtsad sõnad panid Indreku otse võpatama. Tähendab ka siin on ilusamad ajad enne teda möödas. Nagu Vargamäelgi! Seal vibutavate kaskedega, millega võidi alla lasta, nii et külm tuul käib südamest läbi, siin pidude ja helidega, mis nöörivad sul hinge ja panevad südame peksma . Imelik on ilmaelu, ikka jääd sa nagu hiljaks! Aastate kestel pidi Indrek veel nii mõnigi kord seda nukrat tundmust maitsma, aga täna ei saanud ta temas kauemaks püsida, sest Timusk rääkis edasi:
„See on kõige suurem meeltepettus ilmas, heli nimelt. Sest mis te arvate, on midagi selletaolist tõepoolest olemas? Lollus! Siis peaksid ka hobused Beethoveni ja Bachi maitsma, sest ka neil on kõrvad. Aga maitseb ainult inimene, mõni ainus inimene. Tähendab — mis on tõeliselt olemas? Kõrv, isik, tema peaaju , see on kõik. Nii et hobune näiteks võiks, kui ta oskaks mõtelda, meie muusikat küll uskuda, mitte aga maitsta ja tunda. Just nagu inimene jumalat. Seda võib ainult uskuda, mitte tunda. Kas teie usute jumalat?“
„Vist usun,“ vastas Indrek viivitades.
„Kuis nii vist?“ küsis Timusk. „Kuidas saab jumalat vist uskuda?“
„Ma arvan, et usun,“ parandas Indrek.
„Kuis te siis veel arvate, kui te usute?“ küsis Timusk jällegi.
Nüüd ei osanud Indrek enam midagi öelda.
„Muidugi,“ ütles Timusk üleolevalt, „sellest ei võigi te veel aru saada. Asi on nimelt nii, et kui usud , siis ei arva ja, kui arvad, siis ei usu. Ütleme nõnda: teil on mingisugune puutükk taskus, sest teie usute, see on jumal, kes on loonud taeva ja maa ning ka inimese. Seda uskuda on üsna tühine asi, sest inimene usub veel palju suuremaid totrusi. Ilmas polegi seda totrust, mida inimene poleks uskunud. Aga kui te tahaksite arvata, mõistusega oletada, et kannate taeva ja maa loojat puutükina taskus, mis te arvate, kas seda võib?“
„Ei või,“ vastas Indrek.
„Noh, näete: uskuda võib, arvata ei või. Tähendab, uskuda võib rohkem kui arvata, usk on suurem kui arvamus, kui mõistus, sellepärast ei või rääkida usust ja arvamusest korraga. Usk ei pruugi tõsi olla, sest tõsist usku ei olegi, aga arvamus peab tõsi olema, muidu ei või arvata. Nõnda siis: kas usute või arvate, et usute jumalat, mis te arvate?“
„Mina arvan, et usun,“ ütles Indrek.
„Jälle seesama!“ hüüdis Timusk. „Teie kas arvate või usute, aga need kaks kokku ei hakka.“
„Mina arvan,“ ütles Indrek.
„Tähendab, teie arvate, et jumal on olemas,“ rääkis Timusk. „Aga millega võite oma arvamust põhjendada? Sest arvamusi peab ikka põhjendama.“
Kuid Indrek ei julgenud millegagi oma arvamust põhjendada.
„Kui põhjendada ei saa, siis ärge arvake, vaid uskuge,“ õpetas Timusk. „Usku pole vaja põhjendada. Loogiliselt rääkides peate ütlema: mina usun, et ma usun. Saate aru?“
„Saan aru,“ vastas Indrek ja oli üpris rõõmus, kui pääses lõpuks minema, sest see esimene õpetus usust ja arvamusest ajas talle peaaegu hirmu peale. Trepist alla minnes arutas ta: „Hea küll! Ütleme, et jumalat ei ole ja et see kõik on muinasjutt, maailma loomine ja kõik; aga mis saab siis, kui jumal ometi äkki on, meie teadmata ja uskumata on, näeb ja kuuleb kõik, kuuleb sedagi, mis meie temast räägime? Mis meie siis teeme?“
Need olid õnnelikud päevad, täis meelte ärevust ja mõtte puurimist. Aga segamatult ei saanud nad kuigi kaua kesta, sest direktor kutsus Indreku varsti oma juurde ja küsis:
„Miks käite Herr Timuskit segamas? Miks te ei lase teda tudeerida?“
„Ma käisin saksa keele pärast,“ vastas Indrek.
„Saksa keelt oskavad ka teised, mitte ainult Herr Timusk, kes tahab tudeerida,“ seletas direktor. „Aga miks räägite jumalast, kui õpite saksa keelt? Mis on teil ja sel Timuskil jumalaga tegemist? Härra Maurus teab kõik, härra Maurus kuuleb kõik, sest tema on selle maja jumal. Ja nagu härra Maurus näeb ja kuuleb siin majas, nõnda näeb ja kuuleb jumal terves ilmas. Mis salanõu te peate selle Timuskiga tema vastu?“
„Meil ei ole miskit salanõu,“ ütles Indrek.
„Aga see Timusk, see tudeng rääkis teile ju jumalast,“ ajas direktor peale.
„Ta pole midagi halba rääkind. Ja kui rääkis, siis mitte jumalast, vaid maailma loomisest.“
„Soo, või ka maailma loomisest! Mis ta rääkis maailma loomisest?“
„Ütles, et alguses lõi jumal taeva ja maa…“
„Kas ta ei öelnud, et jumal pole maailma loonud?“ päris direktor.
„Ei seda ta küll ei öelnd,“ ajas Indrek vastu.
„Aga ta ju küsis, kas usute jumalat.“
„Seda ta küsis küll,“ oli Indrek nõus, kui nägi, et vanal asjast aimu .
„Noh, näete nüüd,“ ütles direktor. „Mis on inimesel, kel täis aru peas, teiselt küsimist, usub ta jumalat või ei. On teilt seda keegi enne küsinud? On härra Maurus teilt seda küsinud?“
„Ei ole,“ vastas Indrek.
„Härra Maurus on vana ja tema ei küsi, aga miks küsib siis see noor seal ülal? Miks ta küsib? Kas võib seda täie aruga inimene teha? Vastake puhtast südamest.“
Indrek kõheles vastusega .
„Kas teie olete kellegilt küsind, usub ta jumalat või ei?“ päris direktor.
„Ei ole,“ vastas Indrek.
„Miks te ei ole?“ päris direktor ja vastas ise: „Sellepärast, et teie tulete maalt ja teil on alles täis aru peas. Mis te arvate, on teil täis aru peas?“
„Ei tea,“ vastas Indrek.
„Kuidas?!“ hüüdis direktor. „Teie ei tea, kas teil täis aru peas? Aga kas härra Maurusel on täis aru peas, mis te arvate? Ruttu! On või ei ole?“
„On küll,“ kinnitas Indrek.
„Ja kas härra Maurus on teilt küsinud midagi jumala kohta?“
„Ei ole.“
„On ta ehk teistelt küsinud?“
„Ei ole küsind.“
„Aga miks ta ei küsi, mis te arvate?“
Ja kui Indrek kohe ei vastanud, ütles direktor ise:
„Sellepärast, et härra Maurusel on täis aru peas nagu teilgi ja teie ka ei küsi. Ükski ei küsi, kui tal on täis aru. Aga kui keegi seda teeb, kuis on siis lugu tema aruga?“
Indrek vaikis.
„Aa!“ hüüdis direktor. „Teie ei vasta! Härra Maurus küsib ükskord selgesti ja lihtsalt, aga teie ei vasta ikkagi! Tähendab, olete sellega seal ülal ühes nõus. Teie tikute jumalale kallale, tikute minu ausas majas jumalale kallale! Aga nüüd ütelge mulle, mis te vastasite, kui teilt küsiti, kas usute jumalat.”
„Vastasin, et usun.“
„Kas tõesti vastasite: usun, mitte aga kuidagi teisiti? Kas te ehk ei öelnud: vist usun?“ päris direktor.
„Just nõnda,“ kinnitas Indrek imestunult, et direktoril nii täpsed andmed.
„Kas kuulete, kas kuulete!“ karjus direktor. „See pikk inimene siin vist usub! Kes on teist enne niisukest inimest kuulnud või näinud?“ pöördus ta ümberseisjate poole, kellele õpetuseks ja manitsuseks oli ju kogu kõnelus. „Härra Maurus näeb ja kuuleb esimest korda. Tema on vana ja tal on hall habe, aga tema kuuleb esimest korda niisukest inimest. Aga mis on teie isa nimi?“ pöördus direktor Indreku poole.
„Andres,“ vastas Indrek, ilma et oleks taibanud, milleks see.
„Ja teie isa talu nimi?“ päris direktor edasi.
„Vargamäe.“
„Soo, või Vargamäe,“ kordas direktor, ja muigega teiste poole pöördudes lisas ta juurde: „Kena nimi see Vargamäe, mis?“ Aga kui poisid selle peale naerma hakkasid, ütles ta: „Mitte naerda! Mitte naerda, kui härra Maurus räägib selle pikaga jumalast, sest muidu võib jumal arvata, et meie naerame teda.“ Ja uuesti Indreku poole pöördudes küsis ta: „Ütelge mulle siis nüüd, kas teie isa Andres oma Vargamäel ka vist usub jumalat või usub ta kindlasti.“
„Usub kindlasti,“ vastas Indrek ja äkki tundis ta, et ka tema ise usub alles kindlasti.
„Ja teie ema seal Vargamäel, kuis usub tema?“
„Ka kindlasti,“ ütles Indrek.
„Ja teie õed-vennad — on teil ju õdesid-vendi — kuidas nemad usuvad?“
Niisamuti .“
„Aga teie sugulased, naabrid ja tuttavad, usuvad nemad ehk vist?“
„Ei, ka nemad usuvad kindlasti.“
„Tähendab: ainult teie siis usute vist, teised kõik usuvad kindlasti,“ järeldas direktor võidurõõmsalt. „Aga kas teie Vargamäel uskusite kindlasti või ei uskunud?“
„Uskusin.“
„Kas kuulete!“ hüüdis direktor. „Vargamäel ta uskus, aga niipea kui tuli vana härra Mauruse ausasse majja, nüüd enam ei usu! Linnas ei usu, sest isa andis talle natuke raha ja saatis ta härra Mauruse juure ladina keelt õppima!“ Ja ta astus Indrekule otseteed nina alla, vahtis talle oma segaste silmadega üle prillide ainiti otsa, raputas oma halli pead ja ütles: „Kas teil ei ole häbi oma ausate vanemate, oma vendade -õdede ja terve oma sugukonna ees mitte uskuda, kui nemad kõik usuvad?“
Ja Indrek tundis, et temal hakkas tõepoolest nagu häbi.
„Ja ütelge nüüd ise, kas sel noorel inimesel on täis aru peas, kes võtab teid meelitada teie vanemate ja õdede-vendade usust ning jumalast ja teeb teid seega vaesekslapseks! On või ei ole?“
„Ega ei ole,“ vastas Indrek, et ometi kord pääseda.
„Viimaks ometi!“ hüüdis direktor kergendatult. „Sellepärast hoidke end inimeste eest, kel pole täit aru, sest nemad viivad teid hullumajja, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. See härra seal ülal tudeerib juba ammugi, aga kuhugi ei jõua ta, sest tal pole aru. Tema jändab maailma loomisega ja jumalaga, nagu tahaks ta ise hakata maailma looma või nagu mõtleks ta jumala juure pääseda tohtriks või advokaadiks. Aga jumalal pole niisukest advokaati vaja, tema ajab omad asjad ise või nende läbi, kes usuvad kindlasti.“
Ka Timusk pidi oma jao saama, sest kui Indrek läks temalt lugeda võetud raamatut direktori käsul ära viima, põhjendades seda ajapuudusega, tähendas Timusk:
„Mina pidasin teid küllalt vanaks, et taibata — need on salajased asjad. Mõistate? Need on asjad, mida peab kuulma sõnade ja lugema ridade vahelt. Siiski, teie süü see ju ei ole,“ lisas ta juurde.
Ometi tundis Indrek end Timuski ees süüdlasena ja tal oli piinlik ning häbi tema vaikseisse silmi vaadata. Õnneks sõitis Timusk pärast jõuluvaheaega ära — Piiteri, nagu öeldi — ja nõnda vabanes Indrek oma süütundmusest ja häbist. Ühes sellega katkesid tal ka maailma ja jumala probleemid seks korraks. Kulus aastaid, enne kui nad muutusid uuesti elavaiks. Nüüd aga tulid uued asjad, uued olud.
„Nii on õige,“ ütles direktor, kui uks langes Timuski järel kinni. „Kui inemine tahab teisi rikkuda, milleks peab ta seda siis just härra Mauruse ausas majas tegema! Mingu ja tehku seda mujal. Rikkugu venelasi , kui ta tahab, mina ja minu maja aga tahame Jehoovat teenida.“
VIII.
Timusk lahkunud, tuli varsti kaks uut õppejõudu juurde, üks venelane, teine poolakas. Ka need asusid siiasamasse elama ja pidid õpilastega ühes lauas sööma. Venelane Slopašev oli suur ning tugev ja rääkis põrisevalt nagu tõrre põhjast. Jalad olid tüseda kehaga võrreldes lühikesed ning peened ja liikusid käies tippamisi, nagu ei suudaks nad pikemaid samme välja kannatada. Kübarat kandis härra Slopašev ikka pisut viltu ja kaunisti silmadele surutult või vastupidi — pisut kuklasse lükatult, aga mitte parajasti. Härra Slopašev nimelt ei armastanud kuldset keskteed ei kübara kandmises ega ka muus — söögis ja joogis ka mitte. Niisugune oli tema armastus.
Aga tema kaaslane ja pärastine lahutamatu sõber Voitinski armastas parajust, vähemalt mis puutus peakatte kandmisse. Igakord, kui ta oma sametise randiga õpetajamütsi pähe pani, mõõtis ta otsa eest kuidagi kämblaga, et müts oleks täpselt õieti ja määratud viisil pähe surutud. Ei mingit liialdust paremale ega pahemale, ette ega taha. Ka tema sammud olid lühikesed, aga mitte raske keha pärast, sest Voitinski keha oli ju nagu sukavarras, vaid nõtrade jalgade tõttu, mis seisid aina põlved koos, nagu kipuksid nad laiades pükstes lõdisema hakkama. Nägu kortsus ja kitsas nagu kitsejälg, suu vanainimeslikult kahvatu ja lõtv, paar nukrat töntsi silma prillide taga. Nagu oma isiku soovituseks alguses seljas sametkraega õpetajakuub, mida ehtis ülikoolimärk, aga selle asendas peagi paks pruun palitu, sest härra Voitinski kartis hirmsasti külma. Keskmise kasvuga, aga suure kõhnuse tõttu pikana näiv, tuletas ta ettepoole köökus seistes kangesti harakat meelde missuguse nimetusegi ta endale päris algusest kuni lõpuni. Tema kädisev ja piiksuv häälgi tuletas meelde ennem lindu kui inimest. Härra Slopaševile pandi mitu nime, aga miski ei sobinud temale paremini kui Mesikäpp. Selleks ta siis lõpuks jäigi. Tema ise oli Mesikäpp, aga tema tuba oli karukoobas . Tema sai nimelt Ollino toa, kes asus Koovi asemele, kuna see läks üles Timuski tuppa. Voitinski asukoht pidi olema all suures toas, kust küüditi üks õpilane üles Siberisse, et saada uuele õpetajale säng vabaks.
Sellel kahe muulasest õpetaja paigutamisel otseteed õpilaste keskele pidi olema direktori arvates kasvatuslik tähtsus. Oli nimelt käsk, et õpilased räägiksid isekeskis alati vene keelt, sest nõnda oli ülemuse nõue ja ka härra Maurus ise ütles, et mis esimese järgu õppeasutis see siis on, kui õpilased ei räägi isekeskis võõrast keelt. Võis ju ka saksa keelt kõnelda, mitte küll ametlikult, vaid muidu niisama, sest direktor ise rääkis võimalikult ikka saksa keelt. Aga nagu hiljem selgus, ei huvitanud juurdetulnukaid põrmugi see, mis keelt õpilased rääkisid isekeskis. Neil olid oma erihuvid. Nemad armastasid üheskoos jalutamas käia ja nii kenasti läksid nad kahekesi kõrvuti, ühel kõht õieli ees, teisel vimmas selg tahapoole. Ja koju tulid nad ikka parimas tujus , mis aina paranes , kui nad olid mõni aeg peale seda vestelnud Slopaševi toas. Kui härra Voitinski ühel päeval Slopaševi juurest välja tuli, oli tema tuju sedavõrt ülev, et aina kippusid laulud peale. „Lalallallaa, lalallallaa!“ hüüdis ta iga natukese aja pärast mööda suurt tuba kõndides, nagu annaks ta mingisugusele nägematule laulukoorile tooni kätte. Varsti sattus ta poistele rääkima iseendast ja poolakatest, kinnitas, et ka Slopaševi soontes voolab poola verd ning et pooled venelased polegi venelased, vaid poolakad.
„Need on ülejooksikud, äraandjad, sest meie oleme võidetud rahvas, orjastatud rahvas,“ seletas ta ja matsutas nõutult suud, vahtides kartlikult ringi. „Sellest ei tohi rääkida,“ ütles ta. „Teie, eestlased, ei tohi ka sellest rääkida, et olete orjastatud. Aga teil on kergem kui meil poolakatel. Teil pole õieti midagi viga, sest teil pole keelt ega kultuuri, aga kus meie keel ja kultuur! Esimene Euroopas, esimene ilmas!“ Jälle matsutas ta suud, nagu maitseks ta nõnda seda esimest kultuuri. „Teil polnud midagi, aga nüüd saate midagi, sest vene keel ja kultuur on ikkagi midagi. Teie oma keelega — see pole keel! Kuulan teid ja uskuge või mitte, aga just kui juudi sünagoogis. Mõnekümne aasta eest käisin ma seal, noor neiu viis, ilusam kui kõik naised ilmas. Nüüd pole enam niisuguseid tüdrukuid olemas, kusagil ei ole. Aga siis oli ja siis läksin sünagoogi, sest mis ma muidu sinna oleksin pidanud minema. Tema oli ülal, mina all, nõnda seisime vastastikku. Sünagoogis on ikka naised ülal ja mehed all, naised on Jehoovale lähemal. Ja kui ta nõnda ülalt minule otsa vaatas, siis kordasin tema nime — Lea, Lea, Lea… See on kõige ilusam nimi. Kuulake, missugune muusika : L-e-a!“
Pikkamisi hääldas ta seda nime, venitades iga tähte ja matsutades oma peaaegu hambutut suud.
„Härra Voitinski, kas olete poissmees?“ küsis v. Elbe , Riiast pärit sakslane , kel väikesed valged käed ja nii pikad sõrmed, et teda hakati hüüdma pikanäpumeheks, mis oli haavav niihästi temale kui ka härra Mauruse asutisele, sest siin anti ulualust küll igasugustele logarditele, mitte aga pikanäpumeestele.
„Kuidas nii?“ hüüdis Voitinski nagu haavunult. „Kes teile ütles, et mina olen poissmees?“
„Aga miks te siis selle juuditüdrukuga sünagoogi läksite?“ küsis v. Elbe.
Seep see ongi, seep see ongi,“ kordas Voitinski ja matsutas suud, nagu oleks seal mingi halb maik . „Least see hakkaski, ainult temast. Peale seda jättiski naine mu maha. Armastas, sellepärast jättis. Aga kui ta teaks, et ma siin olen, viiks ta mu silmapilk ära. Sest see koht ei kõlba minule, see alandab mind. Kas teate, kes mina olen? Pan!… Pa…an!“ Ta venitas seda sõna ja pani n’ile nagu terava tipu peale. „Pan! Panna! Kuis see kõlab! Aga teie ei mõista seda, sest teil pole kultuuri.“
„Kas minul ka ei ole?“ küsis v. Elbe ja pani oma väikese valge käe vanamehe ette lauale, nagu oleks see mingisugune tõendus.
„Teie olete sakslane, eks?“ küsis Voitinski. „Oo, teil on! Olen Viinis käinud. Strauss ja Offenbach ! Kui ta ise tuli, Strauss nimelt, viiul käes, nõnda, näete…“
Härra Voitinski tõusis toolilt, kergitas oma luisi, koltunud käsi ja liigutas oma nõtru jalgu , püüdes näidata, kuidas Strauss ilmunud estraadile ja kuidas ta siis mänginud. Tema nõrk hääl laulis mingisugust valssi. Poisid seisid poolringis tema ümber, vaatasid, kuulasid ja naersid.
„Teie naerate,“ ütles Voitinski ja istus uuesti. „Aga kui oleksite teda ennast kuulnud, siis poleks te naernud. Te oleksite ainult tantsinud, sest kõik tantsisid. Mine katsu naerda, kui kõik tantsivad. Ei, naer ei tule, ainult jalad hakkavad liikuma. Mina ajan teile muidugi naeru peale, sest mis olen mina! Mis on mees, kes armastab naist. Sest ühte ütlen ma teile, armsad lapsed… ja et ma lapsi armastan , on tõsi, kuigi mul omal lapsi ei ole. Aga see pole minu süü, vaid minu naine ei tahtnud, sest tema oli noor ja armastas tantsida. Aga kuis sa tantsid, kui laps on tulemas, sellepärast. Nii siis, armsad lapsed, pidage meeles, mis ma teile ütlen; armastage, keda armastate, aga ärge armastage juuti, sest juudil on kange veri. Temal on Jehoova ja selle prohvetite veri, kas kuulete? Jehoova ja prohvetid ! Sest kui Leas poleks olnud Jehoova verd, kas oleksin mina siis siin. Ah, mäletan nii selgesti seda viimast suve Kaukasuses. Teate teie, mis on Kaukasus ? Mäed, mäed otse taevani ja taevas igavene lumi, niisugune on Kaukasus. Elbrus ja Kasbek! Ja sealsamas inimene, see pisitilluke ritsikas, kuski orus, kuski mäeveerul või jõe kaldal. Vahutab, vuliseb, müriseb! Seal meie naisega suvitasime siis, kui oli viimane kord. Järve kaldal, puhtüksi, ainult kahekesi, mees ja naine. Ja tema võttis enese riidest lahti, mõistate, alasti, naine nimelt. Võttis alasti ja tahtis minna suplema. Päike kuumendas, aga vesi oli külm, külm, tuli otseteed jääst ja lumest , mis taevas. Naine armastas seda külma, kui kuumendas päike. Mina mitte, mina istusin ja vaatasin . Karastab, ütles naine, jahutab, ütles ta. Pistis ühe jala sisse, pistis ainult suure varba otsa ja kiljatas. Pistis teise varbaotsa ja kiljatas uuesti. Olete teie, lapsed, kunagi kuulnud, kui noor naine kiljatab nõnda ja päike kuumendab? Ja kaugel on mäed, mäed! Kustki karjatas talle lind vastu. „Kuuled, lindki häälitseb, aga sina vaikid!“ ütles naine, nagu oleks tal mulle midagi ette heita. Ometi polnud tal mulle midagi ette heita, sest ma ju ainult istusin ja mõtlesin. Aga minu mõtet heitiski naine mulle ette, sest naise juures, kes on alasti, ei tohi ükski mees mõtelda — seda ei anna ükski naine mehele andeks. Ei anna! Minu naine ka ei annud, sest sellest silmapilgust peale hakkas ta end ehtima, aina ehtima, seni kui läks ja tänapäevani. Kui viimast korda teda nägin, küsis ta minult: „Kas nüüd oled õnnelik? Kas nüüd saad mõelda? ja nohiseda?“ Aga sel ajal ma veel ei nohisenud, see tuli hiljem. Muidugi, ma oleksin võinud ta politseiga tagasi tuua, kohtuga, aga naist politseiga tuua on sama hea kui rebast raudadega püüda: jala närib otsast ja läheb, ise oma jala, jumala eest! Nii on naisega lugu, armsad lapsed.“
„Aga Lea? Kuhu jäi tema?“ küsis v. Elbe.
„Missugune Lea?“ küsis Voitinski arusaamatult vastu.
„Just praegu ise rääkisite.“
„Ih, ih, ih, ih, ih,“ naeris Voitinski ja hakkas läkastama. „Olete teie aga alles roheline! Lea see mu naine oligi. Või arvate, et oli mõni teine? Minul, neljakümnesel, kui naine oli parajasti kakskümmend? Aga teie olete alles lapsed, mis teate teie naistest või armastusest! Naine, teate,“ matsutas Voitinski oma hambutut suud, nii et harvad hallid karvad lõuaotsas tudisesid, „armastus, mõistate, neid taipate alles siis. kui neid enam ei olegi. Ainult siis! Muidu inimene ei taipa. Aga kui tal enam ei ole, siis küll, siis just. Aga seda ütlen ma teile, lapsed, et uskuge keda usute, jah, uskuge ükskõik keda…“
Voitinski peatus ja matsutas suud, nagu oleks seal äkki lääge maik.
„Aga parem ei ütle ma teile midagi, sest mis ma ikka teile ütlen.“
„Rääkige, härra Voitinski, jutustage!“ mangusid poisid.
„Ei, ei, lapsi ei tohi enneaegu targaks teha,“ vastas Voitinski, „tarkusega pole veel keegi õnnelikuks saanud. Mina olin tark, mina olin parim matemaatik, kuldauraha gümnaasiumis, teine ülikoolis, pakuti professuuri, taheti komandeerida välismaale. Kiitusekirjad, aurahad, lindid — krahvidelt, vürstidelt, suurvürstidelt. Sõitsin ühega Berliini, Pariisi, Viini. Noh, ja nüüd! Kus ma nüüd olen? Kuhu ma jõudsin? Maale, kus pole keelt ega kultuuri! Nagu juudi sünagoogis!…“
Niisugune oli härra Voitinski elulugu tema oma sõnade järgi, kui ta oli „parajas tujus“. Aga oli tuju parajast ülevam, siis oli sõnu vähem ja suumatsutamist rohkem. Ütleb „Lea“ ja matsutab, nagu maiustaks väike laps; ütleb „naine“ ja matsutab jällegi, ütleb „Pariis“ ja matsutab; ütleb „Viin“: ikka matsutab; ütleb „Strauss“, aina matsutab ja katsub lõtvade kondiste kätega mingisuguseid liigutusi teha.
Seda kõike pidi Indrek lugematu hulk kordi kuulma ja nägema, sest muutunud olukorra tõttu asus ta ülalt siberist alla suurde tuppa härra Voitinski lähedusse. Muutus tuli sellest, et sissemakstud rahast jätkus ainult jõuludeni ja uueks sissemaksuks puudus võimalus. Muidugi, üks võimalus oli endise seisukorra alalhoidmiseks: direktorile valetada, et raha tuleb, ja küllap ta juba siis järgmise poolaasta lõpuni kannatab. Aga seda ainukest võimalust Indrek ei kasutanud, sest ka järgmise poolaasta lõpul ega hiljemgi polnud tal mingisugust lootust rahasaamiseks. Kirjutaja Maie oli talle teatava summa lubanud, aga nüüd ei andnud ta, põhjendades seda mehega, kes saanud kuidagi Indreku heaks jäetud summast teada. Kuipalju selles seletuses oli tõtt, kuipalju valet, seda ei saanud Indrek kunagi teada, aga üks oli kindel: raha polnud tal loota. Ainult viis rubla saatis Maie ja sedagi verise südamega, nagu ta kirjutas, sest kui mees sellest teada saab — ja ta saab tingimata teada — siis lööb ta tema, Maie, vaese omaks.
Nõnda siis kutsus direktor ühel ilusal päeval Indreku oma juurde ja ütles:
„Uus semester on ammugi käes, aga teie ei too mulle raha. Kuhu jääb raha?“
„Mul ei ole,“ ütles Indrek.
„Millal saate?“
„Keegi lubas anda, aga nüüd ei anna,“ seletas Indrek.
„Kui ta lubas, siis võtnud temalt kohe ja toonud härra Mauruse kätte, tema oleks kirjutanud raamatusse. Raha ikka kohe, muuga on aega. Kes see keegi oli — sugulane või tuttav, mees või naine?“
„Naine,“ vastas Indrek.
„Mis?!“ hüüdis direktor. „Naine lubas teile raha ja selle lubadusega tulete teie härra Mauruse juure kooli? No ütelge nüüd ise, mis teeb härra Maurus naise lubadusega? Millal on naise lubadus midagi maksnud? Naiste käest peab ikka kõik kohe välja võtma, muidu ei saa neilt midagi, sest naised mõtlevad ikka ümber. Naine lubab ainult seks korraks, ainult seks, sest järgmine kord tahab ta ju jällegi midagi lubada. Aga mis me kaks vana lolli nüüd selle naise lubadusega teeme, kui meil pole raha? Kas siis sugugi ei saa?“
„Viis rubla ta saatis,“ ütles Indrek viimaks, kuna ta alguses mõtles sellegi maha salata.
„Mis?! Teil on viis rubla taskus ja teie ütlete, et teil pole raha!“ hüüdis viimaks direktor, ja Indrek ei saanud kuidagi aru, mõtles ta seda tõsiselt või heitis ta nalja. Ja kui Indrek oma viiese paberi temale ulatas, surus ta selle kägarasse pihku ning pistis käe püksitasku. Ise pöördus ta akna poole, piilus üle prillide välja ja lausus nagu endamisi: „warten Sie, warten Sie. Jah, pidage meeles, naisi ei või usaldada. Neilt peab kohe võtma, muidu oled ilma… Eks ole nõnda?“ pöördus ta Indreku poole.
„Jah, oleks ma kohe,“ kohmas Indrek vastu.
„Ikka kohe,“ kinnitas direktor ja lisas: „Aga mis nõu me siis nüüd leiame, mis te arvate?“
Indrek ei osanud midagi arvata.
„Kas härra Maurus peab naiste pärast oma kooli kinni panema või peate teie oma õppimise pooleli jätma? Pooleli selle naise pärast? Aga ega te ei valeta, räägite tõtt? Teil ikka on naine, kes lubas? Härra Maurus tahab tõtt teada, sest peaasi on tõde. On ta vana või noor?“
Indrek nimetas Maie aastad.
„Siis on ta ju vana!“ hüüdis direktor. „Ja meie kaks lolli uskusime vana naist! Vana naist ei tohi kunagi uskuda, mitte kunagi. Oleks ta veel mõni aasta vanem, siis poleks ta meile seda viitki rubla saatnud. Nüüd saime vähemalt sellegi kätte. Ja et oleks kindel, siis kirjutame ta kohe raamatusse. Raamat pole naine, tema ei valeta. Pane sinna tõde sisse ja võta pärast nagu kulda. Iseasi, kui valetad raamatusse, siis valetab ka raamat. Ja kuis on selle naise nimi? Mai? Noh, siis kirjutamegi raamatusse: Maielt saadud viis rubla, et oleks täieline tõde.“
Nõnda rääkis direktor kirjutades. Ja kui ta oli Indrekule näidanud, et Maie viis rubla tõepoolest sisse kirjutatud, jätkas ta:
„Ja nüüd siis mõtleme, kas härra Maurus paneb oma kooli kinni või astute teie koolist välja. Sest härra Maurus peaks oma kooli kinni panema, kui iga õpilane tooks talle ainult viis rubla. Maurusel ei ole raha, temal ei ole midagi. See majagi pole tema oma, vaid tütre-ema pärandus. Ja härra Maurus pole tema hooldajagi. Mõistate? Pole oma ainukese lapse hooldajagi. Nõnda! Niisuke on see naiste Wirtschaft. Tütar on rikas, aga isa on vaene, maksab temale üüri. Seegi võlgu! Muidugi, tütar ei jätaks oma isa ja tema poissa hädasse, sest tema on noor, noore südamega, aga tädi on vana. Nõnda siis elame oma naistega : härra Maurus omadega, teie omadega. Aga miks isa ei anna?“ küsis direktor äkki.
„Isal ei ole,“ vastas Indrek.
„Kuis ei ole?“ küsis direktor vastu. „Raamatus seisab: isal suur talu.“
„Aga see ei tee midagi sisse,“ seletas Indrek.
„Mis jutt see on, et suur talu ei tee midagi sisse.“
„Halvad aastad,“ kurtis Indrek ning lisas juurde: „Ja vanemad õed läksid mehele…“
„Jällegi need naised,“ ütles direktor vahele. „Nemad on igal pool.“
„Vanem vend võeti kroonu, mina tulin siia, kodus on ainult vana isa ja ema ning väiksed õed-vennad,“ rääkis Indrek edasi.
„See on teine asi,“ oli direktor nõus, avas raamatu uuesti ja lausus: „Warten, warten Sie.“
Ja raamatusse tähendas ta: „Tütred mehele, poeg kroonu, väiksed õed-vennad.“
„Mitu õde läks mehele?“ küsis ta.
„Kaks,“ vastas Indrek.
„Muidugi, kui kaks tütart mehele, siis muidugi,“ oli direktor nõus. „Tütred veavad talust välja, pojad sisse, sest kes naist muidu tahab, kui anna ikka midagi kaasa. Maksa peale. Nõnda et kodust siis loota ei ole?“
„Praegu mitte,“ ütles Indrek. „Aga kui suveni kuidagi läbi saaks, siis ma läheks ja teeniks,“ lisas ta juurde; omal lõi süda värisema, nagu oleks kogu eluõnn kaalul .
„Kuidas te teeniks?“ küsis direktor.
„Läheksin jällegi kirjutaja juure, tema kutsub mind tagasi.“
„Nii, nii, kirjutaja juure,“ lausus direktor, nagu ei lohutaks see teade teda põrmugi. „Suvi on alles kaugel ja seni kulub palju raha, väga palju raha. Aga mis oleks, kui te natuke mind aitaksite, nagu Kopfschneider või mõni teine? Kui astuksite pisut Kopfschneideri asemele, mõistate? Aga teil peavad siis kerged jalad ja kerge uni olema, sest muidu te öösel ei kuule, kui kell kõliseb. Härra Mauruse maja uksel pole niipalju võtmeid, et kõik poisid ja koolmeistrid ise sisse pääseksid, kes öösel tulevad. Kuhu need võtmed kõik panna ja kuipalju neid siis ära kaoks! Terve linn oleks varsti härra Mauruse maja võtmeid täis. Tuhvleid teil ei ole? Muidugi, mis nendega maal teha. Kõige parem: ööseks jätke omale sokid jalga, siis on pisut soem, kui lähete ust avama, sest kojas on ju külm: kannavad jalgega lund sisse, ja kui ukse olete lukku keeranud, siis ikka järele katsuda, kas on tõesti lukus. Ikka järele katsuda! Ja siis uuesti asemele ning kohe magama, sest muidu võib mõni teine tulla ja teie ei saagi vahepeal magada, peate kohe jälle minema avama, sest et kell kõliseb uuesti. Nõnda et seda lätlast, seda Kopfschneideri poleks meil siis enam vaja, saame temast lahti. Ta ongi juba kolm aastat siin olnud, aga edasi ei jõua, parem las ta läheb sinna, kus ta edasi jõuab. Ja katsume oma jõuga läbi saada, ilma lätlaseta, see on parem. Ikka oma jõuga! Neid jääb veel niikuinii siia küllalt, ainult Kopfschneideri saadame minema.“
„Kas ma klassi ikka veel saan?“ küsis Indrek.
„Aga muidugi, klassi ikka, kuis siis ilma klassita,“ vastas direktor. „Ainult mõnikord, kui väga hädasti tarvis, kui kibedasti midagi vaja, kas kuhugi joosta või, siis, jah, siis ehk ei saa, muidu ikka. Ja mõnikord peab all suures toas olema, kui kedagi teist ei ole, sest ega tuba või tühjaks jääda: keegi võib tulla. Tuleb ja küsib härra Maurust ja, kui mind ei ole, siis olete teie minu asemel, võtate vastu, räägite temaga. Aga kui tuleb see ühesilmaga või see rõugearmidega, siis ei ole härra Maurus kunagi kodus, mõistate. Lihtsalt — pole kodus ja muud midagi. Läks välja ja pole veel tulnud. Kui küsivad, millal tuleb, siis: ei tea, sest härra Maurusel on palju tegemist, hirmus palju. See ühesilmaga tahab ainult raha, muud midagi. See on niisuke inemine, et tahab ainult raha. Ja see rõugearmiline — niisuke paks, ähib teine, jämeda ninaotsaga, pilusilmadega, teda tunnete kohe, niipea kui näete — see tahab ka ainult raha. Need mõlemad on niisukesed hullud , et tahavad härra Mauruselt ainult raha. Härra Maurus ütleb küll, et temal ei ole, sest poisid ei too, kui nende õed lähvad mehele, aga nemad tahavad ikka. Teie ei too, Kopfschneider ei too, Schneider ei too, ükski ei too, aga süüa tahavad igapäev ja tunnis käia ka. Need kaks — see ühesilmaga ja rõugearmiline — ei hooli sellest, neil pole muud kui anna aga; härra Maurus andku, võtku kust tahes. Pane või kool kinni, jäta koolmeistrid palgata, tee eesti rahvas õnnetuks, seda nad oleksidki juba teinud, sest nemad ei hooli armsast eesti rahvast; aga nad ei saa: maja pole ju minu ja kuis sa hakkad härra Mauruse võlgade pärast võõrast maja müüma. Seda nad teavad ja sellepärast nad kiusavadki vana härra Maurust. Ja teie peate tänasest peale teda kaitsma. Ning kui see ühesilmaga hakkab oma naisest ja lastest rääkima, siis ärge uskuge, sest tema on vanapoiss ja raha pole tal sugugi tarvis. Vanapoiss ja kolme maja omanik, niisuke on ta. Ja vaadake, misuke lott tal lõua all. Kas härra Maurusel on ka lott lõua all või on tema poistel? Miks siis peame meie sellele lotimehele raha andma? Ja kui tuleb see rõugearmiline, siis tema on ikka närus — see on tema kavalus. Kodus pidutseb ja müüb silku ning soola, heeringaid ja nahka, aga raha tahtma tuleb närus. Niisuke on tema. Nii et nüüd teate, mis nende kahega teha: pole kodus, muud midagi. Tahavad nad oodata, andke tool alla ja andke mulle salaja teada, sest muidu ei või, härra Maurus peab ikka teadma, kes tema majas ootab. Muidu oleme meie mõlemad valelikud, aga härra Maurus ei valeta ja tema majas ei valetata, mõistate. Ja kui samal ajal, kus see või teine ootab, tuleb keegi, kes tahab härra Maurusele raha tuua — see on ju kohe näha, kui keegi tuleb rahaga — jah, kui tullakse rahaga — muidugi harva, aga ikkagi võib juhtuda, selleks räägingi ma — nojah, kui tuleb keegi raha moodi inemine, siis saatke ta kohe üles või, kui ei saa, sest ühesilmaga näeb — ja pidage meeles, sest pole ühti, et üks silm, sellega näeb ta paremini kui mõni oma kahega — nii et, kui see näeb, siis paluge see rahatooja oodata: istuge, olge lahked! Ja jällegi salaja minu juure, et — vist rahaga, vist tahab tuua, ja küll juba härra Maurus siis teab, mis teha. Aga võib nõnda, et saadate üles ja ütlete selle ühesilmalisele: läks proua Malmbergi juure, te teate ju. Või: sel oli preili juure asja, kübarad või kleidid , ei tea. Nõnda võite öelda. Nüüd te teate: need kaks on kõige hädaohtlikumad. Kui vaja, küsige härra Ollinolt, aga küsige ikka nõnda, et see ühesilmaga ise kuuleb. Küsige nõnda: „Kas härra Maurus on kodus?“ ja küll juba Ollino siis teab, mis vastata, kui ta näeb seda rõugearmilist või ühte silma. Tähendab, ülalt tulete alla, Kopfschneideri asemele. Selle peab härra Maurus enne minema saatma. Aga ta ei taha minna, mitte ei taha, oo, lätlane ei taha!“
„Kui Kopfschneider peab minu pärast minema, las siis parem lähen mina,“ ütles Indrek.
„Ei, ei, mitte teie!“ hüüdis direktor. „Lätlane peab minema, sest tema ei oska nende kahega rääkida, mitte ei oska. Aga nendega peab oskama. Teil on nii aus nägu ja ausad silmad, teid nad usuvad, usuvad mitu korda ja nõnda oleme nendest kohe lahti: nad lähvad ära, kui ütlete, et härra Maurust ei ole. Aga lätlast nad ei usu, enam ei usu, lätlane on enda valelikuks teinud. Aga teie tehke nõnda: kui teie ütlete, et härra Maurust pole kodus, ja kui ta siis kogemata ometi on, siis seletage : proua Malmberg ütles, et ei ole. Või veel parem: preili ütles. Nõnda olete teie süüst lahti. Nõnda usuvad nad teid edasi ja, kui nad usuvad, siis nad lähevad, sest inemine läheb ikka, kui ta usub: võtab oma voodi ja kõnnib ja meie oleme temast lahti. Mõnikord, kui nad lähevad hoopis hulluks ning tulevad ühekorraga ja istuvad, siis võiks joosta vastu sillale ja seal oodata, sest härra Maurus tuleb ikka üle silla. Aga mitte üle serva alla vaadata, sest siis ajab kardavoi minema, arvab, et võib-olla tahate ennast uputada, otsite kohta. Muidugi, paar korda võib, sest iga korralik ja aus inemine võib paar korda vette vaadata, seda ei või keegi keelata. Nõnda et ikka edasi-tagasi, mitte seista, sest siis hakkab külm ja, mis inemine see on, kes seisab sillal või silla juures! Ja kui siis härra Maurus tuleb, siis kohe öelda, mitte mööda lasta, ning küll tema juba siis teab, kust ja mis uksest. Nüüd on teil kõik selge… Warten Sie, warten Sie! Jah, lätlane peab minema, nüüd peab ta minema. Sest mis tast hoida, kui ta raha ei maksa. Härra Maurusel pole ometi läti kool, vaid puht eesti kool, eesti keel ja meel. Sellepärast ei võigi sakslased ja venelased härra Maurust kannatada, paneksid ta poeukse kohe kinni. Sakslased tingimata kohe! Ja venelased ka, sest nemad ei kannata eestlast, ei armasta. Ükski ei armasta eestlast, eestlane isegi ei armasta. Venelane armastab venelast , sakslane sakslast , lätlanegi armastab pisut lätlast, aga eestlane eestlast ei armasta, tema armastab venelast ja sakslast — niisuke on eestlane. Aga eestlane peab eestlast armastama, nagu armastab teda härra Maurus. Muulane toob küll raha, aga teda härra Maurus ei armasta, teda mitte. Muulane on raha pärast. Sest muulane on laisk või muidu koolist välja visatud, ja kuhu ta siis läheb? Tuleb härra Mauruse juure ja toob kaugelt maalt raha. Aga mitte teda armastada , sest muulane on petis ja valelik, õpetab ka meie poisid härra Maurust petma ja temale valetama, sest eestlane armastab õppida. Oo, eestlane õpib!… Nõnda jah, lätlane läheb ja asja võtavad eestlased oma kätte. Ja kui meie kaks eesti meest selle asja oma kätte võtame, siis peab ta minema. Aga täna lähete veel üles magama, täna veel…“
IX.
Viimaks ometi pääses Indrek peale mitmekordset tagasikutsumist, küll lävelt, küll isegi poolelt trepilt, sest ikka tuli direktoril midagi tähtsat meelde, mida pidi kohe ütlema.
Nõnda sai Indrekust täieõigusliku õpilase asemel midagi ebamäärast, mis oli nagu õpilane, aga samal ajal ka teener, jooksupoiss, kokapoiss, uksehoidja. Ülalt Siberist asus ta alla suurde tuppa ühes oma puukastiga, mille paigutas eesriide taha seina äärde. Kopfschneider pidi temale ruumi andma ja jäädavalt lahkuma . Kas ta seda Indrekule süüks pani, seda ei saanud see kunagi teada, aga nagu Kopfschneider oli kord aidanud tema kasti sisse kanda, nõnda aitas tema nüüd Kopfschneideri oma voorimehele viia. Sinnasamasse asus ka Kopfschneider ise ja, nagu Indrekule paistis, väga kurva südamega, peaaegu pisarad silmas. Suu tegi tal mingisuguseid tummi liigutusi, mida Indrek polnud seal kunagi enne näinud.
Indreku voodi oli härra Voitinski omaga otsapidi vastastikku, mõlemad alumisel korral ehk, nagu siin öeldi, beletaažis. Nende peal, sängid jalgupidi alumiste voodite sammaste aukudes, asusid Vainukägu ja Sikk .
Vainukägu oli kena pikk poiss — valge, rõõsa näoga, lauk pahemal silmal , mis oli õieti kui uhkus ja toredus keelatud, sest „ausal ja korralikul“ koolipoisil pidi olema kas üsna nudi pea või tema juuksed pidid seisma harjasena püsti. Pluus sinakas- mustast kodukalevist, samasugused püksid, mida ta käis öösiti pesukojas triikimas — triipe sisse löömas. Aga sellega oli niisugune imelik lugu. et tema ei seisnud kuidagi jala peal, vaid andis seal ikka ruumi küljeõmblusele, nagu oleks see tähtsam kui tema. Sellepärast pidi Vainukägu käed alatasa püksitaskuis hoidma, et triibu ja õmbluse vahelisi asju õiendada. Niisugused imelikud püksid olid need. Muidugi, igapäevases elus saadi nõnda ilusasti läbi, aga hoopis keerulisemaks muutus asi pidulikkudel ja pühalikkudel silmapilkudel. Sest kuis sa seisad, näiteks, käed taskuis, kui tahad teistele uut testamenti ette lugeda või lauluraamatust ette laulda ! Ja seda Vainukägu tahtis, eriti laupäevaõhtuti, sest tema vanemate ja ka tema enda palavam soov oli saada kord pastoriks, vähemalt köstrikski. Viimase elukutse unistus ta õieti siia oli toonudki. Isa oli nimelt kodu ajalehest lugenud härra Mauruse kuulutust, et tema esimese järgu õppeasutises valmistatakse ette kõigile ametitele, nõnda siis muidugi ka köstriametile, ja sellepärast tõigi ta poja siia, et tast saaks inimene, kes laulab ja mängib kogudusele. Seda laulmist see Vainukägu nüüd laupäevaõhtuti siin harjutaski.
Härra Voitinski peal asuv Sikk oli pisut teist tõugu mees. Temal olid pehmed , valged juuksed ja oma tüseda kogu kohta haruldaselt peenike hääl, sellepärast hakati teda Roosiks hüüdma. Tema pani rohkem rõhku saabastele kui pükstele. Eriti lihvis ta saapakandu, et need läigiksid, isegi tundide vahel käis ta neid alltoas riide taga harjamas. Selle kohta öeldi: „ Roosi poleerib siku sõrgu“ ja püüti neid, maksku, mis maksab, määrida, et tuleks uus poleerimine, mis sünnitas nalja. Aga Siku „sõrgade“ määrimine võis kalliks maksma minna, sest Roosi austas peale läikivate kontsade ainult jõudu ja seda, mis jõuga tehakse. Võimlemisel huvitas teda peaasjalikult pommidetõstmine käte ja jalgadega , püsti, kükakil ja selili . Ikka harjutas ta oma lihaseid, olgu klassis, magamistoas, koridoris või väljas: tõstis toole, laudu ja inimesi, tegi kehalisi harjutusi põrandal, toolidel, laudadel, vooditel, redelipulkadel, ühesõnaga igal pool, kus võis tõsta, rippuda, balansseerida. Sagedasti võis teda näha mööda tuba käimas, üks käsi kangelt kõverasse tõmmatud, kuna teise käe rusikas kõverdatud käe muskleid tagus. Või ta ajas endal rinna ette õieli ja trummeldas kahe rusikaga oma rinnalihaseid, neid lootes nõnda teha tugevamaks ja vastupanevamaks. „Sikk pinnib“, ütlesid teised. Ikka seadis ta kusagil kahte tooli või teisi asju kõrvuti parajasse kaugusse, et nende vahel „pumbata“ — kätele toetudes end üles tõsta ja alla lasta. Sikk aina „sikutas“, nagu mõned naljatasid, isegi siis, kui Vainukägu suure häälega luges uut testamenti või laulis lauluraamatust.
Niisugused olid Indreku lähemad naabrid. Kõrvaltubades siinsamas, asus nii-öelda kogu asutise au ja uhkus — kõige jõukamad ja nimekamad õpilased. Siin oli saksa kolonist Bessaraabiast, nimega Müller — väike, kõhetu, kahvatu, pruunide silmadega, ruugete juustega, halli pluusiga. Temas polnud pealt näha midagi erilist, aga ta võis hobusena hirnuda, ja seda nii valjusti, et kogu asutis imestas tema oskust ja võimist. Nii kõhetu keha ja nii suur ning loomalik hääl!
Mülleri all magas eestlane Vutt , vallatu logard, aastat viisteist, kuusteist vana, mitmest koolist juba läbi käinud. Teda poleks ehk keegi eriliselt tähele pannud, sest temasuguseid logardeid oli ju siin küllalt, aga temal oli imelik harjumus ja see oli ainult temal. Ikka asutas ta enda seisma või istuma mõne suurema ja tugevama poisi kõrvale, võttis ettevaatlikult selle pahema käe, varsti tema pahema käe pisikese sõrme — nimelt just pahema — ja nokitses selle küüne kallal, kuna ta samal ajal omi keeleotsa pani alumise huule ja hammaste vahele, et teda seal tasapisi liigutada.
Samas toas magas veel Laane , tugev härja peaga, madala otsaesisega maapoiss, kel lühike, jäme kael , mis kõrgete õlgade vahele peaaegu ära kadus. Teda võis igaüks tonkida, ilma et ta vastu hakkas, sest tema ütles teise kohta ikka: „Mis tühjast ka lüüa saab“ ja laskis tal karistamatult minna, liigutas ainult oma pikki kõveraid käsi, nagu oleksid need võetud mõnelt gorillalt ja tema laia vimmas piha külge pandud. Samuti võõrana tundusid ka tema lühidavõitu jalad, mis hoidsid põlved ettepoole könksus ja varbad otstega sissepoole. Samm tippiv, sibav ja ikka kipub üks jalg astudes nagu teise varbaid tallama. Aga kunagi ei sünni see, sest tema peaaegu linaõiesinised pilusilmad seisavad korratute kulmude all käies alati maateral ja kogu tema laias , nurgelises tugevalõuapäralises ja suuresuulises näos püsib nagu süvenenud või keskendunud tähelepanu. Ainult harva vilksatab pilk kõrvale ja siis on ta ikka põiklev, häbelik või salalik. Enamasti on Laanel ikka mõni raamat käes, mõni selline, mille sisust ta veel jagu ei saa. Ja et ta on alles kolmandas klassis, siis armastab ta eriliselt algebra ülesannete kogu, sest see õppeaine algab alles neljandas. Teda võlub kõik, mis on arusaamatu, sest arusaamatusest teeb ta saladuslikkuse, mis tekitab aukartuse, peaaegu hirmu. Keeltest võlub teda kõige rohkem ladina keel. Juba esimesel parajal juhul küsis ta Indrekult:
„Tead sa, kuis on varas ladinakeeli?“
„Kuis nii?“ küsis Indrek arusaamatuses vastu.
„Tähendab, seda sa veel ei tea,“ naeratas Laane häbelikult või kavalalt.
„Ei tea,“ kinnitas Indrek. „Aga mis siis sest?“ küsis ta.
„Kas siis ladina keeles varast ei olegi?“ küsis Laane vastu.
„Aga mis siis sest?“ küsis Indrek uuesti.
„Ei midagi!“ ütles Laane. „Näe, mina tean seda,“ lisas ta uhkustavalt juurde ja tahtis veel midagi öelda, aga teda segas Vutt, kes üsna süütult küsis:
„Aga kuidas on täi ladinakeeli?“
„Mis?!“ hüüdis Laane nagu ehmunult vastu ja katkestas jutu.
„Tähendab, seda sa ei tea,“ ütles Vutt. „Aga seda peaksid sa teadma, sest selle sõna õpetab vana Gorilla oma poegadele kõigis keeltes kõige enne kätte.“
„Ära sõima,“ ütles Laane.
„Kuis ma siis sõiman,“ vaidles Vutt vastu, „täitand gorilla sa ju oledki. Iseasi, kui ma oleks öelnd spiritist, see on sinu sõimunimi.“
„Kuule, ma annan sulle ühe,“ ähvardas Laane.
„Ära anna, ronivad isegi teistele peale,“ vastas Vutt, kes peale Laane lahkumist seletas Indrekule: „Pane sa tähele: kui leiad mõne hallivatimehe, siis tea, see on sellelt. Tappa neid ei tohi, sest need on nagu prussakad; niipea kui hakkad tapma või põletama, ronivad hullemini kallale. Tulevad karjas! Aga pane ilusasti õrnalt ja elavalt peremehe juure tagasi, siis enam ei tule, ei roni.“
Aga hiljem õppis Indrek omal kehal tundma, et tee, mis tahad, ikka ronivad ja mitte ainult Gorillalt, vaid ka Harakalt, sest ka tema kasvatas neid. Ühel olid ainult suuremad ja tumedamad, teisel väiksemad ja valgemad, midagi linaluu taolist.
„Suurest mustusest,“ öeldi esimese kohta.
„Suurest vaevast,“ arvati teisest.
Laane peal magas venelane-tatarlane Kaasanist — väike, kollase nahaga, juuksed kui nõgi. Suur suitsetaja ja suitsuallaneelaja, mille tõttu rinnad rõgisesid tal hullemini kui vanahärra Voitinskil. Tarvitas morfiumi ja jutustas, kus vähegi võimalik, kodulinna ööurgastest, mille rõvedaid lugusid oli tal lõpmatult, nagu mõtleks ta neid ise igapäev uuesti välja. Seisis või istus kuski pimedas nurgas, silmis rasvane läige, poisid summas ümber, sest kuulajatest polnud Bažkirtsevil kunagi puudu.
Järgmises lahedas toas asusid v. Elbe Riiast, nagu juba tähendatud, krahv Mannheim Piiterist, vürst Bebutov Tifliisist, pan Hodkevitš Warssavist ja inglane King Moskvast, vabrikandi poeg. Need kõik olid tähtsad mehed, nii tähtsad, et magasid ainult beletaažis. Sest kuis sa paned krahvi vürsti või vürsti krahvi peale. Ka pan ei sobinud ühelegi teisele alla ega peale. Kõige leplikum oleks ehk olnud inglane, sest tema oli ikka nii viisakas ja tagasihoidlik , et temast võis oodata vastutulelikkuses kõike. Samuti oleks ehk ka krahviga hakkama saadud, sest tema elas siin esimese järgu õppeasutises nagu mõni lind võhivõõras ümbruses. Kuipalju või mida ta enne oli õppinud, seda ei saanud temalt vististi keegi teada; siin aga ei huvitanud teda nähtavasti miski muu peale tema balalaika . Ikka istus ta kuski kõveras, jalg põlvel, ja plõnnitas. „Mängib kui kurat“, ütlesid poisid ja kogunesid tema ümber; tulid isegi Baškirtsevi nigelate lugude juurest ära, et balalaikat kuulata. Indrekut valdas ikka millegi pärast nukrus, kui ta kuulis krahvi mängu või nägi tema pruune silmi, millesse nii hea vaadata. Temale jäigi kauaks ajaks kujutlusse, et krahvil on ikka niisugused ilusad silmad ja ta mängib nii hästi balalaikat, et kõik tulevad teda kuulama. Aga see kõik poleks suutnud krahvi nime ja mälestust unustusest päästa peale tema lahkumist (sest tema ei jäänud kauaks siia), kui ta poleks toonud asutisele oma ainukest laulu, mille viis oli soolole määratud esimesel poolel kurb ja unistav, teisel poolel aga, kus laulis koor kaasa, otse pühalikult kaebav. Sõnad kõlasid nõnda:
Koor:
„Ükskord popil oli peni,
Keda armastas.
Peni õgis rasvatüki,
Popp ta uinutas.
Ja maha mattis ta,
Haud kirjatähega,
Et — ükskord popil oli peni jne. jne.
See laul hakkas esimesest korrast kohe kõigile külge ja seda rahvuse peale vaatamata. Isegi härra Slopaševit kuuldi teda mõnikord kaasa örisevat. Voitinski aga matsutas seda laulu kuuldes oma koltunud suud ja kordas:
„Oi neid lollpäid! Oi neid ogaraid! Oi neid idioote!“
Need olid tema sõnad ja nende sõnade pärast ei saanud ta mitte kaasa laulda. Aga naerda ta võis lauljaid kuulates, naerda küll. Naerda ja sõimata! Tema sõimu ei pannud keegi aga tähele, sest lõpmatut laulukest lauldi veel siiski, kui Voitinski kõrvad olid juba ammu igaveseks kurdid ja tema suu mulda täis. Võimalik, et see laul eluea poolest mattis isegi krahvi, oma tooja, sest kunst on ju pikk, inimese elu lühike. Aga selle kohta polnud teateid, sest krahvist kuuldi peale tema lahkumist sama vähe kui enne tema tulekutki.
Voitinski kõrval oli veel inglane King, kes ei laulnud kunagi popi armsast koerast ! Aga temast polnud seda imeks panna, sest tema ei laulnud üldse mitte. Emake loodus oli temale andnud saleda ja painduva, peaaegu neitsiliku keha ja nii õrna ja sulava hääle, et iga tema sõna kostis peaaegu muusikana. Aga kuis siis veel laulda, kui sa rääkides teed niikuinii kogu päeva muusikat! Ehk olgu siis, et oleks võinud laulda üksinda. Aga seda polnud üldse võimalik, kui lauldi popi armsamast, sest temast pidi tingimata igamees kaasa laulma. Kuid krahvi balalaika hakkas inglase meeltesse kinni. Hea meelega sidus ta selle mängides midagi värvikat omale pähe, võttis midagi laia ja lehvivat ümber ja hakkas tantsima.
„Ilus Helena tantsib ,“ ütles Elbe siis. Aga pan Hodkevitš surus oma valge lõua vastu rinda ja ütles põriseva häälega midagi, mis pidi Elbe sõnade mõju vähendama. See oli tema harilik võte. Ükskõik millest keegi kiitvalt rääkima hakkas, ikka oli temal näoilme, mis pidi tähendama: pole viga, aga tuleksite meie
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Tõde ja Õigus II Terve tekst #1 Tõde ja Õigus II Terve tekst #2 Tõde ja Õigus II Terve tekst #3 Tõde ja Õigus II Terve tekst #4 Tõde ja Õigus II Terve tekst #5 Tõde ja Õigus II Terve tekst #6 Tõde ja Õigus II Terve tekst #7 Tõde ja Õigus II Terve tekst #8 Tõde ja Õigus II Terve tekst #9 Tõde ja Õigus II Terve tekst #10 Tõde ja Õigus II Terve tekst #11 Tõde ja Õigus II Terve tekst #12 Tõde ja Õigus II Terve tekst #13 Tõde ja Õigus II Terve tekst #14 Tõde ja Õigus II Terve tekst #15 Tõde ja Õigus II Terve tekst #16 Tõde ja Õigus II Terve tekst #17 Tõde ja Õigus II Terve tekst #18 Tõde ja Õigus II Terve tekst #19 Tõde ja Õigus II Terve tekst #20 Tõde ja Õigus II Terve tekst #21 Tõde ja Õigus II Terve tekst #22 Tõde ja Õigus II Terve tekst #23 Tõde ja Õigus II Terve tekst #24 Tõde ja Õigus II Terve tekst #25 Tõde ja Õigus II Terve tekst #26 Tõde ja Õigus II Terve tekst #27 Tõde ja Õigus II Terve tekst #28 Tõde ja Õigus II Terve tekst #29 Tõde ja Õigus II Terve tekst #30 Tõde ja Õigus II Terve tekst #31 Tõde ja Õigus II Terve tekst #32 Tõde ja Õigus II Terve tekst #33 Tõde ja Õigus II Terve tekst #34 Tõde ja Õigus II Terve tekst #35 Tõde ja Õigus II Terve tekst #36 Tõde ja Õigus II Terve tekst #37 Tõde ja Õigus II Terve tekst #38 Tõde ja Õigus II Terve tekst #39 Tõde ja Õigus II Terve tekst #40 Tõde ja Õigus II Terve tekst #41 Tõde ja Õigus II Terve tekst #42 Tõde ja Õigus II Terve tekst #43 Tõde ja Õigus II Terve tekst #44 Tõde ja Õigus II Terve tekst #45 Tõde ja Õigus II Terve tekst #46 Tõde ja Õigus II Terve tekst #47 Tõde ja Õigus II Terve tekst #48 Tõde ja Õigus II Terve tekst #49 Tõde ja Õigus II Terve tekst #50 Tõde ja Õigus II Terve tekst #51 Tõde ja Õigus II Terve tekst #52 Tõde ja Õigus II Terve tekst #53 Tõde ja Õigus II Terve tekst #54 Tõde ja Õigus II Terve tekst #55 Tõde ja Õigus II Terve tekst #56 Tõde ja Õigus II Terve tekst #57 Tõde ja Õigus II Terve tekst #58 Tõde ja Õigus II Terve tekst #59 Tõde ja Õigus II Terve tekst #60 Tõde ja Õigus II Terve tekst #61 Tõde ja Õigus II Terve tekst #62 Tõde ja Õigus II Terve tekst #63 Tõde ja Õigus II Terve tekst #64 Tõde ja Õigus II Terve tekst #65 Tõde ja Õigus II Terve tekst #66 Tõde ja Õigus II Terve tekst #67 Tõde ja Õigus II Terve tekst #68 Tõde ja Õigus II Terve tekst #69 Tõde ja Õigus II Terve tekst #70 Tõde ja Õigus II Terve tekst #71 Tõde ja Õigus II Terve tekst #72 Tõde ja Õigus II Terve tekst #73 Tõde ja Õigus II Terve tekst #74 Tõde ja Õigus II Terve tekst #75 Tõde ja Õigus II Terve tekst #76 Tõde ja Õigus II Terve tekst #77 Tõde ja Õigus II Terve tekst #78 Tõde ja Õigus II Terve tekst #79 Tõde ja Õigus II Terve tekst #80 Tõde ja Õigus II Terve tekst #81 Tõde ja Õigus II Terve tekst #82 Tõde ja Õigus II Terve tekst #83 Tõde ja Õigus II Terve tekst #84 Tõde ja Õigus II Terve tekst #85 Tõde ja Õigus II Terve tekst #86 Tõde ja Õigus II Terve tekst #87 Tõde ja Õigus II Terve tekst #88 Tõde ja Õigus II Terve tekst #89 Tõde ja Õigus II Terve tekst #90 Tõde ja Õigus II Terve tekst #91 Tõde ja Õigus II Terve tekst #92 Tõde ja Õigus II Terve tekst #93 Tõde ja Õigus II Terve tekst #94 Tõde ja Õigus II Terve tekst #95 Tõde ja Õigus II Terve tekst #96 Tõde ja Õigus II Terve tekst #97 Tõde ja Õigus II Terve tekst #98 Tõde ja Õigus II Terve tekst #99 Tõde ja Õigus II Terve tekst #100 Tõde ja Õigus II Terve tekst #101 Tõde ja Õigus II Terve tekst #102 Tõde ja Õigus II Terve tekst #103 Tõde ja Õigus II Terve tekst #104 Tõde ja Õigus II Terve tekst #105 Tõde ja Õigus II Terve tekst #106 Tõde ja Õigus II Terve tekst #107 Tõde ja Õigus II Terve tekst #108 Tõde ja Õigus II Terve tekst #109 Tõde ja Õigus II Terve tekst #110 Tõde ja Õigus II Terve tekst #111 Tõde ja Õigus II Terve tekst #112 Tõde ja Õigus II Terve tekst #113 Tõde ja Õigus II Terve tekst #114 Tõde ja Õigus II Terve tekst #115 Tõde ja Õigus II Terve tekst #116 Tõde ja Õigus II Terve tekst #117 Tõde ja Õigus II Terve tekst #118 Tõde ja Õigus II Terve tekst #119 Tõde ja Õigus II Terve tekst #120 Tõde ja Õigus II Terve tekst #121 Tõde ja Õigus II Terve tekst #122 Tõde ja Õigus II Terve tekst #123 Tõde ja Õigus II Terve tekst #124 Tõde ja Õigus II Terve tekst #125 Tõde ja Õigus II Terve tekst #126 Tõde ja Õigus II Terve tekst #127 Tõde ja Õigus II Terve tekst #128 Tõde ja Õigus II Terve tekst #129 Tõde ja Õigus II Terve tekst #130 Tõde ja Õigus II Terve tekst #131 Tõde ja Õigus II Terve tekst #132 Tõde ja Õigus II Terve tekst #133 Tõde ja Õigus II Terve tekst #134 Tõde ja Õigus II Terve tekst #135 Tõde ja Õigus II Terve tekst #136 Tõde ja Õigus II Terve tekst #137 Tõde ja Õigus II Terve tekst #138 Tõde ja Õigus II Terve tekst #139 Tõde ja Õigus II Terve tekst #140 Tõde ja Õigus II Terve tekst #141 Tõde ja Õigus II Terve tekst #142 Tõde ja Õigus II Terve tekst #143 Tõde ja Õigus II Terve tekst #144 Tõde ja Õigus II Terve tekst #145 Tõde ja Õigus II Terve tekst #146 Tõde ja Õigus II Terve tekst #147 Tõde ja Õigus II Terve tekst #148 Tõde ja Õigus II Terve tekst #149 Tõde ja Õigus II Terve tekst #150 Tõde ja Õigus II Terve tekst #151 Tõde ja Õigus II Terve tekst #152 Tõde ja Õigus II Terve tekst #153 Tõde ja Õigus II Terve tekst #154 Tõde ja Õigus II Terve tekst #155 Tõde ja Õigus II Terve tekst #156 Tõde ja Õigus II Terve tekst #157 Tõde ja Õigus II Terve tekst #158 Tõde ja Õigus II Terve tekst #159 Tõde ja Õigus II Terve tekst #160 Tõde ja Õigus II Terve tekst #161 Tõde ja Õigus II Terve tekst #162 Tõde ja Õigus II Terve tekst #163 Tõde ja Õigus II Terve tekst #164 Tõde ja Õigus II Terve tekst #165 Tõde ja Õigus II Terve tekst #166 Tõde ja Õigus II Terve tekst #167 Tõde ja Õigus II Terve tekst #168 Tõde ja Õigus II Terve tekst #169 Tõde ja Õigus II Terve tekst #170 Tõde ja Õigus II Terve tekst #171 Tõde ja Õigus II Terve tekst #172 Tõde ja Õigus II Terve tekst #173 Tõde ja Õigus II Terve tekst #174 Tõde ja Õigus II Terve tekst #175 Tõde ja Õigus II Terve tekst #176 Tõde ja Õigus II Terve tekst #177 Tõde ja Õigus II Terve tekst #178 Tõde ja Õigus II Terve tekst #179 Tõde ja Õigus II Terve tekst #180 Tõde ja Õigus II Terve tekst #181 Tõde ja Õigus II Terve tekst #182 Tõde ja Õigus II Terve tekst #183 Tõde ja Õigus II Terve tekst #184 Tõde ja Õigus II Terve tekst #185 Tõde ja Õigus II Terve tekst #186 Tõde ja Õigus II Terve tekst #187 Tõde ja Õigus II Terve tekst #188 Tõde ja Õigus II Terve tekst #189 Tõde ja Õigus II Terve tekst #190 Tõde ja Õigus II Terve tekst #191 Tõde ja Õigus II Terve tekst #192 Tõde ja Õigus II Terve tekst #193 Tõde ja Õigus II Terve tekst #194 Tõde ja Õigus II Terve tekst #195 Tõde ja Õigus II Terve tekst #196 Tõde ja Õigus II Terve tekst #197 Tõde ja Õigus II Terve tekst #198 Tõde ja Õigus II Terve tekst #199 Tõde ja Õigus II Terve tekst #200 Tõde ja Õigus II Terve tekst #201 Tõde ja Õigus II Terve tekst #202 Tõde ja Õigus II Terve tekst #203 Tõde ja Õigus II Terve tekst #204 Tõde ja Õigus II Terve tekst #205 Tõde ja Õigus II Terve tekst #206 Tõde ja Õigus II Terve tekst #207 Tõde ja Õigus II Terve tekst #208 Tõde ja Õigus II Terve tekst #209 Tõde ja Õigus II Terve tekst #210 Tõde ja Õigus II Terve tekst #211 Tõde ja Õigus II Terve tekst #212 Tõde ja Õigus II Terve tekst #213 Tõde ja Õigus II Terve tekst #214 Tõde ja Õigus II Terve tekst #215 Tõde ja Õigus II Terve tekst #216 Tõde ja Õigus II Terve tekst #217 Tõde ja Õigus II Terve tekst #218 Tõde ja Õigus II Terve tekst #219 Tõde ja Õigus II Terve tekst #220 Tõde ja Õigus II Terve tekst #221 Tõde ja Õigus II Terve tekst #222 Tõde ja Õigus II Terve tekst #223 Tõde ja Õigus II Terve tekst #224 Tõde ja Õigus II Terve tekst #225 Tõde ja Õigus II Terve tekst #226 Tõde ja Õigus II Terve tekst #227 Tõde ja Õigus II Terve tekst #228 Tõde ja Õigus II Terve tekst #229 Tõde ja Õigus II Terve tekst #230 Tõde ja Õigus II Terve tekst #231 Tõde ja Õigus II Terve tekst #232 Tõde ja Õigus II Terve tekst #233 Tõde ja Õigus II Terve tekst #234 Tõde ja Õigus II Terve tekst #235 Tõde ja Õigus II Terve tekst #236 Tõde ja Õigus II Terve tekst #237 Tõde ja Õigus II Terve tekst #238 Tõde ja Õigus II Terve tekst #239 Tõde ja Õigus II Terve tekst #240 Tõde ja Õigus II Terve tekst #241 Tõde ja Õigus II Terve tekst #242 Tõde ja Õigus II Terve tekst #243 Tõde ja Õigus II Terve tekst #244 Tõde ja Õigus II Terve tekst #245 Tõde ja Õigus II Terve tekst #246 Tõde ja Õigus II Terve tekst #247 Tõde ja Õigus II Terve tekst #248 Tõde ja Õigus II Terve tekst #249 Tõde ja Õigus II Terve tekst #250 Tõde ja Õigus II Terve tekst #251 Tõde ja Õigus II Terve tekst #252 Tõde ja Õigus II Terve tekst #253 Tõde ja Õigus II Terve tekst #254 Tõde ja Õigus II Terve tekst #255 Tõde ja Õigus II Terve tekst #256 Tõde ja Õigus II Terve tekst #257 Tõde ja Õigus II Terve tekst #258 Tõde ja Õigus II Terve tekst #259 Tõde ja Õigus II Terve tekst #260 Tõde ja Õigus II Terve tekst #261 Tõde ja Õigus II Terve tekst #262 Tõde ja Õigus II Terve tekst #263 Tõde ja Õigus II Terve tekst #264 Tõde ja Õigus II Terve tekst #265 Tõde ja Õigus II Terve tekst #266 Tõde ja Õigus II Terve tekst #267 Tõde ja Õigus II Terve tekst #268 Tõde ja Õigus II Terve tekst #269 Tõde ja Õigus II Terve tekst #270 Tõde ja Õigus II Terve tekst #271 Tõde ja Õigus II Terve tekst #272 Tõde ja Õigus II Terve tekst #273 Tõde ja Õigus II Terve tekst #274 Tõde ja Õigus II Terve tekst #275 Tõde ja Õigus II Terve tekst #276 Tõde ja Õigus II Terve tekst #277 Tõde ja Õigus II Terve tekst #278 Tõde ja Õigus II Terve tekst #279 Tõde ja Õigus II Terve tekst #280 Tõde ja Õigus II Terve tekst #281 Tõde ja Õigus II Terve tekst #282 Tõde ja Õigus II Terve tekst #283 Tõde ja Õigus II Terve tekst #284 Tõde ja Õigus II Terve tekst #285 Tõde ja Õigus II Terve tekst #286 Tõde ja Õigus II Terve tekst #287 Tõde ja Õigus II Terve tekst #288 Tõde ja Õigus II Terve tekst #289 Tõde ja Õigus II Terve tekst #290 Tõde ja Õigus II Terve tekst #291
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 291 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-03-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 3 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Drew Õppematerjali autor

Mõisted

tagapool, võiks öelda, universiteet, vallakirjutaja, rahakoti välja, vene keisrile, härra maurusel, sellestki, sellepärast ikka, paremad paigad, pühenduse õpi, härra maurusel, maurus, ülepea, aerutajaid, venelane, niisuke loom, otse piinlik, iseasi, onul, näind, äraandja, härra maurus, sest sõber, tõsine sõprus, subordinatsioon, mõistad, meiega, verstehen sie, mossitav poiss, hoiduvad, kaklemine, head inimesed, ladina keel, sest niisugune, sünagoogis, teada saab, niisuke, niisuke, niisuke, sest muulane, pluus sinakas, nimega müller, leplikum oleks, samuti oleks, krahvil, slopaševil, saadik jumal, mõelge ometi, lihunikul, heine, venelasel, välgatas, poolakas, silmanägemine, maurus, inemine, maurus, härra maurus, venelane, grenzstein, mõistate, mõistate, härra direktor, raamatul, õpetajas, lõpmatu hulk, jõgedel, alumises sängis, ütlesingi maurusele, kirjameesteta, noorele, vana maurus, muretse, nuge, tassikõrvadele, varas, ühel inemisel, hommiku, sest armastus, sest armastus, vaevalt, ümmarik mõte, katsungi heast, goethe, kaheksateistkümne, võimata, puškin, puškini, maurusel, niisuguseid, goethe, vahete, muutlik, roosakas, millegi pärast, silmist, vanainimese veri, niisuke, kodus tööl, indrekule, ega võib, neid võib, õpilaste sekka, tapavad, nihil, nihil, juut, nihil, sest kristus, kumb õpetaja, paas, paas, paas, paas, paas, mõlemad p, mõrtsuka või, maailmaga, maurus, härra maurus, kooliõpetaja, härra maurus, kurlov, ergo, igas leierkastiski, muusika, sadajalgne, matemaatika, esiti, midagi tühja, sest naised, härra ollinol, huvitavam, mõistate, igavese rahuni, maksimum hävitust, nähtavasti kord, sopsis, jõi lonks, õiged inimesed, loomgi, kuulas, mõistate, betlemma täht, rammukatsumine või, emakeel, venelased, vene keeles, peaallikaks, emakeel, juut, korteri pahupidi, lumekoormat käristasid, luulekeel, tiinal, sest sõprus, ema külg, sest liha, kodumaale viiksin, ramilda, taevas sinine, indrekule vahete, õige eurooplane, weltall, sest võib, marksismus, sõnaga, ükski kõrd, härra maurus, viiulit, mõistate, marksism, hirmus igav, mineva, ongi parem, juba neiu, emakeelt, darwin, darwinist, igakord, korda kolm, tähendab kaheksa, inglastel knock, jürka, solotarskil, härra maurus, naisõpilasega, targem, igatahes, rumalad, sest ilu, lähen päev, koledus, paratamatus, pööraselt suur, inimene võib, härgi, matemaatika, kevadel oleksite, molli, seest nutma

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

25
odt
Tõde Ja Õigus 1
0
docx
V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
281
docx
M Twain Tom Sawyeri seiklused-terve raamat
0
docx
E Bornhöhe Ajaloolised jutustused tasuja
0
docx
A dumas Kolm musketäri terve raamat
40
docx
Tõde ja õigus II osa - märkmed
99
doc
11-klassi kirjanduse eksami konspekt- raamatu kokkuvõtted
117
doc
Aforismid





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun