tasakesi sosistama. Clopin Trouillefou räbalad poodiumi kuldbrokaa-dil jätsid mulje, nagu roomaks tõuk apelsinil. See sündmus oma uudsusega äratas saalis nii suure lõbu ja lusti tormi, et kardinal varsti sellest tähelepanelikuks sai. Ta kummardus veidi ettepoole, ja kuna ta oma paigalt väga ebamääraselt märkas ainult Trouillefou häbiväärseid kuueräbalaid, arvas ta muidugi, et sant almust palub. Säherdusest jultumusest nördinuna hüüdis ta: «Härra paleefoogt, visake see lurjus jõkke!» «Jumal hoidku, härra kardinal,» ütles Coppenole, ikka 37 veel sandi kätt oma käes hoides, «see on üks mu sõpru.» «Tore!» karjus rahvahulk. Sellest silmapilgust peale oli meister Coppenole Pariisis nagu Gentiski «rahva hulgas kõrges hinnas, sest säärased mehed on seda alati, kui nad riii taltsutamatud on», ütleb Philippe de Commines. Kardinal hammustas huulde. Kummardudes oma naabri, Sainte-GenevieveM abti poole, ütles ta poolsosinal: