Quasimodo nägi nüüd kirikuesisel selgesti hiiglasuurt kaltsudes meeste ja naiste summa kihavat, 398 kes olid relvastatud vikatite, piikide, kõvernugade ja hellebardidega, mille tuhanded otsad läiklesid. Siinseal paistsid mustad hangud inetute nägude kohal nagu sarved. Hämaralt meenus talle, et on seda rahvahulka varem näinud. Kas polnud siin needsamad näod, kes mõni kuu tagasi teda olid narride paavstiks ülendanud? Ühes käes tõrvik, teises madjakas, astus keegi mees kivi otsa ja hakkas nähtavasti kõnet pidama. Samal ajal tegi imelik malev mõningaid ümberpaigutusi, nagu seaks ta end kiriku ümber korda. Quasimodo haaras maast laterna ja läks alla tornidevahelisele platvormile, et kõike ligemalt silmitseda ja siis aru pidada kaitsevahendite üle. Clopin Trouillefou, kes Jumalaema kiriku peaportaali ette oli saabunud, seadis tõepoolest oma salga lahinguvalmis. Kuigi ta vastupanu ei oodanud, tahtis ta targa väepealikuna siiski
annaabi.ee 
