V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Vabandage, aulik kuningas,» vastas Gringoire, otsustades iga jalatäit maad kaitsta.
«Tasub vaeva . .. üks silmapilk... Kuulake mind ... Ega te mind ometi enne hukka mõista,
kui te mind üle pole kuulanud ...»
Ta viletsa hääle mattis enese alla uuestiärganud kära tema ümber. Väike jõnglane kratsis
oma pada veel agaramalt ja kõige tagatipuks pani üks vanamoor hõõguvale
82
kolmjalale pannitäie pekki, mis tulel nõnda särisema hakkas, nagu jookseks kari lapsi
mardisandi järel.
Clopin Trouillefou jäi hetkeks mustlaste hertsogiga ja täiesti purjus galilealaste keisriga
aru pidama. Siis kriiskas ta: «Vait!» Aga et ei pada ega pann tema.käsku ci kuulanud, vaid
oma duetti jätkasid, siis hüppas ta vaadi otsast alla, virutas jalaga hoobi paja pihta, mis ühes
lapsega kümme sammu eemale lendas, teise hoobi panni pihta, mille rasv tulle voolas, ja
ronis tähtsa näoga tagasi oma troonile, hoolimata lapse summutatud nutust või vanamoori