"Jumalaema kirik Pariisis"- Victor Hugo (0)

Victor Hugo
JUMALAEMA KIRIK PARIISIS
Birgit Kukk
Tallinna Ühisgümnaasium
10.a klass
2009/10 õa
Victor Hugo
Victor Marie Hugo sündis 26.veebruaril 1802. aastal Besanconis, kus ta isa oli tol ajal ohvitser majori aukraadis. Hugo põlvneb rahva hulgast. Tema kirjandusliku loomingu aeg on pikk, ligi seitsekümmend aastat. Victor Hugo küps loominguiga langeb Juulimonarhia, 1848. aasta revolutsiooni ja Teise keisririigi aegadele ning ta elu lõpp ulatus Kolmanda vabariigi perioodi. Ta ei suutnud alati orienteeruda õigesti ühiskonna arengu nähtuste hindamisel, seega kulges Hugo kui poliitilise tegelase ja kirjaniku tee pidevalt demokratismi, rahva huvide väljendamise suunas.
Noor Hugo oli poliitilistelt vaadetelt legitimist. Victor Hugo varajane kuningameelsus avaldub tema noorpõlve luules. Kahekümnendate aastate keskel saab Hugo üle oma monarhistlikest illusioonidest, nüüd hakkab ta eeskujusid otsima renessansiaja elu- ja rahvalähedasest kunstist. Kirjanikuna liitub ta pahempoolsete romantikute ringiga ja kujuneb peatselt progressivsete romantikute juhiks, kes ründasid klassitsimi, kui minevikukirjandust.
1830. aasta revolutsiooni tervitas Hugo vaimustusega. Ta selle aegsed kirjutused on tulvil türannidevastast paatost. Kirjanik ülistas oodis „ Noorele Prantsusmaale“ ülestõusu hoogsust ja pühendas revolutsiooni ohvritele luuletuse „Hümn Juulipäevil langenuile“. Aga ta pilk ulatub nägema ühiskondlikku võitlust ka väljapoole Prantsusmaa piire . Hugo võtab avalikult sõna Poola ülestõusnute ja Itaalia vabadusvõitlejate kaitseks ja ta manitseval häälel on juba rahvusvaheline kõlaulatus.
Hugo teostes üha süvenev poole hoid rahvale ning tugevnev antifeodaalne hoiak lmnevad selgesti tema tolle aja silmapaistvaimas töös, romaanis „ Jumalaema kirik Pariisis“ (1831).
Romaanis ilmneb Hugo kui romantiku loomingulise meetodi omapära. Kirjanik oli seda romaani kavandanud juba 1828. aastal, selle loomisele asus ta juulis 1830 ja lõpetas järgmise aasta jaanuaris. Arvestades teose mahukust näeme autori töö suurt pingsust. Ajalooprobleemide ilukirjanduslikku käsitlemist oli Hugo varem juba harrastanud draamas , romaanis leidsid need nüüd hoopis võimsamalt ja ulatuslikumalt rakendamist. Prantsuse kirjanduses tähistas „Jumalaema kirik Pariisis“ uut etappi ajaloolise romaani alal, kusjuures teos jäi kauaks ületamatuks. Juba järgmisel kümnendil läks moodi seiklusromaan , mille ajaloolisus piirdus vaid minevikudaatumitega. Hugo pöördub aga uuesti ajaloolise temaatika juurde alles kümnendite pärast.
Hilisematel aastatel kirjanik ei jätnud kirjutamist, vaid tegeles sellega edasi ja lõi mitmeid hitiks saanud raamatuid.
Victor Hugo suri 22. mail 1885. aastal. Ta surmapäev kuulutati rahvuslikuks leina- pühaks. Ta põrm asetati Panteoni, Prantsusmaa suurmeeste mausoleumi. Ta matused kujunesid prantslaste sügava armastuse demonstratsiooniks oma suure rahvuspoeedi vastu.
„Jumalaema kirik Pariisis“
Romaan on 15. sajandi Pariisist. Selle keskseteks tegelasteks on rahva alamkihid, nagu üksiktegelastest tänavalauljast mustlastüdruk ja kõigi poolt halvaks peetud küürakas kellalööja. Oskuslikult on vahele põimitud peatükid, mis käsitlevad Prantuse arhitektuuri nagu Pariisi Jumalaema kirik, mis põimub saatuslikuna kesksete tegelaste elukäiku.
Raamatu põhilised tegelased olid kindlasti Esmeralda , Quasimodo , Gringoire ja Phoebus .
Esmeralda oli positiivsuse kehastus. Teda on võimalik iseloomustada vaid heade omadussõnadega: ilus, õrn, kaastundlik, armastusväärne, naiivne . Samas võib ka headus hukutav olla, kui seda on korraga nii palju ühes isikus . Võib juhtuda, et üdini hea inimene ei oska halba enda ümber ära tunda ja see võib talle endale lõpuks saatuslikuks saada. Nii juhtus ka Esmeraldaga, ta hukkus oma naiivsuse tulemusel, oli usaldav ja annastsalgav ja ei osanud näha reeturlikkust enda ümber.
Quasimodo oli minu arvates armas tegelane. Olgugi, et kole ja kohati ka kuri ning ettearvamatu, oli tal siiski hea süda. Ka Esmeraldal oli hea süda ja ta oli puhtuse ning headuse kehastus, kuid koos oma naiivsusega muutus see imalaks. Quasimodo seevastu oli nagu tasakaalustatud, oma koleda välimuse tõttu leidis ta minu kaastunde ja tänu oma ennastsalgavale käitumisele ning puhtale armastusele suhtun ma temasse täie austusega. Minu arvates oli ta selles teoses kõige parem tegelane, kahju vaid, et tema lõpp pidi nii traagiline olema. Kummaline, et mul ei ole kahju niivõrd sellest, et Esmeralda pidi surema vaid mul on kahju, et Quasimodo kaotas seeläbi oma elu mõtte.
Gringoire on inimene kelle iseloomustamiseks ei pea eriti palju sõnu kasutama. Minu jaoks väga võõras inimtüüp. Ta oli filosoof ja luuletaja ehk boheemlane , muretu hing, kelle seltkonnas kaotavad eluraskused oma tähenduse. Gringoire oli pigem hea kui halb inimene, vähemalt ei soovinud ta kellelegi otseselt halba, selline tühi tegelane. Kõige tähtsam tema elus oli tema ise. Kas tema elus oligi äga traagikat? Halbadest olukordadest aitas teda välja tema sõnaseadmisoskus.
Phoebus oli omakasupüüdlik eneseimetleja , manipuleerija kes oskas inimesi enda ümber väga hästi ära kasutada. Oma kena välimusega ja ilusate sõnadega, millel ei olnud sisulist tagamõtet pani ta Esmeralda endasse armuma. Samas ei hoolinud ta Esmeraldast karvavõrdki, tema eesmärk oli oma ihasid rahuldada. Phoebus oli kergemeelne meesterahvas, kes armastas pidutseda ja viibida kaunite naiste seltskonnas. Ta oli täielik vastand Quasimodole – väliselt ilus kuid hingelt tühi ja mõttetu.
Romaanis ilmneb kaks omavahel tihedalt põimunud sisulist joont: üheks oleks melodramaatiline armujoon, kus ühe naise saatusse tungib neli meest, igaüks erineva suhutmisega; teiseks- sündmustikuta kultuuriromaan, ehituskunsti kivine eepos keskaegse Pariisi taustal.
Romaani põhisüžeeks on võitlus Esmeralda ümber, mida peavad, nagu eespool märgitud, neli meest. Kõige nigelam osa on filosoofil ning luuletajal Gringoire’il. Ülejäänud kolmel on tütarlapsega ülimalt melodramaatilised suhted, mis on ülepingutatult paljude õnnetusttoovate juhuste tõttu saatuslikud. Kõigiga neist kolmest tekib mustlannal vahekord , mille laad sõltub iga mehe sotsiaalsest palest kuna oma ilu ja lahkusega suudab ta tahes-tahtmatult mehed endasse armuma panna.
Raamatut läbiv teema on saatus. Olen seisukohal, et inimese saatus on talle sünnihetkel kaasa antud. Kahjuks ei saa seda öelda raamatukangelaste kohta, nende saatus on selline, nagu autor selle ette näeb ja vaid tema saab seda muuta. Võiks ju öelda, et Esmeralda oleks saanud ise oma saatust mõjutaja, valides Claude Frollo , olekski kõik olnud teisiti. Kas ka parem? Seda on kahjuks väga raske ennustada, kuigi minule oleks sobinud selle raamatu lõpp just sellisena. Nüüd kus kahjuks enam midagi muuta ei anna, tundub küll, et just usk ja inimesed otsustasidki Esmeralda saatuse . Usk millesse? Kas armastusse ? Esmeralda raudne veendumus, et just Phoebus on tema jaoks see ainuõige. Selles loos määras saatus Esmeraldale surma, ta poodi üles ja suurest südamevalust suri ka raamatu teine peategelane Quasimodo, oma armastatu Esmeralda embuses. Ju siis soovis saatus ka tema surma.
Kahjuks pean ütlema, et minule see raamat ei meeldinud. Kuna läbi raamatu oli minus ainult üks emotsioon - mul oli kahju Quasimodost. Kui mõelda selle raamatu peale, siis ma ei suuda näha selles ühte tervikut , ei ole sellist siduvat punkti. Põhimõtteliselt peaks selleks olema Esmeralda, aga kuna tema on suhteliselt passiivne tegelane, siis eriti ta inimesi omavahel ei sidunud minu arvates. Lisaks see kirik, mis on omaette tegelane, kus sees elavad veel kaks tegelast keda ei seo mitte miski. Pariis kus tegevus toimub, on samuti kuidagi piiratud võibolla sellepärast, et mul on Pariisist hoopis teine kujutlus. Sündmustik oli suhteliselt igav kuna seal oli väga vähe tegevust ning ka lõpp oli minu jaoks ebasobiv, liiga dramaatiline. Kuid samas tuleb lugeda ka raamatuid, mis ei meeldi, et saaks väärtustada rohkem raamatuid, mis tekitavad rohkem emotsioone ja meeldivad.