Primaarne sektor Sekundaarne sektor Tertsiaarne sektor 3% 31% 66% Hõivatud inimeste osatähtsus m 5% Primaarne sektor 31% Sekundaarne sektor Tertisaarne sektor 64% Maavarad § Peamine energiaallikas on süsi. § Kivisütt leidub edelas, kuid sellest ei jätku riigi vajaduste katteks. § Siinseal PõhjaUngari mäenõlvadel leidub pruunsütt. § Läänes ja lõunas on väikesed naftavarud ning leidubmaagaasi. § Ka idas on maagaasimaardla. Põllumajandus Suur tootlikus Saadused moodustavad üle veerandi väljaveost Põllumajanduslik maa: heina ja karjamaad põllumaad Põhiharuks loomakasvatus Veondus Läbivad tähtsad rahvusvahelised raudteed, maanteed Siseveondusest hõlmab auto raudteetrantsporti
Maailma suurimad kõrbed Suur Victoria kõrb SUUR VICTORIA KÕRB liivakõrb Austraalia lõunaosas, paikneb vahemikus 26 ja 30° ll. Pindala 350 000 km2. Pinnamoelt tasandik (kõrgus 150300 m), millel kuni 10 m kõrgused korrapäratu kuju ja suunaga luited. Sademeid 125250 mm aastas. Suvel tõuseb temperatuur üle 30°C. Veevõtukohtade vähesuse tõttu on kõrb raskesti läbitav. Austraalia siseosa hõlmavad akaatsiapõõsastikud ja rohtlad, paiguti taimkate peaaegu puudub. Siinseal keset skrabitihnikuid kõrguvad pudelpuude rohelised töntsid tüved. Sügavale liiva on oma juured ajanud eukalüptenamlevinud puuliik Austraalias. Kõrb on koduks arvukatele rottidele ja teistele närilistele, samuti madudele ning sisalikele. Ka kängurud leiavad skrabis (astelakaatsiapõõsastikus) vahetevahel pelgupaiga. Veel võib kohata kilpkonna, emu ja mitmesuguseid putukaid. Skrab
Kaaslase pind on huvitav ja mitmekesine. Kohati kulgevad üle pinna pikad, madalad seljakud, esinedes ka paarikaupa koos ja moodustades mõnikord midagi võrgutaolist. Mitmes kohas on näha kuni 400 kilomeetrise läbimõõduga basseine, mis oma kujult tuletavad meelde Kuu meresid. Basseinid on täitunud mingi vedelikuga (võibolla veega) ja hiljem külmunud. Isegi külmumisel tekkinud pragusid on võimalik hea tahtmise korral näha. Siinseal, ka basseinides, ilutseb väikseid löögikraatreid. Pinna kohal hõljub üksikuid pilvi nagu Marsil. Tritoni lõunapooluse lähedal torkab silma hulk tumedaid "jutte". "Jutid" algavad ja kulgevad üle mõnekilomeetriste plekkide, mis nähtavasti on aurustunud gaasi väljatungimise kohtadeks. Osa tumedaid alasid on suuremad ning nende diameeter ulatub mõnekümne kilomeetrini. Tumedad alad on ümbritsetud helevalgete, külmunud gaasist koosnevate ribadega
Kui pealmine lakikord mõranes, näitas ennast monstrumlike kalduvustega elajas, kes nõudis kummalisi perverssusi. Sellepärast polnud tal nende vastu enam mingit respekti ja juhtus, et ta neile näkku karjus, et nende kutsarid on viisakamad, sest lihtne inimene peab naisterahvast lugu." ,,Tähendab voorust pole siis enam olemas. Kõik on ühesugused elajad, ülevalt kuni alla. Küll võib Pariisis öösel kella üheksa ja kolme vahel imeasju sündida! Siinseal aga ronib mõni tähtis tegelane veel palju sügavamale sopa sisse kui teised." 4. Nana välimus oli kohati joovastav. Mitte ükski mees ei suutnud talle ära öelda. Tema välimus köitis kõiki. Tema ilul oli niivõrd suur võim, et ka kõige korralikumad mehed ei saanud tema vastu. Eriti usklik krahv Muffat ja Philippe Hugot, kes vihkas Nanat, enne kui oli teda näinud. Näide: ,,Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt
ja 14. juuni öösel. Kõikidele asutustele oli antud korraldus saata oma transpordivahendid miilitsa käsutusse. 13. juuni õhtul hakkasid varem ette valmistatud kogunemiskohtadesse koonduma asjasse pühendatud seltsimehed, usaldusväärsed kommunistliku partei liikmed, komnoored ja töölised, kellest moodustati vahetult küüditamist teostavad rühmad. Salastatuse tagamiseks lülitati välja kõik telefonid. Ometi imbus teade lähenevast küüditamisest siinseal ikkagi läbi. Ühtesid muutis valvsaks autode koondamine, teisi pikad rongie?elonid jaamades. Oli ka juhuseid, kus mõned küüditamisest teada saanud kohaliku võimu esindajad jõudsid rahvast hoiatada ja inimesed läksid pakku. Enamik ei osanud aga midagi karta, kuna nende endi teada polnud ju keegi neist midagi seadusevastast teinud. 13. juuni õhtul täitusid linnade ja maakeskuste suuremad saalid meestega, kellest suur osa ei osanud aimatagi, mis eesmärgil nad kohale olid kutsutud
elama; teda kujutatakse eemaletõukava välimusega, kalasabaga raugana. Tlk. 1 Jean-Jacques Rousseau niiviisi üldjoontes näidata on märksa kergem kui selle tõelisi põhjusi täpselt esile tuua. Ärgu mu lugejad siis arvaku, et ma julgen hellitada lootust, nagu oleksin jõudnud selgusele küsimustes, mida ometi pean nii raskesti mõistetavaks. Alustasin mõningate arutlustega, tegin siinseal mõne oletuse, aga ma ei lootnudki küsimust lahendada, vaid lihtsalt sellesse selgust tuua ja selle taas õigel kujul püstitada. Teised võivad kergesti minna samal teel kaugemale, ent kellelgi pole lihtne jõuda selle lõppu -- sest pole sugugi kerge teha vahet sellel, mis on inimese praeguses loomuses algupärane ja mis kunstlik, ning eksimatult ära tunda olekut, mida enam ei eksisteeri, mida võibolla pole
osadesse, inimesed varjusid ka metsades ja soosaartel sõda tõi kaasa ka talupoegade koormiste kasvu, sest Rootsi poliitika rajanes põhimõttel, et sõjapidamiskulud katab maa, kus sõda peetakse, läbiminevad väed tavatsesid võtta omavoliliselt kõike, mida neile vaja, talumehi nõuti pidevalt appi ka kindlustustöödele, kurnavad olid sõjavägede majutamis ja küüdikohustused juba 1700. a toimus siinseal talurahvarahutusi, enamasti keelduti koormistest ja vahel rööviti ka mõisa vara, rohkem toimus selliseid vastuhakke KaguEestis, kust oli juba varem pagetud Venemaale Eesti talupoegi püüti värvata ka Rootsi sõjaväkke, kohalikest meestest moodustati maamiilitsa üksusi, kelle relvastus piirdus küll vanade püssiloksude ja venelastelt võetud mõõkadega, ligikaudsete arvestuste järgi võeti Põhjasõja ajal Rootsi vägedesse umbes 15 tuhat eestlast, kellest mõnigi tõusis
ja metalingvistilisele mängule pihta ei saanud. Postmodernismis on võimalik mõista mängu valesti ja võtta asju tõsiselt, lihtsa loojutustusena, kurdab ta. Paraku, nii see ongi. Karta on, et subjekt kui koondav, ühtsustav, narratiivi tekitav ja sellesse klammerduv jõud on hävimatu, hoolimata sellest, et tema asukoht on määratlematu ja valikud kahtlase väärtusega. Nii ütles suur mõtleja Jacques Lacan: Elu läheb allajõge, aegajalt kallast puudutades, hetkeks siinseal peatudes, kuid midagi mõistmata ja see, et keegi ei suuda toimuvast aru saada, on põhiline. Idee inimolemise ühtsusest on mulle alati tundunud skandaalse valena. Tundub, et jutt on olukorrast, kus keegi või miski (elu? kõneleja?) ei tea, et ta ei tea? Ainult see garanteerib voolajale täieliku turvatunde. Selge on, et seda väites Lacan ise siiski teab, et ta ei tea. Miski mõtleb ja eeldab juba enne mitteteadmise konstateerimist. Kujutletav on ka olukord, kus keegi
uskude -- juutide, kristlaste, muhameedlaste, paganuse päevavargad öösel oma kunstlikult tehtud haavadest vabanesid ja röövliteks muutusid, ühesõnaga, Gringoire leidis ennast määratus garderoobis, kus tol silmapilgul end riidesse panid ja riidest lahti võtsid kõik need näitlejad, kes Pariisi tänavail mängisid varguse, prostitutsiooni ja roima surematut komöödiat. See oli ebareeglipärast vormi avar ja halvasti sillutatud plats nagu kõik tolleaegse Pariisi platsid. Siinseal põlesid lõkked, mille ümber kihas veidraid kogusid. Inimesed läksid, tulid, kisasid. Oli kuulda teravat naeru, laste virisemist, naiste hääli. Heledal taustal kõikusid tuhanded käed ja pead mustade veidrate siluettidena. Seal, kus tule värisev valgus maas suurte ebamääraste varjudega segunes, võis vahetevahel näha möödaminevat koera, kes paistis inimesena, või inimest, kes paistis koerana. Tõugude ja liikide vahed tundusid ses linnajaos kadund olevat nagu Pandemooniumis *
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
