Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk, Tomski kubermang – 27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane. Tema isa oli leidur Hans Panso[1]. Panso lõpetas aastal 1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli ja Moskvas Teatriinstituudi (GITIS) (1955) (juhendajad A. Popov ja Marija Knebel), oli 1958–1965 GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat). Ta töötas Draamateatris näitlejana (1941–50) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanäitejuhina. 1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas. Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu Jõnn" ning Frederick Loewe' "Minu veetlev leedi". Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "Täna mängime "Seitset venda"". Panso mängis ka filmides. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva paeluva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ümber" ja teatrialase teose "Töö ja talent näitleja loomingus" (1965).