Paulo Coelho ,,Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin" · Peab julgema riskida. Me mõistame elu täielikku imet ainult siis, kui me ootamatutel asjadel juhtuda laseme. · Vahel tuleb rõõm meie juurde niisama, aga enamasti tuleb ta kätte võidelda. · Haletsusväärne on inimene, kes kardab riskida. Ta ei koge pettumusi, illusioonide purunemist ja kannatusi nagu need, kellel on unistus, mida järgida. Ent tagasi vaadates ja tagasi vaatame me ikka kuuleb ta oma südant küsimas : ,, Mida oled sa teinud imedega, mis Jumal sinu päevadesse külvas? Mida oled sa teinud andidega, mis Jumal sulle osaks lasi saada? Sa peitsid nad sügavale koopasse, sest kartsid neid kaotada. Siin on nüüd sinu tasu : kindel teadmine, et oled kulutanud oma elu kasutult." · Haletsusväärne on inimene, kel tuleb selliseid sõnu kuulda. Sest siis, kui ta lõpuks suudab uskuda imesid, on tema elu nõiduslikud hetk...
Tallinna Tehnikagümnaasium Madli Tammel ISTUSIN PIEDRA JÕE ÄÄRES JA NUTSIN Referaat kirjandusteosest Õpetaja: Ave Teder Tallinn 2012 KIRJANIKU CV a) Nimi: Paulo Coelho b) Sünniaeg ja koht: 24.august 1947 ,Rio de Janero c) Surmaaeg ja koht: - d) Elukohad: Brasiilia , Ameerika Ühendriigid, Mehhiko, Lääne-Euroopa e) Perekonnaseis: abielus
Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam ega taibanud vähematki. Minu pisike päikene pingil oli katki. Oli katki. Oli keskelt murtud katki. Suur päike paistis korraga kaugelt. Lauad ja laed olid samad kuid hoopis madalamad. Ma olin väike, ei saanud millestki aru, ei mõistnud, ei märganud muud, kui panin pea vastu seina ja nutsin oma elu esimest leina. Ma ei osanud küsida, kosta ega sõnadega kurta. Ma ei lasknud end lohutada. Ema lubas osta uue varju, mis on veelgi kenam. Uut aga, uut ma ei tahtnud enam.
Minu esimene koer Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen ikka koera tahtnud. Aga alati leiti mingi põhjus, et toredat koduvalvurit mitte võtta. Küll mul oli hale meel. Mõnikord nutsin kah, aga ikka ei suutnud vanemate meelt haledaks teha. Tänu õnnelikule juhusele olen nüüd ikkagi koeraomanik. Oma esimese koera sain sellel talvel, kuid tutvusin temaga juba sügisel. See oli ilus sügispäev , kui ma läksin koos oma õdedega Sõmerpalu laadale. Seal nägime ühte naist , kes müüs kutsikaid. Need olid imearmsad. Mu õde tahtis ühte kutsikat endale ja nii ta ostiski ilusa isase kutsika, kellele pandi nimeks Muffin. Sügisel elas õde oma
mu süles, kord kinni, kord lahti! ma olin väike !!! Kesk jooksujahti Ei saanud millestki aru, tõstsin kilgates üles ei mõistnud, suure päikese poole ei märganud muud, omaenese väikese kui panin pea vastu seina tulipunase päikese ! ja nutsin..... Kord hoidis teda mu parem käsi, oma elu esimest leina. kord tantsitas vasem. Ma ei osanud küsida,kosta Hüppasin, hõiskasin ega sõnadega kurta. ja olin valmis rataskaari lööma. Ma ei lasknud end lohutada. Ema ütles aknast: Ema lubas osta uue varju, "Ole ometi tasem, mis on veelgi kenam
Mis ruttu maha käib. Ministriga joob sinasõprust lurjus ning õigust ratsapiits taas mõõdab turul*, vereaurust purjus, kus poodi viimane patriits. * Autor kasutab irooniat. Tegelikult ei ole see õigus vaid hoopis omakohus. allegooria 3. „Oli sügis“ Oli sügis. Auras udurähma. Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma. Tühjas pargis tummalt seisid puud. Olid kõledad kui roiskund luud. Lehte liuglevat veel nägin uttu, Mutta kontsaga ma lõin ta ruttu, Mutta kontsaga ja nutsin siis, Nutsin, kuni politsei mu viis … 7. Kinnisvormid „Vana sepp“ – sonett 14 värsirida 4-4-3-3 11 silpi reas 8. Graafilised võtted ja iseärasused Graafilised võtted puuduvad. Luuletusele Simmanil on Marko Matvere kirjutanud muusika ning Jaan Tätte esitab seda. Tsükli „Pohmeluslikke mõlgutusi“ esimene osa on Ruja laulu „Ah, ma teadsin …“ sõnadeks. 9.Minu arvamus See luulekogu erineb luulekogudest, mida ma varem lugenud olen
,,Kuulge, aga kui vana te õieti olete?" ,,Mina? Kakskümmend kaks." ,,Mis te luiskate!" (lk 90) Veel ihkas ta olla mittehaavatav, kuid see ei kukkunud tal just suurepäraselt välja, tihti lugu, kui miski viltu vedas raske tundus või lihtsalt niisama, ilma põhjuseta, hakkas ta nutma. Kui ma olin minekuvalmis, kohvrid juba käe otsas ja puha, siis peatusin hetkeks trepi juures ja heitsin viimast korda pilgu meie koridorile. Ise ma nutsin. Ma ei tea, mispärast. ( lk 53) Holdenil ei olnud palju sõpru, sest tema võrdlemisi närviline ja enesekeskne olek ei tekitanud teistes usaldust. Kui üle kõige armastas ta oma väikest õde Pheobe't, kellega neil oli väga eriline ja lähedane suhe. Holdenil oli kombeks ka endale haigusi nö külge pookida ja seda sellepärast, et paista huvitavam ning saada mingisugustki kaastunnet või isegi kerget tähelepanu. ,,Mina ise pean
See oli kõik, mida ühest näidendist tahta. Nagu näidendi zanr juba ütleb oli seal nii nalja kui ka draamat. Sisse oli segatud ka paras kogus modernset tantsu. Põhjuseks võis olla ka see, et ma käisin seal üksi, kuid vahel oli mul tunne nagu oleks seal ruumis olnud ainult mina ja näitlejad. Mitte kedagi muud. Terve see tuba oli tulvil emotsioone. Iga viimnegi kui liigutus ja repliik oli hoolikalt läbi mõeldud ja kõige loomutruumalt esitatud. Ma naersin ja nutsin koos näitlejatega. Kõige rohkem meeldis mulle näidendi realistlikud jooned. Seal ei olnud mingit ilustamist ega pehmendamist. Oli karm reaalsus. Vahepeal muutusid tegelased lausa barbaarseteks ja julmadeks, kuid see oligi selle näidendi juures kõige huvitavam, kuidas oli välja toodud inimese olemus äärmusest äärmuseni. Enda lemmik näitlejaks etenduses oli Karl Laumets, kes mängis kokku nelja erinevat tegelast
Paulo Coelho looming P.Coelho "Palverännak: Maagi päevik" "The Pilgrimage" (1987) "Palverännak: Maagi Päevik" on menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et palverännak Santiagosse on teekond vastuste poole. P.Coelho "Alkeemik" "The Alchemist" (1988) «Alkeemik» on sümbolistlik muinasjutt, mis räägib inimese suurimast tarkusest -- oma südame kuulamisest, enesekssaamisest, mis ka halli argipäeva kullaks muudab. Kui Andaluusia karjusepois näeb ühel ööl unes kauget varandust ...
emalt ja kasuisalt sünnipäevaks.Avades ust,ei kuule ma ,et mulle keegi vastu jookseks nagu tavaliselt.Ma arvasin kõige halvemat ja ka õieti arvasin.Kotti maha visates nägin ma laua peal kirja. ,,Kallis Triin, Mine palun otsi väljast Donna üles ,ja too koju!". Kirja kõrvale oli jäätud koerarihm.Ma pühisin põselt pisarad ja tormasin välja koera otsima.Otsisin tund,siis veel tund ja siis veel mõnned tunnid,kuid ma ei leidnud teda.Olin murest murtud ja ema peale väga pahane.Ma nutsin oma nädal aega oma koera taga,ja vahel siianigi nutan. Need olid siis minu mälestused.Tegelikult on mul neid veelgi,rohkem kui sa arvata oskad. Hoia ja mäleta neid hetgi ,mis enam kunagi ei pruugi korduda.Ja arvatavasti ei kordugi. Rõõm ,kurbus,viha,abitus..see kõik on see ,mis teeb õnnelikuks.. Mälestused!
bussipeatusesse vastu. Maale jõudes hakkas isa taas fuugi vahedele segu panema, redelil, mis ei olnud just kõige turvalisemas asendis.Mina olin parajasti maasikaid söömas, kui kuulsin pauku, alguses ei saanud ma kohe aru mis juhtunud oli, kuid siis nägin isa maas lebamas, jooksin kohe sinna karjudes ''ISSI, ISSI''.Ta lebas seal maas, ei saanud peaaegu hingatagi, küsisin kohe,et on sul midagi vaja, tõin talle vett.Ta jõi seda,endal pisarad silmas.Ma nutsin seal juures ja üritasin nii palju abi anda kui ma oskasin, tahtsin emale helistada, kuid isa ütles,et pole vaja, me saame hakkama. Ma vaidlesin vastu ja tahtsin kiirabi kutsuda, sest ma nägin,et ta hingamine on vaevuline. Sel hetkel kui nägi isa seal maas lebamas tundsin kui kallid on mulle mo oma vanemad, olgugi et nad vahel riidlevad, teevad nad seda selleks,et kasvatada minust tubli inimene. Jätsime töö sinna paika ja üritasime linna tagasi sõita, jälgisin
kapillaaristikku nimetatakse imevõrgustikuks. Minu jutuke Kõigile kes hoolivad oma neerudest !!! Tegin referaadi neerudest sellepärast et, olen ka ise põdenud kaks korda neeruvaagna põletiku. Esimene kord ei saanud midagi süüa, kohe oksendasin kõik välja. Iga viie minuti tagant olid kõhu piirkonnas krambid. Tõsiselt, see oli JUBE. Teisel korral, oli sellesse haigusesse kaasatud ka põis. Iga kord kui wc minna tahtsin siis nutsin, sest nii valus oli. Aga õnneks läks see kiiremini mööda kui esimene kord. Nüüd annavad ka neerud tunda, aga ainult siis kui natuke külma saan siis selg valutab, ja sügavalt sisse hingates on ka valu tunda. Ühesünaga ma ei soovita sellist haigust kellegile. Ja kui tahate oma tervist hoida siis ikka pikkem jope selga, Et selg soojas oleks. J Kasutatud kirjandus: http://et.wikipedia.org/wiki/Neerud http://www.miksike.ee/docs/elehed/9klass/anatoomia/erituselundkond/im ages/neerud.jpg
Kui tähtis on osata kingapaelu siduda Antud film on väga mõtlemapanev ja armsa sisuga. Enamustele inimestele läheb see väga hinge. Film on vägagi südamlik ja naljakas samuti. Film räägib mehest nimega Alex, kes kaotab oma töö teatris kui ka oma tüdruksõbra. Ta läheb oma kodulinna, et leida tööd, ainuke töökoht on vaimsete erivajaduste inimeste hooldamine. Ta alguses ei hooli selles tööst üldse ja tema meelest kõik vajadustega inimesed on imelikud. Ajapikku ta muutub nendega lähedasemaks ja hakkab nendest väga hoolima, kõik on tema vastu väga abivalmid ja sõbralikud aga tal tekib pidevalt jama erivajaduste inimeste perekonnaliikmetega. Nad proovivad esineda talendishowl, aga vanemad ei lase, seega see grupp läheb ise, kuigi nad ei suuda isegi korralikult kingapaelu siduda. Neil ei lähe seal hästi, kuna ühele mehele Leifile tuli mingi hoog peale. Alex vallandati sellepärast ja pidi korterist väl...
Kuigi ma temaga iegi ei suhelnud. Kõik teadsid et ta meeldib mulle isegi tema. Mulle räägiti et ta ei ole selline nagu mulle tundub. Ma ei uskunud oma sõbrannasi. Poiss ei reageerinud mu tunnetele ja see oli õige käitumine. Ta teadis mida ma ta vastu tunnen. Ma kirjutasin poisile MSNi et ta meeldib mulle. Poiss vastas et talle mina ei meeldi. Talle meeldib teine tüdruk ja palus minul temast üle saada. Ma mäletan et nutsin peale seda terve öö kuni mulle lollakale ei tulnud naljakas mõtte pähe. Nimelt et ma meeldin talle tegelikult aga ta lihtsalt häbeneb seda tunnistada. Ma mõtlesin kui kirjutan temast ja minust juttu siis ta saab aru et ma ei teinud nalja. Siis oleme me koos. Nii ma tegingi. Kirjutasin pikka kahe leheküljelise jutukese minust ja temast. Andsin oma juttu ka talle lugeda, aga ta lihtsalt naeris mu üle. Tollel hetkel saingi aru et mu tunded tema vastu on kadunud. Imelisel
nõrkus ja pahaolemised. Arstid kirjutasid erinevaid valuvaigisteid ,millest polnud kasu. Arstide arvates on põhjuseks lampjalgsus ja meile öeldi , et vaja tallatugesid, siis saab kõik korda. Ma olin väga kurb ja meeleheitel, lootsin ikkagi arstidele , et nad oskavad aru saada mis lapsel viga on. Mul puudusid kogemused ja ei osanud last kuidagi aidata. Olin lapse kõrval mitmeid öid üleval, lihtsalt valvasin teda, nutsin ja mõtlesin, et mis teha ja kust abi saada. Sellel raskel ajal ei tahtnud ma midagi ega kedagi kuulda ega kuulata peale oma lapse. Mind ei huvitanud muud teemad. Järgmise päeva hommikul läksime Tartusse Lastehaigla vastuvõttu, kus tehti lapsele analüüsid , põhjalik vaatlus ja kõige tähtsam, et lapse tervise muredesse suhtuti tõsiselt. Valvearst võttis lapse haiglasse edasisteks uuringuteks ja ütles et nende sümptomite taga võib olla tõsine haigus
aastast Eesti Ei saanud millestki aru, küsimustega, kannab kõrgeid ei mõistnud, ei märganud muud, Kirjanike Liidu liige, kuid viie kui panin pea vastu seina ideaale, kuid rõhutab ka maise ja nutsin..... aasta möödudes visati ta sealt oma elu esimest leina. elu väärtusi. Betti Alver tõlkis Ma ei osanud küsida,kosta välja. 1955. aastal taastati ega sõnadega kurta. eesti keelde A. Puškini teose Ma ei lasknud end lohutada.
suutnud uskuda, et ta surnud on. Anja nuttis väga hullusti. Pärast ta mattis ta kuskile üksikusse ja läks ise minema kasashtani tema vanaema juurde. Kui ta Kristina vanaema juurde jõudis tahtis ta õelda talle, et ta lapselaps suri ära, kuid vanaema arvaski, et see kes ta juurde tuli oli tema lapselaps Kristina. Anja ei hakanud midagi ütlema ja aksepteeris sellega, et ta on Kristina vanaemale Kristina ise. Nii ta elabki tema juures igavesti. Mulle väga meeldis see film väga, nutsin mitu korda. See film oli väga hästi tehtud, kõik need näitlejad ja nende näitlemine oli super. Muusikast ma ei mäleta midagi kuna süvenesin rohkem filmi sisule. Kinos oli palju rahvast ja palju tuttavaid. Minu lemmiknäitlejad oli Anja ja Kristina. Nad näitlesid väga hästi koos. Mina istusin 9 reas 2 kohas oma emaga. Tahaksin uuesti seda filmi näha.
Emata lapsed Mul on sõbrad,akvaariumikuldkalad,oma tuba. Õpin edukalt keskkoolis ning käin ka trennis-kergejõustikus. Oma elu eesmärk on saada kõrgharidus ja hakata tööle inimestega, kellele pakkuda oma tuge psüholoogia,-või sotsiaalvaldkonnas, sest ka mina tean ja tunnen , mida tähendab üksindus,lähedase igatsus. Ma mäletan seda saatuslikku päeva. See oli talvine, külm, pime õhtu, kui ma tohutult nutsin. Olin kokkuvarisemise äärel, näljatunne võttis võimust kogu mu kehast, südamevalu ja hingepiin torkis mind kui haavata saanud varesepoega,keda just hüljati. Tookordse juhtumi meenutamine võtab siiamaani pisara silmanurka või klombi kurku. Vanemad olid väga purjus, läksid omavahel kaklema. Isa haaras klaasist pudeli ja virutas emale vastu nägu. Seejärel lebas ema oimetuna. Isa pildus ebamoraalset kõnepruuki ukse suunas liikudes ja lõi pauguga ukse kinni
Ainiki Pisukova. Proovikirjand, 94 punkti. Iga kirjanik on looja. Ta loob uusi maailmu.(Albert Camus) Laual lebab raamat, täis sõnu ja ootust, et keegi teda loeks. Kuid paistab, et on vähe neid, keda paeluks filosoofia, negativism ning enesetapp. Samal ajal on kõrvallaul kaks raamatut, mis ei ole siiani pidanud ootusärevalt seisma. Inimesed loevad hea meelega ulmekirjandust või armastusromaane. Aitavad need ju põgeneda reaalsuse eest kuhugi, kuhu tahaks ka päriselt - õnneliku lõpu juurde. Aga raamatus on kellegi teise maailm. Kõik selles teoses on kirjaniku looming - tema mõtted, tema fiktsioon. Ükskõik, kas see sisaldab sarnaseid seiku meie eludele või mitte. Anton Szandor LaVey kirjutab oma raamatus "Saatanlik Piibel" seadustest, mis tema arvates võiks igale inimesele kasvõi natukenegi korda minna. Kirjanik on öelnud, et ei tahagi inimeste mõtteid muuta, piisab vaid selles...
Kuidas on kasvatatud mind ja milline see oleks võinud olla või on? Loetu põhjal ma ei oskagi õelda milline kasvatusstiil nüüd minupuhul kõige õigem on. Arvan,et kõige rohkem sarnaneb minu kasvatusele see viimane-suunav kasvatus. Olen olnud alati oma ema jaoks väga kallis,samas on mu ema kogaueg väga tihedalt tööga seotud ning tänu sellele jäin tihti väiksemana vanaema hoolde. See aga ei tähenda,et ma poleks piisavalt saanud oma emaga aega veeta. Kunagi oli ikka nii,et niipea kui ta töölt tuli või kui tal vaba päev oli tegime me midagi koos-kas siis läksime jalutama,ujuma,kelgutama või tegime süüa.Emal oli alati minu jaoks aega,kui mina seda soovisin-see mulle meeldis. Kuid millegipärast,ma ei tea isegi miks, olin ma väiksemana väga armukade,kui ema pidi kuskile ööseks minema.Mäletan,et läksin ikka väga hüsteeriasse kui sain teada,et ema läheb kolmeks päevaks Tallinnasse.Ma hoidsin ta jalgadest kinni,nutsin ja keelas...
Nii tugevad, et ma kukkusin selili vastu asfaltit. Mul käis elu silme eest läbi, mõtlesin, et ta tapab mu. Selle mehe nägu oli aga nii rahulolev, tundus nagu mulle haiget tegemine pakuks talle naudingut. Ta lõi mind veel mitu korda alakehasse, kuulda oli kondi purunemise häält. Ta naeris veel kaua, samal ajal tulles mulle lähemale ja lähemale. Ta kükitas mu kõrvale maha ja asus oma haiglase irvitusega mu juukseid ja nägu paitama. See oli tohutult õõvastav. Ma nutsin ning ei saanud ennast liigutada. Rõvedalt naeratades eemaldus ta minust ning kõndis eemale. Ta lahkus, kuid mina jäin sinna samasse pikali. Mul oli jäiselt külm ja ma ei tundnud enam oma kehaosi. See valu, mida ma tundsin oli kirjeldamatu. Järgnevat ma enam ei mäleta. Sellel hetkel olin kaotanud teadvuse. Kui silmad lahti tegin, nägin enda ümber igal pool valget seina ning ülemäära palju valgust. Mõtlesin, et olen teispoolsuses. Järgmisel hetkel avanes uks ja sisse tuli ema
vaja. Nüüd olen vanem ja hakkasin ise tööl käima, et emale midagi suurt osta, mida ta ise endale kunagi ei luba. Tõepoolest oli ka meie kodus nii, et ema ostis mulle riideid ja raamatuid ja lubas mul kinno minna, kuid ise käis samade neli aastat vanade pükstega, et raha kokku hoida. Aga ma õppisin tema suhtumise käigus seda ohverdust hindama. Seda suurt ohverdust, mille iga vanem oma lapse heaks teeb ja mida lapsed tegelikult ei taha, et vanemad teeksid. Mina nutsin ja tundsin end nii süüdi, kuid teadsin koguaeg, et teen selle tulevikus tasa. Samas aga on mul onu, kes teenib rohkem ja laristab sada korda rohkem. Iga kord kui ma suu lahti tegin, siis sain kindla summa raha pihku ja pidin minema ning midagi sellega kohe tegema. Asi ei olnud ka selles, et armastuse asemel ta raha oleks jaganud-ei. Ta ülistas ja ,,kummardas" mind ning tegi omastarust kõik, et ma rahul ja õnnelik oleksin. Justkui isa Goriot´. Ja ma hindasin seda VAID
suri! Kuid seda ma mäletan hästi, et ta oli kodus oma voodis hästi pikalt haige, loomulikult oli ta ka juba vana, ta oli 85 aastane. Siis ma veel päris hästi ei saanudki aru, mis see lein on. Lastele öeldi ainult, et joosta ja kilgata ei tohi, et peab olema niikaua tasa, kui kirst ära viiakse. Järgmine surmaga kokkupuude oli siis, kui olin 11.aastane. Minu isa suri ootamatult, ta oli veel noor mees, kõigest 42-ne, kaheteistkümne päeva pärast oleks ta saanud 43. Ma mäletan, et nutsin väga palju ja mitte keegi ei vaevunud mulle seletama, miks ta suri nii varakult. Hiljem sain teada, et ta olevat tuttavate pool vanni uppunud. Sellest kaotusvalust ei ole ma tänini üle saanud, olin ma ju oma isa ,,kallis tütreke". See kõik toimus sügaval ,,nõuka" ajal, siis tollal ei huvitanud see kedagi, kuidas sa oma leinaga hakkama saad. Tõenäoliselt oleks ma samuti vajanud ühte toredat politseinikku, kes oleks minu leina
Oli sügis (1926) Oli sügis. Auras udurähma. Tulin kõrtsist, pää täis õlleähma. Tühja pargis tummalt seisid puud. Olid kõledad kui roiskunud luud. Lehte liuglevat veel nägin uttu, mutta kontsaga ma lõin ta ruttu, mutta kontsaga ja nutsin siis, nutsin, kuni politsei mu viis... Väga konkreetne, selgepiiriline ja arusaadav. Need salmid räägivad mulle, luuletaja varahommikust sügisel, kus sai napsu võetud, parki jäädud ja politseisse viidud. Hea luuletuse kirjutamiseks ei pea kasutama tohutuid metafoore, ruumilisust jm. vaid piisab kindlapiirilisest realismist. Meeldib, et lühikestesse ridadesse on ära mahutatud ka tunded tol hetkel, kirjeldades nutmist.
" Isa vastus oli: ,,Lord läks üle vikerkaaresilla, kus kõik loomad on õnnelikud, haigusteta ja rõõmsad". Mina sain pahaseks nii isa kui koera peale ja muudkui küsisin ja küsisin: ,,miks ta pidi minema? ja kus see sild asub? miks isa lubas tal sinna minna? miks ta jättis meid maha?" Isa ei tahtnud mulle haiget teha ja jättis tõde välja ütlemata. Praegugi tuleb nutt peale, kui sellele mõtlen. Sest mina käisin koera otsimas iga päev, igal pool ja ootasin- ootasin tema tulekut koju. Nutsin ennast magama, sest tundsin tast nii puudust. See oli minu jaoks väga raske aeg. Mäletan, et ei suutnud üldse õppida, ei tahtnud koolis käia, ei tahtnud suhelda. Siiani on raske meelde tuletada. Minu koer ei olnud lihtsalt loom, vaid ta oli minu parim sõber ja pereliige. Ma ei mäleta kui kaua aega läks, vist isa oli juba ise sokist üle saanud ja oli valmis mulle sellest rääkima: ,,Lord jäi auto alla ja ta on maetud". Parem oleks kui ta ütleks
Holden on suure kasvuga noormees, kes näeb küllalt kiitsakas oma eakaaslaste kõrval välja, kuid tal ei ole vistrikke ning ta lõikab oma varbaküüsi laua kohal. Ometi röövib miski pidevalt Holdeni rahu... Kui raamat algab on Holden juba neljandat korda koolist välja visatud ja ta pakib üksildases ühikatoas asju. ,,Kui ma olin minekuvalmis, kohvrid juba käe otsas ja puha, siis ma peatusin hetkeks trepi juures ja heitsin viimast korda pilgu meie koridorile. Ise ma nutsin. Ma ei tea, mispärast. Panin pähe oma punase jahimütsi, keerasin noka kuklasse, nii nagu see mulle meeldis, ja karjusin kõigest kõrist: ,,Head und, kretiinid!" Vean kihla, et äratasin viimse kui värdja kogu korrusel. Siis kadusin, kus kurat." Kuna Holden pelgab peale neljandat koolist välja viskamist koju minna, sõidab ta New Yorki, et seal kolmapäevani end varjata. Ta seikleb klubides ja baarides, joob ning suitsetab, tantsib kõige koledamate California
pole. (A. Schopenhauer) *Kõik kurdavad oma mälu üle, kui mitte keegi ei kurda mõistuse üle. (F. de la Rochefoucauld) *Iga inimene teab, et teised teda hinnates eksivad, aga ta ei tea, et ka tema ise eksib teisi hinnates. (A.Maurois) *Kes ei tee välja millestki, mis temasse ei puutu, sel on kõik olemas. * Ära ole liiga magus, sest siis söövad sind teised ära! Ära ole ka liiga kibe, siis nad sülitavad su peale! (Afganistani vanasõna) *Ma nutsin, sest mul polnud jalatseid- kuni nägin meest, kel polnud jalgu. (Pärsia vanasõna) * Iga antud lubadus on võlg. (Itaalia vanasõna) *Inimene, kes oskab asetada ennast teiste seisukohale ja kes saab aru nende mõtteviisist, ei tarvitse kunagi muretseda oma tuleviku pärast. (O.D Young) * Kes ei ole kunagi lootnud, ei tunne kunagi meeleheidet. (G. B. Shaw) * Kui inimesed on rikkumata, siis pole seadusi tarvis, kui inimesed on pahelised, siis ei peeta seadustest kinni. (B. Disraeli)
Miia helistas talle ja talt küsiti kes martin miiale oli ja siis tuli kaastundeavaldus. (5) Minu arvamus Ma valisin ,,Medaljoni" kuna see raamat on surematst armastusest. Ma sain sellest raamatust teada interneti portaalis Rate.ee-s. See oli alguses järjejutt. Mingil hetkel sain teada, et järjejutt läks raamatuks üle ja ma olin nii õnnelik kuna ma olin ainult paar peatükki lugenud ja mulle meeldis. Ma ostsin selle raamatu ja hakkasin innukalt lugema. Kui ma raamatu lõppu jõudsin nutsin nagu segane. Ma olin nii kuri autori peale et ta Taneli ära tappis. Mingil hetkel võtan ma selle raamatu jälle kätte ja loen läbi. See raamat on mu lemmik Eesti tänapäeva kirjandusest. ,,Minevikuta mälestused" Ma valisin selle raamatu kuna see on sama kirjaniku poolt, mis esimene raamat. Ma soovisin vaadata kui sarnased võivad olla sama kirjaniku raamatud. See oli sarnane selle poolest et mõlemad raamatud olid noorsooromaanid ja mõlemate peategelane oli tüdruk
Seda toitu ei oska keegi keeta. Ka mitte juhatada ei saanud. Mees unustas oma suvemantli ja veesaapad. Söögipoolist ei saanud palju kaasa, sest ahnitsesin pesu, riideid kappidest, kummutist. Sööginõud jäid senna. Singid, liha, leib, moosid, keedised, kõik, kõik. Kole elajaelu meil, 3 meest, lapsed, 3 , 2, 1, 2, mul 2. Kaks naist üksikud. Peldik kõik siinkohal, ooh... Öeldi, tagasi ei saa te enam, öeldi so Gott will! Seda elu te enam ei ela. Aino on väga apaatne, sest ma nutsin kui nad süüa küsisid. Sooja toitu ei ole. Rahvas veab rahata meile leiba, võileiba, ka see paber, piima, kõike, nii osavõtlikud... nii truud eestlased... Raha meil pole. Vist seisame veel ka homme siin. Oh kallid eestlased, kallis kodumaa, jumalaga. Elage hästi. Tervitame teid südamest kõiki. ÕHK on hea! 6 Marie Rüütli meenutused 1941.a küüditamisest ,,Laupäeval , 14
Higisena nagu ehitusel rassiv nõukogude naine ja kaugel beebiajakirjades kohatud rõõsadest superemadest. Esimesed raskused ilmnesid juba sünnitusosakonnas. Teisel päeval oli valus imetada ja kolmandal tulid lõhed. Raamatutest võis lugeda, et tavalisim põhjus on lapse vale asend, kuid siin tundus kõik korras olevat. Võtsin kuulda üht ja teist nõu, ent miski ei aidanud. Viiendal nädalal ärkasin öösel lapse nutu peale üles ja nutsin kaasa. Valu imetamisel oli paisunud talumatuks ja hinge pitsitas hirm, et meie imetamisprojekti lõppakord pole kaugel. Talupojamõistust appi võttes saime lõpuks mäele, kuid teekond võinuks olla palju lühem. Valule seletust otsides asusin rinnaga toitmise teemat lähemalt uurima. Mida rohkem ma kuulsin ja lugesin, seda enam imestasin. Miks on millestki nii loomulikust kui imetamine saanud meie ajastu üks suuremaid sotsiaalseid ja bioloogilisi paradokse? Lapsele luti eest
.. *Ma olen see kes tuleb, läheb ning kunagi ei jää. *Naera ja maailm naerab sinuga, nuta ja sa nutad üksinda! *Alati koos kuid igavesti lahus *mulle meeldib ka üksi olla...sest siis olen kindel et olen heas seltskonnas *Kas sa ise kah aru saad, kui raske mul teid kahte koos vaadata on. *Kerge on unustada, kuid raske on olla unustatud... *"Miks mehed vaikivad? : miks naised nutavad?" *Kas sa ise kah aru saad, kui raske mul teid kahte koos vaadata on. Ma isegi nutsin sinu silmeees, kuid seegi ei pehmendanud sind. *Kurbuse kõige kõrgemal astmel pisarad puuduvad *Muresid kurdan kaisukarule, pisaraid jagan padjaga.. *Naera ja maailm naerab sinuga, nuta ja sa nutad üksinda! *Ainult see, kes on tundnud tõelist kannatust, oskab kaasa tunda ja mõista teiste kannatusi. *Kes pole saanud haavu, ärgu naergu armide üle. *Naerata homme on veel hullem. *Must ei ole mu lemmikvärv, ei mõista mis teda siiski kõikjal näen. *Ka mul on tunded.
Ralph vib tunduda thendab hsti, kuid sageli tema kinnisidee on populaarne vidab teda ja ta on prdunud kiusamine Piggy taastada oma vimu. Ikka, keset kiki saare kaos, tuleb mrkida, et Ralph on kalduvus olla viisakas ja loogiline pingelisemaid hetki, niteks siis, kui lapsed on kohustatud uurima Castle Rock, Ralph vtab kaasa hoolimata sellest, et karda "metsalise". Ralph on mnikord tajutakse osaliselt on kirjanduslik vahend abi publiku realiseerimise sisemine kurjus kestel romaan; "Ralph nutsin lpus stust ..." Ralph kehastab head kavatsused rakendamise phjus, kuid lppkokkuvttes ei tida need plaanid mistlikult. Ralph keeldumine vgivalda kogu romaan on counterpoised Jack omane armastus vgivalda. Alustades oma enese nimetamist jahimees, Jack lpuks mandub elajas on ta koos tarbida slaying. Lpupoole lugu, Jack lahkub him ja moodustab he enda. Tema salapraselt vastupandamatu iseloomuga koos peibutis liha, kohe tsub enamik saare elanikud oma him, mis on palju vgivaldseid grupiga
· "Knight of Arts and Letters" (Prantsusmaa 1996) · "Grand Prix Litteraire Elle" (Prantsusmaa 1995) 5 1.2.Bibliograafia · 1982: Põrguarhiivid · 1986: Vampirismi praktiline kasutusjuhend · 1987: Palverännak: maagi päevik · 1988: Alkeemik · 1990: Brida · 1991: Kingitus · 1992: Valküürid · 1994: Maktub · 1994: Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin · 1996: Viies mägi · 1997: Valgusesõdalase kasutusjuhend · 1998: Veronika otsustab surra · 2000: Kurat ja preili Prym · 2001: Isad, pojad ja isade pojad · 2003: Üksteist minutit · 2004: Dzinn ja roosid · 2005: Zahir · 2006: Nagu voolav jõgi · 2006: Portobello nõid 6 2.Sisu kokkuvõte Veronika on pealt näha täitsa tavaline Sloveenia tütarlaps. Tal on töö raamatukogus ning
saladusega peale hakkan. Meelis teadis, et salarelva omamine oli hullem seitsmest surmapatus, ja ilmselt ei jätnuks Siberi-sõidud meie peret eluilmaski maha. Tõotasin isale, et vaikin kui haud ning ei räägi sinu suurest saladusest kellelegi. Kuid aastate möödudes, kui karta enam polnud midagi plaanis Meelis paljastada isa saladuse, aga plaaniks see jäigi. Siiski ka minul oli hirm. Kui aga Metsavenna silt katte alt vabaks sai sinimustvalge masti lendas ja orkester hümni mängis, nutsin ma lausa sorinal, meenutab Meelis. Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks 1993. aastal avas Meelis Mõttus kodukülas isa mälestuseks Metsavenna poe, mis tegutseb tänaseni. Eesti Vabariigi 80. juubeli päeval organiseeris ta poe ees päikese tõusu ajal lippude õnnistamise. Siis julges Meelis ka relva peidikust välja tuua. PPS muudeti kasutuskõlbmatuks ja anti Mõniste muuseumile, kus seda praegugi võimalik vaadata on. Eesti legendaarseim metsavend-Alfred Käärmann · 14
..Su ema on surnud. Ta tuli välja sind otsima ja auto ajas ta alla.“ (lk 54) Tom mängis parajasti õues oma sõbraga, kui Jack nende juurde kõndis. Tomi sõber ei uskunud et Tomi ema oli just surnud, kuid Jack kinnitas teda. Tomi sõber ütles, et tema ema ei ole surnud ning Jackile tuli mõte. Ta tegi poisile selgeks, et ta ema jäi auto alla, teda otsides. Poiss jooksis nuttes koju. Jack tundis mingit enneolematut võimu poisi üle, mis sundis teda valetama. 15. ...ma nutsin esimest korda tema, mitte enda pärast. (lk 58) Jack ja Julie läksid ema tuppa, et laip keldrisse viia. Kumbki neist ei tahtnud teda esimesena puudutada. Nad otsustasid panna maha lina ning ema sinna peale tõsta. Nad tõstsid teda koos. Kui nad ema linale asetasid, nägi ta seal välja nii habras ja kurb, lebades nende jalge ees nagu murtud tiivaga lind. Kui Jack nuttis varem emast rääkimise ajal oli see pigem põhjustatud temast, mitte kurbusest ema surma vastu.
Olin selle nimel rabelenud kuus aastat ja just sellest päevast pidi saama ühe väga pingelise perioodi lõpp. Oi jumal, oli alles vastik sokk! Lõi ikka tummaks. Alles kaks nädalat tagasi oli jutt, et raha tuleb küll siit-sealt vähemaks võtta, kuid olge rahulikud, omad jäävad alles. Ma midagi välja ei näidanud. Seisin seal rahulikult ja naeratasin. Tegin oma töö lõpuni ja ütlesin ,,tsau!", läksin oma autosse. Ja nutsin. Mehele esimese hooga ei rääkinudki, oli ju veel kaks kuud aega töölt lahkumiseni. Lastele rääkisin, nemad lohutasid, et ema, kindlasti leiad midagi. Naersime veel, et ju 17 maakas, kasvatan maheköögivilju venna põllu peal, kartul ja salatid olemas, moosid keedetud, nälga ei jää. Ma arvan, et nüüd on juba küll probleem. Mul pole selle haridusega midagi peale hakata, kuigi olen nii tohutult oma jõudu investeerinud. Küsitakse, kas teil on sellel
karjääri ja jäi seejuures sisemistes veendumustes kindlalt truuks oma rõhutud rahvale, oli ühelt poolt imetlusväärne ja üllatav, teiselt poolt aga väljendas ometi üht oma aja seaduspärasust. (Jansen 1983: 7) Köleri tolleaegsed mõtted ja meeleolud on küllalt selgelt kirja pandud tema biograafias: ,,Mida lähemalt ma vaatlesin talurahva elu, seda enam suurenes minu hinge vallanud sügav kaastundmus, sest tõelisus ületas kõik, mida võis luua metsikuim fantaasia. Maale minnes nutsin ma tihti kui laps, tundes oma täielikku jõuetust rahvast millegagi aidata." Ent ometi oli ta otsustanud: ,,Võtsin nõuks seda teha, mis võin, et ilma vägivaldsuseta inimlik elu eestlastele tuleks..." (Jansen 1983: 9) Võib-olla on Köleri üks suuremaid ajaloolisi teeneid see, et ta õhutas ja abistas Viljandimaa talupoegi ja maaharitlasi, kes 1860. aastate keskpaiku hakkasid esitama tsaarivalitsusele siinse poolfeodaalse agraarkorra samuti kogukonna- ja kohtukorralduse
karjääri ja jäi seejuures sisemistes veendumustes kindlalt truuks oma rõhutud rahvale, oli ühelt poolt imetlusväärne ja üllatav, teiselt poolt aga väljendas ometi üht oma aja seaduspärasust. (Jansen 1983: 7) Köleri tolleaegsed mõtted ja meeleolud on küllalt selgelt kirja pandud tema biograafias: „Mida lähemalt ma vaatlesin talurahva elu, seda enam suurenes minu hinge vallanud sügav kaastundmus, sest tõelisus ületas kõik, mida võis luua metsikuim fantaasia. Maale minnes nutsin ma tihti kui laps, tundes oma täielikku jõuetust rahvast millegagi aidata.“ Ent ometi oli ta otsustanud: „Võtsin nõuks seda teha, mis võin, et ilma vägivaldsuseta inimlik elu eestlastele tuleks...“ (Jansen 1983: 9) Võib-olla on Köleri üks suuremaid ajaloolisi teeneid see, et ta õhutas ja abistas Viljandimaa talupoegi ja maaharitlasi, kes 1860. aastate keskpaiku hakkasid esitama tsaarivalitsusele siinse poolfeodaalse agraarkorra samuti kogukonna- ja kohtukorralduse
Ma olin järjekordselt oma toas lukutaga (Võti oli kasuisa käes). Järsku tuli sisse kasuisa ja ta ütles, et pean end alasti võtma. Ma küsisin miks ja mida ta minuga teeb. Ta ei öelnud midagi ja tuppa tuli kaks tugevatmeest, vähemalt paistis nii. Ma ei julgenud vastu hakkata kuna pärast tulevad need kaks jõujunni mulle kallale. Võtsin end alasti. Kasuisa käskis mul voodisse pikali minna. Läksin ja kasuisa tuli peale ja hakkas mind vägistama. Väga valus oli, nutsin! Mul oli valus, väga valus. Kasuisa käskis mul vait olla ja kaasa minna ning teha mõnu muidu need kaks meest teevad mulle midagi valusat. Kartsin ja täitsin käsklust. Ta käskis mul oma ... peal edasi-tagasi nihkuda. Nutt kurgus tegin. Kasuisa käskis mul täiega teda ... või ma saan räigelt peksa. Ma ju nõrguke pidin teda ... . Kasuisa käskis mul ta kõhupeal istuda istusin ja puhkasin. Nüüd hakka jälle tema mind
· "Super Grinzane Cavour Book Award" (Itaalia 1996) · "Flaiano International Award" (Itaalia 1996) · "Knight of Arts and Letters" (Prantsusmaa 1996) · "Grand Prix Litteraire Elle" (Prantsusmaa 1995) 5 3. Bibliograafia 1982: Põrguarhiivid 1986: Vampirismi praktiline kasutusjuhend 1987: Palverännak: maagi päevik 1988: Alkeemik 1990: Brida 1991: Kingitus 1992: Valküürid 1994: Maktub 1994: Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin 1996: Viies mägi 1997: Valgusesõdalase kasutusjuhend 1998: Veronika otsustab surra 2000: Kurat ja preili Prym 2001: Isad, pojad ja isade pojad 2003: Üksteist minutit 2004: Dzinn ja roosid 2005: Zahir 2006: Nagu voolav jõgi 2006: Portobello nõid 2007: Elu: valitud tsitaatid 2008: Võitja seisab üksi 2008: Maag [2] 6 4. ,,Alkeemik" Teos ilmus 1988. aastal. Raamatut on tõlgitud 67. keelde ning müüdud üle 65 miljoni eksemplari
Nõid oli muidugi nõus. Ta tegi minust tavalist inimest- noh mitte päris tavalist, ma muutun vanemaks aasta võrra iga saja inimese aasta tagant. Vastutasuks võttis ta mu ema elu, sellepärast ta hukkuski linna vallutamise ajal. Ma olin siis seitsmesajaaastane, aga välimuselt alles seitsmene. Mu arusaamine maailmast oli samasugune nagu tavalisel seitsmeaastasel lapsel, mulle öeldi, et ema läks taevasse ja vaatab nüüd minu peale ülevalt. Ma nutsin iga päev ja ootasin , et hommikul ema tuleb ja äratab mu üles. Ma lootsin ja ootasin, lootsin ja ootasin." Ethan pööras pead ja nägi, et Helan nutab- ei ta ei nutnud ta valas pisaraid, tema ema surmast on juba läbi seitsesada aastat ja neiu ikka veel leinab. Ethan polnudki märganud , et nende juttuajamise ajal on nad jõudnud juba istuda elutoa diivanile.Diivan oli pehme ja valged värvi. Poisil hakkas Helenast kahju ning ta võttis teda kaissu.Tüdruk nuttis ikka veel
maha.» Jalgsema jäi suurtest teedest kaugemale, mistõttu suured sõjakoledused väikesse külla ei jõudnud. Saksa tankid küll sõitsid külast läbi, aga ei purustanud midagi. Kõige hullemalt räsiti Jalgsemat 1949. aasta märtsis, kui mitu peret küüditamisega lõhki kisti. «Auto tuli meie õue peale, isa oli ennast valmis pannud ja oli kindel, et on minek,» meenutab Volter. «Isa ütles, et tuleb see, mis tulema peab. Nutsin veel, et vanaema jääb maha.» Õnneliku juhuse tõttu jäi pere kokku, kuid okupatsioonist algas Jalgsemal uus aeg. 1940.aastal oli praeguses Jalgsema külas 94 majapidamist. Tagasihoidlikult arvestades võis elada majapidamises keskmiselt 5-6 inimest. Seega võis olla küla elanike arv mitte väiksem kui 500. 1989.a elas samal territooriumil aga 89 inimest. 8 2000.a
et neid on märgatud. UNGA KLARA Üks väikestest teatritruppidest, kandis uime Fickteatern ("Taskuteater"). Selle teatri ideedest kasvas hiljem välja Rootsi üks loomingulisemaid laste- ja noorsooteatreid Unga Klara ("Noor Klara"), mis tegutses Stockholmi Linnateatri juures. Teatri kunstiline juht Suzanne Osten on juba aastakümneid teinud koostööd terve rea reÏissööride, näitlejatega"...öösel ma nutsin... Mis sa töinad? küsis vend. Igatsen ema ja isa järele, ütlesin mina. Tule, lähme, ütles tema. Läksime pidÏaamades õue. Kaste tegi jalad märjaks. Ja meie kohal särasid taevatähed. Tahad kakale? Küsis vend. Tänan, ei, vastasin mina. Siis ma näitan sulle midagi, ütles ta. Ta viis mu ühe kortslehe juurde. Sellel lesis väike roheline ussike ja hiilgas nagu langenud täheke..." Ulf Stark "Üksi oma vennaga" KLASSIKUD NOORTE JAOKS.
.. (purskab nutma). TIINA (kohkunult). Mari! Mis sa ometi!... Kõik see!... MARI. On õige! Kes kõndis isa-ema järel nagu kutsikas? Kes jooksis juba käsku täitma, enne kui keegi suu lahti sai teha? Kes võrgutas Margust juba maast-madalast peale? Sina!! Kas sa olid nagu teine tüdrukukene ja tundsid ka mõnest asjast häbi? Oli teile ka mõni puu kõrge ja mõni vesi sügav? Paksust ja vedelast läksid sa poisiga läbi! Mina vaatasin pealt ja nutsin! TIINA (kaastundlikult). Vaene Mari! MARI. Kelle pärast? Sinu pärast! Ja nüüd tahad sa veel seda viimast, seda kõige viimast! Aga - enam ma ei lase! Piinatud loomalgi lõpeb kord kannatus otsa, miks siis mitte inimesel! TUNA (nagu enne). Ah, Mari! MARI (ägedalt). Ara hakka võrgutama! Jäta Margus rahule, ja - mina vaikin, nagu sein! TIINA (nagu enne, õrnalt). Oh jumal, Mari! Mina ei saa ju parata, kui ka tahaksin
. sest mu silmad reedavad , et ma tegelikult ARMASTAN SIND ! · Olen jah vahel labane ja lapsik, kuid mulle see meeldib, sest ehk igatsen lapsepõlve mida oli mul nii vähe. Ma ei lippa täiskasvanute maailma, kuigi olen selles sees juba aastaid aga südames olen siiski väike tüdruk · Sinu suudlused on nagu pühapäeva hommikused pannkoogid, millest ei saa mitte iial küllalt · Üks päev sa nutad minu pärast naq nutsin mina sinu pärast. Üks päev sa igatsed mind naq igatsesin mina sind. Üks päev sa vajad mind naq vajasin mina sind. Üks päev sa armastad mind , aga mina sind enam mitte · Pilgud on esimesed armastuskirjad · Ma võin vaadata sind põlastusega ja vihaga, kuigi ma seda ei tee. Ma võin vaadata sind nii nagu ma iial kedagi vaadanud ei ole, väga suure armastusega. Kuid siiski ma vaatan
Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam ega taibanud vähematki. Minu pisike päikene pingil oli katki. Oli katki. Oli keskelt murtud katki. Suur päike paistis korraga kaugelt. Lauad ja laed olid samad kuid hoopis madalamad. Ma olin väike, ei saanud millestki aru, ei mõistnud, ei märganud muud, kui panin pea vastu seina ja nutsin oma elu esimest leina. Ma ei osanud küsida, kosta ega sõnadega kurta. Ma ei lasknud end lohutada. Ema lubas osta uue varju, mis on veelgi kenam. Uut aga, uut ma ei tahtnud enam. 1. Nõnda oli see vanasti ja nõnda on see praegu: laidetakse vaikselt istujat, laidetakse valjuhäälelist ja laidetakse mõõdukalt rääkijat. Maailmas pole midagi, mida ei saaks laita. 2. Kohalolek on rohkem kui siinviibimine. Kui sinu puudumist ei märgata, siis pole vahet, on sind siin
kokku ja rääkisime asjadest . Sa andsid mulle mõista , et sinu tunded pole endised , sa ei tahtnud mulle haiget teha . Kuid sa mõistsid , et pead selle lõpetama enne , kui tunded jõuavad veel sügavamale . Sa ütlesid mulle hüvasti ja lahkusid . Sa läksid ära selle teise erilisema juurde , andes mõista sellega mulle , et ma polnud piisavalt eriline . Jätsid mu üksinda sinna ja mu põskedelt voolasid pisarad , ma nutsin hullemini kui iial varem . Taaskord sain ma haiget , “see 7 kuud oli imeline aeg “lastes pisaratel võimust võtta . Läksin ära koju , jooksin vannituppa ja sulgesin ukse . Mõne aja möödudes , jõudis koju ka ema , kuulis , et vannitoas vesi jookseb ja ülesse jõudes , märkas , et trepp oli vett täis . Hüüdsid mind kuid ma ei vastanud . Sa nägid , et ma olin vannis , vesi oli värvunud punaseks , sa
Talvik kaitseb kultuuri tulevikku, seisab vaimse vabaduse eest, eitab orjameelsust kõigis selle ilminguis. · Vaatamata loomeaja lühidusele, kuulub H. Talvik eesti luuleklassikute hulka. Oli sügis Oli sügis. Auras udurähma. Tulin kõrtsist, pea täis õlleähma. 43 Tühjas pargis tummalt seisid puud. Olid kõledad kui roiskund luud. Lehte liuglevat veel nägin uttu, mutta kontsaga ma lõin ta ruttu, mutta kontsaga ja nutsin siis, nutsin, kuni politsei mu viis... 13. Anton Tsehhov (1860-1904) looming + Palat nr 6, Kirsiaed, novellid · Sünnib vene väikelinnas Taganrovis. · Sünnib väikekaupmehe pojana. · Isa oli range, teatud mõttes äpu, ei suutnud peret toita. · Anton ütles,et tal ei olnud lapsepõlve,sest pidi varakult kaupluses tööl käima. · Perekond läks pankroti, et vaesusest vabaneda koliti Moskvasse. · Isa hakkas jooma, ei leidnud tööd, vaesus ja viletsus
Ta oli tõusnud Pärsia kuninga joogivalajaks. See oli amet, mis usaldati täiesti ustavale inimesele. Selleaegsed atentaadid valitsejate vastu ei olnud mitte pommiplahvatused vaid just mürgitamised jookidega. Joogivalajat pidi valitseja täielikult usaldama. Nehemja sai kuulda oma vennalt Hanani´lt (Hannanja) ja Jeruusalemma jäänud juutidelt, milline on linna ja templi ja rahva olukord ja see läks talle väga südamesse ( Ne 1,4 Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.) Nehemja saadeti asevalitsejaks Jeruusalemma. Rahvas oli juba osaliselt tulnud tagasi, aga ei olnud seda, kes oleks taastanud Jeruusalemma müürid. Müürid olid varemetes. Parem ei olnud ka rahva ja Jahve suhe. Levinud olid Kaanani kujutlused ja kombed. Nüüd tuleb Paabeli vangipõlvest tagasi rahva osa, kes pagenduses on rangelt jälginud, et esivanemate usk oleks puhas
See oli katastroof!!! Ja nüüd see tulekahju, mis ma tegin!! Ma pean vist koju minema. Ma lonkisin koju. Oli juba pime. Ma olin juba kaua kodust ära olnud. Kui Stiiv-Maikel elutoast ukse kriiksu kuulis, jooksis ta ukse juurde. "Jasmiin, me ootasime sind! Miks sul nii kaua läks?" küsis ta murelikult. Ma ei öelnud kindluse mõttes midagi. Muidu jälle saadan kellegi surma. Ma läksin trepist üles oma tuppa. Õigemini, minu Stiiv-Maikeli tuppa. Ma heitsin voodile pikali ja nutsin paar näotäit. Siis aga rahunesin ja panin teleri mängima. Enda kahjuks tulid sealt just uudised, aga ma otsustasin need siiski ära vaadata. "Äsja kadunud Pitsabaari omaniku baar tulekahjus! Täna süttis ähmastel oludel Leindholdi pitsa tagaruum, milles hukkus kaks inimest. Pritsimeestele tegi see muret, et mõlemad sissepääsud olid suletud. Selleks, et sisse saada, pidid nad uksed lahti lõikama! On see vast katastroof!" "Jah, on see vast katastroof
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
