V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
(Autori märkus.)
7
ütlen ma,
voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete
jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis
kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli
süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee-seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siiasinna
tantsitati. -- kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele *, need
ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale.
Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist
kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on
küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi
sünnib, väärib meil tähelepanu.
Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende