Damaskuse piiramine mis samuti ebaõnnestus. 1187 Jeruusalemma langemine. III Ristisõda 1189- 1192. Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa, Prantsuse kuningas Philippe II Auguste ja Inglise kuningas Richard I Lõvisüda. IV Ristisõda 1202-1204. Innocentius III ja Philippe II Auguste. Sõda oli suunatud Egiptusele aga see kandus mujale. 1204 Konstantinopoli vallutamine. 1261 Konstantinoopoli basileuse võim taastatakse. 1212 Laste ristisõda V Ristisõda 1217-1221. Honorius III 1219 Damitta vallutatakse. 1221 ristisõdijad saavad habemese muhameedlastelt ja nad tagastavad vallutatu. VI Ristisõda 1228-1229. Saksa- Rooma keiser Friedrich II 1244 vallutasid lühikest aega kristlaste käes olnud Jeruusalemma jälle muhameedlased. VII Ristisõda. Louis IX Püha ja Innocentius IV VIII Ristisõda. Louis IX 1270. Sõdade tulemused: läänemaailma, islamimaailma ja Bütsantsi vahel süvenes vaen. Itaalia kaubalinnad suurendasid isakaubanduselt saadavaid kasumeid
VIIES RISTISÕDA Viies ristisõda (1217-1221) oli kristlaste järjekordne katse tagasi vallutada Jeruusalemma ja Püha Maad moslemitelt. Kristlased olid aru saanud, et Püha Maad otse tagasi vallutada ei saanud. Otsustati, et selleks, et Jeruusalemma tagasi vallutada, tuleb kõigepealt purustada riik, mille valdusesse need alad kuulusid- selleks oli Ajiubiidide dünastia Egiptuses. Ristisõja kuulutas välja paavst Honorius III, ristisõdalaste vägesid hakkasid juhtima Austria kuningas Leopold VI ja Ungari kuningas Andreas II. 1218 liitus sõjaga veel sakslaste armee ning hollandi-flaami-friisi segaarmee, mida juhtis William I, Hollandi krahv. Esialgu rünnati Damietta linna Egiptuses. Oldi liidus Seldzukkidega Anatooliast, kes ründasid samaaegselt Ajiubiite Süürias. Nii ei pidanud ristisõdijad võitlema kahel rindel. Damietta vallutati üsna kiiresti ning ristisõdijad tegid sellest oma baasi
moslemitelt. 11/28/15 2 Kristlased olid aru saanud, et Püha Maad otse tagasi vallutada ei saanud. Otsustati, et selleks, et Jeruusalemma tagasi vallutada, tuleb kõigepealt purustada riik, mille valdusesse need alad kuulusid- selleks oli Ajiubiidide dünastia Egiptuses. 11/28/15 3 Ristisõja kuulutas välja paavst Honorius III, ristisõdalaste vägesid hakkasid juhtima Austria kuningas Leopold VI ja Ungari kuningas Andreas II. 1218 liitus sõjaga veel sakslaste armee ning hollandi-flaami-friisi segaarmee, mida juhtis William I, Hollandi krahv. Esialgu rünnati Damietta linna Egiptuses. Oldi liidus Seldžukkidega Anatooliast, kes ründasid samaaegselt Ajiubiite Süürias. Nii ei pidanud ristisõdijad võitlema kahel rindel.
Tegevus I ristisõda II ristisõda III ristisõda IV ristisõda V ristisõda VI ristisõda Aeg 1096-1099 1147-1149 1189-1192 1202-1204 1217-1221 1228-1229 Juht Lotringi hertsog Prantsuse Saksa-Rooma keiser Paavst Innocentius III Paavst Honorius III Saksa-Rooma keiser Gottfried ja Toulouse´i kuningas Friedrich I Friedrich II krahv Raymond Louis VII ja Barbarossa, Saksa Prantsuse kuningas kuningas Philippe II August Konrad III ja Inglise kuningas
meeleolud ning 1204. aasta veebruaris ta tapeti. Ristisõdijad vastasid sellele konstantinoopoli vallutusega. Seejärel ka hulga bütsantsi alasi ja tegid sellest ladina keisririigi. Bütsantsile tähendaski neljas ristisõda suurimat tagasilööki 4. sajandist alates kuigi 1261- aastal õnnestus nikaia keisril michael 8 palaiologosel genova raha ja laevastiku abiga konstantinoopolis basileuse võim taastada ja ristisõdijad sealt välaj ajada. Viimased ristisõjad. Innocentiuse 3 järeltulija honorius 3 kutsus ellu viienda ristisõjaj (1217-1221), millega kavatseti vallutada aijubiidide sultanaadilt damietta linn, niiluse deltas, et see vahetada siis jeruusalemma vastu. Lõpuks ei saavutanud ristisõdijad siiski midagi, 1219 aastal õnnestus damietta küll vallutada, kui 1221 aastal meelitas kaval vastane ristisõdijad lõksu ja oma elu päätmiseks tuli neil allutatu muhamedlastele tagasi anda.
1 - Sisukord: 1. Pühaku lugu 2. Kujutamine kujutavas kunstis 3. Kokkuvõte 4. Kasutatud kirjandus 2 - 1. PÜHAKU LUGU Domingo Guzman (Dominicus) sündis aastal 1170 Hispaanias. Ta õppis Palencia ülikoolis vabu kunste ja neli aastat teoloogiat. Kogu oma elu pühendas Dominicus võitlusele ketserluse vastu. 1206. aastal asutas ta nunnakloostri, 1214. aastal Toulouse´is kerjusmunkade ordu. 1217 andis paavst Honorius III Dominicusele ja tema vendadele "jutlustajate" nimetuse, millega esmakordselt tunnistati ühe ordu eesmärgiks jumalasõna kuulutamine. Jutlustajavendade ordu liikmed kandsid valget rüüd ja selle peal musta kapuutsiga mantlit, seepärast tunti neid ka ,,mustade munkadena". Dominicuse põhimõtted olid seotud pühendunud õppimis- ja misjonitööga, vaesuse austamisega. Tema ordu oli esimene, kus ei tehtud füüsilist tööd. Dominicus pani aluse roosikrantsipalvusele. 1
Kulisside tagant juhtisid seda retke Veneetsia doodz, Prantsuse kuningas ja paavst Innocentius III, kes kõik olid eri põhjustel huvitatud Bütsantsi langetamisest. 1204.a toimus paleepööre ja basileuse tapmine. Sellele vastati aga Konstantinoopoli vallutamisega, kuhu Bütsantsi provintsid lõid Ladina keisririigi. Bütsantsile tähendas 4.ristisõda suurt tagasilööki 4sajandist alates. Impeerium ei saavutanud kunagi oma endist hiilgust. *Viimased ristisõjad Innocentius III järeltulija Honorius III kutsus ellu viienda ristisõja(1217 1221). Selle eesmärgiks oli vallutada Damietta linn Niiluse deltas ja vahetada töö Jeruusalemma vastu. Lõppkokkuvõttes ei saavutanud sõdijad midagi. 1219.a õnnestus linn küll vallutada kuid 1221.a tuli linn muhamedlastele tagasi anda. Kuuendat ristisõda(1228 1229) juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II, kellel õnnestus välja kaubelda Jeruusalemm ja samuti ka 10-aastane vaherahu. Vastutasuks lubas ta sultanit sõjaliselt abistada. 1244
ühendamisega Saladini poolt. Kolmas ristisõda oli nagu teine ristisõda läbi kukkutatud. Kuus aastat hiljem puhkes neljas ristisõda. Neljas ristisõda (1202-1204) Algselt oli see mõeldud Aijubiidide riigi tuumiku Egiptuse vallutamiseks, kuid selle asemel vallutati õigeusuliste kristlaste linn Konstantinoopol mis on Bütsantsi pealinn. Viies ristisõda (1217-1221) Viienda ristisõja kuulutas välja paavst Honorius III. Kristlaste eesmärk oli järjekordselt proovid tagasi vallutada endale Jeruusalemma. Kuid kristlased olid aru saanud, et Jeruusalemma otse tagasi vallutada ei saa, otsustati, et selleks, et Jeruusalemma tagasi vallutada, tuleb kõigepealt purustada riik, mille valdusesse need alad kuulusid. Kuues ristisõda (1228-1229) Kuues ristisõda puhkes seitse aastat hiljem peale viiendat ristisõda. Ristisõda juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II, kes oma abielu kaudu pretendeeris
Dominiiklased Dominiiklaste ehk dominikaanide katoliikliku mungaordu (Ordo Fratrum Praedicatorum, OP, jutlustavate vendade ordu) asutas 1215 (Paavst Honorius III kinnitas ordu reeglid 1216. a.) hispaania päritolu munk Dominicus (Domingo Guzmán). Rahvasuus on jutlustajavendi nimetatud ka Issanda koerteks (Domini canes). Dominiiklasteks hakkasid sageli jõukate ja haritud perekondade liikmed, kuid kerjuslikku kasinust nõudev põhikord kohustas neid elama vaesuses ja kuulekuses. Vaimne eesmärk lähtub paavst Honorius III sõnust: "Kuulutada kogu maailmale meie Issanda Jeesuse Kristuse nime."
üleolekut juba 1204. aastal, kui vallutati Konstantinoopol. VIIES RISTISÕDA · Viies ristisõda aastatel 12171221 oli kristlaste järjekordne katse vallutada Jeruusalemm ja Püha Maa moslemitelt tagasi. Kristlased olid aru saanud, et Püha Maad otse tagasi vallutada ei saa. Otsustati, et selleks tuleb kõigepealt purustada riik, mille valdusesse need alad kuulusid: Ajiubiidide dünastia Egiptuses. Ristisõja kuulutas välja paavst Honorius III, ristisõdalaste vägesid hakkasid juhtima Austria hertsog Leopold VI ja Ungari kuningas András II. 1218 liitus sõjaga veel sakslaste armee ning hollandi-flaami-friisi segaarmee, mida juhtis Hollandi krahv Willem I. Esialgu rünnati Damietta linna Egiptuses. Oldi liidus Seldzukkidega Anatooliast, kes ründasid samal ajal Ajiubiide Süürias. Nii ei pidanud ristisõdijad võitlema kahel rindel. Damietta vallutati üsna kiiresti ning ristisõdijad tegid sellest oma baasi
· kõik olid huvitatud Bütsantsi langemisest · ristisõdijad vallutasid basileiuse tapmisele vastutasuks Konstantinoopoli ja asutasid Ladina keisririigi · ida- ja läänekristlus ühinesid katoliku kiriku egiidi all · Bütsantsile tähendas 4. ristisõda suurimat tagasilööki 4. sajandist alates ei saavutanud kunagi enam oma hiilgust · Honorius III kutsus ellu 5. ristisõja (1217 1221) · kavatseti vallutada Damietta linn Niiluse deltas, et see Jeruusalemma vastu vahetada · Damiettat piirati 12 kuud · 1219 vallutati küll Damietta, aga 1221 meelitati ristisõdijad lõksu ja nad pidid selle tagasi andma · kokkuvõttes ei saavutatud midagi · 6. ristisõda juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II pretendeeris abielu kaudu Jeruusalemma kuninga tiitlile
tulemuseta. Kristlased said õiguse kolme aasta väletel Jeruusalemma külastada. IV Ristisõda 1202-1204a. Selle käigus 1204a. Ristisõdijad rüüstasid põhjalikult Konstaninoopoli. Loodi Ladina keisririik, mis eksisteeris kuni 1261a. Laste ristisõda ei lähe ametlikult arvestusse. Nad tahtsid ületada Vahemere jala, kuidagi said üle Vahemere, aga ei läinud hästi ja enamus lapsi müüdi orjusesse. V Ristisõda 1217-1221a. Ellukutsuja oli paavst Honorius III ja eesmärk oli vallutada Damietta(Egiptus, Niiluse jõe suudmes) ja vahetada see välja Jeruusalemma vastu. Damietta küll vallutati ajutiselt, aga siis piirati ümber ja lahti lasti sellest. Tulemuseks jälle 0 VI Ristisõda 1228-1229a.- Friedrich II, kes pretendeeris tänu abielule Jeruusalemma kuninga tiitlile. Ajutiselt saadi enda valdusesse Jeruusalemm, mis langes moslemite kätte jälle 1244a. VII Ristisõda 1248-1254a. Innotsencius IV ja Louis VIII. Eesmärk vallutada Egiptus,
aastal Assisi linnas. Tema pärisnimi oli Giovanni Bernardone. Teda kutsuti Francescoks. Nii hakati kutsuma tema ümber tekkinud kogukonda frantsisklased. Teise nimetusega Väiksemate Vendade ordu. Ordu eesmärgiks oli ristiusu tõdede õpetamine ja jutlustamine vaesematele inimestele. Ordu liige pidi elama vaesuses, elatades ennast almustest või lihtsat tööd tehes. Fransisklaste näoli oligi tegemist kerjusmungaorduga. Franciscus kirjutas lihtsa ordureegli, mille paavst Honorius III bullaga kinnitas aastal 1223. Piduriks munkluse edasisele laienemisele sai religioosse ja ilmaliku elu ideoloogiline ja praktiline erinevus. Kõige suuremad lõhed tulenesid kloostrisüsteemi soovist kehastada täiuslikkust. Munkluse üks põhiline ideoloogia, et apostlite elu võrdub kloostrielu, ei pidanud enam paika. Uued tuuled, mis käivitusid kohe peale munkluse ,,kuldseid sajndeid" olid luterlik reformatsioon ja Rooma kirikupoliitika. Juba 12.-13
gootikat paremini, kui ükski teine linn ning on seetõttu rahvusvahelise tähtsusega kunstimälestis. Piltidel ja kujudel oli keskaegses kultuuris teistsugune roll kui tänapäeval. Põhiliselt valmistati neid selleks, et jagada inimestele usu- ja moraaliõpetust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal vaid seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. 12. sajandi teoloog Honorius Autunist kirjutas, et maalimisel oli kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majadele ja kolmandas meenutus neist, kes varem elanud. Keskajal kuulusid kunstnikud käsitööliste hulka ning nad ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist, ja on seega ka enamasti anonüümseks jäänud. Käsitöölised olid keskajal rändurid ning rändasid riigist riiki, täites tellimusi ka kaugel asuvatele tellijatele. Tähtis osa
rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine. Kolmas ristisõda oli läbi kukkunud. Neljas ristisõda 1202- 1204- kristliku Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli vallutamise järel loodi Ladina keisririik. Viies ristisõda 1228- 1229- kristlaste järjekordne katse tagasi vallutada Jeruusalemma ja Püha Maad moslemitelt. Ristisõja kuulutas välja paavst Honorius III, ristisõdalaste vägesid hakkasid juhtima Austria kuningas Leopold VI ja Ungari kuningas Andreas II. 1218 liitus sõjaga veel sakslaste armee ning hollandi-flaami- friisi segaarmee, mida juhtis William I, Hollandi krahv. Kuues ristisõda 1248- 1254- ristisõda juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II, kes oma abielu kaudu pretendeeris ka Jeruusalemma kuningaks. Seitsmes ristisõda 1270- eestvedaja paavst Innocentius IV ja Prantsuse kuningas Louis IX Püha. Sõja sihiks Egiptus
aprillil 1204. aastal. Sellele järgnes suur rüüstamine, lõhuti rohkem kui suudeti kaasa tuua. Seejuures ei halastatud kloostritele, kirikuile ega raamatukogudele. Niimoodi hävis tohutult kultuuriväärtusi, mis olid Bütsantsis säilinud veel Ida- Rooma riigi päevist. Jeruusalemm ei tulnud enam mõttesegi, vastupidi, paljud ristisõdijad tulid Pühalt Maalt Konstantinoopoli rüüstamisest osa saama. Viies Ristisõda. ( 1217-1221 ) Innocentius III järeltulija paavstitoolil Honorius III kutsus ellu Viienda ristisõja, millega kavatsetti vallutada Aijubiinide sultanaadilt Damietta linn Niiluse deltas, et seda Jeruusalemma vastu vahetada. Lõppkokkuvõttes ei saavutanud nad siiski midagi. 1219. aastal õnnestus Damietta küll vallutada, kuid 1221. aastal meelitas kaval vastane ristisõdijad lõksu ja oma elu päästmiskes tuli neil vallutatu muhamedlastele tagasi anda. Kuues Ristisõda. ( 1228-1229 )
nendest ütelda, et nad omale peasihiks oleksid seadnud just vastristituid hävitada. Võiks mõtelda ka eestlaste peale, aga nendega ei olnud ristiusulistel võitlused veel alanud. Kõigest, mis öeldud, peame järeldama, et nende ,,ümberkaudu asuvate paganate" all tuleb arvata peaasjalikult vastristitute paganausulisi suguvendi. Nüüd vaatleme vastavaid kirjutusi, mis käivad eestlaste või eestlaste maa kohta. Oma kirjas 19. III. 1220 (U. B. 49) nimetab paavst Honorius III Tallinnamaa eestlasi ,, Eestimaa paganaiks" (pagani Estoniae), ehk küll Tallinna eestlased juba 1219. a. alistusid taanlastele. Kuid see nimetus kordub veel kaua. Võtame ,,Livonica" (H. Hildebrand, 1887) nr. 21. See Gregorius IX kiri on kirjutatud 20. XI. 1234: paavst kutsub Riia piiskopi Nikolaus'e ja üksikud orduliikmed isiklikult ja terve ordu ning Riia linna oma prokuraatorite kaudu enese ette ülekuulamiseks paavstile saadetud kaebuste asjus nende vastu
levikule impeeriumis. Moraalinormid olid muutumas ning vägivaldne etendus ei sobinud enam ühiskonnapilti. Milaano ediktiga kuulutati 4. sajandi alguses kristlus riigi ametlikuks religiooniks, ometi jätkusid võitlused ka peale seda. Vana harjumust ei saanud välja juurutada üleöö. Rahva ja keisri tahe oli selleks küll olemas, ent mentaliteet ei muutunud nii kiiresti. Võitlusi hakati üha enam erinevate seadustega piirama. 404. aastal keelustas keiser Honorius gladiaatorivõitluste pidamise. Otsuse tegemise ajendiks oli oletatavasti ühe munga märtrisurm, kes sama aasta alguses peetud mängudel oli areenile tormanud ja püüdnud 4 võitlejaid lepitada, kuid kes rahva ässituste saatel gladiaatorite poolt tapeti. Sellega oli vaatemängude korraldamise tava lõppenud, gladiaatorlus kui selline oli minevik (1). Tänapäeval võib gladiaatorluse alternatiiviks pidada näiteks härjavõitlusi
meenutab pühi asju ja on sellepärast austamisvääriline. Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog, Honorius Autunist, et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majale ja kolmandaks meenutus neist, kes varem elanud. Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud "vabade kunstide" harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks.
Lõvisüda. Ka seekord polnud ristisõdijatel edu. IV ristisõda: algataja oli keskaja silmapaistvamaid paavste Innocentius III, kelle nimega seostub ka Eesti- ja Liivimaa aladel peetud ristisõda. Esialgu oli IV ristisõja raskuspunkt planeeritud Egiptusele, kuid järgnenud sündmuste käigus kandus see mujale. Suundus hoopis Konstantinoopoli alla. Seda retke juhtisid Prantuse kuningas Philippe II Auguste ja paavst Innoentius III. V ristisõda Honorius III algatatud, millega kavatseti vallutada Aijubibiidide sultanaadilt Damietta linn Niiluse deltas, et seda Jeruusalemma vastu vahetada. Lõppkokkuvõttes ei saavutanud ristisõdijad siiski midagi. Vallutati küll Damietta, aga see tuli tagasi anda. VI ristisõda juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II, kes pretendeeris oma abielu kaudu ka Jeruusalemma kuninga tiitlile. Jeruusalemm oli lühikest aega kristlaste käes, aga see vallutati tagasi.
Neljas ristisõda 1202-04 Viies ristisõda 1217-21 Kuues ristisõda 1228–1229 Seitsmes ristisõda 1248–1250 Kaheksas ristisõda 1270 30.Olulisimad ristisõdadega seotud isikud. 31.Prantsusmaa kuningas Louis VII, Saksa kuningas Konrad III, Saksa-Rooma keiser Friehrich I Barbarossa, Prantsusmaa kuningas Philippe II Auguste, Inglise kuningas Richard I Lõvisüda, paavst Innocentius III, paavst Honorius III, Saksa-Rooma keiser Friedrich II, paavst Innocentius IV, Prantsuse kuningas Louis IX Püha 31. Nimeta ristisõdade tagajärjed. a)ajutiselt Püha maa vallutati, sinna kujunesid ristisõdijate riigid b)sõjad panid aluse Itaalia kaubalinnade õitsengule c)toimus ida- ja läänekirikute lõplik jagunemine (IV ristisõda 1202-1204) d)ketserluse levik Euroopas (Idamaiste õpetuste mõjul) e)kultuurivahetus aitas kaasa Euroopa kultuurilisele arengule (tehnilised leiutised (tulirelvad;
ing Richard I Lõvisüda rannikuriba ja õiguse kolm aastat Jeruusalemma külastada 4. Sõda 1202-1204 veneetslaste Zara vallutamine, Konstantin. vallutamine Ladina keisririik, Bütsantsi langemine, Veneetsia kasumid üleskutsel 5. Sõda 1217-1221 Honorius III Damietta vahetada Jeruusalemm Damietta vallutati, aga ka tuli loovutada 6. Sõda 1228-1229 sks Friedrich II, ka pretendeeris Jeruusalemma troonile Kaubeldi Jeruusalemm ja 10a rahu, kuid linn kaotati 1244 7. Sõda 1248-1254 Paavst Innocentius IV, pr Louis IX Püha Suunduti Egiptusesse, ebaõnnestumine
Riia peapiiskop (1229 Albert suri) pidas pidas end vallutatud maa kõrgeimaks valitsejaks, Mõõgavendade ordu (Albert lõi Mõõgavendade ordu 1202, et omada püsivat sõjalist jõudu kohapeal) aga ennast (kõige tugevam). Puhkes riid saagi jagamise pärast- ordu nõudis 1/3 vallutatud maadest. Kiriku ustavaks tööriistaks olnud ordu hakkas vastu oma isandale Riia peapiiskopile. Tüli paisus selliseks, et paavst Honorius III saatis 1225.a. legaadina Liivimaale Modena piiskopi Wilhelmi (Modena Wilhelm), kes pidi tüli lahendama ja selgitama alistatud rahvaste olukorda. Paavsti legaat manitses mitte liialt röövima ja otsustas, et Lõuna-Eesti jääb sakslastele, Rävala ja Harju taanlastele, Lääne, Järva- ja Virumaast kui vaidlusaslusest territooriumist moodustati paavstile alluv puhverriik (likvideeriti 1227). Kasutades ära Taani nõrkust vallutas ordu 1227.a taanlastelt Toompea, paavsti
Pilet 1 2.Kunstnik Johann Köler. Johann Köler(1826-1899) oli esimene ennast eestlaseks pidanud maalikunstink.Maalis oma vanemate,lihtsate taluinimeste portreid.Kuigi kohalik publik koosnes enamjaolt sakslastest,ei tahtnud Köler sellele publikule toetuda,esialgu jäi maalikunst eesti seltskonnale kättesaamatuks ja võõraks.Vaesust trotsides lõpetas Köler Peterburi Kunstide Akadeemia 1855. aastal.Lõputöö:"Herakles toob Kerberose põrguväravast"-järgib meisterlikult klassitsismi reegleid.Keiser Aleksander II portree eest saadud honorar võimaldas tal reisida mitmel pool Lääne-Euroopas ja pikemalt peatus ta klassitsistide unistustemaal Itaalias-seal maalis rahvatüüpe ja maastikke.Pariisis maalis Cesise kirikule ristilöödud Kristust kujutava altaripildi.1863 valmisid eriti populaarseks saanud teosed:Kunstniku sünnikoht;Ketraja;Hiiu naised kaevul.Edaspidi elas Köler enamasti Peterburis,õpetas nii Kunstide Akadeemias kui ka Aleksander II tütrele...
Süüria, Palestiina, Egiptus) põhimõtteliselt eraldi. Maailmariigi lõplik jagunemine toimus 395.a., mil suri keiser Theodosius I Suur (379-395). Theodosius oli viimane keiser, kes suutis kogu riigi pärast usurpaator Eugeniuse purustamist oma võimu alla ühendada, ühtlasi on teda nimetatud viimaseks suureks väejuhiks Rooma keisrite hulgas. Theodosius oli juba 383.a. nimetanud oma poja Arkadiose idaosa augustuseks, 393.a. sai lääneosa augustuseks poeg Honorius. Toetudes dünastilisele ühtsusele jäi riigi ühtsus formaalselt püsima, näiliselt säilus ka ühtne seadusandlus, kuid sisuliselt oli jagunemine siiski lõplik. Jagunemise ajaks oli riigi idaosa tihedama asustusega kui lääneosa. Majanduslikult iseloomustasid riigi idaosa: 1. elav väliskaubandus 2. kõrgetasemeline käsitöö (eriti tekstiil-, klaas-, metallitoodete osa) 3. väikemaavalduse domineerimine
Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust. Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine, sealhulgas ka esteetiline. Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog, Honorius Autunist, et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majale ja kolmandaks meenutus neist, kes varem elanud. Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud "vabade kunstide" harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks
Sai hariduse Saksamaal, asus noorelt Albert von Buxhoevedeni (piiskop Alberti) teenistusse. Henrik saabus Liivimaale umbes 1205, pühitseti vaimulikuks 1208. Teenis latgalitega asustatud Ümera (Imera, Ymera, kaasaja läti k. Jumara) kandis, ja oli preester Papendorfis ( läti k.Rubene), kus elas suurema osa oma elust. On ka arvatud, et hiljem oli ta Lääne-Mihkli (Pärnu-Mihkli) kirikukihelkonnas preester. Saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keele oskajana viibis 1225-1227 tõlgina paavst Honorius III legaadi Modena Wilhelmi kaaskonnas; on oletatud, et kroonika oli algselt mõeldud aruandena talle. Henriku kroonika on tähtsaim allikas ristisõdade kohta Liivimaal, tema teksti on kasutanud ka hilisemad kroonikud (näiteks "Vanemas riimkroonikas"). Vahel on ka arvatud, et Henrik on muinaseestlasi käsitlenud tendentslikult. Kuna paljude eesti muistse vabadusvõitluse sündmuste kajastamisel on Henriku kroonika ainus allikas, on seda väga raske tõestada või ümber lükata. Pilt nr.6
Tähtis on see, et 1204 vallutati tormijooksuga Konstantinoopoli linn. Pärast seda hakkas soov ristisõdade soov vaibuma. Laste ristisõda (1212) Arvati, et lapsed pole suutnud veel pattu teha, suudavad nemad Püha Maa vallutad, kuna Jumal halastab neile. Mitu tuhat last saadeti Prantsusmaalt ja Suurbritannialt Pühale Maale. Suurem osa lastest müüdi orjadeks või surid kurnaval retkel. Väike osa jõudis ka koju tagasi. Viies ristisõda(1218- 1221) Uus paavst Honorius II alustas viiendat ristisõda, et vallutada Damietta linn Niiluse ääres ja vahetada see Jeruusalemma vastu. Aastal 1219 see linn vallutati ka ära, aga ristisõdijad meelitati lõksu ja oma elu päästmiseks tuli linn tagasi anda. Kuues ristisõda (1228-1229) Seda juhatas Friedrich II, kes tahtis läbi abielu saada ka Jeruusalemma kuningaks. Seitsmes ristisõda (1248-1254) Seda organiseerisid paavst Innocentiu IV ja Prantsuse kuningas Louis IX Püha.Uuest võeti
hunnid ja suur rahvasterändamine: 375 tungisid Sise-Aasia steppidest Euroopasse hunnid ja panid sellega ahelreaktsioonina liikuma teised rahvad. Läänegoodid asusid Traakiasse Rooma võimu alla. Gootide ülestõus ja 378a sai keiser Valens neilt Adrianapolis hävitavalt lüüa. Theodosius Suur (379-395): Ida-Rooma keiser, kes sõlmis gootidega lepingu ja muutis nad liitlasteks. Tema surma järel jagunes riik tema poegade vahel: Arcadius idas ja Honorius läänes. Jagunemine jäi püsima. Alarich oli Balkanil asuvate läänegootide pealik, kes 408 tungis Itaaliasse, 410a aga rüüstas Rooma linna. vandaalid Põhja-aafrikas; vandaalis olid tunginud Hispaaniasse, kuju neile järgnesid läänegootid, et keisri korraldusel Hispaania sissetungijast vabastada. Vandaalid tungisid edasi Aafrikasse, vallutasid 439a Kartaago ja lõid iseseisva riigi. Edaspidi kontrollisid Vahemere lääneosa.
toetama Friedrich II. Friedrich II Sitsiilia (a. 1208 / pärast isa surma 1198) ja Saksa kuningas (a. 1212). Lõi Sitsiilias tugeva tsentraliseeritud riigi (huvitus rohkem Itaaliast), aga Saksamaal jättis vürstidele faktilise sõltumatuse. Võitles Lombardia linnade ja paavstiga. Olles ise kirikuvande all, korraldas 6. ristisõja, okupeeris Jeruusalemma ja kuulutas 1229 enda selle kuningaks. Oli oma aja haritumaid valitsejaid, rajas 1224 Napoli ülikooli. 1220 kroonis Honorius III ta Rooma keisriks, kuid alates 1228. a pidas ägedat võitlust paavstide Gregorius IX ja Innocentius IV vastu. Vastased samastasid teda Antikristusega (apokalüptiline tegelane, kes peab juhatama maailma lõpule eelnevaid õnnetusi). 1245 kukutas Innocentius IV ametlikult Friedrich II ja tema armee hävitati. Friedrichi surmaga (2 aastat hiljem) kaasnes põhimõtteliselt ka keisririigi häving. Pärast mõnda ebaõnnestunud valitsejat
(Terra Mariana) kristliku Euroopa kõige austatuma pühaku järgi. - Liivimaa misjon muutus püsivaks ristisõjaks 1204. Aastal kui paavsti Innocentius III andis heakskiidu ristisõjakuulutse automaatsele uuendamisele (tema polnud algataja, tuli vastu misjonipiiskoppidele). Samasugust toetust taotlesid ka Taani ja Rootsi kuningad. Taanlased võtsid 1206.aastal ette suurema sõjakäigu Saaremaale. Paavst Innocentiuse järglane Honorius III rakendas 1217-1218 Läänemere idakaldale täielikku ristisõjaindulgentsi, mis muutis võitluse Põhja-Euroopa paganatega sama tähtsaks nagu varasemad ja käimasolevad ristisõjad Hispaanias ja Pühal Maal. - Esimesena alistusid liivlased, kelle vasutpanu murti 1206.aastal. Järgmised olid seelid, kes elasid piki Väina kaubateed veidi ülesvoolu ja kes alistati raskusteta 1208.aastal. 1208.aastal alistusid vabatahtlikult ka liivlastest idas elavad latgalid. 1208.aastal
Sõber". Flavius Theodosius oli pärit Valentinianus I väepealiku rikkast perekonnast Põhja-Hispaaniast Caucast ja ta sai ka ise väejuhiks. Tema sünnilinn Cauca oli tähtsusetu linnake Hispaania loodeosas asuvas provintsis Galaecias. Tema isal, kelle nimi oli samuti Flavius Theodosius, oli seal valdusi. Isa vanemad Honorius ja Thermantia olid tõenäoliselt juba I Nikaia kirikukogu õpetust järgivad kristlased. Samuti oli tal vend Honorius, kelle tütre Serena ta hiljem adopteeris. Hiljem sai Serena väga mõjukaks, abielludes Stilichoga. Theodosius veetis lapsepõlve Hispaanias. Tema õpingutest on teada ainult niipalju, et ta tundis huvi ajaloo vastu ning oli ka muidu huvitatud õppija. Alates 368. aastast viibis ta isa kaaskonnas. Sõjaväelasena võttis ta koos isaga osa sõjakäikudest Britanniasse 368/369, sõjakäigust alemannide vastu 370 ja sarmaatide vastu 372/373
tõttu toetama Friedrich II. / Friedrich II Sitsiilia (a. 1208 / pärast isa surma 1198) ja Saksa kuningas (a. 1212). Lõi Sitsiilias tugeva tsentraliseeritud riigi (huvitus rohkem Itaaliast), aga Saksamaal jättis vürstidele faktilise sõltumatuse. Võitles Lombardia linnade ja paavstiga. Olles ise kirikuvande all, korraldas 6. ristisõja, okupeeris Jeruusalemma ja kuulutas 1229 enda selle kuningaks. Oli oma aja haritumaid valitsejaid, rajas 1224 Napoli ülikooli. 1220 kroonis Honorius III ta Rooma keisriks, kuid alates 1228. a pidas ägedat võitlust paavstide Gregorius IX ja Innocentius IV vastu. Vastased samastasid teda Antikristusega (apokalüptiline tegelane, kes peab juhatama maailma lõpule eelnevaid õnnetusi).1245 kukutas Innocentius IV ametlikult Friedrich II ja tema armee hävitati. Friedrichi surmaga (2aastat hiljem) kaasnes põhimõtteliselt ka keisririigi häving. Pärast mõnda
1. Mis on õigusajalugu, tema koht õigusteaduse süsteemis.Saab alguse 19saj teisel poolel. Kuulub teoreetiliste õigusrakenduste alla. Objektiks on õiguse möödanikuuurimine. Uurib õigustegelikkust, vanu õigusnorme ja väärtusi. Õigusajaloo kui teaduse eesmärk on rõhuda uurimist ajaloo järele.Õigusajaloo vajalikkuse ja kasulikkuse probleem:1 . Õ i g u s e ku i a re n e v a t e r v i ku m õ i s t m i n e 2 . I m m u u n s u s p o s i t i v i s t l i ku s t a a t i k a e e s t 3.Arusaamine erinevatest õigusest mõtlemise viisidest. 2. Erinevate lähenemiste võimalus õigusajaloo uurimisel ja õpetamisel, õigusajalooperiodiseeringute erinevad alused.Õigusajalugu saab liigendada: 1.universaalne õigusajalugu. 2.partikulaarne õigusajalugu – mille eesmärk onkäsitleda inimsoo teatava osa õiguse ajalugu. Universaalne omakorda jaguneb 1.geograafiline. 2.kronoloogiline –antiigi, keskaja õigusajalugu. Saame ülevaate õigusest ku itervikust. Negatiivne külg ...
Kirik Ristiusu saamine Rooma riigiusuks. Ristiusu saamine Rooma riigiusuks sai alguse 313.aastal, kui keiser Constantinus Suur andris läbi Milano edikti kristlastele tegutsemisvabaduse. 430.aastal keelati impeeriumi idaosas templites paganlikud ohverdamised ja nende ebausuline petteusk ning 342.aastal laienes see edikt kogu impeeriumile. 346.aastal keelati avalikud ohverdamised ning kriminaliseeriti paganlike pühade tähistamine. Paavsti primaat - paavsti võim kiriku ja ilmaliku maailma üle. Esialgu oli Rooma piiskop teiste piiskoppidega võrdne. Alates 325 oli ta Lääne-Rooma patriarh (ülejäänd 3 patriarhaati olid idas). 389-nendail Theodosius Suur tunnustab Rooma piiskoppi kiriku kõrgeima autoriteedina (oluline paavsti ja Peetruse sarnasus). Paavst Leo I (440-461) on primaadi alusepanija. 445 Lääne-Rooma keiser tunnistab, et paavst on kiriku juht. Alates 451 Chalkedoni kirikukogu vaidlused Konstantinoopoliga, kes ei tunnista paavsti ül...
a. Alates 13. saj. teisest poolest asutati ka oma kloostreid. Eestis olid frantsisklastel kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis. · Dominiiklaste ordu Dominikaanid (Ordo Fratrum Praedicorum - Jutlustavate Vendade Ordu), katoliiklik mungaordu, mille asutas hispaanlasest munk Dominicus (pildil) 1215. a. Paavst Honorius III kinnitas ordu reeglid 1216. a. Nende kohaselt pidid dominiiklased elama vaesuses ning sõnakuulelikkuses. Dominiiklaste tunnuseks oli valge rüü, mille peale käis must kapuutsiga mantel. Dominiiklasteks hakkasid 17 peamiselt jõukate ja haritud perekondade liikmed
osaleda jumalateenistusel. Vast kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud selle kinnituseks vastu risti, võisid kaubelda vabalt kristlastega, ütlemata sealjuures lahti oma paganlikust ühiskonnast ja selle tõekspidamistest. 107 Ristiga märkimise majanduslik kasu ilmneb selgesti kiriku poolt tehtud jõupingutustes lõpetamaks kaubanduslikku läbikäimist mittekristlastega. Nii on paavst Honorius 1221. aastal keelanud oma kirjaga tollal juba katoliiklikku ristiusku astunud soomlasi pidamast kaubavahetust "naabruses asuvate barbarirahvastega", kuna need ahistavat kristlasi. Kaheksa aastat hiljem mõistis paavst Gregorius IX hukka ojamaalased, kes olevat varustanud paganaid kristlaste kiusamiseks vajaminevaga. Egili saagas on kirjeldatud juhtumit, kus paganlik nimikangelane koos oma venna ja kolmesaja kuuekümne mehega läbis prima signatio astumaks kristliku Inglise kuninga teenistusse
Sinist ja pruuni värvi (lad. k.). 137 Teoloogia läbi võetud, asus ta kirikuseadluste kallale. Magister Sententiarumi * juurest siirdus ta Karl Suure kapitulaaride juurde. Ja nõnda neelas ta oma teadmistejanus ühe 7 8 dekretaali teise järel alla, nii Hispalise * piiskopi Teodoruse, Wormsi piiskopi Bouchard'i, Chartres'i piiskopi Yves'i omad; siis Gratianuse dekretaalide kogu *, mis Karl Suure kapitulaaridele järgnesid; edasi Gregorius IX kogu*; siis Honorius III epistli «Super spécula» *. Ta tegi enesele selgeks selle keskaja kaoses kehtima hakkava tsiviil- ja kanoonilise õiguse määratu suure ja segase ajajärgu, mis algab 618-ndal aastal piiskop Teodorusega, ja lõpeb 1227-ndal aastal paavst Gregoriusega. Kirikuseadlused läbi seeditud, andus ta arstiteadusele ja vabakunstile. Ta uuris rohtude ja salvide kunsti, sai asjatundjaks palavikkude ja muhkude, haavade ja paisete alal. Jacques
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
