Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on maastikuarhitektuuri ajalugu ?
  • Mis neil on ühist ?
  • Milliseid teadmisi ja õppetunde nad meie jaoks hõlmavad ?
  • Kuidas on "suurteosed" määratletud ?
  • Miks on see suurteos ?
  • Mida räägib see teos tema rajajate ja kasutajate kohta ?
  • Kuidas see teos võiks erineda erinevates keskkondades ?
  • Keskkond seda mõjutas ?
  • Kuidas see ise keskkonda mõjutas ?
  • Kuidas varustada üha kasvavaid linnasid veega ?
  • Mis on kunst ja mis on loodus ?
 
Säutsu twitteris
Maastikuarhitektuuri ajalugu 1
2010. a

LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST

2010

Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja –hoolduse üliõpilastele
Koostanud Kadi Karro
AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS . Esimesed maastikud , nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus.
VANA- KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik- Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad , linnakodanike aiad.
RENESSANSS : Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.-16. saj. Manerism ja barokk Itaalias 16.-18. saj. Linnaruum Itaalias: piazzad keskajast barokini.
BAROKK : Barokk Prantsusmaal 17. saj. Prantsusmaa naabermaad 16.-18. saj: regulaarstiil Inglismaal, Hispaanias, Austrias , Saksamaal, Madalmaades, Venemaal, Rootsis, Taanis .
EESTI VANEMAD MÕISAAIAD JA -PARGID. Kuni 18. sajandi keskpaigani.
HIINA JA JAAPANI AIAKUNST : filosoofia, kompositsioon , materjalid
KLASSITSISM JA INGLISE MAASTIKUSTIIL: Varased Inglise avalikud pargid (lihtsustatud barokk ja üleminek looduslikule stiilile ). Kaasaegse maastiku arenemine 18. saj. Inglise maastikuaiad, filosoofia. Maastikupark Prantsusmaal, Saksamaal, Põhjamaades, Eestis.
EKLEKTIKA JA UUSKLASSITSISM : nn. aednikustiil ja selle vastandid: Arts & Crafts-liikumine Inglismaal, Lutyens & Jekyll , rahvusromantika. Eklektilised aiad USAs
LINNAPARGID. Linnapargid 1800 kuni tänapäevani, Euroopas ja USAs - Olmsted .
MODERNISM MAASTIKUARHITEKTUURIS: Funktsionalism ja modernism Saksamaa, Põhjamaad; Prantsusmaa; Gaudi & Barcelona.

SISSEJUHATUS

Põhiline osa käesolevast loengukursusest on pühendatud maastikuarhitektuuri üldajaloole, selle peamiste moevoolude ja põhisuundade vaatlusele. Allikmaterjalina on kasutatud algselt Kristiina Hellströmi poolt koostatud maastikuarhitektuuriajaloo konspekti (1997), lisaks on hulgaliselt infot saadud internetist, erialaartiklitest ning trükis ilmunud raamatutest ( loetelu esitatud iga loengupeatüki järel). Väga oluliseks kirjandusteoseks pean M.-L. Gotheini "History of Garden Design"" (1st ed. 1913 saksa k., 1928 ingl. k), mille on 2000. aastal kaasajastanud ©Tom Turner ning mis on kättesaadav ka internetis:
http://www.gardenvisit.com/got/index.ht m
Eesti keeles on ilmunud veel kaks ülevaatlikku vihikut: Aiakunst läbi aegade I osa (1999) ning II osa (2004), mis sobivad suurepäraselt sissejuhatuseks ja esimesteks käsiraamatuteks maastikuarhitektuuri ajaloo kursusele. 2006. a ilmus eestikeelne tõlge Penelope Hobhouse’ i raamatust „ Aianduse ajalugu“ (Tallinn: Varrak ).
Kursuse jooksul käsitletakse teemasid antiikajast, keskajast, renessanss- ja barokkaedadest-parkidest, Hiina ja Jaapani aiastiilidest, inglise maastikupargist, tulevad ka käsitlused eklektikast ja uusklassitsismist, linnaparkidest eelmisel-üleeelmisel sajandil ning pisut funktsionalismist ja modernismist . Vahele mahub veel tükike vanemat Eesti maastikuarhitektuuri ajalugu, niipalju kui seda valdkonda siin uuritud on.

MÕISTED

Mis on maastikuarhitektuuri ajalugu?
Minevikus valminud maastikuarhitektuuriliste teoste uurimine (näited):
  • Mis neil on ühist?
  • Kuidas nad üksteisest erinevad ja kuidas erinevad tänapäeva maastikuarhitektuurilistest teostest?
  • Milliseid teadmisi ja õppetunde nad meie jaoks hõlmavad?

Tänapäeva maastikuarhitektuur on kujunduseriala, mis pühendub väliskeskkonna kujundamisele (välisruumi vormimisele). Seda kõike on ka varem tehtud:
  • struktuuride rajamine (teed, hooned jne),
  • taimekoosluste rajamine ( elupaigaks ka loomadele),
  • maapinna modelleerimine (nn earthworks),
  • alade ja paikade kujundamine inimeste ja meelelahutuse jaoks,
  • skaalade varieerumine alates väikeaedadest kuni suurte maakasutusplaanideni.

Kaasaegne maastikuarhitektuur on end üles ehitanud muistsetele kujundustraditsioonidele: arhitektuuriline kujundus, aiakujundus , linnakujundus jne.
Kaasaegne maastikuarhitektuur (tänapäevase erialana) pärineb alles 19. sajandi keskelt:
  • termini võttis kasutusele Frederick Law Olmsted, kes kujundas Central Park'i New Yorgis ;
  • eriala hõlmas töid, mis loodi erinevate inimeste poolt: arhitektid , aednikud, planeerijad, taimekasvatajad jne;
  • see on kujunduseriala: mõeldakse esteetikale/ilule, mugavusele, vormile.

Käesolev kursus EMÜs
  • ei hõlma kõiki eelpoolnimetatud valdkondi;
  • vaatleb mõningaid ajaloolisi näiteid maastikuarhitektuuris ajastute kontekstis, mis neid tekitas: erinevad kultuurid;
  • vaatleb mõningaid kujundajaid;
  • vaatleb mõningaid jõulisemalt avaldunud kujundus- ja planeerimistraditsioone;
  • keskendub kolme tüüpi maastikule:

  • aiad
  • pargid
  • ühiskonnad (st linnakultuur jms).
    Jäta meelde:
    • maastikuarhitektuur on vormitud keskkonna ja kultuuri poolt sotsiaalses ja poliitilises kontekstis;
    • maastikuarhitektuur esindab iseäralikke kultuure ajaloos (nn artefakte);
    • maastikuarhitektuuri ajaloo uurimiseks on maailmas välja töötatud meetodeid : omapärased allikad, uurimisküsimused, informatsioonid.

    Maastikuarhitektuuri ajalugu:
    hõlmab peamiste lähtepunktidena:
    • füüsilist paika: aed, park, ühiskond,
    • isikuid (maastikukujundaja, patroon , võimukas ametnik jne),
    • liikumist, kujundustraditsioone, koolkondi või stiile;

    rajab "fakte" (deskriptiivseid, objektiivseid):
    • mis kunagi oli, milline see välja nägi,
    • kus see oli - keskkondlikud kontekstimuutused (nt viljakast orust kuni kõrbeni), poliitilised kontekstimuutused (nt Mesopotaamiast tänapäeva Iraagini),
    • millal see kujundati ( daatumid ),
    • kes selle kujundas, kelle jaoks see kujundati, kes mõjutas kujundust;

    kõige huvitavam küsimus ajaloolaste jaoks on MIKS?:
    • interpretatsioon versus objektiivsus,
    • vastus põhineb faktilisel informatsioonil , kuid fakte esitavad tavaliselt vaid ajaloolased,
    • ajaloolased tahavad mõista, seletada, õigeks tunnistada, ülistada.
    • püüdlused panna interpretatsiooni põhinema usutavale informatsioonile nii palju kui võimalik;
    • püüdlused sõnastada selged huvid ja sihid juba alguses;
    • arvesta, et ajalugu ei ole rangelt objektiivne aines.

    Mõned teoreetilised lähenemisviisid maastikuarhitektuuri ajaloos:
    Suurteoste ajalugu:
    • keskendutakse mõnedele näidetele maastikuarhitektuuri ajaloost:
              • kuidas on "suurteosed" määratletud?
              • teatud ajastutes tähtsad ehitised ( arhitektuur ), maaliteosed ( kunst ), raamatud (kirjandus), maastikuarhitektuurilised teosed (aiad, pargid jne);
    • see lähenemine jätab tähelepanuta:
              • vähem jõulisema (igapäevaelus kasutatava maastikuarhitektuuri),
              • rahvaliku ( populaar -) kultuuri,
              • ka suured osad maailmast;
    • "suurteoste" ajalugu toetab asjatundlikkust:
              • loob kriteeriumi teoste väärtustamiseks,
              • asjatundlikkus on kultuuriliselt konstrueeritud (maitseküsimus),
              • küsimus: miks on see suurteos?
    • maastikuarhitektuuri ajalugu on traditsiooniliselt keskendunud "suurteostele":
        • seda uuritakse kui nende stiilide progressi , mida esindavad vähesed "suurteosed",
        • keskendub stiilidele, suhetele teiste kunstidega,
        • iga uus areng on üles ehitatud eelnevale suurteosele (progress).

    Sotsiaalne ajalugu:
    • keskendub sotsiaalsetele aspektidele: kasutajad ja kujundajad , klassi, poliitika, soo, võimusuhete probleemid;
    • kujundust vormides vaadatakse poliitilistele ja majanduslikele faktoritele;
    • hõlmab ka rahvalikku (populaar-) kultuuri;
    • küsimused: kuidas seda kasutati ja avalikkuse poolt vastu võeti, kelle huve see teenis, mida räägib see teos tema rajajate ja kasutajate kohta?

    Keskkonna ajalugu:
    • keskendub ökoloogiale: füüsiline asukoht, kliima, mullastik , geoloogia;
    • aedade, linnade, maastikumustrite arengut seletatakse ökoloogiliste kitsenduste ja võimaluste terminites;
    • küsimused: kuidas see teos võiks erineda erinevates keskkondades ? Kuidas keskkond seda mõjutas? Kuidas see ise keskkonda mõjutas?

    Käesoleva kursuse teoreetiline lähenemine:
    • püüame vaadelda loodut laiemalt, erinevatest vaatepunktidest;
    • vaatleme "suurteoseid" nende sotsiaalses, kultuurilises, poliitilises kontekstis, mitte üksnes individuaalse vaimu või konkreetse stiili haripunkti juhtumitena;
    • vaatleme keskkonnafaktoreid, kus need on rakendatavad;
    • teadmised ajaloolise olukorra komplitseeritusest, milles neid maastikuarhitektuurilisi teoseid luuakse .

    Nüüd siis põhiteema juurde. Kõige vanematest aedadest on muidugi säilinud väga vähe kirjeldusi ja veel vähem pilte. Samuti on neid raske tõlgendada, kuna maailm on nendest aegadest nii palju muutunud. Ka taimed, mida me tänapäeval aedades kasutame, pole ammu enam need, mis paarisaja aasta eest, rääkimata aastatuhandetest. Arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusena on küll leitud jälgi müüridest ja tiikidest, kui mis puutub aia elavasse materjali, siis on sellest heal juhul säilinud vaid kübeke õietolmu mullakihtides.

    1. AEGADE ALGUS ja VARANE MAASTIKUKUJUNDUS


    Kõik, mis on olemas praegu, saab alguse neljast algelemendist: Tuli, Vesi, Õhk ja Maa. Tahkete kehade süsteemi kese on Päike ja planeetide süsteem on osa galaktikast, mis hõljub lõputus tühjuses. Maa arvatakse olevat loodud ca 4700 milj a tagasi, see on oma olemuselt ebatäiuslik sfäär, mis pöörles algul ümber oma telje kiiremini kui praegu. Telg ise oli algselt orbiidiga paralleelne, siis aga läks telg orbiidi suhtes viltu ja seepärast on maapind ka erinevatel aastaaegadel Päikese suhtes erineva asetusega, erineval kõrgusel. Maapind oli algul kaootiline. Pilvemassid rippusid viljatu vulkaanilise maastiku kohal, õhk oli nii kuum, et alalised vihmad muutusid kohe uduks. Seda veidrat maastikupilti valgustas Päike, mis tõusis ja loojus palju kiiremini kui praegu. Ei olnud ookeane, atmosfääri ega elu.
    Läks mõõtmatult palju aega, aga maapind jahenes lõpuks, veetilgad kondenseerusid, loodi atmosfäär ja algas elu Maal. Koos eluga sai alguse ka individuaalsus, evolutsiooni jaoks tähendas see, et ei ole olemas kahte täpselt ühesugust vormi. Elu sõltus ja sõltub valgusest ja veest, taimed, mis sirutusid üles valguse poole, arendasid välja omaenda veereservuaari ja toitesüsteemi. See võimaldas neil tungida kuivale maale. Esimene taimestatud maastik oli üks madalamaid laguune, kaetud sambla , sõnajalgade ja soise okaspuumetsaga. Algas ka loomade elu, amfiibide ajastu. Mõne aja pärast kliima jahenes, sellele järgnesid jätkuvad kontinentide liikumised ja üksteisest eraldumised, tekitades uusi ookeane või kokkupõrkumisel mägesid, eelajalooline maastik sai oma kuju. Taimestik kohanes kuivamaatingimustega, tekkisid imetajad, sh inimene. Hoolimata järgnevate jääaegade külmast, paljunes ka inimene. Ta arendas oma jahioskusi ja elementaarseid kaitsevõtteid ilmastiku vastu.
    ESIMESED MAASTIKUD, mis on inimese poolt teadlikult välja mõeldud, ilmusid ligi 40...20 tuhat aastat tagasi koopajoonistena, neid on leitud Hispaaniast Altamirast ning Kagu-Prantsusmaalt, kus avastati kromanjoon-inimeste poolt loodud Lascaux- maalingud (joonistatud 15 000...10 000 a tagasi e.Kr). Neil kujutati peamiselt loomi – härgi, lehmi, hirvi, hobuseid – arvatavasti seetõttu, et jahiloomadel oli ürginimeste jaoks eriline tähtsus. Materjal ning värvid, mida kasutati, olid pärit loodusest. Joonistused on instinktiivsed, tehtud enne, kui õpiti üldse tundma geomeetriat. Kunstiga tegelemise põhjusteks arvatakse olevat religiooni (ürginimese usundiks oli tõenäoliselt animism , millega kaasnes maagia , ning näiteks loomade kujutisi loodi maagilistel eesmärkidel), samuti vajadust end väljendada, üles märkida igapäevast elu ja jahirituaale.1 Kunstil oli tollal sümboolne tähendus, millega püüti nähtavale tuua nähtamatut. Ürgaja inimesed mõistsid neid ümbritsevat palju kordi paremini kui tänapäeva inimesed seda suudavad ning seetõttu on üsna loomulik, et just loodusest on pärit need motiivid, mida ürgajal raiuti ehetesse või maaliti seintele . Olenemata erinevatest skaaladest on loomad üksteisega lähedalt seotud, seotud ka kiviseinaga ja kogu koopaga tervikus. Kujundus on kompleksne ajas ja ruumis. Tervikut arvesse võttes on koopajoonised esimesed ja siiani kõige ehedamad kõigist maastikukujunduse intuitiivkunstidest.
    Umbes samal ajal tekkisid ka esimesed püstkoja- või telgitaolised elamud . Jääaja lõpul muutus ka taimestik Maal – kui seni olid valdavaiks okaspuud, siis jääaja lõpus tekkisid arukasepuistud ka lõuna pool (st kliima soojenes).

    VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS

    Keskmisel kiviajal (mesoliitikumis) u 12...5 tuhat a tagasi e.Kr tekkisid jahipidamise ja koriluse kõrvale karjakasvatus ja põllundus, arenesid tööriistad ning inimese sõltuvus loodusest vähenes. Animismi asemele tulid uued keerukamad mütoloogiad, kunst muutus skemaatilisemaks ja looduskaugeks - ei osatud enam otseselt kujutada uusi tekkinud mütoloogilisi sümboleid. Ometi areneti ka kunstis, õpiti tajuma proportsioone, sümmeetriat, rütmi jms, levis geomeetriline ornamentika .
    Pronksiajal tekkisid esimesed näited kiviarhitektuurist. Primitiivne inimene vajas juba maastiku märgistamist, ta asetas oma märgi maastikku , rajades kunstlikke kõrgendikke või paigutades kive ümber. Enamasti olid need kindlused ja megaliidid (kultusliku tähendusega monumendid), mille hulgas eraldatakse menhireid, dolmeneid ja kromlehhe . Menhir – üks suur vertikaalselt maasse püstitatud kivi, mida esineb sageli tervete alleedena. Dolmen – kivirahn teiste peal ning see on enamasti kalmehitis (kuulsaim – Carnac Prantsusmaal). Kromlehh – suurem ansambel , milles kivid on ringis ja üksteise peal – st kromlehhi elementideks on menhirid ja dolmenid (kuulsaim - Stonehenge Wiltshire's Inglismaal - u 1500 BC). Iga kivi on individuaalne, ülekaaluka personaalsusega. Need olid esimesed hauaehitised, mille ülesandeks olid matuserituaalid, pööripäevade märkimine maastikul , jumalatega lävimine jne. Samuti kultuseobjektid, ohvripaigad , mis võisid olla ka lihtsalt kokkusaamise kohad. Arheoloogid arvavad , et see püha paik oli ehitatud selleks, et avaldada austust suvisele pööripäevale. Sisemine U-kujuline ekseeder ( poolring ) on kujundatud avatud osaga selle horisondi punkti poole, kuhu pööripäeval päike kaob.
    Vanim aiakunst ulatub aega, mil inimene hakkas üldse maad harima . Esimesed põllunduskultuurid tekkisid Egiptuses Niiluse jõe kallastel, Mesopotaamias, Indias ja Hiinas. Esimesed aiad tekkisid igiammu samuti antiiksetes idamaades . Maal, kus oli kuuma kliima, vajati jahedat ja varjulist aeda - see oli iga majapidamise paratamatus ja nõue. Nõnda on põhjust alustada iidsest Egiptusest.
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Jellicoe, G. ja F. 1975. Landscape of Man: Shaping the Environment from Prehistory to the present Day. The Viking
    Press: Cambridge . (EPMÜ m-arh. õppetooli raamatukogus).
    Kangilaski , J. 1997. Üldine kunstiajalugu . Tallinn: Kunst, lk 24...28.

    2. EGIPTUSE LINNAD JA AIAD


    KESKKOND. Ühelt poolt väga viljakas ja roheline Niiluse org ja teisalt kuum ja kuiv liivakõrb olid teguriteks, mis põhjustasid aedade tekke elamutega tihedas ühenduses. Egiptuse keskkond on suhteliselt stabiilne ja tsükliline; valgus on ere, varjud teravad ja järsud - see kõik inspireeris ehitiste järske vorme. Üleujutused lõid egiptlaste seas väga korrapärase elurütmi, ka planeeringud on väga korrapärased. Kauges minevikus tähendas ellujäämine head läbisaamist paigaga - nii füüsilises kui vaimses mõttes. Vanas Egiptuses ei haritud seega maad mitte ainult Niiluse jõe voogude dikteerimisel, vaid ka maastiku väga struktuurne iseloom kujundas hoonete asetuse - sellise, mis pidi andma inimesele turvalise tunde - üleujutuste, vaenlaste jms eest, sümboliseerides samal ajal ka iidset keskkondlikku korda.
    Egiptuse linnad meenutasid õitsvaid oaase, mis sageli olid vaenlaste sissetungi ja Niiluse üleujutuse kaitseks ümbritsetud valliga. Egiptuse iseloomu põhiomaduseks on matemaatiline regulaarsus ja absoluutne sümmeetria. Sirged teed olid orienteeritud sageli lossidele ja templitele, kusjuures paraadtänav võis olla kuni 40 m lai. Sellist paraadtänavat ääristasid mõlemalt poolt palmiread. Templite läheduses oli tee sageli kaunistatud sfinksidega, mis omakorda grupeeritud palmidega. Templite territooriumil moodustas tee kompositsiooni kesktelje, mis oli ühtlasi arhitektuurilise kompositsiooni sümmeetriateljeks.
    ARHITEKTUUR, mis ilmestas maastikku: püramiidid ja templid. Giza püramiidid (2613-2494e.Kr) on püstitatud tuhat aastat varem kui Stonehenge sümbolilised struktuurid . Need nn arhitektuuri imed kõrguvad tasase maastiku kohal Niiluse jõe delta lähedal. Püramiidid olid Egiptuse Vana Riigi IV dünastia vaaraode hauakambrid , vaaraod olid ainuvalitsejateks tollases tsentraalvalitsuses. Tsentraalvalitsus loodi umbes 3200. a e.Kr, siis, kui põllumajandusasulad ja niisutustööd nõudsid organiseeritud ühistegevust. Vaaraosid pidasid ülal aristokraatne ja militaarne ühiskond, võimukas preesterkond ning nii sissetoodud kui ka kohalik orjadeklass, keda sunniti püramiide püstitama. Ka templid ja püramiidid ehitati loodusseadusi jälgides. Inspireerituina mägedest, olid nad hiiglaslike mõõtmetega. Nagu kõik iidse Egiptuse surnutemplid või hauakambrid, paigutati ka püramiidid jõe läänekaldale; templid, mis olid mõeldud elavatele, püstitati aga jõe idakaldale. Suur Sfinks , kes asus näoga tõusva päikese poole, nägi ette elu algust ning tema selja taha jäi päikeseloojang, mis sümboliseeris surma. Usuti surmajärgsesse ellu, mida sümboliseeris Sfinksi vaade ettepoole horisondi suunas. Egiptuse templiarhitektuuri tähtsaks konstruktiivseks elemendiks sai sammas, mis enamasti meenutas mõnda Egiptuses kasvavat taime - papüürust, palmi, lootost jne. Suured püramiidid - nt vaaraodele Mycerinusele, Cephrenile ja Cheopsile kuuluvad püramiidid - olid ümbritsetud suurte nelinurksete, kaldus külgseintega mastabadega (s.o eriline hauatüüp Egiptuses, mis koosnes maa- alusest kividega vooderdatud hauakambrist ja selle kohal olevast nelinurksest osast) ning ümbritseti ka kuningannade, kuninglike isendite ja kõrgete preestrite väiksemate püramiididega. Kõik struktuurid olid paigutatud orientatsiooniga nelja ilmakaare poole (st iga püramiidi külg ühe ilmakaare poole, N-O-S-W), hoides nõnda jäigalt stabiilset võrgustikku ja luues selge viite maailmaruumile. Arhitektuur oli Egiptuses rangelt seotud ilmakaarte ja astronoomiaga.

    EGIPTUSE AEDADEST JA ARHITEKTUURIST

    Iseloomulik Egiptuse aiale oli:2
    • Aed oli korrapärase planeeringuga, ristküliku- kuni ruudukujuline , piiratud.
    • Rikkalik taimestus ühetaolistest puu- ja põõsaliikidest. Puud istutati alleedena või lihtsalt ritta, kusjuures kõrgemad puud istutati aia piirile.
    • Kasutati rütmi. Näiteks ühes reas puud kahest või mitmest erinevast liigist rütmiliselt kordumas.
    • Arhitektooniliste elementidena kasutati lehtlaid ja väravaid.
    • Teljeline orientatsioon ehitistele.
    • Tsentraalne nelinurkne või T-kujuline veebassein või palju väikesi basseine, mis olid korrapäraselt laiali jaotatud.
    • Aiad rajati tasasele alale ja kuna ruumi oli vähe, olid ka aiad väikesed.
    Vana-Egiptuse aedades oli orgaaniliselt seotud religioosne, praktiline ja esteetiline funktsioon.
    Rikaste aiad Egiptuses, millest pole midagi alles, olid kõrgelt viljeletud geomeetrilised piiratud alad. Need moodustasid ainult väikese osa niisutatud põllumajandusmaastiku lineaarsest mustrist kitsas Niiluse orus. Seal ei olnud naturaalset rohelist maastikku, kõik oli kunstlikult loodud. Aadlike haudasid on seinamaalingutel kujutatud sagedasti aedadena, mida omanik nautis ja mis pidi talle rõõmu pakkuma ka surmajärgses elus. Ühe haua raidkiri räägib: : “Võin ma rännata ümber oma tiigi iga päev igavesti ; võib mu hing istuda kalmuaia okstel , mida ma enesele valmis olen teinud; võin ma end värskendada iga päev oma sükomoori all.” Need on nn Teeba hauad (1503- 1482 e.Kr).
    Egiptuse õue maketid. Maailma esimesteks säilinud makettideks peetakse 4000 a vanuseid puumakette, mis leiti Egiptusest XI dünastia aegsest hauast Teebast. Üks makett on M 1:20 (suurus 84x42,5x39,5 cm) ja see kujutab papüürusesammastega maja ning selle ees asuvat puudega õue. Okaspuust valmistatud makett on kaetud kipsiga, osad on omavahel ühendatud tappidega. Õue keskel on vaskplaadi tükike, mis tähistab siseõue basseini.
    Säilinud on ka vaarao Amenhotep III ühe kindrali aia rekonstruktsioon (ca 1400 e.Kr), samuti Teebas - vt Aiakunst läbi aegade I, lk 16. Aed on rangelt neljakandiline ja kõrge müüriga piiratud. Väljaspool müüri on puuderead ja kanal . Peasissekäigu kaudu pääseb väiksemasse majja, mis on mõeldud ehk külaliste vastuvõtuks. Peahoone asub aia keskel. Hoonete vahele jääb suur viinamarjaistandus, mis koosneb viiest kõrvutiasetsevast varikäigust. Aed on sümmeetrilise ja korrapärase kujundusega. Kahel pool peahoonet asuvad aiapaviljonid. Nende ees on lillepeenrad ja ristkülikukujulised basseinid veelindude ja lootoseõitega. Ka kahel pool külalistemaja on basseinid. Kõike ümbritsevad korrapärased puuderead, datlipalmid ja sükomoorid. Aia mõõtmed võiksid olla 100 x 100 m. Seda Amenhotep III sõjapealiku regulaarset sümmeetrilist ja arhitektoonilist aeda peetakse aiakunsti ajaloos teataval määral euroopa regulaaraia nurgakiviks.
    Olulised olid ka need Egiptuse aiad, mis olid paigutatud templite ja matmispaikade juurde, kuna need paigad olid egiptlaste vaimuelu südameks; siin kasvasid pühad hiied . Tavaliselt koosnesid nad palmidest ja viigipuudest. Siin paiknesid ka pühad tiigid ; muruplatsid olid väikesed ning nelinurkse kujuga. Iga puu seisis oma väikeses nelinurkses süvendis, mis oli täidetud veega. Taimede jaoks oli üldse eraldatud palju maad. Kõike seda saab seletada vaaraode botaanilise hobiga. Tulles koju sõjaliselt ekspeditsioonilt, tõid nad alati kaasa uusi taimeliike, asetasid need püttidesse ning püüdsid neid aklimatiseerida. Aadlite haudasid on seinamaalingutel sageli kujutatud aedadena, mida omanik nautis elu jooksul ja mis pidi talle rõõmu pakkuma ka surmajärgses elus. Nt Egiptuse esimese naisvaarao Hatšepsuti haud. See illustreerib veemahutite kasutamist kalade jaoks, vee niisutavat ja jahutavat mõju. Viinapuude võrestikud, granaatõunad ja datlipalmid on dekoratiivsed motiivid, mis annavad edasi elu naudinguid ja elatusvahendeid suletud ruumi piires. Lillede, lootosetiikide ja metspartide kujutised annavad edasi huvi kodumaise ja imporditud floora ning fauna vastu.
    TAIMMATERJALIST. Kohalike taimede kõrval kasvatati aedades ka introdutseeritud taimi nagu palmid, lootos (tegelikult sinine ja valge vesiliilia - Nymphea caerulea), viinapuu, dummpalm (Hyphaene thebaica), pilliroog, sükomoor (üks viigipuudest - Ficus sycomorus). Kasvatati veel tamariske, harilikku viigimarja (Ficus carica), granaatõunapuid (Punica granatum ), datlipalme ( Phoenix daetylifera), roose, jasmiine, akaatsiaid, pärna, küpressi, plataani jms. Viigipuu (Ficus sycomorus) oli muistsete egiptlaste tähtsamaid puid. See oli püha puu ja seda kasutati ka muumiakirstude valmistamiseks.
    OLULISED MULJED, mida Egiptuse maastikku kõige eelnevaga tekitati: stabiilsus, kord, muutumatus. Regulaarsus kui jumaliku korra ja püsivuse märk. Kivimonumendid katkestasid maastiku korrapära. Ajatus saavutati abstraktse geomeetria abil ning mõjukus üliinimliku mastaapsuse läbi. Skaala ja sümbolid: väljendatakse Egiptuse dünastiate reeglite võimukust, inimfiguur on esitatud meelega suureskaalalisena. See kõik tekitab tunde lähedastest sidemetest dünastia ning looduse jõu ja iluga. Värv ja vaatemängulisus: värvikate pigmentide kasutamine kivistruktuuride ja skulptuuride juures - egiptlaste soov kujutada realistlikku inimfiguuri ja rajada läbi abstraktse geomeetria ning paksu värvikihi tugevat ja sümboolset väravat surmajärgsesse ellu. Teeba aedadega seoses võib mainida veel õues viibimise ja puhkepaiga suurest tähendusest egiptlaste elulaadis.
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Jellicoe, G. ja F. 1975. Landscape of Man: Shaping the Environment from Prehistory to the present Day. The Viking
    Press: Cambridge. (õppetooli raamatukogus).
    Aiakunst läbi aegade, I osa. 1999. Tallinn: Ehitame . [Antero Sinisalo ; tõlkinud Tiina Tallinn].
    Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst.

    3. MESOPOTAAMIA :

    BABÜLOONIA, ASSÜÜRIA JA PÄRSIA AIAD


    Mesopotaamia kultuuri kannavad erinevatel ajastutel eri rahvused ja riigid. Sumerid lõid inimkonna vanima tuntud kõrgkultuuri (u 4000 a e.Kr). Nad panid aluse arhitektuurile, maali- ja ka aiakunstile, millele toetus hilisem areng. Sumeritele järgnesid kultuuripärandi kandjatena semiidi rahvad , kes lõid Babüloonia, Assüüria ja Uus-Babüloonia riigid.
    Võrreldes Egiptusega oli Edela- Aasia riikides rikkalikult maad ja seetõttu olid rikaste inimeste elamuid piiravad aiad suured parkaiad, kus peeti rahvapidusid ja kasvatati jahiloomi. Mesopotaamia põhjaosa, kus elasid assüürlased ja hiljem pärslased, oli jahedam ja metsasem; lõuna pool, kus elasid sumerid ja babüloonlased, oli aga kõrbesem. Sellega seoses erines ka kummagi kultuuri maastikukujundus. Assüürlased ja pärslased, loomult sõdalased ja kütid, armastasid piiramatuid steppe ja metsikuid tihedaid metsaalasid. Seetõttu olid nende aiad mõõtmatus suuruses ja sarnanesid pigem parkidele. Parkides hoidsid nad metsloomi , keda nad perioodiliselt küttisid. Sellist parki kutsuti paradiisiks. Sumerid aga paigutasid oma aiad majade kõige sisemisemaisse osadesse ning need ümbritseti kõrge taraga. Neis aedades oli palju kauneid lilli, aiad olid kaunistatud erinevate kunstitaiestega.

    ASSÜÜRLASTE AIAD

    Babüloonia-assüüria kultuurrahvaste aedadest teatakse üldse küllalt vähe. Babüloonia eepos Gilgameš (2000. a e.Kr) pajatab vägevast lossist keset suurt seedrimetsa. Puude alla on istutatud põõsaid ja hästilõhnavaid rohttaimi. Teed on nöörsirged ja hästi hooldatud. Aiad olid korrapärased, kõik oli lõplik, hiljem palju ei muutunud (kasutati palju elutut materjali - kivi jm). Peale viljapuuaedade ja metsade leidus veel ka kuningatele ja ülikutele mõeldud jahiparke, kus jahiloomad korrapäraselt istutatud puuderidade ja veekanalite- tiikide vahel ringi uitasid (Hellström 1997).
    Assüürlased armastasid väga jahti pidada ning rajasid põhiliselt jahiparke, mis kujutasid endast eeskujulikus korras olevat metsa. Mesopotaamias leidus ka niisugust kunsti, mille looduslähedus ja elavus meenutavad ürgaegseid loomamaale. Üks leitud kivireljeef näitab Assüüria kuningas Assurbanipali jahiparki 7. saj. e.Kr (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 21). Park on täis jahiloomi. Puude all palju õitsevaid taimi (põhiliselt liiliad ) ja viinamarjaväädid ronivad mööda puutüvesid. Kuningas naudib oma einet roheluses. Üks teine Assüüria kuningas Tiglatpilesar I jutustab ühes tekstileius, et ta oli toonud vallutatud maadest oma riigi parkidesse puuliike ja aedadesse taimi, mida tema esiisade aegadel polnud kunagi kasvatatud. Seejuures mainib ta seedrit ja pukspuud. Ka kirjeldab ta erinevate loomade, nagu piisonid , hirved ja elevandid , hankimist parkidesse.
    Assüüria lemmiktaimed: roos, tulp , liilia , nartsiss , sirel, mirt , ebajasmiin, punane kastan jt. Esimesena tõi neid taimi Euroopasse prantsuse diplomaat De Busberg (1522- 1592 ). Kohalikud taimed olid seeder , pöök jt.
    BABÜLOONIA
    Sumerite elu keskendus vajadusele leevendada etteaimamatut kliimat ja reguleerida alati muutuvat jõevoolu sellel tasasel ja soisel deltaalal. Massiivne niisutus ja farmiprojektid nõudsid organiseeritud tööjõudu ning linna rahvastik kasvas proportsionaalselt põllumajanduskatsete eduga. 2250. a paiku e.Kr sai Babüloonia linnriigi impeeriumi pealinnaks. Linnad olid esialgu ümmarguse põhiplaaniga, hiljem ristkülikukujulised. Linna ümbritses rõngana kindlusemüür. Hoonestus oli tihe. Sumeri linna käsitletaksegi tavaliselt kui vaid linnamüüriga ümbritsetud ala. Tegelikult oli see vaid üheks astmeks linnade sisemise ülesehituse hierarhilises struktuuris. (loe: HÄRMSON, lk 10...15)
    Sumeri aiad moodustusid seoses elamute ühendamisega jõgede kaldapervedega. Maa muudeti tugimüüride abil astanguliseks. Majad ehitati tasapindadele. Aia kastmise eest hoolitseti selliselt , et vesi pumbati kõige kõrgemale terrassile, kust see siis torude ja kanalite abil alla juhiti, ühelt tasapinnalt teisele.
    Nagu egiptlased tegid Gizas , ehitasid ka sumerid maamärgi kontrastiks tasasele madalale maastikule. Selleks sai sumeri linna keskmeks olev astmeline tempeltorn tsikuraat , mille tipus "kohtuti" jumalatega. (Assüüria k. ziqqurrat=mäetipp). Selle ümber laius preestrite linnus temenos, mille eraldatust näitavad tema kaitseehitised . Siis tuli linnamüüriga ümbritsetud kesklinn , milles elasid linnriigi tähtsad majandusinimesed. Linnamüüride taga elasid juba vaesemad kodanikud.
    Babüloonia tsikuraat koosnes tavaliselt seitsmest üksteise peal asuvast osast, iga ülemine alumisest väiksem. Mälestus vanadest Mesopotaamia templitest on säilinud ka piibliloo Paabeli tornis. Selle all mõeldi Babüloonias asunud nelinurkset Marduki templit, mille alus oli 90 m lai; samasugune olnud ka kõrgus.
    Üheks tsikuraadiks on üks seitsmest maailmaimest - Semiramise rippaiad . Terrassaia terviku rajas kuningas Nebukadnetsar II aastatel 604...562 e.Kr väidetavalt oma lemmiknaisele kingituseks, kes igatses koju mägedesse. Semiramis oli kreeka ja rooma kirjanduse põhjal olnud muinasjutuline Assüüria printsess , keda pärimustes mainitakse Nebukadnetsari abikaasana. Teadlased on aga uurinud ja väidavad, et tõeline Semiramise kuninganna ehk Šamuramat valitses rohkem kui kaks sajandit varem, nii et temal polnud mingit tegemist Nebukadnetsari ja tema rippaedadega (Aiakunst... 1999).
    Aiavaremed leiti Babülooniast Eufrati rannikult. See oli suur terrassaed, mis ehitatud tõusvate astangutena võlvitud alustele . Kuna kreeka ajalookirjutajad võlvehitisi ei tundnud , siis paistsid neile sellised ehitised rippuvatena. Erinevatelt uurijatelt on aja jooksul olnud erinevaid kirjeldusi Semiramise rippaedadest. Ühe kirjelduse järgi külgnes aed põhja-ida suunas linnamüüriga. Oma lõunaküljelt avanes see lossitubadesse. Aed oli rajatud neljale astangule. Ülemiselt terrassilt avanes vaade linnale ja Eufrati jõele. Mullakihi paksus kahel esimesel terrassil oli 2 m, järgmistel 1 m. Alumistel terrassidel kasvasid puud, ülemistel lilled ja põõsad. Terrasse toetasid massiivsed sambad. Kõik terrassid olid omavahel ühendatud treppidega. Võlvkaarte all asusid kuninga eluruumid . Ajalooürikuist on teada ka järgmine kirjeldus: aed kujutas endast nelinurka suurusega 480 x 480 m. Terrassid kaeti asfalditaolise seguga, mis pidas vett. Segukihile kinnitati kipsiga õhuke kiht telliskiviplaate. Plaadid kaeti tinakattega ja alles seejärel asetati peale mullakiht . Terrassidel kasvasid taimed, peamiselt puud - selliselt, nagu nad kasvavad mägedes. Seega püüti kunstlikult luua mägimaastiku muljet.
    Sakslane Robert Koldewey teostas aastatel 1855...1925 Babüloonia linna aladel väljakaevamisi. Sealhulgas leidis ta Nebukadnetsari palee varemetest terrassaia jäänuseid, mis on ilmselt kuulunud tõeliste Semiramise rippaedade hulka. Tasapinnalist katust kandvate võlvide alt leiti kastmisvee kaeve . Aia suurus on siiski olnud tunduvalt tagasihoidlikum, kui seda jutustavad legendid : pikkus 42m ja laius 30m. Sellest suurema täpsusega ei suudeta ilmselt kunagi rippaedade vormilahendusi seletada (Aiakunst ... 1999).

    PÄRSIA AIAD

    Babüloonia ja assüüria aiakunst elas ja arenes edasi Pärsias. Pärsia suurkuningate aiad olid üpris lähedased assüüria aedadele. Need olid üsna suured; ka pärsia pargid olid assüüria omadega sarnaselt jahipidamiskohad, kus suurkuningad jahtisid sõjavankreilt lõvisid ja teisi metsloomi. Samas olid nad ka suurte pidustuste ja õukonnaelu paigad.
    Pärsia aia nimetus pairidaeza, mis algupäraselt tähendab 'piiret', on siirdunud kreekakeelse paradeisos 'e kujul piibli keelekasutusse tähendamaks jumala aeda - paradiisi (Aiakunst... 1999). Eedeni aed: paradiisi kujutis. Paradiisiaed: maapealne taevas.
    Pärsia, nagu ka Assüüria park oli eriline oma metsiku ja loodusliku iseloomu poolest, ehkki tegelikult oli see hästi kujundatud maa-ala. Regioon, mis muiste iidsete pärslaste poolt vallutati , oli üks viljatutest. Nõnda juhtisid pärslased maale lõputuid akvedukte, et luua endile kompleksne maaparandussüsteem. Osa parandatud maast oli ette nähtud põllumajanduseks, ülejäänud jäeti parkide alla. Pärsia metsaparke loetakse kaasaegsete metsaparkide eellasteks. Assüürlastelt ja babüloonlastelt võeti üle puukultus ning suuri puid peeti elu kestvuse sümboliks. Pärsiaga seoses kohtame ka esmakordselt aednikke, kes pöörasid suurt tähelepanu lille -, ennekõike aga roosiaedadele. See omab suurt tähendust nimelt seetõttu, et just sealtkaudu levis roosikasvatus kui harrastus Kreekasse ja sealt edasi mujale Euroopasse.
    Iseloomulik Mesopotaamiale oli:
    • Mesopotaamiat peetakse terrass - ja katusaedade tekkekohaks.
    • Kastmissüsteemide ehitamine.
    • Metsa- ja jahiparkide tekkimine.

    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Jellicoe, G. ja F. 1975. Landscape of Man: Shaping the Environment from Prehistory to the present Day. The Viking
    Press: Cambridge. (õppetooli raamatukogus).
    Aiakunst läbi aegade, I osa. 1999. Tallinn: Ehitame.
    Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst.
    Härmson, P. 1984. Linnad läbi aegade. Tallinn: Valgus.

    4. ANTIIK-KREEKA LINNAPLANEERIMINE JA AIAD


    Kronoloogia3
    2800...2000 e.Kr - Vara- Minose kultuur
    III...II a.tuh. e.Kr - Egeuse kultuur
    1800 e.Kr - Kreetale ehitati uhked paleed, nt Knossos
    1700 e.Kr - kindlustatud paleed Knossosel
    1200...900 e.Kr - Homerose e "pime" ajajärk, varasema kõrge kultuuri hääbumine. Ei ehitatud enam monumentaalseid ehitisi ja hauakambreid . Hakati kasutama orjatööd.
    900 e.Kr - Sparta rajamine
    8.-6. saj e.Kr - Arhailine ajajärk. Algas teine e suur kolonisatsioon. Kolooniad rajati Hispaania ja Prantsusmaa rannikule , Sitsiiliasse, Lõuna-Itaaliasse, Musta mere rannikule, Põhja-Aafrikasse. Kreeka kultuuri mõju levis kogu Vahemere ja Musta mere rannikule.
    776. e.Kr - esimesed olümpiamängud
    5. saj...330 e.Kr - Klassikaline ajajärk.
    Ateena ülemvõim.
    470 e.Kr - Olümpia Zeusi tempel
    450 e.Kr - Ateena Hephaistose tempel
    500...479 e.Kr - Pärsia-Kreeka sõjad
    387 e.Kr - Platon rajas Ateenasse Akadeemia
    330...146 e.Kr - Hellenismi ajajärk. Aleksander Suure Pärsia-sõjaretkega levis kreeka kultuur kaugele Idamaadesse.
    146 e.Kr...395 AD - Rooma võimu ajajärk.

    MAASTIK

    Oluline - valgus, kaljud, taevas, meri. Kreekas ei " neelatud " inimfiguuri alla ega valitsetud tema üle. Mäge ja tasandikku, merd ega maad ei kaotatud kunagi silmist. Iial ei olnud tee mereni pikem kui üks päev. Ülistatud üleminekute ja mõõdukate kontrastide maastik. Orud olid defineeritud, mäed ei domineerinud kunagi nende üle. Mäeharjad on pikad horisontaalid, harva teravike poolt katkestatud. Meri vaob sügavalt ranniku poole. Laiali puistatud saarte ja rohkelt täkestatud rannajoonega maa. Keskne asukoht Aasia, Aafrika ja Euroopa vahel. Elav merekaubandus.

    KULTUURIKESKKOND

    Vaba demokraatlik ühiskond. Humanistliku hariduse ja elu ideaal. Inimene on see, kes loeb. Ta on "kõikide asjade mõõdupuu". Inimintelligents, mida on treenitud arutlemiste, diskussioonide käigus, eraldab inimest loodusest. Inimese täiuslikkuse tipp - kreeka ideaal. Inimene, loodus ja kreeka kultuuri püsivuse põhjendus. Headus : kõigi kolme harmoonia .
    5. sajand e.Kr - Periklese ajastu. Kasutatav puit → metsad tõeliselt kurnatud . Mäenõlvad kultiveeritud. Pindmine mullakiht üles haritud. Kitsede, lammaste karjatamine kiirendab erosiooni. Põllumajanduses peamiselt viinamarjad ja oliivid . Oluline on kaubanduse areng. Veini ja õli vahetatakse teravilja vastu. Kliima on karm ja juhib tegevust ruumist väljas. Kuivad ja kuumad suved elati üle tänu sagedasele jahedale meretuulele. Talved on külmad, kuid harva ekstreemsed.
    Antiikse Kreeka aedade kohta ei ole palju informatsiooni. Need teadmised pärinevad enamasti erinevate ajalooallikate fragmentidest ning ilukirjandusest. Varaseimad neist on legendid. Enne aedu aga veidi linnadest Kreekas.

    ANTIIK-KREEKA LINNAPLANEERIMINE

    Esimesena mainis linna HOMEROS , ta nimetas nõnda asula kindlustatud siseosa (eristamaks seda sõjaväelaagrist). Linna vorm huvitas kreeka õpetlasi (eriti 5. ja 4. saj e.Kr) ainuüksi asendi, kliima ja plaanistuse seisukohalt, nende peamine tähelepanuobjekt oli polise struktuur. Kreeka linnades olid kolm tähtsamat ehitist turg (ka agoraa), gümnaasium ja teater.
    Antiikse Kreeka pealinnaks oli Ateena, iidse Ateena ja kogu Kreeka sümbolistlikuks keskuseks ja kompositsiooniliseks dominandiks peetakse akropoli, mis on sõna-sõnalt tõlkides "kõrge linn" (Vt Antiigileksikon I, lk 26). Jumalate asupaigana väljendab see kõrge platoo meresõitjate, kaupmeeste ja sõdalaste vaimset majakat. Akropoli hoonete avarates portikustes ja sammaskäikudes viibisid vabad ateenlased arvatavasti meelsamini kui oma kodudes, mis olid üsna algelised, kui hakata neid võrdlema vanade idamaade omadega. Argipäevane elutegevus keerles aga agoraa (Vt Antiigileksikon I, lk 17), s.o linna peaväljaku ümber, mis kasvas ja muutus koos linnaga. Ateena akropolile püstitati mitmeid templeid. Tähtsaim neist oli Parthenon (kr. 'neitsiruum'), neitsiliku Athena marmortempel, mis oli 70m pikk ja 31m lai dooria peripteer (mõisteid vt Antiigileksikonist), mida ümbritses 8x17 peaaegu 10m kõrgust sammast. Cella's paiknes kullast ja elevandiluust Athena kuju. Parthenoni ja ka teiste suurte monumentaalehitiste arhitektuuris eelistati kõverjoont sirgele joonele, nt stülobaat ja sammastik on mõlemad kõverjoonelised, seda iseloomustab mõiste entaas (Parthenoni entaas on 1,75 cm) - sammaste diameeter väheneb keskelt üles- ja allapoole liikudes, tekitades kaarja elastse voolujoonelise tunde. Vana-Kreeka arhitektid kasutasid oskuslikult nn optilisi parandusi. Et hiiglasuur ehitis näiks inimsilmale täiesti reeglipärasena, tuli mõnes kohas reeglitest kõrvale kalduda. Näiteks selleks, et sambad tunduksid täiesti vertikaalsed , tuli neid ülaosas tegelikult veidi sissepoole kallutada. Stülobaat paistab täiesti tasane seetõttu, et ta on keskel veidi kõrgem kui äärtes. Sama süsteemi rakendati sammaste juures, neid teatud kõrguselt veidi paisutades.
    Kreeka varase ajajärgu linnadest olid vähesed planeeritud süsteemikindlalt (v.a võib-olla Ateena akropol), sest ühiskondlik struktuurgi polnud kindlaks kujunenud. Klassikalisel ajajärgul kasutusele võetud täisnurkne planeering on tihedas seoses linnaehitusmeistri Mileetose Hippodamuse tegevusega (5. saj e.Kr), kes arvatavasti kavandas täisnurkse tänavastikuga (nn Hippodamuse põhimõte) nii oma taastatava kodulinna Mileetose kui veel mõned linnad. Seejuures oli ta vähem leiutaja kui praktik, kes kasutas enne teda tõestatud põhimõtteid (juba varem olid rakendanud täisnurkset planeeringut etruskid). Täisnurkne asetus rajas selgesti loetavaid ja kuigivõrd etteaimatavaid linnu, mis pakkusid läbi linnakujunduse kunsti paiku erinevateks huvideks. Seda kasutati paikade juures hoolimata topograafilistest erinevustest. Mileetoses lõi ebaregulaarne rannajoon justkui loodusliku sadama ning mustrilist asetust hoiti vastavuses vee servaga (Vt Antiigileksikon II, lk 10). Mustri geomeetria Mileetoses paisub ning tõmbub taas kokku, et moodustada erineva suuruse ning proportsiooniga " ruume ".

    VANA-KREEKA KULTUURIDEST JA VÄLJENDUSEST

    Kreekamaal eksisteeris kauges minevikus kaks erinevat kultuuripiirkonda, algul ajutiselt teineteise kõrval ja hiljem teineteist mõjutades: Minose kultuur ja Mükenee kultuur. Kreeta saarel elas rahvas, kelle valitsejaks oli legendaarne kuningas Minos . Tema valitsemisaeg kulges ilma märkimisväärsete sõjaliste sündmusteta. Mere poolt kaitstuna võis kindlustest loobuda ja nii tekkisid pikad, avatud maastikku venitatud paleed nagu Knossos, Phaistos jt, mis oma paljude korruste ja terrassidega mäenõlvale liibusid. Nende paleede ümbruses võis aedu aimata ja ka palee sisemuses olid tähtsal kohal lillede ja taimemotiividega seinadekoratsioonid. Knossose palee keskel asus piklik siseõu. Kreeta paleede keerukas ruumidepaigutus sai aluseks legendile, milles räägiti labürindist, eksitavate keerdkäikudega koopast, kus peitus kohutav inimsõnn Minotaurus. Kreeta keelest tuli sõna labürint rahvusvahelisse kõnepruuki. Kogu Kreeka maastik oli lahendatud harmoonilisena, looduse ja ehitiste vahel puudus teljelisus. Olulised olid hoopis vaated. Valitses suurepärane ja luksuslik elu. Arendati peamiselt merekaubandust. Selle kultuuri õitseaeg kestis umbes 2800 kuni 1400 e.Kr.
    Umbes aastal 2000 e.Kr rändasid Balkani lõunaossa ahhailased (vanim kreeka hõim). See oli võitlejanatuuriga rahvas, mis kajastus ka nende ehituskunstis . Peloponnesosele ehitati kindlustatud paleesid. Kitsal pinnal ei olnud aedade jaoks ruumi. Need paleed kujutasid endast monumentaalseid ehitisi. Kreeta ehituskunstnikud said sellest mõjutusi ja vastupidi ning nii kujunes ühine Kreeta-Mükenee kultuur (Egeuse kultuur), mille õitseaeg oli 1600...1200 e.Kr. Egeuse kultuuri keskuseks kujunes Kreeta saar. Egeuse kultuur hukkus doorialaste sisserändega kaasnenud purustuste tagajärjel.
    Järgmist, Homerose ehk "pimedat ajajärku" tuntakse eelkõige eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" järgi. Need eeposed annavad ka mitmeid kirjeldusi tolleaegsete aedade kohta. Homerose "Odüsseias" kirjeldati kahte aeda: 1) kuningas Alkinoo'se ja 2) Odüsseuse isa aeda ning 3) jumalanna Kalypso koobast . Need olid puht praktilised aiad palee vahetus läheduses, kus olid viljapuuaed (õunad, pirnid, oliivid, granaatõunad, viigipuud), viinamarjaaed ja arvatavasti korrapäraste peenardega köögivilja- ja lilleaed. Siit sai alguse aia jaotamine kultuurigruppide järgi. Aiast ei puudunud ka veeallikad, kust sai alguse mitmeharuline oja, mis voolas läbi aia. Teoses mainitud fajaakide pühal saarel valitses suurepärane kliima: puud õitsevad ja kannavad vilja aasta ringi. Tollased kuningapaleed omasid suuri esindusruume. Lai eesõu, mis oli varjutatud oliivi- ja viigipuudega, juhtis siseruumidesse, kus käis elutegevus. Aiad olid hekkide ja müüridega ümbritsetud ja asusid sageli niisutamise hõlbustamiseks mäekülgedel.
    Homerose ODÜSSEIA, lk 67: Kalypso koobas.
    Paks ning lopsakas hiis oli ümber ta koopa. Ses kasvas
    varjukas lepp , tume pappel ja lõhnav küpress. Aga nende
    okstel haljastel - seal asus kõiksugu tiivukaid linde:
    kakke ja haukaid ning merikaarnaid laiali-lõuguseid,
    kes merel lendlevad ringi ja otsivad endale toitu.
    Koopa võlvikal suul aga põimlesid viinapuu väädid,
    rohked ja lokkavad, kõik täis raskeid rippuvaid tarju.
    Värsket helkivat vett neli allikat sealsamas andsid
    üksühe kõrval ja neist vesi voolas siia ja sinna
    aasadel pehmeil, kus kannike õitses ja selleriheinad...
    Homerose ODÜSSEIA, lk 90: Alkinoos'e aed.
    Õuest väljudes ning väravaist, nägid määratut aeda,
    mis neli vakamaad suur, igalt poolt tarast piiratud kõrgest.
    Palju ses kasvamas lopsakaid puid, täis kõiksugu vilju :
    pirne, granaate ja häid helekülgseid, helkivaid õunu,
    viigipuu maitsvaid marju ja lokkavaid, haljaid oliive.
    Kas suvi olgu või talv - läbi aasta nad kannavad vilja;
    ep ole ikaldust neil ega rikkeid, sest puhub ikka
    Zephyros , pehme ja soe, üht õitsetab, küpsetab teist jo.
    Pirnile järgneb pirn seal valmides, õunale õungi
    ning mari marjale liitub ka viigi - ja viinapuu okstel.
    Viinapuu- istandus suur, täis rippumas tarjasid rohkeid,
    seal oli; üks osa sest lage tanner , kus päikese paistel
    marjad jo kuivasid, kuid osas teises vast korjati puilt neid.
    Siin surutõrres jo need, aga nood seal veel päris toored :
    üks vast õitsemast lakand, ja teine jo tõmbunud tõmmuks.
    Viimane viinapuuviirg kus lõppes, seal algasid peenrad ,
    täis aedviljasid uhkeid ja lopsakaid, kõiksugu liike.
    Pulbitses allikat kaks seal. Üks läbi aedade voolas
    kõiki neid kastes, läks aga lossini kõrgeni teine,
    joostes müüri alt õue, ja vett sealt ammutas rahvas.
    Nii oli Alkinoos jumalailt saand andisid ohtralt...
    Kreeka maastik koosnes mägedest, mäetippudest ja saartest , igal väikeselgi tasandikul oli oma paiga vaim e genius loci. Kreeklaste mõtteviisis oli loodus hingestatud. Igal paigal oli oma meeleolu sõltuvalt paiga vaimust. Koobastes, hiites ja voolavas vees elutsesid nümfid. Metsades ja mägedes elasid metsajumalad, faunid , saatürid. Sarvede ja kitsejalgadega Pan, karjuste jumal, elas kõrgel mägedes, metsarikastel nõlvadel. Mängis seal oma flööti ja tantsis nümfidega. Pan'i kodukandiks oli müütiline Arkaadia, kaunis ja lopsakas maastik õitsvate aasade, metsatukkade ja allikatega , kus karjused oma loomi karjatasid. Ideaalne paik armunud paaridele. Arkaadia müüti arendasid edasi roomlased ( Vergilius ). Tegelikkuses oli Arkaadia-nimeline paik viljatu ja jaheda kliimaga tasandik mägedes, kuid selle elanikud armastasid muusikat. Üks tuntumaid karjuseromaane, mille taustaks Arkaadia maastikud, on Daphnis ja Chloë (200 e.Kr). Kaks looduslast armuvad teineteisesse keset kevadist idülli. Arkaadial ja karjuseromaanidel on suur osa inglise maastikupargi kujunemisel rokokooajastul (Hellström 1997).
    Siis tuli see, mida kutsutakse klassikaliseks antiikajaks (I a-tuh. e.Kr kuni 5. saj. AD). Kreeka teadus ja kultuur tõusid mõneks ajaks erakordselt kõrgele tasemele . Kreekas sündisid filosoofia ja paljud teadused tänapäeva mõttes. Arhitektuuris oli tähtsaimaks ülesandeks ehitada templeid. Kreeka templitüübi arengulugu on pikk ja keeruline (loe: Antiigileksikon II, lk 217).
    Täiuslikkuse otsingud geomeetria kaudu algasid juba Pythagorasega 6. saj e.Kr, kes avastas esimesena seosed ruumiliste ja muusikaliste proportsioonide vahel. Ka tempel oli puhas proportsiooniliste otsingute väljendus, taevase korra mikrokosmos , mis on toodud maa peale, ning oma eemalasumises oli tempel algselt objekt, mida nähti, kuid ei kasutatud (v.a preestrid ). Ükski kreeka ehitis ei püüdnud domineerida maastiku üle, nad püüdsid pigem olla sellega seostatud . Kui metsik maastik ka oli, ikka omas see mingisugust teadvustamata harmooniat.
    Kreeklaste iseloomujooneks peetakse kunsti asetamist esikohale . Nad sobitasid alati oma põhikonstruktsioonide suurust ja kuju ümbritsevasse maastikku; valisid oma aedadele kõige kaunimad paigad ning püüdlesid alati täiusliku ja harmoonilise lõpptulemuse poole. Kreeka maastikus oli palju rohkem inimesele orienteeritud kui varem, mastaabid olid väiksemad. Kreeka maastik oli väga vahelduv, dramaatiliselt järsk maapind, kus kohtuvad meri ja katkendlik manner .

    ANTIIK-KREEKA HALJASALADEST

    Kreeka demokraatlik kultuur ei soodustanud suurte eraaedade teket, küll aga üldsusele mõeldud rajatiste teket. Antiik-Kreeka haljasalad võib oma funktsioonilt jagada neljaks .
  • Pühad paigad, mis olid pühendatud tarkusejumalanna Athenale ja loodusvaimudele. Loodusjõude ja vaime tuli paluda ja neile ohvreid tuua selleks, et nad inimesi aitaksid. Selleks olid erilised pühad paigad, tihti puudesalud või hiied (alsos), kus leidus ka mõni allikas. Ohverdati ka üksikutele pühadele puudele (nt loorber - Laurus nobilis). Pühades hiites kasvanud puud olid tammed , küpressid, õlipuud, paplid, plaatanid, jalakad ja tihti ka loorberipuud. Hiljem ehitati neisse paikadesse templeid ja muid ehitusi . Näiteks Delfi: püha Parnassuse mägi. Iidne Delfi linn paiknes püha Parnassuse mäe nõlval ning pakkus paika Oraakli jaoks - see oli üks pühamu, kus jumaluselt paluti vastust mingile küsimusele. Oraaklis ennustati tulevikku ning said nõu palverännakute tegijad , kes otsisid elutarkust. See kuiva õhuga ning pinnalähedase mullaga maa andis saaki piiratud heldusega ja inspireeris terrassilise põllumajanduse arendamist , kus terrassidel sai kasvatada viljapuid, viinamarju ning karjatada kitsi.
    Austati ka langenud kangelaste haudu , mille ümber kasvavad puud olid pühad. Isegi nende vilju ei tohtinud korjata. Kangelaste kultusega olid seotud ka spordivõistlused, nagu näiteks olümpiamängud jumal Zeus 'i auks (esimest korda 776 e.Kr) Peloponnesose poolsaarel. Siin mängudel võita oli väga suur au. OLÜMPIA (Zeusi pühamu Elises, vt Antiigileksikon II, lk 46) koosnes templitest, staadionist, pühast puudesalust allikaga, palestra 'st (sammastest piiratud õu 41 x 41 m võimlemiseks ja suhtlemiseks).
    Aiakunsti seisukohalt olid tähtsamad pühapaikadesse kuuluvad nn nümfeionid (ld. k nymphaeum) - loodusvaimude e nümfide kummardamise kohad. Nendega liitus alati väike park, allikas või seda asendav veeseade, samuti grotto , grott e koobas, mis hilisematel aegadel oli tehislik , ehitatud pehmetest urbsetest kivimitest . Nümfeionist ja selle modifikatsioonidest kujunes hiljem välja Euroopa aiakunsti põhiteema (Hellström 1997).
  • Filosoofide aiad Ateenas. Gümnaasium tähendas algselt kohta, kus tegeldi sportlike harjutustega (palaestra), kuid kus kreeka noored mehed õppisid ka muud kasulikku . Gümnaasiumid asusid kindlasti kaunis ümbruses, kus leidus puid ja vett. Need olid ka üldiseks kogunemiskohaks, kuhu tuldi juttu ajama ja võimlejaid vaatama. Üks kuulsamaid selliseid paiku oli Akadeemia Ateenas (nimetus kangelase Akademos'e järgi). Sellest on kirjutanud ka Platon (427-347 e.Kr) oma Dialoogides. Siin pidasid oma loenguid kuulsad filosoofid Sokrates ja Platon. Gümnaasiume saab pidada esimesteks rahvaparkideks.
    Siin kasvasid pühad oliivipuud, plaatanid ja paplid, jalakad, jugapuud ja mirdid jt. Siin leidus haudu ja altareid ja pühasid koopaid. Platon rajas siia lähedale ka oma aia, kus ta õpilased olevat ööbinud okstest onnides. Aias leidus muuseum : kultuseplats muusadele. Hiljem rajas iga endast lugupidav filosoof endale aia koos muuseumi ja jalutusradadega varjuliste puude all, et segamatult oma õpilastega diskuteerida (Hellström 1997).
  • Haljastatud linnatänavad ja väljakud. Avalikud istutused mõjutasid eriti palju kogu Kreeka miljööd, mis oma olemuselt oli üsna urbaniseerunud. Kreeklasi võib pidada tõenäoliselt ka teisetüübiliste linnaparkide ja istutuste teerajajateks. Linnadest väljaviivad teed, mõnedel juhtudel ka peatänavad või vähemalt osa neist olid ääristatud puudega. Puuderidu istutati isegi Ateena agoraale - väljakule - ja seda eeskuju järgisid paljud teisedki linnad.
  • Eraaiad, mis olid alati ühendatud elamutega ja kus puuvilja ja köögivilja kasvatamise kõrval oli võimalus ka puhata. Kreeka elamuarhitektuurile oli iseloomulik peristüüllahendus, kuhu peristüülõuedesse on aja jooksul hakatud rajama istutusi - ilmselt on siin tegemist Oriendi aedade mõjuga, mis toodi kaasa sõjaretkedelt.
    Kreeklased olid idamaadega kaubavahetuses , tutvusid sealsete iluaedadega ja võtsid sealt üht-teist üle. Nii tekkis Kreekaski pühade puude austamine, hakati kaunistama templite ümbrust ja istutama pühi hiiemetsi. Egiptuse eeskujul võeti pidudel kasutusele lilled ja vanikud. Vana-Kreeka aiad, õigemini aedade aseained, kujunesid peamiselt linnades. Armastati väga lilli ja ilutaimi, mida kasvatati pottides ja kastides katustel. Selliseid katuseaedu nimetati Aphrodite armastatu Adonise (nooruse-, taimekasvatus - ja viljakusjumal) auks adooniseaedadeks. Adonis oli Aphrodite nooruslikult kaunis armsam; ta hukkus metsseajahil, kuid Aphrodite palvel lubas surnutejumal Persephone tal igal aastal 6 kuud maa peal viibida. Adonise saatuses nähti sureva ja taas tärkava looduse võrdkuju ja tema auks peeti suvel Adonise püha. Selleks pühaks kasvatati kiiresti närbuvaid potililli: adoonised, krookused, kannikesed, hüatsindid, roosid , alpikannid, iirised, gladioolid, nartsissid jne.
    Makedoonia kuninga Aleksander Suure (356-323 e.Kr) sõjaretked Sitsiiliasse, Väike- Aasiasse , Egiptusesse ja Lõuna-Itaaliasse avasid Idamaad kreeklaste sisserännule ja kreeka kultuuri mõjule. Nende vallutuste tagajärjel sai Kreeka aiakunsti areng uut hoogu ja idamaist joont. Pärsiast toodi rikkalikult uusi taimi: palmid, oleandrid, roosid ja palju teisi lilli. Hiinast toodi sisse virsikupuu. Lillekasvatust õpiti pärslastelt ja egiptlastelt. Kreeklased kasvatasid ise adooniseid, hüatsinte, krookusi, kannikesi. Aleksander oli suur aiandushuviline, hoolitses parkide eest oma vallutatud aladel. Ka Aleksandri järeltulijad rajasid suuri aedu ja parke. Neljandik Aleksandria linnast (vt Antiigileksikon I, lk 29) koosnes parkidest ja aedadest.
    Kuulsamad Kreeka aiad: spordipargid Pergamonis (Vt Antiigileksikon II, lk 74) ja Olümpias asuv Altis. Neis kasutati kujunduselementidena lisaks puuderivile ka skulptuure, mis kujutasid sportivaid inimesi.
    Iseloomulik Kreeka aedadele:4
    • Aia jaotamine vastavalt aiakultuuride gruppidele mitmeks osaks.
    • Ühiskondlikult kasutatavate spordiparkide, sh staadioni teke.
    • Kõrgetasemeliseks ei muutunud Kreeka aed kunagi. Lääneliku aiakunsti arengule omas tähtsust eelkõige aiandus Kreeka kultuuri siirdajana roomlastele.

    ILLUSTREERIVAT KIRJANDUST:
    Antiigileksikon I-II. 1983. Tallinn: Valgus.
    Gilgameš. Tõlkinud B. Kabur. Tallinn: Kupar.
    Homeros. 1963. Odüsseia. Eesti Riiklik Kirjastus.
    Härmson, P. 1984. Linnad läbi aegade. Tallinn: Valgus
    Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kirjastus Kunst.
    Longos. 1972. Daphnis ja Chloe . Tallinn: Eesti Raamat

    5. ANTIIK-ROOMA LINNAPLANEERIMINE JA AIAD


    Kronoloogia:5
    100 e.Kr ...500 AD - Rooma riik.
    73...71 e.Kr - Orjade ülestõus Spartacuse juhtimisel
    30 e.Kr - Egiptusest sai Rooma provints
    27 e.Kr ... 14 AD - Esimese Rooma keisri Augustuse valitsemisaeg
    70...80. a - Colosseum ( amfiteater Roomas, antiikaja suurim ehitis).
    79. a - Vesuuvi purse
    395. a - jagunemine Ida- ja Lääne-Roomaks
    Rooma perioodil said alguse väga paljud maailma tänaseni mõjutavad ideed. See oli suurte mõtlejate ajastu ning antiikmaailma kõrgpunkt.
    Rooma impeerium ulatus 10 pikkuskraadist läänes (Hispaania) kuni 45 idapikkuseni (Tigrise ja Eufrati vahel), 25 läänelaiusest (Egiptus) kuni 55 põhjalaiuseni (Inglismaal - Hadrianuse vall ) - see oli riigipiir , mida roomlased ehitasid kaitseks barbarite rünnaku vastu. Geograafiliselt oli Rooma Impeerium väga palju sisaldav: siin olid erinevates piirkondades erinevad maastikud ja kliima. Rooma riigi ajalugu sai alguse Apenniini poolsaarelt, kus kasvasid eri liiki männid, tammed, küpressid, oliivipuud, viljapuud , loorber, lilledest levkoid, iirised, tulbid , nartsissid, nelgid . Apenniinidest lääne pool oli viljakas rannikumadalik, lõuna pool olid Kreeka kolooniad. Vanad roomlased olid algselt talupidajad. Algupäraselt nimetati talundit sõnaga " Hortus " (aed). Kasvatati peamiselt puu- ja köögivilja, mis moodustas Rooma kodanike sissetuleku. Aastatel 234...149 e.Kr elanud Rooma riigimees Cato võitles vanade rooma kommete puhtuse eest ning luksuse ja kreeka kultuuri mõju vastu. Elati lihtsalt ja esiplaanil oli põllumajandustoodang.
    ROOMA LINNRIIK ehitati Tiberi jõe kallastele, mis voolas läbi õrnalt lainetava maastiku, ning paistis silma seitsme esileulatuva mäe tõttu (mõiste: Septimontium). Pärimuse järgi anti Rooma lõunaosas aasuv Aventinuse küngas 456. e.Kr plebeidele asustamiseks. Sealtpeale hõlmas arvatavasti juba kuningas Servius Tulliuse ajal linnamüüriga ümbritsetud Rooma seitset küngast: peale Aventinuse Palatinus koos vanima asula Roma quadrata'ga, Palatinusest loodes Kapitoolium , põhjas Kvirinaal, sellest lõunas Viminalis, idas Esquilinus ning kagus Caelius. Madalad alad, kus olid kõige viljakamad mullad , olid alad, mis arenesid kõige varem. Aja jooksul leidis farmindus aset ka seitsme mäe taga ja linn kuivatas ning täitis soise madala ala. Kliima oli talvel suhteliselt pehme, suvel oli kuum. Roomas leidus palju ehitusmaterjali - marmorit , kivi, savi, terrakotat, telliseid ja puitu. Ning roomlased hakkasid esimesena valmistama betooni.
    Legendi järgi peetakse Rooma linna sünniks 753. aastat e.Kr. Legend - HÄRMSON, lk 45.
    509. a-ks e.Kr oli Rooma muutunud juba ainsaks võimsaks sõltumatuks vabariigiks seal piirkonnas. 270. aastaks e.Kr oli Rooma vallutanud ka kogu Itaalia lõunaosa.

    ANTIIK-ROOMA LINNAPLANEERIMISEST

    Hellenistlik linnaplaneerimine ja maastik materialiseerusid Aleksander Suur valitsemisajal (seoses Lääne-Aasia vallutamisega 338. e.Kr), asendades kreeklaste instinktiivse ja ebaratsionaalse planeeringu Rooma korrapärase planeeringuga. Rooma sai paljude linnakujunduste mudeliks tänu oma keerukale elukorrale, suurepäraselt liigendatud arhitektuurilisele graatsiale ning oma tundlikule vastavusele looduslikult hüdroloogilistele ja geoloogilistele paigatingimustele. Ehitised ning avalikud ruumid linnas olid geomeetriliselt lihtsad, see lõi selge vahetu keskkonna ja linnavormi üldse. Järjekindlad korrapärased tänavaseinad ja tagahoovid andsid teed defineerivate mägede ja Tiberi jõe kaldajoone topograafilistele muudatustele. Kui kreeklaste planeering oli sageli instinktiivne, kuigi ka tihti korrapärane, siis roomlased kasutasid juba teadlikult korrapärast planeeringut. Maastikukujunduse kõrgpunkt saabus Roomas keiser Augustuse ajal ja pärast teda. Kõik hooned kajastasid oma põhimõttelt Kreeka templi universaalse vormi printsiipe ; kreeklastelt võeti üldse palju üle. Roomas püüti rajada Panteoni. Rooma oli struktuur tihedalt kokku põimitud kitsastest varjulistest tänavatest koos kohati avatud tagahoovidega. Väikesed elamublokkide ühikud lõid peene tekstuuri , mis vastandus suurte avalike hoonetega ja kogunemiskohtadega linnas, mida kasutati palvusteks, valitsuse, meelelahutus - ja äritegevuseks. Panteon , oma olemuselt massiivne rahvakoosolekute hall, mis ehitati üles umbes 100. a AD - suure imperaatori Hadrianuse ajal -, oli selge ja nutikas arhitektuuriline žest selles tihedas linnakontekstis. Panteon (kr.) on algselt kõikidele jumalatele pühendatud tempel. Forum romanumil Panteoni ees ehk Rooma foorumil ( foorum - rahvakogunemiste koht linna südames, Vt Antiigileksikon I, lk 157) arutati poliitilisi küsimusi. Panteon oli antiikaja suurim kuppelhoone - kera läbimõõduga 43,5 m, ainus täielikult säilinud Rooma-aegne ehitis. Rooma ehitusvaim tegi imesid, ületades kreeklasi nii arhitektuurivormi komplekssuse kui linnaruumide organiseerimise poolest.
    Vana Rooma mõiste on ka genius loci, paiga vaim, kuigi kreeklasedki tundsid sellise nähtuse olemasolu. Rooma usu kohaselt on igal sõltumatul olendil oma genius, oma kaitsevaim - see oli ka paikadel, määratledes nende paikade iseloomu või olemuse. Minevikus tähendas ellujäämine head läbisaamist paigaga - nii füüsilises kui vaimses mõttes. Nõnda peetigi Rooma linnade jm ehitamisel oluliseks arvestamist selle paiga vaimuga.
    Rooma linna areng ongi kahtlemata tema insenerlike võimete tulemus. Algusest peale kasutati võlvi, et toetada akvedukte (Vt Antiigileksikon I, lk 27) ja sildade struktuure kogu linnas, tuua vett otse mägiojadest ning ühendada Tiberi jõe kaldaid sildadega, et luua paremat suhtlemist ja linna kasvu. Roomlased leiutasid kaarsilluse. Betoon võimaldas ehitada palju suuremate avadega hooneid kui seda varem suudeti. Rooma arhitektuur muutus tänu sellele ruumiliseks (Kreekas oli see rohkem tasapinnaline). Suur rõhk oli rütmil. Arhitektuur domineeris looduse üle ning insenerehitused (nt akveduktid ) olid samuti kaugel looduslikkusest. Ometi oli ka Roomas filosoofe-poeete, kes ülistasid looduse ilu ( Virgilius , Ovidus, Horatius ) ning kirjutasid aedade tähtsusest ja hügieenilisest tähendusest linnades.

    AIAD ANTIIK-ROOMAS

    Juba aastal 25. e.Kr on tuntud rooma arhitektuuriajaloolane Vitruvius Pollio kirjutanud aedadest ja maininud, et linnades on aiad ja pargid tähtsad eriti teatri- ja muude rahvakogunemishoonete ees või lähedal. Kõne all oli siis selgelt aia ja pargi hügieeniline tähendus linnas. Sellist funktsiooni täitsid siis kindlasti nn portikusaiad, mida Roomas oli hulgaliselt. Need paiknesid mitmesuguste avalike hoonete lähedal ja toimisid suurlinna tähtsate kogunemiskohtadena. Tõenäoliselt olid need sammassaale ümbritsevad "linnapargid" Kreeka ajast Rooma kandunud. Tuntuim neist oli Livia portikus, mis kujult oli 115 m pikk ja 75 m lai täisnurkne rajatis . See asus oma ümbruskonnast mõnevõrra madalamal, nii et sinna laskusid trepid. Keskel asetses bassein, mille ääres oli puuderühmi ja lillepeenraid, samuti pergolatega kaetud teid (Aiakunst... 1999).
    Portikusaiad mõjutasid nähtusena keskaja kloostriaedu ja samuti näiteks renessansi õuedega aedu. Sellega paralleelne nähtus oli peristüülaed.
    VITRUVIUS POLLIO oli rooma arhitekt , insener ja planeerija. Tema traktaat "Libri decem de architectura" ehk "Kümme raamatut arhitektuurist" on ainus sedalaadi raamat, mis on antiigiajast meieni jõudnud: hõlmates Rooma arhitektuuri, insenerluse ja linnaplaneerimise aspekte . Tänapäeval on traktaat liigitatud 100 parema maastikuarhitektuuriteose hulka, kuigi olemuselt oli see mõeldud käsitlema arhitektuuri... Siit ilmneb, milline oluline seos on arhitektuuril ja maastikuarhitektuuril olnud juba väga varastel aegadel. Traktaadis käsitles ta arhitektuuri ideid, lähtudes põhiprintsiipidest, mis olid sõnastatud kui utilitas (kasutus), firmitas (kindel) ja venustas (ilu). Aiakujunduse jaoks võiks neid printsiipe kohandada kui kasutusmugavus, stabiilsus, tervislikkus ning ilu. Vitruvius kaasas oma traktaati ka inimproportsioonidega seostamise ehitiste mõõtmete juures. Hiljem on paljud arhitektuuriteoreetikud inspiratsiooni ja eeskuju võtnud just Vitruviuse traktaadist, teiste hulgas ka hiljem käsitlemisele tulev Leon Battista Alberti (De re aedificatoria, 1485) ning Andrea Palladio (Il Quattro Libri De Archittectura).
    Rooma aedade kohta võiks kõigepealt välja tuua, et need sidusid hooneid ümbritsevaga. Esimesed aiad olid puudesalud hoonete ümber. Roomlaste linnamaja kujutas endast esialgu aatriumi ( vanarooma elamu tähtsaim eluruum katuseavaga, millest vihmavesi voolas põrandas olevasse basseini) ja selle sisemuses ei olnud aiale kohta. Hiljem lisandus kreeklastelt ülevõetuna peristüül ( katusega sammaskäikudest ümbritsetud avaõu). Senaator Domitiaani residentsis asuva aatriumi ja peristüüli plaan. Kuna peristüül oli kaitstud, oli see väga sobiv taimede kasvatamiseks. Sellise aatrium -peristüüli tüüpi elumaja siseõu kaunistati skulptuuride, ilupõõsaste ja lilledega. Kasutati potitaimi ja sealt ei puudunud ka vesi. Õue ümbritseva galerii seinad olid kaunistatud seinamaalidega või kujundatud taimemotiividega.
    Peristüülaedadest on põhjust rääkida ka Pompeji linna juures. Pompeji on linn, mis 79. a vulkaanipurske tagajärjel kuuma tuhka mattus. Tänu sellele on arheoloogidel siin palju avastada . Pompejis said kokku erinevad kultuurid: kreeka, etruski ja rooma, ning segunesid omavahel. Linna plaan on korrapärane, sirgete tänavatega. Pansa elamu Pompejis (vt ka Vettiuse elamu, Aiakunst läbi aegade I, lk 36). Peristüülis asus tavaliselt iluaed korrapäraste peenardega, mida piirasid madalad pügatud hekid - mirdist, pukspuust, loorberist. Kasvatati mitmesuguseid lilli nagu liiliaid, iiriseid, sibullilli, moone, rukkililli, kannikesi, sõrmkübaralilli, gladioole, jasmiine, lavendlit ja roose, samuti akantust. Aed oli tavaliselt korrapäraselt kujundatud, pikiteljega. Aia keskel enamasti bassein, purskkaevudega. Sammaste vahel rippusid vanikud luuderohuga. Ehitati ka pergolaid ja puust sõrestikke, millele toetusid roosid ja muud ronitaimed . Aias võis olla ka mõni jumala või jumalannakuju: Dionysos või Veenus . Toad olid enamasti kas akende või ustega siseõue poole. Suurem osa informatsioonist aedade kohta pärineb elamute seinamaalidelt (freskodelt). Tagumises aias, mida leidus ainult suuremate elamute juures, kasvatati mitmesuguseid puid (nn viridarium ): viljapuid (õun, pirn, granaatõun, kirss , virsik , mandel ) ja plataane, küpresse, loorbereid jt (Hellström 1997).
    Pompeji linnas leidus üldse palju suuri köögivilja-, lille- ja viljapuuaedu, samuti viinamarjaistandusi. Pompeji varemed on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele modernsetele aedadele alates 19. sajandi lõpust, mil need välja kaevati. Arheoloogilised uurimused ja restaureerimine on viimase viiekümne aasta jooksul toonud kaasa uusi vaateid aedade rollile roomlaste elus.

    ROOMA VILLAD

    Rikkuse lisandumine põhjustas maavillade arengu, mis rajati mägedesse või mererannikule. Kujunes traditsiooniks, et iga Rooma linna vaba kodanik asutas endale väljaspool Rooma linna villa ehk puhkekodu ühes iluaiaga (vt Antiigileksikon I, lk 131, märksõna 'elamu'). Sellised villad omasid kas majanduslikku või meelelahutuslikku tähtsust. Termin villa tähendas seejuures midagi muud kui praeguses keelekasutuses suvila . Hiljem öeldi villa rustica , et talumajapidamist eristada linnavillast e villa urbana 'st; nimest hoolimata ei tähendanud see tavalist linnamaja või -suvilat, vaid peaaegu midagi sellist, mida me nimetaksime paleeks, härrastemajaks või luksusvillaks. Tõelist linnasuvilat, eeslinnas asuvat suvilat nimetati jälle villa suburbana' ks (Aiakunst... 1999).
    Keiser Nero ja Luculluse pargid. Rooma keisririigi ajal hakati ehitama järjest rohkem uhkeid villasid ja nende juurde aedu ja parke. Keiser Nero lasi peale suurt tulekahju Rooma linnas rajada suure pargi (ca 40 ha) 65. a. Suur tiik asus seal, kus praegu on Colosseumi varemed, ehitused parki laiali pillutatud, aasade ja puudesalude keskel. Seal oli ka nii mets- kui koduloomi. Loomad ja linnud olid tähtsad muidugi ka kulinaaria seisukohast . Luculluse villa juures Baiae’s olid suured kalatiigid nii mageda kui mereveega. Lucullus, nn rändav maaomanik, oli üldse üks esimesi roomlasi, kes hakkas rajama suuri iluaedu Roomas ja mujal, võttes eeskuju sellest, mida nägi oma rännakutel hellenistlikus Aleksandrias . Teised jõukad roomlased tema järel. Tekkis uus amet: topiarius, aednik , kes tegeles aedade kunstipärase kujundamisega. Rooma lähedal asutati lugematuid puukoole ja aiandeid, mis varustasid rikkaid linnakodanikke taimede ja lõikelilledega. Leidus isegi kasvuhooneid, mida ehitati õhukestest glimmer-plaatidest. Seal kasvatati talvel lilli ja isegi viinamarju. Linnas leidus ka katuseaedu, mida soojenduse abil aastaringselt õitsvatena hoiti (Hellström 1997).
    PLINIUS NOOREMA VILLAD. Plinius Noorem (23...79. a) oli üks Rooma oraatoritest. Tema panus aiakunsti ajalukku on temast järele jäänud nn "aiakirjad", mis annavad ülevaate Rooma kõrgklassi elust 1. sajandil ning sisaldavad paljusid näiteid Pliniuse enda aedadest. Need detailsed kirjeldused annavad edasi arhitektuuri vormilisust, varjuliste promenaadide ja merevaadete erilist väärtust, kirjeldab jahedaid portikusi romantiliste seinamaalingutega, mis sidusid hoonet aiaga, skulptuure, pügatud hekke, pukspuupartereid, topiaariume, vett ja grotte. Tal endal oli mitmeid villasid, kahte neist on ta oma kirjades lähemalt kirjeldanud. Üks oli Laurentiuse Villa - see asus Rooma lähedal mere kaldal , kuhu Plinius tihti peale tööpäeva lõppu ratsutas. Ka siinsel villal on aatrium ning sammaskäigust ümbritsetud aed. Selle kõrval söögituba, mille kolmest küljest avaneb vaade merele ja neljas külg on pööratud mägede ja metsade poole. Veel üks söögituba koos aiaga paikneb merest kaugemal. Aed on ümbritsetud puudereaga, mille servas pukspuu - ja rosmariinihekk. Seespool puuderida pergola viinamarjaväätidega. Aeda on istutatud ka mooruspuid ja viigipuid. Maja taga on suur köögiviljaaed, sellega on ühendatud pikk koridor jalutamiseks. Koridori akendest avaneb vaade merele. Koridor lõpeb aia tagumises nurgas , kus asub Pliniuse lemmikpaik - väike paviljon puhkuseks või rahulikuks töötoaks. Seal on ka ruum kus on võimalik talvel päikest võtta.
    Tundub, et villa ja selle aed vanas Roomas olid ette nähtud mõnusaks eluks kauni looduse keskel. Aed oli ette nähtud ka kehalisteks harjutusteks: seal oli soojendatud veega ujumisbassein - vaatega merele. Jalutusrajad aias olid samuti tähtsad: seal pidi saama paljajalu jalutada ja sõpradega vestelda ilma et tuul või kõrvetav päike liiga teeks.
    Teine Pliniuse villa - Villa Tusci -, mis asus Umbrias, Apenniinide jalamil, oli mõeldud rohkem suvilana. Maastik oli siin nagu amfiteater, mäenõlvad terrasseeritud viinamarjaistandusteks, vaade avatud tasandikule ja selle õitsvatele aasadele. Selle villa aed koosnes terrassidest. Keskmisel neist leidub mitmeid pukspuust pügatud loomakujusid ja muid vigureid, mida topiaariumideks (ingl topiary ) kutsutakse. Siin on ka palju vett purskkaevude, kanalite ja tiikide näol (Hellström 1997).
    Villades eristatakse sageli erinevaid osasid:
    • Villa urbana - üliku ilmaliku elu mugavused ühendatud maa veetlusega. Põhiliselt elamuruumid - söögitoad, magamistoad, raamatukogu, vanni- ja suplustoad, veinikelder, laoruumid, aiad. Tablinumi (söögitoa) ja aia vahel asus peristüül, ümbritsetuna kahest küljest teiste ruumidega; suuremais elamuis oli kaks aatriumi ja peristüüli. Leidus ka kahekorruselisi villasid. Villa urbana on pööratud õhtupäikese poole, ümbruskonna vaatlemiseks on seal vaatetorn. Viridarium - puudemüüriga ümbritsetud ala, seda kasutati õhtusteks lõbustusteks tulevalgel. Parteris kasvasid lilled, igihaljad põõsad ja puud, neid hakati hiljem geomeetriliselt pügama.
    • Villa rustica (Rooma maamajand) - hoonestikus oli oluline koht majapidamisruumidel: tööliste ruumid, tallid , kuurid, laoruumid, tiigid kaladele ja loomade jootmiseks.
    • Villa fruticosa - on välja kasvanud esialgsest puuviljaaiast. Seal olid juur- ja puuviljad , aiatööliste majakesed, jalutamisaed. Lisaks neile veel park. Teed ja alleed . Teed sillutatud, pöetud hekid, varikäigud, harva lilleparterid. Vaadete mitmekesistamiseks ehitati koopiaid maailma vaatamisväärsustest (väga rikkad suutsid seda endale lubada). Osa villa fruticosast oli kujundatud pargina. Seal peeti loomi (vaatamiseks, mitte jahtimiseks). Veel kuulus sinna viinamarjaaed (pergola-tüüpi). Pargi jalutamise osas palju skulptuure, mis oli sageli röövsaak vallutusretkedelt.
    • Villa suburbana (eeslinnavilla) - eeslinnas asuv linnasuvila, mitte nii luksuslik. Ehitamisel arvestati ümbritsevat maastikku ja loodust, kohandati sellega oskuslikult ruumide paigutus ja vundamendi konstruktsioonid (olenevalt maa-ala pinnamoest).

    Levinumad taimed: kannikesed, moonid , pojengid, nelgid, saialilled, rukkililled, lavendel , liiliad, nartsissid, kuldlakk, väga palju roosi - ja iiriseliike. Klassikaline rooma taim - akantus (karusõrg), ka karuohakad, igihali, küdoonia, pukspuud, küpress, loorberipuu , plaatanid.
    Hadrianuse villa (118-138 AD). Pliniuse villadest pole midagi säilinud peale kirjelduste, keiser Hadrianuse villast on aga varemed alles. Hadrian (76-138) oli Rooma keiser alates 117. a. Tema villat ümbritseb ca 300 ha suurune territoorium . Siia tulid 15.-16. sajandil renessansi kunstnikud , et õppida tundma antiigi ehituskunsti ja skulptuuri. Villat hakati ehitama 118. a AD Roomast 30 km idas asuva Tivoli lähedale. Hadrian oli suur kunstiarmastaja, kes imetles kreeka kultuuri. Tema villa kujutab endast pigem tervet linna paljude omavahel seotud ehituste ja aedadega. Seal laskis ta jäljendada reisidelt eriti meeldeäänud paiku (nt Ateena Stoa poikile't, Temple orgu, Rooma linna jne), nõnda asub Hadrianuse villas palju maailmakuulsaid objekte:
    • Stoa poikile - hiiglaslik , 232m pikk ja 97m lai sammaskäiguga piiratud õu, mille keskel suur bassein. Pärit Kreekast (kreeka k poikilos - kirju, mitmekesine , vahelduv). Nn filosoofide aed. Siin sammaskäikude all sai jalutada - vastavalt soovile kas varjus või päikese käes. Basseini ümbritsesid korrapäraselt istutatud puud ja peenrad, arvatavasti leidus siin ka hobuste võidusõidurada ( hipodroom ). Siin lähedal asus Hadriani paviljon - saarekesel keset ümmargust tiiki. Saar on ümbritsetud kõrgest müürist ja sammastest. Saarele viivad sillad , mida sai üles tõsta, kui keiser täielikku rahu soovis. Paviljonis oli paar tuba, raamatukogu ja söögituba. Keskel väike sammastega palistatud väljak, mille keskel purskkaev keset lillepeenraid.
    • Canopus - piklik väljak (185 x 18 m) pika basseiniga, mida ääristas marmorist sammastik. Pärineb Egiptusest, kus nimetati nõnda groti "baldahhiini" ning Canopus oli ka iidne Egiptuse linn. Basseini ääres seisid mitmeid kreeka skulptuuride koopiad . Basseini ühes otsas avar koobas - Serapeum, mille mõnusas jaheduses varjasid end egiptuse skulptuurid . Rajatis oli mõeldud suurteks vastuvõttudeks ja pidudeks.
    • Mereteater (Maratime teatre) - mõeldud eraldumiskohaks keisrile. Keskel asub kanaliga ümbritsetud saar. Vett leidub siin üldse kõikjal - nii voolavat-sulisevat kui suuri veepeegleid ja kanaleid . Rajatis tervikuna on ebasümmeetriline ning põhineb looduslikul reljeefil ja avanevatel vaadetel . Samuti valitseb siin tasakaal ehituste ja avatud väljakute vahel. Keskel suuremad ehitised, äärtes väiksemad. Keisri palees on mitmed terrassid ja paviljonid vaatega oru suunas, kuhu keiser laskis istutada puid ja ehitada kreeka templeid.
    • Rometta (väike Rooma linna mudel).

    Hadrianuse villa neli ajastule iseloomulikku omadust:
    • konstrueeritud piirkondade muutmine aedadega piirkondadeks;
    • arvukad portikused, peristüülid ja krüptoportikused, mis moodustasid varjatud koridore ja samal ajal ühendasid hooneid omavahel;
    • purskkaevude, basseinide, kanalite küllus - muutes vee tervikut moodustavaks faktoriks, kui mitte isegi arhitektuuri komponendiks;
    • oluline allikas nii mõistete kui materjalide osas hilisema maastikukujunduse jaoks.

    Ühiskondlikud linnaaiad. Rajati ühiskondlike hoonete ( teatrite jne) ümber olevatele väljakutele ja olid väga erineva suurusega. Keiser Nero ajal oli Rooma linn ümbritsetud roheliste villade vööndiga. Ka linna sisse asutati keisri käsul rahvaparke. Keiser Nero lossiaed oli kuulus oma toreduse poolest. Siin toimusid peod, kus kasutati roose girlandides, kimpudena. Õielehti puistati põrandale. Külaliste pead olid ehitud roosipärgadega ja peolistele piserdati roosivett. Nero tellis oma pidude tarvis laevatäied roose Egiptusest, makstes selle eest suurtes kogustes kulda. Roomlased armastasid ka teisi lilli, mis põhjustas Rooma esimeste lilleäride tekke. Lilli kasvatati ka kasvuhoonetes, mille seinad ja katus olid kaetud vilgukivist plaatidega. Uhked olid ka Rooma keisrite matusepaigad, mis idamaade eeskujul olid piiratud vaiksete ja varjuliste hiiemetsadega.
    Panus. Järgnevad mõisted ja materjalid assotsieeruvad sageli maastikuga seotud kujundusega, mis arenes klassikalise Rooma ajastu jooksul, kuigi seda leiab mõnikord ka juba varasematest kultuuridest:
    • võlv
    • betoon
    • tee, akvedukt ja teised insenerlahendused maastikus
    • võlvkäik
    • telg
    • ruumi piiramine
    • piiratud vaade

    Rooma muljed. Suurriiklik suhtumine, kaunistuselemendid kogu maailmast. Aiad nagu antiikkunsti muuseum. Genius loci. Ruumiline arhitektuur. Oluline oli rütm. Arhitektuur domineeris looduse üle.
    Rooma aiad:
    • arhitektuuri laiendus väljas;
    • aed sisehoovis;
    • Plinius Noorema detailsed kirjeldused arhitektuurilisest vormilisusest, erilise väärtuse asetamine varjulistele promenaadidele, merele ning maastikule vaadetele, jahedatele romantiliste seinamaalingutega portikustele (topia), mis seovad tervikuks hoone ning aia, väärtuslikud olid ka skulptuurid, pügatud hekid, pukspuuparterid, põõsastest pügatud kujud (topiaariumid), vesi ning grotid ;
    • Rooma kui parkide linn laienemas piki Tiberi jõge.

    6. BÜTSANTSI JA ISLAMI AIAD


    Kuigi Euroopa aia- ja miljöökunsti peetakse Kreeka hellenismi ja Rooma miljöökultuuri otseseks järglaseks, tuleneb teine ja võib-olla veel selgem mõju bütsantsi ja islami aiakunstist.

    BÜTSANTSI AIAD

    Bütsantsi kunst kujunes omanäoliseks juba 4.-5. sajandil toonase Ida-Rooma riigi aladel. Peale Rooma riigi langemist jäi Ida-Rooma e Bütsants (pealinnaks Konstantinoopol ) osaliselt Lääne-Rooma kultuuri edasikandjaks. Kuid aiakunst võttis siiski veidi teise suuna. Kuna puudusid silmapaistvad filosoofid ja kirjanikud , kes oleksid vaimuelu õilistanud, pöördus laiemate masside tähelepanu välisele ilule. Kuld , kalliskivid, hiilgus ja toredus oli määravaks, kultuuri mõte ja kunsti sisu jäi tagaplaanile.
    Bütsantsi aiakunstis avaldus ilmekalt priiskav joon. Kuninglikud lossid uppusid ülitoredatesse parkidesse ja aedadesse, kus leidus lõhnaveega purskkaeve ja koski ning värvilist ja häälitsevat vetemängu. Enamasti asus lossi ees keset aeda kuld - või hõbepuu kullatud lehtede, õite ja kuldsete mehaaniliste laululindudega. Puude ümber väänlesid läikivad maod, kelle suust voolas lõhnavett või veini.
    Aedadest oli kadunud antiikmaailmale iseloomulik intiimsus ja meeleolu. Pargid olid enamasti mõeldud jahipidamiseks. Bütsantsi aiakunst mitte ainult ei mõjutanud idamaade oma, vaid sai sealt ka ise kogu aeg mõjusid. Muuhulgas olid Bütsantsi valitsejate pargid ja loomaaiad idamaade algupäraga. Bütsantsi kaudu, just ristiretkede mõjul levisid need keskaja euroopa aiakunsti.

    ARAABIA JA HISPAANIA AIAD (LÄÄNE-AASIA)

    Araablased hakkasid 6. sajandil looma oma maailmariiki, mis hõlmas kogu Põhja-Aafrika. Paiknedes Väike-Aasia kiltmaal, oli Araabias teravalt kontinentaalne kliima. Palju oli kõrbe, maastik oli kuiv ja kaljudega, muld minimaalse viljakusega. Asulate õitseng sai võimalikuks vaid tänu kaubateedele ja niisutussüsteemidele. Araablaste esialgne religioon oli seotud mitme jumalaga , peajumalaks oli Äikesejumal, kelle üheks kahest võimurelvast oli kahe peaga kotkas. Aja möödudes ühendas prohvet Mohammed Pärsia kultuuri islamiga. Islami sümboliks oli koraal , tunnistati ainujumalat. Islami moto : elu on lühike ja naudi seda, kuni võid, kuid rahuldu lihtsuse ja karskusega. Araablaste kaks erinevat mõtteviisi - äärmuslikult religioosne ja väga praktiline - väljendusid ka aedades.
    Araablased võtsid aiakunsti saavutused paindlikult üle roomlastelt ja olid ainukeseks rahvaks, kes keskajal aiakunstist lugu pidas. Araablased olid oma võidukäikudel vaimustunud roomlaste asutatud varjurikastest vaiksetest aedadest, jahedusest ja veest. Sõjaretkedel Pärsiasse jm jätsid nad nende aiad alles. Juba enne roomlaste asumaade vallutamist olid araablased suured aiasõbrad - seda kinnitavad ka nende nn Pärsia vaibad, mille mustris on säilinud terved iluaiad.
    Araablaste kergete, painduvate joonte ja arabeskidega (=stiliseeritud taimornament) ehitised sobisid hästi ilupuudega. Majaaiad pöetud puude, hekkide, muru, lillede ja mosaiiksete teedega olid väga meeleolurikkad. Kui araablased vallutasid 7. saj alguses Hispaania, kujunes välja mauri (maurid on Hispaania araablaste järeltulijad) stiilis aed - kõrgete müüridega piiratud või siseõuena loodud varjuline ja privaatne aed, mis oli mõeldud vabas õhus aja veetmiseks, säilitades samal ajal majaga kokkukuuluva ruumi. Võib võrrelda roomlaste aatrium-elamuga, ehkki roomlaste aatriumaed kuulus orgaanilisemalt elulaadi juurde. Araablaste aiad olid rohkem oaasiaiad - aiad keset kõrbe, mida ümbritses kõrge müür ja läbisid kivide ja keraamiliste kividega vooderdatud kanalid. Ka mauri aiad Hispaanias, mille kõrgaeg oli 8.-10. sajand, koosnesid reeglina mitmetest väikestest õuedest, mida ühendas vesi. Aed oli kanalitega jaotatud tavaliselt neljaks osaks (nn chahar-bagh). Paljudes õuedes oli tsentraalseks kompositsiooni elemendiks sirge kanal keskse purskkaevuga, õue kaunistasid ka keraamiliste plaatidega sillutatud pinnad (maa, vahel ka seinad, sest kliima ei soosinud sageli elustaimestikku) või mudejar-stiilis ornamenteeritud akna- ja ukseavad, sammastega kaaristud või terved seinad. Küpressid plaatanid ja apelsinipuud istutati lisavarju saamiseks sageli ridadena seinte lähedusse, aromaatsed taimed paigutati pottides vee lähedusse õhku lõhnastama. Aias puudusid raidkujud, sest islam keelas inimese kujutamise. Peenrad asusid teedepinnast allpool. Kasutati ka rohkelt ronitaimi, pergolad olid tuntud nii idamaades kui antiikses Vahemere-ruumis. Hispaaniast, kus isegi suurte paleede aiad olid jaotatud vaiksemateks soppideks, levis nn paradiisiaia traditsioon ka Lõuna-Ameerikasse ning sealt edasi Californiasse, kus ta on tänapäevaks muutunud privaatseks siseaiaks koos peaaegu lahutamatu ujumisbasseiniga.
    Hispaanias on sellest ajast säilinud Alcázari aiad Sevillas ning Alhambra kompleks Granadas - kuningapalee, Generalife palee ja aiad ( Granada Emiraat 1246-1492), mis pärinevad mauride ajastust ehk Granada linna tõelisest õitseajast. Tõelist islami aiakunsti ei ole neis aedades järel just eriti palju, kuna need on renessansist alates saanud kogeda jätkuvaid muudatusi. Mõlema õuelahendus on võluv: sammastikest ümbritsetud purskkaevudega õueaiad, kesksete basseinide ja kanalitega, mis viitavad otsesele traditsioonile tagasi hellenistlikesse ja rooma peristüülaedadesse. Alcázari aed oli suletud tervik ja ka selle eri osad olid üksteisest eraldatud õuesugusteks elementideks. Alcázar arenes veelgi edasi renessansiajal, säilitades selgelt islamiusu tunnusjooned. Põhikompositsioon koosnes nii mauri- kui ka renessansiteemast.
    Alhambra ja Generalife olid rajatud alguses mauri kindlustena 9. saj. Paiknevad mägedes väljaspool Granadat (sõjaline eelpost, isoleeritud mauri kultuuri punkt). Piiratud müüridega, kindlustatud. 1492: Granada langes kristlastele ( Ferdinand ja Isabella), maurid aeti välja.
    Alhambra paikneb kiltmaa tipus ning seda on kutsutud "Punaseks linnaks" (al-hamra = punane kants) - peamiselt domineerivate oranžikas-punaste kivide tõttu, millest loss on ehitatud. Arhitektuur ja sisehoovid pärinevad 14. sajandist: Kompleksi kuuluvad mitmed väiksemad sisehoovid. Mirtide hoov ( Court of the Myrtles): pikk tasane peegeldav bassein, mirdihekid pärinevad hilisemast ajast, peale Hispaania vallutust 1492. Lõvide hoov (Court of the Lions): klassikaline chahar-bagh koos nelja aiaosaga, veekanalid, nikerdatud kips, alabastersambad, pronksist purskkaev (nimi Lõvide hoov tuletab meelde lõviskulptuure iidsest Pärsiast), lõvi sümboliseerib toretsevat võimu ja võitu. Patio de Daraxa: kuninglik tuba, rekonstrueeritud 16. saj.
    Generalife palee Granadas ehitati enne 1319. a mauri kuningate suveresidentsiks. See asub järskudel ja veega hästi varustatud mäenõlvadel, puutudes kokku Alhambraga, ning on asetatud ainuüksi maastiku nautimise pärast sarnaselt itaalia renessansiaegsetele hoonetele. Plaan ja läbilõige, mida praegu teatakse, põhinevad 1812 . a mõõtmistel, sinna on algsega võrreldes tehtud lisandusi. Alhambra poolt lähenedes: tsitadell sillaga üle eraldava kuristiku. Alhambrast kõrgem, jahedam, mööda mäenõlvu allapoole avaneb terrasside seeria . Kujunduses domineerib üldjoontes traditsiooniline sisehoov-aed, mis on paigutatud maapinnakontuure jälgides, väljaspool paleeaeda asuv maailm on avatud põhja- ja lääneküljelt.

    INDIA AIAD (IDA-AASIA)

    Ida-Aasias paiknevad mogulid hoolitsesid eelkõige kahe piirkonna eest: Agra / Delhi ja Kašmiiri org. Agra kliima on troopiline , loodusmaastik tasane. Kašmiiri org aga asub täielikult Himaalajates, seal esineb järske temperatuurimuudatusi
    Kui aedade geomeetria ise jäi traditsiooniliseks monotoonsuse seisukohalt, siis laiema maastiku kontseptsioon oli originaalne kui ka suureskaalaline. Agras asub Taj Mahal tasakaalus maa ja taeva vahel suure metafüüsilise maastiku keskmes, mis sisaldab ka paradiisiaeda. Vastupidiselt Taj Mahalile planeeris Shah Jahan endale ise mustast marmorist haua. Kašmiiris oli maastikupilt kontrastina maine, muundatud mogulite vee-naudingumaastikuks. Aiad asetati piiravate mägede nõlvadele, millelt voolasid alla ojad. Maapinna ebaregulaarsuse tõttu kaldusid aiad murdma standardset plaani, kasutades ära langevat vett ja vaadet üle oru.

    7. EUROOPA LÄBI KESKAJA


    Kronoloogia6
    5.-11. saj - varakeskaeg
    11. saj keskpaik ...15. saj - klassikaline keskaeg
    16.-17. saj - hiliskeskaeg
    12.-16. saj - gooti stiil
    14. saj - esimesed botaanikaaiad Itaalias
    Keskaja algust arvestatakse Euroopas u aastast 400. Tihti arvatakse, et antiikühiskonna ja -kultuuri hävitas Euroopas tormiline rahvaste rändamine. Ida-Rooma keisririigis jätkus see teatavasti edasi - bütsantsi kultuuri kujul. Mujal Euroopas, mis täitus aina barbaritega, ei olnud aga soodsaid eeldusi rikka pärandiga antiikkultuuri jätkumiseks, nagu see oli bütsantsi- ja islamimaades. Ometi oli üks institutsioon , mis suures osas tugines otse antiigi traditsioonile - see oli kristlik kirik . Kirikuhoonete eeskujuks olid antiigi basiilikad, jumalateenistuskohana sai kirik mõjutusi ka antiigi hauakultuurist. Üpris samasugune arhitektooniline seos antiigiga oli kloostritel. Antiigi gümnaasium, filosoofiakoolid ja kogunemiskohad kordusid kloostriarhitektuuris. Esimesed kloostrid olid basiilikad ja baptisteeriumid - basiilika on pikliku põhiplaaniga, sammaste või piilaritega, mis on samuti samba moodi elemendid, lööviline ehitis. Rooma ajal oli basiilika kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp, varakristlikul ajal kujunes see aga kirikuhooneks. Kuulsaim basiilika on Pisa kellatorn Itaalias. Baptisteerium on hoone, kus viiakse läbi ristimistalitusi, see oli algselt suplusbassein. Klooster oli aga isemajandav asutus, mille peahooneks oli siis kirik ja nagu öeldud, oli see tollal siis basiilikalaadne ehitis.
    Nende antiikehitistega orgaaniliselt liitunud aiast sai kloostrikompleksi tähtis ja orgaaniline osa. Barbaritel - nagu roomlased neid kutsusid - puudus aga arusaam aiakunsti esteetilistest väärtustest ning loomulikult ka arenenud aiahoolduse oskused ja tehnilised eeldused selleks. Rooma riigi langedes 476. a hävitatigi iluaiad, kuulsad ehitised ja pargid. Jäid ainult väikesed kloostriaiad. Inspireerituna paradiisiaedadest, arenes Euroopa keskaegsete aedade tundlik aistingulisus, need aiad olid tavaliselt piiratud , eemal taltsutamatu looduse metsikkusest.
    Tänu sellele, et kloostrid kujunesid oluliseks kultuuri kandjaks keskajal, on võimalik rääkida kloostriaedadest detailsemalt. Kloostrid olid nagu omaette linnad, mille müüride vahel pidi leiduma kõik eluks vajalik. Siin kasvatati köögivilja, viljapuid ja viinamarju, samuti ravimtaimi ja lilli kiriku kaunistamiseks pühade puhul. Kloostreid ja kirikuid ehitati tihti antiigiaegsete varemete kohale - kirikud olid peahooneks. Ka kloostriõue plaan oli antiigi arhitektuurist mõjutatud: sammaskäigust piiratud suletud nelinurkne siseõu, korrapärase range planeeringuga. Nn quadripartite - neljast osast koosnev aed - selle jagasid nelja ossa kaks ristuvat teed, õue keskel paiknes tihti kaev või bassein purskkaevuga. Siia istutati lilli ja puid, vahel kasutati ka matmispaigana. Kloostriõu oli mõeldud rahulikeks jalutuskäikudeks ja mediteerimiseks.
    Kloostrite elanikud - mungad - olid suured asjatundjad puu- ja köögiviljakasvatuses ning ravimtaimede kasutamises ning nad levitasid oma teadmisi ka ümbruskonna talupidajatele. Esimesed haiglad , kuhu tuldi abi otsima , asutati just kloostrite juurde. Paljud teadmised aianduse ja meditsiini kohta pärinesid antiikautorite käsikirjadest, kus näiteks kreeklased seda teemat üsna palju on käsitlenud. Kleerikud (vaimulik, preester lericus) võtsid antiikautoreid eeskujuks, sageli aga kopeerisid mõningaid lõike oma ladinakeelsete traktaatide kirjutamisel . Luuakse taimede nimestikke koos välimuse ja omaduste kirjeldustega ning sümboolika kohta. Taimede kasvatus ja meditsiin olid omavahel lahutamatult seotud, mõlemad omakorda filosoofiaga . 7. saj algul nimetab Sevilla piiskop Isidorus Hispalensis meditsiini teiseks filosoofiaks. Sama mehe poolt on kirja pandud teos "De natura rerum " - see on taimede kirjeldus ning aedade juht antiikautorite järgi. Teise filosoofia all peetakse silmas nimelt natuurfilosoofiat, millele toetusid meedikute teadmised kogu keskaja vältel. S.o teooria universumi ja inimese loomuse vahelistest seostest. Araabluse mõjul arenes see teooriaks neljast algelemendist (tuli, vesi, õhk ja maa) ning nendest tulenevatest loomustest. Vastavate elementide omadused siirdati raviainetele ja kasutati erinevate haiguste puhul.
    UMBERTO ECO " ROOSI NIMI", lk 71...72.
    William tänas ja ütles, et ta oli kohe saabudes märganud imeilusat aeda, kus ei kasva ilmselt mitte ainult söögi-, vaid ka ravimtaimi - niipalju kui lume alt paistis.
    "Kevadel või suvel, kui iga taim on ehitud isemoodi õitega, kiidab see aed Loojat palju uhkemini," vastas Severinus nagu vabandava moega. "Aga ka praegu tunneb teadja silm nende kuivade kõrte järgi ära, mis taimed siin kasvavad, ning veendub, et see aed on rikkam kui ükskõik milline herbaarium ja värvirikkam kui kõige kaunimad miniatuurid. Pealegi on kasulikke taimi, mis kasvavad ka talvel, mõned ma istutan aga pottidesse ja hoian neid laboratooriumis. Jänesekapsa juurtega näiteks saab ravida katarre, salvei juurte keedusest saab teha plaastreid nahahaiguste puhul, suur takjas ravib ekseemi, ussitatra hakitud ja peeneks hõõrutud risoomid on kasulikud kõhulahtisuse ja naistehaiguste korral, pipar soodustab seedimist, paiseleht aitab köha korral; meil leidub ka emajuurt seedetegevuse elavdamiseks, lagritsat ja kadakaid, millest me teeme kadakatõmmist; leedripuu koore keedus on hea maksarohi, seebilille juuri tuleb hõõruda külmas vees, see aitab põletike vastu; me kasvatame ka palderjani , mille omadused on teile ilmselt tuttavad."
    "Erinevad taimed vajavad erinevaid klimaatilisi tingimusi. Kuidas teil õnnestub neid kõiki siin kasvatada?"
    "Ühest küljest ma pean tänama Issandat, kes on paigutanud meie aia mäeharjale, nõnda et lõunasse mere poole jäävaid peenraid mõjutavad soojad tuuled, põhja poolt aga varjab meid teine kõrgem metsaga kaetud mäenõlv, mille palsamirikas õhk toob meile kasu. Peale selle võlgnen ma tänu igasugustele kunstidele, mida ma vääritu olen tallele pannud oma õpetajate juhatustest. Mõningad taimed kasvavad ka ebasoodsas kliimas, kui pinnas vastavalt ette valmistada, neid õigesti väetada ja hooldada ."
    9. sajandist on säilinud Sankt Galleni kloostri plaan praeguselt Šveitsi alalt, kus võib näha kloostriaedadele iseloomulikku jaotust (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 49).
    Abt Gozbert’i kloostri ideaalplaan 820. a. - St. Gallen , Šveits:
    Keskel paikneb suur kirik, selle kõrval kloostriõu sammaskäigu ja kaevuga. Selle all munkade söögisaal.
    Ülal vasakul, peasissekäigu juures külalistemaja, kool, abti eluruumid (aiaga). All vasakul majandushooned. Ülal paremal arsti maja, ravimtaimede aed 16 peenraga, selle all haigla . Siis kabel , noviitside toad. Nii haiglal kui noviitside elamul on siseõu. Edasi surnuaed, kus kasvatati ka viljapuid, palju erinevaid sorte . Selle all aedniku maja ja köögiviljaaed. Kõige all linnumajad ja linnuvahi-maja. Väljaspool kloostrimüüre veel põllud ja muud istandused (Hellström 1997).
    Selline põhiplaan kestis kuni renessansini, mil õukondade juurde tekkisid vastavalt kujundatud aiad ja pargid. Mõisate juures võis vana planeeringuga aedu esineda veel 18. saj algul. Et müürisisene aed ei suutnud toita kogu kloostrit, paiknesid põhilised puuvilja- ja viinamarjaistandused väljaspool kloostrimüüre.
    Väljaspool kloostrimüüre asusid põllud ja muud istandused. Üldiselt aga linnades ja losside ümber iluaedu peaaegu ei eksisteerinud.
    Religioosne sümboolika. Et keskaja aiad olid suurte sensuaalsete naudingute allikaks, andsid nad ka tunnistust taevastest rõõmudest läbi religioossete sümbolite ja kujunduse. Nt Dante "Jumalikus komöödias" oli aed kui omaette mikrokosmos, kuhu jumal elama asus ja see aed oli seetõttu palju jumalikum paik kui tavainimese argimaailm väljaspool seda aeda. Varasemast on teada, et keskaegsetel maalidel on igal detailil oma sümboolne tähendus. Taimed, lilled, mis seal esinevad, ei ole kunagi lihtsalt dekoratiivne taust, vaid neil on oma tähendus, sümboliseerimas kudseid ideid ja episoode pühast ajaloost. Mitmed lilled olid seotud neitsi Maarjaga: valge liilia, mis sümboliseeris neitsilikkust, roos - ilu, kannike - alandlikkust. Neitsi Maarja austamiseks rajati erilisi aedu, kuhu istutati kõik taimed mis kuidagi temaga seotud olid. Neitsi Maarjat kujutati tihti piltidel istumas piiblis kirjeldatud ”paradiisiaias” ümbritsetuna oma lilledest. Aia ümber on kõrge müür, mis sümboliseerib vooruslikkust, ja samas muudab paradiisi tavalisele patusele inimesele kättesaamatuks. See oli kui jumalik täiuslikkus, igavene ja erinev argielust. Läbi taimede, aastaaegade jt füüsiliste elementide leiti juurdepääs igavesele. Kunsti kaudu saavutati meditatsioon inimese ja taevaliku vahel, teisendades reaalsed asjad sümbolistlikeks.
    Rootsis: Püha Birgitta rajas Vadstena kloostri juurde nii lilleaia, kui ka ”rohuaia”, kus puude all oli lilleaas. Nii Vadstenas kui tsistertslaste kloostris Alvastras on tänapäeval püütud rekonstrueerida kunagised kloostriaiad (Hellström 1997).
    Lossiaiad. Vähehaaval aiakunsti ala laienes ja kloostrite kõrvale tõusis muid aiakunstikeskusi. Tähtsamad olid sel ajal maapealsete võimumeeste paleed ja lossid, samuti linnad. Keskaeg oli rahutu aeg ja inimestel oli tihti põhjust kindlustesse varjuda. Kuna aedadele seal ruumi polnud, asusid need enamasti väljaspool kindlusemüüre, seespool lossimüüre asus tavaliselt vaid ürdiaed. Kindluslossid olid gooti rüütlielu varjupaigad, millega seostus lähedaselt ka aed puhkuse ja vaba aja veetmise ihaldatud miljööna (locus amoenus). Puisaiad, kus mängiti ja pidutseti, ning turniiriväljakud asusid valdavalt väljaspool müüre. Linnuse- ja lossiaiad saavutavad oma kõrgaja alles hiliskesk- ja renessansiajal, samuti ilmuvad kujutavasse kunsti ilmalikud aiastseenid.
    Linnakodanike aiad. Need asusid põhiliselt väljaspool müüre, moodustades tihti linna ümber aedvilja - ja kapsamaade ringi. Elamute ümber kasvatati viinamarju ja viigipuid. Kuna linnas oli väga kitsas, siis olid ka aiad väikesed. Linna kasvu ja rikastumisega luuakse ka linnaäärseid lustaedu pidude ja kooskäimise kohtadena. Eelkõige on nad siiski looduskaunid kohad ilma erilise kujunduseta - puudesalu, viljapuu, kaevu , mõne roosipõõsa vmt üksiku elemendiga. Puisniidud , mida märgiti ladinakeelse mõistega "Pratum commune ", said nii pidulikeks vastuvõttudeks kui sõjaväeüksuste, eeskätt vibuküttide väljaõppe paigaks. Keskaegsed pargid lillede rohkusega üldiselt ei hiilanud. Põhiline osa oli siiski puu- ja köögiviljadel ning pöetavatel taimedel. Aedade kujundamisel oli väga oluline osa ka kiriklikel pühadel.
    Tüüpilised keskaja aiad - ka gooti aiad - neist on hästi palju kirjalikke andmeid ja mingil määral ka nendega seostuvaid miniatuure. Aed oli keskajal intensiivselt kasutatav ruum. Lillepeenrad paiknevad sissekäigutee juures, nende taga on murupind purskkaevu ja paviljonidega. Teised peenrad ravimtaimedega on grupeeritud koos elementidega, mis pärinevad antiikajast: labürindi ja supluspaviljoniga. Teised piirkonnad sisaldavad viljapuuaeda, köögiviljaaeda, viridariumi ja kalatiiki.
    Tüüpilise keskaja aia ümber olid piirded (võrepiirded, vahel lihtsalt siidnöör), sageli kasvatati võreaedadel roniroose. Roosid olid keskajal kõige armastatumad lilled. Oluliseks osaks aiast oli purskkaev koos basseiniga. Vesi sümboliseeris keskajal puhtust, siledate veepindadega saavutati peegeldusefekte aias. Aias olid tavaliselt liivatatud teed, neid hoiti hästi korras. Väga tavalised olid lehtlad, võrestikel kasvatati vääntaimi (tavaliselt punast ja valget värvi koos). Oluline osa aias oli labürint, põhjused - aias oli ruumikitsikus, kuid taheti aeda huvitavamaks muuta, luua juurde jalutusruume. Labürintide kujud olid väga erinevad. Uhkelt kaunistatud purskkaevud aias on pärit Araabiamaadest. Ristirüütlid puutusid oma retkedel kokku Araabiamaade ristikäikude ja teiste elementidega ning tõid sealseid ideid moonutatult Euroopasse. Kaasa toodi peale aiakujunduslike võtete (ristikäigud, metallist kunstpuud) ka taimi.
    Keskaegsest ilukirjandusest tuleb tähtsamana mainida nn Roosiromaani, Roman de la Rose ( Guillaume de Lorris), allegoorilist poeemi, mis sündis 1230.-1270. aastate paiku. Selles kirjeldatakse paljusid aedu, mis andsid pildi euroopa aiakujunduse ideaalist keskajal. Raamat kirjeldab ühe noormehe unenägu imeilusast aiast, kus teda tabab Amori nool ja ta armub jäägitult ühte roosinuppu. Roosinupp sümboliseerib loomulikult noort tütarlast.
    Aed ise on nelinurkne, kõrgete müüride taga. Palju eksootilisi puid: granaatõun, kreeka pähkel, mandel, virsik, aga ka tavalisemad viljapuud, isegi pihlakad ja pooppuud. Veel ka metsapuid - tamm, pöök, jalakas , vaher , mänd, aga ka küpress, loorber ja oliivipuu . Siin on loomi - hirvi, oravaid , küülikuid, ja linde. Selgeid allikaid , kus pole ei vetikaid ega konni . Pehme roheline muru. Ja lõputult palju õitsevaid ja lõhnavaid lilli. Aias veedavad mõnusasti aega kaunid noored naised ja mehed. Musitseerivad, laulavad , tantsivad, mängivad. Poeedi kirjeldused pole just väga konkreetsed, aga raamatu illustratsioonide abil saab keskaegsest aiakunstist üsna hea pildi (Hellström 1997).
    Esimese teoreetilise aiakirjelduse kirjutas aastal 1260 Albertus Magnus , kes oli munk , kuid kellest sai aja jooksul üks keskaja suuri õpetlasi. Albertus Magnuse ideaalaed: aias olgu kolm osakonda : 1) Puude-aed varju jaoks (viridarium) - seda eesmärki täitsid ka jahipargid losside juures; seal peeti roomlaste ajal suuri pidusid, turniire, mänge. Siia alla käisid ka viljapuud ja lehtpuud ; 2) Lilleaas puhkamiseks - prato - paik suhtlemiseks, laulmiseks, mängimiseks. Keskel veeallikas. 3) Ürdiaed värvide ja lõhna pärast - väikseim osa aiast (Hellström 1997).
    Aia plaanilahendus oli tollal tavaliselt kas ruut või lühikeste külgedega ristkülik. See kehtis kõigi aiaosade kohta. Aias oli keskne koht aasal , mis oligi tegelik aias viibimise koht, selle ääres paiknesid puistu ja ürdiaed. Väike suletud aed - nn "herber" - joonistatud Albertus Magnuse kirjelduse järgi. Sõna "herber" kasutati keskajal sageli iga väikese suletud lilleaia kohta. Muruga kaetud osa sisaldab ornamentaalseid lilli ja ürte, lillepeenardega aiaosa aga peamiselt ravimtaimi. Siin on hästi näha ka seda, kuidas on kasutatud nn kolmnurga-meetodit aia loomisel: tagumine aiaosa on konstrueeritud suhetes 3:4:5 (6,4:8,5:10,6 m).
    Veel keskaja aedadest... Lilleaas oli oma olemuselt üksnes õitsva loodusliku niidu aiaga piiratud osa. Üsna tihti esines keskse elemendina kivist laud, mille plaat oli ümmargune või kuusnurkne. Enamasti oli lilleaas ümbritsetud puutara või madala müüriga. Selle müüriga liitus tihti nn mättapeenar või murupink, müürist eenduv müüritud iste, mille peal kasvas rohukamar . Neid mättaid pügati pidevalt ja uuendati. Ürdiaeda peeti omal ajal aiakunsti seisukohalt väheväärtuslikuks. See asus kõrvalisemas kohas ja sellel polnud peale tarbimisväärtuse mingit rolli. Hiljem see seisukoht muutus ja iseenesest oli just see osa keskaegses aias seemneks, millest renessansi kujundatud aed kasvama hakkas. Ürdiaed ja kõrghaljastusega aiaosa on need keskaja aia osad, mis renessansi aiakunstis elama jäid ning moodustasid seal regulaarse arhitektuurilise terviku.
    Botaanikaaiad. Keskaja lõpus (ca 14. saj) hakkasid tekkima botaanikaaiad. Suuremates linnades arendasid aiakunsti peamiselt jõukad, botaaniliste huvidega kodanikud, tihti õpetlased, kaupmehed ja arstid. Üldise, renessansiajastule omase huvi tekkimine teadmiste ja võõramaiste asjade vastu tingis nii ülikoolide loomise kui botaanikaaedade rajamise nende juurde. See õhutas veelgi taimede kogumist ja tundmaõppimist. Väärtuslikke taimi demonstreeriti algselt eraldi peenardena, hiljem hakati rõhku panema ka kunstipärasele kujundamisele. 14. saj algusest saati rajatakse botaanikaaedu - Orto Botanico - 1330 Salerno, 1333 Veneetsia , 1350 Praha , 1525 Erfurt, 1530 Marburg, 1545 Padua, 1547 Pisa, 1577 Leiden, 1580 Leipzig, 1597 Heidelberg , ka Strassbourgis, Pariisis, 1632 Oxfordis. Paljudele on saanud eeskujuks Padova botaanikaaed - botaanikaaedadele hilisemalgi ajal tüüpiline sümmeetriline neljaosaline jaotus koos selgelt eralduva rõhutatud keskosaga.
    Ülikoolid. See arvatavasti kõige olulisem institutsioon arenes välja just keskajal - 1100. a Bologna's, 1150. a Pariisis, 1229. a Cambridge'is, 1243. a Salamanca's. Kolledžite rajamisega Oxfordis ja Cambridge'is kasutasid keskaegsed kujundajad inspiratsiooni kloostriaedade (nn garth) suletusest, et luua sisehoovide kujundus, mis on eelkäijateks kaasaegsetele akadeemilistele nelinurksetele õuedele.

    8. VARARENESSANSS ITAALIAS 14. SAJANDIL


    14. sajandi alguses algab Itaalia kultuuris humanismi ja varaste renessansiilmingute ajastu, mis paratamatult viib tegeliku renessansini järgmisel sajandil. Kujukalt ilmneb see kirjanduses, näiteks Petrarca ja Boccaccio loomingus, kuid uusi arengujooni on näha ka maalikunstis ja arhitektuuris. Aiakunstis ilmneb see eelkõige selles, et Itaalia positsioon juhtiva aiakunstimaana tugevneb endise ajaga võrreldes ning Firenze areneb tõeliseks aiakunsti keskuseks. Firenze kroonikakirjutaja Giovanni Villani on 14. saj algul kirjutanud kodulinna ja selle ümbruse kroonika Storia Florentina, milles ta kirjeldab linna ja seda ümbritsevaid künkaid - miljöötervikut, millele oleks tol ajal olnud mujalt Euroopast raske võrdset leida. Seda miljöökirjeldust täiendavad paljud Giovanni Boccaccio Dekameroni (1358) novellid ja eriti just see raamjutustus , mille järgi rühm aadlinoorukeid põgenes Firenzest katku pärast linna lähedal asunud maamõisa. " Dekameron " koosneb teatavasti paljudest lugudest, mida noored üksteisele jutustavad. Ühte lossiparki on eriti põhjalikult kirjeldatud.
    Loe: BOCCACCIO, lk 151-154 (Kolmas päev).
    Boccaccio kui ka Villani aiakirjeldused tõendavad, et aia stiililine külg rikastub, detailirikkus areneb ja lisandub nii purskkaevude kui ka pergolate kasutus, kuid keskaegsed tunnusjooned säilivad. Siit aga pole enam palju maad renessansini.

    9. RENESSANSS ITAALIAS 15.-16. SAJANDIL


    RENESSANSS (pr k renaissance, it k rinàscimento, ld. k renascere) üldiselt
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #1 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #2 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #3 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #4 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #5 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #6 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #7 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #8 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #9 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #10 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #11 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #12 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #14 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #15 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #16 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #17 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #18 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #19 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #20 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #21 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #22 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #23 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #24 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #25 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #26 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #27 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #28 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #29 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #30 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #31 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #32 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #33 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #34 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #35 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #36 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #37 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #38 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #39 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #40 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #41 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #42 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #43 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #44 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #45 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #46 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #47 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #48 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #49 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #50 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #51 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #52 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #53 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #54 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #55 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #56 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #57 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #58 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #59 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #60 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #61 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #62 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #63 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #64 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #65 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #66 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #67 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #68 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #69 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #70 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #71 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #72 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #73 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #74 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #75 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #76 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #77 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #78 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #79 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #80 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #81 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #82 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #83 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #84 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #85 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #86 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #87 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #88 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #89 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #90 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #91 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #92 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #93 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #94 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #95 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #96 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #97 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #98 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #99 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #100 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #101 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #102 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #103 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #104 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #105 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #106 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #107 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #108 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #109 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #110 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #111 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #112 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #113 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #114 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #115 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #116 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #117 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #118 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #119 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #120 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #121 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #122 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #123 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #124 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #125 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #126 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #127 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #128 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #129 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #130 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #131 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #132 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #133 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #134 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #135 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #136 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #137 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #138 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #139 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #140 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #141 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #142 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #143 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #144 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #145 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #146 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #147 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #148 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #149 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #150 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #151 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #152 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #153 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #154 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #155 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #156 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #157 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #158 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #159 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #160 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #161 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #162 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #163 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #164 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #165 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #166 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #167 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #168 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #169 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #170 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #171 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #172 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #173 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #174 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #175 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #176 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #177 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #178 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #179 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #180
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 180 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-02-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 30 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor vikiskunn Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Mõisted

    crafts, allikmaterjalina, kaasaegne maastikuarhitektuur, taimestik maal, looduskaugeks, menhir, dolmen, sisemine u, planeeringud, paigaga, asetuse, aadlike haudasid, teebas, aadlite haudasid, inimfiguur, babüloonia, üheks tsikuraadiks, erinevatelt uurijatelt, ajalooürikuist, aia suurus, mäeharjad, talved, a võib, varjutatud oliivi, okstel haljastel, viinapuu, peristüülõuedesse, antiigileksikon i, a ad, filosoofe, aiad antiik, sellise aatrium, peristüülaedadest, pompeji, linna plaan, restaureerimine, laurentiuse villa, aeda, maja taga, villa urbana, elamuruumid, villa urbana, viridarium, villa fruticosa, stoa poikile, paviljon, canopus, rajatis tervikuna, keisri palees, paiknedes väike, aiasõbrad, oaasiaiad, mudejar, õuelahendus, klassikaline chahar, baptisteerium, barbaritel, quadripartite, kloostrite elanikud, üsna palju, linnuvahi, varasemast, aia ümber, aed ise, rajatakse botaanikaaedu, paljudele, lossiparki, topograafia, kunstikeskuseks, nähtav maailm, maadeavastamisteni, eelkõige kirikutes, arhitektuuriga seoses, varasemast, palazzo, villa barbaro, aia kujunduses, antiigist, lille, ilu, renessansiajast, kaugelt vaadates, villa lante, huvipakkuv, manerism, barokk, k barocco, ehitamisel, tähelepanuväärsed, gamberaia, grotto, oranžerii, asub p, isola bellat, itaalia barokkmaalijatest, jacques, linna kehamisse, linna kuju, kaks l, kaunistatud ruumil, väljakud barokiajastul, champs, roht, prantsusmaa ajaloos, a 23, kanaliteema, geomeetrilised kujundid, vaux, peasissekäik, parteraed, suuremad bosketid, kaugemad bosketid, lossi ees, põhimotiiviks, versailles, marly, aia, loodusele, nn knot, suletud knot, hampton courtis, eesosas, saj lõpuosas, üleminekuaeg, hollandi aiad, populaarseim jalakas, hollandi aiad, parterid, külgedelt, kuningapurskkaevudeni, kõrvalaiakesed, heemstede park, renessansis, stiililiselt, sanssouci potsdamis, aeda, veitshöchheim, kujunduselemendid, veeparter, veeparteri taga, renessanss, sajandi renessanssaiad, lossiaial kopenhagenis, vallikraav, keskteljel, 1514, vaux, 1760, villa rustica, eesti mõisa, aia, lammutamisega, tööjõudu, õuna, kisklaud, õuna, õuna, ümberkorraldustöid, suurem maa, moesolev barokk, algusesse, maiste andmetel, ilupuud, peakanali kasutamisest, filosoofia võib, aasia aedu, hiina filosoofiat, vanas hiinas, taoismis, konfutsiuse arvates, yin, hiinlastel, stseenid, aedade kujundust, a oktoobris, sakraal, hiina arhitektuur, katusevorm, stiili iseloomustades, efektidest, hiina aed, geomantia kohaselt, yin, sellised aiad, pikka aega, shanshui, horisontaalsed, chü, mediteerimis, tüüpiline sild, hiina aed, saj kesk, šinto, samal põhimõttel, zen, zen, zen, kividel, zenil, võiks tõlkida, tarkused, järgida täht, sakuteiki järgi, shelho, hõbedane paviljon, teemaja, käepidemeta tassid, muistset sümbolit, aia suurus, jaapani aiad, selliseks duplitseerimiseks, jaapani aedu, tsuki, vastavalt zen, zen, kivid aias, põõsastes, kuivaed, kokedera, poussin, hiina aedadel, võiks öelda, palju parem, rousham, aeda, kõrgemalt, aasad, iii inglise, ehitised parkides, ehitisi, ümbritsetud roosidest, langustega, elupaigana, selgepiiriliselt, sakslastel, sopiline, saare keskel, põhiideeks, pargikujunduse kaudu, erinevad fabriques, kuninganna marie, soine maa, vesiehituste, hagaparkeni kompositsioon, forsmark, frederiksbergi aiad, iseloomulikuks omaduseks, keila, informatsioonist, suuremõisa, 1818, istandus, pargis, neorenessanss, liivakivist kaljuseinas, fookuses, uusklassitsism, aedadeks, stiili nimetus, arv metsamaa, paralleelselt aedniku, cottage garden, cottage, cottage garden, tavalised, wild garden, formal garden, maastikuparki, topiary, koos sõpradest, unistuste elamu, interjöör, tellijateks idealistlik, hekid, aiandusele, teoorias, oluline variaabel, piiratud aiaosad, päikeseloojanguaed punaste, arhitektoonilist, sellisena, ühtsusetaotlus, tähtsam nimi, ilu, vita sackville, sarnaseid näiteid, gärtner, loomaaia, aastail 1840, champs, haussmanniga, barillet, inglismaalt, kunstobjektide, vaatekünka vms, buttes, kindlustused, keskseks objektiks, planeerimine, pargi hooldus, stadtpark hamburgis, paigutatud muruplats, omaseid jooni, 100 puuliiki, elanike puhkuse, kordab linnageomeetriat, kogu kujundikeel, villette, kirdeosas maa, tschumi kujundus, erinev pinnakate, workshop, raua punane, põhjaserv, modernismiajastule, 1910, erinevates maades, põhifunktsioone, materjalidest, modernismiks, lühend momo, movement, momo, enimtuntud, maastikuarhitektuuris, rõhutatud, majast ülalpool, vabaõhu, krunt, mosaiikpõrand, lihtsustati, maastik, alumine osa, reservaat kultuuri, muuseumid jne, metsasel krundil, margareta, caneel, planeerimine, sajandi mõistest, sajandi kestel, modernismiajastu aiad, bülow, postmodernismi taga, sealt alates, maastikuarhitektuurist, killustikus, kujunduselemendid aias, hekid, geomeetrilised aiad, maastikku sulandades, naerumi aiamaa

    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    6
    docx
    Maastikuarhitektuuri ajalugu
    13
    doc
    TERMINID MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST
    5
    docx
    Maastikuarhitektuuri ajalugu I
    8
    docx
    MAASTIKUARHITEKTUUR
    32
    doc
    Arhitektuuri ajalugu konspekt 2017 eksamiks
    13
    pdf
    KUNSTIKULTUURI AJALUGU
    93
    doc
    Kunsti ajalugu
    27
    doc
    Kunstikultuuri ajalugu



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun