Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 (0)

Arhitektuur - Maastikuarhitektuuri ajalugu
3 KEHV
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis on maastikuarhitektuuri ajalugu?
  • Mis neil on ühist?
  • Milliseid teadmisi ja õppetunde nad meie jaoks hõlmavad?
  • Kuidas on "suurteosed" määratletud?
  • Miks on see suurteos?
  • Mida räägib see teos tema rajajate ja kasutajate kohta?
  • Kuidas see teos võiks erineda erinevates keskkondades?
  • Keskkond seda mõjutas?
  • Kuidas see ise keskkonda mõjutas?
  • Kuidas varustada üha kasvavaid linnasid veega?
  • Mis on kunst ja mis on loodus?
Maastikuarhitektuuri ajalugu 1
2010. a

LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST

2010

Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja –hoolduse üliõpilastele
Koostanud Kadi Karro
AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS . Esimesed maastikud , nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus.
VANA- KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik- Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad , linnakodanike aiad.
RENESSANSS : Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.-16. saj. Manerism ja barokk Itaalias 16.-18. saj. Linnaruum Itaalias: piazzad keskajast barokini.
BAROKK : Barokk Prantsusmaal 17. saj. Prantsusmaa naabermaad 16.-18. saj: regulaarstiil Inglismaal, Hispaanias, Austrias , Saksamaal, Madalmaades, Venemaal, Rootsis, Taanis .
EESTI VANEMAD MÕISAAIAD JA -PARGID. Kuni 18. sajandi keskpaigani.
HIINA JA JAAPANI AIAKUNST : filosoofia, kompositsioon , materjalid
KLASSITSISM JA INGLISE MAASTIKUSTIIL: Varased Inglise avalikud pargid (lihtsustatud barokk ja üleminek looduslikule stiilile ). Kaasaegse maastiku arenemine 18. saj. Inglise maastikuaiad, filosoofia. Maastikupark Prantsusmaal, Saksamaal, Põhjamaades, Eestis.
EKLEKTIKA JA UUSKLASSITSISM : nn. aednikustiil ja selle vastandid: Arts & Crafts-liikumine Inglismaal, Lutyens & Jekyll , rahvusromantika. Eklektilised aiad USAs
LINNAPARGID. Linnapargid 1800 kuni tänapäevani, Euroopas ja USAs - Olmsted .
MODERNISM MAASTIKUARHITEKTUURIS: Funktsionalism ja modernism Saksamaa, Põhjamaad; Prantsusmaa; Gaudi & Barcelona.

SISSEJUHATUS

Põhiline osa käesolevast loengukursusest on pühendatud maastikuarhitektuuri üldajaloole, selle peamiste moevoolude ja põhisuundade vaatlusele. Allikmaterjalina on kasutatud algselt Kristiina Hellströmi poolt koostatud maastikuarhitektuuriajaloo konspekti (1997), lisaks on hulgaliselt infot saadud internetist, erialaartiklitest ning trükis ilmunud raamatutest ( loetelu esitatud iga loengupeatüki järel). Väga oluliseks kirjandusteoseks pean M.-L. Gotheini "History of Garden Design"" (1st ed. 1913 saksa k., 1928 ingl. k), mille on 2000. aastal kaasajastanud ©Tom Turner ning mis on kättesaadav ka internetis:
http://www.gardenvisit.com/got/index.ht m
Eesti keeles on ilmunud veel kaks ülevaatlikku vihikut: Aiakunst läbi aegade I osa (1999) ning II osa (2004), mis sobivad suurepäraselt sissejuhatuseks ja esimesteks käsiraamatuteks maastikuarhitektuuri ajaloo kursusele. 2006. a ilmus eestikeelne tõlge Penelope Hobhouse’ i raamatust „ Aianduse ajalugu“ (Tallinn: Varrak ).
Kursuse jooksul käsitletakse teemasid antiikajast, keskajast, renessanss- ja barokkaedadest-parkidest, Hiina ja Jaapani aiastiilidest, inglise maastikupargist, tulevad ka käsitlused eklektikast ja uusklassitsismist, linnaparkidest eelmisel-üleeelmisel sajandil ning pisut funktsionalismist ja modernismist . Vahele mahub veel tükike vanemat Eesti maastikuarhitektuuri ajalugu, niipalju kui seda valdkonda siin uuritud on.

MÕISTED

Mis on maastikuarhitektuuri ajalugu?
Minevikus valminud maastikuarhitektuuriliste teoste uurimine (näited):
  • Mis neil on ühist?
  • Kuidas nad üksteisest erinevad ja kuidas erinevad tänapäeva maastikuarhitektuurilistest teostest?
  • Milliseid teadmisi ja õppetunde nad meie jaoks hõlmavad?

Tänapäeva maastikuarhitektuur on kujunduseriala, mis pühendub väliskeskkonna kujundamisele (välisruumi vormimisele). Seda kõike on ka varem tehtud:
  • struktuuride rajamine (teed, hooned jne),
  • taimekoosluste rajamine ( elupaigaks ka loomadele),
  • maapinna modelleerimine (nn earthworks),
  • alade ja paikade kujundamine inimeste ja meelelahutuse jaoks,
  • skaalade varieerumine alates väikeaedadest kuni suurte maakasutusplaanideni.

Kaasaegne maastikuarhitektuur on end üles ehitanud muistsetele kujundustraditsioonidele: arhitektuuriline kujundus, aiakujundus , linnakujundus jne.
Kaasaegne maastikuarhitektuur (tänapäevase erialana) pärineb alles 19. sajandi keskelt:
  • termini võttis kasutusele Frederick Law Olmsted, kes kujundas Central Park'i New Yorgis ;
  • eriala hõlmas töid, mis loodi erinevate inimeste poolt: arhitektid , aednikud, planeerijad, taimekasvatajad jne;
  • see on kujunduseriala: mõeldakse esteetikale/ilule, mugavusele, vormile.

Käesolev kursus EMÜs
  • ei hõlma kõiki eelpoolnimetatud valdkondi;
  • vaatleb mõningaid ajaloolisi näiteid maastikuarhitektuuris ajastute kontekstis, mis neid tekitas: erinevad kultuurid;
  • vaatleb mõningaid kujundajaid;
  • vaatleb mõningaid jõulisemalt avaldunud kujundus- ja planeerimistraditsioone;
  • keskendub kolme tüüpi maastikule:

  • aiad
  • pargid
  • ühiskonnad (st linnakultuur jms).
    Jäta meelde:
    • maastikuarhitektuur on vormitud keskkonna ja kultuuri poolt sotsiaalses ja poliitilises kontekstis;
    • maastikuarhitektuur esindab iseäralikke kultuure ajaloos (nn artefakte);
    • maastikuarhitektuuri ajaloo uurimiseks on maailmas välja töötatud meetodeid : omapärased allikad, uurimisküsimused, informatsioonid.

    Maastikuarhitektuuri ajalugu:
    hõlmab peamiste lähtepunktidena:
    • füüsilist paika: aed, park, ühiskond,
    • isikuid (maastikukujundaja, patroon , võimukas ametnik jne),
    • liikumist, kujundustraditsioone, koolkondi või stiile;

    rajab "fakte" (deskriptiivseid, objektiivseid):
    • mis kunagi oli, milline see välja nägi,
    • kus see oli - keskkondlikud kontekstimuutused (nt viljakast orust kuni kõrbeni), poliitilised kontekstimuutused (nt Mesopotaamiast tänapäeva Iraagini),
    • millal see kujundati ( daatumid ),
    • kes selle kujundas, kelle jaoks see kujundati, kes mõjutas kujundust;

    kõige huvitavam küsimus ajaloolaste jaoks on MIKS?:
    • interpretatsioon versus objektiivsus,
    • vastus põhineb faktilisel informatsioonil , kuid fakte esitavad tavaliselt vaid ajaloolased,
    • ajaloolased tahavad mõista, seletada, õigeks tunnistada, ülistada.
    • püüdlused panna interpretatsiooni põhinema usutavale informatsioonile nii palju kui võimalik;
    • püüdlused sõnastada selged huvid ja sihid juba alguses;
    • arvesta, et ajalugu ei ole rangelt objektiivne aines.

    Mõned teoreetilised lähenemisviisid maastikuarhitektuuri ajaloos:
    Suurteoste ajalugu:
    • keskendutakse mõnedele näidetele maastikuarhitektuuri ajaloost:
              • kuidas on "suurteosed" määratletud?
              • teatud ajastutes tähtsad ehitised ( arhitektuur ), maaliteosed ( kunst ), raamatud (kirjandus), maastikuarhitektuurilised teosed (aiad, pargid jne);
    • see lähenemine jätab tähelepanuta:
              • vähem jõulisema (igapäevaelus kasutatava maastikuarhitektuuri),
              • rahvaliku ( populaar -) kultuuri,
              • ka suured osad maailmast;
    • "suurteoste" ajalugu toetab asjatundlikkust:
              • loob kriteeriumi teoste väärtustamiseks,
              • asjatundlikkus on kultuuriliselt konstrueeritud (maitseküsimus),
              • küsimus: miks on see suurteos?
    • maastikuarhitektuuri ajalugu on traditsiooniliselt keskendunud "suurteostele":
        • seda uuritakse kui nende stiilide progressi , mida esindavad vähesed "suurteosed",
        • keskendub stiilidele, suhetele teiste kunstidega,
        • iga uus areng on üles ehitatud eelnevale suurteosele (progress).

    Sotsiaalne ajalugu:
    • keskendub sotsiaalsetele aspektidele: kasutajad ja kujundajad , klassi, poliitika, soo, võimusuhete probleemid;
    • kujundust vormides vaadatakse poliitilistele ja majanduslikele faktoritele;
    • hõlmab ka rahvalikku (populaar-) kultuuri;
    • küsimused: kuidas seda kasutati ja avalikkuse poolt vastu võeti, kelle huve see teenis, mida räägib see teos tema rajajate ja kasutajate kohta?

    Keskkonna ajalugu:
    • keskendub ökoloogiale: füüsiline asukoht, kliima, mullastik , geoloogia;
    • aedade, linnade, maastikumustrite arengut seletatakse ökoloogiliste kitsenduste ja võimaluste terminites;
    • küsimused: kuidas see teos võiks erineda erinevates keskkondades ? Kuidas keskkond seda mõjutas? Kuidas see ise keskkonda mõjutas?

    Käesoleva kursuse teoreetiline lähenemine:
    • püüame vaadelda loodut laiemalt, erinevatest vaatepunktidest;
    • vaatleme "suurteoseid" nende sotsiaalses, kultuurilises, poliitilises kontekstis, mitte üksnes individuaalse vaimu või konkreetse stiili haripunkti juhtumitena;
    • vaatleme keskkonnafaktoreid, kus need on rakendatavad;
    • teadmised ajaloolise olukorra komplitseeritusest, milles neid maastikuarhitektuurilisi teoseid luuakse .

    Nüüd siis põhiteema juurde. Kõige vanematest aedadest on muidugi säilinud väga vähe kirjeldusi ja veel vähem pilte. Samuti on neid raske tõlgendada, kuna maailm on nendest aegadest nii palju muutunud. Ka taimed, mida me tänapäeval aedades kasutame, pole ammu enam need, mis paarisaja aasta eest, rääkimata aastatuhandetest. Arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusena on küll leitud jälgi müüridest ja tiikidest, kui mis puutub aia elavasse materjali, siis on sellest heal juhul säilinud vaid kübeke õietolmu mullakihtides.

    1. AEGADE ALGUS ja VARANE MAASTIKUKUJUNDUS


    Kõik, mis on olemas praegu, saab alguse neljast algelemendist: Tuli, Vesi, Õhk ja Maa. Tahkete kehade süsteemi kese on Päike ja planeetide süsteem on osa galaktikast, mis hõljub lõputus tühjuses. Maa arvatakse olevat loodud ca 4700 milj a tagasi, see on oma olemuselt ebatäiuslik sfäär, mis pöörles algul ümber oma telje kiiremini kui praegu. Telg ise oli algselt orbiidiga paralleelne, siis aga läks telg orbiidi suhtes viltu ja seepärast on maapind ka erinevatel aastaaegadel Päikese suhtes erineva asetusega, erineval kõrgusel. Maapind oli algul kaootiline. Pilvemassid rippusid viljatu vulkaanilise maastiku kohal, õhk oli nii kuum, et alalised vihmad muutusid kohe uduks. Seda veidrat maastikupilti valgustas Päike, mis tõusis ja loojus palju kiiremini kui praegu. Ei olnud ookeane, atmosfääri ega elu.
    Läks mõõtmatult palju aega, aga maapind jahenes lõpuks, veetilgad kondenseerusid, loodi atmosfäär ja algas elu Maal. Koos eluga sai alguse ka individuaalsus, evolutsiooni jaoks tähendas see, et ei ole olemas kahte täpselt ühesugust vormi. Elu sõltus ja sõltub valgusest ja veest, taimed, mis sirutusid üles valguse poole, arendasid välja omaenda veereservuaari ja toitesüsteemi. See võimaldas neil tungida kuivale maale. Esimene taimestatud maastik oli üks madalamaid laguune, kaetud sambla , sõnajalgade ja soise okaspuumetsaga. Algas ka loomade elu, amfiibide ajastu. Mõne aja pärast kliima jahenes, sellele järgnesid jätkuvad kontinentide liikumised ja üksteisest eraldumised, tekitades uusi ookeane või kokkupõrkumisel mägesid, eelajalooline maastik sai oma kuju. Taimestik kohanes kuivamaatingimustega, tekkisid imetajad, sh inimene. Hoolimata järgnevate jääaegade külmast, paljunes ka inimene. Ta arendas oma jahioskusi ja elementaarseid kaitsevõtteid ilmastiku vastu.
    ESIMESED MAASTIKUD, mis on inimese poolt teadlikult välja mõeldud, ilmusid ligi 40...20 tuhat aastat tagasi koopajoonistena, neid on leitud Hispaaniast Altamirast ning Kagu-Prantsusmaalt, kus avastati kromanjoon-inimeste poolt loodud Lascaux- maalingud (joonistatud 15 000...10 000 a tagasi e.Kr). Neil kujutati peamiselt loomi – härgi, lehmi, hirvi, hobuseid – arvatavasti seetõttu, et jahiloomadel oli ürginimeste jaoks eriline tähtsus. Materjal ning värvid, mida kasutati, olid pärit loodusest. Joonistused on instinktiivsed, tehtud enne, kui õpiti üldse tundma geomeetriat. Kunstiga tegelemise põhjusteks arvatakse olevat religiooni (ürginimese usundiks oli tõenäoliselt animism , millega kaasnes maagia , ning näiteks loomade kujutisi loodi maagilistel eesmärkidel), samuti vajadust end väljendada, üles märkida igapäevast elu ja jahirituaale.1 Kunstil oli tollal sümboolne tähendus, millega püüti nähtavale tuua nähtamatut. Ürgaja inimesed mõistsid neid ümbritsevat palju kordi paremini kui tänapäeva inimesed seda suudavad ning seetõttu on üsna loomulik, et just loodusest on pärit need motiivid, mida ürgajal raiuti ehetesse või maaliti seintele . Olenemata erinevatest skaaladest on loomad üksteisega lähedalt seotud, seotud ka kiviseinaga ja kogu koopaga tervikus. Kujundus on kompleksne ajas ja ruumis. Tervikut arvesse võttes on koopajoonised esimesed ja siiani kõige ehedamad kõigist maastikukujunduse intuitiivkunstidest.
    Umbes samal ajal tekkisid ka esimesed püstkoja- või telgitaolised elamud . Jääaja lõpul muutus ka taimestik Maal – kui seni olid valdavaiks okaspuud, siis jääaja lõpus tekkisid arukasepuistud ka lõuna pool (st kliima soojenes).

    VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS

    Keskmisel kiviajal (mesoliitikumis) u 12...5 tuhat a tagasi e.Kr tekkisid jahipidamise ja koriluse kõrvale karjakasvatus ja põllundus, arenesid tööriistad ning inimese sõltuvus loodusest vähenes. Animismi asemele tulid uued keerukamad mütoloogiad, kunst muutus skemaatilisemaks ja looduskaugeks - ei osatud enam otseselt kujutada uusi tekkinud mütoloogilisi sümboleid. Ometi areneti ka kunstis, õpiti tajuma proportsioone, sümmeetriat, rütmi jms, levis geomeetriline ornamentika .
    Pronksiajal tekkisid esimesed näited kiviarhitektuurist. Primitiivne inimene vajas juba maastiku märgistamist, ta asetas oma märgi maastikku , rajades kunstlikke kõrgendikke või paigutades kive ümber. Enamasti olid need kindlused ja megaliidid (kultusliku tähendusega monumendid), mille hulgas eraldatakse menhireid, dolmeneid ja kromlehhe . Menhir – üks suur vertikaalselt maasse püstitatud kivi, mida esineb sageli tervete alleedena. Dolmen – kivirahn teiste peal ning see on enamasti kalmehitis (kuulsaim – Carnac Prantsusmaal). Kromlehh – suurem ansambel , milles kivid on ringis ja üksteise peal – st kromlehhi elementideks on menhirid ja dolmenid (kuulsaim - Stonehenge Wiltshire's Inglismaal - u 1500 BC). Iga kivi on individuaalne, ülekaaluka personaalsusega. Need olid esimesed hauaehitised, mille ülesandeks olid matuserituaalid, pööripäevade märkimine maastikul , jumalatega lävimine jne. Samuti kultuseobjektid, ohvripaigad , mis võisid olla ka lihtsalt kokkusaamise kohad. Arheoloogid arvavad , et see püha paik oli ehitatud selleks, et avaldada austust suvisele pööripäevale. Sisemine U-kujuline ekseeder ( poolring ) on kujundatud avatud osaga selle horisondi punkti poole, kuhu pööripäeval päike kaob.
    Vanim aiakunst ulatub aega, mil inimene hakkas üldse maad harima . Esimesed põllunduskultuurid tekkisid Egiptuses Niiluse jõe kallastel, Mesopotaamias, Indias ja Hiinas. Esimesed aiad tekkisid igiammu samuti antiiksetes idamaades . Maal, kus oli kuuma kliima, vajati jahedat ja varjulist aeda - see oli iga majapidamise paratamatus ja nõue. Nõnda on põhjust alustada iidsest Egiptusest.
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Jellicoe, G. ja F. 1975. Landscape of Man: Shaping the Environment from Prehistory to the present Day. The Viking
    Press: Cambridge . (EPMÜ m-arh. õppetooli raamatukogus).
    Kangilaski , J. 1997. Üldine kunstiajalugu . Tallinn: Kunst, lk 24...28.

    2. EGIPTUSE LINNAD JA AIAD


    KESKKOND. Ühelt poolt väga viljakas ja roheline Niiluse org ja teisalt kuum ja kuiv liivakõrb olid teguriteks, mis põhjustasid aedade tekke elamutega tihedas ühenduses. Egiptuse keskkond on suhteliselt stabiilne ja tsükliline; valgus on ere, varjud teravad ja järsud - see kõik inspireeris ehitiste järske vorme. Üleujutused lõid egiptlaste seas väga korrapärase elurütmi, ka planeeringud on väga korrapärased. Kauges minevikus tähendas ellujäämine head läbisaamist paigaga - nii füüsilises kui vaimses mõttes. Vanas Egiptuses ei haritud seega maad mitte ainult Niiluse jõe voogude dikteerimisel, vaid ka maastiku väga struktuurne iseloom kujundas hoonete asetuse - sellise, mis pidi andma inimesele turvalise tunde - üleujutuste, vaenlaste jms eest, sümboliseerides samal ajal ka iidset keskkondlikku korda.
    Egiptuse linnad meenutasid õitsvaid oaase, mis sageli olid vaenlaste sissetungi ja Niiluse üleujutuse kaitseks ümbritsetud valliga. Egiptuse iseloomu põhiomaduseks on matemaatiline regulaarsus ja absoluutne sümmeetria. Sirged teed olid orienteeritud sageli lossidele ja templitele, kusjuures paraadtänav võis olla kuni 40 m lai. Sellist paraadtänavat ääristasid mõlemalt poolt palmiread. Templite läheduses oli tee sageli kaunistatud sfinksidega, mis omakorda grupeeritud palmidega. Templite territooriumil moodustas tee kompositsiooni kesktelje, mis oli ühtlasi arhitektuurilise kompositsiooni sümmeetriateljeks.
    ARHITEKTUUR, mis ilmestas maastikku: püramiidid ja templid. Giza püramiidid (2613-2494e.Kr) on püstitatud tuhat aastat varem kui Stonehenge sümbolilised struktuurid . Need nn arhitektuuri imed kõrguvad tasase maastiku kohal Niiluse jõe delta lähedal. Püramiidid olid Egiptuse Vana Riigi IV dünastia vaaraode hauakambrid , vaaraod olid ainuvalitsejateks tollases tsentraalvalitsuses. Tsentraalvalitsus loodi umbes 3200. a e.Kr, siis, kui põllumajandusasulad ja niisutustööd nõudsid organiseeritud ühistegevust. Vaaraosid pidasid ülal aristokraatne ja militaarne ühiskond, võimukas preesterkond ning nii sissetoodud kui ka kohalik orjadeklass, keda sunniti püramiide püstitama. Ka templid ja püramiidid ehitati loodusseadusi jälgides. Inspireerituina mägedest, olid nad hiiglaslike mõõtmetega. Nagu kõik iidse Egiptuse surnutemplid või hauakambrid, paigutati ka püramiidid jõe läänekaldale; templid, mis olid mõeldud elavatele, püstitati aga jõe idakaldale. Suur Sfinks , kes asus näoga tõusva päikese poole, nägi ette elu algust ning tema selja taha jäi päikeseloojang, mis sümboliseeris surma. Usuti surmajärgsesse ellu, mida sümboliseeris Sfinksi vaade ettepoole horisondi suunas. Egiptuse templiarhitektuuri tähtsaks konstruktiivseks elemendiks sai sammas, mis enamasti meenutas mõnda Egiptuses kasvavat taime - papüürust, palmi, lootost jne. Suured püramiidid - nt vaaraodele Mycerinusele, Cephrenile ja Cheopsile kuuluvad püramiidid - olid ümbritsetud suurte nelinurksete, kaldus külgseintega mastabadega (s.o eriline hauatüüp Egiptuses, mis koosnes maa- alusest kividega vooderdatud hauakambrist ja selle kohal olevast nelinurksest osast) ning ümbritseti ka kuningannade, kuninglike isendite ja kõrgete preestrite väiksemate püramiididega. Kõik struktuurid olid paigutatud orientatsiooniga nelja ilmakaare poole (st iga püramiidi külg ühe ilmakaare poole, N-O-S-W), hoides nõnda jäigalt stabiilset võrgustikku ja luues selge viite maailmaruumile. Arhitektuur oli Egiptuses rangelt seotud ilmakaarte ja astronoomiaga.

    EGIPTUSE AEDADEST JA ARHITEKTUURIST

    Iseloomulik Egiptuse aiale oli:2
    • Aed oli korrapärase planeeringuga, ristküliku- kuni ruudukujuline , piiratud.
    • Rikkalik taimestus ühetaolistest puu- ja põõsaliikidest. Puud istutati alleedena või lihtsalt ritta, kusjuures kõrgemad puud istutati aia piirile.
    • Kasutati rütmi. Näiteks ühes reas puud kahest või mitmest erinevast liigist rütmiliselt kordumas.
    • Arhitektooniliste elementidena kasutati lehtlaid ja väravaid.
    • Teljeline orientatsioon ehitistele.
    • Tsentraalne nelinurkne või T-kujuline veebassein või palju väikesi basseine, mis olid korrapäraselt laiali jaotatud.
    • Aiad rajati tasasele alale ja kuna ruumi oli vähe, olid ka aiad väikesed.
    Vana-Egiptuse aedades oli orgaaniliselt seotud religioosne, praktiline ja esteetiline funktsioon.
    Rikaste aiad Egiptuses, millest pole midagi alles, olid kõrgelt viljeletud geomeetrilised piiratud alad. Need moodustasid ainult väikese osa niisutatud põllumajandusmaastiku lineaarsest mustrist kitsas Niiluse orus. Seal ei olnud naturaalset rohelist maastikku, kõik oli kunstlikult loodud. Aadlike haudasid on seinamaalingutel kujutatud sagedasti aedadena, mida omanik nautis ja mis pidi talle rõõmu pakkuma ka surmajärgses elus. Ühe haua raidkiri räägib: : “Võin ma rännata ümber oma tiigi iga päev igavesti ; võib mu hing istuda kalmuaia okstel , mida ma enesele valmis olen teinud; võin ma end värskendada iga päev oma sükomoori all.” Need on nn Teeba hauad (1503- 1482 e.Kr).
    Egiptuse õue maketid. Maailma esimesteks säilinud makettideks peetakse 4000 a vanuseid puumakette, mis leiti Egiptusest XI dünastia aegsest hauast Teebast. Üks makett on M 1:20 (suurus 84x42,5x39,5 cm) ja see kujutab papüürusesammastega maja ning selle ees asuvat puudega õue. Okaspuust valmistatud makett on kaetud kipsiga, osad on omavahel ühendatud tappidega. Õue keskel on vaskplaadi tükike, mis tähistab siseõue basseini.
    Säilinud on ka vaarao Amenhotep III ühe kindrali aia rekonstruktsioon (ca 1400 e.Kr), samuti Teebas - vt Aiakunst läbi aegade I, lk 16. Aed on rangelt neljakandiline ja kõrge müüriga piiratud. Väljaspool müüri on puuderead ja kanal . Peasissekäigu kaudu pääseb väiksemasse majja, mis on mõeldud ehk külaliste vastuvõtuks. Peahoone asub aia keskel. Hoonete vahele jääb suur viinamarjaistandus, mis koosneb viiest kõrvutiasetsevast varikäigust. Aed on sümmeetrilise ja korrapärase kujundusega. Kahel pool peahoonet asuvad aiapaviljonid. Nende ees on lillepeenrad ja ristkülikukujulised basseinid veelindude ja lootoseõitega. Ka kahel pool külalistemaja on basseinid. Kõike ümbritsevad korrapärased puuderead, datlipalmid ja sükomoorid. Aia mõõtmed võiksid olla 100 x 100 m. Seda Amenhotep III sõjapealiku regulaarset sümmeetrilist ja arhitektoonilist aeda peetakse aiakunsti ajaloos teataval määral euroopa regulaaraia nurgakiviks.
    Olulised olid ka need Egiptuse aiad, mis olid paigutatud templite ja matmispaikade juurde, kuna need paigad olid egiptlaste vaimuelu südameks; siin kasvasid pühad hiied . Tavaliselt koosnesid nad palmidest ja viigipuudest. Siin paiknesid ka pühad tiigid ; muruplatsid olid väikesed ning nelinurkse kujuga. Iga puu seisis oma väikeses nelinurkses süvendis, mis oli täidetud veega. Taimede jaoks oli üldse eraldatud palju maad. Kõike seda saab seletada vaaraode botaanilise hobiga. Tulles koju sõjaliselt ekspeditsioonilt, tõid nad alati kaasa uusi taimeliike, asetasid need püttidesse ning püüdsid neid aklimatiseerida. Aadlite haudasid on seinamaalingutel sageli kujutatud aedadena, mida omanik nautis elu jooksul ja mis pidi talle rõõmu pakkuma ka surmajärgses elus. Nt Egiptuse esimese naisvaarao Hatšepsuti haud. See illustreerib veemahutite kasutamist kalade jaoks, vee niisutavat ja jahutavat mõju. Viinapuude võrestikud, granaatõunad ja datlipalmid on dekoratiivsed motiivid, mis annavad edasi elu naudinguid ja elatusvahendeid suletud ruumi piires. Lillede, lootosetiikide ja metspartide kujutised annavad edasi huvi kodumaise ja imporditud floora ning fauna vastu.
    TAIMMATERJALIST. Kohalike taimede kõrval kasvatati aedades ka introdutseeritud taimi nagu palmid, lootos (tegelikult sinine ja valge vesiliilia - Nymphea caerulea), viinapuu, dummpalm (Hyphaene thebaica), pilliroog, sükomoor (üks viigipuudest - Ficus sycomorus). Kasvatati veel tamariske, harilikku viigimarja (Ficus carica), granaatõunapuid (Punica granatum ), datlipalme ( Phoenix daetylifera), roose, jasmiine, akaatsiaid, pärna, küpressi, plataani jms. Viigipuu (Ficus sycomorus) oli muistsete egiptlaste tähtsamaid puid. See oli püha puu ja seda kasutati ka muumiakirstude valmistamiseks.
    OLULISED MULJED, mida Egiptuse maastikku kõige eelnevaga tekitati: stabiilsus, kord, muutumatus. Regulaarsus kui jumaliku korra ja püsivuse märk. Kivimonumendid katkestasid maastiku korrapära. Ajatus saavutati abstraktse geomeetria abil ning mõjukus üliinimliku mastaapsuse läbi. Skaala ja sümbolid: väljendatakse Egiptuse dünastiate reeglite võimukust, inimfiguur on esitatud meelega suureskaalalisena. See kõik tekitab tunde lähedastest sidemetest dünastia ning looduse jõu ja iluga. Värv ja vaatemängulisus: värvikate pigmentide kasutamine kivistruktuuride ja skulptuuride juures - egiptlaste soov kujutada realistlikku inimfiguuri ja rajada läbi abstraktse geomeetria ning paksu värvikihi tugevat ja sümboolset väravat surmajärgsesse ellu. Teeba aedadega seoses võib mainida veel õues viibimise ja puhkepaiga suurest tähendusest egiptlaste elulaadis.
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Jellicoe, G. ja F. 1975. Landscape of Man: Shaping the Environment from Prehistory to the present Day. The Viking
    Press: Cambridge. (õppetooli raamatukogus).
    Aiakunst läbi aegade, I osa. 1999. Tallinn: Ehitame . [Antero Sinisalo ; tõlkinud Tiina Tallinn].
    Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst.

    3. MESOPOTAAMIA :

    BABÜLOONIA, ASSÜÜRIA JA PÄRSIA AIAD


    Mesopotaamia kultuuri kannavad erinevatel ajastutel eri rahvused ja riigid. Sumerid lõid inimkonna vanima tuntud kõrgkultuuri (u 4000 a e.Kr). Nad panid aluse arhitektuurile, maali- ja ka aiakunstile, millele toetus hilisem areng. Sumeritele järgnesid kultuuripärandi kandjatena semiidi rahvad , kes lõid Babüloonia, Assüüria ja Uus-Babüloonia riigid.
    Võrreldes Egiptusega oli Edela- Aasia riikides rikkalikult maad ja seetõttu olid rikaste inimeste elamuid piiravad aiad suured parkaiad, kus peeti rahvapidusid ja kasvatati jahiloomi. Mesopotaamia põhjaosa, kus elasid assüürlased ja hiljem pärslased, oli jahedam ja metsasem; lõuna pool, kus elasid sumerid ja babüloonlased, oli aga kõrbesem. Sellega seoses erines ka kummagi kultuuri maastikukujundus. Assüürlased ja pärslased, loomult sõdalased ja kütid, armastasid piiramatuid steppe ja metsikuid tihedaid metsaalasid. Seetõttu olid nende aiad mõõtmatus suuruses ja sarnanesid pigem parkidele. Parkides hoidsid nad metsloomi , keda nad perioodiliselt küttisid. Sellist parki kutsuti paradiisiks. Sumerid aga paigutasid oma aiad majade kõige sisemisemaisse osadesse ning need ümbritseti kõrge taraga. Neis aedades oli palju kauneid lilli, aiad olid kaunistatud erinevate kunstitaiestega.

    ASSÜÜRLASTE AIAD

    Babüloonia-assüüria kultuurrahvaste aedadest teatakse üldse küllalt vähe. Babüloonia eepos Gilgameš (2000. a e.Kr) pajatab vägevast lossist keset suurt seedrimetsa. Puude alla on istutatud põõsaid ja hästilõhnavaid rohttaimi. Teed on nöörsirged ja hästi hooldatud. Aiad olid korrapärased, kõik oli lõplik, hiljem palju ei muutunud (kasutati palju elutut materjali - kivi jm). Peale viljapuuaedade ja metsade leidus veel ka kuningatele ja ülikutele mõeldud jahiparke, kus jahiloomad korrapäraselt istutatud puuderidade ja veekanalite- tiikide vahel ringi uitasid (Hellström 1997).
    Assüürlased armastasid väga jahti pidada ning rajasid põhiliselt jahiparke, mis kujutasid endast eeskujulikus korras olevat metsa. Mesopotaamias leidus ka niisugust kunsti, mille looduslähedus ja elavus meenutavad ürgaegseid loomamaale. Üks leitud kivireljeef näitab Assüüria kuningas Assurbanipali jahiparki 7. saj. e.Kr (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 21). Park on täis jahiloomi. Puude all palju õitsevaid taimi (põhiliselt liiliad ) ja viinamarjaväädid ronivad mööda puutüvesid. Kuningas naudib oma einet roheluses. Üks teine Assüüria kuningas Tiglatpilesar I jutustab ühes tekstileius, et ta oli toonud vallutatud maadest oma riigi parkidesse puuliike ja aedadesse taimi, mida tema esiisade aegadel polnud kunagi kasvatatud. Seejuures mainib ta seedrit ja pukspuud. Ka kirjeldab ta erinevate loomade, nagu piisonid , hirved ja elevandid , hankimist parkidesse.
    Assüüria lemmiktaimed: roos, tulp , liilia , nartsiss , sirel, mirt , ebajasmiin, punane kastan jt. Esimesena tõi neid taimi Euroopasse prantsuse diplomaat De Busberg (1522- 1592 ). Kohalikud taimed olid seeder , pöök jt.
    BABÜLOONIA
    Sumerite elu keskendus vajadusele leevendada etteaimamatut kliimat ja reguleerida alati muutuvat jõevoolu sellel tasasel ja soisel deltaalal. Massiivne niisutus ja farmiprojektid nõudsid organiseeritud tööjõudu ning linna rahvastik kasvas proportsionaalselt põllumajanduskatsete eduga. 2250. a paiku e.Kr sai Babüloonia linnriigi impeeriumi pealinnaks. Linnad olid esialgu ümmarguse põhiplaaniga, hiljem ristkülikukujulised. Linna ümbritses rõngana kindlusemüür. Hoonestus oli tihe. Sumeri linna käsitletaksegi tavaliselt kui vaid linnamüüriga ümbritsetud ala. Tegelikult oli see vaid üheks astmeks linnade sisemise ülesehituse hierarhilises struktuuris. (loe: HÄRMSON, lk 10...15)
    Sumeri aiad moodustusid seoses elamute ühendamisega jõgede kaldapervedega. Maa muudeti tugimüüride abil astanguliseks. Majad ehitati tasapindadele. Aia kastmise eest hoolitseti selliselt , et vesi pumbati kõige kõrgemale terrassile, kust see siis torude ja kanalite abil alla juhiti, ühelt tasapinnalt teisele.
    Nagu egiptlased tegid Gizas , ehitasid ka sumerid maamärgi kontrastiks tasasele madalale maastikule. Selleks sai sumeri linna keskmeks olev astmeline tempeltorn tsikuraat , mille tipus "kohtuti" jumalatega. (Assüüria k. ziqqurrat=mäetipp). Selle ümber laius preestrite linnus temenos, mille eraldatust näitavad tema kaitseehitised . Siis tuli linnamüüriga ümbritsetud kesklinn , milles elasid linnriigi tähtsad majandusinimesed. Linnamüüride taga elasid juba vaesemad kodanikud.
    Babüloonia tsikuraat koosnes tavaliselt seitsmest üksteise peal asuvast osast, iga ülemine alumisest väiksem. Mälestus vanadest Mesopotaamia templitest on säilinud ka piibliloo Paabeli tornis. Selle all mõeldi Babüloonias asunud nelinurkset Marduki templit, mille alus oli 90 m lai; samasugune olnud ka kõrgus.
    Üheks tsikuraadiks on üks seitsmest maailmaimest - Semiramise rippaiad . Terrassaia terviku rajas kuningas Nebukadnetsar II aastatel 604...562 e.Kr väidetavalt oma lemmiknaisele kingituseks, kes igatses koju mägedesse. Semiramis oli kreeka ja rooma kirjanduse põhjal olnud muinasjutuline Assüüria printsess , keda pärimustes mainitakse Nebukadnetsari abikaasana. Teadlased on aga uurinud ja väidavad, et tõeline Semiramise kuninganna ehk Šamuramat valitses rohkem kui kaks sajandit varem, nii et temal polnud mingit tegemist Nebukadnetsari ja tema rippaedadega (Aiakunst... 1999).
    Aiavaremed leiti Babülooniast Eufrati rannikult. See oli suur terrassaed, mis ehitatud tõusvate astangutena võlvitud alustele . Kuna kreeka ajalookirjutajad võlvehitisi ei tundnud , siis paistsid neile sellised ehitised rippuvatena. Erinevatelt uurijatelt on aja jooksul olnud erinevaid kirjeldusi Semiramise rippaedadest. Ühe kirjelduse järgi külgnes aed põhja-ida suunas linnamüüriga. Oma lõunaküljelt avanes see lossitubadesse. Aed oli rajatud neljale astangule. Ülemiselt terrassilt avanes vaade linnale ja Eufrati jõele. Mullakihi paksus kahel esimesel terrassil oli 2 m, järgmistel 1 m. Alumistel terrassidel kasvasid puud, ülemistel lilled ja põõsad. Terrasse toetasid massiivsed sambad. Kõik terrassid olid omavahel ühendatud treppidega. Võlvkaarte all asusid kuninga eluruumid . Ajalooürikuist on teada ka järgmine kirjeldus: aed kujutas endast nelinurka suurusega 480 x 480 m. Terrassid kaeti asfalditaolise seguga, mis pidas vett. Segukihile kinnitati kipsiga õhuke kiht telliskiviplaate. Plaadid kaeti tinakattega ja alles seejärel asetati peale mullakiht . Terrassidel kasvasid taimed, peamiselt puud - selliselt, nagu nad kasvavad mägedes. Seega püüti kunstlikult luua mägimaastiku muljet.
    Sakslane Robert Koldewey teostas aastatel 1855...1925 Babüloonia linna aladel väljakaevamisi. Sealhulgas leidis ta Nebukadnetsari palee varemetest terrassaia jäänuseid, mis on ilmselt kuulunud tõeliste Semiramise rippaedade hulka. Tasapinnalist katust kandvate võlvide alt leiti kastmisvee kaeve . Aia suurus on siiski olnud tunduvalt tagasihoidlikum, kui seda jutustavad legendid : pikkus 42m ja laius 30m. Sellest suurema täpsusega ei suudeta ilmselt kunagi rippaedade vormilahendusi seletada (Aiakunst ... 1999).

    PÄRSIA AIAD

    Babüloonia ja assüüria aiakunst elas ja arenes edasi Pärsias. Pärsia suurkuningate aiad olid üpris lähedased assüüria aedadele. Need olid üsna suured; ka pärsia pargid olid assüüria omadega sarnaselt jahipidamiskohad, kus suurkuningad jahtisid sõjavankreilt lõvisid ja teisi metsloomi. Samas olid nad ka suurte pidustuste ja õukonnaelu paigad.
    Pärsia aia nimetus pairidaeza, mis algupäraselt tähendab 'piiret', on siirdunud kreekakeelse paradeisos 'e kujul piibli keelekasutusse tähendamaks jumala aeda - paradiisi (Aiakunst... 1999). Eedeni aed: paradiisi kujutis. Paradiisiaed: maapealne taevas.
    Pärsia, nagu ka Assüüria park oli eriline oma metsiku ja loodusliku iseloomu poolest, ehkki tegelikult oli see hästi kujundatud maa-ala. Regioon, mis muiste iidsete pärslaste poolt vallutati , oli üks viljatutest. Nõnda juhtisid pärslased maale lõputuid akvedukte, et luua endile kompleksne maaparandussüsteem. Osa parandatud maast oli ette nähtud põllumajanduseks, ülejäänud jäeti parkide alla. Pärsia metsaparke loetakse kaasaegsete metsaparkide eellasteks. Assüürlastelt ja babüloonlastelt võeti üle puukultus ning suuri puid peeti elu kestvuse sümboliks. Pärsiaga seoses kohtame ka esmakordselt aednikke, kes pöörasid suurt tähelepanu lille -, ennekõike aga roosiaedadele. See omab suurt tähendust nimelt seetõttu, et just sealtkaudu levis roosikasvatus kui harrastus Kreekasse ja sealt edasi mujale Euroopasse.
    Iseloomulik Mesopotaamiale oli:
    • Mesopotaamiat peetakse terrass - ja katusaedade tekkekohaks.
    • Kastmissüsteemide ehitamine.
    • Metsa- ja jahiparkide tekkimine.

    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Jellicoe, G. ja F. 1975. Landscape of Man: Shaping the Environment from Prehistory to the present Day. The Viking
    Press: Cambridge. (õppetooli raamatukogus).
    Aiakunst läbi aegade, I osa. 1999. Tallinn: Ehitame.
    Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst.
    Härmson, P. 1984. Linnad läbi aegade. Tallinn: Valgus.

    4. ANTIIK-KREEKA LINNAPLANEERIMINE JA AIAD


    Kronoloogia3
    2800...2000 e.Kr - Vara- Minose kultuur
    III...II a.tuh. e.Kr - Egeuse kultuur
    1800 e.Kr - Kreetale ehitati uhked paleed, nt Knossos
    1700 e.Kr - kindlustatud paleed Knossosel
    1200...900 e.Kr - Homerose e "pime" ajajärk, varasema kõrge kultuuri hääbumine. Ei ehitatud enam monumentaalseid ehitisi ja hauakambreid . Hakati kasutama orjatööd.
    900 e.Kr - Sparta rajamine
    8.-6. saj e.Kr - Arhailine ajajärk. Algas teine e suur kolonisatsioon. Kolooniad rajati Hispaania ja Prantsusmaa rannikule , Sitsiiliasse, Lõuna-Itaaliasse, Musta mere rannikule, Põhja-Aafrikasse. Kreeka kultuuri mõju levis kogu Vahemere ja Musta mere rannikule.
    776. e.Kr - esimesed olümpiamängud
    5. saj...330 e.Kr - Klassikaline ajajärk.
    Ateena ülemvõim.
    470 e.Kr - Olümpia Zeusi tempel
    450 e.Kr - Ateena Hephaistose tempel
    500...479 e.Kr - Pärsia-Kreeka sõjad
    387 e.Kr - Platon rajas Ateenasse Akadeemia
    330...146 e.Kr - Hellenismi ajajärk. Aleksander Suure Pärsia-sõjaretkega levis kreeka kultuur kaugele Idamaadesse.
    146 e.Kr...395 AD - Rooma võimu ajajärk.

    MAASTIK

    Oluline - valgus, kaljud, taevas, meri. Kreekas ei " neelatud " inimfiguuri alla ega valitsetud tema üle. Mäge ja tasandikku, merd ega maad ei kaotatud kunagi silmist. Iial ei olnud tee mereni pikem kui üks päev. Ülistatud üleminekute ja mõõdukate kontrastide maastik. Orud olid defineeritud, mäed ei domineerinud kunagi nende üle. Mäeharjad on pikad horisontaalid, harva teravike poolt katkestatud. Meri vaob sügavalt ranniku poole. Laiali puistatud saarte ja rohkelt täkestatud rannajoonega maa. Keskne asukoht Aasia, Aafrika ja Euroopa vahel. Elav merekaubandus.

    KULTUURIKESKKOND

    Vaba demokraatlik ühiskond. Humanistliku hariduse ja elu ideaal. Inimene on see, kes loeb. Ta on "kõikide asjade mõõdupuu". Inimintelligents, mida on treenitud arutlemiste, diskussioonide käigus, eraldab inimest loodusest. Inimese täiuslikkuse tipp - kreeka ideaal. Inimene, loodus ja kreeka kultuuri püsivuse põhjendus. Headus : kõigi kolme harmoonia .
    5. sajand e.Kr - Periklese ajastu. Kasutatav puit → metsad tõeliselt kurnatud . Mäenõlvad kultiveeritud. Pindmine mullakiht üles haritud. Kitsede, lammaste karjatamine kiirendab erosiooni. Põllumajanduses peamiselt viinamarjad ja oliivid . Oluline on kaubanduse areng. Veini ja õli vahetatakse teravilja vastu. Kliima on karm ja juhib tegevust ruumist väljas. Kuivad ja kuumad suved elati üle tänu sagedasele jahedale meretuulele. Talved on külmad, kuid harva ekstreemsed.
    Antiikse Kreeka aedade kohta ei ole palju informatsiooni. Need teadmised pärinevad enamasti erinevate ajalooallikate fragmentidest ning ilukirjandusest. Varaseimad neist on legendid. Enne aedu aga veidi linnadest Kreekas.

    ANTIIK-KREEKA LINNAPLANEERIMINE

    Esimesena mainis linna HOMEROS , ta nimetas nõnda asula kindlustatud siseosa (eristamaks seda sõjaväelaagrist). Linna vorm huvitas kreeka õpetlasi (eriti 5. ja 4. saj e.Kr) ainuüksi asendi, kliima ja plaanistuse seisukohalt, nende peamine tähelepanuobjekt oli polise struktuur. Kreeka linnades olid kolm tähtsamat ehitist turg (ka agoraa), gümnaasium ja teater.
    Antiikse Kreeka pealinnaks oli Ateena, iidse Ateena ja kogu Kreeka sümbolistlikuks keskuseks ja kompositsiooniliseks dominandiks peetakse akropoli, mis on sõna-sõnalt tõlkides "kõrge linn" (Vt Antiigileksikon I, lk 26). Jumalate asupaigana väljendab see kõrge platoo meresõitjate, kaupmeeste ja sõdalaste vaimset majakat. Akropoli hoonete avarates portikustes ja sammaskäikudes viibisid vabad ateenlased arvatavasti meelsamini kui oma kodudes, mis olid üsna algelised, kui hakata neid võrdlema vanade idamaade omadega. Argipäevane elutegevus keerles aga agoraa (Vt Antiigileksikon I, lk 17), s.o linna peaväljaku ümber, mis kasvas ja muutus koos linnaga. Ateena akropolile püstitati mitmeid templeid. Tähtsaim neist oli Parthenon (kr. 'neitsiruum'), neitsiliku Athena marmortempel, mis oli 70m pikk ja 31m lai dooria peripteer (mõisteid vt Antiigileksikonist), mida ümbritses 8x17 peaaegu 10m kõrgust sammast. Cella's paiknes kullast ja elevandiluust Athena kuju. Parthenoni ja ka teiste suurte monumentaalehitiste arhitektuuris eelistati kõverjoont sirgele joonele, nt stülobaat ja sammastik on mõlemad kõverjoonelised, seda iseloomustab mõiste entaas (Parthenoni entaas on 1,75 cm) - sammaste diameeter väheneb keskelt üles- ja allapoole liikudes, tekitades kaarja elastse voolujoonelise tunde. Vana-Kreeka arhitektid kasutasid oskuslikult nn optilisi parandusi. Et hiiglasuur ehitis näiks inimsilmale täiesti reeglipärasena, tuli mõnes kohas reeglitest kõrvale kalduda. Näiteks selleks, et sambad tunduksid täiesti vertikaalsed , tuli neid ülaosas tegelikult veidi sissepoole kallutada. Stülobaat paistab täiesti tasane seetõttu, et ta on keskel veidi kõrgem kui äärtes. Sama süsteemi rakendati sammaste juures, neid teatud kõrguselt veidi paisutades.
    Kreeka varase ajajärgu linnadest olid vähesed planeeritud süsteemikindlalt (v.a võib-olla Ateena akropol), sest ühiskondlik struktuurgi polnud kindlaks kujunenud. Klassikalisel ajajärgul kasutusele võetud täisnurkne planeering on tihedas seoses linnaehitusmeistri Mileetose Hippodamuse tegevusega (5. saj e.Kr), kes arvatavasti kavandas täisnurkse tänavastikuga (nn Hippodamuse põhimõte) nii oma taastatava kodulinna Mileetose kui veel mõned linnad. Seejuures oli ta vähem leiutaja kui praktik, kes kasutas enne teda tõestatud põhimõtteid (juba varem olid rakendanud täisnurkset planeeringut etruskid). Täisnurkne asetus rajas selgesti loetavaid ja kuigivõrd etteaimatavaid linnu, mis pakkusid läbi linnakujunduse kunsti paiku erinevateks huvideks. Seda kasutati paikade juures hoolimata topograafilistest erinevustest. Mileetoses lõi ebaregulaarne rannajoon justkui loodusliku sadama ning mustrilist asetust hoiti vastavuses vee servaga (Vt Antiigileksikon II, lk 10). Mustri geomeetria Mileetoses paisub ning tõmbub taas kokku, et moodustada erineva suuruse ning proportsiooniga " ruume ".

    VANA-KREEKA KULTUURIDEST JA VÄLJENDUSEST

    Kreekamaal eksisteeris kauges minevikus kaks erinevat kultuuripiirkonda, algul ajutiselt teineteise kõrval ja hiljem teineteist mõjutades: Minose kultuur ja Mükenee kultuur. Kreeta saarel elas rahvas, kelle valitsejaks oli legendaarne kuningas Minos . Tema valitsemisaeg kulges ilma märkimisväärsete sõjaliste sündmusteta. Mere poolt kaitstuna võis kindlustest loobuda ja nii tekkisid pikad, avatud maastikku venitatud paleed nagu Knossos, Phaistos jt, mis oma paljude korruste ja terrassidega mäenõlvale liibusid. Nende paleede ümbruses võis aedu aimata ja ka palee sisemuses olid tähtsal kohal lillede ja taimemotiividega seinadekoratsioonid. Knossose palee keskel asus piklik siseõu. Kreeta paleede keerukas ruumidepaigutus sai aluseks legendile, milles räägiti labürindist, eksitavate keerdkäikudega koopast, kus peitus kohutav inimsõnn Minotaurus. Kreeta keelest tuli sõna labürint rahvusvahelisse kõnepruuki. Kogu Kreeka maastik oli lahendatud harmoonilisena, looduse ja ehitiste vahel puudus teljelisus. Olulised olid hoopis vaated. Valitses suurepärane ja luksuslik elu. Arendati peamiselt merekaubandust. Selle kultuuri õitseaeg kestis umbes 2800 kuni 1400 e.Kr.
    Umbes aastal 2000 e.Kr rändasid Balkani lõunaossa ahhailased (vanim kreeka hõim). See oli võitlejanatuuriga rahvas, mis kajastus ka nende ehituskunstis . Peloponnesosele ehitati kindlustatud paleesid. Kitsal pinnal ei olnud aedade jaoks ruumi. Need paleed kujutasid endast monumentaalseid ehitisi. Kreeta ehituskunstnikud said sellest mõjutusi ja vastupidi ning nii kujunes ühine Kreeta-Mükenee kultuur (Egeuse kultuur), mille õitseaeg oli 1600...1200 e.Kr. Egeuse kultuuri keskuseks kujunes Kreeta saar. Egeuse kultuur hukkus doorialaste sisserändega kaasnenud purustuste tagajärjel.
    Järgmist, Homerose ehk "pimedat ajajärku" tuntakse eelkõige eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" järgi. Need eeposed annavad ka mitmeid kirjeldusi tolleaegsete aedade kohta. Homerose "Odüsseias" kirjeldati kahte aeda: 1) kuningas Alkinoo'se ja 2) Odüsseuse isa aeda ning 3) jumalanna Kalypso koobast . Need olid puht praktilised aiad palee vahetus läheduses, kus olid viljapuuaed (õunad, pirnid, oliivid, granaatõunad, viigipuud), viinamarjaaed ja arvatavasti korrapäraste peenardega köögivilja- ja lilleaed. Siit sai alguse aia jaotamine kultuurigruppide järgi. Aiast ei puudunud ka veeallikad, kust sai alguse mitmeharuline oja, mis voolas läbi aia. Teoses mainitud fajaakide pühal saarel valitses suurepärane kliima: puud õitsevad ja kannavad vilja aasta ringi. Tollased kuningapaleed omasid suuri esindusruume. Lai eesõu, mis oli varjutatud oliivi- ja viigipuudega, juhtis siseruumidesse, kus käis elutegevus. Aiad olid hekkide ja müüridega ümbritsetud ja asusid sageli niisutamise hõlbustamiseks mäekülgedel.
    Homerose ODÜSSEIA, lk 67: Kalypso koobas.
    Paks ning lopsakas hiis oli ümber ta koopa. Ses kasvas
    varjukas lepp , tume pappel ja lõhnav küpress. Aga nende
    okstel haljastel - seal asus kõiksugu tiivukaid linde:
    kakke ja haukaid ning merikaarnaid laiali-lõuguseid,
    kes merel lendlevad ringi ja otsivad endale toitu.
    Koopa võlvikal suul aga põimlesid viinapuu väädid,
    rohked ja lokkavad, kõik täis raskeid rippuvaid tarju.
    Värsket helkivat vett neli allikat sealsamas andsid
    üksühe kõrval ja neist vesi voolas siia ja sinna
    aasadel pehmeil, kus kannike õitses ja selleriheinad...
    Homerose ODÜSSEIA, lk 90: Alkinoos'e aed.
    Õuest väljudes ning väravaist, nägid määratut aeda,
    mis neli vakamaad suur, igalt poolt tarast piiratud kõrgest.
    Palju ses kasvamas lopsakaid puid, täis kõiksugu vilju :
    pirne, granaate ja häid helekülgseid, helkivaid õunu,
    viigipuu maitsvaid marju ja lokkavaid, haljaid oliive.
    Kas suvi olgu või talv - läbi aasta nad kannavad vilja;
    ep ole ikaldust neil ega rikkeid, sest puhub ikka
    Zephyros , pehme ja soe, üht õitsetab, küpsetab teist jo.
    Pirnile järgneb pirn seal valmides, õunale õungi
    ning mari marjale liitub ka viigi - ja viinapuu okstel.
    Viinapuu- istandus suur, täis rippumas tarjasid rohkeid,
    seal oli; üks osa sest lage tanner , kus päikese paistel
    marjad jo kuivasid, kuid osas teises vast korjati puilt neid.
    Siin surutõrres jo need, aga nood seal veel päris toored :
    üks vast õitsemast lakand, ja teine jo tõmbunud tõmmuks.
    Viimane viinapuuviirg kus lõppes, seal algasid peenrad ,
    täis aedviljasid uhkeid ja lopsakaid, kõiksugu liike.
    Pulbitses allikat kaks seal. Üks läbi aedade voolas
    kõiki neid kastes, läks aga lossini kõrgeni teine,
    joostes müüri alt õue, ja vett sealt ammutas rahvas.
    Nii oli Alkinoos jumalailt saand andisid ohtralt...
    Kreeka maastik koosnes mägedest, mäetippudest ja saartest , igal väikeselgi tasandikul oli oma paiga vaim e genius loci. Kreeklaste mõtteviisis oli loodus hingestatud. Igal paigal oli oma meeleolu sõltuvalt paiga vaimust. Koobastes, hiites ja voolavas vees elutsesid nümfid. Metsades ja mägedes elasid metsajumalad, faunid , saatürid. Sarvede ja kitsejalgadega Pan, karjuste jumal, elas kõrgel mägedes, metsarikastel nõlvadel. Mängis seal oma flööti ja tantsis nümfidega. Pan'i kodukandiks oli müütiline Arkaadia, kaunis ja lopsakas maastik õitsvate aasade, metsatukkade ja allikatega , kus karjused oma loomi karjatasid. Ideaalne paik armunud paaridele. Arkaadia müüti arendasid edasi roomlased ( Vergilius ). Tegelikkuses oli Arkaadia-nimeline paik viljatu ja jaheda kliimaga tasandik mägedes, kuid selle elanikud armastasid muusikat. Üks tuntumaid karjuseromaane, mille taustaks Arkaadia maastikud, on Daphnis ja Chloë (200 e.Kr). Kaks looduslast armuvad teineteisesse keset kevadist idülli. Arkaadial ja karjuseromaanidel on suur osa inglise maastikupargi kujunemisel rokokooajastul (Hellström 1997).
    Siis tuli see, mida kutsutakse klassikaliseks antiikajaks (I a-tuh. e.Kr kuni 5. saj. AD). Kreeka teadus ja kultuur tõusid mõneks ajaks erakordselt kõrgele tasemele . Kreekas sündisid filosoofia ja paljud teadused tänapäeva mõttes. Arhitektuuris oli tähtsaimaks ülesandeks ehitada templeid. Kreeka templitüübi arengulugu on pikk ja keeruline (loe: Antiigileksikon II, lk 217).
    Täiuslikkuse otsingud geomeetria kaudu algasid juba Pythagorasega 6. saj e.Kr, kes avastas esimesena seosed ruumiliste ja muusikaliste proportsioonide vahel. Ka tempel oli puhas proportsiooniliste otsingute väljendus, taevase korra mikrokosmos , mis on toodud maa peale, ning oma eemalasumises oli tempel algselt objekt, mida nähti, kuid ei kasutatud (v.a preestrid ). Ükski kreeka ehitis ei püüdnud domineerida maastiku üle, nad püüdsid pigem olla sellega seostatud . Kui metsik maastik ka oli, ikka omas see mingisugust teadvustamata harmooniat.
    Kreeklaste iseloomujooneks peetakse kunsti asetamist esikohale . Nad sobitasid alati oma põhikonstruktsioonide suurust ja kuju ümbritsevasse maastikku; valisid oma aedadele kõige kaunimad paigad ning püüdlesid alati täiusliku ja harmoonilise lõpptulemuse poole. Kreeka maastikus oli palju rohkem inimesele orienteeritud kui varem, mastaabid olid väiksemad. Kreeka maastik oli väga vahelduv, dramaatiliselt järsk maapind, kus kohtuvad meri ja katkendlik manner .

    ANTIIK-KREEKA HALJASALADEST

    Kreeka demokraatlik kultuur ei soodustanud suurte eraaedade teket, küll aga üldsusele mõeldud rajatiste teket. Antiik-Kreeka haljasalad võib oma funktsioonilt jagada neljaks .
  • Pühad paigad, mis olid pühendatud tarkusejumalanna Athenale ja loodusvaimudele. Loodusjõude ja vaime tuli paluda ja neile ohvreid tuua selleks, et nad inimesi aitaksid. Selleks olid erilised pühad paigad, tihti puudesalud või hiied (alsos), kus leidus ka mõni allikas. Ohverdati ka üksikutele pühadele puudele (nt loorber - Laurus nobilis). Pühades hiites kasvanud puud olid tammed , küpressid, õlipuud, paplid, plaatanid, jalakad ja tihti ka loorberipuud. Hiljem ehitati neisse paikadesse templeid ja muid ehitusi . Näiteks Delfi: püha Parnassuse mägi. Iidne Delfi linn paiknes püha Parnassuse mäe nõlval ning pakkus paika Oraakli jaoks - see oli üks pühamu, kus jumaluselt paluti vastust mingile küsimusele. Oraaklis ennustati tulevikku ning said nõu palverännakute tegijad , kes otsisid elutarkust. See kuiva õhuga ning pinnalähedase mullaga maa andis saaki piiratud heldusega ja inspireeris terrassilise põllumajanduse arendamist , kus terrassidel sai kasvatada viljapuid, viinamarju ning karjatada kitsi.
    Austati ka langenud kangelaste haudu , mille ümber kasvavad puud olid pühad. Isegi nende vilju ei tohtinud korjata. Kangelaste kultusega olid seotud ka spordivõistlused, nagu näiteks olümpiamängud jumal Zeus 'i auks (esimest korda 776 e.Kr) Peloponnesose poolsaarel. Siin mängudel võita oli väga suur au. OLÜMPIA (Zeusi pühamu Elises, vt Antiigileksikon II, lk 46) koosnes templitest, staadionist, pühast puudesalust allikaga, palestra 'st (sammastest piiratud õu 41 x 41 m võimlemiseks ja suhtlemiseks).
    Aiakunsti seisukohalt olid tähtsamad pühapaikadesse kuuluvad nn nümfeionid (ld. k nymphaeum) - loodusvaimude e nümfide kummardamise kohad. Nendega liitus alati väike park, allikas või seda asendav veeseade, samuti grotto , grott e koobas, mis hilisematel aegadel oli tehislik , ehitatud pehmetest urbsetest kivimitest . Nümfeionist ja selle modifikatsioonidest kujunes hiljem välja Euroopa aiakunsti põhiteema (Hellström 1997).
  • Filosoofide aiad Ateenas. Gümnaasium tähendas algselt kohta, kus tegeldi sportlike harjutustega (palaestra), kuid kus kreeka noored mehed õppisid ka muud kasulikku . Gümnaasiumid asusid kindlasti kaunis ümbruses, kus leidus puid ja vett. Need olid ka üldiseks kogunemiskohaks, kuhu tuldi juttu ajama ja võimlejaid vaatama. Üks kuulsamaid selliseid paiku oli Akadeemia Ateenas (nimetus kangelase Akademos'e järgi). Sellest on kirjutanud ka Platon (427-347 e.Kr) oma Dialoogides. Siin pidasid oma loenguid kuulsad filosoofid Sokrates ja Platon. Gümnaasiume saab pidada esimesteks rahvaparkideks.
    Siin kasvasid pühad oliivipuud, plaatanid ja paplid, jalakad, jugapuud ja mirdid jt. Siin leidus haudu ja altareid ja pühasid koopaid. Platon rajas siia lähedale ka oma aia, kus ta õpilased olevat ööbinud okstest onnides. Aias leidus muuseum : kultuseplats muusadele. Hiljem rajas iga endast lugupidav filosoof endale aia koos muuseumi ja jalutusradadega varjuliste puude all, et segamatult oma õpilastega diskuteerida (Hellström 1997).
  • Haljastatud linnatänavad ja väljakud. Avalikud istutused mõjutasid eriti palju kogu Kreeka miljööd, mis oma olemuselt oli üsna urbaniseerunud. Kreeklasi võib pidada tõenäoliselt ka teisetüübiliste linnaparkide ja istutuste teerajajateks. Linnadest väljaviivad teed, mõnedel juhtudel ka peatänavad või vähemalt osa neist olid ääristatud puudega. Puuderidu istutati isegi Ateena agoraale - väljakule - ja seda eeskuju järgisid paljud teisedki linnad.
  • Eraaiad, mis olid alati ühendatud elamutega ja kus puuvilja ja köögivilja kasvatamise kõrval oli võimalus ka puhata. Kreeka elamuarhitektuurile oli iseloomulik peristüüllahendus, kuhu peristüülõuedesse on aja jooksul hakatud rajama istutusi - ilmselt on siin tegemist Oriendi aedade mõjuga, mis toodi kaasa sõjaretkedelt.
    Kreeklased olid idamaadega kaubavahetuses , tutvusid sealsete iluaedadega ja võtsid sealt üht-teist üle. Nii tekkis Kreekaski pühade puude austamine, hakati kaunistama templite ümbrust ja istutama pühi hiiemetsi. Egiptuse eeskujul võeti pidudel kasutusele lilled ja vanikud. Vana-Kreeka aiad, õigemini aedade aseained, kujunesid peamiselt linnades. Armastati väga lilli ja ilutaimi, mida kasvatati pottides ja kastides katustel. Selliseid katuseaedu nimetati Aphrodite armastatu Adonise (nooruse-, taimekasvatus - ja viljakusjumal) auks adooniseaedadeks. Adonis oli Aphrodite nooruslikult kaunis armsam; ta hukkus metsseajahil, kuid Aphrodite palvel lubas surnutejumal Persephone tal igal aastal 6 kuud maa peal viibida. Adonise saatuses nähti sureva ja taas tärkava looduse võrdkuju ja tema auks peeti suvel Adonise püha. Selleks pühaks kasvatati kiiresti närbuvaid potililli: adoonised, krookused, kannikesed, hüatsindid, roosid , alpikannid, iirised, gladioolid, nartsissid jne.
    Makedoonia kuninga Aleksander Suure (356-323 e.Kr) sõjaretked Sitsiiliasse, Väike- Aasiasse , Egiptusesse ja Lõuna-Itaaliasse avasid Idamaad kreeklaste sisserännule ja kreeka kultuuri mõjule. Nende vallutuste tagajärjel sai Kreeka aiakunsti areng uut hoogu ja idamaist joont. Pärsiast toodi rikkalikult uusi taimi: palmid, oleandrid, roosid ja palju teisi lilli. Hiinast toodi sisse virsikupuu. Lillekasvatust õpiti pärslastelt ja egiptlastelt. Kreeklased kasvatasid ise adooniseid, hüatsinte, krookusi, kannikesi. Aleksander oli suur aiandushuviline, hoolitses parkide eest oma vallutatud aladel. Ka Aleksandri järeltulijad rajasid suuri aedu ja parke. Neljandik Aleksandria linnast (vt Antiigileksikon I, lk 29) koosnes parkidest ja aedadest.
    Kuulsamad Kreeka aiad: spordipargid Pergamonis (Vt Antiigileksikon II, lk 74) ja Olümpias asuv Altis. Neis kasutati kujunduselementidena lisaks puuderivile ka skulptuure, mis kujutasid sportivaid inimesi.
    Iseloomulik Kreeka aedadele:4
    • Aia jaotamine vastavalt aiakultuuride gruppidele mitmeks osaks.
    • Ühiskondlikult kasutatavate spordiparkide, sh staadioni teke.
    • Kõrgetasemeliseks ei muutunud Kreeka aed kunagi. Lääneliku aiakunsti arengule omas tähtsust eelkõige aiandus Kreeka kultuuri siirdajana roomlastele.

    ILLUSTREERIVAT KIRJANDUST:
    Antiigileksikon I-II. 1983. Tallinn: Valgus.
    Gilgameš. Tõlkinud B. Kabur. Tallinn: Kupar.
    Homeros. 1963. Odüsseia. Eesti Riiklik Kirjastus.
    Härmson, P. 1984. Linnad läbi aegade. Tallinn: Valgus
    Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kirjastus Kunst.
    Longos. 1972. Daphnis ja Chloe . Tallinn: Eesti Raamat

    5. ANTIIK-ROOMA LINNAPLANEERIMINE JA AIAD


    Kronoloogia:5
    100 e.Kr ...500 AD - Rooma riik.
    73...71 e.Kr - Orjade ülestõus Spartacuse juhtimisel
    30 e.Kr - Egiptusest sai Rooma provints
    27 e.Kr ... 14 AD - Esimese Rooma keisri Augustuse valitsemisaeg
    70...80. a - Colosseum ( amfiteater Roomas, antiikaja suurim ehitis).
    79. a - Vesuuvi purse
    395. a - jagunemine Ida- ja Lääne-Roomaks
    Rooma perioodil said alguse väga paljud maailma tänaseni mõjutavad ideed. See oli suurte mõtlejate ajastu ning antiikmaailma kõrgpunkt.
    Rooma impeerium ulatus 10 pikkuskraadist läänes (Hispaania) kuni 45 idapikkuseni (Tigrise ja Eufrati vahel), 25 läänelaiusest (Egiptus) kuni 55 põhjalaiuseni (Inglismaal - Hadrianuse vall ) - see oli riigipiir , mida roomlased ehitasid kaitseks barbarite rünnaku vastu. Geograafiliselt oli Rooma Impeerium väga palju sisaldav: siin olid erinevates piirkondades erinevad maastikud ja kliima. Rooma riigi ajalugu sai alguse Apenniini poolsaarelt, kus kasvasid eri liiki männid, tammed, küpressid, oliivipuud, viljapuud , loorber, lilledest levkoid, iirised, tulbid , nartsissid, nelgid . Apenniinidest lääne pool oli viljakas rannikumadalik, lõuna pool olid Kreeka kolooniad. Vanad roomlased olid algselt talupidajad. Algupäraselt nimetati talundit sõnaga " Hortus " (aed). Kasvatati peamiselt puu- ja köögivilja, mis moodustas Rooma kodanike sissetuleku. Aastatel 234...149 e.Kr elanud Rooma riigimees Cato võitles vanade rooma kommete puhtuse eest ning luksuse ja kreeka kultuuri mõju vastu. Elati lihtsalt ja esiplaanil oli põllumajandustoodang.
    ROOMA LINNRIIK ehitati Tiberi jõe kallastele, mis voolas läbi õrnalt lainetava maastiku, ning paistis silma seitsme esileulatuva mäe tõttu (mõiste: Septimontium). Pärimuse järgi anti Rooma lõunaosas aasuv Aventinuse küngas 456. e.Kr plebeidele asustamiseks. Sealtpeale hõlmas arvatavasti juba kuningas Servius Tulliuse ajal linnamüüriga ümbritsetud Rooma seitset küngast: peale Aventinuse Palatinus koos vanima asula Roma quadrata'ga, Palatinusest loodes Kapitoolium , põhjas Kvirinaal, sellest lõunas Viminalis, idas Esquilinus ning kagus Caelius. Madalad alad, kus olid kõige viljakamad mullad , olid alad, mis arenesid kõige varem. Aja jooksul leidis farmindus aset ka seitsme mäe taga ja linn kuivatas ning täitis soise madala ala. Kliima oli talvel suhteliselt pehme, suvel oli kuum. Roomas leidus palju ehitusmaterjali - marmorit , kivi, savi, terrakotat, telliseid ja puitu. Ning roomlased hakkasid esimesena valmistama betooni.
    Legendi järgi peetakse Rooma linna sünniks 753. aastat e.Kr. Legend - HÄRMSON, lk 45.
    509. a-ks e.Kr oli Rooma muutunud juba ainsaks võimsaks sõltumatuks vabariigiks seal piirkonnas. 270. aastaks e.Kr oli Rooma vallutanud ka kogu Itaalia lõunaosa.

    ANTIIK-ROOMA LINNAPLANEERIMISEST

    Hellenistlik linnaplaneerimine ja maastik materialiseerusid Aleksander Suur valitsemisajal (seoses Lääne-Aasia vallutamisega 338. e.Kr), asendades kreeklaste instinktiivse ja ebaratsionaalse planeeringu Rooma korrapärase planeeringuga. Rooma sai paljude linnakujunduste mudeliks tänu oma keerukale elukorrale, suurepäraselt liigendatud arhitektuurilisele graatsiale ning oma tundlikule vastavusele looduslikult hüdroloogilistele ja geoloogilistele paigatingimustele. Ehitised ning avalikud ruumid linnas olid geomeetriliselt lihtsad, see lõi selge vahetu keskkonna ja linnavormi üldse. Järjekindlad korrapärased tänavaseinad ja tagahoovid andsid teed defineerivate mägede ja Tiberi jõe kaldajoone topograafilistele muudatustele. Kui kreeklaste planeering oli sageli instinktiivne, kuigi ka tihti korrapärane, siis roomlased kasutasid juba teadlikult korrapärast planeeringut. Maastikukujunduse kõrgpunkt saabus Roomas keiser Augustuse ajal ja pärast teda. Kõik hooned kajastasid oma põhimõttelt Kreeka templi universaalse vormi printsiipe ; kreeklastelt võeti üldse palju üle. Roomas püüti rajada Panteoni. Rooma oli struktuur tihedalt kokku põimitud kitsastest varjulistest tänavatest koos kohati avatud tagahoovidega. Väikesed elamublokkide ühikud lõid peene tekstuuri , mis vastandus suurte avalike hoonetega ja kogunemiskohtadega linnas, mida kasutati palvusteks, valitsuse, meelelahutus - ja äritegevuseks. Panteon , oma olemuselt massiivne rahvakoosolekute hall, mis ehitati üles umbes 100. a AD - suure imperaatori Hadrianuse ajal -, oli selge ja nutikas arhitektuuriline žest selles tihedas linnakontekstis. Panteon (kr.) on algselt kõikidele jumalatele pühendatud tempel. Forum romanumil Panteoni ees ehk Rooma foorumil ( foorum - rahvakogunemiste koht linna südames, Vt Antiigileksikon I, lk 157) arutati poliitilisi küsimusi. Panteon oli antiikaja suurim kuppelhoone - kera läbimõõduga 43,5 m, ainus täielikult säilinud Rooma-aegne ehitis. Rooma ehitusvaim tegi imesid, ületades kreeklasi nii arhitektuurivormi komplekssuse kui linnaruumide organiseerimise poolest.
    Vana Rooma mõiste on ka genius loci, paiga vaim, kuigi kreeklasedki tundsid sellise nähtuse olemasolu. Rooma usu kohaselt on igal sõltumatul olendil oma genius, oma kaitsevaim - see oli ka paikadel, määratledes nende paikade iseloomu või olemuse. Minevikus tähendas ellujäämine head läbisaamist paigaga - nii füüsilises kui vaimses mõttes. Nõnda peetigi Rooma linnade jm ehitamisel oluliseks arvestamist selle paiga vaimuga.
    Rooma linna areng ongi kahtlemata tema insenerlike võimete tulemus. Algusest peale kasutati võlvi, et toetada akvedukte (Vt Antiigileksikon I, lk 27) ja sildade struktuure kogu linnas, tuua vett otse mägiojadest ning ühendada Tiberi jõe kaldaid sildadega, et luua paremat suhtlemist ja linna kasvu. Roomlased leiutasid kaarsilluse. Betoon võimaldas ehitada palju suuremate avadega hooneid kui seda varem suudeti. Rooma arhitektuur muutus tänu sellele ruumiliseks (Kreekas oli see rohkem tasapinnaline). Suur rõhk oli rütmil. Arhitektuur domineeris looduse üle ning insenerehitused (nt akveduktid ) olid samuti kaugel looduslikkusest. Ometi oli ka Roomas filosoofe-poeete, kes ülistasid looduse ilu ( Virgilius , Ovidus, Horatius ) ning kirjutasid aedade tähtsusest ja hügieenilisest tähendusest linnades.

    AIAD ANTIIK-ROOMAS

    Juba aastal 25. e.Kr on tuntud rooma arhitektuuriajaloolane Vitruvius Pollio kirjutanud aedadest ja maininud, et linnades on aiad ja pargid tähtsad eriti teatri- ja muude rahvakogunemishoonete ees või lähedal. Kõne all oli siis selgelt aia ja pargi hügieeniline tähendus linnas. Sellist funktsiooni täitsid siis kindlasti nn portikusaiad, mida Roomas oli hulgaliselt. Need paiknesid mitmesuguste avalike hoonete lähedal ja toimisid suurlinna tähtsate kogunemiskohtadena. Tõenäoliselt olid need sammassaale ümbritsevad "linnapargid" Kreeka ajast Rooma kandunud. Tuntuim neist oli Livia portikus, mis kujult oli 115 m pikk ja 75 m lai täisnurkne rajatis . See asus oma ümbruskonnast mõnevõrra madalamal, nii et sinna laskusid trepid. Keskel asetses bassein, mille ääres oli puuderühmi ja lillepeenraid, samuti pergolatega kaetud teid (Aiakunst... 1999).
    Portikusaiad mõjutasid nähtusena keskaja kloostriaedu ja samuti näiteks renessansi õuedega aedu. Sellega paralleelne nähtus oli peristüülaed.
    VITRUVIUS POLLIO oli rooma arhitekt , insener ja planeerija. Tema traktaat "Libri decem de architectura" ehk "Kümme raamatut arhitektuurist" on ainus sedalaadi raamat, mis on antiigiajast meieni jõudnud: hõlmates Rooma arhitektuuri, insenerluse ja linnaplaneerimise aspekte . Tänapäeval on traktaat liigitatud 100 parema maastikuarhitektuuriteose hulka, kuigi olemuselt oli see mõeldud käsitlema arhitektuuri... Siit ilmneb, milline oluline seos on arhitektuuril ja maastikuarhitektuuril olnud juba väga varastel aegadel. Traktaadis käsitles ta arhitektuuri ideid, lähtudes põhiprintsiipidest, mis olid sõnastatud kui utilitas (kasutus), firmitas (kindel) ja venustas (ilu). Aiakujunduse jaoks võiks neid printsiipe kohandada kui kasutusmugavus, stabiilsus, tervislikkus ning ilu. Vitruvius kaasas oma traktaati ka inimproportsioonidega seostamise ehitiste mõõtmete juures. Hiljem on paljud arhitektuuriteoreetikud inspiratsiooni ja eeskuju võtnud just Vitruviuse traktaadist, teiste hulgas ka hiljem käsitlemisele tulev Leon Battista Alberti (De re aedificatoria, 1485) ning Andrea Palladio (Il Quattro Libri De Archittectura).
    Rooma aedade kohta võiks kõigepealt välja tuua, et need sidusid hooneid ümbritsevaga. Esimesed aiad olid puudesalud hoonete ümber. Roomlaste linnamaja kujutas endast esialgu aatriumi ( vanarooma elamu tähtsaim eluruum katuseavaga, millest vihmavesi voolas põrandas olevasse basseini) ja selle sisemuses ei olnud aiale kohta. Hiljem lisandus kreeklastelt ülevõetuna peristüül ( katusega sammaskäikudest ümbritsetud avaõu). Senaator Domitiaani residentsis asuva aatriumi ja peristüüli plaan. Kuna peristüül oli kaitstud, oli see väga sobiv taimede kasvatamiseks. Sellise aatrium -peristüüli tüüpi elumaja siseõu kaunistati skulptuuride, ilupõõsaste ja lilledega. Kasutati potitaimi ja sealt ei puudunud ka vesi. Õue ümbritseva galerii seinad olid kaunistatud seinamaalidega või kujundatud taimemotiividega.
    Peristüülaedadest on põhjust rääkida ka Pompeji linna juures. Pompeji on linn, mis 79. a vulkaanipurske tagajärjel kuuma tuhka mattus. Tänu sellele on arheoloogidel siin palju avastada . Pompejis said kokku erinevad kultuurid: kreeka, etruski ja rooma, ning segunesid omavahel. Linna plaan on korrapärane, sirgete tänavatega. Pansa elamu Pompejis (vt ka Vettiuse elamu, Aiakunst läbi aegade I, lk 36). Peristüülis asus tavaliselt iluaed korrapäraste peenardega, mida piirasid madalad pügatud hekid - mirdist, pukspuust, loorberist. Kasvatati mitmesuguseid lilli nagu liiliaid, iiriseid, sibullilli, moone, rukkililli, kannikesi, sõrmkübaralilli, gladioole, jasmiine, lavendlit ja roose, samuti akantust. Aed oli tavaliselt korrapäraselt kujundatud, pikiteljega. Aia keskel enamasti bassein, purskkaevudega. Sammaste vahel rippusid vanikud luuderohuga. Ehitati ka pergolaid ja puust sõrestikke, millele toetusid roosid ja muud ronitaimed . Aias võis olla ka mõni jumala või jumalannakuju: Dionysos või Veenus . Toad olid enamasti kas akende või ustega siseõue poole. Suurem osa informatsioonist aedade kohta pärineb elamute seinamaalidelt (freskodelt). Tagumises aias, mida leidus ainult suuremate elamute juures, kasvatati mitmesuguseid puid (nn viridarium ): viljapuid (õun, pirn, granaatõun, kirss , virsik , mandel ) ja plataane, küpresse, loorbereid jt (Hellström 1997).
    Pompeji linnas leidus üldse palju suuri köögivilja-, lille- ja viljapuuaedu, samuti viinamarjaistandusi. Pompeji varemed on olnud inspiratsiooniallikaks paljudele modernsetele aedadele alates 19. sajandi lõpust, mil need välja kaevati. Arheoloogilised uurimused ja restaureerimine on viimase viiekümne aasta jooksul toonud kaasa uusi vaateid aedade rollile roomlaste elus.

    ROOMA VILLAD

    Rikkuse lisandumine põhjustas maavillade arengu, mis rajati mägedesse või mererannikule. Kujunes traditsiooniks, et iga Rooma linna vaba kodanik asutas endale väljaspool Rooma linna villa ehk puhkekodu ühes iluaiaga (vt Antiigileksikon I, lk 131, märksõna 'elamu'). Sellised villad omasid kas majanduslikku või meelelahutuslikku tähtsust. Termin villa tähendas seejuures midagi muud kui praeguses keelekasutuses suvila . Hiljem öeldi villa rustica , et talumajapidamist eristada linnavillast e villa urbana 'st; nimest hoolimata ei tähendanud see tavalist linnamaja või -suvilat, vaid peaaegu midagi sellist, mida me nimetaksime paleeks, härrastemajaks või luksusvillaks. Tõelist linnasuvilat, eeslinnas asuvat suvilat nimetati jälle villa suburbana' ks (Aiakunst... 1999).
    Keiser Nero ja Luculluse pargid. Rooma keisririigi ajal hakati ehitama järjest rohkem uhkeid villasid ja nende juurde aedu ja parke. Keiser Nero lasi peale suurt tulekahju Rooma linnas rajada suure pargi (ca 40 ha) 65. a. Suur tiik asus seal, kus praegu on Colosseumi varemed, ehitused parki laiali pillutatud, aasade ja puudesalude keskel. Seal oli ka nii mets- kui koduloomi. Loomad ja linnud olid tähtsad muidugi ka kulinaaria seisukohast . Luculluse villa juures Baiae’s olid suured kalatiigid nii mageda kui mereveega. Lucullus, nn rändav maaomanik, oli üldse üks esimesi roomlasi, kes hakkas rajama suuri iluaedu Roomas ja mujal, võttes eeskuju sellest, mida nägi oma rännakutel hellenistlikus Aleksandrias . Teised jõukad roomlased tema järel. Tekkis uus amet: topiarius, aednik , kes tegeles aedade kunstipärase kujundamisega. Rooma lähedal asutati lugematuid puukoole ja aiandeid, mis varustasid rikkaid linnakodanikke taimede ja lõikelilledega. Leidus isegi kasvuhooneid, mida ehitati õhukestest glimmer-plaatidest. Seal kasvatati talvel lilli ja isegi viinamarju. Linnas leidus ka katuseaedu, mida soojenduse abil aastaringselt õitsvatena hoiti (Hellström 1997).
    PLINIUS NOOREMA VILLAD. Plinius Noorem (23...79. a) oli üks Rooma oraatoritest. Tema panus aiakunsti ajalukku on temast järele jäänud nn "aiakirjad", mis annavad ülevaate Rooma kõrgklassi elust 1. sajandil ning sisaldavad paljusid näiteid Pliniuse enda aedadest. Need detailsed kirjeldused annavad edasi arhitektuuri vormilisust, varjuliste promenaadide ja merevaadete erilist väärtust, kirjeldab jahedaid portikusi romantiliste seinamaalingutega, mis sidusid hoonet aiaga, skulptuure, pügatud hekke, pukspuupartereid, topiaariume, vett ja grotte. Tal endal oli mitmeid villasid, kahte neist on ta oma kirjades lähemalt kirjeldanud. Üks oli Laurentiuse Villa - see asus Rooma lähedal mere kaldal , kuhu Plinius tihti peale tööpäeva lõppu ratsutas. Ka siinsel villal on aatrium ning sammaskäigust ümbritsetud aed. Selle kõrval söögituba, mille kolmest küljest avaneb vaade merele ja neljas külg on pööratud mägede ja metsade poole. Veel üks söögituba koos aiaga paikneb merest kaugemal. Aed on ümbritsetud puudereaga, mille servas pukspuu - ja rosmariinihekk. Seespool puuderida pergola viinamarjaväätidega. Aeda on istutatud ka mooruspuid ja viigipuid. Maja taga on suur köögiviljaaed, sellega on ühendatud pikk koridor jalutamiseks. Koridori akendest avaneb vaade merele. Koridor lõpeb aia tagumises nurgas , kus asub Pliniuse lemmikpaik - väike paviljon puhkuseks või rahulikuks töötoaks. Seal on ka ruum kus on võimalik talvel päikest võtta.
    Tundub, et villa ja selle aed vanas Roomas olid ette nähtud mõnusaks eluks kauni looduse keskel. Aed oli ette nähtud ka kehalisteks harjutusteks: seal oli soojendatud veega ujumisbassein - vaatega merele. Jalutusrajad aias olid samuti tähtsad: seal pidi saama paljajalu jalutada ja sõpradega vestelda ilma et tuul või kõrvetav päike liiga teeks.
    Teine Pliniuse villa - Villa Tusci -, mis asus Umbrias, Apenniinide jalamil, oli mõeldud rohkem suvilana. Maastik oli siin nagu amfiteater, mäenõlvad terrasseeritud viinamarjaistandusteks, vaade avatud tasandikule ja selle õitsvatele aasadele. Selle villa aed koosnes terrassidest. Keskmisel neist leidub mitmeid pukspuust pügatud loomakujusid ja muid vigureid, mida topiaariumideks (ingl topiary ) kutsutakse. Siin on ka palju vett purskkaevude, kanalite ja tiikide näol (Hellström 1997).
    Villades eristatakse sageli erinevaid osasid:
    • Villa urbana - üliku ilmaliku elu mugavused ühendatud maa veetlusega. Põhiliselt elamuruumid - söögitoad, magamistoad, raamatukogu, vanni- ja suplustoad, veinikelder, laoruumid, aiad. Tablinumi (söögitoa) ja aia vahel asus peristüül, ümbritsetuna kahest küljest teiste ruumidega; suuremais elamuis oli kaks aatriumi ja peristüüli. Leidus ka kahekorruselisi villasid. Villa urbana on pööratud õhtupäikese poole, ümbruskonna vaatlemiseks on seal vaatetorn. Viridarium - puudemüüriga ümbritsetud ala, seda kasutati õhtusteks lõbustusteks tulevalgel. Parteris kasvasid lilled, igihaljad põõsad ja puud, neid hakati hiljem geomeetriliselt pügama.
    • Villa rustica (Rooma maamajand) - hoonestikus oli oluline koht majapidamisruumidel: tööliste ruumid, tallid , kuurid, laoruumid, tiigid kaladele ja loomade jootmiseks.
    • Villa fruticosa - on välja kasvanud esialgsest puuviljaaiast. Seal olid juur- ja puuviljad , aiatööliste majakesed, jalutamisaed. Lisaks neile veel park. Teed ja alleed . Teed sillutatud, pöetud hekid, varikäigud, harva lilleparterid. Vaadete mitmekesistamiseks ehitati koopiaid maailma vaatamisväärsustest (väga rikkad suutsid seda endale lubada). Osa villa fruticosast oli kujundatud pargina. Seal peeti loomi (vaatamiseks, mitte jahtimiseks). Veel kuulus sinna viinamarjaaed (pergola-tüüpi). Pargi jalutamise osas palju skulptuure, mis oli sageli röövsaak vallutusretkedelt.
    • Villa suburbana (eeslinnavilla) - eeslinnas asuv linnasuvila, mitte nii luksuslik. Ehitamisel arvestati ümbritsevat maastikku ja loodust, kohandati sellega oskuslikult ruumide paigutus ja vundamendi konstruktsioonid (olenevalt maa-ala pinnamoest).

    Levinumad taimed: kannikesed, moonid , pojengid, nelgid, saialilled, rukkililled, lavendel , liiliad, nartsissid, kuldlakk, väga palju roosi - ja iiriseliike. Klassikaline rooma taim - akantus (karusõrg), ka karuohakad, igihali, küdoonia, pukspuud, küpress, loorberipuu , plaatanid.
    Hadrianuse villa (118-138 AD). Pliniuse villadest pole midagi säilinud peale kirjelduste, keiser Hadrianuse villast on aga varemed alles. Hadrian (76-138) oli Rooma keiser alates 117. a. Tema villat ümbritseb ca 300 ha suurune territoorium . Siia tulid 15.-16. sajandil renessansi kunstnikud , et õppida tundma antiigi ehituskunsti ja skulptuuri. Villat hakati ehitama 118. a AD Roomast 30 km idas asuva Tivoli lähedale. Hadrian oli suur kunstiarmastaja, kes imetles kreeka kultuuri. Tema villa kujutab endast pigem tervet linna paljude omavahel seotud ehituste ja aedadega. Seal laskis ta jäljendada reisidelt eriti meeldeäänud paiku (nt Ateena Stoa poikile't, Temple orgu, Rooma linna jne), nõnda asub Hadrianuse villas palju maailmakuulsaid objekte:
    • Stoa poikile - hiiglaslik , 232m pikk ja 97m lai sammaskäiguga piiratud õu, mille keskel suur bassein. Pärit Kreekast (kreeka k poikilos - kirju, mitmekesine , vahelduv). Nn filosoofide aed. Siin sammaskäikude all sai jalutada - vastavalt soovile kas varjus või päikese käes. Basseini ümbritsesid korrapäraselt istutatud puud ja peenrad, arvatavasti leidus siin ka hobuste võidusõidurada ( hipodroom ). Siin lähedal asus Hadriani paviljon - saarekesel keset ümmargust tiiki. Saar on ümbritsetud kõrgest müürist ja sammastest. Saarele viivad sillad , mida sai üles tõsta, kui keiser täielikku rahu soovis. Paviljonis oli paar tuba, raamatukogu ja söögituba. Keskel väike sammastega palistatud väljak, mille keskel purskkaev keset lillepeenraid.
    • Canopus - piklik väljak (185 x 18 m) pika basseiniga, mida ääristas marmorist sammastik. Pärineb Egiptusest, kus nimetati nõnda groti "baldahhiini" ning Canopus oli ka iidne Egiptuse linn. Basseini ääres seisid mitmeid kreeka skulptuuride koopiad . Basseini ühes otsas avar koobas - Serapeum, mille mõnusas jaheduses varjasid end egiptuse skulptuurid . Rajatis oli mõeldud suurteks vastuvõttudeks ja pidudeks.
    • Mereteater (Maratime teatre) - mõeldud eraldumiskohaks keisrile. Keskel asub kanaliga ümbritsetud saar. Vett leidub siin üldse kõikjal - nii voolavat-sulisevat kui suuri veepeegleid ja kanaleid . Rajatis tervikuna on ebasümmeetriline ning põhineb looduslikul reljeefil ja avanevatel vaadetel . Samuti valitseb siin tasakaal ehituste ja avatud väljakute vahel. Keskel suuremad ehitised, äärtes väiksemad. Keisri palees on mitmed terrassid ja paviljonid vaatega oru suunas, kuhu keiser laskis istutada puid ja ehitada kreeka templeid.
    • Rometta (väike Rooma linna mudel).

    Hadrianuse villa neli ajastule iseloomulikku omadust:
    • konstrueeritud piirkondade muutmine aedadega piirkondadeks;
    • arvukad portikused, peristüülid ja krüptoportikused, mis moodustasid varjatud koridore ja samal ajal ühendasid hooneid omavahel;
    • purskkaevude, basseinide, kanalite küllus - muutes vee tervikut moodustavaks faktoriks, kui mitte isegi arhitektuuri komponendiks;
    • oluline allikas nii mõistete kui materjalide osas hilisema maastikukujunduse jaoks.

    Ühiskondlikud linnaaiad. Rajati ühiskondlike hoonete ( teatrite jne) ümber olevatele väljakutele ja olid väga erineva suurusega. Keiser Nero ajal oli Rooma linn ümbritsetud roheliste villade vööndiga. Ka linna sisse asutati keisri käsul rahvaparke. Keiser Nero lossiaed oli kuulus oma toreduse poolest. Siin toimusid peod, kus kasutati roose girlandides, kimpudena. Õielehti puistati põrandale. Külaliste pead olid ehitud roosipärgadega ja peolistele piserdati roosivett. Nero tellis oma pidude tarvis laevatäied roose Egiptusest, makstes selle eest suurtes kogustes kulda. Roomlased armastasid ka teisi lilli, mis põhjustas Rooma esimeste lilleäride tekke. Lilli kasvatati ka kasvuhoonetes, mille seinad ja katus olid kaetud vilgukivist plaatidega. Uhked olid ka Rooma keisrite matusepaigad, mis idamaade eeskujul olid piiratud vaiksete ja varjuliste hiiemetsadega.
    Panus. Järgnevad mõisted ja materjalid assotsieeruvad sageli maastikuga seotud kujundusega, mis arenes klassikalise Rooma ajastu jooksul, kuigi seda leiab mõnikord ka juba varasematest kultuuridest:
    • võlv
    • betoon
    • tee, akvedukt ja teised insenerlahendused maastikus
    • võlvkäik
    • telg
    • ruumi piiramine
    • piiratud vaade

    Rooma muljed. Suurriiklik suhtumine, kaunistuselemendid kogu maailmast. Aiad nagu antiikkunsti muuseum. Genius loci. Ruumiline arhitektuur. Oluline oli rütm. Arhitektuur domineeris looduse üle.
    Rooma aiad:
    • arhitektuuri laiendus väljas;
    • aed sisehoovis;
    • Plinius Noorema detailsed kirjeldused arhitektuurilisest vormilisusest, erilise väärtuse asetamine varjulistele promenaadidele, merele ning maastikule vaadetele, jahedatele romantiliste seinamaalingutega portikustele (topia), mis seovad tervikuks hoone ning aia, väärtuslikud olid ka skulptuurid, pügatud hekid, pukspuuparterid, põõsastest pügatud kujud (topiaariumid), vesi ning grotid ;
    • Rooma kui parkide linn laienemas piki Tiberi jõge.

    6. BÜTSANTSI JA ISLAMI AIAD


    Kuigi Euroopa aia- ja miljöökunsti peetakse Kreeka hellenismi ja Rooma miljöökultuuri otseseks järglaseks, tuleneb teine ja võib-olla veel selgem mõju bütsantsi ja islami aiakunstist.

    BÜTSANTSI AIAD

    Bütsantsi kunst kujunes omanäoliseks juba 4.-5. sajandil toonase Ida-Rooma riigi aladel. Peale Rooma riigi langemist jäi Ida-Rooma e Bütsants (pealinnaks Konstantinoopol ) osaliselt Lääne-Rooma kultuuri edasikandjaks. Kuid aiakunst võttis siiski veidi teise suuna. Kuna puudusid silmapaistvad filosoofid ja kirjanikud , kes oleksid vaimuelu õilistanud, pöördus laiemate masside tähelepanu välisele ilule. Kuld , kalliskivid, hiilgus ja toredus oli määravaks, kultuuri mõte ja kunsti sisu jäi tagaplaanile.
    Bütsantsi aiakunstis avaldus ilmekalt priiskav joon. Kuninglikud lossid uppusid ülitoredatesse parkidesse ja aedadesse, kus leidus lõhnaveega purskkaeve ja koski ning värvilist ja häälitsevat vetemängu. Enamasti asus lossi ees keset aeda kuld - või hõbepuu kullatud lehtede, õite ja kuldsete mehaaniliste laululindudega. Puude ümber väänlesid läikivad maod, kelle suust voolas lõhnavett või veini.
    Aedadest oli kadunud antiikmaailmale iseloomulik intiimsus ja meeleolu. Pargid olid enamasti mõeldud jahipidamiseks. Bütsantsi aiakunst mitte ainult ei mõjutanud idamaade oma, vaid sai sealt ka ise kogu aeg mõjusid. Muuhulgas olid Bütsantsi valitsejate pargid ja loomaaiad idamaade algupäraga. Bütsantsi kaudu, just ristiretkede mõjul levisid need keskaja euroopa aiakunsti.

    ARAABIA JA HISPAANIA AIAD (LÄÄNE-AASIA)

    Araablased hakkasid 6. sajandil looma oma maailmariiki, mis hõlmas kogu Põhja-Aafrika. Paiknedes Väike-Aasia kiltmaal, oli Araabias teravalt kontinentaalne kliima. Palju oli kõrbe, maastik oli kuiv ja kaljudega, muld minimaalse viljakusega. Asulate õitseng sai võimalikuks vaid tänu kaubateedele ja niisutussüsteemidele. Araablaste esialgne religioon oli seotud mitme jumalaga , peajumalaks oli Äikesejumal, kelle üheks kahest võimurelvast oli kahe peaga kotkas. Aja möödudes ühendas prohvet Mohammed Pärsia kultuuri islamiga. Islami sümboliks oli koraal , tunnistati ainujumalat. Islami moto : elu on lühike ja naudi seda, kuni võid, kuid rahuldu lihtsuse ja karskusega. Araablaste kaks erinevat mõtteviisi - äärmuslikult religioosne ja väga praktiline - väljendusid ka aedades.
    Araablased võtsid aiakunsti saavutused paindlikult üle roomlastelt ja olid ainukeseks rahvaks, kes keskajal aiakunstist lugu pidas. Araablased olid oma võidukäikudel vaimustunud roomlaste asutatud varjurikastest vaiksetest aedadest, jahedusest ja veest. Sõjaretkedel Pärsiasse jm jätsid nad nende aiad alles. Juba enne roomlaste asumaade vallutamist olid araablased suured aiasõbrad - seda kinnitavad ka nende nn Pärsia vaibad, mille mustris on säilinud terved iluaiad.
    Araablaste kergete, painduvate joonte ja arabeskidega (=stiliseeritud taimornament) ehitised sobisid hästi ilupuudega. Majaaiad pöetud puude, hekkide, muru, lillede ja mosaiiksete teedega olid väga meeleolurikkad. Kui araablased vallutasid 7. saj alguses Hispaania, kujunes välja mauri (maurid on Hispaania araablaste järeltulijad) stiilis aed - kõrgete müüridega piiratud või siseõuena loodud varjuline ja privaatne aed, mis oli mõeldud vabas õhus aja veetmiseks, säilitades samal ajal majaga kokkukuuluva ruumi. Võib võrrelda roomlaste aatrium-elamuga, ehkki roomlaste aatriumaed kuulus orgaanilisemalt elulaadi juurde. Araablaste aiad olid rohkem oaasiaiad - aiad keset kõrbe, mida ümbritses kõrge müür ja läbisid kivide ja keraamiliste kividega vooderdatud kanalid. Ka mauri aiad Hispaanias, mille kõrgaeg oli 8.-10. sajand, koosnesid reeglina mitmetest väikestest õuedest, mida ühendas vesi. Aed oli kanalitega jaotatud tavaliselt neljaks osaks (nn chahar-bagh). Paljudes õuedes oli tsentraalseks kompositsiooni elemendiks sirge kanal keskse purskkaevuga, õue kaunistasid ka keraamiliste plaatidega sillutatud pinnad (maa, vahel ka seinad, sest kliima ei soosinud sageli elustaimestikku) või mudejar-stiilis ornamenteeritud akna- ja ukseavad, sammastega kaaristud või terved seinad. Küpressid plaatanid ja apelsinipuud istutati lisavarju saamiseks sageli ridadena seinte lähedusse, aromaatsed taimed paigutati pottides vee lähedusse õhku lõhnastama. Aias puudusid raidkujud, sest islam keelas inimese kujutamise. Peenrad asusid teedepinnast allpool. Kasutati ka rohkelt ronitaimi, pergolad olid tuntud nii idamaades kui antiikses Vahemere-ruumis. Hispaaniast, kus isegi suurte paleede aiad olid jaotatud vaiksemateks soppideks, levis nn paradiisiaia traditsioon ka Lõuna-Ameerikasse ning sealt edasi Californiasse, kus ta on tänapäevaks muutunud privaatseks siseaiaks koos peaaegu lahutamatu ujumisbasseiniga.
    Hispaanias on sellest ajast säilinud Alcázari aiad Sevillas ning Alhambra kompleks Granadas - kuningapalee, Generalife palee ja aiad ( Granada Emiraat 1246-1492), mis pärinevad mauride ajastust ehk Granada linna tõelisest õitseajast. Tõelist islami aiakunsti ei ole neis aedades järel just eriti palju, kuna need on renessansist alates saanud kogeda jätkuvaid muudatusi. Mõlema õuelahendus on võluv: sammastikest ümbritsetud purskkaevudega õueaiad, kesksete basseinide ja kanalitega, mis viitavad otsesele traditsioonile tagasi hellenistlikesse ja rooma peristüülaedadesse. Alcázari aed oli suletud tervik ja ka selle eri osad olid üksteisest eraldatud õuesugusteks elementideks. Alcázar arenes veelgi edasi renessansiajal, säilitades selgelt islamiusu tunnusjooned. Põhikompositsioon koosnes nii mauri- kui ka renessansiteemast.
    Alhambra ja Generalife olid rajatud alguses mauri kindlustena 9. saj. Paiknevad mägedes väljaspool Granadat (sõjaline eelpost, isoleeritud mauri kultuuri punkt). Piiratud müüridega, kindlustatud. 1492: Granada langes kristlastele ( Ferdinand ja Isabella), maurid aeti välja.
    Alhambra paikneb kiltmaa tipus ning seda on kutsutud "Punaseks linnaks" (al-hamra = punane kants) - peamiselt domineerivate oranžikas-punaste kivide tõttu, millest loss on ehitatud. Arhitektuur ja sisehoovid pärinevad 14. sajandist: Kompleksi kuuluvad mitmed väiksemad sisehoovid. Mirtide hoov ( Court of the Myrtles): pikk tasane peegeldav bassein, mirdihekid pärinevad hilisemast ajast, peale Hispaania vallutust 1492. Lõvide hoov (Court of the Lions): klassikaline chahar-bagh koos nelja aiaosaga, veekanalid, nikerdatud kips, alabastersambad, pronksist purskkaev (nimi Lõvide hoov tuletab meelde lõviskulptuure iidsest Pärsiast), lõvi sümboliseerib toretsevat võimu ja võitu. Patio de Daraxa: kuninglik tuba, rekonstrueeritud 16. saj.
    Generalife palee Granadas ehitati enne 1319. a mauri kuningate suveresidentsiks. See asub järskudel ja veega hästi varustatud mäenõlvadel, puutudes kokku Alhambraga, ning on asetatud ainuüksi maastiku nautimise pärast sarnaselt itaalia renessansiaegsetele hoonetele. Plaan ja läbilõige, mida praegu teatakse, põhinevad 1812 . a mõõtmistel, sinna on algsega võrreldes tehtud lisandusi. Alhambra poolt lähenedes: tsitadell sillaga üle eraldava kuristiku. Alhambrast kõrgem, jahedam, mööda mäenõlvu allapoole avaneb terrasside seeria . Kujunduses domineerib üldjoontes traditsiooniline sisehoov-aed, mis on paigutatud maapinnakontuure jälgides, väljaspool paleeaeda asuv maailm on avatud põhja- ja lääneküljelt.

    INDIA AIAD (IDA-AASIA)

    Ida-Aasias paiknevad mogulid hoolitsesid eelkõige kahe piirkonna eest: Agra / Delhi ja Kašmiiri org. Agra kliima on troopiline , loodusmaastik tasane. Kašmiiri org aga asub täielikult Himaalajates, seal esineb järske temperatuurimuudatusi
    Kui aedade geomeetria ise jäi traditsiooniliseks monotoonsuse seisukohalt, siis laiema maastiku kontseptsioon oli originaalne kui ka suureskaalaline. Agras asub Taj Mahal tasakaalus maa ja taeva vahel suure metafüüsilise maastiku keskmes, mis sisaldab ka paradiisiaeda. Vastupidiselt Taj Mahalile planeeris Shah Jahan endale ise mustast marmorist haua. Kašmiiris oli maastikupilt kontrastina maine, muundatud mogulite vee-naudingumaastikuks. Aiad asetati piiravate mägede nõlvadele, millelt voolasid alla ojad. Maapinna ebaregulaarsuse tõttu kaldusid aiad murdma standardset plaani, kasutades ära langevat vett ja vaadet üle oru.

    7. EUROOPA LÄBI KESKAJA


    Kronoloogia6
    5.-11. saj - varakeskaeg
    11. saj keskpaik ...15. saj - klassikaline keskaeg
    16.-17. saj - hiliskeskaeg
    12.-16. saj - gooti stiil
    14. saj - esimesed botaanikaaiad Itaalias
    Keskaja algust arvestatakse Euroopas u aastast 400. Tihti arvatakse, et antiikühiskonna ja -kultuuri hävitas Euroopas tormiline rahvaste rändamine. Ida-Rooma keisririigis jätkus see teatavasti edasi - bütsantsi kultuuri kujul. Mujal Euroopas, mis täitus aina barbaritega, ei olnud aga soodsaid eeldusi rikka pärandiga antiikkultuuri jätkumiseks, nagu see oli bütsantsi- ja islamimaades. Ometi oli üks institutsioon , mis suures osas tugines otse antiigi traditsioonile - see oli kristlik kirik . Kirikuhoonete eeskujuks olid antiigi basiilikad, jumalateenistuskohana sai kirik mõjutusi ka antiigi hauakultuurist. Üpris samasugune arhitektooniline seos antiigiga oli kloostritel. Antiigi gümnaasium, filosoofiakoolid ja kogunemiskohad kordusid kloostriarhitektuuris. Esimesed kloostrid olid basiilikad ja baptisteeriumid - basiilika on pikliku põhiplaaniga, sammaste või piilaritega, mis on samuti samba moodi elemendid, lööviline ehitis. Rooma ajal oli basiilika kohtu- ja koosolekuhoonete tüüp, varakristlikul ajal kujunes see aga kirikuhooneks. Kuulsaim basiilika on Pisa kellatorn Itaalias. Baptisteerium on hoone, kus viiakse läbi ristimistalitusi, see oli algselt suplusbassein. Klooster oli aga isemajandav asutus, mille peahooneks oli siis kirik ja nagu öeldud, oli see tollal siis basiilikalaadne ehitis.
    Nende antiikehitistega orgaaniliselt liitunud aiast sai kloostrikompleksi tähtis ja orgaaniline osa. Barbaritel - nagu roomlased neid kutsusid - puudus aga arusaam aiakunsti esteetilistest väärtustest ning loomulikult ka arenenud aiahoolduse oskused ja tehnilised eeldused selleks. Rooma riigi langedes 476. a hävitatigi iluaiad, kuulsad ehitised ja pargid. Jäid ainult väikesed kloostriaiad. Inspireerituna paradiisiaedadest, arenes Euroopa keskaegsete aedade tundlik aistingulisus, need aiad olid tavaliselt piiratud , eemal taltsutamatu looduse metsikkusest.
    Tänu sellele, et kloostrid kujunesid oluliseks kultuuri kandjaks keskajal, on võimalik rääkida kloostriaedadest detailsemalt. Kloostrid olid nagu omaette linnad, mille müüride vahel pidi leiduma kõik eluks vajalik. Siin kasvatati köögivilja, viljapuid ja viinamarju, samuti ravimtaimi ja lilli kiriku kaunistamiseks pühade puhul. Kloostreid ja kirikuid ehitati tihti antiigiaegsete varemete kohale - kirikud olid peahooneks. Ka kloostriõue plaan oli antiigi arhitektuurist mõjutatud: sammaskäigust piiratud suletud nelinurkne siseõu, korrapärase range planeeringuga. Nn quadripartite - neljast osast koosnev aed - selle jagasid nelja ossa kaks ristuvat teed, õue keskel paiknes tihti kaev või bassein purskkaevuga. Siia istutati lilli ja puid, vahel kasutati ka matmispaigana. Kloostriõu oli mõeldud rahulikeks jalutuskäikudeks ja mediteerimiseks.
    Kloostrite elanikud - mungad - olid suured asjatundjad puu- ja köögiviljakasvatuses ning ravimtaimede kasutamises ning nad levitasid oma teadmisi ka ümbruskonna talupidajatele. Esimesed haiglad , kuhu tuldi abi otsima , asutati just kloostrite juurde. Paljud teadmised aianduse ja meditsiini kohta pärinesid antiikautorite käsikirjadest, kus näiteks kreeklased seda teemat üsna palju on käsitlenud. Kleerikud (vaimulik, preester lericus) võtsid antiikautoreid eeskujuks, sageli aga kopeerisid mõningaid lõike oma ladinakeelsete traktaatide kirjutamisel . Luuakse taimede nimestikke koos välimuse ja omaduste kirjeldustega ning sümboolika kohta. Taimede kasvatus ja meditsiin olid omavahel lahutamatult seotud, mõlemad omakorda filosoofiaga . 7. saj algul nimetab Sevilla piiskop Isidorus Hispalensis meditsiini teiseks filosoofiaks. Sama mehe poolt on kirja pandud teos "De natura rerum " - see on taimede kirjeldus ning aedade juht antiikautorite järgi. Teise filosoofia all peetakse silmas nimelt natuurfilosoofiat, millele toetusid meedikute teadmised kogu keskaja vältel. S.o teooria universumi ja inimese loomuse vahelistest seostest. Araabluse mõjul arenes see teooriaks neljast algelemendist (tuli, vesi, õhk ja maa) ning nendest tulenevatest loomustest. Vastavate elementide omadused siirdati raviainetele ja kasutati erinevate haiguste puhul.
    UMBERTO ECO " ROOSI NIMI", lk 71...72.
    William tänas ja ütles, et ta oli kohe saabudes märganud imeilusat aeda, kus ei kasva ilmselt mitte ainult söögi-, vaid ka ravimtaimi - niipalju kui lume alt paistis.
    "Kevadel või suvel, kui iga taim on ehitud isemoodi õitega, kiidab see aed Loojat palju uhkemini," vastas Severinus nagu vabandava moega. "Aga ka praegu tunneb teadja silm nende kuivade kõrte järgi ära, mis taimed siin kasvavad, ning veendub, et see aed on rikkam kui ükskõik milline herbaarium ja värvirikkam kui kõige kaunimad miniatuurid. Pealegi on kasulikke taimi, mis kasvavad ka talvel, mõned ma istutan aga pottidesse ja hoian neid laboratooriumis. Jänesekapsa juurtega näiteks saab ravida katarre, salvei juurte keedusest saab teha plaastreid nahahaiguste puhul, suur takjas ravib ekseemi, ussitatra hakitud ja peeneks hõõrutud risoomid on kasulikud kõhulahtisuse ja naistehaiguste korral, pipar soodustab seedimist, paiseleht aitab köha korral; meil leidub ka emajuurt seedetegevuse elavdamiseks, lagritsat ja kadakaid, millest me teeme kadakatõmmist; leedripuu koore keedus on hea maksarohi, seebilille juuri tuleb hõõruda külmas vees, see aitab põletike vastu; me kasvatame ka palderjani , mille omadused on teile ilmselt tuttavad."
    "Erinevad taimed vajavad erinevaid klimaatilisi tingimusi. Kuidas teil õnnestub neid kõiki siin kasvatada?"
    "Ühest küljest ma pean tänama Issandat, kes on paigutanud meie aia mäeharjale, nõnda et lõunasse mere poole jäävaid peenraid mõjutavad soojad tuuled, põhja poolt aga varjab meid teine kõrgem metsaga kaetud mäenõlv, mille palsamirikas õhk toob meile kasu. Peale selle võlgnen ma tänu igasugustele kunstidele, mida ma vääritu olen tallele pannud oma õpetajate juhatustest. Mõningad taimed kasvavad ka ebasoodsas kliimas, kui pinnas vastavalt ette valmistada, neid õigesti väetada ja hooldada ."
    9. sajandist on säilinud Sankt Galleni kloostri plaan praeguselt Šveitsi alalt, kus võib näha kloostriaedadele iseloomulikku jaotust (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 49).
    Abt Gozbert’i kloostri ideaalplaan 820. a. - St. Gallen , Šveits:
    Keskel paikneb suur kirik, selle kõrval kloostriõu sammaskäigu ja kaevuga. Selle all munkade söögisaal.
    Ülal vasakul, peasissekäigu juures külalistemaja, kool, abti eluruumid (aiaga). All vasakul majandushooned. Ülal paremal arsti maja, ravimtaimede aed 16 peenraga, selle all haigla . Siis kabel , noviitside toad. Nii haiglal kui noviitside elamul on siseõu. Edasi surnuaed, kus kasvatati ka viljapuid, palju erinevaid sorte . Selle all aedniku maja ja köögiviljaaed. Kõige all linnumajad ja linnuvahi-maja. Väljaspool kloostrimüüre veel põllud ja muud istandused (Hellström 1997).
    Selline põhiplaan kestis kuni renessansini, mil õukondade juurde tekkisid vastavalt kujundatud aiad ja pargid. Mõisate juures võis vana planeeringuga aedu esineda veel 18. saj algul. Et müürisisene aed ei suutnud toita kogu kloostrit, paiknesid põhilised puuvilja- ja viinamarjaistandused väljaspool kloostrimüüre.
    Väljaspool kloostrimüüre asusid põllud ja muud istandused. Üldiselt aga linnades ja losside ümber iluaedu peaaegu ei eksisteerinud.
    Religioosne sümboolika. Et keskaja aiad olid suurte sensuaalsete naudingute allikaks, andsid nad ka tunnistust taevastest rõõmudest läbi religioossete sümbolite ja kujunduse. Nt Dante "Jumalikus komöödias" oli aed kui omaette mikrokosmos, kuhu jumal elama asus ja see aed oli seetõttu palju jumalikum paik kui tavainimese argimaailm väljaspool seda aeda. Varasemast on teada, et keskaegsetel maalidel on igal detailil oma sümboolne tähendus. Taimed, lilled, mis seal esinevad, ei ole kunagi lihtsalt dekoratiivne taust, vaid neil on oma tähendus, sümboliseerimas kudseid ideid ja episoode pühast ajaloost. Mitmed lilled olid seotud neitsi Maarjaga: valge liilia, mis sümboliseeris neitsilikkust, roos - ilu, kannike - alandlikkust. Neitsi Maarja austamiseks rajati erilisi aedu, kuhu istutati kõik taimed mis kuidagi temaga seotud olid. Neitsi Maarjat kujutati tihti piltidel istumas piiblis kirjeldatud ”paradiisiaias” ümbritsetuna oma lilledest. Aia ümber on kõrge müür, mis sümboliseerib vooruslikkust, ja samas muudab paradiisi tavalisele patusele inimesele kättesaamatuks. See oli kui jumalik täiuslikkus, igavene ja erinev argielust. Läbi taimede, aastaaegade jt füüsiliste elementide leiti juurdepääs igavesele. Kunsti kaudu saavutati meditatsioon inimese ja taevaliku vahel, teisendades reaalsed asjad sümbolistlikeks.
    Rootsis: Püha Birgitta rajas Vadstena kloostri juurde nii lilleaia, kui ka ”rohuaia”, kus puude all oli lilleaas. Nii Vadstenas kui tsistertslaste kloostris Alvastras on tänapäeval püütud rekonstrueerida kunagised kloostriaiad (Hellström 1997).
    Lossiaiad. Vähehaaval aiakunsti ala laienes ja kloostrite kõrvale tõusis muid aiakunstikeskusi. Tähtsamad olid sel ajal maapealsete võimumeeste paleed ja lossid, samuti linnad. Keskaeg oli rahutu aeg ja inimestel oli tihti põhjust kindlustesse varjuda. Kuna aedadele seal ruumi polnud, asusid need enamasti väljaspool kindlusemüüre, seespool lossimüüre asus tavaliselt vaid ürdiaed. Kindluslossid olid gooti rüütlielu varjupaigad, millega seostus lähedaselt ka aed puhkuse ja vaba aja veetmise ihaldatud miljööna (locus amoenus). Puisaiad, kus mängiti ja pidutseti, ning turniiriväljakud asusid valdavalt väljaspool müüre. Linnuse- ja lossiaiad saavutavad oma kõrgaja alles hiliskesk- ja renessansiajal, samuti ilmuvad kujutavasse kunsti ilmalikud aiastseenid.
    Linnakodanike aiad. Need asusid põhiliselt väljaspool müüre, moodustades tihti linna ümber aedvilja - ja kapsamaade ringi. Elamute ümber kasvatati viinamarju ja viigipuid. Kuna linnas oli väga kitsas, siis olid ka aiad väikesed. Linna kasvu ja rikastumisega luuakse ka linnaäärseid lustaedu pidude ja kooskäimise kohtadena. Eelkõige on nad siiski looduskaunid kohad ilma erilise kujunduseta - puudesalu, viljapuu, kaevu , mõne roosipõõsa vmt üksiku elemendiga. Puisniidud , mida märgiti ladinakeelse mõistega "Pratum commune ", said nii pidulikeks vastuvõttudeks kui sõjaväeüksuste, eeskätt vibuküttide väljaõppe paigaks. Keskaegsed pargid lillede rohkusega üldiselt ei hiilanud. Põhiline osa oli siiski puu- ja köögiviljadel ning pöetavatel taimedel. Aedade kujundamisel oli väga oluline osa ka kiriklikel pühadel.
    Tüüpilised keskaja aiad - ka gooti aiad - neist on hästi palju kirjalikke andmeid ja mingil määral ka nendega seostuvaid miniatuure. Aed oli keskajal intensiivselt kasutatav ruum. Lillepeenrad paiknevad sissekäigutee juures, nende taga on murupind purskkaevu ja paviljonidega. Teised peenrad ravimtaimedega on grupeeritud koos elementidega, mis pärinevad antiikajast: labürindi ja supluspaviljoniga. Teised piirkonnad sisaldavad viljapuuaeda, köögiviljaaeda, viridariumi ja kalatiiki.
    Tüüpilise keskaja aia ümber olid piirded (võrepiirded, vahel lihtsalt siidnöör), sageli kasvatati võreaedadel roniroose. Roosid olid keskajal kõige armastatumad lilled. Oluliseks osaks aiast oli purskkaev koos basseiniga. Vesi sümboliseeris keskajal puhtust, siledate veepindadega saavutati peegeldusefekte aias. Aias olid tavaliselt liivatatud teed, neid hoiti hästi korras. Väga tavalised olid lehtlad, võrestikel kasvatati vääntaimi (tavaliselt punast ja valget värvi koos). Oluline osa aias oli labürint, põhjused - aias oli ruumikitsikus, kuid taheti aeda huvitavamaks muuta, luua juurde jalutusruume. Labürintide kujud olid väga erinevad. Uhkelt kaunistatud purskkaevud aias on pärit Araabiamaadest. Ristirüütlid puutusid oma retkedel kokku Araabiamaade ristikäikude ja teiste elementidega ning tõid sealseid ideid moonutatult Euroopasse. Kaasa toodi peale aiakujunduslike võtete (ristikäigud, metallist kunstpuud) ka taimi.
    Keskaegsest ilukirjandusest tuleb tähtsamana mainida nn Roosiromaani, Roman de la Rose ( Guillaume de Lorris), allegoorilist poeemi, mis sündis 1230.-1270. aastate paiku. Selles kirjeldatakse paljusid aedu, mis andsid pildi euroopa aiakujunduse ideaalist keskajal. Raamat kirjeldab ühe noormehe unenägu imeilusast aiast, kus teda tabab Amori nool ja ta armub jäägitult ühte roosinuppu. Roosinupp sümboliseerib loomulikult noort tütarlast.
    Aed ise on nelinurkne, kõrgete müüride taga. Palju eksootilisi puid: granaatõun, kreeka pähkel, mandel, virsik, aga ka tavalisemad viljapuud, isegi pihlakad ja pooppuud. Veel ka metsapuid - tamm, pöök, jalakas , vaher , mänd, aga ka küpress, loorber ja oliivipuu . Siin on loomi - hirvi, oravaid , küülikuid, ja linde. Selgeid allikaid , kus pole ei vetikaid ega konni . Pehme roheline muru. Ja lõputult palju õitsevaid ja lõhnavaid lilli. Aias veedavad mõnusasti aega kaunid noored naised ja mehed. Musitseerivad, laulavad , tantsivad, mängivad. Poeedi kirjeldused pole just väga konkreetsed, aga raamatu illustratsioonide abil saab keskaegsest aiakunstist üsna hea pildi (Hellström 1997).
    Esimese teoreetilise aiakirjelduse kirjutas aastal 1260 Albertus Magnus , kes oli munk , kuid kellest sai aja jooksul üks keskaja suuri õpetlasi. Albertus Magnuse ideaalaed: aias olgu kolm osakonda : 1) Puude-aed varju jaoks (viridarium) - seda eesmärki täitsid ka jahipargid losside juures; seal peeti roomlaste ajal suuri pidusid, turniire, mänge. Siia alla käisid ka viljapuud ja lehtpuud ; 2) Lilleaas puhkamiseks - prato - paik suhtlemiseks, laulmiseks, mängimiseks. Keskel veeallikas. 3) Ürdiaed värvide ja lõhna pärast - väikseim osa aiast (Hellström 1997).
    Aia plaanilahendus oli tollal tavaliselt kas ruut või lühikeste külgedega ristkülik. See kehtis kõigi aiaosade kohta. Aias oli keskne koht aasal , mis oligi tegelik aias viibimise koht, selle ääres paiknesid puistu ja ürdiaed. Väike suletud aed - nn "herber" - joonistatud Albertus Magnuse kirjelduse järgi. Sõna "herber" kasutati keskajal sageli iga väikese suletud lilleaia kohta. Muruga kaetud osa sisaldab ornamentaalseid lilli ja ürte, lillepeenardega aiaosa aga peamiselt ravimtaimi. Siin on hästi näha ka seda, kuidas on kasutatud nn kolmnurga-meetodit aia loomisel: tagumine aiaosa on konstrueeritud suhetes 3:4:5 (6,4:8,5:10,6 m).
    Veel keskaja aedadest... Lilleaas oli oma olemuselt üksnes õitsva loodusliku niidu aiaga piiratud osa. Üsna tihti esines keskse elemendina kivist laud, mille plaat oli ümmargune või kuusnurkne. Enamasti oli lilleaas ümbritsetud puutara või madala müüriga. Selle müüriga liitus tihti nn mättapeenar või murupink, müürist eenduv müüritud iste, mille peal kasvas rohukamar . Neid mättaid pügati pidevalt ja uuendati. Ürdiaeda peeti omal ajal aiakunsti seisukohalt väheväärtuslikuks. See asus kõrvalisemas kohas ja sellel polnud peale tarbimisväärtuse mingit rolli. Hiljem see seisukoht muutus ja iseenesest oli just see osa keskaegses aias seemneks, millest renessansi kujundatud aed kasvama hakkas. Ürdiaed ja kõrghaljastusega aiaosa on need keskaja aia osad, mis renessansi aiakunstis elama jäid ning moodustasid seal regulaarse arhitektuurilise terviku.
    Botaanikaaiad. Keskaja lõpus (ca 14. saj) hakkasid tekkima botaanikaaiad. Suuremates linnades arendasid aiakunsti peamiselt jõukad, botaaniliste huvidega kodanikud, tihti õpetlased, kaupmehed ja arstid. Üldise, renessansiajastule omase huvi tekkimine teadmiste ja võõramaiste asjade vastu tingis nii ülikoolide loomise kui botaanikaaedade rajamise nende juurde. See õhutas veelgi taimede kogumist ja tundmaõppimist. Väärtuslikke taimi demonstreeriti algselt eraldi peenardena, hiljem hakati rõhku panema ka kunstipärasele kujundamisele. 14. saj algusest saati rajatakse botaanikaaedu - Orto Botanico - 1330 Salerno, 1333 Veneetsia , 1350 Praha , 1525 Erfurt, 1530 Marburg, 1545 Padua, 1547 Pisa, 1577 Leiden, 1580 Leipzig, 1597 Heidelberg , ka Strassbourgis, Pariisis, 1632 Oxfordis. Paljudele on saanud eeskujuks Padova botaanikaaed - botaanikaaedadele hilisemalgi ajal tüüpiline sümmeetriline neljaosaline jaotus koos selgelt eralduva rõhutatud keskosaga.
    Ülikoolid. See arvatavasti kõige olulisem institutsioon arenes välja just keskajal - 1100. a Bologna's, 1150. a Pariisis, 1229. a Cambridge'is, 1243. a Salamanca's. Kolledžite rajamisega Oxfordis ja Cambridge'is kasutasid keskaegsed kujundajad inspiratsiooni kloostriaedade (nn garth) suletusest, et luua sisehoovide kujundus, mis on eelkäijateks kaasaegsetele akadeemilistele nelinurksetele õuedele.

    8. VARARENESSANSS ITAALIAS 14. SAJANDIL


    14. sajandi alguses algab Itaalia kultuuris humanismi ja varaste renessansiilmingute ajastu, mis paratamatult viib tegeliku renessansini järgmisel sajandil. Kujukalt ilmneb see kirjanduses, näiteks Petrarca ja Boccaccio loomingus, kuid uusi arengujooni on näha ka maalikunstis ja arhitektuuris. Aiakunstis ilmneb see eelkõige selles, et Itaalia positsioon juhtiva aiakunstimaana tugevneb endise ajaga võrreldes ning Firenze areneb tõeliseks aiakunsti keskuseks. Firenze kroonikakirjutaja Giovanni Villani on 14. saj algul kirjutanud kodulinna ja selle ümbruse kroonika Storia Florentina, milles ta kirjeldab linna ja seda ümbritsevaid künkaid - miljöötervikut, millele oleks tol ajal olnud mujalt Euroopast raske võrdset leida. Seda miljöökirjeldust täiendavad paljud Giovanni Boccaccio Dekameroni (1358) novellid ja eriti just see raamjutustus , mille järgi rühm aadlinoorukeid põgenes Firenzest katku pärast linna lähedal asunud maamõisa. " Dekameron " koosneb teatavasti paljudest lugudest, mida noored üksteisele jutustavad. Ühte lossiparki on eriti põhjalikult kirjeldatud.
    Loe: BOCCACCIO, lk 151-154 (Kolmas päev).
    Boccaccio kui ka Villani aiakirjeldused tõendavad, et aia stiililine külg rikastub, detailirikkus areneb ja lisandub nii purskkaevude kui ka pergolate kasutus, kuid keskaegsed tunnusjooned säilivad. Siit aga pole enam palju maad renessansini.

    9. RENESSANSS ITAALIAS 15.-16. SAJANDIL


    RENESSANSS (pr k renaissance, it k rinàscimento, ld. k renascere) üldiselt tähendab taassündi; selle all mõistetakse murrangulist liikumist vaimse kultuuri kõigil aladel, mis tõi kaasa humanismi taassünni. Renessansiajastut iseloomustab antiigi taasavastamine kunstis, arhitektuuris ja aiakujunduses. Täpselt määratleda, millal algas ja millal lõppes renessanss, on võimatu, umbmääraseks kõrgaja kestuseks Euroopa südames võib lugeda 150 aastat: 1450...1600. a. Kunstis jaotatakse renessansiaega: 1) vararenessanss e trecento ca 1300-1400. a; 2) kõrgrenessanss e quattrocento ca 1400-1500. a ning 3) hilisrenessanss e cinquacento ca 1500-1600 (1550), mis viis välja barokini 17. saj. Põhiline, mis eraldab renessanssi keskajast, on kiriku võimu vähenemine inimeste mõttemaailma üle. Inimese usk oma võimetesse kasvab. Maakera on ümmargune, nagu selgub . Columbus avastab Ameerika, kuigi uskus surmani, et sattus Indiasse . Teadlased seavad kiriklikke dogmasid kahtluse alla. Areneb kaubandus. Kasvab Itaalia linnriikide mõjuvõim ja rikkus.
    ITAALIA MAASTIKUD. Esimesena avaldusid uue mõtteviisi ilmingud Itaalias. Ja nagu ikka, ei saa ka renessansi juures mööda minna selle tekkepaiga keskkondlikest oludest . Kliima ja topograafia on Itaalias ebaregulaarne. Põhja pool olid tasased maastikud ( Lombardia ), nende taga Alpid, see oli mägisem ja jahedam koht. Põhja-Lombardias oli talvel pehme, suvel kuum; Lõuna-Lombardias aga troopiline kliima. Renessansspargid levisid põhiliselt kolmes piirkonnas: Toskana, Rooma ja Lombardia piirkond. 1) Renessansi tekke pesas Toskaanas oli palju metsatukki ja salusid: põhiliselt küpressidest. Väikesed künkad viinamarja- ja oliivisaludega, kasvas ka iileksit. Maastikupilt Toskanas oli rohekashalli värvusega, jõgi voolas selle keskel. 2) Rooma madalik oli avar ja tasane, seal asusid viletsamad põllu- ja soomaad, mitmed teede jäänused ja akveduktid, kõrgemüürilised keskaegsed linnad, rohkesti liikuvat vett (mägijõed, Tiber ). 3) Veneetsiat ja Genovat iseloomustasid laguunid ja järved, rahulik vesi.
    Uue kultuuri alged arenesid kõigepealt linnades e vabades linnriikides Firenzes, Veneetsias, Genovas ja Milaanos, mis olid kujunenud tähtsateks tööstus- ja kaubanduskeskusteks juba 14. sajandil. Itaalias arvestatakse renessansiaega ca 15.-16. saj. Vararenessansi tähtsamaks kunstikeskuseks on Firenze, kõrgrenessansis, 16. saj algul kandub kultuurikese üle Rooma. Põhjapoolsetes riikides avalduvad nähtused hiljem, ca 1500-1630. a, Eestis ca 1520 /30-1650. a.
    FILOSOOFIA
    Algab humanismiajastu. Renessanss oli klassikaliste kunstiväärtuste ja intellektuaalsete püüdluste taassünd. Renessansi inimese maailmapildis oli Jumal endiselt kõige kõrgemal, kõige looja ja kõige valitseja. Jumal valitseb kosmose ja inimeste üle ja inimene omakorda looduse üle. Kõik hierarhia tasandid on omavahel seotud. Nähtav maailm on seotud jumaliku kosmosega, mikrokosmos peegeldab makrokosmost. Õppides tundma nähtavat maailma, õpiti seega tundma ka Jumalat (Hellström 1997).
    Muutused toimusid religioonis ja eetikas ( eetika = teadus moraalist ja kõlbelisest käitumisest; filosoofia haru, mis uurib moraali kui ideoloogia vormi). Erinevalt keskajast tõuseb tähelepanu keskmesse inimene kui indiviid, kellel on maailmaga mõistuspärane suhe. Renessansiaja inimesele on omane uuriv ja teadmisjanuline vaim, mis viib suurte leiutusteni ja maadeavastamisteni - 1492 avastab C. Columbus Ameerika, 1498 - Vasco da Gama jõuab Indiasse, 1512 - Copernicuse idee Päikesest kui maailma keskpunktist, 1517 - Martin Lutheri teesid katoliku kiriku poliitika vastu, mis viib reformatsioonini. Humanistid (renessansiajastu mõtlejad; ld k humanus - inimlik) eitasid keskaegset mõtteviisi ning toetusid antiikkultuurile. Humanistid olid esimesed, kes püüdsid kirjeldada, üldistada, süstematiseerida ja analüüsida ümbritsevat maailma tolleaegse "humanitaria" vahendeid kasutades.
    Sellest tuleneski suur huvi taimede, loomade, kalade, mineraalide ja kaugete maade vastu. Tuge otsiti antiigi teadlaste ja filosoofide uurimustest . Püüti saada jälile seadustele , mis loodust valitsevad. Tehnilised avastused andsid inimestele võimaluse teatud loodusjõude oma teenistusse panna. Näiteks kuidas varustada üha kasvavaid linnasid veega? Ehitati veetorustikke ja pumpasid, jällegi antiikseid käsikirju uurides. Sealt leiti ka õpetusi kõikvõimalike veekunstide konstrueerimiseks (Pneumatica). Kuidas hõlpsamini terrasseerida mäenõlvu viinamarjaistanduste rajamiseks? Leiutati mullatöömasinaid, mis kergendasid tööd (Hellström 1997).
    Kunst, teadus ja taju. Oskused märgata asju ja perspektiivide tõlgendamise tehnika oskus tõstis uute ruumiliste ja visuaalsete tajumiste ja teooriate arengutaset, arendati ka edasi ideid arhitektuuriliste vormide kohta. Sel ajal töötasid Itaalias sellised kuulsad maalikunstnikud nagu Leonardo da Vinci, Raffael, Michelangelo , kes võtsid agaralt osa ka aiaplaanide koostamisest ja andsid neile nende kunstiväärtuse. Kunst ja loodus oli oluline mõistetepaar nii antiigi- kui renessansiajastul. Aiakunst oli eriti sobiv vahend väljendamaks inimkultuuri ja loodusmaailma omavahelisi seoseid . Looduse poolt oli tooraine : pinnavormid , puud, lilled, kivid, vesi, ja nende lõputu variatsioon värvides, vormides, tekstuuris ja lõhnades. Inimene tegi kõigest sellest oma valiku; vormis, lõikas ja organiseeris need kunstiteoseks. Kuid loodus polnud mitte ainult tooraine, looduses valitsesid ka omad seadused. Seal peegeldus kosmiline kord ja jumalik harmoonia. Renessansi kunst, arhitektuur ja aiakunst taotleb samuti harmooniat. Aiakunsti ülesandeks on väljendada looduse varjatud seaduspärasusi. Kui keskaega iseloomustati väikestviisi kasvava arenguga, siis renessansi teadlased ja kunstnikud tegid arengus edasi juba suuri hüppeid. Tänu oskustele visualiseerida ja artikuleerida (= liigendada ) arhitektuuriruumi matemaatilise täpsusega ja ka tasapinnaliselt, toodi fookusesse representatiivkunst, mis varem toetus intuitiivselt tajutavale maailmale. Rooma kirik, mis ulatub esile nii religioosse kui ilmaliku võimu tõttu, levitas ja julgustas kasutama selgeid illustratsioone kolmemõõtmelisest ruumist, selle kaudu sai kirglikult jutustada lugusid Kristuse elust, meelitades sellega enda poole nii madalamat klassi kui kaupmehi. Taastekkinud huvi iidse Kreeka ja Rooma vastu kirjanduses ja kunstis määras kindlaks ka arhitektuurilised eeskujud vormidele ja ruumidele, mis sel perioodil loodi. Perspektiivjoonistuse kunst suundus arhitektuuriliste suheteni - koha, ehitusplaani, struktuuri kõrgustesse tõstmise, osadeks jaotamise ning massi ja mahu vahel.
    Kui gooti kunsti saab vaadata ainult arhitektuuriga seoses - maal ja skulptuur eksisteerisid eelkõige kirikutes -, siis nüüd hakkavad nad arenema iseseisvalt, lahus arhitektuurist. Maalis tuleb seinamaali kõrvale ka tahvelmaal (alusena puu, hiljem lõuend). Vaimulike süžeede kõrval kujutatakse järjest enam ilmalikke sündmusi ja maalitakse portreid. Kunstiloomingus saab oluliseks meister, autor. Kunstiteoseid hakatakse signeerima (allkirjastama initsiaalide, allkirja, vahel ka aastaarvuga). Renessansiajastu kunstnike kohta pärinevad paljud teadmised maalija ja arhitekti Giorgio Vasari kirjutatud "Kunstnike elulugudest" (esmakordselt ilmus aastal 1550). Üldse on ajastule omane elav huvi teoreetiliste küsimuste vastu, kirjutatakse palju traktaate (arutelusid) arhitektuuri ja kunsti käsitlevates küsimustes.
    Renessansini kujutasid kunstnikud ruumi pildi pinnal sageli tinglikult , nägemismuljete ja tavade alusel. Nüüd hakati uurima , kuidas luua taas kolmemõõtmelist tegelikkust kahemõõtmelisel pinnal. Töötati välja õpetus perspektiivist (joonperspektiiv - Alberti) ning mõnikord valiti maalimiseks just nimelt selliseid motiive , kus oli võimalik demonstreerida perspektiiviseaduste kasutamise oskust (nt Raffael kasutas seda). Tsentraalperspektiivjoonistused olid populaarseks viisiks, kuidas sai laiendada interjööri läbi meisterliku välisruumi esituse. Näiteks seintele maaliti aknaid vaadetega välja või siis niššidena (madalad orvid), mis kandsid inimfiguure, tähtsustades assotsiatsiooni ilusast ja võimukast mütoloogias ja kunstis. Sellist oskust "silma petta" ( prantslased nimetavad seda “trompe l’oeil”) kasutati renessansis sageli, et rõhutada distantsi ja avardada ruumi.
    RENESSANSIAJA OLUSTIK JA ARHITEKTUUR
    Muutused toimusid kogu elulaadis. Majad muutusid valgusküllasemaks - aknad suuremaks , vähenesid kaitsevajadused. Väljapoole linnamüüre kerkivad elamud ja suvelossid (Itaalias villad). Muutus majade ruumikorraldus, tihti sisseehitatud gooti mööbli asemel võetakse kasutusele otstarbekas ja liigutatav mööbel, mis muutub üheks jõukuse näitajaks. Ülemkihtides võetakse söögilauas kasutusele nuga ja kahvel, riietuses taskurätt.
    Arhitektuuriga seoses on meelde jätta neli nime: Alberti, Bramante , Vignola ja Palladio. Varasemast on juba tuntud Vitruvius (Rooma arhitektuurikroonik, 1. saj, antiikkirjanik, keda palju eeskujuks võeti). Vitruvius oli kirjutanud arhitektuuri kümme teost (Libri decem de architectura), mis käsitlesid mingil määral ka aeda; nende käsitluste põhjal sündis taas ulatuslik renessansi arhitektuurialane kirjandus. Vitruviuse teooriat arendas edasi humanist ja arhitekt Leon Battista Alberti (1404-1472), kirjutades kokku mitmeid raamatuid (Neli raamatut arhitektuurist) ning needki käsitlesid aeda lisaks arhitektuurile. Oma teostes toob ta muuhulgas välja rea soovitusi villade aedade asukoha, orientatsiooni, rajamise ja kujunduse kohta, mõjutades sellega paljude aedade loomist. Alberti rõhutab looduse tähendust ja eeskuju; tema kirjutiste põhiidee ja samas üks renessanssaia kandev idee on hoone ja aia kui ühtse terviku rõhutamine (need ideed viidi lõpuni küll alles järgmisel sajandil, nõnda oli Alberti ideed algselt vaid teooria). Tugev varane mõju renessansi aiakujundusele. "Vanade tavade" uuendamine (nt Plinius). Asukohal esmane tähelepanu:
    • paik kõval pinnasel , mis on hästi dreneeritud ;
    • paiga orienteerimine päikese horisontaalsete ning vertikaalsete nurkade järgi;
    • paiga seosesse viimine valitsevate tuultega, et tuua aeda jahedaid iile suvel ning kaitsta külmade talvetuulte eest;
    • piisava veevarustse määratlemine;
    • kohalike materjalide kasutamine, nõnda et struktuur sobib keskkonda;
    • mäenõlva soovitatakse kasutadavaadete jaoks, "mis suunduvad üle linna, omaniku maavalduste, mere või suure tasandiku tuttavate küngaste ning mägede poole";
    • esiplaan : siin peaks esinema aia õrnus ning tervislik päikese ja tuule kätte jätmine;
    • lodžad peaksid olema paigutatud nii, et nad oleksid talvel päikest täis, kuid suvel varjus. Mõned neist peaksid olema poolringikujulised, et oleks kaitset talvetuulte eest;
    • ruumikad paigad peaksid pakkuma võimalusi kutsuda külalisi;
    • jalutuspaigad peaksid meelde tuletama Rooma promenaade;
    • taimestik: jalgteed peaksid olema loodud sümmeetriliselt istutatud õitsvate puude kaudu... ning looma geomeetrilisi kujundusi;
    • viinapuupergolad peaksid samuti aias olema, marmorsammastiku toel;
    • purskkaevud ümbritsetud lillepottidest.

    Bramantet peetakse esimese tõelise renessanssaia loojaks, tema on 1503. a kujundanud aiad, mis ühendasid Vatikani paleed ja künkal asuvat Belvedere lossi. Vignola oli arhitekt ja arhitektuuriteoreetik, ta on olnud Rooma Peetri kiriku arhitekt, kuulsamad teosed: Orti Farnesina ( Farnese suguvõsa aiad) Rooma Palatinuse nõlval, Villa Lante, tema loodud olid keerukad veeketid, purskkaevud, veejoad jne.
    Itaalia kõrgrenessansi arhitekt Andrea Palladio (16. saj) aga jõudis kõige kõrgemale - selles mõttes, et Palladio raamatuid tsiteeritakse tänapäevani ja tema villadest on kirjutatud lugematul arvul raamatuid. Palladio tähtsaim teos: neli raamatut arhitektuurist (I quattro libri dell' architettura), kujundas villasid ja nende ümbrustki. Palladio püüdis eriti järjekindlalt matkida antiikarhitektuuri, tegutsedes eelkõige Veneetsias, aga ka mujal Itaalias. Tema põhieesmärgiks oli sümmeetria, Palladio stiili e palladionismi iseloomustab eriti ka sammaste rohkus ning tubade paigutus matemaatilises harmoonias. Samuti võib Palladio kohta öelda, et ta rõhutas tähendusrikast suhet arhitektuuri ja maastiku vahel, maastiku ja ruumi kujundus pidi lähtuma majast vabasse ruumi. Kujunduses on kolm osapoolt: aia maastik, kujundaja ning aia omanik.
    Renessansiperioodi kunsti iseloomustab looduslähedase realistliku käsitluse taastulek (maalis ja skulptuuris) ja antiikkunsti mõju, mis loomulikult on kõige tugevam Itaalias. See mõju avaldub eelkõige arhitektuurilistes vormivõtetes kui otseses antiigi kopeerimises (üle võeti ikkagi väline vorm, mitte sisu). Itaalias olid gooti arhitektuurile omased jooned olnud mingil määral kogu aeg seotud antiikse pärandiga. Nüüd aga tõstetakse viimane täiel määral ausse, ei kopeerita seda aga otseselt, vaid töötatakse loovalt ümber (Alberti traktaat arhitektuurist). Vararenessanssi iseloomustab gooti omast erinev harmooniataotlus horisontaalse ja vertikaalse liigenduse vahel. Taas võetakse kasutusele ümarkaar. Suureneb dekoratiivsete vormide rikkus. Kasutatakse seinapinnast eenduvaid poolsambaid, seinu liigendatakse simsside, karniiside ja niššidega. Paljukasutatud pinnadekooriks on grotesk - s.o hellenistlikust kunstist üle võetud väänisornament. Idapoolsest kultuuriruumist tuleb arabesk - keerukalt põimuvate lehe- ja väänkasvumotiividega peamiselt sümmeetriline ornament , islami kunstis liituvad geomeetrilised elemendid ja kiri. Alates renessansist sisaldab arabesk ka figuraalseid (inim-, looma-, linnu- jm) lisandeid, trofeede ja arhitektuuridetailide kujutisi ning seda hakatakse nimetama groteskiks. Kõrgrenessansi arhitektuur tegeleb enam tervikliku ruumimõju ja tasakaalus proportsioonide probleemiga, üldine suund on suurejoonelisele lihtsusele.
    Tähtsamad kunstnikud ja arhitektid:
    Itaalias: skulptor Donatello (1386-1466), maalija Sandro Botticelli ( 1445 - 1510 ), maalija Giorgione ( 1478 -1510), arhitekt Leon Battista Alberti (1404-1472), arhitekt Donato Bramante (1444-1514), Michelangelo (1475-1564), Leonardo da Vinci ( 1452 -1519), Raffael (1483-1520), skulptor ja maalija Andrea del Verrocchio (1436-1488).
    Saksamaal: maalija Matthias Grünewald (1460-1528), kunstnik Lucas Cranach senior (1472- 1553 ), kunstnik Albrecht Dürer ( 1471 -1528).
    Prantsusmaal: arhitekt Pierre Lescot (1510-1578).
    Ehitised Itaalias. Itaalias polnud valitsev klass oma sidemeid linnaga niivõrd katkestanud, kui see oli juhtunud mujal Euroopas, nt Saksamaal, kus agraarse majandusstruktuuri tõttu olid feodaalid suhteliselt paiksed ja maaga seotud. Seetõttu tekkis Itaalia linnadesse ja nende ümbrusesse arvukalt rüütlimõisu ( palazzod ja villad). Palazzo on vanim ja levinuim linnalossitüüp vararenessansi arhitektuuris, see on range kindlusetaolise üldilmega, pakkudes ülikuile kaitset ülestõusude ja sõdade korral, mida tollases Itaalias sagedasti ette tuli. Palazzo oli põhiplaanilt ruudukujuline, keskosas asuva siseõuega, mida ümbritses sammaskäik. Tavaliselt oli hoone kolmekorruseline. Välimine hoonepool oli reeglina tehtud või kaetud jämedalt tahutud kiviplokkidega, mille töötlus peenenes korruste kaupa. Hilisemad palazzod olid rikkalikumalt kaunistatud, samuti tõstetakse esile Veneetsia paleesid. Linnalähedaste paleede armastatud asukohaks oli künkanõlv, kus ka üle müüride avanes vaade ümbritsevale maastikule. Losside lahutamatuks osaks ning uue mõttelaadi väljendajateks said ka aiad.
    Villad. Villaarhitektuur oli loodud, et:
    • seostada inimloodut loodusliku ümbruskonnaga;
    • luua arhitektuurilist lähenemist ning eemaldumist;
    • lõbustada ja olla inspireeritud;
    • vaadata, mõõta ümbruskonda;
    • esile tuua kunsti;
    • jätta muljet õppimisest, elegantsist, hiilgusest, leidlikkusest, mõõdukusest, huumorist;
    • muuta mikrokliimat.

    Ühe kuulsama Palladio villa näide: Villa Barbaro Maseris. Villa Barbaro on kujundatud Andrea Palladio poolt Daniel Barbarole, rikkale Veneetsia kaupmehele, teadlasele ja heategijale kaunites kunstides. Erinevalt Villa Rotundast (varem rajatud Palladio villa), mille keskne ehitis paikneb künkakese tipus isoleeritud eendil, on Barbaro villa seotud oma ümbrusega, olles vankumatult osaks maastikust. Tema elegantseid üleminekuid interjööri ja välisruumi vahel väljendab sammastikveranda piki lõunafassaadi. Kesksest toast “ piano nobile's” (so teise korruse tasandil, mis oli põhitasandiks, olev peamine eluruum), on interjööri bilateraalne sümmeetria edasi antud farmitee telje kaudu, mis poolitab põllud ning seob ka need villaga lähedaseks. Freskomaalid siseruumide seintel , nagu olid ka näiteks vana Rooma villades ja paleedes, väljendavad nii looduslikku maastikku kui heatahtlike jumalate ideaalset maailma, rikkalikku toitu ja peavarju pakkuvat keskkonda.

    ITAALIA RENESSANSIAJASTU AIAD

    Itaalia aiad põhinevad usul, et inimene on universumi keskpunkt, ning aiad täidavad sama eesmärki, eksisteerides seega inimese jaoks. Ruumikorraldus, mis väljendab Rooma seadusi ja orderit, põhineb klassikalisel Rooma planeerimissüsteemil. Itaalia roheline maastik loob ideaalse tausta itaalia aedade loomiseks. Selle ajastu aiad sisaldavad paljusid uusi elemente.
    Renessansi aed (Hellström 1997):
    • väljendab looduse seaduspära - sümmeetria ja geomeetrilised vormid, proportsioonid, perspektiiv ;
    • jäljendab ja ületab antiiki - tehnilised lahendused, arhitektuuri ja vee kasutamine jne;
    • väljendab kontrasti kunsti ja metsiku looduse vahel - vaated, metsaga kaetud alad. Keskkond on tähtis.

    Vararenessansi aiad jätkasid keskaja aedade arengusuunda. Selle ajastu aedu kirjeldab Francesco Colonna " juturaamat " 1467. aastast - "Hypnerotomachia Polophilii". Kuigi see on ülesehituselt juturaamat, on ta samal ajal ka käsitlus arhitektuurist ja aiakujundusest. F. Colonna kirjeldab erinevaid aiatüüpe: köögiviljaaeda, botaanikaaeda, puuviljaaeda, roosiaeda, peristüülaeda, aedu geomeetriliste parterite, lillepeenarde jt elementidega. Tekstiga kaasnevad illustratsioonid näitavad aiakujunduse üldist kõrget taset.
    Donato Bramante (1444-1514): Paavst Julius II tellimusel kujundas Bramante 1503. a aiad ühendamaks Vatikani paleed ja künkal asuvat Belvedere lossi ( vahemaa ca 300 m). Aiad ehitati valmis alles pool sajandit hiljem ning nad püsisid vaid 25 a, et anda koht paavst Sixtus V raamatukoguhoonele. Uudse elemendina ühendas Bramante kolmel terrassil paiknevad aiad suurejooneliste treppide ja balustraadidega, mida mööda liikudes avanesid erinevad vaated nii hoonetele kui aedadele. Antiiksetest aedadest pole teada kuigi palju treppe , ka Alberti oli soovitanud mugavat tõusu kaldtee e panduse kujul; treppe kasutati siiani kui vaid interjöörielementi.
    Aia ja maastiku kujunduse põhimõtted renessansis.
    Aia kujunduses on tähtsad esiteks aia erinevad osad ja neis sisalduvad elemendid, mida on võimalik mõõta, loendada, nimetada ja kirjeldada. Teiseks on oluline kompositsioon: kuidas on aia osad omavahel ühendatud, teede ja telgede süsteem, vaated, üksteisele järgnevad elamused . Aed kui terviku kujundus. Renessansi aiakunstis pöörati võrdset tähelepanu nii aia kompositsioonile kui aia üksikutele elementidele (Hellström 1997).
    Tänaseks on renessansi aedadest säilinud kahjuks ainult arhitektooniline osa, haljastus on enamasti tundmatuseni muutunud. Õnneks on aga säilinud üsna palju kirjeldusi ja pilte aedadest. Rikkamad aiaomanikud lasksid oma aedu maalidel jäädvustada. Giusto Utens maalis oma kümmekond portreed tuntumatest aedadest aastal 1599. Nende linnulennu-vaadete abil saab varasemast renessansi aiakunstist üsna hea pildi. Maalidel muidugi korrigeeriti neid eksimusi geomeetria ja sümmeetria vastu, mis aedades tegelikult esinesid. Sõnalised kirjeldused piirduvad enamasti aia osade ja detailide kirjeldusega üksteise järel, nii nagu aias jalutaja neid näeb ja tunnetab (Hellström 1997).
    Renessansi aed oli üldiselt korrapärane. Geomeetriline aed esindas looduses peituvat sisemist korda. Villa Ambrogiana: peegelsümmeetria, nii lossi kui aia osade põhiplaaniks on ruut, aed peegeldab ehituste vormi ja harmoneerub nendega.
    Kõik aiad polnud nelinurksed, esines ka ringikujulisi (Padova botaanikaaed), ovaalseid, kaheksanurkseid jt, aga see oli üsna haruldane . Ovaal muutus aga 16. saj. teisel poolel väga populaarseks: seda kasutati muru, küngaste, kalatiikide, purskkaevude ja peenarde kujunduses. Geomeetria pärines antiikkirjandusest, eriti Vitruviuse teostest. Antiigist on pärit ka amfiteatrid , hipodroomid jms (Pliniuse Villa Tusci) (Hellström 1997).
    Renessansiaed oli ümbritsetud (kõrge) müüriga, mis oli alati taimedega kaetud (ronitaimed, võrestikule kinnitatud pügatud puud). Müüri võis asendada teinekord kõrge hekk (~2 m), vahel lisaks ka kraav.
    Aeda poolitas tihti peatelg , mis oli kujundatud varikäiguna või pergolana. See võis viia ka aiast välja, olles palistatud puudereaga. Sellega ristuvad teljed - varikäigud või hekkidest ääristatud teed - jagasid aia ruumilisteks osadeks. Peatelg võis lõppeda purskkaevu või grotiga (focal points - fokaalpunktid). Selliseid pilgupüüdjaid telgjoone / vaadete (vistade) lõpus hakati rohkem ja teadlikumalt kasutama 16. saj. lõpul (asetati sinna skulptuure) (Hellström 1997).
    Kuid oli ka suuri aedu, kus telgsümmeetriat polnud, aia erinevad osad asetsesid lihtsalt juhuslikult üksteise kõrval, sõltudes rohkem olemasolevast reljeefist. Mitmetes aedades rõhutati kontrasti korrapärase kujundusega tasase aiaosa ning järsu metsaga kaetud puutumatu mäenõlva vahel. Sellega tunnustati looduse metsikut ja kontrollimatut külge, mis äratas nii imetlust ja uudishimu kui hirmu. Metsikut loodust toodi aeda ka vaadete kaudu (Villa d’ Este jt): mäed, jõeorg, tasandik. Seetõttu oli oluline et aed asuks ümbritsevast maastikust kõrgemal.
    Hilisem renessansiaed (16. saj) oli keerukama kujundusega: muudeti reljeefi, ehitati treppe ja terrasse, tehti purskkaevusid ja skulptuure. Terrasseeritud aeda (Villa La Petraia - vt Aiakunst läbi aegade I, lk 65) oli võimalik vaadelda nii ülalt alla, mil avanes aia kujunduse korrapära, ja ka alt üles liikudes, mil iga aia erinevad osad avanesid üksteise järel.
    Aia erinevaid osi võis ühendada ka veega - nii visuaalselt kui kontseptuaalselt. Purskkaevud, tiigid, veekanalid. Kui aias leidus allikas või akvedukt, kust veevool alguse sai, oli stiliseeritult võimalik kujutada vee ringkäiku looduses: allikast said alguse ojad ja jõed, mis läbisid kärestikke, koopaid, järvi ja suubusid lõpuks ”merre” – st suuremasse tiiki. Allikas maskeeriti sageli grotiks, kust vesi kanalite, veetreppide (Villa d’Este), purskkaevude ja tiikide kaudu aina allapoole voolas (Hellström 1997).
    Aia osad (Hellström 1997)
    Iga itaalia renessansiaed, olgu suur või väike, koosnes kolmest osast:
    1) orto - lillede-rohttaimede aed, 2) viljapuuaed ja 3) bosco - mets. Need kolm osa esindasid tollal kasutatavaid taimekategooriaid.
    Orto: korrapärase kujuga, madalast hekist või aiast ümbritsetud, peenardeks jagatud. Peenardel kasvasid - enamasti segamini (et kogu aeg midagi õitseks) lilled, ravim - ja vürtstaimed. Peenarde kuju varieerus. Keskpunkti võis rõhutada purskkaevu, paviljoniga, skulptuuriga. Lilleaeda võis istutada ka üksikuid viljapuid - peenarde keskele või nurkadesse. Kui selline "rohuaed” asus peahoone vahetus läheduses ja oli kõrge piirdega ümbritsetud, kutsuti seda giardino segreto'ks (private garden ehk salaaed ). See sai Itaalia renessanssaedade lahutamatuks osaks ning sageli novellide kirjeldatud sündmuste tegevuspaigaks. Lille- ja rohuaed võis sisaldada ka köögivilju; põhiliselt aga vürts- ja ravimtaimi nagu: rosmariin , majoraan , tüümian, iisop , lavendel, koirohi, Artemisia abrotanum, oregaano, münt, salvei. Kannike, nurmenukk , rukkilill , Aquilegia, alpikann , tokkroos, saialill , malva, kukekannus , roosid, liiliad, iiris , hüatsint, tulbid, nartsissid, ülane, maikelluke , moonid, krookus .
    Orto variandid:
    Pratelli, prati, orticini: korrapärase kujuga ruudud , täidetud aromaatsete rohttaimede ja lilledega, nagu aas. Ruutude nurki või keskpunkte võisid rõhutada viljapuud (villa Farnesiani).
    Prato: suurem ala kaetud muru või niidutaimedega.
    Viljapuuaeda ja ”metsa” defineerisid neis kasvavad taimed, mitte nende kuju või paigutus hoonete või reljeefi suhtes. Metsas kasvasid metsapuud, viljapuuaias viljapuud. Puud olid tihti istutatud sirgetesse ridadesse või quicunx- mustris: neli puud ruudu nurkades ja üks keskel. Leidus ka looduslikku paigutust.
    Viljapuuaed: granaatõun, õun, pirn, kirss, ploom, apelsin , sidrun, virsik, aprikoos, mandel, sarapuu, kreeka pähkel, pistachio jt. Pookimine oli tavaline.
    Bosco, boschetto: küpress (Cupressus), mänd (Pinus sylvestris , Pinus pinea), kadakas , tamm (Quercus ilex jt), loorber, vaher, jalakas, kastan (Castanea sativa ), plataan (Platanus orientalis), pöök, Larix , saar, oliivipuu, jugapuu jt
    Metsa variandid:
    Vigna = park, muutmata pinnamoega, osaliselt loodusliku taimestikuga, mida läbisid sirged teed (avenüüd), osalt ka diagonaalsed ja radiaalsed. Esines eriti Roomas. Võis olla ka üsna korrapäraselt istutatud viljapuude- ja viinamarjaistandus. Sinna oli tihti paigutatud ka antiikseid skulptuure, sambajäänuseid, reljeefe, sarkofaage ja muud värki, osalt aiaga või pergolaga piiratud alale või lihtsalt siia-sinna metsa alla. Leidus ka linnumajakesi, istekohti , loggia’sid.
    Barco = suurem jahipark või park lihtsalt looduse nautimiseks maal. Sarnane vigna’ga, ainult et rohkem metsataimi. Vahel puudusid suuremad ehitused täiesti pargi läheduses. Võis sisaldada väikest aeda, vaateküngast, paviljone, pergolaid ja kalatiike. Ka: skulptuurid, purskkaevud, grotid, labürindid. (Vt. Villa Lante, Pratolino, Bagnaia)
    Siit pole inglise maastikupargi ideaalid enam kaugel...
    Taimed aias (Hellström 1997)
    Aed pidi sisaldama - kui vähegi võimalik - kõiki tuntud kasulikke viljapuid ja taimi, näitamaks, mida kõike Jumal on loonud. Uute maailmajagude avastamisega kaasnes ka uute taime- ja loomaliikide avastamine, mida hoolega kirjeldati ja katalogiseeriti. 16. sajandil toodi Itaaliasse näiteks hobukastan , sirel, Prunus laurocerasus, hüatsint, keisrikroon, tulbid... Asutati samuti ”botaanikaaedu”, mis erinesid harilikest aedadest oma suure taimedevaliku poolest.
    Ilu- ja tarbeaia vahel suurt vahet ei tehtud, aed pidi rahuldama mõlemaid vajadusi. Peale kasulikkuse ja ilu mängis taimede valikul olulist osa ka nende sümboolne tähendus, seosed antiikse kirjandusega. Antiigi kirjandusest pärinesid korrapärased puuderead ja nendel ronivad luuderohi ja viinamarjaväädid, pukspuu pügamine loomakujudeks (topiaarium) ja palju muud.
    Puid-põõsaid hinnati ka nende värvikate õite ja viljade ning sügisvärvi pärast. Larix, Cornus sanguinea, punaste õitega granaatõunapuu jt. Igal aastaajal pidi olema midagi värvikat. Et aeda vaheldust tuua, kasutati ka palju pottidesse ja korvidesse istutatud viljapuid, õitsevaid põõsaid ja muid taimi.
    Aia elemendid (Hellström 1997)
    16. sajandi aedades said loodus ja kunst kokku, teineteist toetades ja aidates. See oli omamoodi mäng, kus vaatajal oli teinekord raske aru saada, kas üks või teine element oli rajatud looduse või inimese poolt (org, koobas jms). Inimene võistles loodusega nagu võrdne võrdsega, kusjuures kumbki ei saavutanud kunagi täielikku võitu.
    Looduslikest materjalidest vormiti n-ö kunsti: pergolad, võrestikud, labürindid, vormideks pügatud põõsad, onnid puu otsas, künkad ja koopad . Kõik need elemendid nõudsid palju kulutusi tööjõule ja seetõttu esinesid vaid suuremates aedades. Need taimedest konstruktsioonid jäljendasid tihti arhitektuurilisi vorme: vormiti kaari, võlve, kupleid, portikusi, nišše jms. Võrestikest ja ronitaimedest paviljonid, või ka painutatud-vormitud puudest , millede oksad olid kokku põimitud. Mis on kunst ja mis on loodus? Siin tekitati meelega segadust .
    Teed olid alati ääristatud hekkide või puuderidadega või kaetud pergolate või varikäikudega. Lihtsamad varikäigud koosnesid painutatud ja omavahel kokkupõimitud puudest (remmelgad, mooruspuud). Pergolad koosnesid sammastest ja neile paigutatud taladest, tavalisemad olid aga puust sõrestikud, millele toetusid ronitaimed, enamasti viinamarjaväädid. Sõrestikud olid võlvitud ja moodustasid teede ristumiskohas kupli . Oli nii varjuküllaseid ja tihedaid kui ka hõredama ehitusega varikäike. Põhieesmärk: pakkuda varju kõrvetava päikese eest, kuid ka arhitektooniline efekt. Kõrgelt vaadates jagasid nad aia korrapärasteks osadeks, aias endas varjasid ja suunasid vaateid, tekitades mulje erinevatest ruumidest aias.
    Hekid. Kõrgematesse hekkidesse istutati puid-põõsaid tihti segamini. Sealjuures kasutati ka teravaokkalisi põõsaid. Madalamad, rinnakõrgused hekid: näiteks kadakas, pukspuu, mirt, samuti igihaljad ja õitsevad põõsad segamini (nt mirt ja kibuvits ). Veel madalamad hekid (0,6-0,9 m) ümber peenarde ja aiaosade: lavendel, salvei, rosmariin, tüümian ja iisop olid tavalised, kuid ka pukspuu, mirt, liguster ja roosid, mis toetusid madalale aiale. Vahel olid need hekid pügatud, vahel mitte.
    Pügatud põõsaid vormiti antiigi eeskujul loomadeks, lindudeks, inimfiguurideks, laevadeks, geomeetrilisteks kujunditeks (püramiidid, kerad , obeliskid ), väikesteks puudeks. Taimmaterjaliks pukspuu, mirt, loorber, kääbus-viljapuud, Origanum majorana.
    Ka labürindid olid väga populaarsed - aga lühiealised. Neid oli kahte sorti: madalaid, lilledest, mis täitsid ühe kvartali lilleaias ja kõrgeid, mis koosnesid erinevat liiki pügatud puudest-põõsastest mis toetusid aiakonstruktsioonide najale . Pukspuud labürintides sel ajal ei kasutatud. Vormidest kasutati ruutu , ringi, ovaali , kolmnurka. Tavaliselt oli ainult üks tee algusest keskpunkti. Keskel võis olla lilleaed, skulptuur, purskkaev vms.
    Puu-onnid metsas: puu - enamasti tamme - otsa ehitatud ” pesad ”, kus oli võimalik einestada. Spiraaltrepp ümber tüve viis platvormile, mis oli tihedast lehestikust ümbritsetud. Sümboliseeris esimeste inimeste eluaset, ”kes sõid tammetõrusid”.
    Montagnette: mäekünkad (nt 5 m kõrged, 60 m diameetris), kuhu istutati tihedalt puid-põõsaid. Suuremate küngaste tippu viis spiraaltee (Villa Medici, Rooma, 15 m kõrge). Paljud 15.-16. saj kirjeldused rõhutavad, et aia korrapära peab olema võimalik vaadelda kõrgemast punktist - lossi ülalkorruse akendest või aias asuvalt künkalt, millel asub vaatepaviljon.
    Grotto: koopad, mis võisid olla nii korrapärase kujuga kui ”looduslikud”, tavaliselt künka või mäeseina sisse ehitatud. Materjaliks olid päris-koobastest toodud stalaktiidid ja kõvad lubjakivimoodustised ning vulkaaniline , veekogudes või kuumades allikates moodustunud materjal. Kasutati veel merikarpe, koralle ja pärlmutrit, lihvitud kive, kristalle, vahel ka kunstlikke materjale: klaasi, keraamikat. Mööda koopaseinu tilkus-nirises vesi, mis langes nagu vihm koopas asetsevasse veesilma. Loomade, mütoloogiliste olendite ja inimfiguuride kujutised. Koopasuu oli taimedesse põimunud, et jätaks metsikuma mulje. Koopad olid metsiku looduse sümbolid. Ka sai seal demonstreerida maapõue rikkusi - kive.
    Linnumajad ja kalatiigid: kus võimalikult palju erinevaid liike linde ja kalu. Linnupuur oli suur, rauast sõrestikuga, kaetud võrguga ning sinna sisse oli istutatud puid -põõsaid. Ka loomad olid tähtsad, kui nad polnud elusad, siis esinesid nad skulptuuridena aias. Peale ”harilike” lõvide, hobuste, hirvede jms skulptureeriti ka müütilisi olendeid , mida arvati eksisteerivat - draakoneid, ükssarvi, sireene, kentaure ja mereelukaid. Skulptuurid: antiigi eeskujul oli populaarne paganlike jumalakujude paigutamine aeda.
    Olulisemaid elemente aias oli aga vesi, mis tõi aeda elu, liikumist, hääli. Vesi pandi kukkuma ja tõusma, purskama ja pritsima, nirisema, tilkuma, mullitama... Purskkaevud, mis jäljendasid vihmahoogu ja tekitasid päikese käes vikerkaari. Kõik need veemängud toimisid raskusjõu abil, efekt olenes torude ja avade suurusest , purskkaevude paigutusest, valguse murdumisest... Vesi võis tekitada kõikvõimalikke hääli alates linnulaulust ja lõpetades kahuripaukude ja kõuemürinaga. Antiikkirjanduse eeskujul leiutati vee jõul liikuvaid aiaskulptuure, musitseerivaid purskkaeve, veetrikke. Veega sai ka palju nalja teha - kukutada külalisi tiikidesse ja pritsida ja kasta neid ootamatult veega (siin oli muidugi oluline palav kliima!) - näiteks sel ajal kui nad pahaaimamatult mõnd vaadet, skulptuuri või kunstiteost imetlesid. Koopad, labürindid ja puu-onnid olid ideaalsed kohad sellisteks naljatusteks (sealt ei saanud ka nii ruttu minema).
    Terrassid, trepid, müürid: aia arhitektoonilised osad.

    Näiteid renessanssaedadest

    Renessansiaedade plaanid annavad tunnistust sellest, et aed ja maja ei moodustanud ühtset arhitektuurset ruumi, arengu suund on aga sinnapoole. Maja ja aia stiililise kooskõlani jõutakse barokiperioodil (16. saj lõpp - 17. saj).
    Villade areng: Villa Medici Villa d'Este Villa Lante. Renessansiajast on juba teada aedade autorid. Itaalia linnades valitsesid renessansiajastul perekonnadünastiad, näiteks Este ja Medicite perekonnad, kes olid samal ajal ka esimesed kunstimetseenid ning kes palkasid endale arhitekte, ehitajaid ja kujundajaid, et luua oma villade ümber kauneid aedu. Need aiad oma monumentaalsuse ja veerohkusega polnud algul renessansile sugugi tüüpilised. Samas oli neil sarnaseid jooni lihtsamate aedadega: kompositsioonis olid hekkidega piiratud aiaosad, puuderead, pergolad, pügatud vormid (topiary). Aja jooksul aga arenes ka renessansi kujundusstiil ning järgnevate näidete najal ongi võimalus saada väikest ülevaadet renessansi villade arengust.
    Villa Medici. See aed moodustub erilistele terrassidele paigutuvatest iseseisvatest aiakompositsioonidest. Terrassidelt avaneb vaade Arno jõele ja Firenzele . Maastikku ja terrasse ei osatud või ei tahetud alguses veel kasutada ühtse terviku moodustamiseks, vaid aed hajutati pigem paljudeks väikesteks terrassidele ehitatud tasapinnalisteks aiakesteks. Ent paratamatult kulges areng tõeliselt tervikliku aia suunas. Siin on olemas juba peasümmeetriatelg, aiapaviljonid, purskkaev, vaated kõrvalasuvale looduselegi on väga tähtsad.
    16. sajandi algusosa tähtsamate lahenduste hulka kuulus Villa Madama oma aedadega. See on esimene tõeline renessansspalee Roomas (kui eelmised ehitised olid valmis ehitatud juba keskajal). Villa Madama ehitamine algas tõenäoliselt 1516 , ilmselt Raffaeli (1483-1520) ja tema abiliste kavandite järgi. Raffael oli renessansiaja tuntumaid kunstnikke, temalt on pärit kaunimad madonnapildid (nt "Sixtuse Madonna"). Tema piltidel on selge arhitektuuritunnetus. Oli väga suur antiikkunsti austaja (eriti Firenze-perioodi ajal). Raffael oli teiste kõrval ka Rooma Püha Peetri katedraali arhitekt. Temalt on pärit veel rida kirikuid ja villasid, mida iseloomustab sümmeetriataotlus. Villa Madama projekt jäi päriselt tänu Rooma rüüstamisele lõpetamata ja tervik ei teostunud kunagi. Ometi jõudis aed valmimisajal itaalia aiakunsti oluliselt mõjutada. Aed ja hoone oli teineteisega tihedasti seotud. Villa ümmargusest kesksest õueosast avanesid peasuundadesse teljelised õued ja terrassid, lõunasse eesaed, põhja poole aia terrassid, nn giardino segreto e salajane või intiimaed, läände jäi teater ja itta Tiberi jõe orgu laskuvad tõelised aiaterrassid. Lahendus püüdis jäljendada rippuvaid aedu. Villa Madama taimestik: Raffael ei olnud taimedehull, kasutas vähe taimi: nt apelsinipuid, viigipuid, kastaneid jt. Lilleaias rosaarium.
    Villa d'Este. Kardinal Ippolito d’Este aia ehitamist Tivolis alustati 1560 . a, arhitektiks Pirro Ligorio. Sellest tuli väga eriline ja silmapaistev saavutus just oma arhitektoonilise ülesehituse poolest ning seda peetakse itaalia renessanssaedadest tüüpilisemaks. Arvatavasti on arhitekt kompositsioonilise eeskujuna kasutanud lähedalasuva antiikse Hadrianuse villa aia säilinud osa. Aed on teljelise ja sümmeetrilise ülesehitusega. Kõrged müürid, mis aeda ümbritsesid, monumentaalsed trepid ja terrassid, rangelt klassikaliste eeskujude järgi ehitatud purskkaevud, tohutu akvedukt, mis vee aeda juhtis. Tänu veerohkusele ja terrassidele sai vett väga kõrgele purskama panna. Kõik see oli ainulaadne, kuid mis puutus taimedesse, siis oli aed üsna tavapäraselt kujundatud. Esimene terrass oli ristikujulise pergolaga jagatud neljaks osaks, need osad olid täidetud lillepeenardega ja üksikute viljapuudega, keskel paviljonid. Mõlemal pool lilleaeda olid labürindid. Keskosa laugjatel nõlvadel kasvatati eksklusiivseid viinamarjasorte. Paks mets järsakul koosnes hobukastanitest, mändidest, jalakatest ja loorberipuudest. Ka viljapuudel oli siin oma koht (Hellström 1997).
    Villa d'Este peatelge rõhutab ainult üks suur purskkaev, sellega ristuvaid telgi lõpetavad samuti purskkaevud ja skulptuurid. Eriti vägev risttelg - Saja Purskkaevu allee - on palistatud astmelise müüriga, millest tõepoolest purskuvad välja sajad veejoad. Alumisest väravast sisenedes jäi vaade peateljele varjatuks pergola tõttu, kuid igalt poolt kostev veesulin-pladin- kohin tõotas vägevaid elamusi. Suuremad purskkaevud asuvad omaette väljakutel, mis samuti kaugelt vaadates on poolenisti varjatud. Kõrged väljakut ümbritsevad müürid võimendavad vee kohinat. Üllatused on siin olulised.
    See aed on loodud avastamiseks. Veetrepid panevad otsima kohta kust vesi alguse saab, Teede- vaadete lõpus asuvad põnevad detailid meelitavad edasi liikuma ja treppe mööda ronima. Palee esiselt loggia’lt avanes vaade kogu aiale, mis näitas selle korrapära. Nüüdseks on see korrapära ammu kadunud ja juhuslikult istutatud puud terrassidel varjavad vaadet.
    Pirro Ligorio plaan ühendab täiuslikuks tervikuks aia ehitatud ja istutatud osad. Teistes aedades jääb terrasseeritud osa eraldiseisvaks, ülejäänud aiaga sidumata osaks.
    Villa Farnesina e Orti Farnesina - need on Farnese suguvõsa aiad, mis ehitati Rooma Palatiumi künka jalamile. Autoriks Giacomo Barozzi da Vignola (+ kunstnik Raffael). See on üsna teistmoodi itaalia aed, kus puudub võrgustik ( grid -pattern). Aed keset suurt parki - uued suunad aiakujunduses. Siin kasvatati mitmesuguseid taimeharuldusi, millest avaldati isegi uurimusi. Niisiis oli tegu omamoodi botaanikaaiaga. Tänapäevaks on sellest säilinud vaid mõningaid fragmente.
    Villa Lante. Huvi antiigi arhitektuuri, kunsti ja aiakunsti vastu kulmineerus just 16. saj terrasseeritud aedades nagu Villa d’Este, Villa Lante jt. Villa Lante on samuti Vignola planeeritud. Aiaga alustati 1560, sai valmis 1573 . Selles on hoone ees suur nelinurkne parter, mille keskel asub suur purskkaev. Keset aeda asub kaks sümmeetriliste paviljoni e casinot. Hoone taga kõrgub aed nelja terrassina. Huvipakkuv on ka regulaaraiaga liituv ja selle vastandiks olev ulatuslik park. Aias kasutati materjale, mis ajas vähe muutuvad: kivid, vesi, taimed, v.a lilled, millega taheti väljendada püsivust. Renessanssaed püüdis üle olla ajafaktorist.

    10. MANERISM JA BAROKK ITAALIAS 16. - 18. SAJANDIL


    MANERISM - stiilisuund 16. saj II poolel, eesmärgiks oli tuntud meistrite stiili või maneeri jäljendamine. Manerismi põhimõtted soodustasid jäljendamist ja mõnigi kunstiline võte, mis suurmeistril oli teose loomulik ja vältimatu koostisosa , muutus matkijate käes pealiskaudseks ja jõuetuks. Seetõttu on sõnadel "manerism" ja "maneristid" hilisemal ajal olnud halvustav kõrvalmaitse. Manerism oli üleminekuperioodiks renessansilt barokile ka aiakunstis.
    Oluline oli ka pettumus renessansi üle, mis lõi põhialuse manerismi tekkeks ning renessansist eemaldumiseks.
    BAROKK - kerkis esile samuti Itaalias 16. saj lõpul, algul oli see juveelikunsti nimetus. 18. saj kujunes pilkenimeks arhitektuuri kohta. (It. k barocco - 'eriskummaline', ' veider '). Barokk rõhutas, et elu - see on eelkõige liikumine, ja ehkki äärmusliku dünaamikaga mõnikord üle pakuti, oli barokkstiil loomulik täiendus renessansile. Levis Itaaliast üle kogu Euroopa, ent eelkõige feodaalkatoliiklikes maades, kus kodanlus polnud veel suuteline võimu haarama (Itaalia, Hispaania, Flandria ja osaliselt Prantsusmaa). Igal maal omandas barokkarhitektuur erinäolise ilme.
    Selle peatüki all tuleb meeles pidada, et renessansi mõjud olid 16. saj Itaalias siiski veel väga tugevad, barokile üleminek toimus aeglaselt ja sujuvalt , ühendades algselt elemente eri stiilidest. Manerismist: selle teket õhutas 16. saj II poolel tollased võitlused, kus feodalism ja katoliiklus asusid vastupealetungile ja ajaloos räägitakse erilisest vastureformatsiooni ajastust. Ka Itaalia kultuurielus hakkas sõdade ja majanduse allakäigu tagajärjel inimeste usk inimmõistuse jõusse ja maailma harmooniasse kaduma. Kunstnikud ei lähtunud enam elust, nagu nad siiani olid teinud ning hakati lähtuma sajandi suurmeistrite loomingust. Eriti massiliselt võeti eeskujuks Raffaeli ja Michelangelo teoseid, nende "maneeri". Lahkumine kõrgrenessansi pinnalt avaldus näiteks ka kompositsioonis. Kui sajandi alguses oli see harmooniline, sümmeetriline ja lihtne, siis nüüd muutus ta ebakindlaks, rahutuks ja sageli kuhjatuks.
    Humanistlik aiaprogramm ei pakkunud lihtsat põgenemisteed "pastoraalsesse unenäolisesse ilusse" (mis mõnel juhul hiljem ette tuleb), vaid üritas taastada kosmilist ühtsust inimese ja maailma vahel, mis saab ühtlasi ka aia peremehe suursugususe mõõdupuuks. Kõikvõimalikud astroloogilised sümbolid ja vihjed aastaaegadele näitavad mitte ainult sellele ajale omast kohakonteksti, vaimu, terviklikkust ja tervislikkust, vaid ka kosmilist harmooniat koos selles avalduvate vastuoludega. Kosmiline paradigma peegeldus küll ka juba keskaja neljakandilistes kloostriaedades, mida interpreteeriti kui paradiisi. Kuid keskaja aiad olid eelkõige väikesed müüridega kammitsetud õued, eemal ilmaliku maailma eest, kus kõikvõimalikud seosed universumiga olid tabatavad üksnes läbi pühadusega ühendatud intellekti. Seevastu renessanssaias sisalduv (kosmiline) kord pole midagi sellist, mida peab dekoreerima läbi abstraktsiooni; seda tuleb mõista läbi inimese loomingu, mis realiseerub läbi füüsiliste märkide, helide, lõhnade, tekstuuride. Harmooniline kloostriaed juhtis uuriva vaimu jumala juurde; renessanssaed oli humanismi ja oma peremehe suursugususe tunnistajaks.
    Maneristlikud aiad: müstilised, kummalised, sürrealistlikud. Inimese alateadvuse avaldumised. Levinud olid koopad, grotid, urud jne, mis viivad inimese reaalsest elust välja. Maneristlikud aiad olid täis üllatusi, ehmatusi, šokeerivat. Koledad loomakujud, erinevad kurioosumid (põnevad, veidrad , imelikud asjad). Aedades olemas kesktelg, sümmeetria, see on üleminek barokile. Manerismiperioodil võib rääkida juba uutest elementidest, mida leidus hiljem paljudes barokkaedades: eriti kerkisid esile giardino segreto, bowling green , Grotto-aed, orangerie, tapis vert , boskett jne. Tohutud purskkaevusüsteemid.
    Boboli aiad Firenzes Palazzo Pitti juures. Kuulusid Medicitele, kes kujundasid neid kuue põlvkonna kestel. Ehitamist alustati 1549. a Firenze arhitekti ja skulptori Niccolò Broccini jooniste järgi, koos Palazzo Pitti fassaadide arhitekti Bartolomeo Ammanatiga. Ehitamisel on kaasa teinud paljud kuulsad arhitektid ja kujundajad. Võib nimetada ka hilisrenessansi alla kuuluvateks. Aiad asuvad Tiberi jõe ääres. Siin on näha kaks peatelge, mis lähtuvad paleest ja maastikust. Aiapoolse fassaadi ees avaneb õu, mille taustal oli purskkaevuga terrass. Teise korruse (piano nobile) kõrgusel paiknesid aiaekseeder ja "amfiteater", mujal aias ka saareaed, Isolotto. Palju boskette, mis on kujundatud labürintidena. Peateljel asus vabaõhuteater. See oli keiserlik park, kus toimusid ka keiserlikud pidustused. Tähelepanuväärsed on veel kaljudest välja kasvavad skulptuurid, maalingud grotis. Atraktsioonidest lilli puistav lõvi.
    Villa Gamberaia , Settignano ( 1610 ). Asub Firenzes Arno jõe kaldal. Villa paikneb töölisfarmide, enamasti oliiviistanduste regioonis. Looklev tee läbi linna üles villa juurde on ruumilise järgnevuse alguslõik, mis iseloomustab seda unikaalset hilisrenessansistiili. Olles lähenenud Villa Gamberaiale, avaneb kitsas tee ülal paremale otse enne tunnelit. Villa Gamberaia on loogiliselt ja selgelt korraldatud. Oma lihtsas struktuuris on see erinev kollektsioon nii arhitektuurilise kui aiandusliku väärtusega aiaruumidest. Aed on suuremas jaos asetatud kahele tasasele pinnale, terrasseeritud mäenõlvale, mida hoiavad ülal pikad seinad. Aed avaneb vaatega Toskana farmide, viljapuuaedade ja mägilinnade maastikule. Pikk allee kulgeb põhja-lõuna-suunaliselt ning on võtmeks, mille kaudu ülemine ja alumine terrass, maja ja teenindushooned ning formalistlik parteraed on omavahel ühendatud. Pikk keeglimuru (bowling green) on asetatud N-S suunas. Keeglimuru suunas pilgu salaaiale (giardino segreto), et tekitada suuruse illusiooni .
    • Seinad kui raam. Paaris-võlvkäik pikendab hoone fassaadijoont ja raamib vaateid selle teisel pool. Sein, mis sulgeb allee, on tugiseinaks põhjaosas, toetades maapinda, millel kasvab oranžerii (pr. orangerie). Siin lõunakülje lõpus on sein vabalt seisev, selle sees on väike ava ja vihje selle sees olnud rustikaalsele maastikule. Krohvitud seinal , mis kaetud skulpturaalsete urnidega, olid luitunud tõendid pilastrite ja niššide maalitud kujunditest, mis tõi silme ette visuaalse reljeefi sellise hirmuäratava struktuuri massist ja kaalust.
    • Giardino segreto. Vabalt seisva seina sees on üllatavalt intiimne rustikaalse aia maastik, mis viitab “giardino segreto” - salaaia - olemasolule. Asetus (üleminekupinnana formalistliku parteraia ja oliivisalu vahel lainetavatel mäenõlvadel) loob kaitstud atmosfääriga varjupaiga, kus saavad nõnda kokku kujutlused pelgupaigast ja väljavaatest, mis on esmased instinktiivsed vajadused inimesele.
    • Grotto. Grotto-aed on leidlikult paigutatud ülemise oranžerii-aia ja alumise looduslikult rustikaalse aia vahele. Kaljuseinad ja erinevad tasandid ümbritsevad vaikset ruumi, mis on mõeldud mediteerimiseks ja mõtisklemiseks, just nagu väikesed kabelid palvetamiseks.
    • Oranžerii. Oranžerii on struktuur, mis andis peavarju tsitrusviljadele terrakotapottides talvekuudel, mil külm võis taimi kahjustada. Villa Gamberaia oranžerii-aed paikneb ülemisel terrassil, ligipääsuga grotto-aia treppe mööda ja ka looklevalt külateelt, mis siseneb alleetunnelisse ning jõuab mäe tipus välja villani. Väikesed potitaimed on oranžerii-aeda välja pandud. Töölised veavad neid alumisse parteraeda ja paigutavad neid samale joonele paaris-võlvkäiguga.
    • Terrass. Formalistlikul muruterrassil otse maja ees ja vaatega läände raamib skulpturaalne balustraad vaadet Settignano linnale ja Firenze linnale veel tagapool. Kõrged hekid, mis sulgevad parteraia alguse, algavad selle terrassi lõunapiirilt ja sulgevad täielikult aia vaadetele (ja vaatamiseks). Tulemuseks on eraldatud ja rahulik sisemiselt fokuseeeritud paradiis , kus paiknevad peegelduvad tiigid, madalad pukspuuhekid ja topiary.
    • Ekseeder. Kaunilt skulptureeritud küpress- ja pukspuuhekid piiritlevad kõiki nelja tiiki või basseini selles neljaosalises aiakujunduses. Kaugem aia lõunaserv on suletud küpressihekiga, mis on pügatud vastuseks arhitektuursele seinale võlvikujuliste avadega poolringikujulises vormis. Amfiteater ekseedris. Ekseeder hoiab amfiteatrikujulist asetust tänu hekkidele, mis on pügatud astmekujulisteks ja mis ümbritsevad poolringikujuliselt basseini. See on viide aiamotiividele, mida on kasutatud läbi klassikalise antiigiperioodi, nagu näiteks ka Canopus Hadrianuse villa juures ja mälestus luksuslikest terrassaedadest Generalife juures Granadas. Need pretsedendid pärinevad kindlalt neist aedadest, mille minevikutraditsioonid edendavad ruumikujunduse kontseptsioone praeguseni ning rajasid iseenesest esileulatuva paiga ka renessansiajaloos.

    Villa Aldobrandini. (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 77). 16. ja 17. saj vahetusest pärit. Asub 17 km Roomast idas. Esindab vahelüli itaalia renessanss- ja barokkaia vahel, just selle villaga seoses on olnud juttu renessanssi ja barokki eraldavast manerismist. Rajatud Giacomo della Porta plaanide järgi. Seda perioodi võib iseloomustada väga selge aia koondumisega ümber kesktelje ning aia ja maja omavahelise koosmänguga e dialoogiga, mida varem ei esinenud . Siin olid sümmeetria ja regulaarsus tipul : perspektiivtelg domineeris maastikus ja hoone ning aed olid ilmtingimata kokku kasvanud. Siin tuleb nähtavale üks barokkaedadele iseloomulikemaid jooni: aia ja hoone omavaheline sidumine stiililise ühtsusega ning sellega terviku moodustamine. Tervikut valitses juba baroki rütmi- ja ruumitunnetus. Ülal keskteljel asub kaskaadiderivi, keskel peahoone, millest allpool on kaldteed ja Frascoti väljakule suunduvad avenüüd. Parterid on järsu nõlva tõttu terrassidel peahoone nõlva mõlemal pool, mitte selle ees. Renessanssaiale olulised elemendid - terrassid, bosketid, labürindid - hakkavad taanduma.
    Isola Bella aed. Asub P-Itaalias Maggiore järvel. Ehitati 17. saj. Kujundatud C. ja C. Fontanade poolt. Isola Bellat on nimetatud 17. sajandi rippuvateks aedadeks . Kuid kujundamisel peeti silmas rohkem tolle aja muljet. Taheti kujutada veesõidukit järvel ( gallon ) koos oma mastidega.
    Villaaedades väljakujunenud teljeline ülesehitus ja looduslike elementide domineerimine kunstlike üle jäi Itaalias domineerivaks kuni 18. sajandini. Ka antiikvaremed said mõnedel juhtudel aedade romantiliseks lisandiks, seda eriti Roomas.
    Itaalia tähtsamateks barokkarhitektideks olid Carlo Maderna, skulptor ja arhitekt Giovanni Lorenzo Bernini ( 1598 -1680, Rooma Peetri kiriku kolonnaadi kujundaja) ja Francesco Borromini (1599-1667, San Carlo allee Quattro Fontane kirik Roomas). Itaalia barokkmaalijatest on tuntud Michelangelo Caravaggio .
    Kuigi Itaalia oli renessansi ja baroki sünnikohaks ja mõjutab oluliselt kogu Euroopa kunstiarengut, siis aiakunstis saab 17.-18. sajandil olulisimaks maaks Prantsusmaa, kes peegeldab omakorda Itaaliast tulnud ja prantsusepäraseks muutunud kujundust tagasi Itaaliasse. Nii on 18. saj Itaalia aiad mõjutatud prantsuse ideedest, mida aitasid levitada prantsuse oma ala spetsialistid (aednikud ja hüdraulikainsenerid), keda Itaaliasse tööle kutsuti. Hoolimata prantsuse aiakunsti mõjust 18. saj toonitatakse siiski, et villa suhe kõrvalhoonete ja aiaga oli enamasti itaaliapärane ja iseloomult rokokoolik.
    18. saj Itaalia barokkaedade mitmekesisuses tuleb silmas pidada ka hoonete eesmärki, mille juurde nad olid kujundatud, omaniku majanduslikku ja sotsiaalset staatust, samuti kasutatava maaala suurust. Viimane oli mõnel juhul määrava tähtsusega: ei olnud ju Veneetsias võimalik luua selliseid aedu kui põhimaal. Barokkaedade kujundamisel kujuneb oluliseks teatraalsete perspektiivide loomine, samas ka võimalikult mitmekesiste vaadete ja vaatepunktide paljususe loomine (nt Ferdinando Bibiena kujundus hertsogi paleele Colornoses). Kasutati sepisväravaid, sammastikke ja üksikuid sambaid, skulptuure ning organiseeriti need oskuslikult vaadete raamimiseks või perspektiivi rõhutamiseks, lagedatel aladel dramaatiliseks efektiks ning ootamatute kujunduste saavutamiseks. Ka terrasse ja tõstetud teid loodi mitte ainult hoone ja aia sidumiseks, vaid võimalikult mitmekesiste vaadete ja perspektiivide loomiseks.
    Vicenza arhitekt Francesco Muttoni osalus Villa Trissino kuulsate aedade kujundamisel, temalt on säilinud tööde kirjeldused ja plaanid. Vaated laiendatavast hoonest, pargipaviljonidest, nende osaline piiramine taimestiku või teiste elementidega. Need kujundused näitavad Prantsuse ideede ja mõjude aktsepteerimist Itaalia aiakujundajate koolkonnas, kaotamata siiski silmist oma traditsioone. Itaalia aedades kasutati ära kogu olemasoleva maastiku potentsiaal. 17. sajandist üheks paremini säilnud aiaks peetakse Villa Garzoni (praegu tuntud kui Villa Gardi) aeda Lucca lähedal. Villa aed koosneb majalähedasest vanast osast ja praktiliselt eraldiseisvast uuest 17. saj rajatud aiast, mis on majaga ühendatud teede ja sildade abil. Samuti on aial eraldi sissekäik üldkasutatavalt teelt. Aed on Itaaliale omase ülesehitusega - terrassidena mäenõlval, keskteljega, millel asub ka kaskaad . Järsk mäenõlv oli organiseeritud terrassidega nii, et alt üles vaadates toonitati dramaatilist-vertikaalset efekti, ülalt alla vaadates jätsid aga nõlva katvad parterid ühtlase vaiba mulje.
    AIAD-PARGID JA NENDE KUJUNDAJAD RENESSANSIS (Itaalia ja Prantsusmaa)
    ( loend on mittetäielik)
    pargid pargiarhitektid
    Itaalia Villa Aldobrandini, Frascrati (1595-) Giacomo della Porta
    Villa Barbaro, Maser Andrea Palladio ( 1508 -1580)
    Villa Caponi
    Villa Castello, Firenze (1538-) Niccolò Tribolo
    Isola Bella aed P-Itaalias ( XVII saj) C. ja C. Fontana
    Boboli Garden, Firenze (1549-) Niccolò Broccini ja paljud kuulsad arhitektid
    ning kujundajad
    Belvedere, Vatikan (~1500-) Donato Bramante (1444-1514)
    Orti (Villa) Farnesiani, Rooma (1530-) Giacomo Barozzi da Vignola (1507-1573)
    Villa Lante, Bagnaia ( 1566 -1578) Giacomo Barozzi da Vignola
    Villa d’Este, Tivoli ( 1570 -) Pirro Ligorio
    Villa Gamberaia, Fiesole (1610)
    Villa Madama, Rooma (1517-) Raffael (e Raffaello Santi) (1485-1520),
    Giulio Romano,
    Antonio da Sangallo jr (1483-1546)
    Villa Medici, Fiesole Michelozzo de Bartolomeo (1396-1472)
    Villa Sandolfi Raffael
    Prantsusmaa Amboise ' lossi aed (Charles VIII ajal) Pacello da Mercogliano (surn. 1534)
    Blois ' lossi aed (Louis XII ajal) Pacello da Mercogliano
    Gailloni lossi aed, Rouen (16. saj) Pacello & Piero da Mercogliano
    Vallery lossi aed
    Charleval' lossi aed (16. saj keskel) Jacques -Androuet du Cerceau (1510-1584)
    Luxembourgi lossi aed (1615-1621) Salomon de Brosse, parterite kujundused
    ka Jacques Boyceau poolt
    Villandry , Tours Mercogliano (XVI saj. I pool)
    André Mollet (XVII saj. keskpaik)

    11. LINNARUUM ITAALIAS: PIAZZAD KESKAJAST BAROKINI


    Väljakud linnades ( plaza , piazza , zocalo, square jne) on läbi aegade au sees olnud ühiskondade elemendid. Kreeka polistes (nt Mileetoses, mille planeeris Hippodamus) olid linnaväljakuteks täisnurksed turuväljakud jms. Väljakute kujundamine jõudis uude ajajärku hellenismiajastul, kui ehitisi hakati kavandama koos ümbrusega. See väljendas arhitektuurikeeles riigi suurenemist ja rahvastevahelise suhtlemise tihenemist. Rooma ehituslaadile iseloomulikud ruumisuhted jõudsid kõrgtasemele keisrite foorumeis. Siit ilmnes üks väljakute põhiomadusi: linna keskus ehk väljak on RUUM, välistuba, mis koosneb platsist ja seda ümbritsevatest hoonetest. Rooma foorumid on jäänud tänaseni osaks Rooma struktuurist, ka keskaegsetel turuväljakutel olid omda kindlad funktsioonid - paljud keskaegsed turuväljakud on ka praegu linnade tähtsamad väljakud (nt Raekoja plats erinevates linnades).
    Renessansis tekkis huvi klassikalise ruumikorralduse ja kujundusprintsiipide vastu - keskaegsed väljakud kujundati ümber või täiendati (eriti Itaalias), taaselustades seal klassikalist arhitektuuri ja asudes kasutama arhitektuuriprintsiipe, mida soovitas Vitruvius - nt sammastik, rütm, order jne.
    Itaalia piazzad keskajal ja nende mõju renessansile.
    Piazza del Campot Sienas (vt joonist) peetakse keskaja kohta äärmiselt uudseks lahenduseks. Piazza del Campo asub nõlvalisel poolringil kolme mäe kohtumispunktis, millele Siena on ehitatud. Arvatavasti see ebatavaline topograafiline omadus on ergutanud mõningate avatud ruumi vormide teket alates Rooma ajast. Kitsaste tänavatega mgilinnas oli see merekarbikujuline väljak ebatavaline - nimelt selle visuaalne ühendatavus, vaated, mis avaldusid harilikult alles renessansi linnaruumides, ruttas oma ajast ette. Kujunduse omadused:
    • rõhutab topograafilist situatsiooni läbi maapinna manipulatsiooni , nt sillutisemustrid ja purskkaevude asukoht;
    • arhitektuurilised elemendid lisavad dramaatilisust kõrguste muutusele, nt kõrgel hõljuv Torre del Mangia.
    • üllatav lähenemine ja tugev valgus ning ruumikontrastid;
    • pollarid ja sillutise materjal vihjavad ajaloolisele rollile, luues tunnet skaala skitseerimisest;
    • arvukalt sissepääsusid, kuid peamised tegutsemispunktid ei asu tasapindade serval ;
    • ei esine vaateid läbi piazza. Krundi jooned lõppevad piazza piirides.

    Ka Piazza della Signoria (vt joonist) ehitati keskaegse linna kehamisse - see oli 18m laiune tänav, mis jääb kahe üksteise vastu paigutatud kolmekorruselise büroohoone vahele ja mis viib raekoja juurest Ponte Vecchiole ( sild ) Arno jõel. Keskaegsete linnade suhteliselt pisikeste hoonetega harjunud bürgereid vapustas sealne tänavseinte ühtne käsitlus tervelt 130m ulatuses, valitsejad aga hakkasid kuulma hümni oma võidu ülevusele... sest siin oli ideid, mida kodulinnas tasus juurutada (Härmson 1984). Firenze oli üks esimesi linnu, mis hakkas oma platse skulptuuridega kaunistama, ühtlasi kompositsiooniliselt tasakaalustama või pingestama. Peamsiteks domineerivateks elementideks jäid linna siluetis tornid ja kuplid. Renessanss vähendas tonide ja suurendas kuplite hulka.
    Veneetsiat nimetati barokklinnaks. Linna kuju on ebakorrapärane, arhitektuuri kunstiteosed jäävad kanalite äärde. Veneetsia oli kaua keskaegse Euroopa suurim ja jõukaim linn. Veneetsia eksisteeris silmapaistmatu soise saarestikuna kuni 11. sajandini, mil saared järk-järgult okupeeriti ja täideti lõpuks kanalite süvenditest saadud muldadega. Arhitektuuriline määratlus, mis anti merebarjääridele ja toestatud kõrgetele hoonetele, rajas selgesti skitseeritud kanalitesüsteemi. Kaubanduskontaktide mõju idamaadest lõi keeruka kaupmeesteklassi ning ebatavalise ja eksootilise hiilgusega linna.
    Piazza San Marco - Püha Markuse plats – (vt joonist) sai oma nime Veneetsia püha patrooni järgi. See arenes lihtsast ja suhteliselt väikesest algupärase basiilikahoovist selleks, mis ta on tänapäeval - suureks rahvafoorumiks e turuplatsiks. Kaks L-kujulise ruumi haara ühendavad väljendusrikka ja vabalt seisva kellatorni ning kasutavad seda kui unikaalset tugipunkti, keereldes pea-piazza ühest ühikust, mis asub bütsantsistiilis basiilika ees, teise - piazzetta'sse, mis viib Suure kanalini. Sellel kaunilt struktureeritud ja nägusate detailidega kaunistatud ruumil on intiimne ja viimistletud suhe paleeresidentsi, religioossete struktuuride, akadeemiliste institutsioonide ja äriettevõtetega, mis teda raamivad. Rikkalt dekoreeritud Püha Markuse katedraal , selle kuulus kampaniil ja Doodžide palee on kolm kõige esileulatuvamat arhitektuurilist figuuri selles unikaalses maastikus. Kuigi basiilika ja torn hõlmavad domineerivalt kahe nelinurkse siseruumi lõikejoone, mängivad kõik hooned olulist rolli, defineerides ülekaalukat tunnet harmooniast ja ühtsusest. Püha Markuse basiilika on rikkalikult ornamenteeritud Bütsantsi struktuur, mida iseloomustab sibulakujuline kuppel . See on nii suure piazza kui ka piazzetta fookuseks. Kujunduse omadused:
    • "Regulaarselt ebaregulaarne mitteväljakulik väljak."
    • Ootamatult üllatava ruumi, valguse ning regulaarsuse kogemine. "Plahvatav" avastus.
    • Lähenemise piiramine ja väljaku avatus.
    • Dominantsed ja alistuvad ruumid - üks väljak kahe osaga.
    • Arhitektuuriline tornelement kinnitab ruumid hingedega kokku.
    • Korduv servamotiiv loob regulaarsust, et koondada perimeetrid kokku ning viia taas eri suundadesse.
    • Vaated piazza ning piazzetta suunas " tabatakse " laiendatud arhitektuuriliste elementide kaudu.
    • Vaated piazzettast välja vihjavad Veneetsia ajaloolistele algetele (meri) ning väljaku enda ajaloolistele algetele koos tema kiriku ning torniga.
    • Võimalikud perspektiivsed rõhuasetused (kirik näib suuremana ja piazza sügavamana tasapindade kokkutoomise ning lahkuviimise tulemusena).
    • Peenikesed vertikaalid vihjavad läbipaistvatele ruumiservadele (lipuvardad kiriku ees, sambad vee serval).
    • Puudeta, kuid looduslik olevik tuvide (sümboolne linnale) ning laguuniga.

    Veneetsia tänavad. Veneetsia kitsad kauba- ja elamutänavad takistavad autode kasutamist linnas. Veneetsia tänavad võivad olla eksitavad ja mõnikord ka petlikult kaudsed , nagu olid ka enamus labürinte läbi keskaja linnakeskuste. Piazzad ja vaated avatud merele tekitavad teretulnud kontraste. Veneetsia kanalid on enamat kui ringteed ja koridorid teenindustegevuseni, nad määravad ka valgusomadusi, õhu olemasolu, intiimset kontakti pea kohal oleva taevaga ja müstilist ilmet , kui linn peegeldub su jalgade ees. Linn on jalgteede tekstuuridega ja värvidega kaunilt liigendatud, mis peegeldavad mööduvat aega ning püüet maskeerida kuidagimoodi seda ajastut . Selline on Veneetsia genius loci, paiga vaim.

    RENESSANSIAJASTU LINNARUUM ITAALIAS

    Teadlikult kujundatud avalikud ruumid:
    • vastavalt renessansiajastu printsiipidele: kord, harmoonia, rütm jne;
    • perspektiiv nagu maalil, tundus peaaegu nagu maalitud - üldise grandioossuse tekitamine.

    Campidoglio (Rooma): Michelangelo, alustati 1538, valmimiseni läks 100 aastat; rajati Kapitooliumi mäele, mõeldud otseselt avalikuks funktsiooniks:
    • esimese kindluse asukoht Roomas,
    • mudane mägi ja kaks pudenevat keskaegset hoonet:
              • vana Kapitoolium: Palazzo dei Senatori,
              • Palazzo dei Conservatori,
    • Michelangelo plaan.

    Piazza di San Pietro, Rooma (Püha Peetri väljak).
    Pole teada, kellele see rohkem meeldis - paavst Sixtus V või tema peaarhitektidele, igatahes võeti 16. sajandi lõpul Roomas ette läbimurrete seeria. Paavsti põhitähelepanu oli suunatud Peetri kirikule ja selle esisele väljakule. Viimase kavandas baroki suurmeister G.L. Bernini (1598-1680) ning see on ülimalt teatraalne nagu kogu vastava perioodi kunstiloomingki. Kuid nii pidi olema, sest hädasti oli tarvis kinnitada usku paavsti kõikuma löönud autoriteeti. Selleks sobisid valgest marmorist raiutud skulptuurid, Egiptuse obeliskid, monumentaalsed tornid, kuplid, kolonnaadid ja hiiglaslikud trepikavatised. Renessansi kaine ilu sattus põlu alla. Plats oli kokku 255m pikk, kuni 200m lai ja võis vabalt ära mahutada kogu Rooma 125 000 kodanikku. Optiliste vahendite abil on kõikide pilgud suunatud rõdule kiriku peafassaadi keskteljel, kust suurte pühade ajal jagab Peetruse asemik õnnistust. (Härmson 1984) Väljaku põhiplaan laseb sellel mõjuda avaramana ja kiriku fassaadil kõrgemana. Prantsuse barokk kaldus seega algsetest itaalia klassikaliste teemade mõjutustest oluliselt kõrvale - eriti selgelt on see näha ehituskunstis, millega seoses räägitakse klassikalisest barokist ning mõeldakse selle all prantsuse barokki. Plaanipärane linnakujundamine tõusis ausse, suurte ansamblite rajamist mõjutas barokilik terviku loomine, silma torkas barokkkunsti "fassaadlik" iseloom. Kõike püüti näidata suuremana ja võimsamana, kui see tegelikult oli, ruumiliste illusioonide ja efektide loomine on barokiaja arhitektide üks lemmikvõtteid.

    BAROKK JA SELLE JÄRELLAINETUS ITAALIA LINNAVÄLJAKUTEL

    Hispaania astmed ( Scala di Spagna), Rooma: Alessandro Specchi ja Francesco de Santis, 1721-1725.
    Maksimaalselt teatraalne asetus.
    Ruumi omadused:
    • 137 astet tekitavad ruumi,
    • Bernini (isa) paadikujuline purskkaev domineerib ruumis, astmete alumises osas,
    • vana lilleturg,
    • obelisk üleval kiriku ees ( Santa Trinita de Monte , 1459),
    Liikumine on ruumi fookus : voolav, käänuline, rahutu.
    Veneetsia, renessanss- ja barokklinnade kohta loe veel: Härmson, P. 1984. Linnad läbi aegade. Tallinn: Valgus (lk 72...80, 97...99), Tänavad läbi aegade. Tallinn: Valgus.

    Väljakud barokiajastul - Pariisis ja mujal

    Väljakud Pariisis:
    Place Dauphine, 1606
    Place Royale (des Vosges), 1607-1612, Louis Metezeau
    Place Vendome, 1677-1702, Jules Mansart
    Place de la Concorde, 1755 -1772, Jacques-Ange Gabriel
    Nancy (1752-1755), Here de Corny, Jean Lamour
    Place Royale
    Place Carriere
    Place Stanislas
    Iseloomustajad:
    • geomeetriliselt regulaarne asetus;
    • lõpetatud või peaaegu lõpetatud raamivate fassaadide järjepidevus;
    • fassaadide või põhitüüpide ühetaolisus või kordamine;
    • keskme rõhutamine, sageli kuningliku ratsamonumendi asetuse kaudu;
    • suletude ruum liiklusest eemal;
    • maastikuelementide esitamine linna kaudu..., aga ka ...
    • vähe maastikku;
    • festivali või linnateatri asukoht;
    • ainulaadne linnaskaala.

    Seotud mõisted:
    Pont Neuf. "Uus" sild (nüüd vanim Pariisis).
    Champs -Élysées. Otsetõlkes "elüseelaste väljak". Pariisi peabulvar.
    Tuileries Garden. Park Louvre 'i muuseumi lähedal.
    Cours la Reine. Varane näide maastikuga seotud sõiduteest.

    12. PRANTSUSE RENESSANSSAIAD 16. SAJANDIL


    Prantsuse maastikupilt. Itaalia renessanssaedadega võrreldes olid aiad Alpidest põhja pool samal ajal väga tagasihoidlikud. Kesk-Euroopa lauskmaa ei sobinud terrassilise aia rajamiseks. Siin olid lamedad laudjad maaalad, viljaväljad vaheldumisi lossidega. Samuti oli nende aedade taimestus võõras. Kesk-Euroopas valitsesid pöögi- ja tammesalud. Losside õuealad olid nelinurkselt tükeldatud ja need omakorda põõsashekkidega piiratud.
    Prantsuse renessanss oli algul täiesti sõltuv itaalia mõjust. Itaalia renessansi esimesed mõjud saadi Prantsusmaa sõjaretkedel, mida prantslased sooritasid Itaaliasse 1400. a-te lõpul ja sajandivahetusel. Loire 'i oru kuulsad renessansslossid on kujunenud prantsuse vararenessansi sümboliks. Renessansi levikul omavad seega suurt tähtsust prantsuse kuningate Charles VIII, Louis XII ja François I sõjakäigud Itaaliasse. Sõjakäikudel tutvuti enamarenenud Itaaliaga, õpiti tundma uusi ideid, uut kunsti, elukombeid, villasid, losse ja parke.

    Mõned näited prantsuse renessanssaedadest.

    1495. a toimus Charles VIII (1407-1498) sõjakäik Itaaliasse Napoli kuningriiki. See ei lõppenud küll eriti edukalt, ent siit saab alguse renessansi tulek Prantsusmaale. Charles võttis oma kaaskonnas Prantsusmaale kaasa mitmeid nimekaid kunstnikke, arhitekte ja aiakunstnikke, kellele andis eluaseme Amboise' lossis. Samas hakkas ta lossi uute ideede järgi ümber kujundama, ehkki need muutused avaldusid selle lossi puhul üksnes dekooris, mitte konstruktsioonis ega plaanilahenduses (need olid endiselt gootipärased). Kuningas tõi Itaaliast kaasa arhitektuuriraamatuid, skulptuure, vaipu jt sisustuselemente, samuti mitmeid materjalinäiteid ja marmorit lossi viimistlemiseks. Amboise'ga saab alguse rea losside ümberehitus, mis Loire'i jõe orus ja hiljem kogu prantsuse renessansile iseloomulikuks said. Kuni 15. saj keskpaigani oli sõja tõttu olnud vajalik kindlusetüüpi ehitis tornide, bastionide ja vallikraavidega, mis jäid ehitiste välisilmes domineerima ka 16. saj algul. Vastupidiselt Itaalia villale oli prantslastele loss alaliseks ja pidevaks elupaigaks. Losside aiad meenutasid eraldatuse ja väiksuse tõttu keskaegseid aedu: hekkidega nelinurkseteks sümmeetrilisteks osadeks jaotatud, mida ilmestasid pergolad, purskkaevud ja väikesed paviljonid.
    Itaalia aiakujundajatest olid Prantsusmaal tuntud Pacello de Mercogliano, Guido Mazzoni, Fra Giocondo jt. Eriti kuulus oli Napolist pärit Pacello de Mercogliano mitmete Loire'i ümbruse losside (châteaux) aiakujunduste poolest, tema oli ka Amboise', Blois' ning koos oma sugulase Piero da Mercogliano'ga Gailloni lossiaia kujundajaks. Seni kitsukese ruumi avardamiseks laiendati Amboise' aeda terrassiga, millele järgnev valitseja Louis XII (1462- 1515 ) lisas hiljem galerii.
    Louis XII kolis oma residentsi ümber Blois' lossi (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 87). Seal oli itaalia stiilis planeeritud aed, mis jagunes varaitaalia mõjude järgi üksteisest sõltumatuteks osadeks - terrassideks. Eri aiaosad olid üksteisest eraldatud müüride, galeriide või pergolatega. Lillepeenardel oli itaalia tava kohaselt piirdeks võrkaed või pügatud hekk ja üksikud puud nurkades. Mingit arhitektuurilist seost aia ja hoone vahel ei olnud.
    Gailloni lossi aed Rouenis (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 88) ehitati 16. saj algul kardinal d'Ambois jaoks. See oli ehk oma aja kaunimaid prantsuse aedu, kuid selle lahenduses sisaldus sama aja itaalia aiakunstiga võrreldes palju vanaaegseid jooni. Samal ajal ehitati ka Itaaliasse Villa Madama. Gaillloni lossi õues on näha peatelje keskel paiknevat purskkaevupaviljoni, peaaeda ümbritsevad kahelt poolt galeriid ja kahelt poolt müürid. Paviljoni nurkades asusid väikesed linnumajad, volières. Aia parterjaotuse sümmeetria rikkusid kaks labürinti. Peaaia taga oli müüridest ümbritsetud kuuerealine allee, kuhu polnud peaaiast ühendust. Suur aiaosa oli puu- ja juurviljaaiaks. Väravast viis aeda kaks võlvikujulist lehtlat, mida nim berceau (pr k).
    Hoolimata Itaalia meistrite tööst säilitasid Loire'i oru aiad palju keskaegseid jooni: eraldatus, hoone mitteseotus aiaga, samuti polnud seotud aia üksikud osad; värvirikkad lillepeenrad ja aia sisustamine purskkaevude, pergolate, võreaedade, galeriide jt detailidega.
    François I ( 1494 -1547) ajal hakatakse ehitama suuremaid hooneid ning aedu. Tema valitsusajal kerkib ka Loire'i oru üks kaunimaid losse - Chambord aastal 1519. See oli kuningliku õukonna viimane peatuspaik enne lõplikku tagasipöördumist Pariisi. François I valitsuslossid olid ka Fontainebleau ja Chantilly. François I ajal hoogustus taas itaalia kunstnike koostöö, tema kutsel tuli õukonda kõrges vanuses Leonardo da Vinci, kes Amboise's oma viimased eluaastad veetis.
    Kuna Kesk-Prantsusmaa oli lainjama reljeefiga kui Itaalia, ei olnud kerge rajada suurejooneliste veemängudega nõlvakutel asuvaid terrassaedu. Prantslased aga veest loobuda ei tahtnud, nõnda leidsid nad enda jaoks teise lahenduse - vesi oli ka laiades kanalites ja tiikides piisavalt atraktiivne , lisaks loodi purskkaeve. Kasutati ära lossi ümbritsenud vallikraavid, neid osaliselt laiendades. Tiikides kavatati ka kalu ning nendel korraldati vaatemänge, nt vesiturniire.
    Üheks esimeseks, kus soine madalik kujundati järveks ning vallikraav ühendati üldise kompositsiooniga , oli Fontainebleau. Sealt alates muutub tiikide ja kanalite süsteem populaarseks ja saab prantsuse aedadele omaseks. Suurte veekogude rajamise eeldusteks, juhul kui looduslikud järved või jõed puudusid, olid geograafilised tingimised - soine ala, kõrge põhjavesi või hõlpsasti kaevatav pinnas.
    Vallery lossi aed (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 89) - see oli üks tähtsamaid ja selgepiirilisemaid kanalaedu. Selle peaparterit ümbritsesid kolmest küljest sammassaalid ja ühelt poolt suur kalabassein. Sammassaali nurgas paiknesid paviljonid. Parterist natuke kõrgemal kulges igas küljes madal terrass, kust paistis kätte kogu aed. Kesktelje moodustas lai, otstest ümara kujuga kanal. Kanalaed kujunes prantsuse aiakunsti spetsialiteediks ja selle põhjal on püütud prantsuse aeda tõlgendada kui stiliseeritud jõemaastikku.
    Prantsuse renessanssaed erines itaalia aiast üsnagi põhimõtteliselt. Näiteks ei tuntud prantsuse aiakunstis huvi terrasslahenduste vastu, tähelepanu koondus parteraia arendamisele. Prantsuse aia parter "uputati", et seda mööda liikumiseks saada madal terrassipind. Kõrguste erinevused ei olnud suured. Parterite vahel asus tavaliselt intiimsemaks viibimiseks mõeldud koht - kas sammaskäik, galerii või berceau. Parterite kompositsioonis püriti sümmeetria poole, samas sisustati üksikuid osasid vaheldusrikkalt. Istutusmaterjalina kasutati lavendlit, tüümiani, münti ja pukspuud. Lilledest kannikesi ja nelke lisaks teistele liikidele. Lisavärvi saamiseks kasutati eri värvi muldi ja kivipuru. Parterite nurkadesse ja mõnel juhul keskelegi istutati sihvakaid küpresse.
    Itaalia eeskujul muutusid armastatud elementideks ka grotid. Grotte rajati tugimüüridesse, nõlvade jalamile koobastesse või spetsiaalsetesse ehitustesse. Seest olid nad kaetud karpidest või glasuurplaatidest ornamendiga. Paiknedes sammaldunud kivide ja kaljude vahel, lõid nad koos nõrguva või voolava veelisandiga romantilise meeleolu.
    Claude Mollet ja Jacques Boyceau - aiaplaneerijad ja -kirjutajad. Need kaks meest kujundasid prantsuse hilisrenessansi sisu ja stiili ning andsid seeläbi ka tõuke prantsuse barokkaia arengule. Boyceau ja Mollet' suundumustes on näha üldist pürgimust pargi suuremale terviklikkusele ja partersüsteemi tervikkäsitlusele. Väikeste parterite asemel hakati kasutama tunduvalt suuremaid, suur parter jagunes vaid nelja iseseisvasse ossa. Parterite kujunduses hakati kasutama pügatud vorme. Parteritesse tuli taimornament, väänkasvu- ja lehemotiiv ehk renessansile omane arabeskornamentika. Vähehaaval tõrjus pukspuu senikasutatud lilled peaaegu täielikult kõrvale; vahelejäävad osad värviti eri värvi liiva- või killustikupuruga, kasutati ka sütt. Parterit ümbritses pukspuu- või lilleserv. Endiselt ümbritsevad partereid terrassijalgteed ja nende taga olid galeriid või berceau'd.
    Luxembourgi palee aed Pariisis (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 91, 92). Lastud ehitada Henri IV abikaasa Maria di 'Medici poolt aastatel 1615-1621, arhitektiks Salomon de Brosse. See on praegugi üks Pariisi kuulsamatest ja meelepärasematest parkidest. Tänapäeval on see vabaplaneeringuline, rekonstrueeritud aastal 1855.
    Villandry, Tours'i lähedal Loire'i jõe orus. Rajati ca 1540. Varikäigud viinamarjaväätidega, pukspuuparterid ja kaunitest mustritest koosnev köögiviljaaed ( jardin potager). Väikesed paviljonid, madalad aiad, mis aiaosi piiravad, purskkaev. Aiaosad asuvad üksteise kõrval, terviklikku kompositsiooni pole.

    13. PARTERI KUJUNEMINE


    Kui Itaalia aiad loodi valdavalt nõlvadele, siis Prantsusmaa aiad rajati tasandikele ja laugetele aladele . Itaalia aedades olid parterid mõeldud vaatamiseks-imetlemiseks ülalt - kas aia kõrgematelt terrassidelt või maja ülemistelt korrustelt.
    Mõiste parter tuleb ladinakeelsest verbist partiri - st "jagamine", see tähistab liigendatud pinda. Parterid avanevad välja valdavalt renessansis, saavutades kõrgpunkti 18. sajandil.
    Itaalias olid parterid moodustatud mitmesuguse kõrgusega hekkidest, oli ka veepartereid - st erikujuliste tiikide süsteemi. Prantsusmaal seevastu, kus ülalt vaatamise võimalused olid kasinamad, muutus parter madalamaks, olles nähtav ka kõrgendatud promenaadidelt aia servades või madalatelt terrassidelt. Parter muutub aia ruumilisest osast kaunistavaks ornamentaalseks põhivormiks ja vastandub kõrghaljastusega organiseeritud ruumile. Parterite kujundamine muutub järjest enam kunstipäraseks ja keerukaks ning sellega tegelevad paljud kunstnikud, arhitektid ja aednikud. Teemaga tegeldakse ka teoreetiliselt - 1599. a avaldas Olivier de Serres (1539-1619) mitmeköitelise teose Le Théâtre d' Agriculture , mille 6. köide on pühendatud iluaiandusele, tema arvates peab kujunduse ja taimevaliku osas valitsema suur varieeruvus. Parteri üksikosade piiramiseks soovitas de Serres kasutada madalaid lõhnavaid roht- ja puhmastaimi - lavendlit, rosmariini, münti, tüümiani; hiljem levis soodsa kliima tõttu pukspuu, mis tänaseni rohket kasutamist leiab. Sisepinnad soovitas ta täita lilledega - kannikeste, levkoide, võõrasemade või maikellukestega, seejuures mitte segu, vaid ainult üht sorti lilledega. Ümber parteri üksikosade tuli kasutada värvilist killustikku või liiva, et tagada hea väljanägemine erinevatel aastaaegadel. Lisaks pukspuust pügatud figuuridele kasutati ka kivikujusid, obeliske, püramiide, marmorist või mõnest poolvääriskivist kaunistusi. Erinevate mustrite valimine, taimede, värvide ja teiste kasutatud elementide harmooniline kooskõla olid efektse parteri loomise eeldusteks, mis oli nauditav eelkõige ülalt vaadatuna.
    Claude Mollet (u 1563 - u 1650) oli Henry IV ajal Fontainebleau aednik, andis välja samuti aiandusalase raamatu, kus toetub paljuski de Serresele. Mollet soovitas kasutada erinevatel aegadel õitsevaid liike, et ilu jätkuks kauemaks.
    16. saj lõpus parterite kujundus muutub. 1582. a pöördub Itaaliast tagasi arhitekt Du Pérac (1525-1610), kus ta oli hoolikalt uurinud nii antiikset kui kaasaegset Itaalia kunsti. Du Péracilt pärineb idee üksikute parterite liitmiseks üheks tervikuks, mida nim. compartiment de broderie. Ta vastandas senikasutatud väikestele killustatud vormidele hoogsaid suurejoonelisi taimornamente.
    Samu põhimõtteid esindas Jacques Boyceau (suri u 1630) 1638 . a ilmunud raamatus "Traite de Jardinage". Boyceau koondab parteri sümmeetriliselt kesktelje ümber.
    Aiakunsti põhireegleid vaetakse sel ajajärgul ruumikujunduse seisukohalt. Boyceau räägib ruumivahekordadest, perspektiivsest mõjust ning tasakaalustatud proportsioonidest (nt heki või puude kõrguse, pindade, teede pikkuse ja laiuse vahel). Sisekujunduses ( tekstiil , tapeet ) leviv ornament kajastub ka parterites.

    14. BAROKK PRANTSUSMAAL

    barokk - u 1600...1750.
    rokokoo - u 1730 ...1780.
    Põhilised filosoofilised tõed. Prantsusmaa ajaloos nimetatakse 17. sajandit, eriti just selle lõpupoolt poliitilise võimu, kuningliku hiilguse ja kunsti õitsengu poolest "suureks sajandiks ". Kõik ülev, pidulik ja suurejooneline meenutab seda ajastut. Samas on 17. sajandi Prantsusmaad iseloomustatud ka kui suurte vastuolude maad. Valitses absoluutne monarhia , tänu millele sai võimalikuks suurejooneliste parkide rajamine. François I ajal oli Prantsusmaa rikas riik. Valitsevaks usuks oli katoliiklus. Sajandi jooksul toimub Henry IV poolt alustatud feodaalselt killustatud maa ühendamine ja absolutistliku monarhia kehtestamine Louis XIV (valitses 1661- 1715 ) ajal. Sajandi kestel toimub peaaegu vahetpidamatu sõjategevus nii maavalduste suurendamiseks kui sisesõjad protestantide ja katoliiklaste vahel, eriti Louis XIII ajal (1610- 1643 ), mil kardinaliks-peaministriks oli Richelieu (1585-1642).
    Nn Richelieu linnak Rueil'is Pariisi lähedal - seda peetakse aiakunsti prantsusepärasuse esimeseks näiteks, millel on ka veel tugevad Itaalia mõjutused. Seal arendati välja terved kanalite süsteemid. Eluhoone laiendus rajati Richelieu arhitekt Jacques Lemercier' poolt 1620 -ndatel koos maastikukujundusega, teadaolevalt on tema loodud sealsed kuulsad arhitektuursed grotid. Richelieu lasi vana aeda suurendada rohkem kui poole võrra, neid jäi eraldama üle 800 m pikkune Grand Avenue, mis lõppes nn Teokarpide grotiga. Groti sissepääs oli kujundatud suure looma avatud suuna, see sageli kasutatav võte sümboliseeris sissepääsu allilma. Seest oli grott kujundatud karpide ja tigude kodadega. Aed järgis siiski ka prantsuse traditsioone, esinedes omaniku staatuse sümbolina ning fantaasia väljendusena. See aed esindab 17. saj romantilisemat ja vabameelsemat suunda, mis vastandus hilisemale Le Nôtre'i ratsionaalsusele ja äärmuslikule regulaarsusele pargikujunduses.
    Linnaehitus . Prantsusmaa oli teatavasti esimene riik, mis asus Itaalia renessansi vaimsust oma pinnal viljelema. Esialgu tegi ta seda Loire'i kõrgetel kallastel, kus François I ja Henri II rajasid ühe muinasjutulossi teise järel. Meie tunneme neid peamiselt Charles Perrault' muinasjuttude ja Walt Disney filmide kaudu, mille inspiratsiooniallikateks nad olid.
    Samal ajal hakkas Prantsusmaa majanduskeskmeks kujunema Pariis. 16. sajandil, Katariina de 'Medici ajal, oli linn Cité saarelt Seine 'i jões laienenud enam kui 1 km laiuselt lõunasse ja 3 km raadiuses põhja. Katariina de 'Medicile ei meeldinud enam tollane Pariis oma gootipärase hoonestuse ja vaimulaadiga ning alustati uue hiiglasliku kompleksi, Louvre'i lossi ehitusega, tänu millele sai Pariis uue mastaabi ja sihi ida-lääne diameetrile (tänapäeval on see Pariisi peatelg). Louis XIV ajal sada aastat hiljem triumfeeris see paraadne regulaarsus Versailles ' lossi planeeringus ja jõudis sealt tagasi Pariisi Champs-Élysées' avenüü kujul.
    Barokkarhitektuurist. Barokkarhitektuur oli terviklikku üldmuljet ja staatilist harmoonilisust taotleva renessanssarhitektuuri kõrval dünaamilisem, rahutum ning seda on võrreldud mässava mere ja tuulega . Isegi ehituse põhiplaanid, mis renessansis olid kindlalt nurgelised, kavandatakse sageli kõverajoonelisena. Eelnevat perioodi iseloomustanud selgeilmelised ja kosmilist harmooniat väljendavad geomeetrilised elemendid - ruut, ring ja ristkülik asenduvad ovaali, ellipsi, lainelise joone ja muu taolisega. Hoone kui tervik jaguneb nüüd mõtteliselt kaheks - hooneks ja fassaadiks, mis muutuvad eriti rikkalikult dekoreerituks. Dekoratsioon hakkab domineerima konstruktsiooni üle. Kasutatakse mitmesuguseid dekoratiivseid vorme, fassaadi liigendamist hoone eenduvate ja taanduvate osadega, sammaste, petikakende ja niššidega, milles asusid skulptuurid.
    BAROKKAEDADE KUJUNEMISE TAUST
    Luksuslikule elule õukonnas, mis ületas kõik eelnevad sajandid, vastandusid suured sõjakulud, kõrged maksud ja vaesuv maa- ning linnaelanikkond. Hoolimata rahva vaesusest arenesid kunstid 17. ja 18. sajandil seoses küllusliku eluga õukondades vägagi edukalt. Kogu sotsiaalne elu oli riigi ["Riik - see olen mina"] kontrolli all, k.a kaunid kunstid, millega tegelemine kuulus Academie des Beaux -Artes ( Kaunite Kunstide Akadeemia) valdkonda. Akadeemiat juhtis õukonnakunstnik Le Brun . Kunstide põhieesmärk oli valitseja ülistamine, õukond oli põhiliseks kunstiloomingu tarbijaks ning tellijaks. Losside ehitusega kaasnes ka aiakunsti õitseng.
    Kui Louis XIV 1661. a 23-aastasena võimule tuli, oli tooniandvaks isikuks riigis kujunenud rahandusminister Nicolas Fouquet. See mees käsutas riigi väga suuri summasid ning teda peeti kunstiküsimustes suureks asjatundjaks. Tal oli annet koondada enda ümber ajastu suurvaime. Sellesse ringkonda kuulusid luuletajad Corneille , Moliére ja LaFontaine, arhitekt Louis Le Vau ning kunstnik Charles Le Brun. Viimase kutsel liitus seltskonnaga ka André Le Nôtre.
    Iseloomulik prantsuse barokkaedadele.
    Barokkajal sai Prantsusmaast aiakunstis juhtiv maa; barokkaia sünnile aitasid kaasa prantsusepärased linnaaiad ja tolleaegne teatraalne õukonnaelu. See uus aiakunst ei sündinud väga äkitselt, vaid põhines täies ulatuses prantsuse hilisrenessansi aiakunsti saavutustel. See oli oma vaimult ja vormilt erakordne ning selge: prantsuse aiakunsti kontsentreerumis- ja tervikupürgimused olid selles loogiliselt lihtsustunud. Üksikuid peateemasid kasutati osavalt ja läbimõeldult. Neid peateemasid oli neli: 1) maastikukäsitlus, 2) parterite kujundus, 3) kanaliteema arendus ja 4) perspektiiv. Jacques Boyceau kirjeldab oma raamatus ”Traité du Jardinage” (1638) aia erinevaid komponente. Aed koosneb osadest: 1) parter, 2) boskett, 3) allee. Aias peavad valitsema kolm kunstilist põhimõtet: 1) proportsioon : õiged suhted pikkuse, laiuse ja kõrguse vahel; 2) sümmeetria; 3) variatsioon.
    Boyceau rõhutab, et väga tähtis on aia kujundamisel aedniku ja arhitekti omavaheline koostöö. Hooned ja aed peavad moodustama arhitektoonilise terviku. Boyceau kirjeldab ka, kuidas aednikku õieti koolitada. Teda tuleb õpetada lugema, kirjutama, projekteerima ja joonistama. Joonistada peab hästi oskama seetõttu, et see oskas on lähedalt seotud ilutunnetusega ja üldse käsitööoskusega. Aednik peab tundma ka geomeetriat, arhitektuuri ja aritmeetikat. Seejärel peab ta aga kätte võtma labida ja õppima ära ka kõik praktilised aiatööd (Hellström 1997).
    Barokkaia iseloomu annab lihtsustatult edasi järgmine skeem: (joonis)
    Point de vue,
    Veekaskaadid
    Kanal
    Bosketid
    Parterre en broderie
    Terrass
    Loss
    Cour d´honneur
    alleed
    Parterite rajamist kirjeldavad mitmed tolleaegsed aiandusraamatud.
    1) broderii - ehk pitsparterid: keerulised pitsilised mustrid, mille moodustasid kitsad ja madalad pukspuuhekid värvilisel taustal, milleks kasutati telliskivikilde, värvilist kruusa, süsi. Esimesena kasutati seda 16. saj keskel (nt Tuileries' ja Luxembourgi paleedes Pariisis, autoriks C. Mollet).
    2) parterre de compartiment’i pitsiline välisserv, kus võis olla ka murupindu ja vett.
    3) inglise parteris (parterre l'anglais) kasutatakse muru mustrite tekitamiseks
    4) Parterre à pieces coupés, väikesteks tükkideks lõigatud parter, kasutusel eriti Hollandis lillede ja sibullille -kollektsioonide demonstreerimiseks.
    5) Parterre d’Orangerie, kasvuhoone-parter, pukspuuhekkidega raamitud kruusapinnad, kuhu suvel paigutati kasvuhoonest toodud apelsini ja sidrunipuid koos pottidega (Hellström 1997).
    Boskettide (bosquet - väike mets) hekkideks kasutati palju valgepööki. Suuremat puudeistandust kutsuti metsaks ( bois ).
    Alleedes kasvatati tavaliselt pärna, hobukastanit ja plataani. Alleed võisid olla ühe- või mitmerealised, puud mitut moodi pügatud - poolkeradeks, koonusteks, või võlvidena. Allee pikkus ja laiuse suhe oli tähtis, samuti puude omavaheline kaugus (Hellström 1997).
    Varem polnud prantsuse aias märkimisväärselt terrasse. Nüüd võeti need teemana kasutusele küll mitte itaalia range, müüritatud ja tillukeste terrassidena, vaid majesteetlikult laiuvana ja esinduslikult astmestatud maakasutusena. Terrass oli kogu ala laiune ja ühelt tasandilt teisele tõusevad trepid või tammid ja muruvallid.
    Kanaliteema - kasutati samamoodi nagu prantsuse renessanssaedades: erinevuseks oli vaid see, et aiad olid mõõtmetelt suuremaks kasvanud. Lai, otsesuunaline kanal kulges tihti pika valitseva joonena aia tsentris , moodustades veepinnaga võimsa kontrasti parteritele ja boskettidele.
    Ning perspektiive loodi ka madalate majesteetlike terrassidega. Perspektiiv ei pruukinud toimida üksnes keskteljena, ennekõike oli selle eesmärgiks avada vaated võimalikult kaugele silmapiirile ja ümbritsevale maastikule. Näiteks Versailles' park oma võimsate proportsioonidega on paleest vaadatuna ise maastik, mida käsitleti oma tervikus alati kuni horisondini välja.
    André le Nôtre ( 1613 -1700) ja tema kujunduse põhiprintsiibid.
    Le Nôtre'i saavutustel põhines kogu prantsuse uuem aiakunst ja seda ümbritses kogu Euroopas osaks saanud tähelepanu. Sündis 1613. a Pariisis Tuileries'i aedniku pojana . Ta oli õuekunstnik Simon Vouet' õpilane ja pääses aastal 1637 aednikuks Tuileries'i, kus ta ka aastal 1700 suri. Koos oma hilisema sõbra Le Bruniga õppis ta Simon Vouet' juures maalimist. Vouet oli tulnud 1627. a Roomast Pariisi ja oli väidetavalt ka Itaalia baroki populariseerija Prantsusmaal. Tema maalid ja freskod on barokse vaimsusega, ent prantsusepäraste klassitsistlike elementidega. Ta lõi põhiliselt keerulise perspektiivse ülesehitusega suuri kompositsioone. Selline pildikujundus vastas tunnetuslikult Le Nôtre'i välisruumide planeerimisel lahendatavatele ülesannetele.
    Le Nôtre tegi õukonnaaednikuna silmapaistvat karjääri. 24-aastasena sai ta ametikohalt isa järglaseks. 1649 . a töötas ta joonestajana kuninglikes aedades, mis võrdus tol ajal plaanide koostamisega . Tema läbimurdetööks sai Pariisi lähedal Melunis Vaux -le-Vicomte'i lossi aed, mille ta planeeris rahandusminister Fouquet'le. Töö valmis 1661. a. 1661. a alustas ta Versailles' pargi kavandamist. Paljude projektide ja nõuannete kõrval kujundas ta hiljem veel ümber või rikastas uute pargirajatistega Chantilly, Saint Cloud ', Fontainebleau ning Meudon' juba olemasolevaid aedu.
    Lisaks Le Nôtre'ile olid prantsuse aiakunsti mõjutanud ka arhitekt Louis Le Vau (II, 1612-1670) ning kunstnik ja sisustusarhitekt Charles Le Brun (1619-1690), kes osalesid paljudes projektides Le Nôtre'iga koos. Le Nôtre'i jäljendajaid ja pooldajaid oli tollal palju.
    Le Nôtre'i kujunduse põhiprintsiibid:
    • Aed ei pea olema vaid maja laiendus, maja muutub osaks suurest maaala kompositsioonist.
    • Ruumilisus (kui ta on vastandatud kahemõõtmelisele reljeefile) põhineb teljelisusel, mis on vastav asukoha maapinna reljeefile (kujundus kolmemõõtmeliselt).
    • Geomeetrilised kujundid on vormitud korrastatud puistutest ja piiritletud korralikult pügatud hekkidega (neid nim charmilles).
    • Barokilik kujundus, mis seisnes taeva ja kogu ümbruse ühenduses. Saavutati veepeegelduste ja alleedega, mis viisid ebamäärasesse kaugusesse.
    • Mastaap suureneb, kui ta taandub hoonest.
    • Kunstiteosed, nagu skulptuurid ja fontäänid, loovad rütmi ja katkestavad ruumi.
    • Optikateadus juhib kindlalt silma, andmata talle võimalust uidata, ning meelepete loob võimaluse kauguse lähemale toomiseks või kaugemale viimiseks .
    • Kogu projekti haaramine esialgu ühe pilguga, kusjuures üllatuse ja kontrasti elemendid ilmnevad hiljem intiimsemates metsatukkades.
    • Üksikute osade lahendus, eriti trepid ja astmed, on väärikuse jaoks ja selleks, et tõsta kõrgemale isikute ja eriti oluliste isikute liikumist.

    Le Nôtre'i aiad on üles ehitatud vähestele elementide meisterlikule kasutusele. Lossi vahetus läheduses asuvad parterid. Neid raamistavad kulissidena hekid, bosketid ja puudesalud. Alleesid on rajatud aegade algusest peale, kuid keegi polnud nendega varem nii oskuslikult mänginud. Alleed jooksevad nagu tähekiired igasse suunda laiali, läbi metsade ja üle avamaastike (Versailles), moodustavad võrgustikke ja ringjooni või kolmikkiiri. Le Nôtre'i aiad on rohelised, ta kasutas ehitusmaterjalina puid, põõsaid ja muru. Tugimüürid peideti hekkide taha. Aed oma alleedega oli seotud, nagu suubuks see ümbritsevasse maastikku. Vesi aias esineb suurte rahulike kanalite ja peegeltiikide näol. Seda joont peetakse prantsuse tasandike ja suurtele jõgedega maastiku stiliseerimiseks.
    Vaux-le-Vicomte ( ehit . 1656-1661) aiakujundus oli Le Nôtre'ile esimene selles mastaabis tellimus ja tal õnnestus sellega luua edaspidiseks suundanäitav teos. Aed on üles ehitatud põhja-lõunasuunalisele teljele. Peasissekäik on lossi põhjaküljest. Ristkülikukujulist väljakut piiravad tiibhooned, tallid jm. majandushooned. Loss asus vana kombe kohaselt veel vallikraavidest piiratud saarekesel, kuhu viisid sillad. Lossi lõunaküljel asub aed ise, 2500 m pikk ja 1300 m lai. Le Nôtre'i Vaux-le Vicomte'i aiaplaneering andis täpselt edasi tema põhimõtteid: l'ordre et la variété - regulaarsus ja vaheldus . Regulaarsuse mõte seisnes kõige alistamises ühele juhtteemale, millena siin toimib aia telg. Erinevad kõrvalteemad nagu kanalid, basseinid jne esindasid jällegi vaheldusvõimalusi.
    Parteraed lossi ees - arabeskse mustriga parterre de broderie - koosneb pukspuumustritega peenardest ning purskkaevudest. Vaade lõuna suunas piki telgjoont on avar ja lõpeb Heraklese kujuga 1,5 km kaugusel lossist. Parteraed on lossi juures ca 200 m laiune, Heraklese kuju juures ca 100 m laiune. Parteraeda piiravad mõlemast küljest bosketid. Need omakorda koosnevad ruudu- või ristkülikukujulistest kvartalitest, mis on ümbritsetud kõrgetest pügatud hekkidest. Kvartaleid läbivad risti ja diagonaalselt teed, mille ristumiskohas moodustuvad ruumid, mida kaunistab mõni skulptuur või purskkaev. Suuremad bosketid on täidetud kärpimata puudega. Kaugemad bosketid on lihtsalt sirgetest teedest läbistatud metsatukad, ilma hekkideta. Monumentaalsed alleed piiravad aeda ja läbistavad boskette. Lai perspektiiv toob maastiku aeda sisse.
    Le Nôtre'i stiilile on omane suurte veepindade kasutamine. Umbes 200 m kaugusel lossi lõunaküljest, peale tugimüüri, ristub peateljega kanal, mille keskpaika märgistab purskkaev. Järgmise tugimüüri taga on kaskaad ja kahepoolne trepp . Peale seda 900 m pikkune põik-kanal. Selle taga hakkab maapind uuesti tõusma. Perspektiivi lõpetab Heraklese kuju. Üle kanali silda ei ole. Veepeeglid lossi terrassilt ei paista maapinna languse tõttu, vaid üllatavad külalisi nende teekonnal läbi pargi. Aia terviklikkus ei seisnenud sarnaselt varasematele aedadele võrdse tähtsusega aiaosade liitmises, vaid aia osad erinesid üksteisest tunduvalt ja olid hierarhilises suhtes - hoone lähedal ja keskteljel paiknesid olulisemad pargiosad, mis olid suurema keerukuse ja tähelepanuga kujundatud kui kaugemad ja vähekülastatavad osad. Sellele lisandus üllatusmomentide ja -vaadete avamine peateljest kõrval, mida juba järgmises töös - Versailles' lossi pargis - veel selgemini näha on.
    Loss ja aed õnnistati sisse suurte pidustustega 1661. Seal esietendati Moliére’i näidendeid, ballette ja tehti ilutulestikku. Kuningat olla säärane toretsemine kadedaks teinud ja Focquet langes ebasoosingusse: ta arreteeriti. Kõiki põhjuseid ei teata, ent üheks olevat olnud see, et ta riigi raha kergekäeliselt oma tarbeks kulutanud, ent vahest olulisemaks osutus inimlik kadedus Louis XIV poolt, kelle senine residents Louvre'is ei olnud niivõrd uhke ega omanud kaugeltki taolist suurejoonelist aeda. Aga lossi ja aia rajajad said korrapealt kuulsaks .
    Prantsuse revolutsiooni ajal sai Vaux-le-Vicomte kõvasti kannatada, aed hävitati 1789. a. Selle restaureerimine algas 1875. a ning seda täiendati aja jooksul veelgi. Praegu on Vaux-le-Vicomte üks Prantsusmaa paremini säilinud barokkparke.
    Versailles loss ja lossipark paikneb Pariisi külje all, hõlmates ca 12 km² suuruse maaala. Versailles' pargi kohta on öeldud, et peale pargi oli see ka suur allegooria : Päikesekuninga ja tema ajastu sümboolne ülistus. Päikesekuningas Louis XIV otsustas näidata, et riik oli tõepoolest tema ise - kui mitte tema üksi, siis koos õukonnaga. Nõnda algaski ajakohase residentsi, Versailles' lossi, parkide, kasarmute, paraadväljaku ja teenistujate linnaku rajamine. See oli väljakutse kogu maailmale, ettevõte, mida teised imperaatorid püüdsid asjata järele teha järgneva paarisaja aasta vältel, ühtlasi eneseülistus, mis jättis varju Vana-Egiptuse vaaraod. Versailles muutus nn "uueks pealinnaks", mis oli mõõtmetelt umbes kaks kolmandikku Päikesekuninga-aegsest Pariisist. Tema üheks eeskujuks oli Rooma oma kuulsa kolme kiire ja nende lähtekohal oleva Foorumiga. Teiseks eeskujuks oli paradiis - nii, nagu seda kujutasid ette vanad Idamaad, piibli koostajad ja aianduskunsti kõrgele viinud muhameedlased. See pidi olema kaunis aed purskkaevude, basseinide, terrasside ja treppide, elujõe, kaunite naiste, paraadsete pargiprospektide ja romantiliste nurgakestega.
    Le Nôtre alustas lossipargi planeerimist 1662 . a ja ehitusega alustati järgmisel aastal. Enne, kui parki rajama hakati, oli seal üks väike jahionn, mille ümber paiknes tavaline väike pargike, madal soine järvedega maastik.
    Kogu uus park oli pühendatud valgusejumal Apollole. Versailles’d läbis üks suur kompositsiooniline peatelg, mille orientatsioon vastas Seine’i jõele Pariisi südamikus, s.o idakagust lääneloodesse. Lossi ette rajas Päikesekuningas õukonnale paradiisi mudeli. See algas ülevaatliku madala parteriga. Loomulikult hulk skulptuuridega kaunistatud basseine ja fontääne, nurgakesi vestlemiseks ja pöetud hekkide labürinte seltskondlikeks mängudeks, peateljest paremal ja vasakul ka väljakuid sportlikuks tegevuseks; peale selle veel tohutu suured kasvuhooned . Edasi viisid päikeseloojangule vastu pompöössed trepid. Nendelt, samuti lossi eenduvalt keskosalt võidi imetleda 5 km² suurust parki, mille jagas neljaks veerandiks määratu suur ristikujuline veepeegel , põhiteljel 1600 m pikk. Selle peaks oli bassein, millest koos peegelduvate päikesekiirtega tõusis lossiakende poole Apollona kujutatud Päikesekuningas ise. Sellesse punkti koondusid tervelt kaheksa pargiprospekti. Pisut eemal grotis oli näha nümfe.
    Hellström 1997: "Parki iseloomustavad kolm põhimotiivi. Rikkalikult kujundatud aiaosa lossi ligidal, kaugeleulatuvate alleede süsteem ja tohutu ristikujuline kanal. Lossi ees on veeparter kahe suure peegeltiigiga. Edasi tuleb Väike Park ( Petit Parc ) jaotatud 12 ruuduks , sümmeetriliselt kahel pool telge. Maapind langeb lääne suunas. Hobuserauakujuline tugimüüridega ”ramp” vahendab maapinna langust. Hobuseraua sees bassein, purskkaevud ja palju skulptuure. Piki telgjoont allee mururibaga keskel. Väike park lõpeb Apollo -basseiniga. Pargi osad koosnevad erinevalt kujundatud boskettidest, mis hekkidega piiratud ja puudega täidetud. Boskettide sees labürindilaadsed käigud ja ” salongid ”. Olid varem ehitud paljude detailidega: veeteatrid, kujud, sõrestikud jne.
    Suur Park (Grand Parc) hõlmab kogu suurt ala mis jääb Väikesest pargist läände. Suure pargi põhimotiiviks on ristikujuline kanal (Grand Canal ), mis piki peatelge on 1670 m pikk ja 60 m lai. Põikikanali pikkus on 1070 m. Kanalit rajamine võttis 13 aastat. Kanalitel polnud mitte ainult esteetiline tähendus, vaid ka praktiline, kuna algselt soine maa vajas kuivendamist. Pikitelje kanalist lääne pool lõpetab Täheväljak (Etoile Royale), millest lähtuvad tähekujuliselt kümme alleed. Puud alleedeks toodi lähedalasuvatest metsadest. Peale kanali ja alleede rajamist Suures Pargis suuremaid töid ei tehtud - olemasolevad metsatukad ja aasad jäeti nii nagu nad olid.
    Algselt olla Versailles’s olnud 1400 suuremat ja väiksemat purskkaevu, nüüd on neid 607 ja nad tarbivad 10 000 m³ vett tunnis. Purskkaevud töötavad ainult teatud päevadel, ja korraga ainult tund aega. Versailles’s asub ka väiksem loss Grand Trianon (ehit. ~1688), kus elas Louis XV, ja veelgi väiksem Petit Trianon, mille ta oma armukese jaoks ehitada laskis (1759). Viimase ümber rajati hiljem romantiline park.
    Loss, parterid ja Väike Park olid mõeldud lõbusaks õukonnaeluks. Boskette Väikeses pargis täiendati ja uuendati kogu aeg, et külalistel oleks mida imetleda. Kanalites sai sõita väikeste purjekatega ja Veneetsia gondlitega. Suvel supeldi ja püüti kala ja talvel uisutati. Suur Park oli enamasti avatud ka üldsusele. Pargis leidus ka suur köögiviljaaed ning üle 30 muu rajatise , mis mõeldud eelkõige praktiliseks kasutuseks.
    Versailles on märkimisväärne mitte ainult oma suure mõju pärast Euroopa aiakunstile, vaid ka näitena, kuidas pargi jaoks ehitati loss, aga mitte vastupidi. Parki on nähtud ka kui illustratsiooni sellele, kuidas inimene võimutseb looduse üle, päikesekuningas-ainuvalitseja oma alamate üle."
    Tänane Versailles on valminud väga pika aja jooksul ning seda on pidevalt muudetud.
    Barokklossi ja -pargi üldiseloomustus (Versailles' näitel):
    • asukoht varasema kindluse kohal (Versailles), mis on uude lahendusse hõlmatud ja mida on palju laiendatud;
    • arhitektuur peidab aeda juurdepääsu alguses;
    • telge kasutatakse sümboolselt, et väljendada kuninga võimu;
    • aed paistab määratult suure residentsi kõrval kääbusena (1/4 miili pikk);
    • skulptuurid ja purskkaevud sunnivad peale poliitilist samastumist päikesemütoloogiaga;
    • vesi, milleni on raske jõuda, on kogutud enamasti kanalitesse ja järvedesse; seda kasutatakse dramaatilisteks sündmusteks;
    • jahilkäik aiavormide inspireerijana - nt allee, rond point;
    • topograafia toetab kontrolli ja horisondi suunas vaadete lõputu laienemise kontseptsiooni ;
    • aed teatraalseteks ja muusikalisteks sündmusteks, erinevate välisruumi tüüpide mitmekesisus;
    • taimestikku on karmilt lõigatud, et luua geomeetrilisi mustreid , see on korraldatud selleks, et arendada ruumilist olemust;
    • aedu on näha nii ääretult piki kesktelge laienevaina kui ka ringkäiguna ümber lossi, et vaadelda skulptuure ning purskkaevusid.

    Chantilly lossi aed oli tuntuim Le Nôtre'i renoveerimistöödest. 1660. aastatel. Chantilly oli vana vallikraavist ümbritsetud renessanssloss Pariisist põhja pool. Aed oli olnud renessansi kombel paljudest kanalitest liigendatud. Le Nôtre ühendas need üheks võimaks kanaliteemaks samal moel nagu Versailles'ski. Kanali ja lossi vahel oli veeparter. Le Nôtre võttis maastiku kujundamise kontseptsiooniks mõtte, et hoone on teisejärguline. Aeda läbis kaks ristuvat telge, kolmas oli maastikuline telg. Ühele teljele paigutas ta ratsamonumendi (poodiumile), mis oli pühendatud lossi omanikule. Aed hävitati revolutsiooni ajal.
    Marly-le-Roi lossi aed. Selle lasi Louis XIV ehitada Versailles'st põhja poole aastail 1677-1684. Ka selle aia kujunduslik ilme oli Le Nôtre'i tööde stiilis, arhitektiks Jules Hardouin-Mansart. Marly-le-Roi aed oli oma funktsioonilt eelkõige esindusallee, kuid oma lahenduselt erandlik . Tavalist aiaparterit siin ei olnud, kuid seda korvas veeparter ja kogu telg oli rajatud vee kasutamise ideele. Peahoone taga asus veel telje jätkuna kaskaaditrepistikuna kõrguv bassein. Sellest tõusis üles nn Alleé de la Rivière, mille keskel voolas oja. Aia peatelge ümbritses vaheldusrikas boskettideala. Peaaias piirasid keskset basseini kolm alleed: lähimana Alleé des Ifs (jugapuuallee), seejärel Alleé des Boules ja Alleé des Portiques (portikusallee). Nende taga asetses kaksteist külalispaviljoni - kummalgi pool kuus. Paviljone ühendas becreau-käik. Peahoone külgedel paiknesid nn rohelised kabinetid ehk hekkidest moodustatud ruumid väljas viibimiseks. Aias oli kokku paarsada skulptuuri, ennekõike boskettides.
    Palee ja selle aed hävitati revolutsiooni käigus põhjalikult, nendest pole järel muud kui väheke fragmente.
    Kokkuvõte prantsuse barokist
    Igasuguse kõhkluseta järgisid Euroopa suured ja väikesed õukonnad Pariisi. Algas baroksete residentside ehitamise ajastu. Iseloomulik oli ansamblilisuse printsiip, ühtsuse saavutamine eluhoone, kõrvalhoonete ja pargielementide planeeringus.

    15. PRANTSUSMAA NAABERMAAD 16.-17. SAJANDIL


    Siinkohal tuleb ajas natuke tagasi - renessanssi - pöörduda, sest ka paljude teiste Euroopa riikide aia- ja pargikunstis toimusid renessansiperioodil olulised muutused.
    Prantsusmaa naaberriigid olid väga mitmekülgsed - kliimalt, reljeefilt, rahvastikult jne. Aia- ja pargikunstile muutusid kõige määravamaks sotsiaalsed mõjud. Tänu sellele ei levinud renessanss neisse maadesse puhtal kujul, vaid lisandus palju neile maadele iseloomulikku. Portugal oli mõjutatud kontaktidest läänemaailmaga, avaldusid ka Kaug-Ida mõjud. Hispaania sai idapoolseid mõjusid, ka mauridelt. Saksamaa, Austria, Madalmaad olid kõik pindalalt väikesed, neis maades toimus aastatel 1618-1648 30-aastane sõda ning mitmed väiksemad ususõjad; sõja ajal aianduse areng seiskus, kuid jätkus uurimistöö (koguti taimi, kirjutati teoseid). Tolleaegne Saksamaa oli siis juhtriik. Hollandi peaprobleemiks tol ajal oli vabanemine Hispaania võimu alt. Mõttevabadus oli Hollandis suhteliselt suur, ka kujundused olid väga vabad ja fantaasiarikkad, maastikud maalilised ja materialistlikud. Kõigi põhjapoolsemate alade probleemiks maastikukujunduses oli, et kuidas aklimatiseerida taimi. Inglismaa oli hoopis omaette seisus: Inglismaa oli saareriik , maastikupilti ilmestas laineline reljeef ja Thamesi jõgi, puudusid kõrged mäed, aga ka suured lauged alad.
    Filosoofia ja ajalugu. 16. sajand oli kõigis neis maades murrangute ajajärk - algas uusaeg . Levis uus suund - humanism. Püüti leida inimese asukohta maailmas: "inimene on üks osa looduse kõiksusest". Avastati Ameerika, tekkisid uued kaubateed , rikastusid Holland , Hispaania, Portugal ning langes Saksamaa ja Itaalia tähtsus. 1517. a toimus reformatsioon kirikus (Martin Luther), levitati lendlehti ristiinimese vabadusest ja kiriku vangipõlvest. 16. sajandil astusid troonile noored ja energilised valitsejad Henry VIII (Inglismaa), François I (Prantsusmaa), Karl V (püha Saksa-Rooma keiser), nende omavahelised suhted olid pingelised. Õukonnaelu oli väga tormiline.
    Tekkis uus põlvkond tooniandvaid filosoofe: Galilei (Itaalia), Kopernikus (Poola), Newton (Inglismaa), Kepler, Descartes (Prantsusmaa), Spinoza (Itaalia), Leibnitz (Saksamaa) - tekkis filosoofiline liberalism . Uus hoiak hindas usulist sallivust ja oli vastuolus kuningliku jumalusega, ühiskond liikus demokraatia ja kodaliku ühiskonna poole. Filosoofiline tagaplaan oli vähemoluline. Selle aja kunst oli mõjutatud Itaalia ja Euroopa kohalikest mõjudest ning oli üsna pinnapealsete ideedega.

    RENESSANSS JA BAROKK INGLISMAAL KUNI 18. SAJANDINI

    Ka inglise renessanssaed sai mõjutusi ja põhilisi ideid üldistest aiakunstialastest suundumustest, peamiselt Itaaliast ja Prantsusmaalt. Inglise traditsiooni kohaselt allutati need endale omaste eesmärkide teenimiseks. Inglise renessanssaia periood ulatub 15. saj lõpust 17. saj algusesse ja jaotatakse tavakohaselt Tudori, Elizabethi , Jakobeani ja Caroline 'i stiiliperioodideks.
    Kuulus filosoof ja riigitegelane Francis Bacon (1561-1626) on 1597. a essees "On Gardens " kirjeldanud inglise ideaalaeda. Selle järgi oli tervik müüriga ümbritsetud ja jagunes kolmeks põhiliseks osaks. Hoone lähedal oli suur aasaala, mille poolitas majani juhatav puiestee. Bacon tõdeb, et miski pole silmale nii sulnis kui kaunis ja hästilõigatud muru. Järgmine osa oli tegelik peaaed, mille prantsuse kombe kohaselt moodustas ruudukujuline " uputatud " renessanssparter. Seda ümbritses dekoratiivne puupiire. Aia kolmas osa oli vabakujuline "nõmmeaed" ( heath või desert), kus kasvas lilli ja põõsaid. Aia tervikusse kuulus veel puiesteid, pergolaid, purskkaeve, samuti ka väikeseid tehislikke künkaid, "mutimullahunnikuid" (molehills). Need paiknesid aiamüüri lähedal nii, et nendelt avanes vaade mitte üksnes aiale, vaid ka seda ümbritsevale loodusele - vaatekünkaid peetakse just inglise renessanssaiale omasteks. Inglise aiast võis leida ka labürinte.
    Keskse aiamotiivina esines veelgi inglispärasem muruväljak, mis ei olnud mõeldud üksnes silmailuks, vaid mitmesuguste tegevuste toimumispaigaks. Eriti tähtis aiakunsti seisukohalt oli keeglimäng, mille jaoks tehti selleks mõeldud rada. Sellest kujunes aia samasugune kunstiline lahendus nagu roomlaste hipodroomiaiast või firentslaste amfiteateraiast - ehk nn bowling green, sirgete servadega väljak, mis teises otsas laienes tihti poolringikujuliseks tasapinnaks ja mida ääristas 75 cm kõrgune terrassäär. Ääreterrassil kasvas põõsaid, mis teatud vahemaade järel nišisarnaselt väljapoole kaardusid, moodustades ruumi vaatajate istekohtade tarvis. Bowling green oli inglise aia peamotiiviks seni, kuni maastikuaed selle 18. saj kõrvale tõrjus. Ka prantsuse park omandas selle motiivi Le Nôtre'i ajal, mil seda kutsuti inglise parteriks (parterre à l'anglaise) või väärdunud nimevormiga boulingrin'iks (prantslased ei tabanud ka inglise bowling green’i mõtet õigesti).
    Tõeline inglise dekoratiivaed, parteraed meenutas paljus prantsuse oma. See oli rajatud tasasele maale ja oli tihti kujult neljaks peaparteriks jagatud ruut. Liigendus oli geomeetriline või hiljem prantslaste eeskujul arabeskmustril põhinev, kuid nende kõrval esines inglisepärane variant, mida nimetati knotted beds või siis lihtsalt knots, kuna see põhines lookleva või põimitud lindimotiivi kasutamisel . Nn knot -garden'ites kasvatati esialgu looduslikke dekoratiivtaimi ( kurekell , sõrmkübaralill, kannike, nurmenukk, kirikakar jt), lisaks toodi sinna lilli ka mandrilt (pojengid, saialilled, kukekannused, tokkroosid, võõrasemad, nelgid, kuldlakad, madonnaliiliad, damaskuse ja muskusroosid jt). Kujunduses kasutati kaht põhivärvi: valget ja rohelist (vapivärvid). Lisadetailidena kuulusid parteraeda ja knot-aeda veel rohked piirded, sh piirdeaiad. Kogu aeda ümbritses müür, parteraeda aga hekk, väänkasvudega võrkpiire või värvitud lippaed. Mustrite rajamiseks kasutati nii surnud kui elusat materjali, iga värvi saamiseks olid eri materjalid: valge - kriit, kips, kollane - liiv, must - kivisöepuru, punane - tellisepuru, sinine - kriidi ja kivisöe segu, roheline - taimed (soovitavalt igihaljad ja pöetud). Surnud materjalid purustati ja sõeluti väga hoolikalt. Nende puhul oli probleemiks tolmamine; käia oli seal samuti halb - määrisid riideid , jalanõusid. Suletud knot-aedades kasutati palju lilli: liivatee, iisop, rosmariin, tarinõges, merikann ning kääbuspukspuud. Kõik knot-aiad pidid olema vaadeldavad aastaringselt. Kõrgemate knot-aedade puhul kasutati ka jugapuid ja kadakaid.
    Esimese inglise renessanssaiana mainitakse alati varast Tudori-aega esindavat Hampton Courti palee aeda, mis asub praeguse Londoni territooriumil. Selle lasi ehitada kardinal ja minister Wolsey aastatel 1514-1515. Varsti sai see kuningas Henry VIII omandiks ja sellest sai kuningate residents kuni 18. sajandini. Hampton Courtis on renessansistiilis säilinud ülemine Pond Garden, nn “uputatud aed” (sunken garden) ning alumine Privy Garden muruparteritega. Uputatud parteraia ümber kulges omal ajal terrassil jalgtee ja viimase keskel asus kalatiik.
    17. saj lõpupoole rekonstrueeriti palee ja aed põhjalikult baroki vaimus (Charles II ajal, valmis alles William III ajal), selleks kutsuti kohale aednikud Prantsusmaalt. 1699. a (pärast suurt tulekahju Londonis) hakkas paleeaedu kujundama Sir Christopher Wren . Eesosas on säilinud vanad renessanssaiad, uuendati Privy Gardeni keskosa parterit. Rajati kolm suurt avenüüd, poolringikujuline broderiijaotusega barokkaed , mida ümbritses laimipuudest pügatud hekk. Avenüüd lähtusid kiirtena - seda kujundit nim hanejalaks (patte d'oie); keskmisel kiirel oli kanal. Need andsid aiale selge barokse joone (G. London, H. Wise ). Kesktelge rõhutab kanal puuderidade vahel. Rajati ka suur labürint. Suur osa pargist jäeti ”looduspargiks” - the Wilderness.
    Montacute, Somersetshire (1588- 1601 ): parimaid näiteid Elizabethi-aegsest aiast. Renessanss.
    Inglismaale saabus ülalkirjeldatud barokilaine Hollandist - 17. saj lõpuosas - koos Hollandist pärit aednikega ning väikesemõõduline, regulaarne, samuti topiaariumi soosiv väikekodanlik stiil sai üpris valdavaks (hollandi aedade stiilist tol ajal on juttu järgmises peatükis). Hollandi aia propageerimisega tegeles Madalmaades diplomaadina tegutsenud Sir William Temple, kes oma paljudes esseedes imetles hollandi aiakunsti.
    Barokiajal valitsesid Inglismaal kuninganna Mary ja tema vend William (1688-?), kuninganna Anne (1702-1714) ja Georg I (1714-27).
    Inglise barokkaia areng kulges oma teed, arendades üpriski vanu muruplatsimotiive. Modelleeritud aeda valitsesid muruparterid, mida ääristasid lilleistutused, puud, skulptuurid või potililled. Esines ka puhtalt prantsuse broderiipartereid. Kergemini võtsid inglased prantslastelt üle alleed ja avenüüd kui elemendid.
    Näiteid. Chatsworth. Ka siinne loss ehitati ümber 17. saj lõpul (Ch. Wren) ja rajati uus park (London & Wise). Barokkaed põrkub mägedega.
    Blenheim: Loss ehitati 18. saj algul, pargi kujundas Wise.
    Stowe: Loss ehitati 18. saj algul (J. Vanbrugh), pargi kujundas Charles Bridgeman. Üleminekuaeg -barokk-romantika. Väljaspool bastione asub mets, mida läbivad nii sirged kui looklevad teed. Metsalagendikud.
    Teisi Inglismaa väljendusrikkaid maastikke: Greenwhich Hospital , St Pauli katedraal, St James’i park Londonis, Badmintoni lossi aed Gloucestershire’is jt.

    HOLLANDI AIAD 16.-17. SAJANDIL


    Hollandi olud. Holland oli madal maa, riigil oli väike pindala. Probleemiks oli maa kuivendamine, rajati hoolega kanaleid ja tamme. Maal oli suur defitsiit, maakasutus oli seetõttu väga otstarbekas - kruntide kuju ja seega ka aiad sobitati täisnurkselt veesoonte vahele. Maapind koosneb peamiselt alluviaalsetest kivimitest, mistõttu seal puudub rikkalik kivimaardla. Kõrgete kaitsemüüride, treppide, purskkaevukaskaadide ehitamine looduslikust kivist, nagu teistes Euroopa maades, osutus seal kulukaks, kuna materjali pidi tellima välismaalt ning see oli seotud pikkade transporditeedega. Ka kultuuriliselt ei olnud riik sugugi terviklik: katoliiklikud alad olid traditsiooniliselt tugeva Prantsuse mõju all, Hollandi kalvinistlikud provintsid ja Seeland olid seevastu pidevalt selle mõjule vastu seisnud. Rahva vaimulaad kujunes vastavalt nende asukohale: lõuna pool oldi prantslaslikumad, põhja pool skandinaavialikumad. See mõjutas ka aiakunsti: Lõuna-Hollandis oli suurem mõju Le Nôtre'i ideedel, põhja pool levisid rahvuslikumad ideed. Hollandi aiad on mõjutanud aedasid Rootsis, Venemaal, Saksamaal, ka Eestis.
    Hollandis, kus valitsevaks klassiks oli kodanlus, kujunes välja arhitektuuris rangusele ja selgusele orienteeritud suund, maalikunstis seevastu muutub oluliseks realistlik maalilaad (natüürmordid, maastik ja olustik). Hollandlased panid nõnda aluse puhtrealistlikule maastikumaalile, mis oskas näha Hollandi ühetoonilise ja lihtsa looduse ilu ning poeesiat. Varem oli maastik olnud üksnes mingisuguse allegoorilise või mütoloogilise stseeni taustaks, Hollandis kujunes ta aga täiesti iseseisvaks žanriks. Umbes kuni 1650. a-teni kestis otsingute aeg, mil käis võitlus puhtrealistliku ja itaalialiku baroki mõjudele toetuva suuna vahel. 17. saj II pool oli suurimate saavutuste ajajärk, mil hakati siduma loodusvormide täpset kujutamist romantiliste meeleoludega (Flandriast: Peter Paul Rubens , Anthonis van Dyck; Hollandist: Pieter de Hooch, Jacob van Ruisdael , Jan Vermeer van Delft , Frans Hals , Rembrandt).
    Tüüpilised Hollandi regulaaraiad. Iseloomulik oli väga tihe, intiimne planeering. Enamasti rajatud terrassidena, kusjuures iga terrass planeeriti eraldi. Aedu ümbritsesid sageli kanalid kolmest küljest (seotud vajadusega rajada kanaleid), mööda perimeetrit jooksid teed. Aedu kujundati vastavalt oma maitsele, püüeldi detailide rohkusega originaalsuse ja isikupärasuse poole. Aedades olid parterid, hekid pügati laineliseks, pügamiskunst oli Hollandis kõrgelt arenenud. Sageli võis näha "kihiliseks" pügatud puid ("tordilõigud"). Pügatud puudest oli populaarseim jalakas - pügati boskettideks, alleedeks. Lilleparteritel armastati kasutada kõrgeid pika sirge varrega taimi, ka pottides taimi, eriti tsitruselisi ja viinapuid. Terrassid ja erinevalt kujundatud aiaosad ei tarvitsenud olla sümmeetrilise planeernguga ega ühesuurused. Ka ei pruukinud härrastemaja olla põhiteljel, vaid peaallee suhtes nihutatud. Peaallee juurde kuulusid kõrvalalleed. Parterite ümber olid võreaiad, leidus ka skulptuure ja teisi kivist vorme, kuid vähem kui Lõuna-Euroopas. Skulptuurid olid tihti kullatud. Kanalitel ujus linde - lemmikuteks olid luiged . Aedades leidus kõrvalaiakesi eri otstarveteks (nt lõhnaaed mõne bosketi sees), kasutati palju lehtlaid, treliaaže ja ermitaaže. Armastatud elemendiks oli balustraad, mis pidi taotlema õdusust. Hollandi aed oli enamasti piiratud müüriga, müüri äärde kujundati rohelised tunnelid , pügatud hekid.
    Lilledest kasvatati nt sibullilli, samuti lõhnavaid lilli (hüatsindid, nartsissid jt). Selgelt hollandilikust omapärast räägib tulpiderohkus. Tulbid olid Euroopasse levinud Türgist. Madalmaadesse ja Saksamaale jõudsid need 16. saj keskpaigas ja juba sama sajandi lõpul oli just Hollandis levinud nende äriotstarbeline kasvatamine . Sealtkaudu levisid tulbid eurooplaste aedadesse, see omakorda pani aluse ulatuslikule tulbikasvatusele, nn tulbimaaniale, mis lõpuks viis majanduslike vapustusteni ja mitmete hollandlaste vara kaotuseni 1630. a-te lõpul. Tulpide kuldaeg ei kestnud Euroopa aedades kaua, sest prantsuse aia lilledeta lahendus tõrjus selle vähehaaval kõrvale.
    Hollandi aiad on palju intiimsemad kui mujal. Iseloomulik on aedade suhteline suletus , ei kasutata nt lõputuid perspektiive nagu Prantsuse aedades. Ka teed olid hoonega vähem seotud; varjati vaateid lossi ja aia vahel. Aiad olid mõeldud lõbusaks ajaviitekohaks.
    Hollandi aednikud. 17. saj lõpupoole tuli võimule Oranje William, tema aednik van der Groen kirjutas teose "Hollandi aednik" (1668), mis lõi Euroopas suuri laineid ja mida tõlgiti palju. Oranje William oli väga aiandushuviline, rajas Hollandi kuningliku pargi Het Loo (kaasautoriks arhitekt D. Marot).
    Het Loo ehitamist alustati 1620. a-tel. Oranje prints William omandas selle üksildase, kuid metsaderikka ala, et tegelda seal jahipidamisega. Hiljem lasi ta seda veel edasi kujundada. Maja ja aia projektid Het Loos on sellised, nagu nägid ette 17. sajandi esteetilised ideaalid. Peaaegu kõik selles rajatises on sümmeetriline ja analoogne . Aias kulgev kesktelg on algupärane, samuti kilomeetritepikkune jalakaallee puidust obeliskidega. See poolitab aia lääne- ja idaosaks, mis on isegi kuni detailideni peegelpildiga analoogsed . Parterid on prantsusepärased. Kaheksa ruudukujulist parterit on jaotatud kahte gruppi, keskmised neli on eriti rikkad filigraansete ornamentide poolest. Väravast alates kulgev põiktelg lõpeb lääneosas kuningliku aiaga. Varikäikude võrgustik, mis on praegu vaid pooleldi rekonstrueeritud, laiub naiselike lillede (kurekell, liiliad) kõrval - need lilled on neitsi Maarja sümboliteks. See aiaosa on privaatse iseloomuga .
    Kuninglikku aeda juhivad sisse topelt-broderiiparterid ja viljapuuspaleerid (spaleer - seinal olevale võrestikule painutatud ja kinnitatud viljapuud). Lillede värvid - punane ja valge - sümboliseerivad Oranje-Nassau maja. Pergolakäikude asemel asetses siin keeglimuru. Mütoloogiliste ja allegooriliste figuuridega purskkaevud ja veemängud on aktsentideks selle aiaosa sõlmpunktides. Kõige tähtsam ja ilusam purskkaev on pühendatud Veenusele ja Cupidole, see asub laial peaalleel ja loob lauge Het Loo jaoks vertikaalse dimensiooni . Külgedelt on sirge tee palistatud kitsaste kanalitega, mis juhib vee aia sisemusest erinevatesse kasutuskohtadesse. Ülemises aiaosas juhib peaallee, mis on ääristatud väikeste täisnurksete parterpeenardega, kuningapurskkaevudeni - siin purskab 13-meetrine veejuga, olles ümbritsetud väikestest purskkaevudest ühes kaheksanurkses tiigis läbimõõduga 32 m.
    Hollandilik on aia suletus - puuduvad lõputud perspektiivid, hekid on pügatud lainjateks. Ümbritsetud vallidest ja kolonnaadidest. Tõenäoliselt oli müüridel ka praktiline otstarve - liiva kinnistamiseks, mis püsivalt üle maa on tuisanud. Kõrvalaiakesed on erinevateks otstarveteks (nt lõhnaaiad), needki on suletud.
    Heemstede park - Haarlemi lähedal, loodud U. D. van Veldhuyseni poolt, kaastegev samuti D. Marot'. Rajati 1680. a. Ala on kujult kanalitevõrgu vahele surutud, otse kanalite taga algab põllumajandusmaastik. Park ehitisega keskpunktis on suunatud sissepoole, pilk kaugusesse, kaasa arvatud optiline vaatesiht, pole topograafiliste asjaolude tõttu eriti huvitav ega võluv ( laugjas maastik kanaleid tihedalt täis). Seetõttu on kujundusvahendid, nagu parterid, bosketid ja alleed, ümber piiratud. Need pole mitte ühele suurele teljele koondatud, vaid pigem - nagu renessansis - üksteisele järgnevad. Eraldamist rõhutavad veelgi veekanalid. Üksikute aiaosade sisemuses leidub mitmekesisust tänu kitsaste lillepeenardega varieeritud parteritele, treliaažidele ja figuuridele. Pargi ääreosades muutuvad kaunistuslikud detailid järjest lihtsamaks.

    REGULAARAIAD AUSTRIAS JA SAKSAMAAL


    AUSTRIASSE
    jõudsid itaalia renessansi mõjud kõige varem. Väga silmapaistvaks kompleksiks kujunes Hellbrunn (Salzburgi lähedal). Ka Austria lossid olid rajatud kirikutegelaste poolt. Hellbrunni rajas piiskop M. Sitticus aastail 1613-1619.
    Belvedere lossiaed.
    Baroksete residentside ehitamise ajastul koostati Viinis kolossaalse Schönbrunni lossi projekt.
    SAKSA REGULAARAIA
    kodanlik ilme renessansiperioodil tuleb esile linnade suurkodanluse ja patriitsisuguvõsade aedades. Hästi tuntud olid Lõuna-Saksamaa linnade aiad: Augsburg, Nürnberg, Frankfurt, Ulm jt. Augsburgis paiknesid saksa renessansile tähtsad pankurisuguvõsa suured aiad, kus ühinesid kasu ja lõbu, kesksel kohal oli ka botaanikahuvi. Ka Nürnbergis oli palju uhkeid patriitsi- ja kodanlasteaedu, sh rikka Christoph Pelleri 16. saj lõpul ehitatud aed (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 98…103).
    Hilisbarokk ja rokokooaiad Saksamaal
    18. sajandi keskel, samaaegselt õitsva barokiga toimus kunstis kohati edasiareng peenemate vormide poole ning eemaldumine rangest baroksest geomeetriast. Esimesed muudatused aiakunstis ilmnesid Sanssoucis - Frederik Suure Potsdami lossis, Schwetzingenis, Bayreuthi Ermitaažis ja Veitshöchheimis, aga ka Dresdeni Zwingeris ja Würzburgis. Stiililiselt on need aiad määratletud saksa rokokoona. Ilmnes teatud hoolimatus geomeetriliste vormide loomisel, ebaregulaarsus planeeringus ja poolnaturalistlike struktuuride kasutamine, mis viisid järk-järgult uude ajastusse, mille maastikuarhitektuuriliseks väljundiks oli maastikuline stiil.
    Välisarhitektuuris toimus muutus vaid baroksete ja klassitsistlike elementide kergemas kasutamises. Rokokoo oli olemuselt prantsusekeskne ning ilmnes põhiliselt sisekujunduses (õrnad pastelsed toonid, nipsasjakeste rohkus, ornamendi toretsev ja peenutsev laad , kergem ja elegantsem mööbel) ja maalikunstis (tugevneb meelelahutuslik kunst, portreed, galantsed peod jne).
    Saksa aiakunsti selle ajastu olulisemad rajatised:
    Herrenhausen, Hannover (1665-1695), Charbonnier.
    Nymphenburg, München (1715-), Domenique Girard.
    Ermitage Bayreuthis. Suletud neljatiivalise ehitise lasi krahv Georg Wilhelm 18. sajandil rajada kolmest küljest piiratud metsamaastikku. 1735. a sai Bayreuthi kompleksi valdajaks uus omanik, krahv Friedrich II. Peahoone lähedusse ehitati täiesti ainulaadne poolringikujulise põhiplaaniga hoonetekompleks, mis oli algselt treliaažiga ühendatud suletud ringiks. See piiras üht parterit, mille juurde kuulus sädelevaid veepiisku purskav bassein. Lääne pool asus geomeetriline aed, mis oma sümmeetrilise jaotusega teljeliselt ehitiselt intiimsematesse ruumiosadesse juhtis. Aiakujunduses oli aset leidnud selge muudatus koos rikkalikult parki laiali puistatud grottide, koobaste, varemete ning ermitaažidega. Hoone ja park peegeldasid hilisbarokset stiili.
    Wilhelmshöhe, Kassel (1787-98), Guernini. Itaalia barokkstiil. Suurem osa hävinud.
    Sanssouci Potsdamis - Frederick II aiad endisel Preisimaal . Tagasihoidlik madal loss asetses lõunasse avaneva vaatega kõrgustikul. Seda liigendasid kaitsetornid kuuel terrassil, mille taga asusid klaasaknad. Künka jalamil laius parter keskse basseiniga. Lossi külgedele tekkis kaks hoonet: lääne poole kasvuhoone ja ida poole pildigalerii. Alumisele parteri tasapinnale rajati ida-läänesuunaline telg, mis juhtis Potsdami linnast läbi aia vaate boskettidele ning rondeelidele läänes. Alt ei paistnud madalana tunduv hoone üldse silma, see jäi varjatuks tõusvate klaasterrasside tõttu. Väliselt saavutati sellega soovitud eraldatus ja väljendusrikkus. Kindlaks kujunduselemendiks kujunes puuviljakasvatuse eesmärgil terrassidele paigutatud aknad oma peegeldava klaaspinnaga.
    Schwetzingen. Veel üks täiesti sümmeetriliselt välja rihitud ja ringikujulise parteriga ainulaadne aed tekkis Schwetzingenis. See on kõrgbarokne kompleks Carl Theodori ajast, mille aiad kujundati alates 1753. a algselt õukonnaaednik Ludwig Petri poolt (1714-1794), hiljem oli kujundajaks Nikolaus Pigage. Aed oli tähelepanuväärne oma erandliku ringparteri poolest, mille läbimõõt ulatus 325 meetrini. Parter oli suletud lossi poolt kumerate hoonetega, vastasküljelt lehtlakäikudega. Peatelje moodustas lai mitmerealine allee, mis suundus pargi sügavusse. Sellega ristus ringi keskel samasugune põikallee, ristumiskoha markeeris Arioni purskkaev ümmarguses basseinis. Aeda on hiljem täiendanud Ludwig von Sckell.
    Veitshöchheim - Würtzburgi piiskoppide jahiloss ja aed, u 6 km kaugusel linnast. Esindab rokokoo mängulisust ja ornamendirohkust, sisaldades ligi 300 skulptuuri, mis on loodud nii Kreeka mütoloogia ainetel kui kujutavad ka muusikuid, tantsijaid, jahiloomi ja fantastilisi olendeid. Aia keskpunkti moodustab suur järv kujur Ferdinand Tietzi poolt loodud Parnassigrupiga. Aia planeering lähtuski sedapuhku sellest ovaalsest basseinist, mitte lossist. Kitsaid vaateid piiravad hekikvartalid ja -käigud vaheldusid väikeste purskkaevude või paviljonidega, kabinetisarnaste üksikruumidega. Aias asusid ka teater, Hiina tempel jmt. Kogu atribuutika oli korraldatud rööpsete ja ristuvate telgede vahele ning moodustas paljudeks intiimseteks üksikruumideks liigendatud aia. Aed on loodud õukonnaaednik Johann Prokop Mayeri ( 1737 -1804) poolt. Ta kasutas teadlikult vanamoelist, geomeetrilis-sümmeetrilist maneeri, kusjuures pööras tähelepanu üksikute suletud aiaosade terviklikule detailsele töötlusele.

    REGULAARAIAD HISPAANIAS

    Varasemad mõjud sai hispaania aed loomulikult maal säilinud mauri traditsioonidest. Hiljem järgiti järjekindlalt Itaalia eeskujusid; kõik tähtsamad aiad olid itaallaste kavandatud.
    Hispaania aiakunstis põimus religioossus ja maalilisus. Sevilla mauride kindlus Alcázar oli juba keskajal siirdunud kristlastele ning 14. saj oli selle varemetele ehitatud kuningaloss ja aed. See säilitas selgelt islamiusu tunnusjooned. Põhikompositsioon koosnes nii mauri- kui ka renessansiteemadest (vt Aiakunst läbi aegade I, lk 80).

    REGULAARAIAD SKANDINAAVIAMAADES

    Skandinaaviamaadest tulevad barokk- ja rokokooajal kunstimaadena arvesse Taani ja Rootsi, vähemtähtis on Norra, veel tugevamini jääb tagaplaanile Soome.
    ROOTSI REGULAARAIAD
    Kuninganna Kristiina tutvustas Prantsuse ideid Rootsile esimest korda 17. saj keskel. 17.-18. saj oli Rootsi kunstiajaloos õitseajaks ning sarnaselt Taanile etendasid siin tähtsat osa välismaised meistrid. Seni valitsenud Hollandi ja Saksa mõju orienteeritakse 17. saj esimesel kolmandikul arhitekt Simon de la Vallée poolt ümber Prantsusmaale ja Itaaliale. De la Vallée oli tulnud Madalmaadest, kus ta oli mõnda aega töötanud. Ta kujundas mõned regulaarsed alleede, kanalite ja parteritega aiad, millest tuntuim on Ekolsund. Samuti Östermalma lossi park. 1646 . aastast töötas kuninganna Kristiina kutsel Stockholmis üsna prominentne prantsuse aiaarhitekt André Mollet. Mollet tõi aiakujundusse prantsuse vaimu ja introdutseeris mitmed kujunduselemendid - parterre de broderie, teljelise ülesehituse, maja ja aia seotuse. Tema töö näideteks on Kuninglik aed - Kungstädgården ja Jakobsdahl. Kuninganna Kristiina kroonimise puhul 1650. a pühendas Mollet kuningannale oma tuntud raamatu "Le Jardins de Plaisir" ( 1651 ). Teos on selle perioodi maastikuarhitektuuri üks väljapaistvamaid ning paljuski mõjutanud Põhja-Euroopa aiakunsti.
    Nagu mujal Euroopaski, toimus kunstide areng põhiliselt õukonnas. Nii tulid Simon de la Vallée jälgedes ta poeg Jean de la Vallée, kes on seotud Stockholmi Rüütelkonnahoone ehitusega ja Nikodemus Tessin Vanem(1615- 1681 ). N. Tessin vanema tuntuim ehitis on nn rootsi Versailles - Drottningholmi loss Stockholmis ja selle juurde kuuluvad barokkaiad, mida on atributeeritud osaliselt ka järgnevale mehele - Nikodemus Tessin Nooremale, kes sai kuulsamaks kui isa. Tessin noorem, kes sai hariduse Prantsusmaal ning oli isiklikult tuttav ka Le Nôtre'ga, on Stockholmi kuningalossi (alust. 1697) looja. Selle välisarhitektuur on teostatud Rooma barokkajastu palazzode järgi, siseruumides valitses prantsuse rokokoo. Tessin kujundas Stockholmi suurepärase hoone ja aiad ka endale.
    17. saj lõpupoole sai tuntud nimeks ka Johan Hårleman, kuninglik aednik, kes tegi noorema Tessiniga koostööd Drottningholmis. Side prantsuse kunstiga tiheneb tugevamalt 18. saj jooksul. Pööre maastikulise stiili poole tuleb aga üsna varakult. Juba 1746 teeb Johani poeg Carl Hårleman Ulriksdali ümberkujundamisel uue Stola pargi plaanid maastikulises laadis.
    Drottningholmi loss paiknes Mälari järve saarel - algselt keskaegse olemusega, 1661. a aga hakkas kuninganna Hedwig Eleonora, Charles X lesk seda ümber tegema (kuninglik õukonnaarhitekt Nicodemus Tessin vanem). Tessini poeg (1654- 1728 ) võttis 1680. a töö isalt üle. Uus pargiplaan valmis 1681, selles on Prantsusmaalt laenatud detailid omanäolises kompositsioonis. Kuninganna oli vaimustuses Le Nôtre'i aedade laiuvusest ja nende ilust . Ta leidis selle keskaegse kindluse järve keskel ning asus sinna parki rajama. Loss või kindlus seisis tõusval terrassil, peamiseks juurdepääs veelt oli ovaalikujulise sadama kaudu lossi idaküljel. Park moodustas pikliku ristküliku 700x175 m, laius lossist läänes ning selle Versailles' mõju oli silmnähtavalt suurem kui ühegi teise Rootsi lossipargi juures. Peene parteri moodustasid pukspuumustrid, ääristatuna pügatud puudest ja lilledest - sama muster, mis Vaux-le-Vicomte's. Keskmes paikneb bassein Herkulese purskkaevuga. Peale seda, mõned astmed allpool, tuleb veeparter - kaheksa ümmarguse basseini ja purskkaevuga. Selle lõpus asub üks neist veekaskaadidest, mis võeti prantsuse aedadesse üle Itaaliast. See pargiosa lõpeb vasakul pool ovaalse basseiniga, kaskaad blokeerib vaadet teisele poole. Veeparteri taga on viimistletud bosketid (nagu Chantilly's). Suurtest parteritest läänes asub tohutu suur tiik (nagu Versailles's Šveitsi tiik).
    Drottningholmi teine kõrgaeg saabus 18. saj lõpul, kuninganna Louise Ulrika ajal, mil Frederik Magnus Piper (1746-1824) kujundas pargi lisasektori inglise stiilis.
    Carlsbergi, uhkeima rootsi palee aedades ei olnud sellist kooskõla kui Drottningholmis. Renessanss-ilmeline aed on suhteliselt väheste parteritega ja killustatud ülesehitusega, peatelg tuleb nõrgalt esile.
    Sandemar, Dalarö (1671-1693) - mere ääres, pügatud hekid ääristavad kesktelge, kuusest püramiidid, pügatud pärnadest puuderead (nagu Drottningholmis). Broderiiparterid. Valgeks värvitud puukujud - putti.
    Sturehof (17.-18. sajandi vahetus) - Gustav III aeg. Rokokoo. Vanema barokkaia ümberehitus, lihtsustus. Pikitelg, alleed.
    Prantsuse aedades oluline kanali motiiv on Rootsis ja Taanis teisejärgulise tähtsusega. Selle põhjuseks on paleede paiknemine mere läheduses või hoopiski saarel - iseloomulikumad näited on Frederiksborg ja Hirschholm.
    TAANI REGULAARAIAD
    Taani arhitektuuris valitses 17.-18. saj elav tegevus, kusjuures meistrid olid peamiselt flaamid ja hollandlased, hiljem oli peamiseks suunaandjaks Prantsusmaa. Taani aiakunst on märkimisväärne kuningas Frederik IV (1671-1730) ajal, kes oma valitsuseelsel ajal oli külastanud kõrge aiakultuuriga maid, peamiselt Itaaliat ja Prantsusmaad.
    Taani maastikuarhitektuur ja aiakunst põhineb ajaloolistel aedadel, mis on pärit 17. ja 18. sajandist. Taani 17. sajandi renessanssaiad on suurel määral tänaseks kadunud, jäänud on väga vähesed näited osalisest rekonstruktsioonist ja taasinterpretatsioonist. Vaid Rosenborgi lossiaial Kopenhagenis on säilinud selle funktsionaalsed ja autentsed promenaadid, mis pärinevad lossi rajamisajast 1606. a. Rosenborgi lossi vanim aiaosa - Kuninglikud Aiad - on rajatud 17. saj algul Christian IV poolt. Nagu loss ise, olid ka aiad kujundatud tollase aja vaimu järgides. Palee seisis eraldi väikesel saarel, ümbritsetuna vallikraavist, ega olnud kohandatud aedade geomeetriaga. Aiad ümbritsesid saart ning koosnesid väikestest nelinurksetest ruumidest, mida üksteisest eraldasid hekid või tara . Väikestesse aedadesse oli istutatud uusimaid ürte, lõhna- ja ravimtaimi ning asetatud skulptuure, purskkaevusid ja püstitatud väikesi paviljone.
    Tänapäevased püüded taastada Kuninglikke Aedu põhinevad Otto Heideri plaanil aastast 1649, see on vanima dateeringuga aedade plaan. Väike renessansiloss seisab ikka oma saarel. Kuigi vallikraav on 18. sajandil täidetud, ehitati lääneosa üles 1970. a-tel. Olulisemad jooned teeradade originaalsest süsteemist on alles ja näitavad renessansiaedade põhistruktuuri.
    Frederik IV pööras esimesena tähelepanu kuninglikele aedadele Frederiksbergis Kopenhagenis, kus esialgsed plaanid valmistas talle N. Tessin noorem. Kujundust täiendas sõjainsener Hans Scheel , lõpliku väljanägemise andis aedadele Taani kuulsamaid maastikuarhitekte Johan Cornelius Krieger ( 1683 -1755), kes laiendas esialgset kujundust suuremahuliste terrassidega. 1799. a kujundati park ümber maastikulises stiilis, lisades mitmeid arhitektuurseid objekte, millest huvitavamad on hiina stiilis paviljon ja sild.
    Kriegeri järgmine meistritöö oli Fredensborg Kopenhageni lähedal (valmis 1720). Fredensborg on tüüpiline prantsusepärane kindlus, mis ehitati tähistamaks rahu Rootsi ja Taani vahel. algselt oli seda kasutatud jahipidamiseks, nüüd sai barokse kujunduse. Aed ja park on praegu kaunimad Taanis. Pikad laiad avenüüd, mis näivad venivat lõpmatusse, kujundavad visandi prantsuse barokkaiast. Aiad olid oma hiilguse tipul Frederik V ajal 1760 . a-tel, ümberkujundatuna prantsuse aiakujundaja N.-H. Jardin'i poolt. Jardin'i plaan oli rajatud majesteetlike avenüüde loomiseks, mis raiuti aga maha, kui aedu hakati u 1800. a-te paiku romantilisteks maastikuparkideks ümber kujundama. Samuti lisas Jardin sinna skulptuuridega Marmoriaia. Avenüüde taastamine jätkus 1990. a-tel.
    Kindlus asetseb Essommeri järve saarel. Aed on paljus sarnane Hampton Courtile, kuid Fredensborgi aia poolringikujulised osad on hoonega ühendatud palju algupärasemal viisil. See on kaheksanurkne väljak; aia eesosas on seitse avenüüd, mis suunduvad kiirtena parki, jättes ruumi ka poolringikujulisele parterile ning paremal ja vasakul asetsevaile kahele bosketile, mis on hekkide abil muudetud suletuiks. Keskteljel on neli puuderida nagu Versailles's ning avar vaade üle murupinna, millele on asetatud raidkujud. Ristisuunas kulgeva kanali asemel on Fredensborgis sätendav Essommeri järv, mis vaadet suunab. See vormib lääneavenüü lõpu ja point de vue, mis kulgevad kõik kuhugi vee suunas.
    Kriegeri tippteoseks peetakse aga Frederiksbergi. Renessansistiilis Frederiksborgi kindlus sai barokkstiilis aiad 1720. a-tel Itaalia mudeli järgi. Aiad paigutati lossi põhjanõlvadele, lõigati terrassideks ja moodustati kaskaad peatelge mööda. Kompleksi hooned asuvad kolmel saarel, mis on omavahel sildadega ühenduses. See aed oli olemuselt kõige taanipärasem, kuigi algideed pärinesid välismaalt. 400x100 m aed on jaotatud neljaks parterite ja boskettidega terrassiks, mida piiravad pöetud pärnade rivid. Vaade aiale oli kõige efektiivsem lossi akendest.
    Barokkaed kaskaadparteri ja boskettidega ehitati taas välja J.C. Kriegeri plaani järgi (aastast 1744) ajavahemikus 1993-1996. Hoolikalt viimistletud broderiiparterid selles aias on varase barokkaia kehastus. Monogrammid kastis sümboliseerivad nelja monarhi, kellel on olnud suurim tähtsus selle barokkaia juures: Frederik IV, Christian VI, Frederik V ja kõige hiljem Margrethe II, kelle valitsemisajal aiad taas ehitati. Platesbande, mis partereid ümbritseb, koosneb kahest reast lõigatud pukspuuhekkidest, üksteisest on need eraldatud lilledega, mida teatakse kasutatavat Taanis ajavahemikul 1720-1760.

    VENEMAA REGULAARNE PARGIKUNST PEETER I AJAL

    Venemaa siseneb aiakunsti ajalukku palju hiljem kui ükski teine käsitletud riikidest ning on võimatu rääkida ühestki individuaalsest aiakunsti viljelusest enne Peeter I valitsemisaega 18. saj esimesel kolmandikul. Pargi või iluaia valmistamine oli tollal küllaltki kallis ja seda said teha ainult üksikud, sageli Lääne-Euroopas väljaõppinud aiaarhitektid. Nii pidi isegi Peeter I pakkuma 5000 kuldrubla aastapalgaks aiaarhitektile A. Le Blondile, et viimane loobuks Louis XIV õuearhitekti kohast ja asuks tööle Venemaal
    Moskva imperaatorite suveresidentside kohta on informatsioon väga kasin. Kuni 17. saj lõpuni ei leia muud kui puitehitisi, mis olid väga sõltuvad tuleohust. Nende ümber oli aedasid (Peeter I valitsemisajal). Ent pärast Peterburi rajamist tekkisid imperaatorite paleedele lisaks ka uued aiad. Tsaar oli oma reisidel Hollandisse, Inglismaale ja Saksamaale näinud Euroopa aiakunsti. Ta teadis tunduvalt paremini, kuidas kaitsta oma aedu barbarite rünnakute vastu, kui seda, kuidas kaitsta neid võõraid aedu ja kodusid, mida ta oma reisidel oli rüüstanud. 1712 kuulutati Peterburg Venemaa pealinnaks. 1714 hakkas Peeter I rajama suveresidentsi Peterhofis. Lossi ees oli otse merest algav kanal, millesse võis laevaga sisse sõita, sinna ehitati üks maailma toredamaid purskkaevude ja kaskaadide süsteeme. Planeerimiskavasse kuulusid terrassid ja kaks teineteisega ristuvat kolme kiire süsteemi. Skulptuure osteti kokku ja veeti kohale laevatäite viisi, lisaks ilupuid Hollandist.
    AIAD-PARGID JA NENDE KUJUNDAJAD HILISRENESSANSIS JA BAROKIS
    (loend on mittetäielik)
    pargid pargiarhitektid
    Inglismaa Hatfield House
    Montacute'i lossi aed, Somersetshire
    "Hortus Pembrochianus", Wiltshire (1615) Salomon de Caus (1576-1626)
    St. James'i park, London
    Hampton Court, London (renessanss 1514-1515, barokk
    1699-) Christopher Wren
    (barokk)
    Prantsusmaa Richelieu linnak, Rueil (1620-ndad) Jacques Lemercier
    Vaux-le-Vicomte, Melun (1656-1661) André Le Nôtre(1613-1700)
    Versailles (1662-) "
    Chantilly (1660-ndad) "
    Marly-le-Roi (1677-1684) "
    Holland Het Loo (1620-ndad) van der Groen, D. Marot
    Heemstede park, Haarlem (1680) U. D. van Veldhuysen
    Saksamaa Hortus Palatinus, Heidelberg
    Herrenhausen, Hannover Charbonnier
    Wilhelmshöhe, Kassel Guerniri
    Nymphenburg, München Domenique Girard
    Zwinger, Dresden (1710- 1732 ) M. D. Pöppelmann (1662-1736)
    Sanssouci, Potsdam (1745-1747) W. von Knobelsdorf
    Ermitage, Bayreuth (18. saj)
    Schwetzingen (18. saj) Ludwig Petri, Nikolaus Pigage
    Veitshöchheim, Würzburg Johann Prokop Mayer (1737-
    1804)
    Austria Hellbrunn, Salzburg
    Belvedere, Viin Domenique Girard
    Schönbrunn, Viin
    Rootsi Drottningholm, Stockholm (1662-1682) Nicodemus Tessin Vanem
    (1615-1681) ning N. T. Noorem
    Jakobsdahl André Mollet
    Kungstädgården "
    Sandemar, Dalarö (1671-1693)
    Sturehof (17.-18. saj vahetus)
    Taani Rosenborg, Kopenhagen (plaanid aastast 1649) Otto Heider
    Frederiksberg, Kopenhagen N. Tessin vanem, Johan
    Cornelius Krieger (1683-1755)
    Fredensborg, Kopenhagen (-1720) Johan Cornelius Krieger,
    1760-ndatel kujundas ümber N.-H. Jardin
    Frederiksborg (1744. a plaan) J. C. Krieger
    Venemaa Peterhof (Petrodvorets) Le Blond
    Suveaed, Peterburg (1704-) M. Zemtsov, Le Blond,
    Michetti jt.
    Strelna
    Tsarskoje Selo
    Kadrioru lossipark (1718-) Niccolò Michetti, M. Zemtsov

    16. EESTI VANEMATEST MÕISAAEDADEST ja -PARKIDEST


    Allikad: Brafmann, E. 1980. Pargid Eestis.
    Eesti mõisad. 1994.
    Maiste , J. 1996. Eestimaa mõisad.
    Ehitus ja Arhitektuur. 1/1982.
    Mõis Eestis ei ole meie rahvuslik nähtus, vaid midagi võõrast, mis on siia toodud. Maamõis ehk villa rustica on ideena algselt pärit Antiik-Roomast, ulatuslikumalt levis see renessansiajal Itaalias ja neid eeskujusid järgides on välismaalt sisse rännanud rikkamad inimesed mõisa kaasa toonud ka Eestisse. Eesti mõisa on prof . Juhan Maiste nimetanud balti villa rustica'ks (1996). Välismaiste feodaalide ulatuslikum Eestimaale asumine ja mõisate rajamine algas juba 13. saj II poolel. Ent see oli üsna algupärane. 14. sajandiks ei olnud mõis veel püsivaks asustuskeskuseks, vaid pigem toetuspunktiks, mida tulevane mõisaomanik või tema usaldusmees kasutas maksude, andamite või rentide sissenõudmiseks. Konkreetseid andmeid üksikute mõisaehituste kohta on alles 15. sajandi lõpust alates (Eesti mõisad 1994).
    Saksa õpetlane ja kirjanik Adam Olearius avaldas 1647. a oma reisikirjades joonise, millel kujutas Kunda mõisa. Joonisel oli näha, et mõisa lihtsad puitmajad paiknevad ruudukujulise õue ümber. Aia- ja pargikujundusest siin veel juttu olla ei saa, kokku puutuvad keskaegsest kindlusest pärinev range ruudukujuline õu ja hilisemale pargikujundusele iseloomulik vaba loodus.
    13. sajandi mõis asus tavaliselt väljaspool külapõlde, külast eraldi. See oli lihtsalt eraldiasetsev talu, kuhu talupojad pidid tulema oma makse maksma, ega tähendanud midagi vägivaldset peale maksude nõudmise iseenesest. Mõisa vägivaldne asutamine küla maadele koos küla lammutamisega on rohkem nn uuema aja, 17.-19. sajandi nähtus. Ka Vana- Liivimaa traagiline saatus oma alaliste sõdadega, mässude, katku- ja näljaaegadega mängis maavalitsejaile kätte palju ootamatuid võimalusi mõisate rajamiseks, ilma et neil oleks vajadust olnud tarvitada sel puhul otsest vägivalda talurahva vastu. Tühjaks jäid sageli terved külad või külakonnad, mis olid siis sobivad kohad mõisa rajamiseks. Algselt oli paljudes kohtades mõisate ja talude valdused väga tükeldatud; 17.-18. saj hakati selles osas läbi viima korrastustöid - eelkõige mõisa piirides püüti mõisast teha terviklikku ala. Tänu sellele pidid paljude talude elanikud lahkuma , neile anti tavaliselt vastu uut maad kuskil metsa või soo servas. Kõige rohkem mõisaid tekkis 17. sajandil - puht majanduslikel põhjustel. Eesti oli sel ajal Rootsi suurriigi osaks, Lääne-Euroopas olid tekkinud väga head vilja turustamisvõimalused ja mõisnikel oli siin kasutada talupoegade tööjõudu - see oli mõisate loomise buumi põhjuseks.
    17. sajand näib Eesti mõisate ajaloos olevat ajaks, kus endisest sõdalasest või linnakodanikust-ametnikust mõisaomanik hakkas muutuma rahulikuks põllumeheks ja majanduselu juhtijaks. Koos sellega uuenes ka mõisa ilmestus. Keskajast uusajani välja kujutas mõis endast tagasihoidlikku laagrikohta või peavarju, kus asus ajutiselt või püsivalt mõisaomaniku asemik - foogt või kubjas . Mõisnikud elasid ise, vähemalt talveajal, kas linnades või ordu- ja piiskopilinnustes (sisuliselt olid needki mõisad - suurmõisad, jäädes nendeks ka edaspidi). Sellepärast koosnes tavalise mõisa hoonestik elumajast, mida algusest peale kutsuti mõisa häärberiks ja tavaliselt veel tallist ja rehest. Tollal (17. saj) olid mõisad välimuselt paljus talude sarnased: häärber oli õlgkatusega 1-korruseline palk- või kivihoone, parki ei olnud. Üsna rustikaalne lahendus, võib selle kohta öelda. Talurahva rehielamust erines see vaid oma Saksamaa elamutüübi mõjul rajatud siseplaani poolest (paljud sisserändajad-mõisnikud olid pärit Saksamaalt). Hiljem, stiilsete peahoonete - härrastemajade ja losside tekkides jäi häärber enamasti valitseja või teenijate majaks. Mõisaasula ise ei olnud territooriumilt kuigi suur. Kaitseks metsloomade vastu oli see ümbritsetud kõrge lattidest või vitstest punutud taraga. Häärber asus ansambli keskosas, sageli põhja-lõuna või edela-kagu suunas orienteerituna. Kohaliku ja võõra ehitustraditsiooni kõrvuti esinemist võis täheldada ka mõisa õue- või majandushoonete juures. Mõisa õuel paiknes paar lihtsat ürgeesti ehitust (suveköök, saun , ait, tehi). Võõrapärastest, osalt Saksa päritolu majandusehitustest oli mõisaõuel suur nelinurkne karjaaed, mida kolmest või neljast küljest piiras lautade rida. Võõrapärane ehitis, mida talurahvas ei tundnud, oli ka hobusetall (Eesti mõisad 1994). Kõrgarhitektuuri meenutas neis väikemõisates juba renessanssarhitektuurist pärinev sümmeetriataotlus ning rõhutatud kesktelg (Maiste 1996).
    Mõisaõuel või selle lähemas ümbruses oli muudki , mis külas oli tundmatu. Sinna kuulus kõigepealt aed nii köögiviljade kui ka viljapuude ja põõsaste jaoks. Köögiviljaaed, mida tollal kutsuti "vürtsiaiaks" (saksa Kräutergarten) oli jagatud hiliskeskajal ruutudeks . Eraldi seisid veel kapsaaed, tapuaed ja eriotstarbeline "pleekaed", kus kevaditi pleegitati linaseid kangaid . Rohuaedades, mis asendasid pärastisi parke, kasvatati juba 17. saj lõpul ja hiljem tuntud viljapuid, marjapõõsaid ja ka roose. Aias leidus tihti kalatiik ja enamasti ka paviljonitaoline ehitis, mida kasutati ka praktilistel põhjustel - juustu kuivatamiseks. 17. sajandi II poolel rajatud iluaeda võib ette kujutada tolleagse aedniku kirjelduse põhjal. Nt Padisel, Kolga mõisas: aias kasvasid õuna-, kirsi - ja pirnipuud. Sissekäigu juurest kahele poole oli istutatud kaks rida valgeid roosipõõsaid, kasvatati ka nartsisse, nelke ja mitmesuguseid ravimtaimi. Aia keskel oli kraaviga ümbritsetud lehtla , rohtaeda viis suur krambi ja kolme hingega värav. Mõisaaias kasvatati eriti naerist, kapsaid ja humalaid (õlle valmistamiseks), ürdi- ja viljapuuaed oli üksikutes aedades. Viljapuuaiad paiknesid sümmeetriliselt mõlemal pool õueala. Ka mõisa ümbrus oli sümmeetriline: sissesõidutee, värav ja peauks paiknesid samal pikiteljel. Mõisaparkidel oli kindel kompositsioon. Viljapuuaiad paiknesid sümmeetriliselt mõlemal pool õueala. Ka mõisa ümbrus oli sümmeetriline: sissesõidutee, värav ja peauks paiknesid samal pikiteljel.
    Eemalt sarnanes 17. sajandi mõis mõneti Eesti külale, nagu ka enne öeldud. Kõrged õlg-, roog -, kisklaud- või mätaskatusega hooned ehitati sinna, kus selleks olid olemas sobivad looduslikud tingimused - jõgede ja järvede äärde, väikesele kõrgendikule. Pea alati peeti selle asukoha valikul silmas sobiva pinnase lähedalolu. Mõisahooned olid avatud olemasolevale loodusele. Maja ette istutati puuderühm, mis tavaliselt koosnes kolmest lehtpuust. Vahel istutati maja fassaadi ette isegi terve lehtpuusalu ja tulemuseks oli pilt pikast madalast ühekorruselisest mõisamajast, mille ees kõrgusid puuderühmad. Vaade sellele oli mõjuv. Aiad rajati maja kõige lähemasse ümbrusesse, nii kujunes tihe side maja ja aia vahel, kus siseruum läks peaaegu märkamatult üle välisruumiks. Seda ideed väljendasid pikka aega ka Euroopa renessanssaiad ja -pargid 15.-17. sajandil.
    Suuremad aiad olid Hiiumaal Suuremõisas ja Kolga mõisas. Neis oli palju viljapuid - kirsse , õuna-, pirni - ja ploomipuid. Marjaaias mustsõstrad, vähem punaseid ja valgeid sõstraid ning tikreid. Maitsetaimedest aniis , sinep, majoraan. Lilledest tulbid, nartsissid, nelgid, roosid. Suuremates mõisates oli ka roosiaed , ilupõõsaste labürindid ja looklevad lillepeenrad. Iluaed oli taraga ümbritsetud, sissepääs oli värava kaudu. Looduslik muru, keskel tiik. De la Gardie perekonnale kuuluvas Suuremõisas Hiiumaal oli aed suurusega 100x260m (2,6 ha) teede poolt kaheksasse ossa jaotatud. Teid ääristasid kukerpuu- ja sõstrapõõsad. Viljapuuaias leidus 147 õuna-, 55 kirsi- ja 6 ploomipuud. De la Gardie'd olid üldse suured aiandushuvilised.
    17. sajandi balti mõisat on kokkuvõtvalt iseloomustanud Gustav Ränk, kelle järgi kohalik ümbrus oli sellele vajutanud oma pitseri : "Äsjase rüütli või linnamehe asumine maarahva keskele, mõisa, nõudis kohanemist hoopis uude kultuurimiljöösse. See pidi tähendama kompromisse uue ja vana, oma ja võõra vahel, enamasti aga ka teatavat "standardi" langust... Alles 18. ja 19. saj kestel on mõisa elu-olu vabanenud sellest rustikaalsusest ja omandanud härraskultuuri sära." (Ränk 1974, Eesti mõisad 1994 järgi).

    REGULAARNE PARGISTIIL EESTIS 18. SAJANDIL

    KADRIORU PARGI RAJAMINE
    Siiani oli püütud, kas siis näiliselt renessansist tingitud mõjudest või lihtsalt tunnetusest, luua tihe side loodusega ja anda edasi maja ning pargi ühtset tervikut. Aga kuidagi märkamatult hakati ka meil tooma esile pargi, hoonete ja maastiku ansamblilisust, mida rõhutati Prantsusmaal, baroki sünnimaal alates 17. sajandist. Sajandilise hilinemisega saabus ka Eestisse regulaarse pargistiili sajand, mis algas hiilgava meistriteose, Kadrioru pargi rajamisega 1718. a. Park on rajatud itaalia arhitekti Niccolo Michetti plaanide järgi (tema kujundatud on ka näiteks Strelna park Peterburi lähedal). Kadriorus olid esindatud enam-vähem kõik olulisemad kujundusprintsiibid, mis barokkpargiga kaasas käisid. Filosoofiat meelde tuletades, siis 17. sajand, eriti selle lõpupool, oli Prantsusmaale poliitilise võimu, kuningliku hiilguse ja kunsti õitsengu suur sajand. Kõike püüti näidata suurema ja võimsamana kui see tegelikult oli, see kehtis ka hoonete ja parkide kohta. Barokiaja arhitektide üheks lemmikvõtteks oli ruumiliste illusioonide ja efektide kogumine.
    Kadrioru lossipark oli algul rangelt sümmeetrilises prantsuse aiastiilis rajatud. Lossi ansambli peahoonestik rajati astangule, nii et alumise aia poolt oli peahoone kolme- ja ülemise aia poolt kahekorruseline. Pargikujunduses lähtus N. Michetti samuti maastiku terrassilisusest, rajades pargi kolmele eri tasapinnale. Alumine aed, praegune lossiesine, kujundati regulaarses prantsuse stiilis veekanalite, fontäänide ja kaskaadidega. Vesi juhiti sinna spetsiaalse veevarustuskanali kaudu Ülemiste järvest piki Lasnamäe järsakut. Pargi kompositsiooniline sümmeetria oli allutatud keskteljele, mille tsentrumis asus loss. Väiksem osa pargist, mis asetses kõrgematel platoodel, moodustas Ülemise aia. Siin oli kompositsiooni peaelemendiks suur barokse kontuuriga bassein, mille keskele kujundatud ringikujuliselt saarekeselt tõusis kõrge veejuga. Alumine aed oli suurem ja moodustas pika kitsa poolkaarekujuliselt lõppeva parteraia, mis jättis lossile avara vaate. Siia rajati rohkesti kõnniteid, mis lõikasid pargi geomeetrilisteks muru- ja lillelaikudeks. Alumine aed oli ümbritsetud kanali ja korrapäraste puiesteedega. Parki täiendasid fontäänid, kaskaadid ja kuninglikud kosed ning rikkalikud dekoratiivelemendid, nagu skulptuurid, vaasid , sillad jm. Keskteljega risti suunati sirge tee mere äärde, mida hakati nimetama Mereteeks.
    Park rajati võrdlemisi kiiresti ja kujunes omaette harulduseks kogu Venemaal. Kadrioru pargil on Vene regulaarsete parkide hulgas stiilne ajalooline väärtus. Kahjuks oli Kadrioru pargi õitseaeg lühike ja pärast Peeter I surma jäeti park hooletusse. Teda on mitmel korral püütud jälle taastada ja täiendada. Ühe rekonstrueerimisplaani koostas pargikujundaja Georg Kuphaldt 1904 . a. Pargi originaalkuju ei ole lossi ümbruses tehtud ümberkorralduste tõttu säilinud. Regulaarne nn prantsuse stiilis rajatud pargiosa on lihtsalt puid täis istutatud ning seega vaated lossile suletud. Suured ümberkujundused tehti 1935.-40. aastail ning ka praegu kavandatakse suuri ümberkorraldustöid – soovitakse park taastada oma esialgsel kujul, mis on kaasa toonud mitmeid diskussioone ajakirjanduses (loe erinevatest väljaannetest).
    MAAPARKIDE KUJUNDUS 18. SAJANDI I POOLEL
    18. sajandi algul rajati Kadriorule lisaks veel mitmeid regulaarses stiilis parke Venemaal, mille hulgast teistele eeskujuks said Suveaiad Peterburis, Kadriorg (oli tollal ju Venemaa all), hiljem ka Strelna ja Peterhofi aiad. Nimetatud parkidel oli suur mõju Eesti maaparkide kujundamisele ning tasapisi hakati ka mõisate juures aedadest regulaarseid parke laiendama. Järk-järgult hakati istutama sirgeid puuderidu mõisast väljuvate teede äärde - tekkisid puiesteed. Veel edasi, aia laienemisega, hakkasid kujunema ka juba lihtsad pargid. 18. sajandi mõisapargid olid algul väikesed ja piirdusid tihti vaid nelinurkse ruumiga mõisamaja taga. Puud istutati tavaliselt pargi äärde korrapäraste ridadena. Suurem maa-ala jaotati teedega ruutudeks - nt Saare mõisas, kusjuures ruudud ei olnud alati absoluutselt ühesuurused, kui mõni veekogu või näiteks reljeef seda takistas. Teede äärde istutati ka puud. Võib arvata, et väiksemate mõisate pargid rajati enamasti looduslike puistute ümberkujundamise teel, puistut täiendati looduses kasvavate puuliikidega, harvem ka eksootidega. Harilikult olid selliste parkide kujundajateks väheste teadmistega ja oskustega aednikud või mõisnikud ise. Pargi või iluaia plaani valmistamine oli tollal küllaltki kallis ja seda said teha ka üksnes Lääne-Euroopas õppinud aiaarhitektid. Rikkamad mõisate ja suvemajade omanikud lasid aiaarhitektidel teha peagi üksikasjaliku plaani, kus oskuslikult olid seostatud looduslikud motiivid ja kujunduslikud vormid.
    18. sajandi 20.-30. aastail, kui mõisamajandus muutus jõukamaks, hakati ehitama uhkemaid ja kõrgemaid hooneid ja terviklikumaks hakkas muutuma ka hoonete ümbrus. Kujunesid toretsevad mõisaansamblid esinduslike peahoonete ja nendega sobitatud rohkete kõrval- ja majandushoonetega. 18. sajandi keskel ilmus mõisahoone esise ruumi kujundusse nelinurkse väljaku asemele ringikujuline väljak - rondeel. Esialgu oli algse nelinurga asendumine ringiga üsna primitiivselt lahendatud, aga ansambli kujunemisel sidus see nii mõisahooned kui pargiosad ühtseks kompositsiooniliseks tervikuks - hooned paigutati ümber rondeeli. 18. sajandi viimasest kolmandikust hakkas ka mõisaomanike maitset ja ehitustegevust mõjutama Lääne-Euroopas moesolev barokk- ja seejärel klassitsistlik stiil, milles püstitati suurem osa Põhja-Eesti mõisate peahoonetest, Lõuna-Eestis langes intensiivsem ehitusperiood 19. saj II poolde ja 20. saj algusesse - historitsistliku ja modernstiili valitsemisaega. J. Maiste andmetel on tänaseni säilinud 40% Põhja-Eesti mõisate peahoonetest.
    Mõisaparkides süvenes siis barokkperioodile iseloomulik ansamblilisuse printsiip, kujunesid suurepärased mõisaansamblid. Mõisahooned muutusid toredamateks ja baroki reeglite järgi oli nende fassaad vaja kaugvaatele avada. Parkide kujundus pidi alluma hoonetele, eriti lossile. Looduslikkus lükati hoonetest kaugemale. Elavatele taimedele vaadati kui ehitusmaterjalidele, ilupuud-põõsad pügati kindlatesse vormidesse , lilled koondati peenarde keerulistesse mustritesse. Kui varem piirduti pargi jaotamisega nelinurkadeks, siis nüüd lisati sinna ka diagonaalselt suunduvaid puiesteid (nt Põltsamaa park), pargiarhitektuur muutus ka plaanilt vaadatuna keerulisemaks. Mõisahoonete ette rajatavast rondeelist ma juba rääkisin. Sinna murule paigutati ilustuseks ka pügatud põõsaid. Haljastus jätkus maja taga regulaarses stiilis pargina, kus sümmeetriat rõhutati kalatiikide, sirgete alleede ja mustriliste lilleparteritega. Puiesteed paigutati näiteks kiirtena ja poolkaartena ( Roosna -Alliku), kiirtena suunduvad teed olid kasutusel ka prantsuse parkides (nn hanejalakujund), kuigi suuremas mastaabis. Hea näide peakanali kasutamisest on Norra mõisapargis (sümmeetriline tiikide-kanalite süsteem).
    Suurejooneliste Prantsuse lossiparkidega oleks Eesti mõisaparke küll kohatu võrrelda, aga huvitav on jälgida, mismoodi sealne vorm meile üle kandus. Filosoofia võib-olla ka, aga tunduvalt tagasihoidlikumal moel. Mõisnikud olid ainsad, kes oskasid lugu pidada luksuslikkusest ja suurejoonelisusest, aga väikeste mastaapide juurde oli seda raske sobitada. Palmse mõisapargi 1753. a plaani vaadates võib näha, et kõik barokkpargile tüüpilised kujunduslemendid: pöetud hekid ja puud, arabeskparterid, labürindid jm on püütud paigutada küllaltki väikesele maa-alale (1,3 ha), kui Prantsusmaa parkide pindala ulatus sadadele hektaritele. Plaanilahendus oli meie mõisaparkides küllaltki selgepiiriline: park jaotati korrapärasteks nelinurkseteks osadeks, kus igale kujunduselemendile oli leitud oma koht kindlas ruudus . Mõisahoonetele kõige lähemal asuvates ruutudes paiknesid arabeskse mustriga parterid madalaks pöetud taimedest ja kivikillustikust. Maja tagaväljak jaotati keskse teega kaheks erinevalt lahendatud ruumiks. Sellest üks oli kujundatud pöetud hekkidest kõrgeks keeruliseks labürindiks, mille keskel oli kõrgemate puudega väike nelinurkne väljak. Teine pool teed oli kujundatud puude ja põõsastega, keskele oli jäetud väike ringikujuline plats vaadetega. Esiväljak oli nelinurkne murupind, avar ja paraadlik väljak, mida ääristasid puuderead.
    Palju rohkem häid näiteid, mida praegu veel näha on, tuua ei olegi. Praegu on väga raske öelda, kui palju mõisaparke Eestis kujundati barokiprintsiipe järgides. Aja möödudes, kui parke hakati laiendama ja uusi kaugemaid pargiosi looduslikuna kujundama, jäeti paljudes paikades regulaarne pargiosa peahoone ümbrusesse alles. Üldiselt on regulaarseid parke vähe säilinud just seetõttu, et palju neist on hiljem ümber kujundatud. Aga huvitavaid vaatepilte pakuvad näiteks kunagi pöetud pärnad, mis nüüd on välja kasvanud väänlevate okstega suurteks puudeks (nt Luke, Vääna jt parkides). Regulaarse kujunduse jäljed on paljudes mõisaparkides praeguseni loetavad ja nende järgi saab teha oletusi kunagise kujunduse kohta, kui ka arhiivis kaarte säilinud ei ole.
    18. saj tähtsamaid parke ja mõisaansambleid 30. aastaist olid Saare, Maardu , Lagedi, sajandi keskel Palmse , Adavere, Heimtali , Sagadi, Suuremõisa Hiiumaal ja Vana- Vigala , sajandi II poolest Saue, Ääsmäe, Roosna-Alliku, Mõdriku, Sargvere, Kiltsi , Elistvere, Helme ja Väimela ning sajandi lõpust Udeva, Voka , Norra, Rutikvere, Pada, Luua, Võisiku jt.
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Eesti mõisaparkidest:
    Ajakiri "Ehitus ja arhitektuur" 1/82 (koopia õppetooli raamatukogus).
    Brafmann, E. 1980. Pargid Eestis. Tallinn.
    Maiste, J. 1996. Eestimaa mõisad. Tallinn: Kunst
    Sinijärv, U. "Pargid rikastavad maastikku". - Artikkel ajakirjast Eesti Loodus 7/8, 2001.
    Tamm, H. 1972. Põhja-Eesti pargid. Tallinn
    Tamm, H. ( koost .). 1988. Kadriorg. Loss ja park. Tallinn

    17. HIINA JA JAAPANI AIAKUNST

    SISSEJUHATUS: AASIA AIAD

    Aasia aedu on esile toodud seoses nende ajatusega. Aed Hiinas või Jaapanis , mis eksisteeris sajandeid tagasi, võiks kergesti sobituda ka moodsate tänapäeva Aasia aedade asemele. Käesolevas loengus keskendutakse hiina ja jaapani aedadele kui stiilidele. Kuigi aedasid leidus ka Koreas , Malaisias, Tais ja mujal Aasias, piirdume vaid Hiina ja Jaapaniga - need on kõige tavalisemad või levinumad ja neid stiile on sageli korratud ka teistel mandritel. Käsitlemist leiab nende filosoofia, ajalugu, vorm, elemendid ja igale aiatüübile iseloomulikud omadused ning ka mõningad näited Aasia aedadest.

    HIINA AIAD


    Filosoofiline ja ajalooline taust lühidalt
    Hiina kui kaugelasuva maa eksootiline kunst oli Euroopas hinnatud juba enne, kui seda sügavamalt tundma õpiti. Marco Pololt pärinevad reisimärkmed 13. sajandi Keskmise riigi aedadest, koos huvi tõusuga hiina tarbekunsti vastu arenes ka huvi arhitektuuri ja aianduse vastu. Ka inglise maastikulise stiili rajajad toetusid William Chambers 'i avaldatud uurimusele "On Oriental Gardening".
    Hiina filosoofiat on oluline tunda selleks, et mõista nende aedu. Traditsioonilises Hiinas mängis filosoofia väga tähtsat rolli, eriti isiksuse moraalses kasvatuses. Vanas Hiinas on esinenud kolm põhilist usundit: taoism, konfutsionism ja budism , mis kõik on teatud määral mõjutanud hiina kultuuri ja filosoofiat, sellega koos ka suhtumist maastikku ja aiakujundusse. Muistses Hiinas valitses õpetus maailma kõiksusest. Maailm koosnes kahest poolest, mis moodustasid kokku terviku: need olid yin (must, naiselik, öine, külm, passiivne, salajane) ja yang (valge, mehelik , soe, loov, jõuline) (neist tuleb aedade kontekstis hiljem veel juttu): . Kõik, mis maailmas on olemas, tekkis yin'i ja yang'i koostöös. Iga yin sisaldab yangi ja vastupidi. Nende kahe poole ühtsus on Dao (s.o taevatee), korra alus ja õige tegutsemisviis. Iga inimene pidi püüdma saavutada nende kahe poole harmooniat ning sobitama end taevateega.
    Hiinas austati ka vaime ja deemoneid (animism), eriti omane oli esivanemate austamine. Arvati, et surnud esivanemad mõjutavad elavate inimeste elu, samuti võivad elavad mõjutada surnute hinge. Seetõttu oli matuste korraldamine väga tähtis rituaal. Hinge saatus olenes hiinlaste arvates ka sellest, kuidas järglased tema mälestust hoidsid. Peamiseks ruumiks majas olid kodukabelid, seal võeti vastu külalisi ning austati esivanemaid. Ohverdamine oli väga sümboolne tegevus.
    Taoismi, mille põhimõisteks on Dao (s.o tee või tegutsemisviis), rajajaks peetakse Lao-Tze'd 6. saj e.Kr. Taoism ei väärtusta sotsiaalseid voole ega terve mõistusega juhitud ühiskonda. Taoismis on põhiprobleemiks, kuidas ühineda Daoga, selleni pidi viima sisemine intuitsioon . Inimest peeti vooruslikuks vaid siis, kui ta on mediteerimise teel saavutanud ühtsuse Daoga. Eitatakse vägivalda, kutsutakse üles armastusele vaenlase vastu.
    Konfutsius e Kong Fu-zi (551-479. a e.Kr) - Hiina tähtsaim filosoof - lõi uue filosoofilise koolkonna. Konfutsianism on rohkem riigi- ja kõlbluse õpetus kui religioon. Tähtsaimaks peeti õiget käitumist, mis on kogu ühiskondliku olemise aluseks. Hiljem hakati Konfutsiusele templeid püstitama ning talle ohverdama, 1907. a kuulutati ta pühakuks. Tema kolm olulisemat tõde olid: (1) me ei tunne veel isegi elu, kuidas saaksime teada midagi surma kohta; (2) kui taevas on andnud mulle elu, siis kuidas ma pean seda elama; (3) ära tee teistele seda, mida sa endale ei soovi. Konfutsius püüdis parandada rahva ja valitsuse suhteid. Ta määratles viis kohustust ühiskondlikes suhetes: (1) valitseja vooruslikkus, alamate kuulekus; (2) isa armastus, poja austus ; (3) vanema venna heatahtlikkus, noorema venna austus; (4) mehe õiglus, naise kuulekus; (5) vanema sõbra ustavus , noorema sõbra usaldus. Konfutsiuse arvates on iga inimene saanud oma põhiolemuse taevalt ja maalt, heaks on ta saanud kasvatuse läbi. 2. saj e.Kr sai konfutsianism ametlikuks usundiks Hiinas.
    Konfutsiuse õpetuses oli tähtis veel iga inimese oma näo ja maine omamine. Maali- ja aiakunstile oluline mõju tulenes tema ning ka taoismi rajaja Lao-Tze ühistest mõtetest: iga aed oli omanäoline. Hiinas on individuaalsus erinevalt Jaapanist väga oluline. Üksinduse kultus (mediteerimine, mõtisklemine) lõi väga tundliku maastikukujunduse. Hiina kunst kasvas välja kalligraafiast (piltkirjast), Hiina maalikunst sai omakorda aluseks hiina maastikukujundusele.
    Pärast Hani dünastia langemist 3. saj hakkas Hiinas levima budism, varsti küll konfutsianismi ja taoismiga segunedes. Budism tõi kaasa omapäraseid arhitektuuri ja kujutava kunsti vorme (pagoodid e budistlikud templid, kaljusse raiutud templid jne). Hulgaliselt loodi ka Buddha skulptuure. Budismiaja kunsti eesmärgiks oli aidata mediteerimisel koondada mõtteid Buddha õpetusele. Budism levis Hiinasse Indiast , õitseaeg Hiinas oli 6.-18. saj, siis toimus langus; uus tõus algas 20. saj enne kommunistide võimuletulekut.
    Hiina kunstikultuur on nõnda peaaegu katkematult jätkunud pronksiajast tänapäevani välja. Juba 4. aastatuhandel e.Kr loodud kõrgetasemeline keraamika ja 2. aastatuhandel e.Kr Shangi dünastia ajal kujunenud arhitektuurivormid elavad järgmistel aastatuhandetel edasi. Nagu ka teistes ühiskondades, oli Hiinas kunsti areng koondunud põhiliselt jõukamate ringkondade mõjusfääri. Alles hiljem tekkisid mitte-utilitaarsetel eesmärkidel loodud aiad ja aiandus levis ka teistes sotsiaalsetes klassides, peamiselt küll jõukamate linnakodanike seas. Varast maastikukujundust mõjutas peamiselt maalikunst ja poeesia . Vaatepind maalile asus maapinnast kõrgemal või otse pildi sees. Inimene ei olnud pildil tähtsam ümbritsevast. Inimeste kätetöö sulab loodusesse , kõike võetakse hingega, ka elutuid asju. Hilisemas maastikukunstis hakati nägema igasuguseid sümboleid.
    Hiina aiakunsti areng on toimunud ühtlasemalt ja sirgjoonelisemalt kui Euroopas ning ilma suurte stiililiste hüpeteta. Hiina maastikuarhitektuur püüab oma asümmeetrilisuse ja näiliselt kindlaksmääramatu iseloomuga luua eraldatud ja üksildast atmosfääri. Tüüpilise hiina aia loojateks olid kunstnikud, kes järgisid ka aiakujunduses nn pildilikkuse printsiipe. Yin-yang e kaksühtsuse printsiip, millest hiina kunsti ja kultuuri käsitledes kunagi mööda minna ei saa, oli aluseks nii maalikunstile kui aiakujundusele. Taoistliku lihtsuse arenedes kujunes välja monokroomne maal, kus must arvati sisaldavat kümmet erinevat värvi (tänapäeval teatakse ligi 70). Kuna paljud kunstnikud olid ka aiakujundajad, mõjutas see ka lihtsamat ja konkreetsemat värvivalikut aedade loomisel. Samuti ei ole Hiina maalis sageli tähelepanu pööratud sellele, et vaataja saaks pildist tervikuna korraga ülevaate, vaid pilti võib ja tuleb vaadata järk-järgult. Hiina aia stiili ja vormi kohta lugedes selgub, et sama skeem kehtib ka aedade puhul.

    Hiina aedade traditsioon


    "Sa küsid mult , miks ma elan rohelisel mäel;
    ma naeratan ega vasta sulle, sest ma ei muretse.
    Just nagu virsikuõis, mis läheb allavoolu ja kaob teadmatuse suunas,
    on mul oma maailm, kuhu teised ei kuulu." (Li Po)
    Need sõnad sümboliseerivad Aasia aedade tähendust - s.o paik mediteerimiseks ja hingelise ühtsuse saavutamiseks loodusega. Esimesed aiad Hiinas olid paigad, mis eksisteerisid harmoonias looduse hingega. Hiinlastel on vanim aedade traditsioon, mis leiab ikka veel maailmas kasutust . Need aiad, mida Hiinas tänapäeval näeb, pärinevad 4. sajandist e.Kr. Ent on ka võimalik, et impeeriumi kuninglikud parkmetsad pärinevad isegi kaugemast ajast. Kunagi ühe oraakli luudelt leitud hieroglüüfidega oli edasi antud aiastseene, mis kinnitasid, et neis parkmetsades olevad kunstlikud järved ja taimeterrassid olid rahva jaoks avalikud. Varaseimad stseenid on dateeritud u 2000. a e.Kr. Nende maastike kohta pole palju teada, välja arvatud see, et neid kasutati religioosseteks rituaalideks. Inimene, kes praktiseeris taoismi (s.o religioosse filosoofia tüüp, mis väljendas "kõikide asjade terviklikkust" ehk "Dao'd"; minevikku , olevikku ja tulevikku), pidi otsima paiga, kus need sobitusid looduse skeemi. Hiinlaste uskumuse kohaselt oli vesi ja kivid looduse põhilised elemendid, seega maastikuarhitektuuri lahutamatu koostisosa. See uskumus pärinebki taoistlikust teooriast, kus veesooni peeti maa arteriteks , mille kaudu ringles üldine eluhing. Kõige sagedasem veekasutus hiina aiakunstis on saarekestega tiik, mille ääres asusid hooned. Saarte motiiv oli algselt seotud esivanemate kultusega, mis Hiinas, nagu teistegi Aasia rahvaste juures, oli väga tugev. Samuti olid nad seotud Hiinas levinud uskumusega, et inimesel on võimalik saavutada surematust. Seda prooviti saavutada vaimsete ja füüsiliste harjutustega ja valitud toiduga. Juba enne aedade loomist usuti, et surematud elavad kas kõrgmägedes või Idamere saartel. Taoismi järgi vaadeldi nõnda loodust kui jumalate asukohta.
    Üks parimaid paiku, kus Dao'd otsida (taoismi õpetuse järgi), on eeltoodu põhjal looduslik kooslus ning loomulikult oli sellise spirituaalse ühenduse jaoks ideaalseks looduslikuks koosluseks aed. Aedade kujundust on mõjutanud väga varieeruv kohalik loodus, eriti Himaalaja mäestik.
    Sel muistsel ajal olid Hiinas laialt levinud ka Konfutsiuse õpetused, mis rõhutasid pigem inimestevahelist suhet kui looduse tähtsust. Suureks teemaks, mida veel ka tänapäeva Hiina aedades väljendatakse, oli erinevus konfutsianismi ning taoismi vahel: esimeses rõhutasid nelinurgad ja sisehoovid, tänavad ning sirged teed inimese suhteid, teises aga sümboliseerisid ebaregulaarne kujundus, murtud servad , looklevad ojad ja taimelapid loodust. Sellise looduse väljenduse edasiarenduse mõtteks oli kujutada impeeriumi aias miniatuurina. Keiser Qin Shi Huang (Qin'i dünastia 221-256. a e.Kr) kogus loomi ja taimi üle kogu impeeriumi, et näidata piirkonna mitmekesisust ja rikkust tema valitsusajal. Seda teemat - " kuningriik miniatuuris " - on kasutatud paljudes praegustes hiina aedades mõttega, et seal oleks näha mitte ainult loodust, kus on võimalik leida omale spirituaalne paik, vaid ka erinevate maastike rikkalikkust.
    Isegi eraaiad olid üsna ekstravagantsed. Esimene suurem kunstlik maastik kujundati Han'i dünastia ajal (206. a e.Kr kuni 220. a AD) - keiser Vu Di aed kunstgrottide, ojade ja teedega, aias kasvasid ilupuud ja -põõsad. Ühel kaupmehel aga, Yuan Kuang-han'il, oli 800 orja, kes aitasid ehitada aeda, mis oli 2 km lai ja üle 3 km pikk, sisaldas 43 halli ja terrassi, mis olid seotud erinevate avatud vaadetega ümbritsevale maastikule. Ta kogus haruldasi loomi ja puid, mis ta valdusi täidaksid, näiteks härgi, papagoisid, jakke jt. Yuan ehitas ka 100 jalga kõrge kunstliku mäe. Seegi toimus Han'i dünastia ajal. Selle dünastia valitsemise ajal oli suurejoonelised vaatepildid üsna tavalised, keisririigi hiilgust pidi ju kõikjal kuulutama. Selline rikkuse esile toomine oli kopeeritud teistelt sel ajaloolisel rajal, tavaliselt lammutati eelkäijate aiad maha, säilitades samal ajal mägede, vee ja imede ideid.
    Üks unikaalsemaid ja meelelahutuslikumaid varastest aedadest oli rajatud keiser Yangdi poolt. Tema suur park ehitati ümber perioodil 604-618. a Sui dünastia ajal. Seal olid pirnipuud kaetud talvel siidililledega, 11 jalga kõrged mehaanilised kujukesed purjetasid paatides piki ehitatud kanalit, esitades mitmeid stseene Hiina ajaloost, ning ujuvad lootosed segunesid vee peal kunstlike lilledega. Sellised aiad said keisririigi valitsejate show-paikadeks, kuigi need hävitati järgmiste keisrite poolt.
    Piisavaid teateid hiina maastikukujunduse vormilistest elementidest - paviljonidest, tiikidest, kividest ja puudest ilmub alles Liu Sung dünastia ajal (420-479) Nankingis. Seal esindasid nad taoistlikke printsiipe, mis püüdsid inimest juhatada sügavamasse füüsilisse ja vaimsesse kontakti loodusega. Need põhimõtted olid kõige selgemalt esindatud 4.-5. saj budismis , eelkõige ch'an-budismi panteistlikus filosoofias.
    4. sajandil AD soodustas maastikupoeetikasse ja maastikumaalidele tõlgendatu looduse väljendamise hindamist, mis muundati ümber aedadesse.
    5. sajandil levis budism Indiast Hiinasse, sellega koos ka spirituaalsuse lai levik looduses. T'ang'i dünastia jooksul (618-907. a) oli aed paigaks, mis mõeldud mõtisklemiseks, õppimiseks, vaikuseks ja enesemääratlemiseks looduses. T'ang'i dünastia lõpupoole kujundati paljud aiad taoistlike teooriate järgi, mis propageerisid hingejõu e Dao surematust. Budismi tulekuga arenes hiina aiakunst maastikuliste kompositsioonide moodustamise suunas, kujutades loodust ja kandes teatud meeleolu. Pargi või aia emotsionaalne mõju avaldus tema osade jaotamises süngeks ja hirmuäratavaks ( tumedad puudetukad, kõrguvad kaljuseinad, kohisev kärestikuline vesi), rõõmsateks (päikesele avatud aasad, õitsevad lilled) ja idülliliseks (tasane veepeegel, saar, pagood ). Maastikulised kompositsioonid kujundati nii, et rõhutataks eheda looduse ilu ja loodaks lõputu mitmekesisus vahelduvatest vaadetest.
    Algas ka huvitav harjumus, mida tuntakse "kivimaania" nime all - see oli kivide kogumine aeda. Keiser ja maalija Hui Zong (12. saj) sai kuulsaks sellega, et rajas hiiglasliku kiviaia Gen Yue, et kaitsta end saatuse kurjade jõudude vastu. Aia jaoks lasi ta tuua kive igast maa nurgast, ent selline kivimaania nõrgendas majandust ja maksis keisrile trooni . Mäe kui tugevuse sümbol on siiani hiina aedades domineerivaks osaks. Viie dünastia kiire vahetuse ajal (907-960. a) oli aianduse huvi suunatud enam lillekasvatusele. Sung'i dünastia ajal (960- 1279 . a) tekkis nn "aedade kuldajastu", loodusliku täiuslikkuse taotlus saavutas oma tipu. Seda ajastut iseloomustati paljude väikeste aedade osatähtsusega linnas, kus sai praktiseerida kunsti, pühitsemist, pidutsemist ja spirituaalsust. Need väikesed aiad on näiteks, mida tänapäeval Hiinas näeb, kuigi ühtki originaalset aeda ei ole leitud. Yüan'i dünastia ajal (1280- 1368 ) kaotas looduse imiteerimine eelnevale perioodile omase kunstliku täiuse ning enam pöörati tähelepanu kujunduse romantilisele küljele. Ming 'i dünastiast (1368-1644) tänapäevani on aia ja looduse suhe väljendatud võimalikult realistliku dekoratiivmaalilise kujundusega.
    Hiina keisrite aiad nii minevikust kui ka tänapäevast torkavad silma nende suuruse ja hiilguse poolest. Üks põhjus, miks hiinlased inglasi põlgavad, on see, et briti sõdurid põletasid ja rüüstasid impeeriumi hooneid ja aedasid 1860. a oktoobris - Pekingist põhja pool. See põhjustas suure kultuuriliste ja ajalooliste aarete hävimise. Kujunduse, veeaedade, 3000 hoone ja kunstiaarete toredus põletati ning laastati. Seda on korratud mitmeid kordi ajaloo jooksul - iga kord, kui uus dünastia võttis võimu üle. 1215 . a ei hinnanud näiteks Ghengis Khan , kes oli mongolite juht ning pigem karjane kui põllumajandusmees, üldse aedasid. Õnneks kestis võitlus aeglaselt 75 aastat ning Kubilai Khan, Ghengise poeg, ei hävitanud täielikult Sungi dünastia paleed, mis väljendas väga tugevalt kunsti ning rahulikkuse väärtust aias. Kubilai ehitas isegi uusi aedu, enamik neist olid metsikud jahimängudeks mõeldud alad Pekingis. Järved, mida ta rajas palee juurde ja mis on alles tänaseni, on selle suure aed-pargi ainsad jäänused. Tänapäeval tuntakse seda ala "Suvepaleena" või I Ho Yuan'ina Pekingist põhja pool. Seal on suured tasased jalutusteed avatud järve poole, koos kaetud balkonite ja isegi marmorpaadiga, mis tegelikult ei liigu, vaid on mõeldud dekoratsioonina. Üsna luksuslik maastikuala.
    Veel hiina maastikukujundusest. Aedu planeeriti kõikvõimalike tujude ja olukordade jaoks, nende piirid olid väga hajusad. Võimalus vaikushetkedeks oli aias väga oluline. Aedades vesteldi, mediteeriti, loeti, musitseeriti jne. Olid ka eraldi aroomiaiad aromaatsete taimedega.
    Arhitektuuri aluseks oli elamu. Sakraal- ja ilmalike ehitiste väljenduses olulist vahet polnud. Hiina arhitektuur on põhiliselt puitarhitektuur, selle hävinevus sümboliseeris kõige kaduvust maailmas. Üheks iseloomulikumaks ehitiste elemendiks on reljeefidega kaunistatud ja värvidega maalitud palk. Neid kasutatakse sammasteks, taladeks, piitadeks. Iseloomulik on hiina ehitiste katusevorm - katuseräästa kuju aitas juhtida vihmavett ja katuse tuuldumist - ja armastus mitmekorruselise katuse vastu, mille materjaliks on kasutatud glasuuritud telliseid. Kiviehitisi on suhteliselt vähem ja neiski on palju üle võetud puitehitiste konstruktsioonist ja vormikõnest.

    Hiina shanshui stiil, vorm ja elemendid

    Shanshui = "mägi (maa, kivi) ja vesi"; aja jooksul muutus hiinakeelseks mõisteks "maastik", ka "aiamaastik".
    Esimene mulje Hiina aiast: väike, välimuselt kare ja konarlik ning ilma muruta. Selle kõige jaoks on omad põhjused. Hiina tehnika uurimine annab põhjused ja eesmärkide hindamise kriteeriumid selle kohta, mida te näete sealses aias.
    Stiili iseloomustades - sellega sooviti luua inimese poolt elemente, mis väljendavad looduslikku maailma. Kujutlusel on Hiina efekti juures väga oluline osa. Inimese mentaalne seisund või vaimne olemine on hiina aia tõlgendamisel väärtuslik ja oluline. Aias oli kõik korraldatud nii, et pisimgi detail kätkes endas mingisugust informatsiooni - seetõttu pole võimalik hoomata neid aedu ühe pilguga, see on vastupidine Euroopa barokkaedadele, kus üldkompositsioon oli üles ehitatud piki peatelge ja aeda läbivad rohkem või vähem avatud sihid. Selleks, et hiina aedu mõista, tuleb neid läbida, mitte vaadata paleeaknast, nagu see oli mõeldud barokkaedades. Hiina aedades pole ka Euroopa aedade hierarhilist ülesehitust, vaid kõik aiaosad on omavahel võrdsed ja seotud. Samuti oli tähtis terviklik aia suhe hoonetega, mida märgib väljend yian-qui. Seetõttu peegeldavad hoone interjöörid ümbritsevat ning aedadest peab avanema piisav vaade hoonetele. Kahe eluruumi kokkusulamisele aitasid kaasa ukse- ja aknaavasid katvad kunstiliselt ja keerukate mustritega kujundatud sõrestikud. Elamu ja aiaarhitektuuri vahel oli suur kontrast - majad olid reeglina rangelt geomeetrilised, kandiliste avadega, mis vastandus aia orgaanilistele vormidele. Hiina kosmoloogias tähendas ruut maad ja inimkonna sotsiaalset korraldust, ring aga taevast, ning nende kahe elemendi vahel asus hiina aed. Sarnast arhitektuuri ja maastiku suhet võib leida jaapani aedades. Euroopasse tuleb selline suhtumine alles 20. sajandil Le Corbusier ' ja Mies van der Rohe arhitektuurikäsitlusega.
    Hiina aeda defineerib tavaliselt, nagu juba mainitud, joonte ebaregulaarsus. Elementide informatiivne, ebasümmeetriline asetus aias on kontrastiks hoonete juures esinevatele sirgetele joontele ja tasakaalustatud või geomeetrilise korrale. Aed väljendab looduse ja inimese koostegutsemist temas; maja, kõrvalhooned ja tänavad kirjeldavad aga ' inimeselt inimesele'- koostegutsemist. Sageli on hiina aia parimaks kogemuseks vaade, mida ootamatult kohatakse, kui kõnnitakse majas ringi (kus kõik jooned on vertikaalsed või horisontaalsed) ning heidetakse pilk näiteks läbi ümmarguse akna aiale, kus kivide ja taimede kõverad vormid ja ebaregulaarsus toimivad justkui looduspildina seinal. Poeedid ja maalikunstnikud kutsuvad esile samu emotsionaalseid reageeringuid vaatleja poolt. Läbi aia jalutamine on võrdeline läbi maastikumaali jalutamisega, mis inspireeris aia kujundust. Aega peetakse samuti stiili osaks. Kivide grupp koos veega ja jändrik mänd peaksid laskma aias viibijal saada osaks maastikust, mis on loodud kunstniku poolt. Puude ja kivide varjud, sammal sillutise vahel, puidu pleekimine päikese käes, vihma käes ligunemine, kivide või müüritise tumenemine, rooste raual ja isegi astmekivide lihvimine inimeste jalgade all viitavad kõik ajaelemendile aias. Mõned neist efektidest on loodud spetsiaalselt aia ehitaja poolt, et külastaja sellest ikka kindlasti osa saaks.
    Väravate ja müüridega aia osadeks jaotamine on hiina aiale samuti tüüpiline. Hiina aed on sageli tükeldatud väikesteks "välisruumideks" (sisehoovideks), kus võivad olla rõhutatud igaühes erinevad omadused. Ühes aiaosas saab vaadata näiteks vee voolamist , teises tiiki suure kiviga selle keskel. Mõned ruumid on tumedad ja suletud, teised avatud ja heledad. Need kontrastsed vormid illustreerivad geomantia ehk feng shui printsiipe. Geomantia on Vana-Hiinast pärit õpetus asjade sisemisest olemusest ja toimemehhanismidest. Geomantia kohaselt on kõik tegevused ja juhtumid omavahel seotud. Elementide asetus ja detailide hoolikas kaalumine, mis on spirituaalselt või looduslikult läbimõeldud ja õige, on aiakujunduses edukalt viimistletud ja paika seatud. Põhiliselt on aiakujunduse taustaks taoistlik kaksühtsuse printsiip, yin-yang, mille kohaselt pidi kogu elu valitsema meheliku-naiseliku alge harmoonia. Need on kaks peamist jõudu, millega aiakujunduses arvestatakse. Kui kivi on maskuliinne, tugev ja kõva, on see Yang, vesi näiteks aga, mis näib pehme ja naiselik, on nende printsiipide järgi Yin. See tasakaal peab peegeldama maailma loomist: pimedus kontrastis valgusega , madal kõrgega, lai kitsaga, avatud suletuga, lähedalasuv kaugete distantsidega - seda kõike on üksikus aias võimalik esitada. Yin-yang põhimõtteid kasutades on püütud luua aedu ka tänapäeval. Üks näide Malmö elamumessilt Bo01, mille autoriteks on Rootsi maastikuarhitektid. Selle aia kujundus on rajatud yin-yang sümboli põhjal, mis on oma olemuselt kujutis tasakaalust maailma põhiprintsiipide või primitiivsete jõudude vahel. Yin sümboliseerib maad, puud on sellel poolel tumedad, niisked , vastuvõtlikud ja passiivsed. Pajuvõsa varjus, palmitsetud skulpturaalseteks puudeks ja võrestikeks, kus ronib elulõng, on maapind kaetud püsikutepuhanguga. Teine osa aiast on istutatud täis sibullilli, päikeselembeseid püsikuid ja suvelillede voogavaid laineid. Taimed ujuvad päikese käes, sest yang sümboliseerib taevast - eredat, kuiva ja aktiivset.
    Ülalkirjeldatud vorm ja stiil räägivadki hiina aedade eesmärgist. Sellised aiad on tegelikult isegi mitme eesmärgiga - need on piirkonnad üksinduseks, vestlemiseks, pühitsemiseks, mediteerimiseks, õppetööks, need on paigad, mis on täidetud kas naeru või vaikusega - olenevalt ajast; need on olulised ka inimese emotsioonide spektri jaoks, rõhuasetusega mõtisklevatele kunstidele ja kirjanduslikele saavutustele . Kunagi minevikus, kui hiina naised sidusid oma jalad kinni, et nende kasvu takistada, olid nende liikumisvõimalused piiratud ning järelikult sai aiast nende ainus maailm väljaspool maja. Pikka aega on hiina aed olnud väike hoov, mis on mõne majaga ühendatud.
    Hiina meistrid lähtusid niisiis aia- ja pargikunstis kaheksast põhiprintsiibist:
    1) tegutseda olenevalt kohalikest tingimustest;
    2) maksimaalselt ära kasutada olemasolev loodus;
    3) eraldada peamine teisejärgulisest;
    4) kasutada kontrasti: suur-väike, hele-tume, lai-kitsas, kõrge-madal;
    5) saavutada väikeses suurt;
    6) arvestada proportsioonide harmooniaga;
    7) kasutada vaadete järkjärgulist avamist;
    8) arvestada maastiku tajumisega erinevatest vaatepositsioonidest.
    Hiina aia elemendid, mis toetavad ülaltoodud eesmärke ja stiili.
    Hiina aedu iseloomustas kolm traditsioonilist elementide rühma:
    1) mäed ja kivid; 2) järved ja ojad; 3) paviljonid ja muud ehitised.
    Shanshui on hiina sõna, mis tähistab aiamaastikku. See sõnaühend tähendab otsesõnu mägesid ja vett. Hiina aedade kaks põhielementi ongi kivi ja vesi. Kivid erinevad nendest, mida läänes või ka jaapani aias sageli kasutatakse. Uuristatud kiviblokid, mida kutsuti "mägedeks" ja mida kasutati tiikide, lillepeenarde jne ääristamiseks, moodustavad hiina maastikuarhitektuuris kõige algupärasema päritoluga osa ning neid ei esine üheski teises aiatüübis. Kivid väljendavad taoismi järgi maa skeletti, selle tugevust, yangi. Kive esineb paljudes vormides, millest tuuakse välja kaks põhilist:
    • horisontaalsed - väikesed, tavaliselt kihtidena paigutatud, seguga kinnitatud kivid, mida kasutati sageli väikeste mägede, grottide ja tunnelite ehitamisel;
    • vertikaalsed - erineva kujuga, vertikaalse pikitelje järgi paigutatud kivid.
    Suuremaid kive loeti iseseisvateks monumentideks ning asetati avaramates kohtades alustele (analoogsed lääne aedade obeliskidega). Üksikud kivid valitakse välja eelkõige nende skulpturaalse välimuse järgi. Mida rohkem need kivid on murtud, konarlikud, vaolised ja mida pikemad nad on, seda paremaks neid peetakse. Tavaliselt ei leia neil lamedaid pindasid ega siledaid servi. Kõige kõrgemalt hinnati looduse poolt vormitud paekive Lõuna-Hiina järvede äärest, milledest tuntuim oli T'ai-hu järv.
    Esteetiliselt eristati veel nelja kivivormi: lou - auguline, shou - sale , tou - läbipaistev, zhou - konarlik. Samuti kasutati mägedest leitud kunstipäraseid kive, aga ka inimese poolt töödeldud materjali. Kivid sümboliseerisid sageli ka loomi ja pilvi.
    Kui mäed ehk kivid on skeletiks, siis ojad, jõed ja järved on veresooned ja keha ehk yin. Vesi pidi tüüpilises hiina aias esinema looduslikus olekus - joana , ojana või tiigina. Purskkaevusid kasutati ainult keisrite või rikaste isikute aedades meelelahutusliku elemendina. Vesi on mõeldud looduslikult voolama üle kivide või müüri või siis vaikses tiigis peegeldama kivi tugevust. Ka väiksemõõtmelistes kompositsioonides on kesksel kohal veekogu. Vesi asendab hiina aias ka muru, mis on levinud enamuses Euroopa ja Ameerika aedades. Hiinlaste jaoks väljendab muruväljak hoopis karjamaad loomade jaoks, mitte üksiolemise-mediteerimise paika. Hiina aia rajamine tähendab tavaliselt kivide kuhjamist ja tiikide kaevamist. Need kaks elementi on väga olulisel kohal.
    Taimed on kolmandaks elemendiks. Hiinlased hindasid väga olemasolevat loodust, respekteerides seda ning püüdes võimalikult vähe muuta - seda peegeldab nii kerge arhitektuur kui ka looduslähedane kujundusviis. Puid, põõsaid, lilli ja ürte koguti nende ilu, müstilise väljendusvormi ja olemuse tõttu. Taimed täiendasid kompositsiooni kaunite õitega. Yuan Ye poeesia kirjeldab järgnevas lõigus taimede ilu, mis moodustab aiaga terviku:
    "Öö vihmapiisad , mis kukuvad banaanilehtedelt,
    on kui nutva merineitsi pisarad (pärlid). Kui hommikune
    tuuleiil puhub läbi pajude, siis viimane kooldub nagu
    tantsivate tüdrukute saledad pihad.
    Akna ette istutab ta bambuse ja hoovide vahele
    pirnipuud. Kuuvalgus vajub nagu sädelev vesi
    üle maa. Tuul ohkab puudes, puudutab õrnalt lautot ja
    raamatut, mis lebab diivanil. Tume värelev veepeegel
    neelab poolkuu endasse. Kui päev koidab, äratatakse teda
    värske iiliga; see jõuab voodini ning kogu maailma tolm puhutakse
    tema meeltest."
    Rahulikke sõnu, mis aiastseeni kirjeldavad, on nüüd täiendatud taimedega. Hiina on suur maa, mis hõlmab erinevat kliimat ja erinevaid taimestikutsoone. Taimed aias esindavad kohalikku floorat, mõnikord on see subtroopiline, teinekord leidub neid puid või lilli hoopis kõrgematel laiuskraadidel. Paljudel taimedel on omadustest lähtuv sümboolne tähendus. Bambus sümboliseerib oma paindlikkuse, sitkuse ja vastupidavusega pikaajalist sõprust, jõulisust ning chü-jên'i (džentelmeni), kes paindub eluraskuse või halva saatuse tõttu, ent ajab ennast peale igat tormi taas sirgu. Mänd sümboliseerib oma kõrguse, majesteetlikkuse ja üksindusega tugevat ja kindlat iseloomu. Ploomipuu , mis on Hiinas sama populaarne kui kirsipuu Jaapanis, võrdsustatakse kevadekuulutaja ning elutoojaga. Lilledest väljendab orhidee naiselikku graatsiat , krüsanteem pikka eluiga, pojeng tervist ja õnnelikkust. Ülima ilu võrdkujuks peetakse lootost, seda tema kumava värvuse tõttu, ning et ta tõusis mudasest tiigipõhjast veepinnale, kus päikesevalgus tema ilu veelgi suurendas. Lootos kui budismi kunstis kujutatud põhiline sümbol väljendab hinge igatsust tõusta materiaalsest maailmast valgustatusse. Lootose imetlemiseks oli mõeldud vette püstitatud paviljon, sageli spetsiaalselt selleks eesmärgiks ehitatud. Hiinlased hakkasid esimesena kasvatama ka kääbuspuid pottides (tuntud kui peng jing hiina või bonzai jaapani keeles) - nende hulgas olid moonutatud, väänatud või õrnalt kõverdatud männid, vahtrad, küpressid või lõhnavad seedrid väga levinud. Soositud puude hulgas on ka hõlmikpuu, siidipuu, saar, magnoolia, halapaju , jaapani vaher ja hiina kirss, kui neist mõningaid nimetada. Õitsvatest taimedest veel gardeeniad, rododendron, oleander, jasmiin, virsik, aprikoos, kirss, hortensia, veigela , forsüütia jt. Sagedamini kasutatavad taimed aias on ka veetaimed , nagu iiris, ülalmainitud lootos, vesiliilia ning pilliroog.
    Hiinlased kasvatasid taimi enamjaolt üksikuna, et taime isikupära paremini esile tuleks. Harvemini moodustati gruppe - peamiselt bambusest, pojengidest ja krüsanteemidest.
    Arhitektuurilistest struktuuridest hiina aias võib nimetada aiamüüre (ch'êng), mis järgis maastiku kontuure ja mille tipus on sageli katus. Vaid vähestes aedades on ehitatud müür sirgjooneliselt (nt Pekingi Uues Suvepalees). Need müürid moodustavad sees tähtsa hooviala, kus asuvadki aiad. Aiamüür suurendas aia arhitektoonilist iseloomu. Müüris asuvad avaused tehti põhiliselt hulknurksed või ringikujulised, ilma uste või väravateta. Üks enamkasutatud ümaravause tüüpe kannab nimetust "kuu ava", läbi selle kordus aed peegelpildis.
    Samuti esineb hiina aias ümmargusi, ovaalseid rikkalikult kaunistatud aknaid; väravaid või portaale, sildu , astmekivisid ja hoolikalt viimistletud sillutisi jalgteedel, kuhu kivid on laotud stiliseeritud mustritena. Mõnikord on jalutustee katusega kaetud ning ka balustraadiga ääristatud. Pinkide ja laudade asetus kunstilise töö või õppetöö jaoks ergutab loovust. Mediteerimis- ja õppimiskohaks ehitati ka paviljone; paviljonid võisid olla ka kohtadeks, kust lihtsalt aeda vaadelda. Hiina aedade mitmesugused paviljonid on kas avatud või suletud ning esinevad paljudes variatsioonides, olles põhiplaanilt ruudu, ristküliku, ringi või hulknurga kujulised. Samuti võis põhiplaan olla ploomiõie või kreeka risti kujuline. Hiina aedades olid levinud ka avatud galeriid (lang- fang või lang-tzu), mis järgisid aia looklevaid kontuure, tiigikaldaid ja ühendasid erinevaid hooneid. Samuti võisid nad esineda veranda, koridori või eeskoja näol maja tähtsaima ruumi ees.
    Väga dekoratiivseks elemendiks hiina aiakunstis on sillad, mis ühendavad põhiaeda järves asuvate saarte või kaljudega. Tüüpiline sild on ehitatud kivist kaarena, mida ääristas madal balustraad. Sildade suur kaar aitas sealolijal muuta vaatepunkti ning avardada vaadet. Leidus ka lamedaid, siksakilisi sildu, mis lõhkusid tahtlikult radade sirgjoonelisust. Madalasse vette või ojakaldale paigutati lamedaid astekivisid. Teede eesmärk aias polnud mitte viia lühimat teed pidi ühest punktist teise, vaid aia näitamine võimalikult paljudest külgedest, muutes sellega illusoorselt väikese aia suureks. Skulptuure kasutati vähe ja siis meenutasid need kas linde või loomi - draakonid , kilpkonnad jm.
    Hiina aed on nüüd lõpuni kirjeldatud. Loomulikult esineb sellest palju variatsioone, kuid kõik nad sisaldavad kindlasti kive ja vett. Hiina aiad avaldasid suurt mõju teiste maade, eelkõige Jaapani aiakunstile. Hiina aiad lõid eelduse maastikulise pargikujunduse arengule Euroopas 18. saj kesk- ja lõpuosas, kus loodi nn inglise-hiina stiil (järgmise loengu üks teemadest ).

    JAAPANI AIAD


    Jaapani filosoofiline taust lühidalt
    Jaapani asend kaugel saartel tingis selle, et tihedam suhtlemine mandriga tekkis alles 3. saj e.Kr. Selle ajani valitses seal Jaapani rahvususundiks peetud šintoism, mille aluseks on animism ja polüteism (=mitme jumala kummardamine ), surnud hingede ja loodusjumalate austamine. Kummardati kõike looduslikku. Šinto tähendab tõlkes jumala teed, laiemas mõttes oli see elufilosoofia (uskumused, tavad). Jumalaid ja vaime nimetati "kamideks", kamidena austatakse ka keisrite ja esivanemate hingi. Jumalateks peetakse isegi loodusnähtusi. Kokku arvatakse olevat 80 miljonit jumalat, kõik nad tegutsevad omavahel koostöös ning kogu maailma areng on nende tegevuse vili. Inimesed ja kogu maailm on pärit jumalatest ning nad on oma põhiolemuselt head. Tänu sellele usundile on Jaapanis ikebana ja bonsai . Šinto pühamu oli inimese ja jumala kohtumiskohaks, see asus eraldatud paigas - linnades tavaliselt aias ning sealsete pühade puude külge riputati paberitükke palvetega. Pühamuid ümbritseb loodus tema loomulikus olekus. Need ehitati tihti pühade kaljude või kivide - iwasaka - lähedusse. Siit tuleneb ka jaapanlaste hilisem rohke kivide kasutamine aedades. Kodus oli tavaliselt olemas jumalate riiul, kus oli šinto pühamu makett, peegel (jumalikkuse võrdkuju), püha puu oks ja köis (sümbol).
    6. saj e.Kr Indias levinud budistlik õpetus jõudis Hiina ja Korea kaudu Jaapani saartele alles 6. saj AD. Jaapanisse tuuakse esimesed budistlikud suutrad - s.o kirjutised Buddha õpetusest, kasutusele võetakse hiina kirjamärgid - hieroglüüfid. Šinto pühamute kõrval algab kiire budistlike templite ehitus, kus kunstnikena tegutsevad hiinlased või korealased. Buddha oli Jaapanis vaid üks paljudest jumalatest. Tegelikult võtsid jaapanlased budismi vastu nagu religiooni, teisejärguliseks jäi veel mitmeks sajandiks selle filosoofiline taust. Koos šintoismiga segunedes sai budismist Jaapanis zen-budism, sellel suunal oli väga suur tähtsus aedade seisukohalt. Alates 12. sajandist oli ka Jaapanis suur mõju Konfutsiuse õpetusel.
    9.-10. saj levinud budismi nimetati Jaapanis esoteeriliseks - salajaseks, mida esindas Joodo sekt . Selle järgi pidi olema olemas lääne paradiis, puhas maa imekaunite aedadega, kus tiikides kasvavad lootosed ja kuhu pärast surma võib minna inimene, kes usub Buddha Amida halastusse. Templites rippusid suured mandarad (e mandalad, s.o budistlikul filosoofial põhinev maal), mis seda paradiisi kujutasid. Selline oli usk mitte ainult lihtrahva, vaid ka aristokraatia hulgas. Üks selline budistliku mandara järgi loodud aed, Byodoin (1053. a) on säilinud tänaseni. Siin ühendavad lootosi täis tiike sillakesed, mida mööda kujutletavad õndsad hinged jõuavad paradiisi. Samal põhimõttel on kujundatud ka kuulus Kin- kaku -ji (1397. a) aed, milles on palju kaljurünki, kive, mida ühendavad sillakesed. Samuti Ginkaku-ji templi aed.
    Tõenäoliselt jõudis budistlik filosoofia Jaapanisse Hiinas ch'an-budismi õppinud munkade kaudu alles 12. saj zen-budismi näol. Varem võeti üle küll usk, ent filosoofia jäi kaugeks. Zen-filosoofia mõtteviisi hakkas kandma võimuletulnud sõjaväeline klass - bushi (samurai) - rüütelkond. Bushi oli samal ajal nii senjoor kui vasall , st ta allus kellelegi ja tal oli alluvaid. Seega oli valdavaks tundeks sõltuvus. Vasallil oli teenimise kohustus, kuid senjoor pidi olema hea isand . Orjandust ei esinenud, oluline oli giri - kohusetunne. Neil oli oma käitumiskoodeks bushido, mis nõudis truudust, vennalikkust, julgust , surmapõlgust, puhtust mõttes ja välimuses. Oluline oli vaimu ja keha treening , mis sarnanes zen-munkade omale, kus igapäevase töö kõrval oli olulisel kohal enesevaatlus , meditatsioon. Zen-budistliku mõttelaadi parim näide kunstis on tušimaal, kus idee antakse edasi võimalikult väheste vahenditega. Läbi välise püütakse näha asjade tõelist olemust, oluline on oskus näha suurt väikeses, suursugust lihtsuses.
    Ka jaapani maastikukunstis on oluline osa vaikusel ja vaimsel keskendatusel. Selle eesmärgiks peeti valgustatust, tõde pidi peituma inimeses eneses. Maastikus olid vaated suunatud sissepoole. Sümbolite ja analoogide osatähtsus oli palju suurem kui Hiinas. Ka Jaapanis täiendasid maja ja aed teineteist, välditi vastuolusid. Majad olid geomeetrilised, aed aga orgaaniline (piiritlemata). Hoonetel kasutati liikuvaid vaheseinu.
    Jaapani aedade traditsioon
    Aiakunsti alguseks loetakse 6. sajandit, mil saabusid esimesed aednikud Koreast, kes tutvustasid hiina aiakunsti põhimõtteid, mille aluseks oli budistlik ja taoistlik filosoofia. Esimene ülestähendus ametlike aedade kohta oli 612. a keisririigi residentsi lähedalt. Aed asus palee lõunaküljel ja olulisim element seal oli väike mägi ümbritsetuna tiigist, kuhu viis sillakene. Mägi sümboliseeris budistlikus mütoloogias tuntud Sumeri mäge, mis asub universumi keskel ja on ümbritsetud 8 ookeani ja 9 väiksema mäega. 620. a oli rajatud veel üks aed tiigi ja saarega - see aed asus valitseja Saga -no-Umako palee territooriumil.
    Aed on olnud jaapanlasele ühendavaks lüliks inimese ja looduse vahel. Nende kujundamiseks nähti suurt vaeva. Kavandeid aedade kujundamiseks tegid oma aja kuulsad kunstnikud. Aja jooksul on Jaapanis välja kujunenud mitmesugused aiatüübid ja kujundusstiilid.
    Jaapani aed arenes koos kultuuri arenguga, saades niisiis mõjutusi budismist ja šintoismist. Aia arengu võib jagada erinevateks perioodideks.
    I PERIOOD. 6.-8. saj - Nara ajastu. Seda perioodi iseloomustab tugev Hiina mõju. Nara linn ehitati Hiina pealinna eeskujul. Paleede ümber ehitati esimesed hiina tüüpi aiad mägede ja veega. Kasutati sümboolikat (mänd - pikaealisus, bambus - vastupidavus jne). Nara ajastut iseloomustab jaapani aeda toodud süntees jaapani ruumikontseptsioonist ja hiina aia kompositsioonist.
    Looduslike objektide ja esivanemate kummardamine oli Šinto usundi oluliseks osaks - see religioon nõudis püha paika, kus saaks vaimud maa peale tuua; sageli oli selliseks pühaks paigaks jällegi aed. Šintoism eeldas, et inimesed on võrdelised kaljude ja taimedega. Kosed ja väga vanad puud on eriti jumalikud oma unikaalsete omaduste tõttu. Nii šintoism kui budism kaasasid kummardamisse looduse kui ka objektid kui olulised elemendid. Mitmetel kordadel rajati pühamud mägedele või metsikule maaalale, kuid palju praktilisemaks lähenemiseks sai mägede ja veeteede toomine koju aeda.
    Budismi ch'ani sekt, mis rajati Hiinas 520. a, sai Jaapanis tuntuks kui zen-budism või lihtsalt Zen - see sõna tähendab sanskriti keeles "meditatsiooni". Rõhuasetus on siin distsipliinil, eneseusaldusel, lihtsusel ja sisemusel. Aiad on paigaks, kus end leida ja avastada seda esteetilist olemist. Eelpoolnimetatud bushi, kellele kuulus suguvõsa maa ning võim selle piires, nimetati daimyo'ks (mõisnik). Rikkad daimyo'd ehitasid omale uhkeid losse ja aedu, mille kujundamisel võeti eeskuju templi ja keisrikoja aedadest, kuid kohandades need Zeni põhimõtetele. Nendes aedades kasutatakse samu elemente, kuid kujundus on abstraktne ja oluline on Mu - ehk "tühjuse" kontseptsioon. Aed on koht, mis sobib meditatsiooniks. Zeni printsiibid lihtsusest vähendasid aia põhielementideni, millega väljendati tohutut looduseriiki. See looduse osade vähendamine võib oma vormi võtta minimaalses kuivas aias, kus aed moodustatakse kividest, kruusast, liivast ja samblast. Puudel ja põõsastel on siin teisejärguline tähtsus. Zen-aia heaks näiteks loetakse kuulsamaid kloostriaedu, Daisen-in aeda Kyôtos (1513. a). Aed on piiratud hoonete ja aiamüüriga; aeda saab vaadelda väikeselt rõdult. Siin puudub vesi, mis on asendatud kruusaga, põhielemendiks on teravalt kruusast väljaulatuvad kivid, millest moodustatakse 3, 5 jne -kivilisi gruppe e mägesid. Kividel on oma tähendus ja isegi nimi. Puid ja põõsaid on vähe - metsa mulje tekitavad sõnajalad, samblad ja väikesed põõsad. Selliseid aedu tuntakse kuivaedadena e nn karesansui. Kõige kuulsam selliste hulgas on Ryoan-ji templi aed, mis on tasapinnaline ristkülikukujuline, laetud kruusaga, millel asub 15 kivi viies grupis . Aed on vaadeldav ühest küljest. Zenil on suurim mõju tänapäeva Jaapani aiakujundusele, see ilmneb üsna varsti, kui hakkame rääkima jaapani stiilist, vormist ja elementidest.
    II PERIOOD. 9.-12. saj - Heiani ajastu. Pealinnaks oli sel ajastul Kyôto. Iseloomulik oli arenenud kultuurielu ja kunsti areng. Aed omandas peene vormi ja seda kasutati lõbustusteks ja pidudeks, samuti enesega üksiolekuks, mõtiskluseks ja puhkuseks. Sarnaselt teatridekoratsioonile ehitati kompositsioon frontaalne (esikülgne), mida tajuti ruumist. Aed sai tüüpilise planeeringu. Tema põhiosa kujundas järv ja saar selle keskel. Aiakunstist sai omamoodi kunstiharu oma seaduste ja reeglitega.
    Heiani perioodi jooksul arenes aed Jaapanis täiustatud kunstlikuks tõlgitsuseks palvuste ja meditatsiooni jaoks. Slaidil toodud vee, kaljude, taimede ja astmekivide asetus oli eriti oluline, et demonstreerida seda selguse ilu.
    Jaapani aianduse aluseks loetakse "Sakuteiki", maailma vanimat aianduse käsiraamatut 11. sajandist, mille autoriks peetakse keisri regendi poega Tachibanano Toshitsuna't. "Sakuteiki" võiks tõlkida ehk "Illustratsioonid maastike loomiseks", selle vanim säilinud eksemplar on pärit 15. sajandist. Need on esoteerilised tekstid, nn salajased õpetused, mis on kirjutatud andmaks edasi meistrite tarkust ainesse pühendunud õpilastele. Need ei ole aedade loomise õpetused tänapäevases mõistes. Tarkused on sageli kirja pandud vihjamisi, mõistu. Arusaamise eelduseks on sellele eelnenud suusõnalised õpetused meistrilt. Neid kirjapandud õpetusi ei ole võimalik järgida täht-tähelt ega luua aedu nende järgi. Raamatus on selle kohta isegi hoiatus . "Isegi kui kivide mõõtmed erinevad mõnevõrra soovitatutest, aseta nad lähtuvalt oma eelistustest pigale, võttes arvesse nende häid külgi ja puudusi. Kui sa selle õpetuse olemust ei taipa, ei suuda sa neid kompositsiooni seada."
    "Kivide asetamise, püstitamise kunst" - need on Sakuteiki avasõnad, mis määratlevad arusaamist aedade loomisest. Sakuteiki järgi on kivid aia loomise asendamatud koostisosad, lahutamatult seotud aiaga. Aedade loomisel ja kivide püstitamisel aeda tuleb teada ja tunda kolme põhiprintsiipi:
  • Vali välja mõned paigad aias asukoha kuju ja tiikide asetust arvesse võttes ja loo neis tunnetuslik atmosfäär, mis peegeldaks ikka ja jälle vaataja mälestust puutumatust loodusest;
  • Aedade loomisel olgu sul teejuhiks vanade meistrite tööd. Lähtu nii aia omaniku soovidest kui ka iseenda maitsest ja tunnetusest;
  • Kujuta endale ette meie maa kuulsaid maastikke ja püüa aru saada nende kõige tähelepanuväärsematest punktidest. Taasta nende vaadete olemus aias, aga mitte üks-üheselt, vaid tõlgendades.
    III PERIOOD. 13.-14. saj algus - Kamakura ajastu. Aiad kuulusid templi juurde. Buddha usu paradiisiaiad. Passiivsuse ja aktiivsuse printsiip (Hiina filosoofia mõju). 1339. a pärineb templiaed Shelho-ji Kyôtos. Seda aeda nim samblaaiaks. Selles asuvad ka kaks kuulsat aiaehitist: Kuldne ja Hõbedane paviljon. Kuldne paviljon teenib nii religioosset kui ilmalikku eesmärki. Hoone asub järve kaldal. Järves paiknevad kaks mändidega kaetud saart, millel on poeetilised nimetused: Kilpkonnasaar ja Sookuresaar. Hõbedane paviljon on Kuldse jäljendus, see on esimesest väiksem ning seda asuti ehitama u pool sajandit hiljem. Esimene teetseremoonia toimus Hõbedases paviljonis. Hiljem hakati teetseremoonia läbiviimiseks ehitama eraldi väikest puust, õlgedest ja bambusest majakest. Teeaeda sisenedes astub külaline astekividele, mis annavad talle kõndimiseks õige suuna, määravad õige tempo.
    IV PERIOOD. 14.-16. saj - Muromachi ajastu. Seda ajastut loetakse klassikaliseks (täiuslikuks) ajajärguks jaapani aiakunstis. Aiad arenesid kloostrite juures ja kuulusid munkadele.
    16.-17. saj - Momoyama ajastu nägi selle algust, mis on jaapani aias eriti oluline - s.o teetseremoonia (cha-no-yu). Teetseremoonia on kõige rituaalsemaid jaapani kombeid, mille eesmärgiks on soodustada harmooniat inimsuhetes, esemete ilu esteetilist hindamist. Komme tuli Hiinast 16. saj, kus kloostrites mungad pakkusid külalistele teed ja kasutasid seda ka mediteerimisel. Jaapanis võeti see esmalt kasutusele aadlike ja sõjameeste poolt. Tseremoonia jaoks on spetsiaalne hoone - chashitsu. Teemaja on teistest hoonetest eraldatud teeaiaga, mis on kujundatud looduse mikrokosmosena, sisaldades juuri, kive, puid, laternaid, alati veekogu või veeanumat (tsukubai).
    Lühike jalutuskäik läbi aia - roji - on tähtis ettevalmistav osa, sest just siin peavad kõik sidemed sagiva ja kärarikka maailmaga katkema. Inimene peab suutma end koguda ja sisenema chashitsu'sse rahuliku ja vastuvõtliku meelega. Sees on kõik võrdsed, siin ei arvestata seisusi ja vestlused neil teemadel on keelatud. Vestlus toimub ainult kunstide ja looduse ilu üle. Etiketti jälgitakse rangelt. Juuakse rohelist teed. Kasutatakse lõhestatud bambusest pintslit tee segamiseks ja bambusest kulpi vee jaoks. Eriline lakitud nõu on puudertee hoidmiseks. Käepidemeta tassid on individuaalse kujundusega. Tähtsaim on sõbralik vestlus sõprade vahel, mitte tee joomine ise. Teetseremoonia eesmärgiks on seega:
    • Wa - harmoonia inimese ja looduse vahel;
    • Kei - vastastikune austus;
    • Sei - kord ja puhtus mõtetes ja tegudes;
    • Jaku - rahuliku meele saavutamine.
    Astekividena sambla ning sõnajalgade vahel, mis istutati selleks, et tekitada udu, kasutati lamedaid kive. Laternad valgustavad jalgrada, mis viib väikese varjualuse või hütini teetseremoonia jaoks ning kivist veebassein on käte ja suu pesemiseks enne tseremooniat. Tähtsaim osa on siis seega tee ehk rada, mille järgi neid aedu eriti hinnatakse. Oluline on ka värav aeda sisenemiseks - sissepääs madal, et inimene kummarduks, st avaldaks alandlikkust. Alati on olemas kaev, kivist bassein ja latern. Teised elemendid on suvalised.
    Pärast seda aega, u 18. sajandil täiustati impeeriumi valitseja aedasid ning laiendati neid, sinna loodi avalikud aiad, mida kõik elanikud võisid nautida. Toodud äärmuslike budistlike ja zen-budistlike aedade näidete vahele mahub igasuguseid vahepealseid aedu, mida on aastasadade vältel loodud kuni kaasajani välja. Ent tänaseni on jäänud jaapani aeda alles palvetamise ja mõtisklemise kontseptsioon. Jaapani sõna niwa tähendab aeda, mis on palvetamise paigaks ehk "puhtaks paigaks". Niwal on jäljendaja Eedeni aia näol, mis oli puhtuse aed lääne kosmoloogias, enne kui patt maailma tekkis. Niikaua kui patt pole veel niwasse jõudnud, on see ikka veel sama puhas ja kaunis paik nagu ta on siiani olnud.
    V PERIOOD. 17.-19. saj - Edo periood. Edo on Tokyo muistne nimi. Tekivad ilmalikud aiad aeglaseks jalutamiseks, lisanduvad elemendid: teerajad, kivist laternad, käeloputusnõud jne. Näide: Katsura keiserliku palee aed Kyôtos - seal on loodud nn looduse mikrokosmos; kaks muistset sümbolit - lendava kure kujuline järv ja kilpkonnakujuline saar, mis on pika ea sümbolid. Aia suurus on 66 000 m². Katsura aed on erakordne meistriteos. Esmapilgul võib see tunduda ebahuvitavana. Kuid inimesed, kes on aru saanud jaapani maitse olemusest ja esteetilisest väärtusest, mis tähendab vaikset sarmikust ja auväärsust, oskavad hinnata Katsura-aia ilu.
    VI PERIOOD. Laenatud maastiku periood. Euroopapärasem. Taimi hakatakse pügama (kaljude miniatuurse kujuga), bonsaikunsti levik. Miniatuurkunst miniatuurkunsti sees.

    Jaapani niwa stiil, vorm ja elemendid

    Jaapani aiad on ühed kopeeritumad kogu maailmas. Selliseks duplitseerimiseks on aga ka head põhjused. Jaapani aiad väljendavad lihtsust , ilu, selgust ja seotust loodusega. Lisaks saab neid luua väikesele alale ja neid on vaja vähe hooldada.
    Jaapani aedu on jagatud mitut moodi erinevateks stiilideks.
    I JAOTUS: (1) kunstlikud künkad e tsuki -yama, (2) tasandikuaiad e hira-niwa. Need jaotusid omakorda tunnetuslikult teravalt mõjuvate komponentide järgi: kivide aed, maastikuaed, veeaed, teeaed, kirjatarkade aed jne. Alati pole need kaks peamist tüüpi selgesti eraldatud, võib esineda mõlemate elemente. Tsuki-yama on läbi aegade olnud tähtsam - see rajati tavaliselt eesaeda. Majade vahele tehti tavaliselt hira-niwa. Kui oli maapuudus, tuli valida üks neist. Enamlevinud tüübiks arenes tasandikaed (teetseremooniaaedade hulgas), mida nim chaseki. Veel üks alajaotus nende keerukuse astme järgi: Shin - viimistletud e lõpetatud aed (nt Kinkaku-ji), Gyo - poolviimistletud (vahepealne) aed, So - viimistlemata aed. Viimistlemata aias on vähem elemente - vaid põhilised on olemas (nt Ryoan-ji).
    Tasandikuaiad ja künklikud aiad jaotatakse:
    (1) kuivkivide aed e kuivmaastik - siin paiknesid kivirahnud, vee asemel puistematerjalid (liiv);
    (2) veeaed e veemaastik - need olid väga erineva suurusega. Päris väikesed olid mõeldud vaid pilgu heitmiseks. Suuremates võis ka jalutada. Elementideks tiigid, sillad, väga palju eri asetusega kividest jalgradu. Iga kivi oli eraldi valitud, kindlas järjekorras. Väga tähtsaks olid vaated.
    (3) kirjatarkade aiad - vastandina teetseremooniaaedadele, mis olid mõeldud ülikutele, olid need filosoofidele. Selles aias olid asjad väga lihtsad (ainuke puude- või kivigrupp, vaas ). Väga oluline on mediteerimismoment, absoluutseks nõudeks oli siin vaikus ja mugavus. Tundeid otsitakse väga lihtsatest loodusnähtustest. See aed läks moodi 17. saj. 19. saj tuli langusperiood, kuna leiti, et see on liiga lihtne. Tänapäeval on ta leidnud väga suure kasutusala siseruumides (Jaapanis).
    (4) teeaed e chaniwa - koondab endas zenbudismi reeglite järgi tulevaid nõudeid. Teeaed pidi olema loomulik, aga rikkalik. Pidi rõhutama inimese hingelist seisundit , seal on loodud poeetiline atmosfäär. Kõik aias pidi olema kauakestev. Kõige viimistletum aed.
    II JAOTUS:(1) aiad jalutamiseks, (2) aiad vaatlemiseks
    Vastavalt zen-filosoofiale on aed iseenda laiendus looduses ja seda kasutatakse selleks, et avastada iseend. Zen-filosoofiast võetud kindlad kujunduse omadused on aia arengu juhendiks. Kujunduselemendid sisaldavad: (1) kompositsiooni ja tasakaalu, (2) kontrasti ja vahelduvust, (3) suletust ning (4) laenatud maastikku ja vaatekohti. Neid arvestatakse ühekaupa aias.
    Kompositsioon ja tasakaal on terminid, mis kirjeldavad kunstlikku looduse interpretatsiooni aias. Aed peab olema lihtne nagu seda on üksik kivi või tiik, kuid samas peab ta olema sügav. Aed juhib teie tähelepanu ning esindab ideaali . Seal peab puuduma sümmeetria, st peab esinema paaritu arv elemente (nt grupid 3, 5 või 7 kivist). Üks asümmeetria paremaid näiteid on kolmnurk , mis on loodud selleks, et luua "tasakaalu". Selle väljendus aias on näiteks kivi, vesi ja taevas, mis on igaüks kolmnurga üheks haaraks.
    Lihtsus on mõeldud saavutama kujundust, mida kirjeldatakse jaapani sõnadega kanso e lihtsus ning koko ehk karmus (nt iidsete kivide, kulutatud pindade, auväärsete puude karmus). Veel kompositsiooni ja tasakaalu näiteid jaapani aias: fukinsei - asümmeetria, st kompositsiooni tasakaal on alati asümmeetriline; shizen - loomulikkus, teeskluse puudumine, yugen - pigem nõuanne kui avastus, datsuzoku - tavapärase ületamine, seijaku - vaikne, rahulik, tasane.
    Kontrast ja vahelduvus on tingimused, mida leiab aia komponentide valikul ning elementide vaatlemisel läbi aastaaegade. Kontrastina võetakse arvesse kivi ning vett, taimi ja kivi, taimi ja tara või vett ja kivi. Need omadused suurendavad kontrastse objekti märkamist. Nad täiendavad teineteist ning annavad palju juurde aia ilule. Näiteks: taimed, mis kasvavad neutraalse värvusega tara ees, rõhutavad kontrasti. Kivid, mis tõusevad vaikse tasase tiigi pinnale või paiknevad liivasel tasapinnal , jätavad mulje kontrastsest kujutisest. Vahelduvust esitatakse liikuvate varjude, ojade või jugade voolu, ilmastiku poolt kulutatud kivide, sambla või samblike kasvu kaudu kividel ning ka taimede aastaajaliste erinevuste kaudu. Olulise tähelepanu all on võimalus näha vaid osa aiast ühe korraga. Liikumine läbi aia võib samuti aega väljendada. Kui sa liigud läbi aia, silmitsed sa uusi väljavaateid ning lood uut intuitsiooni .
    Suletus laseb aial olla eraldiseisev lõpmatus, mis on eraldatud ülejäänud maailmast. Tarad, hekid, põõsaste või puude read, müürid ja mäenõlvad loovad tõkkeid. Inimloodud struktuurid peaksid olema neutraalsete värvidega, et nad ei tõmbaks külalise pilku aia fookusest eemale. Tarad peaksid olema ehitatud bambusest või seedrist, looduslikest materjalidest, mis sulavad kokku aia komponentidega . Kui võimalik, siis peaksid müürid ja hekid olema tekstuuriga ning väljendama diagonaalseid jooni või ebaregulaarset vormi. Taimi võib varieerida kõrguses, et tekitada erinevaid tasemeid maastikku ning lisada sügavuse dimensiooni. Väikeste alade suletus aia raames laseb aial näida suuremana, kui inimene saab liikuda läbi aia. See annab võimaluse üllatavateks elementideks, kui viidata jaapani sõnale miegakure. Aias osaleja peab oma jalutuskäigul saama näha uut taime või laternat või üksikut kivi, kui ta keerab ümber müüri nurga. Kui elemendid ilmuvad nähtavale aja jooksul, mitte ühekorraga, siis inimene tunnetab looduse terviklikkust.
    Laenatud maastikud piirkonnas on need alad, mis aeda ümbritsevad ja mida kasutatakse sageli, et anda aiale sügavust ja terviku tunnet koos mägedega, merega või eemalasuvate puudega. Kui puuduvad vaated mägedele või veele , on hea kasutada näiteks üksikut puud naabruses . See tõstab huvi aia vastu (see idee on jaapani keeles shakkei), milles kujundaja arendab suhet aia ning vaate vahel. Kui aeda vaadeldakse majast, siis peaks külalistetoal jaapani printsiipide kohaselt olema parim vaade. Iga vaade peaks kutsuma vaatlejat maastikku (nt jalgtee). Teerada peaks suunama vaatleja uutesse piirkondadesse, ilma et annaks vaatlejale võimalust teha oma juhuslikku otsust, kuhu järgmisena minna.
    Arvestades eelnevaid printsiipe stiilist ja vormist, peaks olema nüüd teada, et on olemas viis peamist jaapani aia tüüpi. Need on III JAOTUS, tänapäevasem: (1) mäe ja tiigiga aed, mis on kõige levinum Hiinas ning see on kõigi teiste tüüpide aluseks; (2) kuivaed , milles kasutatakse rehitsetud killustikku või liiva väljendamaks vett ning kive, mis avalduvad mägedena; (3) hoov, mis on tavaliselt väike piirkond kodu või templi kõrval - harilik tüüp, mis on väga lihtne ja abstraktne; (4) teeaed, mis sisaldab hoonet või väikest hütti tee serveerimiseks , sageli ka laternatega valgustatud jalgteed ja veebasseini, et lülitada end ümber kiirest maailmast teetseremooniaks ning lõpuks (5) jalutusaed, Jaapani avalike aedade-parkide kõige levinum tüüp, mis peab olema suurem kui teised aiatüübid ning kutsuma külastajaid uurima ja vestlema .
    Jaapani aia elemente võite praeguseks juba oletada. Kivid aias on hoolikalt valitud, ja paika asetatud. Nad peaksid olema maasse kaevatud u 1/3 kui 1/2 suurusest, neid peab olema paaritu arv. Ning nad peab paika asetama sama orientatsiooniga nagu nende pärinemispaigaski. Lamedaid kive saab kasutada astekividena, need peaksid olema erineva suurusega. Kividel on olemas vertikaalsed jooned, et väljendada taevast, horisontaalsed jooned maa ning diagonaalsed jooned inimese väljendamiseks . Kivid võivad olla tugevuse, mehelikkuse, positiivsuse või mägede sümboliks, seda märgib jaapani sõna yo, mis on samalaadne hiina sõnaga yang.
    Vesi on teine põhiline element, mida kasutatakse tiikides, ojades, koskedes või nende kombinatsioonis. Seda saab väljendada ka liiva või killustiku kaudu, kui sinna tõmmata rehaga peale lainete imitatsiooni. Tiigi kaldajoon peaks olema ebaregulaarne ja kui tiik on piisavalt suur, siis peaks selle keskel olema saar või mitu saart, kuhu viib sild. Jaapanlased kasvatavad tiikides, mis on sügavamad kui neli jalga, tavaliselt värvilisi karpkalu. Need kalad elavad kaua ning sümboliseerivad julgust, tugevust ja tarkust. Vesi võib voolata tiiki või isegi veebasseini läbi bambustoru, mis teda puhastab. Teisendatud bambustoru, mis täitub veega ja paugub vastu kivi või puutükki puutudes, kasutatakse tavaliselt selleks, et peletada aiast eemale hirvi või metssigu. Vesi sümboliseerib yi'd ehk yin'i - terviklikkust, naiselikkust või vaimu.
    Taimedest, kui neid seal esineb, kasutatakse jaapani aias väikesi puid, nagu jaapani vaher, hinoki küpress, hõbekask, hõlmikpuu, mägimänd, rannamänd, aprikoos, kirss, lääne punane seeder, kadakas või krüptomeeria. Põõsastes on kõige levinumad kikkapuu, jaapani nõiapuu, pieris, granaatõun, mahoonia, bambus, asalea ning iileks jt. Kõige vähem on jaapani aias õitsvaid taimi. Kui neid üldse kasutatakse, siis lühiajalisi, nagu iiris, asalea, wisteria. Eriline koht jaapani aias on kirsiõitel, mis said kogu maailmas tuttavaks ooperi "Madam Butterfly " kaudu. Muidu aga eelistavad jaapani aiakujundajad Hiinale omaseid lilli koos kaasaskäiva sümboolikaga. Samblad, sõnajalad ja samblikud on kõige tavalisemad taimed jaapani aias. Kuivaed on aga taimedest täiesti tühi.
    Kaunistustest esineb jaapani aias laternaid, et jalgteid valgustada, kivitorne (e pagoodid), Buddha kujusid ja skulptuurkurgi, kilpkonni, konni või küülikuid. Need kaunistused on tehtud tavaliselt kivist või neutraalse värvusega materjalist, nt pronksist. Neid võib välimuselt vanemaks muuta, lisades neile samblaid või samblikke. Hoides neid osaliselt varjatuna, võib see jalutuskäigule läbi aia lisada üllatusmomente.
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Buck, P. S. 1947. Pavilion of Women . (TR)
    Keane, M. P. 1996. Japanese garden design. Rutland [etc]: Tuttle. (RR)
    Seike, K. 1986. A Japanese Touch of Your Garden. (TR)
    Jaapan. Aiad. [fotoalbum]. Tenno, A. 
    Tenno, A. Jaapani aiad. - AED 1/2002.
    Tenno, A. Kokedera - "Sambla tempel". - AED 3/2002.
    Tenno, A. Sakuteiki: salajane õpetus Jaapani aedade loomisest. - AED 2/2002.
    Zhu, Junzhen. 1992. Chinese landscape gardening. Beijing : Foreign Languages Press. (RR)
    Yun, Quiao . c1986. Alte Chinensische Gartenkunst. Leipzig. (RR)
    Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst, lk 317-323.

    18. INGLISE MAASTIKUSTIILI KUJUNEMINE


    Inglise maastikustiili areng Euroopas ja Briti saarel toimus üldjoontes 18. saj keskpaigast 19. sajandini. Le Nôtre'i barokkaiad levisid kiiresti ka Inglismaal, kus taimede pügamine väikestes maamaja aedades läks äärmuslikuks. Prantsuse aed, mis väljendus veelgi viimistletuna ja puhastatuna Hollandi aedades, mõjutas ka Inglismaa aedade kujundust veel 18. sajandil. Kui Itaalias ja vähemal määral ka Prantsusmaal võis aedade äärealadel esineda metsasalusid ja veekogusid, mis ei olnud nii regulaarselt kujundatud kui lossile lähemal asuvad alad, siis Inglismaal ja Hollandis oli barokkstiil kuidagi eriti äärmusliku väljenduse leidnud, seal ei tulnud juhuslikult kujundatud alad kõne allagi. Inglise poeet James Thomson, kelle töö oli palju seotud maastikuga, kirjutas Versailles' aedadest: "...[V]ihatud vormid! mis meeli mõjutavad, / korrupteerivad, paiskavad segi ja barbariseerivad ajastut..."
    See, et Inglismaa naturaalsele künklikule maastikule kujundati sümmeetrilise kujundusega korrapärased aiad, mõjus ebaloomulikult ning sünnitas vastureaktsiooni. Hakati taas otsima ideaale antiikkunstist , kõike kujutati idealiseeritult, ülistati möödunud aegu. Kujunes välja uus kunstivool - klassitsism . Samal ajal kirjutas Jean Jacques Rousseau oma teose "Emile", kus ülistati vaba loodust. Rousseau oli hakanud kahtlema, kas teaduse ja kunstide areng on inimeste õnne tegelikult suurendanud. Tema esitatud ideed loomuliku, looduslähedase elu paremusest ja tema tsivilisatsioonikriitika olid lähtekohaks paljudele romantikutele. Teaduse, tehnika ja tootmise arengu asemel ülistavad nad puutumatut loodust ja nn õilsat metslast, näiteks esitati indiaanlaste elu kui ideaalset. Ka keskaega imetleti sellepärast, et see olevat andnud inimestele elu sisu, kindlustunde ja väärikuse. Sündisid rahvaliikumised "Tagasi loodusesse". Nõuti, et ka aiad peavad täielikult meenutama loodust. Nõudmistega jõuti lihtsalt ühest äärmusest teise. Aiakunst lahkus ehitusarhitektuuri rüpest, kus ta oli kasvanud ja püsinud aastasadu . Uusi aedu ja parke ei kujundanud enam arhitektid, ehitusmeistrid ja aiakunstnikud, vaid filosoofid ja maalikunstnikud. Seetõttu tehti kujundamisel ka vigu: maalikunstnikud ei kujutanud maastikku ruumina, kus inimene liigub, vaid järgisid maastikumaalimisel kehtivaid seaduspärasusi. Kunsti- ja arhitektuuriajaloos levisid klassitsismiga kõrvuti mitmesugused kunstinähtused, mida enamasti ühendatakse romantismi mõiste alla. Isegi klassitsistlikku stiili, mis samal ajal valitses, võidi tõlgendada romantiliselt - näiteks igatsusena harmoonilisema maailma järele, mis aitaks unustada igapäevaelu.

    Kaasaegse maastiku arenemine

    Inglismaal levisid mitmesugused romantilised ideed ja meeleolud varem kui mandril . Tööstuslik pööre ja turumajanduse edu olid siin juba jõudnud näidata oma varjukülgi - traditsioonilise elukeskkonna lagunemist ja paljude inimeste viletsust. Inglismaal tärkas huvi gooti stiili, keskaegse ajaloo ( Walter Scotti romaanid!) ja rahvaluule vastu. Romantismi üheks väljenduseks oli ka uus pargistiil, nn inglise maastikuaed või maastikupark. Vastandina prantsuse e arhitektuurilisele pargile eitab inglise park geomeetrilist reeglipära ja taotleb võimalikult metsikut, vaheldusrikast ja stiihilist üldmuljet ning juhuslikult mõjuvaid maalilisi detaile.
    Prantsuse barokk seostub teatavasti eelkõige prantsuse kuningakoja ja õukonnaga. Inglise romantilisest maastikupargist sai aga omamoodi esteetiline ja poliitiline vastulöök prantsuse barokkstiilile ja kuningavõimule. Regulaarset, geomeetrilist barokkstiili hakati Inglismaal tõlgendama lausa kui türannia sümbolit, kus aednik pügas ja nudis halastamatult puid ja põõsaid, surudes loodusele peale oma tahtmist - niisamuti kui Prantsusmaa kuningas oma alamatele. Uus inglise stiil seevastu ülistas, imetles ja jäljendas loodust. Inglise tolerantsi ja vabadust vastandati prantsuse autokraatiale.
    Poliitika ja esteetika - siin peitusid osaliselt maastikupargi populaarsuse põhjused. 1700. aastate alguse revolutsioon Inglismaal sillutas teed tööstuslikule progressile, see oli nn agraarrevolutsioon, mis sundis inimesi uut moodi lähenema maakasutusele. Industriaalrevolutsioon . Esteetikas mõiste "paiga vaim". 18. sajandi Inglismaal oli aiakunst võrreldav maali ja luulega, seega kuulus ta kaunite kunstide hulka. Filosoofiline kirjandus 18. sajandil käsitles eriti esteetika probleeme ja aiakujundus oli tänuväärne väitlusobjekt. Antiik on endiselt aktuaalne , aga vaatenurk on muutunud. 18. sajandi alguse Inglismaal oli rooma poeesia väga moes. Sealt võeti üle ka metafoor "paiga vaim", inglise keeles Genius of the Place, mis hakkas tähistama mingi paiga looduslikku omapära. Nimelt leidus Kreeka ja Rooma mütoloogias suurte jumalate kõrval palju alamat sorti jumalikke olendeid. Metsades, mägedes, veekogudes ja allikates elutsesid nümfid, saatürid, vaimud ja haldjad, kes oma kodupaika hoolega valvasid ja kaitsesid (Hellström 1997).
    Paiga vaimuga pidi tingimata arvestama ka aeda või parki rajades, nagu ütles Alexander Pope: ”In laying out garden, the first and chief thing to be considered is the genius of the place...” (1728).
    Nõnda ehitati ka koopaid vee-nümfide jaoks, ja templeid rooma jumalatele: Veenusele, Apollole, Bacchusele jt.
    Paiga vaimu tõlgendused: Genius of the Place (Pope), Capability ( Brown ), Situation (Repton).

    Inglismaa maastikukooli teke ja areng

    Uus stiil, mis arenes välja 18. sajandil, polnud tegelikult siiski täiesti uus. Looduslikkust taotleti ju ka renessansiaia metsikumates osades. Ja juba hilisemas inglise barokkstiilis oli märgata omapäraseid jooni, mis põhinesid nii kohalikul kultuurmaastikul kui vanadel traditsioonidel (bowling green, the wilderness). Uus on pigem see, kuidas looduslikkus kui stiil täielikult domineerima hakkab.
    Inglismaa maastikukooli ajendiks sai nõnda kolm asjaolu.
  • Inglaste omapärane suhtumine loodusesse - varem kasutati nn " joonlaua stiili", nüüd hakati austama looduslikke kõveraid jooni. Loodus sirget joont ei salli, nagu tol ajal kirjutati. Ilus joon on looklev (S - ”line of beauty ”). Vormid olgu pehmed ja ümarad. Selline suhtumine loodusesse avaldus eelkõige kirjanduses, kus mitmed filosoofid ja teoreetikud (nt lord Shaftesbury "Moralistid" - 1709. a) väärtustasid loodust ja looduse seadusi. Palju võeti üle hiina aedadest ja maastikust (Sir William Temple teos "Epikurose aiad"). Kirjandusallikatest said innustust inimesed, kes hakkasid tellima uusi kujundusi oma aedadesse ja parkidesse.
  • Eeskuju ja innustust saadi maalikunstist - inspiratsiooniallikaks oli 17. sajandi maastikumaal . Kaks tähtsat nime maalikunstis, mida võeti eeskujuks, olid Nicolas Poussin ( 1593 või 1594-1665) ja Claude Lorrain (1600-1682). Nende maalidel esines klassikaline itaalia maastik varemete ja templitega, kaunis loodus jõgede, mägede ja metsatukkadega, esiplaanil lisaks karjused oma loomadega . Poussin on tähtis kui nn ideaalmaastikumaali looja. Sellised maastikud ei kujuta ühtki konkreetset lõiku loodusest, vaid pildile on koondatud põnevaid, sageli võõramaiseid maastikudetaile: kõrgeid mägesid, hiiglaslikke puid, uhkeid losse või antiikehitiste varemeid jne. Lorrain arendas edasi maastikumaali stiili ja lõi uue kompositsiooniskeemi. Pildi külgedel asuvad tumedate, kulissidetaoliste massidena puud, varemed jms, keskel aga avaneb vaade kaugusse. Nende kunstnike maalide kaudu leiti uus ilutunnetus maastikus ning hakati lausa kopeerima maalil kujutatut tõelisesse maastikku.
  • Populaarne oli ka arheoloogia - metsistunud pargid, igasugused varemed jms. Siin kerkisid esile Hiina maastikukooli mõjud. Hiina aedadel on otsene mõju inglise parkidele (Chambersi teosed). Lisaks mõjutas maastikukujundust ka agraarrevolutsioon: domineeris põllumajandusmaastik, tegeldi eelkõige karjakasvatusega, nii et pastoraalse maastiku ideaal sobis siia suurepäraselt. Antiiksed ehitused andsid pargile romantilise ilme.
    Ka aiakunst peegeldab seega ideoloogiliselt vaimseid muudatusi. Lääne kultuuris tekivad assotsiatsioonid paradiisi ja Eedeni aiaga; paljud 18. sajandi kirjanikud kõnelevad aedade tõlgendamisest analoogselt "lugemisega". Emblemaatilised (võrdkujulised) aiad, mis varem levisid, funktsioneerisid kui poeemid , satiirid, manifestid. Põhielementideks ei olnud siin mitte lilled, vaid skulptuurid ja arhitektuur - templid, sillad, grotid, obeliskid, purskkaevud, ermitaažid jms. Sageli oli oluline koht sõnumi edastamisel ka topograafial ja taimestikul.
    Inglise maastik: sõnadest kujundusse
    Maastikuaia liikumine 18. sajandi Inglismaal oli aktiivselt mõjutatud selle arvukate kirjandusfiguuride suundadest ja kujundustest. Mõnend neist isikutest, nagu nt Alexander Pope, lõid ise endale tähtsaid aedu. Teised mõtlesid oma kirjutistes välja aedade organisatsiooni, vormi ning detailide alused. Järgnevalt mõnede inglaste mõtisklused inglise aedade väljendusest kirjasõnas:
    "Enamus inimesi peab olema kogenud seda tunnet, et neile meeldib kerge rännak mõnusal murul , millel paiknevad ka mõned aktsendid ja nõlvakud. See kirjeldab ilu paremini kui miski muu."
    William Hogarth
    "See saab kõik punktid, kes teisi hämmeldab, üllatab, suudab luua vaheldust ja varjab piire.".
    Alexander Pope
    "Ma ei kutsu üles järgima Le Nôtre'it või Brown'i, vaid kutsun järgima kaunidust mõlema stiilist, võiks öelda - grandioossust Le Nôtre'ilt ja graatsiat Brownilt."
    Humphrey Repton
    "... ta oli sündinud geniaalse omadusega murda välja suure süsteemi ebatäiusliku katsetuse videvikust. Ta ületas aia ja nägi, et kogu loodus oli aed." (William Kentist ja tema "ha-ha"-st.)
    Horace Walpole
    "Ma olen avastanud, et sageli peab kasulikkus domineerima ilu üle ning mugavus olema eelistatud pitoresksuse ees, kui tegu on majaümbrusega."
    Humphrey Repton
    "Jalg ei peaks kunagi rändama sama teed, mida silm on varem käinud. Palju parem on kaotada objekt ning läheneda sellele kaudselt ."
    William Shenstone
    "Ma pole veel Inglismaaga valmis." (Jättes vastu võtmata tööpakkumise Iirimaalt.)
    "Capability" Brown
    "Konsulteeri kõiges paiga vaimuga."
    Alexander Pope
    "Meie briti aednikud - selle asemel et loodusele järele anda, armastavad nad sellest kõrvale kalduda nii palju kui võimalik. Meie puud kõrguvad koonuste, kerade ja püramiididena. Me näeme kääride jälgi igal taimel ja põõsal. Ma ei tea, kas olen oma arvamuses üksi, aga ma vaataksin puud pigem kogu tema lopsakuses ja kõigi tema okste-võrsete levimist, kui lõigatuna ja trimmituna matemaatilisse figuuri; ning lilledes viljapuuaiad näivad lõpmatult ilusamad kui kõige viimistletuma parteri väikesed labürindid."
    Joseph Addison
    Inglise maastikupargil võib eristada mitmeid alajaotusi:
  • Romantiline park ( Kent )
  • Pastoraalne park (Brown)
  • Pitoreskne stiil (Repton)
  • Inglise-hiina aed / park (Chambers).

    I Romantiline park

    William Kent ( 1685 - 1748 ) oli üks esimesi, kes hakkas kujundama romantilises stiilis maastikuparke. Kent kasvas üles lihtsates oludes, aga ta avastati peagi tänu tema kunstiandele. Algul tahtis ta maalikunstnikuks õppida. Veetis aga aastat kümme Itaalias ja õppis tundma ka sealset arhitektuuri ja aiakunsti. (Sel ajal oli Euroopa parimate poegade seas üldse väga populaarne reisida Lõuna-Euroopasse tutvuma antiigi saavutustega.) Tagasi Inglismaale naasnuna hakkas Kent oma kõrgest soost tuttavate soovitusel tegelema aiakunstiga, kasutades Itaalias õpitut. Aga klassikalised eeskujud olid seekord ajaloolised monumendid ja antiiksed varemed, samuti maja ja aia seosed ümbritseva maastikuga (Hellström 1997).
    Horace Walpole: Kent ”leapt the fence and saw that all of nature was a garden”.
    [Kent "ületas aia ning nägi, et kogu loodus oli aed"]
    Kenti motoks sai: "Loodus ei salli sirget joont" ("Nature abhors straight line"). On lihtne näha, kuidas ta kuulutas seeläbi sõja vanale stiilile - mitte ainult alusplaanilt vaadatuna, vaid igas detailis. Väga hoolikalt välditi sirgeid teid, kõik veemängud, isegi purskkaevud olid tabu ; alles võisid jääda vaid ebaregulaarsete kallastega järved või jõed, mis voolasid maona maapinnal. Puudes ja põõsastes väljendati valguse ja varju kunstipärast skeemi: neil lasti kasvada vabalt, kuid nad istutati vastavalt Pope'i kontrastireeglile ning aedadest said justkui pildid. Kent püüdis teadlikult sobitada kokku parke ja aedu Inglismaa maastikuga. Künklik maastik, avarad niidud, tiigid ja looklevad ojad, looduspäraselt kasvavad puu- ja põõsarühmad, paviljonid ja skulptuurid ilmestasid Kenti loodut. Parkides jalutasid spetsiaalselt looduspärasuse rõhutamiseks sinna toodud lamba- ja lehmakarjad. Kent oli looduse ülekandja, romantismi kalduvustega. Kuna tema aiad-pargid kujundati loodusmaastikust võetud stiilireeglite järgi, kujunesid need kõik sarnasteks, isegi monotoonseteks.
    Kent’i kujundatud on järgmised pargid:
    Rousham, Oxford , ( 1731 -). Siin täiendas ja parandas Kent juba alustatud pargirajatist. Kompositsioon on küllaltki lihtne. Park jälgib looduslikku jõekääru; tihedam mets vaheldub hõredama puisniidulaadse parkmetsa ja lagedate aasadega. Kent pööras suurt tähelepanu valguse ja varju vaheldumisele. Teed on põhiliselt pügatud muruga, kruusateid on vähe. Siin-seal on rajatud kanaleid ja kaskaade, samuti ehitusi - templeid, püramiid, väravaid jms. Veenuse Org - tiikide süsteem, nende vahel kaskaadid. Pan ja tema faunid.
    Kent kandis hoolt, et ümbritsev maastik toodi vaadete abil parki sisse. Ehk nagu üks kaasaegne kunstikriitik ütles: Kent hüppas üle aia ja nägi et terve loodus oli aed. Maja eest suurelt muruplatsilt avaneva vaate kaunistamiseks rajati gooti stiilis ehitis ühele eemalasuvale künkale. Ehitis koosnes ainult ühest seinast nagu kuliss (Hellström 1997).
    Kent püüdis suhteliselt väikesel pindalal luua maksimaalset vahelduvust, mis hoiaks pidevalt ülal pargis jalutaja huvi ja uudishimu. Aed kujundati üksteisele järgnevate vaadete seeriana, mida sai nautida nagu poeesiat... Rousham on tänaseni peaaegu muudatusteta säilinud.
    Stowe park (1730-ndad). Üks kuulsamaid parke, mida teiste seas ka Kent aitas rajada, oli Lord Cobhami mõis Stowe Buckinghamshire’s. See park oli oma aja kõige imetletumaid oma paljude ehituste ja templitega. Algselt oli siin tegemist korrapärase pargiga (esimeseks kujundajaks maastikuaednik Charles Bridgeman), kogu park oli ääristatud mitmerealiste alleedega. Pargi servad kujundatud bastionidena. Kuid siin leidus ka juba vonklevaid metsaradu. Korrapärase kujuga tiigid tegi Kent ümber looduslikeks. Istutas juurde puuderühmi (clumps), et mahendada sirgeid metsaservi ja liigendada lagedaid murupindu (Hellström 1997).
    Stowe pargi kolm templit - Antiikne Voorus, Moodne Voorus ja Briti Väärtuste Tempel - on sümboolse tähendusega: 1) Antiikse Vooruse Templis ülistatakse antiikpoeedi, filosoofi, seadusandja ja väejuhi kujudega (Homeros, Sacrates, Lycurgus ja Epaminondas) antiikmaailma; 2) Moodsa Vooruse Tempel on neogooti stiilis ja ehitatud suuremalt osalt varemetena; 3) Briti Väärtuste Templis, mis asub künka jalamil, on niššides poeetide, filosoofide, teadlaste, monarhide, sõjameeste ja riigimeeste büstid. Kaasaegsed kriitikud (Ross) on väitnud, et seda aeda on lihtne "lugeda": moodsad voorused on varemeis; britid vaatavad antiigile kui eeskujule alt üles7.
    Kenti lemmikvõtteid. ”Ha-ha” - veeta kraav, mille ühte kallast toetas tugimüür. Kraav takistas kariloomade liikumist, asendades aeda. Kõrgemalt- kaugemalt vaadates jäi mulje katkematust aasapinnast. Sellest ka kraavi nimi: "ha-ha" oli üllatushüüd, mis pääses huulilt, kui selgus tõde. Mõnikord kasutati samamoodi ka madalat hekki, mis oli osaliselt kraavi uputatud ning see täitis sama eesmärki: märgib piiri aia ja maastiku vahel.
    Clumps of trees - puudegrupid. Tihedalt istutatud, et anda kiiremini suuremat efekti. Kaasaegne kriitik (Walpole) öelnud, et Kent istutab tosin puud sinna, tosin tänna, kuni muru näeb välja nagu poti kümme... (Hellström 1997).

    II Pastoraalne park

    Lancelot ”Capability” Brown (1716-1783), üks kuulsamaid ja edukamaid maastikukujundajaid Inglismaal, alustas oma karjääri samuti Stowe pargi juures. Brown oli kutselt aednik, ja tõusis tasapisi ametiredelil töödejuhatajaks sealse pargi rajamisel (1740-1749).
    Browni eeskujuks oli inglise künklik ja kariloomade poolt kujundatud kultuurmaastik (= pastoraalne maastik). Tema repertuaari kuulusid kunstlikud järved ja looklevad jõed, lainelised aasad-murupinnad, puudegrupid ja üksikpuud valitud kohtades. Parki eraldavad ümbritsevast põllumajandus-maastikust looduslikud metsaribad ja -tukad. Siin-seal paiknevad augud, et võimaldada vaateid ümbrusele. Üleminekut tihedalt metsast aasadele pehmendasid puuderühmad ja üksikud puud.
    Ta kasutas vähe, aga valitud liike, eelkõige kodumaiseid. Rohelised toonid, valguse ja varju vaheldumine. Muru majatrepini välja. Kivised järsakud tasandati muruga kaetud küngasteks. Pargi keskosas, kui see vähegi võimalik oli, rajas ta suuri veekogusid. Kaldad hoidis ta vabad puudest ja põõsastest, et miski ei häiriks vee ja murupinna kooskõla. Ei mingeid üleliigseid ilustusi, ainult suurejooneline loodus. Mõned üksikud klassikalises või gooti stiilis ehitused, nii nagu mood nõudis. Seetõttu pole tema loodud parke õige nimetada romantiliseks. Ta ise on öelnud, et park on õnnestunud siis, kui arhitekti kätt pole kusagil näha (Hellström 1997).
    ”Capability” Brown sai oma hüüdnime sellest, et ta alati tavatses lausuda, kui oli oma järjekordse tööobjekti üle vaadanud: ”It has a capability for improvements.” [Kohal on eeldusi, vaja ainult siin-seal natuke parandada.]
    Blenheim (Brown 1765 ), Oxford. Browni parimaid, kuid ka enam kritiseeritumaid saavutusi, kuna ta hävitas oma muudatustega peaaegu täielikult suurejoonelise barokiaegse kujunduse. Kolossaalne lossi ümbert kadusid parterid ning asemele tuli sile murupind puuderühmadega. Paisjärv toodi lossi ette välja. Säilis siiski monumentaalne alleedega ääristatud telg.
    Brown kujundas mõisatele väärika raamistuse, hoolitses selle eest, et häärberi omanikul oleks, mida aknast vaadata ja et külalistel oleks uhke teed mööda häärberisse sõita. Nn ”maastikuparandused” à la Brown läksid moodi ja nõudlus tema teenete järgi oli väga suur. Brown’i käe läbi said põhjalikult ümber kujundatud pea kõik tolleaegsed Inglismaa suuremad pargid ja aiad. Brown’i hiilgeaastad: 1750-1783. Uhkelt olla ta öelnud, kui teda Iirimaale tööle kutsuti, et ”Ma pole veel Inglismaaga valmis”. Seevastu väljaspool oma kodumaad tema lihtne maastikupark erilist mõju ei avaldanud. Euroopas levis maastikupargi romantiline variant.
    Stourhead ( 1741 -) on üks paremini säilinud näiteid tõeliselt romantilisest maastikupargist. Siin on algselt tegemist iseõppinud aiakunstnikuga: Henry Hoare käis Itaalias oma haridust täiendamas nagu paljud teised selle aja aadlikud . Koju tulles asus kohe paisjärve kalda äärde aeda rajama. Reljeef oli siin künklik, domineeris pöögimets. Hiljem on siia palju eksootilisi puid-põõsaid juurde istutatud. Ümber järve lookleb teerada, mida mööda kõndides avanevad jalutajale erinevad maalilised vaated.
    Sümboolikast. Järve ümber rajatud ansambel on loodud Virgiliuse poeemi " Aeneis " järgi, sümboliseerides Cumae sibülli seiklusi Aeneist allmaailma saates. Palgatud arhitekt projekteeris koopia Palladio kivisillast Itaalias (Vicenzas), siin on ka klassikaline Apollo tempel, Flora tempel, obelisk, gooti stiilis kolmnurkne torn. Kõik need ehitused äratavad jalutajas erinevaid assotsiatsioone ja panevad vaikselt mõtisklema klassikalistel teemadel. Suurimaid atraktsioone on koobas järve kaldal, kus suur jõejumal valvab jõe lätete üle ja valgest marmorist nümf suigub koopa pimeduses. Koopast edasi viib küpressidest ääristatud tee künkale, kus troonib valge kuppelehitus (Panteon).
    ”Nymph of the Grot, these sacred springs I keep
    and to the murmurs of the waters sleep:
    Ah, spare my slumber, gently tread the cave
    and drink in silence, or in silence lave.”
    (inskriptsioon kuju postamendil)
    Üleüldse hakkas 18. saj jooksul inglise aed muutuma tänapäeva mõistes pargi moodi moodustiseks. Nn piiratud alad, taraga piiratud põllud ja karjamaad olid kõige eraldatumad osad maastikus. Kogu 18. saj vältel oli Inglismaa farmirahvus, kuid üksikfarmid olid enamasti väikesed ja neil oli vähe põllumaad.
    Pastoraalse maastikukujunduse stiili esindas ka poeet William Shenstone, kellel oli oluline osa eelkirjeldatud taseme juurest edasi liikumisel. 1745. a rajas ta oma isamõisale Leasowes'le (st tõlkes karjamaad) uue stiili. Seda on nimetatud poeedi, kes oli romantilise liikumise eelkäija, elutööks. Shensone kasutas oma essees "Random Thoughts on the Art of Gardening" esimest korda sõna landscape-gardener (maastikuaednik) ning väljendas seeläbi lähedast suhet kunstnikuga. Leasowes' tähtsus seisneb faktis, et Shenstone materialiseeris selles idee, millega "aed pole enam kitsas mõttes paik, kust ta saab oma nime, vaid aed muutub omaenese seaduste subjektiks nii pargi, farmi või vankriraja asukoha kui ka ilu mõttes." Leasowes' kirjeldused kannavad meid tumedast metsasest orust avatud kõrgustesse, kust avanevad suurepärased vaated üle karjamaade ja viljapõldude varjatud paadimaja ning kiirustava koseni või looklevatele järve või jõe kallastele. Elumaja lähedal avalduvad need stseenid kontrastina ning vahelduvad nagu neid juhtivad motiividki.

    III Inglise-hiina aiad

    Hiina stiil läks Euroopas moodi juba 18. saj algupoolel, eriti kunst ja käsitööesemed. Hiina stiilis ehitised parkides - grotid ehk koopad ja paviljonid, samuti pagoodid - muutusid eriti populaarseks sajandi keskpaigas. Browni arvustaja, inglise kaupmehe poeg William Chambers ( 1726 -1796), kes kasutas kujunduses barokielemente (nt paviljonid, alleed), tõdes: “Browni kirves hävitas tuhandeaastased metsad”. Chambers viibis Hiinas ja sai mõjutusi hiina aiast, kus oli väga omapärane miniatuurne maastik. Alles hiina aiast arvas ta leidvat selle, mis inglise maastikuaedades puudu oli. Oma paari reisiga Hiinasse oli ta omandanud sinoloogi (s.o Hiinat tundva teadlase) kuulsuse ning andis 1757 a. välja raamatu hiina ehituskunstist. Hiina aiad kujunesid inglise aedade eeskujuks ja Kenti kunstlikud maastikunormid uuenesid. Aiad rajati nüüd vahelduva maastikuga. Heinamaadele lisaks kujundati mägesid, kõrgendikke, ojasid ja tundeid tekitavaid maastikuosasid. Kujunduses taotleti vaheldust nii, et samas aias oli eri stiilis ehitisi – pärit nii Kreekast, Hiinast (templid), Egiptusest (püramiidid) kui Türgist (jurtad ja minaretid). Jätkuks Chambersi aiale võib pidada nn sentimentaalset aeda. Jõuti sümbolismini aiakujunduses, Kenti algupärasest maastikuaiast oldi juba üsna kaugel.
    Üks peatükk sellest raamatust, mis käsitles hiina aiakunsti, sai eriti populaarseks ja muutus üheks inspiratsiooniallikaks uut moodi aedade kujundamisel. Hiina aia põhiliseks eesmärgiks (Chambersi tõlgenduses) oli erutada vaatleja meeli ja äratada temas erinevaid tundeid. Kaks kõige olulisemat kujunduspõhimõtet hiina aias olid tema arvates mitmekesisus ja kontrast (diversity and contrast ). Hiina aed koosnes nagu erinevatest stseenidest või meeleoludest, mis üksteisele järgnesid. Neid oli kolme liiki (Hellström 1997):
    1. Üllatav ja ootamatu (enchanted). Kummalised taimed, veevulin ja -kohin, kaja - kõik, mis võiks üllatada ja ehmatada pargis kõndijat.
    2. Hirmutav (horrid). Järsud kaljud, pimedad koopad, moonutatud kujuga puud, varemed, viletsad hurtsikud, suitsevad sepikojad ja lubjaahjud jne.
    3. Sõbralik ja meeldiv (pleasing). Idüll kontrastiks jubedatele stseenidele. Kaunilt kokkusobitatud värvid ja vormid.
    Põllumajandusmaastik, mida pole tarvis ilustada . Jõed ja järved, mille kallastele võib istutada roose ja muid põõsaid, püsililli, ehitada sildu jms. Õitsevad põõsad täis laulvaid linde, lagendikud ümbritsetud roosidest-jasmiinidest, värvikad paviljonid. Tantsivad näitsikud, kes pakuvad külalistele veini...
    Chambers mainis ka et hiina aiad on tihti väikesed, et seal on palju vett. Tiikides olid tavaliselt saarekesed ja kaljupangad. Ojad olid looklevad ja nende suue oli peidetud. Kui võimalik, leidus aias ka kosk või kärestik, millest viis üle lihtne puusild. Lainetest vormitud kaljupangad olid väga hinnas , suurematesse uuristati koopaid.
    Hiina aiakunsti küll kusagil otseselt ei matkitud, küll aga levisid tänu Chambers’ile hiina kujundus-põhimõtted. Aed-park pidi tunduma esmapilgul salapärase ja läbitungimatuna, mis kutsus end avastama . Siin polnud tähtis tervik, vaid võimalikult mitmekesine ja korrapäratu kujundus. Võimalikult palju üllatusi ja poeetilisi assotsiatsioone. Aed pidi äratama tundmusi ja mälestusi.
    Chambers sai võimaluse oma teooriad praktikas rakendada Kew Gardens’i rajamisel. Paljude suureks pettumuseks ei sarnanenud Kew aga põrmugi mitte hiina aedadele, vaid oli üsna harilik tasase reljeefiga looduslikus stiilis park. Chambers kavandas sinna palju ehitusi, nii klassikalises stiilis kui hiina pagoode ja paviljone.
    Oma hilisemas mahukamas kirjutises hiina aiakunstist (1772), kritiseeris Chambers teravalt Browni stiili. See olevat igav ja fantaasiavaene, orjalikult loodust jäljendav. Park kujutab endast lagedat rohelist välja, mida ümbritseb kitsas riba põõsaste ja lilledega, sinna-tänna on istutatud puid, kogu kujundus on täiesti juhuslik. Kõik on ühe pilguga näha, ei mingeid üllatusi. Kontrastiks toodi hiina aiad, kus üllatus ja õuduselamuste esilekutsumiseks kasutati kunstlikke vihmahooge ja maavärinaid, kahuripauke, võllapuid (koos poodutega), vampiire ja hunte, pooleldi mahapõlenud külasid nälgivate inimeste ja loomadega... Nende ilmsete liialduste pärast ei võetud Chambers’i üllitist tõsiselt (Hellström 1997).
    Brown’i maastikke kritiseeriti ka sotsiaalsest vaatevinklist. Nimelt tehti maastikuparkide rajamisel maatasa mitmeid külasid, mis aristokraatlikku pilku häirisid.
    Goldsmith, The deserted village (1770):
    ” ...The man of wealth and pride
    Takes up a space that many poor supplied;
    Space for his lake, his parks ’s extended bounds,
    Space for his horses , equipage and hounds.”

    IV Pitoreskne stiil

    18. saj. teisel poolel hakkasid aiakujunduse ideaalid muutuma. Kasvas huvi mineviku, eksootika ja müstika vastu. Romantiline inimtüüp ei otsinud mitte selgust ja reegleid, vaid müstikat ja fantastikat. Tundlemine oli moes. Loodust jumaldati endise kirega, kuid huviorbiiti tuli hariliku kultuurmaastiku asemel metsik maastik kaljujärsakute, koskede ja rägastikega. Klassikalise templi asemel eelistati jubedusttekitavaid varemeid (Hellström 1997).
    ”Beautiful and Picturesque”. On väidetud, et Browni ajal saavutas Inglise aedade monotoonsus tipu. Kõik Browni aiad, nii suured kui väikesed, olid kujundatud ühe plaani järgi. Aed rajati kitsale alale, mille keskosas olid hajali istutatud puu- ja põõsarühmad. Enamasti kulges läbi aia kumer S-tähe kujuline tee. Ka vanad prantsuse aiad uuenesid Browni kavandatu kohaselt ("maastikuparandused"!). Sirged puurivid ja juba vanad metsad langetati, põõsashekid revideeriti ja asendati. Seda iseloomustab küllalt hästi mõiste picturesque – metsik maastik, suured pildid, üksikute puude grupid, laiad murupinnad, voolava vee paisutamine, sopilise kaldajoonega tiigid. Park sümboliseerib liigendatud puude istandit.
    Vaidlus Brown’i ja Chambers’i toetajate vahel haaras peaaegu kogu tolleaegset kultuurieliiti. Ilu mõiste üle arutleti mahukates esseedes ja põhinäiteks oli ikka ja jälle maastik ja selle välimus või kujundus. Eristati kolme liiki ilu, kuigi definitsioonid loomulikult varieerusid (Hellström 1997):
    • Subliimne : suurejooneline, võimas, kõrge, salapärane, kõik mis tekitab inimeses üllatust, austust ja hirmu. Nt püramiidid, gooti katedraalid, kindlused, kangelasmaastikud ( Edmund Burke).
    • Ilus: selge, täiuslik vorm, kus üksikud elemendid on kokku sulanud ühiseks harmooniliseks tervikuks. ümarad, naiselikud vormid. Näit. künklikud murupinnad ja tasane veepeegel. (Kujutlege end mugavas kaarikus sõitmas üle lainja sileda murupinna, väikeste tõusude ja langustega - see peaks teile andma ettekujutuse ilusast. - Burke 1756).
    • Pitoreskne (picturesque) ehk maaliline maastik. Maalilisus (värv, faktuur, perspektiiv, vari, valgus jm) läks 18. saj lõpul väga moodi. Sir Uvedale Price ja Richard Payne Knight , kes olid omal ajal kaks suurimat aiandusetundjat-teoreetikut, arendasid välja maalilise aia teooria. Populaarseks said motiivid, mis oleksid väärt jäädvustada kunstiteoses. Luuletaja Pope: ”Kõik aiakunst on maastikumaal.” Aga siin pidi leiduma ka mingi mõte või sündmus, midagi analoogset teatrilavale, kus esitatakse erinevaid stseene. Kuid ka: maksimaalne vaheldusrikkus, aia elementide paljusus à la hiina aed.

    Populaarsemaks aiaomanike seas sai just pitoreskne stiil. Näide:
    Pain’s Hill , Surrey, 1740-50, amatööri poolt rajatud: Charles Hamilton . Pitoreskses stiilis; ca 40 ha. Eeskujuks itaalia maalikunst ja Poussin. Ehitised: gooti varemed, koobas (grotto), Rooma mausoleum, Bacchuse tempel, eremiidionn, türgi telk , kaheksakandiline gooti tempel. Meanderdav jõgi, jõe ääres künklik maastik, mis kujutas endast ”alpi mäestiku stseeni” mändide, kuuskede ja kaskedega, kitsaste lammaste tallatud radadega, täiesti ”metsik”. Järv oli täiesti kunstlikult rajatud, saarekestega.
    Richard Payne Knight leidis 18. saj lõpus, et: hoonete lähedal valitsegu regulaarne stiil ja kaugemal metsik loodus. Klassikaliste templite asemel peaks kasutama veskeid jm. kasulikke ehitusi. Varemed on kenad, aga ainult siis kui on kaetud ronitaimedega.
    Gooti stiilis ehituste kõrgmood oli 1790-ndatel (Hellström 1997).
    Humphry Repton (1752- 1818 ) ja "punased raamatud".
    Repton oli sündinud aristokraat, õppinud kunstnik ja iseõppinud landscape gardener. Veel praegugi maastikuarhitektide iidol . Maalilise suuna esindaja, eeskujudeks Nicolas Poussin ja Claude Lorrain. Oli vaimustuses Burke’i teooriast ilu ja subliimsuse alal, kuid tundlemisest suurt lugu ei pidanud. Oli Browni poolt ja Chambersi vastu. Avas oma praktika 1788. a. Repton töötas välja erilise meetodi parkide kujundamisel ja oma klientide veenmisel. Tegi akvarelle vaadetega: ”enne ja pärast”. Kõigepealt visandas olemasoleva olukorra ja siis kleepis sinna peale oma kavatsetavad parandused. Pildid ja tema kirjutatud tekstid köideti hiljem raamatuteks - the Red Books (punane nahkköide). Tema töödel oli aga soovituslik iseloom. Mõnikord tehti ta plaanid teoks, enamasti aga ainult väike osa nendest.
    Repton arutles tihti selle üle, kuidas pargi ”karakterit” kujundada vastavalt olemasolevale ”situatsioonile”. Kui maja asus näiteks künka tipus (Brandsbury, vaade ja plaan), siis oli tähtis avada vaateid ümbritsevale maastikule. Maja vahetus läheduses peaks aga olema mõni suletum metsane ala, et tekitada privaatsust ja peita majandushooneid, köögiviljaaeda jm. sääraseid vajalikke, aga ebaesteetilisi objekte. Läbi sellise metsa rajada teedesüsteem põõsastike, lagendike ja siit sealt avanevate meeldivate vaadetega (Hellström 1997).
    Glemham Hall, maastikuparandused. Stoke park ja Luscombe’ park.
    On väidetud, et aednik Humphrey Repton muutis inglise aia taas “normaalseks”. Tema käsitluses olid aed ja maastikupilt kaks eri asja. Mõiste the gardenesque: aed inimese elupaigana on kujundatud kunstiliste reeglite järgi, ometi ei tohi see välja paista. Reptoni aias puudusid kunstlikud mäed jne. Hoonest kaugemad osad kujundas ta Kenti stiilis: niidud, muruväljakud, puuderühmad, valgus ja vari, vabakujulised teed. Hoonete lähiümbruses kasutas aga regulaaraia jooni, kuid mitte nii rangelt kui Le Nôtre seda tegi. Reptoni eelkäijad kasutavad vaid aasalilli, aga tema lähenes kekpunktile spiraali mööda, tõi tagasi lillepeenrad hoonete lähedale. Repton tõi aialikkuse ka parki tagasi, kasutas seal võõrliike jne, tõi lillede ilu esile varjatult; uuris värviteooriat, valgust/varju, maakoha uurimise metoodikat, orienteeritust ilmakaarte suhtes ning puuliikide kasutamist pargimaastikus. Põhilised puud tol ajal olid inglise kohalikud liigid (see suund kehtis ka mujal Euroopas): tamm, jalakas, kask , pöök, saar, pärn, ka harilik mänd ja lehis. Sisse toodi seedrit (okaspuud olid vaid värvi andmiseks , põhimass oli lehtpuudest). Repton tegi nii uurimustöid (teos 1803 ) kui ühendas teooriat praktikaga.
    Repton kasutas ka topiaarkunsti pargi regulaarosades, viis sisse regulaarpargi osi, piiritles neid selgepiiriliselt – rosaarium, parter, madala graniitseinaga eraldamine. Suured kivist vaasid, pöetavad hekid jugapuust, pukspuust, pöögist, valgepöögist. Selle mõjul kujunes parke ka Eestis – kus olid ühendatud maastikuline ja regulaarne osa.
    Reptoni stiil erineb nähtavalt Brown’i omast. Eriti sajandi lõpupoole kujundab ta hoonete vahetusse lähedusse arhitektoonilise, korrapärase aia (Pleasureground), mis on üleminekuks looduslikule pargile. Terrassid, balustraadid ja lillepotid olid maalilised detailid. Edasi tuli Browni- laadne Park ja siis Landscape - kultuurmaastik. Ta ei armastanud ümmargusi puudegruppe (clumps) ega kogu parki ümbritsevaid metsaribasid. Tema pargid olid avatud servadega. Ei pidanud ka eriti lugu klassitsistlikest ehitistest, eelistas pigem õlgkatusega kohalikus stiilis majakesi (Hellström 1997).

    MAASTIKUPARK SAKSAMAAL

    18. saj keskpaigas jõudis inglise maastikuaia mõju ka Euroopa mandriossa. Saksamaal valmistasid romantilisele aiakunstile maad ette Goethe ja Schiller . Goethe rajas isegi ühe aia oma maja juurde Weimari vürstiriigis. Seal leidus nii eremiidionn, gooti stiilis jaapani teemajake kui antiiksed templid. Raamitud rohelusest, aasadest, jõekäärust ja ojakestest nii nagu peab. Kurbust kutsusid esile varemed, mis meenutasid jalutajale et kõigel on kord lõpp. Gooti stiilis kabel tumedate kuuskede vahel tekitas hirmuga segatud melanhooliat. Mälestussambad ja kivid sissegraveeritud salmikestega olid samuti mõeldud eriliste poeetiliste tunnete ärgitamiseks.
    Sakslastel on vabakujulises pargis isegi suuremaid saavutusi kui inglastel – nt Wörlitzi park, mille keskmeks oli ulatuslik lahtedega liigendatud Wörlitzi järv, üleujutuste eest kaitses ala pinnasest kujundatud tamm. Wörlitzit peetakse esimeseks Mandri-Euroopa maastikupargiks. Pargis kasutati rohkesti romantilisi rajatisi, templeid, sildu, mis olid maastiku kompositsioonisõlmedeks. Wörlitzi pearajatiseks oli loss (1679), üks stiilsemaid klassitsistlikke ehitisi Saksamaal, üks esimesi uue kunsti märkimisväärseid näiteid. Park ise, mille rajamist alustati 1769. a, oli, nagu maastikupargile kohane, rajatud aeglaselt läbi selle jalutamiseks. Vürst Franzi, pargi looja idee oli, et kõik puud, põõsad, vesi, skulptuurid ja arhitektuurilised konstruktsioonid peaksid sümboliseerima vabas õhus seda, mida inimintellekt ja inimhing on võimelised kogema . Elemendid ei ole parki asetatud huupi, vaid on vastavuses vaatetelgedega, millest kõigil oli ka oma funktsioon - kas siis põõsaste tagant ootamatult avastamiseks või kaugelt vaatlemiseks. Üldse on tähele pandud, et Wörlitzisse tekkis palju vaimset ja vähe materiaalset.
    Wörlitzi kujunemisloost: vürst leidis kauni järve, mis oli tema arvates hea kujuga - piisavalt sopiline -, lõikas sinna sisse veel lahtesid ja abajaid, ühendas need väikeste ojadega, mis läbisid kanaleid. Nii oli iga saar, mis selle tulemusel järve tekkis, kujundatud üheks täiuslikuks maastikupildiks. Saarte peal asus üks-kaks ehitist või muud vormi, mis olid lisanditeks neis piltides . Siit nähtub oluline iseloomustaja pitoreskse maastikupildi jaoks, mille vürst oma kujundusega lõi - s.o mitmekesisus ja kontrast. Saareaed lossist loodes on justkui privaatne talveaed, ümbritsetud igihalja hekiga. Saare keskel on labürint büstidega, selleni pääseb keerulist rada mööda, mis vahetevahel läheb lausa maa alla. Aia ühest küljest avaneb vaade suurele järvele, milles on näha kas saart, üks neist on kopeeritud Rousseau saarelt Ermenonville'is ja kannab isegi Rousseau nime. Teises küljes paikneb Gooti majakesega aed, siia avaneb üks silmapaistvamaid vaateid lossist. Subliimsuse ideed kandsid Wörlitzis peale Gooti majakese ka erinevad varemetestseenid, varemetes sillad. Sildadelt avaneb alati uus vaade, mille keskmeks on mõni rajatis. Mida suuremaks läheb pargiosade mastaap, seda suuremaks muutub ka mitmekesisus seal, ilmuvad suuremad parginiidud ja park läheb järk-järgult üle põllumajandusmaaks. Vürst Franz püüdles harmoonilise suhte suunas inimese, looduse ja ümbruskonna vahel.
    Kõik Saksamaa 18. sajandi lõpu aiad olid läbi põimitud kirjanduslikkusest. Kirjanduslikud allusioonid stimuleerisid kujude, mälestuskivide jms abil igati vaatajate kujutlusvõimet. Sellest aedade sentimentaalsest koketeriist loodusega vabanetakse alles sajandivahetusel, mil puud, niidud ja vesi said peaaegu ainukesteks kujunduselementideks. Kuni 1820ndateni loodud sellelaadsetest ümberkujundustest peetakse kõige paremateks näideteks Wilhelmshöhe't, Nymphenburgi (1804 - Ludwig Sckelli poolt) ja uutest aedadest Müncheni Inglise Aeda (nn Englisher Garten , 1804, Sckell).
    Aiakunstiteoreetikuks ja üheks esimeseks uue aiakunsti eest võitlejaks Saksamaal oli Cajus Lorenz Hirschfeld (1742-1792), kes kirjutas enne Reptonit 1779 -1780 Leipzigis viieköitelise teose “Theorie die Gartenkunst”, kuid seda mitte oma praktikast lähtudes, vaid inglise ja prantsuse kirjanduse põhjaliku uurimise tulemusena, mille tagapõhjaks olid 18. saj lõpu ühiskondlikud muutused. Teoses üldistas ta maastikuparkide kujunemise ajalugu ja tuletas selle põhireeglid, põhiseisukohad ja reeglid aedade kujundamiseks. Hirschfeldt käsitles süstemaatiliselt kõiki kujunduselemente, alates pinnavormidest, joonte iseloomust, hoonete asendist, üksikpuude ja haljasmasside paigutusest, teedest, grottidest, varemetest, monumentidest ning motiivide järgnemisest; samuti pargi vaimsusest - ilust, sentimentaalsusest, õpetlikkusest, legendidest ja maalilistest kontrastidest. Tema andis mõistele ‘aed’ uue tähenduse ja võimalused seoses muutustega : rahvaaed, kalmistu, haiglaaed, promenaad jne, ta nägi ette tulevikku avalike aedade suunas. Aia käsitluses tõi ta sisse alajaotused päevaaegade ( hommiku -, keskpäeva-, õhtu-aed), aga ka aastaaegade kaupa (kevad-, suve-, sügis-, talveaed) ning asukoha järgi (mägi-, oru-, metsaaed ). Ka liigitas ta aedu omaniku positsiooni ja jõukuse alusel, lihtsa maainimese aed pole sarnane jõuka linnakodaniku omaga .
    Hirschfeld innustas ka teisi ülikuid, mille tulemusena hakati 1774 . a rajama Hohenheimi parki. Eeskujusid võeti antiigist, hooned olid gooti stiilis, oja paisutati üles veelahkudega tiigiks. Oli ka romantilisi rajatisi: nt Goethe aiamajake Weimaris Ilmi pargis.
    Wörlitzi eeskujul tekkis 18. saj lõpul terve hulk parke. Wilhelmshöhe Kassel’is ja Hohenheim (1774) Stuttgart’i lähedal on kujundatud romantilises stiilis. Viimane on eriti rikas mitmesuguste meeleolukate detailide poolest. Põhiideeks on siin idülliline külake üles ehitatud rooma stiilis varemete vahele.
    Lääne-Saksamaal sai aedade-parkide kujundajana tuntuks Friedrich Ludwig von Sckell (1750-1823). Mitmed Euroopa kujundajad (Le Nôtre, Lenné) on pärit aednike perekondadest, nii temagi. Sckelli looming tegi läbi arengutee romantilisest kuni klassikalise maastikupargini ning innustas pargiarhitektuuri arengut kogu Euroopas. Ta teostas demokraatlikke ideid pargikujunduse kaudu – ei sisendanud ju looduslähedane ja suhteliselt lihtsate vahenditega loodud keskkond enam äravalituse tunnet, vaid näitas sujuva kooseksisteerimise võimalusi. Park polnud mitte ainult seestpoolt vaatamiseks, vaid see pidi kaunistama ka paikkonna maastikku.
    1780 loodi tema juhendamisel Schönbuschi park, mida tinglikult nimetatakse Saksa piirkonna esimeseks professionaalselt kujundatud klassikaliseks maastikupargiks. Sckell üritas siin maastiku looduslikke eeldusi aluseks võttes neid võimendada. Maini jõekäär sai koos hoonete siluettidega maastikupargi keskmeks, ümber linna rajati Mannheimi haljasvöönd, kindlustusvööndi asemele ehitati kraavkuivendus. Pargifooniga liideti loss ja linnasiluett, mis viitab Sckelli mõtteseostele maastiku ja linnaehituse valdkondades. Schönbushi järel kujundas ta suure rahvapargi, nn Englisher Garten'i Münchenisse ning Sckell sai Rheini ja Baierimaa aiandusdirektoriks. Muutus aja jooksul askeetlikumaks ning loobus romantikast. Sckelli hilisem looming (nagu Le Nôtre’lgi) oli linnaehituslik, linnade generaalplaanide loojana oli ta tollal esikohal. 1818.a avaldas ta kogu elu praktikat ning tõekspidamisi käsitleva raamatu. Koos Sckelliga oli aiakunst jõudnud uude ajastusse, esikohal polnud enam vorm ja esteetilisus, vaid hakkas levima avalike rahvaparkide loomise suund. Sellest aga juba edasistes peatükkides.
    Veel üks saksa nimekas pargiahitekt Peter Joseph Lenné (1789-1866) on osalenud lisaks arvukate parkide kujundamisele (Sanssouci, Charlottenhof, Babelsberg, Berliini loomaaed , Leipzigi väljak, Charlottenburgi ja Prints Albrechti lossi pargid jpm) ka Raadi pargi kujundajana Tartus. Koos oma kaasaegse vürst H. Pückleriga (1784-1871) oli Lenné saksa maastikupargi traditsioonide jätkaja, mille loomisel on väga suured teened Sckellil. Lenné oli produktiivne (väga paljude mõisaparkide kujundaja) ja populaarne, rajas 1822 Preisi Kuningliku Aianduse Arendamise Ühingu ning 1824 Potsdamis esimese aednike õppeasutuse ja puukooli.

    MAASTIKUPARK PRANTSUSMAAL

    Ka Prantsusmaal levisid Rousseau inglisepärased pitoresksed ideed. Prantsuse maastikus oli aga alati alles ka selle sisemine hääl, romantiline ja sügavate juurtega kinnihoidev armastus formaalsete elementide vastu, mis takistas prantsuse kujundusel vana kooli täielikult hävitada, nagu toimus Inglismaal. Tõsi küll, ka Prantsusmaal pöörduti eemale suureskaalalisest kujundusest ning hakati looma parke, kus saaks nautida sentimentaalseid lõbusid. Ent Versailles oli ikkagi olemas, seda ei hävitatud mingil juhul. Prantslased piirdusid muutustega väikesel määral - Väikese Trianoni park (Little Trianon) sai põhiliseks paigaks, kus daamid oma tualette näitamas käisid. Versailles uinus hiiglase unne.
    Ermenonville ( 1766 -). Selle mõisa omanik Marquis de Girardin oli suur Rousseau austaja ning püüdis rajada parki filosoofi põhimõtete järgi. Romantiline maastikupark, kus ei puudunud vulisevad ojad, sammaldunud pingid , allikas, mille kohale kummarduvad puud ja milles suplevad nümfid, väike järv, milles peegeldub kuu, monument kõrgete paplite all, väike tempel tammede all, eremiidikoobas sammaldunud kaljurünkade all, küngas, kust vaadelda päikeseloojangut jne. Suure metsa taga asus ”kõrb”, kanarbikuga kaetud suur ja lage nõmm.
    Selles mõisas ja pargis veetis Rousseau oma elu viimase kuu, ja siin ta ka suri (1778). Maeti järve tagumises osas asuvale saarekesele. Sarkofaagi ümber istutati püramiidpaplid. Sellest sai üliromantiline kultusepaik. Tänaseks on pargi pindala kõvasti vähendatud, ja suurem osa ehitusi-mälestusmärke hävinud, aga romantiline meeleolu on säilinud (Hellström 1997).
    Désert de Retz (de Monville) Pariisi ümbruses, Chambourcy küla lähedal. 18. sajandi Prantsusmaa hakkas väsima rangetest regulaarsetest parkidest à la français ning otsis midagi uudset. Lõpuks leiti see - inspireerituna maailma eri osadest. Üks variatsioonidest, mis väljendus ka Désert de Retz'is, oli "le jardin anglais-chinois", mida iseloomustasid erinevates stiilides hooned vaatesihtide fookuspunktides. Kasutades maalilist väljendust, kutsuti neid arhitektuurielemente "fabriques". Seda laadi pargid pidid andma mikrokosmilise illusiooni. Erinevad fabriques-rajatised nt kreeka templi, hiina paviljoni või gooti varemete kujul olid mõeldud tooma parki vihjeid geograafiast ja ajaloost. Selle romantilise ja paljude atraktsioonidega pargi rajas kunstihuvidega Nicolas Henri Racine de Monville. Ta pärines heast perekonnast ning pärand tegi temast jõuka mehe. Ta tundis väga suurt huvi arhitektuuri vastu. 1774. a hakkas ta Retzi külas maad ostma ning see oligi Désert de Retz'i algus. De Monville planeeris parki 17 erinevat ehitist, esimesena ehitati hiina paviljon, mis oli üldse esimene sellelaadne ehitis Prantsusmaal. Suurim ehitis on ”varemetes” sammas diameetriga 15m, mille sees on toad ja saalid. Jääkelder püramiidi sees, templitevaremed, obeliskid, hiina maja ja palju muud. 1980-ndatel restaureeritud.
    Valgustusaeg , Rousseau ja tagasi loodusesse (Hellström 1997 järgi)
    Prantsuse valgustusaja filosoofid olid vaimustuses Inglismaast, sealsest parlamentarismist, teaduslikest avastustest (Newton), ja aiakunstist. Kritiseerisid kuninga ja kiriku ainuvõimu Prantsusmaal. Prantsuse barokkaed oma pügatud puudega kui türannia sümbol. Rousseau oli üks neist, kes nägi tsivilisatsioonis ja kultuuris inimkonna hädade juuri, ja kutsus inimesi tagasi loomulikuma eluviisi juurde. Maaelu ja pidev suhtlemine loodusega pidi inimesed taas terveks ravima nende hädadest ja teesklusest.
    Romaanis Julie ou la nouvelle Heloïse ( 1761 ) kirjeldab Rousseau peategelase Julie aeda. Metsatukad ja põõsastikud vahelduvad õitsevate aasadega, ojad vulisevad ja linnud laulavad. Taimed kõik kohalikku päritolu. Ei mingit korrapära kusagil, ei mingeid pikki perspektiive. Kitsad teerajad looklevad ojakestega võidu. Kõik oleks justnagu Looduse enese poolt kujundatud, tegelikult on aga proua aednik siin kõvasti tööd teinud. Maskeerinud aeda ümbritseva müüri põõsaste ja ronitaimedega, külvanud muru ja istutanud taimi. See on aed, mis küll külalistes erilist imetlust ei ärata, küll aga omanikule endale palju rõõmu valmistab. Siinkohal võrreldakse aeda Stowe’ pargiga Inglismaal, mis on nii pretensioonikas oma ilus ja maalilisuses, et lausa väsitab. Eriti kui mõelda sellele, kui palju taolise pargi rajamine maksta võis.
    Rousseau sai kuulsaks oma raamatutega ja tema propageeritud ”looduslik eluviis” läks moodi. Kuninganna Marie- Antoinette laskis Versailles’sse rajada inglise-hiina stiilis aia ning sinna väikese küla, kus ta aeg-ajalt käis oma õukondlastega külaelu mängimas.

    MAASTIKUPARK ROOTSIS

    Inglise aiastiili Põhjamaades on levitanud rootsi aiaarhitekt Frederik Magnus Piper (1746-1824). Tema loodud on Haga park Stockholmis ( 1781 -) ja Drottningholmi lossipargi vabakujuline osa. Kuninga käsul käis Piper end välismaal täiendamas. Ta reisis nii Itaalias, Prantsusmaal kui Inglismaal. Näiteks uuris ja mõõtis ta hoolega romantilist parki Stourhead’is.
    Varsti peale Gustav III kolimist Drottningholm’i lossi alustati ka romantilise maastikupargi rajamist barokkpargi kõrvale Piper’i plaanide järgi (1781). Sel ajal oli romantiline stiil Rootsis väga uus asi. Näiteks ehitati Drottningholm’i väike hiina stiilis loss. Pargi jaoks oli ette nähtud soine maa-ala vanast barokkaiast põhja pool. Piper oli muuhulgas väga osav ”maaparandaja” ja vesiehituste-insener. Vesisest niidust kujuneski kanalitesüsteemi, sildade ja saarekestega romantiline park. Aasade raamistuseks ja ilustuseks istutati rohkesti puid. Künkakujulisele Monumendisaarele istutati kiirtena künka tipust lähtuvate ridadena 272 pärna, mille võrad on tänaseks kokku kasvanud. Küngast kroonib graniidist pjedestaal - templi asemel. Paljudest kavandatud maalilistest ehitustest sai teoks ainult üks gooti stiilis torn. Ka vana barokkpargi ümberkujundus jäi tegemata.
    Haga park (Hagaparken) Stockholmis on samuti Piperi kavandatud. Seal leidub eriti kaunilt kavandatud muruväljak (La Pelouse), mis praegugi linnarahva eelistatud kogunemiskohaks on. Hagaparkeni kompositsioon on allutatud Brunnsvikeni veepeeglile, mis toimib illusionistliku keskmena. Taheti saavutada tunne, justkui seisaksid sa aasal järve lähedal - ja see järv on omakorda seotud merega, on osaks ühestainsast veest. See ühendab kõik maad ja maailmaosad ning tunnistab samahästi nii itaalia templeid kui hiina majakesi ja türgi paviljone. Hagaparkenis tuleb ringi jalutada ja nautida ümbrust kõigi meeltega . Piper avas jalgteedelt vaateid, et tekitada ümbritseva maastiku ning topograafia kogemise võimalusi.
    Forsmark , Uppland. Forsmark’is kaevandati rauamaaki ja sulatati rauda. Mõis koosnes töölisasulast ja mõisapargist. Forsmark on üks paremini säilinud ja rikkalikuma ”sisustusega” parke Rootsis. Looklevad teed, kanalid valgete kaarsildadega, tempel peegelseintega, eremiidionn, kuusekoorega kaetud tempel... Kujukesed ja mälestussambad. Mõisa valged hooned tiigi peegelduses. Metsas on lagendik rüütliturniiride jaoks ja ka väike metsajärv.
    Carl Linné (1707-17), valgustusaja esindaja, praegugi kehtiva taimede klassifikatsiooni ja ladinakeelsete nimede looja.

    MAASTIKUPARK TAANIS

    Frederiksbergi aiad - algselt barokkstiilis,18. saj ümber muudetud romantiliseks aiaks inglise mudeli järgi, nagu enamus Taani lossiaedu. Looklevad teed, kanalid ja palju õhkkonnaelemente, mis sobitusid romantismi vaimuga. Ajalooline plaan näitab lossiaia asetust 18. saj lõpust. Aiale iseloomulikuks omaduseks on paljud väikesed üllatavad elemendid, mis asetuvad külastajaga silmitsi, nt hiina paviljon, Apise tempel, purskkaevugrott. Romantism viljeles maastiku kontraste. Külastaja jalutas läbi tumeda metsa ja sattus avarale heledalt valgustatud tasandikule. Suur vahelduvus oli väljenduse tähenduste vahel ning inspiratsiooni saadi üle kogu maailma. Pööke täis tipitud muru väikese karjusemajakesega oli pärit inglise pastoraalsest maastikust. Nagu kõigis romantilistes aedades, oli illusioon see, mis luges . Hoolikalt läbimõeldud olid ka taimmaterjali värvikontrastid. 1799. ja 1802. a vahel koostatud taimmaterjali nimekirja võetakse aluseks ka praegu, kui planeeritakse sinna lossiaeda istutusi.
    Liselund (Fr. M. Piper) on üks esimesi maastikuaedu Taanis, samal ajal ka kõige meisterlikum nende seas. Seal on olemas metsalagendik domineeriva ruumina, loodud puudeistutuste abil. Seal on palju paviljone, mis on paigutatud enamasti piki metsaserva ning kombineeritud vaatesihtidega. Liselundis on ka mitu järve, ent peamiselt esineb vesi seal ojade ja allikatena, vahelduvad siledad ja hüplevad-vahutavad veepinnad, mille lõppsihiks on kõigil meri. Liselundis ei ole jalutusteede süsteem nii selge kui Stourheadis. Peatee kulgeb paralleelselt vee voolamisega, samas avanevad teel jalutajale aeg-ajalt maastikuvaated ja -sihid.

    MAASTIKUPARK VENEMAAL

    Venemaal on maastikupargina kuulus Pavlovski park Peterburi lähistel, selle rajamist alustati 1779. a ja rajamine kestis ligikaudu pool sajandit. pargikujundajad C. Cameron , V. Brenna, A. N. Voronihhin ja P. Gonzaga (vabakujulise osa rajaja). Tsarskoje Selo maastikupargi osa – Katariina II park (autor J. Bush).

    19. MAASTIKUPARK EESTIS


    Juba 18. saj lõpul arenes ka Eesti mõisaparkide korrapärasest stiilist välja looduslähedust rõhutav nn vabakujunduslik pargistiil. Mõisad 18. sajandi II poolel ei olnud üksnes utilitaarse eesmärgiga põllumajandusele suunatud paigad. Mõisast kujundas aadel endale igapäevase elukeskkonna, kus esindus - ja majandusfunktsioonid olid kombineeritud elu lüürilisema poolega. Ta püüdis luua enda ümber ka valgustusfilosoofiat ja antiikkunsti paatosest inspireeritud erilist atmosfääri ning miljööd. Baroksete mõisate peahoonetes olid hoolikalt väljaehitatud ja kaunistatud avarad esindusruumid - saal ja vestibüül paraadtrepiga. 19. sajandi alguseks mõjulepääsenud klassitsistlikus stiilis ehitatud peahooned muutusid veelgi pidulikumaks, kasvas ka ruumide arv. Mõisa pea lahutamatuks osaks muutus sammasportikus hoone esiküljel, mis oli reeglina pööratud lõunasse, kuna hoone taha jäi tavaliselt väike sümmeetrilisena kujundatud nn regulaarne park. Laienema hakkas enamasti kiviaiaga piiratud mõisaõu, kus asunud aidad, tallid ja teenijatemajad moodustasid mõisaansambli tuumiku.
    Ent regulaarsed aiad ei püsinud enam kaua. Eestis sai 19. sajandist parkide laiendamise ja rekonstrueerimise ning maastikuparkide kujunemise sajand. Juba 18. saj lõpupoolel hakati mõisaparkidele suuremat tähelepanu pöörama, neid ümber kujundama ja ka uusi parke rajama. Üks esimesi looduslikus stiilis parke varaklassitsistliku mõisahoonega ehitati välja Padal 18. saj 70-ndatel (vt Eesti arhitektuuri ajalugu 1965). Projekti autoriks oli Peterburi arhitekt J.B.M. Vallin De la Moth. Suure looduslikus stiilis pargi rajamisel on ära kasutatud jõgi, jõeorg, mäekünkad, looduslik taimkate, millele lisandusid vabakujunduslikult istutatud puude ja põõsaste grupid, muruväljakud ja looklevad teed. Samal perioodil laiendati Palmse mõisaparki. Pargi hoonetaguse väljaku kesktee likvideeriti ja selle asemel on vaba murupind. Teed pandi looklema, ka ringtee hoone tagaosas on vabama joonega . Uue maastikupargi, mis rajati mõisa hoonest kaugemale, kujunduse aluseks võeti olemasolev mets, vahelduv reljeef ja veekogud. Peamotiiviks sai Oruveski paisjärv, kuhu suunusid pargiteed ja olid kujundatud vaatekohad paviljonidega. Looklevad teed jälgisid reljeefi ja ümbritsesid peamiselt veekogusid. Allikapaviljon, supelmaja, paadisillad. Kõrgendikul asub vaatepaviljon, mida on Brestiks nimetatud. Väikesest looduslikust kosest kujundati kaskaad. Hiljem laiendati parki veel parkmetsa osaga, sinna rajati jalgteed, sõiduteed ja ratsutamisrajad. Veel on näha, et mõisahoone esiväljaku äärmiselt lihtne, kuid suurejooneline lahendus - nelinurkne murupind on lõhutud ja sinna on rajatud ringtee, nagu seda kõikjal teistes parkides võib näha. Kadunud on arabeskid, labürindid ja teised barokkpargi elemendid. Pargi peaosa ümberkujundamine andis looklevate teede ja vabade murupindadega küll vabakujundusliku ruumilahenduse, aga sirged teed ja puuderead pargi äärtel jäid püsima, põhiplaanis säilis ka üldsituatsiooni sümmeetria. Säilisid puude ranged read, sest suuri puid nii kergesti maha ei võetud ja neid ei olnud ka kerge ümber istutada. Eriti püsis regulaarsus just pargi peaosas, kus avar esiväljak rõhutas veelgi lossi esinduslikkust ja peaosa paraadlikkust. Ranged osad säilisid ka peahoone taga, kuid juba sujuvamate joontega üleminekuks pargi maastikulisele osale. Palmse pole erand , enamik meil rajatud mõisaparke sisaldavad või sisaldasid varem nii loodusliku kui ka regulaarse stiili elemente - seega domineeris eklektika.
    19. saj keskpaigast, kui lähtutakse historitsistlikest stiilidest ( neogootika , neorenessanss ja neobarokk ) ning 20. saj algul ka modernstiilist, muutus sümmeetriasunnist vabamaks nii terve mõisaansambli kui ka pargi planeering. Kasvas pargiarhitektuuri tähtsus. Valdavalt loodusliku ilmega pargis hakati enam rõhutama veekogu tähendust terrasside, sillakeste ja paviljonidega. Mõisaasula suurenedes kaotasid senise tähenduse piirded. Maastikupargid, mis hakkasid enda alla võtma üha suuremaid maa-alasid, kujunesid regulaarsele pargile või pargi peaosale jätkuks olemasolevate metsade või kaunite maastikuosade liitmise ning loduslike allikate ja ojakeste kujundamise ja paisutamisega suuremateks veekogudeks - järvedeks. 19. saj mõisaansamblitest võiks nimetada sajandi algusest Kolga, Hõreda, Raikküla, Mäo, 20. aastaist Aaspere, Riisipere , 30. aastaist Saku, Keila -Joa, sajandi keskelt ja Ii poolest Kohila, Härgla, Lihula , Räpina, Kuremaa, Hellenurme, Palmse maastikupargi osa, Sangaste , sajandi lõpust Toila Oru loss ja park ning paljud teised.
    MÕNED MAASTIKULISES STIILIS MÕISAPARGID JA NENDE KUJUNDUSE MÕJUTAJAD
    Parkide kujundajateks Eestis olid mõisate valdajad ise, kes ka pargi rajamis- ja kujundamistöid juhendasid, ka teistelt eeskuju võttes. Paremal juhul usaldasid nad selleks palgatud spetsialiste. Keila-Joa maastikupargi rajajaks oli selle omanik krahv Alexander von Benckendorff (1781- 1844 ). Eesti parkide dendrofloora rikastajaks oli tuntud loodusteadlane ja maadeuurija , akadeemik ja TÜ audoktor ning Hellenurme mõisa omanik Alexander Theodor von Middendorff (1815-1894). Ta juhendas mitmeid pargirajajaid oma nõuannetega ning abistas parkide taimmaterjaliga rikastamisel, tuues kaugetelt reisidelt kaasa mitmesuguste taimede seemneid. Sangaste pargi rajas selle mõisa omanik krahv Friedrich Berg (1845-1938). 19. saj lõpukümnenditel ja 20. saj algusaastatel aga on tolleaegsed pargikujunduse spetsialistid väljastpoolt Eestit koostanud plaane mitmetele mõisaparkidele Eestimaal. Peamiselt olid need parkide rekonstrueerimise plaanid. Üks produktiivsemaid oli Riia Linnaaia direktor Georg Kuphaldt ( 1853 -1938).
    Kuphaldti põhitööks olid Riia linna haljasalad, mis moodustavad tänase Riia haljastuse tuumiku. Kõiki neid iseloomustavad 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse stiil maastikukujunduses - korrapäraste elementidega rikastatud looduslik kujundus. Lisaks on Kuphaldt koostanud Pärnu linna haljasalade laiendamise ja kunistamise projekti (1888-89), Tallinnas Virumäe pargi ja Kadrioru pargi rekonstrueerimisprojekti, maaparkidest Polli, Olustvere ja Toila Oru parkide plaanid. Kuphald pidas oma eeskujudeks saksa maastikupargi tereetikuid-kujundajaid C.C.L. Hirschfeldti, L. von Sckelli ja vürst Pücklerit ning oskas seostada kujundust olemasoleva maastikuga. Tsitaat Kuphaldilt, mis peidab endas olulisema parkide rekonstrueerimise filosoofiast: "Üks aiakunsti puudus on võimatus muutumatuks jääda, luua kauemkestvamaid maastikupilte. Park vajab iga-aastast korrastamist ja sekkumist oma arengusse , ta peab sündima ja samaks jääma sellisena, kui tema looja on teda kavatsenud. Muidu võib see puudus saada kaunile pargiloomingule hauaks ..."
    Maastikuaednik Kuphaldi käekirja näitena võiks nimetada nt Lohu mõisaparki: maalilised vaated, mis tekitati puude ja põõsaste valikulise paigutusega reljeefile, efektsed veepeegeldused, lehtlad, ja teedevõrk jne. Omaette ansambli moodustasid pargiehitised - nn gooti sild, terrass pergolaga ja paadisild . 1899-1901 koostatud Oru pargi plaan Toilasse.
    Teine mees, kes 19. saj lõpul ja 20. saj algaastail Eesti parkidele rekonstrueerimisplaane koostas, on Tartus sündinud, TÜs botaaniku kraadi omandanud ja hiljem Saksamaal aiaarhitektina tuntud Moritz Alexander Walter von Engelhardt (1864-1940). Aastast 1893 pärineb temalt Luua mõisa pargiplaan ning 1895 . a Visusti plaan. Engelhardti eriliseks teeneks peetakse uute pargielementide kokkusulatamist varasema kujundusega - ei rajatud ju kunagi midagi päris tühjale kohale.
    Nendel sajandivahetuse rekonstrueerimisplaanidel on peaaegu eranditult parkidesse lisatud puht dekoratiivsust taotlevaid elemente ja kujundusvõtteid. Pargi peaossa härrastemaja, aga mõnikord ka teiste hoonete ümbrusse on planeeritud sümmeetrilisi ornamentaalse teedevõrguga platsikesi, mis kaunistati mustriliste peenarde, pöetud hekkide ja põõsaste, tüvikvormide, dekoratiivvaaside ning paljude muude detailidega. Planeeritud täiendused osutusid tihti kujunduslikult vaid toretsevat laadi ilustusteks, mis pargiansambliga nõrgalt seotud. Parkide maastikulisse ossa planeeritud teed küll looklesid, moodustades korrektselt joonistatud ilusaid kaarjaid jooni, kuid jäid seetõttu tegelikus maastikusituatsioonis võõraks ning selle nüansse vähe arvestavaks. Need graafiliselt hästi peenelt välja töötatud plaanid annavad küll pargi üldise planeeringu, teedevõrgu ja puude-põõsaste masside paigutuse, kuid dendroloogilise osa iseloomustus puudub täielikult. Plaanidel ei ole eraldatud isegi leht- ja okaspuid , vaid kõik puud on antud ühesuguse graafilise märgiga.
    19. saj II poole parke iseloomustab veel mitmesuguste arhitektuursete väikevormide küllus. Parkides võis leida mitmeid erineva kujundusega paviljone, lehtlaid, supelmajakesi, kaunistustega sillakesi, murtud sambaid, obeliske, monumente ja palju muudki. Kindlasti ei puudunud romantilised motiivid, nagu kunstlikud varemed jms. Eriti rikkalikult leidus neid Palmse pargis, samuti Keila-Joal ning mujal.
    Veel üks mõis, mille geneesis on võimalik aimata erinevaid ajastuid, kuigi suurem osa informatsioonist on ajalootolmus lihtsalt kaduma läinud: see on Raadi mõis Tartus. Vanadelt fotodelt võib näha itaalia palazzolikku rõõmsameelset ja natuke toretsema kippuvat härrastemaja. Pargil oli Raadi mõisaansamblis täita väga oluline osa. See sidus hooneid maastikku ning ühendas tervikuks, samal ajal eraldas tekkinud väikese mõisamaailma avamaastikust ja linnast. 1840-41 ehitati peahoone ümber neorenessanss-stiilis. Park rajati 19. saj. alguses maastikustiilis, lossi tagune aed hollandi barokkstiilis terrassidena kujundatud, geomeetriliste parteritega. Lilled, balustraadid vaasidega. 1840. a-tel kujundati ümber ka aed, väidetavalt kuulsa saksa pargiarhitekti Peter Joseph Lenné projekti järgi. Seda aktsepteerib ka nimekas väljaanne " Deutsch -Baltisches biographisches Lexikon". Kahjuks puuduvad täpsed andmed selle kohta, kas Lenné käis ka Raadi pargis kohal või tehti projekt kohal käimata. Ei teata täpselt, milline oli Raadi park enne inglise stiili mõjulepääsu. Arhiivides puudub ka plaan 19. sajandi keskpaigast, mis näitaks Lenné võimalikku kujundust. Ometi on julgetud väita, et põhiliselt 1840ndatest pärit vabakujulist skeemi oluliselt ei muudetud. Kogu planeeringut organiseerivaks looduslikuks teguriks oli avar veepeegel, mille ümber paiknevat hoonestust sidus looklev pargiteede võrk. Siit-sealt avanesid maalilised vaated härrastemajale, haljastusele ja kõrvalhoonetele.
    20. sajandi algul oli Raadil geomeetrilise joonisega muruplats ülemisel terrassil, ilupuude ja põõsastega. Terrasside servas pügatud võradega pärnad. (K. Lootus)
    Veel näiteid Eestist
    Hiiu Suuremõisa. Jakob de la Gardie pojatütar krahvinna Ebba- Margareta Stenbock laskis ehitada uue kahe tiibhoonega lossi 1755-1772. a. Suuremõisa on silmapaistvaim ja suurejoonelisim barokkstiilis loss Eestis. Hooned ehitati kohalikust materjalist - lubjakivist ja tellistest. Lossi juurde viivate teede äärde istutati alleed. Möödunud sajandi teisel poolel asub aga lossi vahetus läheduses maastikupark tiikide, vaatekünka ja sellel asuva paviljoniga. Aasad, puudegrupid, kaugemal parkmets eksootiliste puuliikidega.
    Riisipere (Riesenberg). 1818- 1821 . a ehitatud klassitsistlikus (ampiir-)stiilis sammastega mõisahoone paisjärve kaldal. Kõrgklassitsismi parimaid näiteid, sarnane Aasperega, aga esinduslikum. Terrassile paigutati suuri potitaimi. Sel ajal rajati ka inglise stiilis park, kujundati järv saartega, istutati puid ja põõsaid maalilistesse gruppidesse lossiproua näpunäidete järgi. Parki täiendati selle sajandi algul: järve kaldale eksootilised paviljonid, paadisillad, supelmajad. Kasvuhooned, lehtlad, linnumajad.
    (EAA, Stavenhagen, Maiste)
    Keila-Joa maastikupark. Fall, (>80 ha), 1827 (krahv Benkendorff) looduslik park, jõgi, juga, pargiaasad. Loss ehitati 1844. a.
    Stavenhagen (1867): "Mõis asub paesel pinnal. Allee viib nelinurksele eesõuele lossi ees, mida ääristavad nurgatornidega kõrvalhooned ja kahuritega kaitserinnatis. Vahimaja ja kahe väravaga raudvarbadest aed eraldavad eesõue suuremast lossiesisest väljakust. Selle keskmisel murusõõril marmorist Venus. Loss on inglise-gooti stiilis, kaheksakandilise torniga. Paraadtrepil lõvid ja valgest marmorist vaasid lilledega. Aias lillepeenrad ja vaasid, skulptuurid ja rauast aiapingid, ”kutsudes rändajat anduma looduse ja kunsti ülimatele võludele." Loss asub kõrgel Keila jõe kaldal, lossist veidi kaugemal vahutab kosk. Kose ääres veski , torniga köök, külalistemaja, pruulikoda, vesiratas , mis toidab aia purskkaeve, kaks rippsilda üle vee. Teisel pool vene stiilis ”lustmaja”. Kasvuhooned palmidega ja nende läheduses eksootiliste puude istandus - nulud , seedrid, küpressid, pöögid jne. Ostnud ära ka lähedal asuva Meremõisa, laskis krahv Benkendorff lammutada tolle vastehitatud hoone katuse, et tekitada moekaid varemeid jõe järsul kaldal teisel pool parki. Maastikupargis vahelduvad puudegrupid pargiaasadega."
    (Loe ka Brafmann, Tamm, Piiper)
    Sangaste. (75 ha), Fr. Berg, üks Baltimaade haritumaid mõisnikke, loss 1874 -81; väga liigirikas metsapark, tiigid, vahelduv reljeef.
    (Brafmann, Maiste)
    Puhtu suvemõis. Rajati 18. saj lõpul suvituskohaks kunstihuvidega von Helwig’ile. Maja ja park tehti tollal moes olnud Hollandi stiilis. Saare keskel kaheksanurgeline elamu, kust teed kiirtena viisid mere äärde ja külalismajadeni. 19. saj. keskpaigaks on park muudetud vabakujuliseks. Jalakad, saared, tammed. Looklevad teed ümber saare. Metallvõrega ümbritsetud iluaed rooside ja rododendronitega. Teed sillutatud punase telliskivipuruga. Pargi keskel söögipaviljon, mida varjavad kastanid ja vahtrad.
    Mere ääres majake üksiku uitaja tarvis ja monument Schillerile. Pargis on teisigi mälestuskive. Saare lõunaosas cottage -stiilis elamu. Seal vahtrate ja saarte all puhkab ka pargi rajaja, von Helwig. (Stavenhagen’i järgi)
    Ungru loss Läänemaal. Sajandi algul projekteeritud neobarokkstiilis, ei saanudki lõplikult valmis. (Maiste)
    Oru park Toilas. Neorenessanss-stiilis loss (Peterburi arhitekt Baranovski) ehitati 1897 -99 looduslikult väga kaunisse kohta, kõrgele pankrannikule, Pühajõe kaldale. Omanik Peterburi suurkaupmees Jelissajev. Hoone ja suur osa pargist hävis 1941.a.
    Park kavandati Riia linnaaedniku Kuphaldti poolt 1900-1901. a. Maja ees vaatega jõeoru poole kunstlikud ja looduslikud terrassid. Lossi lähem ümbrus on korrapärase kujundusega, hekid, roosipeenrad, kiviktaimlad, muruparterid, puuderead. Lossi idatiival talveaed - poolkaarjas kasvuhoone, selle ees basseiniga iluaed. Sellest lõunas kuldsete kuplitega väike vene kirik. Paekaldasse tuli puude istutamiseks raiuda augud. Viljapuuaed. Lossi läheduses ja jõeorus on kasutatud palju võõrpuuliike (okaspuudest seedermändi, lehist torkavat kuuske ) ja ilupõõsaid, kaugemal mere ääres ja lääne pool looduslik männimets. Jõe läänekaldal, Lipu mäel on vaatepaviljon, kust paistab loss õhtuvalguses. Liivakivist kaljuseinas on sügav koobas, kus selgeveeline allikas välja voolab.
    (Loe ka Tamm, Piiper, Maiste, Brafmann)
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Brafmann, E. 1980. Pargid Eestis. Tallinn.
    Hein, A. 1996. Palmse. Hattrope/Eesti Entsüklopeediakirjastus.
    Maiste, J. 1996. Eestimaa mõisad. Tallinn, ”Kunst”
    Piiper, J. 1975. Pilte ja hääli Eesti loodusest. Tallinn
    Tamm, H. 1972. Põhja-Eesti pargid. Tallinn
    Tamm, H. (koost.). 1988. Kadriorg. Loss ja park. Tallinn
    Ajakiri "Ehitus ja arhitektuur" 1/82 (koopia õppetooli raamatukogus)
    INGLISE MAASTIKUPARGI STIILIS AIAD-PARGID JA NENDE KUJUNDAJAD
    (tabeli valik on mittetäielik)
    pargid pargiarhitektid
    Inglismaa Stowe, Buckinghamshire William Kent, Vanbrugh,
    Brown jt.
    Rousham, Oxford William Kent (1685-1748)
    Stourhead, Bath (1741-) Henry Hoare
    Blenheim, Oxford (1765-) Lancelot ”Capability” Brown (1716-83)
    Kew Gardens (1758-) William Chambers
    Glemham Hall (1791) Humprey Repton (1752-1818)
    Prantsusmaa Ermenonville Jean-Marie Morel (1728-1810)
    Petit Trianon, Versailles
    Désert de Retz, Chambourcy F. R. de Monville
    Saksamaa Neuer Garten, Potsdam Peter Joseph Lenné
    (1789-1866)
    Charlottenhof, Potsdam ”
    Muskau vürst Pückler
    Rootsi Drottningholm ja Haga Frederik Magnus Piper
    (1746-1824)
    Taani Frederiksberg
    Liselund Fr. M. Piper
    Venemaa Pavlovsk (1779-) Gonzaga jt.
    Eesti Keila-Joa (1830-) krahv Benkendorff
    Palmse maastikupark (19. saj I pool)
    Sangaste (1874-81) Fr. Berg
    Oru park, Toila (1900-) G. Kuphaldt (1853-1938)
    jne.

    20. EKLEKTIKA JA UUSKLASSITSISM

    AIAD 19. SAJANDIL…20. SAJANDI I POOLEL

    Uusklassitsism aiakunstis kujunes välja Inglismaal, samuti nagu maastikupark, ning on omamoodi reaktsioon sellele. Fookuses on jälle aed, mitte park, ning kujunduses valitseb korrapära ja klassikalised geomeetrilised vormid. Aed on, vastupidiselt maastikupargile, pügatud hekkidest piiratud ja ümbritsevast maastikust selgelt eraldatud.
    Uusklassitsistliku aiakunsti tunnusjooned (Hellström 1997):
    • korrapärane aiakujundus, mille juured on inglise renessanss- ja barokkstiilis;
    • intiimne mõõtkava,
    • peenelt väljatöötatud detailid;
    • kohalike, looduslike materjalide kasutamine;
    • kodumaiste ja ”vanaaegsete” taimede kasutamine.

    Uusklassitsism on süntees oma aja erinevatest suundumustest aiakunstis. 19. sajandi lõpus iseloomustasid Suurbritannia ja ka USA aiandust ühest küljest erinevate taimedega efektitsemine, teisest küljest aga arhitektuuriline eklektitsism . Sageli esinesid need ilmingud ühes aias kokkusulanuna, kuid siiski kujunes nende baasil välja kaks erinevat aiatüüpi: 1) ilu- või lilleaed ja 2) arhitektuuriline aed. Esimest tüüpi aedasid võib sageli nimetada ka stiilituteks aedadeks - väikestes villaaedades viis üha suurema arvu liikide kasutamine tihti tulemuseni, kus segiläbi kasvasid lilled, põõsad ja üksikud puud. Arhitektuuriline aed tekkis aga pöördumisel varasemate traditsioonide (peamiselt Itaalia) juurde, mida iseloomustasid kiviterrassid, trepid, balustraadid, purskkaevud ja skulptuurid (inglased Barry , Nesfield). Lillepeenardele ja parteritele istutati poolkülmakindlad üheaastased taimed ning maja suhtes sümmeetriliselt paigutati pügatud kääbusokaspuud.
    Looduslikud aiad kujunesid katsealadeks entusiastidele, kes tahtsid selgitada liikide sobivust erinevates kasvutingimustes. Arhitektuurilised aiad olid lihtsad ja stiilsed ning sobisid majaga enamasti paremini kokku kui looduslikud aiad, mille puhul kõrgel asuvat villat ümbritsesid põõsad ja lillepeenrad.
    Allpool tuleb juttu uusklassitsismi komponentidest:
    Cottage Garden (taluaiad)
    Wild Garden ( Robinson )
    Formal Garden (Blomfield)
    Arts and Crafts ( Morris )
    Enne aga väike ülevaade möödunud sajandi alguse Inglismaast ja seal domineerivast aiakujundusstiilist, mida pigem nimetatakse stiilituseks.
    Enamikus Euroopa ja Ameerika arenenud riikides hakkas selleks ajaks (s.o 19. saj) tööstusrevolutsioon lõpule jõudma. Nii tööstuses kui põllumajanduses mindi üle masintootmisele. Uus tehnoloogia muutis elulaadi ja keskkonda, tõi kaasa linnastumise ja massiliselt uusi asju. Masina võimalused võlusid ja vaimustasid, tekitades samal ajal vaenu ja võõrastust. Ägenes vanade ja uute väärtuste vaheline tüli, nn masinatüli. Uus teadus, tehnika ja tootmine nõudsid meelemuutust ka traditsioonilises kunstikultuuris, eelkõige arhitektuuris, linnaehituses, disainis ja kõigis keskkonda kujundavates kunstides.
    The Gardenesque: aednikustiil
    19. sajandi Inglismaal toimus tööstuses tormiline areng. Töösturid ja kaupmehed rikastusid, põllumajandusega tegelenud aadlikest mõisnikud aga vaesusid, eriti peale Napoleoni sõdu. Suurte maastikuparkide hiilgeaeg Inglismaal hakkas mööda saama. Asemele tulid jõukate kodanlaste villad ja nende vähem kui hektari suurused aiad. Rikkamad uusrikastest ostavad küll ära vanu mõisaid, aga nagu Repton kurdab oma karjääri lõpupäevil: ”inimesed pigem korjavad varandust kui naudivad seda; nad püüavad suurendada oma äsjaostetud mõisate väärtust, aga mitte nende ilu.” (1816).
    Esimeseks katseks ületada võõrastust masina poolt tehtud enneolematute asjade ja hoonete suhtes oli nende ehtimine. Tööstustooted rüütati harjumuspärasesse dekoori. Tööstuskunstnikud õppisid erikursustel ornamente joonistama, arhitektid "töötasid stiilides" (tekkisid neogootika, neoklassitsism, neobarokk) või ühendati erinevate ajastute dekoori eklektilisteks kogumiteks, millega kaeti hoonete ja esemete inseneristruktuur.
    19. sajandi esimesel poole aedades ja parkides oli veel valitsev pitoreskne-maastikuline stiil. Kuid tasapisi hakati üles soojendama ka vana ”traditsioonilist” inglise aiakunsti selle terasside ja pügatud hekkidega. Maastikupargis hakati kasutama korrapärase kujundusega detaile, eriti hoonete läheduses. Näiteks Repton kujundas Ashridge’i pargi (1804) küll looduslikus stiilis, aga metsaribadest varjatud korrapäraste aiaosadega: roosiaed, Munga aed, terrass jms. Huviorbiidis olid ka eksootilised maad, nagu näiteks India, ka sealset arhitektuuri jäljendati nn india-tüüpi aedades. Räägiti ka itaalia, prantsuse, hollandi stiilis aedadest, mis kõik kujutavad endast korrapärast tüüpi aedu. Meelsasti kasutati kõike stiile läbisegi (Hellström 1997).
    Readleaf, Penshurst, kujundatud William Wells ’i poolt (amatöör-kunstnik) 19. saj esimesel veerandil. Eksootilised okaspuud, kiviktaimla - the rock garden, köögiviljaaed - the kitchen garden, puuviljaaed - orchard, inglise lilleaed, hollandi lilleaed... Rustikaalsed ehitised, ” crazy paving” - korrapäratu kujuga kividest sillutis . Eeskujuks paljudele hilisematele halvamaitselistele aedadele... (Hellström 1997).
    Ka huvi eksootiliste taimede vastu püsis. Inglise impeeriumi kõige kaugematest nurkadest voolas neid lakkamatult sisse. Kew Gardens Londonis kujunes 18. saj lõpul üheks kõige liigirikkamaks botaanikaaiaks maailmas. Sealt levisid uued taimed ka eraaedadesse. Pool sajandit olid lilleaiad olnud hea maitsega vastuolus. Kui neid leiduski, siis olid nad müüride või puude taha peidetud, et mitte silma riivata. Nüüd tuli nn lillepeenarde renessanss. Aretati massiliselt uusi lillesorte, muuhulgas roose, võõrasemasid, pelargoone... Kasvuhoonetehnika edenes ja kasvuhooned läksid moodi: seal sai kasvatada nii külmaõrnu eksootilisi taimi kui suvelilletaimi. Eriti moes olid üheaastased, dekoratiivsete lehtedega taimed. Neid kasutati keerulise kuju ja mustritega lillepeenardel ( carpet -beddings). Selliseid peenraid kutsuti prantsuse ja hollandi tüüpi peenardeks. Inglise tüüpi peenrad olid püsililledest, mis istutati segamini nii, et peenral kogu aeg midagi õitseks. Nn eklektitsism, mis iseloomustab kogu 19. sajandi kunsti, püüdis nõnda leida oma kohta aiaparterites. Inimestele meeldis asetada prantsuse partereid itaalia või isegi hispaania stiilis lillepeenarde kõrvale, kuid selle sobitamine oli üsna keeruline ning väljendas tulemusena kummalist maitset.
    Moes olid samuti alpinaariumid ehk kiviktaimlad - seoses mägiturismi kasvava populaarsusega. Pitoreskne maastikustiil nõudis ka, et aias leiduks ka palju erinevates stiilides ehitisi - hiina pagoode ja kreeka templivaremeid ja Šveitsi mägionne, soovitavalt koos mägedega. Kõik see eksootika ja romantika pluss kunstjärved ja ojad, künkad, metsatukad, aasad ja looklevad rajad tuli mahutada aina väiksemale pindalale, kuna jõukaid aiaomanikke tuli järjest juurde. Tulemuseks olid enamasti ülekuhjatud ja kirjud aiad, kus igale üksikule aia elemendile pöörati enam tähelepanu kui kujundusele tervikuna.
    Stiili nimetus - Gardenesque - viitab aedniku tähtsusele aia kujundamisel. Esimene 19. sajandi inglise autor, kes taashindas itaalia ja prantsuse renessansi stiilis aedasid, oli John Claudius Loudon (1783-1843). Tema aedade korraldused, mida ta nimetas "iidseks või geomeetriliseks stiiliks", põhinesid nii vaatlustel kui teoorial. 40 aasta vanuses kaotas Loudon oma noorusliku entusiasmi pitoreskse ebaregulaarsuse vastu ning ta hakkas arendama oma kiindumust eksootiliste taimede vastu, mida oli Briti saartele toodud üle kogu maailma. Need huvid kombineerusid tema ettepanekutes taimeistutusteks nn gardenesque ehk aednikustiilis. Loudon soosis ringikujulisi peenraid - tüüpi, mida võib tänini näha nt Greenwich Park'i lilleaias. Põhjuseks: kuna sellised peenrad demonstreerivad taimi kõige paremini ja nad on inimese töö tulemusena hetkega 'märgatavad'. Peale Loudon'i surma oli selle idee tulemusena tekkinud suur arv metsamaa -aedasid ( woodland garden), kus kasutati eriti rohkesti rododendroneid, asaleasid, magnooliaid. Metsamaa-aedasid saab klassifitseerida:
    • pitoresksed, kui neil on maaliline kompositsioon;
    • gardenesque, kui nad rõhutavad eksootilisi taimi ning on kujundatud nõnda, et iga taime individuaalsus on esile toodud.

    Need stiilid esindavad kahte suurt entusiasmi ja kahte selget kavatsust, kuid nad kattuvad osaliselt ning kummagi stiili juures pole paradigmaatilisi näiteid tuua. Selle põhjuseks on osalt ka see, et nende stiilide peamised propageerijad (Uvedale Price ja J. C. Loudon) on kuulsad eelkõige oma raamatute, mitte kujunduste järgi. Loudon avaldas 1836. a raamatu "The Suburban Garden and Villa Companion", mille ta illustreeris aiadetailide ja -plaanidega, lisades sinna juurde nende kirjeldusi.
    Sel ajal ilmus ühiskonna teadvusesse ka mõiste ”maastikuarhitekt”, mis tähendas maastikuparkide kujundajat ja vastandus teravalt arhitekti mõistele. Loudon kiitis oma tööd samuti "maastikuarhitekti" näidete hulka - esmakordselt 1829. a ilmunud ajakirjas Gardener's Magazine. Loudoni 1833. a ilmunud teos "Encyclopaedia of Cottage, Farm and Villa Architecture" tõi järjekordseid näiteid "maastikuarhitektuurist" ning Loudon märkis, et kaasaegsetes itaalia villades "on aia regulaarsus kaasnev dekoratsioon ning toetab arhitektuuri. Nende villade arhitektuur, skulptuur ja aiad on sageli kujundatud ühe ja sama käega ning konkureerivad üldises efektis, et luua perfektset harmooniat."
    Paralleelselt aedniku- ja pitoreskse aiakujundusega eksisteeris 19. saj teisel poolel veel teisigi suundumusi.
    A. Cottage garden - taluaed
    Romantikaajastul, mis ühtlasi oli ka tööstusajastu, muutusid populaarseks loodusturism ja suvekodude rajamine maale, eemale rikutud õhuga linnast. Tekivad mõisted cottage ja cottage garden. Cottage tähendab nii talumaja kui suvilat. Cottage garden tähendab omakorda nii taluaeda kui selle eeskujul rajatud aeda suvila ümber.
    Iseloomulikku: õlgkatusega ja pudeneva krohviga onnid, viljapuud, sirelid, kuslapuud, lille- ja köögiviljapeenrad, kus kasvasid segamini kapsad ja pojengid, roosid ja liiliad, rukki- ja saialilled. Kõik nn. tavalised ehk vanaaegsed lilled, mis uute aretatud lillesortide ja hübriidide kõrval unustusse olid vajunud. Seda kõike peeti väga romantiliseks ja arvati, et niikaua kui vaeste hurtsikute ees veel lilli leidus, polnud asi nii hull. Tegelikkuses polnud viletsus ja vaesus maal kunagi nii levinud kui peale Napoleoni sõdasid.
    B. Wild garden - metsik aed
    Pikka aega oli inimeste silmi kurnatud nägusalt värvikate, kui monotoonsete ja väga kallite kasvuhoonetoodetega; tähendusetud parterid olid liiga jäigad, et sobida uue arhitektuurilise aia valgusrikkasse rütmilisse ilusse ning olid ka maastikupargi loodusliku stiili jaoks vaenulikud. Tähelepanu pöörati nüüd taimegruppidele, mis kulgesid pikalt aiast välja,
    William Robinson (1838-1935) töötas 1860-ndatel Londoni botaanikaaias, osakonnas , kus kasvatati kohalikke metsikuid taimi. Tema huvi asja vastu oli suur, et mitte öelda fanaatiline, ning peagi asus ta kodumaiseid taimi laiemalt propageerima nii ajakirjades kui raamatutes. 1870. a. ilmus tema raamat ”The Wild Garden”, millel oli väga suur mõju. Robinsoni ideaaliks oli loodus, kuid ta põlgas sügavalt kaasaaegset aednikustiili ning eksootilisi taimi. Robinsoni vaimustasid eelkõige kodumaised metsa- ja aasataimed, lupiinid, anemoonid, nelgid ja kannikesed ja sõnajalad. Aga, nagu näitab tema järgmine raamat, ”The English Flower Garden” (1883), huvitas teda ka ”taluaed” (cottage garden) (Hellström 1997).
    C. Formal garden - formalistlik aed
    Juba 18. sajandi lõpul kostis Inglismaal hääli vanade korrapärases stiilis aedade kaitseks: Knight kritiseeris teravalt nende hävitamist Browni ja teiste maastikuparandajate poolt. Sajand hiljem (1892) kirjutab arhitekt Reginald Blomfield raamatu ”The formal garden in England ”. Seal arvustab ta kaasaegseid maastiku- ja segastiilis aedu ja eksootika kummardamist:
    ”Selle asemel et loodust rahule jätta, püüab ”maastikuarhitekt” iga hinna eest loodust oma pilli järgi tantsima panna.”
    Maastikuparki on võimatu ära mahutada väikesesse aeda. Tema arvates tuli aed kujundada arhitektoonilisi printsiipe jälgides, nii et maja ja aed moodustaksid harmoonilise terviku. Selleks tuli aed jagada ruumideks müüride, hekkide, puuderidade jms. abil. Blomfieldi ideaaliks oli kuninganna Elisabeth I (1533- 1603 ) aegne (16. saj. teine pool) inglise aed, mille eripäraks oli pügatud hekkide ja vormide (topiary) rohkus.
    Aia kujundajaks pidi Blomfieldi arvates olema tingimata arhitekt, kes pani paika üldise kujunduse, detailide eest võis aga hoolitseda aednik.
    See raamat äratas suurt tähelepanu ja tekitas kohe suuri vaidlusi. Kiirelt reageeris William Robinson oma raamatuga ”Garden Design and Architects Gardens” (1892) samal aastal. Robinson kritiseeris teravalt nii eksootika-hullust, ”maastikuarhitektide” aedu, kui ka arhitekte, kes renessansi ideaale taas au sisse tõstsid. Ta põlgas kommet pügada puid ja põõsaid, eriti topiary-kunsti, aga ka purskkaeve ja kujukesi aedades.
    Vaidlus kestis pikka aega. Arhitektid süüdistasid maastikuarhitekte nende võimetuses aeda kujundada ja need omakorda väitsid, et arhitektid ei tea midagi taimedest. Ajaloo iroonia tõttu kujunes uueks populaarseks aiastiiliks aga just renessansi sugemetega regulaarne stiil, kus pügatud hekkide taustal hakati kasvatama rohkesti vanaaegseid püsililli, kodumaistest sibullilledest rääkimata...
    D. Arts & Crafts
    Uusklassitsismi tekke ja leviku keskmeks oli arhitektide-käsitööliste-kunstnike grupp, mille legendaarseks juhiks oli William Morris (ca 1834-1896). William Morris oli maailmamuutja, poeet, mööbli- ja tekstiilikunstnik... Koos sõpradest-jüngritest kunstnike ja arhitektidega moodustas ta ühisfirma, mille eeskujuks keskaegne käsitööliste gild. Toodanguks oli nii mööbel, tekstiil ja tarbeesemed kuni tervete majadeni välja, koos sinna juurde kuuluvate aedadega (Hellström 1997).
    Arts & Crafts (kunst ja käsitöö) nime all hakati alates 1888. a. korraldama firma näitusi, vastukaaluks tööstustes valmistatud esemete näitustele. See oli teine katse eitada masinat. Teoreetiliselt põhjendatud Arts & Crafts Movement oli vaimne masinapurustajate liikumine, mis kutsus tagasi masintootmisele eelnenud ajastu elulaadi ja käsitöö, kunsti ja looduse ühtsuse juurde. Tossavad vabrikukorstnad ja masinatoodang olid küll muutunud uue aja sümboliteks, mille üle tunti uhkust. Arengu pahupooleks olid aga reostuv keskkond, ebainimlikud töötingimused vabrikutes ning tööliste äärmiselt viletsad korteriolud kasvavates suurlinnades. Siit said hoo sisse nii sotsialistlik liikumine kui ka nostalgiline igatsus möödunud aegade järele. Selle liikumise käigus maaliti ja kirjutati käsitsi pressitud paberile kauneid raamatuid, maarohtudega värviti lõngu ja kangaid, käsitsi trükiti tapeete. Mööbli, tarbeesemete ja majade kujundamisel püüti jätkata sealt, kuhu gootika oli jõudnud.
    Morris vihkas suurlinnu ja masinaid. Masinad orjastavad inimest, selle asemel et teda vabastada, leidis ta. Masin ei lase töölisel midagi oma tahte järgi vormida ega oma tehtu üle uhkust tunda. Morris tahtis muuta ühiskonda inimväärsemaks ning arvas et siin on tähtis osa kunstil ja käsitööl. Oma firma palgalisi käsitöölisi julgustas ta alati ise looma. Käsi-silm-tunnetus areneb kontaktis looduse, kunsti ja ajalooga ... Loomerõõm pidi inimese vabastama, igas inimeses peitus kunstnik. Ainult nii oli võimalik maailma päästa, purustada industrialismi ahelad ja juhtida inimene tagasi looduse rüppe. Tagasi maale, loodusesse ja tegelema käsitööga nagu keskajal! Linn vastandus maale; linnaelu on ühelt poolt liiga kiire, kalkuleeriv ja masinlik, teisalt aga kuritegelik ja haige. Harmooniat ja õnne võib leida looduse rüpes! Aedlinna idee väljendab unistust linnast kui aiast. Unistuste elamu on väike loss, maamaja keset rohelust (Hellström 1997).
    Morris ise oskas ja tegi kõike: mööblit, tapeete, värvis taimedega lõnga, kudus kangast, kirjutas värsse ja raamatuid. Morrise utoopiline romaan tulevikust (News from Nowhere 1890) jutustab ilusast aedlinnast, kus elavad ja töötavad õnnelikud inimesed. Nad harivad oma põlde ja aedu, valmistavad kõik tarbeesemed ise, loomulikult käsitsi, ja tunnevad oma tööst rõõmu. Morris püüdis ka ise niimoodi elada koos oma naise ja arhitektidest-kunstnikest kolleegidega. (Kelmscott manor - keskaegne loss, kus Morris oma naisega elas 1871-1896.) Üks ta kuulsamatest sõpradest oli John Ruskin, kes tegeles eelkõige looduslike taimedega värvimise ja värviõpetusega.
    Ühiselt ja käsitsi ehitati näiteks The Red House, Bexleyheath, Londonist lõuna pool, 1859 -60 (Morris, Webb , Faulkner ). Suur eksperiment ja arhitektuurisaavutus. Eeskujuks inglise cottage, taluhooned ja kiriklad. Kasutati ainult kohalikke materjale. Hoone kasvas nagu seestpoolt väljapoole. Akende suuruse ja paigutuse määras erinev valguse vajadus erinevates ruumides. Interjöör on lihtne, aga huvitav oma paljude nurkadega. Kodune, kaminad kõikides tubades.
    Rodmarton Manor, Sappertoni lähedal, Arts & Crafts liikumise tippsaavutus 1909- (arh. E. Barnsley: maja ja aed). Tellijateks idealistlik - ja rikas aadliperekond. Kasutati ainult kohalikke ehitusmaterjale - puitu ja kive, ning kohalikke käsitöölisi. Kõik, kaasa arvatud mööbel ja lauanõud, valmistati kohapeal ja käsitsi. Aia kujundas samuti arhitekt Barnsley. Maja akendest avanevad vaated erinevatele ruumidele aias, mis piiratud hekkide, müüride ja pügatud pärnadega. Magamistoa akende all peenrad lõhnavate rooside, lillede ja vürtstaimedega... Kaugemal ”metsik aed” (wild garden) à la Robinson, mis sulatab aia ühte ümbritseva maastikuga.
    Morrisest inspireerituna tekkis teisigi kunstnike-käsitööliste kolooniaid , kes oma naiste-lastega asusid elama ja töötama mõnes maalilises Inglismaa külas. Hingasid värsket maa-õhku ja tundsid rõõmu looduse ilust. Need olid esimesed ”rohelise liikumise” esindajad.
    Näiteks: Charles Robert Ashbees Guild and School of Handicraft, mis asutati 1888; 1902 koliti Chipping Champden’ isse (The Cotswolds, 150 km Londonist loodes): 150 inimesest koosnev koloonia. Ashbee oli Morrise jünger. Metallitööd, mööbel, interjöörid, puunikerdused. ”Simple Life”. Ehitati ja restaureeriti maju.
    Ka aiakunstil oli Arts & Crafts liikumises suur osa, kuna see ühendas kõiki tähtsaid komponente: kunsti, loodust, käsitööd ja ajalugu. Morrisel oli oma kindel ettekujutus ideaalsest aiast, kuigi ta ise aiandusega palju ei tegelenud. Ta armastas pügatud hekke ja lihtsaid, vanaaegseid lilli, samuti viljapuid. Ka Morrise jüngritel olid samalaadsed ideaalid.
    Arhitekt J. D. Sedding kirjeldab Arts & Crafts-stiilis aedu oma raamatus ”Garden Craft Old and New” ( 1891 ). Eeskujuks toob ta keskaegseid ja vararenessansi aedu: ümbritsetud hekkidega, ruudukujulised lillepeenrad pukspuuhekiga raamistatud, purskkaevud, topiary. Aed, mille intiimsed ruumid maja vahetus läheduses, kus hommikul vara võis paljajalu lillede vahel jalutada. Aed ei pea olema uhkeldamiseks vaid olema mõnus koht elamiseks ja olemiseks, pakkuma põnevaid värvi-, vormi- ja lõhnaelamusi.
    Selline on ka Ernest Barnsley’ Upper Dorval House Cotswoldi mägedes, orunõlvakul. Külatänavalt viib hekkidest ääristatud tee maja ette. Hekid on pügatud jugapuust, mida kroonivad sellest lõigatud linnud ja seened. Maja koos köögitiivaga moodustab nurga, mille sees asub pukspuuhekiga piiratud väike aed. Pukspuuruutude sees roosid, lavendel, sõrmkübaralill, liiliad jt ”vanamoodsad” lilled. Siin-seal pügatud pukspuust ”puukesed”. Aia ühes nurgas väike tiik sinistest iiristest ümbritsetud. Aed kontrasteerub tohutu muruplatsiga orunõlval, kust avaneb suurepärane vaade orgu. Maja, aia ja ümbritseva looduse täielik harmoonia.
    Kõige tuntumaid tegijaid uusklassitsistlikus aiakunstis olid Gertrude Jekyll ja arhitekt Edwin Lutyens.
    Gertrude Jekyll (1843-1932) oli mitmekülgne kunstnik, keda mõjutasid samuti William Morrise ja John Ruskini (Arts&Crafts) ideed. Ruskini naturalistlikud taimejoonised ja värviõpetus. Aianduses jagas ta nende imetlust ”vana Inglismaa” aiakunsti vastu. Hiljem, kui ta nägemine järjest halvenema hakkas, pidi ta kunstist ja käsitööst loobuma ning pühendas end täielikult aiandusele - algul oma ema ja hiljem enda aias. Kirjutas Robinson’i aiandusajakirjas. G. Jekylli arvates oli aed kunstiteos , kus tuleb arvestada loodusega.
    Munstead Wood , Surrey. (Raamat: Wood and Garden 1899) (Hellström 1997).
    1880-ndatel otsis G. Jekyll omale tüki maad (12 tunnland) ja pani sellele nimeks Munstead Wood. Aeda kujundades lähtus ta Robinsoni põhimõtetest: loodust tuleb arvestada. Krunt oli üsna liivane ja viletsa mullaga. Sellest lähtudes tuli valida ka taimed. Krundil ringi jalutades ja seda tundma õppides sündis pikapeale aia plaan. Parima mullaga maalapist sai köögivilja- ja lilleaed. Suurem osa krundist oli kaetud hõreda võsaga. Seda harvendades, valides isehakanud seemikute seast välja tulevasi puid, ning täiendades uute taimedega, rajas G. Jekyll sinna oma ”metsiku aia” ehk woodland-garden’i. Viis erinevalt kujundatud rada läbisid ”metsa”. Üks, The Green Wood Walk , juhib jalutajat rododendronipõõsaste vahelt teiste õitsevate põõsaste vahele. Põõsaste all kasvasid maikellukesed ja erinevad liiliad. Teine rada viis läbi sõnajalgadega kaetud metsaaluse. Igal käänakul ootas jalutajat uus üllatus - mõni õitsev püsilill, põõsas või ronitaim. Kevadeti palju sibullilli, istutatud piklike laikudena, ”drifts”, mida G. Jekyll pidas ilusamaks kui ümarate klumpidena istutatud taimi. Valged ja kollased nartsissid ja krookused päikese käes, ja lillad varjus, mitte kunagi segamini.
    Kahjuks on G. Jekylli aiad säilinud ainult tema raamatutes. Püsililled nõuavad ju lakkamatut ja asjatundlikku hooldust , samuti woodland-aed, mis hoolduse puududes lihtsalt võsastub.
    Raamatus ”Colour Schemes for the Flower Garden” (1914) kannab Jekyll üle nooruses õpitud värviteooria maalikunstis üle aiandusele. Jekyll maalib lilledega. Impressionistlik maal õpetas Jekylli, et aias tuleb värve teadlikult segada nagu maalil, mitte üksikute laikudena laiali paigutada nagu paletil. (Monet, Manet aiad)
    Vaatame näiteks pikka püsilillepeenart tema oma aias. Selle ühes otsas on lilled külmades toonides õitega: sinised, lillad, mida toetab hallikasroheline lehestik . Peenra keskosas lähevad värvid intensiivsemaks: punased, oranžid, kollased toonid tumerohelise lehestiku taustal. Peenra lõpetavad jällegi külmad toonid. Teoorias on nii, et vaadeldes siniseid toone, tekib meis ”igatsus” nende komplementvärvide järele, ning punased ja kollased tunduvad seda intensiivsemad peale jahedat sissejuhatust. Ja vastupidi.
    Aga ka ühevärvilistes peenardes on vaja kontraste. Sinine värv läheb veel sinisemaks, kui seda rõhutavad üksikud kollased õied siniste keskel. Punastele õitele mõjub hästi kui nende vahele paigutada õhuliste õisikutega valget kipsilille. Ka lehtede värv on väga oluline: siin leidub ju kõikvõimalikke värvitoone hõbehallist tumeroheliseni ja punakaspruunide toonideni välja. Teine oluline variaabel on lehtede vorm ja tekstuur. Siin mõjuvad hästi kontrastsed vormid: ümaralehelised piklike lehtede kõrval jne. Suurelehelisi taimi kasutas ta palju üleminekutel muru ja põõsaste vahel.
    Aed Munstead Wood’is sai rajatud tükk aega enne maja ehitamist. Maja plaanid joonistas Edwin Lutyens, noor arhitekt, kellega G. Jekyll ka hiljem koostööd tegi. Maja, terrassid ja trepid aias ehitati kohalikust liivakivist, detailid kohalikust tammepuidust. Arhitektuur lähtus samuti kohalikest traditsioonidest.
    Ka nende edasine koostöö jätkus samadel põhimõtetel. Lutyens joonistas hooned, jagas aia ruumideks treppide, müüride, terrasside ja kanalitega. Jekyll täitis aia taimedega, kõik tundlikult ja kunstnikukäega paigutatud. Selline koostöö oli heaks näiteks sellest, et parimaid tulemusi saavutavad arhitektid ja aednikud mitte vaieldes ja kakeldes, vaid koos töötades.
    Hestercombe, Jekyll & Lutyens. Lutyens projekteeris maja ja aia arhitektoonilised osad: teed, trepid, terrassid, tiigid, pergolad jne. Kasutas ainult paikkonnale omaseid kive jm. looduslikke materjale. Jekyll täitis tema kujundatud raami taimedega, valis puud, põõsad ja kujundas lillepeenrad. Aed on 1980-ndatel restaureeritud. Muru, the Great Plat, Rotunda, kasvuhoone, hollandi aed.
    Lutyens’i jaoks olid äärmiselt tähtsad detailid.
    Hidcote Manor, Glouchestershire (The Cotswolds). Major Lawrence Johnston alustas oma aia rajamist 1907 a. Maatükk (225 tunnland) asus paekivikünkal, tuultele avatud maastikul. Aia põhiplaan ei lähtu mitte vanadest mõisahoonetest, vaid hoopis hiiglaslikust Liibanoni seedrist, mis hoonete läheduses kasvas. Siit läheb telgjoon läbi aia, millega kõik erinevad hekkidest piiratud aiaosad on ühendatud. Telgjoonega paralleelselt asetseb suur muruga kaetud ala: The Theatre Lawn ehk väliteater. Lõunasse suundub teine pikk telg, The Long Walk, mis on suunatud telje lõpust avanevale vaatele. Kogu aed koosneb erinevatest võrdlemisi korrapärase kujuga ruumidest, mille asetuse tingib rohkem maapinna reljeef, kui terviklik kompositsioon. Pügatud kõrged hekid annavad aiale väga arhitektoonilise ilme. Kuna aed asetseb kõrgendikul, on siit-sealt avanevad vaated aia oluliseks koostisosaks. Major Johnston oli kirglik taimedekoguja, armastas haruldasi taimi, mida ta oma reisidelt kaasa tõi.
    Sissinghurst, Kent. Tuntud püsililledega ”maalijaid” olid ka Vita Sackville- West (1892-1962). 1930 alustas ta aia rajamist oma pere äsjamuretsetud mõisa juurde. Roosiaed, Päikeseloojanguaed punaste-oranžide-kollaste lilledega, kus lilled ”valguvad” neid piiravatele kiviplaatidest sillutisele. Roniroosid maja seintel. Arhitektoonilist-korrapärast vormilahendust pehmendab taimede taltsutamata kasv.
    The Lime Walk, pügatud pärnade all hõredalt asetatud kiviplaadid, mille vahele oli istutatud sibullilli. Pähklisalus kasvasid kõikvõimalikud priimulad. The Herb garden: maitse ja ravimtaimede aed, 60 erineva taimeliigiga, ruudukujulistel peenardel. Suurema osa aiast võtab enda alla kahest küljest vallikraaviga piiratud Viljapuuaed õunapuudega, mille all kõrge rohi . Siin on ka palju roosipõõsaid, samuti puude otsa ronivad roose.
    50-ndatel aastatel valmis tema kuulus valge aed. Risti asetatud teerajad jagavad ala nelja ossa. Keskel on paviljon, kaetud valgete roniroosidega. Kõik lilled peenardel on valged, mida täiendavad hõbehalli lehestikuga taimed. Valgesse aeda viib pikk ja kitsas kõrgete tumeroheliste hekkidega piiratud käik. Kontrast seetõttu suur.
    Sajandivahetusel tehti kolmas katse lahendada masina ja kunsti tüli: juugendkunstnike poolt. Kunstnikud nägid väljapääsu täiesti uue stiili loomises, mis vastaks uue ajastu vaimule ja tehnikale. Selline kunst sündis kõigepealt Inglismaal, väljendades mitte ainult esteetilist protesti inetu, stiilitu vabrikutoodangu vastu, vaid ka püüet asendada masinatega tootmine vabade käsitööliste ühiskonnaga. Uus stiil, juugend (Inglismaal - art nouveau , Prantsusmaal - le style moderne , Saksamaal - Jugend) oli valdavalt antihistoritsistlik, inspiratsiooni ammutati uutest ja vanadest materjalidest, eksootilistest maadest (Orient). Algul olid ka need uue vormikeele otsingud omapärane liikumine, mis tekkis nii Euroopa kui ka Ameerika erinevates kunstikeskustes.
    Stiiliks kujunedes säilis juugendis mitmekesisus, mis tulenes ennekõike kordumatu ja individuaalse loomingu põhimõttest, millest nii arhitektid kui ka tootekujundajad keeldusid loobumast. Uus stiil tuli leiutada (nagu tehnikagi puhul), mitte tuletada mõnest ajaloolisest eelkäijast. Sellisena on juugend ennekõike kunstnike katse kohaneda masinaajastuga - ületada stiililine kaos keskkonnas, saavutada uus vaimne ja aineline stiiliühtsus, väljendada uut tehnikat uues kunstikeeles. Ühtsusetaotlus on sõnastatud mõistena Gesamtkunstwerk, mis võeti käibele kõigis keskkonda kujundavates kunstides. Stiiliühtsus keskkonna kõigil tasanditel ja kõikide detailide vahel oli sel perioodil nt Frank Lloyd Wrighti programmiks. Hoone pidi sulama ümbrusesse, interjöör olema ühtne maja välisilmega, perekonna koosseisu ja mentaliteediga.
    Kuigi juugendi arhitektid ja kunstnikud lõid oma tippsaavutused traditsioonilise kunsti põhimõttel unikaalsete teostena, sillutasid need teed funktsionalismile. Ka teine oluline juugendi põhimõte - ühtne keskkond ja sellest tulenev vaba plaan, dünaamiline ja voolav ruum - leidis sujuvalt oma edasise arengutee funktsionalismis.

    Eklektilised ja maastikulised aiad Ameerikas

    Seni oleme käsitlenud ainult Euroopas toimuvat. Nüüd on aga põhjust vaadata ka Ameerikasse, kus levisid samamoodi uued suundumused.

    MAASTIKULISED AIAD AMEERlKA ÜHENDRIIKIDES

    1824. aastal rajas belglane Andre Parmentier USA-s Brooklynis taimla ilutaimede kasvatamiseks ja hakkas varasematest romantilistest iluaedadest erinevalt Iooma täiesti uuetüübilisi. Ta hindas aedade maalilisust ja kirjutas 1828. aastal aiakujunduse populariseerimiseks essee.
    Tähtsam nimi on Andrew Jackson Downing, kes omistas maastikule kõrgeid esteetilisi väärtusi. 1841. avaldati tema raamat iluaiandusest: “A Treatise on the Theory and Practice of Landscape Gardening”
    . Sajandi keskel kujunes ta USA idaranniku üheks silmapaistvamaks iluaedade kujundajaks, rajades ja populariseerides romantilisi aedu. Ta kasutas inglise stiili, arvestades alati ka konkreetse maa-ala eripära. Tema oskused Ieidsid rakendamist eelkõige Hudsoni jõega piirnevate jõukate inimeste maavaldustes. Sel ajal Idarannikul Ievinud Ioodusliku ilmega (sujuvate üleminekupiiridega) aedu rajati kohati ka veel 20. sajandil ja praegu need on kontrastiks modernsele aiandusele.
    LILLEAIAD NING EKLEKTILISED AIAD
    19. sajandi Iõpus, nagu ma juba loengu alguses mainisin , valitsesid siis kaks erinevat aiatüüpi: 1) ilu- või Iilleaed ja 2) arhitektuuriline aed.
    USA-s oli üks esimesi uues arhitektuurilises stiilis kujundatud aedu Biltmore’i aed Põhja-Carolinas, mille rajamist alustati 1888. Lossi ümber oleva korrapärase aia kujundas Frederik Law Olmsted oma tegevuse Iõpuaastatel (temast tuleb rohkem juttu järgmises peatükis). Sageli oli teravaid vaidlusi ühelt poolt Iooduslike ja teiselt poolt arhitektuuriliste aedade pooldajate vahel. Arhitektuurilise suuna esindajaid kritiseeriti seepärast, et nad ei ühendanud aianduslikku mitmekesisust Iooduslikkusega, Iooduslike aedade pooldajaid aga põhjusel, et nad propageerisid stiilitut ja maja juurde sageli sobimatut aiatüüpi. Siiski on mõlemal tüübil oma positiivsed küljed. Looduslikud aiad kujunesid katsealadeks entusiastidele, kes tahtsid selgitada Iiikide sobivust erinevates kasvutingimustes. Arhitektuurilised aiad oli Iihtsad ja stiilsed ning sobisid majaga enamasti paremini kokku kui Iooduslikud aiad, mille puhul kõrgel asuvat villat ümbritsesid põõsad ja Iillepeenrad. Inglise aednik Gertrude Jekylli uued mõtted aedade kujundamisest mis Ievisid ka USA-sse. Jekyllil ei olnud eelarvamust arhitektuuriliste aedade suhtes; samal ajal oli ta huvitatud ka metsikutest aedadest ja istutas väikestele metsalagendikele puid-põõsaid, mis oli selekteeritud ökoloogilise sobivuse alusel. Lilleaedade jaoks võttis ta kasutusele rohttaimedest piirded, mis koosnesid külmakindlatest mitmeaastastest Iilledest. Nende õite ja Iehestiku värv kombineeriti Iäbimõeldult ning taimed istutati heki või kiviseina vastu.
    Avaldati hulgaliselt aiandusalast kirjandust ka USAs. 19. sajandi Iõpul said seal ilmunud raamatutest kõige populaarsemateks Reginald Blomfieldi "Formalistlik aed Inglismaal" (1892) ja Charles Platti "Itaalia aiad'' (1894). Need teosed propageerisid iluaiandust inimese puhkeotstarbelistest vajadustest Iähtudes. Itaalia villade, Prantsusmaa Iosside ja Inglismaa mõisate ümbrus pakkusid nii aiakujundajatele kui ka maaomanikele Ioomefantaasia ulatuslikke rakendusvõimalusi. 19. sajandi tuntuimad aiandusspetsialistid USAs olid C. Platt , Farrand ja Lockwood de Forest . Tasapisi aga hakati eklektilistest aedadest loobuma ja suunduti modernismi.
    UUSKLASSITSISMI STIILIS AIAD-PARGID JA NENDE KUJUNDAJAD
    (tabeli valik on mittetäielik)
    aiad aiaarhitektid
    Inglismaa Ashridge’i park (1804) – üleminek Humphry Repton
    maastikupargilt uusklassitsismile
    Readleaf, Penshurst (19. saj I veerand) William Wells
    Greenwich Park’i lillepeenrad J. C. Loudon
    The Red House, Bexleyheath (1859-60) William Morris (ca 1834-1896),
    Webb, Faulkner
    Upper Dorval House, Sapperton Ernest Barnsley
    Rodmarton Manor, Sapperton,1909- Barnsley, Morris jt.
    Munstead Wood (1880-) Gertrude Jekyll (1843-1932) &
    Edwin Lutyens
    Hestercombe jt. aiad Jekyll & Lutyens
    Hidcote Manor (1907-) L. Johnston, N. Lindsay
    Snowshill Manor (1919-) Charles Wade
    Sissinghurst, Kent (1930-) Vita Sackville-West (1892-1962)
    Great Dixter, East Sussex ( 1910 -) Lutyens, Christopher Lloyd

    21. LINNAPARGID EUROOPAS 19.-20. SAJANDIL

    (Hellström 1997 jt)
    Parke linnarahva ühiseks kasutamiseks leidus juba vanas Kreekas. Keskajast on üksikuid näiteid esimestest avalikest linnaparkidest 13.-14. sajandil. Itaalia linnades rajati kaupmeeste pealekäimisel nn prato’sid - muruväljakuid, kuhu istutati varjupakkuvaid puid sirgetesse ridadesse. Neid parke kasutati ka turgudeks ja laatadeks, samuti üliõpilaste mängudeks. Sarnaseid näiteid on ka Pariisist, Madriidist, Viinist. Ka Versailles’ Suur Park oli linnakodanikele avatud.

    Saksamaa linnapargid 19. sajandil

    Hirschfeldt oma teoses "Aiakunsti teooria" (1779-85) paneb ette rajada parke, kus kõikidest ühiskonnakihtidest pärit inimesed võiksid loodust nautida. Selliseid parke oleks tema arvates otstarbekas ilustada mitte antiiksete monumentide ja templitega, vaid mälestusmärkidega rahva oma ajaloost. Üks esimesi, kes seda soovitust kuulda võttis oli:
    Peter Joseph Lenné (1789-1866), botaanik ja professionaalne pargikujundaja Bonnist Saksamaalt. Pani aluse aednikukoolile Potsdamis - Kuninglik Aednike Õppeasutus (Königliche Gärtner-Lehranstalt), mis on üle pooleteise sajandi olnud aia- ja maastikukujunduse ning maastikuhoolduse vaimseks selgrooks kuni tänapäevani. Lenné oli huvitatud ka kodumaiste puuviljasortide aretamisest. Wilhelm III teenistuses hakkas ta koos arhitekt K. F. Schinkel ’iga parkidega ”ilustama” Potsdami ja Berliini lähiümbrust. Seejuures oli määrava tähtsusega tema panus rahvapargi loomise ja arendamise kui põhimõtteliselt uue ülesande lahendamise näol.
    Juba esimeste tööde juures Potsdamis (Neuer Garten, 1816) pidas Lenné silmas pargi tihedat sidet ümbrusega. Ülesanne ei lõppenud tema jaoks maatüki piiridega, vaid ta oskas mõelda avaramalt. Samal ajal tegi ta esimese plaani ka Sanssouci pargi ümberkujundamiseks, mis leidis tollal rohkem imestust kui tunnustust, kuna Lenné kaotas seal seni väga tähtsa keskteljelise tee ning kujundas selle maastikulises stiilis vaatesuunana. Pargi üksikosi pidid liitma endiste sirgete asemel looklevad teed. Kavandile olid iseloomulikud suured niidu- ja veeväljad, puudesalud ja -grupid ning hoonete vaba asetus vaadetega ümbrusele. Seda kujundust siiski ellu ei viidud . Hilisem plaan aastast 1836 näitas pargiala olulist laiendust, mis võimaldas maastikulist kujundust suurejoonelisemalt rakendada. Vahepeal oli Lenné kavandanud pargi üksikosi, tehes tihedat koostööd preisi klassitsistlike ehitusmeistritega, sh ka Schinkeliga.
    Sanssouci kõrval kujundas Lenné Potsdamile terve rea haljasalasid, suunitlus oli linna ümbrusest kujundada õitsev kultuurmaastik. Ka Berliini haljasalade süsteemi väljaehitamiseks tegi Lenné hulga kavandeid ning kujundas arvukalt objekte, nt Charlottenhofi lossipargi (1819) ja Berliini loomaaia - Tiergarten'i ümberkujunduse (1833-39). Friedrich Wilhelm IV valitsusaja alguses usaldati talle ka Berliini hoonestusplaanide koostamine. Nende kavandamisel taotles ta pidevalt tervisliku elukeskkonna loomise poole, nähes ette laiu puiesteid ning arvukalt haljastatud linnaväljakuid. Aastail 1840-43 võttis ta kõik Berliini plaanid kokku koondplaanidele, milles väljendus kõiki tema töid läbiv püüdlus tervikliku käsitluse poole.
    Lenné tegi oma kauaaegse tegevuse jooksul läbi mitmed faasid kujunduslike väljendusvahendite valikul. Loomingu arenedes täiendas ta vormikaanoni mahtu ja peensusi, võttes lõpuks taas suuna reeglipärasuse poole - selle tingisid hoonestuse iseloom ning enamasti kindla territooriumiga suletud aiad. Sellised aiad olid tal enamasti avapargist optiliselt eraldatud ning reeglipäraselt liigendatud. Kujundustes kasutati hulgaliselt lillepeenraid, sh ka püsikuid ning erivärvilise lehestikuga taimi, kuna peale 1850ndaid pöördus suund uuesti reeglipärasuse ning lillede hulgalise kasutamise poole.

    INGLISMAA LINNAPARGID 19. SAJANDIL

    Inglismaal propageeris 19. sajandi esimesel poolel (1820-ndad) ”rahvaparkide” rajamist J. C. Loudon (Lenné eeskujul). Värsket õhku ja pikki jalutuskäike rahvale! Selle retsepti järgi rajati siiski ainult üks park - alles 1843 a. - Birkenhead Parc Liverpool ’is (autor Joseph Paxton). Soisest alast sai paari tiigiga inglise maastikustiilis park, mille teedesüsteem oli seotud ümberkaudsete tänavatega. Parki suubuvate tänavate äärde istutati puid. Birkenhead oli esimene Inglismaa üldsusele mõeldud park, mis rajati linna rahadega ja oli linna omanduses.
    Kuigi parke hakkab tekkima järjest enam, ei teki uut stiili, vaid püsib eklektiline lähenemine - seotakse kokku inglise, prantsuse ja kaug-ida pargikunsti põhimõtted, mis olid segatud klassitsismi ja romantismiga. See tingis kahe vastandliku doktriini tekke. Ühelt poolt püüdis William Robinson (1839-1935) taastada lihtsaid vorme ja püsilillede kasutamisega püüelda loodusläheduse poole (raamat "English Flower Garden"). Teisalt propageeris Reginald Blomfield (( 1856 -1942) selgelt struktureeritud kujundust. Sajandi lõpul sidusid Edwin Lutyens (1869-1944) ja Getrude Jekyll (1843-1932) need kaks kontseptsiooni omavahel, ühendades regulaarse kompositsiooni, arhitektuurilised elemendid, pügatud taimed ja vabakujulised pargiosad õitsvate põõsaste ja püsililledega üheks tervikuks. Nende kahe looming on mõjutanud oluliselt pargikujundust läbi kogu 19. sajandi.

    PARIISI linnapargid 19. sajandil

    Pariis on 19. sajandi keskel linnaehituses esikohal. Napoleon III võimuloleku ajal (st 1848-1870) teostab seal grandioosseid ümberehitusplaane Georg-Eugene Haussmann (1809-1891). Juba 1840ndatel oli Pariisis välja kujunenud raudteevõrk, mis teenindas elanikkonda, kelle arv oli tööstuse arenemise ja sellest tuleneva linnastumisprotsessi mõjul tõusnud mõnekümne aasta jooksul kahekordseks. Rahutused Pariisi tänavatel 1830 ja 1848. Sotsialistlik liikumine levib. Hirmunud kodanlased võtavad vastu uusi ehitusseadusi ja panevad kehtima hügieeninorme. Linnahaljastusele ei oldud aga siiani rõhku pandud.
    Napoleon III üritab nüüd Haussmann’i abiga korda luua. Läbi tihedalt asustatud ja keskaegse tänavavõrguga Pariisi kesklinna rajatakse laiad ja noolsirged bulvarid (ringtee, rajatud end. kindlustusvallidele) ja avenüüd, see tähendas muidugi vanade kitsaste tänavate ja selleäärsete majade likvideerimist. Uued sihid koonduvad enamasti monumentaalsetel väljakutel, nt Place Etoile: 12 tähekujuliselt hargneva tänavaga väljak, mille keskel seisab Napoleoni triumfikaar . Selline tähekujuline teede ristumine oli barokse pargi üks kujundusvõtteid juba Le Nôtre'i ajal. Sirged ja laiad tänavad võimaldasid vaateid Pariisi ajaloolistele ehitustele ja ühtlasi kasutada kahureid tänavarahutuste vaigistamiseks. Sealjuures oli oluline ka tänavate kvaliteet - puude read teede ääres, rentslites jooksev vesi, tulbad, kõnniteed, pingid, lambid, prügikastid.Tööliskvartalid kesklinnas tehti maatasa ja nende elanikud asustati äärelinna. Asemele ehitati üürimaju, tüüpilisi Pariisi-maju heledate fassaadide ja rõdudega ning kohvikutega allkorrusel. Uute tänavate äärde istutati hulgaliselt puid, eelistati kastanit. Näide - Champs-Elysées, Rue de Rivoli jne muutusid pariislaste seas kiiresti populaarseks. (Impressionistide lemmikmotiiv !)
    Haussmanniga on seotud ka pargi idee avardumine, tema juhtimisel rajati mitmeid parke just linnalises mõttes. Tema rakendas esimesena 19. saj keskpaigas levima hakkavat ideed "pargid on linna kopsud " ning "elamurajoonid peavad vahelduma parkidega". Ta nägi ette linna äärtesse rajada suuri rahvaparke, mille rajamistöid kavandasid linnainsener Jean C. A. Alphand ja linnaaednik P. Barillet-Dechamps. Avaraid metsaparke rajati igasse linna külge: lõunasse Bois de Vincennes, läänes Bois de Boulogne jne. Haussmann oli nende parkide rajamise üle eriti uhke: ”need haljad paigad mis toovad tervist ja pikendavad elu oma soodsa mõjuga,” ”ja pakuvad töölistele ja nende peredele puhkust ja rõõmu.”
    Uued pargid rajati stiilis, mida kutsuti ”parc paysager”, erinevalt sellest mida varem imporditi Inglismaalt – ”parc anglo-chinois”. Parke iseloomustavad maastikuline liigestatus, eklektilisus, kunstobjektide – st varemete, antiikesemete – kasutamine ning romantilisuse ihalus mitmesuguste grottide ehitamise ja veemängu ärakasutamise näol. Valdavalt on tegemist inglisepärase jalutuspargiga, kus prantsusepäraselt kasutati enamasti ainult teid, muru oli piiratud madala taraga - erinevalt tänapäevast ei lubatud seal murul käia. Maapind modelleeriti ”looduslikult”, terrassideta. Sirgete alleede asemel ”harmooniliste kurvidega” teed. Varjulised jalgrajad puude all, siin seal õitsevad põõsad ja saarekesed lilledega. Avati kauneid vaateid. Ka ajaloolisele aspektile tuli pöörata tähelepanu - säilitada huvitavaid elemente, kuid uuendada seda, mis on aegunud . Alphandi teooria teeradade kohta: tee viigu mingi kindla sihtpunkti - vaatekünka vms - poole ja olgu pehmelt looklev, mitte vingerdav. Linnaaednik istutas parkidesse haruldasi puid ja põõsaid, jm dekoratiivseid ja eksootilisi taimi, mis köidaksid pargikülastajate huvi. Lilled istutati nii et taustaks jäid puud ja põõsad või kõrge rohi.
    Bois de Boulogne (1852-58) – mõeldud "paremale rahvale", oli endine kuninglik jahipark. (Bois – mets pr. k) Metsa läbisid üksteisega ristuvad sirged teed. Nüüd tehti park täielikult ümber ”maastikustiilis”. Kaevati tiike, millest ülejäänud pinnast kasutati küngaste rajamiseks. Teed pandi looklema läbi metsa - kogupikkus 95 km! Parki ehitati elegantseid kohvikuid ja restorane. Rajati purskkaeve ja basseine. Samuti võidusõidurada hobustele.
    Bois de Vincennes (1860-65) – lihtrahvale. Ka see oli vana jahipark, müüriga ümbritsetud. Uus park rajati samadel põhimõtetel mis Bois de Bologne. Vett järvedeks saadi Marne’i jõest.
    Parc de Monceau (1861) – vana 18 saj. romantiline maastikupark püramiidide ja klassikaliste ehitustega. Lisati uusi kujusid kirjanikele ja heliloojatele. Istutati uusi taimi.
    Buttes-Chaumont. (1864-67). Endine kivimurd kesk töölisrajooni. Väga vahelduva reljeefiga. Järv, mille keskel kaljusaar, rippsild.
    Kuigi kõik need pargid said ruttu populaarseks, siis töölisklassi viletsus sellest oluliselt ei paranenud. Rahutused Pariisis jätkusid 1870-ndatel.

    Mujal Euroopas 19.-20. sajANDI VAHETUSEL - Pariisi eeskujul

    Ka mujal Euroopas kujundati ümber linnasüdameid ja rajati linnaparke. Tihti muudeti vanad kindlustused - vallikraavid jne - parkideks ja endised bastionid nn ringpuiesteedeks (ka Tallinnas). Näiteks Viinis 1859, mis kujunes omamoodi kontrastiks Pariisile: Viini keskaegset linna ümbritsev bastionide vöönd, nn Ringstrasse jäi roheliseks vahevööndiks vanalinna ja uute linnaosade vahel. Selline lahendus oli palju pehmem ja ajaloosõbralikum, ent ka vähem suurejoonelisem kui Pariisis. Ehitati ka teatreid , muuseume ja kontserdisaale, mida parkidega ühendasid puudest ääristatud boulevard'id.
    Roomas avati linnarahvale vanu lossiparke: Villa Borghese, Villa Doria Pamphili (Rooma suurim park).
    19.-20. saj vahetusel kujundab Euroopat paljuski historitsismile vastanduv juugendstiil / art nouveau. Kuigi juugend armastas mitmekesist taimornamentikat ja taimedest tuletatud vorme, jäi ta põhiliselt sisekujunduse ja tarbekunsti tasandile , vähesel määral esineb teda ka aiakujunduses. (Juugendstiilis ehituskunsti näide Eestis - Ammende Villa Pärnus.) Filosoofiline vastuhakk pseudokunstile ja modernsele mehaanilisele maailmale üldse tõusis haripunkti Hispaanias kataloonia (hispaania) arhitekti Antonio Gaudi'ga (1852-1926). Mõjutatuna Ruskini kirjutistest, neogooti arhitektuurist ja art nouveau'st, ulatus Gaudi maneristliku saavutus ja originaalsus tippu Barcelonas peale 1900. a. Tema plaani järgi kujundatud Parc Güell pidi saama aedlinna keskuseks, koos vabaõhuteatriga sammaste vahel asuva turu kohal, aga sellest ei tulnud midagi välja. Maa-alast sai hoopis linnapark. Stiili pole siin võimalik määratleda – kui, siis juugend-uusromantika-naturalism, võib-olla isegi sürrealism. Park on inspireeritud neotraditsionistlikust mõtlemisest, Ruskini, Morrise ja nende mõttekaaslaste ideedest ning mõjutatud ka aedlinlikust liikumisest, mis sajandivahetusel populaarne oli. Gaudi sai inspiratsiooni looduslikest vormidest - puud, merelained , teokarbi spiraal ... Kogu park oleks nagu ülemlaul loodusele. Kogu ehitusmaterjal on kohapealt saadud. Keskseks objektiks on viltustel sammastel terrass, kuhu mööda mäenõlva viivad käänduvad teed (sammaste kasutamine - viide antiigile). Kõik fantastilised Vahemerelises vaimus loodud mosaiigiga kaetud ehitised ja skulptuurid on tehtud katkistest kahhelkividest ja keraamikast. (Mosaiigi kasutus on Hispaanias väga pika traditsiooniga, pärit moslemite vallutusajast.) Gaudi istutas mäenõlvadele ainult okaspuid, kuna tahtis kasutada ainult kohalikke taimi. Hiljem on juurde istutatud ka kõikvõimalikke ilutaimi. Park on väga hea A. Gaudi käekirja näide. Pargis asub ka Gaudi muuseum. Peale Güelli surma ostis linnavalitsus poolelijäänud pargi ja muutis selle avalikuks.
    Stockholmi linnaplaan aastast 1866 (A. Lindhagen)
    Pariisi eeskujul sirged tänavad, puudega palistatud avenüüd, tähtväljakud. 4-5-korruselised üürimajad. Elamukvartalite vahel väikesed pargid, seal kus niikuinii oleks võimatu ehitada - kaljused ja soised alad. Plaan viidi ellu, kuigi parke ja avenüüsid vähendati kõvasti.

    LINNAPARGID 19. SAJANDI USAs

    Frederick Law Olmsted (1822-1903) - "Ameerika maastikuarhitektuuri isa".
    19. saj teisel poolel siirdus Ameerikasse miljoneid emigrante Euroopast ja mujalt. Ameerika linnad kasvasid samas tempos mis Euroopaski ning probleemid olid enam-vähem samad. Ka ideed, kuidas linnade probleeme lahendada, levisid Euroopast Ameerikasse ning põrkusid sealt ka tagasi. Maailma esimene maastikuarhitekt (”landscape architect”) - tähenduses ”keegi, kes kujundab (pargi)maastikke” – oli Frederic Law Olmsted. Seda väljendit kasutasid nimelt enda kohta Olmsted ja tema kompanjon Vaux, kui nad oma pargiprojekti võistlusele saatsid . Pargiprojekt oli Central Park, New York (1858. a). Projekt võitis. Olmsted sai ilmselt inspiratsiooni Inglismaalt (Birkenhead Parc), kus ta palju ringi oli sõitnud. Central Park kujundati tollal Euroopas valitsevas maastikustiilis. Tiigid, murud, puudegrupid, looklevad teed. Eraldi rajad jalutajatele, ratsanikele ja teed kaarikutele. Selles kõiges polnud midagi uut. Uued olid Olmstedi sõnastatud põhimõtted planeerimisest.
    Pargi kujundus ei pea olema mitte lihtsalt dekoratsioon, vaid hoolikalt läbi mõeldud probleemide lahendus. Probleemide hulka kuulusid maa-ala ökoloogiline olukord ja selle tulevane kasutus. Lahendus pidi arvestama nii ökoloogilisi, sotsiaalseid kui esteetilisi vajadusi, millele tuli allutada tehnika- ja majandusküsimused. Planeerimine on teaduslik protsess, mis nõuab paljude spetsialistide koostööd. Pargi hooldus on vähemalt sama tähtis kui selle rajamine. Kõik väga tänapäevaselt kõlavad põhimõtted, ent 150 a tagasi ülimalt radikaalsed .
    Olmsted ja tema kompanjonid planeerisid parke ja linnade pargisüsteeme, teid, väljakuid, puhkemetsi, surnuaedu, eeslinnu, ülikoolilinnakuid jm. paljudes USA ja Kanada linnades. Ka oli Olmsted üks eestvedajaid Niagara kose kaitse alla võtmisel.
    Prospect Park, Brooklyn 1866-67
    Riverside’i eeslinn , Chicago 1869

    UUE PARGITÜÜBI JÕULINE ARENG EUROOPAS

    Tööstuse areng Euroopas 19. sajandil, kõrge iive ja tööpuudus maal põhjustas suurlinnade kasvu. Linnade laienemist võrreldi vähktõvega. Maahinnad suurlinnades olid kõrged, seetõttu oli kasulik ehitada hästi tihedalt, kallist krunti võimalikult efektiivselt ära kasutada.
    Nii Euroopa kui Ameerika suurlinnades leidus tollal maju, kus suuremal osal tubadest polnud muud valguse ja õhuallikat kui vaid kitsas pragu majade vahel. Ühes toas mitu perekonda, ei vett, ei kemmerguid. Epideemiad. Lisage sellele veel paks söesuits vabrikute ja elumajade korstnatest, reostunud ja haisev vesi linna veekogudes. 12-tunnine tööpäev ja viletsad palgad... Linna kodanlust hirmutas ka kasvav kuritegevus ja üldine moraalitus tööliskvartalites. Mida teha? Marx soovitas teadupärast revolutsiooni. Aga oli ka muid ideesid.
    Selleaegsed linnaplaneerimisteooriad püüavad kõik luua mingisugust korda kaootiliselt kasvavas linnas. Korda, et vältida suuri tulekahjusid, tänavarahutusi, kuritegevust, liiklusummikuid ja epideemiad. Idee, et keskkond mõjustab inimest, pärines utopistidelt (Owen). Seega on moraalitus ja kuritegevus osalt põhjustatud viletsate elamistingimuste poolt. Järelikult tuleb linna keskkonda parandada. Kuni veel ei tuntud baktereid, arvati et haigused tekivad päikesevalguse, puhta õhu ja vee puudusest. Analoogselt arvati, et ka linnade ”haigusi” saab ravida valguse ja õhu toomisega linna.
    Inspiratsiooniallikaks linnaparkide loomisele võibki pidada maastikuaedade muutumist linlikuks keskkonnaks, mis leidis aset 19. ja 20. sajandi vahetusel. Pidevalt muutuvates ja ülerahvastatud Euroopa metropolides vajasid uut lähenemist ka parkide funktsioonid. Euroopas sai nende selgitamine alguse Saksamaal. Saksa maastikuarhitektid määrasid kindlaks linnaparkide arengueeldused, mis taandasid kodanliku esteetika. 20. sajandi alguse Saksamaal muutus aktiivseks liikumine loodusliku keskkonna säilitamise eest, mis propageeris kohalike taimede kasvatamist eksootiliste taimede asemel. Seda peeti peamiseks võtmeks ehtsa, Saksamaale iseloomuliku keskkonna säilitamisel. Park pidi muutuma oma ülesehituselt nõnda, et rahuldaks suurte masside soove. Ka sotsiaalsed ja funktsionaalsed aspektid vajasid suuremat tähelepanu. Uus pargimaastik pidi väljendama tarbija vajadusi rohkem kui abstraktseid iluideaale. Pargikujundus oli seega enamasti inimese, st kasutajakeskne. See on ka igati loomulik areng, kui vaadata samaaegseid arhitektuurisuundi - propageeriti moodsat elulaadi ja funktsionaalset arhitektuuri - Walter Gropius , Le Corbusier, Mies van der Rohe, Adolf Loos on tuntumad nimed sellest ajastust (vt modernismi osa). Ideede kiireima leviku innustajana Saksamaal võiks pidada ka Bauhausi , arhitektuuri ja disainikooli, 1919-1933, mis küll ei tegelenud parkidega, ent kandis endas uudseid ideid ning küllap inspireeris ka teisi valdkondi uuendustele.
    Uuele pargitüübile sai nimeks Volkspark - rahvapark , ning selle objektiks kujunes massihügieen, mis oli seotud sporditegemise ja vabas õhus ajaveetmisega. Uue pargi ülesandeks oli uuesti esile tuua loomulikkus, mida linnakeskkond eitab ning luua koht, kus inimesed saaksid otseselt suhelda looduse ülevoolava elujõuga.

    Saksamaa LINNAPARGID 20. sajANDI algul

    20. sajandi esimesel kümnendil loodi Saksamaa linnades palju uusi parke; nende arv tõusis veelgi peale I maailmasõda. Parkide kujundus oli mõõdukas ning haljastuses kasutati ainult kohalikke taimeliike. Stadtpark Hamburgis on üks kõige huvitavamaid näiteid uuest tüpoloogiast. Park katab muljetavaldava 178 ha suuruse maalahmaka, mille kujundas linnaarhitekt Fritz Schumacher 1909. a. Pargi plaan on kujundatud korrapäraselt ümber sirge, u 2 km pikkuse kesktelje. Piki telge paiknevad ruumiliselt ja funktsionaalselt kõige tähtsamad elemendid: monumentaalne peasissepääs, ristkülikukujuline terrass ja järv. Järve juurde on paigutatud muruplats - avatud ala, mida piiravad puud -, ning staadion , mille geomeetrilised vormid lõpetavad haljasala idaosa . Taimestiku kontseptsioon järgib ideed luua sari haljasaladest - korrapärase kujuga muruplatsidest, mida piiravad puudeekraanid, ning kujundada nõnda hierarhiliselt organiseeritud vormiline võrgustik. Stadtpargi kujunduses võib märgata juugendile omaseid jooni - sümmeetria ja mõõdukalt geomeetriline kesktelje lahendus.

    Madalmaad - Saksamaa eeskujul

    Madalmaades on üks olulisemaid näiteid kaasaegsete ideede järgi loodud pargist 1930. a-tel Amsterdamse Bos'i, Amsterdami mets, ala, millega seoses hakkas ulatuslikult levima mõiste Volkspark. Ehitustööd kuivendamisega algasid 1934. a, park moodustas olulise osa ka Amsterdami laiendamise kavas, mida töötati välja 10 aastat. Krunt, mis välja valiti, oli polder, maapind allpool merepinda. See oli põhjuseks, miks esimesena rajati pikk bassein aerutamiseks: järv oli põhielemendiks drenaažisüsteemis, mille moodustasid kanalid, basseinid ja tiigid. Lahendamaks hüdraulilist probleemi sai pargi taimestikuna kasutada ainult kontinentaalmetsa taimestikku. 300 hektarile istutati 100 erinevat puuliiki , mis sinna sobisid, vähendasid liigniiskust ja sidusid pinnast. 100 puuliiki on muidu üsna tähelepanuväärne saavutus, arvestadesHollandi olusid ja suurt asustustihedust . Tulemuseks oli iseseisev ja vastupidav ökosüsteem. Põhiplaanis on kõige tähtsamal kohal teede ja rajatiste võrk, mis koosnes 150 km jalgteedest, 50 km jalgrattateedest, 16 km ratsutamiseks mõeldud teedest ning vaid 13 km teid oli mõeldud mootorsõidukitele. Eraldi rajati spordikompleks, mänguväljakud. Üldisest vaatepunktist kujutab pargi disain Volksparki reeglipärast mudelit, mis seekord on leidnud laiema hajumise metsades. Suured aasad ja sportlikuks vaba aja veetmiseks mõeldud avatud alad, mida piirab kõrgem haljastus, säilitavad tõepoolest Volksparki rohelise ruumi geomeetrilise iseloomu, kuigi ühenduste süsteem meenutab rohkem looduslikku maastikku.
    Amsterdame Bos'i läbikaalutud ning detailne planeering demonstreerib kujundajate (Jacoba Mulder ja Cornelis van Eesteren) oskust luua linnatingimustes kaunis maastik ning ühendada see elanike puhkuse- ning sportimisvajadustega.

    STOCKHOLMI KOOLKOND

    1930. a-tel on Põhja-Euroopas silmapaistev nn Stockholmi koolkond, mille eesotsas olid Stockholmi Parkide Valitsuse juhataja Oswald Almquist ja tema "mantlipärija" Holger Blom. Omas ajas oli uuenduslik Erik Glemme projekteeritud rannaäärne Norr Mälarstrand (1941-43), mis on näide põhjamaisest funktsionalistlikust looduslähedusest.

    Euroopa linnapargid alATES 20. sajandi keskpaigast

    Teise Maailmasõja järgses Euroopas järgitakse parkide loomisel valdavalt Volksparki tüüpi. Üldiselt valitseb pargiehituses aga põhjendatud madalseis, mis oli tingitud majanduslike ressursside vähesusest ning elamu- ja linnaehitusele rõhu asetamisest. Elavnemine toimub alles 1960. a-tel – seda on peetud ka teatavaks reaktsiooniks Volksparki valitsevale seisule. Samaaegne on huvi kerkimine keskkondlike probleemide vastu – saastamine , "rohelised", ökoloogiline mõtteviis ja majandamine – ning land art'i teke (kuula viimast loengut). Valitsevaks on neoromantiline suund – tõstetakse esile linnaparkide kujunduslikku ja formaalset kvaliteeti. Hea selle tendentsi näitena on esile toodud André Malraux parki Nanterre'is, tiheda hoonestusega linnas Pariisi lähistel (projekt - maastikuarhitekt Jacques Sgard). Kujunduses on käänulised ja spiraalsed ruumid paigutatud ümber pargi keskel asuva tiigi.
    Väheste ökoloogiliste linnaparkide loomist 1970. a-te Euroopas, ajal mil ökoloogilised teemad omandasid poliitilise tunnustuse , inspireerisid neoromantilised suunad. Näitena võib tuua Thijssepark'i Amstelveenis (autori J. P. Thijsse järgi), linnakogukonnas Amsterdami lõunapiiril. Selle pargi kodumaine taimestik on kujundatud madalmaadele omaste koosluste järgi, arvestades vormi, tekstuuri, värvi ja valgust.
    1980. a-tel hakati tähelepanu pöörama kohtadele, kus paiknesid mahajäetud 19. sajandi vabrikud, tapamajad ja turuplatsid - nn postindustriaalne pargikujundus. Nende parkide ülesandeks sai vanade ja degrageerunud piirkondade füüsilise kvaliteedi parandamine ning neile uue identiteedi andmine. Disaini iseloom sõltus siin uuesti sündinud huvist kompositsiooni, esteetiliste väärtuste ja sümboolsete tähenduste vastu. Kaasaegsetele linnaparkidele on iseloomulik asukoht tiheda, sageli kõrghoonestusega linnajaos, kus nad peavad elustama ülerahvastatud linnaosi ning looma kvaliteetsed puhketingimused.
    Tänapäeva parkide poolest on tuntumad kaks linna: Barcelona ja Pariis.
    Barcelona. Konkreetse linnaruumi osana esineb Parc de l'Escorxador (ka Parc Joan Miró) (escorxador tähendab kataloonia keeles tapamaja ). See on hea näide pargist, mis istub täpselt konteksti - asudes endise Barcelona tapamaja krundil. Rajatud aastail 1981-85 nelja kvartali hoonestuse lammutuskohale. Park asub mõned astmed allpool tänavapinda ja selle kujundikeel kordab linnageomeetriat - sirgete palmide read piiravad parki ning liigendavad mänguplatse ja spordiväljakuid. Rangemat poolt tasakaalustab vabamalt kujundatud ala. Nurgaväljakul asub Joan Miró poolt loodud hiiglaslik skulptuur.
    Villa Cecilia aia (samuti Barcelonas) näol on tegemist aga märksa peenetundelisemalt arenenud keskkonnaga. Park on tekkinud vana eravilla aia laiendamisel. Lähtepunktina on kasutatud vana aia taimestikku, kuid uues kujunduses veidi erineval moel ning see loob täiesti ebaselge stiililiste elementide kogumi. Kogu kujundikeel on meelega vastuoluline, rõhutatud on kontraste, mille tulemusena tervik kujutab endast eelmise planeeringu nihet.
    Kujundus ühendab piltilusa vana aia plaani ja vormid, mida on inspireerinud erinevate distsipliinide viimased mõttetrendid - dekonstruktsioonist fraktaalse geomeetriani. Traditsioonilise aia plaan on segi paisatud, sisse on toodud katkendlikkus, lõplikkuse puudumine, asümmeetria, kujunduses pillatakse üllatavaid elemente - skulptuure, puude või hiigelsuurte lillede kujulisi tänavalampe, valgeid sikk -sakk kiviääriseid. Kõik komponendid aitavad kaasa kujuteldava kaasaegse maastiku loomisele.
    Pariis kui parkide pealinn kinnitas ka 1980. a-tel oma ajaloolist rolli. 56 ha suurune Parc de la Villette on tõusnud tõeliseks dimensiooni ikooniks ja figureerivaks jõuks. Park asetseb linna kirdeosas maa-alal, kus asus vana karjaturg. 70-ndatel aastatel, jäi pärast turu ärakolimist järele suur tühi territoorium, mis oli ümbritsetud tihedate, halvasti ehitatud elamurajoonidega. Et toetada selle linnaosa uuenemist, otsustati konverteerida maa-ala uueks multifunktsionaalseks pargiks, kus linn saaks ühineda loodusega ja kultuur teadusega. Sellisena nähakse 21. sajandi linnapargi ideaalset prototüüpi.
    Eesmärgi saavutamiseks plaaniti pargi territooriumile paigutada suured institutsioonid : uus teaduse-, tehnoloogia- ja tööstusemuuseum, suur muusikakeskus. Lisaks näituste ja nõupidamiste saal. 1983. a, peale rahvusvahelist võistlust, määrati planeeringu koostamisel peaarhitektiks Bernard Tschumi, kes esitas võistlusele ühe kõige "teoreetilisematest" projektidest. Tschumi kujundus on segu arhitektuurist ja maastikust. Pargi plaan koosneb kolmest üksteisega ühilduvast süsteemist, mis koosnevad joontest, pindadest ja punktidest. 1) Joontesüsteemi tõlgendatakse kommunikatsioonivahenditena. Kogu ala ulatuse määravad kaks risttelge, N-S ja O-W-suunalised, ning jalakäijate galeriid, mida katavad vaipkatused. Üks telg läbib parki ja ühendab nii tähtsamad hooned, teine järgib vana kanali panga serva, mis jagab maa-ala kaheks osaks. Kahe telje poolt loodud geomeetrilist korda elavdab spiraalis keerduv tee, mis ühendab terve seeria lõbustusasutusi ning üheksat temaatikaga aeda. Tschumi nimetas seda "kinemaatiliseks promenaadiks", kus kõik erinevad aiad on nagu kaadrid filmis vaadeldavad " kaader kaadri järel".
    2) Teise ühilduva süsteemi loovad pinnad. Need koosnevad liivast, murust, asfaldist ja kivist. Iga erinev pinnakate on puhtalt märgitud ja teravalt kõrvalasuvast kattest eraldatud.
    3) Viimane süsteem koosneb reast väikestest ehitistest, arhitektuuri fragmentidest või nn ankrutest, mis on korrapäraselt paigutatud 120 m pikkusele maaribale. Folies' deks nimetatud ehitised (s.o paviljonid) kujutavad esiletõusvaid kirgaspunaseid konstruktsioone, mida katavad emailitud portselanplaadid. Folies' d mahutavad osaliselt pargi rajatisi - infopunkte, kohvikuid, workshop- tube , arvutitube, kasvuhooneid, raamatukogu jne. Folies' de paigutus määrab pargi ülesehituse rütmi ning loob ideaalse abstraktse ruumilise keskkonna, kuhu park oleks justkui sisse pandud.
    Kõige hilisem näide pariislikust pargist on Parc André Citroën. 15 ha suurune park asetseb Seine'i jõe vasakul kaldal endise Citroëni tehase krundil. Pargi planeering oli 1985. a peetud rahvusvahelise konkursi ülesandeks. Kuna žürii ei osanud valida kahe suurtes joontes sarnase projekti vahel, kujundatigi park kahe auhinna võitnud töö kombinatsioonina. Park avati pidulikult 1993. a alguses. Park ei moodusta tervikut, vaid kujutab pigem aedade kompleksi, mida ühendavad teed, kanalid ja tiigid. Nelinurkne muruplats, 300x300 m, moodustab korrapärase tühiku pargi keskel: ühest servast ulatub plats jõeni, pargi teise serva lõpetavad kaks monumentaalset kasvuhoonet. Muruplatsi ümbritsevad väiksemad, iseseisvad, kuid siiski omavahel seotud aiad, mis muutuvad looduslikust maastikust jõe ääres arhitektuurseteks maastikeks linnapoolses pargiservas. Muruplatsi põhjaserva kujundab rida metsasalusid, kuus väikest klaasmaja ning kuus järjestikust aeda; aiad seovad mineraale , taimi ja aistinguid läbi värviassotsiatsioonide. Punases aias näiteks domineerivad viljapuud, viidates maitsemeelele. Raua punane on seotud punaste marjadega ning taimedega, millel on roostekarva lehed. Pargi põhjaserv on üldjoontes visandatud kanalina, mida täpistavad kuubid, mis samaaegselt kujutavad grotte ja belvedere' sid.
    Vesi, Prantsuse aiatraditsioonide kohaselt disaini element, esineb põhilisena kogu pargi kujunduses tiikide, kanalite, ojade ja koskede näol. Parc Citroën'i kujundusele on lähenetud kontseptuaalselt. Selle kujundus koosneb rasketest, spetsiaalselt ehitatud elementidest, mis näiliselt domineerivad üle aedade raskesse korrapärasse surutud loodusliku maastiku. Parc Citroën'is, samuti ka Parc de la Villette'i pargis võib tunda puudust mõistetest "disain" ja "tähendus", ometi on kokkuvõttes selline lähenemine linnapargi loomisel julge ja originaalne püüe siduda linn ja loodus, eesmärgiga sobitada looduslik maastik ja urbaniseerunud elu.

    22. FUNKTSIONALISM JA MODERNISM

    MAASTIKUARHITEKTUURIS ca 1920-1960. a


    Raamatus ”Eesti arhitektuur” (1993) leidub järgmine definitsioon: ”Modernism lõi lakoonilise, ornamenti eitava ja masinaesteetikast lähtuva rahvusvahelise vormikeele; toetub betooni, klaasi ja metalli väljendusvõimalustele, kasutab insenerikunsti ja ehitustehnoloogia saavutusi.” Modernismiajastule on omane ka püüe reformida ühiskonda ja elulaadi. Funktsionalismist kõneldes kasutatakse järgmisi paralleelmõisteid: internatsionaalne stiil, konstruktivism , modernism, MoMo jt; argikeeles kõneldakse ka barakkarhitektuurist, kastidest ja karpidest. Need sõnad on omavahel seotud, kuid mitte sünonüümid. Funktsionalismi mõiste kasutamisel on rõhutatud meetodit, mis sai arhitektide ja disainerite loomingus valitsevaks alates 1920. aastate manifestist.
    Modern Movement (MoMo) ja sellega seotud kujundus oli murrang traditsioonilistes väärtustes, uskumustes ja kunstivormides, mis olid esinenud sajandeid. See oli radikaalne väljamurdmine klassikalistest traditsioonidest, olles olemuselt just funktsionalistlik lähenemine. MoMo liikumine algas 1945.a ning kestis pea 1970ndate lõpuni. 1910-1920ndatel oli küll Euroopas modernseid aedu rajatud, kuid nende üleüldine levik ei alanud enne 1930ndaid. Olles olemuselt küll funktsionalistlik, ei tähenda modernism siiski monoliitset ideoloogiat , eriti maastikuarhitektuuri kontekstis. On üldse raske tuvastada, kas modernismi kui sellist maastikuarhitektuuris eksisteerib. Erinevalt arhitektuurist ei ole siin ette näidata selgesti eralduvat liikumist. Modernism maastikuarhitektuuris eraldus lihtsalt teistest ajaloolistest stiilidest ning muutus protsessiks, mida ei ole tänapäevani suudetud kõiki osapooli rahuldavalt ära defineerida. Erinevates maades on erinevad väljendumised, aga on võimalik välja tuua mõningaid iseloomulikemaid. Ameerika maastikuarhitekt Garret Eckbo on välja pakkunud kaks põhiprobleemi, mis võiksid defineerida modernset maastikku: 1) Maastiku suhe modernistlikku arhitektuuri on üks neist määratlustest, otsitakse sotsiaalset funktsioneerimist ja ruumide rikkalikkust. 2) Teine idee koosneb kolmest komponendist : ruum, materjalid ja inimesed. Eckbo leidis, et ei ole võimalik määratleda meetodeid, on vaid põhialused, millele kujundamisel toetuda. Lihtsam on vaadata modernismi ideede avaldumist maade kaupa: Prantsusmaa, Šveits, Skandinaaviamaad. Veel selgemaks saab asi, kui rääkida kõrvuti modernismist arhitektuuris ja funktsionalismist maastikuarhitektuuris.
    Definitsioone teistest valdkondadest:
    Funktsionalismi definitsioon ehitus- ja tarbekunstis eeldab, et kõik mis pole otseselt vajalik ehituse otstarbe seisukohalt, on üleliigne ja tuleb heita üle parda. Louis Sullivan : ”Form follows function ” - vorm lähtub funktsioonist (kasutusest). Ratsionaalsus , praktilisus . Ilus on asi, mis on otstarbekohane. Ornamendist ja dekoratiivsusest lahtiütlemine. Seos tänapäeva elulaadiga: moodne ehitus vajab moodsat ümbrust. Funktsionalistid ütlesid lahti vana arhitektuuri pärandist. Eriti põlgasid nad historitsismi ja eklektikat. Nende ideaaliks olid täiesti uued linnad, kus vana tänavatevõrgu asendavad väljakud kõrghoonete vahel.
    Arhitektuuri ja moodsa kunsti ühisjooni: puhas vorm, ehe materjal, mida ei püüta näidata millegi muu kui sellena , mis ta on; kaunistusi pole vaja. Nappide vahenditega saavutada maksimaalset: ”Less is more” - vähem on rohkem (L. Mies van der Rohe).
    Funktsionaalne meetod lähtub eseme või hoone otstarbest, see on projekteerimine "seest välja". Fassaadi välisilme sõltub hoone sees toimivast. Vorm jälgib funktsiooni. Oma poleemilisel ja äärmuslikul kujul eitas funktsionalism kõiki teisi funktsioone peale praktilise otstarbe.
    Loomulikult satub funktsionalist raskustesse, kui ta aeda samadel põhimõtetel kujundama hakkab. On muidugi olemas tarbeaiad, viljapuuaiad, tennise- ja spordiväljakud. Aga aia üks põhifunktsioone on siiski olla ilus ja dekoratiivne. Praegu võiks toonasest ajajärgust eristada kolme suunda Euroopa aiakujunduses. 1) Väljapääsu otsiti ühelt poolt uutest materjalidest - betoon, klaas, metall , elektrivalgus, mille abil konstrueeriti ülidekoratiivseid, moodsale maalikunstile ( kubism ) lähenevaid pilt-maastikke (Guevrekian). 2) Teine, vastupidine suund aiakunstis soojendas järjekordselt üles puutumatu looduse ja pastoraalse maastiku kontseptsiooni (Le Corbusier). 3) Kolmas suund lähenes aia ja pargikujundusele eelkõige inimlikust perspektiivist - moodsa aja inimese vajadustest (Rootsi, Taani, Holland) (Hellström 1997).
    Ajapikku hakati ortodokssest funktsionalismist kõrvale kalduma . Kõne alla tuli laiendatud funktsionaalne süsteem, kuhu küll lisandusid staatuse-, prestiiži- ja isegi kultuurisümboolika, kuid praktiline otstarbekus ja majandus-tehniline ratsionaalsus jäid endiselt määravaks. "Funktsionalismi isad " - Walter Gropius, Ludwig Mies van der Rohe ja Le Corbusier olid ise esimesed, kes algideele truudust murdsid. Le Corbusier ütles, et "maja on elamise masin" ja "kõik, mis hästi funktsioneerib, näeb ka ilus välja". Oma loomingus on ta siiski sageli geomeetriliste vormide puhtust ja uute ehitustehnoloogiliste võimaluste maksimaalset ärakasutamist tähtsamaks pidanud kui funktsionaalsust. Kui noore Corbusier' unistuseks oli maja nagu masin, siis oma hilisemas loomingus lõi ta ka maju, mis oma plastilise vormiga meenutasid skulptuuri. Le Corbusier' arhitektuuriloomingut on sellega seoses tihti nimetatud ka konstruktivismiks. Funktsionalistlik meetod tegi aastail 1920-1960 läbi mitmeid teisenemisi.
    Modernismiks on seda arhitektuuris hakatud nimetama 1960. a-te lõpust alates, mil hakati looma postmodernistlikke arhitektuurikontseptsioone, neid kriitiliselt modernismile vastandades. Lühend MoMo on erialastes ringkondades käibel modernismiarhitektuuri tähistamiseks (Modern Movement - "moodne liikumine"). Modernism ja postmodernism on tegelikult ka laiemad, erinevaid kultuuritüüpe tähistavad mõisted, need ei ole üksnes stiil ega meetod. Moodsa liikumise põhjusi, nagu Le Corbusier seda defineeris, oli soov aidata võõrandatud kaasaja inimesel saada tagasi tõelist ja tähendusrikast eksistentsi. Et seda saavutada, vajab inimene nii vabadust kui identiteeti: vabadus tähendas selles mõistes primaarset vabanemist barokiajastu ja sellele järgnevate ajastute absolutistlikust süsteemist - s.o uut õigust valida ja osaleda; identiteet aga tähendas inimese tagasitoomist selle juurde, kust ta on pärit ja mida talle on vaja. Moodne liikumine kasutas hüüdlauset "Neue Sachlichkeit", mida peaks tõlkima "tagasi asjade juurde".
    Arhitektuuris oli modernismiperioodi alguses kõigil keelel kaks rahutuste põhjustajat: peale individualist Le Corbusier', keda prantslased üldse ei aktsepeerinud, lõi laineid ka kunstikool Bauhaus Weimaris Saksamaal (loodud Gropiuse poolt ning lõpetatud natside poolt 1933. a). Bauhausis olid kõik kunstid sünteesitud ja matematiseeritud, loodusest välja kasvanud kunstid välistati. Selle juhid arhitektid Walter Gropius (1883-1969) ja Ludwig Mies van der Rohe ( 1886 -1969) olid kõige järjekindlamad funktsionalismi pooldajad , samuti kubismi ja geomeetrilise (konstruktivistliku) abstraktsionismi pooldajad. Mies Van der Rohe jõudis universaalse ruumi kontseptsioonini, mis eeldas tarbija aktiivset tegevust ruumi ümberkujundamisel sirmide, lükandseinte jms detailide abil. Bauhausi loomisega tehti algust uute puhta vormi ja geomeetrilise ruumi otsingutega isegi maastikust. Aedade tähenduslikkus tõrjuti radikaalselt kõrvale. Aed kui artefakt ei pidanud enam kehastama ühtki väärtust - see ei pidanud millegi moodi välja nägema, ei pidanud otseselt väljendama, tähendama ega meelde tuletama ühtki loodusliku traditsiooni ideed. Tähenduslikult ja sümbolistlikult võis see olla täiesti tühi. Kõrgeimaks kontseptsiooniks muutus RUUM - ilma konkreetse paigata; seal olid olulised ruumilised tasapinnad, liikumine, geomeetria ja uued materjalid. Nn formalism , mis väljendus eriti Gabriel Guevrekiani aedades. Sellele on hiljem, postmodernismi ajastul, kõvasti kriitikat tehtud ning ka lahendusi otsitud (nt maastike fenomenoloogia näol, aga sellest mõnes järgmises peatükis).
    MoMo juurde kuulusid seega erinevad liikumised: futuristid Itaalias ("tehnoloogia" ja "uue transportimise" mudelid), DeStijl Hollandis, ratsionalistid ja konstruktivistid NSVLs ("abstraktne ekspressionism "), Bauhaus Saksamaal ("funktsionalism"), kubistid Prantsusmaal. Ameerikas said MoMo-st mõju Louis Sullivani ja Frank Lloyd Wright'i ideed, kuid need kaldusid Euroopa arhitektuurikoolist veidi kõrvale. Linnakujunduses hõlmasid MoMo ideed Anglo-Ameerika linna ja selle ümbruskonna asetuse kontseptsioone. Enimtuntud on Ebenezer Howardi Garden City (19029, Henry Wrighti ja Clarence Stein 'i Radburn Plan (1958).

    IDEID LINNAPLANEERIMISEST

    Edaspidi võib näha, et Skandinaaviamaad rõhusid uutes suundumustes eelkõige maastike nautimisele, Saksamaa planeerimise tõhususele, Prantsusmaa elukogemustele ja Inglismaa traditsioonide alalhoidmisele. Ent kõige tähtsamaks üldfaktoriks maastikukujunduses sai linna- ja ruumiplaneeringute moodsa teaduse sünd. Idee oli juba pikka aega idanenud, ent selle esimeseks realiseerijaks ja propageerijaks sai šotlane Patrick Geddes (1854-1932). Teoses "Cities in evolution" ("Linnad evolutsioonis", 1915) tungis Geddes sügavale evolutsiooni ja ökoloogia valdkonda, mis pidi sisaldama nii tsiviliseeritud elu kunsti kui ka teadusi. Ta väitis, et tema vaated on Aristotelese sünoptilise visiooni edasiarendus, mis nägi linna tervikuna; Geddes laiendas selle visiooni globaalseks . Tema mõtted kulgesid paralleelselt aedlinnade liikumisega, mis loodi Ebenezer Howardi poolt. Tekkis hulk arhitekte, kes võtsid ideid erinevatest liikumistest, kuid kes lahendas igaüks omaette arhitektuuri suhteid maastikuga. Perioodi lõpuks hakkas kristalliseeruma teatud ühtne maastikukontseptsioon ning selle tulemusena rajati mõni aeg pärast Ameerikat maastikuarhitektuuri eriala ka Euroopas. Geddes'it peetakse üheks linnaplaneerimise eriala loojateks.

    Kolm suunda Euroopa aiakujunduses:

    1) MODERNISM PRANTSUSMAAL (Hellström 1997 jt)

    Esimene suund aiakunstis: uute materjalide kasutamine
    Juba 19. saj lõpul hakkas regulaarne stiil Prantsusmaal jälle ausse tõusma, otsiti oma ajaloolisi juuri. (Oma osa oli siin ka rahvuslikul uhkusel - "põrgusse need inglased!"). Restaureeriti vanu lossiparke (nt Vaux-le Vicomte).
    1920. aastate algul hakati aedade kaudu väljendust otsima uuest kunstis väljendunud ideede kaudu. Esimesi kohti, kus uut aiakunsti avalikkusele demonstreeriti, oli Pariisi maailmanäitus 1925. a (The Exposition of Modern Decorative and Industrial Arts). Kõige äärmuslikumad aiad, mida seal näha võis, olid ülimalt arhitektoonilised. Põhirõhk oli elututel materjalidel, mille eeliseks oli, et nendest ehitatud aed oli kohe valmis ( instant garden). Polnud tarvis oodata, et puud või põõsad suureks kasvaksid . Taimi kasutati värvilaikudena, ainult dekoratiivseks pinnatäiteks. Soositud olid igihaljad põõsad ja suvelilled . Kompositsioon oli abstraktne, peaaegu üksnes kahemõõtmeline, mõeldud vaatlemiseks nagu pilt - maja erinevatelt korrustelt ja terrassilt. Seos maja ja aia vahel oli olulisem kui aia ja ümbruse vahel.
    Aedade autoriteks olid kunstnikud ja arhitektid. Seetõttu oli kujundus küll kompsitsiooniliselt väga tugev, aga aiaga oli siin vähe ühist. Aed on teatavasti neljamõõtmeline kunstiteos, kus aeg on üks olulisemaid komponente - ja kujundajaid. 1920. a-te radikaalsed vormieksperimendid aianduses osutusid ka väga lühiealisteks - peaaegu kõik kadusid ühe kümnendi jooksul.
    ANDRÉ JA PAUL VERA NING MODERNISEERITUD BAROKK.
    André Vera, prantsuse maastikuarhitekt, oli üks neist, kes kritiseerisid historitsistlikku lähenemist maastikuarhitektuuris - eriti Le Nôtre'i oma - juba 1912. a. Tema kirjutised mõjutasid ka teisi tema kaasaegseid. Le Nôtre'i ja tema ”tõeliselt traditsioonilises prantsuse stiilis” parke kritiseerides kujundasid vennad Vera’d mitmeid aedu ja parke moderniseeritud barokk-stiilis.
    La Thébaïde, Saint-Germain-en Laye , meditatsioonikeskus, 1920. Suured murupinnad, pügatud pukspuumustrid, Igihaljad puud ja põõsad. Geomeetrilised kujundid. Valitsevatele rohelistele toonidele ja jäikadele vormidele vastandus värvikas lillead. Kõik konstruktsioonid ja sillutised olid betoonist, k.a Jupiteri kuju purskkaevus.
    Côté-Jardin (ca 1931 ), P.Vera, J.- CH. Moreux.
    Staatiline kompositsioon ”põrandavaibaga”. Rõhutatud on kontraste: hele-tume, erinevad tekstuurid. Valge marmorkruus, muru, pügatud pukspuu - siksak-mustris, begooniatest raamistus. Peegelklaasist purskkaev ruudukujulises basseinis. Pügatud jugapuust skulptuurid, peegelseinad avardavad ja pikendavad ruumi. Piki seinu sõrestik, mille taga tume liguster vaheldus heleroheliseks värvitud seinaga . Mustad marmorpingid valgel kruusapinnal.
    Tachard Garden (1920-ndad), Pierre Legrain.
    Looduslikus stiilis aed on ümber kujundatud. Plaan nagu dekoratiivne raamatukaas. Maja jagab ristkülikukujulise krundi kaheks. Majast ülalpool on tarbeaed viljapuudega ja köögiviljaaiaga, samuti poolringikujuline roosiaed (roniroosidega, piiratud valge taraga, mille taga küpressid). Roosiaia sümmeetria kontrasteerub iluaia ebasümmeetriaga teisel pool maja. Majast vasakul vabaõhu-söögituba. Iluaia murupind on muust aiast madalam, sinna viivad trepiastmed. Alumine aed on komponeeritud ”idamaise ebasümmeetrilise tasakaalu” põhimõttel. Puud, põõsad ja neid ümbritsevad nelinurksed ja ümarad peenrad paigutatud eht-jaapanlikul viisil. Majast kõige kaugemal asuvad puud on kõige väiksemad, et tekitada sügavuse illusiooni. Telgjoon on asetatud aia paremasse serva. Range pügatud puuderida ja saehambuline mururiba kõrge heki taustal. Perspektiiv lõpeb valge väravaga.
    MAASTIKUARHITEKT GABRIEL GUEVREKIAN:
    1) Vee ja valguse aed (Le Jardin d’eau et de lumière) 1925, Pariisi maailmanäitusel. See oli silmatorkav kolmnurkne kompositsioon astmestatud basseinidest ja terrassidest. Mõned terrassidest olid kaldu ja taimestatud värviliste lillede ning muruga, värviskaala ulatus helelillast karmiinpunaseni. Keskel paiknes klaasist ja peeglitest kera, mis heitis perioodiliselt valgust erinevatele aia pindadele .
    2) Villa Noailles Hyère's (1927), sama radikaalne kui eelmine aed.
    Villa Noailles' hoone arhitekt oli Mallet -Stevens, maja - ülimalt modernistlik. Päikesele avatud krunt - järsk nõlvak suurepärase vaatega linnale ja Vahemerele. Erinevatele terrassidele kujundati mitu aeda. Ka see Guevrekian’i kujundatud aed on jällegi kolmnurkne, piiratud valgekslubjatud müüridest. Kuna igalt poolt mujalt maja korrustelt ja terrassidelt avanes vaade ümbrusele, siis siin taotles kunstnik täielikku suletust. Aed on dekoratiivne ja staatiline, värvide ja tekstuuri kontrastile üles ehitatud. Vaatamiseks, mitte kõndimiseks. Tumedate läikivate lehtedega apelsinipuud, bassein purskkaevuga, nelinurksed peenrad tulpidega ja nende vahel mosaiikpõrand - lillad, punased, sinised, kollased, hallid ja mustad pinnad. Kolmnurga kesktelg lõpeb skulptuuriga Joie de vivre (elurõõm) - tantsiv figuur kitarriga . Iga nelja minuti tagant tegi kuju ühe tiiru oma telje ümber - peale tulpide ainus asi mis näitab aja kulgemist .
    Mõlemad aiad olid tolle aja kohta enneolematud, peegeldasid Guevrekianile hingelähedaste kubistlikku kompositsiooni ning uute materjalide kasutamist. Ei läinud aga kümmet aastatki kui hoolikat hooldust nõudvat aeda lihtsustati - peenrad tehti täielikult ümber, tulpide asemele istutati aaloed , osa mosaiikpõrandaid asendati hariliku kahhelkiviga, jne. Nüüd on aed restaureeritud.

    2) MODERNISM (FUNKTSIONALISM) ŠVEITSIS (Hellström 1997 jt)

    Teine suund aiakunstis: puutumatu looduse ja pastoraalse maastiku kontseptsioon
    Šveitsi arhitekt Edouard Jeanneret (1887-1968) sai Le Corbusier’i nime all üheks kuulsamaks 20. sajandi arhitektiks, ta oli üks esimesi ja radikaalsemaid ”karpmajade” autoreid ja funktsionalismi rajajaks. Funktsionalismi tekke eeldusteks olid esimese maailmasõjajärgne korterkitsikus, tööliskvartalite viletsus ja seal levivad haigused ja kuritegevus. Neid hädasid loodeti parandada linnaparkide ja aedlinnade ja eeslinnade rajamisega, kus inimestel oleks ruumi, päikesevalgust ja värsket õhku. Kus nad saaksid puutuda kokku loodusega ja sportida . Hävitati 19. sajandi linnamonstrumeid ning pandi ette rajada aedlinnasid, linnaparke elamublokkide vahele - nagu Bruno Taut tegi Berliinis 1920ndatel. Kõik see pidi hästi mõjuma nii töölisklassi tervisele kui ka moraalile, arvati.
    Ent Le Corbusier põlastas aedlinnade-entusiaste ja väitis, et aiatöö on töölistele ainult koormaks, see deformeerib keha ja tekitab reumatismi ja illusioone. samas pooldas ta looduse toomist linna. Tema lahendus oli hoopis suurejoonelisem: Kaasaegne Linn - La Ville Contemporaine (1922). Betoonist suurte akendega kõrghooned võimaldaksid puhast õhku ja päikest kõigile. Nad mahutaksid ka tohutult rohkem rahvast kui konventsionaalsed linnamajad. Seetõttu jääks vabaks palju maad ja majad võiksid asuda hõredalt kaunil parkmaastikul või isegi keset põlde ja karjamaid. Kuna majad on ehitatud sammastele, siis jääb ka nende all ruum vabaks. Majade katused on lamedad ja sinna on rajatud aiad. Seal asuvad solaariumid, basseinid, spordiplatsid... Liigeldakse kaasaegses linnas muidugi autodega, selleks on ehitatud laiad kiirteed läbi linna.
    Villa Savoye , Poissy. Üks iseloomulikumaid näiteid sellest, kuidas Corbusier ühendab arhitektuuri ümbritseva loodusega. Ta nimelt püüab vältida igasugust kontakti maja ja maastiku vahel. Maastik on klassikaliselt pastoraalne - avar niit puuderühmadega, kaugemal mets. Elegantne karpmaja maandub puude vahele murule nagu valge lind, midagi muutmata. Maja alumine osa on värvitud tumeroheliseks, et jätta muljet nagu maja toetuks ainuüksi valgetele sammastele. Aed on katusel ja terrassidel - avatud päikesele ja tähtedele... (nn "vertikaalne aedlinn " - Ville Radieuse). Aed on kõrgel selleks, et vältida kontakti ”ebatervisliku ja niiske” muruga ja et võimaldada vaateid kaugusesse läbi akende müüride sees. Le Corbusier oli keegi, kes vaatas hoonet kui masinat, toimimas koos teede, autoparklate ja katusaedadega, astudes vastu maastikule. Arhitektuur versus maastik. Le Corbusier joonistas parke väga vanamoelisel viisil, ta viitas nt Parc Monceau'le. On väidetud, et tema pargikujunduse ideed olid üsna romantilised, kus uusi ideid peaaegu polnud - erinevalt tema arhitektuurist. Talle meeldis kontrast selgejoonelise valge hoone ning looduse ebakorrapära vahel.
    Corbusier armastas neid katuse-aedu kirjeldada kui rohelusse uppuvaid, nagu Semiramise rippuvad aiad. Ta nimetab igihaljaid puid-põõsaid, broderiipartereid, püsilillelillepeenraid... Joonistel ja fotodel aga, mis tema töödest on säilinud, pole rohelus ja õitsemine just ülearu rikkalik. Domineerivad ikkagi seinad ja sillutis, kuhu on paigutatud üksikuid kaste roheliste põõsastega. Nii ka Savoye’s.

    3) MODERNISM PÕHJAMAADES (Hellström 1997)

    Peaaegu kõik Skandinaaviamaad, keda oli kimbutanud 19. sajandi industriaalrevolutsioon ja sõda, olid saavutanud maitseka sünteesi keskkonna ning eluviisi vahel. Industrialiseeritud maades, kus segadus ja kaos valitsesid keskkonna üle, idanesid teineteisest sõltumatuna kaks erinevat loovjõudu: 1) maakasutuse teadus ühiskonna kui terviku huvides ja 2) uus kunstivorm . Esimene neist tegeles linnakujunduse, maa ja maastiku planeerimise ning looduslike ja ajalooliste allikate säilitamise ning kasutamisega sellele vastavalt. Teine idee kasvas välja konstruktivismist kunstis enne I maailmasõda: nn funktsionalistlik ja rahvusvaheline arhitektuur, mis põhines masintootmisel, kuid sisaldas ka põhjalikke inimuuringuid. Enne II maailmasõda tekkis teaduslik lähenemine, millega püüti teada saada rohkem inimkäitumise kohta. See olemuselt funktsionalistlik lähenemine pani aluse uuele programmile, mille tulemuseks oli uue vormi ja esteetika kadumine ning looduse ja maastiku kujundamine seoti nende funktsioneerimisega. Siit tulenebki:
    Kolmas suund: moodsa aja inimese vajaduste rahuldamine
    Eespool nimetatud kolmas suund, mida viljeleti eelkõige Saksamaal ja Põhjamaades kuni 1950. a-teni, pöörab kõige suuremat tähelepanu inimese vajadustele. Park ja aed peab olema funktsionaalne, pakkuma puhkust ja lõõgastust linnainimestele ja mänguvõimalusi lastele. Kujundus oli enamasti looduslähedane, korrapäraste osadega, üsna lähedane uusklassitsismile, kuid sellest erinevalt vabama vormikeelega, lihtsam ja vähem hooldust nõudev. Inspiratsiooniallikateks olid kohalik loodus ja jaapani aiakunst.
    MODERNISM RootsiS
    Funktsionalismi kõige tähtsam panus üldsuse seisukohast seisneb intensiivses uuendustöös avalikkusele mõeldud parkides, mänguplatsidel, rohelistes vööndites. Haljastuse ja aiakunsti abil püütakse rõõmsamaks muuta trööstituid üürikvartaleid. Aiakunst mis varem oli põhiliselt kõrgklasside privileeg , on nüüd muutunud sotsiaalseks vajaduseks, mis mängib tähtsat rolli linnaplaneerimises. Rohelust ja lilli on vaja kõigile. Aed peab olema kohandatud meie igapäevasele elule, pakkuma puhkust, värskendust, meeldivaid elamusi, tihedat kontakti loodusega, ilu. Vorm peab olema allutatud kasutusele ning moodustama sellega terviku. Linn kui terviklik maastik.
    Tähelepanu all olid nii eramuaiad, üürimajade õued, tööstusettevõtete ümbrus, üldsusele mõeldud pargid ja surnuaiad.
    Gunnar Asplund, Woodland Cemetery, Stockholm.
    Stockholmi parkide üks kujundajatest, Holger Blom, kirjutab nii (Trädgårdskonst, Stockholm 1948):
    "Kõik inimesed, eriti aga kasvavad lapsed, vajavad päikest, värsket õhku ja rohelust. Tervis ja töötahe. Alles nüüd hakatakse parkide tähtsusest linnades aru saama."
    Praktilised ja esteetilised aspektid.
    Varem jäeti linnaparkidele lihtsalt need alad, kus ehitamine oli võimatu või liiga kallis. Tänapäeval planeeritakse haljasalad linna muude elementidega võrdväärselt ja seotuna.
    Parkide neli põhiülesannet:
    • nad liigendavad linna ja loovad keskkonna hoonete ja teede ehituseks;
    • reservaat kultuuri- ja loodusmälestiste säilitamiseks;
    • annavad võimaluse puhkamiseks vabas õhus;
    • kogunemiskohad rahvale.
    Pargid linnas peavad moodustama võrgu, olema üksteisega seotud. Majade õuedest ja aedadest viivad pargiribad elamurajooni suurde parki, mis on omakorda kettidena ühendatud linnalähedaste parkide ja parkmetsadega. Parke ühendavad teed, eraldi jalakäijatele, jalgratturitele ja autodele . Teedel olgu loogiline sihtpunkt - kool, kauplus, bussipeatus jne. Igapäevane teekond kodunt kooli võiks ometi minna läbi ilusa pargi.
    Ka linna peateed-sissesõiduteed olgu rohelusest ümbritsetud. Kiirteede ümbruse kujundamine on tähtis ülesanne aiaarhitektidele. Ka tänavate ja majade vahele jäägu haljasalade ribad, kui vähegi võimalik, puudegruppide ja eesaedadega. Ühiskondlikke hooneid nagu haiglad, koolid, muuseumid jne on sobiv paigutada parki ning vastavalt hoone ülesandele kujundada selle ümbrus.
    Parkides on võimalik säilitada ka alasid väärtusliku loodusega või kultuuriajaloolisi mälestisi (à la vabaõhumuuseum, vanad taluhooned, hauakünkad vms). Need vajavad tihti ”puhvertsooni” pargi näol.
    Pargid peavad olema kõigile kergesti kättesaadavad, seega mitte kodunt kaugel, eriti kehtib see väiksemate laste kohta. Mida suuremad ja mitmekesisema sisuga alad, seda parem. Lastele peab rajama mänguplatse, kus nad saavad möllata, kiikuda, joosta, palli mängida jne. Kõige väiksematele eraldi mänguplatsid ja liivakastid. Ka madal bassein lastele sulistamiseks (300‑400 m²) või vähemalt dušš. Jalgpalliväljakuid mitmes suuruses, et säästa muru ja lilleklumpe ja väikelaste mänge. Murud olgu üldiselt piisavalt suured ja päikese käes, trampimist taluvad. Mänguplatsil peaks leiduma ka mõni varjualune kus vihma ja päikese käest kaitset otsida. Kõik rajatised ja mänguriistad peavad aga haljastusega moodustama kokkusobiva terviku, mitte selle üle domineerima. Uuem mänguplatsi tüüp on Taanist pärit ehitus-mänguplats, kus lapsed saavad ise midagi laudadest ehitada, või lammutada vanu autokeresid. Siin on oluline muidugi täiskasvanute juuresolek .
    Park on ka kohtumis - ja kogunemiskohaks linnaelanikele. Spordivõistlused, mängud, muusika , tants, teater, meelelahutus, lõbustuspark, kõikvõimalike ühingute kokkutulekud. Pargis peaks selleks olema ette nähtud mitmeid rajatisi ja võimalusi.
    Pargi materjal: puud-põõsad, muru, vesi, lilled, skulptuurid, sillutis, müürid, trepid, pingid, kioskid , kohvikud, varjualused, tualetid...
    Rootsi Aiaarhitektide Liidu ühisest visioonist ”moodne aed” esimesel aiaarhitektide kongressil Pariisis 1937. a. (vabas tõlkes):
    ”Aed on majaga tihedalt seotud, ühest teise minek võimalikult hõlbus. Aed muutub elamu osaks. Aia kujundus arvestab rohkem inimeste - eriti laste - vajaduste ja tegevusega kui lillede vajadustega. Pingid ja istekohad sillutatud terrassidel maja vahetus läheduses. Kergesti hooldatav murupind, mis alati ei pruugi olla niidetud. Teeradu nii vähe kui võimalik, et mitte lõhkuda plaani ühtsust, soovitavalt sammukaugusele asetatud plaatidest, mille vahel muru või muud madalad taimed. Veebasseinid lastele suplemiseks. Vähe puid, rohkem õitsevaid põõsaid, püsililli ei pruugi enam kasvatada peenardes, suvelilli kasutatakse vähe. Tahetakse saavutada kontrasti müüride, plaadistatud pindade, basseinide ja teiste elementide distsiplineeritud sirgjoonte ja pindade ning vabalt kasvava dekoratiivse haljastusega, mis oleks justnagu looduse või juhuse poolt paika pandud. Lehestik pehmendab majaseinte rigiidsust...”
    Sven Hermelin, (Trädgårdskonst, Stockholm 1948):
    "Hea plaan eeldab vajaduste analüüsi. Mida väiksem on planeeritav maatükk, seda olulisem on analüüs. Sest väikesele maa-alale mahub ainult kõige tähtsam - oluline on teha õige valik."
    Üldiselt taotletakse aedades esinduslikkuse asemel üha enam intiimsust ja meeldivust, mõeldakse laste mänguvajadustele. Esindusmurust saab palliväljak. Ka aia hooldus peaks olema nii hõlbus kui võimalik, kuna suurem osa aiaomanikke ei saa enam pidada palgalist aednikku. Eriti kehtib see suvilate kohta. Loomulikult pole olemas hooldusvaba aeda - sest siis see poleks enam aed. Sestap jäävad suured lilleaiad, kiviktaimlad ja köögiviljaaiad järjest haruldasemaks. Maja ja aed kuuluvad kokku. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Vanad majad nõuavad teatud stiilis aeda, moodsate majade puhul on vabadus suurem.
    Niisiis, kui ei pea jälgima traditsioone, tuleks lähtuda eelkõige maastikust. Maja, aed ja maastik peavad moodustama kauni terviku. Aed vahendab üleminekut hoonete ja maastiku vahel. Mida kultuuristatum maastik, seda vabam on valik aia kujundusel. Avatud tasasel maastikul on üsna loomulik kujundada aiast suletud ruum ümber maja- hekkide, müüride ja plangu abil. Sellist aeda võib rajada kultuurmuru ja istutada kõikvõimalikke eksootilisi taimi - ei mingit kahtlust, see aed on inimese töö.
    Hoopis teistsugust lähenemist nõuab looduslik krunt - liivane männitukk või kasesalu. Puisniit. Siin tuleb püüda võimalikult palju säilitada koha omapära ja ilu, seda hooldusega rõhutada. Metsasel krundil on võimalik harvendada puid ja põõsaid. Looduslikele liikidele lisagem ainult neid, mis antud tingimustes hästi kasvaksid ning ümbrusega kokku sobiksid . Looduslikud taimekooslused nõuavad märksa vähem hooldust ja on enamasti kõige kaunimad. Taimede valik on keeruline kunst. Parimaid tulemusi saavutatakse enamasti mitte liigirohkuse vaid väheste, aga hoolikalt valitud liikidega.
    Naturalistlik aiakunst
    Rootsi modernistliku aiakunsti iseloomulik omadus on just see, et püütakse võimalikult ära kasutada olemasoleva reljeefi ja taimestiku potentsiaali. Selles on rohkem ühist inglise maastikuparkide kui prantsuse stiilis rangelt korrapäraste rajatistega. Aga selle asemel, et kujundada väikesel maa-ala miniatuurset maastikku tema paljude elementidega, nagu 19. sajandi parkides, püüame meie olemasoleva maastiktüübi põhjal komponeerida aeda kui harmoonilist täismõõdus detaili selles maastikus.
    Naturalism lähtub linnaelaniku vajadusest kompenseerida kivilinna kõledust oma aias loodusliku kujundusega. Taluinimene, kes niigi pidevalt looduses viibib, tahab ehk rohkem korraldatud aeda. Seda tüüpi aed on enamasti ümbruse suhtes suletud, looduslik aed aga avatud, märkamatult ümbrusesse sulav, vaadetega mängiv. Kui erinevad need aiad ka poleks, mõlemad on siiski mõeldud inimeste, mitte taimede jaoks, perele elutoaks vabas õhus.
    Naturalistlik aiakunst hõljub kahe äärmuse vahel: metsik loodus e wilderness ning Euroopa regulaarne aed. Naturalistlikus aias ei ole kaost, nagu metsikus looduses, ent seal välditakse ka formalistlike aedade monotoonsust ja sümmeetriat. Kujundusmeetodid on väga lihtsad. Soovitatakse kasutada kohalikke taimi, mitte üksnes teatud piirkonna ökoloogia täiustamiseks, vaid ka selleks, et parandada kujundust aineliselt. Samuti on väärtuslik säilitada olemasolevad pinnavormid ja kogu olemasoleva maastiku olemus, mis suurendab veelgi selle ruumi originaalsust. Inimene töötab loodusega, mitte loodusele vastu - see on üks põhiideesid naturalistlikus aiakunstis.
    Kuid mitte kõik modernistlikud pargid Rootsis polnud naturalistlikus stiilis kujundatud. Üks näide Lõuna-Rootsist, mis pigem iseloomustab taanipärast modernistlikku aiaarhitektuuri:
    Pildammsparken, Malmö.
    Algselt rajati Balti näituseks 1914. a. 1920. a-te lõpul laiendas linnaarhitekt Erik Bülow-Hübe ( 1879 -1963) parki ning kujundas selle osaliselt ümber. Stiilis, mis oleks vormilt nagu uusklassitsism, kuid sisult funktsionalistlik - park rahvale. Peatelg, mis läbib ümmargust ”rahva peoplatsi” ja viib suure tiigi äärde. Platsi ümbritseb istutatud pöögimets. Peoplatsilt viivad teed kiirtena teistesse pargiosadesse. Margareta-paviljon on Balti näituse päevilt. Selle taga amfiteater.

    IDEID INGLISMAA MAASTIKUARHITEKTIDELT

    Christopher Tunnard (1910-1979). Inglise maastikuarhitekt, aiakujundaja ja teose "Gardens in the Modern Landscape" ("Aiad modernses maastikus", 1938) autor. Christopher Tunnard emigreerus Ameerikasse peale selle teose avaldamist. Need, kes tahaksid, et MoMo-liikumisel oleks olnud rohkem mõju ka Inglise aedadele, kahetsevad tema lahkumist .
    Nägemus modernismi aiakunstist Christopher Tunnard’ilt:
    (Christopher Tunnard: ”Gardens in the Modern Landscape” (1938) second revised edition 1948, reprinted 1950; The Architectural Press, London.)
    Näide Tunnardilt: Bentley Wood, Sussex.
    "Maastik või majaümbrus on vaja kohandada inimese vajadustele! See mis on vajalik, ongi hea, dekoratsioone või lihtsalt pinnatäidet pole vaja! Enam pole tarvidust järgida mingeid akadeemilisi stiile.
    Aed sümboliseerib meie ühtekuuluvust loodusega. Loodus on me elu eeldus, meie ei ole tema valitsejad. Loodust pole tarvis imiteerida ega sentimentaalselt imetleda. Looduselt võib aga palju õppida.
    Aed on kunstiteos. Ta on ka palju muud - koht puhkamiseks, lõõgastumiseks, aiataimede kasvatamiseks jne, aga et olla aed sõna kõige õigemas tähenduses, peab ta olema eelkõige esteetiline kompositsioon. Inspiratsiooniallikad: moodne kunst ja jaapani aiakunst."
    1937. a. kirjutas Ch. Tunnard koos Belgia maastikuarhitekt J. Caneel-Claes’iga manifesti:
    ”Usume loomingu aususesse... et kujundaja lähtub oma teadmistest ja kogemustest, mitte stiilide akadeemilisest sümbolismist või kulunud esteetika süsteemidest, luues uusi vorme eksperimenteerides ja leiutades, vorme, millel on tähendus selles ajastus kust nad pärinevad.”
    1948 soovib autor seda veidi muuta, kuna on aru saanud, et ka minevikust on üht-teist õppida. Geoffrey Scott : ”That which has once genuinely pleased, is likely again to be found pleasing” [See, mida on kunagi peetud tõeliselt meeldivaks, võib tõenäoliselt meeldida ikka ja jälle.]
    Modernismi sotsiaalsetest aspektidest: on ohtlik arvata, et mingit tüüpi arhitektuur või planeerimine on parem kui kõik teised, või sellega seotud idee, et selline planeerimine aitab ehitada paremat ühiskonda. Ei arhitektuur ega planeerimine pole kunagi ühiskonda vorminud, pigem on ühiskond vorminud arhitekte ja planeerijaid. Ühiskonda tuleb planeerida , aga jätta ruumi muudatustele, vältida tehnokraatlikku, aga ka anti-intellektuaalset, ”intuitsioonilist” lähenemist, samuti metafüüsikalisi vormleid ja nn. ”orgaanilist” lähenemist.
    ” There should be no one style of building or planning .”
    Tunnard'i isiklik lähenemine maastikuarhitektuurile:
    1. Genius of the place. Arusaamine sellest 18. sajandi mõistest on esmatähtis.
    2. Kujunduse struktuur: funktsioonid ja esteetika
    3. Lõpuks - kõige viimaseks ! - pannakse paika materjal, parima võimaliku kvaliteediga.
    Kolm töömeetodit koos kasutamiseks: funktsionaalne, empaatiline ja kunstiline.
    1) Funktsionaalne lähenemine: esteetika seisneb lihtsuses, nappide vahendite kasutamises, vanade ”stiilide” hülgamises. Aed ja maastik kohandada 20. sajandi inimese vajadustele. Aed peab olema ilus vaadata ja seal peab ka olema mõnus olla.
    2) Empaatia : ühtekuuluvus loodusega. Loodus on me elu eeldus, meie ei ole tema valitsejad. Loodust pole tarvis kopeerida ega sentimentaalselt imetleda. Looduselt võib palju õppida.
    3) Kunst: aiakunst kui erinevate kunstiliikide süntees, uus eksperimentaalne tehnika, kunst, mis väljendaks meie aega ja meid endid .

    MODERNSED VÄIKEAIAD USAs

    1917. a märkisid USA haljastusspetsialistid Hubbard ja Kimball, et riigis on levinud kaks aiakujunduse stiili: klassikaline ja romantiline stiil. Esimene oli korrapärane, tagasihoidlik ja lihtne, teine aga mittekorrapärane, kontrastiderikas ning emotsionaalselt mõjuv. Kuigi Hubbard ja Kimball suhtusid kriitiliselt Saksamaa aedade ülemäärasesse ratsionaalsusesse, tunnistasid nad, et nende lahenduses oli nii maja kui ka seda ümbritsev maa-ala tervikliku arhitektuurilise skeemi lahutamatud osad. Soov istuda, süüa ja juua väljas viis mõttele kujundada vastavalt ka maja ümbrus. Tüüpilise saksa aia kujundus oli ristkülikukujuline, mis sobis hästi samakujulise krundiga. Ühtlasi oli haljasala lihtne hooldada.
    Californias said 20. saj algul vähese kuni keskmise sissetulekuga perekondade seas populaarseks uut tüüpi majad, milles oli tavaliselt 6-9 tuba. Majad olid ühekorruselised, avarate väliseeskodadega, laiade räästaste ning paljude akendega ning asusid enamasti väikestel kruntidel. Nad olid hubased, kuna eeskojad võimaldasid sujuvat üleminekut toatingimustest väliskeskkonda. 1930. aastatel toimus Californias suur linnastumine . Väikeste kruntide ja autode arvu järsu suurenemise tõttu oli aias sageli vähe vaba pinda. Reeglina nappis ka aednikke ja teisi aiakujunduse entusiaste. Et aga Euroopas arenesid kunst ja ehitusarhitektuur jõudsalt uute ideede suunas, mõjutas see lõpuks ka USAd. Kõige rohkem said mõjusid USA idarannik ja California läänerannikul. Moodne ehitusarhitektuur nõudis ka samaväärset maastikuarhitektuuri - ning 1930. a-te lõpus said selles valdkonnas tuntuks järgmised ameeriklased: Thomas Church ja Garrett Eckbo (läänerannik), James Rose (idarannik) jt. Loobuti varasematest maastikulistest ja eklektilistest uusklassikalistest aedadest.
    T. Church pööras aedade kujundamisel tähelepanu kolmele asjaolule: 1) inimese soovid ja vajadused, 2) antud koha eripärast tulenevad võimalused ja piirangud, 3) kunstilised kaalutlused. T. Church kujundas väikesi linnaaedu, mille kohta ta ütles, et need ei saagi olla eriti loodusliku ilmega. Ta leidis, et paljudele väikeste aedade omanikele (eriti suurlinnades) on nende aiad väga olulise tähendusega. Ka märkis ta, et mitmed muidu majale omased funktsioonid on tasapisi läinud üle ka aiale ja maastikuarhitektil pole seega sageli valikuvõimalust funktsionaalse ja esteetilise kujundusvariandi vahel.
    Aedade tähtsuse (ja kasutuse) suurenemine tekitas vajaduse parandada liikumisvõimalusi majast aeda ja vastupidi. Aia kasutamine külaliste vastuvõtuks, mänguvõimaluste loomiseks lastele jne seab eeltingimuseks käidavamatesse kohtadesse teede rajamise. Samuti propageeris Church eraldatuse huvides krundi piiramist madalate müürikestega.
    Church arendas ka esteetikateooriat ja leidis, et aial ei tohiks olla algust ega lõppu, vaid see peaks olema nähtav igast suunast , mitte ainult maja poolt. Väikese aia pindala näib suurem, kui kujunduses on kasutatud ebasümmeetriat (aia hooldamine on sel juhul küll mõnevõrra raskem kui korrapärase kujunduse korral).
    Prantsusmaalt ja G.Guevrekianilt saadud ideede mõjul hakkasid ka Eckbo, Church, Burle-Marx jt ameerika maastikuarhitektid uurima uusi materjalide, taimede ja värvide kasutamise viise geomeetrilise ruumi kujundamisel. See modernistlik "traditsioon" jätkus hiljem ebatavaliste töödega Martha Schwartzilt, kellest tuleb juttu järgmises peatükis. USAs kujutasid uut aiakujunduslikku suundumust kaks 1940. a näituse osalenud aeda. Need demonstreerisid uusi võimalusi, arvestades samas ka praktilisi kriteeriume. Keskset telge polnud, mistõttu esines erinevate vaatepunktide paljusus. Kasutati kõverjoonelisi (mitte sirgeid ja täisnurkseid) lahendusi, võeti kasutusele uued materjalid, nagu puidust sillutiseplaadid jne.
    Franck Lloyd Wright'i villad.

    KOKKUVÕTTEKS

    Varajane modernism oli mõnes mõttes valgustusajastu peegelduse väljund. Ja selle tulemus: 20. sajandi kestel on tekkinud palju maastikke, mis on küll kasutajale praktilised ja meeldivad vaadata, aga mis on kummaliselt tühjad, ilma sügavuse, tähendusteta jms. Nõnda tekkis MoMo kriitika ning postmodernistlik maastikukontseptsioon.
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Jellicoe, G. ja F. 1975. Landscape of Man: Shaping the Environment from Prehistory to the present Day. The Viking
    Press: Cambridge. (õppetooli raamatukogus).
    Kalm, M. 1998. Eesti funktsionalism. Reisijuht. Tallinn: DOCOMO-Eesti.
    Modern Park Design. Recent Trends. 1995. Bussum: Uitgeverij Thoth. (õppetoolis)
    MODERNISMIAJASTU AIAD-PARGID JA NENDE KUJUNDAJAD
    (tabeli valik on mittetäielik)
    pargid/aiad pargiarhitektid
    Prantsusmaa Jardin d’eau et de lumiére (1925) Gabriel Guévrékian
    Villa Noailles 1927, Hyères “
    La Thébaïde, Saint-Germain-en Laye, 1920 André ja Paul Vera
    Villa Savoye, Poissy (1929-31) Le Corbusier
    Inglismaa Bentley Wood, Sussex (1930-ndad) Christopher Tunnard (1910-1979)
    Saksamaa Bruno Taut’i aed, Berlin Bruno Taut
    USA eraaiad Californias Thomas Church
    Taani Mariebjerg’i surnuaed, Kopenhagen G. N. Brandt (1878-1945)
    Skulptuuripark Herning’i kunstimuuseumis C. Th. Sørensen (1893-1979)
    Fredenborg Troels Erstad
    Rootsi Pildammsparken, Malmö, 1920-ndad E. Bülow-Hübe
    Stockholmi pargid ja elamurajoonid1930-60 S. A. Hermelin,
    W. Bauer , U. Bodorff,
    E. Glemme

    24. MODERNISMI JA POSTMODERNISMI ILMINGUD

    MAASTIKUARHITEKTUURIS ca 1945-1986

    Funktsionalism Hollandis

    Adriaan Geuze

    TAANI MODERNISM JA POSTMODERNISM

    Tuntuimad maastikuarhitektid: N.G. Brandt, T.H. Sørensen.
    Aarhus University , 1932. Osalemine ökoloogias.
    Inimkäitumisega seotud uuringud, uus lähenemine. Tulemus: roheline arhitektuur, mõõdukas ja funktsionaalne, peegeldamas tuules kiikuvat maastikku. See kerkis esile eriti Taani maastikukujunduses ja inspireeris Taani maastikuarhitekte sõjajärgsel perioodil.
    Tehislikud ökosüsteemid (Ian McHarg "Design with Nature", 1971 )

    Postmodernism maastikuarhitektuuris


    Postmodernismi taga on eelkõige traditsioonide hävimine ja kohustus uuenemise/ taastamise ( renewal ) suunas - see on teooria uute ning iseseisvate väärtuste loomisest. Postmodernismi esimestele jälgedele võib tagasi vaadata läbi kogu moodsa ajastu alates valgustusajastu muutustest 18. sajandi keskel. Juba siis toimusid radikaalsed muudatused ja murrangud traditsioonides ja kultuuris, mis said siis nime 'valgustusajastu'. Sealt alates on aegamööda toimunud vaadete muutusi igas eluvaldkonnas.
    Modernism väidetavalt murdis kõik sidemed ajalooga, postmodernism üritas aga vastuhakuna need taastada. Modernism oli reaktsioon 19. sajandi metropolide äkilistele muutustele ja tunnetusele. See viis uue, illusoorse ja utoopilise linnade arenguvisioonini - nt Ebenezer Howard, Frank Lloyd Wright ja Le Corbusier leiutasid uusi viise inimasulate korraldamiseks: linn kui objekt, kui masshoonestatud ala. Postmodernismis vaadatakse linna taas kui maastikku, kui sotsiaalse mitmekesisuse väljendust.
    Erinevusi modernismi ja postmodernismi vahel:
    MODERNISM
    POSTMODERNISM
    hierarhia
    anarhia
    kujundus
    juhus
    koondumine
    hajumine
    maailm on loogiline, korrastatud
    maailm on ebakorrapärane
    objektiivsed tõed teaduse kaudu
    erinevad interpretatsioonid
    linn kui objekt, kui masshoonestus
    linn kui maastik, kui sotsiaalse mitmekesisuse väljendus
    linn: madal tihedus, päikesevalgus; funktsionaalne tsoneerimine; segatud hoonestus ja korterid
    linn: tihedam, rohkem rõhku kohalikul kontekstil, segatud maakasutus
    slummide arendamine; kontrollitud laienemine läbi eeslinnade, uued linnad ja rohelus
    uuendamine ja taasloomine (renewal), reostus
    Postmodernismi alguseks võib tinglikult pidada 1960ndaid. Postmodernism omandas läbi kunsti sümbolismi ning muutus äärmiselt vaieldavaks objektiks. Postmodernism tekitas vastuhakku, mis tulenes avastusest, et kõik on muutunud - nii sotsiaalsed suhted, tootmine kui ühiskonna radikaalne muutumine. Postmodernismi levik oli võimalus mitte järgida reegleid ning kogeda uusi ideid katsetuste ja vigade läbi. Lühidalt, postmodernism otsis viise, et väljendada mitmekesisuse esteetikat.
    Veel märksõnu: lõpmatu ruum, keskuse puudumine, universaalsus , individuaalne kujutlus .
    Esimene kasutus postmodernismile leiti läbi arhitektuuri. Postmodernism sai uueks mõtlemisviisiks ning väga mõjuv viis neid uusi vaateid demonstreerida oli läbi arhitektuuri. Üks parematest näidetest ameerika postmodernistlikust maastikuarhitektuurist on Martha Schwartz 'i tööd (enne maastikuarhitektina tööle asumist oli ta kunstnik). Tema kujundused markeerivad paiga, kuid haaravad kaasa palju suuema ruumi. Martha Schwartz kujundas Bagel Garden'i 1979. a - justkui renessanssaia stiilis. See on ideaalne näide postmodernistlikust aiakujundusest. Suurus vaid 22'x22', aed asub Bostonis Massachusettsis. Aed koosneb lühikestest nelinurgaks pügatud hekkidest, keskmise heki ümber on punane jalgtee. Punakas killustikus on paigutatud 96 veekindlat kuklit - Schwartz kasutas neid, sest need on ta lemmiksöök ning "bagels.. on tagasihoidlikud, kodused ja etnilised". Ta lisas veel, et "sellepärast, et nad on odavad ja nende jaoks on mul raha". Keskel asuva heki sees on istutatud 30 punast Ageratum'it. Punane värv valiti aeda täiustama punakat killustikku jalgteel. Kõik kujunduselemendid aias on väga hästi paigutatud ja kujundatud. "on öeldud, et kujundus pole mitte materjalide poolest iseloomulik, vaid pigem vormide suhte poolest ruumi..." Mõne aja pärast kuklid komposteeriti. Seega siis üks iseloomulik omadus postmodernistlikust maastikukujundusest: kasutatakse tavalisi materjale ebatavalisel viisil, liidetakse tuttavlikku võõraga. See tehnika annab loovaid ja meeldejäävaid kujundusi.
    1970.-80.-ndatel koos postmodernismi kasvuga muutus paljude kujundajate suhtumine sümbolistliku esteetika suunas ja ka sotsiaalse tegevuse soodustamise suunas. Nn arhitektuuriline sümbolism.
    Koos postmodernismi tõusuga on tekkinud üha süvenev mure tehiskeskkonna sümbolistliku olemuse kohta. Kiputakse enam mitte arvestama kultuuriliste erinevustega inimeste vahel.
    Teisest küljest on postmodernism täis ajaloolisi vihjeid viidetele kreeka arhitektuuri klassikalisest orderist, esteetilisest filosoofiast. Näib, et postmodernismi mõistab vaid väike, erudeeritud publik . Erinevate kultuuride maitsest ja hoonete ning maastike esteetilisest hinnangust on tehtud väga vähe uuringuid. Tulemus: me ei tea tegelikult oma töö mõjust inimestele suurt midagi.
    Mõned näited.
    Maastik meeltele (Angli Shirt Factory, Herning), 1965.
    Geomeetrilised aiad. Rajati T.H. Sørenseni plaani järgi. Koosneb valgepöögi hekkidest ovaalsel muruväljakul tammemetsas. Hekid on saavutanud peaaegu oma täissuuruse. Kõik ruumid, mis hekkide abil loodud, on selgelt defineeritud, piiritletud elemendid koos madalaks pügatud muruga suurel tasasel pinnal. Need loovad suurejoonelise efekti külalisele, kes seisab seespool ringis, eraldatuna teda ümbritsevast maailmast ning võimalusega näha vaid taevas üleliuglevaid pilvi. Geomeetrilised aiad on avatud külalistele aastaringselt.
    Abstraktse mõtte ja loodusliku vormi ühtsus: Louisiana moodsa kunsti muuseum, Taani, 1955.
    Arhit. Jorgen Bo ja Vilhelm Wohlert.
    Esimese ehitusjärgu aluseks, mis valmis 1956. aastal, oli Louisiana mõisa villa aastast 1856. Eesmärgiks oli luua pretsedenditu moodsa kunsti ekspositsioon . Maastik kaunite murupindade, vanade puude, väikese järve ja vaadetega väinale mängisid suurt rolli hoonete disainis. Arhitektid Jorgen Bo ja Vilhelm Wohlert tahtsid suurendada võimalusi keskkonna ja miljöö nautimiseks, ning käisid kuude kaupa paigas ringi ja jälgisid päikesevalguse liikumist tundide kaupa, enne kui asusid joonistama. Nad said maastiku otseses mõttes läbi oma jalgade selgeks. Tulemuseks oli esimene ehitusjärk, mis koosnes klaaskoridoridest ja kolmest paviljonist, mis, olles küll piisavad väikse püsikollektsiooni tarbeks, olid ebapiisavad vahelduvate näituste tarbeks, mis lõpuks muutusid Louisiana tegevuse põhiosaks.
    Seetõttu ehitatigi näituste tarbeks 1966. ja 1971. aastal juurde uued tiivad. 1976. aastal valmis kontserdisaal ning aastal 1982 ehitati Lõuna tiib spetsiaalselt muuseumi enda püsikollektsiooni jaoks, mida erinäituste ajaks varem ära koristama pidi. Lõpuks valmis 1991. aastal ka joonistuste ja graafika tiib. Kõik see laiendustegevus on toimunud enam-vähem märkamatult, eemal pargis, tekitamata külastajatele liigseid ebamugavusi .
    Maastik tõuseb järsult Lõuna tiiva ümber ning hoonekompleks järgib väliselt maapinna kaldeid, kuid põrandapind ei ole liigendatud, luues nii erineva kõrgusega ekspositsiooniruume. Hooneid maastikku sulandades on arhitektid loonud mulje, et hooned on väiksemad kui nad tegelikkuses on ning samas loonud juurde palju uusi avaraid ruume, mis parandab tööde eksponeerimisvõimalusi ning loob rahustava tuju.
    VÄIKEAIAD.
    Väikeaedade parimaid näiteid kaasajal on toodud Taanist. Muidugi ka tänu sellele, et taanlased ise on olnud usinad oma maastikuarhitektide saavutusi teistele riikidele demonstreerima. Taani eraaedade iseloomulikem omadus on piiritletus - heki abil, mis on kas pügatud või mitte. Läbi kogu 20. sajandi on ühepereelamute arv märgatavalt kasvanud ning väike maatükike, mis sellega kaasnes, tähendas väga paljudele taanlastele võimalust teostada oma unistus "oma isiklikust" paradiisist, mis on piiratud hekiga, kaitstud tuulte eest ning kus on head tingimused nii taimedele kui inimestele. See paradiisiunistus paneb inimesi "harima" oma maad ning siit nähtub, et aia põhifunktsioonid ei ole tegelikult aja jooksul üldsegi muutunud. Vaid aedade kujundus näitab, et igal ajastul on oma tehnilised võimalused, samuti tulevad seal esile muutunud sotsiaalsed tingimused ja elustiil.
    Taani tuntuimad maastikuarhitektid: G.N. Brandt, C.Th. Sørensen, Sven- Ingvar Andersson, Preben Jakobsen.
    Naerumi aiamaa-aiad. C.Th. Sørensen (1839-1979). 1948. a. Kujundatud lainjale maastikule. 40 ovaalset aeda, mis on ümbritsetud viirpuu, ... ( privet ), valgepöögiga jne ning pügatud erinevas kõrguses erinevatesse vormidesse. Aiad on asetatud nii, et ovaal paikneb piki künka serva ning on ise selgesti loetav. Aedade vahel paikneb ühismaa, millest hekkide kaarjad vormid ja nende kükliku maapinna järgimine loob dünaamilise mulje. Igal perel on oma aed oma hekiga, need ei ole ühiskasutuses. Pärastsõjaaegsel perioodil, kui aiad olid äsja rajatud, kasvavati seal aedvilju. Nüüd kasutatakse neid rohkem puhkamiseks ja dekoratiivsetel eesmärkidel. Sørenseni idee oli, et maamajad-suvilad paigutatakse nõnda, et vaid selle üks sein oleks heki sees ning ülejäänud seinad ulatuksid hekist väljapoole, et luua nõnda kontakt ühismaaga. See idee ei võetud omaks, kuna pered tahtsid privaatsust ja intiimsust. Sellest hoolimata on Naerumis tugev ühiskonnas osalemise atmosfäär. Hekid ei ole nii kõrged, et need varaksid vaate ovaali sisse - võimalus öelda tere!, näha erinevusi aedade kasutamisel ning nautida vaadet väljapoole.
    Oma raamatus "Utypiske haver til et typehus: 39 haveplaner" ("Aedu saab vaadata kui tüüpe: 39 aiaplaani", 1987) arutles C. Th. Sørensen ühepereelamute ümber olevate aedade probleemi üle. Ta lõbustas end, näidates, kui palju potentsiaali on isegi kõige tavalisema aia ja maja juures - kõige lihtsamas kooskõlalises mõttes, et luua väikesest aiast väga eriline paik, mis rikastaks omaniku igapäevaelu ja pakuks kunstilist kogemust. Sonja Poll 'i aed (1972-79) on rajatud samuti nende printsiipide järgi. See on Sørenseni töödest üks hilisemaid. Aed näitab lihtsa kujunduse suurt efekti, mis on loodud vaid mõne elemendi abil, ning tasakaalustatud suhet masside ja tühimike vahel. Sørensen kasutas siin oma lemmikteemat: maja, mis on asetatud ellipsile. See avab peasissepääsu ning avar tammepuu loob eesaiale justkui katuse. Hekk on rajatud ovaalina läbi aia, luues selge muruga kaetud ruumi maja ümber ning samas lõikab nagu läbi maja ühe nurga. Ruumis domineerib suur õunapuu. Spiraalne jalgtee elutoa uksestst ümber terrasside ja läbi oru nõlvade kuni alla keldriukseni lisab ruumile liikumist. Seespool hekki on muretu ja rahulik, väljaspool aga metsik ala, kus saab mängida, lõket teha, või lihtsalt suurte varjuliste puude all ümber heki jalutuskäiku teha.
    Veel aedu Sørensenilt: eramuaed Klampenborg'is Taanis, 1930ndad ; eramuaed Ordrup'is Taanis, 1930ndad.

    KOKKUVÕTTEKS...

    ... võiks öelda, et maastikuarhitektid kalduvad tänapäeval taaslooma pilte ja kujundusstruktuure minevikust. Näib, nagu polekski enam kujundusideid, kuna kõik suurejoonelisemad ja paremad on juba ära tehtud. Aga jääb üle vaid oodata ja vaadata, mida maastikuarhitektid tulevikus loovad.
    SOOVITAVAT KIRJANDUST:
    Jellicoe, G. ja F. 1975. Landscape of Man: Shaping the Environment from Prehistory to the present Day. The Viking
    Press: Cambridge. (õppetooli raamatukogus).
    Turner, T. 1996. City as Landscape: A Postmodern View of Design and Planning. London: E&FN Spon.
    1 Kangilaski, J. 1997. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Kunst, lk 24...28.
    2 Vabrit, S. Aiakunsti ajaloo loengukonspekt.
    3 Vabrit, S. Aiakunsti ajaloo loengukonspekt.
    4 Vabrit, S. Aiakunsti ajaloo loengukonspekt.
    5 Vabrit, S. Aiakunsti ajaloo loengukonspekt.
    6 Vabrit, S. Aiakunsti ajaloo loengukonspekt (kättesaadav: autori käes)
    7 Lehari, K. Ruum. 1997. Keskkond. Koht. Lk 37.
    154
    Koostanud: Kadi Karro Viimati täiendatud 20.08.19
    • .DOC Laadi alla originaalfail 180 lk · .doc · 52 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #1 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #2 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #3 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #4 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #5 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #6 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #7 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #8 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #9 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #10 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #11 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #12 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #14 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #15 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #16 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #17 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #18 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #19 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #20 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #21 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #22 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #23 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #24 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #25 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #26 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #27 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #28 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #29 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #30 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #31 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #32 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #33 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #34 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #35 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #36 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #37 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #38 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #39 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #40 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #41 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #42 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #43 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #44 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #45 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #46 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #47 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #48 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #49 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #50 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #51 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #52 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #53 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #54 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #55 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #56 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #57 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #58 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #59 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #60 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #61 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #62 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #63 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #64 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #65 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #66 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #67 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #68 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #69 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #70 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #71 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #72 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #73 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #74 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #75 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #76 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #77 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #78 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #79 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #80 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #81 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #82 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #83 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #84 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #85 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #86 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #87 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #88 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #89 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #90 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #91 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #92 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #93 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #94 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #95 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #96 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #97 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #98 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #99 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #100 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #101 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #102 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #103 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #104 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #105 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #106 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #107 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #108 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #109 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #110 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #111 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #112 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #113 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #114 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #115 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #116 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #117 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #118 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #119 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #120 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #121 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #122 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #123 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #124 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #125 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #126 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #127 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #128 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #129 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #130 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #131 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #132 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #133 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #134 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #135 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #136 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #137 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #138 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #139 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #140 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #141 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #142 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #143 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #144 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #145 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #146 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #147 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #148 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #149 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #150 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #151 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #152 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #153 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #154 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #155 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #156 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #157 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #158 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #159 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #160 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #161 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #162 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #163 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #164 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #165 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #166 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #167 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #168 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #169 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #170 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #171 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #172 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #173 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #174 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #175 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #176 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #177 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #178 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #179 Maastikuarhitektuuri ajalugu 2010 #180
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 180 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-02-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 52 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor vikiskunn Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    õppematerjal
    maastik maastikuarhitektuur aeda egiptuse rooma park aiakunst assüüria

    Sarnased õppematerjalid

    TERMINID MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST
    13
    doc

    TERMINID MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST

    Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 Sügis 2008. a TERMINID MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST aatrium (ld. átrium < ater must, pime) vanaroomas tubadega ümbritsetud elamu pearuum suure valgusavaga laes (=compluvium); selle all põrandas bassein vihmavee jaoks (=impluvium). Kaasajal nimetatakse aatriumiks ka ruumidega ümbritsetud sisehoovi. agoraa peaväljak Kreeka linnas. Ka rahvakoosolek vana aja Kreekas; väljak, turuplats. allee regulaarsetest puuderidadest või hekkidest ääristatud aiatee, tee või pargitee, ka puiestee maastikus

    Ma ajalugu
    MAASTIKUARHITEKTUUR
    8
    docx

    MAASTIKUARHITEKTUUR

    Kordamisküsimused 1. Maastikuarhitektuuri mõistest (iseseisvalt) Maastikuarhitektuur on kujunduseriala, mis pühendub maastiku kujundamisele.Kaasaegne maastikuarhitektuur pärineb 19.sajandi keskelt ning on end üles ehitanud muistele kujundustraditsioonidele: arhitektuuriline kujundus, ajakujundus, pargiarhitektuur, linnakujundus jne. Maastikuarhitektuur hõlmas töid, mis loodi planeerijate, arhidektide, aednike ja taimekasvatajate koostööna. Esimese proffesionaalina kasutas maastikuarhitektuuri mõistet tänapäeva tähenduses Frederick Law Olmsted 2. Aed kui inimese looming (iseseisvalt) Aed on inimese piiritletud ja aianduslikult kasutatav maa-ala ja sellel kujundatud elukeskkond koos selle elustikuga. Aiad luuakse sinna loodud maastiku ilu pärast ja taimede kasvatamiseks

    Arhitektuur
    Maastikuarhitektuuri ajalugu
    6
    docx

    Maastikuarhitektuuri ajalugu

    1. Maastikuarhitektuuri mõistest. Maastikuarhitektuur on kujunduseriala, mis pühendub maastiku kujundamisele. Kaasaegne maastikuarhitektuur pärineb 19. sajandi keskelt ning on end üles ehitanud muistsetele kujundustraditsioonidele: arhitektuuriline kujundus, aiakujundus, pargiarhitektuur, linnakujundus jne. Hõlmas töid, mis loodi planeerijate, arhitektide, aednike, taimekasvatajate jne koostööna.Esimese professionaalina kasutas maastikuarhitektuuri mõistet tänapäeva tähenduses Frederick Law Olmsted. 2. Aed kui inimese looming. Aed Eedeni peegeldusena (3.) Eedeni aed, kus inimesed elasid harmoonias ja rahus, enne kui nad maa peale kukutati. Mütoloogiline paik põhineb originaalse Pärsia paradiisi paiknemise mõistmisel. Rippuvad aiad ja paradiis: Rippuvad aiad paigutati iidse Babüloonia linna kindluse sisse. Paradiisi aed loodi loodusliku maailma tõlgendusena linnakeskuse kontekstis. Eufrati jõgi suunati ümber, et

    Maastikuarhitektuuri ajalugu
    Maastikuarhitektuuri ajalugu I
    4
    doc

    Maastikuarhitektuuri ajalugu I

    eraldi failina. Ära pinguta liialt, et jätta meelde täpseid kuupäevi või aastaarve. Süvene pigem ajastule, sündmuse või aia rajamise paiknemisele üldises ajastus ja kronoloogias (nt. Place Vendome rajati ajaliselt enne Parc Guell´i) ning püüa mõista vormi ja konteksti. Eraldi failina on ÕISis üleval ka fail oluliste nimedega, keda Sa peaksid tundma õppima. Jällegi ­ aastaarvud ei ole siin nii olulised kui üldisem arusaam sellest, millal nad tegutsesid üldises maastikuarhitektuuri ajaloos (20. sajand? 18. sajand?), millisel ajastul (barokk? renessanss? jne) ning mis oli nende panus maastikuarhitektuuri ajalukku. Õppematerjalina kasutada ÕISis üleval olevat konspekti ja slaide ning kohustuslikku eestikeelset kirjandust: 1. Aiakunst läbi aegade, I osa. 1999. [Toim. T. Tallinn] 2. Aiakunst läbi aegade. 2. osa. 2004. [Toim. T. Tallinn] 3. Hobhouse, P. 2006. Aianduse ajalugu. Tallinn: Varrak 4. Mazzoni., I. D. 2006. Aiad ja pargid. 50 klassikut. Tallinn: Tea.

    Maastikujalugu
    Stiilitabel
    3
    doc

    Stiilitabel

    Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 Sügis 2007. a OLULISEMAD ETAPID MAASTIKUARHITEKTUURIAJALOOS Lihtsustatud skeem Looduslik kontekst, aia-pargi Kompositsioon ja kujunduse Iluaed: detailid, liigid Tuluaed, liigid osatähtsus ja objektid elemendid

    Ma ajalugu
    Antiik aiakunst
    6
    doc

    Antiik aiakunst

    4. Hilisemal keskajal lahknevad ürdi ja tarbeaed. Renessansi aiakunst Itaalia aed 15. saj. "Renessans" tähendas antiigi analoogia taassündi. Itaalias polnud antiigi teema kunagi vaibunudki. Kontakt loodusega tõusid keskseks teemaks, maastiku või panoraamvaade. Lähtus jõekaldale rajatud Firenze suvaemajadest. Vaatekohad olid tähtsad. 1. Kuulsaim renessansi arhitekt on M.Bartolomeo (1396-1472). Tema kuulsamad: a. praegune Palazzo Medici-Riccardi. b. Villa Gareggi esindab keskajast renessansi ülemineku etappi, seal oli ka pottistutusega katuseaed, mis hävi hiljem tulekahjus. Selles renessansi liituvad aed ja hoone teineteisega tihedamalt, ühendajateks aialodzad- omapärased aia ja hoone vahel jäävad veranda taolised avaruumid. Aeda ümbritsev müür ja

    Aiandus
    Maastikuarhitektuuri ajalugu I
    5
    docx

    Maastikuarhitektuuri ajalugu I

    MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOO ARVESTUSE KÜSIMUSED 17.01.2011 1. Mis on maastikuarhitektuur? Mida teevad maastikuarhitektid? Maastikuarhitektuur on kujunduseriala, mis pühendub väliskeskkonna kujundamisele (välisruumi vormimisele). Kaasaegne maastikuarhitektuur on end üles ehitanud muistsetele kujundustraditsioonidele: arhitektuuriline kujundus, aiakujundus, linnakujundus jne. Tegelevad: struktuuride rajamine (teed, hooned jne), taimekoosluste rajamine (elupaigaks ka loomadele), maapinna modelleerimine (nn earthworks), alade ja paikade kujundamine inimeste ja meelelahutuse jaoks, skaalade varieerumine alates väikeaedadest kuni suurte maakasutusplaanideni. 2. Mida said teada objekti kohta, millest tegid referaadi?

    Maakorralduse ajalugu
    Arhitektuuriline park Versailles’ ja inglise pargi tekkimine
    26
    docx

    Arhitektuuriline park Versailles’ ja inglise pargi tekkimine

    André le Nôtre’i loomingut ja tema kahte kõige olulisemast suurteosest: Vaux-le- Vicomte’ ja Versailles’ park. Kolmas peatükk räägib ülevaatlikult Inglise pargist ning neljas võtab kokku seose Prantsuse pargi ja Inglise pargi tekke vahel. 3 1 Arhitektuuriline park. Versailles’ Prantsuse barokkpark on arhitektuuriline park, sellele vastandub maastikupark, mida esindab inglise park. Sisuliselt oli prantslaste jaoks maastikuarhitektuuri kõige olulisem termin geomeetria ning inglaste jaoks loodus: park kui looduslikuks kasvuks määratud ala.1 Prantsuse parki esindab kõige ilmekamalt Versailles’ lossi park, mille on loonud üks nimekamaid maastikuarhitekte André le Nôtre. Versailles’ loss ning selle park annab visuaalse, füüsilise kujutuse Päikesekuninga, Louis XIV piiramatust võimust. Looduse allutamine, selle üle domineerimine,

    Kunstiajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun