Alessandro Botticelli ,,Veenuse sünd" Piret Tõlgo Kompositsiooni loovad elemendid Kompositsiooni fookus asub pildi esiplaanil. Esiplaanil on Veenus, läänetuul Zephyros, tema abikaasa Chloris ja taimekasvu jumalanna Flora. Tagaplaanile jäävad rannapiir, meri ja taevas. Pilt on maalitud nii heledates kui ka tumedates toonides. Heledam ,,valgus" langeb Veenuse peale ja peegeldub taimekasvu jumalanna Flora kleidil. Samuti on heledamates toonides ka merepind. Põhivärvidest on kasutatud nii punast, sinist kui ka kollast. Samuti on kasutatud ka rohelisi ja valgeid toone. Jooned on täpsed, kontuurid selged. Maal on maalitud õrnade ja väikeste pintslitõmmetega
(Lorenzo di Pierfrancesco de' Medici oli Lorenzo il Magnifico onupoeg ja Firenze valitseja. Ta tellis nii ,,Kevade", kui ka ,,Venuse sünni" ning mõlemad maalid kaunistasid Firenzest eemal olevat Catello villat.) Maal on tehtud puittahvlile, tempera tehnikas, mille mõõtmed on 203 x 314 cm ning hetkel asub see Firenzes, Galleria degli Uffizi's. ,,Kevade" põhitemaatika on võetud Ovidiuselt ning saab alguse maali paremalt poolt, kus tuulejumal Zephyros jälitab nümf Chlorist. Venuse aias on kõige vasakpoolsem mees jumalate käskjalg Mercurius, kes oli nümf Maia poeg; Maia järgi sai maikuu nime ning maikuul 1482. aastal abiellus Pierfrancesco de' Medici Semiramide d'Appianoga. Mercurius kannab oma tiivulisi saapaid ning kasutab oma caduceus't (saua, mille ümber keerduvad maod), pilvede eemalhoidmiseks, et miski ei varjutaks Venuse aia igavest kevadet. Mercuriusest paremal poolel on Venuse kaaskond -
„Venuse sünd“ Renessanss "Venuse sünd" valmis 1485. Sellel on kujutatud Venust, kes sündis merikarbist, vahetult pärast sündi karbist välja astumas. Venus sündis selle maali järgi täiskasvanud naisena. Ühel pool Venust on kujutatud läänetuul Zephyros ama abikaasa Chlorisega, teisel pool taimekasvujumalanna Flora. Antiikmütoloogia järgi sündis ilu- ja armastusejumalanna Venus täiskasvanuna merevahust ja maabus teokarbis Küprose saarele. Botticelli (kunstnik) aga ei kujuta maalil otseselt seda lugu vaid teos on täis allegooriaid ja sümboleid. See pilt on omapärane. Pildi värvid on ilusad ja erksamad, mis mulle meeldib. Pildi sündimise lugu on ka huvitav.
· K perspektiiv koonduv kaaristu. Keskmes Maarja, eraldi ava taustal. Detailne. Koloriit kogu pildi ulatuses sama, ei erista kaugust. Suurus väheneb. Tool kui mosaiik. Ruumi sügavuses vari. Sandro Botticelli (1444-1510) "Venuse sünd" Esimene renessansiaegne mütoloogiline maal Õp.lk.55 BOTTICELLI "Venuse sünd" VEENUSE SÜND (1484) · Firenzes · M- tempera lõuendil · T Veenus (Aphrodite) sünd merevahust. Läänetuul Zephyros ja Chloris (Flora) Nümfid. · S roosid Veenusele pühitsetud, loodi tema sünnihetkel. Armastuse sümbol. Nümf personifitseeritud (elutu mõiste inimese kujul) aastaaeg, kevade sümbol. Lillelised rõivad ajastu mood. Häbelik poos. Lehtede heledad kontuurid sünniga kaasnev valgus. · K kompositsioon sümmeetriline, figuurid dünaamilised. Meeleolu kerge. Õhk liigub. Lained stiliseeritud. Figuurid mahedad, pehme joonega, tuules hõljuvad riided. Koloriit
Ta tipib ilu kehastusena üle lilleaasa ja külvab enda ümber lilli. Ta viitab abielu edasistele rõõmudele ja on Firenze, lillede linna sümbol. Flora kleit on kohaselt kaunistatud lilledega, mis aimavad järgi tikandit. Botticellit võlus ornamentika ja stiliseeritud mustrid. Sellest annavad tunnistust ka Venuse ümber kujutatud taeva taustal välja joonistuv lehestiku halo, lillevaip ning kuldsete puuviljade muster rohelise lehestiku foonil. Flora taga käib Chlorise flirt Zephyrosega. Kui Zephyros Chlorisesse armus, jälitas ta ehmunud nümfi ning võttis ta endale pruudiks, muutes ta jumalanna Floraks. Botticelli näitab maalil- ehk küll veidi otsitult- Flora saamislugu. Botticelli prunniskõhuline vallatu armastusjumal Cupido on kontrastis teiste figuuride pühalikkuse ja sihvakusega. Legendi kohaselt on ta silmad seotud- armastus on ju pime- ja ta on ema Venuse läheduses. Cupido sihib noolega, mille teravikus leegitseb armastus, üht kolmest
valguse suunamist varjude tekitamist ; Püha Peetrus ravib oma varjuga Firenze Santa Maria del Carmine kirikus ; Aadama ja Eeva Paradiisist pagendamine 8. Kes oli madonna? Jumalaema 13. Keda näed Botticelli maalil ,,Kevad"? Kuidas on edasi antud kevadet? Tegelased: vanakreeka ja -rooma müütidest, keskel Venus (armastusjumal). Venuse pea kohal lendleb ta poeg Cupido (armastusjumal), kolm graatsiat, Mercurius, Chlorist rööviv Zephyros, Flora. 15. Tuleta meelde antiikjumalaid; kreeka jumalatele joon alla, aga mis jumalad on ülejäänud? Märgi iga jumala järele tema ,,haldusala" 1) Poseidon KREEKA JUMAL veekogude jumal 2) Apollo valgus, päike 3) Mars sõjajumal 4) Hephaistos K J tuli, vulkaanid 5) Artemis K J jaht ja loodus 6) Ares K J sõjajumal 7) Hermes K J kaubandus, jumalate käskjalg 8) Vulcanus tuli, vulkaanid
Arvatakse et Boticelli esitas Jumalikku armastust alasti Veenuse vormis. Klassikalises antiigis oli merikarp metafooriks naise häbemele mis andis mõista sünnist. Botticelli maalis selle maali Lorenzo di Pierfrancesco de’Medici-le. Maal asub hetkel Uffizi Galeriis, Itaalias. Botticelli veenuse poos meenutab Medici’ Veenust, marmor skulptuuri klassikalisest antiigist Medici kollektsioonist, kust Botticellil oli võimalus õppida. Esiplaanil on Veenus kellest vasakul asuvad läänetuul Zephyros koos tema abikaasa Chlorisega ja paremal taimekasvu jumalanna Flora. Boticelli kunst ei kaldunud kunagi naturalismile seega oli Veenuse keha anatoomiliselt ebakorrektne, liiga pikka kaela ja torsoga. Veenuse asend oli võimatu, kuigi ta seisab klassikalises kontrapostses asendis on ta liiga tugevalt kallutatud vasakule jalale et seda poosi reaalselt hoida saaks ja kuna asub ta nii merekarbi äärepeal läheks see tegelikult ümber. Ka tuulte keha asetsus on ülimalt veider ning mitte
Botticelli kujundas välja stiili, kus ülim tähtsus oli selgel joonel. Kokkupõimunud käed, keerukad drapeeringud ja kolme graatsia lainetavad lokid demonstreerivad igati tema oskusi. Graatsiate selgepiirilised näod, pikad kaelad, lauged õlad, kumerad kõhud ja saledad pahkluud kehastavad renessansiaja Firenze naiseideaali. Sinine tiivuline figuur on üks Botticelli kõige omapärasemaid väljamõeldisi. See on vaimutaoline Zephyros, läänetuule jumal ja Venuse sõnumitooja. Ta jälitab oma armastatud Chlorist. Lillede jumalanna Flora on maalil tähtsamaid figuure, mis tasakaalustab pildi paremat poolt. Ta tipib ilu kehastusena üle lilleaasa ja külvab enda ümber lilli. Ta viitab abielu edasistele rõõmudele ja on Firenze, lillede linna sümbol. Flora kleit on kohaselt kaunistatud lilledega, mis aimavad järgi tikandit. Botticellit võlus ornamentika ja stiliseeritud mustrid
oma sõpra verisena ja surnukahvatuna. Apollon võttis ta kätele ja püüdis haava sulgeda, kuid oli juba hilja. Hyakintose pea langes norgu nagu lilleõis, mille vars on murdunud. Apollon põlvitas tema juures ja nuttis sõpra taga. Apollon soovis, et saaks ka surra koos Hyakintosega. Pärast nende sõnade lausumist muutus verest kastetud rohi taas roheliseks ning puhkesid õitsema imekaunid õied, mis tegid noormehe nime igavesti tuntuks. Ühis müüdis väidetakse, et hoopis Zephyros (Läänetuul) oli otsene süüdlane Hyakintose surmas. Temagi oli armastanud kõige veetlemavat noorukit ning armukadedushoos, kuna temale eelistati jumalat, juhtinud ketta märgist kõrvale Hyakintose pihta. Ammu enne seda kui Kreekamaal lugusid veel ei jutustatud ega loodud poeeme, võib-olla isegi enne seda, kui elasid jutustajad ja poeedid, võis juhtuda nii, et kui põllud küla ümber ikaldusid ja oras ei tärganud, tapeti mõni külaelanik, kelle verd pritsiti viljatule põllule.
Pandi karistuseks ennast armastama. Kaja armastab Narkissost. Echo ta sai karistuse, et ta ei saanud teksti alustada vaid kordas ennast kogu aeg. Smilax muutus kassitappuks. Armastas Krokust Krokus muutub krookuseks . Armastas Smilaxi Adonis Aphrodite armastatu. Aphrodite palub, et Adonis jahile ei läheks, kuid ta läheb ikka. Tekib punane roos, anemoon (vahemeremaade armastuslill) . Adonised tekivad Aphrodite pisaratest ja Adonise verest. Sefiir õrn tuuleiil. Hyakinthos Zephyros Tekib hüatsint. Saab surma Apolloni poolt visatud kettaga. Gükloop sõõrsilm Gükloop Polyphemos kannibal , hiiglane. Armastas Galateiat. Odysseuse reisikaaslased rammisid gükloobi pimedaks. Galateia armastas Akist. Polyphemos tapab kiviga Akise, ta muutub Sitsiilia jõeks. Tuulte jumalad Aiolos- peajumal Boreas- põhjakaare tuulejumal Sireen - kuri deemon, naislind, ilus, hukutavalt ilus hääl. Nende laulule ei suudetud vastu panna
7) Adonis kreeka variant Egiptuse Osirisest. Adonis oli seotud lillede tärkamisega. Ta on üks hukkunud tegelane. Ta on Aphrodite armastatu. Saab metssea pärast surma. Kui Aprhrodite nutab, siis tekivad pisaratest punased roosid. Adonise verest tekivad anemoonid e. tuulelilled. Anemoonid olid antiikmaailma armastuse lilled. Anemooni nimi on ka adonis. 8) Hyakintos hüatsint. Armastuse kolmnurk. Apollon (valguse jumal) Saatuslikks sai Läänetuul. Zephyros. Zephyros kallutas ketta trajektoorilt kõrvale. Kogemata Apollon tappis kettaga oma armastatu Hyakintose. 34. Kadrioru lagi Artemis on neitsijumalanna. Jahijumalanna. Aktaion oli mees, kes nägi teda alasti suplemas. Artemis moondas ta põdraks või hirveks ja ta enda koerad rebisid ta lõhki. Laemaalil on sümboolika Aktaion Eesti, Aremis Venemaa. Artemis, Selene (kuu), Hekate (must maagia). 35. Chartres Labürindid. Keskaegne pikkusmõõt ljöö 4 tundi käimist
inimeste uimastamiseks, isegi mürgitamiseks. Lillekorv piserdati mürgiga, mille lõhna maskeeris hüatsindi tugev lõhn. Vana- kreeka legendi põhjal on lill nime saanud Hyakinthose järgi. See kaunis nooruk oli pärit Sparta lähedalt Amyklaist, päikesejumal Apolloni kultusepaigast. Noormees oli Apolloni suur lemmik. Kord kui nad taas sõbralikult võistlesid kettaheites, juhtis Hyakinthosele armukade läänetuulejumal Zephyros ketta õigelt teelt kõrvale, nii et see tabas Hyakinthost pähe ja haavas teda surmavalt. Apolloni kurbus oli piiritu. Tema, kes ta suutis oma kiirtega parandada ja elustada kõike, ei suutnud noorukit üles äratada. Soovides kuidagi jäädvustada sõbra mälestust, laskis tema verest tärgata imelise lõhnaga lille. Preestrid viisid lille Apolloni pühamu aeda Delfis ja sellest peale peeti igal aastal enneaegselt
Inimesed pidasid teda Aphroditest ilusamaks ja seetõttu hakkasid jumalanna asemel surelikku tüdrukut kummardama. 2. Aphrodite käskis Erosel P. südant vibuga sihtida, nool peab talle tooma õnnetust. 3. Kui Eros P.-d nägi ei suutnud tüdrukule liiga teha. 4. Kuningas (isa) aimas, et jumalad on ta tütre peale vihased, küsis nõu. Ta pidi tütre matuserüüsse riietama ja ta lossi taga asuvale kalju tipule viima, seal pidavat peigmees talle järele tulema. 5. Tuul Zephyros kandis ta kaljult alla orgu, kus oli imeilus loss. Ta ei võinud oma abikaasat kunagi näha, nad said rääkida ainult öösiti. Lossis ei olnud ühtegi teist inimolendit, nähtamatud teenrid täitsid kõik ta soovid. 6. Vanemad õed hakkasid puudust tundma, õde lasi nad lossi, valetas oma mehe kohta (et ta on noor ja jahiretkel). Õed olid kadedad, et kõige nooremal on kõik olemas ja tulid peatselt uuesti (nüüd ütles P, et ta mees on vana ja läks kaubitsema) 7
Iason ja Medeia: Iason oli Aisoni poeg, kelle kasvatas üles kentaur. 20 aastaselt läks Iason Peliase juurde õigusega endale kuuluvat trooni nõudma. Teepeal kandis ta üle jõe jumalanna Hera, kes sellest hetkest võttis poisi enda kaitse alla. Iasoni ülesanne oli ära tuua kuldvillak. Phineus juhatas Iasoni meeskonnale teed, sest nad olid ta päästnus igavesest harpüiade käes piinlemisest. Esialgu prooviti villakut saada kätte pelgalt küsides, kui kuningas Aietes ei andnud. Kuningas andis Iasonile ülesande ja kui noormees sellega hakkama saab, võib ta villaku endale saada. Iason sai tänu kuningatütre Medeia abile ülesandega kergelt hakkama. Tagasi kodulinna jõudes aitas Medeia kavalusega saada lahti eelmisest kuningast, Peliasest, kes hüppas ise kuuma katlasse. Iason sai kuningriigi kuningas, otsis endale uue mõrsja ja unustas Medeia. Sisyphos: Ta oli kuningas, kes ei kartnud ei jumalaid ega surma. Tal oli uhke kindlus, kuid kahjuks polnud s...
Seda õrna, graatsilist, vertikaalide ja diagonaalide abil loodud pastelsetes toonides harmooniat, mille kompositsioonis on nii klassikalist ja renessansslikku ideed armastusest, võiks lugeda kõige otsesemaks katseks näitlikustada antiigi taassünniga kaasnevat tunneteõhinat. Kunstiteos peidab endas niisiis allegooriliselt kahte tüüpi armastust - platoonilist, mis väljendub kolme graatsiana ning füüsilist läänetuul Zephyros nümfi röövimas. 10 Veenus, kes jällegi on kesksel kohal, näib malbe ja vooruslik, kuid temast õhkub ka erootilisust - on juba lapseootel. Ta on ka väga ilus, kujutades ka omaaegset naiseilu ideaali. Vasakul pool seisev Mercurius on samuti erootilise alatooniga, mida tugevdab veel tema uhke mõõk,
Hyakintos Hyakintos oli hea sõber Apolloniga ning kord nad võistlesid kettaheites. Apolloni ketas lendas kogemata vastu Hyakintose laupa, mistõttu mees surmkahvatuna maha varises. Apollon põlvitas nuttes tema jurde ning soovis, et võiks anda oma elu või surra koos temaga. Verest kastetud rohi muutus uuesti roheliseks ja kasvama hakkas uus õis, mida nimetatakse hüatsindiks. Apollon jäädvustas kroonlehele H-tähe või 2 tähte kreekakeelsest sõnast „õnnetus“. Väidetakse, et Zephyros oli ketta suunda muutnud, kuna oli armukade, ning tapnud Hyakinthose. 10. Atika komöödia - Sai alguses pilkelauludest, mida laulsid Dionysuse pühadel lõbusad meesterahvad. Kujunes pilkeliseks ja mõnitavaks žanriks. Tehti nalja konkreetse isiku üle. Peamiselt poliitilise temaatikaga. Komöödia – kujunes välja hiljem, Dionysose pidustuse ajal (rongkäigud + katkendid Dionysose elust). Koomos – kõrgendatud meeleolus meeste salk, kes esitab pilke- ja kiidulaule
mis neli vakamaad suur, igalt poolt tarast piiratud kõrgest. Palju ses kasvamas lopsakaid puid, täis kõiksugu vilju: pirne, granaate ja häid helekülgseid, helkivaid õunu, viigipuu maitsvaid marju ja lokkavaid, haljaid oliive. Kas suvi olgu või talv - läbi aasta nad kannavad vilja; ep ole ikaldust neil ega rikkeid, sest puhub ikka Zephyros, pehme ja soe, üht õitsetab, küpsetab teist jo. Pirnile järgneb pirn seal valmides, õunale õungi ning mari marjale liitub ka viigi- ja viinapuu okstel. Viinapuu-istandus suur, täis rippumas tarjasid rohkeid, seal oli; üks osa sest lage tanner, kus päikese paistel marjad jo kuivasid, kuid osas teises vast korjati puilt neid. Siin surutõrres jo need, aga nood seal veel päris toored:
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
