Arhitektuuriline park Versailles’ ja inglise pargi tekkimine (0)

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond
Ajaloo ja arheoloogia instituut
Kunstiajaloo osakond
Liisa Mudist
Arhitektuuriline park Versailles ’ ja inglise pargi tekkimine
Referaat
Tartu 2014

Sisukord

Sissejuhatus 3
1Arhitektuuriline park. Versailles’ 4
1.1André Le Nôtre 5
1.1.1Looming 5
1.1.2Vaux-le-Vicomte park 6
1.1.3Versailles’ park 7
2Inglise maastikuaed 9
3Vastuseis arhitektuursele pargile 10
Kokkuvõte 12
Kirjandus 13

Sissejuhatus

Referaat põhineb viiel teosel: Jean Paul-Pigeat „ Gardens of the world: Two Thousand Years of Garden Design“, Ehrenfried Kluckerti „ Eurepean Garden Design“, Diana Marroni „Aiad ja pargid: Aiakunst antiigist tänapäevani“, Rolf Tomani „ Barokk : Arhitektuur , skulptuur , maalikunst “ ja Penelope Hobhouse’i „ Aianduse ajalugu“.
Referaat kirjeldab läbi kahe Prantsuse pargi, Vaux -le-Vicomte ja Versailles’ inglise pargi tekkimise põhjuseid: poliitiline, kunstiline ja looduslik.
Referaadi sisu koosneb neljast peatükist , millest esimene tutvustab arhitektuurilise pargi mõistet ning kirjeldab Versailles’ eellugu . Teine peatükk käsitleb Versailles’ pargi looja André le Nôtre’i loomingut ja tema kahte kõige olulisemast suurteosest: Vaux-le-Vicomte’ ja Versailles’ park. Kolmas peatükk räägib ülevaatlikult Inglise pargist ning neljas võtab kokku seose Prantsuse pargi ja Inglise pargi tekke vahel.

Arhitektuuriline park. Versailles’

Prantsuse barokkpark on arhitektuuriline park, sellele vastandub maastikupark, mida esindab inglise park. Sisuliselt oli prantslaste jaoks maastikuarhitektuuri kõige olulisem termin geomeetria ning inglaste jaoks loodus: park kui looduslikuks kasvuks määratud ala.1 Prantsuse parki esindab kõige ilmekamalt Versailles’ lossi park, mille on loonud üks nimekamaid maastikuarhitekte André le Nôtre.
Versailles’ loss ning selle park annab visuaalse, füüsilise kujutuse Päikesekuninga, Louis XIV piiramatust võimust. Looduse allutamine, selle üle domineerimine , väljendub kuninga käsus tuua tuhandeid juba täiskasvanud puid metsadest ja keerates neid ebaloomulikesse asendutesse; aeda toodi loomi üle maailma muutes pargi justkui kuninga enda Noalaevaks.2 Majanduslikud prioriteedid peegelduvad maakasutuses: uute maade avastamine ning teaduse arengule järgnenud paremat arusaamist universumist ja Looja tööst. Loodus, millesse senini suhtuti pigem aukartusega, oli täielikult allutatud inimese, siinkohal Päikesekuninga tahtele.3 Krahv de Saint- Simon on iseloomustanud seda kui looduse türanniseerimist.4
Alguses oli Versailles’ loss Louis XIII jahiloss, ka tema poeg Louis XIV kasutas lossi esialgu lõbustuste korraldamiseks, milleks sai eeskuju Katariina di Medicilt, Henri II leselt, kes võttis üle Chenonceaux’ lossi, kus arendas aiad oma kuulsate meelelahutuste jaoks.5 Faquet’ Vaux-le-Vicomte lossi park muutis Louis XIV kadedaks ning kuningas palkas sama kunstnikemeeskonna, kes töötasid Vaux’ lossis: arhitekti Louis Le Vau, maalikunstniku Charles Le Brun , maastikuarhitekti André Le Nôtre. Faquet’ vahistati, Vaux’ lossi sisustus müüdi maha, et tunnistajatele maksta ning Louix XIV nõudmisel viidi aiaskulptuurid ja apelsinipuud Päikesekuninga aeda.6

André Le Nôtre

André Le Nôtre (12. märts 1613 – 15. september 1700) on 17. sajandi Euroopa üks kõige andekamaid ja tuntumaid maasikuarhitekte. Vaux-le-Vicomte’i, Pariisi Tuileries ’palee ja Versailles’ pargid on tema kätetöö. Ka tema isa oli maastikuarhitekt, kes töötas pikka aega Tuileries’s ning kelle ametiks oli jardinier en chef du roi.7

Looming

1679. aastal reisis Le Nôtre Itaaliasse, külastas Roomat ja Vatikani . Itaalia oli seni olnud läbi aegade kõrgkunsti eeskujuks ja Prantsusmaa kuningad imetlesid itaalia arhitekte, skulptoreid ja maalikunstnikke; küll aga ei saanud Le Nôtre imetleda itaalia maastikuarhitektuuri, sest aiakujunduses olevat itaallased kogenematud.8 Hoolimata sellest omastas arhitekt teiste maade seas ka Itaalia pargikujunduses esinevaid elemente.9
Tänu André le Nôtre’ile tõusis Prantsuse aiakujundus Euroopas esikohale ning sellest võeti eeskuju. Le Nôtre’i jaoks on maastikudisain kui hiiglaslik , monumentaalne mõningate reljeefidega maal.10 Tema kompositsioon ei seisne üksnes ainult sümmeetrias – see oleks baroki pulbitsevale ja lõbujanulisele ajastule olnud liialt igav – vaid ka tasakaalus.11
Le Nôtre on loonud Vaux-le-Vicomte, Tuileries’ ja Versailles’ pargid. Tuileries’s töötades hakkas välja arenema noore arhitekti edaspidise loomingu konseptisoon, mis baseerub keskteljel . 12

Vaux-le-Vicomte park

Le Nôtre’i üks kõige silmapaistvamaid parke on Vaux-le-Vicomte’i park. Loss ja selle park loodi finantsminister Nicolas Fouquet’ jaoks. Loss ehitati vaid ühe aastaga. Hooneplaani autor on arhitekt Louis le Vau, interjööri disainis Charles le Brun ning aiaplaani loojaks on André le Nôtre, kes Vaux’ pargi projektiga saavutas kuulsuse. Nimetatud kunstnikemeeskond töötas hiljem ka Versailles’ lossis. Vaux’ lossi pargis on esmakordselt maastikuarhitektuuris kasutatud perspektiivi, et luua harukordne avarus ja lõpmatusse mineva kesktelje efekt.13 Le Nôtre saavutas nimetatud efekti uurides Eukleidese „Optikat“, Descartes ’i ja lineaarperspektiivi üldiseid seadusi.14
Le Nôtre on väga täpselt välja arvutanud Vaux’ lossi pargi ruumi, tasandid ja nurgad nii et kui pargikülastaja vaatab teiselpool ruudukujulist tiiki lossi poole, peegeldub see ideaalselt veepinnal. Nii Vaux’ kui ka Versailles’ lossi on kujundatud hiiglaslikule maa- alale ja põhinevad keskteljel ning horisondini ulatuval vaatel luues illusiooni veelgi gigantsemast pargist. 15
Fouquet’ ei saanud aga oma kuninglikku aeda kaua nautida. Aia pidulikul avamistseremoonial käinud kuningas Louis XIV tundis lossi ja lossiparki nähes kadedust ning tekkis küsimus, kuidas saab tema finantsministril olla nii palju raha, et lubada endale säärast luksuslikku lossi ja lossiparki. Sellele järgnes suur skandaal ning paar päeva pärast aiatseremooniat (17.08.1661) mõisteti Fouquet’ vangi.16

Versailles’ park

Fouquet’ asemele asus Jean Baptiste Colbert , kes 1661. aastal kuningale kirjutatud kirjas väljendas seisukohta, et sõjategevuse puudumise tõttu saab valitseja ülevust väljendada vaid läbi arhitektuurialaste saavutuste. 1666 . aastal hakkasid peale kiired ehitustööd. 17
Versailles’ park ei paku vaatajale ainuüksi naudingut vaid sümboliseerib uut poliitilist korda, ehk isegi uut maailma korda.18 Ka Louis XIV seostamine Apolloga ei ole ainult mütoloogiline mäng, vaid poliitiline strateegia: Apollo kui muusade juht ja universaalse harmoonia looja ning Louis XIV ehk Päikesekuningas kui kristliku maailma juht. Aed peegeldab printiipi, mille järgi reeglid tulenevad kindlast korrast. Pargi esimese ala, Petit Parci, ikonograafia näitab, mis oli oluline mõistmaks kuninglikku maailma korda.
Oma elu lõpus koostas Louis XIV reisiplaani Versailles jaoks: La Maniére de Montrer les Jardins de Versailles19. Ta kirjutas, et Peeglisaalist väljudes, Parterre d’Eau terrassil olles ning nähes kesktelgesid ja Apollo basseini, paistab maailm kui korrapärane ruum, päikese ja valguse maailm.20 Veepind peegeldab taevast ja peeglid (Peeglisaalis) peegeldavad vastupanematult kaunist vaatepilti justkui kogudes kogu välist ruumi siseruumi. Belvedere Apollo pronkskoopiast ja apelsiniistandusest, Loomadefontäänist möödudes kogeb jalutaja looduse maagiat, taimede kasvu ja mütoloogia vaimu.21
Päikesekuninga soovi loodust enda võimule allutada illustreerib ebaloomulik vee toimetamine Versailles’sse, et „toita“ majesteetlikke purskkaeve, millest kuningas unistas. Iga päev kulus Versailles’s 5000 m3 vett, mida saadi Clagny järvest22 ja Marlysse paigaldatud 257 pumba abil23. Sellest kogusest piisas paraku vee-vaatemängude jaoks vaid ajaks, mil kuningas tegi oma aias jalutuskäike.24

Inglise maastikuaed

18. sajandil sai maastikuarhitektuuri tähelepanu keskpunktiks Suurbritannia . Inglise maastikuaeda iseloomustavad rohelised aasad, looklevad järved, mahedate piirjoontega mäekünkad ja kaunilt kujundatud metsasalud. Küll aga ei ole nimetatud iseloomujooned omased ainult inglise pargile vaid ka selle juurtele , Mesopotaamia jahiparkidele, normannide Inglismaa hirveparkidele, antiikse Rooma aedadele ja renessansiaegsele Itaaliale.25 Veel inspireerisid 18. sajandi aiarajajaid Claude Lorraini ja Nicolas Poussini maalid: puudesalud, klassikaliste varemetega arkaadialikud vaared ja mäekünkad. 26
Inglise pargi „leiutajatest“ rääkides ei maini me esimesena aednikke või arhitekte vaid hoopis kirjanikke ja filosoofe. 18. sajandi korrapärast aiakunsti stiili pilkasid Joseph Addison Spectator’is ilunud esseedes ja Alexander Pope Guardian’is. Addison kirjutas essees „Kujutluse rõõm “, et eelistab matemaatiliseks kujundiks lõigatud puule laialivalguvuses harude ja okste lopsakuses olevat puud ja väikestele labürintidele õieehetes viljapuuaeda. 27
Alexander Pope nõudis 1713. aastal Guardian’is tungivalt , et pöördutaks tagasi „ilustamata looduse meeldiva lihtsuse“ juurde ning naeruvääristas oma kujuteldavad pöetud ilupuude müügikataloogis Catalogue of Greens to be disposed of by an eminent Town Gardener seda, mida pidas loodusliku vormi teotuseks: „pukspuust Püha Jüri; tema käsi pole veel piisavalt pikk, kuid juba järgmise aasta aprillis on ta kindlasti võimeline tapma lohet.“ 1719. aastal kirjutatud kirjas Walse’i printsessile (kus andis soovitusi tema uue aia kohta) avaldas Pope oma mõtteid: „Aiakujundamisel on esmane ja kõige olulisem ülesanne võtta arvesse kohavaimu“, mis näitab, mida tuleb rõhutada ja mida parandada. Poeesias on Pope öelnud , et kogu aiandus on kui maastikumaal . 28
18. sajandi maastikuaianduses on välja kujunenud kolm arenguetappi. Esimese perioodi esindajateks on Charles Bridgeman ja Alexander Pope’i mõtetest mõjutatud William Kent . Nende aedades segunesid korrapärase ja vabakujundliku stiili elemendid ning oli rohkem vaateid ümbruskonnale: William Kenti loodud Rousham29. Teise etapi eesotsas olid Lancelot Andekas Brown ja tema järgijad. Browni peamisteks elementideks on rohi , puud, taevas ning vesi, milles kõik peegeldus . Aed ei olnud enam maja arhitektuuri toetav süsteem; nüüdsest voogasid aiad majaseintel ja sulandusid maastikku. Maapind kujundati naturalismile omaste kontuuridega ja sügavate siugjate orgudega. Browni pargi lihtne ilu on paljude asjatundjate jaoks Inglise pargi musternäidis.30
Bridgemani ja Kenti ideed, mis pärinesid Chiswicki algusaegadest mõjutasid kolmandat arenguetappi Stowe’is ka Roushamis. Pitoreskse eest võitlejad kritiseerisid Browni ja Reptoni liiast taltutatust, iseloomustades tüelist romantilist metsikut stiili ebasümmeetrilise, kaugete nõmmede või mägede, kärestikujõgede ja lagunevate varemetega.

Vastuseis arhitektuursele pargile

Arhitektuurset parki, mille esindajaks on Versailles’ park, on tihtipeale vastandatud maastikupargile eelkõige lähtepunkti puudutaval põhjusel . Kui arhitektuurse pargi lähtepunkt on matemaatiline ja tugevasti inimese soovist lähtuv, siis inglise park on loodud looduse eeskujul. Inglise park on tugevasti seotud Hiina aedadega, kus samuti on looduse loomulik areng domineerivaks pooleks ja inimene vaid toob esile selle võlu.
Eelnevalt nimetatud Addison ja Pope avaldavad oma satiiris vastureaktsiooni Prantsuse korrapärase stiili äärmuslike ilmingute suhtes. On oluline märkida, et tolleaegne sõjategevus Prantsusmaa ja Inglismaa vahel soodustas üleüldist vastuseisu Prantsuse range stiili suhtes. Juba 1681 . aastal mõistis John Worlidge oma teoses The Art of Gardening hukka parterite istutamise selgitades, et see on välja tõrjunud paljude imekaunite taimede kasvatamise.31
Küll aga ei olnud 1720. ja 1730 . aastatel toimunud muudatused tulenenud ainuüksi inglaste soovist teha lõpp Prantsuse kossapärase stiiliga. Juba 17. sajandi Itaalias võis kohata mõtet koostöötamist loodusega, kuigi seal oli vabakujundlik stiil kombineeritud geomeetriaga. Naturalismi soovi innustas klassikalise Rooma ideoloogia, mis rõhutas tagasipöördumist pastoraalse maaelu juurde.32

Kokkuvõte

Versailles’ park esindab barokiajastu arhitektuurilist parki, mis saavutas oma arengu kõrgpunkti Prantsusmaal. See park ei ole ainuüksi gigantne ja naudingutpakkuv, kuid sel on olnud ka poliitiline eesmärk näidata Päikesekuninga võimu. Pargi looja, André le Nôtre on üks kõige andekamaid maastikuarhitekte läbi ajaloo ja peale Versailles’ parkide lõi ta ka Vaux’ lossi ja Tuileires’ pargi. Oma suundumuse päris oma isalt, kes samuti töötas Tuileries’s kuninga aednikuna.
André le Nôtre’i loomingus on esikohal kesktelg. Paljud motiivid on laenatud teistelt kultuuridelt, ka Itaalia maastikuarhitektuuri elemente esineb tema loomingus kuigi Roomat ja Vatikani külastades pidi arhitekt pettuma Itaalias kui kõrgkunsti esindajas. Kuulsaks sai Le Nôtre Voux-le-Vicomte lossi pargiga. Nimetatud loss ja lossipark loodi rahandusminister Nicolas Fouquet jaoks, kuid sellest tekkinud skandaali pärast heideti ta vangi ning uueks majandusministriks sai Jean Baptiste Colbert, kes soovitas kuningal enda võimu näidata läbi arhitektuurilise saavututse: Versailles’ loss.
Versailles’ loss esindas monarhiat ning inimese valitsemist looduse üle. Sellele tihtipeale vastandatakse inglise parki, mis on maastikupark. Inglise pargi „leiutajateks“ on eeskätt luuletajad ja filosoofid , kõige olulisem neist on Alexander Pope, kelle ideed inspireerisid mitmeid inglise pargi maastikuarhitekte, nende hulgas William Kenti, kelle peateos on Rousham (Oxfordshire’is).
Inglise pargi tekke juurteks on Mesopotaamia jahipargid, normannide Inglismaa hirvepargid, antiikse Rooma aiad, renessansiaegne Itaalia, Hiina aiad ning Lorraini ja Poussini maalidel kujutatud maastikud .

Kirjandus

Pigeat, Jean-Paul 2003. Gardens of the World. Two Thousand years of Garden Design. Flammarion

Toman, Rolf 2008. Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn, Koolibri

Hobhouse, Penelope 2006. Aianduse ajalugu. Tallinn, Varrak

Marroni, Ira Diana 2006. 50 klassikut : Aiad ja pargid. Aiakunst antiigist tänapäevani. Tallinn, TEA

Kluckert, Ehrenfried 2005. Eurepean Garden Design from Classical Antiquity to the Present Day. France , Könemann
1 Toman, Rolf. Barokk: arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn, Koolibri, 2008, lk 152.
2 Pigeat, Jean-Paul. Gardens of the world: Two Thousand Years of Garden Design. Paris , Flammarion, 2003, lk 42.
3 Ibid . lk 38.
4 Hobhouse, Penelope. Aianduse ajalugu. Tallinn, Varrak, 2006, lk 150.
5 Ibid. lk 146
6 Marroni, Ira Diana. 50 klassikut: Aiad ja pargid. Aiakunst antiigist tänapäevani. Tallinn, TEA, 2006 lk 106-207
7 Toman, lk 153.
8 Kluckert, Ehrenfried. Eurepean Garden Design from Classical Antiquity to the Present Day. France, Könemann, 2005, lk 186
9 Ibid. lk 202
10 Ibid.
11 Marroni, lk 108
12 Kluckert, lk 186
13 Kluckert, lk 187-189
14 Hobhouse, lk 152
15 Hobhouse, lk 152
16 Kluckert, lk 190
17 Ibid.
18 Ibid. lk 192
19 Hobhouse, lk 153
20 Kluckert, lk 192
21 Kluckert, lk 195
22 Pigeat, lk 42
23 Kluckert, lk 202
24 Hobhouse, lk 143
25 Hobhouse, lk 205
26 Ibid., lk 213
27 Ibid, lk 206
28 Ibid.
29 Mazzoni, lk 150
30 Hobhouse, lk 210
31 Hobhouse, lk 207
32 Ibid., lk 209