nurgalaua taga. Elvira veedab päevi kohvikus ja heidab magama näljaseks, sest ta on juba keskealine ja liiga apaatne et midagi oma elus muuta. Poeet Martin isegi ajatakse välja kohvikust, sest tal pole mitte kunagi raha. Viktoria armas on tiisikusehaige ja neiu on valmis enda müüma et raha ravile saada. Kohviku omanik Rosa on ahne, ihne, pirtsakas naine, ta kehastab filistrelik keskkond mis on toeks fasismile. Senjoor Lopes on nõus uuendama suhteid oma endise abikaasaga, kes ehitab plaane kui ilusti nad hakkavad jälle koos elama kui sureb tema praegune mees, kes on vähihaige. Senjoori Celestino lemmik autor on Nietzsche ja ta tsiteerib teda kogu aega kõige ebakohasematel situatsioonidel ja isegi ei saa täiesti aru tema õpetusest oma piiratud mõistuse tõttu. Igal nendest ,,mesilastest" on oma lugu, aga kõik nad elavad ühes ,,tarus". Kõik nad on millegagi piiratud
Samal põhimõttel on kujundatud ka kuulus Kin-kaku-ji (1397. a) aed, milles on palju kaljurünki, kive, mida ühendavad sillakesed. Samuti Ginkaku-ji templi aed. Tõenäoliselt jõudis budistlik filosoofia Jaapanisse Hiinas ch'an-budismi õppinud munkade kaudu alles 12. saj zen-budismi näol. Varem võeti üle küll usk, ent filosoofia jäi kaugeks. Zen-filosoofia mõtteviisi hakkas kandma võimuletulnud sõjaväeline klass - bushi (samurai) - rüütelkond. Bushi oli samal ajal nii senjoor kui vasall, st ta allus kellelegi ja tal oli alluvaid. Seega oli valdavaks tundeks sõltuvus. Vasallil oli teenimise kohustus, kuid senjoor pidi olema hea isand. Orjandust ei esinenud, oluline oli giri - kohusetunne. Neil oli oma käitumiskoodeks bushido, mis nõudis truudust, vennalikkust, julgust, surmapõlgust, puhtust mõttes ja välimuses. Oluline oli vaimu ja keha treening, mis sarnanes zen-munkade omale, kus igapäevase töö kõrval oli olulisel kohal enesevaatlus, meditatsioon
annaabi.ee 
