Tallinna Teeniduskool REFERAAT JAHU TÖ21K Karola Rohtla 2012 Ammustel aegadel olid meie esivanemad sunnitud eksperimenteerima, et endale toitu muretseda. Nad hõõrusid leotatud ja kuivatatud tõrusid ning pähkleid kahe kivi vahel -- nii saigi valmis esimene jahu, millest valmistati esimesed toored pudrud. Hiljem nö avastati kõrreliste terad. Ka neid hõõruti, segati veega ning valmistati kuumadel kividel kooke. Umbkaudu samaga tegeletakse ka tänapäeval: täieneb vaid terade töötlemise tehnika, jahvatuse kvaliteet, muutuvad keerulisemaks küpsetiste koostisosad, kuid lõppude-lõpuks on ikkagi jahu see, mis määrab meie küpsetiste väljanägemise, maitse ja aroomi. Ole...
Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 1 Sissejuhatus............................................................................................................................ 2 Eestis kasvatamiseks sobivaid sorte.................................................................................... 4 Mustika iseloomustus.............................................................................................................. 5 Paljundusvõtted....................................................................................................................... 6 Generatiivne paljundamine.................................................................................................. 6
1. Marjakultuuride (sõstarde) kasvatamine 2. Tehnoloogilised võtted 3. Masinad (sobivus antud tehnoloogiasse) 4. Tehnilised lahendused ??? 5. Külvi rajamine Reavahe laius sõltub hiljem reavahede hooldamiseks kasutavate masinate ja harimisriistade laiusest. Hilisemate tööde lihtsustamiseks tuleks koostada istutusskeem, kuhu märgitakse ridade kaupa sordid, kvartalite vahed jne. Kui istandikus kasvatatakse erineva valmimisajaga sorte, siis need tuleks koristustööde hõlbustamiseks paigutada hte kvartalisse. Masinkoristuse korral pole istandiku kvartaliteks jagamine vajalik, kuid ühele reale peaks istutama sama sordi. Parema viljastumise ning sellest tulenevalt suurema ja kvaliteetsema saagi saamiseks on soovitatav rajada sõstraistikud mitme sordiga. Istikute vahekaugused sõltuvad sellest, kas neid koristatakse masinatega või käsitsi. Traktorite ja haakeriistade puhul on see 3-3,5 m, mõnel juhul isegi 4 m.
VIINAMARI Mareli Nielson Valga Gümnaasium,11.A 15.Veebruar 2016 Viinamarjade levik Viinamarjade levik maailmas on küllaltki suur, kuna on arendatud sorte nii sooja kui külma, kuiva ja niiske ning viljaka ja kehva pinnase jaoks. Viinamarjade peamiseid tootjariigid: Tšiili, Argentiina, Prantsusmaa, Hispaania, Hiina, Itaalia, Türgi, India, Iraan http:// www.mapsofworld.com/world-top-ten/world-top-ten- grape-producing-countries-map.html Ühtedeks suurimateks ettevõteteks on The Ciatty Company ja Sun-World Toitumisalane teave ja kasutamisvõimalused Kõige rohkem kasutatakse Hulk koguse kohta: 100 g
peenardes. Väänlevad vormid on kaunid haljastuses ja rõdudel. Käokinga õisikuid kasutatakse kimpude valmistamisel. Õisikuid lõigatakse siis, kui on avanenud 1/3 õisikust. Kasutatakse meditsiinis. Paljundamine seemnete (sügisel valrjulises kohas mulda külvamine), põõsaste jagamise (sügisel) või pistikutega (kevadel). Sobivad peenrasse iiriste, pojengide, astilbede ja liiliatega või iseseisvate rühmadena murusse. Olemas on valgeid sorte, väga effektne Harilik raudrohi (Acillea millefalium) Levinud Euroopas, Ida- ja Lääne-Siberis, Uus-Meremaal. Kõrgus ulatub 30-80 cm, püstine, puhmjas. Lehed läikivad, tumerohelised ja tihedad, jaotunud 5-6 harusse Kasvukoht päikeseline, taim vähenõudlik, näiteks teeservad, kraaviperved, põllumaal umbrohuna, sitke juurestikuga. Kasvupinnas ja muld- väheviljakas, toitainetevaene, kuiv, liivane, vett läbilaskev. Sobib ka tavaline aiamuld.
Eestis on viinamarju kasvatatud sajandeid. Algul kasvatati viinapuid mõisate triiphoonetes. 1887.aastast pärineb kirjalik teade väljaspool kasvuhoonet valmivatest viinamarjadest Viljandis. 20.sajandi teisel poolel hakkas viinamarjakasvatus Eesti koduaedades jõudsalt levima. Välistingimustega kergesti kohaneva taimena laieneb viinapuu kasvupiirkond jõudsasti. Euroopa viinapuu ristamisel teiste viinapuuliikidega on saadud sorte, mis lepivad jahedama suvega ja taluvad talvel üsna tõsist pakast. Liikidevahelisi sorte saab kasvatada meist põhja poolgi: Soomes, Rootsis ja Norras. Siiski on Eesti ilmselt maailma põhjapoolseim riik, kus kogu territooriumil on võimalik kasvukohta valides viinamarju kasvatada väljaspool kasvuhoonet. Jahedas parasvöötmes tuleb viinapuud istutada kõige soojemasse ja päikesepaistelisemasse, tuulte eest varjatud, hommikust õhtuni päikesele avatud kasvukohta
kujunenud nagu kvaliteetse vilja tunnuseks. Marokost imporditud apelsinide seas oleme Eestiski näinud lisapunniga nabaapelsine. Teine väärtuslik rühm, jaffaapelsinid on nime saanud Iisraeli linna Jaffa järgi. Nende viljadel on paks mesokarp, neid tuntakse paksukoorelistena. Kahekümnendail aastail läksid moodi nõndanimetatud veriapelsinid, mille viljalihal on punakas varjund, sest see sisaldab värvainet antotsüaani. Moepuhang läks nii valdavaks, et kusagil polnud punaka lihaga sorte nii palju võtta kui nõuti. Osavad ärimehed süstisid siis tavaliste sortide puudel kasvavatesse noortesse viljatesse söögipeedi mahla ja turustasid neid valminult tublisti kallima hinnaga nagu moekaupa ikka. Kuna veriapelsinid on õhukese koorega ja väga mahlakad, siis on nõudmine nende järele praegugi suur. Praeguseks on jõutud rohkem istandikke rajada ja jätkub ehtsaid sorte. Eriti palju kasvatatakse neid Itaalias, kus 50% kogu apelsinitoodangust on punakalihalised.
Nende kasvatamise ajalugu on aga pikk ja huvitav. Tulbi teaduslik nimetus Tulipa tuleneb pärsiakeelsest sõnast dulbend, mis tähendab turbanit. Viissada aastat tagasi olid tulbid saavutanud populaarsuse Türgis ja varsti võis sama öelda Euroopa kohta. 17. sajandi alguses puhkes Hollandis tõeline tulbivaimustus, mil sibula eest oldi nõus välja käima terve varandus. Eestis hakati tulpe laialdasemalt kasvatama eelmise sajandi alguses, varem leidus väheseid sorte mõisaaedades. Lai värvivalik Holland on seni jäänud suurimaks tulbikasvatajaks, kogu maailmas aga ulatub tulbisortide arv 10 000ni. Hõlbustamaks orienteerumist nende tohutus mitmekesisuses, on sordid rahvusvahelises klassifikatsioonis jaotatud põlvnemise, õitsemisaja või õiekuju alusel viieteistkümnesse sordirühma. Tulpide värvigamma ulatub valgetest mustjaspunaseni, ohtralt leidub kollaseid ja lillasid toone
Libilikõielised Hernes Kasvab mineraalmuldadel Võib kasvatada erinevate kultuuride järel On hea eelvili teraviljadele On tundlik põua suhtes Vajab kobedaks haritud mulda Valmib varem põlluosades, kus niiskust on vähe Kasvab hästi savimuldadel Maapähkel Kaunvili Sisaldab kaltsiumi, magneesiumi ja rauda Süüakse toorelt või röstitult Üheaastane taim liblikõieliste sugukonnast On arenenud palju sorte, mis üksteisest erinevad Õied on kollased või valged Kaunad ei avane, on umbsed Kaunas on enamasti 13 seemet Põõsas on tavaliselt üsna tihe,5060 sentimeetri kõrgune Ristik Leidub nelja erinevat sorti: kassiristik, keskmine ristik, kuldristik, mägiristik, valgeristik. Kasutatakse loomadele söödaks ja rahvameditsiinis. Võib kohata igal pool. Liblikõieline taim. Aeduba Üheaastane rohttaim Valgurikas taim Suure ravimõjuga
FAZERI SAIA-LEIVA TOOTED Seemneleivad: Pööripäeva leib Täistera viilud Koorikleivad: Seemnetera koorikleib Rännumees Must leib: Must leib Kuklid: Juustumuhkel Kaera-juustu röstikukkel Peenleivad: Fazeri peenleib Röstleivad: Rukkiröst Rukkiröstleib Röstsaiad: Täistera röstsai Mitmevilja röstsai Suur röstsai Röstisai Kokkuvõte Leiva ja saia tooteid on Eesti poodides väga palju võrreldes osade riikidega. Kõige rohkem on Leiburi ja Fazeri tooteid müügil. Leiva ja saia sorte sain ma kokku neliteist nt röstleivad, rukkileivad, sepikud, koorikleivad, peenleivad, teraleivad, seemneleivad, täistera leivad, must leib, röstsaiad, seemnesaiad, kuklid, saiad ja leivad. Eesti poes olevate leiva-saia toodetega võib rahule jääda, sest poodides on neid mitmeid sorte, erinevatele maitsetele.
Aed-kukekannus Delphinium x cultorum · Mõned sordid: 'Jupiter Pink`, 'Jupiter Sky Blue`, 'Jupiter White`, 'Moonlight`. · Kõrgus 70-100 cm. Õitseb juuni august. · Sobib Toitaineterikas parasniiske aiamuld Aed-leeklill Phlox paniculata Aed-leeklill Phlox paniculata · Mõned sordid: 'Adessa Orange`, 'Adessa Pink Star`, 'Adessa Special Fire`, 'Adessa Special Purple Star`, 'Adessa White`. · Väga erinevad värvid. Palju sorte. · Kõrgus 50-100cm · Sobib parasniiske hea aiamuld Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum · Mõned sordid: ´Arno´, ´Bruhonice´, ´Elva´, ´Grand New Heavie´, ´Hallamari´, ´Jubilee´, ´Kappa´, ´Lee´, ´Merle´, ´Neon´, ´Neptun´, ´Othello´, ´Rotsteinsiese´, ´Silbercarneol´, ´Smaragd´, ´Taara´ jne. · Madalakasvuline. Kõrgus kuni 15cm. · Kerge kuivem tavaline muld. · Õitseb juuli- august
paiknevad 2-6 kaupa, telliskivipunased, kuni 3 - 4 cm läbimõõdus. Viljad kerajad, valmivad oktoobris, hapud, kollased kuni rohelised. Aastane juurdekasv 3-5cm. Külmakindel, kuid võga karmidel talvedel võib esineda külmakahjustusi. Haljastuses kasutatakse tihti üksikpõõsastena või grupiti murus, vabakujulise või pügatava hekina, muruservades. Linnatingimusi taluv, põuakindel, kärpimist taluv vähenõudlik liik. Läänes tuntud alates 1874aastast. On aretatud rida sorte: 'Cido' - õied oranzpunased, viljad kuldkollased valmivad septembri lõpus oktoobri alul. Sile ebaküdoonia (Chaenomeles speciosa) kasvab kuni 2 m kõrguse püstise, tihedalt hargnrvate astlaliste võrsetega põõsana Hiinas ja Jaapanis. Liik sarnane eelmisega, võrsed on karvadeta ja näsadeta, õied ja viljad suuremad kui eel misel liigil ja lehed puhkedes punakad. Meil külmaõrnem, kui on jaapani ebaküdoonia. Euroopas on aretatud palju sorte, millised on
õhku paiskuvatele aerosoolidele jm., millest pargikeskkond on vaba. Vaid küllalt vähesed okaspuud suudavad vastu pidada linnatingimustes. Sellisteks liikideks on torkav kuusk (Picea pungens), serbia kuusk (Picea omorika), sabiina kadakas (Juniperus sabina) ja selle sordid, harilik elupuu (Thuja occidentalis) ja selle sordid, mägimänd (Pinus mugo). Suhteliselt vastupidavateks võib pidada ka jugapuid ja nende sorte (Taxus spp), lehiseid (Larix spp) ning teisi männiliike. Tundlikud linnatingimuste suhtes on nulud (Abies spp) ning enamik kuuseliike (välja arvatud eelpool nimetatud liigid). Liikide valikul linna- ja asulahaljastusse tuleb silmas pidada ka asjaolu, et valdavalt on seal tegemist suurte korrapäraselt istutatavate taimemassiividega, kus ,,soleerimine" ei ole kohane või ei pääse mõjule. Seega on sobivate
SISSEJUHATUS Viinapuu on üks maailma vanemaid ja levinumaid kultuurtaimi. Ta on soojema parasvöötme taim talub talvel kerget külma, kuid vajab sooja suve. Kasvuajal on sobivaim temperatuur üle 20 kraadi C. Enamik maailma viinamarjasaagist kulub veini tootmiseks (Kivistik & Niiberg, 2002). Vähemal määral toodetakse lauamarju. Ka Eestis on võimalik häid lauamarju kasvatada. Parimad lauamarjad saab kiletunnelis kasvatades, seal on võimalik kasvatada ka vähem külmakindlaid sorte. Koduaias tasub siiski ka avamaal proovida lauamarjade kasvatamist oma tarbeks, nii avamaal kui hoone lõunaseina ääres. Avamaal saab kasvatada varavalmivaid sorte, millel ka võrsed suve jooksul hästi valmivad (korgistuvad), et talveperiood edukalt üle elada. (Kivistik, 2014). VIINAPUUD KODUAIAS ILU- JA MARJATAIMENA Ilutaimedeks, millelt ühtlasi oma tarbeks ka marju saab, on soovitatav istutada kauni lehestikuga külma- ja haiguskindlaid sorte, nagu sort `Zilga'
Sojaoal on väiksed valged või violetsed üpriski erilise ehitusega õied, mis on 3-8 kaupa kolmetiste lehtede kaenlas. Vilja valmides moodustub kaun, mille sees on 2-5 ovaalset ja läikivat seemet. Seemned on värvuselt kollased, pruunid, rohelised, mustad või kirjud. 1000 seemne mass kõigub 50-250 grammini, tera on keskmiselt herne suurune. Sojaoal on tugevasti arenenud juurestik, millel asuvad mügarbakterite Rhizobium japonicum (Bradyrhizobium japonicum) mügarad. Enamik sorte on sooja- ja niiskusenõudlikud ning neil on pikk kasvuaeg. Varajased sordid võivad valmida ka Eestis. Juba aastatuhandeid on sojauba olnud miljonite kaguaasialaste tähtsaimaks valguallikaks. Legendid räägivad, et Põhja-Hiinas rännanud talumehed sõid metsikult kasvava taime vilju, täites niiviisi oma kõhtu. Peagi saadi aru taime tervistavast ja nälga peletavast toimest. Läänemaailmas oldi pikka aega arvamusel, et soja on sobilik üksnes loomasöödaks ning vajalikud valgud
Paljuneb nii seemneliselt kui haljaspistikuist. 3) Vitis vinifera -harilik viinapuu Harilik viinapuu ei kõlba meie tingimustes kasutamiseks haljastuses ning väärib siinkohal nimetamist ühelt poolt süstemaatilise kuuluvuse tõttu viinapuuliste sugukonna viinapuude perekonda ning teiselt poolt kui harrastusaednike oskusi ning pühendumust proovile panev marjakultuur. Harilik viinapuu tõuseb, olenevalt tugede kõrgusest, 10 ... 20 meetri kõrgusele. Esineb palju sorte, millest mitmed suudavad talvituda ka Eestis (kütteta kasvuhoonetes või kaetuna välistingimustes). Viinapuud on väga valgusnõudlikud, lubjalembesed ning suhteliselt põuakindlad. Tuntuim viinamarjakasvataja Eestis on J. Kivistik Räpinas, kelle käest on võimalik hankida ka paljundusmaterjali. Sugukond kuslapuulised - Caprifoliaceae Perekond kuslapuu - Lonicera 4) Lonicera caprifolium -lõhnav kuslapuu Tõuseb mööda sõrestikku 3...5 meetri kõrgusele
hiiglasuurt pojengiõit. Õitsemine toimub juuni algul ning küllalt pikka aega. · Rhododendron brachycarpum -Lühiviljaline rododendron Sarnane eelmise liigiga, kuid lehed on alt pruunikasviltjad ning noorte võrsete tipud on valgeviltjad. Liik kasvab soodsates tingimustes kuni 10 meetrit kõrgeks (meil kuni 2 meetrit). On üks külmakindlamaid igihaljaid rodoliike ning seetõttu on ta võetud aluseks sordiaretuses. Arvukalt on aretatud uusi väga dekoratiivseid sorte Soomes, Mustila arboreetumis. Sordiaretuse initsiaatoriks on mitme põlvkonna vältel olnud Tigerstedt'ide perekond, kelle poolt on aretatud sedavõrd palju uusi sorte, et on võimalik rääkida juba Tigerstedt'i sordirühmast. Just Mustilas kasvavadki hiigelmõõdus lühiviljalised rododendronid. Liik ning selle sordid õitsevad juunis juulis. Sordirodode paljundamine toimub kas haljaspistikutega (rodod aga ei anna kuigi palju vegetatiivset paljundusmaterjali
muutused, millega toimus talveõrnate isendite kadumine ning alles jäid kasvukoha tingimustega kohastunud vormid. Suunatud inimtegevuse ja kestva looduliku valiku tingimustes kujunesid aastakümnete jooksul välja nn punase ristiku kohalikud sordid. (Bender, 2011) Sortide kujunemisel on rolli mänginud kohalikud ristikud. Nõukogude Liidus domineerisid punase ristiku sordid üsna hilise ajani. Pärast Teist maailmasõda kasvatati Eestis kohalikke sorte veel kümmekond aastat ning siis loovutasid nad koha aretussortidele. (Bender, 2011) Punase ristiku kasvatamise ajalugu meie mõjupiirkonnas uurinud teadlased jagunevad kaheks. Ühed on kindlad, et kunagisel Venemaal kasutusel olnud kohalikud sordid põhinevad oma ajaloolises tekkes Lääne-Euroopa taimmaterjalil, mis on kujunemisel risttolmelnud kohalike looduslike punase ristiku populatsioonidega ja saanud sellelt materjalilt hea talvekindluse ning taimiku kestvuse
Marjad Juhendaja: Katrin Jurs Nimi: Kaldin Raidväli Grupp: K113 Kool: Tartu khk Millise marjaga on tegemist ? 1.Valdav osa läheb veini valmistamiseks, umbes kümnendik tarbitakse toorelt ja veelgi väiksemast osast valmistatakse rosinaid. Värvus võib olla kollakasrohelisest kuni sinakasmustani. Ka suurus ja kuju võivad olla erinevad. Tavaliselt on neis seemned, kuid aretatakse ka seemneteta sorte. Süüakse värskelt, suurepäraselt sobivad nad ka juustuvaagna, salatite, tortide ja muu garneerimiseks. Marjade toiduenergia oleneb suurel määral nende suhkrusisaldusest. Suhkrutest on enam glükoosi ja fruktoosi. Sisaldavad palju K, vitamiin C sisaldus on väga madal. Rosinaid saadakse seemneteta õhukesekooreliste viinamarjade kuivatamisel kas päikese käes või kunstlikus soojuses. Rosinate tähtsaks kvaliteedinäitajaks on suhkrusisaldus, mis peab olema kõrge
õisikutesse. Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili (vt Error: Reference source not found1). Erinevalt murakast, irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt. Viljad on tavaliselt punased, kultuursortidel ka kollased. Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab. Õied meeldivad mesilastele. 1.3 Kasvatamine Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes marjakultuurina. Vaarikas ja pampel ehk aedmurakas moodustavad muraka perekonnas eraldi alamperekonna. Vaarikas annab kergesti juurevõsusid, mistõttu on ta aias üsna tülikas, levides kiiresti algselt kasvukohalt edasi. 1.4 Kasutamine Vaarikas on väärtuslik põõsas, sest temast saab kasutada kõiki osi: lehti, varsi, õisi ja vilju. Vaarikalehetee alandab paistetust ning sellest tehtud kompress leevendab silmapõletikku.
Jõhvikas on samuti hapulembene taim nagu mustikas, pohl ja rododendron, kuid erinevalt eelmistest meeldib jõhvikale liigniiske kasvukoht. Looduslikult enamasti rabas kasvava jõhvika kultuuristamise alguseks peetakse aastat 1810 USA-s Massachussets'is. Eestis alustati kultuuristamisega 1967.aastal Nigula Looduskaitsealal Henn ja Juta Vilbaste käe all. Esimene istandik loodi Eestis 1969.aastal. Meil kultiveeritakse hariliku jõhvika (O. palustris) sorte, USA-s ja Lääne-Euroopas suureviljalist jõhvikat (O.macrocarpus). Viimane on meie harilikust jõhvikast suuremate viljadega ja pisut mahedama maitsega. Eesti jõhvika küps mari on tugevalt hapu maitsega ja sisaldab peamiselt mahla, Ameerika jõhvikas sisaldab rohkem viljaliha. Jõhvikas vajab kasvamiseks happelise reaktsiooniga mulda. Tavalises aiamullas jäävad nad kiratsema või hukkuvad sootuks. Kui looduslikult kasvavad koduaias või aiaserval
laiad. Lehe on hallikasrohelised ning kaetud vahaja kaitsekihiga. Ettevaatust: värsked lehed on süües mürgised. Ühel linataimel on 35 hermafrodiitset õit. Viis 1525 mm pikkust kroonlehte avanevad päiksepaistelisel soojal päeval mõni tund peale päiksetõusu ning varisevad juba enne keskpäeva. Tolmukate (neid on õies 5) kleepuv välispind mesilasi ei meelita. Õite värvus on valdaval hulgal sortidel helesinine, kuid esineb ka valgete, roosade ja violetsete õitega sorte. Ilusad ja haprad õied on meeldiva aroomiga. Ettevaatust: värsked õied on süües mürgised. Vars on peenike, ühesuguselt ümar ning sile. Kiulina puhul oleneb varre pikkusest tema ökonoomika ja hind materjalitööstuse tarvis. Lina viljaks on viie kojaline ümar kupar, kojad on omavahel eraldatud ning sisaldavad kokku kuni 10 seemet, mis valmivad juulis-augustis. Seemne pikkus on 3,24,8 mm, laius 1,52,8mm, paksus 0,51,2 mm. Seeme on lame,
õllekana(Bierhähnchen)- Õllekastmes marineeritud, seejärel õlis praetud ja lõpuks tomatikastmes hautatud pisemad kanad või broilerid. Serveeritakse röstitud pekiribade ja koorekastmega, peale raputatakse hakitud tilli. Pilleriin Tamm Saksa rahvusköök Leib ja piimatooted Saksamaa on üks neist riikidest, kus piimatooteid on palju erinevaid sorte .On palju erinevaid sorte juustu , jogurtit , petti ja hapupiim Saksamaal on traditsiooniliselt peamiselt halli ja musta leiba. Peamiselt Lõuna-Saksamaal on levinud kringlid , tänapäeval lugematul hulgal erinevaid saiu. NT: hapupiimamagustoit, "Paks piim"(Dicke Milch)- Vahustatud hapupiim riivitud musta leiva, kaneeli ja suhkruga Kokkuvõtte Selles referaadis sain teada , et saksa rahvuköök on väga rammus . põhilised tooted on erinevad
täidlaseid, veidi õliseid veine, rikkaliku troopiliste puuviljade aroomi ja pika vürtsika järelmaitsega Grüner Veltliner Austria levinuim valge sort, veinid on kuivad, mineraalsed, veidi vürtsised ja võivad pudelis küpsedes saavutada Burgundia veinidele omased täidlase-võise maitse Macabeo Põhja-Hisp. enimkasvatatud valge sort, veinid on lillelised, aromaatsed, madala happesusega, elegantselt kuivad; enamjaolt segatakse hulka ka teisi sorte; kasutatakse ka cava valmistamisel Marsanne populaarne Lõuna-Prant, Austraalisa ja Californias; on iseloomuga ja täidlane; vein on sügavkollase värvusega, raske ja täidlane, glütseriinine, tihti on tunda mandlisust ja mesisust Muscat, Moscato, Moscatel Hisp ja Portugal Moscatel, Prants Muscat, Itaalias Moscato; roosa kestaga mari, saab valm roosasid veine; veinid on veidi magusad, mahlaselt puuviljaaed, madala happesusega ja aromaatsed
Sissejuhatus Sveits on väike merepiirita riik Kesk-Euroopas. Ta piirneb põhjast Saksamaa, läänest Prantsusmaa, lõunast Itaalia, idast Austria ja Liechtensteiniga.Põhjast lõunasse ulatub Sveits kuni 220 kilomeetrit, idast läände kuni 360 kilomeetrit. Sveitsi pealinn on Bern. Sveitsi vein on toodetud ligi 15 000 hektarit viinamarjaistandustest, ja veinid toodetakse peamiselt lääne- ja lõunaosas. Valgeid viinamarja sorte kasvab 42% riigi viinamarjaistanduse pinnast ning punaseid viinamarja sorte 58%. Sveitsi veinitootmine 2009 aastal oli veidi üle 1,1 miljoni hektoliitri, mis jaguneb 527 000 hektoliitrit valget veini ja 587 000 hl punast veini. Peaaegu kogu kodumaise toodang on riigi piires, vähem kui 2% vein eksporditakse (peamiselt Saksamaale). Geograafia Sveitsi veini piirkondi võib jagada kolmeks tsooniks: Lõuna: vaata Ticino (veini piirkond) ja Valtellina Lääs: vaata Lavaux, Valais, Genf, ...
Tulbid Tulp (Tulipa) on sibullillede perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast, kuhu kuulub ca 100 liiki. Tulpe on pea kõikides värvitoonides ja neid on aias lihtne kasvatada. Eesti parkides kasvab metsistunult ehk naturaliseerunult kollaseõieline metstulp (T. Sylvestris). Stoolonite tõttu võib muutuda raskesti tõrjutavaks umbrohuks, mistõttu sobib suurepäraselt loodusparkidesse. Aiailutaimena ja lõikelilleks kasvatatakse aedtulpi (T. Gesnerana) rohkeid sorte, neid on aretatud u. 10 000. Tulbid on täiesti külmakindlad sibullilled, mis tuleb istutada viljakasse aiamulda septembris, oktoobris. Varajase kevade korral võivad esimesed tulbid õitsema minna juba aprillis, erinevaid sorte valides võivad tulbid õitseda kuni juuni keskpaigani. Kasvuperioodil on soovitav mulda kobestada ja kui on sademetevaene kevad, siis tuleks tulpe ka kasta. Kui aga multsite tulpide aluse pinna freesturba, männikoorepuruga, siis jääb mulla
- tehneetsium - kasutatakse haiguste diagnostikas - koobalt - kasutatakse vähihaiguste välises gammateraapias - jood - kasutatakse kilpnäärme haiguste ravimiseks, vähihaiguste puhul - iriidium - vähihaiguste raviks sisekiiritajana 3 Põllumajandus Radioaktiivsus on kasutusel ka põllumajanduses. Viljakehade mutatsiooni teel aretatakse välja paremaid ja täiustatumaid sorte. Tänu radioaktiivsusele on aretatud nt. selliseid vilju, mis kannavad ühe asemel mitut viljakeha ja ka näiteks külmakindlaid sorte. Radioaktiivsus põllumajanduses on asendamatu. Nii nagu meditsiinis, ei saa ka põllumajanduses radioaktiivsusega kergelt ümber käia: - füüsikalis-keemiliste omadustega radioaktiivsed ained tuleb ladustada eraldi, et ei tekiks ohtlikke reaktsioone. - töö tohib toimuda ainult laborites, kus on tagatud kiirgustegevuse ohutustehnika
Mõlemad read istutatakse samal ajal. Kõrgema hekiastme taimed on 2...3 aastat vanemad ja seega suuremad. 3. Kõrgema astme taimed istutatakse mõni aasta varem, kui madalama astme taimed. 2. Mõlemad astmed on pügatavad, kuid moodustatakse eri värvi lehtedega (okastega) taimedest. Kõrgem hekk võib olla nt roheline või tumeroheline ja madal hekk kollakasroheline või rohekaskollane. Võib kasutada nii ühte liiki ja tema sorte kui erinevaid liike ja sorte. 3. Mõlemad astmed pügatakse erikujuliselt, liik on sama või erinev. Madal hekk on lihtne, kõrgem aga nt topiaarhekk ja pealt nt lainjas. 4. Mõlemad astmed on vabakujulised ja moodustatakse eri taimedest. Tänavaäärne hekk · Hekkide rajamine on üks tänuväärsemaid võimalusi elamukruntide ja aedade eraldamiseks tänavast ja naaberaiast. · Hästi hooldatud hekk on tihe ja moodustab otsekui rohelise seina.
Probleemi püstitamine: Kartuli saagikuse sõltuvus suve soojusest Taustinfo kogumine: vaatasin Internetist erinevaid uuringuid ja uurisin, millest kartuli kasvamine ja viljakus üldse sõltub. Uurisin, kas on erinevaid sorte, mis annaks uuringus erinevaid tulemusi. Hüpoteesi sõnastamine: Kartuli saagikus on suurem, kui suvi on soe. Hüpoteesi kontrollimine: Uurisin eelmiste aastate kartulisaake ja aasta keskmisi temperatuure ja sademeid. Uurisin, kas suvi peaks olema soe ja kuiv või soe ja niiske. Tulemuste analüüs ja järelduste tegemine: Sain teada, et mu hüpotees pidas osaliselt paika. Kartuli saagikus on kõige suurem, kui suvi on soe, kuid kui mullas on ka piisavalt niiskust
Liiduga tooteks, mille nime kasutamisõigus on ainult Kreeka riigil. Feta Odavamatele Euroopas tehtud feta variantidele lisatakse ka lehmapiima. Feta on väga erilise, tugevalt ürdise ja soolase maitsega juust. Valmimisprotsessi jooksul ei muuda ta värvust. Originaalne Feta juust on valmistatud kitse- ja lambapiimast ning valmib 2 nädalat soolvees, tal on eriline maitse ning kreemjas tekstuur. Feta juustu on erinevaid sorte : Orgaaniline, piprateradega, ürtidega, juustukuubikud karpides ja klaaspurkides õli sees ning ka Feta määdejuust.
vahendina. Energeetiline väärtus: 100 g/44 kcal/185 kJ. Mango kodumaa on Ida-Aasia, India, malaisia, Filipiinid ja Lõuna-Hiina. Indias tunti mangot Gangese viljakatel kallastel juba 4000 aastat tagasi. Ka praegu on mango Indias üks tähtsamaid kultuurtaimi, mida viljeldakse 800000 hektaril, see on rohkem kui kõikides maailma maades kokku. Lõuna-Aafrikas, Iisraelis, Kesk-ja Lõuna- Ameerikas, Austraalias jm. kasvab ligi 40 mangoliiki, sorte aga 1000 piires. Rikkalikus mangosortide valikus on Euroopas suurim osatähtsus hästisäiliv, keskmise suurusega, ovaalse või neerukujulise kollase viljaga sort Alphonso, mida imporditakse peamiselt Lääne-Indiast. Mango koristatakse poolvalminuna ja pakitakse ettevaatlikult puitvillaga vooderdatud pappkarpidesse. Järelvalmimine toimub toatemperatuuril 6-8 päeva jooksul. Valmimisel eraldub meeldiv tugev aroom ja täisküpsuse saabumisel kattub vilja koor väikeste mustjaspruunide
Nisu Nisu Koostanud: Gertu Teidla ·Nisu (Triticum) on kõrreliste sugukonda kuuluv taimeperekond ·Tähtis teravili ·Selle liike kasvatatakse üle maailma kultuurtaimena · Nisu kasvab kuni 2m kõrguseks ·Nisu on tuultolmleja Nisu levik Nisu levik Nisu levik ja kasvatuspiirkonnad · Eelkõige parasvöötmes, kuid ka teistes kliimavöötmetes, näteks mussoonkliimaga piirkondades taliviljana · Peamised eksportijad: USA, Argentiina, Austraalia, Kanada, EL Nisu kasutamine · Nisust tehakse jahu ja jahust saia ning makaronitooteid · Nisujahu kasutatakse paljudes küpsetistes ja muudes toitudes Ajalugu · Nisu on umbes 9000 aastat vana · Arvatakse, et juba 7000 aastat tagasi õppisid inimesed valmistama nisuleiba · Peenikest nisujahu hakati tegema alles 300 aastat tagasi Genoom · Teadlased on avastanud 2010-ndal aastal äärmiselt keerulise genoomi · See võib päästa maailma näljahädast ...
aastal. Põõsas 2-3 meetrit kõrge, millel on püstised kaarduvad oksad. Vanematel okstel on koor hallikaspruun, noored oksad on peened, pruunikad, lühikarvased. Lehed on 3-5 tömpjad lihtlehed, mis sügisel on kollased või punased. Õitseb mais. Õied kollased või oranzid tugevasti lõhnavad. Õied asuvad kobaras, mis on kuni 7 cm pikkused ja rippuvad. Põõsas külmakindel, valgusenõudlik ja mullastiku suhtes vähenõudlik. Kasvatatakse peamiselt ilupõõsana aga on aretatud sorte mis annavad korraliku saagi. Parema saagi jaoks oleks vajalik 2 põõsast kõrvuti (tolmendamiseks). Saak saab valmis Juulis-augustis. Põõsas paljuneb väga hästi vegetatiivselt. 1. 2. 3. 4. 1- võrsed 2- õitsvad võrsed 3- kolme kuni viie tömpja hõlmaga lehed 4- viljadega võrse Sandra Turnas 8.t klass
Lehe on hallikasrohelised ning kaetud vahaja kaitsekihiga. Ettevaatust: värsked lehed on süües mürgised.Ühel linataimel on 35 õit. Viis 1525 mm pikkust kroonlehte avanevad päiksepaistelisel soojal päeval mõni tund peale päiksetõusu ning varisevad juba enne keskpäeva. Tolmukate (neid on õies 5) kleepuv välispind mesilasi ei meelita. Õite värvus on valdaval hulgal sortidel helesinine, kuid esineb ka valgete, roosade ja violetsete õitega sorte. Ilusad ja haprad õied on meeldiva aroomiga. Ettevaatust: värsked õied on süües mürgised. Vars on peenike, ühesuguselt ümar ning sile. Kiulina puhul oleneb varre pikkusest tema ökonoomika ja hind materjalitööstuse tarvis.Lina viljaks on viie kojaline ümar kupar, kojad on omavahel eraldatud ning sisaldavad kokku kuni 10 seemet, mis valmivad juulis- augustis.Seemne pikkus on 3,24,8 mm, laius 1,52,8mm, paksus 0,51,2 mm. Seeme
1) Kara meri on Põhja Jäämere osa. 2) Kara meri on ääremeri , ta asub Euraasia mandri ääres ja teda ümbritsevad Novaja Zemlja saar, Severnaja Zemlja saar, Taimõri poolsaar, Jamali poolsaar. 3) Kara mere pindala on 880000 km², keskmine sügavus on 110 meetrit ja soolsus on umbes 30 35 . Mandrilava on Kara merel kitsas. Kõige sügavam koht on 620 meetrit. 4) Kara merre läheb PõhjaAtlandi hoovus. 5) Kara meres on palju kala sorte nt. siig, lest jpt. ja palju taimi. 6) Kara meri erineb teistest meredest sellepärast, et see on üle poole aasta jääs. 7) Kara mere rannikul paikneb Venemaa. 8) Kara mere rannikul on sadam nimega Dikson ja seal meres leidub gaasi. 9) Kara merre on uputatud palju tuumareaktoreid. Kasutatud kirjandus: · et.wikipedia.org · entsüklopeediad "ENE" ja "Eneke" · Miksike.ee
Suurim levikuala on Ida-Aasias, kust on leitud 28 sireliliiki. Kõige rohkem esineb neid Hiinas. Areaali tsentriks on Kesk-Hiina provintsid Shenixi, Sichuan ja Yunnan. Ida- 3 Aasias on levinud omapärased hilja õitsevad sirelid (ligustriinid), mis on teistest sireliliikidest tunduvalt erinevad. Himaalaja piirkonnas leidub kaks liiki: himaalaja ja afganistani sirel. Kultiveerituna kasvatatakse paljusid sorte, eriti harilikul sirelil. Paljundatakse seemnetest ja vegetatiivselt (pookimisega, pistokstest, võrsikutega). SIRELITE KLASSIFIKATSIOON Sirelite ( Syringa L.) perekond kuulub õlipuuliste sugukonda. Sirelite perekond jagatakse kaheks alamperekonnaks: sirelid ja ligustriinid. Sellesse sugukonda kuulub peale sireli veel 24 perekonda. Kõige lähedasemad sirelile on liguster ( Ligustrum L.) ja saar (Fraxinus L.). Ligustrit kasutatakse vahel sireli aluseks
samal taimel. Emasõisikutest moodustuvad tõlvikud. Sarnaselt teisele Eestis kasvavale taimele, rukkile, aitab ka maisil tolmendamisele kaasa tuul. Maisijahust tehakse leiba, lisades nisu- või maniokijahu. Noori suhkrumaisitõlvikuid kasutatakse köögiviljana, süüakse toorelt või keedetult. Maisiteradest valmistatakse tangu ja helbeid. Tuntud on maisitärklis. Maisist on aretatud palju erinevaid sorte, näiteks on olemas kollaste, valkjate, punaste ja isegi sinakate teradega sorte, mida grupeeritakse mitmeteks erinevateks alamliikideks: kõva mais, hammasmais, suhkrumais, lõhenev mais, tärklismais, tärklise- suhkrumais, vahamais ja sõklamais. Siloks kasvatatakse Eestis peamiselt kõva maisi ja hammasmaisi. Lõhenevat maisi kasvatatakse eeskätt tanguks. Maisi kultiveeritakse maailmas laialdaselt. Kaalu poolest ületab maailma maisitoodang ka riisi ja nisutoodangu
Viinamari (Vitis) 17.09.2014 Mis on viinamari? Viinamarion viinapuu (Vitis) perekonda kuuluvate taimede vili. Ajalugu Viinapuid on kultiveeritud juba marjade saamiseks ligi 6500 aastat. Antiikajal hakati viinamarjadest aretama sorte sooja ja külma, kuiva ja niiske ning viljaka ja kehva pinnase jaoks. Viinamarjade kasvatamise juhised moodustasid antiikajal põllumajandusõpikute põhiosa. Viinamarjade koristamine oli antiikajal tähtis ja pidulik sündmus, millele oli kujunenud rikkalik kombestik. Marjad Viinamarjad moodustavad viljastunud emasõiest ning kasvavad tavaliselt kobarates Viinamarjad jagatakse laias laastus kaheks: marjadena söömiseks mõeldud
..........................................................9 3.1 Värske spinat toidulauale..........................................................................9 3.2 Mahl eriti tervislik............................................................................9-10 3.3 Üldiselt pikapäevataim..........................................................................10 3.4 Kuidas spinatit säilitada? ......................................................................10 3.5 Sorte rohkesti ....................................................................................11 3.6 Retsepte .......................................................................................11-12 4 Tüümian ehk aedliivatee..........................................................................13 4.1 Tüümianitee......................................................................................13 4.2 Tüümian sümboiseerib vaprust........................................
· Mõnisada isendit · Maailma Punases raamatus Levila Levila: Mongoolia ja Lääne Hiina Elupaik: kuiv tasandik või Aasia steppides Kohastumied · Suured kõrvad keha jahutamiseks · Tihe ja paks karvastik · Pikk saba Krookus Mari Tuisk Juurikaru Pk 8. Klass November 2006 Tunnused · Kasvab päikesepaistelises kohas · Perekond võhumõõgalised · 10 15 cm · Lehed kitsad ja juurmised Pildid Muud huvitavat · U. 80 liiki · Aretatud sadu sorte · Enamus liike õitseb kevadel · Mõningad liigid õitsevad ka sügisel Levila · Kaukaasias, Vahemeremail ja Väike- ja Kesk Aasia mägedes Kohastumised · Kitsad lehed aurumise vähendamiseks · Lehed kaetud pealt vaha kihiga Kasutatud kirjandus · Hobuste entsüklopeedia · MARSHALL mini Imetajad · www.worldatlas.com/aatlas/world.htm · www.aiasober.ee · http://et.wikipedia.org/wiki/Pr%C5%BEevalski_hobune · http://images.google.com/images?
Arbuus Arbuus pärineb Aafrika mandrilt. Arbuus ehk maasikapuu või selle vili. Enamik sorte sisaldab 10% ja enamgi suhkrut, viljaliha on veerikas, sisaldab kuni 95% vett. Mineraalaineid ja vitamiine sisaldabsuhteliselt vähe. Valminud viljaliha on punane, harvem valge või kollane. Viljad on kujult ümmargused või elliptilised, värvuselt enamasti rohelised. Söögiarbuusi pinnamuster ja värvus võivad olla väga mitmekesised, nad on sortide eristamise tunnusteks. Arbuus säilib hästi ja tal on tugev koor ning hästi transporditav. Viljaliha maitse on õrn ja magusa maitsega.
kaheaastane eeltoodutele kuni 5 cm, põõsas, rahuldav eraldub koos talvekindlus, madal viljapõhjaga saagikus SORDID Eestisse jõudsid vaarikasordid 19. Sajandi algupoolel. 1914. aastani loetleti 80 nii punase- kui kollaseviljalist sorti. Sorte hakati teaduslikult uurima 1927.aastal Tartu Ülikooli Aianduse Katsejaamas. 1930. aastate alguses soovitati hakata kasvatama mitmeidki sorte, millest vaarika sort ,,Preussen" püsib soovitusnimistus siiani. Alates 1953. aastast tegeles vaarika sordiuurimise ja aretusega Johannes Parksepp. Sordi pärilikeks omadusteks on saagikus, talvekindlus, vastupidavus haigustele ja kahjuritele, maitse, toitainete sisaldus jt. Tabel 3. Eestis kasvatamiseks soovitatud sorte
Maisi eristab meie teistest teraviljadest see, et tema viljapea ei kasva harjumuspärases kohas kõrre otsas, vaid hoopis lehekaenlas. Neid on sellel taimel isegi mitu. Maisi viljapeasid kutsutakse tõlvikuteks. Umbes 45 cm pikkuses tõlvikus võib olla kuni tuhat tera. Maisil on emas- ja isasõisikud samal taimel. Emasõisikutest moodustuvad tõlvikud. Sarnaselt teisele Eestis kasvavale taimele, rukkile, aitab ka maisil tolmendamisele kaasa tuul. Maisist on aretatud palju erinevaid sorte, näiteks on olemas kollaste, valkjate, punaste ja isegi sinakate teradega sorte, mida grupeeritakse mitmeteks erinevateks alamliikideks: kõva mais, hammasmais, suhkrumais, lõhenev mais, tärklismais, tärklise-suhkrumais, vahamais ja sõklamais. Siloks kasvatatakse Eestis peamiselt kõva maisi ja hammasmaisi. Lõhenevat maisi kasvatatakse eeskätt tanguks. Mais on väga vana kultuurtaim, mida kasvatati teadlaste arvates isegi kuni 7200 -5400
Geenitehnoloogia võimaldab põllumehel toota toorainet ka näiteks farmaatsia- või keemiatööstusele, Eesti tõsine probleem on teatud piirkondade suur reostatus raskemetallide, kütusejääkide jms-ga. Geneetiliselt muundatud taimed annavad võimaluse, kuidas keskkonnasõbralikul viisil probleem tulevikus lahendada. Geenitehnoloogia on võimalus, kuidas Kolmandale Maailmale pakkuda piisavalt kiiresti uusi sorte, mis oleksid paremini kui senised võimelised taluma sealset kliimat
kujunenud mesokarbist sissepoole sopistunud pikkadest peenikestest mahl täidetud kotikestest. Apelsini viljaliha on väga maitsev, suure suhkrusisaldusega. Sisaldab mitmesuguseid suhkruid kuni 15%, sidrunhapet 1- 2% ja vitamiine, eriti C-vitamiini. Kahekümnendail aastail läksid moodi nõndanimetatud veriapelsinid, mille viljalihal on punakas varjund, sest see sisaldab värvainet antotsüaani. Moepuhang läks nii valdavaks, et kusagil polnud punaka lihaga sorte nii palju võtta kui nõuti. Osavad ärimehed süstisid siis tavaliste sortide puudel kasvavatesse noortesse viljatesse söögipeedi mahla ja turustasid neid valminult tublisti kallima hinnaga nagu moekaupa ikka. Kuna veriapelsinid on õhukese koorega ja väga mahlakad, siis on nõudmine nende järele praegugi suur. Praeguseks on jõutud rohkem istandikke rajada ja jätkub ehtsaid sorte. Eriti palju kasvatatakse neid Itaalias, kus 50% kogu apelsinitoodangust on punakalihalised.
Kasvab paremini rasketel muldadel ning on happesuse suhtes tundlik. Juurestik on rukkist nõrgem, seega toitained peavad olema kergesti kättesaadavad. Tritikale x triticosecale Wittm. on nisu ja rukki hübriid, milles on ühendatud nisu kõrge kvaliteet ja hea saagivõime ning rukki vastupidavus keskkonnatingimuste suhtes. Kasvatatakse põhiliselt söödateraviljana, vähesel määral ka inimtoiduks ning on olemas ka sorte haljasmassi otstarbeks. Sügisene võrsumine on rukkist väiksem, talinisust suurem. Tal on suur võrsumisvõime, mis sõltub kasvuruumist (hõreda külvi puhul kuni 8 võrset). Külviaeg võib olla hilisem kui teistel taliteraviljadel, ning külvisenorm võib olla väiksem kui teistel. Talioder Hordeum vulgare Odra talivorm on väga populaarne taliviljaliik teistes Euroopariikides, kuna tema viljelemise eeliseks on taimede poolt talviste veevarude otstarbekam ärakasutamine.
mineraalained ja vitamiinid. Meie kliimas saab just kartulist suurema osa vajalikust C-vitamiinist, mis teadupärast säilib kõige paremini koorega keedetud või küpsetatud kartulites. -Porgand on magusa maitsega ja väga maitsev ka toorelt. Porgandil on väga tähtis koht B-rühma ja E-vitamiini allikana. Porgandi suhkrusisaldus on 6-8% . -Sibul sisaldab endas kaaliumi, vitamiini C ja B6, foolhapet. Harilikul sibulal on väga palju erinevaid sorte. -Õli on rasv aine milles praetakse toite . -Küüslauk sisaldab süsivesikuid, C-vitamiini, eeterlike õlisid ja fütontsiide. -Must pipar on maailma populaarseim ja levinuim maitseaine, mida kutsutakse ka "maitseainete kuningaks". Kasutatakse liha-, kala-, taime- ja munatoitudes. Hea lauamaitseaine. Sobib kasutada ka salatite ja magustoitude maitsestamiseks. -Petersell sisaldab rohkesti C-vitamiini,200-300mg%. Eeltöötlemine: 4
3.Mugulviljad Sissejuhatus Selles referaadis räägin ma mugulviljadest . Selle referaadi teema valisin ,sest see tundus huvitav. 1 Kartul Kartul sisaldab 12 - 25% tärklist, kuni 2% täisväärtuslikku valku, 1,7% mineraalaineid, ja 71- 84% vett, 10-30g C-vitamiini 100g kohta. Kartulid jagunevad keemilise koostise, saagikuse ja valmimise kiiruse alusel sortidesse. Uusi sorte saadakse aretustöö tulemusel. Kasutamise otstarbel jagunevad kartulisordid: ·toidukartul, ·tööstus- ja ·universaalseks kartuliks. Mida rohkem sisaldab kartul tärklist, seda kiiremini see keetmisel laguneb. Kvaliteedi alusel jaotatakse toidukartul ekstra, 1. klass ja 2. klass.Tärklis on loomadele energiaallikaks kui ka lähtematerjaliks keharasva moodustamisel. Bataat Bataat sisaldab 28% tärklist ja rohkesti suhkrut,mugul on kartulist piklikum ja raskem.
EKSTENSIIVSEKS NIM. NEID SUURTE PÕLLUPINDADE TÕTTU, MIS ROHTLATES LOODUSLI-KULT ON OLEMAS. SAAGIKUS VÄIKE (PÕUAD). KÕIK MÜÜGIKS. · ISTANDUSED SOOJAS JA NIISKES KLIIMAS. MITME-AASTASED KULTUURID, VÄGA TÖÖMAHUKAS. KÕIK MÜÜGIKS · AIANDID LINNALÄHEDANE ASEND (KÖÖGIVILI, LILLED), PALJU KAPITALI, TÖÖMAHUKAS, SUUR SAAGIKUS HA KOHTA. KÕIK MÜÜGIKS. TERAVILJAD · ON KÕIGE LEVINUMAD TAIMEKASVATUS-KULTUURID · VÄGA PALJU SORTE JA LIIKE VÕIMALIK KASVATADA ERINEVAID LIIKE NII NIISKETEL KUI KUIVADEL, NII KÜLMEMATEL KUI SOOJADEL ALADEL · VÄHENÕUDLIKUD · LIHTSALT MEHHANISEERITAVAD JA TÖÖDELDAVAD, KERGELT SÄILITATAVAD, VÄIKESED KAOD · PÕHITOIDUAINE, SEST SISALDAVAD ERINEVAID HÄSTI OMASTATAVAID TOITAINEID · LAI KASUTUSALA TOIT, LOOMASÖÖT, EHITUSMATERJAL
49% tärklist 16-21% kiudu Jaotus Kasutusotstarbe järgi jaotatakse kolme gruppi: Kasutatakse valmimata teri – roheline hernes toiduks, konservitööstusele Hernes teraks – valminud kuivad seemned toiduks, söödaks, seemneks ja muuks otstarbeks. Söödahernes – kogu taim haljasmassiks, võimalik kasutada ka energia tootmiseks. Valmimisaja järgi jaotatakse sordid: varajased, keskvalmivad ja hilised, mõnikord eristatakse ka veel keskvarajasi sorte. Varre pikkuse järgi jagatakse herned madalakasvulisteks(25-70 cm), keskmise kõrgusega, poolkõrged(70-115 cm) ja kõrged(115- 250 cm) Kauna kuju järgi – tavalise varrega ja fastseerunud varrega Kauna ehituse järgi – poetisherned ja suhkruherned Tera kuju järgi – siledateralised ja kortsteralised Tera värvi järgi – pruunid ja kirjud Lehetüübi alusel: lehetud, poollehetud, tavalise lehega, akaatsialehelised ja hulgilehised.
annaabi.ee 
