Pargi südamik koos peahoonega asub keskaegse kindluse kohal, mida piirab hobuserauakujuline ojast paisutatud tiik Kõvvõrjärv. Ida pool on kunagisest vallikraavist kujundatud kaks tiiki. Sissesõidutee üle kivisilla lõpetavad kõrged valged väravapostid. Peahoone ees asub ovaalne ringtee, muruplatsi ilmestavad pügatud elupuud. Kõrvalhoone ja tiigi vahel on purskkaevu alus. Pargi keskel paikneb ringteega ümbritsetud kivist terrass. Sillakesed ühendavad vanemat pargiosa tiigi ümber asuva vabakujulise pargi ja tiigisaarega. Vee piiril ja pargis looklevad romantilised teerajad läbi looduslike pargiaasade ning seal paiknevad ka istumiskohad. Pargi lääneservas kasvab 9095 aastat tagasi rajatud tammik. Kärnerimaja juures on osaliselt säilinud aiandit piiranud punane telliskivimüür. Valitsejamaja ja aida vahel on katusekividega kaetud madal maakivimüür, millel on kõrged tellistest laotud postid.
Nõnda saavutatud optilise efektiga mõjub pargiaas veelgi pikema ja avaramana. Joonis Sillapää park (sillapää mõisapark.www) Sillapää pargiaasa krooniks on vaade peasissepääsu trepilt. See on hilisklassitsismile iseloomulik piltmaastik: pitoreskne peisaa on aiakunsti võte, kus maastikku vaadeldakse kui raamitud pilti. Raam tekib lossi peaukse kohal asuvat rõdu toetavast neljast sambast ja rõdu enda põrandakonstruktsioonist. Peahoonest põhja poole jääv pargiosa selsamal jõe ja paisjärve vahelisel poolsaarel vaheldub märksa väiksemate pargiaasade ja tihedamalt istutatud aladega metsapark, kus harilik pärn, vaher, saar ja tamm annavad ohtralt järelkasvu. Sillapää lossipark on üle 600 puu- ja põõsaliigiga üks liigirikkamaid Eestis. Mainitud kodumaiste liikide kõrval kasvab siin veel harilikku hobukastanit, manduuria, aprikoosipuu, alpi kuldvihm, amuuri korgipuu ja palju teisi haruldasi ning ka külmaõrnu liike, kui arvestada Räpina asukohta
istutusala. Teatud kohtadesse on tehtud täiendusistutust, kuid enamus istutatutest ei ole rahuldavas seisukorras. Vanas mõisapargiosas on väga omanäoline kunagine tiikide ja saarte süsteem koos seal kasvavate põliste puudega, kuid tiigid on juba hulk aega kuivad olnud, sest sinna on juba kasvanud noored puud. Põõsaid on vanas pargiosas väga vähe. Kogu parki läbivast suhteliselt laiast jalutusteest lõuna pool asub loodusliku uuenemise tulemusena tekkinud pargiosa, mis koosneb liigiliselt valdavalt hallist lepast, niiskemates kohtades sanglepast, ka harilikust saarest, vahtrast, jalakast ja toomingast. Sellel alal tehakse pidevalt hoolduslõikust, eemaldades ebasobivaid väheelujõulisi puid ja kännuvõsusid. Antud pargiosas on kohati tihedama liitusega puistuosades vedelamas prügi, ehitusjäätmeid ning vana kodutehnikat. Põhjas piirneb Jõhvi linnapark Pargi tänavaga, mille ääres asuvad erinevad
Sangaste loss Sangaste park Palju meeldejäävat leiab loodusesõber Sangaste pargist, mis on üks suuremaid ja huvitavamaid. Park on kaheosaline: lossi- ja metsapark. Esimene neist asub peahoone ümber, on segastiilis, s.o. alleedega, terrassidega lossi tagaküljel, tiikide süsteemiga all orus. Park rajati ja kujundati mitmekesise reljeefiga maa- alale ühel ajal lossi ehitamisega. Lossilähedane pargiosa on liigirikas ja siin kasvab mitmeid haruldasi puid. Muu hulgas äratab tähelepanu lossi taga kasvav hiigeltamm ( kõrgus 28 m, läbimõõt 170 cm), mida rahvasuus tuntakse Peetri tammena ( olevat Peeter I istutanud). Aastakümneid tagasi ähvardas tamme lõhenemisoht ja selle vältimiseks pandi ümber harude raudklambrid. Puus on ka mitmeid õõsi, kus pesitsevat kodukakud. Lossilähedases pargis kasvavad mitmesugused harilikud lehtpuud: tammed, pärnad, vahtrad, kased
Tartust sai hariduse –ja kultuuritempel, rahvusliku liikumise keskus. Taaskord hakkas Tartus elu keema. Toomemäel olevad krundid kuulusid nüüd ülikoolile ja sinna rajati Johann Willem Krause (1757-1828) juhtimisel Tartu Tähetorn (Joonis 4), Anatoomikum, kliinikud (sisekliinikuks ehitati ringi vana kasarmu, 1843 avati endises foogti majas sünnitusmaja), Toomkiriku varemete kooriossa ülikooli raamatukogu. Üle Toome laius nüüd ka kaunis ja hästi läbimõeldud pargiosa (Salupere, 2004). Ehitisi kerkis veelgi: gümnaasiumihoonete kvartal Jaani kiriku kõrval, Kaubahoov- 128 dooria sambaga (Joonis 5). 1830 –aastatel kujunesid valdavaks hooned, mille fasaadil ilutsesid pilastrid. Sellised hooned asusid Barclay ja Henningu platsi ääres, Riia ja Uueturu nurgal ja Aleksandri tänava alguses. Viimane klassitsistlik hoone oli Pepleri tänavasse kerkinud Maarja kirik.(Pullat, 1980) 11 Joonis 4
(pähklipuud, toomingad, vahtrad, pihlakad jne). Sellist omavolilist istutamist tuleb kaitsealusel pargialal edaspidi kindlasti vältida. Vastasel korral kaob pargi struktuur täienisti. Mõisa esiväljak ja sellega külgnevad pargiosad on hooldatud ning seal ei ole probleeme võsastumisega. Kukruse Mõisaserva tee äärest (pargi idapiir) kuni paekivimüürini olev osa on rohkem võsastunud, samuti viljakuivati ümbrus. Läänepoolne pargiosa on hästi hooldatud, kuid suhteliselt lage. Peahooneesises pargiosas on rohkesti harilikku vahtrat (150) ja rühmiti põliseid pärnapuid (63), lisaks algab siit võimas neljarealine lehiseallee (107). Allee läänepoolsete puuderidade vahel asuvad neli puuderingi, mis kõik koosnevad eri liiki puudest (h. vaher, h. saar, h. pärn, h. tamm).[8] Kokkuvõte Kukruse küla kuulub Ida-Virumaa vanimate külade hulka. Mõis on rajatu 15. sajandi I poolel ajavahemikus 1410-1453
Rajamisel võeti eesmärgiks liigirohkus, nii kasvas sel ajal dendropargis 400 taksonit puid ja põõsaid. 1990. aastail istutati mõisapargi korrastamise käigus üksikpuid ja puudegruppe; lõunaväravani viivat pärna-alleed noorendati.“ (Keskkonnaamet 2015) Pargi liigirikkus „Raadi park koosneb eriilmelistest osadest, mida eraldab Raadi järv. Ajaloolise peahoone ümbruse terrassidel on suhteliselt vähe vanu puid; selle vastas teisel pool Raadi järve asub regulaarse pargiosa, mille teedevõrk ja põlised pärnad on tänaseni säilinud. Vanimad puud 6 pärinevad 19.sajandi algusest.“ „Vabakujuline dendropark on üsna võsastunud. Selle lõunaosas on maastik avatum, pargiaasad vahelduvad väiksemate puu ja põõsagruppidega.“ (Keskkonnaamet 2015) Kokku kasvab pargi ja dendropargi ala kokku 118 taksonit puid ja põõsaid, võõrliike on 91
tunnistust tänapäeva rakverelastele omasest sallivusest.3 Vabadussõja ausamba taha jäävas pargiosas on teed olemas, ent viletsas seisus ning vajavad rekonstrueerimist. Lisaks sellele on ala üldiselt pime ning asotsiaalide kogunemispaiga kuulsusega (sellest ka rahvasuus nimetus ,,Pätipark").4 Tegemist on 2005. aastal OÜ Aiastiil koostatud Vabaduse pargi rekonstrueerimis- projekti järgi tehtavate ehitustööde I etapiga. Kõnniteede ehitusele peaks järgnema sel aastal (2007) ka ühe pargiosa valgustuse väljaehitamine ja haljastuse rajamine. Linna haljastusinseneri Anu Kivi sõnul on pargi rekonstrueerimise eesmärk muuta pargi eri osad omavahel sidusaks, et pargist saaks ühtne tervik. Vabaduse park jaguneb neljaks osaks kunagine kiigemägi ehk Vabadussõja ausamba ümbrus, mis on rahvasuus viimasel ajal rohkem tuntud kui Ausambamägi (joonisel all paremal)5, II maailmasõjas nõukogude poolel sõdinute ausamba ümbrus (ülal vasakul), endine liuväli (all vasakul) ja nn
silmnähtavalt suurem kui ühegi teise Rootsi lossipargi juures. Peene parteri moodustasid pukspuumustrid, ääristatuna pügatud puudest ja lilledest - sama muster, mis Vaux-le-Vicomte's. Keskmes paikneb bassein Herkulese purskkaevuga. Peale seda, mõned astmed allpool, tuleb veeparter - kaheksa ümmarguse basseini ja purskkaevuga. Selle lõpus asub üks neist veekaskaadidest, mis võeti prantsuse aedadesse üle Itaaliast. See pargiosa lõpeb vasakul pool ovaalse basseiniga, kaskaad blokeerib vaadet teisele poole. Veeparteri taga on viimistletud bosketid (nagu Chantilly's). Suurtest parteritest läänes asub tohutu suur tiik (nagu Versailles's Sveitsi tiik). Koostanud: 86Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a Drottningholmi teine kõrgaeg saabus 18
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
