Keila-Joa castle was built in 19th century by count Alexander von Benckendorff, who was the chief of Russian Secret Police. In 19th century this part of Estonia was under Russian authority. And count Benckendorff was very close to Russian Royal family, because he saved life of Tsar Nikolai 1 in the fire. Count tried to built a castle like himself, rich and majestic. Above the door of castle hung a flag of Benckendorffs. 3 Red roses on blue and gold background with word ,,Persevirance", what means persistance. The castle has its own interesting things inside. For example, there is a vase room for only one vase, which is 2 metres high and weights 42 kilo. It was gifted to count by Nikolai 1
meenutavana. Üle jõe viis kaarjas malmsild ning jõe teisele kaldale rajati suur metsapark. Selles paiknesid ka Meremõisa mõisa valmimata peahoonest kujundatud romantilised varemed. Mõisast üldiselt Poolteist kilomeetrit enne merre suubumist on Keila jõel võimas juga. Selle lähikonda tekkis Meremõisa nime kandev mõis juba 16. sajandi algul, kuid ta esinduslik väljaehitamine algas alles 1830tel aastatel, kui mõisa omanikuks sai Alexander von Benckendorff. 1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski. Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoone müürid juba küll valminud, kuid Benckendorffid otsustasid oma mõisa rajada veidi eemale joa vahetusse lähedusse, jättes Meremõisa müürid romantilisteks varemeteks keset metsaparki. Juba
Rahulepingule kirjutasid alla Adolf Joffe, Issidor Gukovski ja Jaan Poska. Eesti esindajate juures olid eksperdid Victor Mutt, Aleksander Oinas ja Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning Vene saatkonna juures välisministri erasekretär William Tomingas. Venemaa esindajad olid Adolf Joffe, Leonid Krassin, Maksim Litvinov, Karl Radek ja Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, Fjodor Kostjajev ja Mihailov, Konstantin Benckendorff, V. Rasolts. Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust, loobudes "igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta". Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, mille järgi kuulusid Eestlie ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda
kaasamiseks lõi Peeter I neile äärmiselt soodsad tingimused. Eesti- ja Liivimaa baltisaksa aadlikud töötasid Venemaa keisririigi diplomaatilises teenistuses, baltisakslased moodustasid Peeter I valitsusajal umbes 12% Venemaa diplomaatilisest korpusest. Tuntuimatest baltisaksa päritolu Venemaa riigitegelased olid: keisririigi 1. minister krahv Burchard Christoph von Münnich, Sandarmikorpuse looja ja 1. juht Alexander von Benckendorff, riigikantsler Aleksandr Gortšakov. Krahv Burchard Christoph von Münnich sündis 19. mai 1683 Neuenhuntorfi mõis. Ta oli Venemaa keisririigi riigitegelane ja sõjaväelane kindralfeldmarssal (1732), Venemaa keisririigi krahv (1728). Baltisakslased teadlastena • Eesti- ja Liivimaa aadlikud töötasid Venemaa keisririigi Keiserlikus Peterburi Teaduste
Kasutatud Kirjandus: http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/arhitektuur_a_historitsism_keilajoa_1.html http://mois.ee/harju/keilajoa.shtml KEILA-JOA Poolteist kilomeetrit enne merre suubumist on Keila jõel võimas juga. Selle lähikonda tekkis Keila- Joa mõis 17. sajandil. 1827. a omandas selle Alexander von Benckendorff. Kahekorruseline kivist härrastemaja rajati Keila-Joale 1833. aasta kevadeks Peterburi arhitekti A. I. Stackenschneideri projekti järgi. Hoone ja kogu ansambel on historismi üheks varasemaks näiteks Eestis. Kujunduses on kasutatud peamiselt neogooti stiilielemente. Samas stiilis olid ka esialgsed interjöörid. Mõisa juurde rajati 80-hektarine maaliline paviljonide ja sildadega park. Arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed olid ka paljud mõisa majandushooned. 1856. aastast kuni maareformini oli Keila-Joa mõis Volksonite omand. Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoo...
J. Jänichen kavandas tiivad. Hoone sai fassaadiküljel prantsusepärase nn. auhooviga (court d` honneur) kuju 1814 - hoone valmis. See kuulub kujunduselt ampiirstiili. Fassaadi frontoonil on ladinakeelne deviis "ESIVANEMATE HEADE SOOVIDE JA SOOSINGUGA". Tähelepanuväärne on stukkdekoor. Eriti mõjukas on Pika jala kohale jääv tagafassaad kuue joonia sambaga portikusega, mis kõrgub Toompea rünkal otsekui Parthenon Ateena Akropolisel. 1850 - uueks omanikuks sai leitnant Alexander von Benckendorff. Hoone parema tiiva välisuksel on Benckendorffide suguvõsa vapp. 1871 - majavalduse sai Vera von Stenbock. 1899 - paruness Natalie von Uexküll, Kose-Uuemõisa omanik, kelle seniseks asukohaks Toompeal oli Toomkooli 19, omandas siinse majavalduse. Temale kuulus see veel aastal 1904. Alates 1920. aastatest on siin paiknenud mitmesugused ministeeriumid, neist kõige kauem rahandusministeerium, alates 2004. aasta algusest asub siin Eesti Vabariigi Õiguskantsleri Kantselei
Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahv Konstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. Rahuläbirääkimiste protsess Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal. Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19. novembril
Keila joal on põhiastangust umbes 200 m ülesvoolu jõel paarisaja meetri ulatuses veel kaks madalamat (0,5 ja 1,5 m) lubjakivist astangut. Keila juga on imetlusväärne igal aastaajal ja erinevalt paljudest teistest jugadest ei vähenda ka kohatine veevaesus oluliselt selle ilu. pakaseline talv ahendab ka Keila joa, kuid selle jääkardin ei suuda oma filigraansuse ja suursugususe poolest võistelda Jägala joal nähtavaga. 1827. a. omandas maa-ala krahv A. Benckendorff, kes laskis siia rajada (arhitekt A. Stackenschneider) uusgooti stiilis kauni mõisakompleksi. Loss, juga, lookleva jõe kohal kulgevad rippsillad, joaalune kanjon ja selle kallastele jääv 25 ha suurune liigirikas (üle 80 puu- ja põõsaliigi) park moodustavad Keila-Joal kauni ja meeliköitva vaatamisväärsuse. Võrreldes vanu, 1862. a. tehtud plaane tänapäevastega, on õnnestunud kindlaks määrata ka Keila
William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Venemaa delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõsko, sõjalised eksperdid kindralstaabi kindralid Fjodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe ekspert krahvKonstantin Benckendorff, kantseleiülem V. Rasolts[1]. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35. Rahuläbirääkimiste protsess Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal. Loodearmee II pealetungi ajal Petrogradile 16. novembril 1919 tuli Nõukogude Liidu esindaja Maksim Litvinov Irboska all läbi rinde Eestisse ja 19
ümbruse mõisamajade juures (Kuremaa, Suure-Kõpu, Vana-Võidu). Need hooned sarnanevad üksteisega oma pikaks venitatud korpuse ja kõrgema keskkosa poolest. Joonis 1. Keila-Joa mõisa peahoone tagakülg (allikas: Eesti mõisaportaal) Keila-Joa mõis on üks ehe näide historitsismi kujunemise algusaastatest, sest selle esinduslik väljaehitamine algas 1830ndatel, kui mõisahärraks sai Alexander von 3 Benckendorff. Mõis asub looduskaunis kohas, jõe ja joa vahetus läheduses. Romantilisust lisab asjaolu, et Benckendorffid said oma valdusse mõisavaremed, mida ei hakanud aga renoveerima, vaid jätsid need keset metsaparki ja ehitasid oma uue neogooti stiilis häärberi Keila jõe kallastele. Taoline looduslembesus ja inglise stiilis metsik park tõusidki moodi just romantismi tekkega. Ajastu vaimu kannavad endas ka historitsistlikud gooti teravkaaraknad ja sakmelise rinnatisega torn
võimaluse, ja Nikolai I otsustas seda kasutada. Ta lubas luuletaja vabastada tavalisest tsensuurist, mille asendab tsaari isiklik tsensuur. Puskinil lubati pagendusest tagasi pöörduda ja endale ise elukoht valida. Muidugi oli võimatu iga üksiku luuletuse pärast tsaari poole pöörduda, ja inimeseks, kellest edaspidi sõltus Puskini loomingu ja ta enda saatus, sai Tema Keiserliku Kõrguse isikliku kantselei III osakonna täievõimuline ülem Alexander Benckendorff. Ta oli Eestimaa tsiviilkuberneri poeg ja sai oma hea koha tänu sellele, et tema ema oli keisrinna Maria Fjodorovna lähedane sõbranna. Benckendorff oli omal kombel aus inimene. Ta ei mõelnud välja valesüüdistusi, ega kiusanud taga isiklikke vaenlasi. Kuid kirjandust pidas ta tõsimeeli lihtsameelseks ja kahjulikuks tegevusalaks, ning vaba mõtte mis tahes valdustes nägi ta ohtlikku vastuhakku, mis tuli välja juurida. 1820
[15] 1.6 Jäneda mõis Jäneda mõis (vt joon 1.6) asub ajaloolises Ambla kihelkonnas Järvamaal, tänapäeval Tapa vallas. Esimest korda mainiti mõisa 1510. aastal. Ta on mitmeid kordi omanikke vahetanud olnud seotud von Taubede, von Fersenite, von Maydellide, von Baggehufwudtide, von Löwensternide jt tuntud aadliperekondadega. [20] Mõisasüdant hakati välja ehitama suuremas osas 19. sajandi lõpul. Enamik kõrvalhooneid on ehitatud maakivist. Mõisa viimane omanik Hans von Benckendorff lasi 1915. aastal ehitada esindusliku lossilaadse peahoone, mis loodi kümmekond aastat varem maha põlenud historitsistliku puithoone asemele ehitusmeister Nazimovi käe all. 1970. aastatel lisati hoonele mahukas juurdeehitis. [7] Kahe sihvaka ja kõrge torniga ning tiheda jaotusega akendega lossilikus hoones on tunnetatav romantiline lähtumine keskaegsest linnusarhitektuurist. Samas on hoonel ka
iseloomustavad keskvõimu jäikus ja salapolitsei. Nikolai valitsuse peamine ideoloog oli haridusminister Sergei Uvarov (srn 1865), kes pooldas autoritaarset keisrivõimu ja ranget õigeusku. Kurikuulus ja mõjuvõimas oli salapolitsei (Kolmanda osakonna) juht krahv Benckendorff (srn 1844). Keisri välispoliitikat juhtis endiselt Nesselrode ja jätkus senise maailmakorra säilitamise eestvõitleja roll. 1848 revolutsioonid Euroopas panid Nikolaid veelgi enam Venemaal sõnavabadust piirama ja välispoliitikas konservatiivset joont ajama. Konflikt Türgiga viis ta aga 1853 Krimmi sõtta, kus Venemaa
Selliste tornide ja sakiliste frontoonidega ehitisi kohtab Baltimaadel harva. Läbi kahe korruse ulatuv hall on kujundatud sammasrõdu ja kahe hiigelkaminaga Maailine park on suur ja paikneb vahelduvad reljeefiga maastikul, kus on 2 järve Keila-Joa mõis Keila- Joa mõis tekkis 17. sajandil. 1827. a omandas selleAlexander von Benckendorff. Kahekorruseline kivist härrastemaja rajati Keila- Joale 1833. aasta kevadeks Peterburi arhitekti A. I. Stackenschneideri projekti järgi. Hoone ja kogu ansambel on historismi üheks varasemaks näiteks Eestis. Kujunduses on kasutatud peamiselt neogooti stiilielemente. Samas stiilis olid ka esialgsed interjöörid. Mõisa
Hellenurme, Palmse maastikupargi osa, Sangaste, sajandi lõpust Toila Oru loss ja park ning paljud teised. MÕNED MAASTIKULISES STIILIS MÕISAPARGID JA NENDE KUJUNDUSE MÕJUTAJAD Parkide kujundajateks Eestis olid mõisate valdajad ise, kes ka pargi rajamis- ja kujundamistöid juhendasid, ka teistelt eeskuju võttes. Paremal juhul usaldasid nad selleks palgatud spetsialiste. Keila-Joa maastikupargi rajajaks oli selle omanik krahv Alexander von Benckendorff (1781- 1844). Eesti parkide dendrofloora rikastajaks oli tuntud loodusteadlane ja maadeuurija, akadeemik ja TÜ audoktor ning Hellenurme mõisa omanik Alexander Theodor von Middendorff (1815-1894). Ta juhendas mitmeid pargirajajaid oma nõuannetega ning abistas parkide taimmaterjaliga rikastamisel, tuues kaugetelt reisidelt kaasa mitmesuguste taimede seemneid. Sangaste pargi rajas selle mõisa omanik krahv Friedrich Berg (1845-1938). 19. saj lõpukümnenditel ja 20
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
