Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 (0)

1 Hindamata
Punktid

Lõik failist


Tõde ja õigus I







  


 


See e-raamat on  skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus 
Tartu, 2011
 
 


 I
          See  oli  läinud  aastasaja  kolmanda  veerandi  lõpul.  Päike  lähenes
silmapiirile,  seistes  sedavõrd  madalas,  et  enam  ei  ulatunud  valgustama  ei
mäkke  ronivat  hobust,  kes  puutelgedega  vankrit  vedas,  ei  vankril  istuvat
noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. 
     Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama
lõid  mehe  nägu  –  laiavõitu,  tugevate  lõuapäradega,  terassilmadega,
lühikese,  kuid  tiheda  musta  habemega  –,  naise  nukrad  silmad,  look  ja
hobuse kikkis kõrvadega pea. 
          «Seal  ta  ongi,  see  Vargamäe,»  lausus  mees  ja  näitas  käega  üle  soo
järgmise  väljamäe  poole,  kus  lömitas  rühm  madalaid  hooneid.  «Meie
hooned  paistavad,  teiste  omad  seisavad  mäe  taga  orus,  sellest  siis  rahva
suus  Mäe  ja  Oru,  mõisakirjas  aga  Eespere  ja  Tagapere.  Paremat  kätt  see
männitukk  seal  kõrges  mäe  otsas  on  meie  oma:  igavesed  vanad  jändrikud
teised, mõned poolkuivad juba.» 
     Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses. 
          Naine  silmitses  ümbrust:  siin  mägi,  seal  mägi,  kaugemal  kolmas,
pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes veel ning
rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo,
tükati raba, kaetud kidura võserikuga. 
     Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga
mäe  kõrgemal  tipul  saab  tema,  sõitva  naise  koduks  ja  seal  peab  ta  vististi
oma päevad lõpetama. 
     Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus
nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber
puntras. 
     Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu
olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis
õhtuti  heliseb,  kui  huigatakse  või  kui  aetakse  pasunat.  Aga  mis  heliseks
siin,  kui  tuleks  lust  lõõritada?  Hüüavad  siis  sood  vastu,  hakkavad  rabad
rõkkama? 
     Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta
isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul,
nagu ootaks neid õnn ees. 


          Ja  äkki  tuli  talle  meelde,  kuidas  kodus  oli  aru  peetud,  peab  ta  oma
praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad,
vennad,  õed  –  olid  otsustanud:  sellele  mehele  võib  minna,  tema  jaksab  ja
oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest.
Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete
ihuliikmetega inimene? 
     Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid,
muutus  ka  tema  meel  rahulikumaks,  süda  julgemaks.  Peaasi,  et  mära,  see
nende  majapidamise  üks  peatugesid  ja  põhivara  –  nagu  isa  hobust
kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis
ka noorele naisele usku ja lootust. 
          «Astu  aga  astu,»  sundis  mees  hobust,  nagu  aimaks  ta  naise  mõtteid,
«saame ehk päevaveeruks koju.» 
     «Kas jõuame,» kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna «kodu»
tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni. 
          Lausal  väljamäel  oli  tee  pisut  siledam,  sellepärast  kargas  mees  naise
kõrvale  vankrile,  kahmas  ohjad  pingutavalt  pihku  ja  ajas  hobust  sörkima.
Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas. 
     «Tunneb kodu lähedust,» arvas mees. 
     «Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,» lausus naine. Endal
oli  aga  nagu  valus,  et  hobune  seda  võõrast  paika  juba  koduna  tunneb.
Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust. 
     Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine
ja  vaatas  möödasõitjaid,  ämber  käe  otsas.  Vargamäe  Eespere  noorele
perenaisele  näis  seisja  nii  tuttavana,  nagu  oleks  ta  teda  juba  ammugi  ja
sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda
kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda
ka tulevikus veel lugematuid kordi.  
     «Mis selle talu nimi on?» küsis naine.  
     «See on Aaseme,» vastas mees. «Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel
kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse
Metsakandiks; siin on kolm kohta.»  
          Vanker  logises  hobu  sörgil  peagi  üle  põllu  ja  jällegi  pidid  nad  sohu
minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks
tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.  
     «Kuhu see teine tee viib?» küsis naine.  


     «Sooväljale,» vastas mees. «See seia ei paista, meie õue aga küll; kui
koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.»  
     Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus –
turvas  –  on  keskele  kokku  kuhjatud.  Tee  põhjaks  haod  või  rida  puupakke
kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse
mudasse,  kus  ei  tundu  mingit  pidet.  Tee  kõrval,  teisel  pool  kraave,
vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask,
millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal kipub ilutsema
juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.  
     «Siia võib uppuda!» hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul
teel vaevaga edasi ronib. «Murrab vankri ja hobuse jalad.»  
     «Küllap peavad vastu,» ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd
ohje  enda  käes  hoiab,  et  hobust  paremini  juhtida,  sest  et  tema  juba  teed
tunneb. «Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,» õpetab
ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt:
«Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja
siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda
on  meil  küll,  väljamäel  mändide  alt  võta  niipalju  kui  süda  kutsub.  Mõne
aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.»  
     «Kui vankrigagi läbi saaks,» arvas naine. 
     Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.  
     «Päiksetera on kadund,» ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes
silmapiir.  
          «Jah,  veeres  enne,  kui  koju  saime,»  vastas  mees.  Kodus  oli  aga
peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või
mujalt  abi  otsima.  Karjane  tuli  parajasti  nuttes  koju:  vana  Maasik  jäänud
lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees!
Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.  
     Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta
koju  ei  saa.  Tema  Maasik  –  jällegi  tükk  kallist  kaasavara  –  pole  ju  ometi
mõni  vana  ja  jalutu  lehmakobaski,  vaid  ainult  viie-kuue  poja  ema,  seega
kõige  paremates  päevades.  Kodu  karjas  käies  polnud  perenaine  kunagi
näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei
tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis
tirelit  mära  hiljuti  vankri  ees  lõi.  Ometi  kõndis  mära  aina  tehtud  teel,
peaaegu kõrvenurga maanteel. 


     Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari
sõnaga.  Ja  nõnda  mõistis  ta,  et  ta  praegu  mõtleb,  nagu  hoiaks  ta  alles
isakodus  karja  ega  olegi  veel  iseseisev  perenaine.  Aga  perenaisel  peavad
olema teised mõtted kui karjalapsel.  
     «Armas aeg,» hüüdis perenaine, «mis tast siis sohu ajada, kui seal nii
tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.»  
     «Ega ma ajandki,» nuttis poiss, «ta ise läks, ei taht teine teistest maha
jääda.» 
          «Soos  mätastel  on  ju  mustapead,  sellepärast,»  seletas  sauna-Mari.
«Arumaa  on  paljas,  seal  ei  hakka  loomal  hambad  maha,  ainult  keelega
limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.»  
     «Aga mis siis nüüd?» küsis perenaine nõutult.  
     «Peame appi minema, mis muud,» vastas saunavanamees. Karjase poole
pöördudes küsis ta: «Kus ta on, suurel soonel või?»  
     «Ei, väiksel,» vastas Eedi. «Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest
küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.»  
          «Vaata  raibet,  või  suurest  tuleb  läbi,  aga  väiksesse  jääb  sisse,»  siunas
sauna-Madis, lisades kohe juurde: «Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii
hull, siis saame oma jõuga läbi.»  
     Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied.
Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna.
Aga saunaonu vastu: .  
     «Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja
räks  ning  tükk  õlgi  kaasa,  seda  küll,  peab  ehk  tuld  tegema,  lehma
soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel
kirs all.»  
     Vanker hakkas liikuma.  
     «Ärge talle haiget tehke,» palus perenaine tagant järele.  
     «Ei noh, kus nüüd seda.» vastas sauna-Madis.  
     Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati.
Mehed  võtsid  lauad,  kirved  ja  köie  ning  alustasid  teekonda  lehma  poole,
hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.  
          «Peremees  tulnd  õige  kirikuriidega  lehmaveosse,»  tähendas  sauna-
Madis, kui nad pärale jõudsid.  
     «Unustasin, mis parata,» vastas. peremees ja kiskus kuue seljast, et teda
mättale põõsasse panna. «Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa,
liiatigi kui poja ema.»  


     «Nii, nii, liiatigi kui poja ema,» oli ka sauna-Madis nõus. «Aga näe, eks
lõdisegi teine,» tähendas ta lehma kohta. 
     «Millest siin peale hakata?» küsis peremees arupidavalt.  
     Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.  
          «Kõigepealt  lehma  esimeste  jalgade  alla  hagu  kuuseoksi  ja  kadakaid,
mis pehmemad,» ütles ta. «Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume,
kuis tagumistega lugu.»  
     Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda
tagumisedki  mudast  välja  kiskuda,  aga  ta  ei  teinud  seda  ei  heaga  ega
kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.  
          «Nonäh,  ma  arvasin  kohe,  et  jalad  kangeks  külmanud,»  ütles  sauna-
Madis.  
          Ei  jäänud  muud  nõu  üle,  kui  mehed  pidid  käised  ja  püksisääred  üles
käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega),
mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada
nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd
katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu
maas.  
     «Ega muud, kui teeme talle tule ette,» ütles sauna-Madis, «küllap ta siis
varsti jalad alla võtab.»  
     Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti
tuld  kohendama,  mehed  läksid  teistele  soontele  hagu  raiuma,  kuni  lehma
luud-liikmed  soenevad.  Võeti  abiks  ka  ligitoodud  lauad,  et  lehm  pääseks
kõvale maale välja.  
          Ei  kestnudki  kaua,  kui  juba  tuli  oma  töö  oli  teinud,  sest  poiss  hüüdis
suure rõõmuga:  
     «Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!»  
     Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks
hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei
kartnud;  kolmandal  soonel  seisid  lauad,  need  ajasid  loomale  hirmu  peale.
Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi
laudu  paar  korda  uutele  soontele  tõstma  lehma  talutamiseks,  siis  oldi
vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.  
     Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis
veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli
tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube
võttes  märkas  poiss  tuld,  mis  lehma  soendamiseks  oli  tehtud.  Ta  mõtles


esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda
leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval
maal  tagasi.  Värisev  valgus  helkis  ümbritsevail  põõsail  ja  liimendaval
mudal.  
     Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos.
Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid
soendab!  Nagu  võiks  keegi  olla  veel  kottpimedaski  seal  mudas  põõsaste
vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.  
          Perenaisel  hakkas  kodus  igav  mehi  oodates  ja  ta  läks  neile  mööda
tänavat  karjamaa  poole  vastu.  Pooles  tänavas  kohtas  ta  lehma.  See  tundis
perenaise  juba  eemalt  ära  ja  hakkas  ammuma.  Perenaisel  tõusid  peaaegu
pisarad  silma;  ükski  vana  tuttav,  ükski  omane  hing  võhivõõras  kodus!  Ja
härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.  
          Lehmaga  kõrvu  kodu  poole  minnes  pani  perenaine  talle  käe  selga.
Mehed,  kes  tükk  maad  järel  tulid,  ei  pannud  seda  tähele,  küll  aga  karja-
Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.  
     «Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,» ütles perenaine, kui ka mehed
koju jõudsid.  
     «Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,»
arvas  sauna-Madis.  «Sügise  on  seda  nalja  vähem,  vahel  harva...  See  lehm
on  liiga  raske,  ei  kõlba  Vargamäe  karjasmaale,  põle  õige  meie  loom,
välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.»  
     «Need ei, anna ju piima ega võid,» arvas perenaine.  
     «Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,» ütles sauna-Madis.  
     «Küll teeme silla suurest mudast läbi,» lohutas peremees, «tagapool on
kõvem.» 
     «Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku
all,  sealt  oli  hea  ligi  võtta,  kui  tarvis  tuli.  Ei  tema  silda  teind  ega  sellega
vaeva näind,» seletas sauna-Madis.  
          «Muidugi,  tagapool  on  kõvem;  Jõessaare  mail  päris  kõva,»  lisas  ta
natukese aja pärast juurde.  
     Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor
perenaine peremehelt: «Miks sa just selle koha ostsid?»  
     «Aga misukese siis?» küsis peremees vastu.  
          «Kas  paremat  ei  leind?»  küsis  perenaine  uuesti.  «Paremad  olid  enne
mind  ära  ostetud,  või  mis  veel  olid,  neid  ei  müüdud.  Käisin  ka  Sooväljal
vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele.


Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu
hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume
ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.»  
          Nõnda  vastas  Vargamäe  Andres  oma  noorele  naisele,  kellele  pühas
ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta
vastas:  
     «Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene
inimene igal pool näha,» arvas Andres.  
     Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi
oma uues kodus.  


II 
     Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks.  
     Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud
juba  nii  mõnigi  päev  enne  noore  perenaise  saabumist.  Madis  pidi
pererahvaga  kaasa  minema  –  nagu  oma  inimene,  kes  kõik  teab  ja  kõige
kohta oskab seletust anda. 
          Hommikul  mõtlesid  uus  peremees  ja  perenaine  kõigepealt  minna
üleaedseid  vaatama.  Et  aga  saunarahvas  kinnitas,  Tagapere  Pearu  olevat
kodunt  ära,  vististi  kõrtsis,  kus  ta  isegi  ööd  saksatoas  mööda  saatvat,  siis
lükati see külaskäik edasi ja taheti minna kohe piire vaatama.  
     Andres oli küll omal ajal kogu maa-ala läbi käinud, aga siis oli maapind
külmunud  ja  õhukese  lumekirmetise  all,  nii  et  tema  üle  peaasjalikult
kaudsete  tunnuste  abil  pidi  otsustama.  Perenaisele  oli  muidugi  kõik
võhivõõras ja tuliuus.  
          Teekonnaks  tõmbas  perenaine  vanad  sukad  jalga  ja  pistis  tuliuued
omatehtud viisud otsa. Need oli ta isakodust kaasa toonud. Peremees pani
endale nartsud ja raagnahka pastlad. Sauna-Madis otsustas palja jalu minna,
sest päike oli juba kõrgel ja paistis heledasti kevadisest taevast. 
          Oli  nii  imeliselt  kerge  ja  selge  täna  siin  väljamäel,  kuhu  paistsid  nii
paljud  samasugused  imeliselt  kerge  ja  selge  õhuga  ümbritsetud  väljamäed
keset  otsatut  sood  ja  raba.  Nende  kohal  lendasid  helevalged  pilved  nagu
hirmunud lagled. Ainult häält ei teinud nad. Taevaalune oli hoopis vaikne,
kui  ei  pannud  tähele  lõokeste  laulu  ja  linavästrikku  katuseharjal  või
aiateibas.  
          Tundide  kaupa  sumati  soos  ja  vees,  mis  paiguti  lausa  solises,  paiguti
sauna-Madise varvaste vahel ainult virtsus. Ainult väikesel Hallikivimäel ja
Jõessaares  oli  päris  kuiv.  Viimasel  oli  millalgi  põldu  haritud,  aga  sauna-
Madisel puudusid teated, millal see oli toimunud. Seletuseks ütles ta ainult: 
          «See  pidi  küll  väga  ammu  olema,  sest  varsti  on  põllu  asemel  uuesti
mets.»  
     See alalhoidunud põllulapp siin kaugel soosaarel mõjus kui muinasjutt.
Ta  tekitas  imelikult  omapärase  ja  koduse  tundmuse.  Sest  seletamatagi  oli
äkki  kõigil  selge,  et  millalgi  on  siin  inimene  liikunud,  tegutsenud,
mõtelnud.  Millalgi  olid  selle  söötijäänud  põllulapiga  seotud  inimese
rõõmud ja mured. 


     Puhati jalgu ja pandi piipu. 
     Juba läbikäidud maa järgi otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi
palju,  arvu  poolest  üle  poolteisesaja  tiinu.  Aga  suurem  osa  sellest  oli  kas
rohusoo  või  samblaraba  männijässidega.  Heinamaagi  oli  enamasti  kas
rabaserv,  soonepealne,  vaevakasesoo  või  kiikuv  jõeäärne,  kus  praegu
lainetas  alles  elus  vesi,  nii  et  ainult  paiguti  talle  ligi  pääses.  Kevaditi
suurveega  ja  sügisevihmade  ajal  pidi  siin  küll  otse  järvepealist  oletama.
Aruheinamaad olid kodumail väike lapike.  
     «Nagu hobuse piherdamise ase,» ütles sauna-Madis tema kohta.  
     Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha
järele suurem metsaheinamaa, mida Andres isegi veel polnud näinud. Seal
pidi  tükk  head  metsagi  peal  olema.  Selle  maalisa  oli  Andres  nagu  põrssa
kotis ostnud, sest ta oli arvanud, et olgu ta, mis ta on, midagi on ta ikkagi
väärt, ja Vargamäe oleks ta ka ilma selle lisanditagi ostnud määratud hinna
ning  tingimustega.  Pealegi  oli  tal  kohe  kavatsus  see  maatükk  esimesel
parajal  võimalusel  ära  müüa  ning  saadud  raha  kodumail  kasulikult
tarvitada.  
          Tõtt  öelda,  Vargamäe  Eesperet  ostes  polnudki  Andres  tema  tõelist
väärtust  arvestanud,  vaid  ta  oli  aina  mõelnud,  mis  temast  võiks  teha,  mis
väärtuse sellele maale tööga võiks anda. Sellepärast ei teinud noor peremees
tänaselgi  ülevaatusel  muud,  kui  aina  kavatses  ja  plaanitses,  püüdes  ette
aimata,  milliseks  muutub  maapind  ja  milliseks  kasenäss,  männijäss  ja
kuusekönn, kui kraave on kaevatud nii ja nii palju ning selles ja selles sihis.
Kas kaseladvad muutuvad mõne aasta pärast teravaks? Kas kuusk ja mänd
heidavad karva ja süstavad õhku, nagu pistaks neile herilane tüvve?  
     Mööda kodumaad ümber sõites ja sobivat kohta otsides oli talle kuskil
sood näidatud, mis kraavidega läbi põimitud – suuremate ja väiksematega.
Praegu olid need kraavid ummistunud ja maapind nende vahel vesine ning
soine. Aga millalgi oli kraavide vahel vili kasvanud, millalgi olid orjad ja
vaimud  siin  kartuleid  pannud  ja  võtnud.  Seda  kinnitasid  vanad  inimesed
nagu ühest suust.  
          Elanud  mõisas  kord  mingisugune  hullumeelne  parun,  mingisugune
põrundpea, nagu kõik kinnitasid, see tahtnud soost põllu teha. Tema'p need
kraavidki  lasknud  kaevata  ning  kraavide  vahel  künda  ja  külvata.  Põllul
polevat  teda  kunagi  näha  olnud,  aga  soos  kraavide  vahel  käinud  ta
opmanniga  vahetpidamata,  seisnud  rahva  juures,  kui  see  tööd  tegi,  ja
torkinud kepiga muhenevat mulda, turbamättaid.  


     Tol korral oli Andres julgenud kahelda, et kes teab, kas see parun, kes
need kraavid kaevas, nii väga põrundpea oligi, nagu kõik arvasid. Kuidas?
Selles  võiks  keegi  kahelda?  Aga  tema  ei  muutnud  ju  ainult  sood  põlluks,
vaid kõrged vainud tahtis ta teha loodheinamaaks, mida võiks oma tuju ja
tahtmise järgi kasta üleujutava veega. Tema tahtnud üldse kõik teisiti teha,
kui  oli  seadnud  jumal.  Kus  mägi,  sinna  org,  kus  org,  sinna  mägi  nõnda
tahtnud  ta  teha.  Sood  põlluks,  kõrged  vainud  loodniiduks,  jõgedele  uued
sängid  –  kas  või  läbi  kivikärgaste  ja  mäekinkude,  verstade,  kümnete
verstade  kaupa.  Tühjadele  ääremaadele  mets,  istutatud  või  seemendatud,
puud reastikku nagu viljapuud aias. Kui võõras kõike seda meeletust näeks,
siis usuks ta, et parun oli tõepoolest põrundpea.  
          Nõnda  olid  omad  inimesed  arvanud.  Aga  Andres  ei  saanud  tol  korral
muud näha kui ainult seda kraavitatud sood, kus millalgi kasvanud vili. See
seisab tal veel praegugi silmade ees. Muidugi ei mõtle tema Vargamäe soost
kohe hakata põldu tegema, sest tema pole ju parun, kel oli terve vallarahvas
käsutada.  Kui  niigi  saaks  teha,  et  soo  hakkaks  looma  kandma  ja  head
haometsa  kasvatama,  –  seda  mõtles  Vargamäe  noor  peremees  põrundpea-
paruni  eeskujul.  Ja  tema  oli  siin  Jõessaare  söödilapil  kevadise  päikese
paistel ehk ainuke inimene, kes tänini nõnda oli mõelnud.  
     Kui Andres kõigest sellest jutustas, vedas sauna-Madis kord-korralt ikka
kõvemini  oma  lurisevat  piipu  ja  hakkas  läbi  hammaste  aina  kaugemale
sülitama,  nagu  teeks  ta  harjutusi  kaugelesülitamises.  Ja  kui  ta  sõna
peremehe jutu vahele pistis, sihtis see ikka sinnapoole, et: on siin juba paari
uut peremeest nähtud, mitte küll omanikku, vaid rentnikku, aga ükski pole
midagi teinud, sest ei tasu vaeva. Kõik läinud paremat otsima.  
     «Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas,» ütles ta lõpuks.  
     «See'p see ongi, et elate nagu kärbsed,» arvas Andres.  
     «Aga nõnda saab ilusti ära elada. Endine peremees läks siin rikkakski,
ostis välimaale koha.»  
     «Ja elab ka seal nagu kärbes, kui nõnda elab,» vastas peremees.  
     «Kärbes oled sinagi, kärbsed oleme kõik,» oleks tahtnud sauna-Madis
peremehele  vastata,  aga  ometi  rahuldus  ta  ainult  sülitamisega.  «Peremees
on  peremees,  läheb  nüüd  saunamees  temaga  maid  jagama,»  arvas  Madis
endamisi. 
     «Hakkad sa mul kraavi kaevama?» küsis peremees natukese aja pärast.  
     «Küllap hakkan,» vastas Madis. «Töö on töö, leib on leib, ei põlga ühte
ega teist. Olen ennegi kaevanud.» 


          «Hea  küll,  siis  hakkame  tänavu  kohe  peale,»  ütles  Andres.  «Umbes
sinna, kus me vana Maasikut käisime rükkimas.»  
     «Aga kuhu laseme vee?»  
          «Esiotsa  ei  kuhugi,»  vastas  Andres.  «Aga  küllap  pärast  laseme  kah:
juhime otsa jõkke.» 
     «Paar versta maad.»  
     «Olgu või kolm,» arvas peremees.  
     Saunamees lirtsas sülitada. Alles natukese aja pärast lausus ta:  
     «Võeras maa ees, ei pääse otse jõele.»  
     «Küllap pääseb läbi võeragi maa.»  
     «Kui aga pääseb.»  
     «Saame näha.»  
     Polnud parata, peremehele pidi alla vanduma. Arvab, et pääseb, pääsegu,
mis  saunamehel  sest  on,  pole  ju  tema  maa  ega  tema  vesi.  Tõmmaku  aga
kraav jõkke, temal aina kasu: pääseks mööda kraavikallast kergemini kalale
ja sügisel lambale ja lehmale kotiga padriku äärest heinu tooma.  
     «Saab ehk üleaedsega kahasse kaevata, tuleb odavam,» arvas peremees.  
     «Kallim,» vastas saunamees. «Pearuga kahasse on ikka kallim.»  
     «Kuidas nii?» küsis Andres. «Mis mees siis tema on?» 
     «Mees nagu mees muistegi,» vastas Madis.  
          Kuna  mehed  piipu  popsisid  ja  jutlesid,  kõndis  perenaine  mööda
saaresööti, korjates varaseid lilli. Meel oli pühapäevaselt rõõmus ja kodune,
et  oleks  tahtnud  laulda,  nagu  laulsid  linnud  söödiserval  metsas.  Oleks
tahtnud huigatagi, nagu ta oli huiganud millalgi isakodus, aga ometi jäi ta
üsna vaikseks, kõndis ainult ja noppis lilli.  
          Koju  jõutud,  võeti  kehakinnitust  ja  siis  mindi  välju  ning  väljaaluseid
vaatama.  Taheti  näha  põldu  ja  tema  mulda,  taheti  vaadata  peenraid  ja
ristikive, nagu oli vaadatud soos sihte ja kupitsaid.  
          «Kui  aga  peenrad  ja  ristikivid  paigal  seisaksid,»  lausus  sauna-Madis
nagu endamisi.  
     «Kuidas nii – paigal seisaksid?» küsis peremees.  
          «Öeldakse,  et  vahel  kipuvad  teised  liikuma,»  irvitas  Madis.  «Endine
peremees kuuldi ikka kaebama, muidu oleks ehk ise koha ostnud. Nõnda ta
ütles,  et  läheb  siit  Tagapere  Pearu  pärast  minema.  See  kiitleb  veel  praegu
sellega.»  
     «Ah niisuke sõrasilm see Pearu! On ta tugev?» küsis Andres.  
     «Küllap saad varsti katsuda,» vastas Madis. «Tema ju selle peale ablas.»  


     «Tikub kaklema?»  
     «Tahab rammu katsuda. Mis mehed need muidu on, ikka rinnad kokku,
ikka kokku. Tänini käis Tagapere Eesperest üle, näis's nüüd.»  
     «Saad sina talle vastu?» küsis Andres huvitatult.  
     «Küllap saaks, kui oleks peremees, aga saunamees ... noh, see on teine
asi,» vastas Madis.  
     Andres muigas.  
          «Tahad  sa  minuga  katsuda?»  küsis  ta  Madiselt.  «Aga  nagu  mees
mehega, mitte nagu saunamees peremehega.»  
          «Eks  võiks  ka  korraks,»  arvas  saunamees  sülitades  ja  peremeest
silmadega mõõtes.  
     «Mis te nüüd hullu teete,» segas perenaine vahele. «Jätke järele, mõni
näeb veel. Lausa tööpäeval põle muud teha, kui mine võitlema, nagu oleks
mõni pidu.»  
     «Kel sellega asja, oma välja ääres,» vastas peremees.  
     «Võiks ju ainult kivi tõsta, sellest näeb kohe,» arvas nüüd saunamees, et
perenaise  soovile  vastu  tulla.  Sellega  leppis  ka  peremees  ja  nõnda  mindi
Madise juhatusel natuke maad edasi, kuni leiti aia äärest kivihunnik. Siin oli
paras paik rammukatsumiseks.  
          «Hakka  sina  peale,»  ütles  peremees  saunamehele,  «sina  oled  oma
inimene.»  
     «Ükskõik,» vastas Madis. «Saad sinagi varsti omaks inimeseks. »  
     Ta valis kivi, millele ta jaksas tuule alla teha. Aga peremees võttis sama
kivi ja tõstis ta üle aia teisele poole.  
     «See mees on jumala viljaga toidetud,» ütles saunamees seda nähes.  
          Nüüd  otsis  Andres  omakorda  kivi,  millele  ta  vaevalt  suutis  tuule  alla
teha, aga selle kallal pusis Madis hulk aega, ilma et kivi oleks mõtelnudki
maast kerkida.  
          «Sinust  saab  Pearule  õige  üleaedne,»  ütles  Madis  ja  jättis  kivi
sinnapaika.  
     «Olen temast tugevam?»  
     «Hästi sitkem. Ma'p uskunudki. Olen omateada ikka ka paras mees, liiga
vana ka mitte, aga üle mis üle, põle parata.»  
     Edasi minnes ütles Madis natukese aja pärast: «Tegu tuleb sul temaga
siiski, ramm üksi ei aita.»  
     Peremees mõistis ja vastas:  
     «Mis siis ikka: mees on mees ja ristikivi on ristikivi.»  


          «Õige  näh,  peremees:  mees  on  mees  ja  ristikivi  on  ristikivi,»  kordas
Madis, aga tegi seda nõnda, nagu ei peaks ta seda sugugi õigeks, ja lirtsas
läbi hammaste sülitada.  


III 
          Algas  töö,  algas  eluaegne  töö,  algas  töö,  millest  pidi  jätkuma  isegi
tulevale  põlvele.  Sest  olgugi  et  peremees  ainult  paar  kuud  oli  abielus,
mõtles  ta  ometi  juba  järeltuleva  soo  peale;  tähendas  ju  abielu  temale
eelkõige lapsi. Ehk kas maksis Vargamäele elama asuda mõttega, et pärast
sind talitavad siin võhivõõrad inimesed? Ei, seda mitte. Selle mõttega oleks
võinud  ükskõik  kuhu  minna,  mitte  aga  Vargamäele  tulla.  Andres  tundis,
kuidas  omandatud  maalapp  tekitas  kohustusi,  millest  ei  või  loobuda,  kui
oled aus inimene.  
          Hea  meelega  oleks  Andres  ostnud  kogu  Vargamäe,  et  elada  siin
omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli temast ette jõudnud, oli teise koha
varem  ostnud.  Tagapere  Pearu  oli  tulnud  Tuhalepast,  mis  seisis  veel
kaugemal  soode  ja  rabade  taga  kui  Vargamäe.  Tema  ütles  ikka,  et  tema
tulnud  huntide  juurest  inimeste  sekka.  Andres  sellevastu  oleks  võinud
öelda,  et  tema  tuli  inimeste  seast  huntide  juurde,  sest  tema  isakodu  asus
välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed
elavad igal pool, olgu kuskil maantee ääres või soosilla taga.  
          Üks  imelik  mõte  oli  viirastusena  Andrese  peaaju  külastanud,  kui  ta
esimest  korda  käis  Vargamäel.  Nimelt:  mis  oleks,  kui  ükskord  oleks  kogu
Vargamäe  tema  oma,  tema  laste  käes?  Võib–olla  mõjuski  see  viirastuslik
mõte  sedavõrd,  et  Andres  kohta  otsides  Vargamäe  juurde  peatuma  jäi.
Kaasa  aitas  ka  Hundipalu  Tiit,  kes  elas  kaugemal  soode  taga,  teisel  pool
jõge  –  elas  üksipäini  oma  väljamäel  ja  talitas  seal,  nagu  süda  kutsub.
Temaga oli Andres siin kokku puutunud ja tema oli osanud nõnda rääkida,
et Andres Vargamäele peatuma jäi.  
     Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest
ees  seisis  hall  igapäevasus:  risakil  ja  laokil  hooned,  elumajaga  hakates  ja
karjalautadega  lõpetades.  Kõige  halvem  lugu  oli  kambritega,  sest  seal
kõlbas ainult suvel elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis
nurgas kummiga ahi nagu elevant. Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade
riputamiseks, ahjunurga sees piht peeru pistmiseks.  
          Kõrred  olid  mineval  sügisel  kõik  kündmata  jäänud,  sest  kuna  koht
müügil  seisis,  ei  teadnud  vana  peremees,  kuniks  temal  siin  asu,  ja  teisele
teha  polnud  mõtet.  Uus  peremees  pidi  sellega  kuidagi  toime  saama,  aga
tööd oli ka sellekohaselt. Söögitundidel, kui loom puhkas, korraldas Andres


ühte  või  teist.  Aiad  õue  ümber  ja  tänaval  seisid  hädaga  püsti,  väravad
kannatasid vaevalt lahti- ja kinnitõstmist. Õue polnud olemaski, vaid ukse
ees  seisis  sigade  karjamaa.  Tuppa  ja  kambrissegi  tungisid  rõngasninad
kohe,  niipea  kui  uks  praokile  unustati.  Ei  jäänud  muud  nõu  üle,  kui
uksepiitade külge löödi lauad lävepaku kõrgendamiseks, nii et sead sealt üle
tuppa ei pääseks. Kui perenaine vastu vaidles, ütles peremees:  
     «Ega meil veel lapsi ole, vanad inimesed pääsevad ju siit üle.»  
     «Aga veeämbrid ja joogitoobrid, kes neid tõstab?» küsis Krõõt. .  
     «Jook toobrisse tee õues valmis ja veeämber põle ju nii raske, et teda üle
ei  jäksa  tõsta,»  vastas  Andres.  Ja  nõnda  jäidki  lauad  uksepiitade  külge
sigade kaitseks. Krõõt ei tuletanud neid enam kunagi mehele meelde, kuigi
ta nendega võitles hommikust õhtuni, olgu üle astudes või mõnda riista üle
tõstes.  
     Muidugi, Andres oleks võinud ju nõnda seada, et sead enam ukse ette
poleks pääsenud, aga selleks oleks pidanud ümber tegema kõik õueaiad ja
osa  tänavaaedagi.  Nõnda  ta  alguses  mõtleski  teha,  aga  kui  ta  leidis,  et
puuduvad  teibad,  roikad  ja  ka  aeg,  siis  jättis  ta  kõik  vana  moodi  –  kuni
saavad  uued  kambrid  valmis.  Nõnda  tuli  uus  põhjus  uute  kambrite
ehitamiseks:  et  saaks  sead  ukse  eest  tänavasse–ja  et  saaks  lauad  toaukse
piitade küljest ära.  
     Praegu oli toa ümbrus lage, ainult pihlakas kasvas õueväravas ja vilets
kask kambri otsas tappude kõrval; aga needki oli istutanud tuul või linnud,
mitte  inimese  käsi.  Andres  arvas,  et  nõnda  ei  või  see  jääda,  et  siin  peab
midagi  tegema,  aga  ometi  jättis  ta  tänavu,  nagu  ta  oli,  jättis  selle
teadmisega,  et  kui  uued  kambrid  valmis,  küllap  siis  näeb.  Praegu  oli
tarvilikumat teha, kui iluasjade peale mõelda, sest neid oli peres ainult kolm
hinge:  Andres  ise,  Krõõt  ja  karjapoiss  Eedi.  Sulane  ja  tüdruk  olid  alles
kauplemata.  
          Juba  esimesel  künnipäeval  tabasid  peremeest  kurvad  kogemused.  Ta
pani saha ette noore mära, sest vana venimist ei kannatanud ta. Aga noor oli
tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari
varitsedes, et saha rauapuu otsa kinni karata. Pole veel viga, kui ta varitseb
maa  peal,  aga  häda  sulle,  kui  ta  lömitab  maa  all,  siis  pole  muud  kui  aina
ragin  taga.  Just  neid  maa–aluseid  kartiski  peremees,  sest  nende  eest  ei
osanud ju hoida. Ja üks maa–alustest nälpaski viimaks rauapuul teise haru
ära. Võttis uue, tugevama rauapuu. Aga nüüd murdusid vastu kive tõugates
vitsaväädid  või  katkesid  rangiroomad.  Kolmandal  päeval  lendasid


murdunud  looga  otsad  vastu  taevast.  Peremees  kaotas  kannatuse  ja  andis
hobusele  mõne  hea  tulise,  aga  see  tegi  ta  veel  tulisemaks  ja  räpakamaks.
Riistu  parandades  kirus  ta  hobust  ja  oli  naisele  pahane,  et  see  niisuguse
helepala kaasavaraks oli saanud.  
     «Aga kui me seia tulime, siis sa ju kiitsid teda,» ütles Krõõt. «Ütlesid, et
kabjad teisel kui matid ja käib kärmemini kui mõni teine loom jookseb.» 
          «Ega  mul  saha  ette  traavlit  tarvis  ole,»  vastas  Andres.  «Lõikab  teine,
nagu oleks maanteel.»  
     Peremehel oli mõne päevaga enam kui selge, et saagu muud, mis saab,
aga  salakividega  peab  kohe  võitlust  algama:  väiksemaile  hoob  alla,
suuremaile tuli otsa.  
          Kivihädale  seltsis  varsti  uus  häda:  veehäda.  Madalamais  kohtades  oli
põld nii pehme, et ei kandnud looma. Need olid keevad sooned, kust ajas
vett kui allikast ja kus ei võinud kündmise ja külvamise peale mõelda mil
ega mil ajal. Sauna–Madisega sellest rääkides sai peremees vastuseks:  
     «Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu,
muud midagi. Maltsa ja ohakaid.»  
     «Kas lina ka ei kasva?» küsis Andres.  
          «Eks  katsu,  teine  mees  pidas  neid  vähe,»  põikas  Madis  vastusest
kõrvale.  
     Laupäeva õhtuks oli Vargamäe uus peremees tüdinud ja väsinud. Oli nii
hea mõelda, et homme võis hinge tagasi tõmmata. Õues haopinu ääres paku
otsas  istudes  mõtles  ta  seda,  kuna  perenaine  samal  ajal  toa  ja  aida,  toa  ja
lauda vahet käis – kärmesti ja kärmesti. Ja iga kord, kui ta tuppa või toast
välja  astus,  olgu  riistaga  või  riistata,  olgu  kerge  või  raske  kandamiga,  iga
kord pidi ta üle kõrge laua minema, mis oli löödud uksepiitade külge. Aga
peremees  ei  näinud  seda,  kuigi  ta  istus  vastu  ust;  perenainegi  peaaegu  ei
näinud seda enam, nõnda oli ta juba nädala ajaga harjunud Vargamäe eluga.  
     «Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,» ütles peremees perenaisele, kui
see temast mööda läks. «Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.»  
          «Ma  olen  hommikuti  kuuland,  kui  lehmi  lähen  lüpsma,»  vastas
perenaine,  ja  kui  toast  tagasi  tuli,  jätkas  ta:  «Aga  kurgede  turlututamise
vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!»  
          «Isa–rabakana  lõugab  ju  oma  suuruse  kohta  küll  kõvasti,»  ütles
peremees.  
          «Jah,  ilus  lind,  aga  inetu  hääl,»  arvas  perenaine.  «Nagu  ei  tulekski
linnunokast.»  


     Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuidas karjusid
kured, rabakanad, tedred, tikutajad, möhitajad ja pardid, kes olid nähtavasti
jõest  lennanud  kuhugi  kraavi  või  veelompi  välja  äärde.  All  koplis  kukkus
kägu.  
     Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda
pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need
seitse–kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja
tüdrukud,  mitte  peremehed  ja  perenaised,  ehk  olgu  siis,  et  vankriga
väljapääs on võimatu.  
          Kiriku  enda  pärast  poleks  Vargamäe  uus  peremees  ja  perenaine  täna
välja  läinud,  aga  nad  tahtsid  sulast  ja  tüdrukut  kaubelda.  Seda  tehti  kõrtsi
ees,  aga  veel  meelsamini  kõrtsi  sees.  Sinna  paremasse  paika  läks  ka
Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.  
     Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia,
mille mees talle kõrtsiletilt oli ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need
vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pere–eit, Krõõdale samuti
võõras nagu kõik teisedki pere–eided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut,
enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:  
     «Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad
õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe
uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?»  
     «Vargamäe perenaisi ikka vist jah,» vastas Krõõt.  
     «Nonäh, kuida muidu,» kinnitas nüüd eit. «Arutan ja arutan, et kes see
ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina
omad inimesed ... Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?»  
     «Ei veel,» vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis
tema istuvat keha. «Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.»  
          «Nojah,  seda  minagi,  et  ega  veel.  Aga  küllap  tulevad,  küllap  tulevad,
kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on. .. Mina olen
Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor
perenaine,  rahvas  ikka  hüüavad  teda  nõnda.  Aga  ega  ta  olegi  midagi
perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest
kaome.  Seni  aga  on  ohjad  aina  Vuadu  enda  käes.  Ei  tema  neid  anna,
haudagi  jätaks  oma  kätte,  niisuke  on  minu  vanamees.  Vuaseme  on  see
viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.»  
          «Siis  see  on  see,  kus  keegi  õues  seisis,  kui  meie  sealt  päevalooja  eel
mööda sõitsime,» ütles noorik elavamalt.  


     «Seesama näh,» kinnitas eit. «Päike oli just veeremas, kui läksite. Mina
seisin  reiaaluse  kõrval,  mind  te  ei  näind,  aga  Leena  seisis  keset  õue,  tuli
parajasti aida poolt, jahumatt käes.»  
     «Oli küll vist midagi käes, mina ka nägin,» ütles noorik, kel hakkas hea
meel, et juba leidus inimene, kellega temal oli ühiseid mälestusi.  
     Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta vankril
istudes  oma  meest  ootas.  Juttu  ajas  enamasti  Aaseme  pere–eit,  seletades
iseenda,  oma  perekonna  ja  kogu  ümbruse  elu  ja  asju.  Nimetas  paiku  ja
inimesi, kellest Krõõt varemalt midagi polnud kuulnud. Jutu mõtegi jäi tal
sagedasti  üsna  tumedaks.  Ometi  kuulas  ta  hea  meelega,  sest  nõnda  kulus
aeg hoogsamini.  
     Varsti seltsis nendega ka teisi perenaisi, sest kõigil oli suur uudishimu
teada saada, kellega küll jutleb kõrtsi ees Aaseme eit. Hulgakesi saadi peagi
otsale, et Vargamäe noorikul on tüdrukut tarvis, ja nüüd oli igaühel kedagi
soovitada.  Ilmusid  varsti  ka  tüdrukud  ise,  kelle  hulgast  perenaine  paraja
valis  ja  kaubagagi  hakkama  sai.  Puudus  ainult  peremees,  kes  selle  oleks
kinnitanud.  
     Andres istus samal ajal kõrtsis kortli viina juures. Tema ise polnud suur
rüüpaja,  enam  maitsesid  tema  klaasist  sobitatud  tutvused.  Maitses  uus
sulanegi,  kelle  Andres  oli  kaubelnud.  Aga  selle  keelepaelad  pehmenesid
viinast üsna ruttu, oli ta ju alles poisikese ohtu, paar aastat alla kahekümne.
Leeris oli ta juba käinud ja kuulus sellepärast täismeeste hulka, nii et viinagi
võttis nagu täismees kunagi. Kasvult lühike, kuid jässakas, nii et sahkvarsi
pidi jaksama kanda.  
     Vargamäe Andres lootis kõrtsis oma üleaedsegagi kokku saada, aga see
lootus  näis  luhta  minevat.  Pearu  oli  küll  kõrtsis,  aga  tema  viibis  aina
saksatoas,  kõndis  seal  särgiväel,  kasukvest  seljas,  paljad  kapukad  jalas.
Kaaslaseks  oli  tal  Kassiaru  Jaska  –  suure  koha  omanik,  hobuseparisnik,
mõisale  härgade  ostja  ja  mõne  muu  kasuliku  ameti  pidaja.  Täna  olid
nendega  seltsinud  vallaltalitaja,  peakohtumees  ja  mõisa  kubjas  –  kõik
tähtsad ja peened mehed. Hiljem puges saksatuppa ka üks mõisa väljavaht,
sest  temal  olid  Vargamäe  Pearuga  mingisugused  vanad  äriasjad  õiendada,
mis veel minevasest sügisest saadik olid pooleli.  
     Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu
saksatoast  nähtavale  ilmus,  ikka  alles  vestiväel,  aga  vene  saapad  juba
kapukate  otsas.  Kehalt  kõhnavõitu,  mitte  pikk,  aastailt  üle  kolmekümne,
valget  verd,  harv  habe  lõua  otsas,  silmad  krissis  –  niisugune  oli  see


Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu
peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast.  
     «Mis Vargamäe isand soovib?» küsis kõrtsmik, nii et kõik kuulsid.  
          Aga  Vargamäe  isand  ei  soovinud  esiotsa  midagi,  ta  tuli  ainult  iseend
näitama ja teisi kõrtsilisi vaatama.  
     «Tere ka, üleaedne,» julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes
teda pika pilguga mõõtis.  
     «Mis su tere, va sitikas, kua maksab,» vastas Pearu. «Või sina oledki ...
»  
     «Mina, mees, näh,» pistis uus peremees vahele.  
     «Või mees!» osatas Pearu. «Mõni mees nüüd, kes koha võtab, kust mina
kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu.»  
     «Kolme armastab jumal: kolmas jääb,» ütles Andres. 
     «Või kolmas jääb!» osatas Pearu jällegi. «Mina jään kua. Olin enne sind,
jään pärast sind kua. Olen ja jään. Minu vastu põle ükski suand, ei sua ka
sina. Minu nimi on Pearu Murakas.»  
          «Minu  nimi  on  Andres  Paas.  Mehe  vastu  olen  alati  saand,  kurat  saab
kahe vastu.»  
     Pearu tegi, nagu ei kuulekski ta, mis on uue üleaedse nimi. Ta pööras
hooletult Andresele selja ja tellis võimalikult valjul häälel kaks korvi õlut.
Kavatsus oli tal ainult korv tellida, aga nüüd võttis ta kaks – uue üleaedse
pärast.  Teadku,  kellega  tal  tegemist.  Ja  kui  korvidega  juba  saksatuppa
mindi, pöördus Pearu oma naabri poole, öeldes:  
     «Tule, ma annan sulle õlut.»  
          «Ei  ma  täna  tule  ühti,  kallis  üleaedne,  mõni  teine  kord,  siis,»  punnis
Andres vastu.  
     «Mis teine kord, tule täna, tule. Mina maksan või terve kõrtsi eest, sest
põle keda kuraditki»  
     Ta võttis Andresel käe a1t kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas
sõrad vastu ning ütles:  
          «Las  see  kord  jääda  seks,  kallis  üleaedne,  mul  naine  ootab  väljas
vankril.»  
          «Naine!»  hüüdis  Pearu.  «Toome  naise  sisse,  las  naine  joob  ka,  ega
temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!»  
          Ilmus  naiste  viin  pikakaelalises  pudelis  ja  vana  Vargamäe  kiskus  uue
endaga  ühes  kõrtsist  välja:  ta  tahtis  üleaedse  noorikut  näha.  Läksid


Vargamäe  naabrid,  läksid  ka  mõned  teised  Pearu  lõbu  pealt  vaatama,  sest
kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.  
     Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsi minekust kuuldagi, ta ei tulnud vankriltki
maha. Isegi pika kaelaga pudelist ei rüübanud ta, enne kui oma mees pidi
ühes  naabriga  suisa  peale  käima.  Alles  siis  võttis  ta  pudeli  Pearult  vastu,
aga ei rüübanud, vaid laskis ainult huuled külge, nii et suugi ei saanud seks. 
          Seda  pani  Pearu  pahaks.  Nagu  oleks  temal  nii  kehv  viin,  et  naabri
noorikul ei kõlba kordagi õieti rüübata. Ta võttis oma pudeli ja laskis sellel
ümberseisvate eitede käes ringi käia. Kui viinast üle poole otsas, hakkas ta
Andrest uuesti saksatuppa tirima. Et aga see vastu pani, siis haaras ta temal
rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida.  
          «Üleaiamees  tahaks  uue  naabriga  rindupidi  rammu  katsuda,  aga  omal
põle kuubegi seljas,» naljatas Andres.  
     «Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?» karjus Pearu, ilma et naabri
rinnust lahti oleks lasknud.  
          Aga  polnud  kedagi,  kes  oleks  tahtnud  minna  Pearu  kuube  tooma.
Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni.  
          «Kes  laenab  mulle  oma  kuue?  Korv  õlut,  kes  annab  oma  kuue!  Kaks
korvi!»  
          Mehed  naersid  Vargamäe  naabrite  ümber,  aga  ükski  ei  tõtanud  oma
kuube seljast võtma.  
          «Kallis  naabrimees,»  ütles  Andres,  «meie  rammukatsumisest  ei  tule
midagi välja, põle teist kuube.»  
     Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse
ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta:  
     «Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?»  
     Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see
ühes  punase  viinaga  vastu'  kõrtsimüüri  puruks.  Pearu  ise  läks  vaaruval
sammul kõrtsi tagasi.  
 


IV 
     Vargamäe Tagaperes oodati pikisilmi peremeest koju.  
          Perenaine  arvas,  et  esmaspäeva  õhtuks  ilmub  ta  tingimata,  aga  ei
ilmunud.  Teisipäevalgi  jõudis  juba  lõuna  kätte,  ilma  et  peremehest  oleks
kippu  või  kõppu  kuulda  olnud.  See  oli  isegi  perenaise  meelest  liig.  Juba
reedel läks peremees hobusega välja ja teisipäeval ikka veel tulemata!  
          Muidugi,  kirikulistelt  kuulis  perenaine  kõik,  mis  tal  vaja  oli  kuulda:
kuulis  sedagi,  et  Pearu  pühapäeval  kõrtsi  ees  uue  naabriga  rindupidi  koos
olnud.  Samuti  teadis  perenaine,  et  häda  temale,  kui  ta  julgeks  minna  oma
meest kõrtsist koju kutsuma, sest mehel oli ju seal «rehnutipidamist». 
     Häda on perenaisel siiski, kui peremees ükskord ise vaevaks võtab koju
tulla. Häda on alati ja igaviisi. Aga perenaine oli hädaga harjunud, on ta ju
mõisa  ja  peremeest  orjanud,  on  kõigega  leppinud,  pole  millelegi  vastu
ajanud,  isegi  sellele  mitte,  kui  tema  praegune  mees  teda  hakkas  endale
naiseks  tahtma.  Ta  tundis  teda  juba  siis  väga  hästi,  teadis  tema  joomist,
kaklemist ja tema riivatut iseloomu. Aga mis sest! Riivatud on mehed kõik,
üks nii ja teine naa, paljuke nende seas on targemaid. Ori oled siin, ori seal,
orjaks  oled  jumalast  loodud  ja  määratud.  Siiski  oli  ehk  abieluorjus  pisut
parem  kui  teised  orjused:  sai  perenaiseks,  kuigi  oli  sauniku  tütar.  Ta  sai
jõukaks, rikkaks perenaiseks, kel omakorda orje käsutada ja toimetada hulk
loomi – sigu, lambaid, lehmi. Nõnda siis: parem olla hädaga perenaine kui
hädaga saunik, kui hädast niikuinii ei pääse.  
          Teisipäeva  lõunaks  katkes  perenaise  kannatus.  Tulgu  mis  tuleb,  saagu
mis saab, aga nüüd tahtis ta peremehele järele minna ja ta kõrtsist koju tuua.
Mees  võib  tormiks  saada,  võib  peksta  –  peksku,  mees  võib  teda  juustest
kiskuda – kiskugu, aga perenaine ei tule kõrtsist enne, kui tuleb ka mees. 
     Tervis oli perenaisele jumalast hea antud: lüheldane matsakas keha ja
sääred  nagu  sambad,  mis  ei  karda  ei  rusikat  ega  keppi.  Muidugi,  sinised
muhud  ja  vorbid  jäävad  järele,  aga  need  paranevad,  nagu  ununevad
valudki.  
          Ehk  mis  naine  see  on,  kes  ei  jaksa  ise  oma  mehe  peksugi  välja
kannatada!  Aga  kuidas  ta  siis  lapsi  ilmale  kannab?  On  see  vähem  valus?
Heldekene, seda võivad ainult need arvata, kes lapsi pole ilmale kandnud.
Mis  on  juustest  kiskumine  selle  kõrval  –  mitte  kui  midagi.  Liiatigi  kui
kellelgi juuste asemel on ainult rotisaba peas.  


          Nõnda  tundis  aidas  riietudes  Vargamäe  Tagapere  perenaine,  nõnda
tundsid  paljud  teisedki  perenaised,  sest  kuidas  muidu  oleksid  suutnud  nad
oma  eluga  leppida.  Aga  just  parajasti  sel  silmapilgul,  kui  perenaine  aidas
särgiväel oli, hakkas väljamäelt vali vankrimürin ja suur laul kostma. Selle
laulu  ja  vankrimüra  tundis  perenaine  kohe  ära:  nõnda  laulis  ainult  tema
vanamees  ja  nõnda  mürises  ainult  nende  oma  vanker,  kui  ta  tuli  kõrtsist
ühes «kuraasis» peremehega.  
          Perenaine  teadis,  mis  oli  tema  kohus:  ta  oleks  pidanud  kas  või  palja
särgiga õueväravasse jooksma ja selle mehe ees lahti tegema. Aga ta arvas,
et  jõuab  vähemalt  seeliku  üle  pea  selga  visata,  kuna  ta  paelad  puusadele
jooksu peal sõlme seob. Selle talitusega viibis ta sedavõrd, et jõudis ainult
keset  õue,  kui  hobune  juba  värava  ees  oli.  Ja  nüüd  sündis  see,  mis
varemaltki oli sündinud: täie hooga allamäge tulles lendas hobune rinnaga
vastu väravat ja see purunes pilbasteks. 
          «Vanamoor!  Minu  lambasihver!»  karjus  peremees  vankrilt  maha
ronides.  
     Ja kui perenaine hirmunult juurde jooksis, viskas peremees ohjad tema
kätte, võttis siis oma kaaslase, Ämmasoo Villemi kraest kinni, kes tuigerdas
perenaist teretama, sassis habe endal tilkas, ja vedas teda toa poole.  
     «Mis sa sinder minu vanamoorist tahad, sul on omal eit kodus,» ütles
Pearu ja koperdas Villemiga kaelastikku tuppa.  
     Sulane, kes parajasti oli lõunal, tuli perenaisele appi hobust rakkest lahti
võtma.  Kambrist  kostis  juba  peremehe  karjumine  ja  laste  nutt.  Perenaine
teadis, mis tal teha: kambrisse minna ja mehe kurjus enda kaela tõmmata,
nii et pääseksid lapsed ja palgalised.  
     Pearu oli marus: puruks aetud õuevärav ei andnud rahu. Kui mitu korda
oli  ta  selle  värava  tükkideks  kihutanud  ja  siis  kodus  naist  ning  lapsi
tümitanud, aga ikka veel pidi ta seda uuesti tegema. Nagu tuleks ta ainult
selleks kõrtsist koju. Aga Pearu ei mõtelnudki täna selle peale, veel vähem
tahtis ta seda teha. Eks ta tulnud täna suure laulu ja mürinaga, nii et kõik
oleksid pidanud kuulma, ja eks ta tulnud lõuna ajal, kus kogu pere toamail,
aga ometi ei jooksnud keegi õueväravat avama, nii et Eespere rahvas oleks
võinud  näha,  kuidas  võetakse  vastu  Tagapere  peremeest.  Eks  ta  ostnud
kotitäie  prantssaia,  millest  jätkuks  tervele  perekonnale  mitmeks  päevaks,
ainult kui talle näidataks, et teda kodus oodatakse.  
     Pearu oli hirmus vihane, sest kõik oli jällegi luhta läinud: tema suurust ei
näinud  üleaedsed,  õuevärav  oli  risakil  maas  ja  mõttetu  saiakott  vankris.


Sööda  kallis  sai  kas  või  sigadele,  sest  kellelegi  muule  ei  taha  Pearu  teda
praegu anda.  
     Perenaine astus tuppa.  
     «Miks sa ei tule, kui mina sind kutsun?» karjus Pearu talle vastu.  
     «Hobune ju ... » tahtis perenaine vastata,  
          «Mis  hobune!»  käratas  Pearu.  «Ah  hobune  on  sul  rohkem  veart  kui
mina?»  
     Juba oli ta käsitsi naise kallal, hoolimata selle palveist.  
     «Armas Oru,» tuigerdas Ämmasoo Villem Pearu juurde, «lase eit olla,
mis sa eidest tahad, ega ... »  
          Villem  ei  saanud  oma  sõnu  lõpetada,  kui  Pearu  temale  ägedas  vihas
karjus:  
     «Mis?! Mis on sinul minuga ja minu vanamooriga asja? Mis on sinul
minu eidega pistmist?»  
     Ja kohe laskis ta naise lahti ning kargas külalise karvu kinni. See püüdis
vastu hakata, kuid peagi oli ta põrandal maas. Villem oli Pearust nõrgem ja
pealegi veel rohkem purjus. Aga kainegi peaga oleks ta vaevalt Pearu vastu
saanud, sest Villem oli vaikne mehike, kes kellelegi kurja ei teinud. Hoopis
tössiks muutus ta aga juues, sest siis armastas ta rumalat nalja heita, naerda
ja lorilaule jorutada.  
          Alguses  müdistasid  mehed  üsna  vaikselt  põrandal,  aga  siis  pääses
Villemi suust kisa: Pearu oli talle pöidlad silma ajanud, mis oli tema kuulus
võte. Külalisega ühes pistsid lapsed uue hooga karjuma. Ka perenaine tegi
häält, ainult Pearu nohises või kirus.  
          Perenaine  ei  võinud  muidu,  kui  pidi  külalisele  appi  minema,  kuigi  ta
teadis,  mis  teda  ennast  siis  ootas.  Pearu  mõtles  kaks  korraga  käsile  võtta,
aga selleks ei jätkunud jõudu. Villem oli kange silmamuna–valu tõttu üsna
kaineks muutunud ja kiskus enda perenaise abil Pearu küüsist lahti. Ilma et
ta silmapilkugi lahke aitaja saatuse üle oma pead oleks murdnud – omaste
asi ju –, põgenes ta ülepeakaela toast välja, põgenes palja peaga kodu poole,
mis üle soo järgmisel väljamäel paistis.  
          Pearu  jäi  eidega  omasoodu,  keda  ta  nüüd  süüdistas  abielurikkumises
Villemiga, sest miks muidu oli tema Villemile ja Villem temale appi tulnud.
Ei  aidanud  naise  kinnitused  ega  palved,  Pearu  märatses  ja  peksis.  Naine
kannatas ja vaikis, ainult lapsed karjusid, kes olid pealtvaatajaiks. Perenaise
sitsijakk  muutus  räbalateks  ja  langes  põrandale.  Lõhkes  ka  särk  meeletu
mehe käte vahel, nii et ilmus paljas ihu.  


          Pearu  silmis  süttis  loomalik  himu.  Ka  seeliku  oleks  tahtnud  ta  naise
niuete ümbert rebida. See märkas seda ja vabastas enda äkilise liigutusega.
Aga  seeliku  pael  katkes,  nii  et  perenaine  pääses  toast  lõhkise  särgi  ja
rebadel seelikuga. Uksel tahtis Pearu naist tabada, aga joobnud jalad ja käed
ei kuulanud hästi sõna. Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole,
Pearu ladus järele. Aga naine oli kärmem, kargas aita, lõi ukse kinni, keeras
ta lukku ja pani veel pealegi haaki.  
     «Uks lahti!» karjus Pearu.  
     «Ei tee!» karjus naine seest vastu.  
     «Ma löön ta maha!» ähvardas Pearu.  
     «Löö, kui tahad,» lõõtsutas naine vastu, kuna ta ise endale tervet särki ja
seelikut selga ajas. «Ja lööngi!»  
     «Löö!»  
     Pearu laskis silmil ümber käia, nagu otsiks ta kohast löögiriista. Aga siis
tuli talle uus mõte ja ta ütles naisele:  
     «Kükita pealegi seal ukse taga, küll näen, kaua sa  ikka kükitad. Tuled
ise välja!»  
     «Ei tule!» vastas naine aidast.  
     «Tuled!»  
     «Eks oota!»  
     «Tuled, kui kässin!»  
     «Kõtt,» vastas naine aidaukse tagant.  
     See ajas mehe hoopis marru. Prantsatades jooksis ta vastu ust ja peksis
rusikatega kõigest jõust.  
     «Kui sa kohe välja ei tule, küll siis näed, mis ma teen!» karjus ta.  
     «Tee mis tahes,» vastas naine samuti.  
     «Lähen ja teengi!» karjus Pearu uuesti ja läks aida eest minema.  
     Natukese aja pärast avas perenaine ukse, et vaadata, mis peremees teeb.
Pearu  läks  kaevu  poole.  Sinna  jõudes  hakkas  ta  püksinööpe  lahti  võtma.
Nüüd  mõistis  perenaine,  et  mehel  mõni  uus  temp  on  tagavaraks  tema
allaandmisele sundimiseks. Nii see oligi: Pearu laskis püksid maha ja istus
kaevuraketele, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada.  
     «Püha Eessuke!» hüüdis perenaine ja jooksis kaevu poole, niipalju kui
jalad  võtsid.  Ristis  käsil  langes  ta  kaevuraketel  istuva  mehe  ette  põlvili  ja
rääkis nuttes: «Armas mees, kallis vanamees, tee, mis teed, aga ära sa seda
hullu  tükki  tee,  et  reostad  kaevu,  kust  me  siis  vett  võtame.  Tõuse  kaevult
üles. Näe, teisepere rahvas vuatabki.»  


          Pearu  ei  vastanud  sõnagi,  nohises  ainult  ja  istus  edasi.  Surmahirmus
karjus  ja  hädaldas  perenaine,  sest  ta  teadis:  tema  vanamees  ei  löö  millegi
ees kõmmeldama. Teeb ka kõige rumalama ja ennatuma tembu, mille pärast
kannatavad teised ja tema isegi.  
     «Joosep ja Karla! Joosep ja Karla!» karjus perenaine. «Tulge ometi, kus
te olete! Tulge appi isa paluma!»  
     Poisid tulid kahekesi kambri otsa. Nähes isa kaevurakkeil ja ema tema
ees  põlvitamas,  mõistsid  lapsed  kohe,  et  asi  peab  tõsine  olema.  Suure
häälega  pistsid  nad  karjuma.  Nelja–aastane  Joosep  võttis  väiksema  venna
käest  kinni  ja  nõnda  tulid  nad  kahekesi  nuttes  kaevule  isa  ja  ema  juurde.
Kolme  viletsusehunnikuna  könutasid  nad  Pearu  ees,  nagu  ei  paneks  see
neid tähelegi. 
     «Miina, Miina, ae!» karjus perenaine tüdrukut. «Tule ka sina, tule aita
meil peremeest paluda!»  
     Tuli ka Miina ja seisis norus peaga perenaise selja taga. Viimaks ilmus
sulanegi toa otsa vaatama, mis kaevu juures lahti on. Ja kui ta asjast aru oli
saanud, astus ta kaevu juurde ja ütles tõsiselt:  
          «Peremees,  kurat,  ole  täismees,  tõuse  kaevult  üles,  pane  püksinööbid
kinni, mis sa jändad.»  
     Ja peremees tõusiski kaevult. Aga ise ta pükse jalga ei tõmmanud ega
nööpe  kinni  ei  pannud,  seda  pidi  perenaine  tegema.  Perenaine  tegigi  seda
hea  meelega,  sest  ta  tundis,  et  tänane  mürgel  on  möödas.  Saabus  üldine
kergendustunne  ja  igaüks  tahtis  oma  tööle  minna.  Aga  sulasele  ütles
peremees hoopis muutunud häälel:  
     «Kuarel, mine too see kott vankrist tuppa.»  
     Sulane teadis juba, mis kotist juttu võis olla, sest ta oli esiteks vankri
juba  läbi  koblanud.  Samuti  aimasid  ka  perenaine  ja  lapsed,  et  jutt  peab
olema mingisugusest heast kotist. Nii see oligi, sest kui Kaarel koti tuppa
tõi  ja  selle  suu  avati,  siis  olid  seal  aina  saiad  ja  saiad.  Neist  said  kõik,  ka
Kaarel ja Miina, perenaisest ja lastest rääkimata. 
     Algas üldine mugimine, kuigi alles hiljuti oli tuldud lõunasöögilt. Saiale
leidus  kõhusopis  ikkagi  veel  ruumi,  liiatigi  kui  peremees  seda  nii  väga
soovis, sest tema viha oli lahkunud, meel rõõmus ja ta tahtis olla hea ning
näha lahkeid nägusid.  
          Nähtavale  ilmus  ka  kaks  pudelit:  üks  meeste  ja  poiste,  teine  naiste  ja
laste  pudel.  Mehed  rüüpasid  viina  alla,  sülitasid  ja  hammustasid  siis  saia


peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ega
sülitanud üldse mitte. Niisugune vahe oli meeste ja naiste pudelil.  
     Ning oli suur rõõm Vargamäe Tagaperes suure saiakoti ja kahe pudeli
ümber. Aina kippusid laulud peale. Ainult perenaise meelolu nukker ja süda
raske. Oma silmaga pidi ta nägema, missuguste asjade peale vanamees raha
raiskab, kuna seda muidu ka kõige hädalisemaks õienduseks ei jätku. Tahad
kopika  saada,  siis  kanna  kas  põue  all  salaja  midagi  kodunt  välja  ja  tee
rahaks.  Aga  sellest  kõigest  perenaine  praegu  ei  niitsatanudki,  mugis  ühes
lastega  saia,  ehk  küll  endal  oli  tulemaik  hamba  all.  Ehk  mis  mõte  olekski
midagi  öelda,  vanamees  nimetaks  teda  ainult  saunamehe  tütreks,  kel  pole
kohaomaniku eluviisidest õiget arusaamist.  
     Ometi pidi perenaine veel täna peremehele vastu rääkima, nimelt siis,
kui  see  mõtles  üleaedseid  vaatama  minna,  sest  temal  jäänud  sellega  väike
kana kitkuda.  
          «Kulla  vanamees,  ära  mine  täna,»  palus  perenaine.  «Heida  parem
magama, oled väsinud. Teisepere rahvas ehk väljas tööl, põlegi teisi kodus,
missa tühja sinna lähed.»  
     Aga ei, Pearu tahtis tingimata täna minna, sest täna – oli tal paras aur
peal ja viina pudelis veel pealegi. «Las nemad tulevad enne meile, miks just
sina neile pead minema,» seletas perenaine nüüd. «Meie olime ju enne neid
Vargamäel, meil on siin rohkem õigust.»  
          See  mõjus.  Õige!  Sellest  sai  Pearu  kohe  aru.  Uhke  peab  olema.  Las
nemad  tulevad  enne,  miks  siis  just  tema  peab  esimene  olema.  Pealegi
Eesperest  neile  on  allamäge,  neilt  sinna  vastumäge:  tulgu  see,  kel  kergem
tulla.  
     Ja rahuliku meelega puges nüüd Vargamäe Tagapere peremees ahju taha
sängi, nii et kõik tapid ja tabad nagisesid. Isegi punased satikad, kui neist
mõni  laupäevasest  keeva  veega  kõrvetamisest  ellu  oli  jäänud,  pidid
märkama, et peremees ise on sängi pugenud.  
          Perenaine  aga  laskis  sulasel  nüüd  kohe  koju  tulla,  et  ta  puruks  aetud
värava  parandaks.  Järgmisel  hommikul  ei  pidanud  tänase  päeva
sündmustest  jälgegi  järel  olema.  Aga  perenaine  unustas  saiad:  neist  sai
lastel  veel  mitu  päeva  mugida.  Ent  selle  nägemiseks  oli  peremees  öö
jooksul hoopis pimedaks jäänud.  
 


V
     Veel sama päeva õhtul tuli saunatädi perre – Mäele, nagu siin öeldi. Tal
polnud  küll  mingit  asja,  aga  ta  tegi,  nagu  oleks  tal.  Tagamõtteks  oli  teada
saada, kas Tagapere oma täna Eesperes on käinud või mitte. Ja kui ta eitava
vastuse  sai,  imestas  ta  väga,  sest  endise  Eespere  peremehe  ajal  oli  Pearu
oma külaskäike teinud ikka sooja peaga.  
     Asjatu polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi,
mis saunarahvale alles teadmata oli. Suure õhinaga ruttas ta koju tagasi, et
vanamehele  kuuldust  kõnelda.  Aga  kui  ta  kaevurakkeil  istumisest  rääkis,
siis pani Madis seda väga imeks ja ütles:  
          «See  temp  on  tal  täna  esimest  korda,  seda  tegi  ta  vist  uute  naabrite
pärast!»  
     Ja kui lugu hiljem peres jutuks tuli, seletas sauna–Madis:  
          «Tahtis  teine  oma  võimu  näidata.  Tahtis  näidata,  mis  mees  tema  on.
Eespere  vana  peremehe  ajal  rookis  ta  kord  oma  sulast,  nagu  oleks  see  tea
mis kurja teind. Aga sulane põlnd miskit teind, Pearu peksis muidu niisama,
asja  ees,  teist  taga,  et  aga  näidata,  mis  tema  võib.  Ta  oleks  tänagi  sulase
natti kinni hakand, aga see on temast sitkem.»  
     «Sellepärast siis naine ja lapsed,» lausus Andres.  
     «Naine ja lapsed,» kinnitas Madis.  
     «Nojah, eks igaüks võib oma maa peal teha, mis tahab,» lausus Andres
natukese aja pärast.  
     «Muidugi,» oli ka saunamees nõus. «Kes keelata võib. Oma tuba, oma
luba. Oma kaev, oma vaev.»  
     Pearu temp tuli jutuks ka Eespere peremehe ja perenaise vahel, kui nad
õhtul  kahekesi  sängi  pugesid.  Enam  rääkis  asjast  peremees  ja  rääkis
hukkamõistvalt.  Krõõt  vaikis  ja  millegipärast  tundus  Andresele,  nagu  ei
võtaks  tema  Pearu  tempu  kuigi  tõsiselt.  Ennemini  valmistas  see  temale
nalja, sest tal kippus naer peale.  
     «Miks sina midagi ei ütle?» küsis Andres temalt. «Mis ma ikka ütlen,»
vastas Krõõt. «Ta ehk ei mõelndki seda nii halvasti.»  
          «Mis  see  eit  seal  siis  põlvitas?»  küsis  Andres.  «Ja  kõik  teised?  Nalja
pärast või?»  
     «Kust siis mina seda tean,» vastas Krõõt. Sellega jutt lõppeski.  


          Järgmistel  päevadel  ei  tuletatud  seda  enam  meelde,  polnud  selleks
aegagi. Sulane ja tüdruk tulid sisse ja nii peremehel kui ka perenaisel algas
kahekordne mure.  
     Andres oli alguses arvanud, et las saabub sulane, küllap siis temal endal
aega  leidub  aedade  kohendamiseks  ja  teiste  hädatarvilikkude  asjade
õiendamiseks. Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud,
kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. Sulane sai söögitundigi,
aga peremees ei saanud sagedasti sedagi: pidi sel ajal külvama. Vana mära
kõrvad  kippusid  longu  langema,  jahuveest  ja  aganatega  segatud  kaertest
hoolimata.  Rangid  sõid  turja  ning  pihad  veriseks,  sest  luud  tikkusid  liha
vähenemisel liiga välja. Nooregi mära turi polnud enam terve, kuigi Andres
ise tema eest hoolitses.  
          Ühte  tehti  hariliku  töö  kõrval  enne  sõnnikuvedu  ometi:  korjati  kesalt
mõnikümmend koormat kive ja viidi alla aia äärde hunnikusse. Selles töös
olid kõik: peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk, isegi karjapoiss, kuna ju
loomad samal ajal põllul sõid.  
     «Las käime korda kolmgi nõnda kõik oma põllud üle,» rääkis peremees,
«siis on juba teine tundmus sahkpuid peos hoida.»  
     «Korda kolm,» kordas perenaine, «aga see oleks ju oma kümme aastat.»  
          «Mis  on  siis  kümme  aastat,»  arvas  peremees  vastu.  «Tööga  paned
vaevalt neid päevi tähele.»  
     «Mina olen siis juba kolmekümnene, sina ajad neljakümne ligi,» jätkas
perenaine.  
     Samal ajal aga lendasid kivid põllult üksteise järel raginal vankrisse ja
vanker vedas nad põllu äärde lademesse.  
          «Kahju,  et  põle  kuuseoksa–  ja  kadakakubusid  käepärast,»  kahetses
peremees,  «teeks  sohu  silda,  et  loomadel  kergem  oleks.  Kubudele  veaks
need  kivid  ja  kividele  sauerähka  kitiks  peale,  saaks  põlise  silla,  igatahes
meie eaks piisaks.»  
     «Kui ometi seda kord saaks!» ohkas perenaine. «Lambadki õhtul poolest
küljest  saadik  mudased,  lehmadele  ära  mine  allagi,  tilguvad  aina.  Ei  saa
muidu lüpsta, kui uha külma veega.»  
          Veel  ühe  hädatarviliku  töö  tegi  peremees  tänavu  kevadel:  kaevas
põllunõkku tüki kraavi. See pidi ainult sissejuhatuseks olema, et järgmistel
aastatel  tööd  jätkata.  Aga  tunda  andis  end  see  lühike  kraavijuppki,  selles
polnud kahtlust.  


     Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis
selle  esimese  põllukraavi  kaevamisel  ja  esimeste  kivide  korjamisel  oma
põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune
esimese  armastuse  õnnevärin  ja  joovastus,  millest  aimu  ainult  sellel,  kes
seda  ise  millalgi  on  tundnud.  Kivi,  mille  põllult  korjad  või  mööda  lauda
vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi
nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga.
See  on  sootuks  isesugune  muld  ja  need  on  hoopis  erilised  kivid.  Nad
kolisevadki  vankrilt  langedes  omapäraselt  ja  lepikki  kajab  nende  kolinale
päikeseveerul omapäraselt vastu.  
     Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see
talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma
esimesest  põllukraavist  ja  esimesena  aia  äärde  veetud  kivivarest,  tundis  ta
rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest
mesinädalaist.  
          Alguses  polnud  õieti  aegagi  midagi  maitsta  või  tunda,  sest  pidi  aina
rühmama,  pidi  viimase  auru  peale  panema,  muidu  polnud  võimalik.
Kavatsusedki  muutusid  ainult  rühmamiseks,  mõtete  asemele  tulid
igapäevased teod.  
     Ometi ei saanud Andres ühest mõttest lahti: võimata on Vargamäemail
midagi tõsisemat ette võtta, kui pole kraavi, mis viiks vee jõkke. Hea oleks
seda  kraavi  kaevata  Pearuga  kahasse;  aga  kõik,  kellega  ta  sellest  rääkis,
kinnitasid  nagu  ühest  suust,  et  sellest  ei  tule  midagi  välja.  Kui  Andres
sauna–Madisega  sellest  juttu  tegi,  hakkas  see  ikka  suure  hooga  oma
lurisevat piipu vedama ja läbi hammaste võimalikult kaugele sülitama, nagu
ta seda juba esimesel korral tegi.  
     Aga Andres ei jätnud oma mõtet, vaid pidas temast nagu jonni pärast
kangekaelselt kinni. Esimest korda naabrile külla minnes viis ta jutu kohe
sookuivatamisele  ja  ühise  emakraavi  kaevamisele.  Pearule  oli  mõte
nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega
vastu.  Ta  toppis  piipu,  tagus  räksiga  piibule  tuld,  popsis  ja  sülitas.  Tema
eeskujul talitas ka Andres: pani piibu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult
selle  vahega,  et  tema  sülje  savipõrandal  jalaga  laiali  hõõrus,  kuna  Pearu
seda  vaevaks  ei  võtnud.  See  oli  kogu  vahe  kahe  Vargamäe  naabri
piibutamises ja sülitamises.  
          «Peab  rehnutti  pidama,»  arvas  Pearu  viimaks.  «Mina  võin  ka  üksi
kaevata, kui vett tahan lasta, vee jooksma .panna.»  


          «Muidugi,  kes  seda  nüüd,  muidugi  võib  üksi,  aga  kahekesi  tuleb
odavam,» ütles Andres.  
     «Kruav tuleks siis otse sihile,» arutas Pearu.  
     «Kõige parem, kui otse sihile, mätas ühetasa mõlemale poole,» vastas
Andres.  
     «Siht lõikaks kruavi pikuti pooleks, pool minu, pool sinu.»  
     «Just nii: pool minu, pool sinu,» kinnitas Andres. 
     «Ja mina maksan poole, sina poole?»  
     «Mina poole, sina poole.»  
          «Aga  vesi?  Kuidas  sellega  jääb?  Ka  pooleks,  mõlemad  lasevad
ühepalju?» küsis Pearu.  
     «Noh, vett juba mõeta ei saa,» naeratas Andres. «Igaüks laseb teda, nagu
süda kutsub, üks rohkem, teine vähem.»  
     «Aga siis on sinul kruavist rohkem parist kui minul,» arvas Pearu, «sinul
on rohkem vett kui minul.»  
          «Seda  küll,»  oli  Andres  nõus,  kuid  lisas  kohe  juurde:  «Aga  kraav
kaitseks  sinu  maad  vee  eest  rohkem  kui  minu  oma:  minu  vesi  kipub  sinu
poole, mitte vastuoksa. Samuti on minul lugu Aasemega: tema vesi valgub
minu krundile, minu oma ei lähe tema poole ajadeski.»  
     See seletus Pearut ei rahuldanud: talle ei meeldinud, et kahasse kaevatud
rajakraavist jookseks rohkem naabri kui tema vett. Iseasi, kui ka vesi oleks
pooleks.  
          Juba  pidigi  kogu  küsimus  päevakorrast  ära  langema,  aga  siis  tuli
Andresel  hea  mõte  üleaedset  pisut  õrritada,  et  ehk  aitab  see.  Ta  tähendas
nagu möödaminnes:  
     «Mina mõtlesin tänavu maksku mis maksab algust teha. Rääkisin juba
sauna–Madisegagi, tema oleks valmis kohe käsi külge panema.»  
     «Ka minu kõrvu puutus sedamoodi juttu,» ütles nüüd Pearu, «aga ma
pidasin naljaks, arvasin, et Madis ajab muidu tühja lori.»  
     «Ei, ma rääkisin temaga. Aga muidugi, kui ma üksi kaevan, siis mitte
sihile, vaid keset oma krunti, nii et läheks paremalt poolt ümber Jõessaare.
Piirikraavi  tõmbaks  aga  kahe  saare  vahelt  läbi.  Kraav  tuleks  seal  küll
sügavam, aga see oleks ainult lühikese maa peal. Saarte taga langeks vesi
veel paremini.»  
     «Aga kuhu sa poole vett paned, selle, mis minu krundi poole kipub, kui
sa kruavi keskpaigast läbi tõmbad?» küsis Pearu.  


     «Kus ma ta ikka panen,» vastas Andres, «eks ta jookse, nagu jumal talle
tee  näidanud  –  läbi  sinu  maa  jõe  poole.  Selle,  mis  Aaseme  poolt  tuleb,
püüan ma kraaviga kinni, aga teisele poolele ei saa suurt midagi parata.»  
     Pearu mõtles ja lausus siis:  
          «Aga  ega  Madis  tänavu  seda  kruavi  valmis  sua,  heinaaeg  varsti  juba
käes.»  
     «Ei saa tänavu, siis saab tuleval aastal,» vastas Andres rahulikult. «Aga
nõnda ei jäta ma seda, kaua need loomad ikka kurekarjamaal rübelevad.»  
     «Jah, eks ta ole,» lausus Pearu mõttes, ilma et oleks otsustanud küsimust
ühele  või  teisele  poole.  Ta  tahtis  üksinda  haududa,  siis  võib–olla  on  ta
kuidagi nõus.  
          Jutt  kaldus  teistele  asjadele,  sest  kahel  naabril  oli  ometi  ka  muud
kõneainet,  mitte  ainult  vesi  ja  kraav.  Olid  ju  veel  hobused  ja  kariloomad,
olid põllud ja heinamaad.  
     Enam oli muidugi vesta Pearul kui Andresel. Tema oli juba mitu aastat
Vargamäel  kündnud  ja  äestanud,  niitnud  ja  loogu  võtnud  ja  sellepärast
teadis ta, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Ja kõik, mis Andres
sellest  kuulis,  oli  enam  kui  rõõmustav  –  otse  imestustäratav.  Küll  andis
Pearu mõista, et ainult tema oma põllult ja heinamaalt nii rikkalikku saaki
lõikab, sest ainult tema oskab nii hästi künda ja külvata, ainult temal on nii
hea  õnn.  Aga  Andres  mõtles:  mis  suudab  üleaedne,  seda  suudab  ka  tema,
töö ja tegemisega pole ta kellegi kõrval jänni jäänud. Õnn? Igaüks on oma
õnne sepp. 
          Hiljem  oli  Andresel  sauna–Madisega  Pearu  suurest  saagist  juttu.  See
äigas käega:  
     «Ääh, tema suur saak kasvab mõisa põllul, tema vili mõisa aidas, heinad
mõisa küünis.»  
     «Kuidas nii mõisa aidas ja mõisa küünis?» küsis Andres.  
     «Mis sa siis õige arvad, oma põld kannab nii palju või?  
          Las  tulevad  sügisel  pimedad  ööd,  küllap  korjad  isegi  soosillalt
viljavihke.  Jumalamuidu  vist  istub  teine  mõisa  väljavahi  ja  aidamehega
kõrtsi saksatoas.» 
     «Ah nõnda on lugu,» ütles Eespere peremees.  
     «Räägitakse, et nõnda,» tähendas Madis. «Aga eks sa sügisel ise näe ja
otsusta.»  
          Andres  andis  Madisele  käsu  labidad  korda  seada,  sest
kraavikaevamisega tulevat niikuinii varsti algust teha. Esiotsa oli Andresel


selle käsuga ainuke eesmärk Pearut ärritada, sest ta oli tähele pannud, et see
kogu küsimuse vastu sugugi ükskõikne polnud.  
          Nõnda  siis  kõhutas  Madis  pühapäeva  õhtupoolikul  parajasti
mättalabidat,  kui  Pearu  sealt  juhtus  mööda  minema,  sest  tema  oli  käinud
veelaskmise pärast lepiku all «rehnutti» pidamas. Nähes labida kõhutamist,
jäi ta seisatama ja küsis, milleks see. Ning kui Madis oli asja seletanud, ei
saanud  Pearu  muidu,  kui  pidi  üleaedse  juurde  minema  kraavi  pärast  veel
kord rääkima.  
     Küsimus oli nüüd tema peas küps: küps oli kraav ja küps oli ka vesi, mis
kraavis  pidi  jooksma.  Kraavi  peaks  kaevama  Pearu  maa  sisse,  üsna  tema
krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. Teine kraaviserv jooksku
nagu nöör mööda sihti, selle vastu pole Pearul midagi.  
          «Miks  siis  just  nõnda?»  küsis  Andres.  «Miks  kraav  tervelt  sinu
krundile?»  
    «Sinul on rohkem vett, las minul olla rohkem kruavi, sellepärast seisku ta
muidu  niisama  minu  mua  sees,  et  aga  oleks  üsna  minu  krundil,»  seletas
Pearu. «Mätta tahan sellepärast ühele poole, et mina pean oma muad sinu
vee  eest  kaitsma,  mitte  sina  oma  muad  minu  vee  eest.  Sinu  kasu  pärast
tahan,  et  sinupoolne  kallas  oleks  ilma  vallita  ja  et  vesi  pääseks  vabalt
kruavi.  Pealegi  on  muld  minu  oma  ja  peab  minu  mua  peale  suama.
Kruavimees  muidugi  ei  armasta  mätast  ühele  poole  laduda,  aga  küll  mina
ise  Madisega  selle  asja  pärast  reagin  ...  Kui  nõnda  tahad,  siis  kaevame
kruavi kahasse, sina maksad poole, mina poole:»  
          Nüüd  oli  Andrese  käes  kord  mõtlemiseks.  Kaua  ei  kestnud  see  mitte,
sest  üks  oli  ju  päevaselge:  pane  siht  keset  kraavipõhja  või  nöörina  teisele
servale,  ühesuguselt  kuivab  maa  ikka,  ühesuguselt  voolab  kraavis  vesi
ikkagi.  Tahab  üleaedne  tingimata,  et  kraav  oleks  tema  krundil,  nii–öelda
tema  oma,  jumal  temaga!  Sündigu  tema  tahtmine.  Küsimuse  sisu  pole  ju
omanduses,  vaid  veelaskmises,  maakuivatamises.  Mätta  ja  mulla  asjus  on
aga  Pearul  sisuliseltki  õigus:  see  on  tema  oma  ja  sellepärast  mingu  ta  ka
tema krundile, mitte Andrese maa peale, kus ta oleks ainult takistuseks ja
tüliks.  
     «Las käia!» hüüdis Andres viimaks. «Olgu nõnda! Kraav sinu maa sees,
mätas  sinu  pool  küljes.  Tahab  Madis  selle  tõttu  süllast  rohkem,  maksad
sina, minul pole sellega asja.»  
     «Küll mina Madisega reagin,» vastas Pearu.  


     Nõnda oli asi joones, muudkui las Madis hakkab kas või hommepäev
peale.  
          Aga  kui  Pearu  Eesperest  oli  ära  läinud,  kipitas  millegipärast  Andrese
süda.  Lohutust  tõi  ainult  mõte,  et  olgu  muud,  mis  on,  peaasi  –  vesi  saab
jooksma. Ja mis muud siin võikski olla?  
          Pearu  läks  kodu  poole,  nagu  oleks  ta  omatrumbis  või  valtsturakas
võitjaks jäänud: ta oli heas tujus, nii et seda märkasid kodusedki inimesed. 
 


VI 
          Nelipühiks  said  kõik  viljad  maha,  ainult  maaodrad  jäeti  peale  pühi.
Nõnda võis rahuliku südamega puhata.  
     Esimesed suured pühad uues kodus. Laupäeva õhtul toodi välja alt kaski
ja  täideti  nendega  kambrid  ning  tubagi,  sest  pühad  taheti  elada  keset
rohelist, kuigi toa ümbrus oli puudest nii lage. Rohelisega pidid maitsema
paremini  uni  ja  toit.  Oma  aitagi  panid  tüdruk  ja  sulane  mõned  lõhnavad
kased. Ühe kase asetas perenaine kotta. Aga kui peremees seda nägi, pani ta
ka välja kummalegi poole ust kase, öeldes, et kui on pühad, siis olgu õieti.
Ometi ei püsinud nad seal kuigi kaua püsti, sest sead oma ninaga ajasid nad
maha  ja  nosisid  siis  värskeis  lehis,  nagu  tahaksid  ka  nemad  nõnda
nelipühade rõõmust osa saada.  
     Perenaine ja tüdruk pühkisid täna õuegi üle ja ajasid risud haohunniku
juurde koomale. Muru ning paigutine kummel paistis nii imeliselt puhtana
ja  õrnana,  et  kas  või  nopi  ja  nuusuta.  Ometi  ei  tee  seda  keegi,  sest  kõik
teavad, et seakärss on seda juba mitu korda enne nuusutanud.  
     «Kui ometi kord õue puhtaks saaks!» ütleb perenaine peremehele. «Kui
saaks vahe loomadele ja inimestele!»  
          «Küllap  saab  ka,»  lohutab  peremees.  «Näeb  sügisel,  mis  põld  annab,
lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles, siis teeme ka vahe inimeste
ja  loomade  vahele.»  Aga  peremees  mõtleb  rohkem  teha,  tema  kavatsused
küünivad  kaugemale.  Tema  tahab  teha  Hundipalu  Tiidu  eeskujul,  kel  on
juba  rohuaed  ja  kõik.  Peremees  ei  taha  alatiseks  jääda  nii  lageda
majaümbrusega, sest tema on maast–madalast puudega harjunud. Neist on
rohkem seltsi kui paljast väljamäest ja kõrgest taevast tema kohal. Esimese
püha  hommikulgi  mõtleb  Vargamäe  Andres  neid  mõtteid,  kui  ta  kõnnib
väljas  päikese  paistel  särgiväel  ja  vaatab,  kas  Tagapere  poolt  on  näha
tulemas juba kirikulisi. Aga ta teab: kõigepealt uued kambrid, alles siis kõik
muu.  
          Ka  Eesrpere  peremees  ja  perenaine  lähevad  täna,  esimesel  pühal,
kirikusse,  sest  nemad  on  ju  alles  noored,  lasteta.  Vanemad  inimesed
armastavad  teist  püha  –  nõnda  on  kord  ja  kohus.  Kirikusse  lähevad  ka
sulane ja tüdruk, koduhoidjaks tuleb saunatädi. Tema'p see lõunal lehmadki
lüpsab ja piima püttidesse kurnab, mis perenaine ise liivamollil küürinud ja
punaseks aetud kividega hautanud, et ei hakkaks piima peale palavaga kuri


silm.  Tüdruk  võib  isegi  nii  hoolimatu  olla,  et  loksutab  lüpsikust  värsket
piima maha ja lärtsib ise jaluli sees, ikkagi seisab Vargamäe Eespere piim
hea, ei hakka venima ega kedagi.  
          Kirikusse  läheks  ka  karja–Eedi,  sest  saunaonu  on  täna  tema  eest
loomadega soos, aga kuidas minna, kui pole midagi jala otsa pista. On küll
raagnahka pastlad, aga need on ammugi läbi: suured augud teistel ninas ja
kannas ning tärkmedki juba nii pudedaks pihastunud, et ei pea enam paelu
kinni  ega  kannata  hormade  venitamist.  Halb  lugu  on  ka  muude
kehakatetega,  nõnda  et  pole  parata,  tuleb  üksinda  koju  jääda  ja  ainult
vaadata, kuidas teised end ehivad ja lähevad – palja jalu, pastlad või saapad
ühes sukkadega näpus, sest nõnda on kergem käia. Pealegi ei raatsita ometi
jalavarje pikal kirikuteel kulutada.  
          Nõnda  lähevad  Vargamäe  oma  sulane  ja  tüdruk,  nõnda  tulevad
kirikulised  Ämmasoolt,  VõõsikuIt,  Hundipalult,  Ravalt,  Kukessaarelt  ja
jumal teab, kust maa tagant. Kõik nad tõttavad värava tagant mööda. Aga
kes  väravas  vaadata  tahab,  see  näeb  ka  seda,  kuidas  kirikulised  mööda
soosilda voorivad Sooväljalt ja mujalt kaugemalt.  
     Iga natukese aja pärast on koeral põhjust õueväravasse haukuma joosta,
aga  ta  teeb  seda  nõnda,  nagu  sooviks  ta  kirikulistele  ainult  häid  pühi  ja
kallist  rahu  suurel  püha  vaimu  valangul  või  nagu  oleks  tal  muidu  häbi
väravasse  vaatama  minna,  et  kas  ikka  tõesti  kõik  on  kirikulised,  kes  täna
mööda ruttavad.  
          Kui  peremees  ja  perenaine  läksid,  tegi  Eedi  nende  ees  värava  lahti.
Muidugi oli tal sellega oma tagamõte. Perenaine mõistis seda ja ütles:  
     «Tahad ka sõitma tulla?»  
     Poiss ei saanud rõõmu pärast sõnagi suust, nii väga kihvatas ta süda sees
perenaise lahkete sõnade pärast. Ta ainult seisis ja naeratas kahtlaselt.  
          «Jookse,  hüppa  peale!  Kärmas!»  ütles  nüüd  ka  peremees  ja  peatas
hobust.  
          Nõnda  saigi  karja–Eedi  pererahva  vankrile,  mis  suure  mürinaga
väljamäest  alla  sõitis,  nagu  oleks  tal  vedada  ainult  kirikulised.  Aga  Eedi
polnud sugugi kirikulise nägu. Tal oli küll uus kuub seljas ja sealt alt paistis
puhas  valge  särk,  aga  püksid  olid  takused  ja  vanad,  istmekohalt  ja
põlveotstest lapitud. Peas nokata müts. Küll oli ta ise katsunud valge niidiga
seda musta nokka mütsile ette ajada, aga niit hargnes varsti ja laskis noka
ripakile,  nii  et  ta  oli  rohkem  tüliks  kui  iluks.  Küllap  see  mõlgitud  ja
murdunud  mütsinokk  veel  praegugi  kuskil  vedeleb,  aga  Eedi  ajab  temata


läbi.  Karjas  polegi  tast  suurt  lugu,  sest  ka  Aaseme  poisil  on  samasugune
nokata müts peas. Ainult kirikusse ei kõlba temaga minna, sinna mitte, seal
on kõigil mütsidel nokad ees ja mitte koduse valge niidiga aetud.  
          Nõnda  pidi  siis  Eedi  oma  mütsinoka,  raagnahka  pastelde  ja  lapitud
takuste  pükste  pärast  välja  all  vankrist  maha  ronima  ja  üksinda  koju
minema.  Polnud  mingit  mõtet  kauemaks  sinna  jääda,  sest  kirikusse  ta  ei
pääse  ja  soosillal  sõita  niikuinii  ei  saa.  Peremees  isegi  tuli  maha  ja  andis
ohjad  perenaise  kätte:  tema  üksi  pidi  vankrile  jääma  pakkude  peksta  ja
aukude vintsutada.  
          «Saunatädi  on  sul  siis  kodus  seltsiks,»  ütles  perenaine  poisile  nagu
lohutuseks. «Saialeib on aidas kirstus, võta sealt ja söö nii palju, kui süda
kutsub,  panin  hiirte  eest  kõrvale.  Võia  võid  peale,  ära  paljalt  söö,  pühade
aeg.»  
     Pererahvas läks edasi, poiss tagasi. Aga sest poleks suuremat lugu olnud,
kui  perenaine  nõnda  poleks  rääkinud.  Oleks  ehk  veel  parem  olnud,  kui
pererahvas  teda  sõitma  poleks  võtnudki,  sest  siis  poleks  ta  teadnudki,  mis
tähendab  nelipühade  esimesel  pühal  ühes  teistega  kirikusse  sõita,  kui
paistab  kaugelt–kaugelt  üle  soode  kirikutorn,  nagu  ta  paistab  täna:
sumedalt,  päikese  kuumendatud  õhu  sinas,  mis  aina  väriseb  ja  virvendab.
Nõnda on ainult suurtel pühadel, seda teab Eedi kindlasti.  
     Koju jõudnud, ei saanud poiss enam õueväravalt, kuhu paistis kirikutorn.
Ta surus näo vastu tihedaid väravapulki ja vahtis ning vahtis, ilma et isegi
õieti  teaks,  mida  ta  nii  väga  vahib.  Ta  poleks  vahtimisega  ehk
möödaminevaid kirikulisigi tähele pannud, kui mitte tema kõrval istuv koer
neile teretuseks poleks haugatanud. See äratas poisi tema suikest. Aga varsti
vahtis ta uuesti, nagu polekski koer hiljuti häält teinud.  
     Nõnda seisis poiss seni, kuni hakkasid lööma kirikukellad – kumedalt ja
hellalt. Kunagi polnud poiss varemalt tähele pannud, et kirikukelladel võiks
olla  nelipühade  esimesel  pühal  niisugune  hääl.  Juba  hommikul  kella  kuue
ajal,  kui  helistati  teateks,  et  kiriku  uksed  on  avatud,  kuulis  ta  seda
kummalist  kõla,  sest  magusa  valu  pärast  südames  ei  olnud  lakas  und.
Kostab,  nagu  maetaks  mõnd  surnut.  Nõnda  tundub  poisile  praegu  siin
õueväraval vahtides.  
     Nõnda oli ka tema emale löödud, aga ühe kellaga, sest kahe eest polnud
maksta.  Täna  löödi  aga  kahega,  nagu  oleks  surnud  kaks  ema  korraga:
kummalegi  lüüakse  ühe  kellaga,  kokku  kahega.  Siis,  paari  aasta  eest,  kui
helises  üks  kell,  siis  läks  ka  Eedi  kirikusse.  Aga  täna  ta  ei  lähe,  sest  täna


lüüakse  kahe  kellaga.  Täna  sõidab  perenaine,  kes  käskis  kirstust  saialeiba
võtta ja võid peale panna. Tema, Eedi, seisab ainult õueväravas ja kuulab,
kuis helisevad nagu surmakellad.  
          Ah!  Kirikus  nagu  ei  löödagi  muidu  kella  kui  ainult  surnuile.  Ja  ikka
seisab  mõni  poiss,  katkised  püksid  jalas  ja  nokata  müts  peas,  kuskil
õueväravas,  kuulates  ning  läbi  pulkade  vahtides,  ilma  et  isegi  õieti  teaks,
mida ta nii väga kuulab ja vahib.  
     Kui hilised kirikulised Vargamäe Eespere õueväravast mööda tõttasid,
nägid nad, et värava taga istub poiss, nokata müts peas, ja nutab. Koer istub
poisi kõrval ja haugatab, aga see ei pane seda tähele. Ta ei näe isegi seda,
kuidas värava kõrval kidur pihlakas õitseb ja kuidas õite ümber sumisevad
mesilased. Ta ei näe üldse midagi, istub ainult õitseva pihlaka all ja pisarad
voolavad  mööda  palgeid.  Sest  nõnda  on  kõige  parem,  praegu  on  nõnda
kõige  parem  istuda  õueväravas  pihlaka  all.  Kaugel  aga  kumisevad
kirikukellad, nagu maetaks kellegi ema ...  
     Kui pererahvas kirikust koju tuli ja perenaine toidu lauale pani, ütles ta:  
     «Eedi, sa põle saia kallal käindki»  
     «Ei tulnd meelde,» vastas karjapoiss.  
     «Tule siis söö nüüd,» käskis perenaine.  
          Toit  maitseski  hea,  ainult  kui  peremees  oma  sõnadega  poleks  isu
rikkunud, sest keset sööki ütles ta äkki: «Söö kõht täis ja mine vii siis noor
mära välja vana juurde, saad ratsa sõita.»  
     See pani toidu poisi suus ringi käima, võttis söögiisu kui peoga. Sest mis
on söök lõbu kõrval noore mära selga istuda ja sõita. Istud kui soojel padjul
ja  kõik  aina  vedrutab.  Ei  vähematki  põrutust  ega  valu,  nagu  on  vana
märaga, kel turi nagu noaselg ja kelle jalg joostes kangelt maad töngib.  
     Hobuse viimiselt koju tulles oli poisi meel üpris rõõmus. Üsna selgesti
tundis ta, et täna on tõesti nelipühade esimene püha ja et saunaonu on tema
eest karjas. Kui kirikumees nüüd vaevaks oleks võtnud kirikukelli lüüa, siis
oleksid  nad  hoopis  teisiti  helisenud,  mitte  nõnda  nagu  hommikul
õueväravas istumisel. Nad heliseksid suures rõõmus, nagu istuks poiss ikka
alles noore mära seljas ja kihutaks, aina kihutaks. 

     Nelipühade viimasel pühal oli Vargamäe Eesperes palju müra ja möllu,
sest siia oli kokku tulnud hulk noormehi ja isegi neidusid ümberkaudseist


peredest.  Oli  tulnud  isegi  pererahvast,  et  näha  Vargamäe  uut  peremeest  ja
perenaist  nende  kodus.  Nii  mõndagi  meest  ja  naist  nägid  Andres  ja  Krõõt
täna esimest korda. Ometi oli neil hea meel, et neid vaatama oli tuldud, et
neid selle vääriliseks oli arvatud.  
          Muidugi  üsna  omast  peast  see  rahvamurd  Vargamäele  ei  ilmunud.
Pererahvas ise oli ikka mõnele nimetanud, et see astuks pühade ajal nende
poole sisse, ja oli juurde lisanud, et hea, kui tuleks ka teisi, noori ja vanu,
saaks oma nurga rahvast ometi näha ja tundma. Nõnda oli see sündinud.  
     Jänni ei jäänud noor pererahvas külaliste ees mitte.  
          Peremeestele  ja  perenaistele  anti  kambris  süüagi,  sulasmehed  ja
tüdrukud  pidid  sellega  leppima,  et  vahetevahel  õues  ja  aida  ees  võisid
õllekapast rüübata.  
     Rikkalikult just seda va õllemärjukest ei olnud, aga siiski jätkus teisest,
sest mis puudus hulgalt, see tasuti omaduselt: kes janu jõi, sel kippusid aina
laulud  peale.  Osa  humalavirret  kavatses  peremees  sõnnikuveoks  jätta,  et
saaks  õige  sõnnikuvedu.  Sellekohaselt  ta  siis  ankrupulkagi  puudutas.  Aga
rohkem  oleks  ehk  juba  liiga  teinud,  sest  nüüdki  lendasid  tantsupaarid
puhastatud  õuel  maruhoos.  Tüdrukud  aina  kiljusid  poiste  käes  ja
seelikusabad võtsid keereldes veskitiibadena tuult.  
          Ei  jäänud  tulemata  ka  rammukatsumine,  ei  võinudki  jääda,  sest  kõik
tahtsid  teada,  mis  loom  see  Vargamäe  noor  peremees  õige  on.  Muidugi  ei
mindud otseteed lahke peremehe juurde ega hakatud tal rindu kinni. Samuti
ei  võetud  vägipulka  pihku  ega  kutsutud  võõrast  otseteed  sellest  kinni
haarama. Asja toimetati tasa ja targu.  
          Algust  tegid  poisikeseohtu  mehed.  Need  kraaplesid  ja  jändasid,  kuni
sekka  kisti  ka  täied  mehed.  Aga  ikka  tegutsesid  alles  aina  sulased  ja
perepojad. Peremehed seisid kaua kõrval, vaadates teiste nalja ainult pealt.
Aga  kui  lõpuks  leiti,  et  polnud  kohal  kõvemat  meest  kui  üleaedse  sulane
Kaarel, ja kui Pearu isegi juba tähendas, et «ega tema Kuarle vastu keegi ei
sua», siis polnud enam parata, lagedale pidid astuma ka peremehed, kui nad
veel üldse meeste kilda tahtsid kuuluda.  
     «Kes tahab tulla katsuma?» küsis Pearu uhke sulane. «Kas kõrvenurgas
siis mehi põlegi?»  
     Kaarel tõstis oma parema käe ja näitas selle konksus keskmist sõrme,
mida  ükski  ei  jaksanud  lahti  vedada.  «Kui  õige  Kingu  Priidu  katsuks!»
hüüti mitmelt poolt.  


          Aga  Kingu  Priidu  oli  tasane  mees,  armastas  simlit  plõnnida,  mitte
sõrmkooku  vedada,  kuigi  ta  oli  oma  kogult  ja  rammult  sõrmkooguks  ehk
kohasem kui mänguriista käsitsemiseks.  
     «Võõsiku peremees, tule siis sina, kui Kingu ei julge,» ütles Tagapere
Kaarel.  
     Ei läinud ka Võõsiku Mihkel, kasvult küll väikesevõitu, aga kõigi teada
raudsete  kätega  mees,  kes  purjus  peaga  armastas  näidata,  kuidas
sõrmenukid lauda arme taovad.  
          Hundipalu  Tiit,  kes  kasvult  küll  paras  mees,  jäeti  mängust  välja,  sest
kõik  teadsid,  et  tema  ärpleb  rohkem  vaimuga  kui  rammuga.  Tema  oli
kõrvenurga valgustatum pea, ja kui tema oma suu lahti tegi, siis kuulati teda
kui köstrit, peaaegu nagu kirikuõpetajat. Kihelkonnakoolis oli ta omal ajal
õpetust  saanud  ja  saksa  keeltki  lugema  õppinud.  Kogu  oma  olekult  ja
keelelt erines ta teistest, sest tema ei öelnud «ise» ja «mees», vaid «isi» ja
«miis». Sellepärast oli ta teiste seas pisut võõras ja tema keele üle heideti
nalja. Üks vend oli tal kuskil kooliõpetajaks, teine sünnipaiga peremeheks,
kolmas linnas kaupmeheks. Tema oli siin nurgas ainuke mees, kes ajalehte
luges.  Endastki  mõista,  et  tema  ei  läinud  Pearu  sulasega  sõrmkooku
vedama.  
     Tuli kord Rava Kustase kätte. See ei põrganud tagasi, oli ta ju mees kui
võmm, priske ja punane pealegi. Ka suu oli tal parajal paigal, liigagi, sest
vaevalt  kuulis  temalt  tõsist  sõna.  Aina  tühine  ärplemine,  aina  lõõpimine,
nagu  seisaks  ta  kõrtsileti  ääres  viinaklaasi  juures.  Seal  ta  ehk  oligi  nõnda
rääkima  õppinud,  sest  tema  oli  viinaga  nõnda  harjunud,  et  pool  kortlit
piiritust ei pannud teda sülitamagi: maigutas suud ja ajas mehejuttu edasi.  
     «Pane aga hästi taha,» õpetasid peremehed Rava Kustast.  
          «Mis  ma  tast  nii  väga  panen,  ta  peab  ju  ikka  ära  ka  tulema,»  vastas
Kustas.  
     «Kuarel, tee Kuarle töö,» ütles Pearu sulasele. «Küllap näis, peremees,»
vastas sulane.  
          Mehed  pingutasid  ja  tuuseldasid  mööda  õue  ringi.  Taheti  neil  käsist
kinni  võtta  ja  sikutada,  aga  ei  Kustas  ega  Kaarel  olnud  sellega  nõus.
Viimaks läksid nad krobinal vastu tapuaeda, haarasid sellest kinni: seal jäi
Kaarel võitjaks.  
     «Ole raibet,» ütles Kustas, «eks tulndki tagant ää.»  
     Ta pistis sõrme uuesti Kaarli konksu otsa, aga ikka seesama: Kaarel oli
tugevam.  


     «Ei minul Kaarli taga seisa,» ütles nüüd Kustas, «katsugu mõni teine.»  
     Pearu muheles: ometi kord oli ta endale õige mehe sulaseks saanud, võta
teine kas või kõrtsi kaasa kiskuma.  
     Polnud enam kedagi, kes oleks tahtnud Kaarliga rammu katsuda. Kõigi
silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal, sest siin paistis olevat
härga ja sõrga. Isegi tüdrukud viskasid silma Andrese poole, kes istus, piip
suus, Krõõda kõrval pingil.  
     «Teisepere peremees, kui katsuks õige sinuga,» ütles Kaarel äkki, millele
järgnes üldine heakskiitev kisa.  
          «Naine,  mis  sina  sellest  arvad?»  küsis  Andres  Krõõdalt  nagu
suusoojaks.  
     «Mis mina sest arvan,» vastas perenaine. «Ärge aga riidu minge.»  
     «Kes siis sellepärast riidu!» hüüti mitmelt poolt. «See ju nali, pühade
aeg.»  
     «Mine nüüd tea, kui kaks kõva kokku juhtuvad,» kahtles perenaine.  
     Andres võttis piibu suust, vajutas kaane kõvasti peale j a pistis tasku.  
     Konks pandi konksu otsa.  
     «Jalad vastamisi!» hüüdis Vargamäe uus peremees nüüd.  
     Nõnda sündiski: paremad jalad suruti keset õue kokku ja siis pingutati.
Valitses vaikus. Aga see ei kestnud kaua, sest mehed lendasid peagi igaüks
oma külge.  
     «Kumma võit?» karjuti.  
     «Las Kaarel ütleb,» vastas peremees:  
     Aga Kaarel ei öelnud midagi, läks ainult õhetaval näol Andrese juurde ja
tahtis  veel  kord  katsuda.  Sellest  mõistsid  kõik,  et  kaotaja  oli  tema,  mitte
vastane.  
     «Lähme aia äärde, seal on parem tugi,» ütles Kaarel.  
     «Ükskõik,» vastas Andres.  
     Ka nüüd lõppes vedu üsna ruttu ja jällegi ei saadud võidu suhtes muud
seletust, kui et Kaarel tahtis katsuda kolmat korda.  
          «Mis  me  tühja  ajast  raiskame,»  vastas  Vargamäe  uus  peremees  pisut
halvakspanevalt.  
          «Kuradi  päralt,  kas  ma  siis  mees  ei  olegi  või!»  karjus  Kaarel  ägedalt
vastu ja läks pinumaalt vägipulka otsima.  
     Kõik mõistsid, et Kaarel ei tahtnud alla vanduda. Oodati põnevusega.  
     Vastased istusid murule, vägikaigas seati otse varvaste kohta ja siis läks
vedu  lahti.  Millega  esimene  katse  oleks  lõppenud,  ei  tea,  aga  enne  kui


midagi  sai  sündida,  lipsasid  peremehe  käed  äkki  pulgast  lahti  ja  sulane
lendas täie vedamishoo tõttu tagurpidi üle pea kukerpalli. Kõlas üldine naer.
Kaarel tõusis pahaselt püsti ja küsis:  
     «Meest narrima oled tulnd või?»  
          «Käed  läksid  kogemata  lahti,  muud  ei  midagi,»  vastas  peremees.  «Ei
sülitanud pihku.»  
     «Siis sülita,» ütles Kaarel, «muidu ei maksa mängida.»  
     «Maksab,» vastas peremees ega sülitanud nüüdki, kui ta pulgast kinni
võttis,  seda  panid  kõik  tähele.  Ometi  kerkis  Kaarli  tagumik  seekord  nii
kergesti,  nagu  polekski  ta  õieti  murul  istunud.  Kõik  jahmatasid  peaaegu.
Kaarel  isegi  oli  enam  imestanud  kui  pahane.  Sellepärast  uskus  tema  ja
uskusid ka kõik teised, et Andres oli meelega käed lahti lasknud, et Kaarlile
vingerpussi mängida, teda teiste naeruks teha.  
     Katsuti veel mitu korda, aga ikka kerkis sulane, mitte kordagi peremees.
See  läks  viimaks  nii  kaugele,  et  tahtis  Kaarlile  ühe  käega  tuule  alla  teha.
Aga  see  häbi  jäi  sulasel  tulemata  –  Andres  oli  oma  rammuga  asjata
uhkeldanud.  
     Nüüd ei saanud Kaarel kuidagi muidu, kui pidi teisepere peremehel ka
püksivärvlist  kinni  võtma,  sest  selles  oli  tema  peaoskus.  Andres  oli  küll
esiteks  vastu  ja  vastu  oli  ka  Krõõt  uute  riiete  pärast,  aga  lõpuks  polnud
ometi parata, sest asi muutus pisut nagu auküsimuseks.  
          Mindi  kokku.  Kaarel  oli  lühem  ja  puges  Andresele  kohe  rinna  alla,
ajades jalad harkidena eemale. Peremees katsus nii ja teisiti, aga ei saanud
kuidagi hakkama. Katsus sulast tõsta aga kuidas sa kurja tõstad, kui ta on
sul  rinna  all:  teda  tõstes  peaksid  ka  iseendale  tuule  alla  tegema.  Nii  kõva
meest pole aga veel nähtud. Pusiti ja tammuti, kuid äkki välkusid peremehe
jalad õhus ja järgmisel silmapilgul lamas ta selili murul, sulane risti rinnal.  
     Oh seda menu nüüd sulaste keskel! Tüdrukudki kiljusid, nagu oleksid
nende eneste sussid õhus vihisenud. Rõõmuhäält tegi Pearugi. Kaarli nägu
hiilgas. Aga Vargamäe Eespere perenaine vaikis. Vaikis ka peremees, kui ta
maast tõusis. Nüüd oli tema käes kord tahta veel õnne katsuda.  
     Järgmine pusklemine nõudis rohkem aega, sest peremees oli valvel. Ja
kui Kaarel viimaks oma nükkega uuesti välja julges tulla, langesid mõlemad
kõrvuti  maha  ja  tõusid  niisama  targalt  üles.  Sellest  silmapilgust  muutus
kogu  seisukord.  Andres  oleks  nagu  äkki  Kaarli  vigureid  mõistnud  ega
kartnud  neid  enam.  Ta  hakkas  peale  tungima  ja  varsti  virutas  ta  Kaarli


maha. Katsuti mitu ja mitu korda, aga enam ei äpardunud Andresel mitte.
Nõnda pidi sulane peremehele ka sülipätsis alla vanduma.  
          «Esimese  korra,  ligund,  pettis  teine  ää,»  ütles  Andres  naise  kõrvale
istudes ja otsaesiselt higi pühkides.  
          «Viga's  siin  murul  on  mängida,»  seletas  Kaarel  poistele  suurustavalt.
«Aga  kui  kõrtsis  täie  mehega  kokku  saaks,  küllap  siis  näeks,  kes  kangem
löömamees on. Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees,
peksan kas või terve kõrtsitäie üksipäinis läbi.»  
     Nõnda ei saadudki õieti teada, kumb kangem on, kas Eespere peremees
või  Tagapere  sulane,  sest  lõppotsuseks  oleks  pidanud  mehed  kõrtsi  viima,
nad seal parajasti «kumamisi» panema ja siis riidu ajama.  
Vasakule Paremale
tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #1 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #2 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #3 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #4 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #5 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #6 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #7 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #8 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #9 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #10 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #11 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #12 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #13 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #14 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #15 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #16 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #17 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #18 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #19 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #20 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #21 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #22 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #23 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #24 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #25 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #26 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #27 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #28 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #29 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #30 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #31 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #32 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #33 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #34 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #35 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #36 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #37 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #38 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #39 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #40 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #41 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #42 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #43 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #44 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #45 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #46 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #47 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #48 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #49 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #50 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #51 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #52 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #53 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #54 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #55 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #56 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #57 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #58 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #59 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #60 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #61 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #62 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #63 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #64 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #65 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #66 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #67 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #68 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #69 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #70 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #71 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #72 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #73 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #74 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #75 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #76 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #77 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #78 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #79 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #80 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #81 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #82 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #83 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #84 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #85 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #86 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #87 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #88 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #89 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #90 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #91 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #92 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #93 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #94 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #95 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #96 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #97 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #98 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #99 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #100 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #101 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #102 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #103 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #104 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #105 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #106 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #107 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #108 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #109 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #110 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #111 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #112 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #113 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #114 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #115 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #116 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #117 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #118 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #119 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #120 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #121 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #122 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #123 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #124 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #125 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #126 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #127 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #128 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #129 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #130 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #131 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #132 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #133 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #134 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #135 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #136 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #137 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #138 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #139 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #140 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #141 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #142 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #143 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #144 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #145 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #146 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #147 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #148 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #149 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #150 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #151 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #152 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #153 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #154 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #155 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #156 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #157 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #158 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #159 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #160 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #161 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #162 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #163 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #164 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #165 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #166 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #167 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #168 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #169 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #170 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #171 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #172 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #173 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #174 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #175 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #176 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #177 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #178 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #179 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #180 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #181 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #182 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #183 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #184 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #185 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #186 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #187 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #188 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #189 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #190 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #191 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #192 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #193 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #194 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #195 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #196 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #197 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #198 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #199 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #200 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #201 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #202 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #203 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #204 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #205 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #206 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #207 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #208 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #209 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #210 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #211 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #212 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #213 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #214 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #215 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #216 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #217 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #218 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #219 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #220 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #221 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #222 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #223 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #224 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #225 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #226 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #227 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #228 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #229 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #230 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #231 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #232 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #233 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #234 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #235 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #236 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #237 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #238 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #239 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #240 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #241 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #242 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #243 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #244 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #245 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #246 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #247 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #248 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #249 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #250 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #251 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #252 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #253 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #254 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #255 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #256 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #257 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #258 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #259 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #260 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #261 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #262 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #263 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #264 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #265 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #266 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #267 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #268 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #269 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #270 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #271 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #272 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #273 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #274 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #275 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #276 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #277 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #278 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #279 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #280 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #281 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #282 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #283 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #284 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #285 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #286 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #287 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #288 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #289 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #290 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #291 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #292 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #293 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #294 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #295 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #296 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #297 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #298 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #299 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #300 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #301 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #302 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #303 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #304 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #305 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #306 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #307 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #308 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #309 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #310 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #311 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #312 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #313 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #314 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #315 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #316 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #317 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #318 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #319 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #320 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #321 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #322 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #323 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #324 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #325 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #326 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #327 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #328 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #329 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #330 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #331 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #332 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #333 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #334 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #335 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #336 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #337 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #338 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #339 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #340 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #341 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #342 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #343 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #344 tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 #345
Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
Leheküljed ~ 345 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2022-10-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 1 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor muhkul Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

thumbnail
8
rtf

Tõde ja õigus

A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus I" 1. Vargamäe Eespere peremees Andres Paas (Mäe Andres)- laiavõitu nägu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega. Kavatsus maapind esimesel võimalusel maha müüa. Ei olnud tema tõelise väärtusega arvestanud. Abielu tähendas talle eelkõige lapsi. Isakodu asus välismaal. Ei olnud suur viinavõtja, rohkem meeldisid pitsi taga sobitatud tutvused. Raamatu alguses ligi 30. Igaüks on oma õnne sepp. Võimalik, et poleks Vargamäe Eesperet kunagi ostnud, kui ta teda vaid Tagaperega võrrelnud oleks. Ent tema võrdles ka Aasemega ja nõnda ei paistnudki asi väga halb. Leidlik. Töökas. Kade ja vihane Pearu peale, sest talle tundub, et tollel on palju kergem taluga hakkama saada. Kohati nagu tüüpiline eesti mees kunagi. Ei nutnud, kui Krõõt suri ­ pilk oli liiga kauge. Pole kunagi suur kirikusõber olnud. Ei mõista lastega nalja, kui asi tõs

Kirjandus
thumbnail
22
docx

Tõde ja õigus I osa, põhjalikud märkmed

Tõde ja õigus - märkmed I - Naine Krõõt ja mees Andres Paas sõitsid hobusevankriga Vargamäe suunas, kuhu elama pidid minema - Pidid minema läbi soo, mille ületamine oli raske, plaanisid sinna tulevikus sügavamad kraavid ja kõrgema tee teha, et ületamine nii keeruline poleks - Teel jäi nende lehm Maasik sohu kinni, koduhoidjad (sauna-Madis, karjane, eit) tulid appi, tegid lõkke, et sohu kinni jäänud lehma jalgu soojendada, et too edasi liiguks, lõpuks saadi lehm välja ja jõuti uude koju - Krõõt pärib, miks Andres just selle koha valis, mees vastab et paremat ei olnud müügil või teised kohad olid liiga kallid, lohutab naist, et Vargamäel pole ka väga hull, tuleb ära harjuda II - järgmine päev oli uue kodukohaga tutvumiseks, esmalt taheti külastada naabrit, Tagapere Pearut, kuid ta oli kõrtsis - Saunatädi ja sauna-Madis tutvustasid uutele peremeestele ümbrust, see oli vaikne, soine, vesine, krunt oli suur, Andres mõtl

Kirjandus
thumbnail
2
doc

Tõde ja õigus I ja V

TÕDE JA ÕIGUS I XXVII ­ Andresel ja Maril sünnib teine poeg Ants. Oli vaja varrusid pidada, kus läks vaidluseks Hundipalu Tiidu ja rätsep Taari vahel. Oru I ­ "Seal ta ongi see Vargamäe," lausus mees ja näitas käega üle soo Pearu saab naiste käest peksa. järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühmitas madalaid hooneid. Andres XXVIII ­ Eesperes sureb talvel kolm last, sest ringi liigub ja Krõõt jõudsid Vargamäele. lastehaigus, ja ka palju teiste perede lapsi. Liisi ja Maret räägivad II ­ Madis tutvustas Andresele ja Krõõdale nende uut talu. väiksematele, kuidas nemad said kunagi lumehanges hullata, aga praegu III ­ Algas töö, eluaegne töö. Pühapäeval mindi kirikusse ja sulast seda ei lubata. kauple

Kirjandus
thumbnail
6
docx

"Tõde ja õigus" kokkuvõte

"Tõde ja õigus" kokkuvõte A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus" I osa TEOSE ANALÜÜS "Tõde ja õigus" 1.osa ilmus 1926.aastal ja kuulub autori varasemasse loominguperioodi, mida iseloomustab puhtakujuline külarealism. Tammsaare on sündinud aastal 1878 ja surnud 1940 ning "Tõde ja õigus" on kirjaniku üks tähtsamaid teoseid. Raamatu aine on võetud autori vanematekodust ja elust. Jutt käib kahest perekonnast, naabertalude elanikest, kelle igapäevatoimetuste hulka kuulub lisaks maatööle ka teineteisele vingerpussi mängimine ning igas mõttes teineteise ületrumpamine. Raamatu üldprobleemiks on tõe ja õiguse küsimus. Eespere Andres püüab leida tõde, rassides

Kirjandus
thumbnail
10
doc

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" kokkuvõte ptk kaupa

Anton Hansen Tammsaare ,,Tõde ja õigus" (kokkuvõte) Tegevuspaik: Vargamäe (Oru ja Mäe), kõrts Sündmustiku aeg hõlmab aastaid 1870-1890 Tegelased: · Pearu Murakas-kaval, salalik ning visa hingega mees · Andres Paas- väga töökas, sihikindel ja tugev mees · Krõõt- nõtke, teotahteline, heasüdamlik. Andrese esimene naine · Lambasihver- matsakas, leppiv peksmisega. Pearu naine · Juss- töökas ja allaandev. Andrese sulane Mari esimene mees · Mari- emalik, töökas, jutukas. Vargamäel türukuks, Jussi naine, hiljem Andrese naine · Hundipalu Tiit- oli Indreku ristiisa ning talupere mees · Taar- oli rätsep,ta oli isamaaline ideaal ,kes mõtles ainult raha peale! · Kassioru Jaska- oli rikas talumees http://koolimaterjalid.blogspot.com/2008/06/tde-ja-igus-kokkuvte.html I Vargamäe andres ja Krõõt astusid oma uue kodu poole. Krõõt polnud oma mehe ostuga rahul, sest maalapp oli väga soine. Ta oli harjunud oma isakoduga, ku

Kirjandus
thumbnail
6
docx

Tõda ja õigus I

,,Tõde ja Õigus" I A. H. Tammsaare I Andres Paas toob noore naise (Krõõt) uude koju. Vargamäele Eespere talu. Värskelt koju jõudnud teatatakse neile lehma (Maasik) sohu kinni jäämisest. Peremees koos Sauna- Madisega aitab lehma välja. Krõõdale ei meeldi see talu väga, kuna ligipääs on halb ­ soo ümberringi. Andres väidab, et polnud kuskilt paremat saada ning raha pole, et enamat osta. II Noor peremees vaatab ostetud valdusi üle. Mees ei teadnud selle koha ostes tema tõelist väärtust, vaid tegi kohe plaane et mida selle kohaga võiks peale hakata- üks asi, mida ta plaanis oli teha soos põld, mis vilja kannaks. Ta tahtis sealt kraavi jõkke suunata. Räägiti veel muudest asjadest maal. Andres tundis naabrimehe (Pearu) vastu huvi, kuid teda polnud kodus. Sauna- Madis ja peremees proovisid rammu ning ikka Andres jäi peale. III Tehti tööd ning ühel päeval läksid noored külavahele kõrtsi, kuna neil oli vaja sulast ja tüdrukut. Nooruk jäi kõrtsi ette van

Kirjandus
thumbnail
3
doc

Tammsaare "Tõde ja õigus" ülevaatlik kokkuvõte

Krõõt ja Andres tulevad Vargamäele, mille jaoks oli Andresel piisavalt raha ja mida ta oli enne vaatamas käinud. Eespere ehk Mäe ehk Andrese talu. Tagapere ehk Oru ehk Pearu talu. Lehm jääb sohu kinni kevadel, maapind on niiske. Andres tahab Pearuga kahasse kraavi ehitada, kõik arvavad, et tuleb kallim. Pearu on nõus, kui kraav on tema maal ning vall on tema pool. Tehakse palju tööd, Andres tahab sellest mõnusa ja tulusa koha teha. Minnakse kõrtsi sulast ja talutüdrukut otsima. Pearu tahab seal juba rammu katsuda ja juua. Krõõt tutvub Aaseme perenaise ja teistega. Pearut oodatakse mitu päeva koju, teisipäeval, kui ta tuleb, läheb kismaks. Pärast rahunetakse maha, kuna Pearu Murakas tõi saia ja joogipoolist. Pearul 2 last. Nelipühad. Kirikus käimine, tutvumine Andrese talus, Pearu sulane Kaarel katsub Andresega rammu, Andres on tugevam. Sõnnikuveotalgud, Kaarel ja Andrese talutüdruk Mai teevad lähemalt tutvust. Veesõda. Palju tööd,

Kirjandus
thumbnail
4
doc

Tõde ja õigus I osa

A.H.Tammsaare ­ ,, Tõde ja õigus I ,, See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Ühel õhtul, kui päike oli loojumas, läksid Vargamäe poole Andres Paas ning tema vastne naine Krõõt. Vargamäest sai nende uus kodu. Vargamäel oli hulganisti soid ning rabasid, üldse oli seal kuidagi vesine. Mäe Andres aga oli kange mees ning just eriti töös, sest selles ei andnud ta armu ei endale ega ka teistele. Vargamäe saunas elas Sauna ­ Madis oma eidega, kes oli suur lobamokk ning ei suutnud oma suud sugugi kinni pidada. Vargamäel oli kaks poolt: Eespere ning Tagapere. Tagaperel ehk Orul oli peremeheks Pearu Murakas, igavesti kange ja krutskeid täis mees nagu Andreski. Juba esimestel päevadel läksid mehed vaat et riidu, sest Pearu tahtis Andrest proovile panna, kui kange viimane ka on. Kui Pearu kõrtsist joobnuna tuli, oli ta peaaegu alati kuri ning seda said tunda nii tema saunaeide tütrest naine kui ka nende lapsed. Pearu ja Andrese esimese t

Kirjandus




Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun