tammsaare tode ja oigus i-9789949919925 (0)

Tõde ja õigus I







  


 


See e-raamat on  skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus  Tartu, 2011    


 I           See  oli  läinud  aastasaja  kolmanda  veerandi  lõpul.  Päike  lähenes
silmapiirile,  seistes  sedavõrd  madalas,  et  enam  ei  ulatunud  valgustama  ei
mäkke  ronivat  hobust,  kes  puutelgedega  vankrit  vedas,  ei  vankril  istuvat
noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. 
     Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama
lõid  mehe  nägu  –  laiavõitu,  tugevate  lõuapäradega,  terassilmadega,
lühikese,  kuid  tiheda  musta  habemega  –,  naise  nukrad  silmad,  look  ja
hobuse kikkis kõrvadega pea. 
          «Seal  ta  ongi,  see  Vargamäe,»  lausus  mees  ja  näitas  käega  üle  soo
järgmise  väljamäe  poole,  kus  lömitas  rühm  madalaid  hooneid.  «Meie
hooned  paistavad,  teiste  omad  seisavad  mäe  taga  orus,  sellest  siis  rahva
suus  Mäe  ja  Oru,  mõisakirjas  aga  Eespere  ja  Tagapere.  Paremat  kätt  see
männitukk  seal  kõrges  mäe  otsas  on  meie  oma:  igavesed  vanad  jändrikud
teised, mõned poolkuivad juba.» 
     Nii palju tegi mees juttu, siis logises vanker endiselt tummas vaikuses. 
          Naine  silmitses  ümbrust:  siin  mägi,  seal  mägi,  kaugemal  kolmas,
pahemat kätt neljas, paremat viies ja nende taga kuues, seitsmes veel ning
rohkemgi. Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo,
tükati raba, kaetud kidura võserikuga. 
     Üks niisugune mäenukk teda ümbritseva soo ja mõne männijändrikuga
mäe  kõrgemal  tipul  saab  tema,  sõitva  naise  koduks  ja  seal  peab  ta  vististi
oma päevad lõpetama. 
     Millegipärast kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku. Valu ulatus
nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber
puntras. 
     Jah, kunagi polnud ta osanud arvata, et temal võiks kord niisugune kodu
olla. Tänini oli ta kodu all mõistnud ikka põldu ja metsa – suurt laant, mis
õhtuti  heliseb,  kui  huigatakse  või  kui  aetakse  pasunat.  Aga  mis  heliseks
siin,  kui  tuleks  lust  lõõritada?  Hüüavad  siis  sood  vastu,  hakkavad  rabad
rõkkama? 
     Naine vaatas meest, kes hobuse kõrval kõndis, vaatas hobust, keda ta
isakodus oli näinud sündivat ja kasvavat, – mõlemad tõttasid täiel sammul,
nagu ootaks neid õnn ees. 


          Ja  äkki  tuli  talle  meelde,  kuidas  kodus  oli  aru  peetud,  peab  ta  oma
praeguse mehe kosjad vastu võtma või tagasi lükkama. Ja kõik – vanemad,
vennad,  õed  –  olid  otsustanud:  sellele  mehele  võib  minna,  tema  jaksab  ja
oskab naist toita. Imelik oli tol korral tundunud, et räägiti tema toitmisest.
Kas siis tema ise ei oska tööd teha, et end ise toita, nagu iga teinegi tervete
ihuliikmetega inimene? 
     Uuesti vaadates, kui kähku mees ja hobu kõrvuti uue kodu poole astusid,
muutus  ka  tema  meel  rahulikumaks,  süda  julgemaks.  Peaasi,  et  mära,  see
nende  majapidamise  üks  peatugesid  ja  põhivara  –  nagu  isa  hobust
kaasavaraks andes oli öelnud –, peaasi, et tema nii tõttavalt astus. See andis
ka noorele naisele usku ja lootust. 
          «Astu  aga  astu,»  sundis  mees  hobust,  nagu  aimaks  ta  naise  mõtteid,
«saame ehk päevaveeruks koju.» 
     «Kas jõuame,» kahtles naine. Ka tema oli mõelnud kuidagi sõna «kodu»
tarvitada, aga sõna jäi kurku kinni. 
          Lausal  väljamäel  oli  tee  pisut  siledam,  sellepärast  kargas  mees  naise
kõrvale  vankrile,  kahmas  ohjad  pingutavalt  pihku  ja  ajas  hobust  sörkima.
Millegipärast valdas hobust äkki mingisugune rõõmuhelk ja ta hirnatas. 
     «Tunneb kodu lähedust,» arvas mees. 
     «Nojah, tema käib juba mitut-setut korda seda teed,» lausus naine. Endal
oli  aga  nagu  valus,  et  hobune  seda  võõrast  paika  juba  koduna  tunneb.
Hobuse rõõmuhirnatuses kustus nagu tükk naise senisest elust. 
     Natuke maad pahemat kätt teest kõrval asuva talu õuel seisis üksik naine
ja  vaatas  möödasõitjaid,  ämber  käe  otsas.  Vargamäe  Eespere  noorele
perenaisele  näis  seisja  nii  tuttavana,  nagu  oleks  ta  teda  juba  ammugi  ja
sagedasti näinud. Veel enam: nagu oleks ta ise kustuva päikese helgil nõnda
kuskil taluõuel seisnud ja möödaminejaid vaadelnud ja nagu teeks ta seda
ka tulevikus veel lugematuid kordi.  
     «Mis selle talu nimi on?» küsis naine.  
     «See on Aaseme,» vastas mees. «Selja taha paremat kätt jäi Võlla, veel
kaugemale mäe varju Aiu; see teele ei paista. Väljamäge ennast nimetatakse
Metsakandiks; siin on kolm kohta.»  
          Vanker  logises  hobu  sörgil  peagi  üle  põllu  ja  jällegi  pidid  nad  sohu
minema – pidid ronima üle teise ja seega ka üle viimase soo. Aga enne läks
tee Aaseme välja all kaheks. Hobune pöördus ilma juhatuseta paremat kätt.  
     «Kuhu see teine tee viib?» küsis naine.  


     «Sooväljale,» vastas mees. «See seia ei paista, meie õue aga küll; kui
koju saame, siis näeme. Seal on ka kolm talu ja veel kaks sauna.»  
     Jõuti sohu. Mõlemal pool teed ummistunud kraavid, millede sisemus –
turvas  –  on  keskele  kokku  kuhjatud.  Tee  põhjaks  haod  või  rida  puupakke
kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mäda aluspõhja pehmesse
mudasse,  kus  ei  tundu  mingit  pidet.  Tee  kõrval,  teisel  pool  kraave,
vaevakase või vaevapaju raagus põõsad, harva mõni laia ladvaga sookask,
millel pungad pakatamas. Kaugemal, välja ääres, randemaal kipub ilutsema
juba õrn ja värske kevadine rohelus. Soontel valuvalt kollane varsakabi.  
     «Siia võib uppuda!» hüüab naine, nähes, kuidas hobune läbipääsematul
teel vaevaga edasi ronib. «Murrab vankri ja hobuse jalad.»  
     «Küllap peavad vastu,» ütleb mees, kes jällegi maas kõnnib, aga nüüd
ohje  enda  käes  hoiab,  et  hobust  paremini  juhtida,  sest  et  tema  juba  teed
tunneb. «Istu aga kõvasti peal, istu keskpaika, muidu viskab maha,» õpetab
ta naist. Ja kui nad kõige suuremast hädast juba väljas, räägib ta lohutavalt:
«Ega see nõnda igavesti jää. Kraavid teeme sügavamaks, tee kõrgemaks ja
siledamaks. Põhja kuuseoksad ja kadakad, peale põllukivi ja sauerähk. Seda
on  meil  küll,  väljamäel  mändide  alt  võta  niipalju  kui  süda  kutsub.  Mõne
aasta pärast sõida kas või tõllaga, kaks hoost kõrvu.»  
     «Kui vankrigagi läbi saaks,» arvas naine. 
     Jõuti välja äärde, oma välja äärde. Jällegi viis tee mööda rinnakut üles.  
     «Päiksetera on kadund,» ütles naine, kui nad jõudsid mäele, kust avanes
silmapiir.  
          «Jah,  veeres  enne,  kui  koju  saime,»  vastas  mees.  Kodus  oli  aga
peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või
mujalt  abi  otsima.  Karjane  tuli  parajasti  nuttes  koju:  vana  Maasik  jäänud
lepiku alla sisse. Iniseb, sikutab oma koibi, aga edasi ei saa. Sees mis sees!
Jääb kas või igaveseks sinna, kui inimesed ei aita.  
     Noor perenaine alguses ei taibanudki, mis selle lehmaga õige on, et ta
koju  ei  saa.  Tema  Maasik  –  jällegi  tükk  kallist  kaasavara  –  pole  ju  ometi
mõni  vana  ja  jalutu  lehmakobaski,  vaid  ainult  viie-kuue  poja  ema,  seega
kõige  paremates  päevades.  Kodu  karjas  käies  polnud  perenaine  kunagi
näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei
tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis
tirelit  mära  hiljuti  vankri  ees  lõi.  Ometi  kõndis  mära  aina  tehtud  teel,
peaaegu kõrvenurga maanteel. 


     Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari
sõnaga.  Ja  nõnda  mõistis  ta,  et  ta  praegu  mõtleb,  nagu  hoiaks  ta  alles
isakodus  karja  ega  olegi  veel  iseseisev  perenaine.  Aga  perenaisel  peavad
olema teised mõtted kui karjalapsel.  
     «Armas aeg,» hüüdis perenaine, «mis tast siis sohu ajada, kui seal nii
tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.»  
     «Ega ma ajandki,» nuttis poiss, «ta ise läks, ei taht teine teistest maha
jääda.» 
          «Soos  mätastel  on  ju  mustapead,  sellepärast,»  seletas  sauna-Mari.
«Arumaa  on  paljas,  seal  ei  hakka  loomal  hambad  maha,  ainult  keelega
limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.»  
     «Aga mis siis nüüd?» küsis perenaine nõutult.  
     «Peame appi minema, mis muud,» vastas saunavanamees. Karjase poole
pöördudes küsis ta: «Kus ta on, suurel soonel või?»  
     «Ei, väiksel,» vastas Eedi. «Suurest tuli läbi, nii et vagu taga. Poolest
küljest oli teine sees, aga ikka tuli, muudkui inises vahel.»  
          «Vaata  raibet,  või  suurest  tuleb  läbi,  aga  väiksesse  jääb  sisse,»  siunas
sauna-Madis, lisades kohe juurde: «Kui ta väiksel soonel on, siis põle asi nii
hull, siis saame oma jõuga läbi.»  
     Vanker tühjendati silmapilk kraamist ja peale pandi laudu ning köied.
Kui mehed ühes karjapoisiga peale istusid, tahtis ka perenaine kaasa minna.
Aga saunaonu vastu: .  
     «Ei, perenaine, see pole naiste töö lehma soost välja vedada. Aga päss ja
räks  ning  tükk  õlgi  kaasa,  seda  küll,  peab  ehk  tuld  tegema,  lehma
soendama. Soo on ju alles külm, võtab looma jalad kangeks. Hiljuti oli veel
kirs all.»  
     Vanker hakkas liikuma.  
     «Ärge talle haiget tehke,» palus perenaine tagant järele.  
     «Ei noh, kus nüüd seda.» vastas sauna-Madis.  
     Sõideti lepiku alla, kus hobune kinni seoti ja heinavõrk talle ette riputati.
Mehed  võtsid  lauad,  kirved  ja  köie  ning  alustasid  teekonda  lehma  poole,
hüpates mööda mättaid ja künkaid, nagu karjapoiss teejuhina ees kargas.  
          «Peremees  tulnd  õige  kirikuriidega  lehmaveosse,»  tähendas  sauna-
Madis, kui nad pärale jõudsid.  
     «Unustasin, mis parata,» vastas. peremees ja kiskus kuue seljast, et teda
mättale põõsasse panna. «Püksid peavad jääma, aga ega need lehma maksa,
liiatigi kui poja ema.»  


     «Nii, nii, liiatigi kui poja ema,» oli ka sauna-Madis nõus. «Aga näe, eks
lõdisegi teine,» tähendas ta lehma kohta. 
     «Millest siin peale hakata?» küsis peremees arupidavalt.  
     Aga saunamees kui oma inimene teadis väga hästi, millest peale hakata.  
          «Kõigepealt  lehma  esimeste  jalgade  alla  hagu  kuuseoksi  ja  kadakaid,
mis pehmemad,» ütles ta. «Kui juba esimesed võivad toetada, siis katsume,
kuis tagumistega lugu.»  
     Esimesed jalad saadi varsti hagudele ja nüüd oleks lehm võinud katsuda
tagumisedki  mudast  välja  kiskuda,  aga  ta  ei  teinud  seda  ei  heaga  ega
kurjaga, inises ainult, kui teda löödi.  
          «Nonäh,  ma  arvasin  kohe,  et  jalad  kangeks  külmanud,»  ütles  sauna-
Madis.  
          Ei  jäänud  muud  nõu  üle,  kui  mehed  pidid  käised  ja  püksisääred  üles
käärima (peremees viskas oma uued püksid hoopis jalast ühes saabastega),
mudasse minema ja lehma jalad välja kiskuma, et need hagudele paigutada
nagu esimesedki. Siis tõtati silda tegema kuni lähema künkani. Alles nüüd
katsuti lehma jalule ajada. Aga see ei liigutanud ikka veel, lamas õietsi jalu
maas.  
     «Ega muud, kui teeme talle tule ette,» ütles sauna-Madis, «küllap ta siis
varsti jalad alla võtab.»  
     Korjati risu ja tõrvikuid ning tehti tuli lähemale mättale. Karjapoiss jäeti
tuld  kohendama,  mehed  läksid  teistele  soontele  hagu  raiuma,  kuni  lehma
luud-liikmed  soenevad.  Võeti  abiks  ka  ligitoodud  lauad,  et  lehm  pääseks
kõvale maale välja.  
          Ei  kestnudki  kaua,  kui  juba  tuli  oma  töö  oli  teinud,  sest  poiss  hüüdis
suure rõõmuga:  
     «Juba liigutab jalgu! Juba püsti! Läheb, läheb!»  
     Ka mehed tõttasid vaatama, kuidas lehm mööda oksi läheb, nagu poleks
hiljuti mudas lamanudki. Kahe künka vahel oli hagudest sild, seda lehm ei
kartnud;  kolmandal  soonel  seisid  lauad,  need  ajasid  loomale  hirmu  peale.
Inises ja pidas aru. Viimaks ometi astus laudadele, mitte mudasse. Veel pidi
laudu  paar  korda  uutele  soontele  tõstma  lehma  talutamiseks,  siis  oldi
vaevast lahti: lehm pistis kiirel sammul kodu poole.  
     Meestel kulus pisut aega, enne kui nad minema said, sest peremees tahtis
veeaugul ennast pesta, et võimalik oleks püksid jalga tõmmata. Pealegi oli
tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. Kuube
võttes  märkas  poiss  tuld,  mis  lehma  soendamiseks  oli  tehtud.  Ta  mõtles


esiteks selle mudasse laiali pilduda, aga jättis lõpuks ometi põlema. Nõnda
leegitses tuluke veel siis üksinda õhtuvidevikus, kui poiss oli uuesti kõval
maal  tagasi.  Värisev  valgus  helkis  ümbritsevail  põõsail  ja  liimendaval
mudal.  
     Imelik oli poisil eemalt vaadata, kuidas tuluke üksipäini leegitses soos.
Nagu oleks ikka veel mõni elav hing tema läheduses, kes oma luid-liikmeid
soendab!  Nagu  võiks  keegi  olla  veel  kottpimedaski  seal  mudas  põõsaste
vahel, sest kindlasti põlevad jämedad tõrvikud selle ajani.  
          Perenaisel  hakkas  kodus  igav  mehi  oodates  ja  ta  läks  neile  mööda
tänavat  karjamaa  poole  vastu.  Pooles  tänavas  kohtas  ta  lehma.  See  tundis
perenaise  juba  eemalt  ära  ja  hakkas  ammuma.  Perenaisel  tõusid  peaaegu
pisarad  silma;  ükski  vana  tuttav,  ükski  omane  hing  võhivõõras  kodus!  Ja
härduses oleks ta lehmale kas või kaela hakanud.  
          Lehmaga  kõrvu  kodu  poole  minnes  pani  perenaine  talle  käe  selga.
Mehed,  kes  tükk  maad  järel  tulid,  ei  pannud  seda  tähele,  küll  aga  karja-
Eedi. Tema silma hakkas see kohe kinni.  
     «Küll on hull, kui iga õhtu nõnda peab,» ütles perenaine, kui ka mehed
koju jõudsid.  
     «Või siis nüüd just iga õhtu, aga eks ta kevadel mõnikord ikka juhtu ka,»
arvas  sauna-Madis.  «Sügise  on  seda  nalja  vähem,  vahel  harva...  See  lehm
on  liiga  raske,  ei  kõlba  Vargamäe  karjasmaale,  põle  õige  meie  loom,
välimailt pärit. Siin olgu lehmad kui kitsed.»  
     «Need ei, anna ju piima ega võid,» arvas perenaine.  
     «Eks aga pea siis vähemaga läbi ajama,» ütles sauna-Madis.  
     «Küll teeme silla suurest mudast läbi,» lohutas peremees, «tagapool on
kõvem.» 
     «Va Mardil, sel, kes teie eest siit ära läks, seisid pikad saelauad lepiku
all,  sealt  oli  hea  ligi  võtta,  kui  tarvis  tuli.  Ei  tema  silda  teind  ega  sellega
vaeva näind,» seletas sauna-Madis.  
          «Muidugi,  tagapool  on  kõvem;  Jõessaare  mail  päris  kõva,»  lisas  ta
natukese aja pärast juurde.  
     Õhtul asemel enne uinumist uues kodus küsis Vargamäe Eespere noor
perenaine peremehelt: «Miks sa just selle koha ostsid?»  
     «Aga misukese siis?» küsis peremees vastu.  
          «Kas  paremat  ei  leind?»  küsis  perenaine  uuesti.  «Paremad  olid  enne
mind  ära  ostetud,  või  mis  veel  olid,  neid  ei  müüdud.  Käisin  ka  Sooväljal
vaatamas, aga need on veel hullemad, ligipääs ka raskem kui Vargamäele.


Oli paar õige suurt, Paluka ja Sõõrussaare, kuid nende peale ei hakand minu
hammas: põlnd raha. Aga ega ta siin nii väga hull olegi, las me aga harjume
ära, see on ainult esteks nõnda, et ajab hirmu peale.»  
          Nõnda  vastas  Vargamäe  Andres  oma  noorele  naisele,  kellele  pühas
ristimises oli nimeks pandud Krõõt. Aga naist ei lohutanud mehe sõnad ja ta
vastas:  
     «Küll meie siin kahekesi sinuga päivi saame näha!» «Päivi saab vaene
inimene igal pool näha,» arvas Andres.  
     Sellega jutt lõppeski, kui nad puhkama heitsid esimest õhtut kahekesi
oma uues kodus.  


II       Järgmine päev oli määratud uue koduga tutvumiseks.  
     Saunatädi pidi tubase talituse eest muretsema, nagu ta seda oli teinud
juba  nii  mõnigi  päev  enne  noore  perenaise  saabumist.  Madis  pidi
pererahvaga  kaasa  minema  –  nagu  oma  inimene,  kes  kõik  teab  ja  kõige
kohta oskab seletust anda. 
          Hommikul  mõtlesid  uus  peremees  ja  perenaine  kõigepealt  minna
üleaedseid  vaatama.  Et  aga  saunarahvas  kinnitas,  Tagapere  Pearu  olevat
kodunt  ära,  vististi  kõrtsis,  kus  ta  isegi  ööd  saksatoas  mööda  saatvat,  siis
lükati see külaskäik edasi ja taheti minna kohe piire vaatama.  
     Andres oli küll omal ajal kogu maa-ala läbi käinud, aga siis oli maapind
külmunud  ja  õhukese  lumekirmetise  all,  nii  et  tema  üle  peaasjalikult
kaudsete  tunnuste  abil  pidi  otsustama.  Perenaisele  oli  muidugi  kõik
võhivõõras ja tuliuus.  
          Teekonnaks  tõmbas  perenaine  vanad  sukad  jalga  ja  pistis  tuliuued
omatehtud viisud otsa. Need oli ta isakodust kaasa toonud. Peremees pani
endale nartsud ja raagnahka pastlad. Sauna-Madis otsustas palja jalu minna,
sest päike oli juba kõrgel ja paistis heledasti kevadisest taevast. 
          Oli  nii  imeliselt  kerge  ja  selge  täna  siin  väljamäel,  kuhu  paistsid  nii
paljud  samasugused  imeliselt  kerge  ja  selge  õhuga  ümbritsetud  väljamäed
keset  otsatut  sood  ja  raba.  Nende  kohal  lendasid  helevalged  pilved  nagu
hirmunud lagled. Ainult häält ei teinud nad. Taevaalune oli hoopis vaikne,
kui  ei  pannud  tähele  lõokeste  laulu  ja  linavästrikku  katuseharjal  või
aiateibas.  
          Tundide  kaupa  sumati  soos  ja  vees,  mis  paiguti  lausa  solises,  paiguti
sauna-Madise varvaste vahel ainult virtsus. Ainult väikesel Hallikivimäel ja
Jõessaares  oli  päris  kuiv.  Viimasel  oli  millalgi  põldu  haritud,  aga  sauna-
Madisel puudusid teated, millal see oli toimunud. Seletuseks ütles ta ainult: 
          «See  pidi  küll  väga  ammu  olema,  sest  varsti  on  põllu  asemel  uuesti
mets.»  
     See alalhoidunud põllulapp siin kaugel soosaarel mõjus kui muinasjutt.
Ta  tekitas  imelikult  omapärase  ja  koduse  tundmuse.  Sest  seletamatagi  oli
äkki  kõigil  selge,  et  millalgi  on  siin  inimene  liikunud,  tegutsenud,
mõtelnud.  Millalgi  olid  selle  söötijäänud  põllulapiga  seotud  inimese
rõõmud ja mured. 


     Puhati jalgu ja pandi piipu. 
     Juba läbikäidud maa järgi otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi
palju,  arvu  poolest  üle  poolteisesaja  tiinu.  Aga  suurem  osa  sellest  oli  kas
rohusoo  või  samblaraba  männijässidega.  Heinamaagi  oli  enamasti  kas
rabaserv,  soonepealne,  vaevakasesoo  või  kiikuv  jõeäärne,  kus  praegu
lainetas  alles  elus  vesi,  nii  et  ainult  paiguti  talle  ligi  pääses.  Kevaditi
suurveega  ja  sügisevihmade  ajal  pidi  siin  küll  otse  järvepealist  oletama.
Aruheinamaad olid kodumail väike lapike.  
     «Nagu hobuse piherdamise ase,» ütles sauna-Madis tema kohta.  
     Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha
järele suurem metsaheinamaa, mida Andres isegi veel polnud näinud. Seal
pidi  tükk  head  metsagi  peal  olema.  Selle  maalisa  oli  Andres  nagu  põrssa
kotis ostnud, sest ta oli arvanud, et olgu ta, mis ta on, midagi on ta ikkagi
väärt, ja Vargamäe oleks ta ka ilma selle lisanditagi ostnud määratud hinna
ning  tingimustega.  Pealegi  oli  tal  kohe  kavatsus  see  maatükk  esimesel
parajal  võimalusel  ära  müüa  ning  saadud  raha  kodumail  kasulikult
tarvitada.  
          Tõtt  öelda,  Vargamäe  Eesperet  ostes  polnudki  Andres  tema  tõelist
väärtust  arvestanud,  vaid  ta  oli  aina  mõelnud,  mis  temast  võiks  teha,  mis
väärtuse sellele maale tööga võiks anda. Sellepärast ei teinud noor peremees
tänaselgi  ülevaatusel  muud,  kui  aina  kavatses  ja  plaanitses,  püüdes  ette
aimata,  milliseks  muutub  maapind  ja  milliseks  kasenäss,  männijäss  ja
kuusekönn, kui kraave on kaevatud nii ja nii palju ning selles ja selles sihis.
Kas kaseladvad muutuvad mõne aasta pärast teravaks? Kas kuusk ja mänd
heidavad karva ja süstavad õhku, nagu pistaks neile herilane tüvve?  
     Mööda kodumaad ümber sõites ja sobivat kohta otsides oli talle kuskil
sood näidatud, mis kraavidega läbi põimitud – suuremate ja väiksematega.
Praegu olid need kraavid ummistunud ja maapind nende vahel vesine ning
soine. Aga millalgi oli kraavide vahel vili kasvanud, millalgi olid orjad ja
vaimud  siin  kartuleid  pannud  ja  võtnud.  Seda  kinnitasid  vanad  inimesed
nagu ühest suust.  
          Elanud  mõisas  kord  mingisugune  hullumeelne  parun,  mingisugune
põrundpea, nagu kõik kinnitasid, see tahtnud soost põllu teha. Tema'p need
kraavidki  lasknud  kaevata  ning  kraavide  vahel  künda  ja  külvata.  Põllul
polevat  teda  kunagi  näha  olnud,  aga  soos  kraavide  vahel  käinud  ta
opmanniga  vahetpidamata,  seisnud  rahva  juures,  kui  see  tööd  tegi,  ja
torkinud kepiga muhenevat mulda, turbamättaid.  


     Tol korral oli Andres julgenud kahelda, et kes teab, kas see parun, kes
need kraavid kaevas, nii väga põrundpea oligi, nagu kõik arvasid. Kuidas?
Selles  võiks  keegi  kahelda?  Aga  tema  ei  muutnud  ju  ainult  sood  põlluks,
vaid kõrged vainud tahtis ta teha loodheinamaaks, mida võiks oma tuju ja
tahtmise järgi kasta üleujutava veega. Tema tahtnud üldse kõik teisiti teha,
kui  oli  seadnud  jumal.  Kus  mägi,  sinna  org,  kus  org,  sinna  mägi  nõnda
tahtnud  ta  teha.  Sood  põlluks,  kõrged  vainud  loodniiduks,  jõgedele  uued
sängid  –  kas  või  läbi  kivikärgaste  ja  mäekinkude,  verstade,  kümnete
verstade  kaupa.  Tühjadele  ääremaadele  mets,  istutatud  või  seemendatud,
puud reastikku nagu viljapuud aias. Kui võõras kõike seda meeletust näeks,
siis usuks ta, et parun oli tõepoolest põrundpea.  
          Nõnda  olid  omad  inimesed  arvanud.  Aga  Andres  ei  saanud  tol  korral
muud näha kui ainult seda kraavitatud sood, kus millalgi kasvanud vili. See
seisab tal veel praegugi silmade ees. Muidugi ei mõtle tema Vargamäe soost
kohe hakata põldu tegema, sest tema pole ju parun, kel oli terve vallarahvas
käsutada.  Kui  niigi  saaks  teha,  et  soo  hakkaks  looma  kandma  ja  head
haometsa  kasvatama,  –  seda  mõtles  Vargamäe  noor  peremees  põrundpea-
paruni  eeskujul.  Ja  tema  oli  siin  Jõessaare  söödilapil  kevadise  päikese
paistel ehk ainuke inimene, kes tänini nõnda oli mõelnud.  
     Kui Andres kõigest sellest jutustas, vedas sauna-Madis kord-korralt ikka
kõvemini  oma  lurisevat  piipu  ja  hakkas  läbi  hammaste  aina  kaugemale
sülitama,  nagu  teeks  ta  harjutusi  kaugelesülitamises.  Ja  kui  ta  sõna
peremehe jutu vahele pistis, sihtis see ikka sinnapoole, et: on siin juba paari
uut peremeest nähtud, mitte küll omanikku, vaid rentnikku, aga ükski pole
midagi teinud, sest ei tasu vaeva. Kõik läinud paremat otsima.  
     «Elame siin nagu kärbsed sitahunniku otsas,» ütles ta lõpuks.  
     «See'p see ongi, et elate nagu kärbsed,» arvas Andres.  
     «Aga nõnda saab ilusti ära elada. Endine peremees läks siin rikkakski,
ostis välimaale koha.»  
     «Ja elab ka seal nagu kärbes, kui nõnda elab,» vastas peremees.  
     «Kärbes oled sinagi, kärbsed oleme kõik,» oleks tahtnud sauna-Madis
peremehele  vastata,  aga  ometi  rahuldus  ta  ainult  sülitamisega.  «Peremees
on  peremees,  läheb  nüüd  saunamees  temaga  maid  jagama,»  arvas  Madis
endamisi. 
     «Hakkad sa mul kraavi kaevama?» küsis peremees natukese aja pärast.  
     «Küllap hakkan,» vastas Madis. «Töö on töö, leib on leib, ei põlga ühte
ega teist. Olen ennegi kaevanud.» 


          «Hea  küll,  siis  hakkame  tänavu  kohe  peale,»  ütles  Andres.  «Umbes
sinna, kus me vana Maasikut käisime rükkimas.»  
     «Aga kuhu laseme vee?»  
          «Esiotsa  ei  kuhugi,»  vastas  Andres.  «Aga  küllap  pärast  laseme  kah:
juhime otsa jõkke.» 
     «Paar versta maad.»  
     «Olgu või kolm,» arvas peremees.  
     Saunamees lirtsas sülitada. Alles natukese aja pärast lausus ta:  
     «Võeras maa ees, ei pääse otse jõele.»  
     «Küllap pääseb läbi võeragi maa.»  
     «Kui aga pääseb.»  
     «Saame näha.»  
     Polnud parata, peremehele pidi alla vanduma. Arvab, et pääseb, pääsegu,
mis  saunamehel  sest  on,  pole  ju  tema  maa  ega  tema  vesi.  Tõmmaku  aga
kraav jõkke, temal aina kasu: pääseks mööda kraavikallast kergemini kalale
ja sügisel lambale ja lehmale kotiga padriku äärest heinu tooma.  
     «Saab ehk üleaedsega kahasse kaevata, tuleb odavam,» arvas peremees.  
     «Kallim,» vastas saunamees. «Pearuga kahasse on ikka kallim.»  
     «Kuidas nii?» küsis Andres. «Mis mees siis tema on?» 
     «Mees nagu mees muistegi,» vastas Madis.  
          Kuna  mehed  piipu  popsisid  ja  jutlesid,  kõndis  perenaine  mööda
saaresööti, korjates varaseid lilli. Meel oli pühapäevaselt rõõmus ja kodune,
et  oleks  tahtnud  laulda,  nagu  laulsid  linnud  söödiserval  metsas.  Oleks
tahtnud huigatagi, nagu ta oli huiganud millalgi isakodus, aga ometi jäi ta
üsna vaikseks, kõndis ainult ja noppis lilli.  
          Koju  jõutud,  võeti  kehakinnitust  ja  siis  mindi  välju  ning  väljaaluseid
vaatama.  Taheti  näha  põldu  ja  tema  mulda,  taheti  vaadata  peenraid  ja
ristikive, nagu oli vaadatud soos sihte ja kupitsaid.  
          «Kui  aga  peenrad  ja  ristikivid  paigal  seisaksid,»  lausus  sauna-Madis
nagu endamisi.  
     «Kuidas nii – paigal seisaksid?» küsis peremees.  
          «Öeldakse,  et  vahel  kipuvad  teised  liikuma,»  irvitas  Madis.  «Endine
peremees kuuldi ikka kaebama, muidu oleks ehk ise koha ostnud. Nõnda ta
ütles,  et  läheb  siit  Tagapere  Pearu  pärast  minema.  See  kiitleb  veel  praegu
sellega.»  
     «Ah niisuke sõrasilm see Pearu! On ta tugev?» küsis Andres.  
     «Küllap saad varsti katsuda,» vastas Madis. «Tema ju selle peale ablas.»  


     «Tikub kaklema?»  
     «Tahab rammu katsuda. Mis mehed need muidu on, ikka rinnad kokku,
ikka kokku. Tänini käis Tagapere Eesperest üle, näis's nüüd.»  
     «Saad sina talle vastu?» küsis Andres huvitatult.  
     «Küllap saaks, kui oleks peremees, aga saunamees ... noh, see on teine
asi,» vastas Madis.  
     Andres muigas.  
          «Tahad  sa  minuga  katsuda?»  küsis  ta  Madiselt.  «Aga  nagu  mees
mehega, mitte nagu saunamees peremehega.»  
          «Eks  võiks  ka  korraks,»  arvas  saunamees  sülitades  ja  peremeest
silmadega mõõtes.  
     «Mis te nüüd hullu teete,» segas perenaine vahele. «Jätke järele, mõni
näeb veel. Lausa tööpäeval põle muud teha, kui mine võitlema, nagu oleks
mõni pidu.»  
     «Kel sellega asja, oma välja ääres,» vastas peremees.  
     «Võiks ju ainult kivi tõsta, sellest näeb kohe,» arvas nüüd saunamees, et
perenaise  soovile  vastu  tulla.  Sellega  leppis  ka  peremees  ja  nõnda  mindi
Madise juhatusel natuke maad edasi, kuni leiti aia äärest kivihunnik. Siin oli
paras paik rammukatsumiseks.  
          «Hakka  sina  peale,»  ütles  peremees  saunamehele,  «sina  oled  oma
inimene.»  
     «Ükskõik,» vastas Madis. «Saad sinagi varsti omaks inimeseks. »  
     Ta valis kivi, millele ta jaksas tuule alla teha. Aga peremees võttis sama
kivi ja tõstis ta üle aia teisele poole.  
     «See mees on jumala viljaga toidetud,» ütles saunamees seda nähes.  
          Nüüd  otsis  Andres  omakorda  kivi,  millele  ta  vaevalt  suutis  tuule  alla
teha, aga selle kallal pusis Madis hulk aega, ilma et kivi oleks mõtelnudki
maast kerkida.  
          «Sinust  saab  Pearule  õige  üleaedne,»  ütles  Madis  ja  jättis  kivi
sinnapaika.  
     «Olen temast tugevam?»  
     «Hästi sitkem. Ma'p uskunudki. Olen omateada ikka ka paras mees, liiga
vana ka mitte, aga üle mis üle, põle parata.»  
     Edasi minnes ütles Madis natukese aja pärast: «Tegu tuleb sul temaga
siiski, ramm üksi ei aita.»  
     Peremees mõistis ja vastas:  
     «Mis siis ikka: mees on mees ja ristikivi on ristikivi.»  


          «Õige  näh,  peremees:  mees  on  mees  ja  ristikivi  on  ristikivi,»  kordas
Madis, aga tegi seda nõnda, nagu ei peaks ta seda sugugi õigeks, ja lirtsas
läbi hammaste sülitada.  


III            Algas  töö,  algas  eluaegne  töö,  algas  töö,  millest  pidi  jätkuma  isegi
tulevale  põlvele.  Sest  olgugi  et  peremees  ainult  paar  kuud  oli  abielus,
mõtles  ta  ometi  juba  järeltuleva  soo  peale;  tähendas  ju  abielu  temale
eelkõige lapsi. Ehk kas maksis Vargamäele elama asuda mõttega, et pärast
sind talitavad siin võhivõõrad inimesed? Ei, seda mitte. Selle mõttega oleks
võinud  ükskõik  kuhu  minna,  mitte  aga  Vargamäele  tulla.  Andres  tundis,
kuidas  omandatud  maalapp  tekitas  kohustusi,  millest  ei  või  loobuda,  kui
oled aus inimene.  
          Hea  meelega  oleks  Andres  ostnud  kogu  Vargamäe,  et  elada  siin
omasoodu nagu vürst, aga teine mees oli temast ette jõudnud, oli teise koha
varem  ostnud.  Tagapere  Pearu  oli  tulnud  Tuhalepast,  mis  seisis  veel
kaugemal  soode  ja  rabade  taga  kui  Vargamäe.  Tema  ütles  ikka,  et  tema
tulnud  huntide  juurest  inimeste  sekka.  Andres  sellevastu  oleks  võinud
öelda,  et  tema  tuli  inimeste  seast  huntide  juurde,  sest  tema  isakodu  asus
välimaal. Ometi ei öelnud ta seda, sest tema arvas, et ühesugused inimesed
elavad igal pool, olgu kuskil maantee ääres või soosilla taga.  
          Üks  imelik  mõte  oli  viirastusena  Andrese  peaaju  külastanud,  kui  ta
esimest  korda  käis  Vargamäel.  Nimelt:  mis  oleks,  kui  ükskord  oleks  kogu
Vargamäe  tema  oma,  tema  laste  käes?  Võib–olla  mõjuski  see  viirastuslik
mõte  sedavõrd,  et  Andres  kohta  otsides  Vargamäe  juurde  peatuma  jäi.
Kaasa  aitas  ka  Hundipalu  Tiit,  kes  elas  kaugemal  soode  taga,  teisel  pool
jõge  –  elas  üksipäini  oma  väljamäel  ja  talitas  seal,  nagu  süda  kutsub.
Temaga oli Andres siin kokku puutunud ja tema oli osanud nõnda rääkida,
et Andres Vargamäele peatuma jäi.  
     Esiotsa pidi Andres kõik kaugemad tulevikumõtted peast peletama, sest
ees  seisis  hall  igapäevasus:  risakil  ja  laokil  hooned,  elumajaga  hakates  ja
karjalautadega  lõpetades.  Kõige  halvem  lugu  oli  kambritega,  sest  seal
kõlbas ainult suvel elada. Talvel külmaga pidi rehetuppa pugema, kus seisis
nurgas kummiga ahi nagu elevant. Ahjusuu ees oli kolle kookudega padade
riputamiseks, ahjunurga sees piht peeru pistmiseks.  
          Kõrred  olid  mineval  sügisel  kõik  kündmata  jäänud,  sest  kuna  koht
müügil  seisis,  ei  teadnud  vana  peremees,  kuniks  temal  siin  asu,  ja  teisele
teha  polnud  mõtet.  Uus  peremees  pidi  sellega  kuidagi  toime  saama,  aga
tööd oli ka sellekohaselt. Söögitundidel, kui loom puhkas, korraldas Andres


ühte  või  teist.  Aiad  õue  ümber  ja  tänaval  seisid  hädaga  püsti,  väravad
kannatasid vaevalt lahti- ja kinnitõstmist. Õue polnud olemaski, vaid ukse
ees  seisis  sigade  karjamaa.  Tuppa  ja  kambrissegi  tungisid  rõngasninad
kohe,  niipea  kui  uks  praokile  unustati.  Ei  jäänud  muud  nõu  üle,  kui
uksepiitade külge löödi lauad lävepaku kõrgendamiseks, nii et sead sealt üle
tuppa ei pääseks. Kui perenaine vastu vaidles, ütles peremees:  
     «Ega meil veel lapsi ole, vanad inimesed pääsevad ju siit üle.»  
     «Aga veeämbrid ja joogitoobrid, kes neid tõstab?» küsis Krõõt. .  
     «Jook toobrisse tee õues valmis ja veeämber põle ju nii raske, et teda üle
ei  jäksa  tõsta,»  vastas  Andres.  Ja  nõnda  jäidki  lauad  uksepiitade  külge
sigade kaitseks. Krõõt ei tuletanud neid enam kunagi mehele meelde, kuigi
ta nendega võitles hommikust õhtuni, olgu üle astudes või mõnda riista üle
tõstes.  
     Muidugi, Andres oleks võinud ju nõnda seada, et sead enam ukse ette
poleks pääsenud, aga selleks oleks pidanud ümber tegema kõik õueaiad ja
osa  tänavaaedagi.  Nõnda  ta  alguses  mõtleski  teha,  aga  kui  ta  leidis,  et
puuduvad  teibad,  roikad  ja  ka  aeg,  siis  jättis  ta  kõik  vana  moodi  –  kuni
saavad  uued  kambrid  valmis.  Nõnda  tuli  uus  põhjus  uute  kambrite
ehitamiseks:  et  saaks  sead  ukse  eest  tänavasse–ja  et  saaks  lauad  toaukse
piitade küljest ära.  
     Praegu oli toa ümbrus lage, ainult pihlakas kasvas õueväravas ja vilets
kask kambri otsas tappude kõrval; aga needki oli istutanud tuul või linnud,
mitte  inimese  käsi.  Andres  arvas,  et  nõnda  ei  või  see  jääda,  et  siin  peab
midagi  tegema,  aga  ometi  jättis  ta  tänavu,  nagu  ta  oli,  jättis  selle
teadmisega,  et  kui  uued  kambrid  valmis,  küllap  siis  näeb.  Praegu  oli
tarvilikumat teha, kui iluasjade peale mõelda, sest neid oli peres ainult kolm
hinge:  Andres  ise,  Krõõt  ja  karjapoiss  Eedi.  Sulane  ja  tüdruk  olid  alles
kauplemata.  
          Juba  esimesel  künnipäeval  tabasid  peremeest  kurvad  kogemused.  Ta
pani saha ette noore mära, sest vana venimist ei kannatanud ta. Aga noor oli
tuline ja räpakas, eriti kivide vahel, mis seisid paiguti nagu hall hundikari
varitsedes, et saha rauapuu otsa kinni karata. Pole veel viga, kui ta varitseb
maa  peal,  aga  häda  sulle,  kui  ta  lömitab  maa  all,  siis  pole  muud  kui  aina
ragin  taga.  Just  neid  maa–aluseid  kartiski  peremees,  sest  nende  eest  ei
osanud ju hoida. Ja üks maa–alustest nälpaski viimaks rauapuul teise haru
ära. Võttis uue, tugevama rauapuu. Aga nüüd murdusid vastu kive tõugates
vitsaväädid  või  katkesid  rangiroomad.  Kolmandal  päeval  lendasid


murdunud  looga  otsad  vastu  taevast.  Peremees  kaotas  kannatuse  ja  andis
hobusele  mõne  hea  tulise,  aga  see  tegi  ta  veel  tulisemaks  ja  räpakamaks.
Riistu  parandades  kirus  ta  hobust  ja  oli  naisele  pahane,  et  see  niisuguse
helepala kaasavaraks oli saanud.  
     «Aga kui me seia tulime, siis sa ju kiitsid teda,» ütles Krõõt. «Ütlesid, et
kabjad teisel kui matid ja käib kärmemini kui mõni teine loom jookseb.» 
          «Ega  mul  saha  ette  traavlit  tarvis  ole,»  vastas  Andres.  «Lõikab  teine,
nagu oleks maanteel.»  
     Peremehel oli mõne päevaga enam kui selge, et saagu muud, mis saab,
aga  salakividega  peab  kohe  võitlust  algama:  väiksemaile  hoob  alla,
suuremaile tuli otsa.  
          Kivihädale  seltsis  varsti  uus  häda:  veehäda.  Madalamais  kohtades  oli
põld nii pehme, et ei kandnud looma. Need olid keevad sooned, kust ajas
vett kui allikast ja kus ei võinud kündmise ja külvamise peale mõelda mil
ega mil ajal. Sauna–Madisega sellest rääkides sai peremees vastuseks:  
     «Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu,
muud midagi. Maltsa ja ohakaid.»  
     «Kas lina ka ei kasva?» küsis Andres.  
          «Eks  katsu,  teine  mees  pidas  neid  vähe,»  põikas  Madis  vastusest
kõrvale.  
     Laupäeva õhtuks oli Vargamäe uus peremees tüdinud ja väsinud. Oli nii
hea mõelda, et homme võis hinge tagasi tõmmata. Õues haopinu ääres paku
otsas  istudes  mõtles  ta  seda,  kuna  perenaine  samal  ajal  toa  ja  aida,  toa  ja
lauda vahet käis – kärmesti ja kärmesti. Ja iga kord, kui ta tuppa või toast
välja  astus,  olgu  riistaga  või  riistata,  olgu  kerge  või  raske  kandamiga,  iga
kord pidi ta üle kõrge laua minema, mis oli löödud uksepiitade külge. Aga
peremees  ei  näinud  seda,  kuigi  ta  istus  vastu  ust;  perenainegi  peaaegu  ei
näinud seda enam, nõnda oli ta juba nädala ajaga harjunud Vargamäe eluga.  
     «Kuuled sa, kui palju siin soos linda on,» ütles peremees perenaisele, kui
see temast mööda läks. «Terve väljamäe ümbrus aina mürab kohe.»  
          «Ma  olen  hommikuti  kuuland,  kui  lehmi  lähen  lüpsma,»  vastas
perenaine,  ja  kui  toast  tagasi  tuli,  jätkas  ta:  «Aga  kurgede  turlututamise
vastu ei saa keegi. On neil vast kõrid!»  
          «Isa–rabakana  lõugab  ju  oma  suuruse  kohta  küll  kõvasti,»  ütles
peremees.  
          «Jah,  ilus  lind,  aga  inetu  hääl,»  arvas  perenaine.  «Nagu  ei  tulekski
linnunokast.»  


     Perenaine läks lauda poole ja peremees kuulatas üksi, kuidas karjusid
kured, rabakanad, tedred, tikutajad, möhitajad ja pardid, kes olid nähtavasti
jõest  lennanud  kuhugi  kraavi  või  veelompi  välja  äärde.  All  koplis  kukkus
kägu.  
     Pühapäeva hommikul sõitsid peremees ja perenaine kirikusse ja nõnda
pidi noor mära ka täna rangid kaela võtma. Oleks võinud küll jalgsigi need
seitse–kaheksa versta ära käia, aga polnud viisakas: jala käivad sulased ja
tüdrukud,  mitte  peremehed  ja  perenaised,  ehk  olgu  siis,  et  vankriga
väljapääs on võimatu.  
          Kiriku  enda  pärast  poleks  Vargamäe  uus  peremees  ja  perenaine  täna
välja  läinud,  aga  nad  tahtsid  sulast  ja  tüdrukut  kaubelda.  Seda  tehti  kõrtsi
ees,  aga  veel  meelsamini  kõrtsi  sees.  Sinna  paremasse  paika  läks  ka
Vargamäe Andres, kuna Krõõt kõrtsi ette vankrile istuma jäi.  
     Hulk aega könutas ta seal üksinda ja mugis kahekopikalist prantssaia,
mille mees talle kõrtsiletilt oli ostnud. Vahtis võhivõõraid nägusid ja need
vahtisid teda. Tema kõrval vankril kössitas keegi pere–eit, Krõõdale samuti
võõras nagu kõik teisedki pere–eided. Kaua silmitses ta tundmatut noorikut,
enne kui sai sinnamaale, et esimesena juttu tegi, öeldes:  
     «Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunnegi. On mu silmad
õige nii tuhmiks ja töntsiks läind või mis see on. Oled ikka vist Vargamäe
uusi perenaisi või, sinna pidid uued rahvad tulema?»  
     «Vargamäe perenaisi ikka vist jah,» vastas Krõõt.  
     «Nonäh, kuida muidu,» kinnitas nüüd eit. «Arutan ja arutan, et kes see
ikka muu võiks olla kui Vargamäe oma. Muid võeraid põle ju siin olnd, aina
omad inimesed ... Oled alles noorukene, ega lapsi ole veel?»  
     «Ei veel,» vastas noorik kõrvuni punastades, sest eide uuriv silm mõõtis
tema istuvat keha. «Alles mõni kuu, kui altari ees kokku saime.»  
          «Nojah,  seda  minagi,  et  ega  veel.  Aga  küllap  tulevad,  küllap  tulevad,
kuhu nemadki jäävad. Lapsed ikka ka, mis elu see muidu on. .. Mina olen
Vuasemelt, olen vana perenaine. August tõi mul minia koju, see on see noor
perenaine,  rahvas  ikka  hüüavad  teda  nõnda.  Aga  ega  ta  olegi  midagi
perenaist, muidu niisama loodab ainult, et saab, kui mina ja vanamees eest
kaome.  Seni  aga  on  ohjad  aina  Vuadu  enda  käes.  Ei  tema  neid  anna,
haudagi  jätaks  oma  kätte,  niisuke  on  minu  vanamees.  Vuaseme  on  see
viimane koht enne Vargamäe silda, pahemat kätt soo ääres.»  
          «Siis  see  on  see,  kus  keegi  õues  seisis,  kui  meie  sealt  päevalooja  eel
mööda sõitsime,» ütles noorik elavamalt.  


     «Seesama näh,» kinnitas eit. «Päike oli just veeremas, kui läksite. Mina
seisin  reiaaluse  kõrval,  mind  te  ei  näind,  aga  Leena  seisis  keset  õue,  tuli
parajasti aida poolt, jahumatt käes.»  
     «Oli küll vist midagi käes, mina ka nägin,» ütles noorik, kel hakkas hea
meel, et juba leidus inimene, kellega temal oli ühiseid mälestusi.  
     Nõnda sobis Vargamäe nooriku esimene tutvus kõrtsi ees, kui ta vankril
istudes  oma  meest  ootas.  Juttu  ajas  enamasti  Aaseme  pere–eit,  seletades
iseenda,  oma  perekonna  ja  kogu  ümbruse  elu  ja  asju.  Nimetas  paiku  ja
inimesi, kellest Krõõt varemalt midagi polnud kuulnud. Jutu mõtegi jäi tal
sagedasti  üsna  tumedaks.  Ometi  kuulas  ta  hea  meelega,  sest  nõnda  kulus
aeg hoogsamini.  
     Varsti seltsis nendega ka teisi perenaisi, sest kõigil oli suur uudishimu
teada saada, kellega küll jutleb kõrtsi ees Aaseme eit. Hulgakesi saadi peagi
otsale, et Vargamäe noorikul on tüdrukut tarvis, ja nüüd oli igaühel kedagi
soovitada.  Ilmusid  varsti  ka  tüdrukud  ise,  kelle  hulgast  perenaine  paraja
valis  ja  kaubagagi  hakkama  sai.  Puudus  ainult  peremees,  kes  selle  oleks
kinnitanud.  
     Andres istus samal ajal kõrtsis kortli viina juures. Tema ise polnud suur
rüüpaja,  enam  maitsesid  tema  klaasist  sobitatud  tutvused.  Maitses  uus
sulanegi,  kelle  Andres  oli  kaubelnud.  Aga  selle  keelepaelad  pehmenesid
viinast üsna ruttu, oli ta ju alles poisikese ohtu, paar aastat alla kahekümne.
Leeris oli ta juba käinud ja kuulus sellepärast täismeeste hulka, nii et viinagi
võttis nagu täismees kunagi. Kasvult lühike, kuid jässakas, nii et sahkvarsi
pidi jaksama kanda.  
     Vargamäe Andres lootis kõrtsis oma üleaedsegagi kokku saada, aga see
lootus  näis  luhta  minevat.  Pearu  oli  küll  kõrtsis,  aga  tema  viibis  aina
saksatoas,  kõndis  seal  särgiväel,  kasukvest  seljas,  paljad  kapukad  jalas.
Kaaslaseks  oli  tal  Kassiaru  Jaska  –  suure  koha  omanik,  hobuseparisnik,
mõisale  härgade  ostja  ja  mõne  muu  kasuliku  ameti  pidaja.  Täna  olid
nendega  seltsinud  vallaltalitaja,  peakohtumees  ja  mõisa  kubjas  –  kõik
tähtsad ja peened mehed. Hiljem puges saksatuppa ka üks mõisa väljavaht,
sest  temal  olid  Vargamäe  Pearuga  mingisugused  vanad  äriasjad  õiendada,
mis veel minevasest sügisest saadik olid pooleli.  
     Vargamäe Andres võttis juba hoogu kõrtsist minema hakata, kui Pearu
saksatoast  nähtavale  ilmus,  ikka  alles  vestiväel,  aga  vene  saapad  juba
kapukate  otsas.  Kehalt  kõhnavõitu,  mitte  pikk,  aastailt  üle  kolmekümne,
valget  verd,  harv  habe  lõua  otsas,  silmad  krissis  –  niisugune  oli  see


Vargamäe Tagapere. Rüsinal ja laial vaaruval sammul astus ta leti ette, nagu
peaksid kõik talle aupaklikult teed andma, sest tema tuleb ju saksatoast.  
     «Mis Vargamäe isand soovib?» küsis kõrtsmik, nii et kõik kuulsid.  
          Aga  Vargamäe  isand  ei  soovinud  esiotsa  midagi,  ta  tuli  ainult  iseend
näitama ja teisi kõrtsilisi vaatama.  
     «Tere ka, üleaedne,» julges uus Vargamäe peremees vanale öelda, kes
teda pika pilguga mõõtis.  
     «Mis su tere, va sitikas, kua maksab,» vastas Pearu. «Või sina oledki ...
»  
     «Mina, mees, näh,» pistis uus peremees vahele.  
     «Või mees!» osatas Pearu. «Mõni mees nüüd, kes koha võtab, kust mina
kaks peremeest välja löönud. Löön ka sinu.»  
     «Kolme armastab jumal: kolmas jääb,» ütles Andres. 
     «Või kolmas jääb!» osatas Pearu jällegi. «Mina jään kua. Olin enne sind,
jään pärast sind kua. Olen ja jään. Minu vastu põle ükski suand, ei sua ka
sina. Minu nimi on Pearu Murakas.»  
          «Minu  nimi  on  Andres  Paas.  Mehe  vastu  olen  alati  saand,  kurat  saab
kahe vastu.»  
     Pearu tegi, nagu ei kuulekski ta, mis on uue üleaedse nimi. Ta pööras
hooletult Andresele selja ja tellis võimalikult valjul häälel kaks korvi õlut.
Kavatsus oli tal ainult korv tellida, aga nüüd võttis ta kaks – uue üleaedse
pärast.  Teadku,  kellega  tal  tegemist.  Ja  kui  korvidega  juba  saksatuppa
mindi, pöördus Pearu oma naabri poole, öeldes:  
     «Tule, ma annan sulle õlut.»  
          «Ei  ma  täna  tule  ühti,  kallis  üleaedne,  mõni  teine  kord,  siis,»  punnis
Andres vastu.  
     «Mis teine kord, tule täna, tule. Mina maksan või terve kõrtsi eest, sest
põle keda kuraditki»  
     Ta võttis Andresel käe a1t kinni ja tahtis ta saksatuppa viia. Aga see ajas
sõrad vastu ning ütles:  
          «Las  see  kord  jääda  seks,  kallis  üleaedne,  mul  naine  ootab  väljas
vankril.»  
          «Naine!»  hüüdis  Pearu.  «Toome  naise  sisse,  las  naine  joob  ka,  ega
temagi suu seinapragu ole. Mina maksan! Kõrtsmik, pudel naiste viina!»  
          Ilmus  naiste  viin  pikakaelalises  pudelis  ja  vana  Vargamäe  kiskus  uue
endaga  ühes  kõrtsist  välja:  ta  tahtis  üleaedse  noorikut  näha.  Läksid


Vargamäe  naabrid,  läksid  ka  mõned  teised  Pearu  lõbu  pealt  vaatama,  sest
kõik teadsid, et temaga saab nalja. Mõned vahtisid läbi akna.  
     Aga Krõõt ei tahtnud kõrtsi minekust kuuldagi, ta ei tulnud vankriltki
maha. Isegi pika kaelaga pudelist ei rüübanud ta, enne kui oma mees pidi
ühes  naabriga  suisa  peale  käima.  Alles  siis  võttis  ta  pudeli  Pearult  vastu,
aga ei rüübanud, vaid laskis ainult huuled külge, nii et suugi ei saanud seks. 
          Seda  pani  Pearu  pahaks.  Nagu  oleks  temal  nii  kehv  viin,  et  naabri
noorikul ei kõlba kordagi õieti rüübata. Ta võttis oma pudeli ja laskis sellel
ümberseisvate eitede käes ringi käia. Kui viinast üle poole otsas, hakkas ta
Andrest uuesti saksatuppa tirima. Et aga see vastu pani, siis haaras ta temal
rinnust kinni, nagu võiks ta väevõimuga üleaedset sundida.  
          «Üleaiamees  tahaks  uue  naabriga  rindupidi  rammu  katsuda,  aga  omal
põle kuubegi seljas,» naljatas Andres.  
     «Mehed, kes toob mu kuue saksatoast ära?» karjus Pearu, ilma et naabri
rinnust lahti oleks lasknud.  
          Aga  polnud  kedagi,  kes  oleks  tahtnud  minna  Pearu  kuube  tooma.
Sellepärast karjus Pearu uuesti, ise ikka veel Andrese rinnus kinni.  
          «Kes  laenab  mulle  oma  kuue?  Korv  õlut,  kes  annab  oma  kuue!  Kaks
korvi!»  
          Mehed  naersid  Vargamäe  naabrite  ümber,  aga  ükski  ei  tõtanud  oma
kuube seljast võtma.  
          «Kallis  naabrimees,»  ütles  Andres,  «meie  rammukatsumisest  ei  tule
midagi välja, põle teist kuube.»  
     Seda pani kallis naabrimees pahaks. Tema silmad lõid välkuma, neisse
ilmus valget. Andrese rinnust lahti lastes hüüdis ta:  
     «Kes tahab viina? Kes tahab naiste viina?»  
     Aga enne kui ükski jõudis käe pakutud pudeli järele sirutada, lendas see
ühes  punase  viinaga  vastu'  kõrtsimüüri  puruks.  Pearu  ise  läks  vaaruval
sammul kõrtsi tagasi.    


IV       Vargamäe Tagaperes oodati pikisilmi peremeest koju.  
          Perenaine  arvas,  et  esmaspäeva  õhtuks  ilmub  ta  tingimata,  aga  ei
ilmunud.  Teisipäevalgi  jõudis  juba  lõuna  kätte,  ilma  et  peremehest  oleks
kippu  või  kõppu  kuulda  olnud.  See  oli  isegi  perenaise  meelest  liig.  Juba
reedel läks peremees hobusega välja ja teisipäeval ikka veel tulemata!  
          Muidugi,  kirikulistelt  kuulis  perenaine  kõik,  mis  tal  vaja  oli  kuulda:
kuulis  sedagi,  et  Pearu  pühapäeval  kõrtsi  ees  uue  naabriga  rindupidi  koos
olnud.  Samuti  teadis  perenaine,  et  häda  temale,  kui  ta  julgeks  minna  oma
meest kõrtsist koju kutsuma, sest mehel oli ju seal «rehnutipidamist». 
     Häda on perenaisel siiski, kui peremees ükskord ise vaevaks võtab koju
tulla. Häda on alati ja igaviisi. Aga perenaine oli hädaga harjunud, on ta ju
mõisa  ja  peremeest  orjanud,  on  kõigega  leppinud,  pole  millelegi  vastu
ajanud,  isegi  sellele  mitte,  kui  tema  praegune  mees  teda  hakkas  endale
naiseks  tahtma.  Ta  tundis  teda  juba  siis  väga  hästi,  teadis  tema  joomist,
kaklemist ja tema riivatut iseloomu. Aga mis sest! Riivatud on mehed kõik,
üks nii ja teine naa, paljuke nende seas on targemaid. Ori oled siin, ori seal,
orjaks  oled  jumalast  loodud  ja  määratud.  Siiski  oli  ehk  abieluorjus  pisut
parem  kui  teised  orjused:  sai  perenaiseks,  kuigi  oli  sauniku  tütar.  Ta  sai
jõukaks, rikkaks perenaiseks, kel omakorda orje käsutada ja toimetada hulk
loomi – sigu, lambaid, lehmi. Nõnda siis: parem olla hädaga perenaine kui
hädaga saunik, kui hädast niikuinii ei pääse.  
          Teisipäeva  lõunaks  katkes  perenaise  kannatus.  Tulgu  mis  tuleb,  saagu
mis saab, aga nüüd tahtis ta peremehele järele minna ja ta kõrtsist koju tuua.
Mees  võib  tormiks  saada,  võib  peksta  –  peksku,  mees  võib  teda  juustest
kiskuda – kiskugu, aga perenaine ei tule kõrtsist enne, kui tuleb ka mees. 
     Tervis oli perenaisele jumalast hea antud: lüheldane matsakas keha ja
sääred  nagu  sambad,  mis  ei  karda  ei  rusikat  ega  keppi.  Muidugi,  sinised
muhud  ja  vorbid  jäävad  järele,  aga  need  paranevad,  nagu  ununevad
valudki.  
          Ehk  mis  naine  see  on,  kes  ei  jaksa  ise  oma  mehe  peksugi  välja
kannatada!  Aga  kuidas  ta  siis  lapsi  ilmale  kannab?  On  see  vähem  valus?
Heldekene, seda võivad ainult need arvata, kes lapsi pole ilmale kandnud.
Mis  on  juustest  kiskumine  selle  kõrval  –  mitte  kui  midagi.  Liiatigi  kui
kellelgi juuste asemel on ainult rotisaba peas.  


          Nõnda  tundis  aidas  riietudes  Vargamäe  Tagapere  perenaine,  nõnda
tundsid  paljud  teisedki  perenaised,  sest  kuidas  muidu  oleksid  suutnud  nad
oma  eluga  leppida.  Aga  just  parajasti  sel  silmapilgul,  kui  perenaine  aidas
särgiväel oli, hakkas väljamäelt vali vankrimürin ja suur laul kostma. Selle
laulu  ja  vankrimüra  tundis  perenaine  kohe  ära:  nõnda  laulis  ainult  tema
vanamees  ja  nõnda  mürises  ainult  nende  oma  vanker,  kui  ta  tuli  kõrtsist
ühes «kuraasis» peremehega.  
          Perenaine  teadis,  mis  oli  tema  kohus:  ta  oleks  pidanud  kas  või  palja
särgiga õueväravasse jooksma ja selle mehe ees lahti tegema. Aga ta arvas,
et  jõuab  vähemalt  seeliku  üle  pea  selga  visata,  kuna  ta  paelad  puusadele
jooksu peal sõlme seob. Selle talitusega viibis ta sedavõrd, et jõudis ainult
keset  õue,  kui  hobune  juba  värava  ees  oli.  Ja  nüüd  sündis  see,  mis
varemaltki oli sündinud: täie hooga allamäge tulles lendas hobune rinnaga
vastu väravat ja see purunes pilbasteks. 
          «Vanamoor!  Minu  lambasihver!»  karjus  peremees  vankrilt  maha
ronides.  
     Ja kui perenaine hirmunult juurde jooksis, viskas peremees ohjad tema
kätte, võttis siis oma kaaslase, Ämmasoo Villemi kraest kinni, kes tuigerdas
perenaist teretama, sassis habe endal tilkas, ja vedas teda toa poole.  
     «Mis sa sinder minu vanamoorist tahad, sul on omal eit kodus,» ütles
Pearu ja koperdas Villemiga kaelastikku tuppa.  
     Sulane, kes parajasti oli lõunal, tuli perenaisele appi hobust rakkest lahti
võtma.  Kambrist  kostis  juba  peremehe  karjumine  ja  laste  nutt.  Perenaine
teadis, mis tal teha: kambrisse minna ja mehe kurjus enda kaela tõmmata,
nii et pääseksid lapsed ja palgalised.  
     Pearu oli marus: puruks aetud õuevärav ei andnud rahu. Kui mitu korda
oli  ta  selle  värava  tükkideks  kihutanud  ja  siis  kodus  naist  ning  lapsi
tümitanud, aga ikka veel pidi ta seda uuesti tegema. Nagu tuleks ta ainult
selleks kõrtsist koju. Aga Pearu ei mõtelnudki täna selle peale, veel vähem
tahtis ta seda teha. Eks ta tulnud täna suure laulu ja mürinaga, nii et kõik
oleksid pidanud kuulma, ja eks ta tulnud lõuna ajal, kus kogu pere toamail,
aga ometi ei jooksnud keegi õueväravat avama, nii et Eespere rahvas oleks
võinud  näha,  kuidas  võetakse  vastu  Tagapere  peremeest.  Eks  ta  ostnud
kotitäie  prantssaia,  millest  jätkuks  tervele  perekonnale  mitmeks  päevaks,
ainult kui talle näidataks, et teda kodus oodatakse.  
     Pearu oli hirmus vihane, sest kõik oli jällegi luhta läinud: tema suurust ei
näinud  üleaedsed,  õuevärav  oli  risakil  maas  ja  mõttetu  saiakott  vankris.


Sööda  kallis  sai  kas  või  sigadele,  sest  kellelegi  muule  ei  taha  Pearu  teda
praegu anda.  
     Perenaine astus tuppa.  
     «Miks sa ei tule, kui mina sind kutsun?» karjus Pearu talle vastu.  
     «Hobune ju ... » tahtis perenaine vastata,  
          «Mis  hobune!»  käratas  Pearu.  «Ah  hobune  on  sul  rohkem  veart  kui
mina?»  
     Juba oli ta käsitsi naise kallal, hoolimata selle palveist.  
     «Armas Oru,» tuigerdas Ämmasoo Villem Pearu juurde, «lase eit olla,
mis sa eidest tahad, ega ... »  
          Villem  ei  saanud  oma  sõnu  lõpetada,  kui  Pearu  temale  ägedas  vihas
karjus:  
     «Mis?! Mis on sinul minuga ja minu vanamooriga asja? Mis on sinul
minu eidega pistmist?»  
     Ja kohe laskis ta naise lahti ning kargas külalise karvu kinni. See püüdis
vastu hakata, kuid peagi oli ta põrandal maas. Villem oli Pearust nõrgem ja
pealegi veel rohkem purjus. Aga kainegi peaga oleks ta vaevalt Pearu vastu
saanud, sest Villem oli vaikne mehike, kes kellelegi kurja ei teinud. Hoopis
tössiks muutus ta aga juues, sest siis armastas ta rumalat nalja heita, naerda
ja lorilaule jorutada.  
          Alguses  müdistasid  mehed  üsna  vaikselt  põrandal,  aga  siis  pääses
Villemi suust kisa: Pearu oli talle pöidlad silma ajanud, mis oli tema kuulus
võte. Külalisega ühes pistsid lapsed uue hooga karjuma. Ka perenaine tegi
häält, ainult Pearu nohises või kirus.  
          Perenaine  ei  võinud  muidu,  kui  pidi  külalisele  appi  minema,  kuigi  ta
teadis,  mis  teda  ennast  siis  ootas.  Pearu  mõtles  kaks  korraga  käsile  võtta,
aga selleks ei jätkunud jõudu. Villem oli kange silmamuna–valu tõttu üsna
kaineks muutunud ja kiskus enda perenaise abil Pearu küüsist lahti. Ilma et
ta silmapilkugi lahke aitaja saatuse üle oma pead oleks murdnud – omaste
asi ju –, põgenes ta ülepeakaela toast välja, põgenes palja peaga kodu poole,
mis üle soo järgmisel väljamäel paistis.  
          Pearu  jäi  eidega  omasoodu,  keda  ta  nüüd  süüdistas  abielurikkumises
Villemiga, sest miks muidu oli tema Villemile ja Villem temale appi tulnud.
Ei  aidanud  naise  kinnitused  ega  palved,  Pearu  märatses  ja  peksis.  Naine
kannatas ja vaikis, ainult lapsed karjusid, kes olid pealtvaatajaiks. Perenaise
sitsijakk  muutus  räbalateks  ja  langes  põrandale.  Lõhkes  ka  särk  meeletu
mehe käte vahel, nii et ilmus paljas ihu.  


          Pearu  silmis  süttis  loomalik  himu.  Ka  seeliku  oleks  tahtnud  ta  naise
niuete ümbert rebida. See märkas seda ja vabastas enda äkilise liigutusega.
Aga  seeliku  pael  katkes,  nii  et  perenaine  pääses  toast  lõhkise  särgi  ja
rebadel seelikuga. Uksel tahtis Pearu naist tabada, aga joobnud jalad ja käed
ei kuulanud hästi sõna. Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole,
Pearu ladus järele. Aga naine oli kärmem, kargas aita, lõi ukse kinni, keeras
ta lukku ja pani veel pealegi haaki.  
     «Uks lahti!» karjus Pearu.  
     «Ei tee!» karjus naine seest vastu.  
     «Ma löön ta maha!» ähvardas Pearu.  
     «Löö, kui tahad,» lõõtsutas naine vastu, kuna ta ise endale tervet särki ja
seelikut selga ajas. «Ja lööngi!»  
     «Löö!»  
     Pearu laskis silmil ümber käia, nagu otsiks ta kohast löögiriista. Aga siis
tuli talle uus mõte ja ta ütles naisele:  
     «Kükita pealegi seal ukse taga, küll näen, kaua sa  ikka kükitad. Tuled
ise välja!»  
     «Ei tule!» vastas naine aidast.  
     «Tuled!»  
     «Eks oota!»  
     «Tuled, kui kässin!»  
     «Kõtt,» vastas naine aidaukse tagant.  
     See ajas mehe hoopis marru. Prantsatades jooksis ta vastu ust ja peksis
rusikatega kõigest jõust.  
     «Kui sa kohe välja ei tule, küll siis näed, mis ma teen!» karjus ta.  
     «Tee mis tahes,» vastas naine samuti.  
     «Lähen ja teengi!» karjus Pearu uuesti ja läks aida eest minema.  
     Natukese aja pärast avas perenaine ukse, et vaadata, mis peremees teeb.
Pearu  läks  kaevu  poole.  Sinna  jõudes  hakkas  ta  püksinööpe  lahti  võtma.
Nüüd  mõistis  perenaine,  et  mehel  mõni  uus  temp  on  tagavaraks  tema
allaandmisele sundimiseks. Nii see oligi: Pearu laskis püksid maha ja istus
kaevuraketele, nagu tahaks ta siin oma loomulikke tarbeid õiendada.  
     «Püha Eessuke!» hüüdis perenaine ja jooksis kaevu poole, niipalju kui
jalad  võtsid.  Ristis  käsil  langes  ta  kaevuraketel  istuva  mehe  ette  põlvili  ja
rääkis nuttes: «Armas mees, kallis vanamees, tee, mis teed, aga ära sa seda
hullu  tükki  tee,  et  reostad  kaevu,  kust  me  siis  vett  võtame.  Tõuse  kaevult
üles. Näe, teisepere rahvas vuatabki.»  


          Pearu  ei  vastanud  sõnagi,  nohises  ainult  ja  istus  edasi.  Surmahirmus
karjus  ja  hädaldas  perenaine,  sest  ta  teadis:  tema  vanamees  ei  löö  millegi
ees kõmmeldama. Teeb ka kõige rumalama ja ennatuma tembu, mille pärast
kannatavad teised ja tema isegi.  
     «Joosep ja Karla! Joosep ja Karla!» karjus perenaine. «Tulge ometi, kus
te olete! Tulge appi isa paluma!»  
     Poisid tulid kahekesi kambri otsa. Nähes isa kaevurakkeil ja ema tema
ees  põlvitamas,  mõistsid  lapsed  kohe,  et  asi  peab  tõsine  olema.  Suure
häälega  pistsid  nad  karjuma.  Nelja–aastane  Joosep  võttis  väiksema  venna
käest  kinni  ja  nõnda  tulid  nad  kahekesi  nuttes  kaevule  isa  ja  ema  juurde.
Kolme  viletsusehunnikuna  könutasid  nad  Pearu  ees,  nagu  ei  paneks  see
neid tähelegi. 
     «Miina, Miina, ae!» karjus perenaine tüdrukut. «Tule ka sina, tule aita
meil peremeest paluda!»  
     Tuli ka Miina ja seisis norus peaga perenaise selja taga. Viimaks ilmus
sulanegi toa otsa vaatama, mis kaevu juures lahti on. Ja kui ta asjast aru oli
saanud, astus ta kaevu juurde ja ütles tõsiselt:  
          «Peremees,  kurat,  ole  täismees,  tõuse  kaevult  üles,  pane  püksinööbid
kinni, mis sa jändad.»  
     Ja peremees tõusiski kaevult. Aga ise ta pükse jalga ei tõmmanud ega
nööpe  kinni  ei  pannud,  seda  pidi  perenaine  tegema.  Perenaine  tegigi  seda
hea  meelega,  sest  ta  tundis,  et  tänane  mürgel  on  möödas.  Saabus  üldine
kergendustunne  ja  igaüks  tahtis  oma  tööle  minna.  Aga  sulasele  ütles
peremees hoopis muutunud häälel:  
     «Kuarel, mine too see kott vankrist tuppa.»  
     Sulane teadis juba, mis kotist juttu võis olla, sest ta oli esiteks vankri
juba  läbi  koblanud.  Samuti  aimasid  ka  perenaine  ja  lapsed,  et  jutt  peab
olema mingisugusest heast kotist. Nii see oligi, sest kui Kaarel koti tuppa
tõi  ja  selle  suu  avati,  siis  olid  seal  aina  saiad  ja  saiad.  Neist  said  kõik,  ka
Kaarel ja Miina, perenaisest ja lastest rääkimata. 
     Algas üldine mugimine, kuigi alles hiljuti oli tuldud lõunasöögilt. Saiale
leidus  kõhusopis  ikkagi  veel  ruumi,  liiatigi  kui  peremees  seda  nii  väga
soovis, sest tema viha oli lahkunud, meel rõõmus ja ta tahtis olla hea ning
näha lahkeid nägusid.  
          Nähtavale  ilmus  ka  kaks  pudelit:  üks  meeste  ja  poiste,  teine  naiste  ja
laste  pudel.  Mehed  rüüpasid  viina  alla,  sülitasid  ja  hammustasid  siis  saia


peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ega
sülitanud üldse mitte. Niisugune vahe oli meeste ja naiste pudelil.  
     Ning oli suur rõõm Vargamäe Tagaperes suure saiakoti ja kahe pudeli
ümber. Aina kippusid laulud peale. Ainult perenaise meelolu nukker ja süda
raske. Oma silmaga pidi ta nägema, missuguste asjade peale vanamees raha
raiskab, kuna seda muidu ka kõige hädalisemaks õienduseks ei jätku. Tahad
kopika  saada,  siis  kanna  kas  põue  all  salaja  midagi  kodunt  välja  ja  tee
rahaks.  Aga  sellest  kõigest  perenaine  praegu  ei  niitsatanudki,  mugis  ühes
lastega  saia,  ehk  küll  endal  oli  tulemaik  hamba  all.  Ehk  mis  mõte  olekski
midagi  öelda,  vanamees  nimetaks  teda  ainult  saunamehe  tütreks,  kel  pole
kohaomaniku eluviisidest õiget arusaamist.  
     Ometi pidi perenaine veel täna peremehele vastu rääkima, nimelt siis,
kui  see  mõtles  üleaedseid  vaatama  minna,  sest  temal  jäänud  sellega  väike
kana kitkuda.  
          «Kulla  vanamees,  ära  mine  täna,»  palus  perenaine.  «Heida  parem
magama, oled väsinud. Teisepere rahvas ehk väljas tööl, põlegi teisi kodus,
missa tühja sinna lähed.»  
     Aga ei, Pearu tahtis tingimata täna minna, sest täna – oli tal paras aur
peal ja viina pudelis veel pealegi. «Las nemad tulevad enne meile, miks just
sina neile pead minema,» seletas perenaine nüüd. «Meie olime ju enne neid
Vargamäel, meil on siin rohkem õigust.»  
          See  mõjus.  Õige!  Sellest  sai  Pearu  kohe  aru.  Uhke  peab  olema.  Las
nemad  tulevad  enne,  miks  siis  just  tema  peab  esimene  olema.  Pealegi
Eesperest  neile  on  allamäge,  neilt  sinna  vastumäge:  tulgu  see,  kel  kergem
tulla.  
     Ja rahuliku meelega puges nüüd Vargamäe Tagapere peremees ahju taha
sängi, nii et kõik tapid ja tabad nagisesid. Isegi punased satikad, kui neist
mõni  laupäevasest  keeva  veega  kõrvetamisest  ellu  oli  jäänud,  pidid
märkama, et peremees ise on sängi pugenud.  
          Perenaine  aga  laskis  sulasel  nüüd  kohe  koju  tulla,  et  ta  puruks  aetud
värava  parandaks.  Järgmisel  hommikul  ei  pidanud  tänase  päeva
sündmustest  jälgegi  järel  olema.  Aga  perenaine  unustas  saiad:  neist  sai
lastel  veel  mitu  päeva  mugida.  Ent  selle  nägemiseks  oli  peremees  öö
jooksul hoopis pimedaks jäänud.    


V      Veel sama päeva õhtul tuli saunatädi perre – Mäele, nagu siin öeldi. Tal
polnud  küll  mingit  asja,  aga  ta  tegi,  nagu  oleks  tal.  Tagamõtteks  oli  teada
saada, kas Tagapere oma täna Eesperes on käinud või mitte. Ja kui ta eitava
vastuse  sai,  imestas  ta  väga,  sest  endise  Eespere  peremehe  ajal  oli  Pearu
oma külaskäike teinud ikka sooja peaga.  
     Asjatu polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi,
mis saunarahvale alles teadmata oli. Suure õhinaga ruttas ta koju tagasi, et
vanamehele  kuuldust  kõnelda.  Aga  kui  ta  kaevurakkeil  istumisest  rääkis,
siis pani Madis seda väga imeks ja ütles:  
          «See  temp  on  tal  täna  esimest  korda,  seda  tegi  ta  vist  uute  naabrite
pärast!»  
     Ja kui lugu hiljem peres jutuks tuli, seletas sauna–Madis:  
          «Tahtis  teine  oma  võimu  näidata.  Tahtis  näidata,  mis  mees  tema  on.
Eespere  vana  peremehe  ajal  rookis  ta  kord  oma  sulast,  nagu  oleks  see  tea
mis kurja teind. Aga sulane põlnd miskit teind, Pearu peksis muidu niisama,
asja  ees,  teist  taga,  et  aga  näidata,  mis  tema  võib.  Ta  oleks  tänagi  sulase
natti kinni hakand, aga see on temast sitkem.»  
     «Sellepärast siis naine ja lapsed,» lausus Andres.  
     «Naine ja lapsed,» kinnitas Madis.  
     «Nojah, eks igaüks võib oma maa peal teha, mis tahab,» lausus Andres
natukese aja pärast.  
     «Muidugi,» oli ka saunamees nõus. «Kes keelata võib. Oma tuba, oma
luba. Oma kaev, oma vaev.»  
     Pearu temp tuli jutuks ka Eespere peremehe ja perenaise vahel, kui nad
õhtul  kahekesi  sängi  pugesid.  Enam  rääkis  asjast  peremees  ja  rääkis
hukkamõistvalt.  Krõõt  vaikis  ja  millegipärast  tundus  Andresele,  nagu  ei
võtaks  tema  Pearu  tempu  kuigi  tõsiselt.  Ennemini  valmistas  see  temale
nalja, sest tal kippus naer peale.  
     «Miks sina midagi ei ütle?» küsis Andres temalt. «Mis ma ikka ütlen,»
vastas Krõõt. «Ta ehk ei mõelndki seda nii halvasti.»  
          «Mis  see  eit  seal  siis  põlvitas?»  küsis  Andres.  «Ja  kõik  teised?  Nalja
pärast või?»  
     «Kust siis mina seda tean,» vastas Krõõt. Sellega jutt lõppeski.  


          Järgmistel  päevadel  ei  tuletatud  seda  enam  meelde,  polnud  selleks
aegagi. Sulane ja tüdruk tulid sisse ja nii peremehel kui ka perenaisel algas
kahekordne mure.  
     Andres oli alguses arvanud, et las saabub sulane, küllap siis temal endal
aega  leidub  aedade  kohendamiseks  ja  teiste  hädatarvilikkude  asjade
õiendamiseks. Aga niipea kui põllutöö läks täide hoogu, siis polnud muud,
kui erguta iseend ja looma tagant, et ei jääks jänni. Sulane sai söögitundigi,
aga peremees ei saanud sagedasti sedagi: pidi sel ajal külvama. Vana mära
kõrvad  kippusid  longu  langema,  jahuveest  ja  aganatega  segatud  kaertest
hoolimata.  Rangid  sõid  turja  ning  pihad  veriseks,  sest  luud  tikkusid  liha
vähenemisel liiga välja. Nooregi mära turi polnud enam terve, kuigi Andres
ise tema eest hoolitses.  
          Ühte  tehti  hariliku  töö  kõrval  enne  sõnnikuvedu  ometi:  korjati  kesalt
mõnikümmend koormat kive ja viidi alla aia äärde hunnikusse. Selles töös
olid kõik: peremees ja perenaine, sulane ja tüdruk, isegi karjapoiss, kuna ju
loomad samal ajal põllul sõid.  
     «Las käime korda kolmgi nõnda kõik oma põllud üle,» rääkis peremees,
«siis on juba teine tundmus sahkpuid peos hoida.»  
     «Korda kolm,» kordas perenaine, «aga see oleks ju oma kümme aastat.»  
          «Mis  on  siis  kümme  aastat,»  arvas  peremees  vastu.  «Tööga  paned
vaevalt neid päevi tähele.»  
     «Mina olen siis juba kolmekümnene, sina ajad neljakümne ligi,» jätkas
perenaine.  
     Samal ajal aga lendasid kivid põllult üksteise järel raginal vankrisse ja
vanker vedas nad põllu äärde lademesse.  
          «Kahju,  et  põle  kuuseoksa–  ja  kadakakubusid  käepärast,»  kahetses
peremees,  «teeks  sohu  silda,  et  loomadel  kergem  oleks.  Kubudele  veaks
need  kivid  ja  kividele  sauerähka  kitiks  peale,  saaks  põlise  silla,  igatahes
meie eaks piisaks.»  
     «Kui ometi seda kord saaks!» ohkas perenaine. «Lambadki õhtul poolest
küljest  saadik  mudased,  lehmadele  ära  mine  allagi,  tilguvad  aina.  Ei  saa
muidu lüpsta, kui uha külma veega.»  
          Veel  ühe  hädatarviliku  töö  tegi  peremees  tänavu  kevadel:  kaevas
põllunõkku tüki kraavi. See pidi ainult sissejuhatuseks olema, et järgmistel
aastatel  tööd  jätkata.  Aga  tunda  andis  end  see  lühike  kraavijuppki,  selles
polnud kahtlust.  


     Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis
selle  esimese  põllukraavi  kaevamisel  ja  esimeste  kivide  korjamisel  oma
põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune
esimese  armastuse  õnnevärin  ja  joovastus,  millest  aimu  ainult  sellel,  kes
seda  ise  millalgi  on  tundnud.  Kivi,  mille  põllult  korjad  või  mööda  lauda
vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi
nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga.
See  on  sootuks  isesugune  muld  ja  need  on  hoopis  erilised  kivid.  Nad
kolisevadki  vankrilt  langedes  omapäraselt  ja  lepikki  kajab  nende  kolinale
päikeseveerul omapäraselt vastu.  
     Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see
talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma
esimesest  põllukraavist  ja  esimesena  aia  äärde  veetud  kivivarest,  tundis  ta
rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest
mesinädalaist.  
          Alguses  polnud  õieti  aegagi  midagi  maitsta  või  tunda,  sest  pidi  aina
rühmama,  pidi  viimase  auru  peale  panema,  muidu  polnud  võimalik.
Kavatsusedki  muutusid  ainult  rühmamiseks,  mõtete  asemele  tulid
igapäevased teod.  
     Ometi ei saanud Andres ühest mõttest lahti: võimata on Vargamäemail
midagi tõsisemat ette võtta, kui pole kraavi, mis viiks vee jõkke. Hea oleks
seda  kraavi  kaevata  Pearuga  kahasse;  aga  kõik,  kellega  ta  sellest  rääkis,
kinnitasid  nagu  ühest  suust,  et  sellest  ei  tule  midagi  välja.  Kui  Andres
sauna–Madisega  sellest  juttu  tegi,  hakkas  see  ikka  suure  hooga  oma
lurisevat piipu vedama ja läbi hammaste võimalikult kaugele sülitama, nagu
ta seda juba esimesel korral tegi.  
     Aga Andres ei jätnud oma mõtet, vaid pidas temast nagu jonni pärast
kangekaelselt kinni. Esimest korda naabrile külla minnes viis ta jutu kohe
sookuivatamisele  ja  ühise  emakraavi  kaevamisele.  Pearule  oli  mõte
nähtavasti uus ja sellepärast ei öelnud ta alguses üldse midagi, ei poolt ega
vastu.  Ta  toppis  piipu,  tagus  räksiga  piibule  tuld,  popsis  ja  sülitas.  Tema
eeskujul talitas ka Andres: pani piibu, piibule tuld, popsis ja sülitas, ainult
selle  vahega,  et  tema  sülje  savipõrandal  jalaga  laiali  hõõrus,  kuna  Pearu
seda  vaevaks  ei  võtnud.  See  oli  kogu  vahe  kahe  Vargamäe  naabri
piibutamises ja sülitamises.  
          «Peab  rehnutti  pidama,»  arvas  Pearu  viimaks.  «Mina  võin  ka  üksi
kaevata, kui vett tahan lasta, vee jooksma .panna.»  


          «Muidugi,  kes  seda  nüüd,  muidugi  võib  üksi,  aga  kahekesi  tuleb
odavam,» ütles Andres.  
     «Kruav tuleks siis otse sihile,» arutas Pearu.  
     «Kõige parem, kui otse sihile, mätas ühetasa mõlemale poole,» vastas
Andres.  
     «Siht lõikaks kruavi pikuti pooleks, pool minu, pool sinu.»  
     «Just nii: pool minu, pool sinu,» kinnitas Andres. 
     «Ja mina maksan poole, sina poole?»  
     «Mina poole, sina poole.»  
          «Aga  vesi?  Kuidas  sellega  jääb?  Ka  pooleks,  mõlemad  lasevad
ühepalju?» küsis Pearu.  
     «Noh, vett juba mõeta ei saa,» naeratas Andres. «Igaüks laseb teda, nagu
süda kutsub, üks rohkem, teine vähem.»  
     «Aga siis on sinul kruavist rohkem parist kui minul,» arvas Pearu, «sinul
on rohkem vett kui minul.»  
          «Seda  küll,»  oli  Andres  nõus,  kuid  lisas  kohe  juurde:  «Aga  kraav
kaitseks  sinu  maad  vee  eest  rohkem  kui  minu  oma:  minu  vesi  kipub  sinu
poole, mitte vastuoksa. Samuti on minul lugu Aasemega: tema vesi valgub
minu krundile, minu oma ei lähe tema poole ajadeski.»  
     See seletus Pearut ei rahuldanud: talle ei meeldinud, et kahasse kaevatud
rajakraavist jookseks rohkem naabri kui tema vett. Iseasi, kui ka vesi oleks
pooleks.  
          Juba  pidigi  kogu  küsimus  päevakorrast  ära  langema,  aga  siis  tuli
Andresel  hea  mõte  üleaedset  pisut  õrritada,  et  ehk  aitab  see.  Ta  tähendas
nagu möödaminnes:  
     «Mina mõtlesin tänavu maksku mis maksab algust teha. Rääkisin juba
sauna–Madisegagi, tema oleks valmis kohe käsi külge panema.»  
     «Ka minu kõrvu puutus sedamoodi juttu,» ütles nüüd Pearu, «aga ma
pidasin naljaks, arvasin, et Madis ajab muidu tühja lori.»  
     «Ei, ma rääkisin temaga. Aga muidugi, kui ma üksi kaevan, siis mitte
sihile, vaid keset oma krunti, nii et läheks paremalt poolt ümber Jõessaare.
Piirikraavi  tõmbaks  aga  kahe  saare  vahelt  läbi.  Kraav  tuleks  seal  küll
sügavam, aga see oleks ainult lühikese maa peal. Saarte taga langeks vesi
veel paremini.»  
     «Aga kuhu sa poole vett paned, selle, mis minu krundi poole kipub, kui
sa kruavi keskpaigast läbi tõmbad?» küsis Pearu.  


     «Kus ma ta ikka panen,» vastas Andres, «eks ta jookse, nagu jumal talle
tee  näidanud  –  läbi  sinu  maa  jõe  poole.  Selle,  mis  Aaseme  poolt  tuleb,
püüan ma kraaviga kinni, aga teisele poolele ei saa suurt midagi parata.»  
     Pearu mõtles ja lausus siis:  
          «Aga  ega  Madis  tänavu  seda  kruavi  valmis  sua,  heinaaeg  varsti  juba
käes.»  
     «Ei saa tänavu, siis saab tuleval aastal,» vastas Andres rahulikult. «Aga
nõnda ei jäta ma seda, kaua need loomad ikka kurekarjamaal rübelevad.»  
     «Jah, eks ta ole,» lausus Pearu mõttes, ilma et oleks otsustanud küsimust
ühele  või  teisele  poole.  Ta  tahtis  üksinda  haududa,  siis  võib–olla  on  ta
kuidagi nõus.  
          Jutt  kaldus  teistele  asjadele,  sest  kahel  naabril  oli  ometi  ka  muud
kõneainet,  mitte  ainult  vesi  ja  kraav.  Olid  ju  veel  hobused  ja  kariloomad,
olid põllud ja heinamaad.  
     Enam oli muidugi vesta Pearul kui Andresel. Tema oli juba mitu aastat
Vargamäel  kündnud  ja  äestanud,  niitnud  ja  loogu  võtnud  ja  sellepärast
teadis ta, mitu seemet annab rukis, mitu oder või kaer. Ja kõik, mis Andres
sellest  kuulis,  oli  enam  kui  rõõmustav  –  otse  imestustäratav.  Küll  andis
Pearu mõista, et ainult tema oma põllult ja heinamaalt nii rikkalikku saaki
lõikab, sest ainult tema oskab nii hästi künda ja külvata, ainult temal on nii
hea  õnn.  Aga  Andres  mõtles:  mis  suudab  üleaedne,  seda  suudab  ka  tema,
töö ja tegemisega pole ta kellegi kõrval jänni jäänud. Õnn? Igaüks on oma
õnne sepp. 
          Hiljem  oli  Andresel  sauna–Madisega  Pearu  suurest  saagist  juttu.  See
äigas käega:  
     «Ääh, tema suur saak kasvab mõisa põllul, tema vili mõisa aidas, heinad
mõisa küünis.»  
     «Kuidas nii mõisa aidas ja mõisa küünis?» küsis Andres.  
     «Mis sa siis õige arvad, oma põld kannab nii palju või?  
          Las  tulevad  sügisel  pimedad  ööd,  küllap  korjad  isegi  soosillalt
viljavihke.  Jumalamuidu  vist  istub  teine  mõisa  väljavahi  ja  aidamehega
kõrtsi saksatoas.» 
     «Ah nõnda on lugu,» ütles Eespere peremees.  
     «Räägitakse, et nõnda,» tähendas Madis. «Aga eks sa sügisel ise näe ja
otsusta.»  
          Andres  andis  Madisele  käsu  labidad  korda  seada,  sest
kraavikaevamisega tulevat niikuinii varsti algust teha. Esiotsa oli Andresel


selle käsuga ainuke eesmärk Pearut ärritada, sest ta oli tähele pannud, et see
kogu küsimuse vastu sugugi ükskõikne polnud.  
          Nõnda  siis  kõhutas  Madis  pühapäeva  õhtupoolikul  parajasti
mättalabidat,  kui  Pearu  sealt  juhtus  mööda  minema,  sest  tema  oli  käinud
veelaskmise pärast lepiku all «rehnutti» pidamas. Nähes labida kõhutamist,
jäi ta seisatama ja küsis, milleks see. Ning kui Madis oli asja seletanud, ei
saanud  Pearu  muidu,  kui  pidi  üleaedse  juurde  minema  kraavi  pärast  veel
kord rääkima.  
     Küsimus oli nüüd tema peas küps: küps oli kraav ja küps oli ka vesi, mis
kraavis  pidi  jooksma.  Kraavi  peaks  kaevama  Pearu  maa  sisse,  üsna  tema
krundile, ja mätas ainult ühele poole – tema poole. Teine kraaviserv jooksku
nagu nöör mööda sihti, selle vastu pole Pearul midagi.  
          «Miks  siis  just  nõnda?»  küsis  Andres.  «Miks  kraav  tervelt  sinu
krundile?»  
    «Sinul on rohkem vett, las minul olla rohkem kruavi, sellepärast seisku ta
muidu  niisama  minu  mua  sees,  et  aga  oleks  üsna  minu  krundil,»  seletas
Pearu. «Mätta tahan sellepärast ühele poole, et mina pean oma muad sinu
vee  eest  kaitsma,  mitte  sina  oma  muad  minu  vee  eest.  Sinu  kasu  pärast
tahan,  et  sinupoolne  kallas  oleks  ilma  vallita  ja  et  vesi  pääseks  vabalt
kruavi.  Pealegi  on  muld  minu  oma  ja  peab  minu  mua  peale  suama.
Kruavimees  muidugi  ei  armasta  mätast  ühele  poole  laduda,  aga  küll  mina
ise  Madisega  selle  asja  pärast  reagin  ...  Kui  nõnda  tahad,  siis  kaevame
kruavi kahasse, sina maksad poole, mina poole:»  
          Nüüd  oli  Andrese  käes  kord  mõtlemiseks.  Kaua  ei  kestnud  see  mitte,
sest  üks  oli  ju  päevaselge:  pane  siht  keset  kraavipõhja  või  nöörina  teisele
servale,  ühesuguselt  kuivab  maa  ikka,  ühesuguselt  voolab  kraavis  vesi
ikkagi.  Tahab  üleaedne  tingimata,  et  kraav  oleks  tema  krundil,  nii–öelda
tema  oma,  jumal  temaga!  Sündigu  tema  tahtmine.  Küsimuse  sisu  pole  ju
omanduses,  vaid  veelaskmises,  maakuivatamises.  Mätta  ja  mulla  asjus  on
aga  Pearul  sisuliseltki  õigus:  see  on  tema  oma  ja  sellepärast  mingu  ta  ka
tema krundile, mitte Andrese maa peale, kus ta oleks ainult takistuseks ja
tüliks.  
     «Las käia!» hüüdis Andres viimaks. «Olgu nõnda! Kraav sinu maa sees,
mätas  sinu  pool  küljes.  Tahab  Madis  selle  tõttu  süllast  rohkem,  maksad
sina, minul pole sellega asja.»  
     «Küll mina Madisega reagin,» vastas Pearu.  


     Nõnda oli asi joones, muudkui las Madis hakkab kas või hommepäev
peale.  
          Aga  kui  Pearu  Eesperest  oli  ära  läinud,  kipitas  millegipärast  Andrese
süda.  Lohutust  tõi  ainult  mõte,  et  olgu  muud,  mis  on,  peaasi  –  vesi  saab
jooksma. Ja mis muud siin võikski olla?  
          Pearu  läks  kodu  poole,  nagu  oleks  ta  omatrumbis  või  valtsturakas
võitjaks jäänud: ta oli heas tujus, nii et seda märkasid kodusedki inimesed.   


VI            Nelipühiks  said  kõik  viljad  maha,  ainult  maaodrad  jäeti  peale  pühi.
Nõnda võis rahuliku südamega puhata.  
     Esimesed suured pühad uues kodus. Laupäeva õhtul toodi välja alt kaski
ja  täideti  nendega  kambrid  ning  tubagi,  sest  pühad  taheti  elada  keset
rohelist, kuigi toa ümbrus oli puudest nii lage. Rohelisega pidid maitsema
paremini  uni  ja  toit.  Oma  aitagi  panid  tüdruk  ja  sulane  mõned  lõhnavad
kased. Ühe kase asetas perenaine kotta. Aga kui peremees seda nägi, pani ta
ka välja kummalegi poole ust kase, öeldes, et kui on pühad, siis olgu õieti.
Ometi ei püsinud nad seal kuigi kaua püsti, sest sead oma ninaga ajasid nad
maha  ja  nosisid  siis  värskeis  lehis,  nagu  tahaksid  ka  nemad  nõnda
nelipühade rõõmust osa saada.  
     Perenaine ja tüdruk pühkisid täna õuegi üle ja ajasid risud haohunniku
juurde koomale. Muru ning paigutine kummel paistis nii imeliselt puhtana
ja  õrnana,  et  kas  või  nopi  ja  nuusuta.  Ometi  ei  tee  seda  keegi,  sest  kõik
teavad, et seakärss on seda juba mitu korda enne nuusutanud.  
     «Kui ometi kord õue puhtaks saaks!» ütleb perenaine peremehele. «Kui
saaks vahe loomadele ja inimestele!»  
          «Küllap  saab  ka,»  lohutab  peremees.  «Näeb  sügisel,  mis  põld  annab,
lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles, siis teeme ka vahe inimeste
ja  loomade  vahele.»  Aga  peremees  mõtleb  rohkem  teha,  tema  kavatsused
küünivad  kaugemale.  Tema  tahab  teha  Hundipalu  Tiidu  eeskujul,  kel  on
juba  rohuaed  ja  kõik.  Peremees  ei  taha  alatiseks  jääda  nii  lageda
majaümbrusega, sest tema on maast–madalast puudega harjunud. Neist on
rohkem seltsi kui paljast väljamäest ja kõrgest taevast tema kohal. Esimese
püha  hommikulgi  mõtleb  Vargamäe  Andres  neid  mõtteid,  kui  ta  kõnnib
väljas  päikese  paistel  särgiväel  ja  vaatab,  kas  Tagapere  poolt  on  näha
tulemas juba kirikulisi. Aga ta teab: kõigepealt uued kambrid, alles siis kõik
muu.  
          Ka  Eesrpere  peremees  ja  perenaine  lähevad  täna,  esimesel  pühal,
kirikusse,  sest  nemad  on  ju  alles  noored,  lasteta.  Vanemad  inimesed
armastavad  teist  püha  –  nõnda  on  kord  ja  kohus.  Kirikusse  lähevad  ka
sulane ja tüdruk, koduhoidjaks tuleb saunatädi. Tema'p see lõunal lehmadki
lüpsab ja piima püttidesse kurnab, mis perenaine ise liivamollil küürinud ja
punaseks aetud kividega hautanud, et ei hakkaks piima peale palavaga kuri


silm.  Tüdruk  võib  isegi  nii  hoolimatu  olla,  et  loksutab  lüpsikust  värsket
piima maha ja lärtsib ise jaluli sees, ikkagi seisab Vargamäe Eespere piim
hea, ei hakka venima ega kedagi.  
          Kirikusse  läheks  ka  karja–Eedi,  sest  saunaonu  on  täna  tema  eest
loomadega soos, aga kuidas minna, kui pole midagi jala otsa pista. On küll
raagnahka pastlad, aga need on ammugi läbi: suured augud teistel ninas ja
kannas ning tärkmedki juba nii pudedaks pihastunud, et ei pea enam paelu
kinni  ega  kannata  hormade  venitamist.  Halb  lugu  on  ka  muude
kehakatetega,  nõnda  et  pole  parata,  tuleb  üksinda  koju  jääda  ja  ainult
vaadata, kuidas teised end ehivad ja lähevad – palja jalu, pastlad või saapad
ühes sukkadega näpus, sest nõnda on kergem käia. Pealegi ei raatsita ometi
jalavarje pikal kirikuteel kulutada.  
          Nõnda  lähevad  Vargamäe  oma  sulane  ja  tüdruk,  nõnda  tulevad
kirikulised  Ämmasoolt,  VõõsikuIt,  Hundipalult,  Ravalt,  Kukessaarelt  ja
jumal teab, kust maa tagant. Kõik nad tõttavad värava tagant mööda. Aga
kes  väravas  vaadata  tahab,  see  näeb  ka  seda,  kuidas  kirikulised  mööda
soosilda voorivad Sooväljalt ja mujalt kaugemalt.  
     Iga natukese aja pärast on koeral põhjust õueväravasse haukuma joosta,
aga  ta  teeb  seda  nõnda,  nagu  sooviks  ta  kirikulistele  ainult  häid  pühi  ja
kallist  rahu  suurel  püha  vaimu  valangul  või  nagu  oleks  tal  muidu  häbi
väravasse  vaatama  minna,  et  kas  ikka  tõesti  kõik  on  kirikulised,  kes  täna
mööda ruttavad.  
          Kui  peremees  ja  perenaine  läksid,  tegi  Eedi  nende  ees  värava  lahti.
Muidugi oli tal sellega oma tagamõte. Perenaine mõistis seda ja ütles:  
     «Tahad ka sõitma tulla?»  
     Poiss ei saanud rõõmu pärast sõnagi suust, nii väga kihvatas ta süda sees
perenaise lahkete sõnade pärast. Ta ainult seisis ja naeratas kahtlaselt.  
          «Jookse,  hüppa  peale!  Kärmas!»  ütles  nüüd  ka  peremees  ja  peatas
hobust.  
          Nõnda  saigi  karja–Eedi  pererahva  vankrile,  mis  suure  mürinaga
väljamäest  alla  sõitis,  nagu  oleks  tal  vedada  ainult  kirikulised.  Aga  Eedi
polnud sugugi kirikulise nägu. Tal oli küll uus kuub seljas ja sealt alt paistis
puhas  valge  särk,  aga  püksid  olid  takused  ja  vanad,  istmekohalt  ja
põlveotstest lapitud. Peas nokata müts. Küll oli ta ise katsunud valge niidiga
seda musta nokka mütsile ette ajada, aga niit hargnes varsti ja laskis noka
ripakile,  nii  et  ta  oli  rohkem  tüliks  kui  iluks.  Küllap  see  mõlgitud  ja
murdunud  mütsinokk  veel  praegugi  kuskil  vedeleb,  aga  Eedi  ajab  temata


läbi.  Karjas  polegi  tast  suurt  lugu,  sest  ka  Aaseme  poisil  on  samasugune
nokata müts peas. Ainult kirikusse ei kõlba temaga minna, sinna mitte, seal
on kõigil mütsidel nokad ees ja mitte koduse valge niidiga aetud.  
          Nõnda  pidi  siis  Eedi  oma  mütsinoka,  raagnahka  pastelde  ja  lapitud
takuste  pükste  pärast  välja  all  vankrist  maha  ronima  ja  üksinda  koju
minema.  Polnud  mingit  mõtet  kauemaks  sinna  jääda,  sest  kirikusse  ta  ei
pääse  ja  soosillal  sõita  niikuinii  ei  saa.  Peremees  isegi  tuli  maha  ja  andis
ohjad  perenaise  kätte:  tema  üksi  pidi  vankrile  jääma  pakkude  peksta  ja
aukude vintsutada.  
          «Saunatädi  on  sul  siis  kodus  seltsiks,»  ütles  perenaine  poisile  nagu
lohutuseks. «Saialeib on aidas kirstus, võta sealt ja söö nii palju, kui süda
kutsub,  panin  hiirte  eest  kõrvale.  Võia  võid  peale,  ära  paljalt  söö,  pühade
aeg.»  
     Pererahvas läks edasi, poiss tagasi. Aga sest poleks suuremat lugu olnud,
kui  perenaine  nõnda  poleks  rääkinud.  Oleks  ehk  veel  parem  olnud,  kui
pererahvas  teda  sõitma  poleks  võtnudki,  sest  siis  poleks  ta  teadnudki,  mis
tähendab  nelipühade  esimesel  pühal  ühes  teistega  kirikusse  sõita,  kui
paistab  kaugelt–kaugelt  üle  soode  kirikutorn,  nagu  ta  paistab  täna:
sumedalt,  päikese  kuumendatud  õhu  sinas,  mis  aina  väriseb  ja  virvendab.
Nõnda on ainult suurtel pühadel, seda teab Eedi kindlasti.  
     Koju jõudnud, ei saanud poiss enam õueväravalt, kuhu paistis kirikutorn.
Ta surus näo vastu tihedaid väravapulki ja vahtis ning vahtis, ilma et isegi
õieti  teaks,  mida  ta  nii  väga  vahib.  Ta  poleks  vahtimisega  ehk
möödaminevaid kirikulisigi tähele pannud, kui mitte tema kõrval istuv koer
neile teretuseks poleks haugatanud. See äratas poisi tema suikest. Aga varsti
vahtis ta uuesti, nagu polekski koer hiljuti häält teinud.  
     Nõnda seisis poiss seni, kuni hakkasid lööma kirikukellad – kumedalt ja
hellalt. Kunagi polnud poiss varemalt tähele pannud, et kirikukelladel võiks
olla  nelipühade  esimesel  pühal  niisugune  hääl.  Juba  hommikul  kella  kuue
ajal,  kui  helistati  teateks,  et  kiriku  uksed  on  avatud,  kuulis  ta  seda
kummalist  kõla,  sest  magusa  valu  pärast  südames  ei  olnud  lakas  und.
Kostab,  nagu  maetaks  mõnd  surnut.  Nõnda  tundub  poisile  praegu  siin
õueväraval vahtides.  
     Nõnda oli ka tema emale löödud, aga ühe kellaga, sest kahe eest polnud
maksta.  Täna  löödi  aga  kahega,  nagu  oleks  surnud  kaks  ema  korraga:
kummalegi  lüüakse  ühe  kellaga,  kokku  kahega.  Siis,  paari  aasta  eest,  kui
helises  üks  kell,  siis  läks  ka  Eedi  kirikusse.  Aga  täna  ta  ei  lähe,  sest  täna


lüüakse  kahe  kellaga.  Täna  sõidab  perenaine,  kes  käskis  kirstust  saialeiba
võtta ja võid peale panna. Tema, Eedi, seisab ainult õueväravas ja kuulab,
kuis helisevad nagu surmakellad.  
          Ah!  Kirikus  nagu  ei  löödagi  muidu  kella  kui  ainult  surnuile.  Ja  ikka
seisab  mõni  poiss,  katkised  püksid  jalas  ja  nokata  müts  peas,  kuskil
õueväravas,  kuulates  ning  läbi  pulkade  vahtides,  ilma  et  isegi  õieti  teaks,
mida ta nii väga kuulab ja vahib.  
     Kui hilised kirikulised Vargamäe Eespere õueväravast mööda tõttasid,
nägid nad, et värava taga istub poiss, nokata müts peas, ja nutab. Koer istub
poisi kõrval ja haugatab, aga see ei pane seda tähele. Ta ei näe isegi seda,
kuidas värava kõrval kidur pihlakas õitseb ja kuidas õite ümber sumisevad
mesilased. Ta ei näe üldse midagi, istub ainult õitseva pihlaka all ja pisarad
voolavad  mööda  palgeid.  Sest  nõnda  on  kõige  parem,  praegu  on  nõnda
kõige  parem  istuda  õueväravas  pihlaka  all.  Kaugel  aga  kumisevad
kirikukellad, nagu maetaks kellegi ema ...  
     Kui pererahvas kirikust koju tuli ja perenaine toidu lauale pani, ütles ta:  
     «Eedi, sa põle saia kallal käindki»  
     «Ei tulnd meelde,» vastas karjapoiss.  
     «Tule siis söö nüüd,» käskis perenaine.  
          Toit  maitseski  hea,  ainult  kui  peremees  oma  sõnadega  poleks  isu
rikkunud, sest keset sööki ütles ta äkki: «Söö kõht täis ja mine vii siis noor
mära välja vana juurde, saad ratsa sõita.»  
     See pani toidu poisi suus ringi käima, võttis söögiisu kui peoga. Sest mis
on söök lõbu kõrval noore mära selga istuda ja sõita. Istud kui soojel padjul
ja  kõik  aina  vedrutab.  Ei  vähematki  põrutust  ega  valu,  nagu  on  vana
märaga, kel turi nagu noaselg ja kelle jalg joostes kangelt maad töngib.  
     Hobuse viimiselt koju tulles oli poisi meel üpris rõõmus. Üsna selgesti
tundis ta, et täna on tõesti nelipühade esimene püha ja et saunaonu on tema
eest karjas. Kui kirikumees nüüd vaevaks oleks võtnud kirikukelli lüüa, siis
oleksid  nad  hoopis  teisiti  helisenud,  mitte  nõnda  nagu  hommikul
õueväravas istumisel. Nad heliseksid suures rõõmus, nagu istuks poiss ikka
alles noore mära seljas ja kihutaks, aina kihutaks.  *       Nelipühade viimasel pühal oli Vargamäe Eesperes palju müra ja möllu,
sest siia oli kokku tulnud hulk noormehi ja isegi neidusid ümberkaudseist


peredest.  Oli  tulnud  isegi  pererahvast,  et  näha  Vargamäe  uut  peremeest  ja
perenaist  nende  kodus.  Nii  mõndagi  meest  ja  naist  nägid  Andres  ja  Krõõt
täna esimest korda. Ometi oli neil hea meel, et neid vaatama oli tuldud, et
neid selle vääriliseks oli arvatud.  
          Muidugi  üsna  omast  peast  see  rahvamurd  Vargamäele  ei  ilmunud.
Pererahvas ise oli ikka mõnele nimetanud, et see astuks pühade ajal nende
poole sisse, ja oli juurde lisanud, et hea, kui tuleks ka teisi, noori ja vanu,
saaks oma nurga rahvast ometi näha ja tundma. Nõnda oli see sündinud.  
     Jänni ei jäänud noor pererahvas külaliste ees mitte.  
          Peremeestele  ja  perenaistele  anti  kambris  süüagi,  sulasmehed  ja
tüdrukud  pidid  sellega  leppima,  et  vahetevahel  õues  ja  aida  ees  võisid
õllekapast rüübata.  
     Rikkalikult just seda va õllemärjukest ei olnud, aga siiski jätkus teisest,
sest mis puudus hulgalt, see tasuti omaduselt: kes janu jõi, sel kippusid aina
laulud  peale.  Osa  humalavirret  kavatses  peremees  sõnnikuveoks  jätta,  et
saaks  õige  sõnnikuvedu.  Sellekohaselt  ta  siis  ankrupulkagi  puudutas.  Aga
rohkem  oleks  ehk  juba  liiga  teinud,  sest  nüüdki  lendasid  tantsupaarid
puhastatud  õuel  maruhoos.  Tüdrukud  aina  kiljusid  poiste  käes  ja
seelikusabad võtsid keereldes veskitiibadena tuult.  
          Ei  jäänud  tulemata  ka  rammukatsumine,  ei  võinudki  jääda,  sest  kõik
tahtsid  teada,  mis  loom  see  Vargamäe  noor  peremees  õige  on.  Muidugi  ei
mindud otseteed lahke peremehe juurde ega hakatud tal rindu kinni. Samuti
ei  võetud  vägipulka  pihku  ega  kutsutud  võõrast  otseteed  sellest  kinni
haarama. Asja toimetati tasa ja targu.  
          Algust  tegid  poisikeseohtu  mehed.  Need  kraaplesid  ja  jändasid,  kuni
sekka  kisti  ka  täied  mehed.  Aga  ikka  tegutsesid  alles  aina  sulased  ja
perepojad. Peremehed seisid kaua kõrval, vaadates teiste nalja ainult pealt.
Aga  kui  lõpuks  leiti,  et  polnud  kohal  kõvemat  meest  kui  üleaedse  sulane
Kaarel, ja kui Pearu isegi juba tähendas, et «ega tema Kuarle vastu keegi ei
sua», siis polnud enam parata, lagedale pidid astuma ka peremehed, kui nad
veel üldse meeste kilda tahtsid kuuluda.  
     «Kes tahab tulla katsuma?» küsis Pearu uhke sulane. «Kas kõrvenurgas
siis mehi põlegi?»  
     Kaarel tõstis oma parema käe ja näitas selle konksus keskmist sõrme,
mida  ükski  ei  jaksanud  lahti  vedada.  «Kui  õige  Kingu  Priidu  katsuks!»
hüüti mitmelt poolt.  


          Aga  Kingu  Priidu  oli  tasane  mees,  armastas  simlit  plõnnida,  mitte
sõrmkooku  vedada,  kuigi  ta  oli  oma  kogult  ja  rammult  sõrmkooguks  ehk
kohasem kui mänguriista käsitsemiseks.  
     «Võõsiku peremees, tule siis sina, kui Kingu ei julge,» ütles Tagapere
Kaarel.  
     Ei läinud ka Võõsiku Mihkel, kasvult küll väikesevõitu, aga kõigi teada
raudsete  kätega  mees,  kes  purjus  peaga  armastas  näidata,  kuidas
sõrmenukid lauda arme taovad.  
          Hundipalu  Tiit,  kes  kasvult  küll  paras  mees,  jäeti  mängust  välja,  sest
kõik  teadsid,  et  tema  ärpleb  rohkem  vaimuga  kui  rammuga.  Tema  oli
kõrvenurga valgustatum pea, ja kui tema oma suu lahti tegi, siis kuulati teda
kui köstrit, peaaegu nagu kirikuõpetajat. Kihelkonnakoolis oli ta omal ajal
õpetust  saanud  ja  saksa  keeltki  lugema  õppinud.  Kogu  oma  olekult  ja
keelelt erines ta teistest, sest tema ei öelnud «ise» ja «mees», vaid «isi» ja
«miis». Sellepärast oli ta teiste seas pisut võõras ja tema keele üle heideti
nalja. Üks vend oli tal kuskil kooliõpetajaks, teine sünnipaiga peremeheks,
kolmas linnas kaupmeheks. Tema oli siin nurgas ainuke mees, kes ajalehte
luges.  Endastki  mõista,  et  tema  ei  läinud  Pearu  sulasega  sõrmkooku
vedama.  
     Tuli kord Rava Kustase kätte. See ei põrganud tagasi, oli ta ju mees kui
võmm, priske ja punane pealegi. Ka suu oli tal parajal paigal, liigagi, sest
vaevalt  kuulis  temalt  tõsist  sõna.  Aina  tühine  ärplemine,  aina  lõõpimine,
nagu  seisaks  ta  kõrtsileti  ääres  viinaklaasi  juures.  Seal  ta  ehk  oligi  nõnda
rääkima  õppinud,  sest  tema  oli  viinaga  nõnda  harjunud,  et  pool  kortlit
piiritust ei pannud teda sülitamagi: maigutas suud ja ajas mehejuttu edasi.  
     «Pane aga hästi taha,» õpetasid peremehed Rava Kustast.  
          «Mis  ma  tast  nii  väga  panen,  ta  peab  ju  ikka  ära  ka  tulema,»  vastas
Kustas.  
     «Kuarel, tee Kuarle töö,» ütles Pearu sulasele. «Küllap näis, peremees,»
vastas sulane.  
          Mehed  pingutasid  ja  tuuseldasid  mööda  õue  ringi.  Taheti  neil  käsist
kinni  võtta  ja  sikutada,  aga  ei  Kustas  ega  Kaarel  olnud  sellega  nõus.
Viimaks läksid nad krobinal vastu tapuaeda, haarasid sellest kinni: seal jäi
Kaarel võitjaks.  
     «Ole raibet,» ütles Kustas, «eks tulndki tagant ää.»  
     Ta pistis sõrme uuesti Kaarli konksu otsa, aga ikka seesama: Kaarel oli
tugevam.  


     «Ei minul Kaarli taga seisa,» ütles nüüd Kustas, «katsugu mõni teine.»  
     Pearu muheles: ometi kord oli ta endale õige mehe sulaseks saanud, võta
teine kas või kõrtsi kaasa kiskuma.  
     Polnud enam kedagi, kes oleks tahtnud Kaarliga rammu katsuda. Kõigi
silmad rippusid Vargamäe Eespere peremehel endal, sest siin paistis olevat
härga ja sõrga. Isegi tüdrukud viskasid silma Andrese poole, kes istus, piip
suus, Krõõda kõrval pingil.  
     «Teisepere peremees, kui katsuks õige sinuga,» ütles Kaarel äkki, millele
järgnes üldine heakskiitev kisa.  
          «Naine,  mis  sina  sellest  arvad?»  küsis  Andres  Krõõdalt  nagu
suusoojaks.  
     «Mis mina sest arvan,» vastas perenaine. «Ärge aga riidu minge.»  
     «Kes siis sellepärast riidu!» hüüti mitmelt poolt. «See ju nali, pühade
aeg.»  
     «Mine nüüd tea, kui kaks kõva kokku juhtuvad,» kahtles perenaine.  
     Andres võttis piibu suust, vajutas kaane kõvasti peale j a pistis tasku.  
     Konks pandi konksu otsa.  
     «Jalad vastamisi!» hüüdis Vargamäe uus peremees nüüd.  
     Nõnda sündiski: paremad jalad suruti keset õue kokku ja siis pingutati.
Valitses vaikus. Aga see ei kestnud kaua, sest mehed lendasid peagi igaüks
oma külge.  
     «Kumma võit?» karjuti.  
     «Las Kaarel ütleb,» vastas peremees:  
     Aga Kaarel ei öelnud midagi, läks ainult õhetaval näol Andrese juurde ja
tahtis  veel  kord  katsuda.  Sellest  mõistsid  kõik,  et  kaotaja  oli  tema,  mitte
vastane.  
     «Lähme aia äärde, seal on parem tugi,» ütles Kaarel.  
     «Ükskõik,» vastas Andres.  
     Ka nüüd lõppes vedu üsna ruttu ja jällegi ei saadud võidu suhtes muud
seletust, kui et Kaarel tahtis katsuda kolmat korda.  
          «Mis  me  tühja  ajast  raiskame,»  vastas  Vargamäe  uus  peremees  pisut
halvakspanevalt.  
          «Kuradi  päralt,  kas  ma  siis  mees  ei  olegi  või!»  karjus  Kaarel  ägedalt
vastu ja läks pinumaalt vägipulka otsima.  
     Kõik mõistsid, et Kaarel ei tahtnud alla vanduda. Oodati põnevusega.  
     Vastased istusid murule, vägikaigas seati otse varvaste kohta ja siis läks
vedu  lahti.  Millega  esimene  katse  oleks  lõppenud,  ei  tea,  aga  enne  kui


midagi  sai  sündida,  lipsasid  peremehe  käed  äkki  pulgast  lahti  ja  sulane
lendas täie vedamishoo tõttu tagurpidi üle pea kukerpalli. Kõlas üldine naer.
Kaarel tõusis pahaselt püsti ja küsis:  
     «Meest narrima oled tulnd või?»  
          «Käed  läksid  kogemata  lahti,  muud  ei  midagi,»  vastas  peremees.  «Ei
sülitanud pihku.»  
     «Siis sülita,» ütles Kaarel, «muidu ei maksa mängida.»  
     «Maksab,» vastas peremees ega sülitanud nüüdki, kui ta pulgast kinni
võttis,  seda  panid  kõik  tähele.  Ometi  kerkis  Kaarli  tagumik  seekord  nii
kergesti,  nagu  polekski  ta  õieti  murul  istunud.  Kõik  jahmatasid  peaaegu.
Kaarel  isegi  oli  enam  imestanud  kui  pahane.  Sellepärast  uskus  tema  ja
uskusid ka kõik teised, et Andres oli meelega käed lahti lasknud, et Kaarlile
vingerpussi mängida, teda teiste naeruks teha.  
     Katsuti veel mitu korda, aga ikka kerkis sulane, mitte kordagi peremees.
See  läks  viimaks  nii  kaugele,  et  tahtis  Kaarlile  ühe  käega  tuule  alla  teha.
Aga  see  häbi  jäi  sulasel  tulemata  –  Andres  oli  oma  rammuga  asjata
uhkeldanud.  
     Nüüd ei saanud Kaarel kuidagi muidu, kui pidi teisepere peremehel ka
püksivärvlist  kinni  võtma,  sest  selles  oli  tema  peaoskus.  Andres  oli  küll
esiteks  vastu  ja  vastu  oli  ka  Krõõt  uute  riiete  pärast,  aga  lõpuks  polnud
ometi parata, sest asi muutus pisut nagu auküsimuseks.  
          Mindi  kokku.  Kaarel  oli  lühem  ja  puges  Andresele  kohe  rinna  alla,
ajades jalad harkidena eemale. Peremees katsus nii ja teisiti, aga ei saanud
kuidagi hakkama. Katsus sulast tõsta aga kuidas sa kurja tõstad, kui ta on
sul  rinna  all:  teda  tõstes  peaksid  ka  iseendale  tuule  alla  tegema.  Nii  kõva
meest pole aga veel nähtud. Pusiti ja tammuti, kuid äkki välkusid peremehe
jalad õhus ja järgmisel silmapilgul lamas ta selili murul, sulane risti rinnal.  
     Oh seda menu nüüd sulaste keskel! Tüdrukudki kiljusid, nagu oleksid
nende eneste sussid õhus vihisenud. Rõõmuhäält tegi Pearugi. Kaarli nägu
hiilgas. Aga Vargamäe Eespere perenaine vaikis. Vaikis ka peremees, kui ta
maast tõusis. Nüüd oli tema käes kord tahta veel õnne katsuda.  
     Järgmine pusklemine nõudis rohkem aega, sest peremees oli valvel. Ja
kui Kaarel viimaks oma nükkega uuesti välja julges tulla, langesid mõlemad
kõrvuti  maha  ja  tõusid  niisama  targalt  üles.  Sellest  silmapilgust  muutus
kogu  seisukord.  Andres  oleks  nagu  äkki  Kaarli  vigureid  mõistnud  ega
kartnud  neid  enam.  Ta  hakkas  peale  tungima  ja  varsti  virutas  ta  Kaarli


maha. Katsuti mitu ja mitu korda, aga enam ei äpardunud Andresel mitte.
Nõnda pidi sulane peremehele ka sülipätsis alla vanduma.  
          «Esimese  korra,  ligund,  pettis  teine  ää,»  ütles  Andres  naise  kõrvale
istudes ja otsaesiselt higi pühkides.  
          «Viga's  siin  murul  on  mängida,»  seletas  Kaarel  poistele  suurustavalt.
«Aga  kui  kõrtsis  täie  mehega  kokku  saaks,  küllap  siis  näeks,  kes  kangem
löömamees on. Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees,
peksan kas või terve kõrtsitäie üksipäinis läbi.»  
     Nõnda ei saadudki õieti teada, kumb kangem on, kas Eespere peremees
või  Tagapere  sulane,  sest  lõppotsuseks  oleks  pidanud  mehed  kõrtsi  viima,
nad seal parajasti «kumamisi» panema ja siis riidu ajama.    


VII          Nelipühad olid Vargamäe Eesperes tähtsaks sündmuseks: siis tutvusid
nad ümbruskonnaga, neist said niiöelda omad inimesed.  
     Õllekannu kergitades küsiteldi Andrest, millal mõtleb ta sõnnikut vedada
ja  kas  teeb  ta  seda  omasoodu  või  kuidas.  Kui  selgus,  et  niihästi  Tagapere
kui  Aaseme  ja  Hundipalu  võtavad  selle  töö  enne  käsile  kui  Vargamäe
Eespere Andres, lepiti kokku, et tema saadab oma sulase ja tüdruku ühe või
kahe  hobusega  naabrite  juurde  päevi  ette  tegema,  kust  siis  omakorda
inimesed  ja  hobused  ilmuvad  tema  sõnnikut  vedama.  Nõnda  said  kõige
raskemast  ja  mustemast  tööst  nagu  omamoodi  pidu–  ja  lõbupäevad,  kus
üksteise  võidu  higistati,  lori  aeti  ja  õhtul  kas  või  tantsugi  löödi,  kui  paras
kilk peas oli.  
     Vargamäe Andresel polnud tänavu sellest hulgana töötamisest suuremat
tulu  loota,  ennem  küll  kahju  karta,  sest  tema  lautades  oli  vististi  vähem
sõnnikut  kui  ühelgi  teisel  naabril.  Endisel  peremehel  oli  niikuinii  loomi
vähevõitu  ja  neilegi  ei  raatsinud  ta  viimasel  talvel  põhku  alla  panna,  vaid
vedas selle oma uuele kohale, selle põldude rammuks.  
     Määratud päeva hommikul ilmus Vargamäe Eesperre kuus hobust, nii et
omadega kokku sai kaheksa. Juba keskhommiku paiku oli näha, et kui kõigi
kaheksaga ühtesoodu vedada, siis on sõnnik peaaegu lõunaks väljas. Et käes
olevat  tööjõudu  õieti  kasutada,  pani  Andres  peale  lõunat  kolm  hobust
kündma – värskelt laotatud väetist sisse ajama.  
          Peremees  ise  oli  väljal  maha  laskmas.  Küll  kaapas  ta  kabliga
ettevaatlikult,  tehes  võimalikult  väikesed  hunnikud  ja  jättes  neile
võimalikult  laiad  vahed,  aga  ei  ühti:  tükk  kesa  jäi  tühjaks.  Ainuke  lootus:
ehk saab sügise poole sinna midagi peale vedada, muidu ei maksa seemet
maha pildudagi.  
          Tühja  kesa  nähes  läks  Andrese  meel  nukraks.  Tundus,  nagu  oleks  ta
kellelegi ülekohut teinud või kedagi petnud. Lohutuseks oli ainult mõte, et
tulevikus peab Vargamäe lautades rohkem sõnnikut olema. See lahutas pisut
meelt, nii et peremees võis ka teiste tujust osa võtta.  
     See oli aga täna kõige helgem, sest humalavee kõrval ei puudunud ka
porujomm.  Lõunavaheajal  oli  teisepere  Kaarel  oma  hargivarre  juba  katki
tõstnud, mis Andresele tõendas, et rõõmuvett oli saadud tarbeks, isegi liiga.


Kui  veel  lisada,  siis  võivad  ka  teised  hargivarred  murduda  ja  nõnda  jääks
töö lonkama.  
     Laudast kostis vali meeste lori ja hobuseid aeti suure häälega, nii et see
põllule  laotajate  kõrvugi  kostis.  Võib–olla  just  sellepärast,  et  mehed  nii
valju  häälega  hobuseid  ajasid,  sattusid  ka  laotajad  tujju,  nagu  oleksid  nad
lilli  noppimas  või  marjul,  ja  meeste  häältele  vastuseks  kõlas  hele  naer  ja
kiljumine.  
          Mida  enam  lähenes  õhtu,  seda  enam  valjenes  meeste  hääl  ja  seda
heledamaks  said  naiste  kurgud.  Mõni  seda  teab,  kui  valjuks  ja  heledaks
Vargamäe  Eesperes  kõik  oleks  muutunud,  aga  õigel  ajal  lõppes  sõnnik
laudast.  
     Viimaste koormatega tulid tõstjad ise väljale, et oma silmaga näha, mis
need tüdrukud seal kilkavad.  
          Aga  tüdrukud  ei  kilganudki  nii  väga,  kui  mõni  täismees
sõnnikukoormaga  tuli.  Selle  asemel  lasti  kätel  käia,  nii  et  hoia  silmad
lendava sõnniku eest.  
          Viimasena  ilmus  oma  koormaga  teisepere  Kaarel.  See  oli  mees,  kelle
järele  nilpasid  tüdrukute  keeled,  sest  sel  oli  jaksu  ja  kuraasi.  Vargamäe
Eespere  peremehe  vastu  ta  nelipühil  küll  ei  saanud,  aga  seda  tüdrukud  ei
arvestanud üldse mitte.  
     «Minu oma on see viimane, kallis teisepere peremees,» ütles Kaarel heas
tujus.  
     «Napp on see küll, aga põle midagi parata, kui rohkem ei anta,» vastas
Andres.  
          «Küll  annaks,»  kinnitas  sulane,  «annaks  juba  hea  õlle  ja  kange  viina
eest, aga otsas, ei enam. Kui rohkem tahad, peab tegema.»  
     «Otsas on ka õlu ja viin,» ütles peremees.  
          «Seda  leidub  ikka  veel  ankru  uurdes  ja  pudeli  põhjas  tilgake,»  arvas
Kaarel.  
     «Kas ikka veel vähe saand?» hüüti tüdrukute poolt vahele.  
     «Kisa kostab juba kirikuni,» ütles oma pere Mai nagu etteheitvalt.  
          «Aga  kelle  kisa  see  lautagi  kõrvad  lukku  pani?»  küsis  Kaarel  vastu.
«Koer pistis õues ulguma, hobuste kõrvad läksid kikki.»  
     Mai kummardus, et oma magusat naeratust varjata:  
     Kaarel oli tema kiljumist tähele pannud. Kaarel võibolla aimaski, miks
Mai nõnda kiljus.  
     «Kaarel, viid sa mu koju?» küsis Tagapere Miina endi sulaselt.  


          «Kus  mul  see  kodu  on,»  vastas  mees  lõõpivalt,  «isegi  alles  teise
toanurgas.»  
     «Võtad mu sõitma?» küsis tüdruk uuesti.  
     «Traavel väsind ja tõld sitane,» vastas sulane nüüd.  
     «Tuleks nõndagi,» ütles tüdruk.  
          «Kuhu  sa  ikka  tuled,  kui  mina  ei  lähe,»  lõõpis  sulane  edasi,  ise  aga
pilgutas Eespere Maiele salakesi silma. Ja kui paras aeg kätte jõudis, kargas
Kaarel püsti vankrisse ning karjus:  
     «Säuka! Kes saab kõige enne?»  
     «Mina!» hüüdis Mai ja oli krapsti vankril poisi selja taga. Hobune pistis
jooksu, teised laotajad jäid sinnapaika.  
     «Kabligi jätsid teised maha,» ütles peremees.  
          «Mis  nüüd  kablist,  saaks  aga  tüdruku  peale,»  ütles  saunatädi,  kes  ka
laotajate killas oli.  
     Aga Kaarel ei ajanudki nii väga, kui oli teistest eemale jõudnud. Ei, ta
laskis  hobusel  üsna  pikkamisi  astuda.  Ka  ei  jäänud  ta  püsti  seisma,  vaid
võttis istet ja laskis Maiel oma põlvile toetuda: nõnda oli tüdrukul pisutki
puhtam ja viisakam.  
     Sellega oli Kaarlil oma plaan. See oli tal juba viimase koormaga väljale
tulles.  Nimelt  tahtis  ta  Maiele  öelda,  et  tema  on  kenam  kui  nende  endi
Miina,  olgugi  see  noorem.  Ta  tahtis  Maiele  öelda,  et  tema  meeldib  talle
rohkem kui kogu kõrvenurga tüdrukute kupatus kokku.  
     Ometi ei öelnud ta Maiele midagi selletaolist, laskis sellel ainult põlvele
istuda,  et  oleks  pisutki  parem  ja  puhtam  istuda  sõnnikuveo–vankril,  pani
oma  parema  käe  talle  ümber  piha  ja  juhtis  pahemaga  hobust.  Peaaegu
oleksidki  nad  nõnda  toa  juurde  sõitnud,  ilma  et  Kaarel  sõnagi  oleks
lausunud,  sest  armuavalduseks  polnud  ta  küllalt  «kumamisi».  Ometi
viimaks sai ta sellega hakkama, sest ta küsis tüdrukult:  
     «Mai, kus sa magad?»  
     «Kaarel, metsas kuuse otsas,» vastas tüdruk kelmikalt.  
     «Kas aidas?» päris poiss.  
     «Ei, sealaudas,» naeris tüdruk.  
     «Või lakas?»  
     «Villavakas,» naljatas tüdruk edasi.  
     «Ütle ometi,» painas Kaarel.  
     «Otsi ometi,» palus Mai.  
     «Ma tulen täna.»  


     «Parem tule homme.»  
     «Täna on etem.»  
     «Ülehomme veel etem.»  
     «Ma räägin tõsiselt, Mai.»  
     «Mul on nutt varaks, Kaarel,» naeris tüdruk poisi põlvil.  
     «Tead mis, Mai?» ütles poiss.  
     «Ei ma tea ega tahagi teada,» vastas tüdruk, endal süda aga aina hüppas
sees.  
     «Kui teeks õige pulmad.»  
          «Ja  sõidaks  sõnnikuvankril  kiriku,»  naeris  Mai,  endal  aga  tõepoolest
peaaegu nutt varaks, sest tal tuli äkki meelde, et mitte esimest korda ei tehta
temaga pulmadest juttu. Ta kargas poisi põlvilt üles, songutas kõigest jõust
ohje ja nõnda sõitsid nad mürinal toa juurde, ise kisades ja karjudes, nagu
poleks nende vahel peale lõõpimise midagi olnud.  
     Kodus läks varsti mürgel lahti, kätepesemisel nimelt. Tuldi mõttele, et
peremeest  peab  kastma,  on  ju  tema  täna  esimest  päeva  sõnnikuveos.
Kastmine  algas  ainult  käega  pildudes.  Aga  peremees  võttis  veevanni  ja
kallas selle pildujaile kaela. Keegi ei oletanud, et peremees nalja nii tõsiseks
pöörab.  Kogu  õu  oli  äkki  kiljumist  ja  karjumist  täis,  sest  igaüks  kahmas
mõne riista kätte ja vinnas teisele vett kaela, oli see külm või soe. Joosti ja
aeti üksteist taga. Nii mõnigi poiss või tüdruk oli üleni märg. Aga ei olnud
märjemat,  kui  oli  oma  pere  Mai.  Põhjuseks  oli  vististi  see,  et  tema  ise  nii
agar oli teisi kastma. Aga tema pillutud veega oli imelik lugu, kõik panid
tähele,  et  oma  pere  Maie  kasteveega  on  väga  imelik  lugu:  sest  viskas  ta
selle  kuhu  ta  viskas,  ikka  sadas  ta  teisepere  Kaarli  kaela.  Samasugune
arusaamatu  lugu  oli  ka  Kaarli  läigitatud  veega:  paiska  ta  või  vastu  sinist
taevast, ikka sorisevad sellest teisepere Maie riided.  
     Kõik, kes seda imeasja nägid – ja seda nägid kõik –, mõistsid, et Maiel
ja Kaarlil peab midagi olema või et neil peab midagi tulema, muidu see ei
või olla. Nõnda oli siis Mai esiteks jumalamuidu hobu ohje songutanud ja
suure  kisa  ning  mürinaga  koju  sõitnud,  sest  kastevesi  jutustas  teistele
niikuinii varjatud saladuse ära.  
          Aga  asi  oli  üsna  loomulik:  Kaarel  oli  tugevamaid  mehi,  Mai
matsakamaid naisi. Pealegi oli Maiel valge pea ja nii vaiksed ning sinised
silmad, et poisid neist kohe marru läksid. Need polnudki nagu Maie omad
silmad – niisugused olid nad.  


          Kui  Mai  endale  aidas  kuivad  riided  oli  selga  pannud,  paistsid  tema
silmad  Kaarlile  veel  sinisemaina  ja  vaiksemaina.  Sellepärast  ei  saanud  ta
kuidagi muidu, kui pidi klimbisuppi ja sealiha peaaegu pimesi sööma, sest
vahetpidamata piilus ta Maie poole. Ka unustas ta, kui palju ta peab sööma,
nii et ta kõhule kippus liiga tegema.  
     Mai sellevastu ei saanud toitu suust alla. Supi sisse kastis ta lusikat ikka
veel, aga liha jättis hoopis puutumata. Mai oleks ehk supigi söömata jätnud,
kui mitte tema lusikas Kaarli omaga ühe kausi vahet poleks käinud: Kaarli
lusika  pärast  kippus  Maie  lusikas  kaussi.  Juhtus  nõnda,  et  Kaarli  lusikas
Maie  lusikast  klimbi  ära  nälpas.  Aga  sest  polnud  midagi.  Mai  oleks  hea
meelega  kõik  klimbid  kausist  Kaarli  lusikasse  korjanud  –  oleks  korjanud
selle külma vee eest, mis Kaarel talle õues kõigi silmade all kaela kallas.  
          Kui  Kaarel  peale  sööki  Maielt  uuesti  tema  magamispaika  küsis,  ei
saanud see muidu, kui pidi vastama nagu kord ja kohus.  
     «Tulen täna,» ütles Kaarel siis.  
          «Ää  täna  tule,  Kaarel,»  palus  tüdruk,  sest  ta  kartis  poissi.  aga  veel
rohkem iseennast. Vastuseks kordas poiss kindlamalt:  
     «Tulen täna ... kui kõik on magama läind.»  
     Maiel oli nii hea kartes ... Poiss tuleb kui varas öösel. Aga aidauks on
seestpoolt  haagis,  haak  ja  obadus  on  tugevad.  Mai  võib  kogu  ööks  haagi
ette  jätta,  eks  tulgu  siis  poiss.  Tulgu  Kaarel,  küllap  näis,  kuidas  ta  tuleb.
Maiel on nii hea meel, et ta kardab Kaarlit ja et uksehaak ning obadus on nii
tugevad.  
     Hea meel on ka peremehel ja perenaisel sängi minnes. Oli tüli ja kulu
mis oli, aga nüüd on sõnnik väljas ja suur hulk temast sissegi küntud. Ainult
kahju,  et  teda  nii  vähe  oli,  sellest  on  tõesti  kahju.  Aga  tulevaks  kevadeks
peab  teda  vähemalt  nii  palju  olema,  et  kaheksa  hobusega  saab  päevotsa
käristada.  Tingimata  nii  palju.  Selles  sõnniku–unistuses  uinuski  Vargamäe
Andres. Sest nagu Mai lootis Kaarli pillutud külmast veest eluõnne, samuti
nägi Andres rohkemas sõnnikus paremat tulevikku Vargamäel.  
          Ainult  Krõõt,  Vargamäe  noor  perenaine,  temal  ei  olnud  täna  unistusi
oma mehe kõrval. Tal oli ainult tundmus, et tema on tõesti perenaine, kel on
rasked  kohused.  Kui  aga  saaks  liikmed  välja  sirutada,  et  homme  suudaks
õigel ajal tõusta! Ainult liikmed välja sirutada!  


VIII           Valmistuti  heinatööle.  Nii  mõnigi  muu  vajalik  töö  jäi  selle  kõrval
tegemata, sest polnud ju parata. Töid lükati iga päev tuleviku peale, nagu oli
seda teinud eelminegi peremees. 
     Vikatid ja luisud olid kodus, löed ja rehad puudusid alles.  
          «Juss,  pean  ma  ka  sinu  vikatile  löe  tegema  või  saad  sa  ise  sellega
hakkama?» küsis Andres sulaselt.  
     «Mis nüüd sina, peremees,» vastas sulane, «küllap saan isegi otsale.»  
          Nõnda  jäidki  sulase  asjad  tema  enda  teha.  Aga  teiste  eest  muretses
peremees, muretses ka tagavarade eest, et oleks võtta, kui miski murdub.  
          Rehapulkadeks  oli  Eedi  soost  sajakoorseid  korjanud,  aga  neist  ei
jätkunud  kõigile,  pidi  pihlakasi  lisaks  tegema.  Rehavarred  oli  peremees
vanast  kodust  kaasa  toonud,  sest  ta  oli  kartnud,  et  siin  soomail  ehk
puuduvad kohased kuused. Ta oli nad raiunud kõige paremal mähiajal, nii et
oleksid käele pehmed kui siid ja samet.  
     Algust tehti heinatööga mõni päev enne jaani. Ilm polnud küll sugugi
heinailm, aina uitsetas vihma, aga rohi oli täis kasvanud ja jaanipäevast pidi
algama  kuiv  ning  palav.  Seda  kuulutas  kalender  ja  seda  tõotasid  ka
talvemärgid,  mida  vanad  inimesed  olid  meelde  pannud.  Nõnda  siis:
vihmaga niitma, muidu pole kuivaga loogu võtta.  
     Vikatite ja jõudude proovi tehti välja all. Nii ühtede kui ka teistega jäi
peremees  rahule.  Kõige  halvem  lugu  oli  ehk  perenaise  endaga,  sest  temal
kadus viimasel ajal söögiisu, süda kippus toidu peale aina läikima.  
     «Noorikuga põle änam õige lugu,» lausus saunatädi saladuslikult, kui ta
hädast kuulis.  
     «Ega hullu tea,» naeratas perenaine häbelikult vastu.  
          «Plika  vist,»  arvas  saunatädi.  «Plikad,  raiped,  ajavad  ikka  südame
halvaks. Mul oli niisama, aeva käi aga põesa najal öökimas. Ja mitte toitu
sees ei pea, tee mis tahes.»  
     «Kas sul siis ka neid on olnd?« küsis perenaine imestades, sest esimest
korda kuulis ta saunatädi lastest. «Kaks oli, teine poeg, teine tütar,» vastas
saunatädi.  «Läksid  teised  mõlemad  surnuaiale.  Seda  ma  jõlgungi  seal  iga
pühapäev.»  
     «Änam põle olnd?» küsis perenaine.  
     «Ei änam,» vastas eit. «Aastate pärast oleks võind olla, aga ei tea, on see


minus  või  vanamehes;  ei  ole,  mitte  änam  ei  ole.  Ja  ega  tulegi,  vanaks
jääme.»  
     «Ükski oleks võinud olla,» arvas perenaine.  
     «Jah, pesamunake,» vastas eit. «Oleks ometi, kellele teeks ja korjaks.
Aga  nüüd  elame  nagu  kaks  kõdund  kändu,  ei  ainustki  võsu,  oota  aga,  et
saaks lastele järele ... Ega perenaine teagi, kus on meie surnuaed.»  
     «Ega tahagi teada,» ütles perenaine.  
     «Või minagi tahtsin, aga kes küsis,» lausus eit alistunult.  
     «Jah, kes küsib,» kordas perenaine. 
    Nõnda sai Vargamäe Krõõt teada, miks tema süda nii väga läigib toidu
peale. Aga ometi ei võinud ta sellepärast töös tagasi tõmbuda. Endiselt pidi
ta  tegema  koduse  talituse  ja  pidi  siis  tõttama  appi  heinalistele,  sest
kolmekesi  ei  suudetud  Vargamäe  heinamaid  vikatiga  üle  käia.  Neligi
inimest oli vähevõitu. Tagaperes võis nii mõnigi päev kuut–seitset näha.  
     Heinaaeg see oligi, mil Krõõt õieti mõistis, mis tähendab olla perenaine.
Tõused  ühes  päikesega,  lüpsad  lehmad,  saadad  karja  välja,  ajad  sead
koplisse,  koristad  toad,  küürid  piimanõud,  teed  perele  toitu  ja  viid  selle
heinamaale  järele.  Astud  ja  tõttad,  nagu  oleks  sul  mitu  paari  jalgu  all.
Rühmeldad ühes teistega heinateol, ja kui teised hakkavad mõtlema lõuna
ning  lõunauinaku  peale,  pistad  sina  tuhatnelja  koju,  sest  seal  inisevad
lehmad, oodates pikisilmi lüpsmist, seal ootab karjane, kelle pead jälle välja
saatma. Oled sa kodus küllalt ümber tuuseldanud, lippad uuesti heinamaale
pere juurde, et ka õhtupoolikul mõni tund abiks olla. Aga tööga läheb aeg
lennates,  päike  ruttab  õhtusse.  Jällegi  läheb  perenaine  kodu  poole,  nagu
oleks tal tuli takus. Perele vaja süüa teha, sead ruugavad tänavas, sest koplis
pole  neil  suuremat  võtta,  kõhud  teistel  tühjad  kui  lõõtsad.  Perenaist  nähes
karjuvad  nad  otse  suure  häälega,  nagu  oleksid  nad  mõned  moonutatud
lapsed. Nõnda räägibki nendega perenaine, sest õigeid lapsi tal veel ei ole.  
     Aga peab ka lehmade peale mõtlema, sest kuidas sa neile tühja käega
alla  lähed,  kui  nad  tulevad  pehmest  soost  ja  inisevad  perenaist  silmates.
Niikuinii  ei  ole  piima  tarbeks,  aina  keeda  jahukörti  lisaks  ja  vala  kirnu
hulka  või  loksuta  teda  kaljaga  segi.  Sellepärast  siis:  kuna  supp  keeda
poriseb, mine kapsaaeda, jookse kartulisse, käi sirbiga või vikatikiipsuga –
head  selleks  ei  võeta  mööda  aiaveeri  ja  põllupeenraid,  koobitse  ja  korja,
kitku ja kanna, sest see on perenaise kohus.  
     Teed ja tuuseldad hommikust õhtuni, aga tööhunnikut pole kuskil, mida
kellelegi  näidata.  Millega  hommikul  algad,  sellega  ka  õhtul  lõpetad.  Ikka


kordub  seesama,  nagu  oleksid  puuri  pistetud  orav,  kes  tallab  seal  oma
ratast.  
     Meespere poeb õhtul magama, läheb sagedasti tüdrukki, sest tema käib
ju  välistööl.  Perenaise  välist  tööd  ei  võta  keegi  arvesse,  peremees  isegi
mitte,  nagu  käiks  perenaine  heinamaal  ja  põllul  ainult  mängimas,  aega
viitmas.  Viimasena  koperdab  perenaine  üksinda  talus,  teeb  ja  tõttab,  nagu
oleks tal viimne päev teha ja tõtata.  
     Kui ta sängi poeb, norskab juba peremees, sest väsimus on tinane luis ja
lihastes. Sest ka tema pole endale armu andnud, vaid on tööd kiusanud kui
vihasemat vaenlast. Sulane sülitab ja vannub igal õhtul, et peremees tapab
tööga  ära,  sest  ega  või  ometi  heinakaarel  maha  jääda,  kui  peremees  ees
lillutab.  
          «Söödab,  kurat,  hästi,  aga  tööga  pinnib  veel  paremini,»  ütleb  Juss
Maiele.  
          «Mis  sa  hädaldad,  põle  viga  ühti,»  vastab  see,  sest  temal  on  praegu
niisugune  meeleolu,  et  töö  ja  kõik  muud  eluraskused  oleksid  nagu  tühine
mänguasi.  
          «Tuleks  ometi  vihmased  ilmad,  saaks  pisutki  hinge  tagasi  tõmmata,»
ohkab sulane.  
     «Ei sa saa vihmagagi,» vastab tüdruk. «Küll saan,» vaidleb Juss vastu.  
     «No ei saa,» kinnitab Mai.  
     «Miks siis ei saa?» pärib sulane.  
     «Küll sa näed, et ei saa,» ütleb tüdruk.  
     Ja ei saanudki. Tulid küll vihmased ilmad, aga ikka oli nõnda, et polnud
aega silmagi sügada.  
     Peremees leidis kohe, kui hirmus raisku olid lastud heinamaad minna.
Igal  pool  laiutavad  end  madalad  vaevakase–  ja  pajupõõsad,  igal  pool
võserik  ja  rägu,  kasenäss  ja  kadakaski.  Ning  mättad,  aina  mättad,  mille
vahelt  koobitse  vikatiga  rohulajusid.  Harva  saad  õige  kaare  ajada,  harva
võid õieti lüüa. Peremehel ei võinud siin muud mõtet olla kui – kirves kätte
ja  maha!  Veel  parem:  juurtega  välja,  et  poleks  järgmisel  aastal  võsu  ega
kände, mis nälpavad vikatil kas või kanna tagant.  
          Nõnda  oli  sulase  põli  vihmaga  veel  räbalam:  pidi  raiuma  mättaid  ja
põõsaid, kust rabises vihma kahekordselt. Õhtuks polnud ei peremehel ega
sulasel  hamba  allgi  kuiva  kohta.  Aga  peremees  ei  teinud  sellest  väljagi,
istus tule ääres, särk auras seljas, endal aga nägu ees, nagu oleks täna olnud
see  õige  töö,  täna  see  õige  elu.  Heinamaal  mustendasid  haovirnad  ja


mättahunnikud. Viimaste kohta ütles peremees:  
          «Las  kuivavad,  tuleval  suvel  tuli  otsa  või  talvel  lauta  loomadele  alla.
Saab suur tükk puhast maad, rohi pääseb kasvama, vikat liikuma.»  
     Aga peremehe jutt ei leidnud vastukõla, sest sulane oli juba otsustanud,
et  tema  teist  suve  enam  Vargamäel  ei  niida,  mitte  mingi  hinna  eest.  Mai
pole küll veel otsustanud, kas ta jääb siia või otsib uue peremehe, aga teda
mättaraiumine ei huvita, eriti praegu mitte. Temal on omad asjad ja need on
palju  tähtsamad  kui  peremehe  mättad  või  põõsad.  Tema  asjad  on  pisut
teisepere  Kaarli  käes  ja  sellepärast  ei  teagi  ta,  kas  ta  tuleval  aastal  veel
Vargamäel niidab või kuskil mujal.  
          Nõnda  pole  kedagi,  kes  peremehe  juttu  tõsiselt  võtaks  ja  kes  teda
tähelepanelikult kuulaks. Ja kui peremees ometi muidu ei saa, kui peab oma
juttu  jätkama,  siis  näib,  nagu  ei  räägikski  ta  inimestega,  vaid  tulega  või
samade mätaste ja põõsastega, mida ta kogu päeva rägus, märg särk seljas. 
          Sulasel  on  ainuke  mõte:  saaks  küüni  värskete,  krõbisevalt  kuivade  ja
vommiliselt  palavate  heinte  sisse,  küll  seal  kuivab  särk  seljas,  kuivavad
püksidki jalas. Hommikuks on neil pisut värske heina lõhnagi küljes. See on
kõige  magusam  lõhn,  mida  Juss  teab.  Kangegi  on  ta  omajagu,  sest
hommikul on mõnikord pea raske ja süda kipub läikima, nagu oleksid nad
eile õhtul liiga porujommitanud.  
     Vargamäe Juss ei tea ka pehmemat aset, kui on värsked heinad küünis.
Heidad õhtul kõrge virna otsa, aga kui öösel hirmsa kuumuse käes sonides
ärkad,  leiad  enda  nagu  virna  alt.  Lõhnavate  murdlainetena  on  heinad
magaja üle kokku langenud. Ronid uuesti virna otsa, aga hommikuks oled
jällegi nii sügaval, et peremees võib enda hääletuks karjuda, sulane ei kuule
ega  kuule  heinte  alla.  Veel  talvel,  kui  heinu  tõstad  ja  kui  suvised  lõhnad
ninna  hakkavad,  tulevad  meelde  vihmane  ilm,  kaelani  märg  särk,
läbiligunud püksid, vilud värinad väsinud kehal ja heinte uimastav kuumus.  
          Issand  karistagu  ja  kirikuõpetaja  noomigu  küll  peremehi,  kes  oma
sulaseid heinakaarel tapavad, aga antagu andeks Vargamäe Andresele kõik
tema  patud  kuumade  ja  lõhnavate  heinte  pärast,  sest  nõnda  tahab  tema
sulane  Juss  igal  õhtul,  kui  ta  küüni  magama  poeb.  Issand  andku  andeks
kõigile  nende  patud,  ainult  jätku  Juss  mängust  välja,  sest  tema  ei  soovi
enam  midagi,  mitte  kui  midagi,  ainult  oma  särki  ja  pükse  kuumas  heinas
kuivatada. Ärgu ka küsitagu Jussilt, kuhu ta tulevaks aastaks enda kaupleb,
sest  võib–olla  jääb  ta  Vargamäele  paigale,  kui  peremehel  on  küünis  nii
kuumad ja lõhnavad heinad.  


          Kui  Vargamäe  rahvas  heinateoga  jõe  äärde  jõudis,  kihas  kogu  maa
inimestest. Aina luiskamine, aina välgatavad särgid põõsaste vahel, pilliroo
ja kõrkjastiku taga.  
     Õhtul tuled, palju tulesid ja tulede kohal vardais pajad poriseva supi või
kartulitega. Aga kui sütele ilmub pekipann, siis pole muud, kui aina nuusuta
ja  nuusuta,  sest  mis  on  sealiha  lõhna  vastu  angervaksade  ja  uimastavate
jõerohtude lõhnad.  
          Vesi  jões  on  nii  vaikne,  et  vaevalt  märkad  tema  liikumist.  Sulpsatab
lagedal  kohal  väike  kala,  lobistab  vool  rohus  ja  kõrkjastikus  haug,  kes
püüab oma väiksemaid vendi, kuni ta ise langeb roaks mõnele suuremale.
Kui huigatakse, siis huikab vaikne vesi nagu küünide suu läbi vastu.  
     Tiirlevad pääsukesed, püüdes sääski poegadele küünipennil või roovilatil
pesas.  Häälitsevad,  kuni  hakkavad  õhtul  häälitsema  ka  inimesed  –  esiteks
üks, siis teine, varsti kolmas ja neljas, kuni kajab kogu jõeäärne laulust ja
huikeist.  
     Raske on nüüd peremeestel tütreid ja poegi, sulaseid ja tüdrukuid õhtul
küüni saada, tapa neid päevakuumuses heinakaarel niipalju kui tahad. Aina
vahivad  teised  jõe  poole,  kus  sulpsatab  kala  ja  kus  seisab  pilliroos
lamedapõhjaline lootsik. Aina vahivad ja kuulatavad, kust kostavad laulud
ja  huiked.  Või  kui  poevadki  su  enda  silma  all  küüni,  siis  hiilivad  sealt
silmapilk välja, niipea kui suleb magus uni sul silmad, teeb kurdiks kõrvad.  
     Hiilivad välja ja lähevad, nagu ootaks neid kuskil jõe taga või siinsamas
kõrkja–  ja  pilliroopadrikus  tõotatud  õnn.  Auravas  ja  lõhnavas  jões  on
uimastav  õnn!  Seda  teab  ettevaatlik  saarmaski,  kui  ta  solistab  kord  siin,
kord seal, seda teab ka põder, kes ragistab pilliroorägus. Seda ei tea ainult
peremehed, kes ajavad noori õhtul küüni magama, sest nemad ei usu õnne
ega tulevast elu.  
     Homme saagu heinakaarel mis tahes, homme aidaku seal jumal ise, sest
tema on ju loonud kõik need huiked ja hääled, virvendused ja valendused.
Tema on loonud selle hämara öö ja mustendava soo ning raba, mis raamib
jõge taevamüürina ...  
          Aga  Vargamäe  Andres  arvas,  et  selle  taevamüüri  vastu  peab  võitlust
pidama,  sest  tema  tungis  aasta–aastalt  jõele  ikka  lähemale.  Võserik  ja
rägastik oli elujõulisem kui jõekalda luht. Põõsastik tallas rohu jalge alla ja
astus samm–sammult edasi.  
          Aga  millega  siis  loomi  toita,  kui  rohu  asemele  tikub  põõsastik?
Sellepärast – maha ussipesa, tuleroaks lopsakas risu, kuigi ta paneb kurjasti


vastu.  Ei  aita  põletamine,  raiumine  ega  juurimine.  Kuhugi  sügavale  maa
alla jääb ikkagi mõni juurekonts ja sellest tõuseb järgmisel aastal haljendav
võsu: rõõmus ja värske, nagu oleks tal must muld söödaks.  
     Võitled nagu mõne sajapealise mao vastu ja sured, enne kui jõuad raiuda
kõik  pead.  Selle  mao  seeme  tõuseb  heinamaal,  tõuseb  karjamaal,  idaneb
põllul,  ja  igal  pool  rähkleb  temaga  peremees,  nii  et  nahk  nuriseb  seljas
iseendal ja ka käsualustel. See on tema unistus, see on tema õnn heinakaarel
ja künnivaol.  
          Heinatöö  lõpu  poole  oli  Andresel  selge,  et  pole  võimalik  karja
suurendada,  kui  ei  jõua  heinamaid  teiseks  teha.  Põllupõhulegi  ei  võinud
suuri  lootusi  panna,  sest  viljades  oli  lopsakust  vähe  –  orased  aina  tikkus.
Rukis oli väljamäel nõnda, et võis öelda: konn istub kaenlaaukudeni sees.
Põldu oli endine peremees vististi meelega narrinud, temalt aina võtnud ja
võimalikult  vähe  talle  andnud.  Aga  põlluga  on  ikka  nõnda,  et  kui  narrid
teda  korra,  siis  narrib  tema  sind  üheksa  korda  vastu.  Seda  tundis  nüüd
Vargamäe Andres. 
     Jutuks tuli see tal Tagapere Pearugagi. Aga see vastas iseteadlikult:  
     «Ei mina või kaevata ühti, mul heinakuared, et hüppa kas või kepiga üle.
Mina suan tänavu kindlasti ühe osa rohkem kui mineval uastal. Oleks kõik
uastad nõnda, siis ... »  
     «Ei mina või kiita ühtigi,» rääkis Andres. «Lootsin paremat.»  
          «Minu  mua  on  parem,»  kiitis  Pearu.  «Niisukest  muad  pole  sinul  ega
teistel. Puht–vuasahein, mehele püksivärvlist suati.» 
          Tõepoolest  oligi  Tagapere  jõeäärne  heinamaa  Eespere  omast  palju
parem.  Pearu  oli  ise  siin  olnud,  kui  kohad  krunti  aeti,  oli  maamõõtjale
pistnud, mis pista võis, ja see oli vastutasuks sihid ajanud, nagu neid vähegi
võimalik oli ajada. Kuna jõgi Vargamäe all suure ja järsu pöörangu läände
tegi ja Vargamäele nagu oma põlvesilma kurgu alla surus, siis võidi Pearu
krunt  suuremalt  osalt  selle  põlve  otsa  asetada.  Väike  osa  temast  ulatus  ka
teisele  poole  jõge  ja  võttis  seal  enda  alla  kogu  jõe  põlvekõverduse  –
jõekääru. See oli nõnda hästi seatud, et paremat ei osanud ei Pearu ega tema
isagi tol ajal tahta.  
     Vargamäe Eespere krunt ulatus allpool jõe äärde ja ta seisis kõik siinpool
kaldal.  Kui  Tagapere  peaaegu  neljanurgelise  lahmakana  hoidis  jõepõlve
süles,  siis  pidi  Eespere  krunt  omakorda  nii–öelda  Tagapere  krundi  ümbert
kinni  võtma,  et  üldse  jõe  äärde  pääseda.  Kahe  talu  piir  jooksis  lepiku  alt
otsesihis  mõlema  Jõessaare  vahelt  läbi  ja  tegi  siis  järsu  pöörde  jõele.


Samasuguse nurga tegi ka teine piir, mis seisis Aaseme krundi vastas. Selle
viimase  talu  piirid  aga  ei  pääsenudki  otseteed  jõele.  Tema  jõeäärne
heinamaa seisis eraldi maatükina, kuhu ei pääsenud oma looma jalg muidu
kui läbi teise krundi.  
     Kõiki neid asjaolusid oli Andres juba koha ostmisel tähele pannud. Väga
võimalik, et ta Vargamäe Eesperet kunagi poleks ostnud, kui ta teda ainult
Tagaperega oleks võrrelnud. Aga tema võrdles teda ka Aasemega ja nõnda
ei paistnudki asi väga halb.  
     Ometi oli ta seda, sellest sai Andres alles heinaajal õieti aru. Eespere ei
saanud ju muidu kraavigi jõkke juhtida, kui pidi ringi ümber Tagapere maa
käima.  See  aga  võis  kergesti  iga  kraavi  jõepõlve  otsa  sihtida:  tee  oli  kaks
korda  lühem  kui  Eesperel.  Pealegi  kukkus  tema  kraavides  vesi  paremini,
kuna  Andrese  kraavides  vesi  õige  tee  leidis  alles  Jõessaare  taga,  kus  võis
pöörduda otsekohe jõe poole. Kaevab Tagapere kraavi, siis saab sellest kasu
ainult tema, teeb seda aga Eespere, siis kaitseb ta suurel määral vee eest ka
Tagapere krunti. 
     Põldude jaotamisel oli samuti silmas peetud Tagapere kasu. Eespere oli
saanud enamasti kõrgema kivise kärka, Tagapere madalama ja lausalisema
maa,  kus  kive  vähem  ja  mulda  rohkem.  Pealegi  olid  Tagapere  käes
peaasjalikult vanemad põllumaad. Eesperel uuemad. Teati rääkida ajast, kus
Eespere  kõrget  väljamäge,  mille  tipul  ikka  veel  mõned  põlised
männijändrikud kasvasid, oli katnud alles pime mets, enamasti kuusik, miks
ka  kogu  saart  siis  Kuusiksaareks  hüütud.  Pikkamisi  aga  roninud  sahk
mööda  mäge  kõrgemale,  kuni  jõudis  sinna,  kus  ta  praegugi  peatub.
Kümmekond vana pedakat mäenukil on mälestus Vargamäe endisest aust ja
uhkusest.  
          Metsa  hävinemine  Vargamäel  seisnud  ühenduses  tema  praeguse  nime
tekkimisega. Alguses olnud Kuusiksaarel ainult üks talu, praeguse Tagapere
asemel, ja seda talu hüütud saare järgi Kuusikuks. Elanud siin jõukas mees,
kel  olnud  mitu  paari  veohärgi,  ja  nendega  küütinud  ta  talvel  ühe  suure
kuuse  teise  järel  linna  ja  teinud  rahaks.  Metsavaht  oli  muidugi  puskariga
pimedaks löödud ja teised kõrvenurga mehed vaikisid, sest igaüks talitas ise
Kuusiku  vanamehe  eeskujul,  niipalju  kui  vähegi  võimalust  ja  jaksu  oli.
Kõik aga naersid ja ootasid pikisilmi, et mis küll siis sünnib, kui ühel ilusal
päeval  leitakse,  et  Kuusiksaare  paremate  saepakkude  asemel  veel  ainult
kännud  leiduvad.  Juba  eemalt  vaadates  võis  harjunud  silm  tunda,  et
Kuusiksaar polnud enam endine metsamütsakas, vaid muutus aasta–aastalt


aina harvemaks.  
     Mida kõik pikisilmi ootasid, see saabuski lõpuks.  
     Pikemalt jahisõidult ükskord talvel tulles arvas mõisasaks heaks Kuusiku
ja  teiste  üksikute  talude  kaudu  koju  sõita,  liiatigi,  et  siit  näis  päris  hea  ja
kõva  tee  käivat.  Kuusiksaare  alla  jõudes  eksiti  pisut  ja  mindi  mitte  tallu,
vaid  selle  salaraiestikku,  kus  saksale  kaks  paari  veohärgi  vastu  tuli,
saepakud peal. Peremees märkas õigel ajal saksa ja putkas ise metsa, nii et
sulane jäi üksi kohtu ette. Aga asi lõppes teisiti, kui keegi oli arvanud. Sest
kui mõisasaks, keda kui suurt naljahammast tunti, sulaselt kõik oli kuulnud,
mis vaja, käsutas ta esimese paari veohärgi ühes saepakkudega mõisa, laskis
siis hobustel ümber pöörata ja sõitis minema.  
     Peremees tegi, nagu saks sulast oli käskinud: saatis esimese paari härgi
mõisa, teise paariga läks aga rahulikult linna saepakke müütama. Ka hiljem
jätkas ta nende vedu, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Aga need,
kes asjast kuulsid ja ammugi Kuusiku koha peale hammast ihusid, tõttasid
mõisa  seda  saksalt  endale  paluma,  sest  nad  arvasid,  et  vana  peremehe
päevad on nüüd loetud. Ent mõisasaks tegi imestava näo ja küsis, et kuhu
see Vargamäe Jüri siis ise oma vanade päevade sees tahab minna. Ja kui siis
seda härgade ja saepakkude lugu meelde tuletati, ütles härra, et ega ta ometi
loll  ole,  et  ta  sellise  mehe  kohalt  minema  ajaks,  kes  laseb  paari  härgi  ära
võtta, ilma et ta sellest köhataikski. 
          Nõnda  kuuldi  mõisasaksa  enda  suust  esimest  korda  Kuusiku  asemel
Vargamäe nimetust.  
     Uus nimi pidi rahvale meeldima, sest peagi taganes ta ees vana, nagu
taganes ka kirve ja veohärgade ees Kuusiksaare kuusik. Ja mis jäi kirvest ja
veohärgadest nõrgemat harvalt järele, selle murdis tuul või kiskus juurtega
maast.  Ainult  männid,  need  pidasid  vastu,  need  peavad  mäetipul  praegugi
vastu, sest nemad kartsid ainult inimest.  
     Mitme–setme aasta pärast, kui Vargamäe Jüri läks mõisa renti maksma,
küsinud  härra  temalt,  et  mis  teeb  kuulus  Kuusiksaare  kuusik.  Ja  kui  ta
sellelt vastuseks sai, et tuul on kuusiku maha murdnud, siis arvanud härra,
et  nüüd  võiks  tuule  murtud  kuusiku  asemele  talu  asutada.  Nõnda  see
sündiski:  Vargamäele  tuli  veel  teine  peremees.  Ja  et  tema  oma  hoonetega
asus mäele, kuna endine talu lömitas all orus, siis hakati neid hüüdma Mäe
ja  Oru.  Kogu  saarele  aga  anti  mõisakirjas  nimeks  Vargamäe  ja  kohtade
kruntiajamisel  märgiti  talud  Eespere  ning  Tagapere.  Nõnda  on  käinud  see
põlvest põlve ja käib igavesest ajast igavesti.


IX            Vahetpidamatus  rähklemises  kadus  Vargamäe  Eesperes  suvi.  Polnud
aega silmagi sügada, aina üks töö teise otsa. Polnud heinatöö veel lõpul, kui
juba kippus pudisema rukis, muudkui viska vikat ja võta sirp.  
     Heinamaad aru järgi päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäevani, heina
ennast aga ikka vähe ja vähe, sest maa on paljas. Samuti rukkiga. Sai teist
sirbiga korjata, nii et küürus pistis pussiga, aga peksmisel leiti kasteheina ja
teri nagu köömneid. Müügi peale ei võinud mõteldagi, hea, kui pole tarvis
kevadel magasiaita minna.  
     Kaer ja oder tõotasid paremat saaki, vist sellepärast, et peremees ise oli
nad  külvanud  ja  seemendanud.  Ka  kartulitel  olid  madalamais  paigus  üsna
kenad pealsed. Juba õitsemise ajal leidis peremees neil suured nubulad alt.  
     Lina ei täitnud tema peale pandud lootust. Tehti teine veel kevadel küll
raske maa peale, aga ei tea, kas oli seeme halb või tegi vesi liiga – harvaks
jäi, kuigi kiul polnud väga viga.  
          «Neist  ei  saa  tänavu  midagi  ära  anda,»  ütles  perenaine  peremehele,
«kuluvad  kõik  omale  särkideks  ja  kottideks.  Ja  kottidest  on  veel  suurem
puudus kui särkidest.»  
          «Pisut  peab  ikka  müüma,  kust  muidu  raha  saab,»  vastas  peremees,
«tulevad uued asjad, uued kulud, raha peab olema, ei muidu või.»  
     «Jah, eks ta ole, põle ju veel looma müüa ega kedagi,» oli nüüd ka Krõõt
nõus, kui peremees talle «uusi asju, uusi kulusid» meelde tuletas.  
     «Palju sul võid on?» küsis Andres.  
     «Küllap ajan talveks kolme leesika ümber kokku, ega rohkem küll, ise
tahame ju ka ikka mõnikord saada,» vastas Krõõt. 
     «Asi seegi,» rõõmustas mees. «Katsu aga hoida.»  
     «Olen ju küll hoind,» seletas perenaine; «ja minu pärast võiks ta kõik
pütti minna, mina ei raatsiks teda noaotsagagi leiva peale panna, aga pere
peab ju ikka vahel saama.»  
     «Omale piaks sa ikka ka pisut võtma, muidu pärast väsid ära, ei jäksa
änam, mis me siis tegema hakkame,» arvas peremees.  
     «Küllap jäksan,» julgustas perenaine.  
          Ja  jaksaski.  Näost  langes  küll  ära,  kõik  panid  seda  tähele,  aga  vastu
pidas.  


          Tõttas  kodus  aida  ja  lauda  vahet  ja  näpistas  aega  pere  aitamiseks
heinamaal  ja  põllul:  noppis  odrapäid,  küürutas  kartulivaol.  Oli  küll  raske,
oli  palju  raskem  kui  kunagi  enne,  aga  sai  läbi,  kannatas  välja,  sest  ta  oli
Vargamäel perenaiseks. Talu oli võlgu ostetud, sisse oli makstud ainult nii–
öelda käsiraha, kõik muu pidi alles tasa teenima. Ja kui ei teeninud ise, siis
jäi  koorem  laste  kanda.  Aga  peremees  ja  perenaine  ei  tahtnud,  et  nende
ostetud koha teeniksid tasa lapsed. Sellepärast oligi perenaine nii väsimatu
kodus ja ka välistööl. Lastel peab parem põli olema. Neil ei tarvitse enam
mõisasaksa orjata, aitab sellestki, et nemad ise veel.  
     Esimese lume saabumisel – tänavu tuli ta varakult – olid kõik välistööd
korras, ainult paar viljaauna seisis veel väljal. Aga needki tuuakse lähemail
päevil ära, niipea kui tuul hakkab reiaaluse väravaist sisse käima, et vanad
üssehunnikud võib läbi tuulata.  
     Viljasalved ja kotid ei täitunud aidas küll peremehe tahtmise kohaselt,
ometi korjus sinna rohkem, kui ta oli julgenud loota.  
          «Põle  viga,»  lausus  peremees  perenaisele,  «esimeseks  aastaks  käib
küll.»  
          Muidugi  Pearu  vastu  ta  ei  saanud,  see  oli  ju  vana  majamees.  Pearu
kõnede järgi otsustades pidi tema küll kõike kaks korda nii palju saama kui
Eespere.  Sellest  hoolimata  sündis  sügisel  see,  mis  sauna–Madis  oli
ennustanud:  sulane  Juss  leidis  soosillalt  viljavihud,  kui  ta  öösel  tuli
«tädirannast». Hommikul neid kaeravihke nähes küsis peremees sulaselt:  
     «Kust sa need oled üle löönd?»  
          «Miks  üle  lüüa,  kui  nad  niikuinii  mööda  teeääri  vedelevad,»  vastas
sulane.  
     «Kus siis?» küsis Andres. «Meie oma sillal,» vastas Juss.  
     «Oli neid seal rohkem?» päris peremees.  
     «Ei olnd,» vastas poiss, «kaks leidsin ja pistsin nad teise teise kaenlasse.
Mõtlesin, et mis nad sealgi vedelevad.»  
     Peremees ei lausunud nüüd midagi, muigas ainult pisut.  
     «Kui ma iga öösse kakski vihku toon,» ütles poiss, «siis hakkab vana
mära karv varsti läikima.»  
          «Arvad  siis  iga  öösse  leidma,»  lausus  peremees.  «Miks  ei,  kui  vanal
märal õnne on,» naljatas poiss rõõmsalt.  
          Rõõmu  tundis  millegipärast  ka  peremees,  nagu  saaks  ka  tema  neist
kaeravihkudest  osa.  Perenainegi  naeratas  Jussi  juttu  kuulates.  Talle  tegi
nalja  mõte,  et  Juss  oli  kottpimedal  ööl  mööda  teed  tulnud,  valged


kaeravihud  kaenlas,  nagu  oleks  ta  mõni  varas.  Ometi  polnud  Juss  mingi
varas,  vaid  päris  kena  poiss,  sõnakuulelik  veel  pealegi,  kes  alati  hea
meelega  noore  perenaise  käsku  täitis.  Praegugi  naljatas  ta  vist  rohkem
perenaise  kui  peremehe  pärast,  sest  esimese  nukrad  silmad  nõudsid  nagu
rohkem naeru kui teise külmad hallid, mis olid ajuti teravad nagu raudnael.  
          Jussil  poleks  üldse  mingit  viga,  kui  ta  poleks  nii  lühike  ja  näss:  kael
lühike,  pea  kõrgete  õlgade  vahel,  jalad  pisut  rangis.  Kõndides  vehib  ta
kätega  omapäraselt  ja  naljakalt,  hoides  nad  kangelt  kehast  eemal,  nagu
oleks  tal  taskud  alati  pungil  midagi  täis.  Muidugi,  kandes  kaeravihke
kaenlas, pidid ta käed paigal püsima, aga siis seisid õlad veel kõrgemal – nii
kõrgel,  et  kui  keegi  talle  vastu  oleks  sattunud,  siis  oleks  ta  kahelnud,  kas
Jussil üldse pea on olemas.  
          Ainuke,  kes  Jussi  jutust  mingit  mõnu  ei  tunne  ja  kes  ei  mõista,  kui
halenaljakas  võib  Juss  mõnikord  olla  oma  rangjalgadega,  on  Vargamäe
Eespere  Mai.  Tema  istub  üksi  omaette  ja  tallab  vokki  nagu  oleks  tal  süda
tallalaua peale täis või nagu kannaks ta kurjust südames kogu ilmale. Ometi
pole talle keegi mingit kurja teinud, või olgu siis, et Oru Kaarel. Tema üksi
on ehk see halb loom, kes Maie silmas ilma mustaks tõrvab. Eks ta lubanud
ka  talveks  Vargamäele  jääda,  aga  nüüd  pani  äkki  hõlmad  vöö  vahele  ja
kadus, vaevalt teab, kuhu. Põhjus? Ei taha siin kõrvenurgas elada, välimaal
on viisakam, sest seal on külad ja kõrtsid ning kõik.  
     «Aga mina? Kuhu jään siis mina?» küsis temalt Mai.  
     «Tule ära, tule ka ära, mis tühja sa siin mülkas müttad,» vastas Kaarel.  
     Viga's oli Kaarlil nõnda öelda ja minna. Maie asi oli hoopis teine: tema
oli aastaks kaubeldud, Kaarel ainult suveks. Pealegi kuhu oli Maiel minna,
kus teda oodati? Pidi ta Kaarlile järele jooksma? Aga kuhu siis? Metsa puid
lõikama või viinavabrikusse kartuleid kühveldama?  
          Ei,  ei!  Maiel  polnud  kuhugi  minna,  tema  pidi  Vargamäele  jääma.
Sellepärast sõtkubki ta nii kurjalt ja meeleheitlikult vokki, nagu oleks selle
tallalaud milleski süüdi.  
     «Kas otsid tulevaks kevadeks endale kuhugi mõisa moonamehe koha?»
oli  Mai  julgenud  Kaarlilt  ääri–veeri  küsida  ja  nõnda  talle  tema  tõotust
meelde tuletada. Aga Kaarel sai sellest tühisest küsimusest üsna kurjaks ja
vastas uhkelt:  
     «Ei see poiss moonakaks hakka, ehk olgu et aasta kümne pärast. Saab
kergemaltki ninaesist ja ulualust.»  


     Nõnda sai Mai teada, et Kaarel enam põrmugi ei näe tema siniseid silmi,
mis  polegi  nagu  tema  omad  silmad,  ja  et  tänavune  suvi  jääb  ainult
tänavuseks  suveks.  Oli  küll  kevadel  kõik  nii  ilusasti  alanud:  Mai  istus
sõnnikuveo–vankris Kaarli põlvel ja pärast kastsid nad teineteist, nii et pidi
aitama. Kõik nägid, et pidi aitama, aga ometi ei aidanud.  
          Niisugused  olid  Maie  mõtted  vokki  tallates,  kui  rangjalgne  Juss
pererahvale oma kaeravihkudega nalja tegi.  
     Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege. Hakka või
kreskuga  heinu  ja  hagu  vedama.  Küll  oli  ta  lootnud,  et  sügisel  pikkade
õhtute  jooksul  leiab  tingimata  mahti  ise  oma  käega  puuvärgi  valmis  teha,
aga  õhtu  kadus  õhtu  järel  ja  varane  lumi  ei  leidnud  muud  eest  kui
valmispainutatud jalased.  
     Oma häda kaebas Andres ka Pearule. See pakkus kohe oma rege, sest
temal seisvat üks jõude. Andres võttis pakkumise vastu lootuses, et kuu aja
pärast  on  tal  tingimata  endal  regi  valmis.  Aga  kui  ta  paari  nädala  pärast
üleaedsega kõrtsis kokku sai, lärmas see kogu rahva ees, missugune vilets
mehike  temal  naabriks  olevat:  ei  jaksa  endale  regegi  saada,  sõidab  tema
omaga.  
          «Su  märasetukal  ehk  tänagi  minu  regi  taga,»  pöördus  Pearu  lõpuks
otseteed Andrese poole.  
     Andres vastas ägedalt:  
     «Sul põle omal niisukestki setukat aiste vahel.»  
     «Minul?!» hüüdis Pearu. «Mul hirnub täkk kõrtsi reiaall. Tahad, lasen
sinugi mära karata? Lasen muidu, ilma kopikata. Tahad?» 
          «Sinu  täkk  on  juba  kahekümne  aasta  eest  ruunatud,»  irvitas  Andres
naabrile vastu. See ärritas Pearut ja ta vastas:  
     «Aga minu reega sõidad sa, könn, siiski.»  
     «Veel täna õhtul saad ta kätte,» ütles Andres.  
     «Sõida aga sõida, ma võin ta sulle vaesele kinkida,» ütles Pearu uhkelt.  
     «Niisugust risu ei tee ma ise ega võta ka teiselt kingiks vastu,» vastas
Andres.  
     Sellega lõppeski ärplemine ree pärast, sest Pearu läks ära saksatuppa.  
          «Pearuga  põle  nali,»  ütles  Aaseme  vanamees  Andresele.  «Tuleb  kohe
nina kallale, kui temalt midagi vastu võtad»  
     «Sauna–Madis hoiatas mind küll,» rääkis Andres, «aga ma mõtlesin, et
mis siis ikka, üleaedsete asi, teinekord aitan mina jälle teda.»  


          «Eks  sa  tulnd  minu  juurde,  minul  ka  regi  jõude,  mis  sa  tema  tühjaga
jändad,» ütles Aaseme Aadu. «Ajab teine nüüd terve kihelkonna lori täis.»  
     Aga Andres ei võtnud enam ka Aaseme Aadu rege – tahtis ühega seni
läbi ajada, kuni teise valmis saab.  
     Veel samal õhtul saatis ta Jussiga Pearu ree ära ja laskis öelda, et pole
enam tarvis. Kui Pearu hiljem koju tulles sellest kuulis, vihastas ta rohkem
kui  kunagi  enne.  Mis  see  üleaedne  endast  õige  arvab?  Võtab  temalt  ree,
veab  sellega  nädalat  kaks,  ja  tema  ei  tohi  kõrtsis  sellest  juttu  teha?  Aga
milleks ta siis oma ree teise kätte kulutada ja lõhkuda andis?  
     Pearu käis ja mõtles, mõtles ja käis, aga lõpuks ei teinud midagi, jättis
asja seks. Isegi kõrtsis ei norinud ta Andresega nii väga riidu, sest kevadel
oli ta tema jõudu näinud. Endise üleaedsega oli tal parem: see pidi kõrtsis
tema  eest  nurka  hoiduma.  Praegune  istus  leti  ääres,  piip  suus,  viinakortel
ees.  Olgugi  et  ise  ei  joonud,  viina  ostis  ta  siiski,  nagu  tahaks  ta  Pearule
näidata, mis ta võib. Ja võis ka, sest Pearu ei saanud talle midagi parata.  
     Reeloost ei teinud ka Andres suuremat välja, sest ta mõtles kraavi peale,
mida nad Pearuga kahasse piirile kaevavad. Peaasi, et see pooleli ei jääks ja
et vesi jooksma pääseks.  
     Imelikuna näis Andresele nüüd, miks Pearu reega nii palju lärmi lõi ja
miks pole kaevatavast kraavist midagi kuulda. Ka siin oleks tal ju põhjust
suurustamiseks,  sest  kraav  on  ju  täiesti  tema  maa  sees  ja  mätas  laotakse
tema poole kaldale – ilusasti ja tihedalt, nagu ehitataks siin mõnda tammi.  
     Lumepõlveski käis Andres kord kraavi vaatamas, nii väga rippus ta süda
selle  küljes.  Helevalge  lindina  jooksis  ta  mööda  piiri  madala  põõsastiku
vahel  Jõessaare  poole.  Eemal  kaugel  oli  lint  läbi  lõigatud:  seal  oli  kraavi
ots. Kraav oli jääkaane all vett täis, sest jooksma ei pääsenud see ju kuhugi.
Aga tuleval suvel, siis jõuab ots jõkke, siis pääsevad veed voolama.  
     Andres oli mõelnud, et juba esimesel talvel veab ta tarviliku materjali
kokku  ja  teisel  kevadel  ehitab  uued  kambrid.  Perenainegi  oli  uutest
kambritest  mitu  korda  juttu  teinud,  neid  kuidagi  sidudes  nende  esimese
lapse  sündimisega.  Muidugi,  see  oli  ainult  Krõõda  unistus,  sest  hoolimata
oma noorusest mõistis ta ometi, et seda teostada pole võimalik: laps sünnib
selleks liiga aegsasti. 
     Juba sügisel, kui aastane saak salves, oli peremehel selge, et mitte ainult
esimese  lapse  sündimiseks,  vaid  et  ka  tulevaks  talvekski  ei  saa  nad  uusi
kambreid. Ei jõua, ei ole raha! Esimesel talvel on muidki vedusid nii palju,
et ehitusmaterjal peab üsna kõrvale jääma. Vaja teibaid, vaja roikaid ja latte,


ning  et  omas  metsas  neid  ei  ole  või  et  neid  ei  raatsi  sealt  võtta,  siis  tuleb
neid kümne, viieteistkümne versta tagant vedada, sest lähemal pole müüki.  
          Nõnda  läks  kambritega  teisiti,  kui  perenaine  oli  unistanud,  samuti  ka
teisiti,  kui  peremees  alguses  oli  kavatsenud.  Aga  polnud  parata,  polnud
midagi parata.  
     Nagu saunaeit suvel oli kuulutanud, nõnda see ka oli: Krõõdal sündis
tütar. Sündis küll suur ja tugev, nii et kõik aina imestasid tema suurust, aga
ometi ainult tütar.  
          «Ei  tulnd  kohapärija,»  ütles  Andres.  «Sinule  oleks  nagu  rohkem  abi
tarvis kui minule.» 
     «Kes teda teab, ehk ongi ka,» vastas Krõõt sängist õlgedeIt. Kogu oma
jõu pidi ta kokku võtma, et niigi palju mehele vastata, kes pettununa seisis
oma naise ja lapse ees.  
     Ette oli Krõõt oma last armastanud ja tema pärast rõõmu tundnud. Iga
kehakatte tema tarvis oli ta teinud osalt riidest, osalt õrnusest ja armastusest.
Aga  praegu  polnud  tal  rinnas  vähematki  õrnust  ega  armastust.  Ta  arvas
isegi, et kui laps tema silma all praegu oleks hinge vaakumas, siiski poleks
tal  tema  jaoks  kustki  õrnust  ega  kahetsust  võtta  –  nii  hirmus  ükskõikseks
tegi nurganaise suur väsimus. Ainult siis, kui ta kätega puudutas õrnuses ja
armastuses  valmistatud  asjakesi,  turgatas  meelde  endine  tundmus  nagu
kauge mälestus.  
     Aga lapse hääl hakkas Krõõda kõrvu kuidagi imelikult kinni. Alles mõni
aasta  tagasi  kuulis  ta  oma  väikese  õe  häält,  aga  see  läks  nagu  kõrvust
mööda.  Lapse  hääl  oli  kõrvadele  peaaegu  niisama  valus  kui  lapse  enda
puutumine rindadele. Aga saunatädi lohutas Krõõta tema valus, öeldes:  
          «Kannata  aga  rõõmuga,  noorik,  ega  armastus  muidu  tule,  kui  valu  ei
ole.»  
          Krõõt  naeratas.  Tõepoolest  näiski  nüüd,  et  kui  laps  talle  haiget  tegi,
tärkas ka armastus, aga see oli hoopis midagi muud kui see, mis oli tuntud
riidehilbukeste valmistamisel. Uues armastuses oli juba liha ja verd. 


X           Nagu  esimene  suvi,  samuti  möödus  ka  esimene  talv  vahetpidamatus
töömurdmises. Oli sadu või tuisk, ikka pidi väljas olema, et midagi raiuda,
saagida või vedada.  
          Pikad  õhtud  hööveldas  ja  kopsis  peremees  kruupingil,  sest  majas  oli
igasuguseist  tarbeasjust  nappus.  Vähe  oli  toobreid,  vanne  ja  kappu,  vähe
piimapüttegi. Kõik, mis vähegi võimalik, tahtis peremees ise valmistada, et
mitte võõrast inimest sööta ega võõrale raha maksta.  
          Ka  sulane  nokitses  midagi,  sest  peremehe  tööhimu  hakkas  pisut  nagu
temassegi:  tegi  lusikaid,  punus  heinavõrku  ja  pastlapaelu,  valmistas
perenaisele  loomade  söötmiseks  põhukorvi.  Lusikatega  oli  Juss  rohkem
hädas. Kuidagi ei saanud ta neid sel määral sea alumise lõua moodi, nagu
oleks tahtnud seda peremees. Aga lusikakaha peab sea alumise lõua moodi
olema, seda teadis Vargamäe Andres kaljukindlalt. 
          Naispere  vuristas  vokke,  vuristas  õhtul  ligi  poole  ööni  ja  hakkas
hommikul  kella  neljast–viiest  uuesti  vuristama.  Lapse  pärast  ei  saanud
perenaine  põrmugi  hõlpu,  ikka  pidi  ta  täie  inimese  eest  väljas  olema,  sest
mis  perenaine  ta  muidu  on.  Perenaise  tööl  oli  ainult  üks  mõõt:  tegi,  kuni
voki taha magama jäi. Sõtkus, sõtkus tallalauda, näppis ja kastis lina– või
takuheiet, kuni sõrmed jäid seisma. Vokiratas vurises nagu vana hooga pisut
kauem. Aga kui ka tema peatus, nii et katkes vurin, ärkas perenaine kohe ja
algas uuesti, kuni kordus kõik endiselt.  
     «Perenaine, mine ometi sängi, sa ei jäksa änam,» ütles mõnikord tüdruk
seda nähes.  
     «Jäksaks ikka veel, aga näe, uni kipub peale, laps ei lase öösel magada,»
vastas  Krõõt.  Ja  kui  ta  siis  voki  tagant  tõusis,  et  tõepoolest  sängi  minna,
kinnitas ta tüdrukule: «Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lasen ainult
kord silmad kinni.»  
     Nüüd juba oli talus, mida vokil vuristada: olid omad villad ja olid ka
omad linad. Ei jõutudki kõiki kahe vokiga lõngaks teha, pidi osa saunatädi
kätte andma, sest ka tema tahtis leiba ja leivakõrvast teenida.  
     Kevadel jäi Juss paigale, ehk ta küll oli otsustanud maksku mis maksab
uue  peremehe  otsida.  Kas  ei  leidnud  ta  niisugust,  nagu  ta  otsis,  või  ei
otsinudki  ta  teda  lõpuks,  seda  peremees  ja  perenaine  ei  teadnud.


Millegipärast  oli  perenaisel  väga  hea  meel,  kui  Juss  jäi.  Tema'p  see  oligi,
kes sulasega sellest esimesena juttu tegi, küsides:  
     «Jussi, kas jääd veel üheks aastaks meile?»  
     Poiss vaatas noorele perenaisele esiteks nagu arusaamatuses otsa, vastas
aga siis:  
     «Jääks küll, kui peremees palka juurde annaks.»  
     «Mis sa siis juurde tahaks?» küsis perenaine.  
     «Ma'p tea õieti isegi,» vastas Juss nüüd, «aga ikka tahaks sugupärast.»  
     «Mina omalt poolt annaks sulle kohe kaks paari kapukaid, ühed takused
ja teised poolvillased püksid,» ütles perenaine siis.  
     «Kui perenaine needki lubab, siis jääks ma küll teiseks aastaiks,» arvas
nüüd Juss. 
          Hiljem  peremehega  asjast  rääkides  nurus  Juss  sellelt  veel  paari
parknahka  pastlaid  juurde.  See  lubas  need  ja  andis  veel  teise  paari
raagnahkseid lisaks. Nõnda oli kaup koos.  
          Aga  Mai  läks  ära,  tema  asemele  pidi  uue  kauplema.  Tema  ei  tahtnud
palka  juurde  ega  midagi,  vaid  ainult  ära  minna.  Ehk  oli  ta  süda  ikka  veel
teisepere Kaarli pärast haige ja ta läks kohta otsima, mis on sellele lähemal.
Ei tahtnud järgmisel kevadel enam paiku näha, kus ta mineval kevadel oli
rõõmu pärast kudrutanud. Ei tahtnud Vargamäel sõnnikut vedada, kui ei või
vankris  Kaarli  põlvil  istuda.  Möödunud  õnn  on  surnud  õnn,  ja  surnuga  ei
taha Mai kauemaks ühte jääda.  
          Lahkumisel  tulid  tüdrukul  silmad  vett  täis,  ja  kui  Krõõt  temalt  küsis,
miks ta nutab, vastas ta:  
     «Perenaisest on kahju. Kust ma veel niisuguse kuldse leian.»  
     «Küllap Mai leiab kuldsema ja rikkama, mis mina nüüd,» vastas Krõõt.  
     «Ehk rikkama, aga kas kuldsema,» lausus tüdruk selle peale.  
          Nõnda  lõppeski  perenaise  ja  tüdruku  jutt  pärast  aastast  kooselamist,
koostöötamist.  
          Aga  peremehega  tegi  perenaine  veel  kord  juttu,  nagu  tahaks  ta  end
vabandada tüdruku mineku pärast. Ta ütles:  
          «Küllap  see  va  Kaarel  tal  ikka  südame  peal  kipitas,  muidu  ehk  oleks
jäänd. Ei tea, kas poiss pettis teise õige ää või.»  
     «Ega raibet tea,» vastas peremees.  
     Maal oli paiguti alles kirs all, kui Andres ja Juss hakkasid tänava–aeda
tegema.  Tänavu  oli  juba,  millest  teha,  talvel  olid  peremees  ja  sulane  selle


eest hoolitsenud. Teritatud teibaid seisis virn õues, samuti ka tahutud latte ja
roikaid.  
     Põlluservad olid enamasti aedadest lagedad või need olid risakil maas.
Oma või võõra ulaloom pääses vilja, sead kartulisse. Nõnda ei võinud see
jääda. Andres mõtles isegi üksikutele väljadele aiad ümber teha, et võimalik
oleks neid kesa ajal sigade ja lammaste koplina tarvitada. Muidugi ei jõutud
seda  ühe  aastaga  teostada,  aga  küllap  jumal  annab  päevi  ka  tuleval  ja
ületulevalgi aastal.  
          Eespere  aiategu  hakkas  ka  Tagapere  Pearu  silma  kinni.  Isegi  talvine
teivaste  ja  lattide  vedu  polnud  teda  ükskõikseks  jätnud.  Kohe  oli  ta
mõelnud,  et  mida  võib  naaber,  seda  võib  tema  ammugi.  Ja  nõnda  oli  ta
aiapuid rohkem koju vedanud kui Andres. Temal oli see hõlpsam, sest tema
krundil kasvas palju rohkem metsa kui Eesperel.  
          Üldse  hakkas  kõigile  silma  torkama,  et  Vargamäe  naabrid  kipuvad
võistlema.  Juba  mineval  suvel  oli  seda  märgatud  põllu–  ja  heinatööga.
Pearu tahtis maksku mis maksab naabrist ees olla. Kui ei saanud muidu, siis
palkas  päevilisi,  ehk  küll  pidas  sulase  kõrval  niikuinii  juba  suvilist.  Aga
Eespere ei vandunud alla. Mis olid Tagaperele suviline ja päevilised, seda
oli Eesperele peremehe ja perenaise väsimatus.  
          Ühest  sai  Andres  selgesti  aru:  tema  oli  leidlikum  kui  üleaedne.  Pearu
pidi  kõige  juures  pikka  aru  pidama.  Nõnda  siis  sündis  ikka,  et
heinamaalaastamises,  kivikorjamises  ja  –kaalumises,  kraavikaevamises  ja
isegi  aiategemises  sörkis  naaber  Andrese  sabas.  Sellepärast  oli  Andresel
kõrtsileti juures hea hoobelda, öeldes:  
     «Mis mees sa ka oled, sa ei oska ju ise kivilegi tuld otsa teha ega hooba
alla pista, teed ainult siis, kui mina ees teen.»  
          «Kel  on  suurem  kivivare  põllu  ääres,  minul  või  sinul?»  küsis  Pearu
vastu.  
     «Aga kes viis esimese vankritäie?»  
     «Mul veeti juba siis, kui sinust põlnd Vargamäel veel haisugi.» 
          «Kivihaisu  sa  võisidki  enne  mind  vedada,  mitte  kiva,  sest  neid  põlnd
kuskil näha.»  
     «Mul oli enne sind suur tükk kiviaedagi.»  
     «See kiviaed oli muidugi ka enne sind Vargamäel.»  
     Nõnda ärplesid naabrid, Pearul kortel, Andresel pool ees.  
     «Vänged mehed need Vargamäe omad,» arvasid kõrtsilised, pooldades
kord ühte, kord teist, mis olenes sagedasti sellest, kumma viinaklaas suule


lähemal oli. Aga nalja sai Vargamäe meestega siiski, kui pidi neid kuulama
hoopis kuiva suuga või kui pidi seda kastma oma raha eest.  
     Ühes asjas jõudis Pearu Andresest ometi ette: ta asutas viljapuuaia, kuna
üleaedne  seda  alles  siis  mõtles  teha,  kui  uued  kambrid  valmis  on.  Isegi
mõisa  aedniku  tõi  Pearu  endale  koju  ja  selle  juhatusel  sündis  puude
istutamine. See oli suur trump Tagapere peremehe pihus ja seda ei saanud
temalt keegi võtta. Eespere võib nüüd endale ka rohuaia asutada, tehku seda
jumala nimel, Pearusse see ei puutu, sest tema tegi seda enne.  
     Aga kui Pearu sellega kiitles, ütles talle Andres: «Sina tegid enne, aga
mina mõtlesin enne. Sina tegid seda minu mõtte järele.»  
     «Kui sa tõtt tahad kuulda, siis kuula: mina tegin seda Hundipalu Tiidu
mõtte järele, sinu mõttest ei tea ma teragi,» vastas Pearu, aga ta pidi oma
tõde kohe kahetsema, sest Andres pistis:  
     «Aga mis sa siis tühja kiitled, las kiitleb Hundipalu Tiit, tema on ju siis
sinu rohtaia asutaja.»  
     Niisugusest ärplemisest hoolimata elasid Vargamäe naabrid sõbralikult
edasi ja nende vahel polnud muud vistart kui aga see ree lugu. Oma ühist
kraavigi kaevasid nad tänavu varasest kevadest saadik.  
     Sauna–Madis läks juba siis sohu, kui mätaste all paiguti veel jäälobjakat
leidus. Vesi tõmbas küll varbad kangeks, aga või siis ühtepuhku tuli lausa
vees olla. Sügiseks pidi kraavi ots jõkke saama, maksku mis maksab.  
     Andres rääkis sellestki, et ehk jõuab tänavu pikuti mööda lepikualust uut
väiksemat  kraavi  kaevama  hakata,  sest  vesi  tegi  seal  liiga  ja  maa  oli  kui
mülgas.  Iga  paari  päeva  takka  käi  lehmi  aitamas.  Rohkem  väsivad  teised
tümas  ronimisega,  kui  lahja  rohu  söömisega  jaksu  võtavad.  Ei  aita  ka  see
suurt,  et  talvel  mõnikümmend  sammu  kõva  silda  tehti.  Sillaots  muutus
loomade  tallates  peagi  läbipääsematuks.  Ainult  mullikad,  need  pääsesid
kergesti läbi: kergitasid ainult nagu viisakad tüdrukud saba, et see mudaseks
ei saaks, ja läksid järgmise künkani, kus nad hinge tagasi tõmbasid.  
          Aga  enne  Andrest  hakkas  Pearu  oma  lepiku  alla  kraavi  kaevama.  Ta
hakkas  piirikraavist  peale,  jättes  tüki  maad  selle  uue  kraavi  ja  kõva  maa
vahele. Millalgi oli katsutud sellest maatükist heinamaad saada, aga hiljem
anti  ta  jällegi  karja  tallata,  sest  rohi  oli  niitmiseks  liiga  kehv.  Nüüd  tahtis
Pearu  uuesti  õnne  katsuda  väljaaluse  niidu  soetamisega.  Samal  ajal,  kui
tema  kaitseks  kraavi  kaevati,  hakkas  Pearu  ise  teda  laastama  ja  mätastest
puhastama.  


     Andres ei uskunud, et sellest tööst midagi saab, tema arvates võis siin
ennem mets kui rohi kasvada pärast maa kuivatamist. Aga temasse see asi
ei puutunud, tehku üleaedne, kuidas tahab. Andresel on teised mured, omad
mured. Tema mõtleb, kuidas oma maad Aaseme poolt vee eest kaitsta. Ta
on  paar  korda  Aaduga  juttu  teinud,  et  piirile  kahasse  hakata  kraavi
kaevama, nagu Andres seda üheskoos Pearuga teeb, aga Aadu ei tea veel,
kas  tema  Aaseme  ostab  või  mõni  teine.  Seni  on  aga  Aaseme  vesi  mõisa
vesi, milleks tema teda hakkab laskma.  
          Mõistis  Andreski,  et  Aadul  oli  päris  õige  jutt,  aga  tema  asja  see  ei
parandanud. Mõisa vesi täitis tema krundile peale ja tema pidi ennast selle
vastu  kaitsema.  Ei  saa  seda  teha  Aaduga  kahasse,  siis  teeb  Andres  seda
üksi.  Muidugi  mitte  tänavu,  sest  eelkõige  peab  praeguse  kraaviga  otsapidi
jõkke jõudma.  
          Aga  enne,  kui  sinnamaani  saadi,  tuli  saunatädiga  Eesperes  imelik
jutuajamine.  Põhjuseks  oli  üsna  tühine  asi.  Seda  olid  Andres  ja  Krõõt
mõlemad  varemaltki  märganud,  aga  nemad  ei  teadnud  selle  peale  kuigi
suurt rõhku panna.  
          Nimelt  oli  Tagapere  koeral  see  rumal  viis,  et  tema  kippus  Eespere
akende alla või toa ette kükitama. Kui saunaeit seda nägi, ütles ta kohe:  
     «See ei tähenda head, kui võõras koer nõnda teeb. Pererahva endi vahel
peab siin midagi olema või midagi tulema.»  
     «Aga meie vahel põle ju,» ütles perenaine.  
     «Küll juba on või küll juba tuleb,» kinnitas saunaeit, «ei koer muidu, ei
tema peta.»  
          Aga  nüüd  tuli  perenaisele  meelde,  et  isegi  õuest  ukse  eest  oli  ta  paar
korda  hommikuti  koeramusta  leidnud,  mille  pärast  oma  Polla  tapelda  ja
viimane kord keretäiegi oli saanud.  
     Saunaeit pani sellegi lohakuse teisepere koera arvele, öeldes:  
     «Küll see on juba Oru oma töö, sest teie koer käib ju nende akende all,
olen ise näind. Tahtsin juba ammugi öelda, et ei see ole õige asi, et ei koer
lähe  heast–paremast  nõnda,  aga  pidasin  suu,  sest  võib–olla  arvatakse,  et
mina kes teab mis. Rääkisin ainult vanamehele, aga tema ütles ka, et ei see
ole õige asi, midagi peab üleaedsete vahel viltu minema. Koer võiks ju meie
akna  alla  tulla,  aga  ei  tule,  sest  meiega  põle  tegemist,  meie  oleme
saunarahvas. Aga teiseperega on tegemist, sellepärast käivadki teised nõnda
vastastikku. Vana peremehe ajal oli kõigil teada, et Vargamäe koerad käivad


teineteise  akna  all.  Lase  või  soolaga,  ei  kuula  teised,  mädandid,  ikka
kipuvad. Niisuke roju on koer, kui kahe pererahva vahel on midagi.»  
          Ei  kulunudki  palju  aega,  varsti  tuli  asi  kätte,  nagu  saunaeit  oli
ennustanud.  
     Oli kevadel, pisut enne sõnnikuvedu ja kesakündi.  
     Eespere sead ja paar rasket lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt
küljelt oma, ühelt küljelt Tagapere piiriaed. Äkki hakkas ühel päeval kesa
kandis  suur  kisa  ja  karjumine.  Eesperes  oli  kodus  ainult  perenaine  ühes
väikese  lapsega.  Tema  kuulas  ja  kuulas  karjumist,  ilma  et  oleks  teadnud
arvata, mis see küll võiks olla, sest karjuja hääl oli võõras. Et aga hääl oma
kesa  poolt  kostis,  siis  lõi  tal  äkki  südamesse,  et  ega  ometi  loomadega
midagi ole. Nõnda ruttas ta lauda otsa vaatama, kuidas on loomadega lugu.
Seal nägi ta, et karjuja on üleaia peremees, kes seisab oma rukki ääres, mis
tuules  lainetab.  Ja  imelik!  Üleaia  peremehe  juures  on  suur  tükk  piiriaeda
maha lõhutud, nii et sead ja lehmad pääsevad vabalt teisepere rukkisse.  
          Krõõt  mõistis  kohe,  et  see  pole  õige  asi.  Silmapilk  jooksis  ta  tuppa
tagasi, kahmas sealt lapse sülle ja läks kesale vaatama, mis seal tõepoolest
lahti on. Kesal puutusid lehmad kohe silma, aga sead olid kadunud. Need
olid vististi läbi aiaaugu juba teisepere rukkisse läinud. 
          Naabri  perenaist  nähes  jättis  Pearu  karjumise  ega  lõhkunud  ka  aeda
enam. Ta ootas ja vahtis, kuni naabri naine tema juurde jõudis. Siis ütles ta
pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt:  
     «Teisepere perenaine tuleb õige ise lapsega sigade karja.»  
          «Kus  need  sead  siis  on?»  küsis  Krõõt  vastuseks.  «Kuulsin  karjumist,
tulin vaatama, et kas õige teised paha peale pääsend või.»  
     «Ei tea, kus nad nüüd on,» ütles Pearu, «läksid teised esteks rukkisse.»  
     «Miks sa siis aja maha lõhud?» küsis Krõõt.  
     «Siin põle mul temast lugu, puid oli mujale vaja,» vastas Pearu ja vahtis
ise häbelikult kõrvale.  
     «Oleks ometi enne meile öelnd, me ei oleks siis loomi omapead kesale
last.  Ega  siin  olegi  jumal  teab  mis  võtta,  seerivad  niisama  teised  põllul
ümber,» seletas perenaine.  
          «Aga  kuidas  teisepere  perenaine  nüüd  sead  rukkist  kätte  saab,  laps
süles?» küsis Pearu, nagu ootaks ta, et Krõõt teda appi kutsub. Aga see ei
vastanud  naabri  küsimusele  midagi,  hakkas  ainult  heleda  häälega  sigu
kutsuma, ikka «kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa». Tükk aega jäi kõik


vaikseks,  kippu  ega  kõppu  polnud  kuulda.  Aga  siis  hakkas  kostma
ruugamine.  
     «Tulevad!» hüüdis Krõõt niisuguse rõõmuga, nagu võiks tema rõõm ka
Pearu  südant  rõõmustada.  Nüüd  muutus  perenaise  hääl  veel  valjemaks  ja
heledamaks,  ning  kui  sead  üksteise  sabas  üle  piiri  oma  põllule  tulid,  ei
osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda:  
     «Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et ...
»  
     Krõõt ei võtnud mehe sõnu kuuldavakski, hakkas lapsega ruttu üle põllu
koduvärava  poole  minema,  sead  võnnides  kannul.  Kui  nad  vahetevahel
kippusid maha jääma, tegi perenaise põssatamine neile uuesti jalad alla. Oli
ta sead tänavasse värava taha saanud, siis ajas ta ka lehmad kesalt ära, laps
ikka alles süles. 
     Oru peremees seisis kogu selle aja lõhutud aia juures, ilma et ta kätt või
jalga  oleks  liigutanud.  Seisis  ja  vaatas  ainult,  kuidas  naabri  perenaine
esiteks läks, sead kannul, ja kuidas ta pärast lehmi ajas. üleaedse eit oli teist
moodi,  peaaegu  teist  tõugugi  kui  tema  vanamoor,  sest  üks  oli  pikk  ja
kõhnavõitu, teine aga lühike ja matsakas. Sellepärast vahtiski Pearu nii väga
seda naabri perenaist.  
          Ometi  oli  ta  pisut  nagu  pettunud.  Tema  oli  lootnud,  et  sigu  tuleb  ehk
ajama  Juss,  võib–olla  peremees  isegi,  ja  meestega  võiks  ajada  mehejuttu.
Aga nüüd ei tulnud tüdrukki, vaid perenaine ise, laps süles. Mis temale ikka
öelda,  ega  tema  ometi  midagi  vastama  hakka,  millest  võiks  pikem  asjalik
jutt ja sõnadega kemplemine tekkida. Pealegi on ju perenaine alles nooruke,
kõnnib  lapsegagi,  nagu  mõtleks  naeru  või  nutu  peale.  Niisugusele  ei  saa
Pearu midagi öelda. Oleks Krõõt sõnagi lausunud, siis oleks ta vististi kohe
ise  oma  rukkisse  läinud  sigu  taga  ajama,  aga  Krõõt  ei  tahtnud  Pearult
midagi, kutsus oma sigu heleda häälega.  
          «Veart  eit  sel  nuabrimehel,»  kiitis  Pearu  endamisi,  sülitas,  pani  käed
seljale  kokku  ja  läks  lonkides  kodu  poole,  jättes  aiapuudki  sinnasamasse,
kuhu ta nad aia lõhkumisel oli pildunud – osalt peenrale, osalt rukki äärde
vakku, osalt otsapidi rukkissegi.  
          Ei  sel  ega  ka  järgmisil  päevil  tulnud  ta  enam  rukki  äärest  piiriaeda
lõhkuma ega aiapuidki hunnikusse korjama. Pühapäeval seisatas ta siin aru
pidades,  aga  ometi  jäi  kõik  seks.  Polnud  peremehel  enam  himu  aeda
lõhkuda  ega  aiapuid  mujale  vedada.  Milleks  ta  selle  tembu  oli  teinud,  ei
teadnud keegi, vaevalt ta isegi. Mõtles ta üleaedset lihtsalt kiusata või olid


tal  ometi  omad  plaanid,  ainult  naabri  perenaine,  kes  tuli,  laps  süles,  ja
kutsus  sigu  nii  heleda  häälega,  ainult  see  ehk  ajas  ta  kavatsused  luhta.
Lõpuks oleks ehk Pearu lõhutud aiajupi uuesti üleski teinud, aga häbenes:
lõhu kõva aed, asja ees, teist taga, maha ning hakka siis teda kohe uuesti ise
üles  tegema.  Nõnda  võid  saada  ilma  naeruks.  Sellepärast  seisiski  see
aiatükk nõnda kogu suve.  
     Andres mõtles juba kord lõhutud aiajupi asemele omalt poolt uue teha, et
siis sigu endiselt ilma karjaseta kesale lasta. Sellest mõttest loobus ta peale
seda, kui ta oli Pearuga kõrtsileti ääres kokku puutunud, mis oli naabritele
ainuke paik jutuajamiseks.  
          «Mis  sa  sest  piiriaiast  sealt  oma  rukki  äärest  maha  lõhkusid?»  küsis
Andres. «On see ka mõni mehetemp?»  
          «See  oli  minu  aed,  mina  võin  temaga  teha,  mis  tahan,»  vastas  Oru
peremees.  
     «Oli kade meel, et minu loomad omapead kesal kolasid?» küsis Andres
edasi.  
     «Või omapead!» osatas Pearu. «Sul käib ju eit sigade karjas.»  
     See oli halvasti öeldud, sellest sai Pearu isegi aru, niipea kui sõna oli
suust libisenud.  
     «Seakarjas käib ehk sinu eit,» vastas Andres vaikselt ja tõsiselt, nii et
endisest lõõpimisest polnud maikugi enam järel.  
     «Minu oma talitab nagu täis perenaine muistegi: niipea kui suu paotab,
on sead kannul. Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.»  
     «Jah, hele jaal on sinu eidel küll, aina kuula kohe,» kiitis nüüd ka Pearu.  
     Aga see ärritas Andrest millegipärast veel enam.  
     «Mis tead sina ka minu eide häälest? Mis on sinul temaga tegemist?»
kärgatas ta naabrile.  
     See kohkus: kõrtsikoht, kes teab, mis võib sündida, kui Andres niisuguse
häälega kärgatab.  
     «Ei noh, ega mina midagi, niisama muidu,» lausus ta tagasi tõmbudes.  
     Aga Andres jäi peale seda üsna tõsiseks ja sõnakehvaks. Pearu lõhutud
aia  asemele  uue  tegemisest  ei  võinud  enam  juttugi  olla.  Kui  loomad  enne
sõnnikuvedu kesale lasti vaheajal kasvanud rohtu sööma, istus karjane rukki
ääres aiaaugul. Muud polnud tal midagi teha, kui aga teisepere rukki ääres
istuda.  Oleks  tahtnud  rukkipilligi  teha,  aga  ei  tohtinud,  peremees  oli  selle
kõvasti ära keelanud.  


       


XI       Tänavu oli juba mõnest asjast tunda, et elati teist aastat talus. Sõnnikut
sai tõepoolest kaheksa hobusega terve päev käristada, vaevalt saadi temale
vastu, sest kesa oli kaugemal kui mineval aastal. 
          Muidugi,  iseenesest  see  muutus  ei  sündinud,  vaid  aina  tööst  ja
tegemisest. Loomadele alla pandi mitte ainult iga võimalik põhukõrs, vaid
lepiku alt veeti hulk puru juurde. Kevadel, kui soo alles kandis, mättad aga
juba  paljad  ja  sulad  olid,  käidi  sealt  sammalt  kiskumas.  Heinamaalt  veeti
koju  lauta  mineval  suvel  raiutud  ja  virna  aetud  mättad.  Osa  neist  oli
külmunud,  aga  karjaaias  päikese  paistel  ja  kevadise  tuule  käes  sulasid  ja
kuivasid nad ning siis kõlbasid ka nemad loomadele aluspõhuks. 
     «Ei põld meid toida, kui meie tema nälga jätame,» arvas peremees.  
     Leivaga loodeti kuidagi uudsesse välja ajada. Oli küll napp, aga polnud
parata.  Juba  varakult  hakkas  perenaine  leiva  sõtkumisel  jahude  jätkuks
kartuleid  tarvitama.  Oo,  polnud  veel  häda,  kui  neidki  oli!  Vanemailt  oli
halvematest aegadest kuuldud.  
          Tänavune  rukis  kippus  mineva–aastasest  viletsam  saama.  Harvaks  jäi
teine kevadel, ei võsunud ja alt servast oli talv liiga teinud.  
     «Seal ta nüüd on,» ütles peremees tema kohta, «kündsin ja külvasin ise,
aga ei ühti, ikka ei kasva teine.»  
     «Põlnd sul ju sõnnikut panna,» lausus perenaine, nagu tahaks ta põldu ja
rukist kaitsta.  
     «See'p see oligi,» arvas nüüd ka peremees ja lisas juurde: «Aga las tuleb
teine kevade, siis on rukis juba oma rammutud, küllap näis siis.»  
          Tänavu  seisid  sood  kaua  külmunult.  Puhusid  kõledad  tuuled  ja  sadas
vähe vihma. Ja kui tuligi, siis järgnes vihmale ikka vilu. Nõnda jäid kängu
viljaorased, kängu jäi ka heinakasv. Soodel punas aina puhas sammal.  
     Andres kõndis nukral meelel ja kordas:  
     «Kui nõnda jääb, ei maksa vikatit ligi pannagi.»  
     Nukker oli ka perenaine, sest loomad tulid tühjade kõhtudega karjamaalt
koju.  Lehmad  aina  ammusid  perenaist  nähes,  nagu  oleks  neil  häda  täite
udarate  pärast.  Aga  udarad  olid  neil  tühjad,  nii  et  perenaine  nende  kohta
pidi ütlema:  
     «Silguta ja silguta teisi, aga ei ühti, mis tühjad, need tühjad, ainult näppu
saad kasta.»  


     Aga jaanipäeva eel muutus ilm: tuli vihma ja tuli ka sooja. Rohi nagu
visati  maa  seest  välja.  Lagedaid  soid  ei  jõudnud  küll  heagi  ilm  täiesti
parandada, nemad olid ja jäidki paljavõitu, aga kõval maal ja põõsaste vahel
oli rohtu kenasti, paiguti nagu rohkemgi kui mineval suvel.  
     «Tänavu pole muud, kui poe padrikusse,» naljatas peremees heinaajal,
aga ise ei mõtelnudki sellepärast põõsaste rookimisest loobuda. Tema arvas,
et küllap tulevad teistsugused ajad, teistsugused kevaded ja suved ning siis
annab laastatud maa mitmevõrra. Pealegi – las tõmbab kraavid sisse ja las
seab nõnda, et võib soovi korral paiguti heinamaa veega üle ujutada, küllap
näeb siis.  
          Kui  mineval  aastal  Juss  vandus,  et  peremees  tapab  künnivaal  ja
heinakaarel  ära,  siis  oli  tänavu  surm  veel  enam  suu  juures.  Peremees  näis
tööga aina nagu hoogu võtvat. Kipuvad juba söögitunnidki käest nappima.
Viskab teine korraks selili, tõmbab norinal läbi nina, nii et arvad, nüüd õige
magab,  aga  juba  ongi  järgmisel  silmapilgul  uuesti  jalul.  Oleks  teine  nagu
see väsimatu vanamees, kes pannud pikali visates parema jalakanna pahema
jala suure varba otsa, ja niipea kui silmad kinni läinud ning üks jalg teise
otsast maha kukkunud, karanud ka vanamees maast ja asunud uuesti tööle.  
     «Tahab, sinder, tõesti hinge võtta,» kaebab Juss uuele tüdrukule. «Just
nagu jäksaks keegi kõik töö ühe päevaga ära teha.»  
     «Mis sa siis jäid teiseks aastaks,» vastab Mari.  
     «Loll olin, sellepärast.»  
     «Küllap oled veel kolmandagi aasta loll,» naerab Mari, valged hambad
aga kilavad suus. 
     «Änam ei ole, kolmat aastat ei jää,» kinnitab poiss.  
     «Aga kui oled,» kahtleb tüdruk.  
     «Mitte ei ole.»  
     «Aga mina ütlen, et oled,» ajas tüdruk peale ja naeris, nii et see Jussi
kõrvu kinni hakkas.  
     «Mis siis sul sest on, et nii väga naerad?» küsis poiss.  
     «Aga kui on,» lõõpis tüdruk.  
          Juss  ei  leidnud  vastust  ja  jäi  mõttesse.  Õigem  –  ta  ei  tahtnud  enam
vastata,  sest  nad  olid  küüni  juurest  tulles  peremehele  heinakaarel  järele
jõudnud ja selle kuuldes ei võinud ometi oma asja arutada.  
          Anti  heinale  pihta:  peremees  ees,  rangjalgne  sulane  järel,  Mari  selle
kannul, nii et kas raiub poisil jalad maha. Aga imelik, äkki ei pannud Juss
enam tööraskust tähele, see ei tulnud tal mõttessegi. Särk oli juba ammugi


selga kinni hakanud ja kurgualune ning rind liimendasid, aga Jussi tuju aina
tõusis.  Pagana  tüdruk  see  Mari!  Endast  pole  teisest  nagu  suurt  asjagi,  aga
niipea kui käed töö külge pistab, siis hoia alt.  
     Vahetevahel vannub Juss:  
     «Ää, kurat, aa na peale, jätad mu sõrgadeta!»  
     «Tee lahti!» vastab Mari.  
     «Peremees on ju ees,» vastab Juss.  
     «Või peremees ees,» osatab tüdruk. «Peremees versta maa peal.»  
     Ja edasi vihisevad vikatid. Peremehe. suu on aina naerul: ta on endale
tüdruku saanud, kes Jussilegi jalad alla teeb. Suugi on Maril parajal paigal.  
     Nagu mineval aastal, samuti käib perenaine ka tänavu kodumail perel
abiks.  Selleks  tegi  peremees  kena  hälligi,  mida  kerge  paigast  paika  viia.
Võttis  pika  ridva  –  otsis  pihlakat,  aga  leidis  toominga  –,  painutas  sellest
suure pikerguse võru, millele perenaine õmbles külge tüki särgialuse–riiet –
parajalt lõdvalt, et langeks kotina lonti ja peaks lapse sees, kui see liigutama
hakkab.  
     Alguses pandi see kiigu mõne painduva puu latva või suurema kase oksa
tuule  kiigutada,  sest  perenaisel  endal  polnud  ju  selleks  aega.  Pärast  otsis
peremees  sündsa  ridva  ja  see  pisteti  põõsasse  puude  vahele.  Ritv  oli  selle
poolest va kallis asi, et tema otsa võis ka põllul hälli riputada.  
     Kui laps muidu ei tahtnud seista, anti talle märg lapp kätte lutsida, ja et
ta  pisutki  jumalavilja  saaks,  seoti  nartsu  sisse  piimas  leotatud  leivasisu.
Seda  märga  lappi  imedes  lamas  laps  ridva  otsas  kiigus  ja  vehkles  oma
väikeste käekestega, nagu teeks ta endale juba varakult ilmas ruumi.  
          Nõnda  võis  perenaine  perele  igal  pool  abiks  olla  ja  selle  olukorraga
harjusid kõik: perenaine ise, peremees ja Jusski. Ainult Mari oli nähtavasti
teisel arvamusel, sest ta ütles mõnikord Krõõdale:
     «Perenaine, las nüüd olla, sul muidugi kahe koorm kanda, mina jooksen
seekord sinu eest.»  
     Seega sai Krõõt loomade talitusel nii mõnigi kord hinge tagasi tõmmata.
Mai polnud kunagi perenaist arvesse võtnud, aga Mari võttis. Ta oli ikka nii
nobe ja kärmas, nagu ei teeks töö ja talitus talle üldse suuremat vaeva. Ise ei
pannud ta seda mikski, sest kui tema kärmus jutuks tuli, ütles ta ikka:  
     «Mis nüüd mina, perenaine oleks pidanud mu ema nägema.»  
          Aga  seda  ei  saanud  Vargamäe  noor  perenaine  kunagi  näha,  sest  tema
puhkas juba mulla all: Mari oli vaenelaps, isa tal ei olnudki.  


          Mari  emast  ja  tema  surmast  oli  Vargamäel  mitu  korda  juttu  olnud.
Sellepärast  ütles  Juss  ükskord  Marile,  kui  see  jällegi  oma  naeruga  talle
kõrvu kinni hakkas:  
     «Omal emagi surnud, aga muudkui naerab.»  
     Aga Mari vastas endise naeruga:  
     «Suri ema, suren ka mina, kauaks inimesel päivi, sellepärast naerangi.»  
     «Oled ju alles noor, varsahambad suus,» ütles poiss.  
     «Sinust vanem, sa täismees,» nokkis tüdruk vastu.  
     «Muidugi täismees, mis sa siis arvad,» vastas Juss. «Juba kolme aasta
eest sain leerist lahti.»  
     «Kinni ei jäänd?» küsis tüdruk nagu uudishimus.  
     «Ega seda ole,» suurustas poiss.  
          «Aga  oleks  mina  olnd  õpetajaiks  või  köstriks,  kohe  oleks  su  teiseks
aastaks jätt.»  
     «Peatükid olid mul ju selged, kuis siis kinni saab jätta?»  
     «Aga näe, mina oleks jätt.»  
     «Sina muidugi, sina põle ju õpetaja.»  
     Millalgi segas peremees Mari ja Jussi jutu vahele, öeldes:  
     «On sel Maril küll Jussiga maade jagamist!»  
     «Me teeme Jussiga kahekesi pulmad!» hüüdis tüdruk peremehele vastu
ja vaatas ise nii teravalt oma pruunide silmadega poisile otsa, et selle süda
sees aina kihvatas.  
     «Mari, ää tee me Jussile liiga,» ütles perenaine tüdrukule tasakesi. Aga
Mari naeris ainult perenaisele vastuseks.  
     «Näe, Juss on kuurustama hakand, ei lähe teisel toit änam sisse ühtigi.
Võtab nalja viimati tõeks,» rääkis perenaine edasi.  
     «Ei ta võta,» ütles nüüd Mari ja pöördus siis poisi poole, küsides:  
     «Juss, ega sa võta tõeks, et me kahekesi pulmad teeme?»  
     Aga Juss vaikis, nagu ei peaks ta tüdruku sõnu vastamisväärilisteks.  
     «Juss, ää pane Mari lori tähelegi, mis pulmade tegija sina oled, sul alles
kroonuteenistuski ees,» ütles nüüd perenaine.  
     «Mina olen üksik poeg, mind ei võeta,» seletas poiss vastu. «Mul elab
ainult ema.»  
     «Aga kui ema sureb,» arvas perenaine. «Ei ta sure,» uskus poiss. 
     «Juss on mamma–pojuke, nannipunnike,» kiitis Mari.  
     «Ää naera ühti, olen mees nagu teisedki,» ütles Juss tõsiselt.  


          Peremees  ja  perenaine  ei  pannud  sulase  ja  tüdruku  vada  peale  suurt
rõhku, sest neil oli peaasi, et käed käisid. Juss kippus ennast mõnikord otse
katkestama,  sest  ta  tahtis  tüdrukule  näidata,  mis  mees  tema  õige  on.  Aga
tüdrukule  ta  käsi  külge  ei  pistnud,  see  ei  lubanud.  Lõõpis  ja  lobas  muidu
poisiga ja õrritas teda.  
     Jõe ääres heinamaal pidi see õrritamine väga kurvalt lõppema. Seal tuli
ujumisest jutt ja Juss hakkas oma ujumisoskusega kiitlema. 
     «Üle jõe sa ikkagi ei julge ujuda,» ütles talle Mari. 
     «Julgen,» vastas poiss. 
     «Siit kõige laiemast kohast üle haua?» näitas tüdruk jõe poole.  
     «Siit üle haua,» kinnitas Juss.  
     «Ei usu, mitte ei usu,» vaidles tüdruk vastu.  
     «Kui tahad, näitan sulle keskhommikul,» ütles Juss.  
     «Ää parem näita, teed enda minu ja teiste naeruks,» arvas tüdruk.  
     «Ega seda ole,» kinnitas poiss. «Ujun üle mis laksub,» suurustas ta.  
     «Aga kudas sa tagasi saad?» naeris Mari.  
     «Kui tahad, ujun tagasi ka,» ütles Juss.  
          «Kui  mina  tahan,»  võttis  tüdruk  sõnast  kinni.  «Aga  sina  ise  ei  taha?
Kardad? Jänes püksis?»  
     «Küll näed, et ei ole,» kaitses end Juss.  
          Ja  niipea  kui  keskhommik  kätte  jõudis,  läks  Juss  jõkke  oma  kangust
näitama, kuna aga Mari natukese maa taha jäi pealt vaatama. Asi huvitas ka
peremeest,  sest  jõgi  oli  siit  paigast  lai  ja  kalda  ääres  keerles  vesi  õige
tugevasti, vulistades hooti põhjast külma vett üles.  
     Üle jõe ujus Juss kerge vaevaga, aga ometi kostis häälest hingeldamine,
kui ta teiselt poolt kaldalt tüdrukule hüüdis:  
     «Noh. kas nüüd usud, et üle ujun?»  
     «Aga tagasi?» küsis tüdruk vastu.  
     «Varsti, oota natuke!» hüüdrs Juss.  
     «Oota,» osatas Mari. «Kaua ma siin ootan? Võib–olla tahad ehk homme
tagasi ujuda. Lähen parem sööma.»  
     Juss kargas sumatades vette. Ta sihtis otseteed kõige laiemast kohast üle
lageda  vee.  Ei  puudunud  palju,  siis  oleks  ta  kaldale  jõudnud.  Aga  enne
sündis midagi imelikku: Juss jäi esiteks nagu peatuma, sibeles ühel kohal, ja
siis  pistis  surmahirmus  karjuma.  Mari  kahmas  reha,  et  selle  puud  poisile
pihku ulatada, aga reha ei ulatunud, kuigi tüdruk läks ristluuni vette. Nüüd
laskis ta silmadel ringi käia, et leida midagi, mis oleks pikem. Aga kui ta


midagi  ei  leidnud,  pistis  ta  omakorda  karjuma,  sest  Juss  kippus  juba
vajuma.  
          «Peremees,  peremees,  Juss  upub!  Appi,  appi!»  kisenda  Mari  kõigest
jõust.  
     Aga peremees oli isegi poissi ja tüdrukut silmas pidanud, kartes, et ega
see ärplemine ikka heaga lõpe. Silmapilk olid tal särk ja püksid 
seljast maas ja juba sumas ta sulase poole, kelle ta jalgupidi kaldale vedas.
Kui see meelemärkusele tuli, vandus ja sülitas ta:  
     «Kramp, kurat! Ei saand änam liigutada, kudas sa siis nõnda veel ujud.»  
     «Seni jändad, kuni suu vett täis,» ütles peremees.  
     «Jah, ega palju ei puudund,» oli ka Juss nõus. «Ole meheks, peremees, et
appi tulid.» 
     «Mis sust raipest nüüd muidu,» naljatas Andres, «aga teenid juba teist
aastat  ja  jääd  ehk  kolmatki.  Ehk  kust  praegu  uut  heinalist  võtta,  ega  me
Mariga kahekesi tööle vastu saa.»  
     Jah, see pagana Mari! Teda polnud Jussil meeldegi tulnud, ehk küll tema
pärast ta jõkke läkski.  
          Juss  vaatas  ümber:  Mari  seisis  natukese  maa  peal.  Ja  äkki  pani  poiss
tähele, nagu oleks tüdrukul sootuks lapse silmad, hirmunud lapse silmad, ja
nendega vahib ta ainiti Jussi. Nüüd Mari ei naera, vaid seisab üsna tõsiselt.  
     «Mõtlesin juba, et oled läind,» ütles tüdruk poisile, kui nad kõrvu küüni
poole sammusid.  
     «Ei see poiss nii kergesti lähe,» suurustas Juss, nagu oleks ta omal jõul
jõest välja pääsenud. «Ehk mis siis, oleks läind ja otsas, kel sest midagi,»
lisas ta natukese aja pärast juurde.  
          «Sa  kuulsid,  mis  peremees  ütles:  kes  siis  oleks  aidand  heina  teha,»
vastas Mari ja jätkas siis pehmemal häälel: «Ja kes siis veel minu eest oleks
suuri võtt.»  
          See  oli  Jussi  meelest  hästi  öeldud,  imehästi.  Mari  oli  nüüd  kuldne
tüdruk. Kui ta tahaks, katsuks Juss veelgi kord üle jõe ujuda.  
     Võttis hulk aega, enne kui Mari Jussiga endiselt lõõpima hakkas. Päris
endiseks ta ei muutunudki, sest nende vahel oli ju midagi sündinud: nende
vahel oli surm seisnud. Seda ei saanud tüdruk unustada. Surm oli poisi Mari
silmis  nagu  mehisemaks  teinud.  Peremees  ja  perenaine  küll  sellest  aru  ei
saanud,  aga  Mari  sai,  sest  tema  mõistis  Jussi  paremini  kui  peremees  ja
perenaine.  


          Peremees  mõistis  ainult  ühte:  Jussist  sai  kord–korralt  ikka  parem
töömees.  Aga  see  oli  loomulik  ja  arusaadav,  sest  Juss  läks  ju  vanemaks,
arukamaks.  Igapäevane  kohatöö  edenes  sedavõrd  jõudsasti,  et  mehed
vihmaste  ilmadega  võimalust  leidsid  isegi  kraavi  kaevata.  Tegid  seda
heinamaal, tegid ka kodu välja all.  
     Vikatiga käidi tänavu rohkem maad üle kui mineval aastal. Niideti isegi
neil  paigul,  kuhu  polnud  saunamehegi  vikat  ulatunud.  Pandi  vikatitele
hargid peale ja keerutati mätaste vahel soopihla ja muud rohupuru kokku.  
          «Ei  kõlba  ta  loomale  toiduks,  siis  alla  panna  on  ikkagi,»  arvas
peremees.  
          «Selleks  aitab,»  oli  ka  Juss  nõus  ja  nõnda  peksti  nagu  ussi  põõsaste
vahel edasi.  
     «Kui mihklipäevani nõnda uhame, siis on kogu Vargamäe sood vikatiga
üle käidud,» arvas Mari.  
     Aga varsti polnud enam aega vikati vihistamiseks, vaid pidi hakkama
sirpi välgutama. Selles ei saanud Juss kuidagi Mari vastu, kellele ta ometi ei
tahtnud alla vanduda. Tagajärjeks oli, et ta lõikas endale nari kätte ja pidi
peaaegu kogu rukkilõikusel santi mängima.  
     «Liig suisa hakkas teine peale,» arvas perenaine Jussi kohta, ja et see
midagi  paremat  ei  võinud  teha,  siis  pani  perenaine  ta  kapsaid  rohima,
lehmadele  kartulist  rohtu  korjama,  supipaja  järele  valvama,  lastki
kiigutama.  Seda  kõike  tundis  poiss  suure  alandusena  tüdruku  ees  ja  kirus
oma  kätt  põrgu  põhja.  Aga  perenaine  oli  pisut  teisel  arvamusel,  sest  ta
ütles:  
     «On see naine vast õnnelik, kes Jussi kord endale saab! Juss söödab sead
ja suurustab lehmad, keedab supid valmis ja paneb lapsekiigu käima.»  
     Marile hakkas Juss ikka enam ja enam nalja tegema ja teda huvitama.
Temagi  kaldus  arvama,  et  ega  Juss  nii  vilets  ja  õnnetu  olegi,  kui  ta  oma
välimuselt näis.  
          Jaagupipäeva  paiku  teatas  sauna–Madis,  et  tema  jõudvat  kraaviotsaga
juba  jõkke.  Andresele  oli  see  suur  sündmus.  Ta  andis  Madisele  käsu
kraavile  parajasse  paika  tamm  sisse  jätta  ja  siis  teiselt  poolt  tammi  kraav
kuni  jõeni  valmis  kaevata.  Nõnda  ei  pääseks  esimene  vesi  enne  jooksma,
kui  kõrvaldatakse  ettejäetud  tamm.  Esimese  vee  jooksu  tahtis  aga  Andres
oma silmaga näha. 
          Sauna–Madis  tegi,  nagu  Andres  oli  soovinud.  Asjast  teatas  ta  ka  Oru
Pearule. Lepiti kokku, millal nad kolmekesi lähevad esimest vett päästma.  


     Aga kui see aeg kätte jõudis, ei olnud Pearut kodus, ja kui Andres ning
Madis kraavile läksid, leidsid nad, et tamm on juba läbi lõigatud ja esimene
kraavivesi  jõkke  lastud.  Nõnda  seisid  Andres  ja  Madis  pikkade  nägudega
olnud  tammi  kohal  ja  vaatasid,  kuidas  vesi  ainult  pisut  –  kraavi  põhjas  –
nirises.  
     «Va Pearu krutskid,» ütles Madis piipu vedides ja kraavi sülitades.  
     «Ei tea?» lausus Andres.  
     «Aga kes siis muu,» ütles Madis. «Ainult temal on sihukesed tembud.»  
     «Mis ta siis sest nüüd õige sai?» küsis Andres.  
     «Mis ta, sai,» kordas Madis. «Sai meile pika nina, ja seda ta tahtiski.
Tema kraav, tema maa sees ja tema päästab vee, mil heaks arvab, või paneb
kinni, kui süda, kutsub.»  
     Nõnda oli sauna–Madise arusaamine ja arvamine.  
     Aga Andrese oma läks sellest pisut lahku. Küll arvas ka tema, et kraav
on Pearu oma, sest ta seisis ju tema krundil, aga peale selle arvas ta veel, et
temal,  Andresel,  oleks  pidanud  õigus  olema  esimese  vee  jooksmist  näha,
sest  tema  oli  ju  kraavi  eest  poole  hinda  maksnud  ja  vett  oli  kraavi
kahtlemata rohkem tulnud tema kui Pearu maa seest.  
     Andres pani Madise lepiku alla kohe uut kraavi kaevama. Piirikraavist
algas see ja läks otsaga Aaseme krundi poole, et ta sealtpoolt tükkivad veed
ära korjaks. See oli juba ainuüksi Andrese kraav ja selle kraavi veega võis
ta teha, nagu süda kutsus. Ka mättaga talitas ta oma tahtmise järgi: laskis ta
kahele poole kaldale laduda, mis oli Madiselegi soodsam.  
          Pearu  näis  mingisugust  aru  pidavat,  mis  paistis  tema  kõnnakust,
seisanguist, köhatamisest ja sülitamisestki. Üheks suureks mureks oli tal see
aiatükk, mis ta kevadel oma rukki äärest oli maha lõhkunud. Nüüd oli temal
rukki asemel rukkikõrs ja teisel pool piiri rukkioras. Sellepärast oli Pearule
endale  piiriaeda  palju  enam  vaja  kui  Andresele.  Hea  oleks  lambaid
rukkikõrde lasta, aga ei saa, aial on auk sees. Pearu pidas kaua aru, et kas
minna aiaauku uuesti kinni tegema või ei. Päevpäevalt lükkas ta seda häbi
oma kaelast.  
     Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. Kes tegi?
Tema  ise  ja  tema  inimesed  mitte.  Tähendab  –  naaber  pidi  siis  tegema.
Mispärast? Pearu läks uut aeda vaatama ja nüüd nägi ta, et Eespere oras oli
aiaaugu kohalt loomajälgi täis tipitud. Alles nüüd mõistis Pearu asja: tema
loomad olid läbi aiaaugu naabri orasel käinud, ja et oma orast teise loomade
eest  kaitsta,  tegi  Andres  tema  lõhutud  aia  asemele  uue,  ilma  et  naabriga


asjast  enne  sõnagi  räägiks  –  teda  selle  väärilisekski  peaks.  See  tõsiasi
puudutas Pearut väga tunduvalt. Endise naabriga oli teine lugu, temaga sai
rääkida,  vaielda,  ärbelda,  aga  praegune  teeb  näo,  nagu  Pearut  poleks
olemaski.  
     Varsti pärast seda juhtus nõnda, et kui Eespere Juss ühel hommikul vara
koplist läks hobuseid tooma, siis leidis ta nad naabri viljaauna kallalt.  
     «Kust nad siis sinna said?» küsis Andres.  
     «Ma ei tea,» vastas Juss.  
     «Väravat sa vaatamas ei käind?»  
     Ei, Juss polnud kopliväravasse saanud, vaid oli hobustega otseteed koju
tulnud.  
     Andres läks ise asja uurima. Ta käis kopliaia läbi, see  oli terve. Aga
värav  oli  irvakil  ja  sealt  vahelt  olid  hobused  välja  pugenud,  seda  näitasid
jäljed.  
     «Kuule, Juss,» ütles Andres sulasele, «sina viisid õhtul hobused kopli ja
jätsid vist värava võrust lahti.»  
     «Ei, mina panin värava võrusse,» vastas poiss.  
     «Tead sa seda kindlasti?» päris peremees.  
     Juss teadis seda päris kindlasti.  
     «Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti
võtab,» arutas peremees nagu endamisi.  
     Nõnda see seks korraks jäigi. Aga mõne päeva pärast kordus asi uuesti ja
hullemini.  Ühel  hommikul,  kui  Andres  pimedas  välja  läks,  öhötas  noor
mära  talle  õuevärava  tagant  vastu.  Tähendab  jällegi  olid  hobused  koplist
välja  pääsenud,  mööda  põldusid  ümber  kolanud  ja  viimaks  koju  tulnud.
Jälgi ajades leiti nüüd, et kuskil nõrgemas paigas oli paar aialatti katki aetud
ja sealt olidki hobused põllule tulnud.  
          «Mis  sa  hulludega  tahad  teha,  kui  aeda  hakkavad  ajama,»  siunas
Andres.  
          «Noorel  märal  põle  ilmaski  seda  ametit  olnd,»  püüdis  perenaine  oma
kaasavara kaitsta. «Tema emagi ei ajand aedu, põlnd teine seda tõugu.»  
     «Ehk siis vana,» kahtles Andres. «Aga miks ta siis mullu ei ajand, kui
aiad olid viletsamad? Kust ta tänavu selle moe on saand?» 
     Polnud parata, hobused pidi ikkagi koplisse viima. Andres käis ise veel
kord  kogu  aia  läbi,  ja  kus  leidis  madalama  või  nõrgema  koha,  sinna  raius
mõne oksliku kuuse peale.  
     See näis aitavat, sest nädalat kaks seisid hobused aia taga. Aga siis toodi


ühel hommikul vara Orult Mäele käsk, peremees tulgu hobuste järele, nad
olnud  kapsas.  Andres  ise  ei  läinud,  saatis  Jussi.  Aga  sellele  ei  antud
hobuseid  kätte,  peremees  mingu  ise.  Andres  saatis  poisi  uuesti  Orule  ja
andis talle kümme rubla kaasa, öeldes:  
     «Maksa, mis nõutakse, ja too hobused ära.»  
     Seegi kord tuli Juss tagasi tühjade kätega. Pearu hobuseid poisi kätte ei
andnud. Andres vihastas.  
     «Mis temp see siis nüüd on,» ütles ta.  
     Aga mõtles, mis mõtles, viimaks võttis ta ometi sulaselt päitsed ja läks
ise hobustele järele.  
          «Mis  vigurit  sa  mängid,  et  hobuseid  kätte  ei  anna?»  küsis  Andres
Pearult.  
          «Näh,  tahtsin  sulle  endale  näidata,  mis  kahju  nad  teind,  et  kui  minu
loomad vahel juhtuvad, siis tead,» vastas Pearu.  
     «Kui nad kahju on teind, eks siis tee raha õigust,» ütles Andres. «Ma
andsin poisile ju kümme rubla kaasa, kas sest ei piisand?» 
     «Sinu raha ma ei taha, seda pahna mul omalgi küll,» sähvas Pearu.  
     «Mis sa siis tahad? Hobuseid pandiks või?» küsis Andres.  
          «Ei  taha,»  vastas  Pearu.  «Tahan  sulle  ainult  näidata,  mis  su  hobused
kahju teind.»  
     «Seda ei taha ma näha, ennem tasun kahju, nagu kord ja kohus.»  
          «Tule  ja  vuata,  mis  nad  kapsas  teind,  viljaaunadest  ma  ei  reagigi,»
kutsus Pearu.  
          «Ei  tule,»  vastas  Andres  järsult.  «Sinu  loomad  käisid  minu  orast
tallamas,  ajasin  ma  nad  kinni  või  kutsusin  sind  vaatama?  Tegin  ainult  aja
ette,  kust  sina  kevadel  kiusuks  maha  lõhkusid.  Tegin  sinu  loomadele  aja
ette, minul omal põle seda aeda tarvis.»  
     «Ja nüüd tahad, et ka mina peaks sinu hoostele aja ette tegema?» küsis
Oru.  
     «Mina ei taha sinult midagi, ainult anna hobused kätte,» ütles Andres.  
     «Enne lähme vuatame kahjud üle,» arvas Pearu.  
     «Enne hobused kätte,» nõudis Andres.  
     «Siis hobuseid ei sua,» ütles Pearu kindlalt.  
     «Kes neid mulle keelab?» küsis Andres. «Kes julgeb keelata?» 
     «Mina!» karjus Pearu vastu. «Mina, Pearu Murakas!»  
     «Sina, sitavares?!» osatas Andres. «Kus mul õige hobusekeelaja väljas!
Tahan näha, kes julgeb takistada, kui mina oma hobuseid tahan koju viia.»  


          «Kuule,  nuabrimees,»  ütles  Pearu  nüüd  ähvardavalt,  «see  asi  läheb
protsessi alla.»  
          Aga  Andres  ei  pannud  seda  mikski  ja  hakkas  karjaaia  poole  minema,
kust hobused paistsid.  
     «Kaeba või keisrile, aga hobused viin ära,» ütles ta.  
          Nüüd  pistis  Pearu  suure  häälega  lõugama,  sest  muud  ei  julgenud  ta
üleaedse vastu ette võtta. Karjumise peale jooksis kogu majarahvas kokku.  
     «Ma ajan sulased su kallale,» ähvardas Pearu Andrest.  
     «Tulgu aga seia, küll ma neile näitan, kudas Luukas õlut teeb,» vastas
Andres. Ise pani ta hobustele karjaaias päitsed pähe ja tõi nad sealt välja, et
koju minna.  
          «Kus  Krants  on?!»  hüüdis  Pearu.  «Krants!  Võta  teda!  Kisu!  Kisu
lõhki!»  
     «Hoia, et ta änam minu ukse alla kükitama ei tule, muidu löön ta maha!»
hüüdis Andres Pearule vastu.  
     «Aga kui sinu karvanäss veel minu akna alla tuleb,  
     siis lasen ta surnuks!» karjus Pearu.  
     «Rabapüssiga vist?» pilkas Andres.  
     «Küllap leidub mõni muugi krihvel,» vastas Pearu.  
          Nõnda  lõppes  esimene  riid  Vargamäel.  Andres  läks  hobustega  Oru
õueväravast takistamata välja ja pani selle hoolikalt enda järel kinni, nagu
näidata tahtes, et tal selleks aega küll.  
     «Head päeva, teisepere rahvas!» hüüdis ta enne minekut pilkavalt.  
     «Mine, kus kurat!» andis Pearu talle tervituseks kaasa.  
     Kui Andres kodus asjast jutustas, ütles Krõõt:  
          «Eks  sa  siis  võind  neid  kapsaid  vaatama  minna,  oleks  ehk  siis  riiuta
saand.»  
     «Ei tule riid täna, siis tuleb ta homme, ega ilma selleta ikka saa,» vaidles
Andres vastu. «Parem olgu siis juba täna. Ja või see sellega jääb.»  
     «Mis sa hullu juttu ajad,» sõitles teda Krõõt. «Mis siis veel tuleb?»  
          «Küllap  näis,»  rääkis  Andres.  «Aga  mina  arvan,  et  need  hobused  on
Pearu oma töö: tema ise lasigi nad koplist välja.»  
          «Mis  sa  nüüd  ikka  seda,»  kohmas  Krõõt  peaaegu  hirmunult,  eriti
sellepärast, et Mari oli esiteks sedasama arvanud. «Mis tema neist siis? ... » 
     «Peaks passima minema, saaks teise, sindri, ehk kätte, annaks kuradile
hea kasuka, nii et teab,» arutas Andres.  
     «Mis sa nüüd ikka kohe nõnda, teised pärast kuulevad,» manitses Krõõt. 


     «Kuulgu või ta ise,» vastas Andres. «Mina nalja ei mõista.» 
          Ometi  pöördus  kõik  nagu  naljaks.  Andres  ei  läinud  hobuste  koplisse
kordagi  varitsema  ja  hobused  ei  pääsenud  enam  kordagi  omapead  põllule
kahju  tegema,  ei  iseendale  ega  ka  naabrile,  nagu  oleksid  nad  oma  halvad
tembud niisama ruttu ja äkki unustanud, nagu nad õppisidki.  
          Peremehed  hoidusid  kokku  puutumast  ja  sellepärast  polnud  enam
kordagi  sõnavahetust.  Aga  mõni  nädal  enne  jõuluid,  kui  juba  paks  lumi
maas  ja  kogu  Vargamäe  nagu  surnud  oli,  ilmus  Oru  peremees  ühel  õhtul
Eesperre. Miks ta just tuli, või tuli ta ainult purjus pea tõttu, seda ei osanud
ükski alguses arvata. Igatahes tegi ta lepitust kõigiga ja andis oma pudelist
rüübata,  naistele  punasest,  meestele  valgest.  Leppis  teine  Jussigagi  ja
karjapoisiga,  kellele  ta  andis  kahekopikase  prantssaia.  Tahtis  leppida  ka
pererahva  väikese  tütrekesega,  aga  see  magas.  Kui  ta  aga  koerale  lepitust
pakkus, siis puges see sängi alla ja urises sealt vastu. 
     «Nii see on,» lausus Pearu nukralt, «pererahvas ise lepib, aga koer ei
lepi.» 
     Lärmas teine maad ja taevad kokku ja istus viimaks perenaise juurde,
kes vokki sõtkus.  
     «Vuatan ja vuatan,» rääkis Pearu, «ratas käib, nii et pulki ei näegi. Ja
ikka ühe jalaga, ühe jalaga ... Minu eit sõtkub kahe jalaga, vokk teeb ikka
sorr,  sorr,  sorr,  sinu  vokk  aga  aina  vurr,  vurr,  vurr.  Veart  vokk!  Ja  näpud
muudkui siblivad ja sikutavad ... Kui mõtlen vahel, kudas sa siis tulid, laps
süles, tulid ja seisid, seisid ja küsisid, et kuule, sina Oru vanamees, miks sa,
sinder, selle aja siit maha oled lõhkund, siis, kallis üleaja eit, siis ma änam
ei  lõhkundki,  käed  kohe  änam  ei  hakand  aeda  kinni,  nii  et  sai  tõeks  vana
Saalomoni sõna: kes vana aeda lõhub, sellele hakkab uss kätte kinni. Teibad
ja  roikadki  jätsin  sinnapaika  ja  seal  on  nad  tänapäevani.  Võivad  sinna
mädaneda, mina neid änam ei puutu, teised ei tohi puutuda. Vanamoor küll
ütles mulle, et eks korja puudki maast ära, aga mina vastu: see põle sinu asi,
mina  ise  pean  teisepere  eidega  rehnutti  aja  pärast  ja  kõik.  Vanarnoor  läks
siis ise rukkilõikuse ajal näppupidi kallale. Aga mina põrkasin talle peale, et
kes  on  Tagapere  Orul  peremeheks,  mina  või  tema.  Kui  mina  ütlen,  et  las
olla, siis peab olema. Aga mul on kange eit, tema oma jonni ei jäta. Tema
kandis minu salaja, ikka teivas teiba järele, roigas roika järele koju, kirvega
katki ja paja alla. Ühel ilusal päeval lähen vuatama – puid ei ole. Kus on?
Keegi ei tea, keegi põle näind. Vuata, kallis üleaja pere–eit, nõnda tegin ma,
kui kuulsin su jaalt ja nägin sigu, kes jooksid su sabas. Oleks ajaaugu uuesti


kinnigi teind, aga oli sinu ees häbi. Tõsijutt, häbenesin ... » 
     Pearu peatus pisut, aga kui Krõõt midagi ei lausunud, algas ta uuesti:  
     «Vurr, vurr, vurr! Vurr, vurr, vurr! Vurr, vurr, vurr!  
          Kui  sina  põleks  siis  tulnd  ega  sigu  kutsund,  ma  oleks  kõik  aja  maha
lõhkund,  puudki  oleks  ära  vedand.  Aga  nüüd  ei  lõhkund.  Kui  tahad,  teen
ajaaugu uuesti kinni, teen kinni ja siis on seal kohal kaks aeda, minu aed ja
sinu  vanamehe  aed,  las  nad  seista  seal  kõrvu  kahe  põllu  vahel  piiri  peal.
Kange  vanamees  on  sul,  pagana  kange!  Sitke  mees!  Üle  kõrvenurga!
Kaevasime  temaga  kahasse  kruavi,  las  vesi  jookseb  kahasse.  Tahtsime
kahekesi  minna  esimest  vett  laskma,  aga  meie  poisisinder  torgand  tammi
eest  ära,  niisuke  sindri  poiss  on  mul.  Tahtsin  teisele  püksid  tuliseks  teha,
aga jätsin niisama – vesi oleks niikuinii jooksma suand. Vesi jookseb ikka,
kui tammi ees ei ole, aga teisepere sead jooksevad, kui kuulevad perenaise
heledat jaalt ... »  
     «Üleaia peremees,» ütles Krõõt, «hakka nüüd õige koju minema, eit ehk
ootab.»  
     «Kaks sõna veel,» mangus Pearu.  
          Ja  jälle  hakkas  ta  jutustama,  rääkides  kõigest,  mis  paari  suve  vältel
Vargamäel oli sündinud. Talvi ei tuletanud ta sugugi meelde, sest nagu kogu
Vargamäe,  samuti  elas  ka  Pearu  tõsiselt  ainult  suvel.  Ajaarvaminegi  käis
selle järgi.  
          Aga  eksis  joobnu  jutt  kuhu  ta  eksis,  ikka  pöördus  ta  naabri  perenaise
«heleda  jaale»  juurde  tagasi,  nagu  oleks  see  mõni  nõiatuluke  Vargamäe
soode pilkases pimeduses.  
     Andres, kes akna all kruupingil midagi hööveldas, ei pannud naabri juttu
kuuldavakski. Kui see viimaks sinnamaale sai, et minekut hakkas tegema,
kinnitas ta Andresele:  
     «Veart eit on sul! Väga veart!» Perenaise poole pöördudes kinnitas ta:  
     «Aga kange vanamees on sul, hästi kange! Alla'i anna! Mitte'i anna! Kas
või  tükk  küljest,  aga  ei  anna!»  Nende  sõnadega  kobiski  Oru  Pearu  uksest
välja.  
     «Ei tea, mis sel pähe tuli, et nii väga leppima kipub,» ütles Andres, kui
üleaedne uksest väljas oli. 
     «Heast südamest ehk,» arvas Krõõt.  
     «Ennem purjus peast,» vaidles Andres vastu.  
     «Ega ta olndki nii purjus ühtigi, tegi ainult nõnda,» ütles. Mari.  
          «Siis  tal  peab  midagi  ees  olema,»  arvas  nüüd  Andres.  Ja  oligi.  Sest


järgmisel pühapäeval sõitis Pearu oma eidega nii vara kirikusse, et Eespere
Krõõt oma Andresele ütles:  
     «Teisepere omad lähevad vist lauale.»  
     «Seda ta siis siin ehk leppimas käiski,» arvas Andres.  
     «Ega hullu tea,» imestas Krõõt.             


XII            «Mis  aasta  edasi,  seda  hullem  Vargamäel,»  ütles  Krõõt  millalgi
Andresele, kui kartuseräästasse hakkasid juba purikad tekkima.  
     «Kuidas nii, hullem?» küsis Andres.  
     «Miks siis mitte,» vastas Krõõt. «Esteks olin lapseta, siis tuli üks ja nüüd
on see alles rinna otsas, aga teine juba südame all. Ja töö? Tööd tuleb aina
juurde, lastevaevast hoolimata.»  
          Kui  Andres  pärast  naise  sõnade  üle  järele  mõtles,  siis  ei  saanud  ta
muidu,  kui  pidi  talle  õiguse  andma:  mitte  ainult  Krõõdal,  vaid  ka  temal,
Andresel,  läks  aina  hullemaks.  Kõige  muu  hariliku  töö  kõrval  oli  tänavu
talvel ehitusmaterjali vedu, sest maaksku mis maksab, aga tuleval kevadel
pidi uued kambrid üles lööma. Aasta polnud saagi poolest küll kuigi kuldne,
aga  mine  tea  paremat  oodata.  Andres  mõtles  tuttavailt  laenata.  Aaseme  ja
Hundipalu  olid  raha  lubanud,  Ämmasoo  Villem  pakkus  katuseõlgi.
Palgiveole lubasid kõik ümberkaudsed peremehed oma hobused saata, aga
välimaa poole ei ulatunud see lubadus kaugemale kui Aiuni ja kõrve poole
kaugemale  kui  Ravani.  Kassiaru  Jaska,  kes  istus  juba  nii–öelda  kõva  maa
otsal, ei sidunud end soonurgaga rohkem, kui et jõi ühes Oru Pearuga kõrtsi
saksakambris.  Soovälja  meestest  oli  ainult  Kingu  Priidu  Vargamäe
Andresega  lähemalt  tutvunud.  Nõnda  jäid  Vihukse  ja  Lõppe  palgiveost
kõrvale, kuigi nad ehk hea meelega sellest oleksid osa võtnud, Kukessaare,
mis  seisis  tagapool  Ravat,  ei  sõbrustanud  Vargamäega,  sest  see  oli  temast
juba liiga kaugel ja liiga pehmete soode taga.  
     Oma üleaedsele ei lausunud Andres palgiveost sõnagi.  
          Aga  Pearu  tuli  ise.  Tuli  ühes  sulasega  ja  pani  metsas  koormad  peale,
nagu  oleks  temagi  kutsutud.  Ainult  nii  palju  tegi  ta,  et  küsis  metsas
Andreselt:  
     «Kas minu regedele jätkub ka või tuleb nappus kätte?»  
          «Küllap  saab  ka  sinu  kodaratele,»  vastas  Andres.  Aga  hiljemgi,  kui
kaugemalt  mehi  enam  näha  polnud,  ilmusid  Tagapere  hobused  ikka  veel.
Nagu  öeldud:  niipea  kui  Eespere  mehed  asuvad  metsateele,  ilmub  Oru
sulane hobuse või kahega nende kannule.  
     «Kuhu sina sõidad?» küsis Juss temalt mõnikord valjul häälel.  
     «Peremees saatis vaatama, kuhu sina sõidad,» vastas teisepere mees.  
     «Me sõidame veskile,» luiskab Juss. «Mina ka.»  


     «Aga kus kotid?» «Sealsamas, kus sinulgi.»  
          Sulaste  juttu  eelsõitvalt  reelt  kuulates  tahaks  Mäe  peremees  üleaedse
sulasele peaaegu öelda, ta mingu tagasi, sest tema abi pole tarvis, aga sõnad
jäävad  tal  kurku  kinni  ja  nõnda  sõidavad  nad  ööpimeduses  metsa  poole,
kuhu  mõni  tund  teed  on.  Ainult  reed  karjuvad  pakasel  lumel  ja  hobuste
ninasõõrmed purskavad nagu valget suitsu.  
     Andrese meelest on Pearu imelik mees, niisugust pole ta enne näinud.
Kiusleb ja jonnib, aga siis teeb jälle, nagu poleks midagi iseäralikku nende
vahel sündinud. Ka Krõõt leiab, et teisepere peremees on imelik mees, aga
selle  tõttu  ei  meeldi  Andresele  enam  põrmugi,  et  Oru  Pearu  on  niisugune
imelik mees.  
          Siiski,  pole  viga,  küllap  ta  temaga  oma  arved  õiendab,  elu  on  ju
Vargamäel  alles  ees.  Andres  hakkab  alles  uusi  kambreid  ehitama,  aga  ta
tahab  ka  teised  hooned  uued  teha.  Ta  tahab  kõik  muugi  Vargamäel
uuendada.  Uute  hoonete  ehitamisel  ei  saa  ta  kuidagi  põldu  unustada,  vaid
muretseb väsimata ka selle eest. Tal on tundmus, et Vargamäele tulles tegi
ta  temaga  lepingu  elu  ja  surma  peale.  Lepinguga  on  ta  enda  peale  võtnud
suured kohustused ja neid tahab ta täita, maksku mis maksab. Andres teab,
et  põld  on  kindel  kui  kalju,  tema  ei  tagane  oma  lepingust  küünemusta
väärtki. Tema ei peta kunagi, sellepärast ei tohi ka Andres petta, vaid peab
olema  ja  jääma  õiglaseks,  nagu  ajaks  ta  asju  jumala  endaga.  Andresel  on
mõnikord  tume  aimdus,  nagu  oleks  Vargamäel  jumalaga  mingisugune
salajane ühendus, nagu oleksid need kaks kuidagi üks ja seesama. Vargamäe
põldudele  rammu  muretsedes  ei  tee  ta  midagi  muud,  kui  kannab  ande
jumalale, kes elab siinsamas ja õnnistab Andrese tööd ning tegemist.  
          Nõnda  tunneb  Vargamäe  Eespere  noor  peremees,  kui  ta  tahaks  lauta
loomadele  kõik  kuivad  mättad  ja  kuiva  kraavimulla  alla  vedada.  Sama
tundmus ajab teda ka kõrvaliste tööde peale vaatamata ikkagi kive korjama
ja  kaaluma,  et  neid  põllult  aia  äärde  koristada  või  keset  põldu  varemesse
laduda – ausambaks Vargamäe jumalale. 
     Ja see jumal õnnistas Andrese kätetööd, seda võis selgesti näha. Olgugi
et  tänavu  oli  kambrite  ehitamisega  nii  palju  tegu,  ometi  sündis  laudas
ennenägemata  ime:  sõnnik  kasvas  seal  niisuguse  kiirusega,  et  kevadel
polnud loomadel enam ruumi, seljad nühkisid vastu aampalke. Ja ometi oli
kari ainult paari pea võrra kasvanud.  
          Kui  Krõõt  talvel  millalgi  arvas,  et  Vargamäel  läheb  kord–korralt  ikka
hullemaks, siis oli kolmandal kevadel küll kõige hullem. Ei olnud kellelgi


enam  ainustki  vaba  silmapilku.  Juss,  kes  juba  esimesel  aastal  oli
hädaldanud,  et  peremees  ta  tööga  tapab,  mõistis  vast  tänavu  õieti,  mis  on
tapmine  künnivaol.  Peaaegu  kogu  põllutöö  tegi  ta  üksinda,  vahetades
väsinud hobuseid, ilma et ise kunagi oleks teadnud, mis on söögitund. Aga
tänavu Juss ei hädaldanud, sest kolmat aastat oli ta Vargamäele jäänud Mari
pärast.  Jussi  jalad  läksid  hommikust  õhtuni  saha  ja  äkke  järel  ladudes
kangeks nagu vanal hundil, aga meel oli ometi rõõmus.  
     Andresel endal polnud paremad päevad kui sulasel, ka tema ei teadnud
kogu  kevadel,  mis  on  puhkus  pärast  sööki.  Seni  kui  kambriraiujad
söögitundi pidasid, vehkis peremees ise väljal külvata, et pärast seda uuesti
ühes  meestega  kirves  kätte  võtta  ja  seinale  asuda,  sest  tema  ise  tahtis  olla
meister  ja  kõik.  Kibedal  külviajal  võttis  ta  isegi  pühapäevadest  lisa,  sest
muidu  ei  tulnud  omaga  välja.  Ükskord,  kui  ta  jälle  peaaegu  kogu
pühapäevase  õhtupooliku  oli  külimituga  mööda  põldu  käinud,  nägi  ta
järgmisel hommikul kambriseinalt, et põldu on seemendamas kolm hobust.
Abi kulus muidugi marjaks ära, aga ometi oli Andres pahane, et avitajaks
oli  üleaedne,  mitte  aga  keegi  muu.  Pearu  abiga  võis  aga  samuti  sündida,
nagu  oli  sündinud  ree  laenamisega:  ta  hakkas  sellega  Andrest  kõrtsileti
ääres näägutama. Selle peale vaatamata heitis Andres alla ja laskis teisepere
meestel oma põllul edasi seemendada.  
     Pearu ise ei näidanud oma nägu. Ainult nagu juhuslikult mööda minnes
peatus  ta  silmapilguks  toaraiujate  juures,  andis  jõudu,  pani  käed  seljale
kokku, pidas pisut «rehnutti» ja läks jällegi oma teed.  
          «Näe  hullu,  teisepere  mehed  ka  platsi  tulnd,»  imestas  perenaine
keskhommikul, nagu märkaks ta abilisi alles nüüd esimest korda. «Kes need
välja ajand?» «Peremees saatis,» vastasid sulased.  
     «Eks meil kulu küll see abi ära,» ütles perenaine ja tõttas minema, nagu
kardaks ta, et võib ehk midagi liiga öelda.  
          Aga  Andrese  arvates  oli  öeldugi  liig.  Sest  oli  teine  sõna  lausumata
mehed  saatnud,  siis  pidi  nad  ka  samuti  vastu  võtma,  milleks  see
jututegemine,  nagu  mingisugune  tänupalve.  Ometi  ei  avaldanud  peremees
oma arvamust sõnades, perenaine aimas seda ainult.  
     Kogu tänavune kevad ja suvi kulus kambrite ehitamise tähe all, sest see
töö polnud ju tänaseks ega homseks, vaid terveks eluajaks, nagu peremees
arvas.  Sellekohaselt  ehitatigi  eluhooned:  palju  suuremad  kui  endised  ja
suurte valgete akendega, nii et kõik arvasid, et Vargamäe Eesperes saavad
külmad  kambrid  –  liiga  suurte  akende  pärast.  Aga  peremees  jäi  oma


tahtmises  kindlaks,  ainult  vundamendi  tegi  madala,  ladus  palgid  peaaegu
maa peale, et tuul ei pääseks alt läbi vuhisema, nagu ta ütles. Oli lahendada
veel põrandate küsimus: kas teha nad savist või laudadest? Mitmed arvasid,
et  hea,  kui  tagakambrissegi  laudpõranda  saab.  Aga  Andres  otsustas  teha
üleni laudpõranda.  
     «Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?» küsis Mari peremehelt.  
     «Küllap näis,» vastas Andres. «Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.»  
     «Valgeks kui lumi,» ütles Mari.  
     «Siis las käia,» oli peremees nõus.  
     «Ega sel Maril muud olegi kui aga tants ja mäng,» ütles nüüd perenaine.  
     «Või ma siis nüüd iseenda pärast,» vabandas Mari. «Juss ju kibeleb.»  
     «Ah Juss!» imestas perenaine. «Vaata imet, või tema!»  
          «Kuule,  Juss,  me  nüüd  jäämegi  seia  elama,  saame  ilusad  valged
põrandad,» ütles tüdruk poisile. Aga vastust ootas ta asjata, nii et pidi uuesti
ütlema: «Juss, sa ei vastagi, kas jääme või ei.»  
     Poiss ei vastanud nüüdki, vaatas ainult nagu etteheitvalt tüdrukule otsa,
nii  et  see  ta  seks  korraks  rahule  jättis.  Aga  kauemat  aega  ei  võinud  Mari
Jussil ometi omaette nohiseda lasta, sest tema väle ja terav keel aina kiheles
poisi peale.  
          Kord  juhtus  nõnda,  et  Juss  ja  Mari  niitsid  kahekesi  kodumail.  Teist–
kolmat  päeva  uitsetas  vihma  ja  loogu  oli  juba  sedavõrd  palju  maas,  et
peremees paremaks arvas kambrite kallal nokitseda, kui vihmaga heinamaal
jännata.  
     Juss vehkis oma vikatiga ees, Mari järel. Oli õhtu eeli. Niitjad olid juba
sealmaal väljas, mis peremees neile ligilähedalt oli ära tähendanud. Ometi
kippus  tüdruk  poisile  kandu,  nagu  oleks  keegi  kolmas  temale  takka  tuld
tegemas.  
     «Sa tõttad, nagu oleks täna viimnepäev,» ütles Juss.  
     «Täna on viimsepäeva lauba,» vastas Mari.  
     «Et sa ka ükskord ei väsi,» siunas poiss.  
     «Tahan sinu väsitada, tahan su Vargamäelt välja süüa.»  
     «Ei lähe mina siit enne, kui lähed sina,» ütles poiss tõsiselt.  
     «Mis sul minust on?» küsis tüdruk.  
     «Aga mis siis sinul minust on, et sa mind tahad siit välja süüa?»  
     «Ää põikle ühti kõrvale,» manitses Mari. «Miks ei lähe sa siit enne, kui
lähen mina? Sa vandusid ju mulle, et peremees su tööga tapab.»  
     «Tapabki, mis sa siis arvad. Tapab iseenda ja tapab ka minu.»  


     «Miks sa siis ära ei lähe?»  
     «Näe, ei lähe ega lähegi, las tapab, kui tahab. Ei tapa see, siis tapab mõni
teine.»  
     «Aga mis see siis minusse puutub, et sa enne mind ei lähe?»  
          «Sina  tapad  samuti  kui  peremeeski,»  ütles  nüüd  Juss  nagu  südame
põhjast.  
          «Jussike,  Jussike,  Vargasoo  ussike!»  naeris  nüüd  Mari.  «Või  meie
peremehega kahekesi materdame sind vaesekest! Ja Jussike–ussike 
ei saa eest ära, kael lühike, jalg kõverake.»  
     «Sina ära naera mu kaela ega jalgu,» ütles Juss nüüd värisevail huulil,
«ega ma ise neid põle teind.»  
     «Mis ma siis naeran, kui mitte jalgu, sind ennast või?» küsis Mari.  
          «Naera,  keda  tahad,  mitte  mind  ega  mu  jalgu,»  ütles  poiss  endise
tõsidusega.  
     Vastuseks hakkas tüdruk naerdes laulma:       «Jussike, Jussike,  
     Vargasoo ussike!  
     Nipinapi kaelake,  
     Limpalampa jalake!»  
 
     Aga nüüd viskas Juss vikati äkki heinakaarele maha, võttis luisu taskust,
pani  selle  sinnasamasse,  ja  ilma  et  kordagi  tüdruku  poole  silmi  oleks
tõstnud, ütles ta, endal huuled tõmmutasid imelikult–imelikult:  
     «Anna vikat ja luisk peremehe kätte, mina enam ei niida?»  
     «Kuhu sa siis lähed?» küsis Mari kohkunult, ja tema silmadesse ilmus
vaade,  mis  tal  oli  jõe  ääres,  kui  Juss  pidi  uppuma.  Oleks  Juss  nüüd  neid
silmi  jälle  näinud,  siis  ta  oleks  tundnud,  et  Maril  on  peaaegu  hirmunud
lapse silmad. Aga Juss ei näinud, sest temal oli selg Mari poole, kui ta läks.  
     «Juss, kuule, kuhu sa lähed?» hüüdis Mari talle järele.  
     Aga poiss ei vastanud, nagu ei kuulekski ta tüdruku sõnu. Ta läks ainult
oma rangjalgade ja kenus kaelaga.  
          «Juss!»  hüüdis  Mari  kolmat  korda  päris  hirmunud  häälel,  sest  poiss
hakkas  juba  põõsaste  vahele  kaduma.  Ja  kui  ta  ikkagi  ei  vastanud,  siis  ei
saanud Mari muidu, kui pidi talle järele jooksma, ka oma vikatit heinamaale
maha  jättes.  Mari  tahtis  tingimata  näha,  kuhu  Juss  läheb  ja  mis  ta  mõtleb
teha.  


          Aga  Juss  ei  läinud  kuigi  kaugele,  ainult  põndakule,  kus  kasvas  mõni
laiaoksaline  kuusk  ja  nende  ümber  tihnik.  Seal  jäi  ta  ühe  kuuse  all  kännu
äärde seisma, võttis pükste pealt nööritüki, mis tal kahekordselt ümber keha
oli,  pusis  selle  kallal  midagi  ja  sidus  ta  siis  otsapidi  kuuseoksa.  Oli  ta
sellega  valmis,  tegi  ta  nööri  otsa  silmuse,  astus  kännule  ja  tahtis  silmuse
kaela pista.  
     «Juss!» kiljatas Mari, jooksis poisi juurde ja karjus: «Mis sa, hull loom,
ometi teed?»  
     «Poon enda üles,» vastas poiss otsustavalt.  
          «Juss,  armas  Juss!»  ütles  tüdruk  nüüd  ja  võttis  silmusest  kinni.  Tema
hääles  oli  äkki  nii  palju  lapselikku  hirmu  ja  õrnust,  et  Juss  talle  tahtmata
otsa vaatas.  
     «Mis sul sest on,» ütles poiss.  
     «On, Juss,» vastas tüdruk.  
     «Aga aita ei lase,» urises Juss.  
          «Eks  võta  mind  siis  ää,  kui  aita  tahad,»  vastas  Mari  ja  pööras  poisile
pooleldi selja.  
          «Küll  võtaks,  Mari,  aga  sina  ju  ainult  lõõbid  minuga,»  lausus  poiss
puhtsüdamlikult.  
     «Tule niitma, Juss, ma enam ei lõõbi,» kinnitas tüdruk.  
     «Ei tule, sa hakkad jälle,» ajas poiss vastu.  
     «Tule nüüd, Juss, ma ütlen sulle siis saladuse,» mangus Mari.  
     «Ütle kohe,» vastas poiss.  
     «Võta nöör enne kuuseoksast ära,» ütles tüdruk. 
     «Ei võta ise ega lase sind võtta,» kinnitas poiss. «Himu on elust otsas.
Suren niikuinii seia Vargamäele, mida varem, seda parem. Peremees tapab
tööga, sina ... »  
     «Kellega mina?» küsis Mari kärsitult.  
          «Naeruga,»  kaebas  poiss.  «Mina  olen  sinu  naerus,  mina  olen  kõigi
naerus.»  
     Äkki kadus Jussist kõik kangus ja ta hakkas nutma.  
          Hoidis  pahema  käega  poomissilmusest  kinni,  pöördus  küljeti  tüdruku
poole ja nuttis vaikselt ning alistunult.  
     Seda ei suutnud Mari välja kannatada: ka tema meel läks haledaks.  
     «Juss, ära nuta,» palus ta, aga rohkem ei saanud ta öelda, sest siis oli tal
ka endal nutt käes. Ja nagu oleks tal sellest häbi, pöördus ka tema kõrvale,
ning  nõnda  seisid  nad  kahekesi  nuttes  seal  kuuse  all  tihnikus,  peaaegu


seljad vastastikku.  
     Alles tüki aja pärast ütles Juss:  
     «Mul on ammugi himu elust otsas, sellepärast ma kevadest saati seda
nöörigi pükste peal kannan.»  
     «Võta mind ää, Juss,» nuttis tüdruk, «aga ära sa seda hullutükki tee, et sa
enda üles pood.»  
     «Sa ei tule ju mulle, sõimad mind poisikeseks.»  
     «Nüüd tulen, änam ei sõima,» lubas Mari.  
     «Sa lõõbid jällegi,» kahtles poiss.  
     «Änam mitte, usu, Juss,» kinnitas Mari. «Ja tead mis?  
     Meie ei lähegi änam Vargamäelt ära, jäämegi seia.»  
          «Kus  me  siis  seia  jääme?»  küsis  poiss.  «Alati  Andrese  sulaseks  ja
tüdrukuks?»  
     «Ei,» vastas tüdruk. «Mina tean, kuhu me lähme.»  
     «Kuhu siis?» päris poiss.  
          «Sauna!  Saunakambri!  Talvel  on  ehk  külmavõitu,  aga  kui  hästi  kütta,
küllap siis saab läbi,» seletas Mari.  
     «Kes meid sinna laseb?»  
        «Küllap  lastakse.  See  plaan  oli  mul  juba  ammugi,  olen  kammert
vaatamaski  käind.  Rääkisin  ääri–veeri  saunatädiga  ja  olen  pisut  ka
perenaisega sellest juttu teind. Mõtlesin, et mina oleks linna otsas, kui saaks
mehe ja võiks Vargamäe sauna minna. Aga meest põlnd kusagilt võtta. Olid
küll  sina,  aga  ei  teand,  mis  sinust  arvata,  kas  kõlbad  või  ei  kõlba.  Nüüd
tean, et kõlbad.»  
     «Tõesti ikka, Mari?» küsis Juss rõõmsalt.  
     «Tõesti, tõesti, Juss,» vastas tüdruk ja vaatas poisile otsa.  
     «Küll oled sina, Mari ... » tahtis Juss öelda, aga jättis ütlemata. Tüdruk
ootas, aga sõna ei tulnud ega tulnudki poisi suust.  
     «Mis ma olen?» küsis Mari viimaks. Vastuseks võttis Juss tal ainult käest
kinni. 
     Kui nad viimaks kuuse alt minema hakkasid, pidid nad peaaegu nööri
kuuseoksa unustama.  
     «Juss, võta nöör ära,» ütles Mari, kes asja märkas, «muidu pärast leiab
peremees teise siit.»  
          «Seda  nööri  kannan  ma  eluaeg  pükste  peal,»  ütles  poiss  ja  võttis  ta
kuuseoksast. «See on minu kõige kallim nöör.»  
     «Tegid temast silmuse ja mina läksin sisse,» naeris Mari.  


     «Jüst!» kiitis. Juss. «Endale tegin, aga sina läksid jalgupidi sisse.»  
     «Või jalgupidi,» osatas tüdruk ja lisas natukese aja pärast juurde: «Kas
ma nüüd tohin laulda: Jussike, Jussike, Vargasoo ussike?»  
     «Nüüd laula, kuis süda kutsub, nüüd tulevad su laulud heast südamest,»
vastas poiss. «Ja peremees peab nüüd alles nägema, kuis töö lendab.»  
          Käsikäes  läksid  Marit–Jussi  heinakaarele  tagasi  ja  peagi  kostis  Mari
hääl:  
     «Hoia kannad!»  
     Täna niitsid nad harilikust kauem, nii et kui nad koju läksid, perenaine
neile ütles: «Te'p tahtki täna koju tulla.»  
     «Kõik Jussi süü,» vastas Mari.  
     «Jääh! Juss nüüd! Mari ise!» ütles poiss.  
     Aga omast asjast ei lausunud nad esiotsa musta ega valget. Seda oli vaja
tasa  ja  targu  ajada,  sest  aega  oli  ju  küll.  Nende  aasta  lõppes  alles  tuleval
kevadel ja seni mõtlesid nad ainult Juss ja Mari olla.  
     «Kas sa mind nüüd aita lased?» küsis Juss Marilt õhtul.  
          «Jussike,  Jussike,  Vargasoo  ussike,»  laulis  tüdruk  poisile  hellalt
naeratades. Poisi nukrat nägu nähes aga ütles ta: «Kui oled hea poiss ... »  
     «Mari!» vastas Juss.  
     Nõnda see jutuajamine lõppeski. 


XIII       Nähti vaeva mis nähti, aga sügiseks olid uued kambrid aegsasti valmis,
nii et võis sisse kolida. Helevalged laudpõrandadki olid all. Külma tulekul
taheti õled ümber panna, vähemalt tagakambrile, et ei pääseks liiga tegema
pakane ega mingisugused tuisud ja tormid, mis vinguvad talvel Vargamäel.  
     Eeskambril oli alles põrand alt ära, kui sündis Krõõdal teine laps, – nagu
kurjast  –  jällegi  tütar.  Isa  ja  ema  ootasid  pikisilmi  poissi,  kellest  saaks
kohapärija, peremees, aga ometi tuli tüdruk, kelle viib ükskord mees jumal
teab kuhu ja annab talle mõni teab mis nime.  
          Juhtus  veel  nõnda,  et  polnud  kodus  kedagi  peale  poolteiseaastase
magava  lapse  ja  perenaise  enda,  kui  hakkasid  käima  sünnitusvalud.  Ei
perenaine  ise  ega  keegi  teine  olnud  ette  valmistatud,  et  asi  võiks  nii  ruttu
areneda. Tema arvas, et kordub umbes see, mis oli esimesel mahasaamisel:
valud kestavad mõne tunni ja seks ajaks tulevad teised koju.  
     Aga kui perenaine tagakambrisse sängi heitis, kus nüüd ilus valge, lahe
ja soe oli, siis tuli tema teine laps nii kergesti ja ruttu ilmale, et nurganaine
aina  imestas.  Nõutult  lamas  ta  esiteks  ühes  lapsukesega,  aga  siis  ajas  ta
enda üles, et karjujat aidata.  
     Nõrkus oli küll suur, kuid mis parata, pidi tegema, mis teha vaja. Kõige
raskem oli tuppa saada ja sealt tagasi, sest uks oli madal ja ukselävi kõrge.
Ometi pidi tuppa saama, sest seal oli pajas soe vesi, mida lapse pesemiseks
hädasti oli vala.  
     Peaaegu neljakäpukil ronis Krõõt tuppa, võttis sealt väikese puuvanni ja
pani  selle  läbi  ukse  varemalt  valmis  seatud  järile.  Nüüd  tõstis  ta  kapaga
vanni  vett,  ronis  neljakäpukil  üle  kõrge  ukseläve  kambrisse  tagasi,  otsis
kapist  varemalt  varutud  pesu  ning  mähkmed  ja  hakkas  last  pesema.  Kisa
peale ärkas vanem tütar magamast, ronis sängist välja ja vaatas, kuidas ema
talitas.  
     Enne lapse pesemist katsus Krõõt järgi ühes veevanniga uksest eemale
nihutada, aga tundis, et ei jaksa. Nõnda pesigi ta lapse rehetoa ukse kõrval
eeskambris, kus polnud veel õiget põrandatki all.  
     Kui ta viimaks sinnamaale jõudis, et võis uuesti asemele heita ja lapse
rinna otsa panna, tundis ta, nagu oleks ta nüüd alles tõeliselt oma teise lapse
sünnitanud.  Aga  kui  ta  mõtles,  et  ka  see  teine  on  tüdruk  ja  et  mis  silmad
küll Andres teeb, kui ta sellest teada saab, siis tulid tal silmad vett täis ja ta


nuttis  kõigest  südamest,  nagu  oleks  ta  kõige  mahajäetum  inimene  mitte
ainult Vargamäel, vaid kogu maailmas.  
     Imelikul viisil ei tulnud Krõõdale enam kunagi isakodu meelde, kui tal
rasked päevad olid, ehk kui tuligi, siis ainult tumedalt ja ähmaselt. Selge oli
siin ilmas veel üks paik, ja see oli Vargamäe. Siin oli ta käinud soos lehmi
rükkimas, siin oli ta tööd rühmanud, nagu oleks see tema eluihk, siin oli ta
need kaks last ilmale kandnud, nähes raskeid ja kurje päevi.  
     Vargamäel oli mees temaga esimest korda kurjustanudki. Praegu torkas
see temale nii selgesti pähe ja südamesse. Nurganaisele näis, nagu mõistaks
ta alles täna seda sündmust õieti. See oli esimesel suvel ja siis kandis ta oma
esimest last rinna all. Tõusis vihmahoog ja nemad kahekesi läksid rukkeid
sisse tooma. Tõtati viimse võimaluseni, sest vihm ähvardas vihud märjaks
teha. Andres andis vihke kätte, Krõõt tegi koormat. Aga juhtus nõnda, et ta
suure ähmiga unustas hobust ja vankri taga koormapuud tähele panna, mis
olid  märgiks,  kas  koorem  on  otse  või  viltu.  Uisapäisa  vihke  ladudes
kaldusidki  need  sedavõrd  teisele  küljele,  et  pidi  peaaegu  poole  koormat
uuesti tegema. See poetas maha hulga rukkeid ja raiskas aega.  
          «Mis  su  isa  ja  ema  sulle  on  õpetand,  kui  sa  rukkikoormatki  ei  oska
teha,» ütles Andres etteheitvalt. «Milleks ma selle koormapuu sulle vankri
taha panin või hobuse otse ette keerasin. Nüüd läheb kõik lörri, vihm tuleb
enne kaela, kui rukki sisse saame, ja seda sinu lohakuse pärast.»  
     Krõõt ei vastanud tol korral musta ega valget, sest mehel oli ju õigus.
Aga  kui  vihm  aega  andis,  nii  et  nad  ikkagi  rukki  kuivalt  sisse  said,  siis
hakkas  tal  endast  hale  meel.  Peaasi:  miks  kurjustas  mees  enne,  kui  ta  ei
teadnud,  mis  teeb  vihm?  Ja  miks  sai  ta  kohe  nii  käredaks?  Eks  võinud  ta
ometi mõelda, et temal, Krõõdal, on nende esimene laps rinna all.  
     Kodus läks ta aita ja seal nuttis ta kibedasti oma suure valge kirstu najal.
Andres  tuli  talle  sinna  järele,  ja  leides  ta  nutmast,  seisis  natukese  aega
vaikides. Siis astus ta ligi, ilma et naist oleks puudutanud, ja ütles:  
          «Krõõt,  ära  nuta.  Ma  mõtlesin  ju,  et  vihm  tuleb  kaela,  kastab  rukki
märjaks, ega ma siis muidu.»  
     See oli tol korral naise mehega lepitanud. Aga esimesele pahandusele
järgnesid  teised,  ja  kui  nüüd  Krõõt  kuskil  seisis  ja  nuttis,  siis  ei  tulnud
Andres enam temaga rääkima. Ka ei läinud Krõõt enam aita emalt saadud
kirstu  najale  pisaraid  valama,  nagu  esimesel  korral,  kus  ta  oli  valgelt
kirjatud kirstult nagu emalikku õrnust ja troosti lootnud. Peale selle kirstu
olid tal veel vana Maasik ja kaasavarana saadud mära, aga ka nende juurde


ei  läinud  ta  oma  kurbusega,  või  olgu  siis,  et  juhtus  nutt  peale  tulema  just
lehma lüpstes.  
     Üldse nuttis aga Krõõt nüüd, kus juhtus. Nuttis heinamaal rehavarre või
vikatilöe  najal,  nuttis  last  kiigutades  või  imetades,  nuttis  sigu  söötes  ja
kapsaid  rohides,  nuttis  isegi  söögilaua  ääres,  kus  nägid  seda  sulane  ja
tüdruk.  
     Täna esimest korda oma teist last imetades näis Vargamäe perenaisele, et
ikka oli ta nutnud ainult sellepärast, et ta oli pidanud tol korral nõnda ema
kirstu  najal  seisma.  Poleks  olnud  seda  esimest  korda,  siis  oleksid  jäänud
tulemata  ka  pärastised  nutud.  Tänagi,  jah,  tänagi  nutab  ta  vististi  selle
esimese korra pärast, just tema pärast võtavad pisarad nii hoogu.  
          Aga  pikkamisi  vaibusid  nurganaise  meeled  last  imetades,  sest  kui
peremees  umbes  tunni  pärast  koju  tuli,  leidis  ta,  et  söök  on  alles  lauale
panemata,  ja  tagakambrisse  astudes  nägi  ta  naist  ühes  lapsega  rahulikult
magavat.  Andres  puudutas  naise  kätt,  ja  kui  see  silmad  avas  ning  mehe
küsivat pilku nägi, ütles ta nagu andeks paludes:  
     «Jällegi tütar.»  
     Endal õnnetul kiskusid huuled viltu ja pea pöördus seina poole.  
          «Ära  sellepärast  nuta,»  manitses  Andres.  «Mis  sinna  parata,  peame
leppima.»  
     Aga Krõõt ei vastanud, ta ei saanud pisaraist võitu.  
     «Kus saunatädi on?» küsis Andres.  
     «Teda ei olegi,» vastas nurganaine.  
     «Kes sul siis abiks oli?»  
     «Ei olnd kedagi, ise pesin lapse.»  
     «Teed omale liiga,» lausus mees.  
          «Tuli  ju  kõik  nii  äkki,  ma  ei  saand  kuhugi,»  seletas  naine.  «Oli  küll
raske.»  
     «Või veel!» venitas Andres. «Koduloomgi tahab abi, siis veel inimene ...
»  
     «Minu ema oli ka niisuke,» lausus Krõõt.  
     Mari jooksis kui värten sauna poole, leidis tädi kodunt ja tõi selle üles.
Siis otsis ta, mis lauale panna, ja kolmekesi asusid nad lauda.
     Ei lausutud ainustki sõna. Peremees oli raskes mõttes, nii raskes mõttes
oli  peremees,  et  kippus  söömistki  unustama.  Istus  vahel  tükk  aega,  noa
otsas leivapala, mida ta unustas silgusoolveesse kastmast ja suhu pistmast,
et jahukördisegast piima peale rüübata.  


     Oligi, mille üle pead murda. Orul on kaks esimest pojad, alles kolmas
tütar,  miks  ei  võinud  tema  Krõõdal  vähemalt  teinegi  poeg  olla.  Aga  kes
teab, ehk on ka kolmas tütar. 
     Muidugi, kui see on jumala tahtmine, siis sündigu, tema vastu ei vaidle.
Sündigu kõik ainult tütred, nagu see on Aasemel, kus on viis tütart ja ainult
üks poeg. Aga õige ei ole see mitte, Sest miks peab just tema Krõõt tütreid
ilmale  kandma,  kuna  Pearu  eidel  on  kõigepealt  pojad?  Milles  on  tema
halvem kui Pearu? Eks väeta ta kõigest hingest oma põldu, kas ei laasta ta
oma heinamaid ja kuivata karjamaid? On ta varastanud või petnud, või on ta
kellegi  vastu  kurje  mõtteidki  haudunud?  Aga  miks  on  siis  temal  tütred  ja
üleaedsel pojad?  
          Andresel  kaoks  pool  tööhimu,  kui  ta  teaks,  et  tema  järeltulijaks
Vargamäel pole poeg, vaid on mõni võhivõõras mees koduväina. Selleks ei
maksaks  ometi  kive  rükkida,  mättaid  raiuda  ega  põõsaid  juurida.  Ainult
iseenda pärast ei maksaks nõnda nahast välja pugeda.  
          Ta  käis  mõisas  vanahärra  juures  viljapuid  kuulamas  kambri  otsa
asutatava rohuaia tarvis ja härra lubas viljapuud jumalamuidu – peremehele
rõõmuks,  härrale  mälestuseks,  nõnda  oli  ta  öelnud.  Aga  seegi  käik  sündis
Andrese poolt ikkagi eeldusega, et temal on poeg ja et koht ühes rohuaiaga
jääb nimelt just pojale.  
     Andrese mustad mõtted ei kestnud kaua, sest neil oli vähe olulist pinda.
Tema ise ja ka Krõõt, mõlemad olid ju alles noored ning tõeliselt algajad,
neil võis sündida veel hulk lapsi, poegi ja tütreid. Nõnda ta talitaski, nagu
oleks tal hulk poegi tagavaraks tulemas. Sügisel rabeles ta põllul kividega,
ajas  nad  maa  seest  välja  ja  seadis  puutükkidele,  et  võimalik  oleks  neid
esimese lumega kätte saada: regi oli kivide vedamiseks soodsam kui vanker.
Viljapuudki  tõi  ta  mõisast  ära  ja  istutas  nad  nõnda,  nagu  aednik  oli
õpetanud.  Aga  et  neid  rohkem  sai,  kui  Andres  tuua  mõtles,  siis  venis  ka
rohuaed kavatsetust suuremaks, ulatudes kambrite otsast hulk maad nende
tahagi.  Akende  kõrvale  ja  aianurkadesse  pistis  ta  sirelid,  et  oleks  kevadel
õisi. Metsast tõi pihlakaid ja toomingaid ning ka neile leidis ta paraja paiga
õuevärava kõrval ja mujal toa ümbruses.  
     Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küllalt, kunagi ei saa
himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.  
     Hakkad põldu, heinamaad ja karjamaad parandama, siis on loomulik, et
suurendad  ka  karja,  sest  muidu  on  eelmisel  tööl  vähe  mõtet.  Aga  suurem
kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.  


     Paremini haritud ja väetatud põllud annavad rohkem vilja, aga seda ei
jõua enam kuivatada vanas väikeses rehetoas, sussitad aina jõuluni. Teed sa
aga  rehetoa  suuremaks,  siis  ei  kõlba  ka  reiaalune  enam,  sest  ahe  ei  mahu
sinna pahmana põrandale. Lõpuks aga korjub teri sedavõrd palju, et need ei
mahu  vanasse  aita,  sest  juba  tänavugi  on  kõik  salved  laeni,  kõik  kirstud
kaaneni  ja  kõik  kotid  pakatamiseni  täis.  Hakka  kas  või  ainult  selleks
müüma, et ruumi saada.  
          Nõnda  peaks  maha  kiskuma  kõik  vana  ja  ehitama  asemele  uue  ja
suurema,  alates  eluhoonetega  ja  lõpetades  kõlguse  ja  aganikuga.  Peaks
tegema  uue  Vargamäe,  oma  Vargamäe.  Aga  kust  võtta  see  jõud,  millega
katta kulud?  
     Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu
hirmu  peale,  sest  tema  on  nii  suur  ja  vägev  ning  tema  nõudmised  oleksid
nagu  tõepoolest  mõne  jumala  nõudmised.  Neid  ei  jõua  ükski  surelik  täita.
Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri
mõtlemisi.  
     Aga ometi pidi ta sagedasti imestlema, et kust see küll tuleb, et temal
kipub  töö  otse  üle  pea  kasvama,  kuna  naaber  elab  ja  kõlksib  nagu  mureta
linnuke.  Ajuti  veedab  ta  kas  või  kõige  kibedamal  tööajal  pooled  nädalad
kõrtsis,  aga  ometi  elab  ta  oma  Tagaperega  priskesti  edasi,  nagu  teeksid  ja
toimetaksid seal vaimud. Tema kätetööl oleks nagu teine õnnistus, nagu on
tal teine õnnistus lastegagi. Sellest süttib Andrese rinnas kadedus, peaaegu
viha.  
     Aga Krõõt ei tunne teisepere rahva vastu ei kadedust ega viha, tema on
ainult  nukker.  Temale  näib,  nagu  oleks  üleaial  mõnigi  valgem  silmapilk,
mõnigi  väike  pidupäev,  aga  neil  oleksid  nagu  pühadki  ainult  selleks,  et
uutele  töödele  ja  vaevadele,  uutele  muredele  hoogu  võtta.  Aga  kui  Krõõt
selle kohta millalgi oma suu paotab, vastab Andres:  
     «Ega sa ometi taha, et ka mina pean kõrtsi vedelema minema?»  
     «Ei noh, kes nüüd seda,» vastab Krõõt. 
     «Mis siis?» küsib Andres.  
          Perenaine  ei  tea,  mis  siis,  ja  nõnda  jääb  ta  vastuse  võlgu  ning  tema
silmad muutuvad veel nukramaks.  
     Ainuke, kes Eesperes kunagi muremõtteid ei veereta, on tüdruk Mari.
Ikka  on  ta  rõõmus  ja  lõbus  ning  kädistab  nagu  harakas  aiateibas.
Peremehelegi  toob  ta  mõnikord  naljasõnad  suhu  ja  perenaise  ajab  ta
naeratama. Tütardegi pärast oskab ta perenaist lohutada.  


     «Olete ju alles noored rahvad,» ütleb ta, «jõuate saada tütreid ja poegi.
Minu tädil oli neli esimest tütred, aga näe, kui siis hakkasid poisid tulema,
üksikud ja kaksikud, sai teisi viimaks liigagi, pane või käsi ette, et änam ei
tuleks. Kuus poega järjestikku, kõik elus. Aga kõik riburada mööda, nii et
anna  teised  otsast  kõik  kroonule.  Saab  meheks,  oleks  teisest  juba  abi,  aga
näe,  võetakse  ära,  ei  jää  sulle  muud  kui  aina  pisarad.  Tädi  tahtis  enda
pimedaks nutta, nii oli kahju. Aga tütred jäid, neid ei võtnud keegi, neist sai
rohkem naeru kui nuttu.»  
     «Vanamees tahab ju kohapärijat, tema tahab omale abi, tütardest ei saa ju
kuhugi,» vastas Krõõt. «Tema ütleb ikka, et las hakkavad omad pojad tööle,
siis teeme uue Vargamäe.»  
          «Mina  elaks  hea  meelega  Vargamäe  saunaski,»  ütles  Mari,  ja  kui
perenaine  need  sõnad  kõrvust  mööda  laskis,  lisas  ta  juurde:  «Kui  mina
võiks Vargamäe saunas elada ja seal tütreidki saada, rohkem ma ei tahakski.
Minu eaks jätkuks sellestki.»  
     «Kas Mari tõejuttu räägib või?» küsis perenaine nüüd. 
          «Küll  räägiks,  perenaine,  kui  tohiks.  Olen  sauna  vaatamaski  käind,
kammer seisab seal ju üsna jõude,» vastas Mari. 
     «Ega sa siis ometi üksi lähe?» küsitles perenaine edasi.  
     «Ega seda küll,» ütles Mari. «Eks ikka Jussiga.»  
     «Või ikka Jussiga!» imestas perenaine. 
     «Ikka Jussiga, ei muu kellegiga,» kinnitas tüdruk ja endal ilmusid silma
pisarad,  kui  perenaisele  otsa  vaatas.  Ka  Krõõda  silmad  tulid  vett  täis  ja
nõnda  vahtisid  nad  vastastikku  märgade  silmadega,  nagu  mõistaksid  nad
teineteist sõna lausumata.  
     «Ja siis tahate Vargamäe sauna minna?» küsis perenaine.  
          «Oleme  seda  mõelnd  ja  arutand  ...  Ehk  saaks  ka  lehmamullika  ja
lambatalle, Vargamäel ju seda va sood karja tallata küllalt. Siis oleks omast
käest  supivalgus  ja  ka  sukalõng.  Teeksime  teile  tööd  ja  tasuksime  nõnda
kartulivagude ja lehma karjamaa eest. Lubate vahel ehk pisut linugi maha
teha,  saab  särgi–  ja  püksiriiet.  Ja  iga  kord,  kui  ma  seda  mõtlen,  hakkavad
mul  kohe  silmad  vett  jooksma.  Juss  on  üksik  poeg,  teda  kroonu  ei  võta.
Noorevõitu ta ju minule on, aga eks ta kasva, küllap tast mees saab.»  
     «Hea süda on tal,» ütles perenaine. «Kui ilusti ta lapsega vahel mängib,
laps kohe armastab teda.»  
          Mari  silmad  tõusid  uuesti  vett  täis:  perenaise  sõnad  liigutasid  teda
südame põhjani. Ja nüüd ei saanud ta muidu, kui pidi jutustama, kuidas kõik


heinamaal  oli  tulnud  ja  mis  seal  oli  sündinud.  Tuletas  meelde  Jussi  sõnu:
peremees tapab tööga, Mari naeruga.  
          «Eks  ta  vaeseke  vaeva  ole  siin  küll  näind  minu  vanamehe  kõrval,»
lausus Krõõt, «sest see lõhub ju tööd teha, nagu teeks ta viimast päeva. Aga
Jussi kont oli ju meile tulles nõrk. Vaevast ja tööst ta jaladki kõveraks on
läind, mis muud.»  
     «Olen mõelnd, et kui lapsed ... » tahtis Mari öelda. «Ega siis sellepärast
lastel kohe,» lohutas perenaine.  
     Naised olid oma jutust sedavõrd huvitatud, et vokirattad seisma jäid. Ja
tasakesi küsis Krõõt:  
     «Ega te asjad siis veel sedasi ole?»  
     «Ei, perenaine,» tõrjus tüdruk küsimuse tagasi. «Ei seda, muidu poeb
teine vahel minu juurde. Ta on ju nagu laps vahel.»  
     «Hoia oma nahka, Mari,» kinnitas noor perenaine elutargalt. 
     «Küll hoian, perenaine võib mureta olla,» vastas tüdruk.  
     Naiste magusat juttu oli Andreski läbi lahtise ukse eeskambrist tähele
pannud ja ta ütles naljatades Jussile, kes tagakambri uksele lähemal istus ja
pastlaid  lappis:  «Juss,  kuula,  mis  salajuttu  need  naised  seal  tagakambris
ajavad, näe, vokidki löövad teistel lorbatsit.»  
     «Jussist endast me jutt ongi,» vastas perenaine Andresele.  
     «Soo, või aina meie enda Jussist,» imestas peremees. 
     «Mis selle Jussiga siis õige on?»  
     «Juss hakkab pulmi tegema,» ütles perenaine.  
     «Mari!» hüüdis Juss.  
          «Mina  põle  midagi  teind,  Jussiike,  see  ju  perenaine,»  ütles  tüdruk
poisile.  
     «Või pulmi? Meie Juss hakkab pulmi tegema,» imestas peremees ikka
veel.  
     «Ja Mari tahab ka teha,»kiitis perenaine.  
          «Teevad  nad  siis  õige  üheskoos  või?»  küsis  peremees.  «Ikka  vist
üheskoos näh, nõnda see kuulukse,» seletas perenaine. 
          «Tohoo  hullu!»  hüüdis  peremees,  nagu  imestaks  ta  kord–korralt  ikka
rohkem, ja lisas siis asjalikult juurde: «Lõõbite muidu või on selle taga ka
midagi?»  
     «Tõejutt ikka, peremees,» kinnitas nüüd Mari.  
     «Mis siis sina sellest arvad?» küsis Andres Jussilt.  


          Aga  Juss  ei  saanud  kuidagi  nõela  paksust  pastlalapist  läbi,  kiskus  ja
kiskus, ise näost punane nagu keedetud vähk, kas raske töö või teiste jutu
pärast, mõni seda teab.  
          Polnud  parata,  peremees  pidi  oma  küsimust  kordama  ja  tüdruk  pidi
poissi sundima, alles siis sai ta vastata:  
     «Ega siis Mari tühja.»  
          Andres  peatus  pisut  saagimises,  nagu  oleks  nõnda  parem  mõtelda,  ja
ütles siis:  
     «Marit–Jussi, kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis
pulmad  on.  Aga  Juss  ise  toogu  viinad,  mina  teen  õlle,  ja  küll  perenaine
leiab, mis lauale panna, et oleks võtta.»  
     «Ega see liig olekski, peremees,» ütles nüüd Juss oma väärtust mõistes,
«tööd on siin saand seamoodi teha.»  
     «Sellepärast minagi, ega muidu,» oli ka peremees nõus.  
     «Nüüd saunast, perenaine, ruttu, ruttu,» palus Mari.  
     «Mis see Mari seal kädistab?» küsis Andres, kes tüdruku häält kuulis.  
     «Mari tahab, et ma nüüd saunast räägiks,» ütles Krõõt.  
     «Mis saunast?» küsis peremees, kes veel ei taibanud, kuhu sihitakse.  
     «Eks ikka meie saunast, meie saunakambrist, mis tühi seisab,» seletas
perenaine.  
     «Marit–Jussi tahaks siis Vargamäele jääda,» hüüdis peremees.  
     «Siia jääda, siin elada ja siin surra,» vastas Mari. «Eks ta oleks hea küll,
peremees, kui nõnda saaks,» ütles nüüd ka Juss.  
          See  hakkas  Andresele  südamesse  kinni:  leidub  peale  tema  ka  teisi
inimesi, kes tahaksid Vargamäel elada! Ja tõsiselt ütles ta:  
     «Nali naljaks, tõsi tõeks, aga minul põleks selle vastu midagi, kui aga
muidu hakkama saab.»  
     «Küllap saab, kui aga peremees nõus oleks,» arvas Mari.  
     «Miks ei saa, ainult kui perenaine ja peremees ... » lausus ka Juss.  
     «Vargamäele on inimesi tarvis, ei muidu läbi saa,» ütles Andres. «Hea,
kui  omast  käest  tööjõud  võtta,  kui  tarvis  tuleb.  Ja  tööinimesed  olete
mõlemad, selle peale on teil käed otsast lahti.»  
     Kui pererahvas õhtul tagakambrisse magama puges, oli eeskambris nii
palju õnne, et pidi lausa imestama, kuidas küll Vargamäe eeskambrisse nii
palju õnne mahtus. Kamber oli ju küll suur, aga Jussi ja Mari õnn oli veel
hulga  suurem.  Kahekesi  õlgisel  asemel  ühe  ning  sama  vaiba  all  lamades


sonisid  nad  oma  õnnest  peaaegu  hommikuni  ja  uinusid  viimaks  nõnda
raskesti, et perenaine nad hommikul ühe vaiba alt leidis.  
     «Juss, mädand, kuhu sina oled pugend?» tõreles perenaine. «Kas Mari
juures on soem? Hoia, et peremees sind siit ei leia!»  
     Aga peremees ei leidnud kunagi Jussi Mari vaiba alt. 


XIV       Järgmine suvi oleks võinud Vargamäe Eesperes samuti mööduda, nagu
olid läinud eelmisedki, sest Juss jäi endiselt sulaseks ja Mari tüdrukuks, see
vähemalt  kuni  talveni.  Siis  võib–olla  peab  sauna  pugema,  sest  kes  teab,
kuidas abielurahva asjad võivad minna.  
     Esiotsa pole noorpaaril ei lehma ega lammast, need mõtlevad nad endile
muretseda alles aasta pärast. Sellepärast võivadki nad endiselt peres elada ja
pikkamisi saunakambrit ning muid asju elamiseks kohendada.  
     Vana Madis, kel Jussi ja Mari vastu tõepoolest midagi pole, arvab siiski
paremaks  ettevalmistusi  tegema  hakata,  et  võiks  oma  Küüdu  Oru  karja
saata,  niipea  kui  Jussil  lehm  laudas  ammub.  Kahel  saunikul  on  ühe
peremehe  juures  ikkagi  kitsam  kui  ühel  saunikul,  nõnda  arvab  Madis.
Sellest räägib ta Andresegagi ja sel pole põhjust Madisele vastu seista. Saun
seisab küll Andrese maa peal, aga lehma võib Madis ometi saata, kuhu ta
heaks arvab. Eespere või Tagapere karja.  
          Kui  aga  Madis  Pearuga  asja  puudutab,  siis  tunneb  see  sellest  teatud
kõdi.  
     «Rangjalg oma noorikuga sööb su välja,» naerab ta Madisele vastu.  
     «Mitte just, aga nõnda oleks mul seadsam,» vastas Madis.  
          «Eks  sa  tule  pealegi,  tule,  millal  tahad,»  ütles  Pearu.  «Mul  seda  va
padrikut  ahjukütteks  küll  ja  sooservi  jätkub  heinamuaks.  Igatahes  on  mul
seda rohkem kui Andresel.»  
     «Seda minagi,» on Madis temaga nõus.  
          Nõnda  siis  oleksid  Vargamäe  asjad  üsna  korras  ja  kõik  võiks  areneda
rahulikul  teel.  Aga  siis  sündis  imelik  asi:  Eespere  karjapoiss,  Mardi–
nimeline,  hakkas  kaebama,  et  lepikualune  on  solinal  vett  täis.  Perenaine
lohutas  poissi,  kes  esimest  aastat  Vargamäel  oli,  et  endistel  aastatel  olnud
veel hullem, sest siis polnud veel kraavigi ega midagi. Aga suur ja arukas
poiss vastab:  
     «Mis see kraav aitab, kraavid vett täis, tammid ees.» Perenaine räägib
asjast peremehele ja see läheb lepiku alla vaatama: kraavid tõesti täis mis
täis,  ajavad  üle.  Karjamaa  soliseb  hullemini  kui  enne  kraave.  Piirikraavil
tamm  ees.  Muld,  mis  kraavist  ainult  ühele  poole  laotud.  ei  lase  vett  Oru
krundile  valguda,  kuigi  vesi  on  juba  üle  kraavikallaste.  Aga  Eespere
krundile on tal vaba tee.  


          Edasi  leiab  Andres,  et  Oru  lepikualuse  kraavi  ots  on  pööratud  vastu
väljamäge. Ka sel kraavil on mätas tammina ühel pool. Kraavi ja väljamäe
vahel asuv uus heinamaa on laines vee all. Nõnda siis on selge: kõik vesi,
mis valgub ja jookseb Aaseme poolt, jääb kraavide ja nende tammide taha
peatuma.  
     Andres läheb üleaedse jutule. Aga see on täna üsna sõnakehv. Pealegi on
tal hirmus vähe aega.  
          «Mul  välja  all  loodheinamua,  lasin  teisele  vee  peale,  paneb  rohu
mühama,» annab ta seletuseks.  
     «Aga, armas inimene, minu karjamaa on ju ka vee all,» ütleb Andres.
«Lehmad peaks aina lootsikuga sõitma.»  
     «Kui su lehmad oskavad, eks siis las sõidavad,» pilkab Oru peremees.  
          «Kuule,  kallis  üleaedne,  see  põle  ju  ometi  nali,  asi  on  väga  tõsine,»
räägib Andres.  
     «Aga mis see minusse puutub, kui mina tahan oma heinamuad kasta,»
vastab Pearu ja pöörab talitades selja Andrese poole.  
     «Kas siis tõesti pidin mina selleks kraavi eest pool raha maksma, et sina
võiks minu karjamaale vett paisutada?» küsib Andres.  
          «Ma  paisutan  vett  oma  heinamuale,  mitte  sinu  karjamuale,»  seletab
Pearu.  
     «Tule ometi ise vaata, mis lepiku all sünnib,» kutsub Andres.  
     «Kas sa tulid, kui su hobused mu kapsa ära radjasid?» sähvab Pearu.  
     «Mis siis see seia puutub?» küsib Andres.  
     «Aga mis siis see minusse puutub, et sinu karjamua vett täis on?» küsib
Pearu vastu.  
     «Sina paisutad seda vett.»  
     «Mina paisutan vett ainult oma heinamuale.»  
     «Mina nõuan, et sa oma tammi maha võtad.»  
     «Sina nõuad?» osatas Pearu. «Kes oled sina? Oled sa mõni vallatalitaja
või  kohtumees?  Kes  võib  nõuda,  et  mina  oma  kruavis  ei  tohi  vett
paisutada?»  
          «Omas  kraavis,»  kordab  Andres.  «Aga  see  põle  ju  ainult  sinu  kraav,
mina maksin poole hinda. Madis võib tunnistada. »  
     «Aga kruav on minu mua peal, seda tead ilma Madisetagi.»  
     «Ah siis selleks oligi sul vaja kraavi täiesti oma maa peale saada?» küsib
Andres.  


     «Ega ma loll ole, et ma oma raha eest hakkan teise mua peale kruavi
kaevama,» vastab Pearu pilkava muigega.  
     «Ah siis mina olen see loll?» küsib Andres uuesti.  
     «Seda tead ise paremini kui mina,» sähvab Pearu.  
     «Küsin sinult veel kord: kas võtad kraavil tammi eest või ei?» ähvardab
Andres.  
     «Sinul pole sellega midagi pistmist,» vastab Pearu ja teeb asja eemale
nihkuda,  sest  Andrese  hääl  ja  tegumood  ajavad  talle  nagu  hirmu  peale.
«Kruav on minu ja tamm on minu, ainult vesi on sinu. Ära lase oma vett
minu kruavi, siis põle mul midagi paisutada.»  
     «Ei võta sina ise kraavil tammi eest, siis löön mina ta minema ja lasen
vee  jooksma,»  ütles  Andres  nüüd.  «Oma  karjamaad  ei  luba  ma  leotada.
Võid kaevata minu peale, kui tahad.»  
     Ütles ja läks kähku kodu poole.  
          Pearu  kutsus  suvilise  põllult,  et  seda  kraavile  kaasa  võtta  –  abiks  ja
tunnistajaks, kui Andres tõepoolest peaks tahtma tammi lõhkuma hakata.  
     Andres ei astunud kodus tuppa sissegi, kahmas ainult kirve kaenla alla ja
viskas  labida  selga.  Nõnda  tormas  ta  mööda  väljamäge  alla,  tossav  piip
suus.  
          Seda  nähes  polnud  ka  Pearul  enam  aega.  Joostes  pistis  ta  kurja  koha
poole,  suviline  kannul.  Pearu  tahtis  enne  naabrit  tammile  saada.  Aga
sedasama  püüdis  ka  Andres  ja  nõnda  läksid  mõlemad,  niipalju  kui  jalad
võtsid.  
     Mehed jõudsid mõlemalt poolt peaaegu ühel ning samal ajal piirikraavile
ja nende jahmatus oli ühesuguselt suur. Vahe oli siiski olemas: Andres pistis
laia  suuga  naerma,  nii  et  piip  hambust  porri  kukkus,  kuna  Pearu  suure
häälega vandus:  
     «Kes kurat seda on teind!»  
          «Mitte  kurat,  kallis  naaber,  vaid  jumal  ise:  tema  ei  võind  sinu  verist
ülekohut  sallida  ja  lasi  veel  endal  tammi  lõhkuda,»  vastas  Andres  naabri
vandumisele.  
          «Küll  ma  sinule  ja  su  jumalale  näitan!»  ähvardas  Pearu.  «Saadana
silmamunad!»  
     Vesi polnud nähtavasti mitte väga ammu jooksma pääsenud, sest teda oli
tagavaraks  veel  küll  ja  vool  tugev.  Pearu  katsus  ühes  suvilisega  veele
takistust teha, aga see ei õnnestunud: vägev vool kiskus mättad käest ja viis
nad allavett jõe poole. Aga Pearu ei andnud järele, tagus kraavipõhja uued


tugevad vaiad ja nende taha hakkas ta mättaid laduma. Pikkamisi kerkis uus
ja veel tugevam tamm.  
     Pearu kartis, et naaber tuleb ehk temale kallale, ja ta süda värises tammi
tehes,  sest  ta  teadis,  et  vaevalt  suudavad  nemad  suvilisega  kahekesigi
Andresele vastu panna. Esimeses vihahoos olekski Andres kahtlemata oma
jõudu tarvitanud, aga nüüd, kus ta nii südamest oli naernud ja kus kraavid
veest juba tühjad olid, oli ta rahulikumas meeleolus, jättis naabri sinnapaika
ja läks koju. Peaasjalikult lohutas teda see, et nüüd pole enam nii rikkalikult
vett peale tulemas, ehk olgu siis, et hakkab kõvemini sadama.  
     Õhtul, kui karja–Mart koju tuli, küsis peremees temalt naerusuul:  
     «Noh, kas õhtul oli kraavis vähem vett kui hommikul?»  
     «Ikka oli, aga tegi teine, kuramus, uue tammi ette,» vastas poiss. «Aga
oodaku, ei ma sedagi talle kingi, küll ma ta eest ära saan.»  
     «Kas siis sina?» imestas Andres.  
     «Kes siis muu, peremees. Häda vaadata, kudas loomad solistavad.»  
          «Hoia  sa  oma  nahk!»  ütles  Andres  nüüd  tõsiselt.  «Kui  ta  teada  saab,
tuleb sohu sulle kere peale andma. Ega mina jõua sind seal kaitsta.»  
     «Ääh!» tegi poiss. «Tema saab nüüd mind soos kätte! Tulgu katsugu,
kummal paremad jalad.»  
          Peremees  käskis  poisil  oma  teost  vaikida,  nii  et  sellest  ei  teaks  peale
nende kahe ükski hing.  
     Tulid vihmad ja kraavid täitusid uuesti veega. Jällegi solises karjamaa.
Pearul polnud ööl ega päeval rahu, aina valvas oma tammi järele, et keegi
seda ei lõhuks, ja tegi kraavivalle tihedamaks, et nad vett läbi ei laseks.  
          Aga  nagu  ikka:  unustab  hoidja,  tabab  püüdja.  Leidus  silmapilk,  kus
Pearust polnud kraavil kippu ega kõppu, sest muidu oleks Eespere koer juba
ammugi haukunud. Mart asus tammi lõhkuma. Pärast asus mätaste kallale.  
     Uus tamm oli palju kõvemini ehitatud kui vana, ja et poisil muud abinõu
polnud kui terav teivas ja kümme küünt, siis nõudis kogu talitus tükk aega.
Juba sai ta vee pisut jooksma, kui koer äkki haukuma pistis: tüki maa taga
ilmus  kraavikaldale  Pearu.  Poissi  tammil  nähes  hakkas  ta  täiest  kõrist
karjuma, nagu oleks keegi tal elu kallal. Ise tõttas ta kurjategijat peletama ja
karistama. Mart lõhkus tammi seda suurema hooga, sest ta kartis, et muidu
võib Pearu veevoolu seisku panna. Nii mõnegi hea mätta jõudis ta enne veel
lahti kangutada, kui Pearu ligi sai. Seega oli veel sedavõrd suur jõud käes,
et teda ei suutnud enam keegi takistada.  
     Aga Mardi julgus oleks peaaegu õnnetult lõppenud.  


     Päästjaks ilmus ainult teivas, mille ta Pearule õigel ajal jalgu viskas, ja
koer, kes talle tagant külge kargas. Nõnda sai ta viimasel silmapilgul oma
sohu  ja  lidus,  mis  jalad  andsid,  ikka  mättalt  mättale.  Ka  Pearu  katsus
mätastel jooksuga õnne, aga poissi kandvad mättad purunesid tema jalge all
või  langesid  mudas  küljeli,  rabades  ta  porri.  Seda  silmapilku  tarvitas  koer
enese  kasuks:  uuesti  kargas  ta  Pearu  külge  kinni.  Poiss  seisis  samal  ajal
eemal mätta otsas ja parastas.  
     «Mina su kuramuse hinge ükskord võtan, ää sa mõtle!» ähvardas Oru
peremees koera, kui see tema nina all plõksis. «Ja sina, lurjus, seal mättal,
sina saad triibulised püksid!»  
     «Eks anna aga pealegi, kui kätte saad,» vastas poiss. «Põle enne ühtki
vanameest kart, ei karda ka sind.»  
     «Lõuad!» kärgatas Pearu.  
     «Seal on lõuad,» vastas poiss.  
     Äkki tuli Pearul tamm meelde, poisijahiga oli ta selle hoopis unustanud.  
     Vaheajal oli vesi oma töö teinud – tammi sedavõrd lõhkunud, et mingit
mõtet polnud katsetki teha tema parandamiseks. Pidi ootama, kuni veevool
väheneb, et siis uuesti tammi ehitamisega otsast peale hakata.  
     Pearu seisis ja kirus, poiss mättal naeris ja parastas. «Külaonu, lubage
mind ka oma ilusat veejooksu vaatama,» ütles ta lahkel häälel.  
     Aga külaonu ei vastanud. Ta võttis ainult maast malaka ja virutas sellega
koera, kes ikka veel vihaselt tema ees haukus. See pistis hirmul poisi poole,
nii et vesi ja muda tal üle pea käis.  
     «Kas teed jälle tammi üles?» küsis poiss mättalt. «Ära änam nii kõva tee,
hirmus raske oli lõhkuda, nahk suitseb mul veel praegu seljas.»  
          «Haugu  aga  haugu  seal  mätta  otsas,  küll  sa  oma  sauna  kord  saad,»
ähvardas Pearu.  
     «Kui saan, siis saan, aga tammi lõhun ikka ära, tee nii kõva kui tahes,»
ütles poiss nüüd tõsiselt.  
     «Kui veel kord lõhud, uputan su kruavi nagu kassipoja.»  
     «Uputa, kui tahad, aga tammi lõhun ikka ära,» ütles " poiss.  
     Ütles ja hüppas teisele mättale, sealt kolmandale ning nõnda edasi, kuni
ta  kadus  ühes  koeraga  Pearu  silmist.  «Kuradi  poisiraisk!»  siunas  Pearu.
«Kust küll niisuke vemmal välja võetud.»  
     Ta hakkas uusi tammivaiu raiuma ja neid teritama, et oleksid käepärast
võtta, niipea kui nõrgenev veevool uue tammi tegemist võimaldab.  


          Ei  raatsinud  lasta  kõike  vett  jõkke  voolata,  hakkas  ennem  vaiu
kraavipõhja taguma ja pärast mättaid sisse laduma. Ei aidanud muidu, kui
pidi  mättaid  kinni  tallates  jaluli  kraavi  minema  ja  poolest  reiest  vees
sumama.  Särgikäised  olid  mudased  küünarnukkideni.  Nägi  kurja  vaeva,
mille  kõrval  Eespere  poisi  vaev  lõhkudes  polnud  midagi.  Aga  Pearu  ei
hoolinud vaevast, nagu teeks ta jumal teab kui tarvilikku tööd.  
     Pool ilusat looja päeva kulus Oru peremehel tammi tehes. Aga siis oli ta
valmis ja tegijal tööst hea meel.  
     Aeva lust oli seda tammi vaadata, nii kõva oli ta. Pearu oleks tahtnud
peaaegu kuskil põõsa taga itsitades näha, missugust tirelit küll see teisepere
poiss tema lõhkumisega lööb. 
     Ometi oli selle tammi iga lühem kui kahel esimesel: tema lõhuti nõnda,
et Pearu õieti ei teadnudki, kes ta lõhkus.  
          Kraavid  olid  parajasti  juba  vett  täis  ja  Pearu  valvas  ööd  kui  päevad
tammi  juures.  Ta  julges  ainult  siis  siit  lahkuda,  kui  teisepere  poiss
loomadega koju läks, muidu polnud ta kunagi kindel. Sest poiss, kurivaim,
oli niisugune võrukael, et jättis loomad jumal teab kuhu sööma ja lippas ise
koeraga  vaatama,  kas  tammi  juures  õhk  puhas  või  mitte.  Oli  Pearu  kuskil
läheduses,  siis  leidis  koer  ta  oma  ninaga  peagi  üles  ja  hakkas  haukuma.
Sellest oli poisile küll, ta läks rahulikult loomade juurde tagasi.  
          Oli  kord  imeilus  päikesepaisteline  ilm.  Eespere  poiss  tuli  loomadega
kella  üheteistkümne  paiku  koju.  Koju  võis  minna  nüüd  ka  Oru  peremees.
Natukese  aja  pärast  nägi  ta,  kuidas  teisepere  poiss,  päitsed  käes,  ühes
koeraga teisele poole välja alla läks, et sealt nähtavasti hobust koju tuua. Ise
lõi teine lustlikult vilet. 
     Pearu süda oli üsna rahulik. Ta viskas end õue päikese paistele pikali ja
andis käsu, et teda äratataks, niipea kui teisepere poiss hobusega koju läheb.
Aga  teisepere  poissi  ei  tulnudki  hobusega,  nii  et  Pearu  sai  tükk  aega
magada.  Alles  seks  ajaks,  kui  kari  peab  välja  minema,  ilmus  poiss
päitsetega välja alt – ilma hobuseta.  
          «Ei  tea,  kuhu  need  teisepere  hobused  on  läind,  et  poiss  neid  kätte  ei
suand,» arvas Pearu poissi vaadates.  
     Peale lõunat läks ta jällegi kraavile. Aga seal märkas ta kohe, et tamm
peab  maas  olema,  sest  loodheinamaa  oli  juba  kuiv  ja  kraavipõhjas  ainult
pisut vett. Kohale saabudes nägi ta, et hävitustöö oli põhjalikum kui kunagi
enne.  


     «No mis sa tahad kuradiga teha!» vandus Pearu. «On see vast õelus! No
millal ta kurivaim jälle siin käis.» Kui Pearu parajasti lõhutud tammi juures
seisis ja sajatas, jõudis ka Eespere poiss loomadega sohu. Koer pistis kohe
ägedalt haukuma. Südametäiega hakkas Pearu teda kaigastega pilduma.  
     «Tere, tere, Oru peremees!» hüüdis Mart eemalt. «Kuidas su kalli tammi
käbarad käivad?»  
     Peremees tegi, nagu ei kuulekski ta koera kisa kõrval poisi sõnu.  
          «Su  kraavid  na  kuivad  kõik,  vaevalt  kassil  juua,  kuhu  sa  nüüd  minu
uputad?»  
     «Sinu tõmban nüüd oksa, seda pea meeles!» kähvas Pearu.  
     «Kui kätte saad,» irvitas poiss.  
          «Suan,  ää  muretse,»  vastas  Pearu  ja  hakkas  poisi  poole  minema.  See
andis  päkkadele  valu.  Aga  Pearu  ei  läinudki  teda  püüdma,  vaid  hakkas
loomi ajama, kes mööda muda roomasid.  
     «Ega need sinu loomad ole, mis sa neist tahad!» hüüdis poiss.  
     «Tahan katsuda, kas suan su kätte või mitte,» vastas Pearu.  
     «Jäta loomad rahule!» karjus poiss. «Tule ise seia, siis jätan, muidu aan
ära.»  
          «Sina,  sitavares,  ajad  minu  loomad  ära?  Küll  ma  sulle  näitan,  kuidas
loomi  aetakse,»  karjus  poiss  vihaselt.  Ja  ta  jooksis  karjasillale  ning  korjas
sealt endale parajaid viskekive taskusse. Siis tuli ta uuesti Pearule lähemale,
kes ikka alles loomi ajas, neid vemmeldades.  
     «Kas jätad loomad rahule või ei?» küsis poiss.  
     «Ahah!» naeris mees. «Juba vesi ahjus, mis?»  
     Poisi pihust lendas esimene kivi Pearu poole, kuna ta ise koerale hüüdis:  
     «Võta teda, kuradit! Võta!»  
     Koer tungis ägedamalt mehele kallale ja poiss usaldas lähemale nihkuda,
nii et paras oli kividega pilduda. Juba kolmandaga tabas ta Pearut pahema
käe küünarnuki otsa.  
          «As  sa  sinder!»  karjatas  mees  ja  võttis  parema  käega  valusast  kohast
kinni.  
     «Paras, paras!» karjus poiss. «Peksa veel teisepere loomi!»  
     Jällegi sihtis poiss kiviga. Mõne korra järel tabas ta Pearu paljast jalga.  
     «Hästi paras!» kähistas poiss kõigest südamest ja pistis ise jooksu, sest
nüüd polnud enam nalja. Pearu jättis ju loomad ja hakkas poissi taga ajama.
See  kestis  tükk  aega,  kuid  ilma  tagajärjeta,  sest  poiss  oli  soos  väledam.
Pealegi  jooksis  ta  nagu  kurjast  mööda  mudasemaid  ja  pehmemaid  kohti.


Parajat  silmapilku  valides  pöördus  ta  ümber  ja  viskas  vahetevahel  mõne
kivi. Veel tabas ta paar korda märki. Viimaks jättis Pearu poisipüüdmise ja
hakkas  piirikraavi  poole  minema,  kuna  koer  teda  vihase  haukumisega
saatis.  
     «Pai peremees, kuhu nii ruttu, päev alles pooles õhtupoolikus!» lõõtsutas
Mart  mättalt.  «Ja  ega  kividestki  veel  puudu  ole,  ühega  tahan  sulle  pähe
visata, tule tagasi!»  
     Pearu ei pannud poisi sõnu kuuldavakski, läks ja hüppas üle kraavi ning
jäi selle vallile seisma, käed seljal koos. Koer plõksis tal teisel pool kraavi
nina  all.  Peremees  ei  teadnud,  mis  ta  selle  eest  oleks  andnud,  kui  oleks
võinud sauna palavaks kütta vähemalt koeralegi, sest see oli tal paar korda
jooksul  jalga  kinni  karanud,  kui  ta  just  valmis  oli  poissi  tabama.  Koer,
sinder,  oma  hammastega  päästis  selle  õeluse,  ja  tasuks  lööks  Pearu  ta
ristluust maha. Siis võib ta elada, kui ta tahab, ilma ristluuta. 
     Pearu seisis, puhkas ja mõtles. Koer muutus viimaks nii julgeks, et läks
kraavist  vett  jooma,  sest  juba  ammugi  lõõtsutas  ta,  keel  ripakil  lõugade
vahelt  väljas.  Oli  paras  silmapilk:  mees  virutas  tõrvikuga  koerale.  Ei
tabanud küll hästi, aga tabas siiski, sest koer karjatas.  
          «Kas  said,  suadana  silmamuna!»  parastas  Pearu.  «Tule  veel  minu
kruavile vett lakkuma.»  
     Aga juba lendas poisi pihust esimene kivi üle kraavi mehe poole: poiss
tõttas koera eest kätte maksma. «Ennäe mul raiska,» kirus poiss, «või siis,
kui koer läheb palavaga jooma.»  
     «Kas sa jätad oma loopimise sea!» hüüdis Pearu.  
     «Mitte enne, kui sina sealt läind,» vastas poiss.  
     Ja jälle lendas kivi. Varsti sai peremees hoobi pihta, siis teise, sest poiss
oli ju lähemale tulnud. Pearu tahtis juba uuesti üle kraavi karata, et poissi
vemmeldama minna, aga siis tabas teda üks kivi vastu paljast jalasäärt. See
oli valus, kuigi kivi ise polnud suur asi. Hüppamine jäi katki.  
     «Kui sa oma loopimist ei jäta, lähen koju, toon püssi ja lasen su maha!»
karjus Pearu.  
     «Kallis külaonu, kivid otsas, see oli viimane, enam ei saagi loopida,»
irvitas poiss.  
     Pearu hakkas kodu poole minema.  
     «Kulla peremees, tamm alles tegemata, mul tuleb tööst puudu!» hüüdis
poiss.  


          Pearu  ei  vastanud,  läks  ainult.  Ta  polnud  niipalju  vihane  kui  nukker.
Aastate kaupa kestnud kavatsused kippusid luhta minema. Algusest saadik
oli  ta  paika  otsinud,  kus  saaks  Andresega  sarved  kokku  panna,  aga  nüüd
pidi ta tema karjapoisiga soos hundiratast lööma.  
     Tema plaanid ei tekkinud päris halvast südamest ja kurjast meelest, vaid
ta  tahtis  ainult  katsuda,  mis  mees  see  uus  üleaedne  õieti  on.  Mõistab  ta
mehega  mehemoodi  asju  ajada  ja  on  tal  ka  nutti  või  murrab  ta  ainult
rammuga igalt poolt läbi? Pearu mõtles seda umbes samuti nagu hobustega
võiduajamist,  koerte  kiskumist,  härgade  kaevlemist  ja  jäärade  puksimist,
ühe sõnaga kumb on üle? Siin ilmas, eriti aga Vargamäel, oleks hirmus igav
elada,  kui  poleks  neid  jõukatsumisi  ja  ärplemisi.  Igav  oleks  talvel  ja  igav
oleks sügisel, aga eriti igav oleks kevadel ja suvel, kui Vargamäel valitseb
tõsine elu.  
          Muidugi,  võiks  ju  samuti  hommikust  õhtuni  tööd  rühmata,  nagu  teeb
seda  üleaiamees  Andres,  aga  Pearul  pole  selleks  jumala–andi.  Pearu  isa
rühmeldas niisama, aga tema kordas alatasa, et rühmeldab ainult selleks, et
lastel oleks kergem. Nõnda siis peab Pearul kergem olema, kui oli tema isal.
Pearu sõidab ennemini laatadel ümber, prassib seal ühes Kassiaru Jaskaga ja
vahetab  kas  või  mustlastega  hobuseid,  kui  et  hakkaks  end  hommikust
õhtuni  tööga  tapma.  Ta  istub  meeleldi  ka  kõrtsi  saksatoas,  lärmab  seal
kohtumehega,  vallatalitajaga,  mõisa  aidamehe  või  mõne  muu  suurema  ja
tähtsama  isikuga,  kes  mõtlevad  suuri  ja  tarku  mõtteid.  Nende  tarkusest  ja
mõtteist tahab Pearu osa saada, et oskaks ka kodu õieti «rehnutti» pidada.  
     Üks niisugune «rehnutt» on ka see piirikraav ühes lepikualuse kraaviga,
mis  vee  paisutamiseks  hädasti  tarvilik.  Aga  Eespere  Andres  ei  saa  sellest
õieti  aru,  sest  temal  pole  aega  mõtelda,  tema  peab  aina  tööd  murdma.
Mustlanegi hobust vahetades on nutikam, sest kui sa tema üle lööd, siis ei
saa  ta  vihaseks,  vaid  katsub  järgmisel  korral  sinu  enda  või  mõne  muu
omakorda  üle  lüüa.  Aga  Andres  vihastab,  kui  Pearu  ta  on  üle  löönud.
Täismees vastab vingerpussile vingerpussiga, aga Andres tuleks kohe jõuga
kallale.  Ja  lõpuks  saadab  ta  Pearu  vastu  oma  karjapoisi.  On  see  mõni
mehetegu? On see mõni õige Vargamäe peremees?  
     Nõnda nägi Pearu oma asja, kui ta pikkamisi kodu poole lonkis. Ta oli
pisut  pettunud.  Uue  tammi  tegemisel  polnud  praegu  suuremat  mõtet,  sest
kuivade ilmade tõttu oli vett vähe. Ainult see poisiraisk ja see koerarajakas;
kui  need  kätte  saaks!  See  soov  kõvenes  tal  laupäeva  õhtul  saunas  veel
enam, sest kui eit teda seal leilitas, vihtus ja pesi, ütles ta mehele:  


     «Mis sinised laigud sul keha peal on?»  
     «Ma ei tea õhkagi,» vastas Pearu.  
     «Kas siis valus ei ole?» küsis eit haigeid kohti katsudes. 
     «Ei saa aru ühti,» ütles Pearu.  
     «Vuata hullu!» imestas eit. «Sinine ja põle valus.»  
     «Mehel mehe ihu,» kiitis Pearu.  
          Nõnda  jäidki  need  Oru  peremehe  sinised  laigud  laupäeval  saunas
selgitamata.  


XV      Kui Oru perenaine üleaedseilt oma vanamehe muhkude kohta seletust
oleks  küsinud,  siis  oleks  ta  seda  tingimata  saanud.  Mäe  kolmeaastane
Liisigi oleks ehk teadnud midagi nende kohta rääkida. Kuid Oru perenaine
ei rääkinud nüüd enam üleaedsetega ja need ei rääkinud enam Oru rahvaga.
Elasid teised ühel ning samal Vargamäel, aga üksteise keelt ei mõistnud, või
kui  mõistsidki,  siis  ainult  halbu  sõnu,  sõimusõnu,  kõik  teised  sõnad  olid
ununud.  See  algas  juba  kevadel,  kui  Oru  Pearul  oli  tarvis  lepiku  all  oma
loodheinamaale vett paisutada.  
     Karjapoiss Mart oli Eesperes kangelaseks tõusnud. Ta oleks kangelaseks
tõusnud kogu Vargamäel, kui oleks teatud, kust sai Oru Pearu oma kehale
sinised  laigud.  Ei  olnud  tähtis,  kuidas  just  asi  sündis,  kindel  oli  ometi,  et
midagi oli lepiku all sündinud, sest kraavid seisid kuivad. Ka karjamaa pidi
juba tahe olema, seda märkas Krõõtki lehmi lüpstes.  
     Ometi oli tema see, kes karjapoisi tegu alguses hukka mõistis. Temale oli
sootuks vastuvõtmatu, et laps vana inimest nõnda näägutab ja teda kividega
pillub, nagu Mart seda ütles teinud olevat. Aga kui poiss hakkas seletama,
kuidas  Pearu  lehmi  tümas  taga  ajanud  ja  neid  vemmeldanud,  siis  muutus
Krõõda arvamine. Kuidas? Lehmi vemmeldama? Oleks veel härjavärsse või
mullikaid!  
          Muidugi,  kui  lugu  soos  nõnda  oli,  siis  talitas  Mart  õieti.  Ja  sest
silmapilgust  peale  hakkas  Eespere  perenaine  oma  karjapoissi  Matuks
hüüdma. Tema eeskujul tegid seda viimaks ka teised, esiteks Mari, siis Juss
ja  lõpuks  peremees  isegi.  Mart  oli  surnud,  elas  Vargamäel  ainult  Matu.
Hiljemgi, kui Mart tuli Mäele sulaseiks, ei kuulnud ta muud nime kui aga
ikka  Matu  ja  Matu.  Ja  see  nimi  oleks  talle  eluotsani  jäänud,  kui  ta  poleks
Vargamäelt lahkunud, et paremat kohta minna otsima.  
     Niisugune imelik mõju oli perenaisesse karjapoisi jutustusel, kuidas Oru
Pearu  nende  lehmi  vemmeldanud  ja  kuidas  tema  teda  siis  kividega
vinninud.  
     Andres leidis aga asjas tõsisema külje; kui ta poisile ütles:  
     «Tammi tegemise on ta küll katki jätnud, aga küllap ta hakkab nüüd sind
varitsema, ega ta seda sulle nõnda kingi.»  
     «Jah, Matu, katsu sa oma nahka hoida,» manitses perenaine. «Tema ta
pargib, kui aga kätte saab.»  


          «Ei  saa  tema  minu  nahka  kätte,  siputagu  või  siidi,»  vastas  poiss
pererahvale. «Pistan alati mõned head kivid tasku, küll ma siis näen. Mina
kividega eest, Valtu hammastega tagant, tulgu.»  
     «Et mitte salaja ei juhtuks,» kartis perenaine.  
     «Valtu nina võtab ta poole versta pealt,» lohutas poiss.  
          Mõned  päevad  möödusid  rahulikult,  ilma  et  midagi  iseäralikku  oleks
sündinud.  Ainult  Oru  õues  paugutati  püstolit  –  peremees  ise  paugutas.
Nähtavasti  proovis  ta  tuleriista.  Aga  sellest  ei  osatud  Eesperes  head  ega
halba arvata.  
          Siis  kadus  üleaedse  õuelt  paugutamine  ja  peremees  luusis  siin–seal
ümber.  Käis  teine  kraavilgi  aru  pidamas,  nagu  mõtleks  ta  jällegi  hakata
tammi tegema. Aga ei teinud, pidas muidu niisama aru.  
     Ühel õhtupoolikul ilmus ta äkki Eespere karjamaale, peaaegu Aaseme
raja äärde. Ta tuli siia Matut kimbutama, sest siin oli maa kõvem ja mehele
jooksmiseks soodsam. Pearul oli pikk vemmal käes, et koera tõrjuda või et
poisilegi jooksul mõni hea jõhkam anda, kui teda kätte ei peaks saama.  
          Poiss  usaldas  liiga  oma  väledaid  jalgu,  kive  taskus  ja  koera  hambaid.
Selle tõttu pääses Pearu talle nii mõnigi kord lähemale, kui kasulik oli. Küll
oskas poiss põõsaste vahel põigeldes ikka oma naha päästa, nii et Pearu tal
kraest  kinni  ei  saanud  ja  et  selle  vemmal  aina  kaski  sopsis,  ometi  tundus
seljal  paar  valusat  kohta.  Aga  see  ei  sünnitanud  nii  palju  hirmu  kui  viha.
Vihane oli ka Pearu ja tulivihane oli Valtu. Matul oli veel ainus kivi taskus
järel  –  kõige  suurem.  Selle  tahtis  ta  hästi  kasulikult  ära  tarvitada  –  tahtis
temaga Pearule pähe anda, maksku mis maksab. Et aga poiss juba tükk aega
ühtki  kivi  polnud  visanud,  siis  arvas  Pearu,  et  poisil  enam  kive  taskus
polegi.  Nüüd  oli  siis  paras  silmapilk  tulnud.  Ja  ta  hakkas  niisuguse
ägedusega poissi taga ajama, et see juba varsti Pearu sõrmi oma kaelus el
tundis. Aga nüüd raiskas Matu oma viimase kivi– virutas temaga tagasikätt
Pearule otsaette. Valtu omalt poolt kargas talle säärde kinni. Nõnda pääses
Matu jällegi.  
     Pearu oli hirmus vihane, silmad välkusid tal kurjas õeluses. Ja kui koer
ikka veel irevil hammastega tema nina all haukus, tõmbas ta taskust püstoli
ja andis tema pihta tuld. Kuul tabas looma otseteed pähe ja ta langes nagu
niidetud rohi tummalt, vaevalt sirutas ta veel jalgu ja lõi sabaga.  
     Matu ehmus hirmsasti, ja kui Pearu teda praegu oleks püüda tahtnud, siis
poleks poiss üldse joosta märganud.  


     Võib–olla kui Pearu oleks käskinud, siis oleks ta ise tema juurde läinud
ja enda tema kätte andnud. Sest on ta juba kord koera tapnud, siis tehku ta
ka  temaga,  nagu  ta  heaks  arvab.  Aga  koera  surm  rabas  laskjat  ennast
peaaegu samuti kui poissigi. Ka Pearu oli oimetu valus sipleva looma ees,
sest selle surma polnud ta milgi tingimusel tahtnud. Äkiline vihahoog oli ta
kaugele üle soovitud piiri hukutanud.  
          Nõnda  oli  poisil  aega  toibumiseks.  Kui  Pearu  end  lõpuks  liigutama
hakkas,  oli  Matul  uuesti  hing  sees  ja  ta  pistis  kõigest  jõust  jooksma.
Otseteed  jooksis  ta  koju,  ilma  et  oleks  mõelnud,  kuhu  loomad  jäävad  või
mis  nendega  saab.  Nuttes  jutustas  ta  seal  perenaisele,  mis  metsas  oli
sündinud.  
          «Mis  nüüd  saab?»  küsis  see  nõutult  ja  pühkis  silmi,  sest  oli  ju  veri
valatud, kuigi koera veri.  
     Kodunt jooksis poiss välja äärde peremehe juurde, kes seal aeda tegi.  
          «Ah  seda  ta  paugutaski  oma  püstoliga,»  ütles  Andres.  «Harjutas
laskma.»  
     Ka tema ei teadnud alguses, mis teha. Aga siis läks ta poisiga koju ja
sealt lepiku poole väljale Jussi juurde, kus see sõnnikut sisse kündis. Sellel
laskis  ta  hobuse  põllu  äärde  ajada  ja  võttis  ta  endaga  sohu  kaasa  –
tunnistajaiks.  
     Kui nad sinna jõudsid, kuhu olid jäänud loomad ja Pearu ühes surnud
koeraga,  siis  ei  leidnud  nad  siit  enam  kedagi.  Ainult  sel  paigal,  kus  Matu
tõenduse  järgi  oli  lamanud  surnud  koer,  oli  näha  rohul  ja  samblal  midagi
pruuni.  
     Kuulati loomade kelli. Poiss näitas piirikraavi poole.  
          Sinna  mindigi  loomadele  järele.  Aru  pidades  astusid  nad  piirikraavi
kaldale. Sel silmapilgul kostis teiselt poolt Pearu hääl, kes ütles:  
     «Tulge korjake oma raisk minu mua pealt ära!»  
     «Ta, sinder, on surnud koera seia vedanud,» ütles Matu.  
     «Ää sa valeta seal, võrukael!» karjus Pearu, kes poisi sõnu kuulis. «Või
mina  vedand.  Aga  kes  ajas  koeraga  minu  mua  peal  tedrepoegi  taga?  Kes
ässitas koera minu kallale? Mul seared praegu veel verised.»  
     Andres hüppas üle kraavi, Matu ja Juss järele. Varsti leidsid nad koera
mätaste vahelt. Vaadati paika: veremärke polnud kuskil leida. Nõutult seisid
nad laiba ees. Kas ta ära viia või sinna jätta?  
     «Ma toon ta oma maa peale,» ütles poiss ja tahtis koeral tagajalust kinni
võtta.  


     «Las ta olla,» ütles peremees. «On tema ta seia toond, siis tehku temaga,
mis tahab, milleks meie oma käsi hakkame määrirna.»  
     Neid sõnu kuuldes karjus Pearu natukese maa pealt: «Kasige mu mua
puhtaks! Ega siin te raipeaed ole!»  
          «Oled  ise  ta  raipeajaks  teind,  siis  olgu,»  vastas  Andres.  «Ainult  välja
pead mulle selle raipe maksma.»  
     «Sinule välja?» hüüdis Pearu. «Vii ta ära, mul pole teda tarvis, ma kingin
ta sulle. Ässita raibe veel minu kallale.»  
     «Ära tiku sina mu karjapoisi kallale, siis ei tule ka minu koer sinu, raipe
kallale,» vastas Andres.  
     «Raibe on su koer, raibe on su poiss ja raibe oled sa ise, mitte mina!»
karjus Pearu.  
          Sõnad  muutusid  ägedamaiks,  hääled  valjemaks.  Viimaks  ei  kuulanud
enam  kumbki  teist,  vaid  karjuti  ainult.  Ja  et  õhtu  juba  lähenes,  siis  kostis
kahe Vargamäe peremehe kisa Jõessaarenigi, mis lõi kajama, nagu oleks ka
seal riid mõne surnud koera pärast.  
     Palja karjumisega asi lõppeski, sest Pearu hoidus eemale ja Andres ise ei
tahtnud läheneda, teades teisel püstoli kaasas olevat.  
          Tagajärjeks  oli  Vargamäe  üleaedsete  esimene  kohtuskäimine.  Eespere
nõudis  kahjutasu  oma  koera  eest  ja  karistust  tema  tapjale.  Tagapere  tahtis
tasu  murtud  tedrepoegade  eest,  valuraha  iseendale  surnud  koera
hammustuse  pärast  ja  karistust  Matule,  sest  tema  ajas  koera  tedrepoegi
otsima ja ässitas ta ka tema, Pearu kallale. Vee paisutamist, millest kõik oli
alguse  saanud,  ei  tuletatud  peaaegu  meeldegi.  Vaevalt,  et  auväärt  kohus
seda  teada  sai  –  Vargamäe  Tagapere  Pearu  teeb  endale  loodheinamaad,
niisugune vänge mees on see Vargamäe Pearu.  
     Mehed käisid mitu raksu ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse, nii
et tõde oli käega katsuda. Eespere Andresel polnudki muud eesmärki, kui et
tõde jalule seada, mille põhjal siis kohus võiks õigust mõista. Ühes sulase ja
karjapoisiga  kinnitas  ta,  et  kui  nemad  üheskoos  sohu  läksid,  siis  lamas
surnud koer Pearu maa peal. Sedasama tõendas ka Pearu ise. 
     Aga tema tõendas veel rohkem, nimelt: kus koer tol korral lamas, seal
leidis  ta  ka  oma  surma,  sest  temal  polnud  võimalik  end  kurja  koera  vastu
millegi  muuga  kaitsta  kui  tuleriistaga,  liiatigi  et  poiss  koera  tema  kallale
aina ässitas. Matu sellevastu kinnitas, et Pearu ei tapnud koera mitte oma,
vaid  Eespere  maa  peal.  Vahepeal  aga,  kui  tema  hirmuga  koju  jooksnud,


ajanud ta Eespere loomad oma piiri äärde ja viinud surnud koera üle kraavi
oma maa peale.  
     Selles tõsiasjas – koera tapmises ja paiga küsimuses – seisid Pearu ja
Matu kahekesi vastastikku, sest Andres ja Juss ei võinud siin kuidagi kaasa
rääkida:  
          Kohus  oli  raskes  seisukorras,  kas  usaldada  rohkem  peremeest  või
üleaedse  karjapoissi.  Oleksid  kohtulauas  istunud  lugupeetud  karjapoisid,
siis  oleksid  nad  vististi  Matu  sõnad  tõena  võtnud,  aga  et  õigust  mõistsid
auväärt  peremehed,  liiatigi  veel  kohaomanikud,  siis  oli  loomulik,  et  nad
uskusid  rohkem  Pearu  sõnu:  varandus  seisab  tõele  lähemal  kui  vaesus.
Peremeestel  oli  raske  uskuda,  et  keegi  teine  peremees  võiks  minna  sohu
üleaedse  koeraraibet  vedama  või  kandma:  niisugune  tegu  ei  sobi  kuidagi
kohaomaniku kõrge seisusega.  
     Kui lõpuks kogu protsessist ei ühte– ega teistpidi midagi välja ei tulnud
ja  kui  Andres  kõige  üle  üsna  rahulikus  ja  nukras  meeleolus  järele  mõtles,
siis pidi ta paratamatule otsusele tulema: tema jäi oma õigusest ilma ainult
sellepärast, et oli teda nõudnud tõe põhjal. Oleks tema ühes Jussi ja Matuga
algusest  peale  kohtu  ees  kohe  tunnistanud,  et  nemad  leidsid  surnud  koera
oma maa pealt, liiatigi veel piirist eemal, siis oleks kohus asjast hoopis teise
mulje saanud ja Pearu oleks pidanud temale koera välja maksma. Nüüd aga
arvas kohus Andrese koera ja Pearu tedrepojad, keda koer hävitanud, umbes
üheväärseks.  
     Andres oli löödud: ta ei suutnud tõde jalule seada ega saanud ka oma
õigust  kätte.  Kaotas  mõlemad.  Pearu  turi  aina  tõusis.  Ometi  ei  läinud  ta
kogu  heinaajal  tammi  üles  tegema  ega  ka  Matut  enam  taga  ajama.  Sel  oli
nüüd palju suurem koer karjas kaasas ja kuri oli ta Pearule vähemalt samuti
kui eelminegi. Ja nagu oleks ta Vargamäe asjadega põhjalikult tuttav, läks ta
juba teisel–kolmandal päeval Tagapere akende alla kükitama.  
     Andres haudus Pearule kättemaksu. Kramplikult hoiti mõlemal pool, et
loomad  teise  maa  peale  ei  pääseks,  sest  siis  on  trahvimaks  kindel.  Aga
õnnetus  tabas  seekord  Pearut:  tema  karjane  laskis  loomad  Eespere
väljaalusele heinamaale, kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda
oleks  võidud  heinaks  teha.  Andres  võttis  loomad  kinni  ega  andnud  neid
enne kätte, kui Pearu ise neile järele tuli, kes tahtis Andresega leppida.  
     «Küll kohus lepitab,» vastas see. «Kohtukulli ees õiendame oma asjad,
muidu pärast võtan ma liiga või annad sina vähe.»  


          Pearu  peksis  meelepahas  oma  karjapoissi,  nii  et  kisa  kostis  Eesperre.
Aga  see  ei  aidanud  rohkem,  kui  et  rahustas  ainult  pisut  südant.  Kohtusse
pidi  ta  ikkagi  minema  ja  kahjutasu  maksma,  sest  kahju  oli  päevaselge:
ädalhein, mille kari sõi ja tallas.  
     Nüüd hakkas lepiku all uus veepaisutamine. Jällegi oli Matul tegemist
tammi lõhkumisega. Aga vahetevahel solises Eespere karjamaa ometi veest.
Viimaks tüdines Andres jändamisest ja läks kohtukullilt õigust ning kaitset
otsima.  Aga  nagu  oma  esimeses  protsessis  Pearuga,  samuti  tundis  Andres
ka nüüd, kui raske oli kohtule tõtt sedavõrd arusaadavaks teha, et selle järgi
võiks  õigust  mõista.  Viimaks  sai  ta  peakohtumehe  sinnamaale,  et  see
vaevaks  võttis  asja  kohapeale  ise  vaatama  tulla.  Aga  siis  juhtus  nõnda,  et
Matu oli enne saanud tammi maha lõhkuda ja kraavid olid tühjad. Andres
oli  nüüd  poisi  peale  väga  pahane,  aga  Pearu  käis  ja  itsitas.  Pealegi  läks
peakohtumees Eesperest mitte koju, vaid Tagaperesse, kus ta Pearuga palju
kauem  juttu  ajas  kui  Andresega  ja  lõpuks  tema  kuulsat  loodheinamaadki
vaatamas käis.  
          Nõnda  ei  saanud  Andres  kohtumehe  Vargamäele  ilmumisest  peaaegu
mingit tulu, vähemalt ei avaldunud see kuidagi õigusemõistmisel. Naabrid
protsessisid  kaua,  sest  üks  protsess  tekitas  teisi.  Seda  ei  teadnud  Andres
enne, kui nägi oma silmaga. Meestel oli nüüd aina käimist ja sekeldamist.
Pearu  istus  kõrtsi  saksatoas  sagedamini  kui  kunagi  enne,  sest  asjad  olid
keerulised ja nõudsid «rehnutipidamist».  
     Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga, töö sööb keha ja
üleaedne põletab hinge, nii et kaob söögiisu ja kaob öösel uni.  
     «Mis sa tühjaga jändid,» ütles Krõõt mehele. «Las ta olla, ega sina teda
paremaks  ja  targemaks  tee.  Minu  ema  ütles  ikka:  inimest  parandab  ainult
haud.»  
     «Mis ma siis pean tegema?» küsis Andres. «Alla vanduma?»  
     «Kas või alla vanduma,» vastas Krõõt, «siis ta süda saab ehk rahu.»  
     «Aga minu süda? Mis ütleb tema? Või on ainult Pearul süda?»  
      «Targem annab järele,» lausus Krõõt.  
     «Ma peaks laskma siis tõe ja õiguse jalge alla tallata, sest et mina olen
targem?» küsis Andres.  
     «Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei
midagi,» ütles Krõõt.  
     Kui Andresel Aaseme Aaduga asi jutuks tuli, ütles see:  


     «Mis sa mädandiga protsessid ja oma aega raiskad, anna talle kere peale,
sa  oled  ju  üle.  Mõista  ise  õigust,  ära  mine  teda  teiste  käest  otsima.  Tema
käib sinu poissi püüdmas, sina püüa teda ennast. Las poiss narrib teda seal
tammi juures, ja kui ta sinu maa peale tuleb, võta ta kinni – tümita, nii et
aitab.  Kasta  vahel  kraavi  ja  anna  jälle.  Usu,  pole  koeralgi  kohut.  Ja  seda
õigust kardab ta rohkem kui kohtukulli.»  
     Aga Andres ei võinud teha ei Krõõda ega Aaseme vanamehe nõuande
järgi.  Tema  tahtis  oma  asju  ajada  õiglaselt  ja  avalikult,  olgugi  tema
vastaseks Oru Pearu taoline mees.  
     «Maksab minul tema, tõpra pärast hakata valetama ja võltsima,» ütles ta.
«Kas  siis  ilmas  tõesti  nii  vähe  õigust  on,  et  Vargamäel  ilma  temata  peab
elama?»  
          Ja  et  ühest  suuremast  tüliõunast  pääseda,  nimelt  sellest  kurikuulsast
piirikraavist,  pani  Andres  sauna–Madise  endale  uut  kraavi  kaevama,  mis
kõik tema veed jõkke viiks. Sellega pidi ka Pearul võimalus kaduma üldse
veel  Eespere  kraavidesse  vett  paisutada.  Uue  kraavi  kaevamine  tegi  küll
suurt  kulu,  aga  tema  pidi  ka  suurt  kasu  tooma,  sest  Andres  juhtis  ta  keset
oma  krunti  läbi,  kus  oli  loota  kõige  paremat  metsakasvu.  Ka  piiras  uus
kraav  Jõessaare  sisse  ja  pidi  kogu  selle  ümbruse  muutma  kõvaks  ja
kuivaks.  
          Esimesel  suvel  edenes  Madisel  kraavitöö  pikkamisi.  Aga  järgmisel
kevadel panid nad Jussiga kahekesi käed külge, sest Juss ei olnud siis enam
peres sulaseks, vaid käis seal ainult raskemail päevil abiks. Nüüd oli kraavi
edenemisel  hoopis  teine  mõnu,  nii  et  sügiseks  aegsasti  saadi  tema  ots
jõkke.  
     «Selle kraavi oleks pidand kohe kaevama,» ütles Madis, kui nad ühes
Andresega esimese vee jooksma lasksid. «Ma ütlesin ju küll, et üksi tuleb
kraavitamine odavam kui Pearuga kahasse, aga sa ei uskunud seekord.»  
     «Noh, ega see piirikraavi rahagi just maha põle visatud, maad kuivatab
ta ikkagi,» vastas Andres. «Nüüd ta lepiku all änam vett paisutada ei saa,
see kraav tõmbab vee ära.»  
     «Nojah, ega lepiku all küll änam, aga ... » lausus Madis, nagu jätaks ta
midagi ütlemata. «Aga kus siis?» küsis Andres.  
     «Jõessaare all,» vastas Madis nüüd.  
          «Kuidas  nõnda?  Vesi  jookseb  ju  tema  oma  karjamaale  siis  ka;»  ütles
Andres.  


          «Aga  mis  siis,  kui  ta  ka  seal  jupi  uut  kraavi  kaevab,  nii  et  selle  uue
kraavi  ja  piirikraavi  vahele  mõni  loodheinamaa  jääb?»  küsis  Madis
AndreseIt.  
     «Muidugi, siis küll,» oli Andres nõus. «Tammi teeb põndaku kohale, mis
vee kinni hoiab, ja nõnda võiks meie Jõessaare alla elus järv saada.»  
     «Seda minagi,» lausus Madis.  
     «Aga siis tõmban mina kohe piirikraavist põikkraavi seia uude kraavi
või kaevan saarte vahelt uue kraavi läbi,» ütles Andres.  
          «See  on  teine  asi,»  kiitis  Madis,  «siis  pole  Jõessaare  tammil  enam
mõtet.» 
          Pikk  kraav  oli  peaaegu  ääretasa  vett  täis,  kui  Madis  labidaga  viimast
turbatõket  hakkas  eest  ära  viskama.  Aga  vesi  ei  läbenud  lõpuni  oodata,
murdis  ise  läbi;  kiskus  labidalt  mätta  ja  pistis  kolinal  ja  vahutades  jõe
poole.  
     «Küllap võtab nüüd soogi varsti teise näo,» arvas Madis.  
          «Aaseme  poolt  täidab  alles  peale,»  ütles  Andres.  «Sinna  piirile  peaks
samasuguse tõmbama nagu see siin. Aga ei jäksa praegu, seegi kraav alles
sulle tasumata. Kui lina– ja viljahinnad nõnda jääks, küllap siis ... »  
     «Mis nüüd peremees selle maksuga nii kibeleb, mul aega oodata küll,
ega raha sinu käest kaduma saa,» ütles Madis.  
     «Seda küll mitte.»  
     Natukese aja pärast ütles Andres teist juttu tehes: «Sa oleks võind ikka
minu juurde jääda, küllap oleksite Jussiga mõlemad ruumi leind.»  
     «Mis nüüd peremees sellest,» vastas saunamees. «Las ma läksin pealegi,
on minul ja Jussil nõnda lahedam. Ega me sellepärast pahukses ole.»  
     «Pahukses mitte, aga ... »  
     «Ega see Orugi hea silmaga näe, et mina seda kraavi kaevasin,» seletas
Madis. «Juba mineval aastal kutsus mind ära, tahtis panna omale kaevama.
Mõtlesin, et eks saa näha, mis ta teeb, kui ma ei lähe, aga ei tänini midagi.»  
     Nõnda katsus Madis Andrest lohutada: olles niiöelda Tagapere saunik,
tegi  ta  ometi  Eespere  tahtmist.  Pearule  püüdis  ta  asja  muidugi  teisiti
valgustada.  Seega  lootis  ta  kahe  tugeva  vahel  häid  päevi  elada,  et  poleks
tööst puudu ja et oleks leiba küll. 


XVI       Jussi ja Mari abielu teise aasta algul sündis neile poeg.  
          Rõõmus  oli  Mari,  veel  rõõmsam  ehk  Juss,  kelle  kõverad  jalad
hommikust  õhtuni  naise  ja  lapse  ümber  sibasid.  Juss  oleks  tahtnud  nüüd
kõik  üksi  teha.  Maril  oleks  pidanud  tema  arvates  olema  ainuke  kohus  ja
lõbu: hoida ja kiigutada last. Aga Mari märkas peagi, et pole kuigi suur lõbu
alati  lapse  küljes  kinni  olla,  palju  parema  meelega  oleks  ta  midagi  teinud
või kuhugi läinud.  
          Algusest  saadik  oli  Maril  poisiga  üks  mure:  on  ta  temasse  või  Jussi?
Õigem – on poisi jalad isasse või emasse? Ei olnud Maril suuremat hirmu,
kui et poeg võiks pärida isa kõverad jalad. Lapse sündimiselgi polnud tema
esimeseks uudishimuks teada saada selle sugu, vaid missugused on ta jalad,
nagu  võidaks  juba  nüüd  kohe  selles  asjas  midagi  öelda.  Mari  arvas  isegi
nõnda,  et  tüdrukul  poleks  kõveratest  jalgadest  suuremat  häda,  sest  temal
jääksid nad seeliku alla, aga kõverjalgne poiss – jumal hoidku selle eest!  
          Samal  kevadel  ehitas  Juss  endale  lehmalauta  –palgiotstest,  mis  pere
kambritest olid järele jäänud. Nõnda oli rähklemist küll ja küll. Peres käis ta
ainult  ajutiselt  abiks,  sest  päriselt  suviliseks  polnud  võimalik  hakata.  Oli
juba  oma  töö  ja  majapidamine:  naine  ja  laps,  lehmamullikas  ja  seapõrsas.
Lehmalaudale ta ise katust ei osanud peale teha, aga Madis oli selles asjas
suur  meister.  Tema'p  see  laudale  katuse  peale  sopsiski,  pannes  räästasse
aeva puhta pilliroo, mis jõest eelmisel suvel oli korjatud.  
          Peresse  oli  uus  tüdruk  kaubeldud,  keegi  Kaie–nimeline,  aastat
kolmkümmend vana, tuima näo ja tuhakarva juustega. Krõõdale polnud ta
hästi  meeldinud,  aga  et  teda  kui  tumma  töölooma  kiideti,  siis  kaubeldi  ta.
Perenaine oleks jällegi tahtnud midagi Mari–taolist majja saada, sest nii hea
oli  näha  rõõmsat  nägu,  kuulda  naeru  ja  nalja,  mis  vaheldaks  pisutki
igapäevase  elu  üksluisust.  Pealegi  odrakülvi  aegu  ootas  perenaine  kolmat
last ja siis sooviks majas inimest näha, kes räägiks suuremate lastega mõne
parema sõna.  
          Juba  ammugi  valutas  Krõõda  süda  oodatava  lapse  pärast.  Tal  oli
mingisugune  kuri  eelaimdus,  et  jällegi  tuleb  tütar.  Ta  arvas  nimelt,  et  kui
hakkavad kord tütred tulema, siis tulevadki.  
     Ja tuligi, nagu ta oli kartnud. Teise tütre sünnil oli Krõõt nutnud. Nüüd
võttis  ta  löögi  alistunult  vastu.  Sest  milleks  nutta,  kui  see  on  jumala


tahtmine,  mis  on  niisama  paratamatu  nagu  talvel  külm  ja  suvel  kuumus.
Samasuguse näo tegi ka Andres, kui ta põllult koju tuli ja asjast kuulis. Aga
saunatädi  kõndis  Vargamäe  Eespere  tagakambris  nagu  kurjategija.  Kui  ta
sauna  läks  ja  ka  Marile  tütrest  teatas,  hakkas  see  peaaegu  suure  häälega
nutma.  
     «Vaene perenaine!» karjus ta. «Mis jumala nuhtlus see küll temal on.»  
          Missuguse  näoga  läheb  ta  nüüd  perenaist  vaatama  ja  kuidas  seisab  ta
temaga silm silma vastu, kui ta ei söanda enam teda nõnda lohutada, nagu ta
tegi  seda  teise  tütre  puhul,  on  ju  temal  endal  vahepeal  sündinud  poeg?
Millegipärast hakkab Krõõda saatus nii väga valusalt Mari südamesse kinni.
Kui  see  oleks  võimalik,  vististi  annaks  ta  oma  poja  perenaisele  ja  võtaks
tema  tütre  endale.  Eriti  haledaiks  läheb  Mari  süda  siis,  kui  ta  mõtleb,  et
perenaine tema poja tarvis oli andnud mitu–setu rätikut, vöö, teki, mütsi ja
muud kribu–krabu. Ehk kuidas ilmus ta katsikule! Kooke ja munaputru oli
nõnda palju, et sõi Mari ise, sõi Juss ja sai maitsta tädigi oma vanamehega.  
          Andres  tegi  endas  imeliku  leiduse.  Tema  oli  teise  tütre  sündimisel
mõelnud, et kui kolmas laps ka tütar on, siis lööb ta käega suure rähklemise
peale  ja  hakkab  elama  hoopis  teist  elu:  ta  ei  võta  Vargamäed  enam  nii
tõsiselt.  Aga  nüüd  oli  kolmas  tütar  käes  ja  Andres  pani  tähele,  et  tema
tööhimu  polnud  põrmugi  vähenenud,  nagu  ei  olenekski  see  kuidagi  tema
enda  vabast  tahtmisest.  Mitte  tema  ise  ei  otsusta  oma  eluküsimusi,  vaid
keegi  nägematu  käsib,  ajab,  tõukab,  Andresel  pole  muud,  kui  mine,  kuhu
sind lükatakse.  
     Jussi ja Mari tõttu oli nüüd rohkem tööjõudu saadaval ja seda kasutas
Andres kohe. Põldude vahele, piirile, heinamaale ja koplisse ilmus üks uus
aed  teise  järel  või  tehti  mõne  vana  asemele  uus.  Põllul  peeti  kividega  nii
ägedat  võitlust,  nagu  oleksid  Vargamäe  Eespere  kivid  äkki  hakanud  peale
tungima,  peremees,  vaene,  paneb  ainult  kõigest  jõust  vastu,  tarvitades
selleks hoobasid, kangi, suurt vasarat ja tuld.  
     Sauna–Madis oli labidatega soos, niipalju kui omad tööd vähegi mahti
andsid. Vanemate kraavide ääres muutsid kased juba karva ja aastast kasvu.
Andresele tegi see nii suurt rõõmu, et ta peaaegu igal pühapäeval ühes või
teises kohas kraavikaldal kõndimas käis. Sealt tõi ta ikka hea meeleolu koju
kaasa.  Ja  kui  Krõõt  vahel  tütreid  kuidagi  meelde  tuletas,  ütles  Andres
naljatades:  
     «Minu pojad kasvavad soos kraavikallastel, sihvakad ja lopsakad teised,
nii et aina lust vaadata. Mina võin surra, aga ei minu pojad niipea sure, need


kasvavad ka pärast mind Vargamäel.»  
     «Seni kui võerad käed nad maha raiuvad,» lausus Krõõt.  
          «Kännust  tõusevad  uued  asemele,  Vargamäel  on  visa  seeme,»  ütles
Andres.  
          Visadust  oma  kemplemises  ilmutas  Oru  Pearugi.  Tänavu  elas  ta  küll
Andresega rahus, aga seda mitte tüdimuse või väsimuse pärast, vaid et tal
oli nüüd omas kodus tegemist. Ta oli endale uue sulase kaubelnud, ja nagu
ikka, võimalikult tugeva, et see oleks toeks üleaedse vastu. Aga nüüd juhtus
nõnda, et Pearu läks ise oma tugeva sulasega vastamisi. See sündis millalgi,
kui Pearu jälle suure ajuga kõrtsist tuli ja õuevärava maha ajas, mille eest ta
naist  ja  lapsi  tahtis  karistada.  Kui  kisa  ja  karjumine  liiga  suureks  läks,  ei
suutnud  Jaagup  välja  kannatada  ja  astus  pererahvale  vahele.  Ta  tuuseldas
pisut  marruläinud  peremeest  ja  viis  ta  siis  sängi  magama.  Küll  oli  Pearu
sulasele  küüntega  näkku  ja  kõrri  kinni  karanud,  aga  sulane  ei  hoolinud.
Lõpuks sai peremees hammastega sulase pöidlast kinni. Nüüd võttis sulane
teisest  taskust  kinnise  liigenditega  noa  ja  pistis  selle  Pearule  hammaste
vahele. Nõnda päästis ta oma haavatud pöidla. Aga niipea kui Jaagup Pearu
lahti  laskis,  kahmas  see  sängi  ääre  alt  kirve  ja  oleks  vististi  sulase  elu
lõpetanud,  kui  see  õigel  ajal  poleks  saanud  tooli  löögiriistana  tarvitada.
Nüüd  võttis  sulane  vöö  ja  sidus  peremehe  käed  selja  taha  kinni.  Nõnda
viskles ja vandus ta, kuni uinus magama. Siis päästis perenaine ta käed.  
     Ärgates tegi Pearu näo, nagu ei mäletaks ta eilsest sündmusest midagi.
Isegi sulasele ei lausunud ta ainustki halba sõna. Aga sest silmapilgust peale
hakkas  ta  teda  kiusama,  kus  ta  aga  iganes  võis.  Algas  sellega,  et  ta
hommikul sulasel magada ei lasknud ja et see õhtul kauem pidi töötama kui
harilikult. Eelmistel aastatel olid ikka Eespere mehed hommikul varasemad
ja õhtul hilisemad, tänavu läks kõik vastupidi.  
     Sadas sügisel päevade kaupa külma vihma, siis nähti Tagapere Jaagupit
lepikus hagu tegemas, kus puistas vett kahekordselt kaela. Või ta pidi kuskil
põllu  all  kraavi  kaevama,  külm  soovesi  jalus,  vihmavesi  turjal.  Kõige
kibedamaks muutusid päevad kartulivõtmisel ja rehepeksmisel. Siis polnud
enam  öö  ega  päeva  maiku.  Kogu  töö  ja  tegemise  oleks  Pearu  pea  peale
pööranud, et aga Jaagupit kiusata. Heameelega oleks ta teinud kõik kodused
tööd  kuivaga,  välised  vihmaga.  Oli  ilm  niisugune,  et  hea  peremees  ei  aja
koeragi ulualt välja, siis saatis Pearu sulase kas või üksipäini kartulimaale.  
          Talve  tulekul,  kui  suuremad  välistööd  kõik  tehtud,  läks  Pearu
sinnamaale, et ta sulasele enam ei lasknud süüa anda. See nälgis paar päeva


ja  tahtis  siis  peremehega  rääkida,  aga  peremees  ei  võtnud  teda  jutule.
Jaagup ei osanud nüüd muud teha, kui läks Eespere Andreselt nõu küsima.
See ajas Pearu hoopis marru. Ta tõstis sulase asjad toast ja aidast välja, ning
kui  see  nõuküsimiselt  koju  tuli,  ütles  ta  temale,  et  ta  võib  enda  koristada,
teda pole enam vaja. Jaagup nõudis palka, vähemalt teenitud aja eest.  
     «Mis palka?» karjus Pearu. «Sa oled mulle rohkem kahju teind, kui su
palk veart.»  
          Ei  aidanud  midagi.  Jaagup  korjas  oma  kolid  kokku  ja  kandis  nad
Andrese loal Eesperre, kuhu ta ka esiotsa jäi, sest minna polnud tal kuhugi.
Oma palka hakkas ta Pearult kohtu teel nõudma. Aga nüüd esines ka Pearu
vastuväidete ja vastunõuetega. Tema tõenduse järgi polnud õige, nagu oleks
ta sulasele toitu keelanud. Tunnistajaks andis ta tüdruku, kes ka peremehe
ütlusi kinnitas. Küll aga olnud sulane laisk tööle, hooletu hobustega ja kõigi
oma tööriistadega, ropp suu poolest, nii et lapsi tema eest pidanud hoidma,
kõlvatute elukommetega ja ööhulkur, joodik ja sõnakuulmatu, nii et ta tööd
sagedasti  otse  peremehe  käskudele  vastuoksa  teinud.  Paned  ta  kraavi
kaevama, siis teeb ta teisiti, kui on õpetatud, ajad ta hagu tegema või puid
raiuma, siis raiub ta sul käsuvastaselt ilu– ja emapuud maha, nagu seda ka
sauna–Madis teadis tunnistada. Nõnda teinud ta Pearule rohkem kahju, kui
et saadav palgaosa seda suudaks tasuda.  
     Kohus ajas peremeest ja sulast leppima, sest eesistuja arvas, et eesel ei
pea  mitte  astla  vastu  takka  üles  raiuma  ja  et  pahmaja  ei  peaks  härja  suud
kinni siduma. Pearu oli valmis sulasega leppima ja temale ta palka kas või
siinsamas kohtu ees välja maksma, ainult kui sulane enda süüdi tunnistaks
ja  teda,  Pearut,  ainsagi  sõnaga  paluks.  Aga  sulane  seisis  nagu  tige  härg
peremeeste kohtu ees ega lausunud sõnagi, nohises ainult. Kohus arvas, et
ehk  tahavad  vastased  asja  isekeskis  veel  arutada  ja  lükkas  otsusetegemise
järgmiseks kohtupäevaks edasi. 
     Kohtust läksid nii Pearu kui ka Jaagup kõrtsi ja ka seal ütles peremees, et
tema  maksab  sulase  palga  kohe  välja,  niipea  kui  see  temalt  andeks  palub.
Aga siin polnud sulane valmis seda tegema. Isegi viina ei võtnud ta Pearult
vastu, vaid ütles:  
          «Peremees  valab  minu  jao  oma  emapuudele  kastaks.»  Nõnda  ütles
Jaagup ja sülitas, nagu olekski ta juba peremehe klaasist rüübanud.  
          «Ah  sa  oled  ikka  veel  kangust  täis!»  hüüdis  Pearu.  «Küll  mina  su
kaelakünnapuid mudin.»  
     «Küllap näis, kumb kummal nad mudib,» vastas Jaagup.  


     «Ah sa ähvardad mind?» küsis Pearu.  
          «Mis  mina  sust  ähvardan,»  vastas  Jaagup.  «Mis  on  sulasel  peremeest
ähvardada.»  
     «Säh, joo viina!» pakkus Pearu. «Lepime ära. Kõrtsmik, korv õlut!»  
     Pearu pakkus ja pakkus oma klaasi, aga Jaagup ei teinud seda nägemagi.  
          «No  rüüpa  ükski  kord  minu  klaasist,»  mangus  Pearu,  «siis  maksan
siinsamas  kõrtsiletil  su  palga  välja.»  Pearu  tahtis  nähtavasti,  maksku  mis
maksab, sulasega leppida.  
     «Poiss, ligund, võta klaas vastu, kui peremees pakub!» hüüdis kõrtsmik
Sama  nõu  andsid  ka  kõrtsilised.  Kuid  sulane  oli  oma  otsuses  kindel:  ei
võtnud.  
     «Mine siis p .... e!» karjus Pearu lõpuks Jaagupile. «Tänasest päevast
põle sa enam mu sulane! Asjad viisid Eespere Andrese juurde, sinna mine
ka ise. Mis mulle ei kõlba, see on temale paras. Kui palju on sul veel palka
saada? Maksan su kõrtsiletil kui mustlase setuka kinni ja kasi, kus kurat!»  
          Ning  kui  sulane  saadava  summa  oli  nimetanud,  ladus  Pearu  raha
kõrtsiletile ja kutsus kõrtsmiku tunnismeheks.  
     «Kasi mu silma alt!» karjus Pearu Jaagupile.  
          «Ega  sa  Vargamäel  ole,  et  nõnda  karjud,»  lausus  poiss  raha  tasku
pannes.  
     «Kas nüüd rüüpad mu klaasist?» küsis Pearu Jaagupilt.  
     «Maksa enne kõik mu rahapalk välja,» vastas sulane. «Niikuinii läheb ta
mul muidu kaotsi.»  
     «Rüüpa enne viina,» tingis Pearu.  
     «Ei, enne kõik rahapalk, riidekraam võib jääda,» vastas sulane.  
     Kõrtsmik astus mõlema vahele lepitajaks, öeldes:  
          «Tehke  mõlemad  ühekorraga,  peremees  annab  raha,  sulane  võtab
viina.»  
     «Nõnda olen nõus,» ütles sulane. Pearu mõtles pisut.  
     «Üks ta mats puha,» ütles ta viimaks, «sulasest niikuinii meest põle.»  
          Nõnda  leppis  Vargamäe  Pearu  oma  sulase  Jaagupiga.  Lepituseks
tühjendati nii mõnigi klaas ja pudel. Alles hilja öösel hakkasid peremees ja
sulane kõrtsist koju minema.  
     Aga kui Pearu oma peatäie oli välja maganud ja selle üle järele mõtles,
mis  ta  purjus  peaga  oli  teinud,  siis  kahetses  ta  oma  tegu.  Kuidas  võis  ta
ometi sulasele nõnda palga välja maksta ja ta enda juurde tagasi võtta, oli


see  ju  Eespere  Andreselt  läinud  nõu  küsima  tema  vastu  ning  lõpuks  oma
asjadki Andrese ulu alla viinud.  
     Algas uus kiuslemine. Pearu murdis pead, kuidas Jaagupit sisse vedada,
kuidas  talle  vingerpussi  mängida.  Viimaks  arvas  ta  õige  nükke  leidnud
olevat. Ta läks kõrtsi ja tuli sealt hirmsa mürgliga koju. Varsti oli kogu talu
karjumist, jooksu ja nuttu täis. Perenaise palve peale läks Jaagup peremeest
rahustama  ja  kas  või  jällegi  kinni  siduma,  kui  muidu  ei  aita.  Nüüd  pistis
Pearu appi karjuma, nagu tehtaks temale jumal teab mis liiga. Ja kui sulane
ta  lahti  laskis,  läks  ta  uksest  välja  ja  vestiväel  ning  palja  peaga  läbi  tuisu
Eesperesse.  
          Oli  õhtul  kella  üheteistkümne  paiku,  kui  Pearu  hirmsa  müra  ja
karjumisega Eespere uksest sisse tormas ja seal lõõtsutades toolile langes.
Eespere rahvas, kes alles ülal oli, ehmus õige tublisti, nähes Pearut säärases
olekus.  
     «Mis on üleaiamehega juhtund?» küsis Andres. «Juagup tahab tappa,»
lõõtsutas Pearu.  
     «Mis siis tema arusse läind, et ta sinu hinge himustab?» imestas Andres.  
     «Ta on kurjust täis ja segab end minu asjade vahele,» vastas Pearu ja
hakkas  Andrest  enesega  kaasa  kutsuma,  sest  tema  ei  julgevat  enam  üksi
koju  minna.  Kui  ta  alles  rääkis,  tuli  teisepere  perenaine  oma  vanamehele
järele, kasukas ja müts tema tarvis kaasas.  
     Andres oli esiteks peaaegu valmis Orule vaatama minema, mis seal lahti,
aga et Krõõt väga vastu seisis, siis jäi kõik niisama: Pearu läks viimaks ühes
eidega.  «Mine  nüüd  end  tema  asjade  vahele  segama,»  ütles  Krõõt,  kui
teisepere rahvas oli läinud, «aitab sellestki, mis sul endal temaga tegemist.»  
          Ka  Andres  arvas,  et  küllap  Pearu  mõnda  tempu  sepitseb.  Nõnda  see
oligi. Varsti saadi kuulda, Pearu kaevanud sulase kohtusse. Käidi paar korda
ees  ja  asi  lõppes  sellega,  et  Jaagup  sai  viisteistkümmend  vitsahoopi  ja
lahkus Vargamäelt.  
     Nõnda oli Pearu viimaks seda saanud, mida ta tahtis.  
          Aga  tema  rõõm  ei  kestnud  kuigi  kaua.  Sest  kui  ta  mõni  nädal  hiljem
tuisuse  ilmaga  hilja  õhtul  kõrtsist  koju  tuli,  peeti  ta  teel  kinni  ja  anti  talle
niisugune keretäis, et tal vaevalt veel hing sisse jäi.  
     Kes peksjad olid, ei selgunud. Pearu isegi ei tundnud neid. Ainult ühte
pidi  arvama:  see  oli  Jaagupi  töö,  tema  kättemaks.  Sest  nagu  läbi  udu
mäletas Pearu hiljem, et peksjad olid parastades öelnud:  


          «See  on  vihmaga  haotegemise  eest,  see  emapuude  eest,  see
kartulivõtmise  eest,  see  kraavikaevamise  eest,  see  saamata  jäänud
söögitundide eest!»  
     Aga kindlasti ei teadnud Pearu mitte, oli ta neid sõnu kuulnud tõepoolest
peksjailt või ainult iseendalt palavikus sonides.  
     Peksmisel kaotas Pearu vahetevahel mõistuse, aga siis topiti talle lund
püksi ja krae vahele, ning kui ta sellest toibus, anti uuesti. Pearu palveist ei
hoolitud. Palvesõnad olid kui herned, mis pillutakse vastu kivimüüri.  
     «Ah nüüd sa, kurat, palud,» ütlesid peksjad. «Jõllsilm niisuke!» 
     «Pekske, aga jätke hing sisse! Mul on naine ja lapsed!»  
          «Ära  karda,  ei  me  tapa,  peksame  ainult,  kuni  sured,»  vastasid
halastamatud tümitajad.  
          Vististi  oleksidki  nad  Pearu  surnuks  peksnud,  kui  mitte  nagu  saatuse
pilkena  neid  selles  poleks  seganud  Eespere  Andres,  see  Pearu  suurim
vihamees,  kes  ta  maastki  korjas  ja  koju  tõi,  et  külm  peksust  pääsenud
elunatukest ei lõpetaks.  
          Ei  saadud  muidu,  kui  toodi  kolme–neljakümne  versta  tagant  arst
Vargamäele.  
          «Sul  on  visa  hing,  vanamees,»  ütles  tohter.  «Mõni  teine  oleks  selle
nahatäie kätte ammugi surnud.»  
     «Jään ma ikka elama?» küsis Pearu.  
          «Oled  tänini  elanud,  elad  ka  edasi,»  vastas  arst.  Rohkem  Pearu  ei
tahtnudki teada: peaasi, et pole surmaks, et jätsid hinge sisse.  
     Asja uuriti, aga peksjate jälile ei saadud. Näis tõenäoline, et kuigi ehk
endine sulane Jaagup peksu oli korraldanud, siis ometi polnud ta ise sest osa
võtnud:  olid  kindlad  tõendused  käepärast,  et  Jaagup  oli  peksu  ööl  ligi
kümne versta taga. Tuisu tõttu olid hommikuks igasugused jäljed kadunud.
Isegi  kuritöö  kohal  oli  hommikuks  sügav  hang.  Aga  hange  all  leidusid
veremärgid, mis olid sündmuse tunnistajaks.  
     Kogu talve, järgmise kevade ja poole suvegi loksles Pearu, enne kui õieti
jalad alla võttis. Harva sai teda mujal näha kui tagakambris. Nagu haavatud
metsloom,  kes  koopas  oma  haavu  lakub,  lamas  ta  seal.  Ning  nõnda  oli
Vargamäe  Tagaperes  rahu  maa  peal  ja  jumalal  inimestest  hea  meel.
Eespereski  tõmmati  kergemini  hinge  tagasi,  sest  nüüd  polnud  karta
veepaisutamist ega muud «rehnutipidamist». Ei puudunud palju, et Andres
oleks kahetsenud, miks küll just tema peksjaile peale pidi minema, muidu


oleks ta ehk Pearu kiusust alatiseks lahti saanud. Pealegi, milleks hakkas ta
teda sealt tee kõrvalt korjama, ta oleks võinud ta sinnapaika jätta.  
     Aga varsti mõistis Andres, et niisugused mõtted on kurjast ja et neid ei
pea üldse mõtlema. Ta teab väga hästi, et ta ka tulevikus oma üleaedse tee
äärest  koju  korjaks,  kui  seda  tarvis  peaks  olema.  Needki  kurjad  mõtted  ei
tekkinud  otseteed  Andrese  omas  peas,  vaid  Aaseme  Aadu  ja  Hundipalu
Tiidu  sõnade  tõttu.  Sest  kui  need  asjast  kuulda  said,  ütlesid  nad  kohe
Andresele:  
     «Lasnud ta olla, mis sa tast tahtsid! Arvad, et maksab sulle heaga kätte?
Eks oota!»  
          «Heaga  või  halvaga,  ükskõik,»  vastas  neile  Andres.  «Kudas  sa  siis
inimese just lausa surema jätad. Hing oli ju teisel alles sees.»  
     Aga sügiseks toibus Pearu jällegi. Juba nähti teda kõrtsi saksatoas. Jõulu
eel tuli ta sealt juba kord hirmsa mürgliga koju. Näis, nagu tahaks ta nüüd
seda  tasa  teha,  mis  ta  aasta  jooksul  on  pidanud  tegemata  jätma.  Lõppes
sellega, et Tagapere perenaine jooksis Eesperre pelgu, sest mees tahtvat teda
tappa.  Olid  mingisugused  segased  asjad  arutada,  mis  Pearu  haiguse  ajal
sündinud.  
     Natukese aja pärast tuli Pearu eidele järele. Aga ta ei astunud Eesperesse
sisse, vaid jäi õueväravasse teele ja hakkas sealt oma eite hüüdma. Andres
laks välja, et naabrilt küsida, mis ta karjub ja miks ta sisse ei tule.  
     «Kus mu lambasihver on?» küsis Pearu.  
     «Kust mina seda tean,» vastas Andres.  
     «Ta tuli ju sinu õueväravast sisse.»  
          «Ei  mina  põle  teda  näind,»  kinnitas  Andres.  «Sinu  eit  on  küll  meil.
Tahad ehk ise ka sisse astuda?»  
     Pearu võttis kutse vastu. Aga niipea kui ta kambrisse sai, küsis ta kohe:  
     «Kus sa siis oled, mu lambasihver?»  
     «Sinu eit on tagakambris, minu eide juures,» ütles Andres.  
     «Või tema, lohakas, läheb saksakambri s .... e!» karjus Pearu ja taarus
tagakambri  poole.  Niipea  kui  ta  üle  uksepaku  sai,  karjus  ta  oma  eidele:
«Mis sa, lohakas, siin vahid, kasi koju! Kasi silmapilk koju!»  
          Ja  juba  oligi  ta  tema  natis  kinni.  Aga  Andres  astus  vahele,  võttis
üleaedsel käsivarrest kinni ja ütles vaigistavalt:  
     «Kallis üleaedne, lase eit olla, küll ta läheb isegi koju, tal minu eidega
pisut õiendamist.»  


     «Minu lambasihvril pole teisepere perenaisega midagi õiendada, kasigu
oma sõraväe juurde!» karjus Pearu ja kiskus ning mudis oma naist edasi.  
     «Armas naabrimees,» palus Andres, «ole nüüd mõistlik, jäta eit rahule,
mis sa tast karjutad, ajad meie lapsed magamast üles.» Ja ta katsus Pearut
eidest eemale tõmmata.  
     «Ära kisu mind!» sähvas Pearu. «Ma põle sinu eide kallal.»  
     «Naabrimees, mis sa nüüd nõnna,» püüdis Andres ikka veel leplikult.  
     «See on minu vanamoor ja mina teen temaga, mis tahan!» karjus Pearu
välkuvail silmil ja juba otsisid ta käed naise juukseid.  
     «Pai naabriperemees, ära lase mind kiskuda!» palus Oru eit. 
          «Ah  sa,  saadana  lõugut,  paitad  naabriperemeest!»  möirgas  Pearu.  Ja
mõni  seda  teab,  missugust  etendust  Eespere  rahvas  oleks  pidanud  pealt
vaatama, kui mitte Andres naabril poleks kätest kinni haaranud, öeldes:  
     «Mina omas majas ei luba, mine kisu mujal, siin põle kõrtsikoht. »  
     «Mina tahan oma eite kätte saada,» vastas Pearu. «Mis sa tast oma majas
peidad?»  
     «Mina põle peit, ta tuli ise,» seletas Andres.  
          «Mis  õigus  on  sinul  keelata,  kui  ma  oma  eite  tahan  koju  viia?»  küsis
Pearu.  
     «See siin on minu maja.»  
     «Aga see siin on minu vanamoor! Mina võin temaga teha, mis tahan.»  
     «Eks katsu, kui mina keelan.»  
          Pearu  tahtis  uuesti  naise  natti  kinni  karata,  aga  Andres  astus  vahele.
Nüüd  kaotas  Pearu  kannatuse  ja  virutas  üleaedsele  jalaga.  See  kahmas
seetõttu naabril kraest kinni, viskas ta esiteiks nagu takutordi eeskambrisse
ja sealt läbi koja õue, kus oli külm ja hele kuu taevas.  
     «Niisuke raisk, sinu omas toas sind ennast jalaga lööma!» siunas Andres
kambrisse tagasi tulles. «Oleks veel käega, aga jalaga siis, raip.»  
     «Mis nüüd küll minust saab!» nuttis Oru perenaine. «Minust ja lastest!
Halises teine küll kaua maas, mõtlesin juba, et ega ta enam tõusegi, aga ...
»  
     Kulus natuke aega. Siis hakkas väljast uuesti karjumine kostma.  
     «See on tema heal,» ütles Oru eit hirmul. «Ainult tema karjub nõnda.»  
     Andres läks välja vaatama, mis üleaedsega on või kus ta karjub.  
     Pearu seisis õuevärava taga keset teed kuu valgel. Tal oli pikk ja haljas
seatappe–puss käes ja ta karjus  


          «Tule  välja!  Tule  seia!  Katsume,  kumb  kummal  vere  laseb!  Sul  põle
julgust, sa poed tuppa eide selja taha, hoiad tema seelikust kinni! Sa hoiad
kahe käega kahe eide seelikust kinni! Tule mehe vastu! Tule teele soolikaid
laskma!»  
     Ka Krõõt oli uksele kuulama tulnud, mis see teisepere vanamees küll nii
suure  häälega  karjub.  Ja  kui  ta  tema  sõnu  kuulis,  ütles  ta  Andresele,  kes
keset õue seisis:  
     «Tule ära, vanamees, ää mine talle lähemale. Tule tuppa, las ta karjub,
kaua ta selle külmaga ikka karjub, küll ta läheb isegi ära.»  
     «Tal ju puss peos, ega see niisama ole,» vastas Andres. «Ihus teine pikka
seatapmise pussi.»  
     Need sõnad ajasid Krõõdale veel rohkem hirmu peale.  
     «Mis sa tast tühjast kardad,» ütles Andres. «Vaat kui võtan teiba ja lähen
näitan talle, kudas Vargamäe Eespere väravas pussi ihutakse.»  
     «Kulla vanamees, jäta ta!» palus Krõõt. «Tule tuppa, tule kärmesti!»  
     «Ega ma tahagi minna,» vastas Andres, «ma muidu ütlen, et vaat, kui
võtan teiba ... »  
     Ta astus mõne sammu edasi, nii et Pearu teda ulatus nägema. 
          «Naisepoeg!»  hüüdis  Pearu  naabrit  silmates.  «Tule  välja  mehe  vastu!
Tule  mõedame,  kummal  pikemad  pussid!  Aga  too  verepütt  kaasa  ja
segamiseks mõla!»  
          «Vanamees,  ära  seisa  seal,  tuleb  viimaks  pussiga  teine  kallale,»  ütles
Krõõt Pearu sõnu kuuldes.  
     «Oleks nüüd Matu oma kividega,» arvas Andres toa poole tulles, «küll
see ta minema kihutaks.»  
          Nüüd  kostis  õuevärava  poolt  klibin  ja  klobin:  Pearu  võristas  pussiga
mööda väravapulki ja hüüdis:  
     «Hei, külamees! Kuule, sa sohinaise–poeg! Tule päid otsast võtma! Tule
verepütti  loputama,  kui  sul  süda  rinnas,  mitte  saapasääres!  Siin  on  mees,
kes tahab verd lasta!»  
     «Lähme ära tuppa,» ütles nüüd Andres. Sellega oli Krõõt kohe nõus.  
          Toas  hakkas  Andres  jämedat  puud  tahuma  ja  seda  ainult  selleks,  et
müraga  Pearu  karjumist  katta.  Kui  Andres  umbes  poole  tunni  pärast  välja
läks, siis oli seal kõik vaikne. Täiskuu helendas kõrgel Vargamäe kohal.        


 


XVII            Viimane  suur  riid  muutis  Vargamäe  meeste  vahekorra  jällegi  väga
pinevaks. Tegudes ei võinud see ometi kuigi palju avalduda, sest mis talvel
sügava lumega Vargamäel ikkagi teha. Tõsine elu ja tegevus algab siin alles
kevadel.  
          Üleaedsetel  oli  talvel  üksainus  punkt,  kus  nad  kahekesi  võisid  kokku
puutuda: ühine talitee heinte, hagude, puude ja muu materjali vedamiseks.
See tee käis suure tüki mööda Oru maad. Aga kui Mäe Andres ühel päeval
oma heinakoormaga kodu poole tuli, leidis ta seal paigal, kus ta ühiselt teelt
oma  krundile  pidi  pöörduma,  kõva  aia  eest.  Andres  pidas  pisut  aru,  võttis
aga siis köie vahelt kirve, raius aia teelt maha ja viskas ta kõrvale.  
          Sellest  päevast  saadik  ei  tarvitanud  Eespere  mehed  enam  Tagapere
meestega ühist teed, vaid nad tegid endile tee üle oma krundi. Oli küll tükk
tühja vaeva, aga Andres arvas:  
          «Hakka  viimaks  iga  õhtu  naabrimehe  taliaeda  raiuma,  kus  sa  sellega
lähed.»  
     Nõnda lõppeski see riid ainult uue talitee tegemisega.  
          Kogu  talve  elasid  üleaedsed  vaikselt  ja  rahulikult,  nagu  oleksid  neil
vastastikku üsna sõbralikud mõtted.  
          Kevadel  tundus  Eesperes  juba  seda  Vargamäed,  millest  Andres  oli
unistanud:  kümmekond  noort  õunapuud,  samuti  ka  kirsi–  ja  ploomipuud
olid  valendavalt  õisi  täis,  marjapuudest,  toomingatest  ja  pihlakatest
rääkimata. Juba põrisesid põrnikad puude ümber ja juba nähti siin linde, kes
tänini välja äärest kunagi mäele ei lennanud.  
          Andres  oli  mõnikord  oma  noorte  puude  keskel  nii  rõõmus,  et  oleks
tahtnud seda rõõmu kellegagi jagada, aga ikka pidi ta üksinda olema, sest
Krõõt kandis suure vaeva ja murega oma neljandat last rinna all, kuna kolm
vanemat tal sabas sörkisid, nii et tema esialgne silmade nukrus oli levinud
üle  kogu  ta  olemuse.  Seda  neljandat  last  ei  oodatudki  enam  Vargamäe
Eesperes ja sellepärast ei teinud Andres tema tulekust väljagi.  
     Sauna–Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle
lapsega vilets. Mari ootas oma teist last, aga temale oli see nagu hane selga
vesi – ei vaeva ega muret, vähemalt teiste näha mitte. Rõõmsalt kandis ta
oma koormat, nagu polekski see raskuseks, vaid aina lõbuks.  


     «Mari, kui minuga midagi peaks juhtuma,» ütles kord perenaine, «kas sa
tuled siis ka vahel ka minu lapsi vaatama?»  
     «Heldene aeg, mis siis perenaisega peaks juhtuma,» vastas Mari. «On
enne  kõik  ilusti  läind,  läheb  ka  nüüd.  Eks  minul  ole  ju  seesama  asi  ees,
minuga võib ju ka midagi juhtuda.»  
          «Ei  sinuga,  Mari,»  vastas  perenaine.  «Enne  põle  ma  kart,  aga  nüüd
kardan, on niisuke imelik tundmus.»  
          «Ära  karda,  perenaine,»  manitses  Mari,  «kartmine  põle  hea.  Parem
puhake, koguge jõudu, las mina teen.»  
     Ja Mari tuuseldas nii all saunas kui ka ülal peres.  
     Tema poeg Jukugi leidis üsna loomulikuna, et ta iga päev ühes emaga
võis peresse minna teiste laste hulka. Viimaks harjusid sellega kõik, nagu ei
võikski see teisiti olla. Aga siin sündis imelik asi: perenaisel pidi ikka enne
raske  aeg  kätte  tulema  ja  alles  siis  Maril,  ometi  sai  Mari  tütre,  kuna
perenaine ikka veel ootas. See aina tekitas Krõõdas hirmu ja muret, oli talle
kurjaks ennustajaks.  
          «Läheb  üle  võsade,  kasvab  suureks,»  kaebas  ta  Marile.  Pisut  kartma
hakkkas  nagu  Marigi,  kuigi  ta  endiselt  katsus  perenaist  lohutada  ja
julgustada.  
          «Olen  vahel  mõelnd,»  rääkis  perenaine  kord  pisarsilmil  Marile,  «kui
mind änam ei ole, küll tahaks ma siis, et sina mu laste ema oleks. Sinu kätte
jätaks ma nad rahuliku meelega.»  
     «Issand jumal!» hüüdis Mari. «Perenaine, mis sa ometi räägid! Mul on
ju Juss, kuhu ma siis tema panen?»  
     «Ega ma siis seda, ma ainult muidu räägin,» seletas perenaine.  
     Mari südamesse hakkasid perenaise sõnad imelikult kinni. Nii mõnigi
kord mõtles ta nende peale tagasi.  
     Viimaks saabus Eespere Krõõda aeg. Olid abiks mõlemad saunanaised.
Aga  vähe  võisid  nad  perenaist  aidata,  kes  kaua  ja  raskesti  vaevles.  Kui  ta
lõpus oma piinast vabanes ja lapse häält kuulis, lõi ta suur ja kahvatu suu
naerule,  sest  hääle  järgi  pidi  olema  poiss  –  kohapärija,  tulevane  peremees
Vargamäel.  Nõnda  jäigi  Krõõda  suu  nagu  naeratama,  ilma  et  ta  oleks
küsinud,  kas  on  sündinud  tütar  või  poeg.  Andres,  kes  eeskambris  ootas,
astus sealt lapse häält kuuldes kohe tagakambrisse.  
     «Viimaks ometi poiss või?» küsis ta  
     «Peremees!» hüüdsid saunanaised korraga.  


     «Peremees mis peremees,» jätkas saunatädi üksinda. «Poiss kui purikas,
suur ja tugev!»  
          Aga  nurganaine  ise  ei  lausunud  sõnagi,  nagu  ei  puutuks  asi  enam
temasse.  Ja  kui  Andres  sängi  ette  astus  küsima,  kuidas  Krõõt  end  tunneb,
vastas see lihtsalt:  
     «Ei ma vist änam siit tõuse.»  
     «Ää hullu juttu aa,» vastas talle Andres.  
     «Ei see ole hull jutt,» ütles Krõõt.  
          Ja  kui  mees  talle  otsa  vaatas  ja  tema  näol  ikka  alles  nagu  õndsalikku
naeratust nägi, siis aimas ta, et naise sõnades võib ometi tõde peituda. Tal
oli nii imelik näha, et Krõõdal, kel kõik need aastad aina nukker nägu oli
olnud,  korraga  nagu  silmiski  oleks  naeruhelk.  See  võis  küll  surma  pärast
olla.  
          Sõna  lausumata  istus  Andres  sängijalutsile  ja  vajus  seal  kössi,  selg
peaaegu naise poole. Vahest ehk: esimest korda elus mõtles ta tõsiselt oma
naise ja laste saatuse üle järele. Ta isegi imestas lõpuks, et temal võivad olla
korraga niisugused mõtted.  
     Varemalt polnud tal kunagi pähe tulnud, et tema Krõõt võiks surra või et
üles  võiks  öelda  tema  jõud  lapsi  ilmale  kandes  ja  hommikust  õhtuni  ning
pooled  ööd  rasket  tööd  tehes.  Miks  polnud  ta  kunagi  uskunud,  et  naise
nukrate  silmade  ja  ägamise  taga  istub  tõsine  häda?  Miks  polnud  ta  tema
sihvakamat kasvu ja peenemat konti kunagi arvesse võtnud? Ja ometi oskas
ta seda teha iga hobusekronuga, kelle ta koorma veoks ostis. Igal märal ja
igal lehmamullikal oli ta raskust arvesse võtnud, aga oma naisel mitte. Ta
oli talitanud nagu iga teinegi peremees, kes ütles: naine on ju inimene, mitte
loom.  
          «Kui  sõidaks  õtte  tohtri  juurde,  tooks  ta  kas  või  seia,»  ütles  Andres
naisele.  
          «Ei  maksa,  änam  ei  maksa,  ma  tunnen,»  vastas  see.  «Poiss  võttis  mu
hinge.»  
          Esimest  korda  oma  abielus  tunneb  Andres,  et  Krõõda  sõnad  võivad
südamesse  lõigata.  Poiss  võttis  hinge!  Tema,  Andres,  oli  poissi  nii  väga
tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. Aga kui nüüd
oleks mõni tulnud, kel vägi ja võimus, kui oleks tulnud kas või vanajumal
ise  ja  oleks  Vargamäe  Eespere  tagakambri  uksest  sisse  astunud  ja  öelnud:
«Tahad,  ma  teen  poisi  tüdrukuks,  nõnda  jääb  Krõõt  elama,»  siis  oleks
Andres praegu sõna lausumata nõus olnud.  


     Veel enam: ta oleks vanajumalale omalt poolt vastanud: «Tee tüdrukuks
see poiss ja ka kõik teised poisid, keda sa mulle oled mõelnud anda, ainult
lase  mu  Krõõt  elada.  Ja  tänasest  päevast  saadik  tahan  ma  tema  koormat
kergendada,  kui  ta  kannab  ilmale  sinu  väe  ja  võimuga  tüdrukuks  tehtud
poisse, keda mina ise olen sigitanud. Ma ei löö enam toaukse piitade külge
kõrget lauda sigade takistuseks, ennem elan kas või sigadega ühes toas, et
aga  Krõõdal  poleks  vaja  ämbreid  üle  selle  laua  rükkida.  Ma  ei  lase  teda
enam  raskeid  toobreid  tõsta  ega  sügavast  kaevust  vett  vinnata,  mis  paneb
mind  ennastki  niudeid  pingutama.  Ma  teen  toa  otsa  kerge  jalgvärava,  et
Krõõdal  igavesti  vaja  poleks  suurt  ja  rasket  väravat  üle  kõrge  vaia
rükkida.»  
     Kui Andres mõttes vanajumalale nõnda oli öelnud, tõusis ta üles ja läks
välja:  ta  tahtis  põllul  viimased  kaerad  maha  visata,  sest  pärast  võib–olla
pole selleks enam aega. Aga kui ta oma külimitu oli täitnud ja kandevööle
seadnud,  avanesid  nagu  äkki  ta  silmad  ja  kõrvad:  ta  nägi  heledat
päikesepaistet,  tundis  leiget  kevadeõhku  ja  kuulis  lõokeste  laulu  ning
linavästrikkude  vaikset,  kuid  rõõmsat  häälitsemist  künnivaos.  Selle
vastandina  turgatas  tal  meelde  Krõõt  kodus  sängis  ja  tulid  meelde  sõnad,
mis tema, Andres, oli vanajumalaga vahetanud sängiäärel istudes.  
          Ja  Andres  tundis,  et  ta  enam  ei  saa  külvata,  vaid  peab  selle  asemel
midagi  muud  tegema.  Ta  võttis  külimitu  kandevöölt,  pani  ta  lähema  kivi
otsa  ja  istus  ise  kivi  äärde,  selg  vastu  päikest,  nagu  oleks  tal  siin  midagi
tõsist toimetada või millegi üle järele mõelda. Aga enne kui ta midagi sai
teha  või  mõelda,  kiskus  ta  suu  temale  endalegi  ootamatult  viltu  ja  silmist
hakkas jooksma kibedat vett.  
     Andres rääkis uuesti oma jumalaga, korrates oma endisi tõotusi ja lisas
juurde uusigi. Nõnda kestis see tükk aega.  
     Sulane ja temal abiks seemendamas olev Juss aina imestasid, kui nad
nägid, et peremees, kes tuli ruttu väljale külvama, siin külimitu täitis ja ta
korraks  kandevöölegi  asetas,  nüüd  päikese  paistel  kivi  ääres  istub,  nagu
soendaks    ta  seal  selga  ja  kuulaks  lõokeste  laulu.  Niisugust  asja  polnud
Andresest keegi varem tähele pannud.  
     Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale
andnud ja kui ta nad oli kinnitanud kibeda veega, mis jooksis silmist, sai ta
tundmuse,  et  nüüd  on  ta  kõik  teinud,  mis  sureliku  inimese  võimuses,
sellepärast tulgu nüüd, mis tuleb. Jääb ainult veel oodata ja risti kanda, mis
sulle peale pannakse.  


     Kergendatud südamega ja uue hooga hakkas ta külvama. Aga kivi ääres
istumine oli tüki aega ära viitnud. Nõnda ei jõudnudki ta kõike seemet maha
visata,  enne  kutsuti  ta  põllult  koju.  Seal  ootas  Krõõt,  kes  tahtis  temaga
rääkida, sest vanajumal polnud Andrese pühalikke tõotusi mikski pannud ja
oli oma käskjala Vargamäele saatnud, nagu oleks peremees Andres esiteks
aina tühje sõnu rääkinud.  
     «Noh, vanamees,» ütles naine, «minu tund on vist tulnd.»  
     «Kui see nõnda olema peab, siis sündku Tema tahtmine,» vastas Andres
alistunult.  
     «Aga mis lastega?» küsis Krõõt.  
     «Eks ma need kasvata üles,» vastas Andres.  
     «Sa pead omale teise naise võtma,» ütles Krõõt nüüd.  
     «Aga ära võta kurja ... lastele emaks.»  
          See  oli  kõik,  mis  Eespere  Krõõt  oma  vanamehele  ütles.  Peale  seda
hüüdis  ta  sauna–Marit.  Aga  kui  see  sängi  ette  astus,  ei  öelnud  perenaine
talle midagi, vaatas ainult otsa. Ja nüüd nägi Mari, et perenaise silmad olid
endiselt nukrad, hiljutine rõõmuhelk oli sealt jäljetult kustunud.  
     Krõõt liigutas oma paremat kätt, nagu tahaks ta seda Marile sirutada. See
võttiski perenaise käest kinni ja jäi talle otsa vahtima ning ootama, mis ta
küll  ütleb.  Perenaise  huuled  hakkasidki  liikuma,  aga  häält  kuuldavale  ei
tulnud. Huulte liikumisest ei võinud Mari midagi muud mõista, kui aimas
iseenda korduvat nime.  
     Nõnda vahtisid Krõõt ja Mari teineteisele üksisilmi otsa, kuni Krõõda
silmad  kustusid.  Aga  ka  siis  veel  hoidis  saunanaine  perenaise  kätt,  nagu
mõeldes,  mida  tahtis  see  küll  temale  öelda,  kui  ta  keel  enam  suus  ei
liikunud. Ometi aimas Mari niikuinii kadunud perenaise mõtteid.  
          Andres  sulges  Krõõda  silmad  ja  suu;  viimane  kippus  paotuma  nagu
ütlemata jäänud sõnadeks või õndsalikuks naeratuseks.  
          Ja  ei  olnud  Vargamäe  suurtes  valgetes  tubades  muud  kuulda  kui  aga
nuttu.  Nuttis  sauna–Mari,  nuttis  saunatädi  ja  nutsid  nende  nuttu  nähes  ka
suuremad  ja  väiksemad  lapsed.  Perelastega  kaasa  hakkasid  karjuma  ka
saunalapsed,  sest  ka  nemad  olid  siin,  polnud  ju  Maril  neid  sauna  kellegi
hooleks jätta.  
     Ainult Andres ise ei nutnud. Tema seisis muidu niisama Krõõda korjuse
ees  ja  vahtis  üksisilmi,  aga  vaevalt  nägid  tema  silmad  midagi,  sest  liiga
kauge oli nende pilk.  
     Kulus pisut aega, siis tuli Tagapere perenaine Eesperre.  


     «Minu vanamees ajas mind vuatama, et kas õige teisepere perenaisega
midagi  juhtund  või,  peremees  kutsutud  nii  ruttu  põllult  ära  koju,»  ütles
Tagapere eit. «Tahtis teine ise tulla, ma ei last, et läheb teine jälle riidu.»  
     «Teisepere perenaist põle änam,» vastas Andres naabri eidele.  
          Tükk  aega  ei  lausunud  see  midagi,  vahtis  ainult,  nagu  ei  mõistaiks  ta
öeldud sõnu. Siis läksid tal silmad märjaks j a ta ütles:  
     «Põle teist änam mitu päeva näha olnd.»  
     «Sündis poiss,» lausus Andres. 
     «Elab?» küsis naabri eit.  
     «Laps elab, aga Krõõt ... »  
     Andres ei saanud öeldud, mida öelda oli tahtnud. Midagi valusat pitsitas
kurgu kinni.  
     «Heldene aeg!» hüüdis Oru perenaine. «Mis siis saab? Neli väikest ... »  
     Ka temal jäid nüüd sõnad millegi valusa pärast kurku kinni.  
     «Jah, neli väikest,» ütles Andres.  
          Nõnda  seisid  naabriperemees  ja  –perenaine  hulk  aega  keset  põrandat,
näod teineteisest kõrvale pöördunud.  
          «Naabriperenaine,»  ütles  Andres  viimaks,  «on  sul  ehk  aega
saunanaistele  pisut  appi  jääda?  Surnu  tahab  pesemist  ja  lapsed  ...  Ma  ise
pean väljale minema, et viimased kaerad maha visata, muidu põle meestel
varsti änam künda.»  
     «Seda see minu vanameeski,» vastas Oru eit. «ütles teine, et mine vuata,
ehk  on  teisepere  rahval  abi  tarvis,  nende  perenaisel  peaks  ju  need  päevad
kätte tulema.»  
     Nõnda jäigi Oru perenaine saunanaistele abiks. Andres ise tõttas põllule.
Külvas teine seal kärmesti ja kärmesti, aga endal silmad jooksid vett, nagu
pilluks kevadine tuul vahetpidamata kibedat tolmu. Süda ei valutanud, ta oli
ainult  tühi  ja  raske.  Esiteks  kivi  ääres  istudes  oli  Andres  kõik  öelnud  ja
tõotanud,  mis  tal  üldse  öelda  või  tõotada  oli,  ja  kui  see  siiski  polnud  abi
toonud, siis pidi edasi rühmama, kuni kaks kätt rinnal.  
     «Nagu Krõõdalgi,» lausus ta endamisi.  
     Kui Andres põllult koju jõudis, oli Krõõt juba aidas valge lina all. 
          «Tahad  ehk  aita  vaatama  minna,  peremees,»  ütles  sauna–Mari
Andresele, «aga ära unusta luuakontsu kassiaugu ette panemast.»  
          Muidugi  tahtis  peremees  aita  minna,  aga  et  Mari  seda  temale  meelde
tuletas,  siis  jättis  ta  seekord  minemata.  Selle  asemel  ronis  ta  aidalakka
kirstulaudu otsima, tõi need sisse ja pidas aru ise hakata kirstu tegema. Aga


siis  ütles  ta  tüdrukule,  et  see  endale  puhtamad  riided  selga  paneks  ja
Meistri–Antsule järele läheks.  
          Õhtuks  jõudis  Meistri–Ants  Vargamäele.  Temale  kirstulaudu  näidates
ütles Andres:  
          «Mõtlesin  esteks  ise,  aga  sina  tunned  seda  tööd  muidugi  paremini,
sellepärast saatsingi sinule sõna, et tuleksid.»  
          «Küllap  juba  mina  sellega  toime  saan,»  vastas  Meistri–Ants,  tüse  ja
vimmas vanamees, kelle tömp nina oli näoga võrreldes liiga punane. «Olen
ennegi  teind  ja  on  kõik  minuga  rahule  jäänd,  küllap  jääb  ka  sinu  eit  ...
Kuuselauad  mis  kõlisevad,  head  ja  kuivad,  panevad  mitu  ja  mitu  aastat
vastu. Teen tubli ja tiheda, lase või vette, mitte tilkagi ei tule läbi.»  
          «Eks  ta  hea  olekski,  surnuaed  niisukese  koha  peal,  et  hauad  kevadel
nagu kaevud,» ütles Andres.  
     «Nonäh, ega minagi muidu, ikka vee pärast,» kinnitas Meistri–Ants.  
     Järgmisel hommikul algas Vargamäe Eesperes juba koidu ajal saagimine
Ja  hööveldamine:  perenaisele  valmistati  viimast  ulualust,  milles  ta
Vargamäelt pidi lahkuma. 
     Meistri–Ants oli isegi mingisugused hõbenarmad ja plekitükid tiivuliste
punnpalgeliste  inglinägudega  kaasa  toonud.  Niisuguseid  imeasju  polnud
lapsed veel kunagi näinud. Saunanaisedki aina vaatasid ja imestasid.  
          Tiivulised  inglinäod  tuletasid  neid  meelde,  mis  olid  kirikus  kantsli
küljes.  Selle  tõttu  omandasid  nad  puhtpühaduse  ilme.  Sellepärast  siis,  kui
lapsed pärast Krõõda juures, kes kirstus lamas, issameiet lugesid, ei teadnud
nad  hästi,  tegid  nad  seda  õndsa  Krõõda  või  punnpalgeliste  inglinägude
pärast.  
     Kolm päeva, mis pühapäevani aega, kadusid Andresel nagu mingisugune
raske  uni;  ta  isegi  ei  teadnud  hiljem,  oli  ta  selle  aja  uinunud  või  ärkvel
olnud. Asjad, mille peale ta ei osanud mõelda, sündisid nagu iseendast, sest
sauna–Mari, kes kõigega endisest ajast tuttav oli, talitas, nagu oleks ta alles
eile siit lahkunud ja täna uuesti tagasi tulnud, et oma harilikku tööd jätkata.
Pere poisi pani ta oma tütre kõrvale teise rinna otsa, ja esiotsa jätkus toitu
mõlemale.  
          «Mari,  löö  sina  pisut  silma  peale,»  ütles  Andres,  kui  ta  poest
matusekraamiga koju tuli. «Sina oled ikka nagu oma inimene.»  
     Ja nõnda see sündiski. Marist sai igale poole, Mari nägi ja kuulis kõik,
kuigi  tal  oli  kummagi  rinna  otsas  laps.  Ja  kuna  teised  nägid,  et  peremees
kõik Mari hooleks usaldas, siis kuulasid nemad ta sõna, nähes temas nagu


perenaise asemikku. Aga vististi oleksid nad muidugi Marit kuulanud, sest
kõigil oli teada, kuidas Krõõt surres just teda oli kutsunud ja peaaegu tema
käte vahele surnudki. Andres ise ainult seadis kadunu silmi ja suud, seda ei
teinud Mari mitte enam.  
          Matusepäeval  oli  Vargamäel  kogu  kõrvenurk  koos:  peremehed  ja
perenaised olid kutsutud Krõõta ära saatma. Tubades valitses imelik vaikus
ja pühalikkus. Kõik käisid ja rääkisid nii tasa, nagu kardaksid nad Krõõta
tema  rahus  segada.  Kogu  eluajal  polnud  keegi  teda  sel  määral  arvesse
võtnud.  Naised  käisid  aida  vahet,  kus  puhkas  Krõõt,  valged  höövlilaastud
pea all.  
          «Küll  oli  temale  vähe  neid  päivi  antud,»  ütles  Hundipalu  eit  silmi
pühkides.  
     «Mis muud, koorem oli liig raske,» arvas Ämmasoo perenaine.  
     «Põlnd seda konti ega jäksi,» lausus Oru pere–eit.  
          «Liig  pikk  ja  peenike  Vargamäele,»  ütles  Aaseme  eit  elutargalt.  «Ja
nooruke! Alles alla kolmekümne, aga juba neli väikest ... »  
     Lapsi nimetades hakkasid kõik eided silmi pühkima.  
     «Jah, tema ise sai vaevast lahti, aga lapsed ... » lausus Hundipalu.  
     «Jah, mis temal endal nüüd änam,» kiitsid ka teised eided nõus olles.  
     Söögi ajaks toodi puusärk kambri, nagu tahaks kadunud perenaine ühes
tuttavatega viimast korda leiba võtta, et siis alatiseks Vargamäe eluhooneist
lahkuda. Viimast korda pidi olema Krõõt Vargamäel perenaiseks, kuigi tegi
ja talitas juba sauna–Mari.  
     Luges ja laulis Krõõda saateks Andres ise. Ja ehk küll hääl kippus kurku
kinni  jääma,  ometi  tegi  ta  kõik  nagu  kord  ja  kohus.  Aga  nuttu  olid  kõik
Vargamäe hooned täis. Sõnad olid suhu hangunud, voolasid ainult pisarad.
Mehedki  pühkisid  silmi,  Oru  Pearugi  pühkis.  Aga  temale  nähtavasti  ei
meeldinud niisugune silmapühkimine ja sellepärast läks ta enne teisi uksest
välja, nagu oleks päikese paistel seda parem teha.  
     Õueväravast teele minnes leidsid surnumatjad, et sügavad roopad olid
tasaseks  tehtud  ja  suuremad  kivid  vankrirataste  ning  inimeste  jalust
koristatud.  
     «Oled teedki silund,» ütles Hundipalu Tiit Andresele.  
     «Mina mitte,» vastas Andres.  
     «Siis on õige Pearu selle tembuga hakkama saand.»  
     «Tema vist küll, kes muu.» 


     Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal.
Rava Kustas, kes alati valmis oli rumalat nalja heitma, ütles oma eidele:  
     «Vargamäel peaks sagedamini matukseid olema, siis saaks varsti sileda
tee.»  
          «Mis  sa  lõõbid,»  vastas  eit  talle  etteheitvalt  ja  lisas  siis  juurde:
«Vargamäe mehed sillutavad teed surnutelegi, aga teised ei tee sedagi.»  
     Andrest ärritas millegipärast see sillutatud tee. Oli küll parem sõita, aga
ikkagi ajas südame täis. Temal endal polnud teesilumine pähegi tulnud, aga
Pearu  oli  oma  meestega  selleks  kogu  laupäevase  päeva  ja  poole  ööd
tagantjärele viitnud.  
     Andresel tuli meelde, mis nad Krõõdaga soosillast olid rääkinud, kui nad
kahekesi esimest korda temast üle sõitsid – Vargamäe poole. Ja nüüd läks
nõnda,  et  eluajal  ei  näinudki  Krõõt  paremat  teed,  ainult  puusärgis  sõites
võis  ta  tunda,  et  soosild  oleks  nagu  siledamaks  muutunud.  Ehk  on  hea
seegi! Ja Andres ise? Näeb tema oma eluajal paremat silda? Näeb ta seda
puusärgiski? Ja ometi oli ta Krõõdale lubanud siin varsti tõllaga sõita, kaks
hobust kõrvu ees.  
          Õhtul  Vargamäele  tagasi  tulles  olid  mehed  kõik  juba  lõbusas  tujus.
Andresel  endalgi  oli  paras  kilk  peas,  sest  kurvastuse  tõttu  oli  ta  pudelist
harilikust rohkem rüübanud. Sauna–Mari aina imestas, missuguse menuga
matuselised õue sõitsid. Kõigist kõige valjemini rääkis aga Oru Pearu. Ja ta
rääkis vahetpidamata. Ikka kaldus tema joobnud jutt kadunud Krõõdale. Iga
natukese  aja  tagant  hüüdis  ta  söögilauas,  kus  võeti  söögialust  ja
söögipealist:  
          «Kuule,  sina  nuabrimees!  Veart  eit  oli  sul.  Niisukest  änam  ei  tehta!
Vargamäe silmad ei sua änam niisukest näha. Hallelooja! Sinu kadund eide
terviseks! Issand olgu meile armuline!»  
     Nõnda valas ta klaasi klaasi järel endal kurgust alla.  
     Aga mida rohkem ta jõi, seda sagedamini hakkas ta keel kadunu nime
lällutama. Viimaks ei saanud ta muidu, kui tõusis oma paigalt ja läks istus
üleaedse kõrvale.  
     «Kallis nuabrimees,» hakkas ta sellele rääkima, «veart eit oli sul, seda
tulin ütlema. Nüüd on sul kurvad päevad, sest niisukest eite ei ole änam ja
teist niisukest põle ühelgi olemas. Mina kurvastan ka, aitan sul kurvastada,
kallis nuabrimees ... Tegin eilse päeva ja terve öö sinu eidele sulastega teed.
Aga sulased hakkasid öösel porisema, ei taht sinu eidele teed teha, siis tegin
üksi,  ilma  poisteta.  Tegin,  jah,  teed  ning  mõtlesin:  seal  ta  nüüd  on  see


nuabrimehe elu, oli teisel eit, oli teisel veart eit, aga nüüd änam ei ole. Ja
siis  ma  mõtlesin,  et  ma  lõhkusin  sel  korral  aja  rukki  eest  ära  ja  su  sead
läksid rukkisse, tahtsin näha, mis sa teed, kui näed, et sead minu rukkis ja et
mina aja maha lõhkusin. Aga sina ei tulnd, tuli sinu eit – nüüd viisime ta
ära,  Essuke  olgu  temaga!  –  nonäh,  tuli  sinu  eit  ja  ütles  niisuguse  pehme
jaalega: «Kallis nuabrimees, miks sa aja eest ära lõhud, meie sead lähvad ju
sinu  rukkisse?»  Veart  eit  oli  sul,  tundis  rehnutti  –  sead  lähvad  mu  enda
rukkisse!  Ja  ma  vastasin  temale,  et  kallis  nuabri  perenaine,  mul  on  aeda
teisale vaja, sellest see lõhkumine ja sigade rukkisse laskmine. Aga tema –
Essuke  ülendagu  tema  hinge!  –  tema  tundis  rehnutti,  nii  veart  eit  oli  sul,
tundis  ja  ütles:  «Kuule  sina,  nuabrimees,  sina  ei  reagi  tõtt,  sina  luiskad.»
Just nõnda ta ütles seekord: «sina luiskad». Aga mina valetasin siis lausa,
lõhkusin  aeda  kiusu  pärast,  tahtsin  sind  kiusata.  Ja  siis  ütles  sinu  eit  veel:
«Kui sa aja tahtsid rukki eest ära lõhkuda, miks sa siis meile enne ei öelnd,
et oleks teand loomad ära ajada?» Ning, kallis nuabrimees, siis hakkas mul
sinu  eide  ees  häbi  seal  lõhutud  aja  juures,  sest  tema  tuli,  laps  süles,  sigu
ajama. Ja ma tahtsin ise sigadele rukkisse järele minna, aga sinu eit hakkas
sigu heleda jaalega kutsuma, ikka põssa, põssa, põssa, kotsu, kotsu, kotsu
(Pearu  katsus  kadunud  Krõõda  häält,  maksku  mis  maksab,  järele  teha).
Ning  sead  ajasid  kõrvad  kikki,  kuulatasid  ja  pistsid  siis  jooksma,  aina
sinnapoole, kust kostis hele jaal. Nüüd ei ole änam seda ajaauku, kus sinu
eit siis seisis, sina tegid ta kinni. Ja seisku ta nõnda seal igavesti, mina teda
ei  puutu,  seisku  mälestuseks,  et  sinu  kadund  eit  kutsus  siis  sigu  minu
rukkist. Aga kui sead, sindred, kõik rukkist välja tulid, palja kutsumisega, ja
sinu  eidele  järele  truavisid,  siis  tahtsin  ka  mina  sinu  sigadega  kaasa
truavida, pangu sinu eit mind kas või oma sigadega ühte lauta… Ning nüüd,
kallis nuabrimees, oleme siis kahekesi, peame sinu eide matukseid. Öösel,
kui soosilda tegin, mõtlesin, et mis meist kahest nüüd küll suab. Kui sinu eit
alles  elas,  lepitas  ikka  tema  meid,  sest  tema  oli  meist  mõlemast  parem.
Tema  oli  ka  minu  eidest,  sellest  minu  lambasihvrest  parem,  sest  minu  eit
põle niisuke, kui oli sinu eit. Peksteski põle minu eit nii hea, kui oli sinu eit
peksuta.  Nüüd  on  ta  aga  surnud,  ning  kui  tegin  öösel  ja  täna,  pühapäeva
hommikul, päev tõusis juba, soos silda, mõtlesin, et nüüd oleme kaks vaest
vanameest Vargamäel. Kui lähme riidu, ja riidu me lähme, siis põle änam,
kes ütleks hea sõna, vuataks hea silmagagi. Aga sinu eidel olid head silmad.
Ja  siis  hakkas  mul  hirm  seal  soosillal  minu  ja  sinu  pärast  siin  Vargamäel.
Nagu  kaks  kärbest  istume  siin  sitahunniku  otsas,  kõnnime  ja  peame  aru


ning  tühised  on  kõik  meie  arupidamised  ja  suured  rehnutid.  Seni  kui  elas
sinu  eit,  oli  meil  ikka  hea  elu.  Riidlesime  mis  riidlesime,  aga  ega  me
sellepärast halvasti eland. Me olime muidu niisama kaks kanget vanameest,
üks  ei  kuuland  ja  teine  ei  and  järele!  Aga  nüüd!  Sinu  veart  eit  on  nüüd
surnud,  peame  kahekesi  tema  matukseid  ja  mäletame  oma  kurja  pattu.  Ja
põle änam kedagi, kes meid näeks ehk kuuleks, sest ... »  
          Pearu  mõttering  tõmbus  koomale.  Lõpuks  ei  saanudki  ta  sõnadega
kaugemale, kui keerles kadunud «veart eide» surma ümber. Endal hakkasid
silmad ikka enam ja enam vett jooksma. Habemekarvadelt tilkusid pisarad
kuuerinnale, söögilauale ja viinaklaasi. Viimaks sai ta meel nii härdaks, et
pidi  tahes  või  tahtmata  «kallile  nuabrimehele»  kaela  langema.  Mis  Pearu
südame  nii  härdaks  tegi,  kas  Krõõda  surm,  öösine  teesillutamine,
üleaedsega  riidlemine  või  purjus  pea,  seda  ei  teadnud  vististi  ta  ise  ega
teised.  
     Rava Kustas, kes Pearut tahtis pisut kainestada, küsis temalt:  
     «Misukese silla sa oma eidele teed?»  
     «Mis? Mis see Rava rädiseb?» küsis Pearu.  
          «Ma  küsin,  et  misukest  silla  sa  oma  eidele  ükskord  teed?»  kordas
Kustas.  
          «Minu  eit  matab  minu  ja  sinu,  temale  põle  meie  silda  vaja,»  vastas
Pearu. «Aga kudas sinu eidega lugu?»  
          Matuselised  naersid,  sest  Kustas  seisis  oma  hea  suuvärgi  peale
vaatamata eide päka all.  
     «Ää Pearut puutu, tema torkab kohe,» ütles Aaseme Aadu  
     «Ah Vuaseme Vuadu kua seal,» imestas Pearu nüüd.  
          Ja  siis  pöördus  ta  uuesti  oma  üleaedse  poole,  nagu  poleks  teisi  toas
olemaski. Aga kui see tema joobnud jutust tüdis, ütles ta tõsiselt:  
     «Kallis üleajamees, mis sa nii palju selle asjaga lõõbid, anna minu eidele
hauaski rahu.»  
          «Mis?  Mina  lõõbin?»  küsis  Pearu  haavunult.  Ja  kui  Andres  temale
midagi ei vastanud, võttis Pearu viinaklaasi ja läks istus nurka. Ning kõik
nägid,  et  ka  seal  tal  pisarad  habemekarvadelt  kuuerinnale,  põrandale  ja
viinaklaasi tilkusid.  


XVIII       Vargamäe Andresel olid Krõõda surmast saadik rasked päevad. Tänini
oli  ta  vaevalt  osanud  aimata,  et  inimesel  võiksid  olla  niisugused  päevad.
Ainukese  lohutusena  tundus  temale,  et  seisukord  polnudki  veel  kõige
hullem.  Tal  oli  vähemalt  sauna–Mari,  kes  perenaise  ja  osalt  ka  ema
kohuseid mahajäänud lapse vastu täitis. Aga kui ka Marit poleks olnud, mis
oleks pidanud Andres siis tegema?  
          Vaadates,  kuidas  Mari  oma  rinna  väikesele  Andresele  suhu  pistab  ja
kuidas  poiss  seda  ahnelt  imeb,  tekkisid  vanal  Andresel  endal  mõnikord
imelikud mõtted. Kui sauna–Mari võikski peresse jääda ja kui ta võiks siin
perenaiseks  hakata  ning  kasvatada  ühes  väikese  Andrese  ja  teiste  Krõõda
lastega  ka  omad  lapsed!  See  meeldiks  vististi  kadunud  Krõõdalegi,  sest
miks muidu püüdis ta surres nii väga Mari kätt. Aga Maril on oma Juss ja
sellega elab ta saunakambris. Kui Andres oleks oma elu ette teadnud, siis
poleks ta vist Jussil kunagi sauna lubanud asuda ning nõnda võib–olla oleks
Mari  veel  tänapäev  tüdruk.  Ning  siis?  Siis  oleks  võinud  Marist  saada
Vargamäe Eespere perenaine. Aga nüüd ei teadnud Andres, mida teha.  
     Andres peaks endale uue perenaise otsima, sest ega Marist ikka jumal
teab kui kauaks saa, aga ometi elab ta päevast päeva edasi, ilma et ta midagi
perenaise otsimiseks teeks: veel üks nädal ja veel üks nädal. Mari mängib
endiselt perenaist ja karjatab niihästi iseoma kui ka pere lapsi. Jusski sööb
nii sagedasti pere lauas, et paistab, nagu polekski nad saunarahvas.  
     Aga sügise poole, kui algasid pikemad ja pimedamad ööd, siis hakkas ka
Jussil igatsus Mari järele.  
     Sellepärast ütles ta temale kord peres:  
     «Sa'p tahagi änam sauna tagasi tulla, jäädki Andresele perenaiseks.»  
     «Põle peremehega veel jutuks tulnd, ei tea, kuis uue perenaisega lugu,»
vastas Mari.  
     «Peaksid õige Andresega rääkima,» arvas Juss.  
     «Mine ikka, kuis siis mina,» ütles Mari tõrjuvalt. «Ise suretasin Krõõta ja
nüüd siis peaksin hakkama uuest perenaisest rääkima.»  
     «Kuis siis saab?» küsis Juss. «Kaua ma üksi saunas olen nagu vana hunt.
Tädi  juba  nokib  mind,  ütleb,  et  küllap  jääd  Marist  ilma,  sest  Marist  saab
nüüd perenaine, Jussi lastest saavad viimaks veel perelapsed.»  
     «Juss, ää niisugust juttu aa,» ütles Mari.  


     «Ega siis mina, teised,» vastas Juss. «Nemad võtavad minu kallal.»  
          «Ära  kuula,  mis  teised  loravad,»  manitses  Mari  meest.  «Las  tuleb
saanitee,  küll  peremees  toob  siis  uue  perenaise  koju  ja  meie  lähme  jällegi
kahekesi  sauna.  Ega  ma  praegu  saakski  ka  tulla,  kes  hakkab  siis  poissi
toitma,  kuhu  ma  väikse  Andrese  jätan,  pean  ta  ikkagi  nüüd  piimast  välja
imetama, sest perenaine palus surmavoodil nii. Kõvast' ja kõvast' hoidis ta
veel surreski minu kätt.»  
     «Ütle, Mari, kas sa oled vahel kahetsenud, et sa mulle tulid?» küsis Juss
natukese vaikimise järel.  
     «Ei, Juss,» vastas Mari mõtlemata. «Miks sa seda küsid? Meil on ju kaks
last.»  
          «Ma  muidu  niisama,»  vastas  Juss.  «Üksinda  tulevad  vahel  niisugused
mõtted, öösel sängis, kui üles ärkan. Ei tahaks küll nõnda mõtelda, aga ikka
mõtlen, ei saa parata, nagu iseenda kiuste.»  
     «Mis sa siis iseendast nõnda kiusad,» noomis Mari. «Ega minulgi siin
kerge  ole.  Kaks  last  rinnna  otsas,  terve  kari  suuremaid  sabas,  suure  koha
tegemine ja toimetus pealekauba.»  
     «Olen mõelnd, et just niisuke lastekari ja suur toimetus ning tegemine
kõlbakski sinule,» ütles Juss. «Ja kui sa minule põleks tulnd, siis oleks sa
võind ehk nüüd selle kõik kätte saada.»  
     «Juss, sa lähed saunas üksinda arust ära,» ütles Mari mehele. «Või ajab
see tädi sul oma juttudega seal pea segi?»  
     Tuli külm ja tuli lumi, aga sauna–Mari askeldas ikka veel perenaisena
Vargamäe Eesperes. Ei saanud alla minna oma lehmagi lüpsma. Seda tegi
pahatihti  tädi.  Viimaks  võttis  Juss  ise  lüpsiku  kätte  ja  läks  lehma  alla  –
esimest  korda  muidu  naljaks,  ainult  katseks,  sest  mis  üksinda  igavusega
ikka teha.  
     Aga lehmalüpsmine polnudki nii väga suur kunst ja nõnda hakkaski Juss
ise oma lehma lüpsma, et poleks tädi tülitamist, tema juttude kuulamist. Ta
oleks  liivamollile  püttegi  küürima  läinud,  aga  tänini  oli  tädi  seda  ikka  nii
korralikult  teinud,  et  Jussil  polnud  mingit  põhjust  end  tema  tegevusse
segada.  
          Pikisilmi  ootas  sauna–Juss,  et  millal  küll  pere–Andres  hakkab
pulmamõtteid  mõtlema.  Millal  hakkab  ta  käima  ja  liikuma,  nagu  oleks  ta
poissmees,  kes  otsib  tallu  perenaist.  Aga  Andres  elas  endiselt,  rühmeldas
ainult hommikust õhtuni tööd teha, nagu tahaks ta nõnda igasugused mõtted
summutada.  


     Juba hakkasid ümberkaudsed tuttavadki Andresele mõistu ja avalikult
perenaisest rääkima, sest mis kohapidamine see muidu on, kui pole kodus
õiget otsalist, õiget majalukku. Aga Andres tegi, nagu ei mõistaks ta hästi
inimeste mõtteid. Kui ta enam kuhugi ei pääsenud, siis lausus ta harilikult:  
     «Eks ta ole küll, aga tänini olen sauna–Mariga läbi ajand.»  
     «Kauaks siis temast,» vastati, «temal ju omal mees ja lapsed. Sinul vaja
oma inimest.»  
     «Muidugi,» oli nüüd ka Andres nõus, «oma on ikka oma. Aga või see
oma siis kohe poissi imetama hakkab.»  
     Nõnda see perenaise–jutt enamasti lõppeski. Lähenesid jõulud. Nende
eel  sõitis  Andres  oma  kodukohta.  Kõik  mõtlesid:  nüüd  on  see  aeg  käes,
nüüd läks ta perenaist otsima. Ka sauna–Mari mõtles nõnda ja millegipärast
käis tal valus hoog südamest läbi, nagu oleks keegi pussiga torganud. Nagu
oleks keegi lausa päeva ajal ette astunud ja pussi südamesse pistnud. Aga
siis oli kõik möödas, oli ainult rahustav tundmus, et nüüd võib ta sauna oma
Jussi  juurde  minna.  Väikest  Andrest  vaadates,  kes  parajasti  rinna  otsas
rahuldunult talle vastu naeratas, tõusid Mari silmad vett täis. Niisugune hale
süda oli tal.  
     Aga Andres tuli mõne päeva pärast Vargamäele tagasi, ilma et midagi
oleks  öelnud  või  teinud,  mis  oleks  lasknud  ühte  või  teist  oletada.  Ainult
tööd hakkas ta endise hooga murdma, ei andnud armu endale ega teistele.  
     Jõuluks oli nõnda, et sauna–Juss läks kirikusse esimesel pühal ja mangus
ka  Marit  kaasa  minema.  Aga  Maril  polnud  võimalik,  sest  kuhu  panna  või
kelle  hooleks  jätta  kaks  väikest  last.  Nõnda  läkski  Juss  üksinda,  läks  jala
ega võtnud peremehelt hobust, kuigi see pakkus.  
          Keskmise  püha  hommikul  hakkas  Andres  ise  kirikusse  asutama  ega
olnud tal kedagi, kes oleks toonud aidast riided tuppa sooja, andnud puhtad
sokid  või  seadnud  kaelarätti  ja  salli.  Polnud  parata,  sauna–Mari  pidi  seda
tegema, nagu oleks ta tõeline perenaine Vargamäel. Aga kui Mari parajasti
seda tegi, ütles talle Andres:  
     «Mõtlesin, et kui õige sina tuleks ka, oled niikuinii ööd–päevad nagu
ahelas, saaksid end vähegi lahutada ja hinge tagasi tõmmata.»  
     «Mina nüüd,» ajas Mari vastu. «Kus siis lapsed?»  
     Aga endal hakkas süda nii hullusti peksma, ei tea, kas suure rõõmu või
hirmu pärast.  
     «Laseks saunatädi alt üles tulla, eks tema nendega see mõni tund ikka
hakkama saa,» arvas Andres.  


     Mari ei lausunud sõnagi. Mõelda, et tema paneb enda täna kirikuriidesse
ja istub Andrese kõrvale saani, mille seljatagusel on ilusad suured roosid –
Mari oli neid nii mõnigi kord imetlenud –, tegi ta otseteed keeletuks.  
     «Kas sa ise tahaks tulla?» küsis Andres. «Täna ilus pehme ilm ... ». 
     «Kui peremees tahab ... » kogeles Mari.  
          Sellega  oli  kirikusõit  jaatavalt  otsustatud.  Peremees  saatis  jalamaid
saunatädi järele ja käskis temale öelda: tulgu üles laste juurde ja toogu ka
Mari kirikuriided kaasa, sest see sõidab ühes peremehega täna kirikusse.  
     Seda kutset ja käsku kuuldes istus Juss lähemal olevale järile, sest jõud
tema ihuliikmeist võeti äkki nagu käega. Aga kui tädi oli Mari riietega juba
peresse  läinud,  ajas  Juss  endale  ruttu  pihtkasuka  selga  ja  jooksis  veel
rutemini  läbi  pehme  lume  üle  väljamäe  teisele  poole  sooserva  tihedate
kuuskede  vahele  ning  jäi  seal  ootama,  kuni  tuli  nähtavale  pere  hobune,
kõrge look peal ja saan järel, kus istus kaks inimest – peremees Andres ja
Mari.  Juss  piilus  kuuskede  vahelt  möödasõitjaid,  kes  tema  lähedalolu  ei
aimanud.  Ainult  mära  pööras  oma  kikkis  kõrvadega  pea  tihniku  poole  ja
vahtis:  tema  aimas  midagi.  Andreski  märkas  mära  vahtimist,  sest  ta  ütles,
nii et Jusski kuulis:  
     «Ei tea, mis see hobune nii sinna metsa poole vahib, mõni rebane või.»  
     See mõjus Jussisse nõnda, et puudus vähe, siis oleks ta peremehele vastu
hüüdnud.  Ta  isegi  ei  teadnud,  mis  ta  oleks  hüüdnud,  aga  ometi  oleks
tahtnud  ta  hüüda  ja  kirikulistele  teada  anda,  et  metsas  pole  rebane,  vaid
Vargamäe  Juss,  kes  piilub  tihnikus,  kuidas  küll  tema  Mari  sõidab  jõulu
keskmisel pühal pere–Andresega kirikusse, nagu oleksid nad juba mees ja
naine. Juss käis eile üksinda, aga Mari sõidab täna peremehega, niisugused
lood on Vargamäel.  
          Kui  saan  oli  Jussist  tükk  maad  mööda  jõudnud,  ronis  see  lumiste
kuuskede  vahelt  välja  teele  ja  vaatas  selja  tagant,  kuidas  sõitis  tema  Mari
pere–Andresega saaniroosid särasid veel siiamaalegi. Juss vahtis neid roose,
kuni nad kadusid põõsaste varju. Näis, nagu oleks Juss nende rooside pärast
siia tulnudki.  
     Aga kui oli silmist kadunud kõik – roosid saaniga, kaks pihta ja kõrge
look  –,  lonkis  Juss  tasakesi  kodu  poole  tagasi:  jällegi  otse  üle  väljamäe,
sumades tükati sügavas lumes, et aga mitte pere õuest läbi minna. Vaevalt
olid tema jalad kunagi kõveramad ja tema kael lühem paistnud kui tänasel
jõulu keskmisel pühal. Põlvist saadik lumisena jõudis ta koju, ja, kui Madis
temalt küsis, kus ta oli käinud, vastas ta:  


     «Käisin korraks õige jänesejälgi vaatamas.»  
     «Oleks püss, siis,» arvas Madis.  
     «Jah, oleks püss, siis,» oli ka Juss nõus.  
     Mari oli lasknud hommikul Jussile öelda, et ta tema äraolekul peresse
tuleks lapsi vaatama, aga Juss ei läinud. Mitte, et ta poleks tahtnud minna,
vaid  ta  nagu  unustas.  Tema  meeli  täitis  painajalikult  midagi  muud,  mis  ei
lasknud  teisi  mõtteid  pähe.  Isegi  kui  ta  lõunauinakut  tegi,  mõtles  ta  seda
ainukest mõtet.  
          Andres  ja  Mari  tulid  üsna  varakult  koju,  nagu  oleks  neil  päris  harilik
kirikuskäik olnud. Ainult ühte kiitis Mari: küll olevat noorel märal väledad
jalad,  mõisa  lagedal  sool  ajanud  Andres  tervest  kirikuliste  voorist  mööda,
Maril käinud ainult külm tuul südame alt läbi.  
     «Ei, peremees tee saunamehe sõitu,» arvas selle kohta saunatädi.  
     «Ei jah seda,» kinnitas Mari.  
     Andrese enda kõrvu saunanaise jutt ei puutunud. 
          Ka  Jussi  kõrvust  läks  ta  alguses  mööda,  aga  pärast  hakkas  ta  tema
kuulmeisse ometi kinni – tädi suu läbi. Sest perest alla sauna saanud, ütles
ta seal kohe Jussile:  
     «Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid.»  
     Tädi ootas, mis Juss selle kohta ütleb, aga kui see oma suud ei paotanud,
jätkas ta:  
          «Ajand  teised  mõisa  soos  võitu.  Andres  kupatand  pikast  kirikuliste
voorist mööda, Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand
noor mära mõisa soo peal.»  
     Ja kui Juss ka selle kohta midagi ei lausunud, ütles tädi lõpuks:  
     «Jäi teine nüüd poissi–tüdrukut imetama, rinnad olid piima täis, nii et...
Peremees  ost  teisele  kõrtsi  juures  magusat  viina,  toond  välja,  sisse  põle
Marit kutsund.» 
          Aga  Juss  vaikis  ka  nüüd.  See  ajas  tädi  imestama.  «Miks  sa  midagi  ei
lausu, Juss?» küsis ta nüüd.  
     «Mis ma ikka lausun,» ütles Juss.  
     «Jah, eks ta ole,» oli nüüd ka tädi alistunult nõus. «Mis saunamees ikka
peremehele võib. Aga ei ta hakka ühti veel teist naist võtma, ei tea, kuda ta
nõnda läbi saab, priske ja noor mees teine, inimesel ju ikka oma tahtmised
ja tujud.»  
     Rohkem Juss ei kuulanud. Ta pani riided selga ja läks välja.  
     «Lähed õige peresse või?» küsis tädi.  


     «Lähen vaatama,» kohmas Juss vastuseks.  
     «Nojah, eks ta ole, lapsed seal ja kõik,» arvas ka tädi.  
     Kui Madis Orult koju tuli, ütles eit temale:  
     «On sel Jussil, vaesekesel, nüüd õige päevad!» 
     «Mis tal siis viga on?» küsis Madis, nagu ei teaks ta midagi või nagu ei
puutuks see temasse, mis ta teab.  
     «Ei ole ju naist änam ega kedagi,» seletas eit, nagu oleks ta Jussi pärast
mures.  
     «Eit, jäta niisukesed jutud!» noomis Madis. «Kes talt ta naise on võtt.»  
     «Näh, naine on ju peres, juba kevadest saati,» seletas eit. «Tahab naise
juurde, mingu vargsi, käigu nagu ehal. Aga ega ta siis änam poissmees ole,
tal ju lapsedki.»  
     «Sina, eit, ära topi oma nina teiste asjade vahele!» manitses Madis. «Mis
peres on, see on pere asi, saun on pere kohta kurt ja tumm. Mõistad?»  
     «Ega siis Juss peres ole, tema on ju alles meie juures saunas,» vaidles eit
vastu.  
     «Eit, ma ütlen, ära puutu Andrest, tema on hullem kui Pearu, kui sa ta
vihale  ajad.  Tehku  tema,  mis  tema  tahab,  sinul  põle  sellega  tegemist.  Ei
puutu tema sind, siis hoia end tema eest, mida kaugemal, seda parem.»  
     «Ma ju ainult sinule, vanamees, teistele mitte poolt sõnagi: Jussile ainult,
hale meel teist, vaesekest, vaadata,» seletas eit.  
     «Juss on mees, ajagu ise oma asjad,» vastas Madis. «Võtku naine perest
ää, kui tahab, mingu kas või Vargamäelt minema, kui muidu ei saa, ega ta
põle seia laulatud.»  
          «Juss  nüüd  mõni  mees,»  mõnitas  tädi.  «Kus  on  see  mees,  kes  läheb
lehma alla, kui omal naine peres? Kas Andres läheks lehma alla? Oled sina
läind? Sa äratad mu veel surnustki üles, kui vaja lehma lüpsa.»  
     «Nojah, olgu pealegi nõnda, aga mis meil sest?» küsis vanamees.  
     «Ei midagi, ma muidu aga, oma inimene ju.»  
     «Ää räägi muidu ega asjagi pärast, parem on parem,» arvas Madis.  
     Niisugune oli sauna–Madise arvamine pere–Andrese ja sauna–Mari asja
kohta.  
     Aga Jussi arvamine oli teine. Tema küsis: kuidas võis Mari teisel pühal
peremehega  kirikusse  sõita,  kui  ta  ei  tulnud  temaga  esimesel  pühal?  Seda
tahtis  ta  Marilt  teada  saada.  Kuid  peres  olid  pühade  tõttu  kõik  inimesed
kodus, istus seal paar külalistki. Nõnda oli Maril pisut rohkem toimetamist


ja  tegemist  ning  Juss  ei  leidnud  kuidagi  mahti  ega  kohta,  et  seda  küsida,
mida ta küsida tahtis. Nagu möödaminnes ütles Mari kõigi kuuldes Jussile:  
     «Sa põle täna taga lapsi vaatamas käindki, kui ma kodunt ära olin.» 
     «Ei tulnd meele,» vastas Juss otsekoheselt.  
     «Nii palju sina neist hoolid,» ütles Mari naljataval etteheitel, millele Juss
vastust ei leidnud.  
     Juss istus ja istus peres, aina oodates silmapilku, et saaks mahti Marile
oma  küsimuse  ette  panna.  Aga  see  silmapilk  ei  tulnud  ega  tulnud.  Juss
kibeles  juba  ammugi  minema,  ei  läinud  ometi.  Pakuti  talle  peres  süüagi,
Mari ise pani lauale, aga toit ei tahtnud kurgust alla minna, sest see oli pere
toit. Tõstis õllekappagi suule, aga ei saanud kuidagi neelata.  
     Alles hilja õhtul küsis Mari Jussilt: «Tahtsid õige minuga rääkida või?»  
     «Oleks taht jah,» vastas Juss.  
     Ta tegi minekut ja Mari läks teda toa otsa saatma.  
     Siin oligi see paik, kus Juss sai Marilt küsida:  
          «Miks  sa  täna  peremehega  kiriku  sõitsid  ja  esimesel  pühal  minuga  ei
tulnd? Ma oleks ka perest hobuse võtt.»  
     «Peremees kutsus,» vastas Mari.  
     «Mina kutsusin sind ju eile ka,» ütles Juss.  
     «Aga lapsed ... » põikles Mari.  
     «Kas täna lapsi ei olnd?» küsis Juss, kes asja hästi läbi oli mõelnud.  
     «Täna tuli saunatädi,» vaidles Mari edasi.  
     «Eks ta eile oleks niisama tulnd.»  
     «Täna kutsus teda peremees.»  
     «Eile oleks mina kutsund.»  
     «Aga sina põle ju peremees, sina põle kellegi kutsuja. Ega ainult meie
lapsed, pere lapsed ju ka.»  
     Selle peale polnud Juss mõelnud. Maril võis nagu pisut õigust olla.  
     «Aga kui oleks peremehega rääkind,» arvas Juss.  
     «Ma ei julend peremehe poja pärast, et kes teab ... » vastas Mari.  
     Jussi–Marit seisid toa otsas nii ligistikku, et nad oma riietega teineteist
puutusid.  Juss  sai  äkki  üsna  nõutuks.  Tema  oli  tahtnud  Marile  oma
küsimuse  ette  panna  ja  oli  lootnud,  et  saab  Marilt  selge  ja  otsekohese
vastuse ning nõnda teab ta, kuidas asjad on. Aga nüüd sai tema küsimusest
hulk  küsimusi  ja  ühegi  peale  ei  vastanud  Mari  nõnda,  et  see  oleks  tõesti
vastatud. Nõnda jääb jällegi kõik ehku peale.  


     «Kas sa siis ei taht, et ma läksin?» küsis Mari, kui Jussil enam midagi
polnud öelda.  
     «Ma mõtlesin terve tänase päeva, et miks sa küll eile minuga ei tulnd,»
vastas Juss. Aga sellest, kuidas ta hommikul üle väljamäe jooksis ja lumiste
kuuskede  vahel  piilus  ning  pärast  saaniroose  silmitses,  ei  lausunud  ta
sõnagi.  
          «Ma  änam  ei  lähe  peremehega,  kui  sa  ei  taha,»  lausus  Mari  nagu
vabandades.  
     Sellega lõppeski saunarahva jutt seal Eespere toa otsas tähise taeva all.
Juss  läks  mööda  mäge  alla  sauna  poole  ja  Mari  jooksis  peretuppa,
külmajudinad kehal, sest ta oli ju kerge riidega välja tulnud meest saatma.  
     «Mis see Juss tahtis?» küsis Andres Marilt. «Oli tal asja ka või?»  
          «Ei,  mis  asja  nüüd,»  vastas  Mari.  «Niisama  tuli  teine  aega  viitma,
pühade aeg.»  
     Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta sauna–Mari sõnade tões.  
     «Mõtlesin, et tuli ehk selle kirikuskäima pärast,» ütles ta. «Istus teine
niisukese näoga, ei läind söök ega jook tal sisse.»  
     «Mis nüüd sellest,» lausus Mari. «Aga väljas nimetas, et ... »  
          «Seda  ma  arvasin  kohe,  kui  nii  kauaks  välja  jäite,»  ütles  Andres.
«Mõtlesin  juba  hommikul  seda,  kui  sõitsime  ...  Mõtlesin,  et  kui  me
kahekesi võikski nõnda sõita.»  
     Aga Mari ei võtnud viimaseid sõnu kuuldavakski.  
     Sellepärast jätkas peremees:  
          «Sina,  Mari,  kõlbaks  nii  hästi  Vargamäele  perenaiseks,  oled  kraps  ja
kärmas ja lastega saad ka toime.»  
     «Miks peremees kallil pühade ajal niisukest patujuttu aab,» ütles Mari
nüüd, «mul ju omal lapsed ja Juss.»  
     «Mari, see põle patujutt, kui ma ütlen, et sa kõlbaks,» vaidles Andres
vastu. «Tõejutt, sina kõlbaks küll seia perenaiseks ja oleks võindki selleks
saada,  kui  asjad  oleks  teisiti.  Mul  põleks  otsimist  ega  kedagi,  perenaine
oleks olnd tubli ja töökas, muudkui las käia. Ja ega kadund Krõõdalgi selle
vastu  põleks  olnd,  ta  nii  pidas  sinust  lugu.  Ja  lapsed  armastavad  sind.
Suuremadki armastavad, poisist põle rääkidagi, tema nagu olekski sinu laps,
mitte Krõõda.»  
          Mari  nuttis.  Maril  oli  millegipärast  halb.  Peremees  ei  rääkinud  küll
midagi halba, aga Marile ajas see nutu peale. Perenaine, kadunuke, oligi ju
ükskord  öelnud,  et  kui  ometi  Mari  tema  lapsi  kasvataks,  nende  eest


muretseks,  siis  sureks  tema  rahuliku  südamega,  sest  siis  oleks  tema  laste
eest hoolitsetud. Ja nüüd tuleb ka peremees selle jutuga, nagu oleksid nad
kahekesi millalgi kokku rääkinud. Aga mis võib siis Mari sinna parata, et
temal on Juss ja kaks last, tütar ja poeg. Ega ta siis ometi saa Jussi maha
jätta. Samuti ei saa ta ühel hoobil sauna–Jussi naine ja Vargamäe perenaine
olla,  seda  peaks  peremees  isegi  teadma.  Ometi  räägib  tema  ja  rääkis  ka
kadunud perenaine, nagu võiks Mari oma elu muuta.  
     «Peremees ei peaks nõnda rääkima,» ütles Mari viimaks põllenurgaga
silmi pühkides.  
     «Miks siis mitte?» küsis Andres vastu. «Miks ei või ma siis öelda, et kui
sinul  põleks  Jussi,  siis  võiks  sa  kas  või  tänapäev  Vargamäel  perenaiseks
saada? Nutta põle siin midagi.»  
     «Kadund perenaine rääkis ka sellest ... laste pärast,» ütles Mari ja puhkes
uuesti nutma.  
     «Näed, ka Krõõt, mitte ainult mina,» rääkis peremees julgemalt. «Sina,
Mari,  oled  kohe  perenaiseks  nagu  loodud,  sul  on  niisukesed  käed  otsas,
saunas ei jätku neile tööd, tuleb puudus kätte.»  
     Nõnda jutlesid Andres ja Mari tagakambri kinnise ukse taga. Aga et nad
seda ka varemalt olid teinud, siis ei pannud ükski seda mikski. Oli räägitud
ja oli arutatud ning sellega lõppeski. Täna oli pisut teisiti. Sest kui Mari täna
tagakambrist välja tuli, mõistsid kõik sulane, tüdruk ja suuremad lapsedki –,
et on räägitud mingisugust iseäralikku juttu, sest Mari silmad olid nutetud,
suu sõnakehv ja nägu tume, nagu oleks tal äkki mõni raske mure.  
     Ometi möödusid pühad Vargamäe Eesperes, ilma et midagi harukordset
oleks  sündinud.  Samuti  tulid  ja  läksid  ka  uusaasta  ja  kolmekuningapäev.
Seejärel  elati  harilikke  tööpäevi.  Mari  mängis  endiselt  perenaist  ja  imetas
Andrese  poega  oma  tütre  kõrval,  nagu  oleksid  tal  sündinud  kaksikud.
Peremees ei rääkinud Mariga peale tarviliku enam midagi.  
          Uue  perenaise  otsimisest  polnud  kippu  ega  kõppu  kuulda.  Eided
vaterdasid  mis  võisid,  aga  see  jäi  sinnapaika,  Andrese  kõrvu  see  ei
puutunud.  Nõnda  oleks  võinud  Vargamäel  kõik  endiseks  jääda,  kas  või
kevadeni.  Aga  siis  juhtus  nõnda,  et  Andres  läks  sulasega  vallavoori.
Sealsamas  oli  ka  Oru  Pearu  oma  sulasega.  Õhtul  said  nad  kõrtsileti  ääres
kokku.  Tipsutati  ja  lõõbiti,  kuni  Pearu  juba  paraja  auru  peale  sai.  Siis
hakkas naabrite vahel vastastikune nokkimine, kuni Pearu pahvatas:  
          «Kallis  nuabri–peremees,  sul  on  küll  head  lõuad,  aga  miks  sa  sauna–
Jussi naise käest ära võtsid? See, vaesekene, vahib vesise suuga pealt, kui


sina tema eidega ... »  
     Mida Pearu öelda tahtis, seda ei tea, sest enne lause lõppu andis Andres
talle  rusikaga  lõua  alla,  nii  et  ta  kõrtsipõrandale  selili  kukkus.  Aga  sealt
jalule ajanud, astus ta uuesti üleaedse ette ja ütles:  
     «Miks sa mind lõid? Kõik reagivad ju, et sina sauna–Mariga ... »  
     Jällegi lendas Pearu põrandale.  
          «Kui  sa  mind  oma  sauna–Mariga  rahule  ei  jäta,  löön  su  maha  nagu
konna!» põrutas Andres Pearule.  
          «Ega  sa  kõiki  ikka  jõua  maha  lüüa,  kes  reagivad,»  karjus  Pearu
põrandalt.  
     «Sinu käest kuulen esimest korda,» ütles Andres. Pearu ajas end uuesti
jalule ja hakkas tunnistajaid otsima, kes oleksid näinud, kuidas Andres teda
lõi.  
     «Kaevan kohtusse!» karjus Pearu. «Küll kohus seletab!»  
          Andres  rüüpas  viimase  viinatilga  klaasist,  maksis  arve  ja  lahkus  ühes
sulasega kõrtsist. Pearu jäi kõrtsi endale tunnistajaid nõutama.  
          Järgmisel  päeval  teadsid  kõik,  keda  asi  huvitas,  et  Vargamäe  mehed
sauna–Mari  pärast  kõrtsis  riielnud  ja  et  Andres  lubanud  Pearu  kui  konna
lõhki  lüüa,  kui  ta  veel  julgeb  sauna–Marit  puudutada.  Saunatädi  kaudu
puutus asi ka Jussi kõrvu. See tahtis esiteks kohe Andrese jutule minna, aga
kui ta oli pisut järele mõelnud, jättis ta selle nõu katki. Kes teab, ehk sünnib
temaga samuti nagu Oru Pearugagi, kui ta Andresele läheb Marist rääkima.
Pealegi,  mis  oleks  Jussil  peremehele  öelda?  Et  ta  Pearule  vastu  vahtimist
andnud? Aga mis siis ikka teha.  
     Juss mõtles ja mõtles, ta ei saanudki enam muud teha, kui mõtelda. Iga
silmapilk  leidis  ta,  et  juba  jälle  seisavad  käed  töö  juures,  ainult  mõtted
liiguvad.  Ainuke  pääsetee  –  jällegi  Mariga  rääkima  minna.  Kuulata,  mis
tema ütleb, mis tema arvab, see otsustab.  
     Aga Mari oli nagu oma endise käbeduse ja sõnakuse kaotanud. Jussile
näis,  nagu  oleks  tal  perenaisepõlves  arugi  vähemaks  jäänud.  Juss  teadis
ühtegi asja kindlasti, Mari ei teadnud sedagi. Juss teadis: Mari tulgu perest
ära, Mari tulgu jalamaid perest ära.  
     «Armas aeg, kuis siis jalamaid saab,» ajas Mari vastu, «lapsed, loomad
ja kõik.»  
     Aga Juss ei andnud järele, nõudis nagu täismees kunagi, sest saunatädi
oli  tal  kihutajaks.  Maril  ei  jäänud  muud  nõu  üle,  kui  pidi  peremehega


rääkima, sest muidu ikkagi ei või. Õhtul leidis ta selleks paraja silmapilgu.
Kuid Andres ei tahtnud Mari minekust kuuldagi.  
     «On see selle kõrtsiasja pärast või?» küsis Andres. «Juss on ju kuulda
saand, käis teine siin,» vastas Mari.  
     «Mis sa selle tühja pärast,» ütles peremees. «Oleks veel mõni muu, aga
va  Oru  Pearu.  Ma  andsin  talle  paar  korda  vastu  vahtimist,  lubas  kohtu
kaevata.»  
     «Kõik räägivad kangesti, sellepärast,» seletas Mari.  
          «Just  nagu  siis  jääksid  teised  vait,  kui  sauna  lähed.  Hakkavad  veel
hullemini.  Ei  nüüd  aita  änam  midagi,  muudkui  peab  ära  kannatama.
Laterdavad  seljataga,  tõmmaku,  tulevad  suu  sisse  ütlema,  lõikan  vastu
vahtimist, muud ei midagi.»  
     «Aga Juss ei lepi, tahab, et mina pean sauna minema;»  
     «Mis ta nüüd hullu ajab,» ütles Andres. «Kust ma siis üleöö omale uue
perenaise  võtan?  Kes  hakkab  laste  järele  vaatama?  Kes  toidab  poissi!  Ei,
Mari,  praegu  ei  tule  sellest  midagi  välja.  Ole  aga  ilusti  edasi,  ja  kui  Juss
jälle tuleb, siis saada ta minu juurde, ma kõnelen temaga ise. Mina olen teda
toimetand, tema peab ka mind toimetama. Ega ma siis paha pärast.»  
     «Ei noh, ega seda nüüd küll,» oli ka Mari nõus. Järgmisel päeval läks
Juss naisele peresse uuesti järele, aga see saatis ta peremehe juurde. Hulk
aega  kõnelesid  mehed  tagakambris  küll  vaiksemalt,  küll  valjemalt,  aga  ei
olnud  järeleandmist  ei  peremehe  ega  saunamehe  poolt.  Ainult  sedavõrd
leppis  Juss,  et  Mari  võib  veel  seniks  peresse  jääda,  kuni  Andres  temale
kiires korras asemiku otsib. Nõnda kogu asi seks korraks jäigi.  
     Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu
varjaksid  nad  kahekesi  mõnd  paha  asja.  Nõnda  jõudis  kohtupäev  kätte.
Pearu oli enne seda nädalapäevad kõrtsi saksakambris veetnud. Võimalik, et
Andres oleks ainult valuraha maksmisega Pearu heaks pääsenud, kuid ta ei
talitsenud  kohtu  ees  oma  keelt,  lubades  ka  tulevikus  igaühele  vastu
vahtimist anda, kes julgeb temale niisuguseid asju nina alla hõõruda, nagu
seda  Pearu  teinud.  See  ei  meeldinud  kohtule,  sest  tema  oli  enne  seda
Andresele  südame  peale  pannud  omavoli  mitte  tarvitada,  olgu  kõrtsis  või
kirikus.  sest  mõlemad  asutised  on  ju  ülemuse  poolt  lubatud  ja  jumalast
seatud.  Andres  aga  oma  suurustavate  sõnadega  astus  nii–öelda  maksva
korra vastu. Sellepärast siis tuli tal peale rahatrahvi ka kaheks päevaks vee
ja leiva peale minna.  


     Pearu nägu hiilgas. Andres oleks heameelega talle otse kohtukulli ees
veel kord äianud. Ometi polnud parata, pidi alistuma.  
     Kohtuotsusest teadis peagi kogu vald, muidugi ka Vargamäe. Ja kui siis
päev  kätte  jõudis,  kus  Eespere  Andres  vallamajja  vee  ja  leiva  peale  läks,
ilmus  Juss  tema  äraolekul  peresse  ja  nõudis,  et  Mari  nüüd  sauna  läheks,
vähemalt enne, kui Andres koju tagasi tuleb. Mari punnis vastu, ja kui Juss
järele ei andnud, ütles naine: 
     «Oled sina ka Pearu nõumees või, et sa niisukest asja tahad? Teine ise
kodunt  ära  ja  nüüd  pista  plehku,  jäta  maja  kõik  ui–ai.  Mina  täna  ei  tule,
saagu homme või sitem.» 
     «Kui sa täna tema seljataga ei tule, siis sa ei tulegi,» ütles Juss. «Just
sellepärast ma täna tahangi, et Andrest kodus põle, nüüd ehk ometi. Mari,
tule koju! Võtame endi lapsed ja lähme.»
     Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit
surmasuust  põgenema.  Juba  võttiski  ta  poisi  sülle  ja  hakkas  teda  riietesse
mässima, ilma et ta õieti isegi märkaks, mis ta teeb.  
     «Juss, ää ole ikka imelik,» ütles Mari. «Lase poiss olla. Mis su sisse siis
nüüd nii korraga on läind?»  
     «Sa ei tulegi enam sauna, Mari,» ütles Juss värisevail huulil.  
          «Tulen,  Juss,  usu  mind,  aga  täna  mitte,  täna  ei  või,  mõistad  isegi,»
seletas Mari.  
     «Ei sa tule, kui sa täna ei tule.»  
     «Kust sa selle võtad, et ma ei tule?» küsis Mari.  
     «Ei tule,» kinnitas Juss.  
     «Tulen, usu.»  
     «Tule täna, tule praegu kohe, tule enne, kui peremees koju jõuab. Mina
üksi änam sauna ei lähe.»  
     «Mine täna veel, Juss, homme räägin ma peremehega uuesti. Kui tahad,
räägin veel täna õhtul, oota, las ta aga tuleb koju.»  
     «Ära jää peremeest ootama,» mangus Juss. «Ära räägi änam temaga, tule
koju.»  
          «Ei,  Juss,»  vastas  Mari  kindlasti.  «Enne  peremeest  ei  tule,  tee,  mis
tahad.»  
          Juss  istus  ja  langes  ikka  enam  kössi.  Viimaks  oleks  ta  nagu
mingisugusele otsusele jõudnud, ta tõusis püsti ja küsis kõlatul häälel:  
     «Kas sa siis tõesti täna ei tule, Mari?»  
     «Praegu mitte,» vastas Mari. «Ma ei või lapsi ega maja omapead jätta.»  


          Juss  kobis  uksest  välja.  Mari  ei  saanud  muidu,  kui  pidi  natukese  aja
pärast talle järele minema, et vaadata, kas ta ikka läheb sauna poole. Sinna
ta lonkiski mööda väljamäge alla, sest kelle teise kuju see seal kevadtalve
õhtupimeduses  mustendas.  Nõnda  võis  Mari  rahuliku  südamega  tuppa
tagasi minna.  
     Andres tuli hilja koju, oli pisut purjus ja hoidis käies paremat jalga, nagu
oleks  sel  midagi  viga.  Ta  läks  otseteed  tagakambrisse  ja  kutsus  ka  Mari
sinna.  Seal  laskis  ta  oma  parema  jala  saapa  otsast  ära  tõmmata,  käskides
Marit seda ettevaatlikult teha.  
          «Ui  aeg!»  hüüdis  Mari  kohkunult,  kui  ta  saapa  jalast.  oli  tõmmanud.
«Peremehe jalg on ju üleni verine, narts on verest punane.»  
     «Kukkusin soosillal ja ei tea mis terav ork otse jalga, pealepoole põlve.
Pea,  risu,  põle  ju  üsna  selge,  sellepärast,»  seletas  Andres  ja  lisas  juurde:
«Võta  kapist  piiritusepudel,  vaata  seal  all,  pahemat  kätt,  panen  õige  seda
peale, see parandab.»  
     Mari otsis kapist piirituse, samuti ka puhta lapi, et peremehe jalga kinni
siduda. Aga kui peremees verise püksisääre üles kääris, et haava piiritusega
pesta, seisis Mari juures ja imestas:  
     «Just kui pussiga löödud!»  
     «Eks ole,» kiitis ka Andres naeratades, «just kui pussiga löödud. Pagan
teab, kuhu otsa ma seal kukkusin, päike on soosillal lõuna poolt oksatüükad
juba  välja  sulatand.  Hea,  et  silma  ei  juhtund,  oleks  eluks  ajaks  pimedaks
teind  ...  Aga  küll  piiritus  ta  varsti  parandab,  sest  põle  midagi.  Õnnetused
käivad  ikka  mööda  inimesi,  kiva  ja  kända  nad  ei  puutu.  See  pagana  viin,
põle ju teisega harjund. Öeldakse küll, et joobnul ja lapsel on kukkudes padi
all, aga seal ta nüüd on ... »  
          Kui  haav  kinni  oli  seotud,  laskis  Andres  endale  kasuka  kätte  anda  ja
võttis  sealt  taskust  saiad  ning  kompvekid  ja  ladus  nad  lauale,  öeldes  ise
Marile:  
     «Need siin on lastele, see sinule nende hoidmise eest ... Ei oleks mina
seda  uskund,  et  mina  sinu  pärast  pean  kinni  istuma  ja  nõnda  oma  jalga
veristama. Siiski ei taha sa mulle perenaiseks tulla.»  
     «Peremees, ää räägi nõnda, see on kurjast!» vastas Mari paluvalt.  
     «Kui kurjast, siis kurjast,» ütles Andres, «aga perenaiseks tahaks sind
ikkagi, ega ma siis muidu põleks istuma läind. Ja nüüd see jalg ka veel.»  
          Mari  hakkas  nutma,  sest  mis  muud  oleks  pidanud  ta  tegema.  Sai  ei
läinud tal kurgust alla, käis suus ringi, Mõtles, et hoiab teise Jussile, pistab


talle pihku, kui see homme tuleb peresse. Siis räägivad nad ka peremehega,
sest kauem see nõnda jääda ei või, peab lõpu tegema, nii või teisiti. Maril
kipub kõik üle pea kasvama.   


XIX       Aga Jussil oli enne kõik üle pea kasvanud, see oli rutemini sündinud, kui
Juss isegi oskas aimata. Saunatädigi ei teadnud sellest midagi, ehk küll tema
Jussi oma sõnadega kui punase raudoraga vahetpidamata kõrvetas.  
     Õhtul mäelt alla tulles otsustas Juss, et homme on viimane päev, ja kui
Mari ka siis ei tule, siis on lõpp. Mis ta selle lõpuga mõtles, see polnud talle
endalegi hästi selge, vähemalt poleks ta osanud seda täna sõnastada.  
     Aga kui ta kodus pimedas toas asemele heitis, hakkas teda kuri kiusama,
kes  oli  kiusanud  teda  varemaltki  Mari  pärast,  nagu  tuleks  see  kuri  just
Marist. Nõnda ei võinud Juss muidu, kui tõusis asemelt, nagu ta sinna oli
heitnud,  üleriided  seljas,  võttis  seinalt  lõksust  pussi,  pistis  selle  põue,
lahtiselt, nagu ta lõksus seisis, ja läks välja.  
     «Juss, vaeseke, ei saa ega saa rahu,» ütles saunaeit vanamehele.  
     «Las ta läheb ja käib, mis sinul temaga asja,» vastas Madis.  
     Aga tädi ei saanud rahu. Natukese aja pärast lausus ta uuesti:  
     «Kuhu ta nüüd küll veel pidi minema, õige Marit vaatama või?» 
     Vanamees ei vastanud selle peale midagi.  
     Aga saunatädi eksis: Juss ei läinud Marit vaatama, sest sealt ta ju alles
vähe aja eest tuli. Juss läks sama teed üle väljade, kust ta jõulu keskmisel
pühal  oli  jooksnud,  kui  ta  tõttas  lumiste  kuuskede  vahele  piiluma,  kuidas
tema  Mari  pere–Andresega  kirikusse  sõidab,  roosilise  saani,  punasekirju
teki ja kõrge loogaga, mis noorel märal peal. 
          Praegu,  pimedas,  polnud  tema  rutt  sugugi  väiksem  kui  sel  jõulu
keskmisel  pühal.  Juss  jooksis,  nii  et  kopsud  töötasid  sepalõõtsadena;  ise
hoidis kramplikult pussi peast kinni, esiteks põues, nagu oleks teda pimedal
väljamäel kellegi eest varjata, pärast lausa õhus vehkides, et oleks soodsam
joosta. Juss jooksis seni, kuni ta jõudis sinnasamasse kuuskede vahele, kus
ta  oli  piilunud  jõulu  ajal.  Lõõtsutades  ja  kuulatamiseks  ajuti  hinge  kinni
pidades  ronis  ta  varsti  teele  lähemale  ja  kükitas  viimaks  otse  teekaldale
kahe  paksu  ning  madala  kuuse  varju.  Aga  natukese  aja  pärast  tõusis  ta
uuesti  püsti,  sest  ta  sai  aru,  et  praegu  pole  tal  ennast  kellegi  eest  varjata.
Hulk  aega  pidi  ta  siin  kahe  kuuse  varjus  seisma,  enne  kui  hakkasid  teelt
sammud kostma ja kui hakkas viimaks paistma tulija must kogu.  
     Juss kükitas maha ja hoidis pussipead kramplikult pihus. Süda kippus
kui meeletu peksma, kuskil üleval lõua all või mõnes muus paigas arvas ta


teda  tundvat.  Kui  ometi  tulija  enneaegu  tema  hirmsat  südamepeksmist  ei
kuuleks, siis oleks kõik otsas! Aga ei, tulija ei kuulnud nähtavasti midagi,
sest ta lähenes omasoodu vahetpidamata, ikka samm sammu järel, aina jalg
jala ette, nagu oleks tal aega küll.  
     Imelikul viisil ei tulnud Jussil kuuskede varjus sugugi pähe mõelda või
kavatseda,  mis  ta  oma  pussiga  teeb  või  kuidas  ta  tõeliselt  talitab.  Selle
asemel nägi ta äkki end kuskil kuuse all, mille oksas on silmusega nöör, ja
tema  ning  Mari  hoiavad  kahekesi  nöörist  kinni.  Juss  tahaks  selle  loo  üle
pikemalt  järele  mõelda,  aga  enne  jõuab  tulija  ligi  ja  hakkab  kuuskedest
mööda  minema.  Paras  silmapilk.  Mõtlemata  kargab  Juss  kuuskede  tagant
välja,  aga  tema  parem  jalg  hakkab  lumes  seisva  alumise  kuuseoksa  taha
kinni,  ta  komistab,  kukub  peaaegu,  toibub  ometi  kohe  ja  jookseb
ülestõstetud pussiga. Aga teine on Jussi komistuse ajal ümber pöördunud, ja
et  tal  kaitseks  midagi  käes  ei  ole,  siis  lööb  ta  Jussi  jalaga.  Nõnda  satubki
Jussi  puss  talle  pealepoole  põlve.  Seega  arvab  Juss,  et  kõik  on  nurjas,  ta
viskab  pussi  ära  ja  hüppab  üle  kraavi  metsa  sügavasse  lumme,  kadudes
paksude kuuskede vahele. Andres jätkab oma teed kodu poole.  
          Juss  sumas  mööda  sügavat  lund  välja  äärde  ja  läks  üle  mäe  otseteed
sauna suunas. Lagedal põllul aedade ääres kandsid hanged. Aga kuigi nad
poleks  kandnud,  ometi  oleks  Juss  vististi  neist  läbi  roninud,  ilma  et  ta
midagi oleks tähele pannud. Praegu talitas ta nagu kuutõbine. Koju jõudes
läks  ta  lehmalauda  ette,  seisatas  seal  üürikeseks,  avas  siis  laudaukse  ja
vaatas sisse, nagu tahaks ta lehmalt milleski nõu küsida või lohutust leida.
Aga see magas rahulikult, ei tõusnud üleski, sest ta teadis, et praegu pole ei
sööki  ega  jooki  loota,  on  ju  südaöö.  Juss  vaatas  natukene  aega  magavat
lehma  ja  kuulis  selgesti,  kuidas  see  mäletses,  sulges  siis  ukse,  ronis  lauda
otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud,
läks  lähedale  kuuse  alla,  millel  üks  oks  oli  nii  madalas,  et  ta  ulatus  seda
kikivarbaile tõustes puudutama. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles
silmus  otsas  oli.  «Eks  olnd  hea,  et  ta  jätsin,»  mõtles  Juss  silmuse  kohta,
«nüüd  on  valmis,  põle  tarvis  teha.»  Nõnda  mõeldes  sidus  ta  nööri  otsa
kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta
koidikul  leidiski,  kui  ta  tahtis  kuusikusse  minna  jumala  asjade  üle  järele
mõtlema.  
     Aga kõik panid pärast väga imeks, et kuidas see küll nõnda võis sündida,
sest Jussi jalad puutusid ju rippudes maha. Kuidas võis silmus nõnda kokku
joosta?  


          «Küll  vanakuri  selle  eest  hoolitseb,  et  silmus  kinni  jookseb,»  seletas
saunatädi, «seo nöör kas või aja tugiteiba külge. Tema sulle silmusegi kaela
paneb,  või  siis  inime  ise  niisukese  teoga  toime  saab,  liiatigi  veel  Jussi–
sugune mees. Tema ei teind ju kärbselegi kurja.»  
     Kui Madis vastu algavat koidupuna Jussi rippuvat kuju nägema ärkas, jäi
ta esiteks ammuli suuga vahtima, nii et piip maha kukkus, ja karjatas siis:
«Juss!»  Nüüd  pöördus  ta  kannapealt  ümber,  jättis  mahakukkunud  piibu
sinnapaika ja ruttas tuppa tagasi. Tema liigutused ja nägu olid niisugused, et
eit, kes juba kambris oli käinud ja Jussi leidnud vajaka olevat, kohe aimas ja
omakorda karjatas: «Juss!»  
     Polnud parata, Madis pidi jalamaid peresse minema. Esiteks tahtis eit
minna, aga vanamees ütles:  
     «Sina ehmatad oma kisaga pererahva ära, ma lähen parem ise.»  
     Nõnda jäi eit üksinda sauna. Ja ehk küll Vargamäe sauna uksi kunagi
polnud  lukustatud  ega  riivitatud,  ometi  lükkas  eit  nüüd  sisemisele  uksele
riivi  ette  ja  surus  selja  kõvasti  vastu  ust,  nagu  tahaks  sealt  keegi  sisse
tikkuda. Niisuguse hullu hirmu ajas Juss poodult saunatädile peale, ehk küll
teda elavalt kogu Vargamäel peaaegu mikski ei pandud. Sai tõeks Vargamäe
saunas targa sõna, et peab kaitsma surnuid, mitte elavaid.  
          Peres  polnud  hirm  poodud  Jussi  pärast  väiksem  kui  saunas.  Hääletu,
tumm hirm! Ainult peremees ise, kes alles magamast ärkas, suutis viimaks
öelda:  
     «Või siis nüüd enda, hull, üles poond.»  
     Need sõnad vabastasid nagu kogu maja kangestusest.  
     Joosti uksest välja ja mööda mäge alla sauna poole Mari poolpaljalt ees,
teised  tagantjärele.  Andreski  mõtles  esiteks  minna,  aga  kui  ta  oma  jalga
liigutada katsus, siis tundis ta, et parem on teda mitte liigutada, sest muidu
läheb  teine  ehk  veel  käest  hukka,  hakkab  mädanema.  Nõnda  jäigi  ta
tagakambrisse sängi pikutama ega võtnud üldisest jooksust osa.  
     Kui Mari Jussi nägi, karjus ta kohe:  
     «See on sama nöör mis seekord heinamaalgi!»  
     Teised ei mõistnud Mari sõnu ja see ei andnud nende kohta ka mingit
seletust, nagu oleks ta nad määranud ainult iseendale ja surnud Jussile.  
     Sauna–Jussi surm oli mitte ainult Vargamäel, vaid kogu ümbruskonnas
suureks  sündmuseks.  Andrese  ja  Pearu  vahele  langes  ta  tumeda  varjuna
paljude  aastate  kestel,  võib–olla  eluotsanigi.  Juba  esimesel kokkupuutumisel ütles Andres Pearule teiste kuuldes:  


     «Said oma lõõpimise palga kätte: sauna–Juss poos enda ülesse.»  
     Ja Pearu kas ei osanud või ei tahtnud vastata, aga ta vaikis.  
     Mari oli kui tapetud. Piim kadus rinnast tilgatumaks.  
          Lastele  pidi  hakkama  lehmapiima  andma.  Õnneks  lüpsis  peres  kaks
lehma, nii et piima jätkus pere ja ka Mari lastele.  
     Mari esimene mõte oli: kui võiks oma pea samasse silmusesse pista, kus
oli Jussilgi! Kui võiks sama nööri samasse kuuseoksa siduda, siis oleks kõik
möödas!  
     Aga iga kord äratas teda neist mõtteist laste kisa ja nutt. Raske oli öelda,
mõjus  nõnda  ainult  ta  oma  laste  häälitsemine  või  hakkas  südamesse  kinni
ka pere laste karjumine. Üks oli kindel: niipea kui ta kuulis laste häält või
tundis  nende  puudutamist,  kadus  tal  kohe  silmist  ainiti  tühjusesse  sihitud
pilk  ja  silmi  tulid  selle  asemele  ikka  pisarad.  Need  tõid  pisut  nagu
kergendust.  
     Andres ei lausunud millestki sõna, lamas ainult sängis, haige jalg siruli,
või istus toolil midagi nokitsedes. Unustas Mari midagi tegemata, siis laskis
ta tüdrukul teha. Seda märgates oli Maril tundmus, nagu annaks peremees
talle märku, et temal oleks aeg minna. Aga nüüd polnud Maril enam paika,
kuhu pugeda. Külmas saunakambris lamas Juss ja ootas puusärki.  
          Jälle  tuli  Meistri–Ants  Vargamäe  Eesperesse  surnukirstu  tegema,  aga
aidalakka  laudade  järele  ei  roninud  nüüd  peremees  ise,  vaid  sinna  läks
Meistri–Ants ühes sulasega.  
     «Kukkusin jala, mädandi, katki, hoian seda, et halvaks ei läheks, muidu
mõni teab mis teeb teine,» seletas peremees Meistri–Antsule.  
     Ei olnud nüüd ka enam sellest juttu, kas puusärk Jussile ka meeldib ja
kas ta vett peab; tehti ilma igasuguse arutuseta, nagu poleks sellel, kellele ta
tehakse,  tema  kohta  midagi  ütlemist.  Samuti  puudusid  Meistri–Antsul  ka
hõbenarmad  ja  punnpalgetega  tiibinglid  läikivail  plekitükkidel.  Ei  topitud
nüüd  vorsti  ega  sõtkutud  saia.  Sealiha–käntsakadki  jäeti  ahju  panemata,
nagu oleks see kõigil meelest ununud. Need olid tõesti kurvad matused, kus
polnud kellelgi vähematki rõõmu.  
     Juss maeti laupäeval. Peale oma inimeste olid matusel veel Hundipalu
Tiit  ja  Aaseme  Aadu,  et  oleks,  kes  aitaksid  puusärki  tõsta  ja  hauda  kinni
ajada, sest Andrese enda jalg oli ikka alles haige. Aga juba käis ta longates
tuba mööda ja toa ümber. Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja
sõitis Jussi maha viima.  


     Juss maeti meelega laupäeval, et poleks võõraid pealt vaatamas, sest Juss
maeti  surnuaia  taha  puude  alla,  maeti  ilma  kirikukella–löömiseta,  ilma
õpetaja ning isegi ilma köstri–isanda lugemise ja laulmiseta. See oli Marile
kogu õnnetuse kurvem külg. Juss oli ju ikkagi tema mees Ja tema laste isa,
ja nüüd peab ta matma nagu looma! Ei ole nii suur õnnetus surra, kui autult
surra.  
     Küll oli Mari ise õpetajat palumas käinud ja lõpuks kõigest loobunud,
ainult ühest mitte: et Jussile lubataks lüüa ühegi kellaga, aga õpetaja oli kui
jää ja raud, ei lubanud.  
     Nõnda siis sõitis Juss üsna vaikselt oma viimsel teekonnal, polnud isegi
puutelgedega  vankrite  loginat  kuulda  –  oli  ju  lumetee.  Ja  kui  jõuti
sinnamaale,  kus  mõisapõllul  surnuvoorid  peatusid,  et  valge  riidega
kellalööjale  kirikutorni  märku  anda,  siis  sõideti  Jussiga  peatumata  edasi,
sest  polnud  ju  kellelegi  midagi  lehvitada.  Ei  olnud  üldse  põhjust  kiriku
juurde  minna,  vaid  sõideti  otseteed  surnuaiale.  Aga  isegi  sellest  viimsest
jumalaarmust, õnnistatud ja pühitsetud maast, pidi Juss ilma jääma. 
     Ometi oli keegi, kes halastas: see oli Vargamäe Andres. Sest kui puusärk
oli  juba  hauda  lastud  ja  köied  välja  tõmmatud  ning  kui  mehed  mulla
pealeajamiseks  labidad  haarasid,  võttis  Andres  taskust  palveraamatu,  tegi
selle  lahti,  paljastas  oma  pea  ja  ütles  laulusõna  ette.  Sauna–Mari  oli  ikka
laulda armastanud ja oskas kõiki viise, mis kirikus lauldi, aga täna ei saanud
ta  piiksugi  teha,  nii  hirmus  suur  valu  oli  tal  äkki  kurgus.  Suur  valu  suure
rõõmu pärast! Temal polnud kunagi pähe tulnud Andrest paluda, et see Jussi
haual  loeks  ja  laulaks,  Andres  oli  seda  ise  omast  peast  teinud.  Marile  tuli
see nii ootamata, et tal otse ihuliikmed pehmeks läksid. Ja siis sai tundmus
võitu: nüüd on kõik jälle hea. Sellepärast oli nii hea nutta, kui mehed laulsid
ja Andres luges. Aga lõpuks ei saanud Mari muidu, kui pidi meestega kaasa
laulma,  suure  häälega  nutma  ja  laulma,  nii  et  mehed  õieti  ei  mõistnudki,
kumba Mari tegi.  
          Kõik  arvasid,  et  Mari  nuttis  suure  kurvastuse  pärast  Jussi  haual,  aga
ometi polnud see nõnda. Rõõmu pärast tahtis Mari laulda, aga nutt kippus
millegipärast  kangesti  peale.  Nõnda  laulsid  Jussi  haual  mehed  ja  ainukese
naisena Mari, sest teisi ei olnud. Küll oli tahtnud ka saunatädi tulla vaatama,
kuhu  see  Juss  õige  pannakse,  aga  tema  ei  saanud,  pidi  jääma  pere  laste
karja.  
     Pere–Andrese hoole tõttu maeti siis Juss nagu kord ja kohus, ja kui keegi
võõras  oleks  surnuaiast  mööda  läinud  ja  laulu  kuulnud,  siis  oleks  ta  ehk


ainult seda imestanud, miks küll laupäeval surnut maetakse, aga tal poleks
mõttessegi tulnud, et lauldakse surnuaia taga, mitte aia sees.  
     Mari oli mõelnud, et niipea kui ta Jussi on maha viinud, läheb ta perest
ära  –  läheb  kogu  Vargamäelt  minema,  niipea  kui  ta  on  endale  ulualuse
kuulanud. Aga Andrese lugemine ja laulmine Jussi haual tõi tema meeltesse
muutuse. Ta sõitis ühes temaga Vargamäele tagasi ja äraminek ei tulnud tal
enam  pähegi.  Mingisugune  ähmane  või  uimastav  tuimus  võttis  tema  üle
võimust. Ja kui siis peremees ise mõne päeva pärast Mariga tema minekust
juttu  tegi,  küsides,  tahab  ta  edasi  jääda  või  lahkuda,  siis  ei  vastanud  Mari
midagi, hakkas ainult nutma.  
     «Ega ma sind ei aja, ää seda mõtle,» ütles Andres talle siis. «Mul oleks
muidugi  parem,  kui  sa  jääd,  võiks  rahuliku  südamega  kodust  ära  minna,
maja sinu hooleks jätta. Aga ma mõtlesin, et kui ehk sa ise, siis ... »  
          Aga  Mari  ise  polnud  midagi  arvanud,  tema  ei  teadnud  üldse  enam
midagi. Sauna ümbrust ja saunakambrit kartis ta, mujale aga polnud minna
oma  kahe  lapsega.  «Noh,  eks  elame  siis  edasi,  aeg  annab  arutust,»  lausus
peremees.  Ja  et  asjad  ühel  pool  oleksid,  toodi  Mari  lehmgi  alt  üles  ja
mahutati pere lauta.  


XX           Algas  harilik  argipäevaelu.  Olnud  tormi  järel  tundus  Vargamäel  nii
vaikne.  Polnud  nagu  kellelgi  siin  muud  huvi  ega  muret  kui  aga  kodus
loomade  talitamine,  tubade  toimetus,  vokkide  vuristamine,  lõngade
haspeldamine  ja  kerimine  ning  kangaste  kudumine,  ikka  ühest  poolööst
teise poolööni.  
     Ainukeseks vahelduseks oli kirikuskäimine. Nüüd sõidavad Andres ja
Mari sootuks vaikselt, nagu istuksid nad saanis, seljad vastakuti. Tõeliselt ei
lähegi  nad  kiriku  pärast,  vaid  surnuaia  ja  selle  taguse  pärast,  sest  ühes
puhkab  ju  Krõõt  ja  teises  Juss.  Kirik  on  kõrvaline  asi,  muidu  moepärast
rääkida,  sest  Andres  pole  kunagi  suur  kiriku  sõber  olnud  ja  Mari  võõrdus
temast Jussi matuste pärast.  
          Nõnda  siis  ajab  Andres  hobuse  surnuaia  väravasse  ja  paneb  talle  seal
heinavõrgu  ette.  Ise  lähevad  nad  Mariga,  kuni  üks  astub  väravast  sisse  ja
teine  pöördub  aiaäärt  mööda  kaugemale  puude  alla.  Lumi  on  sügav,  Mari
sumab  põlvini  sees,  aga  sellest  po1e  midagi,  sest  ta  pani  endale  kahed
villased sukad kodus jalga.  
     Kulub tükk aega, siis tulevad mõlemad jälle saani juurde tagasi, Andres
võtab  hobusel  heinavõrgu  eest,  nad  istuvad  peale  ja  sõidavad  kodu  poole
tagasi,  sõna  lausumata,  nagu  nad  olid  tulnudki.  Peaaegu  kunagi  ei  peatu
Vargamäe Andres nüüd kõrtsi juures ega astu sinna sisse.  
     Juba enne liikus Vargamäel vähe inimesi, aga nüüd liigub veel vähem,
eriti talvel, kui teed käivad silmalt üle soode ja rabade. Oli tundmus, nagu
hoiduksid  kõik  meelega  Vargamäest  eemale.  Tuli  vahetevahel  mõni
sitsikaupmees  oma  kelgu  või  kandamiga  ja  kaltsukaupmees kausikoormaga.  
          Naabrite  vahekord  oli  Jussi  surmast  saadik  ehk  pinevam  kui  kunagi
enne. Ometi julges Pearu ühel õhtul Eesperesse sisse astuda, muidugi purjus
peaga, nagu ikka niisuguseil korril. Suure müraga ronis ta uksest kambrisse.
Oli õhtune aeg ja Eesperes olid kõik kodus.  
     «Tere kua, kallis nuabrimees!» hüüdis Pearu Andresele. «Sina ei tule ega
tule mind vuatama, mina tulin siis sind. Kuda sa elad ja oled kua? Põle sind
millalgi näind. Kõrtsis sa änam ei käi, surnuajale põle minul asja, seal suaks
sinuga  kokku.  Ootasin,  et  kutsud  mu  kua  Jussi  maha  viima,  aga  ei  ühti,
laulsid ja lugesid ilma oma nuabrimeheta.»


          «Ega  mina  matuksele–kutsuja  olnd,  kutsuja  istub  seal,»  ütles  Andres
Marile näidates.  
     «Tõsi jah, ega sina, kallis nuabrimees,» oli ka Pearu nüüd nõus. Ja Mari
poole pöördudes hüüdis ta: «Tere kua, Mari! Alati on sul nii rõõmus nägu ja
aeva  laulujaal  suus,  kuula  ja  imesta.  Aga  nüüd  oled  ära  lõppend,  põle  sul
änam ossi ega tussi. Kõik Jussi pärast. Veart mees oli see va sauna–Juss, ei
mina teda laida. Ja minu kallis nuabrimees – me riidleme küll kahekesi, aga
ma  armastan  teda  –,  nojah,  kallis  nuabrimees,  tema  ei  jäta,  tema  ei  jäta
kunagi, olgu see köster, kirikuõpetaja või mina, Oru Pearu. Sellepärast ma
armastangi teda, et ta ei jäta. Mangu köstrit, mangu õpetajat, ei tule teised,
ligundid,  kirikumeeski  põleks  tulnd,  kus  nüüd  seda,  aga  näe,  Andres
tõmbab  raamatu  taskust  ja  laseb  laulu  lahti.  Vänge  mees,  veart  mees!  Ma
tulin  temaga  leppima.  Olen  küll  pisut  purjus,  aga  sest  põle  ühti,
nuabrimeeste  asi,  muidu  ei  julge,  ei  ole  südant  ega  kuraasi,  sellepärast.
Sina,  sauna–Mari,  oled  nüüd  jälle  nagu  pere–Mari,  lehmamullikagi  tõid
peresse.  Jah,  nõnda'p  see  sinugi  elu  käib.  Oli  sul  mees  ja  kõik,  tegi  sulle
lehmalaudagi, elasid saunas, aga mis on inimese elu – nagu rohi vikati ees.
On  veel  lapsed  sul,  omad  lapsed  ja  pere  lapsed,  üks,  kaks,  kolm  (Pearu
luges sõrmedel) ... viis, kuus last, sinul endal kaks ja Krõõdal neli, kokku
kuus. Jah, oli see Eespere perenaine üks veart inimene, ainult nõrga verega,
suri ära, ei pidand Vargamäel vastu. Aga minu eit peab, tema peab küll ...
Nojah,  suri  ära  õnnis  perenaisuke,  sinu  hoida  jättis  oma  tütred  ja  poja.
Sellest  suab  Vargamäel  peremees,  kange  peremees  suab.  Aga  kahju  on
kadund  perenaisest.  Sinust  on  kua  kahju,  sauna–Mari.  Sest  vuata,  kui  ma
mõtlen,  et  ma  seekord  Andresele  kõrtsis  nõnda  ütlesin,  ja  et  siis  Juss  –
Essuke  aidaku  teda  taevariiki!  –  nojah,  et  Juss  ...  Ma  ei  Sua  muidu,  kui
pühin silmi, lähen tahakambri ja pühin seal (Pearu pühkiski silmi, sest seal
olid  pisarad)  ning  ütlen  siis  oma  eidele,  oma  lambasihvrele,  et  Eespere
Andres, see mu kallis nuabrimees, on ikka täismees, virutas mu siis kõrtsis
põrandale,  kaks  korda  virutas,  sest  miks  ma  puutusin  sind  ja  Jussi,  kallis
Mari.  Aga  kui  mu  kõrvu  puutus,  et  Andres,  see  kallis  nuaber  –  kange
vanamees on ta, hästi kange – Jussi haual on lugend ja laulnd – Hundipalu
Tiit kiitis –, siis nutsin ma suure jaalega Hundipalu Tiidu kaelas ja ütlesin
temale,  et  oh  miks  ei  kutsutud  mind  Jussi  hauale  lugema  ja  laulma.  Kas
mina ei ole veart mees? Sest kui ei kögise köster ega õgise õpetaja, siis teeb
Oru Pearu oma toru lahti ja laseb kuulda, nii et Jusski hauas kuuleb ... Ja
veart  mees  on  see  minu  nuabrimees,  sellepärast  tulin  temaga  leppima.


Sinuga,  Mari,  lepin  kua,  et  ma  kõrtsis  nõnda  ütlesin...  Rahu  olgu  Jussi
põrmule surnuaia taga! Kui lumi ära sulab, lähen tema hauda vuatama. Sina
ise,  Mari,  võtad  mu  käest  kinni  ja  viid  mu  sinna,  käsikäes  lähme  Jussi
vuatama,  ja  sinu  kõrval  tahan  talle  issameie  ära  lugeda,  sest  «oh  inimene
usinast, sa vuata vara, hilja». Anna mulle oma väike käsi, Mari ... »  
          «Ära  puutu!»  hüüdis  Mari,  kui  Pearu  temale  läheneda  tahtis.  «Räägi
suuga, mitte kätega.»  
     Nõnda pidigi Pearu ainult sõnadega leppima, Mari talle kätt ei andnud.
Aga  seda  ei  pannud  Pearu  mikski,  rääkis  edasi,  kuigi  ükski  õieti  aru  ei
saanud, millest. Ikka uuesti ja uuesti pöördus ta leppimise ja andeksandmise
juurde  tagasi.  Leppis  kõigiga  mitu  korda.  Leppis  lastegagi.  Aga  kui  ta
väikese Andrese juurde jõudis, ütles ta:  
     «Noh, sina Vargamäe noor peremees, kudas siis sinu käbarad käivad?
Kas  sinust  kua  nii  kange  vanaanees  suab  kui  sinu  isa,  minu  kallis
nuabrimees?  Aga  tead:  veart  mees  on  sinu  isa,  kasva  sina  kua  nii  veart
meheks, sina räbalake, sina sitaratas. Minu Joosep kasvab kua veart meheks
ja  siis  on  Vargamäel  kaks  veart  peremeest,  kanged  nagu  isadki,  mina  ja
Andres, kaevate kahasse kruavi ja käite kohut. Ema ei ole sul, vaesekesel,
võerast  rinda  pidid  imema,  nagu  mahajäetud  põrsas  ute  all.  Veart  ema  oli
sul ja hele jaal. Kui suureks saad, siis reagin sulle kõik, kes oli sinu veart
ema ja kes olen mina, sinu nuabrimees, Oru Pearu ... »  
     Pearu meel läks uuesti härdaks ja silmad hakkasid tal vett jooksma. Et
laps karjuma pistis, siis pöördus Pearu Andrese poole ja pidas temale pika
kõne  leppimisest  ja  andeksandmisest,  mida  see  nagu  sääse  pirisemist
kuulas,  ilma  et  vaevaks  oleks  võtnud  sõnagi  vastata.  Nõnda  hakkas  Pearu
jumalaga  jätma,  sattus  aga  uuesti  kõnelusse  ja  selle  järel  algas  uus
jumalagajätmine ning käeandmine. Veel ukselt ja ukse eest väljastki tuli ta
tagasi, et midagi öelda, mida ta enda arvates oli unustanud.  
     «Pearul on vist Jussi hing südame peal,» ütles Mari pärast Andresele, kui
teisi polnud kuulamas.  
     «Kes teda teab, mis temal südame peal on,» arvas Andres.  
     «Aga silmad jooksid teisel nii vett, kui ta rääkis.»  
     «Purjus pea,» lausus Andres. 
     «Ei tea, kas ainult purjus pea,» kahtles Mari. «Hale süda teisel ikka ka.»  
     «Viin teeb haledaks, kurjaks ja haledaks. Eks sa vaadand, silmad teisel
kui  ussisilmad  ja  kõrvad  kui  metsloomal.  Katsu  midagi  öelda  või  teha,


torkab sind teinekord nagu naaskliga. Küllap olid tal täna omad asjad, miks
ta tuli, ei muidu. Mitte Jussi ega Krõõda pärast!»  
     «Ei tea.»  
     «Mis seal teada,» vastas Andres. «Tuli muidugi meid kahekesi vaatama,
kuidas elame ja oleme, kas hakkab midagi silma.»  
     Selle kohta ei öelnud Mari midagi.  
     Natukese aja pärast jätkas Andres:  
     «Tuli vaatama, kuis asjad meie vahel on. Nägid, kuis ta silmadega minu
poole  vilksis  vaadata,  kui  ta  sinule  käsitsi  kallale  tikkus.  See  oli  kõik
sellepärast. Tahtis näha, mis mina teen.»  
          Mari  süda  lõi  värisema,  sest  ta  teadis,  et  peremees  räägib  asjust,  mis
temale hirmu peale ajavad. Kui ometi oleks võinud eluotsani sauna–Mariks
jääda,  kes  täidab  Vargamäel  perenaise  kohuseid!  Mari  tahaks  seda  teha
nurisemata, kas või palgata, ainult kui ta võiks oma lapsed kaelakandjaiks
kasvatada. Rohkem Mari ei soovi.  
          Aga  Andres  soovib  rohkem.  Tema  tahab  Vargamäele  perenaist  ja
iseendale  naist,  sest  tema  tahab  veel  lapsi.  Tema  tahab  veel  palju  lapsi,
tahab poegi ja tütreid, kes peavad Vargamäe selleks tegema, milleks tema ta
on mõelnud ja mõttes määranud.  
     «Kõik ju ootavad,» rääkis Andres natukese aja pärast edasi, «et mis meie
nüüd  teeme,  sest  Jussi  põle  änam  ja  minul  on  perenaist  tarvis  ...  Et  kas
hakkame viimaks õpetaja juurde minema või. Sest ega siis ükski usu, et me
niisama teineteise kõrval siin elame. Kõik arvavad, et meie juba enne Jussi
surma teisiti olime, sellepärast see kõik ongi.»  
     «Ega nad siis ometi arva, et nii ruttu peale Krõõda ja Jussi surma ... »
kohmas Mari.  
          «Kes  sellest  hoolib,»  vastas  Andres.  «Kel  siin  ilmas  aega  surnutega
rehkendada. Surnud elavad omaette, meie omaette.»  
     Mari ei vastanud, peremees ei jätkanud. Liiga värske oli haudadel alles
muld,  liiga  värsked  südames  haavadki.  Vaevalt  oli  Andrese  jalg  üsna
terveks saanud. Oodati kevadet.  
     Kevad tuligi, aga siis algasid uued hädad ja uued mured, nii et Andresel
perenaise  küsimus  üsna  näis  ununevat.  Kevadel  hakkasid  kemplemised
Pearuga. See oli, küll talvel leppimas käinud, aga seda polnud rohkemaks
tarvis  kui  ainult  armulauale  minemiseks  kirikusse.  Juba  esmaspäeva
hommikul pärast kirikuskäimist mõtles mees teisi mõtteid, mõtles mehiseid
mõtteid:  kuidas  üleaedse  krundile  vett  paisutada,  soosilla  kõrvale  auke


kaevata,  põlluteele  kive  veeretada,  piiril  aedu  lõhkuda,  põllupeenraid  üles
künda,  naabri  karjapoissi  kimbutada,  tema  sulasega  riielda  või  ükskõik
missugust vingerpussi mängida, et üleaedset ärritada ja teda kohtukäimisele
hukutada.  
     Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee,
küll  teesillutamise,  küll  põllupeenarde  pärast.  Kord  oli  üks  kaebaja,  kord
teine.  Kel  õigus,  kel  kõverus,  võis  vanajumal  mõista,  mitte  maapealne
kohus.  Aga  rukkilõikuse  ajal  juhtus  ometi  niisugune  asi,  et  iga  inimene
tahes  või  tahtmata  pidi  mõistma:  Pearu  on  oma  üleaedse  vastu  kelmistüki
teinud või vähemalt temale kahju sünnitanud. Kohus kahtles küll hulk aega,
aga ka tema ühines viimaks harilikkude surelikkude arvamisega. Oli nimelt
nõnda,  et  kui  Andres  ühel  ööl  keset  rukkilõikust  kustki  voorist  koju  tuli,
leidis  ta  Pearu,  kes  joobnult  vankris  magas,  hobusega  oma  rukkist.  Seda
nähes ruttas Andres koju, äratas sulase ja tüdruku, laskis ka sauna–Madise
alt  üles  kutsuda–ning  nõnda  neljakesi  läksid  nad  Pearut  vaatama.  Võis
ainuke  arvamine  olla:  Pearu  pidi  olema  meelega  hobuse  teelt  kõrvale
juhtinud ja temaga läbi odra sõitnud, et üleaedse küpsesse rukkisse pääseda,
kus  ta  ei  sasinud  hobuse  ja  vankriga  niipalju  kasvavat  rukist,  kui  lõhkus
valmis  hakke.  Tunnistajate  päralejõudmisel  norutas  hobune  keset  Eespere
rukist, ohjad ratta ümber, kuna Pearu ise vankris õndsa und näis magavat.  
          Kui  asi  kõigile  üsna  selgeks  oli  tehtud,  saatis  Andres  üleaedse  eide
järele, et las see ise toob oma vanamehe tema rukkist välja, näeb asja ometi
oma  silmaga,  teab,  kel  õigus,  kel  ülekohus.  Nõnda  see  sündiski:  teisepere
eit ise sõidutas oma vanameest läbi üleaedse rukki ja odra teele ning mööda
teed  koju,  endal  silmad  vett  täis,  nagu  oleks  ta  surnumatja.  Katsus  teine
vanameest äratadagi, aga sel oli uni kui tina.  
     Lepitusest ja kahjutasust ei räägitud ei perenaisega ega hiljem ka Pearu
endaga,  sest  üleaedsed  ei  rääkinud  teineteisega  üldse  mujal  kui  kohtukulli
ees  või  kõrtsileti  ääres,  nii–öelda  avalikus  paigas.  Vargamäel  võis
vastastikku ainult sõimelda ja teineteist näägutada.  
     Nagu ikka, nõnda oli Pearul ka seekord oma mõjuv vabandus: ta olnud
purjus,  hobune  läinud  omapead,  tema  enda  raskesti  magades.  Selle
vabanduse  võttis  kohuski  arvesse,  sest  joomine  on  ju  ülemuse  poolt  mitte
ainult  lubatud,  vaid  ka  seatud  ja  viin  ise  on  jumala  armuand  kurbadele
rõõmustuseks. Seega ei võiks viinastunu uneski midagi kuriteolist olla.  
     Aga Andres tegi tunnistajate varal tõenäoliseks, et Pearu ei võinud siis
magada, kui ta läbi odra tema rukkisse sõitis ja seal kuivad, eelmisel päeval


tehtud hakkjalad maha ajas, vaid tema pidi siis tingimata ärkvel olema ja ise
hobust  ohjadest  juhtima,  kui  tal  kedagi  teist  kaasas  polnud,  kes  seda  võis
teha, kuna ta hiljem ära läks ja Pearu sinnapaika jättis. Alles siis, kui hakid
juba  olid  maha  aetud,  pidid  olema  ohjad  ratta  alla  lastud,  sest  hobuse
omapead minnes oleks see vististi ammu enne sündinud ja siis oleksid hakid
jäänud maha ajamata ning raske kahju sündimata.  
     Mis aga puutub sellesse, et joomine on ülemuse, s.t. jumala asemikkude
poolt  lubatud  ja  seatud  ning  et  viin  on  jumala  armuand  kurbadele
rõõmustuseks, nagu auväärt kohus arvab, siis oli Andres sellega üsna nõus.
Aga tema nõrga arusaamise järgi oli Pearu kallist jumala armuandi kurjasti
tarvitanud  –  ligimese  kahjuks.  Sest  mis  sünniks,  kui  tema,  Vargamäe
Andres,  ja  ka  kõik  teised  valla  peremehed  enese  Pearu  eeskujul  purju
jooksid  ja  siis  vastastikku  üksteise  küpse  rukki  läbi  sõidaksid  ning
hakkjalad maha ajaksid? Andrese arvates poleks seegi soovitav, kui igaüks
oma  rukkis  purjus  peaga  nõnda  sasiks  ja  oma  hakkjalad  nõnda  purustaks,
rääkimata  võõra  vara  raiskamisest.  See  ei  võiks  enam  kuidagi  jumala
armuanni ja tema armunõuga kokku käia.  
          Lõpuks  kaldus  ka  auväärt  kohus  arvamisele,  et  üldine  rukkisasimine
purjus  peaga,  olgu  omal  või  võõral  põllul,  ei  võiks  mitte  jumala  armunõu
olla, sest kirjutatud on: kel on, sellele peab antama, ja rukkisasimine ning
hakkide  purustamine  pole  mitte  andmine,  vaid  võtmine.  Nõnda  sai  Pearu
raskema karistuse, kui ta alguses oli kartnud. Muidugi Andrese arvates oli
seegi  vähe,  nagu  ta  väheseks  pidas  oma  kahjutasugi.  Aga  polnud  parata,
kohtukullile pidi alla heitma.  
          Pärast  kohut  läksid  üleaedsed  kõrtsi.  Mis  ühes  ütlemata  oli  jäänud,
sellest võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini
kui  kohtukulli  ees,  sest  siis  polnud  vaja  vastaspoolt  kuulata,  võis  korraga
karjuda, niipalju kui rinnust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale palju selgem,
sest igaüks kuulis ainult ühte arvamist.  
     Üks asi oli ometi olemas, mille kohta Pearu oleks tahtnud oma vastase
arvamist kuulda, nimelt: kuidas sattus tema küll läbi odra naabri rukkisse ja
ajas seal tema hakid maha? Pearu ei suutnud kuidagi uskuda, et hobune ise
nõnda oleks heast–paremast teelt kõrvale pöördunud ja mööda vilja läinud
ümber kolama. Ta oli ju ennegi küllalt vankris maganud, aga hobune polnud
kunagi  muud  teinud,  kui  mööda  teeservi  süües  lõpuks  koju  läinud.  üsna
purju  jäädes  julges  Pearu  naabrimehelt  minna  seletust  küsima,  aga  see


vastas mitteteadmisega, sest tema leidnud ju ainult Pearu omast rukkist, see
on kõik.  
     «Siis oled sina niisama rumal nagu minagi,» ütles Pearu, kuigi ta oma
sõnu ise ei uskunud, sest tema arvates pidi Andres asjast rohkem teadma kui
tema.  
          Andrest  tabasid  Pearu  sõnad  õigesse  kohta:  tema  tahtis  ikka  Pearust
targem olla. Sellepärast vastas ta üleaedsele:  
     «Kes siis oma tarkust teisele õpetab.»  
     Ise muigas kavalalt. 
     «Sa siis tead, kuda ma sinu rukkisse sain?» küsis Pearu.  
     «Tean või ei tea, sinu ninale ma seda ikkagi ei kirjuta,» vastas Andres
iseteadvalt.  
     «Mis sa maksu tahad, kui ütled?» küsis Pearu. «Võta kümme rubla! ...
Säh kakskümmend viis!»  
     «Pane juurde,» ütles Andres, «ega minu tarkus nii odav ole. » 
     «No kolmkümmend!» karjus Pearu.  
     Kõrtsmik laskus rinnuli letile. Kogu kõrts oli pinevil.  
     «Litsid mehed need Vargamäe omad,» ütles kõrtsmik ja laskis hammaste
vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.  
     «No võta raha!» karjus Pearu.  
     «Hea küll,» ütles Andres viimaks, «kolmekümne eest ma ütlen. Aga sina
ei tohi kellelegi edasi öelda, kohtulaua ees ka mitte.»  
     «Pea, pea!» hüüdis Pearu ja katsus joobnud peaga mõtelda. «Ei, sellega
põle  ma  nõus,»  ütles  ta  siis.  «Sina  võid  minu  rahaga  teha,  mis  tahad,  ja
mina teen sinu sõnadega, mis tahan: lasen kas kiriku kantslist maha öelda
või  kiriku  ukse  ette  paplisse  lüüa,  et  kõik  teaksid,  mis  sõnade  eest  Oru
Pearu Mäe Andresele kolmkümmend rubla maksis.»  
          «Üks  ta  mats  puhas!»  hüüdis  Andres  nüüd.  «Tee  mis  tahes,  lase  või
lauluraamatusse üles panna.»  
     «Kas kuulete, mehed, ja sina, kõrtsmik, seal leti taga: Mäe Andres ütleb
mulle siin kõrtsileti ees, kuda mina sain tema rukkisse, ja mina võin sellega
teha, mis tahan.»  
          «Anna  raha  kõrtsmiku  kätte,  muidu  pärast  petad,  sind  põle  uskuda,»
ütles Andres.  
          Pearu  andis  raha  ja  kõrtsmik  võttis  selle  vastu.  Nõnda  oli  nüüd  kõik
korras, oodati ainult, millal Andres oma uudise ilmutab. Aga äkki astus see
Pearu  juurde,  pani  oma  suu  tema  kõrva  äärde,  käe  ette  varjuks,  et  teised


midagi  ei  kuuleks,  ja  sosistas  nõnda  midagi.  Pearu  polnud  sugugi  ette
valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta
selle oli kuulnud, karjus ta:  
     «Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!»  
     «Seda kaupa ei olnd,» vaidles Andres vastu. «Kõrtsileti ääres, kõigi ees,
nõnda oli meie kaup ja nõnda mina tegingi. Kõik kuulsid meie kaupa.»  
     Tõusis üldine kisa ja kära. Kõik olid muidugi arvanud, et Andres pidi
ütlema oma saladuse valjusti, nii et ka teised kõrtsilised kuuleksid, aga kõik
mäletasid ka seda, et valjusti või salaja ütlemisest kauba sees juttu ei olnud.
Tõusis  küsimus:  kuidas  otsustada?  Pearu  nõudis  kõrtsmikult  raha  tagasi,
Andres keelas andmast, sest tema oli ju oma saladuse Pearule öelnud.  
     Kõrtsmik irvitas.  
     «Litsid mehed need Vargamäe omad,» kiskus ta läbi hammaste ja sülitas
alla  oma  jalge  vahele  põrandale,  sest  teisel  pool  letti  oli  praegu  niisugune
liikumine, et sinna sülitada mingit võimalust ei olnud.  
     «Mina pidasin kaubast kinni,» seletas Andres. «Kui Pearu tahab, võin
talle  oma  sõnu  korratagi  ja  pangu  ta  nad  siis  lauluraamatusse,  löögu
paplisse  või  lasku  õpetajat  kantslist  maha  kuulutada.  Aga  seda  ütlen  ma
sulle, Pearu, et kui sa oma sõnu tunnistajate suu läbi ei või kinnitada või kui
sina  mind  avalikult  laimama  hakkad,  siis  annan  su  kohtusse,  seda  pea
meeles.»  
     Kõrts möirgas.  
     «Pearu on sees!» hüüti mitmelt paalt.  
     Aga asi polnud veel otsustatud. Raha seisis alles kõrtsmiku käes. Pearu
lubas kohtusse kaevata, kui see Andresele välja antaks.  
     «Ole ikka mees, Pearu,» rääkis kõrtsmik. «Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul
kohtu  õigus.  Oled  asja  kõrtsis  alustand,  siis  lõpeta  ta  leti  ees,  ära  poe
temaga kohtukulli ette. Kui muidu ei saa, las teised otsustavad, kuulake ise
Andresega  pealt.  Ütleme  nõnda,  et  kõrtsilett  on  kohtulaud  ja  mina  sellel
laual kulliks. Mehed, vaadake ise, kas mina kõlban kohtukulliks?»  
     «Kõlbad, kõrtsmik!» hüüdsid mehed naerdes.  
     Nõnda siis algas kohtumõistmine Vargamäe meeste riiuasja üle kõrtsileti
ees, kus peal seisis kohtukullina kõrtsmik rõõtsakil. Aga juba asja–arutuse
algul rääkis Andres oma kavalad sõnad, öeldes:  
          «Kõrtsmik  ja  kõrtsilised,  mina  seda  Pearu  raha  ei  tahagi,  mul  omalgi
teda,  niipalju  kui  kulub.  Kui  teie  see  kolmkümmend  rubla  minule  peaks
mõistma,  siis  jätan  ma  ta  kõrtsmiku  kätte  ja  tema  andku  selle  raha  eest


igaühele,  mis  keegi  soovib.  Jooge  ennast  kas  või  käpuli  maha,  kui  aga
sellest rahast jätkub.»  
          Need  sõnad  tõid  asjasse  kohe  selguse.  Varsti  mõistsid  kõik  ühes
kõrtsmikuga,  et  Andres  on  kaubast  kinni  pidanud.  Kui  Pearu  kaotas,  siis
polnud selles keegi muu süüdi kui tema ise: miks tegi ta nii halva kauba.  
          «Ka  Pearu  ise  võib  oma  raha  eest  juua,»  ütles  Andres  peale  otsuse
väljakuulutamist.  
     Vastuseks oli üldine hirnumine.  
          «Sinu  sea  mollile  ma  ei  tule,»  vastas  Pearu  ja  tellis  kõrtsmikult  omal
arvel.  Aga  sel  polnud  esiotsa  aegagi  tema  tellimist  täita,  tal  oli  tähtsamat
teha: kogu kõrtsile anda.  
     Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel, sest nii õnnetut
päeva polnud tal mil ega mil ajal olnud: ta kaotas kohtus ja sai kõrtsis teiste
naeruks. Andres oli ta nii ühel kui ka teisel pool lihtsalt üle löönud. Pearu
oli ikka arvestanud tema ausust ja tõearmastust, aga nüüd leidis ta korraga,
et Andres on «krutskid» täis nagu temagi.  
     Seda pani Pearu oma üleaedsele väga pahaks. Tema arvates pidi mees
ikka olema, mis ta on, aga mitte nõnda, et ükskord nii ja siis jälle naa. Oleks
Andres algusest saadik krutskitega tulnud, siis oleks Pearu ennast teadnud
hoida, aga tema usaldas Andrest ja nõnda sündis see, mis täna oli sündinud.  
          Pearu  oli  vihane  ja  muutus  aina  vihasemaks,  nähes  teiste  joomist  ja
lõõpimist tema raha eest. Meeleldi oleks ta Andresele hammastega kas või
ninaotsa kinni karanud. Teades aga tema jõudu, ei teinud ta esiotsa muud,
kui näris teda sõnadega. Aga täna oli Andres nii häbemata heas meeleolus,
et  Pearu  sõnad  temasse  üldse  kinni  ei  hakanud,  kõigest  pääses  ta  rumala
naljaga üle. Pearu katsus õnne küll Jussiga, küll Krõõdaga, aga mitte miski
ei  läinud  Andresele  südamesse.  See  ärritas  Pearut  ikka  enam  ja  enam.
Viimaks ei teadnud ta enam isegi, kuidas see juhtus, aga äkki leidis ta oma
küüned Andrese habet kiskumas.  
     «Mehed, minge vahele!» käskis kõrtsmik  
          Aga  enne  kui  käratsejaist  ükski  jaole  sai,  langesid  Vargamäe  mehed
teiste ette porisele põrandale, Andres alla ja Pearu peale. Mõlemad karjusid
–  Andres  jämedama,  Pearu  peenema  häälega,  mis  peaaegu  kiljumiseks
muutus.  
     Kõrtsmik kargas leti tagant välja ja tahtis kantsikuga Pearule mõne tulise
anda, et ta teise lahti laseks, aga parajal silmapilgul kargas keegi talle kätte
kinni ja ütles:  


     «Kõrtsmik, kurat, ole mees, jäta soor, las nad ise!»  
     Kõrtsmik peatus ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast,
ainult  Pearul  oli  tõsi  taga.  Ta  oli  valu  pärast  vastase  habemest  juba  lahti
lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kustki hellast
kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid.  
     «Litsid mehed need Vargamäe omad,» irvitas kõrtsmik ja läks leti taha
tagasi. «Põle niisukesi sindreid enne näind.»  
     Kui naabrid põrandal küllalt olid vehelnud ja karjunud, hakkasid teised
hüüdma:  
     «Aitab küll! Tõuske üles, ega see kõrtsipõrand ainult teie päralt ole.»  
     Nõnda siis tõusidki Vargamäe mehed. Õigem, tõusis ainult Andres, kuna
Pearut pidi aitama, nagu oleks ta äkki nii purju jäänud, et jalgu enam alla ei
võta.  
     «Ära, saadan, tahtis teine tappa!» kirus Andres ja lisas juurde: «Habeme
rikkus ära, näo kiskus veriseks.»  
     Tõepoolest oligi habemele liiga tehtud; tükid vedelesid põrandal, kust
Andres  nad  üles  korjas,  et  kohtule  tõenduseks  ette  panna,  sest  nõnda  ei
tahtnud  ta  seda  asja  ometi  jätta.  Pealegi  oli  tal  ka  nägu  mitmest  kohast
verine; seda nägid kõik.  
     Aga Pearul polnud viga midagi. Tema habeme karvad olid kõik alles ja
nägu  oli  üsna  terve.  Niisugune  pagana  kange  mees  oli  Oru  Pearu:  purjus
peaga  kisub  teise  läbi,  nii  et  las  aga  olla.  Keegi  poleks  seda  uskunud,  kui
poleks oma silmaga näinud.  
     Ise istub teine seina ääres pingil ja tal on nägu, nagu ei tunneks ta oma
võidust  vähematki  rõõmu.  Otse  selle  vastu  on  tal  tundmus,  nagu  oleks  ta
lausa surmasuust pääsenud. Ja kui Andres viimaks talle naljatades ütleb, et
nüüd  võiksid  nad  üheskoos  koju  sõita,  on  nad  ju  kahekesi  kohtus  käinud,
kõrtsis kembelnud ja kiskunud, karjub Pearu talle vastu:  
     «Sinu, kuradiga, ma ei sõida, sina tapad mu tee peal ää!»  
     «Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg,» vastab Andres.  
     «Aga raha on veel järele, mis sellega?» küsib kõrtsmik.  
          «Jääb  sinu  kätte  hoiule,»  vastab  Andres.  «Kui  Pearuga  jälle  kõrtsi
tuleme, siis joome ise ja anname ka teistele.»  
     Nende sõnadega lahkub Andres kõrtsist.  
     «Ära tahtis teine, sunnik, mu vigaseks teha,» vandus Pearu toibudes ja
esimest  lonksu  klaasist  võttes.  «Mis  minu  vaesest  vanamoorist  siis  oleks
suand.»  


          Joobnud  hulk  hirnus,  nii  et  kõrtsi  suurtuba  kajas.  Andres  logistas
üksipäini  kodu  poole  sõita.  Ta  oli  rohkem  joonud,  kui  ta  oli  tahtnud,  sest
täna oli tal omasugune õnnepäev: ta oli võinud ometi kordki Pearule õieti
kätte maksta. Sellepärast oli ta süda rahul ja meel rõõmus. Kui Pearu praegu
oleks  tema  ette  astunud  ja  leppides  oma  kätt  pakkunud,  siis  oleks  Andres
vististi selle õiglase meelega vastu võtnud.  


XXI       Vargamäel magasid juba kõik, kui Andres koju jõudis. Marigi oli endale
akna  kõrvale  toolidele  aseme  teinud  ja  riides  sinna  pikali  heitnud.  Siin
magas ta juba ammust aega, et oleks käepärast kuulma ja aitama, kui lapsed
häält teevad.  
     Keegi ei näinud selles midagi halba, et sauna–Mari väikeste laste pärast
pere  tagakambris  magas.  Pealegi  seisis  Krõõda  surmast  saadik  uks  kahe
kambri  vahel  öösiti  alati  lahti  või  praokil,  nii  et  sulane  ja  tüdruk,  kes
magasid eeskambris, alati võisid näha ja kuulda, mis tagakambris sündis.  
          Suvel  oli  lugu  muidugi  teisiti.  Siis  magasid  sulane  ja  tüdruk  ühes
karjapoisiga väljas, ainult Mari lastega ja peremees ise jäid läbi aasta tuppa.
Nüüd poleks ka sellel tähtsust olnud, kas Mari ees– või tagakambris magab:
kes rääkida tahtis, võis mõlemal korral ükskõik mida rääkida.  
     Peremeest koju oodates oli Maril ikka linnu–uni. Vähemastki krõbinast
oli  küll,  et  teda  jalule  ajada.  Samuti  oli  see  ka  täna.  Mari  ärkas,  kui
õuevärav kääksus, ja läks Andresele õue vastu.  
          «Otsi  hobusele  heinu  vankrisse  ette,»  ütles  Andres,  «ma  panen  ta
seiasamasse sööma, ei lähe teda praegu metsa viimagi.»  
     Seni kui Mari heinu läks tooma, võttis Andres ise hobuse rakkest lahti ja
sidus  ta  vankri  külge.  Temal  polnud  kunagi  viisiks  selle  toimetuse  pärast
sulast  äratada,  ehk  olgu  siis,  et  mõni  ise  peremehele  appi  tuli.  «Kas
peremees  tahab  süüa  ka?»  küsis  Mari  kambris.  «Las  olla  pealegi,  eks  ma
hommikul söö,» vastas Andres. «Säh, rüüpa parem siit pudelist, katsu, kas
on ka magus.» 
          Andres  rääkis  niisuguse  hääle  ja  tooniga,  et  Maril  tuli  millegipärast
meelde Juss heinamaal kuuse all, mille oksas rippus silmusega nöör, kuna
Juss ise nöörist kinni hoidis.  
     Areldi lähenes Mari peremehele, et pudelit vastu võtta.  
     «Las jääda ka see hommikuks, peremees, hilja on,» ajas Mari vastu.  
     «Mis hilja,» ütles Andres. «Midagi ei ole hilja.»  
     Ja kui Mari viimaks pudeli vastu võttis ning suule tõstis, kahmas Andres
tal  äkki  ümbert  kinni,  nii  et  Mari  pidi  ehmatusega  pudeli  põrandale
pillama.  
     «Peremees, lase lahti, ära jända!» palus Mari.  


     «Ma ei jända ju, Mari, ma mõtlen tõsiselt. Ma olen ikka sinuga tõsiselt
mõelnd,  juba  Jussi  päevil.  Ma  olen  ju  küll  oodand.  Täna  on  mul  nii  hea
meel,  et  tahan  ka  sinule  head  meelt  teha:  hakka  mul  perenaiseks,  päriselt
kohe,  laste  emaks  ja  kõik.  See  niisuke  üksinda  virelemine  põle  ka  midagi
väärt.»  
     «Lase lahti, peremees!» palus Mari.  
     «Ei või lasta, Mari, tee mis tahes, änam ei või,» vastas Andres.  
     «Lapsed pärast ärkavad üles, näevad,» rääkis Mari.  
     «Nähku,» arvas Andres, «ükskord peavad nad seda ikka nägema: neile
on ju uut ema tarrvis.»  
     «Mõni teine kord,» palus Mari.  
     «Mis see teinegi kord parem on,» vaidles Andres vastu. 
     «Sa tuled täna väljast, viinapudel taskus,» põhjendas Mari.  
     «Arvad, et ma olen purjus?» küsis Andres. «Ma olin pisut purjus, kui
kõrtsist välja tulin, aga teel lahkus ära, pea läks üsna selgeks. Praegu olen
päris  kaine,  ainult  meel  on  nii  rõõmus,  et  ma  ükskord  selle  Pearule  sain
ometi näidata.»  
     Et peremeest teistele mõtetele viia, hakkas Mari kohtuasjast pärima ja
laskis  tal  kõrtsitempudestki  jutustada.  Kui  jutt  saladuseni  ja  kolmekümne
rublani jõudis, küsis Mari:  
     «Kas sul siis oli midagi saladust?»  
          «Muidugi  oli,»  vastas  Andres,  «ja  salaja  kõrva  sisse  ütlesin  talle  sula
tõtt,  et  ta  teaks,  muidu  arvab  viimati,  et  tema  üksi  on  mees,  kes  krutskid
mõistab teha.»  
     Andres peatus ja ootas, kas ehk Mari uudishimus veel midagi küsib, aga
kui see vaikis ja nagu ootas, ei saanud Andres muidu, kui pidi kõik südame
pealt ära rääkima, nagu ta seda oli teinud Krõõdagi päevil. Nii mõnigi kord
olid  neil  siis  vaidlused  ja  pahandused  tekkinud,  aga  ikkagi  pidi  Andres
Krõõdale aeg–ajalt oma südant puistama.  
     «Mina ise viisin Pearu oma rukkisse ja hakkjalgadesse sel korral,» ütles
Andres  kavalalt  naeratades.  «Sest  vaata,  lugu  oli  siis  nõnda,  et  kui  mina
öösel  koju  tulin,  ise  tukkusin  peal,  jäi  hobune  äkki  seisma,  ja  kui  silmad
lahti tegin, et vaadata, mis on, oli Pearu oma vankri ja hobusega mul risti
tee  peal  ees.  Hüüan  ei  kedagi,  hüüan  kõvemini  –  keegi  ei  kõssa,  karjun
kõigest jõust – vait kui haud. Ei kedagi, ronisin siis maha ja läksin vaatama:
mis muud, kui Pearu täis ja magab vankris, nii et norin taga. Hobuselahjad
ratta all, ei saa edasi ega tagasi. Võtsin siis ohjad ratta alt välja ja pidin nad


vankrile kinni siduma, et hobust koju saata, oma väravast mööda, aga äkki
tuli  mul  hea  mõte.  «Ahaa,  vennas,  nüüd  oled  mul  ometi  ükskord  peos!»
ütlesin iseendale. Saatsin siis oma hobuse kodu poole minema, panin ohjad
istekoti alla, pöörasin Pearu linalaka ümber, ronisin ise ka vankrisse, et jälgi
ei  jääks,  ja  lasin  läbi  odra  rukkisse,  sealt  hakkjalgadesse  ning  siis  uuesti
rukkisse, kus jällegi ohjad ratta alla ajasin, nii et põlnd võimalik edasi ega
tagasi. Siis pistsin peenrale ja mööda peenart koju, õueväravasse, kus mära
mind juba ootas ja vastu öhötas. Nõnda oli see, seda pead sa teadma, aga ää
sellest  kellelegi  hinga,  ainult  sinule  räägin,  kuis  asi  oli.  Pearule  endale
ütlesin  ka  kõrva  sisse,  et  mina  viisin,  aga  tal  pole  tunnistust,  las  ta  teab,
niisuke võrukael kui ta on.»  
     «Ah nii! Sina ise!» imestas Mari. «Sellepärast ma sel korral kuulsin, et
oleks  nagu  vankri  mürin  tulnd,  aga  õueväravat  ei  tehtud  lahti,  et  oleks
kääksund. Mõtlesin, et mõni sõitis mööda.»  
     «Mära tuli ju vankriga üksinda, mina jõudsin alles natukese aja pärast
väravat lahti tegema,» seletas Andres magusal suul.  
          «Aga  kas  see  on  õige  nõnda  teha?»  küsis  Mari.  «Ja  miks  sa  Pearule
endale seda ütlesid, ta hakkab ju viha kandma?»  
          «Tema  kannab  niikuinii  viha,  las  siis  olla  õieti,  teadku,  kellega  tal
tegemist, ja hoidku end. Ja õige on see ka, lähen kas või vanajumala enda
ette  sellega.  Sest  mis  tegi  Pearu,  kui  me  kahekesi  kahasse  kraavi
kaevasime? Ta hakkas minu oma rahaga kaevatud kraavist minu karjamaale
vett paisutama. Oli see õige? Kui temal on õigus niisukest tempu teha, siis
on ka minul õigus teda oma rukkisse viia.»  
     Andres surus Marit ikka kõvemini oma käte vahel ja ütles natukese aja
pärast:  
     «Vaata, Mari, see oli minu üks saladus. Aga mul on veel teine, ja see on
palju suurem, see puutub sinusse ka, õigem Jussisse.»  
          «Andres!»  hüüdis  Mari  kohkunult.  «Siis  sa  sel  korral  ei  kukkunudki?
See oli Juss?»  
          «See  oli  Jussi–raibe  sel  korral,  sest  kuhu  ma  siis  lumega  nõnda  pidin
kukkuma,»  vastas  Andres.  «Aga  kust  sina  seda  tead?  Kas  Juss  ise  rääkis
või?»  
     «Ei, Jussilt ei kuulnud ma midagi. Tema ei tulnd peale seda änam minu
juurde,» vastas Mari.  
          «Kes  sulle  siis  rääkis?»  päris  Andres.  «Peale  tema  ja  minu  ei  teand
sellest ju ükski hing.»  


     «Mulle põle keegi rääkind,» vastas Mari. «Aga sa mäletad ju, et kevadel
leidis sulane sealt tee äärest pussi ja kõik arutasid, et kelle oma see võiks
olla, kes ta sinna on kaotanud. Ka mina vaatasin seda pussi ja ütlesin siis, et
see on ju kadund Jussi puss. Arutasin siis, et kust võis küll see puss sinna
saada,  ja  äkki  vilksatas  mul  läbi  pea,  et  ega  ometi  Juss  sinul  siis  tee  peal
vastas käind. Tahtsin sinu käest mitmel korral küsida, aga ei julgend. Aga
kui sa täna sellest teisest saladusest  
     nimetasid, siis teadsin kohe, et see oli tol korral ometi Juss.»  
     «Tema mis tema!» kinnitas Andres. «Ja kui ta jalad kuuseokstesse põleks
kinni hakand; nii et komistama ajas, kes teab, kudas sel korral oleks läind.
Siis ta oleks saand mulle ehk esimese sopsu selja tagant ära anda, sest ma
olin ju pisut purjus. Aga komistamise ajal pöörasin ma ümber ja andsin talle
jalaga  või  panin  ainult  jala  ette,  ma  isegi  ei  tea  õieti,  nõnda  läkski  hoop
põlve ligi.»  
     Andrese jutustust kuulates tõusid Mari silmad tulvil vett täis. Jussis oli
ometi rohkem, kui tema kunagi oli oletanud. Peaaegu oleks Mari tahtnud, et
ta  poleks  siis  kuuseokstesse  komistanud.  Ükskõik,  mis  siis  oleks  tulnud,
ainult kui Juss oleks saanud näidata, mis ta võis ja tahtis.  
          «Niikuinii  oleks  ta  ehk  minu  sel  korral  seal  vagaseks  teind,»  rääkis
Andres edasi, «sest minul põlnd ju kusagilt miskit löömariista võtta ja temal
oli pikk puss käes. Mul oli küll peaaegu täis viinapudel taskus, aga see ei
tulnd mul sugugi meelde. Alles pärast mõtlesin, et näeh, seal ta nüüd on see
joobnud  pea,  lase  ennast  kas  või  ära  tappa,  aga  ei  märka  pudeliga  pähe
valada.  Nojah,  tema  oleks  võind  mu  tingimata  siis  vagaseks  teha,  seda
mõtlesin  pärast,  aga  tal  põlnd  mehe  südant.  Kui  selja  takka  ei  saand  ja
esimene  kord  ei  õnnestand,  hüppas  ta  üle  kraavi,  metsa.  Et  ta  pussi  lunde
viskas, seda mina muidugi ei näind, ei teand tähele panna.»  
     «Eks oli ometi hea, et kõik nõnda läks, nagu läks,» arvas Mari nüüd, kui
ta kuulis, mis Andres Jussist ja tema teost seletas. «Juss oli ehk ometi ainult
Juss, muud ei midagi.»  
     Millegipärast läks Mari süda nagu tühjaks ja valusaks. Aga see tühi ja
valus süda hakkas värisema ja värin kaldus nagu kehassegi. 
     «Nüüd sa tead kõik, Mari,» rääkis Andres nagu kergendatud südamel.
«Sellepärast joo, joo iseenda ja minu terviseks. »  
     Andres istus pingile ja tõmbas Mari põlvele. See hoidis ikka veel pudelit
pihus.  


     «Ma oleks ehk täna kauemaks jäänd, aga sina tulid mul meelde ja siis ei
saand änam jääda, pidin tulema,» rääkis peremees.  
     Mari ei joonud pudelist. Ta istus muidu Andrese põlvel, istus, nagu oleks
tal nutt varaks.  
     «Miks sa nii tõrges oled?» ütles Andres. «Kas sa siis mulle tulla ei taha
või?»  
     «Ma ei tea, peremees, mis see on,» vastas Mari.  
     «Ikka see Juss sul oma surmaga meeles?» 
     «Võib–olla. Juss ja kõik. Nii imelik on. Nagu õudne, ajab hirmu peale,»
seletas Mari.  
     «Ära karda,» julgustas Andres. «Juss ei või änam midagi ei sinule ega
minule  ega  meie  temale.  Mis  on,  see  on.  Minul  suri  Krõõt,  sinul  Juss,
kahekesi oleme järel.»  
     «Aga lapsed?» küsis Mari.  
     «Lapsed,» kordas Andres nagu mõeldes. «Mis siis lastega ikka on? Meil
mõlemal  on  ju  lapsed.  Las  nad  olla  siis  meie  lapsed,  kasvatame  nad
üheskoos ülesse, leiba Vargamäel jätkub ju. Kõik olgu ühesugused, minu ja
sinu lapsed, kõigil ühed õigused.»  
     Maril tõusid jällegi silmad vett täis: tema lapsed saavad perelasteks!  
          «Ää  nuta,  Mari,»  lohutas  peremees  ja  surus  teda  endale  vastu  rinda.
Pisarad  hakkasid  täna  Andrese  südamesse  kinni,  ehk  ta  küll  kadunud
Krõõda  pisaratega  nõnda  oli  harjunud,  et  ta  neid  mikski  ei  pannud,  nagu
oleksid nad üsna harilik nähtus naiste elus.  
     Andres võttis Mari käest viinapudeli ja pani selle tagasikätt pingi alla.
Siis võttis ta naise sülle, tõusis püsti ja tahtis üle läve kambrisse astuda.  
     «Mitte, peremees!» palus Mari härdalt. «Mitte täna! Mitte!»  
     Aga Andres ei kuulanud. Ta vastas ainult:  
     «Sa saad ju Vargamäe perenaiseks, sinu lapsed saavad perelasteks.»  
          Keegi  polnud  neid  sosinal  öeldud  sõnu  kuulamas  ega  keegi  polnud
nägemas, kui Vargamäe Andres sauna–Mariga üle läve tagakambrisse astus.
Ei  olnud  ka  järgmisel  hommikul  sellest  sündmusest  muud  märki  järel  kui
viinapudel  eeskambris  pingi  all,  aga  sellegi  korjas  Mari  ja  pani
tagakambrisse kappi, enne kui läks palgalisi äratama.  
     Ometi oli tal tundmus, nagu aimaksid sulane ja tüdruk, nagu aimaksid
omad  ja  võõrad  lapsedki,  et  on  midagi  sündinud  tema  ja  peremehe  vahel.
Pahatihti  tabas  Mari  enda  pilkudelt,  sõnadelt  ja  tegudelt,  mis  polnud  enne
seda üldse mõeldavad ega võimalikud. 


     Sellest kõigest poleks ju midagi olnud, kui mitte Juss, kadunuke, poleks
Marile nii väga pähe tükkinud. Juba varemalt oli see nõnda, aga viimasest
Andrese  jutustusest  saadik  sai  surnud  Juss  Mari  südamesse  nagu  uut  elu.
Mari ei võinud ega võinud unustada, et Jussil sel viimasel õhtul ometi nii
tõsi taga oli, et läks pussiga tee äärde Andrest varitsema.  
     Järgmisel pühapäeval ruttas Mari kohe Jussi hauale, ja kui ta enne oli
seal lugenud ühe issameie, siis luges ta nüüd kaks ja haualt lahkudes veel
kolmandagi. See rahustas pisut meelt. Paar kuud käis Mari nõnda surnuaia
taga oma südant rahustamas, siis ütles ta ühel ööl Andresele:  
     «Minu asjad on juba sedasi.»  
     «Ega siis muud, peab aga õpetaja juurde minema,» vastas Andres.  
     «Ega vist muud jah,» oli ka Mari nõus.  
     Nõnda rakendaski Andres hobuse vankri ette, võttis Mari peale ja sõitis
väljamäest  alla.  Nüüd  oli  kõigil  selge,  kuidas  lood  Andrese  ja  Mari  vahel
seisavad. Kui saunatädi tänini aina oli imestanud, et miks nad küll õpetaja
juurde ei lähe, siis ütles ta nüüd otse selle vastu:  
     «Ei läbend teised aastatki oodata. Juss põle jõund heasti äragi jahtuda,
suri ju alles veebruari lõpul, aga juba tuli taga, ei tea, kas teiste asjad õige
sedasi või.»  
          «Nende  oma  asi,»  porises  vanamees,  «noored  tublid  rahvad  teised
mõlemad.»  
     «Nonäh, pererahva asi, mis meie, saunikud, nüüd,» arvas eit.  


XXII       Õpetaja juures ootas Andrest ja Marit väike üllatus.  
     Niipea kui vaimulik Andres Paasi nime kuulis, ütles ta: «Ah sina oledki
see Vargamäe Eespere peremees?»  
     «Seda küll, õpetajahärra,» vastas Andres. 
          «Ja  see  on  sinu  sauna–Mari?  Tema  mees  Juss  poos  enda  üles  ja  sina
lugesid ning laulsid tema haual?»  
     «Nii see on, õpetajahärra,» kinnitas Andres.  
     «Miks sa tegid seda, armas hing, kui seda ei teinud sinu õpetajahärra ega
köstri–isand?» küsis pastor.  
          «Vaese  naise  pärast  tegin  seda,  temal  oli  oma  mehest  kahju,»  seletas
Andres.  
          «Naine  ise  on  tema  kirstunael,  seesinane  sinu  sauna–Mari  on  patune
inimene, nagu sina isegi. Sina, Vargamäe Andres, oled see rikas mees, kes
himustab vaese mehe talle.»  
     «Kui Juss suri, oli minu ja sauna–Mari süda puhas,» ütles Andres.  
          «Aga  kas  teie  tulete  puhta  südamega  ka  oma  õpetaja  juurde  ja  altari
ette?» küsis pastor.  
     Nüüd pidi ka Andres oma silmad maha lööma, nagu seisis langetatud
laugel Mari juba ammugi ning pühkis aina pisaraid.  
     «Kuule, sina Vargamäe sauna–Mari, tuled sa puhta südamega ja ihuga
oma õpetaja juurde ja kiriku altari ette, nagu see on õige lesknaise kohus?»
pöördus pastor Mari poole.  
     Mari ei vastanud. Selle asemel hakkas ta peaaegu suure häälega nutma.  
     «Sina, Vargamäe Eespere peremees, oled patune inimene. Sina jood ja
lakud kõrtsis ja riidled seal oma naabrimehega. Kohtulaua ees seisate teie
ühtepuhku ... »  
          «Aulik  õpetajahärra,»  vastas  Andres,  «iga  inimene  peab  oma  õigust
nõudma.» 
     «Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,» õpetas vaimulik. «Aga
sina oled kangekaelne mees ja paned oma südame kõvaks. Sina loodad oma
suure  rammu  ja  õiguse  peale,  aga  jumal  on  sind  katsuma  tulnud  –  alles
hiljuti matsid sa oma naise. Sina ei hoidnud teda kui nõrgemat astjat ja nüüd
on sinu lapsed vaesedlapsed. Sina tahad neile uut ema, aga mina ei või teid
enne  maha  kuulutada,  kui  olete  mõlemad  oma  pattu  kahetsenud,  sina,


peremees, oma naise Krõõda ja sina, Mari, oma mehe Jussi Surma pärast ja
selle halva elu pärast, mis te olete kahekesi seal Vargamäel elanud.»  
     «Õpetajahärra, see põle võimalik,» ütles Andres. «Põle võimalik änam
oodata.»  
     «Ei, pai õpetajahärra, see põle mitte võimalik,» ütles ka Mari nuuksudes. 
     Õpetaja vaatas neile küsivalt otsa ja ütles siis:  
     «Teie vahel seisavad kaks surma, armsad hinged, teie peate leinama ja
oma pattu kahetsema.»  
     «Eks me jõua pärastki kahetseda, kui seda tarvis tuleb,» arvas Andres,
«aga  täna  ehk  paneb  õpetajahärra  meid  ikkagi  kirja,  et  oleks  kõik  korras,
kui sünnib laps.»  
     Jälle mõtles pastor pisut ja ütles siis peaaegu liigutatud häälega:  
     «Hea küll siis, armsad hinged, teie lapse pärast teen ma seda, et tal oleks
juba sündides õige isa ja ema. Laste kätte ei taha ma vanemate pattu mitte
maksta, sest enam ei ela me hirmu, vaid armu all. Aga õige ei ole see mitte,
mis  ma  teen,  pea  seda  meeles,  sina,  Vargamäe  Eespere  peremees.
Sellepärast  ära  nõua  ka  sina  oma  naabrimehelt  ikka  aina  õigust  taga,  vaid
mõtle  vahel  ka  armu  peale.  Õigus  teeb  sinu  südame  kõvaks,  sinu  meeled
kurjaks,  õigus  paneb  silma  silma  vastu,  hamba  hamba  vastu.  Mina,  sinu
hingekarjane,  ei  mõõda  sulle  täna  õigust  mööda,  vaid  armu  mööda,  miks
ajad siis sina nii väga oma õigust taga? Nõudkem jumala armu, mis ülem on
kui kõik mõistus, see olgu meie õigus.»  
     Nende sõnadega laskis vana hallpea–õpetaja Andrese ja Mari minema.
Aga kahe nädala pärast pidid nad uuesti ilmuma, et ta võiks neid veel kord
enne laulatust noomida.  
     Kiriku juurest kodu poole sõites pidasid Andres ja Mari isekeskis aru,
kust  küll  õpetaja  nende  asju  nii  hästi  teab.  Aga  ei  üks  ega  teine  osanud
seletust anda.  
     Alles hiljem, kui Andres Aaseme Aaduga, kes kiriku «vöörmünder» oli,
sellest juttu tegi, sai ta asjale otsa peale.  
          Keelekandjaks  oli  nende  oma  saunatädi,  kes  peaaegu  iga  pühapäev
kiriku vahet käis ja kel oli harukorril sinnapoole asja nädala seeski. Kiriku
juures  ei  käinud  saunatädi  aga  kunagi  muidu,  kui  pistis  ikka  jalad  ka
kirikumõisa, muidugi tagaukse kaudu, kust käis kogu kihelkond.  
     Tädi käis õpetajaprouaga juttu vestmas, kes armastas väga eitede kõnet,
sest need rääkisid aina meheleminemisest ja naisevõtmisest, mis oli vanale
prouale põlevamaks eluküsimuseks. Temal endal oli üheksa last ja kaheksa


neist tütred, keda nii raske oli kaelast ära saada, sest vähese kaasavara tõttu
polnud  väimehi  kuskilt  võtta.  Sellepärast  huvitas  teda  alati  küsimus,  kui
palju  kuskil  lapsi  oli  ja  mitu  neist  tütreid,  mitu  poegi.  Peaaegu  sooja
südamega  võis  ta  mõne  pere–eide  rõõmust  osa  võtta,  kui  see  oma  tütred
üksteise järel kõik mehele pani, ja ohates arvas ta, et perenaistel on ometi
kergem kui nende õpetajaproual, kelle tütreid keegi ei tule küsima.  
          Niisugune  oli  see  loomulik  põhjus,  mis  tegi  kõik  saunaeided
kirikumõisas  kutsutud  külalisteiks,  ja  harva  lahkusid  nad  sealt,  ilma  et
õpetajaproua  neile  midagi  pihku  poleks  pistnud.  Eitede  kaudu  tundis
õpetajaproua vähemalt poolt kihelkonda nimepidi ja mäletas nende elu ning
olu. Proua andis saadud teated õpetajale endale edasi, ja kui need osutusid
tähtsaiks,  nõuti  eitedelt  täiendavaid  teateid.  Nõnda  oli  õpetajal  kogu  ta
hingekari  kõigi  oma  vooruste  ja  pattudega  nagu  pihu  peal.  Ja  et  niihästi
saunatädisid kui ka kirikumõisa eriti just inimeste patud huvitasid, olgugi et
voorused  olid  haruldasemad  asjad  kui  patud,  siis  rääkisid  eided  enamasti
ainult pattudest, nagu polekski kihelkonnas muud leida. Nagu sellest näha,
ei  tuntud  ei  kirikumõisas  ega  kihelkonnas  haruldaste  asjade  vastu  erilist
huvi.  
          «Mis  temal  küll  sellega  peaks  tegemist  olema,»  ütles  Mari  saunatädi
kohta, kui Andres talle rääkis, mis ta Aaseme Aadult oli kuulnud.  
     «Kade meel, et sina perenaiseks saad,» arvas Andres.  
     «Ega ta siis enne seda teand,» püüdis Mari suusoojaks vastu vaielda.  
          «Või  ei  teand,»  venitas  Andres.  «Teadis  tema,  teadsid  teised,  ega  siis
Pearu  muidu  kõrtsis  minu  ninale  põleks  tükkind,  nii  et  talle  paar  vurakat
pidin andma.»  
          Kui  Andres  ja  Mari  kahe  nädala  pärast  uuesti  õpetaja  juurde  ilmusid,
võttis see veel peenemalt kogu asja läbi. Mari ei saanud jällegi muidu, kui
pidi aina silmi pühkima. Aga Andres ütles:  
     «Õpetajahärra ei peaks nii palju vananaiste lora kuulama.»  
     «Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!» hüüdis pastor.  
          «Andke  andeks,  õpetajahärra,  aga  ma  räägin  tõsist  mehejuttu,»  vastas
Andres.  «Õpetajahärra  arvavad,  et  meie  oleks  Mariga  nagu  selle  Jussi,
kadunukese, tapnud. Aga kui see tõesti nõnda oleks, kes see meid siis veel
lahti hoiaks, ammugi oleks me siis pulkade taga.»  
          «Ma  ei  räägi  kuriteost  inimeste,  vaid  jumala  seaduse  ees,»  seletas
õpetaja. «Inimeste seadused võivad su õigeks mõista, aga kas oled sa õige
ja puhas ka oma issanda ees? Kas sa võid endale vastu rinda lüüa ja öelda:


Juss oleks ka siis surnud, kui sa tema naisel oleksid lasknud õigel ajal sauna
tagasi  minna?  Ehk  kas  võid  sina,  Mari,  kallis  hing,  püha  piibli  juures
kinnitada,  et  sina  oma  kadunud  mehe  sõna  õieti  kuulda  võtsid,  nagu  vaga
naise  kohus?  Kas  ei  olnud  sul  juba  oma  mehe  elu  ajal  salajane  patuhimu
võõra mehe ja tema varanduse järele? Seda küsin mina, mitte seda, kas teil
maapealse seaduse järele õigus on.»  
          «Aulik  õpetajahärra,»  ütles  Andres,  «minu  süda  on  puhas.  Mina  ei
keeland  ilmaski  Marit–Jussi  kokku  saamast,  olgu  päeval  või  ööl.  Aga  kui
Juss Marit sauna kutsus, siis ei saand ta ju minna, mul põlnd perenaist ega
lapseimetajat.  Mari  andis  oma  lapse  kõrval  rinda  ka  minu  pojale,  kes
Krõõdast maha jäi. Nõnda oli see, õpetajahärra. Ja Mari ei teind seda omast
peast, vaid õndsa Krõõda soovil: Krõõt pani seda temale veel surmavoodil
südame  peale,  sest  ta  teadis  Mari  head  südant  ning  arvas,  et  kui
vaesedlapsed on Mari käes, siis on nad toidetud ja kaitstud ... » 
          «Perenaise,  kadunukese  sõna  järele  ma  praegugi  õpetajahärra  ees
seisan,»  pistis  Mari  siin  vahele,  «sest  tema,  õnnis,  ütles  enne  surma  paar
korda minule, et Mari, kui sa ometi veel prii oleks, et võiks minu asemele
tulla,  kui  mina  kaon!  Aga  mina  nutsin  siis  ja  ütlesin  perenaisele,  et,
perenaine,  see  on  patujutt  nõnda  rääkida,  sest  minul  on  oma  Juss,  Jussiga
laps ja teine tulemas, kuda võin siis mina sinu asemele tulla, kui sina kaod.
Ja ma ütlesin perenaisele veel, et, perenaine, ära karda, ega sa ei kao, kui
see on jumala tahtmine. Aga perenaine vastas minule, et, Mari, ega ma siis
seda, muidugi on sul nüüd oma Juss ja Jussiga laps ning teine tulemas, vaid
ma  räägin  muidu,  et  kui  see  võimalik  oleks,  et  Jussi  ei  oleks  ega  kedagi,
siis. Noh, ja siis tuligi nõnda, et perenaine suri ja lapsed jäid maha ja et ka
Jussiga  juhtus  nõnda  ning  ta  maeti  kirikuaia  taha,  sinna  puude  alla.  Ja  ei
olnud,  kes  oleks  talle  kella  löönd  ehk  lugend  ja  laulnd.  Ning  siis  võttis
peremees  ise  raamatu  taskust,  laulis  ja  luges  ning  meie  kõik  laulsime  ka,
kes seal olime, et Jussi vaene hingeke ei jääks sootuks ilma jumala sõna ja
armuta.  Ütelge  nüüd  ise,  õpetajahärra,  kas  ma  ei  pidand  siis  peremehe
poega  imetama  ja  hoidma,  nagu  oleks  ta  mu  oma  laps.  Ja  kui  mul  pattu
südames on, õpetajahärra, siis on see mu südame patt, et ma olen peremehe
poega rohkem armastand kui oma last, see patt on mul küll, muud ei tea.»  
     Nõnda rääkis Mari, kui ta seisis nuttes õpetaja ees, ja Andres tundis, et
Mari räägib hästi, räägib paremini, kui tema ise rääkis.  
     Mari ise polnud oma sõnadega päris rahul. Ta oli küll puhtast südamest
rääkinud,  aga  ta  ei  rääkinud  ometi  südant  õpetaja  ees  puhtaks.  Sinna  jäi


midagi,  mis  teda  piinas.  Oleks  ta  üsna  üksinda  õpetaja  ees  seisnud,  siis
oleks  ta  ehk  kõik  öelnud,  aga  nüüd  kartis  ta  Andrest  ja  rääkis  tema  meelt
mööda.  
     Üksinda õpetaja ees seistes oleks ta tahtnud öelda, et tema on tõesti pattu
teinud Jussi vastu ja et ta on ehk tema surmaski süüdi. Et sest ajast saadik,
kui  perenaine  teda  oma  järeltulijaks  soovis,  tõusis  temal  endalgi  see  soov
ning et ta peaaegu kahetses, miks ta Jussiga oli sauna läinud. Et peremees
on  hoopis  teistsugune  mees  kui  Juss  ja  et  temal  pole  kõveraid  jalgu  ega
midagi  ning  et  pea  seisab  tal  kõrgel  õlgade  vahel.  Et  tema  armastuski
peremehe poja vastu on patuarmastus, sest peremehe poega armastas ta ehk
peremehe enda pärast ja teda armastas ta natuke juba Jussi elu ajalgi.  
     Et võib–olla ei armastanudki ta ainult peremeest ennast, vaid ka tema
koda  ja  varandust,  mis  seal  sees:  armastas  tema  emist,  kes  toob  kevadel
põrssad;  tema  uttesid,  kel  on  krubis  villaga  talled,  üksikud  ja  kaksikud.
mõnikord ka kolmikud; tema lehmi, kes annavad hulga piima ja võid; tema
hobuseid,  kellega  võib  kirikusse  sõita,  roosidega  saan  taga,  kõrge  look
peal.  
     Nõnda oleks ehk Mari öelnud, kui ta oleks seisnud ihuüksi õpetaja ees,
ja see oleks talle endale rohkem meeldinud kui tänased sõnad, mis ta rääkis
Andrese pärast. Mis õpetaja niisuguste sõnade kohta oleks öelnud, seda ei
tea, aga Mari tänastele sõnadele vastas ta lepitatult:  
     «Kui sa tegid seda armastuse pärast, kallis hing, siis annab jumal sulle
andeks, sest armastus on enam kui käsutäitmine. Mine rahuga.»  
     Nõnda lahkusid Andres ja Mari õpetaja juurest. Andrese meelolu üsna
rahulik, aga Maril kipitas süda sees. Kord sattus ta isegi mõttele: mis oleks,
kui  läheks  õige  Andrese  salaja  ja  pihiks  õpetajale  kõik  südame  pealt  ära.
Annab ta ka siis andeks ja paneb Andresega paari, siis oleks Mari südames
kõik selge ja puhas.  
     Ometi ei teostanud Mari oma kavatsust ja nõnda läks ta Andresega altari
ette, ilma et oleks oma südamemõtlemisi õpetajale avaldanud.  
          Pulmad  peeti  nagu  kord  ja  kohus,  ja  poleks  saabunud  nii  palju
kontvõõraid, siis oleks vististi kõik hästi lõppenud – oleks söödud, joodud,
käratsetud, lõõbitud, tantsitud ja «Vares vaga linnukest» mängitud, muud ei
midagi.  Aga  pikkamisi  puges  tuppa  hulk  kutsumata  külapoisse,  kes  peale
seda, kui nad olid pruudi põlle lappimisest tegelikult osa võtnud, omandasid
nagu  kutsutud  võõraste  õigused.  Muuseas  oli  nendega  ühes  tuntud
hambamees  Laulu–Lullu,  kes  krõbistas  klaasi  süüa  nagu  jääd,  väänas


aruheinu  keresse  nagu  mõni  mäletseja  ja  valas  pudeli  õlut  endal  kurgust
alla,  ilma  et  kordagi  oleks  neelanud.  Peale  selle  ajas  ta  vigurijuttu  ja  võis
kas ööd läbi laulda, ilma et lauludel oleks lõppu tulnud.  
     Tänagi oli ta juba palju laulnud ning kõigile nalja teinud. Aga lõpuks
hakkas ta midagi saladuslikku laulma, mida kuulsid ainult lähedased omad
poisid.  Kui  laul  oli  vaikne,  siis  poiste  naer  seda  valjem.  Andresele  paistis
millegipärast laul kahtlasena ja ta läks ka kuulama. Teda nähes jäi Lullu vait
ja ütles:  
          «Pai  peremees,  see  põle  peremeeste  laul,  ammugi  mitte  peigmeeste
laul.»  
          Nõnda  ei  saanudki  Andres  kuulda,  mida  need  poisid  nii  väga  naerda
hirnuvad. Aga siis võttis ta kavaluse appi: saatis enda asemel kellegi teise
kuulama,  keda  ei  teatud  karta.  Kui  see  mõne  aja  oli  kuulanud  ja  kuuldust
Andresele aru andis, sattus see otse marru, sest juba esiteks oli poiste salalik
irvitamine  teda  ärritanud.  Sõna  lausumata  kargas  ta  istmelt,  tormas
poistesumma  keskele,  ja  enne  kui  ükski  oskas  aimata,  sai  Laulu–Lullu
rusikaga hoobi lõua alla ja langes kägarasse maha.  
          «Koristage  see  raisk  siit!»  karjus  Andres  poistele.  «Ja  katsuge,  et
minema saate, muidu ... »  
     Ta ei öelnud, mis muidu sünnib.  
     Poisid jahmatasid. Ükski ei julgenud kätt tõsta, sest kõik teadsid Andrese
jõudu.  Pealegi  oli  ta  omas  majas  ja  poistel  polnud  eneste  vahel  kokku
räägitud, kes on õieti Lullu pooli, kes vastu või kes pole ei seda ega teist.
Nõnda siis kobisid poisid sõna lausumata minema.  
          «Õueväravast  välja!»  hüüdis  Andres  neile  järele.  Sellegi  käsu  täitsid
poisid  esimeses  õhinas.  Alles  värava  taga  teel  peeti  uitsetava  vihma  käes
aru. Imelikul viisil ei oldudki peremehe peale väga kuri, sest leiti, et – mis
ta siis ikka pidi tegema. Terav punkt oli aga kuskil mujal, nimelt: kes teatas
Andresele Lullu laulu sisu, sest ega ta ometi huupi, palja poiste naeru pärast
vihaseks saanud? Ja ise ei võinud ta kuulda.  
     Arutati ja tuletati meelde, aga kedagi ei teatud kahtlustada. Poisid olid
olnud  liiga  ülevas  tujus  ja  laul  oli  neile  nii  palju  lõbu  valmistanud,  et
kellelgi  ei  tulnud  meelde  ettevaatuseks  tähelepanelik  olla.  Nemad  olid
ainult Andrest ennast silmas pidanud, mitte teisi.  
          Pealegi  ei  mõe1nud  keegi  Lullu  lauluga  midagi  eriti  halba,  imestati
ainult,  kuidas  Lullu  oskab  eitede  lõksutatud  asjad  nii  ilusasti  «remiisi»
panna, et katkesta või kõht naeruga. 


     «On sel saadanal aga rusikas,» kirus Laulu–Lullu Andrest. «Aga seda
ma talle ei kingi. Teen uue laulu ja mitte änam Pearu tellimise peale, vaid
omast  tahtmisest.  Teen  palju  pikema  ja  vängema,  löön  ta  salaja  kiriku
paplisse, las loeb terve kihelkond. Sel kuradil aga, kes mu laulust Andresele
sõna viis, tärgin ma naha, kui ma ta kätte saan.»  
          «Ei  noh,  selle  naha  peab  tärkima,  muidu  ei  või  jätta,»  arvas  ka  keegi
teine.  
     «Aga mis nüüd?» küsis keegi. «Kas ära minna või mis?»  
     «Lähme ja roogime nad kõik läbi,» ütles Lullu. «Teeme mürgli, mida
põle Vargamäe näind enne meid ega näe ka pärast meid.» 
     Kainemad andsid nõu täna ära minna ja asi soola panna, sest aeg pole
jänes, et ta eest ära jookseks, ja keretäis pole metslind, et ta soojaga halvaks
läheks.  On  paremaidki  paiku  kui  Vargamäe,  sest  siin  on  peremehel  õigus,
kuigi ta raiuks kirvega või laseks püssiga.  
     Kainemate arvamine pääses võidule. Ometi ei võinud ägedamad värava
tagant  muidu  lahkuda,  kui  pidid  üle  aia  mõne  paraja  kiviga  toa  poole
virutama. üks kivi lendas läbi akna sisse.  
          «Ega  te  karjapoisid  ole,  et  kividega  loobite,»  noomis  Lullu.  «Oleme
mehed, siis võtame pussid pihku või teibad õlale ja lähme, kui ei, siis andke
jalgadele  teada.»  Poisid  läksid  mäest  alla.  Küll  paluti  Lullut,  et  ta  veel
laulaks, aga see jäi vait.  
     «Eks te ise last omale ka Andrest üks mööda lõugu anda, küll ma siis
oleks  vaadand,  kudas  te  oleks  õige  laulnd,»  ütles  ta.  «Las  teen  uue  ja
parema, tulge siis kuulama.»  
          Alguses  kartsid  pulmalised,  et  tuleb  üldine  lööming,  millest  igamees
peab  osa  võtma,  kui  ei  taha  piduperemeest  ennast  üksinda  kontvõõraste
kätte jätta. Läbi akna sisselennanud kivi oleks nagu räksi löödud säde püssi
hakanud. Aga varsti rahunesid kõik, sest toodi teade, et kontvõõrad lähevad
väljamäest alla.  
     Ainult Mari ei leidnud ega leidnud rahu. Mitmendat korda küsis ta juba
Andreselt,  miks  ta  poiste  peale  nii  vihaseks  sai.  Aga  Andres  põikles
vastusest kõrvale.  
          «Rumalaid  laule  laulis  Lulli,  sellepärast,»  ütles  Andres.  «Niisugused
sead! Tulevad kaanivad ja pugivad end su oma laua ääres täis ja siis veel su
oma nina all laulma!»  
     «Aga mis ta siis laulis, et sa nii vihastasid?» päris Mari.  
     «See põle naiste asi niisukeste laulude järele pärida,» ajas Andres vastu.  


     «Seal oli minust ja sinust?» usutas Mari pelgavas uudishimus.  
     «Minust muidugi, kellest siis muust,» ütles Andres.  
     «Aga minust ja Jussist? Oli seal Jussist ka? Eks! ütle, Andres!»  
     «Meist kolmest kõigist,» vastas Andres viimaks.  
          «Seda  ma  arvasin  kohe,  et  ega  sa  muidu,»  lausus  Mari  väriseval
südamel. «Ma kartsin esteks, et lööd Lullu maha. Aga mis ta laulis?»  
     «Kes seda siis sõna–sõnalt jõuab meeles pidada.  
     Nende möga või kedagi. Ainult ärgu tulgu minu oma nina alla,» seletas
Andres.  
     Aga Mari ei leidnud neist sõnadest lohutust. Haiglases uudishimus ajas
ta  veel  peale  pulmigi  Lullu  laulu  jälgi,  et  ometi  teada  saada,  mis  sellega
õieti  on.  Mõni  teab,  kui  kaua  Mari  oma  uudishimu  käes  oleks  vaevelnud,
kui  poleks  midagi  ootamatut  sündinud:  ühel  hommikul  leidis  ta  aidast
kirstukapist  lauluraamatu  vahelt  paberilehe  ja  lehelt  otsitud  laulu  –
mõnikümmend salmi pikk, igas salmis neli rida.  
     Juba esimesi ridu lugedes lõid Mari põlved värisema.  
     Kirstuservast pidi ta kinni hoidma, et mitte kukkuda. Toibudes läks ta
nagu varas aidauksele vaatama, et keegi ei tuleks, ja siis hakkas ta lugema,
veerima, sest kirjast oli raske aru saada. Ise aga vilksis teise silmaga ikka
toa poole, nagu kardaks ta sealtpoolt seda, kes ta kuriteolt tabaks.  
          Kui  Maril  viimaks  laul  oli  lõpuni  loetud,  tundis  ta  oma  keha  üleni
nõresveel.  Aga  sellest  hoolimata  hakkas  ta  uuesti  otsast  peale,  korrates
üksikuid salme, kuni nad meelde jäid, kuni hakkas kõrvus kumisema kogu
laul, mis algupoolel oli seadsam, kuna aga lõpp nii «rasvaseks» muutus, et
Mari  üksindagi  ei  söandanud  teda  hästi  lugeda.  See  «rasvane»  lõpp  pidi
olema küll peale Andrese ja Mari pulmi kirjutatud, sest temas räägiti mitte
nii  palju  Andresest  ja  Marist  kui  Andresest  ja  Pearust,  nimelt  viimase
rukkisse  ja  rukkihakkidesse  viimisest,  nagu  oleks  Andres  teda  eksikombel
nooreks neiuks pidanud.  
     Alguses käis laul nõnda:  
     Ui–tui–tude rulla,  
     Paasi Andres kutsus pulma,  
     põlnd temal änam Krõeta,  
     kellega end mõeta.  
     Sauna–Mari punus sukapaela,  
     riputas tema tuppa naela,  
     tegi ilusa ja pika,  


     nagu mõni edev plika.  
     Aga rangjalg sauna–Jussi,  
     mängis Marile vingerpussi,  
     võttis naelast sukapaela,  
     tahtis panna ta omal kaela.  
     Mari ütles siis: «Armas Jussi,  
     tahad mängi mul vingerpussi,  
     võta anerasva voki otsast,  
     lauda tagant leiad kuuse metsast.  
     Anerasv on meardeks hea,  
     Juss, mu kallis, seda tea,  
     silmuse viib kinni hästi,  
     pane sukapael või ristirästi.» 
     Uuh, kuuradi, Jussi juuradi,  
     rangjalgadi, kenuskaeladi!  
     Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus,  
     sest et Mari vahet Andres jõlkus.  
     Jussist põlnd küll Maril kahju,  
     aga sukapaela viskas ahju.  
     Mari nuttis oma sukapaela,  
     Jussi–roju pand ta oma kaela.  
     Mari viis oma Jussi maha,  
     kella eest ei maksnud raha.  
     Kiriksaks ta välja visand,  
     putku pannud ta eest köstri–isand.  
     Aga Andres laulis ise haual;  
     Mari tantsis Jussi kirstulaual,  
     et ei tõuseks kirstust poodud Jussi  
     ega paitaks Mari t ....  
     Kirstukaane all Jussi lesis,  
     laulujörinast ta hirmus väsis,  
     mõtles: sukapaela otsas parem,  
     seal veel Mari oli pisut arem.  
     Nii sai mulda Jussi–roju,  
     rõõmsalt sörgiti siis koju.  
     Kahju ainult – sest põlnd kasu,  
     keegi ei ju maksnud tasu.  


     Sauna–Mari oli kena naine,  
     eest ja takka ta üsna kaine.  
     Saunast alt ta mäele tüüris,  
     tagukambri ta välja üüris.  
     Pearu saksakambris kõndis sokkis,  
     suures toas tema Andrest nokkis.  
     Mari pärast nad seal läksid kokku,  
     nagu kaks kanget sarvis sokku.  
     Eite–taati nad mängisid kõrtsis,  
     Pearu peal ja Andres lörtsis.  
     Aga Mari sest kasvas kõhtu,  
     olgu hommikul või hilja õhtu.  
     Mõtles Andres siis: mis on lahti?  
     Mil saand Pearu küll mädand mahti?  
     Miks läeb sauna–Mari mul sohiks,  
     Pearu tegin ma ju üsna kohiks?  
     Vahtis Marit ta siis eest ja takka,  
     ronis tema järel sängi, lakka,  
     aga tee sa, mis iial tahad,  
     Maril ponduvad kõhunahad.  
     Andres ütles siis: «Põle viga,  
     minul paisub ju iga siga.»  
     Mari aga tõstis põrgukära,  
     karjus Andresele: «Võta ära!»  
     Polnud muud siis kui pulmad taga,  
     et kõik oleks jälle tumm ja vaga,  
     muidu tulevad ju varrud kaela,  
     pista pea kas või sukapaela ...  
 
     Mari luges ja luges, ta ei saanud kuidagi lõpetada. Ja imelik, laulutegija
vastu polnud tal mingit viha, ta tundis ainult nagu meeletut hirmu.  
     Jälle hakkas tal väga kahju, et ta enne pulmi üksinda õpetaja juurde ei
läinud  ning  temale  oma  südant  tühjaks  ei  puistanud.  Võib  olla,  et  kui
õpetaja oleks öelnud, et Maril selles asjas nii väga suurt süüd ei olegi ja et
sellegi,  mis  tal  on,  annab  jumal  talle  andeks,  kui  ta  aga  tõsisest  südamest
kahetseb, siis poleks see laul ehk Marisse sugugi nii valusalt kinni hakanud.
Aga nüüd oli ta ilgete sõnade vastu kaitsetu. Need puresid tema südant ja


õõnestasid  rinda,  sünnitades  seletamatut  piina.  Ainuke  lohutus,  mis  Mari
endale leidis, oli see, et kui ta veel praegu Jussi pärast nõnda kannatab, siis
ei  võinud  ta  ju  tema  vastu  nõnda  olla,  nagu  laulusõna  ütleb.  Tema,  Mari,
peab laulust parem olema.  
     Üks oli Maril kohe selge: Andresele ei näita ta seda laulu mitte ega lausu
tast  temale  sõnagi.  Aga  millegipärast  ei  saanud  ta  ka  tema  põletamisega
hakkama, vaid tahtis ta iseendale mälestuseks hoida, et ei kustuks kahetsus.
Aga kuhu ta panna, kuhu peita, et ta ei puutuks ei Andrese enda ega kellegi
teise näppu?  
     Aga kui ta laulule hakkas peidupaika otsima, tuli tal äkki meelde küsida:
kust  oli  see  siia  saanud?  Kes  oli  ta  kirstusahtlisse  lauluraamatu  vahele
pannud? Millal? Oli seda teiuud mõni oma inimene, sulane või tüdruk, või
keegi võhivõõras?  
          Muidugi,  võimalik  öli  see  nii  ja  teisiti,  sest  Vargamäel  ei  kardetud
vargaid  ja  sellepärast  seisis  võti  sagedasti  ka  ööd  läbi  aidaukses,  mingu
sinna sisse, kel süda kutsub. Ainult sest päevast saadik, kui perenaine Mari
selle  lorilaulu  kirstust  kiriku  lauluraamatu  vahelt  leidis  ei  jätnud  ta  enam
kunagi  võtit  aidauksesse,  nagu  kardaks  ta  tõepoolest  Vargamäel  vargaid.
Aidavõtme toomine muutus õhtuti mingisuguseks eluküsimuseks.  
     «Mis sa selle võtmega nii kibeled,» ütles talle Andres kord, «kes seia
Vargamäele ikka tuleb. Võerad on kaugel ja omad ei puutu. Krõõt ei teind
võtmest  suurt  väljagi.  Aidauksed  seisid  meil  öösel  samuti  lahti  nagu
kambriuksed veel tänini, tulgu sisse, kes tahab.»  
     «Mis uhkuse pärast see lukk siis sinna ette on pandud, kui võtit ööseks
tuppa  ei  tooda,»  vastas  Mari  ega  jätnud  ka  tulevikus  võtit  ööseks  enam
kunagi lukku. Aga keegi ei teadnud, et perenaine kartis rohkem varanduse
juurdekandjaid kui vargaid.  


XXIII       Vargamäe Mari oli oma saladuse Andrese ja kõigi teiste eest kirstu põhja
kangarullide alla matnud ja valutas nüüd oma südant. Kõik arvasid, et Mari
võiks olla rõõmus, sest mis ta süda veel võiks ihata, aga Mari kõndis nukra
näoga,  nagu  peaksid  kõigil  Vargamäe  perenaistel  paratamata  nukrad  näod
olema:  kadunud  Kröõdal  oli,  teisepere  perenaisel  on,  kuidas  võiks  siis
Marigi teisiti olla. Aga kui ta oli siin alles tüdrukuks, siis oli ta rõõmus ja
laulu  ning  naeru  oli  kogu  Vargamäe  täis.  Orulgi  oli  sellest  kuulda  ja
saunarahvas sai temast oma osa.  
     «Mis imeasi see küll on,» ütles Andres ükskord naise nukrat nägu tähele
pannes, «et siin ükski rõõmus ei ole. Krõõt oli mul alati nukker, nagu peaks
mina  selles  süüdi  olema,  ja  nüüd  oled  sina,  Mari,  just  niisama.  On  sul  nii
raske elu või?» 
     «Eks oli ikka raske ja eks ole muresid, pere asi põle sauna asi,» vastas
Mari.  
     «Võtaks õige suveks veel teise tüdruku abiks?» küsis Andres.  
     «Mis sest teisest tüdrukust,» tõrjus Mari vastu, «ega tüdruk perenaise
muret vähenda. Tööga saan isegi toime.»  
     «Ei siis mina tea, mis teha, et sa rõõmsam oleks,» lausus Andres nõutult.
«Eks  sa  laula  ka  vahel,  lapsedki  kuulevad,  ei  jää  teised  tummaks,  kui
suureks kasvavad.»  
     Aga Mari ei laulnud, nagu ei oskakski ta seda enam, ja kuigi ta katset
tegi, siis oli kurk kinni, hääl ei pääsenud välja.  
     Andres oli Lullu lorilaulu ammugi unustanud ja sellepärast ei tulnud tal
uneski  pähe,  et  Lullu  lorilaul  võiks  olla  Maril  kirstu  põhjas,  kust  ta
Vargamäele  nukrat  meelt  külvab.  Aga  Andresele  tuletati  asja  meelde,
soendati  nii–öelda  uuesti  üles.  Soendajaks  oli  Oru  Pearu  kõrtsileti  ääres.
Juhtus nimelt nõnda, et kui nad seal kokku said, küsis kõrtsmik:  
     «Kuulge, Vargamäe mehed, kui kaua te oma viinaraha minu käes hoiul
peate? Hakkate viimaks intressa nõudma Jooge ta maha või võtke tagasi.»  
     «Palju seal veel on?» küsis Andres.  
     «Ligemasti pool tervest summast,» vastas kõrtsmik «Kas võib anda?»  
     «Tehke ots lahti,» käskis Andres ja lisas juurde: «Oru Pearu laseb kõigile
anda.»  


          «Oru  Pearu  ise  seda  solki  ei  joo,»  ütles  see.  «Mina  maksan  omast
taskust.»  
     Nõnda läks pidu lahti, sest anti ju kogu kõrtsile. «Saaks võerast rahast
1ahti,» ütles kõrtsmik andes.  
     Kui kõik juba. parajas tujus olid ja mehed üksteisele salajuttu kõrva sisse
rääkisid, nii et kõrts vastu kajas, ütles Pearu Andresele, kes täna 
üsna kaine oli:  
     «Nuabrimees, miks sa mind oma pulma ei kutsund?»  
     «Sa ei olnd siis minu naabrimees, sellepärast,» vastas Andres.  
     «Kas Lullu oma lauluga oli rohkem?» küsis Pearu irvitades. 
          «Sellest  rääkisin  juba  Lullu  endaga  sealsamas,»  ütles  Andres  ja  lisas
ähvardavalt juurde: «Aga kui keegi tahab, siis võin ka temaga rääkida.»  
     «Tahad jälle hakata eite–taati mängima?» küsis Pearu pilkavalt. 
     «Mis?» küsis Andres. «Ah soo!» hüüdis ta taibates.  
     «Kas mekkis hea, nii et tahad veel? Tule aga siis seia, hakkame peale.»  
     Pearu taganes eemale.  
          Aga  et  jutt  juba  kord  Andrese  pulmadele  ja  Lullu  laulule  kaldus,  siis
hakkasid ka teised sellest rääkima. Selgus, et peaaegu kõik olid Lullu laulu
lugenud või et neile oli temast räägitud. Samuti sai Andres teada, et mitte
Lullu  omast  peast  polnud  seda  lorilaulu  tegema  hakanud  ega  teda  tulnud
Andrese ja Mari pulmas teistele ette lugema. Kogu vingerpussi taga seisis
Oru  Pearu.  Et  Andres  ta  viimati  oli  nii  üle  löönud,  seda  ei  suutnud  ta
unustada  ja  kättemaksmiseks  otsis  ta  Laulu–Lullult  abi.  Kõrtsi
saksakambris oli ta sellele öelnud, et joogu, mis joob, või võtku maksu, mis
võtab, aga tehku Andresest ja Marist laul, mis oleks mehelaul. Tehku laul,
mida kõik laulaksid, nii et teda enam tarvis poleks ei kiriku kantslist maha
kuulutada ega paplisse lüüa – muidugi teavad ja oskavad teda kõik.  
     Vanalt Aasemelt kuulis Andres veel enam, sest see vaga palvemees ja
kiriku vöörmünder oli alati kursis kõigega, mis tema ümbruskonnas sündis.
Tema  teadis  jutustada,  et  Lullu  lorilaul  olevat  ka  Marile  tervena  kätte
toimetatud,  kuidas  just,  seda  ta  ei  öelnud,  olgu  oma  tagasihoidlikkuse  või
teadmatuse tõttu.  
     «Kas Mari sulle põle reakind?» küsis Aadu Andreselt. 
          «Ei  mina  põle  midagi  kuulnd,»  vastas  Andres  otsekoheselt,  mida  ta
pärast  kahetses,  sest  kasulikum  oleks  olnud  nägu  teha,  nagu  teaks  ta
ammugi kõik  
     «Nojah, kes siis nüüd niisukest asja mehele,» lausus Aadu.  


     Oli see vast mürk Andrese hingele! Tema oli Marile kõik oma saladused
usaldanud,  oli  enda  tema  ees  niiöelda  hingeliselt  ja  kehaliselt  alasti
kiskunud.  Ja  Mari?  Andresel  tükkis  tundmus  peale,  nagu  oleks  talle
solgipang  kaela  kallatud,  ja  kallaja  pole  keegi  muu  kui  tema  oma  Mari,
mitte mõni Pearu või Laulu–Lullu.  
     Soo, või nii! Sellepärast siis ongi Mari nukker ja käib ümber, nagu oleks
talle  jumal  teab  mis  kurja  tehtud.  Ometi  võiks  ta  ennem  rõõmustada:  alt
saunast pääses ta üles tallu.  
     Andres tundis, et Mari on temale üsna võõras, sest ka ülal talus elab ta
ikka  oma  elu  ja  Andres  oma.  Krõõdaga  polnud  Andresel  kunagi  seda
tundmust.  Krõõdal  polnud  saladusi,  mida  oleks  võinud  enne  teada  saada
kõrtsileti ääres mõnelt purjus vanamehelt kui temalt endalt. Mariga sündis
aga niisugune asi juba mõnekuulise abielu järel.  
          Aga  Aaseme  Aadu  joobnud  keel  lällutas  Andresele  aina  uusi  teateid
juurde.  Kogu  asjas,  olgu  õpetada  noomimistes,  Lullu  lorilaulus  või  selle
kättetoimetamises, etendanud saunatädi tähtsat osa. Vähemalt olevat temalt
tarvilikud  teated  saadud.  Mis  teistel  tume  paistnud,  see  olnud  saunatädil
üsna selge.  
     Nõnda siis, kui Andres kodu poole sõitis, otsustas ta kõik kolm käsile
võtta:  Pearu,  Mari  ja  saunatädi.  Pearuga  oleks  ta  kas  või  täna  arved
õiendanud,  aga  see  oli  saksatuppa  pugenud  ega  näidanud  hiljem  enam
nägu.  
     Mari peapesu algas järgmisel päeval. Aga juba öösel oli see märganud,
et Andrese sisse midagi on läinud: ta pööras asemel Marile selja ja mässis
enda nõnda vaiba sisse, et Marile teda ei jäänudki, tema pidi kasuka katteks
võtma. Pealegi oli Mari juba eelmisel ööl mingit halba und näinud. Halb uni
ei  või  kunagi  head  tähendada,  arvas  Mari,  ja  sellepärast  ta  aina  ootas,  et
millal see kätte tuleb, mis tulema peab.  
     «Kus on see laul?» küsis Andres Marilt äkki.  
     Mari! läks kogu keha nõrgaks. Pärani silmi vahtis ta Andresele otsa, ilma
et oleks sõnagi suust saanud.  
     «Ma küsin, kus on see lorilaul, mis saunatädi tõi?» küsis Andres uuesti.  
     «Ah siis saunatädi» hüüdis Mari nüüd ja märkas alles peale seda, et ta
juba  kõik  oli  üles  tunnistanud.  Ometi  oli  ta  mõelnud  salata,  maksku  mis
maksab.  
          «Kas  saunatädi  või  mitte  saunatädi,  aga  kus  on  see  laul?»  nõudis
Andres.  


     «Mul pole ju teda,» lausus Mari ja nüüd kahetses ta, et ta laulu polnud
ära põletanud, sest siis oleks võinud ta Andresele puhtsüdamlikult vastata.  
     «Ära valeta!» karjus Andres. «Kus ta on sul?»  
     «Aidas,» ütles Mari nüüd.  
     «Too ta seia, too minu kätte,» käskis Andres.  
     Mari läks aida poole. Polnud ta üsna surnud ega ka päris elav. Pikkamisi
ja  tapetult  läks  ta,  nagu  viiks  ta  oma  pead  pakule.  Ainuski  silmapilk  veel
elada! Veel seda jumala ilma näha! Ise kordas ta kuuldavalt: «Mis teha, mis
teha?» Aga kui ta laululehe oli kangarullide alt välja võtnud, tuli talle äkki
päästev  mõte:  ta  läheb  ja  ütleb  Andresele,  et  nagu  laul  talle  salaja  oli
toodud, samuti on ta ka salaja ära viidud – teda pole enam kuskil. Ise tegi
aga paberilehe laiemalt lahti, et oleks õhem, ja pistis ta siis suure ja raske
liharaiumise paku alla, mis seisis aida nurgas. Tulgu Andres ja otsigu, kui
tahab! Endal hakkas tal äkki nii hea meel, et peaaegu kippus naer peale.  
     «Noh, kus on?» küsis Andres, kui Mari kambrisse astus.  
     «Ei ole,» vastas Mari. «Kus ta siis on?»  
     «Ei tea, kus! Ära võetud!»  
     «Sa valetad!» karjus Andres. «Too paber välja, ehk muidu ... »  
     «Usu, Andres, tõepoolest ei ole,» kinnitas Mari ja jutustas siis, kuidas ta
laulu  ühel  päeval  kiriku  lauluraamatu  vahelt  leidnud  ja  tema  kangarullide
alla  peitnud,  kust  ta  niisama  saladuslikult  kadunud,  nagu  ta  esiteks  oli
ilmunudki.  
     Andres kuulas ja jäi peaaegu uskuma. Aga siis tuli talle uus mõte.  
     «Millal sa selle laulu leidsid?» küsis ta.  
     «Mitte ammu, mõne päeva eest,» vastas Mari ebamääraselt.  
     «Sa lugesid teda?»  
     «Vaatasin, heitsin silmad peale, oli hirmus segaselt kirjutatud,» vastas
Mari.  
     «Soo,» ütles nüüd Andres, «või sina peitsid seda laulu ja ei lugend. See
on vale. Ütle, mis seal oli kirjutatud.»  
     «Ei mäleta änam.»  
     «Tuleta meelde, loe ette, ma tahan ka kuulda.»  
     «Peast ei mäleta,» ajas Mari vastu.  
     «Pead mäletama ja mäletadki, kui nii kaua oled teda lugend.  
          Kust  sul  muidu  korraga  need  mured,  perenaise  mured  tulid,  ainult
lorilaulu lugemisest. Noh, hakka peale! käskis Andres karmilt. Ja kui Mari


vaikis,  küsis  ta  ähvardavalt,  nagu  räägiks  ta  väikese  lapsega:  «Noh,  kas
tuleb juba? Saad sa juba kord hakkama, ma ootan.»  
     «Ma ei mõista ju peast,» lausus Mari paluvalt.  
     «Küll mina su mõistma panen,» vastas Andres kurjalt, otse õelalt. Hääles
ja toonis kõlas halastamatus ja julmus. Ta võttis parema käega rihmaotsast
kinni, astus Mari ette ja küsis: «Kas loed või mitte? Ei või jaa?»  
     «Ei loe!» karjus Mari nüüd nuttes vastu. «Niisukest lori ja roppust ei loe
ma sinule ega lastele ette, löö või maha, kui tahad!»  
     Andrese käsi tõusis kahekordse rihmaga lae alla, aga enne kui ta jõudis
langeda, pistsid kõik lapsed, olgu Krõõda või Mari omad, nagu ühest suust
lõugama ja jooksid Mari ümber kokku, nagu tahaksid nad teda ähvardavate
hoopide  eest  kaitsta.  Väike  Annugi  roomas  oma  kasuema  juurde,  nagu
oleks ka teda siin vaja. Ja Mari nagu ei pannudki enam Andrest ega tema
kavatsust  tähele,  vaid  ta  kummardus  laste  poole,  kus  tal  esimesena  ei  tea
miks pihku puutus peremehe ainus poeg.  
     Mari selg oli küll parajasti vimmas, et pole muud, kui läigita rihmaga
küürule, aga ometi ei löönud Andres. Seisis muidu niisama naise ees, nagu
vaataks  ta  tema  askeldust  lastega,  laskis  siis  käe  langeda,  viskas  rihma
uuesti varna ja läks tagakambrisse.  
     Imelikult mõjus see Marisse. Ta tundis: temal oleks kergem olnud, kui
Andres oleks löönud. Nüüd oli millegipärast raskem. Ja ta isegi ei teadnud,
miks  ta  üles  tõusis,  aita  läks,  raiepaku  alt  paberi  võttis  ja  selle
tagakambrisse Andrese kätte viis – sõnagi lausumata.  
          «Kust  sa  ta  nüüd  välja  võtsid?»  küsis  Andres.  Ja  kui  Mari  midagi  ei
vastanud, ainult nuttis, lisas ta juurde: «Eks sa ka muidu ei kuula, kui ikka
kurjaga.»  
          «Mitte  sellepärast,  vaid  et  sa  mind  laste  ees  ei  löönd,»  ütles  Mari
nuuksudes ja läks eeskambrisse laste juurde.  
     Andres mõtles naisele otsa vaadata, aga ta nägi teda ainult selja tagant ja
ta vahtis talle veel siis järele, kui enam midagi näha polnud. Viimaks tegi ta
paberi lahti ja luges, luges hoolega, nagu oleks see mõni uus palveraamat.
Ja kui himu lugemisest otsa sai, kiskus ta paberi pisikesteks tükkideks. Siis
läks ta eeskambrisse ja küsis Marilt:  
     «Miks sa teda mulle kohe ei näidand, kui leidsid?»  
     «Kartsin, ei julgend,» vastas Mari silmi pühkides. «Mõtlesin, ei tea, mis
teed.»  
     «Aga miks sa siis nüüd esteks vastu ajasid?» päris Andres edasi.  


     «Kartsin veel rohkem kui enne. Seal on minu kohta nii hullusti sees.»
Mari sõnad lämbusid pisaraisse.  
          «Oled  ikka  ka,»  ütles  Andres.  «Selle  rumala  lorilaulu  pärast  teed  sa
nõnda.  Oleks  sa  kohe  näidand,  poleks  midagi  olnd,  isegi  naerda  oleks
saand.» 
          Nõnda  seks  korraks  lõppeski.  Aga  Mari  süda  ei  saanud  rahu.  Õhtul
asemel, nagu lepituseks, jutustas ta Andresele kõik kuni peensusteni, kuidas
ja  kuhu  ta  laulu  peitnud  ja  kuidas  ta  selle  täna  lihapaku  alla  pistnud.  Aga
Andresele ei meeldinud nähtavasti Mari enesepaljastus, sest ta ütles:  
     «Sa teed neid asju nõnda, nagu oleks sa ikka alles sauna–Mari. Iga tühise
asja pärast vaevad oma südant ja mängid minu ees peitust. Krõõt nõnda ei
teind.»  
     Need olid rasked sõnad ja Maril olid nad rasked unustada. Sest tegi mis
ta tegi, rääkis mis ta rääkis, ikka mõtles ta iseenda kui sauna–Mari peale ja
püüdis arvata, kuidas oleks küll praegusel korral talitanud Krõõt.  
     Enese alaväärtust tundes käis ta nagu ennegi nukral meelel Vargamäel
ümber, nagu oleks tal siin perenaisena tõesti raskem elada kui teenijana või
saunanaisena.  


XXIV       Ometi polnud ka saunanaise põli Vargamäel kerge. Seda võis saunatädi
elust  iga  päev  tundma  õppida.  Tippis  teine  kärmesti  ja  kärmesti  sauna
ümber, ja kui mahti sai, lippas siin–seal ümber ning kandis keelt, sest see oli
ainuke  asi  siin  ajalikus  elus,  mis  tõeliselt  huvi  pakkus  ja  närve  kõditas.
Lõksutas  teine  Marist,  Jussist  ja  Andresest,  kuni  jutulõnga  otsad  kõik
viimase kätte sattusid. Aga kui see oli Mariga oma asjad õiendanud, nõudis
ta saunatädi üles ja andis talle niisuguse peapesu, et see ei osanud kolmegi
lugeda.  Aga  sellestki  polnud  Andresele  küll,  sest  kui  saunatädi  hakkas
nutetud silmadega perest alla minema, ütles talle peremees:  
     «Saada Madis ülesse.»  
     «Ah Madis või? Mis siis temast?» küsis eit.  
     «Põle sinu asi,» vastas Andres, «käsi ta ainult ülesse tulla.»  
     «Ega peremees ometi selle minu asja pärast?» küsis eit hirmul.  
     «Mis siis muud?~ küsis Andres kurjalt vastu.  
     Nüüd hakkas saunatädi suure häälega nutma, nii et nutt pere lastessegi
hakkas. 
     «Pai peremees,» palus eit, «tee muud, mis teed, pane päivi juurde, kui
arvad, aga ära ütle minu vanamehele. Kui tema sellest kuulda saab, peksab
ta mu vaeseomaks, lööb maha hoopis ja mu elu tuleb siis sinu hinge peale.»  
          «Tulgu!»  vastas  Andres  kalgilt.  «Jussi  olen  ma  sinu  rääkimise  järele
muidugi juba poond, eks ma või siis ka sinu hinge võtta, üks hing ees või
taga, sest põle ühti.»  
     Ei aidanud palved ega pisarad, eit pidi alla minema ja vanamehe üles
saatma.  
     Väljas kohtas tädi Marit, keda ta tänini igal parajal silmapilgul ja paigal
oli  lõhnanud,  temast  kui  mehetapjast  ja  abielurikkujast  kõigil  kõrvad  täis
puhunud,  aga  nüüd  pidi  ta  teda  ometi  ise  oma  suuga  paluma.  Ehk  jõuaks
tema  Andresesse  pehmendavalt  ja  lepitavalt  mõjuda,  mille  tagajärjel  ka
tema vanamees pärast leplikumalt perest alla tagasi tuleks.  
     «Ega ma siis halba põle reakind, muidu niisama,» nuttis tädi Mari ees.
«Sa ehk oled ka pahaks pand selle Jussi pärast, aga mina põle ei sinust ega
temast midagi halba. Olen vahest ainult moka otsast suudmööda nimetand,
et  oli  ja  elas  teie,  näh,  meie  juures  saunas  ja  siis  tegi  sihukese  hullu  asja
iseendaga  ära.  Tegi  teine  selle  laudatagusegi  kõik  na  halvaks,  vahi  alati,


silmad püsti peas, kui sealt mööda lähed. Peremees, kallis, võttis küll selle
kurja kuuse maha, kännugi juuris välja ja istutas asemele pihlaka, aga ega
see  põle  ainuke  kuusk,  kus  oksad,  kõigi  kuuskede  asemele  põle  veel
pihlakaid pandud. Aga peremees on nüüd minu peale kuri, nagu oleks mina
Jussi surmas süüdi, on ju teisest kahju, oli nii tubli töömees. Või siis mina
Jussilegi kedagi, muidu reakisime vahel, aga tema, hull, tegi kohe sihukese
tembu.  Tema  ei  mõistnud  nalja,  aina  tõsi  taga.  Keegi  ei  uskund,  et  temal
ikka nii tõsi taga, oli ju muidu teine nii tasane ja vaikne, nagu põlekski ta
mees. Lehmalüpsmisegi õppis teine ära. Läksin vahel lauda juurde vaatama,
aga juba tema seal – kükitab lehma all, tõmbab, silgutab. Ma mõtlesin juba
siis, et tule ime appi, mis see küll peaks tähendama, mees kükitab lehma all.
Aga näe, mis see tähendas. Niisukesed asjad ei tähenda kunagi head. Ja nii
naljakas oli ta ise selle juures, et ei tea kohe, kas nutta või naerda. Vesi tuleb
silma, kui vahel tema peale tagasi mõtlen.»  
     Saunatädi pühkiski silmi. Ka Mari silmad kippusid niiskeks. Aga tädi ei
võinud  ta  kuidagi  aidata,  sest  Andresele  ei  julgenud  ta  tema  heaks  sõnagi
lausuda. Nõnda tuli Madis peresse ja kuulas siin Andrese sõitlemist, miks ta
oma eide suud ei talitse.  
          «Ma'p  teagi  sest  asjast  midagi,  kuulen  peremehelt  esimest  korda,»
vabandas Madis.  
     «Nüüd siis tea, et kui see veel millalgi kordub, siis lähed saunast ühes
oma eidega,» ütles Andres. «Ennem lasen ma sauna tühja seista või pistan
talle oma käega tule otsa, kui et niisukest lõksutamist kannatan. Mine kiriku
või kõrtsi, pea pulmi või varrusid, aina kuula sinu eide plära, kõigi kõrvad
puhub ta täis.»  
     «Kui ma siit alla lähen, ei ta siis änam oma suud paota, peremees,» ütles
Madis.  «Aga  sauna  ära  maha  põleta,  parem  lase  meid  ikkagi  Vargamäel
edasi  elada.  Ja  kraavitööd  ära  ka  teistele  anna,  olen  tänini  kaevand,  las
kaevan ka edasi.»  
          «Hea  küll,»  vastas  Andres  leplikumalt,  «aga  siis  lõpeta  oma  eide
lõugutamine.»  
     «Küll mina selle lõpetan, peremees,» kinnitas Madis ja kobis peretoast
välja,  et  alla  minna.  Aga  juba  ammugi  polnud  keegi  näinud,  et  sauna–
Madisel perest allaminekuga nii kiire oleks. Nagu oleks tal tuli taga. Ka eit
pani seda läbi sauna–akna tähele  
     «Vanamoor, mis sa oled pererahva peale reakind?» küsis Madis sauna
astudes.  


     «Ui aeg!» hüüdis eit vastu. «Mina pererahva peale?»  
«Seda sa sahetasid siin oma Jussiga, nüüd tahtis Andres meid saunast välja
ajada,» ütles vanamees.  
          «Või  kohe  saunast  välja!»  hüüdis  eit  ja  lisas  alistunult  juurde:
«Pererahva asi, kes sinna midagi võib. Ühe ajavad kuuske, teise kuuse alla,
muudkui sina virele ja kannata.»  
     Seda ütles eit halvasti, ta isegi tundis seda, aga mine võta sõna sabast.
Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma ja pani selle kahekorra kokku, ja
ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma.  
     «Ah ikka veel hambad kihelevad!» siunas ta ise. «Keda on pererahvas
kuuske  ajand?  Vaata,  et  sa  ise  seda  selle  Jussi–tössikesega  ei  teind,  aina
lõksutasid  ja  lõksutasid,  aina  nimetasid  talle  Marit  ja  Andrest,  kuni  ta  kui
marukoer ümber hulkus, saba longus, silmad hallid. Kas pead hambad rahu?
Kas jääb meelde?» 
          Aga  eidel  olid  enne  palved  lahti,  kui  vanamees  polnud  veel  kordagi
nokanud. Ta tõotas igavesest ajast igavesti rääkimisegi unustada.  
     «Kasvagu keel mul suulae külge,» ütles ta.  
     Jussi, Andrese ja Mari nime ei lubanud ta enam kunagi suhu võtta. Ta
tahab  nõnda  elada,  et  nemad,  kaks  vanainimest,  võiksid  rahuga  Vargamäe
saunas surra.  
     «Me võimegi siin auga surra,» ütles Madis, «sest Andresel on nii palju
kraavi kaevata, et jätkub minu eluks, tapa ennast kas või kraavikaevamisega
ära.  Ja  sina,  raip,  lähed  niisukese  peremehe  peale  õpetaja  juures  keelt
kandma, sina sahetad Laulu–Lulluga, selle heina– ja klaasisööjaga! Kus su
aru on? Ega Andres ometi Pearuks ole, kes teeb ja unustab. Tema kannatab,
kannatab  ja  siis  korraga  –  lööb  lihtsalt  maha,  pistab  kas  või  oma  käega
punase  kuke  saunaräästasse.  Tema  ei  hooli.  Ta  ise  ütles  mulle  kord  Pearu
kohta, kui see tema karjamaale vett paisutas, et: annaks teisele, litsile, kere
peale,  aga  pärast  löö  teine,  ligund,  südametäiega  maha,  mine  teise  pärast
veel  Siberi.  Niisuke  mees  on  Andres.  Ja  hoia  oma  nahk,  et  sa  minu  sõnu
kohe ei jookse edasi laterdama, siis tuleb pannal,» ähvardas Madis.  
     «Sa andsid juba täna viimased korrad pandIaga,» nuttis eit.  
          «Ega  siis  paljas  rihm  sinu  vana  naha  peale  änam  hakka,»  vastas
vanamees asjalikult.  
     Eit nuttis ja hädaldas:  
     «Nii on see saunanaise elu, ei tohi pererahva nimegi suhu võtta, siis on
sul rihm küürul. Võtaks see ja teine niisukese meheroju, nagu see Juss oli!


Ei mõista muud teha, kui ennast puua! Ja mina aitasin teda veel pesta ning
riidesse  panna!  Ptüi!  hauapõhja  talle  veel  järele.  Reostas  sauna  ära,
mädand!»  
          «Eit,  jäta  see  Juss  hauaski  rahu,  saunas  olid  muidugi  ta  ümber  nagu
munas kana,» ütles vanamees.  
     «Eluotsani mõnan teda hauapõhja,» vastas eit. «Tema, raipe pärast pidin
ma sinu käest peksa saama ja viimased korrad veel pandlaga!»  
     «Oled ennegi saand ja ikka lõugade pärast,» ütles Madis.  
     «Miks see suu mulle on siis loodud, kui ma teda tarvitada ei tohi?» küsis
eit.  
          «Pane  tähele,  vanamoor,  pannal  tuleb  veel  täna,»  ähvardas  vanamees.
«Ennem näen vaeva sinu peksuga, kui et lähen omale uut ulualust otsima.»  
          Nüüd  vaikis  saunatädi.  Aga  mõttes  siunas  ta  Jussi,  Andrest  ja  Marit
edasi. Heldene taevas, kui õelad on inimesed! No mis nad temast, vaesest
vanainimesest, ometi tahavad? Poogu end üles või elagu peres, aga lasku ka
temal  elada.  Kas  on  tema  kellelegi  halba  soovinud,  on  tema  kellegi  vastu
kurja  südames  kandnud?  Mis  võib  tema  sinna  parata,  kui  ta  sest  päevast
saadik, kus Mari oma rinna perepojale suhu pistis, teda enam kannatada ei
või. Aga missugune teine saunatädi võiks seda kannatada? Ei keegi! Jumala
eest!  Saunatädi  nägi  oma  silmaga,  kuidas  poiss  Mari  rinna  otsa  pandi,  ja
sest saadik on tema sõprus Mariga läinud.  
          Ka  Andrese  väärtus  on  tädi  silmis  sest  saadik  langenud,  kui  ta  Mari
endale  naiseks  võttis.  Mõni  aeg  Mariga  elada  ja  siis  ta  uuesti  tädi  juurde
sauna  saata,  sellest  oleks  tädi  aru  saanud,  see  oleks  talle  isegi  meeldinud,
aga  Marist  perenaine  teha,  Mari  ära  võtta,  temaga  õpetaja  juurde  ja  altari
ette  minna  –  seda  ei  saa  saunatädi  Andresele  andeks  anda.  Ah  siis
Vargamäele  ei  olnud  paremat  perenaist  tulemas  kui  Mari?  Oleks  võtnud
ükskõik kelle, aga mitte Mari.  
     Nõnda olid saunatädi arvamised pererahva kohta ja need arvamised olid
õiged. Aga vanamees ei saanud neist aru, nii väga kartis ta Andrest. Sellest
ei  saanud  jälle  eit  aru.  Oleks  tema  oma  vanameheks,  siis  kardaks  tema
ükskõik keda, aga Andrest nüüd enam mitte mingi hinna eest, ajagu ta või
neid  Vargamäelt  minema.  Mõni  mees  ka,  keda  karta,  ei  saanud  endale
paremat naistki, võttis Mari. Mis on Mari? Kui tädi võiks, kui ta tohiks, siis
ütleks ta Marile endale suu sisse, mis loom ta õige on. Aga tädi ei tohi, sest
ta  kardab  oma  vanameest,  kes  kardab  Andrest,  nõnda  et  tädi  isegi  nagu
Andrest  kardaks,  oma  tahtmise  ja  parema  arusaamise  vastu.  Ja  mis  kõige


hullem: tädile tundub vahel, et ta peaks Maritki pisut pelgama, muidu läbi
ei saa. See teeb elu hirmus raskeks ja tuleviku tumedaks.  
     Aga tumedad pole päevad ainult saunatädil, vaid ka ülal peres. Andres ja
Mari on sõnakehvad ja nende näod on tõsised, nagu poleks nad oma eluga
üsna rahul. Tuimalt omaette nohiseb ka sulane–vanapoiss ja lausub vaevalt
kellelegi  lahkema  sõna.  Nõnda  on  ta  kodus  kopitsedes,  pastlaid  lappides,
hobust rakendades või reel pikutades, kui ta läheb heinu või hagu tooma. Ei
laulu  ega  naeru.  Vilegi  oleks  tal  nagu  suhu  ära  kuivanud.  Ainuke,  kes
koeraga  ukse  ees  vahetevahel  jändab,  temale  kõrva  huilgab,  nii  et  ta
pahaendeliselt  ulguma  pistab,  on  noor  sõstrasilmaline  tüdruk.  Aga  tema
vallatusis nähti Vargamäel nagu midagi kurja.  
     Alles kevade poole, kui sama tüdruk teiseks aastaks jäi ja kui tuli uus
sulane, noor, pikk ja sihvakas poiss – alles siis tekkis ka Vargamäe Eesperes
rõõmsam  ja  lõbusam  meeleolu.  Oli  kuulda  vilet  ja  naeru  ning  ennatut
kilkamist.  
     Pererahvasse endasse see suurt ei puutunud, kuid neil olid omad asjad,
mis  lahutasid  meeli.  Nimelt  sündis  Maril  Andresega  esimene  laps,  ja
pealegi  veel  poeg.  Andres  ei  öelnud  küll  midagi  iseäralikku,  aga  Mari
märkas tema pilgust ja näoilmest, et ta on pojaga rahul. Sõnagi kulutamata
mõistis naine, et ta poja tõttu mehe silmis on võitnud. Ainuke, mis Marile
muret tegi, oli see, et poiss oli nääpsuke ja nõrgake. Päris ime kohe: Jussi
lapsed olid hoopis tuiakamad, ja ometi – mis oli Juss Andrese kõrval. Laps
oli  juba  mõne  kuune,  kui  Mari  julges  sellest  Andresegagi  juttu  teha.  Aga
see lohutas ema, öeldes:  
     «Pole viga, peremees kasvab ees terve ja tugev, Innu võibki nõrgem olla.
Aga  vaata,  kui  suured  ja  eredad  silmad  teisel,  tuleb  tark  poiss,  saab
koolmeistriks või kirikuõpetajaks.»  
     Mari naeris rõõmu pärast, et Andres nende esimesest pojast nii suuri asju
räägib. Aga mitte ainult Andres ise ei rääkinud nõnda, vaid ka poisi ristiisa
Hundipalu Tiit. Tema ei läinud kunagi Vargamäelt muidu mööda, kui astus
ikka  kas  või  silmapilgukski  sisse  oma  ristipoega  vaatama.  Need
külaskäigud  tõid  Marile  palju  rõõmu,  sest  Hundipalu  Tiit  oli  kõrvenurga
arukamaid ja lugupeetavamaid mehi. Tiiduga juttu ajades kasvas Mari nagu
saunast  ikka  kaugemale  ja  nihkus  aegamööda  tõeliselt  kohaomanikkude
õhkkonda.  
     «Hoia aga teda hoolega,» rääkis Hundipalu Tiit Marile. «Tarkuseks põle
rammu tarvis, aga tarkusest on meil rohkem puudu kui rammust. Kui temast


kord  õpetatud  mees  saab,  siis  pistab  ta  meid  kõiki  ühes  meie  suure
rammuga  kotti.  Ja  Vargamäe  peaks  ometi  jõudma  ühtegi  poega  koolitada,
kas või Tartu suurkooli saata.»  
     Mari säras õnnest niisuguseid sõnu kuuldes. Küll ei mõistnud ta kõike,
mis  Hundipalu  Tiit  rääkis,  aga  nii  palju  taipas  ta  ometi,  et  räägitakse
millestki  suurest  ja  ilusast,  millestki  peaaegu  võimatust,  mis  ülendas  nagu
teda ennastki pisut selles Vargamäe igapäevsuses.  
          «Kui  siia  suurde  kolusse  ka  midagi  sisse  ei  mahu,»  rääkis  Hundipalu
Tiit, näidates poisi suurele peale, «kuhu siis veel peaks mahtuma.»  
          «Ainult  kui  aga  kael  kasvaks,  et  hakkaks  pead  kandma,»  arvas  Mari,
püüdes targas jutus ka sõnakese kaasa lausuda.  
     «Küll kasvab, kui poiss süüa saab,» julgustas Tiit. «Ega ta nii peeneks
jää.»  
     «Kes seda enne näind, et lapse kael nii peeneks jääks, nagu ta sündides
on,» arvas ka Andres.  
     Juba Indreku varrudel oli Hundipalu Tiit tema koolitamisest rääkinud.
Aga  siis  oli  Oru  Pearu  temale  vastu  vaielnud  ja  pärast  lapse  emale  purjus
peaga õpetuseks öelnud:  
          «Kallis  Mari,  armas  nuabri  perenaine,  rahu  olgu  Jussi  põrmule  seal
surnuaia nurga taga. Uamen! Aga ära kuula sina seda va Hundipalu Tiidu
juttu,  sest  kirjutud  on:  sina  ei  pea  mitte  hunti  paluma,  vaid  valvake  ja
paluge,  et  teps  ei  tuleks  kiusatus.  Aga  Hundipalu  Tiit  kiusab  sind,  kallis
Mari, ja Andrest, sinu vänget vanameest, sest tema tahab poisist teha varga,
puht–hobusevarga, kelle vald lubab ää Siberi. Jah, liha on küll valmis, aga
vaim on nõder, nagu on kirjutud minu hinge suu läbi pühakirja raamatusse.
Sest ma olen pisut purjus, oh Issand, ja anna andeks meile meie võlad! Nii
siis, kui ära öelda, kallis Mari ja armas nuabri eit, valva poissi ja hoia teda
Tiidu  ning  Andrese  eest,  sest  nemad  ihkavad  tema  hinge,  Hallelooja!
Uamen!» 


XXV      Mariga esimese lapse saanud, tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu
uuesti. Ometi oli Vargamäel alles kõik vana. Uued kambridki polnud enam
kuigi uued ja neid ei tulnud enam keegi uudishimus vaatama, sest leidus ju
ümbruskonnas talusid, kus juba uuemad, suuremad ja valgemad eluruumid
olid kui Vargamäe Andresel – nii ruttu veeres aeg ja muutus elu.  
          Talus  sibas  nüüd  seitsmehingeline  lapsekari:  Krõõdalt  kolm  tütart  –
Liisi, Maret, Anna – ja poeg Andres; Marilt poeg Indrek ja peale selle veel
Jussi lapsed – Juku ja Kata. Nõnda siis võis selle poolest Andrese süda üsna
rahul  olla:  Vargamäele  tulles  oli  ta  lapsi  tahtnud,  ja  neist  polnud,  jumal
tänatud, puudu.  
     Andrese ja Krõõda ning Jussi ja Mari lapsed, olgu pojad või tütred, olid
kõik  tublid  ja  terved.  Tulid  küll  vahetevahel  haigused  –  sest  kus  siis
lastelises  peres  ilma  selleta  saab  –,  aga  need  raputati  nagu  halb  uni
ihuliikmeist.  Ainult  köhast,  kurjast,  ei  saadud  igakord  nii  kergesti  lahti  ja
siis oli kuulda, nagu raiutaks Vargamäe Eesperes aina puid. Peamureks oli –
et  jätkuks,  mis  lastele  hamba  alla  panna,  sest  suud  jahvatasid  neil
hommikust  õhtuni.  Mõni  ajas  isegi  südaööl  silmad  asemel  lahti  ja  painas
emalt süüa.  
     Ainuke, kes oleks nagu teisiti loodud, on väike Indrek kiigus. Aga küllap
hakkab  ehk  temagi  viimaks  kaela  kandma,  las  aga  Mari  turgutab  teda.  Et
see  väike  kõige  nääpsukesem  on,  siis  paistab  vahel,  nagu  ei  näekski  Mari
teisi lapsi, aina hoolitseb aga Indreku eest. Ongi temaga suurem häda, kui
teistega nii vanalt on olnud. Ikka on teine pirin, nagu oleks tal midagi viga:
või puudu, ei anna teine õieti rahu ei ööl ega päeval.  
     Liisi, kes peab teda kiigutama ja hoidma, ning Maret, tema abiline, on
poisist  surmani  tüdinud,  sest  ta  ei  rahuldu  ju  millegagi,  sea  teda  nii  või
teisiti. Ehk kui ta veel otseteed karjuks, siis oleks teine asi, sest siis tuleks
ema.  Aga  ei,  ta  on  ainult  rahutu,  kögiseb  ja  piriseb.  Ja  et  lapsest
silmapilgukski  vabaneda,  ei  jää  Liisil  ja  Maretil  nii  mõnigi  kord  muud
pääseteed, kui peavad teda vahetevahel näpistama – mitte väga kõvasti, sest
siis  jäävad  märgid  järele,  aga  ikkagi  peab,  muidu  ei  saa  kuidagi.
Näpistamist  kannatab  aga  Indrek  naeruväärt  vähe,  nagu  arvavad  Liisi  ja
Maret,  kes  ainuüksi  on  pühendatud  lapsehoidmise  ametisaladustesse.
Kussuta  ja  äiuta  teda  niipalju  kui  tahad  või  lase  kiigu  vibu  otsal  kas  või


vastu  lage  käia,  nii  et  laps  aina  hüppab,  see  midagi  ei  aita,  ikka  lõugab
teine, kui pisutki teda näppudega puudutada.  
          Iga  kord,  kui  laps  nõnda  lõugama  hakkab,  ilmub  ema,  võtab  lapse
väheks  ajaks  oma  sülle  ja  vabastab  hoidja,  kes  pistab  silmapilk  minema,
nagu oleksid tal kurjad vaimud kannul.  
     «Ää sa kaugele jookse, mul on sind varsti tarvis!» hüüab Mari hoidjale
järele, aga vaevalt paneb see neid sõnu tähele. Kaua peab ta pärast hoidjat
hõikama, enne kui see tuleb.  
          Hoidjal  on  vaheajal  hirmus  palju  tähtsat  toimetada.  Eelkõige  peab  ta
tulist ja tuhat mööda tänavat alla koplisse kupatama, sest seal on laste ühine
majapidamine,  millest  osa  võtab  ka  karja–Atu.  Seal  on  murul  kogu
Vargamäe  oma  põldude,  niitude,  saarte,  soode  ja  rabadega,  jõgigi  jookseb
kuskil vinta–vänta, aga see on sügav ja pehmete, kõikuvate kallastega, nii et
temast peab eemale tõrjuma loomad ja lapsed.  
          Koplid  ja  tänavadki  on  seal  laste  Vargamäel.  Ei  puudu  ka  piirid,
kupitsad, ristikivid, kraavid ja soosillad. Elab seal kaks perekonda, meie– ja
teisepere,  kes  alatasa  riius  ja  vihavaenus.  Häda  sellele  sarve–  või
kabjakandjale,  kes  julgeb  üle  piiri  minna  teisepere  krundile,  kohe  on
kinnivõtmine,  kohtukäimine,  trahvimaksmine  –  kasetohust  valmistatud
rahadega, Ümmarguste ja nurgelistega, millel numbrid peal ja kõik.  
     Loomi on aga mõlemas peres päratu hulk ning nii mõnedki neist ajavad
aedu  maha  või  kargavad  kraavi.  Aiaajamiseks  on  kõige  maiam  suur  kirju
sõnn,  muudkui  möirgab  teine  aga  Atu,  Liisi  või  Mareti  suu  läbi,  ammub,
vajutab  rinnaga  aiale  ja  see  langeb  kokku,  nagu  oleks  ta  tõepoolest  ainult
lepapilbastest  tehtud.  Sauna  küüt,  see  sinder,  on  kange  üle  kraavide
hüppama, nagu polekski teine õige kariloom, vaid elus kits. Isegi jõgi ei pea
teda, ujub läbi, nina aga teisel vee peal ja puhutab.  
     Sellest teab karja–Atu otse imeasju jutustada. Tema'p see meistergi on,
kes  on  asutanud  kopli  suure  kivi  äärde  murule  kogu  selle  tibatillukese
Vargamäe meie– ja teiseperega. Tema tehtud on hooned (suvise keedukoja
moodi),  karjaaiad,  tänavad,  mets  karjamaal,  kased  heinamaal.  Tema
meistriteosed  on  ka  kõik  need  pudulojused,  sõra–  ja  kabjakandjad,  kes
ammuvad,  möirgavad,  määgivad  ja  hirnuvad  laudas,  karjaaias,  tallis,
tänaval  ja  metsas,  aga  ikka  Atu  enda,  Mareti  või  Liisi  suu  läbi.  Ühel
hobusel ja suurel härjal on isegi jalad all ning linased sabad taga. Need on
kopli–Vargamäe au ja uhkus. Aga need ei taha muidu hästi püsti seista, kui
peab  jalad  maa  sisse  vajutama.  Seda  peab  aga  parajasti  tegema,  muidu


tulevad loomadel jalad alt ära, kui neid hakatakse maa seest välja tõmbama.
Õiget mõõtu tunneb ainult Atu, pisut ka Liisi, aga Maret paneb loomad ikka
nõnda  seisma,  et  jalad  kõik  otseti  maa  sisse  jäävad,  kui  looma  tahad
liigutada.  
     Peaaegu iga päev, kui Atu karjaga metsast tuleb, koliseb tal uusi loomi
taskuis  ja  leivakotis  –  kõik  aina  suursugused  mõisapullid  ja  peened
sõiduhobused,  kes  elavad  toredates  tallides.  Neid  viimaseid  ehitab  Atu
lõuna ajal, kui kari kodus. Küll käsib perenaine temal natukeseks magama
heita,  sest  muidu  ei  saa  teda  hommikul  kuidagi  lakast  maha,  aga  pole
parata,  poisil  ei  jätku  aega  magamiseks:  kogu  kopli–Vargamäe  ootab
korraldajat, ehitajat, kavatsejat. Liisist, Maretist või Annist kui tütarlastest
pole  suurt  asja,  sest  neil  puudub  arusaamine  tõsisest  «rehnutipidamisest»,
Juku on aga selleks liiga väike. Nõnda lasub karja–Atu õlgadel kogu suur
mure, mis on seda suurem, et mõnikord nagu laastav keerdtorm Vargamäest
üle käib, olgu Liisi ja Mareti kurja vallatuse või mõne rõngasnina näol. Siis
tuleb kõik uuesti ehitada Ja ainult Atu teab, kui suurt vaeva see nõuab.  
     Niisugune on see tähtis paik, kuhu lapsehoidja nii tulist ja tuhat lippab.
Peab järele vaatama, mis on uut kavatsetud, uut tehtud. Issand jumal! Kui
ometi  aega  oleks  koplis  istuda,  Atu  meisterdatud  loomi  karjatada,  lehmi
lüpsta,  sõnne  sarvipidi  kokku  lasta,  hobuseid  jooksutada  ja  talveks  neile
heina  teha!  Aga  enne  kui  veel  õieti  saad  tööle  hakatagi,  kostab  juba
hüüdmine,  kord–korralt  ikka  kõvemini,  ikka  käskivamalt  ja  kurjemalt.  Ei
aita  muu,  kui  jäta  kogu  töö  ja  toimetus  jumala  hooleks  ja  katsu,  et  jällegi
saad lapse juurde.  
     See on hirmus, kui vähe on kõigil arusaamist kopli–Vargamäe rõõmudest
ja muredest – ükski ei pane neid mikski. Kõik arvavad, et nende asjad on
hoopis  tähtsamad  –  et  nende  asjad  on  ainukesed  tõsised  ja  tähtsad  asjad.
Aga  Liisi  ja  Maret  lohutavad  end  sellega,  et  ükskord  saavad  ka  nemad
suureks ja siis teevad nad, mis süda kutsub: mängivad kas või päevad otsa,
kogu suve koplis Vargamäed ega lase endid kellestki segada, mingu päris–
Vargamäe  kas  või  tükkideks.  Nad  teevad  siis  koplisse  suure–suure
Vargamäe, võtavad poole koplit tema alla, teevad talle tugeva aia ümber –
muidugi  ühes  karja–Atuga  –,  nii  et  sead,  lambad  ega  veised  enam  sinna
tallama  ei  pääse,  ja  istutavad  siis  sinna  päris  juurtega  puud,  ainult
väiksemad kui harilikud puud. 
     Aga nüüd pole parata, peab minema, kui ema hüüab, ehk küll süda sees
aina valutab. Ööselgi vahel on Liisil ja Maretil rind täis kuuma tuska oma


kopli–Vargamäe pärast, nagu oleks see neil tõeliselt olemas. Sellepärast on
nii raske jännata tüütavalt piriseva Innuga.  
     Mari isegi tundis, et Indrekuga oli raskem kui teiste lastega. Andres ja
Kata väsisid õhtuks sedavõrd, et nad jäid magama, nagu oleks neile rondiga
pähe löödud, suuremaist lastest rääkimata. Nõnda lamasid nad hommikuni,
kus silmaluugid uuteks askeldusteks avanesid. 
     Indrekul oleks nagu linnu–uni. Öö jooksul ärkab ta mitu korda ja äratab
ka  Mari,  sest  temalgi  oleks  nagu  linnu–uni.  Vaevalt  saab  laps  ennast
liigutada,  ilma  et  ema  seda  kohe  ei  kuuleks.  Ometi  peab  hommikul  õigel
ajal  jalul  olema,  sest  kari  ootab  väljalaskmist,  majatöö  tegemist.  Ja  kui
oleks  veel  endine  töö!  Aga  Vargamäel  töö  aina  kasvab.  Krõõdal  oli  kolm
last  kaelas,  neljas  juba  tappis  ta.  Maril  on  neid  seitse  karjatada  ja  kasida.
Ainuke  õnn,  et  kahest  vanemast  hakkab  juba  abi  saama,  lühendavad  emal
nii mõnegi jalatäie.  
     Õhtuti tunneb Mari mõnikord, et luud–liikmed polekski nagu tema luud–
liikmed. Ainult hommikul peab nad tahes või tahtmata omaks tunnistama,
nad asemelt kokku korjama ja uuesti ikkesse panema – käima aida ja lauda,
keldri ja kaevu, kartuli– ja kapsaaia vahet. 
     Töö on kasvanud ka Andresel, kuigi ligi kümneaastane rähklemine jõudu
pole kasvatanud, ennem kahandanud. Peremehe piht oleks nagu pisut juba
vimma  tõmbunud.  Kui  Krõõt  hauast  võiks  tõusta  ja  vaadata,  siis  ütleks  ta
vististi, et Vargamäele tulles Andresel niisugust pihta ei olnud.  
          On  kasvanud  suude  hulk  nii  toas  kui  ka  laudas,  nõudes  aina  pea–  ja
kõhuvarju.  Pole  muud,  kui  roogi  uut  põldu  ja  puhasta  rägust  uut  niitu,
muidu  pole  varsti  ei  toas  ega  laudas  enam  midagi  suhu  ega  silma  pista.
Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.  
          Alguses  tegi  ta  seda  nagu  mingisuguse  eesmärgiga  või,  unistuse
teostuseks,  nüüd  teeb  ta  seda  juba  nagu  mõnd  harjumust  või  paratamatut
tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu
ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.  
     Kasvab põllu– ja heinasaak, peab loomi juurde muretsema, muretseb ta
aga neid juurde, siis tekib varsti vajadus suurema saagi järele, olgu põllul
või  heinamaal.  Nõnda  vahetpidamata  ja  lõpmata.  Kasvata  kõik  kas  või
kümne–  ja  sajakordseks,  ikka  keerled  endises  nõiaringis.  Niipea  kui
puudutad  käega  maamulda,  avanevad  arvamatud  võimalused,  ainult  tööd,
tööd – muidu ei sünni midagi.  


          Andres  ei  suuda  kõike  teha,  mis  Vargamäe  temalt  loomulikult  nõuab,
seda  mõistab  ta  ligi  kümneaastase  rähklemise  järel.  Vaevalt  suudaks  seda
noor Andreski, kui ta astuks vana Andrese jälgedesse. Ühte tahaks ta ometi:
muuta sood loomakandvaks. Tänini pole ta veel sinnamaalegi saanud, sest
ikka alles ronivad lehmad tümas ja kisuvad oma jalgu mudast, nagu hoiaks
mõni soovaim neil kümne küünega sõrgadest kinni. 
          Andres  usub  alles  oma  jõudu  ja  tulevikku,  sest  elatakse  suurel
majandusliku  tõusu  ajajärgul.  Põllusaaduste  hinnad  kerkivad  ja  nõudmine
nende  järele  kasvab.  Viinavabrikud  nõuavad  aasta–aastalt  ikka  suurema
hooga  kartuleid  ja  need  kasvavad  head.  Mehed,  kes  ei  karda
kartulikasvatamisega oma põldusid liiga kurnata, saavad oma kohtadest nii
palju raha, et kaotavad ise aru ja ajavad selle ka teistel segi.  
     Andres on tänini kartuliga ettevaatlik olnud. Tema arvab, et kartul aina
võtab  põllult,  aga  ei  anna  midagi  tagasi.  Aga  pikkamisi  saab  üldine
rahahimu ka temast võitu.  
     «Kui katsuks õige mõne aasta kartulitega,» ütleb ta Marile, «saaks hulga
raha, maksaks mõisavõla kinni, siis alles oleks omas talus pärismees.»  
          Aga  need,  kel  taskud  olid  krabisevat  paberit  pungil  täis,  unustasid
sagedasti kohavõlad ja elasid nagu mingisuguses muinasilmas. Raha pidi ju
igavesti  voolama,  sest  ikka  ajas  mõisnik  viina  ja  ikka  pidi  põld  niisama
hästi  kartuleid  kasvatama,  pole  muud,  kui  vea  viinakeldrisse  ja  võta  ülalt
häärberist raha.  
     Meestel oleksid äkki nagu tiivad külge kasvanud, ei saanud ega saanud
kuidagi kodus püsida ja tööd teha või tööväsimusest puhata. Sõideti mööda
laatu ümber, sest need olid ainukesed suured pidupäevad. Vedeldi päevade
ja nädalate kaupa mööda kõrtse, sest need olid ainukesed lõbupaigad. Löödi
raha peale kaarte, ärbeldi rahaga.  
          Pühapäeviti  seisis  kiriku  juures  kõrtsiesine  hilja  ööni  hobuseid  täis.
Mõnel  oli  heinavõrk  ees,  mõni  könutas  niisama,  närides  ajaviiteks
lasilapuud. Aga peaaegu igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja
ootas meest, kes ajas kõrtsis ühiskondlikke asju: lällas leti ääres või seisis
keset põrandat, viinaklaas käes.  
          Kogu  kõrts  kõmas  üldisest  vaidlemisest,  ärplemisest  ja  lõõpimisest.
Suitsu  tõttu,  mis  oli  kibe  ja  vänge  nagu  viingi  klaasis,  ei  küündinud  silm
ühest toa otsast teise. Talvel külmaga katsusid ka eided kõrtsi pugeda, aga
nii mõnegi rinnad ei pidanud meeste piibusuitsule kuigi kaua vastu: eided
hakkasid läkastama ja vesiste silmadega ruttasid nad õue tagasi.  


          Kõige  suuremad  pidupäevad  kõrtsis  olid  kevadtalvel,  kui  mõisast
kartulite  eest  raha  kätte  saadi.  Hoidku  jumal  siis  mõnd  sulasmeest,
saunataati  või  vaest  peremeest  kõrtsileti  ääres  mõne  rikkaga  kõrvu
sattumast!  
          «Mis  sa  ka  reagid,  sul  põle  ju  raha,»  öeldi  talle  silmapilk,  ja  varsti
tõmmati rahapung taskust ning virutati letile.  
     Oru Pearugi oli üks neist, kes palju kartuleid maha tegi ja mõisast palju
raha  sai.  Parajate  «semlakkidega»  kokku  juhtudes  sõitis  ta  vahel  päevade
kaupa  mööda  ümberkaudseid  kõrtse  ümber,  jõi,  ärples  ja  riidles,  kui
vastasest muidu võitu ei saanud. Tema suurus ja mõju aina kasvas ja tema
kuulus  pisut  nagu  kõrgemasse  ringkondagi.  Andres  ei  olnud  tema  kõrval
«seltskondlikult» midagi, sest tema käis harva kõrtsis ja joomisega ei teinud
ta suurt tegemist. See aga oli paratamatu vaesuse märk, sest iga mees pidi
jooma, kui tal jätkus selleks raha.  
     Kui nad Andresega kõrtsileti ees kokku sattusid, läks nende vahel kohe
vastastikune  nöökimine  ja  vedamine  lahti.  Sõnakad  mehed  olid  nad
mõlemad ja sellepärast saadi neist palju nalja. Et Pearu kurss viimasel ajal
sedavõrd oli tõusnud, siis hakkas ta Andresega samuti rääkima, nagu ta seda
oli teinud nende naabruse algul.  
     «Tahad, ma maksan su, sandi, kinni, mine Vargamäelt ära,» ütles Pearu
kord Andresele.  
     «On sul siis nii kole palju raha?» küsis Andres.  
          «Ikka  rohkem  kui  sinul,  könnil,»  vastas  Pearu  uhkelt.  «Tule,  paneme
välja, kui mees oled.»  
     «Sinusuguse mehega ei maksa mul hakatagi,» lõõpis Andres vastu.  
     «Sina, könn!» hüüdis Pearu põlglikult. «Või minuga ei maksa hakatagi?
Tule lagedale! Tule jaanipäisele jääle! Sa arvad, et kui sul rammu rohkem,
et siis ka raha.»  
     «Ütlesin juba, et ei maksa sinusugusega jännata, kui paremaid mehi ei
ole,»  kordas  Andres  üsna  rahulikult,  nagu  oleks  tal  tõepoolest  jumal  teab
kui raske rahapung taskus. Ometi oli tema suurustamine ainult sõjakavalus,
sest  juba  alguses  oli  ta  Hundipalu  Tiidule  märku  andnud,  et  see  tuttavailt
raha  kokku  ajaks  ja  salaja  tema  kätte  toimetaks.  Niipea  kui  Tiit  oma
ülesande oli täitnud, muutis Andres kohe tooni.  
          «Kui  su  paberikrossid  taskus  nii  väga  kihelevad,  eks  tule  siis  välja,
katsume,  kes  on  vägevam,  Mäe  või  Oru,»  ütles  Andres  viimaks  nagu
pahaselt. 


          «Krossid!»  hüüdis  Pearu  ja  virutas  katariina  letile.  «Pane  kõrvale!»
käskis ta Andrest.  
     See võttis oma rahakoti ja otsis sealt sajalise välja.  
          Silmapilk  virutas  Pearu  esimesele  katariinale  teise  peale.  Andres  tegi
sedasama  ja  nüüd  oli  tema  oma  sajaliste  tagavara  läbi.  Pearu  mürtsatas
kolmanda sajalise letile, ja kui Andresel kohe polnud panna, ütles Pearu:  
     «Oled könn mehe kõrval, tunnistajaks terve kõrts.»  
          «Pea  ikka,  pea,»  vastas  Andres  rahulikult,  «mul  peab  kusagil  veel
tagavaraväge olema.» 
     «Tule välja, kui mees oled!» karjus Pearu.  
     Andres pusis ja otsis ning mehed ümberkaudu naersid, sest suurem hulk
arvas, et Andres teeb Pearuga muidu nalja. Lõpuks aga võttis Andres ometi
taskust  rahakoti,  tegi  selle  lahti,  otsis  sealt  sajalise  ja  pani  ta  kolmandaks
teiste  sajaliste  juurde  letile.  Pearu  tõmbas  rahakotist  neljanda  sajalise:
sedasama  tegi  ka  Andres.  Nüüd  läks  asi  juba  põnevaks  niihästi  ärplejail
enestel kui ka pealtvaatajail. Pearu silmad välkusid juba valgelt: temal oli
veel üksainus sajaline tagavaraks. Andres aga ei teadnudki, kui palju tema
kotis veel raha on, sest kott polnud ju oma.  
     «Tule aga lagedale, mis sa kõmmeldad seal!» hüüdis ta Pearule, kui see
oma  viimase  sajalise  letile–virutamisega  viivitas.  «Püksid  sõeluvad  juba
tusti? Kevadel lähed magasiaita?»  
          Pearu  pani  viienda  katariina  virna  otsa.  Viienda  virutas  ka  Andres  ja
ütles:  
     «Tule veel, kui mees oled!»  
     Nüüd pani Pearu juba kahekümne viielise.  
     «Könn!» karjus Andres ja virutas kuuenda sajalise teiste peale.  
     Pearu pani veel kaks kahekümne viielist.  
     «Könn!» karjus Andres veel kord ja pani seitsmenda sajalise.  
     Pearu otsis kümnelisi.  
     «Könn!» karjus Andres kolmat korda ja pani kaheksanda sajalise.  
     Kogu kõrts aina rõkkas imestusest, ainult Hundipalu Tiit ja mõned teised
naersid heasüdamlikult.  
     Pearu oli löödud. Ta hakkas oma raha letilt korjama.  
          Andres  suurustas.  Aga  sel  silmapilgul  avanesid  saksakambri  uksed  ja
lävele  ilmus  Kassiaru  Jaska  –  kahe  koha  omanik,  hobuseparisnik,  mõisale
härgade  ja  vilja  ostja  –,  kes  laskis  oma  naist  emandaks  hüüda  ja  kunagi


perega ühes lauas ei söönud. Ta oli Pearuga suur sõber ja alles täna hiljuti
istusid nad üheskoos saksakambris.  
          Kõik  pöördusid  Kassiaru  poole.  Ta  ei  lausunud  sõnagi,  seisis
saksakambri  lävel  –  palja  jalu,  igas  varbavahes  krabisev  tuliuus  katariina.
Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis
topitud.  
          Kui  kõik  olid  küllalt  Kassiaru  imetlenud,  astus  see  pikkamisi  ja
pühalikult saksakambri lävelt letikambrisse. Mehed andsid talle aupaklikult
teed. Valitses surmlik vaikus. Mõned olid endal piibunosudki suust võtnud,
nagu mõtleksid nad kirikusse astuda või nagu tahaks kirik korraks ka kõrtsi
tulla vaatama, et mis siin tehakse.  
     Kassiaru Jaska astus pikkamisi suure toa läveni, nagu tahaks ta ka sinna
minna  ennast  näitama,  aga  ometi  ei  läinud  ta  sinna,  kas  suure  pori  pärast
põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suure toa lävel pöördus
Jaska  ümber  ja  läks  saksakambri  poole  tagasi  särgiväel,  jalgu  mööda
põrandat  vedades  ja  kätega  imelikult  vehkides,  et  uusi  paberrahasid
võimalikult kuuldavalt krabisema panna.  
          Veel  tükk  aega  peale  seda,  kui  Kassiaru  Jaska  saksakambrisse  kadus,
valitses  kõrtsi  suures  toas  ja  letikambris  vaikus.  Keegi  ei  pannud  enam
Vargamäe  mehi  tähele.  Nemad  olid  mõlemad  löödud  ja  seisid  nagu  kaks
könni leti ees.  
          Pearu  pistis  oma  raha  kotti,  jättis  välja  ainult  kümnerublase  paberi,
süütas  selle  lambil  põlema  ning  pani  siis  piibule  tuld,  popsides  teist  seni,
kuni  kõik  raha  oli  põlenud.  Siis  läks  ta  Jaska  järel  saksakambrisse  ja  tegi
seda niisuguse näoga, nagu oleks ta üksipäini kõrtsis: kõik muu on tuhk ja
tolm, mille peale ei maksa aevastadagi.  
     Ka Andres pani oma raha kotti ja pistis selle tasku.  
     Võõra raha toppis ta teise kotti ja hüüdis siis valjusti:  
     «Hundipalu, säh, võta oma raha, anna meestele tagasi, sa tead, kelle see
on!»  
     Alles nüüd mõistsid kõik, et Vargamäe Andres oli lõõpinud, kuna aga
Pearu tõeliselt oli ärbelnud. Ja ei teatud, kellest rohkem pidada, kas Pearust,
kes  kümnerublasega  piipu  süütab,  või  Andresest,  kes  oskab  nii  rumalat
nalja heita. Aga vist olid kõik kõrtsilised kõrtsmikuga ühes nõus, kui see üle
leti sülitada lirtsas ja läbi hammaste kiskus:  
     «Litsid mehed need Vargamäe omad!»  
     Kassiaru Jaska nime ei tihanud keegi suhu võtta.  


          Kõrtsmik  vaikis  temast,  nagu  oleks  ta  mõni  puutumatu  pühadus,  mis
pühitseb kõrtsigi jumala meelepäraseks asutuseks.  
          Äkki  avanes  saksakambri  uks  ja  lävele  ilmus  Oru  Pearu.  Ka  tema  oli
nüüd vestiväel ja kapukates.  
     «Kõrtsmik!» hüüdis ta. 
     Viivitamata kuulas kõrtsmik käsku ja läks saksakambri uksele.  
     «Anna kõrtsile toop viina!» kostis saksakambrist Kassiaru Jaska hääl.  
     «Minu poolt pool!» hüüdis Pearu.  
     Kõrtsmik läks leti taha tagasi ja teatas pühaliku näoga:  
     «Kassiaru isand laseb kõrtsile toop viina anda ja Oru Pearu poole.»  
     Nagu nõiaväel võtsid mehed piibud hambust ja pühkisid suud.  
     Kõrtsmik kallas viina klaasidesse ja mehed hakkasid rüüpama. Vähe oli
neid, kes leti äärde ei läinud. Nende väheste seas olid ka kõrvenurga mehed
– Vargamäe Andres ja Hundipalu Tiit.  
          Aga  veel  polnud  viin  otsas,  kui  Pearu  uuesti  ukselävele  ilmus
kõrtsmikku kutsuma. Ja kui see leti tagant jällegi saksakambri uksele ilmus,
kostis seest:  
     «Kõrtsile toop viina!»  
     «Minu poolt pool!»  
     Veel suurema hooga hakkas kõrtsmik klaase täitma, mehed veel suurema
hooga rüüpama.  
          Aga  natukese  aja  pärast  kordus  endine  mäng,  jällegi  kostis
saksakambrist: «Kõrtsile toop viina!»  
     «Minu poolt pool!»  
     Viina voolas ojana ja kisa kasvas kõrtsis iga silmapilguga.  
     Natukese aja pärast avanes saksa–toa uks ja sealt astusid letikambrisse
Kassiaru  Jaska  ja  Oru  Pearu,  mõlemad  vestiväel,  käed  püksitaskuis,
särgirinnad lahti, kust paistis Jaskal lihav ja roosa ihu, Pearul kõhnavõitu ja
karvane.  Nõnda  ilmusid  saksakambri–isandad  eeskõrtsi  end  pisut
«luhtitama»,  kõndides  kõrvu,  silmad  maas  ja  kõrvad  kurdid  ümbrusele,
nagu  oleksid  nad  ihuüksi  rahvaga  täidetud  kõrtsis.  Ainult  isekeskis
vahetasid nad mõne tähtsa ja tarviliku sõna, aga see puudutas aina peeneid
asju – hobuseparistamist, härgade ostmist, võiduajamist ja muud niisugust
«rehnutipidamist».  
          «Kuradi  vänged  mehed!»  kiitsid  kõik  nagu  ühest  suust,  kui  Jaska  ja
Pearu  uuesti  saksakambrisse  kadusid,  kus  istusid  ainult  suured  ja  peened


mehed: mõisa antvärgid ja teised, nagu vallatalitaja ja peakohtumees, kelle
käes on võim ja õigus.  
          Võis  olla  kella  poole  kaheteistkümne  paiku,  kui  kõrtsmik  jällegi
saksakambrisse  nõuti.  Kui  ta  sealt  välja  tuli,  hüüdis  ta  tüdrukut,  aga  tuli
sulane.  
          «Kus  on  Maali?»  küsis  kõrtsmik  «Toogu  õled  sisse,  saksad  soovivad
puhkama heita.»  
     Neid sõnu võis kogu kõrts kuulda, nii valjusti öeldi nad.  
     «Kas mina ei võiks tuua?» küsis sulane.  
          «Kui  on  öeldud,  et  õled  toogu  Maali,  siis  toob  ka  Maali,»  vastas
kõrtsmik kurjalt. «Sina mine tee sakste hobused rakkest lahti ja anna neile
härjapeaheinad ette ning kaeru nii palju, kui nad söövad.»  
     Muidugi ei mõelnud keegi saksatoas veel magamisele, õled lasti ainult
peenuse  pärast  sisse  tuua.  Peenusena  mõistis  seda  ka  kogu  kisatsev  ja
käratsev  kõrts.  Eriti  saadi  sellest  aga  alles  siis  aru,  kui  kõrtsmik  käskis
meestel eestoas vagusi olla, sest sakstel ei tule muidu uni peale. Nüüd algas
kogu  kõrtsis  salajutt  üksteise  kõrva  sisse,  olgugi  nii  valjusti,  et  ruum  aina
kõmas, aga sest polnud ühti, sest saksad salajuttu ei võinud ju kuulda.  
     Oru Pearu tuli koju alles esmaspäeva õhtuks ja siis oli seal suur kisa ja
kära,  nagu  oleks  ta  terve  kõrtsi  ühes  rahvaga  Vargamäele  toonud.  Aga
polnud  seal  muud  rahvast  kui  ta  oma  eit  lastega,  kes  puges  lõpuks  lakka
pelgu, ja sulane, kes tuli Eesperesse, et siin oodata, kuni peremees magama
jääb.  
     Järgmisel hommikul hüüdis Pearu, kui ta nii mõnedki head lonksud oli
peaparandust võtnud:  
     «Vanamoor, mu kapukad»  
          Naine  otsis  kapukad  soojamüüri  august  ja  viis  nad  mehele.  Aga  see
viskas nad eidele vastu vahtimist ja karjus uuesti:  
     «Minu kapukad!»  
     Eit korjas uuesti kapukad üles ja andis mehele kätte.  
          Nüüd  sai  Pearu  hirmus  vihaseks.  Ta  viskas  tagakambri  uksest  välja
niihästi eide kui ka kapukad, ise aga karjus endiselt:  
     «Minu kapukad, lambasihver!?»  
     Eit arvas, et vanamees on hulluks läinud. Aga sulane tundis «rehnutti»,
tema teadis, kuidas kõrtsitüdruk Kassiaru Jaskale peab kapukad kätte viima.
Sellepärast  küsis  ta  perenaiselt  valge  taldriku,  pani  kapukad  sinna  peale,
andis taldriku perenaise kätte ja ütles:  


     «Anna nõnda!»  
     See meeldis Pearule: ta võttis kapukad vastu ja ütles eidele:  
     «Minu kallis vanamoor, õnnistatud olgu sinu ihusugu, sest sina austad ja
armastad  oma  vanameest,  et  sinu  käsi  hästi  käib  ja  sina  kaua  elad  maa
peal.»  
          Aga  juba  natukese  aja  pärast  pidi  tagakambris  uus  häda  olema,  sest
Pearu  möirgas  sängis  metsalisena  ja  pildus  lõpuks  oma  kalli  vanamoori
ühes  kapukatega  välja,  sest  see  ei  osanud  ju  vanamehele  kapukaid  õieti
jalga tõmmata.  
          Jälle  pidi  sulane  perenaisele  appi  astuma,  sest  Kassiaru  Jaska  kaudu
teadis ta, kuidas peened peremehed elavad ja kuidas neid peab teenima.  
     «Perenaine, pane kirikukindad kätte, mine siis,» õpetas sulane.  
          Ei  aidanud  eidel  muu,  kui  pidi  aita  jooksma,  sealt  punasekirjud
kirikukindad  võtma  ja  need  kätte  ajama.  Nüüd  võis  ta  oma  kallile
vanamehele  jalga  tõmmata  kapukad,  mis  haisesid  magusalt  vene  saabaste
määrdetökatist ja rasvast. Ainult punasest pudelist pidi ta veel rüüpama, siis
sai  ta  niisama  peeneks,  nagu  oli  tema  vanameeski.  Varsti  hakkavad  nad
nüüd oma lastega iselauas sööma, et vaja poleks enam sulase ja tüdrukuga
ühel  pannil  või  ühes  silgukausis  sõrmitseda  ega  supilusikaga  ühes  ning
samas vaagnas solistada.  
     Aga Oru perenaisele teeb vanamehe peenus muret, tema ei saa sellest
hästi aru, sest tema on ju sauniku tütar ja temal on orja hing, nagu vanamees
talle  vahel  ütleb.  Ka  ei  tea  ta,  mida  peaks  ta  sulasele  ja  tüdrukule  muud
lauale  panema  kui  iseendale,  oma  vanamehele  ja  lastele.  Võiks  ehk  ainult
nõnda  teha,  et  «perele»  annaks  kolmanda,  iseendale  võtaks  teise  nädala
leiba,  sest  värsket  ei  raatsiks  ka  ise  süüa,  kulub  palju.  Aga  silku  peaks
samuti  sööma  nagu  peregi  ja  silgusoolvesi  peaks  ikkagi  kartulitorkeks
jääma,  sest  ega  ometi  selle  asemel  või  hakata  rasvaga  jahukastet  tegema.
Samuti  pole  ka  ühtepuhku  seapekki  pannil  säristada,  muidu  ei  jätku  ehk
perele üheks korrakski nädalas. Piimaga on talvel muidugi suur pikk vahe,
aina lõrbi haput kalja suutäiele peale rüübata.  


XXVI       Jälle kulus Vargamäe Andresel üks talv, kus polnud öö ega päeva vahet:
ta vedas materjali, et uut rehetuba ja rehealust ehitada. Vara–vara hommikul
mindi kodunt välja, ilma et oleks pakasest või sajust hoolitud. Valgehakul
jõuti metsa, pandi seal koormad peale ja alles hilja õhtul jõuti koju tagasi.
Järgmisel  päeval  algas  sama  tegevus,  ehk  olgu  siis,  et  heinad  kodunt  otsa
lõppesid  ja  neid  pidi  vedama.  Hobuste  kõrvad  kippusid  lonti  langema,
kaelad nõkku vajuma, nagu oleksid neil kurjad vereimejad ja lihaõgijad laka
all.  Tehti  katset  ka  veotalgutega,  aga  need  ei  õnnestunud,  sest  ilm  juhtus
olema tuisune ja hobustele võis ainult pooled koormad peale panna.  
          Kambrite  ehitamise  ajal  olid  Oru  mehed  ja  hobused  kutsumata  appi
tulnud,  nüüd  ei  tulnud  nad  kutsudeski  –  sedavõrd  oli  üleaedsete  vahekord
aastate  jooksul  muutunud.  Polnud  küll  vahetpidamata  lausa  tüli,  aga  vaen
hõõgus  ometi  nagu  tuli  lees  tuha  all.  Oli  vastamisi  nii  palju  vingerpusse
mängitud ja teineteist tögatud, et andeksandmisest ja unustamisest ei võinud
enam juttugi olla. Kodumail hoiti teineteisest eemale, juttu julgeti sõlmida
ainult väljas, teiste keskel, kus polnud karta, et sõnadest võiks nii pea tüli
tõusta. 
          Seni  kui  Krõõt  veel  elas,  vahetasid  perenaisedki  kokku  puutudes
teineteisega mõne sõna, kui mitte just sõbralikult, siis vähemalt leplikult ja
vaenuta. Nüüd oli ka see kadunud. Oru perenaine kui vanem ja pealegi veel
jõuka  sauniku  tütar  pidas  endast  palju  rohkem  lugu  kui  uuest  Eespere
perenaisest,  kelle  ema  oli  olnud  vaene  vabadik.  On  ometi  vaks  vahet,  kas
oled  kasvanud  oma  toanurgas,  kuigi  saunas,  või  oled  könutanud  teise  ulu
all,  kus  oled  kõigi  lükata  ja  tõmmata.  Seda  vaksapikkust  seisusvahet  ei
võinudki Oru perenaine unustada.  
     Ainukesed, kes vargsi kokku said, olid lapsed, need armastasid vargsi
üheskoos  mängida.  Pearu  kaks  vanemat  poega,  Joosep  ja  Karla,  olid
Andrese  Liisist  ja  Maretist  küll  mõne  aasta  vanemad,  ometi  sobisid  nad
üksteisega väga hästi.  
          Kevadel,  kui  Eesperes  ehitus  algas,  põlesid  Oru  poisid  kustumatus
uudishimus,  kõlas  ju  hommikust  õhtuni  mäelt  raiumine  ja  meeste  jutt  ja
naer. Paistsid ka laualõikamise pukid ja ülal kõrgel mees, kes vahetpidamata
kätega üles ja alla kõigutas. Joosep ja Karla teadsid, mis see kõik tähendab.


Valgeid laaste pidi ju olema terved virnad ning pukkide all sõredat saepuru
rohkem kui jahu nende suures kirstus. Ning vaiku ja tema lõhna!  
     Poisid oleksid heameelega seda kõike oma silmaga vaatama läinud, aga
ei  tohtinud  isa  keelu  pärast  ega  julgenudki  kartusest  Andrese  ees.  Nõnda
pidid  Liisi  ja  Maret  poistele  appi  asuma,  neile  kuuesabas  saepuru  ning
laaste piiriaia äärde kandma ning seal roigaste vahelt teisele poole aeda läbi
toppima. Muidugi pidi seda tegema söögi ajal, kui mehi nägemas polnud, ja
kandamiga  pidi  nõnda  minema,  et  haopinu,  mis  toa  ees  oli,  seisaks
vahetpidamata  akna  kohal  varjuks,  sest  kui  isa  nende  tegu  näeks,  saaksid
nad tingimata triibulised.  
          Emaga  saab  ikkagi  veel  kuidagi  hakkama,  sest  tema  ise  tütreisse  ei
puutu,  ütleb,  pole  tema  omad;  kardab  kui  võõras  neile  liiga  teha  ja
sellepärast kaebab ta isale, kui tütarde kuriteod liiga suureks lähevad. Aga
Maril on hale ja pehme süda, nii et kui teda ilusasti paluda, pisut nutta ja
teda emaks nimetada, siis annab ta ikka andeks, ei ütlegi isale, aitab pealegi
veel laste tempe varjata.  
          Andres  ei  mõista  lastega  nalja,  tema  roogib  nad  läbi,  kui  asi  tõsiseks
läheb. Sellepärast on saepuru kandmine Oru poistele, kes niiske külma maa
peal  piiriaia  taga  kõhuli,  üsna  hädaohtlik  töö,  sest  tüdrukud  panevad  oma
nahad mängu. Kõige hullem on see, et Oru poisid on väga nõudlikud, neile
ei ole kunagi küll.  
          «Kui  meie  isa  hakkab  uusi  kambreid  ehitama,  küll  siis  toome  kätte,»
seletab vanem poiss Joosep.  
     «Millal ta hakkab?» küsib Eespere Liisi.  
     «Millal just, seda ei tea, aga ta hakkab,» kinnitab Joosep.  
          «Aga  kas  toote  meile  niisama  head  puru?»  küsib  Maret.  «Niisukest
valget ja kuiva? Me korjame päeva paistelt, soe kohe teine võttes. Paremat
ei ole.»  
     «Meie toome teile ka kõige paremat, see on kindel,» ütleb Karla.  
     «Kuda siis muidu, ikka kõige paremat,» kinnitab ka Joosep.  
     «On teil laastu ka vaja?» küsib Liisi.  
     «Oleks küll,» vastavad poisid nagu ühest suust.  
          Nüüd  peavad  tüdrukud  ka  laaste  piiriaiaäärde  kandma  ja  nad  roigaste
vahelt  läbi  toppima,  kõik  ükshaaval.  Kahekesi  nõnda  kõrvu  käies  küsib
Liisi äkki õelt:  
     «Mis sa arvad, kas nad toovad meile saepuru ja laastud kätte?»  


          «Ah  siis,  kui  nende  isa  hakkab  uusi  kambreid  ehitama?»  küsib  Maret
v,astu.  
     «Siis näh, vastab Liisi.  
          «Miks  nad  ei  too,»  arvab  Maret.  «Kus  nad  siis  pääsevad,  nad  ju
lubasid.»  
          «Aga  kas  mäletad,  mineval  suvel  viisime  neile  rukkitalgute  ajal
nisuleiba. Eks nad siis luband ka kätte tuua, kui neil rukkitalgud on, aga ei
toond ühti,» seletas Liisi.  
     «See oli nisuleib, aga nüüd on ju saepuru ja laastud,» arvab Maret poiste
kaitseks.  
     «Olgu,» ütleb Liisi, «aga mina ei usu, et nad toovad. Nad muidu ütlevad,
et meie nii rumalad oleks ja neile kannaks. Mina änam ei vii.»  
     «Aga sa ju lubasid,» ütles Maret.  
     «Mis sest, aga näe, ei vii.»  
     Maret ei saa ega saagi aru, kuidas küll Liisi võib lubada ja siiski mitte
teha. Tema on lubanud ja tema kannab.  
     «Miks Liisi änam ei kanna?» küsib Joosep.  
     «Liisi ei taha,» vastab Maret.  
     «Miks? Ta ju lubas,» ütleb Joosep.  
     «Liisi ütleb, et teie ei too meile saepuru ja laastu kätte, kui isa hakkab
uusi kambreid ehitama, sellepärast,» seletab Maret.  
     «Meie toome tingimata,» ütleb Karla. «Kuda siis muidu saab.»  
     «Aga mineval suvel varastasime rukkitalgute ajal ema järelt nisuleiba ja
tõime teile, aga te kätte ei toond, lubasite muidu,» seletab Maret edasi.  
     «Ah sellepärast siis Liisi ei kannagi?» küsib Joosep.  
     «Just sellepärast,» ütleb Maret.  
          Poisid  peavad  tasakesi  aru  ja  Maret  vahib  neid  läbi  raigaste.  Viimaks
ütleb Joosep:  
     «Meie ema tegi odrakaraskit, puht–hapupiimaga, ise sõtkus. Kas tahad,
me lähme toome seda teile ema järelt?»  
     See on tähtis teade. Maret peab sellest Liisile sõna viima.  
          «Oodake!»  hüüab  ta  läbi  roigaste  poistele  ja  jookseb  ise  koju  Liisi
juurde, kes laastude ja saepuruga on kibedasti ametis.  
          «Joosep  pakub  nisuleiva  eest  odrakaraskit,»  räägib  Maret  lõõtsutades
Liisile, sest hing kipub kurku kinni jääma. «Puht–hapupiimaga tehtud, ema
ise, sõtkund.»  


     Liisi ja Maret jooksevad kahekesi aia äärde. Seal lepitakse odrakaraskis
lõplikult kokku.  
     «Kas siis tood meile veel saepuru?» küsib Joosep Liisilt.  
     «Siis toon,» ütleb Liisi.  
     «Ja usud, et me kanname kätte, kui isa hakkab uusi kambreid ehitama?»
pärib Joosep edasi.  
     «Jah, siis usun,» kinnitab Liisi.  
     Nüüd jooksevad Oru poisid omakorda koju: nad lähevad vaatama, kas
saaks ema järelt odrakaraskit võtta.  
     Ka Liisi ja Maret lähevad toa juurde ja nad on üpris õnnelikud, sest kõik
nende  hingelised  kahtlused  on  kõrvaldatud.  Nad  istuvad  haopinu  taha
päikese  paistele,  sest  siit  on  hea  näha,  millal  Oru  poisid  odrakaraskiga
tulevad.  
     «Kui aga teised enne söönd ei saaks!» ohkab Maret.  
     «Ei nad saa,» lohutab Liisi. «Pea's nad jooksevad.»  
          Pikisilmi  ootavad  tütarlapsed,  aga  poistest  pole  kippu  ega  kõppu.
Lõunaaeg jõuab mööda, Liisi ja Maret peavad tuppa minema, et süüa ja siis
oma harilikku töösse asuda – Indrekut karjatama, kes juba igale poole ronib
ja kõik endale kaela kisub, nii et asjad aina kolisevad. Muidugi, Maret võiks
ju vahetevahel aiaaugule joosta, aga kui isa on seinal, siis on see võimatu.  
     Nõnda kulub aeg õhtuni. Liisi arvab, et Oru Joosep ja Karla neid jällegi
on  petnud,  nagu  nad  seda  tegid  juba  mullu  suvel.  Aga  õhtul,  kui  mehed
tuppa  on  läinud  ja  kui  Liisi  ja  Maret  uusi  laastu–  ja  saepuruhunnikuid
tõttavad  üle  vaatama,  kostab  piiriaia  poolt  vile.  Nagu  elus  jumalavälk
pistavad tütarlapsed aia äärde. Teisel pool aeda kohmetanud mullal kükitab
Karla.  
     «Säh, siin on karask,» pistab poiss käe läbi aiaaugu. «Joosep ei saanud
tulla, mina pean kohe minema.» ütles ja pistis kodu poole, niipalju kui jalad
võtsid.  
          «Näed  nüüd,»  ütles  Maret,  nagu  tahaks  ta  Liisile  tema  kahtlust  ette
heita.  
     «Ikka tõid,» vastab Liisi ja murrab karaskitüki pooleks.  
     «Katsu, kui hea,» kiidab Maret ja mugib kõigest jõust. 
     «Meie nisuleib oli mullu ka hea,» vastab Liisi.  
          Nõnda  mugivad  nad  ruttu  ja  ruttu,  kuna  karask  paiguti  hammaste  all
ragiseb,  sest  tooja  käed  olid  mullased  ja  mulda  puutus  karask  ka  läbi
aiaaugu tulles.  


     «Kas hoiame teistele ka?» küsib Maret, mõeldes  Annit, Annut, Jukut ja
Katat, sest Indrekut ei loe nad veel eneste hulka.  
     «Ütlevad pärast emale,» vaidleb Liisi vastu ja lisab juurde:  
     «Ega nemad saepuru ja laastu kanna.»  
     Selle põhjendusega on ka Maret nõus. Peaasi: peab ise sööma, siis ei saa
keegi teada. Nõnda on kõige parem.  
     Aga kui karask söödud, hakkavad Liisi ja Maret veel täna õhtul saepuru
aia  äärde  kandma,  tahavad  paargi  korda  kumbki  rüpes  viia.  Kõrrepõld  on
õhtuvilus  juba  kohmetanud  ja  kõrs  ise  torkavalt  kõvaks  tõmbunud,  nii  et
laste jalad käies kibedat valu tunnevad.  
     «Sest põle midagi, kannatame aga välja,» manitseb Liisi Maretit.  
     Ja Maret kannatabki välja, nagu teeb seda Liisigi. Samal ajal ilmub Mari
õue ja küsib tüdrukult, kes loomi toimetab:  
     «Madli, kas oled lapsi näind? Liisi ja Maret on vajaka.»  
     «Näe, kus teised!» näitab Madli käega.  
          Mari  astub  mõne  sammu  edasi,  et  haopinu  enam  ees  poleks,  ja  nüüd
näeb ta Liisit ja Maretit, kes põlvili maas aia ääres midagi toimetavad. On
juba pisut videvik ja sellepärast ei seleta Mari silm hästi, mis need lapsed
seal aia ääres teevad.  
     «Liisit–Maretit!» hõikab Mari.  
     Lapsed kargavad püsti ja peksavad kätega oma kuubi. «Tulge ära koju!»
hüüab Mari. «Külm võtab teid ju ära, väljas on üsna viluks läind.»  
     Lapsed tulevad nagu suured kurjategijad, sest nad arvavad, et võõrasema
on juba kõik näinud.  
     «Mis te seal tegite?» küsib Mari, kes laste kohmetust märkab.  
     «Ei midagi,» vastab Maret.  
     «Me muidu,» lausub Liisi.  
     «Mis teil seal on, et te salgate, nagu oleks teil mõni teab mis saladus?»
pärib Mari.  
     «Ei ole midagi, ainult aja sees roigaste vahel auk,» seletab Liisi.  
     «Mis selle auguga siis on?»  
     «Ei ole midagi, muidu on auk,» ütleb Liisi, kuna Maret vaikib, silmad
maas.  
          «Te  räägite  sellest  ajaaugust,  nii  et  minagi  tahaks  seda  auku  vaatama
minna,» ütleb Mari.  
     Lapsed vaikivad.  


     «Noh, kas ütlete, mis teil seal on,» räägib Mari, «muidu lähen ma ise
vaatama.»  
     Lapsed hakkavad nutma, esiteks Maret, siis Liisi.  
          «Mis  hull  auk  teil  seal  aja  sees  siis  õige  on?»  ütleb  Mari  juba  päris
uudishimuga,  astub  lastele  ligi,  puudutab  neid  kätega,  silitab,  meelitab,
julgustab.  
          Nõnda  hakkavad  lapsed  rääkima  ja  jutustavad  kõik:  saepurust,
laastudest,  odrakaraskist  ja  isegi  mullusest  rukkitalgute  nisuleivast,  mille
nad Oru poistele viinud.  
     «Miks te siis minu salaja võtsite?» küsib Mari nisuleiva puhul.  
     «Kartsime,» vastab Liisi.  
     «Olete ikka ka rumalad,» ütleb Mari ja lisab juurde: «Et sinagi, Liisi,
targem ei ole, ise juba suur tüdruk. Ega ma põleks keeland.»  
     «Sina ei ole meie ema, sellepärast,» seletab Maret ja mõlemad hakkavad
uuesti nutma.  
     «Kes seda ütleb?» küsis Mari.  
     «Oru Joosep,» vastas Maret. «Nende ema on rääkind, et sina ei ole meie
päris–ema.»  
     Mari on nõutu. Nüüd on tema käes kord nutta, sest nüüd oleksid nagu
lapsed  juba  arunõudjad  ja  tema  vastuseandja.  Ta  oli  varemalt  selle
silmapilgu peale mõelnud, aga et ta nii lähedal seisab, seda ei oletanud ta
mitte.  Ta  arvas  ikka,  et  sellega  aega  küll  on,  aga  nüüd  on  ta  nii  tühisel
juhtumusel käes.  
     Esiteks ei oska Mari muud teha, kui tõmbab lapsed enda juurde ja silitab
sõna  lausumata  nende  sasipäid.  Kõigil  neil  jooksevad  silmist  pisarad.
Nõnda  seisavad  nad  kolmekesi  tüki  aega  haopinu  taga,  kust  nad  ei  paista
silma  ei  kambris  olijaile  ega  õues  käijaile.  Ainult  tüdruk  Madli,  kes  alles
lauda  ja  toa  vahet  talitab,  imestab,  mis  see  perenaine  ometi  nende  lastega
nõnda õhtuvidevikus seal haopinu taga seisab.  
     «Tead mis, Liisi,» ütleb Mari viimaks ja tema hääl on tõsine ning emalik.
«Sina  oled  suurem  ja  targem,  sellepärast  räägin  sinuga.  Oru  Joosepil  on
õigus,  mina  olen  teie  võõrasema,  aga  ega  te  siis  sellepärast  pea  niisukesi
asju salaja tegema. Nagu tänagi. Mõtelge ometi, mis oleks, kui isa teid seal
oleks näind või kui mina isale ütleks.»  
     «Ema, ää isale ütle,» paluvad lapsed.  
     «Hea küll,» ütleb Mari, «aga siis ei tohi teie ühtigi minu salaja teha, kas
lubate seda?» «Lubame,» vastavad lapsed.  


     «Talgute ajal nisuleiba ka ei võta?»  
     «Ei, me küsime sinu käest.»  
     «Ja kui teisepere poisid teile odrakaraskit toovad, – siis ütlete?»  
     «Siis ütleme,» lubab Liisi.  
     «Toome sulle ka,» lubab Maret.  
     «Teate, lapsed, mis siis on, kui te nõnda teete?» küsis Mari, ja kui lapsed
ootama jäid, et mis nüüd tuleb, ütles ta: «Siis olen ma teie vastu nõnda hea,
nagu oleks ma teie päris–ema. Mina tahan teid ikka isa kurjuse eest kaitsta,
nagu oleks te minu omad lapsed, ja Jukut ning Katat ei tahaks ma sugugi
rohkem armastada kui teid, Annit ja Annut. Olete nõus?»  
     Lapsed ei saanud räägitud sõnadest mitte väga palju aru, aga toon mõjus
neisse nõnda, et nad pugesid Marile lähemale.  
     «Siis me võime nüüd saepuru ja laastu edasi kanda?» küsis Liisi.  
          «Muidugi,»  vastas  Mari,  «aga  ärge  liiga  palju  kandke,  ütelge  Oru
Joosepile  ja  Karlale,  et  väga  palju  ei  või,  meil  läheb  omal  ka  saepuru  ja
laastu tarvis.»  
          «Aga,  ema,»  küsis  Maret,  «kas  nad  toovad  meile  saepuru  kätte,  kui
nende isa uusi kambreid hakkab ehitama?»  
     «Kas nad lubasid?» küsis Mari.  
     «Lubasid.»  
     «Siis nad toovad,» vastas Mari. «Aga lähme nüüd tuppa, väljas on külm,
tunnete, näe, maa pealt kõik kahutand.»  
     «Isale sa ei ütle?» küsib Maret.  
     «Ei, mu laps,» vastab Mari.  
     «Mitte ilmaski?» pärib Liisi.  
          «Mitte  ilmaski,  –  kui  olete  head  lapsed  ja  änam  ühtigi  minu  salaja  ei
tee,» seletab Mari.  
     «Meie oleme head lapsed,» kinnitavad mõlemad.  
          Tuppa  minnes  olid  kõik  kolm  ühesuguselt  õnnelikud,  et  nad  olid
isekeskis  suure  ja  saladusliku  lepingu  kinnitanud,  mis  oli  sihitud  peaaegu
isa  vastu.  Nõnda  oleks  võinud  tänane  õhtu  olla  Liisi  ja  Mareti  elus  üks
ilusamaid.  Aga  Mari  rikkus  selle  sedavõrd,  et  lapsed  peaaegu  kippusid
uskuma – neil pole emaga mingit saladuslikku lepingut. Põhjus niisuguseks
arvamiseks  oli  küllalt  kaaluv:  ema  tahtis  nimelt  nende  jalad  enne
magamaminemist sooja vee ja seebiga puhtaks pesta.  
     «Kured teevad muidu nairid peale,» kinnitas Mari lastele.  


          Aga  jalgade  pesemine  oli  hirmus  tüütu  ja  piinav  talitus,  nii  piinav,  et
Maret sängis teki all Liisilt küsis: «Kas päris–ema oleks me jalgu pesnud,
kui nii valus on?»  
     Liisi kindlasti seda ei teadnud, aga ta kaldus arvamisele, et ei oleks, kui
nii valus on.  
     Muidugi õhtune jalgadepesemine polnud naljaasi. Varasemast kevadest
saadik tõmbasid suuremad ja väiksemad põngerjad alatasa paljajalu ümber,
esiteks  ainult  õues,  niipea  kui  seal  hakkas  maapinda  nägema,  hiljem  ka
põldudel,  mis  varem  lumest  vabanesid,  päterdades  kas  või  poolest  säärest
lumevees  ja  külmas  poris.  Hakkasid  jalad  seal  külmetama,  siis  lõigati
kevadise tuule ja päikese käes tahedal põllul ümber, kuni sääred olid kuivad
ja päkad palavad. Nüüd võis uuesti vette ja porri minna, sest seal oli palju
huvitavam  kui  tahedal  maal.  Nõnda  aina  vaheldumisi,  kuni  mitte  ainult
labajalad,  vaid  ka  pahkluud  ja  sääremarjad  lõhkenud  kuusekoore  taoliseks
muutusid. Siin ja seal ilmusid kärisenud naha pragudesse verepisarad. Aga
kes võis neist hoolida, kui lõõtsus kevadine tuul üle Vargamäe, kui helendas
päike  sinitaevas  lumivalgete  pilvede  keskel,  kui  karjusid  kured  ja  lõõritas
lõoke.  Keegi  ei  näinud  neid  verepisaraid  jalul  enne  kui  õhtul  pestes  ja
ploomirasvaga  sisse  määrides.  Rasvatükki  paisteti  aeg–ajalt  tule  ääres,  ja
kui ta pealt sulama tõmbus, siis võiti jalale ja hõõruti seal sisse: tehti kure
naerimaa ära, et seal midagi ei kasvaks. Aga kurg oskas ikka nõnda külvata,
et naerid kasvasid, sest temal olid abimeheks kevadine tuul, päike, veeojad
ja  lauljad  linnud.  Nõnda  pidi  laste  jalgu  igal  õhtul  pesema  ja  määrima,  ja
nagu päeval olid kõik õue– ja põllunurgad naeru ja kilkamist täis, nii kostis
õhtuti  igal  pool  tubades  laste  nutt,  olgu  Vargamäel,  Hundipalul,  Kingul,
Raval või isegi peenel Kassiarul, sest ka sealsed lapsed armastasid kevadist
tuult ja pori, päikest ja lindude laulu.  
     Järgmise päeva lõunal olid Liisi ja Maret jällegi oma aiaaugul. Täna oli
juba asi julgem, sest kartma pidi ainult isa, mitte ema. Ja isagi polnud enam
nii väga kardetav, sest ema lubas neid ju isa vastu kaitsta.  
          Oru  poistest  ilmus  ainult  Karla,  kes  teatas,  et  Joosep  ei  tule,  pole
võimalik.  Karlale  siis  ütlesidki  Liisi  ja  Maret,  et  kui  nad  veel  mõne  korra
toovad, siis enam mitte, sest neil enestel läheb ju ka saepuru tarvis.  
     «Mis te temaga teete?» küsis Karla uudishimulikult. «Ema ütles, et läheb
tarvis,» vastas Liisi.  
     «Siis ema teab juba?» küsis Karla.  
     «Juba teab ja ei ütle midagi,» seletas Maret. «Kas isa ka teab?»  


     «Isa ei tea.»  
     «Aga kui ema ütleb.»  
     «Ema ei ütle,» kinnitasid Liisi ja Maret nagu ühest suust.  
     «Aga meie ütleme temale kõik,» seletas Liisi üksinda edasi, «ja tema on
meie  vastu  hea,  nagu  meie  päris–ema  kohe.  Seda  ütle  ka  Joosepile,  et  ta
teaks, ja kui ema veel ütleb, et meie ema põle päris–ema, siis võid ka temale
öelda,  et  temagi  teaks.  Nüüd  on  ema  päriselt  meie  ema  ja  armastab  meid
niisama nagu Jukut ja Katat, kui oleme head lapsed ja räägime temale kõik
ilusti ära.»  
          «Ja  meie  räägime  kõik,»  kinnitas  Maret.  «Rääkisimegi  juba  teie
odrakaraskist ja rukkitalgute nisuleivast ja kõik.»  
     «Aga meie ei räägi kõik,» ütles Karla.  
     «Miks teie ei räägi kõik?» küsis Liisi.  
     «Meie oleme ju poisid, ega me tüdrukud ole,» vastas Karla.  
     «Miks siis poisid ei räägi?» küsis Liisi.  
     «Seda mina ei tea,» vastas Karla, «Joosep, tema teab ja ütleb nõnda.»  
          Nõnda  seisid  nad  kolmekesi  suure  elusaladuse  ees  ja  nad  ei  osanud
muud  teha,  kui  vahtisid  vastastikku  läbi  aiaraigaste:  kaks  paari  siniseid
silmi ühel pool ja üks paar teisel 'pool aeda.  
     «Kas te meile änam sugugi saepuru ei too?» küsis Karla viimaks.  
     «Ei, änam ei too, meil läheb omal ka tarvis,» vastas Liisi asjalikult, «aga
kui  sa  tahad,  siis  toome  kuusekoori,  päeva  poolt  tulevad  teised  nagu
kasukad pealt ära, libedad ja siledad. Tahad, me toome neid?»  
     Oh jaa! Miks ei! Karla oli nõus. Küllap neil kuusekoorigi tarvis läheb,
mis nagu kasukad pealt ära tulevad.  
     «Ja tead,» rääkis Liisi edasi, «meie vana tuba, mis nüüd ära lõhuti, on
puht  kervega  tehtud,  ilma  saeta.  Isa  rääkis  ja  teised  rääkisid  ka,  kõik
imestasid. Niisukest tuba põle nüüd änam kuskilgi, ainult meil oli. Ükski ei
tea, kui vana ta oli ja kes ta nõnda teind, mõistad, ainult kervega. Tahad, me
toome teile sellest vanast toast mõne tüki, paar pakuotsa ehk kedagi muud.
Tead,  kõik  on  must,  nii  et  kiiskab,  seest  pruun,  läbi  mis  läbi,  suitsu  töö,
kõva, nii et kõliseb, põle tänini mädand ega mädane eluilmaski.»  
     Ka neid vana toa tükke oli Karlal vaja, pealegi veel, mida rohkem, seda
parem, sest küll nemad juba Joosepiga teavad, mis nad neist teevad. Liisi ja
Maret  kandku  aga  kõik  siia,  mis  nad  kätte  saavad,  andku  läbi  augu  neile,
küll nemad nad paigale panevad, kui aga nimelt läbi aiaaugu kätte antakse,
sest nõnda peab see olema, mitte teisiti.  


     Nõnda kandsid Liisi ja Maret aina edasi, aga kõigist asjust teatud määral,
rohkem  ei  võinud,  sest  neil  endil  läheb  ju  ka  tarvis.  Materjalivirn  kasvas
teisel pool aeda ja virna asemele tekkisid peagi mingisugused ehitised. Aga
need olid ikka nii keerulised, et Liisi ega Maret seal taevast ega maast aru ei
saanud,  vahtisid  nad  läbi  aia  niipalju  kui  vahtisid,  ninad  lössis  vastu
roikaid.  
     Iseasi, kui võimalik oleks olnud üle aia ronida ja siis vaadata, aga see oli
vitsahirmuga keelatud. Nõnda tuli leppida aia vahelt piilumisega ja Joosepi
ning  Karla  seletustega.  Nemad  mängisid  nimelt  Türki  ja  Venet,  pidasid
sõda.  Priidu–onu  käinud  seal  sõjas  ja  tema  teab,  kuidas  seal  kõik  olnud.
Tema sõnade järgi on poisid ehitanud kindlused, teinud mäed ja kõik. See
laastu–osm  seal  ning  kuusekoore–osm  teisal  pole  muud  midagi  kui
puhtkindlused,  kus  mürtsuvad  mustad  pakuotsad  kahuritena  poiste  eneste
suu läbi.  
     Ainult ühest on kahju: materjalist tuleb puudus kätte, nagu sõjas kunagi.
Laaste  ja  kuusekoori  on  vähe  kindlusteks,  saepuru  vähe  lumemägedeks,
pakuotsi vähe «suurtükkideks». Sest mis sa paraku mürtsutad, kui Türgil on
ainult üks ja Venel kaks suurtükki. Oleks saepuru ja kõike muud materjali
tarbeks,  küllap  siis  Joosep  ja  Karla  Liisile  ja  Maretile  näitaksid,  mis  nad
mõistavad ja kuidas õieti sõditakse. Nad ehitaksid niisugused kindlused, et
hakka  kas  või  ise  neid  kividega  vinnima,  ikkagi  ei  lähe  nad  puruks.  Nad
ehitaksid niisugused lumemäed, et ei jõuaks kepigagi neist üle hüpata, hea,
kui käpuli maas suudad otsagi ronida.  
          Aga  polnud  parata:  Liisi  ja  Maret  ei  võinud  nii  palju  kanda,  kui  Oru
Joosep  ja  Karla  teisel  pool  aeda  nõudsid,  sest  neil  endil  läks  seda  kallist
materjali  ka  tarvis.  Pealegi  oleks  liiga  suur  kandmine  isa  tähelepanu
äratanud ja selle eest pidi maksku mis maksab hoiduma. Sest ema noomis
lapsi alatasa:  
     «Ärge nüüd isa pahandage ja tüüdake, tal põle aega ja sellepärast on ta
kuri. Isa teeb uut tuba ja reiaalust, näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu
leiba  teise  järel  läheb  nagu  kerisele.  Lihatünnil  käiks  nagu  vargad  kallal.
Sellepärast olge head lapsed, muidu saan mina ja saate ka teie.»  
          Ja  Maril  oli  õigus.  Seda  võis  juba  sellest  näha,  et  tänavu  oli  esimene
kevad,  kus  Vargamäe  Eesperes  peale  hariliku  sulase  kaubeldi  ka  suviline.
Pealegi  oli  veel  sauna–Madis  vahetpidamata  pere  rakkes,  sest  tema  oskas
kirvega  niisama  hästi  raiuda  kui  labidaga  kaevata.  Tema  peretöö  oli  seda
loomulikum,  et  ta  peale  Jussi  surma  hakkas  jällegi  Eespere  saunikuks,


saates  lehma  siia  karja,  tehes  siin  endale  kartulid  maha  joa  kõõpides  siin
niitude servad ning raba ääri.  
     Saunatädi, kes Andresele kuidagi ei võinud andeks anda, et ta Mari oli
perenaiseks teinud, pidi viimaks leppima nii ühe kui teisega. Isegi nahatäis,
mis  ta  Mari  ja  Andrese  pärast  vanamehelt  oli  saanud,  ununes  pikkamisi.
Lullu lorilaul oli küll väga ilus, nii et ilusam üks laul enam ei sünnigi, aga
Mari ja Andrese peale ei hakanud nähtavasti ka Laulu–Lullu hammas mitte.
Polnud ühtki mürki, mis oleks neile küllalt kange. Tahes või tahtmata peab
saunatädi uskuma, et tema vanamehel on õigus, öeldes:  
     «Ei hakka Mäe Andrese peale ühegi hammas. Vaata, ostab teine ehk veel
Lullule kõrtsis poolt kortlit ja ütleb, et söö parem heinu ja krõbista klaasi,
sinu laulust põle niikuinii suurt asja.»  
     Mariga oleks ehk muidu hakkama saadud, seda usub saunatädi, aga nüüd
on ta ju Andrese tiiva all, kasvatab seal oma Jukut ja Katat ning muretseb
uusi  lapsi  majja  juurde.  Käib  ja  talitab  teine  nagu  perenaine  kunagi,  pole
liiga kitsi ega midagi, annab ikka ennem peotäie rohkem kui vähem. Seda
kõike  teab  saunatädi  ja  sellepärast  vuristas  ta  kogu  minevase  talve  Marile
kedrata või lõgistas sukavardaid.  
     Nõnda olid Andrese ja Mari asjad ja keegi ei arvanud, et nad oleksid
halvad.  Tööd  jätkus  siin  paljudele  kätele,  eriti  aga  Andresele  ja  Marile.
Teised võisid ikka veel vahetevahel hinge tagasi tõmmata, nemad ei kunagi.
Kirikuteelgi mõtle aina koduste asjade peale; vaevalt saad argipäevamured
peletada ühe korra aastas altari ees, kui õpetaja ütleb: «Võtke ja sööge, see
on minu ihu ja veri ... » Aga ikkagi veel ei suudeta kõike, mis vaja.  
     Juba mineval sügisel oleks pidanud aias marjapõõsad ümber kaevama ja
neile  rammu  peale  panema,  aga  jäi  tegemata,  sest  polnud  mahti,  külm  ja
lumi tulid enne. Kevadel ei võinud muidugi selle peale mõteldagi, siis olid
teised, suuremad mured, mis aja röövisid. Aia puhastamisekski ei leidunud
vaba silmapilku. Viimaks võttis Andres pühapäeva õhtupoolikul reha kätte,
arvates, et aiaharimine pole ju päris argipäevatöö, vaid umbes nagu ligimese
aitamine  või  lamba  august  välja  tõmbamine,  mis  vanas  seaduseski  on
lubatud.  
          Samuti  on  lugu  põllul,  heinamaal  ja  karjamaal.  Igal  pool  kipub  ajast
nappus kätte. Ei jõua seda teostada, mis on kavatsetud ja mis oleks tarvis.  
          Põllul  algas  Andres  salakividega  –  need  kõige  enne  välja.  Aga  mõne
aasta  pärast  pani  ta  imelikku  asja  tähele:  põllulapil,  mille  ta  enese  teada
salakividest  oli  puhastanud,  nii  et  sahatera  pärast  pidi  võima  mureta  olla,


raksati äkki sellel tükk otsast ära. Mis see siis on? Kust see nüüd tuli? Käis
sahk tänavu sügavamalt maa sees? Ei, sahk on endises hambas. Ajavad ehk
kivid maapõuest pinnale, nagu oleksid nad kalad sogases vees, kes tulevad
üles hingama, lõuad laiali peas? Või on Vargamägi mõne koletise lõualuu,
kuhu  tekivad  aina  uued  ja  uued  hambad?  Näib,  nagu  oleks  see  ja  teine.
Puhastad  ja  puhastad  põldu,  aga  väljavõetute  asemele  ilmuvad  uued  ja
suuremad.  Kui  mõelda,  et  kogu  selle  kõrge  Vargamäe  sisemus  kubiseb
suuremaist  ja  väiksemaist  raudkividest  ja  et  kõik  need  kivid  kipuvad
maapinnale  päikesevalgusele,  nagu  oleks  neil  ühist  Vargamäe  lastega,  siis
läheb  ta  meel  raskeks  ja  süda  langeb  ära.  Kui  maapõhjast  kerkivad  aina
uued  salakivid,  millal  pääseb  siis  nende  kallale,  mis  seisavad  halli
hundikarjana  lausa  maa  peal  ja  ootavad,  Andres  tunneb,  et  ootavad.  Ta  ei
mõtlegi sagedasti enam lagedast põllust, vaid aina kividest, mis kuuluksid
nagu  Vargamäe  karja  hulka  ja  mis  sigivad  ja  kasvavad  nagu  1oomadki
laudas, ainult et pole vaja nende eest hoolitseda. Nemad sigivad ja kasvavad
puht jumala armust. Hooba ja purusta neid, niipalju kui tahad, ikka seisab
hall  kari  endiselt  keset  põldu,  nagu  tipiks  keegi  kiusupunn  iga  äraneetu
asemele uue.  
     Paremat pauku pole ka karjamaal ja heinamaal. Kaevad ja kaevad sinna
kraave,  aga  enne  kui  järgmine  valmis  saab,  hakkab  eelmine  juba
ummistuma, nagu käiksid põllukivid öösel salaja kraavikallastel kõndimas,
neid sisse tallamas. On mingisugune salaside nende hallide kivide ja musta
soomuda  vahel;  mõlemad  töötavad  üheskoos  ühise  eesmärgi  poole  –
Andresele  vastu.  Nii  põllul  kui  ka  soos  hakka  aina  uuesti  otsast  peale.
Nõnda hommikust õhtuni, kevadest sügiseni, hällist hauani, põlvest põlve.
Aga  sellest  ei  tohi  mõtelda,  seda  arutada,  sest  mõtlemine  teeb  nukraks  ja
enneaegu vanaks. Seda tunneb Vargamäe Andres. Parem juba rühmeldada.
Nõnda  kasvab  küll  kühm  selga,  aga  seda  on  kergem  kanda  kui  nukraid
mõtteid.           


XXVII       Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat
aastat, kui sündis järgmine poeg, kellele nimeks pandi Ants.  
     «Ongi hea, et see asi tänavu kätte tuli,» ütles isa poja sündimisel, «sest
kui  kartulid  niisama  head  kasvavad,  kui  pealsed  on,  siis  peab  tuleval
kevadel uued aidad ehitama.»  
     «Ma mõtlesin ikka, et karjalautade kord tuleb enne kätte,» ütles Mari.
«Saaks ometi kord kindlad uksed ette, loomad oleksid varjatud.»  
     «Ega neid keegi sealt võtma tule,» arvas Andres.  
     «Võtma mitte, aga ... »  
     Mari ei lõpetanud, sest ta teadis, et Andres teda nõndagi mõistab.  
     «Sa mõtled ikka seda asja,» lausus Andres.  
          «Näh,  jällegi  leidsin  niisukese  rasvatüki  ja  karvatordi  laudast,»  ütles
Mari.  
     «Ää ole nii ebausklik,» manitses Andres. «Las nad kannavad ja teevad,
mis loomadel sellest on.»  
          «Aga  miks  see  õhviti  tulnud  mullikas  ära  suri?  Tuulest  või?  Misuke
lehm  tast  oleks  saand,  aga  põle  muud,  kui  aja  auku.  Närbib,  närbib,  kuni
sirutab sõrad välja.»  
     «Kes teab, mis haigus tal oli,» arvas Andres.  
     «Haigus ... » kordas Mari. «Küllap see haigus oli tal suust sisse läind.
Kes kurja teab, mis nad loomale kurku ajasid, ei muidu. Näe, Punik seisis
terve  minevase  talve  hernesveel,  iga  karva  otsas  tilk,  kui  hommikul  lauta
lähed.  Õhtuks  taheneb  ära,  teisel  hommikul  seesama.  Nõnda  vaevavad
looma. Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, mihukesed lukud ja latid
seal  ees.  Perenaine  ise  käib  terve  öö  laternaga  lauda  vahet,  aina  valvab,
nagu  oleks  ei  tea  kes  tulemas.  Ja  nende  loomad  on  ka  terved.  Meil  on
laudad lahti ja sellepärast põle muud, kui mata ja mata, iga aasta mõni suur
või väike.»  
     «Jah, aga aitadega on ka häda, põle änam vilja kuhugi panna, saak põle
ju  änam  endine.  Mõni  aasta  müüme  nüüd  rohkem  vilja  ära,  kui  alguses
kõigega kokku saime,» rääkis Andres.  
          «Nojah,  aga  loomi  on  meil  nüüd  ka  rohkem,  ei  leia  teistele  kuhugi
ruumi, pead–jalad teistel igal pool koos ... Ja mina neid Oru rahvaid kohe ei


usalda, mina kardan neid, nemad käivad laudas loomade kallal,» lisas Mari
saladuslikult juurde.  
     «Ää aa hullu juttu,» ütles Andres peaaegu pahaselt. «Vaata, et lapsed ja
teenija sind ei kuule: kus selle kõla ots, kui niisuke asi haisema hakkab.»  
     «Ei hinga mina sellest kellelegi, aga mina tean, mis ma tean. Aaseme eit
ütleb ka, et teeb loomad ää. Õpetas, kuis ohutada, aga ma põle ilma sinuta
taht, sellepärast räägingi, et kord jutuks.»  
     «Ei mina usu ega karda kedagi,» ütles Andres.  
     «Ära usu,» vastas Mari, «aga üks on kindel, meie 1oomadega pole änam
õige asi. Meil ei ole looma õnne. Kui mina alles siin tüdrukuks olin, siis oli
teisiti. Ja oleks veel, et teised neid söödavad ja joodavad, igal pool olen ise.
Aga mis ei lähe, see ei lähe. Lammastel kisuvad aga kaelad rõngasse, kuni
aja taha, loomad ei võta kevadel jalgu alla, sööjad sabas ... »  
          «Aga  mina  tahaks  ikka  aidad  enne  ehitada  ja  siis  alles  laudad,»  ütles
Andres.  
          «Hull  on  ta  küll!»  ohkas  Mari  ja  lisas  siis  juurde:  «Mineval  talvel
mõtlesin mitu korda, et läheks õige lauta varitsema, saaks teise kurja kätte.
Aga  ikka  jäi  seks.  Hommikuti  käisin  vahel  jälgi  ajamas:  aina  Oru  poolt
tulnd ja sinna ka läind. Ainult tulnd on õigetpidi, läind tagurpidi, ikka jalg–
jalalt,  jälg–jäljelt.  Vaevalt  saab  mõnes  kohas  aru,  et  iga  jälg  kaks  korda
astutud.»  
     Nõnda sattusid rääkima Vargamäe Andres ja Mari, kui nad mõtlesid aru
pidada oma teise poja varrudest: karjalaudad ja aidad tulid põiki ette. Aga
lõpuks  jõudsid  nad  ka  oma  pärisasjas  otsusele,  nimelt  et  varrud  on  kõige
parem  pidada  nelipühiks,  mil  on  aega  endal  ja  ka  külalistel.  Siis  oleks  ka
ühine ettevalmistamine niihästi pühadeks kui ka varrudeks. Õllest, kui hea
suur  tegu  teha,  jätkuks  ehk  isegi  kolmeks  tähtpäevaks  –  nelipühiks,
varrudeks ja sõnnikuveoks.  
          Juba  talvel  oli  ette  näha,  et  tänavu  kulub  pisut  rohkem  linnaseid  kui
harilikult.  Sellepärast  viidi  odrad  varakult  kottidega  likku:  lasti  köie  otsas
jääaugust  alla.  Kui  1eotatud  odrad  viimaks  koju  toodi  ja  uues  avaras
rehetoas,  mis  soojaks  oli  köetud,  kasvama  pandi,  kuni  odralade  ühtseks
mättaks muutus, siis oli omasugune pidulik talitus neid segada ja kuivatada.
Linnastes  käperdamine  hommikuti  oli  Andresele  peaaegu  nagu  käte
ristipanemine ja palvelugemine söögi alla. Isegi piibu võttis ta siis harilikult
suust ära ja pistis tasku.  


          Terve  tuba  oli  magusat  jumalavilja  lõhna  täis,  mis  ulatus  otsaga
kambritessegi.  Peremehe  nägu  omandas  pehmema  ilme  ja  silmi  tikkus
naeratav  helk,  kui  ta  askeldas  linnastega,  neile  ahju  küttes  ja  kätt
katsumiseks üles tõstes, kas soojus on paras. Käis ise linnaseid nuusutamas
ja kutsus ka teisi seda tegema, sest linnaste lõhnast võis eeldada õlle maiku.
Isegi kevadel veel, kui ta viimased linnased veskil oli ära jahvatanud, võttis
ta koju jõudes linnasejahu–koti lahti, et lõhna nuusutada ja Maril nuusutada
lasta.  Samuti  otsustati  ka  humalate  väärtust  lõhna  järgi,  olgu  need  omast
tapuaiast saadud või poest ostetud.  
     Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et
kes  mehejanu  joob,  see  laulu  jörisema  hakkab,  –  et  kuluks  vähem  viina.
Mõned  armastasid  õllele  lõhnaks  panna  kadakaid,  aga  Vargamäe  Andres
armastas  ennem  humalaviha.  Ka  toorest  rukkijahu  ei  tarvitanud  ta
õlletegemisel, kuigi see oli piduperemehele kasulik kaup, sest kes niisugust
märjukest  janu  jõi,  see  peagi  kõhtu  kinni  hoidis  ja  mõneks  ajaks  oli  tal
söögiisu nagu pihuga võetud. Selletaolist õlut tegi mõnikord Oru Pearu, aga
selle  suurmeister  oli  rikas  Kassiaru  Jaska.  Tema  õlle  kohta  teati  igal  pool
öelda, et kes janu joob, see nurga taha jookseb.  
     Andres arvas, et õlu peab panema laulma suu, mitte kõhu. Selleks oli
vaja,  et  õlu  seisaks  enne  joomist  mõne  aja  tammeankruis  hinge  all.  Aga
pulgad  ehk  prundid  tehti  sealepast,  millest  ülearune  hing  võis  läbi
«viriseda».  Vahetevahel  käis  Andres  oma  õlleankruid  vaatamas.  Ja  kui  ta
märkas,  et  mõnel  ankrul  suure  hinge  pärast  viimne  häda  käes  oli,  s.t.  et
lepapulkade  läbi  hingamine  oli  napp  ja  seetõttu  põhjalauad  juba
kõmmeldunud,  siis  avas  ta  natukeseks  «vissipulga».  Pidi  mõnikord  täit
mehejõudu tarvitama, et ankruhing pulka käest vastu taevast ei virutaks ja
siis ise kõik ankrust plehku ei pistaks, mis võiks kaasa tuua õlle kalkumise.  
     Kui siis ükskord see pidulik silmapilk kätte jõudis, et esimesest ankrust
mindi õlut laskma, siis ei usaldatud seda talitust kellegi teise kätte, ikka läks
Andres ise. See oli raske ja hädaohtlik töö, sest pidi hoidma, et pulk käest ei
lipsaks, muidu lendab hingeline õlu suure hooga ankrust kõik välja. Ainult
pisut võis pulka paotada, nii pisut, et kannu tuli palju rohkem valget vahtu
kui  õlut  ennast  ning  ninasse  lõhna,  lõhna,  lõhna.  Pidulik  õllelaskmine  oli
ikka nagu külma duši võtmine – said oma jao käed, aga ei jäänud ilma ka
silmad.  
     Seekord tegi Andres esimese ankruga katset juba mõni päev enne pühi.
Põhjuseks oli vasika tapmine, keda puhtrõõsa piimaga suureks ja vanaks oli


joodetud,  et  jätkuks  temast  süldiks  ja  ka  praeks.  Lihunikutööd  ei  teinud
Andres  kunagi  hea  meelega,  sellepärast  avaski  ta  õlleankru,  et  enne  tubli
janu juua, kui hakkab pussi kõhutama.  
     Selles talituses oli ikka midagi õudset. Peaosa tunti temast sügisel, kui
tehti liigsed lambad lihaks. Lapsed käisid siis kartlikult ühest kohast teise ja
vahtisid suuril tummil silmil üksteise otsa. Väiksemad, kes veel midagi ei
aimanud,  tahtsid  kisatseda  nagu  harilikuIt,  aga  suuremad  sundisid  ja
meelitasid neid vaikimisele, kuni ka need viimaks loomusunniliselt aimasid,
et täna oleks Vargamäel nagu midagi kardetavat ja kohutavat.  
     Ei läinudki palju aega, kui tuppa ilmusid pead–jalad kartulikorvis ja ema
hakkas  keeva  veega  karva  võtma  ning  sõrgu  otsast  murdma.  Lapsed
kükitasid  korvi  ümber,  püüdes  ühte  või  teist  pead  ja  jalga  ära  tunda.
Nimepidi  tähendasid  nad  oinaid  ja  uttesid,  kellest  nad  rääkisid  nagu  oma
headest  tuttavatest  ja  sõpradest.  Alguses  püüdis  ema  neid  korvist  eemale
tõrjuda,  aga  kord–korralt  omandasid  nad  ikka  suuremad  õigused
vaatamiseks ja arutamiseks.  
     Lammaste tapmine oligi ehk kõige raskem ja õudsem silmapilk, sest siis
sündis kõik nii saladuslikult ja vaikselt. Pealegi oli lammas nii–öelda vaga
loom. Tema sisse polnud keski kunagi ühtegi kurjavaimu ajanud ja temast
lauldi  kirikulauluraamatuski.  Ämmasoo  vanataat,  kes  kange kohitsejameister oli (ainult täkkusid ei ruunanud ta), ei pannud kunagi nuga
muidu  jäära  külge,  oli  see  vana  või  noor,  kui  paljastas  ikka  oma  pea,  kus
polnud enam karva–udetki näha. Isegi siis, kui ta poole kortlit piiritust enne
ära  viskas,  nii  et  silmist  tuli  välkus,  ei  unustanud  ta  kunagi  jäära
kohitsemisel mütsi pähe. Nii püha loom oli lammas.  
          Sigadega  oli  teine  lugu.  Need  karjusid,  olgu  kohitsemisel,  rõnga
ninassepanemisel või tapmisel, ja karjumine oleks nagu pisutki laste meeli
kergendanud.  Ometi  kuulatasid  nad  ka  sea  hädakisa  kuskil  akna  all  või
paotatud  uksel  ja  nii  mõnegi  kuulaja  ihuliikmed  tõmbusid  kangeks  ja
jäätunuks.  Harilikult  algas  sea  kisa  hommikul  vara,  kui  lapsed  alles
magasid. Aga kui keegi seda läbi une juhtus kuulma, siis äratas ta kohe oma
kaaslased,  hüüdes:  «Kuule,  kuule,  siga  tapetakse,  siga  tapetakse!  Karjub,
karjub!  Kuulge!»  Veel  siis,  kui  seale  prill  ninale  saadi  ja  tal  suu  kinni
keerutati, nii et ta enam kõvasti karjuda ei saanud, ainult pisut inises, kuni
seegi  vaibus,  veel  siiski  kuulatasid  lapsed  hinge  kinni  pidades,  nagu
puutuks asi neisse enestesse – nagu karjuks keegi neist ühes seaga.  


          Lapsed  aimasid,  et  nad  seisavad  mingi  suure  elusaladuse  ees,  mis  on
varjatud  paksu  looriga.  Tahaks  minna  asja  lähemalt  vaatama,  aga  ei  tohi
uksest välja astuda. Pärast näed ainult, et ema tuleb verepüttiga, millel pulk
sees,  ja  mehed  kannavad  oimetunud  siga,  kel  suur  haav  kurgu  all.
Vanemadki  inimesed  liiguvad  ja  räägivad  suuril  verevalamispäevil  nagu
ebaharilikult,  seda  on  lapsed  ammugi  tähele  pannud.  Sellepärast  tahtis
Vargamäe  Andreski  enne  varruankrust  janu  juua,  kui  läks  puhtroosa
piimaga  joodetud  vasikat  tapma,  kes  polnudki  enam  õieti  vasikas,  vaid
peaaegu juba mullikas, paras kas või elulooroaks jätta.  
          Varrude  tõttu  pidid  tänavused  nelipühad  Vargamäe  Eesperes  eriti
pidulikud saama. Küpsetati saia omadest ja poejahudest, sõtkuti sepikut ja
jännati  magushapuleivaga.  Vorsti  tehti  ning  tehti  ja  nende  tegemisel  ei
tahtnudki lõppu tulla, sest ikka veel jätkus soolikaid pütis ja putru toobris.
Vorstitikke  kulus  nii  hirmus  palju,  et  neid  ei  jõudnud  keegi  tarbeks  teha.
Tegid neid Liisi ja Maret, tegi noor Andres, tegi sulane ja tegi vana Andres,
aga  ikka  tuli  puudus  kätte,  nii  et  perenaine  ja  tüdruk  pidid  ise  vahepeal
pussid puusse panema.  
          Liisil  Ja  Maretil  oli  varrudega  suur  mure,  sest  nemad  käisid  tänavu
kahekesi karjas. Juba paar nädalat enne pühi küsisid nad emalt:  
     «Aga kas meie peame ikka siis karja minema, kui kodus on varrud?»  
     «Kuis siis,» vastas Mari, «loomad tahavad ikka süüa, ega muidu.» 
          Aga  Mari  ise  ei  uskunud  oma  sõnu,  sest  tema  arvas,  et  vähemalt
esimeseks  pühaks  võivad  lapsed  koju  jääda,  sest  ühe  päeva  kõhutäie
korjavad  loomad  ka  lepiku  alt.  Ometi  ei  tahtnud  ta  lastele  tõtt  öelda,  sest
valega arvas ta Liisi ja Mareti rõõmu suurendada. Tõepoolest aga sai laste
rõõm  suurem,  kui  Mari  seda  oskas  ette  arvata,  sest  esimesel  pühal  läks
sauna–Madis karja, nii et lepikualuse võis teiseks pühaks hoida.  
     Varrulisi oli suur hulk kutsutud, sest viimased aastad olid põllumehele
soodsad olnud, nii et jaksas võõraid sööta ja joota. Kõrvenurga meestest oli
kutsutud Kingu Priidu Sooväljalt, see tüse vanapoiss, kes ennem tüdrukuile
simlit  plõnnitas,  kui  meestega  sõrmkooku  vedas.  Soojast  ilmast  hoolimata
oli tal ehteks kaelas all lihtne valge rätik, selle peal siidirätik ja kõige peal
roosa  villane  sall,  mille  otsad  pintsaku  hõlmade  alt  välja  ripnesid.  Olgu
kõndides või istudes, ikka ähkis ja puhkis ta, nagu lamaks ta saunalaval või
nagu oleks ta mõni vana mesikäpp.  
     Teistest Soovälja meestest oli kutsutud veel Vihukse Anton oma eidega,
sest  tema  oli  hea  mehe  poolest  Andresel  abiks  käinud  ehitusmaterjali


vedamas. Oli vaikne mehike, ja niipea kui ta paar janu õllekannust juua sai,
magas ta kas või söögilaua ääres, poolpuretud suutäis suus, ilma et märkaks
seda alla neelata. Tema sai omal ajal kuulsaks kirikus norskamisega, mis nii
vali  oli,  et  õpetaja  kantslist  naabritele  käsu  andis  teda  üles  äratada.  Sest
saadik  ei  läinud  Anton  kunagi  enam  nii  kantsli  lähedale,  vaid  istus  ikka
tahaotsa, kust tema norskamine õpetaja kõrvu ei kostnud. Sellele nii–öelda
pühalikule ja pidulikule unele tasakaaluks võis aga Vihukse Anton kibedal
töö ajal kas või nädalate kaupa peaaegu ilma magamata elada.  
          Olid  peale  nende  veel  kõrve  poolt  Ämmasoo  Villem  oma  eidega,
Võõsiku  Mihkel  emaga,  samuti  ka  Hundipalu  Tiit  ja  Rava  Kustas.
Kukessaare Jaani ja teisi kaugemaid mehi Andres enam ei kutsunud, liiga
kauged ja võõrad olid nad.  
          Välimaa  poolt  olid  kohal  Metsakandi  meestest  Aaseme,  Võlla  ja  Aiu
oma  naisega,  siis  veel  paar  peremeest  ja  perenaist  Luistelt.  Kutsuti  ka
Kassiaru  Jaskat,  aga  see  jäi  tulemata,  sest  tema  naine  oli  mõisa  aidamehe
tütar,  oskas  mõne  sõna  saksa  keeltki,  nii  et  ta  seeläbi  kuulus  pisut
kõrgemasse ringkonda, kui oli seda Vargamäe Andres oma Mariga.  
     Oru Pearuga oli paar viimast aastat rahulikult läbi saadud, Sellepärast
kutsuti  tema  kui  üleaedne  kogu  oma  perekonnaga,  sulane  ja  tüdruk  kaasa
arvatud.  Muidugi  ei  puudunud  ka  saunarahvas,  sest  need  olid  ju  peaaegu
omad inimesed, aitasid kogu aeg peres kaasa.  
     Et seltskond täielik oleks, siis ei puudunud ka oma nurga rätsep – suur
laulja,  isamaalane,  kõrgete  mõtete  ja  aadetega  idealist,  kel  juba  mõnisada
rubla oli linnas intressi peal ja kes enne ei tahtnud jätta, kui tuhat rubla täis
on.  Siis  tahtis  ta  rätsepa–ameti  maha  panna  ja  enese  täielikult  isamaale
pühendada:  laulda,  pasunat  puhuda,  äratavaid  kõnesid  pidada,  eeskujuks
olla kõigile isamaad teenides. Rätsep Taar oli nimelt arvamisel, et seni kui
inimene  pole  varanduslikult  kindlustatud,  ei  või  temal  tõsist  arusaamist
isamaa–armastusest ega õiget lugupidamistki isamaa vastu olla. Nõnda oli
siis  tema  tuhanderublane  ideaal  ühtlasi  ka  isamaaline  ideaal.  Sest  tuhat
rubla linnas intressil oli tema isamaa–armastuse eluküsimus.  
     Välimuselt oli Taar lüheldane ja matsakas, värske näovärviga, elavate ja
lapselikult  heledate  ning  süütute  siniste  silmadega,  mis  aina  nagu
naeratasid. Laulda võis ta hommikust õhtuni, ja kui kõrvenurga poisid, eriti
aga tüdrukud ja noorikud, isamaalisi laule oskasid, siis võlgnesid nad selle
eest tänu ainuüksi Taarile. Karjapoistele oli aga lõbus rätsep hoopis teises
asjas kättesaamatuks eeskujuks: ta oskas vilistada, ilma et ta huuli torusse


ajas. See oleks otse uskumatuna kõlanud, kui kõik karjapoisid oma silmaga
poleks  näinud:  rätsep  vilistab  ja  ometi  ei  saa  silmaga  põrmugi  aru,  et  ta
vilistab.  Küll  katsusid  kõik  karjapoisid  seda  järele  teha,  tegid  proovi
sulaspoisidki,  aga  rätsep  vilistas  nende  kõrval  nagu  mõni  noor  jumal,  kes
kiidab vilega oma kallist isamaad.  
     Lapse ristijaks pidi tulema köster, sest et ei tahetud halva teega kiriku
juurde  logistada,  mis  väikese  lapsega  on  väga  tüütu.  Et  aga  köster  alles
peale lõunat võis Vargamäele sõita, siis kutsuti ka teised külalised samaks
ajaks.  
          Nelipühade  esimese  püha  õhtupoolikul  sumises  siis  kogu  Vargamäe
Eespere  jutukõminast,  mis  kostis  kambrist,  toast,  rehealuselt  ja  rohuaiast.
Püha  talitusegi  ajal  ei  saadud  kõiki  kambrisse  kokku,  vaid  nii  mõnedki
seisid kojas, ukse ees väljas ja lahtiste akende tagagi. Sellest laulminegi nii
viisipärane  sai,  päriselt  nagu  lauldaks  kirikus,  kus  köster  ühes  oreli  ja
kooriga kihutab ees ja kiriku keskpaik laseb silmnäos järel, kuna altariesine
laulusõnu alles siis algab, kui köster oreliga lõpetab. Siin, Vargamäel, oleks
võinud  öelda,  et  köster  jäi  lauldes  ikka  köstriks,  aga  et  rätsepast  sai  orel,
Andresest  ja  Hundipalu  Tiidust  kooripealne,  kojast  kiriku  keskpaik  ja
aknatagusest altariesine. Ning kui veel arvesse võtta, nii et mõnedki mehed
juba  tublisti  varruõlut  olid  rüübanud,  siis  võib  ilma  pikema  seletusetagi
mõista,  kuidas  köster  Vargamäel  oreliga  ees  kihutas  ja  kui  pikaks  venis
järelajajate saba, mille tipp altari ette, s.t. akna taha ulatus. Vihukse Anton
sai  vist  kõige  ennem  laulu  tõsisest  mõnust  aru,  sest  peagi  magas  ta
niisuguse norinaga, et eit teda pidi raputama, öeldes:  
     «Mis sa, pime, siis kohe norinal.»  
     «Ei anna muidu õiget vahmiili välja,» sosistas eidele Rava Kustas, kes
Antoni kõrval istus.  
     Ometi õnnestus kogu püha talitus väga ilusasti, nii et rahule jäid köster
ise, lapse vanemad ja ka kõik kutsutud külalised. Nõnda siis võis pühitsetud
suu ja südamega lauda asuda, sest kui köster issameiet luges, posises terve
kogudus seda kaasa.  
          Lauda  istuti  nõnda,  et  köster  asus  laua  otsa,  tema  paremal  käel  oli
Andres  ise,  pahemal  Hundipalu  Tiit,  kes  pidi  köstriga  ajama  viisipärast  ja
tarka juttu, et oleks seadsam.  
     Pikk pidulaud, valge kui kriit, ägas kausside ja taldrikute raskuse all, sest
need  olid  kuhjaga  täis  sealiha  ahjus  hautatult,  pajas  keedetult  ja  kerisel
küpsetatult,  et  oleks  igaühel  võtta,  nagu  kellelegi  rohkem  maitseb.  Võtku


igaüks  kausist  oma  käega,  niipalju  kui  kõhtu  mahub,  ja  söögu,  kuni  süda
läikima  või  kurgus  kõditama  hakkab.  Lihaliudadega  kõrvu  süldikausid,
heeringataldrikud,  võitassid.  Ning  vorstid  kui  võmmid,  aina  nuusuta  ja
nuusuta  ja  nilpa  keelt,  ujuvad  teised  lausa  sulas  rasvas.  Kõike  on  küll,
kõigest  jätkub.  Aga  ühte  peaksid  sööjad  meeles  pidama  –  lõpuks  tulevad
koogid ja kohv suhkruga kui kalju.  
          Enne  kui  julgeti  näppu  söögi  või  söögialuse  külge  pista,  oodati,  mis
köster teeb, sest kõik arvasid, et ega tema niisama muidu sööma hakka. Ja
ei hakanudki, vaid ütles oma salmikese laulmiseks ette ning tegi siis kena
palve. Ühe sõnaga – kõik nagu kord ja kohus. Aga kui juba natuke aega oli
söödud, tõusis köster lauas püsti ja pidas pikema ilmaliku kõne. Kuna tema
nagu rätsepki suur isamaaline tegelane oli, siis jutlustas ta ikka ja igal pool
oma  kõrgeid  aateid:  soovitas  «Linda»  aktsiaid,  Aleksandri–kooli,  Eesti
Kirjameeste  Seltsi,  «Postimeest»  ja  muud  sel  ajal  pakutavat  isamaalist
kaupa.  Samas  vaimus  kõneles  ta  ka  täna  kõrvenurga  rikastele
kohaomanikkudele.  
     Rätsep sattus köstri kõnest vaimustusse, sest räägitud sõnad olid nagu
tema südamest tulnud. Suurem hulk ei teadnud midagi arvata, tema ainult
kuulas.  Eriti  hoolega  tegi  seda  Vihukse  Anton,  nii  et  kui  köster  veel  viis
minutit oleks kõnelnud, siis poleks ta enam suutnud silmi söögilauas lahti
hoida.  
          Ainuke  mees,  kes  köstri  kõne  kohta  midagi  oleks  võinud  arvata,  oli
Hundipalu  Tiit.  Aga  see  ei  olnud  nähtavasti  kõnest  kuigi  vaimustatud,
ennem  oleks  tahtnud  ta  nagu  vastu  rääkida  juba  kõnelemise  ajalgi.  Seda
panid tähele mitteainult teised, vaid ka Oru Pearu, kes istus rätsepa vastas
teisel pool lauda, kiheldes nagu selle vaimustuse pärast. Pearu ei sallinud ei
köstrit ega rätsepat, sest temale oli kahtlane iga inimene, kes rääkis isamaast
ja isamaalisist asjust, millest temal polnud vähematki aimu. Kui tal pisutki
rohkem teadmisi oleks olnud, siis oleks tahtnud ta isamaalastele öelda:  
          «Ega  me  saksad  või  linna  untsakad  ole,  et  te  meile  isamuast  reagite,
meie oleme puht–muarahvas, reagime muakeelt ja teame isegi, mis mua on,
olgu ta isa ehk ema mua.»  
          Et  aga  Pearul  enesel  teadmised  puudusid,  siis  otsustas  ta  Hundipalu
Tiiduga  kaasa  lüüa,  kui  see  peaks  köstri–isandale  vastu  astuma.  Ja  Tiit
hakkaski  köstrile  vastu  vaidlema,  sest  tema  oli  köstri  kõnes  haistnud
Jannseni  ja  Hurda  pooldamist  ning  Jakobsoni  mahategemist.  Aga  seda  ei


võinud  tema  kannatada,  oli  ta  ju  ustav  «Sakala»  lugeja  ning  suur  Kalja
Pärdi ja Nalja Märdi austaja.  
          Siiski,  köstri  kõnega  oleks  Hundipalu  Tiit  ikkagi  veel  leppinud,  sest
tema oskas parajal paigal piiri pidada ja isamaaliste kaljude vahelt targu läbi
loovida. Rätsepal aga, kes köstrile hakkas kaasa aitama, puudus see oskus ja
tema  tormas  ummisjalu  küsimustele  ning  nimedele,  millest  köster
ettevaatlikult oli kõrvale hoidunud. Õigupoolest siis rätsepale hakkaski Tiit
vastu  vaidlema,  mitte  köstrile  endale,  kes  oli  asja  algataja.  Tema  jäi
vaidlusest esiotsa nagu välja, etendas ainult lepitaja ja vaigistaja osa, nagu
see  kirikusulasele  on  kohane.  Aga  siis  sündis  väga  imelik  asi,  mis  sünnib
väga  sagedasti  ilmalikkude  asjadega,  kui  jumalamehed  oma  käe  nende
külge  pistavad:  mida  rohkem  köster  lepitas,  seda  rohkem  mehed  marru
läksid,  nagu  oleksid  isamaalised  asjad  omakasulised  äriasjad  või  nagu
oleksid  nad  ainult  selleks  jumalast  maailma  loodud,  et  üksteist  isiklikult
tõrvata ja haavata.  
     «Et vaimulik rahvas «Postimehe» poolt on, sellest saan ma aru, aga et
rätsep nendega kaasa sörgib, selle kohta ei mõista ma midagi öelda,» ütles
Tiit Taarile. «Kas rätsep ei tohi oma isamaad õieti armastada ja kas tema ei
või tõe ja õiguse eest seista?» küsis Taar, endal põsed lõkendasid ja sinised
silmad täis lapselikku tõsidust.  
          Siinkohal  arvas  joobnud  Pearu,  et  ka  tema  oskab  isamaalikkudele
asjadele pisut kaasa rääkida, ja sellepärast ütles ta üle laua vastas–istuvale
rätsepale:  
          «Kuule  sina,  kõrvenurga  rätsep  Taar,  mis  on  kirjas  ära  seletatud  hapu
kali,  sinu  tõde  on  kasukas  ja  sinu  õigus  pükstes.  Aga  kas  sul  oli  õigus
minule,  Oru  Pearule,  rikkale  kohaomanikule,  sihukesi  püksa  teha  –  p  ....
etagune  ripub  põlvekõverduses  ja  jalad  on  käies  nagu  kukel  kammitsais?
Vasta  mulle  seda  meie  saksa  isamaa  ees,  kui  sa  prosessid  tõe  ja  õiguse
nimel,  nagu  minu  kallis  nuabrimees,  Eespere  Andres,  kes  peab  täna  oma
poja varrusid. Ja meie kõik oleme tema varrulised, ainult sina, kallis rätsep,
oled  kontvõõras,  sellepärast  siis  vasta  mulle,  sest  õpetaja  ütleb  ikka:  sina
pead, sina pead, köster aga: sina ei pea mitte, sina ei pea mitte ... »  
     Pearu oleks vististi edasi rääkinud, aga köster tahtis juttu isamaa1isilt
asjult kõrvale juhtida, sellepärast küsis ta: 
     «Aga kumma käsku siis Pearu peab, õpetaja või köstri?» 
          «Targa  peaga  pean  köstri  käsku,  purjus  peaga  õpetaja  käsku,  sest  siis
pean ma rätsepale oma punktid kõik viimane ette panema,» vastas Pearu.  


          «Nüüd  on  ju  armuaeg,  mitte  hirmuaeg,  sest  meie  oleme  vene  kotka
tiibade  all,»  seletas  Hundipalu  Tiit,  «aga  «Postimees»  tahab,  et  oleks  aina
põrguvalu ja sakste malakas.»  
     «Armas peremees,» ütles köster, «seda ei taha «Postimees» mitte, tema
just  hoiatab  meid  selle  eest,  on  ikka  hoiatanud.  Ikka  tasa  ja  targu,  ainult
nõnda jääb roosk tulemata, see on tema arvamine. Jakobson kogub tuliseid
süsa  iseenda  ja  oma  laste  pea  peale.  Kes  tuult  külvab,  lõikab  tormi,  ütleb
vanasõna.  Aga  mina  ütlen,  et  kes  vaenu  külvab,  see  lõikab  vaeva,  ja  kes
sõda kuulutab, see lõikab verd.»  
     «Õige, köstri–isand, väga õige!» hüüdis Taar.  
     «Kuule sina, va hapu Taar,» ütles Pearu üle laua, «kui sa nii väga seal
karjud, siis mina sind ämm omale õmblema ei võta. Sest vuata, sinul ei ole
õigus nõnda karjuda, kui minu püksip....etagune ripub põlvekõverduses. »  
          Neid  sõnu  ei  pannud  teised  ega  rätsep  ise  tähele,  sest  tema  arvestas
praegu  rohkem  köstrit  kui  Pearut.  Selleks  olid  tal  oma  erilised  põhjused.
Nimelt  oli  ta  juba  ammugi  hammast  ihunud  köstri  õmblustöö  peale,  mida
tänini oli ikka keegi teine teinud, mitte tema. Aga rätsep oleks esimene kord
köstri–isanda1e kas või jumalamuidu õmmelnud, ainult kui aga saaks kord
sinna,  sest  siis  oleksid  kõik  paremad  kohad  tema  käes,  mõisaantvärgid  ja
untsakad,  vallakirjutaja  ja  talitaja  ning  peakohtumees.  Ainult  parun,
opmann  ja  õpetaja  seisaksid  tema  riigist  väljas,  aga  need  ei  tee  temale
peavalu, sest nende juures käib ikka saksa rätsep.  
          Just  täna  oli  paras  silmapilk,  kus  rätsep  lootis  köstri–isanda  lõnga
vedada. Selleks oli ta tahtnud erilise käigu Ämmasoole ette võtta, kuhu tal
oli  nagu  pisut  asja,  aga  sattus  Vargamäel  peatuma,  sest  ta  sai  kuulda,  et
Ämmasoo rahvas siin on. Nõnda palutigi ta varrusid kaasa pühitsema.  
     «Oru peremees ähvardab mind mammonaga,» ütles rätsep Pearule, kui
see  aina  kordas,  et  ta  Taari  enam  õmblema  ei  võta,  «aga  minu  jalga  ega
mõtet  põle  veel  kunagi  mammon  juhtinud,  vaid  ikka  aated  ja  tõde  ning
õigus.»  
          «Mis  teeb  vaene  mees  tõe  ja  õigusega,»  arvas  Rava  Kustas  lõõpivalt,
«seda on rikastele vaja.»  
     «Õige, Kustas!» hüüdis Pearu. «No ütelgu või köstriisand ise, mis teen
ma selle tõe ja õigusega, kui ma prosessin oma kalli nuabrimehega või kui
tema  mind  kõrtsis  ....  dest  nii  valusasti  pigistab,  et  mul  silmis  mustaks
läheb?  No  ütelge,  mis  ma  teen,  tema  on  ju  minust  üle?»  Kogu  ruum
kõmises  laiast  naerust,  mis  kostis  läbi  akna  kaugele  õuegi.  Andres  isegi


naeris  kaasa,  kuigi  ta  istus  köstri  kõrval,  kes  jäi  ühes  Hundipalu  Tiiduga
tõsiseks, nagu poleks ta Pearu rumalaid sõnu kuulnudki.  
     «Rätsep on ju rikas, sellepärast,» ütles Vihukse Anton, kes vaidlemisel
peaaegu  magama  pidi  jääma,  suure  naeru  tõttu  aga  ärksamaks  muutus.
«Temal saab kümne aasta pärast tuhat rubla linnas intressi peal täis,»  
     «Kas see põle õigusega teenitud või?» küsis rätsep naerjailt.  
     «Õigusega, ikka õigusega, kuidas siis muidu,» kiitis Rava Kustas. «Aga
kui  see  nõnda  edasi  läheb,  siis  saad  sa  varsti  saksaks  oma  õigusega,  ajad
sakste asju, õmbled sakstele püksa.»  
     «Kuule sina, va kalja–rätsep, mis on ära seletatud Taar, sina oled sakste
sabarakk,» ütles Oru Pearu, kui ta oli oma klaasi tühjaks rüübanud. «Mina
sind änam õmblema ei võta, mina sinu riideid änam selga ei pane.»  
     «Sul praegugi minu õmmeldud püksid jalas,» ütles rätsep.  
          Need  sõnad  ajasid  Pearu  marru.  Juba  ammugi  andis  Hundipalu  Tiit
Andresele  märku,  et  see  rätsepat  ja  Pearut  katsuks  taltsutada,  sest  nemad
tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat silmapilku,
et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii äkki ja ruttu, et ükski
polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid
jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus: 
     «Säh, võta oma püksid, ja uadetele jalga, Las kõnnivad tões ja õiguses,
minul  põle  neid  tarvis,  minul  põle  nii  suurt  p  ....  etagust,  sest  minul  põle
uateid!»  
          Kogu  maja  oli  möirgamist  täis.  Kõige  heledamalt  karjus  rätsep,  kel
Pearu püksid peas olid. Suurem hulk hirnus naerda, sest nii halenaljakat asja
polnud  nad  kogu  oma  eluajal  kuulnud  ega  näinud:  püksid  rätsepa  peas,
sääreotsad  lihaliuas  ja  sülditaldrikus.  Naerdi,  nii  et  pisarad  jooksid.
Andreski  ei  saanud  muidu,  kui  pidi  kaasa  naerma,  ehk  küll  tema  kui
piduperemehekohus  oleks  olnud  pahandada.  Nii  köster  kui  ka  Tiit,
vaidluses  vastased,  olid  mõlemad  südame  põhjas  haavatud,  sest  nende
arvates  polnud  rumalamat  asja,  kui  et  aatemehe  pea  on  majandusmehe
pükstes,  liiatigi  veel  ristseil,  keset  pidulauda,  mida  alles  hiljuti  oli
jumalasõnaga pühitsetud.  
          «Armas.  piduperemees,  sa  peaksid  oma  võõraid  pisut  talitsema,»
pöördus  köster  Andrese  poole.  Aga  Andres  ei  teadnud,  mis  vastata,  nii  et
Hundipalu Tiit tarvilikuks pidas tema asemel seletada:  
     «Köstri–isand ei tunne nähtavasti Oru Pearut. Andres oleks võinud tema
kutsumata jätta, muud ei saa temaga midagi teha. Aga et ta on üleaiamees,


siis ... » 
          Sellega  oleks  võinudki  vahejuhtum  lõppeda,  aga  Pearu  istus  ju  alles
püksata ja särgiväel pidulauas. Midagi pidi ometi tegema.  
          «Vanamoor!»  hüüdis  Pearu  oma  eite,  kes  laua  otsas  istus,  «mine  too
mulle kodunt omatehtud takused püksid jalga, kaua ma siis nõnda palja reisi
köstri–isandaga ühes lauas istun. Toast varnast võta teine pintsak, see põle
selle hapukalja tehtud.»  
     Oru eit läkski koju, et oma vanamehele teisi riideid tuua. Aga et Pearu
seni ööülikonnas või reherabajana lauas tahtis istuda, siis tehti söömingule
pisut  enneaegne  lõpp  –  tõusti  lauast  ja  mindi  laiali.  Köstril  jäi  seekord
lõpupalvegi  pidamata,  sest  inimeste  meeled  rippusid  rohkem  Pearu  pükste
kui jumalasõna küljes – nii halvasti mõjus asjaolu, et rätsep unustas tõe ja
õiguse  eest  võideldes  kohaomaniku  püksitagumiku  peale  erilist  rõhku
panna.  
     Ühes teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal pükse jalas polnud, siis pidi
ta  paratamata  palja  reisi  varruliste  keskel  kõndima.  Kõlblusvastast  polnud
selles  küll  midagi,  sest  tal  oli  seljas  ilus  valge  linane  särk,  mis  ulatus
põlvini,  ja  kaelas  kirju  sitsirätik,  sõlm  lõua  all.  Aga  niisugune  kõndimine
haavas  kasinate  ja  neitsilikkude  perenaiste  viisakustundeid  ja  nemad
arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja
päikese  paistele  astus,  ilmusid  naised  vitste,  tikerpuu–okste  ja  värskete
nõgestega ning siis algas üleannetu karistamine – aina mööda paljaid sääri,
mis särgi alt välja paistsid. Esiteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste
eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õueväravast välja ja siis
mööda  peenart  edasi,  mis  seisis  kesa  ja  rukki  vahel.  Aga  purjus  pea  tõttu
komistas  ta  ja  kukkus  rukki  äärde  maha.  Et  naised  tal  kannul  olid,  siis  ei
saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile
ja  pistis  jalad  ning  sääred  särgisaba  sisse.  Aga  naised  ei  hoolinud  sellest.
Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuu–
raod  ja  nõgesed  töötasid  roosal  seljal,  pihal  ja  tagumikul,  kuni  hakkasid
paistma siin–seal verepiisad. Pearu karjus.  
     «Palu andeks!» käskis Hundipalu perenaine.  
     «Palun andeks, et eided mu t ... i tahtsid näha,» vastas Pearu.  
     Särk kisti Pearul uuesti üle piha. Mõnes kohas lõi juba veri roosal ihul
nirisema.  Mehed  seisid  natukese  maad  eemal  ja  ässitasid  naisi.  Lapsed
piilusid rukki ääres ja aianurkade taga.  
     «Andke!» kõlas igast küljest.  


     «Kas palud?» küsisid naised Pearult.  
     «Palun,» vastas see juba üsna taltsalt.  
     «Palu!» kõlas käsk.  
     Ja nüüd palus Pearu üsna tõsiselt naisi. Nõnda lõpetati peksmine. Naised
läksid minema ja jätsid Pearu sinnapaika. See kükitas esiteks natukese aega
üksinda rukki ääres ja tõusis siis püsti. Aga kui ta mõtles õuevärava poole
minema hakata, nägi ta, et naabri teine poeg Indrek istub rukkiserval, vahib
temale  otsa  ja  nutab.  See  tegi  Pearu  südame  kohe  härdaks  ja  meele
haledaks. Ta astus lapse juurde, võttis selle sülle, ja kui poiss siis peaaegu
suure häälega karjuma pistis, ilma et ta Pearu sülest maha oleks kippunud,
hakkas  ka  Pearu  peaaegu  väikese  lapsena  tönnima,  ja  nõnda  läksid  nad
kahekesi õueväravast sisse. Keset õue tuli neile Mari vastu. 
     «Tema üksi haletseb mind,» nuttis Pearu naabri perenaise ees seistes, «ja
nemad tahavad ta hobusevargaks teha ... nemad kõik ... Andres, Tiit, rätsep
ja köster ... kõik nad ihkavad poisi hinge. Sest kirjutud on: oh jumala tall ja
needsinatsed teised sõnad, mis ep ole mitte kirjutud.»  
          Sel  silmapilgul  jõudis  Oru  eit  takuste  pükste  ja  pihtkasukaga  pärale.
Teda nähes andis Pearu kohe lapse Mari sülle ja hüüdis:  
          «Minu  kallis  vanamoor,  minu  armas  lambasihver,  ometi  tuled  mulle
appi! Külalised murravad mu ära, sest et pole mitte kirjutud, et sina ei pea
himustama oma ligemese meest, vaid – naist!»  
     «Pane püksid jalga!» hüüdsid võõrad naised Pearule. Aga see ei teinud
sellest väljagi, vaid ütles oma eidele: 
     «Kallis vanamoor, vuata, mis nad muga tegid.» Nende sõnadega tõstis ta
oma särgi kaenla alla ja pööras selja naiste poole.  
     «Anname veel!» hüüdsid eided, kui nad nägid Pearu punaseks pekstud
selga. «Või tema kisub särgi kaela!»  
     «Kui külanaised võivad mu särgi kaela kiskuda, miks ma siis ise ei või,»
vastas Pearu.  
          Ja  selle  asemel,  et  püksid  nüüd  kohe  jalga  tõmmata,  pani  Pearu  nad
pahemale käele, võttis siis eide kaela ümbert kinni ja kõndis nõnda päikese
paistel mööda õue.  
     «Vanamees, pane püksid jalga,» palus eit.  
     «Las veri kuivab enne ära,» vastas Pearu.  
     «Veri ongi kuivand,» ütles eit.  
     Viimaks ometi tõmbas Pearu püksid jalga ja pani pihtkasuka selga. Aga
nüüd tuli tal kohe uus mõte. «Kus on rätsep?» hüüdis ta. «Tema pärast sain


ma naiste käest peksa. Kus on pressraud ja hapukali?»  
          Aga  rätsep  oli  ühes  köstriga  minekut  teinud.  Köster  vabandas
ajapuudusega  nii  rutulist  lahkumist,  aga  vististi  oli  see  ainult  ettekääne,
põhjuseks  oli  Pearu  oma  tempudega.  Seesama  oli  ka  rätsepa  lahkumise
põhjus,  sest  tema  tundis  Pearut  ja  teadis,  et  ega  asi  ainult  sellega  lõpe.
Ometi  oli  rätsepal  selle  kõrval  veel  teine  põhjus,  mis  samuti  oli  tähtis:
köstriga  kahekesi  jäädes  lootis  ta  õmblusest  võivat  juttu  teha.  Oli  küll
esimene  püha,  mil  on  kohatu  rääkida  argipäeva  tööst  ja  toimetusest,  aga
päike vajus juba õhtu poole ja Pearu oma tempudega oli niikuinii juba seda
kallist  päeva  sedavõrd  «retsinud»,  et  polegi  ehk  nii  väga  hull,  kui  rätsep
katset teeb köstriga pisut ilmalikku juttu ajada. Sest köster pole ju õpetaja,
tema  ei  seisa  kirikule  nii  lähedal.  Õpetajaga  räägi  kas  või  kündmisest  ja
sõnnikuveost, ikka oleks nagu pisut issameie ja peatükkide maiku.  
          Köstrile  hobuseohje  kätte  andes  vabandas  Vargamäe  Andres  üleaedse
tegu  nii  hästi,  kui  oskas,  aga  polnud  parata,  temp  jäi  ikkagi.  tembuks.
Rätsep  oli  veel  Vargamäelt  alla  minnes  Pearu  pükstest  heidutatud  ja  juba
mitmendat korda kinnitas ta köstrile:  
     «Jah, kurb, väga kurb, Oru Pearu ei pea vaimuvalgusest lugu, tema ei
salli aateid.»  
     «Aga naised,» kihistas köstri–isand naerda, «need olid vaprad! Küllap
nemad Pearulegi viimaks vaimuvalgust ja aateid õpetavad.»  
          Rätsep  kui  kasinate  elukommetega  vanapoiss  ei  saanud  köstri–isanda
naerust  kuidagi  aru.  Veel  siis,  kui  nad  üle  soosilla,  Aaseme  välja  äärde
jõudsid, kinnitas ta:  
     «Ei, ei, köstri–isand, rahvas ei armasta vaimuvalgust»  
     «Soo, nüüd on õhk puhas,» ütles Andres, kui ta köstri oli õueväravast
välja saatnud.  
     «Pearu, sinder, peletas köstri–isanda minema,» ütles Aaseme vanamees,
kel oli piinlik, et tema kui kirikuvöörmündri ringkonnas niisugused hullud
asjad pidid sündima.  
     «Köstrist põle nii väga lugugi, aga rätsepast on kahju,» ütles Hundipalu
Tiit,  «see  oleks  meile  laulnud.  Kirikus  põle  köstri  häält  kuuldagi,  aga  kui
Taar  oma  toru  koori  äärel  lahti  teeb,  siis  tead,  et  käib  üle  kiriku,  nii  et
õpetajagi kuuleb altari ees.» 
     Piduliku tundmuse tõstmiseks katsusid mehed omasoodu laulu jõriseda,
aga sellest ei tahtnud midagi välja tulla, sest ikka laskis Pearu oma toruga


sekka,  ja  et  tema  toru  ajas  sootuks  oma  joru,  siis  läksid  ka  teiste  hääled
segi.  
     «Las naised parem laulavad,»  arvas Hundipalu Tiit.  
     «Eided ja vanamoorid, naised ja noorikud!» hüüdis Pearu ja tuigerdas
nende  poole.  «Laske  oma  armast  jaalt  kuulda,  sest  te  peksite  mu  reied
küllalt veriseks, mu oma eit vuatas kõik viimane ilusti läbi. Ma istun te ette
murule ja kuulan ning ei tõsta oma kisa ega silmi teps.»  
     Pearu läks ja jäigi naistega vaterdama, sest nendega oli tal lõbusam kui
meeste seltsis. Mehed istusid ja lamasklesid rohuaias värskel rohul põõsaste
vahel.  Pearust  vabanedes  püüti  juttu  uuesti  isamaalistele  asjadele  juhtida.
Kõnelejaks võis siin olla ainult Hundipalu Tiit, sest teised ei teadnud mitte
kui midagi, välja arvatud ehk Vargamäe Andres, sest temal oli kapis peale
vaimulikkude raamatute ka mõni ilmalik, üks isegi peaaegu piibli suurune,
aga ilma kaanteta ja esimeste lehtedeta, nii et keegi ei teadnud, mis raamat
see õieti on. Hundipalu Tiitki oli seda raamatut lugenud, aga tema ei saanud
temast aru ega otsa.  
     Hundipalu Tiit oskas ja armastas rääkida. Tema kõne algas ikka sellega,
et ta kõige harilikumale lausele juurde lisas: nagu ütles see ja see või nagu
tegi see ja see. Ja et ükski ei teadnud, kes nõnda ütles või tegi, siis pidi Tiit
seletama.  Seega  oligi  päris  jutuots  käes.  Ja  oli  see  juba  kord  käes,  siis
voolas  vaheldumisi  Aleksandri–koolist  ja  «Kolmest  isamaa  kõnest»,
«Linda» aktsiatest ja «Isamaa sündinud asjust», Joosep Haideni elukäigust
ja  Eesti  Kirjameeste  Seltsist,  Nalja  Märdist  ja  Kalja  Pärdist  ning  Oja
möldrist,  Vagast  Jenoveevast  ja  Jakobsonist,  eriti  just  viimasest.  Sest  see
asunud  elama  samuti  soode  ja  rabade  taha  nagu  temagi,  Hundipalu  Tiit,
ainult  mõni  aasta  pärast  teda,  nii  et  võiks  täie  õigusega  öelda:  mitte
Jakobson  polnud  eeskujuks  Hundipalu  Tiidule,  vaid  Hundipalu  Tiit
Jakobsonile.  Aga  oli  Tiit  eeskujuks  juba  Jakobsonilegi,  siis  ammugi  oma
nurga  meestele,  olgu  teetegemisel,  põlluharimisel,  kraavikaevamisel,
rohuaia asutamisel, mesilastepidamisel või ükskõik milles. Vähemalt arvas
Tiit ise nõnda.  
     Hundipalu Tiidu juttu tuli kuulama Oru Pearugi, sest naistega ei tahtnud
ta asjad pärast tänaseid tempe hästi sobida. Tema katsus esiteks Tiidu jutule
vahele  lõõpida,  aga  kui  Tiit  ise  ega  teised  temast  välja  ei  teinud  vaid
kuulasid, nagu räägiks mitte köster, vaid õpetaja ise põrguvalust, siis jäi ka
Pearu oma hallide jõllis silmadega kõnelejale otsa vahtima, nagu püüaks ta
iga sõna elavalt alla neelata. Tiit sattus ikka paremasse hoogu, 


     «Oh, kui nüüd köster kuuleks!» ohkas Pearu ja vahtis Tiidule otseteed
suhu.  
     Aga nõnda ei kestnud see kuigi kaua, sest varsti vajusid Pearu silmad
väsinult kinni. Veel kord käristas ta nad lahti, aga siis langesid rasked laud
jäädavalt. Juba enne teda oli rohul lamav Vihukse Anton norskama hakanud
ja  Aaseme  vanamehel  käsipõsekil  olles  piip  suust  maha  kukkunud.  Neile
järgnesid  peagi  teised,  kuni  norskas  peaaegu  terve  kogudus,  kellele
Hundipalu  Tiit  ilmalikku  jutlust  pidas.  Ärkvel  oli  veel  Vargamäe  Andres,
kes istus Tiidu kõrval, ja Kingu Priidu, kel kahe rätiku ja villase salliga olid
higitilgad pärlitena otsaees.  
          «Lähme  ära,  las  nad  magavad,»  ütles  Andres  tasa.  Seda  tahtis,  ka
Hundipalu Tiit teha, aga kuna kõne paremas hoos ja hääl vali ning hele oli,
siis ärkas Pearu silmapilk, niipea kui Tiidu kõne vaikis.  
          «Ole  reod,»  siunas  Pearu  silmi  pärani  ajades,  «kisub  ja  kisub  silmad
kinni, nagu loeks eit piibliruamatut või kuulaks kirikus õpetaja jutlust. Tiit,
sa  peaks  oma  poja  õige  õpetajaks  koolitama,  sul  head  lõuad  ja  jaal,  pojal
ehk  tuleb  niisama  ...  Hei!  Vihukse!  Mis  sa  norised!  Ja  sina,  Vuaseme
Vuadu, kus su piip on? Ajad noore rohu põlema. Mis te, põrgulised, magate,
Tiit reagib ju. Muast lahti, muidu tulevad naised nõgestega!»  
     Virgusid kõik, aga enam ei saanud Hundipalu Tiit kõnega hakkama, sest
vaevalt  sai  ta  lausuda:  «nagu  ütles»  või  «nagu  tegi»,  kui  juba  mõni  mees
tõepoolest  midagi  ütles  või  midagi  tegi,  mis  sulges  Tiidu  suu.  Kõigil  olid
varsti nii tähtsad asjad jutustada, et pidi maksku mis maksab üksteisest üle
karjuma.  
     Õhtusöögil valitses laua ääres üldine kisa ja kära. Kostsid juba naistegi
hääled,  sest  mõned  olid  rüübanud  punasest  pudelist  ja  maitsenud  meeste
kannumärjukest.  Üsna  tummad  olid  Vargamäe  perenaised  ja  Andresegi
häält  polnud  suuremat  kuulda,  selle  tasuks  aga  karjus  Pearu  kõigi  kolme
eest, karjus isegi siis, kui tahtis naabrile kõrva sisse rääkida salajuttu. Aga
naabri kõrvatrummid pidasid vastu, see ei raputanud pead ega midagi. Kui
niisugust salajuttu oleks räägitud koera kõrva, siis oleks see tingimata kõrvu
laksutanud, nina vastu taevast tõstnud ja ulguma pistnud.  
     Ka pärast lauast tõusmist kestis endine kära kaugele üle poolöö. Alles
hommiku poole hakkasid mehed üksteise järel reast välja langema. Päike oli
juba  ammu  tõusnud,  kui  viimasena  õllekannu  juures  laua  ääres  istus  Oru
Pearu.  Tema  kõrval,  laual  rõõtsakil,  nohises  Vihukse  Anton,  keda  Pearu


katsus  äratada,  ilma  et  sel  tagajärgi  oleks  olnud.  Nõnda  siis  rüüpas  Pearu
üksinda kannust ja sonis:  
          «Magab  ...  magavad  ...  Mina  üksi  ...  Issanda  pale  ees.  Hallelooja!
Uamen!  ...  Kas  on  linnukesel  muret  ...  ja  needsinatsed  teised  sõnad  ...
Uamen!»  
     «Vanamees, hakkame koju minema, kõik magavad juba,» ütles teisepere
eit juba kümnendat korda.  
     «Armas vanamoor,» ütles Pearu oma halle silmi lahti käristades, «meie
üksi  seisame  Issanda  ees,  sest  kirjutud  on  …  nojah  ...  kirjutud  on  ...  oh
inimene  usinast  ...  Ja  need  teised  sõnad.  Säh,  joo,  vanamoor,  mu  kallis
lambasihver.» 
     Aga eit ei tahtnud juua tema tahtis ainult oma vanamehe koju viia. Ta
võttis  tal  ümbert  kinni  ja  katsus  vanameest  laua  tagant  üles  tõsta.  Ometi
viimaks  võttis  see  jalad  alla.  Algas  kojuminek.  Aga  tee  oli  hirmus  kitsas,
kõver ja kallak, õnneks, et viis allamäge.  
          Kui  Oru  eit  oma  vanamehega  koju  õueväravasse  jõudis,  hakkasid
kirikukellad lööma.  
     «Veart kellad,» sonis Pearu eide najal väravast sisse tuigerdades. «Väga
veart kellad … üle raba ... üle soo ... üle heinamaa … veart kellad ... pim–
pam, piu–pau, pim–pam, piu–pau …»  
     Nõnda lõppes varrude esimene päev teise päeva hommikul, kui päike on
juba kõrgel taevas.  
     Lõokesed lõõritasid Vargamäe kohal.  


XXVIII       Järgmine talv oli kõrvenurga1e väga õnnetu. Tõeliselt ei teadnud keegi,
mis võiks küll nii suure õnnetuse põhjuseks olla. Siiski üks oli, kes teadis –
õpetaja  kantslis.  Temale  oli  kõik  üsna  selge.  Iga  pühapäev  kinnitas  ta,  et
kõiges on süüdi rahvas ise oma suure patuga. Mis peaasi: kõik tahavad olla
nagu saksad, nagu saksad. Aga jumal ei anna ennast pilgata. Mis inimene
külvab, seda tema ka lõikab. Kes liha peale külvab, see lõikab lihast igavest
hukatust.  
     Õnnetus sai alguse Kassiarult. Kui vana Jaska millalgi laadasõidult jälle
koju tuli, jäid tal lapsed üksteise järel kõik haigeks, nagu oleks mõni lausuja
talle  laadalt  lastehaiguse  kojuviimiseks  kaasa  andnud.  Haigus  võttis  kohe
hädaohtliku  pöörde,  ähvardades  laste  kurgu  kinni  matta.  Ei  jõutud  asjas
õieti täieliku1e teadvuselegi, kui juba suri esimene laps ja varsti peale seda
teine. Polnud muud, kui hakka matuste vastu valmistuma.  
     Peiepidu kahele lapsele tehti Kassiaru talu ja Jaska kuulsa nime kohane.
Ümberkaudsed peremehed ja perenaised olid kõik koos. Harva leidus, kes
puudus,  nende  seas  ka  Vargamäe  Andres  oma  Mariga.  Neid  oli  küll
kutsumas  käidud,  aga  nemad  polnud  veel  unustanud,  et  nad  nelipühiks
Kassiaru omi asjata Vargamäele ootasid. Kui neil ei kõlvanud Vargamäele
tulla,  miks  pidid  siis  nemad  kohe  Kassiarule  minema?  Ons  matused
tähtsamad kui varrud?  
     Need olid kuulmata kurvad matused, sest samal ajal, kui söödi ja joodi
kahe  auks,  kes  puhkasid  puusärgis,  käed  rinnal,  vaakusid  juba  kolm  teist
last sängis hinge. Laste seisukord oli sedavõrd raske, et ema ise ei saanud
koolnuid nende viimsele puhkepaigale saatma minna, vaid pidi koju jääma
teisi suretama. Nii uskumatu kui see ka kõigile näis, ometi oli nõnda, et kui
matuselised õhtuvidevikus surnuaialt koju jõudsid, oli Kassiarul juba jällegi
kaks  väikest  laipa  –  kaksikud  sündides,  kaksikud  ka  surres,  mõlemad
poisid. See rabas matuselisi nõnda, et ühelgi ei läinud enam söök ega jook
sisse, sest igaüks pidi tahes või tahtmata iseenda laste peale mõtlema, kes
jäid omapead koju. Leidus neidki, kes sõna lausumata kreskule istusid ning
tühja  kõhuga  koju  sõitsid,  nagu  oleks  neil  vanakuri  ase  kannul.  Sõitsid
vaikides puristava ja aurava hobusega, kuna aga Kassiarul samal ajal asjata
sööjaid  ootasid  auravad  verivorstid,  lihakausid,  sülditaldrikud,  peen–  ja
saialeivad, paremad ja peenemad kui kuskil mujal.  


     Kaksikud poisid viidi juba üsna vaikselt maha, sest matuselisi polnud
kuigi palju ilmunud. Kassiarul oldi sedavõrd arutud, et ei teatud enam, keda
kutsuda,  keda  mitte.  Õnnetus  oli  suurem,  kui  isa  ja  ema  mõistus  suutis
kanda, olgugi et üks oli kaval hobuseparisnik ja teine peaaegu haritud nagu
mõni saks.  
     Kahele paarile järgnes kaks üksikut laipa surnuaiale, kuhu nende hauad
kõik  kõrvu  kaevati,  Viimane  neist  viidi  nii  lihtsalt,  nagu  polekski  ta
Kassiaru  ja  tema  Matilde  oma  laps,  vaid  mõni  sauniku  poeg.  Kui  poleks
talle kahe kellaga löödud, siis poleks tema matustes midagi peremehelikku
olnudki.  Kõigist  lastest  jäi  vanemate  silmateraks  üksainus:  pooleaastane
Maali  ema  rinna  otsas.  Ema  ise  istus  nagu  vahakuju,  ükskõikne  ja  külm,
nagu poleks temal sellest midagi, on lapsel ta süles veel hing sees või on ka
tema  hingetu  nagu  teisedki,  keda  viidi  surnuaiale.  Esimese  lastepaari
suremisel nuttis ta, teise paari juures murdis ta ainult käsi, silmad kilavalt
kuivad  peas,  kahe  viimase  lapse  surmavoodil  muutus  ta  juba  selleks,
millena ta praegu liigub Kassiaru suuris hooneis – elavaks varjuks.  
          Kassiaru  Jaska  oma  eidega  polnud  kunagi  suur  kirikusõber,  aga  nüüd
nõrkus pisut ka tema süda, nõtkusid ka tema põlved. Eit ei saanud kuidagi
muidu,  kui  pidi  isiklikult  õpetaja  juurde  ilmuma  troosti  otsima:  ehk  teab
tema,  miks  neile  see  karistus  on  kaela  saadetud.  Raske  oli  õpetajagi
seisukord  neil  raskeil  päevil.  Sest  mis  pidi  ta  muud  tegema,  kui  rikka
perenaise ja tema uhkeldaja vanamehe kanget südant nõrgutama. Issand ei
taha  ju  külmaks  pealtvaatajaks  jääda,  kui  Kassiaru  Jaska  kihutab  mööda
laatu  ümber  ja  paristab  hobuseid.  Issand  ei  salli  hobuseparistamist  ega
kannata prassimist, seda ütles õpetaja. 
     Aga kui naine sellest kodus Jaskale rääkis, pani see oma südame kõvaks
ja vastas, nagu oleks tema pool tõde ja õigus:  
          «Ikka  see  hobuseparistamine  ja  hobuseparistamine,  nagu  poleks  ma
tervel  eluajal  muud  teindki.  Aga  ma  olen  ju  kümmekond  aastat  mõisale
härgi  ostnud  ja  olen  kasulikult  ostnud,  see  peaks  ometi  jumala–
meelepäraline töö olema.»  
     «See on ju ka,» arvas perenaine oma vagas südames, «ja sellepärast ehk
jäetigi Maali meile rõõmuks ning lootuseks.»  
     «Ehk tul1akse ka sellele järele, ää suurusta nii ruttu,» vastas mees, kes
püüdis  nagu  jumalat  iseenda  vastu  üles  ässitada.  Naine  hakkas  nutma  ja
ütles:  
     «Sa räägid, nagu oleks sul kahju, et Maali meil järele jäi.»  


          «Ei,»  vastas  mees,  «aga  mu  hing  on  täis,  et  miks  just  meid  nõnda
nuheldakse, nagu oleks meie need kõige suuremad kurjategijad. Nagu teised
ei paristaks hobuseid ega jooks kõrtsis. Mina lasen veel teistelegi anda, aga
teised  ei  tee  sedagi,  joovad  ainult  ise.  Miks  siis  just  meie  lapsed  pidid
surema? On see õigus?»  
     «Õpetaja ütleb, et peab nõudma mitte õigust, vaid paluma armu, kõik
muu on kurjast,» seletas perenaine silmi pühkides.  
          «Miks  siis  just  mina  pean  armu  paluma,  mitte  teised?»  küsis  Jaska.
«Olen  mina  see  kõige  vaesem  ja  viletsam?  Teised  võivad  õigusega  elada,
ainult mina palugu armu. Aga minul on suurem koht ja on rohkem raha kui
neil.»  
     «Ehk tulevad ka teistel katsumisepäevad!» õhkas perenaine oma sügavas
südames, nagu paluks ta Issandalt neile seda katsumist. Tema arvas, et oleks
tõesti hea, kui ka teised peaksid hakkama armu paluma, sest siis saaks ehk
ka  tema  vanamees  sellega  toime,  muidu  aga  lubab  ta  südamekanguses
ennem  oma  viimase  lapse  jumalale,  kui  et  ta  oma  meelt  pööraks
kõigevägevama palge ees. 
     Varsti näiski, nagu oleks jumal Kassiaru emanda vaga õhkamist kuulda
võtnud.  
     Kõige enne tabas kuri kaelahaigus nende lapsi, kes käisid Kassiarul kahe
esimese  lapse  matusel.  Nagu  oleks  Kassiaru  langenud  äkki  jumala  erilise
viha alla, nii et ei tohi enam appi minna tema lapsigi maha viima! Niipea
kui  pistad  jalad  üle  ukse  sinna,  et  osa  võtta  nende  raskest  leinast,  kohe
saadetakse sulle endale sama lein kaela.  
     Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalul, Ämmasool ja Raval ning igal pool
pidas surm varsti lõikust. Oli lõpuks peaaegu nõnda, et igaüks pidi matma
ise oma lapsed, kellelgi polnud võimalik teise juurde matusele minna.  
          Orul  surid  kaks  väiksemat  last  –  tütar  ja  poeg,  suuremad  ja  päris
väetikesed  jäid  terveks.  Hundipalu  mattis  kaks,  neli  jäid  haigusest  ja
surmast  puutumata.  Siia  olid  ka  Vargamäe  Andres  ja  Mari  matusele
kutsutud, sest nende lapsekari kilkas alles rõõmsasti.  
          Oli  imelikult  õudne  pilt  külmal  ja  selgel  pühapäevahommikul.  Päike
tõusis,  nagu  oleks  ta  verre  kastetud.  Väljaäärsed  kaasikud  ja  soo  võserik
olid  paksus  valges  härmas,  nagu  oleksid  puud  äkki  helendava  lehestiku
saanud.  Eemal,  väljaotsal  kaskedes  paistsid  tedrekuked  kui  kustunud  söed
vaikselt valendava hõõguse keskel.  


          Hundipalul  seati  alles  puusärke  reele,  kui  alt  soolt  hakkasid  paistma
kaks–kolm  hobust,  sealt  tuli  Rava  Kustas  oma  pojukesega,  kelle  surm
võtnud peaaegu ema rinna otsast. Aga veel polnud Rava Kustas Hundipalu
välja alla jõudnud, kui juba kaugemal tuli nähtavale teine voor: seal vedas
väsinud  hobusekronuga  surnuaia  poole  Kukessaare  Jaan  oma  tütart,  kes
juba oli karjaskäija. Hundipalul peatusid mõ1emad voorud, Oodates, et see
oma puusärkidega ees läheks – ikka riburada mööda, nagu jumal ise taludki
nende loomisel laia sohu oli tippinud.  
          Nõnda  siis  läks  Hundipalu  mäelt  neli  laudkasti  üksteise  järel  alla  soo
poole. Lumi karjus reejalaste all, nagu krigistaks keegi meeletus vihas või
valus  tuhandeid  hambaid.  Eemalt  kuulduna  näis  nõnda,  nagu  karjuksid
lapsed  alles  valgeis  laudkastides,  mis  on  paigutatud  regedele,  õlekood
aluseks.  Aga  ükski  ei  kuule  nende  väetit  kisa,  sest  kõik  on  nende  ümber
kurdiks jäänud, omaksed ja võõrad.  
     Kui seee surnuvoor sinnamaale jõudis, et ulatus nägema Ämmasoo õue,
siis  paistis,  et  seal  ootab  juba  üks  puusärk  reel,  kuna  teist  alles  sinna
seatakse:  esimene  oli  Võõsiku  Anna,  kes  naabri  väravasse  oli  peatuma
jäänud, teine Ämmasoo Kusti. Ühes olid nad mänginud, ühes taheti nad ka
surnuaiale viia, et oleks seltsis segasem. Hundipalu, kes oma voori eesotsas
sõitis,  pidas  hobuse  kinni,  kuni  Ämmasoo  ja  Võösiku  voor  tema  ette  olid
jõudnud, siis alles mindi edasi.  
     Heideti pilk üle soo Kingu väljamäe poole. Selle kõrgemal tipul seisis
üksik inimene kui must post. Vististi oli see Priidu ise, kes oli tulnud eemalt
matuserongi vaatama, sest temal endal kui poissmehel polnud ju lapsi, keda
surm oleks võinud võtta, ja teiste Soovälja meeste omad olid alles terved.  
     «Kingu Priidul hea põli,» arvas Ämmasoo küürakas eit, «põle tal laste
matmist  ega  kedagi.»  Vanamees  ei  lausunud  eidele  sõnagi  vastuseks.  Aga
kaugel  tagapool,  kus  ei  võidud  Ämmasoo  eite  kuidagi  kuulda,  ütles  Rava
Kustas, nagu mõtleks tema eidele vastata:
          «Jah,  mis  Kingu  Priidul  viga,  põle  muud,  kui  võta  simmel  kätte  ja
plõnnita, las teiste lapsed tantsivad.»  
     «Tänagi ei või sa ilma lõõpimata,» manitses teda naine.  
          «Ei  noh,  ega  see  lõõpimine  ole,»  kaitses  end  Kustas,  «Priidul  põle  ju
naist ega last, ainult simmel, ja see roju ei sure ju.»  
     Nii palju oli terves pikas matuserongis juttu kuulda Kingu Priidust, keda
arvati oma väljamäel seisvat. Muidu sõideti üsna vaikselt edasi, ainult reed
karjusid soomadalikul topsakate ja tihedaks härmatanud kaskede vahel. Aga


ei olnud ainustki rege, kus poleks pühitud silmi, nagu oleks kõigil nii väga
kahju Priidust, kes peab üksinda seisma seal üleval väljamäel. Silmi pühkis
Rava Kustaski, kui ta rääkis lõõpivat juttu Priidust ja tema simlist.  
     Oru lähedale jõudes paistis kõigile silma, et seal seisab mitu hobust. Ka
siin paigutati kaks kirstu regedele. Matuserongis oleks nüüd võinud kuulda
lausa  nuuksumist,  aga  lumi  reejalaste  all  karjus  kõik  üle  –  kuuldi  ainult
teda.  
     Orul saadi asjaga parajasti seks ajaks joonde, kui teised pärale jõudsid.
Nõnda  siis  mindi  üheskoos  edasi:  kõige  ees  Oru  kahe  kirstuga,  siis
Ämmasoo  omaga,  siis  Võõsiku,  siis  Hundipalu  oma  kahega,  siis  Rava  ja
lõpuks Kukessaare. Oli, mida Kingu Priidul oma väljamäelt vaadata, ja ta
vaataski seal, kuni kadus õudne voor Vargamäe taha. Aga siis ei läinud ta
mitte koju simlit plõnnitama ega teiste lapsi tantsitama, nagu Rava Kustas
oma  lõõpiva  keelega  arvas,  valid  ta  ruttas  harilikust  rutemini  ennast
riietama,  pani  kaks  rätikut  ja  villase  salli  kaela,  riidega  pihtkasuka  selga,
võttis  omatehtud  haavapuust  suusad  ja  pistis  üle  soode  ja  rabade  otseteed
kiriku poole suhistama. Ei võtnud palju aega, kui ta ema silmist väljaaluste
härmatanud  kaskede  vahele  kadus.  Aga  kui  ema  hiljem  teda  oma
kaugelenägevate  silmadega  otsis,  leidis  ta  tema  lagedalt  ja  kõrgelt  rabalt
musta täpina, mis aina kaugenes Kingult ja lähenes kirikule.  
          Aasemel  oli  kõik  vaik  ja  vaga.  Siia  polnud  veel  surm  julgenud  sisse
astuda,  sest  vana  Aadu  oli  ammuaegne  kiriku  vöörmünder,  seisis  seega
õpetajale ja jumalale lähemal kui teised. Oli neid, kes arvasid põhjuse mujal
peituvat,  nimelt:  tema  oli  alles  rentnik  ja  polnud  kunagi  kohaomanikkude
viisil  hoobelnud  ega  lõõpinud  –  see  meeldis  jumalale,  kes  säästis  tema
lapsed. Aga Vargamäe saunatädi vaidles sellele kohe vastu, öeldes: «Miks
on siis Mäe Andresest ja Marist mööda mindud? On nemad rentnikud? Aga
heldene  aeg,  Juss!?  Kuhu  jääb  siis  tema  poomine?  Kas  tõesti  on  see  juba
kõigil  meelest  läind?  Aga  siis  näitasid  ju  kõik  näpuga  Mari  ja  Andrese
peale.»  
          Aaseme  rahvas  oli  täna  Orul,  nagu  Vargamäe  Andres  ja  Mari  olid
Hundipalul. Nii ühtedel kui ka teistel värisesid südamed sees: kas läheb see
karikas  neist  mööda  või  on  ainult  mõtlemiseks  aega  antud,  et  nad
puhastaksid oma südamed ja kojad kõigest, mis on jälk Jehoova silma ees?  
     Aasemelt jõuti Võlla tee otsa. Ka siin polnud kihku ega kahku kuulda.
Surmal polnud siit enam midagi võtta, ehk olgu siis, et ta asuks Juhani enda
kallale,  sest  oma  kaks  last  ja  naise  viis  ta  juba  maha.  Tema  Kai  oli


täiskasvanuist  ainuke,  kes  suri  lastehaigusesse.  Kõigi  arvamise  järgi  oligi
see  nõnda  üsna  kord  ja  kohus,  sest  Võlla  Kaie  peeti  lapsikuks  inimeseks,
kel  polnud  täiskasvanu  kainet  aru  ega  mõistust.  Oma  lapsigi  armastas  ta
nagu teisiti kui kõik teised emad, olgu tervena või haiguse ajal.  
          Õpetaja  trööstis  Juhanit  ilusamini  kui  kedagi  muud  ja  sellepärast  oli
Juhan  teiste  seas  nagu  valitud  jumalast,  kes  armastas  tema  naist  nagu
lapsigi, kutsudes ta ühes nendega enda juurde. Aga Võlla Juhan pani oma
südame  õpetaja  ilusate  sõnade  pärast  kõvaks,  sest  temale  ei  meeldinud,  et
jumal armastab tema naist rohkem kui teisi. Ometi oli tal oma Kaie surmast
pisut  nagu  hea  meelgi.  Kaiel  oli  liiga  hell  ja  hale  süda,  kui  et  ta  oleks
suutnud oma laste surma välja kannatada, nüüd ometi on tal rahu.  
     Mõisa välja kõrgemale kohale jõudes pidi surnute voor pisut seisatama
ja  paaril  korral  valget  rätikut  lehvitama,  sest  millegipärast  ei  hakanud
kirikumees kohe kella lööma ja ilma selleta ei tahetud edasi sõita, sest see
poleks käinud mitte ainult pühakirja vastu, vaid oleks lahkkõlas seisnud ka
surnute ja nende omaste auga. Oodates sai Rava Kustas mahti mõne lõõpiva
sõna lausuda, öeldes:  
     «Kirikumees läks muidugi õpetajaga aru pidama, et kudas meiega nüüd
õige saab, kas peame igaüks kahe kella eest maksma või maksame summa
peale  kokku  kahe  eest.  Sest  kui  igaüks  kahe  eest,  siis  peaks  kirikumehel
kuusteist  kella  lüüa  olema,  aga  temal  on  ikka  ainult  kaks.  Tähendab,  siis
ikka kõik kokku kahe eest, nõnda oleks õigus.» 
          «Eks  iga  surnu  matjad  kuula  oma  kõrvaga  kahte  kella,»  arvas
Kukessaare Jaan. 
     «Ega me kuulmise eest maksa, vaid löömise eest, sest kui kuulmise eest,
siis peaks Hundipalu Tiit ja Oru Pearu kumbki nelja kella kuulma. Aga ei
kuule  ühti  nelja,  ikka  kahte,  sest  kahte  lüüakse,»  seletas  Kustas,  millega
meeste  jutt  seks  korraks  lõppeski,  sest  kirikukellad  hakkasid  lööma  ja
surnute voor liikuma.  
     Kui välimaa mehed tänini kõrvenurka polnud arvestanud, siis pidid nad
seda  nüüd  tegema:  nende  surnute  voor  oli  sedavõrd  pikk,  et  niisugust
polnud siin veel keegi näinud, ja mitte sel ainsal pühapäeval. Jumala viha ja
tasuhimu ei kustunud nii pea.  
          Juba  järgmisel  pühapäeval  oli  matusekord  ka  Vargamäe  Andrese  ja
Aaseme rahva käes. Nõnda nägid kõik, et ei aita vöörmündri–amet ega tõe
ning õiguse nõudmine, millest rääkis Mäe Andres Oru Pearuga kohut käies
ja kembeldes. Pidi olema mingisugune salajane asi, milles olid süüdi kõik –


rentnikud  ja  kohapidajad,  vagad  ja  kurjad,  õiged  ja  ülekohtused.  Ja  et
Kassaru Jaskat kõige enne ja kõige raskemini karistati, siis pidi tema olema
see kurja juur. Arvati ja arutati, et mis see küll peaks olema, kuni viimaks
kõigi silmad avanesid.  
     Aastaid tagasi sai laadateel, kahe kõrtsi vahel, keegi oma nurga mees,
suur  joodik  ja  kange  kakleja,  imelikul  viisil  surma.  Asja  uuriti  ja  arutati,
kuulati  üle  Kassiaru  Jaska,  Aaseme  Aadu,  Oru  Pearu,  Hundipalu  Tiit,
Ämmasoo Villem, Rava Kustas ja palju teisi, kes o1id tol korral laadaliste
seas. Aga juurdlus ei toonud suure joomari surma kohta selgust. Suust suhu
käis  aga  kuulujutt,  et  Kassiaru  Jaska  pidi  Ossu  surmas  nii  või  teisiti
tingimata süüdi olema. Tema pidi olema viinaga ja rahaga mehed palganud,
kes Ossu hingetulukese kustutasid, pealegi veel nii kavalasti, et õieti sedagi
ei võidud kindlaks teha, on ta tapetud või õnnetult otsa saanud. Teised oma
nurga  mehed,  kes  samal  ajal  üheskoos  laadalt  tulid,  pidid  asjast  rohkem
teadma, kui nad juurdlusel rääkisid. Et Jaskat õiguse käest päästa, vaikisid
nad või väänasid lausa tõde.  
     Nõnda pääsesid tol korral kõik ilmaliku kohtu käest, aga nüüd sirutas
jumal oma käe välja ja selle ees polnud enam kellelgi peidupaika. Pealegi
kinnitasid veel kõik: «Tähendab Jaska oli siiski Ossu surmas süüdi. Tema
laskis selle joomari, kakleja ja pikanäpumehe vere valada ja jumal nõudis
selle  eest  tema  kuus  last,  sest  mitte  inimene  ei  pea  inimese  verd  valama,
vaid jumal ise võib seda, sest tema on inimese loonud.» Süüdi pidid olema
ka kõik teised kõrvenurga mehed, kes ühes Jaskaga laadalt tulid, sest miks
muidu  saadeti  surm  ka  nende  majja,  ainult  nende  süü  oli  väiksem,  palju
väiksem, nagu ka nende laste suremine oli kasinam.  
          «Aga  miks  surevad  siis  Vargamäe  Andrese  ja  Mari  lapsed,  Andres  ei
olnudki tol korral laadal, vaid vedas sulasega jõeäärest heinu?» küsiti. Selle
kohta teadis kõige selgema vastuse anda saunatädi, kes ütles: «Armas aeg!
Aga Juss! Kes tappis Jussi? Kes ajas ta kuuseoksa? Ega täie aruga inimene
ometi  ise  sinna  lähe.  Küsige  seda  Andreselt  ja  Marilt.  Inimeste  kohtu  ees
nad  muidugi  salgavad,  aga  eks  katsugu  jumala  ees.  Nüüd  on  neil  käes,
oodake aga! Ega see veel sellega jää.»  
     Ja ei jäänudki sellega, sest esiteks surid Maril Juku ja Kata, siis Andresel
kolmas tütar Anni. Nõnda ei jäänudki Jussil enam võsusid Vargamäele.  
          «Nõuab  omad  kõik  kätte,»  ütles  saunatädi,  «ei  jäta  Andrese  ja  Mari
vintsutada ühtegi. Nõuab oma õigust, ütleb, et kui ajasite minu enese mulda,


siis  tooge  ka  mu  lapsed  surnuaiale  või  surnuaia  taha,  ükskõik,  aga  siin
peavad nad olema, minu juures, mitte teie piitsa all.» 
     Mari enda otsus laste suremise kohta ei erinenud palju saunatädi omast,
kuigi ta selle otsuse ainult iseenda teada hoidis. Uuesti said elavaks Lullu
lorilaulu hirmsad sõnad, mille mõtet ta alles nüüd arvas õieti mõistvat. Üksi
jäädes nägi Mari ikka ja jälle kirstusahtlis lauluraamatut sealt vahelt paistva
paberilehega,  millel  on  aina  salmid,  salmid  ja  salmid,  üks  koledam  kui
teine.  
          Laste  haigeksjäämisel  püüdis  Mari  end  lohutada,  sest  ehk  küll  sellest
haigusest  ükski  polnud  pääsenud,  ometi  võis  jumal  imet  teha,  kui  ta  aga
tahab. Mari uskus seda nii kaljukindlalt, et kui usk üldse midagi võib, siis
pidi  ta  nüüd  imet  tegema.  Aga  Mari  usk  ei  võinud  midagi,  Sest  jumal  ei
tahtnud.  Sellest  hoolimata  hoidis  Mari  tema  hõlmast  veel  siis  kramplikult
kinni, kui Kata oli juba oma nääpsukesed liikmed külmalt ja kangelt laudsil
välja  sirutanud.  Ei  kunagi  olnud  Mari  varem  märganud,  et  tema  ja  Jussi
Katakesel võiksid nii armsad ja nääpsukesed liikmed olla. Kummuli maas
nuuksus ta oma lahkunud lapse ees ja põlvedel ronis ta Juku voodi juurde
härdas  palves,  et  jumal  temagi  peale  armu  heidaks,  ema  peale  halastaks.
Aga  jumal  oli  tumm  ja  kurt.  Julmalt  ja  armuheitmatult  sulges  ta  ka  Juku
kõri ja pani ta Kata kõrvale laudsile igaveseks puhkama.  
          «Olen  siis  tõesti  mina  ainuüksi  süüdi?»  nuuksus  Mari  oma  südames
öösel ja päeval. Nutt oli tal saanud söögi ja joogi ning magamise aseaineks.
Kui  ka  pisaraid  enam  poleks  olnud,  siis  oleks  ta  vististi  ühes  oma  lastega
surnud, nagu suri Võlla Kai – põua pärast silmis. Ka Kassiaru Matilde oleks
ühes  lastega  hauda  läinud,  varem  või  hiljem,  kui  ta  poleks  tagasi  saanud
pisaraid.  Nõnda  arvasid  kõik.  Aga  Vargamäe  Mari  võis  vahetpidamata
nutta,  kuni  silmad  paistetasid  ja  läksid  punaseks  nagu  veretomp  –  see
päästis ta hinge teistele lastele.  
          «Eks  ajand  õnnis  Krõõt  mind  esimesele  patumõttele?»  jätkas  Mari.
«Tema ütles, ma peaks tulema tema asemele, saama tema laste emaks. Olen
ma  siis  nüüd  tema  lastele  kurja  teind  või  halba  taht?  Olen  ma  neid
halvemaks pidand kui iseoma lapsi, olgu need saadud Jussi või Andresega?
Jumal  ise  näeb,  et  ma  põle  seda  taht  ega  teind.  Mina  ei  taht  ju  Vargamäe
perenaiseks  ega  Andrest  omale  meheks,  sest  minul  oli  juba  Juss,  ainult
Jussile oleks taht sirgeid jalgu ja pikemat kaela, et see ulataks ilusti õlgade
vahelt välja nagu teistel meestel.  


     Seda ma tahtsin. Aga oli see siis nii suur patt? Mis siis mina olen kurja
teind,  et  minu  laste  isa  jalad  ja  kael  peavad  niisukesed  olema.  Siiski  ei
põland  ma  teda,  ega  seda  ole!  Aga  Andres  ei  and  mulle  rahu,  nagu  oleks
Krõõt  meid  oma  sõnadega  ära  teind.  Nõnda  see  oli  ja  mina  põle  rohkem
süüdi kui Andres.»  
          See  viimane  küsimus  kippus  Marile  küsimuste  küsimuseks  muutuma.
Mõni seda teab, millega kõik o1eks lõppenud, kui ka Andrese noorem tütar
Anni  poleks  haigeks  jäänud,  mis  tõendas,  et  Andreski  Jussi  surmas  süüta
pole.  
     Oma pisaraid püüdis Mari laste eest nii palju varjata, kui vähegi võis,
aga ikkagi nähti teda siin–seal silmi pühkimas. Teised lapsed harjusid varsti
ema  nutuga,  aga  Indrek  mitte.  Tema  ei  saanud  kunagi  muidu,  kui  pidi
emaga kaasa nutma: surus pea ema riietesse ja karjus.  
     «Sina oled ainuke, kes patuhimus sigitatud, sellepärast nutad sa,» mõtles
Mari oma ja Andrese vanema poja kohta.  
     «Sinu veres on surmasüüdi, sellepärast.»  
     Samal ajal, kui ta nõnda mõtles, küsis ta lapselt, katsudes ise naeratada:  
     «Mis siis sina nutad?»  
     «Ema nutab,» vastas poiss.  
     «Ema änam ei nuta,» trööstis Mari last. «Ema änam ilmaski ei nuta. Innu
ka ei tohi nutta, nutt teeb silmad haigeks.»  
     «Juku ja Kata viiakse kolliauku,» ütle spoiss.  
     «Kes seda ütles? Kust sa seda tead?» küsis Mari.  
     «Tean,» kinnitas poiss. «Teised ütlesid.»  
     Mari ei saanud parata, jällegi purskasid tal silmist pisarad. Nutma hakkas
ka  poiss  uuesti,  misjuures  ta  nägu  imelikult,  nagu  vanainimeselikult
krimpsu  kiskus.  Nutmisel  tundus  lapse  nägu  võrdlemisi  suure  pea  küljes
palju  loomulikum  kui  naermisel.  Ainult  silmad  olid  ikka  kohased,  olgu
naerul,  nutul  või  muidu  poisi  tõsisena  olles.  Ikka  vaiksed,  nagu  mõtlikud
või unelevad.  
     «Innu jääb alati ema juurde,» kinnitas laps lohutavalt. «Innu on hea laps,
ei sure, ei jää haigeks, ei lähe kolliauku.»  
     Ema nuttis ikka ägedamini ja surus last endale vastu rinda.  
     «Juku ja Kata on ka head lapsed,» ütles ta.  
     «Kas nad tulevad pärast kolliaugust tagasi?» küsis Indrek.  
          «Tulevad  tagasi,  rumal  laps,»  vastas  Mari,  endal  oli  aga  kogu  keha
kramplikke tõmbeid täis.  


     «Kas varsti?» päris poiss.  
     «Varsti,» vastas ema.  
     «Miks nad siis lähvad sinna?»  
     «Jumala ingel kutsub.»  
     «Ah see tiibadega?»  
     «See tiibadega.»  
     Poiss mõtles natuke ja ütles siis:  
     «Kas Juku saab ka tiivad?»  
     «Juku ka.»  
     «Aga Kata?»  
     «Kata ka.»  
     «Siis nemad ka lendavad?»  
     «Lendavad. »  
     «Ja nõnda tulevad siia tagasi?»  
     «Lennates tulevad tagas.»  
     «Ema, mina tahan ka lennata, mina tahan ka ingliks saada, tiivad külge
ja ... »  
     «Minu rumal, rumal laps,» kallistas teda ema. «Mine nüüd teiste juurde
mängima, kasva, küll siis saad tiivad.»  
     «Kui olen suur, siis?»  
     «Siis, siis,» kordas ema, vabastades end lapsest ja tema küsimustest.  
     Oli hirmus tuisk, hingetuisk, kui Vargamäe Andres ja Mari oma Juku ja
Kata maha viisid. Matusel oli Oru rahvas, Hundipalu Tiit oma eidega, Võlla
Juhan,  Kingu  Priidu,  Vihukse  Anton  ja  saunarahvas.  Kassiaru  omi  ei
kutsutud, Aasemel, Ämmasool ja Raval olid lapsed raskesti haiged.  
     Jälle olid Vargamäe Eespere kambrid nuttu täis. Nuteti siin ka Krõõdagi
matusel, aga ei olnud see nutt midagi tänase nutu vastu, sest kes pidigi tol
korral nii väga nutma. Andres ise oli siis oma suured nutud väljal kivi ääres
ära  nutnud  ja  katsus  teiste  ees  enda  üle  talitseda.  Lapsed  olid  alles  liiga
väikesed,  kui  et  nad  oleksid  võinud  asja  õieti  mõista.  Teised  olid  kõik
võõrad ja nutsid siis ka enamasti sellekohaselt – et aga oleks nutetud. Kõige
haledam  süda  oli  siis  ehk  sauna–Maril,  kes  Krõõda  mahajäänud  poega
imetas,  ja  Oru  Pearul  purjus  peaga,  kui  ta  tuletas  meelde  õndsa  Krõõda
heledat «jaalt» sigade põssatamisel rukkist.  
     Täna oli hoopis teine lugu. Mari oli üsna meeletu, sest tema ei matnud
mitte  ainult  oma  kahte  last,  vaid  kogu  oma  minevikku  ühes  kõigi  ta
arvatavate  eksituste  ja  pattudega.  Talle  näis  isegi,  et  ka  Jussi  võttis  ta


tõeliselt  alles  täna  lehmalauda  tagant  kuuseoksast,  et  teda  ühes  lastega
surnuaiale  viia.  Tänini  alles  kõndis  ta  varjuna  Vargamäel,  aga  nüüd  ehk
rahuldub ta süda ja ta lahkub siit jäädavalt.  
     Teised matuselised, kes siin koos olid, ei nutnud niipalju Mari Jukut ja
Katit  kui  iseoma  lapsi,  keda  nad  juba  olid  maha  viinud  või  veelgi  võivad
viia, kui see nõnda peab olema. Et nad aga siia nutma olid tulnud, siis näis
kõigile,  nagu  leinaksid  nad  tõepoolest  Jussi  ja  Mari  lapsi,  kes  puhkavad
kirstus viimset und.  
     Mäe Andres ise, kes luges ja laulis lastele, nagu ta oli lugenud ja laulnud
ka Jussile endale, ei saanud kuidagi muidu, kui pidi aina silmi pühkima, sest
muidu oleksid pisarad palveraamatu rikkunud.  
     Isegi Kingu Priidusse, õndsasse vanapoisisse, hakkas üldine nutt, kuigi
temal  polnud  lapsi  matta  ega  naise  elu  pärast  väriseda.  Pühalikult  istus  ta
soojamüüri ääres pingil, nagu hoiaks ta simlit põlvil «Mu elu Kristus ise»
mängimiseks. Et tal aga, nagu ikka, kaks rätikut ja paks villane sall kaelas
olid,  siis  pani  soe  müür  varsti  ta  näo  higis  pisarlema  ja  nõnda  ei  teadnud
keegi  õieti,  kas  jooksevad  Priidul  pisarad  suure  kurbuse  või  sooja  müüri,
rätikute  ning  paksu  salli  tõttu.  Igatahes  sai  aga  ka  Priidu  osa  kõrvenurga
suurest  nutust,  mis  nuteti  Vargamäe  Eesperes,  ja  nõnda  polnud  sest
suuremat lugugi, et tal endal polnud naist ega lapsi.  
     Ainuke inimene, kes istus kuivade silmadega, oli Vihukse Anton. Selleks
oli  kaks  mõjuvat  põhjust:  temal  endal  polnud  veel  ühtegi  last  surnud,  ja
enne kui teiste nutt jõudis temasse hakata, jäi ta Kingu Priidu, oma üleaedse
kõrvale magama. Seega ei olnud temal nagu mingit tulu, et ta oli naisemees
ja mitme lapse isa.  
          Et  aga  Vihukse  Antoni  puuduvat  nuttu  tasa  teha,  karjusid  Vargamäe
lapsed  peaaegu  krampides  üksteise  järel,  vanemad  ees,  nooremad  kannul,
jooksid  nad  tagakambrisse  sängi  kobarasse  kokku  ja  siin  muutusid
nutuhääled  peagi  kiljumiseks.  Ei  olnud  eeskambris  enam  kuulda  Andrese
etteöeldud laulusõnu ega tema lugemist. Marigi oma meeletuses pani seda
viimaks tähele ja läks neid rahustama – läks aitas neil nutta, et saaks rutem
jao täis. Peaaegu kogu palve aja olid nad kõik üheskoos kummuli sängis.  
          Ühes  puusärkide  ja  regedega,  mis  vaevalt–vaevalt  läbi  hange
õueväravast välja pääsesid, kadus Vargamäe hooneist ka nutt. Vaikis varsti
laste kisa ja kuivasid ka saunatädi silmad, kes oli jäetud koduhoidjaks. Selle
viimasega  oli  küll  kõige  imelikum  lugu.  Tema  arvas  nimelt,  et  Mari  laste
pärast  ei  ole  kellelgi  muul  põhjust  nutta  kui  aga  Maril  endal,  sest  nende


surm  on  õige  ja  kohus.  Ei  või  ju  ometi  olla,  et  niisugused  teod,  nagu  on
Mari  teod,  jääksid  nuhtlemata,  nii  et  peaks  arvama  –  inimene  võib  siin
ilmas kõik, mis süda kutsub. Iga tegu peab ometi oma palga saama, ja Mari
laste surm on Mari patupalk. Nõnda arvas saunatädi oma õiglases südames.
Aga ometi ei saanud ta muidu, kui pidi teiste nutjatega kaasa nutma ja seda
nii puhtast südamest, nagu inimese süda üldse puhas võib olla. Niisugune
imelikult õiglane ja puhas süda oli Vargamäe saunatädil.  
     Niipea kui matuselised olid läinud, koondus laste, eriti suurematte huvi
hingetuisule,  mis  möllas  väljas.  Ei  võinud  olla  midagi  ilusamat  ja
veetlevamat kui see. Ilus oli teda läbi akna vaadata, veel ilusam oli temas
kõndida  ja  kõige  ilusam  hingetuisuga  kaasa  joosta,  juuksed  sassis  peas  ja
salkudena silmade ees.  
     Liisi ja Maret olid palunud, et neid kiriku juurde kaasa võetaks, sest nad
tahtsid näha, kuhu Juku ja Kata pannakse ja kuidas nad pannakse, nii et nad
teaksid ise ja võiksid ka teistele rääkida. Aga ei isa ega ema võtnud nende
palvet  kuulda,  liiatigi  veel  tänase  ilmaga.  Nõnda  pidid  nad  nüüd  sellega
leppima,  et  võisid  ühes  väiksematega  läbi  akna  lumemöllu  vaadelda.  Aga
sellest sai varsti himu täis, pidi midagi muud tegema, pidi selle hingetuisuga
rohkem tegema kui ainult vaatlema.  
          Salaja  hiilisid  Liisi  ja  Maret  rehe  alla  –  väiksemad  ei  tohtinud  seda
tähele  panna  –,  ajasid  seal  ruttu–ruttu  riided  seljast  maha,  nii  et  nad  said
paljaks  kui  porgandid,  ja  jooksid  siis  tagavärava  vahelt  välja  –  suurde  ja
sügavasse lumehange, valgesse ja pehmesse,  nii et aina lust vaadata. Suure
hooga ja kilgates sööstsid nad keset möllavat tuisku.  
     Ah! Midagi veetlevamat ja suurepärasemat pole ei Vargamäel ega kogu
ilmas,  kui  on  niisugune  salajane  alasti  lumme  kargamine  keset  tormavat
tuisku, eriti kui seda võib teha õhtul pimedas.  
          Täna  pidi  seda  pidu  pühitsema  südapäeval.  Aga  nõndagi  oli  see
pööraselt  hea  peale  seda  üldist  suurt  nuttu.  Üksteise  järel  pugesid  kõik
lapsed peale Antsu rehe alla, kus Liisi ja Maret end sootuks alasti tõmbasid,
Annil  jäi  särk  selga,  kuna  aga  Andres  ja  Indrek  pistsid  riietes  hange  ja
pöörlesid seal nagu jahusalves. Küll tahtsid vanemad väiksemaid takistada,
aga  kõik  sündis  nii  suure  õhinaga,  et  polnud  selleks  aega.  Alles  siis,  kui
poisid juba olid üleni lumised, hüüdis Liisi Maretile:  
     «Lapsed teevad oma riided märjaks!»  
     Samal ajal märkasid nad ka, et neil enestel juba külm on ja et peab särgid
selga ajama ning tuppa jooksma, sest muidu tõmbub keha kangeks. Ruttu–


ruttu  haarasid  nad  Andresel  käest  kinni,  kahmasid  oma  riided  pihku  ning
jooksid sisse. Alles nüüd märkas saunatädi, mis oli sündinud. Kohe hakkas
ta Indrekut ja Andrest lumest puhastama, ning tütarlaste ihu kuivatama, et
võiks  neile  riided  selga  panna  ja  sooja  müüri  äärde  asetada.  Kõigepealt
päkad  vastu  palavat  müüri,  see  oli  saunatädi  arvates  kõige  parem
külmarohi.  
     Varsti istusidki kõik lapsed nagu pääsukesepojad reastikku palava müüri
ääres. Ja isa ning ema polekski ehk lumeskäimisest teada saanud, kui mitte
Liisi ja Maret õhtuks poleks köhinud, nagu raiutaks nende kurgus puid, ja
kui  Anni  põsed  poleks  ööseks  palavikus  õhetama  löönud.  Need  tunnused
rääkisid äraandlikku keelt ja järelepärimisel saadi kõik teada. Nüüd oli kogu
maja  tõrelemist  täis,  nagu  polekski  Vargamäel  kurba  ja  vaikset
matusepäeva.  Sai  võtta  saunatädi,  sai  aga  oma  osa  ka  tüdruk,  et  nad  lapsi
paremini  silmas  ei  pidanud.  Üks  troost  oli  vanematel  siiski:  poisid  ei
köhinud,  sest  nemad  olid  riietes  lumehange  karanud,  see  päästis  nad
nähtavasti.  
     Lapsi magama pannes asetati poisid vanemate eneste sängi ette nurka,
köhijad Liisi ja Maret kõrvu oma sängi, palavikus Anni aga lõõri äärde.  
          Matuselised  lahkusid  varakult,  kohe  peale  õhtusööki.  Õudne  oli
kauemaks  leinamajja  jääda,  kui  pesitses  kõigis  aimdus,  et  leina  lõpp  pole
veel  käes:  peab  ehk  veel  kellegi  Vargamäelt  surnuaiale  viima.  Sedasama
kartsid ka Andres ja Mari ise. Nõnda ei maitsenud neil söök ega jook.  
          Nende  kartus  läks  veel  enne  täide,  kui  päev  kaks  korda  oli  koitnud:
kustus Anni värisev elutuluke. Oldi hirmul ka teiste laste pärast, aga need
pidasid esiotsa vastu. Liisi ja Maret raiusid nädalapäevad köhida, aga palav
piim  meega  ja  päkkade  kõrvetamised  vastu  lõõri  murdsid  lõpuks
kurgukõdituse. Poisid, nagu olid, nõnda jäidki terveks.  
          Võeti  ka  karmid  ettevaatusabinõud  tarvitusele:  kambrid  puhastati
põhjalikult,  Andres  tegi  nad  kaks–kolm  korda  maast  laeni  paksu
kadakasuitsu täis, mis igaühe pani läkastama; riided kanti välja külma kätte.
Rehetoa hiigelahi köeti palavaks ja kogu pere kolis tuppa.  
     Oli see vast pidu! Lastel oli pärast väga kahju kambrisse tagasi kolida,
sest  seal  polnud  ei  vommi  ega  parsi,  ei  kerist  ega  kollet,  kuhu  ronida  või
kus torkida. Kambris polnud ka ämbreid, vanne, toobreid ega tünne veega,
milles  kas  või  keelu  vastu  on  hea  solistada.  Toas  oli  nii  hea  peitust  või
kodukäijat mängida, kellele nimeks pandi redu. Redu võis kõik, teadis kõik,
oskas  kõik.  Tema  päris–asupaik  oli  lakas,  kuskil  ulu  all,  kaugel  heinte  ja


kõlgaste  või  õlekubude  taga,  eriti  aga  tahmases  toalakas  ja  tema  taga
pimedal  ja  madalal  kambrilael,  kus  tema  ettevaatlikult  hiilivat  sammu
vahetevahel  võis  kuulda.  Lapsed  tõid  ta  sealt  mängus  tuppa  ja  panid  ta
kolistama  ning  häälitsema  vommil,  parsil,  pimedas  nurgas,  riistade  taga,
rehealuse ukse kallal, isegi ahjus ja kerisel. 
          Nõnda  siis  kadus  lastel  kambrisse  tagasi  kolides  suur  hulk  eluluulet.
Pealegi oldi nendega nüüd palju karmim: ei lubatud neid paljalt enam tuppa
ega  rehe  alla,  Lumehangest  ja  aida–  või  laudateest  rääkimata.  Ikka  pidi
midagi  soemat  seljas  ja  mingit  varju  jalas  olema.  Elu  muutus  lastel
sedavõrd kitsaks, et ennem olgu peaaegu surm kui niisugune elu. Ja nõnda
algas  Vargamäe  Eesperes  suur  laste  vabadusvõitlus  vanemate  vastu,  kuni
olid  paljastele  jalgadele  tagasi  võidetud  tuba,  rehealune,  kaevu–,  aida–  ja
laudatee ning lõpuks tuisu ajal lumehangki suplemiseks.  
     Aga enne kui see kõik sündis ja enne kui lastel vabaduspäike uuesti säras
Vargamäe kohal, kulus palju aega. Võib peaaegu öelda, et praegune põlv ei
näinudki  endist  vabadust,  nii  hirmus  tagasikiskumine  hõljus  neil  päevil
Vargamäe  kohal.  Ainukeseks  lohutuseks  olid  Liisi  ja  Mareti  mälestused
kadunud õnnepäevadest, millest nad ikka ja jälle väiksemaile jutustasid.  
     «Kui tuppa tulin, ei tundnudki oma jalgu all, nii tuimad olid külmast,»
jutustas Maret.  
          «Mul  klõbisesid  varbad  laudpõrandal,  nagu  külmanud  kartulid,»  ütles
Liisi.  
          «Ja  kui  siis  pärast  kukkusid  valutama!»  hüüdis  Maret  edasi,  tehes  ise
niisugused  silmad  ja  suu,  et  väiksemad  vennad  aimu  pidid  saama  nagu
mingisugusest meeletust maitsemisest.  
     «Lõi kohe hammastesse,» lisas Liisi kinnitavalt juurde. «Aga kui uuesti
lunde  joosta,  siis  oli  kergem,  valu  oli  vähem.  Sellepärast  siis  ikka  lõõri
äärde ja lunde, lõõri äärde ja lunde, nõnda oli kõige parem.»  
     «Kus siis isa ja ema olid?» küsis Andres asjalikult, kuna Indrek ainult
kuulas  ja  suuril  küsivail  silmil  õdedele  otsa  vahtis,  kui  need  möödunud
päevist jutustasid.  
     «Kus juhtus,» seletas Liisi. «Ükskord läksid isa ja ema laadale, sulane
vedas hagu, tüdruk toimetas loomi.»  
     «Siis oli hea,» kiitis Maret.  
     «Kus meie siis olime?» küsis Indrek.  
     «Teie olite siis alles väikesed, ei mäleta seda,» vastas Liisi.  
     «Kas pärast köhisite?» päris Andres asjalikult.  


     «Mitte teragi,» kiitis Liisi.  
     «Siis põlnd seda haigust, mis nüüd,» ütles Maret.  
     «Siis põlnd haigust ega surma meil ega teiseperel,» seletas Liisi. «Ainult
pead  valutasid  vahel  ja  käisid  ümber,  nii  et  ei  saand  seista  ...  Mäletad,
Maret,»  pöördus  Liisi  õe  poole,  «kudas  oli  üks  jõululaupäev?  Sadas  ja
tuiskas,  nii  et  mõnikord  ei  näind  aita  ega  lauta.  Teisepere  oli  nagu
Vargamäelt ära pühitud. Kui ema aida või lauda poole läks, kadus ta vahel
juba  poolel  teel  tuisku,  vahi,  niipalju  kui  tahad,  ei  paista.  Keegi  ei  saand
kiriku minna, kõik jäid koju. Õled toodi sisse ja siis hakkas isa lugema ja
laulma.  Ema  laulis  ka,  istus  tagakambris  isa  juures.  Mai  pani  tooli
eeskambri  ukse  kõrvale,  aga  sulane  jäi  kohe  magama,  kui  lugemist  ja
laulmist  kuuulis.  Meie  istusime  eeskambris  õlgedel.  Ema  ajas  meid  küll
tahakambri, kartis, et hakkame õlgedega möllama, aga meie ei läind. Ja kui
siis teised kõige kõvemini laulsid ja sulane tukkus, pugesime meie tasakesi
tuppa,  hoidsime,  et  ukselink  ei  koliseks.  Tuba  oli  hea  soe,  lees  olid  söed,
ahjus  liha,  mis  särises,  vorstid  kerisel.  Meie  kärmesti  särgid  seljast,  sina
omal ahju ette hagudele, mina omal redelipulgale, siis välja, teate, sinna aja
äärde, kus kõige sügavam, üle pea. Hinge pani kinni, jää või sinnasamasse.
Lõime  paar  virru,  siis  tuppa  tagasi,  mööda  redelit  vommile,  kus  soe,
natukene aega seal ja uuesti õue hange. Nõnda mitu–mitu korda kohe. See,
mis me üheskoos seal toa taga tegime, kui teised kiriku läksid, põlnd selle
kõrval ühti, maksa rääkidagi. Me oleks veel rohkemgi käind, aga eks ema
kuulnd toaukse kolinat, tuli vaatama, kes käib ja mis vorstid kerisel teevad
... Meie parajasti vommil, alasti, ise üleni lumest märjad. Kutsus meid alla,
võttis vitsa ja tahtis andma hakata. Aga sina, Maret, emale: «Pai ema, ää löö
vitsaga, me ju ihualasti!» Ja nõnda ei lööndki ta, lubas ainult isale kaevata.
Aga  muidugi  ei  kaevand,  ajas  meid  ainult  vommile  tagasi,  ütles,  muidu
külmetate end ära. Ise kinnitas ja hoiatas vommi keskpaiga eest ... teate, see
kõrge koht ... et see on kuum, kõrvetab päkad. Aga me teadsime seda isegi,
ega me esimest korda vommile läind.»  
     «Miks vomm nüüd änam ei kõrveta?» küsis Andres.  
     «Ei köeta änam nõnda kui enne,» seletas Liisi. «Siis oli hoopis teine kui
nüüd.  Siis  ütles  ema  aina,  kui  vorstid  keriselt  maha  võttis,  et  liiga  saand
teised, ära põlend, aga nüüd – ei tõmba teised hästi krõbedaks, ahi ei saand
küllalt, haod olid lund täis ... »  
          Nõnda  lõppes  laste  lumeskäimise–jutt  palava  vommiga  ja  tahmase
kerisega,  kus  särisevad  vorstid,  ajades  terve  toa  ja  kambrid  pühade  ajal


magusat  haisu  täis.  Aga  kõigil  jäi  jutust  tundmus,  et  maailmas  ja  ka
Vargamäel  on  huvitavam  ning  ilusam  aeg  möödas.  Vähemalt  arvasid  seda
Liisi ja Maret kindlasti ja nemad polnud enam nii väikesed, et nad poleks
teadnud, mis nad arvavad, see oli Andresel, Indrekul ja Antsul päevaselge.  
     Ükskord oli Vargamäel aeg, kus polnud veel haigust ega surma ning kus
ei  pandud  kedagi  kirstu  ega  viidud  kolliauku,  ja  siis  valitses  igal  pool
vabadus  ning  rõõm  ja  õnn  oli  otsata.  Nüüd  avanevad  laste  ees  uksed  ja
aknad alles kevadel, kui on leige tuul ja soe päike, aga siis pole enam tuisku
ega  pakast.  Kuid  mis  on  kevadine  tuul  ja  päike  hangede  ning  tuiskude
vastu!  
          Ah,  ilusam  ja  õnnelikum  aeg  on  enne  mööda  läinud,  kui  Andres  ja
Indrek ilma said! Liisi ja Maret jõudsid veel õigel ajal Vargamäele, nemad
küll, seda tunnevad poisid, eriti just Indrek.  


XXIX            Kogu  ümbrusele  pani  laste  suremine  nagu  kangvaljad  pähe  ja  rauad
suhu.  Kassiaru  Jaska  jättis  esiotsa  laatadel  ümberkolamise  ja
hobusteparistamise,  ostis  ainult  mõisale  härgi,  vilja  ja  kartuleid.  Viimane
tegevus  oli  nagu  pisut  jumalameelepärasem  kui  mustlastega
hobusteparistamine, sest üks polnud muud kui ainut kasulik tegevus, teine
aga  kirg  ja  himude  rahuldamine,  nagu  tal  seda  oli  kõrtsis–istumine  ja
joominegi.  
     Hundipalu Tiit ei rääkinud enam igal parajal juhul, et ta tahab oma pojad
panna  pasunat  puhuma  või  teisi  pille  mängima,  sest  ta  arvas,  et  pole  hea
kõnelda mängust sel silmapilgul, kui kõigil alles kurgud valutavad nutmata
pisaraist.  
          Oru  Pearut  polnud  keegi  juba  ammugi  kõrtsis  näinud,  vähemalt  mitte
päevade kaupa, nagu oli varemalt. Samuti seisis ka õuevärav maha ajamata
ja kodune mürgel tegemata.  
     Rava Kustase suu oli lõõpimise nagu vähemaks jätnud, või kuigi ta seda
tegi,  siis  vaiksemalt  ja  tagasihoidlikumalt,  nagu  kardaks  ta  kedagi
nägematut pahandada. 
     Aaseme Aadu jutust ja tegumoest võis nüüd juba igaüks aimata, et nõnda
võib  talitada  ainult  mõni  palvevend  või  vastutav  kirikuametnik.  Aaseme
noored  rahvadki  olid  nüüd  hoopis  vanade  mõju  alla  langenud:  käidi
üheskoos palvemajas ja kirikus.  
     Surnuaial oli pühapäeviti rohkem inimesi kui kunagi varem. Kevadel oli
kirikumehel  haudade  korraldamisega  palju  tööd  ja  nii  mõnigi  kõlisev
rahatükk veeres tema pihku. Nõnda tõusis leinavate isade ja emade suurest
nutust  ja  kurbusest  ometi  pisutki  rõõmu,  kuigi  ainult  kirikumehe  vagas
südames.  
     Vargamäe Eesperes oli lein ja südamevalu kahekordne, sest uute haavade
tagajärjeks  oli  ka  vanade  lahtikäristamine.  Andres  mäletas  Annit  ema
kõrvale mattes ja teda seal vaatamas käies oma nukrasilmalist Krõõta: ikka
niisugusena,  nagu  ta  oli  olnud  Vargamäele  tulles  –  noorena,
punapalgelisena,  naervana,  kuigi  millegipärast  nagu  nukrana.  Anni  haual
issameiet  lugedes  luges  ta  seda  ka  Krõõdale.  Ja  imelik  tundmus  oli  tal
endal:  nagu  oleks  lapse  surm  emast  midagi  üles  äratanud,  temale  nagu
elavat õhku ninna puhunud.  


     Mari oleks tahtnud Andrese viisil talitada, aga temal polnud võimalik,
sest  Juku  ja  Kata  puhkasid  surnuaia  sees,  Juss  aga  surnuaia  taga.  Küll  oli
Andres soovinud, et Mari mataks oma lapsed Krõõda ja Anni kõrvale, aga
Mari ei teinud seda. Miks, ta ei teadnud õieti isegi. Nagu oleks tahtnud ta
haudadele  minnes  ihuüksi  olla,  üksi  oma  mineviku  ja  pattudega.  Põrmus
tahtis  ta  seal  jumala  ees  põlvitada,  otsides  troosti  ja  armu.  Aga  Andres  ei
langenud kunagi põrmu, isegi oma jumala ees mitte. Tema tegi ikka nõnda,
nagu  ei  paluks  ta  ainult  armu,  vaid  nagu  oleks  tal  ikkagi  ka  pisut  õigus
nõuda.  
          Mari  ei  uskunud  tänapäev  mingit  õigust,  vaid  ainult  armu.  Ja  nagu
loodaks  või  otsiks  ta  seda  eriti  just  Jussi  haualt,  ei  jätnud  ta  seal  kunagi
käimata, kui oli kord surnuaia mail. Uuesti muutus Juss oma surmaga talle
mingisuguseks suureks etteheiteks ja piinaks. Vahetpidamata seisis ta temal
meeles  ja  oma  lastegi  surma  pani  ta  mehe  surma  arvele.  Elavaist  pöördus
huvi  surnute  poole,  nagu  oleks  nende  käes  võim  elavategi  üle.  Sagedasti
olid tal silmad vees ja naeratus ei ilmunud ta näole kunagi. Ainult vanema
poja Indreku kallistused lohutasid ema. Mõnikord kuni nukra naeratuseni. 
     Andres oli juba ammugi Mari sõnadest ja tegudest aimanud, et sel on
lein  laste  järele  nuhtluseks  arvatavate  pattude  eest.  Sellepärast  katsus  ta
vahetevahel Jussist ja tema surmast juttu teha, seletades, et laste surm ei või
ju  isa  surmaga  mingisuguses  ühenduses  seista,  sest  lapsi  suri  ka  seal,  kus
mõlemad vanemad elavad.  
          «Igaühel  omad  patud,»  vastas  Mari.  «Kes  teise  hinge  näeb,  igaüks
tunneb ainult oma südant.»  
          «Muidugi,  või  siis  minagi  selle  vastu,»  ütles  Andres  nagu  nõus  olles.
«Kõik on patused. Aga on siis see õige, et ühe patuse pärast peavad nõnda
süütud lapsed surema? Nagu meilgi: kolm korraga. Mis süüdi siis neil oli?» 
     «Meie oleme süüdi, mitte nemad,» vastas Mari rõhutades.  
     «Siis surmaku meid ja lasku lapsed elada,» ütles Andres samuti.  
     Mari ei öelnud midagi, nagu oleks ta nõus. Ometi võis kõigest aru saada,
et see nõnda polnud. Temal olid oma eriarvamised, mida ta endale pidas.  
     «Noh, hea küll,» rääkis Andres natukese aja pärast, «Ütleme, et lapsed
surid meil Jussi pärast, mis siis nüüd? Mis see Juss siis nüüd veel tahab? Ta
võttis ju kolm elu oma elu tasuks. On seda vähe?»  
          Andrese  sõnad  ajasid  Marile  otse  hirmu  peale.  Ta  ei  osanud  midagi
vastata, tõstis ainult käsi, nagu mõtleks ta kõrvad kinni hoida, et mitte enam
kuulda.  


     «Ää räägi nõnda!» palus ta viimaks, valuilme näol.  
          «Aga  see  on  ju  nõnda,»  kinnitas  Andres.  «Jussi  surm  on  ju  nüüd
kolmekordselt  tasutud,  patused  on  nuheldud.  Sellepärast  olgu  surnud
surnutega, elavad elavatega. Minul suri Krõõt võib–olla osalt mu enda süü
pärast ... »  
     «Andres!» hüüdis Mari vahele.  
     «Kuu1a!» käskis Andres. «Ma ütlen – võib–olla, ja sedagi ütlen ainult
sellepärast, et õpetaja mind nõnda noomis: ma olla oma naise suure tööga
tapnud,  põle  tema  peale  kui  nõrgema  astja  peale  halastanud.  Nõnda  ütles
õpetaja.  Mina  ise  ei  teand  sellest  sinnamaale  midagi.  Lõin  ise  end  takka,
niipalju kui vähegi jäksi oli, ja lasin ka Krõõta teha, niipalju kui ta vähegi
suutis. Aga ise teenisid meil: oli meil kerge teenida? Ütle! Vasta!»  
     «Seda nüüd just mitte,» vastas Mari.  
     «Aga on sul nüüd kergem?» küsis Andres.  
     «Raskem,» ütles Mari, nagu oleks ta ise selles süüdi.  
          «Aga  Krõõdal  oli  ehk  veel  raskem  kui  sinul,  sest  siis  olime  algajad,
kõigest oli nappus. Kuude kaupa põlnd meil talvel muud süüa kui kartulid,
silgusoolvesi,  jao  pärast  leiba  ja  hapu  kali  juua  ning  kuivale  toidule  peale
rüübata,  et  rutem  alla  läheks.  Nõnda  elasime  ja  nõnda  rühmeldasime
hommikust õhtuni, pooled ööd veel takka peale, ja nõnda kandis Krõõt ka
oma lapsed ilmale. Ei ühtegi valget päeva, ei kunagi hinge tagasitõmbamist.
Noh,  ja  tema  põlnd  sinuks.  Tema  oli  pikavõitu,  vilaja  kehaga,  ei  pidand
vastu,  nõnda  surigi.  Mina  ei  märgand  seda  enne,  kui  ta  mulle  ütles  –
mäletad, seal asemel, kui sina Andresele oma rinna suhu pistsid –, kui ta sel
korral ütles, et ei tema küll änam siit tõuse. Siis nägin ma äkki, et Krõõt on
kui  vana  hobusekronu,  kel  jalad  harkis  all  ja  kõrvad  lontis  peas  ja  kes  ei
suuda  enam  ühtegi  liiget  liigutada,  tümita  teda  raudkangiga  või  raiu
kervega.  Seisab,  ei  liiguta  änam  oimugi!  Hobusekronu  oskasin  ma
turgutada, kui ta nõnda saha, äkke või vankri ette seisma jäi, aga mis pidin
ma  Krõõdaga  tegema?  Hobusekronule  viisin  tüki  leiba  või  kamalutäie
kaeru, ja kui ta selle oli ära söönd, ajas ta kõrvad kikki ja korjas jalad kõhu
alla  kokku.  Krõõdaga  ei  osand  ma  midagi  peale  hakata,  et  ta  veel  kord
jõuaks  oma  liikmeid  liigutada.  Läksin  ainult  väljale  ja  istusin  kivi  äärde.
Nõnda suri Kroõt. Mina ei saand tema heaks sedagi teha, mis ma teen igale
setukale. Aga ega mulle setukas sellepärast kallim ole, kui oli Krõõt. Üks
on ikkagi loom, teine inimene; aga mis teed loomale, seda ei tee inimesele,
sest  loodad,  et  eks  inimene  muretse  isegi  enda  eest.  Aga  näe,  ei  muretse.


Ennem  sureb,  kui  muretseb,  nagu  oleks  inimenegi  ainult  loom.  Krõõt  ise
mõtles endast samuti nagu minagi. Mõtles, et looma eest peab muretsema,
iseenda eest mitte, sest mina olen ju inimene. Krõõt mõistis väga hästi, et
kui hobusel on aiste vahel kõrvad lontis ja jalad harkis, et siis ei aita änam
takkalöömine,  vaid  et  teda  peab  turgutama.  Aga  ise  ei  jäänd  :ta  kunagi
hobusekronu viisil seisma ega öelnd: siitmaalt, änam ei jäksa. Krõõt jäksas
ikka veel, tema jäksil põlnd kunagi lõppu, nagu põlnd seda ka minu omal.
Ja kui tuli kord lõpp, siis oli ka surm, lõpp ja surm tulid üheskoos. Aga kas
siis  nüüd  sellepärast  peaks  mina  terve  eluaeg  nina  norus  käima  ja  käed
rüpes  istuma?  Peaks  koha  lohakile  jätma  ja  mitte  änam  laste  peale
mõtlema?  Kel  oleks  sest  kasu?  Või  oleks  see  õige?  Aga  vaata,  Mari,  sina
mõtled just nõnda ja sina teed ka nõnda. Kui sa käiks ühtepuhku laste haual,
siis põleks sest ühtigi, aga sina käid veel rohkem Jussi haual. Sa käid seal
surnuajale minnes ja ka surnuajalt tulles, sa mõtled Jussi peale kiriku sõites
ja  koju  jõudes,  sul  on  ta  meeles  sängi  heites  ja  sängist  tõustes.  Lastegagi
räägid sa, nagu mõtleksid sa aina Jussi peale. Enne, kui Juku ja Kata alles
elasid, ei näind ma, et sa neid rohkem oma lapseks oleks pidand kui teisi,
aga nüüd on mõnikord nõnda, et Indrek ja Antski oleks sulle nagu võõrad.
On see tõesti nõnda õige? On siis Jussil tõesti õigus seda veel nõuda? seda
küsin  ma.  Kas  tema  võlg  ikka  veel  põle  tasutud,  kui  meil  talle  võlga  ehk
oli? Mis ta siis veel nõuab?»  
     Küsimused olid nõnda seatud, et Mari oskas vastuseks ainult nutta. Aga
Andrese  meelt  ei  teinud  see  härdaks,  ennemini  tundis  ta  südames  ikka
suuremat kibedust. Tema ise oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus
ja kergemeelne, sellepärast oleks ta tahtnud, et teda igavesti ei ümbritseks
nutused silmad ja kurvad näod, sest neist luges ta etteheidet iseendale: tema
ei osanud nõnda elada, et temaga oleks võidud rõõmus olla. Krõõda alaline
nukrustamine  ja  hädaldamine  oli  talle  palju  tuska  ja  meelehärmi
valmistanud ja sellest oli tõusnud nii mõnigi sõnelemine ja pahandus. Marit
oli  ta  just  sellepärast  tahtnud,  et  see  oli  tüdrukupõlves  Vargamäel  alati
naernud,  ikka  lõõritanud.  Juba  Krõõda  eluajal  oli  Andres  mõelnud,  et  kui
ometi  Krõõt  vahetevahelgi  võiks  Mari  viisi  naerda  ja  lõõritada,  siis  oleks
elu  poole  kergem.  Aga  Krõõt  ei  naernud  Vargamäel  kunagi,  vähemalt  ei
mäletanud seda Andres, kes pani naise nukruse soode ja rabade arvele, sest
see oli tulnud sealt, kus olid aina metsad ja laaned, mis helisesid. Aga nüüd
on Mariga lugu veel hullem: tema ju oli ükskord siin rõõmus, ainult niipea
kui  ta  sai  Andrese  naiseks  ja  Vargamäe  perenaiseks,  kadus  ka  naer  ja


lõõritus. Nagu oleks Andres ta Jussilt vägisi ära kiskunud või nagu oleks ta
oma käega Jussile silmuse kaela pannud ja ta siis kuuseoksa riputanud.  
     «Tead, Mari,» rääkis Andres natukese aja pärast edasi, «meie elu läheb
nõnda  lörri,  varem  või  hiljem.  Mina  ei  jõua  seda  änam  kuigi  kaua  välja
kannatada.  Krõõda  ajal  ei  mõelnd  ma  midagi,  rühmasin  ainult  tööd  teha,
aga tema surm ajas mõtlema. Siis tuli veel see Jussi asi ja nüüd need lapsed
oma surmaga – jõud ütleb ülesse. Kui sa nutaks oma lapsi, sest põleks ühti.
Ka minul on neist kahju, väga kahju. Juku oli nii viks ja tubli poiss, teda oli
Vargamäele  nii  vaja.  Aga  jumal  arvas,  et  surnuajal  on  temast  suurem
puudus – olgu. Aga kui ma näen, et sa leinad aina Jussi, siis ei tea ma, kuhu
minna või mis teha. Jussi nuttes saab sinust jällegi endine sauna–Mari, nagu
põleks  sa  kunagi  Vargamäe  perenaine  olndki.  Siis  oli  sul  muidugi  kergem
põli  kui  nüüd  ja  seepärast  mõtlen  ma,  et  sa  ehk  kahetsed,  et  Vargamäel
perenaiseks  hakkasid.  Mõtled,  et  mis  endast  siin  tappa,  ükskord  sureme
niikuinii ja läheme hauda. Vahe ehk on ainult see, et saunanaisele lüüakse
ühe kellaga, Vargamäe perenaisele kahega, muud ei midagi. Eks ole nii?»  
     «Seda mitte, Andres,» vastas Mari nuttes. «Kui Jussi põleks olnd ja sina
mind  oleks  taht,  siis  oleks  ma  siin  alati  naernd  ja  laulnd,  surres  ka  oleks
naernd ja laulnd, usu, Andres.»  
     «Tähendab – Juss?» küsis Andres.  
     Mari nokutas nuttes pead.  
     Andres vaikis üürikeseks. Tema silmi ilmus põlgus ja viha  
     «Kui kauaks see Juss siis meie vahele peab jääma?» küsis ta.  
     «Ma ei tea,» vastas Mari lihtsailt.  
     «Elavalt pistis teine isegi siis putku, kui puss peos oli, aga surnult on
julgem. Tõepoolest, kui see võimalik oleks, siis kägistaks ma ta oma kätega,
et aga ükskord temast lahti saada,» rääkis Andres.  
     «Issand halasta!» hüüdis Mari. «Andres, mis sa ometi räägid!»  
     «Räägin lausa tõtt,» vastas Andres. «Kui võimalik oleks, siis ise oma
käega!  ...  Juba  Krõõda  ajal  ei  teand  ma  mõnikord,  mis  oleks  teind,  et
naerust  nägu  näha,  aga  tema  nutetud  silmadel  põlnd  selget  põhjust,
vähemalt  mina  ei  teand  seda,  ja  sellepärast  oli  seda  kergem  kannatada.
Sinuga on teine asi, sinul on Juss ja ometi ei või ma sinna midagi parata.
Kõigist olen ma võitu saiand, isegi Oru Pearuga saan ma lõpuks hakkama,
juba  mitu  aastat  põle  teine  oma  hambaid  näidand,  aga  Jussist  ei  saa  ma
jägu.»  
     «Juss on ju surnd, kuis sa siis saad,» lausus Mari.  


          «Nii  see  on,»  ütles  Andres.  «Elus  võisin  ta  pahema  käega  läbi
tuuseldada, aga surnult ei saa talle kahe käegagi vasta.»  
     «Surnute vasta ei saa keegi,» kinnitas Mari.  
     «Aga küll näed, mina saan,» ütles Andres ähvardavalt.  
     Mari vaatas talle hirmunult otsa.  
     «Mis sa tahad teha?» küsis ta.  
          «Midagi  peab  tegema,»  vastas  Andres,  «nii  see  olla  ei  või.  Surnud
sauna–Juss  ei  pea  igavesti  Vargamäe  Eesperes  elavate  üle  valitsema.  Ühte
ütlen sulle, Mari: hoia end! Kui ma Jussist jägu ei saa, sest et ma talle hauda
ligi ei pääse, siis oled sina alles maa peal ja sinust saan ma jägu, mingu või
kõik  kuradile.  Mina  põle  siinilmas  mängimiseks;  mis  tirelit  ma  sealilmas
löön, seda ma ei tea.»  
     Ütles ja tormas suure mürinaga uksest välja, nagu oleks mõni paha vaim
talle sisse läinud. Nõnda ei saanudki Mari teada, mis Andres oma sõnadega
mõtles. Ometi käis hirmuvärin tal kogu kehast läbi. Üks mõte ei tulnud aga
Maril mitte pähe, nimelt: kas Andres isegi praegu õieti mõistis, mis ta oma
sõnadega  mõtles?  Ähvardus  oli  ehk  ainult  ähvardus,  esiotsa  alles  ilma
sisuta.  Andres  tundis  ehk  ainult,  et  kauemat  aega  ei  suuda  ta  olevat
seisukorda  välja  kannatada  ja  nõnda  peavad  Vargamäel  halvad  päevad
tulema.  Juss  oli  ju  elusalt  päris  tubli  poiss,  seda  Andres  ei  salanud,  aga
surnult  ei  pidanud  ta  temast  kuigi  suurt  lugu.  «Mõne  mees  ka,  kes  enda
püksipaelaga kuuseoksa riputab,» oli Andres millalgi öelnud. Andres arvas,
et ennem oleks võinud ta tema, Andrese, tol korral tappa, kui iseendale seda
teha. «Inimene põle ometi iseenda koer,» lausus Andres teinekord, «kuis ta
siis endale läheb silmust kaela panema.» Ja nüüd tahtis ometi see «iseenda
koer» Vargamäel valitseda. See tegi Andrese pööraseks.  
     Et Andrese ja Mari vahel sel korral kõik selgusetuks jäi, siis algasid neil
tumedad päevad, mille vari langes kogu elule ja olule. Kuude, võiks öelda
isegi aastate kaupa kestis see nõnda. Lapsedki aimasid, et isa ja ema vahel
oleks nagu midagi juhtunud, aga mis nimelt, seda ei teadnud keegi selgesti.
Pikkamisi  harjuti  selle  olukorraga  ja  sulane  ning  tüdruk  arvasid,  et
niisugune  peabki  peremehe  ja  perenaise  vahekord  olema  Vargamäel.
Igaühel  omad  asjad  ja  mured,  pole  muud,  kui  pusi  hommikust  õhtuni
teineteise  kõrval.  Ära  poe  teise  hingele  kunagi  üsna  ligi,  see  võib  sind
temast sootuks eemale peletada.  
          Rühmati  tööd,  niipalju  kui  oli  jaksu,  sest  töö  oli  lõpuks  ainuke  õige
ajaviide, aja tapmine, ainuke tõsine lohutaja. Mari tegi, mis võis, et surnuid,


eriti aga just Jussi unustada ja et täie teadmisega oma uuele elule anduda,
aga ometi ei saanud ta Jussist öösel ega päeval rahu. Öösel oli isegi hullem
kui  päeval,  sest  unes  ilmus  Juss  sagedasti  nii  kohutavana,  et  Mari  ärkas
Andrese  kõrval  külmas  higis.  See  kas  ei  märganud  tõepoolest  midagi  või
tegi ainult nõnda: ta oli ehk oma naise kannatustele ja vaevadele teadlikult
tummaks ja kurdiks muutunud.  
     Mari tundis, et tal oleks praegu kergem, kui ta võiks Andresega Jussist
rääkida, aga ta ei julgenud suudki paotada. Ja oleks tahtnud Andrest paluda,
et kannatagu ta temaga natukene aegagi veel, kannatagu pool aastatki, siis
läheb ehk kõik mööda, aga ka seda ei saanud Mari mehele öeldud.  
          Kes  Vargamäe  Eesperesse  lahedamat  meeleolu  tõid,  need  olid  noor
sulane ja noor tüdruk ning kilkav lapsekari, muidu oleks võidud siin kas või
lämbuda,  sest  oleks  ju  aina  kardetud  surnud  sauna–Jussi.  Aga  need  ei
kartnud, sest need ei tundnud teda ega tahtnudki tunda  
          Tüdruk  tuletas  pisut  nagu  Marit  ennast  meelde,  ainult  rohkem  oli  tal
tedretähti mõlemal pool nösunina ja tumehallide silmade all. Sulane Jaagup
pidi  sügisel  kroonusse  minema,  aga  tahtis  sealt  maksku  mis  maksab
pääseda. Igal parajal juhul kinnitas ta, et saagu, mis saab, aga tema ei lähe.  
     «Kas või surm?» küsis Leena.  
     «Kas või surm, aga ei lähe,» kinnitas Jaagup.  
     «Aga kui nad ikka su võtavad?» küsis tüdruk.  
     «Siis tulen varsti välja, kas või käpuli ja kõhuli, ikka tulen.»  
          Muidugi  ei  jäänud  Jaagup  käed  rüpes  ootama,  kuni  ta  sügisel  paigale
pannakse,  vaid  tema  tegi  ettevalmistusi,  et  teda  mitte  paigale  ei  pandaks.
Kuna ta oli kasvult pikk ja peen, siis oli tal lootus, et ta sügisel mõõtu välja
ei anna, mispärast ta teiseks aastaks jäetakse. Et asi kindlam oleks, näljutas
ta  end  hullupööra.  Sügise  poole  ei  söönudki  ta  enam  muud,  kui  krõbistas
kuivi herneid, mida ta nälja peletamiseks alati taskus kandis.  
          «Ma  pean  Jaagupile  sügisel  õige  toiduraha  kõrvale  maksma,»  ütles
Andres,  «sest  paljuke  need  herned  ikka  maksavad,  mis  ta  mul  aidast  ära
sööb.»  
     «Ää maksa, peremees, ühtigi,» ütles sulane vastu, «muidu hakkad ehk
palgarahast  maha  kiskuma,  ütled,  et  ma  ei  jõua  tühja  kõhuga  hästi  tööd
teha.»  
     Aga tööd tegi Jaagup kuni nõrkemiseni ja selle poolest polnud Andresel
talle  midagi  ette  heita.  Samuti  väsimatult  käis  ta  laupäeva–õhtuti  ja
pühapäeviti külas tantsimas ja pillerkaaritamas. See oli seda loomulikum, et


ta oli oma nurga kõige parem pillimängija, mispärast ta oli aina oodatud ja
kutsutud  külaline.  Öösiti  luusis  ta  muidu  küla  vahel  ning  nõnda  teadis  ta
kõigi  ümberkaudsete  teenijate  ja  peretütarde  kohta,  kus  või  kellega  keegi
magab.  Aga  endal  polnud  tal  ainustki  kohta,  kuhu  teda  oleks  oodatud
salajaseks öiseks mänguks või sosistamiseks. Mitte sellepärast, et teda keegi
ei tahtnud – peretütredki ei põlanud teda –, vaid Jaagup oli imelik unistaja;
keda tõmbas mingisugune seletamatu kaugus.  
          Sagedasti  jäi  ta  õuevärava  najale  või  keset  väljamäge  seisatama  ning
laskis  silmadel  ümber  käia  mööda  sohu  laialipillatud  üksikuid  talusid,
mööda  külasid,  siin–seal  paistvaid  veskitiibu,  mõisahooneid,  mis  eemal
valendasid,  mööda  soid  ja  rabu  ning  metsasalke,  mis  kaugel  sinavaks
taevapalistuseks muutusid. Aga ikka peatusid ta silmad lõpuks kahel kõrgel
metsatukal, mille vahelt mingisugused hallid hooned paistsid. Kauguse tõttu
oli võimata seletada, mis seal just oli.  
          Tõepoolest  aga  oli  seal  küla  ja  külas  Põlluotsa  talu  ning  talus  tütar
Roosi. See oli kõige ilusam tüdruk, keda Jaagup kunagi on näinud, – nõnda
oli  tema  enda  arvamine.  Kahe  aasta  eest  teenis  ta  seal  külas  ja  sest  ajast
saadik ei saa ta enam Põlluotsa Roosist lahti. Tema pärast ta endale pilligi
ostis ja nõnda mängima õppis, nagu ta praegu mängib: Jaagup tahtis Roosi
silmas midagi olla, midagi maksta.  
          Tantsijad  mõtlesid  igal  pool,  et  Jaagup  mängib  neile,  aga  ei!  Jaagup
mängib  aina  Põlluotsa  Roosile  ja  mõtleb  mängides  aima  temast.  Isegi
Vargamäe  aidatrepil,  õueväraval,  põllupeenral  või  kivi  otsas  mängides
mõtleb ta vahetpidamata Roosist.  
     Alguses mõtles Leena, et Jaagup mängib temale, aga ühel ilusal päeval
sai ta teada, kuidas Jaagupi lood tõeliselt on: Jaagup ise jutustas, sest tema
õnn  oli  suurem,  kui  et  ta  ainult  tema  enda  südamesse  oleks  mahtunud.
Nõnda  sai  ka  perenaine  Mari  Jaagupi  suurest  õnnest  teada.  Andreselegi
oleks  ta  jutustanud,  kui  niisugused  asjad  teda  karvaväärtki  oleksid
huvitanud.  
     Aga Andres rääkis aina tööst ja tööst ning sellest, et seda kunagi küllalt
ei  jõua  teha,  sured  ära  ja  ikkagi  jääb  teda  veel  teha  küll  ja  küll.  Jaagup
sellevastu mõtles, et töö on muidugi töö, mis seal nüüd rääkida, ega temast
pääse  keegi,  saksad  ehk  ainult,  aga  et  tema  pärast  ei  elata.  Tema  sünnib
eluga ja sureb eluga, temale pole üldse midagi parata.  
     Töö pärast ei elaks Jaagup ainustki päeva. Muidugi töö pärast ei hakka ta
ennast tapma, ehk olgu siis, et töö ise tapab. Jaagup elab teiste asjade pärast,


hoopis teiste pärast. Ja on need teised asjad kord olemas, siis teeb Jaagup
ükskõik  mis  ja  kui  rasket  tööd,  teeb  otse  lõbuga.  Nõnda  arvab,  õigemini
tunneb  Jaagup,  kuigi  ta  sellest  ei  Andresele  ega  kellelegi  teisele  sõnagi  ei
lausu. Kõik peaksid seda mõistma iseenesestki.  
     Kui Vargamäe Jaagup nõnda pilli mängis ja ise oma Roosi peale mõtles,
hakkas  ka  Leena  tema  peale  mõtlema,  kui  ta  Jaagupi  pilli  häält  kuulis.
Mõnikord juhtus isegi nõnda, et Jaagupi pilli häält kuuldes perenainegi oma
kurvad mõtted unustas ja nii mõnegi rõõmsa mõtte Jaagupi Roosist mõtles.
Aga perenaine ei mõelnud nii tõsiselt Jaagupi Roosist kui tüdruk Leena, kel
sealjuures  silmad  niiskeks  kippusid.  Vargamäe  perenaine  ei  armastanud
Põlluotsa  Roosit  nii  sügavast  südamest  kui  tüdruk  Leena.  Jaagup  isegi  ei
armastanud teda nii väga, sest tema silmad lõid armastusest ainult hiilgama,
Leenal aga vett jooksma.  
     «Kas tema sind ka nõnda armastab?» küsis Leena kord Jaagupilt, kui see
nagu hunt üle raba kahe metsatuka poole vahtis, kust hallid hooned paistsid.
«Mõtleb ta nõnda sinu peale?»  
     «Roosi või?» küsis Jaagup vastu. «Ei, tema ei mängi pilli ega kedagi.
Tema ei mõtle.»  
     «Sina siis üksi?» päris Leena.  
     «Mina üksi,» vastas Jaagup. «Aga läbi akna laseb ta mu alati sisse, kui
ma lähen.»  
     «Aga kui sa ei lähe, mis siis?»  
     «Siis laseb ta mõne teise,» arvas Jaagup ja lisas juurde: «Ta on ju nii
ilus, poisid on kui hullud tema järele. Neid lahinguid, mis Põlluotsa ümber
lüüakse!  Ja  ikka  tema  pärast.  Mina  tulin  sealt  ju  perepoegade  eest  ära,
tahtsid  mu  maha  lüüa,  pillilõõtsad  lõikasid  teised  läbi,  muudkui  vuhka–
vuhka.  Isegi  Roosile  lubasid  kaelakiike  teha,  kui  ta  minu  veel  sisse  laseb.
Aga  ei  see  karda!  See  ei  karda  kedagi.  Ta  vaatab  poistele  naerdes  otsa  ja
ütleb: eks tehke, kui raatsite. Teil omal rohkem kahju kui minul. Muidugi
keegi  ei  raatsi.  Poisid  kui  luua  all  ...  Ootan,  kui  tulevad  pikemad  ja
pimedamad ööd, siis lähen õnne katsuma. Ükski ei aima, et mina siitmaalt
võiksin  minna,  aga  mina  lähen.  Lähen  otseteed  üle  laukaraba,  laugaste
vahelt  läbi,  paar  pühapäeva  olen  käind  juba  teed  vaatamas  ja  märke
panemas.  Mis  see  kuus–seitse  versta  mul  lipata  on!  Paljajalu,  nõnda  saab
igalt poolt läbi, mõnest kohast kas või neljakäpakil, kus pehme. Silmalt!» 
     «Aga kui sa ära eksid?» arvas Leena.  
     «Ei eksi, mina ei eksi, olen rabadega vilund lapsest saadik.»  


     «Aga mis siis, kui teised poisid su kätte saavad?»  
     «Ei nad saa! Põle tänini saand ega saagi. Ega Roosi neid sisse lase, kust
nad teavad, et mina olen.»  
     «Minul põle ühtegi niisukest poissi olnd kui sina,» ütleb Leena nüüd.  
     «Roosil põle ka niisukest olnd, ise ütles,» vastab Jaagup.  
     «Aga miks ta siis teisi sisse laseb?»  
     «Kõik kipuvad kangesti, sellepärast. Ei raatsi ära ajada.»  
          «Aga  mina  ei  laseks  kedagi  teist,  kui  mul  oleks  niisuke  poiss,»  ütleb
Leena. «Ennem oleks ma üksi, aga teist ei laseks ma mitte.»  
          «Noh,  sina  põle  ka  nii  ilus,  kui  on  Roosi,»  ütles  Jaagup  nii
lihtsameelselt, et Leenal pisarad otse purskasid silmist. Seda nähes püüdis
Jaagup oma sõnu parandada, öeldes: «Ei noh, ega nüüd seda ole, et sa inetu
oleks, et sa põleks ilus tüdruk. Seda muidugi! Oled tüdruk üle kõrvenurga.
Aga ma ütlen muidu, et sa põle nii ilus, kui on Põlluotsa Roosi. Aga sest
põle kedagi, sest teist nii ilusat tüdrukut põlegi kihelkonnas.»  
     See oli Leenale halb lohutus, seda nägi Jaagup isegi, aga tema ei osanud
teda paremini lohutada. Natukese aega vaatas ta, kuidas Leena silmi pühkis,
siis võttis ta pilli ja hakkas mängima, et ehk lohutab see nutjat. Aga Leenal
hakkasid  pisarad  veel  suurema  hooga  voolama,  sest  ta  arvas,  et  Jaagup
mängib Roosile. Ometi mängis Jaagup seekord ainult Leenale troostiks.  
     «Niisukest poissi põle ma veel enne ilmas näind,» ütles Leena lõpuks,
kui ta oli silmist pühkinud viimased pisarad.  
     Aga Jaagup ei vastanud talle sõnagi. Ta nokutas nõus olles pead ja surus
lõõtsmoorikut  käte  vahel  kokku  ning  venitas  teda  pikaks,  nagu  tahaks  ta
näidata: näe, mihuke ma olen. 
          «Lõhu  või  lõõts,  ega  ta  Põlluotsale  ikkagi  kosta,»  ütles  Leena
etteheitvalt. 
     «Seda põle vajagi, ma mängin nüüd sinule, et sa ei nutaks,» vastas poiss
avameelselt.  
     «Mis sinul minust, nutan või naeran ma,» ütles tüdruk.  
          «Miks  ei  ole,»  vastas  poiss.  «Siin  on  kõik  nii  tõsised,  sina  üksi  veel
naersid tänini, aga nüüd hakkad ka sina silmi peos hoidma.»  
     «Änam ei nuta, sinu nähes ei nuta ma änam ilmaski,» kinnitas Leena.
«Sina põle seda väärt. Sina armastad oma pilli rohkem kui teisi inimesi.»  
     «Ei, Roosit armastan rohkem kui pilli,» seletas poiss.  
     «Roosit armastan üle kõige.»  
     «Tema on ilusam kui pill?» pilkas Leena.  


     «Tema on kõige ilusam,» kinnitas Jaagup.  
     «Pill mängib nõnda ainult sinuga, aga Roosi mängib ka teistega. Põle
sind, siis on teised.»  
     «See on teine asi. Pill põle inime, tema põle nii ilus kui Roosi.»  
          «Ikka  see  vana:  põle  nii  ilus,  põle  nii  ilus!  Nagu  saaks  seda  ilu  patta
panna või pannil küpsetada!» hüüdis tüdruk nagu meeleheitel ja vihaselt. 
     «Ega pillistki saa suppi keeta,» vaidles poiss vastu.  
     «Aga pill mängib, Roosit vahid siit ainult üle raba.»  
     «Küll oled sa õige rumal,» ütles Jaagup nüüd lihtsalt. «Ma ei mängikiski
ju,  kui  põleks  Roosit.  Tema  pärast  ma  pilli  ostsingi.  Ehk  võta  tänagi:  kas
oleks  ma  seia  kivi  otsa  tulnd  pilli  mängima,  kui  ma  ei  saaks  siit  üle  raba
Roosi poole vahtida. Kui sa teaks, kudas ta akna avab ja kudas ta sosistab:
tasa!  Kui  ta  sel  silmapilgul  ütleks:  löö  oma  pill  lõhki,  mina  või  pill,  siis
paneks ma ta kui kärnkonna jala alla lässu. Niisuke on Põlluotsa Roosi ja
niisuke on minu pill.»  
     «Aga mina ütlen: sina oled togu poiss,» sähvas tüdruk. 
     «Seda muidugi,» oli Jaagup nõus. «Kõik ütlevad mulle seda, Roosigi on
öelnud.  Aga  sest  põle  midagi,  et  ma  togu  olen.  Nii  tark  olen  ikkagi,  et
kroonut teenima ei lähe.»  
     «Küll lähed,» ütles Leena.  
     «Mitte ei lähe, teiste kiuste ei lähe.»  
          «Ma  annan  su  talitajale  üles,  et  sa  ennast  nõnda  näljutad,»  ähvardas
tüdruk.  
          «Arvad,  et  siis  hakkan  sööma?  Ega  seda  ole!  Sügisel  tõmban  veel
tubakavett sisse, võtku siis mu nahk ja pangu paigale, kui tahvad.» 
     «Teed sa seda Roosi pärast?»  
     «Ei! Mis temal sellest on.»  
     «Loll!» hüüdis tüdruk.  
          «Olgu,  aga  näe,  teen.  Eks  katsume,  kumb  on  kangem,  mina  või
kroonu.»  
     Ütles ja pani uuesti pilli üürgama.  
     Tulid pikemad ja pimedamad ööd. Nii mõnelgi õhtul, kui kõik pugesid
magama,  lippas  Jaagup  mööda  peenart  väljamäest  alla,  lidus  tükk  maad
kõval  kraavikaldal  ja  pöördus  siis  sohu,  mis  peagi  kõrgeks  laukarabaks
muutus.  
     Jaagup tõttas Põlluotsa Roosi poole. Ei tal olnud mahti kuigi kaua seal
olla, aga tal oli sellestki küll, kui ta sai tüdrukule kätt anda ja temaga mõne


sõna sosistada. Ta oleks isegi sellega leppinud, et ainult mõni minut akna all
seista,  aga  seda  ei  tohtinud,  sest  siis  oleks  ta  teiste  poiste  küüsi  võinud
langeda. Sellepärast pidi ta alati läbi akna sisse pugema.  
     Pimedas toas istus ta tüdruku sängi serval, kuna see ise teki alla puges.
Tasa–tasa  pidid  nad  rääkima  ja  seda  mitte  vanemate  pärast,  kes  magasid
teises  toas,  vaid  nende  kõrvade  kartusel,  kes  võisid  salaja  tulla  akna  taha
kuulama. Sest Muska ei liputanud mitte ainult Jaagupile saba, vaid kohtles
niisama sõbralikult veel mitut teist poissi. Kui kellelgi tõepoolest peretütre
ilust  kasu  oli,  siis  just  karvasel  Muskal:  temale  kanti  lepituseks  parimad
suutäied.  Niisugune  mesinädalate  kestmine  demoraliseeris  vaga  ja  kasina
Muska sedavõrd, et peremees tema ärksuses ja truuduses kahtlema lõi, kuna
perenaine teda aina närvaks sõimas ning imestas:  
     «Kellest see koer küll peaks elama ja paksemaks minema.»  
          «Vanaks  hakkab  teine  jääma,  mis  muud.  Armastab  aga  magada,  ei
haugu,» ütles peremees ja kõigil tõusis tundmus, nagu peetaks Muska kohta
juba kurja nõu.  
          Jaagup  ei  teadnud  midagi  paremat,  kui  pimedas  Roosi  juures  istuda,
tema  sõrmedega  mängida  ja  tasakesi  sosistada.  Ainult  kord  sattus  Roosi
pats talle pihku, kas juhuslikult või kuidagi muidu, seda Jaagup ei teadnud.
Aga  üks  oli  selge:  selle  patsi  pärast  kogu  see  asi  tuligi.  Issand  jumal:  et
ilmas  võivad  niisugused  patsid  olla  ja  et  neid  võib  pimedas  toas  pihus
hoida! Mis on lõõtspilli mängimine selle kõrval! 
     Jaagup unustas kõik – aja ja ettevaatuse. Nõnda said oma küla poisid
akna taga teada, et keegi on toas Roosi juures. Aga kes? Arutati kõik omad
poisid läbi, aga neist ei võinud keegi täna olla. Lõpuks: kes muu kui kuradi
Pilli–Jaagup.  Tema,  sinder,  neh!  See  molkus!  Nende  Roosi  juures!  Nõnda
arvasid poisid väljas ja otsustasid oodata kas või hommiku valgeni. 
     Hommikul oli Põlluotsal rukkirehi, tõusti vara üles, nii et Jaagupil tuli
sääred teha. Aga kuhu või kuidas, kui poisid väljas ootavad? Nad peksavad
ta ju vaeseomaks, sest rammu pole Jaagupil kuigi palju ning riielda ei oska
ta põrmugi. Jaagup kaotas pea. Jeesus Kristus, sa armastuse ülalpidaja, anna
ise kallist nõu Vargamäe Jaagupi päästmiseks!  
     Aga Roosil oli nõu valmis: ta viis Jaagupi tasahilju rehetuppa, sealt rehe
alla. Kättpidi talutas ta tema redeli juurde ja ütles:  
          «Kui  üles  saad,  pööra  paremat  kätt,  pahemal  pool  magavad  sulane  ja
karjane.  Ole  tasa,  aga  ära  karda,  mõlemad  on  raske  unega.  Roni


härjapeahunniku otsa, sealt saad unkasse. Passi ja piilu, et poisid sind kätte
ei saa. Isa tõuseb varsti, hakkame rehele. Tule jälle, ma ootan.»  
          Nõnda  sosistas  Roosi  Jaagupile  kõrva  sisse  ja  ilusamaid  sõnu  ning
magusamat helinat polnud Jaagupi kõrvad kunagi kuulnud.  
     Kaua pidi Jaagup ristikheinavirna otsas läbi unka piiluma, sest varitsejad
ei lahkunud ka siis mitte, kui Põlluotsal juba rehele hakati. Alles valgehakul
julges  Jaagup  läbi  unka  katusele  ronida,  sealt  räästale  laskuda  ja  toa  taha
maha hüpata, kust ta üle põllu metsa jooksis. 
          Sügisel  liisku  minnes  oli  Jaagup  peenike  nagu  piibuork:  ei  andnud
mõõtu  täis  ja  jäeti  teiseks  aastaks.  Poiss  naeris,  sest  kroonu  oli  tüssatud.
Tuleval aastal tahtis ta veel paremini teha, sest ta oli ju uusi nükkeid juurde
õppinud.  Vargamäele  jäi  ta  aastaks  edasi.  Talvel  tegi  endale  suusad  ja
suhistas  nendega  öösiti  üle  raba  Põlluotsale.  Aga  talvised  olud  olid  palju
halvemad kui suvised. Pika reisi tasuks ei saanud ta kunagi muud, kui aga
silmapilguks  neiuga  rind  rinna  vastu  väljas  pakase  käes  seista,  kuhu  neiu
tuli, kuuldes aknal poisi tasast koputust. Ja seegi lõbu oli ühendatud suure
hädaohuga.  
     Viimast karda võttis ta niisuguse teekonna ette veel kevade tulekul, kui
madalamais paigus oli juba elus vesi lume all. Siis puudus vähe, et ta oleks
oma naha tagakiusavate poiste kätte jätnud. Ta pääses ainult sellepärast, et
oskas noorest lepikust läbi suhistada, kus lund oli rinnuni, mis paljast jalga
ei kandnud. Siin oligi see koht, kus kannul seisvad külapoisid üksteise järel
kõik  lumme  soperdama  jäid,  kuna  aga  Jaagup  suuskadel  nagu  mees
muistegi läbi suhistas. Selle aja peale, kui poisid lepikulumest pääsesid, oli
Jaagup juba kaskede alt läbi ja üle lodu, mis oli sügavat lumealust vett täis.
Siit  ei  saanud  poisid  üle  ja  nõnda  kihutas  Jaagup  lagedale  rabale,  nagu
polekski teisel pool lodu kiruvaid ja sajatavaid külapoisse. 
     Aga nagu öeldakse: unustab hoidja ja tabab püüdja, nõnda sündis lõpuks
siingi.  Sügise  poole  suve  kohtas  Jaagup  Roosit  ühel  pühapäeval  kiriku
juures ja sai temaga seal mõne sõna juttu ajada. Neiu ütles poisile, et tulgu
aga:  kõik  on  samuti  nagu  mullu  suvelgi.  Jälle  on  ta  oma  väikesest
talvekambrist  ära  tulnud  eestuppa,  kus  on  lahedam.  Voodi  sealsamas,
kokkuräägitud koputus aknale seesama. 
     Jaagup läks. Aga juba üle raba minek osutus õnnetuks: ta eksis teelt ja
kukkus laukasse, kus sai kaelani märjaks. Võttis riided kuni särgini seljast
ja väänas neist vee, siis läks edasi. Ometi ei pääsenud ta Põlluotsa akna taha
koputama,  vaid  sellesama  noore  lepiku  vahel,  kus  külapoisid  talvel  teda


taga  ajades  olid  lumme  jäänud,  olid  nad  tal  täna  vastas  ja  võtsid  ta  kinni.
See  oli  esimene  kord,  kus  Jaagup  läks  Põlluotsale  kokkuräägitud  päeval,
muidu käis ta ikka huupi, ja sel esimesel päeval langes ta varitsejate küüsi,
kas  Roosi  äraandmise  tõttu  või  sellepärast,  et  ta  enne  seda  temaga  kiriku
juures  oli  juttu  ajanud,  mille  tagajärjel  poisid  tema  tulekut  võisid  oletada,
seda ei saanud Jaagup kunagi õieti teada.  
          Külapoisid  peksid  Jaagupi  lepiku  vahel  vaeseomaks,  nii  et  ta  teist
keretäit  nende  arvates  enam  ei  peaks  tahtma.  Uimaselt  jätsid  nad  ta
sinnapaika.  Koidikul  viluga  tuli  Jaagup  meelemärkusele  ja  leidis  enda
peaaegu üleni verisena: igal pool haavad ja muhud. Võttis enne aega, kui ta
jalule  sai  ja  kodu  poole  hakkas  tuigerdama.  Aga  jõud  lõppes  peagi,  pidi
maha heitma puhkama. 
     Kogu selle päeva tuigerdas ja roomas ta rabas laugaste vahel – viimaks
koguni  sõna  otseses  mõttes  neljakäpukil,  sest  jalulseismiseks  ei  jätkunud
enam jõudu. Aga Jaagup ei tahtnud rabale surema jääda, vaid sihtis peaga
aina  Vargamäe  poole,  mille  vanad  männid  väljamäe  tipul  temale  teed
viitasid. Alles hilja õhtul jõudis ta oma väljamäe äärde. Jõud oli tal viimse
pügalani  otsas.  Väljamäest  üles  sai  ta  ainult  roomates.  Ta  ronis  kodus
aidatrepi alla ja jäi sinna ootama, kuni Miina aita magama tuli. See oli ligi
kolmekümnene  vanatüdruk  mingisuguste  imelikkude  elutute  ja  tuimade
silmadega, laia nina ning tugevate jalgadega. Teda polnud vist keegi kunagi
armastanud ja näis, nagu ei võiks ka tema kedagi armastada. 
          «Miina!»  hüüdis  Jaagup  trepi  alt,  kui  tüdruk  parajasti  hakkas  aidaust
lahti tegema.  
          Tüdruk  ehmus,  tõmbas  aidaukse  raginal  lahti,  hüppas  sisse,  hoidis
kramplikult ukse sisemisest haagist kinni, pistis pea ukseprao vahelt välja ja
küsis kohkunult, samuti sosinal: «Kes seal on? Kes hüüab?»  
          «Mina!»  vastas  sosin  ja  keegi  roni  trepi  alt  välja.  Aidauks  prahvatas
kinni ja läks haaki. 
          «Miina,  rumal,  mis  sa  kardad,  see  olen  ju  mina,  Jaagup,»  ütles  poiss
nüüd hädise häälega.  
     Aidauks läks uuesti lahti.  
          «Kuhu  sa  täna  jäid?»  küsis  tüdruk.  «Peremees  on  kuri  ja  perenaine
hirmul.»  
     «Tule aita mind, Miina,» palus poiss, kel nõrkusehoog peale tuli. 
     Miina ei saanud alguses kuidagi aru, teeb poiss vigurit, on ta purjus või
mis  temaga  on.  Aga  kui  ta  viimaks  taipas,  mis  Jaagupiga  on  sündinud,


hellus ta pisarateni.  
     «Seda see perenaine siis kartiski,» lausus tüdruk, kui ta poisi oli sisse
aidanud.  
     «Perenaine teadis, et poisid mind varitsevad,» ütles Jaagup.  
     Miina jooksis toa juurde. Peremees oli juba sängi läinud, perenaine üksi
veel kohmitses toas. Kui ta Jaagupi asjast kuulis, võttis ta küünla, väikese
vanniga leiget vett, käterätiku ja nõnda mindi aita poissi vaatama.  
     «Kui must sa oled!» ütles Mari poisi kuube ja särki seljast võttes. «üleni
mudane.»  
     «Ma ju roomasin terve tänase päeva,» vastas poiss.  
     «Kas sul puhast särki kuskil on?» küsis perenaine. «Ei vist ole,» vastas
poiss, «seljas oli viimane.»  
          «Paneme  talle  esteks  minu  särgi  selga,»  ütles  Miina,  ja  nõnda  nad
tegidki. Selle öö magas poiss tüdruku särgiga. Hommikuks oli ta oma särk
juba puhas ja kuiv, selle eest muretses perenaine.
          Pakuti  poisile  süüa,  aga  see  ei  läinud  sisse,  sest  seal  oli  valu  vastas.
Tühja kõhuga uinus poiss tüdruku asemel, kuna see ise põrandal könutas.  
     «Hea, et nad sul luud–kondid terveks on jätt,» ütles Andres, kui ta teisel
hommikul  piiritusepudelit  kaasa  võttes  poisi  haavu  läks  vaatama,  «muidu
kulus sulle ehk see nahatäis marjaks ära, ehk võtad siis pisutki meeletuhka
pähe.» 
     «Luud–kondid on terved,» vastas poiss peremehele.  
     «Millal sinul küll mehearu pähe tuleb?» küsis peremees sulaselt ja vaatas
talle otsekoheselt silma. 
     «Kes teab, kas tulebki,» vastas sulane peremehele samuti vastu vaadates. 
          «Vahel  ikka  nagu  oleks  sul  teda  pisut,  aga  siis  jälle  nagu  põleks  teda
põrmugi.  Kas  sul  kaigast  käes  ei  olnd  või  parajat  kivi  taskus,  oleks  ometi
ühelegi saand anda?» küsis Andres. 
     «Mitte midagi ei olnd,» vastas Jaagup, «olin lausa palja käsi nagu ikka.
Minust põle ju löömameest.»  
     «Aga muudkui lähed, kas või läbi laugaste.»  
     «Peremees, ära ole kuri, et seekord mul nii sitasti läks, ma teen pärast
päevad täis,» rääkis sulane.  
     «Mis minu päevadest nüüd, aga sinu oma nahk,» vastas Andres. «Kahju
hakkab sinust. Oled tubli poiss, aga see va pillikääks ja tüdruku–nadid, need
võtavad sul aru peast. Jätad kas või hinge nende pärast.» 


          «Seekord  võtsid  ainult  naha,»  arvas  sulane  ise.  «Kartsin,  et  peksavad
pimedaks, siis ma põleks sealt änam ära saandki, põleks üle raba Vargamäe
mände seletand. Aga ei, silmad on alles peas.»  
     Andres hakkas heasüdamlikult naerma. 
     «Mine tee nüüd niisukese hulluga, mis sa teed,» ütles ta. «Rõõmus veel
pealegi, et silmad peas.» 
     «Kõrvad ka, aga teine valutab koledasti, ei tea, mis sellest saab. Siiski
täna annaks nagu valu pisut juba järele.»  
     Nõnda lamas Jaagup Miina asemel ja see võidis tema haavu ja muhke
hanerasvaga,  nagu  peremees  ja  perenaine  teda  olid  õpetanud.  Andres  ise
käis vahetevahel piiritusepudeliga, mis pidi olema hirmutuseks mädanikule
ja igale halvale asjale.  
     Poissi võides haletses tüdruk seda tema meelest nii ilusat ihu. Aga kui
see juba paranema hakkas, ei mallanud Miina enam seina äärde põrandale
jääda,  vaid  puges  poisi  juurde  asemele  –  ühe  teki  alla,  sest  nõnda  oli
mõnusam ja soem. Tasakesi silitas ta poisi haavu ja muhke, mis paranedes
kihelema ja muhelema lõid. 
     «Küll oled sina, Miina, hea inimene,» ütles talle Jaagup kord, «isegi oma
särgi andsid mulle selga.» 
     Need olid Miina meelest kõige mahedamad sõnad, mis ta kunagi mehelt
oli kuulnud, ja sellepärast oli tema õnn otse mõõtmatu. See oli nii suur, et
perenainegi teisel päeval seda tema silmist nägi.  
     «Kui keegi minu vastu ka nii hea oleks,» vastas tüdruk poisile.  
     «Mina olen,» vastas see. «Küll näed, et olen. Sina tegid ju mu terveks.» 
     «Jumal tegi su terveks,» õpetas tüdruk. «Jumal ja sina, teie kahekesi,»
ütles poiss.  
     «Perenaine ju ka, tema andis ju hanerasva ja kõik muu,» seletas tüdruk.  
     «Õige jah, perenaine ka. Teie kolmekesi: jumal, sina ja perenaine,» arvas
poiss  ja  nõnda  unustati  peremees  oma  piiritusepudeliga  hoopis.  See  oli
muidugi suur eksitus, ja kui Vargamäe Jaagup elab ning tarkust kogub, siis
paneb ta praeguse kolmainu asemele tingimata uue, öeldes: jumal, piiritus
ja  naised,  need  tegid  mu  tol  korral  terveks.  Kuidas  Miina  siis  asjast  aru
saab, seda ei tea praegu, aga täna ütles ta Jaagupile noomivalt:  
     «Ära tee niisukest patunalja.» 
     «Ma ei tee ju, räägin tõtt,» vastas Jaagup.  
          Aga  ehk  ta  küll  ise  arvas,  et  perenaine  ja  Miina  ta  jumala  abiga  olid
terveks teinud, ometi ei tahtnud endine tervis kuidagi tagasi tulla. Ikka tegi


kuskil  haiget  ja  ikka  oli  raskemate  tõstmiste  juures  tundmus,  nagu  peaks
sees  miski  rebenema.  Nõnda  lähenes  sügisel  liisuvõtmine  teist  korda  ja
Jaagup  oli  päris  kindel,  et  ta  ka  tänavu  pääseb,  sest  nüüd  oli  ta  palju
viletsam  kui  mineval  aastal.  Ometi  võttis  kõik  äkki  teise  pöörde.  Algas
sellest, et perenaine ühel ilusal päeval tasakesi peremehele ütles:  
     «Kuule, meie Miinaga põle änam õige lugu.» «Mis taga siis on?» küsis
Andres vastu.  
     «Kas sina siis midagi põle märgand?» imestas perenaine. «Tema asjad
on ju sedasi.»  
     «Mis? Miinal?» imestas peremees nüüd omakorda. «Kellega siis?»  
     «Põle küsind,» ütles perenaine, «aga ma arvan, et Jaagupiga. »  
     «Selle poisikesega! Selle lapsega! Miina kõlbaks ju Jaagupile emaks.» 
     «Seda küll,» oli ka perenaine nõus. «Aga see hakkas Jaagupi haiguse
ajast.  Miina  ju  tohterdas  teist  ikka.  Esimesel  õhtul  tõmbas  ta  poisile  oma
särgigi selga.»  
     «Tegi särgiga poisi ää või?» küsis Andres naljatades.  
     «Seda minagi, mis muud,» arvas Mari tõsiselt. «Näeh, Leena oli mineval
suvel kui hull poisi järel, aga teda see ei näind, oli tumm ja kurt, ja nüüd siis
Miinaga! Aga mis on Miina Leena kõrval!» 
     Jäi sellega, et Mari pidi Miinaga rääkima. See oli seda kergem, et Miina
oma  seisukorda  sugugi  ei  varjanud,  vaid  perenaise  rääkimist  nagu  ootas.
Aga kuna see alles parajat silmapilku ja paika valis, ütles Miina ise Marile:  
     «Perenaine on muidugi juba tähele pand, kudas minuga lood on.»  
     «Seda ma vaatan jah,» vastas Mari, «aga ainult ei tea, kellega.»  
     «Eks ikka oma Jaagupiga, kellega siis muuga, ega mina siis änam mõni
poistemagataja ole. Kes minu juurde tuleb,» rääkis Miina.  
     «Aga kuis siis Jaagup? Temal ju aina see Roosi hinge peal, lasi end tema
pärast peksagi.» 
     «Roosi on tal ikka, ega siis muidu, aga minuga niisama, ei tea, kudas see
tuli.  Rääkis  teine  mulle  ikka  Roosist,  aga  ometi  tuli  see  nõnda.  Ma  aina
imestasin kohe,» seletas Miina.  
     «Mõtlesin korra, et kas õte see särk, mis sa talle sel õhtul selga ajasid,»
lausus perenaine.  
     «Ega hullu tea!» hüüdis Miina ja nüüd äkki pani Mari tähele, et tüdruku
tuimades  silmades  välgatas  rõõm,  säras  õnn.  «Muidugi,  midagi  pidi  ikka
olema  ja  küllap  see  minu  särk  oligi.  Ma  panin  ju  selle  puhtlinase,  ilma
aluseta. See mu leerisärk. Lootsin ikka, et saab ka mu laulatussärgiks, aga


nüüd hoidsin teda juba surisärgiks, mõtlesin, et ega mehed mind änam. Aga
näe  –  Jaagup!  Perenaisel  oli  õigus,  see  oli  see  minu  särk  neh  mis  nõnda
tegi.»  
     «Sa räägid, nagu oleks sul aina hea meel,» ütles Mari.  
     «Perenaine, mul on ju hea meel,» vastas Miina.  
     «Lubas ta siis su ää võtta või?»  
     «Ei, sellest põle me ühti rääkind.»  
     «Aga kus selle häbi ots siis, Miina!» hüüdis perenaine.  
     «Mis parata, perenaine, kui muidu ei saa,» vastas tüdruk tõsiselt. «Hea,
et nõndagi laps tuleb.»  
          Nüüd  hakkas  perenaisel  millegipärast  tüdrukust  hale  meel  ja  tema
hiljutine rõõm ja õnn tundusid kerjuse rõõmu ja õnnena.  
     «Kas sa siis nii väga tahad teda?» küsis Mari kaastundlikult.  
     «Perenaine küsib veel!» ohkas Miina. «Tõtt öelda, ega Jaagup tulndki
minu juurde, vaid mina ise läksin tema juurde … oma asemele tema juurde.
Ta  oli  ju  siis  nii  vilets  ja  haige,  terve  keha  oli  teisel  haavu  ja  muhke  täis,
põlnd tal kedagi, kes teda oleks silitand ja hellatand ... Nõnda see tuli.» 
     «Kas Jaagup ise teab, et asjad sul juba sedasi on?»  
     «Ei, kust tema nüüd seda,» vastas tüdruk. «Või tema nüüd seda tahaks.
Ma põle temale hingandki, et kes teab, mis siis teeb.»  
     Kui Mari oli Miina seletused ära kuulanud, ei saanud ta kuidagi muidu,
kui  pidi  talle  oma  südames  andeks  andma.  Aga  Andres  vaatas  asja  peale
teisiti. Temale ei meeldinud tüdruku ja sulase elu põrmugi ja mingisugused
seletused ning vabandused ei võinud tema arvamist muuta. Tema ei sallinud
niisugust  korravastast  asja  oma  majas,  liiatigi  veel,  et  kaks  vanemat  tütart
juba  niisuguseist  asjust  hakkasid  aru  saama.  Nõnda  ei  saanud  Andres
muidu, kui pidi omakorda Jaagupi käsile võtma.  
          «Mõtlesin,  et  jooksed  ainult  üle  raba  Põlluotsa  vahet,»  ütles  Andres
poisile, «aga nüüd korraga ... » 
     «Ega siis mina, peremees,» hädaldas Jaagup suure lapsena. «Tema ju ise
puges, ja nõnda see tuli.»  
     «Miks sa siis lasid, nüüd on sul käes,» vastas Andres.  
     «Ma olin ju siis haige.»  
     «Ah siis haigest peast?» imestas peremees.  
     «Ma olin pisut tervem, siis see algas.»  
     «Kui nõnda, siis peksan ma Miina minema,» ütles Andres otsustavalt.  
     Jaagup mõtles natukese aega ja ütles siis:  


          «Peremees,  las  Miina  olla,  eks  minul  ole  ikka  ka  süüdi.  Tema  ju  küll
võidis ja silitas mind, aga mina ... »  
     «Et ma seda ise oma laste silma all pean kannatama!» hüüdis Andres.  
          Ja  nõnda  seks  korraks  asi  jäigi.  Jaagupil  oli  ometi  tundmus,  et  ega
peremees  nüüd  Miinat  kohe  Vargamäelt  minema  kihuta.  Temas  endas  aga
sündis  salajane  ja  üsna  arusaamatu  pööre:  ta  hakkas  sööma  kui  pöörane,
tahtes end paari nädalaga nii tugevaks turgutada, et ta liisuvõtmisel paigale
pandaks.  Teised  poleks  sellest  nii  pea  teadagi  saanud,  sest  kõik  sündis
salaja,  tasa  ja  targu,  aga  perenaine  märkas  toidu  kadu  sahvrist  ja  aimas,
kuhu  see  läheb.  Sulase  meelemuutuse  põhjustki  aimas  ta,  aga  ei  lausunud
sellest kellelegi sõna. Andreselegi mitte. Jaagup oli aga kindlasti otsustanud
tänavu kroonusse minna, kui mitte muidu, siis otseteed vabal soovil, et aga
sinna pääseda.  
     Seda viimast abinõu polnud vaja tarvitusele võtta, sest tänavu oli mehi
vähe  ja  nõnda  pandi  teisi  nõrku  ning  ühes  nendega  ka  Vargamäe  Jaagup
paigale.  Nagu  kivi  langes  ta  südamelt:  mõneks  aastaks  oli  ta  kogu
kupatusest päästetud. See Miina asi hakkas tal sedavõrd hinge kinni, et isegi
Roosi nagu tagaplaanile kadus.  
     Aga kui ta liisuvõtmisest Vargamäele tagasi tuli ja kõik kuulsid, et ta on
vastu võetud, siis paistis see kahtlane. Andres küsis kohe Marilt:  
     «Mis see oli meelega või? Kas sa ehk tead?»  
          «Mis  siis  muud,»  vastas  Mari,  «muidugi  meelega.  Ta  hakkas  ju  enne
liisku salaja söömagi.»  
          «Niisugust  hullu  põle  meil  enne  olnd,»  arvas  Andres  nüüd.  «Pistab
vanatüdruku eest kroonu.»  
     «Ega ta tüdrukut karda, vaid tüdruku last,» seletas Mari.  
          Selle  peale  nimetas  Andres  Jaagupit  nii  halva  nimega,  et  isegi  Mari
ütles:  
     «Mis sa siis kohe nõnda.»  
          Kahtlasena  tundus  Jaagupi  paigalepanemine  ka  Miinale.  Parajal
silmapilgul ütles ta poisile:  
     «Kuda see siis nüüd nõnda tuli? Lootsid ju ikka, et saad vabaks.»  
     «Ei tea, aga näe, paigale panid,» vastas Jaagup nukrat nägu tehes.  
     «Tead, Jaagup, mis mina arvan: sina tegid seda meelega.»  
     «Mis asja?» küsis poiss.  
     «Lasid enda ise paigale panna.»  
     «Ää aa tühja lori,» ütles poiss.  


          «Ei  aa,»  kinnitas  tüdruk.  «Sa  hakkasid  juba  enne  liisku  priskemaks
minema,  ma  tundsin.  Siis  ei  taht  ma  uskuda,  aga  nüüd  usun:  sina  sõid
salaja.»  
     Jaagup vaikis.  
          «Ja  tead,  miks?»  küsis  tüdruk  vastust  oodates.  «Sina  tegid  seda  minu
pärast. Minu pärast lasid enda paigale panna, sest et minuga on sedasi. Kas
perenaine ei öelnd sulle?»  
     «Ei, aga peremees,» vastas poiss.  
     «Nojah, eks ma öelnd, et tegid seda minu pärast. Eks teind, ütle,» painas
Miina.  
     «Muidugi, mis sest veel valetada,» tunnistas poiss ja vahtis kõrvale.  
     «Küll oled sa õige rumal,» ütles Miina nüüd lihtsas heasüdamlikkuses.
«Sa kartsid, et pead mu ää võtma? Et pead hakkama last toitma? Eks kart?»  
     «Mis siis muud,» vastas poiss.  
     Miina hakkas nutma.  
     «Aga mina põleks seda taht,» ütles ta, «mitte põleks taht. Mina tahtsin
ainult  last,  seda  tahtsin  ma.  Võin  seda  kinnitada  õpetajale  altari  ees.  Ma
põle selle peale mõelndki, et sina mu ää võtaks, mitte põle mõelnd. Ja nüüd
sina  lähed  minu  pärast  kroonu.  Kui  Vargamäe  rahvas  mind  änam  ei  taha
pidada, lähen ema juurde sauna; kui tahad, tule sinna last vaatama, aga kui
ei taha, ära tule, mina sind ei sunni. Aga kui on poeg, panen talle nimeks
Jaagup, sinna ei või sa midagi parata, mine kroonu või jää seia.»  
     «Ma tulen kroonust välja,» ütles poiss nüüd. «Ma teen nõnda, et tulen.»  
     «Minupärast võid kas järgmisel päeval tulla, mind ja minu last põle sul
tarvis karta,» kinnitas Miina.  
     «Sa ehk valetad,» kahtles poiss.  
     «Püha Eesuse nime juures vannun sulle, et räägin sula tõtt,» ütles tüdruk
pühalikult.  
     Jaagup jäi nüüd istuma mureliku ja ogara näoilmega.  
     Kunagi polnud ta veel nii rumalasse seisukorda sattunud. Tundus äkki,
nagu teeksid vanad haavad ja muhud, mis ta Roosi pärast oli saanud, talle
uuesti haiget ja nagu ulatuksid nende otsad sügavasse rinda.  
     «Ma ei uskund, et sa nii rumal oled, sellepärast ei rääkind ma varem,»
ütles Miina. «Ei julend rääkida, kartsin, et jääd eemale, sellepärast,» lisas ta
nuttes juurde.  
          Nõnda  polnud  midagi  parata.  Jaagup  läks  kroonusse  ja  Miina  saadeti
peagi Vargamäelt minema, sest Andres ei tahtnud teda laste silma all näha.


Aga  Liisil  ja  Maretil  oli  juba  asjast  hais  ninas.  Sellepärast  võisid  nad
väiksematele tarvilikke seletusi anda. 
     Nuttes pakkis Miina oma asju ja nuttes jättis ta jumalaga. Seda nähes
küsis Indrek õdedelt:  
     «Miks siis Miina ära läheb, kui ta nutab?»  
     «Isa ajab,» vastas Maret saladuslikult.  
     «Miks?» küsis poiss.  
     «Miinal tuleb varsti laps, sellepärast,» vastas Maret.  
     «Emal on ju ka titt, miks isa teda ära ei ajand?»  
          «Küll  oled  sa  rumal!»  hüüdis  nüüd  Liisi.  «Miina  põle  ju  laulatud,
sellepärast.»  
     «Aga miks ta siis ei laulata ennast?» päris poiss.  
     «Jaagup võeti ju soldatiks,» vastas vanem õde.  
     «Kas siis teised ei või teda laulatada?»  
     Õed naersid.  
     «Õpetaja laulatab, mitte Jaagup,» seletas Maret.  
     «Mis siis Jaagupist on? Teda põle siis tarviski,» arvas poiss.  
     «Saad sa aru: kui õpetaja laulatab, siis on Jaagup Miina mees ja siis tuleb
laps,» seletas Liisi asjalikult.  
     «Aga kudas ta siis nüüd tuli, kui Jaagup põle Miina mees?» küsis Indrek,
kellele asi ikka alles tumedana paistis. 
     «Näe, tuli ja see on patt, sellepärast,» ütles Maret niisuguse näoilme ja
häälega, et Indrek pidi aimama: Miinaga on midagi halba sündinud, aga mis
just, sellest ei saanud ta hästi aru,  
     «Kas meie ema titt põle patt?» küsis Indrek alles tüki aja pärast Maretilt.
Aga see oli juba asjast tüdinud ja vastas kärsitult:  
     «Jäta rahu, sina ei tea midagi, kasva enne. Mõistad: kui on laulatud, siis
põle patt, aga kui põle laulatud, siis on. Ja nüüd ole vait.»
     Poiss oligi vait ja kasvas. Aga kauaks jäi talle meelde sõna patt, muu
seletusest  ununes.  Lambatallesid  nähes,  kui  nad  talvel  külma  eest  tuppa
toodi,  kus  nad  haledalt  ja  armetult  määgisid,  tuli  talle  see  sõna  meelde  –
ühes  õe  näoilmega,  mis  tal  seda  sõna  öeldes  oli  olnud.  Samuti  mäletas  ta
seda sõna ja näoilmet kevadel, kui karjaaias ja tänavas jooksis lontis kõhuga
ja lotendavate nisadega emis, kari karjuvaid põrssaid kannul. Need tundusid
nagu rodu ilusaid ja väikseid patte, igaühel neli peent jalga all. 


XXX      Aastat poolteist peale seda, kui Jaagup kroonuteenistusse võeti, lasti ta
välja  tervist  parandama.  Ta  käis  ka  oma  vanu  leivavanemaid,  Vargamäe
Andrest  ja  Marit  vaatamas.  Perenaisel  tulid  silmad  vett  täis,  kui  ta  oma
endist sulast nägi, nii haletsemisväärne oli ta välimus. 
     «Jäksasid ikka meile tulla?» küsis perenaine.  
     «Tund ja verst, ei rutem,» vastas Jaagup pehmelt köhatades.  
     «Kus sa siis nüüd oled?» päris Mari.  
          «Kus  ma  siis  ikka  pean  olema,»  vastas  poiss  nagu  süüdlaselt.  «Eks
Miina juures saunas, sel suri ju ema ära.»  
     «Kuule hullu, või Miina juures!» imestas Mari, endal oli millegipärast na
hea meel. «Kas laps terve teisel? Kuulsin, olnd poeg. Teda ennast põle ma
näind, läksime nagu pisut pahuksesse.»  
          «Mis  nüüd  sellepärast,  aga  ...  »  lausus  Jaagup.  «Mul  polnd  ju  kuhugi
minna, omakseid ei ole ja tööd teha ei jäksa.»  
     «Oled siis päriselt Miina kaelas?»  
     «Sedapuhku küll,» tunnistas poiss puhtsüdamlikult. «Ise tegid seda või?»
küsis Mari natukese mõtlemise järel.  
     «Kes siis, kui mitte ise.»  
     «Võtsid sisse midagi või?»  
     «Eks saand ikka sisse võtta ja peale määrida ... igasugu solki,» seletas
poiss. «Aga viimaks mõjus, välja lasid.»  
     «Surnuaiale,» lausus perenaine.  
     «Olgu kas või surnuaiale,» ütles poiss. «Aga Miina lubab mu terveks
teha. Ütleb, et parandasin su siis, kui Roosi juurest tulid, parandan ka nüüd,
kui kroonust tuled, surra ei lase. Kinnitab teine, et on kangem kui Roosi või
kroonu.»  
     «Aga mis sel1e Roosiga siis nüüd on?» küsis Mari uudishimulikult.  
          «Mis  taga  ikka  on,»  venitas  poiss.  «Läind  teine  kasuks.  Ise  põle  teist
näind.»  
     «Kas sinu oma või?» päris Mari.  
     «Ei, see põle minu,» vastas poiss kindlalt.  
     «Kelle siis?» imestas Mari. «Sina ju jõlkusid üle raba tema vahet.»  
          «Või  siis  mina  üksi!  Oli  ka  teisi.  Kes  siis  mind  muidu  peksma  oleks
tulnd.»  


     «Ah siis ainult Miinaga oli sinul!»  
     «Ainult Miinaga,» kinnitas poiss.  
     «Jätad nüüd Roosi maha?»  
     «Mina veel mõni võtja või jätja,» arvas Jaagup. 
     «Ei jäksa änam tantsida ega pilligi mängida.»  
     «Ah pilli ka änam ei jäksa?» imestas perenaine.  
          «Ei  änam!»  kinnitas  Jaagup.  «Põle  tahtmistki.  Aga  poiss  kuulab  hea
meelega, kui kääksutan vahel, istub kui nott.»  
     «Tähendab – isasse ... Hoiad kodus last, kui Miina tööl käib?»  
          «Mis  ikka  muud.  Nõnda  ongi  parem,  ei  hakka  igav.  Kena  teine  ka,
naerma aab vahel.»  
     «Kas teil süüa ikka on?» küsis perenaine tasakesi, nagu saladuslikult.  
     «Tänini ikka on olnd,» vastas poiss. «Miina ründab ju ööd ja päevad –
kolm suud jahvatavad.»  
     «Mõtlesin, annaks sulle midagi hõlma alla, aga kas jäksad kanda?»  
     «Noh, pisut ikka,» arvas Jaagup. «Eks ma puhka ja roni siis jälle.»  
          Mari  läks  Andresega  rääkima,  kes  Jaagupist  nagu  kõrvale  hoidus,
temaga suuremat juttu ei teinud, nagu ei huvitaks teda endise sulase saatus
põrmugi. Marile ütles ta:  
     «Eks sa anna talle, mis siis ikka, aga ära teda koormaga tapa, näed, hing
teisel niikuinii lõngaga kaelas.»  
     Mari läks aita, lõikas seal hea kannika leiba, pani paar toopi herneid ja
tangu  ning  lisas  kõigele  juurde  käntsaka  paksu  seapekki,  mille  ta  sidus
eraldi pakki. Jaagupile ütles ta:  
     «Tegin kaks kompsu, sidusin paelaga kokku, hea õlale visata, üks ees,
teine taga.»  
     Kõveras ja kookus läks Jaagup mööda väljamäge alla, nagu kipuks väike
kandam teda liigestega noana kokku vajutama. 
     «Ka mees!» lausus Andres, kui Jaagup oli välja läinud.  
     «Mees mis mees,» vastas Mari. «Näe, laps teisel ja kõik.»  
     «Aga naine toidab meest ja last,» tähendas Andres.  
     «Noh, Miinal seda va jäksu ikka on,» arvas Mari. «Ja hea meel on tal ka,
et Jaagup tema juurde läks, ehk laulatavad endid viimaks äägi.»  
     «Ega hullusi tea,» vastas Andres nagu rahuldunult.  
          Natukese  aja  pärast,  kui  ta  oli  millegi  üle  järele  mõelnud,  ütles  ta:
«Siinilmas on asjad imelikud, arvad ühte, aga näe, läheb teisiti: arvad, et on
hea, aga näe, on halb ja midagi ei või sinna parata.»  


     «Mis asjast sa siis nüüd nii?» küsis Mari.  
     «Eks ikka meie omast asjast, Matu asjast. Kauplesin teise lootusega, et
saan  tubli  poisi,  oli  karjas  kange,  aga  nüüd  on  Pearu  nagu  tige  härg,  kes
punast  riiet  näind.  Nagu  oleks  Matu  teise  ära  teind.  Oleks  ma  seda  enne
teand, mina küll Matut põleks kaubelnd. Pearugi ütles mulle kohe, et mina
norin  riidu,  topin  talle  rusika  nina  alla,  sest  kas  siis  teisi  sulaseid
Vargamäele  tulemas  põle,  kui  ainult  see  kuradi  Matu,  kes  teda  kividega
pildund; nõnda ütles ta mulle, kui sellest rääkimine oli.»  
     Aga ometi polnud Andresel mingit halba nõu, kui ta talvel endale Matu
sulaseks kauples. Kõik sündis päris juhuslikult, nagu kogemata. Said teised
kõrtsis  kokku  ja  ainult  nalja  pärast  kutsus  Andres  teda  endale  sulaseks,
millele Matu vastas:  
     «Ei taha. Mis ma selle Pearuga ikka kaklen.»  
     «Me elame nüüd head elu, nagu truid naabrid muistegi,» vastas Andres.
«Juba mitu aastat.»  
     «Või nii!» imestas Mart. «Kuule hullu, või ei riidlegi! Siis võiks tulla
küll.»  
     «Oled sa siis prii?»  
     «Linnuprii,» vastas poiss.  
     «Kas või täna Vargamäele?»  
     «Kas või täna,» kinnitas poiss.  
          Ja  nõnda  see  sündiski:  istuti  täna  rekke  ja  sõideti  Vargamäele.  Vana
sulase  aasta  polnud  küll  veel  täis,  aga  seda  parem,  sest  kevadel  algas
karjalautade ehitamine ja sellepärast oli tööjõudu harilikust rohkem tarvis.
Andres  ise  oleks  ehk  lautade  ehitamisega  veel  viivitanud,  aga  Mari  käis
peale. Tema ei saanud mõttest lahti, et nende loomadega pole õige asi: liiga
põevad teised, põevad ja lähevad hangele, kord üks, kord teine. Ta oli asja
nii mõnelegi targale kaevanud ja kõik olid kinnitanud nagu ühest suust, et
ära tehtud, ei muud midagi, kui ära tehtud. Nõiutud! Oli Mari omalt poolt
ka tarku ja kavalaid vastuohutusi teinud, aga mis sest abi oli, kui teine võis
uue  viguri  sinu  peale  teha.  Sellepärast  ei  aidanud  ei  üheksat  tõugu
terariistade  pealt  jootmine  kevadel  karjalaskmisel,  ei  karvadega
suitsutamine,  ei  sõnade  lugemine,  ei  lõppenud  looma  lauda  uksepaku  ette
matmine – ikka tulid hädad, ikka käis lendva.  
     Nii tõsiseks muutus Mari silmas seisukord, et ta viimaks arvas: ehk ei
olegi  siin  tegemist  kurjade  inimestega,  sest  nende  tempude  peale  peaks
ometi miski hakkama, vaid põhjuseks on Mari omad vanad patud põhjuseks


on  jällegi  Juss.  Sest  just  tema  surmast  saadik  läheb  Vargamäe  Eesperes
loomadega  tagurpidi.  Niisugune  arvamine  andis  Marile  uut  hoogu
nukrustamiseks ja surnuaial käimiseks. Andrese eest püüdis ta oma mõtteid
võimalikult  salajas  hoida,  aga  ometi  näis  see  kõike  aimavat.  Mari  läks
ettevaatuses  viimaks  nii  kaugele,  et  laste  haual  käies  jättis  Jussi  haua
vaatamata;  aga  see  oli  Andresele  eriliseks  tõenduseks,  kuidas  Mari  süda
Jussi küljes rippus. Kord ütles ta lausa Marile, kui see Jussi haual käimata
jättis:  
     «Mis sa vigurdad. Nagu ma nüüd ei teaks, et surnuaia poole kisub sind
rohkem Juss kui lapsed. Siis mine ometi, mine ta hauale.» 
     Aga Mari pidas vastu, vaatas mehele pisarsilmil otsa ega läinud mitte
seekord Jussi hauale issameiet lugema. Niisugune piinlemine ja iseenda üle
valitsemine nõudis temalt suurt jõupingutust ning ta lõppes silmanähtavalt,
muutus enneaegu vanaks. Kuna Andresel püsis aimdus, et Mari ikka veel ei
suuda  mineviku  kurja  mõju  alt  vabaneda,  siis  ei  tundnud  ka  tema  kunagi
seda vaba ja lahket meeleolu, mis tal ehk muidu vahetevahelgi oleks võinud
olla.  Selle  tõttu  hakkasid  aastad  ka  temasse  rohkem  mõjuma  kui,  õigus,
liiatigi  veel,  et  ta  sagedase  meelehärma  summutamiseks  viimase  jõulaju
tööga rühmeldamiseks ära kulutas. Kaela– ja pihasooned olid tal sagedasti
ülal  nagu  vorstid  ja  Mari  näppis  ning  mudis  neid  kuni  käte  ja  sõrmede
tuimumiseni.  Tuli  vahel  ka  Liisi  oma  kätega  ning  pigistas  isa  voolmeid,
kuid temal polnud selleks õiget jaksu. Aga ühte ta suutis juba: kahe jalaga
isa  seljas  tallata,  kui  see  õues  murul  või  toas  põrandal  kõhuli  laskus,  nii
pikk kui ta oli.  
          «Lastest  hakkab  juba  abi  saama,»  ütles  Andres  Marile,  kui  Liisi  teda
nõnda tükk aega oli tallanud.  
     «Nagu kaigastega tümitab su läbi, teeb luud–kondid pehmeks. Las ta aga
kasvab.»  
     «Kui kasvab, tallab su lömaks,» arvas Mari. 
      «Ei nii pea veel,» vastas Andres.  
     Ikka sagedamaks läksid silmapilgud, kus Andres aietades toolile istus,
veel suurema aietamisega sealt aga tõusis.  
          «Nagu  vana  hobuse–setukas,»  ütles  ta  iseenda  kohta.  «Esteks  luud–
liikmed kanged, aga kui nahk soojaks saab, siis sörgib sõitagi.»  
     «Jah, põle änam endine mees,» arvas sulane Mart, keda vahetevahel ikka
veel Matuks hüüti  
     «Ega Oru Pearugi änam jäksaks mööda sood taga ajada,» ütles Andres.  


     «Arvad, et nüüd veel tema eest jooksu pistaks,» lausus sulane.  
     «Küllalp saame näha,» naljatas Andres.  
     «Pearule on midagi sisse läind, ta lõhkus juba piirilt tüki aeda maha, see
ei tähenda head.»  
     «Minu pärast või?» küsis Mart.  
     «Ma arvan küll. Juba mitu aastat põle ta niisukest tempu teind.»  
     «Kui ta minu pärast seda teeb, siis mina talle veel kõriorilaid mängin,»
ähvardas sulane.  
     Aga Pearule oli ükskõik, millega naabri sulane teda tagaselja ähvardas,
see  teda  tema  tegevuses  ja  «rehnutipidamises»  ei  eksitanud.  Tema  oli
peremees,  kohaomanik  ja  võis  oma  maapeal  teha,  mis  tahtis:  paisutas
mõnes paigas vett, lõhkus piirilt aedu ja tõstis nad oma maa sisse, nii et piiri
ja  aia  vahele  jäi  tubli  tänavalaiune  maariba,  kuhu  ta  puuistanduse  asutas.
Endastki  mõista,  et  naaber  oma  loomi  ei  võinud  tema  istandikule  lasta.
Nõnda  pidi  ka  tema  omalt  poolt  aia  tegema,  kas  piirile,  või  ka  pisut  oma
maa  sisse,  nii  et  piir  vabaks  jäi,  see  olenes  tema  vabast  tahtmisest  ja
«rehnutipidamisest».  Andres  tegi  oma  aia  harilikult  ikka  piirile  ja  siis
lõhkus  Pearu  endal  üsna  maha  ja  andis  oma  kalli  puuistanduse  iseenda
loomade tallata. Niisugune imelik «rehnutipidamine» oli temal oma kohaga
ja oma piiriaedadega, kus ta nendega oma naabrile vähegi võis meelehärma
sünnitada.  
          Kesakünnil  sündis  midagi,  mis  Andrese  kannatuse  sootuks  katkestas.
Naabrite kesad olid piiri ääres vastamisi, ja kuna Pearu ise piiripeenra serva
lahti  ajas,  kündis  ta  peaaegu  terve  peenra  üles.  Läks  Andres  temaga
sellepärast rääkima, ütles ta:  
     «Lasksin ise teise pisut kitsamaks, niikuinii teine minu mua sees.»  
     «Peenar oli ju ennem minu maa peal,» ütles Andres.  
          Pearu  vaidles  vastu.  Ei  olnud  parata,  Andres  pani  vaiad  ja  tuustidega
latid püsti ning hakkas sihti ajama. 
     Ja vahtis ta oma vaiu ja tuuste niipalju kui vahtis, üks näis kindel olevat:
Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud. Tahes
või  tahtmata  tulid  Andresele  Madise  sõnad  meelde,  mis  see  alguses  oli
öelnud:  
     «Kui aga kupitsad ja ristikivid paigal seisavad.»  
          Nõnda  oli  saunamees  siis  tähendanud.  Nüüd  näis  tõepoolest,  nagu
hakkaksid kupitsad ja ristikivid liikuma.  


          Andres  kutsus  Pearu  oma  sihiajamist  vaatama,  aga  see  ei  tulnud  ega
tahtnud Andresega üldse rääkida. Siis tõi Andres teised mehed, tõi Madise
ja võhivõõrad laudaraiujad, sundis neid vahtima ja sihtima. Aga need tegid
ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi.  
     Andreses süttis viha. Ta ajas õige piiri sisse, märkis selle vaiadega ning
pani  hulga  kive  piiri  ja  uue  peenra  kaitseks,  mis  tuli  osalt  otseteed  Oru
kesakünnile.  Pearu  tuli  tehtud  tööd  vaatama,  kui  Matu  parajasti  viimaseid
kive uuele peenrale veeretas. Ta hakkas naabri sulase peale karjuma.  
          «Lõuga,  niipalju  kui  süda  kutsub,»  ütles  talle  Matu,  «aga  kui  sa  oma
näpud nende kivide külge pistad, siis mina su naha koorin, pea seda meeles.
Aga  kere  peale  annan  sulle  niikuinii  –  koera  eest,  mis  sa  mul  karjapõlves
maha lasid.»  
     «Ah selleks sa, tattnina, tulidki Vargamäele?» küsis Pearu.  
     «Just selleks, et sulle kere peale anda,» vastas Matu.  
     «Andres ei aja sinuga õieti asja, tema räägib sinuga õigusest, aga sinu
õigus on taguotsas. Sealt peab sulle tõtt sisse villima, ilusat triibulist tõtt, nii
et ka minu koera eest jätkuks.»  
          «Kõtt  ühes  oma  koeraraipega!»  hüüdis  Pearu  ja  lisas  siis  juurde:
«Nannipunn!»  
     «Tule lähemale, kui mees oled!»  
     «Tule ise.»  
     «Tulen,» vastas Matu ja hakkas minema.  
     «See on minu mua!» hüüdis Pearu.  
     «Sa ju ise kutsusid,» vastas Matu ja astus edasi.  
     «Ma lasen su püssiga maha nagu su koeragi!» ähvardas Pearu.  
     «Lase, kui tahad, kere peale saad ikkagi.»  
     Juba oli Matu Pearul üsna ligi. Aga nüüd pöördus Pearu ümber ja läks
minema,  ise  lõi  silmad  vilks  ja  vilks  selja  taha,  nagu  kardaks  ta,  et  teine
võiks talle kallale karata; Aga Matu ei mõtelnudki tema tagaajamisele; ta jäi
keset põldu seisma, tundes heameelt, et Pearu tema eest ära läks, ja hüüdis:  
     «Teisepere peremees, sul vist jänes püksis!»  
     Pearu ei vastanud enam ja Matu läks viimaseid kive peenrale panema. 
     Mõne päeva pärast tõi Pearu mingisugused asjatundjad Vargamäele ja
nendega alustas ta omakorda sihtide ajamist. Muuta ei võidud Andrese töös
küll  midagi,  aga  tema  oli  peenra  parandamisega  nii–öelda  omavoli
tarvitanud  ja  sellepärast  pidi  see  asi  «prosessi  alla  minema»,  nagu  üks
asjatundja ütles.  


          Andres  tõi  peale  seda  ka  endale  väljast  abimehi  ega  jätnud  enne,  kui
kõik  sihid  olid  uuesti  lahti  aetud.  Päevade  kaupa  oli  Vargamäel  võõrast
väge.  Räägiti,  arutati,  karjuti.  Selgus,  et  mitmes  paigas  tegelik  piir  oli
Eespere  krundile  nihutatud.  Oli  kohti,  kus  Oru  mehed  valepiiri  tõttu
Eespere  maa  pealt  olid  hagu  teinud  ja  mõne  jämedamagi  puu  maha
lasknud.  
     Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu
nõudma.  Õieti  olnud  ju  tähtis  tehtud  kahju,  vaid  Andres  tahtis  kogu
maailmale tõendada, et temal on õigus, et Pearu aga on ülekohtune. Aga kui
ta aastate eest oli katsunud oma õigust kätte võita tõe abil, siis oli ta sellest
nüüd  täiesti  loobunud,  sest  usu  tõesse  oli  ta  oma  esimeste  protsessidega
kaotanud.  Õigust  uskus  ta  aga  endiselt  ja  seda  nõudis  ta,  ükskõik
missuguste abinõude ja nüketega. Kohut käies muutus pikkamisi tal õiguse
mõistegi sedavõrd, et ta just oma nükkeis ja võtteis hakkaski õigust nägema,
peaasi, kui nad temale aga kohtus võidu tõid. Aga sõnad jäid endiseks, tõest
ja õigusest räägiti Vargamäel tänapäev niisama palju kui kümmekond aastat
tagasi.  Selles  oligi  üks  peapõhjustest,  miks  Pearugi  viimasel  ajal
protsessides  hakkas  vihastama,  kuna  ta  varemalt  asja  sugugi  tõsiselt  ei
võtnud, vaid temas nagu tühipaljast ajaviidet, ärplemist ja kemplemist nägi.
Noil ajul oli Pearu kindel, et kuidas asi on, nõnda Andres sellest ka räägib,
olgu  kõrtsis  või  kohtus.  Selle  tõttu  oli  temal  lihtne  asja  nõnda  väänata,  et
Andrese  tõest  ja  õigusest  hoopis  teine  tõde  ja  õigus  arenes,  mis  oli  täiesti
Pearu oma. See oli peaaegu kaardimängu tõde ja õigus, sest Pearu teadis, et
ühtede ning samade kaartidega võib nii või teisiti mängida, sest milleks siis
muidu jännata. Kui Pearu õigusest rääkis – ja Pearu rääkis õigusest samuti
kui tema üleaednegi, ainult tõest oli tal pisut tume arusaamine –, siis mõtles
ta ikka seda mängu–õigust.  
     Aga ka mängija võib õigusevastaselt talitada, seda uskus Pearu kindlasti
ja seda viimast heitiski ta tänapäev Andresele ette. Andres oli tema arvates
omasugune  valemängija  –  valtsturaka  lööja  sel  silmapilgul,  kui  vastane
virutas korralikult omatrumpi. See oligi, mis Pearu vihale kihutas, sagedasti
otse marru ajas, nii et ta isegi enam ei teadnud, millest peale hakata. Sest
mõtle  ometi:  kohut  käies  rääkis  Andres  endiselt  aina  tõest  ja  õigusest,
süüdistades Pearut kõveruses ja ülekohtus, aga ise tegi kõverust ja ülekohut
samuti  kui  Pearugi.  Andres  tegi  ikka  veel  näo,  nagu  oli  see  alguses
tõepoolest, et tema võtab asja tõsiselt, ei mängi üldse mitte, püüdes ka teisi
seda  uskuma  panna,  aga  ometi  mängis  ise  sagedasti  hullemini  kui  Pearu.


Tema  tarvitas  vana  tõe  ja  õiguse  kilpi  selleks,  et  seal  varjul,  kõigile
nägematuna, lüüa valtsturakat. Pearul ei olnud seda kilpi, sest kõik teadsid,
et tema ainult mängib, ainult kempleb.  
     Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus endale vastu
rindu  lüüa  ning  küsida:  ons  see  õigus?  ons  see  õigus,  et  minule  on  antud
läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? Õigem: ons see õigus, et
Andres kavalusega on omad kaardid läbipaistmatuks teinud? Pearu arvates
polnud  see  õigus  ja  sellepärast  tema  viha  üleaedse  vastu  aina  kasvas.
Andres  ehk  ütleb:  tema  ei  tahagi  mängida,  ei  valtsturakat  ega  omatrumpi.
Aga mis ta siis Vargamäele tuli? Mis ta otsis mängulauda? Mingu siit ära.  
     Kohapiiride kõrval tekkisid kohtukäimised veel veepaisutamise, soosilla
tegemise,  loomade  kinniajamise  ja  mitmel  muul  alal,  nii  et  tegemist  oli
korraga enam kui ühes protsessis. Iga vana protsess sai ikka uue protsessi
aluseks. Aastate kaupa ei teinud Vargamäe naabrid muud, kui käisid kohut
ja otsisid uusi nükkeid, kuidas vastast sisse vedada. Ja et vahepeal kohtute
korraldus  oli  uuendatud,  siis  tuli  meestel  nii  mõnigi  kord  maakonnalinna
sõita «miravoisse», või nagu nad ise ja teised seda ütlesid – «märavoisse».  
     Aga ei üks ega teine kohus suutnud vastaseid rahuldada. Lõppes protsess
ükskõik  kuidas,  ikkagi  mõtlesid  mõlemad  pooled,  et  neile  on  vähe  õigust
mõistetud  ning  liiga  palju  süüd.  Ja  kui  kohtukäimine  mingisuguseid
tagajärgi ei andnud, siis pidi silmapilk uue protsessi alustama, mis tagajärgi
annaks, sest vastasele pidi ometi «teada andma», kuidas lood õieti seisavad. 
     Tulemusteta protsessimise ja mõlemapoolse rahuldamatuse tagajärjeks
oli tahe koduses elus seda maksma panna, mida polnud võimalik teostada
oma üleaedse vastu. Kui ei saadud nõutaval määral õigust ja võitu naabriga
kembeldes, siis võis seda ometi leida naise ja lastega talitades. Nõnda olid
välimiste  protsesside  tagajärjeks  ka  kodused  protsessid,  milles  oli  tõealust
pahatihti  niisama  vähe  kui  välimisteski.  Aga  õigus  ja  võit  olid  mõlemal
naabril siin palju kättesaadavamad.  
          Kunagi  polnud  kogu  Vargamäel  nii  raskeid  päevi  elatud,  nii  rasket
õhkkonda tuntud kui suurte protsesside ajajärgul, ehk küll oluliselt elu oleks
võinud aina paraneda, sest Pearul hakkasid pojad juba sahakurgi hoidma ja
Andres  hakkas  oma  vanemat  tütart  äestajana  ja  rullijana  tarvitama.  See
viimane polnud küll siin nurgas moes, aga Andres sellest ei hoolinud, vaid
tegi, mis heaks arvas. 
          Mõlemas  peres  käisid  omad  lapsed  karjas.  Oli  silmapilk  käes,  millest
mehed nagu mingist õnneajast olid unistanud: pole vaja võõrast kaubelda.


Ja ometi muutus elu aina täbaramaks, riidu ja tüli oli nii kodus kui ka väljas
ennenägematult palju. Isegi saunataat ja –eit pidid sellest siin–seal tahes või
tahtmata  osa  võtma.  Harilikuks  põhjuseks  oli  see,  et  kui  Orul  lahing  liiga
ägedaks  muutus,  siis  sõjapõgenejad,  peaasjalikult  naised  ja  lapsed,  sauna
kolisid paremaid aegu ootama. Sellega ei leppinud ei Pearu ega Andres, kes
nii mõnigi kord Madisele ütles:  
     «Mina ei salli, et sa teisepere jooksikutele minu saunas ulualust annad.»  
          «Pai  peremees,»  palus  Madis,  «mis  mina  sinna  võin  parata,  kui  nad
tulevad.»  
     «Pane uks eest kinni,» ütles Andres.  
     «Külm võtab nad ju ära, lapsed alles väiksed,» seletas saunamees. 
     «Las võtta,» kärgatas Andres. «Sureks ometi see ussisugu.» 
          «Ei,  peremees,»  ütles  Madis  nüüd,  «ennem  aja  mind  Vargamäelt  alla,
aga lapsi ma külma võtta ei jäta. On nad, mis nad on, inimeselapsed on nad
ometi.»  
          «Ja  ajangi  su  Vargamäelt  minema,  kui  sa  muidu  ei  kuula,»  kinnitas
Andres.  
     Aga ometi ei pidanud Andres oma sõna, ei ajanud Madist saunast välja,
kuigi naabri perenaine ühes lastega ka tulevikus seal ulualust leidis. Andres
tegi nüüd näo, nagu poleks tal asjast aimugi. Sagedasti jäigi tema ees asju
saladuseks, sest tema eest püüti neid varjata, maksku mis maksab.  
     Vargamäe Eespere Mari ei läinud kunagi mujalt varju otsima, ehk küll
temalgi olid ühes lastega mõnikord kibedad päevad. Tehku Andres, mis ta
teeb, peksku, mis peksab, Mari jäi tuppa, ei liigutanud end paigast. Selles
oli ta nagu õndsast Krõõdast eeskuju võtnud. Ainult ühte tegi ta: varjas lapsi
isa kurjuse eest, niipalju kui suutis, laskis ennem iseennast lüüa kui lapsi. Ja
nõnda  talitas  ta  mitte  ainult  enese,  vaid  ka  Krõõda  lastega.  See  oli  valus
punkt  ka  Andrese  hoolimatule  ja  raudsele  tahtmisele:  tõstis  ta  küll  nii
sagedasti  käe  löömiseks,  aga  langetas  niisama  muidu,  sest  Mari  kaitses  ju
mitte enese, vaid tema ja Krõõda last. 
     Oli silmapilke, kus Andres tulises vihas karjus:  
     «Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe!»  
     «Kuhu ma pean nendega minema, kas sauna, nagu teisepere eit või?»
küsis Mari vastu. 
     «Kasi või sauna, kust oled tulnd!» karjus Andres.  
          «Need  on  juba  surnuaial,  kes  saunast  tulid,  siin  on  ainult  sinu  omad.
Nendega ei lähe ma sauna, löö või maha, kui tahad,» ajas Mari vastu. 


          Mari  kindlus  mõjus  mehesse  enamasti  ikka  jahendavalt.  Andresele
meeldis, et Mari oma ema– ja perenaiseau eest nii südisti välja astus. Ometi
oli silmapilke, kus Andres igasuguse kannatuse kaotas, ja siis talitas ta kui
meeletu ja pöörane. Enamasti sündis see ikka siis, kui Mari või keegi teine
tema  õigluses  ja  õiguses  Pearu  vastu  kahtles.  See  oli  nagu  mingisugune
eluküsimus, milles võis olla ainult üks arvamine – Andrese arvamine. 
     Juhtus neil Mariga tänavu kord niisugune asi ega leitud nädalapäevad
sellele  lahendust,  kuni  kõik  lõppes  hirmsa  riiu  ja  meeletusega:  Andres
peksis Marit südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu
hagu  lahtiselt  süles,  ja  Andres  jooksis  toast  välja  talle  vastu.  Vahetati
mingisugused  mõttetud  sõnad  ja  pilgud,  mis  olid  teravad  kui  raudnaelad,
ning siis sündis kõik. 
     Õnneks, et polnud kedagi pealt vaatamas ei oma ega naabriõues. Juhtus
ukse  ees  väljas  olema  ainult  nende  esimene  poeg  Indrek.  Kui  see  nägi,
kuidas  ema  hoopide  all,  mis  vemblaga  põiki  üle  piha  kõigest  jõust  löödi,
ainult  vimma  tõmbus,  täiesti  rahulikult  ja  vaikselt  aga  paigal  seisis,  nagu
oodates,  millal  tuleb  küll  hoop  pähe,  mis  lõpetaks  ja  kustutaks  teadvusest
kõik – Jussi ja tema laste mälestuse, elu Andrese endaga, armastuse tema ja
ta laste vastu, Vargamäe sauna ja Vargamäe pere ning kogu Vargamäe kõige
ta viletsuse ja õnnetusega –, jah, kui poiss seda seismist nägi, siis jooksis ta
köökus seisva ema juurde, langes peaaegu hingetult tema ette maha ja võttis
tema jalge ümbert kinni. Nõnda nuuksus ta seal, kuna ema seisis keset õue,
pool lahtist haokubu süles, piht vimmas, et isal oleks nagu parem lüüa.  
     Kaua see nõnda kestis, seda poiss hiljem ei mäletanud, aga ühte teadis ta
selgesti: emal olid siis pa1jad jalad, ms kevadest saadik kunagi katet polnud
näinud;  nad  oli  päikese  kõrvetatud  ja  tuulte  pargitud,  igavese  mustusega
läbi imbunud, sest nendega pidi ta käima aida, keldri ja lauda vahet. Emal
oli mingisugune jämedast ning kõvast riidest seelik seljas ja selle läbi poiss
ema  sääri  tundiski,  mis  iga  kord  poisi  käte  vahel  tuksatasid,  kui  kostis
vimmatõmbunud pihalt uus laksatus. Neid tuksatusi tundis poiss veel kaua–
kaua oma kehas, kui ta nägi ema pruuniks pargitud jalgu ja tema jämedast
riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja
õudsest tundmusest lahti ja siis paistis talle, et kogu eluaeg pole ta näinud
ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärsemat inimest ilmas, kui oli tol
korral  tema  ema  seal  keset  õue,  seistes  isa  ees  vimmas  pihaga,  poolik
haokubu süles. 


     Siiski, üks ehk oli veel viletsam ja õnnetum: see oli isa, aga sellest ei
saanud poiss ei tol korral ega ka hiljem mil ega mil ajal aru. Ainult ema näis
seda aimavat ja mõistvat, et isa võitleb elavate ja surnute vastu korraga, sest
tema oli valust hoolimata tähele pannud, kuidas isa pekstes läbi hammaste
kiskus,  nagu  oleks  iga  sõna  tükk  verist  südant  või  valutavat  hinge:  «Säh
sulle Jussi eest! Säh sulle Pearu õiguse eest!» Sellepärast nagu ei pannudki
ema isa peksmist nii väga liiaks, sest kui see oli lõpetatud ja minema läks,
nagu oleks tema ise peksetu, võttis ema haod ühte kaenlasse ja tõstis teise
käega  poisi  üles  ning  viis  ta  endaga  tuppa,  kus  ta  hakkas  hagu  paja  alla
panema, nuuksuvat last ise manitsedes. 
     «Ära nuta, on muidugi valu ja vaeva küll. Sa nägid, isa tuleb jälle.» 
     Aga laps ei kartnud isa kurjust, ta nuuksus edasi.  
     Kaua pidi ema teda rahustama, enne kui ta nutu pidama sai, sest ema
hääl ja silmad ajasid selle talle ikka uuesti peale.  
          Matu,  kes  aastate  eest  oli  Vargamäel  karjas  käinud  ning  täiseas
lapsepõlve  mälestustega  siia  tagasi  tuli,  leidis  sootuks  uued  olud,  peaaegu
nagu  uue  Vargamäe  eest.  Siis  valitses  siin  alles  nagu  helgus  ja  kõndisid
käsikäes rõõm ja õnn. Riiud ja tülidki olid siis ainult nagu meelelahutuseks
ja  naljategemiseks,  kuigi  see  ajuti  nii  kurvalt  lõppes,  nagu  tema  koeraga,
kelle Pearu maha laskis. Nüüd sündis kõik hoopis teises meeleolus. Ainult
harva leidus nagu endiste aegade helki, mis Matugi südant soendas, sest ta
värskendas vanu mälestusi.  
          Lepiku  alt  jõkke,  Jõessaarte  vahelt  läbi,  jooksis  vana  piirikraav,  mille
naabrid alguses kahasse olid kaevanud ja milles Pearu millalgi vett paisutas.
Kraav ise oli juba peaaegu kokku vajunud ja teda puhastada polnud kellelgi
mõttesse  tulnud.  Ühele  poole  kaldale  laotud  kraavivall  oli  aga  kõrge  ja
tugev ning seda mööda käis algusest saadik üldine vargamäelaste jalgtee nii
Jõessaarde kui ka jõele. Seda teed tarvitasid pere– ja ka saunarahvas. Käisid
siit heinalised ja karjased, käisid jahilised ja kalalised, käisid ka need, kes
armastasid  muidu  hulkuda  metsas.  Pistsid  oma  sõrad  kõrgele  ja  kuivale
turbale ka loomad, niipea kui karjane neile selleks mahti andis, aga neile oli
see sedavõrd keelatud, et isegi koerad seda teadsid: ilma käsuta jooksid nad
loomale kallale, kui see julges kraavikalda1e minna.  
          Ühes  teistega  käis  mööda  seda  kraavikallast  ka  Matu.  Tema  käis  ehk
sagedamini  kui  teised,  sest  tema  oli  kirglik  õngitseja.  Nagu  ikka,  käis  ta
palja  jalu,  sest  kes  raatsis  pastlaid  jõevees  teotada  või  kes  viitsis  neid
palavaga  kanda.  Ükskord  jälle  nõnda  mööda  kraavikallast  jõele  minnes


astus  ta  oma  mõlemad  jalad  põhja  alt  teravate  orkide  otsa  veriseks.
Iseenesest oli see paljajalamehe, eriti veel endise karjase silmas üsna tühine
asi. Kui katki, siis katki, eks ta parane jällegi, nõnda arvas Matu ja arvasid
ka teised.  
     Aga siis hakkas kuuldama, et ka teised oma jalad on kraavikaldal puruks
tallanud,  nagu  oleks  sinna  taevast  teravaid  orke  maha  sadanud  või  nagu
oleks mõni kuri inimene nad sinna meelega pannud. Asjast tuli Matul kord
sauna–Madisega  juttu  ja  see  kaebas,  et  ka  tema  eit  oma  jala  kraavikaldal
puruks tallanud, nii et see nüüd mädaneb, sest vesi läinud teisele sisse: eit
komberdab peaaegu ühe jalaga.  
     «Mis pagana orgid need seal siis peaks olema?» küsis Matu.  
     Madis lirtsas läbi hammaste võimalikult kaugele sülitada, nagu mõtleks
ta millegi üle järele, vaatas Matule küsivalt ja kavalalt otsa ning ütles siis
saladuslikult:  
     «Oskad sa suu pidada?»  
     «Oskan,» vastas Matu.  
     «Nagu haud?»  
     «Nagu haud,» kinnitas Matu.  
     «Pearu töö,» ütles Madis nüüd.  
     «Mis? Orgid Pearu pandud?»  
     «Tema ise, kes muu.»  
     «Tead sa kindlasti?»  
     «Ma tõmbasin ühe kraavikaldast välja: inimese kätetöö, mõlemad otsad
teravad,  maa  sisse  pistetud.  Lapsed  seda  taha  ei  jäksa,  ei  seda  ole.  Ja  kes
võiks seda meestest peale Pearu?» 
          Nõnda  seletas  Madis,  ja  veel  samal  pühapäeva–õhtul  läks  Matu
kraavikaldale palja jalu tippima: ikka jalg jala ette, jalg jala kõrvale, nii et
ainuski ork ei saaks vahele jääda. Esimesel torkel kraapis ta kohe orgi otsa
turba  seest  välja  ning  leidis  teritatud  vaia,  mis  nii  kõvasti  maa  sisse  oli
pistetud,  et  Matu  tema  sealt  suure  vaevaga  kätte  sai.  Tähendab  –  sauna–
Madis  rääkis  sula  tõtt.  Matu  mõtles  alguses  asja  ka  noorele  Andresele  ja
Indrekule  seletada,  kes  kahekesi  karjas  käisid,  aga  siis  otsustas  ta  teisiti:
jättis kõik iseenda teada.  
     Järgmisel pühapäeval, kui Pearu hommikul kirikusse sõitis, läks Matu
kraavikaldale palja jalu tippima, kuni ta oli kõik teritatud salavaiad leidnud,
nad maa seest välja kiskunud ja kraavi pildunud, kus nad möödaminejaile
pidid silma torkama. 


     Mõni aeg ei veristanud enam ükski oma jalgu kraavikaldal kõndides, aga
siis ilmusid teravad orgid uuesti:  
     Pearu oli neid külvamas käinud. Seekord tuli Matule parem mõte, sest
amet  ise  õpetas.  Jällegi  otsis  ta  kraavikalda  salaorgid  üles  ja  kiskus  nad
välja, aga enam ei pildunud ta neid kraavi, vaid korjas kokku, läks nendega
Oru  kraavile,  mis  keset  nende  krunti  jõele  jooksis  ja  mille  kallast  samuti
jalgteeks  tarvitati,  peamiselt  Oru  rahva  enda  poolt.  Sinna  kraavikaldale
pistis  Matu  kõik  väljakistud  teravad  vaiad  keset  teerada  maha  kõndijate
jalgu  varitsema.  Kogu  töö  maksis  tal  peaaegu  kahe  öö  unerahu,  aga  mis
sest, toimetus oli selleks küllalt huvitav ja Matu arvates tarvilikki.  
     Kulus tükk aega. Ei olnud kraavikalda orkidest kippu ega kõppu kuulda,
enne kui Oru rahvas hakkas jõe ääres heinamaal käima. Siis kuuldus äkki,
et orgid olevat ilmunud Oru suure kraavi kaldasse; vana Pearu isegi astunud
seal oma jala ühe otsa, jalg mädanevat praegu.  
     Ei saadud enam maast ega taevast aru. Ainult Matu muigas omaette, Kui
esiteks süüdistati Pearut, siis keda pidi nüüd süüdistama? Ega ometi Pearu
ise  hakanud  oma  teerajale  orke  torkima,  et  siis  seal  oma  jalgu  veristada?
Sauna–Madis ehk oletas õiget vastust, aga temagi tegi teise, isegi Matu ees
näo, nagu ei aimaks ta midagi.  
     Nõnda seisis asi, seni kui piirikraavile tekkisid jällegi orgid ja Matu läks
neid sealt otsima ning välja kiskuma. Nüüd tabas Pearu, kes põõsaste taga
varitses, tema otseteed teolt. Matule tuli see nii ootamata, et ta end esimeses
ähmis  karjapoisina  tundis  ja  peaaegu  oleks  tahtnud  Pearu  eest  samuti
plehku pista nagu varemailgi päevil. Aga siis sai ta meeltesegadusest võitu,
jäi kraavikaldale seisma ja hoidis väljatõmmatud vaia käes.  
          «Mis  sa  mu  kruavikaldast  lõhud!»  karjus  Pearu,  ilma  et  ta  lähemale
oleks astunud.  
          «Ma  puhastan  jalgtee  orkidest,»  vastas  Matu.  «Karjapoisid,  ligundid,
teisi maa sisse toppinud, näe, kui pikad ja jämedad. Ning teravad, inimesed
lõhuvad oma jalad nende otsas ära.»  
     Matu tõstis vaia kõrgele ja näitas seda kui imeasja Pearule. 
     «See põle sinu asi, mis karjapoisid minu kruavikaldal teevad," hüüdis
Pearu. «Kasi minema sealt!»  
     «Ei, ma tahan kõik orgid välja kiskuda, enne ei lähe,» vastas Matu.  
     «Kas sa lähed mu kruavikaldalt minema?» hüüdis Pearu ähvardavalt.  
     «Ei lähe, ma ütlesin juba,» vastas Matu.  
     «Ma lasen su maha, kui sa ei kuula!» kärgatas Pearu.  


     «Mis sa arvad, et koer olen või?» küsis Matu.  
     «Kasi minema!» karjus Pearu ja tõmbas püstoli taskust. 
     «Sellega mine konni tapma, mitte meest,» ütles Matu põlglikult. 
     «Tapan sinu kui konna!» karjus Pearu ja hakkas kraavile lähenema.  
          Niipea  kui  Matu  seda  nägi,  võttis  ta  kraavikaldalt  maast  veel  mõned
vaiad  pihku  ja  astus  sohu  põõsaste  ja  mätaste  vahele,  kus  võimalik  oleks
varju leida, kui Pearu tõepoolest mõtleks lasta.  
     «Tule!» karjus ta tulises vihas. «Arvad, et käin alles karjas?»  
     Pearu jäi seisma, nagu mõtleks ta.  
     «Kas püksid sõeluvad juba tusti?» küsis Matu.  
     «Sa tühi põle ju selle laengugi veart,» vastas Pearu.  
     «Aga sinule on need kasetümikad just parajad,» ütles Matu ja hakkas
Pearu poole minema. See ootas pisut, pöördus siis ümber ja läks eest ära.
Matu pistis jooksu Pearule järele.  
     «Nüüd pead sa oma nahatäie kätte saama, mis sul juba ammugi soolas,»
ähkis  Matu  Pearut  taga  ajades,  kes  mööda  sood  kodu  poole  solkas.
Lepikualusest kraavist üle minnes oleks Matu ta tingimata kätte saanud, aga
hädaohtlikul  silmapilgul  laskis  Pearu  püstolist  –  Matule  otse  vastu
vahtimist,  nii  et  sel  olid  suu–silmad  tuld  ja  suitsu  täis.  See  päästis  Pearu.
Liiga  hilja  sai  Matu  aru,  et  püstol  oli  palja  rohuga  laetud:  Pearu  oli  teda
ainult hirmutada tahtnud.  
     «Argpüks!» karjus Matu Pearule järele, kui see oma lepikusse jooksis.  
     «Kas hing alles sees?» naeris Pearu talle vastu.  
     Polnud parata, tahes või tahtmata pidi Matu tunnistama, et seekord oli
Pearu teda oma rohulaenguga tüssanud. Aga kui kodus temalt küsiti, kas ta
ehk ei näinud, mis see Pearu seal lepiku all paugutas, siis vastas ta:  
     «Oravat ajas teine taga, seda vist lasigi.»  
          Nõnda  ei  saadudki  teada,  mis  põmm  see  sel  pühapäevahommikul
Vargamäe lepiku all oli. Alles hiljem, kui Matu Vargamäelt oli juba läinud,
jutustas Pearu asjast purjus peaga. Aga nagu ikka, ei tahetud ka siin tema
sõnu hästi uskuda, ehk kui usutigi, siis ei teatud kindlasti, mida või kuidas
seda uskuda.  
     Teiste uskumatusest hoolimata kinnitas Pearu: «Pagana vänge mees oli,
ei kart püstoli ega kedagi, lase või maha teine, sinder. Ja tööd lõhkus teha!
Vuatasin  teise  heinakuart,  Andresele  endale  ei  and  järele  ühti;  aina  nagu
puhtaks ihutud. Kutsusin teist omale sulaseks, pakkusin hea palga, aga tema


vastu, et kas tahad kere peale saada või. Ja oma karjakoera surma ei anna ta
mulle eluotsani andeks. Vänge poiss!» 
          See  vänge  poiss  mängis  sügisel  Pearule  vänge  vingerpussi  –  tasuks
suvise tüssamise eest.  
     Piiriaedade kõrval, mida Pearu vahetpidamata tegi ja lõhkus, oli tal ka
soosillal  palju  «rehnutipidamist».  Aastate  eest,  üleaedse  esimese  naise
Krõõda matuse ajal oli ta soosilda parandamas ja silumas käinud, mida kõik
aina  imestasid.  Sellest  kõigest  polnud  enam  jälgegi  järel.  Sillapakud
mädanesid  ikka  enam  ja  enam  ja  nende  asemele  raiuti  risu  ning  pandi
labidaga muda peale. Suvel kuivaga polnud niisugusel teel suuremat viga,
pääses  läbi,  aga  vihmaga  hakkas  kogu  sild  ja  silla  ümbrus  pirisema  ja
porisema, nii et karda kõrvikese kadumist aiste vahelt, ainult kõrvad jäävad
paistma.  
     Tänavu sügisel hakkas Pearu erilise hooga enda pool silla kõrval auke
kaevama  ja  muda  sillale  vinnama.  Niisuguse  hoolisuse  tagajärjel  muutus
sild  peaaegu  läbipääsematuks.  Küll  oli  Andres  ammugi  temaga  kaupa
sobitanud  üheskoos  kividega  ja  kivirähaga  silda  täitma  hakata,  aga  sellest
polnud  kunagi  midagi  välja  tulnud,  sest  Pearu  polnud  ometi  see  meeletu,
kes  hakkaks  teed  tegema,  mida  ei  tarvita  ainult  tema  üksi,  vaid  ka  teised
kõrvenurga mehed. Kas või teljed pooleks, rattad kägarasse, hobusel rauad
alt,  jalaluud  katki,  ükskõik,  saavad  teised  läbi,  siis  saan  ka  mina  –  see  on
täismehe viis, see on õige «rehnutipidamine».  
     Aga nüüd ometi täitis Pearu silda ja pealegi veel nõnda, et kõik oigasid
ja, aietasid. Üks ei aietanud mitte – see oli Vargamäe Eespere sulane Mart.
Tema ütles ühel ilusal päeval, kui Pearu veskile läks, et lasku peremees teda
soosilda  parandama,  muidu  ehk  ei  saa  Pearu  õhtul  õieti  tagasi.  Andres
mõistis peagi, et sulane tahab üleaedsele vingerpussi mängida, ja andis talle
vabaduse. Aga see ei tarvitanud seda enne kui õhtu eeli, kus võis arvata, et
täna Vargamäe soosillalt enam teist tulijat pole kui aga ainult Pearu.  
          Kuni  kottpimedani  jäi  Matu  vajaka,  ja  kui  ta  ükskord  tuli,  siis  suure
jooksu ja naeruga.  
     «Sees! Juba sees! Peremees, tule kuula, karjub!» ütles Matu.  
     Mindi välja ja kuuldi, et keegi tõepoolest soosillal appi karjub. 
     «Võtame nüüd laterna ja lähme vaatama,» ütles Matu.  
     Nõnda tehtigi: nad läksid Andresega kahekesi. Aga varsti nende kannul
tulid  ka  Oru  sulane  ja  poisid.  Kohale  jõudes  nägi  Andres,  mis  Matu
soosillal oli teinud:  


          Pearu  turbaaugud  olid  palju  suuremaks  kasvanud  ja  turbalade  sillal
läbipääsematuseni  kõrgeks  tõusnud.  Pearu,  kes  oli  tublisti  purjus,  nagu
väljast  tulles  ikka,  oli  hobusekoormaga  otseteed  sillale  vinnatud
turbalademesse  ajanud,  ja  kui  loom  seal  enam  edasi  ega  tagasi  ei  saanud,
teda  nähtavasti  nüpeldama  hakanud,  mille  tagajärjel  see  paremat  teed
otsides  sillalt  kõrvale  oli  kaldunud  ning  Pearu  enda  kaevatud  ning  Matu
suurendatud auku sattunud. Sinna ta siis jäigi. Pearu ise seisis looma nina
ees ja hoidis kramplikult päitsetest kinni, kartes muidu selle uppumist. Nii
ei saanud ta enese aitamiseks muud teha, kui aga karjuda. 
          «Täppesse  läks,»  kihistas  Matu  peremehele,  kui  nad  Pearule  appi
tõttasid.  
     «Mis kuradi mudavalli siin täna on ehitatud?» karjus Pearu, kui Andres
ja Matu pärale jõudsid.  
     «Kallis naabrimees, sina ju ise sillutasid siin teed,» vastas Andres, nagu
ei saaks ta millestki aru. «Oled vist pisut liiga seda head ja paremat peale
kand, võiks vähemaks võtta. Sa, Matu, hakka õige tööle.»  
     «Ma olen viha pärast kõver nagu jäärasarv!» karjus Pearu.  
          «Põle  viga,  kallis  üleaedne,»  lohutas  Andres.  «Mäletad,  millalgi  olid
pussiga minu õueväravas, aga pärast läks kõik üle, said ilusti koju. Nõnda
ka täna. Ainult hobuse peame august välja tõmbama. Õnneks põle su augud
liiga sügavad.»  
          «Käi  kuradile!  Ära  puutu  mu  looma,  ennem  las  upub  ...  Appi!  Appi!
Appi!» hüüdis ta kodu poole.  
          «Ega  ma  na  väga  kipugi  sinna  vette,»  ütles  Andres,  «parem  on  pealt
vaadata.»  
          Natukese  aja  pärast  jõudsid  Pearu  mehed  pärale  ja  siis  hakati  tööle.
Andres ja Matu seisid juures, südamed naerul. Nii palju tegi Matu siiski, et
rookis sillalt vankri ümbert ja eest muda kõrvale, sinnasamasse auku, kust
ta selle oli võtnud, kuna ta ise kirus:  
     «Vänged mehed need Vargamäe omad, nemad tahavad mudast maanteed
teha. Põle seda enne näind ega kuulnd.»  
     Kaua pusisid ja koperdasid Oru mehed, enne kui nad hobuse august välja
said ja uuesti vankri ette rakendasid. Küll tahtis Andres neile appi minna,
aga  ikka  saatis  Pearu  teda  sinna,  kuhu  ükski  ei  lähe  ja  kust  ka  keegi  pole
tulnud.  Nõnda  ei  jäänud  Andresel  muud  üle,  kui  seisis  jõude  soosillal  ja
vaatas teiste askeldust, kuni võidi kodu poole minema hakata.  


          «Seda  ma  sulle  ei  kingi,»  ütles  Pearu,  kui  ta  Eespere  väravast  mööda
sai.  
     «Ega ma võtagi sinult kingitust vastu,» ütles Andres. 


XXXI       Niisugune oli Matu viimane vingerpuss, mis ta Pearule mängis ja millest
ta  isegi  lõbu  tundis.  Veel  kaua  mäletati  Vargamäel  Matut  ja  tema  tempe.
Andresel  oli  enne  ja  pärast  teda  sulaseid,  aga  ei  olnud  tema  sarnast.  Seda
teadsid  ehk  noor  Andres  ja  eriti  just  Indrek  veel  paremini  kui  Vargamäe
peremehed  ise.  Karjapoistele  oli  Matu  tükk  Vargamäe  minevikku  ja  see
tundus  palju  ilusamana  ja  huvitavamana  kui  olevik.  Matu  tundis  poiste
arvates  mineviku–Vargamäed  paremini  kui  ükski  teine.  Teistele  olid
Vargamäe minevikus ikka ainult mingisugused tõsiasjad – kraavid, metsad,
üksikud puud, heina– ja viljasaagid, see või teine tee ja maakoht, aga need
polnud  iseendast  kuigi  huvitavad.  Matu  tõsiasjad  olid  aga  seotud  ikka
mingisuguste  tundmuste  ja  elamustega.  Ikka  ja  jälle  pidi  ta  poistele
kordama jutustust tolleaegsest soost, loomade ronimisest ja sissejäämisest,
ning mis peaasi – tammi lõhkumisest ja võitlusest Pearuga mööda mättaid
ja pori, mis käis jooksmisel üle pea.  
          Noorele  Andresele  meeldis  see  nõnda,  et  ta  peaaegu  kahetses,  miks
Pearu enam ei saa lepiku all vett paisutada, et ka tema, Andres, võiks salaja
tammi  lõhkuda  ja  pärast  Pearut  kividega  vinnida.  Ja  noor  Andres  harjutas
end vahetpidamata kiviviskamises ning kandis isegi kive soos taskus, nagu
peaksid  mineviku  unistatud  ajad  tõepoolest  uuesti  Vargamäele  tagasi
tulema.  
          Polnud  midagi  parata.  Vargamäe  ilusamad  ja  huvitavamad  asjad  olid
kõik  enne  neid  sündinud.  Neist  võis  ainult  veel  pussiga  meisterdades
unistada.  Unistusena  tundus  seegi,  mis  Matu  rääkis  Jõessaarest  ja  tema
kaskedest.  Tema  päevil  olid  nad  alles  nii  peened,  et  tema  ronis  kui  orav
nende  latva,  viskas  jalad  puust  eemale  ja  tuli  siis  ühes  kaseladvaga  viudi
maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast
lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja
tule  temaga  alla.  Matu  ei  teinudki  Vargamäel  karjas  käies  muud,  kui  aga
ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu
maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis.  
     Nüüd olid Jõessaare kased juba kõik jämedad. Andres ja Indrek võisid
kas või kõige kõrgemale ladvatippu ronida, ükski neist ei paindunud poiste
raskuse  all  enam  vibuna.  Ja  kui  leiduski  veel  mõni  nõrguke,  siis  oli  see
teiste all kängus ja lühike, nii et temaga ülalt maha vibutades mingit külma


tuult südame alt läbi ei käinud. Poisid katsusid mitu ja mitu korda, aga ikka
seesama:  
     Indrek maitses pisutki seda jumalikku tundmust, Andres mitte sugugi,
ehk  küll  Indreku  pea  nii  kõrgele  ei  kannatanud  ronida  kui  Andresel,  sest
tema käed läksid kõrgel puu küljest lahti, hoia nii kõvasti kinni kui tahad.
Nõnda  tekkis  Andresel  peaaegu  arvamine,  et  Matu  ehk  luiskas  pisut
kaselatvadega  allalaskmisest  rääkides  ja  et  Indrekki  kipub  Matu  õlul
luiskama,  kui  ta  kinnitab,  nagu  tunneks  ka  tema  mingisugust  imelist  tuult
südame all, rippudes vibutava kase ladvas.  
          Pärast  ronimist  istusid  poisid  tuules  kohisevate  kaskede  all,  vahtisid
nende kõrgete kroonide poole üles ja arutasid.  
          «Vaat,  kui  võiks  selle  kõige  pikema  kase  ladvaga  alla  lasta,  siis
tunneks,» arvas Andres.  
     «Siis tingimata,» kinnitas Indrek.  
     «Aga ega sinu pea ei kannataks seda välja,» ütles Andres.  
     «Ega vist küll,» oli noorem vend nõus. «Enne hakkaks ringi käima.»  
     «Sinule põleks siis pikkadest kaskedest miskit, niikuinii ei saaks sa alla
lasta.»  
     «Eks ma näeks, kui sina lased.»  
          «Mis  see  aitab,  ega  sa  vaatamisega  ikka  külma  tuult  südame  all
tunneks.»  
     «Ehk tunneks,» arvas noorem.  
     «Tunneks küll. Ma tunnen nüüdki pisut, kui sa kõrgemalt alla lased. Nii
kui viskad oma jalad puust eemale, nii kohe tunnen.»  
     «Aga mina ise ei tunne põrmugi,» kinnitas Andres.  
     «Aga kas sa siis ka ei tunne, kui sa ülalt kõrgelt mööda kuuseoksi kaksiti
alla lohistad?» küsis Indrek.  
     «Mitte midagi ei tunne, ainult hea on libiseda,» kinnitas Andres.
          «Aga  minul  on  vaadates  nagu  hirm  ja  see  teebki  külma  tuult  südame
alla.  Mõtlen,  et  kui  korraga  lähvad  käed  lahti  ja  hakkad  kukkuma,  ikka
allapoole ja allapoole, kuni prantsti maha. Mäletad, kuda mina koplis lepa
otsast kukkusin, kui lepalatv katki läks?»  
          «Lepp  on  teine  asi,  aga  need  siin  on  kased.  Kask  on  sitke.  Ja  kuda
võivad käed lahti minna, kui ma kõvasti kinni hoian ja ise lahti ei lase.» 
          «Aga  kodus  katusel  sul  ju  läksid  lahti,»  tuletas  noorem  vanemale
meelde.  «Tahtsid  vibunoole  harja  juurest  ära  tuua,  aga  hakkasid  libisema.
Peaaegu oleks maha kukkunud.»  


     «See oli katusel, õled olid kuivaga hirmus libedad, nagu elus jää. Ega
siis kuuseoksad libedad ole, kui ma seal alla lohistan.»  
     «Just räästa peal said kätega kinni, ma kartsin, et nüüd tuled kividele.»  
     «Ega seda ole,» suurustas Andres.  
     «Aga kas sul siis käis külm tuul südame alt läbi?»  
     «Ei käind.»  
     «Aga minul käis, kui nägin, et libisesid. Käis nagu südame ja päkkade
alt läbi, tundsin kohe.»  
     «Mis sul siis sest oli, ega sina libisend.»  
          «Aga  ikka  tundsin.  Ja  tead:  ma  tunnen  praegu  veel,  kui  selle  peale
mõtlen.»  
     Niisugune jutt ei meeldinud Andresele. Tema ei kannatanud, et Indrek
midagi  muud  võis  tunda  kui  tema,  liiatigi  veel  neis  asjus,  mis  temaga
sündisid.  Ja  kui  ta  seda  sõnadega  oma  vähemale  vennale  ei  suutnud
arusaadavaks teha, siis mõjus jõu abiksvõtmine ikka otsustavalt. Aga ainult
seks  korraks,  sest  varsti  leidus  jällegi  midagi,  kus  Indrek  nõnda  tundis,  et
Andres  teda  ei  mõistnud  ega  kannatanud.  See  ajas  Andrese  arvamisele,  et
Indrek  ainult  tema  kiuste  asju  räägib,  mis  temale  on  arusaamatud  ja
ebausutavad.  Indrek  tahab  nõnda  temast  targem  ning  parem  olla.  Nõnda
muutus poiste vahekord aina halvemaks, kokkupõrked sagedamaks. Tundus
vahel, nagu polekski neil kahel ühiseid arvamisi ja arusaamisi.  
     Matu oli poistele näidanud, mis võib ussiga teha: ta oli ussile näpitsa
sappa  pannud  ja  ussi  näpitsa  otsas  sipelgapessa  viinud.  Seda  armastas
Andres Matule järele teha. Ta surus ussile hargi kaela peale ja Indrek pidi
seal harki kinni hoidma, nii et uss oma pead ei saaks liigutada. Samal ajal
võttis Andres näppudega ussi saba ja pani selle näpitsa vahele.  
     Ei olnud Andresel suuremat lõbu, kui sipelgapesa juures vahtida, kuidas
näpitsavangis  uss  alguses  tema  kallale  tormavaid  sipelgaid  õgis,  nagu
mõtleks  ta  kogu  pesa  tühjaks  süüa,  ja  kuidas  ta  mõne  aja  pärast  õgimast
väsis,  kuna  aga  sipelgate  kahanemist  polnud  märgatagi.  Vahetpidamata
voolas  uusi  loomakesi  võitlusse,  ilma  et  ükski  oma  elu  oleks  mikski
pannud.  Veel  enam!  Isegi  need  sipelgad,  keda  uss  alguses  nii  aplalt  oli
õginud,  pidasid  nähtavasti  võitlust  edasi,  sest  teatud  aja  jooksul  murdsid
nad  endile  uuesti  tee  vabadusse  küljekontide  vahelt  läbi  naha.  See  oli
võitluselõpu hakatus: sipelgad olid võitnud. Paari päeva pärast polnud ussist
muud järel kui aga pikk valge selgroog. See seisis kaua, kuni sügiseni, sest
tema  peale  ei  hakanud  ei  sipelgate  jõud  ega  hammas.  Varsti  harjusid  nad


temaga  sedavõrd,  et  nad  teda  enam  tähelegi  ei  pannud,  vaid  asusid  oma
harilike toimetuste juurde. Aga nüüd kartsid poisid selle pesa sipelgaid, sest
Matu oli neile seletanud, et peale ussi söömist on sipelgad niisama kihvtised
kui usski. 
          Järgmisel  suvel  panid  poisid  imelikku  asja  tähele:  kõigist  neist
sipelgapesadest,  kuhu  nad  mineval  suvel  olid  ussi  pannud,  olid  sipelgad
kadunud. Poisid torkisid kepiga pesad põhjani läbi – tühjad mis tühjad. Kas
olid sipelgad kõik surnud või olid nad teise paika rännanud, seda poisid ei
teadnud.  Pealegi  ei  huvitanudki  see  neid  eriliselt  ja  nõnda  poleks  sellest
midagi olnud, kui ühte tagajärge poleks olnud: Indrek ei tahtnud enam ussi
sipelgapesasse viia. Kui Andres teda kutsus harki ussi kaelal kinni hoidma,
ei läinud ta.  
     «Kardad või?» küsis Andres.  
     «Ei karda, aga muidu ei taha,» vastas Indrek.  
     «Miks sa siis muidu ei taha?» päris Andres, kes kunagi ei taibanud, miks
küll Indrek niisugust asja ei taha.  
     «Sipelgate pärast,» ütles noorem vend.  
     «Mis sul neist on, nemad pistavad ju ussi kinni, saavad hea keretäie,»
arvas vanem.  
     «Aga pärast jätavad pesa maha.»  
     «Mis häda sul siis sest on?» imestas Andres. «On sul sipelgatest kahju
või?»  
          «Ei  ole,  aga  muidu,»  vastas  Indrek,  kel  oli  häbi  tunnistada,  et  tal
tõepoolest  sipelgatest  nagu  kahju  oli,  kuigi  nad  tema  paljaid  jalgu
hammustasid.  
     «Mis muidu see siis sul on?» painas Andres.  
          «Ma  lihtsalt  ei  taha  ussiga  mängida.  Jälk  on,  kui  sa  näpuga  ta  saba
näpitsa vahele paned.» «Tahad, ma panen ilma näputa?»  
     «Ei taha, muidu ka ei taha.»  
     «Loll!» hüüdis Andres põlglikult. «Ma ei tahagi sind sitta appi, lähen
üksi!»  
     Ja läkski üksi ning viis ussi sipelgapessa. Aga Indrek võttis ta sealt salaja
ära  ja  mattis  maha.  Järgmisel  päeval  leidis  Andres  nii  näpitsa  kui  ka  ussi
vajaka ja süüdistas selles Indrekut. Tõusis suur tüli, milles kannatajaks oli
muidugi  Indrek.  Vanemate  kõrvugi  ulatus  asi.  Aga  õigusemõistmine  oli
väga raske, sest isa pooldas enam vanemat, ema nooremat poega.  


     Üks tagajärg oli sellel õigusemõistmisel ometi: Andres ei kandnud enam
usse sipelgapessa, vaid tegi nendega midagi muud. Päikese paistel lamavale
ussile pistis ta tühja piimapudeli nina alla, kuhu see piima lõhna tõttu peagi
sisse roomas. Niipea kui see oli sündinud, võttis Andres pudeli ja surus talle
korgi  kõvasti  peale,  pani  ussi  «hinge  alla»,  nagu  ta  ise  ütles.  Tükk  aega
kandis ta nüüd pudelit kaasas ja õrritas ussi läbi klaasi. Viimaks riputas ta
pudeli kuhugi puuoksa ja laskis tal seal ussiga seista – päeva, kaks, kolm ...
nädala, kaks ja tüki kolmatki. Ta tahtis nimelt näha, millal uss «hinge all»
ära  sureb.  Aga  kui  see  ka  kolmandal  nädalal  poisi  õrritustest  ärritus,  oma
kaheharulist musta keelt nilpas ja lõuad vastu klaasi laiali ajas, siis viskas
Andres  pudeli  koera  ette.  Sai  ka  see  pudeli  ümber  küllalt  tirelit  löönud  ja
haukunud, purustas Andres pudeli ja tappis ussi. Nõnda tegi ta ikka ja jälle
uuesti.  Kodus  seletasid  nad,  et  piimapudelid  lähevad  kogemata  katki  –  ka
Indrek  pidi  nõnda  valetama.  Aga  kui  ema  viimaks  peaaegu  pisarsilmil
hädaldas,  et  enam  kuskilt  uusi  pudeleid  pole  võtta,  tunnistas  Indrek  talle
asja üles. Sellest tuli Andresele tubli saun, kuid Indrek sai karjas Andreselt
veel parema sauna, nii et tõetunnistaja hädakisa kaugele–kaugele kostis. 
     «Kui kodus sellest räägid, saad homme veel paremini,» ähvardas Andres
ja Indrek teadis, et vend sõna peab. 
     «Tee, mis tahad, aga näe, änam emale ei valeta,» ütles Indrek nuttes.  
     «Miks sa siis esteks valetasid?» küsis Andres. «Eks sa öelnud kohe, et
Andres ajas ussi pudelisse.» 
     «Sa ju käskisid valetada.»  
          «Mis  sest,  et  käskisin.  Kui  sa  nii  väga  tahad  tõtt  rääkida,  mis  sa  siis
minust kuulad.»  
     «Sa ju peksad,» nuttis Indrek.  
     «Las ma peksan, sina räägi ikka tõtt,» ütles Andres pilkavalt.  
     «Näe, räägingi nüüd,» kinnitas Indrek.  
     «Näe, peksangi siis,» ütles Andres.  
     «Kui suureks saan, siis änam ei lase peksa.»  
     «Sina ei saagi suureks,» ütles Andres. «Mina olen sinust alati suurem ja
tugevam.»  
     Seda rääkis vanem vend nii kindlas usus, et isegi noorem uskuma pidi.
Uue  hooga  hakkas  ta  nutma  iseenda  ja  oma  tõe  pärast,  mis  istus  nagu
mürgine madugi umbselt korgitud piimapudelis.  
          Poisid  olid  alati  vastamisi,  sest  nende  arvamised  läksid  alati  lahku.
Kummaski  oli  nagu  oma  eriline  elurütm  ja  sammutakt.  Isegi  niisugune


pealtnäha tühine põhjus, nagu seda oli kullide ja vareste tüli, võis ka neid
tülli ajada.  
     Oli Jõessaares neil suur kuusk, õigem kaks kokkukasvanud kuuske, ja
neil olid nii tihedad oksad, et poisid ei pääsenud sinna otsagi ronima. Selle
paksude  okstega  kuuse  latva  tegid  varesed  pesa,  sest  see  ei  paistnud  sealt
kellelegi  silma.  Muidugi  poisid  teadsid,  et  seal  pesa  oli,  sest  neil  oli  pesa
leidmiseks eriline abinõu. Maksis ainult kepiga vastu puud lüüa, kui pistis
pesalt  kohe  krobinal  lendu  hauduv  ema  või  karjusid  seal  pojad.  Viimase
tunnuse järgi oligi neil teada, et kuuselatvades on varestel pesa.  
          Aga  siis  juhtus  ükskord  nõnda,  et  poisid  juba  hulga  maa  pealt  soost
nägid  Jõessaare  kohal  suurt  vareste  lendu  ja  kisa.  Nende  seas  lendas  paar
väiksemat  lindu.  Lähemale  minnes  nägid  poisid,  et  lendlemine  ja
käratsemine sünnib suure ja paksu kuuse kohal: tülitsevad ühelt poolt kaks
raudkulli,  teiselt  poolt  suur  hulk  vareseid.  Kuuse  alt  maast  leidsid  poisid
paar varesepoega. Üks poeg paistis ülal kuuseokstes, kuhu ta taeva ja maa
vahele  oli  rippuma  jäänud.  Poegadel  oli  alles  hing  sees.  Katsumisel
tundusid  nad  soojad  ja  nad  ajasid  nokad  lahti,  ei  tea,  kas  toitu  lootes  või
enesekaitseks.  
     Kõigest sellest tegid poisid ühe järelduse: raudkullidele oli vareste pesa,
eriti  aga  selle  paik,  sedavõrd  meeldinud,  et  nad  pesale  kallale  tungisid,
pojad  välja  pildusid  ja  ta  siis  endale  võtsid.  Varesed  tõstsid  muidugi
põrgukära,  kutsusid  kõik  oma  suguvennad  ja  –õed  appi  eneste  omandust
kaitsema,  sest  tõde  armastades  arvasid  nad  enestel  õiguse  olevat.  Nõnda
kestis  võitlus  pesa,  aga  vististi  veel  enam  selle  paksu  kuuse  pärast  kaks–
kolm  päeva,  sest  varesed  tungisid  raudkullidele  ikka  uuesti  kallale.  Aga
need ei andnud alla ega taganenud. Lasksid teised vahetevahel oma kiiluvat
sõjakisa kuulda ja langesid siis kui tuul ühele või teisele varesele otseteed
selga, mispeale see nagu vana kasukas krobinal kuhugi puuokstesse langes,
kust ta alles natukese aja pärast uuesti lendu sai. Ühe niisuguse, kulli poolt
uimastatud varese pidid poisid peaaegu kättegi saama.  
     Kui nüüd poisid võitlust küllalt olid vaadelnud ja selle põhjust arvasid
mõistvat,  küsis  Andres  Indrekult:  «Kelle  poolt  sina  oled,  vareste  või
raudkullide?»  
     «Vareste poolt,» vastas Indrek.  
     «Aga mina olen kullide poolt,» ütles Andres.  
     «See oli ju vareste kuusk ja pesa,» seletas Indrek.  


     «Mis sest, aga vareseid on hulk, kullid ainult kahekesi,» seletas Andres
vastu.  
     «Kes neid käskis tulla vareste kallale, ärgu tulgu, kui nad kahekesi on.»  
     «Aga kui kuusk meeldis.»  
     «See oli ju vareste kuusk.»  
     «See on meie kuusk, mitte vareste,» ütles Andres nüüd. «Kullidel on siin
niisama suur õigus kui varestelgi.»  
          «Aga  varesed  olid  enne  siin,  neil  on  suurem  õigus,»  vaidles  Indrek
vastu.  
     «Ega need varesed meie käest kuuske põle küsind, et neil suurem õigus
on.»  
     «Ega kullidki küsind, tulid ise.» 
          «Mõlemad  tulid  ise,  varesed  ja  kullid,  sellepärast  on  neil  ühesugune
õigus,» arvas Andres.  
     «Varesed tulid ju enne, sellepärast on neil suurem õigus,» vaidles Indrek
vastu.  
     «Aga kullid on tugevamad, nemad on kahekesi hulga vastu.»  
     «Sest põle ühti, et tugevamad: kes enne, sel õigus.»  
          «Kes  üle,  sel  õigus,»  kinnitas  vanem  vend,  ja  kui  ta  oma  arvamist
nooremale kuidagi ei saanud muidu arusaadavaks teha, siis võttis ka tema
jõu abiks nagu raudkullidki. Jõule ei olnud nõrgemal muud vastu seada kui
aga nutt ja alistumine.  
          Niisugused  vaidlemised,  nääklemised,  kiuslemised  ja  tülitsemised
oleksid  ei  tea  kui  kaua  kestnud,  aga  sellest  kõigest  tekkis  üks  õnnetu
kokkupõrge,  mis  poistesse  nii  sügava  mulje  jättis,  et  nad  mõlemad
tagasihoidlikumaks muutusid.  
          See  juhtus  lõuna  ajal,  kui  kari  kodus  oli.  Ema  võttis  väljal  varaseid
kartuleid ja Andres ning Indrek olid kahekesi temale sinna järele läinud, et
teda  aidata.  Aga  selle  asemel  hakkas  Indrek  värskes  mullas  ei  tea  mis
tegema ja Andres teda kiusama, sest tema ei võinud kannatada, et noorem
vend midagi omaette nokitses ja teda nagu mikski ei pannud. Andres tahtis
ikka liikuda, ikka rähelda, mitte aga nokitseda, nagu armastas seda Indrek,
kes  ise  seejuures  oma  mõtetega  nagu  kuhugi  teise  maailma  langes,  mis
vanemale  vennale  arusaamatu  ja  vastuvõtmatu  oli.  Nii  sagedasti  pidi
Andres Indrekule ütlema:  
     «Jäta kord oma kükitamine, tule hakkame midagi tegema.»  


     Tegemise all mõistis Andres ikka mõnda toimetust või mängu, kus oli
vaja  jõudu  pingutada,  joosta  ja  hüpata,  nii  et  särk  seljas  liimendas.  Et  tal
üksinda igav hakkas. siis sundis ta Indrekut kaasa tegema. Enamasti heitis
see venna tahtmisele alla. Aga ema juuresolekul oli ta palju iseteadvam ja
julgem, tahtes nagu siin kõike alandust maha pesta, mis ta metsas vanemalt
vennalt pidi kannatama. Kui siis Andres täna lõpuks sinnamaale läks, et ta
Indrekul mütsi peast kahmas, sellesse pihuga mulda sisse pani, et ta raskem
oleks,  ja  ta  siis  kaugele  kartulisse  viskas,  kaotas  Indrek  igasuguse
kannatuse. Tema näojooned kiskusid imelikult kokku ja hambad krigisesid
suus, kui ta maast paraja kivi kahmas ja otse pimesi sellega Andrese pihta
virutas. Aga see kui tugevam oli julge, rahulik ja leidlik. Niipea kui nõrgem
oma  kivi  minema  saatis,  laskus  vanem  vend  kartulimullale  kõhuli  ja  kivi
lendas  täie  hooga  temast  üle  vastu  külge  emale,  kes  Andrese  selja  taga
kummargil  maa  seest  kartuleid  kaapis.  Andres  naeris,  sest  ta  ei  pannud
alguses  tähele,  et  Mari  oli  hingetult  kartulikorvi  kõrvale  värskele  mullale
langenud.  Indrekul  lõi  silmade  ees  kõik  mustaks,  pilkases  pimeduses
sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud.  
     «Kas said külge?» küsis Andres temalt pilkavalt.  
          See  küsimus  tõi  Indrekule  aru  tagasi.  Nähes,  et  ema  end  korvi  najale
juba  istukile  ajab,  tormas  ta  meeletuna  Andresest  mööda  ema  juurde  ja
hakkas  karjuma.  Ema  oigas  ja  aietas.  Indrek  viskles  tema  ees  kramplikes
tõmmetes, nägu vastu mulda. Nähtavasti ei söandanud ta ema puudutada. 
     «Mis su arus ometi on,» lausus ema viimaks pojale.  
     «Tahtsin ju Andresele, tema kiusas,» nuuksus poiss hingetult.  
     «Ja sina seal,» pöördus ema nüüd Andrese poole, kes seisis eemal langus
päi, «kas sul häbi ei ole väiksemat ühtepuhku kiusata. Mis sa tast tahad?»  
          Mari  katsus  end  üles  ajada,  aga  ei  võinud:  valus  oli.  Tõusis  viimaks
põlvili  ja  tahtis  hakata  nõnda  kartuleid  võtma,  sest  aega  viita  polnud
võimalik. Nüüd sai Indrek nii palju julgust, et kargas maast ja langes emale
kaela. 
     «Ai, ai, ai!» karjus Mari. «Sa teed mulle haiget!»  
     Jällegi langes poiss maha, aga seekord surus ta oma näo ema mullasesse
rüppe. Nüüd ei saanud see muidu, kui pidi poja sassis ja pulstunud juukseid
silitama.  
     «Kus su müts on?» küsis ta poisilt. 
     «Andres pani mulda täis ja viskas kartulisse,» nuuksus Indrek.  


     «Ah siis sellepärast!» lausus ema. «Sa mu vaene, vaene poiss, mis sa
küll  pead  kannatama,»  rääkis  ema  haletsevalt  poisi  pead  silitades.  Silmad
tulid  endal  vett  täis,  nii  et  kõrvaltvaataja  arugi  poleks  saanud,  kes
kummalegi  haiget  oli  teinud,  kas  poeg  emale  või  ema  pojale.  –Raske  oli
mõista, kumma valu praegu suurem ja sügavam oli, sest kui ema kannatas
saadud  hoobi  ja  oma  poja  alanduse  pärast,  siis  tuli  poisil  nii  painajalikult
elavalt  meelde,  kuidas  ema  kord  vimmas  pihaga  oli  keset  õue  isa  ees
seisnud,  pool  haokubu  süles.  Kiviga  viskamise  tagajärjel  tundus  poisile
äkki, nagu poleks ka tol korral mitte isa emale haiget teinud, vaid tema ise,
kuigi ta lamas ema jalge ees. Mingisugusel imelikul viisil ühendas ta need
kaks sündmust ja kannatas mitmekordselt.  
     «Aita mul nüüd kartulikorv täis võtta, sa viitsid mul hulga aega ära,»
ütles ema viimaks Indrekule.  
          Andres  seisis  natukene  maad  eemal  ja  vaatas  pealt,  siis  läks  ta  sõna
lausumata toa poole, sest äkki tundis ta end siin võõrana. See aimdus oli tal
täna  esimest  korda,  aga  tulevikus  ei  saanud  ta  temast  enam  kunagi  päris
lahti.  Ikka  seisis  tal  silme  ees,  kuidas  need  kaks  tema  ära  minnes  sinna
kartulimaale  olid  jäänud.  Seetõttu  kadus  tal  endine  tahtmine  Indrekuga
vaielda või teda kiusata. Tuli ka nüüd veel nende vahel nääklemisi ette, aga
vahekorra  teravus  oli  kadunud.  Kumbki  kõndis  nüüd  oma  rada.  Tahtis
Indrek üksinda nokitseda või suikuda, siis lõi Andres tema peale käega.  
     «Olgu,» lausus ta endamisi, «mis mul temast on.»  
          Indrek  oli  juba  varemalt  mingisuguse  imeliku  hellusega  ema  küljes
rippunud,  aga  sellest  viimasest  sündmusest  saadik  kartulimaal  muutus
hellus härduseks. Ka Mari ise hoidis oma südames kõige rohkem Andrese
esimese  poja  poole.  Indrek  oli  Marile  tema  suurim  valulaps:  tema
sigitamine ja sünd seisis Jussiga ja selle surmaga kõige lähemas ühenduses.
Maril  oli  vahel  tundmus,  nagu  oleks  ta  Indreku  sigitusele  oma  südames
aluse  pannud  juba  enne  Jussi  surma  ja  nagu  oleks  see  surm  just  sellest
sigituse  alusest  tekkinudki.  Nõnda  sai  tema  esimene  poeg  Andresega  talle
ühel ning samal ajal õnneks ja ka piinavaks etteheiteks.  
     Maast–madalast näis poiss seda aimavat, nagu oleks ta sellest teadlikuks
saanud  mitte  ainult  emarinda  imedes,  vaid  juba  enne  sündimist  emaihus.
Elusündmused  olid  seda  aimdust  aina  süvendanud  –  peaaegu  kuni
haigluseni. Viimaks läks sinnamaale, et Indrek ei võinud enam ema nukrat
nägu  näha,  ilma  et  see  tema  rinnas  ja  kurgus  valusaid  pitsitusi  poleks
sünnitanud.  


     «Kas ikka veel teeb see koht haiget?» võis ta veel aastate pärast emalt
küsida, mõeldes külge, kuhu ta kogemata kiviga oli virutanud.  
     «Ei, rumal laps,» vastas Mari harilikult, «emal on muud mured.»  
     «Sa räägid muidu nõnda, sa ei taha mulle tõtt öelda, ma tean,» ajas poiss
vastu.  
          «Ei,  ma  räägin  tõtt,  mul  on  teised  mured.  See  koht  teeb  ju  ka  vahel
haiget, aga sellega olen juba harjunud, ei pane enam tähelegi,» seletas ema.  
     «Kas alati teeb haiget?»  
     «Ei, mitte alati, vaid kui teisi ilmu tuleb, siis ... »  
     «Nüüd sa jällegi ei räägi tõtt,» arvas poiss nukralt.  
     «Ma tean, see koht teeb sulle alati haiget, see oli ju nii suur ja raske kivi.
Sest ajast saadik ma änam sugugi Andrest ei salli.»  
     «Andres on ju su vend,» ütles ema, «teil on üks isa.»  
     «Olgu,» vastas poiss, «ikka ei salli. Tema pärast viskasin ma selle kivi.»  
     «Sest põle ühtigi,» lohutas Mari poega, «aga ära änam nõnda viska.»  
     «Andresele virutan ikka, kui ta muidu ei kuula,» kinnitas poiss.  
     «Viskad viimaks ka tema maha,» arvas ema. 
     «Maha nüüd siis sellepärast,» ütles Indrek umbusklikult. «Tema on ju
minust suurem ja tugevam.»  
     «Armas laps, ää räägi nõnda,» manitses ema. «Andres hakkab viimaks
ka sind kividega pilduma, mis siis saab.»  
     «Tema peksab mind rusikate ja kepiga muidugi,» vastas poiss.  
     Selle peale ei osanud Mari midagi öelda, ohkas ainult. 


XXXII            Vanad  inimesed  uskusid  Vargamäel  ja  ka  mujal  ümberringi,  et  ilmas
valitseb  mingisugune  jumalik  tasakaal.  On  talv  külm,  siis  tuleb
vastukaaluks  palav  suvi,  on  ta  aga  pehme,  siis  jääb  suvi  viluks.  Ikaldab
mõni  aasta  vili  või  hein,  siis  on  loota  varsti  peale  seda  haruldast  saaki,
juhtub  mõni  aasta  haruldane  saak,  siis  ole  valmis  ikaldust  vastu  võtma.
Sellepärast  hoiatati  alati  lapsi  suure  naerulagina  eest,  sest  sellele  peab
paratamatult järgnema nutukisa. 
     Seda viimast aga ei uskunud ei noored vargamäelased, ämmasoolased,
hundipalulased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat
sood ka rõõmutsesid ja kilkasid. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui
vanade näod aasta–aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad
samal määral rõõmsamaks muutuma, sest muidu kaob ilmast vanade eneste
poolt  tähelepandud  jumalik  tasakaal.  Rõõmul  ja  õnnel  on  maailmas  oma
osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma
teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad
kevadele vastu. 
          Nõnda  sündis  rõõmu  ja  õnnega  ka  Vargamäel.  Ikka  enam  ja  enam
taandusid nad vanadest ja ikka enam hakkasid nad hoiduma noorte poole. Ja
ei olnud Andresel viimaks enam peaaegu midagi, mis oleks temale rõõmu
valmistanud.  
          Aastate  jooksul  olid  tal  tekkinud  põldudele  pikad  kiviaiad  ja  suured
kivivared.  Veel  kümme  aastat  tagasi  oleks  ta  võinud  neid  nähes  rõõmu
pärast hõisata ja Vargamäe mändide all tantsida, nagu tantsis Taavet millalgi
seaduselaeka ees. Aga nüüd tegi see teda ainult nukraks, sest ta tundis, et
tema ülekeev jõud ja tööihk lööb kahanema, kuna aga kivikari põllul alles
nõnda tihedalt seisab, nagu polekski kiviaiad ja kivivared siit võetud, vaid
kuskilt mujalt siia veetud.  
     Kraavide kaevamine oli juba peaaegu seisku jäänud, või kuigi seda tehti,
siis jäi mõni vana puhastamata, mis ehk veel tarvilikum oleks olnud kui uue
kaevamine.  Aga  sood  solisesid  alles  sügisel  ja  kevadel  ning  keset  suvegi
raskema  vihmaga,  nii  et  kehakatel  lehmadel  raske  oli  läbi  pääseda.  See
polnud  küll  enam  kurekarjamaa,  nagu  alguses,  aga  ega  ta  veel  päris
loomadegi karjamaa olnud. 


     Heinamaid oli ta paljude aastate jooksul aina laastanud ja silunud, aga
ikka veel pidas ta võitlust võseriku ja mätastega; ikka veel pidi ta korraliku
niitmise  asemel  vikatiga  aina  rapsima,  nagu  peksaks  ta  ussi  mätaste  ja
küngaste  vahel.  Hõre  loog  kadus  auklikku  maasse,  nii  et  temast  vaevalt
midagi  riisumisel  kätte  saadi.  Andrese  jõud  kahaneb,  aga  mätastel  ja
võserikul  näib  ta  aina  hoogu  võtvat.  Enne  oli  nagu  Andres  pealetungija,
tõrjus nad kaugele tagasi, aga nüüd algab nende rünnak. Andres arvab, tema
silm  näeb  veel  seda,  et  võserik  tungib  sinnasamasse  tagasi,  kus  ta  oli
Andrese Vargamäele tulles.  
     Andres ehitas endale uued kambrid, enda arvates suured ja valged, aga
ligi  paarikümne  aastaga  oleksid  nad  nagu  sootuks  väikeseks  ja  pimedaks
jäänud. Igal pool ümberringi leidub juba suuremaid ja valgemaid. Isegi Orul
on  nad  seda,  sest  Pearu  ehitas  omad  hiljem.  Õieti  öelda  tahaks  ja  peaks
Andres  endale  jällegi  uued  kambrid  ehitama  ja  nüüd  juba  rehetoast  ja
rehealusest  lahus,  aga  praegu  ei  jätku  selleks  jõudu,  võib–olla  ei  jätku
eluajalgi.  
          Ainult  karjalaudad  on  veel  niisugused,  nagu  nad  ehk  tänapäev
Vargamäel  olema  peavad.  Aga  sellestki  pole  mingit  tulu,  sest  uute
karjalautadega  ei  tulnud  karjapidamisse  uut  õnne,  nagu  Mari  kindlasti  oli
lootnud.  Küll  käivad  karjalautade  uksed  nüüd  samuti  lukku  nagu  aidadki,
aga  ikka  kisuvad  lammaste  kaelad  kevadeks  rõngasse,  lehmad  löövad
mullikaile oma teravad sarved makku, nii et soolikad välja tulevad, ja vana
emis magab või sööb ise oma põrssad ära, nagu oleks ta äkki aru kaotanud.
Nüüd pole Maril enam kahtlust, miks see kõik nõnda on: igal pool tunneb ta
Jussi  sõrme  ja  see  röövib  tema  südamest  rõõmu,  samuti  nagu  ta  põgeneb
Andrese  hingest  halli  kivikarja,  ummistunud  kraavide  ja  pealetungiva
võseriku ees.  
          Vargamäel  näis  nüüd  kõike  –  vilja,  heina,  loomi,  riistu,  raha  –
rikkalikumalt olevat kui varemalt, aga kel oli sest kasu? Oli sellest kellelgi
kergem? Võis siin keegi hinge tagasi tõmmata? Võis seda teha Andres isegi
oma valutavate ja kangestunud liikmetega? Elas ta tänapäev lahedamalt kui
viisteist,  kakskümmend  aastat  tagasi?  Seda  ei  uskunud  Andres  ise  ega
uskunud  teisedki.  Veel  tänapäevani  polnud  kõik  kohavõlg  tasutud,  veel
tänapäev  polnud  ta  seega  Vargamäel  pärisperemees,  sest  ikka  oli  raha
kuhugi mujale rohkem vaja kui kohavõla tasumiseks.  
          Ainult  ühes  asjas  tunti  nagu  midagi,  mida  varem  ei  olnud:  teiste
kohaomanikkude  eeskujul  pidas  Andres  endal  sõiduhobust  tallis,  kelle


parema  ninaesise  pidi  ehk  tööruikade  suust  nälpama.  Aga  seegi  Vargamäe
au ja uhkus osutus enam ristiks kui kergenduseks ja mugavuseks. Väsinud
hobustega  oli  põlluvaheteedel  ja  soosildadel  palju  mõnusam  ronida  kui
noore  söödetud  loomaga,  kel  kaerad  torkisid  kintsus.  Temaga  sõites  ei
võinud  ohje  naise  ega  laste  kätte  anda,  nagu  ei  võinud  seda  teha  teisedki
kohaomanikud,  kel  trallisid  täissöödetud  loomad  aiste  vahel,  vaid  ta  pidi
kõigi  soosildade  põrutuse  ja  peksmise  ise  läbi  kannatama.  Muidugi  talvel
seda  häda  ei  olnud,  aga  siis  tulid  teised.  Kõige  kangema  külmaga  pidid
ohjad aina pingul olema, nii et ei saanud mahti piipugi panna. Aina trt–trt–
trt, trt–trt–trt, nagu oleksid sa mõni mõisakutsar või edev ja uhke perepoeg–
peiupoiss.  Ometi  pole  sa  ei  see  ega  teine,  oled  ainult  vana  ja  väsinud
Vargamäe  Andres  või  Hundipalu  Tiit,  kes  tahaks  pühapäevalgi  lasta  oma
kangeid käsi pisut puhata.  
          Isegi  kiriku  juures  on  noore  loomaga  häda,  eriti  kui  ta  on  täkk.  Nii
mõnigi  uhke  kohaomanik  ei  pääse  kunagi  jumalakotta,  sest  kuna  õpetaja
altari  ees  talitab  või  kantslis  jutlust  ütleb,  seisab  tema  valvurina  oma  üle
kihelkonna kõige kangema ja «röögatuma» täku juures, tuues nõnda temale
ohvriks oma magusa uinaku, mida ta oleks võinud kirikus teha, ja ka oma
hingeõnnistuse. Needki mehed, kes kirikusse läbevad minna, ei saa seal aga
jumalasõna  tähele  panna,  vaid  kuulatavad  aina  kikkis  kõrvul,  kas  nad  ehk
oma  täku  karjumist  ei  kuule,  nii  et  õigel  ajal  teaks  välja  minna  teda
taltsutama.  Õpetaja  hääl  on  hüüdjaks  hääleks  kõrbes,  aga  oma  täku  hääl
lõikab  igale  mehele  südamesse  ja  paneb  hinge  värisema,  nagu  puhutaks
Jehoovale  pasunaid  mitte  kirikus,  vaid  väljas  lasipuu  küljes,  kangvaljad
peas ja rauad suus.  
     Muidugi kogu sellel täkkude jumaldamisel pidi oma õndsus olema, aga
Vargamäe  Andres  ja  tema  kaasaegsed  ei  tundnud  seda  hästi.  Kümmekond
aastat varem, siis ehk oleksid nad seda teisiti maitsenud, nüüd aga maitsesid
seda ainukestki tõsist elumõnu ja eluedu noored.  
          Kui  Andres  ja  Mari  ise  kirikust  tulles  mõisa  soo  peal  lasksid  tulisel
loomal  «lillutada»,  siis  võisid  nad  kergesti  kõva  lumekänkariga  hobuse
kabja  alt  vastu  vahtimist  saada,  nii  et  tuli  ja  vesi  silmast  ühekorraga
purskasid, aga muud suuremat ega ülevamat ei tundnud nad sellest mitte kui
midagi.  Tegid  aga  Liisi  või  Maret  niisuguse  «lillutamise»  kaasa,  siis  käis
neil  külm  tuul  südame  alt  läbi,  nagu  millalgi  karja–Matul,  kui  see
Jõessaares pikkade kaskede latvadega vibutades ülalt maha laskis. Südame
all  aina  kõditav  puhang,  nii  et  tunned  seda  küünarnukkides  ja


sääremarjadeski, südames endas aga pisut valu ja pitsitust, mis ajab huulile
õnnenaeratuse. Nõnda oleksid noored võinud «lillutada» kas või pool eluiga
ja poleks tundnud sealjuures ei külma ega nälga, vaid aina rõõmu.  
          Niisugune  imelik  vahe  oli  vanade  ja  noorte  elul  mitte  ainult  tulise
hobusega  kirikuteel  «lillutades»,  vaid  kogu  askeldustes  vanal  Vargamäel.
Millal  see  pööre  oli  sündinud  või  miks  ja  kus  ta  oli  sündinud,  seda  ei
teadnud  keegi,  saadi  ainult  aru,  et  see  on  sündinud  kogu  Vargamäe  ja
kõrvenurga silma all. Ühed olid jäädavalt midagi kaotanud, teised leidnud –
kui kauaks? selle üle ei murdnud õnnelik leidja pead.  
     Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure,
kurbuse  ja  meelepaha  jälgi,  noored  aga  nägid  siin,  kui  mitte  alati,  siis
vähemalt ajutigi aina rõõmu ja unistuste pühi paiku. Laulud aina helisesid
Vargamäe  aasadel  ja  nurmedel  ning  naeru  ja  kilkamist  kostis  igast
toanurgast  ning  kolgast.  Pasunat  puhuti,  nagu  oli  puhutud  ainult  Matu
päevil, sest Matu ise oli Andrest ja Indrekut õpetanud nõnda puhuma. Tema
ise  oli  neid  õpetanud  sileda  lepa  koorest  ja  helisevast  pedakast  pasunat
«õieti»  tegema.  Huilgamist  oli  heledail  kevade–  ja  suveõhtuil  niisugust
kuulda,  nagu  oli  Vargamäel  kuuldud  ainult  alguses  karja–Eedi  suust,  kes
nuttis  millalgi  õueväravas,  kui  mööda  läksid  kirikulised  nelipühade
esimesel pühal.  
     Aga nüüd ei nutnud enam keegi nõnda õueväravas kirikuliste silme all,
ainult Indrek istus vahel haopinu taga või soos mättal päikese paistel, nagu
oleks  tal  juba  midagi  kallist  kaotsi  läinud.  Tema'p  see  oligi,  kes  oskas
endise  karja–Eedi  viisil  huilata,  kuigi  ta  teda  kunagi  polnud  kuulnud.
Iseendast hakkas ta soos mättal nõnda huilgama, kui Andres puhus pasunat,
nii  et  koer  nina  vastu  taevast  tõstis  ja  ulgus.  Indrekul  oleksid  nagu
sõrmilised kurgus, nõnda lullitas ta oma häälega. Andres ei mõistnud sellest
kuigi  suurt  lugu  pidada,  sest  kui  tema  oma  pika  pedakase  pasuna  otsa
puuoksale pani ja täie hingega puhus, siis polnud Indreku hääle lullitamist
kuuldagi.  Ometi  oli  lõpuks  nõnda,  et  Indreku  lullitamine  äratas  naabrite
karjastes rohkem huvi kui Andrese tugev tuututamine.  
     Aga kanged mehed olid nad mõlemad, kumbki omaette, seda teadsid nad
ise  ja  teadsid  ka  teised.  Andres  ehitas  endale  Jõessaarde  eluhooned  ja
karjalaudadki,  kõik  lepapuust  ja  koerakaela–nurkadega,  nagu  ta  seda  nägi
jõe ääres küünidel. See nõudis palju aega ja vaeva, aga Andres ei hoolinud
sellest.  Indrek  tegi  samal  ajal  ahju,  korsten  peal  ja  kõik,  pole  muud,  kui
pane aga tuli sisse ja kohe tuleb korstnast suitsu kui molliga. Ahju ette tegi


ta viimaks pliidigi, mille «kivist raud» küttes nii palavaks läks, et seal peal
võis  kartuleid  küpsetada,  mis  oli  kõige  magusam  roog  kogu  Vargamäe
Jõessaares.  Sülitamisel  aina  särtsus  kohe  see  kivist  pliidiraud.  Ent  siis
kukkus  Andres  piipusid  tegema,  totad  lepast  ja  varred  angervaksast  või
koerõispuust.  Toredaid  piipe  vorpis  ta  teha,  suitseta  nendega  sambla  ja
lepalehtede  asemel  kas  või  päris  tubakat.  Ja  suitsetada  võis  Andres  nagu
mees muistegi, neelas suitsu alla ja kõik ning laskis ta läbi nina välja. Vahel
harva  ainult  pani  see  ta  läkastama.  Aga  Indrek  tegi  nüüd  kuueküljelise
kasetohust  karbi,  kuhu  sisse  ühes  samblaga  võis  paigutada  maamesilase
pesa.  Kui  peale  seda  karbil  auk  sulgeda,  siis  ei  pääsenud  mesilased  enam
välja,  pirisesid  ainult  sees,  ja  nõnda  võis  neid  enesega  kaasas  kanda  ning
viia, kuhu süda kutsub.  
     Neid ja muid niisuguseid asju tegid Andres ja Indrek metsas teineteise
võidu  ja  neil  oli  suur  rõõm  kõike  seda  teha.  Aga  nende  mõlema  rõõm
kasvas  ehk  veel  suuremaks,  kui  sel  kevadel,  kus  Andres  neljateistkümne
aastaseks sai, isa otsustas ilma sulaseta läbi ajada. Võõrast tüdrukut polnud
juba mitu aastat kaubeldud, sest Liisi ja Maret olid selle asemele astunud.  
     Küll arvas Mari, et Andres on täielikuks tööpoisiks alles nõrk, aga isa oli
poja kohta teisel arvamisel. 
          «Mis  ta  seal  karjaski  logeleb,»  ütles  ta.  «Puhub  ainult  pasunat  ja
kraapleb  teiste  poistega.  Ehk  kui  nad  kahekesi  seal  hästi  läbigi  saaks,  aga
seda ka ei ole.»  
     «Eks ta nüüd see ole,» lausus Mari. «Kardan ainult, et ta tööga enda ära
katkestab.»  
     «Ega ta mõni peru sälg ole, keda ei või enneaegu aiste vahele panna,»
vastas Andres. «Inimesel inimese aru, eks ta tee jõudu mööda.»  
     «Tema aru või kedagi,» arvas Mari.  
     «Küllap kasvab ka aru,» ütles Andres ja andis poisile sahakured kätte.  
     Poisi rõõm oli muidugi suur: tõusis ta ju karjapoisist tööpoisiks, kel on
pühapäevad vabad. Aga kerge polnud tal alguses mitte, pidi tõepoolest üle
jõu tegema, nagu Mari oli kartnud. Pidid katkestama end tööga kõik kolm –
Liisi, Maret ja Andres – vananeva isa kõrval.  
     «Oleks sa ometi suilisegi võtt,» arvas Mari hiljem veel kord. «Tapate
endid tööga kõik ära, noorest nõrgukesed ja vanast väetikesed.»  
     «Põle veel ühtegi looma tööga tapnud, kuis ma siis seda iseendaga ja
oma lastegagi teen,» vastas Andres.  


     Mari oleks tahtnud Andresele meelde tuletada, mis see millalgi Krõõdast
ja tema surmast rääkis, ja oleks tahtnud talle öelda, et ta teeb Krõõda lastega
sedasama, mis ta Krõõda endaga tegi, aga ta ei julgenud. Selle asemel ütles
ta mehele:  
     «Sa hoiad oma loomi mõnikord rohkem kui iseennast ja oma lapsi.»  
     «Seda peabki tegema,» vastas Andres. «Seda peab igaüks tegema, muidu
ei saa.»  
          Ja  kui  ta  natukene  aega  oli  mõelnud,  lisas  ta  nagu  Mari  lohutuseks
juurde:  
     «Eks näe, kui muidu ei jõua, siis peame päilist.»  
     Aga Mari teadis, et päevilise võtmine on nigerik asi, sest kibedal tööajal
pole  teda  igakord  saadagi.  Andres  isegi  näis  seda  mõistvat,  sest  ta  ütles
natukese aja pärast iseenda ja teiste troostiks:  
          «Ega  see  asi  tänavu  änam  nii  hull  olegi,  Liisi  ja  Maret  on  ju  jällegi
mõlemad aasta vanemaks saand.»  
          See  oligi  ainuke  tõsine  lohutus  kõigile,  ka  Liisile  ja  Maretile.  Nemad
isegi tundsid endid juba päris täiskasvanuina, sest mõlemad olid juba leerist
läbi.  Ei  peetud  ümberkaudu  enam  ainustki  tantsupidu,  kuhu  poleks
Vargamäe Liisit ja Maretit kutsutud. Igal vainul, kus tuldi kiige alla kokku
ja kus üürgas lõõtsmoorik videvikust puhteni või pühapäeva õhtupoolikul,
helises  ka  Liisi  ja  Mareti  laul  või  naer,  kargles  nende  jalg,  kas  või
üürikesekski,  kui  rohkem  polnud  võimalik.  Ja  võimalust  selleks  oli
sagedasti väga vähe.  
     Juba Krõõda surm oli Vargamäe Andrese hingele teatud sünguse pitseri
vajutanud  ja  pärastised  sündmused  aina  süvendasid  seda  mõju.  Lohutust
polnud  aga  kuskilt  leida.  Mida  ta  alguses  oli  Marilt  lootnud,  see  jäi
tulemata, sest Jussi surm vaevas selle hinge. Ei jäänud Andresel muud üle,
kui  pöördus  ikka  sagedamini  pühakirja  lugemisele.  Isegi  Pearuga
kohtukäimine  lükkas  teda  nagu  piibli  poole.  Kuna  ta  siin  ilmas  otsitavat
õigust  ei  leidnud,  siis  pidi  seda  andma  vähemalt  tulevane  elu.  Seal  pidi
Andrese õigus särama kui päike.  
     Aga oli veel teine põhjus piibli juurde pöördumiseks: kahtlus. Andres
kahtles  mõnikord  oma  õiguses,  oma  õiguse  mõistmises.  Ja  õigusest  õiget
arusaamist  läks  ta  jumalalt  nõudma,  tema  püha  sõna  pidi  Andrese  vaimu
valgustama. Valgustaski. Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus,
mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma
panna, siis kippus talle mõnikord peaaegu meeleheide peale. Mis aitas tema


piiblilugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses niisama hästi
ja  paremini?  Kas  tõesti  on  see  õige,  et  maailmas  valitsevad  mitte
valgustatud, vaid pimedad? Aga milleks siis see pühakiri ja vaimuvalgus?  
     Oli aegu, kus Andrest tabas üks nurjumine teise järel. Siis ei leidnud ta
rahu  ööl  ega  päeval.  Nii  mõnigi  kord  tundis  Mari  ta  öösel  asemel  ärgates
vajaka:  lamp  põles  laual  ja  Andres  istus  laua  ääres  piiblit  lugedes.  Nõnda
kõneles ta oma jumalaga, sest kellegi teisega polnud tal seda teha: ta tundis
ennast ilmas üksildasena – olid ju lapsed alles noored, naine aga hingeliselt
võõras.  Oma  jumalaga  kõnelemisel  sai  Andrese  meel  nii  mõnigi  kord
härdaks  –  Mari  kuulis  teda  tasakesi  nutvat.  Niisuguseil  korril  oleks  Mari
heameelega  tahtnud  oma  mehe  juures  olla,  temale  lähedal  seista,  tema
härdusest osa võtta.  
     Öine jumalaga kõnelemine tegi Andrese noorte rõõmudele, lõbudele ja
naljadele  ikka  võõramaks.  Seetõttu  tekkis  Vargamäel  mingisugune
ümberpöördud  maailm:  seni  kui  askeldati  siin  palgalistega,  käisid  siin
pidutsemas, tantsimas ja ringmänglemas võõrad, aga kui hakkasid kiljuda ja
karelda tahtma juba omad lapsed, siis ei tohtinud need seda minna tegema
võõrassegi kohta.  
     Ja kui Mari, Liisi ja Mareti võõrasema, oleks isa eeskujul talitanud, siis
oleksid  tütarlapsed  pidanud  kas  või  aru  kaotama  ja  puhtast  tantsuhimust
hukka minema. Aga tema tegi teisiti, sest tema oli Liisi ja Mareti nõus.  
     Sest ajast saadik, kui ta tütardega ühel õhtul haopinu taga oli lepingu
teinud,  ajas  ta  nendega  asju  oma  käe  peal  ja  sagedasti  Andrese  tahtmise
vastu. Kerge ei olnud see mitte, eriti tütarde täiskasvanuks saades; Ei olnud
Mari meelest hirmsamat asja, kui et Andres, võõrad või Krõõt hauas võiksid
temale millalgi ette heita Liisi ja Mareti raiskuminekut hooletu järelevalve
tõttu.  Aga  siiski  ei  võinud  ta  muidu,  kui  pidi  nad  üks  ja  teine  kord  külla
pillerkaarile  laskma  isa  salaja,  temale  tütarde  mineku  ettekäändeks  täie
teadmisega valetades.  
          «Te  näete,  misukest  pattu  ma  teie  pärast  teen,»  rääkis  Mari  vahel
tütardele  ja  pühkis  põllenurgaga  oma  silmi,  «hoidke  siis  endid,  et  teiega
midagi ei juhtu. Oleks ma veel teie oma ema, aga ma olen ju võõras.»  
     «Ära karda, ema,» lohutasid teda Liisi ja Maret, «me oleme ju kahekesi,
kes siis meile midagi saab teha. Ja Oru Joosep ning Karla on ka meie nõus,
nii et ... »  
     «Jumal, jumal küll, et isa seda teada ei saaks!» palus Mari korduvalt.  


     «Ei ta saa,» kinnitasid tütarlapsed, «nii pea ta ei saa, meie hoiame. Ja kui
ta kord saab, siis ehk oleme juba läind.»  
     «Mis siis küll minust saab!» ohkas Mari.  
     «Mis siis sina sinna võid parata või mis võime meiegi,» ütlesid tütred. 
     «Ma olen nii hirmus palju teie pärast isale valetand,» hädaldas Mari.  
     «Valeta veel, emakene,» palus Maret ema kätt silitades. «Muidu ei saa
ju, mis teha.»  
     «Jah, ega muidu küll ei saa,» arvas ka Liisi. Mari nuttis ainult.  
          Kevadel  tahtsid  Liisi  ja  Maret  aita  magama  minna,  aga  seda  isa  ei
lubanud.  
          «Ega  te  palgalised  ole,  olete  peretütred  ja  peate  kambris  magama,»
põhjendas isa oma keeldu.  
          Ometi  teadsid  Maret  ja  Liisi,  et  peretütredki  suvel  igal  pool  aidas
magavad. Aga Vargamäel pidi see teisiti olema.  
     «Eks nad pane ust seestpoolt kõvasti haaki,» lausus Mari.  
     «Ei, tüdrukud jäävad kambri,» ütles Andres lühidalt.  
     «Tee, nagu tahad, nad on sinu lapsed,» vastas Mari, «aga aidas oleks neil
palavaga lahedam, sellepärast arvasin ma. Ka kärbseid ei ole seal.»  
          «Võime  meie  ise  kambris  magada,  miks  siis  nemad,  noored,  ei  või,»
seletas Andres vastu. «Kärbestele tehku tuba pimedaks, kui muidu ei aita.»  
          Nõnda  jäigi.  Liisi  ja  Maret  pidid  kambris  magama,  kuigi  aidas  oli
jahedam  ja  lahedam.  Aga  Mari  süda  oli  nüüd  rahulikum,  nagu  oleks  suur
hulk  vastutust  temalt  Andresele  langenud.  Tüdrukud  oleksid  muidugi
kõigest hingest tahtnud aita minna ja Mari poleks saanud nende tahtmisele
vastu seista, aga nüüd oli tema arvates siiski parem.  
     Eriti põles aitaminemisega Liisi, sest juba vara kevadel oli Oru Joosep
temalt  küsinud,  kus  ta  suvel  magab,  toas  või  aidas.  Mõistagi,  et  Joosep
pooldas aita, ja sellepärast pooldas seda ka Liisi.  
     «See on minu viimane suvi,» ütles Joosep, «tuleval suvel olen juba mõni
teab  kus  Poolamaa  põhjas.»  Sellega  tähendas  ta  kroonuteenistust,  mis
sügisel kätte pidi jõudma. 
     «Ehk pääsed,» ütles Liisi.  
     «Kes hundi lõugadest enne pääsend,» vastas Joosep. «Kergitust ei ole,
terve olen. Ainuke, kui juhtub palju mehi olema ja numbri kaugele võtan,
siis jään kopli peale, saan punase passi.»  
     «Kui liisku võtad, siis võta minu käega,» andis Liisi nõu. 
     «Tähendab pahemaga?»  


     «Pahemaga,» kinnitas Liisi. «Küll näed, pääsed.»  
     «Aga kui ei pääse, mis siis?» küsis Joosep ja vaatas neiule otsa.  
     «Siis jääb, nagu räägitud,» vastas Liisi. « 
     Ja sina ootad, kuni ma tagasi tulen?»  
     «Ootan, kuni sa tagasi tuled.»  
     «Ja ei sõbrusta kellegiga vaheajal?»  
     «Ei seda ole!» ütles Liisi. «Kui ma midagi luban, siis ma seda ka pean,
saagu, mis tahes.»  
     «Tead, Liisi, ma kohe ei tea, mis ma selle eest sulle teeks või annaks, et
sa niisuke oled,» ütles Joosep liigutatult.  
     «Tee sina niisamuti, ära sõbrusta ka mitte kellegiga,» vastas Liisi.  
          «Hea  küll,»  oli  poiss  nõus.  «Aga  kus  me  kokku  saame?  Ma  ei  jõua
pühapäevani kannatada.» 
     «Õpi kannatama,» manitses tüdruk elutargalt. «Elus on palju kannatada.
Näe, mis Vargamäel.»  
     «Meie lähme Vargamäelt ära, seia me ei jää,» ütles Joosep. «See siin on
nagu mõni neetud maa.»  
        «Ega  mujalgi  kergem  ole,»  püüdis  Liisi  vastu  vaielda.  «Seal  seesama
kohtukäimine ja riid.»  
          «Ükskõik,  saagu  või  sitem,  aga  siit  lähme  ära,»  toonitas  poiss.  «Kui
muidu  ei  saa,  siis  rendime  omale  kusagilt  väikese  talu  ja  elame,  aga  siit
saastast  välja.  Tead,  mis  mina  sulle  ütlen,  ja  seda  ütlen  ma  ainult  sinule,
Karlagi ei tea seda: mina ei armasta Vargamäed, ma ei armasta õieti oma isa
ja emagi ning õed ja vennad on mulle peaaegu ükskõik. Kõik kohad kodus
ja metsas on minu mälestustes seotud mõne halva asjaga, ja kui need kohad
mulle meelde tulevad, siis ikka kõigepealt nende pahade asjade pärast, nagu
poleks  siin  midagi  head  ilmaski  olnud.  Sellepärast  ei  armasta  ma
Vargamäed ega seda, mis siin leida. Mina tahan siit ära minna, seda tahan
ma, ja mis edasi saab, seda näeb.»  
     «Naljakas,» ütles Liisi. «Meie Maretiga oleme mõnikord just sedasama
rääkind. Ükskord laulsime ja laulsime, nagu oleks Vargamäel ainult rõõm,
ja siis hakkasime viimaks arutama, et kus on see koht, kellest jääks ainult
head ja ilusad mälestused, kui siit kord ära lähme, ja ei leidnudki niisukest
kohta. Ikka oled kusagil nutt, ikka oled kusagil isa käest tapelda saand, ikka
oled  muretsend,  vaeveld  ja  kannatand.  Mõtlesime,  et  kas  mujal  ilmas  ka
nõnda peaks olema. Jumal, jumal, mis päivi me küll nägime, kui meid tööle
pandi. Minul oli lühem ja tugevam keha, mina sain ikkagi veel kuidagi, aga


vaene Maret, see on pikem ja kleenuksem, temal läks heinakaarel vikatiga
lüües  keha  otse  keerdu  ja  kahekorra,  nii  raske  oli  temal.  Ja  tead,  meie
arvasime, et see kõik on sellepärast, et meil põlnd päris–ema. Aga teil on ju
oma ema, ometi on teil niisama.» 
          «Just  niisama,»  kinnitas  Joosep.  «Ei  aita  siin  oma  ega  võõras  ema.
Sellepärast tahangi siit ära, saagu mujal, mis tahes.»  
     «Aga sina oled ju esimene, sina saad koha,» ütles Liisi.  
     «Ma ei taha seda kohta, tahan teist või ükskõik mida,» vastas Joosep.  
     «Aga meie Andres nimetab ennast juba nüüd Vargamäe peremeheks,»
seletas Liisi.  
     «Temavanuselt tegin mina sedasama,» arvas Joosep. «Aga las ta kasvab,
küllap näeme siis.»  
     «Aga mis ütleb isa selle kohta?» küsis Liisi.  
     «Kust tema seda teab ja kes temale seda ütleb. Ega ma rumal ole, et ma
sellest temale lähen rääkima. Tema meelest olen ma muidugi kohapärija.»  
     «Jumal hoidku, mis teeks küll meie isa, kui tema Andres samuti räägiks
nagu  sinagi!  Ta  lööks  Andrese  vist  küll  ennem  maha,  kui  et  ta  tema
Vargamäelt minema laseb,» rääkis Liisi.  
     «Andres on ehk temast sel aal juba tugevam,» arvas Joosep.  
     «Jah, kes teab,» oli Liisi nõus, «praegu juba teisel käed nagu tangid.»  
     Tekkis lühike vaikus. Siis lähenes Joosep Liisile, võttis tema käest kinni
ja küsis:  
     «Aga kus ma sinuga suvel kokku saan, sa ei vastand esteks?»  
     «Kirikuteel, kus mujal,» naeratas Liisi.  
     «Ega siis öösel kiriku minda,» vastas poiss.  
     «Öösel ei saadagi kokku.»  
     «Ma tahan,» palus poiss.  
          «Tead,»  ütles  neiu  äkki,  «isa  meid  aita  magama  ei  luba,  aga  tule
kambri.»  
     «Kambri ei saa ju, koera–kuramus,» vastas Joosep.  
     «Katsu ta ära meelitada,» õpetas tüdruk.  
     «Olen küll katsund, aga tema peale minu hammas ei hakka. Kui palju ma
tema  nahka  head  ja  paremat  olen  sööt,  aga  ei  kedagi:  ikka  lõugab  endist
viisi ja tükib teine meie akna alla käima.»  
     «Koer maksab nüüd vanemate patud laste kätte,» arvas Liisi. «Meie isad
riidlevad ja käivad kohut, sellepärast on Pollo nõnda.»  


     «Meie ema ütleb sedasama: on inimesed head, siis ka koerad head, on
inimesed  kurjad,  siis  ka  koerad  ei  lepi.  Sellepärast  siis  Pollo  sööb  ja
uriseb.»  
     «Vaene poiss!» haletses tüdruk.  
     «Hirmus vaene,» ütles Joosep. «Pere tütrest saab jägu, aga pere koerast
mitte.»  
          «Ära  sa  nii  väga  suurusta,  muidu  näitan,  kudas  Luukas  õlut  teeb,»
ähvardas Liisi. «Ma olen ju isa tütar, kõik ütlevad seda.»  
     «Ma ei suurusta ju,» ütles poiss lihtsameelselt, «aga sa tead ju isegi, et
oled minu vastu parem kui Pollo, aga ometi olen teda rohkem meelitand kui
sind.»  
     «Häbi sul ei ole ka nõnda rääkida,» tõreles tüdruk.  
     «Häbiga saab ikka läbi, aga mis ma selle Polloga pean peale hakkama,
seda  ei  tea  ma.  Kord  mõtlesin,  et  kui  õige  ...  aga  ei,  parem  ma  ei  ütle,»
rääkis Joosep;  
     «Mida sa ei ütle?» küsis Liisi. «Mõtled ta ära tappa, maha lasta, eks?»  
     «Ei, seda mitte, vaid rebasekakku sisse anda,» ütles poiss. «Mõtlesin, et
kui tuleb uus koer, siis tema ei tea Vargamäe riiust ja kohtukäimisest ning
laseb ehk enda ära meelitada. Aga ää sa sellest kellegile hinga.»  
          «Ei,  isegi  Maretile  ei  ütle  ma,  parem  on  parem,  ainult  meie  kahekesi
teame. Ega ta olegi suurt asja koer, hirmus maias linnupesade ja –poegade
peale. Indrek ei lasegi teist sellepärast karja, rüüstab terve soo puhtaks. Küll
on nad teda selle eest materdand, aga midagi ei aita, nii magusad on tedre
munad  ja  pojad.  Kui  isa  toob  uue  koera,  siis  katsume  ta  kahekesi  ära
meelitada, et ta sinuga lepiks.»  
          Nõnda  asutati  kaheliikmeline  vandeselts  Pollo  vastu,  ja  mitte  tema
pahede,  vaid  otseteed  tema  vooruste  pärast:  miks  ei  lasknud  ta  oma  suud
altkäemaksuga sulgeda. Joosepi ja Liisi armastuse pärast pidi Pollo surema,
sest  nemad  ei  tahtnud,  et  tema  öösel  sellest  ka  teistele  kuulutaks.
Tõekuulutamise pärast pidi ta oma ärksa ja maia hinge rebasekakule jätma.  
     Nädala kahe pärast oli Vargamäe Eesperes uus koer: samuti must nagu
eelminegi, aga suurem ja karvasem. Muskaga sidusid Joosep ja Liisi kohe
salasidemeid.  Aga  varsti  oli  koeral  nähtavasti  kogu  Vargamäe  elu  ja  olu
olevikus  ja  ka  minevikus  teada,  nagu  oleksid  Vargamäe  asjad  tõepoolest
õhus  rippunud,  kus  neid  igaüks  võis  nuusutada,  kel  selleks  nina  ei
puudunud. Ka Muska hakkas Oru akende alla kükitama kippuma ja Joosepi
vastu muutus ta veel leppimatumaiks, kui seda oli Pollo: ta ei võtnud temalt


lõpuks enam mitte midagi vastu. Nõnda jäi Joosepi ja Liisi saatus endiseks:
koerad olid kõige vihasemad nende armastuse vastased.  
          Aga  Indrek  oli  uue  koeraga  väga  rahul,  sest  sõna  kuulas  teine  hästi,
loomi  hoidis,  nagu  oleks  tal  inimese  aru,  ja  linnupesadesse  ei  puutunud.
Selle asemel armastas ta usse mätastest otsida, neid haukumisega ärritada,
kuni  nad  viimaks  tulises  vihas  peaaegu  sabaotsal  püsti  seisid,  ja  siis  äkki
neisse kinni karata ning lõugadega rapa–rapa lüüa, nii et ussitükid kas või
Indrekule  vastu  silmi  lendasid,  kui  see  eemale  ei  hoidunud.  Niisugune
vänge koer oli see Vargamäe Muska.  
     Aga Oru Joosep käis tema pärast norus peaga.  
          «Hakka  kas  või  sedagi  rebasekakuga  uinutama,»  ütles  ta  Liisile
kaebavalt.  
     «Las ta elab,» ütles Liisi. «Muska on hea koer, teda ei pea tapma, kuigi
ta  on  meie  vastu.  Kolmas  oleks  ehk  niisama.  Kõik  koerad  on  ehk  nõnda,
seni kui on Vargamäe nõnda.»  
          «Ega  hullu  tea,»  arvas  ka  Joosep.  «Asi  ehk  põlegi  koertes,  vaid
Vargamäes.»  
     Nõnda anti Muskale armu, kuigi otsus tehti tagaselja.  
          Abi  otsiti  mujalt.  Nimelt  seisis  Eespere  uute  karjalautade  taga,  osalt
räästa  all,  osalt  selleks  tehtud  katuse  all,  ehitusest  järelejäänud  palgivirn.
Siin  oligi  neid  vanu  toapalke,  mille  vanadust  keegi  ei  teadnud  ja  mida
saehammas  polnud  puutunud.  Suitsust  olid  nad  läbipruunid  ja  ise  kõvad
nagu taotud teras. Võib–olla oli siin ehk neidki palgiotsi, mille jupid Liisi ja
Maret  millalgi  ühes  saepuru,  kuusekoorte  ja  laastudega  piiriaia  äärde
Joosepile  ja  Karlale  olid  kandnud.  Selle  palgivirna  otsa,  madala  õlgkatuse
alla  määrati  lõpuks  suvine  kokkusaamise  paik  Joosep  pidi  tasahilju  siia
ronima ja ootama, kuni Liisi võimaluse leiab tulla.  
          Oli  kordi,  kus  Joosep  jumalamuidu  ootas.  Oli  ka  neid  öid,  kus  nad
kahekesi siin kange kõuega istusid. Välgu valgusel oleks neid siin võidud
näha, kui oleks olnud vaatajaid, aga siia ei tulnud keegi, liiatigi veel öösel.
Sellepärast võis Liisi julgesti Joosepi ligi pugeda, sest tema läheduses kartis
ta müristamist ja välku palju vähem kui muidu.  
     Palgihunniku alune oli konni, hiiri ja mingisuguseid muid väiksemaid
loomi täis. Öösel ronisid nad siit välja ümbritsevasse suurde rohtu ja laiade
kobrulehtede  alla,  kus  nad  sopsisid  hüpata  ning  krabistasid  joosta,  tehes
vahetevahel  piiksuvaid  hääli,  nagu  kõneleksid  nad  isekeskis  arusaamatuil
keelil.  Ka  see  hirmutas  neiut.  Mõnikord  ei  saanud  poiss  teda  muidu


rahustada,  kui  pidi  ta  endale  sülle  võtma,  et  kaoks  hirm  kõigi  vanajumala
loomade ees, kes krabistasid ja häälitsesid.  
          Sügisel  hiljapoole,  kui  Joosepil  juba  liiskuminek  lähenes,  istusid  nad
ühel  ööl  jällegi  siin  palgivirnal.  Juba  mitmendat  päeva  pladises  külma
vihma ja vinge tuul kiskus toa ümber, välja all ja kaugeil Soosaartel langes
puudelt  koltunud  lehti.  Metsad  ja  nurmed  olid  tummaks  jäänud.  Nukrad
nabrad  seisid  pihlaka  punaste  marjakobaratega  kõrvu,  mis  nõtkusid
rammalt.  Õhu  ähmusest  ammutas  nagu  valu  ja  soode  poolt  ronis  udu  üles
Vargamäe  hoonete  poole.  Selgeil  öil  vingusid  kõrgel  õhus  rändlindude
tiivad.  
     «Et meil ka paremat paika ei ole,» ütles Joosep sel õhtul palgivirnal ja
tõstis kuuekrae üles.  
     «Paremat paika põle ei Vargamäel ega ilmas olemas,» kiitis Liisi.  
     «Tuul vuhiseb nii mis hirmus,» kaebas poiss.  
     «On sul külm?» küsis tüdruk. «Mul on väga soe.  
     Anna oma käsi seia, katsu.»  
     Ta võttis Joosepi käe ja tõmbas selle isa kasuka alla, mille ta endale oli
selga ajanud,  
     «Mis sul kasukaga viga,» ütles Joosep.  
     «On soe?» küsis Liisi.  
     «Soe,» vastas Joosep. «Ja hea,» lisas ta juurde.  
     Nõnda jäidki nad istuma: poisil üks käsi ümber tüdruku piha, teine ta
põues.  
     «Mäletad, mis me kevadel ükskord kirikuteel rääkisime: et Vargamäel
põle ühtegi kohta, kus põleks juhtund midagi halba,» ütles Liisi.  
     «Mäletan,» vastas Joosep.  
     «Aga tead, kui ma nüüd ükskord Vargamäelt alla lähen, siis on mul üks
koht mäletada, kus oli ainult hea,» ütles Liisi.  
     «Kus?» küsis poiss. 
     «Nagu sa ise ei teaks!»  
     «Siin, palgihunniku otsas välkude ja tuule käes?»  
     «Kus siis mujal. Just siin. Siin on ainult hea olnd.»  
     «See on küll õige,» oli nüüd ka poiss nõus. «Siin on ainult hea olnd,»
lisas ta juurde ja toppis oma käe ikka sügavamale tüdruku põue.  
     «Kui sind paigale pannakse,» ütles Liisi, «ja sa kaugel oled, siis mõtle
ikka selle palgivirna peale.» 
     «Mõtlen,» vastas poiss.  


     «Ja mina tulen üksinda seia istuma,» ütles Liisi.  
     «Siis mõtlen ma palgihunniku ja sinu peale,» lubas Joosep.  
     «Jah, mõtle ka minu peale, kui kaugel oled,» lausus tüdruk nukralt.  
     Ja tahes või tahtmata jooksis kogu tänavune suvi veel kord ta silmade
eest läbi. Näis, nagu polekski ta kevadest saadik muud teinud, kui siinsamas
palgivirnal  istunud.  Reaalne  oli  ainult  see  palgivirn,  kõik  muu  oli  nagu
unenägu.  Algas  siin  kevadel  tedre  kudrutamise,  lõokese  lõõritamise,
kurgede  turlututamise,  käo  kukkumise,  taevakitse  möhitamise,  rabakana
käk–kärritamise  ja  paljude  teiste  lindude  häälitsemisega.  Ööd  läbi  täitis
Vargamäe  õhku  rõõmus  kisa,  mille  sekka  kostis  karjaaiast  lehmakellade
tilksumine.  Varsti  tuli  oma  ühetoonilise  prääksumisega  rääk,  ja  kui  tema
väsima hakkas, siis algas oma lauluga rohutirts. See pidas ajahambale kõige
kauem  vastu.  Aga  öökülmades  ja  hallades  katkesid  ka  tema  mänguriistalt
keeled. Kured hakkasid uuesti karjuma, aga mitte enam öösel, vaid päeval.
Oli kuulda vahel mingisuguste rändlindude kiiret ja kärsitut tiibade vihinat,
aga neil polnud viisiks häält teha, nagu ei jätkuks selleks aega. Suure rutuga
lendasid nad lõuna poole. 
     Viimasena tilksus karjaaias ikka veel lehmakell, nagu poleks sügist ega
midagi. 


XXXIII            Sest  ajast  saadik,  kui  Andres  tööle  pandi,  hakkas  Indrekul  karjas  hea
põli:  kadus  nääklemine,  kiuslemine  ja  riid.  Kevadel  vee  ja  mudaga,  kui
loomadel polnud soos muud söögiks võtta kui aga mustpead mätastel ja kui
kaske  ilmus  esimene  õrn  lehestik,  oli  Indrek  metsas  ihuüksi,  sest  Ants
hoidis  põllul  sigu  ja  lambaid.  Alles  hiljem  tuli  ta  ühes  vasikate  ja
lammastega veiste juurde sohu.  
          Nüüd  algas  poistel  lausa  pidu.  Põõsad  olid  juba  tihedaks  ja
läbipaistmatuks  muutunud.  Loomi  ulatus  nende  vahel  nägema  ainult
mõnekümne sammu taha, ehk olgu siis, et kuhugi männi otsa ronida, kust
pisut  kaugemale  paistis.  Lambad  kadusid  mätaste  taha.  Siin–seal  välgatas
mõni  must  või  valge.  Kui  poleks  olnud  veistel  kelli  ja  krappe  ning
lammastel kuljuseid kaelas, siis oleks võinud peaaegu arvata, et soos ei ole
kedagi muud kui aga poisid, kes kiiguvad laialadvalistel mändidel või mõne
tuiakama  kase  harude  vahel,  puhuvad  pasunat,  mängivad  sõrmilist,
huilgavad ja hõiskavad, nii et õhtu eeli kauged saared keset mõõtmatut sood
vastu kajavad.  
     On tuttav iga metsatukk, iga lagedam lapp, iga suurem puu, küngas, iga
mätas, sest ikka on kuskil midagi tehtud, midagi nähtud, mis annab paigale
erilise  tähtsuse.  Ja  kui  mõni  paik  muidu  meelde  ei  taha  jääda,  siis
keeratakse  mõne  väiksema  kase  latva  või  suurema  kase  oksa  tuust.
Leiduvad  mõnes  kohas  tuustireadki,  mis  kuhugi  viivad,  kuhugi  juhatavad:
mõne linnu–, maamesilase– või herilasepesa juurde.  
     Tuntakse iga lindu, iga looma tema häälest, teatakse, mis tähendab see
või teine häälitsemisviis. Mõistetakse iga linnu lennust, kes mätaste vahelt
loomade või poiste eneste eest tõuseb, kas ta tõusis pesalt, poegade juurest,
kes  enda  rohtu  ja  samblasse  on  peitnud,  või  lihtsalt  niisama  muidu.  Iga
linnu häälest aimatakse tema saladus, tema kavatsus.  
     Ei ole suuremat lõbu, kui proovida, kas linnu mõtteid õieti on loetud või
– kas lind tõtt on kõnelnud, kui ta siuksub teatud viisil puuoksal: tahab ta
pesale hauduma minna, on tal alles väikesed pojad pesas või on need juba
sealt  välja  lennanud?  Poisid  istuvad  kuhugi  põõsa  varju  ja  tükil  ajal  ei
lausuta  ainustki  sõna,  ei  liigutata  ainustki  liiget.  Nõnda  võtab  häälitseja
linnuke  varsti  julgust  ja  ilmutab  oma  saladuse,  lennates  pessa  või  poja
juurde.  Kõige  avameelsem  on  väike  hall  pöialpoiss.  Kui  tal  juba  pojad


pesas, karjub ta hommikust õhtuni mööda puuoksi keksides üü–ütt, üü–ütt!
ja otsib ussikesi, et neid poegadele viia. Nende pesi on poistel kogu soo täis
ja mõnikord võistlevad nad, kumb leiab neid rohkem.  
          On  veel  võrratu  lõbu  mööda  kraavi  suvel,  kui  vesi  vähemaks  jääb,
väikseid haugisid taga ajada ja neile silmust kaela vedada, et siis veest välja
visata.  Jumal  hoidku,  kui  haug  on  juba  poolenaelane  või  veel  kopsakam!
Siis  kipub  otseteed  hing  rindu  kinni  jääma,  kui  Indrek  talle  tasa–tasa  ligi
hiilib  ja  silmuse  väikese  ridva  otsas  tema  poole  sirutab.  Käed  värisevad,
süda  peksab  ja  jalgu  hakkab  imelik  nõrkus  kinni.  Aga  enamasti  on  ikka
nõnda,  et  haug  vilksab  enne  minema,  kui  poiss  talle  silmuse  saab  lõpuste
taha vedada. Vaevalt jõuab silmus ninaotsa alla, kui on järele jäänud ainult
mudane vesi, mis tõendab, et siin ikkagi kala kord on olnud.  
     «Kaval, kurivaim!» kirub Indrek Antsule saladuslikult, kes aupaklikus
kauguses vahtides oma kaela sirutab.  
     «Hirmus kaval, sinder,» kiidab Ants ja küsib siis:  
     «Kas kala looma ka kardab?»  
     «Ei karda,» arvab Indrek.  
     «Miks ta looma ei karda?» pärib Ants.  
     «Mis ta temast kardab, ega siis loom inime ole,» seletab Indrek.  
     «Aga miks ta siis inimest kardab?» painab Ants edasi.  
     «Küll oled sa rumal,» ütleb Indrek nüüd. «Inimesel on ju ritv ja silmus,
loomal põle käsigi, ainult saba taga.»  
     «Saba siis kala ei karda, kardab ainult silmust ja ritva?»  
          «Ära  sega,»  käsib  Indrek.  «Ole  vagane,  näe,  juba  seisab  teine  jällegi,
poolest saadik tõrvaka all, nina paistab, suur ... » 
          Uuesti  algab  silmuse  kaela–ajamine  ja  see  kestab  seni,  kui  õnnestub
haug välja visata, mis on sagedasti nagu tubli kotinõel.  
     «Kus ta mehe käest pääseb!» suurustab püüdja nüüd.  
     Kui nõnda mitmel–setmel korral havi ees põksuva südamega ja nõrkade
ihuliikmetega on seistud, siis valdab viimaks imeline roidus keha. Ei tahaks
muud,  kui  mättale  istuda  ja  suikuda.  Kõige  parem  oleks  mätaste  vahele
sinikavarte  keskele  maha  heita  ja  päikese  paistel  roidunud  liikmeid  välja
sirutada, aga seda ei või, sest nõnda uinud enne magama, kui ise märkadki.
Teada  saad  sellest  alles  siis,  kui  uuesti  virgud  ja  loomade  kelli  hakkad
kuulama.  Aga  neid  pole  enam  kuskil,  nemad  helisevad  juba  kraavikaldal,
kasevõsudes või jõe ääres heinamaal, mis on ühesuguselt suur eksitus oma
ametikohuste vastu.  


          Haugisid  võib  püüda  ka  jõe  ääres,  kui  peaaegu  kogu  heinamaa  on
päikese soendatud vett täis, nii et solista kas või poolest säärest või ka üle
põlve sees. Siin süstavad havid nooltena ühest kohast teise ja ikka ninapidi
samblasse, kust neid võib kinni võtta, kui on oskaja käsi ja silm. Aga ometi
pole  see  midagi  selle  vastu,  kui  võid  võtta  õnge,  millel  on  kork  küljes  ja
kõik,  ning  visata  lausa  jõkke  kupulehtede  vahele,  kus  uitavad
punasilmalised särjed ja tumedavöödilised ahvenad.  
     Kui Indrek korki vahtides näeb, et kala nokib, siis on tal tundmus, nagu
nokiks keegi tema oma südant rinnas – valusasti ja valusasti, aga nõnda, et
on  ütlemata  hea  ja  tahaks  seda  kannatada  päevad  ja  ööd.  Mõnikord,  kui
Ants  jääb  kraavide  vahele  loomi  tõrjuma,  et  need  jõe  äärde  ei  pääseks,  ja
kui Indrek tundi kaks kupulehtede vahel õngekorki vahib, valutab tal süda
veel kaua aega pärast seda, valutab ööselgi, nii et magusa valu pärast ei saa
õieti magada. Aina tunned, nagu nokiks mõni särg või ahven õnge kallal ja
õngekork omakorda sinu südame nurga kallal.  
     Antsul on hirmus igav üksinda loomi tõrjuda, nii igav, et isegi Muska
tema  juurest  jõe  äärde  plehku  pistab.  Seal  on  nii  huvitav  paterdada  ja
solistada  ning  isegi  läbi  jõe  ujuda,  et  vaadata,  kuidas  teisel  kaldal  kõrges
rohus elatakse. Peaaegu nutusel häälel hüüab Ants jõe poole:  
     «Indrek, tule ära! Ega nad täna änam hakka!»  
     Aga Indrek vastab ikka:  
     «Oota veel natuke, varsti tõmman ta, sindri, välja!» Ja ta seab õnge otsa
ussi ning sülitab sellele peale, nagu Matu oli õpetanud, solistab ridvaotsaga
vett  ja  viskab  siis  jällegi  ühe  looma  katseks  sisse.  Aga  kui  Ants  ikka
sagedamini  karjub  ja  kui  ta  lõpuks  muud  ei  teegi,  kui  aina  karjub,  tundes
end  kõige  viletsama  olevusena  ilmas,  siis  viimaks  ei  jää  Indrekule  muud
nõu, kui peab jõe äärest ära tulema.  
     «Just pidi teine võtma, aga sina ei läbe ju oodata,» ütleb ta Antsule.  
          «Ma  ütlen  emale,  kui  sa  veel  lähed,»  ähvardab  Ants.  «Mis  sa  siis
sellepärast  kohe  emale,»  räägib  Indrek  lepitavalt.  «Tahad,  mine  sina
homme, kui ilus ilm juhtub.»  
     «Sinu õngega või?» küsib Ants ja jätab endise kaebliku tooni.  
     «Sul omal ei ole ju,» vastab Indrek.  
          «Ja  sina  jääd  seia  loomade  ette?»  pärib  Ants  edasi.  «Mina  ise  jään
loomade ette,» vastab Indrek.  
     «Siis ma küll emale ei ütle,» kinnitab nüüd Ants.  


          Aga  järgmisel  hommikul  on  Indrekul  kümme  ettekäänet,  miks  täna
ikkagi  tema  peab  õngitsema  minema,  mitte  aga  Ants,  kes  lõpuks  jällegi
sellega lepib, et ta loomi jääb tõrjuma. Ainult ühest tingimusest peab ta veel
kinni: täna ei tohi Indrek enam niikauaks jääda, mida see ka lubab, ilma et
ta  oma  lubadust  suudaks  pidada.  Alles  mitme  päeva  pärast  jõutakse
sinnamaale, et Ants enam mingi hinna eest loomade juurde ei jää. Teda ei
rahulda enam muu kui aga õngitsemine. Nüüd muidugi pole Indrekul enam
parata,  vaid  ta  peab  alla  heitma.  Aga  Antsule  nähtavasti  ei  pakugi
õngitsemine nii suurt lõbu kui Indrekule, sest tunni poolteise pärast tuleb ta
peaaegu pettunud näoga jõelt ja ütleb siunates:  
          «Ei  hakka  teised,  sindred,  näkivad  muidu  niisama.  Viidika–saadanad
teevad ju õngeotsa enne paljaks, kui ta põhja saab.»  
     «Sa ei oska püüda, see on see asi,» vastab Indrek elutargalt ja tuletab
seda  ahvenat  või  särge  meelde,  kelle  ta  paar  nädalat  tagasi  välja  tõmbas.
«Õngitsemine on suur kunst, temal on omad sõnad ja kõik, Matu teadis.»  
     «Kas sina tahaks kalameheks saada?» küsib Ants.  
          «Kalameheks?  Miks  mitte,»  vastab  Indrek.  «Kui  mind  kord  tööle
pannakse,  siis  lähen  ma  iga  pühapäev  kalale,  aga  kiriku  mitte  ilmaski.
Ainult  seisan  jõe  ääres  ja  tõstan  särgi  ja  ahvenaid  välja  –  päevad  otsa,
hommiku  vara  lähen,  õhtu  hilja  tulen.  Enne  päevatõusu  olen  jõe  ääres  ja
kukun neid sealt välja loopima. Lähen mööda jõe äärt kaugele–kaugele, seal
on  palju  kala.  Matu  rääkis,  kus  neid  hästi  on,  põle  muud,  kui  aina  vinna,
ainult hoia, et õngeritv ei ripata, siis on õng läind ühes kalapatakaga. Matu
käind kord seal kaugel, toond hobuse peakoti täie, kõik tublid unnaneelud
või veel suuremad, puha ahvenad.» 
     «Võta mind ka sinna kaasa, kui lähed,» ütleb Ants.  
          «Esteks  lähen  üksi,  vaatan,  kus  see  koht  on,  pärast  lähme  kahekesi,
võtame  õnged  ja  head  kotid  kaasa,  et  oleks,  kuhu  panna.  Kes  neid  seal
jõuab  vitsavääti  ajada,»  seletas  Indrek.  «Aga  siis  peame  tingimata  enne
päevatõusu ära minema, muidu jääme hiljaks.»  
          «Muidu  jääme  hiljaks,»  kordas  ka  Ants,  kel  tekkis  nagu  Indrekulgi
imeline  unistus  silmi  ja  ootus  näoilmesse  selle  tundmatu  ja  kauge  koha
pärast, kus pidi olema kalu, nii et tõsta või peaaegu kartulikorviga. Ainuke
häda:  millal  tuleb  küll  see  päev,  et  sinna  saab!  Andresel  oleks  nüüd
pühapäeviti  aega  küll,  sest  tema  on  ju  tööpoiss,  aga  teda  kalad  ei  huvita.
Tema  läheb  ennem  kirikusse  või  muidu  külla,  kus  võib  teiste  poistega
rammu katsuda: see meeldib jälle temale.  


*        Orul käis sel ajal karjas Riia: madal ja matsakas plika, silmad teisel kui
haljad terasekillud, pilk pisut altkulmu ja valkjad salgud alati silmade ees.  
          Temal  oli  kallis  kass,  nii  kallis,  et  ta  teda  alati  metsas  kaasas  kandis,
mõnikord  teise  leivakottigi  pistis,  silgu  ja  võikarpide  ning  piimapudeli
juurde, kui leivakannikas juba otsa oli saanud. Miks Riia seda kassi kalliks
pidas, sellest ei saanud ei Indrek ega Ants aru – oli ju Milli takerja karvaga,
kõhn,  peene  kaelaga,  nurgelise  peaga,  kondise  keha  ja  peaaegu  karvadeta
sabaga  –  ühe  sõnaga,  täielik  solgutatud  kass.  Ei  aidanud  midagi,  et  Riia
temale kõik oma paremad suutäied söötis, kass jäi, nagu oli, niruks.  
     Indrek vihkas seda kassi nagu oma kurjemat vaenlast. Miks, seda ta ei
teadnud. Aga iga kord, kui ta tahtis Riiaga juttu ajada ja kui kass siis nende
vahele  ronis  ning  Riia  ta  sülle  võttis  ja  teda  silitas,  oleks  Indrek  ta
heameelega  tütarlapse  käest  ära  kahmanud  ja  otseteed  Muska  lõugu
visanud,  kes  oli  kasside  rappimise  peale  väga  maias,  sest  ussid  ja  kassid
olid  Muska  eriala  siin  ajalikus  elus.  Üks  sündmus  ajas  aga  Indreku  viha
kassi  vastu  sinnamaale,  et  ta  paratamata  küsimuseni  jõudis:  kas  Riia  kass
või tema, Indrek? Teist pääseteed enam ei olnud.  
          Indrek  leidis  nimelt  piirikraavi  äärest  karjalinnu  pesa.  Seda  lindu
armastas ta üle kõige, sest tal oli nii ilus kollane kõhualune, pikk saba ja õrn
hääl. Ikka uik ja uik, ning ise kõigutab oma pikka saba kuskil puuladvas, nii
et rütmilisse hallimisse satub kogu keha.  
     Seda pesa näitas Indrek ka Riiale, kuid ainult eemalt, et emalindu pesalt
mitte  hirmutada.  Pesa  seisis  seni  puutumata,  kui  munadest  said  pojad  –
nõrgukesed,  pika  peene  kaela,  suure  suu  ja  suure  peaga  loomakesed,  kes
ajasid  oma  noka  pärani  lahti,  kui  ligi  minna.  Mõne  päeva  pärast  leidis
Indrek pesa tühja – pojad olid läinud. Koer ei võinud neid süüa, sest tema
kraabib harilikult ikka pesa käpaga pahempidi, aga siin oli pesa korras. Võis
oletada,  et  ehk  juhtus  mõni  uss  pesasse  tema  saab  juba  udusulis
linnupoegade allakugistamisega toime, Indrek teab seda, sest ta nägi kord,
mis ta tegi hiirega.  
          Indrek  kutsus  Muska  pesa  juurde  ja  laskis  temal  nuusutada,  aga  see
omandas  kohe  niisuguse  tegumoe,  et  ussist  ei  või  siin  juttugi  olla.  Muska
hakkas jälgi ajama, nagu otsiks ta kedagi neljajalgset. Kraavikaldale minnes
leidis Indrek siit palja jala jäljed: keegi oli üle kraavi hüpanud. Ka Muska
hüppas  nuuskides  üle  kraavi.  Indrek  arutas,  et  kas  ehk  need  jalajäljed


linnupesa hävitamisega ühenduses ei seisa. Veel polnud ta mingile otsusele
jõudnud, kui Muska Oru maa peal haukuma hakkas, nagu hauguks ta kassi
või  orava  peale,  kes  puus  on.  Nüüd  hüppas  ka  Indrek  üle  kraavi  ja  läks
Muskale järele. See seisis männi all ja vahtis ülespoole: männi ladvas istus
Riia Milli.  
     Nüüd oli Indrekule kõik korraga selge: MiIli oligi linnupesa ära söönud.
Kraavikaldas leiduvad jäljed olid vististi Riia omad ja tema pidi seega ise
kassi  linnupesa  kallale  tooma,  sest  kuidas  muidu  oleks  osanud  kass  seda
leida.  Kuna  Indrek  nõnda  männi  all  endamisi  arutas,  hakkas  Riia  hääl
kostma: ta kutsus oma kallist kassi, nagu ta seda ikka tegi, kui see metsas
kaotsi  läks.  Muska  haukumist  kuuldes  arvas  ta  kohe,  et  Milli  hädasse  on
jäänud, ja tuli vaatama. Nõnda sai Indrek temaga männi all kokku.  
     «Keela Muska ära, muidu ei tule Milli alla,» ütles Riia Indrekule.  
          «Aga  Milli  on  minu  karjalinnu–pesast  pojad  nahka  pand,»  vastas
Indrek.  
     «See ei ole õige,» vaidles Riia vastu. «Milli ei söögi linnupoegi.»  
          «Aga  näe,  sööb  jälle,»  kinnitas  Indrek.  «Muska  tuli  talle  pesa  juurest
haisu mööda järele.»  
     «Muska ei tunne õieti haisu.» 
     «Või Muska ei tunne õieti kassi haisu,» imestas Indrek. «Ää selle eest
muretse, küllap tema juba tunneb.»  
     «Aga näe, ei tunne,» kinnitas Riia. «Milli linnupoegi ei söö. Ma olen
talle pakkund, aga ei söö, ei võta suu sissegi, ei nuusutagi hästi.»  
     «Mis?» hüüdis Indrek. «Sina annad talle linnupoegi.»  
     «Ega mina anna, ta ise võtab,» vastas Riia.  
     «Sa ju ütlesid, et annad.»  
     «Ma muidu katsusin, et kas sööb, ega ma siis sellepärast and.» 
     «Kas sa käisid täna minu karjalinnu–pesa vaatamas?» küsis Indrek.  
     «Ei ole käind, mitte ei ole,» kinnitas Riia.  
          «Aga  kelle  jälg  see  kraavikaldas  on?»  küsis  Indrek.  «Tänane,  päris
värske jälg.»  
          «Mina  põle  seal  käind,  mina  põle  üle  kraavi  hüpand,»  vaidles  tüdruk
vastu.  
     «Aga kes siis käis?»  
     «Kust mina seda tean. Eile käisin ma küll kraavikaldal.»  
          «Ei,  see  jälg  on  tänane.  See  on  sinu  jälg,  sina  käisid  Milliga  minu
karjalinnu–pesa kallal, tema pistis pojad pintslisse,» rääkis Indrek.  


     «Ei ole tema pist ühtigi, Muska haugub muidu, Muska ei tea,» vaidles
Riia vastu.  
     Indrek ei võinud sinna midagi parata, et ta uskus: Riia valetab ja Muska
räägib  tõtt.  Aga  Riia  ajas  tulist  rauda  vastu  ja  sellepärast  kutsus  Indrek
koera viimaks ära, nii et Riia oma kassi männi otsast kätte sai.  
          Indrek  hakkas  plaani  hauduma,  kuidas  tõe  jälile  saada,  nii  et  Riia  ei
võiks  enam  vastu  vaielda.  Talle  tuli  meelde,  mis  tegi  Andres  omal  ajal
Polloga,  kui  ta  teda  esimese  linnupesa  räbustamises  kahtlustas.  Katseks
näitas  ta  temale  tervet  linnupesa  ja  läks  siis  ise  eemale,  koera  kaasa
kutsudes. Aga koer, kelle neelud käisid linnupesa järele, ei saanud kuidagi
muidu,  kui  pidi  varsti  poiste  juurest  eemale  hiilima,  et  linnupesa  juurde
tagasi  minna.  Andres  läks  koerale  silmnäos  järele,  ja  kui  see  mõtles  pesa
kallale minna, siis kutsus ta teda kõige süütumal häälel, nagu ei aimaks ta
tema  kurjast  kavatsusest  mitte  kui  midagi.  Koer  uskus  Andrese  häält  ja
näoilmet  ning  tuli  paha  aimamata  selle  juurde.  Andres  aga  haaras  koeral
nüüd  turjast  kinni,  viis  ta  linnupesa  juurde  ja  materdas  teda  seal
mehemoodi.  Peale  seda  oli  koer  palju  ettevaatlikum  ja  kavalam.  Kui  ta
linnupesa  kallale  läks,  siis  ainult  sel  ajal,  kui  kari  ja  poisid  olid  pesast
võimalikult kaugel. Sealt kadus ta äkki poiste juurest ja ilmus natukese aja
pärast  uuesti  tagasi.  Aga  ühe  asjaga  andis  Pollo  enda  ikka  ära:  ta  limpsas
liiga palju keelt ja lakkus oma suud, nagu tahaks ta teda kuritöö jälgedest
puhastada.  Pealegi  hoidus  ta  nüüd  Andresest  eemale,  nagu  poleks  ta
südametunnistus  puhas.  Indrekut  aga  usaldas  ta  endiselt  ja  selle  käe  läbi
pandi talle nüüd tugev nöör kaela ning viidi söödud linnupesa juurde. Häda
Pollole,  kui  teda  mõne  tedre–  või  rabakana–pesa  söömises  süüdistati,
niisugusel korral oli Andres julm ja halastamatu.  
     Indrek mäletab, kuidas Andres nii mõnigi kord koera puu külge sidus,
siis tal kuklalt kinni võttis, ninapidi purustatud pesasse surus ja peksis, ise
teda  häbistades  ja  talle  õige  ning  ausa  karjakoera  voorusi  õpetades.
Viimases  hädas  tahtis  koer  poisile  kätte  kinni  karata,  aga  selle  eest  sai  ta
malakaga  hoobi  pähe  ja  kaotas  üürikeseks  aru.  Uued  hoobid  selga  ja
tagumikule tõid looma aru tagasi. Ikka uuesti ja uuesti suruti ta nina lõhutud
linnupessa  ja  materdati,  kuni  ta  enam  ei  karjunud,  vaevalt  hingas  veel.
Andrese  hääl  hakkas  kurgus  kähisema,  tema  üksisõnu  vahetpidamata
karjudes:  «Kas  lähed  veel  tedrepesa  kallale?  Mine  veel  tedrepesa  kallale!
Mine veel! Kas on nüüd hea? Mine veel!»  


     Üks malakas teise järel lendas tükkideks. Iga natukese aja pärast hüüdis
Andres  Indrekule:  «Lõika  uus!»  Ning  uuega  tuli  ka  nagu  uus  hoog  kätte.
Mitmel  korral  jäi  koer  uimasena  maha,  aga  natukese  aja  pärast  toibus  ta
uuesti  ning  siis  jätkati  materdamist.  Viimaks,  kui  vaevalt  temas  veel  elu
võis oletada, võeti tal nöör kaelast ja jäeti ta sinnapaika – lõhutud tedrepesa
asemele.  
     «Kas see aitab?» küsis siis Indrek Andreselt.  
     «Kui ei aita, saab veel paremini,» vastas Andres.  
     «Kas siis aitab?» küsis Indrek uuesti.  
     «Loll!» hüüdis Andres nüüd. «Saab, kuni aitab – kas või surnuks!»  
     Sai veel mitu korda, aga linnupesade krattimist ei jätnud. Pollol oli ja jäi
põhimõtteks, et tema peab iga tedrepesa ära sööma, mis ta aga kuidagi teada
saab.  Sellevastu  oli  Andresel  kaljukindel  kohusetunne  Pollo  põhimõtete
vastu võidelda, maksku mis maksab, kas või surmanuhtlusega. Aga vististi
oli see ainult sellepärast, et ta ei teadnud, mis Pollole tähendas mättal põõsa
all tedrepesa. Pollo võis kas või teises maailma otsas olla, aga kui ta teadis,
et  Andresel  on  kuskil  tedrepesa,  siis  pidi  ta  teda  kas  või  läbi  tule  ja  vee
vaatama  minema.  See  põhimõte  oli  tema  elus  nii  kindel,  et  ta  selle
teostamisel igasuguse peksu unustas. Isegi siis, kui teda selle eest surmaga
oleks  nuheldud  ja  hiljem  mingisuguse  kuulmatu  ime  tõttu  uuesti  ellu
äratatud,  isegi  siis  poleks  talle  tema  põhimõte  enne  rahu  andnud,  kui  ta
oleks läinud tedrepesa vaatama. Keegi nagu oleks ta ära teinud, sest tal oli
Andrese meelest täiesti vastuvõtmatu ja temale endalegi hoopis mõistmatu
ja  kuni  hullumeelsuseni  sügav  arusaamine:  tedrepesade  päästmine  seisab
selles,  et  tema,  Pollo,  nad  ära  sööb.  Sellepärast  oli  ta  valmis  kas  või  iga
päev  ikka  uuesti  laskma  ennast  risti  puua,  kui  aga  saaksid  tedrepojad
päästetud. Ei olnud Pollo elus suuremat kirge kui see päästetöö.  
     Õigupoolest ei läinud Pollo kunagi selleks pesa juurde, et otseteed mune
sööma  hakata,  vaid  kõige  ülevam  silmapilk  oli  see,  kui  emalind  pesalt
tõusis ja tiibadega mööda mättaid ning põõsaid krobistades minema lendas,
et  nõnda  Pollot  pesast  eemale  meelitada.  Just  Pollo  nina  all  krobistab  ta
tiibadega, nagu võiks teda iga silmapilk lõugu kahmata, aga ikka lipsab ta
mõne  põõsa  või  mätta  varju  ja  asjata  pingutad  sa  oma  liikmeid  teda  taga
ajades.  Ainult  üks  kord  sai  Pollole  see  õnn  osaks,  et  ta  kahmas  haudujal
tedrel sabasulgedest kinni, aga need olid nii pudedad, et nad kohe tagant ära
tulid ja ainuüksi Pollo lõugu jäid, kuna lind ise kõrgemale tõusis ja kadus.  


     Ja siis: mööda vanu jälgi tagasi pesa juurde, mis lõhnab, nii et liputa kas
või saba tagant. Pollol võiks kas kümme saba taga olla, ikka liputaks ta neid
kõiki korraga, nii hirmus hurmavalt lõhnab mättal tedrepesa. Kogu maailm
näib täis olevat seda veetlevat lõhna, sest praegusel silmapilgul ongi maailm
ainult  see  tedrepesa.  Munad,  munad,  munad!  Pollol  lööb  silmade  ees
kirjuks,  ta  ei  saa  lugeda,  kui  palju  on  neid  pruunikirjuid  mune,  ja  nõnda
näib  talle,  nagu  oleks  kogu  Vargasoo  täis  ainult  neid  imelisi  mune,  pole
muud, kui haista ja söö.  
     Üksteise järel tõstab ta nad hellalt pesast mätta äärde, kus ta nad avab ja
tühjendab. Jumalate rooga läheb rohu sisse ja samblasse ning lõpuks sööks
Pollo  ka  rohu  ja  sambla  ning  kogu  pesamätta,  sest  igal  pool  on  selle  roa
lõhna  ja  maiku,  kui  keelega  limpsida  ja  ninaga  nuusutada.  Kõik  võib  siin
ajalikus elus anda juba ainult selle lõhna eest, oma elugi võib vabatahtlikult
jätta,  kui  aga  saaks  päästa  tedrepesa  oma  selge  arusaamise  järgi.  Ja  Pollo
olekski  viimaks  oma  elu  tedrepesadele  ohvriks  toonud,  kui  mitte  poleks
juhtunud tulema see rumal ja mõttetu Liisi ning Joosepi armastus, mis tõi
koera nina alla kurja rebasekaku.  
          Seda  kõike  teab  Indrek  väga  hästi  ja  sellepärast  mõistab  ta,  et  pole
mingit  mõtet  Riia  kassile  katsuda  kere  peale  anda.  Kassil  on  tedrepesa
suhtes  tingimata  sama  maailmavaade  ja  põhimõtted  mis  Pollolgi,  ja  kes
võib  nende  vastu  midagi.  Indrek  mäletab  nii  selgesti,  kuidas  ta  ükskord
väikesena talveõhtul unest ärkas – soojas lõõrinurgas oli ta istukil magama
jäänud –, sest luust ja lihast lõikas läbi mingisugune kole hääl. See oli nagu
inimese hääl, nii kole oli see läbi une. Silmi lahti kiskudes nägi ta, et pole
midagi  muud  kui  aga  nende  oma  vana  hallivöödiline  kass,  kes  ripub
sabapidi ülal sahvri ukse vahel, ja ema peksab teda: vana kass oligi see, kes
nii koleda inimesehäälega karjus. Indrek ei saanud tol korral muidu, kui pidi
kaasa  karjuma  –  veel  enne,  kui  ta  asja  õieti  taipaski,  sest  tal  oli  äkki
tundmus,  nagu  oleks  temagi  ühes  kassiga  sabapidi  sahvriukse  vahel,  kus
pole enam muud teha, kui aga koledasti karjuda. Kui kass siis oma jao oli
saanud  –  ja  see  jagu  jäi  Indreku  kaasakarjumise  tõttu  ema  arvates
väiksemaks kui õigus –, tuli ema poissi vaigistama ja ütles:  
     «Ää nuta kassiroju pärast, kass tegi kurja, ajas viietoobise kausi klimpide
ja sealihaga ülalt laudilt maha. Uus kauss oli – tead, see roosidega, mis ma
hiljuti  nadikaupmehe  käest  võtsin,  ja  setu  mul  suurt  kaussi  oligi.  Klimbid
tahtsin teile hoida, külmalt head võtta teised, aga kõik sittas teine, raisk, ära.


Hiiri  kõik  kohad  täis,  aga  neid,  mädand,  ei  viitsi  teine  püüda,  muudkui
sahvri kausi kallale. Sellepärast peksin, et ta teaks.»  
     «Ema, ää änam teda peksa, tal nii kole hääl, karjub nagu mõni inime,»
rääkis Indrek.  
     «Ega ma änam,» lubas siis ema. «Ei ta nüüd änam sahvri lähe, mäletab
seda keretäit. »  
     Aga kass ei mäletanud seda keretäit kuigi kaua, seda teab Indrek väga
hästi,  sest  miks  muidu  pidi  ema  ta  uuesti  sabapidi  ukse  vahele  panema  ja
teda materdama, et kogu Vargamäe oli õudset kisa täis. Samuti ei aitaks ka
see, kui Indrek Riia kassile saaks kuidagi kere peale anda: on ta enne linde
ja  linnupoegi  söönud,  siis  sööb  ka  pärast  peksu.  Ainuke,  mis  Indreku
arvates võis teha:  
     Riia kassil hing võtta karjalinnu pesa pärast. Siis on kindel, et ta enam
linnupesi ei räbusta. Aga enne pidi kindlasti teadma, kas Milli ikka on selle
karjalinnupesa söönud ja kas ta ka teisi pesi sööb või mitte.  
     Tõe jälile pääsemiseks tarvitas Indrek kurja kavalust. Tal oli piirikraavi
ääres  jõhvilinnu  pesa,  kus  väikesed  pojad  sees.  Seda  pesa  näitas  ta  Riiale
kui  oma  paremale  sõbrale,  keda  ta  läbi  ja  läbi  usaldab.  Peale  seda  läks  ta
loomadega  eemale,  jättis  Antsu  neid  hoidma  ja  hiilis  ise  tagasi  linnupesa
juurde varitsema. Kaua ootas Indrek kõhuli maas mätaste vahel. Juba läks
tal  aeg  igavaiks  oodates  ja  ta  tahtis  tõusta,  et  ära  minna,  sest  ta  hakkas
uskuma,  et  Riia  oma  Milliga  ei  tule  ega  ole  ka  varemalt  temaga  üle
piirikraavi  hüpanud  linnupesa  pärast.  Aga  kui  ta  oma  pea  tõstis  ja  ringi
vaatas,  siis  nägi  ta  Riiat,  kes  piirikraavi  taga  põõsa  varjul  piilus.  Indrek
langes  mätaste  vahele,  nagu  oleks  talle  keegi  puuga  pähe  löönud.  Tal  oli
millegipärast  nagu  häbi  ja  kahju.  Peaaegu  oleks  tahtnud  ta  käpuli  maas
eemale roomata ja mitte ainustki korda silmi enam Riia poole tõsta. Ometi
jäi ta paigale.  
          Kui  Riia  küllalt  oli  oma  ümbrust  uurinud,  astus  ta  viimaks  kraavi
kaldale, kass süles. Ta kuulatas nähtavasti teisepere karjakelli. Aga need ei
võinudki kosta, sest Indrek oli nad sammalt täis toppinud. Riia võttis kassi
ja  hüppas  temaga  üle  kraavi.  Nagu  varas  öösel  hiilis  ta  põõsaste  vahel
kasetuusti poole, mille all oli jõhvilinnu pesa.  
     Indreku süda hakkas hirmsasti peksma, nagu oleks tema see, kes roomab
linnupesa  poole,  kass  kaenlas.  Ta  tahtis  end  liigutada,  aga  liikmed  ei
kuulanud sõna. Ta mõtles hüüda, aga hääl oli kurku kinni kuivanud, kähises
ainult  pisut.  Nõnda  lamas  ta  endiselt  mätaste  vahel.  Ja  kui  Riia  viimaks


kasetuusti  juurde  jõudis  ja  ühes  kassiga  sinna  maha  kükitas,  hakkas
Indrekul nii raske, et ta kõhuli maas nutma puhkes, poetades aina pisaraid
rohtu  ja  samblasse.  Nõnda  kestis  see  tükk  aega.  Viimaks  tõstis  ta  oma
märjad silmad üles ja nägi: Riia seisis juba uuesti kraavi kaldal, kass süles,
uuris veel kord ümbrust ja kadus siis põõsaste varju:  
     Indrek ajas end üles ja istus mättale. Alles natukese aja pärast tõusis ta
jalule ja läks linnupesa juurde: see oli poegadest tühi. Vanad linnud karjusid
poisi ümber, nagu oleks tema nende pojad ära söönud. Ja muidugi, lindudel
oli õigus, sest kui Indrek õigel ajal oleks häält teinud, siis oleksid pojad veel
praegugi pesas. Indrek kükitas tühja pesa juurde ja tema süda oli nii hirmus
nukker ja raske, et enam pisaraidki ei leidunud. Oli see linnupoegade, Riia
või  iseenda  pärast,  seda  ta  ei  teadnud.  Aga  vististi  olid  kõik  kolm  midagi
kaotanud,  mida.  polnud  võimalik  enam  millegagi  heaks  teha.  Linnupojad
olid  jäädavalt  läinud,  endine  Riiagi  oli  kadunud.  Ja  Indrek  oli  iseendale
nagu  võhivõõras.  Et  tema  tõeleidmiseks  võis  ohvriks  tuua  jõhvilinnu  pesa
Riia kassirajule, seda ta enne ei teadnud.  
          Palavikulise  ja  ainitise  pilguga  läks  ta  karja  juurde  tagasi.  Antsule  ei
lausunud ta asjast sõnagi. Üksi tahtis ta iseendaga toime saada. Ka Riiale ei
rääkinud  ta  asjast  midagi,  vaid  tegi  näo,  nagu  oleks  ta  jõhvilinnu  pesa
sootuks unustanud. Aga selle enda süda kibeles nähtavasti sees. Mõni päev
hiljem Jõessaares kokku puutudes ütles ta Indrekule:  
     «Kes selle jõhvilinnu pesa on ära räbustanud?»  
     «Misukese?» küsis Indrek nagu arusaamatuses vastu.  
     «Aga selle, mis sa mulle kraavi ääres näitasid,» seletas Riia. «Ma käisin
teist vaatamas, poegi põle änam sees.»  
     «Mis sest,» ütles Indrek ükskõikselt, «mul veel teisi pesi küll.»  
     «Kus nad on?» küsis Riia uudishimulikult. «Küll ma mõnikord näitan
sulle,» ütles Indrek. «Miks sa enne põle näidand?» päris Riia.  
     «Põle meelde tulnd.»  
     «Ma tahaks nii väga näha,» ajas Riia peale.  
     «Aga kui ma näitan, kas annad siis oma Milli mulle mängida?» küsis
Indrek:  
     «Sa viskad ta Muska kätte,» kartis Riia.  
     «Ei ma viska,» vastas Indrek.  
     «Viskad küll, ma tean,» kinnitas Riia.  
     «No ei viska, ma muidu õrritan Muskat.»  
     «Õrritada ka ei tohi,» ütles Riia. «Kui õrritada tahad, siis ma ei anna.»  


          «Mul  ükskõik,»  seletas  Indrek  nüüd.  «Ega  mul  kassist  häda  ole,  aga
linnupesi sulle ei näita.»  
     «Säh, mängi siis pealegi kassiga,» ütles Riia selle peale, aga kui poiss
temalt kassi tahtis võtta, hakkas tüdrukul mingisugune loomusunniline hirm
ja viimasel silmapilgul haaras ta kramplikult Milli peast kinni, kuna Indrek
teda juba kehast hoidis.  
     «Lase, peast lahti,» ütles Indrek.  
     «Ei lase,» vastas Riia, endal juba pisarad silmis.  
     «Ma tõmman vägise,» ähvardas poiss.  
     «Ei tohi, Milli saab haiget,» keelas Riia.  
          «Miks  sa  siis  lubasid?»  küsis  poiss  ja  sikutas  kassi  kehast,  nii  et  see
tasakesi kräunus.  
     «Ma änam ei luba,» nuttis tüdruk. «Lase lahti, anna kass kätte!»  
     «Ei anna,» ütles poiss kindlasti, nagu oleks tal äkki mingisugune meeletu
tuju peale tulnud.  
          Riia  sikutas  kassi  peast,  Indrek  kehast.  Kassi  kael  venis  pikaks  ja
peeneks  ning  ta  kräunus  hädaliselt,  püüdes  küünistada.  Riia  hakkas
karjuma.  Ants  seisis  juures  ja  naeris,  sest  tema  meelest  polnud  lõbusamat
asja ilmas, kui oli seda Riia kassi kräunutamine. Oru Kaaru ja Mäe Muska
haukusid  kärsitul  häälel  ja  nemad  olid  valmis.  iga  silmapilk  kassi  külge
kargama,  eriti  just  Muska.  Viimaks  tegi  Indrek  äkilise  tõmbe,  Milli  pea
lipsatas Riia käte vahelt. Samal silmapilgul kargas Muska kassi külge kinni
ja  raputas  teda  kõigest  jõust  oma  lõugadega,  kuna  Indrek  alles  tema
tagumisi jalgu hoidis. Riia kiljus, kass karjatas viimses hädas, Ants hüüdis
Muskale  ässitavalt:  «Võta!»  ja  siis  lasksid  nii  koer  kui  ka  poiss  korraga
kassist lahti, nii et see maha kukkus, kus ta paar korda tagumiste jalgadega
lõi, oma pika ja peene kaela välja sirutas ning nõnda rahulikult lamama jäi.  
          «Eks  ma  öelnd,  et  viskad  Muska  kätte!»  karjus  Riia  ja  korjas  kassi
maast. «Näe nüüd – surnud!»  
     «Ma ei visand ju,» ajas Indrek vastu. «Muska ise kargas külge. Sinu oma
süü, miks sa kassil peast nii kõvasti kinni hoidsid.»  
     «Sa tahtsid ta ju koera kätte visata, sellepärast.»  
          «Ei  taht  ju,»  vaidles  Indrek  vastu.  «Ma  oleks  kassiga  Muskat  ainult
õrritand.»  
     «Ää valeta ühtigi, tahtsid visata jah,» kinnitas Riia. «Siis ma oleks ta ju
ammu visand,» seletas Indrek. «Ma olen temaga ju ennegi Muskat õrritand,
aga midagi põle visand.»  


     «Täna tahtsid visata, ma nägin su silmist,» kinnitas Riia endiselt, istus
maha ja pani surnud Milli endale sülle. Ise karjus nõnda, et Indrekul nende
oma kass meelde tuli, kui ta rippus ema pekstes sabapidi ukse vahel: Riial
oli  täna  nagu  nende  hallivöödilise  kassi  hääl.  Ja  nagu  Indrekul  tol  korral
kahju  oli  kassist,  samuti.  hakkas  tal  ka  Riiast  hale  meel.  Ta  püüdis  teda
vaigistada ja lohutada.  
          «Tahad,  ma  teen  sulle  kassi  eest  ilusa  marjakorvi  valgeist  juurikaist,
kaane peale ja kõik,» rääkis ta.  
     Aga Riia ei tahtnud kassi asemel mingit korvi. Siis ütles Indrek uuesti:  
     «Ma teen sulle tule ääres ilusa kasetohust karbi, ukse teen ette ka. Sinna
sisse panen samblaga maamesilase pesa, nii et võid viia, kuhu süda kutsub,
kas või koju aeda, üles lakka või ükskõik kuhu.» 
     Aga Riia ei tahtnud ka mesilastega tohikut, nuttis ainult oma Millit taga.  
     «Ma teen sulle ilusa puust karbi, kaas käib soonega peale, sisse pane,
mis iial tahad,» lubas Indrek edasi.  
     Riia ei tahtnud ka puukarpi, kuhu võib sisse panna, mis iial tahad. Tema
tahtis ainult ühte: oma kassinirule hinge sisse, seda tahtis ta, sest muidu ei
saanud ta temale linnupoegi sööta.  
     Indrek lubas talle veel teha suure, nagu pasuna, haavakoorest vile; lubas
tuua  jõe  äärest  padrikust  kõige  jämedama  heinputke  ja  teha  sellest  virtsa;
lubas  otsida  temale  jumalakäsi  ja  kuradikäppi;  lubas  kiskuda  jõest  pikki
ilusaid  kõrkjaid  ja  jämedaid  pillirooge,  võtta  rohelisi  pudeleid  ja  pikkade
vartega valgeid roose, otsida hundinuie, mis on pehmed ja ilusad nagu elus
siid ja samet; lubas lõpuks kogu suve kuni sügiseni aina Riia eest muretseda
ja  tema  tahtmist  täita,  ainult  kui  ta  jätaks  oma  nutu.  Aga  Riia  ei  võinud
mingi  hinna  eest  oma  nuttu  jätta.  Ühte  oleks  võinud  Indrek  veel  lubada:
nende vanal kassil olid kodus pojad ja Indrek oleks võinud Riiale lubada, et
ta toob temale uue kassi, aga seda ei võinud ta ju teha, sest siis oleks Riia
hakanud sellele linnupoegi söötma.  
     Nõnda siis, kui Indrek oli Riiale kõik lubanud, mis tal võimalikku hinge
taga oli, tegi ta viimaks südame kõvaks ja ütles:  
     «Mis sa tühja nii palju karjud, ega ta ikka änam hinge tõuse, matame ta
parem  ilusti  maha,  ma  aitan.  Teeme  talle  kena  haua,  mina  kaevan  valmis,
panen sammalt sisse ka, et oleks hea pehme ja soe. Tahad? Teeme nõnda.
Ma lõikan pussiga hea suure lepa, teen labida, sellega kaevan.»  
          Riia  ei  vastanud  midagi,  aga  nutt  jäi  soiku,  sest  auväärt  matused  olid
tema valutavale südamele kõige magusamaks palsamiks. Nutu vaikimisest


oli Indrekule küll. Ta läks leppa maha võtma, et labidat valmistada.  
          Ants  seisis  juures  ja  vaatas  pealt.  Muska  aga  jäi  Riia  ette  ja  silmitses
ainiti selle süles lamavat kassi.  
     Kui Indrekul oli labidas valmis, läks ta Riia juurde ja küsis:  
     «Kuhu ma haua kaevan? Kas teie suure kase alla?  
     Seal oleks kõige parem ... juurikate vahele, loomad ei lähe sinna peale.»  
     Riia tõusis kassiga üles ja ütles:  
     «Kaeva pealegi sinna, jääb hästi meelde.»  
     Mindi suure kase alla: Indrek kõige ees, labidas seljas, Riia kassiga järel,
tema kannul Ants. Aga Muska sörkis Riia kõrval, sest tema ei tahtnud kassi
silmast lasta, nagu oleks tal temaga veel mõnesugused arved õiendada.  
     Indrek kaevas haua valmis ja vooderdas ta pehme samblaga nii ilusasti,
et Riial peaaegu hea meel hakkas oma kalli Milli surmast. Ainult kui Indrek
hakkas Millile mulda peale ajama, ei saanud Riia nuttu pidada.  
     «Kui jätaks mulla peale ajamata,» ütles ta, «paneks ainult sambla.»  
     «Ei, seda ei või,» seletas Indrek vastu, «hakkab haisema.»  
     «Kas mullaga ei hakka?» päris Riia.  
     «Mullaga ei hakka,» vastas Indrek ja ajas augu mulda täis.,  
     Riia seisis juures ja nuttis, aga Antsul polnud põrmugi kahju. Ehk kui
oligi,  siis  ainult  sellest,  et  ta  oma  käed  mullaseks  oli  teinud,  sest  Indrek
torkis oma lepast labidaga mulla august lahti, Ants pidi selle aga kamaluga
välja pilduma – niisugune tore omatehtud labidas oli Indrekul Milli hauda
kaevates. 
     «Tahad, ma panen risti peale ka,» ütles Indrek Riiale lohutuseks, kui see
nuttu pidama ei saanud. «Ma teen risti kadakast, see ei mädane.»  
     «Pane pealegi rist ka,» oli Riia nõus ja äigas silmad kuivaks. 
     «Aga täna ei saa, ei jõua,» seletas Indrek. «Risti tegemine võtab aega,
kui tahad ilusa. Ma teen põikpuule õnara ja kõik. Halba ei maksa teha.»  
     «Ega nüüd halba küll ei maksa,» arvas ka Riia.  
     Nõnda pidigi rist alles homseks saama.  
     Aga kui Indrek Antsuga üksi jäi, oli tal aega mõtlemiseks ja siis kahetses
ta oma lubadust – Milli hauale risti teha, liiatigi veel kadakast. Mis oli see
Milli  tõepoolest?  Linnupesade  krattija,  muud  mitte  kui  midagi.  Kassiroju,
kes  inimestele  igal  pool  jalgu  jäi.  Miks  siis  just  temale  rist?  Kui  sureks,
ütleme,  nende  Muska,  temaga  oleks  teine  lugu,  sest  tema  linnupesi  ei
räbusta, vaid rapib aina suve läbi usse. Temal võiksid olla kümned ja sajad


patud,  ikkagi  saaks  ta  nad  andeks,  sest  kõik  teavad  ju,  et  iga  ussi  surm
lunastab tema tapja üheksast patust.  
          Ei,  Indrek  Millile  risti  ei  tee.  Seda  aimas  ta  nagu  esitekski,  aga  lubas
ometi teha, sest ta tahtis siis Riiat rahustada. Homme on see ehk isegi juba
risti unustanud, või kui ei ole, siis leiab Indrek selle aja peale mingisuguse
ettekäände, miks ta veel risti pole teinud.  
     Päevast päeva selle tegemist edasi lükates pääseb ta temast lõpuks ehk
sootuks.  
     Aga kui Indrek endamisi alles nõnda arutas, tuli Muska Oru maa poolt,
kandes midagi solknevat suus.  
     «Vaata, mis Muskal suus!» hüüdis Ants.  
     «Las tuleb lähemale,» vastas lndrek.  
     Koer tuli otseteed Indreku juurde ja pani tema ette maha – Riia Milli,
ke1le  ta  hauast  oli  välja  kraapinud.  Ise  jäi  ta  üksisilmi  Indrekule  otsa
vahtima, nagu ootaks ta, mis see nüüd ütleb. Aga Indrek ei saanud sõnagi
suust. Tema seisis, nagu näeks ta viirastust.  
     «See ju va Riia Milli!» hüüdis Ants. «Kust ta selle on kätte saand?»  
          «Mis  nüüd  teha?»  küsis  Indrek,  nagu  seisaks  ta  mõni  teab  kui  raske
otsustuse ees.  
     «Matame ta uuesti maha, mis muud,» arvas Ants. «Aga kuhu? Kas viime
ta oma hauda?»  
     «Teeme talle seiasamasse augu ja viskame sisse,» ütles Ants.  
     «Aga kui Riia teada saab,» kahtles Indrek.  
     «Kust ta seda saab, kes talle ütleb. Mina ei kõssagi ja sina ka ära ütle.»  
     Öeldud, tehtud: Milli maeti siiasamasse. Pärast läksid poisid Oru suure
kase alla ja silusid selle haua seal nõnda, nagu oleks kõik korras.  
     «Nüüd võib kase alla kadakast ristigi teha, kui Riia nii väga tahab, sest
Millit põle änam siin,» arvas Indrek endamisi.  
          Aga  öösel  piinasid  teda  rasked  unenäod,  mis  peaaegu  ilmseits
jampsimiseks  muutusid.  Ta  kuulis  mingisugust  kassiroju  häält,  mis  oli
peaaegu  nagu  inimese  hääl.  Uuesti  uinumisel  kordus  nägemus  teisendatud
kujul.  Ta  kuulis  endist  häält,  aga  nägi  ka  mingisuguseid  tardunud  silmi,
nagu  olid  Milli  silmad,  kui  Muska  ta  tema  ette  maha  pani.  Need  silmad
vaatasid pisut altkulmu, nagu tegi seda Riia pahanedes ja mossitades.  
     Järgmisel hommikul ei saanud Indrek muidu, kui jättis Antsu loomadega
keset sood, jooksis ise lõõtsutades Jõessaarde, kaevas Milli maa seest välja
ja viis ta jällegi suure kase alla esialgsesse hauda. Ettekäändeks, et ta seda


teha  võis,  oli  ristipuu–kadaka  toomine  Jõessaarest.  Muidugi  võttis  ta  ka
kadaka siit kaasa, aga peaasi oli ikkagi kassi matmine. Rahuliku südamega
läks ta nüüd Antsu juurde tagasi ja hakkas seal risti meisterdama.  
     Aga tema südamerahu ei kestnud kuigi kaua. Sest kui nad loomadega
paari tunni pärast Jõessaarde jõudsid, tuli Muska jällegi Oru maa poolt ning
kandis midagi suus.  
     «Jälle kass!» hüüdis Ants, kes koera enne tähele pani.  
          Need  sõnad  pidid  Indrekult  peaaegu  aru  röövilma.  Ogarate  silmadega
vahtis ta koerale otsa, kui see kassi tema jalge ette pani.  
     «Aga auk on terve!» hüüdis Ants, kes eilsele kassiaugule oli jooksnud
vaatama. «Ainult muld nagu oleks täna peale aetud.»  
     Indreku huuled värisesid. Valmistatava risti oli ta käest maha pillanud.  
     «Kust ta, sinder, selle kassi võttis? Auk on ju kinni,» kordas Ants venna
juurde astudes.  
     Indrek vastas temale ainult küsimusega: «Mis me nüüd teeme?»  
     «Matame jällegi maha, mis muud,» arvas Ants. «Aga see on ehk mõni
teine kass, meie auku põle ju kraabitud.»  
     Viimaseid sõnu ei võtnud Indrek kuuldavakski, vaid ütles:  
     «Muska kraabib ta jällegi välja, kui me ta maha matame.»  
          «Las  ta  siis  olla,»  arvas  Ants  ja  lisas  kohe  juurde:  «Aga  ta  hakkab
haisema.»  
     «Põletame ta ära,» tuli Indrek heale mõttele.  
     See meeldis ka Antsule, ainult ta kahtles, et kas kass põleb.  
     «Teeme hea lõõma, küll ta siis põleb,» ütles Indrek. Nõnda hakkasid nad
puid ja risu korjama kassi põletamiseks.  
     «Aga Riiale ei ütle me sellest ühtigi,» rääkis Indrek juba tule lõõmates.
«Kui ta leiab, et haud on ära kraabitud, siis ütleme, et meie ei tea. Nõnda
põle risti tarvis ega kedagi, võin ta tulde visata.»  
     «Mis temale sellest rääkida,» arvas Ants. 
          Aga  kui  poisid  alles  nõnda  rääkisid,  hakkas  suure  kase  poolt  kisa
kostma: kassi haud olevat lahti kraabitud ja Milli ise läinud. Poisid hüüdsid
Riia viimaks oma tule äärde, kuna nad enne seda risu ja tooreid kuuseoksi
sinna  peale  ladusid,  et  kass  ei  paistaks.  Kui  Riia  poiste  juurde  jõudis,
kurdeti üheskoos kassi kadu ja kohendati tuld.  
     «Mis hais see vahetevahel ühes suitsuga ninasse tuleb?» küsis Riia.  
     «Mina ei tunne mingit haisu,» ütles Indrek.  
     «Mina ka mitte,» kinnitas Ants ja vaatas ise Indrekule otsa.  


          «Aga  mina  tunnen,»  ütles  Riia.  Ja  pisut  allatuule  minnes,  kuhu  suits
paremini peale käis, ütles ta poistele: «Noh, tulge seia ja nuusutage, küll te
siis tunnete.»  
          Poisid  läksid  Riia  juurde  ja  nuusutasid  ühes  temaga,  aga  ikkagi  ei
tundnud nad midagi, mitte midagi.  
     «See on kuuseoksa hais,» ütles Indrek uusi oksi tulle pannes.  
     «Jääh, kuuseokstel siis niisuke hais,» vastas Riia uskmatult.  
     Et teist juttu teha, ütles Indrek:  
     «Ega mul nüüd änam maksagi risti teha.»  
     «Ega änam, Milli on ju ära viidud,» ütles Riia nukralt, aga sugugi mitte
enam nõnda, nagu ta eile rääkis. «Küllalp see on Muska töö, kes muu sinna
teadis minna.»  
          «Siis  viskan  ma  risti  tulde,»  ütles  Indrek  ja  võttis  poolvalmis  ristipuu
maast.  
     «Ah sa juba hakkasid tegema,» imestas Riia. «Anna, ma vaatan.»  
     Indrek andis ristipuu tüdruku kätte. See vaatas ja ütles:  
     «Kui ilus! Milli ise põlndki nii ilus ühti, ema ütles seda ja teised ütlesid
ka,» rääkis Riia.  
     Nüüd ütles Indrek midagi, millele polnud ette valmistatud ei teised ega
ta isegi õieti. Nõnda tahtis ta juba ammugi rääkida, aga ikka ei leidnud ta
parajat  silmapilku.  Kas  nüüdki  see  oli  tulnud,  ei  teadnud  ta,  vaid  ta  ütles
ainult, et ometi kord öeldud oleks:  
     «Ja linnupojad sõi ta ka pesast ära.»  
          Indrek  ütles  seda  üsna  lihtsalt  ja  rahulikult,  nagu  polekski  jutt  Riia
Millist. 
     «Ei söönd ühtigi, tema ei söönd,» vaidles Riia ärevalt vastu.  
          «Sõi  küll,»  ütles  Indrek.  «Ma  olin  mätaste  vahel  kõhuli  maas,  kui  sa
küürakil  piirikraavi  kalda  äärde  tulid  ja  seal  põõsa  tagant  piilusid.  Alles
pärast tõusid kraavi kaldal püsti, kui nägid, et kedagi ei olnd. Siis kuulasid
sa meie karja kelli, aga need ei kostnud, sest kellad olid sammalt täis. Pärast
võtsid  Milli  sülle,  hüppasid  temaga  üle  kraavi  ja  viisid  ta  minu
jõhvilinnupesa  kallale.  Ise  kükitasid  juures,  kui  Milli  poegi  sõi.  Salga  või
ära salga, aga ma nägin kõik.»  
     Ants ja Riia vahtisid ammuli sui Indrekule otsa.  
     «Sina valetad!» karjus Riia ja hakkas nutma, nagu oleks talle mõni teab
kui valusasti haiget tehtud.  


     «Ei valeta,» vastas Indrek. «Vanad linnud karjusid nii haledasti, kui Milli
nende poegi näsis ja sina ise juures vahti pidasid.»  
     Riia seisis tule ääres ega saanud silmi maast. Äkki aga pöördus ta ümber,
pistis jooksu ja karjus: «Valetad, valetad, valetad! Midagi ei näind sa, räägid
muidu!»  
     «Miks sa siis jooksu pistad, kui ma valetan?» hüüdis Indrek talle vastu.
«Kes see valet kardab!»  
     Riia ei vastanud enam.  
     «Tule tagasi!» hüüdis Indrek talle veel. «Tule oma kassi põletama. See
oli sinu Milli hais, mis sa siin tundsid!»  
     «Valetad!» hüüdis Riia nüüd jällegi.  
     «Ei valeta,» vastas Indrek. «Tule nuusuta uuesti ja vaata oma silmaga,
kui tahad.»  
          Aga  Riia  ei  tulnud  enam  Indreku  ja  Antsu  juurde,  ei  sel  ega  teistel
päevadel.  Ainult  poiste  äraolekul  käis  ta  Jõessaares  nende  tuleaset  kepiga
torkimas.  Leidnud  siit  kondi,  uskus  ta,  et  poisid  Milli  olid  ära  põletanud.
Miks  nad  seda  olid  teinud,  see  jäi  talle  üsna  arusaamatuks  ja  nõnda  ei
andnud ta neile nende tegu kunagi andeks. 
     Indrek aga magas järgmisel ööl õndsa und. Ei nägemusi ega hääli, ei higi
ega  hirmuvärinaid  kehal,  kõik  oli  vaikne  ja  rahulik,  nagu  oleks  emarüpp
peapadjaks olnud. Kui ta hommikul äratati, lausus ta endamisi:  
     «Näe, mis hea, et ma talle kõik ära ütlesin. Las ta teab. Kassiniru pärast
hakka öösel veel halba und nägema.»  


XXXIV            Vargamäel  elati  nüüd  juba  aastate  kaupa  nõnda,  et  isegi  joodud  peeti
ilma  naaberrahvata.  Nõnda  olid  Mäel  ristitud  Tiiu  ja  Kadri  ning  Orul
viimane poeg Jüri. Kummaski talus elati täiesti omaette, nagu poleks teist
talu ühisel väljamäel olemaski. Vanad olid selle seisukorraga ammust ajast
harjunud. Sauna–Madiski leidis selle elu–olu päris loomulikuna. Naljatades
ütles ta vahel:  
          «Ah,  mis  sest  naabrist  nüüd,  ehk  olgu  siis,  et  leivakõrvasest  puudu
tuleb.»  
          Leivakõrvase  all  mõistis  ta  tülitsemist,  mis  aega  hoopsamini  kulutas.
Jootude ajal läks aga aeg muidugi ruttu, nõnda polnud siin ei Andresel ega
Pearul «leivakõrvast» vaja. Sellepärast oleksid võinud vanade pärast joodud
mööduda, ilma et naaberrahvas sedagi oleks teada saanud, mis seal söödi ja
joodi. Aga noored mõtlesid ja tahtsid teisiti. Pisut või palju, aga ikkagi pidi
Oru  rahvas  Mäe  pidudest  kuidagi  osa  saama.  Tiiu  varrude  ajal  viisid
Eespere karjapoisid Tagapere omadele endi titesaia ja kooki «katsta». Kadri
varrudest  osasaamine  pidi  Oru  rahval  peaaegu  päriselt  äparduma,  sest
Indrek  ja  Ants  olid  sel  ajal  Oru  Riiaga  kassi  põletamise  pärast  raskesti
väntas. Aga nüüd astus Liisi otsustava sammu, sest tema pistis endale hea
saiakäänaka põue ja läks välja alla lilli korjama. Seal sattus ta lauluhoogu,
sest lilli noppides mõtles ta Oru Joosepi peale. Joosep ise poleks ehk Liisi
laulu  kuulnudki,  kuid  jumal  tahtis,  et  vana  Pearu,  kel  head  kõrvad
kuulmiseks, sel ajal juhtus väljas olema. Kui see tuppa läks, ütles ta:  
     «Küll on neil Mäe tüdrukutel õige heledad jaaled! Va kadund Krõet on
oma  kõri  neile  and,  sel  oli  ka  nii  hele  jaal,  kui  ta  vahel  sigu  kutsus.
Kuu1asin praegu väljas – kõik kohad aina rõkkavad, nõnda heledasti laulab
teine välja all.»  
     Neist isa sõnadest oli küll, et ka Joosep välja läks Mäe tüdruku heledat
häält kuulama. Aga pisut kauaks jäi ta sinna, seda panid kõik tähele.  
     Tõepoolest aga oli lugu nõnda, et Joosepil polnud üldse aega kuulata,
vaid niipea kui ta tundis ära Liisi hääle, tuli talle nagu sada paari jalgu alla,
mis ladusid põllupeenart mööda välja äärde, ometi mitte sinnapoole külge,
kus laulis Liisi, vaid otse vastupidisele. Aga jõudes lepiku varju, kus teda
enam ei võidud näha, ei Orult ega Mäelt, jooksis ta mööda välja äärt edasi,
et teha ring ümber välja otsa ja saada laulja juurde.  


          Sel  silmapilgul,  mil  Joosep  pärale  jõudis,  hammustas  Liisi  parajasti
saiakäänaka  otsast,  nagu  oleks  ta  selle  iseendale  söömiseks  kaasa  võtnud.
Aga Joosepit nähes ütles ta kohe:  
     «Tahad ka meie varrusaia katsta? Aga mitte minu hambajälgi, siis lähme
riidu.»  
     Nende sõnadega ulatas ta saiapala Joosepile.  
          «Kui  riidu,  siis  riidu,»  ütles  poiss  ja  hammustas  otseteed  tüdruku
hambajälgedesse.  
     «On hea?» küsis Liisi.  
     «On küll,» kiitis Joosep.  
          «Minu  oma  sõtkutud,  muna  ja  võid  sees,»  seletas  Liisi  ja  tegi  ka  ise
hammustama,  näksides  aga  tõeliselt  ainult  hiire  viisil,  et  nõnda  Joosepile
rohkem jätkuks.  
     «Säh, hammusta veel,» käskis Liisi poissi, kui selle suu hakkas tühjaks
saama. «Söö kohe!» «Söö ka ise,» käskis poiss vastu.  
     «Eks mina saa teda muidugi,» vastas tüdruk.  
     Seda mõistis ka Joosep ja sellepärast vajutas ta hambad ikka julgemini
värskesse  saia.  Samal  ajal  kõndis  Liisi  tema  ümber  ja  korjas  lilli,  ikka
jaanikanne  ja  kullerkuppe,  kullerkuppe  ja  jaanikanne,  mida  kattis  juba
õhtune vilu kaste.  
     «Ega ma põleks teandki tulla,» rääkis Joosep mugides, «aga isa oli väljas
ja ütles tuppa astudes, et keegi laulab Mäe välja all.»  
     «Isal on paremad kõrvad kui pojal,» ütles Liisi.  
     «Ma olin ju toas,» vabandas poiss.  
     «Aga miks sa siis olid toas,» ütles tüdruk etteheitvalt. «Niisukese õhtuga
toas!»  
     «Tead, mis isa veel ütles,» rääkis Joosep.  
     «Noh?» jäi tüdruk uudishimulikult ootama.  
     «Sul on niisama hele hääl nagu su kadund emal, Krõõdal. Isa räägib alati
sinu ema heledast häälest. Kas mäletad, kudas ta sinu ema matuksel nuttis?
Mina mäletan seda selgesti.»  
     Aga Liisi ei mäletanud seda. Võib–olla polnud ta seda tähelegi pannud,
sest sel päeval nutsid paljud, nutsid kõik.  
     Kui Joosepil oli varrusai söödud, astus ta neiu juurde, kes ikka veel lilli
noppis.  
     «Kas said sellest ka midagi?» küsis Liisi ja punastas ise millegipärast. 


     «Küllap sain,» vastas poiss ja lisas naerdes juurde: «Aga oleks veelgi
taht, nii hea oli.»  
          «Maiasmokk  niisuke,»  vastas  tüdruk,  kuna  ta  ise  kahetses,  miks  ta
rohkem  polnud  toonud.  «Teinekord  toon  rohkem,»  lisas  ta  juurde.
«Teinekord saad nii palju, kui tahad.»  
     Nõnda kinnitas Liisi Joosepile, kui ta tema kaudu laskis Oru rahval endi
varrusaia maitsta. See oli praegu ainuke võimalus ja Liisi tundis, et tema on
kohustatud seda ainukest võimalust tarvitama. Muidu oleksid naaberrahvad
teineteisele  hoopis  võõraks  jäänud,  sest  kohtukäimine  võttis  juba  kevadel
vara  hoogu  ja  kiuslemised  olid  igapäevased  asjad.  Pearu  paisutas  mitmes
kohas korraga vett ja piiriaedu lõhkus ning soosilda tegi ta nõnda, et ta isegi
selle  käes  kannatas  ja  üleaedset  kirus,  miks  ta  tema  tõttu  küll  niisuguseid
meeletuid  asju  peab  tegema.  Ometi  pidi  ta  selle  risti  enda  peale  võtma  ja
seda alistunult kandma, sest naabrit ei võinud ju kuidagi ilma vingerpussita
jätta.  
     Harilikult oli ikka nõnda, et naabrid vingerpussitasid ja kulutasid kohtu
uksi  ainult  suvel,  tänavu  oli  aga  tegemist  südatalvelgi.  Selleks  andsid
põhjust paar erilist asja. Esimesena võiks ehk nimetada seda, et sügisel oli
Pearu  esimene  poeg  kroonuteenistusest  pääsenud  ja  seda  pidas  Andres
naabri  nükkeks,  liiatigi  veel,  et  see  ise  kõrtsis  purjus  peaga  hooples,  tema
poeg saanud kroonust sellepärast vabaks, et tema lasknud tohtril talle sinna
kohta  kaks  ihuavaust  teha,  kus  teistel  meestel  on  ikka  üks.  See  Pearu
arvatav  nüke  ärritas  Andrest.  Peaaegu  tahtis  ta  tema  pärast  oma  jumalaga
rääkima  minna,  nagu  oli  ta  kord  rääkinud  sellest,  et  miks  Pearul  on
esimesed lapsed pojad, temal aga tütred. Andrese arvates oli Pearu kirjutaja
ja  talitajaga  tingimata  «sahker–mahker»  teinud  ja  nende  läbi  ülemalegi
poole «pistnud». 
     Aga tõepoolest polnud Pearu «sahker–mahker» teinud, vaid Joosep ise,
ja mitte kirjutaja ega talitajaga, vaid Andrese enda vanema tütre Liisiga, kes
oli  nõu  andnud  liisku  võtta  oma,  s.t.  pahema  käega.  Sellest  nükkest  ei
teadnud keegi midagi, ei ametlikud ega eraisikud, see seisis ainult Joosepi
ja  Liisi  eneste  teada.  Ometi  aitas  ta  nii  palju,  kui  neil  tarvis  oli:  mehi  oli
tänavu  palju  ja  Joosep  võttis  numbri  nii  kaugele,  et  jäi  ühes  kolmanda
kergituse  meestega  koju  «utsinasse»  ehk  «kopli  peale».  Joosepil  oli  väga
hea meel, et ta Liisi nõuannet tähele pannes kogu komisjonile vingerpussi
oli mänginud, ja Liisil oli hea meel, et ta Joosepile niisugust vingerpussinõu
oli andnud.  


     Muidugi sellest kõigest poleks võinud naabrite vahel mingit taliprotsessi
tõusta,  vaid  see  võis  ainult  kaudselt  asja  protsessini  juhtida.  Sest  poleks
Joosep kroonust pääsenud, siis poleks ehk Liisi ühes teistega jõululaupäeval
kirikusse läinud ja asi oleks nõnda võinud teise pöörde võtta. Aga nüüd oli
see  kallis  õhtu  Vargamäel  haruldaselt  pidulik,  sest  polnud  enam  võõraid
palgalisi kurnmaski peres, vaid aina kõik omad lapsed.  
     Mäel tõid poisid juba varakult õled sisse – eeskambri soojamüüri äärde,
ja  kõik  noored  valmistusid  kirikusse  minema,  sest  ilm  oli  ilus  ja  pehme,
hoia ohje kas või palja käsi. Ja ei olnud Vargamäel midagi veetlevamat, kui
rakendada  hobused  jõuluõhtul  pikkade  regede  ette,  mis  valgeid  õlgi  täis,
õlekubu  istmekski,  laduda  lapsi  peale,  niipalju  kui  mahub  ja  niipalju  kui
hobune veab – sest selleks jätkus lapsi Vargamäel –, ja siis minna mäelt alla
ikka  sinnapoole,  kus  helisevad  talvises  karges  õhus  kumedad  kellad  üle
soode  ja  rabade,  üle  väljamägede  ja  hoonete,  üle  soosaarte  ja  nende
metsatukkade, mis lumikatte all vastu ei helise, vaid ainult pisut mütsuvad,
nagu löödaks raske asjaga kuhugi pehmesse paika.  
     Tänavu sõideti Eesperest kahe hobuse ja reega ning sõitjaiks olid vanuse
järgi: Liisi, Maret, Andres, Indrek, Ants ja Liine. Tiiu ja Kadri pidid koju
jääma  isale  ja  emale  appi  ahju  kütma  ja  vorste  kerisele  panema,  sest  ei
võinud  ju  ometi  toad  sellepärast  ilma  magusa  haisuta  ja  kõrvad  meelitava
särinata  jääda,  et  kõik  tahtsid  minna  kirikukelli  lähedalt  kuulama.  Nõnda
seletas Mari kahele väikesele nende kojujäämist jõuluõhtul.  
          Suuremad  aga  asusid  regedele  –  Liisi,  Andres  ja  Liine  ühele,  Maret,
Indrek  ja  Ants  teisele,  ja  esimeste  regi  sõitis  noore  hobusega  ees,  teistel
polnud  muud,  kui  las  vana  mära  lõikab  noorele  järele,  nii  et  polnud  teda
vaja sundida ega juhtida. Liinele ja Antsule aeti isa ja ema suured kasukad
selga ja nende raskuse all istusid nad regedel nagu kägarad. Aga sest polnud
midagi,  hea  oli  ikkagi  sõita  ja  nad  asetati  keset  rege  suuremate  vahele,  et
nad pimedas kogemata ühes kasukatega ära ei kaoks. Kiriku juures pugesid
nad  putukatena  oma  raskest  kestast  välja  ja  läksid  kirikusse  –  võimalikult
altarile  lähemale,  et  nad  näeksid  ligidalt  jõulupuud  ja  tunneksid  põlevate
küünalde magusat lõhna.  
     Liine oli täna esimest korda kirikus ja temal oli siin nii palju vahtida, et
ta  ainustki  sõna  õpetaja  suust  tähele  ei  pannud,  isegi  siis  mitte,  kui  ta
üksisilmi  tema  suu  küljes  rippus.  Oreli  mängima  hakates  püüdis  ta  oma
silmi  koori  poole  pöörata,  aga  ei  saanud  –  nii  paksult  oli  ema  talle  kodus
mitmesuguseid ritikuid–rätikuid ümber sidunud. Katsus kogu keha pöörata,


aga  kirik  oli  sedavõrd  täis  kiilutud,  et  seisti  kui  silgud  tünnis.  Nõnda  ehk
oleks pidanudki ta kuni lõpuni seisma, ilma et ta oleks näinud orelit ja selle
kõrval seisvat suure häälega meest, kes laulis, nagu puhuks ta karjapasunat.
Õnneks  oli  Liisi  tema  kõrval  ja  Liisi  kõrval  Oru  Joosep,  et  Liisiga  ühest
raamatust  jõuluõhtul  laulda,  ning  Joosep  see  oligi,  kes  Liinele  parajal  ajal
appi  sai,  nii  et  ta  nägi  orelit  ja  kõike.  See–eest  poleks  aga  Joosepi  enese
väike  vend  mitte  kui  midagi  näinud,  sest  Joosep  oli  tema  Liisi  pärast
sootuks unustanud. Kuid temale sai appi Liisi ja nõnda maitses ka Joosepi
väike vend õiget jõulurõõmu.  
          Vahtis  Liine  niipalju  kui  vahtis,  aga  miski  ei  pannud  teda  nõnda
imestama kui altari ees seisev kuusk, üleni küünlaid täis. Kuidas oli küll nii
suur  puu  kirikusse  saadud  ja  kuidas  oli  ta  siin  püsti  aetud?  Küünalde
panemine  oli  juba  kergem  töö,  sest  seda  võisid  teha  väikesed  poisid,  kes
selleks  kuuse  otsa  ronisid.  Jah,  seda  oleksid  võinud  teha  nende  Ants  ja
Indrekki, ehk küll viimane tahtis juba liiga suur olla. Aga nii suurt kuuske
kirikusse  tuua  ja  ta  sinna  püsti  panna,  seda  ei  suutnud  Ants  ja  Indrek
kahekesigi. Võib–olla said ehk Andres ja isa niisuguse kuuse vastu, nemad
ehk kahekesi küll, aga teised mitte.  
     Neist oma painajalikest mõtteist, rääkis Liine pärast ka Antsule. Aga sel
olid pisut teistsugused arvamised, sest ta ütles:  
          «Oh,  mis  see  tänavune  kuusk  põlnd  midagi,  ükskord  enne  oli  palju
suurem!»  
          «Veel  suurem?»  imestas  Liine.  «Kui  suur?  Nagu  Jõessaare  kõige
suuremad?» 
     «Nii suur just mitte,» ütles Ants, «mujal põlegi nii suurt kuuske kui see
kõige suurem seal.» «Kas seda saaks kiriku viia?» küsis Liine.  
     «See ei mahu ju,» vastas Ants.  
     «Aga kui teeks niisukese kiriku, et mahuks, kas siis saaks?»  
     «Ei, seda Jõessaare suurt ei saa keegi kiriku.»  
     «Andres ega isa ega keegi?»  
     «Mitte keegi! See meie kuusk on nii suur, et ei keegi,» kinnitas Ants.  
     «Ja küünlaid ei saaks ka külge?» 
     «Küünlaid ehk saaks, kui otsa roniks.»  
          «Kui  õige  paneks  niisukesele  küünlad  külge,»  unistas  Liine.  «Paneks
külge  ja  pistaks  kõik  korraga  põlema.  Paneks  meie  vana  suure  kuuse
Jõessaares kohe küünlaid täis ja siis ... Kas põleks ilusti?»  
     «Kust sa nii palju küünlaid võtad?» küsis Ants.  


     «Kui oleks, kui kirik annaks,» ütles Liine. «Kui annaks nii palju, et võiks
panna sellele suurele ja kõigile teistele Jõessaares, ja kui siis pistaks öösel
pimedas kõik põlema, kas oleks siis valge nagu kirikus?»  
     «Nii valge ei oleks,» arvas Ants. «Nii valge põle kuskil kui kirikus ja nii
pikka kuuske ka ei ole, kui on kirikutorn.» 
     «On ta pikem kui meie Jõessaare suur kuusk?» küsis Liine, sest pimedas
polnud ta ise kirikutorni pikkust saanud silmaga mõõta.  
     «Palju pikem,» kinnitas Ants.  
     «Kas ulatab taeva?»  
     «Taeva ei ulata.»  
     «Aga kui paneks kirikutorni otsa meie suure kuuse, kas siis ulataks?»  
     «Siis ka ei ulata.»  
     «Aga kui kuuse ladvale paneks veel laua, laua peale tooli ja tooli peale
reiaaluse suure redeli, kas siis ulataks?»  
     «Redel ei seisa ju tooli peal püsti, kukub maha,» ütles Ants.  
     «Aga kui seisaks ja kui reiaaluse redeli otsa seaks toaredeli ja toaredeli
otsa laudaredeli ja laudaredeli otsa aidavahe–redeli, kas siis ulataks?»  
     «Taeva ei ulata, taeva ei ulata miski, taevas on kõigist kõrgem, muidu ta
põlekski taevas ja muidu läheks inimesed kõik taeva ja maa jääks tühjaks,»
seletas Ants.  
     «Põleks änam kedagi, kes loomi söödaks, karjas käiks ja aidaukse õhtul
lukku keeraks ning võtme tuppa tooks,» arvas Liine. 
     «Küll oled sa alles rumal,» ütles Ants nüüd. Aga seda ei pannud Liine
nagu tähelegi, vaid küsis kohe:  
     «Aga kas pilveni ulataks, kui kõik need asjad teineteise otsa paneks?»  
     «Pilveni ehk ulataks,» ütles Ants.  
     «Miks siis inimesed maa pealt ära pilvesse ei lähe?» küsis Liine. «Kas
loomad seal süüa ei saa?»  
          «Sinuga  ei  maksa  sellest  rääkida,  sina  ei  saa  veel  aru,»  ütles  Ants  ja
lõpetas õega jutu.  
     Indrekul rippusid silmad peaaegu kogu jumalateenistuse ajal lunastaja
kujul, mis paistis vaevalt läbi jõulupuu okste säravate küünalde vahelt. Juba
varemalt oli ta seda kannataja kuju mitu korda vaadelnud, aga täna kiskus ta
poisi silmad millegipärast eriti enda külge. See ehk oli sellepärast, et kuju
niuete  ümber  olev  valge  side  läbi  kuuseokste  teravamalt  silma  torkas  kui
muidu, meelde tuletades mingisugust nägemust, mille kohta Indrek õieti ei
teadnud,  oli  see  ilmne  või  unelevalt  viirastuslik  ...  Oli  mingisugune


päikesepaisteline  päev,  pooles  õhtupoolikus.  Oli  hulk  ähmaseid  inimesi  ja
õhku  täitis  kisa  ning  kära.  Inimeste  seas  oli  mingisugune  silmatorkavalt
selge mehekuju, seljas ainult valge särk, mis ulatus peaaegu põlvini. Ja seda
meest  peksti  ähmaste  inimeste  poolt,  esiteks  vastu  jalgu,  ja  kui  ta  need
maha  kükitades  valge  särgi  sisse  peitis,  tõmmati  tal  särk  üle  piha,  ja  siis
paistis ka temal kaela peal samuti valge riie nagu lunastajal niuete ümber.
Lunastajal  jookseb  punane  veri  küljest,  seal  päikese  paistel  ilmus  aga
kükitaval mehel veri seljale ja reitele. Indrek mäletab seda nii selgesti, nagu
oleks seda temale mitu ja mitu korda tegelikult ikka uuesti meelde tuletatud.
Ta mäletab ka seda, et ta pärast oli selle mehe süles, aga kuidas ta sinna oli
sattunud või kuhu ta sealt oli läinud, seda ei mäleta ta mitte enam. Kui ta
sellest  jõuluõhtul  kirikus  uneles,  tulid  talle  nagu  kogemata  meelde
Õnnistegija sõnad, mis ta piibliloost oli lugenud:  
     «Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte.»
     Liisi ja Joosep olid inimeste poolt nii kõvasti teineteise vastu surutud, et
nad läbi paksude riietegi teineteise ihusooja arvasid tundvat. Neil oli nõnda
väga hea ja nende näod õhetasid, nagu seisaksid nad palavas kirikus. Ometi
polnud  siin  muud  sooja,  kui  mis  tuli  küünaldest  ja  inimestest,  kes  laulsid
üheskoos: «Ma tulen taevast ülevalt.»  
     Väljas ootas Vargamäe rahvast imelik üllatus. Kui Andres hakkas hobust
teiste  vahelt  lasila  äärest  välja  lükkama,  helisesid  aisades  kellad.  Andres
jahmatas.  Oli  ta  ehk  võõra  hobuse  omaks  pidanud?  Oli  keegi  ehk
eksikombel oma kellad tema ree aisadesse sidunud?  
     «Mis see siis peab tähendama?» küsis ta imestanult.  
          «See  tähendab,  et  pea  suu  ja  istu  peale,»  vastas  Liisi  naerdes,  kes
mõistatust näis mõistvat.  
     «Sa siis teadsid sellest?» päris Andres.  
     «Teadsin,» vastas Liisi.  
     «Joosepi töö, eks?» küsis Andres.  
     «Mis sa veel pärid,» vastas Liisi, «lase sõita, muidu jääme teiste jalgu.»  
     Lastigi minna, nii et kellad paukusid. Peale nende kuuldi veel ainult ühel
kellad peal olevat.  
     Nagu tuldi kirikusse, nõnda mindi ka koju tagasi Liisi, Andres ja Liine
oma reega ees, teised neile järele. Aga mis oli kirikusõit kojusõidu vastu!
Heameelega  oleks  tee  kas  või  kümme  korda  pikemaks  venitanud,  kui  ta
tõelikult  oli,  nii  ilusasti  helisesid  aisades  kellad.  Nagu  oleks  kummalgi
rangiroomal  mingisugune  väike  kirikumees  istunud  ja  Vargamäe  noortele


aina helistanud, kui need valgete ja õlgpehmete regedega jõuluõhtul sõitsid,
väiksemad kägaratena isa–ema raskeis kasukais suuremate keskel. 
          Mõisa  soo  peal  oli  nelja  Vargamäe  ree  ees  terve  voor  teisi  regesid  ja
saane.  
     «Tõmma mööda!» hüüdis Oru Joosep tagant Mäe Andresele. «Lumi on
ju madal ja soo kõva.»  
     Andres tõmbaski viivitamata noore mära kõrvale ja pingutas ohje. Kolm
teist  Vargamäe  rege  vuhisesid  temale  järele.  Kellad  paukusid.  Võib–olla
oleks  ehk  mõni  teinegi  voorist  mööda  ajanud,  aga  ei  maksnud,  polnud  ju
kelli peal. Vargamäelased üksi sõitsid täna õhtul mõisa soo peal kelladega.
Teised  ainult  vaatasid,  kuidas  kelladega  sõidetakse,  ja  nii  mõnigi  lausus
oma kaaslastele:  
     «Vargamäe vägi läheb.»  
     Aga kui jõuti hea vutiga oma välja alla, siis peeti hobused kinni, võeti
kellad  pealt  ära  ja  Oru  Joosep  pistis  nad  oma  ree  õlgede  alla.  Nüüd  lasti
hobustel  tasahilju  väljamäest  üles  ronida,  sest  sõitmiseks  polnud  enam
tungivat põhjust: polnud helisevaid kelli kihutajaks.  
     «Alles nüüd saab õieti aru, kui ilusad nad olid,» ütles Liisi teistele.  
     «Aga lapsed,» pöördus Liisi väiksemate poole, «pidage oma suu, et isa
kelladest ei kuule, siis sõidame teine jõululaupäev jälle nõnda.»  
     «Kas emale võib rääkida?» küsis Liine.  
     «Emale võib,» vastas Liisi.  
     «Siis räägime salaja emale," arvas Liine, sest muidu ei võinud ju, sellest
pidi kellelegi rääkima.  *      Laste imestus oli suur, kui nad kambrisse astudes leidsid, et isa ja ema
alles  laulavad  ja  loevad.  Oli  üsna  arusaamatu,  kuidas  võivad  nad  veel
lugeda  ja  laulda,  kui  kõik  kohad  on  täis  nii  magusat  sealiha  ja  verivorsti
haisu,  mis  ulatub  ahjust  ja  keriselt  isegi  otsaga  õue.  Aga  veel  enne,  kui
ükski  jõudis  küsida  või  vastata,  miks  isa  ja  ema  oma  palvepidamisega  nii
hiljaks on jäänud, sosistas Tiiu juba Liinele:  
     «Isa peksis teisepere koera.»  
          Tõepoolest  oligi  Andrese  ja  Mariga  imelik  lugu  sündinud.  Laste
ärasõidul  oli  ahi  pooleldi  juba  küdenud,  ja  kui  tukkidest  hõõguvad  söed
said, seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele on


kohane.  Vaikse  ja  pehme  ilma  tõttu  oli  koja  välisuks  lahti  jäänud.  Toa
auguga  uks  seisis  kinni,  suur  uks  aga  oli  irvakile  jäetud,  et  suits  pääseks
välja  minema,  ja  ukse  vahel  seisis  ahjuhark,  mis  takistas  teda  kinni
langemast.  
          Nõnda  korraldas  Mari  kõik  ilusasti,  enne  kui  ta  väikeste  lastega
kambrisse läks, sest Andres istus juba tagatoa laua ääres ja ootas, et võiks
hakata laulusõna ette ütlema. Ka Mari istus tagakambri, aga aeg–ajalt tõusis
ta sealt ja läks tuppa, et palvesõnade vahel särisevat liha ja vorste vaadata,
neil teist külge keerata Või muidu pisut liigutada. Aga äkki, kui Mari just
toast  alles  kambrisse  oli  saanud,  kostis  sealt  kahtlane  kolks,  nagu  oleks
ahjuhark suure ukse vahelt maha kukkunud. Mari ruttas tuppa ja nägi kohe,
et  ahjuhark  tõepoolest  suure  ukse  vahelt  oli  maha  kukkunud  ning  uks  ise
kinni läinud. Mari tahtis juba ahjuhargi maast võtta ja ta uuesti ukse vahele
panna, et see irvakil seisaks, sest toas tundus alles vingu, aga enne märkas
ta pimedas nurgas tünnide vahel põlevaid silmi. Nüüd alles mõistis Mari, et
ahjuhark polnud ise kukkunud, vaid et keegi oli ta maha ajanud. Kassiroju
ei võinud see olla, tema on ettevaatlik, ei aja kunagi nõnda ahjuharki maha.
Muska oli lastega kiriku juurde läinud reevalvuriks. Kes see siis õige kallil
jõululaupäeva  õhtul  nende  tuppa  on  tulnud?  Mari  võttis  ahju  eest  laudilt
väikese  lambi  nagu  hundisilma  ja  läks  pimedasse  nurka  vaatama.  Kostis
tige urin. Mari kergitas lampi, et paremini näha: va teisepere Valtu!  
          «Vaata  kurja,»  lausus  Mari  endamisi.  «Või  tema!  Vorstihaisu  peale!
Ometi  kord  panid  ise  enda  laksu,  oled  mul  juba  küllalt  nuumsea–sööki
lõmpsind ja seebitükke ära kand.»  
     Mari lükkas suure ukse kõvemini kinni, nii et ta klõmpsti linki läks, ja
ruttas kambrisse, kus ta Andresele ütles: 
     «Ehk peaks natuke lugemise ja laulmisega vahet.»  
     «Mis siis on?» küsis Andres.  
     «Teisepere Valtu on meie toas. Tulnd teine vist läbi auguga ukse sisse ja
ajand suure ukse vahelt ahjuhargi maha, nii et see läks siis kinni, ei pääsnd
teine  änam  minu  eest  välja,  silmad  aga  aina  põlevad  teisel  peas,»  seletas
Mari.  
     Andres pani palveraamatu käest, viskas valge pihtkasuka selga ja läks
väljast  toorest  haohunnikust  parajaid  malakaid  kiskuma.  Ta  teadis  väga
hästi, kus seisid heinamaalt tehtud pihlaka– ja toomingasegased kood, sealt
kobas  tema  harjunud  käsi  pimedas  otsida,  leides  aina  toomingaid  ja
pihlakaid, pihlakaid ja toomingaid.  


     Kui oli muretsetud paras tagavara sitkeid tümikaid, võeti laualt suurem
lamp, millel klaas peal, ja viidi see tuppa kõrgele naela otsa, et ta valgustaks
pimedat ruumi. Esiteks pidi Mari tuld näitama, aga sellest ei tulnud midagi
välja, sest koera õrin ja jooksmine heidutas sedavõrd, et Mari oleks võinud
lambi maha pillata.  
          «Ah  sa  ise  urised  veel,»  lausus  Andres  oma  lõhnavaid  toomingaid  ja
pihlakaid  niisama  lõhnavate  vorstide  vahel  kerisel  vinnutades.  Ja  naise
poole  pöördudes  ütles  ta  sellele  natukese  aja  pärast:  «Säh,  võta  ka  omale
asjaks kätte,» ja andis ka sellele hea pihlaka.  
     «Mis mina nüüd,» vastas Mari.  
     «Kaitseks, kui mitte muud,» vastas Andres.  
     Ja koera urinast ning hammastepaljastamisest vähematki hoolimata läks
Andres  malakaga  suisa  talle  kallale.  Ei  aidanud  sel  ei  haukumine  ega
hammaste  õel  laristamine,  toomingas  laksatas  niisuguse  ägeduse  ja  hooga
talle  selga,  et  varsti  polnud  muud  kuulda  kui  aga  kiunumine  ja  lausa
karjumine.  Polnud  enam  juttugi  vastuhakkamisest,  koer  püüdis  ainult
riistade  vahel  varju  leida,  et  vähegi  hoopide  raskust  kergendada.  Aga
Andres  tõukas  riistad  jalaga  üksteisest  eemale  ja  nõnda  pääses  tümikas
koerale  igale  poole  ligi.  Ainult  nii  palju  oli  loomal  pugemisest  tulu,  et
peksja  nii  mõnigi  malakas  vastu  riista  serva  või  kumerust  tükkideks
raksatas ja ta ahju eest pidi minema uut tooma. Kuid nüüd sadasid hoobid
veel suurema viha ja ägedusega ja neil ei näinudki lõppu olevat. Viimaks ei
jõudnud koer enam kuidagi valu välja kannatada, sest see kippus otseteed
nagu  hinge  kallale  juba.  Oma  meeletuses  kargas  ta  seina  ääres  seisvale
tünnile, mis oli vett täis. Aga nüüd kahmas Andres ahjuhargi ja vajutas selle
harud  koerale  kaela  peale,  nii  et  see  üle  pea  tünni  sumatas,  vett  ojana
põrandale  lartsatades  ja  pritsmeid  Andresele  enesele  näkku  ning  valgele
jõulusärgile saates.  
     «Teed toapõranda märjaks,» ütles Mari, nagu tahaks ta meelde tuletada,
et aitab juba.  
     Aga Andres nagu ei kuulnudki neid sõnu. Ta laskis koera korraks vee
peale  hinge  tõmbama  ja  vajutas  ta  siis  uuesti  tünni  põhja.  Nõnda  mitu
korda. Alles siis laskis ta koera tünnist välja hüpata, ise käratades:  
     «Kasi tünnist välja! Solgib teine, raip, hobusejoogivee ära.»  
     Surmahirmus kargas külmas vees karastatud koer tünnist, ja kui Andres
talle  tümikaga  selga  virutas,  hüppas  ta  sorisevail  karvul  leelõukale,  sealt
kerise  ette  ahjuotsale.  Vististi  mõtles  ta  esimese  hooga  otseteed  kerisele


pugeda,  kust  nii  magus  hais  tuli,  aga  lähemale  saamisel  hõõgas  keris
niisugust  kuumust,  et  koer  ahjuotsal  oma  tilkneva  kasukaga  seisma  jäi  ja
peksjale alla vastu jõllitas.  
          «Nüüd  läheb,  kurivaim,  kerisele!»  karjus  Mari,  ja  tema  hirm  polnud
nähtavasti  koera  omast  sugugi  väiksem,  kui  ta  juurde  lisas:  «Ää  reostab,
mädand,  vorstid;  mis  lastele  lauale  panna,  kui  kirikust  tühja  kõhuga  koju
tulevad.»  
     «Las läheb, kui küüned kannatavad,» vastas Andres, võttis seina äärest
ahjuroobi  ja  tõmbas  sellega  koera  ahjuotsalt  alla  leesse,  nii  et  tuline  tuhk
aga suitses. Ahjuesine õhk oli silmapilguks nagu kevadisel kapsamaa kütise
laotamisel.  
     Mari karjus, koer vingus, Andres kirus ja vehkles toomingase tümikaga.
Kogu  tuba  oli  kisa  ja  kära  täis,  nagu  peetaiks  siin  mingisuguseid  talguid
kapakaljaga, mitte aga vaikset jõuluõhtut verivorstidega.  
     Koer jooksis tagumisse toanurka, kuhu Andres talle järele sööstis. Ehk ta
küll kasuka juba alguses kohe maha oli visanud ja särgiväele jäänud, ometi
nõretas nahk voolavast higist. Selles higis auras aastatepikkune viha ja vaen
ning kättemaksuhimu Oru Pearule ja kõigele, mis on temaga ühenduses.  
     Kui koer taga toanurgas jällegi mõne hea matsu oli saanud ega teadnud,
kuhu  joosta  või  hüpata,  avas  väike  Tiiu  parajasti  kambriukse,  et  vaadata,
mis  küll  toas  sünnib.  Seda  silmapilku  kasutas  koer  ja  pistis  kui  nool
kambrisse,  visates  lapse  õlgedele  pikali.  Küll  olid  Andres  ja  Mari  lapsele
nagu  ühest  suust  karjunud:  «Uks  kinni!»  aga  ometi  oli  koer  kärmem  kui
laps.  
     «Ole raibet!» kiirus Andres. «Oma märja karvadega kambri ka veel!»  
          Kambris  algas  jaht  mööda  sängi–  ja  lauaaluseid,  kuni  koer  kargas
tagakambris  lauale,  nagu  tahaks  ta  läbi  kahekordsete  akende  välja  murda.
Lauale  oli  aga  püha  palveraamat  lahti  jäänud  ootama,  millal  pererahvas
aega  saab  oma  hingeõnnistuse  peale  mõelda.  Lugemise  asemel  päterdas
nüüd  teisepere  koer  oma  märgade,  tahmaste  ja  tuhaste  käppadega  puhta
jumalasõnaga täidetud lehtedel.  
          «Läheb  aknasse!»  hüüdis  Mari  surmahirmus.  «Saadan  niisuke!»  kirus
Andres  ja  laksatas  loomale  tümikaga.  «Jaluli  palveraamatul!  Kas  sa  saad
tuppa! Ma sind ehitan!»  
     Peagi oli koer tagakambrist välja löödud, samuti ka eeskambrist. Toas
jätkati vemmeldamist, sest Andresel oli ikka alles tundmus, et ta õieti pole


veel saanudki koerale anda. Aga kambriukse käsirauast pisteti toas luuavars
läbi, nii et ust enam keegi avada ei võinud.  
     «Jäta järele,» manitses viimaks Mari, «sa peksad ta surnuks.»  
     «Surgu, kui tahab,» vastas Andres peksuvaimustuses, «saab risust lahti,
muud midagi.»  
     Aga Oru koeral oli visa hing, Andrese tümikad ei toonud talle surma,
ehk küll jäi teine lõpuks kui roisk seina äärde maha ja lõõtsutas ainult, kui
peksti. Viimaks võttis Andres tal ühe käega kuklalt ja teisega ristluult kinni
ning  kastis  ta  veel  kord  külma  vee  tünni.  Kuna  see  koera  pisut  toibutas,
andis ta temale veel paar head jõhkamit, tegi suure ukse lahti ja ütles: «Kasi
välja!»  Koer  katsus  läbi  ukseaugu  hüpata,  aga  ei  jaksanud,  kukkus  tuppa
tagasi, nagu oleks ta pääsemisrõõmust oimetu. Ta istus ukse ette, lõõtsutas
ja kogus jõudu uueks hüppeks, mis tooks vabaduse.  
     «Ah sisse said ja välja änam ei saa,» ütles Andres, võttis pajast kapaga
kuuma  vett  ja  läigitas  seda  lõõtsutavale  koerale.  See  niuksatas  ja  oli
järgmisel silmapilgul läbi ukseaugu väljas.  
          «Soo,  nüüd  pane  ka  välisuks  kinni,»  ütles  Andres  Marile.  «Suits  on
väljas, põle änam –tarvis ühtegi auku lahti jätta.»  
     Ja kui kõik uksed olid suletud, rääkis Andres vemblatükke korjates ja
riistu paigale pannes, kuna Mari luuaga veelaike laiali pühkis, et nad rutem
kuivaksid:  
          «Niisuke  näru!  Rikub  kalli  jõuluõhtu  ära!  Võõra  tuppa  vargile!  Jaluli
pühakirjale!»  
     «Ega ta nüüd vist änam tule,» arvas Mari, «võib seasöögi ja seebitükkide
pärast mureta olla.»  
     «Ma arvan ka, ei ta nüüd änam,» lausus Andres.  
     «Ma sain ju niisuguse nahasooja, et särk aina liimendab kohe seljas, kus
ta siis: veel julgeb.»  
     Võeti kambriukse käerauast luuavars, Mari kohendas ahjus liha ja kerisel
vorste,  Andres  pesi  sooja  veega  käed  puhtaks  ja  siis  mindi  uuesti
tagakambri,  et  jõuluõhtuks  lugeda  ja  laulda,  mis  esiteks  nii  ootamata  oli
pooleli jäänud.  
          «Raip,  jäljed  teind  teine  jõuluõhtu  lugemisele,  üks  just  Emmanueli
peale,» ütles Andres palveraamatut kätte võttes. 
     Ta katsus koera jälge Emmanuelilt ära pühkida, aga ei ühtigi. Läks appi
Marigi,  aga  ei  midagi.  Tahad  koera  jäljest  lahti  saada,  siis  läheb  ka
Emmaanuel,  nagu  oleks  nende  vahel  mingisugune  seletamatu  salaside.


Nõnda  pidigi  Andres  lugema  tänasel  ja  ka  kõigil  teistel  jõuluõhtuil
Emmanueli  koerajälje  alt  –  kuni  surmani.  Isegi  peale  koera  ja  Andrese
surma seisis see jälg ikka veel raamatus, nagu oleks tal osa sellest igavesest
rõõmust, millest räägiti palves.  
     Aga Valtu ise ei tulnud sellest jõuluõhtust saadik enam kunagi Mäe toa
ega  õuevärava  ligi.  Tuli  oma  kaevuni,  aga  mitte  kaugemale,  sinna  jäi  ta
istuma või pöördus alistunult tagasi. 
     Tänini oli Eespere Tagaperest rammuga ikka üle käinud, oli see ramm
meestes,  sõnnides  või  jäärades.  Ainult  Muska  oli  pidanud  Valtule  alla
vanduma, sest sel oli hirmus terav ja vali hammas. Pealegi oli tal see ilge
mood kiskuda, et kui kuskilt hammastega kinni sai, siis ta enam sealt üldse
lahti  ei  lasknud,  jäägu  kas  või  tükk  talle  lõugu.  Sellepärast  kartis  Muska
Valtut,  kes  oli  oma  ilgete  hammaste  peale  nii  suureline,  et  ta  päise  päeva
ajal julges tulla Mäe väravasse ja isegi õue kõndima ning seda toimetama,
mis tal juhtus toimetada olema. Ta tegi näo, nagu ei teakski ta, et Mäel elab
Muska, kes on mürgiste madude ja kasside rappimises suur meister,  
     Sellest kallist jõuluõhtust saadik aga, kus Muska ühes Indreku ja kõigi
teistega  kirikus  käis  –  õigem  kiriku  juures  käis,  sest  tema  valvas  teiste
kirikus  olles  regesid  –  ja  koju  tulles  paukuvate  kelladega  teistest
kirikulistest  mõisa  soo  peal  mööda  «lillutas»,  muutus  seisukord  täiesti.
Nüüd talitas Muska kodus kui tõsine peremees ja isegi Oru pinnal võis ta
vabalt ja julgelt käia oma asju ajamas, ilma et oleks vaja olnud Valtu teravat
hammast karta. Ja et siitsaadik Eespere koer aina Tagapere akende all oma
asju käis toimetamas, kuna Tagapere koer seda Eespere akende all kunagi ei
teinud,  siis  võis  võõras  inimene  arvamisele  tulla,  et  Eespere  kannab  viha
Tagapere  peale,  kuna  see  Eespere  vastu  aiva  sõprusest  ja  armastusest
hõõgub.   *      Kui kirikulised koju tulles kuulsid, mis siin vahepeal oli juhtunud, ütles
noor Andres:  
     «Oleks ma seda teand, siis ma kiriku põleks läindki.»  
     «Aga kirikus olid ju orilad ja jõulupuu,» ütles Liine.  
     «Mis sest,» vastas Andres, «neid oleks võind ma teine jõululaupäevgi
näha  ja  kuulda,  aga  ega  siis  teisepere  Valtu  iga  jõululaupäev  meie  tuppa


tule. Ei tulnud teine enne, nii et oleks ta kätte saand, ja võib–olla ei tule ta
änam kunagi uuesti.»  
          Sellest  seletusest  said  kõik  kirikulised  kui  käegakatsutavast  tõest  aru:
noor Andres oli täna suure eksituse teinud, et ta ühes teistega kirikusse oli
läinud,  sest  Valtu  peksmine  ei  kordu  võib–olla  tõepoolest  enam  kunagi
Vargamäel. 
     Ometi ei lasknud ei Andres ise ega ka teised tehtud eksitust jõulurõõmu
rikkujaks  saada,  sest  õled  olid  ju  soojamüüri  ääres  maas,  seapekk  ahjus
haudumas  ja  verivorstid  kerisel,  kus  nad  mõnusasti  krõbedaks  tõmbuvad.
Juba ainult see, et poisid ise kõik vorstitikud olid teinud ja et igaüks oma
tikkudele erimärgi külge oli lõiganud, mistõttu alati võib öelda, kelle tehtud
tikku  keegi  käes  hoiab,  ajas  noorte  meeled  elevile,  tegi  vorstisöömisest
suure ja tähtsa jõulusündmuse. Ainult üks asi oli siin halb: isalt ei julgenud
keegi küsima minna, missugused märgid on tema vorstitikul, ehk olgu siis,
et  selle  kardetava  ülesande  täitmise  võttis  enda  peale  ema.  Tema  julges
seda, eriti kui ta oli enne ühes isaga tagakambris laulnud ning tema lugemist
kuulanud.  
     Isa ei armastanud laste alalisi naljatusi, eriti vaiksel ja pühal jõuluõhtul
mitte.  Ikka  oli  tal  endassesüvenenud  nägu,  nagu  veeretaks  ta  hinges
muresid,  peas  raskeid  mõtteid.  Küll  oli  ka  emal  samuti  murelik  nägu,  aga
teda  lapsed  ei  kartnud,  nagu  ei  peaks  nad  tema  muresid  tõsisteks  ega
tähtsateks.  
     Lastel oli vanemate pühade ja tõsiste nägude tõttu jõuluõhtul ja esimesel
pühal  väga  raske  põli  Vargamäel.  Kõhud  võis  küll  verivorsti,  seapekki  ja
saialeiba pinevalt täis puukida ja ka õlgedel võis pikutada kas või seni, kui
nad  magama  uinusid  ja  alles  esimese  püha  hommikul  ärkasid,  aga  teha  ei
tohtinud  midagi,  mida  oleks  tahtnud  õlgedel  teha,  sest  aeg  oli  tegemiseks
liiga  püha.  Ka  ei  tulnud  jõuluõhtul  ja  esimesel  pühal  ehk  olgu  siis,  et
kirikumees oli kiriku juba välja löönud – ühtegi külalist, sest siis visati talle
vanad pastlad kaela, nagu vanad inimesed ütlesid, ja sedagi sellepärast, et
aeg oli vaikne ja püha. Alles teisel pühal oli külalisi oodata ja siis võis ka
õlgedel  midagi  tegema  ning  toimetama  hakata:  võis  hommikust  õhtuni  ja
õhtust hommikuni mustlast võidelda, passi lüüa, kingsepal silma peast välja
pista  või  lihtsalt  muidu  hullata,  nii  et  isa  eeskambrist  läbi  minnes  pidi
ütlema:  
     «Mis te, hullud, ometi tõmmate, tuba nagu kütis.» Aga kõik teadsid, et
need  sõnad  ei  sisaldanud  tõsist  keeldu,  ja  sellepärast  ei  võtnud  neid  keegi


õieti  arvesse.  Peatuti  ainult  üürikeseks,  ja  siis  läks  veel  hullem  möll  lahti.
Kiilumist ja karjumist tuli mitmest kõrist korraga, nii et see peaaegu taevani
oleks  võinud  kosta.  Suure  tolmu  pärast  ei  seletanud  silm  viimasel  pühal
ühest kambriseinast teise. Niisugune oli Vargamäe noorte tõsine jõulurõõm,
mis kippus taevani küündima.  
     Õlgedele istuma tulid ka Liisi ja Maret, aga nemad ei maadelnud ega
võidelnud mustlast. Seda pani Liinegi tähele, kes ükskord küsis:  
     «Miks Liisi ja Maret mustlast ei võitle? Kui nad Andrese ja Indrekuga ei
taha, võidelgu siis ise kahekesi.»  
     Aga temale vastas Ants suure asjatundmisega:  
          «Küll  sa  oled  alles  rumal!  Neil  põle  ju  püksa  jalas,  kuda  nad  siis
võitlevad.»  
     Kuid Liine ei andnud järele, vaid seletas:  
     «Mis sa valetad, neil on ju püksid jalas, ainult seelikud on peal.»  
          «Neil  põle  ju  poiste  püksid,»  ütles  Ants,  ja  sellega  oli  kogu  küsimus
lahendatud.  
     Kingsepa silma katsusid Liisi ja Maret ometi kord välja pista, kuigi see
oli päris poiste mäng. Aga nad tegid seda sel silmapilgul, mil polnud kedagi
nägemas,  ainult  nemad  ise  kahekesi  ja  väikesed  Tiiu  ning  Kadri.  Teised
poleks  asjast  üldse  teadagi  saanud,  kui  mitte  Tiiu  kogemata  poleks  välja
lobisenud. Kuid sellest said tüdrukud näkku õhetuse ja isagi heitis nende üle
pisut nalja.  
     «Eks Liisi jäksaks mustlastki võidelda,» ütles ta, «aga ega Maretist suurt
asja ole.»  
     «Tulgu minuga katsuma,» ütles noor Andres hooplevalt, «küll mina talle
näitan, kuda sussid veskit teevad.»  
     «Mis sa tühja hoopled,» ütles isa pojale, «vaat kui tulen ise Liisi eest.»  
     «Andres või isa?» küsis Liisi kahtlevalt.  
          «Ää  hullu  tükki  tee,»  ütles  Mari  mehele,  «et  lastega  lähed  mustlast
võitlema.»  
     Aga vana Andres tegi, nagu ei kuulekski ta Mari sõnu, ja lõõpis edasi:  
     «Mis sa, Liisi, sest loost arvad, kui ma läheks õte sinu eest?»  
     «Mine, isa!» hüüdsid kõik lapsed nagu ühest suust, sest miski ei teinud
neile  suuremat  rõõmu  ja  nalja,  kui  et  isa  ise  läheks  õlgedele  mustlast
võitlema,  pealegi  veel  Andresega,  kes  oma  rammuga  alati  nii  väga
suurustab, et sellele näidata, kuidas ta enda sussid õige veskit mängivad.  


     «Hea küll,» ütles vana Andres. «Sööme kõhud enne täis ja hakkame siis
peale.»  
     Aga silmapilk muutus nüüd nii põnevaks, et lastel kõigil söögiisu äkki
kadus. Ei läinud suust alla enam ei verivorst, ei seapekk ega saialeib, kuhu
pühade  ajal  võis  võid  nii  paksult  peale  väänata,  kui  süda  kutsus.  Äkki
hakkas seapekk ei tea miks kõigil kurgus kõditama, pani peaaegu südame
läikima ja võiga sai käis suus aina ringi, nagu ei tahaks ta muidu alla minna,
kui rüüpa haput kalja peale.  
          «Ole  sind  ka  oma  mustlasevõitlemisega,»  ütles  Mari,  «ajasid  kõigil
söögitahtmise ära, põle muud, kui varsti teised kõik jälle sahvris, niipea kui
toit laualt ära saab.»  
          Ema  sõnu  ei  pannud  praegu  ükski  tähele,  kõik  rippusid  silmade  ja
kõrvadega  isa  küljes,  et  mis  ta  küll  ütleb  ja  millal  ta  söömise  lõpetab,  et
kord  hakkama  saaks.  Aga  isa  sõi  rahulikult  edasi,  nagu  poleks  ta
mustlasevõitlusest juttugi teinud. Sellest lastes ärevus aina kasvas.  
     «Andres, söö aga sina kõht kõvasti täis, ega muidu jäksa,» naljatas isa,
kui see enne teda lõpetas ja lauast tõusis.  
     «On juba paras kimp peal ja sellega peab jäksama,» vastas Andres isale.  
     «Kumb kummagi?» küsis Liine Antsult.  
     «Eks näe,» vastas see elutargalt.  
     «Seisa sina vait,» ütles Andres õele. «Mis sina ka meeste võitlemisest
tead.»  
     Viimaks ometi tõusis isa lauast. Suur silmapilk oli käes. Ärevus tõusis
kõrgeimale  tipule.  Aga  siis  viskas  isa  oma  sõnadega  nagu  külma  vett
rahustuseks kõigile kaela, öeldes: 
     «Peale sööki peab pisut leiba luusse laskma, ega siis muidu või.»  
     Kõik jahmatasid ja igaüks tegi mingisuguse oma liigutuse, aga kõigil oli
südames ainult pettumus ja etteheide, mille nad surusid ainsasse hüüdesse:
«Isa!»  
     «Mis sa siis neist nõnda ninapidi vead,» ütles nüüd ka Mari. «Kas siis
nemad nii kaua läbevad oodata, kui sina magama lähed.»  
     «Jah, isa,» julgesid ka lapsed öelda, «sa lubasid ju peale sööki kohe.»  
     «Noh, hea siis küll, kui kõik nii väga tahavad,» ütles isa viimaks ja läks
heitis õlgedele pikali. «Tule, Andres, seia, teeme siis tembu ära.»  
          «No  mis  sa  veel  ütled,»  imestas  Mari  nüüd,  «eks  ta  lähegi  lastega
mustlast võitlema, nagu oleks ta mõni poisike.»  


     Poeg heitis isa kõrvale, pea tema jalgade poole. Sätiti, nihutati end ja
tõsteti katseks jalgu. «Hakkame peale,» ütles isa.  
     «Hakkame,» vastas poeg. 
          Jalg  löödi  jala  taha,  aga  need  liuskasid  teineteise  tagant  ära;  ilma  et
kumbki lamaja oleks õlgedelt kerkinud. Järgmisel korral polnud jalgadega
enam  äpardust  ja  nüüd  lendas  poeg  kukerpalli  eemale.  Kogu  tuba  rõkkas.
Isegi Mari naeratas.  
     «See oli Liisi eest!» hüüdis isa. «Tule seia, ma annan sulle ka Mareti
eest.»  
     Lapsed kilkasid. Andres heitis uuesti isa kõrvale ja jällegi tõusid jalad,
aga ikka endise tagajärjega: poeg lendas kukerpalli.  
          «Tahad  ka  Liine,  Tiiu  ja  Kadri  eest?»  küsis  isa.  «Poisid  võivad  ise
võidelda.»  
     Andres tahtis ka teiste õdede eest, aga kõigile pidi ta alla vanduma, sest
isa oli nende eest väljas. Lõpuks ütles isa pojale:  
     «Nägid nüüd! Sellepärast ää kodus suurusta, suurusta väljas, kui tahad.»  
     «Aga tule kingsepa silma peast välja pistma,» vastas Andres isale, kui ta
nägi, et mustlasevõitlemisest tõepoolest tema kasuks midagi ei ripata.  
          «Kus  on  te  kingsepad!»  hüüdis  isa.  «Tooge  nad  välja,  ma  tahan  sulle
näidata.»  
     Toodi õlepalmikust kolmejalgne kingsepp, võeti puu ja hakati tal silma
pistma – meestel seljad vastastikku, ise kaksiti kummargil puul, millest nad
kahe  käega  kinni  hoiavad,  üks  tagurpidi  jalge  vahelt  vahtides  ja  puuga
kingsepa silma pistes, teine, kelle ees. õlgkingsepp seisab, puuotsa mööda
juhtides, et ta kingsepale silma ei satuks.  
     Kembeldi kingsepa kallal tükk aega, aga polnud parata: siin jäi ikka noor
Andres  võitjaks.  Tema  pistis  isa  kingsepal  silma  peast,  aga  isa  tema
kingsepal  ei  saanud.  Kõik  nägid  seda  imeasja,  Marigi  nägi,  kes  siinsamas
seisis.  
     «Vanainimese käed kanged ja silm tönts, ei saa änam noore vastu,» ütles
isa viimaks alistunult ja jättis mängu. «Ära väsitas täie kõhuga, nagu oleks
mõnda rasket tööd teind,» lisas ta juurde ja läks tagakambri. 
     «Las ma kasvan veel mõne aasta, tulgu ta siis veel mustlast võitlema,»
suurustas noor Andres.  
     «Mis sa nüüd ikka nõnda,» manitses teda Mari. «Isa teeb teiega pühade
nalja,  aga  sinul  kohe  tõsi  taga.  Sina  ju  peadki  temast  tugevamaks  saama,
sina oled ju noor, tema vana ja läheb veel vanemaks.»  


          «Kust  see  isa  täna  ometi  niisukese  nalja  peale  pidi  tulema?»  imestas
Liisi.  
          «Ei  tea,  kust  see  tal  tuli,»  vastas  Mari.  «Aga  küllap  see  ikka  selle
teisepere koera peksmise pärast oli, see lahutas jõululaupäeval ta südant.» 


 XXXV      Kogu see asi tuli ainuüksi kalli jõuluõhtu pärast, seda mõistis Vargamäe
Andres  väga  hästi.  Sest  oleks  niisugune  toaahju  kütmine  sündinud  mõnel
muul  laupäeval,  siis  poleks  keegi  ahju  hõõguvate  sütega  üksi  jätnud  ja
tagakambri lugema ning laulma läinud.  
          Muul  õhtul  oleksid  lapsed  kodus  olnud  ja  nemad  oleksid  tingimata
hulgakesi  küdeva  ahju  ees  istunud,  kes  raiepakul,  kes  luual,  kes
kummulipandud matil või kes uksepakul. Neil oleks leidunud siin tarvilikke
toimetusi:  oleks  nõiutud  soolatüükaid  soola  abil;  oleks  tulle  sülitatud,  et
näha, kas lähevad huuled sellest katki, nagu ema ütleb; oleks lihtsalt soola
ahju pillutud, et katsuda, kas jõuab nii ruttu õue joosta, et soola praksumist
ei  kuule;  oleks  küpsetatud  orgi  otsas  või  ahjusuuraual  kaali–  ja
kartulirattaid,  mis  on  kõige  maitsvam  toit  Vargamäel;  oleks  vaadatud,
kuidas  tahm  kerisel  põleb,  või  oleks  katsutud,  kes  võib  lahtiste  silmadega
redelil või vommi äärel kibeda suitsu sees kõige kauem seista.  
     Isegi siis, kui jumalal oleks olnud niisugune tahtmine, et jõululaupäeval
oleks  tormanud  ja  tuisanud,  et  lapsed  poleks  saanud  kirikusse  sõita,  jah,
isegi siis poleks nad ahju ees istunud, vaid kambris õlgedel, ja Muska oleks
istunud  seal  nende  juures  või  lõõsanud  söögilaua  all,  nõnda  et  tuba  oleks
pidanud  ikkagi  ainult  vorstidega  ja  nende  magusa  haisuga  leppima.  Seega
oleks teisepere Valtu võinud kas või jumala tahtmise vastu ukseaugust sisse
hüpata ja ahjuhargi suure ukse vahelt maha ajada, millele oleks järgnenud
loomuliku  paratamatusega  kõik  seesama,  mis  järgnes  nüüdki.  Ainukeseks
vaheks  oleks  jäänud,  et  siis  oleksid  saanud  kaks  Andrest  nahasooja,  nüüd
ainult üks.  
          Nõnda  siis  –  mis  oli  tulnud,  see  pidi  tulema,  kahetseda  polnud  selles
midagi. Ja ega Vargamäe Andres kahetsenudki, kuigi talle just meeltmööda
polnud,  et  ta  jõululaupäevase  koerapeksmise  pärast  peab  hakkama  kohut
käima.  
     Pearu kaebas nimelt Andrese peale, et see peksnud tema «veart» koera,
tema  majaluku  poolpimedaks  ja  poolkurdiks  ning  kõrvetanud  tal  seljas
karva lahti, nii et koer külmaga enam ei või välja minna. Ja kuigi ta sinna
läheks, siis poleks sellest kasu, sest temal on endine kuulmine ja nägemine
läinud, nõnda et ta ei olegi enam endine «veart» koer ja majalukk.  


          Vargamäe  mehed  käisid  mitu  raksu  Pearu  koera  pärast  kohtu  ees  ja
nõnda sai kogu vald teada, kui hirmus kallis ja «veart» oli olnud see koer
enne jõuluõhtut; kus Eespere rahvas küdeva toaahju hõõguvate sütega üksi
jättis ja ise tagakambri läks lugema ja laulma.  
     Andres arvas omalt poolt, et mitte tema ei peaks Pearule, vaid Pearu just
temale  kahjutasu  maksma,  sest  sel  vaiksel  silmapilgul,  kus  lapsed  kirikus
olid ja nemad ise Mariga tagakambri läksid lugema ja laulma, nagu see on
iga  õige  ristiinimese  kohus  kallil  jõuluõhtul,  tulnud  Pearu  koer  läbi
ukseaugu  tuppa,  söönud  leelõukalt  leiged  vorstid  ja  tõmmanud  palava
süldipaja ümber, nähtavasti endale kaela, nii et pole siis ime, kui tal peale
seda kuulmine ja nägemine kadus ning karvgi seljas pisut lahti läks. Väga
hull ei võiks aga lugu koeraga olla, sest sült polnud enam päris keev, vaid
oli juba natukene aega jahtunud. Tema, Andrese kahju on küll Pearu omast
võrdlemata  suurem,  aga  ometi  hindab  tema  head  vahekorda  üleaedsega
kõrgemalt  kui  oma  jõuluvorste  või  süldipada  ja  sellepärast  loobub  tema
igasugusest kahjutasu nõudmisest, sest jumal on andnud ja jumal on võtnud,
kuigi siin üleaedse koeraniru himutseva suu läbi. Nõnda arvas Andres kohtu
ees.  
          Andrese  arvamine  meeldis  vagadele  ja  õiglastele  kohtunikkudele
rohkem kui Pearu oma ja sellepärast arvasid lõpuks ka nemad, et asi tuleks
jätta,  nagu  ta  on.  Pearu  on  küll  kaotanud  oma  koera  väärtuse,  missuguses
kaos  süüdi  on  Andrese  jõuluvorstid  oma  lõhnaga  ja  süldipada  oma
kuumusega,  aga  ka  Andrese  kahju  pole  väike,  sest  Pearu  koera  söödud  ja
näritud vorstidel pole ikka enam endist väärtust, ja sült, mis pajas, maksab
rohkem kui see, mis on toas põrandal. 
          Ometi  ei  võinud,  Pearu  sellega  leppida,  sest  tema  arvas  oma  koera
kuulmise  ja  nägemise  rohkem  väärt  olevat  kui  Andrese  jõuluvorstid  ja
süldipada.  Nõnda  siis  leidis  ta  varsti  uue  põhjuse  protsessimiseks.  Temal
olid  vargad  käinud,  mis  on  kuulmata  sündmus  Vargamäel,  ja  vargusest
tekkinud kahju nõudis ta Andreselt, sest selle süü läbi kaotanud tema koer,
see  majalukk,  kuulmise  ja  nägemise,  mille  tagajärjel  vargus  üldse
võimalikuks sai.  
          Vargamäe  naabrid  jõlkusid  kogu  talve  kohtu  vahet.  Kõige  kangema
pakasegagi  ei  saanud  nad,  õnnetud,  hinge  tagasi  tõmmata.  Kevadel  pidi
hakkama  muidugi  see  päris  protsessimise  hooaeg,  sest  siis  algas  aedade
tegemine  ja  lõhkumine,  loomade  kinniajamine,  veepaisutamine,
teetegemine  ja  muud  niisugused  tarvilikud  toimetused,  mis  võisid  naabri


hinge täita. Kõigile neile harilikkudele asjadele tuli lisaks midagi uut, mis
sünnitas Eesperes väga suurt pahandust ja meelehärma.  
     Nagu ennemalt, samuti oli ka nüüd Vargamäe üleaedseil kõrtsileti–esine
ehk  ainuke  paik,  kus  nad  teiste  keskel  kortli  viina  juures  teineteisega
vahetevahel mõne mehise sõna vahetasid. Sõnad olid enamasti küll kiskude
ja konksudega, aga ometi olid nad sõnad. Aga seekord olid Pearu «ässad»
Andrese «trumpidest» palju vängemad, kui nad kõrtsis sõnamängu sattusid.
Jutt  oli  jõululaupäevasest  koera  vemmeldamisest  ning  lugemisest  ja
laulmisest.  
     «Pühakiri teeb su südame uhkeks ja tigedaks,» ütles Pearu Andresele.
«Mina jõuluõhtul ei lugend ja jätsin ka sinu koera peksmata.»  
     «Minu koer käis jõuluõhtul kirikus ja jättis sinu vorstid varastamata ning
söömata,» vastas Andres. «Sa oleks pidand oma koera ka kiriku saatma, siis
oleks tal karv selga, silm pähe ja kuulmine kõrva jäänd.»  
     «Minu koera asemel oleks võind sa ise kiriku minna, siis oleks mu koer
samuti  terveks  jäänd,  kuigi  oleks  söönd  su  jõuluvorstid  puripuhtaks  kõik
ää,» ütles Pearu.  
     «Minul pole vaja kiriku minna, ma võin koduski lugeda, aga sinu koer
lugeda  ei  oska,  tema  mingu  kiriku,  küll  ta  siis  kuuleb,  mis  seistmes  käsk
ütleb: sina ei pea varastama,» vastas Andres. 
     «Aga kas sa seda käsku ei tunne, mis ütleb, et sina ei pea himustama
oma ligimese koda?» küsis Pearu.  
     «Mis see seia puutub?» küsis Andres vastu.  
     «Soo, või mis see seia puutub,» osatas Pearu. «Mina küsin sinult selle
jumalakoja kõrtsi leti ees: miks himustad sa oma ligimese koda?»  
     «Mis?!» hüüdis Andres. «Kelle koda olen mina himustanud?»  
     «Minu,» vastas Pearu. 
          «Mina  sinu,  varesevihtleja  koda?»  küsis  Andres  iga  sõna  üksikult
toonitades.  
     «Sina, könn, minu, varesevihtleja koda,» vastas Pearu niisama.  
     «Kallis üleaedne, jumal on su ühes koeraga ogaraks teind,» ütles Andres
põlastavalt.  
          «Miks  su  tütar  siis  minu  poega  magatab,  kui  sina  minu  koda  ei
himusta?» küsis Pearu nüüd.  
     «Mis jutt see on?» küsis Andres ärevalt vastu. «Minu tütar magatab sinu
poega?»  


     «Sinu tütar minu poega,» kinnitas Pearu võidurõõmsalt, sest ta mõistis,
et Andresel polnud asjast veel aimugi.  
          «Misuke  tütar  misukest  poega?»  päris  Andres  juhmilt,  et  nagu  silmis
virvendama lõi.  
     «Liisi ikka Joosepit, kes kedagi siis muud,» seletas Pearu. «Joosep on ju
tulevane Oru peremees, sellepärast.» 
          «Pearu,»  ütles  Andres  nüüd  ja  kõik  mõistsid  ühes  kõrtsmikuga,  et
Andrese hääles helises ähvardav tõde, «Pearu, kui sina täna minu tütre peale
tühja lori aad, siis peksan ma su vaeseomaks, varem või hiljem, kui sa enne
ei  sure.  Ja  kuigi  ma  sellepärast  peaks  vangiroodu  või  Siberi  minema,
vaeseomaks peksan su siiski. Peksan su hullemaks, kui on su koer, peksan
sind  nõnda,  et  sa  ei  näe  enam  kummagi  silmaga  ega  kuule  kummagi
kõrvaga.  Karvad  ajan  sul  keeva  veega  nagu  tapetud  nuumseal  maha.  Pea
seda meeles.»  
     «Pea ise meeles,» vastas Pearu uhkesti ja julgelt. «Mind põle sul vaja
peksa, sest mina su vorste sööma ei tule. Sinul on verivorstid ja neid mina
ei  võta  suu  sissegi,  ajavad  mu  nuusutades  juba  öökima.  Aga  sina  vuata,
kuda  sa  oma  tütrega  toime  saad,  et  ta  änam  mu  poega  ei  magataks  ega
temaga litsi ei lööks.»  
          Andres  tahtis  Pearu  kallale  tormata,  aga  see  oli  seda  juba  ammugi
kartnud ja jõudis õigel ajal üle leti kõrtsmiku selja taha hüpata, kuhu talle
viinaklaas ühes viinaga näkku lendas.  
     «Tule välja!» karjus Andres. «Tule lagedale, kui mees oled! Ma sulle
näitan,  kudas  minu  tütar  sinu  poega  magatab,  kudas  ta  temaga  litsi  lööb.
Sinu, sita poeg ei jäksagi minu tütrega magada.»  
     «Ega ta ehk muidu küll jäksa, aga kui tütar ise kangesti tahab ... » rääkis
Pearu.  
     Vähe puudus, et Andres oleks üle leti talle kallale karanud.  
     «Seda ma sulle ei kingi!» karjus ta tulises vihas. «Aga kui mul õigus
on?» küsis Pearu.  
     «Jah, kui Pearul õigus on, kas ta siis tohib leti tagant välja tulla?» küsis
kõrtsmik.  
     «Siis löön ma oma tütre maha või peksan ta õueväravast välja,» vastas
Andres. 
     «Löödki siis oma tütre maha, mitte minu,» ütles nüüd Pearu ja puges leti
tagant  välja,  sest  Andres  oli  viimaseid  sõnu  öeldes  jalapealt  ümber
pöördunud ja kõrtsist välja läinud.  


     Pikk ja vilets kodutee, mida mööda hobune vankrit logistades pikkamisi
ronis,  andis  Andresele  aega  rahuneda  ja  asja  üle  järele  mõelda.  Vähene
viinaaur oli peast nagu peoga võetud. Seal olid veel ainult Pearu ilged sõnad
ning mõtted ja südames tundmused, mis nende mõjul olid tekkinud.  
     Andresel polnud uneski pähe tulnud, et tema tütardel või poegadel võiks
tegemist  olla  Pearu  poegade  ja  tütardega.  Aga  nüüd  on  see  asi  äkki  käes,
ilma et temal oleks olnud asjast vähematki aimu. See oli nii kuulmata hull,
et  ta  Andresele  pähegi  ei  tahtnud  mahtuda,  kui  ta  üksinda  kodu  poole
logistas  sõita.  Kõrtsis  viinaklaasi  juures,  teiste  keskel,  sai  ta  sellest  veelgi
kuidagi  aru,  aga  siin  väljas  teel  ütles  mõistus  üles.  Lihtsalt  naeruväärsena
tundus, mis Pearu kõrtsis lobas.  
     Aga just sel silmapilgul, kui lugu kõige võimatum näis, tuli Andresele
meelde,  et  Pearu  oli  rääkinud  tema  koja  himustamisest,  ning  nüüd  sündis
Andrese  peaajus  väike  võnks,  nagu  oleks  hiljutine  viinaaur  uuesti  sinna
tõusnud.  Mis  oleks,  kui  Liisi  siiski  Joosepile  läheks  ja  kui  sünniks  see,
millest  rääkis  Pearu:  kui  ta  saaks  nõnda  Oru  perenaiseks?  On  see  siis
sootuks  võimatu?  Kas  Pearu  ei  anna  siis  kohta  Joosepile,  kui  ta  võtaks
endale  naiseks  Liisi?  Annab  ta  ehk  siis  koha  Karlale?  Aga  kui  see  tahaks
korraga  Maretit  Oru  perenaiseks?  Kas  ta  siis  ka  Karla  kohast  ilma  jätab?
Annab ehk siis koha Juljusele? Aga Andresel on ju veel tütreid: Liine, Tiiu,
Kadri. Mis siis, kui üks neist Juljusele saaks? Kui iga Pearu poja tarvis on
Andresel tütar ja iga Pearu tütre tarvis poeg koduväiks, missugusele pojale
või tütrele annab ta siis koha? Või jätab ta kõik oma lapsed kohast ilma, kui
nad  end  seovad  Andrese  lastega?  Ei,  pagan  võtku,  nii  kaugele  ei  lähe  ta
ometi  mitte!  Kellelegi  annab  ta  lõpuks  ometi  koha,  kui  mitte  pojale,  siis
tütrele.  
     Andrese meel läks peaaegu rõõmsaks. Taevas oleksid löönud vehklema
nagu virmalised. Issand jumal, kui see oleks tema armunõu, et Andres oma
laste kaudu võidaks kogu Vargamäe! Jah, siis ei tahaks ta mitte vastu seista,
kui  tema  tütred  lähevad  Pearu  poegadele  või  tema  pojad  võtavad  Pearu
tütred. Tema veri tuksuks siis Vargamäe elusoontes, tema liha kõnniks siis
Vargamäe  nurmedel  ja  niitudel.  Midagi  poleks  ilmas  ilusam  kui  see,  seda
tunneb Andres nii selgesti üksinda vankris istudes, kuna aga rattad sügavaid
ja auklikke roopaid uuristavad.  
     Kodus ei teinud Andres asjaga uisapäisa algust, vaid talitas tasa ja targu.
Tegi juttu kõigepealt Mariga. Aga see ütles alguses, et tema asjast midagi
pole kuulnud. Viimaks andis ta nõnda palju järele, et arvas, tema olevat ka


ikka  midagi  nagu  tähele  pannud.  Kaugemale  Andres  ei  jõudnud.  Polnud
parata,  pidi  Liisi  enda  käsile  võtma.  Mari  hoiatuse  tõttu  oli  see  ette
valmistatud.  Aga  tema  arvas,  et  kui  asi  kord  juba  isa  kõrvu  on  puutunud,
siis on mõttetu veel salata, ning ütles sellepärast kõik.  
          «Ja  sa  arvad,  et  mina  lasen  sinu  või  kellegi  teise  oma  lastest  Oru
Joosepile minna, kui ta kohta ei saa?» ütles Andres lõpuks. 
     «Mitte, et ta ei saa, vaid ta ei taha Oru kohta,» ütles Liisi. 
     «Ükskõik, kas ta ei taha või ei saa, Oru kohast on ta ikkagi ilma ja see on
peaasi,» seletas Andres.  
     «Aga mina ei taha Oru perenaiseks saada,» ütles nüüd Liisi.  
          «Mis  sa  siis  sellele  Joosepile  otsid,  kui  sa  Oru  perenaiseks  ei  taha
saada?» küsis isa.  
     «Ega siis Oru üksi koht ilmas ole,» vastas tütar.  
     «Oru on Vargamäel ainuke koht peale meie,» ütles isa, «ja kui sina ega
Joosep Oru kohta ei taha, siis ei lähe sina Joosepile, seda ütlen mina. Seda
ussisugu põle siis minule tarvis. Kas kuuled?»  
     «Just selle ussisoo pärast ei taha ma Oru perenaiseks, » seletas Liisi.  
          «Orule  peab  uue  ja  parema  soo  viima,  seda  peab  tegema,»  õpetas
Andres.  
          «Joosep  arvab,  et  terve  Vargamäe  on  kihvtitatud,  siit  võib  ainult  ära
minna.»  
          «Vargamäe  peab  ühe  sugukonna  käes  olema,  siis  saab,  muidu  mitte,»
seletas Andres tütrele. 
     «Võtku ta, kes tahab, meie Joosepiga ei taha teda mitte,» vastas Liisi
kindlasti.  
          «Teie  Joosepiga,»  kordas  isa  mõnitavalt.  «Sa  räägid,  nagu  oleksid  sa
temaga  juba  üks.  Või  on  see  tõsi,  mis  Pearu  mulle  kõrtsis  kõigi  kuuldes
näkku viskas: sina magatad Joosepit?» 
     Liisi pööras näo kõrvale ega vastanud.  
     «On see tõsi?» päris isa. «Pearu ütles veel rohkemgi! Ta ütles: minu tütar
lüüa tema pojaga litsi. Nõnda ütles Pearu kõrtsis,»  
     «Pearu valetab!» karjus Liisi nüüd, nagu oleks ta hoobi näkku saanud.  
     «Siis põle sul veel Joosepiga ühtigi olnud?» küsis isa.  
     «Ei ühtigi, et mina peaks häbenema,» vastas Liisi ja vaatas isale otsa.  
     «Siis on ju kõik hea,» rääkis Andres kergendatud südamega. «Ja tänasest
päevast saadik olgu ka see kõik lõpetatud, mis tänini teie vahel on olnd. Kui


Joosep ei taha Oru kohta, siis ei taha ka mina teda omale väimeheks. Seda
võid talle öelda.»  
     «Mis ma sellest talle ütlen,» vastas Liisi. «Temal on ju valida, kas võtab
minu  või  Oru,  teist  teed  tal  ei  ole.  Mina  ei  taha  Vargamäele  jääda.  Saab
kuhu saab, aga seia ei jää mina mitte.»  
          «Ah  siis  selleks  olengi  ma  sind  kasvatand  ja  oma  aastad  ja  tervise
Vargamäele matt, et sina, minu esimene laps, mulle nõnda ütleks?» hüüdis
Andres.  
          «Isa,  ma  ei  ütle  paha  pärast,  ma  ütlen  ainult,  nagu  mina  tunnen.  Ja
Joosep  tunneb  niisama.  See  Vargamäe  elu  on  meid  nõnda  ära  tüüdand,  et
mida  varem,  seda  parem  siit  kaoks.  Siin  on  alati  riid  ja  kohtukäimine,
sellepärast. » 
     «On see siis minu süü? Olen mina seda riidu ja kohtukäimist taht? Olen
mina see, kes õigust paenutab ja tõde varjab? Ütle, olen mina see, sa oled
juba täie päevade sees inimene,» rääkis Andres.  
     «Isa, mina põle ometi sinu ja Pearu vahel kohtumõistjaks.»  
     «Soo, või nii!» hüüdis Andres. «Sa ei vasta! Sa pead mind süüdlaseks!
Sina süüdistad mind!»  
     «Isa, ma ei süüdista kedagi,» ütles Liisi.  
     «Mis see siis on, kui sa ei tea, kes on riiu ja kohtukäimise põhjuseks, kas
mina või Pearu.»  
     «Kas ma võin puhtast südamest rääkida?» küsis Liisi.  
     «Olen ma sind ilmaski valetada käskind ehk valetama õpetand?» küsis
Andres vastu.  
     «Noh, ütle siis, isa, kas sa võid omal käe südamele panna ja jumala enda
ees  kinnitada,  et  sina  ühelegi  riiule  ja  kohtukäimisele  põle  põhjust  and?»
küsis Liisi. 
     «Jah, ma võin käe kas või piiblile panna ja jumala enda ees seistes öelda:
mina põle kunagi Pearuga riidu norind ega temaga kohtukäimist otsind, aga
ma põle ka last ennast ilma narriks ja naeruks teha, vaid olen kaitst iseenda,
oma  perekonna  ja  koja  au.  Ma  põle  last  tõde,  varjata  ja  õigust  kõveraks
väänata, sest siis oleks ma teind pühakirja vastu. Kui sina seda ei näe, siis
oled sa Pearu poolt, oled temaga ühes mestis ja seda on sulle Joosep pähe
pand.»  
     «Joosep ei ole kunagi sind süüdistand,» ütles Liisi. «Tema ütleb oma isa
ja sinu kohta, et kumbki põle süüdi, vaid süüdi on Vargamäe.»  
     «Ega see Vargamäe kellegi kallale lähe,» lausus isa.  


     «Ta ajab inimesed teineteise kallale, niisuke on see Vargamäe oma soode
ja rabadega.»  
     «Niisukest kavalat juttu ajab Joosep sellepärast, et tahab Pearut puhtaks
pesta, ja sina, rumal, usud ning tuled mind süüdistama, sest sina oled ühes
Joosepiga Pearu poolt.»  
     «Isa, mina ei ole Pearu poolt,» kinnitas Liisi.  
     «Mis jutt see siis on, et Vargamäe ajab inimesed riidu? Aga miks siis
mujal riieldakse? Ega siis ometi kõik ilma inimesed Vargamäel ela. Ja siis
veel: kui sina tõesti ei ole Pearu poolt, nagu sa ütled, siis pead sa Joosepist
lahti ütlema, sest see on ju veri tema verest ja liha tema lihast.»  
     «Ei, isa, Joosepist ei ütle ma mitte lahti,» ütles Liisi vaikselt ja kindlalt.  
     «Mis!?» karjus Andres. «Sina julged mulle suu sisse kinnitada, et sina ei
ütle temast mitte lahti?»  
     «Jah, isa, ei ma temast küll lahti ütle,» kordas Liisi endiselt.  
     «Noh, seda tahan ma veel näha, kas sa ütled temast lahti või ei;» rääkis
isa  ähvardavalt.  «Ma  tahan  katsuda,  kes  on  siin  peremees,  kas  mina  või
sina.  Või  sellest  põle  veel  küll,  et  mul  Pearu  endaga  tegemist,  nüüd
hakkavad ka omad lapsed tema eest sõdima.»  
     «Mina sõdin ainult iseenda ja Joosepi eest,» ütles Liisi. «Pearu minusse
ei puutu.»  
     «Aga kes on siis Joosep ja kes Pearu,» küsis Andres. «Minu silmas on
nad üks.»  
          «Minu  silmas  mitte,»  vastas  Liisi  juba  vähese  ärritusega.  «Pearule  ei
läheks ma eluilmaski, aga Joosepile lähen ka siis, kui terve ilm vastu on.»  
     «Sina ei lähe temale mitte!» karjus Andres.  
     «Lähen, isa,» vastas tütar. «Ja kui mind ka luku taha pandaks, siis lähen
talle läbi lukuaugu.»  
     «Siis panen ma su luku taha ja topin ka lukuaugu kinni,» käratas Andres.
«Ja nüüd kasi mu silma alt, ma ei taha änam sind näha.»  
     Liisi hakkas nutma ja läks.  
          Peale  seda  kutsus  Andres  Mari  tagakambri  ja  rääkis  ka  sellega  selget
keelt.  
     Pearu juttu kõrtsis kuuldes oli Andres kohe arvanud, et Mari pidi asjast
juba  ammugi  teadma,  ainult  tema,  Andrese  eest  hoiti  kõik  salajas.  Seda
ütleski Andres Marile kätte ja nõudis teateid, mis ajast see Liisi Joosepiga
juba on alanud.  
     «See on ju ikka olnd,» ütles Mari.  


     Need sõnad langesid nagu tormi murtud puu Andresele pähe.  
     «Mis see tähendab: ikka olnd?» küsis ta arusaamatuses.  
     «Lapsest saadik, seda tähendab see,» seletas Mari.  
     «Mis on lapsest saadik olnd?» päris Andres.  
     «Liisi ja Joosepi sõprus ikka, mis siis muud,» vastas Mari. «Juba siis, kui
me  oma  tuba  ehitasime,  kandis  Liisi  ühes  Maretiga  Joosepile  ja  Karlale
piiriaia  äärde  saepuru  ja  pakuotsi  ning  need  tõid  meie  lastele  selle  eest
odrakaraskit.  Aga  veel  enne  seda  olid  Liisi  ja  Maret  rukkitalgute  ajal
sepikut võtnud ja seda Joosepile ning Karlale viind.»  
          «Siis  põle  ju  ainult  Liisi  Joosepiga,  vaid  ka  Maret  Karlaga?»  küsis
Andres peaaegu kohkunult.  
     «Ei, Maretit ja Karlat põle ma pärast änam märgand,» ütles Mari.  
     «Muidugi, ega sa enne ole, kui Pearu mulle jälle kõrtsis ütleb, et minu
tütar tema poega magatab või midagi veel hullemat teeb!» hüüdis Andres,
kuna tal endal huuled värisema lõid.  
     Mari silmad lasti nagu püssist vett täis ja ta küsis:  
     «Ütles Pearu nõnda?»  
     «Eks sa tulnd ise kuuland,» vastas Andres. «Terve kõrtsi ees ütles.»  
     «Pearu valetab,» ütles Mari.  
          «Kus  ta  siis  valetab,  kui  sa  ise  ütled,  et  asi  on  käimas  juba  lapsest
saadik,»  vaidles  Andres  vastu.  «Aga  miks  ei  öelnd  sa  minule,  kui  sa
teadsid?»  
     «Ma ei teand ju midagi iseäralist ja ma mõtlesin, et sina niisama palju
tead, ainult ei tee sellest välja, nagu sul viisiks,» rääkis Mari.  
     «Sa valetad!» käratas Andres. «Sa teadsid väga hästi, et mina kõiges kurt
ja  pime  olin,  ja  sina  ise  aitasid  mind  nõnda  hoida,  mängisid  lastega  minu
vastu kokku. Sa valetad praegu ja oled mulle ikka valetand. Enne ma seda
ei teand, aga laste suremisest saadik läksid mu silmad lahti. Oma südames
põle sa Vargamäel perenaine olndki, jäid ja oled praegugi ainult saunaeit. Ja
mind põle sa kunagi oma päris meheks pidand, vaid ikka Jussi, kes riputas
enda lehmalauda taha kuuseoksa. Ma võtsin küll kuuse kõige juurtega üles
ja  istutasin  tema  asemele  pihlaka,  mis  nüüd  juba  suur  puu,  iga  sügise
punaseid marju teine täis, aga sina mõtled ikka veel selle kuuse peale, kus
oksas Juss kõlkus. Minu ja Krõõda lapsi põle sa kunagi mikski pand, oled
last  nad  meelega  raisku  minna,  oled  õpetand  neid  mulle  valetama,  minu
seljataga kõiksugu asju sepitsema. Ka neid, mis sul minuga olnd, ei armasta
sa õieti, vaid mõtled aina Jussi laste peale, kes on surnuajal. Nõnda oled sa


minu  kõrval  eland  kõik  need  pikad  aastad  kui  võhivõõras.  Selle  elu  vilja
lõikame nüüd. Liisiga on asi käes ja ega ta Maretigagi tulemata jää. Et see
Krõõt ka nii vara pidi surema!»  
     «Andres, sa teed mulle ülekohut!» hüüdis Mari nuttes. 
     «Mina teen muidugi kõigile ülekohut – sinule, Liisile ja ka Pearule. Liisi
ütles, et ka Pearule.»  
     «Sa ütled, et mina põle sinu ja Krõõda lapsi mikski pand. Kudas võid sa
nõnda öelda? Kas sa tõesti ei näe, kui vähe selles tõtt on? Mis olen ma oma
lastele paremat teind kui sinu ja Krõõda lastele? Kas Liisil ja Maretil põle
kõik, mis neil vaja? Sinu tahtmise vastu pean hanesigi, et neile patju saada.
Kas neil põle ilusad riided seljas või põle neil puhas ja valge linane pesu?
Mingu nad või tänapäev mehele ja kuhugi perenaiseks. Kõik põle küll minu
tehtud,  neil  enestel  on  ju  õiged  tööinimese  käed  otsas,  aga  kas  mina  põle
neid  nii  palju  aidand,  kui  vähegi  võimalik.  Silmad  tulevad  mõnikord  vett
täis, kui mõtlen, et kui omad tütred. ükskord kasvavad, kas siis jäksan neile
veel  nõnda  teha  või  olen  siis  juba  vana  ja  hoopis  hädine.  Ehk  ei  jätkugi
seniks  elupäevi,  kui  nemad  hakkavad  mehele  minema,  nii  et  nende  eest
muretseb keegi võõras või ei muretse keegi. Sellepärast olengi nõnda sinu
ja Krõõda laste eest muretsend, et ehk siis jumal laseb kedagi ka minu laste
eest muretseda, kui mind ennast änam ei ole. Külg teeb vahel kanget valu ja
luud–liikmed nagu läbi peksetud. Need aastad olen nüüd hõlpu saand, aga
kui Liisi ja Maret ära peaks minema, siis hakkab mul raske orjus ... »  
          Nõnda  rääkisid  Andres  ja  Mari  tagakambris  isekeskis.  Aga  kõigest
rääkimisest hoolimata ei uskunud Mari ometi mitte, et see Liisi asi Andrese
südamesse nii väga oleks kinni hakanud. Tema arvas, et küllap ta viimaks
lepib  ja  Liisi  laseb  Joosepile  minna,  sest  mis  siis  sest  õige  on,  et  Liisi
Joosepile  läheb.  Vanemad  riidlevad  küll,  aga  eks  lapsed  või  ikkagi  rahus
elada ja teineteisega leppida. Mari mõtles sellepärast nõnda, et ta ei tundnud
ega mõistnudki kõiki Andrese mõtteid Vargamäe kohta.  
     Andrese mõtteid aimas ja hindas ehk ainult Oru Pearu õieti. Sellepärast
ütles ta oma esimesele pojale, et kui tema Mäe Liisi võtab, pühkigu suu Oru
kohast  puhtaks,  sest  tema  kingib  Oru  ennem  vallasantidele,  kui  et  laseks
Andrese tütre Orule perenaiseks. Liisi enese vastu põle tal küll midagi. Liisi
isegi meeldib talle, sest tal on niisama hele hääl, nagu oli Krõõdal, kuigi tal
pole Krõõda silmi, mis on Maretil. Aga küsimus pole siin mitte Liisis, vaid
Andrese sugukonnas, ja seda Oru Pearu ei kannata, ammugi mitte Orul.  


     «Orul oled ju sina ise peremees,» ütles Joosep isale, «kuda siis mina siin
saaks  peremeheks  hakata.  Ega  ma  siis  ometi  jää  siin  sinu  surma  ootama,
parem  lähen  mujale,  eks  ikka  mõnda  kohta  kusagilt  kätte  saa,  rendilegi
ometi,  kui  osta  ei  jäksa.  Onuga  rääkisin,  tema  lubas  aidata,  ja  ega  siis
sinagi, isa, mind lase päris paljalt minna.» 
     «Ei noh, poeg, seda küll mitte,» vastas Pearu. «Küllap me su otsa peale
aitame, kui aga ise mees oled. Aga Oru peale ära sa siis änam looda, selle
saab  Karla  või  keegi  teine,  kes  rohkem  veart  on  ...  Et  see  ka  nüüd  nii
hulluste peab minema ja et sa omale kedagi teist naiseks ei leia,» tähendas
isa lõpuks. «Aeva minu keelu vastu pead tegema.» 
     «Las nüüd olla pealegi, isa,» vastas Joosep. «See vist peab meiega nõnda
olema,  mis  muud.  Sina  võtsid  oma  isa  tahtmise  vastu  saunamehe  tütre  ja
mina lähen Mäe Andresele väimeheks.»  
     «Või nüüd mina sinu naisega elan,» lausus isa, «aga ilus põle see mitte,
et sa minu vihamehe tütre ... »  
          Aga  noored  ei  hoolinud  vanemate  vihast,  nagu  ei  hoolinud  nad  ka
Vargamäest, kust see viha oli pärit. Nad olid valmis nii ühest kui ka teisest
loobuma, et minna õnne otsima mujalt, kas või maailma otsast, nagu peaks
õnn ikka olema kaugel. Siit tahtsid nad kaasa võtta ainult mõned väikesed
mälestused:  mõne  aiaaugu,  kus  nad  olid  mänginud,  mõne  nisuleiva–  või
odrakaraski–tüki, mõne palgivirna, kus nad hea ja kurja ilmaga öösiti olid
istunud,  mõne  kevade  ja  lillelise  vainu,  mõne  kaugelt  kuuldud  laulu  ja
nõresokstega  kase  –  seda  ainult  tahtsid  nad  mälestusena  kaasa  võtta  ning
seda  varandust  ei  saanud  neile  keegi  keelata,  seda  varandust  ei  tundnudki
teised õieti.  
     «Sa ei ole oma esimese poja õiguse veart,» ütles Pearu üks teine kord
Joosepile,  olles  pisut  purjus.  «Mäe  Andres  on  su  oma  läätseleemega  ära
meelitand. Et minu vanad silmad veel seda pidid nägema!»  
     Aga Joosepil tuli õigel ajal vaim peale ja ta vastas isale:  
     «Isa, kirjutud on, et sellepärast jätab mees oma isa ja ema maha ja hoiab
oma naise poole.»  
     Need sõnad tegid Pearu purjus meeled haigeks ja ta ütles härdalt:  
     «Ning needsinatsed teised sõnad: ja nemad peavad üks liha olema.»  
     «Näed nüüd, isa, nõnda ütleb pühakiri,» kinnitas Joosep.  
          Sest  saadik  ei  saanud  Pearu  enam  pojaga  õieti  kuri  olla  tema
naisevõtmise pärast, kuigi see temale ei meeldinud. Ta kas vaikis, või kui
hakkaski  purjus  peaga  sellest  rääkima,  siis  tuli  talle  ikka  meelde,  kuidas


Joosep  teda  pühakirjaga  oli  noominud,  ja  ta  meel  sai  härdaks.  Võõrastele
sellest jutustades võis ta lausa nutma hakata, öeldes:  
     «Et minu vanad kõrvad veel seda pidid kuulma, et minu oma laps mind
pühakirjaga noomib!»  
          Andrese  südant  polnud  nii  kerge  nõrgutada,  sest  tema  polnud  kunagi
purjus ja igale piiblisalmile oskas ta peagi teise vastuseks leida, mis esimese
ümber lükkas. Sellepärast oli pühakiri temale peaaegu mõtteta kiri, õigem –
eluliselt  väärtuseta  kiri,  sest  vasturääkivaid  salme  kõrvu  seades  jäi  temale
järele  ainult  väitmiseoskus  ja  hingeline  tühjus.  Viimastel  aastatel  kõik
vabad  tunnid  südamerahustuseks  piibli  taga  istudes  luges  Andres  ta  sõna
otsekoheses mõttes tühjaks, sest ikka enam ja enam muutus see raamat talle
mitte hingekosutuseks, vaid omakasuliseks õiguseraamatuks. Aga mis aitas
talle  õigus,  mille  ta  piiblist  endale  välja  luges,  kui  polnud  võimalik  seda
õigust  maksma  panna?  Mis  aitas  jumalasõna,  kui  jumal  ise  oma  sõnu
Andrese  arvates  Vargamäel  ei  pidanud?  Isegi  oma  lastega  ei  saanud  ta
nõnda  talitada,  nagu  seisis  pühakirjas  selgesti  lugeda.  See  tõetundmine
röövis Andreselt ikka enam ja enam rahu. Öösel norskas ta küll valjemini
kui kunagi varem, aga sestsamast sonis ta niisama valjusti ja ärkas siis äkki,
nagu polekski ta tõsiselt maganud, vaid magamist ainult mänginud.  
     Liisi järele valvas ta päeval ja ööl, luges sõna otsekoheses mõttes tema
jalajälgi ja tema südame salajasemaid liigutusi. Ikka ja jälle võttis ta tema
uuesti  käsile,  katsudes  tema  meelt  muuta.  Aga  tüdruk  oli  ja  jäi  kui  raud.
Nuttis ja käis päevad otsa punaste silmadega ringi, kuid järele ei andnud. 
     «Kas sa siis mitte teisiti ei või, kui isa seda nii väga tahab?» küsis temalt
kord Mari pisarsilmil. «Kui sa ometi Joosepi jätaksid, siis saaks mina süüst
lahti, et olen su halvale teele last minna. Isa viskab seda mulle ühtepuhku
ette.»  
          «Ei,  sina,  ema,  põle  mind  kuhugi  halvale  ajand,»  vastas  Liisi.  «Aga
Joosepit ma siiski ei jäta, tehku isa, mis tahab.»  
     «Aga kuda sa siis temale lähed, kui isa nii tulist rauda vastu seisab?»
küsis Mari.  
     «Küll ta hakkab mind ise varsti ajama, oota aga, ema,» vastas Liisi.  
     «Ää hullu juttu aa,» ütles ema. «Miks ta siis sind ise ajama hakkab?»  
     «Küll sa näed,» kinnitas tüdruk.  
     «Liisi, kuule, mis sa mõtled teha?»  
     «Ema, ära küsi, muidu oled jälle sina süüdi.»  


     «Armas laps, kallis laps!» palus Mari härdalt. «Tee nüüd, mis sa teed,
aga  ää  sa  seda  hullu  tükki  tee,  et  sa  Joosepiga  enneaegu  lapse  saad.  Sinu
ema Krõõda nimel palun ma sind, tema tahtis nii väga, et mina sul teiseks
emaks oleks.» 
     «Aga kui isa mind muidu Joosepile ei lase,» vastas Liisi avalikult.  
     «Nojah, ma arvasin kohe, et sa seda mõtled,» nuttis Mari. «Issand jumal,
kui kanged te mõlemad olete, niihästi sina kui isa! Ja teised niisama, nagu
teeks Vargamäe kõik nii kangeks. Küll mina siin veel päivi saan näha! Mine
lõpuks  sama  kangeks  kui  kõik  teised,  tee  süda  kõvaks,  siis  võid  elada,
muidu ei või, tapab ära. Vanadus tuleb enneaegu. Kui sinu ema suri, siis ma
ei  mõist  veel;  miks  ta  küll  nii  vara  pidi  surema.  Aga  temal  põlnd  seda
kangust, mis Vargamäel peab olema, kui siin elada tahad. Tema ei pand oma
südant ilmaski kõvaks ja nõnda siis pidi ta noorelt surema.»  
     Aga nähtavasti ei saanud Andreski alati oma südant kõvaks panna, et
oleks  kergem  elada.  Ka  tema  vananes  viimasel  ajal  mitte  aastatega,  vaid
päevadega,  kuigi  polnud  seda  mõjutamas  ei  rasked  haigused  ega  muud
erilised  põhjused.  Mees  hakkas  nagu  kõdunema,  seest  ja  väljast  korraga.
Kui ta mõnikord endassesüvenenult oma piipu tossutas, lausus ta mõtlikult
oma elu kohta:  
     «Elu on, nagu peaks sa teda hundi hammaste vahelt kiskuma.»  
          Viimase  Pearuga  kõrtsis  kokkupuutumise  tagajärjeks  oli  peale  muu
jällegi  kohtukäimine:  Pearu  süüdistas  Andrest,  et  see  visanud  talle  raske
viinaklaasiga  näkku,  nii  et  sinine  muhk  üles  ajanud,  mida  kohtumehedki
oma  silmaga  võisid  näha.  Selle  teo  eest  mõisteti  Andres  trahvi  maksma.
Tema oleks võinud omakorda Pearu «sisse kaevata», et see tema tütart kõigi
kuuldes  oli  litsiks  sõimanud,  aga  see  oli  nii  hull  ja  nigerik  asi,  et  Andres
seda ei tihanud. Polnud ju kindlasti teada, missugused «ässad» Pearu kohtu
ees  välja  mängiks  ja  kui  hulluks  ta  kogu  loo  võib  ajada.  Nõnda  siis  jättis
Andres asja sinnapaika.  
          Raske  südamega  tuli  Andres  kohtust  koju  ja  heitis  varakult  magama.
Surmani  haavunud  ja  tulises  vihas  Pearu  vastu  trahvimaksmise  pärast,
virgus  ta  südaööl,  pani  lambi  põlema,  võttis  kapist  piibli  ja  hakkas  oma
jumalaga kõnelema Hiiobi suu läbi. Aga täna tundis ta end nii viletsana ja
haletsemisväärsena Issanda ees, et ta meel ühes Hiiobiga härdaks läks ja ta
nutma puhkes, nagu polnud seda sündinud mitmel–setmel aastal. 
          Mari,  kelle  uni  oli  viimaste  sündmuste  tõttu  nagu  linnul  oksal,  kuulis
asemelt  oma  mehe  kõnelust  jumalaga.  Ka  tema  meel  läks  härdaks  ja  ta


nuttis  sängis  teki  all.  Aga  viimaks  ei  suutnud  ta  enam  vastu  panna,  tõusis
asemelt,  nagu  ta  oli,  ja  jäi  sängisamba  najale  seisma,  jäme  linane  särk
seljas, lühike triibuline seelik selle peal. Ei ta julgenud mehe juurde astuda,
seisis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal ja aitas temal laua äärde,
püha piibli juurde nutta.  
          Mari  mõtles,  et  ehk  nõrkub  Andrese  süda  ja  ehk  räägib  ta  temaga,
Mariga,  mõnegi  sõna  nõnda,  nagu  rääkis  ta  nende  abielu  algul.  Lõpuks,
Mari poleks tahtnudki rääkimist, ta oleks rahuldunud sellegagi, kui Andres
korrakski  oleks  lahkelt  tõstnud  oma  silmad  tema  poole  ja  vaadanud  tema
nutmist – sellest oleks tõepoolest küllalt olnud. Juba ainult selle eest oleks
Mari Andresele öelnud, mis mõtted on Liisil Joosepi ja endaga.  
          Aga  kõik  läks  teisiti,  kui  Mari  oli  lootnud.  Tema  nutuabi  sängisamba
najal oli asjatu. Sest kui Andres teda nägi, sai ta endast kohe võitu, kuivatas
silmad, pani piibli kinni ja ütles:  
     «Mis sinul viga? Mis sina tahad? Kas ka südaööl ei tohi üksi olla?»  
     Mari ei vastanud, nuttis ainult kõveras ja köökus sängisamba najal. Liisi
suure  saladuse  oli  ta  hoopis  unustanud.  Veel  siis,  kui  Andres  juba  tule
kustutas ja sängi puges, ei liikunud Mari paigast. Ta ärkas alles, kui Andres
talle ütles:  
     «No mis sa vahid seal, kui sa magama ei saa.»  
          Alles  nüüd  kobis  Mari  mehe  kõrvale  sängi,  kus  ta  enam  hommikuni
silma kinni ei saanud.   *       Pinevad ja piinlikud päevad kestsid Vargamäel peaaegu kogu suve, sest
Liisi ja Joosepi loo vari langes kõigi peale. Kõndis imelik aimdus inimeste
südames,  et  rõõm  oli  lahkunud  mitte  ainult  isadest  ja  emadest,  vaid  ka
vanematest lastest. Rõõm oli läinud nooremate laste südamesse, et hõisata,
naerda  ja  lõõritada  seal.  Aga  ta  tegi  seda  «suurte  ja  vanade»  salaja,  sest
need ei armastanud enam rõõmu.  
     Ei olnud enam Liisil ja Maretil lusti külla tantsima ja ringmängutama
minna,  sest  kõik  kohad  olid  hullu  kõla  täis.  Nagu  oleks  keegi  seisnud
Vargamäe  kõrgemal  tipul  vanade  pedakate  all  ja  kõvasti–kõvasti  pasunat
puhunud  –  nõnda  kostis  see,  mis  Vargamäel  sündis,  teistele  soosaartele  ja
välimaa  nurkadelegi.  Liikus  jällegi  käest  kätte  ja  suust  suhu  mingisugune
inetu  ja  ropp  laul  poiste  keskel.  Aga  seda  laulu  lugesid  ka  tüdrukud  hea


meelega  (häbi  pärast  muidugi  salaja),  sest  polnud  tõsisemat  ja
otsekohesemat  rõõmu,  kui  et  ometi  kord  oma  silmaga  näha,  kuidas
Vargamäe  tüdrukutele  lausa  puhast  tõtt  öeldakse.  Tänini  olid  poisid  ikka
Vargamäe  tüdrukute  sabas  olnud,  sest  neil  olid  laulmiseks  heledad  hääled
ning  rääkimiseks  ja  naermiseks  suud  parajal  kohal,  aga  mingu  nüüd  veel.
Nüüd  teavad  kõik,  mis  loomad  seal  Vargamäel  elavad.  Nõnda  siis  tekkis
Vargamäe  murest  ja  pisaraist  ümberkaudseil  väljamägedel  nii  mõnigi
rõõmulill.  See  võis  olla  lohutuseks  teistele  ja  ka  vargamäelastele  enestele
nende raskeil päevil.  
     Ainuke, kes millestki ei hoolinud, oli Vargamäe noor Andres, sest see
hakkas juba sedavõrd tugevaks saama, et ta hoolimatult võis igaühele vastu
lõugu anda, kes tema nina alla tuli larisema või oma roppu laulu jorisema.
Tema'p  seegi  oli,  kes  Vargamäe  Eespere  heinamail,  olgu  metsas  või  jõe
ääres,  vahetevahel  hõiskas  ja  huikas,  muidu  oleks  siin  aina  vaikus
valitsenud.  Sest  kui  Liisi  ja  Maret  teiste  suvede  eeskujul  mõnikord  oma
lauluhäält  tõstsidki,  siis  ometi  nii  tasa  ja  kurvalt,  et  see  kuigi  kaugele  ei
kostnud. Rõõmu kadumisega südamest kadus ka kumedus kurgust, heledus
häälest  ja  ükski  ei  võinud  kindlasti  öelda,  kas  endine  heledus  veel  kunagi
Vargamäel kõlab või mitte. Krõõt oli millalgi siin oma häält helistanud, Oru
Pearugi oli seda kuulnud, kui ta esimest korda piiriaeda lõhkus, et teisepere
sigu oma rukkisse lasta, aga kus oli nüüd Krõõt oma häälega?  
          Eriti  vaikseks  muutus  Mäel  heinaaja  lõpu  poole,  nagu  kardetaks
mingisugust  rasket  kõue  või  nagu  varjataks  mingit  suurt  saladust.  Liisi  ja
Maret rääkisid ainult kahekesi veel, teiste juuresolekul muutusid nad nagu
tummaks ja kurdiks. Aga rukkilõikuse päevil muutus äkki kõik elavaks ja
kisa ning kära oli kogu Vargamäe täis. Ka saunarahvas sai sellest oma osa.
Algas kõik sellest, et vana Andres Marilt tasakesi küsis:  
     «Kas sa oled meie Liisit tähele pand? Mis temaga õige on?»  
     «Olen ikka vaadand ja aru pidand, aga ... » vastas Mari.  
     «Noh?» küsis Andres.  
     «Aga temalt endalt põle ikka veel julend küsida,» ütles Mari. 
          «Mis  seal  veel  küsida,»  sähvas  Andres.  «Ta  ei  saa  ju  änam  õieti
küürutadagi.» Mari vaikis ja värises.  
     «Kutsu ta väljalt koju,» ütles Andres.  
     «Andres, ära tormiks saa,» palus Mari. «Mõtle, et ta on niisuke, mõtle, et
võib jumal teab mis juhtuda.»  


     «Mis siis veel võib juhtuda?» küsis Andres vastu. «Kõik läheb kuradile
ja kõik käigu ka kuradile!»  
          «Kulla  Andres,»  rääkis  Mari  pisarsilmil,  «ma  ei  julge  Liisit  koju
kutsudagi, kui sa nõnda räägid.»  
     «Siis lähen kutsun ta ise, ükskõik!» karjus Andres.  
     «Mõtle ometi, vanamees, et meil omal needsamad päevad käes olid, kui
meie  kahekesi  õpetaja  ette  läksime,»  rääkis  Mari,  hoides  välisukse  lingist
kinni.  
     «Mis päevad?» küsis Andres.  
     «Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,» ütles Mari.  
     «Kas siis meie elasime oma vanemate hoole all?» küsis Andres. «Meie
olime  ju  täiskasvanud  inimesed,  muretsesime  eneste  eest  ise.  Ja  mis  oli
õpetajal sellega tegemist?»  
          «Las  Liisi  läheb  ka  ja  hakkab  iseseisvalt  elama,  heidame  tema  peale
armu,  nagu  heitis  sel  korral  õpetaja  meie  peale,»  rääkis  Mari  paluvalt,
seistes ikka veel ukse juures, sest ta lootis, et ehk pääseb tütre kutsumisest.  
          «Kas  tema  minu  peale  armu  on  heit?»  küsis  Andres.  «Eks  siis  tema
heida jälle oma laste peale armu,» vastas Mari.  
          «Lapsed!»  hüüdis  Andres.  «Ussisugu  tuleb  sealt,  mitte  lapsed!  Mine
juba kord, ää seisa seal ukse najal.» 
     «Issand jumal, halasta meie peale!» palus Mari härdalt, kui ta läks Liisit
kutsuma,  astudes  ikka  nagu  sammu  edasi,  kaks  tagasi.  Ta  ei  hüüdnud
kaugelt,  vaid  läks  peaaegu  rukkilõikajate  juurde,  et  nõnda  tagasi  tulles
rohkem aega oleks Liisiga rääkida.   
     Põllul oli nüüd kõigil selge, et kodus on midagi lahti. Juba esiteks pandi
imeks, et miks küll isa äkki heast–paremast koju läheb ja sinna nii kauaks
jääb kõige ilusama lõikuseilmaga, kuna aga rukis on pudisevalt küps. Enne
lahkumist  vaatas  Liisi  Maretile  tähendusrikkalt  silma  ja  läks  siis  ühes
emaga.  
     «Kui ometi sinugi meel nõrkuks,» ütles Mari Liisile.  
     «Mõtle ometi oma lapse peale.» 
     «Ema, ma mõtlen ju, ma olen kõik need päevad ja tunnid aina mõelnd,
ma ei saa änam ööselgi nahka silma peale,» rääkis Liisi.  
     «Noh, siis palu isa, palu teda ilusti, tunnista ennast süüdi, see aitab ehk
natukenegi,»  õpetas  võõrasema.  «Ta  on  ju  su  oma  isa,  teda  sa  ometi  võid
paluda, ega see võõraga ole.»  


     «Ma ei saa teda paluda, kui ta minuga nõnda räägib, nagu oleks mina ja
kõik teised süüdi, ainult temal on õigus. Löögu mind või maha, aga mina ei
palu,» rääkis Liisi. «Kui ta ütleks mulle ühegi ilusa ja hea sõna, nii,  et ma
tunneks,  et  tema  mind  oma  lapseks  peab,  siis  teeks  ma  ehk  kõik,  mis  ta
tahab.  Ma  olen  mitu  korda  mõelnd;  et  ei  tea,  mis  siis  oleks  olnd,  kui  isa
alguses kohe ilusti minu juurde oleks astund ja minuga heaste rääkind. Ma
oleks  ehk  Joosepistki  lahti  saand,  kui  isa  mind  oleks  palund.  Aga  tema
ainult kärgib ja kässib ning ikka kurjaga. Nõnda aga saan ka mina kurjaks.»  
     «Sa oled ju noorem, sina pead enne järele andma,» ütles Mari.  
     Aga Liisi ei võinud sinna midagi parata, et tema oli oma isast noorem,
järele anda ei tahtnud ta sellepärast veel mitte.  
          «Olete  isaga  nagu  kaks  tilka  vett  ühe  ämbri  uurdes,»  lausus  Mari
natukese aja pärast. «Ainult hääles oleks sul nagu pisut Krõõta.»  
     «Kõik ütlevad, et mul on ema hääl,» ütles Liisi.  
          Aga  inimesed  poleks  seda  kunagi  öelnud,  kui  nad  oleksid  kuulnud,
missugusel häälel räägib Liisi viimasel ajal isaga. Selles hääles polnud nagu
õndsa  Krõõda  hääle  nehkugi  ja  nõnda  pidi  tahes  või  tahtmata  arvama,  et
Liisil on kaks häält – isa ja ema hääl, mida ta kordamööda tarvitab.  
          Kärsitult  ootas  Andres  kodus.  Peaaegu  tahtis  ta  juba  vaatama  minna,
kuhu  nad  nii  kauaks  jäävad.  Niipea  kui  naised  uksest  sisse  astusid,  küsis
Andres kohe nõudvalt:  
     «Liisi, mis see peab tähendama? Mis sinuga on?»  
          «Eks  te  näe  isegi,  mis  minuga  on,»  vastas  Liisi,  nagu  poleks  tal  häbi
natukestki.  
     «Kust sa selle oled saand?» küsis isa.  
     «Joosepilt ikka, kellelt muult!» vastas Liisi. «Ega ma teda külast põle
käind otsimas.»  
     «Liisi!» palus Mari härdalt.  
     Aga juba tormas Andres rusikas käsil tütre kallale, tarvitades seejuures
tema  kohta  kõige  ropemat  sõimusõna.  Vististi  oleks  ta  oma  lapse
vaeseamaiks löönud – nii põhjani oli ta haavunud oma isalikus tundmuses
ja nii väga tundis ta oma võimetust tütre vastu –, kui mitte Mari õigel ajal
vahele poleks karanud, käed üles tõstnud ja meeletult karjunud:  
     «Löö mind maha, aga ära tapa iseoma ja teise mehe last!»  
          Mari  hääles,  silmis,  näoilmes  ja  kogu  seisangus  pidi  küll  väljenduma
kohutav meeleheide, sest muidu poleks Andres tõstetud rusikaga tema ette
seisma  jäänud.  Liisi  keha  oli  vallanud  mingisugune  tuimendav  ning


oimendav  kramp  ja  temale  näis  üsna  ükskõik  olevat,  kas  silita  teda  õrnalt
käega või vala talle puuga pähe, ikka seisab ta nagu post. Aga kui ta nägi, et
Mari  oma  meeletusega  Andresest  võitu  on  saanud,  siis  lõi  ta  keha  äkki
lõdvaks  ja  ta  langes  sängiservale,  surus  käed  silmade  ette  ja  hakkas
nuuksuma – niisama kramplikult, nagu ta esiteks seisiski.  
     «Välja mu majast,» karjus Andres, «muidu näitan ise, kus meister augu
teind! Kel pole häbi jumala ega inimeste ees, see ei kõlba minu silma alla!»  
     «Andres, pai Andres!» palus Mari, kuna Liisi ainult nuuksus. Vaevalt
taipaski ta, millest isa rääkis.  
     «Kui ma lõunaks koju tulen, siis olgu maja tühi, muidu ... » ütles Andres
ja läks mürinal uksest välja.  
          Liisi  ja  Mari  jäid  kahekesi.  Ka  Mari  hakkas  nüüd  vaikselt  ja  härdalt
nutma, istudes tütre kõrvale sängiservale. Nõnda kestis see tükk aega. Kui
Liisil viimaks nutt hakkas mööduma, küsis Mari abitult:  
     «Mis siis nüüd saab?»  
     «Mis ikka,» vastas Liisi alistunult. «Peab kuhugi minema, ega seia jääda
änam või.» 
     «Aga kuhu sa siis lähed, armas laps? Kuhu?»  
     «Oleme seda Maretiga arutand, sest me kartsime, et see nõnda lõppeda
võib,  nagu  ta  nüüd  lõppes,»  rääkis  Liisi,  «aga  me  ei  mõist  midagi  välja
mõelda. Sest ega Orule ikkagi või minna.»  
     «Orule küll mitte, jumal hoidku selle eest,» ütles Mari. «Mõni teab, mis
siis Pearu teeb, ja kes selle pereeidegi hinge näeb.»  
     «Kui läheks esteks Aasemele või Hundipalule,» arvas Liisi. 
     «Kuule, mine õige parem sauna,» ütles Mari. «Ega isa sind sealt ikka
tule  välja  ajama  ja  pärast  ehk  annab  ta  süda  järele,  võid  ehk  koju  tagasi
tulla. Nõnda ei tõmba asja kohe ilma kella otsa.»  
          Liisi  imestas,  kuidas  küll  ei  tema  ega  Maret  sellele  lihtsale  mõttele
polnud  tulnud.  Muidugi  nõnda  oli  kõigeõigem  ja  parem.  Esiteks  sauna  ja
küllap seal siis näeb, mis edasi saab.  
     Lõunal väljalt koju tulles ja Liisit mitte kuskil enam nähes ei lausunud
vana  Andres  sõnagi,  nagu  poleks  tal  Krõõdast  muid  tütreid  olemaski  kui
aga Maret üksi. Alles mõne päeva pärast tegi ta Mariga asjast juttu, tahtes
kuulda saada, kuhu Liisi on läinud.  
     «Kus ta siis ikka pidi minema,» ütles Mari nagu vabandavalt. «Mis sa
sest na väga pärid.»  
     «Orule?» küsis Andres tigedalt. 


     «Mis ta siis praegu Orule,» vastas Mari. «Eks ta ikka sauna läind, kuhu
siis  mujale.  Mina  ajasin  ta  sinna,  mõtlesin,  et  eks  sa  seal  ikka  lased  tal
olla.»  
     Selle peale ei vastanud Andres midagi, ja nõnda see jäigi. 


XXXVI       Liisi pidas saunarahva juures pisut nagu häid päevi, sest välja tööle ei
pääsenud  ta  ju  kuhugi.  Aga  käsi  rüpes  ei  hoidnud  ta  ometi  mitte,  vaid
hakkas  seda  peent  nipet–näpet  valmistama,  mis  varem  või  hiljem  igal
noorel  naisel  tarvis  läheb.  Tegi  hommikust  õhtuni  ja  katsus  vahetevahel
laulda, aga sellest polnud suurt asja, sest silmad tulid lauluga vett täis.  
          Tädi  oli  päev  päeva  kõrval  peres  tööl,  olgu  Mäel  või  Orul,  viimasel
ainult siis, kui esimene teda ei vajanud. Et tädil tarvis poleks lehmalüpsmise
ja põrssasöötmise pärast lõunal sauna juurde tulla ja et tal ka õhtuti rohkem
aega  oleks,  siis  tegi  Liisi  tema  koduse  talituse,  nagu  oleks  temast  saanud
mõni saunanaine.  
     Madise luud–liikmed ei tahtnud enam sõna kuulata. Ligi kolmkümmend
aastat  oli  ta  mõisale  ja  Vargamäele  ning  teistele  peremeestele  kraavi
kaevanud,  solistades  varasest  kevadest  kuni  hilise  sügiseni  külmas
rabavees, aga nüüd ütles tervis lõpuks üles. Kätes oleks veel jõudu olnud,
aga  jalus  on  raske  jooksva,  need  ei  liikunud  enam.  Ajaviiteks  punus  ta
peresse pastlapaelu, tegi marja– ja kartulikorve, veistele lõõgu, heinavõrke,
luudi,  lusikaid  ja  kulpe  ning  muud  tarvilikku  kribu–krabu.  Materjali  pidi
talle muidugi kätte viima, sest tema ise ei pääsenud sellele enam järele.  
     Puuduse pärast poleks Madisel olnud vaja kätt ega jalga liigutada, sest
suure  töö  ja  kokkuhoidmisega  oli  tal  aastate  kestel  paarsada  rubla  järele
jäänud,  mis  seisid  Mäe  Andrese  käes  hoiul.  Madis  oli  nii  mõnigi  kord
Andresele öelnud, et ega tema seda raha tagasi tahagi, kui aga tema surmani
võiks  sauna  jääda  ning  kui  ka  tema  eide  eest  pärast  Madise  surma  oleks
muretsetud:  Ka  ei  tahaks  tema,  Madis,  et  tema  ise  või  tema  eit  ükskord
Vargamäelt  lahkuksid  nagu  vallasandid  või  kerjused,  vaid  neil  peaksid
olema nagu kord ja kohus matused ja neile peaks mõlemale löödama kahe
kellaga, nagu oleksid nad elanud ja surnud täieõiguslikkude inimestena. Kui
Andres selle kõige eest tahaks hoolitseda, siis pidagu need paarsada rubla
rahulikult endale. 
          Andresega  julgeb  Madis  kui  mees  mehega  rääkida,  sest  ta  on  tähele
pannud, et Andres oma sõna ei söö. Sellepärast peab Madis Andresest lugu.
Tema  vanema  tütre  Liisigagi  räägib  ta  nõnda,  nagu  oleks  tal  tema  vastu
lugupidamine.  Ja  kui  see  teda  vahel  aitama  tuleb,  räägib  ta  temale
krägisedes:  


     «Vanad vedrud ei paindu änam. Ja valutavad teised, mädandid! Aga eks
nad  siin  Vargamäe  kraavidel  ikka  selle  pealopsu  saand,  kus  mujal.  Jajah,
Vargamäel,  ei  kusagil  mujal!  See  sööb  veel  mõne  teisegi  mehe  luud–
liikmed, ei minul üksi. On enne söönd ja sööb ka edaspidi. See sööb kõigi
luud–liikmed, ei tema himu muidu täis saa. Seal ta on nüüd see lepikualune:
kas sinna vähe on kraavi kaevatud, aga on ta nüüd kõva ja kuiv? Ah, äh, äh!
Eks mine katsu, kui kuiv ja kõva ta on. Millal käis Andres viimati seal oma
lehma rükkimas? Eks see olnd ju alles mullu kevadel. Ja kui mitu aastat on
ta  juba  seda  sood  siin  kuivatand  ja  kraavitand?  Oma  paarkümmend
tugevasti.  Nojah,  mina  olin  siis  neljakümnene,  kui  me  väljal
rammukatsumiseks kivi tõstsime. See oli nimelt Pearu pärast, Andres tahtis
teada, kumb on kõvem, tema või Pearu. Aga juba siis nägin ma kohe, et see
mees on jumalaviljaga toidetud, mitte aganaleiva ja magasiaida puruga. Ei
mina  saand  kivi  tõstmisega  temale  ligigi.  Aga  mina  olin  sel  korral  ometi
paras  mees,  keda  kuraditki  ei  kart  ma,  pistsin  igaühega  rinnad  kokku,  kui
paras kilk peas. Aga Andrese vastu ei saand ... Muidugi, nüüd põle minust
änam  meest  olemaski,  aina  naiste  kohendada  ja  aidata.  Aga  mis  sest
Andresestki järele on jäänd? Mis on kõigist järele jäänd, kes me siin vanad
oleme?  Mineval  aastal  vaatasin  Andrese  käsi:  sõrmed  kanged,  könksus  ja
haarakil.  Jalad  ja  ristluu  teisel  käies  kui  igavesel  puuhundil.  Piht  vimmas,
nagu kasvaks küür selga. Kaelasooned kui köied väljas, põle endist Andrest
änam  kuskil.  Ja  kus  on  Krõõt,  sinu  õnnis  ema,  see  kuldne  inimene?  Kui
sina, laps, teaks, misuke kuldne inimene oli sinu õnnis ema ... Ehk kus on
Juss ja tema lapsed? Kus on minu ja minu vanamoori poeg ... ? Tead, Liisi,
isa teeb ju sinuga ainult sellepärast nõnda, et ta põle änam endine mees. Ei
ta enne põleks niisukest asja teind! Siis põleks ta keda kuraditki kart, oleks
last oma tütre kas või vanasarvikule endale minna, sest ta oleks öelnd: kes
võib  midagi  minu  ja  mu  laste  vastu?  Õige,  õige,  õige!  Andres  põle  änam
endine mees, sellepärast teeb ta nõnda. Enne ei lugend ta nii palju, aga nüüd
loeb. Minu isa armastas ka piiblit lugeda, nagu Andreski, aga meie, lapsed,
panime tähele, et piibli lugemine tegi tema kurjaks ja õelaks. Piibli pärast
põlnd  meil  änam  kodus  hõlpu.  Sest  saadik  olen  mina  piiblist  ikka  eemale
hoind, põle teda ilmaski lugend, ja mina arvan, et kui minul oleks lapsed,
siis  põleks  mina  nende  vastu  mitte  nõnda  kuri  ja  õel,  kui  oli  meie  isa
meiega. Niisuke lugu oli meil piibliga. Olen vahel mõelnd ja arutand, sest
mis ma üksinda ikka need pikad päevad teen, olen nimelt mõelnd, kui sind
ja sinu päivi näen, et ei tea, kas Andresel õige ka see asi piiblist on külge


hakand või. Tema enne ei olnd nii riivatu, Pearu oli hullem, kodus ja väljas,
aga  nüüd  oleks  nagu  Andres  riivatum.  Ei  mõista  kohe  arvata,  mis  see  on.
Mina mõtlen aina, et see on ikka piibel, ei muud ühtigi. Mis sina sellest õige
arvad? Oled juba ka täis inime ... »  
     «Mis mina nüüd, aga hull on selle asjaga küll,» lausus Liisi, kuna tal
endal silmad vett täis tulid.  
          «Mina  olen  küll  arvand  ja  rehkendand,»  rääkis  Madis,  «aga  ei  leia
kedagi muud kui aga piibel. Sest vaata, laps: käsk ütleb, et sina ei pea oma
jumala  nime  ilmaasjata  suhu  võtma.  Aga  ehk  ei  pea  ka  jumala  sõna  liig
sagedasti  suhu  võtma?  Seda  olen  mina  arvand  ja  rehkendand.  Jumal  on
inimesest  kangem  ja  eks  siis  ole  kangem  ka  tema  sõna.  Ja  kui  nüüd  nõrk
inimene, olgugi see niisuke vänge mees nagu sinu isa, nojah, kui nüüd see
ajalik inimene liig palju ja sagedasti igavese jumala kangeid sõnu loeb, siis
teevad need tema südame kangeks, sest halvad sõnad rikuvad head kombed
ära.  Mitte  et  jumala  sõnad  oleks  halvad,  vaid  nemad  saavad  halvaks,  kui
inimene  nad  ühtepuhku  oma  suhu  võtab.  Kui  jumal  ise  oma  sõnu  nõnda
loeks või räägiks, siis oleks need sõnad head, aga inimese suule ja kõrvale
on nad liig kanged. Nii kui mõni kange viin, ütleme puhas piiritus. Ja kes on
harjund piiritusega, sellele teine viin polegi änam viin ja tema ei pane teda
mikski. Samuti ei pane need, kes jumala kangete sõnadega harjund, änam
inimeste sõnu mikski. Aga ütle nüüd ise, mis asjaga tahad sa inimese südant
pehmendada,  kui  sõnad  änam  tema  peale  ei  hakka?  Ma  mõtlen  nimelt
ajaliku  inimese  sõnu,  sest  kaugele  sa  siin  ilmas  ja  elus  jumala  kangete
sõnadega ikka pääsed. Meie isaga oli nõnda, et ta meie sõnu änam mikski ei
pand,  sest  tema  oli  nii  väga  kangete  piibli  sõnadega  harjund.  No  mis  me
võisime talle öelda, kui tema luges meile pühakirja peast nagu raamatust?
Mitte kui midagi. Nõnda põlnd meil elus viimaks änam miskit õigust, vaid
kõik  õigus  oli  tema  käes.  Aga  kudas  sa  siis  siin  ilmas  elad,  kui  sul  änam
sugugi õigust ei ole.»  
     «Jah, ega meil küll kuskil õigust ole,» ütles nüüd Liisi. «Ja emal ka ei
ole, õigus on kõik isa käes.»  
     «No seda minagi,» oli Madis nõus. «Meil oli oma isaga niisama. Tema
ütles  meile  ikka,  et  tema  ei  või  meile  õigust  anda,  sest  see  käib  pühakirja
vastu,  aga  mis  inime  see  siis  on,  kes  elab  pühakirja  ja  käsusõnade  vastu.
Meie pidime teda kartma ja armastama ja meie kartus oligi isa meelest meie
armastuse mõeduks. Aga temal ei olnd tarvis meid karta ja sellepärast põlnd
temal  ka  meie  vastu  armastust.  Ainult  siis,  kui  ta  meid  nüpeldas,  et  meie


teda  rohkem  kardaks,  nagu  käsusõna  nõuab,  siis  arvas  ta,  et  tema  meid
armastab, sest kirjutud on: mida kibedam vits, seda armsam laps. Kartus oli
meie  armastuse  mõeduks,  vitsa  kibedus  isa  armastuse  mõeduks.  Nõnda
elasime  meie  Soovälja  Vihuksel  puht  pühakirja  järele,  sest  mina  olen  ju
sealt  mehi.  Nüüd  elavad  seal  uued  rahvad.  Meist  ei  jäänd  sinna  ükski,
pistsime kõik iga nelja tuule poole laiali. Isa õpetas meile vitsaga nii palju
armastust  enda  vastu,  et  me  kartsime  mitte  ainult  teda  ennast,  vaid  ka
Vihukset ja Soovälja, muudkui saaks aga tuhknai minema.»  
     «Meil ka kõik suuremad niisama, muudkui pistaks aga Vargamäelt alla,
kas või palja jalu ja alasti,» ütles Liisi. «Aga tead, saunaonu, meie oma isa
ei karda, mitte sugugi ei karda, aga meil on isast ja Vargamäest hale meel,
sest me näeme, et neid ei salli keegi, neid ei armasta keegi. Põlvepikkune
armastab ehk veel, aga nii kui saab püksivärvlist saadik, siis on juba läind:
siis usub, et mujal on parem. Andres on meil ju kohapärija, aga mina ei usu,
et tema Vargamäele jääb. Las ta saab aga vanemaks, läheb tema nagu Oru
Joosepki.»  
     «Nojah, just niisama, nagu oli Vihuksel, Sooväljal, ja meil oli see puht
pühakirja  põhjal,  sest  meie  isa  oli  vaga  inimene  ja  tahtis  ka  meid  vagaks
kasvatada. Küll olen mina siin üksinda paigal istudes arvand ja rehkendand,
et  kuidas  see  Vargamäe  Andrese  ja  tema  laste  asi  küll  on,  kas  õige  ka
niisama nagu meil, või on midagi muud, aga tuleb välja, et ei midagi muud,
üsna  seesama,  puht  pühakirja  põhjal,  Jehoova,  meie  jumala  käskude  ja
õpetuse  järele.  Aga  vaata,  mu  laps,  meie  räägime  neist  asjust,  nagu  oleks
me kaks vana inimest ja mõlemad jalutud ning rinnutud Vargamäe soode ja
rabade  pärast,  aga  tõepoolest  olen  ju  ainult  mina  jalutu  ja  rinnutu
vanainimene, sina aga alles noor. Sinul on elu alles ees, minul juba möödas,
sest  ega  see  siis  änam  elu  ole,  mis  ma  nõnda  elan,  naiste  kohendada  ja
aidata. Sellepärast siis kuule, mu laps, mis mina, vanainimene, sulle ütlen.
Ja  mina  ei  ütle  seda  mitte  paha  pärast.  Sul  ei  ole  ka  tarvis  mind  karta  ja
armastada,  sest  kes  saunameest  siinilmas  kardab,  ja  armastada  põle  minus
änam  kedagi.  Kui  ma  ükskord  jälle  mullaks  saan,  siis  seda,  mulda  peab
armastama, olgu ta või mõne sauna ukse all ... Nojah, vaata, mu laps, mis
mina sulle ütlen, ja pea seda meeles, sest see tuleb sulle endale kätte. See
võib sul väga ruttu kätte tulla, nagu tuli ta minule ja teistele. Tahan nimelt
sulle  öelda,  et  ometi  oli  minu  isal  õigus  ja  sellepärast  on  ehk  Vargamäe.
Andresel, sinu isalgi, õigus ... »  
     Liisi tõstis silmad ja vaatas küsivalt ning imestanult Madisele otsa.  


          «Praegu  sa  muidugi  seda  ei  usu,  aga  sest  põle  lugu,  kuulata  võid  sa
siiski,» jätkas Madis. «Sa oled ju kuulnd ja ise ehk lugendki, et kirjutud on:
silm silma vastu, hammas hamba vastu. Vaata, laps, nõnda seisis minu isa
oma  Vihuksega  Sooväljal  ja  nõnda  seisab  ka  sinu  isa  oma  Eesperega
Vargamäel  vastastikku,  rindupidi  või  hambani  koos.  Kummal  pikem  ja
valjem hammas, see võidab. Sooväljal võitis Vihukse, sest tema sõi meie isa
ja  ema  luud–liikmed  ära  ning  lõi  meid  välja  ilma;  mis  Vargamäel  sünnib,
seda mina ei tea. Meie ajasime siis kõik oma isa süüks, aga süüdi oli ainult
Vihukse,  kui  keegi  süüdi  oli.  Tema  oli  see,  kes  meie  isa  niisuguseks  tegi,
nagu  ta  oli,  sest  tema  elas  puht  pühakirja  järele  ja  sundis  ka  meie  isa  nii
elama – sunnib meid kõiki nii elama, loe pühakirja ennast või ära loe. Mina
põle teda ilmaski lugend, aga kui mõtlen oma elu, siis olen eland nagu mu
isagi  ...  Nojah,  mis  ma  nüüd  tahtsin  öelda  ...  Vihukse,  näh,  elas  puht
pühakirja järele, sest tema kasvatas ja kasvatab veel tänapäevgi kibuvitsu ja
ohakaid.  Kui  minu  isa  temaga  terve  oma  elu  põleks  seist  hammas  hamba
vastu,  siis  põleks  ta  mitte  kui  midagi  muud  kasvatand  kui  ainuüksi
kasevõserikku,  pajurägu,  ohakaid  ja  kive.  Ainult  seda!  Ja  mis  teeb
Vargamäe?  Kas  see  põle  vaga  maa,  samuti  nagu  oli  Soovälja  oma
Vihuksega?  Kasvatab  ta  midagi  muud  kui  kibuvitsu  ja  ohakaid?  Kas  põle
sinu  isagi  temaga  seist  hammas  hamba  vastu  kõik  need  pikad  aastad?  Ja
kuhu  ta  on  saand?  Omal  käed  kanged  ja  könksus,  jalad  nagu  igavesel
puuhundil,  piht  kasvab  juba  ammugi  küüru  ja  lapsed  mõtlevad  aina,  kuda
plehku  pista.  Aga  Andres  ei  taha  Vargamäele  alla  anda.  Kui  ise  änam  ei
jäksa, siis tahaks teised välja ajada, ajas minugi enese eest välja, sest ise ei
jõund, ja siin ma nüüd olen. Vargamäe on mu võit, nagu võitis Vihukse mu
isa,  ja  küllap  Vargamäe  Andresestki  jagu  saab.  Tema  kasvatab  lapsi  enda
asemele  ja  sunnib  neid  pühakirja  abil  Vargamäega  võitlust  edasi  pidama,
sest inimese sõna on siin nõrk, nagu mõni lahja viin, mida see änam mikski
ei pane, kes piiritusega harjund. Vargamäe elab pühakirja järele, tema elab
vaga  elu  ja  kes  temaga  tahab  võidelda,  peab  pühakirja  järele  vaga  elu
elama.  Temal  peavad  olema  suus  kanged  jumalasõnad  ja  nendega  peab  ta
ise  minema  ning  peab  ka  teisi  ajama  vaga  Vargamäe  vastu,  kes  elab
jumalaga.  Sellepärast  siis  ei  olnd  meil  Sooväljal  ega  teil  ka  Vargamäel
sugugi õigust. Meie arvasime, et Vihuksel on õigus kõik meie isa käes, ja
teie arvate, et Vargamäel on teie isa käes. Aga see'p see ongi, mis põlnd tõsi
Vihuksel  ega  ole  tõsi  ka  Vargamäel.  Sest  vaata,  armas  1aps:  õigust  põlnd
kuigi  palju  meie  isal  ega  ole  ka  teie  isal,  nemad  on  samuti  ilma  õiguseta,


nagu olime meie ja olete teie. Ja tead, kel on õigus? Õigus on Vihuksel ja
õigus on Vargamäel, kellega seisid ja seisavad hammas hamba vastu meie
isad. Meie isegi seisame viimaks nendega hammas hamba vastu. Vihukse ja
Vargamäe  ei  tunne  küll  pühakirja,  aga  ometi  on  neil  ainuüksi  õigus,  sest
nemad  ise  oleks  nagu  puht  pühakiri,  nagu  puht  jumala  sõna,  nagu  puht
jumal ise. Mis nemad tahavad, ütlevad ja teevad, see on õige ja jääb, võitle
selle vastu, niipalju kui tahad. Inimese peale ei hakka inimese sõna, samuti
ei  hakka  jumala  peale  ka  jumala  sõna.  Mis  aitaks  pühakiri  Vihukse  või
Vargamäe vastu. Vargamäe kõneleb tegudega. Paari aastaga pistab ta sulle
tuhat pajupõõsast vikati ette, see on tema issameie. Kivid saputab ta sulle
nagu hundikarja saha ette, see on tema kümme käsku. Mõne aastaga tallab
ta su kraavid täis, mis sa vaevaga kaevand, see on tema püha ristiõpetus ja
peatükid.  Mõnekümne  aastaga  sööb  ta  su  luud–liikmed  ja  saadab  su
kirikuaiale,  see  on  tema  piiblilugu.  Nõnda  kõneleb  Vargamäe  ja  nõnda
kõneles  ka  Vihukse.  Ja  ega  Hundipalu,  Ämmasoo,  Rava,  Kukessaare,
Aaseme, Võlla, Kassiaru ja kõik need teised kohad muid palveid inimestele
õpeta. Ikka üks ja seesama. Sest see on nende õigus. Ja kui minu ehk sinu
isa tahavad sellest õigusest osa saada, siis peavad ka nemad olema kui tuhat
pajupõõsast, kui hall kivikari, kui vedelas maas kraav, mis täis langeb, ilma
et  nad  hooliks  vikatist,  sahaterast  või  kraavimehe  vaevast.  Nad  peavad
seisma  kõigega  silm  silma  vastu,  ehk  muidu  neelab  neid  Vihukse  ja
Vargamäe.  Oma  lastegagi  peavad  nad  seisma  hammas  hamba  vastu,  sest
teisiti  nad  ju  seista  ei  mõistagi.  Niisuke  on  Vargamäe  õigus  ja  temast
osasaamine.»  
     «Ah siis sina, saunaonu, arvad, et isal on ka minuga õigus?» küsis Liisi,
ilma  et  ta  hästi  oleks  taibanud,  millest  jalutu  ja  rinnutu  Madis  rääkis,  kes
kõigi arvamist mööda ühes jalgadega ka osa oma arust oli kaotanud, nagu
oleks see tal peitunud jalus.  
          «Ei  noh,»  vastas  Madis,  küsimusele,  «seda  ma  just  küll  ei  arva.  Sest
mina ei arva, et inime peaks oma lastega nii kangeid sõnu tarvitama, nagu
räägiks ta aina jumalaga, Vargamäega ja Vihuksega. Inime on nõrk ja noor
inime on veel nõrgem, jumala kanged käsud on temale liig kanged. Sest ega
noor  inime  põle  mõni  Vihukse  või  Vargamäe,  kes  tuleb  kohe  tuhande
pajupõõsa  ja  halli  kivikarjaga.  Tema  ei  raba  sind  kohe  puusast  või  jalust,
nagu  on  teind  Vargamäe  jumal  minuga.  Miks  siis  temaga  kohe  talitada
jumala  käskusid  ja  seadmisi  mööda.  Teine  asi,  kui  Andres  teeb  nõnda
Pearuga. Temale võib küll jumala käskude ja kangete sõnadega kohe külge


hakata,  sest  tema  ise  on  vänge  mees,  nagu  mõni  jumala  sulane.  Temaga
võib küll silm silma ja hammas hamba vastu seista, aga oma lapsega põle
see hea, lapse hambad on ju alles nõrgad. Nõnda arvan mina.»  
     «Aga isa ütleb ikka, et meie oleme kanged ja et tema tahab meie kangust
murda,» ütles Liisi. 
          «Miks  siis  just  isa  ise  oma  laste  kangust  peab  murdma,  eks  seda  või
mõni teinegi teha. Ega Andrese enesegi kangus ometi murtud olnd, kui ta
Vargamäele  tuli,  aga  küll  ta  siin  pehmeks  tehakse.  Mis  ei  jõua  teha
Vargamäe ise, seda teeb Pearu, sest see on niisama kange kui Vargamäegi.
Tema  ei  loe  pühakirja,  aga  tema  oleks  nagu  ise  pühakiri.  Ilma
jumalasõnatagi on temas õpetus, nagu ka tigedale härjale põle tarvis otsaette
kirjutada:  see  härg  on  tige,  sest  seda  näeb  igaüks  isegi,  kes  härja  krutskid
teab.  Sellepärast  on  tema  lastel  ehk  kergem  põli,  kui  oli  meil  Vihuksel.
Pearu  läheb  püha  viha  täis  oma  laste  vastu  ainult  purjus  peaga.  Aga  sest
põle  suurt  häda,  sest  ega  inime  alati  purjus  ole.  Aga  mis  tahad  sa  sellega
teha,  kes  on  alati  kaine  ja  aina  püha  viha  täis?  Meil  Vihukse1  oli  niisuke
lugu. Ma ütlen otsekohe pühakirja põrgu. Meid oli üksteist last, kolm surid
ära,  kaheksa  kasvasid  suureks.  Ja  isa  tahtis,  et  me  kõik  elaks  pühakirja
järele.  Kas  sa  nüüd  oskad  öelda,  mis  elu  see  on,  kui  kaheksa  last  elavad
pühakirja järele? Ehk mis pühakiri see on, kelle järele lapsed peavad elama?
Kui ma nüüd selle peale tagasi mõtlen, siis arvan ma, et ilma selle meie isa
pühakirjata oleks kergem olnd meil lastel ja ka isal endal; emast rääkimata.
Sest  mõtle  ometi,  kui  kuradi  kange  ja  halastamatu  oli  meie  pühakiri.
Millalgi, lihavõttes või nelipühis, ei mäleta änam hästi, sest sellest on ju üle
viiekümne  aasta  aega,  igatahes  olid  siis  soojad  ilmad.  Nojah,  millalgi
pühade ajal, esimese püha hommikul, kui lauda istusime, ütles isa üle laua
minule  (mina  olin  ju  kõige  vanem  laps),  et  mina  loeks  söögipalve.  Aga
mina ei lugend. Sest miks pidin siis mina täna lugema, kui muidu luges ikka
isa ise. See lugemine oli kui karistus mulle peale pandud. Aga mina põlnd
miskit kurja teind ja mina ei taht, et ta mind karistab. Kui mina ei lugend,
käskis isa vanuse järele järgmist poega. Ka see ei lugend. Ei lugend ka kaks
tütart ning nende järgmine poeg. Nüüd ütles isa meile kõigile: Teie olete kui
sead, kes pistavad jalad moldi, ilma et enne oma Issandat meelde tuletaks.
Aga  kes  minu  laua  ääres  ei  palu,  see  ka  ei  saa.  Sellepärast  jäävad  Madis,
Mikk, Leena, Ann ja Priidu seni söömata, kuni nad paluvad. Kusti, Mann ja
Tõnu on alles väiksed, nende eest palun mina ise. Nõnda ütles isa, ja meie
läksime laua äärest tühja kõhuga minema. Siis luges isa oma palve, ja nüüd


pidid isa, ema ja väiksed lapsed sööma hakkama. Aga ema ei saand süüa,
vaid hakkas nutma ja tõusis lauaäärest. Ema nuttu nähes hakkasid ka lapsed
nutma ja jooksid nurka. Nõnda sõi isa üksi vorsti ning saialeiba ja sealiha,
meie  aga  kõik  sinkusime  tühja  kõhtu.  Pärast  süüdistas  isa  ema,  et  see  on
meie, väänkaelade nõus, sest miks ta muidu laua äärest ära jooksis, ja tema
vaga  süda  ei  and  enne  järele,  kui  ta  oli  esimese  püha  hommikul  ema
peksnud. Pärast seda pani ta kõik toidu aita luku taha või laskis ema sahvri
kanda ja selle ukse lõi ta kahe pika naelaga kinni. Terve pühade aja seisime
meie söömata, närisime kuivi herneid, sest need olid saadaval, või läksime
külasse, lootes sealt midagi hamba alla. Kui tulid tööpäevad, siis pidi meile
süüa  andma,  muidu  ei  jäksand  ju  ühtigi  teha.  Aga  soojaga  olid  jämedad
vorstid  juba  hapuks  läind  ja  need  pidi  sigade  ette  viima,  ehk  küll  neist
vahepeal ükski põlnd oma Issandat paluma õppind. Ema tahtis oma silmad
peast nutta vorstide pärast, aga isa ütles temale, et ei pea oma südant siduma
maapealse  varanduse  külge.  –  Niisukesed  asjad  sündisid  meil  Soovälja
Vihuksel,  kui  isale  tuli  tõsine  vagaduse  iil  peale.  Kui  ma  Pearut  purjus
peaga näen, siis mõtlen ikka oma isa peale: tema jäi nagu piiblist purju ja
selle peaga tegi ta hullemaid tükka, kui Oru Pearu teeb viina või õlle purjus
peaga. Mõlemad oleks nagu äkki muutund tigedaks härjaks, kes möirgab ja
puskleb. Ja mina arvan, et sinu isa on vahel ka nagu piiblist purjus, sest see
võtab ju mõistuse nagu piirituski, kui teda liiga tarvitada. Mina olen kuulnd,
et kes piibli kolm korda otsast otsani läbi loeb, see läheb lolliks. Sellepärast
hoida õpetajad hoolega, et nad mitte otsast otsani ei loe, vaid et ikka midagi
vahele jääks. Aga taluinimene on rumal, tema loeb kõik sõna–sõnalt, nagu
tegi  minu  isa,  ja  nõnda  hakkab  mõistuse  peale.  Inimese  nõrk  veri  ei  pea
jumala kangetele sõnadele kuigi kaua vastu, lööb kihama ja käärima nagu
värske õlu, ja siis sünnib see, mis sünnib piiritusegagi, nagu oleks igal pool
kange jumala vaim.»  
     Niisugune oli sauna–Madise kõne Liisiga, kui see käis teda tema eide
peres  tööl  olles  aitamas  ja  kohendamas,  nagu  aitaks  ja  kohendaks  ta  oma
isa. Aga temal oli oma kõnega kaks suurt häda: ta tahtis teda väga pidada ja
tahtis teda viimaks ka lõpetada. Ometi oli nii see kui ka teine niivõrd. raske,
sest  kõne  algamiseks  puudusid  enamasti  ikka  kuulajad  kõrvad  ja  kõne
lõpetamist  takistas  üksi  istudes  kuhjunud  aine  hulk.  Õnneks  pääses  ta
esimesest  sellega,  et  harjus  iseendaga  kõnelema,  ja  teisest  –  et  hakkas  ise
oma kõnet kartma, mispärast ta lõpuks ikka kinnitas, et kuulaja asja enese
teada jätaks ja mitte edasi ei räägiks. Liisilegi ütles ta peaaegu paluvalt: 


          «Ää  sa  sest  isale  sõna  lausu,  ää  hinga  sest  ühelegi  hingele,  sest  kui
niisukesed  jutud  Andrese  kõrvu  ulatavad,  siis  võib  ta  minu  ja  mu  eide
saunast  välja  peksa,  sest  ega  tema  ju  ei  hooli.  Tema  teeb  ju  aina  püha
jumalasõna  järele  ja  sellepärast  põle  temaga  nalja.  Ma  räägin  ju  nõnda
ainult  sinuga,  aga  eide  kuuldes  ei  tohi,  see  kannab  laiali,  sest  tema,
vanainimese keel ei pea änam ühtigi kinni.»  
     Muidugi vanamehel oli oma eide asjus õigus: selle keel ei pidanud juba
nooremaski eas midagi kinni, mis võis ta siis veel nüüd pidada. Liiatigi veel
niisukest  asja,  nagu  oli  Liisil  ja  Joosepil.  Eide  huvi  koondus  alguses
ainsasse punkti: kas Joosep tuleb sauna ja millal ta tuleb? Aga kui Joosep
juba  esimesel  õhtul  ilmus  ja  ka  hiljem  ühtki  õhtut  käimata  ei  jätnud,  siis
tundis saunatädi pettumust. Hoopis teine asi, kui Joosep poleks tulnud, kui
tädi  oleks  pidanud  Joosepile  Liisi  palvel  Orule  järele  minema,  kus  oleks
võinud sosistada ühe või teise nurga ääres. Aga ei! Asi pidi tühine olema,
kui  kõik  nii  lihtsalt  sündis.  Va  Jussigi  asi  oli  tädi  meelest  huvitavam,  sest
selles oli sisu.  
          See  oli  teisipäeval,  kui  Liisi  ülalt  alla  sauna  tuli,  ja  reedel  läksid  nad
Joosepiga  ennast  õpetaja  juurde  kihlama,  sest  viivitamiseks  ei  näinud  nad
enam mingit põhjust.  
          Neljapäeva  õhtul  mängisid  Oru  poisid  sauna–Madisele  ja  Liisile  kena
vingerpussi,  millest  tädi  mitte  osa  ei  saanud,  sest  tema  oli  hommikul
Aasemele läinud rukist lõikama ja pidi sinna ka järgmiseks päevaks jääma,
ilma  et  ööseks  koju  tuleks,  sest  Liisi  mängis  ju  saunas  perenaist.  Poiste
vingerpussist sai osa tädi asemel Maret, kuna tema parajasti saunas oli, kus
ta Liisit iga päev paar korda käis vaatamas, et mõni sõna rääkida ja vaadata,
mis tal puudub.  
     Liisi ja Maret olid parajasti kambris ja vana Madis krägises toas asemel,
kui keegi sauna välisuksest kotta astus. Aga selle asemel, et kohe sisse tulla,
jäi  ta  kojas  pisut  kohmitsema,  ning  siis  äkki  paukusid  needsamad
aisakellad,  millega  Liisi  sõitis  jõuluõhtul  kirikuteel.  Kellad  helisesid  täna
õhtul nii rõõmsasti, et Madis toast Liisile niisama rõõmsalt hüüdis:  
     «Liisi, Liisi, kosjad tulevad! Kosjad tulevad kelladega ja kõik!» 
     Tüdrukud otse jahmatasid kelli kuuldes ja läksid uudishimulikult tuppa
vaatama,  mis  see  õige  on.  Aga  ei  olnudki  muud  kui  Oru  poiste  nali,  sest
Joosep  tahtis  pisut  Liisi  meelt  lahutada  ja  teda  lõbustada,  kippus  ta  ju
nukrusele: õhtuti olid teisel silmad aina punased, nagu oleks ta selle poolest
oma  õndsasse  emasse.  Eelmisel  õhtul,  kui  kõik  magama  pugesid  ja  kui


Joosep sauna läks, hiilis Karla Joosepi pealekäimisel hobustekopli, ajas seal
noorele  märale  valjad  pähe  ja  sidus  talle  teki  selga  ning  kupatas  temaga
kõrtsi  juurde  viinade  järele.  Nõnda  oli  neil  täna  kaks  pudelit  viina,  üks
meestele  ja  teine  naistele,  aga  mõlemad  head  ja  magusad.  Et  asi  täielik
oleks,  siis  hakkas  Karla,  kel  hea  suuvärk  ei  puudunud,  vanemale  vennale
isameheks  ja  ka  pulmahobuseks,  sest  aisakellad  pistis  ta  endale  tasku  ja
pimedas saunakojas laskis ta nendega parajat traavi. ikka ühelt jalalt teisele,
kuigi aina paigal püsides. Pärast peitis ta kellad kuhugi ja astus siis suure
julgusega  peigmehe  ees  tuppa,  sest  ta  oli  enne  kangemast  pudelist  pisut
rüübanud.  
     Vana Madis taipas peagi poiste nalja, ja kui ta kange pudeli mõne korra
suule oli upitanud, laulis ta kui lõoke oma sängi serval. Aga Liisi nuttis ja
Maretki  pühkis  silmi.  Neil  polnud  uneski  pähe  pistnud,  et  Joosep  võiks
Liisile ükskõik mil viisil üldse kosja tulla.  
     Karla kui isamees lõõpis Madisega esiteks niisama, aga kui keel juba
mõlemal hakkas pehmenema, ütles poiss vanamehelikult:  
     «Nonäh, peremees, ega me siis puripuhta muidu tulnd ühtigi, meil oli
ikka pisut nagu asja ka.»  
     «Mis asja siis küll külarahval meile nii hilja õhtul veel võiks olla?» küsis
sauna–Madis muheldes.  
          «Näh,  kuda  seda  nüüd  öelda  või  kuda  seda  seletada,»  vastas  Karla.
«Noorukesel  oleks  nagu  midagi  ää  kadund  või  ää  joost,  minagi  tea  õieti,
mis see oli.»  
          «Mõni  õhvake  või?»  küsis  Madis.  «Mõni  talleke,  seapõrsas  või  mõni
kanapojuke?»  
     «Kuuldi teine ikka nagu kanapojuke olevat,» seletas Karla. «Näh, ilm,
pergel,  läks  ju  pimedaks,  silm  ei  seletand  änam  jälgi  ega  kedagi.  Vihukse
kraavikaldal  olid  viimased  jäljed,  näitasid  teised  nagu  seiapoole  tulemist.
Mõtlesime, et eks astume esimese onni uksest sisse ja küsime, ehk on keegi
midagi näind või kuuld.» 
          «Meie  pool  ikka  oleks  nagu  nähtud  ja  kuuldud  ka,»  vastas  saunaonu,
«aga  mine  nüüd  tea,  kas  tunnistate  omaks  või  panete  võeraks.  Eest  teine
hirmus,  takka  armas,  sööma  kasin,  tööle  varmas,  niisuke  kuulukse  teine
olema.»  
     Et Karla sellele midagi kohast ei saanud vastata, siis rüübati pudelist.  
     «Kuule, küla noormees,» pöördus Madis nüüd Joosepi poole, «meie pool
käib kõla ringi, sul joost kanapojuke ää. Oled ehk meie omi juba katsund ja


silmand,  leiad  oma  olema  või  ei.  Näh,  ikka  tuli  ja  tuli  teine,  siuksub  siin
üksinda  minu,  vanainimese  juures,  me'p  teand  teda  kuhugi  viia  ega
pakkuda, mõtlesime, et küllap tullakse ehk teist otsima. Näikse teine kena
poju olema. Hääl kui mesilasel, kõnnak kui kosilasel, ei ole maias ega ahne.
Kui  leiad  oma  olema  ja  kui  viid  ta  meie  mailt,  jäävad  nutma  toanurgad,
leinama leivalabidad, haopinud pilli aama. Kui viid kaugele koduje, sussuta
suisa  suu  juures,  kaisuta  kasuka  juures,  silita  sinisilmaga,  kallista  kahe
käega,  et  ei  närbuks  pisi  poju,  kui  viid  kaasakeseks  koju  ...  Noh,  küla
noormees, ei sa vasta ühti, põle oma või?» 
     «Oma ikka oma,» vastas Joosep nüüd naerdes. «Mis siis änam,» ütles
Madis, «siis on kõik korras.  
     Aga ega külamees ometi nüüd öösel hakka kanakest koju viima, läheb
pärast pimedas uuesti kaduma, aja ja otsi teda siis mööda maad–ilma taga.»  
     «Jah, kui lahke pererahvas lubab, siis jätame ta täna veel seiä hoiule,»
lausus Karla asjalikult.  
          Seega  lõppes  ametlik  jant.  Kosjad  olid  vastu  võetud  ja  nüüd  võis
südamerõõmuks  pudelist  rüübata.  Aga  Liisile  kippus  aina  nutt  peale,
niisugused imelikud kosjad olid need. Ometi polnud sest ühti, sest nõnda oli
ometi parem kui ilma kõigeta. Seda kinnitas talle ka Maret mitmel korral.  
          Kuna  Joosep  tüdrukutega  juttu  vestis,  istus  Karla  Madise  juurde  ja
hakkas  sellelt  laule  peale  ajama,  sest  sooja  peaga  oli  see  tuntud  kui  suur
sõnaseadja.  Aga  täna  oli  Madis  oma  lauludega  tõrges,  sest  temal  olevat
ainult  meeste  laulud,  poiste  ja  tüdrukute  kõrvad  ei  tohi  neid  kuulda.
Viimaks  andis  vanamees  ometi  järele  ja  hakkas  tasakesi  jörisema,  kuna
Karla tema ligi istus, kõrv suu juures. Ometi ei kuulnud ta kõike, mis Madis
laulis, sest see neelas vahetevahel sõnu alla – nende liigse «rasva» pärast.
Imelik lugu oligi nende saunaonu lauludega. Algasid nad ükskõik kui ilusti
ja  kasinasti,  rääkisid  nad  «hellast  eidekesest»,  «tublist  taadikesest»,
«õndsast  õhtukesest»  või  «karja  kaitsmisest»,  ikka  muutusid  nad  varsti
niisuguseks,  et  laulja  pidi  poisi  ees  aina  sõnu  alla  kugistama.  Saunaonu
lauludega sündis nagu inimesegagi: lapseeas kõik nii süütud, aga kasvades
lähevad raisku, saavad patuseks; neiust peast kõik nii head, aga jumal teab
kust tulevad küll naistel need vead. 
     Tundi kolm lõõpisid poisid saunas, siis arvasid, et ehk aitab. Kojas võttis
Karla  jällegi  aisakellad  pihku  ja  traavis  paigal  tammudes,  sest  ka  minnes
pidid ju kellad helisema. Ja et helin paremini kostaks ning et ka pulmatäkk
ise paistaks, siis hoiti toa uks lahti, nii et traavlit kotta näeksid tüdrukud ja


ka saunaonu, kes naeris sängiserval. Aga pulmatäkk läks isamehe käes, kel
paras aur peas, peruks ja pistis välisuksest õue ning ladus ümber sauna, nii
et  kellad  aina  paukusid.  Peigmees  ja  mõrsja,  saunaonu  ja  mõrsja  õde  ei
osanud muud teha, kui ainult naerda.  
     «Kui nüüd isa juhtuks kuulma,» ütles mõrsja viimaks.  
     «Ei ta kuule,» rahustas teda peigmees. «Meil ja teil magavad ammu juba
kõik.»  
     Aga ometi tahtis saatus, et ka Vargamäe Andres ise oma esimese tütre
kosjadest pisutki osa saaks. Küll oli tema õhtul õigel ajal magama heitnud,
aga palavate kambrite ja muude inimlikkude asjade pärast pidi ta südaöösel
asemel  ärkama,  pihtkasuka  selga  viskama  ja  välja  minema  pisut  jumala
loodust  vaatama,  ning  see  juhtus  olema  tütre  kosjadest  osasaamiseks  just
paras  silmapilk:  Samal  ajal  läks  sauna  juures  kosjatäkk  peruks  ja  traavis
paukuvate  kelladega  väljas.  Andres  kuulatas.  Selge  aisakellade  helin,  mis
tuleks  nagu  sauna  poolt,  aga  siis  jälle  nagu  Aaseme  poolt,  ning  siis  jälle
nagu sauna poolt. Aga et sauna poolt mingit kellade helinat tulla ei või, sest
seal  pole  vankriteedki,  siis  pidi  helin  ikkagi  Aaseme  poolt  kostma,  nõnda
arvas Andres kambrisse tagasi minnes. Seega sai ta kellade helina näol oma
vanema  tütre  kosjadest  osa,  aga  tema  ise  ei  teadnud  ega  mõistnud  seda
osasaamist  mitte  ja  sellepärast  arvas  ta,  et  seda  osasaamist  pole  kunagi
olnud.  
     Andres oleks ehk kauemini kelli kuulatanud, aga ta ei saanud, sest kui
peru kosjatäkk suure ajuga uuesti sauna ette tuli, uksest sisse tormas ja ka
mööda  sauna  paukuvate  kelladega  ladus,  siis  kargas  peigmees  talle
valjastesse  kinni  ning  võttis  kellad  pealt.  Nõnda  siis  polnudki  Andresel
enam  midagi  kuulata,  kui  ta  jahedast  jumala  ilmast  oma  palavasse
kambrisse  tagasi  läks.  Järgmisel  hommikul  ei  saanud  ta  muidu,  kui  pidi
sellest öösisest helinast ka teistele rääkima, nõnda et ka need Liisi kosjadest
pidid  osa  saama.  Aga  see  oli  õieti  asjatu  rääkimine,  sest  teised  kuulsid
Maretilt  kosjadest  põhjalikumalt.  Ja  et  nad  ei  kahtleks,  nagu  nad  alguses
kahtlesid selles, mis jutustas vana Andres, kutsus Maret nad salaja aita, kus
ta neile andis rüübata punasest ning magusast pudelist. Nüüd uskusid kõik,
et õigus oli vanal Andreselgi ja et Liisil oli tõepoolest kosjas käidud täkuga,
kellad  peal.  Aga  ei  saanud  ühegi  usk  Mari  vastu,  sest  tema  silmad  seisid
Maretit  kuulates  aina  vett  täis.  Punasest  pudelist  rüübates  läksid  nad
märjaks, nagu oleks see pudel talle liiga kange.  


          Reedel  sõitis  Oru  Joosep  üksinda  täkuga  Mäe  väravast  mööda.  Seda
nähes oleks tahtnud Andres midagi öelda, aga et asi puutus Joosepisse, siis
ei lausunud ta sõnagi. Samuti vaikisid ka Maret ja Mari, kes Joosepi sõidu
põhjust teadsid. Joosep sõitis üksinda kuni Aaseme välja alla, kus seisis tee
ääres  heinaküün;  seal  pidi  ta  Liisiga  kokku  saama,  kes  ei  tahtnud  ennast
kodus  näidata  ja  sellepärast  mööda  Vargamäe  vä1jaalust  läks  põllu  lõpuni
ning siit mööda kraavikallast silmalt Aaseme välja äärde, et Joosepi kõrvale
vankrisse istuda, nagu viisakas mõrsja kunagi. Sama teed tarvitas ta ka koju
tagasi  tulles.  Nii  ei  saanudki  isa  teada,  et  Liisi  Joosepiga  õpetaja  juures
käis.  
     Seal olid aga noortel rasked tunnid, sest nendelt küsiti, kas ka vanemad
on nende asjaga nõus. Vastuseks oskas Liisi esiteks ainult silmi pühkida ja
Joosepile abitult otsa vaadata, kes siis mõne sõnaga vaimulikule seisukorra
seletas.  
          «Seda  ma  arvasin,»  ütles  õpetaja.  «Nagu  ma  kuulnud,  elavad  ju
Vargamäe  naabrid  ammust  ajast  saadik  riius.  Aga,  armas  noorpaar,  ja
iseäranis sina, pruut, kas sa teed seda asja nüüd kangest südamest oma isa
vastu või armastad sa oma peigmeest nõnda, et sa teda jätta ei või?» 
     «Õpetajahärra, jumal ise näeb, et Joosep võib mu kui koerakutsika maha
lüüa ja ma ei niuksata ka mitte,» vastas Liisi nuttes.  
     «Ui, ui, armas laps,» ütles vana õpetaja, «miks siis Joosep peaks su maha
lööma?  Oled  sa  siis  tema  vastu  kurja  teinud?  Või  on  sul  mõni  raske  patt
südame peal?»  
          «Õpetajahärra  näeb  isegi,  mis  patt  mul  südame  peal,  aga  see  on  ka
Joosepi patt, mitte mõne teise,» nuuksus Liisi. 
     «Miks te siis varem kiriku juurde ei tulnud?» küsis õpetaja.  
     «Isa ei last, sellepärast see kõik,» ütles Liisi.  
          «Jah,  sellepärast,  õpetajahärra,  et  ta  änam  ei  keelaks,»  ütles  nüüd  ka
Joosep.  
          «Aga  kas  sina,  peigmees,  oma  pruuti  nüüd  vähem  ei  armasta?»  küsis
õpetaja.  
     «Ei mitte,» vastas Joosep. «Me ju kahekesi ühel nõul, muidu ei saand.» 
     «See on hea, kui te ühel nõul, siis annab teie õpetaja ja ka jumal teile teie
patu  andeks.  Minge  rahuga.  Aga  jumala  arm,  mis  ülem  kui  kõik  mõistus,
see hoidku meie meeled.»  
     Niisuguste trööstivate sõnadega laskis õpetaja nad minema.  


          Aga  kui  nad  olid  oma  tralliva  täkuga  tolmusest  alevist  välja  jõudnud
põldude vahele, kus rukis juba hakkides seisis, odral kõrgemais paigus kael
oli  kenasti  könksus,  kaer  tükati  juba  hõbehaljuse  kõrval  kirju  ja  kus
ainukeseks  laulumeheks  oli  rohutirts  õhtupoolses  päikesepaistes,  mille
poole  tee  neid  viis,  ei  võinud  Joosep  end  enam  pidada,  vaid  pidi  Liisile
ütlema:  
          «Kuda  sa  ometi  õpetajale  nii  hullusti  ütlesid,  et  kui  mina  sinu  nagu
koerakutsika maha lööks?»  
     Joosepi hääles ja toonis oli midagi, mis Liisi südamesse kinni hakkas,
sest  tal  tõusid  silmad  kohe  vett  täis,  nii  et  raske  oli  näha  valmivaid
viljavälju  ja  lustlikku  täkkugi  aiste  vahel.  Ainult  päike  paistis  endiselt
heledana, nagu ei hakkaks tema peale noore naise pisarad ega miski muu.  
     «Ega ma seda siis halvasti mõelnd,» vastas Liisi pisut viivitades. «Aga
mul tuli siis meelde, kudas isa sel korral mu kallale tahtis tulla ja kudas ema
vahele  kargas,  nagu  oleks  ta  valmis  ennem  surema,  kui  et  mulle  praegu
midagi halba sünnib. See tuli mul meelde ja seda ma õpetajale ütlesingi, et
mina tahan teha samuti, nagu tegi siis mulle mu võerasema. Ja ma mõtlesin
veel,  et  kui  halvasti  meie  vanemad  Vargamäel  elavad.  Mul  on  nii  selgesti
meeles, kudas sinu ema kord isa eest meile jooksis, ja ma tahtsin õpetajale
öelda,  et  mina  ei  tee  kunagi  nõnda.  Kui  tahad,  löö  mind  maha,  aga  mina
jään ikka koju, jään ikka sinu juurde, sest seal on mu koht ja mitte kuskil
mujal.» 
          Need  sõnad  tegid  Joosepi  meele  härdaks  ja  temagi  silmadega  sündis
midagi,  mis  takistas  valmivate  viljaväljade  nägemist.  Ja  niisuguste
silmadega vaatas ta Liisile otsa ning ütles:  
     «Kunagi ei tõsta ma kätt sinu vastu ja sul ei pea tarvis olema ei üksi ega
lastega kodust ära joosta mujalt ulualust otsima.»  
          Ja  nüüd  istusid  nad  mõlemad  tükk  aega  vaikselt  vankris  teineteise
kõrval, nagu istuksid nad üksinda, kumbki omaette. Mõni teab, kui kaua see
nõnda  oleks  kestnud,  aga  äkki  hakkas  täkk  hirnuma,  sest  ta  nägi  eemal
võõrast  hobust:  Ja  kogu  tema  kehasse  tuli  niisugune  rõõm,  et  ta  otseteed
läbi viljade oleks võõra hobuse juurde jooksnud.  
          Täku  hele  rõõm  tegi  ka  Joosepi  ja  Liisi  meele  rõõmsamaks  ja  nüüd
kuulsid nad äkki rohutirtsude hulgalist siristamist ning nägid, et odrakael on
juba kõver ja et kaeralt hõbehaljus läinud.  
     «Mis muud kui varsti lõikus,» ütles Liisi, nagu jätkaks ta pooleli juttu.  


     «Muudkui lõikus,» kordas Joosep ja lisas juurde: «Tuleval aastal sel aal
lõikame juba omal põllul.»  
     «Kui see ometi nii oleks!» ohkas Liisi.  
     «Küllap on, ää muretse,» lohutas Joosep. «Onu ütles, et tehku isa mis
tahes, tema aitab meid otsa peale, ja temal selleks jäksi on.»  
     «Palju Vargamäelt saab Soonistele?» küsis Liisi. 
     «Versta viisteist,» vastas Joosep.  
     «Mina tahaks veel kaugemale,» ütles Liisi igatsevalt. «Nii kaugele, et
Vargamäest enam midagi ei kuuleks.»  
          Sellega  see  jutt  neil  lõppeski.  Vaikuses  logises  vanker  õhtuse  päikese
paistel Vargamäe poole.   *       Joosepi ja Liisi pulmad olid lihtsad ja tagasihoidlikud. Kõik püüdsid näo
teha,  nagu  puuduks  neil  tõsine  pulmatuju.  Mäe  Andres  polnud  sel  ajal
koduski, sest pulmapüha reede lõunal rakendas ta vana mära vankri ette, et
omakseid vaatama minna, kes elasid mõnikümmend versta eemal.  
     «Viimased ilusad ilmad, seal tarvis ära käia,» ütles ta Marile, kui ta õuest
välja sõitis, nagu oleks tal sõiduks tõepoolest tungiv tarvidus. üle õla tagasi
vaadates  lisas  ta  juurde:  «Enne  esmaspäeva  õhtut  põle  mind  vaja  oodata,
mul on seal toimetamist.»  
     Sellest pidi ainult ühte mõistma: Andres ei tahtnud ise pulma minna, aga
teisi ei tahtnud ta ka selles takistada, sellepärast läks ta tülist eest ära. Kõigil
pääseski Mäel nagu hing lahti, kui vana Andres väljamäelt alla oli sõitnud.
Joosti  kilgates  sauna  juurde,  mindi  õhtul  Orulegi,  nagu  poleks  naabrite
vahel vaenu ega midagi.  
     Pearu aina muheles õlleankrute ümber, sest ta tundis, et tema oli praegu
võidumees:  Andres  oli  põgenema  löödud.  Pearu  üksi  askeldab  siin,  nagu
oleks kogu väljamägi tema päralt.  
     Peiupoisse ja pruuttüdrukuid oli ainult viis paari. Kõigi arvamise järgi oli
see perepoja ja peretütre pulmade kohta liiga vähe. Aga kõik said ka sellest
aru,  et  polnud  mingit  mõtet  suurt  karja  peiupoisse  kokku  ajada;  sest
pulmasõidust ei tulnud siinmail praegu niikuinii mitte midagi välja. Hoopis
teine lugu, kui pulm oleks peetud lumetee ajal – siis küll! Siis oleks võidud
kihutada – pruudisõitja kõige ees ja peigmees ja peiupoisid tagant järele –,
nii  et  vahutükid  oleksid  lennanud.  Aga  mis  teha  vankripõlves  Vargamäe


soosillal ja roopaliste põlluvaheteil? Kes võiks vankril istuda, kui hobusele
tõepoolest  jalad  alla  teeks?  Pealegi  oli  veel  üks  asjaolu,  mis  õiget
pulmasõitu takistas: pruuti ei tohtinud põrutada.  
          «Muidu  saame  pulmad  ja  varrud  korraga,»  heitis  rumalat  nalja  Rava
Kustas, kes ka pulma oli kutsutud.  
     Nõnda siis sõideti tasa ja targu kiriku juurde ning samuti sealt tagasi,
nagu  peetaks  Vargamäe  kohaomanikkude  esimeste  laste  pulmi  ilma
pruudisõitjate ja peiupoisteta.  
     Pilli– ja laulumeheks oli Joosep mõelnud kutsuda Laulu–Lullu, aga kui
Liisi talle meelde tuletas, kui rumala laulu see nende kohta oli teinud; siis
jäeti  tema  kutsumine  katki.  Viimaks  arvati,  et  kui  õige  kutsuks  va  Kingu
Priidu oma simliga, aitaks ehk sellestki viiele peiupoisile ja pruuttüdrukule.
Simmel ei lõuga küll just lõõtsmooriku vastu, aga küllap temagi oma häält
tõstab,  kui  Priidu  puutiku  kõvemini  näpu  vahele  võtab.  Ka  ei  jää  Priidu
tantsutükkidega  jänni,  laseb  teine  reinlendrit,  polkat,  polkamasurkat,
kaloppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. Vaheaegadel võib ta mängida
«Mo elu Kristus ise» või midagi muud mõnusat viisi, millele laulavad kaasa
tema ise ja ka teised.  
          Nõnda  siis  tuligi  Kingu  Priidu  Vargamäe  laste  pulma  oma  simliga
pillimeheks ning kõik aina imestasid, kui kenasti võib simli järgi tantsida:
poisid  põrutasid  jalga  vastu  põrandat  ja  pruuttüdrukute  seelikusabad
seisid taga aiva, torus.  
     Eriti hakkas Priidu mänguriista kõla Mäe Indreku kõrvu ja hinge kinni.
Kogu pulmade ajal ei saanud ta mujale, kui istus aga Priidu juures ja ootas,
millal  see  mängima  hakkab.  Tema'p  see  oligi,  kes  Joosepi  ja  Liisi  pulmas
Priidu kogu kunsti nägi ja imetles. 
     Pärast oli Indrekul tundmus, nagu ei heliseks mitte ainult simmel, vaid
ka poiste ja tüdrukute hääled, nende tantsivad jalad, nende naervad suud ja
silmad. Kogu pulma õhkkond oli täis imelist helinat, mis sai alguse Priidu
simlist. Ja Indrek arvas, et seda ei kuule ega tunne mitte ainult tema, vaid ka
teised,  sest  miks  muidu  muutuvad  tüdrukute  kehad  poiste  käte  vahel
tantsides  nii  pehmeks  ja  painduvaks,  miks  muidu  löövad  nende  palged
lõkendama ja silmad nii imeliselt läikima või kilama.  
     See kõik on nii imelik, et Indrek arvab: temagi põsed kipuvad punetama,
silmad  läikima,  luud–liikmed  pehmenema.  Jahedust  ja  karastust  otsides
läheb ta pimedasse õue, aga siin kostab mitmelt poolt korraga naerukihinat


ja  sosinat,  mis  ajaks  nagu  veel  enam  vere  näkku  ja  läike  silmi.  Südagi
hakkab valjemini lööma, nagu kipuks hirm peale. 
          Hommiku  tulekul,  koidu  eel,  kui  olid  kadunud  peiupoisid  ja
pruuttüdrukud, et paariviisi endile uinumispaika leida, kas lakas, põhulaos,
laudil,  aidas  või  rehe  all  vankris,  lõõpisid  veel  Pearu  ja  Rava  Kustas
kahekesi väsimatult edasi, õllekannud käes. Viimaks läksid nad otsima, kes
kellegagi  ja  kes  kuhugi  on  magama  pugenud.  Muidugi  huvitasid  neid
seejuures  mitte  abielulised,  vaid  vallalised,  poisid  ja  tüdrukud.  Ja  kui  nad
kuskilt paarikese teineteise kaisust leidsid, köitsid nad nende jalad nööriga
kokku  või  õmblesid  nende  riided  kotinõelaga  ühte.  Juba  olid  nad  mitme
paariga  nõnda  teinud,  kui  nad  viimaks  lakast  ulu  alt  Oru  Karla  ja  Mäe
Mareti  leidsid.  Rava  Kustas  tahtis  ka  need  kokku  köita,  aga  siin  polnud
Pearu nõus. Tema oli ebausklik ja kartis, et kui tema ise oma poja Andrese
tütrega seob, siis see ka igavesti nõnda jääb.  
     «Lase minu poiss olla,» ütles ta Kustasele ja kiskus seda kättpidi magava
paari juurest eemale.  
     «Mis see sinu poiss siis parem on kui teised,» vaidles Kustas vastu ja
tahtis  ilmtingimata  siduda.  Meeste  sõnelusest  virgus  Maret,  kargas  poisi
kõrvalt üles, ronis mööda redelit maha ja jooksis koju.  
          «Las  poiss  magab  edasi,»  ütles  Pearu,  sest  temal  oli  väga  hea  meel
Mareti äraminekust.  
          «Magagu,»  vastas  Kustas,  «aga  kinni  seon  ta  siiski,  kas  või  roovilati
külge, kui ta tüdruku jalad lasi ära viia.» 
          Ütles  ja  siduski  Karla  jalad  roovilati  külge,  nii  et  roovilatt  pidi  siin
tüdruku  säärte  aset  täitma.  Enamasti  olid  need  tugevad  sääred  ja  jõudsid
poissi  hoida  nagu  roovilattki.  Ainult  Maretil  olid  oma  ema  luud–liikmed,
sellepärast  polnudki  mõtet  Karlat  siduda  tema  külge,  niikuinii  ei  oleks
suutnud tema teda pidada.  
          Aga  kui  lõõpijad  olid  oma  köitmise  ja  õmblemisega  valmis  saanud,
tõstsid nad põrgukära, et magajaid äratada. Tõustes leidsid paarikesed, et ei
saa  teineteisest  lahti,  ja  nüüd  oli  naeru  ning  rumalat  nalja  rohkem,  kui
tüdrukute  kõrvad  jõudsid  kuulata.  Lõpuks  puudusid  veel  Karla  ja  Maret.
Mindi neid otsima. Aga Maret jäigi kadunuks, ainult Karla siples jalgupidi
roovilati  küljes,  kui  ta  äratati.  See  tegi  ta  kõige  naeruväärsemaks
peiupoisiks, aga oma isale valmistas ta nõnda suurt rõõmu. Ühest oli poistel
kahju:  polnud  Laulu–Lullut,  kes  oleks  Maretist  ja  Karlast  siinsamas  laulu
teinud, pealegi hästi soolase.  


          Noorpaar  oli  sauna  magama  läinud.  Kui  nad  hommikul  pulmamajja
tagasi  tulid,  oli  pulm  juba  täies  hoos.  Pearu  oli  jalul  eilsest  saadik.  Tema
silmad  olid  juba  hoopis  halliks  läinud,  nagu  oleksid  nad  terasest  tehtud.
Liisit nähes läks ta kohe sellele vastu, võttis tema käest kinni, pani ta enda
kõrvale  istuma  ja  hakkas  rääkima.  See  oli  üks  neist  Pearu  purjus  pea
juttudest, millel polnud mingit algust ja kus polnud ka lõppu loota, ehk olgu
siis, et Pearu rääkides väsis ja magama uinus, mis temaga mõnikord juhtus.  
     «Sest sina oled, mu kallis minijas, kui tall, mis viiakse tappa, ja sina ep
ole võind mitte tantsida,» nõnda algas Pearu oma juttu. «Ja sina oled nüüd
minu esimese poja, minu kalli Joosepi naine, sest kirjutud on: ja siis jättis
Joosep  oma  kuue  ning  põgenes.  Minu  kallis  Joosep  jätab  oma  kuue  ning
kasuka, oma särgi ja püksid, mis on kirjas ära seletud: Vargamäe, seda jätab
minu  kallis  Joosep  oma  isa  vihamehe  esimese  kalli  tütre  pärast.  Uamen!
Sest  kirjutud  on:  sina  ei  pea  mitte  ...  ja  needsinatsed  teised  sõnad.  Nõnda
siis, mu kallis minijas, sina istud minuga, purjus vanamehega, ja aad vaga
juttu ning ei nõua mitte teps ilma lusti ja rõemu taga, sest sina tead, et minu
käes on keelata ja käskida, ja sellepärast pead mind kartma ja armastama,
nagu  on  pühakirja  üles  pandud  Jehoova,  meie  kalli  jumala  pärast.
Hallelooja!  Issand  pikendagu  tema  päivi  ja  ülendagu  tema  hinge,  sest  kui
sinu õnnis ema suri, siis tegin mina temale teed, et tema ei peaks mitte oma
jalga  vastu  kivi  tõukama,  nagu  ütles  Eesus  Kristus.  Aga  tema  isa  ei  ütle
mitte  nõnda,  vaid  tema  on  üks  kange  südamega  vanamees,  nagu  oleks  ta
Vargamäel  meie  nuaber.  Meie  ka  oleme  kanged  vanamehed  ja  sellepärast
jätab  Joosep  oma  kuue  ning  kasuka,  nagu  kirjutud  on,  kui  ta  põgeneb
Potivari naise juurest, mis on kirja pandud: Vargamäe. Ja tema hoiab sinu
poole ning teie peate üks liha olema, sest tema jätab oma isa ja ema maha,
nagu ta ise seda mulle pühakirjaga ära seletas. Uamen. Ja ma noomisin teda
ning ütlesin kalli jumalasõnaga: sina ei pea oma naisele mitte tegema, nagu
teeme  meie  Vargamäel,  sest  see  on  sinu  isa  vihamehe  esimene  tütar,  kel
tema  ema  Krõõda  hele  jaal,  kui  ta  kutsus  sigu  ...  ja  sina  pead  teda
armastama  kõige  ihu  häda  sees.  Kürjeleisson!  Ja  tema  nuttis  ning  ütles:
vuata,  isa,  mõek  käib  välja  Juagupist  ning  needsinatsed  teised  sõnad.  Ja
tema võttis mu käest kinni, nagu võtan mina sinu käest purjus peaga kinni
ja  meie  vahel  ei  pea  mitte  kurja  olema.  Aga  meie  Andresega  oleme  need
Iisraeli vürstid ja teie Joosepiga needsinatsed jumalamehed ning teie niidate
meie  südamed  maha  Vargamäe  ja  Jehoova  ees  igavesest  ajast  igavesti.  Ja
meie ei või teile teps midagi teha, et oleks teile õieti tehtud, sest meie oleme


kaks  kanget  vanameest  ja  meid  ei  või  keegi  murda.  Ja  needsinatsed  meie
omad  lapsed  tõusid  üles  meie  vastu  sõdima  ning  Andres  põgenes
Vargamäelt alla ja mina istun purjus peaga, sest tema kallis tütar on minu
kalli poja naiseks suand ja nemad käivad magamas saunakambris Jehoova,
oma  jumala  silma  ees,  nagu  on  üles  pandud  prohveti  ruamatusse  Issanda
seadmist  mööda.  Ja  kui  ma  näen,  et  mu  poeg  läheb  nagu  varas  öösel,  siis
hakkab haledus mu hinge kinni, nagu hakkasin ma ükskord kõrtsis Andrese
rindu  kinni,  ja  ma  ütlen:  Issanda  nimi  olgu  kiidetud  minu  poja  Joosepi
pärast,  kes  läheb  oma  isa  kange  vihamehe  tütre  juurde,  sest  tema  tahab
temaga olla üks liha siin ajalikus elus. Ning mul on üpris hea meel, et meie
Andresega  ei  või  sinna  ühtigi  parata,  meie  kaks  Vargamäe  kanget
vanameest. Sest ... » 
     Joosep, kes nägi, et Liisi on purjus isa käes hädas, tuli talle appi – viis ta
mingisugusel ettekäändel ära. Pearu rääkis esiteks iseendale edasi, siis aga
tõusis  ka  tema  ja  läks  teiste  juurde.  Aga  veel  mitu  korda  päeva  jooksul
alustas  ta  miniaga  oma  lõpetamata  juttu,  nagu  oleks  tal  temale  midagi
tähtsat  südamelt  puistata.  Ometi  venis  kõik  nii  hirmus  pikale  ja  valgus
sedavõrd  laiali,  et  Pearu  kuidagi  oma  päris  kõneaineni  ei  jõudnudki:  jäi
ütlemata  see,  mille  pärast  ta  aina  uuesti  juttu  alustas.  Väänas  ja  väänas  ta
oma purjus peaaju, et sealt kätte saada ainukest elutilgakest, mille ta tahtis
kaasa anda oma vihamehe esimesele tütrele, aga see jäi andmata. Elutilgake
jäi Vargamäele.  
     Peale pulmi asus Liisi sauna, nagu ta oli seal olnud enne sedagi. See ei
meeldinud  küll  hästi  ei  Joosepile  ega  Pearule,  aga  Liisi  ei  andnud  järele,
sest  ta  tundis,  et  nõnda  on  tal  endal  parem  ja  et  nõnda  meeldib  ka  isale.
Pearu ei tahtnud, et tema poeg käib Andrese saunas magamas, aga lõpuks
pidi  ta  sellega  ometi  leppima.  Piinlik  oli  ka  Joosepil,  sest  tema  käis  oma
naise juurde nii–öelda salaja. Kord oli ta Andrese jutule läinud, et temaga
kui oma äiapapaga rääkida, aga kui see kuulis, et Joosepil on tema juurde
asja Liisi pärast, siis lõpetas ta kohe jutu, sest Liisiga ei olevat temal enam
midagi tegemist. Nõnda seisis asi tänini. Ainult nii palju võttis Andres noori
arvesse,  et  sest  ajast  saadik,  kui  Liisi  sauna  läks,  ei  tõstnud  ta  oma  jalga
enam kunagi sinna, ehk ta küll varemalt sagedasti käis jalutu Madisega juttu
ajamas. 
          Vargamäe  sauna  jäid  Liisi  ja  Joosep  hilise  sügiseni,  kuni  pakilised
välised  tööd  olid  möödas.  Siis  sõitsid  nad  ühel  vihma  uitsetaval  päeval
Vargamäelt alla ja Liisi otsustas oma südames, et tema ei too oma jalga siia


enam mitmel–setmel aastal. Pisarad kurgus, kinnitas ta iseendale seda. Aga
pisarad silmis, pidi ta oma sõnad juba järgmisel kevadel sööma, nii et tõeks
pidi  saama  saunaonu  sõna,  kui  see  talle  prohvetlikult  oli  kuulutanud:  see
tuleb sul kätte, see tuleb sul ruttu kätte.  
          Joosepi  onul  olid  lahedad  eluhooned,  rehetoast  lahus.  Tema  andis
noorpaarile  talveks  ühe  toa  tarvitada.  Siin  sündis  Joosepi  ja  Liisi  esimene
lapski, sündis teise toanurgas, nagu oleks ta vabadiku poeg. Nimeks pandi
talle  pühas  ristimises  Joosep,  sest  nõnda  tahtis  Liisi.  Järgmisel  kevadel
asusid  noored  juba  oma  tallu.  Siis  tuli  Joosep  Vargamäele,  ja  kui  ta  siit
lahkus,  oli  tal  kaasas  hobune,  paar  sarvlooma,  mõni  lammas  ning  muud
kribu–krabu, mida Pearu ise läks appi ära viima, et vaadata, kuhu tema poeg
elama  asub.  Ja  saatus  tahtis,  et  kui  Oru  rahvas  loomadega  Mäe  väravast
mööda läks, siis mullikas enda lahti kiskus ja Mäe õue jooksis. Joosep tuli
teda taga ajama ja sai siin lehmamullika juures oma kalli äiapapaga kokku,
teretas  teda  nagu  kord  ja  kohus,  pakkus  talle  jumalagajätmiseks  kätt  ning
soovis head ja õnnelikku elu Vargamäel, sest tema läheb nüüd ära. Andres
mängis  küll  ükskõikset  ja  osavõtmatut,  aga  kui  Joosep  oma  koliga
Vargamäelt oli alla läinud, ei saanud ta muidu, kui pidi Marile ütlema:  
     «Sa peaks ikka ka Liisile midagi kaasa andma.»  
     Need sõnad pistsid kui pussiga Mari vaevatud südamesse ja tema hing
kihvatas suures valusas rõõmus. Küllap ta juba mõistis, mis Andres mõtles,
kui ta Marile ütles, et tema peaks Liisile midagi kaasa andma! Mis või kes
oli  Mari,  et  tema  pidi  hoolitsema  Liisile  kaasaandmise  eest?  Mari  oli  ju
Liisile  võhivõõras.  Mari  oli  nagu  kogu  Vargamäele  võhivõõras,  ehk  olgu
siis, et tal oli siin tegemist olnud Jussiga. Ehk ei olnud tal õiget egoistlikku
ema–armastustki  iseoma  laste  vastu  just  sellepärast,  et  ta  oli  Vargamäel
võhivõõras.  Ja  siis  tema  oli  see,  kellele  Andres  ütles,  et  Liisile  oleks
pidanud midagi kaasa andma.  
     Aga Mari teadis väga hästi, et Andrese enda süda lõi nõrkuma nähes,
kuidas  Joosep  lahkus  Vargamäelt.  Ometi  ei  tahtnud  ta  enda  nimel  midagi
teha,  sest  ta  oli  ju  Liisi  oma  katuse  alt  minema  peksnud  ja  mitmel  korral
lausa päeva ajal kinnitanud, et ta teda oma lapseks enam ei pea. Nõnda oli
ta  tänini  talitanud  ja  mõtles  ka  edaspidi  talitada,  ainult  süda  tundis
millegipärast teisiti.  
     Mari ei saanud alguses sõnagi suust, vaatas virvendaval pilgul Andresele
otsa.  Aga  see  ei  tahtnud,  et  Mari  temale  nõnda  otsa  vaataks,  ja  ta  pööras
silmad kõrvale ning ütles, nagu ajaks ta mõnda tühist juttu:  


     «Anna talle Kirjak. See on vana Maasiku tõugu, kelle Krõõt kaasavaraks
sai,  kui  me  Vargamäele  tulime.  Temast  saab  piima  ja  võid,  kui  tal  aga
vähegi ninaesine. Temal on kõige kenamad lehmasarved, ja piimaaugud on
tal kõhu all suuremad kui ühelgi teisel. Meile enestele seia sohu ei kõlbagi
teine  hästi,  liig  raske  kehaga  ja  läheb  veel  raskemaks,  kipub  teine  sisse
jääma,  näeb  tümas  rübeldes  asjata  vaeva,  nii  et  las  ta  läheb,  kus  tal  ehk
parem. Härjavärsi ja paar lammast talledega võiks ju siin üle suve sööta, kui
neil  ehk  seal,  välimaal,  vähe  karjasmaad.  Aga  ära  määra  lammastest
halvemaid, vali ilusa krubis villaga, eks meile enestele kasva uued. Andres
võiks ka sälule päitsed pähe panna, see oskab juba vankri järel küllalt käia,
venitas oma kuklapealse juba ära. Suur asi ta ju põle, pika tokerja karvaga
teine, aga kust ma paremat võtan. Viisin mära küll mõisa täku juurde, aga
näe,  misuke  narr  varss.  Ei  õnnestand  ...  Otsi  neile  ka  aidast  midagi  kotti,
herneid või tangu, see kulub ära. Palju sul veel püülijahu kirstunurgas on,
saad  ehk  pisut  ka  sealt  näpistada,  suvel  leivakasteks,  kartulitorkeks.  Mõni
neid  teab,  kuis  neil  leivajahudegagi.  Ehk  kuluks  ka  neid  sekk  p  ....  e  alla
anda. Meil ehk jätkuks, on ju terigi veel järel, seemne võib ka uudsest võtta
või  kusagilt  laenata.  Lihatünn  lööb  ehk  ka  ette,  suvel  soojaga  hooligi  nii
väga sest rasvasest ... »  
          Andres  rääkis  mõeldes  ja  peatudes.  Aga  kui  ta  viimaks  Mari  poole
pöördus, nagu ootaks ta, mis see ütleb, siis nägi ta, et see seisab sängisamba
najal  –  sealsamas,  kus  ta  oli  seisnud  sel  ööl,  mil  Andres  rääkis  oma
jumalaga –, seisab ja nutab just niisamuti nagu sel ööl siis. Ja Andresel oli
nägu, nagu ei saaks ta millestki aru, kui ta Marile ütles:  
     «Mis sa siis nüüd nutad? On sul kahju, et oma varanduse pead käest ära
andma? Sinuga ei saa viimasel ajal ka kõige tarvilikumat asja läbi rääkida,
kui ikka olgu silmad peos.»  
     «Sa küsid, et kas mul varandusest kahju,» vastas Mari. «Ega see minu
varandus ole, et ... »  
     «Miks sa siis nutad?»  
     «Ma nutan sinu hea südame pärast, Andres,» ütles Mari nüüd.  
          Andres  nõksatas,  nagu  oleks  teda  mõni  valus  hoop  tabanud.  Siis  aga
ütles ta, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud:  
     «Liisil on õigus saada. Tema on õndsa Krõõda esimene laps ja Krõõt tõi
ometi varandust Vargamäele kaasa. Tema ei tulnd palja käega, nagu ta siit
läks,  valged  laastud  pea  all.  Ja  pealegi  oli  Liisi  ise  õige  tööinimene,  teist
niisukest meil ei ole, Andresest ehk saab, kui kasvab. Oli see heinakaarel,


rukkivihul  või  kartulivaol,  kellele  vandus  ta  alla  või  kes  sai  tema  vastu?
Ennem  jättis  tervise,  kui  lasi  mõne  teise  endast  ette.  Liisil  olid  töö  peale
Krõõda lahtised käed, aga minu ramm, niisuke inime oli Liisi. Ja sellepärast
anna talle, mis meil anda täib, aga ära meid, endid sootuks ilma jäta.»  
          Nõnda  ütles  Andres  ja  sellega  oli  asi  korras.  Mari  pisarate  pärast  ei
lausunud ta ainustki sõna, mida see temalt lootis nagu kevadist jääminekut.
Ka  lepiti  selles  kokku,  millal  Liisi  oma  kaasavarale  pidi  järele  tulema.  Ja
kui siis vallavoori päev kätte jõudis, läks vana Andres ise sinna juba vara
hommikul. Tema seljataga pidi siis Mari antud juhtnööride järgi talitama.  
     Joosep ja Liisi ilmusid kahekesi ja olid kaasa toonud ka oma poja.  
     «Tõime ta oma sünnipaika vaatama,» ütles Liisi.  
     «Sa ei luband ju oma lastele kunagi Vargamäed näidata,» ütles Maret.  
     «Ta on ju alles nii rumal, ei tea veel midagi, sellepärast,» seletas Liisi
vastu, ise aga tundis väga hästi, et juba hakkab ta oma sõnu sööma, mis ta
Vargamäest  varemalt  oli  rääkinud.  Aga  täna  ei  hoolinud  ta  sellest.  Kord–
korralt hoolis ta sellest ikka vähem, kui ta nägi, mis ja kui palju isa temale
oli käskinud kaasavaraks anda. Isa võis ju andes rääkida õigusest, aga Liisi
tundis  seda  ainult  kui  armastust,  sest  et  tema  ise  oli  õppinud  juba
armastama.  
     Ning kui ta lõpuks Vargamäelt hakkas alla minema, kuhu omaksed jäid
pisarsilmil talle järele vahtima, siis läks ta niisuguse tönniga, nagu polnud
siit läinud veel keegi. Liisile näis äkki, nagu oleks siin iga koht ja nurk nii
armas, nagu pole seda miski kusagil. Ja tema ise oleks tahtnud siin kõigile
olla armas, et kõik mõtleksid temast ainult head, nagu oli seda lubanud teha
jalutu  saunaonu,  kes  andis  talle  virvendaval  pilgul  käe  jumalagajätmiseks.
Oleks nüüd isa kodus olnud, siis oleks ehk Liisi oma lapsega tema jalge ette
langenud, tema põlvede ümbert kinni võtnud ja mitte enne tõusnud, kui ka
temaga oleks kõik hea olnud.  
     Aga midagi niisugust polnud võimalik, sest isa oli läinud. kuskilt kaugelt
telliskive tooma ja käis praegu võib–olla oma kangete jalgadega kivikoorma
kõrval,  nukker  ja  endasse  süvenenud.  Sellepärast  polnud  Liisil  võimalik
muud  teha,  kui  surus  oma  väikest  poega  vastu  rindu  ja  läks  suure–suure
tönniga Vargamäelt alla.   


XXXVII       Liisi ja Joosepi 1ahkumisega Vargamäelt algas siin nagu mingisugune
lagunemine:  noored  kadusid  isakodunt  üksteise  järel.  Maret,  kes  Liisi  ajal
nagu tagaplaanile oli surutud, ei tõusnud ka üksi jäädes rohkem silmapiirile.
Teda  nagu  ei  pandud  suuremat  tähelegi,  olgu  kodus  või  väljas.  Oma
pikavõitu ja peenlase kehaga käis ta ikka pisut ettepoole vimmas, pea nagu
nukralt  langus  ja  silmis  asjatu  kurbus  ka  siis,  kui  ta  suu  naeris.  Leinas  ta
kedagi või oli tal mõni salamure? Keegi ei teadnud seda, sest Maret rääkis
vähe.  Töös  oli  ta  hoolas  ja  väsimatu,  ei  rääkinud  isale  ega  võõrasemale
kunagi  vastu,  tegi,  mis  kästi,  aga  Liisiga  ei  suutnud  ta  võistelda,  sest  tal
polnud  Liisi  jõudu  ega  tema  lahtisi  käsi,  eriti  välistöödes.  Laulda  võis  ta
Liisi  minekust  saadik  peaaegu  vahetpidamata,  nii  et  isa  vahel  tüdines
kuulamast ja talle ütles:  
     «Ei sinu suu änam seisagi kinni.»  
     Aga Maril oli asjast teine arusaamine kui Andresel ja tema küsis kord
Maretilt naljatades:  
     «Hakkad ka õige mehele minema või, et nõnda laulad?»  
     Maret vaatas emale nukra naeratusega otsa ja vastas: «Või need mehed
näpuotsast võtta on.»  
     «Küsisin ju muidu niisama suusoojaks,» ütles Mari nüüd, «tuli mul ju
oma noorus meelde. Mina ka armastasin kangesti laulda. Aga sel aal ei olnd
nii kurvad laulud kui sinul. Mina trallitasin, aina trallitasin.»  
     «Liisi ka armastas rohkem trallilaule,» ütles Maret.  
     «Aga põle sest saadik änam trallilaulud minu suhu saand, kui Andres mu
Mäe  perenaiseks  võttis,»  rääkis  Mari  edasi.  «Ei  kohe  ole  aega  ega  jäksa
laulda. Ja küllap need aastad nüüd olid ikka veel kergemad, teie olite mul
Liisiga lükata ja tõmmata. Ma sain kohe hõlpu. Aga Liisi on juba läind ja
kuniks sindki veel siin kõerutamas, kes seda teab.»  
     «Jah, ma olen ka vahel mõelnd, et kudas sa siis küll läbi saad, kui mind
ka änam ei ole,» ütles Maret.  
          «Ah  et  oled  mõelnd  vahel?»  küsis  Mari  ja  tema  väsinud  silmis  säras
rõõmuhe1k. «Eks mul hakka rasked päevad siis, kes teab, kauaks tervis ja
jõud ette lööb. Lapsed on igaüks tüki viind, aga kes annab siin ilmas midagi
tagasi. Külg teeb ka vahel kuuma valu, ei tea, mis seal on.»  


     Seda viimast häda ei kaevanud Mari kunagi Indreku kuuldes, sest see ei
suutnud  seda  välja  kannatada.  Aga  Maretile  võis  ta  sellest  rääkida  ja  võis
isegi seletada, et nagu kõva tükk oleks kuskil sügavas küljekontide all, mis
teeb vaeva kodusel ja välisel tööl. Viimasest tuli tal tänavu õige sagedasti
osa võtta, sest tööjõud oli peres kasinam kui mineval aastal: Liisi asemele
oli astunud Indrek, kelles oli midagi Mareti–taolist pikka ja painduvat, nagu
oleksid nad ühe ema lapsed. Pealegi oli algusest saadik märgata, et Indrekul
pole nagu head tööhakkamistki.  
     Muidu elati Vargamäel üsna vaiksesti, ei kohtukäimist ega riidu. Kanged
naabrid  olid  lössi  löödud  oma  esimeste  laste  abielu  pärast.  Pealegi  tabas
Pearut sügisel raske hoop: Karla võeti kroonuteenistusse. Küll oli ka tänavu
palju  mehi,  nii  et  Karla  oleks  võinud  järele  jääda,  aga,  tal  polnud  õnne,
võttis numbri ligi. Nõnda siis pidi Pearu endale võõra, sulase palkama, sest
järgmine  poeg  Juljus  oli  alles  nõrk,  et  töömehe  kohustusi  täita.  Sellest
mõistis Mäe Andres, et jumal teeb mõnikord õigust ka Vargamäel. Pearu oli
küll  hoobelnud  ja  suurustanud,  aga  nüüd  pidi  ta  ometi  kord  mõistma,  et
tema pole ilmas see kõige vägevam. Aga sellesama kõigeväelise kätt sai ka
Andres varsti tunda. Sest talvel tuldi Maretile kosja ja tuldi jällegi nõnda, et
see Andresele ei meeldinud. Sõideti küll paukuvate kellade ja kangete ning
magusate  viinadega  ukse  ette,  aga  ikkagi  ei  meeldinud  see  Andresele:
kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest, kes tegi
tellimise  peale  kummuteid  ja  kappe  ning  ka  puusärke,  kui  see  nõnda  pidi
olema. Pealegi oli kosilasel viga, et ta paremat jalga lonkas, mitte küll palju,
aga ikkagi lonkas, sinna polnud midagi parata. Muidu peeti mehest lugu ja
leidus  nii  palju  peretütreidki,  kes  kinnitasid,  et  tisleri–Sass  tantsib  oma
vigase jalaga paremini kui suurem hulk poisse oma tervete jalgadega.  
          Peaaegu  oleks  Mareti  meheleminek  samasuguseks  muutunud  nagu
Liisigi oma, aga Mareti vaiksem ja pehmem loomus päästis seisukorra. Kui
Maret Mari kaudu isale juba varakult asjast teada andis, ütles see kohe:  
     «Sass on ju sant, muidu põleks mehel viga.»  
          «Ega  see  lastesse  hakka,»  vastas  Mari,  «eks  lapsed  tule  ikka  terve
parema jalaga.» 
     «Ükskõik,» ütles Andres, «aga sandile ma oma tütart küll ei taha panna.
Kas siis meie tõesti vallas need kõige halvemad oleme, et me need viimased
peame ära korjama?»  
     «Sass ei ole ju see viimane, tema on ju meistrimees,» seletas Mari.  


     Aga Andres ei olnud nõus. Ta laskis kohe Mareti kutsuda ja ütles temale:
«Kas sa siis paremat ei saa, et pead selle sandi võtma?»  
     «Teised põle mind tänini taht,» vastas Maret.  
     «Aga sul on ju ometi aega oodata, ega sa veel vana ole,» ütles isa.  
          «Pea's  see  vanaduski  ei  tule,»  arvas  Maret  norus  päi.  «Ei  mina  küll
sellega praegu nõus ole, et sa Sassile lähed. Mul on kohe valus sind temale
lasta,» ütles isa.  
          «Eks  me  või  siis  Sassiga  oodata,»  lausus  Maret  üsna  alandlikult  ja
vaikselt.  
     «Mis!?» hüüdis isa nagu hirmul ja imestanult. «Sa tahad siis teda ootama
jääda?»  
          «Tema  on  ju  valmis  mind  ka  ootama,»  vastas  Maret.  «Tema  ootab
ükskõik  kui  kaua.  Veel  mineval  pühapäeval  ütles  ta  mulle,  et  kui  vaja,
ootame, mina põle änam poisike, kes iga seeliku järele jookseb. Ja siis ütles
ta  mulle  veel,  et  tema  teist  ei  võta,  kui  mina  temale  ei  lähe,  tema  tahab
ainult mind. Sellepärast on tema kõigega nõus, mis mina teen, nõnda et kui
sina, isa, praegu ei taha, et ma temale lähen, siis ootame Sassiga, ma ütlen
talle. Ega ta ilma minu loata mulle kosja ei tule.»  
     «Päris oma ema, just nagu vana õnnis Krõõt,» ütles Andres endamisi ja
ta meel sai pisut nukraks. «Heidab alla, aga järele ei anna, tee mis tahes.» Ja
Andres  hakkas  möödunud  päevi  meelde  tuletama,  et  neist  leida  õpetust
olevikule ja näpunäiteid tulevikule.  
     «Isa, kas ma võin nüüd ära minna?» küsis Maret. «Seakartulid jäid tuppa
patta keema, lagunevad teised pärast ära.»  
     Andres ärkas mõtteist ja vaatas tütrele otsa. Ja et selle silmad nii väga
kadunud Krõõda silmi meelde tuletasid, ütles ta: 
     «Sa siis kedagi teist ei taha?»  
     «Ei, isa,» vastas tütar. «Mina lubasin enda Sassile.»  
     «Siis lase ta tulla, millal ta tahab või millal sina tahad, tagasi ei lükka ma
teda mitte,» ütles Andres nagu suure jõupingutusega, ja endal oli pärast hea
meel oma sõnade pärast.  
     Hea meel oli ka Maretil. Ta ei vastanud isale küll midagi, aga ta näos ja
silmis paistis nii vaikne ja õnnelik naeratus, nagu Andres seda Krõõda näos
oli märganud ainult surmavoodil. Ja nüüd oli Andresel veel parem meel, et
ta tütre tahtmisele oli järele andnud.  
          Nõnda  oli  siis  küsimus  otsustatud  ja  Maret  läks  tuppa  vaatama,  et
seakartulid puruks ei keeks.  


     Maril olid nüüd need päevad käes, mida ta oli kartnud: ta pidi tahes või
tahtmata  võõra  tüdruku  võtma.  Sellepärast  niisutas  ta  oma  pisaratega  iga
kosjaviinalonksu,  iga  pulmavorsti,  mida  ta  läbi  lehtri  valge  puupulgaga
toppis, iga saiapätsi, oli see rosinatega või ilma. Ei saanud Maretile midagi
kotti  panna  ega  kompsu  siduda,  ei  saanud  ta  temaga  lõpuks  ainustki  sõna
rääkida,  ilma  et  suunurgis  poleks  valusasti  tõmmelnud  ja  põlle–  või
rätikunurk  silmadele  kippunud.  Maril  oli  ajuti  tundmus,  nagu  saadaks  ta
õnnist Krõõta veel kord Vargamäelt alla, ainult mitte surnult, vaid elavalt –
nii väga tuletas tütar talle oma kadunud ema meelde.  
     Ka Maretil olid silmad lahkudes märjad. Oli see nutt Mari või kõige muu
pärast, mis maha jäi, seda ei öelnud ta kellelegi.  
          «Ega  mina  nii  väga  kaugele  lähegi,»  ütles  ta  Marile,  «kirikumäele
paistavad ju Vargamäe vanad pedakad ära, võin neid seal kas või iga päev
kord vaatamas käia.»  
     «Seda minagi, et ega jah nii väga kaugele,» oli ka Mari nõus, aga ise ei
saanud silmi peost.  
     Kui Vargamäe Eesperes pulma–askeldused olid möödas ja endine rahu
majas, ütles Andres tagakambris kord Marile:  
     «Nüüd oleme tütardest lahti.»  
          «Sedapuhku  jah,»  vastas  Mari.  «Ei  Liinest,  Tiiust,  Kadrist  saa  veel
millalgi asja.»  
     «Ei nii pea,» oli ka Andres nõus.  
          «Mõtlen  vahel,  et  kas  minu  silmad  seda  aega  näevadki,»  kurtis  Mari.
«Mõni teab, kes neid kord toimetab ja totsutab, kui neil aeg kodust minna.»  
     «Sa oled ju noorem kui mina,» vastas Andres.  
     «Noorem või vanem, mis see siin loeb,» arvas Mari.  
     «Küll ka minul tulevad omad rasked päevad,» ütles Andres Marile nagu
lohutuseks.  «Andres  võetakse  mõne  aasta  pärast  kroonu,  Indrekust  ei  saa
vist talutöö tegijat, põle tal seda konti ega õiget tahtmistki, ja Ants ei jõua
seks ajaks veel sirguda.»  
     «Jah, ei tea, mis sest Indrekust meil saab,» ohkas Mari. «Hundipalu Tiit,
tema ristiisa, aab ikka peale, et koolitada teist, aga ... »  
     «Köstri juurde ma panin ta ju,» rääkis Andres. «See annab mulle aina
nõu,  et  ma  ta  linna  kooli  saadaks,  aga  kohe  ei  jõua,–  tee  mis  tahes.  Hull
oleks sellepärast hakata laenu tegema, ei tihka kuidagi, sest millal või miska
sa,  vennike,  maksad.  Olen  rehkendand  edasi  ja  tagasi,  aga  võtta  põle
kuskilt,  Liisi  ja  Maret  viisid  oma  jao,  ega  seegi  koha  sissetulekut


suurendand,  aina  kuivab  aga  teine  vähemaks.  Ja  aastad  põle  nagu  änam
endised. Ei kasva änam endist vilja ega kartuleid ja ei makseta neistki änam
endist hinda. Laseks teise õige veel ühe talve köstri juures käia, saaks ikka
pisut targemaks.»  
     Nõnda sündiski. Suvel tegi Indrek Vargamäel tööd ja talvel pidi ta köstri
juures õppima – ühes mõne teise poisiga, kellest taheti midagi teha, ilma et
vanemad  isegi  õieti  oleksid  teadnud,  mis  neist  nimelt  köstri  juures  teha
saab.  
     Praegune köster oli noorevõitu mees, kes tuli endise vana isamaalase ja
aatemehe  asemele.  See  suri  paari  aasta  eest  kindlas  usus  jumalasse  ja
isamaasse  ning  kihelkond  mattis  ta  suure  auga  maha,  nagu  oleksid  kõik
tahtnud  seega  tema  usku  heaks  kiita.  Ainuke  kihelkonna  nimekamaist
meestest, kes seisis nagu õndsa köstri usu vastu ega austanud tema viimset
rännakut oma osavõtuga, oli rätsep Taar. Tõepoolest oli ka tema köstri usu
pooldaja,  kuid  veel  rohkem  pooldas  ta  isamaad  ja  sellepärast  puuduski  ta
köstri–isanda  matuselt.  Nimelt  oli  nõnda,  et  köstri  abil,  kes  talle  kui
aatelisele  isamaa  eest  kannatajale  Vargamäe  Eespere  varrudest  ja  Pearu
kurikuulsaist  pükstest  saadik  ikka  truult  oli  tööd  andnud,  sai  Taar  oma
ihatud  tuhat  rubla  linna  intressi  peale  täis.  Esialgse  kavatsuse  tõttu  pidi  ta
nüüd  rätsepa–ameti  maha  panema  ja  ainuüksi  isamaale  elama  hakkama.
Aga  mida  enam  tema  pangasumma  linnas  tuhandele  rublale  lähenes,  seda
enam  võitis  teda  veendumus,  et  selle  intressidega  ei  või  veel  kuigi  hästi
isamaad teenida, vaid et peab ta vähemalt kahekordseks tõstma. Sellepärast
siis, kui Taaril ihatud tuhat rubla täis oli, hakkas ta veel suurema hooga tööd
vuhtima, et kaks tuhat rubla linna intressi peale saada. See tähtis silmapilk
oli  umbes  aasta  enne  köstri  surma.  Ja  kui  nüüd  see  vaga  jumalasulane  ja
truu  isamaa–ori  siitilmast  lahkus,  ei  võinud  Taar  kuidagi  tema  viimsele
rännakule  minna,  sest  tema  oli  teise  tuhande  rubla  pärast  Pearuga  lepitust
otsinud  ning  oli  nüüd  kaua  aja  tagant  esimest  korda  Orul  õmblemas.  Aga
mis  oleks  Pearu  öelnud  ja  teinud,  kui  rätsep  oleks  töö  lausa  argipäeval
pooleli jätnud – köster maeti ju argipäeval, et nõnda näha, kui palju on neid,
kes  teda  tõsiselt  armastavad  ja  teda  saatma  tulevad  –  ning  kiriku  juurde
põõkinud  selle  põrmu  pärast,  kelle  aadete  vastu  Pearu  nii  südilt  oli
võidelnud? Ei, rätsep pidi oma südamesoovist loobuma ja tööd murdma, kui
teised sõitsid kiriku juurde köstrit matma. Aga viimasel silmapilgul pani ka
Pearu  hobuse  ette,  et  köstri  matusele  sõita:  tema  leppis  oma  aatelise
vastasega peale surma. Ometi ei võinud Taar Pearuga mitte kaasa sõita, sest


ta  oli  juba  kord  teisiti  otsustanud  ega  tahtnud  kergemeelselt  oma  otsust
viimasel  silmapilgul  muuta.  Pealegi  arvas  rätsep,  et  kui  Pearu  köstri
aadetega  lepib,  siis  ikka  ainult  sellepärast,  et  ühes  köstriga  oleksid  nagu
surnud  ka  tema  aated,  kuigi  need  on  igavesed,  nagu  on  igavene  inimese
hing,  sest  muidu  poleks  ju  igavest  elu  ega  lunastust,  nojah  –  kui  Pearu
surnud  köstriga  ja  tema  aadetega  lepib,  siis  ei  lepi  ta  veel  rätsepaga  ega
tema aadetega, sest nemad mõlemad on alles elus. Nõnda oli targem köstri
matusele  mitte  sõita,  vaid  Orule  jääda  õmblusmasinat  vuristama.  Aga  et
köster oma viimsel rännakul rätsepa osavõtust mitte üsna ilma ei oleks, siis
helistas see kogu päeva oma kumeda kurguga matuse– ja isamaalaule, nii et
need,  kes  isamaast  olid  kuulnud,  oleksid  võinud  arvata:  rätsep  matab
Vargamäel  oma  isamaad,  kihelkond  kiriku  juures  oma  köstrit.  Ometi  ei
matnud  rätsep  oma  isamaad,  vaid  töötas  aina  tema  kasuks:  õmbles,  et
võimalikult  ruttu  veel  teist  tuhandet  linna  intressi  peale  saada,  sest  muidu
võis  surm  ka  temale  järele  tulla,  enne  kui  tal  võimalus  avaneb  kogu  oma
jõudu  isamaale  pühendada.  Puht  isamaa  kasu  pärast  loobus  Taar  köstri
matustest  ja  sellepärast  võis  ta  rahuliku  südamega  pressida  ning  nõeluda,
sest elus isamaa on ometi rohkem väärt kui surnud köster.  
     Nõnda arvas rätsep Taar.  *       Oleks vana õnnis köster kauem elanud, mõni teab, mis oleks sündinud
Vargamäe  Andrese  poja  Indrekuga,  aga  nüüd  käis  ta  talviti  noore  köstri
juures koolis. Kool mõjus Indrekusse kui mürk: oled kord teda millegipärast
tarvitama  hakanud,  siis  ei  pääse  temast  enam,  sest  ihk  tema  järele  aina
kasvab.  Seda  mürki  tundis  Indrek  juba  vallakoolis,  kus  nad  käisid
Andresega kahekesi üheskoos. Õpetajaks oli neil seal noorevõitu mees, kel
vend linnas õppis, kust ta vahetevahel maale ilmus. Nii tuli ta venna juurde
kord aastas. Olid sajud ja pehmed ilmad. Kooliesiselt mäekingult lasti liugu
regedega;  kelkudega,  lauatükkidega,  palituhõlma  ja  ka  püksitagumikuga,
kuni  seal  kohal,  kust  inimene  kaheharuliseks  kasvab,  hakkas  käies  selget
välku lööma.  
          Aga  Indrek  ei  armastanud  liugu  lasta,  mis  oli  arusaamatu  asi  tema
vennale  Andresele,  nagu  ei  mõistnud  seda  teisedki  poisid  ega  õpetaja  ise.
Üksinda istus Indrek koolitoas, vahtis läbi akna teiste nalja ja tundis sellest
vaadates  ehk  rohkem  lõbu  kui  need  seal  mäel  ise.  Mõnikord  juhtus  ka


nõnda, et ta üldse ei vaadanud, mis teised liumäel tegid, vaid süvenes mõne
raamatu lugemisse, kuigi see raamat oli piiblilugu, mis pähetuupimise tõttu
oleks pidanud vastikuks muutuma. Ühel niisugusel silmapilgul astus klassi
õpetaja  vend,  keda  kõik  hüüdsid  kooli–Juljuseks.  Nähes  Indrekut  üksinda
siin, küsis ta:  
     «Mis sa siin teed?»  
     «Ei kedagi,» vastas poiss hirmunult.  
     «Miks sa ei lähe liugu laskma?»  
     «Ei taha,» vastas Indrek lihtsalt.  
     «Mis? Sina ei taha liugu lasta? Mis poiss sa oled? Mine ometi katsu! Kui
sa mäest alla lendad, küll sa siis tunned, et hea külm tuul käib südame alt
läbi»  
     «Ma mineval aasta1 katsusin.»  
     «Ja enam ei taha?» «Ei taha.»  
     «Mis raamat sul ees on?» küsis Juljus ja võttis poisi piibliloo.  
     «Tahad, ma toon sulle ühe teise raamatu? Niisukese, mida sa enne pole
lugenud.»  
     «Tahan küll, kui enne põle lugend,» vastas Indrek ja oli huvitatud, mis
raamat see küll võiks olla, mida tema enne pole lugenud. Enese teada oli ta
juba  sel  ajal  nii  hirmus  palju  lugenud,  et  vaevalt  võis  veel  päris  uusi  ja
tundmatuid raamatuid leida. Ta oli lugenud Kolomatsist ja Kuradi kolmest
juuksekarvast,  mis  on  puhtast  kullast.  Vaga  Jeenoveeva  ja  Vürst
Apollooniuse lood olid tal otsast otsani kui vesi peas. Vanu «Virulasi» oli ta
läbi  võtnud  kahlukaupa.  Isal  oli  suur  raamat  «Maailm  ja  mõnda»,  seda
tundis  ta  kaanest  kaaneni.  Temal  oli  veel  teine  suur  raamat,  millel  polnud
algust ega lõppu, mispärast keegi tema nime ei teadnud; ka selle oli Indrek
läbi lugenud. Orult oli ta saanud mingisuguse pika–pika jutu, nii pika, et tal
lõppu  vist  ei  olnudki,  kuna  algus  ei  tea  kuhu  oli  kadunud;  ja  ka  seda  oli
Indrek lugenud, nii et see peaaegu temalt mõistuse röövis oma lõpmatusega.
Loe kas või aasta otsa, aga jutt käib edasi, käib mitu aastat, käib kas eluaja,
nagu sünniks ta aina ühes eluga.  
     «Siin on see raamat,» ütles Juljus koolituppa tagasi tulles ja poissi tema
mõtteist äratades; «aga hoia teda puhtasti ja loe, kui aega saad. Pärast ma
ehk küsin sinult, mis sul temast meelde on jäänud.»  
     Seega andis ta paberisse pandud raamatu Indreku kätte.  
          Poiss  hakkas  raamatut  sirvima.  Kohe  märkas  ta,  et  see  on  tõepoolest
sootuks  uus  raamat,  niisugust  pole  ta  kunagi  enne  näinud,  veel  vähem


lugenud.  On  ikka  küll  päris  maakeelne  raamat,  aga  mõned  tähed  on
niisugused,  et  tema  neid  ei  tunne  ja  lugeda  ei  mõista.  Muidu  saaks  ehk
veelgi  lugemisega  hakkama,  aga  kole  palju  võõraid  nimesid,  mida  tema
pole kunagi kuulnud ega raamatuiski leidnud. Poiss ei saanud kuidagi aru,
milleks  see  võõraste  nimede  lõpmatu  rodu,  ava  raamat,  kust  tahad.  Ta
katsus  lugemisega  mitmest  kohast  õnne,  aga  ikka  lõppes  sellega,  et  ta
lugemise  raskuse  tõttu  loetu  mõtte  kaotas.  Lugemine  muutus  tühiseks
pomisemiseks või posisemiseks, millest tal midagi meelde ei jäänud, nagu
loeks ta mõnd arusaamatut keelt.  
     Ometi hakkas ta seda pöörast raamatut armastama. Temast sai talle nagu
mingisugune elumõistatus, eluõnnistus. Kui ometi kord sinnamaale jõuaks,
et seda raamatut võiks lugeda arusaamisega ja et sellest, mis oled lugenud,
oskaks ka teistele jutustada! Kui see kord sünniks, siis oleks ehk nii mõnigi
asi arusaadav, mille kallal Indrek murrab praegu asjata oma pead.  
     Aga poiss ei jõudnud sinnamaale, sest enne lõppesid vastlad ja kooli–
Juljus  pidi  jällegi  venna  juurest  linna  sõitma.  Enne  seda  tuli  ta  Indreku
juurde  oma  raamatu  järele,  küsides,  kui  palju  ta  on  lugenud  ja  mis  tal
raamatust  on  meelde  jäänud.  Indrekul  hakkas  nende  küsimuste  ees  otse
surmahirm, sest ei ühele ega teisele teadnud ta vastust. Ilmatu hulk võõraid
sõnu,  mis  ta  raamatust  endale  oli  ette  pomisenud  või  posisenud,  keerles
kuskil kõrge pealuukummi all: Indrek arvas neid peaaegu avasilmi seletada
võivat, aga ühegi nende väljendamiseks ei paindunud tal keel.  
     «Kas sul siis mitte midagi pole meelde jäänud?» küsis Juljus ja vaatas
kaastundlikult  Indrekule  otsa,  kellele  vesi  silmi  kippus  –  nii
haletsemisväärsena tundus ta praegu iseendale.  
          «Paavst,»  sai  Indrek  viimaks  lausutud,  nagu  oleks  ta  mõni  teab  mis
raskuse võitnud, ja hakkas ise härdalt nutma.  
     «Ära sellepärast nuta,» lohutas Juljus poissi ja silitas tema pead, «küll
teinekord jääb rohkem meelde.»  
     Aga nüüd sai poisi nutt veel suuremat hoogu. Ta jäigi nutma, kuna Juljus
raamatuga oma teed läks, mida ta enam kunagi Indrekule lugeda ei toonud.
Sellest oli Indrekul veel siiski kahju, kui ta juba köstri juures õppis ja võis
vene keelt lugeda mis plarinal. Kulus hulk aastaid, enne kui Indreku kätte
uuesti  sattus  see  imeraamat,  millest  talle  meelde  oli  jäänud  ainult  sõna
«paavst». Aga vaheajal oli raamatust kõik endine ime ja võluvus kadunud.
Imeraamat  oli  nüüd  –  nagu  palju  teisigi  raamatuid  –  tühine  kirjasõna,  kus
polnud enam mõistatusi ega õndsust. 


          Samal  ajal,  kui  Indrek  mingisuguse  haiglase  igatsusega  unistas  kord
nähtud «paavsti»–raamatust, luges ta kõike, mis aga kätte juhtus ja mida ta
kätte  sai.  Muuseas  pani  ta  tähele,  et  on  olemas  mingisugused  raamatud,
mida  Liisi  ja  Maret  peidavad,  nagu  oleksid  need  mõni  häbiasi.  Ta  hakkas
nende  saladuslikkude  raamatute  järele  piiluma,  neid  varitsema,  et  viimaks
ometi kord nad kätte saada. Millegipärast tõusis tal kord meeletu mõte: aga
mis siis, kui Liisi ja Mareti käes on mõni neist «paavsti»–raamatuist.  
     Viimaks sai ta õdede saladuslikud raamatud kätte ja luges neid karjas
mättal  istudes,  kus  polnud  keegi  teda  nägemas.  Aga  otsitud  imesõna  ei
leidnud ta siit mitte. Imelikud ja saladuslikud olid need raamatud siiski juba
pealkirjade  poolest,  sest  ühe  kaanel  seisis:  «Suured  saladused»,  teisel:
«Looduse  kuningas»,  kolmandal:  «Naiste  peegel».  Need  nimed  jäid
Indrekule  alatiseks  meelde,  nagu  sõna  «paavstki».  Aga  kui  see  viimane
sõna  ühes  teda  sisaldava  raamatuga  tekitas  unistusi  millegi  kättesaamatu
järele,  siis  tegid  need  õdede  salaraamatud  ta  vastu  tahtmistki  ärevaks.
«Paavsti»–raamatut  oleks  Indrek  julgenud  ka  kodus  laual  isa  ja  ema  ees
lugeda; ta oleks võinud ta jõuluõhtul kas või kirikussegi kaasa võtta ja tema
avada Kristuse kuju ees, mis tuletas talle meelde Oru Pearut särgiväel, aga
neid raamatuid kartis ta peaaegu soos mättalgi avada. Ikka laskis ta silmadel
piiluvalt ümber käia, kas ehk keegi kuskilt ei tule ja teda nende raamatute
lugemiselt ei taba.  
     Ka neis oli palju seda, mida Indrek ei mõistnud, vaevalt ainult aimas.
See  paljas  aimamine  ja  oletamine  tegi  nende  raamatute  sisu  viirastuslikult
kättesaamatuks  ja  meeletult  veetlevaks.  Oleksid  need  raamatud  olnud
samuti selged ja arusaadavad nagu piiblilood või katekismus – Indrek arvas,
et need on arusaadavad, sest kõik pidasid neid selleks –, jah, kui nad oleksid
olnud niisama arusaadavad nagu peatükid ja õpetused, siis ehk poleks nad
teda  põrmugi  erutanud,  vähemalt  sel  määral  mitte  nagu  nüüd.  Neid
raamatuid  lugedes  –  ta  näppas  nad  mitmel  korral  õdede  järelt  ja  süvenes
neisse  ikka  suurema  innu  ja  ärevusega  –  hakkas  ta  kõike  millegipärast
nägema  mingisuguselt  erutavalt  vaatepunktilt.  Nõnda  kuulas  ta  kevadel
lindude  laulu  ja  vaatles  nende  mängu,  nõnda  nägi  ta  kirevaid  liblikaid  ja
siniseid  põuakiile,  eriti  kui  nad  paarikaupa  kaisutades  paigast  paika
lendlesid, et kuskil päikese paistel õndsalikku rahu leida.  
     Raamatuisse peidetud saladus lõi ilmnema loomadeski, keda ta maast–
madalast tundis nagu oma õdesid ja vendi. Jäärade puksimine ja jooksmine,
härgade möirgamine ja pusklemine, hobuste hirnumine ja inkumine, hanede


mäng  vees,  koerte  purelemine  ja  pulmitamine,  usside  lamamine  päikese
paistel,  olles  iseend  palmikuna  mässinud  teineteise  ümber,  kultide  vahuga
täidetud  latsutavad  lõuad  –  kõik  oli  üks  ning  sama  saladuslik  asi,  mida
Indrek hästi ei mõistnud, vaid ainult nagu viirastust aimas.  
     Sagedasti tuli tal «paavsti»–raamat meelde ja ta mõtles, et kui ta selle
oleks  võinud  päris  selgeks  õppida,  siis  oleksid  tal  selged  ka  kõik  teised
raamatud,  õdedegi  omad.  Aga  kooli–Juljus  ei  toonud  enam  seda
arusaamatut  raamatut  tema  kätte  ja  nõnda  vaevleb  ta  vahetpidamata
mõistatuse käes.  
          Inimeste  hõiskamine  ja  huikamine  kõlaval  suveõhtul  vastukajavasse
metsa  polnud  enam  tühipaljas  häälitsemine,  nagu  on  seda  karjapoiste
pedakase  pasuna  puhumine,  mille  ots  toetub  sookase  oksale,  vaid  nemad
hõiskavad sellepärast, et neil on mingisugune imeline saladus, mida nad ei
tihka  sõnadega  avaldada,  nagu  ei  tihka  Indrekki  saladuslikke  raamatuid
ühegi hinge ees avada. Liisi ja Maretki lõõritaksid vaevalt nõnda, kui neil
poleks tegemist selle saladusega, mis on peidetud nende raamatuisse.  
     See veetlev saladus ei ilmne ainult nende lauludes. vaid ka nende sõnad
on mõnikord samasugused, sest nad räägivad Indreku juuresolekul sagedasti
nõnda,  et  see  kuidagi  ei  taipa,  millest  neil  on  jutt.  Ometi  armastab  Indrek
kuulata seda õdede arusaamatut juttu, sest see on niisama hea ja erutav nagu
mõne  arusaamatu  raamatu  lugemine.  Niisugust  juttu  vestes  löövad  õdede
silmad  nii  iseäralikult  särama,  nende  näkku  ilmub  imeline  ilme  ja  suu
hoiavad  nad  hoopis  teisiti  kui  muidu.  Indrek  kuulab  nende  arusaamatuid
sõnu ja vaatab nende imelikke näoilmeid, ja siis on tal mõnikord tundmus,
nagu mõistaks ta, millest nad nii saladuslikult kõnelevad.  
     Enamasti ajasid Liisi ja Maret niisugust juttu aidas ja Indrek istus siis
aidatrepil  päikese  paistel.  Ta  tegi  näo,  nagu  ei  istukski  ta  siin  õdede  jutu
pärast,  vaid  nagu  soendaks  ta  ainult  oma  paljaid  jalgu  ja  jalasääri,  kuhu
kured kevadel nii palju naereid on külvanud, et nad rasvaga määrimise tõttu
peaaegu mustaks on muutunud. Päikese soojus on kurgede naerimaale väga
mõnus,  Indrek  tunneb  seda  kogu  kehaga  õdede  juttu  kuulates,  eriti  kui  ta
naeripeenraid  oma  jalgadel  ja  säärtel  tasakesi  silitab.  Aga  vahetevahel
vilksab  Indreku  silmist  õdede  poole  niisugune  pilk,  et  neil  millegipärast
piinlik hakkab, ja siis ajavad nad poisi aidatrepilt kohe minema, nagu teeks
ta siin mingit kurja.  
     «Kas ma siis ei või siin päikese paistel istuda?» küsib Indrek süütult.  
     «Ei või,» vastab Liisi. «Mine mujale, ega siin üksi päike ole.»  


     «Miks ma siis siin ei või istuda?» küsib Indrek. «Ma põle ju siin kellegi
tüliks.»  
     «Oled küll,» ütleb nüüd Maret.  
     «Kelle tüliks ma siis olen?» ajab poiss vastu.  
          «Eks  sa  siis  saa  ükskord  aru:  meie  tüliks,»  ütleb  nüüd  Liisi.  «Meie
tahame Maretiga oma salaasju rääkida ega taha, et sina kuulad.»  
          Nüüd  on  asi  selge  ja  Indrek  ei  saa  enam  vastu  punnida.  Tema  küsib
ainult, nagu oleks talle rasket ülekohut tehtud: 
     «Kuhu ma siis pean minema?»  
     «Mine, kuhu tahad,» ütleb Liisi, «terve ilm on sinu ees lahti. Mine või
haopinu äärde, seal on samuti soe ja tuulevari.»  
     Ja Indrek lähebki haopinu äärde, kus seisavad püsti teibad, roikad, postid
ja  pakud,  mõned  kooritud,  teistel  ainult  lahad  külge  aetud  või  üleni
kirvetäkkeid  täis,  et  puu  ei  hakkaks  koore  alt  pehastuma.  Siin  tundub
mitmesugust toore puu lõhna ja linavästrik karjub haopinu otsas, sest temal
on siin kuskil haokubude vahel pesa.  
          Siia  istub  Indrek  pakkude  ja  roigaste  vahele,  sest  siit  võib  aida  poole
piiluda, kust kostab Liisi ja Mareti jutukõmin, ajuti mõni üksik sõnagi, kui
nad  jutlemisel  vaimustusse  satuvad  ja  kilkama  ning  naerma  hakkavad.
Indrekul polegi nende sõnadest suuremat lugu, sest neid arvab ta halvemini
mõistvat kui nende naerukihinat, mida ta siiamaale kuuleb.  
     Mõnikord poeb Indrek ka siis siia pakkude vahele, kui päike ei paistagi
ja kui aidas on Maret üksipäini. See on alguses üsna vait ja vaga, nagu oleks
ait  päris  tühi  ja  uks  asjata  lahti  unustatud,  aga  varsti  hakkab  ta  laulma,
esiteks tasakesi, siis pisut valjemini, nii et Indrekul siin pakkude ja postide
vahel on paras kuulata. Indrek on ikka laulu armastanud, aga eriti armastab
ta just Mareti laulmist, sest tema hääles oleks nagu pisut ema häält, kui see
vokivõrina sekka vahel varemalt laulis suurest tammest, mida läheb raiuma
isa oma seitsme pojaga, igaühel seitse kirvest, kinnitades iga laulsõna otsa
arusaamatu «sink sale proo».  
     Millegipärast on Indreku meeltesse kinni hakanud just see imelik «sink
sale  proo»,  sest  seda  tuletab  meelde  oma  lauluga  mingisugune  roheka
kõhualusega lind, kes lendab ühe pika puu ladvast teise ja kordab neid ema
arusaamatuid  sõnu  igal  kevadel  –  mitte  küll  päris  selgesti,  kuid  ometi
kordab,  nii  et  Indrek  neist  aru  saab.  Ja  kui  Maret  laulab,  siis  tundub
Indrekule, et ka tema laulab mingisugusest «sink sale proo'st, nagu oleks ka
tema  mõni  ema  või  roheka  kõhualusega  nimetu  linnuke.  Mareti  laulul  on


teised sõnad, aga Indrekule kostaksid nagu ema või linnukese laulu sõnad.
Maret algab näiteks nõnda: «Kord istus jõe kalda peal», aga Indrekul kõlab
kohe kõrvus «sink sale prao», nagu muudaks mingisugune imevägi tõelised
sõnad tema kuulmeis viirastuslikeks ja mõistatuslikeks.  
     Sama laulu laulab ka Liisi, aga teisel viisil, ja nõnda ei muutu laulusõnad
Indreku  kuulmeis  mitte.  Maret  sai  oma  praeguse  viisi  isalt,  kes  talle  selle
kord õpetas nelipühil õhtuvidevikus, seistes aidatrepi ees, kuna Indrek istus
trepil.  Ta  mäletab  seda  nii  selgesti.  Liisi  ja  Maret  olid  kahekesi  aidas  ja
laulsid  parajasti  tütarlapsest,  kes  istus  jõekaldal  haledasti  nuttes.  Isa  tuli
aidatrepi  ette,  valge  lambanahkne  pihtkasukas  seljas,  kõver  piip  hambus,
tuli, jäi seisma ja kuulas tütarde laulu. Aga kui need olid lõpetanud, ütles ta,
et  kuulaku  nüüd  nemad,  las  tema  laulab.  Ja  ta  lauliski,  mitte  rinna–,  vaid
peene  kurguhäälega,  nagu  tahaks  ta  jäljendada  mõnd  naist.  Kahel  korral
laulis ta ühe ning sama laulu esimest salmi ja küsis siis:  
     «Kumb on ilusam, kas teie või minu viis?»  
     «Meie oma meeldib mulle rohkem,» ütles Liisi.  
     «Isa, laula veel kord:» lausus Maret.  
     Ja isa laulis jällegi kaks korda järgemööda.  
     «Isa, sinu viis on palju ilusam,» ütles Maret nüüd.  
     «See on tõesti nagu nutt jõekalda!»  
          «Õpi  ta  selgeks,»  käskis  isa  ja  laulis  jällegi,  ikka  vaikselt  ja  peene
kurguhäälega. Maret laulis kaasa, kuni uus viis oli peas.  
          «See  on  mustlasetüdruku  viis,»  seletas  isa.  «Mina  olin  siis  mõisas
kärneri  juures  poisiks,  kui  mustlane  oma  tütre,  ahvi  ja  leierkastiga  sinna
tuli. Tütar laulis ja tantsis, ahv tegi kometit ja tõmbas õnneloosa, vanamees
ise  väntas  leierkasti.  Seal  kuulsin  ma  seda  viisi  ja  sest  saadik  on  ta  mul
meeles.»  
          Peale  seda  õhtut  laulis  Maret  nutvast  tütarlapsest  jõekaldal  ikka  isalt
õpitud  viisil  ja  Indrekule  tundus,  nagu  oleks  selles  mustlastüdruku
kaeblevas  ja  igatsevas  viisis  helisenud  tema  ema  laulu  arusaamatu  «sink
sale  proo».  Oli  kordi,  kus  Indrekut  valdas  võitmatu  härdus  õe  laulmist
kuulates, sest see tõi talle jumal teab mis meelde. Pisut oli selles härduses
nagu  õdede  järelt  näpatud  saladuslikke  raamatuidki,  aga  ei  puudunud  ka
kooli–Juljuse  mõistmatu  raamat,  millest  poisile  meelde  jäi  ainult  sõna
«paavst», sest selle viimasega hakkas ta ühendama ja siduma kõike, mis on
arusaamatu ja mõistatuslik.  


     Kui Liisil algas see Joosepi lugu, mis lõppes suure riiu ja pahandusega,
nii  et  Liisi  pidi  sauna  elama  minema,  nagu  polekski  ta  oma  isa  laps,  siis
kõneles miski Indreku südames:  
     «See on just see! See on seesama! Sellepärast läheb Liisi sauna elama ja
sellepärast  on  isa  nii  hirmus  kuri,  et  ei  kannata  peale  Liisi  ka  ühtegi  teist
inimest,  kärgib  kõigi  peale  ja  virutab  esimese  paraja  asjaga,  mis  kätte
puutub.  Sellesama  pärast  on  sõnnid  sarvipidi  koos  ja  puistavad  kas  või
teineteise soolikaid; sellepärast põmmivad jäärad vastastikku oma pealuid,
nii et silmi niriseb veri; sellepärast on kultide kihvakad lõuad valges vahus;
sellepärast  kaklevad  teisepere  kuked,  kuni  mõlemad  on  üleni  verised  ja
väsimusest  laabakil  maas,  ja  sellepärast  lasksid  mineval  kevadel  kaks
metsisekukke endid palja käega elusalt kinni võtta, olles mõlemad kakluses
sedavõrd pöörased, et ei märganud inimestki karta. Kõik on sellepärast!» 
     Kui Indrek ometi ükskord teaks, mis see õieti on, mille pärast see kõik
nõnda sünnib! Aga Indrek ei tea. Andresega võiks ehk sellest rääkida, aga
teda need asjad ei huvita. Tema käib küll külas ja tantsib tüdrukutegagi, aga
niisama  hästi  või  veel  parema  meelega  lõhub  ta  tantsu  poistega,  sest  siis
pole karta, et teistele jalgu jääd: siis hoidku teised, et jalgu ei jää.  
     Liisi pulma ajal nägi Indrek, kuidas Oru Pearu ja Rava Kustas tüdrukute
ja poiste jalgu köitsid ja nende riideid nõelaga kinni pistsid. Teised kõik olid
magama  pugenud,  aga  Indrekul  ei  olnud  und,  nõnda  oli  temasse  mõjunud
Kingu Priidu simmel ja kõik muu, mis ta oli näinud ja kuulnud.  
     Kui Pearu ja Kustas hakkasid pärast peiupoisse ja pruuttüdrukuid üles
äratama  ning  nende  kokkuseotud  jalgade  ja  kokkuõmmeldud  riiete  üle
«soolaseid»  nalju  heitsid,  siis  naersid  kõik,  kes  seda  kuulsid  ja  nägid,
naersid isegi naerualused poisid ja tüdrukud. Aga Indrek ei saanud naerda,
sest et ei asi ise ega teiste naer mõjunud temasse naljakalt, vaid tema seisis
muidu teiste juures ja vahtis neile uurivalt näkku, nagu otsiks ta sealt, milles
peitub nali. Teiste naer tegi ta ennem nukraks kui rõõmsaks, sest äkki oli tal
tundmus, et kuskil jõekaldal nutab vaene tütarlaps, kellest Maret armastab
isalt õpitud viisil laulda, ja tema üle see praegu naerdaksegi.   *            Kaks  esimest  aastat  köstri  juures  koolis  käies  oli  Indrek  vana  lese
kirikumehe juures korteris. Tütar oli tal lähemas maakonnalinnas mehel ja
tuli sealt vahetevahel oma isa vaatama. Teisel Indreku kooliaastal tõi ta kord


ka oma tütre kaasa, kes oli Indreku arvates päris «preln» kohe, sest ta pidi
kodulinna kõige suuremas koolis käima ja pidi mõistma juba nii saksa kui
ka vene keelt kõnelda. Vene keelt katsus ta ka Indrekuga rääkida, kes mõne
sõna talle kuidagi vastu purssis, aga saksa keele jättis ta sootuks katsumata,
kui  ta  nägi,  et  Indrekul  oli  alles  ees  der,  die,  das.  Ainult  üks  jäi  Indrekul
kauaks–kauaks meelde: kui linnapreili (ta oli umbes Indreku vanune ja teda
hüüti Milliks, nagu oli hüütud Oru Riia kassigi, kelle Indrek Jõessaares oli
ära  põletanud)  Indreku  der,  die,  das'i  nägi,  ütles  ta,  et  saksa  keelt  olevat
hirmus raske rääkida, kui peab «artikleid» õieti tarvitama. Siis veel Indrek
ei taibanud õieti, mis loomad need artiklid on, ja sellepärast mõjus see sõna
temasse  imeliselt  ning  muutis  ka  preili  imeliseks.  Ikka  veeretas  ta  keelel
sõna  «artiklid»  ja  seadis  ta  kõrvu  sõnaga  «paavst»,  mille  ta  heameelega
kuhugi kõne sekka oleks pistnud, et näha, mis näo «preln» teeb. Aga ta ei
leidnud selleks kunagi parajat juhust ja nõnda sõitiski «preln» minema ning
kadus  jäädavalt  Indreku  silmapiirilt,  ilma  et  see  oleks  saanud  temale  oma
imesõna  lausuda,  vastukaaluks  tema  imesõnale,  või  ilma  et  see  oleks
tihanud küsida, kas ehk tema ei tunne sõna «paavst» tähendust. 
     Muidu mõistsid Indrek ja Milli teineteist väga hästi.  
          On  päris  kindel,  et  kui  Milli  kauemaks  oleks  siia  jäänud,  siis  oleks
Indrekul õppimisega kabedad päevad tulnud. Milli oleks selle metsa ajanud
–  sinna  suurde  kuusikusse,  mis  seisis  kirikumehe  maja  ja  surnuaia  taga,
mille all jooksid vaiksed siledad lumeteed igasse ilmakaarde, nagu seisaks
kirikumehe majake maailma südames.  
     Milli ema oli peaaegu alati kodunt ära ja nagu puurilinnuke vahtis Milli
kirikumehe maja väikesel aknal, kui Indrek köstri juurest koju tuli.  
     Indreku kõht oli tühi ja ta tahtis süüa. Mõnikord, kui kirikumees suppi
keetis ja ka Indreku lihatüki oma patta võttis, sai Indrek supist osa ja nõnda
oli kõik korras. Aga nüüd, kui tütar kodus, kirikumees suppi ei keetnud ja
Indrek  pidi  ise  endale  midagi  valmistama  kui  ei  tahtnud  külma  ja  kõva
leivakannikaga leppida.  
     Kord näis Indreku kojutulekul tuba tühi olevat, aga sisse astudes kuulis
ta kirikumehe tuttavat norskamist eesriide tagant. Indrek arvas, et nüüd on
paras aeg endale liha küpsetada, sest Milli ees häbenes ta seda teha. Aga kui
ta tule lõukale oli üles teinud ja ahjuservalt läks kummuli panni võtma, et
pekitükid peale panna, astus Milli eesriide tagant kassisammul välja ja tuli
Indreku juurde.  
     «Kuulete, kuis vanaisa magab?» küsis ta.  


     «Norskab,» vastas Indrek pekki nüsides.  
     «Ta ju vilistab magades,» ütles Milli.  
     «Vilistab küll,» oli ka Indrek nõus ja ladus pekitükid pannile, ilma et ta
seda enne oleks loputanud.  
     «Näha kohe, et meesterahvas,» naeris Milli nüüd.  
     «Kas naised nõnda ei vilista?» küsis Indrek.  
          «Ega  ma  siis  nüüd  vanaisa  mõelnud,»  seletas  Milli  naerdes,  «ma
mõtlesin teid. Te panete liha pesemata pannile.»  
     «Vanaisa paneb ju ka, me mõlemad paneme,» ütles Indrek õigusega.  
     «Eks tema ole ka meesterahvas nagu teiegi,» vastas Milli  
          Et  Milli  teda  nagu  kirikumeestki  meesterahvaks  nimetas,  hakkas
imelikult  Indreku  südamesse  kinni  ja  tegi  ta  nagu  juhmiks.  Ta  jäi  oma
pannile pandud pekitükkidega seisma ega saanud nendega enam edasi ega
tagasi. Aga siis astus Milli tema juurde ja ütles:  
     «Las mina aitan, mina nagu naisterahvas.»  
          Indrek  vahtis  punastades  ja  suuril  silmil  tütarlapsele  otsa  ja  laskis
sündida,  nagu  see  soovis.  Milli  pani  lihatükid  pannilt  ära,  valas  sinna
tilgakese vett, laskis selle tulel palavaks, pesi panni puhtaks ja ladus alles
nüüd lihatükid uuesti pannile.  
          «Nõnda,»  ütles  ta,  kui  pann  juba  tulel  särises.  Ja  enam  ei  liikunud  ta
panni juurest, enne kui liha oli küps. Siis küsis Milli Indrekult piima ja jahu,
millest ta valmistas kastme, nimetades seda naeratades «potaseks.».  
     «Kas taldrekut on, kuhu valada?» küsis ta.  
     «Ei ole,» vastas Indrek. «Me paneme panniga lauale, paberit pisut alla,
põle pärast taldreku pesemist.»  
     «Supitaldrekut ka ei ole?» päris Milli.  
     Supitaldrik oli ja sinna sisse panigi Milli küpse liha ühes «potasega».
Taldriku viis ta lauale ja käis siis Indrekuga üheskoos sahvris, kust see leiba
ja külmi kartuleid võttis, ning istus siis juurde vaatama, kuidas Indrek sõi.
Ta  oli  nimelt  põlvili  toolil,  küünarnukkidega  rinnuli  laual  ja  nina  peaaegu
Indreku kastmetaldrikus. Sel oli hirmus piinlik ja häbi nõnda süüa, aga Milli
tegi,  nagu  ei  märkaks  ta  midagi.  Indrekul  oli  täna  peaaegu  samasugune
tundmus,  nagu  oli  tal  olnud  soos  mättal  istudes,  kui  ta  luges  õdede  järelt
näpatud saladuslikke raamatuid.  
     «Teate, mis ma esiteks vanaisa juures eesriide taga tegin?» küsis Milli
Indrekult.  
     «Läksite peitu,» vastas Indrek.  


          «Ei  läind  teie  eest  peitu,»  ütles  Milli,  ja  Indrekul  oli,  nagu  peaks  ta
põranda alla langema, sest alles nüüd mõistis ta, kui hirmus rumalasti ta oli
vastanud. Milli peaks tema eest peitu minema?  
     «Ma vaatasin hoolega järele, kudas vanaisa nõnda norsata ja vilistada
saab. Nüüd on mul see selge. Kui ma linna sõidan, hakkan ma seal niisama
norskama. Tahate, ma norskan teile?»  
     «Noh,» tegi Indrek ja katsus kõigest jõust neelata, –et suutäit alla saada,
sest kurk oli nagu kinni nööritud.  
     Ja Milli norskas, visises ja vusises ning vilistas, nagu magaks tõepoolest
vana kirikumees ise eesriide taga.  
     «Eks ole õieti?» ütles Milli. 
     «Väga õieti,» kiitis Indrek ja ta sai selle ning ka teised suutäied kurgust
alla, sest see oleks nagu Milli norskamise tõttu äkki lahti läinud.  
     «Tahate, ma õpetan teid ka nõnda norskama ja vilistama?»  
     Indrek tahtis küll, aga enne korjas ta toidu laualt. Peale seda ütles Milli
Indrekule:  
     «Lähme kuusiku alla, seal ma õpetan, siin pärast vanaisa kuuleb.»  
     Nad hiilisid toast välja, jättes kirikumehe üksinda magama.  
     Metsa all oli juba videvik ülal puudes kohises tuul, all teerajal oli üsna
vaikne.  Ainult  nende  surnuaia  lähedusse  sattudes  sööstsid  sealtpoolt
tuuleiilid, külmad nagu surnute hingus. Millil oli valge villane müts peas ja
mingisugune  pehme  nahk  kraeks.  Kitsal  teerajal  ei  saanud  ta  muidu,  kui
pidi  Indrekule  nii  ligi  hoiduma,  et  see  kord  tema  pehme  krae  puutumist
arvas tundvat.  
          «Võtke  mul  käe  alt  kinni,  muidu  lükkate  mu  lunde,  sukad  saavad
märjaks,»  ütles  Milli  Indrekule,  endal  värin  hääles.  Aga  värinat  tundus
selles käeski, mis areldi Milli käe alla pisteti.  
     Nõnda kõndisid nad vanuvas videvikus nagu õndsalikus unenäos. Kui
Indrek seda hiljem katsus meelde tuletada, siis ei mäletanud ta midagi muud
kui  aga  mingit  seletamatut  tundmust  ja  uimastavat  lõhna,  mida  ta  polnud
nagu ei enne ega pärast enam kunagi haistnud. Selles oli nagu pisut raud– ja
koirohtu. Indrek oleks selle lõhna pärast jumal teab mis teinud, aga ometi
jäi kõik tegemata sel lihtsal põhjusel, et Indrek ei teadnud, mis peab tegema,
kui tunned niisugust lõhna.  
     Koduteel jäid nad surnuaia nurga juures seisma ja siin küsis Milli:  
     «Kas te kardate surnuid?»  
     «Tänini põle kart,» vastas Indrek.  


     «Aga mina olen kart, ainult täna ei karda,» ütles Milli.  
     Indrek tahtis küsida, miks ta täna ei karda, aga ei julgenud, sest võib–
olla  oleks  see  küsimus  niisama  rumal,  nagu  oli  endine  vastus,  mida  ta  nii
häbenes. Nõnda seisid nad surnuaia nurga juures kahekesi vastastikku ega
lausunud  sõnagi,  otsisid  pimedas  ainult  teineteise  silmi.  Nad  seisid  nii
ligistikku, et nende riided päris kõvasti kokku puutusid, seda teadis Indrek
päris kindlasti. Ta teadis seda sellepärast, et tal tuli imelik mõte: mis oleks,
kui keegi seoks nende jalad salaja kokku? Kui seoks mitte mõni Oru Pearu
või  Rava  Kustas,  vaid  keegi  muu,  kas  või  mõni  niisugune,  keda  pole
võimalik  näha  ega  kuulda.  Ainult  siis,  kui  nad  katsuksid  endid  liigutada,
tunneksid  nad,  et  nende  jalad  on  kokku  köidetud  –  kõvasti–kõvasti,  palju
kõvemini kui Oru Karlal roovilati külge.  
     See mõte ja elamus oli tol korral nii valdav ja sügav, et Indrek peaaegu
endi  jalgade  sidumist  tundiski,  ja  et  ennast  pettumusest  päästa,  püüdis  ta
võimalikult kaua nõnda Milli läheduses seista ja tema lõhna tunda.  
     Aga äkki kahmas Milli peoga maast lund, viskas sellega Indrekule vastu
silmi, pistis kõigest jõust kodu poole jooksma ja hüüdis:  
     «Võtke kinni! Püüdke!»  
          Aga  Indrek  seisis  oimetuna  veel  tükk  aega  paigal,  nagu  oleks  ta  täis
sügavamat imestust, kuidas võib küll Milli joosta, nagu poleks keegi nende
jalgu surnuaia nurga juures seismisel sidunud.  
     «Mis te seisate ja vahite seal!» hüüdis Milli.  
     Alles nüüd sai Indrek jalad maast lahti. Aga Millile järele ei jooksnud ta
mitte.  Tal  polnud  põhjust  joosta,  sest  tema  imeline  nägemus  oli  jäänud
surnuaia nurga juurde ja tal oli kahju temast lahkuda.  
     «Miks te nii kurb olete?» küsis Milli.  
     «Ma ei ole kurb,» vastas Indrek.  
     «Olete küll,» kinnitas Milli. «Teil on niisukesed silmadki.»  
     «Naisterahvas,» lausus Indrek endamisi ja mõtles sellega tütarlast, kes
rääkis  tema  kurbusest.  See  oli  täna  esimest  korda  poisi  meelest  nii  imelik
sõna.  
     Nõnda sündis nende tutvuse viimasel päeval. Järgmisel hommikul vara
pidi  Milli  ühes  emaga  raudteejaama  sõitma.  Õhtul  heitis  kirikumees  vara
magama  ja  ajas  ka  Milli  asemele,  sest  muidu  ei  saavat  ta  homme  «maast
lahti». Ema oli alles kodunt ära. Indrek hakkas homseks õppima. Aga luges
mis  ta  luges,  tema  mõtted  pöördusid  ikka  surnuaia  nurga  juurde,  kus  nad
Milliga kahekesi teineteise ees nii lähestikku olid seisnud. Nõnda kestis see


tükk  aega.  Siis  hakkas  kirikumees  norskama  ja  vilistama.  Milli  aseme
ajutise  eesriide  tagant  kostis  samasugune  norskamine  ja  vilistamine.
Imestades  kuulatas  Indrek.  Aga  siis  kerkis  eesriide  tagant  Milli  naeratav
nägu.  Tasakesi  tuli  ta  laua  äärde,  seadis  tooli  parajasse  paika,  laskis  selle
peale  põlvili,  surus  küünarnukid  lauale  ja  käed  lõua  alla,  nagu  oli  ta  seda
teinud lõuna ajal, ning jäi nõnda silm silma vastu Indrekuga vahtima. Paar
valkjat  juuksesalku  kippus  tal  silmade  ette,  ja  kui  ta  neid  püüdis  kõrvale
puhuda, ulatusid nende otsad poisile näkku. Tütarlaps naeratas seda nähes.  
     «Õpite homseks?» küsis Milli tasa–tasa, nii et tema sõnu võis ennem suu
liikumisest aimata, kui kõrvaga kuulda.  
     «Hakkasin praegu,» vastas Indrek.  
     «Kudas te saate?» imestas Milli.  
     «Ega ma saagi,» vastas Indrek puhtsüdamlikult.  
     «Põle ka tarviski,» arvas Milli. «Homme sõidan mina ära, siis teil aega
õppida küll. Nüüd aame juttu.»  
          Ja  poisile  veel  ligemale  ronis  ta  oma  küünarnukkidega  laual.  Tema
silmad paistsid Indrekule nii siniste ja selgetena, peaasi, just selgetena, nagu
ta  seda  veel  kunagi  enne  polnud  näinud.  Liisil  ja  Maretil  olid  ka  sinised
silmad,  aga  neil  ei  paistnud  nad  nõnda  läbi  nagu  Milli  omad.  Need  olid
nagu kaks tünni puhast kaevuvett Vargamäel isakodu ukse ees: vaatad sisse
ja näed iseennast. Alguses ei söandanud Indrek neisse pilkuheita. Aga kui ta
nendega sai harjunud, nimelt panni pesemise ja liha küpsetamise juures, siis
ei  tahtnudki  ta  enam  muud,  kui  aga  neisse  silmadesse  vahtida.  Sinna
vahtimine  oli  veel  hukutavam  kui  millalgi  isakodus  peegeldava  veetünni
ääres seismine. See oli nagu hea ja ühtlasi ka valus. Hea oli nagu kõhus ja
valus nagu südames või kuskil veel sügavamal ja kaugemal.  
          «Kas  teil  siin  üksi  igav  ei  ole?»  küsis  Milli  ja  tõmbas  oma  kollaka
juuksepatsi üle õla rinnale, kus ta tema kallal sõrmitses.  
     «Tänini põle olnd,» vastas Indrek ja talle tuli meelde, et ta esiteks väljas
oli öelnud «tänini põle kart.»  
     «Mis te homme teete, kui koolist koju tulete?» küsis Milli edasi.  
     «Ei tea, mis jüst,» vastas Indrek.  
     «Kui te veel liha küpsetate, kas pesete nüüd panni enne puhtaks?»  
     Indrek punastas ja vastas siis: «Nüüd pesen.»  
     «Pesete tõesti?» 
     «Päris tõesti.»  
     «Alati?»  


     «Alati,» kinnitas Indrek niisuguse tõsidusega, nagu oleks otsustada mõni
teab kui tähtis eluline küsimus.  
     «Teate mis: kui te panni pesete, mõtelge siis minu peale,» palus Milli, ja
nüüd nägi Indrek, et ka tema punastas.  
          Indrek  ei  osanud  neile  sõnadele  midagi  vastata,  tundis  ainult,  kuidas
keegi  rinnas  midagi  muljus  –  valusalt  ja  uimastavalt,  nii  et  keha  üleni
kuumaks läks.  
     «Kas mõtlete?» küsis Milli ja punastas veel rohkem kui esiteks.  
     «Kui tahate, siis mõtlen,» vastas Indrek.  
     «Kas te siis ise ei taha?» päris Milli.  
     Jälle muljus keegi valusasti Indreku südant, nii et kuum hoog näkku lõi.
Nagu  peaks  ta  mõne  raske  kuriteo  omaks  võtma,  lõi  ta  silmad  maha  ja
lausus:  
     «Tahan küll.»  
     Nüüd võttis Milli oma juuksepatsi otsa, mis oli lahti hargnenud, ulatas
selle Indreku nina alla ja küsis:  
     «Kas tunnete?»  
     «Tunnen küll,» vastas Indrek.  
     «See on minu juustest,» seletas Milli. «Pese või ära pese, ikka on nad
nõnda.»  
     «Ma mõtlesin esiteks, et krae,» ütles Indrek.  
     «Ei, minu juuksed. Kui krae ka, siis on see ikkagi juustest,» seletas Milli
ja küsis: «Kas teile meeldib?»  
     «See on kõige parem, mis ma nuusutand,» kiitis Indrek.  
     «Katsuge, kui pehmed nad on,» käskis Milli.  
          Indrek  liigutas  juba  kätt,  aga  enne  kui  see  juusteni  küündis,  kolises
välisuks:  ema  tuli.  Nagu  välk  oli  Milli  asemel  teki  all.  Ema  sisse  astudes
istus  Indrek  üksi  laua.  ääres  käsipõsekil  ja  katsus  lugeda,  kuigi  ta  ei
seletanud, kas raamat on õieti või tagurpidi ees.  
     «Kes seal on?» küsis Milli eesriide tagant, kui ema tuppa astus.  
          «Mina,  mu  kallike,»  vastas  ema  ja  Indrekule  tundus,  nagu  kuuleks  ta
alles täna esimest korda sõna «kallike»  
     «Miks ei maga sa, homme peab vara tõusma.»  
     «Ma ärkasin kolina peale üles,» vastas Milli. «Katsusin küll tasa tulla,
aga see uks siin,» vabandas ema.  
     «See on üks hirmus uks,» siunas Milli. «Hea, et me siit linna saame.»  


     Indrekule oleks nagu jääpank rinda pistetud. Süda lõi tonks, tonks, tonks
ja tahtis peatuda. Kus on tõde? Kas selles, mis oli laua ääres, või selles, mis
oli nüüd asemel emaga juteldes? On tõde hirmsas ukses ja linnas või juuste
lõhnas ja selgeis silmis?  
     Kogu öö ei saanud Indrek silma kinni. Kui teised varahommikul tõusid,
tegi  ta,  nagu  magaks  ta  alles  ja  ei  kuule  midagi.  Keegi  ei  tuletanud  teda
meelde.  Aga  siis  tuli  silmapilk,  kus  hobune  oli  juba  ukse  ees,  kuna  Milli
ema  ja  kirikumees  läksid  midagi  saani  viima.  Seda  aega  kasutas  Milli.  Ta
astus Indreku aseme ette ja küsis sosinal, nagu jätkaks ta eileõhtust juttu:  
     «Magate?»  
     «Ei,» vastas Indrek samuti salaja. «Ma põlegi magand.»  
     «Sähke, katsuge,» ütles Milli Indreku juurde kummardudes, nii et see
tema hingust tundis, tõmbas oma juuksepatsi, pistis selle lahtise otsa poisile
teki alla ja jättis ta sinna natukeseks ajaks.  
     «Tunnete, kui pehmed,» ütles ta tõustes.  
     «Kole pehmed,» kiitis Indrek.  
     Nõnda nende jutt lõppeski, sest ema tuli uuesti tuppa.  
     «Oled valmis?» küsis ta tütrelt.  
     «Nüüd olen valmis,» vastas Milli.  
     Ja ema ajas ta enda ees välja, nii et tal võimalik polnud enam ainustki
pilku tagasi heita.  
     Paari nädala pärast tuli Indrekule ümbriku sees kaart, mille ühel küljel
ulatusid  roosidest  teineteisele  kaks  roosat  kätt,  kuna  kaardi  teisele  küljele
oli vene keeles kirjutatud: mälestuseks. Allkirjaks M. – see oli kõik. 
          Kaarti  lähemalt  silmitsedes  tundis  Indrek  mingisugust  lõhna  –  Milli
juuste  lõhna.  Ja  kui  ta  katsus  meelde  tuletada  nende  pehmust,  siis  seegi:
muutus nagu lõhnaks kaardi küljes. 
     Kuskil oli Indrek varemalt midagi samataolist tundnud, see turgatas talle
nüüd  meelde.  Kus?  Ei  mäletanud.  Aga  kui  ta  mõne  päeva  pärast  hakkas
endale  liha  küpsetama  ja  enne  tahtis  panni  pesta,  tuli  talle  äkki  meelde,
kuidas  ema  seda  kodus  teeb.  Samal  silmapilgul  teadis  ta  ka,  kus  on  ta
tundnud  midagi  Milli  kaardi  lõhna  taolist,  mis  on  hakanud  sinna  nagu
juustest:  ema  kirstus  aidas  on  samataoline  lõhn,  selles  valges  kirjatud
kirstus, millel kumer krägisev kaas peal. Milli juuksedki krägisesid katsudes
pisut sedamoodi nagu selle lõhnava kirstu kaas avamisel.  
          Rohkem  ei  saanud  Indrek  mõelda,  sest  siis,  tuli  talle  emast  ja  endast
midagi  väga  rasket  ja  valusat  meelde  ja  sellepärast  kippus  nutt  otse  vastu


tahtmist  peale.  Ta  ei  võinudki  muidu,  kui  pidi  nutma  hakkama.  Kui  ta
lõpuks  endast  võitu  sai,  oli  tuli  üsna  kustunud.  Uuesti  pidi  ta  selle  üles
tegema, et panni pesemist ja liha küpsetamist jätkata. ühes uue tulega tuli
talle  mitte  ainult  pähe,  vaid  ka  nagu  kogu  kehasse  ja  hinge  mingisugune
seletamatu  hele  valgus  või  aimdus  ja  panni  pesemisel  peatudes  rääkis  ta
endamisi:  
     «Õige! See ongi see! See on seesama! Nüüd ma tean! Nõnda ta tuleb,
nõnda ta hakkab!»  
     Ja äkki arvas ta mõistvat Liisi ja Joosepi lugu, isa ja Liisi riidu, Liisi ja
Mareti  arusaamatuid  kõnesid  ja  nende  imelikke  näoilmeid.  Mareti  laulu,
poiste ja tüdrukute jalgade sidumist ning kõike muud, mille üle ta nii palju
pead oli murdnud.  
     Aga kui ta oma arvatavast selgest arusaamisest või aimdusest mõnele
teisele  oleks  pidanud  rääkima,  siis  oleks  tal  sõnadest  kahtlemata  puudu
tulnud, nagu oli tal kord sõnust puudus kooli–Juljusele vastamisekski. Kogu
hinge täitva suure ja sügava aimduse seletuseks oleks võinud ta ehk nüüdki
lausuda üheainukese sõna «Milli», ning seegi poleks lõpuks muud olnud kui
väikese kaardikese küljes pisut ema kirstu lõhna – koi– ja raudrohu lõhna,
mis päev–päevalt ikka rohkem haihtub.  
          Kui  Indrek  järgmisil  päevil  köstri  küsimustele  nagu  juhm  vastas,  siis
kuulis  ta  teistelt  poistelt  nii  palju  pilget  ja  naeru  ja  köstrilt  endalt  –  tema
vagast  ametist  hoolimata  –  nii  tõredaid  ja  torkavaid  sõnu,  et  ta  paremaks
pidas  arvestada  kirikumehe  hirmsat  ust  ja  mingisugust  igatsetud  linna,
millest Milli emaga oli rääkinud, kui väikese kaardikese uimastavat lõhna,
mis röövib aru peast. Nõnda muutus Indrek õppimises varsti endiseks, veel
paremakski,  sest  imelikul  viisil  oli  talle  kuskilt  nagu  värsket  jõudu  ja
selgemat arusaamist juurde tulnud.   *       Teise kooliaasta kevadel, kui Vargamäe Andres läks poega köstri juurest
koju tooma ja arveid õiendama, ei saanud see muidu, kui pidi isale ütlema:  
     «Poisi peaks linna kooli panema, minu juures ei jõua ta kuigi kaugele.»  
     Andres mõtles nii ja mõtles naa, aga lõpuks pidi ta ometi ütlema, et tema
hammas praegu linnakooli peale ei hakka.  
     «Nõnda läheb poiss vanaks, ei pääse enam kuhugi sisse,» arvas köster.  


          «Mingu  ta  vanaks  või  mis  tahes,  aga  ei  ole  parata,»  vastas  Andres
köstrile.  
          Viimaks  lepiti  kokku,  et  Indrek  pidi  siiski  veel  üheks  talveks  köstri
juurde  minema  ja  see  lubas  erilise  hoolega  tema  käsile  võtta.  Ehk  saaks
ometi niigi kaugele, et pääseks kuhugi koolmeistriks või selle käealusekski  
          Ometi  läks  kõik  teisiti,  kui  köster  ja  Andres  olid  arvanud  ning
kavatsenud. Kolmanda kooliaasta kevadel otsis nimelt vallakirjutaja endale
abilist  ja  pöördus  kord  naljatades  köstri  poole,  et  see  võiks  oma
«tudengitest» mõne temale kantseleisse anda. Imelikul viisil oli köster kohe
vastanud:  
     «Ega nüüd teistest küll asja saa, aga Paasiga, Vargamäe Andrese pojaga
võiks ehk katsuda»  
     «Räägite ikka tõesti või?» küsis kirjutaja.  
     «Päris tõesti,» vastas köster. «Temaga saate hakkama, seda usun ma.» 
          Lepiti  eneste  vahel  kokku,  et  Indrek  läheb  mõneks  päevaks  kirjutaja
juurde proovile, alles pärast seda näeb, kas maksab asjast isale rääkida või
mitte.  
     Poiss kannatas proovi välja ja nüüd tuubiti talle pähe, et ärgu ta mingu
enam suveks isakodusse tööle, vaid jäägu kirjutajale abiks.  
     «Siin õpite juurde ja saate edasi, aga mis see maatöö teile annab,» seletas
kirjutaja Indrekule, kes oleks tahtnud peaaegu vastuseks küsida:  
     «Aga kas mina võin ise millalgi kirjutajaks saada?» Ometi jättis poiss
selle küsimata, sest temale tundus see ideaal nii kõrgena ja kättesaamatuna,
et otse naeruväärne oleks sellest unistadagi.  
     Vargamäe Andresele ei meeldinud see plaan esiotsa sugugi, sest Indreku
tööjõud oleks suvel nii marjaks ära kulunud. Kaua, kaua pidi ta tagakambris
istuma  ja  piibutama,  kui  ta  Indreku  antud  seletuste  peale  mõtles.  Kõik
kippus  teisiti  minema,  kui  Andres  paljude  aastate  eest  oli  arvanud  ja
kavatsenud.  Vargamäel  pidid  algama  mingisugused  suured  ja  heledad
päevad, kui saavad kaelakandjaiks omad lapsed. Aga nüüd põgenesid need
kõik üksteise järel Vargamäelt, järele jäid ainult vanast väetikesed ja noorest
nõrgakesed.  
     Viimaks segas Mari Andrese mõtlikku piibutamist, sest ta ütles:  
     «Sa mõtled ikka seda Indreku asja?»  
          «Mis  ma  nüüd  jüst  seda  Indreku  asja,»  lausus  Andres.  «Mõtlen  üldse
seda Vargamäe asja.»  
     «Eks teda oleks kodus küll marjaks tarvis, aga ... »  


     «Miks teda tarvis põleks, mis seda nüüd rääkida,» ütles Andres vahele.
«Anna sahakured teisele kätte või pane äkke ja rulli järele velkima.»  
     «Aga mis me tast siis sinna köstri juurde panimegi.» rääkis Mari. «Oleks
nagu  teisedki  oma  kolm  talvet  vallakoolis  ära  käind  ja  las  hakkab  tööd
murdma.»  
     «See'p see ongi,» ütles Andres. 
          Uisapäisa  seda  küsimust  ei  otsustatud.  Kulus  aega  kuni  järgmise
pühapäevani.  Siis  läks  Andres  Hundipalule  mitte  just  Indreku  asja  pärast,
vaid  muidu  niisama  pisut  juttu  ajama,  sest  Tiit  oli  Andrese  arvates  siin
nurgas ainuke mees, kellega tõsiselt maksis rääkida ja nõu pidada. 
          Kaua  venis  kohaomanikkudel  jutt  mööda  Vargamäe,  Hundipalu  ning
üldse mööda kõrvenurga soid ja rabu, mäenukke ja metsasalke, heinamaid
ja karjamaid, põldu ja põlluääri, mööda toimetusi, vaevu ja muresid, enne
kui Andres leidis paraja juhuse lausumiseks:  
     «Eks ta ole minulgi see asi hull: tütred läksid mehele, Mari jäi üksinda
suure töö ja toimetuse rakkesse, nüüd mõtleb ka Indrek ära minna, ei taha
suveks änam tööle tulla, ei teagi, mis sest kõigest nõnda saab.» 
     «Kuhu see Indrek mõtleb siis minna, linna või?» küsis Hundipalu Tiit.  
          «Näe,  kirjutaja  kutsund  teist  omale  abiks,  et  tulgu  aga  kohe,  temal
inimest iga päev tarvis,» vastas Andres.  
     «Kas siis Indrek saaks juba selle tööga toime?»  
          «Ütleb  teine,  et  saab.  Olnd  juba  nädalapäevad  kirjutaja  juures  proovi
peal.»  
     «Kuule, Andres,» ütles Tiit nüüd juba veenvalt, «ega see halb asi oleks,
kui  Indrek  kirjutaja  juurde  läheks.  Poisil  on  pea  otsas,  tal  on  niisukesed
silmadki, nii et las ta läheb.»  
     «Sellest saan ma ise ka aru, et ega see halb oleks, kui ta läheb, aga mis
minust saab? Mis saab Vargamäest, kui kõik ära lähevad? Ka Andresel tuleb
paari–kolme aasta pärast minna,» seletas Vargamäe peremees.  
          Hundipalu  Tiit  ohkas.  Alles  natukese  aja  pärast  ütles  ta,  pannes  käe
Andrese põlvele:  
     «Kuule, Andres, meie oleme sinuga juba vanad mehed, aga me mõtleme
ikka  veel,  nagu  oleks  me  noored:  mina  mõtlen  oma  Hundipalu,  sina  oma
Vargamäed. Aga meie lapsed ei mõtle ei Hundipalu ega Vargamäed. Minu
Aadu peaks tänavu sügisel kroonust välja tulema, aga nüüd kirjutab teine, et
ei  tule.  Lasin  teise  õppida  pasunat  puhuma,  sest  poisil  oli  tahtmist  ja
hakkamist.  Nüüd  on  tal  oma  pasunaga  Peeterburis  nii  hea  elu,  et  ei  taha


änam Hundipalust kuuldagi. No mis ma taga teen? Mis ma saan talle teha?
Ei tule – ei tule, las siis olla. Tõnise aeg saab kahe aasta pärast täis. Aga sel
on  seal  taga  Poolamaa  põhjas  omad  plaanid,  ka  see  ei  mõtle  änam
Hundipalu  peale,  nagu  oleks  see  mõni  võhivõõras  saareke  keset  soid  ja
rabu.  Jüri  läheb  mul  paari  aasta  pärast.  Kas  sellestki  paremat  nahka  saab,
kui ta kord siit välja laia ilma pääseb, kes seda teab.»  
     «Aga mis sest kõigest siis nõnda saab?» küsis Andres. «Meie ise jääme
vanaks, sureme ära.»  
     «Ega meil veel jüst surmapäevad ole, aga vanad me olemegi, jääda põle
siin enam midagi,» vastas Tiit.  
     Vaikides istusid nad kummargil teineteise ees, piibud hambus, ja kumbki
neist mõtles oma mõtteid, kumbki veeretas oma muresid.  
     «Tead, Andres, mis mina vahel olen mõelnd,» ütles Tiit viimaks. «Oru
Pearul on ometi õigus, kui ta ütleb, et kool kasvatab hobusevargaid.»  
          Et  Oru  Pearul  Tiidu  silmis  milleski  võiks  õigus  olla,  seda  Andres
varemalt polnud uskunud, ja sellepärast langesid viimased sõnad nagu puu
talle pähe. Ta ei osanud midagi vastuseks öelda, vahtis ainult pärani silmi
sõbrale otsa.  
          «Usu,  Andres,  Oru  Pearul  on  rohkem  õigus  kui  minul  või  sinul,»
kinnitas Tiit.  
     «Mis hullujutt see siis sul täna õige on?» küsis Andres nüüd. 
     «Ei see ole hullu–, vaid päris mehejutt,» vastas Tiit.  
     «Kuis siis nõnda?» ütles Andres uskumatult.  
     «Aga miks siis mitte,» vastas Tiit. «No ütle nüüd ise, kas minu Aadu
oleks  mulle  niisukese  kirja  kirjutand,  kui  ma  teda  natuke  rohkem  põleks
koolitand ja põleks last teda õppida pasunat puhuma? Eluilmas mitte! Kuhu
ta muidu oleks pääsnd? Mitte kuhugi! Oleks ilusti Hundipalule tagasi tulnd,
nagu  tulevad  kõigi  teiste  pojad  oma  isakodusse!  Aga  näe,  minul  ei  tule,
mitte ei tule.»  
     «Ega ta siis sellepärast veel hobusevaras ole, nagu Pearu ütleb,» vaidles
Andres vastu.  
     «Tema on hullem kui hobusevaras: tema varastab minult mu Hundipalu,
kuhu ma olen pannud oma noore jõu ja tervise, varastab ja annab minu töö
ja vaeva mõnele võhivõõrale, kes ei teagi, mis mina Hundipalust olen teind
ja mis ma tast veel tahtsin teha.»  
          «Pearu  hoidis  oma  Joosepit  küll  kooli  eest,  aga  miks  siis  tema
Vargamäelt plehku pistis?» küsis Andres.  


     «Joosep pistis ju küll Vargamäelt plehku, aga ei läind ometi linna, vaid
võttis  omale  teise  koha  ja  see  on  niisama  hea  kui  Vargamäe  või
Hundipalugi. See on ikkagi muld ja maa, mitte kivi ja linn. Ja seegi, et ta
Vargamäelt ära läks, põle ehk Joosepi tegu, vaid süüdi on sinu tütar. Joosep
ise oleks ehk jäänd.» 
          «Aga  Liisi  ei  saand  ju  ka  muud  kui  kolm  talvet  vallakooli,»  ütles
Andres.  
     «Mis sest, aga tema veri oli rikutud,» arvas Tiit, «ja vere vastu ei saa
keegi.»  
     Selle peale ei teadnud Andres midagi vastata. Natukese aja pärast rääkis
Tiit edasi:  
          «Temal  on  ju  sinu  veri  ja  sina  räägid  Vargamäest  algusest  saadik
rohkem, kui oled ise jõund teha. Sina räägid Vargamäest, nagu põlekski see
õieti  Vargamäe,  vaid  maalapike,  mis  aina  piima  ja  mett  jookseb.  Kool  ja
kirik on õpetand sind ja mind nõnda rääkima. Ja mis sa siis arvad, kas see
laste südamesse kinni ei hakka?»  
     «Aga miks nad siis Vargamäega nõnda ei taha teha, et ta põlegi änam
õieti  Vargamäe,  kui  see  neile  nii  väga  südamesse  kinni  hakkab?»  küsis
Andres, nagu tahaks ta Tiitu puntrasse ajada.  
     «See'p see ongi, et nad tahavad, aga nad ei taha siin, sellepärast lähvad
nad,» seletas Tiit.  
     «Vargamäe ei kõlba neile?»  
          «Neile  ei  kõlba,  ega  nad  muidu  ära  lähe,»  ütles  Tiit.  «Minule  kõlbas
Hundipalu  ja  sinule  Vargamäe,  aga  meie  lastele  ei  kõlba  ei  see  ega  teine.
Nemad ei taha seda linna, millest meie ärbeldes purjus peaga kõrtsileti ees
räägime, seia soode ja rabade taha ehitama hakata. Meie tahtsime seda teha,
aga ei jõund, nemad ei tahagi.» 
     «Aga ega Pearu lapsed ka ehita,» ütles Andres nagu kadedusega ja nagu
iseendale lohutuseks. «Nemad ehitavad,» vastas Tiit.  
     «Keda kuraditki ei ehita nad!» hüüdis Andres nüüd. 
          «Mina  arvan  isegi  seda,  et  põle  kaugel  aeg,  kus  mind  ega  minu  lapsi
änam  Hundipalul  ei  näe,  vaid  nende  asemel  on  siin  mõni  Oru  Pearu
omastest või sugulastest,» ütles Tiit nagu Andrese kiuste.  
     «Kuule, Tiit, sina oled ainuke mõistlik mees meie nurgas, aga täna on sul
tõesti arust puudu,» ütles Andres nüüd tõsiselt ja nukralt.  
     «Ei, Andres,» vastas Tiit samuti. «Ei ole minul ega sinul arust puudu,
vahe on ainult see, et mina sinust ligi kümme aastat vanem ja et minul juba


kaks poega kroonuteenistuses, sina aga oled ainult kaks tütart mehele pand.
Saada  kord  oma  Andres  Vargamäelt  alla,  küllap  sa  siis  näed,  mis  su  süda
sees  ütleb  ja  mis  mõtted  sul  pähe  tulevad.  Meie  häda  on  see,  et  meil  on
rohkem mõtteid, kui Hundipalul või Vargamäel vaja. Meil on rohkem aru,
kui  siia  praegu  mahub.  Siin  põle  praegu  kuigi  palju  aru  ja  mõtteid  vaja,
peab ainult tööd murdma.»  
     «Me oleme ju murnd,» ütles Andres ja lisas juurde: «Pearu on vähem
teind.»  
     «Õige, Pearu on vähem teind, mis nina ees, nõnda on temal ja tema lastel
kergem kui meil ja meie lastel. Meie sõrmed on tööga könksu läind, meie
piht  vimmas,  aga  meie  mõtted  on  alles  sirged  ja  küüruta.  Meie  ei  räägi
Vargamäest ja Hundipalust, nagu nad on, vaid nagu nad peaksid olema. See
on meie lapsed rikkund – nemad ei kõlba ei Vargamäele ega Hundipalule.
Vargamäe ja Hundipalu lapsed ei tohiks õieti teadagi, et kusagil on ilusam
ja  parem  maa,  nende  ees  peab  selle  saladuses  hoidma,  siis  on  nad  õiged
Vargamäe ja Hundipalu lapsed. Aga meie omad on rikutud, nemad tahavad
siit ära, paremat otsida.»  
          «Nõnda  siis  pean  laskma  ka  Indreku  minna  paremat  otsima?»  küsis
Andres vähese mõtlemise järel.  
          «Lase  ta  minna,  see  on  ainuke  õige,»  vastas  Tiit.  «Ega  temast  õiget
Vargamäe elanikku ikka saa. Ka tema veri on lapsest saati rikutud. Juba siis,
kui talle Indrek nimeks pandi ja mina tema ristiisaks hakkasin, lõõpisin ma,
et minu ristipojast saab koolitud mees. Pearu ütles mulle juba tol korral, et
meie püüame lapse hinge, ma mäletan seda nii selgesti. Ka pärast olen ma
oma lõõpimisega poisi hinge püüdnud, sest alati, kui aur peas, olen ma tema
koolitamisest rääkind ja poiss ise on seda kuuland. Ega siis niisuke asi kätte
tulemata  jää,  ta  hakkab  lastele  külge  nagu  mehele  piibutõmbamine,  eks
katsu tast raipest lahti saada. Kui mina Hundipalule tulin, mõtlesin ma, et
ühe oma poja saadan ma tingimata Tartu suurkooli, aga näe, kudas see nüüd
on tulnd, omal mitu poega, aga ühtegi põle jäksand koolitada. Ei ole kohe
saand, tee mis tahes. Ja seda oma koolitamise mõtet lõõpisin ma nüüd sinu
poja Indreku külge, sest tema on minu ristipoeg. Et kui ei saa oma poeg, siis
saagu ristipoeg.»  
     «Ega minulgi seda jõudu ole, et teda suurkooli saata,» ütles Andres.  
     «Siis las läheb kirjutaja juurdegi, see on ikkagi midagi,» arvas Tiit.  
     Andres ei vastanud enam, aga kui ta Hundipalult ära tuli ja mõttes läbi
pehme soo edasi kõmpis, mööda suuri kivilahmakaid, mis soosilla kõrvale


kuuseokstele  ja  kadakatele  olid  asetatud  isegi  kevadisest  suurveest  kuivi
jalu  läbipääsemiseks  jõesillani,  ei  saanud  ta  muidu,  kui  pidi  vahetevahel
peatuma ja ringi vaatama, imetledes tehtud tööd.  
     Jõesillal jäi Andres hoopis seisma, nagu tahaks ta näha, kas ujuvaid kalu
sügavas vees paistab või mitte. Aga mitte kalad ei seisnud praegu Andrese
südames, vaid tema hiljutine kõnelus Hundipalu Tiiduga. Andres ei saanud
viimaks muidu, kui istus jõesillale maha ja hakkas piipu toppima. Ise laskis
ta silmadel ümber käia sillal ja neil suurtel kividel, mis seisid mõlemal pool
jõge teeserval jalakäijate tarvis.  
     See kõik on Tiidu töö, seda teab Andres, sest tema enese silma all on see
sündinud ja osalt on Andres isegi aidanud seda tööd teha. Enne Tiitu polnud
siin ei seda kõrget ja kumerat jõesilda ega neid kivilahmakaid. Veest käidi
läbi  kas  püksata  või  sõideti  lamedapõhjalise  lootsikuga.  Hundipalu  ja  nii
mõnegi teise talu vankrid seisid suvel teisel pool jõge, Ämmasoo välja ääres
kuuse  all,  ja  ratsahobusega  pääseti  siis  jõemadalikust  läbi  vankrite  juurde.
Aga  enamasti  katsuti  nõnda  läbi  ajada,  et  vankripõlves  võimalikult  vähe
oleks hobusega üle jõe käia: veod ja voorid õiendati reepõlves, kui kandis
jõgi  ning  sood  ja  rabad,  nii  et  lase  loomaga  kas  või  silmalt.  Mõiski  võttis
siis  kõrvenurga  meeste  olusid  arvesse  ja  käsutas  neid  voori  ainult  lume
aegu.  Tiit  ei  leppinud  niisuguse  olukorraga  ja  tema  hoolel  ning  vaeval
tekkis jõele sild ning ronisid tee äärde kõikuvale soopinnale need kivid, kus
osa  neist  juba  aastat  kolmkümmend  on  püsinud,  ilma  et  oleks  põhja
vajunud.  
     «Kas võiks kord uuesti aeg tulla, kus seda jõesilda änam ei ole ja kus
oleksid  kadund  ka  need  kivid  teeservalt?»  küsis  Andres  endamisi  ja  pidi
tunnistama,  et  tema  niisugust  aega  ei  suutnud  oletada,  õigem  –  temale  oli
see nii valus oletada, et ta sellest loobus. Et võiks äkki kaduda viirastusena
see jõesild ja need suured kivid – ei, ei, see oli liiga raske mõelda.  
          Aga  siis  turgatas  talle  äkki  midagi  meelde  ja  ta  ütles  peaaegu
kuuldavalt:  
          «Kui  Hundipalul  ei  oleks  mitte  Tiit  ega  tema  lapsed,  vaid  mõni  Oru
Pearu omadega, kas siis oleks see võimalik?»  
     Nüüd ei olnud Vargamäe Andresel enam valus oletada, et siis oleks see
küll võimalik, ta tundis sest oletusest isegi rõõmu. Peaaegu rõõmsana tõusis
ta jõesillaltki ja astus mööda kive läbi vee kuivi jalu Ämmasoo poole.  
     Aga kui Hundipalult nähti, et Vargamäe Andres nii kaua jõesillal istub ja
vett  vahib,  nagu  oleks  ta  alles  mõni  karjapoiss,  pandi  seda  väga  imeks.


Ainult Tiit ei imestanud mitte, vaid ütles oma halli habet silitades:  
     «Andres peab poja majast välja saatma, sellepärast. Andresel hakkavad
minu päevad.» 


XXXVIII            Sellest  hoolimata,  et  Indrek  tööpoisina  Vargamäel  marjaks  oleks
ärakulunud,  tegi  Andres  siiski  Hundipalu  Tiidu  sõnade  järgi  ja  laskis  tal
minna.  Samasugune  oli  ka  Mari  arvamine,  aga  seda  Andres  suuremat
arvesse ei võtnud: tema pärast oleks võinud Indrek ilusasti koju jääda. 
          «Meestetöö  põle  sinu  asi,»  ütles  Andres  Marile  Indreku  küsimuse
otsustamisel, «ja sellepärast seisa sina rahu. See jäta minu mureks ja vaata,
kuidas sa oma tüdrukuga hakkama saad.»  
     Mitte et Andres nõnda just tõeliselt oleks arvanud, aga teda ärritas see, et
Mari arvamised käisid kokku Hundipalu Tiidu omadega, mille vastu tema,
Andres, polnud võinud seista. Nõnda paistis, nagu ei võiks Andres ka Mari
arvamiste  vastu  seista,  mis  oleks  võimatu  asi.  Sest  kes  on  siis  Vargamäe
Eesperes õieti peremeheks, Mari või Andres? Ei puudunud palju, et Indrek
oleks  pidanud  ainult  selleks  koju  jääma,  et  tõendust  saada:  Andres  on
peremees. Ometi viimaks lasti tal heaga minna ja nõnda hakkas tema nagu
pisut saksaks saama.  
     Tööd murdma koju jäid vana Andres ise ja samanimeline poeg, kes juba
kevadest saadik käis üheksateistkümnendat. Lisaks võõras tüdruk, sest Mari
oma  paariaastase  lapsega  vajas  abi.  Kevadel  põllutöö  ajal  tarvitati
kolmeteistkümnelist Antsu äestajana ja rullijana ning heinamaal pisteti talle
suvel reha pihku. Poiss oli küll väikese kasvuga, aga hästi visa ja hakkaja.
Karja hoidsid üheteistkümnene Liine ja kaheksane Tiiu. Kuueaastane Kadri
jooksis väikese Sassi sabas. Oli veel lootus, et Maret heinaajal ja lõikuseks
appi  tuleb,  kas  või  mehega  kahekesi,  kui  see  ehk  oma  tööst  mahti  saab.
Maretil  oli  küll  väike  laps,  aga  seda  ei  peetud  kuigi  suureks  takistuseks.
Peale  kõige  selle  taheti  kibedal  ajal  päevilisi  pidada.  Nõnda  pidi  Andrese
arvates tööle vastu saama.  
     Antsu töölevõtmise pärast oli isal ja emal kaunis tõsine sõnasagin, sest
Mari  oli  selle  vastu,  et  poissi  nii  noorelt  orjama  panna,  kuigi  see  sünniks
ainult vahetevahel ja kergemail töil. Samal arvamisel oli ta olnud Andresest
poja  töölepanemisel.  Nagu  siis,  samuti  ütles  ta  ka  nüüd  vanamehele,  et
looma  oskab  ta  hoida,  aga  oma  last  mitte.  Loomal  laseb  enne  konti
kasvatada ja paneb ta alles siis aiste vahele, aga oma lapsega pole küsimist,
on tal ikke tarvis kaelakünnapuid või ei, ainult kui tarvis, siis hakaku peale.  


     Aga Mari rääkimine ei mõjunud ei Andresest poja ajal ega ka nüüd. Isa
arvas  endist  viisi,  et  loom  pole  inimene.  Looma  eest  peab  inimene
hoolitsema  ja  mõtlema,  aga  loom  inimese  eest  ei  mõtle,  mille  peale  Mari
vastas:  
     «Ega see halba teeks ühti, kui inimene ka inimese eest hoolitseks ja kui
mõni loom vahel ka inimese eest mõtleks.»  
          Kui  Ants  oli  noorest  nõrguke  ja  vana  Andres  ise  pisut  nagu  vanast
väetike juba, siis oli noor Andres see–eest päris mehemürakas ja rammu tuli
tal  aasta–aastalt  juurde  nagu  noorel  karul.  Rammust  rääkisid  tema  piht  ja
õlad, rammust tema kõnnak ja kaelgi. Leeris oli tema ajal ainult üks poiss,
kel maksis püksivärvlist või rinnust kinni võtta, teised olid kõik ühe käega
tuuseldada. Samuti oli lugu vägikaika ja sõrmkooguga. Peale ühe olid kõik
Andrese kõrval könnid, nagu ta neid harilikult nimetas.  
     Aga see nimetus ei meeldinud Tõrvakülast Mätliku Eedile, kes tänavu
oli  juba  kolmat  aastat  leeris.  Esimesel  aastal  oli  õpetaja  ta  kinni  jätnud
peatükkide  pärast.  Järgmisel  aastal  kinkis  ta  temale  need  ja  nõudis  ainult
issameiet,  aga  et  Eedi  ka  seda  ei  jõudnud  pähe  õppida,  siis  pidi  ta
kolmandaks  aastaks  jääma.  Kas  ta  tänavugi  oskas,  seda  ei  teadnud  keegi,
aga  nii  palju  oli  kõigil  teada,  et  Eedi  oli  mõisasepa  juures  poisiks  –
suurehaamri–meheks.  Kui  Vargamäe  Andres  kord  jälle  könnidest  kõneles,
tõusis  Eedi  lavalt,  puges  kastide  vahelt  läbi  keset  põrandat  Andrese  ette,
sest  tema  oli  ainuke,  kes  tohtis  ja  julges  seal  kõndida,  ning  küsis
väljakutsuvalt:  
     «Kes on könn?»  
     «Sina ja terve poiste kihelkond,» vastas Andres.  
     «Ma tahan sulle näidata, kes könn on,» ütles Mätliku  
     Eedi ja viskas kuue seljast lavale.  
     «Käi nii kaua leeris, kui mu poolvend Ants tuleb, küll sa sellele ehk siis
näitad,»  muigas  Andres.  «Minuga  ära  tule  mängima,  muidu  löön  sul
tunamullused kapsad välja.»  
     Kogu ruumikas leerituba lagistas naerda.  
          «Näe,  vaata,  siin  on  su  pealae–ase  nagu  Kolgatal,»  ütles  Eedi  ja  lõi
jalaga  teatud  paika,  sest  eelmisel  tunnil  oli  õpetaja  just  Kolgata  pealae–
asemest rääkinud.  
          «Mis?!»  hüüdis  Vargamäe  Andres.  «Sina  näitad  minule  pealae–aset?
Kolmekordne  könn  niisuke!  Tee  oma  vana  katekismuse–näru  issameie
kohalt lahti ja pane su enda näidatud paika põrandale, ma tahan katsuda, kas


ma kõlksatan su oinakolu issameie sisse, nii et see sul viimaks ometi kord
pähe hakkab, muidu jääd tänavu jälle kinni ja lähed vene usku.»  
     Jälle olid naerjad Andrese pool.  
     «Tule lagedale!» hüüdis Eedi.  
     «Hea küll, kui sul issameie muidu pähe ei hakka,» vastas Andres. «Aga
tee katekismus enne õigest kohast lahti, muidu ei maksa jännata.»  
     Keegi tõi katekismuse ja pani ta püha issameie kohalt lahti põrandale.  
     «Kas on Eedi enda raamat?» küsis Andres.  
     «Ei, minu oma,» vastas katekismuse panija.  
     «Too Eedi enda raamat, muidu ei maksa,» ütles Andres.  
     «Eedil põlegi katekismust!» hüüdis keegi.  
     «Eedi katekismus kulus ära!» hüüdis teine.  
          «Siis  las  olla  seesama  seal,»  ütles  Andres  nüüd.  Poisid  pistsid  rinnad
kokku. Aga Eedi oli kõvem, kui Andres oli arvanud, sest temal oli juba nii–
öelda  täiskasvanud  mehe  jõud.  Esimene  kord  kukkusid  poisid  kõrvu
põrandale,  nagu  oleksid  nad  ühekõvadused.  Kui  nad  maast  tõusid,  välkus
Andrese silmis peaaegu viha ja ta asus niisuguse jõu ja ägedusega vastase
kallale, et kui see püüdis talle jalga taha panna, lendas ta ise peaga kuhugi
vastu kasti, nii et terve nägu verd täis viskus.  
          Eedi  oli  hoobist  pisut  uimane,  aga  ajas  enda  varsti  jalule,  katsus  oma
verist pead ja ütles Andresele:  
     «Aga näe, issameiele ikka ei saand.»  
     «Paranda oma kolu enne ära, siis panen,» vastas Andres.  
     «Ei pane, eluilmas ei pane,» vaidles Eedi vastu.  
     «Panen,» kinnitas Andres.  
     «Võta pea otsast ää, siis paned ta issameiele, muidu mitte,» suurustas
Eedi  ja  see  meeldis  Andresele  nõnda,  et  ta  oma  rätiku  Eedile  ümber  pea
andis,  mis  oli  suureks  lugupidamismärgiks,  võib–olla  sõpruse–
avaldusekski.  Ning  sest  saadik  ei  nimetanud  ta  oinapealist  Mätliku  Eedit
enam  kunagi  könniks,  ja  kui  õpetaja  tahtis  issameie  pärast  Eedit  kolmat
korda kinni jätta, oli Andres esimene, kes ühes teiste poistega õpetajat läks
paluma, et see Eedi tänavu leerist lahti teeks. Pea võis Eedil lõhki lüüa, ilma
et pisar tal seetõttu silma niisutaks, issameie pärast nuttis ta aga õpetaja ees
nagu  korralik  leerilaps  kunagi.  See  härdameelne  nutt  ja  teiste  poiste
palumine  nõrgutasid  viimaks  vana  õpetaja  vaga  südant  sedavõrd,  et  ta
ütles:  


     «Armsad lapsed, see on patt Issanda ees, et ma Eedi leerist lahti lasen,
kui ta ei mõista püha issameie palvetki. Aga et te nii väga teda armastate ja
tema eest palute, siis võtan ma selle patu Issanda ees oma hinge peale.»  
          Ja  nõnda  said  kõik  leerilised,  eriti  aga  Mätliku  Eedi  ise,  oma  vana
õpetaja patu pärast üpris väga rõõmsaks ja Eedi ning Andres läksid esimese
paarina  pühapäeval  kõrvu  altari  ette,  et  esimest  korda  Issanda  õnnistust
vastu võtta.  
          Pärast  leeri  tüsenes  Vargamäe  noor  Andres  endise  hooga  ja
kroonuteenistuse  eel  polnud  enam  kuskil  ümberkaudu  meest,  kes  talle
vägipulgaga  oleks  tuule  alla  teinud.  Suvel  laupäeva–  ja  pühapäeva–õhtuti
käis  ta  Luiste  küla  vahel  härjana  möirgamas  või  täkuna  hirnumas  ja  ep
olnud  külas  ainustki  poissi,  kes  oleks  julgenud  läheda  maa  pealt  talle
niisamuti  vastata.  Kogu  suvi  polnud  rammu  katsuda  enam  kellegagi,  sest
juba kevadel varakult, kui tuli kuhugi uus sulane, olid selle hambad vastu
taevast  pööratud  või  oli  talle  vägipulgaga  tuul  alla  tehtud.  Rammu  sai
näidata  ainult  heinakaare  laiusega,  seljatäie  suurusega,  heinahangumisega
või  sõnnikutõstmisega.  Viimaste  tööde  ajal  pidi  vana  Andres  nii  sagedasti
noorele manitsevalt ütlema:  
     «Ää sa aga jälle lõõpima hakka, tõstad hargivarre katki, raiskad kallist
tööaega.»  
          Aga  noor  Andres  armastas  oma  rammuga  lõõpida  ja  sellepärast
murdusid tema käes sagedasti reha–, hargi– ja hanguvarred. Nad murdusid
ilma lõõpimata, kui töö oli kiire ja kui noor Andres surus tööle täie jõuga
peale. Isal oli aina rõõm ja lust näha, kuidas esimese poja käes töö lendas. 
          «Vaat  nii  peab  mees  tegema,  see  on  mehetöö,»  ütles  ta  vahel.  «Aga
kudas  tegid  mul  sulased?  Liikusid,  nagu  ujuks  täi.  Seljatäis  kui
kirbukoorem,  aga  seavad  ja  seavad  teist  vitsale,  nii  et  hallitad  oodates.
Andres võtab rehaga üksi rohkem selga kui nemad vitsaväädiga teiste abil.
Niisuke on mehe ja mehe vahe.»  
     Andres oli millalgi Luistel Otsa talus pühapäeva õhtupoolikut kulutamas
ja peremees hakkas seal noort hobust rautama, kes jalga hoidis. Niipea kui
vasaraga  kopsu  lööd,  kohe  siputab  ja  jalahoidja  lendab  uperkuuti  eemale.
Küll  pandi  sedelgarihm  kabjaliikmesse,  et  parem  oleks  hoida,  aga  ei  ühti:
nii omad kui ka võõrad mehed, kes katsuma läksid, lendasid üksteise järel
«sõpsikusse» või langesid lömitava looma raskuse all lössi.  
     «Kui õige sina, Vargamäe noor peremees, katsuksid,» ütles Otsa Tõnu
viimaks Andresele, kes asja pealt vaatas.  


     «Mul kirikuriided täna seljas,» ajas Andres vastu.  
     «Viska oma uus kuub seljast ära ja pane minu vana,» ütles peremees. «Ja
ma annan sulle veel põlle ette.»  
          Andres  tegi,  nagu  peremees  soovis,  ja  võttis  hobuse  jala  pihku.  Aga
imelikul viisil ei jännanud hobune nüüd üldse mitte: ei siputanud jalga ega
lömitanud Andrese turjale, nagu poleks tal neid tempe sees olnudki..  
          «Vaata  raibet,»  imestas  Otsa  vanamees,  «ära  tunneb,  mis  mehega
tegemist.»  
     «Loom, mädand, on ju tark,» arvas keegi pealtvaatajaist.  
     Ja nõnda rautatigi Otsa noor kõrb täna nagu kord ja kohus ning hiljemgi
ei teinud ta enam midagi korravastast, ükskõik, kes ta jalga peos hoidis. Oli
see Vargamäe noore Andrese suure rammu pärast või mõnel muul põhjusel,
seda ei püüdnud keegi seletada, ainult au ja kuulsus langes Andrese nimele.  
     «Vargamäe Andres oleks teisele nagu sõnad peale pand,» kordas Otsa
vanamees igal rautamisel uuesti.  
     Tüdrukud olid igal pool nagu mesilased Andrese ümber ja kõik mõistsid,
et  tema  võib  neid  nii  palju  solgutada,  kui  süda  kutsub,  sest  vaevalt  paneb
ükski  seda  temale  pahaks,  olgu  ta  peretütar  või  palgaline.  Aga  Andres  ei
hoolinud neist suuremat. Pidudel ikka tantsis nendega, kuid see oli niisama
muu  seas.  Isegi  teiste  poiste  õrritamine  ei  tõstnud  tema  silmis  noore
naispere  väärtust.  Ütles  keegi  Andresele,  et  see  või  teine  poiss  temalt
tüdruku üle löönud, siis vastas ta harilikult:  
     «Las võtta, mul neid närusid küll, käte ja jalgadega segada. Kust temagi
vilets saab.»  
     Ainuke, kes talle just ajuti pisut tuska tegi, oli Kassiaru Jaska üksik tütar
Maali – suurest lastesuremisest ülejäänud võsuke. See oli oma nurga kõige
peenem  ja  rikkam  tüdruk  ja  tema  kuulsus  ulatus  mõnest  kohast  isegi  üle
kodukihelkonna  piiride.  Tema  oli  linnas  õmbluskoolis  käinud,  vuristas
tagakambris  masinat  ja  purssis  isegi  mõne  sõna  saksa  keelt.  Teda  ei
hüütudki ei tüdrukuks, piigaks ega neiuks, vaid Kassiaru «mampsliks». Ja et
ta  iseend  väga  peeneks  ning  uhkeks  pidas,  siis  oli  talle  tema  saksa  keele
pärast  nimeks  pandud  «komm  essen,  koerajalg,  vas  vilkstu,  vasikajalg».
Nimi  oli  igapäevaseks  tarvitamiseks  liiga  pikk  ja  sellepärast  sai  temast
lühendatult «koeravasikas». Ilus see nimi niisugusele peenele mamslile just
ei  olnud,  sest  ta  käis  mõnikord  kirikus  saksa  jutluselgi,  aga  kes  sellest
hoolis, kui kadedus ja viha Kassiaru Maali vastu olid nii suured. Maali isegi


teadis, et poisid ja tüdrukud teda nõnda nimetavad, ja millalgi oli tal sellest
Vargamäe Andresegagi juttu.  
     «Tahate, ma keelan selle ära,» ütles Andres Maalile.  
     «Nemad nüüd keeldu kuulavad,» vastas Maali uskumatult.  
     «Kui mina ütlen, siis peavad nad kuulama,» kinnitas Andres.  
          «Mul  ükskõik,»  vastas  Maali  nüüd  nipsakalt  ja  pöördus  kõrvale,  sest
temale  ei  meeldinud  Andres,  kel  polnud  maniskit  ees  ega  kamasse  jalas.
Oleks Andres palja maniskigi kaela pannud või rinnapealsegi ette seadnud,
kuigi  ilma  lipsuta,  ikkagi  oleks  see  peenem  ja  moodsam  olnud  kui  lihtne
rätik. Aga Andres ilmus Maali ette, nagu oleks ta mõni viimane sulaspoiss
või nagu oleks Maali mõni karjatüdruk.  
     «Siis olgu Kassiarul koeravasikas edasi,» ütles Andres haavunult.  
     «Ja Vargamäel karuköhmis,» vastas Maali väga peenelt, sest nõnda hüüti
külas Andrest.  
     Sest saadik tundus nende vahel vaenu, nagu oleksid nad päris vihased
kohe.  Aga  tõepoolest  polnud  Andres  Maali  peale  kuigi  vihane,  ta  tegi
ainult, nagu oleks ta, kuna oma südames mõtles ta hoopis teisiti. Maali ei
teadnud muidugi sellest midagi, aga sel suvel sai ta sellest pisut aimu. Sest
kui  nad  ühelt  tantsupeolt  koju  läksid  ja  silmapilguks  kahekesi  jäid,  ütles
talle Andres:  
     «Teie mullu suvel ei taht, et ma neil selle koeravasika ära keelan, aga
seda  ma  ütlen,  et  kui  teie  minu  kroonuteenistuse  ajal  mehele  lähete,  tulen
ma koju ja löön teie mehe maha, ükskõik, kes ta on. Mind saadetakse siis
Siberi, aga las saata, maha löön teie mehe siiski, see on kindel.»  
     Nõnda ütles Vargamäe noor Andres Kassiaru Maalile jumalagajätmisel
ja  läks  minema,  ehk  küll  Maali  täna  veel  heameelega  oleks  Andrese  juttu
kuulanud,  sest  talle  meeldis,  et  see  tema  mehe  lubas  maha  lüüa  ja  siis
Siberisse  minna.  Manisk  ja  kamassid  ei  tulnud  Maalil  nüüd  põrmugi
meelde,  sest  jumalaga  jättes  oli  ju  päris  pime.  Pealegi  mõistis  Maali  väga
hästi, et neid ehteid pole mehe mahalöömisel kuigi hädasti tarvis, võib ka
muidu.  
     Vargamäe vanale Andresele ei meeldinud, et tema esimene poeg käib
küla vahel ja lausa teel nõnda möirgamas ja hirnumas, aga tema ei võinud
sinna  parata,  sest  poeg  ei  hoolinud  isa  arvamistest  kuigi  palju.  Pojal  olid
omad  arvamised  ja  tõekspidamised  ning  nende  järgi  pidi  ta  nõnda  küla
vahel  häälitsema.  Poeg  arvas  nimelt,  et  iga  loom  võib  oma  häält  tõsta  ja


tervele ilmale kuulutada, miks ei peaks võima seda teha siis inimene, liiatigi
veel Vargamäe noor peremees, kelle vastu ei saa ümberkaudu keegi.  
     Niisugused arvamised tekkisid noorel Andresel juba varakult, veel Liisi
ja  Mareti  kodus  olles.  Õed  ehk  olidki  need,  kes  vennas  niisugused
arvamised  tekitasid,  sest  nemad  teadsid  ja  mäletasid,  et  kui  Vargamäel
teenisid  alles  võõrad  sulased  ja  tüdrukud,  siis  kolasid  need  alati  öösel
mööda küla ringi. On siis nüüd omad lapsed halvemad, et nemad seda teha
ei või? Miks peab oma last rohkem kinni hoidma, kui ta minna tahab?  
          Noor  Andres  jõudis  otsusele,  et  tema  pole  kuidagi  halvem,  kui  olid
palgalised, ja sellepärast peab võima käia, nagu käisid needki. Tema peab
võima rohkem käia, sest isa ju ise ütleb alati, et poeg teeb tööd kolme mehe
eest:  nõnda  peaks  võima  siis  poeg  ka  kolme  sulase  eest  külas  käia  ja  teel
ning vainul möirata.  
          Isa  noomimised,  olgu  kas  või  pühakirjaga,  olid  Andresele  nagu  hane
selga  vesi.  Oma  pojaga  oli  Vargamäe  Andresel  esimene  kord  elus,  kus  ta
lausa  päeva  ajal  nägi,  kui  hirmus  vähe  hakkab  pühakiri  noore  ja  tugeva
mehe  peale,  nagu  polekski  teine  pühakiri,  vaid  muidu  niisama  ainult  aga
kiri. Võta poiss käsile uue või vana seaduse põhjal, ikka on tal nägu, nagu
lõõbiks isa temaga muidu niisama.  
     Vargamäel oli viisiks arvata ja uskuda, et kui kellegi peale enam inimese
ega  jumala  sõna  ei  hakka,  siis  hakkab  ometi  tema  peale  vemmal,  nagu
oleksid  selles  koos  need  õiged  käsud  ja  prohvetid.  Aga  kes  pidi  noorele
Andresele  neid  käske  ja  prohveteid  õpetama?  Mõni  aasta  tagasi  oli  isa
temaga jõuluks mustlast võidelnud ja võitnud, aga kui nad nüüd sedasama
teeksid, kas või kallil jõululaupäeva õhtul, siis oleksid tulemused kindlasti
otse vastupidised. Vana Andres oli viimaste aastate vaevade ja murede käes
ruttu kokku vajunud, noor Andres aga aina sirgunud, sest muresid temal ei
olnud ja vaevad mõjusid temasse nähtavasti nagu väetis. Nõnda siis võis ta
oma  isakodus  kas  või  hukka  minna,  aga  ei  olnud  ühtki  hinge,  kes  oleks
õpetanud temale Vargamäe õigeid käske ja prohveteid, sest isa kui nõrgem
pidas õiguse– ja korravastaseks katsetki teha poja löömiseks, kuigi ehk see
poleks vastu löönud.   *            Nagu  Andres  meeste  seas,  samuti  hakkas  Ants  kuulsaks  saama
karjapoiste keskel. Tema polnud küll kasvult suur ega rammult tugev, aga ta


oli rässaka kehaga, hakkaja loomuga, leidliku vaimuga ja alla ei vandunud
ta kellelegi. Rässaka keha ja rõõmsa meele oli ta nähtavasti saanud emalt,
kanguse  isalt.  Isegi  kõige  halvemad  silmapilgud  ei  pannud  teda  kuigi
kauaks norutama.  
          Kord  oli  ta  enne  sõnnikuvedu  loomadega  kesal,  kus  ta  sooja  päikese
kätte  magama  jäi.  Mitte  et  ta  seda  just  oleks  tahtnud  või  seda  meelega
teinud, vaid ta heitis muidu niisama naljapärast keset ohakaid ja karikakraid
pikali,  et  pärani  silmi  vahtida  pilvi  kevadises  taevas  ja  kuulata  kaskede
kohinat  välja  ääres.  Seal  ep  see  tema  peale  tuligi.  Tuli  suure  kavalusega,
sest muidu poleks ta Antsust kunagi võitu saanud.  
          Esiteks  hakkas  Ants  mingisugust  imelikku  pilve  vahtima.  See  oli
niisugune  pilv,  et  tuletas  väga  vana  mära  varssa  meelde,  kui  see  jookseb,
lühike lai saba püsti, nina ees õieli ja kõrvad kui tikud peas. Aga niipea kui
Ants teda katsus hoolsamalt silmitseda, sai pilvevarsast kohe pilvevasikas,
kel  nagu  varsalgi  saba  seljas.  Vasikast  sai  varsti  uuesti  varss,  kes  muutus
jällegi vasikaks. Ants vahtis ja vahtis, et mis hull pilv see on, vahtis, kuni
varsa ja vasika vaheldumine muutus nii kiireks, et paistsid mõlemad nagu
korraga. Ants ajas nüüd silmad kõigest jõust pärani lahti, et seda imelooma
õieti näha, aga siin oligi see paras paik, kus uni kahe jalaga ta silmile kargas
ja  laud  kinni  tallas.  Nõnda  ei  näinud  Ants  enam  midagi,  kostis  ainult
kauge–kauge karjakellade kõlin ja taevas lendava varss–vasika püstiseisva
sabatuti kahin.  
     «See on kask seal põllu ääres,» tuikas kuskil ja siis kadus kõik: varss–
vasikas taevast, kask põllu äärest, hälliv rukis, ohakad, karikakrad, kellad.
Ants ärkas alles siis, kui isa andis kibeda vitsaga mööda paljaid jalgu.  
     «Kus su loomad on?» küsis isa kurjalt.  
          Aga  loomad  polnud  kuskil  mujal  kui  noores  ristikheinas  ja  hällivas
rukkis. Nende tagasiajamine kesale oli silmapilgu töö. Alles nüüd ütles isa
pojale:  
     «Lase püksid maha!»  
          Peale  seda  sündis  kõik,  mis  sündima  pidi.  Aga  kui  isa  oma  kohused
vihaleaetud  südametunnistuse  järgi  poja  vastu  oli  täitnud  ja  põllult  koju
läks, sõid loomad kesal edasi, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Ka
kased  kohisesid  põllu  ääres  ja  noor  rukis  hällis  tuules,  nagu  oleks  ta
pikkade–pikkade  madudega  üleni  kaetud,  kes  aina  vingerdavad  ja
võnklevad.  Ainult  taevas  polnud  enam  varssa  ega  vasikat.  Küll  otsis  teda
Ants,  otsis  niisuguse  hoolega,  et  ei  pannud  tähele  ohakate  torkimistki


paljasse säärde, aga mis läinud, see läinud. Taevas liikusid päris harilikud
pilved,  mida  Ants  ammust  aega  oli  näinud.  Alles  nüüd  mõistis  poiss,  et
pilvevarss–vasikas polnud midagi muud kui ainult une nüke, ja sellepärast
ei heitnud ta enam kunagi sooja päikesega ohakate ja karikakarde keskele
pilvi vahtima kevadises taevas. Aga kui Ants tahtis kivile istuda, tundis ta,
et iste on valus ja et püksid hakkavad ihu külge kibedasti kinni. Sellepärast
oli  palju  parem  püsti  seista  ohakate  ja  karikakarde  keskel,  kui  hällis  noor
rukis ja kahises välja ääres õrn ja pehme lehestik.  
     Õhtul küsis ema pojalt karjaaias: «Kas isa lõi veriseks?»  
     «Muidu vist nii valus,» vastas poeg.  
     «Näita seia,» ütles ema. «Lase püksid maha.»  
     Ema toonitas ja hääldas neid sõnu hoopis teisiti kui isa esiteks väljas,
aga  ometi  ei  teinud  poiss  püksinööpe  lahti,  nagu  oleks  ema  halvemini
toonitanud ja hääldanud kui isa. See oli nii imelik. Ema käsku tahtis Ants
täita, aga ei täitnud, isa käsku ei tahtnud, aga ometi täitis.  
     «Mis ma neist maha lasen, valus on ikkagi,» ütles Ants emale ja jättiski
püksinööbid lahti tegemata, sest temal oli ema vastu nii kange süda.  
     «Kudas sa siis magama jäid?» küsis ema.  
     «Ega ma jäändki,» vastas Ants, «tuli muidu niisuke leitsak.»  
     Nii paljuke oli Antsul emaga sellest uneleitsakust juttu, aga tema oleks
tahtnud,  et  sedagi  poleks  olnud,  sest  mis  sest  kasu  oli:  istuda  oli  valus
kolmandalgi päeval.  
     Siiski, nii väga valus ei olnud see ometi mitte. Palju hullem oli paljaid
varbaid  vastu  kive  või  kände  taguda  või  mõne  varba  kurgualusega  terava
orgi otsa astuda. Samuti oli ka valusam, kui kuskilt umbes mädanema lõi,
kui  varvas  või  sõrm  mädanedes  küüne  pealt  ära  ajas.  Jalad  olid  vahel
kümnest  kohast  korraga  katki,  nii  et  ei  teadnud,  missugust  kohta  maha
toetada. Ometi pidi niisuguste jalgadega jooksmagi, kui veised või lambad
olid  kadunud  või  kui  mullikad  enne  müristamist  tõmbasid  sabad  selga  ja
pistsid kiini jooksma, sest nemad ei pannud Antsu muhke, katkisi varbaid ja
veriseid varbaaluseid mikski. Neil oli niisugune maailmavaade, et kui kiinid
kõrva ääres inisesid ja parmud karjakaupa pilli ajasid ning kõuepilv kaugelt
tõusis,  pidi  tingimata  saba  selga  tõmbama  ja  jooksma.  Ants  ei  mõistnud
neid  sellepärast  hukka,  sest  mis  võisid  mullikad,  kui  neil  oli  niisugune
maailmavaade.  Aga  ühest  oli  ometi  kahju:  miks  oli  isa  nii  palju  kraave
kaevanud ja soo nõnda ära kuivatanud, et loomad üldse joosta võisid. Kui
mätaste  vahed  alles  soliseksid  ning  mullikadki  kõhust  saadik  sees


rübeleksid,  küllap  siis  vaataks,  kuidas  nad  kiini  jooksevad.  Aga  niisugune
õnneaeg oli praegu möödas, Ants oli oma karjapõlvega pisut hiljaks jäänud.
Liisi  ja  Mareti  päevil  olnud  veel  palju  parem  karjas  käia.  Siis  polnud
Vargamäe  loomadel  veel  kiinijooksmist  ega  seente  otsimist,  anna  või
malakaga takka.  
     Aga suuremat muret see ilus ja õnnelik minevik Antsule ei teinud, sest
tema ei armastanud pead murda ega südant vaevata asjade pärast, mis olid
kättesaamatud või tühised. Tühise mänguna tundus talle pasunapuhumine ja
ussidega  mängiminegi.  Temal  polnud  vähematki  huvi  harjutamiseks,  et
võiks ussil kukla tagant kinni võtta ja siis lasta külma painduvat keha endal
ümber palja käsivarre lüüa, nagu tegi seda Andres karjas käies ja teeb seda
veel praegugi heinamaal, kui uss tal heinakaarel või riisumisel ette juhtub.
Aga kui uss kord karjas Antsu jalga hammustas, lõikas ta parajasti ihutava
pussiga ussi hambajälje välja ning pigistas haavast nii palju verd, kui sealt
vähegi  tuli.  Peale  seda  tõmbas  ta  hea  tüki  katkist  kuuevoodrit  ja  sidus
sellega haava kinni. Samal ajal pidi Liine ussi järele valvama, ja kui Ants
jalaga oli valmis, purustas ta mätta, kuhu kurjategija oli peitu pugenud, ja
lömastas tema pea kasejuurikal. 
     «Nõela teinekord veel,» ütles Ants talle õpetuseks.  
     Jalg tegi küll kaua haiget ja mädanes, aga paistetus jäi tulemata.  
          See  pussiga  iseenda  lõikamine  meeldis  Andreselegi.  Aga  temale
meeldisid  Antsu  mõned  teisedki  tembud.  Ants  oli  õigupoolest  esimene
Vargamäe  Eesperes,  kes  hakkas  vitstest  kahvu  valmistama  vähkide
püüdmiseks  ja  mõrdu  kraavidesse  ning  jõevoogudessegi  sissepanemiseks,
kuhu  ta  selleks  tõkked  tegi,  et  ainuski  kalapoeg  mõrrasuust  mööda  ei
saanud. Need olid asjad, mis andsid tööd nii suurele kui väikesele. Polnud
ju sellest küll, et olid kahvad, – paljaste kahvadega ei saanud ju keegi vähki
püüda. Pidi korjama konni selleks kaevatud aukudesse, kust nad laupäeval
kotti loeti, igamehele oma osa, ja siis konnakottidega jõele – ruttu, ruttu, et
saaks kahvad pimedikuks sisse.  
          Vaesed  konnad!  Häda  hakkas  neil  juba  korjamise  ajal,  sest  igakord
polnud  korjajal  kotti  kaasas  ja  siis  hoiti  nad  peos  –  jalgupidi.  Hoidis  neid
nõnda Andres, hoidis ka Liine, ainult Indrek ei teinud seda mitte. Aga kui
Tiiu ja Kadri kasvavad; siis hakkavad ka nemad nõnda konni korjama, sest
juba praegu harjutavad nad end selles. Kui Sass kasvab, siis õpetavad nad
ka sellele ameti selgeks – tingimata. 


          Kõige  suurem  meister  konnade  hoidmises  oli  ometi  Ants,  sest  tema
hakkas  neid  jalgupidi  seadma  mitte  ainult  oma  pihku,  vaid  ka  sõrmede
vahele,  nii  et  pahem  käsi  oli  tal  konni  korjates  nagu  punnsilmaline
konnapärg. Ants oli esimene Vargamäel, kes nii ilusasti konni korjas, kõik
teised,  kes  seda  pärast  samuti  tegid,  olid  tühipaljad  jäljendajad,  nii–öelda
epigoonid konnakorjamises. Selle peale oli Ants väga uhke ja suureline.  
          Veel  suurelisemaks  ja  uhkemaks  läks  ta  konnanülgimisega:  vähk
armastab  ainult  nülitud  konna,  seda  teadis  Vargamäel  igaüks.  Ants  oli
nimelt  esimene,  kes  võis  ka  elaval  konnal  naha  maha  tõmmata  ja  ta  siis
kahvale siduda. See oli temale nii tühine asi, et ei pannud õieti köhatamagi.
Rava Kustas, see alatine lõõpija, kes arvas, et solk pole see, mis eest sisse
läheb, vaid mis sealt välja tuleb, sõi elavat vähki ja vaatas ise pealt, kuidas
see tagurlik loom siputas, aga Vargamäe Ants nülgis elusaid konni!  
          Muidugi,  Kustase  vastu  Ants  ei  saanud,  sest  kõik  mõistsid,  et  elava
konna nülgimine pole elava vähi söömise kõrval midagi. Aga, samuti pidid
ka kõik Antsu kohta õigusega ütlema, et las aga see poiss kasvab, küllap siis
näeme, kas ta viimaks Rava Kustast üle ei löö. Ainult Antsu emal oli asja
kohta  pisut  teine  arvamine,  sest  tema  ütles  pojale  mõnikord  nagu
möödaminnes, kui see august konni võttis:  
     «Ää sa täna jälle seda hullu tükki tee, et sa neil elavalt naha seljast maha
tõmbad, löö nad ikka enne surnuks. Sa tead ju küll, kudas: võta jalust kinni
ja, ... »  
     «Ema, ää mind tule õpetama,» vastas Ants, «ma ju Vargamäel esimene ja
kõige vanem konnatapja.»  
     Nõnda ei saanud ka Mari konnade eest kosta.   *            Igal  suvel  kord  või  kaks  tuli  kirjutajagi  ühes  Indrekuga  Vargamäele
vähile.  Oli  suur  sündmus,  kui  kirjutaja  köstri  kõrge  loogaga,  missugust
polnud  kogu  kõrvenurgas,  üles  Vargamäele  sõitis  –  köstri  loogaga
sellepärast,  et  kirjutajal  endal  polnud  ei  looka  ega  hobust.  Mitte  ainult
Eespere ei sattunud sel tähtsal päeval ärevusse, vaid ka Orul ja isegi saunas
oli tunda kerget erutust. Siin–seal nurkade taga ja aia ääres seisid inimesed,
uudishimulikud  silmad  pärani  lahti.  Vana  sauna–Madis  needis  oma
jooksvahaigeid  jalgu,  sest  muidu  oleks  ka  tema  jõele  läinud  ja  alles
näidanud, kust ja kuidas õieti vähki peab püüdma.  


     Kirjutaja arvas, et viin on vähi püüdmisel vähemalt niisama tähtis kui
kahvale seotav konn, ja sellepärast ei tulnud ta kunagi ilma viinata. Aga iga
kord kahetses ta, et Vargamäe poisid armastasid enam vähki püüda konnaga
kui viinaga. Nõnda pidi kirjutaja ikka üksi viinaga vähki püüdma ja üksi ka
sohu,  saartesse  ning  jõeuttu  hõiskama.  Isegi  kahva  läks  ta  enamasti
niisuguse laulu ja solinaga vaatama, et vähid pidid kurdid või purjus olema,
kui  nad  õigel  ajal  kõik  plehku  ei  pistnud.  Tõepoolest  oligi  ikka  nõnda,  et
kirjutaja kahvad olid aina tühjad, nagu oleksid neil halvad konnad peal või
nagu  oleksid  nad  kellegi  poolt  ära  tehtud.  Laulu  ja  solinat  ei  võinud
kirjutaja  ometi  kuidagi  vähendada,  sest  siis  poleks  mõtet  üldse  öösel  jõe
äärde tulla, arvas ta.  
     Viimaks oli kirjutaja keerulisest seisukorrast lihtsa pääsetee leidnud: ta
muretses  endale  laulu–  ja  solinakohased  kahvad.  Need  olid  niisugused
imeasjad,  milletaolisi  Vargamäel  enne  keegi  polnud  näinud  ega  neist
kuulnudki. Kirjutaja oli oma uute püügiriistade peale väga uhke ja oli nende
auks isegi köstri Vargamäele kaasa toonud. Juba varem oli ta teda kutsunud
iga kord, kui ta käis temalt vähipüügiks hobust küsimas, aga ikka oli köster
eitava  vastuse  andnud,  sest  niisugune  lõbu  kui  öösine  vähipüüdmine  ei
hakanud tema vaga elukutsega hästi kokku. Aga nüüd, kus kirjutajal uued
kahvad  olid,  ei  andnud  ta  köstrile  enne  rahu,  kui  ka  tema  pidi  Vargamäe
jõele  vaatama  tulema,  kuidas  kirjutaja  õige  oma  uute  kahvadega  hakkab
vähki välja tirima. Nimelt just tirima, sest kahv oli pika nööri otsas ja visati
sügavasse vette, kust ta nööripidi välja kisti.  
     Püüdmisel selgus, et uued kahvad olid kirjutajal samuti ära tehtud kui
vanadki:  vähki  ei  saanud  nendega.  Aga  muidu  olid  nad  väga  kenad.  Seda
kinnitasid  Vargamäel  kõik,  kes  neid  nägid,  kinnitasid  isegi  need,  kes  neid
kunagi  polnud  näinud,  vaid  ainult  teisest–kolmandast  suust  neist  olid
kuulnud – nii ütlemata kenad olid need kirjutaja uued kahvad.  
     Aga nendega oli üks imelik asi: viskad nad nööri otsas keset lagedat ja
sügavat vett, aga mine välja tõmbama – kinni, ei tule, nagu oleks nii ropult
vähki peal. Ja kui kirjutaja südametäiega tõmbas, katkes nöör ja kahv jäi jõe
põhja. Nõnda sündis kolmel korral. See ajas kirjutaja hinge täis ja ta ütles:  
     «Seda ma ei kingi.»  
          Ükski  ei  saanud  õieti  aru,  mis  ta  sellega  mõtles,  köstergi  ei  taibanud
saladuslikkude sõnade tõsist mõtet, aga kui kirjutaja end tule ääres hakkas
riidest  lahti  võtma,  siis  mõistsid  kõik  korraga,  mis  ta  mõtles:  ta  tahtis
kahvadele jõe põhja järele minna.  


          «Ega  te  ometi  aru  pole  kaotanud,  härra  Luts,»  ütles  talle  köster.
«Südaööl jõe põhja.»  
     «Mis mul jõe põhjas päevast on,» vastas kirjutaja.  
     «Kirjutajahärra, minge hommiku valges,» andis ka Andres nõu.  
     «Aga millega ma siis öö otsa püüan,» vastas kirjutaja ning kooris enda
tule ääres paljaks. 
     «Võtke minu kahvad,» pakkus Indrek.  
     «Millega siis teie püüate,» vastas kirjutaja abilisele. «Minu isa on vana
meremees ja mina peaksin oma kahvad siia tiresse jätma.»  
     «Palju siin vett on?» küsis köster.  
     «Sülda kolm ehk kahva kohalt,» arvas Andres.  
     «Kas kuulete,» ütles köster, «kolm sülda vett. Ärge minge end südaööl
uputama.»  
          «Uputama,  selles  kitseojas?»  imestas  kirjutaja  ning  tegi  sügavaid
hingamisi.  
     «Kuulake nüüd, mis ma teile ütlen,» rääkis köster kirjutajale, «ja ärge
pange oma elu hädaohtu paari kahva pärast. Las nad jääda, kus nad on.»  
     «Ma tahan ju teisel aastal ka nende kahvadega püüda,» vaidles kirjutaja
vastu. «Aga mis peaasi: kiuste ei jäta ma neid jõe põhja, lähen ja toon nad
välja.» ütles ja hakkas jõele minema. Teised läksid talle järele.  
     «Las minna,» sosistas Ants Andresele. «Saaks näha, kas toob välja.» 
     Kaugel üle jõekäärude vilkus kuskil põõsaste vahelt tuli. Kirjutaja vaatas
seda tuld ja hüüdis siis kõigest kõrist:  
     «Säuka!»  
     Aga sealt ei tulnud mingit vastust, ainult tuluke vilkus auruses õhus.  
     «Kui olen natuke aega põhjas olnd, siis hüüdke, et kuuleks, kuhu üles
tulla,»  õpetas  kirjutaja  ning  hüppas  vette.  Kõik  jäi  vaikseks,  ainult  vesi
virvendas  pisut  vastu  eha  ja  mõned  vullid  tõusid  jõe  põhjast.  Silmapilgud
venisid ootajail minuteiks, peaaegu tundideks. Kõige enne kadus kannatus
köstril. Aga niipea kui tema suu hüüdmiseks avas, karjusid ka teised temaga
kaasa,  nagu  oleks  kõigil  ühine  häda.  Vesi  jäi  endiselt  vaikseks.  Ootajad
hüüdsid teist korda ja oleksid seda teinud peagi kolmat korda, kui kirjutaja
poleks enne vee peale tõusnud.  
     «Te karjute, nagu oleks ma juba uppund,» ütles ta kaldale ronides ja lisas
juurde: «Tooge viinapudel tule äärest kuuetaskust siia, ma võtan karastuseks
lonksu.» «Noh, mis oli?» küsis Andres kirjutajalt uudishimulikult.  


          «Mis  oli,»  kordas  kirjutaja.  «Jõe  põhjas  on  suur  känd  ja  kahvad  on
nähtavasti selle juurikate all. Küll ma nad üles otsin.»  
     «Suur känd,» imestasid Andres ja Ants. «Kust on seia känd saand?» 
     «Siin on millalgi mets kasvand, mis muud,» arvas kirjutaja.  
     «Mets kasvand,» imestasid poisid.  
     «Miks mitte,» arvas kirjutaja, võttis Indrekult viinapudeli ja tõstis suule.
Siis ütles ta: «Soo, nüüd on süda kõva, võib uuesti minna. Aga ärge nii ruttu
hüüdke, andke pisutki aega põhjas olla, ega ma nii pea upu.»  
     Nüüd andsid ootajad talle rohkem aega, aga kui ta nende hüüde peale
veele tõusis, oli tal kahv käes. 
     «Jumala ime!» hüüdis köster.  
          «Inimese  kätetöö,»  vastas  kirjutaja,  ja  kui  ta  oli  pisut  hinge  tagasi
tõmmanud,  hüppas  uuesti  sisse.  Varsti  ilmus  ta  jõe  põhjast  teise  kahvaga.
See oli esimesest natuke maad eemal, aga ka tema oli kuhugi jämeda kännu
juurikate alla kinni jäänud. Kolmat kahva ei leidnud kirjutaja mitte, kuigi ta
valmis  oli  kas  või  kogu  jõepõhja  läbi  kõndima.  Oma  otsimist  viimaks
lõpetades ütles ta:  
          «Siin  on  millalgi  puht–laas  olnud:»  Ja  endist  vilkuvat  tuld  märgates
hüüdis ta jällegi kõigest kõrist, nagu oleks Vargamäe jõe ääres praegugi veel
laas:  
     «Säuka!»  
          Ka  nüüd  ei  tulnud  mingit  vastust,  ainult  põder  solistas  ja  ragistas  üle
jõekääru, pilliroopadrikus.  
          «Tehke  hea  lõõm,  ma  tahan  ennast  soendada,»  ütles  kirjutaja,  ja  kui
poisid tema soovi olid täitnud ning tema end paljalt tule ääres eest ja takka
paistis, lisas ta mõnulevalt juurde: «See on nüüd see õige elu, aga mitte see
seal laua taga.»  
          «Aga  kui  paari  kahva  pärast  oleksite  põhja  jäänud,  mis  siis?»  küsis
köster.  
     «Miks siis põhja?» küsis kirjutaja vastu ja lisas lõõpivalt juurde: «Nädala
aja pärast oleksin peale tõusnud ja hoopis priskemalt.» 
     Poisid naersid. 
     «Niisugune on õige elu ja õige luule,» kiitis kirjutaja uuesti, kui keha
juba soe ja kuiv oli, nii et võis särgi selga ajada.  
     Aga köster ei leidnud kirjutaja tembus kuigi palju luulet.  
          «Mis  siis  luule  on?»  küsis  kirjutaja.  «Ainult  see  tuli,  mis  kaugel
vilgub?»  


     «Miks siis ainult tuli,» vastas köster. «Mina teile ütlen, härra Luts, mis
mina luuleks pean. Kui praegu pimedas, kus meie siin tule ümber seisame,
ehk kui üleüldse, olgu öösel või päeval, kostaks siin soode ja rabade keskel
äkki  kuskilt  ilus  nelja  häälega  isamaalaul  –  jõelt,  padrikust,  tule  äärest,
soosaarelt või ükskõik kust ... »  
     «Või jõe põhjast,» naljatas kirjutaja.  
     «Kas või jõe põhjast, kust leidsite need suured kannud,» kinnitas köster.
«Nii  siis,  kui  korraga  kõlaks  siin  soode  ja  rabade  keskel  ilus  isamaalaul,
vaat  see  oleks  minu  arvates  õige  luule.  Selle  luule  ees  võtaksin  minagi
mütsi maha.»  
     Kirjutaja ei saanud kuidagi aru, miks oleks isamaaliste laulude laulmine
keset soid ja rabu luulelisem kui tema jõepõhjas käimine südaööl ja pärast
seda  enese  kuivatamine  leegitseva  tule  ääres.  Veel  koduteel  vaidlesid
kirjutaja  ja  köster  selle  küsimuse  üle,  aga  kumbki  ei  jõudnud  teist  oma
arvamises  veenda.  Kirjutaja  tuli  ainult  otsusele,  et  praegune  köster  on
niisama paratamatu romantik kui tema õnnis eelkäijagi, ja köster ei leidnud
kirjutaja  arvamisele  muud  seletust,  kui  et  ta  on  egoist  ja  mõtleb  ainult
iseenda peale: mis tema maise isikuga ühenduses, see on luullik, kõik muu
tühipaljas mõttetus ja illusioon.   *       Vargamäel mõjus see kirjutaja kahvade lugu ja tema ning köstri vaadete
kokkupõrge  sügavasti  nii  noortesse  kui  ka  vanadesse.  Ükski  eelmistest
vähipüükidest ei jätnud osavõtjaisse nii põrutavaid jälgi.  
          Noortel  seisis  küsimus  lahendada:  mis  on  raskem,  kas  elava  vähi
söömine  või  südaööl  jõepõhjas  käimine,  et  seal  kännujuurikate  alt  kahvu
otsida?  Küll  ootas  Ants,  et  ehk  tuletab  keegi  tema  elavate  konnade
nülgimist  meelde,  aga  ükski  ei  niitsatanudki  sellest.  Nõnda  sai  ta  juba
lapsepõlves oma nahal tunda, et prohvet pole kuulus omal maal. Aga ta ei
hinnanud  seda  tõesõna  õieti  ning  sellepärast  tuli  ta  otsusele:  tema  vägitöö
on üsna tühine asi. Seetõttu ei nülginud ta enam kunagi elavaid konni, vaid
lõi nad ikka enne surnuks, nagu ema seda talle varemalt asjata oli meelde
tuletanud. Elavate konnade nülgimine muutus talle vastikuks asjaks ja ta ei
võinud  kannatada,  kui  mõni  teinegi  seda  tegi.  Samal  ajal  küpses  tal  aga
otsus: kui ta saab täismeheks, siis hakkab ta kas elavaid vähke sööma või


südaööl  jõepõhjas  käima,  teist  hakkab  ta  tingimata  tegema,  muidu  ei  või.
Esiotsa oli Antsule see paljas mõtegi suureks lohutuseks.  
     Vanu huvitas noorte küsimus ja Antsu mehine otsus üsna vähe, aga neil
oli oma pähkel pureda, nimelt: suured kännud jõe põhjas, mis kirjutaja sealt
kahva  otsides  oli  leidnud.  Kust  võisid  küll  niisugused  kännud  jõe  põhja
saada? Oli keegi nad mingil põhjusel siia toonud? Või oli millalgi siin jõe
kaldal või selle läheduses tõepoolest suur mets kasvanud? Aga millal siis?
Keegi ei teadnud sellest midagi.  
     Siiski leidus ometi üks inimene, kes asja kohta midagi võis kõnelda, kui
Vargamäe  Andres  temaga  sellest  juttu  tegi.  See  inimene  oli  vana  sauna–
Madis,  kes  oli  praegu  oma  paiga  külge  needitud  nagu  kirjutaja  leitud
kännudki  jõe  põhja.  Tema  tuletas  kõigepealt  meelde,  kuidas  tema  ise
samasuguseid kände oli leidnud Vargamäemailt, muidugi mitte jõe põhjast,
vaid  kraavikaevamisel  sügavalt  turba  alt.  Veel  enam:  tema  oli  paar  korda
leidnud  kraavisihilt  maapõhjast  isegi  jämedaid  puid,  milletaolisi  kuskil
ligilähedalgi  tänapäev  ei  kasva.  Juba  siis  oli  tema  arvanud,  et  kännud  ja
puud  pole  ometi  siia  veetud,  vaid  et  nad  on  millalgi  siin  loomulikult
kasvanud:  siin,  kus  tema,  sauna–Madis,  kaevab  kraavi,  on  millalgi  olnud
päris laas. Aga kui võis raba ja soo asemel millalgi kasvada mets, miks ei
võinud siis samal ajal Vargamäe all jõe ääres suured puud kasvada. See on
seda  tõenäolisem,  et  Madisel  nagu  läbi  udu  meelde  tuleb:  tema  kuulnud
lapsepõlves  juttu  sanglepalaanest  Soovälja–alusel  jõekaldal,  mis  on
Vargamäe  alt  nii  mõnigi  hea  verst  ülespoole.  Seda  juttu  kuulnud  ta  vist
noormehenagi, aga siis polevat see tema südamesse kinni hakanud, sest siis
olid tal teised huvid, mis tema meeli köitsid. Kuid lapsena, siis polevat ta
kaua–kaua sellest jõeäärsest lepalaanest oma mõttes lahti saanud, see tuleb
Madisele  ikka  selgemini  meelde.  Kuivõrd  selgesti  Madise  isa  sellest
Soovälja–alusest lepametsast teadis, seda Madis enam ei mäleta, võib–olla
oli ka temal sellest ainult mälestus nagu läbi udu.  
     Sauna–Madise mälestused panid Mäe Andrese kauaks mõtlema, – nagu
oleks  ta  oma  meeltega  praegu  alles  niisama  kaugel,  kui  oli  sauna–Madis
lapsepõlves.  Ikka  pidi  ta  oma  südames  jõe  põhja  laskuma  ja  seal  nagu
kännule  istuma,  mille  oli  leidnud  kirjutaja.  Ja  ta  imestas  väga,  miks  ei
hakanud  tema  meeltesse  kinni  sauna–Madise  kirumised  kraavikaevamisel,
kui talle ette juhtus mõni vana jäme känd, mille kõrvaldamine raiskas palju
aega  ja  vaeva  ja  mille  kohta  Madis  harilikult  ütles:  «Vanad
pedakasaadanad!»  Alles  nüüd  tagantjärele  teadis  Andres,  et  Madis  nii


mõnigi kord nõnda oli kirunud, kui ta Andresele kraavi kaevas. Tol ajal ei
mõelnud ei Madis ega Andres midagi muud, kui et kännud olid tüliks. Aga
nüüd,  kus  kraavitöö  on  Vargamäe  mail  ammugi  soikus,  jõuab  vaevalt
vanugi puhastada, nüüd hakkavad mõtlema niihästi Andres kui ka Madis.  
          Aga  kui  oletada,  et  millalgi  on  siin  kasvanud  mets,  kas  ei  või  siis
oletada,  et  ta  siin  ükskord  jällegi  kasvab?  Eks  ole  maapind  metsakasvule
tõepoolest  soodne,  ainult  kui  jõuaks  ära  kuivatada.  On  ainult  üks  häda:
kraavid ei kuku küllalt, jõgi seisab liiga täis. Mis sellega teha? Andres teab,
et  jõgi  hakkab  allpool  ikka  rohkem  kukkuma  ja  sünnitab  paiguti  otse
kärestikke. Ta teab ka seda, et ülespoole minnes jõevoolu loidus kaob ja et
soostunud  maapind  valitseb  jõe  ümber  ainult  vahest  mõnekümne  versta
pikkuselt.  Mis  oleks,  kui  saaks  nõnda  teha,  et  jõgi  hakkaks  ka
Vargamäemail  kiiremini  voolama  ja  et  veepind  temas  langeks  selle  tõttu
paar  jalga?  Et  veepind  jões  langeks  kolm–neli  jalga,  söandab  Andres
mõelda, kuna ta ise tunneb, kuidas tal süda rinnas otse värisema lööb. Mis
sünniks  siis  Vargamäe  karjamaa  ja  niitudega?  Mis  sünniks  kõigi
ümberkaudsete  karjamaade  ja  niitudega?  Ja  jõeäärse  endaga?  Ning
rabadega, kui neile kraavid sisse tõmmata? Kõik oleks varsti kuiv ja mets
hakkaks mühama, nagu mühas ta siin ehk millalgi varem! Siis ehk hakataks
jällegi  põldu  harima  Jõessaares  ning  kõigil  teistel  soosaartel,  kus  veel
tänapäev on tunda vanad põlluasemed! Hakataks ehk põldu harima sois ja
rabadeski!  
     Muidugi, siis ehk! ... Aga Andres teab, et see on ainult tema mõte, nagu
tal neid ennegi on olnud, muud ei midagi. See on üks niisuguseid mõtteid,
mida praegu Vargamäel ei peaks mõtlemagi, nagu Hundipalu Tiit kord oli
öelnud.  Nõnda  ei  tohtinud  sellepärast  mõelda,  et  Hundipalu  Tiit  ise  omal
väljamäel kord nõnda oli mõelnud, kuni ta otsusele oli tulnud, et nõnda on
halb mõelda. Inimene unustab kõige tarvilikuma elus, kui ta harjutab endas
niisugust hullu mõtlemist, selles oli Hundipalu Tiit kaljukindel. Aga see va
Tiit seal Hundipalul, tema ehk ei teagi veel, et kirjutaja leidis Vargamäe alt
jõe põhjast suured–suured puukännud. Mis ütleks Tiit, kui ta seda kuuleks
ja  kui  ta  teaks,  mis  sel  puhul  rääkisid  niihästi  kirjutaja  kui  ka  köster?
Andres tahaks peaaegu ainult selleks Hundipalule minna, et Tiiduga nende
kändude lugu arutada. Aga millegipärast kõheleb ta minnes, nagu kardaks
ta, et Tiit oma tooli temale lähemale nihutaks ja siis talle põlvele patsutaks,
öeldes:  


     «Vaata, kulla mees, nõndasama sünnib ükskord suurte kividega jõesilla
otsas. Ükskord ehk mädanevad neil haod alt ja siis hakkavad nad vajuma,
ikka  sügavamale  ja  sügavamale,  kuni  jõuavad  üsna  põhja.  Kui  siis  keegi
millalgi uuesti hakkab siia teed või silda tegema, leiab ta nad poolkogemata,
nagu leidis kirjutaja need kännud jõe põhjast.»  
          Hirmus  imelik  on  Andresel  mõelda,  et  Hundipalu  jõesilla  otsas  ehk
ükskord neid suuri kive enam ei ole. Aga ehk kaob sild ise veel varem kui
need kivid? Ehk tuleb aeg, kus mööda kive kõnnitakse veel jõe äärde, aga
sellest  ei  saada  enam  muidu  üle  kui  lootsikuga?  Andresel  on  raske  seda
mõelda, ja kui ta ometi seda peab mõtlema, siis lahutab ta end uue mõttega:
kui see kord peaks sündima, siis pole enam Tiitu ega tema lapsi Hundipalul,
seda  mitte.  Pole  Tiitu  Hundipalul  ega  Andrest  Vargamäel.  Nende  sugu  on
siit  kadunud,  sest  nende  rikutud  veri  ei  lasknud  neid  siia  peatuma  jääda,
nagu  seletas  Tiit  millalgi.  Tulevad  uued  inimesed,  kes  elavad  siin
väljamägedel  sauna–Madise  sõna  mööda  nagu  kärbsed  sitahunniku  otsas,
ilma et nad mõtleksid minevikku või aimaksid tulevikku.  
          Aga  mis  sünniks  kividega  siis,  kui  jõe  vesi  langeks  mõne  jala  ja  kui
jõeäärne muutuks kõvaks ning kuivaks? Eks istuksid kivid siis kuival maal
ja  eks  peaksid  siis  inimesed  kord  küsima:  milleks  küll  need  kivid  siia  tee
äärde on ritta laotud? Ja on see siis nii võimatu? On siis nii võimata jõge
voogudelt  sügavamaks  teha  ja  puhastada  pilliroo–  ning  kõrkjapadrikust?
Kui võib kraavi puhastada, miks siis ei võiks jõega sedasama teha? Peaasi:
kui  võiks  voogudest  välja  kiskuda  vanad  tõkked,  mis  on  veele  kõige
suuremaks  takistuseks.  Igal  pool  on  vähemalt  üks  tõkkerisu,  paiguti  aga
kaks  ja  kolm.  Andrese  omadki  pojad  on  neid  kaks–kolm  tükki  oma
heinamaa kohta juurde teinud. Sauna–Madis on neid oma eluajal vähemalt
kümmekond  valmis  vorpinud.  Paljud  neist  on  nõnda  vanad,  et  nende  iga
keegi  ei  tea  ja  nende  tegijat  ükski  hing  ei  mäleta,  nagu  oleks  jumal  ise
Vargamäe jõe ühes nende vanade tõketega loonud, nii et siin oleks tegemist
jumaliku jõe ja jumalikkude tõketega.  
     Aga kust võtta see jõud, kust võtta need käed, mis suudaksid jõe põhjast
kiskuda need jumalikud vaiad ja jumaliku risu, mis on seisnud siin maailma
loomisest saadik? Andresel hakkab silmis virvendama, kui ta nõnda küsib,
nii  hirmus  palju  on  Vargamäe  jões  vanu  tõkkeid  ja  nende  vaiu.  Tema  on
omad  päevad  siin  Vargamäel  ängelnud,  aga  paljuke  on  ta  jõudnud  korda
saata?  Ainult  nii  palju,  et  kevadel  ja  sügisel  pole  vaja  iga  päev  käia  soos
lehmi  aitamas,  nagu  oli  alguses.  Siiski,  mis  oleks,  kui  tema  läheks  oma


poegadega, Pearu omadega, Hundipalu Tiit omadega, Ämmasoo omadega,
Soovälja  mehed  omadega,  ja  kui  mõnel  pole  poegi,  siis  läheks  ta  oma
sulastega;  kui  tuleksid  mehed  ka  välimaa  poolt  –  Metsakandist,  Luistelt,
Kassiarult,  Urvakülast  ja  peale  selle  kõik  need,  kes  käivad  kümnete
verstade tagant siin jõe ääres heinamaal; ja kui hakkaksid kõik need mehed,
isad  ja  pojad,  peremehed  ja  sulased,  kantnikud  ja  vabadikud  –  muidugi
igaüks oma või oma pere heinamaa kohalt – jõge puhastama, tõkkevaiu ja –
risu välja kiskuma, kas saaks siis sellele vastu, mis on siin seisnud maailma
loomisest  saadik  ja  mis  on  arvatavasti  jumala  enda  kätetöö?  Kas  pääseks
siis vesi kiiremini jooksma, kas või jumala seadmiste vastu?  
          Ja  Andres  arvab,  et  kui  tuleksid  kõik,  kel  on  siin  heinamaad,  ja  kui
hakataks  puhastamisega  mõlemalt  kaldalt  korraga  peale  –  muidugi  suvel
soojaga,  kui  on  lust  vees  solistada;  kui  tuleks  vald,  kui  tuleks  kihelkond,
isegi  kas  või  maakond  ja  hakkaks  Vargamäe  jõge  puhastama,  siis  saaks
tema igavesele risule tingimata vastu, nii et vesi pääseks vabalt jooksma ja
langeks juba esimesel suvel paar jalga. Aga see tähendaks, et ka Vargamäe
kraavid võivad sedavõrd sügavamad olla. Jah, seda tähendaks see, kui jões
vesi langeb.  
          Mõeldes  muutub  Andres  pikkamisi  kainemaks,  nagu  kaoks  tal  peast
omasugune viina–aur. Ja nüüd mõistab ta, et kõik oleks nõnda, kui ta oleks.
Jajah, kui põrssal oleksid küüned, siis roniks ta puu otsa, ja kui eidel oleks
... ning needsinatsed teised sõnad. Aga ometi ei ole seda ja Andres ei usu, et
see kunagi tuleb: põrssale ei kasva küüned. Ta teab seda omast käest, omast
elust,  et  see  nõnda  ei  ole.  Kihelkonnast  ja  vallast  rääkimata,  omad
ümberkaudsedki  mehed  jääksid  välja  tulemata,  kui  tahaks  minna  jõge
vanast tõkkerisust puhastama. Andres kahtleb, kas Hundipalu Tiitki selleks
oma poegadega jõe äärde ilmuks. Paarkümmend aastat tagasi oleks ta seda
kahtlemata  teinud,  aga  nüüd  mitte  enam.  Nüüd  kuulab  ta  ennem,  kuidas
pojad pasunat puhuvad, või kuigi läheb jõele, siis kalapüügiriistadega. Jah,
ennem läheb ta õnge ja unnaga, landi või noodaga kui labida ja kirvega.
          Ja  Andres  ise,  mis  teeks  tema?  Kümmekond  aastat  tagasi  oleks  ta
tingimata  võtnud  sulase,  võib–olla  ka  sauna–Madise,  ja  läinud,  aga  nüüd
rögiseb Madis jalutuna sängis ja sulase asemel on Andresel poeg, kes peab
sügisel  kroonusse  minema.  Aga  kas  on  pojal  mõtet  minna  jõevoogudelt
vanu  tõkkeid  lõhkuma,  kui  ta  sügisel  läheb  kroonusse?  Ja  kui  pole  mõtet
tema minekul, on siis vana Andrese enda minekul suurem mõte? Ehk mis
aitakski tema minemine, kui ei lähe teised, sest ega tema üksi suuda ometi


neile tõketele midagi teha. Tema on juba vana ja sureb, enne kui näeb oma
töö tulemusi, nõnda teeks ta tühja tööd. Teised aga ei tule, see on kindel. Ei
tule  Oru  Pearu,  ei  tule  Soovälja  mehed,  ei  tule  Ämmasoo  omad,  ei  Rava
Kustas, ei Kukessaare Jaan, ei Aaseme Aadu, Võlla Juhan ega Aiu Jüri, ei
Kassiaru Jaska, ei Luiste ega Urvaküla peremehed. Sellepärast oleks päris
loomulik,  et  koju  jääb  ka  Vargamäe  Andres,  kui  peaks  minema  jõevooge
puhastama ja süvendama.


XXXIX            Suvi  enne  noore  Andrese  kroonusseminekut  oli  Vargamäe  Eesperes
imelik  suvi,  milletaolist  siin  enne  keegi  polnud  näinud.  Mitte  et  ta  oleks
olnud  ilmade  poolest  hoopis  iseäralik  või  et  oleksid  andnud  heinamaad  ja
põllud  erilist  saaki,  ei,  seda  mitte.  Ristikhein  oli  küll  haruldaselt  hea  ja
kartulid  tõotasid  lopsakate  pealsetega  rikkalikku  saaki,  aga  see  ei
mõjutanud  ühegi  vargamäelase  meeleolu  kuigipalju.  Seda  ei  pandud  suurt
tähelegi, sellest ei tehtud juttu ega tuntud erilist rõõmu, vana Andres isegi ei
tundnud seda.  
          Üldse  ei  huvitanud  vargamäelasi  tänavu  nii  palju  looduseasjad  kui
teadmine,  et  sügisel  läheb  kroonusse  noor  Andres,  see  Vargamäe  kandev
tugi  ning  tema  au  ja  uhkus.  Esiteks  rääkis  sellest  ainult  vana  Andres  igal
parajal  juhul,  siis  hakkas  sellest  juttu  tegema  ka  noor  Andres  ise  ning
lõpuks  teisedki  perekonnaliikmed,  sest  kõik  pidid  tahes  või  tahtmata
aimama,  et  sellel  sündmusel  on  Vargamäe  kohta  eriline  tähtsus.  Viimaks
ütlesid  võõradki  ümberkaudu,  kui  noor  Andres  mõne  karutükiga  kuskil
toime sai:  
     «Kroonumineja tembud! Hullab veel tänavu, ega tuleval suvel änam saa,
siis juba püss õlal ja sinel seljas.»  
     Oru Pearugi sai tunda, mis tähendab, et Mäe noor Andres sügisel peab
minema  kroonusse.  Pearul  tuli  nimelt  tuju  Jõessaare  all  hakata  vett
paisutama.  Seda  oli  ta  ette  valmistanud  juba  mineval  aastal  ja  oli  selleks
suure tüki uut kraavigi kaevanud, mullaga ühel pool kaldal veetammiks ja
otsapidi vastu Jõessaart et ta hoiaks selle vee kinni, mis voolab piirikraavist
üle kallaste, kui sellele tamm ette teha.  
          Pearu  seletas  igal  pool  laia  suuga,  et  ta  teeb  Jõessaare  all  uut
loodheinamaad. Selle vastu polnud muidugi kellelgi midagi öelda, sest kõik
teadsid, et rohumaa on seal hea. Kahjuks oli aga lugu nõnda, et kui Pearu
paisutas  piirikraavist  vee  oma  uuele  heinamaale,  siis  täitus  ka  Andrese
karjamaa  Jõessaare  all  veega,  nii  et  loomad  paiguti  poolest  säärest  saadik
sees solistasid ja ainult rohulatvu võisid näksida. Sellest kõigest tõid sõna
Tiiu ja Kadri, kes kahekesi karjas käisid.  
     «No mis sa tahad rojuga teha,» siunas vana Andres, «nüüd hakkab ta
sellega  peale,  millest  sauna–Madis  juba  ükskord  ammu  rääkis.  Sestsaadik
kui  ma  oma  kraavi  jõkke  tõmbasin,  ei  ole  tal  enam  võimalik  lepikualust


karjasmaad  vett  täis  paisutada,  nüüd  läheb  teine  Jõessaare  alla.  Seal  on
kurjategemine  kergem.  Tee  saartevahe  kõrgemale  kohale  tamm  ette,  siis
seisab  kogu  kraav  vett  täis  ning  pealegi  ujutab  vesi  Jõessaare  all  kõik
parema  rohumaa  üle.  Saarte  vahelt  on  ju  maa  sedavõrd  kõrge,  et  ta  vee
kinni hoiab. Ei jää muud nõu üle, kui peame minema ja saarte vahelt oma
maa  seest  uue  kraavi  veelaskmiseks  läbi  tõmbama,  las  ta  siis  tammitab
piirikraavi,  niipalju  kui  süda  kutsub.  Vähemalt  lausvee  alla  ei  saa  ta  siis
meie karjasmaad mitte änam.» 
     «Ei mina küll seda kraavi sinna saarte vahele kaevama lähe,» ütles noor
Andres.  
          «Aga  mis  siis  teha?»  küsis  vana  Andres.  «Ega  me  siis  paremat
karjasmaa–lappi  või  lasta  vee  all  seista.  Ja  kui  kohtusse  kaevata,  millal
sellest siis asja saab või kas üleüldse saab; on ju temaga varemalt jännatud
küll.»  
          «Milleks  kohtusse,  isa?»  küsis  noor  Andres  vastu.  «Aga  mis  siis  üle
jääb? Pearuga rääkima minna?»  
     «Kõigepealt tamm maha ja siis alles räägime,» vastas noor Andres. 
          «Siis  hakkab  jällegi  see  igavene  vaen  ja  riid,  nüüd  on  ta  mõni  aasta
vähemalt  lees  tuha  all  hingitsenud,  nõnda  on  ikkagi  kergem,»  ütles  Mari
vahele.  
     «Hakkab,» osatas noor Andres. «Mis ta veel hakkab; kui karjasmaa juba
vett täis mis soliseb, siis ta ongi juba hakanud.»  
     Ja kui noor Andres pisut sai mõelnud, ütles ta:  
     «Isa, jäta see asi minu mureks. Sina oled Pearuga küllalt oma hammast
katsund, las mina katsun ka.»  
     «Ää sa aga midagi hullu tee,» manitses ema.  
     «Jah, sa ehk lähed liiale,» arvas ka isa.  
     «Mis te nüüd tühja,» vastas poeg. «Pearuga põle osand veel keegi liiale
minna, või siis minagi ... »  
          Aga  kui  noor  Andres  labida  ja  kirve  võttis,  et  metsa  minna  Pearu
veetammitamist vaatama, jooksis Ants talle tänavasse järele ja küsis:  
     «Kas lähed Jõessaare alla tammi lõhkuma?»  
     «Lähen torkan ta eest ära,» vastas Andres.  
     «Võta mind kaasa,» palus Ants, «ma tahan näha, kudas vesi õige lõikab,
kui tammi änam ees põle.»  
     «Sa pidid ju minema isaga aeda tegema,» vastas Andres.  
     «Mis sest,» ütles Ants, «eks isa lähe siis üksi.»  


     «Aga mis pärast saab?»  
     «Saagu mis tahes,» vastas Ants, «aga ma tahaks näha, kudas sina seda
tammi lõhud ja kudas vesi lõikama pistab.»  
     «Siis lähme ruttu,» ütles Andres ja andis kirve Antsu kätte.  
     Poisid ladusid mööda tänavat alla, niipalju kui jalad võtsid. Aga Mari oli
juba  söögilaua  ääres  tähele  pannud,  kui  väga  Pearu  tammiasi  Antsu
südamesse  kinni  hakkas.  Sellepärast  läks  ta  välja  vaatama,  kuhu  poiss
söögilaua  juurest  nii  ruttu  kadus.  Antsu  otsides  sai  ta  parajasti  sel
silmapilgul toa otsa, kui poisid kõrvu joostes tänavast koplisse jõudsid, ühel
labidas, teisel kirves käes. 
     Mari hakkas Antsu hüüdma, hüüdis teda mitu korda.  
     «Ema hüüab,» ütles Andres jooksul Antsule.  
     «Las hüüab,» vastas Ants. «Teeme, nagu ei kuuleks.»  
     Ja nõnda ladusidki poisid mööda koplit edasi, nagu oleksid nad kurdiks
muutunud  ema  häälele.  Aga  ema  hüüdis  toa  otsast  veel  siiski,  kui  poisid
juba lepikusse kadusid. 
     «Soo, nüüd on ükskõik,« ütles Ants lõõtsutades, kui lepik neid juba ema
silmade eest varjas. «Nüüd võime käia ja hinge tagasi tõmmata.»  
          «Jah,  ega  me  ühe  jooksuga  ikka  Jõessaare  alla  jõua  minna,»  arvas  ka
Andres  ning  jättis  jooksmise.  Tõepoolest  oli  aga  poistel  Pearu
tammilõhkumisega niisugune tuli taga, et heameelega oleksid nad kogu tee
parajat sörki lasknud, et aga võimalikult ruttu kohale jõuda. 
          Jõessaare  all  parandas  Pearu  parajasti  oma  uue  kraavi  kaldavalli,  sest
mõnest kohast kippus ta vett läbi laskma. Ta oli saare äärde augu kaevanud,
kust ta labidaga savi võttis ja seda kraavivalli kitiks kaugemale kandis. Mäe
poisse nähes jäi ta seisma ja toetus labidavarrele.  
     «Teisepere isa, ae!» hüüdis Andres kohe, nagu oleks tal päris selge, mis
ta tegema peab. «Me tulime nüüd te tammi lõhkuma.»  
     Pearu ei vastanud, sest Andrese sõnad kõlasid nii avameelselt, et raske
oli aru saada, kas neid pidi võtma naljana või tõena.  
          «Tulete  ehk  lähemale,  ma  tahaks  teiega  rääkida,»  ütles  Andres,  kui
Pearult vastust ei tulnud.  
     «Laps noorem, jalg kergem,» vastas Pearu.  
     «Hea küll,» vastas Andres ja läks mööda tammi teisele poole kraavi ning
mööda  saartevahelist  põndakut  Pearu  juurde.  See  toetus  rinnaga  endiselt
labidavarre kargule. 


          «Kuulge,  teisepere  isa,  teie  ajate  kõik  me  saarealuse  vett  täis,»  ütles
Andres Pearule.  
          «Eks  tehke  oma  poole  kruavile  vall  ette,  nii  et  vesi  teie  mua  peale  ei
pease,» õpetas Pearu.  
     «Isa tahtis saarte vahelt uue kraavi läbi tõmmata, kust vesi ära jookseks,
aga  mina  põlnd  nõus,»  seletas  Andres.  «Sest  miks  uut  kraavi  kaevama
hakata, kui vana olemas. Pealegi on see ka meie kraav, sest isa ütles, tema
maksnud saunaonule poole tööraha.»  
     «Aga kruav on minu mua sees ja mina võin temaga teha, mis tahan,»
ütles Pearu.  
          «Teie  võite  poole  kraaviga  teha  mis  tahes,  aga  teist  poolt  ei  tohi  te
puutuda,  sest  see  on  meie,  meie  rahaga  kaevatud.  Tehke  poolele  kraavile
tamm ette, kui tahate, aga pool peab lahti jääma,» ütles Andres.  
     «Kelle mua, selle kruav,» vastas Pearu. «Seda olen kohtus mitu korda
välja prosessind.»  
     «On see teie viimane sõna, teisepere isa?» küsis Andres.  
     «Mis minu, see minu, ega ma siis omast või lahti öelda,» seletas Pearu
vastu.  
     «Head päeva siis, teisepere isa,» ütles Andres viisakalt mütsi kergitades
ja tegi minekut, lausudes Antsule: «Lähme siis torkame ta eest ära, laseme
vee jooksma.»  
          «Kui  te  minu  tammi  puudute,  siis  lähete  mõlemad  prosessi  alla,»
ähvardas Pearu, viskas labida õlale ja sammus üleaiapoistele järele.  
     «Me teeme ainult oma kraavipoole lahti,» vastas Andres üle õla tagasi,
«teie poolele jätame tammi kõvasti ette.»  
     Nagu öeldud, nõnda ka Andres tegi: lõhkus kraavil poolest saadik tammi
eest ära. Aga nüüd ei andnud vesi, kurivaim, armu ka teisele poolele, vaid
pühkis  varsti  ka  selle  eest.  Andres  vaatles  üsna  vaikselt  vetemängu,  aga
kaks  teist  pealtvaatajat  ei  saanud  muidu,  kui  pidid  aina  häälitsema:  Ants
suure  rõõmu  pärast,  joostes  veevooluga  mööda  kraavikallast  võitu,  nii  et
nahk  tolmas  seljas,  Pearu  suurest  südametäiest,  kuigi  ta  täna  ei  teinud
niisugust  põrgukisa  nagu  varemal  ajal  lepiku  all,  lüües  tammi  pärast
hundiratast Andrese karjapoisiga või tema sulasega. Tuli see muutus Pearu
vanadusest või noore Andrese jõust ja viisakusest, mõni seda teab, igatahes
ei tekitanud Jõessaare tammi lõhkumine kuigi suurt mürglit, nii et Andres
kohase leidis öelda:  


          «Teisepere–isa,  astuge  lähemale,  siis  näete  ka  teie,  kui  ilusti  vesi
jookseb, tammi mättad löövad aina lipsu jõe poole pistes.»  
          Aga  Pearu  ei  tulnud  ilusat  veejooksu  vaatama,  sest  tema  ei  tahtnud
tammimätaste lipsulöömist näha. Tema jäi endiselt aupaklikku kaugusse ja
ütles:  
     «Enne õpetas vana Andres ikka võerad karjapoisid niisukesi rumalaid
tempa  tegema,  aga  nüüd  ajab  ta  iseomad  lapsed  kurja  peale.  Küsige  talt
kodus, kas see on ka pühakirja järele, nagu minu koera peksmine jõuluõhtul
või oma lapse kihutamine sauna?»  
          See  vihastas  noort  Andrest  ja  nüüd  vastas  ta  Pearule  päris  tõsiselt  ja
peaaegu südamlikult:  
     «Teisepere isa, kui sa tahad mehejuttu ajada, siis kuula, mis mina sulle
ütlen:  Mina  põle  ei  sinu  ega  oma  isa  tegude  üle  kohtumõistja,  sest  mina
olen alles liig noor. Aga ühte pead sa teadma: sinu tammi lõhkusin ma täna
maha  oma  isa  tahtmise  vastu,  ja  kui  sa  mu  sellepärast  tahad  kohtusse
kaevata, siis kaeba, mina oma tegu ei salga ja tunnistajaid ei ole sul vaja.
Aga  pea  meeles,  kui  sa  selle  tammi  veel  kord  üles  teed  ja  meie  karjamaa
vett täis ajad, siis ei mõista ma nalja. Sügisel lähen ma kroonu, ja kui ma
olen paigale pandud, siis pead sa teada saama, kes ma olen ja mis ma teen.
See on minu tõsine mehesõna ja oma sõna põle ma veel söönd ega söö ka
seda sinu vastu. Rohkem põle mul midagi öelda. Head päeva!»  
     Nende sõnadega viskas Andres labida selga ja läks minema. Ants sörkis
tal nagu truu kutsikas kannul. Tema arvates oli Andres nii hästi rääkinud, et
nõnda  ei  oska  keegi  rääkida,  võib–olla  ainult  kirikuõpetaja  ise,  tema  ehk
paneb küll teisele niisugused punktid ette.  
          Pearu  seisis  endisel  paigal  ja  vahtis  poistele  järele,  kuni  nad  roheliste
põõsaste vahele kadusid; alles siis läks ta veejooksu vaatama, mida üleaedse
poeg Andres nii väga oli kiitnud. Aga veejooks polnud kuigi ilus, seda nägi
Pearu  kohe  ja  selgesti,  Andres  oli  asjata  kiitnud.  Kui  Pearu  siiski
kraavikaldale  tükiks  ajaks  norus  peaga  seisma  jäi,  siis  mitte  veejooksu
imetlema,  vaid  asja  üle  järele  mõtlema.  Ja  ta  tuli  kindlale  otsusele:  isa
Andresega  oli  palju  huvitavam  asju  ajada  kui  poeg  Andresega.  Õigem,
pojaga ei saanudki õieti asju ajada, sest enne oli kõik lõpetatud. Oleks vana
Andres ise siin olnud, siis oleks Pearu temale vähemalt öelnud, et tema teda
ei  karda  ja  et  ükski  ei  või  teda  takistada  oma  loodheinamaale  vett
paisutamast,  ei  kohus  ega  miravoi.  Aga  noor  Andres  läks  ajades  minema,
ilma  et  Pearu  oleks  saanud  oma  südant  sõnadega  tühjendada,  meelt


kergendada.  Nõnda  on  veetammitamisel  hirmus  vähe  mõtet.  Ja  Pearu  pidi
lõpuks iseendale tunnistama, nagu tegid seda Andrese lapsed üksteise järel
karjas käies: Vargamäel olid ilusamad ja huvitavamad päevad möödas. Oli
nagu  olnud  elu  ise,  nüüd  aga  tuleb  veel  ainult  see,  mida  on  vaja
hingeõnnistuseks.  
          Pearu  seisis  hulk  aega  kraavikaldal,  esiteks  silmadega,  pärast  seljaga
voolava vee poole. Ta vaatas oma uut kraavi, mis tüki maa pealt Vargamäe
poolt  piirikraavist  algas  ja  otsaga  vastu  Jõessaart  jooksis,  kaldavall  tükati
saviga  juba  veekindlaks  tehtud.  Uue  kraavi  ja  piirikraavi  vahel  seisis
nõndanimetatud loodheinamaa, mida Pearu ise oma käega oli laastanud ja
silunud. Üksikud laasitud kased seisid nagu õunapuud keset rohuaeda.  
     Suur kahju hakkas Pearul oma tühisest tööst ja vaevast. Sest mis mõte on
sel kõigel, kui ei saa üleaedse karjamaale vett paisutada, nii et see ujuks ja
et loomade jalad solistaksid. Tal oli tundmus, nagu peaks ta oma südames
etteheitega pöörduma jumala poole, miks annab ta oma sulase kätetööle nii
vähese  õnnistuse.  Miks  annab  ta  Andresele  niisukese  poja,  nagu  on  noor
Andres, keda kardab ja austab kogu kõrvenurk tema suure rammu pärast, ja
miks ei ole temal, Pearul, ühtegi nii tugevat poega ega ka nii ilusat tütart,
kes  suudaks  hakata  selle  noore  meremõrtsuka  kaela,  nagu  Pearu  noort
Andrest  ikka  nimetas?  Miks  peab  Pearu  isegi  noort  Andrest  kartma,  nagu
oleks sellel Oru krundi kohta midagi ütlemist?  
     Aga ei, Pearu ei karda. Pearu pole isa kartnud ega karda ka poega, seda
vannub ta oma uuel loodheinamaal. Ta teeb Jõessaare tammi tingimata üles
ja  paisutab  vett,  niipalju  kui  süda  kutsub.  Nõnda  otsustas  Pearu  ja  hakkas
rahustatud südamega koju minema.  
          Ometi  sündis  nõnda,  et  kogu  suve  jooksul  ei  tekkinud  Jõessaares
piirikraavile  enam  tammi  ette.  See  oli  Vargamäe  viiside  ja  kommete
seisukohalt  vaadates  nii  imelik,  et  vana  Andres  muidu  ei  saanud,  kui  pidi
pojale ütlema:  
          «Vanaks  jääb  teine  juba,  veel  kümmekond  aastat  tagasi  oli  ta  hoopis
teine mees.»  
          «Kümmekond  aastat  tagasi  olid  ka  Mäel  teised  mehed,»  vastas  poeg
iseteadvalt.  
     «Sa siis ikka arvad, et ta sind kardab?» küsis vana Andres.  
     «Ega tea ka,» muigas poeg.  
     «Siis sa pidid teda ikka ähvardama,» arvas isa, kes juba mitu korda asjast
juttu  oli  teinud;  et  õieti  teada  saada,  mis  Jõessaare  tammi  lõhkumisel  oli


sündinud.  Aga  poisid  olid  eneste  vahel  kokku  leppinud,  et  nad  vähemalt
Andrese viimaseist Pearule öeldud sõnadest kodus midagi ei lausu. Rääkigu
Pearu ise, kui tahab, nemad vaikivad või teevad asjast rumala nalja, mille
kallal võib naerda ja lõõpida.  
     «Muidu vist nõnda,» kohmas nüüd noor Andres isale vastu. «ütlesin, et
oodaku, kui sügisel olen paigale pandud, siis ... »  
          «Nojah,  siis  on  see  muidugi  see,»  ütles  isa.  Aga  poja  sõnad  viisid  ta
mõtted kohe Jõessaare tammilt ja Pearult teisale ning ta ütles:  
     «Aga ehk pääsed sügisel kudagi.»  
          «Kudas?»  küsis  poeg  vastu.  «Mehi  tänavu  vähe,  nii  et  värisevad
üksikudki pojad, mis siis veel mina.»  
          «See'p  see  häda  on,  et  mehi  vähe,»  arvas  nüüd  ka  isa,  «muidu  võiks
numbri õnnekombel kaugele võtta, nagu tegi seda Oru Joosep.»  
     «Põle mul enne õnne olnd, kust ta siis nüüdki tuleks,» vastas poeg. «Mis
oma rammuga jõuad, see on, muud ei ühti ja ega seal ometi ramm aita.»  
          «Jah,  ei  minul  ka  põle  elus  õnne  olnd,»  rääkis  vana  Andres  noorele.
«Kõik,  mis  mul  siin  Vargamäel  on,  on  saadud  palja  töö  ja  vaevaga.  Kui
palju  loomi  on  mul  õnnetult  otsa  saand,  kui  palju  lambaid  hangele  läind!
Mäletad  isegi,  kui  ilus  sälg  see  kõrb  oli,  mis  hunt  murdis  jaaniööl.  Põlnd
enne siin huntidest kuulda ega põlnd ka pärast, aga minu kõrvi ajas teiste
juurest  ära  tümasse  ning  tõmbas  tal  seal  kõri  maha,  nagu  oleks  mõni  ta
noaga maha lõigand. Ja oleks kusagil mujal miskit vistart, ainult kõri maas!
Oleks  need  raiskuläind  loomad  mul  kõik  alles,  ma  oleks  päris  rikas  mees
kohe,  seda  olen  ma  mitu  korda  öelnd  ...  Nüüd  oled  sinagi  nagu  need
raiskuläind  loomad:  hakkaks  sust  juba  tuge  ja  abi  saama,  aga  ei,  mine
mitmeks  aastaks  kroonu.  Mis  sa  siis  ise  õige  sest  asjast  arvad,  või  põlegi
veel selle peale mõelnd, et kui su kroonuaeg kord täis saab, kas tuled siis
Vargamäele  tagasi  või  lähed  samuti  oma  teed  nagu  Hundipalu  Tiidu
pojadki?»  
          «Kes  seda  nüüd  teab,»  vastas  noor  Aadres.  «Ma  põle  ju  veel  kroonu
läindki, mis ma siis sest väljatulekust oskan öelda. Seni on ehk kümme tuult
jala all.»  
          Vana  Andres  oli  sellega  näilikult  nõus,  aga  endal  puges  mingisugune
valus  eelaimdus  ja  noomiv  etteheide  südamesse,  miks  poeg  talle  nõnda
vastab,  nagu  poleks  tal  oma  isatalust  sooja  ega  külma,  nagu  ei  paneks  ta
Vargamäed  mikski.  Temal,  vanal  Andresel,  oli  ja  on  oma  sünnikohaga
teistsugune  vahekord.  Veel  täna  paneks  ta  oma  hõlmad  vaheliti  ja  läheks


lauldes  Vargamäelt  alla,  kui  oleks  võimalik  uuesti  isatallu  elama  asuda,
nõnda tundub vanale Andresele. Aga tema poja soontes voolaks nagu oma
sünnikoha suhtes mingisugune võõras veri.  
          Mitmel–setmel  korral  pöördus  Vargamäe  Andres  suve  jooksul  sama
kõneaine  juurde  tagasi,  nagu  loodaks  ta,  et  poeg  ehk  kogematagi  laseks
välja  paista  oma  seotust  ja  armastust  kodukoha  suhtes.  Ta  tahaks  kas  või
kõige  tühisemat  põhjust,  paljast  ettekäänetki  eelduseks,  et  tema  esimene
poeg  tuleb  kroonust  vabanedes  Vargamäele  tagasi:  künnab  sama  põldu,
niidab  sama  heinamaad  ja  kõnnib  mail,  mida  tema  on  kraavitanud,
laastanud, harinud. Aga poeg jääb isa katsetele tummaks, nagu ei seoks teda
Vargamäega tõepoolest mitte mingisugused tõsised elamused.   *      Vargamäe Andresel pole küsimus ainult vanemas pojas, vaid ka Indrek
erutab tema meeli. Juba rukkilõikuse ajal sai ta teada, et see mõtleb sügisel
kirjutaja  juurest  ära  minna  –  linna  edasi  õppima.  Kirjutaja  püüdvat  küll
poissi kinni hoida, aga ei midagi, see kibeleb ikkagi minema.  
     Muidugi selles kõiges pole midagi iseäralikku, sest Indrek on niikuinii
Vargamäele kadunud. Ometi tahaks Andres millegipärast, et poeg kirjutaja
juurde edasi jääks, kas või senikski, kui vanem vend kroonust välja tuleb.  
     Mari kaldub sinnapoole, et Indrek peaks linna minema, kui ta aga minna
saab, sest temal on linnast hoopis teistsugune ettekujutus kui isal. Tema on
ainult üks kord suuremas linnas käinud, ja kui ta tema peale tagasi mõtleb,
tunneb  ta  ikka  pisut  hirmu,  mida  saadab  mingisugune  suuruseaimdus.
Mõtelda,  et  Indrek  elaks  seal,  kus  Marile  endale  tuli  hirm  peale,  on
kiusatuslikult veetlev. Tol ainumal korral, kui Mari linnas käis, seisis nende
hobune  kuskil  suure  ja  kõrge  maja  ees,  millel  oli  mitu  rida  aknaid.  Mari
istus tükk aega maja ees vankril ja vahtis pärani silmil vahetpidamata, ometi
ei  jäänud  tal  meelde,  kui  palju  oli  majal  kordi  ja  aknaid.  See  on  talle
tänapäevani tõenduseks, et neid pidi olema hirmus palju, sest muidu oleks
pidanud nende arv talle meelde jääma. Ja kui ta nüüd mõtleb, et tema Indrek
võiks  mõne  niisuguse  maja  uksest  sisse  ja  välja  käia,  ilma  et  tal  põrmugi
hirmu oleks, siis ei ole Maril muud tahtmist, kui et las ta läheb ja käib ja las
kõik näevad ja teavad, kuidas tema Indrek käib ja kuidas tal pole põrmugi
hirmu seal käies. 


          Sellepärast  siis,  kui  Indrek  sügise  poole  ühel  pühapäeval  tuli  ja  isale
otseteed ütles, et tema läheb nüüd kirjutaja juurest ära, läheb linna, nagu ta
juba varemalt oli kavatsenud, tuli Mari südamesse suur rõõm, kuna Andres
millegipärast  kurvaks  sai.  Aga  imestada  polnud  selles  midagi,  sest
Vargamäel  oli  ikka  nõnda  olnud,  et  kui  rõõm  tuli  kellegi  südamesse,  siis
lahkus ta mõne teise südamest, sest Vargamäel ei jätkunud rõõmu korraga
kõigi südamete tarvis, nii vähe oli teda jumalast jagatud siia soode ja rabade
keskele. Kui rõõmutsesid vanad, siis nutsid noored, aga kui naersid noored,
siis pühkisid silmi vanad, nagu leinaksid nad oma laste nuttu. Kui kilkasid
naised, siis kannatasid mehed, aga kui maitsesid mehed õnnejoovastust, siis
ägasid naised, nagu oleksid nad kadedad oma laste isade õnne peale. Andres
oli  Vargamäel  vähemalt  üks  kord  südamest  rõõmustanud  –  kui  Krõõdal
sündis poeg, aga siis oli Krõõt kohe surnud ja ise surmale naeratanud, mida
nähes Andres kivi äärde läks ja nuttis, nagu oleks tal kahju, et Krõõt korragi
siin Vargamäel sai südamest naeratada. Niisugune imelik asi oli Vargamäe
inimestega ja nende rõõmudega ning kurbusega.  
          Mis  Andrest  praegusel  silmapilgul  eriti  valusalt  puudutas,  oli  see,  et
Indrek ei tule isalt küsima minemiseks luba, arvamist ega nõu, vaid teatab
lihtsalt: tema läheb, nagu poleks enam kellelgi tema kohta midagi ütlemist.
Isa  tahaks  pojale  mõista  anda,  kui  väga  ta  alles  vanema  inimese  juhtimist
vajab, ja ütleb sellepärast:  
     «Kirjutaja on sulle ju palka juurde pand.»  
     «Ükskõik, see ei aita,» vastab Indrek, nagu räägiks isa tühiseid sõnu: isa
ise tunneb, nagu oleks ta poja meelest tühiseid sõnu rääkinud. Ometi küsib
ta pojalt:  
     «Mis see siis aitab? On sul linnas parem koht teada?»  
     «Ei ole,» vastab poeg endisel toonil. «Ma ei otsigi kohta, tahan kooli
minna või muidu edasi õppida.»  
     «On sul siis nii palju raha?» pärib isa ikka suurema imestusega. «Ega
ilma rahata kooli võeta.»  
     «Ega mul suurt ole ühtigi,» vastab poeg. «Ainult pisut. Mõtlesin küsida,
et  ehk  sina  saaksid  mind  natuke  aidata.  Pärast,  kui  palka  hakkan  saama,
maksaksin ära.»  
     Isa on peaaegu jahmatanud. Kunagi pole võinud ta arvata, et tema enese
poeg temaga nii asjalikult–võõralt võiks rääkida. Indrekust on mõne aastaga
uus inimene saanud, nagu polekski ta Vargamäel sündinud ja kasvanud.  


     Mari kuulab isa ja poja kõnelust vaikides pealt ja tema ei saa Indreku
sõnu  kuulates  muidu,  kui  peab  mitmel  korral  oma  silmi  pühkima.  Issand
jumal! Iseoma laps, iseoma valulaps tuleb neilt raha laenama!  
     «Kuidas meil tänavu on?» küsib ta viimaks Andreselt.  
          «Mis  meil  on,»  vastab  Andres.  «Midagi  ei  ole.  Isegi  näed,  kes  kaela
hakkab  kandma,  see  läheb  –  kes  mehele,  kes  kroonu,  kes  linna.  Oleme
varsti kaks vanainimest Vargamäel ja võõrad teenijad, muud ei kedagi.»  
     «Kas siis sugugi ei saaks?» küsib Mari.  
          «Neli–viiskümmend  ehk  kuidagi,  ei  rohkem,»  vastab  Andres,  «seegi
suure vaevaga.»  
     «Hea oleks seegi,» ütleb Indrek nüüd nagu liigutatult. 
     «Aga selle annan ma niisama, tagasi ei taha,» lausub Andres.  
     «Ei noh, kus siis seda nüüd,» arvab Mari.  
     «Eks teine aasta näe, kuis siis on,» räägib Andres nagu poega lohutades.  
          «Ma  näen  ka  linnas,  kuis  seal  on,»  vastab  Indrek  ja  arutab  siis  edasi:
«Nõnda saan ma hakkama. Omal natuke, siit mõnikümmend ja laenata saan
ehk ka pisut, kui just häda.»  
     «Kes sulle laenab?» küsib isa. «Kes võeras laenab lapsele raha?»  
     «Küllap leidub ka neid, kes võõrale lapsele laenavad,» vastab Indrek ja
see ajab Mari jällegi silmi pühkima, sest temal tuleb meelde, et tema isegi
on  laenanud:  on  laenanud  Krõõda  lastele  ema  hoolt  ja  armastust,  mis  ime
siis, kui mõni teine tema lapsele raha laenaks.  
     Ometi pühiks Mari täna oma silmi veel palju rohkem, kui ta teaks, kellelt
loodab  Indrek  raha  laenata.  Ja  nagu  himustaks  ta  seda  silmade  pühkimist,
pärib  ta  pojalt  temaga  üksi  jäädes  ääri–veeri,  kes  see  on,  kes  talle  raha
laenaks. Aga Indrek ei vasta emale, ta räägib ainult ebamääraseid sõnu, nii
et  ka  ema  omakorda  tunneb  nagu  isagi:  iseoma  laps  on  võõrastega  elades
võõraks muutunud.  
          Indreku  rahalaenamisega  on  aga  niisugune  imelik  lugu.  Juba  enne
Indrekut teenis kirjutajat keegi vanatüdruk, nimega Mai, keda aga kirjutaja
kauaaegse  truu  teenistuse  eest  hüüdis  Maie.  Tal  olid  pruunid  silmad  ja
ruuged  juuksed.  Pahem  käsi  oli  tal  millegipärast  nõrgake  ja  raskemaks
tööks vähe kõlvuline. Aga kartulit koorida temaga ikka sai ja riista hoidis ta
pesemisel  ja  kuivatamisel  ka.  Muidu  oli  kirjutaja  Maie  tüse  ja  tugev
inimene, ainult hinge poolest õrnake, nagu oleksid tema pahem käsi ja hing
lähemad sugulased.  


          Maie  suuremaks  kireks  oli  romaanide  lugemine  ja  pärast  nende
jutustamine igaühele, kes aga kuulata tahtis. ümberjutustamises oli ta suure
osavuse  omandanud,  nii  et  paljud  Maie  jutustust  paremaks  pidasid  kui
raamatu  enda  lugemist.  Raamatul  oli  ikka  pisut  võõras  maik,  aga  kui  ta
Maie suust oli läbi käinud, siis oli ta igapidi päris oma.  
     Muude seas oli Maie jutustamisest võlutud köstri sulane – hallisilmaline
ja  vähesõnaline,  valgete  sorakil  vuntsidega  mees,  Maiest  paar  aastat
noorem. Tükid ajad võisid kirjutaja Maie ja köstri Juhan istuda ja ep olnud
muud kuulda kui aga Maie lahkesuulist sõnademulinat igavesest truudusest
ning palavast armastusest kuni surmani.  
     Aga see sündis, et Juhan läks köstrilt ära – läks teise kihelkonda väikese
talu peremeheks, sest tema vanemal vennal oli kasulikumat teha, kui väikest
kodukohta  pidada,  andes  nõnda  oma  eesõiguse  Juhanile.  Alles  nüüd,  kus
köstri  Juhan  oli  läinud  ja  seega  ainuke  tõsine  kuulaja  kadunud,  märkas
Maie, et jutustused igavesest truudusest ja armastusest kuni surmani oli ta
rääkinud otse iseenda palavast südamest, et nad köstri Juhani külma südant
soendaksid. Maie jutustustes leegitses tema enese kuumav süda.  
     Ja et see magus lõõm ei kustuks, sõlmis Maie Juhaniga kirjavahetuse.
Aga kirjade kirjutamine polnud Maiel sugugi nii kerge kui jutustamine, kus
aitasid  kaasa  toon,  liigutused,  pisarad,  nõretavad  pilgud.  Maie  kirjutas  ja
kirjutas,  aga  kui  ta  kirjutust  hakkas  läbi  lugema,  kiskus  ta  selle  puruks:
kirjutusel ei tundunud Maie põleva südame ja kurduva hinge pitserit. Aga
ainult selle pitseri pärast Maie ju kirjutaski.  
          Maie  oli  lõpuks  peaaegu  meeleheitel  ja  langes  kurvameelsusse.  Kõik
panid tähele, kuidas kirjutaja truu Maie kurvameelsusse langes. Isegi vana
õpetajaproua  kõrvu  puutus  see  jutt.  Aga  siis  leidis  Maie  ühe  romaani
eeskujul oma asjale lahenduse: ta jutustas kogu oma kurva loo Indrekule ja
palus  teda  endale  kirjade  kirjutamises  abimeheks.  Selleks  arvas  ta  endal
isegi teatud õiguse olevat, sest kõik need aastad oli ta Indreku kui oma lapse
eest  muretsenud,  temale  pesnud,  tema  pesu  ja  riideid  lappinud  ja  tema
sokke nõelunud, oli see siis nüüd liig, kui Indrek ka teda pisut vastu aitab.  
     Maiel oli oma hädaga õnne, sest kuigi Indrek oli alles noor, ometi olid
tal  juba  omad  väikesed  kogemused  ja  mälestused,  mis  Maie  kurva  loo  ja
palve  tõttu  ärkvele  tõusid.  Nagu  vaimust  vaevatuna  läks  Indrek  oma  kasti
kallale  ja  soris  seal  kaua  raamatute  ja  paberite  kallal,  kuni  ta  leidis
kaardikese  luitunud  roosade  käekestega,  mis  hoidsid  teineteisest  kinni.


Kaardikese  teisel  küljel  oli  vene  keeli  kirjutatud:  «mälestuseks»,  mille  all
seisis täht M.  
     Nõnda siis algas Maie kirjavahetus Juhaniga Indreku käe ja südame läbi.
Maie jutustas, mis ta tahaks Juhanile öelda, ja Indrek pani selle kirja. Kord–
korralt  vabanes  ta  ikka  enam  Maie  jutustuse  mõjust  ja  viimaks  kirjutas  ta
Juhanile, nagu Maie seda kunagi polnud jutustanud, vaid ainult tundnud ja
vahel unes näinud – nii ilusad olid Maie arvates Indreku kirjutatud kirjad.  
          Poolteise–aastase  kirjavahetuse  tulemuseks  oli  see,  et  Juhan  unustas
Maie küpsed aastad ja tema nõrga pahema käe ning sõitis talle kosja nagu
kord  ja  kohus:  viinadega,  kelladega,  isamehe  ja  kõigega.  Kosjad  olid  nii
toredad ja lõbusad, et laulu laskis peigmees ja pisut pruutki, laulu laskis ka
isamees, ja vait ei võinud olla kirjutajagi. Ainult Indrek ei laulnud. Temal
oli seletamatu valu südames, peas segane ja silmis ähmane. Sellepärast see
ehk nõnda sündiski, nagu see sündis. Sest kui Indrek ja Maie pimedas kojas
vastastikku sattusid, haaras tüdruk poisi ümbert kinni ja suudles teda mitu
korda  kõvasti  suule  –  nii  kõvasti,  et  Maiel  endal  pahemasse  kätte  nagu
jõudu juurde tuksatas, kuna Indrekul silmist tuli surtsatas, mille valgusel ta
nagu sõna «mälestuseks» luges. Kas selle sõna all ka täht M seisis, seda ei
näinud ta, sest enne kustus silmatuli.  
     Kui Maie Indreku viimaks sinnapaika jättis ja välja läks, et kaevul janu
raudkülma  vett  juua,  seisis  noormees  pooluimaselt  seina  najal  edasi,  nagu
oleks  ta  täis  magusat  kosjaviina.  Õuest  tagasi  tulles  leidis  Maie  poisi
endiselt paigalt ja küsis temalt erutatult:  
     «Mis teil on?»  
     «Ei ole midagi,» vastas Indrek.  
     «Kas olete haige või?» päris Maie edasi.  
     «Ei,» vastas poiss oma pead katsudes, nagu oleks seal midagi viga. 
     «Või ehk sellepärast, et mina? ... » küsis tüdruk.  
     «Ma ei tea, võib–olla sellepärast,» lausus Indrek.  
          «Ma  palun  väga  andeks,  kui  sellepärast,»  ütles  Maie  nüüd  ja  pisarad
purskasid tal silmist. «Ma ei tea isegi, mis kuri mu peale tuli, et ma nõnda,»
luksus  ta.  «Ma  olin  nii  õnnelik,  õnnelik  ja  teadsin,  et  see  on  ainult  teie
kirjade  pärast,  nõnda  see  siis  tuligi.  Aga  teate,  mul  on  üle  kahesaja  rubla
korjatud,  Juhanile  põle  ma  sellest  sõnagi  lausund.  Te  rääkisite  ikka,  et
läheksite linna kooli, aga põle raha. Tahate, ma annan oma rahast poole teile
ega hinga sellest kellelegi, Juhanile ka mitte. Kui millalgi saate, siis makske
ära, kui ei, las olla. Tahate? Võtke vastu ja sõitke linna, minge siit ära, nii et


kui  põle  siin  änam  mind,  siis  põle  ka  teid.  Olete  nõus?  Eks!  Jah!  Andke
oma käsi.»  
     Indrek andis oma käe, mida Maie kõvasti pigistas. 
     Aga see käesurumine ajas Maiele nähtavasti uuesti kosjaviina pähe ja
puudus vähe, et ta jällegi oleks tormanud Indrekut suudlema.  
          Nõnda  oli  Indrekul  lugu  selle  rahalaenamisega,  millest  ta  ei  rääkinud
emalegi.  Ta  ei  võinud  sellest  rääkida,  sest  muidu  kippusid  tal  silmad  ikka
tuld lööma, mille valgusel helendas mingisugune tuntud venekeelne sõna.  
     Maie täitis, mis ta Indrekule oli lubanud. Ta oleks ehk veel rohkemgi
teinud, kui Indrek oleks nõudnud. Aga Indrek ei nõudnud midagi, ta pidas
paljuks  pakutavatki  summat.  Maie  tungival  pealekäimisel  võttis  ta  selle
viimaks vastu, aga raske oli otsustada, kumb sellest suuremat rõõmu tundis,
kas andja või vastuvõtja.   *       Imelik meeleolu valitses Vargamäel Indreku lahkumisel. Selles oli nagu
rõõmu,  aga  oli  ka  seletamatut  kurbust.  Vana  Andres  liikus  sõnakehvana,
ema nähti siin–seal silmi pühkivat. Miks? Sellest ei saanud ükski aru, Mari
isegi õieti mitte. Tema ise oli Indreku linnaminekut tahtnud ja oli Andresele
ühes Hundipalu Tiiduga korranud, et las ta läheb, kui ta tahab, ega ta enam
mõni  tita  ole,  et  ta  minna  ei  või.  Aga  nüüd  liikus  ta  ometi  nukra  näoga
Vargamäe eluhoonetes oma laste silmade all.  
          Muidugi,  imeks  ei  pannud  seda  Vargamäel  keegi,  sest  ununenud  olid
need ajad, kus Vargamäe praegune perenaine veel naerdes ja lauldes aida ja
lauda  vahet  käis  ning  vokiratast  tallas.  Noorematel  lastel  oli  oma  emast
niisugune  mälestus,  et  kui  nad  selle  järgi  ema  üle  üldse  oleksid  pidanud
otsustama,  siis  oleksid  nad  aru  pidamata  öelnud:  emad  ei  rõõmutse  ega
naera kunagi; emad on nagu viletsad veoloomad, kes vaevalt suudavad oma
koormale vastu saada – ägades ja ohkides, mis ei köida kellegi tähelepanu,
nii  väga  ollakse  sellega  harjunud.  Oli  nagu  jumalast  seatud  püha  kord
Vargamäel, et ema kõnnib ikka nukra, isa tõsise ja tusase näoga, kuna aga
laste  suust  kostab  aina  naerukisa  ja  muretu  vada,  niipea  kui  nad  kuskil
silmapilgukski ninad kokku pistavad.  
     Ümberkaudu ei tehtud Vargamäe Indreku sõidust suurt väljagi. Ainult
Hundipalu  Tiit,  Indreku  ristiisa,  kuulnud  asjast,  tuli  otseteed  selleks
Vargamäele, et oma ristipojaga rääkida ja tema sõiduks oma õnnistust anda.


Tiit  kõneles  Indrekuga  vanemate  juuresolekul  ja  ta  rääkis  temaga  kui  täie
mehega: niisugune lugupidamine oli Tiidul hariduse vastu.  
          «Ega  see  palju  põleks  olnd,  kui  Vargamäe  oma  sugurahvale  ühegi
suurkooli haridusega mehe oleks and,» ütles Tiit Andresele, korrates seega
oma armast ja kulunud mõtet, mis tal juba mõnikümmend aastat vana oli.
Aga Tiit kordas oma mõtet ikka veel, nagu oleks see mõni haruldane, suur
ja julge mõte.  
          «Ega  see  Hundipalulegi  liiga  põleks  olnd,»  vastas  Andres  nagu
vabandades ja vastu vaieldes.  
     «Muidugi, ega see põleks olnd,» oli ka Tiit ise nõus ja silitas oma laia
halli,  peaaegu  juba  valget  habet.  «Seda  ma  mõtlesingi,  kui  Hundipalu
ostsin, et ühe poja saadan ikka suurkooli, aga ... »  
     «Aga põle saat ühti,» ütles nüüd Mari.  
     «Põle saat ühtigi,» kordas Tiit ja laskis käe üle oma suure palja pealae
ning  silmade  käia.  «Põle  saat  ühtigi,»  kordas  ta  siis  ja  ohkas.  «Põle  saat
mina  ega  keegi  teine,  ka  sina,  Andres,  mitte,  aga  mina  uskusin,  et  sina
saadad.»  
     «Ma ju nüüd saadan,» ütles Andres.  
     «See põle ju see,» vaidles Tiit vastu. «Indrek on nüüd liiga vana, kuhu ta
veel pääseb.»  
     «Küllap pääsen, ristiisa,» ütles Indrek.  
     «Usud sa siis tõesti, et pääsed?» küsis Tiit.  
     «Küll näete, et pääsen,» kinnitas Indrek.  
     «Kas või suurkooli?» küsis Tiit nagu õnnenaeratusel.  
     «Kas või sinna, kui aga tahan,» arvas Indrek.  
          Indreku  vastused  mõjusid  Tiidusse  nõnda,  et  tal  tõepoolest  mõned
pisarad  habemesse  langesid.  Andres  ja  Marigi  nägid,  et  see  nõnda  oli.  Ja
liigutatud  meelil  ning  värisevail  käsil  võttis  ta  rahakoti  taskust,  otsis  sealt
kaks kümnelist paberraha ja ulatas need Indrekule, öeldes:  
     «Minu poolt teerahaks, ristiisalt ristipojale.»  
     Ja kui Indrek vastuvõtmisega viivitas, ütles Tiit: «Võta nüüd võta, küllap
see sul tarvis läheb.»  
     Raha nähes läks ka Mari süda härdaks ja nõnda pidi ta mõlemad käed
põllega silmile tõstma.  
     Jumalaga jättes hoidis Tiit ristipoja kätt tükk aega pihus ja ütles: 
     «Mine ja saa meheks. Aga ära tee nõnda nagu minu pojad. Õpi rohkem
kui nemad, siis jääd ehk kodumaale, nii et sust ka sugurahvale kasu oleks.


Seda soovib sinu ristiisa. Oled küll õppimisega pisut hiljaks jäänd, aga anna
pihta, küllap jõuad. Näe, meie sinu isaga põle küllalt pihta and ja sellepärast
põle ka seda saand, mida tahtsime.»  
          Viimastest  sõnadest  ei  saanud  Indrek  hästi  aru,  sest  kuidas  pidid  siis
tema isa ja ema ning ristiisa veel pihta andma, kui nad juba nüüdki on tööga
kõik  enneaegu  vanad  ja  hädised.  Seda  enam  aga  mõistis  Andres,  mida
mõtles  Hundipalu  Tiit  oma  sõnadega.  Tema  mõistis,  et  Tiidu  sõnad  olid
nukrad sõnad Andresele, Marile ja Tiidule endale.  
     Kui Tiit oleks tahtnud lausa avameelselt rääkida, nii et Indrek teda oleks
mõistnud, siis oleks ta öelnud:  
     «Armas ristipoeg! Anna pihta ja saa õnnelikuks. Näe, meie sinu isa ja
emaga oleme küll pihta and, aga õnnelikuks põle me saand. Ja nüüd oleme
vanad.»  
     Aga Tiit ei öelnud nõnda, sest tema nägi tänast päeva rõõmupäevana,
mida mured ei pea tumestama. Rõõmsana ta Vargamäelt Hundipalu poolegi
läks, sest tal oli tundmus, nagu poleks ta mitte päris asjata elanud.  
     Pisut seda tundmust oli Vargamäe Andreselgi, sest temale torkas äkki
pähe, et mis oleks, kui Indrekust saaks ükskord õpetaja, kes ütleks rahvale
kantslist  jutlust  –  kes  ütleks  jutlust  kodukiriku  kantslistki,  nii  et  seda
kuuleksid vargamäelasedki, kuidas ütleb jutlust nende Indrek.  
     Maril olid omad mured ja mõtted: kas poeg linnas küllalt süüa saab? kas
seal veel kodukootud riided kõlbavad? kas sünnivad veel selga panna ema
kootud  pleegitud  linased  särgid  või  peab  tegema  peenemast  riidest?  Ja  ta
tegi  ning  toimetas,  keetis  ja  küpsetas  ning  pidas  üksinda  ja  Indrekuga
üheskoos aru, kuhu ja kuidas kõik panna ning mahutada.  
          Indrek  ise  ei  muretsenud  millegi  pärast,  tema  süda  ujus  aina
minekurõõmus. Suu vaikis, aga süda helises. Isegi Vargamäelt alla sõites ei
tundnud ta muud kui hüplevat kergust hinges. Aga kui nad vend Andresega
Võlla  väljamäele  jõudsid,  kust  Indrek  nagu  loomusunnil  tagasi  vaatas
Vargamäe  kõrgemal  tipul  kasvavate  vanade  pedakate  poole,  siis  oli  rinnas
äkki midagi kuuma ja valusat, nagu oleks seal midagi lõhki kärisenud. Seda
kuumust  ja  valu  polnud  Indrek  kunagi  varem  tundnud;  sest  see  oli
Vargamäe  vanade  mändide  kuumus  ja  valu,  kui  nad  jäid  ilma  Indrekuta
sinna  kõrgele  tuule  kätte  ühes  kõige  muuga,  mis  oli  Vargamäel  ilusat  ja
armast.  
     Vendadel polnud teel teineteisele midagi iseäralikku öelda, nagu polnud
neil  seda  varemaltki.  Ja  kuigi  nad  oleksid  katsunud  öelda,  siis  vaevalt


oleksid nad teineteist õieti mõistnud, sest nende sisemus oli samuti erinev
nagu nende välimuski. Üks suur ja tugev, kes murrab läbi omalaia ja kõrge
rinna ning võimsate käsivartega, teine pikavõitu, kõhn ja peaaegu nääpsuke,
kel  raske  oma  peadki  kanda.  Silmad  mõlemal  sinakashallid,  Andresel
heledamad  ja  avameelsemad,  Indrekul  tumedamad  ja  pisut  nagu  liiga
pealuu  sees,  raskete  kulmude  ja  laugude  all,  mis  kipuvad  silmi  ülearu
katma,  andes  neile  nõnda  endassesüvenenu,  mõtlikkuse,  tagasihoidlikkuse
ning unistava ilme ühel pea püsti, isegi seljas, teisel piht juba praegu pisut
nagu  vimmas,  rind  nõgus,  õlanukid  ettepoole,  pea  longus.  Naermisel
moonduvad Indreku suure suu jooned peaaegu nutuliselt, kuna aga Andrese
naeruilmes  leidub  ainult  võltsimatut  ja  tagasihoidmatut  rõõmu.  Kehaliselt
on Andres suurendatud isa, hingeliselt aga ei kuulugi ta nagu oma vanemate
kilda,  sest  rõõmus  avameelsus  puudub  niihästi  isal,  kui  puudus  ka  õndsal
emal. Indrek oleks nagu välimuselt ja ka sisemuselt läinud Andrese emasse,
sest ema nõrgavõitu keha ja tema hingelist nukrust pole ei isal ega ka emal,
ehk olgu siis, et arvesse võtta Mari meeleolu just Indreku kandmisel.  
     Nõnda sõitsid kaks venda kas vaikides vaksali poole või rääkisid üsna
ükskõikseist asjust. Kui Indrekul oli sõidupilet juba käes, ütles Andres:  
     «Mina lähen kuu poolteise pärast kroonu, nii et... » 
     «Nojah, ega siis tea, millal jälle ... » vastas Indrek.  
     See oligi nende lahkumiskõne enne jumalagajätmist.  
     Kui kodus küsiti, kuidas Indrek minema saanud, vastas Andres:  
     «Mis siis ikka – istus peale ja läks, rongist põlnd varsti haisugi järel.»  
          Nõnda  oli  Vargamäel  üks  võsu  jällegi  vähem  ja  kellelgi  ei  tulnud
mõttesse, et tema veel kunagi siia kui oma eluasemele võiks tagasi tulla.   *       Andrese minekuga oli hoopis teine lugu. See pidi olema ainult ajutine.
Nõnda said sellest kõik aru. Ja ometi oli tema lahkumine palju raskem kui
Indreku  oma,  sest  viimane  oli  juba  enne  sõitu  isakodule  teatud  määral
võõras ja kadunud.  
     Liisuvõtmisega polnud väga vigagi, aga niipea kui Andres teatega koju
tuli,  et  ta  on  paigale  pandud,  asus  Vargamäe  hooneisse,  nurmile  ja  soile
tundmus,  nagu  oleks  neil  surnu  valvata.  Vana  Andres  ei  osanud  seda
tundmust millegagi seletada, ta teadis ainult, et siis, kui Krõõt puhkas aidas
puusärgis,  oli  ta  näinud  Vargamäe  hooneid,  välju  ja  metsi  samas  valguses


nagu nüüd. Töödki oli ta siis samuti teinud: mõtteta, nagu harjumuse ajel,
ilma et ta selle vajaduses päris kindel oleks olnud.  
          Nekrutit  viimaseil  päevil  enam  tööle  ei  sunnitud,  nagu  ei  kõnniks
isatalus  enam  ta  ise,  vaid  ainult  tema  vari  või  vaim,  mis  pole  kõlvuline
maiseks askelduseks. Nõnda oleks võinud noor Andres paar–kolm nädalat
päriselt ulada. Seda katsuski ta mõned päevad teha, aga siis läks ise tööle ja
murdis seda hullemini kui kunagi enne.  
     «Nõnda on parem,» seletas ta. «Muidu viskle öösel asemel, nii et luud–
kondid hommikul valutavad, ei ole und.»  
     «Jah, ega tööst paremat rohtu ole, kui head und tahad,» arvas ka vana
Andres.  
          «Laupäeva–õhtuti  ja  pühapäeviti  kolas  noor  Andres  ajatapmiseks
Luistel,  Urvakülas  ning  üksikuis  tuttavais  taludes.  Pidudel,  kui  hoogu
sattus,  tantsis  ta  rohkem  kui  kunagi  varem,  aga  ennem  poistega  kui
tüdrukutega.  Urvakülas  oli  paar  teist  nekrutit,  nendega  vihtus  ta  polkat  ja
labajalga või kiiret kaloppi, sest see andis kõige paremat nahasooja.  
          Tüdrukud  arvasid,  et  Vargamäe  Andres  on  liisuvõtmisest  saadik
uhkemaks  läinud,  sest  miks  muidu  hoidub  ta  nendega  tantsimast  ja
laaberdab  teiste  poistega.  Ometi  polnud  Andresele  põrmugi  uhkust  juurde
tulnud, ennemini oli ta suure hulga oma endisestki uhkusest kaotanud. Aga
seda  teadis  õieti  ainult  Kassiaru  Maali,  kes  omandatud  teadmised  ainult
iseendale pidas. Tema ütles kord Andresele:  
     «Suvel lubasite minu mehe maha lüüa, kui kroonust välja tulete, ning
siis Siberisse minna. Kui tahate, ma teen nõnda, et teil põle vaja minu pärast
Siberisse minna.»  
          «Ega  ma  ei  löö  ju  teie  meest  maha,»  vastas  Andres  Maalile.  «Suvel
lõõpisin ja suurustasin muidu niisama.»  
          Sellest  vastusest  nägi  Maali,  kui  väga  palju  Vargamäe  Andres  oma
endisest  uhkusest  oli  kaotanud.  Siitnurga  rikkamal  ja  peenemal  peretütrel
oli sellest väga kahju, ja kui ta õhtul pimedas üksinda – meelega läks ta täna
õhtul  pimedas  üksinda  –  koju  läks,  võis  ta  segamatult  peaaegu  suure
häälega nutta, sest nägemas teda polnud keegi. Kui aga mõni pimedas tema
nuttu  oleks  kuulnud,  siis  poleks  ta  ometi  kunagi  aimanud,  et  nõnda  võiks
nutta  Kassiaru  Maali  Vargamäe  Andrese  kadunud  uhkuse  pärast.  Ükski  ei
teadnud, et Maali nii väga tahtis oma mehe mahalöömist Andrese poolt, kui
ta kroonuteenistusest välja tuleb.  


          Aga  kui  Maali  sügisepimeduses  küllalt  oli  nutnud,  tegi  ta  endamisi
kaljukindla  otsuse:  seada  asjad  tingimata  nõnda,  et  Vargamäe  Andres
kroonust  tulles  tema  mehe  maha  lööb  ja  Siberisse  läheb,  küll  ta  siis  teab,
kes on Kassiaru Maali. Siberis mäletab ta teda.  
     Praegu ei teadnud Vargamäe Andres sellest veel midagi, kui ta läks nagu
Maaligi üksinda pimedas kodu poole. Ka tema mõtles midagi, aga temal ei
olnud  Kassiaru  Maali  mõtted.  Seni  kui  tal  nahk  tantsust  seljas  tolmas,
taandusid  peaaju  tühised  urgitsemised,  aga  niipea  kui  kehasoojus
sügisevilus  hakkas  langema,  võtsid  arutused  uut  hoogu.  Polnud  parata,
südamesse  ja  pähe  puges  kord–korralt  ikka  suurem  tühjus,  aga  selles
tühjuses  sündis  midagi,  mis  tõi  rahutuse  ja  tegi  haiget.  Niisuguse  valusa
tühjusega  südames  läks  Vargamäe  noor  Andres  üksinda  pimedas  kodu
poole.  
          Poja  lahkumise  päevaks  oli  Vargamäe  Andres  õlut  teinud  ja  paar
lammast veristanud. Mari keetis sülti, küpsetas saia ja pani värsket lamba–
ning soolatud sealiha kerisele, nagu oleksid tulemas suured pühad. Aga ep
olnud  pühi  tulemas,  vaid  Vargamäe  Andres  saatis  oma  esimest  poega
kroonusse.  Selleks  oli  poest  toodud  häid  heeringaidki  ja  laenuks  võetud
nuge, kahvleid ning taldrikuid, et oleks söögilaud kui pidulaud.  
          Võõrad  saabusid  lahkumispäeva  eelõhtul  ja  terve  öö  söödi  ning  joodi
üheskoos.  Ainult  koidu  eel  visati  silmapilguks  õlgedele  pikali  ning  lasti
silmad kinni. Oli palju ümberkaudseid inimesi koos, aga enamasti mehed,
sest naistel polnud ju kroonusseminekuga tegemist.  
     Oli tulnud Vargamäele Hundipalu Tiit, sest tänavu polnud temal endal
kroonusse  minevat  poega.  Olid  tulnud  Aaseme  omad,  aga  mitte  enam
vanad, sest neil olid juba suud mulda täis, vaid noored, needki juba aastais
inimesed.  Oli  tulnud  Aiu  Jüri  oma  üksiku  pojaga,  kes  tänavu  oli  liisus
käinud  ja  vabanenud.  Oli  ka  Kukessaare  Jaan  oma  eidega,  kes  olid  oma
poja mineval aastal ära saatnud. Rava Kustas puudus, tema pidi tulema alles
hommikul, sest ka tema poeg oli mineja. Polnud ilmunud vanapoiss Kingu
Priidu, sest tema oli talu jätnud ning linna läinud lihapoodi pidama, kus ta
mängis endiselt simlil: «Mo elu Kristus ise». Tema asemele oli Kingule küll
kohe uus peremees asunud, aga sellega polnud Vargamäel lähemaid suhteid.
Kingu üleaedne Vihukse Anton, see kõrvenurga kuulsaim magaja, oli kohal
ning noogutas peaga juba enne sööki soojamüüri ääres, sest ta oli juba mõne
janu õllekannust rüübanud. Kassiarult polnud keegi tulnud, nagu oleks tema
ja Vargamäe vahel vaen. Ometi polnud mingit vaenu, sest noor Andres oli


ju loobunud isegi Jaska ainsa tütre Maali tulevase mehe mahalöömisest, et
poleks  kahe  talu  vahel  vähematki  vistart.  Jalutu  sauna–Madise  oli  vana–
Andres  alt  üles  toonud,  sest  ta  tahtis,  et  ka  tema  ta  vanemat  poega
kroonusse saadaks. 
     «Oled lasnud Vargamäe veed jõkke, saada siis ka tema pojad kroonu,»
nõnda oli vana Andres Madisele öelnud, millele see vastu oli rögisenud:  
     «Sinu vete laskmisel olin ikka alles mees, aga nüüd olen sant.»  
     «Ega nekruti saatmiseks põlegi tervist tarvis, kui aga nekrut ise tugev ja
terve oleks, ja seda minu Andres on,» rääkis vana Andres.  
     «No on,» kiitis Madis, «võid oma poja peale uhke olla.»  
     «Tuled siis mu au ja uhkust saatma,» lausus Andres nukralt.  
          Oru  Pearust  polnud  Eespere  piduliste  keskel  midagi  näha,  sest  kahe
üleaedse  vahelt  oli  nagu  alatiseks  must  kass  läbi  jooksnud.  Niigi  palju
polnud  kahe  naabri  vahel  praegusel  ajal  sidemeid,  et  mõnigi  Tagapere
inimestest  oleks  kas  või  vargsi  teada  saanud,  mis  maik  on  Eespere  õllel,
süldil  või  saial.  Varemalt  oli  vähemalt  sedagivõrd  tutvust  ja  sõprust.
Praegune  Vargamäe  noorpõlv  oli  teistsugune,  kui  olid  Pearu  ja  Andrese
esimesed  lapsed.  Tema  oli  juba  nähtavasti  sigitatud  ja  imetatud  vihast  ja
vaenust  mürgitatud  vere  ning  piimaga  ja  sellepärast  hoidus  ta  naabri
noorpõlvest  kui  võhivõõrast  eemale,  nagu  oleksid  mõlemad  pooled
vaenulist elektrit pinevil täis.  
     Siiski, päris ilma ei jäänud Tagaperes Eespere pidustusest mitte, sest tuul
puhus  neil  päevil  Eesperelt  Tagaperele  ja  kandis  sinna  hooti  magusaid
lõhnu, mis jutustasid peade ja jalgade kõrvetamisest, maonaha hautamisest
kuuma  kiviga,  süldikeetmisest,  vorstitegemisest,  saiade  väljavõtmisest
ahjust. Nii palju halastas vanajumal kahe vaenuliku naabri peale, et nende
vahel ei katkeks ometi viimane side siin ajalikus elus, sest missuguse näoga
peaksid  nad  muidu  paradiisis  teineteisele  otsa  vaatama,  kuhu  nad  ükskord
pääsevad lunastaja armust.  
          Armuna  võtsid  siis  Tagapere  inimesed  neid  lõhnugi,  mis  tulid  jumala
tuules Eespere poolt. Lapsed seisatasid kuskil nurga ääres, nagu oleksid nad
varesed  või  harakad,  kes  istusid  aiateibas  ja  pidasid  nokad  Eespere  poole.
Vanad inimesed peatusid keset õue ja tõmbasid sügavalt hinge, kui midagi
värsket ninasse torkas.  
     «Ei tea, kas teisepere rahvas keedavad õige Andrese minekuks sülti,»
lausus Tagapere perenaine nagu endamisi, «või on see muidu värskelihasupi


hais, sest vana Andres ei või ju seda muidu kannatada, kui ikka olgu virtsi
ja pipart peal.»  
     Nõnda ütles Tagapere pere–eit ja nõnda see jäigi, sest ükski ei vastanud
temale, nagu oleks sellega naabri Andrese saatmiseks kõik tehtud.  
          Aga  Eesperes  kestis  pidulik  söömine  ja  joomine  läbi  öö  hommikuni,
kuni  tuli  Rava  Kustas  oma  Antsuga.  Siis  tehti  minekut,  et  õigeks  ajaks
vallamaja juurde jõuda, kus oli kogumispaik. Kui minekuks oli kõik valmis,
tõi vana Andres palveraamatu. Alles nüüd mõisteti õieti, kui tähtsaks pidas
Vargamäe peremees oma esimese poja kroonussesaatmist.  
     Palveraamat oli seesama, millest Andres luges millalgi oma Krõõdale ja
lastele  ning  Jussigi  haual.  Seega  sai  tema  ühendavaks  lüliks  kõigile  neile
raskeile  silmapilkudele.  Sellepärast  oli  äkki  kõigil  tundmus,  nagu  seistaks
mingisuguse nägematu puusärgi ees, lõõpur Rava Kustaski tundis seda, kui
ta oma pojale otsa vaatas ja Vargamäe Andrese öeldud sõnade järgi laulis.  
     Palvet lugema hakates ei võinud Andres kuidagi muidu, kui pidi meelde
tuletama  kõik  need  korrad,  kus  ta  siin  tuttavate  ees  samuti  oli  seisnud,
raamat  käes.  Ja  vististi  pidi  tema  lugemises,  hääles  ja  näos  midagi  hella
olema, sest lugemine pani. nutma esiteks eided ja lapsed, siis silmi pühkima
mõned taadid ja lõpuks nina nuuskama noori mehigi ja tüdrukuid. Keegi ei
teadnud õieti, miks see nõnda sündis, aga kõik tundsid ainult, et see nõnda
sündis.  Võimalik  ka,  et  see  sündis  viisakusest  pühakirja  vastu,  väga
võimalik.  
     Vargamäe Mari, kes viimased aastad oma kasupojast imelikult eemale
oli  jäänud,  ei  saanud  midagi  parata,  et  ta  jumalaga  jättes  pidi  pisarsilmil
tema ligi tikkuma. Ja kui siis Andres Marile, kes oma kasupoja kõrval nüüd
nii  väike  tundus,  oma  käe  ümber  piha  pani  ja  lohutavalt  ütles:  «Ema,  ära
nuta,  ega  ma  surma  lähe,»  siis  oli  Maril  nii  ütlemata  hea  olla,  et  ta  oleks
tahtnud  veel  kauaks  nõnda  oma  kasupoja  juurde  jääda.  Nii  imeline  oli
mõelda, et kuigi tema Andrest oma ihus pole ilmale kandnud, siis vähemalt
on ta teda imetanud, ja nõnda on ehk Andrese luude–kontide jõus pisut ka
tema rinnapiima rammu.  
     Vargamäe Andres tahtis poja küütida maakonnalinna, aga poeg oli vastu,
osalt sellepärast, et ta ei tahtnud isale seda vaeva, osalt, et – võõrastega oli
praegu  kergem  kui  omastega.  Kergem  oli  minna  vallaküüdiga  kui  oma
isaga. Nõnda siis viimaks jäigi, et Andres viis poja ainult vallamaja juurde.  
          Vargamäelt  alla  sõites  ütles  noor  Andres  vanale:  «Nüüd  pead  jällegi
võõra sulase võtma, isa.»  


     «Olen mõelnd muidu läbi ajada,» vastas vana Andres. «Ants on ju alles
liiga noor ja nõrk.»  
     «Enne saadi Vargamäel ikka poisikesega hakkama,» arvas isa.  
     «Siis oli Vargamäe teine ja olid ka sina ise teine,»ütles poeg.  
     Vana Andres istus natukese aega vaikides, piht vimmas, ja ütles siis:  
     «Mina tahan siiski nõnda läbi ajada, kuni sina tagasi tuled.» 
     «Kas ma üleüldse tulen,» tähendas nüüd poeg.  
     Isa vaatas pojale otsa sõna tõsises mõttes hirmunud pilgul.  
          «Mis  jutt  see  siis  nüüd  on?»  sai  ta  alles  natukese  aja  pärast  suust.
«Kellele ma siis olen teind ja vaeva näind? Kas sa siis Vargamäed sugugi ei
armasta?»  
          «Isa,  sina  isegi  ei  armasta  õieti  Vargamäed,  sul  on  ainult  kahju  oma
töövaeva võõrastele jätta, see on kõik,» rääkis poeg.  
     «Kust sa selle ometi täna võtad?» küsis vana Andres valusalt.  
     «Veel tänavu suvel ütlesid sa kord, et sel päeval, kui sul võimalik oleks
isakoju  tagasi  minna,  paneks  sa  kas  südaööl  hõlmad  vaheliti  ja  läheks
lauldes Vargamäelt alla. Eks ole nõnda?»  
     Muidugi, nõnda see oli, seda teadis vana Andres, aga et see nii raskel
silmapilgul talle kätte pidi tulema, seda ei teadnud ta mitte. Nüüd teadis ta
seda,  teadis  oma  esimese  poja  suu  läbi,  keda  ta  sõidutab  Vargamäelt  alla.
Võib–olla  oleks  pidanud  poeg  täna  isa  peale  halastama  ja  seda  talle  mitte
meelde tuletama, aga poeg ei halastanud, sest pojad ei halasta kunagi isade
peale. Hulk aega pidi vana Andres vaikima, enne kui oskas öelda:  
     «Mis sest siis on, et mina oma isakoju tagasi läheks, Vargamäe on ju sinu
isakodu ja sina pead seia tagasi tulema.»  
          «Nii  ta  on  küll,»  arvas  poeg  vastu.  «Aga  kas  sinu  isa  oma  laste
sünnikohta armastas?»  
     «Meie kõik armastasime – isa, ema, lapsed.» 
     «Nonäed, aga sina ei armasta oma laste sünnikohta ja minu ema põle ka
Vargamäed armastand, sest temale põle meeldind need sood ja rabad, sa ise
rääkisid,» seletas poeg isale.  
          «Ega  tema  nüüd  õndsake  küll  ...  »  lausus  isa.  «Aga  sood  võib  ju  ära
kuivatada, soode asemele tuleb mets, nõnda peab see olema.»  
          «Aga  miks  siis  just  meie  need  peame  olema,  kes  oma  elu  seia  sohu
matavad,  kui  mujal  kergemalt  leiba  saab?»  küsis  poeg,  ja  kui  isa  ei
vastanud, lisas ta mõeldes juurde: «Kui jüst oleks armastus, siis muidugi ...
»  


     «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa. 
     «Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara
surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»  
          Need  olid  kurvad  sõnad,  nii  kurvad,  et  vana  Andres  poleks  kunagi
võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites
ühes  isaga  Vargamäelt  alla.  Neid  sõnu  kuuldes  muutus  vana  Andres  nagu
veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis,
tal isast kahju hakkas. Sellepärast ütles ta:  
     «Aga kes seda siiski teab, inimene mõtleb, jumal juhib.»  
     «Nojah, ega jumala vastu saa,» oli ka isa nõus, sest see oli see põhjatu
tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et ta kunagi täis
saaks. Oli suur meistritöö see murede ja nukruse suurtõrs ja Vargamäe vana
Andres aina imetles teda. Selles imetluses ta poja kõrval vankrilgi istus, kui
sõitis vallamaja poole.   *      Peale nekrutite lahkumist ei tahtnud Vargamäe Andres koju minna, vaid
astus  korraks  kõrtsi  sisse  vaatama,  sest  täna  pidi  siin  leiduma  võõraid  ja
tuttavaid.  
     Tõeliselt polnudki kõrts enam endine kõrts, mis millalgi hiilgavaid päevi
oli  näinud,  vaid  ainult  õllepood.  Aga  polnud  kõrtsilisedki  enam  endised
mehed. Ülekaalus olid peremeeste asemel sulased, puulõikajad, turbavõtjad,
mõisapoisid. Endised mürgeldajad olid vanaks või vaeseks jäänud, neis oli
endine õnnis aeg nagu alatiseks surnud. Kogu aeg ja olu oli teiseks saanud,
ilma et keegi õieti oleks teadnud, millal, miks või kuidas.  
          Oru  Pearugi  oli  täna  kõrtsis,  aga  ta  ei  istunud  saksatoas,  nagu  tal
varemalt  oli  viisiks.  Isegi  Kassiaru  Jaska  ei  armastanud  enam  kõrtsi
saksatoas istuda, nagu ei armastanud ta ka enam mööda laatu ümber ajada
ja  hobuseid  paristada,  kas  vanaduse  või  vaesuse  pärast,  seda  ei  teadnud
keegi.  Saksatoas  istusid,  õllekorvid  laua  all,  nüüd  mingisugused
noormehed, kel polnud endisest ajast aimugi. Ka nemad ärplesid isekeskis,
aga nende ärplemine oli hoopis poisikese laadi: kas keegi saab enne pudeli
õlut joodud või teine timpsaia söödud; kes võib kõige rohkem õllepudeleid
kurgust  alla  kallata,  ilma  et  vaja  oleks  üle  saksatoa  ukse  välja  astuda,  ja
muud  selletaolist.  Nagu  nende  ärplemine,  nõnda  olid  ka  selle  tagajärjed:


saksatoa haisust võis seda sagedasti tunda, ja vähe oli neid, kes seda haisu
armastasid.  
     Ei olnud enam mehi, kes oleksid kõrtsiletile raha välja pannud, sest kõik
kaebasid  rahapuudust.  Ei  olnud  ka  kedagi  kuulda,  kes  katsuks  Laulu–
Lullule  järele  teha:  laulda  ilusaid  meestelaule  ning  süüa  peale  klaasi  ja
aruheina, nagu mõni mäletseja, ja seda ainult kortli viina eest. Riieldagi ei
osatud  enam  meeste  moodi.  Ei  osatud  enam  õieti  karvust  kiskuda  ega
pöidlaid silma ajada, sest silmad olid meestel küll jäänud, aga õiged karvad
olid  kadunud.  Rusikastki  polnud  enam  suurt  asja  ja  sellepärast  peksti
pudeliga, täie või tühjaga, täkiti pussiga, tümitati teiba või kaikaga.  
     Nõnda siis istusid taadikesed täna nagu mõnesugused varemed endises
kõrtsis, millest ka nagu ainult varemed olid järele jäänud – paljas mälestus
endisest ajast.  
          Kaua  pidid  mehed  seda  va  õllelaket  rüüpama,  enne  kui  kurk  õieti
kuivama hakkas ja keelepaelad nõrkuma lõid. Pearugi pidi enne tükk aega
hoogu  võtma,  kui  sinnamaale  jõudis,  et  söandas  üleaedsega  juttu  teha.
Viinaklaasist oli ta omal ajal palju rutemini julgust rüübanud.  
     «Suatsid oma meremõrtsuka minema,» ütles Pearu viimaks Andresele.  
     Aga see ei võtnud öeldud sõnu kuuldavakski. Sellepärast nihkus Pearu
naabrile lähemale ja ütles valjemini:  
     «Va üleaedne õige kurdiks jäänd või, et ei vasta?»  
     «Kas mul siis põle õigus vaikida või?» küsis Andres vastu.  
     «Sina ikka kohe oma õigusega,» ütles Pearu. «Kaugele sa oma õigusega
oled suand?»  
     «Oled siis sina oma kõverusega kaugemale jõund?»  
     «No ikka kaugemale. Minul esimene poeg kroonust päästetud, aga sinul
pandi paigale ja teise saatsid hobusevargaks õppima.»  
     «Kes on läind hobusevargaks õppima?» küsis Andres. 
     «Aga mis see Indrek sinna linna siis otsis?» küsis Pearu vastu.  
          «Indrek  läks  linna,  et  Vargamäele  kord  tõde  ja  õigust  õpetada,»  ütles
Andres tõsiselt.  
          «Vargamäel  võib  ilma  selleta  paremini  elada,»  arvas  Pearu.  «Ega  sa
muidu oma meremõrtsukat kevadel mulle Jõessaarde kallale suat.»  
     «Kas ajas hirmu nahka?» küsis Andres muiates.  
     «Mis sa siis arvad,» vastas Pearu. «Arvad, et küsis minu õigusest, mis
ma  välja  prosessind?  Lubas  maha  lüüa,  kui  ma  oma  kruavile  tammi  ette
teen, muud midagi.»  


     «Ega see mahalöömine sulle liiga põleks teind,» lausus Andres.  
     «Ega see kroonuleib meremõrtsukalegi liiga tee,» nöökas Pearu. «Kulub
teisele marjaks ära, teised inimesed suavad ka aega elada.»  
     «Saavad aega elada ja teise maa peale vett paisutada,» pilkas Andres.  
     «No ega ma siis sind ega sinu põngerjaid karda,» ütles Pearu.  
          «Hoia  iseend  ja  oma  põngerjaid  minu  põngerjate  eest,»  ütles  Andres
ähvardavalt,  tõusis  pingilt  ja  lõpetas  jutu,  sest  kaua  sa  selle  va  õllelakke
juures  ikka  Oru  Pearuga  juttu  ajad,  liiatigi  kui  sul  endal  kodus  parem  õlu
ankrus.  
     Koduteel oli Andresel aega kõige üle järele mõelda ja Pearu sõnadegi
juures  peatuda.  Polnud  kahtlust,  Pearu  oli  kevadel  noort  Andrest  nõnda
kartnud,  et  ta  veepaisutamise  seks  suveks  jättis.  Võib–olla  unustas  ta  ka
oma  teised  krutskid  just  noore  Andrese  pärast.  Aga  siis  hakkab  ta  nüüd
tingimata uuesti peale. Muidugi vana Andres ei karda tema tempe, aga ta on
neist  tüdinud,  surmani  väsinud.  Tal  on  täna  tundmus,  nagu  vajaks  ta  juba
abi ja tuge. Aga kust seda võtta? Ants kasvab küll, kuid tema pole Andrese
taoline ja pealegi läheb ka tema varsti kroonusse. Selle aja peale tuleks ju
küll  Andres  tagasi,  aga  kas  ta  tuleb,  et  jääda?  Nii  imelikult  rääkis  ta
armastusest, mis puudub Vargamäel. 
     Mitu päeva oli vihma udutanud, aga nüüd pöördus tuul ja taevas tõmbus
selgeks.  Kui  Andres  Võlla  väljamäest  hobusega  üles  ronis,  paistis  päike
samuti,  nagu  ta  oli  paistnud  millalgi  ammu  varemalt.  Ainult  siis  oli
kevadine, täna sügisene päike. Aiste vahel oli samasugune kõrb mära, aga
ometi  polnud  ta  enam  endine,  vaid  selle  poeg.  Siis  olid  vankril  puuteljed,
nüüd raud– assid. Kevadel istus vankril nukrasilmaline Krõõt ja Andres ise
kõndis  kõrval,  sundides  hobust,  et  jõuaks  enne  päikeseveeru  koju.  Nüüd
istus  Andres  ainuüksi  oma  vimmas  seljaga  kössis  vankril  ja  tal  oli  üsna
ükskõik, kas ta päikeseveeruks Vargamäele jõuab või mitte.  
          Ta  vaatas  Vargamäe  mände  ja  talle  tuli  meelde,  et  neil  Krõõdaga  tol
korral  neist  juttu  oli  olnud.  Krõõt  oli  ammugi  kadunud,  vaevalt  mäletati
teda veel Vargamäel, Andres ise vana, aga männid seisid endistena. Ainult
oksad olid teistel nagu harvemaks muutunud. Kuid võimalik, et asi polnud
männiokstes,  vaid  Andrese  enda  silmis,  mis  aasta–aastalt  töntsimaks
läksid.  
     Vargamäe soosillal tuli Andresele meelde, mis nad Krõõdaga temast olid
rääkinud. Ja otse uskumata valusalt pidi Andres tunnistama, et soosillaga oli
sündinud  Krõõda,  mitte  Andrese  sõnade  järgi.  See  oli  seda  valusam,  et


Krõõt ise oli nii varakult läinud, aga oma sõnad jättis ta Vargamäe soosilla
üle valitsema kuni tänapäevani.  
     Kodus ei rääkinud Andres sõnagi. Ta jõi ainult mitu head janu õlut, jõi,
kuni peas lõi kihama, sest ta kartis, et täna muidu und ei leia, ja puges siis
magama.  Aga  öösel,  kas  õlle  mõju  vähenemise  tõttu  või  mõnel  muul
põhjusel,  ärkas  ta  asemel  ja  ronis  sealt  tasakesi  välja.  Esiteks  mõtles  ta
uuesti  õlleankru  kallale  minna,  aga  siis  tegi  ta  kapiukse  lahti,  võttis  sealt
piibli,  istus  laua  äärde  ja  hakkas  Hiiobi  lugu  lugema,  sest  Hiiobi  suu  läbi
tahtis  ta  kõnelda  oma  Issandaga.  Aga  siis  sündis  nõnda,  et  kuna  Andrese
silmad  käisid  Hiiobi  sõnade  kannul,  mõtles  ta  ise  oma  mõtteid,  sest  need
seisid nagu igal pool pühakirja ridade vahel. Ja viimaks tundus Andresele,
et  loetud  Hiiobi  sõnad  muutuvad  kuidagi  tema  enese  tundmusteks  ja
mõteteks,  tema  enese  muredeks  ja  vaevadeks,  tema  enese  pettumuseks  ja
meeleheiteks.  Silmad  jätavad  viimaks  pühakirja  lugemise  ja  suu  kordab
poja  räägitud  sõnu,  nagu  oleks  neis  koos  kõik  käsud  ja  prohvetid  töö  ja
vaeva kohta: «Sina oled seda teind ja minu ema tegi, ega ta muidu nii vara
surnd,  aga  armastus  ei  tulnd,  teda  põle  tänapäevani  Vargamäel.»  Aga  mis
siis siin on? küsib Andres endalt ega tea vastust. Ning kui ta viimaks arvab
vastuse leidvat, siis ei saa ta enam muud teha, kui kummuli piiblile langeda,
kuhu ta jääb tükiks ajaks.  
          Nõnda  räägib  Vargamäe  Andres  oma  südamlikumad  sõnad  Issandaga
südaööl ja neist saab Marigi sängis vaiba all aru. Küll tahaks tema tõusta ja
Andrese kõrvale kummuli lauale langeda, aga ta ei tee seda, sest ta teab, et
siis  langeb  Andrese  süda  lukku  Issanda  ja  Mari  ees,  nagu  ta  läks  kõvaks
siiski, kui Mari läks kord seisma sängisamba najale, et aidata mehel nutta.
Sellepärast  jääb  Mari  vaikselt  vaiba  alla,  nagu  ei  paneks  ta  Andrest  laua
ääres mikski. Aga kui see pärast sängi tagasi poeb, et magama heita, leiab
ta,  et  peapadi  on  märjaks  läinud.  Nüüd  alles  mõistab  ta,  et  Mari  oma
jumalaga on kõnelnud, nii alandlikult, et ta oma peadki ei söandanud vaiba
alt välja pista.   Lõpp.             


 

Document Outline

• I
• II
• III
• IV
• V
• VI
  • *
• VII
• VIII
• IX
• X
• XI
• XII
• XIII
• XIV
• XV
• XVI
• XVII
• XVIII
• XIX
• XX
• XXI
• XXII
• XXIII
• XXIV
• XXV
• XXVI
• XXVII
• XXVIII
• XXIX
• XXX
• XXXI
• XXXII
• XXXIII
  • *
• XXXIV
  • *
  • *
• XXXV
  • *
• XXXVI
  • *
• XXXVII
  • *
  • *
  • *
• XXXVIII
  • *
  • *
  • *
• XXXIX
  • *
  • *
• *
  • *
• Lõpp.