oma kosijaga koju, et Paljusaate tädi kasutütre Eeduga abiellu astuda. Ta teavitas ka vanaeite aga ta selle peale hüüdis, et ta tema armu ja abi iialgi ei taha ja ei võta heaga sarnast kerjakotti minimaks ja ust põrinal oma taga kinni pannes jooksis vanaeit nuuksudes välja. Eedu hakkas see peale kibedalt nutma ja läks koju. Ann käis vanaeite lohutamas aga see ei aidanud. Vanaeit mõtles endamisi mida ta teinud on et temaga nii juhtus. Kätte jõudis pühapäev peale jõule väljas oli raksuv külm, aga selge ja ilus ilm. Ennosaarel ja Paljusaarel olid pulmad. Vanaemagi oli selle abieluga leppinud. Kui kõik valmis oli astusid nad linna poole teele. Mõisa alla jõudes lasi Peet hobusel tasemini käia, sest ta nägi seal kalda ääres puude juures ühte meest. See oli Ain. Peet ja Ain rääkisid paar sõna juttu, et kas Ain ei tahaks pulma tulla Ain vastas see peale ei taha ja Peet sõitis edasi. Ja pidas kenasti oma pulmad ära. Kätte jõudis kevad
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb talve ja hangede taga. Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga Sinu andides, kirerangides, mõttetangides, vaevlevais, kaevlevais, aimlevais, raevlevais vangides elab edasi vabaduse ideaal. Olid ikka, oled ikka, jätkud ikka igal ajastul ja maal. Sügaval su sülelohus malbub iga ülekohus. Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal. Oled tulihänna raksuv rünnak, suuri varandusi varjav seek, kihutab mu kihku sinu kämmal, mis on loitev loits ja libaleek. Vahel arvan, et ma sain su kätte ja võin lõpuks täita hingekruusi, kuid sa ühe mürgitad mu lätted, et ma avastama peaksin uusi. Ikka murrad sa just siis mu lille, kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu, ja ma värisedes kummargille vajun vastu sinu uhket lõõmu, mis on ühteaegu tee ja teetus, kramplik keeldumus ja sundiv kutse.
pidi elama. Need olid suurel määral eesõigustatud inimesed, kui mitte just vormiliselt, siis vähemalt tegelikult, ja sellepärast oli nendega sekeldamist päeval kui ka öösi. Esimesed paar nädalat kulusid Indrekul uues ametis peaaegu uneta. Kartes, et ta ehk magades kella ei kuule, ei julgenud ta õieti uinudagi. Ehk kuigi uinus, helises kuulmeis ka siis, kui uksekell seisis päris vakka ja kui ukse taga polnud muud kui raksuv külm ja jalge all karjuv lumi. Magamist takistas siin ka veel üks teine põhjus. Härrade Slopasevi ja Voitinski lõbus elu võttis aina hoogu. Seltsimehelikust jutungist ja naerust sai sagedasti laul: Slopasev mõmises kui karu ja Voitinski piiksus linnukesena. Poisid tegid neil ukse taga kassikontserti: krahv mängis balalaikat, Vainukägu laulis ,,Võta nüüd Issandat", Hodkevits surus lõua vastu rinda ja mörises,
annaabi.ee 
