tõde ja õigus II köide (0)

Tõde ja õigus II köide



Tõde ja õigus II köide. I.
Indrek saabus rongiga linna, kus inimesed trügides lükkasid ta rongijaama. Sealt võttis 
voorimees ta peale ja viis majutus kohta, voorimees hoiatas teda kooli direktori 
rahaahnusest ja laimas kooli, koolis kohtas ühte tütarlast, kellest jäi ta mäletama ainult 
tema naeratust. Kui Indrek oli oma asjad ära pannud , siis peatas teda majutuskoha 
omanik kinni oma pika jutuga. Lõpuks jõudis Indrek kooli juurde.
II.
Indrek sisenes kooli ja sealt saadeti ta üles, teisele korrusele direktori jutule. Direktor 
kuulas ta üle ja võttis talt kõik raha ära , ainult ühe rubla jättis talle. Seejärel hakkas 
direktor teda mööda maja ringi lohistama, kuni jõudis söögituppa, kus kõik veel sõid. Ta 
kamandas sealt lätlase ja eestlase Indreku kasti järele. Lõpuks aeti Indrek ühte tuppa, kus 
olid veel kaks härrat ja seal oli tema ase.
III
Indrek äratati koos teistega hommikul üles ja nad läksid endid pesema. Pärast poole müüs
Lible aka väike loll – Indrekule raamatu , hiljem ka teise raamatu. Lible ostis selle raha 
eest endale paremat süüa, mistõttu hakati Indrekut suureks lolliks kutsuma. Hiljem nägi 
ka härra Maurus Lible käes raha, mille päritolu järgi küsides räägiti välja , et Indrek oli 
need ostnud. Härra Maurus kutsus Indreku koos oma ostetud raamatutega enda kabinetti.
IV
Raamatutega jama tõi palju tähelepanu Indrekule. Temaga tegi tutvust ka Tigapuu, kes 
polnud õieti ei õpilane ega õpetaja, vaid midagi vahepealset. Ta tahtis Indrekule linna 
näidata ja küsis selleks linna loa. Tigapuu näitas Indrekule linna ja viis ta sööma, kuigi 
peamiselt sõi ta ise. Tagasi teel õpetas Tigapuu Indrekut, et mida härra Maurusele öelda , 
kui nad peaksid vahele jääma.
V
Kui nad tagasi kooli jõudsid, siis saatis Jürka nad direktori juurde, vaatamata sellele, 
Tigapuu proovis teda õllega ära osta. Härra Mauruse juures võttis Tigapuu kogu 
vastutuse enda peale ja kaitses Indrekut. Sellest läks Härra Maurus aina vihasemaks, kuni
lõpuks Härra Olligo ta maha rahustas ja nad mõlemad üle kuulas. Kui see oli läbi siis 
Tigapuu ja Indrek läksid oma tuppa ja Tigapuu müüs rublaga Indrekule kaks patja. Kui 
aga Tigapuu märkas kui vähe raha Indrekul on , siis sai ta selle peale pahaseks ja läks alla
korusele. Mõne aja pärast kutsuti nad mõlemad uuesti direktori juurde. Direktor vabandas
ja otsis nendega lepitust. Ta andis Indrekule ja Tigapuule raha ja saatis nad linna. Teepeal
aga jagasid nad raha Tigapuu suure tingimise tulemusel ära nii, et 1/3 sellest jäi 
Indrekule. Nad sisenesid ühte baari ja Tigapuu tellis Indrekule 3 Naapoleoni.
VI
Indrek ootas seal kaua aega, kuni lõpuks loobus ootamisest ja läks tagasi kooli. Kooli 
polnud teda ka veel jõudnud ja seega saadeti ta härra Mauruse juurde. Härra Maurus 
nuusutas teda, et kindlaks teha ega ta naistes ei ole käinud ja seejärel küsis temalt 
Tigapuu kohta. Kui Indrek oli kõik ausalt üles tunnistanud, siis läks ta magama. Järgmisel
hommikul kohtus ta kohe Tigapuuga, kes tõmbas ta ühte kõrvalisse klassi ja hakkas 
tedasõimama, ja kui Indrek tahtis lahkuda, siis haaras Tigapuu temast kinni, et tagasi 
tõmmata, aga Indrek virutas talle lahtise käega, mispeale Tigapuu talle laksu vastu pani. 
Lõpuks sattus Indreku kätte lauaklapp ja ta virutas sellega Tigapuule nii et ta maha 


kukkus verd peast voolas. Indrek ehmatus ja läks toast välja. Ta rääkis Ollinole mis oli 
juhtunud ja Ollino läks teda tohterdama. Indrek aga kutsuti jälle direktori juurde, kus teda
uuesti üle kuulati, selle peale aga andis härra Maurus Indrekule hõberaha ja saatis ta 
uksest välja. Indrek läks Tigapuu juurde ja andis lepituseks raha temale. Tigapuu tellis 
selle eest õlut , leib ja vorsti ja hakkas Indrekuga rääkima.
VII
Indrek loobus jamamast Tigapuuga ja ta leidis endale õpetajaks Timuski, kes andis 
temale õpetust maailmaloomisest ja jumalast, õigemini filosofeeris. Kuid kord sattus 
Härra Maurus pealt kuulama kuidas Timusk pani Indreku mõtlema jumala eksistentsi. 
Härra Maurus aga laimas Timuski maha ja naeruvääristas teda. Jõulude ajal ka Timusk 
lahkus.
VII
Peale Timuski lahkumist tuli kaks uut õppejõudu juurde, kes asusid ka kooli elama. Nad 
said kiiresti teistega tuttavaks ja neile pandi kiiresti ka hüüdnimed. Saabunud oli semestri 
lõpp ja Indrek kutsuti direktori juurde. Seal küsis härra Maurus Indrekult raha kohta, sest 
iga semester kulutas raha ja härra Maurus tahtis raha. Indrek andis talle oma ema 
saadetud viimased 5 rubla ja ütles kuidas neil rahaga lood on – et seda pole enam oodata. 
Selle peale pandi Indrek tööle lätlase asemele, kes pidi ööpäeva ringselt ust avama kui 
vaja.
IX
Indrek sai seal ööbides nii mõndagi näha. Üks poolakas kes seal koolis õpilane oli, 
hakkas teda solvama ja Indrek virutas talle , kuid surem kaklus jäi ära kuna teised 
sekkusid. Hiljem öösel hakkasid poisid kahe uue õppejõu kulul nalja tegema ja laulsid 
toas ja tegid lärmi. Kui aga õpetaja tuppa jõudsid, siis oli seal vaikus ja keegi ei teadnud 
midagi. Siis vahetasid õpetajate viinapudeli veepudeli vastu, mis ajas õpetajad omavahel 
sõimama, kui ka see rahunes, siis koputasid poisid poole ööni õpetaja ukse peale, kuni 
ühel õpetajal üle viskas ja läks tõmbas poisse voodist põrandale, kuid ta tõmbas ka ühe 
sellise poisi põrandale, kes tõesti ka magas ega saanud asjale pihta. See aga hakkas vastu 
võitlema õpetajaga, mille tulemusel lõhkusid kapi otsas seisvad Goethe ja Shilleri 
kipskujud ja lae all rippuva luige. Selle peale tuli korrapidajaks määratud Tigapuu ja 
koristas puru ja killud kokku. Õpetajad läksid oma tuppa tagasi ja läksid magama. 
Õpilastele ei andnud ikka veel rahu ja nad hakkasid alguses mööda seina kõrgust 
hüppama, hiljem aga mööda õpetaja ust. Sellega läksid kõik kaasa, isegi Tigapuu, kes 
hüppas õpetajate ukse sisse, millepeale õpetajad ära ehmatasid. Tigapuu näitas aga et ta 
oleks nagu pahane ja rääkis et kuulis siis tugevat müra ja laulu ja ei saanud kinnise ukse 
tagant sisse. Lõpuks parandas Tigapuu ukse ära ja Õpetajad lubasid kipskujude ja luige 
enda süü peale võtta. Kõik läksid tagasi magama ja mõni aeg hiljem jõudis kooli ka härra 
Olligo, kes ainult noomis paari õpilast kes veel ei maganud.
X
Järgmisel hommikul valmistuti selgitust andma ja kui härra Ollino klassi saabus, siis pani
ta kohe puuduvaid asju tähele. Kuid kõigi üllatuseks ei teinud härra Maurus sellest 
suuremat asja ja ütles, et ta andis nagunii käsu need ära koristada. Asi lahenes nii et 
Slopašev lubas uued asemele muretseda. Peale seda arutasid Ivan ja Voitinski inimloomu 
üle.
XI


Härra Maurus küsitles pidevalt Indrekut, et kas ta kuulis ja nägi midagi sellest ööst. 
Indrek ütles et ei näinud midagi, kuid lõpuks tunnistas ,et kuulis küll kuidas palliga visati.
Sellest sai härra Maurus aru, et Indrek oli ennem valetanud. Ja siis ta küsis miks ta 
valetab. Indrek vastas et tema oli teda valetama õpetanud. Sellest läks härra Maurus närvi
ja kutsus teised kuulama, kuidas teda süüdistatakse. Selle peale ütles Indrek, et ta võib 
lahkuda, kuid ka sellega polnud härra Maurus rahul. Lõpuks tunnistas Indrek kõik nii üles
kuidas oli, sest härra Maurus meenutas talle mingil moel tema isa. Härra Maurus enamus 
jaolt naeris selle peale, kuid kui kuulis, et õpetajad olid kooli sulgemisest rääkinud, siis 
läks ta närvi. Härra Maurus ütles, et nad peavad kokku hoidma.
XII
Indreku tööde hulka kuulus vahel ka söögi toas laua katmine, seda tehes ta tutvus 
lähemalt ka direktori tütre Miraldaga, kes oma nime oma soovi järgi ümber muutis 
Ramildaks. Aja pikku tuli Ramildale peale soov Indrekule saksa keelt õpetama hakata. Ta
rääkis ka tihti Indrekuga. Indrekule tekkis peale temaga rääkimist raske tunne, eriti kui ta 
kuulis, et ta ka teistega rääkis. Ka Tigapuuga läksid nad Ramilda nime pärast riidu. Ühel 
päeval hakkas Ramilda tädi korda nõudma ja nõudis, et kõik õigel ajal sööma jõuaksid ja 
kui Vürst, kes alati hilines, see kord eriliselt kaua hilines ja lauda istus, siis ütles tädi talle
saksa keeles , et ta ei saa süüa. Saksa keelest arusaamata pöördus vürst Indreku poole, kes
hakkas nende vahelist juttu tõlkima. Nende vahel tekkis nii sur tüli, et Vürst hakkas 
nõusid lõhkuma. Lõpetas ta selle siis, kui Ramilda tuppa jõudis ja naerunäol vürsti vaatas.
Vürst vabandas ja lahkus. Vürsti kulul toodi kooli uued nõud. Need olid uued ja ilusad ja 
tädi valvas neid, et neid ära ei lõhutaks, eriti tassi kõrvasid. Pärast mitmendat päeva 
hakkas tema paranoilisus teisi häirima ja Ramilda murdis Indreku tassilt kõrva ära ja 
käskis Indrekul see ära peita. Kui Ramilda läks katkist tassi tädile näitama, siis kukkus 
see maha kildudeks. Ramilda ja tädi läksid poodi uut tassi ostma ja ennem kui nad läksid,
siis käskis Ramilda Indrekul veel ühe tassi kõrv ära lõhkuda, mida Indrek ka tegigi. Selle 
tagajärjel tädi loobus tasside valvamisest.
XIII
See andis uuesti võimaluse Ramildal söögitoas rääkida. Kuid saksa keelt ei õpetanud 
Ramilda ikkagi Indrekule ja Indreku saksa keel hakkas unarusse jääma, seda ka asjaolul, 
et nende saksa keele õpetajaks oli määratud üksvana õpetaja Schuls. Tema võttis ühe 
venekeelse lause, tõlkis selle saksa keelde ja lasi tervel klassil selle ära õppida. Lauseid 
võttis ta koopulast. Õpilased ei saanud sellest aru ja iga õpetaja küsimuse peale vastasid 
õpilased „koopula“ , mis tegi alguses õpetajale nalja, aga kui kõik ainult koopulat 
vastasid, siis õpetaja läks närvi ja saatis Indreku direktori järgi. Kui kogu klass sellele 
vastu oli , siis Indrek ei läinud ja läks õpetaja ise. Direktori saabudes said Indrek 
esimesena sõimata ja kui direktor oli lastnud õpetajal Lible käest klassi ees küsimuse 
küsida, siis vastuse „koopula“ kuuldes hakkas direktor Liblet nahutama. Kuid õpetaja 
sekkus vahele, öeldes, et see olla õige vastus. Seejärel rääkis direktor poistega eestikeeles
nii et õpetaja aru ei saanud ja ta nimetas õpetajat hulluks. Järgmisel päeval saatis direktor 
Indreku selle õpetaja juurde koos ümbrikuga. Seal ümbrikus oli õpetaja viimane palk. 
Selle kätte saades hakkas õpetaja Indrekuga rääkima kodumaast, keelest ja armastusest. 
See viimane pani Indrekut mõtlema. Nimelt õpetaja ütles,et hoia selle nime meeles mida 
armastad, ja Indrek mõtles mida ta siis armastab. Ta mõtted viisid Ramildale ja tassi 
kõrvadele.
XIV


Indreku mõtet segas uksekell, mille avades tuli sisse üks nendest inimestest kellest härra 
Maurus oli hoiatanud. Nimelt Mäeberg, kes tuli härra Mauruselt raha küsima. Mäeberg 
oli ühe silmaga, mis tegi Indrekule talle valetamise raskeks ja Indrek hakkas temaga juttu 
rääkima. Kuna Indreku seltskond pakkus Mäebergile meelelahutust, siis kutsus ta Indreku
endapoole, mida Indrek ka tegigi. Seal kohtus Indrek majapidajannaga Liisiga, kes aitas 
Mäebergil maja korras pidada. Kui Indrek oli seal mõnda aega käinud, siis pani Mäeberg 
tähele, et Liisile meeldib Indrek ja sellest hetkest alates ei tahtnud Mäeberg Indrekut oma 
majas näha. Ka Liisi antud kirja tõmbas Indrek tänaval ribadeks. Sellest ajast peale enam 
Mäeberg ei käinud härra Mauruse juures.
XV
Järgmisel päeval tehti koolis kastide kontrolli kuna asju oli kaduma läinud. Esimesena 
puistati Indreku kast põrandale, kust tulid esile ära murtud tassi kõrvad. Härra Maurus 
hakkas kohe küsima nende kõrvade kohta ja ta sai nendele vastuse ainult Indrekuga 
kahekesi olles, kus Indrek ütles, et ta ema oli need talle kaasa pannud. Teine üllatava asi 
mis välja tuli oli see, et Laane kastist tuli välja varga raamat, kus oli ajalehtede 
väljalõikeid vargustest ja kas nimekiri asjadest, mida Laane oli varastanud ja nende täpne 
asukoht, mis tegi kõigile natuke nalja.Raamatus oli mainitud ka Jumalat kui varast, mis 
vaevas härra Maurust mitu päeva. Kuid Laane saadeti selle pärast koolist minema. 
Järgmisel hommikul pidas härra Maurus kõne selle kohaselt, et kui pole raha endale 
paberit ja pliiatsit osta, siis tulgu temalt küsima, mitte varastagu.
XVI
Ühel päeval tuli härra Maurus poiste ette kõnega, millest nad alguses ei oleks välja 
teinud, aga kui ta seda hiljem ka söögi lauas kordas ja seda ainult eestikeeles, siis 
hakkasid poisid nende sõnade peale mõtlema. Nimelt oli surnud Köler ja härra Maurus 
kutsus kõiki kel eesti verd sees kirikusse, kuid kohale ilmusid ainult need, kellele oli 
kindel käsk antud. Indrekut valdas kirikus imelik tunne nagu ta oleks tahtnud nutta, kuid 
ta hoidis seda tagasi, hiljem nähes, et härra Maurus ja härra Ollino olid ka paar pisarat 
valanud, siis ta kahetses et oli end tagasi hoidnud. Hiljem küsis ka Ramilda Indreku 
käest, et kas ta oli nutnud, sellele eitava vastuse saades ütles Ramilda, et ta ka ei nutnud 
kuigi püüdis. Neid katkestas tädi, kes ajas Ramilda sealt minema, kuid Ramilda jäi tädi 
edasi tüütama oma taeva ja põrgu küsimustega. Ramilda lahkudes seletas tädi, et juba 
Ramilda ema oli olnud sellinne.
XVII
Köleri surmast hakkas ka härra Slopašev rääkima. Ta sattus sellest nii hoogu, et hakkas 
näost õhetama. Kuid osad poisid eesotsas Liblega olid talle ühe vembu ette valmistanud. 
Nimelt olid nööride otsa sidunud ühe valge papist vaimukese, millega nad õpetajat 
lollitasid. Nad jõudsid õpetajat 2 korda lollitada kuni õpetaja aru sai ja Lible poole 
tormas, kuid Lible puges laua alla peitu ja klassis poisid paugutasid ja lärmasid, mis levis 
järjest ka teistesse klassidesse. Kui härra Slopašev oli alla andnud Lible tagaajamise, siis 
läks ta ette kateedrile ja hakkas nutma. Ta küsi klassilt, et miks nad nii teevad, kui aga 
keegi ei vastanud, siis pöördus ta Indreku poole sama küsimusega ja ta vastas, et õpetaja 
on sagedasti purjus. See vastus tuli ootamatult kõigile, ja õpetaja tunnistas oma viga. 
Peale seda suurt lärmi saabus klassi Direktor, kes küsis, et mis siin toimub. Kuid õpilased
kaitsesid õpetajat öeldes, et nad ainult naersid Puškini surma üle. Direktori lahkudes 
lahkus ka õpetaja. Pärast küsis Direktor Indrekukäest nelja silma all, et kas ta tõesti ütles 
õpetajale, et ta on purjus. Ja direktor kiitis teda selle eest, et keegi pidi seda talle ütlema. 


Peale seda kadus kõigil õpi huvi ja suveks läks igaüks oma teed. Ennem ära minekut 
rääkisid Indrek ja Ramilda surmast ja sellest et kui ilusasti Ramilda räägib, aga see 
esimene pani Indrekut hiljem kodus olles mõtlema, et kas see pidi midagi tähendama.
XVIII
Koju jõudes võttis kuri koer Indrekut vastu ja Indrek põgenes ööseks lakka. Hommikul 
võttis tema isa ta seal vastu. Indrek pani tähele isa konksus näppusid ja selga, millest ta 
hiljem ka emale rääkis. Sellepeale oskas ema vastata ainult seda , et sa alles nüüd 
märkasid. Indreku noorem vend Ants vihastasoma jutuga Indreku välja ja Indrek lahkus. 
Mööda jõge minnes kohtus Indrek Tiiu ja Kadriga, kes hakkasid Indrekult tema hariduse 
kohta pärima, kuid hiljem pettusid selles. Soos kõndides nägi Indrek Pearut ja läks teda 
tervitama ja ka Pearu võttis ta naeratusega vastu. Kuid nad ei osanud midagi erilist 
rääkida. Kuid Indrek kohtas Pearut hiljem veel baaris, kus Pearu rääkis, et kuidas ta pidas
Indrekut ennem hobusevargaks, kuid enam ei pea, kuna too oli teda „ teise pere isa“-ks 
kutsunud. Indrek jõudis veel kohtuda ka ristiisa Tiiduga, kes tahtis temaga poliitikast ja 
isamaalisusest rääkida, kuid põhiliseks rääkijaks jäi Tiit ise.
XIX
Indrek jõudis õhtupoolikul,enne päikese loojangutkoju. Siis juhtus ka ema teda nägema ja
ütles et tal tuligi just meelde, et pidi uuest linasest riidest Indrekule särgi tegema, kuid 
seda kuulis pealt Liine, kes hakkas kurtma, et see riie pidi jääma temale leeri minekuks. 
Kuid ema seletas talle, et Indrekul on neid särke rohkem vaja kui Liinel, selle peale Liine 
solvus ja läks kõõni. Indrek läks talle sinna järgi ja küsis, et kas ta on solvunud tema 
peale. Liine vastas küll eitavalt,kuid Indrek ütles ikkagi, et ta läheb räägib emaga, et see 
jätaks selle riide Liinele. Selle peale ei osanud Liine midagi öelda ja Indreku lahkudes 
hakkas ta nutma. Järgmisel päeval hakkas Indrek lahkuma, kuid ema käis ikka tema 
ümber ja ei osanudmidagi öelda. Alles, siis kui Indrek oli väravast välja läinud, ilmus 
Liine tema juurde ja tiris ta kättpidi tagasi ja näitas Indrekule, et ta mõõtis riide üle ja 
sealt tuleb mõlemale välja. Nad tegid selle riide ilusasti pooleks ja Indrek sai endale uued 
särgid. Nii ema, kui Liine olid rõõmsad ja Liine saatis Indreku ära.
XX
Kui Indrek kooli tagasi jõudis, siis lahendas härra Maurus parasjagu juhtumit, et kust see 
magus naiste lõhn tulnud. Tuli välja, et Tigapuu ja Võrst, kes olid vahepeal suvel koolis 
olles sõpradeks saanud, olid käinud „tuttava“ juures , kellel naine kodus olevat ja sealt 
saanud selle lõhna. Hiljem võttis härra Maurus ka Indreku ette javõttis temalt kogu raha. 
Kuid Indrek jõudis ennem temaga lepingu teha, nii et Indrek sai uuesti täis õigusega 
õpilaseks. Vürstile hakkas ka konkurentsi pakkuma uus õpetaja, kes ütles, et sealt kust 
tema tuleb, seal on selliseid vürste palju, kuid vürst oli enda kaitseks öelnud, et tema on 
juut ja härra Maurus hoidus juutidest. Härra Maurus rääkis ka Indrekuga jumalast.
XXI
Kui härra Maurus oli selle ära lõpetanud, siis nadläksid tundi, kus härraVihalep õpetas 
usuõpetust ja nõudis et kõik oleksid nagu sõdurid, kuid see tekitas lauaklappidega 
kolistamist, mille peale saabus tundi härra Maurus. Ta ajas õpetaja klassist välja ja siis 
seletas klassile et Vihalep on hulluks läinud. Järgmisel tunnis saabus tundi uus 
usuõpetaja,kes nägi palju vanem välja,kui seda oli olnud Vihalep ja igal tunnil leidis ta 
mingi teema väljaspoole usuõpetust ja Pauluse reisidest, millest rääkida ja kunagi ei 
jõudnud ta eriti usuõpetuse juurde. Kui lõpuks oli vaja panna õpilastelehinded, siis ohkas 
õpetaja ja pani kõigile viied, kuna ta ei osanud hindeid panna.


XXII
Järgmisena tekkis poistel probleemid matemaatika õpetajaga kellele meeldisid number 
ühed ja nullid ja kes seletas, et number ühe ja nulli vahel on lõpmatus. Sellest sai ta ka 
endale hüüdnime. Eesotsas Tigapuuga hakkasid poisid streikima ega läinud tundi. Paar 
tundi kannatas õpetaja nii ära, kuid lõpuks läks härra Mauruse juurde, kes hiljem keset 
usuõpetuse tundi sisse sadas ja aru nõudis. Sellele vastuse saades käsutas nad kõik tundi, 
kuid poisid olid kokkuleppinud et keegi ei lähe tundi ja nii jäigi. Lõpuks loobus 
Matemaatika õpetaja õpetamisest ja lahkus koolist. Direktor rääkis pärast Tigapuu ja 
Indrekuga, et kui raske on õpetajat leida ja et nad hoiaksid järgmist õpetajat. Kuid 
järgmine õpetaja, kes tuli oli karmim kui eelmine. Ta sõimas õpilasi klassi ees ja kutsus 
kõiki klassi ette vastama. Kui ta nägi kui lootusetu see on, siis ütles et nad kõik tuleksid 
tema koju eratunnile, mida nad ka tegidki. Kuid esimesed kaks korda läksid luhta, sest 
ühel korral ei ilmunud õpetajat ennast kohale, teisel korral oli ta liiga purjus, alles pärast 
seda läks õige õppimine käima ja matemaatika tekistas kõigis vaimustust.
XXIII
Indrek sai ka sõbraks klassis oleva Metslangiga, kes hakkas talle elutarkusi õpetama. Eriti
õpetas ta tüdrukutest. Ühel päeval kutsus ta ka Indreku enda juurde, ka õigel ajal, sest 
härra Maurust polnud koolis ja Metslang ütles, et võib ööseks tema juurde jääda. Õhtul 
juba pimedas ütles Metslang, et siia tuleb ka üks tüdruk. Indrek kohkus sellest ja ütles et 
hakkab minema, kuid Metslang nõudis et ta jääks. Sel samal hetkel ka see tüdruk jõudis. 
Alguses läks tüdruk põrandal lamava Metslangi kaissu, kuid hommiku poole , kui 
Metslang norsates magas, siis puges ta Indreku kaissu, kes ei osanud midagi teha. Kui ta 
lõpuks nägi, et see oli see tüdruk, keda ta oli kooli tulles näinud, kes oli talle selle 
unustamatu naeratuse andnud, siis tahtis Indrek lahkuda, kuid ainuke viis selleks oli 
aknast alla hüpata, mida ta ka tegi. Indrek läks tagasi kooli ja Metslangi õpetusi ta enam 
kuulda ei võtnud, nagu ta ei oleks tema sõber olnudki.
XXIV
Indrek käis salaja kooli taga küünis, kus ta tundis ennast üksiku ja rahulikuna. Kuid ühel 
päeval oli seal ka üks väike tüdruk koos oma kassiga. Indrek hakkas tüdrukuga rääkima. 
Tuli välja et tüdruku nimi oli Tiina ja ta oli Molli õde ( Molli oli see, kes oli eelmisel ööl 
Indrekule kaissu pugenud) ja Tiinal olid jalad vigased, nii et ta pidi karkudega kõndima. 
Indreku ja Tiina suhe sai sõpruseks ja nad käisid mitu päeva üksteisega rääkimas. Ühel 
päeval tuli vihma ja äikest. Tiina kartis äikest ja selle pärast ta ronis Indrekule sülle, teda 
tuli otsima ka Molli, kes leidis nad sealt. Molli ronis ka ajapikku Indreku küljealla ja nad 
rääkisid seal. Hiljem kui äike üle jäi, siis oli Tiina magama jäänud ja Indrek viis ta koju 
ära koos Molliga. Indrek hakkas ka seal tihedamini külas käima. Nad käisid isegi 
vahepeal linnas ja siis pööras Molli tähelepanu Indreku välimusele ja andis talle 
näpunäiteid, mida ta võiks meeles pidada. Tuli ka kodust kiri Indrekule. See tuli 
Andreselt – Indreku vanemalt vennalt. Ta kirjutas seal ,et ta läks ära kroonu ja arvatavasti
koju tagasi ei lähe, sest nüüd ta on ilma näinud ja soovis Indrekule kõike head.
XXV
Vahepeal oli härra Voitintski leseks jäänud ja ta ei suutnud enam enda eest hoolitseda. 
Härra Maurus määras Jürka tema eest hoolitsema, mida ta ka tegigi. Kuid kui Indrek oli 
vaikses kohas ja teistest eemal siis palus Voitinski Indrekut, et see tuleks hoopis Jürka 
asemel temaga sauna, kuna Jürka kohtleb teda kui looma. Indrek tegigi seda, kuna ta 


meenutas Indrekule tema isa. Saunas rääkis Voitinski Indrekule elutarkusi ja oli Indrekule
tänulik.
XXVI
Indreku ja Voitinski sõprus kestis ka peale sauna ja Indrek kutsuti ainukese õpilasena 
Voitinski nimepäeva tähistama Slopaševi juurde. Seal olid kõik end parasjagu täis joonud
ja taheti ka Indrek täis joota. Terve öö vaieldi seal jumala, maailma ja inimese olemuse 
üle. See kestis seal nii kaua et Indrek tüdines ära ja lahkus. Järgmisel päeval proovis 
Indrek härra Koovilt teada saada kumb võitis vaidluse, kuid Koovi vastas selle peale, et 
see ei puutu temasse.
XXVII
Varsti saabus linna tsirkus, mis tõmbas kõigi tähelepanu, isegi härra Mauruse enda, ja ta 
ütles, et piletite asjus tema juurde tuldaks. Peale tsirkuses näidatud maadlemist hakkasid 
kõik koolis järsku jõu harjutusi tegema, et oma muskleid näidata, kuid see ei kestnud 
kaua, sest jõulude ajal tuli kooli uus õpilane, kes oli eelmisest koolist välja visatud, sest ta
oli halvustavaid luuletusi kirjutanud. See hakkas jällegi paljuid huvitama ja koolis tekkis 
luule laine, mis järel käisid paljud õpilased härra Koovile oma luuletusi esitamas. Indrek 
käis ka talvel Molli juures, eriti siis kui oli paks lumi maas , sest siis ta läks appi seda 
koristama. Ühel päeval lund koristades kukkusid nii Molli , kui ka Indrek , aga nii et 
Indrek Molli peale. Molli kasutas hetke ära ja suudles teda. Indrek armus. Seda oli näha 
ka tema hinnetelt. Ta püüdis igapäev vähemalt natukesekski Molliga kokku saada. Kuid 
ühest päevast ei olnud teda kodus või oli muud moodi hõivatud. See tekitas Indrekule 
hingevalu.
XXVIII
Kooli lõppedes oli vaja viimasel klassil korraldada lõpupidu, mida nad ettevalmistasid ja 
vaidlesid omakeskis, et kas viimasel hetkel direktorile tõde näkku paisata või jääda 
valeliku kõne juurde. Indreku kaela veeretati peolaua katmine. Peole tulid kõik õpetajad, 
õpilased ja direktor. Kuid pidu hakkas kuidagi igavaks kiskuma. Ainult härra Slopašev ja 
Voitinski said peo meeleolu sisse. Slopašev hakkas proosti tõstma, kui juhtus see mida ei 
osanud keegi peale Indreku ette näha. Nimelt suri härra Voitinski otse peolauas ära. 
Indrek oskas seda ainult selletõttu ette näha, et saunas oli Voitinski maininud, et see jääb 
arvatavasti viimaseks saunaks. Slopašev kandis oma sõbra koolist oma korterisse, kus ta 
pidas oma sõbral paremaks olla ja kõik kes olid peol olnud järgnesid talle. Kuid Indrekut 
jäi peas kummitama Voitinski viimased sõnad, kui ta oli öelnud Indrekule, et tema peab 
olema õnnelik inimene, et ta sellist vanameest aitab, temal peab tulevikus olema naise 
armastus, sest naise armastus saab teha mehe õnnelikuks. See viimane osa jäi just 
Indrekut piinama.
XXIX
Indrekul ei läinud ikka veel Proua Vaarmanni ( Molli ja Tiina ema ) sõnad meelest, kui ta
oli öelnud et õige mees peab teenima 100 rubla kuus ja saama lõunast õhtule. Selle peale 
oli Indrek mõelnud ja plaaninud õppida koduõpetajaks. Ta juba oligi hakanud tublisti 
õppima, kuid siis kutsuti ootamatult Indrekut Vaarmannide juurde sünnipäeva peole. 
Sellest sai Indrek jällegi rõõmsaks ja tantsis seal Molliga, kuid see ei maandanud tema 
õnne ja ta tantsis ka Tiinaga, hoides teda õhus. Kuid just sellel kõige parajamal hetkel 
sadas sinna sisse härra Maurus koos Tigapuu ja veel mõne õpilasega. Nimelt oli kooli 
uksetaga kella helistamas käinud peo paar tüdrukut, kes kinni püüti. Härra Maurus 
küsitles seal kõik üle ja seal hulgas ka Indreku. Arusaades et seal oli tavaline sünnipäeva 


pidu, lahkus härra Maurus. Peale seda hakati Indreku kallal nokkima ja ka Molli rääkis 
Indrekuga, et tegelt ei ole tal plaanis Indrekule mehele minna jne. Indrek ei osanud selle 
peale muud lausuda kui, et ega tema ka polnud plaanis. Selle peale sai Molli natuke 
pahaseks ja rääkis ikka edasi kuidas ta venekeelt on käinud õppimas ja kavatseb hoopis 
venelasele minna. Kui Indrek järgmisel päeval tagasi sinna tuli, siis oli seal ainult Tiina, 
kes rääkis et Molli valetab ja ei armastagi tegelt teda, vaid Indrek on talle ainult 
tagavaraks, sest Molli armastab ema õpetuste kohaselt ühte vene poissi naabrusest, selle 
pärast on ta tegelt venekeelt õppinud. Tiina ütles ka seda et kui tema suureks kasvab ja 
inglid ta jalad terveks teevad, siis võtab tema Indreku endale ja et temaei valeta nii nagu 
Molli.
XXX
Indrek oli otsustanud sõita Vargemäele, kuid seda plaani peatas venna kiri, milles Andres
seletas et Indrek on ainuke kes teda mõistab, aga vanemad teda ei mõista ja palus 
Indrekut, et ta läheks räägiks vanematega. Kuid Indrekul olid juba niigi hingepiinad ja ta 
otsustas mitte minna. Kooli saabus Ramilda ja kui Indrek seda kuulis siis puges ta nagu 
peitu oma asemele ja ootas seal tükk aega. Ja samal ajal rääkis ka Tigapuu, et ta kavatseb 
Saksamaale sõita ja seal rikkale naisele minna ja seal hästi elada. Hiljem sattus Ramilda 
koos Indrekuga kahekesi ühte tuppa ja Ramilda küsis Indrekult , et ega ta eksinud kui 
mõtles Saksamaal Indrekust kui oma veresugulasest. Kui Indrek oli öelnud et ta ei 
eksinud siis Ramilda oli rõõmus ja nad rääkisid veel natuke. Just siis kui Ramilda pidi 
Indrekule ühe loo rääkima , algas vahetund ja Ramilda kadus kiiresti ja lehvitas ja 
naeratas Indrekule ja kadus. 
XXXI
Indrek hakkas õhtuti surnuaial käima, et otsida sealt leina ja nuttu, kuid seda ta eriti ei 
leidnud. Ühe korra leidis, kui nägi ühte üksikut kirstu matmis koha poole viidavat ja 
sellel kirstul ei olnud peale matjate ühtegi leinajat, see tõi Indreku silmile paar pisarat. 
Seal kohtus ta ka oma vana saksakeele õpetaja Sultšiga, kellele Indrek oli ennist 
lahtilaskmis kirja viinud. Härra Sultš hakkas Indrekuga Jumalast, kuradist, inimesest ja 
tõest ja valest rääkima. Nimelt pidas härra Sultš valeks seda, et inimese surivoodil talle 
valetada nagu ta ise oli oma isale teinud. Ta lubas oma isale et matab ta Reini jõe kaldale,
kuid mattis ta hoopis sinna. Härra Sultš jäi sinna rääkima ega pannud tähele et Indrek 
kadus tema kõrvalt. Indrek leidis ka teise kõrvalise koha kus olla, selleks oli see sama 
kuut maja taga. Seegi kord tuli sinna Tiina kes hakkas talle uudistest rääkima, et Molli 
teeb endale uusi särke, et sellega oma „seisust“ parandada, aga talle ei meeldi et sellega 
ka Tiina ja ema „seisused paranevad“. Ka tekkis Indrekul ja Tiinal lahkheli sellega, et 
Tiina tahtis näidata Indrekule neid särke, aga Indrekut ei huvitanud need, sest tema 
mõtles oma kodus olevale õele , kellega oli Indrekul särgi pärast peaaegu tüli ja 
Ramildast, kellel ta ei mäletanud, et mis tal seljas oli.
XXXII
Algamas oli uus kooliaasta ja õpilasi tuli koolimajja rohkesti. Tulid need, kes olid sügisel 
lahkunud ja tuli veel rohkemgi. Ühes nende hulgas oli Härra Mauruse kooli endine 
õpilane Miilinõmm, kes oli tulnud end õpetajaks pakkuma. Ta pandi härra Kooviga ühte 
tuppa, kuna neid mõlemaid peeti rahulikeks ja vaikseteks inimesteks. Mõne aja 
möödudes oli juba kuulda valjemaid sõnavahetusi, mis olid enamasti tekkinud härra 
Miilinurme üliinimese teooriast. Härra Maurus pidi neid isegi vahepeal rahustama 
tulema, kuna talle ei meeldinud et üliinimesest kõva häälega räägitakse. Ühel päeval tuli 


kooli käskjalg, kes tõi härra Miilinurmele raamatu, kuid teda ei olnud. Härra Maurust 
hakkas kohe raamat huvitama, ja kui ta oli kuulnud, et see on sotsioloogia raamat, siis 
läks ta endast välja ja saatis Indreku seda poodi tagasi viima. Miilinurme koju jõudes 
hakkas härra Maurus valju häälega sõimama, millele Miilinurm vastas samaga. Vaidluse 
lõppedes lahkus Miilinurm koolist.
XXXIII
Kõigi tähelepanu köitis veel üks õpilane. Vladimir Solotarski, kes ajas alguses oma 
tobeda võimlemisega teised naerma, kuid rääkides pani ta teisi tundma endast 
rumalamana. Ka tema rääkis üliinimesest , mis jõudis härra Mauruse kõrvu, kuid selle 
vastu ei teinud alguses härra Maurus midagi, sest Vladimir maksis hästi. Kuid viimaks 
lasi ta ikka enda arvates jutud liikvele, et Vladimir on Inglise juut. Härra Maurus seletas 
seda ainult Indrekule ja Vainukäole, kes ei võtnud tema sõnu tõsiselt.
XXXIV
Rimalda kirjutas uuesti Indrekule, mis aga põhjustas Indreku halva õppimise. Rimalda 
kirjutas, et kui igav tal seal saksamaal on ja veel filosofeerib vene suurkujude üle. Kirja 
lõpus küsib ta Indrekult küsimuse surma kohta, et kas surm inimesega mõnikord ka 
nõnda talitab nagu peremees vana koeraga, kuid seegi kord ei anna Ramilda oma 
aadressi, vaid ainult kirjutab.
XXXV
Kui Indrek sai kirja esimesel korral läbi siis tundis, et tal pole enam pead otsas ja klassis 
juba loobuti tema õpetamisest, sest temas ei olnud tükikestki õpihimu näha. See tekitas 
muret ka Molotovile, kes tänaval temaga rääkis . Ta soovitas Indrekul naiste asemel 
matemaatikale mõelda. Indrek jäi sellele mõtlema. Kuid koolis oli veel üks õpilane 
muutunud, nimelt Jürka, kes tõi kooli tüdruku. See ajas kohe härra Mauruse närvi ja ta 
korrutas koguaeg endamisi, et Jürka on hull, et tegi tema koolist litsimaja. Peale seda kui 
jürka oli öelnud, et ühel lubatakse ühte ja teisele teist, siis palus härra Ollino neid 
kahekesi jätta, mida ka tehtigi, isegi härra Maurus lahkus oma toast kaugemal asuvasse 
tuppa. Kui tuppa tagasi mindi, siis oli härra Ollinol üks silm sinine ja Jürkal mõlemad 
silmad. Nad mõlemad olid maha rahunenud. Ollino ütles, et Jürka on nüüd valmis andeks
paluma, mida ta ka tegi. Jürka küll hiljem kirus, et krt tuimaks lõi, aga härra Ollino 
kõndis niimoodi ringi nagu poleks midagi juhtunud. Kuid see ei olnud ainuke asi millega 
härra Ollino tegelema pidi. Õhtupoole tuli härra Mauruse kabinetti ka Molotov, kes 
nõudis just täna oma palka kätte. Kuid talle seletati, et raha ei ole, et tuleb vähemalt 
homseni oodata, selle peale hakkas Molotov laamendama, lõhkudes 2 uut tooli ja 
riidevarna pulgad, kuni lõpuks lubas Ollino omast taskust talle maksta ja hiljem maksis 
ka Maurus, kui oli tuppa naasnud. Selle peale oli Molotov nii õnnelik, et hakkas neid 
mõlemaid kaelustama. Järgmisel päeval tuli välja ka põhjus, nimelt oli Molotov 
põgenenud koos oma naisõpilasega. Härra Maurus rääkis ka Indrekuga naistest, kuna 
Molotov oli saatnud õpilaste hinded, kus Indrekul ja veel mõnel olid seal 0 hindeks, ja 
andis oma „isalikku“nõuannet. Indrek aga mõtles Molotovi nõuandele ja jõudis 
järeldusele, et isegi matemaatika ei aita armastuse vastu.
XXXVI
Saatus tuli oma löögiga üsna varsti tagasi. Nimelt tuli pühade ajal telegramm, mis pani 
maja imelikult kihama. Tuli välja et Ramilda oli surnud. Härra Maurus rääkis ka 
Indrekuga hoopis teist moodi kui kunagi varem : ta rääkis Indrekuga kui vanamees. 
Indrekule tuli Ramildalt veel üks kiri, kuid see, nagu lõpuks näha võis, jäi viimaseks. 


Ramilda kirjutas seal, et Indrek eelmise kirja ära hävitaks, sest see oli olnud halb kiri. Ta 
kirjutas seal veel oma tunnetest ja arstist, kes teda lohutamas käis ja tänas Indrekut et ta 
oli nõus olema tema veresugulane tol korral. Ta seletas ka kuidas ta aegamööda hakkas 
tundma kuidas tal käed läksid raskemaks ja surm lähemale hakkas jõudma. Kirja lõpus 
mainis ta ka seda, et ta pole koju kirjutanud, sest ei soovi kedagi näha, õigemini ei taha et
keegi teda sellisena näeb.
XXXVII
Kui Indrek oli kirja läbi lugenud, siis lehitses ja luges ta seda veel mitu korda ühes 
külmas ja üksikus toas. Ta hiljem mõtles selle peale, kui ta läks tuisu ja kõva tuulega 
välja jalutama. Ta kõndis teadmata suunas, kuna tal polnud aega mõelda selle peale. Ta 
jõudis lagendikule, kus ta hakkas tundma külma. Ta läks metsa serva äärde, kus ta sidus 
enda sääred kinni, et lund ei hakkaks sisse tulema. Teadmata põhjusel tuli tal mõte ronida
ühe puu oksa külge. Seal ta rippus natuke aega. Oksa küljes rippudes tuli talle teinegi 
mõte, mis tundis isegi temale endale kahtlasena. Ta tahtis lihtsalt proovi pärast otsida 
mingit nööri vms, et kas oleks võimalik ennast metsas oksa tõmmata, kuid ta ei leidnud 
midagi. Ta kõndis metsas tükk aega edasi, kuni märkas linna kuma. Ta läks linna 
keskmesse, kus asus kolmnurkne plats ja kus olid platsi keskel kaks voorimeest. Ta läks 
ühele trepi pealsele ja hakkaslihtsalt nutma. Nutmis põhjuse leidis ta vanas voorimehes ja
tema hobuses. Kui ta oli nutmise lõpetanud, siis istus ta voorimehe vankrisse. Peale seda 
kui oli voorimehe ära tundnud ( see oli sama voorimees, kes tol korral ta kooli viis) siis ta
põgenes, nagu oleks mõrvaga hakkama saanud. Kooli jõudes läks ta pikali ja palus 
Vainukäol kõik riided talle peale visata, sest tal oli külm. Indrek sai küll külmast võitu, 
kuid palavik jäi tal pikemaks ajaks, nii et ta pidi voodisse pikali jääma.
XXXVIII
See kõik juhtus pühade ajal kui kedagi koolis polnud. Nüüd aga oli puhkus läbi ja nii uusi
kui vanu õpilasi tuli kooli tagasi. Indrek kirjutas ka kooli ajalehe tarvis ühe artikli, 
millega ta sattus hoogu, kuna ta rääkis jumalast ja sellest et seda pole enam ammugi 
olemas. Kui järgmisel päeval härra Maurus enda kabinetis temalt selle kohta aru küsis, 
siis alguses ei oleks Indrek oma artiklit ära tundnud ja tundis häbi selle pärast. Härra 
Maurus sai selle artikli peale vihaseks ja ütles et ennem tulgu teda ennast kooli tapma, kui
jumalat. Sellest järelduvalt viskas härra Maurus Indreku koolist välja, ukse peal jõudis ta 
anda ka Indrekule 5 rubla. Indrek läks natuke maad edasi kuni toetus ühele plangule. 
Teda nägi seal lund koristama tulnud Proua Vaarmann , kes Indreku sisse kutsus. Tiina 
oli tema tuleku üle väga hea meel. Nad rääkisid seal omavahel ja jutt pöördus Ramilda 
surma peale, millepeale Indrek ütles, et jumalat pole olemas. Selle peale hakkas Tiina 
nutma, kuna ta jäi Indrekut uskuma, kuid kui Indrek oli oma rumalast teost aru saanud, 
siis läks ta teda lohutama öeldes et ta eksis ja jumal ikka on olemas, aga Tiina ei uskunud 
teda. Lõpuks ütles Indrek ,et ta ootab Tiina ära kuni jumal ta jalad terveks teeb ja ei võta 
ühtegi teist naist. See lohutas Tiinat. Ühel hetkel sattus Tiina hämmingusse ja hüüdis et 
suudab ise püsti seista, seda ta ka suutis, millest jäi nii Proua Vaarmann kui Indrek 
hämmingusse. Raamat lõppes sellega, et Indrek mõtles millise ülla ja hea teoga oli ta 
Tiina lohutamisega hakkama saanud, et isegi jumal ei oleks midagi sellist teinud ja Tiina 
magas naerul suuga sängis.