Tõde ja Õigus II Terve tekst
nagu oleks ta mõne mõrtsukaga kokku sattunud. Voorimees hüüdis talle midagi järele, mida
Indrek tähele ei pannud, ta andis isegi hobusele piitsa, aga selle jalad olid nii kanged, et ta
liigutas piitsale vastuseks ainult saba ja kõrvu. Seks ajaks aga, kui voorimees lõpuks ka tema
jalad liikuma sai, oli Indrek juba tuisus ja tormis kadunud, kuna ta ise pomises: ,,S... kool, ei ole
ilusaid rõivid ega kedagi!" Ja selle ilge vanamehe ning tema senku pärast oli Indrek niikaua seal
trepil istunud, et külm vapustas juba kogu keha! ,,Jooksma peaks," mõtles ta, ,,aga linnas ei
joosta, linnas käiakse ainult. Oleks nüüd veel linna kuma paistel lagedal väljal, siis ta näitaks,
kuidas sooja peab tegema; aga nüüd ei aita muud, kui peab vist koju minema, sest muidu ei
saa sooja, muidu ei saa..." Silmad virvendasid, pea käis ringi, jalad kaotasid nagu ikka enam ja
enam kindluse