"Tõde ja õigus" II osa kokkuvõte (0)

TÕDE JA ÕIGUS
II OSA

• ajastu: 20. saj. algus
  
• tegevuspaik: Mauruse kool Tartus (Hugo Treffneri gümnaasium)
  
• inimese võitlus jumalaga
  

Kokkuvõte
Indrek lahkub Vargamäelt ja asub Tartusse Mauruse kooli õppima. Rahapuuduse tõttu peab ta koolis õppimiseks vanale Maurusele abiks olema, nooremaid õpilasi aitama ja lauda katma ning ust avama ka öösel. Teiste vaeste õpilastega koos veetis ta ööd külmal pööningul (“Siberis”). Kuid Indrek on õppimisest väga huvitatud ja seetõttu suhtub ta olukorda rahulikult ja saab hästi hakkama.
Esimene konflikt uues koolis tekib, kui Indrek ostab Liblelt ladina keele õpperaamatud. Härra Maurus aga ütleb, et kellelegi ei tohi raha anda peale tema enda. See intsident teeb Indreku laiemas hulgas tuttavaks ja varsti saab temast oma inimene.
Koos teistega läheneb Indrekule ka õpetaja Tigapuu, kes saab mitme edasise probleemi allikaks. Nad hakkavad koos linnas käima ja satuvad seetõttu härra Maurusega pahandustesse. Tigapuu veab kord Indreku Siberisse ning annab talle rubla eest kaheks nädalaks oma “onu kingitud padja ” ja teki. Trikke teeb Tigapuu ka siis, kui härra Maurus annab neile raha, mida Indrek tahab võrdselt ära jagada, kuid Tigapuu arvab , et ta peaks saama rohkem. Peagi jättis ta Indreku kohvikusse üksinda ning läks ise ära. Indreku kannatus katkes ning ta läks üksi Mauruse juurde tagasi. Seal sai ta teada, et Tigapuu kipub alkoholiga liialdama ning seetõttu ei andnudki Maurus raha tema kätte. Tigapuu vihastab, et Indrek Maurusele tõtt rääkis ja tüli lõppeb kaklusega. Varsti lõpetavad nad suhtluse. Sekeldused annavad Indrekule mõista, et ta peab hakkama teisiti tegutsema.
Indrek sõidab suveks koju, kuhu ta oli juba mõnda aega igatsenud. Ta paneb tähele, et isa sõrmed on könksu jäänud. Samuti sai ta teada, et ka Ants tahab õppima minna ja et Andres pole ka koju kirjutanud. Indrek kohtas ka Pearut ning tervitas teda soojalt ja külastas ristiisa, Hundipalu Tiitu, kellega rääkis poliitikast ja muudest ilmaasjadest. Indrek läks sügisel kooli tagasi ning suhted Vargamäega lõdvenesid, sest kumbki ei kirjutanud, nagu poleks enam midagi öelda. Andres kirjutas ka Indrekule esimest korda, öeldes, et temagi ei ole koju kirjutanud, ega taha sinna tagasi minna.
Kord lauda kattes kohtub ta Mauruse tütre Ramildaga, kes õpetab talle saksa keelt, ja armub temasse. Ramilda ema suri sünnitusel ning tädi Malmberg hoolitseb tema eest. Kui Maurus on peale vürsti vihahoogu tühja kõhu pärast sunnitud uued nõud hankima, hakkavad Ramilda ja Indrek uutelt tassidelt kõrvu ära murdma . Seda tegi tüdruk selleks, et teada, kas saab Indrekut usaldada ja et tädi ei vaevaks oma pead nõude säilitamise pärast. Tassikõrvad käskis tüdruk Indrekul alles jätta ning poiss tegigi nii. Kui härra Maurus teada sai, et Indrek tassikõrvu peidab , valetab ta mehele, et ema andis talle need kodus kaasa. Ramilda on raskelt haige ning veedab pika aja Saksamaal end ravimas. Tüdruk hakkab Indrekule Saksamaalt kirju saatma ning viimane kiri jääbki lõpetamata kuna Ramilda sureb . Indrek seletab tüdruku surma endale sellega, et taevast ei ole, on ainult tähed, ja kui ei ole taevast ei ole ka Jumalat. Ning isegi tähed surevad, vaid nende valgus jääb veel tükiks ajaks, ja täpselt nii on ka Ramildaga.
Ramilda surm tekitab Indrekus kindla teadmise, et Jumalat ei ole olemas ning ta kirjutab kooli lehte, et kuna ta lasi surra ainukesel inimesel, kes oleks pidanud elama, ei olegi teda päriselt olemas. Samuti kirjutas ta, et Jumal on surnud. Indrek visatakse koolist välja, sest härra Maurus ei või lubada, et tema majas elab inimene, kes tahab Jumalat tappa.
Indrek läheb Vaarmannide juurde, keda ta kunagi varem kohtas. Sai teada, et peretütar Molli , kellesse ta armunud oli, läks venelasele meheks. Teine peretütar; Tiina, lubas Indrekule naiseks minna, kui Jumal ta jalad terveks teeb. Varsti juhtuski ime ja Tiina sai täiesti ise seista. Indreku hinges oli rahu, sest “ta võitis iseenda nutva lapsukese pärast. Ta unustas oma kurbuse ja valu, ta loobus oma südameveres tõusnud tõest, et lohutada viletsat ja õnnetut. Mida suuremat võiks ta veel teha? Isegi Jumal ei võiks midagi suuremat teha, kui ta oleks olemas ja kui keegi põlvitaks tema ees härdas palves.”