Tõde ja õigus II kõide (48)

Tõde ja õigus II köide.
I.
Indrek saabus rongiga linna, kus inimesed trügides lükkasid ta rongijaama. Sealt võttis voorimees ta peale ja viis majutus kohta, voorimees hoiatas teda kooli direktori rahaahnusest ja laimas kooli, koolis kohtas ühte tütarlast, kellest jäi ta mäletama ainult tema naeratust. Kui Indrek oli oma asjad ära pannud , siis peatas teda majutuskoha omanik kinni oma pika jutuga . Lõpuks jõudis Indrek kooli juurde.
II.
Indrek sisenes kooli ja sealt saadeti ta üles, teisele korrusele direktori jutule. Direktor kuulas ta üle ja võttis talt kõik raha ära , ainult ühe rubla jättis talle. Seejärel hakkas direktor teda mööda maja ringi lohistama, kuni jõudis söögituppa, kus kõik veel sõid. Ta kamandas sealt lätlase ja eestlase Indreku kasti järele. Lõpuks aeti Indrek ühte tuppa , kus olid veel kaks härrat ja seal oli tema ase.
III
Indrek äratati koos teistega hommikul üles ja nad läksid endid pesema . Pärast poole müüs Lible aka väike loll – Indrekule raamatu , hiljem ka teise raamatu. Lible ostis selle raha eest endale paremat süüa, mistõttu hakati Indrekut suureks lolliks kutsuma. Hiljem nägi ka härra Maurus Lible käes raha, mille päritolu järgi küsides räägiti välja , et Indrek oli need ostnud. Härra Maurus kutsus Indreku koos oma ostetud raamatutega enda kabinetti.
IV
Raamatutega jama tõi palju tähelepanu Indrekule. Temaga tegi tutvust ka Tigapuu, kes polnud õieti ei õpilane ega õpetaja, vaid midagi vahepealset. Ta tahtis Indrekule linna näidata ja küsis selleks linna loa. Tigapuu näitas Indrekule linna ja viis ta sööma, kuigi peamiselt sõi ta ise. Tagasi teel õpetas Tigapuu Indrekut, et mida härra Maurusele öelda , kui nad peaksid vahele jääma.
V
Kui nad tagasi kooli jõudsid, siis saatis Jürka nad direktori juurde, vaatamata sellele, Tigapuu proovis teda õllega ära osta. Härra Mauruse juures võttis Tigapuu kogu vastutuse enda peale ja kaitses Indrekut. Sellest läks Härra Maurus aina vihasemaks, kuni lõpuks Härra Olligo ta maha rahustas ja nad mõlemad üle kuulas. Kui see oli läbi siis Tigapuu ja Indrek läksid oma tuppa ja Tigapuu müüs rublaga Indrekule kaks patja. Kui aga Tigapuu märkas kui vähe raha Indrekul on , siis sai ta selle peale pahaseks ja läks alla korusele. Mõne aja pärast kutsuti nad mõlemad uuesti direktori juurde. Direktor vabandas ja otsis nendega lepitust. Ta andis Indrekule ja Tigapuule raha ja saatis nad linna. Teepeal aga jagasid nad raha Tigapuu suure tingimise tulemusel ära nii, et 1/3 sellest jäi Indrekule. Nad sisenesid ühte baari ja Tigapuu tellis Indrekule 3 Naapoleoni.
VI
Indrek ootas seal kaua aega, kuni lõpuks loobus ootamisest ja läks tagasi kooli. Kooli polnud teda ka veel jõudnud ja seega saadeti ta härra Mauruse juurde. Härra Maurus nuusutas teda, et kindlaks teha ega ta naistes ei ole käinud ja seejärel küsis temalt Tigapuu kohta. Kui Indrek oli kõik ausalt üles tunnistanud, siis läks ta magama. Järgmisel hommikul kohtus ta kohe Tigapuuga, kes tõmbas ta ühte kõrvalisse klassi ja hakkas tedasõimama, ja kui Indrek tahtis lahkuda, siis haaras Tigapuu temast kinni, et tagasi tõmmata, aga Indrek virutas talle lahtise käega, mispeale Tigapuu talle laksu vastu pani. Lõpuks sattus Indreku kätte lauaklapp ja ta virutas sellega Tigapuule nii et ta maha kukkus verd peast voolas. Indrek ehmatus ja läks toast välja. Ta rääkis Ollinole mis oli juhtunud ja Ollino läks teda tohterdama. Indrek aga kutsuti jälle direktori juurde, kus teda uuesti üle kuulati, selle peale aga andis härra Maurus Indrekule hõberaha ja saatis ta uksest välja. Indrek läks Tigapuu juurde ja andis lepituseks raha temale. Tigapuu tellis selle eest õlut , leib ja vorsti ja hakkas Indrekuga rääkima.
VII
Indrek loobus jamamast Tigapuuga ja ta leidis endale õpetajaks Timuski, kes andis temale õpetust maailmaloomisest ja jumalast, õigemini filosofeeris. Kuid kord sattus Härra Maurus pealt kuulama kuidas Timusk pani Indreku mõtlema jumala eksistentsi. Härra Maurus aga laimas Timuski maha ja naeruvääristas teda. Jõulude ajal ka Timusk lahkus.
VII
Peale Timuski lahkumist tuli kaks uut õppejõudu juurde, kes asusid ka kooli elama. Nad said kiiresti teistega tuttavaks ja neile pandi kiiresti ka hüüdnimed. Saabunud oli semestri lõpp ja Indrek kutsuti direktori juurde. Seal küsis härra Maurus Indrekult raha kohta, sest iga semester kulutas raha ja härra Maurus tahtis raha. Indrek andis talle oma ema saadetud viimased 5 rubla ja ütles kuidas neil rahaga lood on – et seda pole enam oodata. Selle peale pandi Indrek tööle lätlase asemele, kes pidi ööpäeva ringselt ust avama kui vaja.
IX
Indrek sai seal ööbides nii mõndagi näha. Üks poolakas kes seal koolis õpilane oli, hakkas teda solvama ja Indrek virutas talle , kuid surem kaklus jäi ära kuna teised sekkusid. Hiljem öösel hakkasid poisid kahe uue õppejõu kulul nalja tegema ja laulsid toas ja tegid lärmi. Kui aga õpetaja tuppa jõudsid, siis oli seal vaikus ja keegi ei teadnud midagi. Siis vahetasid õpetajate viinapudeli veepudeli vastu, mis ajas õpetajad omavahel sõimama, kui ka see rahunes, siis koputasid poisid poole ööni õpetaja ukse peale, kuni ühel õpetajal üle viskas ja läks tõmbas poisse voodist põrandale, kuid ta tõmbas ka ühe sellise poisi põrandale, kes tõesti ka magas ega saanud asjale pihta. See aga hakkas vastu võitlema õpetajaga, mille tulemusel lõhkusid kapi otsas seisvad Goethe ja Shilleri kipskujud ja lae all rippuva luige . Selle peale tuli korrapidajaks määratud Tigapuu ja koristas puru ja killud kokku. Õpetajad läksid oma tuppa tagasi ja läksid magama. Õpilastele ei andnud ikka veel rahu ja nad hakkasid alguses mööda seina kõrgust hüppama, hiljem aga mööda õpetaja ust. Sellega läksid kõik kaasa, isegi Tigapuu, kes hüppas õpetajate ukse sisse, millepeale õpetajad ära ehmatasid. Tigapuu näitas aga et ta oleks nagu pahane ja rääkis et kuulis siis tugevat müra ja laulu ja ei saanud kinnise ukse tagant sisse. Lõpuks parandas Tigapuu ukse ära ja Õpetajad lubasid kipskujude ja luige enda süü peale võtta. Kõik läksid tagasi magama ja mõni aeg hiljem jõudis kooli ka härra Olligo, kes ainult noomis paari õpilast kes veel ei maganud.
X
Järgmisel hommikul valmistuti selgitust andma ja kui härra Ollino klassi saabus, siis pani ta kohe puuduvaid asju tähele. Kuid kõigi üllatuseks ei teinud härra Maurus sellest suuremat asja ja ütles, et ta andis nagunii käsu need ära koristada . Asi lahenes nii et Slopašev lubas uued asemele muretseda. Peale seda arutasid Ivan ja Voitinski inimloomu üle.
XI
Härra Maurus küsitles pidevalt Indrekut, et kas ta kuulis ja nägi midagi sellest ööst. Indrek ütles et ei näinud midagi, kuid lõpuks tunnistas ,et kuulis küll kuidas palliga visati. Sellest sai härra Maurus aru, et Indrek oli ennem valetanud. Ja siis ta küsis miks ta valetab. Indrek vastas et tema oli teda valetama õpetanud. Sellest läks härra Maurus närvi ja kutsus teised kuulama, kuidas teda süüdistatakse. Selle peale ütles Indrek, et ta võib lahkuda, kuid ka sellega polnud härra Maurus rahul. Lõpuks tunnistas Indrek kõik nii üles kuidas oli, sest härra Maurus meenutas talle mingil moel tema isa. Härra Maurus enamus jaolt naeris selle peale, kuid kui kuulis, et õpetajad olid kooli sulgemisest rääkinud, siis läks ta närvi. Härra Maurus ütles, et nad peavad kokku hoidma.
XII
Indreku tööde hulka kuulus vahel ka söögi toas laua katmine , seda tehes ta tutvus lähemalt ka direktori tütre Miraldaga, kes oma nime oma soovi järgi ümber muutis Ramildaks. Aja pikku tuli Ramildale peale soov Indrekule saksa keelt õpetama hakata. Ta rääkis ka tihti Indrekuga. Indrekule tekkis peale temaga rääkimist raske tunne, eriti kui ta kuulis, et ta ka teistega rääkis. Ka Tigapuuga läksid nad Ramilda nime pärast riidu. Ühel päeval hakkas Ramilda tädi korda nõudma ja nõudis, et kõik õigel ajal sööma jõuaksid ja kui Vürst, kes alati hilines, see kord eriliselt kaua hilines ja lauda istus, siis ütles tädi talle saksa keeles , et ta ei saa süüa. Saksa keelest arusaamata pöördus vürst Indreku poole, kes hakkas nende vahelist juttu tõlkima. Nende vahel tekkis nii sur tüli, et Vürst hakkas nõusid lõhkuma. Lõpetas ta selle siis, kui Ramilda tuppa jõudis ja naerunäol vürsti vaatas. Vürst vabandas ja lahkus. Vürsti kulul toodi kooli uued nõud. Need olid uued ja ilusad ja tädi valvas neid, et neid ära ei lõhutaks, eriti tassi kõrvasid. Pärast mitmendat päeva hakkas tema paranoilisus teisi häirima ja Ramilda murdis Indreku tassilt kõrva ära ja käskis Indrekul see ära peita . Kui Ramilda läks katkist tassi tädile näitama, siis kukkus see maha kildudeks. Ramilda ja tädi läksid poodi uut tassi ostma ja ennem kui nad läksid, siis käskis Ramilda Indrekul veel ühe tassi kõrv ära lõhkuda, mida Indrek ka tegigi. Selle tagajärjel tädi loobus tasside valvamisest.
XIII
See andis uuesti võimaluse Ramildal söögitoas rääkida. Kuid saksa keelt ei õpetanud Ramilda ikkagi Indrekule ja Indreku saksa keel hakkas unarusse jääma, seda ka asjaolul, et nende saksa keele õpetajaks oli määratud üksvana õpetaja Schuls. Tema võttis ühe venekeelse lause, tõlkis selle saksa keelde ja lasi tervel klassil selle ära õppida. Lauseid võttis ta koopulast. Õpilased ei saanud sellest aru ja iga õpetaja küsimuse peale vastasid õpilased „koopula“ , mis tegi alguses õpetajale nalja, aga kui kõik ainult koopulat vastasid, siis õpetaja läks närvi ja saatis Indreku direktori järgi. Kui kogu klass sellele vastu oli , siis Indrek ei läinud ja läks õpetaja ise. Direktori saabudes said Indrek esimesena sõimata ja kui direktor oli lastnud õpetajal Lible käest klassi ees küsimuse küsida, siis vastuse „koopula“ kuuldes hakkas direktor Liblet nahutama. Kuid õpetaja sekkus vahele, öeldes, et see olla õige vastus. Seejärel rääkis direktor poistega eestikeeles nii et õpetaja aru ei saanud ja ta nimetas õpetajat hulluks. Järgmisel päeval saatis direktor Indreku selle õpetaja juurde koos ümbrikuga. Seal ümbrikus oli õpetaja viimane palk. Selle kätte saades hakkas õpetaja Indrekuga rääkima kodumaast, keelest ja armastusest. See viimane pani Indrekut mõtlema. Nimelt õpetaja ütles,et hoia selle nime meeles mida armastad , ja Indrek mõtles mida ta siis armastab . Ta mõtted viisid Ramildale ja tassi kõrvadele.
XIV
Indreku mõtet segas uksekell, mille avades tuli sisse üks nendest inimestest kellest härra Maurus oli hoiatanud. Nimelt Mäeberg, kes tuli härra Mauruselt raha küsima. Mäeberg oli ühe silmaga, mis tegi Indrekule talle valetamise raskeks ja Indrek hakkas temaga juttu rääkima. Kuna Indreku seltskond pakkus Mäebergile meelelahutust, siis kutsus ta Indreku endapoole, mida Indrek ka tegigi. Seal kohtus Indrek majapidajannaga Liisiga, kes aitas Mäebergil maja korras pidada. Kui Indrek oli seal mõnda aega käinud, siis pani Mäeberg tähele, et Liisile meeldib Indrek ja sellest hetkest alates ei tahtnud Mäeberg Indrekut oma majas näha. Ka Liisi antud kirja tõmbas Indrek tänaval ribadeks. Sellest ajast peale enam Mäeberg ei käinud härra Mauruse juures.
XV
Järgmisel päeval tehti koolis kastide kontrolli kuna asju oli kaduma läinud. Esimesena puistati Indreku kast põrandale, kust tulid esile ära murtud tassi kõrvad. Härra Maurus hakkas kohe küsima nende kõrvade kohta ja ta sai nendele vastuse ainult Indrekuga kahekesi olles, kus Indrek ütles, et ta ema oli need talle kaasa pannud. Teine üllatava asi mis välja tuli oli see, et Laane kastist tuli välja varga raamat, kus oli ajalehtede väljalõikeid vargustest ja kas nimekiri asjadest, mida Laane oli varastanud ja nende täpne asukoht, mis tegi kõigile natuke nalja.Raamatus oli mainitud ka Jumalat kui varast, mis vaevas härra Maurust mitu päeva. Kuid Laane saadeti selle pärast koolist minema. Järgmisel hommikul pidas härra Maurus kõne selle kohaselt, et kui pole raha endale paberit ja pliiatsit osta, siis tulgu temalt küsima, mitte varastagu.
XVI
Ühel päeval tuli härra Maurus poiste ette kõnega, millest nad alguses ei oleks välja teinud, aga kui ta seda hiljem ka söögi lauas kordas ja seda ainult eestikeeles, siis hakkasid poisid nende sõnade peale mõtlema. Nimelt oli surnud Köler ja härra Maurus kutsus kõiki kel eesti verd sees kirikusse, kuid kohale ilmusid ainult need, kellele oli kindel käsk antud. Indrekut valdas kirikus imelik tunne nagu ta oleks tahtnud nutta, kuid ta hoidis seda tagasi, hiljem nähes, et härra Maurus ja härra Ollino olid ka paar pisarat valanud, siis ta kahetses et oli end tagasi hoidnud. Hiljem küsis ka Ramilda Indreku käest, et kas ta oli nutnud, sellele eitava vastuse saades ütles Ramilda, et ta ka ei nutnud kuigi püüdis. Neid katkestas tädi, kes ajas Ramilda sealt minema, kuid Ramilda jäi tädi edasi tüütama oma taeva ja põrgu küsimustega. Ramilda lahkudes seletas tädi, et juba Ramilda ema oli olnud sellinne.
XVII
Köleri surmast hakkas ka härra Slopašev rääkima. Ta sattus sellest nii hoogu, et hakkas näost õhetama. Kuid osad poisid eesotsas Liblega olid talle ühe vembu ette valmistanud. Nimelt olid nööride otsa sidunud ühe valge papist vaimukese, millega nad õpetajat lollitasid. Nad jõudsid õpetajat 2 korda lollitada kuni õpetaja aru sai ja Lible poole tormas, kuid Lible puges laua alla peitu ja klassis poisid paugutasid ja lärmasid, mis levis järjest ka teistesse klassidesse. Kui härra Slopašev oli alla andnud Lible tagaajamise, siis läks ta ette kateedrile ja hakkas nutma . Ta küsi klassilt, et miks nad nii teevad, kui aga keegi ei vastanud, siis pöördus ta Indreku poole sama küsimusega ja ta vastas, et õpetaja on sagedasti purjus . See vastus tuli ootamatult kõigile, ja õpetaja tunnistas oma viga. Peale seda suurt lärmi saabus klassi Direktor, kes küsis, et mis siin toimub. Kuid õpilased kaitsesid õpetajat öeldes, et nad ainult naersid Puškini surma üle. Direktori lahkudes lahkus ka õpetaja. Pärast küsis Direktor Indrekukäest nelja silma all, et kas ta tõesti ütles õpetajale, et ta on purjus. Ja direktor kiitis teda selle eest, et keegi pidi seda talle ütlema. Peale seda kadus kõigil õpi huvi ja suveks läks igaüks oma teed. Ennem ära minekut rääkisid Indrek ja Ramilda surmast ja sellest et kui ilusasti Ramilda räägib, aga see esimene pani Indrekut hiljem kodus olles mõtlema, et kas see pidi midagi tähendama.
XVIII
Koju jõudes võttis kuri koer Indrekut vastu ja Indrek põgenes ööseks lakka. Hommikul võttis tema isa ta seal vastu. Indrek pani tähele isa konksus näppusid ja selga , millest ta hiljem ka emale rääkis. Sellepeale oskas ema vastata ainult seda , et sa alles nüüd märkasid. Indreku noorem vend Ants vihastasoma jutuga Indreku välja ja Indrek lahkus. Mööda jõge minnes kohtus Indrek Tiiu ja Kadriga, kes hakkasid Indrekult tema hariduse kohta pärima, kuid hiljem pettusid selles. Soos kõndides nägi Indrek Pearut ja läks teda tervitama ja ka Pearu võttis ta naeratusega vastu. Kuid nad ei osanud midagi erilist rääkida. Kuid Indrek kohtas Pearut hiljem veel baaris , kus Pearu rääkis, et kuidas ta pidas Indrekut ennem hobusevargaks, kuid enam ei pea, kuna too oli teda „ teise pere isa“-ks kutsunud. Indrek jõudis veel kohtuda ka ristiisa Tiiduga, kes tahtis temaga poliitikast ja isamaalisusest rääkida, kuid põhiliseks rääkijaks jäi Tiit ise.
XIX
Indrek jõudis õhtupoolikul,enne päikese loojangutkoju. Siis juhtus ka ema teda nägema ja ütles et tal tuligi just meelde, et pidi uuest linasest riidest Indrekule särgi tegema, kuid seda kuulis pealt Liine, kes hakkas kurtma, et see riie pidi jääma temale leeri minekuks . Kuid ema seletas talle, et Indrekul on neid särke rohkem vaja kui Liinel, selle peale Liine solvus ja läks kõõni. Indrek läks talle sinna järgi ja küsis, et kas ta on solvunud tema peale. Liine vastas küll eitavalt,kuid Indrek ütles ikkagi, et ta läheb räägib emaga, et see jätaks selle riide Liinele. Selle peale ei osanud Liine midagi öelda ja Indreku lahkudes hakkas ta nutma. Järgmisel päeval hakkas Indrek lahkuma , kuid ema käis ikka tema ümber ja ei osanudmidagi öelda. Alles, siis kui Indrek oli väravast välja läinud, ilmus Liine tema juurde ja tiris ta kättpidi tagasi ja näitas Indrekule, et ta mõõtis riide üle ja sealt tuleb mõlemale välja. Nad tegid selle riide ilusasti pooleks ja Indrek sai endale uued särgid. Nii ema, kui Liine olid rõõmsad ja Liine saatis Indreku ära.
XX
Kui Indrek kooli tagasi jõudis, siis lahendas härra Maurus parasjagu juhtumit, et kust see magus naiste lõhn tulnud. Tuli välja, et Tigapuu ja Võrst, kes olid vahepeal suvel koolis olles sõpradeks saanud, olid käinud „tuttava“ juures , kellel naine kodus olevat ja sealt saanud selle lõhna. Hiljem võttis härra Maurus ka Indreku ette javõttis temalt kogu raha. Kuid Indrek jõudis ennem temaga lepingu teha, nii et Indrek sai uuesti täis õigusega õpilaseks. Vürstile hakkas ka konkurentsi pakkuma uus õpetaja, kes ütles, et sealt kust tema tuleb, seal on selliseid vürste palju, kuid vürst oli enda kaitseks öelnud, et tema on juut ja härra Maurus hoidus juutidest. Härra Maurus rääkis ka Indrekuga jumalast.
XXI
Kui härra Maurus oli selle ära lõpetanud, siis nadläksid tundi, kus härraVihalep õpetas usuõpetust ja nõudis et kõik oleksid nagu sõdurid, kuid see tekitas lauaklappidega kolistamist, mille peale saabus tundi härra Maurus. Ta ajas õpetaja klassist välja ja siis seletas klassile et Vihalep on hulluks läinud. Järgmisel tunnis saabus tundi uus usuõpetaja,kes nägi palju vanem välja,kui seda oli olnud Vihalep ja igal tunnil leidis ta mingi teema väljaspoole usuõpetust ja Pauluse reisidest, millest rääkida ja kunagi ei jõudnud ta eriti usuõpetuse juurde. Kui lõpuks oli vaja panna õpilastelehinded, siis ohkas õpetaja ja pani kõigile viied , kuna ta ei osanud hindeid panna.
XXII
Järgmisena tekkis poistel probleemid matemaatika õpetajaga kellele meeldisid number ühed ja nullid ja kes seletas, et number ühe ja nulli vahel on lõpmatus. Sellest sai ta ka endale hüüdnime. Eesotsas Tigapuuga hakkasid poisid streikima ega läinud tundi. Paar tundi kannatas õpetaja nii ära, kuid lõpuks läks härra Mauruse juurde, kes hiljem keset usuõpetuse tundi sisse sadas ja aru nõudis. Sellele vastuse saades käsutas nad kõik tundi, kuid poisid olid kokkuleppinud et keegi ei lähe tundi ja nii jäigi. Lõpuks loobus Matemaatika õpetaja õpetamisest ja lahkus koolist. Direktor rääkis pärast Tigapuu ja Indrekuga, et kui raske on õpetajat leida ja et nad hoiaksid järgmist õpetajat. Kuid järgmine õpetaja, kes tuli oli karmim kui eelmine . Ta sõimas õpilasi klassi ees ja kutsus kõiki klassi ette vastama. Kui ta nägi kui lootusetu see on, siis ütles et nad kõik tuleksid tema koju eratunnile, mida nad ka tegidki. Kuid esimesed kaks korda läksid luhta, sest ühel korral ei ilmunud õpetajat ennast kohale, teisel korral oli ta liiga purjus, alles pärast seda läks õige õppimine käima ja matemaatika tekistas kõigis vaimustust.
XXIII
Indrek sai ka sõbraks klassis oleva Metslangiga, kes hakkas talle elutarkusi õpetama. Eriti õpetas ta tüdrukutest. Ühel päeval kutsus ta ka Indreku enda juurde, ka õigel ajal, sest härra Maurust polnud koolis ja Metslang ütles, et võib ööseks tema juurde jääda. Õhtul juba pimedas ütles Metslang, et siia tuleb ka üks tüdruk. Indrek kohkus sellest ja ütles et hakkab minema, kuid Metslang nõudis et ta jääks. Sel samal hetkel ka see tüdruk jõudis. Alguses läks tüdruk põrandal lamava Metslangi kaissu , kuid hommiku poole , kui Metslang norsates magas, siis puges ta Indreku kaissu, kes ei osanud midagi teha. Kui ta lõpuks nägi, et see oli see tüdruk, keda ta oli kooli tulles näinud, kes oli talle selle unustamatu naeratuse andnud, siis tahtis Indrek lahkuda, kuid ainuke viis selleks oli aknast alla hüpata, mida ta ka tegi. Indrek läks tagasi kooli ja Metslangi õpetusi ta enam kuulda ei võtnud, nagu ta ei oleks tema sõber olnudki.
XXIV
Indrek käis salaja kooli taga küünis, kus ta tundis ennast üksiku ja rahulikuna. Kuid ühel päeval oli seal ka üks väike tüdruk koos oma kassiga. Indrek hakkas tüdrukuga rääkima. Tuli välja et tüdruku nimi oli Tiina ja ta oli Molli õde ( Molli oli see, kes oli eelmisel ööl Indrekule kaissu pugenud) ja Tiinal olid jalad vigased, nii et ta pidi karkudega kõndima. Indreku ja Tiina suhe sai sõpruseks ja nad käisid mitu päeva üksteisega rääkimas. Ühel päeval tuli vihma ja äikest. Tiina kartis äikest ja selle pärast ta ronis Indrekule sülle, teda tuli otsima ka Molli, kes leidis nad sealt. Molli ronis ka ajapikku Indreku küljealla ja nad rääkisid seal. Hiljem kui äike üle jäi, siis oli Tiina magama jäänud ja Indrek viis ta koju ära koos Molliga. Indrek hakkas ka seal tihedamini külas käima. Nad käisid isegi vahepeal linnas ja siis pööras Molli tähelepanu Indreku välimusele ja andis talle näpunäiteid, mida ta võiks meeles pidada. Tuli ka kodust kiri Indrekule. See tuli Andreselt – Indreku vanemalt vennalt. Ta kirjutas seal ,et ta läks ära kroonu ja arvatavasti koju tagasi ei lähe, sest nüüd ta on ilma näinud ja soovis Indrekule kõike head.
XXV
Vahepeal oli härra Voitintski leseks jäänud ja ta ei suutnud enam enda eest hoolitseda. Härra Maurus määras Jürka tema eest hoolitsema, mida ta ka tegigi. Kuid kui Indrek oli vaikses kohas ja teistest eemal siis palus Voitinski Indrekut, et see tuleks hoopis Jürka asemel temaga sauna, kuna Jürka kohtleb teda kui looma. Indrek tegigi seda, kuna ta meenutas Indrekule tema isa. Saunas rääkis Voitinski Indrekule elutarkusi ja oli Indrekule tänulik.
XXVI
Indreku ja Voitinski sõprus kestis ka peale sauna ja Indrek kutsuti ainukese õpilasena Voitinski nimepäeva tähistama Slopaševi juurde. Seal olid kõik end parasjagu täis joonud ja taheti ka Indrek täis joota. Terve öö vaieldi seal jumala, maailma ja inimese olemuse üle. See kestis seal nii kaua et Indrek tüdines ära ja lahkus. Järgmisel päeval proovis Indrek härra Koovilt teada saada kumb võitis vaidluse, kuid Koovi vastas selle peale, et see ei puutu temasse.
XXVII
Varsti saabus linna tsirkus , mis tõmbas kõigi tähelepanu, isegi härra Mauruse enda, ja ta ütles, et piletite asjus tema juurde tuldaks. Peale tsirkuses näidatud maadlemist hakkasid kõik koolis järsku jõu harjutusi tegema, et oma muskleid näidata, kuid see ei kestnud kaua, sest jõulude ajal tuli kooli uus õpilane, kes oli eelmisest koolist välja visatud, sest ta oli halvustavaid luuletusi kirjutanud. See hakkas jällegi paljuid huvitama ja koolis tekkis luule laine, mis järel käisid paljud õpilased härra Koovile oma luuletusi esitamas. Indrek käis ka talvel Molli juures, eriti siis kui oli paks lumi maas , sest siis ta läks appi seda koristama. Ühel päeval lund koristades kukkusid nii Molli , kui ka Indrek , aga nii et Indrek Molli peale. Molli kasutas hetke ära ja suudles teda. Indrek armus. Seda oli näha ka tema hinnetelt. Ta püüdis igapäev vähemalt natukesekski Molliga kokku saada. Kuid ühest päevast ei olnud teda kodus või oli muud moodi hõivatud. See tekitas Indrekule hingevalu .
XXVIII
Kooli lõppedes oli vaja viimasel klassil korraldada lõpupidu, mida nad ettevalmistasid ja vaidlesid omakeskis, et kas viimasel hetkel direktorile tõde näkku paisata või jääda valeliku kõne juurde. Indreku kaela veeretati peolaua katmine. Peole tulid kõik õpetajad, õpilased ja direktor. Kuid pidu hakkas kuidagi igavaks kiskuma. Ainult härra Slopašev ja Voitinski said peo meeleolu sisse. Slopašev hakkas proosti tõstma, kui juhtus see mida ei osanud keegi peale Indreku ette näha. Nimelt suri härra Voitinski otse peolauas ära. Indrek oskas seda ainult selletõttu ette näha, et saunas oli Voitinski maininud, et see jääb arvatavasti viimaseks saunaks. Slopašev kandis oma sõbra koolist oma korterisse, kus ta pidas oma sõbral paremaks olla ja kõik kes olid peol olnud järgnesid talle. Kuid Indrekut jäi peas kummitama Voitinski viimased sõnad, kui ta oli öelnud Indrekule, et tema peab olema õnnelik inimene, et ta sellist vanameest aitab, temal peab tulevikus olema naise armastus, sest naise armastus saab teha mehe õnnelikuks. See viimane osa jäi just Indrekut piinama .
XXIX
Indrekul ei läinud ikka veel Proua Vaarmanni ( Molli ja Tiina ema ) sõnad meelest, kui ta oli öelnud et õige mees peab teenima 100 rubla kuus ja saama lõunast õhtule. Selle peale oli Indrek mõelnud ja plaaninud õppida koduõpetajaks. Ta juba oligi hakanud tublisti õppima, kuid siis kutsuti ootamatult Indrekut Vaarmannide juurde sünnipäeva peole. Sellest sai Indrek jällegi rõõmsaks ja tantsis seal Molliga, kuid see ei maandanud tema õnne ja ta tantsis ka Tiinaga, hoides teda õhus. Kuid just sellel kõige parajamal hetkel sadas sinna sisse härra Maurus koos Tigapuu ja veel mõne õpilasega. Nimelt oli kooli uksetaga kella helistamas käinud peo paar tüdrukut, kes kinni püüti. Härra Maurus küsitles seal kõik üle ja seal hulgas ka Indreku. Arusaades et seal oli tavaline sünnipäeva pidu, lahkus härra Maurus. Peale seda hakati Indreku kallal nokkima ja ka Molli rääkis Indrekuga, et tegelt ei ole tal plaanis Indrekule mehele minna jne. Indrek ei osanud selle peale muud lausuda kui, et ega tema ka polnud plaanis. Selle peale sai Molli natuke pahaseks ja rääkis ikka edasi kuidas ta venekeelt on käinud õppimas ja kavatseb hoopis venelasele minna. Kui Indrek järgmisel päeval tagasi sinna tuli, siis oli seal ainult Tiina, kes rääkis et Molli valetab ja ei armastagi tegelt teda, vaid Indrek on talle ainult tagavaraks, sest Molli armastab ema õpetuste kohaselt ühte vene poissi naabrusest, selle pärast on ta tegelt venekeelt õppinud. Tiina ütles ka seda et kui tema suureks kasvab ja inglid ta jalad terveks teevad, siis võtab tema Indreku endale ja et temaei valeta nii nagu Molli.
XXX
Indrek oli otsustanud sõita Vargemäele, kuid seda plaani peatas venna kiri, milles Andres seletas et Indrek on ainuke kes teda mõistab, aga vanemad teda ei mõista ja palus Indrekut, et ta läheks räägiks vanematega. Kuid Indrekul olid juba niigi hingepiinad ja ta otsustas mitte minna. Kooli saabus Ramilda ja kui Indrek seda kuulis siis puges ta nagu peitu oma asemele ja ootas seal tükk aega. Ja samal ajal rääkis ka Tigapuu, et ta kavatseb Saksamaale sõita ja seal rikkale naisele minna ja seal hästi elada. Hiljem sattus Ramilda koos Indrekuga kahekesi ühte tuppa ja Ramilda küsis Indrekult , et ega ta eksinud kui mõtles Saksamaal Indrekust kui oma veresugulasest. Kui Indrek oli öelnud et ta ei eksinud siis Ramilda oli rõõmus ja nad rääkisid veel natuke. Just siis kui Ramilda pidi Indrekule ühe loo rääkima , algas vahetund ja Ramilda kadus kiiresti ja lehvitas ja naeratas Indrekule ja kadus.
XXXI
Indrek hakkas õhtuti surnuaial käima, et otsida sealt leina ja nuttu, kuid seda ta eriti ei leidnud. Ühe korra leidis, kui nägi ühte üksikut kirstu matmis koha poole viidavat ja sellel kirstul ei olnud peale matjate ühtegi leinajat, see tõi Indreku silmile paar pisarat. Seal kohtus ta ka oma vana saksakeele õpetaja Sultšiga, kellele Indrek oli ennist lahtilaskmis kirja viinud. Härra Sultš hakkas Indrekuga Jumalast, kuradist, inimesest ja tõest ja valest rääkima. Nimelt pidas härra Sultš valeks seda, et inimese surivoodil talle valetada nagu ta ise oli oma isale teinud. Ta lubas oma isale et matab ta Reini jõe kaldale, kuid mattis ta hoopis sinna. Härra Sultš jäi sinna rääkima ega pannud tähele et Indrek kadus tema kõrvalt. Indrek leidis ka teise kõrvalise koha kus olla, selleks oli see sama kuut maja taga. Seegi kord tuli sinna Tiina kes hakkas talle uudistest rääkima, et Molli teeb endale uusi särke, et sellega oma „ seisust “ parandada, aga talle ei meeldi et sellega ka Tiina ja ema „ seisused paranevad“. Ka tekkis Indrekul ja Tiinal lahkheli sellega, et Tiina tahtis näidata Indrekule neid särke, aga Indrekut ei huvitanud need, sest tema mõtles oma kodus olevale õele , kellega oli Indrekul särgi pärast peaaegu tüli ja Ramildast, kellel ta ei mäletanud, et mis tal seljas oli.
XXXII
Algamas oli uus kooliaasta ja õpilasi tuli koolimajja rohkesti. Tulid need, kes olid sügisel lahkunud ja tuli veel rohkemgi. Ühes nende hulgas oli Härra Mauruse kooli endine õpilane Miilinõmm, kes oli tulnud end õpetajaks pakkuma. Ta pandi härra Kooviga ühte tuppa, kuna neid mõlemaid peeti rahulikeks ja vaikseteks inimesteks. Mõne aja möödudes oli juba kuulda valjemaid sõnavahetusi, mis olid enamasti tekkinud härra Miilinurme üliinimese teooriast. Härra Maurus pidi neid isegi vahepeal rahustama tulema , kuna talle ei meeldinud et üliinimesest kõva häälega räägitakse. Ühel päeval tuli kooli käskjalg, kes tõi härra Miilinurmele raamatu, kuid teda ei olnud. Härra Maurust hakkas kohe raamat huvitama, ja kui ta oli kuulnud , et see on sotsioloogia raamat, siis läks ta endast välja ja saatis Indreku seda poodi tagasi viima. Miilinurme koju jõudes hakkas härra Maurus valju häälega sõimama, millele Miilinurm vastas samaga. Vaidluse lõppedes lahkus Miilinurm koolist.
XXXIII
Kõigi tähelepanu köitis veel üks õpilane. Vladimir Solotarski, kes ajas alguses oma tobeda võimlemisega teised naerma , kuid rääkides pani ta teisi tundma endast rumalamana. Ka tema rääkis üliinimesest , mis jõudis härra Mauruse kõrvu, kuid selle vastu ei teinud alguses härra Maurus midagi, sest Vladimir maksis hästi. Kuid viimaks lasi ta ikka enda arvates jutud liikvele, et Vladimir on Inglise juut. Härra Maurus seletas seda ainult Indrekule ja Vainukäole, kes ei võtnud tema sõnu tõsiselt.
XXXIV
Rimalda kirjutas uuesti Indrekule, mis aga põhjustas Indreku halva õppimise. Rimalda kirjutas, et kui igav tal seal saksamaal on ja veel filosofeerib vene suurkujude üle. Kirja lõpus küsib ta Indrekult küsimuse surma kohta, et kas surm inimesega mõnikord ka nõnda talitab nagu peremees vana koeraga, kuid seegi kord ei anna Ramilda oma aadressi, vaid ainult kirjutab.
XXXV
Kui Indrek sai kirja esimesel korral läbi siis tundis, et tal pole enam pead otsas ja klassis juba loobuti tema õpetamisest, sest temas ei olnud tükikestki õpihimu näha. See tekitas muret ka Molotovile, kes tänaval temaga rääkis . Ta soovitas Indrekul naiste asemel matemaatikale mõelda. Indrek jäi sellele mõtlema. Kuid koolis oli veel üks õpilane muutunud, nimelt Jürka, kes tõi kooli tüdruku. See ajas kohe härra Mauruse närvi ja ta korrutas koguaeg endamisi, et Jürka on hull, et tegi tema koolist litsimaja. Peale seda kui jürka oli öelnud, et ühel lubatakse ühte ja teisele teist, siis palus härra Ollino neid kahekesi jätta, mida ka tehtigi, isegi härra Maurus lahkus oma toast kaugemal asuvasse tuppa. Kui tuppa tagasi mindi , siis oli härra Ollinol üks silm sinine ja Jürkal mõlemad silmad. Nad mõlemad olid maha rahunenud. Ollino ütles, et Jürka on nüüd valmis andeks paluma, mida ta ka tegi. Jürka küll hiljem kirus, et krt tuimaks lõi, aga härra Ollino kõndis niimoodi ringi nagu poleks midagi juhtunud. Kuid see ei olnud ainuke asi millega härra Ollino tegelema pidi. Õhtupoole tuli härra Mauruse kabinetti ka Molotov , kes nõudis just täna oma palka kätte. Kuid talle seletati, et raha ei ole, et tuleb vähemalt homseni oodata, selle peale hakkas Molotov laamendama, lõhkudes 2 uut tooli ja riidevarna pulgad , kuni lõpuks lubas Ollino omast taskust talle maksta ja hiljem maksis ka Maurus, kui oli tuppa naasnud. Selle peale oli Molotov nii õnnelik, et hakkas neid mõlemaid kaelustama. Järgmisel päeval tuli välja ka põhjus, nimelt oli Molotov põgenenud koos oma naisõpilasega. Härra Maurus rääkis ka Indrekuga naistest, kuna Molotov oli saatnud õpilaste hinded, kus Indrekul ja veel mõnel olid seal 0 hindeks , ja andis oma „isalikku“nõuannet. Indrek aga mõtles Molotovi nõuandele ja jõudis järeldusele, et isegi matemaatika ei aita armastuse vastu.
XXXVI
Saatus tuli oma löögiga üsna varsti tagasi. Nimelt tuli pühade ajal telegramm, mis pani maja imelikult kihama. Tuli välja et Ramilda oli surnud. Härra Maurus rääkis ka Indrekuga hoopis teist moodi kui kunagi varem : ta rääkis Indrekuga kui vanamees . Indrekule tuli Ramildalt veel üks kiri, kuid see, nagu lõpuks näha võis, jäi viimaseks. Ramilda kirjutas seal, et Indrek eelmise kirja ära hävitaks, sest see oli olnud halb kiri. Ta kirjutas seal veel oma tunnetest ja arstist, kes teda lohutamas käis ja tänas Indrekut et ta oli nõus olema tema veresugulane tol korral. Ta seletas ka kuidas ta aegamööda hakkas tundma kuidas tal käed läksid raskemaks ja surm lähemale hakkas jõudma. Kirja lõpus mainis ta ka seda, et ta pole koju kirjutanud, sest ei soovi kedagi näha, õigemini ei taha et keegi teda sellisena näeb.
XXXVII
Kui Indrek oli kirja läbi lugenud, siis lehitses ja luges ta seda veel mitu korda ühes külmas ja üksikus toas. Ta hiljem mõtles selle peale, kui ta läks tuisu ja kõva tuulega välja jalutama . Ta kõndis teadmata suunas, kuna tal polnud aega mõelda selle peale. Ta jõudis lagendikule, kus ta hakkas tundma külma. Ta läks metsa serva äärde, kus ta sidus enda sääred kinni, et lund ei hakkaks sisse tulema. Teadmata põhjusel tuli tal mõte ronida ühe puu oksa külge. Seal ta rippus natuke aega. Oksa küljes rippudes tuli talle teinegi mõte, mis tundis isegi temale endale kahtlasena. Ta tahtis lihtsalt proovi pärast otsida mingit nööri vms, et kas oleks võimalik ennast metsas oksa tõmmata, kuid ta ei leidnud midagi. Ta kõndis metsas tükk aega edasi, kuni märkas linna kuma . Ta läks linna keskmesse, kus asus kolmnurkne plats ja kus olid platsi keskel kaks voorimeest. Ta läks ühele trepi pealsele ja hakkaslihtsalt nutma. Nutmis põhjuse leidis ta vanas voorimehes ja tema hobuses. Kui ta oli nutmise lõpetanud, siis istus ta voorimehe vankrisse. Peale seda kui oli voorimehe ära tundnud ( see oli sama voorimees, kes tol korral ta kooli viis) siis ta põgenes, nagu oleks mõrvaga hakkama saanud. Kooli jõudes läks ta pikali ja palus Vainukäol kõik riided talle peale visata , sest tal oli külm. Indrek sai küll külmast võitu, kuid palavik jäi tal pikemaks ajaks, nii et ta pidi voodisse pikali jääma.
XXXVIII
See kõik juhtus pühade ajal kui kedagi koolis polnud. Nüüd aga oli puhkus läbi ja nii uusi kui vanu õpilasi tuli kooli tagasi. Indrek kirjutas ka kooli ajalehe tarvis ühe artikli, millega ta sattus hoogu, kuna ta rääkis jumalast ja sellest et seda pole enam ammugi olemas. Kui järgmisel päeval härra Maurus enda kabinetis temalt selle kohta aru küsis, siis alguses ei oleks Indrek oma artiklit ära tundnud ja tundis häbi selle pärast. Härra Maurus sai selle artikli peale vihaseks ja ütles et ennem tulgu teda ennast kooli tapma , kui jumalat. Sellest järelduvalt viskas härra Maurus Indreku koolist välja, ukse peal jõudis ta anda ka Indrekule 5 rubla. Indrek läks natuke maad edasi kuni toetus ühele plangule. Teda nägi seal lund koristama tulnud Proua Vaarmann , kes Indreku sisse kutsus. Tiina oli tema tuleku üle väga hea meel. Nad rääkisid seal omavahel ja jutt pöördus Ramilda surma peale, millepeale Indrek ütles, et jumalat pole olemas. Selle peale hakkas Tiina nutma, kuna ta jäi Indrekut uskuma, kuid kui Indrek oli oma rumalast teost aru saanud, siis läks ta teda lohutama öeldes et ta eksis ja jumal ikka on olemas, aga Tiina ei uskunud teda. Lõpuks ütles Indrek ,et ta ootab Tiina ära kuni jumal ta jalad terveks teeb ja ei võta ühtegi teist naist. See lohutas Tiinat. Ühel hetkel sattus Tiina hämmingusse ja hüüdis et suudab ise püsti seista, seda ta ka suutis, millest jäi nii Proua Vaarmann kui Indrek hämmingusse. Raamat lõppes sellega, et Indrek mõtles millise ülla ja hea teoga oli ta Tiina lohutamisega hakkama saanud, et isegi jumal ei oleks midagi sellist teinud ja Tiina magas naerul suuga sängis.