Töökäik 1. Määrasime duralumiiniumi HRB kõvaduse lähteolekus erinevatest kohtadest. 2. Määrasime kuumutustemperatuuri. 3. Panime detailid ahju 20 minutiks. 4. Pärast 20minutilist ahjus olemist võtsime aluse, mille peal detailid oli kiiresti ahjust välja ja karastasime vette. 5. Seejärel mõõtsime uuesti detaili kõvaduse ja murdsime detaili kuueks võrdseks tükiks. 6. Edasi järgneb katsekehade kunstlik vanandamine ahjus temperatuuril 210 C, ahjust võtsime katsekehad välja ükshaaval 1. 1 min; 2. 3min; 3. 5 min; 4. 10 min; 5. 15 min ja 6. 20 min. 7. Pärast vanandamist määrasime kõigi katsekehade kõvaduse, kandsime saadud tulemused tabelisse 7.3 ja joonestasime nende alusel graafik HRB= f(tvan).
onudega veel natuke aega juttu ning siis läksime autodesse ja mind ja mu sõpru viidi koju. Terve tee mõtlesin mis minust saab ja kas ma saan nüüd sellise peapesu, et ma mäletan seda elulõpuni. Jõudsime koju, aeg oli juba hiline, vältisin vanematega kontakti. Läksin voodisse ning jäin selle asja üle järele mõtlema. Minu toa uks läks lahti ja ema tuli mu voodi juurde ning istus, piilusin teda areldi teki serva alt. Siis ta alustas juttu ning küsis minu käest miks me sinna sisse murdsime, alguses vaikisin, aga siis ütlesin, et niisama huvi pärast. Seepeale ütles ema:” Ära kunagi enam niimoodi tee!” Soovis mulle head ööd ja lahkus minu toast. Andre Kauk 7 A. klass
ei siin aralt saa elada, hiljukesi hingitseda. /7/ Kui Bullerbys on jaanipäev Astrid Lindgren Nüüd ma jutustan, mis me tegime siis, kui saabus jaanipäev. Meil sai Lõunatalu niidul jaanikuritv üles aetud. Kõik Bullerby inimesed aitasid selle juures kaasa. Kõigepealt sõitsime oma heinakorviga metsa ja murdsime oksi tolle meiupuu tarvis. Isa oli hobusemeheks. Isegi Kerstin võeti sellele sõidule kaasa. Ta naeris ning oli selle üle väga rõõmus. Olle andis talle väikese oksakese pihku, Kerstin istus ning vehkis sellega. Ja Olle laulis talle seda vana laulukest: "Kerstinil on üks kuldne vanker ja sellega sõitu ta tegi, tal kullane piitsake oli veel peos ja ta tervitas neid, keda nägi." Pealegi laulsime me kõik. Agda oli ka meiega oksi murdmas, tema laulis nõnda: "Päikene paistab,
Karli haud oli kadunud ja haud oli unustatud! Keegi ei osanud Otto III aidata, aga kuidagi pidi ta saladuse jälile saama, sest kolm päeva hiljem leidis ta Karli haua üles. ,,Me sisenesime Karli juurde. Ta ei lamanud, nagu teiste lahkunute surnukehad, vaid istus kõrgel troonil nagu elus. Tal oli peas kuldne kroon, kinnastatud kätes hoidis ta skeptrit: sõrmeküüned olid kindad katki puurinud ja neist läbi tunginud. Ümber tema oli lubjast ja marmorkivist valmistatud kate. Kohale jõudes murdsime kohe sellesse avause. Kui me siis tema juurde sisse astusime, tundsime tugevat lehka. Otsekohe pöördusime põlvi nõtkudades palves tema poole." Arvati, et Otto III lasi Karli surnukeha panna sargofaagi, sest hiljem leiti see just sellises, Proserpina-sarkofaagis. Jällegi oli Karli haud unustatud. Pärast haua taasleidmist laskis Friedrich Barbarossa oma ,,esiisa Karli" pühakuks kuulutada. Pärast seda kui Karli säilmed olid 1215
teed sillutasid uhketes sametistes ning karusnahksetes kleitides mannekeenid. Meil läks eriti hästi, saime proovida veel ka kahurist lasta, see kuul on muidugi jube raske! Järgmiseks ootas meid uhke postitõld kus Peeter I jagas arvamust Eestimaast. Pärast tsaariaega jõudsime ühtpidi põnevasse, kuid teistpidi kurba ajastusse. Saime võimaluse istuda küüditamise vagunis ning kuulsime lugusid küüditanutelt. Punane propaganda kattis seinu ja piirid olid kinni. Aga me murdsime sellest välja ja nüüd ootas meid ees Vaba Eesti, meile tutvustati nii esimest kui taasiseseisvunud Eestit. Saime näha ja katsuda Eesti edusamme uuel ajastul. Olimegi jõudnud torni tippu, sealt paistis meile imeilus vaade Paide linnale. 60. Ringhäälingumuuseum- Türilt läbi sõites sai külastatud Eesti Ringhäälingumuuseumit, kus sai teada palju uut ringhäälingu ja raadiotööstuse ajaloost. Sai näha
Armastab kõiki neid võrukaelu ja logardeid -- nõnda nimetab ta teid, kui supp keeb ja kõik kohad on auru ja tossu täis. Aga mina ei armasta kedagi, teid ja vürsti ning Tigapuud ka ei armasta, härra Ollinot ehk pisut tema inetute silmade pärast; sellepärast jäängi ma üksinda maha. Nõnda ongi parem, ka teil, sest kui vürst jälle kord vanad tassid puruks peksab, siis pole teil enam vaja uutel kõrvu küljest ära murda. Ega ole? Aga kus need on, mis me tol korral ära murdsime? Ikka veel kasti põhjas? Ma tean, mis te papale vastasite, kui ta teilt tol korral küsis. See oli väga hea vale, väga! See on palju parem kui see, mis mina ütlesin. Mälestuseks pole sugugi nii hea kui enesekaitseks ja suureks, suureks õnneks. Õnn olgu ikka kas pööraselt suur, nii et ta hulluks ajab, või teda parem ärgu olgugi. Õnn ja armastus! Papa on niisuke pöörane ja sellepärast läheb ta paradiisi. Ja teie ka, sest teil on õnnekõrvad. need kaitsevad teid igaveses elus ja.
annaabi.ee 
