4 aastal kehtestatud seadusega lubati kuni 15 cm pikkuste ninadega kingi kanda lihtkodanikel, kuni 37,5 cm mitteaadlikest härrasmeestel ja kuni 70 cm pikkuseid kinganinasid aadelikel. Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega Tolle aja lihtrahvas valmistas kodus ise jalanõud. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed. Talupoja jalanõudeks olid: viisud - valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohust. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud. Hilisemal ajal kanti viiske vaid vesistel sooheinamaadel heinateol. pastlad - valmistati sea- või veisenahast. Tööjalatsid valmistati vanema looma parkimata nahast. Pühapäevajalatsid valmistati pargitud veisenahast. Laste pastlad tehti pargitud vasikanahast, mis oli pehmem.Pastlad ja viisud valmistati mõlemale jalale ühesugused.
Traditional Costumes of Estonia In Estonia, traditional costumes are worn on special occasions like song festival or weddings. Women's outfit consists of a striped skirt, white blouse and a hat called 'tanu'(coif). Some prides wear a brooch around their neck. It's a feature, which represents fertile age. The stripes and other small details show the origin of the item. Children usually wear just white linen shirt and trouses or a skirt. When it's cold, they put on a black coat. Men wear navy blue breeches and a jacket. Beneath the jacket they wear a white shirt. They also have a black hat and special footwear called 'viisud'.
Kadalipp - surnuks peksmine. Prohvet - jumala sõnumi edastaja. Viinaköök - koht, kus toodeti viina. Rahvakalender - kalender, kus on rahva tähtsad pühad. Mokalaat - kui inimesed saavad kokku ja räägivad igast asjadest. Paast - aeg, millal ei sööda liha. (süüakse vähem) Istjatsed - ühised käsitöötegemised naistel. Hingedepäev - pere ootas, et nende surnud tuttavate hinged tulevad neid külastama. Pastlad - nahast jalatsid, mida kanti eriti tähtsatel sündmustel. Viisud - vaeste jalanõud puukoorest. Tanu - abielunaiste müts. Sõba - suur õlarätt. Aganad - taime osa, kus sees on viljatera. Kört - poolvedel jahusupp. Talgud - kui pererahvas ei saanud tööga hakkama, kutsuti naabrid appi. Rehielamu - vanaaegne maja. Parred - peened palgid, mis olid asetatud rehetoa laealustele taladele vilja kuivatamiseks. Haritlane - õpetaja. Eepos - uskumus, rahvuskangelane, kangelastegu. Duell - kahevõitlus. Kartser - vangikamber.
Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole. Kuna Eestis on mitmeid maakondi on ka rahvarõivad jaotatud maakondade kaupa ära. Saarde mees kandis kaapkübarat, pikka kuube ja säärsaapaid. Tõstamaa mees kandis vesti, vatti, kintspükse, säärepaelu ja viiske. Põhja-Eesti
lontmütse. 19. sajandi algul kandsid mehed valgeid pikk-kuubi, mis olid kanditud seemisnahaga. 19. sajandi teisel poolel hakkas kergema kuue aset täitma põlvini ulatuv poolsärk, mis tehti mahamurtava kraega ja kaunistati musta sametäärisega. 19. teisel poolel kandsid nii setu mehed kui ka naised sukki, mis olid kootud vene moe järgi ilma kannata. Mehed kandsid põlvini ulatuvaid laia värvilised säärekirjaga sukki püksisäärte peal. Jalanõudeks olid pastlad, talvel viisud. 19. sajandi teisel poolel levisid Setu meestel vene kingseppade tehtud säärsaapad.
Aleviljelus oli Põhja-Euroopa metsavööndis seal hulgas ka Eestis vanim maaharimise viis. Lõuna-Eestis tehti alet veel 19.sajandi lõpus ja 20.sajandi alguses. Noor mets langetati ja koondati vaaludesse. Mõningase seismise järel vaalud kuivasid, misjärel vaalud põletati. Vaalude kohendamiseks põletamisel ja tule edasikandmiseks järgmisele vaalule kasutati pikki teibaid. Põletamisel oli tuleoht suur. Mälestustes kirjeldatakse, kuidas tulise tuha sees põlesid ära viisud ja pastlad, kuigi neid kasteti pidevalt vette, samuti said kannatada takused ja linased riided. Tuhaga väetatud maa andis esialgu hea saagi. Mõne aastaga saagikus langes ja siis jäi maa karjamaaks. Kõige varem sai hakata kündma vana sööti, mille kündmiseks sobivaim aeg oli siis, kui maa oli pealt natuke sulanud. Külmunud mätas oli rabe ja teda oli kergem künda. 19.sajandil tulid kasutusele spetsiaalselt kohandatud lõikeadrad, millega oli tugevat mätast kergem künda.
Rüüd ja murumüts olid karjase harilikud riided. Varasem rättide ja sääremähistega jalgade ja säärte katmise viis püsis 19. sajandil nii naiste kui meeste töörõivastuses. Üldiselt kandsid naised 19. sajandil pidurõivastusega pikki villaseid sukki, mis olid harilikult valged ja mõnikord kaunistatud koekirjaga. Suvesukki kooti ka helevalgeks pleegitatud linasest lõngast. Vana tava järgi peeti ilusaks jämedate säärtega naisi. Jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Viiskusid kanti suvel iga päev töö juures. 3 Vanarahva toit Vanarahvas sõi tavaliselt põllult saadud toitu ehk kartult, porgandeid, kapsast.Nad sõid ka jahilt saadud liha ja kalapüügilt saadud kala. Vanarahvas küpsetas ise leiba mitte ei ostnud poest. Leiba tegid nad saadud viljast mille olid nad maha kündnud , põhiliselt kündsid nad rukkist maha , see oli tavaline vili
noad (kiilnuga, sirgeseljaline nuga, lusikanuga), naaskel, peitel, puurid (vibupuur, oherpihv), saeg, höövlid, mõõteriistad (vinkel, sirkel tuli 19. saj). TARBEPUU omadusi tunti väga hästi ja teati nende töötlemise võimalusi. · Enim kasutati okaspuud (mänd ehituspalk, lauad; kuusk lauanõud, muusikariistad; kadakas pidulikud jooginõud). · Lehtpuudest kasutati enim kaske (naiste käsitööriistad, veovahendite osad, piibud, viisud), haavapuud (nõud). · Pärnapuu koorealusest kihist ehk niinest tehti nöörid, köied. · Puukoort kasutati korvide, leivamärsside, karpide tegemiseks. · Väga olulised olid õhukesest lauast painutatud karbid, vakad, sõelad, külvinõud. NAHK töödeldi 19. sajandi lõpuni kodus, õpiti töötlema keemiliselt. · Keemiline töötlemine käis uriini ja puutuha leelidega või lubjalahusega. · Lambanahast tehti peamiselt kasukad, veisenahast pastlad.
irdvarrukatega pihikseelik), vüü, põll, kapuda’ (sukad), pastlad või saapad, pearätt või vanik ja ehted. Abielus naine kannab peas linikut koos peavööga, millele õues seotakse peale rätt. Pidulikul juhul sõlmitakse liniku peale siidipael või helmine või kuldrätt, kuklale aga lisatakse siidilinte. Pealmiseks rõivaks on räbik, villasärk, pihtokõnõ ja kasukas. Meeste riietuseks on hamõh, vöö (vüü), püksid (kaadsa’), sukad (kapuda’) või jalarätid, saapad, viisud või pastlad, pealmisteks rõivasteks aga räbik, villasärk, härmäk, pihtokõnõ, jedronakampson, kasukas. Lapsed kandsid lihtsamaid linaseid rõivaid. Soovi ja võimaluste korral valmistati neile vahel ka täiskasvanute rõivaste eeskujul riideid, kuid see oli pigem erand. Täna näeme tihti, et kui soovitakse lapsi vanapäraselt riietada, siis püütakse seda teha suurte eeskujul. Vanasti aga ei olnud laps/lapsed
Peakate. Kõige pidulikumaks peakatteks oli Viljandi kihelkonna meestel vildist lambamust kaapkübar. 19. sajandi keskpaigaks said populaarseks silindrikujulise rummuga kübarad (Kaarma, Voolmaa 1981, 107). Suviti kanti siiludest kokkuõmmeldud murumütsi, mis levis põlise peakattena Põhja-Viljandimaale Lääne- ja Põhja-Eestist. Talvemütsiks oli allalastavate kõrvadega karusnahkne müts ehk läkiläki. Jalatsid. Meeste jalatsiteks olid tööl paju- või pärnakoorest viisud ja pastlad. Pargitud nahast pastlad olid kaua ka pidujalanõudeks. Viljandimaa rahvariided nägis ssellised välja 6 3. Kasutatud allikad Lõuna- Viljandimaa käsitöö traditsioonid ja omapära. (29. 05 2013. a.). Allikas: Mulgi.ee: http://www.mulgi.karksi.ee/?364 VILJANDI KHK. RAHVARÕIVAD. (29. 05 2013. a.). Allikas: rahvariided.onepagefree.com: http://rahvariided.onepagefree.com/
Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune. See erines kihelkonniti ja praegu on need riided tuntud rahvariiete nime all. Üldiselt oli meestel suvisteks tööriieteks valge särk ja püksid. Naised kandsid suvel pikka valget särki, mis oli kirivööga kinni tõmmatud. Jalas olid pastlad või paju-ja niinekoorest viisud. Külmal aastaajal ja pidude puhul kanti villaseid värvikirevaid rõivaid. Naiste riietus koosnes pikitriibulisest seelikust, vestist või pikk-kuuest. Abielunaised kandsid peas tanu ja ees põlle. Mehed kandsid särgi peal kampsunit meenutavat jakki ja pikk- kuube, mis oli kirivööga kokku tõmmatud. Sinna juurde kuulusid põlvpüksid ja põlvikud. Peakatteks oli vildist kaabu. Ehteid ei kantud ainult ilu pärast. Need pidid kaitsma kurjade jõudude eest
Talvekübar valmistati lambanahast ja enamasti niimoodi, et peaosa ja kõrvad jäid seest karvased, pealagi aga kaeti musta parknaha- või riidega. Tarvastus mäletati, et talvekübaratel käinud kaks kõrva alla. Jõukamate meeste talvemütse valmistati peale lambanaha veel rebase- või saarmanahast. Talvekübaraid tehti tavaliselt kas ise, lasti rätsepal valmistada või osteti linnast meistrite käest. Lamba- ja vasikanahksed olid odavamad, rebasenahksed kallimad. Tööjalanõudeks olid viisud või veisenahast raagnahksed pastlad. Viiske kulunud teol käies nädala jooksul kolm või neli paari. Jõukamad mehed kandsid Tarvastus pidulikul puhul mustast parknahast pastlaid, mille ninaõmbluse vahel oli punane nöör. Pastlaid pidi iga mees teha oskama. Neid nagu teisigi rõivaid püüti teha vanal kuul, arvates, et need siis kauem vastu peavad. Samal põhjusel tehti neid vastlapäeval. Püksid ulatusid meestel poole sääreni ja sukad seoti nagu naiste omadki säärepaeltega
Kaarel ehitab oma viimaste jõuvarudega uue maja ja ta tervis halveneb ning ta sureb ja talu läheb jälle vanade kätte tagasi. 1903 ,,Tähtis päev" autobiograafiline alus Motiiviks on nurjumise kurjus. Karjapoiss Juku sai ühe vaba päeva ja ta ei pidanud tööle minema, vaid sai terve päeva magada ning siis kirikusse minna. Magada poiss ei saa, kuna ei tule und ning kui Juku hakkab kirikusse minema, kohtab ta teel teist karjapoissi kellel on palju paremad viisud jalas ja riided seljas ning Juku on väga pettunud. Ka kirikuõpetajalt saab Juku noomida, kuna teine karjapoiss kutsub Juku koos endaga kirikutorni kella vaatama. Pärast kirikut läheb noormees koju ning heidab lakka pikali ja tal tuli ängistus peale ja ta nutab, et päev ei olnud nii hea kui ta oleks pidanud olema. 1902 ,,Käbe Kaarel" karakternovell Algul Kaarel on hea ja tubli, aga kuid kui ta abiellub, on ta naise vastu halb. 1905 ,,Rahaauk" revolutsioon ja usuhullus
Hundid hoiab eemale. 7. Kui teed tuld, kustuta lõke alati. 8. Kui kuuled, et metsas keegi huikab sind, - Ole vait. Ametid miks metsa mindi: 1. Küttimine (küttimisega elaks ära kui 11000 inimest elaks 3 km2) 2. Kalapüük 3. Tarbepuu 4. Küttepuu 5. Korilus- marjad, seened, tõrud 6. Mesi (mesilasi peeti metsas, tarupuid otsiti, perekond märgistas tarupuu metsas, eestlaste esimene eraomand) 7. Puukoor (kasetoht, pärnakoor)- nõud, kotid, viisud 8. Kaabakad- mõisamaalt ära põgenenud, kes metsas varjasid Küttimine: Taust: topeltmajandus 15. sajandini, osa toidust laudast, osa metsast naine ei tohi ära saata meest metsa, naine vastu/ koju , naine ei tohi isegi moonakotti pakkida mees pakkis endale moonakoti ise ei nimetata looma õige nimega kõige ohtlikum loom oli küttimiseks põder (ründab esijalaga ja kui haavatud, siis sarvedega)
vaevakask ( lehed on ka 2 korda suuremad ja kujult piklikumad). Kase koor koosneb tosinast pealistikusest kihist tõhus kaitse kahjurseente ja putukate vastu + kaitseb puud väliskeskkonna kahjulike mõjude eest. Vesi aurab tüvest kehvemini, kui teiste puude osas. Toht kaitseb kaske liigse külma kui ka kuuma eest. Vanasti oli kasetoht parimaks asenduseks paberile, kuhu sai joonistada ja kirjutada, tohust tehti ka märss ja viisud jalga ( ja palju muud). Toht taastub puul umbes 7 aastaga. Kasemahla jooks hakkab +4C juures ning lõppeb kui pungad on puhkenud. (magusamat mahla annab künkal kasvav kask (maas sees vähem vett) Kasutus- küttepuu, paberitehaste tooraine, kasesuhkur (ksülitool), aitab vältida hammaste lagunemist. Kasekäsnad ravib erinevaid kõhuhaigusi ja pidurdab vähi arengut, kasekäsna tõmmis on hea virgutus jook ja asendab kohvi. Maarjakask- valmsitati piipe, aadlilosside siustust
Taat suri maha, käskis, et kolm ööd ta juurde tuldaks ja leiba toodaks. Esimesel öösel pidi vanem vend minema, kuid ütles Ivanile, et too läheks. Ostab talle selle eest präänikuid. Läks. Isa tõusis hauast ja küsis. Kas minu vanem poeg? Mis Venemaal sünnib, kas koerad hauguvad, hundid uluvad või minu laps nutab? Ivan: Kõik on rahulik. Teisel ööl pidi keskmine vend minema, kuid tahtis et Ivan läheks, annab talle viisud. Ivan läks ja keskööl juhtus sama mis eelmine kord. Kolmas öö kui oli tema kord, siis palus, et vennad ise läheksid, nemad keeldusid. Läks ise. Isa ütles, et tema kõik kolm ööd käinud ja käsku täitis. Mingu lagedale väljale ja hüüdku:"Sivka-burka, mustjashalli tarka, astu minu ette nagu leht rohu ette!" kui hobune sinu juurde jookseb, roni tal paremast kõrvast sisse ja vasakust välja. Siis saab sinust õige tubli mees. Istu aga hobusele selga ja sõida.
kohal juba tuhandeid aastaid tagasi. Väljakaevamistel esile tulnud leidude põhjal oli toht soositud ehitusmaterjal. Sageli tarvitati seda niiskuse tõkestamiseks algeliste elamute katustel ja põrandal. Ka kasetohust tarbeesemed olid juba sel ajal üldlevinud. Veel 19. sajandil oli kasetohu laialdase kasutamise traditsioon Eestis säilinud enamvähem samasugusena kui varasematel aegadel. Tohust oli märss, mida kanti seljas ja viisud, mida kanti jalas. Tohust tehti ka noatuppesid, võitoose, soolavakku ja marjakorve. Tohtu kulus nii suurel määral, et seda käidi kevadeti metsas varumas. Siis oli puudel mähaaeg ja koor tuli hõlpsasti puu küljest lahti. Eriti ulatuslikult varuti kasetohtu meie tuntuimas puutöö piirkonnas, Avinurmel. Suurte esemete tarbeks kooriti tohtu tüvelt suurte palakatena. Punumismaterjaliks lõigati kitsaid, kuid meetrite pikkusi tohuribasid ehk sugasid. Lõigati erilise noaga ludaga
nuga, sirgeseljaline nuga, lusika nuga ), naaskel, peitel, puurid ( vibupuur, oherdipuur), saed, höövlid, mõõteriistad ( vinkel, tsirkel (19.saj), tarbepuu omadusi tunti väga hästi ja teati nende töötlemise võimalusi. • Enim kasutati okaspuud (männist tehti ehituspalke, laudasid), Kuusk ( lauanõud, muusikariistad), Kadakas ( pidulikud jooginõud) lehtpuudest kasutati Kaske ( nasite käsitöö riistad, veovahendite osad, piibud, viisud), Haab ( nõud), Pärn ( nöörid ja köied), kasetoht ja pärna koorest tehti korvid, karbid, leiva märsid), sõel, külvinõud. Saksa käsitöö mõju puudub. • Nahka töödeldi kuni 19.sajandi lõpuni kodus ja õpiti keemiliselt töötlema- uriini ja puutuha leelisega ja ka lubja lahusega. • Lambanahast tehti kasukad, veise nahast pastlad. • Hobuse veovahendid ehk rakendrihmad tehti toornahast ja töödeldi tökati
100 hane! Meid pole 100: alles siis, kui võtad 2 korda niipalju, kui meid on, ja veel ½ sellest ja veel ¼ sellest, ja hakkad ka ise haneks, siis saab meid 100. Kui palju meid on? 2x + ½ x + ¼ x + 1 = 100, kust x = 36; kirjutus- ja väljalugemisülesanded (Kirjuta "kauplus" nelja tähega! Vastused: "kau+" või "pood"; Mida tähendab "Saa 1×5 a2"? "Saa ükskord viisakaks"; Mida tähendab selline kirjutis (vt. joonis paremal)? "Suurel härral kolmed viisud". Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte professor Tiit-Rein Viitso on leiutanud kena teravmeelse väljalugemisülesande (vt. joonis vasakul), mis tähendab: "Kolm kuud vee peal, vene pee all". Perifeerse ala asukate hulgas omakorda on keskne koht keerdküsimusel. Keerdküsimus erineb tavamõistatusest ka lausevormi poolest: mõistatus on millegi kujundlik kirjeldus, keerdküsimus on juba vormilt küsimus. See erinevus pole aga peamine. Peamine on see, et mõistatus on n-ö. siiras ja
piklik, VII. Viljad: kerajad, väikesed, peenviltjalt karvased, pähklis 1-2 seemet, IX-X. H. pärna puit on pehme ja soe käe all. Sellest valmistati mitmesuguseid nõusid. Pärnad on õitsedes suurepärased meetaimed ja pärnaõietee hea köharohi. Pärnatüve niineosa oli tähtis punumismaterjal ja pärnakoor hea meisterdamisvahend. Ajaloost on eriti Lõuna- ja Ida-Eesti aladelt tuntud pärnaniinest punutud viisud, millised kestsid jalanõudena vaid paar päeva. Niinest punuti ka mitmesuguseid paunu, karpe, vakku ja ämbreid. Muistsete eestlaste käsitöömaterjalina on pärnakoor ja niin etendanud tähtsat rolli. Annab kergelt kännuvõsu. Haljastuses on harilik pärn kasutusel sageli alleepuuna, taludes hästi kärpimist ja linnatingimusi ning kloriide, samuti varjutaluva puuliigina vähese valgustatusega haljastusobjektidel. Harilik pärn on lehtpuudest Euroopas üks varjutaluvamaid.
Aga võite ka kordamööda istuda, sest toole niikuinii ei jätku. Võite ka asemele istuda, võite julgesti, kirpe ei ole, külmas nad ei sigi -- aristokraatlikud loomad, saadanad. Kus pehme ja soe, sinna poeb. Aga siin pole ei pehme ega soe. Tõmmake säng lauale lähemale." Kui poisid kõhklesid, ütles Molotov ägedalt: ,,No mida te, lontrused, ootate? Sohvat? Ainult kõrilõikajad istuvad sohval, ainult vereimejad. Või arvate, et Venemaal jätkub varandust kõigile sohvaostmiseks? Kui viisud ja vildidki jalga saaks, oleks jumal tänatud." Viimaks tegi Molotov õpetusega algust. Aga juba natukese aja pärast ütles ta: ,,Teate, vennikesed, ma olen purjus. Jumala eest! Esiti ei saanud aru, aga niipea kui puudutan matemaatikat, tunnen kohe. See on minu mõõdupuu. Matemaatika nõuab kainet pead, sest matemaatika on ju ise nagu üks klaas viina teise järele. Mõistate? Pole midagi parata, peate veel kord uuesti tulema; siis olen ma tingimata kodus ja ka kaine
annaabi.ee 
