Väga palju inimesi ei lähe enam loodusesse looduse pärast, vaid et teha, mida linnas teha ei tohi. Näiteks toob ta ATVd. Kahjuks ma ise ei suhtu nendesse väidetesse positiivselt. Loodus on alati inimesele puhkepaik olnud ning see ei ole muutunud viimasel ajal selliseks. Looduses käimine aitabki mõtteid puhastada, ilu nautida ning ma usun, et Relve käib isegi seal selle pärast. Viimasel ajal on küll järjest puhkemajakesi ehitatud, kuid miks inimesed valivad looduse linna asemel? Linnaski saab ju puhata. Inimesed siiski armastavad looduses olemist ning see on ainult hea. Viimases ülesandes tuleb põhjendada, miks intervjueeritava meelest pole eestlased metsa-, vaid põllurahvas. Relve selgitab, et metsarahva identiteet on tulnud Carl Robert Jakobsonilt, kes soovis eestlasi kolmes isamaalises kõnes vastandada sakstega, laenates nende endi kodumaalt tõmmatud ideed germaani uuspaganluse kohta. Intervjueeritav
24.XII on üldine saunaskäimise päev. Saun pannakse küdema juba hommikul ja enne pimedat peab kindlasti saunas käidud olema. Hinged lähevad sauna vihtlema peale pererahvast. Ollakse kodus oma perega. Jõulupühade ajal ei maksa kodunt välja minna: küla peal kõndides võid endale halba õnne kaela saada. Külalisedki võivad tuua õnnetust. Alles südaööst, kui algab uus aasta, võivad poisid ja mehed minna küla peale. Linnaski on võimalik jõulusid maakombel pidada, oluline on 21.24.XII hoida toad öösel valged, aknad pimedad ning toit laual.
käike Linna ehitati pidevalt ümber ning vanu maju lammutati ära Linnas paiknes üpris väiksel maa-alal suur hulk erinevaid ehitisi Iga linna keskpunkt oli turuplats, kus toimus peale kaubanduse ka külaliste vastuvõtt, pidustused jms Raekoda asus turuplatsi ääres ja seal oli linnavalitsus Vaimse elu keskuseks oli kirik ning mida suurejoonelisem see oli, seda jõukam oli linnakogukond Linn oli samas külale üsna sarnane Linnaski leidus puitsillutisega või sillutamata tänavaid nagu külades, puust elumaju ning tänavatel jalutasid vabalt koduloomad Linn kui elukeskond Loomapidamine linnas tõi palju probleeme, sest loomad rikkusid tänavate ja väljakute sillutist, tungisid elamutesse ja nende sõnnik vedeles tänavatel Tänavatele visati ka muud rämpsu ning see tõttu oli linnaõhk tihti lämmatav Hiliskeskajal olukord paranes kui ilmusid elamutesse tualettruumid,
näljahädasid. Talupoegade toidulaual omandas kartul tähtsa koha, mõisate viinaköökides hakati kasutama seda vilja asemel (entsüklopeedia 1998). Maakäsitöö Aastatad 1700-1816 on käsitööliste andmete kohta ulatuslikud. Käsitöölisi oli rohkesti kirikute, kõrtside ja mõisate läheduses. Mõnes käsitööharus, nagu puutöös, kudumises, riidevärvimises, saavutasid maakäsitöölised suure oskuse ning nende tooted levisid naabermõisates ja linnaski. Et valdava osa vajalikest käsitöötoodetest valmistas iga talupoeg endale ise, siis võib arvata, et enamik neist maakäsitöölistest töötas rohkem mõisa tarbeks. 16. Sajandist alates on allikais mainitud mõningaid mõisate rahapalgalisi käsitöölisi, nagu kanguruid, köösnereid, rätsepaid, kingseppi, puuseppi ja tislereid (entsüklopeedia 1998). 18. sajandi teisest poolest on allikais mõisakäsitöö külakäsitööst juba kindlapiirilisemalt eristatud
Teoseid: romaan ,,Kollane Lumi" (vene k 1982, eesti k 1987), pikem jutustus ,,Kaks elu". Kollane lumi Akün. Akün on kunstnik, kes elab Frunzes. Ta istub linna raamatukogus ja mõtleb, kuidas kujutada armastavat naist97 . Raamatukogus tuleb talle meelde noor naine, keda ta oli mõni aeg tagasi linnas näinud. Akün sõidab paariks päevaks Taragaj külla, vanaisa Boloti juurde. Maal näeb ta sama tüdrukut, keda linnaski, algul surnuaias, hiljem hipodroomil. Tüdruk ostubki ühe tema küla mehe, Dzapari tütreks, kes on õppinud Peterburiks baleriiniks ja töötas nüüd ühes Frunze teatris. Dzapar oli juba ammu arvanud, et Kende õnn on ette määratud ja oli tahtnud teda Aküniga kihlata. Ent Aküni vanaisa naine Bolot polnud nõus olnud. Kui Akün ja Kende sõitsid bussiga tagasi linna, istusid nad juba kõrvuti istmeil. Akün oli leidnud nii maali armastava naise prototüübi kui ka võimaliku abikaasa.
Mannasein. Nii et meie poolidiiga asi on üks suur s... tema surmast saadik. Seda võin ma nüüd sulle öelda, sest sa oled juba täis miis; käid linnan kuulin ja piad õpma poolidiiga asjust aru saama." Kahjuks taipas Indrek neid ,,poolidiiga asju" väga tumedalt ja ebamääraselt, kuigi ajas juba aastatega kahekümne ligi. Ainult ühte pidi ta imestama: Hundipalu Tiit rääkis samust asjust ja nimedest, millest ta linnaski oli kuulnud direktori, mõne õpetaja või üliõpilase suust, olgu omavahelistel mõtteavaldustel või kuski seltsis kõneõhtul. Tänini polnud Indrek seda kuigi tähtsaks pidanud, oli seda kõike lasknud ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga kuuldes nüüd ka Tiidult sedasama, tuli ta otsusele, et asi peab olema tähtsam kui tema tänini arvanud. ,,Virulasel" oli omal ajal nagu seda moodi jutu mõnu nagu Jakobsoni ,,Sakalal", aga selle panid
annaabi.ee 
