Tõde ja Õigus (0)

Tõde ja Õigus
Kahel nädalavahetusel järjest meeli köitnud „Tõe ja õiguse“ neljas osa viis mõttele, et tuleks üles märkida ka ülejäänud Vargamäe suurprojektist veel meelespüsivad mälestuses, mälestused, mis eelmisest suvest veel päris selgelt meeles seisavad, kuid samas teadagi haprad kaduma on. Kõigepealt II osa Kukenoosi aidas, etendus ise oli Linnateater ja Nüganen oma tuntud headuses. Imestasin, et kuigi ma nägin seda lavastust esimest korda vist aastal 2006, oli see mul väga selgelt meeles, just sisu ja stseenide väljanägemise poolest, nii et enamust lavastuse sisust ma mäletasin ja võisin ette aimata, mis seal nüüd toimuma hakkab. Küll aga oli huvitav vaadata näitlejate mängu, eriti neid osasid, kus osatäitja vahetunud oli. Eelkõige muidugi see põhjus, miks üldse lavastust vaatama sai tuldud , Mauruse Üksküla esituses oli välja vahetanud Maurus Tomminga kehastuses. Tommingas oli hoopis teistsugune Maurus, rohkem koomiline ja oma võrratu miimikaga, mida ma Tomminga puhul alati imetlenud olen. Keegi minu taga istujatest ütles, et Üksküla mängis paremini, aga niipalju kui ma oma aju ka ei pingutanud, mul ei tulnudki meelde ühtegi konkreetset stseeni, kus silme ette oleks kerkinud Üksküla Maurus, ma mäletasin, et ta mängis seda osa ja mängis väga hästi, aga kuidas need stseenid , mida ma nüüd teise näitleja kehastuses taas nägin, Üksküla mängituna välja nägid, seda meenutada ei suutnud.
Ka teiste osatäitjate hulgas oli muudatusi: Ramilda, Ollino , Timusk, Lible . Ma tundsin ära küll, et mingid tegelased on muutunud, aga kohe meelde ei tulnud, kes neid eelmine kord mängis. Ainult Ramilda kohta teadsin, et teda olen näinud Elisabet Tamme esituses, suvel aga mängis seda osa Külli Teetamm. Ja siis vastav Teetamme osa – Tiina, oli endiselt Maria-Netti Nüganeni esitada, seda oleks tahtnud just Teetamme esituses vaadata. Kuigi Teetamme mängitud Ramilda oli ka väga hea, aga natuke liiga vana selle rolli jaoks. Samas, kui Teetamm mõjus juba Ramildana liiga vanalt, siis Tiinana oleks ta ilmselt veel naeruväärsem olnud, on ju Tiina alles väike laps, umbes 10-aastane. Aga mine tea, ehk oleks ta selle rolli suutnud lapselikult usutavalt välja mängida.
Teised osatäitjad olid aja jooksul nagu veel paremaks läinud, igal juhul Nüganen oskab asju huvitavaks lavastada, ja isegi teise vaatamise korral polnud selle väga pika lavastuse jooksul kordagi igav. Nii et ka selles mõttes oli huvitav vaadata, et nägin uusi osatäitjaid. Enne etendust nägin kohale jalutamas Aleksander Eelmaad, ta nägi välja nagu mingi parm , habemesse kasvanud ja mingites kaltsudes. Pärast olin imestunud, kui teda laval Ollino rollis nägin. Ma ei oleks osanud arvata, et ta selles lavastuses kaasa teeb. Samas ei suutnud ma etenduse ajal meenutada, kes teatatrimajas nähtud etenduses Ollinot mängis, igal juhul Eelmaa see kindlasti polnud. Nüüd kava vaadates olin veel rohkem imestunud, kui esimest korda seda lavastust nägin, oli Ollino rollis Indrek Sammul , kes oli suveks välja vahetatud , kuna ta muutis teatrit. Imestasin, kuidas see mulle meelde ei tulnud, et Ollino oli Sammul, see oli Sammuli kehastuses väga meeldejääv esitus, nagu seda nime kavalehelt lugenud olin, tuli see roll kohe elavalt silme ette ja elustus hästi elavalt.
Rain Simmuli esitatud õpetaja Slopašev oli endiselt võrratu, kuigi mulle tavaliselt Simmuli mäng oma hakitud esituses ja eriti artikuleeritult laulvas kõnemaneeris ei meeldi. Aga selles rollis ta oli nii võrratu, et selle kirjeldamiseks pole lihtsalt sõnu. Kõigepealt see, kui hästi ja täiesti ilma aktsendita ta vene keelt räägib. Ja siis see tema tööle pühendumus ning alkoholism, stseen , kus õpilased tema üle nalja teevad, oli tõesti selline, et ma olin nutule lähedal, see oli südantlõhestavalt valus , et kuigi joodik ja ennast põhja joonud, milline sügav hing tal siiski on, kuidas ta Puškinit loeb, kuidas ta oma rahva suurkuju armastab , millise pühendumisega üritab lastele kogu seda andekust ja vaimuvara edasi anda, mida Puškin endas hoiab. Ja siis see löödud küsimus õpilastele: „Miks te minuga siis nii teete...?”
Samas esimesel vaatamiskorral ei jäänud silma nii palju lollitamist ja labasust. Seekord tundus, et lavastus koosnebki ainult koolipoiste koerustükkidest, mis olid pikitud hulgaliste ülemängitud labasele naljale orienteeritud pantomiimidega. Kuigi selline esitusviis oli hästi esitatud ja ega seda tõsist Tammsaaret ja tema tegelaste filosofeerimist polekski suutnud 5 tundi jälgida. Igal juhul nalja sai kõvasti, kõige naljakam oli kogu jõust karjuv ja ülisuure joonlauaga hoope jagav usuõpetuse õpetajast “vagamees”. Kõik Nüganeni stseenid on nii tähenduslikult mängulised, pole mitte kunagi nii, et tegelane lihtsalt seisab ja räägib, jutule kaasneb alati mingi tegevus või taustategevus. Kas siis rääkija ise või keegi teised tegelased, kes taustal askeldavad, illustreerivad rääkimist, luues tegevusega juurde sümboleid ning alltekste.
Eriti vahvad olid 2 kõrvalosa – muulastest õpilased, sakslane Riiast Alo Kõrve esituses ja grusiin Mart Kolditsa esituses. Isegi kui lavastuses olid mõned sellised stseenid, kui näiliselt mitte midagi ei toimunud, kui peeti maha mõni hästi pikk monoloog, mida natuke igav oleks kuulata olnud, oli neid kahte lahe vaadata. Kuidas nad arusaamatute nägudega istuvad, sest ei saa mitte sõnagi aru, miks koolidirektor paugub või miks mõni õpetaja nende peale karjub. Siis nad istusid ja üritasid teiste õpilaste nägudest välja lugeda, mis meeleolu parajasti klassiruumis valitseb. Seda kõike vaadata oli tõeliselt koomiline, nii et terve õhtu oleks saanud suurepäraselt sisustatud ka ainult Kõrve ja Kolditsa marginaalseid tegelasi jälgides, muud teksti lihtsalt kuulates. Ühes stseenis oli aktsioonis vihane matemaatikaõpetaja Molotov Allan Noormetsa kehastuses. Tema tunnid olid kõige naljakamad, kus ta sõnu valimata õpilasi kõiksuguste viisakate ja ebaviisakate nimedega kostitas. Mingil ajal tekkis naer üle saali, kui Molotov pidi korraks oma sõimamise katkestama ja jäi otsa vaatama talle pingsalt suhu vaatavale gruusia vürstile. Vürst istus nagu ikka arusaamatuses, mõeldes, et noh küll siis mingi põhjus on, kui nii kõva hääletooni kasutades räägitakse ja vaatas õpetajale arusaaja näoga otsa. Siis hakkas rahvas lihtsalt sellepeale naerma , millised miimid kahel näitlejal olid. Üks minu taga istuv naine küsis teise käest: Mis ta tegi? Aga nali oligi selles, et kumbki ei teinud midagi, lihtsalt vaatasid teineteist, aga seejuures olid nende näoilmed ja kogu eelnenud kisa niivõrd naljakad , et kõik naersid täiega. Nagu ka järgnenud kisa, sest Molotov fikseeris ära, et üks mägede poeg vaatab teda eriti vihase pilguga, kuid on oma stoilises rahus kõigutamatu, ning hakkas veel hullemalt sõimama. Koldits sobis ka näotüübilt grusiini kehastama, kuigi ta on mägede poja kohta liiga heleda nahaga, siis profiilivaates on tema nina küll selline tüüpiline grusiini kongusnina, nagu kotkal.
Üldse olid kõik esitused suurepärased, lihtsalt mõni jäi rohkem meelde. Selle kohta ütles küll keegi vaheajal väga õigesti, et õppimist selle aja koolis küll ei toimunud. Kõik ajasid koolis mingit oma asja, kes tegeles revolutsiooniga, kes oli lihtsalt laisk, kõrvaleviilimist oli mõlemalt poolt, nii õpetajate kui ka õpetajate poolelt. Tunnid möödusidki enamasti lolli mängides, õpetaja tegi nägu, et õpetab, õpilased takistasid teda igati ja siis kui õpetajal närvi mustaks lõi, möödus ülejäänud tund õpilasi sõimates, aga teadmisi kui selliseid ei omandatud kuidagi. Ehk ainult iseseisva õppimise tulemusel, nagu näiteks Indrek, kes jäi õpetajatele silma oma rohkem lahtise peaga kui teised õpilased, kui ka selle poolest, et ta oli üks väheseid selles koolis, kes tõesti õppida tahtis, mitte ei viilinud igast õppimisega seotud kohustusest kõrvale. Nii et mässumeelne õpetaja Timusk leiab Indreku koguni nii küpse olevat, et talle uuendusliku ja programmilise vene uudiskirjanduse teose annab, mille sisu ümberjutustusest võib aru saada, et tegemist on “Kuritöö ja karistusega”. Samuti on Indrek musternäide oma maaka piiratuses, aus ja loll , suur loll, nagu tema kohta Maurus ütleb, kes oma eeskujuliku õpilase valetama õpetab. Ja usaldusisikuks olemist väljendab ka see, et Indrek on ainus koolipoiss, kelle Voitinski oma sünnipäevale kutsub. Teise osa Indrek oli Argo Aadli suurepärases esituses.
Dramatiseeringule oleks ehk kasuks tulnud ainult Mauruse koolile keskendumine. Stseen, kus perekond Vaarmanni kolm naisterahvast Indreku koikule justkui taevast alla sajavad ja siis kõigi Mauruse kooli õpilaste ning koolidirektori enda silma alla jäävad, tundus ülepingutatud ja ebausutav. Tiina ja usu teema sissetoomine oli liiga lai ja uus teema, mida ei jõutud korralikult välja mängida, samuti see lihtsalt ei sobinud kooli konteksti, selleks oleks võinud luua omaette ruumi, kus Vaarmanidega toimuvat mängida, või mängida seda vähemalt ainult Indreku osalusel, mitte nii, et kogu koolipere Tiina karkudel liiberdamist ja toimuvat vestlust jälgib. Minu meelest oleks olnud selle teema sissetoomiseks kõige parem lahendus vestluses eksponeeritav retrospektiiv, mille käigus Indrek räägib mõnele kaasõpilastest või õpetajatest, et temaga juhtus selline lugu, sai linnas kõrvaltänavas tuttavaks sellise perekonnaga ja siis selle kõik ümber jutustanud, mis praegu küllalt piinlikult publiku silme ees lahti mängiti.
Järgmisel (või samal?) päeval Vargamäele jõudes ja seal etenduskoha poole kulgedes, mõlkus kogu aeg meeles 2. osas olnud vahva stseen, kus Maurus küsib Indrekult: „Mis isa talu nimi on?“. Indrek: „Vargamäe“. Ja selle peale tuleb selline tähenduslik muigamise paus koolipapa poolt, et hea kohanimi küll, ja peremehe poeg on aususe kehastus ise, ja Indrek vaatab omakorda arusaamatult Maurusele otsa, et mis siis selles nii naljakat on, ega me sellepärast vargad pole, et me Vargamäel elame. Selline tummstseen nagu.
Tulime kohale teatava eelarvamusega, ikkagi mingi maakolgas, pori ja hais. Ei suutnud minu arvamust sellest kohast ega lageda taeva all etendatavatest suvetükkidest tõsta ka Linnateatri väga hea esitus. Koht oli lagedal väljal, ühele poole jäid toitlustuslett ja traditsiooniline tasuta vee jagamise laud, 2 välikäimlat ja siis sai siseneda juba etenduse toimumise tsooni. 3. osa kartsin ma kõige rohkem, aga see oli taas Nüganen oma tuntud headuses, nii et isegi see Tammsaare epopöa kõige igavam osa oli huvitavaks lavastatud. Kuigi see osa poleks nii väga Vargamäe väljadele sobinud, suurem osa tegevusest toimub ikkagi Tallinnas, sobis selle lavastus kõige rohkem sellesse naturaalsesse keskkonda. Arvestades veel seda, et romaaniosa pöördelised sündmused, kogu teost läbiv leitmotiiv , kui Indrek tapab oma ema, leiab aset just selles osas. Ja tapmine omakorda toimub Vargamäel, nii et see oli nagu elustunud romaani trükitähtede illustratsioon. Kui ma seda osa vaatasin , siis tundsingi kogu aeg seda efekti, et nagu loeks seda romaani ja kõik on nii tõetruult mu silme ees, just neid Vargamäel puudutavaid stseene silmas pidades eelkõige. Ja muidugi eriti nendes kohtades, kus välja ilmusid Andres ja Pearu, siis oli küll selline tunne, et ma olengi sattunud sellesse aega, kui need 2 riiukukke Vargamäel maid jagasid.
Kõik oli Nüganenile omaselt mänguline. Muusikalises kujunduses kasutati Internatsionaali selle kõige erinevamates vormides. Kord lauldi seda acapella, siis erinevate muusikaliste saadete tausta , kas siis tuli muusika lindi pealt või kellegi elavas esituses. Samuti olid erinevad laulu rütmid, vahepeal oli isegi polkastiilis Internatsionaal, ja lauldi põhiliselt eesti või vene keeles, aga vist oli prantsuse keeles ka. Lavastuse läbivaks kujundiks olid mänguplatsile tekitatud liiprid, millel liikuvatel alustel põhiline tegevus käis. Enamasti kujutasid need liikuvad alused rongi või mingit protsessiooni, kuid ühes kohas oli ühe alusega tehtud väga huvitav kujund, nii et sellele alusele kogunesid kõik selle stseeni vahetus läheduses surma saanud tegelased. Seal oli üks Aleksander Eelmaa mängitud tegelane, kelle põhiideeks oli, et inimesi tuleb hirmutada, hirmu kardetakse , ta on muidu liiga hea inimene ja keegi ei karda teda, vaid kõik austavad teda. Aga selleks, et oma ideesid ellu viia, on vaja, et teda kardetakse. Siis läks sinna alusele veel Kristi, kes rääkis Indrekule mõistuloo sellest, et hiljuti kirjutati ajalehes tüdrukust, kelle tema vanemad saatsid Ameerika laevale, aga tüdruk kukkus laevalt vette. See võis olla, ja ilmselt oligi Kristi ise, kes tahtis väga Ameerikasse sõita, aga päris kindel tüdruk selles ikkagi polnud, kas ta tahab kodumaalt ära minna. Ameerikasse sõit oli tema jaoks rohkem selline paaniline nutu pareerimine, kui kõik asjad kuhjusid ja tundusid väga halvad olevat, siis tuli meelde, et ta tahab ju Ameerikasse. Ja viimasena läks sinna surnute alusele ema Mari, kellele Indrek valu leevendamiseks mürki andis. Peale seda lükati see alus liikuma ja surnud lahkusid oma riiki. Selline ilus moment oli.
Ma muutusin seda lavastust vaadates kuidagi eriti nutuseks. Ühes kohas, kus rahvas tuli metsast välja ja hakkas üle põllu sammuma, nende ees sammus üks uljaspea punase lipuga, taustaks taas Internatsionaal, ja neile tulid teiselt poolt põldu vastu relvastatud sõdurid ning ratsanikud , ja revolutsionäärid maha suruti, nende pihta tulistati ja pooled mässajatest jäid põllu peale lamama, siis tulidki mul pisarad silma. Ma ei saanud endas üldse selgusele, mida ma nüüd nutan. Miks mul silmad märjaks lähevad, see on ju nii tavaline situatsioon, kus inimesed saavad surma, ei midagi sellist väga erilist või pateetilist. Et hukkutakse parema elu lootuses või minnakse oma naiivsuses kuhugi meelt avaldama, arvates, et see on kõigest rahulik ja sõbralik demonstratsioon, aga sellest kujuneb verevalamine, sest võimud on rahvast valesti aru saanud või kardavad rahvast. Siis ma vesistasingi natuke, kuigi see oli raskendatud.
Selles osas oli Indrek Alo Kõrve esituses ja see esitus oli kuidagi kõige kahvatum. Ja kooslus selle osa naispartneri Kristiga Ursula Ratassepa esituses oli ka kuidagi läila. Ta on tõesti kuidagi tühine ja mõttetu kuju, see Ursula. Vahepeal olid mingid mõttetud stseenid selle kohta, kuidas Kristi õpetab Indrekut käituma, kuidas nad koos läbi mängivad, kuidas peab kõndima ja kuhugi minema, kui on kahtlus , et sul on sabas nuhk. Siis toimus hästi palju etüüdide tasandil pantomiimi, kus sõnadega kirjeldati, mida nad nüüd teevad: „Nüüd tuleb purre, nüüd läbi aia, nüüd on nuhk teisel pool tänavat..." Ma ei saanud eriti aru, miks see kõik pidi etenduses olema, see mõjus parajalt labaselt.
Teised osatäitjad meeldisid kõik väga, eriti Üksküla mängitud Pearu, kellest ma pikalt aru ei saanud, et see on Üksküla. Kui Pearu oma tooliga üle välja nähtavale ilmus, võttis Andrese maal istet ja teatas, et ta tahab nüüd naabrimehega rääkida, siis ma vaatasin alguses, et see on Feliks Kark. Aga hiljem lõi mul nagu lamp peas helendama, et hoopis Üksküla on. Tõnu Kargi mängitud Andres oli ka päris hea, räuskas kogu aeg ja muutis minu meelest kogu selle mehe oleku parajalt naeruväärseks, mis oligi õige. Kui valitseb mingi kaanon , mille järgi Andrest peetakse toredaks ja õilsaks meheks, kes võitles maaga ja ajas oma õigust taga, siis mina olen Andreses alati näinud meest, kes ei hooli mitte millestki ega veel vähem kellestki, vaid kõik teda ümbritsevad inimesed tööga tapab, ja neid väheseid, kes ennast raskest orjatööst säästa üritavad, halastamatult ekspluateerib ja sõimab. Täitsa imestama paneb, et Indrek oli ainsana kuidagi privilegeeritud, kelle jaoks koguni kooliraha leiti ja ta Tartusse õppima saadeti. Kui selles osas said lapsed Liine ja Ants isa käest pidevalt sõimata juba ainuüksi selle eest, et nad pilvi vaatama jäid, kallist tööaega niimoodi raiskama. Veel rohkem saadi sõimata selle eest, kui keegi midagi luges . Kark mängis kogu selle matslikkuse väga hästi välja, ja eriti võimas oli tema esituses Andrese mäss jumala vastu peale poja Antsu surma, kui poiss üritab isa ja poega ebaõiglaselt karistama tulnud soldatite eest põgeneda. Selles stseenis oli tõesti tunda, et Andres nagu hakkab millestki aru saama, kui valesti ta on siiani elanud, kui pimestatud ta on mingist piiblist olnud, et on seda ainsa ja püha tõe pähe võtnud, kui tegelikult on kõik risti vastupidi sellele, mida jumal oma õpetuses jagab. Kui oled aus ja töökas, siis saad karistuseks hoopis selle, et su poeg lastakse maha, nagu oleks see siis tänu selle eest, et Andres on kogu oma teadliku elu olnud truu riigialam.
Ema Mari Epp Eespäeva esituses oli ka väga usutav . Tema oli usutav selles plaanis, milles enne Andrese ja Pearuga seoses juttu oli, et ta oli oma naturaalses keskkonnas, selles kohas, kuhu Tammsaare selle naistegelase kirjutanud on. Juba Vargamäele jõudes, või sinna lähenedes, vaatasin ma kõiki neid põlde ja eriti kivisid põllu peal, et need ongi siis need kivid , millega Andres rassis ja need kivid, millega nii palju inimesi siin maadel on ära tapetud . Ühest kiviviskest, mis tabab Mari paremat puusa, saab alguse ka Mari pikale kulgenud surmaprotsess. Kuigi Mari nimetab seda kivi sümboolselt Jussi kiviks, sest kivid õhati selle kuuse tulest, mille otsa Juss ennast üles poos, annab reaalse rohu, mis Mari tegelikult tapab, talle siiski Indrek. Ja siit tuleb ka järgmise kogu romaani mõistmisel olulise võtmelause teema, kui Karin oma meest provotseerib, hüüdes relvaga majast välja tormavale Indrekule: “Keda sa nüüd tapma lähed?“
Nüganen oli suuremas osa siiski lavastuse lavastanud koomiliselt. Kõik need iseenesest valusad sündmused mõjusid teatud mõttes ka paraja koomilisusega. Kuidas linnast küladesse mõisatest õiget varustust otsima saadetud matsid hakkasid selle asemel, et viisakalt toiduvarusid ja sõiduriistu küsida, hoopis mõisaid rüüstama. Kuidas tassitakse kaasa mõttetuid asju ja jagatakse härraste vara, kuigi tegelikult jääb see kõik nende algsest ideest täiesti kaugele ega puuduta seda. Kuidas lahke mõisnik, kes ei tee mitte kellelegi kurja, on nõus Mandžuurias käinud mehel isegi saapaid puhastama , pakub talle viina ja pasteeti, kui mees süüa nõuab, ja mõisnik selle eest tasuks maha lastakse. Mõisnik ise joodab Mandžuuria-mehe täis, see haarab relva ja laseb nagu muuseas mõisniku maha. Sellise hoiakuga, et ups, valesti läks. See oli hästi stseeni moodi filmist „Pulp Fiction “, kus Travolta tegelane laseb niisama relvaga vehkides ja midagi seletades, nagu möödaminnes maha ühe kuti, kes istus auto tagaistmel. Kõigi lavastuste kohta võib öelda, et aeg läks neid vaadates nagu linnutiivul. Mitte kordagi ei hakanud igav ega tulnud mõtet, et võiks juba lõpetama hakata. Pigem isegi vastupidi, oli natuke kahju, et nii ruttu otsa sai. Kuigi ma rõõmustasin alati, kui tekkis võimalus ennast liigutada, oli iga etenduse lõppedes selline tunne, et see võiks olla lihtsalt vaheaeg, mitte veel päris lõpp.
Lavastuses jäi arusaamatuks Kristi haiguse teema. Ratasepp tiris omale ümberkeritud rätiku eest, paljastades selja, ja näitas Indrekule mingit seljal asuvat märki, mis Indreku arvates suisa kena välja nägi. Mul aga oli romaani lugemisest meeles, et Kristil oli mingi rinnaga seotud haigus. Kuigi Tammsaare seda “viga” konkreetselt ei nimetagi, aga mina sain nii aru, et Kristil lõigati rind ära, seda eelkõige Kristi ema sõnade järgi, kui ta ohkab Kristi optimistliku arvamise peale, et kes seda viga ikka näeb, see jääb riiete alla, et “mis sa, laps, ka nendest asjadest tead…”