Isa Goriot 1. Proua Vauquer’ pansion ja selle elanikud Pansioni alumine korrus oli mõeldud pansionäridele ühiseks kasutamiseks ning seal asusid ka kaks kõige luksuslikumat korterit. Korruse üks pool koosnes esimesest ruumist, mille kaudu pääses söögituppa. Esimest ruumi, mida võis kutsuda ka salongiks eraldas köögist trepikoda, mille puuastmete ruudud olid värvitud ja läikivad. Salong oli sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida kattis tugev jõhvriie. Selle keskel seisis marmorplaadiga söögilaud
ROMAANI "Isa Goriot" ANALÜÜS 1.Romaan algab täpse ajalise määratlusega. Millal? 1819. aastal. 2. Tegevuspaik: proua Vauquer pansion. a) kirjelda seda miljööd, too näiteid teosest. Asub Neuve-Sainte-Genevieve'I tänava lõpus. Kolm korrust. Pansioni fassaad on aiakese poole. Piki fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane jalgtee. Muretuimgi inimene hakkab seal nukrutsema. Majad on mornid ja müürid lõhnavad vangla järgi. Ükski kvartal pole hirmsam ja tundmatum. Kolmekorruseline fassaad ühes mansardkorrusega on ehitatud liivakivist ja õle võõbatud jõleda kollase värviga. Hoone tagaon umbes kahekümne jala laiune õu, kus elavad põrsad, kanad ja kodujänesed. Alumine korus
,, Isa Goriot ,, küsimused (rühm I) 1. Mis oli kirjutatud Vauqueri pansioni sildile? 2. Mitu pansionäri elas majas? 3. Kui vana oli teose algul isa Goriot? 4. Kes oli papa Gobseck? 5. Kes avas Rastignacile isa Gorioti saladuse? 6. Kes keda õpetab? ,, Ilusast proua Nucingenist saab teie lahingulipp. Kui tema väljavalituks, hakkavad naised teid kirglikult armastama". 7. Isa Gorioti täielik nimi? 8. Mitu õde oli Rastignacil? 9. Millest unistas Vautrin? 10. Miks tappis Vautrin Vicorinei venna?
jumalakartlikuks. Elas koos proua Couturega ühes toas. Proua Couture Lesk, lapsendas Victorine'i Eugene de Rastignac lõunamaalase välimusega(valge nägu, mustad juuksed, sinised silmad), elegantne, tahab elus kõike proovida, üliõpilane Vautrin ,,Näe, kus on kange poiss!", musklis, tundis kõike, sai hästi proua Vauqueriga läbi, Temaga ei julgenud keegi jamada, tegi nalja pidevalt. Isa Goriot patuoinas pansioni ühiskonnas, endine nuudlivabrikant, keda kiusati ja noriti. Pansioni tulles oli rikka välimusega, tal olid tugevad sääremarjad, neljakandiline nina, ümar nägu. Tal oli 2 tütart, keda ta väga palju armastas Anastasie de Restaud ja Delphine de Nucingen. Christophe pansioni tööline Sylvie köögitüdruk
Isa Goriot lugemiskontroll (hindele 5) 1. Millal tuli isa Goriot pansionisse? - Aastal 1813. 2. Mis aastatel toimub romaani tegevus, alustades sõlmimisest? - 1819. a 3. Kui palju maksis isa Goriot pansioni eest algul ja millest sai ta iga-aastast raha? - Goriot omas seitse kuni kaheksa tuhat franki aastast tulu, ta maksis algul tuhat kakssada franki. 4. Miks hakkasid kõik pansionielanikud isa Goriot´i kiusama? - Ta oli jätnud maksmata kuue kuu arve ning Vauquer äratas ka teistes halbu kahtlusi seoses Goriotiga, et panna neid Goriot põlgama. Teda peeti veidrikuks, kuna tema ümber keerlesid mitmed imelikud asjaolud – ta oli rikas, kuid elas
1. Kuidas on Goriot oma hiigelvaranduse saanud? Kas selline teguviis on teie meelest eetiline? Põhjendage oma seisukohta. Goriot oli olnud nuudliärimees, kes oli olnud revolutsiooni ajal oma sektsiooni esimees. Tema edu saladus on see ,et ta müüs "kuulsa nälja" ajal jahu kümme korda kallimalt kui tootmine talle maksis. Mina arvan, et see ei olnud eetiline, kui ta oleks müünud kaks kuni kolm korda kallimalt, siis see oleks olnud arusaadavam. 2. Kelleks peavad Vauquer`i pansioni elanikud Goriot` tütreid? Kui selgub tõde, muudavad paljud oma suhtumist Goriot`sse, miks? Vauquer'i pansioni elanikud arvasid, et Goriot' tütred on tema armukesed, kuna nad käisid iga päev erinevalt riides seal. Kui Eugene sai teada, et need olid hoopis Goriot tütred, siis ta läks tagasi pansioni ja rääkis juhtunust ning ütles : ,,Kes narrib isa Goriot'd, sellel on tänasest peale tegemist minuga! Ta on rohkem väärt, kui meie kõik!" Peale seda muutsid
,,Isa Goriot" Teose tegevus toimub põhiliselt pr.Vauqueri panisonis. See pansion on mõeldud mõlemate soost isikutele. Pansioni väliskirjeldus: tänava ääres, kõige hullemas kohas, mis võib Pariisi´s olla (ka hobustega ei olnud võimalik juurde pääseda). Oli värvitud kollasega, mis jättis ääretult jube mulje. Tänavalt kostsid töötavate laste kisa ja karjumist. Pansioni sisekirjeldus: must, räpane, mööbel oli vana, lagunenud. Asus 3 korrusel. Alumisel korrusel asusid esik, köök, söögituba, kaminaruum ehk salong. Ruumid olid külmad. Esimesel korrusel asusid maja kaks paremat korterit. Pansioni elanikud: · Prantsuse Vabariigi arvekomissari lesk · noor neiu Victorine · sunnitööline Poiret · isa Goriot endine nuudli -ja makaronivabriku omanik · üliõpilane Rastignaq · arstitudeng
kasvatas ta jumalakartlikuks. Elas koos proua Couturega ühes toas. Proua Couture Lesk, lapsendas Victorine'i Vautrin juuksed lühikesed telliskivi punased, kandis parukat , michoneau uimastas ta, väga arukas, kaval, ,,Näe, kus on kange poiss!", musklis, tundis kõike, sai hästi proua Vauqueriga läbi, Temaga ei julgenud keegi jamada, tegi nalja pidevalt.Endine kaupmees tuntud härrasmees, kes osutus hoopis sunnitöövanglast põgenenud Collin-iks Isa Goriot patuoinas pansioni ühiskonnas, endine nuudlivabrikant, keda kiusati ja noriti. Pansioni tulles oli rikka välimusega, tal olid tugevad sääremarjad, neljakandiline nina, ümar nägu. Tal oli 2 tütart, keda ta väga palju armastas Anastasie de Restaud ja Delphine de Nucingen. Christophe pansioni tööline Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest
Raamatu tegelased: Isa Goriot- endine nuudli-, makaroni- ja tärklisevabrikant Proua Vauquer- pansioniomanikust leskproua Härra Vautrin- sunnitöövanglast põgenenud Collin ehk ,, surmanarritaja" Eugene de Rastignac- auahne noor üliõpilane, kes paneb endasse armuma ühe tütardest Proua Couture- kuulus vabariigiaegne sõjaväeintendandi lesk Victorine Taillefer- noor neiu, kelle isa ja poeg olid hüljanud Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab Sylvie- pansioni köögitüdruk Christophe- pansioni tööpoiss Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng Härra Poiret - pansionaadis lõunastamas käinud vanamees, kes üritas võita preili Michonneau südant ning õhutas teda Vautrinit üles andma Vikontess de Bauséant- Eugene'i sugulane, kes avas talle tee Pariisi seltskondadesse Krahvinna Anastasie de Restaud- isa Goriot tütar Paruniproua Delphine de Nucingen- isa Goriot tütar, Eugene de Rastignac'i armuke
Honoré de Balzac ,,Isa Goriot" August 2009 · Alguses kirjeldatakse pikalt üht pansioni (kostikorter) Tegelased: (kõik elavad pansionis) Proua Vauquer pansionipidaja, paks, vana ja kole naine Preili Michonneau nägi välja vana ja kulunud, hoolitses kunagi ühe vanahärra eest, vana naine, vanatüdruk Härra Poiret kulunud riietega, meie ,,suure sotsiaalse veski eesli" moodi mees Victorine Taillefer näost valge, nukker, häbelik, hädine, vaene välimus, punakasblond, graatsiline. Kui ta oleks õnnelik, oleks ta väga ilus neiu. Ta isa keeldus
Selle koletu ja- lutuskepi abil. Hr de Balzac on nagu rahvasõbrast prints, kes maskeerib end, et külastada vaeste hurtsikut ning rikaste paleesid, keda nad tahavad proovile panna, hr de Balzac varjab end, et vaadelda." Ka ,,Isa Goriot" alguses ilmutab Balzac end sellise kõiketeadva ning kõikjale nägeva vaatlejana. Jutustaja, kelle vaatepunktist romaan avaneb, seisab väljaspool romaani sündmusi, teades rohkem kui tegelased. Ta on kursis proua Vauquer' minevikuga, tema pansioni käe- käiguga mitmekümne aasta vältel. Ta mõtleb isa Goriot' loo üle kõikide Pariisis juhtuvate lugude kontekstis. Ning ta pöördub otse lugeja poole, manitsedes viimast, et see romaani tõsiselt suhtuks. Selline väline ja kõiketeadev jutustajapositsioon on Balzacile omane. Balzac näeb korraga panoraame ja pisidetaile: proua Vauquer' pansioni terve Pariisi taustal ning ka viletsaid lahti hargnevaid es-partorohust matikesi pansioni salongis; isa Goriot' käekäiku pansionis kõigi
Ta elab täielkult oma mõttemaailmas. Rastignacile on ta alguses vastumeelne, kuid pärast saab ta aru, et Vautrin tahab talle ainult head. Vautrin käitub küll inimestega ebaviisakalt ja sõjakalt, aga ta näeb kohe, et Rastignacis on midagi erilist. Niisiis jagab ta oma tarkusi ja õpetusi noorele õpilasele igasuguste vihjete kaudu. Vautrinil on kombeks väljuda peale einet, ilmuda tagasi lõunasöögi ajaks , kaduda kogu õhtuks ning tagsi tulla kekskööl võtmega mille on pansioni omanik talle usaldanud . Preili Michonneau ja Poiret saavad teada, kes Vautrin tegelikult on ning politseinik palun preililt teenet, et arreteerida sunnitöölt pagenud vang, kus teda tuntakse Surmanarritaja nime all. Vautrin pakub kõigile veini ning toimub suur joomapidu Eugene saab Delphinelt kirja, kus ta seletab, et ootas teda kaua. Samal ajal tuleb teade, et Härra Frederic(tailleferi poeg) on kahevõitluses surma saanud. Vautrin kukub pikali ning preili Michonneau
tahtis kõrgseltskonda pääseda. Goriot' isaarmastus oli niivõrd tugev, et ta muutus oma tütarde suhtes naiivseks ning ei näinud, et need temalt ainult raha tahavad. Seega tekibki küsimus, kas raha eest saab kõike ning kas see tagab armastuse? Isa Goriot elas pansionis koos paljude teiste värvikate inimestega. Sinna kuulusid näiteks lõbus seltskonnahing härra Vautrin, kes lõpuks osutus sunnitöövangla põgenikuks e."surmanarritajaks", pansioni omanik proua Vauquer, vanatüdruk preili Michonneau, kes Vautrini paljastas, noor neiu Victorine Taillefer, kelle rikas isa oli ta hüljanud ning paljud teised, kes nii suurt tähelepanu teoses ei pälvinud. Pansioni rahvas ei sallinud isa Goriot' ning pidas teda veidrikuks, kuna tema ümber keerlesid mitmed imelikud asjaolud ta oli rikas, kuid elas pansioni vaesemais toas, tal käisid külas uhked daamid, keda arvati olevat tema armukesed
Hukutav isa armastus Balzac'i teos ,,Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer'i pansioni elanikest.Probleemiks on rahpuudus, kõlbelised otsustused, eetika ja kuidas Pariisi kirevas seltskonnas rikastuda ja vastu pidada. Käsitletakse ka isaarmastuse olemust, autor kujutab Goriot'd, kes ärimehena oli halasatmatu, inimesena egoistlik, isana aga liialt armastav. Erruläinud ärimehe armastus oma tütarde vastu oli omakasupüüdmatu. Teose peategelane oli noor üliõpilane Eugene de Rastignac. Ta oli vaene ning elas proua Vanqueri pansionis
meesterahvad, ja abielluvad nendega. Vanemad on sellistele asjadele üldiselt ikka vastu, kuid nemad ei hooli sellest. Raha nimel öeldakse oma perekonnast lahti, tahetakse olla vaid oma rahaga ja elada luksuslikku elu. See on minu jaoks täiesti vale. Eelkõige tuleks leida endale kaaslane kellest hoolida, justnimelt kellega õnnelik olla ning koos elada ja võimalik ka, et abielluda. See on õnn. Omamoodi perekondlik suhe oli pansioni rahval. Pansionis elab härra Vautrin, kes on kaua politsei poolt tagaotsitav põgenenud sunnitööline. Need nii-öelda perekondlikud suhted pansioni inimeste vahel hävitab preili Michonneau, kes laseb ennast politseinikul ära osta, et too Vautrini paljastaks. Preili Michonneau reedabki väikese summa eest oma peaaegu, et perekonna liikme. Sellega satub ta terve pansioni rahva põlguse ja viha alla, kuna ta on salakuulaja. Täna oma teole on preili sunnitud pansionaadist lahkuma.
Isegi tema surivoodile, kuigi Goriot oli kogu oma maise vara tütardele jätnud, nood ei ilmunud ja isa pidi surema õnnetult. Oma elu viimased aastad veetis Goriot pansionis. Algul, olles üsna rikas, elas ta parimas toas ja kandis häid, kalleid riideid, kuid et tütarde mehed neile kõige ihaldatu jaoks raha ei andnud, kulutas ta suure osa oma sissetulekust nende soovide täitmiseks. Ta müüs oma võlakirjad, parimad riided ja kolis lõpuks ka pansioni kõige kehvemasse odavamasse tuppa. Samuti keeldus ta aitamast kõiki teisi, hoolis ainult tütardest. Rastignaci jaoks oli ilmselt peamine seisus ja jõukus. Ta üritas kõiki võimalusi kasutades pääseda kõrgklassi hulka ja saavutada varalist heaolu. Tol ajal oli elus edu saavutamiseks kaks võimalust- tuli sündida mõjuvõimsasse, tähtsasse perekonda, või end kaugete, kõrgemast soost sugulaste abil üles töötada
Isa Goriot Balzac Tegelased: Tööpoiss Cristophe paks köögitädi Sylvie vanapreili Michonneau (nuhk) isa Goriot Eugene de Rastinac (vaene üliõpilane) vanahärra Poiret hr. Voitrin (surmanarritaja) Vauquer pansioni omanik I Pansion Vauquer ei sallinud vana tüli pärast eriti Gorioti, ta oli pigem pansioni naerualune Goriot oli rikas, aga tütarde ülalpidamine laostas teda Eugene hakkab ihaldama kallist ja uhket eluviisi, kasutab ära kuulsat sugulast Algne umbusaldus Gorioti vastu kaob peale Beauseantiga vestlemist, kes paljastas Gorioti elu Eugene külastab ühte Gorioti tütardest (Anastasie), Goriot on seal hell teema II Seltskonda (lk 77) Eugene palus emalt ja õdedelt raha
,,Isa Goriot" Proua Vauquer on vana lesknaine, kes peab Pariisis kodust pansioni. Ise ta elas teisel korrusel ühes parimas korteris. Teises korteris elas proua Couture koos oma kauge sugulase noore neiu Victorine Tailleferiga. Kolmandal korrusel elasid vanahärra Poiret ja neljakümne ringis härra Vautrin. Neljandal elasid vanapiiga Michonneau ja endine nuudli,-makaroni-ning tärklisevabrikant, keda hüüti Isa Goriot´ks. Kaks ülejäänud tuba olid üliõpilaste jaoks üürimiseks. Ühes elas vaesunud õigusteadust õppiv Eugène de Rastignac
Restaud(isa Goriot' tütar, Rastignaci armuke), Anastasie de Restaud(isa Goriot' tütar), proua Vauquer(pansionaadi omanik), Sylvie(köögitüdruk), proua Couture (lesk ja Victorine hooldaja), Poiret(endine ametnik), Christophe (jooksupoiss), preili Michonneau(vanatüdruk), proua de Peauseant(Rastignaci nõbu ja toetaja). Tegevuskoht: Pariisis proua Vauquer' pansionis Sündmustik: Isa Goriot, endine nuudlikaupmees, on pensionile läinud. Alguses on ta väga rikas ning elab pansioni parimas toas. Tema tütred on harjunud kõike saama, aga nende mehed keelduvad neile aha andmast. See ongi põhjuseks, miks nad käivad oma isalt raha küsimas. Goriot teeb kõik selle nimel, et oma tütardele raha anda. Ta müüb oma võlakirju, väärisesemeid ja parimaid riideid. Lõpuks on ta sunnitud kolima pansionaadi kõige viletsamasse tuppa. Tema tütreid hakatakse pidama tema armukesteks, sest keegi ei usu, et sellisel mehel võiksid nii suursugused tütred olla
*Eugene ja ta sõber matavad Goriot ning ta tütred ei tule matustele- * kõigi kinnisideeks raha ning seltskonnaelu, siis mõjutas tegelasi raha ning kõrgemaklassi inimeste tegevused. *Looduskeskkond on asendunud suurlinnakeskkonnaga, kus teiste arvamuse nimel nähakse rohkelt vaeva. Maal elavad inimesed väljendasid oma tundeid vabamalt kui suurlinnadaamid (See väljendus ema kirjas Eugene’ile.) *On loodud selge vahe selle vahel kuidas elavad rikkad ja kuidas vaesed- *pansioniümbrust (tänavakivid on kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre) *pansioni (Miski ei avalda kurblikumat muljet kui see salong sisustatud tugitoolide ja toolidega, mida katab vahelduvalt läikivate ning tuhmide triipudega jõhvriie. Pooleldi tuhmunud kuldäärtega kohviserviis, kaunis halbade põrandalaudadega ruumi *Härra Goriot’i tuba, (urgas, eesriideta aken, seintel lahti löönud ja krussi tõmbunud tapeet, kollane krohv, vilets voodi,
1834 Millise mulje Vanemtoimetaja:Kristin Kõks salapärane Toimetaja:Laura Burtseva naine oma Ajakirjanik, reporter:Riho Kirsipuu pansionile ja Reporter:Martin Väinsalu endale on Reporter: Karl-Johann Reitalu jätnud? Lähemalt tuleb juttu ka pansioni Tänases lehes: elanikest:Vautrin Uskumatult ist, Poiret`ist, huvitav preili intervjuu enne Michonneau`st, Isa Gorioti preili Victorine` surmatundi Tailleferist ja üliõpilasest Bianchonist.
H. de Balzac "Isa Goriot" Raamat "Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer'i pansioni elanikest. Vaquer'i majja saabudes oli Goriot'l rikkalik varandus nagu suurkaupmehel. Tal on kaks kaunist tütart, kes elavad rikkalikku elu. Goriot hakkab nende võlgu tasuma. Ta ei räägi mitte ühelegi pansioni elanikule, et tal on tütred ja seetõttu arvatakse, et tea peab üleval oma armukesi, samal ajal ise vaesudes. Nimelt hakkas ta muudkui pansionis korrus kõrgemale elama asuma, sest mida ülespoole, seda odavamad, viletsamad olid toad. Goriot'ga saab suureks sõbraks üliõpilane E. de Rastignc, kes "tiirles" kaunite naiste ümber, et pääseda kõrgseltskonda. Goriot' elu lõpuni toetab Rastignac teda, isegi Goriot' matused korraldab tema. Tütred ei ilmunud isegi matusele mitte.
Tänavakivid on siin kuivad, rentsleis pole muda ega vett, rohi kasvab piki müüre. Muretuimgi inimene hakkab siin nukrutsema nagu kõik möödaminejadki; vankrimürin saab siin sündmuseks, majad on mornid, müürid lõhnavad vangla järgi. Äraeksinud pariisla- ne näeb siin ainult perekondlikke pansione ning koole, viletsust või igavust, surmasuus vaakuvat vanadust, rõõmsat noorust, kes on sunnitud töötama. Ükski kvartal Pariisis pole hirmsam ning, kinnitame seda, tundmatum. Pansioni fassaad on aiakese poole. Maja moodustab täisnurga Neuve-Sainte-Geneviève'i tänavaga, kust näete vaid tema otsmist seina. Piki seda fassaadi, maja ja aiakese vahel, on süllalaiune nõgus kivisillutis, mille ees asub liivane jalgtee, ääristatud geraaniumide, oleandrite ja granaatpuudega, mis on istutatud suurtesse sinivalgetesse vaasidesse. Sellele jalgteele pääseb väravast, kuhu kinnitatud silt, millelt võib lugeda: ,,Vauquer'maja Perekondlikpansion mõlemastsoostisikuile ja
Realism arenes kõige intensiivsemalt Prantsusmaal, Inglismaal ja Venemaal. Realismi põhizanr on romaan. XIX sajandi realistid töötasid välja romaanizanri klassikalise kompositsiooni. XIX sajandi viimastel kümnenditel ja XX sajandi algul arenes realism mitmes eri suunas, seepärast ei saa enam rääkida ühisest kirjandusvoolust. 8 TEOSE SISU ,,Isa Goriot" tegevus toimub Pariisis proua Vauquer´ ,,perekondlikus" pansionis. Pansioni elanikkond on pärit erinevatest ühiskonnakihtidest, siin on vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna daame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi, on ka üks põgenenud sunnitööline. Seda kirevat seltskonda ühtlustab ainult üks parameeter-nad kõik on vaesed, sest muidu nad siin ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauqer´ majja kokku viinud. Realistlikule romaanile tunnuslikult käsitletakse teoses nii pansioni sisemist kui välimist ilu ja
nimega ,,Vana Elbeuf". Härra Baudul ja tema naisel Elisabethil oli tütar Geneviève, kes pidavat abielluma kevadel poeselli Colombaniga. Ärri tööle asumise hetkest peale arvestas noormees seda abielu. Kindel veendumus, et ta Geneviève`i saab, hajutas igasuguse ihaluse tütarlapse vastu. Ka neiu oli harjunud noormeest armastama. Lepiti kokku, et Jean asub homsest õpipoisina tööle oma uue peremehe juurde. Pépél aga oleks hea ühe vana daami juures, kes võttis väikesi lapsi pansioni peale. Denise ise asus tööle Octave Mouret`le kuuluva kaubamaja Daamide Õnne valmisriiete osakonda müüjannana. Denise`st sai osakonna pilkealune. Mouret äratas temas arusaamatut, tarretama panevat hirmu, mis mattis kõik teised tunded enda alla. Denise sõbrunes ainult ühe pesumüüjanna Pauline Cugnot`iga. Denise läks koos Pauline ja viimase poisi Baugéga õhtustama. Nad kohtusid Deloche`ga, kes oli samuti Daamide Õnnes tööle asunud. Pimedus andis talle julgust
1) Teose andmed: Autor: Honoré de Balzac Pealkiri: Isa Goriot 2) Teose tegelased: Isa Goriot - endine nuudlikaupmees Eugene de Rastignac - vaesunud aadlipere võsu ja üliõpilane. Vautrin - põgenenud sunnitööline, kes end Vauqueri pansionaadis varjab ja allilma rahadega mehkeldab. Delphine de Nucigen - isa Goriot" tütar ja Rastignaci armuke Anastasie de Restaud - isa Goriot" tütar. Proua Vauquer - pansioni omanik. Sylvie - köögitüdruk. Proua Couture - lesk ja Victorine hooldaja. Victorine Taillefer - tüdruk, keda rikas isa keeldub omaks tunnistamast. Poiret - endine ametnik. Preili Michonneau - vanatüdruk. Christophe - jooksupoiss. Proua de Beauseant - Rastignaci nõbu ja toetaja. 3) Tegevuse aeg ja koht: 19.sajandi I pool, Pariis. 4) Miljöö: Proua Vaqueri pansionaat on räämas ja vana, tekitab sellist vastikust. Esindab
,, Isa Goriot" Honore de Balzac Proua Vauquer on vana naine, kes peab Pariisis juba nelikümmend aastat kodust pansioni, mis asub Neuve-Sainte-Genevieve tänava lõpus. Sinna on elama asunud nii noori kui vanu. Lahkudes oma nuudlivabriku ärist, oli isa Goriot, umbes 69 aastane vanamees, asunud 1813. aastal elama proua Vauquer juurde. Isa Goriot oli rikas, kuid väga kokkuhoidlik ja tagasihoidlik. Ta laskis ennast ninapidi vedada, oli pühendunud oma perekondlikesse esemetesse. Imetledes Gorioti välimust ja rikkust soovis Vauquer saada proua Goriotiks.
ikka uuesti omale külla ja võttis alati lahkesti vastu ning abistas ja andis nõu ka mida eugene tegema peab, et delphine endale võita.Ta õpetas, et inimestega tuleb käituda külmavereliselt. Ta viib Rastignaci teatrisse, kus ta tutvub delphinega. Rastignav vajab raha, et osta riideid ja seda küsib ta oma õdedelt ja emalt, kes talle selle ka annavad. Proua Beauseant lubas ka delphine oma seltskonda tuua, et rastignav võidaks tema usalduse. 5. Pr. Vauquer – pansioni omanik. Suhtus isa Gorioti hästi, sest käis paremini riides kui teised ja maksis rohkem üüri ka. Hiljem hakkas talle isa Goriot meeldima ja tahtis teda endale saada, kuna arvas, et isa Goriot on rikas. Seejärel aga tundus talle imelik, et isa goriotil käis külas mingid noored naised ja et ta neile raha saatis. Siis ei saanud ta temast enam aru ja talle tundus, et isa Goriot lihtsalt maksab neile naistele. Käitus isa
Kolmandal korrusel asuvad neli korterit millest kaks on välja üüritud. Nende korterite maksumus on umbes 45 franki kuus. Neljandal korrusel asub pööning pesu kuivatamiseks ning 2 katusekambrit, mis on köögitüdruku ja jooksupoisi kasutuses. Iga korruse viit väikeseruudulist akent ehivad varbkardinad. Maja otsmises seinas on kaks akent, varustatud alumisel korrusel raudlattidest võrega. Hoone õuel on põrsad, kanad ja kodujänesed ning isegi puukuur. Pansioni fassaad on aiakese poole; maja moodustab täisnurga NeuveSainteGenevieve tänavaga, kust näete vaid tema otsmist seina. Värava külge on kinnitatud silt: Vauguer' maja ja allpool Perekondlik pansion mõlemast soost isikuile ja teistele. Pansionaadis võte ennast turvaliselt tunda, sest öö tulekul asendatakse maja võreuks kinnisega! Rikkamad pansionärid võivad nautida tassi kohvi pärnade varju paigutatud rohelise ümara
Fjodor Dostojevski 1821 Moskva 1881 Peterburi Fjodor Dostojevski sündis Moskvas Maarja vaestehaigla arsti perekonnas. Dostojevski põlvnes isa poolt kaupmeeskonnast ja ema poolt segaseisuslikust Moskva haritlaskonnast. Isa kohtles lapsi valjult. Ema jagas lastele hellust. Mõneaastase kodukoolituse järel saadeti vennad Fjodor ja Mihhail pansioni. Peale ema surma-1837 suri ema tüsistusse, saatis isa pojad sõjaväeinseneride kooli. Hirmsaim sündmus mehe elus oli isa surm. Dostojevski isa tapsid arvatavasti a enda pärisorjad. Surmateade põhjustas Dostojevskil väga tugeva närvivapustuse, mis hiljem diagnoositi langetõveks. 1843 lõpetasinsenerikooli ja sai Peterburis oma eriala ametnikuks. Kirjanikutööst ei loobu. Teda vaevas mängukirg ja seetõttu elas ta ka suures vaesuses.
Ta oli olnud noorena vaene, kuid oskas aega ära kasutades hästi rikkaks saada. Kuuid ta armastas väga oma tütreid ning loobus nende pärast kõigest. Ta läks elama ühte odavasse pansionisse. Alguses elas ta seal väga jõukalt, kuid tasapisi hakkas ta rohkem kokkuhoidlikumalt elama. Kuna üks tema tütardest meeldis ühele üliõpilasele Rastignacile, siis suhtles Goriot kõige rohkem just temaga. Üliõpilane oli ainuke inimene, kes jäi tema sõbraks surmani. Teised pansioni elanikud arvasid alguses, et Goriot on halb inimene, kuid neil tuli pettuda. Isa Goriot suri oma tütarde süü läbi. Ta andis nende eest kaudselt oma elu. Goriot oli noorena halvem kui vanana. Ta oleks olnud ka vanana halb, kuid tütred murdsid ta südame. 3. Kõige sümpaatsem tegelane oli üliõpilane. Ta püüdis kõigiga hea olla, kuid alati pole see võimalik. Ta oli vaene ning püüdis saada kõrgemasse seltskonda. Selleks tuli tema emal talle tuua väga suuri ohvreid rahas
valmistanud mingit meelehärmi Victorine'I venna tappa laskmine. Ta tegutses ainult oma eesmärgi nimel, vahendeid valimata. Bianchon Bianchon oli Eugène'I sõber, kes õppis arstiteadust. Tema ambitsioonid olid tagasihoidlikud, teda ei huvitanud seltskonda pääsemine, vaid arstimine. Ta oli abivalmis ja asjalik ning kaastundlik isa Goriot' vastu. H. de Balzac "Isa Goriot" Raamat "Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer'i pansioni elanikest. Vaquer'i majja saabudes oli Goriot'l rikkalik varandus nagu suurkaupmehel. Tal on kaks kaunist tütart, kes elavad rikkalikku elu. Goriot hakkab nende võlgu tasuma. Ta ei räägi mitte ühelegi pansioni elanikule, et tal on tütred ja seetõttu arvatakse, et tea peab üleval oma armukesi, samal ajal ise vaesudes. Nimelt hakkas ta muudkui pansionis korrus kõrgemale elama asuma, sest mida ülespoole, seda odavamad, viletsamad olid toad. Goriot'ga saab suureks sõbraks üliõpilane E
William Thackeray sündis Indias Calcutta jõuka koloniaalametniku perekonnas. Kui isa suri, saadeti 6 a. William Inglismaale. Seal käis kroonulikus Charterhouse'i koolis. 1982 a. astus Cambridge'i ülikooli õigusteadust õppima, kuid kirjandushuvide tõttu ei jõudnudki ta viimastele eksamitele. Tuntumad teosed: ,,Snoobide raamat", ,,Edevuse laat", ,,Virgiinlased" Charlotte ja Emily Bronte Kodune õpe. Tuntumad teosed: ,,Jane Eyre", ,,Vihurimäe" Isa Goriot peategelane on Vauguer' pansioni elanik, kes on endine nuudlivabrikant. Isaks hüütakse Goriot'd sellepärast, et ta on vana ning tal on kaks tütart. Goriot on omamoodi traagiline kuju. Saint- Germaini rikkurite maailma kuuluvad tütred põlgavad oma lihtsat päritolu isa. Ta on oma kllaltki suure varanduse andnud tütardele, et nood pääseksid Pariisi päiksepoolsele küljele. Goriot on rõõmus, et tema tütred nii hästi elavad. Goriot oli kitsa silmaringiga ahnitseja, kes jätkus mõistust vaid viljaäri jaoks
kasutasid isa piiritut armastust ära. Peale seda, kui Goriot oli oma tütred rikastele meestele naiseks pannud koos suure kaasavaraga, oli ta sunnitud ise pensionile minema. Temast oli saanud häbiplekk väimeestele, kes ei tahtnud, et nende naisi seostataks nuudlikaupmehega. Isa Goriot´ist rääkimine oli tabu ja nägemine keelatud. Hea isana läkski Goriot erru ja asus elama proua Vaqueri pansionaati. Olles just äriga lõpetanud, oli Goriot varandus nii suur, et ta asus elama pansioni esimesele korrusele, kus toad olid kõige ilusamad. Tema riided olid uhked ja korralikud ning ta paistis korraliku härrasmehena. Kuid selline eluviis ei kestnud kaua, peagi algas allakäik. Ja selle põhjuseks ei olnud keegi muu, kui tema tütred, keda ta nii väga armastas ja jumaldas. Kuigi tema tütred elasid rikaste meestega, ei saanud nad meestelt raha, et osta endale kleite ja ehteid. Et saada raha, pöördusid nad oma kergeuskliku isa poole, kes arvas, et tütred teda tõeliselt
Arvatavasti oli põhiliselt nende hooldada ka Püha Gertrudi kabel, mis paiknes Suure Rannavärava ees, väljaspool kaitsvat linnamüüri. Selleks oli hingeelulisi põhjusi. Küllap pidi Gertrudi kabel olema selleks vahelüliks linna ja mere vahel, kus merelt tulija sai enne linnaväravast läbimist end palves hingelt puhastada. Ja ka vastupidi: häälestada end pikaks ja ohtlikuks teekonnaks. Väga tõenäoline, et Gertrudi kabeli juures asus ka midagi meremeeste pansioni taolist. Tänapäeval on selgeks tehtud et, Gertrudi kabel jäi Suurest Rannaväravast paremale, praeguse mereväe staadioni kohale. Sealt leiti müürijäänuseid ja hauakivide tükke. Kui reformatsiooni järel enamik pühakunimelisi ühendusi Tallinnas laiali saadeti, ühinesid laevnikud taas Suurgildiga, osa aga läks Kanuti gildi üle, aga Gertrudi gild ei kadunud ometi. Küllap siis sai Gertrudi gild uue sisu, mida mäletab Balthasaar Russow oma "Liivimaa kroonikas"
Mees oli küll enda jaoks juba nime teinud ja sai ka tunnustust, kuid ta hakkas nägema ka kõike seda, mis peitub raha ja esmapilgul õnnelike nägude taga. Kõik, mis tundus õnne toovana, tõi endaga tegelikult kaasa kõike muud ja õnne leidmine kõrgseltskonnast ei lõppenud nii edukalt, kui oleks võinud lõppeda. Teose nimitegelane isa Goriot oli omal ajal olnud edukas nuudlivabrikant, kes aga vanaduspõlves oli kolinud ühte Pariisi odavasse pansioni. Ka tema oli olnud võrdlemisi jõukas mees terve oma elu, kuid see ei olnud talle õnne toonud. Töö kõrvalt jäi vähe aega oma naise ja kahe tütre jaoks ning see mõte kummitas teda läbi kogu teose. Vanaduspõlves hakkas mees hindama väärtusi, mida raha eest osta ei saa. Tal oli isegi veidi haiglane kiindumus oma kahe tütre vastu, kes olid tema jaoks igas olukorras esmatähtsad. Isa Gorioti õnn sõltus täielikult tütarde Delphine ja Anastasie õnnest,
H. de Balzac "Isa Goriot"Raamat "Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer'i pansionielanikest. Vaquer'i majja saabudes oli Goriot'l rikkalik varandus nagu suurkaupmehel. Tal on kakskaunist tütart, kes elavad rikkalikku elu. Goriot hakkab nende võlgu tasuma. Ta ei räägi mitteühelegi pansioni elanikule, et tal on tütred ja seetõttu arvatakse, et tea peab üleval oma armukesi,samal ajal ise vaesudes. Nimelt hakkas ta muudkui pansionis korrus kõrgemale elama asuma, sestmida ülespoole, seda odavamad, viletsamad olid toad Goriot'ga saab suureks sõbraks üliõpilane E.de Rastignc, kes "tiirles" kaunite naiste ümber, et pääseda kõrgseltskonda. Goriot' elu lõpuni toetabRastignac teda, isegi Goriot' matused korraldab tema. Tütred ei ilmunud isegi matusele mitte
elurõõmus, palju lugenud. Ema rääkis talle piiblilugusid, mille tõttu jäi ta kristlaseks. Isa oli range. Isegi veidi impulsiivne, karm, ihnuskoi, sünge olemusega. Tõenäoliselt oli ta tundliku loomuga ja kõike neid läbielamusi leiab nende teostest. Õpiti kodus. Isa õpetas ladina keelt. Seni kuni nad pandi pansioni (internaatkooli). 16-aastaselt suri ta ema tuberkoloosi. Kuigi ema oli armastav, on ka teada, et isa suri 2 a pärast ema, tabab teda närvivapustus ja Dostojevskil diagnoositi langetõbi. Ema oli poisid pannu õppima Peterbusri sõjaväe-inaseneride kooli. Poiss luges, tegeles kirjandusega, aga 43.aastal lõpetab
oli vägagi mõistetav müüa oma tütar mehele, keda ta ei armastanud. Tütarlaps pidi kinkima mehele oma hinge ja keha. Kõik ainult sellepärast, et tema perekonnal oleks parem elu. Aastakümned tagasi võisid jõukamad isad on oma tütred müüa suure kaasavara abil mehele, kes kuulus kõrgklassi, sest see tagas tütartele tulutoova tuleviku. Nii tegi ka Honore de Balzac ühes kuulsamas teoses peategelane Isa Goriot. Isa Goriot on alguses üsna rikas ja ta elas pansioni parimas toas. Võlakirjad tagavad mehe sissetulekud. Tema tütred on harjunud saama kõike, mida iganes soovivad. Kuid nende mehed keelduvad oma naistele kõigeks raha andmast. Seetõttu tulevad tütred isalt raha küsima. Kuna Goriot armastab tütreid üle kõige, siis teeb ta kõik, et neile raha muretseda. Ta müüb kõik, mis talle tulu toob: võlakirju, väärisesemeid ja parimaid riideid. Goriot ei pannud seda pahaks, kuna on ise väga õnnelik, nähes tütarde õnne
sarnasusi Pestalozzi tegudega (Pestalozzi rajas 1774. a oma kodus Neuhofis kooli ja kodu vaestele ja kodututele, ta kombineeris tavapärase hariduse, moraalse ja religioosse kasvatuse praktilise tööga). Stackelberg oli huvitatud kuidas on Pestalozzi õppeviise edasi arendatud. Gustav Suits on Stackelbergi nimetanud lausa „Pestalozzi jüngriks“, kui see püüdis Fr. R. Kreutzwaldist (direktoriameti kõrval pidas Stackelberg ka Tallinnas pansioni, kus sai prii elamise teiste seas ka F. R. Kreutzwald) koolitada plaanitsetava seminari õpetajat. Kuuda seminar, mis alustas tegevust alles 1854.a Eestimaa kuberneri ja rüütelkonna vastuseisu tõttu, laskis välja 16 lendu ja seminari lõpetas ligikaudu 320 noort, kellest üle 290 töötasid vähemalt mõnda aega õpetajana. Seminari ülesandeks oli talurahvaseisusele vajalike elementaarteadmiste andmine kristliku jumalakasvatuse vaimus. Õppetöö toimus eesti keeles
(näiteks Eugene ja Vautrin esinevad veel mitmes tema kirjutatud raamatus). Ei saa öelda, et ma ei oleks selle raamatu lugemist kohati nautinud, aga võib olla minu natuke kärsitu meele ja väheste teadmiste tõttu realismiajastu kirjanduses, ei kuulu käesolev raamat minu lemmikute hulka. H. de Balzac "Isa Goriot" Raamat "Isa Goriot" räägib endisest nuudlivabrikandist Goriot'st ja teistest Vauquer'i pansioni elanikest. Vaquer'i majja saabudes oli Goriot'l rikkalik varandus nagu suurkaupmehel. Tal on kaks kaunist tütart, kes elavad rikkalikku elu. Goriot hakkab nende võlgu tasuma. Ta ei räägi mitte ühelegi pansioni elanikule, et tal on tütred ja seetõttu arvatakse, et tea peab üleval oma armukesi, samal ajal ise vaesudes. Nimelt hakkas ta muudkui pansionis korrus kõrgemale elama asuma, sest mida ülespoole, seda odavamad, viletsamad olid toad. Goriot'ga saab suureks sõbraks üliõpilane E
Isa Goriot küsimused ja vastused 1. Kus toimus tegevus? Tegevus toimus Pariisis proua Vauqueri perekondlikus pansionaadis. 2. Kes on pansionaadi elanikud? Leia neile ühine nimetus.( Missugused inimesed sinna sattusid? ) Pansioni elanikud on pärit erinevatest ühiskonnakihtidest, vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna daame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi. Nad kõik olid vaesed. Nende ühine nimetus võiks olla ,,Üksikud" või siis isegi ,,Elu heidikud" 3. Kes oli Isa Gorito? Tema tõus ja allakäik. Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad
seletage see oma sõnadega lahti. Ma arvan, et see tähendab seda, et Gorioti ei mõistnud paljud. Ei saadud aru, miks ta tütreid niimoodi rahaliselt toetab. Algul arvati ju, et Gorioti tütred on tema armukesed. Seda arvati seepärast, et Goriot ei rääkinud oma tütardest kellelegi. Näiteks müüs Goriot oma asjad maha, et tütreid toetada. Tütardel oli olemas kõik, mida vaja. Teiseks näiteks võib tuua pansioni perenaise Vauqueri, kes armastas oma vigu teiste kaela ajada ning nii hakkas proua Gorioti pidama oma õnnetuste põhjustajaks. Tegelikult oli Goriot abivalmis ja heasüdamlik inimene. 3. Tooge näiteid realistlike detailide kohta teoses: iseloomustage peategelast ennast, millega saavutab ta lugeja poolehoiu või vastuseisu (too teosest näide selle kinnituseks), analüüsi teose keelekasutust (sünonüümid, väljendid jne).
valmistas.” Ta ema muretses Eugene pärast, sest poeg tahtis sisse sobituda keskkonnaga, mis oli kallim kui talle taskukohane. Ema kirjutas, “Kas tõesti on Su elu, Su õnn seotud sellega, et näida, kes Sa ei ole, käia seltskonnas, kus sa ei saa liikuda rahakuluta, mis ei ole Sinu tasku järgi, kaotades oma kallist õppimisaega?” Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama, ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. “Isa Goriot on ülev!” oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot’ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus. Härra Goriot – ennekõike isa Härra Goriot oli umbes 69 aastane vanamees. Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua
kõike ning oli valmis isegi sunnitööle minema, et Anastasie'l oleks ballil seljas kõige uhkem ja ilusam kleit. Pansionisse oligi ta sattunud just tänu Lühike sisukokkuvõte Anastasie ja Delfphine'i suurtele nõudmistele ja rahavajadusele, mis 1. Vaqueri pansioni ja selle külaliste/asukate kirjeldamine. sundis isa ennast tagasihoidlikult elama ning oma kõige kallimaid varasid 2. Isa Goriot tutvustus. Vaquer soovis rikkuse tõttu Goriot'ga abielluda, pantima. kuid mees ei olnud huvitatud ning pälvis lesknaise õhutuse tõttu viha ja
" Ta ema muretses Eugene pärast, sest poeg tahtis sisse sobituda keskkonnaga, mis oli kallim kui talle taskukohane. Ema kirjutas, "Kas tõesti on Su elu, Su õnn seotud sellega, et näida, kes Sa ei ole, käia seltskonnas, kus sa ei saa liikuda rahakuluta, mis ei ole Sinu tasku järgi, kaotades oma kallist õppimisaega?" Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama, ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. "Isa Goriot on ülev!" oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot'ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus. Härra Goriot ennekõike isa Härra Goriot oli umbes 69 aastane vanamees. Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua
valmistas." Ta ema muretses Eugene pärast, sest poeg tahtis sisse sobituda keskkonnaga, mis oli kallim kui talle taskukohane. Ema kirjutas, "Kas tõesti on Su elu, Su õnn seotud sellega, et näida, kes Sa ei ole, käia seltskonnas, kus sa ei saa liikuda rahakuluta, mis ei ole Sinu tasku järgi, kaotades oma kallist õppimisaega?" Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama, ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. "Isa Goriot on ülev!" oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot'ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus. Härra Goriot ennekõike isa Härra Goriot oli umbes 69 aastane vanamees. Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua
” Ta ema muretses Eugene pärast, sest poeg tahtis sisse sobituda keskkonnaga, mis oli kallim kui talle taskukohane. Ema kirjutas, “Kas tõesti on Su elu, Su õnn seotud sellega, et näida, kes Sa ei ole, käia seltskonnas, kus sa ei saa liikuda rahakuluta, mis ei ole Sinu tasku järgi, kaotades oma kallist õppimisaega?” Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama, ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. “Isa Goriot on ülev!” oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot’ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus. Härra Goriot – ennekõike isa Härra Goriot oli umbes 69 aastane vanamees. Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua
Nucingeni maja: Tõeline pankuri maja, marmormosaiik VENNI DIAGRAMM Teoste tegevuspaigad on hästi kirjeldatud, enamasti tekivad kontrastid. Rikaste elu püütakse vastandada vaeste elule, et niimoodi näidata ühiskonna tegelikku olemust. Realistide eesmärk oligi näidata ühiskonda võimalikult tõetruult ja ilustamata. See kumabki läbi tegevuspaikade kirjeldustes. Tegelased Vauquer: kongus nina, teeseldud naeratus, kupeldaja süütu ilme, sarnaneb vangivalvuriga, oma pansioni nägu. Ei olnud kellegi suhtes kaastundlik, ahne, ebaaus. Metafoorid: viljasalve rott, valekrahvinna Poiret: sinises sukis vaaruvad jalad, kalkunikaela ümber kaelarätt, võidunud vest ,,Pärit lollide suurest perest", võibolla oli kunagi tapamaja juhataja.Ilmselt oli ametnik, temaga oli juhtunud mingi õnnetus. Metafoorid: sotsiaalse vankri eesel, bürokraat, nagu üleskeeratud mehhanism Michonneau: hele hääl, krimpsus nägi, ilmselt oli kunagi olnud ilus
posthobustele, keda lasete kärvata igal vahetusel, nõnda jõuta oma soovide tipule.". Eugene'i ema armastas teda väga ning suutis talle saata suure summa raha, tema isa teadmata. "Ma ei taha varjata Sinu eest seda valulist muljet, mis Sinu kiri mulle valmistas." Ta ema muretses Eugene pärast, sest poeg tahtis sisse sobituda keskkonnaga, mis oli kallim kui talle taskukohane. Enne kui Eugene teada sai, mida hr Goriot on elus pidanud kannatama, ka Eugene narris teda nagu teisedki pansioni elanikud. Kuid kuuldes hr Goriot mineviku kohta, kiindus Eugene vana mehesse, kelle vastu elu ning ta tütred on ebaõiglased olnud. Eugene isegi nuttis mehe traagilist lugu kuuldes. "Isa Goriot on ülev!" oli Eugene temast parimal arvamusel. Eugene hoolis hr Goriot'ist väga, ta andis endast kõik, et täita mehe viimane soov, kuid ebaõnnestus. Härra Goriot Härra Goriot oli 69 aastane vanamees. Kui Goriot 1813 aastal elama asus proua Vauquer'i juurde oli
annaabi.ee 
