Enda eluga peab ise hakkama saama . Muidugi oleks tore ,et lähed koju , isa on ahju ära kütnud , ema on süüa teinud ja üldse see teadmine , et vanemad on sinu juures kui abi on vaja või mis iganes . Mulle annab see millegi pärast sellise mugava ja turvalise tunde . Samas võib olla nii , et tänu sellele üksi elamisele on mul kergem ülikooli sisse elada ,sest olen juba harjunud ise omaga hakkama saamisega . Praegusel hetkel on mul tegelikult raske välja tuua neid muutuseid , mis minus on selle septembri jooksul toimunud . See kõik on veel liiga värske , et seda analüüsida ja kindlaks teha , kuidas ja millistes asjades ma olen muutunud . Muidugi oleks ka praegu selliseid kohti , näiteks kasvõi see et olen hakanud tähtsustama seda , miks ma õpin . Ma õpin ju endale , et ma saaksin edasi minna õppima seda eriala kellena ma tahan tulevikus töötada . Kokkuvõtteks ütleks nii palju , et neid muutusi on toimunud ja toimumas nii palju , et neid ei
,,Maailm, mis elab minus..." Siia maailma sünnime me kõik suure potensiaaliga areneda, kasvada, suhelda, tunda ja seda lõputult. Kuid millal see muutub? Millal saabub hetk, kui inimene tunneb ennast lõplikult välja kujunenuna, täisväärtusliku inimesena, kellel on põhimõtted mis enam ei muutugi? Kes selles rolli mängivad? Me sünnime maailma võimeta ennast sõnaliselt väljendada. Kõik, mis me kogeme, on siis vaid tunnetuslik. Me võime teha häält, kuid ema on see, kes tunnetab meie tõelisi soove ja vajadusi. Me ise tunnetame maailma läbi silmade, kõrvade ning jäsemete. Võib öelda, et uues olukorras on inimene ikka ja jälle nagu vastsündinu. Ta ei küsi ega alguses isegi mõtle, vaid instinktiivselt tunnetab. Läbi tunnetuse saab ta impulsi, mis paneb temas tööle mõtted, mis tõmbavad käima emotsioonid. Läbi sellise protsessi otsustab inimene oma seisukoha kellegi või millegi suhtes. Primitiivne, kas pole? Samas võib öelda, et just tunnetuslikul...
Muutused minus septembrikuu jooksul Laura Jürisson, 10C 14.10.2013 Kui me saime sellise ülesande, et tuleb kirjutada, mis on meis muutunud, siis alguses ei tulnud mul ühtegi muutust kohe meelde, aga preagu, seda esseed kirjutades ja pikemalt sellele mõeldes, tuleb välja nii mõnigi muutus. Ma arvan, et kõige suurem muutus minus on see, et ma olen palju julgemaks ja avatumaks muutunud. Kuna siis, kui ma otsustasin edasi õppida Saaremaa Ühisgümnaasiumis, siis ma olin päris kindel, et ma ei saa selles koolis hakkama. Juba sellepärast, et ma ei ole vööras seltskonnas eriti julge ja mulle ei meeldi eriti oma asjadest teistele rääkida, aga see kõik läks hoopis teisiti. Terve minu klass ja üldse terve koolipere on mulle väga kalliks saanud ja ma olen ikka palju julgem, kui ma alguses ette kujutasin
Mina ja demokraatia Kui tuleb rääkida või kirjutada oma suhetest demokraatiaga, tuleb endale selgeks teha, mis see demokraatia üldse on. Loomulikult ei kuulnud ma nüüd seda sõna seoses kirjandiga esimest korda. Küllap olin ikka päris väike, kui see sõna mulle kõrva sattus. Meedias ei möödu ju päevagi, ilma et seda sõna ei mainitaks. Teaduslikuma pildi sellest sõnast sain ilmselt põhikooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse tundides. Kas aga ka selgema pildi, on üsna küsitav. Nüüd siis sõnaseletus lahti ja saan teada, et demos tähendab kreeka keeles rahvast, kratos aga võimu. Vastandsõnaks demokraatiale on minu meelest diktatuur. Kujutan endale ette, et demokraatia on teatrimaskidel see naerune mask, diktatuur aga kurblik mask. Ja nüüd siis minu seos demokraatiaga? Demokraatia on rahva võim, kus saab kaasa lüüa riigi valitsemises. Nii tekibki mul küsimus, kas minul 17-aastasel, kes saab hakata riigi valitsem...
Bovarism minus ja minu ümber Gustave Flaubert´i raamatus "Madame Bovary" kirjeldatakse bovarismi kui seisundit, kus inimene püüab end näha teistsugusena, kui ta on. Igas inimesed on natuke bovarismi. Arvan, et see on osa meie kõigi elust ning et seda ei saa muuta mitte keegi. Elus on palju muutmatuid asju- arvan, et bovarism on üks nendest. Paljud tänapäeva inimesed leiavad, et oleks hiiglama tore omada suurt maja, uhket autot, tipptasemel mobiiltelefoni jne. Nad elavad oma suures roosas mullis ning tegelikust elust nad ei hooli. Nad tahaksid elada igavest ülekülluslikku elu. Paljud inimesed tahavad olla maailmakuulsad ja üle mõistuse rikkad. Keegi neist ei mõtle selle peale, kui palju ohverdusi see kõik võib nõuda või kui "võimalik" see üldse on. Selliste lootuste ja mõtetega tekib paratamatult ülbus. Nad tunnevad, et on paremad kui teised inimesed. Minu meelest on see kõik vaid üks suur unistus. ...
Milliseid mõtteid tekitas minus presidendi kõne? Presidendi kõne oli minu jaoks positiivselt üllatav. Ta kutsus rahvast olema viisakas ja Eestisse jääma kuna rahvaloendus näitas, et paljud on siit lahkunud. Ma olen nõus, et oma sünnikohas võiks elada, aga ei pea. Iga inimene valib ise endale elukoha ja saatuse ning tal on õigus elada mujal, seal kus on parem. Eestis on väga väikesed palgad ja ma saan aru nendest inimestest, kes lähevad näiteks Soome või Norrasse, kuna seal makstakse lihtsalt rohkem. President tahtis eesti kodanikes äratada huvi riigi vastu, äratada huvi ühiskonnas suhtuva ja selle vastu, et osaleda selles. Ma tean, et kodanikud ei ole eriti aktiivsed, nad ei viitsi midagi teha ja pigem lepivad sellega, et nende eest kõik ära otsustatakse. Aga nagu president oli öelnud, iga inimene on tähtis. Näiteks valimised, kus iga hääl loeb ja ei kunagi ei ole valearvamusi, kuna me elame demokraatlikus ühisk...
Muutused minus viimase paari kuu jooksul Kristiin Koppel 10A Inimesed on ikka olnud huvitatud sellest, mis toimub nende sisemaailmas ning ka suhetes teistega. Muutused toimuvad meis endis kogu aeg, isegi kui me neid tähele ei pane. Olgu need siis kas sisemised või välised, head või halvad. Arvan, et elu teeb oma kannapöörde just siis, kui seda kõige vähem ootan, olgu see siis kas hea või halb. Lisaks igapäevaeluga seotud pisiraskustele tuleb enamustel meil kahjuks ette ka ekstreemseid olukordi, mis nõuavad eriti suuri pingutusi. Tuleb ju säilitada eneseusaldus konfliktsetes situatsioonides ning juhul kui oled kaotanud töö või lähedase inimese. See ei ole just lihtne ja mõnikord võib olukord tõesti lootusetuna näida, kuid annan endast parima sellistes olukordades positiivseks jääda ning negatiivsetele teguritele oma elus astun vastu tugevuse ning kaine mõistusega. Elu rasked he...
TOOMAS NIPERNAADI Teosest August Gailiti romaan 1928 Romaan novellides Toomasest Rändaja Unistaja Rännakud varakevadest hilissügiseni Nautija Tõi inimesed välja hallist argipäevast Fantaasiarikas seikleja Romantik Valed Lubadused Kõndis üle inimeste ,,AnneMari, armas, kas kuuled?" ,,See olen mina, toosama mees kandlega, kellega olid tormi ajal seal soo ääres poollagunenud küünis, mäletad?" ,,...ühtki tundi ei tahaks ma elada sinuta." Naised armastavad kõrvadega... ,,Oled nagu tuul, mine hoia sind kinni!" ,,Minu pruudi ümber on ta lipitsenud..." TÄNAME KUULAMAST!
Tänu oma muutumatule välimusele on talle rohkem lubatud, kuid üsna pea muutub ta seltskonnas põlastusmäärseks. Ta ei vastuta oma pahategude eest, kuna tema ei pea vastutama, sest kõik kuritegude jäljed jäävad temast maalitud portreele. Selline eluviis mõjub laastavalt tema hingele ja enne kui ta arugi sai, oli ta võtnud nii mõnegi inimese elu. Tema välimus oli endiselt ideaalne, kuid tema sisemus oli õõvastavalt julm. Küsimused, mida romaan minus tekitas: Mis mõte on kunstil? Kas enda naudingu nimel võib ohverdada inimelusid? Või on see ohvrote süü, et nad end mõjutada lasevad? Kas inimene peaks oma ideid avaldades mõtlema, millist mõju need teistele võivad avaldada? Kui olulist rolli mängib inimese juures välimus? Kas inimestele, kes näevad head välja, on rohkem lubatud? Kas me armastame inimest ennast või tema andeid? Kas inimene on midagi väärt ilma oma anneteta?
06.10.2010 20:50:00 Minu tundeid ja mõtteid seoses filmiga LÜK Film "Lendas üle käopesa" tekitas minus väga palju erinevaid mõtteid ja tundeid. Filmi käigus muutus arvamus ühe või teise tegelase suhtes mitmeid kordi- nii positiivses kui ka negatiivses suunas. Peategelane McMurphy jättis alguses üsna külmaks, tundus riiakas mees, kes soovid teistega tüli norida ning lihtsalt niisama töötamise asemel vaimuhaiglas veeta. Filmi käigumus tema suhtes muutus väga palju. Oli näha, et tegelikult on McMurphy üsna südamlik mees. Mulle
,,Abistavad omadused minus- kui hea abistaja suudan mina olla?" Kas ma suudan olla selline, et teine inimene tajuks mind usaldusväärse või kõige sügavamas mõttes kooskõlalisena? Ma usun, et iga inimene siin maailmas suudab olla selline, et kõik inimesed tajuksid teda usaldusväärsena või kõige sügavamas mõttes kooskõlalisena. Kuid alati on ju olemas mingid ahvatlused, näiteks see, et mõned inimesed ei suuda olla usaldusväärsed, kuna neil on vajadus rääkida välja saladused või veidigi isiklikumad teemad, mis puudutavad teist inimest. Ma leian, et see on väga oluline teadmine või tunne, kui sa tajud, et sa oled teiste jaoks usaldusväärne, sa tunned, et oled teiste jaoks mingil määral nagu oluline ja see upitab veidi ka enesehinnangut. Mina isiklikult arvan, et mina suudan teha end selliseks, et teised inimesed mind tajuks kui usaldusväärset isikut kõige sügavamas mõttes. Ma suudan olla vait nende teemade peal kus on teise in...
Mina ja klassika Kuulates töölehel toodud laule, avastasin end pidevalt ootuses, et antud laul juba läbi saaks. Klassikaline muusika ei ole mulle väga meeltmööda, kuid oli ka mõni erand, mis täitsa meeldis, sest tuletas meelde kas mõnda head filmi või videomängu, mis kunagi vaadatud või mängitud ning mis on tekitanud minus head emotsiooni või mälestust. Ma olen ka üks nendest inimestest, kes otsib laulust mingit sõnumit või mõtet, kuid üldiselt eelistan midagi lihtsamat, mille arusaamiseks ei pea omama muusikalist haridust, näiteks räppi. Viiest ajastust seostusid minu mälestustega ning tekitasid parimat emotsiooni kõige rohkem keskajast pärit meloodiad. Näiteks Walther von der Vogelweide Palästinalied tuletas mulle ohtralt meelde Assassin's Creed'i seeriaid
Retsensioon 5.oktoobril käisin ma Kuressaare Raegaleriis kunstiklassika näitusel ,,Ruhnu kunstis". See oli minu jaoks päris uus ja huvitav kogemus, sest ma ei ole just sagedane näituste külastaja. Seega pean tunnistama, et olin vaimustatud nähes neid kunstiteoseid. Eriti südamelähedane oli see, et tegemist oli Ruhnu kunstiga, sest kõik merega seonduv tekitab minus väga sooja tunde. Mis mulle kohe silma hakkas, oli Eerik Haameri (1908-1994) maal ,,Väljatõugatu", mis on maalitud Ruhnus 1930. aastal saadud materjalide põhjal 1945. aasta põgenikuna Rootsis. Maal on kurva süzeega ning sellel on kujutatud naisi, kellel on imikud süles ning mõni mees on samuti nendega. Lugedes allikatest selle maali ajalugu, tekitas see minus veelgi rohkem huvi. Nimelt oli veel 20. sajandil Ruhnus tavaks tõugata vallasema saareühiskonnast välja, saates
Minu jaoks saavad kõik raamatud nende kirjapanemisel endale hinge. Mina ja raamatud ei ole iialgi võõrad olnud. Küll mäletan ma lapsepõlves loetud muinasjutte, mida sai aina üle loetud, meenuvad ka varases teismeeas loetud ning praeguseks minu jaoks monotoonse varjundi omandanud raamatud ja loomulikult ei saa ma ka oma mõtetest ning hingest välja lugusid, mis praegu minu jaoks huvitavad, elulised ning vaatepilti muutvad. Raamatuid lugedes tunnen teatavaid tundeid, mida võivad minus tekitada nii filmid kui ka seigad elust enesest, kuid siiski jätavad nad maha sügavama jälje, mida on raske päevi, vahel ka nädalaid mõtetest eemale saada. Need tunded elavad minus tugevamini just oma siiruse tõttu. Raamat on lugeja vastu aus nii tragöödiaga rikastatud komöödia loos kui ka koomiliste sugemetega dramaatilises jutus. Raamatud tekitavad peale kustumatu elamuse minus ka teistlaadi mõtteid. Seal kajastatud sõnadel on võime muuta mind ja minu mõtteviisi
Fotod tekitasid minus sooja tunde ja tahtmise neid inimesi aidata. Veel oli sümpaatne foto pealkirjaga Sõda, mäng, igatsus III, mis oli üks foto kolmesest seeriast. Foto oli tehtud ajal mil Vene sõdurid oleksid pidanud juba olema Gruusiast välja viidud. Pildil on väike tüdruk oma nukuga koju tagasipöördumist ootamas. Nukk oli ainus, mille ta jõudis enne lahkumist kodust kaasa haarata. Pilt meeldis mulle kuna ta tekitas minus emotsioone. Väikese tüdruku näost peegeldus kuhjaga kurbust ja ootust. Ümbritsev keskkond milles ta viibis oli räpane ja segamini. Näitusel oli ka fotosid mis tekitasid minus positiivsemaid emotsioone. Fotol nimega Võidu üle Tamula III, millel oli kujutatud kahte vanaprouat ujumiskostüümides. Nägu täis nalja poseerivad nad fotograafile peale Georg Otsa ujumisvõistlust Võrus. Oli ka teisi väga huvitavaid fotosid kuid need kolm sümpatiseerisid mulle kõige enam. Näitus oli
väravate poole vedas. Kurb Ta oli kurb, sest ta ei saanud olla koos Olovernesega. Ta ei saanud temaga lapsi. Enne Olovernese tapmist suudles ta meest ja see oli ka ainuke suudlus Olovernesega. Enesekindel ta teadis, mida ta teeb. Juudit oli koguaeg endas kindel. 3. Juudit armastas Olovernest, Nimetut, rahvast ja Siimeoni?. Nimetu armastas Olovernest ja Juuditit. Osias armastas ainult Juuditit. 4. Isiklikult mulle see teos eriti ei meeldinud, Te teate isegi et minus eriti ei ole lugemishuvi kunagi olnud. Teos tekitas minus aeg-ajalt kurbi tundeid, sest arvasin, et Juuditi ja Olovernese vahel peaks midagi juhtuma. Näiteks kas või see et nad saavad lapsi. Lõpp oli minu arust natuke ehmatav, sest see kuidas Juudit hakkas õigust nõudma, tekitas minus põnevust.
Minu jaoks olid Eduard Wiiralti pildid väga huvitavad, olen tema pilte varem ka KUMU-s näinud ning siis olid need juba silmapaistvad. Tema piltidel oli hästi aru saada piirjoontest ning kõige rohkem mulle meeldib see, et ta teeb neid tumedate värvidega. Kõige enam mulle meeldis "Kaamelipea", sest see oli nii naljakas. Kaamelipea oli puugravüüris tehtud. Mulle ei meeldinud "Istuv daam", see ei tekitanud minus selliseid tundeid, et seal istuks daam. Minu meelest oli see väga labane pilt, sest see naine istus väga ebaviisakalt ja tundus kuidagi laisk. Kindlasti oli ka "Lõvide perekond" minu lemmik pilt, need lõvid olid lihtsalt nii hästi sinna pildile paigutatud, kõik tundus väga õige minu jaoks. Võibolla oleks tahtnud sinna kuidagi mingit värvi lisada. Evald Okas ei tekitanud minus nii väga midagi
õpitud erinevaid oskusi milleta ei saaks see kõik meie ümber toimuda ,üheks selliseks oskuseks on keemia , tuhanded aastad tagasi juba tunti keemiat Egiptuses, Hiinas ja Indias, osati sulatada maakidest metalle ning valmistada nende sulameid, klaasi ja emaili. Kõik see on muutnud meie elu mugavamaks. Tegelikult see kõik tähendab ,et keemia tähtsus pole veel kuhugi kadunud ning ei kao ka. Igapäev erinevad keemilised elemendid mängivad rolli minus ja minu ümber olevas maailmas , tehakse kõvasti tööd sellenimel ,et töötada välja uusi kasulike materjale. Pikemalt keskenduks nüüd VIA rühma mittemetallidele , sinna kuulub neli elementi , mida ei ole küll palju ,aga mõningatel neist on vägagi suur tähtsus meie ümber toimuvas. Nendeks elementideks on : hapnik , väävel , seleen , telluur. Hapnik on keemiliselt aktiivne mittemetall , millel on kaks levinud vormi , dihapnik ehk lihtsalt hapnik(O2) ja triphapnik eks osoon (O3)
Esimest korda mängiti seda balletti 1877. aastal Moskvas Bolshoi Teatris. P. Tsaikovski on loonud ka 6 sümfooniat, sümfoonilisi fantaasiaid, 10 ooperit, 3 balletti, viiuli- ja 3 klaverikontserti, kantaate ja romansse. Etenduse koreograaf-lavastaja on Toomas Edur, dirigendid on Vello Pähn, Lauri Sirp ja Kaspar Mänd, kunstnik on Thomas Mika (Saksamaa) ning valguskunstnik Steen Bjarke (Taani). Odette'i osa mängi Ekaterina Oleynik, prints Siegfriedi osa Jonatan Davidsson. Ballett tekitas minus lapsepõlve tunde, sest kõigile on teada viis «Väikeste luikede tantsust». Etenduse ajal tekkisid minus väga soojad ning positiivsed tunded. E. Oleynik lõpetas Valgevene Riikliku koreograafiakooli ning on tantsinud väga mitmes balletis. Aastatel 2013-14 oli külalissolist Washingtoni Balletis. J. Davidsson õppis Rootsi Kuninglikus Balletikoolis ning ka USAs. Orkestrimäng avaldas mulle suurt mõju, sest oli huvitav jälgida, kuidas orkester teeb koostööd
Also 2 million lakes, over 60% of the world's lakes Industry: mining, oil and gas, paper, motor vehicles, fishing Agriculture: wheat, fruit and vegetables Canadian wildlife: polar bear, moose, caribou, elk, brown bear, grizzly bear, several kinds of wild cat, whales off east/west coasts Over 500 different kinds of birds Central Canada: short hot summers, long cold winters East and west coasts: warmer winters, cooler summers Ottawa average temperatures: minus 15° to minus 6°C in January; 15° to 26°C in July Northern Canada: extremely cold all year West and south-east Canada: a lot of rain; other areas much drier
Nii nagu maalikunstis muutus värvilaikude poeesia omaette eesmärgiks, nii tõi ka impressionistlik orkestrikäsitlus endaga kaasa süvenenud tähelepanu peentele nüanssidele, detailirohkuse ja sillerdava koloriidi. Impressionismi on nimetatud uue muusika kevadeks ja kõige positiivsemaks klassikalise muusikastiiliks 20. sajandil. Impressionism tähendabki minu jaoks justkui tõusvat päikest, kevadet ja usku tulevikku. Impressionistlik muusika tekitab minus heaolutunnet ja tasakaalustatust. Eriti meeldib mulle vool just seepärast, et seal on enamasti selge meloodia ning kõla on puhas ja meeldejääv. Lisaks on meloodia rõõmsa meeleoluga ning ei tekita minus raskustunnet nagu seda tekitab näiteks ekspressionism. Impressionismi ajastul muutus nii kunstis kui muusikas eriti oluliseks just isiklike muljete edasiandmine loodusest. Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulik muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad
kindlale asjale. Sageli on sotsiaalsel reklaamil midagi ebameeldivat, ja just see tekitabki minule mingusugune psüühilise mõju, mis paneb mind sellele alateadvuses mõtlema. See võib olla kas väike reklaam või ülisuur. Kui see rekslaam on minujaoks aktuaalne, ei tekita see minujaoks suuri tundeid. Arvan, et sotsiaalreklaam mõjub minule, näiteks, kui reklaamida lastefonde ja lastehaiglate kampaaniaid, siis paneb see tekitama minus kaastunde. AIDS-i ja suitsu ja alkoholi reklaamid tekitavad minus hirmu. Tihtipeale just sokeeritakse inimesi mingisuguste õudsate piltidega, mis peaks meid paneme asja üle järele mõtlema, kas suitsetada, kas juua, kuidas kindlustada turvaline seksuaalelu. Tihtipeale luuakse sellega seoses ebameeldivaid kujundlikke seoseid, mis paratamatult tekitab õõvastava tunde, kuigi see asi ei pruugi olla nii hull kui see selleks tehtud on.
Sügise lõpu poole kisuvad ilmad külmaks ja talvarmastajad teevad algust lumeootamisega. Talv on küll minu jaoks tunduvalt meeldivam kui sügis, kuid siiski paigutaksin ta neljasel poodiumil alles kolmandale kohale. Kuid nagu igal aastaajal, on ka talvel oma head küljed. Tegelikult saab talvest välja noppida ühe parima aja aastast- jõulud. Jõuludel on minu jaoks suur tähtsus. Mulle meeldib tohutult midagi oodata ning jõulud on ootamist väärt. Võib-olla on ootamisrõõm minus isegi liiga suur, sest sellega sean ootused väga kõrgele. Mul on suur nö nälg siirate tunnete, kaunite elamuste ning millegi erilise järele ja ma ei taha, et see jääks rahuldamata. Seega pean ka ise minema ja otsima kohti, mis seda kõike mulle pakuks. Erilisi tundeid tekitab juba see, kui näen ja kuulen, et väikesed inimesed usuvad päkapikkudesse või kui inimesed pusklevad viimaste soodushinnaga verivorstide pärast. Minu hingele on jõulud väga toitvad
segane ning lavastaja jooksis mööda lava ringi ning näitas esinejatele, mida teha. See jättis mulje nagu oleks tegu esimese läbimänguga ning seetõttu oli ooperit väga raske nautida. Samuti ei meeldinud mulle see, et osad näitlejad olid tavariietes, mis peaks muidugi olema mõistetav, kuna tegemist on peaprooviga. Tegelikult ma ei saanud üldse aru, miks need mitmed neiud seal vajalikud olid. Erilist näitlemist või üldpildile juurde andvat efekti nad minus, ebakultuurses ja ooperikogemusteta inimeses, ei tekitanud. Järgmisteks häirivateks faktoriteks olid lavakujundus ja valgustus. Lavakujundus oli väga geniaalne, ilus ning ajakohane, kuid mulle tundus, nagu jäi midagi laval kasutamata. Minu arvates oleks saanud laval olevaid ehitisi veelgi suurepärasemalt ära kasutada- see oleks lisanud tähelepanu püüdvat effekti ning dramaatilisust. Sama probleem oli ka valgustusega. Estonia ei ole väike ega
Suurim osa töödest olid lüürilised. Esimesest ruumist nägin töid, mis olid pigem sinakates toonides. Neist hiilgas välja merelist hõngu. Need tõid mõttesse kodusaare ning selle võlud. Eriti meeldivalt mõjusid muidu siniste värvidega tehtud tööd, mille sisse oli lisatud veidi roosakaid toone. Kurbusemärgid vaataja peas võisid kaduda. Osadel teostel oli aga puudu mõjuvusest ning ehedusest. Teisest ruumist nägin, kuidas erksamate värvidega oli mängitud. Need lõid minus kui pealtvaatajas heaolutunde ning kujutasid mu jaoks justkui äsjaalganud suve. Piltidel võis näha erinevat sorti lilli. Siiski saan ette heita seda, et liiga paljude värvide kokkupanek võib tekitada vaatajas ebameeldivat tunnet. See ei tundu reaalne ning ei paku mulle kui vaatajale huvi. Samal ajal ei saa värvide üleküllust ette heita toolile, mis samuti teisest ruumist vastu vaatas. Istumisase oli kaunistatud paberitükikestega. See moodustas terviku, mis tegi tooli unikaalseks.
Minu kaks mina – tark tarbija või luksuse nautleja Maailmas eksisteerib kahte sorti inimesi. Ühed on need, kes võtavad asja mõistlikult ja mõtlevad ennem läbi, kui midagi ostma hakkavad ehk targad tarbijad. Teised on need, kes hinnale ega parematele pakkumisistele suurt tähelepanu ei pööra ehk luksuse nautlejad. Isiklikult arvan, et minus on natukene mõlemat, sest paraku ei käitu ma erinevates olukordades ühte moodi. Loomulikult oleksin ma väga õnnelik kui minus oleks rohkem tarka tarbijat kuid arvatavasti see nii ei ole. Alustame sellest, et tark tabija on minu arvates see, kes vaatab poes, mis asjad maksavad ja valib pigem kõige odavama või just kõige kvaliteetsema. Mina aga pööran tähelepanu sellele, et ei osta just kõige kallimat asja, sest need asjad ei ole pruugi alati kõige paremad olla. Odav asi võib olla palju parem, kui see mis maksab kordades rohkem. Selle koha pealt ma ennast luksuse nautlejaks ei peaks
sedavõrd heal tasemel, mis väärib muusikali nime. Esinejad olid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. ja 10. lennu üliõpilased ja ansambel. Kõik esinejad olid väga andekad noored muusikud, kes võivad tulevikus kindlasti headeks muusikuteks saada. Minu lemmik lugu oli lõpulaul. Loo heliloojast sain teada seda, et ta on Inglise helilooja ja elab siiani. Lõpulugu oli mõnus pop-muusika, mis oli väga hästi ja puhtalt esitatud. Selle loo kuulamine tekitas minus seest mõnusalt õõnsa tunde, selle kõige paremas mõttes. Sellepärast, et selles oli kohti, kus laulis koor koos solitdidega ja see oli nii puhas ja võimas, ning sõnad, viis ja laulu mõte kõlas veel pikalt mu kõrvus. Minu arvates oli lõpulugu kõigist teistest positiivses mõttes erinev, just esituse, meloodia, sõnade ja energilisuse poolest. See lugu sobis muusikali konteksti suurepäraselt, sest see lõpulugu võttis muusikali kokku ja pani lõpule ilusa punkti.
ja pilli mängima. Minule ei meeldi väga selline muusika, sest mulle meeldib selline muusika, milles on sõnad ja mõte rohkem sees. Esineja ei olnud väga viisakalt riides, kuid see mind ei häirinud. Peaasi, et esinejal endal on mugav esineda. Myrddin jättis endast lavale väga positiivse mulje. Oli näha, et Myrddinil on olnud eelnevalt palju kogemusi ja ta esitas enda lugusid kindlalt. Kokkuvõtteks võib öelda, et minule ei meeldi selline muusika, kuid see muusika ei tekitanud minus igavust. Igavust ei tekitanud see muusika sellepärast, et tema tehnika oli hiilgav ja ta jättis endast väga sümpaatse mulje lavale.
sihti, aga siiski ei tee ma selleks midagi. Olen praegu lõpetamas 9ndat klassis ja pean tegema oma elu ühe tähtsaima otsuse, vähemalt õpetajad räägivad koolis nii, aga eks see ole ka tõsi. Olin üsna kindel, et jätkan enda koolis, kuid mingil hetkel hakkasid paljud tuttavad soovitama mulle ühes spordikoolis korvpalli mängimist. See mõte hakkas tunduma päris huvitav, kuid millegi pärast hakkasin mõtlema, kui raske seal olla võib ja et ma kukuksin sealt välja. See tekitas minus hirmu ja seepärast ei mõelnud enam sellele ja nüüdseks ajaks on mul liiga hilja sinna kooli sisseastuda. Eesmärki püstitada pole lihtne, on vaja näha tööd ja vaeva, siis ka jõuad kuhugi, loodetavasti oma sihini. See teekond võib olla künklik ja auklik, aga siiski see viib sind sinna kuhu te olete lootnud ja soovinud.
Albumi pealkiri on tulnud sellest, kuidas Alice leidis pudeli, mille peale oli kirjutatud ''Joo mind!'' ning hiljem leidis koogi, mille juures oli silt ''Söö mind!''. (''Eat me, Drink me'', Wikipedia, 15.09.2011); (''Alice's Adventures in Wonderland'', Wikipedia, 15.09.2011) ''See on nii sünge muusika,'' ütles ema mu toast mööda kõndides, kui kuulasin seda plaati. Umbes sama arvavad ka enamus tuttavaid mu sõprusringkonnast. Need 13 laulu ja üldse Marilyn Mansoni muusika tekitab minus enamasti kahte emotsooni: rahulolu ja masendust. Mansoni muusikat kuulates tekkiv rahulolu on kuidagi eriline, kui võrrelda seda tavalise rõõmsameelse indie või elektroonilise muusikaga. See ei pane mõtlema headele asjadele, vaid probleemidele ja halbadele mälestustele minevikust, mis on saanud mingisuguse kummalise lahenduse või on lihtsalt möödunud ajaga. Rahul- ja heaolutunde tekitab see sellepärast, et need asjad on möödas ja enam pole neid, kuid antud
nimetanud. Minu jaoks on Miro midagi muud. Ma ei näe tema töödes just ilu, kuid nendes on võime minuni jõuda. Tarbida Mirod mõjub mulle, kui päikesepaistel rannas lesida, merd ja sinist taevast imetleda ning eemale liuelda enda argipäevamuredest. Näiteks maale ,,Catalan Landscape" ja ,,The Gold of the Azure" võin ma tükk aega vaadata, kaotades seejuures nii aja- kui ka ruumitaju. Minu jaoks oli see üllatav, kuna tavaliselt pole kunst minus selliseid emotsioone esile tõstatanud. Seega au mehele Kataluuniast mul ei jää lihtsalt muud üle kui ülistada tema loomingut ja tänadada teda, kui uue kunstimeele avajat minus. Võrratu!
Arvo Pärt on väga andeks muusik ja ainukene helilooja Eestis, keda tunneb terve maailm. Arvo päridil on välja kujunenud isikupärane muusikastiil, mida ta nimetas Tintinnabuliks ehk kellukeseks. See liidab kaks ühehäälset liini : meloodia- ja kolmkõla-hääle . Selle tulemusel on muusikas kuuldav või tajutav üks põhikolmkõla. Lisaks kasutab helilooja vaikust ja järelkaja muusikaliste elementidena. Dokumentaalfilm „Isegi kui ma kaotan kõik“ on väga emotsionaalne ja tekitas minus kummalisi tundeid. Mind paelusid kõigerohkem koorilaulu kohad, sest nad laulsid nii võimsalt ja puhtalt. See teiktas minus külavärinaid. Mulle meeldis ka see, kuidas Arvo Pärt koorilauljaid õpetas, sest ta ei teinud seda tavaliste sõnadega, vaid mõtetest pakatavate ja tähendusrikaste lausetega. Film oli hästi koostatud ja sai kohe aru, milline inimene on Arvo Pärt tegelikult. Ta on väga sõbralik ja armastav inimene, kes ei taha teistele kunagi halba
Mulle meeldib vahel üksi olla Ma olen alati olnud tüdruk, kes on omaette. Selline üksindus on mulle juba väiksest saati harjumuseks saanud ja ajapikku olen ma sellega harjunud. Ütleme nii, et kui kooli läksin süvendus see minus veelgi. Asi on ka selles, et ma ei ole eriti suhtleja ja võõrastest hoian eemale, nagu mind on õpetatud. Miks ma valisin selle teema, kuna minu elu ongi pisut üksik. Esimesse klassi tahtsin ma väga minna, kuna lootsin saada uusi tuttavaid ja sõpru, et see üksi olemine läbi saaks. Juhtus aga nii, et see hoopis muutus hullemaks. Kui ma olin kolmandas klassis sattusin ma kooli kiusamise alla. Narrimine oli ikka igapäevane. Suuremaks saades see muidugi mingil määral lõppes
algne oskamatus pani varsti kiirelt mõtlema nägema asju laiemalt ning leida tühjalt kohalt tõeline lõuend. Kuu aega reisida üle Eestimaa teadmata, mis sind täpselt ees ootab, puudulikud unetunnid ning vahel närviline õhkond võtteplatsil ei kahandanud siiski minu motivatsiooni. Selline võimalus töötada koos professionaalsete filmitegijatega ning näha nii palju uut oli üks tõeline väline motivaator. Teisalt on minus alati olnud sisemine moto, et kui teised saavad hakkama saan ka mina ning usun, et inimesed kasutavad igapäevaselt vähem kui 50% oma tõelisest võimekusest ehk kõigis, ka minus, on rohkem potensiaali. Minu põnev loomeprotsess oli Filmitalgute kostümeerija töö. See oli projekt, kus oli palju takistusi, ümberarvestusi ja uusi situatsioone, kuid mis andsid tagantjärgi mõeldes mulle juurde palju julgust ning eneseavastust. Üks põnev loomeprotsess ongi see, kui õpid läbi
muutumisel, nn üldine kohanemissündroom. Mida aga tähendab stress minu jaoks? Võin öelda, et oma lühikese eluperioodi jooksul ei ole ma pidanud tundma stressi tihedalt. Võibolla paar korda ainult. Stress tähendab minu jaoks nii füüsilist kui vaimset väsimust. Väsimust kõigest: koolist, tööst, sõpradest, perekonnast, huvidest jne. Stressiga kaasneb tahe koguaeg puhata. Vahel kui on kevad, ning ma pean käima koolis, tunnen kuidas minus pole jõudu. Ma olen koguaeg nii väsinud, tahaks puhata, kuid ei saa. Väljas paistab päike, ning mina pean istuma umbses koolis, nelja seina vahel. See morjendab mind, see rikub mu tuju, ning sellest tingituna on tihti stress mind murdnud kevadel. Õnneks ei saa öelda, et minu puhul kestaks stress igavesti, ei. Võibolla maksimum nädal või kaks tunnen ma suurt vajadust magamise, puhkamise ja laisklemise vastu. Minu puhul soosib stressi ka tegemata jäetud tööd, mis on mulle tegelikult
lauluks. Gregoriani band koosnes 8 meeslauljast, 1 naislauljast ja 3. bändiliikmest, kes tegid lauljatele instrumentaalset saadet. Gregoriaani Kooris olid Richard Naxton, Johnny Clucas, Dan Hoadley, Chris Tickner, Richard Collier, Gerry O'Beime, Gunther Laudahn Lawrence White, JanEric Kohrs ja Rob Fardell. Naislauljaks oli Sarah Brightman. Kontserdi tegi minu jaoks eriliseks selle võimsus ja omapärasus, mis tekitasid minus mõtliku tunde. Jäin kontserdiga väga rahule, kuigi vahepeal kippus väike uni peale. Mulle meeldis isiklikult, et üks solist tegi vahepeal ka nalja, pakkudes müüa Gregoriani jalamatti. Lemmik laul, mida kontserdil esitati, oli ,,The Moment of Peace", See oli tuttava meloodiaga ja väga kaasahaarav. See läks mulle hinge ja mul tulid värinad seega tekitas see minus veidi hirmsa tunde. Arvan, et Sarah Brightman laulis eriti hästi ja mulle ta meeldis väga
üsna väärikas eas ning ilmselt ei paelunud ka fakt, et tegemist on just William Shakespeare'I "Hamleti" ekraniseeringuga kuna too on ju värsivormis ning minu tutvusringkonnas pole teadaolevalt ühtegi noort, kellele meeldiksid vanad värsivormis suurteosed. Kaasaarvatud mulle. Esimesed märksõnad, mis mulle filmiga seoses meenuvad on "sünge" ja "melanhoolne". Filmi must-valgelisus muudab ta veel süngemaks ja melanhoolsemaks, kui see juba on. Ehk oli asi ka minus, et ma ei suutnud filmi kuidagi teisiti võtta, kui üht tumedat, sünget, melanhoolset ja masendavat filmi. Minu meeleolu olid vastavaks kujundanud kõikjal maad kattev hall lörts ja esmaspäev oma esmaspäevalisuses unine ja hall. Olin isegi üllatunud, et selleks ajaks, kui "Hamlet" oli kestnud umbes kolmveerand tunni jagu, polnud mu silmad kordagi kinni vajunud. Üllatunud, sest kuigi Grigori Kozintsevi "Hamleti" ekraniseeringut peetakse üheks parimaks jättis see minu täiesti külmaks
Mulle vägameelids Hanna-Liina Võsa, sest ta oli soe karakter ja ta laulis väga hästi. Muusikalis lauldi palju ka mulle tuntuid laule.Kuid mulle ei meeldinud Kapten Von Trapp osatäitja keda mängis Jüri Lumiste ,minuarvates ta ei laulnud hästi ja ei sobinud sellesse osasse. Muusika sobis igas eas olevatele inimestele,sest saalis olid nii pensonääre, kui ka kooliõpilasi. Orkestri muusika ja tehnika oli väga hea mis tekitas minus väga hea ja üleva meeleolu, laulud olid tuntud ja hästi lauldud. Minu lemmik looks sai Richard Rogersi kirjutatud ,,Eedelvalss".Mind köitis selle loo pehmus ja sügavus. See laul on mulle aastaid meeldinud ja olen seda isegi klaveril mänginud.See lugu tekitas minus hea tunde kus tulid meelde vanad ajad kui muusikakoolis veel käisin. See lugu oli ka filmis Kapten Von Trapi lemmiklaul. Etenduses kujunes lõpp kuidagi kurvaks ja lõppes väga järsku.Ma oleks
kes on rahvusvaheliselt tuntuks saanud. Eivør esitab ühtviisi lummavalt nii kantriballadi, klassikalist aariat või jazzlaulu. Kontserdil esitas ta enamasti enda tehtud laule, kuid tuntud on ta ka Fääri ballaadide ja lugulaulude esitamise poolest. Ta esines koos Mikael Blakiga, kes mängis bassi ja klahvpille. Sellise kontserdi toimumiseks oli valitud just ideaalne koht. Sai kuulata mahedat muusikat mõnusas keskkonnas. Hotelli Päikeseterrass oli kaunistatud küünaldega ja see tekitas minus väga hubase tunde. Kõik oli tehtud just selliseks, et inimestel oleks hea muusikat kuulata. Kuna polnud lauljannast varem kuulnud, pani mind imestama, et nii palju huvilisi oli kohale tulnud. Esinejad suutsid luua täpselt vastava atmosfääri ümbrusega, rahulik ja hea oli kuulata nende laule samal ajal nautides restoranis pakutavaid hõrgutisi. Jäin rahule kõikide lauljanna esitatud lugudega, kuid nüüd retsensiooni kirjutades ja laule meenutades tulid mul meelde lood, mille kuulamist
"Knowing Me, Knowing You", "Take a Chance on Me", "Thank You for the Music", "Money, Money, Money", "The Winner Takes It All", "Voulez-Vouz". ABBA on Rootsi popbänd, mis asutati aastal 1972. Ansambli liikmed olid Benny Anersson, Agnetha Fältskog, Anni-Frid Lyngstad ja Björn Ulvaeus. Kontserdi tegi minu jaoks eriliseks see, et see on muusikal ja seal oli väga palju tuntuid ja armastatud näitlejaid. Seal kõlab muusikat, mida sa iga päev ei kuule ja samuti tekitab see minus hea tuju ja paneb kaasa elama. Muusika on kokkuvõttes rõõmus, tempokas ning kaasahaarav. ABBA laulud tekitavad minus häid emotsioone. Nende laulud meeldivad mulle rohkem, kui tänapäeva laulud. Tänapäeva laulud on lisatud bassi ehk mina nimetan tänapäeva laule müraks. ABBA laulud on nii neutraalsed ja samuti on bändil väga lahedad kostüümid. ABBA laule vaadates jääb kõigepealt silma muusikainstrumendid, sest mina pole enam tänapäeval kohanud selliseid.
1969. aasta detsembrikuus toimus Tallinnas kohvikus Pegasus näitus, mille plakatil oli Leonhard Lapin kujutanud seda sama supipurki, millest tuli näituse nimi ,,SOUP 69". Selle näituse eestvedajad Leonhard Lapin, Ando Keskküla ja Andres Tolts said popkunsti märgiks ja sünonüümiks aastateks. Selle näituseosa ilmekaim teos oligi vast järeletehtud supipurk. Ülejäänud maalid olid küll huvitavad enda värvide ja tegelaste kompositsioonidega, kuid nad ei tekitanud minus piisavalt emotsioone, et pikemalt peatuda. Järgmisena suundusin päripäeva mööda labürinti edasi Rõõmsa Popi näitust kaema. Seintel möödusid minust kordamööda värvilised guassmaalid. Nad ei suutnud minus piisavalt tähelepanu äratada, tundusid justkui maalidena, mida suudaks teha iga teine EKA lõpetanu. Suundudes edasi hakkasid vastu tulema mingid kunstiteosed, mida oli tehtud värvilisest plastmassist, klaasist ja muudest huvitavatest vidinatest
1957- surmani juhatas Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit (mille ta ise 1938. aastal rajas) Mõned teosed: "Põrgupõhja uus Vanapagan: kolmeteistkümnes pildis" (dramatiseering; Tallinn 1946) "Laevaga Leningradist Odessasse, ehk, Miks otse minna kui ringi saab" (reisikiri; Tallinn 1957) "Töö ja talent näitleja loomingus" (Tallinn 1965; 2. trükk Tallinn 1995) "Maailm arlekiini kuues" (reisikirjad; Tallinn 1973) "Portreed minus ja minu ümber" (Tallinn 1975; 2. trükk Tallinn 2007) "Päevaraamatud 1946–1956", II (2007) Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed Juhan Smuuli "Lea„ "Kihnu Jõnn„ Frederic Loewe' "Minu veetlev leedi" silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal Oskar Lutsu "Kevade„ Maksim Gorki "Ema„
kasutatud väide, mille peale naerma hakkasin ning selleks on: "pea paljas olema ning läikima kui piljardimuna". Veel meeldis mulle, et Ingriin Joonas Moor'i armastas ning ma tõesti usun, et nad oleksid võinud koos põgeneda ja õnnelikuks saada. Kuna hästi palju räägiti seksist, kuigi ümber nurga siis tooksin välja ka mulle neutraalselt huvitava tundunud väljendus naise vagiina kohta : "naise kahe jala vahel olev kuningriik". Nüüd siis negatiivne. Kogu teos tekitas minus äärmist viha ning raamatu lõppedes, ma lihtsalt enam ei suutnud autori "õpetussõnu" lugeda. Ma ei ole muidu inimene, kes väga kergesti ärrituks, kuid see raamat tegi mind tõeliselt vihaseks. Esiteks ärritas mind autori suhtumine naistesse ning tundsin, kuidas minus feminism tärkas. Eriti vihastas mind autori arvamus, et naised nii lollid ja lõtvade elukommetega on. Need kirjeldused peale katku naiste toimisest tundusid nii ebareaalsetena
Kevin Aas Radioloogiatehnik 1 olukorda muuta, teiste puhul aga nendega, kes usuvad, et kõik sõltub välisteguritest (Teiverlaur 2009). Õppijana oman igati sisemist kontrollkeset. Oman sügavat uskumust, et enese edu, või siis selle puudumine, oleneb vaid enda tegemistest ja tegemata jätmistest. Kui tavaelus leidub minus ka välise kontrollkeskme omadusi usku juhusesse ja õnne naeratamisse, siis akadeemilises elus on tegu karmi pedandiga. Ma ei jää lootma kunagi õnnele, kui tegu on koolitöödega, mis võivad otsustada mu edu tulevikus. Elu on näidanud, et loota saab vaid endale ja täpselt sedasi olengi ma alati käitunud. Õppijana iseloomustab mind enim orienteeritus sihtmärgile. Ma ei võta ühtki õppeainet, kui individuaalset eesmärki, vaid rühin suurema eesmärgi poole edule elus
Muusikalis oli palju ilusaid ja meeldjäävaid palasid, aga lugu, mis mulle kõige rohkem meeldis ning meelde jäi oli ,,Mustlane minus". See oli pop-jazzilik lugu, mida kuulates ning vaadates jäi mulje nagu osatäitja mõtlekski niimoodi-et ta ongi mustlane. Veel erines lugu teistest oma karakteri ning olemuse poolest, oli tunda seda mustlaskirge, mis teistele lugudele omane ei olnud. Loo kuulamine tekitas minus ärevaid tundeid ning põnevust, et mis järgmisena tuleb. Ning kuna lugu oli niivõrd kaasahaarav, siis ei saanud ka midagi parata, kui jalg rütmis tatsuma hakkas ning seda ka teistel saalisviibijatel. Kindlasti oli see üks parimaid muusikaelamusi, mis ma oma elu jooksul saanud olen: lauljad olid heal tasemel, lavakujundus huvitav ning ka koreograafiat oli huvitav jälgida. Ent kuna teos oli koos pooletunnise vahepausiga üle kolme tunni pikk, siis teise vaatuse lõpus oli
kõik osatäitjad oskasid hästi laulda ja ooper ise oli väga võimas. Sümpaatselt olid lauldud ka kõrvalrollid. Kogu ooper oli väga sünnis ja traditsiooni järgiv. Minu arvates oleksid näitlejad võinud oma emotsioone natukene tugevamalt väljendada. Nende hääl oli rahustav ning seda oli mõnus kuulata. Tegemist on ikkagi läbi aegade ühe parima ooperiga ja see lisas asjale veel rohkem võimsust. See võimsus ja omapärasus tekitasid minus mõtliku tunde. Minu kindel lemmik oli laul La Dona e mobile, mis ongi arvatavasti selle ooperi kõige tuntum laul. See oli tuttava meloodiaga ja väga kaasahaarav. See läks mulle hinge ja mul tulid värinad seega tekitas see minus veidi hirmsa tunde. Seda laulu olen varem palju kuulnud, osalt sellepärast, et ema on seda kuulanud, kuid ka ise olen vahest telerist kuulnud. Kui see lugu algas, siis oli näha kõigi silmis
Õnneks elavad mul vanavanemad linnas ning kui on vaja aeg maha võtta, või on vaja rahulikult õppetööga tegeleda, siis saan ikka nende poole minna. Alguses oli ka see keeruline, et kogu aeg toimub midagi ja su pea kuhjub igasugu asju täis, mõned neist tähtsad, osad mitteolulised asjad ning neis on raske orienteeruda. Muutuseid, mis mõjutavad minu nüüdset elu, on väga palju ja need kõik tulevad korraga. Ma olen püüdnud säilitada rahulikkust, mis minus põhikoolis oli, kuid vahel on tõesti selline tunne, et kõike on liiga palju. Kui ma nii tunnen, siis sunnin end rahulikuks ja hakkan probleemidega ükshaaval ning neile korralikult mõeldes tegelema. Nagu näha on minus septembris toimunud nii väiksemaid kui suuremaid muudatusi, kuid need kõik on mind mingil määral mõjutanud. Üks tähtsamaid muutusi ongi see, et olen hakanud õppimise tähtsust hindama ja rohkem enda tulevikule mõtlema. Ma õpin ju endale , et ma saaksin
kontsertisaalile omane. Teose alguses kõlas oboesoolo ning edasi liitusid ka teised pillid nagu viiulid, timpanid, oboed, fagotid, tsellod, flöödid ja klarnetid. Iseloomustaksin teost sõnadega kõrges registris, harmooniline ja huvitav. Tempo kiirus oli vahelduv ning helikõlad muutusid tihti. Dirigendi liikumine oli sujuv, kuid samas pigem jõulisem. Pala oli pigem keskmises registris, kuid see vaheldus. Teos tekitas minus kohati külmavärinaid, kuid kiirgas positiivset emotsiooni, seda oli põnev kuulata ning vaimusilma tekkis kujutuspilt. Eduard Dubin(1905-1982) on üks eesti rahvusliku helikeele kujundajaid, kes tegutses kuni 1944. aastani Tartus ning siis emigreerus Rootsi, kus elas ja töötas Stockholmis. Ta on õppinud Tartu Kõrgemas Muusikakoolis, Tallinna konservatooriumis ja hiljem jätkas õpinguid Heino Elleri juures. 1.Ristpulkade tants
Ruth Rohtla Juhan Liiv ,,Vari" Referaat Kuressaare 2018 Sisukord Autorist.................................................................................................................. 3 Mälestuste jäädvustamine.................................................................................. 3 Teose kokkuvõte..................................................................................................... 4 Mõtteid minus tekitas............................................................................................. 5 Kasutatud materjal................................................................................................. 6 2 Autorist Juhan Liiv oli eesti luuletaja ja proosakirjanik. Liiv kasvas üles Rupsi külas Oja talus, õppis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. Õpingute ajal
Ma olen võetud veest Läbi voolamas kõigest Tõkete alt, pealt ja eest Järgi ja võidu teistest Ma olen võetud maast Kindlalt tammumas pinnal Tugevate rändajate seast Igavene kui sammal Minus põleb elutuli See soojendab õhu ja vee Laskudes maale rinnuli Leidnud olen oma tee
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
