Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 (0)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus
5 VÄGA HEA
Punktid
Kevad - Vesised teed, sulav lumi, tärkavad lumikellukesed - teebki kevadest kevade

Esitatud küsimused

  • Kuidas armastada ja olla armastatud?
  • Misasi on sonett?
  • Kellega sai kaxikud Hamlet Judith 1585?
  • Millist teed valida Kas leppida olukorraga või kättemaksta?
  • Mis juhtub peale sõda?
  • Kuidas sakslased oma süü lunastavad?
  • Kuidas leida pidev arenemise ja muutumise tee?
PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
Pilet 1
  • KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA , LÜÜRIKA, DRAMAATIKA
    LÜÜRIKA:
    (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof = salm .
    Lüürika liigid:
    ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks
    eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul
    epigramm - satiiriline luuletus
    sonett -
    Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud , need teosed on ka pikemad , kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid ja valmid
    EEPIKA:
    (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Žanrid on järgmised:
    antiikeeposed, kangelaslaulud
    romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline ( Kross ), psühholoogiline ( Hesse , Tammsaare ), põnevus -, sõja-, ulme-, kriminaal -, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne.
    jutustus - kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil. (Vilde, Bunin )
    novell - eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga. ( Boccaccio , Maupassant , Tšehhov, Valton )
    Eepika päritolu viib tagasi Vana- Kreekasse heroiliste eeposte " Ilias " ja " Odüsseia " juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on “Vanem Edda ”.
    DRAAMA :
    Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks , kuid on ka lugemisdraamasid.
    Remark e autoripoolne märkus
    Tragöödia – kurbmäng; Komöödia – lõbusasisuline draamateos; Draama – tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss – jant ; Teater (estraad, muusikal jne) –
    Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784 , loojax A.v. Kotzebue . Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi. Eestikeelse teatri sünd 1870 “Vanemuise Selts”, Koidula “Saaremaa onupoeg ”.
  • S. OKSANEN „ PUHASTUSE “ ANALÜÜS
    Teose tegevus leiab aset nii Teise maailmasõja järgsel ajal 1940ndate teisel poolel ja 1950ndate alguses kui ka taasiseseisvunud Eestis 1990ndatel.
    2. Raamatu peategelasteks on vanadaam Aliide Truu ning tütarlaps Zara Pekk.
    Aliide Truust annavad peamiselt aimu tagasivaated, mil mindi raamatus Teise maailmasõja järgsesse aega. Sel ajal oli ta noor ja hakkaja tütarlaps, kuid jäi pea igas olukorras õe Ingli varju. Oma õde Aliide seetõttu ei sallinud. Suureks vaenutekitajaks oli siinkohal samuti Ingli abikaasa Hans Pekk, keda ka Aliide armastas . Hansu nimel oli Aliide valmis kõigeks. Raamatu kaasaegses tegevustikus, mis leidis aset 1990ndatel, polnud Aliide Hansust üle saanud ning meenutas meest ikka veel heldimusega. Samas oli ta üksik ning kohati kibestunud, kui meenutas maailmasõjaaegseid ülekuulamisi ja piinamisi. Kaastunnet jätkus tal siiski Ingli lapselapse Zara jaoks, kelle ta enda katuse alla mõneks ajaks elama võttis. Zaral oli mitmeid sarnasusi Aliidega – ta oli samuti noor ja hakkaja tütarlaps, kuniks tema unistused purunesid sellega, et ta läks Lääne-Euroopasse tööle. Prostituudina töötades pidi neiu läbi elama mitmeid õõvastavaid juhtumisi , mistõttu oli ka tema kohati endassetõmbunud ning kaitsliku olemisega.
    Sisukokkuvõte:
    Teise maailmasõja järgne aeg: 1936-1960ndad
    Aliide ja Ingel läksid kirikusse. Aliidele jäi silma üks mees, kelle tähelepanu aga Ingel endale tõmbas. Ingli ja Hansu tunded süvenesid ning peatselt noored abiellusid. Aliide proovis erinevate loitsude abil Hansu endasse armuma panna, aga se ei õnnestunud. Üsna varsti sündis noorpaarile tütar, kelle nimeks pandi Linda . Mõne aja pärast Aliide ja Ingli vanemad jäid kadunuks , õdedel tuli nüüd omapead hakkama saada. Samuti pidi Hans end kui kommunistide vastast kas metsas või majas olevas konkus varjama. Ingel ja Hans üritasid leida Aliidele meest, kuid Liidele sobis vaid Hans. Viimase illegaalse tegevuse tõttu pidid Aliide, Ingel ja Linda mitmel korral käima ülekuulamisel. Viimaks jäi Hans püsivalt konkusse elama ning ülekuulamisel väitsid ta pereliikmed , et too on surnud. Peatselt abiellus Aliide kommunistlikke vaateid pooldava Martin Truuga. Mõne aja pärast Ingel ning Linda küüditatakse ja Liide asub koos Martiniga nende majja elama. Martini äraolekul hoolitseb Liide Hansu eest. Viimane igatseb oma naist ja tütart taga. Aliide töötab erinevates kohtades, viimaselt töökohalt ta lahkub , kuna tundis seal ära ühe mehe, kes teda kunagi oli üle kuulanud. Aliidel ja Martinil sünnib tütar Talvi . Aliide ei armasta oma tütart, küll on aga Martin tütrele heaks isaks. Aliide kirjutab Hansule Ingli nimel kirju, et Hansu rahustada. Peatselt Hans avastab, et need kirjad ei olegi Ingli kirjutatud ning vihkab Liidet veelgi enam. Hans näeb unes nägemusi Inglist ning märatseb unes. Aliide hakkab kartma ning paneb igaks juhuks pambu valmis, juhuks kui osutuks vajalikuks põgeneda. Aliide unistab sellest, kuidas põgeneb Hansuga Tallinnasse ja elab seal mehega õnnelikult. Ta muretseb Hansule passi , mille kohaselt sai Hans endale uue nime: Ants Makarov . Hans otsustab siiski Tallinnasse mitte sõita, vaid läheb hoopis metsa. Seal saab ta haavata , Aliide ravib teda. Viimaks seob ta käest-jalust kinni ning viskab konkusse, lõpuks suleb ka konku õhuavad.
    1986.aastal leidis aset Tšernobõli tuumakatastroof , Aliide ja Martini tütar Talvi helistas Soomet ja teavitas oma vanemaid sellest. Martin seda ei uskunud, peatselt mees aga ootamatult suri.
    Zara juhtumised 1991.-1992. aastal Vladivastokis, Berliinis ja Viimaks Tallinnas
    Zara elas Vladivastokis koos ema ja vanaemaga . Tema juurde tuli külla kunagine sõbranna Oksana , kes rääkis Zarale heast elust läänes ning soovitas Saksamaale tööle tulla. Zara võttis nõuks nõnda teha, kuigi teadis, et ta emale Lindale see meeltmööda ei olnud. Zara pidi töötama Berliinis prostituudina. Tema n-ö peremeesteks olid venelased Paša ja Lavrenti , kes tüdrukut mitmel viisil piinasid ning väitsid, et Zara olevat neile võlgu. Ühel hetkel meenutab Zara pilti, mida vanaema talle Vladivastokist kaasa andis: sellel olid vanaema Ingel ning tema õde Liide. Vanaema tahtis, et Zara Liidet külastaks ning räägiks pärast talle sealsest eluolust. Peatselt kuulis Zara, et Lavrenti ja Paša plaanivad sõita Tallinnasse. Pika moosimise ja palumise peale võtsid mehed Zara reisile kaasa. Lavrentil ja Pašal oli plaanitud kohtumine bossiga, viimane tahtis Zaraga magada , neiu aga tappis mehe ja põgenes. Ta jooksis läbi linna, metsade, üle põldude, ta palus küüti jne kuniks jõudis lõpuks vanaema õe Aliide maja juurde. Viimane võttis tüdruku enda hoole alla.
    Aliide ja Zara 1992. aastal Lääne-Eestis
    Aliide leidis Zara oma maja eest, uuris tüdruku tausta ning pakkus neiule võimalust end korrastada, andis Zarale süüa ning teised riided. Aliide rääkis Zarale, et talle tuleb peatselt tütar Talvi Soomest külla. Zarat see uudis rõõmustas, sest ta lootis, et koos Talviga õnnestub tal Tallinnasse põgeneda enne, kui Lavrenti ja Paša ta leiavad. Hiljem ilmnes , et Talvi siiski ei tule. Aliide uuris endiselt Zara elu kohta, hiljem hakkas aga tüdrukut tasapisi usaldama . Külapoisid kiusasid Aliidet ja kirjutasid tema maja uksele selliseid sõnu nagu magadan, venku, tibla. Zara uuris selle põhjust, kuid Aliide ei tahtnud sellest rääkida. Zara leidis viimaks olevat õige aja, et näidata Aliidele kaasa võetud pilti. Aliide eitas fakti õe olemasolust. Zara ja Aliide meenutasid minevikku , eeskätt Zara elu Vladivastokis. Peatselt ilmusidki Lavrenti ja Paša, kes tulid Zarale järgi. Aliide peitis neiu konkusse. Mehed esitlesid end KGB ametnikena ning rääkisid, et Zara olevat ohtlik kurjategija . Nad näitasid Aliidele ka pilte Zarast. Aliide väitis, et ei ole tüdrukut näinud. Viimaks sõnasid mehed, et Aliide olevat Zara sugulane ja seetõttu on tema maja ainuke oletatav koht, kuhu neiul tulla oleks. Aliide eitas neiuga sugulust ning jäi enesele kindlaks. Mehed lahkusid, kuid lubasid tagasi tulla. Zara kuulis konkus seda kõike, mida mehed olid Aliidele rääkinud. Kui Lavrenti ja Paša olid lahkunud, siis hakkas ta konkus karjuma , et see kõik olevat vale. Ta arvas , et Liide vihkab teda nüüdsest. Liide polnud endas kindel ning ei läinud esialgu Zarat konkust vabastama. Zara kartis , et Aliide annab ta välja, Aliide mõtles isegi Zara tapmisele. Aliide lasi siiski neiu konkust välja. Peatselt ilmusid Lavrenti ja Paša uuesti, seekord põgenes Zara Aliide majast ning jäi kaugemale juhtuvat jälgima. Aliide laseb Lavrenti ja Paša maha. Viimaks saadab Aliide Zara minema. Aliide teab et Ingel, Linda ja Zara saavad eesti passid ja ka selle Aliide maa. Ta kirjutab Inglile kirja, et maade tagastamise paberid on notari käes ja Inge ja Linda peavad Eestisse tulema . Liide valab maja petrooliumiga üle. Ta tõmbab konku põrandalauad üles ja heidab Hansu laiba kõrvale.
    Sarnaselt teosega esineb ka tänapäeval ohtralt riigivastast tegevust ning teisi illegaalseid ettevõtmisi nagu selleks on prostitutsioon. Hoolimata aastakümnest või sajandist, tunduvad jäävat need probleemid likvideerimatuks ning paratamatult peab tänapäeva ühiskond ebaseadusliku tegevuse olemasolu tunnistama.
    Pilet 2
  • ANTIIKKIRJANDUSE MÕISTE, HOMEROSE EEPOSED
    Antiikkirjandus
    Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja - Rooma kirjandust ajavahemikus I at eKr - 5. saj pKr. On pärit sõnast „antiquus“ – vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt.
    Kreeka kirjanduse algus on rahvaluules ja rahvalauludes. Vanimaid märke rahvaluulest võib märgata I aastatuhande alguses. Vana-Kreeka kirjandus on ajalooliselt vanem kui Vana-Rooma kirjandus, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud
    Antiikkirjanduse perioodid:
    Arhailine periood (8-6 saj eKr),
    Klassikaline periood (5-4saj eKr, keskuseks Ateena ),
    Hellenismi ajajärk (3-1 saj eKr)
    Rooma periood (1-5 saj pKr).
    12-9 saj on tume periood.
    Vana- Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr.
    Koinee - kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr.
    Esimest korda uuemal ajal pöörduti antiigi poole renessansi ajastul (14-16. sajandil; Shakespeare , Boccaccio; võeti üle maailmavaade humaansus, harmooniline areng). Teine kord klassitsismi ajal (17.-18. saj; võeti üle vormiline pool)
    Homerose eeposed
    Muistsetele Kreeka poeetidele meeldis laulda oma kangelastest ja Trooja sõjast. Varaseim meile teadaolev poeet on Homeros , kes lõi 8. või 7. sajandil eKr kaks eepost, " Iliase " ja "Odüsseia". Kreeklased pidasid nende autoriks küll pimedat laulikut Homerost, kuid paljud tänapäeva teadlased kahtlevad, kas selline poeet üldse on elanud.
    18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et Homeros ei ole teoste autor, kuna kreeklastel polnud siis veel kirjaoskust, teos täis vasturääkivusi ning on kokku pandud erinevate inimeste poolt (Homeros lõi suurema osa). Talle vaidles vastu aga Nitzsche. Mõlemal mehel oli oma koolkond, toetajad. Selleks ajaks oli uuritud juba muid rahvalaulikuid. Selgus, et on veel pikemaid eeposeid peast osatud. Väidetavalt oli Homeros ühe osa oma elust pime. Kindlat sünnilinna ei teata (7 linna väidavad, et just seal sündis).
    Eeposte eellugu: Zeus ei tohi last saada imekauni nümfi Thetisega. Zeus paneb Thetise mehele – pulmapidu kuninglik. Kutsutakse kõik, va tülijumalanna Eris. Too solvus ja otsustas kätte maksta. Viskab kuldse õuna pulmakülaliste sekka. Õunal oli kiri “Kõige kaunimale”. Kolm kõige kaunimat olid Hera (abielu), Athena ( tarkuse ), Aphrodite (ilu, armastus), kohtunikuks kutsuti Paris (Trooja kuningapoeg). Jumalannad pakkusid seda, mis said. Hera – võimu, Athena – kangelase kuulsust /tarkust, Aphrodite – ilusaimat naist. Paris annab õuna Aphroditele. Maailma ilusaim naine oli Ilus Helena, kes oli juba abielus Sparta kuninga Menelaosega. Paris läks Spartasse, kus kuningas ta soojalt vastu võttis. Parisel õnnestus Helena röövida. Kui Menelaos koju tuleb, märkab ta, et naist pole ja kuulutab Troojale sõja.
    “Ilias” räägib Trooja sõja puhkemisloo, käigu ja lõppemise, mis pole aga loogilises järjekorras. Eeposes 24 laulu, 15700 värssi ning räägib sõja 10ndast Trooja piiramise aastast. Eepose tegevus umber 50 päeva: Achilleuse viha kuni Hectori tapmine . Tehasse tagasivaateid sõjakäigule, põhjustest ei räägita, sest H arvestas, et tollased kuulajad teadsid vanu müüte sõja algusest
    Sisu: Menelaose vend Agamemnon saab kreeklaste ülemjuhatajaks. Otsiti kokku Kreeka kuulsaimad kangelased. Odüsseus on üks neist. Ta ei tahtnud sõtta minna ning seetõttu mängis hullu . Ta külvas põllul soola, vastas küsimustele jaburalt. Sõjamehed panid tema poja adra ette, et kui ta hull on, siis sõidab pojast adraga üle. Kuid Odüsseus ei riskinud poja eluga. Achilleus oli teine kangelane, kes oli saatuse fenomeni ohver. Ema oli hirmul ja proovis poega säästa, pannes pojale selga tüdrukute riided ja viies ta tüdrukute juurde mängima. Tüdrukute seas laoti relvad lauale ja linnas lavastati vallutamist. Kõik tüdrukud tormasid kiljudes minema, ainult Achilleus haaras relva. Nii saadi ka tema kätte.
    Oli vaja Trooja alla purjetada, kuid tuult polnud, sest sõitu oodates tappis Agamemnon Artemise lemmikhirve, mille peale Artemis pahaseks sai. Tuul tuleb tingimusel, et toodaks ohver. Agamemnon ohverdas oma tütre Iphigeneia , kellest sai Artemise preester . Parise vennast Hectorist sai Trooja sõjapealik. Priamos oli Trooja kuningas.
    Sõda kestis vahelduva eduga 10 aastat. Jumalatest oli osa kreeklaste, osa troojalaste poolt. Sõda venis. Eepos algab lauluga “Achilleuse viha". Achilleus röövis endale imeilusa tütarlapse (preestri tütar), keda Agamemnon endale tahtis. Seepeale Achilleus vihastas. Ta ei väljunud oma telgist ning kreeklastel hakkas halvasti minema. Achilleuse ema oli Thetis . Telki tuli Achilleuse parim sõber Patroklos , kes palus endale Achilleuse varustust. Ta sai selle ning pani Achilleuse varustuse omale selga. Troojalased arvasid, et tegu on Achilleusega ning Hector tappis Patroklose, võttis ka varustuse endale. Achilleus süüdistab sõbra surmas ennast, otsustab kätte maksta. Thetis tuli pojale appi, tõi uued relvad (Hephaistose valmistatud). Achilleus leppis Agamemnoniga ära ja tormas Hectori vastu võitlema. Achilleuse hobune kukkus aga rääkima, et Achilleus sureb varsti. Achilleus ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. Achilleus seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümber enda kantsi . Priamos tuleb poja keha küsima , sai selle. Tehakse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid „Ilias“ on.
    Odüsseus mõtleb, kuidas sõda kõige kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma , et troojalastele jääks mulje, nagu sõda oleks lõppenud. Kingituseks ehitati hiigelsuur hobene, kuhu pugesid osad sõdurid. Kreeklased teesklesid oma lahkumist , jätsid laevastiku aga Trooja lähedale. Trooja preester ütles, et hobune toob ainult halba. Kui troojalased kahtlustama hakkasid, tõusid merest maod ning kägistasid preestri koos ta poegadega. Hobune veeretati linna. Öösse tulid mehed välja, avasid laevastikule väravad, Trooja tehti maatasa. See oli kreeklaste formaalne võit. Koduteel läheb neil halvasti, sõda jäi nö viiki.
    “Odüsseia” /Odüsseia- eksirännak/ - 24 laulu, 12000 värssi, on poole sajandi võrra noorem kui “Ilias”. Räägib, kuda Odysseus koju seilab, aeg Trooja sõja järel, 10 a peale seda pole ikka veel kodus. Teekonna teeb raskeks merejumal Poseidon , sest Odysseus sandistas ta poja. Mainitakse “Iliase” tähtsamad kangelasi , meenutatakse Trooja sõda. Keset teost tehasse tagasivaade eelnenule.
    Ithaka saare valitseja on Odysseuse naine Penelope , poeg Telemachos. Rikas majapidamine . Kojumineku algul on kõik sujuv . Kuid siis satuvad tormi kätte. Esimene maa, kuhu satuvad, oli lotofaagide (lootosesööjad) maa. Kes lootoseid sööb, unustab kodumaa. Osad sõdurid söövad lootost, jäävad sinna. Odysseus saab sealt siiski minema. Viib oma mehi otsusekindlalt edasi.
    Mehed jõuavad saarele , kus elab kükloop (ühe silmaga hiiglane) Polyphemos , suure isuga jõhkard. Tal oma koobas, omad lambad . Tema isaks merejumal Poseidon. Polyphemos paneb mehed koopasse kinni, veeretab kivi ette, ning sööb neid kahekaupa hommikuks. Odysseuse nipp – purjujootmine ja kavalus . Jootis kükloobi veini täis, seejärel torkasid põleva tukiga tal silma välla. Polyphemos kontrollis lambaid , katsus, kas on ikka lambad ning lasi lammastel rohtu sööma minna, mehi koopast välja ei lasknud. Mehed riputasid endid lammaste kõhu alla ja pääsesid tulema. Poseidon vihastas.
    Odysseuse pooldajaks tuultejumal Aiolos. Ta pakkis kõik tuuled nahkkotti ja andis Odysseuse kaasa, kuid kotti ei tohtinud keegi avada. Mehad uudishimulised ning lasid tuuled välja. Nad olid juba peaaegu et kodus, kuid kotist tuli välja vastutuul ja puhus nad merele tagasi.
    Järgmisena sattusid nad laistrügoonide maale, koht, kus päeva ja öö teed lähenevad teineteisele. Laistrügoonid purustasid nende laevad, va ühe, millega jõuti nõid Kirke juurde, kes mehed sigadeks muutis, O muutis nad imerohu abil tagasi mehadeks. O leiab Kirkega vastastikust teineteisemõistmist ning jääb aastaks sinna. Kirke saadab O kindlate juhendite järgi surnuteriiki, kus kohtab Agamemnonit, Achilleust oma ema ja teisi sugulasi tuttavaid. Tagasi tulles jätkub tema teekond . Teele jäävad sireenid , kelle eesmärk mehed oma kauni lauluga teelt kõrvale juhtida. Kõrvad vaha täis ja masti külge siduda. Läbiti ka Skylla ( koletis ) ja Charybdis (kalju). Seal kaotati osa meestest.
    O satub järgmiseks päikesejumal Heliose saarele, kus imekaunid rammusad karjad ringi tõmblemas. Helios mehade vastu sõbralik, a karjasid ärgu parem puutugu. Mehed nälgas, loomi tapma . Helios vihane , Zeusile kaebama, too saatis tormi selle ainsama laeva vasta (siit algab eepos ) ning mehad hukkusid koos laevaga. O satub aga Ogygia saarele, kus elas nümf Kalypso. Too hoidis O kinni, et unustaks pere ja kodusaare. Jääb sinna pikaks aaks. O-sse suhtus positiivselt vaid Athena, kes saatis käskjala Hermese Kalypso juurde, et too O vabaks laseks. O lahkus saarelt omatehtud algelise parvega. Poseidon purustab aga selle.
    Satub faiaagide saarele. Rannas kepslevad tütarlapsed, kelle seas ka imekaunis kuningatütar Nausikaa . Too viis O kuninga juure, korraldati pidustused, võitlusmängud. Pime laulik laulis sõjast, O puhkes itkema. Ta pajatas kogu oma loo. Faiaagid andsid padaarokeid kaasa ja viisid ta oma laeval Ithakale. Poseidun muudab faiaagide laeva aga kaljuks. Rannal muudab Athena O-e kerjuseks. Kohtab siis esimesena oma seakarjust, seejärel poega, kellele ütles, kes ta on. Järgmisel pääval läks poika lossi, O järgnes. Käitus kerjusena. Õhta juhatati ta Penelope juure. Seal ta valetas, et on palju rännanud ja O kohanud. Penelope lasi vanal orjataril O jalgu pesta, kes ta jalal oleva armi tõttu ära tundis. Järgneval päeval pidi Penelope valima endale meha. Korraldati võistlused : tuli vinnata O vibu ja seejärel läbi 12 kirve silmade nool lasta. Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest. O on tark ja lepib kosilaste omastega. Sellega lõppes eepos.
    Eeposes kasutatakse palju epiteete. Achilleuse kohta kasutatakse 46 epiteeti. On palju korduvaid värsse (1/3). Ülistatakse sõjamehe vaprust , arukust, kõneosavust, austust jumalate vastu. Tema eeposed on nö antiikaja realism . Mõlemas eeposes kasutatakse heksameetrit – vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid (3 + hingetõmbekoht ehk tsesuur + 3)
  • A. GAILITI ELU JA LOOMING, NOVELLI „PUNASED HOBUSED “ ANALÜÜS
    9.01 1891 -5.11 1960
    Sündis 1891 Tartumaal Kuiksillai Laatre mõisa lähedal. Isa lätlasest puusepp, ema pärit saksastunud Stambergide perekonnast. Koduseks keeleks läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt. Koolis omandas vene keele, seega 4 keelt vabalt suus ja samas edaspidiseks võimalus teha ajakirjanikuna kaastööd läti ja vene ajalehtedele. 1895 kolib pere Laatre mõisa, seal elatakse 12 a. Pereisa rändab oma elukutse tõttu palju ümbruskonnas ringi. Võtab ka pojad sagedasti kaasa (palju kauneid looduselamusi).
    1899 astub G Valga läti kihelkonnakooli, seejärel Valga linnakooli, kuid ei lõpeta seda. 1905-1907 käib Tartu linnakoolis, kuid ei lõpeta ka seda. Jääb Tartusse 1907-1911, võtab eratunde ja õpib iseseisvalt. Huvi kirjanduse ja ajakirjanduse vastu. Ajakirjanduses ilmub esimene noveli "Öö", esimene iseseisev raamat ilmub 1910 (pikem jutustus "Kui päike läheb looja").
    1911 asub elama Riiga , seal elavad tollal ka tema vanemad vennad. Asub tööle ajakirjanikuna, saadab ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. I MS puhkedes saab temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõuab 1916 Riia lähistele, sõidab G Tallinna, läheb tööle Tallinna Teataja toimetusse ja tutvub Visnapuuga. Mõlemad löövad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisei (see jääb ka ainukeseks rühmituseks, kuhu G on kuulunud). 1917 lõpul on G juba Tartus Postimehes ja avaldab rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võtab osa sõjaväeametnikukirjasaatjana. 1920-1922 on G Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatasee, viibib seejärel 1922-24 välismaal ( Saks , Pr ja It) ning seejärel töötab vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 töötab Vanemuise direktorina, pärast seda kolib koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. 1944 põgeneb Rootsi. Sureb 1960, maetud Örebro kaimistule.
    Looming
    1909-1924: Romantiline laad, erandlikud karakterid ja hingeseisundid. Üldtuntuks saab seoses Siuruga. Selle perioodi teosed: Klounid ja faunid (följetonikogu, 1919) Saatana karussell ( novellid , 1917) August Gailiti surm (novellid, 1919) Rändavad rüütlid (novellid, 1919) Muinasmaa (rmn, 1918) Purpurne surm (rmn, 1924) Idioot (2 novelli, 1928)
    Iseloomulikku: püüe erakordse poole nii materjalivalikul, sõnastuses kui tegelaskujudes. Värvide julge kasutamine, loodusnähtuste sümboolika, grotesk . Tegevuspaigaks tavaliselt mõni eksootiline saar, meri või tundmatu maakoht , tegelasteks (pool)fantastilised olevused, palju üleloomulikke jõude ja -juhtumisi. Õudust, kuritegusid , halastamatuid haigusi (inimesed muutuvad sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, naine sünnitab põrsad, saatan muudab nunnakloostri bordelliks) Kole -kole. Sümboliseerib aja õudust ja inimese abitust. Samas aga lendavad imevaibal kolm rüütlit ja otsivad oma unistuste saart Hellolit. Ei leia, aga lootus jääb.
    Följetone kirjutas palju just aastail 1918-1922. Peamiseit kirjandus, kunst , kultuur. Eriti skandaalseks kujunes Underi ja Adsoni vastu sihitud Sinises tualetis daam .
    1924-1944: Vastu hommikut ( novellikogu , 1926) Ristisõitjad (novellikogu, 1927)
    Poos ja ülepakutus kadunud, kohatine sügav pessimism, aga sellest hoolimata ei saa Gailitist realisti. Tööde põhitoon lüüriline, sekka kriitilisust, koomikat ja pisut groteskigi. Näiteks Viimne romantik, peategelaseks vaimugeeniusest kukk, tõeline aristokraatlind Kerill- Kerkerill . Aga ei saa temagi ümberringi laiutava matsikarja ja toore jõu vastu. Ja tema unistuski lendu tõusta kukub haledalt läbi. Õnneks laseb G tal seda pärast surma siiski teha. Neis kogudes ka Piibli-ainelised novellid Laatsarus ja Barrabas. Püromaaninovell Punased hobused. Niminovell Vastu hommikut peegeldab konkreetset aega - 1924.a. detsembriülestõusu mahasurumist. 4 inimest - revolutsionäär Soiden, pops Rabakukk, teenijatüdruk Aane ja poisiohtu Tanil ööl enne surmaotsuse täideviimist. Igaüks analüüsib elatud elu. Mehine Soiden leiab, et tema elu on elamata jäänud ja idee, mille pärast ta võitles, pole seda väärt. Rabakukk on lihtsameelsus ise ega saa millestki aru, Aane ja Tanil on süütult surma mõistetud.
    ROMAANID :
    TOOMAS NIPERNAADI (1928) Ilmus 3 osa kaupa kõigepealt Loomingus, seejärel omaette raamatuna 1928. Romaan sai kiiresti tuntuks ja tõlgituks. Koosneb 7 novellist, peategelane romantiline seikleja - on eesti kirjanduses täiesti uus kuju, kuigi maalilmakirjanduses on hulkuriromaane ka enne kirjutatud. Süzheeks on peategelase rännak mööda Eestimaad varakevadest hilissügiseni. Esimese novelli muretust parvepoisist saab lõpuks resigneerunud intelligent. Palju kontraste - muretu Nipernaadi ja asjalik, purutõsine, rikas ja kitsi talupoeg . Naised armuvad temasse murdu, sest ta oskab neid panna igatsema millegi teistsuguse ja parema järele. Tolleaegses eesti kirjanduspildis mõjus TN mänglevus väga värskelt ja vaheldust pakkuvalt.
    KARGE MERI (1938) Kirjeidab suletud külakogukonda maailmast eraldatud hülgepüüdjate saarel. Omad kindlad, kohati julmad ja ebaõiglased tavad. Tegelaste galerii mitmekesine : tugev ja iseseisev Epp Loona , kellel on palju lapsi, aga meest mitte, õrnahingeline mandritüdruk Katrina, kelle Matt Ruhve endale noorikuks toob, tujukas pastoritütar Kelli jne.
    EKKE MOOR (1941) Anti sõja -aastail välja koguni 3 trükis. Ekke lugu sellest, kuidas ta "lahtisi allikaid" otsis ja kust ta need lõpuks leidis. Kriitika märkis ära suure sarnasuse Peer Gyntiga, samas meenutab ka Nipernaadit, on aga viimasest stiililiselt ja ka süžeeliselt ühtlasem. Ohtrasti esineb siin G lemmiktegelast - mõnest fanaatilisest ideest haaratud inimest - rannakuninganna Jevdokia , talumees- praost Odja ja teised. Selles teoses on pessimismi asemel juba vaikne rahulolu lihtsate rõõmude, töö ja kodu ning lähedastega.
    Pilet 3
  • ÜLEVAADE ANTIIKLÜÜRIKAST, SAPPHO, OVIDIUSE, VERGILIUSE LOOMING PÕHIJOONTES
    Lüürika: algselt existeeris luule ainult muusikalise saatega. 7-6 saj.lüürika jaguneb ettekande järgi 2x: monootiline (esitas 1inimene); koori lüürika. Vormiliselt jagunes lüürika värsimõõdu järgi: eleegia-luuletused, mis loodud kindla skeemi järgi, eleegiline distihhon (kaxikvärsside kaupa hexa+pentameeter), räägib igapäevastest tõsielulikest asjadest, tihti õpetliku ja poliitilise sisuga; jamb : temaatika õelam, iroonilisem, satiirilisem. Teised žanrid: epitaaf ( hauakivi ), epiniikion (kindla sisuga erinevate mängude võitjate aux), enkoomion (valitseja aux kirjutatud).
    Sappho (7.-6. saj eKr)– esimene kreeka naisluuletaja. Pärit Lesbose saarelt, rajas tütarlaste sõpruskonna, kus õpetas muusikat, luulekunsti ja laulmist . Paljud luuletused on pühendatud õpilastele. Tema monoodilises lüürikas (nt. hümnid) on kesksel kohal tundekülluse ja siirusega kirjeldatud armuelamused. Peamotiiv: armastus, enamasti õnnetu ning vastamata armastus. Tuntud ka hümnid jumalatele Kasutas mitmekesist värsimõõtu (nt. S.stroof). Säilinud palju katkendeid, kuid tervikuna vaid “ Hümn Aphroditele”.
    Ovidius (1. saj eKr – 1.saj pKr) – sai advokaadi hariduse. Hea oraator . Põnev elu. Looming jaguneb 3-ks: 1) Lembeluule 2) Mütoloogiline luule 3)Pagendusaja looming
    1.teos „ Amores “ (tõlkes armastuslaulud ) - seal on 49 luuletust, mis on pühendatud ühele daamile : Corinnale. Need on vaimukad luuletused, samas ka veidi siivutud, nilbed. Autor on väga ennast imetlev. O. irvitab asjade üle, mida peetakse pühaks. Puudub aukartus Jumala ja keisri ees. 2. luulekogu „Läkitused“ – need on mütoloogiliste naiskangelaste kirjad oma armastatule . Nt Penelope, Dido , Medeia kiri, Helena kiri Parisele. Need on kirjutatud naise positsioonist. Seal on 15 läkitust.
    3. teos „Armastuskunst“ – see koosneb 3 raamatust. 1) kuidas armastada ja olla armastatud ? Seda õpetatakse ka daamidele 2) Ravimiv armastuse vast 3) osa oli mõeldud Rooma saamidele – „Näo raviimid“. See on värvides kosmeetikaalane teos. Sellest on säilinud 100 rida. Loomingu oluliseim raamat
    Publius Vergilius Maro (1. saj. eKr) sündis Põhja-Itaalias, pärit maaomaniku perest , kuid mitte rikas. Hea hariduse sai Milanos, käis Roomas täiendamas. Tal polnud kõnemehe andeid. Läks koju tagasi ja hakkas kirjutama luuletusi ning tegema põllutööd. Luuletustega jäi silma kõrgetele isikutele ja kutsuti Rooma. Maecenas toetas teda. Loomult pedantne ja aeglane, aga väga põhjalik, oli valitseva korra kiitja ja ülistaja. Esimene luuletus - “ Bucolica e Karjase laulud” lüüriline ja heldekõlaline, romantiline, 10 valitud luuletust. Tegelasteks karjased (kes on kentsakal kombel väga teadlikud Rooma kirjanduselust ning sõbralikes suhetes leiutajate ja valitsejatega). Tegevus toimub vabas looduses. Karjased vestlevad intelligentselt kirjandusest, muusikast, riigikorrast. Taustaks on karjaloomad. Paljud on armastusele pühendatud. Temast sai äkki armastatud ja tuntud avalikuelu tegelane. Kaunis keel, dialoog on kahe targa ja haritud karjaserüüs mehe vahel. 4. ekloogis ennustab ette poisslapse sündi, kellest saab õiglane ilmavalitseja, sajandeid hiljem kasutas seda kristlik kirik . Selle tõttu kuulutati vergilius pühakuks: kuulutas ette Jumal-lunastajat.
    “Georgica e Põllutööst” kirjutamine võttis aega 7 aastat, sisu õpetlik ja didaktiline. Pühendatud Augustinusele ja Maecenasele. Täpne põllutöö kalender, eesm näidata, et põllutöö pole orjatöö, see õilistab inimest. 1. rmt: muldade omadused, seemnete külv. 2.rmt: puit, pookimine. 3.rmt: loomakasvatus . 4.rmt: mesilaste eluviisid.......... /põnev/
    Peateos “Aeneis” 12 laulu, kirjutas 10 aastat (surmani), sai enamiku materiali valmis. Kirjutas alguses proosa siis luulevormis. Sõitis Kreekasse inspiratsiooni saama, haigestus, suri, maeti Napolisse. Soovix oli, et eepost ei avaldatax ja põletatax ära, kuna polnud valmis. Teos oli Rooma riigi ideoloogia kiitusex. 6 laulu sarnanevad “O.-le” kirjeldades exirännakuid, 6 kanget võitlemist Rooma eest nagu “I”.
    Peategelaseks on Aeneas . Ta on Trooja kuningas ja Veenuse poeg. Teose võib jagada 2 ossa : I-VI laul Aenase rännakud ning VII-XII laul võitlused Itaalias ja riigi rajamine.
    I laul – Aeneas on rännanud 7 aastat ja purjetab Itaalia poole, Juno saab tema peale vihasex ja korraldab tormi. Kaitsjax on Venus (ema), kes toimetab ta Dido juurde Kartaago randa . II-III laul – A jutustab läbielatut, kuhu läheb, mida teeb. Ta on sõja üle elanud troojalane, Venuse nõuandel lahkus linnast, võtab kaasa naise ja isa, mõlemad surid. IV laul (osa, kust Shakespeare on saanud materjali oma Othello jaoks) – puhkeb armastus Dido ja A vahel, aga segavad faktorid ( kohusetunne ). A ( tulevane Rooma ühendaja) lahkub, D (lesk, kes vandus , et ei abiellu enam iial) teeb enesetapu ja neab A-t. V laul – pinge võetakse maha, korraldatakse võistlusmaängud A isa auks Sitsiilias. VI laul - Jõudis Itaaliasse, kohtub ennustajaga (Sibyllaga), kellega läheb allilma (kohtab vanu võitluskaaslasi ja näeb sündimata hingi, tuleviku Rooma riigi tohutut võimsust) “Harrastagu teised kunsti ja teadust, aga sina, roomlane, valitse rahvaste üle” (ütleb A-se isa). VII laul – kohtub latiinide hõimu kuninga Latiniusega, tütar Lavinia , kel peig Turnus.. Oli ka vaenulikke hõime. VIII laul – A ja tema poolehoidjad vs vaenulikud hõimud. A sai Vulcanuselt relvad (kilbil tulevik kirjas). IX-XII laul – võitlused ja õnnetused. Lõpus sai A valitsejaks, Turnus ettepanekuga, et tema ja A võitlema. Turnus saab kahevõitluses surma ning A saab Turnuse pruudi endale. Iuno lepib sel tingimusel, et A ja temaga tulnud segunevad latiinidega ja võtavad omaks keele ning kombed. Kõik on ette määratud.
  • A. H. TAMMSAARE ELU JA LOOMING, ÜHE ARTIKLI ANALÜÜS
    30.JAAN 1878-1.MÄRTS 1940
    Sündis Järvamaal Albu vallas Tammsaare-Põhja talus (naabertalu Tammsaare-Lõuna) 4. Lapsena jaan-s 1878. Vanemad polnud seal paiksed olnud, olid sinna kolinud üsna abielu alguses, sest kuna isal (Peeter Hansen ) oli vanemaid vendi, siis ta talu ei pärinud. Õige nimi Anton Hansen, Tammsaare oli kirjanikunimi. Isa ja ema tegelt pärit Viljandimaalt - mulgid. Kolisid sinna, sest maa oli odav (soine, vilets). Algul isa suutis maksta vaid 250 rbl talu hinnast - st kümnendiku, iga aastaga paarsada juurde. Kui Tms sündis, siis talu päris võlga enam ei olnud. Isa oli kirjaoskaja, pisut haritud, kuid kodust Tms vanematepoolset tõuget kirjanikuks saada ei saanud (sest vanematel käed-jalad tööd täis). Kodus oli Kreutzwaldi raamat, käis ajalehti. Palju mälestusi 20ndast eluaastast. 12 last, lõpetati sulaste-tüdrukute palkamine (omade jõududega).
    Tms oli täiesti tavaline talulaps - meeldis jahil käia, ujus hästi, oli tugev. Kui ema läks Tms-ga kir.õpetaja juurde näitama, enne kohalikku kooli minekut, oli Tms vanemate vendade kõrvalt lugema õppinud. 1886 (8-a-ne) läks Sääsküla vallakooli (I kool tal), kodust ~10 km eemal, nädala sees elas koolis. Paari aasta pärast pandi vennaga veel kaugemale kooli: Prümli vallakooli (seal töötas 1 nende kauge sugulane). Tms-l ühegi ainega probleeme pole. Lõpetas selle kooli ja oleks pidand astuma Väike-Maarja kihelkonnakooli, aga raha pole, on paar aastat kodus. 1892 astus V-M kihelk.kooli, seal on terased õpetajad, T kohtub I korda päris kirjanikega (nt J. Liivi vend Jakob Liiv). T õpetaja oli luuletja Jakob Tamm. V-M.-s tunids oma kutsumust. Hakkas luulet kirjutama, tegeles viiulimänguga (suurt tuge sai Jakob Tammelt). J. Tamme õde suhtus T-sse emalikult, hiljem laenas rahagi. Käib V-M-s 2 a-t, siis 2 a-t vahet. Tal polnud rha isegi kohale sõita, saatis J. Tammele kirja, et tervis olnud nõrk, maj.-lik seis kehv . Võetakse uuesti vastu, 1897 lõpetas V-M kooli (oli oma klassivendadest vanem). Pärast seda periood, kus Tms ei hellita lootusi gümn-i minna (raha pole -> peaks minema tasulisse eragümn-i vähe süüa, närvilisus -> nooruses tervisehädad. Treffneri kooli lõpus hakkas ise kirjatöödega teenima . ("Tões ja õiguses" Indrek -> Tms, Pearu -> Tms-e isa). Treffner võttis vastu kõik need in-d, kes teistest koolidest välja visatud, tähtis raha, koolist käis läbi eri rahvusi. Oli kuivi , oli avatuid, avara silmaringiga õpetajaid (T&Õ II osa). Tms-e raputavad üles loodusõpetuse igasugused tunnid (seal head õpetajad). Tms kindel usk, rituaalne religioossus lööb kõikuma -> et jum-t pole, taevas on vaid tähed. Tms kirjutas ise väga vähe erakirju, igast kirjavahetust vähe ( masendav rahata olek). Teatud koolidel oli õigus teha lõpueksameid, teiste koolide õpilased tegid ka seal. Tms sõidab lõpueksameid tegema Narva, gümn-i lõputunnistuse saab 1903, lisatingimus: ilma vanade keelteta.
    1903 Trt-s G. Suits ("Kiired"), Tms-st noorem, käisid läbi, Tms-st sai paari aasta pärast Noor-Eesti autor (Tm oskas suhelda). Kui lõpetab Treffneri, teinud kaastööd ka ajakirjandusele. Ajakirjanikunimi A.H / A.H.T Trt-s juba tuntud. Läks 4 a.-ks Tln-sse, 1903-1907 töötab mitmete ajalehtede toimetuses: "Teataja", "Vaatleja", " Sõnumid " ( vahepeal 1905 a. revol ). Ajalehtedes kohalike uudiste reporter ; teatrite, kontsertide arvustused, ülevaated. Palk suht väike, kuigi pikad päevad.
    Tms-e suhe revol-ga: polnud aktiivne revolutsionäär, kuigi oli sotsialistide poolt. Tm suhtus sellesse käärimisse Tln-s suht külmavereliselt. Ta kolleegide hulka kuulusid "Teataja" toimetaja K. Päts, puutub 1903-'05 kokku ka Vildega. "Teatajas" sai Tms H. Pöögelmanni koha, kes oli väga punane revolutsionäär. 1907 tekkis Tms-l mõte, et tahab veel õppida, astus TÜ õigusteaduskonda. Palus end vabakuulahjana immatrikuleerida, sest gülmn-i lõputunnistusel polnud vanu keeli. Jõuludeks (praktiliselt 2,5 kuuga ) lad.k selge, tegi eksami. Võttis ka ingl.k tunde (on tõlkinud Wilde 'i), vene keelt nagunii ( Dostojevski "Kuritöö ja karistus "). Rahaline virelemine jätkus, kirjutas leheartikleid ja lühemaid lugusid . Tast sai viljakas novellist -> kirjanikukuulsus tuli. Ülik-i aegne seltsielu: astus seltsi "Ühendus" - noor selts, kes kutsus enda liikmeks ka mitte-üliõpilasi. Selles seltsis vastitas Tms selle eest, et seltsi rmtk oleks täidetud. Seltsilt ja J. Tamme õelt sai rahalist toetust. Ülikool jäi lõpetamaa: 5-st eksamist tegi ära ühe. 1911 a kevadel, eksamite ajal läks tervis käest ära. Arst andis võimaluse: kas diplomita elada või diplomiga surra - igas vaimne pingutus lõpetada (TBC). Tuleb minna mägedesse, a pole raha. Läks venna juurde Koitjärvele (Aegviidu lähedal, vend Jüri oli seal metsavaht). Kuna arstid vaimse pingutuse keelanud, püüdis Tms end säästa, 1911-12 vaikuseaastad loomingus. 1912 kontrolliti ta tervist uuesti, pole parem, soovitati sõita lõunasse, kuskile Musta mere äärde. Endal raha pole, hakkas otsima : vennalt sai, vanad seltsikaaslased, laenud. 1912 sõitis lõunasse. Jõudis Sotši lähedale Punase lageda 'le (asundus), Eesti küla. Seal kolm Eesti küla, asus elama ühte majja, eestikeelsed pered. Kliima parem. Sealt edasi sõitis arsti juurde ravima (ka lõunasse). Suhhumisse (kult-lt jama koht), Tms solvunud, sest suht kolgas. Mõne kuuga sai TÜ lõpetanud tohtrilt med-st abi. See jäi Tms elu ainsaks reisiks Eestist väljaspoole. 1913 tuli E-sse tagasi ja jäigi. 1913-19 elas ikka Koitjärvel edasi. 1914 ütles ka magu üles, raske operatsioon, aga õnnestus. Kui toibuma hakkas, oli eneseirooniline. 2 häda: magu ja kopsud . TBC tahab, et palju sööks, magu, et normaalselt. Püüdis balansseerida, suhtus fatalistliku rahuga. Kosus. 1919 viimane aasta maal, on juba 41 a.-ne. 1919 abiellus (naine võttis Tms-e meheks). 1919 a suvel ilmus noores ajalehes " Sotsiaaldemokraat " esimesel lk-l pisike kuulutus , mis ütles, et AHT ja Käthe Weltmann (~20 a.-ne) abiellusid 7.06. K.W. töötas "Päevalehes" korrektorina. Üks esimesi kodanlikke e ilmalikke abielusid. Ametlikult registreeriti abielu 1920 a märtsis. Tms kolis Tln-sse, järgnevad 20 a-t elas Tln-s erinevates üürikorterites. Elu lõpuaastail kolis Koidula tänavale. Üksikutel per-del üüris oma pisikese töötoa, kus kirjutas. Tln-s hoidis Tms avalikest piduõhtutest (nt Estonia) eemale, oli väga tubase eluviisiga. 1921 sündis tütar, 1928 poeg (äärmiselt kohusetundlik isa, perepea ). Läbi abielu 2 kohustust: 1)puud ja küte, 2) armastas ise turul käia ja sealt kraami tuua. Tln-a perioodi langevad vähesed üksikud lähedased suvised puhkusereisid (Võsul, Narva-Jõesuus). Raha lõpuks niipalju, et 2 teenijat . Tms ei ilmunud ta enda auks korraldatud aktusele (kui 50 ja 60 a juubel ). 60 a.-se juubeli aegu, kui ta sõitis üle pika aja Trt-sse, siis ilmmub nendele üritustele, mis ta auks korraldet. Pärast T&Õ 5.nda raamatu ilmumist Tms Eesti kirjanik nr 1, sai raha kultuurkapitalilt ( abiraha ). Honoraridest ja kult.kap-i rahast perele vähe, sest proua oli selline kange eit. Nt suvel saatis Tms pere puhkama, ise töötas Tln-s. 1940 a märtsis Tms suri, siis algas sõda. Tuntud ka nõukogude ajal. K:W käis ühest toimetusest teise, et Tms kogutud teoseid välja anda. Antigi, Käthe kui pärija sai honorari. Tms matused: K.W andis edasi Tms soovi, et pärgi-lilli mitte tuua, see raha annetatagu teoste tõlkefondi. Vaid 1 loorberilehtedest pärg. Tms koduvald Albu hakkas mõni aasta enne Tms surma monumendi jaoks raha koguma. Tms-lt küsiti, kas tohib. Nõusolek,+ raamatud ka monumendil. Avamisel Tms ise ei käinud. Tms oli fanaatiline kinoskäija, see oli 1 ta lemmikuid. Ta oli vabakutseline kirjanik, iga vabak .kirj pidi 1 kord a.-s maksumaksjana oma tulud deklareerima. Selles oli ta väga täpne. Üks riigivanemaist pakkus Tms-le riigi rmtk-hoidja kohta (seal ei pidand sisuliselt midagi tegema), Tms solvus. Üks esimesi preemiaid, mis pandi välja sõjaeelsete ja -aegsete teoste eest (4000 marka) määrati Tms-le. Tms keeldus, et on valesti määratud, arvas, et G. Suits parem (too oli luulekogu välja andnud). Tms tegeles üsna intensiivselt tõlgina, tegelikult midagi ei pakkunud, sest palju populaarteaduslikku. Päris palju pakkusid talle vaid Dostojevski, Wilde, Shaw . Muidu tõlkis puhtalt raha pärast. Tms-e lapsed: tütrest sai alkohoolik , poeg tehnikaülikooliõppejõud, poos end üles.
    LOOMING: " Juudit " 1921. Üks Tm-e kahest näidendist. Luges ühe saksa kirjaniku versiooni "Juuditist". Esimese variandi kirjutas juba varem, ilmus 1921. Ei usaldanud oma dramaturgioskusi, andis enne trükkimist ühele tolle aja tuntud lavastajale lugeda, siis ilmus.
    "Kõrboja peremees " 1922. I romaan. Maastikukirjeldused on Koitjärvelt. Tegevus varasuvest sügiseni.
    Jutustused.
    I periood: Treffneri kooli aegsed, 1900- 1904
    "Kuressaare vanad", hiljem ilmus "Mäetaguse vanade" nime all. Jutt vaesest vanast abielupaarist. Vanaeit muudkui kaagutab vanamehe kallal. Mees sureb ning naine mõtleb, et küll oli neil hea elu.
    "Käbe- Kaarli noor naine" 60-a-ne mees võtab noore naise, kelle talla alla jääb. Jama selles, et nii vana m ja nii noor n.
    "Kaks paari ja üksainus" maaelu . Vaeste maainimeste elu kirjeldamine, kes otsivad väljapääsu vaesusest. Liigutavaim kuju Taidi-Laidi, vana mees, vallasant. Teised vaesed toidavad teda.
    " Rahaauk " (1907). "Vanad ja noored" (sajandi algus) - see lugu tegi Tms-e tuntuks. Vanade ja noorte vastuseisust. Majja tuleb koduväi, hakkab muudatusi läbi viima. Kõik, olgugi kasulikud teod leiavad ämma juures vastuseisu . Ämmale on omane vaga tigedus. Kui koduväi sureb, siis on kadunud Kaarel äkki väga hea.
    II periood: üliõpilasaeg. Enne toimus tegevus maal, sotsiaalne taust ( vaesus jne), nüüd tegevus linnas ja rõhk inimsuhetel. Näha Noor-Eesti mõjutusi.
    "Pikad sammud" (1908), "Noored hinged " (1909) noortest inimestest. "Üle piiri" (1910). Lugudes juttu partneri valimisest, mille alusel see käib. Erinevaid noorte meeste tüüpe. Ühed tahavad sõpra: vaimselt võrdset partnerit, teistel otsimine bioloogiline. Erinevaid naiste tüüpe. Noore inimese eneseotsimist peegeldavad novellid.
    III periood. "Poiss ja liblik " (1915): oluline kogu. Sisaldab kunstmuinasjutte ja miniatuure. Oluline Wilde'i mõju. "Juudit" ('21) isikudraama. Näidatud massipsühhoosi toimumist . "Kõrboja peremees" ('22) Katku peremehe kuju hiljem ~Vargamäe Andres. "Elu ja armastus" ('34) - romaan. Vaene matüdruk tuleb linna, saab rikka mehe, mees petab , puhaste ideaalidega naine tapab enda. Vilksab läbi T&Õ 4. Osa temaatikat (moraalitus). "Ma armastasin sakslast" - romaan. "Põrgupõhja uus Vanapagan " ('39) romaan. 2 stereotüüpset tegelast: Kaval-Ants ja Vanapagan. Romanis Vanapagan on mats , Kaval-Ants neg. tegelane. "Kuningal on külm" ('36) - näidend, allegooriline. Oludest ja nende muutumisest ühel suvalisel Euro maal, 30ndate II poole iseloomustus. Fantastiliste novellide kogud “Pöialpoiss” (1923), “Meie rebane ” (1932), essee “Hiina ja hiinlased ” (1938).
    Pilet 4
  • ANTIIKTEATER- TEKE, LAVASTUS , KORRALDUSLIK KÜLG. SOPHOKLES „KUNINGAS OIDIPUS ”
    Kreeka teater. Esimene dateeritud etendus 534 eKr, lavastaja Thespis. Tekkis tänu Dionysosele, kelle auks peetud pidustustest välja kasvas umbes 500 eKr dionüüsia (märts&aprill), lenaia (jaanuar&veebruar. Komöödiad ja tragöödiad seotud usuliste kommetega. Draamat ei tuntud.
    6. saj eKr tekkis teatrile meelelahutuslik varjund.
    Esimesena kujunes välja tragöödia, tähtis osa on kooril – 24 inimest, pikkades rüüdes. Üles ehitatud sõnale, jumalate auks peetuks viljaskuspidude ehk orgiate ajal etendatakse. Kooris eeslaulja ehk protagonist. Dialoog toimub näitleja ja koori vahel, need jumalate auks loodud kiidulauludes ehk ditürambedes. Kolm näitlejat tavaliselt.
    Ehitist, kus esitati, nimetati amfiteatriks. Selle keskel oli orkestra – lava, kus asus koor, kuni 24m diameertiga. Selle taga oli skenee – lavatagune majalaadne ehitis, mis oli näitlejate kostüümide ja maskide vahetamiseks. Samuti proskeenion – eeslava , kus olid näitljad. Theatron oli pealtvaatajate pinkide osa.
    Näidendeid esitati võistluse vormis, võrdlus nii autorite , lavastajate kui näitlejate seas. Lavastaja – koreeg, kuludekandja. Näitekirjanik – võistlusele esitada tetraloogiana kolm tragöödiat ja ühe satiirdraama, mille aineks Vana-Kreeka müüt. Välja valiti kolm kirjanikku, vaheaegu polnud, tehevus kestis kolme näidendi jooksul pidevalt. Loosiga valiti vabadest inimestest 10-liikmeline žürii, kes valisid näidendi välja. Traagiline tegevus, mis ei võinud kesta üle ühe päeva. Deus ex machina – jumal masinast, etenduse lõpus, lahendab loo probleemid.
    Riik andis teatri ehitamise eraettevõtetele. Teater oli tasuline , kuid mingist ajast saati hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama . Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17 000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus. Näitlejad tehti suuremaks koturnide ehk meie mõistes platvormjalatsitega. Peened kostüümid puudusid, maskid olid ilmekad. Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näidendeis osalesid ainult kodanikud, kes makse ei maksnud, ainult mehed samuti. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja.
    Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma- ja leinalaulud). Dionysose auks korraldatud. Pidustustel - dionüüsiatel – hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama - ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused , kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala auks lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslaulja-koori kordamööda laulmine /algeline dialoog). Etendati jumala sündi, kannatusi, surma, ülestõusmist. Hiljem lisanduvad müütide lood.
    Kreekas tekib 2 näideniliiki: tragöödia ja komöödia. Tragöödia lõpus pidi olema saatiirdraama, mis pidi pärast kurba näidendit inimestel tuju heaks tegema. Teater oma mütoloogilisema sisuga tekkis 6 saj. eKr.. Esimene dateeritud etendus toimus 534. eKr kirjanik Thespise poolt - toob sisse esimese näitleja. Ehitist, kus etendusi esitati, nim. amfiteater : keskel oli orkestra (lava, koor asus sellel, kuni 24 m diameetriga), selle taga olid skenee (lavatagune majalaadne ehitis, mis oli näitlejate kostüümide ja maskide vahetamisex) ja proskeenion (eeslava, kus olid näitlejad), theatron (pealtvaatajate pinkide osa, poolring ).
    Laval on üks näitleja ja koor. Näitleja teadustab, vahetab välimus, kommenteerib, mängib erinevaid isikuid, ei lula, vaid deklameerib. Koor ja näitleja jag. Etenduse mitmeks osaks. Enne koori lavaletulemist esitab näitleja proloogi. Siis tuleb kahel poolt orkestrale koor. Näidendi lõpus võis olla ka näitleja dialoog koori juhi ehk korüfeega. Etenduse tegevus toimub 1 päeva jooksul ja harilikult ühes kohas. Dionüüsiad kestsid 6 päeva, viimased 3 päeva pühendat. teatrile.
    Etendusi korrald. võistluse korras. Võistlusele lubati ainult uusi näidendeid. Näitekirjanike vahel korraldati võistlusi, kuhu pääsemiseks pidi kirjanik looma tetraloogia (3 tragöödiat, 1 satiirdraama, mille ainex Vana-Kreeka müüt) Alates 480 a hakati võistlema ka komöödiad. Koreeg – sponsor , rikas linnakodanik, kes aitas näidendit lavale tuua. Võistlus toimuski põhimõtteliselt 3 esinäitleja (protagonist), 3 autori, 3 koreegi vahel. Arhont (kõrge valitsustegelane) määras 3 kirjanikku, kes lubati võistlusele.Esikoha otsustas 10- liikmeline zürii. 3. koht=läbikukkumine. Riik andis teatri ehitamise eraettevõttele. Teater oli tasuline, kuid mingist ajast ( Perikles , 6.saj) hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama. Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval.
    Rooma teatrile iseloomulik, et etendusi korraldati kindlatel aegadel (pidustuste aal). Hooajad: september – Rooma mängud; november – plebeide mängud; juuli – Apolloni pidustused; etendusi korraldati ka näiteks matuste tseremoonial. 48 päeva aastas võis etendusi jälgida. Kulud kandis riik, otsiti ka annetajaid, sponsoriteks kõrged riigiametnikud . Teatrisse sai tasuta. Teatrihoone oli ajutine (võeti peale etendust maha). 1 saj tekkisid püsivad hooned. 55 eKr sai Rooma linn endale teatri, mis oli väiksem kui Kreekal (7-14 tuhat ). Teatriehitis on muutunud, ära jäeti ümmargune orkestra, see asendati poolringiga (funktsioon: istekohad tähtsatele isikutele). Skenee oli madalam ja laiem kui Kreekas, sellelt läksid trepid orkestrale. Võeti kasutusele algeline eesriie , päikese eest kaitsmiseks tõmmati kangast katus amfiteatrile pääle. Dekoratsioonide kasutamine, butafooria. Naised ei tohtinud ka siin mängida, näitleja amet põlualune, soodustusi polnud. Ei austatud palgalist näitlejat, tasuta tegijate vastu polnud neil aga midagi. Algul maskide asemel grimm , maskid tulid hiljem. Mida kergem ja lõbusam etendus, seda parem (jämekoomika).
    Sophokles:
    496-406 eKr oli kaasaegsete lemmik (123 näidendit, 24x võitis 1. koha ja ei olnud iial viimane). Alati kolm näitlejat. Ta loobub triloogia sisu ühendmise põhimõttest. Jumalaid toob lavale harvemini. S näidendte põhiväärtus on tugevate iseloomude kujutamine. Sügavalt inimlikud tegelased. Kujutab inimesi nii, nagu nad peaksid olema. Palju tähelepanu pöörab niaskujudele, kes on meestega võrdsed. Teda võib pidada kreeka tragöödiale lõpliku kuju andjaks.
    „Oidipus“
    Eellugu: Laiosel ja Jokastel on keelatud lapsi saada, kuid neil sünnib siiski poeg. Needus ütleb, et poeg tapab oma isa. Karjus peab viima Oidipuse mägedesse, kuid ta viiakse hoopis Korintose kuningriiki kuninga pere lapseks.
    Ühel peol solvatakse O.-t, öeldes, et too pole oma vanemate laps. O. läheb oraakli juurde, kes ütleb, et O. saatuseks on tappa oma isa ja abielluda oma emaga. O lahkub seetõttu ja suunudb Teebasse. Teeristil kohtub ühe seltskonnaga. Tekib tüli ja ta hukkab teadmatult isa ja teised peale ühe. Teeba linna lähedal on tiivuline koletis Sfinks, kes hävitab teekäijaid – küsib mõistatust. O vastab õigesti ja päästab linna. Jokaste oli Teebas jäänud leseks ning tänulikult elanikus laulatasid nad. Neil oli 4 last.
    Teebas on katk. Rahvas palub O-t päästa linn. O on oma naise venna Kreoni läkitanud oraakli juurde, kes vastab, et linna on tabanud needus, kuna Laiose mõrvas on linnas. O kavatseb tolle tabada ja laseb oraakli enda juurde tuua – oraakel ei taha tapja nime öelda, kuid lõpuks vastab. Algul peab O seda Kreoni vandenõuks. Jokaste rahustab teda öeldes, et neil oli ka needus... aga see ei läinud täide ning ütleb, et laiose tapjaid oli ka mitu. O-le meenub see seik . Saabub saadik Korintosest, kes teatab , et Korintose kunn on surnud. O on rõõmus, et ennustused ei täitunud. Saadik aga räägib, et tema ise viis karjuselt saadud imiku kuningakotta (kel olid jalad puruks) ja et O polnud nende laps. Jokaste taipab tõde ja poob end üles. Selgub , et ainuke pääsenud oli toosama karjane. O saab teada tõe. Leiab, et tal pole õigust maailma näha ning torkab enda silmad pimedaks . Neab oma saatust ja lahkub linnast. Nääidend lähtub üksikute isikute otsustest (õnn on muutlik , kui see üldse eksisteerib). Olgugi, et inimene on tark ja mõistusega ei suuda ta saatuse vastu olla
    Näidend on olnud Euroopa kirjandusele olnud suureks eeskujuks. “Oidipus Kolonoses”: üritab eelmises teose hirmsust pehmendada. O. lahkub linnast Antigonega, jumalad näevad tema kannatusi ja andestavad.
  • F. DOSTOJEVSKI ELU JA LOOMING, „KURITÖÖ JA KARISTUS“
    1821 – 1881.
    Sünd Moskvas arsti peres. Isa oli pärit vaesunud ja aadliõigused kaotanud aadlisuguvõsasat, oli karjerist , tõusis Peeter I aegses teenistusastmete tabelis 8. astmele . Peres 7 last, isa väga range, ema hingeline ja õrn, usklik. Lastele isa poolt range, askeetlik kasvatus, ema mahendas seda omalt poolt veidi. Lapsed suht isoleeritud omaealistest. Poisid said veidi kodust haridust, seejärel saadeti D. pansioni. 1837 suri ema. Isa saatis pärast ema surma õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Isa vahepeal majanduslikult kosunud ja ostis endale nüüd maale mõisa ja kolis sinna elama. Endisest eeskujulikust ametnikust ja perekonnapeast sai nüüd elumees – jõi, laaberdas ja aeles ringi, oma pärisorjadesse suhtus vägivaldselt. 1839 isa suri, ilmselt tapeti oma pärisorjade poolt. Kui D. sai isa surmeteate, tabas teda ta esimene langetõvehoog.
    1843 lõpetas D sõjaväeinseneride kooli ja sai Piiteris oma eriala ametnikuks. Samal ajal hakkas kirjutama ( 1844 D esimene töö – Balzaci tõlge), sai noore kirjanikuna kiiresti tuntuks, võeti hästi vastu.1844 läks erru ja pühendus kirjandusele. Elas vaeselt, tast sai hasartmängur. Peterburis hakkas suhtlema mitme põrandaaluse ringiga, olulisim neist oli Petraševski ring ( sotsialistid , pooldasid pärisorjuse kaotamist). Lugesid, arutasid, noored idee-inimesed. 1848 Euros rahvaülestõusude laine. Nikolai I tugevdas politseirežiimi ja tsensuuri. Petraševskilaste tegevus päevavalgele, 1849 kevad arreteeriti kogu grupp. Tsaar määras surmanuhtluse , kuid asendas selle lõpuks sunnitööga, armuandmisotsuse lasi ette lugeda siis, kui vahialused tapalaval olid. D sai 4 aastat sunnitööd ja seejärel sõjaväeteenistus lihtsõdurina, oli 4 aastat Siberis vanglas ja peale seda veel 3 aastat soldatina kolkalinnas Semipalatinskis.
    1859 abiellus ja tuli koos naisega Peterburi tagasi. Naine oli haige ja suri 1864 a, suri ka D vend, talle väga lähedane inimene. Võttis kõik venna võlad enda kanda, pidas peret ülal. Kirjutas küll palju ja sai head honorari, aga rahaliselt ikka halb olukord. Pärast asumist ei olnud enam sotsialist , revolutsionäär temas kadus . Asumisel puutus kokku kahesuguste inimestega – kriminaal- ja poliitvangid, kes omavahel läbi ei saand. D-l jäi aga alles usk, et in suudab oma hinges palju ära teha, et inimene on oma loomuselt dualistlik, kuid eesmärk on headuse poole püüelda. Humanist oli. Ta oli suures ajahädas, sest oli kirjastusega tähtajaline kokkulepe raamatu peale, nii võttis omale stenografisti. Töötasid koos, saigi raamatu valmis. 1866 abiellus teist korda, stenografistineiuga. Õnnelik abielu. Venna võlausaldajad olid pidevalt kaelas, rahamured mõjusid tervisele halvasti. Et veidi oma elu elada, läks välismaale (1867-71) – Dresden, Genf , Milano jne. Kirjutas väga palju (“Idioot”). Sündis I laps, tütar Sonja , kes suri 3-kuuselt. Suur löök D-le. Hiljem sündis veel 3 last, kellest poeg suri suht väiksena langetõvehoo kätte. Välismaal lõi mängurikirg eriti välja. 1871 tulid Venemaale tagasi. Viimasel 10 aastal tegeles ajakirjadega, pidas suurt kirjavahetust. 1877 valiti ta Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. 1880 asutas raamatuäri (raamat postimüügiga). 1881 suri suht äkitselt (kurguverejooks).
    Looming:
    Uuris venelast ja vene hinge, oli tõeline slavofiil, aga ei jätnud tähelepanuta ka venelase negatiivseid külgi (nt kohatine julmus ja masohhism ). Loomingus on korduvaid persoone – Kristus lemmikkangelane, aga kui kannataja, mitte kui jumal. Teine lemmiktüüp oli don Quijote . Mõlema tüübi puhul oluline inimarmastus. Teosed ajaloolise taustaga, st kaasaegne Venemaa. Venes tollal õhk ideedest paks, igasugused käärimised ja liikumised. Inimesed muutusid pinnapealseks. Jagas inimesed pinnase- ja pinnatuteks inimesteks, oli mures selle pärast, et perekond, väike ühiskonnamudel, hakkas lagunema . Seega kogu ühiskond haige. Kahtles Vene helges tulevikus – vaesus, joomine. Pärast sunnitööd oli sügavalt veendunud selles, et in ei sünni heana, vaid tal on sees nii headuse kui kurjuse alge, suurim ülesanne on võita endas kurjuse pool, iga heategu on võit kurjuse üle. Kurja poole väljalöömist provotseerivad veri ja võim. Kirjaniku ja inimesena nägi ta oma missiooni ligimestes headuse äratamises. Andis oma teostes 3 tüüpi: vene üliinimene, vene Faust ja vene Mefistofeles .
    Dostojevski teosed:
    1862 – esimene kirjatöö: Balzaci “Eugene Grandet ” tõlge vene keelde
    1846 – “Vaesed inimesed”(lugu vaesest Piiteri noormehest. D näitab, et materiaalne ja vaimne vaesus on omavahel tihedasti seotud. Inimese headus hävib sotsiaalses ebavõrdsuses. Esikteos leidis väga hea vastuvõtu);
    1862 – “Märkmeid surnud majast” (olukirjeldus. Kirjeldab värvikalt oma sunnitöömälestusi. Näitab teravalt ka inimese mõttetu julmuse stseene. Psühholoogiline);
    1864-“Ülestähendusi põranda alt”;
    1866 – “Kuritöö ja karistus” (Peterburi 19. saj keskel, vaesus ja viletsus , Raskolnikov ja tema idee – osadel inimestel on õigus vägivallale passiivse massi suhtes. Sonja Marmeladova kannab D ideid headuse võidust kurjuse üle. Svidrigailov ja Lužin kui Raskolnikovi teisikud);
    1868 – “Idioot” (rahapuuduses kirjutatud, kartis, et välja tuleb keskpärane asi. Ptglne vürst Mõškin, ilmsüütuke, headuse kehastus, aga elu on karm ja lõpuks saadetakse Mõškin idioodi-diagnoosiga tagasi Šveitsi, kust ta alguses Venemaale oli naasnud (oli olnud seal langetõveravil). Armastus, halastus ja kaastunne – Mõškin ei tule selle kõigega korraga toime. Mõskin kui Kristus);
    1872 – “Sortsid” (tolleaegne Vene noor põlvkonda, kes on kurjast vaimust vaevatud . Need on pinnatud , tõmbtuultes kasvanud noored. Tahavad oma ideedega muuta teiste elu, aga hea asemel teevad tahtmatult hoopis kurja. Selles teoses eitab D kõiki vabadusliikumise vorme);
    1880 – “Vennad Karamazovid ”(algselt oli kavas kirjutada romaan lastest. Lugu perekonnast, kus kolm venda + üks poolvend . Kõigil oma kindel idee, maailmavaade. Isa Fjodor , esimene poeg sündis vägistatud naisest ja kandis naise nime Smerdjakov. Fjodor reisis vahepeal ringi, sai jõukaks meheks, käitus jõhkralt ja tahtis kõike tagasi teha, mis ise noorena, vaesena oli pidanud taluma. Järgmisena sündis Fjodorile veel 3 poega: Ivan (ohjeldamatu mõtteinimene), Dmitri (tundeinimene) ja Aljoša (inimestearmastaja). Smerdjakov oli Ivani truu õpilane, too oli ateist ja arvas, et kui jumalat pole, on inimesele kõik lubatud. Ise oma ideid ellu ei rakendanud, kuid Smerdjakov võttis neist kinni ja tappis isa Fjodori. Dmitri on elunautija ja joob ning aeleb ringi, oma lõbude peal väljas. Aljoša idee on D-i meelest ainuõige – propageerib headust, milles D meelest on tulevik.
    Pilet 5
  • KESKAJA KIRJANDUSE MÕISTE, ISLANDI KIRJANDUS, „VANEM EDDA“, KESKAEGSED KANGELASLAULUD
    5-15 sajand; Kultuur keskaegses Euroopas arenes kooskõlas muutustega ühiskonna elus, milles on eristatud kaht perioodi: üleminek sugukondlikult korralt feodaalsuhetele ja väljakujunenud feodaalriikide ajastu. 1. periood oli kultuurivaesem, sealt on säilinud vaid üksikuid kirjanduslikke tekste (nt. anglosaksi eepos “Beowulf” X saj. käsikirjas). Ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, mistõttu Euroopa mandril hävines see peaaegu täielikult. Muistsed müüdid ja rahvapärimused kandusid suust suhu ja kirjast kirja Euroopa äärealadel, nagu Iirimaa ja Island . 12 saj keskpaigast muutus mõjukaks rüütelkonna kultuur. Rüütel pidi oskama ümber käia daamidega, olema peenetundeline ja hell armastaja. Keskne motiiv oli daamikultus. Sellest ajast kadus ka igasugune anonüümsus. Viljakaim leviala oli Prantsusmaa (laulikud põhjas truväärid, lõunas trubaduurid). Levima hakkasid rüütliromaanid (Lõvirüütel, Tristan jt).
    Vanim keskaegne eepika
    Haridust hinnati Roomas. Eeskuju võeti kreeklastelt . Haridust peeti oluliseks. Naised ei käinud koolis. Hariduse osatähtsus vähenes keskajal. Kirjaoskajad inimesed olid siis vaimulikud , mungad . Tegid ülestähendusi, ümberkirjutisi. Uusi tekste kirjutati, aga vähe. Suurimad varakeskaja kirjanduslikud mälestusmärgid kuuluvad eepika valkonda. Müüdid ja muinasjutud säilisid Euroopa äärealadel (Iirimaa, Island). Kirik ei suhtunud müütidesse hästi ja need kuulutati valeks. Nende asemel püüdsid vaimulikud edasi kanda jumalasõna müütide jms asemel. Äärealadel säilis folkloor paremini.
    Islandi eepika
    „Vanem Edda“ teadaolevalt vanim Germaani ja Põhjala hõimude üleskirjutis, mälestis, pärimused ja müüdid. Kirja pandud Islandil. Säilinud 37-osalisena. Kirja pandud 10-12.sajandi paiku. Loomiseaeg ulatub rahvaste rändamise aega või veel varasemasse aega. Ei moodusta terviklikku käsitlust, kuid seostuvad omavahel, kohati vasturääkivad, tegelased sama. Üleskirjutamine polnud süstemaatiline.
    Tegemist kahte tüüpi lugudega: ühed on jumalatest rääkivad lood, müütilised ja teised on kangelaslaulud. Kangelaslaule on rohkem. Arvatakse, et kangelaslugudes on ajaloolist sisu, kuid aegade jooksul on omandanud müstilisi ja muinasjutulisi elemente, kaotanud reaalsustaju . Jumalaid on seal erinevatest põlvedest – hiiud , nende vahel on vastuolu. Osad jumalad on surelikud, võivad elada küll kaua, kuid neid on võimalik tappa. Võitlus käib tardunud ehk mitteareneva ja muutuva ehk areneva suhtumise vahel, see püüab elu edasi viia.
    Lugude mõte on, et tardumusest tekib jääaeg, mis mõjub hukutavalt. Tardumus on väsimus , kergemeelsus, mitte ainult passiivsus, mõtlematu muretus , oludega arvestamatus. Kui tardumusse langeda, lõpeb see väljasuremise ja hukuga. See ei tähenda ainult füüsilist aktiivsust, vaid ka vaimset.
    Kangelaslaulud räägivad võitlusest, on jõhkrad ja verised. Kangelaslikkuse mõõtme toob sisse hoopis võit iseenda üle. Saab oma hirmudest üle. Tuleb täita oma kohust, mis ka ei juhtuks, mis ka ei segaks. Tragöödia on siis, kui kangelane hukkub oma saatust trotsides. Vaenlase tapmine on aga paratamatu, kangelaslikkuse osa. Lisandub veel kättemaksuhimule armastusmotiiv, alguses armastusmotiivi pole.
    „Vanema Edda“ stiil on lakooniline . Rahvaluulele iseloomulikud võtted: kordused, traditsioonilised ja korduvad epiteedid , kenningud ehk vähemalt kahesõnalised ümberütlemised (taevas – tilkade koppel).
    Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on “Vanem Edda”. Selle teose mütoloogilised laulud pajatavad maailma tekkest . Tegelasteks on vanimad jumalad hiiud ja nendega sõjatandril olevad jumalad aasid (nende hulka kuulub enamik tähtsamaid jumalaid). Pajatatakse aaside ja veel ühe jumalasoo vaanide tülist ja leppimisest, osavate seppadena kuulsatest maa-alustest kääbikutest alfidest, saatuse valdjataridest nornidest ja rohketest muudest müütilistest olenditest. Sõjakangelaste manala on Valhalla , kuhu sangareid kannavad jumalikud neitsid valküürid, kes neid seal õlle ja mõnudega kostitavad.
    Teos ei peegelda mitte ainult muinasskandinaavia , vaid kõigi muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmast, uskumusi ja legende, mis ilmselt ulatuvad Kristuse-eelsesse aega.
    Kenning – nimisõna asendamine vähemalt kahesõnalise ümberütleva ühendiga.
    “Vanem Eddas” on hulgaliselt ka kangelaslaule, kus kesksel kohal ei ole jumalad, vaid inimestest kangelased.
    “Edda”-lauludes puudub riim nagu kogu muistse germaani rahvaste luules. Luule tuli hiljem romaani rahvaste mõjutustel. Kõlarikkus ja rütm saavutati ühelt poolt tänu tõhkude korrapärasusele, teiselt poolt alliteratsioonide abil.
    “Edda”-lauludega samal ajal või hoopis veidi varemgi levis Islandil skaldide luule. Skaldid olid elukutselised laulikud, kes kuulusid kuningate ja ülikute kaaskonda ning ülistasid oma luules nende kangelastegusid. Nad paistsid silma eriti arenenud värsikunstiga – nad olevat tundnud 136 värsiliiki. Nende luulet iseloomustab veel kenningiterohkus.
    Prantsuse kangelaslaul „ Rolandi laul“ on kirja pandud 11.sajandil, aga ainestik leidis aset 8.sajandi lõpus. Räägib Karl Suure sõjaretkest Hispaaniasse ( mauride ehk araablaste vastu) ja lõpuks otsustab kodumaale naaseda. Et vältida ootamatuid rünnakuid, jäetakse järelvägi tagalat kaitsma, ent alatud araablased rikuvad kokkulepet ja tungivad järelväele kallale. Roland hakkab pasunat puhuma, kuigi Oliver ütleb, et on liiga hilja . Nüüd, kui nad kaotama hakkavad, on see nagu kaotuse märk. Roland puhub , Karl Suur kuuleb ja appiminek võtab aega. Tagasi jõudes kuuleb ta, et prantslased on purustatud. Prantsuse põhivägi asub araablastele kätte maksma ja neid jälitama nende alatu ülekohtu eest. Karl Suur karistab valjult ja paljub isegi Jumalalt, et ta laseks päikesel looja minna, et kristlased saaksid neid nuhelda. Araablaste väepealik tapetakse . Saadakse teada, et prantslaste hulgas on äraandja, kes oli soovitanud araablastele järelväe rünnakut. Äraandja on Rolandi kasuisa . Alguses saatis Karl Suur araablaste juurde ühe käskjala ja oli teada, et see on ohtlik ettevõtmine. Nende puhul kombed ei kehti. Roland, kes oli Karl Suure soosik, soovitas Rolandi kasuisal minna araablaste jutule. Kasuisa nõustus. Kuuleka vasallina läks ta ja tuli ka tagasi. Neilt nõuti makse. Tagantjärele lepiti kokku, et Rolandit rünnataks kättemaksuks. Roland sai surma. Karl Suur mõistab kasuisa üle kohut . Tekib olukord, kus juriidiliselt on kõik korrektne . Kasuisa täitis oma kohustuse ja võitles Karl Suure ees. Tal polnud Karli ees süüd. See, mis Rolandi ja kasuisa vahel oli, ei peaks kuningasse puutuma . Oli ka aadlikke, kes kasuisa toetasid. Rolandi sõbrad ei jäta seda asja nii, vaid lasti otsustada kasuisal ja Rolandi, kes juba surnud, sõbral võitluses. Kaotajapool sureb, tal pole jumala toetust. Kasuisa kaotas ja suri. Tegelikult oli asi teistmoodi. Oli lühike sõjaretk, kus edu ei saadetud . Püüti vallutada Saragossa linna, aga ei õnnestunud. Pöörduti tagasi ja tungiti järelväele kallale, vaid kallale tungisid kohalikud talupojad, kes olid külade rüüstamise pärast vihased . Suurt ja verist kättemaksu ei järgnenud. Roland suri võitluses. Seda peetakse prantsuse rahvuskirjanduse esikteoseks. Teos on karm ja lakooniline. Epiteedid puuduvad. Haakub vähem ajalooga . Rohkem ülespuhutud. Rahvust ülistav teos.
    Hispaania kangelaslaul “Laul minu Cidist ”
    Hispaania kangelaslaul räägib ka mauridega võitlemisest. See kannab nime „Laul minu Cidist“. Cid on araabiakeelne sõna, mis tähendab isandat. Selle nime sai Cid araablastelt. Cid on ajalooline isik, kes on Rodrigo Diaz de Vivar. Ligi 50a pärast tegeliku Cidi surma pandi teos kirja, 12.sajandi keskpaiku. Selles teoses on rohkem reaalsust kui „Rolandi laulus “. Cid võitles almoraviididega, põhja-aafriklaste dünastiaga. See Cid purustas selle suure almoraviidide väe, kus oli ligi 150 000 meest. Laul Cidist koosneb kolmest osast: „Pulmalaul“, „Pagenduslaul“ ja „Corpese laul“
    Pagenduslaul
    Cid teenis Hispaania kuningat, oli tubli vasall, võidukas sõjamees, elu kulges hästi, kuniks kuningas suri. Troonile sai uus kuningas, kellel olid teised sõbrad. Otsiti ettekääne, et Cid õukonnast minema kihutada, soosingust ilma jätta, maavaldusest ilma jätta, sissetulekust ilma jätta. Cid saatis oma tütred ja naise kloostrisse peavarjuks. Pantis oma varanduse juutide juures, sai sularaha vastu. Tegi petukaupa, kavaldas juudid üle. Saadud raha eest sai ta maksta oma sõjameestele palka. Tema ümber hakkas kogunema ikkagi mõttekaaslasi, teisi tõrjutuid ja soosingust ilmajäänuid. Nii ta läkski oma väesalgaga mauride vastu vabatahtlikult. Cid oli, vaatamata oma väiksele salgale, edukas. Temaga liituti, kui nähti, et temas on jõudu ja võimu. Cid oli helde maksmisega ja arvestav kuningaga, kuigi kuningas ei soosinud teda enam. Alati vallutatud saagist pani poole kõrvale ja andis poole kuningale, et oma lojaalsust näidata, et ta austab kuningat. Kuningas sai aru ja andestas talle selle ettekäände. Ta oli valetanud, teinud valesüüdistuse, nüüd võttis tagasi. Väidab, et ta oli oma vea heastanud.
    Pulmalaul
    Cid võetakse õukonda. Cidi tütardele valib kuningas kõrgest soost peigmehed välja. Toimub pulmapidu. Kõik oli kena, kuni peigmehed ei osutuks argpüksideks. Cid ja tema õukond olid lahingutes karastunud mehed, tõelised rüütlid, aga väimehed on kehkenpüksid. Nende arvel visatakse ilmselt nalja ka, tunnevad ennast halvasti. Väimehed pole oma kohtlemisega rahul ja leiavad, et nende au on solvatud ja otsivad ettekäände, kuidas Cidi juurest ära minna. Ettekäändeks toovad selle, et lähevad sugulaste juurde, et näidata uusi naisi neile.
    Corpese laul
    Nad jõudsid Corpese tammikusse, kus selgus nende tegelik plaan. Nüpeldasid oma naisi kättemaksuks, et neid Cidi juures koheldi. Sidusid naised puu külge ja läksid ise minema. Üks Cidi meestest järgnes ja päästis Cidi tütred. Cid võib-olla kahtlustas midagi ja saatis nuhi neile järgi. Tütardega selline käitumine nõudis kohtumõistmist. Oli olukord, kus väimehed võeti ette. Lasti kohut mõista relvadel. Toimus kahevõitlus. Kahevõitluses toodi välja Cidi rüütlid ja vääritud väimehed, kes said hukka, väidetavalt Jumala tahtel, sest tema karistab halbu. Kuningas otsustas oma vea parandada, kui oli Cidile halvad väimehed välja valinud. Lähtus välisest särast ja uhkusest, nime kuulsusest , mitte iseloomust. Kuningas valis Cidi tütardele uued mehed välja.
  • A. H. TAMMSAARE „TÕDE JA ÕIGUS“ I OSA ANALÜÜS
    “Mina kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu (1926) kujutaks võitlust maaga, II (1929) – jumalaga , III ( 1931 ) – ühiskonnaga, IV (1932) – iseendaga ja oma eluõnnega, V(1933) – alistumist.”
    1) filosoofiline tasand. Tms ise kangesti toetanud. I osa: inimese võitlus maaga, II - in võitlus jumalaga, III - ühiskonnaga, IV - teise in-ga, V - mingis mõttes alistumine, leppimine , otsade kokkusõlmimine.
    2) sotsioloogiline -> Tms on ise hüppe teinud tlp-st kodanlikuks haritlaseks. Ülevaade tollasest ühiskonnast, nende kihtidest (küla, haritlased, töölised jne). Suudab kirjeldada aega. On paralleele tõmmatud Tolstoiga: krahv , kes tahtis olla tlp.
    3) ajalooline. Tms jõuab kirjutamisaega välja, ei kirjutamidagi, mida oma silmaga näinud pole. Paneb kirja tähtsad sündmused. I, II ja III on tüüpilisemad, võib öelda kodulooline, kodu- uurimuslik (Jaan Eilart ).
    4) psühholoogiline. Tuleb keskenduda ühe (v kahe) peategelase hingeelu käsitlemisele (I - Andres, Indrek). IV on kõige psühholoogilisem.
    5) mütoloogiline. 4 kindlat tegelaskuju Euro kirjanduses: Don Quijote, Don Juan , Hamlet , Faust - tulevad alati tagasi. Fausti süsteem töötab: Andres, Indrek (ka Fausti nimi oli Heinrich). Eesti Gretchen: Krõõt. Mephistoteles: Pearu; Tms-e isa. Samas võib Andres Iiob olla, vaddeva.
    Andres Paas , umb 30aastane mees oma noore naise Krõõdaga asub elama Vargamäele. Mees on täis ootusärevust, sest kuigi see koht pole kõige parem mida tahta võis ja suhteliselt ebasoodsa koha peal asub see ka, on ta valmis tegema mida iganes, et sellest saaks ta unistuste kodu ja elutöö.
    Krõõt on veidi umbusklik , sest tema isakodu on hoopis teist tüüpi kohas, metsade taga, ta on isegi teistsugune kui kohalikud neiud, aina peenema kondiga ja sihvakam. Ometi, nagu korralik naine kunagi, järgneb ta oma mehele kõikjale, ja ei pea paljuks koos temaga oma päevade lõpuni soises ja raskes kohas tööd rabada.
    Eelmine peremees pole koha eest kuigi palju hoolitsenud, karjamaad on vee all ja hooned lohakil. Vargamäe koosneb kahest osast - teine talu asub allpool orus, jõgi on seal lähemal ja maagi parem. Uus naaber Oru Pearu on kange mees, enamuse ajast veedab kõrtsis, saksatoas ja on päris kindel et ka selle Mäe peremehe (Andrese siis) sööb vaevata kohast välja, nagu ta eelmisegagi tegi. Andres kuuleb kyll siit ja sealt, mis mees on Oru Pearu, ometi ei suuda ta uskuda et keegi nii kiuslik olla võiks. Esimene plaan tema meelest oleks kaevata kraav tema maadelt jõkke, et maid veidigi kuivendada ja sellega viljakamaks muuta. Aga kraaviotsa jõkke saamine tähendab selle Pearuga kahasse kaevamist, sest suur osa kraavist oleks tema maa peal, kusjuures kasu saaks sellest kõige rohkem Andres.
    See kraav saab esimeseks suureks tüliõunaks Tagapere (Oru) ja Eespere (Mäe) naabrite vahel, Pearu nõustub asjaga alles siis, kui kraav tervenisti tema maa peale tehakse, mis tähendab seda, et Andresel asjaga muud seost ei ole kui pool makstud kuludest . Orul on liigagi lihtne teisepere maid üle ujutada, kui vaid tahab, selle peale Andres mõtleb aga liiga hilja. Enne kraavi valmissaamist jõuavad naabrid juba mitmeid kordi tülli minna, küll sellepärast et Pearu oma rege laenuks topib ja hiljem kõrtsis seda nina alla hõõruma hakkab, et teine ta rege kasutab, kyll selle pärast et loomad teise põldu pääsevad. Pearu lõhub isegi oma käega aedu, et naabrite sead ta rukkisse läheks ja oleks, mille pärast kembelda. Koerad käivad vastastikku teisepere akende all kükitamas, hobused pääsevad kahtlaselt naabri vilja ja muudki sellist. Pearule ei mahu pähe mõte, et suvisel niisama-jõukatsumisel Andres temast laialt ja tema tugevast sulasestki jõu poolest üle oli, järelikult vaja muudmoodi käkki keerata. Kord kuulis Krõõt üksi kodus olles, et naabrimees lõhub aeda , suure kisaga pealegi. Jõudes sinna, laps süles, näeb ta et juba suur tykk aeda on maha lõhutud ja Eespere sead naabri rukkisse lastud . Krõõda rahuliku arupärimise peale ei tõuse Pearu käsi enam aeda lõhkuma, ei oska ta oma hullu tempu kuidagi õigustadagi. Ta on juba valmis ise rukkist sigu välja ajama minema, kuid tema abi ei vajata - Krõõt saab oma hääle varal sead kätte, nii et need vingudes talle järele jooksevad.
    Seda, kuidas Mäe Krõõda "hele jaal " sead jooksma pani, tuletab Pearu veel aastate kaupa meelde, ikka purjus peaga ja pikaltlaialt. See motiiv kordub läbi raamatu, viiendas osas muutub see tõestuseks sellest, et Pearu oli salaja Krõõta armunud.
    Ühel kevadel kaebab karjapoiss Mart, et lepikualune on vett täis ja naabrimees kraavile tammi ette teinud, kiusu pärast. Andres küll käib ja riidleb, kuid Pearu ei tee teda kuulmagi. Ja kui Andres kirvega tammile jõuab, et see ise eest lüüa, leiab ta selle juba lõhutuna. Mitmed korrad katkeb nõnda tamm, kuni Oru peremees Mardi seda lõhkumas leiab. Poiss on väle ja ülbe ega kahetse oma tempu karvavõrragi, lõhub aina tammi edasi kui heaks arvab ja Pearut ligiduses näha pole. Mitmed korrad ajab Pearu teda mööda sood taga, kuid poissi kätte et saa, see loobib ees kividega, tagant ründab koer hammastega, nii jääbki enamasti kaotajaks vanamees . Lugu lõpeb siis, kui kord tümamaal maal poissi taga ajades ta vihaga koera maha laseb. Loom oli Mardile kallis ja hea abimees naabri peremehe vastu. Kui Andres ja Juss kohale jõuavad, on Pearu korjuse oma maale tassinud ja väidab, et see tema maal tedrepoegi olla taga ajanud ja sellepärast kuuli saanud. Oma jultunud valedega lehvitab Pearu ka kohtus, niiet Andres oma tõega õigust kuidagi kätte ei saa. Ometi on tõde ja õigus talle kõige tähtsamad asjad: on pettumus teada, et tõega ei jõua ta mitte kuhugi , mitte siis kui teine valega vastu hakkab. Pearuga kemplemine on kui üksainuke kindel asi Vargamäel, ja kuidas Andres ka ei püüaks, tehes eraldi teid ainult sellepärast et kuidagi poleks põhjust tülitseda, hoides oma loomadel silm peal ja ehitades tugevaid aedu, leiab naabrimees ikka põhjuse Mäe perega kuidagi kokku puutuda.
    Andrese sulasel Jussil pole ka mtte kerge põli, aina kurdab ta, et peremees tööga tappa tahab. Ometi jääb ta ka teiseks aastaks, ja kui lahkub esialgne tüdruk Mai ja tuleb teine, Mari, rõõmsameelne ja lõbus, ei tahagi Juss enam ära minna. Mari muudkui lõõbib Jussi , aina narrib, nii et poiss eriti arugi ei saa, miks ja milleks ta siis õigupoolest seda teeb. Juss võtab asja väga tõsiselt, oma väge tõestades, upub isegi peaaegu - uhkuse tõttu, kuid jonni ka ei jäta. Marigi lõõbib edasi, niikaua kui kord Juss enda poomist üritab. Siis saab asja päris selgeks, Mari jätab oma norimise ja tunnistab ausalt et kui Juss teda tahab, võib pulmad teha küll. Poisil on kyll hea meel, kuid pulmaplaanidest esialgu ei räägi nad kellelegi ja nöörigi kannab ta pükste peal edasi nagu mälestust . Aeg läks, Juss ja Mari asuvad kahekesi Eespere sauna elama ja on päris õnnelikud. Mari sünnitab kaks last, poisi ja tüdruku, viimase samal ajal, kui Krõõt oma neljanda lapse. Krõõda kolm esimest olid tüdrukud - asjaolu, mis kõigile palju pettumust valmistas. Krõõt tunneb end süüdi, Andres on kade naabriperemehe peale, kelle kaks esimest last pojad on.
    Ajapikku jääb Krõõt aina nukramaks ja nõrgemaks, sära temast kaob. Neljandat last kandes on ta juba päris vilets, tervis korrast ära ja aina nutt varaks, kui ta kõige vajalikuga hakkama ei saa. Andres ei pane seda eriti tähelegi, muretseb aina oma põldude ja hobuste pärast, naine on nagu üsna iseenesestmõistetavalt rase ja väeti. Sünnitus on raske ja pikk, kuid laps on poeg. See toob paljudele suurt rõõmu, kuid Krõõt ise teab juba kindlalt, et tema pikaaegne lihttundmus on tõsi - tema enam nurgavoodist ei tõuse. Enne surma ütles ta Marile, et talle meeldiks väga, kui tema jääks Eesperesse perenaiseks ja hoolitseks ta laste eest, Andresel käsib laste pärast uus naine võtta ja enda pärast mitte muretseda. Mari kätt hoides ta surebki, jättes Mäe uued suurte akendega, vastehitet kambrid täis nuttu. Matused on suured, taganutjaid kui palju, ja Andresel on tunne kui oleks südame asemel kivi sees, tuim ja tume. Ta nagu ei tunnekski enam midagi, kuni leiab Krõõda viimsel teekonnal kirikusse, üle soosilla et keegi on hoolikalt teed silunud, nagu oleks kõige tähtsam, et surnul hea sile sõita oleks; mees vihastab, läbi valu, nagu kahetsedes, et ise selle peale ei tulnud ja et naabri peremees, see juurikas , tuli. Läbi matuse jorutab purjus Pearu kui refrääni juttu sellest, kuidas Mäe perenaine oma heleda jaalega sigu ajas. "Veart eit, veart eit sul, naabri peremees..."
    Pärast Krõõda surma peab Mari peres nii amme kui perenaise kohustusi täitma, väikest Andrest ei võinud piimata jätta (Mari ise ka lapse oli saanud just hiljuti ) ja suur majapidamine vajas hoolt. Juss sai sellest alguses küll normaalselt aru, kuid saunatädi, vana jutupaunik ja keelekandja, pani talle pähe mõtte sellest, et Mari ehk ei tahagi sauna tagasi tulla kui üleval perenaist mängida saanud. Mees läheb aina närvilisemaks, eriti kui laste pärast Mari lihtsalt ei saa sauna tagasi minna. Armukadedus aina suureneb, kui jõulude ajal (jälle laste pärast) ei saa Mari Jussiga (jala) kirikusse minna, kuid järgmisel päeval, kui Andres teda kaasa kutsub, Mari läheb.
    Jussil oli ülemäära kurb seda metsaveerelt piiluda, kui Andres ja Mari pere uhke saaniga kirkusse sõitsid. Mitu korda kutsub Juss Marit perest ära, ikka mõeldes et see on nyyd kyll viimane kord, isegi teadmata mis peale viimast korda tulema pidi. Kord, kui Mari talle selgeks teinud on, et ta siiski muretsema ei peaks, Mari ei taha peresse jääda ega Jussi maha jätta, lükates sellega ümber kõik viimase konksud ja vastuväited; läheb Juss seepeale soosillale Andrest passima, kes pidi kõrtsist koju tulema, paras kilk peas. Juss ei tea isegi, kas ta tõepoolest tahab Andrest tappa või ei, toime ta sellega ei saa, enne tuleb hirm peale.
    Jalga ta mehele pussiga virutab küll, kuid vastupanu leides ehmub nii et pussi minema viskab ja metsa jookseb . Andres ei räägi kellelegi, mis tegelikult juhtus, alles tükk aega hiljem saab Mari teada, et see ikkagi pole kukkumisest, see jalahaav mis oleks nagu pussiga löödud. Soosillalt jookseb Juss sauna taha ja poob end kuuse otsa üles. Seda ei osanud elavatest keegi arvata, kära on rohkemgi kui tarvis. Eesotsas keelekandjast saunatädi, kogu küla keelepeksjate ja Mari endaga, süüdistavad kõik Mari ja Andrestki. Jussi surm ripub kogu ülejäänud elu nagu kurbuse ja süütunde vari Mari kohal, rusudes ja surudes ta samuti nukraks nagu oli Krõõtki olnud Vargamäe perenaisena.
    Järgenvat nuhtlust - kariloomade ja isegi laste surma koledasse nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on.
    Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada.
    Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et Andresega on suisa jama asju ajada. Nimelt arvas ta, et ainult tema krutskeid täis on, kuid ei - Andres laseb purjus(magava) Pearu oma rukkihakkidesse sõita ja nõuab selle eest kohtus kahjutasu, mida Pearu ka maksma peab, teadmata, kuidas ta sattus naabrimehe põllule. Pärast kõrtsis lubab Pearu maksta Andresele hulga raha, kui ta ütleb, mis oli kogu selle tembu taga (mõistagi valjusti, arvati). Andres ütlebki, kuid Pearule sosinal. See aga midagi nii häbistavat korrata kohe kuidagi ei saa. Pettumusest vihane, kargab ta naabrile kallale, kuid ka sellest ei ole eriti lugu: mõlemad karjusid, Andres jämedama, Pearu peenema häälega.-->"...Kõrtsmik peatas ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kusagilt hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid. "Litsid mehed need Vargamäe omad" irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. "Põle niisukesi sindreid enne näind." ..." See teeb Pearu veidi ettevaatlikumaks, sest sinnani oli ta olnud kindel, et ta ise on viguritega, Andres aga ajab oma asja ikka tõe ja õigusega. Sellel on aga oma tõe ja õiguse tagaajamiseks omad viisid tekkinud, mille kinnituseks ta aina rohkem Piiblist kaitset otsib, nii et ta pikapeale aina suuremaks tõsiusklikuks sai.
    Tol ajal on peres 7 last:Liisi, Maret , Anni, Andres (Krõõda lapsed), Juku , Kata (Jussi lapsed) ja Indrek, Mari ja Andrese esimene laps. Lasteepideemias, millest ei jää puutumata ükski sealtkandi pere, surevad kõigepealt Juku ja Kata, siis väike Anni. Matuseid ei vaevuta suureks puhuma, sest sel ajal on juba igas majas uued surnud ja ega oma laste matmise kõrvalt keegi matusele tullagi ei saa. See tegi Andrese aina kibestunumaks, Krõõda surm oli olnud vaid algus. Sealt algab ka Andrese suur viha Jussi mälestuse vastu, just Mari ebausu pärast. Viha on seda suurem, et surnuga võidelda on suisa võimatu. Nii hoiab Mari edaspidi oma mõtted enda teada, aga see elu paremaks ei tee.
    Indreku ristsetele kutsutakse viisakusest ka Pearu. Too oskab tuju ära rikkuda (loe:peolt ära ajada) auväärse köstri ja tolle aatekaaslasest rätsepa, viimase "viletsate" pükste (midagi pidi ju rätsepa juures laitma kui tüli norida vaja) pärast palja tagumikuga ringi käia ja selle eest naistelt peksagi saada. Indrekule jääb Pearu valge pluus kuidagi eriti hästi meelde, meenub iga kord kui kirikus Kristuse valget seda-asja nägi. Möödub pilt sulane Jaagupist, kes mängib ilusasti lõõtspilli, armastab üle kõige Põlluotsa Roosit, kihelkonna kõige ilusamat tüdrukut, on peenike kui piits , et kroonust pääseda ja satub lõpuks oma poja ema, kolmekümneaastase vanatüdruku Miina juurde sauna.
    Järgmine sulane oli kuulus Matu, kes ka suuremana Pearuga arveid klaarib ja enne minekutki (laia ilma õnne otsima muidugi) veel talle vingerpussi mängib-->Pearu tükkis hobusega mutta kinni sõidutades. Pearu oli soosilda aina mudasemaks "parandanud”, et aga teistel võimalikult ebamugav oleks, Matu siis teeb soosilda ainult veidi veelgi pehmemaks.
    Noor Andres ja Indrek käivad koos karjas, kuigi nad omavahel läbi ei saa. Esimene tahab muudkui rähelda ja jõudu proovida, teine unistada . Nende ärplemise pärast saab Mari kord põllul Indreku visatud (Andresele määratud) kiviga vastu külge. Seegi jääb korduma läbi teose nagu süütunde sümbol.
    Peretütred Liisi ja Maret saavad aina vanemaks , jooksevad mööda simmaneid ja suhtlevad salaja Oru vanemate poiste, Joosepi ja Karlaga. Andres saab sellest teada alles siis, kui Liisi ja Joosep otsustavad abielluda. Sellega ei või isasüda kuidagi leppida. Siis jääb Liisi rasedaks, meelega, ja kolib kodust sauna, kuni Joosepiga seaduslikult laulatatud saab. Siis asuvad nad kahekesi Joosepi onu juurde elama. Andres sellega siiski kuidagi lepib, arvatavasti, sest tütart kaasavarast ilma ta ei jäta. Maretit ei hakka ta pikalt keelamagi, kui too lihtsale tislerile mehele minna tahab, kindlameelsusega isa veendes. Suurim hoop Andresele on kõnelus noore Andresega, teda kroonu rongi peale saates - tuli välja et nii kindlaks peetud Andrese Vargamäele tagasi ja peremeheks tulemine on hoopis kahtluse all, noormees näeks heameelega maailma ja elaks oma elu võimalikult kaugel kodukoha soodest ja rabadest. Nii nagu lõppeks ka paremad ajad Vargamäel. Indrek tunneb seda kõige selgemini.
    Pilet 6
  • RÜÜTLI –JA LINNAKIRJANDUS KESKAJAL, FRANCOIS VILLON
    Külad kasvasid linnadeks ja linnades tekkis ühiskondlik kihistumine ( kaupmehed , talupojad). Kaupmehed said väga rikkaks, aga seisus luges rohkem. Neid ei peetud vaimulike ja aadlikega võrdseteks. Linnakodanikud ei olnud rahul. 11.-12. saj linna aina tugevnesid, moodustutsid rikaste kogukonnad. Kujunevad ülikoolid: Bologna (1088), Pariis (1200). Haridus muutub ilmalikumaks, vabaneb kiriku eestkoste alt. Skolaarid ja kleerikud – haritlased, tudengid, kes õppetööst vabal ajal reisivad ringi. Kirjandused parodeerivad Piiblit, kirikut. Ülistavad maiseid hüvesid. Vagandid – hulkujad. Võtavad eeskuju Anakreonist, Ovidiusest ja Horatiusest. Kõige vanem säilinud vagantide laul „ Gaudeamus ,“ mis on tänapäeva ühtlasi ka üliõpilashümn. Vagantide luule loobub muusikast. Tuntud luuletaja Rutebeauf kirjutas pihtimusluuletusi. Selle aja tähtsamaid luuletajaid F. Villon. Esimene vagantide luuletaja Rutebeuf – elas Pariisis, loobus rüütellikust ilutsemisest, sõnalised tekstid, luuletused. On uudsed, sest pihtimuslikud. Kirjnutad näidendi inimesest, kes müüb oma hinge saatanale. Kujunes fablioo – humoorikas , naljatlev jutt, mis võis olla ka sotsiaalne – ühiskondlikult pilkav. Pilgati näiteks ahnust, silmakirjalikkust, liiderlikkust. Kirjanduses sai ainuvalitsevaks satiirilis-didaktiline vaim. Pilgati munkade ja kirikumeeste patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust. Samal ajal moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida õigele teele, selleks kasutati tihti allegooriat, mõistukõne. Suurenes kirjanduse publitsistlikkus, ühiskondlik-poliitiline teema. Luulevormis kasut lühikest paarisriimilist värssi. Linnaromaanid on valdavalt lühivormid satiirilise sisuga, ka õpetlikud. Sarjatakse rahaahnust, kirikumeeste võltsvagadust, truudusetust. Rutebeuf „Eesli ... “ Ühel külapreestril suri eesel , mattis ta pühitsetud mulda. Sade kuulis ka piiskop, too kutsus mehe enda juurde. Preester võttis kaasa rahakukru, valetas, et eesel pärandas selle raha testamendiga piiskopile. Piiskop võttis raha vastu, võtlsvagadus. Tihtipeale koondub tegevus ühe inimese ümber. Näiteks Thyl Eulenspiegel.
    Keskaeja lõppu tähistab niinimetatud narrikirjandus, naerdakse minevikurumaluste üle. Seda ei põlga ära kirjamehed. Eestis „ Kilplased .“ Erasmus Rotterdamist „Narruse kiitus.“ Allegoorilised loomalood – terve keskaja vältel sakslastel Reineche Fuhcs. „ Roman de Renast“ – tegelasi samastatakse inimestega. „Loomade farm ,“ „Ahvide planeet.“ „ Roosiromaan “ – lugu armastusest. 2 autorit, Lorris ja Meung , kes jätkas Lorrise alustatud allegoorilist nägemuse vormis värssteost, kasvatades selle ülimahukaks raamatuks. Lorris tahtis mõistupiltides esitada kurtuaasse armastuse õpetuse. Noormee näeb unes roosi ja armub sellesse, kuid roosi takistavad noppimast keelepeks, häbi , hirm. Tervitus aga lubab korjata ning Tervituse kaaslaseks saavad Suuremeelsus ja Kaastunne, vastasleeri lisanduvad aga Kadedus ja Valevagadus, Tervitus heidetakse vangikongi õela vanamoori juurde. Siinkohal Lorris lõpetas ja Meung muudab teose loodusfilosoofiliseks traktaadiks, peategelasteks Loodus ja Mõistus, ründab usupimedust ja rumalust. Teose lõpus lase roosi noppida. „Rebaseromaan“ - loomaeepos, loomalugude hiigelsari, mida ühendab rebase Renart’i keskne kuju. Koostajaid üle ühe, kuid on ka laenatud lugusid. Teos- rohked jutustuslike harude ebaühtlus, sotsiaalne satiir . Loomade ja nende seiklustes on ühiskonnasuhete peegeldused, samuti humoorikad kombed ja rahvatarkus. Peateema on kavala ja leidliku, kord väikefeodaali, kord kodanlast kehastava Renart’i võitlus toore ja juhmi hundi Ysengriniga, kes nagu kohmakas karu Brun peegeldab suurfeodaalile omas loomust ja käitumist. Lõvi Noble (kuningas), eesel ja oinas (vaimulikud), kanad jänesed ( lihtrahvas ). Mõnikord satub aga rebane ise pilkealuseks ja teised loomad kavaldavad teda üle. Teos sai tuntuks tõlgenduse ja munkade kaudu kogu Euroopas Kreutzwaldi „Reinuvader rebane“.
    Villon on sündinud 1431, surmaaeg on teadmata. Ta jäi varakult orvuks, aga oli väga andekas. Vaimulikust onu abiga jõudis Pariisi ülikooli. 1452 lõpetas kunstide magistrina, kuid ei suutnud Pariisi ahvatlustele vastu panna, sattus hulguste ja kurjategijate kampa. Lõi kogemata preestri maha, lahkus Pariisist, kuid tuli tagasi. Jäi murdvargusega vahele. 1457 võitis luulevõistlusel esikoha. Pagendati korduvalt Pariisist. Tema luulekogud kannavad nime
    „Väike Testament “ 1456, milles Villon kujutab ennast surmaminejana, kes jätab oma „päranduse” nii sõpradele kui vaenlastele. Jagab laiali mõõga, raudrüü, südame, püksid, kindad . Kogu tsüklit saadavad naljatused ja pilked, mis kord on lihtsalt sõbralik iroonia , kord lõikav ja kibe satiir. Koosneb 40 stantsist ehk 40 oktaavist ehk 40 8-värsilisest salmist. Stantse ühendab päranudumise motiiv. Kirjutatud vanglas, kui ootas oma karistust.
    „Suur Testament“ 1462, milles pajatab kord humoorikalt, kord sarkastiliselt, kellele ta pärandab oma surnukeha , kellele raamatud ja kes saab selle au tema hing endale omandada. Teemades on palju vastandamisi: elu ja surm, ilu ja inetus , pattulangemine ja Neitsi Maarja. Kirjutas pärast Meung-sur- Loire ’i vanglast pääsemist. Hõlmab ka rida muudes vormides luuletusi, millest kuulsaimad on Villoni ballaadid . Mõsiteti kaks korda röövimiste ja tapmiste eest surma. Alates 1463 puuduvad tema kohta andmed.
    Vahel luule harras, vahel pilklik. Loomingus iha inimese maise elu täiuse ja vabaduse järele. Tema tuntud nelik, mis on vangis kirjutatud: „Ma prantslane , Pariisi kodanik, ja selle üle olen õnnelik, ent varsti köie kaudu süld mis pikk, saab teada kael , mis kaalub tagumik.“ „ Ballaad kadedaist keeltest,“ „Villoni epitaaf ehk ballaad poodudest”- kujutab end koos kaaslastega võllas kõikumas, vaadeldes elu otsekui teispoolsusest.luulet iseloomustab satiirilisus ja individuaalsus Villon kandis irvitavat ja pilkavat maski, aga selle tagant paistsid ka nukrad ja lüürilised toonid. See väljendub eriti hästi küsimuses «Kuhu mullused lumed said?», mis on stroofist stroofi korduv lause luuletusest «Ballaad mineviku naistest».
  • ÜHE 20. SAJANDI EESTI KIRJANDUSE TEOSE ANALÜÜS
    Pilet 7
  • RENESSANSI MÕISTE, DANTE ELU JA LOOMING, ÜLEVAADE „ JUMALIKUST KOMÖÖDIAST“
    Renessanss oli Lääne-Euroopas 15.-17. saj. Oli antiigist , loodusest tiivustatud vaimuliikumine. Murranguline pööre looduse, loomulikkuse, ratsionaalsuse ninga vabamate inimsuhete poole tähistas ka uusaja algust. Renessansis vallandus inimese individuaalsus, inimesed said vabaks keskaja dogmadest ja skolastiliste teadmiste kammitsaist. Eriti avaralt peegeldus kunstiloomes. Renessanss on lahutamatu humanismist.
    Humanistid – õpetlased, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid seda kaasajale. Antiik oli tunginud läbi veidi ka keskajal munkade ümerkirjutamise tõttu, kuid tol ajal polnud maailm sellele vastuvõtlik. Humaniste vastandati keskaja õpetlastele ja vaimulikele, kuid alates Petrarcast hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabanemise eest ning vastuseisu kiriklikele dogmadele . Humaniste tuntakse selletõttu nii erudiitide-õpetlastena, kes uurisid antiiki ja kirjutasid ladina keeles, kui ka elutervikule avatud kirjanikke ( Petrarca , Boccaccio, Shakespeare). Maadeavastused lõid esmakordselt kujutluse maailmast kui tervikust. Pöörati tähelepanu loodusõpetusele. Selle osakesena tunti ka inimest, tekkis usk inimesse ja elu tähenduslikkusesse.
    Teadmiste arengut soodustas ka Gutenbergi trükimasina leiutamine . Raamatud leidsid laiema lugejaskonna. Renessanss arenes läbi ühiskondlike vapustuste: renessanss, Ameerika jagamine, türklaste oht Euroopale . Enneolematus ulatuses vabanesid ka maine individualism ja saamahimu. Sellega kaasnes moraalikriis – näiteks Ameerika põlisrahvaste hävitamine. Katoliku inkvisitsioon ja protestantliku kiriku katsed ketserlust välja juurida sünnitasid uut ülekohut. Ka renessansi vaimuelu iseloomustasid rohked sisepinged – maisuse veendunud ülistamine (Boccaccio, Rabelais ) versus Platoni õpetusest lähtuv vaimuvool, mis loodust idealiseerides taunis selle ’’tumedat’’ külge - seksuaalsust, maist kirge (Dante, Petrarca).
    Ajastule olid omased ka enesekahtlused, need läbisid Shakespeare’i tragöödiaid, Montaigne ’i esseesid. Piiritu usk loodusesse asendus 16. saj teisel poolel skepsisega, mis teisenes hiljem barokiks . Renessanss sai alguse Itaalias, seal oli ka kõige ulatuslikum , väldates ligi 3 saj. Teistes Euroopa maades põhiliselt 16. saj. Näiteks Inglise renessansi haripunkt oli 16. saj lõpus, kui Itaalias oli juba hääbumas. Reformatsioonile järgnenud ususõjad ahistasid renessanssi Prantsusmaal. Protestantide usupuhastus tõi kaasa uusi dogmasid (niinimetatud jumaliku ettemääratuse idee – kalvinism), mis rensessansi inimvabaduse ideaalile vastandudes rõhutasid kultuuris didaktilis-moraliseerivat kallakut.
    Dante elu
    1265- 1321. Ta sündis Firenzes (oli tol ajal suuruselt 4. Linn Euroopas, võimuvõitlus , 2 parteid; gvelfid, gibelliinid, Dante oli gvelfide hulka, mis ka võitis) rikka kaupmehe pojana . Alguses pooldas ta paavsti, kuid hiljem vahetas poolt ja hakkas keisri toetajaks. Seeläbi sattus ta poliitilisse ebasoosingusse ja pagendati. Ta suri Rovennas.
    Looming:
    „Uus elu“ koosneb 31 luuletusest, mis on kirjutatud uues stiilis (hingeline, platooniline armastus jne). Luuletused on kirjutatud Beatricele, tema isa tuttava sõber, kellesse ta armus , kuid kes pidi teise mehega abielluma. Luuletustel on proosatekstilised seletused .
    Tema traktaadid on „Pidusöök“, mis räägib moraali normidest. „Rahvakeelest“ seletab, kuidas muuta itaalia keelt, et seda saaks kasutada igas valdkonnas (luule, teadus, suhtlemine ). „ Monarhia “ ülistab keisrit .
    Tema tuntuim teos on „ Jumalik komöödia“. Ise pani ta sellele lihtsalt „Komöödia“ nimeks, kuid Boccacio nimetas selle ümber. Selle kirjutamist alustas ta Firenzes ja lõpetas alles enne surma Rovennas. See on kirjutatud värsivormis, tertsiin (aba bcb cdc) ning selle pärast pole seda eesti keelde tõlgitud.
    „Jumalik komöödia“ on lugu sellest, kuidas hing peale surma edasi elab ja kuhu ta lõpuks jõuab. Sellel on kolm osa, põrgu, puhastustuli ja paradiis. Igas neist on 33 laulu, koos sissejuhatusega on see kokku 100 laulu. on 10, mis tol ajal oli täiuslikkuse number. See on kirjutatud mina-vormis. Tema teejuhiks põrgus oli Vergilius (=mõistus) ja puhastustules Beatrice (=usk). Põrgu asus põhjas, see oli 9 ringist koosnev sügav lehter . Puhastustuli oli sümmeetriline mägi lõunas, millel oli 9 tasandit . Paradiis koosnes 9 liikuvast taevast ja kümnendast taevast, mis sümboliseeris täiuslikkust. Enne põrgusse jõudmist tuli neile tee peal vastu lõvi – vägivald, panter – himurus ja hunt – reetlikus. Põrgus asusid sügavamal rängemad patud. 1. ringis olid süütud lapsed ja antiikajal elanud inimesed, kes ei tundnud Jumalat. 2. ringis olid abielurikkujad – Helena ja Paris. Seal puhus külm ja must tuul, mis sümboliseeris silmitut ja vastupandamatut kirge. Tegeliku pahega inimesed. 3. ringis olid need, kes kellelegi oli halba nõu andnud – näiteks Odüsseus. Türannid pidid keevas veres istuma, ketserid põlevates kirstudes ja silmakirjatsejad kandsid tinamantleid. Prassijad, õõdutundeta inimesed, Gerberose valvata. 4. ringis oli ihnsad ja pillagad. 5. ringis tiigedad, uhked , kadedad. 6. ringis ketserid põlevates puusärkides. 7. vägivallatsejad, enesetapjad , toorutsejad, olid alasti soos . 8. ringis olid kupeldajad, prostituudid ja petised. Nad rippusid pea alaspidi põleva augu kohal ja kordamööda lõigati neil nöörid läbi. 9. ringis oli kolme näoga Lucifer , kes hoidis lõugade vahel kolme kõigi aegade suurimat reeturit – Juudast, Brutust ja Cassiust. Puhastustules tuli neile vastu mõõgaga ingel, kes tegi talle otsaette 7 P-tähte. Iga neist sümboliseeris ühte surmapattu (uhkus, kadedus, viha, laiskus , ihnus, liigsöömine ja liiderlikkus). Põrguväraval lause „Jätke kõik lootus“. Dante annab kõigile võimaluse end kaitsta. Taevasse viis spiraalne tee. Järjest kustusid tal otsaeest tähed ära. 9. taevas kohtus ta suurte kangelastega, näiteks Karl Suur, Roland. 10. taevasse jõudes oli ta saavutanud täiuslikkuse. Maine paradiis on eeltaevas. Dante peamiseks sõnumiks inimkonnale on kutse asuda rännule pimedusest valguse ja armastuse poole.
  • M. UNDERI ELU JA LOOMING, PAARI LUULETUSE ANALÜÜS
    1883-1980.
    Suguvõsa on pärit Hiiumaalt, Kerner on emapoolt. Kassari kiriku kabeliaeda on maetud päris palju kultuuritegelasi, ka Underi suguvõsa. Sündis Tallinnas, aga suvehiidlane. Kummaline saar, kuhu hirmsasti kipuvad Eesti loomeinimesed. Õpib väga varakult lugema, pannakse 4-aastaselt Tallinna saksakeelsesse Tütarlastekooli, lõpetab selle ja kodune keel ka saksa keel, siis ei oska eesti keelt üldse. Kui lõpetab selle kooli, siis on ta kõigepealt lapsehoidja , ja hiljem saab ta sekretäri asjaajaja koha Tallinnas Teataja ajalehetoimetuses. Oli väljapaistvalt ilus naine, murdis oma elu jooksul mitmeid südameid. Esimene Eduard Vilde seal Teataja toimetuses. Vildest nõnda palju kasu, et õhutab Underit luuletusi kirjutama edasi, seni oli kirjutanud saksa keeles, Vilde valdas saksa keelt. Samal ajal annab nõu, et Under peaks omandamaa eesti keele. Hämmastav on kiirus ja kergus, millega omandab eesti keele. Tema esikkogu on 1917 ühe kõige nõudlikumast luulevormist kantud , seal on sonetid . Tutvub Teataja toimetuses töötades raamatupidajagga, kes on Karl Hacker, siis võtab nimeks Kaarel Haligna. Abiellub temaga 1902 . 1901 läheb Teatajasse tööle. Sõidavad ära Moskvasse, mille lähedal Hacker saab suures mõisas töö ühe töösturi juures, on majandusülem seal. 1902-1906 elavad Moskvas, seal sünnivad ka mõlemad tütred Dagmar ja Hedda . Samal ajal pole Under kaotanud sugugi ometigi sidet Eestiga, see abielu tegelikult katkeb 1917 ametlikult, on juba katki ammu . 1924 abiellub Under Artur Adsoniga. Kui Under on abielus ja Moskvas, siis külastab hästi palju Eestit. Siis saab tuttavaks kunstnikuga Ants Laikmaaga. Mõnes mõttes oli ühe teo poolest oli sarnane Petersoniga, kõndis jalgsi. Laikmaa tegi veel müstilisema reisi, polnud raha, et õppima minna, hakkas Tallinnast minema Düsseldorfi, vahepeal oli tööl, korjas raha, läks jälle edasi. Siis tema fantastiline jalgsirännak oli nõnda kuulsaks saanud, et leidis omale sponsori , kes maksis tema õpingud kinni. Sai tuttavaks Underiga, ja Underi teadmata sokutas tema Postimehesse Underi esimese eestikeelse luuletuse pealkirjaga „Kuidas juhtus?“ Pani ka pseudonüümi Mutti . Dagmari isaks peetakse ka Laikmaad. Marie Under tuli teda Tallinnast matma , oli hästi lumine ja hästi külm, tuli läbi lume ja tuisu see 5km. Laikmaa tahtis, et oleks maetud oma koduaeda. Sinna viib üks selline veidikene rohtunud tee, seal sees on paekivinukid, Laikmaa ei lubanud seda silendada. Et tema pole elanud sellist siledat elu. Esimesi luuletusi ilmus Noor Eesti esimeses albumis ja ka hilisemates . Esimene loominguperiood on 1904-1919. Kõigepealt on häbelik, ehkki tema on oma loomult üsna enesekindel daam. Under ja Adson elasid elu lõpus pansionaadis. Viimased 7 aastat oli seal. Loomingu suhtes oli väga enesekriitiline, kõigepealt liikus tuttavate ringis käsikirjaline luulekogu, seal tema enda poolt valitud pseudonüüm , Maria Maarjamaa . 1917 Siuru rühmituses olles ilmuvadki sonetid, tuhandelises tiraažis ja kohe ka teine trükk. 1918 veel kaks kogu „Sinine puri “ ja „Eelõitseng“.
    Misasi on sonett? Koosneb 14 luulereast, igas reas on 11 silpi , seega peab olema 154 silpi. Silbid ei ole ka ükskõik kuidas, vaid peavad olema kindlasti riimitud. Kõigepealt on 2 nelikut ehk katrääni, abba, abba. Siis on 2 kolmikut ehk tertsetti, cdc, dcd. Kõigepealt süliriim, siis ristriim. See on klassikaline sonett. On ka Shakespeare sonett, temal on kolm katrääni + üks tertsett. Nimetus tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab helisema. Hästi nõudlik värsivorm. Eesti keeles kirjutanud Marie Under, Ain Kaalep , Gustav Suits, Johannes Semper . Sonettidega on nõnda, et natuke meenutab dšässmuusika lugu. Kõigepealt antakse teema, mis kaheksandas katrääni reas tipneb. Tertsettides peab lõppema puändiga.
    Under toob eesti luulesse kõigepealt sensuaalsuse ja seksuaalsuse , isikliku armastuse, ja toob värvi. Mis on valgest kuni leekiva punaseni välja. Selle esimese sonetikogu moto on, läbi teema, on arm elada. Tohutu elutahe, elurõõm. Need on siis komponeeritud nelja aastaaja rütmi. See suur rõõm elada on ka sügisel, talvel, kevadest ja suvest rääkimata. Seal on 50 sonetti , millest kõige tuntumad on „ Ekstaas “, „Sinine terrass “ ja „Sirelite aegu“. „Ekstaas“ – joovastus, ülim nauding . Elab niisuguse tundega, et on viimane päev. Soneti teema on elamine maine, see on ülim ekstaas, siis, kui sa elad oma tunnetele vastavalt. Kui sa pole ometi selline, kes sa salgad oma armastust.
    „Sinine terrass“ – roosa , sinine, punane, purpur , verev, hall, valge, kressid on tegelt kollased , erkoranžid. Eelperioodi kohta hästi palju kriitikat erootilisuse kohta ja isikliike motiivide kohta. kohatine ilutsev sentimentaalsus on ka õige tähelepanek. Keeleliselt on mõned luuletused veel mitte nii meisterlikud kui hilisemad . Underi sonette ikkagi kroonib see puänteerimisoskus.
    Murrangu ajajärk 1919-1923. Siuru kestis 1917-1920, aga kui Siurust lahkusid kaks tõeliselt vinget meest Gailit ja Visnapuu, kui asemele tulid Barbarus ja Alle, siis Siuru ei saanud jätkata enam. Siis hakkab enesekriitika. Siis hakatakse kirjutama, missugused tundmused neil nüüd on. Semperil on tülgastus armastuse läägest kohvist . Kärner ütles, et ei suuda enam laulda sinisilmadest. Saksamaa just sõjast välja tulnud, I MS väga suurte sõjasantidega sõda. Oli väga palju sõjapimedaid, need olid need, kes gaasirünnakutes viga saanud. Ka igasuguseid neid, kellel polnud ei käsi ega jalgu. Saksa kirjanduses ja kunstis just neil aastatel juhtiv kunstivool ekspressionism . Mis on siis sõjavastane, vägivallavastane, tugevalt aja luule ja kutsub esile vastutustunnet maailmas omama.
    „ Verivalla “ luulekogu, seal pole armastust ega loodusluulet, vaid aja süngus, inimeste hukkumine ja enesesüüdistused. Üks luuletus „Ma elan “. Süü ja leinatunne. Paljud luuletused pühendatud tagantjärele Vabadussõjale. 1923 on umbes samateemaline luulekogu „Pärisosa“, kus luuletused „Sõjapime“, „Laatsarused“. Tugev surma teema, mis inimese pärisosa on. 20ndate algul aktiivne tõlkija, kirjutab ka arvustusi ajakirjandusse.
    Tõlgib Boudlaire’t, „Väikesed poeemid proosas“. Eriliselt meeldib talle „ Maeterlinck “, „ Sinilind “ on tema tõlgitud. Tõlgib saksa kirjandust, vene kirjandust. Selle aja inimesed olid Eestis haritlased. Sophoklese mingit antiikvärki ka. Loomingu kõirgperiood 1923-1935. Ballaade palju, tõsielulised ja ka väljamõeldud. „Nahakaupleja Pontus “.
    Muutused isiklikus elus. Abiellub Adsoniga. Adson jube armukade , aga samas armastas oma naist väga, tohutu imetlus säilib elu lõpuni. Tema kogu elu on pühendatud sellele, et võimaldada Underile kirjutada nii, nagu see talle parim on. Kolivad Tallinna tagasi. 1933 valmib oma maja Nõmmel. Suviti oldi oma sõpruskonnaga Eestis puhkamas, vahepeal õnnestus pageda. Hiiumaal, Toilas, Pühajärvel, Vormsil. Ja ka mitmed välisreisid. Kokkupuude mitmete maade kirjandustega ja kirjanikega mõjutab Underit. Wiedemanni sõnaraamatu võtab käsile, esimene sõnaraamat , mis ilmus eesti-saksa keeles, kõik eestikeelsed sõnad kirjas. Päris palju uurib eesti rahvaluulet ja muinasusundit.
    1927 „Hääl varjus “. 1928 „Rõõm ühest ilusast päevast“. 1929 ballaaldide raamat „Õnnevarjutus“. 1930 „Lageda taeva all“ ja 1935 „Kivi südamel“. On muutunud lüriline kangelanna, kes pole vapustavalt optimistlik, vastupidi kui on hääl varjust, siis pealkiri juba sümboliseerib seda, mida käsitlema hakkab – üksindus, vaesus, viletsus. Surma teema. Kuna reisib välismaal, siis on ükskuid visandeid suurlinnadest, Pariisist näiteks. Võtab inimese anonüümsuse ja üksinduse. „Kontvõõras“ luuletus, öeldakse selle kohta, kes tuleb kutsumata. Mure on selline, mis kui vallutab inimese. Suruma paratamatuse ja inimese ajalikkuse teema toovad sisse sellise filosoofilisemat laadi luuletused. „Rõõm ühest ilusast päevast“ on hoopis teise tonaalsusega luulekogu. Elujaatav, kuid elujaatav optimistlik selles mõttes, et Under poetiseerib kogu inimest ümbritseva looduse. A. Schweitzer eluvaateid tunneb, edukas arst Saksamaal, kes jättis ilusa elu, patsiendid ja varanduse, läks Aafrikasse ja läks sinna elama ja vaeseid ravima. Postulaat – aukartus elu ees. Ballaad „Õnnevarjutus“. Ballaad on jutustava sisuga luuletus. Aine võetakse tihti rahvaluulest, piiblist. „Taevaminek“, „ Merilehmad “, „Porkuni preili , „Nahakaupleja Pontus“ fantaasiarikas. Üheks teemaks on saatuslik armastus. See inimlik tunne põrkab väga sageli kokku inimeste madalamate tundmustega.
    „Merilehmad“ noormees, kes mere äärest leiab magava tüdruku, seal tal ümber sinihallid veised . Viib tüdruku koju ja juhtub see, et talu, mis oli siiamaani üsna viletsake, puhkeb õitsele, sest lehmad annavad üüratult head piima. Aga noormees oma armastuse rikub ära sellega, et hakkab huvi tunda, et kes see tema naine on. Külarahvas susistab, et see pole õige värk, nõnda hakkab poiss nõudma oma naise käest vastust, kes see naine on. On Ahti tütar, vetejumala tütar. siis tuleb talle meelde oma eelmine kodu, ta kaob ja noormees kaotab kõik.
    „Porkuni preili“ – Porkuni on Rakvere lähedal, paekivi . Ja seal oli mõis, kus oli mõisavalitsejateks kaks rüütlit, kes lähevad Ristisõtta, neil on ka kenda õde, Barbara armub eestlasesse. Kui need vennad tulevad tagasi, siis õde on rase ja vennad hukkavad tema armastatu ja õega teevad nii, et raiuvad Porkuni järve jäässe augu ja uputavad õe sinna ära. „Agulis“. Ballaad „Taevaminek“ – peaks tulema meelde üks Astrid Lindgreni raamat, mis samuti kõneleb lastele surmast. „Vennad lõvisüdamed“. Neitsi Maarja on nagu tema ema. Räägib kaastundest.
    „Orb“ – orb on vaenelaps, kellel kedagi pole. Inimesed mõnitavad ja narrivad teda. Inimesed ei julge olla nemad ise.
    „Üksteisest pimesi me mööda käime“, tegelt on pealkirjata luuletus. Mask kaob inimeselt siis, kui teda puudutab lähedalt kunst . Ühise kunstielamuse kaudu võivad inimesed leida teineteist. Kunsti kaudu tajub inimene tõde.
    Viimane loominguperiood. 1935-1980. Eluperiood Underil üldiselt nukram ja tõsisem. Kõigepealt 30ndate teise poolde jääb ema surm ja Under on väga lähedane olnud oma emaga, murepoolne surmateema tuleb sealt. Teine asi on need ajaloosündmused, mis saavad alguse 1939, ja mida Under siis murelikult jälgib. Esimene Nõukogude aasta möödub temale õnneks sedasi, et ei küüditata, ei kirjuta ise, tõlgib Lermontovi . Viimane kogu, mis ilmus kodumaal, oli 1942, mis kannab pealkirja „ Mureliku suuga “ sellepärast aastakümneid ei kasutatud koolides . Üsna palju ajaloolist luulet. Teema on ikka see inimlik kannatus, luuletus, mis on hästi põlatud
    „Jõulutervitus“ 1941. Isegi 1984 aasta „Mu süda laulab “ pole veel seda luuletust sees. See on selline isamaaline ja pühendatud nendele inimestele, kes 14. Juulil 1941 küüditati. Under alustabki nii, et „Astun mööda jõululumist rada, mööda paljukannatanud Eestimaad“. Jõuab järeldusele, et pole ühtegi kodus, kus poleks kurbust ja leina, sest keegi ikka ära küüditatud nende peredest. Pani talle süüks, sest ei tohtinud kirjutada saksa okupatsiooni ajal, ja veelgi enam sellist asja.
    1944 20. Septembril lahkub Eestist Rootsi. Siis on Nõukogude väed juba Tallinnas sees. Under elas Stockholmis , siis elas väga pika elu ja suri 25. Detsembril 1980. On maetud Stockholmi metsakalmistule. Väga Underlik see, et tema enda korraldus matuste kohta, Beethooveni 9. Sümfoonia lõpp „Ood rõõmule“. Võõrsil ilmusid 1954 „Sädemed tuhas“ ja 1963 „Ääremail“. On esitatud Nobeli preemiale kandindeerima. Need luulekogud on eelkõige mälestus-nostaligilised kogud, palju on ikkagi pagulusest, ja kodusmaaa igatsusest. „Põgenik“ 1954. Seletada polegi mida, kogu täpselt niisugust teemat kannabki. Teadmine, et pagulus ei ole kõige kergem vaev hinges kanda.
    LOOMING:
    Luuletuskogud:
    Sonetid 1917 – elurõõm ja armuküllus
    Eelõitseng 1918 – puhkeva tundeelu ja õnneootuse luule
    Sinine puri 1918 – tundelõõm
    Verivalla 1920 – kaose- ja katastroofivisioonid
    Pärisosa 1923 – Berliini- kogemustele toetuvad luuletused
    Hääl varjust 1927 – elutumedus, inimhinge vaevav ööpool
    Rõõm ühest ilusast päevast 1928 – valgus, elukiitus
    Õnnevarjutus 1929 – ballaadid,
    Lageda taeva all 1930 –
    Kivi südamelt 1935 –
    Mureliku suuga 1942 – II MS aeg,
    Sädemed tuhas 1954 – mõtted okupeeritud kodumaast
    Ääremail 1963 – pagulusaastad
    Pilet 8
  • G. BOCCACCIO VÕI CERVANTESE ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE, „ DEKAMERON “
    Boccaccio
    (14. saj) sündis Firenzes (mõne eksperdi kohaselt ka väikses maakohas Certaldos, kus ta isal oli mõis) kaupmehe perekonda. Kirjanikuks kujunes ta aga Napolis , kuhu ta oli isa soovil läinud äriala ja õigusteadust õppima. Boccacciot ei huvitanud kumbki valdkond , kuid teda paelus Napoli kuninga õukond, mille kunstilembus pani ta kiinduma kirjandusse.
    Boccaccio looming algas 1330. aastate keskpaiku. Laenates süžeesid varasematest rüütliromaanidest või –novellidest, kirjutas mees nii luule- kui proosavormis . Tema looming oli mahukas ning mitmekülgne ning Boccacciost sai itaalia kirjanduskeele üks peamisi kujundajaid. Ta algatas itaaliakeelse proosaromaani (teos „ Filocolo “), tõi värssromaani oktaavi -stroofi, mis hiljem valitses kogu Euroopa eepilises poeemis, üritas Dante eeskujul luua filosoofilis -allegoorilist poeemi („Armunägemus“), tõi proosasse pastoraalse teema („ Ameto nümfid“). 1350. tutvus Petrarcaga, kellega sai südamesõbraks. Sõbra eeskujul pühendus ka Boccaccio antiigi uurimisele, kirjutades rea ladinakeelseid teoseid. Boccaccio paistab silma hea inimhinge tundjana, mida demonstreerib lühiromaanis „Fiammetta“, mida peetakse psühholoogilise proosaromaani alguseks Euroopa kirjanduses. Peateose „Dekameron“ kirjutab Boccaccio juba küpse kirjamehena. Tõukeid „ Dekameroni “ loomiseks sai autor nii elust kui kirjandusest. Ta ühendas oma novellid raamjutustusega, ühendades novellid tervikuks. „Dekameroni“ ehk „kümmepäevaku“ tegelasteks on 10 noort inimeseks , kellest igaüks jutustab 10 päeval kaaslastele ühe loo – novelle on teoses kokku 100. Jutustatakse Firenze lähedal villas, avalehekülgedel kirjeldab Boccaccio sel ajal levinud katkust tingitud masendust (katk viis hauda ka Petrarca armsama). Teemades leidub rohkesti sarnasust keskaegse linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja nõrkused. Siiski ei puuduta ükski novell otseselt ühiskondlik-poliitilist või filosoofilis-religioosset temaatikat. Boccaccio kirjeldab peamiselt eraelulistest seikadest – armuihast, kadedusest, abielurikkumistest, petmistest. Võrreldes Dantega on tema vaateväli kitsam. Ent ometi jäädvustab „Dekameron“ kaasaegse Itaalia sügavamas läbilõikes kui mis tahes teine tollane teos. Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid alates ülikutest, vaimulikest lihtrahvani. Kuigi süžeed olid laenatud varasemast kirjandusest, suutis Boccaccio panna need peegeldama Itaalia elu. Boccaccio läheneb esimese renessanssikirjanikuna inimlikkusele loomulikust, s.o looduspärasest vaatevinklist. Usub, et inimese tulevik on tema loomulike võimete ja annete vabas arendamises. Novellides määrab sagedasti tegelaste saatuse juhus, mingi imepärane seik. Boccaccio õigustab armastuses loomulikkust ning näitab inimeste intiimelu enneolematu avameelsusega. Kuigi autor kujutas loodust maiselt, hindas Boccaccio ka inimloomuse õilsust, suuremeelsust, puhast ja terviklikku armastust. Samuti hindab Boccaccio kõrgelt inimmõistust, mis aitab inimese õnneni, eemaldab pimedusest. Boccaccio valdab täiuslikult nii poeetilist stiili kui mahlakat rahvalikku kõnekeelt. Boccaccio tõi lühiproosa vormi täiesti uue kvaliteedi, tema mõjud ulatusid kaugele.
  • ÜLEVAADE VÄLISEESTI KIRJANDUSEST
    Pilet 9
  • W. SHAKESPEARE'I ELU JA LOOMING, ÜHE NÄIDENDI ANALÜÜS
    1564- 1616
    Sündis Stratford -upon-Avonis, isa oli rikas ja hea ärivaistuga. 1568 sai isa John linnapeaks. Haridusteed alustas kodulinnas, kust sai piisavalt põhjaliku antiikmütoloogia tundmise. Loomingut on tohutult säilinud, aga andmed elu kohta on lünklikud. 70ndatel algas pere majandulik allakäik ja ähvardas vaesumine . Isa müüs naise kinnisvara ning W pidi end ise ülal pidama . 1582 abiellus 8 aastat vanema jõuka naisega, kellega sai kaxikud (Hamlet, Judith ). 1585? Läx Londonisse õnne otsima, alustas ühe teise näitlejaga näitetruppi, kus mängis kui ka kirjutas. Jõukus hakkas kiiresti kasvamahakkas isa rasketel aegadel müüdud kinnisvara kokku ostma ja 1599 ostis John endale ka gentlemani tiitli . Ei ole teada, millal koju tagasi pöördus, kuid seal suri ja sinna ka maeti. 1623 anti esmakordselt välja tema kogutud draamateosed. Kokku säilinud 36 näidendit, millest varasemad olid komöödiad (1595“Suveöö unenägu”, 1593 “Tõrksa taltsutus”, 1596 ” Veneetsia kaupmees ”, 1598 ”Palju kära eimillestki”, 1600“ Windsori lõbusad naised”, “Kaheteistkümnes öö”, 1604”Mõõt mõõdu vastu” ) ja nn. ajalookroonikad (“ Henry IV(1597/98),V(1599),VI(1590-92),VIII(1612-13)”, “ Richard II(1595), III( 1592 )”, Kuningas John(1596)). Huumori allikax on tavaliselt madalamast soost tegelased, vaimukuse intriigis on suur osa juhusel ja saatusel, õigustab inimeste loomulikke tundeid ja nende armastuse vabadust, vabandades sellele mitmed ühiskondlikud eelarvamused , normid ja keelud. Ajalookroonikates lahkab võimuprobleeme. Loomingu kõrgtaseme saavutas S. 17 saj esimesel kümnendil, mil tema loodud tragöödiad läxid maailmakirjanduse ajalukku, neis seob ta inimese saatuse tihedalt ühiskonnaga (1604“Othello”, 1606“Macbeth”, 1606“Kuningas Lear ”, 1595“ Romeo ja Julia ”, 1599“Julius Caecar”, 1606-7” Antonius ja Kleopatra”, 1607”Timon Ateenast ”, 1608” Coriolanus ”, 1609”Talvemuinasjutt”, 1610”Cymbeline”, 1611” Torm ”) Tragöödiate tsükkel algab kuulsaima teosega “Hamlet”(1600-2): renessansi aja suurim sümbol kirjanduses. Loo allikax on keskaegse Taani kroonikakirjutaja Saxo Grammaticuse ld.keelne kroonika. See on ainus teos, mis algusest peale seotud surma teemaga .
    I vaatus – Hamletile ilmub tema isa vaim, Claudius on mõrvanud oma venna, abiellunud kuninganna Gertrudiga (hamleti ema), Isa vaim nõuab H-lt kättemaksu. H asemel on trooni tema onu. H armastab Opheliat, kuid tolle isa Polonius ja vend Laertes ei kiida seda heaks. II vaatus – arvatakse, et H on armastusest hulluks keeranud. Areneb tema hulluse teema. III vaatus – kohtumine Opheliaga (olla või mitte olla?), nähes sepitsust, kohtleb H O-t julmalt. H ütleb emale kõik näkku, Claudius ei saa H tappa, kuna rahvas armastab H-t. IV vaatus – H mõtisklused ja eneseanalüüs, Ophelia surm, Laertese kättemaks. V vaatus – kalmistul . H tapab Claudiuse. S. viimase perioodi näidendeid ühendab muinasloolisus, idüll, mis lahendab konflikte ja viib õnneliku lõpplahenduseni (tragikomöödiad).
    Hamlet kirjutati William Shakespere poolt. Teos on tragöödia ja peategelaseks on Hamlet, Taani prints. Hamlet üritab kättemaksta oma onule Claudiusele, kes Hamlet Sr (Hamleti isa) tappis, et troonile pääseda.
    Hamlet kelle isa suri ja kuningaks sai kuninga vend Claudius ning abiellus Hamleti emaga. Isa vaim andis talle märku, et tapjaks oli Claudius mitte ta ei surnud loomulikku surma. Terve selle raamatu vältel Hamlet proovib leda mooduseid kuidas panna Claudiust ülestunnistama oma tegu. Tegevuse käigus tapetakse mitmeid inimesi ja loo lõpuks saavad ka Claudus ja Hamlet surma võitluse käigus.
    Analüüs: Teoses teemad varieeruvad. Monoloogid- Hamlet pidevalt mõtleb oma tegude üle ning ei tea millist teed valida. Kas leppida olukorraga või kättemaksta? Lisaks valitseb kuningriigis suur valetamine ja reetmine , õukond pole lojaalne. Hamleti arust peaks isa surma austama, aga tundub, et tema oli ainuke. Teised lihtsalt läksid vooluga kaasa uue kuningaga. Sellest annab märku ka riietus. Hamlet riietus mustalt kui kuningas suri, aga teised mitte. Teoses on ka erinevaid imelikke asjaolusid. Miks oli Hamlet ainuke, kes vaimu nägi, kas ta tõesti oligi hull või ta teeskles hullu. Teoses tuleb ka sõprusest juttu. Hamletil on ainult üks ustav sõber, aga teised kellega ta lapsepõlves sõber oli, on samamoodi korrupeerunud nagu teised õukondlased. Näiteks siis kui Hamlet pidi Inglismaale minema, ta sõbrad tüssasid ta, aga Hamleti oli neist targem ja lasi neil ise Inglismaale minna.
  • J. KROSSI ELU JA LOOMING, „KEISRI HULLU“ ANALÜÜS
    1920-2007. Sündinud Tallinnas 19. Veebruaril. Isa oli masinatehase Ilmarine meister. Oli perekonna ainus laps. Päris haritud ja kultuurihuvilisest perest, kus räägiti vene, saksa ja eesti keelt. Mitmes keeles kirjandust leidus seal peres. 1928-1938 õppis Westholmi gümnaasiumis ja sellest kirjutab oma „ Wikmani poistes“. Hakkab juba kooliajal oma kirjanduslikke katsetusi avaldama. 1938 astus Tartu Ülikooli õppima rahvusvahelist õigust, lõpetanud ülikooli juurateaduskonnas. Lõpetas selle 1942. 1943 Saksa sõjavägi tegi totaalse eesti poiste mobilisatsiooni, õnneks rindele ei pidanud minema. Westholmi gümnaasiumis õppisid 6 keelt, oli võimalus olla Saksa staabis tõlk. Sakslased arreteerisid ta kui mehe, kes organiseerib või käib läbi nendega, kes tahavad taastada Eesti Vabariiki. Arreteeritud kõigepealt sakslaste poolt, 1944-1946 tööl Tartu Ülikoolis, 1946 arreteeritakse nõukogude võimu poolt. 1948-1954 on sunnitööl ja asumal Komimaal. Sinna viidud inimesed said teiseks karistuse mooduseks selle, et kui sunnitöö oli läbi, siis polnud õigust tagasi pöörduda Eestisse. 1953 Stalin suri, siis hakati pikkamisi neid poliitvange lahti laskma. Nõnda Kross saab üsna varakult, 1954 tagasi eestisse, 34-aastasena. Ülikooli lõpetades abiellus, naine kui rahvavaenlase naine lahutas temast vältimaks enda Siberisse saatmist. Siberis Kross abieellus uuesti ühe poliitvangiga. Said kokku niivõrd palju raha, et ostsid maja seal. Tulid Eestisse. Tema kolmas naine on olnud Ellen Niit . Poliitvanginga tagasi tulnul on plekk küljes, keegi ei võta sellist inimest tööle. Esimesi töid oligi, millest kirjutas romaanis , et oli arheoloogilistel väljakaevamistel. Algab luule tõlkimise periood. 1956 alates hakatakse avaldama tema originaalluuletusi. 70ndatel hakkab kirjutama proosateoseid. 1971 omapäralised au- ja ametinimetused, siis nimetati ENSV teeneliseks kirjanikuks, 1985 ENSV rahvakirjanikuks. On olnud kirjanike liidu juhatuses, 1989 Tartu Ülikool valis ta oma audoktoriks, 1990 Helsingi ülikool tegi sama. Tal on mitmeid rahvusvahelisi tunnustusi, 1989 tunniistati romaan „Keisri hull“ parimaks tõlketeoseks. Üsna palju reisinud on. On mitmekordne Nobeli preemia nominent, see preemia on väga poliitiline.
    Looming:
    Kirjanikuna on mõjutanud Puškin, Under, Sang, Merilaas , Paul Viiding , Alver . Venemaalt naastes hakkas luuletama . Tema luule on rohkem selline intellektuaalne luue, vähem tunnetteküllane. Üldiselt ühiskonna kajastaja, kuid on ka väga häid armastusluuletusi, „ Voog ja kompanii“. Tarmo ja Toomas Urb esitavad ühte teksti omaenese teksti pähe, tegelikult on Krossi tekst.
    Esimene luulekogu 1958 kandis ajajärgule omast pealkirja „Söerikastaja“. On ajaluule kogu, kus on hukkamõist eelmisele ajastule. 1952 kompartei kongress , kus öeldi, et kõik vead, mis tehtud, tingitud Stailinist, isikukultus . Kross kirjutab sellest, et olenemata aegadest saab elada puhta hingega. Inimene ei pea igasuguse kampaaniaga kaasa minema. Puhtuse taotlus . Palju on vabavärsilisi luuletusi. Sellest tuli loomulikult probleem. Armastas üldse vabavärssi kirjutada. Sest Endel Nirk oli niisugune, kes kasutas parteistaatust, et ennast kirjandust luua, kirjutas Hermelini nime all paroodia pealkirjaga „Porikuu sonaat “, parodeerib Krossi, Kaalepit, Ellen Niitu. Probleem selles, et pole luule. Vastad sellele ja ülteb selle, et inimese teeb inimeseks iseseisva mõtlemise võime.
    Veel luulekogud „Kivist viiulid“, seal ilus luuletus „Maailma avastamine“, mis pühendatud Kolumbusele. „ Lauljad laevavööridel“, „ Vihm teeb ilusaid asju“. Põhiteema on intellektuaalne luule, filosoofiline mõtisklus niinimetatud uue aja inimesest.
    Proosani jõuab 70ndatel ja sinna jõudmiseks suureks põhjuseks alanud stagnatsioon . See, et kõike, mida tahtsid välja öelda, seda otse teha ei saanud. Kõikides romaanides keegi päritolult eestlane oma klassist lahkunud, ta on oluline persoon . Peategelase puhul on põhiprobleemiks kompromissile minek, vaja teha tähtis otsus, mis on enda jaoks halb, sest põhimõtetevastane. Pingelised, psühholooglised romaanid, põnevad suhted ja pikad sisemonoloogid. Avastab enda jaoks ajaloo ümberkirjutamise. Võtab Eesti varasemast ajaloost huvitavaid isiksusi ja need on tal pagana põnevad. Kirjutab nende elust tollel kaugel ajal, seostab kultuuritegelased ja ajaloolised tegelased omaenese aegse ajaga , toob mõtte välja kaasaega. Walter Scott , indiaanijutu ja Tarzan , hiljem tulevad ajalooalased teosed. „Michelsoni immatrikuleerimine“, „ Taevakivi “. Viimane räägib sellest, kuidas Masing ja Peterson kahel erineval viisil oma rahvast armastavad, põlvkondade konflikt.
    1970 ilmub esimene proosateos, „4 monoloogi püha Jüri asjus“ – Sittow pürgib kõrgemasse seltskonda, kuida takistauseks saab tsunftisüsteem, teiste üle, kuid pruudi nimel soostub tegema selliaasta ning pühast Jürist skulptuuri, mis kujutaks teda ennast. Monolooge peavad Sittow, pruut , võõrasisa ja tsunftimees.
    Kirjutab suure romaani „Kolme katku vahel“ esimene köide. Ajendiks on „Liiwimaa kroonika.“ Kõrgemale trügijaks on Russow, kes voorimehe pojast vaimulikuks. Tegevuskoht peamiselt Tallinn, aeg-ajalt ka reisib. 4 monoloogi saab kohe Tuglase novelliauhinna. Paraleelselt romaanidega kirjutabki kogu elu novelle, „Klio silma all“,
    1975 romaan „Taevakivi“, samal aastal „ Kolmandad mäed“, kus peategelaseks Köler, sümboliseerivad ettetulevaid takistusi. Köler maalib Tallinnasse Kaarli kirikusse Jeesusega altarimaali, modelliks talupoeeg, kes on sadistlik edasipürgija. Kölerile osutub see probleemiks ja asja leevendamiseks paneb sisse oma armastuse ja usu sellesse, hakkab juhtima rahvaliikumist ja lõpuks rahustab na ine maha, et kunsti seisukohalt pole probleemi.
    1978 „Keisri hull“.
    Mitu novellikogu jälle, näiteks „Kaja lood“, „Ülesõidukohad“. Jutustus „ Marrastus “, kus üks tüdruk suri see tõttu, et kukkus põlve puruks, kutsuti küll arst, aga tal oli teetanus ja suri.
    Lugu „Väike Vipper “ – poistegümnaasium, konflikt Vipper ja prantsuse keele õpetaja vahel. Vipper tahtis cum laudet, aga õpetaja ei soostunud panema hindeks viite ja Vipper poos end üles.
    „Toru“ – lugu sellest, kuidas kõrvale hiilida kohustuslikust väeteenistusest. Üks toru sülgas noored vene, teised saksa sõjaväkke. Viimane oli leebem. Tahetakse Tallinnast Helsingisse sõita tühjades kütusetsisternides, tuli aga surm.
    Romaanid 1982 „Rakvere romaan“ – linn sai Põhjasõjas kannatada, vastuolu linn ja Tiesenhausenite mõisa vahel, mis on paremal järjel ja hakkab lolukorda ära kasutama. Linn kaotab.
    1984 „ Professor Martensi ärasõit“ – palju monolooge ja mõtisklusi. Martens on Audru köstri poeg, jäi lapsena orvuks, sattus Peterburi vaestekooli, töötas end üles, hea juriidilise haridusega. Martens jäi ööseks raudteejaama, sest hakkas Peterburi minema, aga otsustas rongilt maha minna ja suri. Pärnuga seotud mees, rahvusvahelise õiguse lõpetanud mees, oli Vene tsaaririigi üks parimaid diplomaate, kes 1909 pidi saama Nobeli rahupreemia.
    1987 „ Vastutuulelaev “ – Schmidt, Eesti päritolu mees Naissaarelt, tehniliste huvidega , jäi aga paremast käest ilma. Treenis oma vasakut kätt nii, et sai oma ajastul kuulsaks potikuks, kuigi tal puudus akadeemiline haridus. Haridusaugud täitis intuitsiooniga, suri tundmatuna, hiljem hakkas NASA kasutama tema leiutisi. 1988 „Wikmani poisid“, sellest on tehtud rohkem kui 4 telelavastust. Autobiograafiline memuaarteos, keerulised suhted kooli- ja klassivendade vahel.
    1990 „Väljakaevamised“ , aasta enne 1989 ilmus see romaan soome keeles. Minategelane tuleb 50ndate keskpaigas asumiselt, töötu, sai Toompeale väljakaevamistele, leidis Lundi peapiiskopi pihtimuse 13. saj, millest teistele ei räägi. Saatis selle Tartusse ning tuleb hämmastav tõlge, et piiskop kahetses vägivalda, sellel vastakad reaktsioonid, et võltsing.
    1970-1980 „Kolme katku vahel“ kõik neli osa.
    1998 „Paigallend“. Sügav vene aeg, tagasivaade ja elulugu, mis jõuab kaasaega 50ndatesse, peategelane vaimsete aannetega, aga ei realiseerinud ennasat.
    Ülikooliaastatest romaanis „Mesmeri ring“. Kirev peategelane puudus.
    Viimane romaan „Tahtamaa“. Ilmus veel 2 köidet memuaarteost „Kallid kaasteelised“, esimene 2004 ja teine postuumselt.
    On kirjutanud ühe vinge lasteraamatu, apteegi õpipoisist. Väga palju tõlkinud, näiteks praegu hästi oluline „ Alice imedemaal “. Shakespeare on tõlkinud, Balzaci, „ Eilne maailm“ Schweig. „Libretto“ ooper . Tõlkis 7 keelest: saksa, prantsuse, inglise, vene, rootsi, soome ja ungari. Tal oli ka kirjanduskriitilist loomingut „Vahelelugemised I-V“, kus on seisukohavõtud, analüüsid ja kriitika.
    „Keisri hull“ – Jakob Mätlik, õde Eeva, tema mees Timotheus von Bock , Laming on nuhk, tütar Jette ja sohilaps Anna. Võisiku talu, Schlüsselburgi vangla . Keiser Aleksander I pani vangi, Nikolai I vabastas. Õpetaja Masing. „Keisri hull“ on tõlgitud vähemalt 16 erinevasse keelde, mis muudab selle ühtlasi maailmas üheks tuntumaks eesti kirjandusteoseks.
    Pilet 10
  • KLASSITSISMI MÕISTE, MOLIERE 'I ELU JA LOOMING, ÜHE NÄIDENDI ANALÜÜS
    Klassitsism
    (sks klassizismus) on kirjandusvool, mille võrsed tärkasid renessanssi rüpes Itaalias 15. saj ja mis saavutas õitsengu 17. ja 18 saj enamikus Euroopa kirjandustes, eeskätt Prantsusmaal. Klassitsismi põhimõtted taaselustusid 19. ja 20. saj neoklassitsismi näol. Ideaaliotsinguil toetusid klassitsistid antiikkirjanduse eeskujudele, nõudsin kirjanduselt lihtsust ja harmooniat, samas ranget ning täiuslikku vormi, korrastatud keelt ja puhtaid žanre. Näiteks luule puhul oli autoril lubamatu isiklike elamusi kujutada, tragöödia ained pidid olema kreeka ja rooma ajaloost või mütoloogiast. Luule muutus elukaugeks. Eelistati antiikseid žanre, nagu eepos, ood, idüll.
    Moliere
    Moliere’i peetakse Prantsusmaa klassitsismi suurimaks komöödiakirjanikuks. Sündis 17. saj Pariisi jõuka kodanlase ja õukonna käsitöömeistri perekonda. Moliere’ist isa ametijärglast ei saanud, mees loobus ka advokaadikarjäärist, kuigi juristidiplom oli ülikoolist omandatud. Tundes varakult huvi teatri vastu, asutas ta teatritrupi, milles tegutses nii komödiograafi, lavastaja kui näitlejana. Ebaõnnestunud alguse järel Pariisis suundub trupp 1646. aastal Lõuna-Prantsusmaale, kus rännati ühest paigast teise. Jõudnud tagasi Pariisi, lavastas trupp erakordse menuga lühinäidendi „Naeruväärsed eputised“. See meeldis monarh, misjärel sai autor keisri soosungisse. Ent oma järgmiste komöödiate julge satiiriga oskas Moliere Pariisi vanameelsed ja vaimulikud ringkonnad põhjalikult välja vihastada. Kulus 5 aastat, et mainest lahti saada ja et lavastada uus näidend. „Tartuffest“ sai aga autori üks kuulsam näidend. Siiski kritiseeriti, rünnati ja laimati meest pidevalt ning 1660-ndate keskel, algas Moliere’il kopsuhaigus, millele lisandusid ebaõnnestunud abielu hädad. Molieri elu lõppes traagiliselt: ta suri „Ebahaige“ etenduse järel, milles ise näitlejana kaasa mängis. Kümnekonna aastaga suutis mees aga lua suure hulga oivalisi komöödiad, mis kuuluvad koomilise teatri klassikasse. Lisaks eelpool mainitutele näiteks „Don Juan“, „Ihnus“ ja „ Misantroop “. Autori paeluvuse üks allikatest on kahtlemata see, et ta peegeldas oma kaasaja Prantsusmaa elu kombeid laiemalt ja värvikamalt kui ükski teine tollane näitekirjanik. Eluolu suutis mees kirjeldada kriitiliselt, vaheda satiiri abil. Moliere’il õnnestus oma tegelasi näidata üldinimlikena, lahates selle loomust koos vooruste ja nõrkustega. Lisaks pani autor oma komöödiad kandma humaanset moraali ja filosoofiat : ta oli loomulikkuse ja inimliku lihtsuse pooldaja . Teda häirib võltsus, tehtud, silmakirjalikkus , peenutsemine. Tema satiiri märklauaks on aristokraatlik seltskond , elukauge idealism , naiivsus. Nõrga kohana Molier’i loomingus peetakse tema süžee arendamisvõimet: näidendite lõpud on sageli kunstlikud. Tema tugevus seisnes aga tegelase karekteri psühholoogiliselt peenes ja vaimukas esituses, sõnakoomika (Moliere oskas hästi matkida kõikvõimalikke kõnestiile).
    Kõiki klassitsistlikke vorme järgiv „Misantroopis“ toob Moliere lavale õilsa aadliku Alceste ’i. Alceste ei tee nimme seda, mida teevad kõik teised, mistõttu ta lõpuks endale inimestevihkaja maine saab. Alceste igatseb tagasi ’ muistsete aegade’ lihtsust, loomulikkust, siirust ja otsekohesust. Kaasaegses Prantsusmaal näeb autor aga vaid madalate kirgede domineerimist: hinnas on silmakirjatsemine, salatsemine, laimamine, egoistlik omakasu. „Misantroop“ kritiseerib iseäranis teravalt aadli tühist jõudeelu. Moliere taaselustas 18. saj oma komöödiatega klassitsismi. Nähtavasti tuleneb see asjaolust, et Moliere oskas oma kaasaja inimeses detailselt näha ja esile tuua need jooned, mis on olnud inimesele omaks kogu tema ajaloolisel teekonnal.
  • H. VISNAPUU ELU JA LOOMING, PAARI LUULETUSE ANALÜÜS
    Sündis Helme kihelkonnas. Vanematest vähe teada, kuid rändasid palju. Visnapuu = Kirsipuu. Suur pere oli. Haridus on lünklik. Hiljem töötab ise kooliõpetajana – see ei meeldi, kuna leiab et peaks ise õppima. Lõpetab Narva gümnaasiumi eksternina, saab algkooliõpetaja kutse. 1912-1917 Tartus, annab eratunde ja püüab ise õppida. Kirjanduses modernistlik suund. Aitas moodustada rühmitust, 1913 rühmituse album „Moment I“. Sümbolistlik (ründasid kõik). 1914 „Roheline moment“. Endal luuletus „Vaarao tütar“ – ülesehitatud püramiidina. 1918 kandideerib „Teataja“ toimetajaks, paneb kirja TÜ filoloogia teaduskonda, aga õpinguid ei võta tõsiselt. 1917 lülitub Siurusse. 1918 tutvub ühe naisega, keda kutsub Ingaks. 1922-1942 olid abielus. Väga kiindunud. 20ndatl reisib palju – venemaal, Saksamaal. On berliini ülikooils, huvitub idamaade religioonist. Kui vanemad suri 1928 a, siis pärandasi talle talu, läks talumeheks siis. Tln tagasi 30ndate keskel. Töötab ajakirja „ Varamu “ juures. Raksem aeg 1940-42 – kaotati EV, suri äi, kasutütar viidi Siberisse ning suri ka Inga . Põgeneb saksamaale, üritab luua kirjanduslikku rühmitust ning asutab Ülemaailmse Eesti Kirjameeste Seltsi. Jõuab ka USA-sse. Tunneb end üksi, ei suuda kohandud, sureb NY haiglas .
    Looming
    1917 I luulekogu „Amores“ – mõjutatud impressionismist. Loodus- ja armastusluule . 1918 II luulekogu „Jumalaga, Ene“
    visnapuu vabadussõjas ning looming muutus. Alguses kirjutas ka isamaalist luulet. Häbenes luuletust „Oh, neetud maa“, kus halvustas Eestit. 1920 „Talihari“ – inimene kõikvõimalikes aja keerdkäikudes – inimene ja inimene, inimene ja ühiskond. Esikohal rahvus ja rahvuslus . Keeruka isamaalisuse käsitlus . Avaluuletusest „Kodumaa laul“ tahetigi laul teha. Üks mees esitas selle oma pähe. Visnapuu leidis, et hümniga ei tohi olla seotud ühtegi skandaali. Kirjutas sellele paroodia. 1920 „Hõbedased kuljused“ - tsükkel „Kõnelused Issandaga“ – süüdistab Issandat ebaõigluses. 1920 „ Kanarbik “ – tsükkel „Kümme kirja Ingale“
    1921 esseede kogumi „Vanad ja vastsed poeedid“. 1924 valikkogu „Valitud värsid“ 20ndada on hingelise tasakaalu taastamise aeg. 1925 „Ränikivi“ (lapsepõlv, mälestused, kus me oleme pärit), 1927 „Maarjamaa laulud“, 1929 „Puuslikud“ (ebajumalad meie elus ja meis endis), 1931 „Tuulesõel“ – sellega sai folklooris tuule suunda muuta. Eesti rahvus tuleks Euroopa kaardile panna, et hoida ära halbu tuuli . 1932 lüüriline loodusluule „Päike ja jõgi“. 1937 „Saatana veri“ – värsiromaan. 1938 legendide, ballaadide kogumik „põhja valgus“.
    Tegeles ka teatriga, kirjutas näidendeid.
    Kui elus raksem periood oli, kirjutas 1942 lüroeepika „Tuule ema“ . 1946 ilmub valikkogu „Tuuline teekond“, ilmub ka kogu „esivanemate hauad “. 1947 „Ad astra “ . poliitika, rahvuslikkus, surm. 1947 „ Periheel . Ingi raamat“. Periheel kaugeim punkt päikesest. Leinaluule. 1948 „Mare Balticum – uue sõjajärgse aja luule. Inimesed peavae kokku hoidma. Eesti, läti, leedu ühinegu, et olla vene vastu. Prohvetlik isamaa käsitlus. 1950 „ Linnutee “ ja „Rännuraamat“
    Pilet 11
  • VALGUSTUSKIRJANDUS , VOLTAIRE'I, ROUSSEAU ' KIRJANDUSLIK TEGEVUS
    Valgustusajastut iseloomustab tugev vastuseis absolutismile. Sellesse ajastusse jääb Ameerika iseseisvussõda, Peeter I ja Põhjasõda , Katariina II valgustatud absolutism , aktiivse ajakirjanduse teke, entsüklopeediate loomine, teatri uus populaarsus, valmide arendamine (muu luule jääb unarusse), sentimentalismi teke.
    Valgustuspõhimõtted
     Hariduse, teaduste juurutamine
     Ideaaliks loomulik inimene
     kodanikutunne ja –vastutus
     entsüklopeediate koostamine
     ajakirjanduse levik
     kirjanduslike ringide aktiviseerumine
     Valgustuslik filosoofia ühiskonnaellu
    Aeg: 18. sajand
    Koht: Euroopa- Prantsusmaa, Madalmaad
    -demokraatlikud ideed
    -absolutism ehk ühe inimese võim
    - loodusseadused , entsüklopeedia
    -inimese mõistus arenes, koolid.
    Ajaloos:
    - kodanlik pööre (Inglismaal)
    -Usa iseseisvus
    -põhjasõda
    - newton
    -peterburi rajamine
    Voltaire:
    1694-1778
    -poeet, näitekirjanik, filosoof Prantsusmaalt
    -ema sureb, läheb aristokraatlikku kooli, leiab head sõbrad
    -kirjutab epigramme kuningliku õukonna kohta, satub Bastille'i vanglasse (2x)
    Looming:
    -kirjutab vanglas tragöödia "Oidipus" ja eepose "Henriaad"
    -saadetakse Inglismaale
    -"Filosoofilised kirjad" põletatakse
    -saadetakse tagasi Pariisi, pettub Preisimaa kuningas
    -läheb šveitsi, kus ta looming on keelatud.
    -väga irooniline , terava sulega
    -läheb Pariisi ja sureb.
    -maetakse salaja, pärast Pantenoni
    Maailmavaade:
    -Jumal on teinud kella
    -"Inimese olemus on tema mõistuse ja meelte saadus"
    -Pidas ennast ise näitekirjanikuks, kirjutas 54 näidendit ja võttis eeskuju Shakespeare'ist.
    Looming:
    - Poeem " Orleans 'i neitsi"
    - luulest kirjutab epigramme, filosoofilist luulet.
    -"Mikromegas"
    Rousseau:
    1712-1778
    -sündis Genfis
    -isa kellassepp , ema suri
    -graveerija õpipoiss
    -loeb palju ja varakult
    -lahkus kodust 16-aastaselt
    -elas rikka sponsorlanna juures šveitsis
    -"Arutlus küsimuse üle..", saab kuulsaks
    -satub vastuollu valgustajatega (nr voltaire)
    -elu lõpus vaimuhaige
    -ta põrm on pariisi pantenonis
    Looming:
    -1745 esimene ooper "Galantsed muusad "
    -1750 esseevõistlus
    -rohkem vaenlasi kui poolehoidjaid
    -ooper "külatark"
    -1754 arutlus
    Ideed:
    -kirjutage lihtsatest inimestest!
    -rääkige lihtsat keelt!
    -tagasi loodusesse!
    Tema essee „Arutlus küsimuse üle...“ räägib sellest, kas teaduste ja kunstide areng on aitanud puhastada kombeid. Tema arvates pole.
    Tähtsaimad teosed on: Julie (naise psühholoogia ja tunded), Ühiskondlikust lepingust (teadustekst ideaalsest riigikorrast ja idee sellest, et inimese töö mahu suurus on võrdne tema vara suurusega. Eraomand pärandamatu.) Emile (lapse kasvatusest, vaimse ja füüsilise arengu kooslus , vabakasvatus ). Lisaks eelnevalt mainitud „Arutlus küsimuse üle...“
  • POSTMODERNISM KIRJANDUSES
    Hakatakse rääkima globaliseerumisest ja üleilmastumisest. Arvuti ja internet , mobiilside . Kunstis ja kirjanduses tuleb uus nähtud – postmodernism – kõik müügiks. Kirjanduses pole Künnapase lemmik, on igasuguseid oma stiile seal, mingi osa isegi nauditav, üks osa selline, et kuna pole enam tabuteemasid, siis üks osa kirjanikest , kes postmodernismi viljelevad, kõigepealt kleepis üles oma rõveda sisuga luuletused. Mõistet „postmodernism“ kasutatakse eelkõige kahes tähenduses.
    Postmodernism kui ajastu – kultuuriperiood, mis algas pärast modernismi ja mille lõppu pole paljude teoreetikute arvates ette näha.
    Postmodernism kui kirjandus – kirjandusvoolu nmetus, termin, mis osutab teostele, millel on postmodernistlikud tunnused. Erinevate tunnuste suhtes valitsevad erimeelsused, kuid need on esileküündivamad mõisted, mida on postmodernismiga seostatud .
    1. Elektilisus – vaadete stiilide ühendamine. Modernistlikud voolud (näiteks sümbolism, impressionism , sürrealism jne) tegelesid kunstilis-tunnetuslike piiride avardamisega, avastasid uusi väljendusvahendeid. Lõpuks tundus, et midagi uut pole veel võimalik teha. Selline tõdemus tähendaski postmodernistliku ajastu algust. On väidetud, et esimene postmodernist oli kunstnik Marcel Duchamp . Tema kuulsaim taies selles vallas oli 1917 „Purskkaev“, mis kujutas endast kummmulikeeratud pissuaari. Duchamp püüdis selgusele jõuda, kas on võimalik teha midagi, mis ei ole kunst. Andis selelle eitava vastuse. See on tüüpiline postmodernistlik vastus: kunst, kunstiteos võib olla sisuliselt ükskõik mis. Kuna edasi ei osatud minna, siis võeti ette vanade ja traditsiooniliste ning modernistlike uuenduste ümberjagamine, läbitöötammine, analüüsimine ja taaskordne kasutuselevõtt. Postmodernismi eklektilisus tuleneb sellest, et ta kasutab, töötab läbi ja kombineerib omavahelt vabalt kõigi talle eelnenud stiilide, voolude ja maailmatunnetuste kogemusi.
    2. Laialivalguvus – kuna postmodernistliku ajastu kunst võib olla peaaegu ükskõik milline, iseloomustab kultuuri üldpilti ülim laialivalguvus.
    3. Marginaalsus – alternatiivsust , sest kui kõik on laiali valgunud, siis on suurem osa sellest ka marginaalne, kõrvaline, ääreala. Marginaalset ehk tsentrist väljunud kultuuri on postmodernismis alati rohkem kui peavoolukultuuri. Sellest ka surve peavoolule. Esiteks moesurve: moodi saab minna ainult see, mis moes ei ole, järelikult midagi marginaalset. Teiseks kunstiline surve: kuna marginaalsus tavaliselt ei müü, siis on see turu ja moe survest täiesti vaba ning võib selle asemel keskenduda kunstilistele küsimusteel, väjendusvahendite täiustamisele, tunnetuse avardamisele ja olla seetõttu peavoolust kvaliteetsem.
    4. Subkultuursus – marginaalsed kultuurid otsivad oma keset, marginaalsed kunstikud- kirjanikud mõttekaaslasi ja publiku ning nii pannaksegi vähehaaval alus uue subkultuuri ehk allkultuuri sünnile. Subkultuuri tekksk ja arenguks on tarvis teatud kandepinda. Vahel võib marginaalne nähtus levida üle kogu maailma ja tekitada paralleelseid suundumusi erinevates kunstiliikides, kaotamata seejuures oma marginaalusust, see tähendab alternatiivsust, näiteks punkmuustikast alguse saanud punkkultuur , hipikirjandus, narkokirjandus jne.
    5. Kõik on lubatud – üks olulisemaid kaanoneid. Postmodernism julgustab kunstnikku tabusid ületama ja murdma . Postmodernismi võib vaadelda kui liikumist seisundi poole, kus pole enam jäänud mingeid reegleid, mida purustada.
    6. Intertekstuaalsus – eri kultuuritekside seosed. Sageli võetakse üle eelnevate stiilide ja põlvkondade pärandi ning töötleb, kombineerib jaa ühendab seda, sest tundub, et midagi uut pole enam öelda ja kõik uus on vana. Näiteks kirjutatakse vana teos või tuntud inimese elulugu ümber, avaldatakse surnud kirjanku fiktiivseid teoseid. Levinud viited popkultuurile. Vahet tuleb teha kavatsusliku ja varjamatult intertekstuaalse teose ning intertekstuaalse tõlgenduse vahel, kus autor seda polegi teadlikult kasutanud.
    7. Globaliseerumine – tänapäeval on kogu maakera kultuuriruum rohkem kui kunagi varem käsitatav ühtsena. Näiteks Hollywoodi filmid nii USAs kui Eestis. Postmodernistlikku kirjandust iseloomustab ka temaatiliste, stilistiliste ja sisuliste erinevuste kadumine: vähenevad ja kaovad erinevused eri kultuurides loodu vahel, seda nii kirjanduses tervikuna kui ka žanride lõikes.
    8. Urbanism – riigipiiride kadumised kerkivad kultuurikeskustena esile suurlinnad , kus leidub ikka publikut igasugustele veidrustele. See on ka põhjuseks, miks suurlinn on ka postmodernismis raamatute, filmide sagedaim tegevuspaik. Postmodernism Eesti kirjanduses oli 90ndate algul. Eitab ja jätkab modernismi. Vastandatus ühiskonnale, postmodernism viib indiviidi ühiskonnast välja. On protest üldiste kirjanduslike kaanonite vastu, protesteeritakse ühiskonna normide vastu. Subjekt pidevuas muutumises, ei olda huvitatud koostööst lugejaga. Maailm sisemonoloogide kaudu ja mina-vormis. Tekstist eemaldati klassikaline teose kompositsioon – algus ja lõpp jäid avatuks. Kadus põhjuslik seos. Sündmuste loomulik järgnevus lõhuti, palju tagasivaateid, lugu pole enam oluline. Oluline postmodernismi tunnusjoon on sürrealism. Kõik on lubatud, stiilid lauali jaotatud. Keel on see, mis loeb, kirjandus ongi keele mäng. Modernismi võib siduda meediakeskusega, kõik on ostetav, kõik on müüdav.
    Pilet 12
  • J.W. VON GOETHE ELU JA LOOMING, „FAUST“ I OSA
    (28. august 1749 Frankfurt Maini ääres – 22. märts 1832 Weimar) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane . Johann Wolfgang von Goethe sündis õigusteaduse doktori pojana ja sai kodus mitmekülgse hariduse. Aastatel 1765–1768 õppis Leipzigi ülikoolis ja 1770– 1771 Strasbourgi ülikoolis õigusteadust. Vahepealse aja (umbes poolteist aastat) viibis ta Frankfurdis, paranes teda tabanud haigusest. Pärast õpingute lõpetamist hakkas tööle Frankfurdis advokaadina. Õppides Strasbourgis, tutvus ta Johann Gottfried Herderiga, liitus tormi ja tungi nimelise liikumisega ja sai peagi selle juhiks. Aastal 1775 kutsus Saksi-Weimari hertsog Karl August Goethe Weimari õukonda, kus ta teenis kõrgetel ametipostidel elu lõpuni. Aastal 1782 tõsteti Goethe aadliseisusesse. Aastatel 1786–1788 reisis Itaalias. Aastal 1794 tutvus Goethe Friedrich Schilleriga, kes asus elama Weimarisse. Weimarist sai tähtis saksa kultuurielu keskus, sest Schiller tõmbas linna mitmeid saksa luuletajaid ja filosoofe.
    Aastal 1806 abiellus Christiane Vulpiusega, kellega ta elas koos juba aastast 1788 ning kellega tal oli poeg. Kooselust sündis veel neli last, kes ei jäänud aga elama. Christiane suri 1816. aastal, poeg 1830. aastal. Goethe elu viimaseid aastaid kirjeldab tema sekretär Johann Peter Eckermann oma raamatus " Vestlused Goethega" ("Gespräche mit Goethe in den letzten Jahren seines Lebens") (1836–1846).
    Johann Wolfgang von Goethe alustas oma kirjanduslikku tegevust luuletuste ja näidendite avaldamisega. Tähelepanuväärseim näidend, mis tegi Goethe tuntuks kogu Saksamaal, oli 1773. aastal ilmunud "Götz von Berlichingen". Aastal 1774 ilmus tema esimene romaan "Noore Wertheri kannatused". Selle romaani naispeategelase prototüübiks oli Charlotte Buff (abielunimega Kestner), kellesse Goethe õnnetult armus 1772. aastal advokaadibüroos praktikal olles. Romaan tõusis kultusraamatu staatusesse ning tegi Goethe tuntuks kogu Euroopas.
    Tõenäoliselt aastatel 1773–1775 kirjutas Goethe draama "Faust" algvariandi. Ühtekokku tegeles ta selle näidendiga ligi 60 aastat. "Fausti" esimene osa valmis 1806. aastal ja ilmus 1808. aastal. "Fausti" teise osa lõpetas ta 1832. aastal ning see ilmus pärast tema surma.
    Olulisel kohal Johann Wolfgang von Goethe loomingus olid aforismid.
    „Fausti“ sündmused:
    1. Mefistofeles ja Issand teevad kihlveo .
    2. Faust on masenduses, sest ta ei tunne ennast kasulikuna.
    3. Tulevad vaimud ja Wagner . Faust saab aru, et ta parim õpilane on pealiskaudne .
    4. Faust tahab ennast tappa.
    5. Mefistofeles ilmutab ennast puudlina.
    6. Nad sõlmivad kihlveo, kus Faust lubab oma hinge saatanale.
    7. Kõrtsiminek.
    8. Nõia juurde minek, nooruseeliksiir.
    9. Margaretasse armumine.
    10. Kingib ehtekarbi Margaretale.
    11. Mefistofeles aitab noortel kohtuda .
    12. Margareta ema sureb unerohu üledoosi tõttu.
    13. Margareta rasestub, tapab lapse.
    14. Valentin sureb.
    15. Margareta sureb, pääseb taevasse.
    Faust algab proloogiga taevas, kus Mefistofeles ja Issand vaidlevad hea ja kurja üle, mis lõppeb kihlveoga – Mefistofeles arvas, et Faust pöördub kurjuse teele ja Issand ütles, et Faust valib ikka õige ja parema tee.
    Faust on väga austatud doktor , kes on elu jooksul väga palju raamatuid lugenud. Ta on meeletult haritud ja tark, kuid ta arvab, et elul pole mõtet - miski ei ole hea ning ei suuda hingerahu tuua. Ükski tark raamatki ei vasta talle, mis on elu mõte. Olles elust tüdinud, kavatses ta mürki juua ja endalt elu võtta, kuid viimasel hetkel kuulis ta laulu, mil ta noor oli ning ta mõtles ümber.
    Wagneriga jalutamas olles, juhtusid nad kokku musta puudliga, kelle Faust endaga koju kaasa võtab. Koer tundus Faustile kuidagi imelik ja kahtlane. Kodus muutus koer Mefistofeleseks, kes tahtis Fausti olukorda ära kasutada. Ta üritas Fausti halvale teele juhtida, et ta hing lõpuks põrgu viia. Nad sõlmisid Faustiga lepingu: Mefistofeles täidab kõik ta soovid, et Faust enam surra ei tahaks ning kui ta seda enam ei taha, võib Mefistofeles Fausti endaga põrgusse viia, et Faust teda seal teeniks. Selleks, et ta põrgusse läheks, pidi ta ütlema ainult: „Oh ilus hetk, oh viibi veel“. Faustil polnud lepingu vastu midagi, kuna ta oli veendunud, et miski ei suuda teda õnnelikuks teha ja maise maailma asjad on end tema jaoks ammendanud. Leping tehti verega, kuna sõnadest ei piisanud Mefistofelesele. Esmalt läksid nad Auerbachi keldrisse, kus oli üks joomaseltskond. Fausti ei rahuldanud need joomised ja lõbud. Faust suutis mehed kõik omavahel tülli ajada nii, et tüli lõppes kaklusega. Siis viib Mefistofeles Fausti nõiakööki, et Faust jooks seal noorendavat võlujooki, lootes, et mees siis armub. Võlujook pani Fausti armuma ka esimesse ettejuhtuvasse neiusse.
    Esimene ettejuhtuv neiu oli Margareta. Faust armus tasse ja tahtis neiut koju saata, kuid too keeldus. Siis hakkas Mefistofeles tegutsema, et Faust saaks seda mida ta tahab. Nii pani Mefistofeles Margareta kappi ehtelaeka. Margareta rääkis sellest oma emale, kes annetas laeka kirikule. Mefistofeles paneb uue laeka ning seekord rääkis Margareta sellest oma naabrinaisele Martale. Faustil ja Margaretal oli Marta juures kokkusaamine, kus Faust võitis neiu südame. Nad tahtsid ööd koos veeta ja selleks andsid nad tüdruku emale unerohtu. Margareta andis seda emale liiga palju, et too suri. Sel ööl jäi Margareta ka rasedaks. Faust läinud Margaretat hiljem otsima, põrkas kokku tüdruku venna Valentiniga, kellega nad kaklesid, kuna Valentin oli kuulnud kuidas Faust tema õde häbistanud oli. Kakluse käigus Faust tappis mehe mõõgaga ja põgenes südmuskohalt. Margareta tappis oma lapse ja ta pandi vangi. Faust ei teadnud asjast midagi ja läks Mefistofelesega volbriööd tähistama, samal ajal, kui ta armastatu ootas, et tema üle kohut peetakse. Paar ei näinud üksteist tükk aega ja lõpuks saab Faust teada, et Margareta on vangis. Mefistofeles oli seda tema eest varjanud. Faust tõttas oma armsamat kohe päästma , kuid Margareta ei tundnud teda ära. Tüdruku vaimne seisund oli ema surma, venna surma ja lapse uputamise tõttu väga halb – ta ajas segast juttu ja ei tahtnud Faustiga kaasa minna. Kui ta Fausti ära tundis millalgi, ei tahtnud ta ikka mehega kaasa minna, kuna tundis Saatana lähedust. Lõpuks ei jäänud Faustil muud üle, kui oma armastatu vangi jätta. Margareta arvas, et ta väärib seda karistust. Faust ja Mefistofeles lahkuvad ja Margareta sai lõpuks ikka taevasse, et ta oma süüd tunnistas .
  • KIRJANDUSLIKE RÜHMITUSTE TEGEVUS JA TÄHTSUS EESTIS 20. SAJ ALGUSES (Siuru, Tarapita )
    SIURU - Luuletasid armastusest, tahtes ühiskondlikule vastanduda. Teema ammendamise tõttu läksid lahku.
    Gailit
    Under
    Semper
    Tuglas
    Adson
    Visnapuu
    SIURU - kuna esialgu ei õnnestunud kirjanikke koondada suuremaks organisatsiooniks, asutas 1917 juulis 6 kirjanikku Siuru rühmituse, mis ka ametlikult registreeriti - president Under, sekretär,aga paljus tegelik juht Tuglas, laekur Adson, kolm ülejäänut olid Gailit, Semper ja Visnapuu.1919 lahkuvad Gailit ja Visnapuu, asemele tulevad Alle ja Barbarus. Kaastööd teevad rühmituseie ka teised kirjanikud (Suits, Ridala , Aavik, kunstnikest Triik, Mägi, Vabbe ). Isiksustena olid väga erinevad, sidus uusromantiline hoiak ja söpruskondlik läbikäimine. Tuglase eestvõttel ilmus 1917-1919 kolm suurekaustalist albumit. Saavutuseks võiks nimetada tähelepanu pööramist vähetuntud Jaan Oksale (vrd NE ja Liiv ning Peterson). 1917 ilmuvad ka eraldi debüütkogud Underilt (Sonetid 1000 tk paari kuuga läbi müüdud, samal aastal teine trükk, see oli üldse Siuru kirjastatud raamatutest esimene), Visnapuult üsna julge Amores, Semperilt Pierrot ja Adsonilt Henge palango. Kogud äratavad tähelepanu ja müüvad hästi. Gailit avaldab fantastilise ja ulmelise Saatana karusselli nimelise novellikogu. Tähtis on seegi, et oma kaheksa väljaandega moodustas Siuru toodang 1/6 1917.a. ilmunud ilukirjanduse koguarvust. Kõik Siuru teosed andsid kirjastusele puhastulu - et tegemist polnud ärilise ettevõttega, saadi autoreile maksta tavalisest kõrgemat honorari.
    Kirjastamiseks vajati raha, seda hangiti piduõhtute korraldamisega (sept 1917 Estonias, seal ka loterii ja ball, puhaskasu oli 3000 rubla ja sellest piisas kirjandustegevuse alustamiskes). Samasuguseid õhtuid korraldati peagi ka Viljandis ja 1918 kevadel Tartus Vanemuises. Väga lühikese ajaga tekitati seninähtamatu elevus raamatuturul ja kirjanduses. Eriti luule ümber. (Sonettidest ilmub 1919 veel kolmaski trükk). Tegevust alustades polnud Siurul mingit manifestilaadset programmi. Põhikirja esimene punkt fikseerib eesmärgiks " kirjandusliku ja kunstilise kultuuri harrastamine referaatide lugemise ja kirianduse laialilaotamise abil.". Tuglas väidab Siuru õhtul Viljandis, et S tegevuse tõukejõuks on loomisrõõm, loova vaimu arendamise tarve , seetõttu ei rutatagi kirjandusliku " usutunnistuse " sõnastamisega. Kohati on kriitika siurulastele väga pahane - põhjuseks üsna väijakutsuv käitumine ja viljeldav teemadering. Dramaturg Raudsepp kirjutab kurjasti: S on muredeta linnuke, kes hüppab oksalt oksale ja laulab, nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses --- Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi S ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus- ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit vöiumalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse.
    S jätkas paljus NE uusromantilist suunda, osa S liikmeid olidki tuttavaks saanud NE kaudu. S peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette rühmitusekaaslaste aadressil, näiteks G "Sinises tualetis daam", milles pilatakse siurulikku armastusluulet ja solvatakse Tuglast, Underit ja Adfsonit lausa isiklikult), samuti oldi eriarvamusel kirjanduse edasise arengu suundade osas. Selge oli, et kõik liikmed olid just rühmituse kaudu saavutanud kirjandusliku tunnustuse (kuigi vastuvõtt oli üsna erinev: noorsugu toetas, vabameelsed kriitikud nägid nende loomingus ainult riivatusi) ning nende peamine eesmärk - kirjandustegevuse elavdamine - oli kandnud vilja. Nii likvideeritigi S ametlikult 1920.a. jaanuaris.
    Ajaluule – aktuaalsete probleemidega tegelev luule [nt vastandumine sõjaga (“Katastroof IV”)] Tundeluule asemel tuleb mõtteluule ja vaimsus . 1920ndatel tekkinud mõiste väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Eesti luules järgis ajaluule kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele on iseloomulikud õuduskujundid, kunstiline liialdus , ühetoonilisus. Esindajad: Semper, Alle, Barbarus. Ajaluule pinnalt kujuneb uus rühmitus – Tarapita.
    Tarapita – toimus hämmastavalt kiire pööre uude ainesse ja stiili, mida on hakatud nimetama ajaluuleks. See oli valdav 1920-22 ilmunud Alle, Barbaruse, Kärneri, Semperi, Underi, Visnapuu ja Adsoni värsikogudes. Ajaluule õitseajal sündis 1921 suvel rühmistus “Tarapita”, mille ühisväljaandeks oli Tuglase toimetatud ajakiri, mida jõudis kokku ilmuda 7 numbrit. Siia kuulusid siis Adson, Alle, Barbarus, Kivikas , Kärner, Semper, Suits, Tassa , Tuglas ja Under. Arvustustes heideti neile ette isamaalise meelsuse puudumist ja isegi kommunistlike ideede pooldamist. Tähtsus: ajaluule pööras tähelepanu üksikisikult kogu rahvale, sotsiaalsetele probleemidele.
    20-’22: valdavax oli ajaluule (Alle, Barbarus, Under, Semper, Visnapuu, Adson), sellex andis põhjust küllastumus “Siuru” indiviidikesksest tundelüürikast. Oluline oli tutvumine saxa expressionismiga, mille stiilivõtteid hakati kasutama. Expr . vastandub realismile ja naturalismile, mis taotlesid elu tõepärast või jäljendatavat kujutamist, ja impressionismile, mis fixeeris eelistatavalt muljeid . Expr.eesmärk on väljendada autori kujutlusi ja ideid jõuliste, sageli abstaheeritud kujundite kaudu, mis andsid tegelikkusest sageli deformeeritud pildi. See põhjustas täispöörde poeetide hoiakus ja luule üldilmes. Meelerõõmude asemel tuli mõttelüürika ja kõrgendatud vaimsuse kuulutus, värvikad ja dekoratiivsed muljepildid vahetas välja retooriline pöördumine kaasinimeste poole, agiteeriv üleskutsetoon. Sõja, hukatuse ja ülekohtu kütkes maailma kujutasid ajalaulikud viimse piirini võigastes toonides, lootes ehmatada inimes üles inimlikkust. Kujutati ka kaasinimeste viletsuse taustal saagitsevat spekulanti, marodööri ja tõusikut. Otsiti pääsu uude ja paremasse maailma. Ajaluuleõitseajal sündis “Tarapita”, mis andis välja ka ühisväljaandena ajakirja, nad deklareerisid vaimuvabaduse nimel vajadust minna võitlusse ohtlike sotsiaalsete pahedega, eriti tõusiklusega, esteetilistest piirangutest loobuti. Neile heideti ette isamaalise meelsuse puudumist ja kommunistlike ideede pooldamist. Ajaluules tuli luuletaja subjektiivsete tunnete ringist avaramate, kaasinimesi ja kogu ühiskonda erutavate probleemide keskele .
    ‘22-’34: ’22 loodi E Kirjanike Liit (kutseühing, mis koondas kõiki kirjanikke), mille peaülesandex oli hea seista kirjanike loomistingimuste eest ja tegeleda kirjanduselu üldprobleemidega, ühelgi voolul eesõigust polnud. Pakilisimax ülesandex oli liitu esindava ajakirja asutamine’23 “Loomingu” 1.nr, mida riik toetas majanduslikult, kuid looming oli võimust sõltumatu, kaastööde avaldamise ainsax kriteeriumix oli kõrge kunstiline tase. ’25 asutati kultuurkapital (KK), mille rahast hakati toetama kirjandust, helikunsti, kujutavat kunsti, näitekunsti, kehakultuuri ja ajakirjandust. EW ajal kehtestati eesti keelne haridus algkoolist ülikoolini. EKS kirjastas õpikuid ja tellis tõlkeid maailmakirjandusest koolide tarbex. Kirjanduses tõusis eesiplaanile eepika, eriti romaan, realistlik proosa. Luule muutus pildirikkamax ja sõnastuses lihtsamax, poeemid ja ballaadid tõid luulesse eepilisii sugemeid. Kuna luulekogusid ei ostetud eriti siis asutati extra kirjastus luuletuste välja andmisex. Eriti ei tekkinud rühmitusi, välja arvatud elulähedus liikumine 20ndate lõpus, mis süüdistas NEt ja Siurut eluvõõruses ja estetismis. Kokkuvõtte oli avaldatud looming mitmekülgne, eriti jõudsalt arenes eepika.
    ‘34-’40: ’34 tehti lõpp vapside liikumisele ning algas vaikiv ajastu. Elavalt arutleti kultuurikontaktide arendamise üle teiste rahvastega, missugune peax olema rahvuslik kirjandus, mis on kirjanduses väärtuslik, mis väärtusetu. Kirjanikud astusid kindlameelselt lihtsustavate ja päevapoliitliste tendentside vastu. Peale majanduskriisi paranesid ka kirjanduse olemisvõimalused. ‘35-’36 oli raamatuaasta, mil toimud kogu maal arvukalt kirjandust propageerivaid üritusi, jätkus kirjanike toetamine KK vahendusel. Asuttati erinevaid auhindu, mis mõjusid arengut soosivalt. Jõudsalt arenes kirjastustegevus, anti välja EE, ilmus väärtuslikku tõlkekirjandust. Mitmekesistus kirjanduslik perioodika: “Varamu”, “Akadeemia”. Valitseval kohal püsis eepika, palju kirjutati ajaloolisel ainestikul. Eepika haaras elu avaramalt kui kunagi varem, oli rikas kujutatud ainealade ja tüübistiku poolest ning vaheldusrikas kunstiliselt: kuntiliselt saavutusrikas oli lüürika, tõusis esile rohkesti noori. Kriisiaastate viletsuspildid ja sotsiaalne protestimeel vaibusid kümnendi keskel muutunud oludes, lüüriline enesetunnetus, loodusekujutus, tekkis pinge romantilisuse ja olustikurealismi esindava luule vahel. Viljaka arendu katkestas ’40.
    Pilet 13
  • ROMANTISMI MÕISTE, P. MERIMEE ELU JA LOOMING, „ CARMENI “ ANALÜÜS
    Tekib 18 saj lõpuveerandil. Hiilgeajax oli 19.saj 1.kolmandik. Emotsioonidest on kasu mõistusele ja vooruslikkusele. Alguses oli tegu lihtsalt sentimentaalse kirjandusega, ainsa eesmärgiga panna inimesi nutma kaastundest ja härdusest. Filosoofid leiavad, et kui inimesel elus ühtegi suurt kirge pole=maha magamine. Minnakse üksikasjalikumaks, meeleseisundid võetakse erakordse tähelepanu alla. 18.saj 2.poolel leiab üldtunnustatud vastuvõtu, et tunded on piisavalt väärt nähtus, et kirjanduses ja kunstis kujutada, üxikasjalikult võetaxe vaatluse alla kõik tunded, eriti melanhoolsed. Hakati kirjutama pisarkomöödiaid (alati õnneliku lõpuga, vahepeal kurb lahkuminek), mis tekitasid haritud ja mõtlevate meeste seas tõrksust, aga naistele meeldisid. Diderot paneb kirja teatriuuenduse punktid: kõne ilma riimideta; komöödia ja tragöödia ei saa olla ainukesed (jant, lõbus ja tõsine komöödia, kodanlik ja kangelastragöödia, sümbolistlik näidend); kunstid tuleb kõik ära kasutada (kirjandus, plastika , miimika, maalikunst , skulptuur , arhitektuur , muusika ); rõhk kindlale iseloomujuunele, tuleb kasutada komplektsemaid kujusid (isa, kaupmees, kohtunik) Autor ei kujuta tegelikkust tõepärasena, vaid sellisena nagu ta seda näha soovib, palju on fantastilisi elemente. Pöördutakse oma rahva kauge mineviku juurde. Eksootilised rahvad (vabad, iseseivad ja sõjakad), mustlased , mägilased. Palju esineb groteski (liialdatakse välimuse puhul, palju on puuetega inimesi). Kangelane on üksik. Lõppevad traagiliselt. Looduse poetiseerimine ( eksootika ). Palju on niinimetatud juhuslikke kokkusattumisi.
    P. Merimee 1803 -1870
    Sündinud Pariisis. Õppis juurat. On laialdaste teadmistega, tegelenud ka arheoloogiaga, ajakirjandusega. Esimesed näidendid kirjutas pseudonüümi all Clara Cažul. Kirjutas romaanid „Kolomba“, „ Carmen “.
    Annab oma romaanides väga täpse kirelduse ravast. On tõlkinud ka teisi, peamiselt Venemaa, romantikuid.
    Merimee „Carmeni“ analüüs
    Lugu algab sellega, kuidas üks rännumees rändab mööda maad ringi ja ühel päeval peatub oja juures, kus peatub ka kuulus ja tagaotsitav bandiit don Jose. Alguses mehed ei räägi ja rännumehe kannupoiss annab erinevate asjade näol oma peremehele märku, et nad otsemid lahkuks, kuna don Jose on ohtlik. Rännumees aga ei tee sellest väljagi ja pakub don Josele suitsu, mille viimane ka vastu võtab. Koos süüakse ka lõunat ning meestest saavad sõbrad. Vestluse käigus tuleb välja, et mehed suunduvad samasse ööbimiskohta ning koos minnakse sinnagi. Ka teel ööbimiskohta püüab kannupoiss rännumehele selgeks teha, et don Jose on ohtlik, kuid rännumees ei tee sellest seegi kord välja. Kui mehed olid ööbimiskohta jõudnud, panid nad hobused talli ja läksid majja, mida pidasid vana naine ja tema lapselaps . Majas mängis don Jose pilli ja laulis . Pärast seda heitsid kõik magama. Mehed heitsid magama loomanahkade peale. Don Jose magas nagu kott , kuid rännumees ei talunud loomanahkade peal olevaid lesti ja läks õue pingi peale magama. Seal kuulis ta, kuidas tema kannupoiss tallis midagi rahmeldas ning seejärel minema ratsutas. Rännumees pidas kannupoisi kinni ja küsis, kuhu ta läheb. Samuti märkas ta, et kannupoiss oli ta hobusele jalgade ümber müra summutamiseks kotid sidunud, mida ta nüüd, don Jose kuuldekaugusest väljas, ära hakkas võtma. Kannupoiss ütles rännumehele, et läheb don Josed politsele üles andma, et saada kätte tema eest pakutavat vaevatasu. Rännumees püüdis teda ümber veenda, kuid kannupoiss ei võtnud teda kuulda ning ratsutas edasi. Nüüd läks rännumees don Josed hoiatama. Don Jose asus viivitamatult teele, rännumeest igatepidi tänades. Kui politsei kohale jõudis ütles rännumees neile, et ta ei tea don Josest midagi.
    Peagi jõudis rännumees linna. Seal kohtus ta mustlastüdruk Carmeniga, kellega ta koos aega veetis ning jäätist söömas käis. Hiljem, samal õhtul, viis Carmen rännumehe enda poole. Nad ei saanud kuigi kaua kahekesi olla, sest varsti paiskus uksest sisse mees, kes osutus Don Joseks. Neil oli Carmeniga äge tüli. Don Jose juhatas rännumehe otsekohe uksest välja ning jättis temaga jumalaga. Rännumees avastas ka hiljem, et Carmen oli ta taskukella varastanud. Veel natukese aja möödudes kuulis rännumees, et don Jose on vangis ja läks teda vaatama. Ta päris don Joselt tema vangisoleku põhjuseid ning don Jose rääkis talle meenutusena minevikust, kuidas kõiges oli süüdi Carmen.
    Don Jose meenutus algab sellega, kui ta veel võimuesindaja oli. Kui aga Carmen oma töökaaslasel kakluse käigus näo noaga lõhki tõmbas, pidid don Jose ja tema kaks võimuesindajast kaaslast Carmeni minema viima. Kui nad olid tehasest välja jõudnud, hakkas Carmen keeles, mida teised kaks meest ei osanud, don Josed paluma, et ta temal minna laseks. Lõpuks annab don Jose Carmeni valedele järgi ning aitab ta põgenema. Selle eest pannakse ta vangi, kust ta isegi Carmeni saadetud viili abiga ei põgene , vaid istub oma aja ära. Vangist välja saanud, asub ta Carmenit otsima, kuid teda on raske leida. Kui ta on Carmeni leidnud kohtuvad nad korduvalt, kuid Carmeni püsimatus ajab don Josed vihaseks ja armukadedaks. Don Jose langeb Carmeni ''ohvriks'' täielikult siis, kui Carmen teda paluma tuleb, et ta teda ennast ja tema salakaubavedajaist sõpru üle piiri laseks. Don Jose oli Carmenisse armunud ning täidab ta soovi, ka ise salakaubavedajaks hakates. Nüüd, kui don Jose oli täieõiguslik salakaubavedaja, pidi ta ka salakaubavedaja moodi elama, ennast pidevalt varjates . Koos paari teise salakaubavedaja, kaasa arvatud Carmeni ''abikaasaga'', peatuvad nad linnast kaugemal, kuhu Carmen neile sõnumeid saadab, kuna ja millal saab tema võrgutatud rikkaid mehi rüüstama tulla. Üsna pea lähevad don Jose ja Carmeni nn abikaasa tülli ning don Jose tapab ta. Armukadedus on don Jose hullumise äärele ajanud. Carmen oli talle ustav väga lühikest aega, samas, kui don Jose teda igal sammul jumaldas ja tema nimel kõigeks valmis oli. Mõne aja möödudes armub Carmen härjavõitlejasse. Ta lahkub pidevalt don Jose juurest, et teda vaatama minna, tuues ettekäändeks mustlasasjade ajamise. Kui don Jose teda ühel päeval jälitab ja näeb, kuidas ta härjavõitlejaga flirdib (härjavõitleja tõi Carmenile härja küljest lindi, mis tähendas tollel ajal armastusavaldust südamedaamile), viib ta Carmeni linnast kaugemale ning küsib tema käest, kas ta armastab teda ja kas ta jääb temaga kokku. Carmen vastab kangekaelselt, et ta ei armasta don Josed enam ning ei taha temaga enam koos olla. Don Jose on löödud ning vihane. Ta ähvardab Carmeni tappa, kui ta temaga koos ei ole. Carmen vihastub, viskab don Jose kingitud sõrmuse põõsastesse ning karjub ei. Don Jose pussitab Carmenit, ning Carmen langeb surnult maha. Don Jose istub sügavais mõtteis olles veel Carmeni laiba juures ning siis matab ta maha. See tehtud, läheb ta esimesse politseijaoskonda ning annab ennast üles.
  • BETTI ALVERI ELU JA LOOMING, PAARI LUULETUSE ANALÜÜS. ARBUJATE TEGEVUS.
    1906-1989
    Vastandiks Underile, on mehelikum. Sündis Jõgeval. Õppis Miina Härma Gümnaasiumis. Hiljem õppis eesti keelt ja kirjandust, kuid jättis pooleli .
    On prosaist ja luuletaja. Tegeles ka tõlketööga, tõlkis „ Jevgeni Onegini “, peetakse meisterlikuks tõlkeks. 1937 abiellus Heiti Talvikuga, kes viidi 1947 Siberisse, kus ta ka suri. 1956 abiellus Alver Mart Lepikuga.
    Alustas proosa kirjutamist. Esimene jutustus „Tuulearmuke“, „ Invaliidid “. Kirjutas ka ballaade.
    1931 I loomungiperioodi algus:
    • „Lugu valgest varesest“ 1931. Poeem, räägib n-ö nais Oneginist.
    • „Torm ja tuli“ – esimene luulekogu 1936
    • „Sinisukk“
    Kasutab palju sarkastilisi kujundeid.
    1937 II periood
    Loomingus on suurem konkreetsus. Kasutab enda moodustatud liitsõnu. 40ndatel heideti kirjandusliidust välja. Elas kasinates elutingimustes. Tegeleb peamiselt tõlkimisega: Puškin, Lermontov , Goethe
    1964 III periood
    Hakkab jälle luuletama. Luulekogud „Tähetund“, „Eluhelbed“, „ Lendav lind“, „ Korallid emajões“.
    Luules kirjeldab loodust. Esinevad filosoofilised küsimused. On elu mõtte otsingutel.
    On öeldud , et Alver on eesti intelligentsem poetess.
    Pilet 14
  • A.PUŠKINI ELU JA LOOMING, „JEVGENI ONEGIN “
    6.06 1799 - 10.02 1837
    Elu:
    Aleksandr Sergejevitš Puškin sündis Moskvas põlisaadliku pojana, majanduslikult mitte heal järjel olevas peres. Tema lapsepõlv oli rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse ükskõiksusega. Tema vaimne areng oli väga varajane. Suurepärane prantsuse keele oskus võimaldas tal selles eas, mil teised lapsed alles mängivad, isa raamatukogu läbi lugeda. 10selt muutus ta reipaks noorukiks, väsimatuks osalejaks mängudes. Füüsilist liikumist armastas ta kogu elu: tubli matkaja, väsimatu tantsija, osav vehkleja ja laskur , julge natuur ning alati valmis riskima. 1811 pandi ta Tsarskoje Selo lütseumi, mis oli just avatud. 1814 ilmus ajakirjas tema luuledebüüt “Luuletajast sõbrale” pseudonüümi Nkšp all. Lütseumi lõpetamise ajaks oli tal trükki jõudnud umbes 30 luuletust ja tema nimi kirjandusilmas juba tuntud. 1817 peale lütseumi lõpetamist määrati ta Peterburi välisministeeriumisse, mis tol ajal oli auamet. Kuid ta tegeles luuletamisega. Suhtles vendade Turgenevitega, kelle eesmärgiks oli pärisorjuse kaotamine.
    Tema poliitilise luule ja julgete esinemiste pärast saadeti ta pagendusse 1820-24. Ta viibis Jekaterinoslavis, Dnepris, Kaukaasias , Krimmis, Kišinjovis, Odessas (Rajevski, tütred, armumised, lahkumised). Odessast viidi ta Mihhailovskojesse, kus veetis 2 aastat. Siin oli tal igav, ainult Arina ja naabermõis Trigorskoje pakkusid seltskonda. 1826 aasta 16 septembri ööl tuldi talle järele ja ta viidi tsaar Nikolai I kabinetti , kus viimane otsustas armu anda. 1828 kohtas ta oma tulevast naist Natalja Gontšarovat, abieluettepanek tehti 2 aasta pärast, aga kuna raha polnud kummalgi , andsid Puškinid oma Boldino mõisa panti. Kui ta aga sinna sõitis, sattus ta kooleraepideemia tõttu kolmeks kuuks karantiini ja pidi sinna jääma. Boldino sügis on tema kõige tähelepandavaimaid loomeperioode. Tema abielu osutus õnnelikuks, naine oli ilus ja neil oli neli last. Ainuke, mis kimbutas, oli rahapuudus. Elulõppu tumestasid õukonna intriigid. Nimelt tuli Peterburi prantsuse aadlik Georges d’Anthés, kes hakkas tema naisega flirtima. Puškin kutsus tolle duellile. See aga hirmutas d’Anthes’i ja ta abiellus Natalja inetu õega, aga flirtis ikkagist. Puškinile ei jäänud muud valikut. 8. veebruaril 1837 toimus siis duell . Vastane tabas teda kuuliga kõhtu, mis küll operatsiooniga eemaldati, kuid sai talle saatuslikuks. 10 veebruari õhtul ta suri ja maeti Svjatogorski kloostrisse.
    Looming:
    1814 ilmus ajakirjas tema luuledebüüt “Luuletajast sõbrale” pseudonüümi Nkšp all. Lütseumi lõpetamise ajaks oli tal trükki jõudnud umbes 30 luuletust ja tema nimi kirjandusilmas juba tuntud. Turgenevi mõjutusel kirjutas kaks poliitilist programmluuletust (Küla ja ood Priius ).
    1820 poeem “Ruslan ja Ludmilla ” (Kiievi vürst Vladimir annab oma tütre Ludmilla vürst Ruslanile naiseks . Kosilasteks olid ka Rogdai, Ratmir ja Varlaf. Pulmapeo ajal röövitakse Ludmilla aga nõid Tšernomori poolt. Ruslan leiab naise läbi seikluste üles).
    1820/21 romantiline poeem “Kaukasuse vang” (Kangelane põgeneb Venemaalt Kaukasusse, kus võetakse vangi tšerkesside poolt. Üks tšerkessitar armub temasse, ta aga ei suuda sellele armastusele vastata, sest ta süda on närbunud. Tüdruk aitab tal põgeneda ja uputab siis enda).
    1824 poeem “Mustlased” (Kangelane Aleko põgeneb kodust mustlaste juurde, kust leiab oma elukaaslase Zemfira. Too aga leiab varsti endale mustlasest mehe. Aleko tapab nii rivaali kui ka naise. Viimase isa kihutab ta laagrist minema).
    1824 tragöödia “ Boriss Godunov” (Tsaar Fjodor surnud, troonile Boriss, kuid too olevat lasknud tappa tsaari vennapoja Dimitri. Rahvast tahab uut tsaari, kes oleks õnnetu, ärapõlatud ja tagakiusatud. Üks Grigori kasutab juhust ja kuulutab end tapetud Dimitriks. Valitakse troonile. Kardab aga Borissi poega Fjodorit ja laseb tolle tappa).
    1828 “Poltaava” oli poeetiliselt ja filosoofiliselt tema küpsemaid teoseid, kuid ei leidnud eriti vaimustatud vastuvõttu. Üks tähelepandavaid loomeperioode nii töö intensiivsuse kui ka teoste kunstiküpsuse poolest oli Boldino sügis (1830), mil ta lõpetas “Jevgeni Onegini”, kirjutas väikeste tragöödiate draamatsükli, jutustusetsükli “Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused”, poeemi “ Majake Kolomnas” ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid.
    „Jevgeni Onegin“ – ilmus järjejutuna, mida lugejad hakkasid ootama. Väga populaarne , eriti daamide osas. Ise nimetas Puškin selle värssromaaniks. Sümmeetriataotlus – kirjad: Tatjana -Onegin-Tatjana-Onegin. Kaasaega ja kaasaja reegleid tutvustav romaan. Puškin tahtis teosega näidata hinge enneaegset vananemist ja ükskõiksust elu vastu.
    Onegini stroof – 14 rida (korrastatud värsid). Kangelaste hulgas autor ise ja kuna Puškin ise sekkub, siis tundub kogu teos tõepärasem. Lüürilised kõrvalpõiked. Tegevus toimub aastatel 1820-1825. Autor põletab peatükid dekabristide ülestõusust. Realistlik teos. Tegevus toimub Peterburis, maamõisas, mis sarnaneb Mihhailovskojele, ning Moskvas. Puškin vastandab oma tegelasi: õed Olga ja Tatjana. Olga rõõmus, pinnapealne, punapõsine ja blond . Tatjana vaikne, haritud, keeli oskav ja tõmmu; Onegin ja Lenski . Onegin kadestab kohutavalt Lenskit, sest tema ei suuda enam millestki vaimustuda. Teose algul on Onegin 24-aastane, läheb päranduseks onult saadud maamõisa ja kohtub tol ajal 17-aastase Tatjana ja 15-16 Olga Larinaga. Onegin veetis oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, nautides elu hüvesid. Päevad möödusid tal teatrites ja restoranides sõprade seltsis, kuid siiski ta tüdines kõrgseltskonnast, naistest ja lõbustustest, mis teda seni köitnud olid. Spliin võttis tema üle võimust. Maamõisas rahu, alguses paeluv maaelu, kuid mõne päeva pärast valdas teda jälle spliin. Endisest elupõletajast oli saanud mõisnik, kes hakkas tegelema talupoegade küsimustega ning andis neile lahtisemad käed. See seik peegeldab Venemaa 19. sajandi alguse olusid, kus talupoegade pärisorjusest vabastamise temaatika õhus oli. Onegin kaldus kõrvale ka aristokraatia etiketi nõuetest, mis samuti kohalikele kõrgaadlikele meelepärane ei olnud. Samasse maakohta saabub Saksamaalt ka naabermõisnik ja 17-aastane noor poeet Vladimir Lenski. Hakkavad omavahel suhtlema ning neist saavad head tuttavad. Lenskile meeldib Olga, kellega ta juba lapsepõlves peaaegu et paari pandud. Onegin oli Leningradis elanud tormilist elu, kus truudusel polnud kohta. Ta arvas enda naisemeheks mittesobiliku olevat. Tatjana aga armus Oneginisse ning saatis talle siira kirja, avaldades oma tunded. Jevgeni lükkas tema armastusavalduse tagasi, sest ta arvas, et muidu ta kasutaks Tatjana lapsemeelsust ära. Oma naiste suhtes kogemusterikka elu tõttu suutis Onegin jääda peaaegu kõrvalseisjaks ka Lenski ja Olga armuloos. Noore poeedi jutud sellest, kuidas ta Olgat armastab, tundusid Jevgenile naiivsed. Ta kuulas need ära, kuid tajus , et hajameelne literaat oli lihtsalt hullupööra armunud ega elanud enam reaalses maailmas. Onegin otsustas Tatjana nimepäevaks korraldatud peol, kus ta ka Tatjanaga jälle üle pika aja kohtus, et toob Lenski tagasi argipäeva. Terve õhtu tantsis Jevgeni Olgaga ning Lenski oli kõrvale jäetud. Viimane aga ei suutnud seda taluda ja kutsus Onegini armukadedusest ajendatuna duellile. Surma sai Lenski. Jevgeni oli tapnud oma sõbra ja keeldunud Tatjana armastusest. Ta ei suutnud enam mõisas rahu leida ning pöördus sealt tagasi suurilma elu juurde. Ka Tatjana oli maalt linna lahkunud. Endisest arglikust tütarlapsest oli saanud naine, kes abielus kindraliga. Kindral oli Onegini tuttav ning kui viimane küsis, kes on see ilus naine, siis kindral vastas, et tema abikaasa. Jevgeni ei suutnud uskuda, et maatüdrukust oli saanud elegantne daam. Talle meenus kiri, mille Tatjana oli talle mõisas kirjutanud ning mõistis, et oli ei öeldes teinud vea. Onegin lootis, et Tatjana tuleb tema juurde, kuid seda ei juhtunud – olles kord juba abiellunud, ei saanud ta Jevgeniga koos olla, olgugi et Tatjana tunnistas, et ta ikkagi armastab Oneginit. Jevgeni lahkus Tatjana juurest: „Me siin ei sega mu kangelast, kes lugejal nii tuhiseva taeva all kaob silmist kauaks ... igavesti .“ Tegelased ei ole läbinisti head ega halvad, igaühel on oma voorused ja puudused, mis muudabki teose realistlikuks.
  • M. UNTI ELU JA LOOMING, „SÜGISBALLI“ ANALÜÜS
    sündis aastal 1944 1. jaanuaril Tartumaal. 1951-1958 õppis ta Leedimäe 7-klassilises koolis, 1958-1862 Tartu 8. keskkoolis ning 1962 - 1967 Tartu Riikliku Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust, kitsamaks erialaks ajakirjandus. 1965 abiellus ta Ela Liimeoniga. 1966 astus ta ENSV kirjanike liitu, 1966-1972 töötas Vanemuise teatri kirjandusala juhatajana. 1968 lahutas ta esimesest abikaasast, abiellus Mare Puusepaga. 1969 sündis neil poeg Indrek. 1972 lahutas Mare Puusepast ja hakkas koos elama Kersti Kreismanniga. Asus elama Tallinnasse ning aastast 1973 elas Mustamäel. 1975-1981 töötas Noorsooteatris kirjandusala juhatajana ning 1976-1981 oli ENSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär. 1981-1992 täätas Unt Noorsooteatris lavastajana. 1982 lõppes kooselu Kersti Kreismanniga. 1983 abiellus Unt Lii Lombiga ning hakkas elama Noorsooteatri ühiselamus Kalamajas. 1985 sai ta korteri Lasnamäele.1995 asus elama kirjanike majja Kadriorus. 1992-2003 töötas ta Eesti Draamateatril lavastajana. Aastal 2005 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor ning 22. august 2005 suri Tallinnas 61-aastaselt pärast seda, kui ta oli Draamateatrist vallandatud. Unt maeti Metsakalmistule teatrirahva puhkepaika.
    Unt sai oma loomingu eest kokku viisteist erinevat auhinda ja tunnustusavaldust, sealhulgas Poola Vabariigi Kultuuriteenete orden(1990), Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi orden(1999) ning ENSV teenelise kirjaniku aunimetus(1980). Peale kirjutamise tegeles ta väga aktiivselt ka lavastamisega, lavastades nii eesti kui ka välismaa autorite teoseid. Kokku tegi ta üle 80 lavastuse. Ta on lavastanud palju tuntud teoseid nagu näiteks Shakespeare`i „Suveöö unenägu“, D.H Hwangi „ Madame Butterfly“ ja G. Boccacio „Dekameron“. Mati Unt elas teatrile.
    Aasta peale tema surma ilmus raamat „ Undi -jutud“, mis sisaldab mälestusi paljudelt inimestelt, kes temaga elu jooksul kokku puutusid. Raamat on koostatud Kalev Kesküla poolt.
    Looming:
    Mati Unti võib nimetada geeniuseks – juba 19-aastaselt sai ta hakkama ehk oma kõige kuulsama teose „Hüvasti, kollase kassiga“. „Hüvasti, kollane kass “ on kirjutatud aastal 1963, just enne Hruštšovi sulaaja lõppu. Tsensuur oli vähenenud . See õhkkond avaldas Mati Undile mõju. „Kollane kass“ ei ole kindlasti päris kommunistlik teos, vaid balansseerib lubatu ja lubamatu vahel. Kohati isegi tundub, nagu kritiseeritaks seal kommunismi ning Moskva liiga idealistlikku poliitikat. On näha, et kuldsed kuuekümnendad on Unti tugevasti mõjutanud ja juba keskkooliõpilasena kahtleb ta tolleaegses ideoloogias. „Kollane kass“ kujutab endast arutelu demokraatliku ja sotsialistliku režiimi vahel. Kirjanikku on kasvatatud suhteliselt kommunistlikus vaimus ja temasse ei ole süstitud isamaalisust. Näiteks kui ta läks kodust ära linna kooli, hoiatas isegi ta isa teda Vene võimule vastu astumast. Tuleb välja, et noor Unt oli päris umbusklik. Täiskasvanuna kirjutas ta isegi alla „Neljakümne kirjale“.
    „„Ole tasa,“ sosistas Aarne . Aga Ivol oli siiski õigus. Võib hulluks minna, kui päevad, nädalad ja kuud on aina vaikne, rahulik ja kultuurne, kui puuduvad mured ja ajalehti loetakse valjusti ette. On siis kommunism selline?“
    „ Kollases kassis“ käsitleb Unt probleeme, millega tänapäeva nooruski maadeb, nagu näiteks (vastamata) armastus, tülid vanematega, „mõistmatu“ ühiskond ning raske, ja, noore inimese vaatepunktist, kohati mõttetu elu. Tundliku hingega noor kirjanik samastab ennast romaani peategelase Aarnega ning tänu sellele kooruvad raamatust välja ka tema tollased seisukohad. Romaanis ilmneb, et Unt ei talunud, kui teda kontrolliti. Peategelane Aarne ei salli, kui tema üleliia pealetükkiv tädi Ida üritab tema elu korraldada ning tema eest otsuseid teha ning teda mõjutada. Samas on ta ise otsustusvõimetu ning ei oska näiteks valida kahe tüdruku vahel või üldse otsustada, millega ta tulevikus tegeleda tahab või mis temast võiks saada. Tema noorele inimesele nii tüüpiline tüdimus, letargia , hoolimatus oma elu ja tuleviku suhtes on romaanis väga välja toodud/rõhutatud.
    Seesama hoolimatus andis ennast tunda ka Undi edaspidises elus. Undil oli väga raske sama abikaasa juurde kauaks pidama jääda. Peategelane, kellega noore Undi võib üsnagi samastada, armus järjest kahte tüdrukusse. Tema kiindumus oli vahelduv ja ta ei suutnud pikka aega ühe armastatu juures püsida. Elu jooksul oli kirjanikul neli naist: Ela Liimeon (3 aastat), Mare Puussepp(4 aastat, 1 poeg), Kersti Kreismann(10 aastal), Lii Lomp (22 aasat, kuni surmani). Eelmised kolm jäeti järgmise ilmumisel. See asjaolu näitab, et Undil oli raskusii üle oma noorepõlveaegsest kiindumuste vaheldumisest üle saamisega . Lõpuks see tal siiski õnnestus. Pärast on kirjanik küll „Kollast kassi“ liialt naiivseks nimetanud ja seda pisut muutnud(1967), aga siiski on see jäänud tema kuulsaimaks romaaniks .
    Mati Undil oli juba noorelt kohutavalt suur lugemus ja ta oskas passiivselt päris mitmeid keeli. Need tegurid olid arvatavasti hästi mõjunud tema analüüsi- ja maailmatajumisvõimele. Juba kollases kassis lahkab ta elulisi probleeme ilma igasuguse kohmakuseta. 19-aastase koolipoisina suudab Unt oma ellusuhtumist ladusalt, lugejale arusaadavalt ning mõjuvalt kirjeldada. Tal tuli see hästi välja just kirjalikul kujul - ta armastas oma sõpradle ja lähedastele kirjakesi jätta/saata.
    SÜGISBALL
    Valmimisaasta: romaan 1979, film 2007 (rež. Veiko Õunpuu)
    Žanr : realistlik romaan / draamafilm
    Tegevusaeg ja –koht: 20. sajandi lõpp / 21. sajandi algus. Tallinn, Lasnamäe.
    Peategelased: kirjanik Mati, šveitser Theo, arhitekt Maurer , üksikema Laura, arhitekt Maureri naine Ulvi, meestejuuksur Augusti Kaski
    Süžee: Räägib kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust (s.t Lasnamäe), keda ühendab üksindustunne. Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult. Üksluise eluga vanapoiss-meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähenedes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telerist "Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada . Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud omaenese naise, kes omakorda otsib lohutust šveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt.
    Probleemid: anonüümsus, võõrandumine, linnaelu mõju inimesele, eraldatus rahvahulgas, lootusetus .
    Sõnum: Oma väikesesse maailma kinnijäämine teeb inimese õnnetuks.
    Pilet 15
  • M. LERMONTOVI ELU JA LOOMING, „MEIE AJA KANGELANE“
    Mihhail Lermontov 1814- 1841
    #Vanaema
    Lermontovi ema armus mehesse, kes ei olnud aadliperekonnast. Abielu oli õnnelik, sündis Lermontov. Ema surma tõttu jäi Lermontovi kasvatamine vanaema hooleks.
    On pärit Moskvast. On füüsiliselt tugev. Oskab prantsuse, saksa, ja inglise keelt. Vanaema võimaldab talle kõike. 1827 saab Lermontov tänu vanaemale heasse Moskva kooli. Hakkab seal olles luuletama. Koolis läheb ta hästi. Nikolai I läheb kooli külastama, kuid keegi ei tunne teda ära. Tsaar solvub ning vallandab kõik õpetajad. Lermontov läheb koolist minema.
    1830. läheb Moskvasse, hakkab luuletama. Õppimisega ta ei tegele ning ta visatakse koolist välja. Tahab saada ohvitseriks, kaardiväelaseks- tsaari esindussõjavägi. Vanaema kaudu saab Lermontov kaardiväkke ning on seal aastatel 1832-1834. Lermontov on mässumeelne ning ei taha korrale alluda .
    Lermontov hakkab kirjutama armastusluulet. Tema luulet läbivad kaks teemad on:
    • Deemon - mässumeelne langenud ingel, kes on taevast välja visatud
    • Vang- inimene, kes on vangistatud. Valik kas sured ning jääd oma vaadetele kindlaks, või ütled oma vaadetest lahti ning jääd elama.
    1835 kirjutab näidendi „Maskeraad“, mis on aset saanud Othellost. Lermontov on oma loomingule väga kriitiline. Avaldatud 28. teost.
    1838 kirjutab poeemi „Poeedi surm.“ Selle tõttu saadeti Kaukaasiasse tegevväkke. Seal toimub sõda tšetšeenidega. Vahepeal on tervise pärast sanatooriumis Pjatigorskis. Saab minna Peterburgi.
    1840. aastal läheb tülli Prantsuse saadiku pojaga, kuna neile meeldib sama naine. Lähevad duellile. Mõlemad jäävad ellu. Duell oli kriminaalne tegevus. Lermotov saadeti tagasi Kaukaasiasse eesrindele. Kirjutab seal olles teose „Valerik,“ mis räägib lahingust, kus hukkus 1000 inimest. Vanaemal hakkas lapselapsest kahju. Sai ta tagasi Peterburgi puhkusele.
    1841 pöördub tsaari poole, et minna erru. Peab 48-tunni jooksul Peterburist lahkuma. Läheb Pjatigorskisse puhkama. Kohtub seal oma vana sõbra Martõnoviga. Lähevad tülli ning duellile.
    Duell toimub 27. juuli 1941. Saab võimaluse tulistada esimesena, kuid mingil põhjusel lasku ei toimu. Martõnov tulistab Lermontovi südamesse. Lermontov veereb kuristikust alla. Linna saabub samal ajal torm ning kõik põgenevad. Lermontovi keha jääb sinna vedelema.
    Looming:
    • Käsitleb oma põlvkonna inimeste lugu. Leiab, et tema põlvkonnal pole mingit eesmärki.
    • Armastuse teema.
    • Mittevajalike(aadlikute) inimeste teema.
    Kirjutab teose „Kodumaa“ ( Kaukaasia teemadel ) „Mtsõri“ (Nooruk) „Deemon“ (on poeem mässulisest hingest, kes on kurb, kuid kohtub Tamaraga. Läheb kloostrisse nunnaks ning Tamara läheb taevasse ingliks)
    1837-1838 kirjutab teose „Meie aja kangelane“ (avaldatakse 1839)
    Kolm vaatenurka:
    • Autor
    • Maksim Maksimõtš
    • Petšorin
    Käsitleb kangelast iroonilises võtmes . Dr Vernerit on võrreldud Mefistofelesega.
    Lermantovi aja kangelane oli aadlik, haritud, hea kasvatusega, valdab erinevaid keeli, on võimukas, tal on romantismile omased väärtused – sõprus, reetmine; armastus, truudusetud; skeptilisus ja küünilisus; ta ei ole suuteline armastama; spliin.
    Ilmus 1839. Koosneb 6 peatükist ( Bela , Maksim Maksimõtš, Petsorini päevik, Taman, Vürstitar Mary ja Fatalist ). Tegevus toimub Lermontovi kaasajal Kaukaasias. Peategelaseks on Petšorin, kes on vastuoluline kuju – ühtaegu veetleb ja tõukab eemale.
    Esimene tegelane, keda Petšorinit tutvustab, on Maksim Maksimõtš. Naiivne ja piiratud mõistusega Maksimõtš lubab Petsorini kõlbeliselt küll hukka mõista, kuid ei aita teda mõista.
    Sündmustes salakaubavedajatega näitab Petšorin end teoinimesena. Tegemist ei ole tubase unistava romantikuga ega Hamletiga, kelle tahet halvavad kahtlused ja enesevaatlus. Petšorin on otsusekindel ja julge, kuid tema tegutsemine ei vii kuskile. Ta ei ole eluga ühte sulanud, vaid püsib kuskil elu ääremail, ja elu raputab teda enda küljest lahti. Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petšorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petšorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. „Mu auahnus on olude poolt allasurutud,” ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petšorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petšorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust.
    Petšorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süžeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine , mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petšorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline . Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad.
    M.Lermontovi „Meie aja kangelane“
    See teos on 19.sajandi psühholoogiline realism , kus kangelast Petšorinit kirjeldatakse ümbritseva miljöö ja psüühika järgi. Petšorin on oma ajastu peegelpilt, mitte kättemaksja ja autor on erapooletu kõrvaltvaataja.
    Raamat on jagatud osadeks , kus Petšorinit tutvustatakse erinevate inimeste kaudu:
    * Bela – antakse hinnang Maksim Maksimõtsi kaudu, kes on liiga lihtsakoeline, et Petšorinit mõista.
    * Maksim Maksimõts – hinnang autori silme läbi.
    * Petšorini päevik – lugu sellet, kuidas Petšorin püüab suhelda salakaubavedajatega, keda ei kujutata romantiliste röövlitena.
    * Taman
    * Vürstitar Mary – lugu Petšorini naistest, Grušnitskist.
    * Fatalist – arutlus fatalismi ja egoisimi üle, kus autor arvab, et fatalism on omane rahvale ning egoism haritlastele, öeldes, et fatalism on idamaade mõtteviis ning egoism pigem euroopalik.
  • FR. TUGLASE ELU JA LOOMING, ÜHE NOVELLI ANALÜÜS
    1886-1971. Alguses oli Mihkelson , 1933 sai ka kodanikunimeks Tuglas, enne oli ainult kirjanikunimi see. Sündinud Lõuna-Eestis Ahja mõisas. Sündis mõisa oskustöölise puussepa perekonda, isa oli tal küll hästi vähe koolis käinud, 2 talve, aga väga hariduselembeline mees, kelle kodus oli raamatuid ja telliti ka ajalehte. Alustab kooliteed kohalikes algkoolis, seal on kõige raskem vene keel, sest õppetöö selles keeles. Aga huvi on humanitaarsete ainete vastu. 1901 kolib perekond Tartusse, kus ostetakse Ülejõele maja ja noormees alustab hoopiski Tartus ka kooliteed, läheb Tartu linna kooli.
    Samal ajal ilmub tema esimene jutt Postimehes „ Siil “. Armas ja helge lugu ühest lapsepõlve suvest, kus karjapoiss leiab metsast siili ja toob tallu, jääbki sinna talulaste rõõmuks elama. Siili suvi jääb kõikidele meelde kahe sündmuse tõttu: kui heinaaeg on ja tuuakse heinad koju ja hakatakse hanguma lakka, siis irdus sealt suur kole rästikmadu, oleks salvanud peretütart, aga siilid on usside vaenlased, sama siil krabas sabast kinni ja sõi ära rästiku. Teine oli sügisepoole, kui vilja võetakse, siis vili kuivatati parte peal, kogu aeg peab rehetoas , kus vilja kuivatati, olema tuli all. Kõik pere oli muudel talutöödel, siil oli üksi, tema elas rehetoas, siis üks viljahakkaidest kukkus alla. Kukkus tulele liiga lähedalt ja süttis põlema. Talu oleks maha põlenud, aga siil hakkas vaistlikult põlevat osa nihutama sselle kolde poole ja mittepõlevat eemale, nõnda esialgu päästis talu. Siis tuligi taluperemees kontrollima.
    „Hunt“ jällegi ilmus Postimehes. Hästi käredast pakasest on juttu. On talv, hästi palju hunte , ja hundid sõid ära talude koerad, sest need olid ketis . Siin lugu sellest, kuidas üks koer oma elu eest võitleb ja hunt lõpuks üle tema pea hüppab ja kaevu kukub. Hunt ära upub, aga pererahvas hädas, sest kaev on ära solgitud.
    Tuglas linnakoolis on gümnasist, saab tuttavaks Suitsuga. Niisugune aeg, kus rahvuslikud jõud tegutsevad eriti Tartus. 1903 organiseeritakse kooliõpilaste poolt Mihkel Veske ja Lydia Koidula sünniaastapäevade tähistamine. Ürituse rahvalikkust pandi väga pahaks ja nii pidi lahkuma koolist ka Tuglas, lõpetas kevadel ka eksternina, kes koolis ei käi ja eksameid teeb. Sellest ajast peale sai temast ajakirjanik Postimehes. Pärast linnakooli tahab õppida Treffneri gümnaasiumis ja jätkabki õpinguid 1904-1905. Samal ajal on need Vene tsaaririigi väga olulised sündmused, valmistub puhkema 1905 revolutsioon . Tuglases on palju artistlikkust, meeldib esineda, seob ennast miitingutega. 1905 teeb oma esimese kuulsa jalgsimatka, Tartust Narva. Narvast enamasti rongiga Peterburgi, sealt edasi Helsingisse. Jätab oma tegevust „Noor Eesti“ albumite ettevalmistamisel. Tartus sündmused üsna ärevad, palju ärksaid inimesi, Tuglas jätkab oma miitingute esinemiste vooru , meenutab Bodlaire’i. Haritlased kipuvad olema rohkem vasakpoolsed . Võtab sõnavõtte ette, et mitte politseile vahele jääda, maskeerib ennast kunstvurrude ja habemetega. Ei tee mitte ainult Tartus oma asju, vaid ka Läänemaal, Vigalas , Märjamaal, lõpuks jõuab Tallinna. Seal üks salajane koosolek, selle koosoleku osavõtjad, kes politseile vahele jäid, pandi vaglasse. Pandi Patarei vanglasse, seal istus 3 kuud. Korra oli Tartus ka kinni, aga hoiatuse läbi lasti vabaks. Kaks väga segast institutsiooni, post ja raudee, paberid ei jõua Tartust Tallinna ja pääsebki ainult 3 kuuga. Kirjutab seal proosapoeemi „Meri“, mis on väga kole asi. Lahkub Eestist ja algab tema pagulusperiood. 1905-1912 on tema pidevaks elupaigaks muu Euroopa. Peamiselt Soome, hiljem nii, et talved Pariisis, suved Soomes. Külastab võltsdokumente kasutades Eestit, sõpradele nuhtluseks seetõttu. Omandab paguluses põhjalikult soome ja prantsuse keele ja algab tema teadlik tutvumine Lääne-Euroopa kirjanduse ja kunstiga. Neil aastatel on Pariisis suurearvuline Eesti loomeinimeste kogukond . Ajad, kus Pariis oli „Pidu sinus eneses“, kõik tunglesid sinnapoole, seal oli võimalus tutvuda kirjandusega, sest Euroopa juhtiv kirjandusmaa oli Prantsusmaa. Kunstitundjad seal. Võimalus elada aktiivselt boheemlaselu, mis suurlinlik, mitte kodukootud, nagu siin Eestis. Tutvus Bodlaire’ loominguga, Oskar Wilde huvitas. Kirjutas ise aktiivselt novelle. Suviti ja kevaditi korraldab oma kuulsaid jalgsimatku, 1910 matkas pidi Itaaliat. Käib ka Hispaanias, aga ka Saksamaal, Šveitsis. Käib ka Eestis, „Noor Eesti“ tegevused vajavad organiseerimist, näiteks 1913 avatakse Estonia teatri uhiuus maja. 1914 ilmub esimene romaan „Felix Ormusson“. Peategelaseks on nimitegelane, kustnik, kes tuleb Pariisist. Suvel Pühajärve ääres oma sõbra juures suvitamas, ühtepidi armukolmnurk, kus Ormusson armub oma sõbra naisesse Helenesse, avaldab talle seal hullupööra armastust, teine asi on see, et armub Helene õesse Marini. Lõpuks noored õed naeravad ta välja, lahkub sealt suvituspaigast väljamõeldud asjaga, et keegi daam ootab teda Pariisis. See on raamistik , kuhu sisse Tuglas pannud filosoofilisi arusamaamu, mõtislkusi kirjandusest, kunstist. 1917 toimus veebruaris Veebruarirevolutsioon, tsaarivõimu kukutamine . Tähendas seda, et pagulased võisid koju pöörduda. Euroopas oli ka Eduard Wilde, sel aastal nii Tuglas kui Wilde naasevad Euroopasse. Väga popid tegelased, 1917 korraldati Estonia teatris Wildele kui ka Tuglasele austamisõhtu. Tuglase tegevus edasi, kui saabus, võtab kohe ette teise rühmituse organiseerimistöö „Siuru“. Eestimaa elus üldse vaja väga palju teha ja Tuglas ongi rohkem selline suur mõtleja, temale väga oluline koondada Eesti kirjanikud. 1922 alustab tegevust Eesti Kirjanike Liit, mille esimeseks esimeheks on Tuglas. 1923 Tuglase ettevõtmisel alustab ilmumist selle liidu ajakiri Looming, ainuke Eesti ajakiri, mis on pidevalt ilmunud kogu aeg. Tuglas oli ka Eesti Kultuurkapitali loomise juures, 1925 asutati see. 1917 Tuglas abiellus, naine Elo on kirjutanud väga huvitavaid mälestuste raamatuid oma mehest. Oleks olnud väga hea kirjanik, kui poleks Tuglast kaelas olnud. Organiseerib veel ühe rühmituse „Tarapita“. See on selline ajaleht rohkem, ajaloosündmusi rohkem arvestav, tähtsus Eesti kirjanduses nii oluline. Kui tuleb kodumaale, on 31-aastane, suurepärane kunstitundja, suurepärane novellist, loomingust on saanud Euroopaliku neosümbolismi sugemetega looming. Ilmuvad tema novellikogud, kõigepealt „Saatus“, reisikiri 1918 „Teekond Hispaania“. Kirjutab pikemad esseed „ Mait Metsanurk“ ja „A. H. Tammsaare“. Ette võime öelda, et Tuglasel on kentsakas hobi . „Noor Eesti“ taasavastas haige Juhan Liivi ja tema loomingut välja andma. Tuglas põdes korramaaniat, lihvis oma loomingut lõppemiseni, leidis kogu aeg uue sõna. Alates 1914 annab välja uurimuse „Juhan Liiv“ ja hakkab parandama tema luulet. „Sinuga ja sinuta “ Liivi luulekogu, kus ühel lehepoolel on originaal, teisel see, mida Tuglas ära parandas. Õige, aga hingeta . Ka oma loomingut köndistas, kogu aeg ainult parandas. Kui liialt lihvida, siis ei jää sisust midagi järele. Tööl Tartu Postimehes, elabki üsna pikka aega Tartus. On veendunud, et kunstid vajavad riigi teotust ilma ideoloogilise surveta. Tõlgib päris palju soome keelest. Avaldab lühiülevaate 1920 „Eesti uuem ilukirjandus“. Ilmuvad tema uusromantilised sümbolistlikud novellid kogust „Raskuse vaim“. 1925 novellikogu „Hingede rändamine“. Tuglas on kirglik reisimees, 1928 on taas Euroopas ja võtab ette pikema reisi Põhja-Aafrikas, Marokos. Kirjutab reisiraamatu „Teekond Põhja-Aafrika“. Viimane tema suur reis koos sõpradega on Norrasse 1939 ja sellest siis ka samal aastal ilmunud reisiraamat „Ühe Norra reisi kroonika“. Sellega tema reisid lõpevad. Temaga tegevusest veel, et „Noor Eesti“ kirjastus jätkas tegevust, kuulus sinna juhatusse. Kuulub ta Eesti Kultuurkapitali juhatusse. Alates 1935 on ta Vanemuise juhatuses. Üks väga põnev raamat ilmub 30ndatel aastatel, „Eesti biograafiline leksikon “, seal inimesed elualade kaupda. Ja Tuglas selle kirjandusliku poole üks autoreid on ka. Need ei ole üldse mitte ainult Eesti Vabariigi aegsed, vaid ikka aegade algusest. Samal ajal, 30ndate teisel poolel, hakatakse koostama Eesti esimest entsüklopeediat ja selle kirjanduslike märksõnade üheks autoriks on jällegi Tuglas. Tema aktiivne tegevus toob talle ka igasugust tunnustust, näiteks 1928 võtab Soome Kirjanike Liit ta oma liikmeks. Kui 1950 Tuglas sisevangistusse surutakse, siis Soomes rajatakse Tuglase selts, tegutseb siiamaani, põhjuseks teened Soome riigi ees, just tõlkimise koha pealt. Tõlgib ühe Soome kirjanduse „Kalevala“ kõrval kõige olulisema teose „7 venda“. Väga vinge raamat. Pikki aegu pole aega tegelda kirjandusliku tegevusega , aga 1937 ilmub romaan „Väike Illimar “, see on autobiograafiline. Loobub igasugstest auametitest, mis võtavad tema aega palju, loobub 1939 Kirjanike Liidu juhtimisest. Ühe vana mehe lapsepõlvemälestuste raamat. Mälestused lapsepõlvest Ahja mõisa mail. Tohutu kirev tegelaskond, kellega see noormees, kelle nimi on Illimar, kokku puutub. Suut tahtmine oli saada korstnapühkijaks, sest kõrgel töötas ja oli tähtis mees. Sai temast kirjanik. 1944 lahkus palju inimesi välismaale, ka Under ja Adson. Tuglas ja Keres hakkasid Lihula kaudu Saaremaale minema, Underi Nõmme majja jäid elama. Esialgu pärast sõda nii väga haritlastega tegelema ei hakata, aga 1950 EKP 8. Pleenum , kus enamik Eestisse jäänud loomeinimestest kuulutatakse rahvavaenlasteks. Ka Tuglas, tähendas seda, et ei tohi midagi avaldada. Hakkab parandama oma töid, tõlgib Aleksis Kivi „7 venda“. Pannakse kaasüürilised, Minni Nurme , Aadu Hint oli tihti külaliseks. Ometigi õnnestub keerulised ajad üle elada. Tuglase loomingu kordustrükke pärast Hruštšovi Sula hakatakse välja andma. 1968 Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse osakonna Tuglase Novellipreemiat. See võitja kuulutatakse välja kevadel, märtsis. Kui noored autorid, siis saavad tegijad , kui vanad, siis väärt lugejad. Suri 1971, 1. Märtsil. Paarinädalase vahega suri 2 Eesti kirjanikku, teine oli Juhan Smuul. Loomingust. Alustab külajuttudega, nii nagu enamik eesti kirjanikkse, sest see on aine ja teema, mida nad tunnevad . See „Siil“ ja „Hunt“. Üks tuntumaid novelle on „Suveöö armastus“. Jätkab Euroopalikumat laadi kirjandust ja süveneb sümbolismi. Teatavasti on sümbolism ikkagi prantslaste pärusmaa, ja see, et Tuglas seal nii palju aega veetis, tõstis tema huvi. Kirjutab tõeliselt sümbolistlikku laadi novelle, hiljem hakkab neid müüte ise looma.
    „Popi ja Huhuu “
    Popi on koer, Huhuu ahv. Raamjutustus , hea isand , kellel on kaks lemmiklooma . Ahv elab puuris ja koer on selline, kes võib liikuda , kui isand läheb linna. Ühel päeval läheb isand uksest välja ja ta ei tule enam tagasi. Ja loomad jäävad hätta. Ahv urgitseb puurist välja ennast. Kuna tema on ettevõtlikum, liikuvam ja uudishimulikum, hakkab justkui uueks isandaks , sest koeras on hästi sügav orjalikkus. Ahv on ka suur jäljendaja. Kannab tema riideid , suitsetab tema sigareid, joob tema viina . Saab alkohoolik, on väga õel koera vastu ja kiusab teda sadistlikult, koer ei põgene, sest on orjalikult ustav. Peremeest pole enam, nüüd uus peremees. Ahv toob talle isegi väljast liha. Lõpuks sai see, et ahv hakkab urgitsema ühe kasti kallal ja laseb selle maja õhku. Sümbolid: see hea isand, kes enam tagasi ei tule, on Nietzsche, usk, millest inimesed on ilma jäänud. Ei koer ega ahv pole positiivsed, sest orjameelsus pole kedagi ülendanud. Temast pole ettevõtlikust, tema vajab, et keegi oleks tema isand. Aga inimene peab olema vaba inimene vabal maal. Ahvis pole loovust ega mõistmist, on lihtsalt lõhkuja. Maja õhku laskmine , kui inimesed niiviisi jätkavad, lasevad maailma lihtsalt õhku. Sümbolnovellidest on järgmine saam müütnovellid. Kus on siis reaalsus põimitud muinasjutuga, tõepärane üleloomulikuga. „ Merineitsi “ ja „Androgüüni päev“. Androgüün on pool päeva mees, teine pool naine. „Merineitsi“ veel huvitavam lugu kaugest saarest, kus valitsejaks keegi Kaspar Punane, kes hakkab järjekordset naist võtma. Tema heaks kalurid püüavad kalu, kogemata satub sinna merineitsi. Nendes müütnovellides ja sümbolnovellides on ängistus ja painajalik raskusevaim. Üheks teemaks on nurjunud saatusega inimesed. Üheks novelliks realistlikumat laadi, on „Inimese vari“. Lugu ühest emast Maretist, kes ootab oma poega sõjast koju. On lihtne maanaine, kelle tööks on parvega inimeste vedamine üle jõe. Sõda on lõppenud ja parve peal kohtab väga paljusid koju pöörduvaid sõdureid, kes kõik räägivad sõjast õuduslugusid, aga on õnnelikud, et nad on koduteel. Ühe korra ütleb üks mees, et aga ma nägin su poega ja ta on teel koju. Räägib kõigile, et ootab oma ainsamat poega. Mees ülteb ka seda, et on täiesti terve ta poeg. Ja tulebki järsku üks mees, kes on väga vigane ja väga haavatud, aga tema jutt ja teadmised ühtivad ikkagi Mareti poja omadega, ja nõnda saab Maret oma vigase poja sõjast. Hooldab ja ravitseb teda, küll aga mõtleb kogu aeg tollele loole, mida rääkis üks teeline, et poeg ei pidanud olema vigastatud . Matab maha oma poja, siis hakkab kahtlema, et kas ikka on tema poeg. Leitakse lähedalt laip, kes osutub Mareti pojaks, kelle üks teeline ära tappis ja kellele noormees oma suures tahtmises koju saada oli oma emast ja sõjakäigust ja elust liiga palju rääkinud. Viimane päris originaalnovell kannab nime „Keiserlik kokk “. Päris omapärane novell.
    Pilet 16
  • A TŠEHHOVI ELU JA LOOMING. PAARI NOVELLI ANALÜÜS
    29.01 1860 - 2.07 1904
    Anton Pavlovitš Tšehhov sündis Taganrogis, kus elas kuni gümnaasiumi lõpetamiseni. Isa oli kesine poeomanik, kus tööjõuks omad lapsed. Ta peksis lapsi kasvatusmeetodi pärast, samuti pidid nad laulma kirikukooris. 7ne Anton õppis algul kreeka algkoolis, seejärel Taganrogi klassikalises gümnaasiumis. Gümnaasiumiõpingute ajal innustus ta teatrist ja tuli ilmsiks tema näitleja- ja improviseerimisanne. Kuna ta isa ei suutnud võlgu tasuda, taheti isa võlavangistusse panna. Sellest kõrvale hoides läks Pavel Tšehhov Moskvasse, kus õppisid kaks tema vanemat poega. Varsti kolisid ka ema ja õde sinna ja Anton jäi üksi gümnaasiumi lõpetama. Tema sünnimajja asusid elama võõrad, kellelt ta oli sunnitud toanurka üürima. Elatist teenis ta eratunde andes ja saatis isegi emale raha. Peale gümnaasiumit siirdus ta õppima Moskva ülikooli arstiteaduskonda. Ta tegeles visalt enesekasvatusega, püüdes “enesest tilkhaaval orja välja pigistada”. Ta armastas väga omakseid ja temast sai õige varakult perekonna peamine toitja ning noorema venna ja õe kasvataja. 1884 lõpetas ta ülikooli maakonna arsti kutsega, kuid tal avastati tuberkuloosi sümptomid, mida ta põdes elu aeg ja millesse ta 44 aastasena ka suri. 1889 suri tuberkuloosi tema vend Nikolai, see vapustas Antonit ja ta otsustas oma elu järsult muuta. Kõigile ootamatult otsustas ta sõita Sahhalinile, kuhu saadeti sunnitööle kriminaalkurjategijad. Ta valmistus sõiduks põhjalikult ning 1890 aprill asus teele läbi Siberi. Kohale jõudis ta 11 juuli 1890, kuhu jäi 3 kuuks. Tagasi sõitis aga läbi India ookeani, Suessi kanali ja Musta mere. 8. Detsembril 1890 jõudis ta Odessa kaudu Moskvasse. 1892 ostis ta Moskva läheduses mõisa, kuhu kolis koos vanemate ja õega elama kuni 1898aastni. Majas oli olemas haigete vastuvõturuumid, kus andis talupoegadele arstiabi . Tema kulul rajati ka 3 kooli. Sajandivahetuseks oli ta juba raskesti haige ja tohtrite soovitusel elas ta Jaltas. Kolm aastat enne surma abiellus Anton näitlejanna Olga Knipperiga, kuid järelkasvu neil polnud, kuna naise liigsete füüsiliste pingutuste tagajärjel teatrilaval rasedus katkes. 2. juulil 1904 Anton sureb, tema kunstiliseks testamendiks jäi tema viimane näidend “ Kirsiaed ”.
    Looming:
    Kirjutama hakkas ta juba gümnaasiumi vanemates klassides. Tõsiselt hakkas aga tegelema ülikooliaastatel. 1880 ilmus Antoša Tšehhonte nime alla jutustus “Kiri õpetatud naabrile” ja tast sai huumoriajakirja kaastööline. Tema ülikooliaegsed tööd olid kunstiliselt ebaühtlased, aga nende hulgas oli väga andekaid, teravaid lugusid ja koomilisi, ent psühholoogiliselt teravaid jutte . Novellid jagunesid tal kolmeks peamiseks suunaks: väikestest inimestest- ta mõistis, et “väike inimene”(väikekodanlane) pole üksnes ohver, vaid et ka tema kannab vastutust ebanormaalse elu eest, kannab kurjust oma hinges ja avaldab oma käitumises. (Ametniku surm, Paks ja peenike). Lastest- vaeslaste kibe elu võõraste voli all (Magada tahaks, Vanka ), heledamad lapsepõlve elumuljed (Griša). Filosoofilised. Raamatu “Sahhalini saar” kallal töötas ta kolm aastat. Selles on juttu sunnitöölt vabanenud asunike ja nende perekondade argipäevast. 90ndail kirjutas ta põhiliselt novelle/jutustusi (Palat nr 6, Daam koerakesega, Duell) ja ka proosat (Maja ärklitoaga ). Oma tuntud komöödiad ja draamad kirjutas ta 1890. aastate lõpus ja uue sajandi algul. Kajakas ja Onu Vanja (1896), Kolm õde (1900), Kirsiaed (1903), Ivanov.
    „Paks ja peenike“
    Nikolai raudtee vaksalis kohtusid kaks head tuttavat: üks paks ja teine peenike. Kohtudes hakkas peenike Porfiri paksule Mišale oma pere tutvustama: peenike luterlasest naine ja gümnaasiumiõpilane Nafanail. Rääkis paksule ka oma töökohast. Tema ametiks oli puust sigaritooside valmistamine. Lõpuks pöördus peenike paksu poole ja küsis, kuidas temal läheb. Paks vastas, et töötab salanõunikuna ning et tal on juba kaks tähte rinnas. Peenike hakkas seepeale kogelema ning paksu ekstsellentsiks nimetama. Ta oli hämmingus. Paks ei mõistnud säärast kummardamist ning tal läks taolisest aupaklikusest süda pahaks. Ta andis peenikesele käe ja jättis jumalaga. Peenikeste pere oli meeldivalt üllatunud, kuna kohtasid taolist kõrget ametnikku .
    „Ametniku surm“
    Oli teatrietendus. Dmitritš Tšerjakov istus teises toolireas ja jälgis etendust. Äkitselt ta aevastas. Tšerjakov lootis, et ta ei seganud sellega kedagi, kuid ta oli enda ees istuvale mehele kaela ja pea peale aevastanud, kes nüüd ennast pühkis. Tšerjakov püüdis kindrali ees vabandada . Kindral ütles, et kõik on hästi. Tšerjakov ei saanud siiski rahu ja vabandas järjepidevalt ning käis juba kindralile närvidele. Kodus rääkis Tšerjakov juhtunust ka naisele. Viimane soovitas vabandada. Tšerjakov sõnas, et seda püüdis ta ka järjepidevalt teha. Järgmisel päeval läks ta kindrali juurde külla ja püüdis veel näost-näkku kindrali ees vabandada. Kindral sai vihaseks ja käratas, et Tšerjakov pilkab teda. Viimane läks imestunult koju ja mõtles, et enam ta kindrali koju vabandama ei lähe, vaid kirjutab kirja. Kuna ta õigeid sõnu paberile seada ei osanud, siis läks ta peatselt taas kindrali juurde vabandama. Kindral karjus Tšerjakovi peale, et see tema kabinetist välja käiks. Tšerjakov ei mõistnud olukorda, ta hakkas ukseni taganema ning miski tema kõhus rebenes . Kui Tšerjakov koju jõudis, heitis ta mundri seljast ja suri.
    „Vanka“
    Lugu saab alguse sellest, kuidas 9-aastane poisike Vanka Žukov kirjutab vanaisale kirja. Ta oli elama pandud kingsepa pere juurde, kus ta pidi ametit õppima, ja kui need olid jõuluõhtul jumalateenistusele läinud, siis hakkas ta kirja kirjutama. Poiss tõdes kirjas, et kuna tal ei ole ema ega isa, siis on vanaisa ainus, kes talle on jäänud ja poiss soovib talle kõike head. Ta meenutab järgnevalt vanaisa välimust: Konstantin Makarõtš, öövaht, väike ja kõhetu, kuid erakordselt väle ja liikuv, u 65-aastane, igavesti naerva näo ja purjus silmadega . Veel meenutab Vanka vanaisa kui naistemeest. Ta hullas köögitüdrukutega ning tegi nendega tubakat , pakkus isegi koertele. Kirja edasi kirjutades kurdab Vanka vanaisale oma rasket elu: talle ei anta süüa, peremees ja perenaine kohtlevad teda halvasti, ta peab magama esikus ning mõnikord ei saa ta üldse magada, sest peab lapse hälli kiigutama. Kingsepa sellid käsevad Vankal samuti rumalusi teha: kõrtsist viina tuua ja pererahva tagant kurke varastada. Vanka palub, et vanaisa ta koju tagasi võtaks. Vanka lubab, et hõõrub vanaisale tubakat, läheb kingsepa juurde tööle kingi puhastama või siis hoopistükis karjase abiks. Lubab vanaisa eest suureks saades hoolitseda ja kui vanaisa peaks ära surema, siis tema eest palvetada. Vanka ütleb, et kui vanaisa teda tagasi ei võta, siis on Vankale jäänud ainult surm. Järgnevalt kirjeldab ta Moskvat (hetkel elab Vanka seal). Moskva on suurlinn, kus on poodides palju kalastamis- ja jahivarustust müügil, samuti on seal ka uhked lihapoed. Vanka meenutab, kuidas nad vanasti koos vanaisaga käisid härrastele jõulupuud toomas: vanaisa tegi vahepeal piipu ja naeris külmetava Vanka üle, äkki jookseb neist mööda jänes ja vanaisa oleks meeleldi tahtnud ta kinni püüda. Vanka meenutab, et peres, kus Vanka ema Pelageja kunagi toatüdrukuna teenis, elas preili Olga Ignatjevna, kes Vankat õpetas ja talle kommi andis. Kui ema suri, läks ta perekööki vanaisa juurde. Hiljem saadeti ta Moskvasse kingsepa juurde. Kirja lõpus palub Vanka vanaisa, et viimane Vanka juurde sõidaks ja ta sealt ära viiks, kuna kingsepa juures elab vaene poiss koera elu. Vanka adresseeris kirja külasse vanaisale Konstantin Makarõtšile ja jooksis tänavale kirja posti panema. Koju tagasi jõudes Vanka uinus peatselt ning nägi unes vanaisa.
    „ Kurbus “ „Magada tahaks“ „Palat nr 6“
  • EESTI LUULE 1960-1970. AASTATEL. A. ALLIKSAAR, P.-E. RUMMO, J. KAPLINSKI , V.LUIK, H.RUNNEL, J.VIIDING. PAARI LUULETUSE ANALÜÜS.
    Kassetipõlvkond:
    1960.ndad, luulekogude tiraažid tohutud, 3000-21 000 tükki. Toimusid luuleõhtud, näiteks Tartu Ülikooli kohvikus ja klubis.
    Põhiteemaks olid kaasaaegne ühiskond, aktuaalsed probleemid.
    Kassettid ilmusid 1962, 1963, 1965, 1966, 1968, viimane ilmus 1970, kuid polnud enam kasseti kujul, ilmus Loomingu Raamatukogus.
    Luulesse tulid Paul Erik Rummo, Mats Traat , Enn Vetemaa , Rudolf Rimmel, Viivi Luik, Leelo Tungal , Andres Ehin , Jaan Kaplinski jt.
    Luule oli intelligentne , kõik tahavad ühiskonda muuta.
    Hando Runnel (1938) sündis Järvamaal talupidaja perekonnas: ema ja neli last. Seetõttu tekkis tal juba väiksena suur lugupidamine naiste ja emade vastu. Õppis mitmetes koolides, sealhulgas ka HTGs. EPAs õppis kaugõppes agronoomiks, aga seda ta ei lõpetanud. Esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Noorus, hiljem Loomingus. Esikkogu kassetis „Noored autorid“ (1965), võetakse Loomingu toimetusse. Elab Tartus, kokku on tal kuus last.
    On avaldanud kümme luulekogu, nendest tähtsamad: „Maa lapsed“, „Laulud tüdrukuga“, „Avalikud laulud“, „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“, „Kodu-käija“. Lisaks on kirjutanud ka lasteloomingut.
    Paul-Eerik Rummo (1942) on Eesti kirjanik ja poliitik . Kirjanik Paul Rummo poeg, õppis Tallinna 2. Keskkoolis ja lõpetas TÜ eesti filoloogina. Rummo on töötanud Vanemuise ja Draamateatri kirjandusala juhatajana, olnud kultuurikonsultant, vabakutseline kirjanik ja poliitik. On tõlkinud eesti keelde Puškinit ja T. S. Elioti. Kokku on tal neli last. On saanud erinevaid kirjandusauhindu ja –preemiaid, nt. Juhan Liivi luuleauhind , Kultuurkapitali kirjanduspreemia.
    Loomingut:
     "Ankruhiivaja" (1962)
     "Tule ikka mu rõõmude juurde" (1964)
     "Tuhkatriinumäng" (näidend, 1969)
     " Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972" (1989)
     "Kõrgemad kõrvad" (1985)
     "Luuletused" (1999)
     "Kohvikumuusikat" (2001)
    Juhan Viiding
    (1948-1995, kuni aastani 1978 kasutas nime Jüri Üdi)
    Sündis Tallinnas, kirjaniku perre . Oli ainuke poeg, ema oli alaväärsuskompleksiga. Viidingul endal palju probleeme, õppis kuues üldhariduskoolis, sest ta visati muudkui välja, lõpetas Töölisnoorde Keskkooli.
    Peale seda õppis lavakas , siis töötas Eesti Draamateatris. Kirjutama hakkas 1965. aastal. Elma mainis, et ta oli stiilselt õel, sest ei sallinud rumalust.
    Luulekogud nt "Käekäik", "Armastuskirjad", 1978 "Ma olin Jüri Üdi", " Tänan ja palun"
    Jüri Üdi perioodis oli Viiding äärmiselt sõnamänguline, meelega vormilt lapselik. Kasutas vastandeid, ekskursid ajas ja ruumis, seob koomilise ja kurva, palju groteski.
    Artur Alliksaar
    (1923-1966)
    Sündis Tartus, õppis Trefneris. Tartu Ülikooli õigusteaduskond, ta mobiliseeriti, aga põgenes, siis tuli tagasi ja töötas raudteel.
    1949-1957 istus vanglas, Eestisse sai tagasi alles 1958. Elas viletsates tingimustes Tartus, aga haritlaste seas on ta tuntud. Tema kohta oli palju legende ja vahvaid jutte, näiteks olevat ta Werneris kirjutanud luuletusi salvrättidele.
    1965 "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes"
    1966 näidend "Nähtamatu saar"
    1968 "Olematus võiks ju ka olemata olla"
    1976 "Väike luuleraamat " "Luule"
    1997 põhjalik kogu "Päikesepillaja"
    Luules algriim , vastandab asju, mis ei ole võrduvad. Teda on mõjutanud Arbujate looming, tahvaluule vormivõtted nt algriim, mõtteriim e paralleelism, vastandamine , astendamine (tundmus muutub tugevamaks). Lõi vürmipuhtaid sonette.
    Kasutab vabavärssi, rikub meelega reegleid. Eksperimenteerib, loob uusi liitsõnu, luule kohati afroistlik, muutub sisutihedamaks ja filosoofilisemaks. Kõiges peitub võimalus, tuleb juhuseid realiseerida. Luule läbivalt optimistlik, armastus. Otsib ehtsat ja elus nt õhtu ülistamine "Ütle mulle, milline on su lemmik õhtu ja ma ütlen sulle kes sa oled, kes sa olid ja kes sa oleksid võinud olla"
    Pilet 17
  • REALISMI MÕISTE JA PÕHITUNNUSED . H. DE BALZACI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE, „ŠAGRÄÄNNAHK“
    Realism – ld k tõeline, tõepärane, ka esemeline , materiaalne. Realismi eesmärgiks on kujutada kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult on. Realism kui selline pole 19. saj leiutis , meetodina oli tuntud juba antiikajal (nt esineb realistlikke, tõepäraseid ja ilustamata kirjeldusi ka Homerose eepostes). Klassikalise 19. saj. Realismi kuldaeg oli 1830-1870ndad aastad. Kõrvuti realismiga eksisteeris ka romantism . Realism tekkis ja levis peamiselt Prantsusmaal. Alusepanijaks Stendhal, teised tähtsamad tegijad on Zola , Maupassant, Balzac , Flaubert , Dickens, Tolstoi ja Dostojevski. 1831 ilmus Stendhali romaan “Punane ja must”, see oli vastukaaluks Hugo üliromantilisele “ Jumalaema kirikule”. Realismi lemmikžanr on romaan.
    Prantsusmaa 1830nda aasta juulirevolutsioon tõi ühiskonda vabameelse ja demokraatliku õhkkonna. Sellega seoses muutus keskmine prantslane huvitatuks isiklikust heaolust, levis materialism .See suhtumine mõjutas ka kunsti, nõuti, et see oleks kasulik.
    Teoreetilise baasi lõi Auguste Comte ’i positivistlik filosoofia. Temal oli nn kolme astme seadus: iga meie peas tekkinud põhimõiste või käsitlus peab läbima need 3 astet – 1)teoloogiline e müüte loov aste, 2)metafüüsiline e abstraktne mõiste ja 3)teaduslik e positiivne aste. In-se jaoks on maailma mõistmisel oluline vaatlus . Realistlikud kirjanikud said mõjutusi teaduslikest avastustest. Stendhal (Marie Henri Beyle, 1783-1842, “Punane ja must”, “Parma klooster ”) ennustas, et ta kirjanikukuulsus saabub ~1880ndatel. Ise iseloomustab oma teoseid, et kirjutas neid nagu tsiviilkoodeksit, st kuiv, neutraalne keelekasutus. Kohati väga külm, irooniline stiil.
    1799-1850
    Balzac sündis Kesk-Prantsusmaal Tours'i linnas. Isa oli pärit talupoegkonnast ning tegees toidumoona hankimisega sõjaväele. Mõnda aega oli ta isegi linnapea abi. Tulevase kirjaniku vanaisa nimi oli Balssa, millele poeg andis peenema kõla – Balzac. Honoré lisas sellele aadlipatrikli „de“. Balzac sai hea koolihariduse , õppides Vendóme'i kloostrikoolis ja lõpetas Pariisis juriidilise kooli.
    Juristina Balzac ei töötanud. Ta oli veendunud, et temast saab kirjanik. Ent algul, 1820. aastatel, ei läinud see sugugi ladusalt. Ajavahemikul 1821-1825 avaldas ta kaheksa õudus- ja seiklusromaani, mis ei äratanud mingit tähelepanu. Seejärel katsetas Balzac äri alal, ent nii kirjastus kui ka trükikoda läksid pankrotti , järele jäi vaid võlakoorem, mida kirjanik püüdis tööga vähendada.
    1820. aastate lõpupoole huvitus Balzac Walter Scotti ajaloolistest romaanidest. Prantsuse kirjanikku hämmastas Scotti faktitruudus ja üksikasjade täpne kirjeldamine. Balzac oli selleks liiga „kaasaegne“, et ajaloolisi romaane kirjutada, kuid esimene talle kuulsust toonud romaan „Šuaanid ehk Bretagne aastal 1799“ kujutab sündmusi, mis leidsid aset alapealkirjas mainitud Prantsusmaa provintsis kolmkümmend aastat enne teose kirjutamist. Kirjanik otsustas toetuda ainult faktidele. Ta sõitis Bretagne'i, uuris põhjalikult šuaanide mässu põhjusi ja tausta ning kirjutas suurema osa oma teostest selles kohas, kus kirjeldatud sündmused arenesid. Šuaanid olid vanameelsed ja kirjaoskamatud talupojad, keda aadlikud ning vaimulikud õhutasid mässule uue keskvalitsuse vastu (šuaan pärineb bretooni murdesõnast „chouan“ – öökull; nii hüüti mässajate juhti).
    Pärast „Šuaanide“ ilmumist leidis Balzac endale varsti sobivaima temaatika ja žanri . Tema kaasaega kujutavad romaanid hakkasid ilmuma lühikeste vaheaegade järel. Peagi kujunes autoril grandioosne plaan suurteose jaoks, 1841. aastal sai see üldpealkirjaks „Inimlik komöödia“. Ei oli kahtlust, et pealkirja valikul inspireeris Balzaci Dante „Jumalik komöödia“. Žanri mõttes on „Inimlik komöödia“ nn jõgiromaan (prantsuse kirjanduses roman-flueve). „Jõgiromaaniks“ on hakatud nimetama ulatuslikku, paljudest osadest ehk ka iseseisvatest romaanidest koosnevat romaanitsüklit, mida seovad ühised tegelased. „Jõgiromaani“ ühest osast (või „allromaanist“) teise nende tegelaste roll ja asend tavaliselt muutuvad: kord on nad esiplaanil , kord aga esinevad pelgalt kõrvaltegelasena.
    Balzac oli erakordselt töökas ja produktiivne kirjanik. Tema tööpäev olevat kestnud 14-16 tundi. Ühelt poolt pidi Balzac rahuldama võlausaldajate nõudmisi, kuid teisest küljest oli käivitunud suure romaaniplaani elluviimine, mis kirjanikku jäägitult haaras. Ühes oma kirjas 1849. aasta jaanuarist avaldab Balzac kahetsust, et tema asemel valiti Prantsuse Akadeemiasse varakas mees, „Minul aga, kurat võtku, pole muud kui võlad“. Kirjanik just nagu teadis, et aega on talle antud vähe. Ometi ei keeldunud ta kunagi vastu võtmast oma sõpru, kelle hulka kuulusid George Sand , Victor Hugo, Eugéne Delacroix ja mõned teised hingesugulased.
    1832. aastal, kirjutades romaani „Kolmekümneaastane naine“, astus Balzac kirjavahetusse Ukrainas elava poola päritolu mõisnikuproua Ewelina Hańsaga. 1850. aastal nad abiellusid Berditševis. Ent kirjanik oli juba raskesti haige ja suri sama aasta augustis Pariisis.
    Ligi kakskümmend aastat ränka tööd nõudnud „Inimlikku komöödiasse“ kavandas Balzac 140 romaani, valmis jõudis ta kirjutada 90 teost. Tegelaste arv tema suurteoses küünib kolme tuhandeni, neist korduvaid tegelasi on 460.
    „Inimlik komöödia“ jaguneb kolme ossa: „ Kommete etüüdid“, „Filosoofilised etüüdid“, „Analüütilised etüüdid“ (antud juhul tuleb lähtuda prantsuskeelse sõna étude põhitähendusest - „ uurimine “, „uurimus“).
    „Inimlik komöödia“ on hiiglaslik panoraamteos. Kirjanik püüdis selles käsitleda kõiki ühiskonnanähtusi ja kujutada kõigi ühiskonnakihtide elu oma kaasajal. Balzac jälgis teoste tegelaste saatust ning käekäiku sõltuvalt ihadest ja püüdlustest, mille oli vallandanud restauratsioon ja eriti juulimonarhia (1815-1848).
    Faktoloogiast lähtudes kujutas ta oma tegelaste iseloomu ning elutööd. Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, antud kohast ja olukordadest. Oma ajastu traagika kõige üldisemaks põhjuseks pidas ta kasu- ja rahaahnitsemist. See oli meelitav kullaläige, mis hävitas armastuse, lõhkus inimsuhteid ja tegi sõbrad vihavaenlasteks.
    „Inimliku komöödia“ tegelaste hulgas näeme Pariisi pankureid ja provintsitõusikuid, ennast peremeestena tunduvaid rikkaid aadlikke ja nende kõrval vaeseid aadlimehi.
    Nagu Balzac ütleb „Inimliku komöödia“ eessõnas, lõi ta selle teosega oma maailma: „Minu teosel on oma geograafia, samuti nagu tal on oma genealoogia ja perekond, oma kohad, asjad, oma tegelased ja faktid, oma vappideraamat, oma aadlikud ja kodanlased, oma käsitöölised ja talupojad, oma poliitikud ja keigarid, oma armee ja lõpuks – oma maailm!“ Lisame ainult, et see polnud autori fantaasia vili, selline oli tõepoolest tema kaasaegne maailm.
  • ÜLEVAADE „NOOR-EESTI“ TEGEVUSEST KIRJANDUSE, KUNSTI JA KEELE VALLAS
    Noor-Eesti: 1901-2 toimetas gümnaasiumiõpilane Suits trükki “Kirjanduse Sõprade” kolm albumit “Kiired”, mille eesmärgiks oli edendada eesti kirjandust, arvustust ja tõlkekultuuri. 1902 tegutses Tartus ring “Eesti Külvaja”, mille asemele tekkis järgneval aastal “Eesti Ühisus”. Selles ringis kavandati “ Kiirte ” neljandat albumit, millele pandi nimeks “Noor-Eesti” ja mis ilmus aastal 1905. Sellele järgnesid ka teine (1907), kolmas (1909), neljas (1912) ja ka viies (1915) album. Nendes oli tõlkematerjali, illustratsioone, teoseid jne. Samuti toimetas Suits ajakirja “Noor-Eesti”, mida anti välja 6 numbrit. Hiljem ak ajakiri “Vaba Sõna”. Algusest peale olid rühmituse eesotsas Suits ja Tuglas, kuid sinna kuulusid ka veel Aavik (tahtis keele ära reformida (ü=y)), Grünthal-Ridala, Kallas, Linde, Oks, Kitzberg (laekur), Haava, Under, Mägi, Triik. Koostööd tegid nendega ka paljud tollased kuulsad kunstnikud. Avaldati Tammsaare lühemaid teoseid. Nad avaldasid Petersoni ja ka Liivi luulet, tutvustasid tõlgitult prantsuse, itaalia, skandinaavia ja vene ning poola luulet; edendasid kirjastamiskultuuri. “Vabadus, võrdsus, vendlus”; “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”. Nende tegevus vaibus I MS aastail, kuid püsima jäi kirjastus “Noor-Eesti”.
    NE liikumise alged olid sajandialguse salajastes õpilasringides: noor ei rahuldanud venestamisele allutatud koolides pakutavloeti lisax eesti autoreid ja maailmakirjandust. Suits eestvedajana tahtis välja anda NE 1.albumit, kuid tsensuuri tõttu see venis (1905/07/09/12/15). 1905 anti välja koguteos “Võitluse päevil”. Kus kajastus jõuliselt ajale omane võitlusvaim. Juhtukujudex olid Suits ja Tuglas, 1.s kahes albumis polnud autorite ring ühtlane (koos uuendusmeelsete noortega avaldati vanemaid kirjamehi), alates 3.st albumist avaldati peamiselt oma loomingut. NE avastas ja tõi esile klassikaväärsena Petersoni luule, mis oli kaua unustuses olnud, 2.meelislüürik oli neil Liiv. Tõlgitult tutvustati prantsuse, itaalia, vähem skandinaavia, vene ja poola modernluulet. 1.albumi sissejuhatavs artiklis kutsus Suits üles ületama rahvuslikku pessimismi ning õhutas tulevikuusku, tähtsustas eriti kirjandust ja kunsti. Mille abil lootis pääseda avramasse ühendusse maailmaga . 3. album oli murrangux: see oli esteetiliselt maximalistlik, mis jahmatas kirjandusavalikkust. Selgitati oma teoreetilisi seisukohti ja arendati neid: kirjanduse kõrgeima ja ainsa mõõdupuuna käsitati kunstilist täiuslikkust, puhast ilu, imetletavax tõsteti üxikisiku kordumatus ja individuaalsus. NE looming oli suunatud kõrgelt haritud lugejaskonnale, keda tol ajal leidus vähe. Peale 3.albumit tekkis NE ümber poleemika : rühmituse tegevust, taotlusi ja loomingut arvustati taunivalt, NE reageeris terava vastupoleemikaga. Selle tagajärjel arutleti seni tundmata põhjalikkusega tähtsate kirjandusteoreetiliste mõistete üle. NE tegevus vaibus maailmasõja aastail, kui halvenesid ühisväljaannete koostamise ja väljaandmise võimalused ning oldi pettunud ka euroopalikus kultuuris, mida võimendas veel mitme saxa ja prantsuse tuntud autorite sõda toetavad avaldused .
    Saavutused: avaldatud ilukirjanduslik looming pole ulatuslik, aga klassika : Tuglas novellid ja impressionistlik romaan; Oks romantiliste ja naturalistlike sugemetega proosa. Tutvustati uusi, noori autoreid, kes tulevikus kujunesid tegijjatex. Petersoni luule väärtuste ära tundmine ning tema loomingu tutvustamine, Liivi toetamine. Neste teosed on keelelt ja stiililt viimistletud, Aavik alustas oma keeleuuenduslikku tööd 8rikastas sõnavara ja esitas ettepanekuid grammatilise struktuuri täiustamisex. Alates Nest võib kõnelda asjatundlikust kirjanduskriitikast, selgitati kirjandusteoreetilisi mõisteid (sisu, vorm, idee, teema). NE edendas kirjastamiskultuuri, kaasati kunstnikke illustreerijatenavirgutati kirjanduselu. Avardusid kirjandusliku kontaktid (skandinaavia, prantsuse, soome), huvi keskendus uutele, modernistlikele suundumustele.
    Pilet 18
  • E.A.POE ELU JA LOOMING, ÜHE NOVELLI ANALÜÜS
    (1809-1849)
    USA luuletaja. Kaotas noorelt oma vanemad ja Edgari lapsendas rikas tubakakaupmees. Õppis erakoolis ja astus ülikooli, kuid sattus võlgadesse, mida ta kasuisa polnud nõus kinni maksma, vaid sundis Poe ametnikuna tööle. Kasuisa aitas tal saada sõjaakadeemiasse, kust Poe hoolimatu teenistuskohuste täitmise eest välja visati. Nüüd ütles kasuisa temast täiesti lahti. Abiellus oma täditütrega. Võitis Baltimore 'i kohaliku luulekonkursi. Töötas mõnda aega väljaannete toimetajana . Abikaasa suri tuberkuloosi. Kuigi Poe kirjutas veel palju luuletusi, hakkasid teda erinevad pahed kimbutama: alkohol ja narkootikumid , mis viisid mehe enneaegse surmani.
    Edgar Allan Poe on rahutu unistaja, õnnetu luuletaja võrdkuju. Ta ei kohanenud oma aja ega maaga. Tema maailm on kusagil igavese ilu ja õuduse vahepeal. Kuigi ta ise peab ennast luuletajaks, pidi ta tulutoovamaid žanre majanduslike olude sunnil kirjutama hakkama. Ta on kirjutanud 70 novelli, mistõttu peetakse teda ameerika novelližanri alusepanijaks. Lisaks luulele ja proosale on Poe kirjutanud kirjanduskriitikat, mis ilmusid ajakirjades.
    Poe proosa kolmeks komponendiks peetakse oskust luua sündmustele lummav keskkond, olla usutav ja viia ootamatute pöördepunktideni. Seevastu tema ilukirjanduslik proosa on keskendatud ja täpse loogilis-süstemaatilise ülesehitusega. Tema loomingus ei esine küll ühiskonnakriitikat, kuid tema sünged teosed on ühiskonnas toimuva tulemus. Poe lugudes puuduvad seisukohavõtud moraalsetes ja sotsiaalsetes küsimustes. Poe'd võib pidada pessimistiks, sest tema teoste läbiv teema on piinav kurbus ning ka tegelased on passiivsed. Poe novelle iseloomustab loogiline ülesehitus, jutustusviisi põnevus ja lakoonilisus, usutavus ( viitab ajaleheartiklitele ja entsüklopeediatlee), detailiderohkus. Ta on oma stiililt rahulik. Tema üldine jutustamislaad on pigem realistlik kui romantiline. Ta on väga suure lugemusega kirjanik.
    Edgar oli 5ne, kui perekond ajutiselt Ing-le kolis. Seal pandi Edgar kooli, Stoke Newingtoni Manor House School'i, õppimisega hästi hakkama sai. 1821. aastal tulid tagasi Ühendriikidesse, kus koolitee jätkus Richmondis. Siin elas Edgar üle ka oma esimese õnnetu armastuse Helen Stannardi vastu, kes oli ühe ta klassivenna ema. See ühepoolne armastus ei kestnud aga kaua, sest 1824. aastal H. Stannard suri; varasemates luuletustes on ta, olgu küll sageli teiste nimede all, leidnud siiski surematuse. Edgari kooliaastatest kõneldes toonitatakse alati, et ta näitas üles tähelepanuväärset andekust, vähem räägitakse aga sellest, et paistis silma ka spordis, jooksmises ja ujumises ning poksis.
    Juba 1825.a. kihlus salaja ühe Allani kompanjoni tütre Sarah Elmira Roysteriga. Abielust ei saanud vanemate vastuseisu tõttu asja, nooruk saadeti kaugemale Charlottesville'i Virginia Ülikooli, Sarah Elmirast tehti aga kiiresti missis Shelton. Lahkhelisid kasuisaga, mis seetõttu tekkisid, lahusolek paraku ei mahendanud ja kui Edgar kaardimängus veel võlgu tegi (kokku 2000 $), läksid suhted pinevamaks. Vihane Allan keeldus raha andmast ja 1827. aastal lahkus ülikoolist, teatades, et kavatseb sõita Kreekasse türklaste vastu sõdima. Sõiduraha pidi kindlustama väike luuleraamat, mis kandis pealkiria “Tamerlane and other Poems”. Loodetud raha raamatukene siiski ei toonud. Raamat ilmus autori nimeta, tiitellehel seisis lihtsalt “By a Bostonian”.
    Rahapuudus, ülikoolis tehtud “auvõlad”, võib-olla ka algaja luuletaja romantiline loomus olid tõenäolisteks põhjusteks, miks astus E.A. Perry nime all sõjaväkke. 26.05 1827 kahurväelasena Fort Independence'i sadamas; 1829 15.04 erru saadetud. Sõjaväkke astumine tõi ometi kaasa osalise leppimise kasuisaga ja kui Edgar teenistusest lahkus, astus John Allan samme , et kasupg võetaks vastu West Pointi sõjaväeakadeemiasse. 1. juulil 1830. aastal saigi P'st kursant. 1829. aastal ilmunud teine luulekogu “Al Aaraaf, Tamerlane and Minor Poems”, sedapuhku juba autori nimega. Teooriaga sai P küll hiilgavalt hakkama, teenistuskohuste täitmisel oli aga võimatu. 1831. aasta märtsis heideti akadeemiast välja. Majanduslikus rnõttes oli see muidugi täielik krahh. John Allan, kes oli enda meelest andnud kasupojale viimase šansi, katkestas nüüd temaga igasugused suhted. Appi tulid sedapuhku kaaskursandid, kellede hulgas P tänu ohvitseride pihta käivatele epigrammidele vägagi populaarne oli. Nad panid rahad kokku ja aitasid tal välja anda kolmanda luuleraamatu “Poems by Edgar Allan P” mille ta pühendaski kaaskursantidele. Suur oli üllatus ja pahameel, kui nad lõbusate vemmalvärsside asemel raamatust hoopis teistlaadi luuletusi leidsid. Solvunult pöörasid ka nemad selja.
    On andmeid, nagu kavatsenuks ta veel kord kätt proovida - sedakorda Poolas, kus 1830. aastal puhkes teatavasti ülestõus tsaarivõimu vastu. Poola asemel läks ta 1833. aastal siiski Baltimore'i isa lesestunud õe Maria Clemmi juurde, kus ta leidis nii mõistmist kui tagasihoidlikku ainelist toetust. Sama aasta kuulutas Baltimore'i nädalaleht “The Saturday Visitor” välja jutu- ja luulevõistluse preemiatega 100$ parima jutu ja 50$ luuletuse eest. P võitis mõlernad. Ühtlasi tutvus ta žürii liikmetega, kelledest kõige enam sõbrunes John Pendleton Kennedyga. Kennedy tegi kõik, mis tema võimuses, et nälgivale kirjamehele tööd leida ja tänu tema pingutustele saigi 1835. aasta detsembris Richmondis ilmuva “Southern Literary MessenLyer'i” toimetajaks. Seda ametit pidas ta 2 aastat, tõstes väljaande tiraaži 700lt enam kui 5000le. Üldse ilmutas P, oli see siis «Messenger», «Gentleman's Magazine» (1839-1840), « Graham 's Magazine» (1841-1842), « Evening Mirror» (1845) või « Broadway Journal » (1845), millede toimetaja, abitoimetaja või kaastööline ta oli, suurepärast ajakirjanikuvaistu. Ühtlasi oli ta aga ka distsiplineerimatu, paindumatu ja sallimatu . Hoolimata ta kirjutiste ja väljaannete menust, lahkus ta igalt poolt skandaalidega.
    Kui ta esmakordselt Maria Clemmi juurde elama asus, oli selle tütar Virginia alles 7ne ning nii mõnelgi puhul kasutas teda kullerina armastuskirjade edasitoimetarnisel teistele daamidele. Ajapikku kasvasid aga nii tüdruk kui P kiindumus temasse ja 16. mail 1836. aastal, pruut oli alles 14, sõlmiti nende abielu. Seesugune samm ei tulnud reputatsioonile kasuks - seltskond pidas seda alaealise võrgutamiseks - P ise oli aga õnnelk ja see väljendus ka tema produktiivsuse tõusus. Ta pidas loenguid, kirjutas kriitikat, esseid, luuletusi, avaldas oma ainsa romaani «The Narrative of Arthur Gordon Pym» (1838; e. k. «Arthur Gordon Pym'i lugu»1936) ning jutukogu « Tales of Grotesque and Arabesque» (1840) ja ajalehes «Mirror» oma kuulsa «Kaarna» («The Raven », 1845), mis ühes juba varem ilmunud jutustusega «Kuldpõrnikas» («The Gold Bug») tegi ta üleameerikaliselt kuulsaks. Tänu sellele õnnestus P'l saada «Broadway Journal'i» kaastoimetajaks, mõni aeg hiljem ostis ta ajakirja ära - ja läks juba 1846. aasta jaan. pankrotti.
    Üürikest õnne ja vilgast vaimutegevust varjutas paraku Virginia tervise pidev halvenemine. Nagu kirjaniku vanematel, nii oli ka ta naisel tiisikus ja ühel päeval kodus lauldes hakkas ta verd köhima. 30.jaan 1847 Virginia suri. Ja kuigi ta kirjutas veel oma filosoofilise proosapoeemi « Heureka » (mida pidas ise oma suurimaks saavutuseks), mitmed klassikaks saanud luuletused («Ulaluum», «Anniele», « Kellad »), lõi lähemaid suhteid mitme naisega ja kavatses isegi abielluda, polnud ta siiski päriselt enam iseenda peremees. Ta tahe oli murtud , usk ja lootus kadunud, ta ei tahtnud enam elada.
    Surma täpsed asjaolud on siiani hämarad. 30. sept või 1. okt 1849. asus ta Richmondist teele, et sõita NYi Maria Clemmi juurde. Teel peatus ta Baltimore'is ja oli sinna jõudes võrdlemisi heas tujus , täiesti kaine . Edasine on aga segane. Baltimore'is toimusid sel ajal valimised ja P sattus arvatavasti mingi kihutusmeeskonna küüsi, kes teda jootsid, mitmel pool valima sundisid ja lõpuks meelemõistuse kaotanult saatuse hooleks jätsid. Oli see nii või ei, igatahes räägib selle versiooni kasuks asjaolu, et koht, kus P 3. okt 1849 kokku varises, oli rummipood, mida kasutati valimispunktina. Kui teda turgutat, nimetas ta õnnekombel ühe linnas tuntud arsti nime ja viidi haiglasse. Siin ei suudetud teda siiski enam teadvusele tuua. 7. okt hommikul kell viis Edgar Allan P suri.
    Temaatiliselt jaotatakse tema novellid kolmeks:
    • Hirmu- ja õudusjutud
    Teda võib pidada gooti traditsiooni jätkajaks. Läbivaks teemaks on õudus, kurbus ja kannatus. Surm on Poe jaoks päästja, kes vabastab vaimu kurnavast kehast. Sageli kasutas õudseid detaile, nagu elusalt matmine. Täiuslikuks peab ta naise surma kujutamist, mis on ka tema lugudes läbiv motiiv. Kuigi tema jaoks olid armastus ja ilus olulised, on need tema teostes alati seotud surmaga.
    („Enneaegne matmine“, „Punase surma mask“)
    • Teaduslik-fantastilised jutud
    Need teosed põhinevad tehnika ja teaduse saavutustel. Ta loetleb teaduslikke üksikasju.
    („Arthur Gordon Pymi lugu“)
    • Detektiivlood
    Ta pani aluse kaasaegsele detektiivijutule. Lisaks süžeelisele põnevusele köidab Poe lugejaid loogilise analüüsi ja arutluse keerdkäikudega.
    („Näpatud kiri“, „ Kuldmardikas “)
    Tema esimene raamat „Tamerlan ja teisi luuletusi“ avaldati 1827. aastal. Poe andis järgmise teose välja sõjaväes . Pärast teost „Kaaren ja teisi luuletusi“ hakkab jutustustele keskenduma. Poe luule ülimaks sihiks on hingelise erutuse ja ühenduse ning kõrgema ilu edasiandmine. Ta kasutas oma luules kõlaefekte teadlikult. Lisaks olid tema luules siseriimid.
    • Luulekogu “Tamerlane and other poems”.
    Ei olnud edu. Veetis 2 aastat sõjaväes. Isa aitas tal pääseda mainekasse sõjaväeakadeemiasse. Kaaslaste toetusel avaldas teise ja ka kolmanda luulekogu. Jättis akadeemia pooleli. Võitis jutu- ja luulevõistluse. Tal oli ajakirjanduses hea vaist, aga iseloomu, distsiplineerimatuse tõttu ei saanud sel alal töötada. Tema ainuke romaan
    • Romaan “Arthur Gordon Prym’i lugu”
    Muidu kirjutas jutte (põnevusjutte, õudusjutte) ja luuletusi. Saavutas üleameerikalise kuulsuse. Firma läks pankrotti, muud probleemid, naine suri, suri ka ise.
    Poe proosalooming: lakooniline, täpne, uudne, salapärane, mitmekihiline.
    Poe luulelooming: romantiline Ida-temaatika, iroonia, grotesk, kasutas siseriime, kõlaefekte. Surma teemad.
    Poed võib pidada kaasaegse õudusjutu, science -fiction (teaduslik-fantastika) loojaks. Loobus varasemast laialivalguvast stiilist, keskendus olulisele, lühendas, lihtsustas, lisas äreva, ängistava õhustiku. Kõige selle juures säilitas usutavuse. Stiil oli argumenteeritud , kiretu, uinutav , et ootamatu lõpp pääseks mõjule.
    Poe loomingut iseloomustavad 3 peamist tunnust: * oskus luua lummav õhustik; * oskus olla usutav (ei kasuta kõrvalisi jõude); * oskus viia lood ootamatute pöördepunktideni.
    Poed on peetud nii geeniuseks kui ka närvihaigeks.
  • ÜLEVAADE NATURALISMIST. ZOLA ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE, „ THERESE RAQUIN“
    Naturalism : ei avaldata omapoolset arvamust, kujutab elu, ühiskondlike nähtuseid, väärtustab täpsust ja erapooletust, põhižanr jutustused, kasutab ideid evulutsiooniteooriast, tekkis 19. saj 2. poolel Prantsusmaal, nt Zola
    Naturalism lähtus realismist, kuid viis selle üksikud küljed äärmusesse. Nõudis ümbritseva tõepärast, valikuta kirjeldamist ja ülimat täpsust detailide kirjeldamisel. Täiesti erapooletu stiil., kirjanik ei tohi väljendada oma suhtumist asjasse, tema kohus on vaid kirjeldada. Naturalistid vaatlesid inimest ja ühiskonda kui loodusnähtust.
    Émile Zola sündis 1840 aastal Pariisis. Isa surma tõttu möödusid kooliaastad rasketes majanduslikes tingimustes ning lõtseum jäi lõpetamata. Tutvus Paul Cézanne´iga viis Zola maalikunsti uute suundade, eelkõige tollal tõusuteel olnud impressionismi juurde. 1862. a. sai ta ajakirjanikuks ja hakkas ajalehtedele artikleid ja kunstiarvustusi kirjutama.
    Zola innustus kirjaniku ja kriitiku Hyppolyte Taine töödest, kes oli seisukohal, et inimolemuse määravad ära kolm tegurit: rass , keskkond ja moment. Rass seostub pärilikkusega, keskkond füüsiliste või sotsiaalsete tingimustega, mis kujundavad inimese iseloomu, moment aga näitab mingit etappi inimese elus ja ühiskonna ajaloos.
    Kirjutamisel oli Zola jaoks esmatähtis loomulikkus, elulähedus („natuur“), mille järgi hakatigi Zolad nimetama naturalistiks. Zola põhjendas uut voolu oma teoses „Eksperimentaalromaan“ (1880). Zola väitis, et kirjaniku ülesanne on kujutada võimalikult täpselt elu üksiknähtusi. Romaan oleks hea võimalus eluga eksperimenteerida.
    Romaani „Thérèse Raquin“ teeb eriliseks Zola naturalistlik käsitluslaad. Kirjanik tahtis seal uurida temperamente, mitte karaktereid. Zola põhjendab Thérèse´i kuritegu ... ja ühiskonnale sobimatu … .
    Zola elutöö oli 20 teosest koosnev romaanitsükkel „ “(1871–1893),mis kujutab ühe suguvõsa saatust viie inimpõlve jooksul.
    Émile Zola suri 1902. a Pariisis väidetavalt vingumürgituse tagajärjel.
    Pilet 19
  • E. M. REMARQUE 'I ELU JA LOOMING, „LÄÄNERINDEL MUUTUSETA“
    1898– 1970. Enne oli ta nimi Erich Paul Remarck. Sündis väikekodanlikus linnakeses väga ranges, katoliiklikus peres. Lõpetas ka katoliikliku seminari 1916 ja pärast kooli läks 18 aastase poisikesena vabatahtlikult Esimesse Maailmasõtta. Oli rindel sõja lõpuni, sai korduvalt haavata. Kui sõjast tuleb, siis on tema suur unistus saada kas maalikunstnikuks või muusikuks. Aga tegelikkuses ei saanud temast kumbatki, alguses peab hästi palju ameteid: organist, autovõidusõitja, kaupmees, algkooliõpetaja, raamatupidaja , müüb hauasambaid, ajakirjanik lõpuks, ja ka ajalehe toimetaja. Kirjutab muidugi ka auto võidusõidusst päris vahvalt . 1923 saab ühe kuulsa reklaamilehe toimetajaks ja siis rändab päris palju Itaalias ringi, Šveitsis, Balkanimaades. 25st aastast alates asus tööle ajakirjas Sportin blick. Kirjutas kõike, liiklusest, õpetas, kuidas auto eest hoolitseda, kirjutas reisikirju maadest , kus kunagi polnud käinud, tegi reklaami autodele , mootorpaatidele. Töö kõrvalt ilmuvad esimesed romaanid. „Unistuste pood “ ja „Jaam horisondil .“ Kriitikud materdavad täiesti maha, sisutühjad ja keelt ja stiili hinnati päris kohutavaks. 1929 teeb populaarseks „Läänerindel muutuseta“, 30 tehti film ja sai Oscari. Eesti keeles juba 31, praeguseks ilmunud üle 50 keeles. 1931 sunnitakse ta Saksamaalt lahkuma, on ka juut, ja kui „Läänerindel muutuseta“ film esilinastus Berliinis, siis natsid lasid kinosaali pisargaasi ja tohutu hulga rotte. 1933 kui Berliini ooperiväljakul põletati raamatuid, siis ka tema teoseid. 1938 võeti talt Saksa kodakondsus . Kui 31 lahkub Saksamaalt, siis Šveitsis ja Prantsusmaal. Vahetult sõja eel sõidab USAsse, New Yorki . Abiellus seal jõuka ameeriklannaga. 1937 saab USA kodakondsuse ja elab seal pikka aega. Elu viimased aastad elas taas Euroopas ja Šveitsis, suri 5. Novembril 1970. Kogu looming eesti keelde tõlgitud.
    1. Sõjateemalised romaanid. „Läänerindel muutuseta“ ja „ Tagasiteel .“ Mõlemad Esimesest ja Teisest Maailmasõjast. „Aeg antud elada, aeg antud surra.“ Pealkiri pärit Piiblist, Koguja raamatust. „Läänerindel muutuseta“, sama aasta lõpuks tõlgitud 12 keelde. See romaan teeb ta väga menukaks, aga samal ajal ka tohutult rünnatud autoriks. Tema oma romaanis sõda väga realistlikult, ilustamata kirjutab. Kirjutab, misk sõdivad? Oma poliitikute pärast. Inimene pole sündinud tapjaks, sõda teeb inimestest vaimsed invaliidid. Ajalehed ja tema kriitikud kirjutasid, et ta polegi kunagi rindel olnud või siis ültesid, et kui ta üldse oli, siis kusagil tagalas, või ohvitser , et ei sattunud üldse lahingusse. Tegelikult üsna autobiograafiline, peategelaseks Paul Bäunmer. Kui sõjas surma saab see mees, siis ajalehes pealkiri, et „Läänerindel muutuseta“ – sõja jaoks ei loe see üks inimene mitte midagi. Klassist noormeestest, kuidas õpetaja räägib, kui patriootiline peab olema, ja lähevad terve klassiga sõtta ja nad saavad kõik surma. Muutuvad seal hirmsateks.
    „Tagasiteel“ 1931, I maailmasõja poisiohtu sõdurite tagasitee rindelt tsiviilellu. Probleem see, et kas on võimalik tagasi pöörduda? Pärast I maailmasõda hakati üht osa ühest põlvkonnast nimetama kadunud põlvkonnaks, sellest raamatus „Läänerindel muutusteta“. Mõiste pani G. Stein, elas pärast I maailmasõda Pariisis ja pani esimesena artikli, kus kirjutas Lost Generationi, selleks nimetati poisse , kes koolipingist läksid sõtta ja kellel õnnestus seal ellu jääda. Kõige rohkem on nendest kirjutanud need, kes ise olid sõjad – Hemingway („Kui päike tõuseb“) ja Remarque. Tutvustab kirjutamiseelseid mõtteid. Väga harva andis intervjuusid. "Esimese romaani kirjutamiseni jõudsin nõnda, et kannatasin meeleheitehogude all, tegin tähelepanekuid depressioonihoogude kohta, põhjused sõjas. Sõjavari meie hinges, tujud, aga sisemuses kurbus."
    Keskealisi mehi ei võetud sellepärast, et neil pere ja kodu ja töö. Aga koolipoistel pole midagi. Ainukene, mis sõjas jäi, oli rindesõprus, millele Remarque pöörab hästi palju tähelepanu. Olid õppinud ainult ühte – tappa, selleks, et ellu jääda. Kui inimene on mentaalselt terve, siis ta ei vajagi ühte kümnest käsust, et „Sina ei tohi tappa!“ sest ei suudagi tappa. Sõjas tuleb see joon iseendast üle astuda. Kui kadunud põlvkond tuleb tagasi sõjast, siis ainus väärtus on rindesõprus, nad on ellu jäänud, seega nad tahavad ainult elada. Väga paljude elu möödus suurte pidude tähe all. Joomine on see, et olla võimeline suhtlema. Pole ei mentaalseid ega materiaalseid väärtusi. Tavaelu on nende jaoks veidikene aeglane, sest sõjas toimuvad sündmused väga kiiresti.
    Paljud, kes tulid I maailmasõjast, neist said autovõidusõitjad. Nad ei oskagi olla midagi muud, kui sõdur . Kui tulid sõjast tagasi, siis kõigepealt mõtlevad sõja põhjuste peale. Proovivad vastuseid leida küll raamatuist, küll teiste inimeste käest. Püüavad kanda kinnitada oma kodukohtades, nad ei sobi sinna. Neid ei huvita enamasti poliitika. Üks neist tagasipöördunud sõdureist hakkab poliitikast huvitama, sest Saksamaal tõstab pead natsiliikumine, tema on selle vastu, juhtub midagi enneolematut, tema endine ohvitser sõjas, laseb ta maha. Üks noortest meestest ütleb, et sõdurid tapavad sõdureid. Otsustavad, et elus saab kõike raha eest ja raha on ainus asi. Nüüd proovivad küll abielluda kasulikult, küll hakkavad kauplema , äri teeb rikkaks. Üks neist hakkab õpetajaks, loobub üsna ruttu, sest tema ei saa olla noorsoo kasvatajaks, sest tal endal pole ühtegi päeva elada.
    Tegelikult tagasiteed sõjast pole. 1954 romaan „Aeg antud elada, aeg antud surra“ – II maailmasõja aegse Saksamaa ja Venemaa sõja aegsetel rinnetel. Selle romaani peategelane on Remarque’i loomingus uudne tegelane, siis too proovib muuta midagi ja proovib võtta vastutust toimunu eest. See meest Ernst on olnud sõjas sõja esimsetest päevadest peale. Sõdur täidab käsku. Nüüd on ta Veemaal ja seal toimus pööre suures lahingus – Stalingradi. Tema pääses sealt eluga ja vangilangemisest ka. Hakkab elu ja Saksamaa saatuse üle järgi mõtlema. Antakse puhkust ja sõidab koju, sest tema kodulinna on mitu korda pommitatud ja tema kodumaja polegi enam. Ei suuda üles leida oma vanemaid, ei saagi teada, kas vanemad on elus või ei. Kohtub kooliõega, siis kohe suur ja võimas armastus. Ikkagi on mure, et mis saab. Ernst on aru saanud, et Saksamaa kaotab sõja. Aga mis juhtub peale sõda? Kuidas sakslased oma süü lunastavad? Peab minema tagasi rindele. Tegeleb mõttega, kuidas oma süüd lunastada, püüab ise vastuse saada ja ise tegusteda. Peategelane ja veel üks sõdur peavad valvama. Otsustab partisanid vabastada, kui oled teise poisiga valves. Peab tapma oma kaaslase, tegi seda ja lasi vabaks partisanid. Puänt on väga nukker , üks partisanidest võttis püssi ja tappis oma vabastaja . Teine teema on emigratsiooniromaanid.
    Esimene ilmub 1940, „Armasta oma ligimest “ – nende inimeste saatus, kes pidid 1933. Aastal Saksamaalt lahkuma, polnud dokumente, elamisluba, politsei saadab ühelt maalt teisele. Remarque nimetab neid justkui laipadeks puhkusel. Mõningatel kordadel aitavad kaastundlikud inimesed, võimud ei pööra tähelepanu. Kõik sündmuste käiku tõmmatud, inimestel pole mõtet mõelda minevikule, tulevikku pole, mõtekas elada ainult ühes päevas. Remarque rõhutab pea kõigis teostes, et ... peategelane ka olnud I maailmasõjas ja on olnud koonduslaagris, Gestapo käes, põgenenud Saksamaalt Prantsusmaale. Ta annab teada, et Saksamaal on lootusetult haige tema naine. Otsustab, et peab tagasi minema, ükskõiksus , see letargia kaob. Sõidab tagasi Saksamaale, kuigi teab, et pannakse uuesti kinni. Leiab haigla üles, 4. Korrusel naine suremas, lubab olla seal seni, kuni sureb. Hüppab alla, tõmmates valvuri endaga kaasa, sest valvur ootas juba ukse taga.
    1946 ilmub „Arc de Triumpfe“ – triumfikaar , ja see osutub ta teiseks menukaks romaaniks. Kirjanikud ise hindavad ennast teistmoodi, ise arvas, et tema parimad raamatud on „Läänerindel muutuseta“ ja „Taeva soosikud?“. See triumfikaar teistest peajagu kõrgemal. Tegevus toimub Pariisis, seal on saksamaalt põgenenud kirjurg, kelle nimi on Ravic , tegelik nimini on Fresenberg. Nii nagu ikka, siis enamasti kõikides R teostes on väga šarmantne inimene. Mees, kes on Saksamaal ja Euroopas väga tunnustatud ja tuntud kirurg . On olnud esimeses maailmasõjas, sattus Saksamaal koonduslaagrisse kahe sõbra varjamise eest. Õnnestus sealt põgeneda ja Hispaania kodusõjas oli arstiks. Hispaania kodusõda kaotatakse.
    Aasta on 1939, kui peab ennast varjama, sest pole elamis- ega tööluba. Töötab ühes erakliinikus. Seal on ka inimlik lamedus ja julmus ja inetus, selle erakliiniku omanik ja kirurg ka kasutab teda julmalt ära. Kui haigele tehti narkoos , seniks oli see teine mees, kui hiage oli narkoosis ja lõigata oli vaja, siis tuli Ravic ja tegi töö perfektselt ära. Ta on siis endale ehitanud niisuguse elu, nagu emigrantidel ikka. Elab päev korraga. Elab öösiti. Väldib igasuguseid tõsisemaid tundmusi. Tal on ka Saksamaal naine olnud, kes koonduslaagrisse jäi. On samasugune nagu need kadunud maailma mehed. Otsib abi nende õnnetute mõtlemiste eest pääsemise eest alkoholist ja juhuseiklustest. Igasuguse poliitika suhtes on skeptiline ja maailmast räägib aforistlike ütlemistega „Alles siis, kui sul midagi pole, oled vaba, et elada“. Armastuses näeb kõige suuremat ohtu, sest armastus teeb inimese nõrgaks. Pole enam oma otsustes vaba, peab arvestama teiste inimestega.
    Kohtub ühel oma hilisõhtusel jalutuskäigu aegu ühe naise Juaniga, ja püüab enda jaoks armastust kui sellist olematuks teha, ometigi armub sellesse naisesse. Kuna ta on endale teoreetiliselt selgeks teinud, et armastuses on oht, tõukab naise eemale. Sellest letargilisest olukust suudab teda päästa üks kohtumine, Ravic kohtub Gestapo agendiga, Haake, see julm ohvitser ei mäleta teda, aga see, keda piinati, jääb see piinaja väga meelde. Õnnestub ohvitser ära petta , hiljem teostab oma kättemaksuplaani, ja siis ta tapab selle mehe ära ja ei tunne mitte mingisugust südametunnistuse piina. Ehkki ta on arst ja elu peaks talle olema kõige püham. Ravic on selline R uus tegelane, kes teeb sellise vaimse arengu läbi – kui teose algul on väga skeptiline ja igasuguse lootuse kaotanud inimene, siis Ravic, kes jälgib ainult oma sisetunnet, siis suudab muutuda teistsuguseks, hakkab kahetsema seda, et selle naise eemale tõukas. Areneb ka arstina, kuidas aitab oma hoolealuseid. Läbib inimelu mõttetuse ja inimelu üksildluse teema.
    Nüüd kui Saksamaa sammub sisse Prantsusmaale, siis annab Ravic ennast vabatahtlikult Prantsuse ametnikele üles ja antakse koonduslaagrisse. Hilisem ajalugu näitab, et tegelikult viidi Saksamaale, hukati niikuinii.
    „Lissaboni ööd“ ilmus 1963 Saksamaal ja 1964 ka Eestis. 1942st aastast räägib see romaan, Portugal muutunud väga oluliseks kohaks Euroopas, sest see oli väljapääs Euroopast, laevad Ameerikasse. Jutustab emigrandist peategelane oma saatuse loo. Tal on kuidagi õnnestunud Saksamaa natside haardest pääseda, on jõudnud Lissaboni oma armastatud naisega, saanud ka pileti. Tema naisel diagnoositakse surmahaigus, sureb, ja nüüd tunneb, et pole mõtet minna uude maailma, sest ei oota teda seal midagi. Annab piletid noorpaarile mingile, ja läheb Prantsuse võõrleegioni.
    „ Varjud paradiisis“ – viimane romaan, ilmus pärast surma. Tegevus toimub teise maailmasõja ajal Ameerika ühendriikides, peategelane Saksa pagulane , kes 1937st aastast kodumaalt lahkuma ja kes elab võõr passiga ja võõra nimega. Surnud mehe omaga . Tal on ajutine elamisluba seal ja seal samamoodi kirjeldatud emigrantide kogukonda USAs sõjaaegu, ja nende kannatusi, nende võitlust oma eksistentsi eest. Loomulikult on armastust, huvitavaid mõtteid. Ühine see, et minevikku ei meenuta, tulevikku pole ja on ainult ühes päevas. Antiikinimesed, carpe diem. Jõuab kätte sõja lõpp ja pagulased peavad otsustama, kas jääda Ameerikasse või minna tagasi kodumaale. Osa neist tagasi koju, nende probleemiks vabandamine, peavad vabandama eelmise sõja julmuste eest. Süü tunne pärast sõda. Muud teosed. 30ndad aasta on maailmas ja Euroopas omapärased aastad, näiteks Itaalias ja Saksamaal tuleb võimule fašism, Hispaania kodusõda, võitlus fašismi vastu. R neil aastatel maailma ajaloost ei kirjuta.
    1938 ilmub „Kolm sõpra“ – vaid peaks olema kolm kamraadi . Peategelaseks kolm sõpra, kolm sõdurit . See on üks ilusamaid raamatuid tõelisest meestevahelisest sõprusest. On Robert, kes on peategelane, 2 temast vanemat sõpra. Sõjast tulnud, püüavad ennast vee peal hoida. On avanud väikese autoremonditöökoja, kõige noorem Robert, tema jaoks putitatakse üles auto ja hakkab sellega võidusõitudest osa võtma. Väga hea diaglood on. seltskonda ilmub tütarlaps, kellesse Robert armud, kelle vanemad sõbrad võtavad oma pesamuna armastuse oma sõpruskonda, see on väga vahva naine, kes mõistab neid, teeb kaasa kõik nende tembud ja temast saab ka selline semu . Üks sõpradest huvitub ka poliitikast, Saksamaal parajgau võideldakse Hitleri ja fašistide vastu, ja see endine sõdur tapetakse ühel sellisel demonstratsioonil noornatside poolt lastakse maha. Temast järelejäänud sõbrad tasuvad kätte. See neiu jääb haigeks , tal diagnoositakse selle aja kõige raskem haigus – tuberkuloos . Sõbrad peavad nägema, kuidas nende sõber, semu, nende silmade all aeglaselt sureb ja peavad kuidagi toetama Robertit, kes seda pikaldlast surma peab pealt vaatama.
    „Must obelisk“ – ilmus 1956. Hauaplaatide, mälestusmärkide müügiga tegelev mees. nüüd siis on kahesugune maailm, külmad ja koledad hauakivid, ja teiselt poolt on külmemad ja kalgimad inimesed selle müügiga tegeleva mehega inimese ümber. See, millist kurjust ja enesekesksust näeb enda ümber. „Taeval ei ole soosikuid “ – ise meeldis Künnapasele. See on 1961, nimetab isegi oma peateoseks. Tegevus kõigepealt ühest mägede kuurortis, seal on siis tuberkuloosihaigete ravila. Peategelaseks on naine, on Lillian , see naine on parandamatult haige, juba 4ndat aastat seal. Õhu pärast, õhku kergem hingata . Tark naine, aga ühel päeval jätab keegi lohakas arst röntgenipildid lohakile, saab aru, et tal väga vähe veel elada. Kas elada see aeg kuurordis või minna taas inimeste hulka ja elada see viimane järelejäänud poolaastak täie rinnaga. Tema otsustab lahkuda, väga riskiv, otsustav ja omapärane naine. Lahkub koos võidusõitjaga, sest ta tunneb, et päris üksi ta ei julgeks minna, aga ta teab, et tal haigusehood. Samal ajal suhtub see noormees temasse kui tervesse, see meeldib talle eriti. Kuna Lillianil on raha, võidusõitjal ka, siis nad elavad väga luksuslikku elu, ostavad viimasepeal riideid, ööbivad viimasepeal hotellides – naudivad elu. Lillian ongi selle peale välja jäänud ju, et vaadata veelkord maailma. Aga võidusõitjast noormees armub temasse. Armastus teeb nõrgaks, hakkab rääkima Lillianile, kuidas ennast ravida, hakkab muretsema naise tervise pärast. Aga Lillian ainult sellepärast temaga kaasa tulnud, et võidusõitjas on elunautijat. Enne kui mehe hüljata soovib, võidusõitja saab surma. Nüüd ei jää Lillianil muud üle, pöördub tagasi mägedesse, kuue nädala pärast kustus ja suri. Sõlmküsimusi Remarque’i loomingus. Tema kirjanduslike eeskujundana võiks märkida J. London, Hemingway, Nietzche, aga ka Schopenhauer . Tema teoste menu on siis erispäraliselt erandlikud olukorrad, tema peategelaste eriline sarm ja väga hea dialoog. R kirjeldab ka väga meelsasti värve. Kõik tema kangelased on positiivsed kangelased, aga nende saatus on rõhutatult traagiline. Nad on selliseid üksildlased inimesed, tunduvad passiivsed, aga nad pole ükskõiksed ennast ümbritsevate inimeste suhtes. Sisemiselt on veidikene intravertsed. Kõrvale on toonud ekstraverdid, kes tegevuse arenemise käigus osutuvad üsna tühjadeks – nn. Trummilööjad, jutt ja kehahoiak on, aga sisemist võlu pole. Mitmes romaanis on enesetappe. R autorina neid enesetappe ei õigusta, ja ta nimetab seda niisuguseks täielikuks alistumiseks. Tegelastele on iseloomulikuks iroonia, skeptilisus ja mõningane künism. Varasemate romaanide tegelased on rohkem ohvrid , olukordade ja kaaslaste omad. Hiljem on sellised tegelased, kes ennast kaitstes tõstavad käe. Ei keera põske ette, aga ei löö teist inimest tagasi. Etteheidetud see, et teostes on üsna palju alkoholi. See on selle õnnetu kadunud põlvkonna traagika, sest alkohol aitab võimaldada koosolemist teistega , aitab unustada. R teoses on alkoholi, aga pole joodikuid. Armastab kulinaarseid tooteid kirjaldada. Sümbolism tema juures, pisikesed kiiksud inimeste juures teevad just need armasad inimesed. Ülim, mida ülteb, on see, et „Elu mõte seisneb selles, et elu tuleb läbi elada, ükskõik, mida ta sulle toob. Elu on ülim väärtus“. Kirjeldab sümpaatiaga kui kirurge, näitlejaid, prostituute jne. inimesed peaksid rohkem mõistvamalt suhtuma , ja eelarvamustevabalt. Mõistab huka fašismi, kommunismi, reetmist ja alandust. Muu suhtes on tolerantne. Mitmed tema tegelaskujud on ka homoseksuaalid, ta otseselt ei kiida seda, aga ka ei heida ka nende inimeste pihta mürgiseid nooli. Armastab põimida oma teostesse filosoofilisi arutlusi, üldise kokkuvõttena võiks öelda, et tema teoste kangelased ei ole võitlejad, vaid on oma aja paratamatuse ohvrid. Suurimad õudused olid need kaks Maailmasõda.
  • A.KIVIRÄHKI ELU JA LOOMING, „MEES, KES TEADIS USSISÕNU “
    Andrus Kivirähk (sündinud 17. augustil 1970. aastal Tallinnas) on eesti kirjanik, näitekirjanik, följetonist, prosaist ja lastekirjanik.
    Kivirähk on lõpetanud Tallinna 32. Keskkooli 1988. aastal ja Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal 1993. aastal.
    Ta töötab Eesti Päevalehes, kus on esmaavaldatud ka suur osa tema tekste.
    Tema raamatut " Rehepapp " oli 2008. aastaks müüdud üle 32 000 eksemplari, mis teeb ta 2000. aastate menukaimaks eesti kirjanikuks.
    Aastast 1996 on Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast 1990 kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi.
    Eesti Päevaleht nimetas Kivirähka 2015. aastal Eesti mõjukaimaks kultuuritegelaseks.[1]
    Ta on abielus ajakirjanik Ilona Martsoniga. Neil on tütred Kaarin, Liisa ja Teele.
    "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed" (1995; ilmus Päevalehes ning Rahva Hääles ; täiendatud trükid 2001, 2008 ja 2013 Varrak )
    " Kaelkirjak " (1995, Tiritamm; 2000, 2007 ja 2014 Tänapäev); vene keeles "Жираф" (KPD 2008)
    "Õlle kõrvale" (1996, AS Vaho)
    "Kalevipoeg" (1997, BNS)
    "Vanamehed seitsmendalt. Jalutuskäik vikerkaarel" (1997; Loomingu Raamatukogu )
    "Pagari piparkook " (1999, Kupar )
    "Liblikas" (1999 ja 2007 Tuum, 2013 Varrak)
    " Sirli , Siim ja saladused " (1999, Varrak ja 2002); läti keeles "Sirli, Sīms un noslēpumi" (Liels un mazs 2009); vene keeles "Сирли, Сийм и секреты" (KPD 2008), ungari keeles "Sari, Samu es a titkok" (2008), leedu keeles "Sirle, Simas ir slepiniai", (Kronta 2010)
    "Rahva oma kaitse" (koos Mart Juurega) (2000, Tänapäev)
    "Rehepapp ehk November" (2000, Varrak; soome keeles Otava 2002 "Riihiukko", tõlkija Kaisu Lahikainen; norra keeles "Trollskap i november", Pax forlag, Oslo 2004, tõlkija Turid Farbregd); läti keeles "Rijkuris jeb Novembris", tõlkija Zane Balode (Lauku Avīze 2009); vene keeles "Ноябрь, или Гуменщик", tõlkija Tatjana Verhoustinskaja ( Aleksandra 2008), prantsuse keeles "Les Groseilles de Novembre", tõlkija Antoine Chalvin (Le Tripode 2014)
    "Sibulad ja šokolaad" (näidendid; 2002; avaldanud koos Tõnu Ojaga)
    " Papagoide päevad" (näidendite kogumik; 2002)
    " Lotte reis lõunamaale" (2002, Varrak, 2012 Eesti joonisfilm)
    "Romeo ja Julia" (2003; soome keeles Absurdia 2004 Romeo ja Julia, tõlkija Mika Keränen)
    "Vargamäe vanad ja noored" (2003)
    " Limpa ja mereröövlid" (2004); vene keeles "Лимпа и пираты" (Varrak 2009)
    "Vaene üliõpilane" (2004; sarjast "Kuulamisraamat")
    "Vargamäe vanad ja noored lähevad Euroopasse" (2004)
    "Wremja. Timur ja tema meeskond " (2004; koos Mart Juurega)
    "Wremja. Zorro märk" (2004; koos Mart Juurega)
    "Jutud" (kogumik; 2005)
    "Adolf Rühka lühikene elu" (näidendiraamat; 2005)
    "Vargamäe vanad ja noored tembutavad jälle" (2005)
    "Aabitsa kukk" (2006, Eesti Keele Sihtasutus )
    "Leiutajateküla Lotte" (2006, Eesti Joonisfilm); läti keeles " Lote no Izgudrotāju ciema" (Zvaigzne ABC 2010)
    "Mees, kes teadis ussisõnu" (2007); läti keeles "Vīrs, kas zināja čūskuvārdus" (Lauku Avīze 2011); , tšehhi keeles "Muž, ktery rozumel hadi reči" (Kniha zlin 2011); prantsuse keeles "L´ homme qui savait la langue des serpents" (Attila 2012)
    "Sürrealistid" (näidendiraamat; 2007, Eesti Draamateater )
    " Voldemar " (näidendiraamat; 2007,Eesti Draamateater)
    " Kaka ja kevad" (2009, Varrak); vene keeles "Весна и какашка" (Varrak 2010); läti keeles "Kaka un pavasaris" (Liels un mazs 2012)
    "Jumala lood" (2009, Eesti Päevaleht)
    " Vombat " (näidendiraamat; 2011)
    "Kevadine Luts " (2012, Loomingu Raamatukogu)
    "Lood" (2012, Eesti Keele Sihtasutus)
    "Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust" (2013, Eesti Keele Sihtasutus)
    "Konna musi " (2013, Varrak)
    "Suur Tõll" (2014, Varrak)
    " Karneval ja kartulisalat" (2015, Varrak)
    "Inimväärne elu" (2015)
    "Oskar ja asjad" (2015)
    "MEES, KES TEADIS USSISÕNU“
    Tegevuse koht ja aeg: Eestimaa, keskaeg
    Peategelase iseloomustus: Leemet oli viimane mees, kes teadis ussisõnu, võiks öelda, et vana ühiskonna viimne põikpäine alustala. Leemet esindaks otsekui ürgeestlaslikku jonnakust ja samas visadust. Samas ei kaldunud ta enda põikpäisuses lollustesse, olles nõus näiteks eluga külas. Tal olid küll oma põhimõtted, aga olude sunnil oli ta neid nõus muutma . Leemetis oli lisaks ürgeestlaslikkusele näha ka n-ö ürgmeest, kes on kõigeks valmis, et enda lähedasi kaitsta ning oma pereliikmete eest võidelda. Ta oli ka aus ja töökas, lapsena äärmiselt uudishimulik . Teosest jäi mulje, et Leemeti jaoks oli üks olulisemaid väärtuseid lojaalsus ja ustavus, seda nii enda põhimõtetele truuks jäädes kui ka oma sõpru hoides ja nende surma eest veritasu nõudes.
    Leemet on muinaseestlase, n-ö viimase rüütli sümbol, kes peab oma visadusest hoolimata tõdema, et puhumas on uued tuuled ja mets koos muistsete kommete ja uskumustega sureb välja. Ta asus kahe suure ajastu vahel ning pidi pealt nägema vana ja väärika kultuuri langust, tunnistama tõsiasja, et keegi ei oska enam ussisõnu, aastasadade pikkune loomade koolitamine on luhta läinud ja isegi karud ei suuda enam inimestega ussisõnades vestelda . Leemeti roll oli olla vaatleja. Muutused olid paratamatud.
    Lühike sisukokkuvõte:
    Leemet sündis külas. Leemeti vanemad olid nimelt ühed neist, kes kunagise küllakolimise buumi ajal populaarset trendi järgisid. Leemeti isa ütles, et poiss peab sööma leiba ning juba väiksest peale hakkama põllutöid tegema. Tema isale sai aga saatuslikuks tema naise tõmme ühe karu vastu. Nimelt sattus Leemeti isa enda naisele ja karule voodis peale. Karu saksa keele seguga ussisõnade unustades endast välja viinud Leemeti isa lõpetaski enda elu, kael mõmmiku hambus.
    Seejärel kolis Leemet koos õe Salmega metsa, kuna emale ei olnud küla niikuinii meeldinud. Leemet veetis lapsena palju päevi metsas ringi uidates enda sõprade Pärtli, Hiie ja Intsuga. Lapsed otsisid koos Meeme antud sõrmusega teed Põhja Konna äratamiseni, kuid edutult. Neid päevi ilmestasid lisaks onu Vootele ussisõnade õpetussessioonid ja seigad Ülgase ja Tambeti püüuga haldjatele meele järele olla ja mitte hiiekoeri välja vihastada. Samuti käisid lapsed eemalt küla silmitsemas. Julge hundi hind on aga rasvane ning lõpuks otsustati ka metsaservast edasi minna. Kohtuti Johannese ja Magdaleenaga ning prooviti leiba.
    Leemeti sirgudes kasvas ka Salme , kes leidis endale peagi meheks karu. Suri onu Vootele, põhjustades enda surma kurioosse looga Leemetile küllaltki korralikku närvikõdi. Intsu sugu tuleb ilmsiks ja ta saab lapsed. Pärtel kolib külla ning Leemet aitab ühes seigas ussihammustuse saanud Magdaleenat, paludes ühel maol mürk jalast välja imeda.
    Ühel hetkel otsustavad Ülgas ja Tambet , et ainus viis metsa päästa on Hiie ohverdada. Leemet päästab Hiie ning nad põgenevad paadiga merel eemale. Hiie muutub. Temast saab kena ja jutukas tüdruk ning Leemetis tärkavad Hiie vastu tunded. Varsti jõutakse saarele, kus Leemet kohtub enda vanaisaga, keda oli surnuks peetud. Vanaisa oli saarele sattunud raudmeeste tõttu ning oma jalad kaotanud. Seepärast ehitas ta saarele sattunud inimeste luudest endale tiibu. Lendamiseks oli tal aga tuult vaja ning ta saatis Leemeti ja Hiie enda sõbra juurde Saaremaale seda tooma . Tuulekotiga vanaisa juurde tagasi jõudes avastasid noored, et saarele oli jõudnud Hiie isa Tambet, kelle luid vanaisa parajasti katlas keetis.
    Leemet ja Hiie naasesid koju, kus neile korraldati pulmad. Paraku jäi nende õnn üürikeseks, kuna Hiie hukkus ühe näljase hundi hambus, kes oli nende kodus olevast „hundifarmist“ nüüdseks lahti lastud.
    Leemet oli täiesti murtud. Kuna mingi osa temast suri koos Hiiega, ei hakanud ta vastu, kui Magdaleena kutsus teda külla elama ning enda vallaslapsele isaks olema.
    Mõne aja pärast kolis Leemet metsa tagasi. Soovides Intsule Magdaleena poega Toomast näidata, leitakse majast aga ema enda lapsega, kõri läbi lõigatud. See oli Ülgase kätetöö. Leemet tappis Ülgase, aga külaelanikud arvasid, et just tema on Magdaleena ja Toomase surmas süüdi ning tulid teda metsa otsima. Õnnekombel pääses Leemet tuleriidalt. Ometigi ei olnud asi sellega lõppenud, kuna sattuti kokku raudmeestega, kes tapsid ka Leemeti vanaisa. Leemet oli jäänud metsa kui viimane mees, kes tundis ussisõnu. Kõik hääbus. Salme mandus mõmmiga koopas elades , Pirre ja Rääk surid, Meeme sulas samblaga ühte. Enne surma aga usaldas Meeme Leemetile, et temast peab saama uus Põhja Konna valvur ning et tema, Meeme, on seda ametid pidanud kogu oma eluaja. Otsitud „ võtmeks “ oli olnud kotike Meeme antud sõrmuse ümber. See, kas Leemet läheb Põhja Konna juurde, oli juba tema enda otsustada. See ei muutnud enam mitte midagi. Põhja Konna oli võimatu äratada. Leemet otsustas siiski minna. Leemeti surmaga suri viimane inimene, kes tundis ussisõnu, viimane Põhja Konna valvur, ning Põhja Konnast sai vaid muinasjutt .
    Probleemid:
    Vana ja väärika kultuuri hääbumine, eestlaste omapära kadumine. Ristisõdijad ja võõrvallutajad tõid Maarjamaale kristluse, mis jonnaka eestlase lõpuks metsast välja tiris ja leiba küpsetama pani. Sellega kadus aga kogu vana maailm, aastasadade, ehk isegi tuhandete jooksul välja kujunenud traditsioonid, lihvitud kombestik ja religioon , millest enam lugu ei osatud pidada.
    Religiooni probleem. Antud probleemi saab vaadelda kahe erineva aspektina . Esiteks tekitas kristlus ning selle tulihingeline ja pime järgimine teoses mitmeid ebakõlasid, näiteks Intsu kuradi käsilaseks pidamine ning selle tõttu tema tagakiusamine . Teisalt tuleb religioon mängu ka Ülgase ja Tambeti puhul, kes järgisid pimesi muistseid uskumusi haldjate kohta. Pime kartus hiiekoerte ees pani neid kaht käituma ebainimlikult, koheldes Hiiet äärmiselt halvasti. Seega võib nende puhul välja tuua, et Kivirähk on tõenäoliselt üritanud näidata ükskõik, millise religiooni ilma kahtluste ja küsimusteta järgimist mõttetust ja seda, kuidas seesugune tegutsemine inimesed pimedaks ja julmaks muudab.
    „Oma“ unustamine ja enda võõraste sulgedega ehtimine tingib selle, et tegelikult ei saavutata kumbagi ning toimub üldine allakäik. Külaelanikud ei olnud südames veel harjunud kristlusega, samas sooviti olla nagu lääneeurooplased, võeti omaks midagi võõrast, jättes neile omased kombed ja uskumused saatuse hooleks. Sellest sündis aga ainult ilma identiteeditundeta hulk inimesi, kes nimetas end kristlasteks, kuid selle ideest tegelikkuses aru ei saanud. Samas hävis kogu varasem võimas kultuur. Niisiis toimus allakäik.
    Paralleelid
    Teoses selguvad probleemid on aktuaalsed ka tänapäeval. Metsa võib teatud mõttes võrrelda Eesti riigi või ühiskonnaga. Iive väheneb, inimesed kolivad välismaale (teoses küla), Eesti (mets) jookseb tühjaks. On marurahvuslasi (Tambet, Ülgas), kes enda jonnakusega siinset elukeskkonda noorsoole veelgi vähematraktiivsemaks muudavad. Samas on ka inimesi, kes on sündinud lihtsalt õnnetusse ajajärku (Leemeti pere).
    Lisaks iibeprobleemidele saab paralleeli tuua ka üldise kultuurkihi muutumise, vähenemisega. Kristlusele sarnaselt sööb meie kultuurkihti hetkel popkultuur , keskendudes kommertsile, jättes tähelepanuta traditsioonid ja nende edasi andmise. Nii elame tõenäoliselt meiegi tulevikus lihtsas külakultuuris, samas kui kultuuriliselt rikas „metsa“ kombestik on välja surnud.
    Kolmandaks võib välja tuua juba eelnevalt nimetatud religiooni probleemi. Vaadates maailmas ringi, torkab silma palju terrorismi, mis on suuresti põhjustatud just usulistest eelistustest lähtuvalt. Religiooni kasutavad ettekäändena inimesed, kes soovivad püha jihhaadi nime all rahvamassidest kasu lõigata, lootes nende lollusele. Samamoodi manipuleeris ka Ülgas lihtsameelse Tambetiga. Samamoodi olid külaelanikud pimedad enda usus.
    Lisaks võib ussisõnade oskuse hääbumist võrrelda veel eesti keele omapära hääbumisega.
    Pilet 20
  • G. DE MAUPASSANTI ELU JA LOOMING, „BEL AMI“ JA KAHE NOVELLI ANALÜÜS
    1850-1893.
    Pärit Normandiast, isa poolt vana aadlisuguvõsa, aga isa lahkus pere juurest, kui oli alles laps. Laste kasvatamine ema mureks. Ema oli avara mõistusega ja haritud naine. Toetas M-i harrastusi, millest peamiseks oli kehakultuur (purjetamine, jooksmine ) ja kirjanduslikud kalduvused. G. Flaubert oli ema lapsepõlvesõber ning M-i esimene juhendaja -õpetaja. Ema käis Flaubert’iga tihedalt läbi, sealt tuli kuulujutt, et M on tglt Flaubert’i poeg. Ema pani M-i kooli (vaimulik seminar ). M-le ei meeldinud selle kooli õhkkond. Ka teda ennast ei sallitud seal eriti. Saadi kätte üks M-i luulevormis kirjutet kiri ja seda ettekäändeks tuues visati koolist välja. Edasi õppis Roueni kolledžis. Pere maj seisus muudatus. Enne pranz-preisi sõda (1870-71) oli pere maj seis hea, jõukas pere, muretu elu. Nüüd kaotas kogu varanduse. Pidi hakkam tööl käima. Oli pisike ministeeriumiametnik. Polnud ise sellega rahul, aga elatist pidi teenima. Suht noorena jättis endast mulje kui väga kinnisest ja vaiksest inimesest. Töökaaslasi üllatas oma sportlikkusega. Hakkas kirjutama, algul romantilisi luuletusi. Flaubert võttis 1873 a ette M-i süstemaatilise õpetamise, 1881 leidis Flaubert, et nüüd on M küps kirjanik. Flaubert’il olid ranged meetodid, uskus, et kirjanikuamet on õpitav nagu iga teinegi. Flaubert ei lubanud midagi peast kirjutada, et vaata ikka see kalju üle, mida kirjeldada tahad . Andis igasuguseid ülesandeid ja treenis suureks stiilimeistriks. Õpipoisi periood oli pingeline ja pikk. 1880-90 oli ainus, intensiivne ja väga viljakas loomeperiood. 16 novellikogu, 6 romaani, 3 köidet reisikirjeldusi + artiklid tollases ajakirjanduses. Sai pr-l kiiresti kuulsaks. Kui kuulsaks sai, tahtsid kõik, et ta nende salongis viibiks. Ei kannatanud sellist tähelepanu. Nimetas oma kaasaega Pr-l rumalate inimeste ajaks. Oma tõrjuva oleku tõttu teenis ta ülbe inimese kuulsuse. Palus oma lähedastelt, et kui sureb, põletataks kõik tast järgi jäävad dokumendid . Ütles, et on 3 võimalust, kuidas Pr-l kuulsaks saada: 1)avaldada oma artikkel vms “Revue de Monde’is” (tollane prestiižne ajakiri), 2)saada auleegioni orden, 3)saada Prantsuse akadeemia liikmeks. Reisis kah natuke. Purjekaga, mil nimeks “Bel Ami”, käis korsikal, Tuneesias, Alžeerias, Ingl-l. Selle reisi muljetest pani kokku oma reisiramatud. Hoidis poliitikast eemale. Demokraatia suhtes pessimistlik, et see ei too inimestele mingit hüvangut. Viimased 3 eluaastat oli vaimuhaige. Kustus aeglaselt. Halvenes nägemine, tekkisid hirmud ja luulud. Lõpus kirjutas 3 juttu, milles on hästi kirjeldatud vaimuhaige hingeelu. Tegi enesetapukatse, et enam ei jaksa. Viimased paar aastat veetis hullumajas, kus ta ka suri. Enne surma jäi täitsa pimedaks. Ise ütles: “Tulin kirjandusse nagu meteoor ja lahkun nagu välk”.
    Looming.
    Kirjutas novelle, mõnes mõttes sarnaneb Tšehhoviga. Kujutas väikest inimest, aga tunneb neile sügavalt kaasa. Väikesed inimesed on eneseväärikad, on oma lemmiktegelase tüüpe, nt prostituudid, kes on tglt lihtsad, tavalised naised. Tihti esinevad tegelased ajaloosündmuste keskel, nt Preisi sõjas (“Preili Fifi”, “ Rasvarull ”). Pr-Preisi sõda kirjeldas väga värvikalt. 20na võttis ise ka sõjast osa, oli masendav kogemus. Nägi mitut prantslaste totaalset taganemist, jättis talle väga halva mulje. Samas nägi ta ka tugevalt patriootlikke tlp-i, neid kujutas tihti ka oma novellides. Avaldas esimesed novellid varjunime all. Lihvis ja nokitses palju oma novellide kallal. Arvestades lühikest eluiga ilmus tal kokku päris palju novellikogusid. Novellid lihtsad, kerge lugeda. Lihtsa stiili taga tglt umbmäärane kurbus, nukrus. Hüpelauaks sai üks ta esimesi novelle, mille kirjutas Zola juures käies. See oli “Rasvarull”. See sattus kogumikku “Medani õhtud”. Zola ja Flaubert ütlesid, et see on lugu, mida ei unustata. Tegevus toimub sõja ajal. Sõidetakse tõllas, kus reisivad korralikud kodanikud, kelle seas on ka üks prostituut – Rasvarull. Kuidas auväärsed kodanikud teda ära kasutavad oma huvides.
    “ Kaelakee ” on novell ühest abielupaarist, kes kutsutakse külla peenesse seltskonda. Naine laenab selleks õhtuks oma sõbrannalt kaelakee. Koju tagasi jõudes avastavad, et kaelakee on kadunud. Ei leiagi enam üles ja pererahvalt ka ei julge küsima minna. Raha polnud,aga kaelakee vaja ju kinni maksta. Et võlga tasuda, elavad kokkuhoidlikult ja töötavad aastaid palju, laenavad raha jne, lõpus aga selgub, et kaelakee oli olnud võlts. On näidatud, kuidas inimesed püüavad niimoodi hakkama saada, et mitte oma väärikust kaotada.
    M-i romaanid on “Üks inimelu” (1883, Seal on naispeategelane Jeanne . Oli 17-a-ne, lõpetas õpingud kloostris . Sõitis mõisa, mis saab kuuluma Jeanne’i tulevasele oerele. Tutvus seal vikont Julieniga. Abielluvad. Selgub, et Julien on ilge kooner. Said poja Pauli. Jeanne poputab teda ja on tõeline kanaema. Julienil tekkis suhe ka teenijannaga, kesllega ta sai ka poja. Asi tuli välja. Julienil tekkis suhe ka ühe krahvinnaga. Krahv aga armastas oma naist ja tappis nii Julieni kui oma naise. Jeanne elas koos oma isaga ja kasvatas poega. Poeg hakkas lõpuks elama ühe prostituudiga, kes sünnitas poja. Ema saatis neile kogu aeg raha.),
    “Bel Ami” (1885, kirjutas enne “Bel- Amid ” õela pilkeloo “Lõbumees”. Lõbumehe põhiidee on müüdavus ja ostetavus ja põhimõttelagedus. “Bel-Ami” on ühe mehe läbilöögi lugu. George Duroy. Alustas üsna madalalt. Läks sõjaväke, sealt tagasi tulles oli tiitliks erukapral tal. Kindel plaan endast midagi teha. Duroy oli kena väljanägemisega ja meeldis naistele. Oma naissuhtid kasutades tegi karjääri. Ühiskond soosis ilma vaimuanneteta trügijaid. Tal polnud mingit moraali. Abiellus oma sõbra naisega, kes oli tark ja kirjutas Duroy jaoks artikleid. Järgmisena abiellus Duroy Pr kõige rikkama mehe tütrega. Oma nime muutis ta de Roy’ks. Töötas lehes “Prantsuse elu”. Moonutas lehes tegelikkust ja trükkis ära seda, mis teistele rahameestele kasulik oli.),
    “Mont-Oriol” (1886 Mehe-naise vaheline armastus. Tegevus provintsilinnas. Christiane on abielus rikka mehega, Paul armub temasse, C jääb rasedaks, kuid P ei taha teda enam, jätab maha, sõidab ära, laps sünnib. P tuleb tagasi, kuid ei saanud last näha.),
    “ Pierre ja Jean” (1888 lugu kahest vennast, isast ja emast. Vaikelu lõhub teade, et on surnud üks perekonnatuttav, varandus läheb testamendiga Jeanile, sest too olevat surnu poeg olnud.),
    “Tugev kui surm” (1889) ja “Meie süda” (1890).
  • MODERNISTLIK ROMAAN. H. HESSE ELU JA LOOMING, „ STEPIHUNT “
    Sündis Saksamaal misjonäri perekonnas. Isa oli baltisakslane , isapoolne vanaisa oli lõpetanud TÜ ja töötas Paides arstina. Onu oli Oleviste kiriku pastor . Kuna vanemad olid misjonärid, siis kodune kasvatus oli sügavalt religioosne (vanemad olid pietistid – range ja eitab elu nautimist). See ei teinud tema elu kergeks. Hessel tekkis trots reeglistamise ja allasurumise vastu, kuidas peaks olema. Võib-olla oli see põhjuseks, miks ta ühelt maalt ei saanud enam tavakoolis hakkama, jättis koolitee pooleli (ka koolid olid ranged). Jätkas oma harimist omal käel. Kuna teda huvitasid raamatud, kirjandus, siis luges vanaisa raamatukogu. Seal oli palju materjale ka Idamaade kohta, sest tema isa oli olnud Indias misjonäriks, ema Indias sündinud ja emapoolne vanaisa Idamaade huvidega, tundis hästi india kultuuri. Oli ka polüglott. Pigem salliv inimene, nii et erines isast. Temast kujunes Hessele suur autoriteet.
    Lisaks enesetäiendamisele proovib hakata ametit õppima: õpib raamatukaupmehe õpilaseks ja arhivaariks. Pälvib tuntuse ja materiaalse kindlustuse . Saab seega pühenduda täielikult kirjandusele. Suurema osa elust elas eraklikult Šveitsis. Püüdis endas ja maailmas selgusele jõuda, see aga ei läinud kergesti. Teeb reisi Indiasse , aga see ei pakkunud hingelist rahulolu, samas sai uusi kogemusi.
    I MS on talle patsifistina vastumeelt, avaldab oma arvamust sõja teemal ja pälvib, nagu HH-gi kriitikat enda aadressil. Kuulutati isamaareeturiks. Lisaks avalikule negatiivsele tähelepanule on üleelamised ka isiklikus elus: isa sureb sõja ajal, poeg on haige, naisega probleemid. Kooselu ei olnud õnnelik, naisel oli ka närvihaigus. See kõik mõjub tundlikule loomusele, sellest sai üle tänu psühhoanalüüsile.
    Hingelisi üleelamisi on ka loomingus ohtralt. 1946 sai Nobeli preemia eelkõige „Klaaspärlimängu“ eest.
    Sureb leukeemiasse 1962.
    LOOMING: Alustab uusromantikuna, impressionistina. Alguses luuletab, aga tuntuse toob talle romaan „Peter Camenzind“ („Mägede poeg“).
    Peategelane ei suuda kohaneda keskkonnaga ja asub otsima enda tõelist olemust.
    Märksõnad „ kohanematus “ ja „eneseotsing“ ongi Hesse loomingus läbivad. Üks jutustus räägib koolipõlve piiratusest, teine õnnetust abielust. Teises arutleb kunstnikuabielu võimalikkuse üle.
    Kuigi on saksakeelses kultuuriruumis tuntud, siis ei pakkunud midagi uuenduslikku. Uuenduslikkus tuleb loomingusse pärast I MS (hingelised läbielamised) ja psühhoanalüüsi. Teos „Demian. Ühe nooruse lugu“ - iseendaks saamine.
    „Siddharta“ - idamaine temaatika, Hiina ja India filosoofiat on põimitud.
    1927 on „Stepihunt“ - modernistlik.
    1943 - „Klaaspärlimäng“ - räägib inimvaimu ajatusest, omakasupüüdmatust vaimsuse teenimisest ja aukartusest elu ees.
    On kirjutanud ka muinasjutte, arvustusi, esseistikat, luuletusi, mälestusi.
    „Laulik“ - hiinlane, kes tahab poeediks saada, kuid saavutab selle perest ja armastatust eemal olles. Mõte selles, et täiuslikkus vajab täielikku pühendumist. Selle arvelt kannatab isiklik elu.
    Hesse loomingu juured on saksa romantismis, india ja hiina mõtteloos, Nietszche filosoofias ja Jungi psühhoanalüüsis.
    Teoste teemad: kõrgem, puhtam maailm, terviklikkuse ja harmoonia püüdlemine, vabaduseiha ja iseseisvumine , enesearendamine, leida oma tee.
    Suurem osa romaanidest on kujunemisromaanid. Erinevalt omaaegsetel kelmiromaanidel ei ole tähelepanu seiklustel, vahejuhtumistel, vaid vaimsel ja hingelisel küpsemisel. Takistusteks on erinevad väärarusaamad ja pettekujutelmad, mille ületamise järel jõutakse eesmärgini.
    Uuendas romaanižanri kompositsiooni ja jutustamistehnikaga ning ka psühholoogiavõtete sissetoomisega ja sotsiaalse kriitikaga.
    Peategelane, kes otsib harmooniat ja ennast, on enamasti teoses ummikus (HH) ja peab muutuma ise, muutma oma mõttemaailma. Vaimsete väärtuste maailma eeskuju ja näidis on n-ö kolmas kuningriik kuni Hitler hakkas enda kolmandast reichist rääkima. Arutleb selle üle,e t kõik on maailmas omavahel tihedalt seotud, toimub korraga, simultaanselt. Selles paljususes tuleb orienteeruda ja sellega leppida. Leiab, et tuleb end küll vaimselt arendada, aga ei tohiks kapselduda vaimumaailma, vaid teenida vaimu igapäevases maailmas. Need kaks poolt on maailma loomulikud osad.
    Tema kangelased ei leia traditsioonilisi teid pidi lahendusi. Tuleb loobuda väikekodanlikust mugavusest, turvalisusest ja sageli toob see loobumine kaasa kannatusi (ka Dostojevskil). Just kannatamise võima näitab inimese tugevust. Kui kannatamise mõõt pole täis, pole inimene suuteline muutuma.
    Reeglina on Hesse kangelastel ka oma teejuht, õpetaja, kes tutvustab, aitab kangelast tema teel, aga iga inimene on erandlik ja iga kangelane peab leidma oma tee (pole olemas universaalseid teid). Hesse väärtustab vaimsust, vaimsus ületab aja ja vaimset kultuuri ei saa hävitada.
    Arutleb ka selle üle, kas teadmised peavad teenima inimeste huve või peaksid inimesed teenima vaimu. Tuleb olla pidevas arengus, liikumises, et saavutada harmoonia, teistpidi see harmoonia mõne aja pärast muutub seisakuks, mandumiseks. Kuidas leida pidev arenemise ja muutumise tee?
    Temas võib näha nii romantikut kui eksistentsialisti. Tegelased ei sobi oma ümbrusega, ei suuda kohaneda reeglitega, samas on Hesse selgelt humanist, väärtustab inimest, armastab ja austab teda. Peamiseks võtmeks eneseotsinguis on armastus, et vaimselt ja kõlbeliselt täiustuda.
    Eksistentsialistlik pool – arutleb elu ja olemise mõtte üle.
    Paralleelid Stepihundi ja Hesse vahel:
    1. Hesse tuli samamoodi kodanlikust perest ja tal oli trots reeglistamise vastu
    2. mõlemal olid probleemid naisega
    3. Mõlemat huvitasid Idamaad
    4. Mõlemad olid patsifistid
    5. Mõlemad avaldasid sõjavastase artikli ja pälvisid sellega kriitikat
    6. Üritas endas selgusele jõuda
    7. Kirjandushuvi
    „STEPIHUNT“
    Tegevuse koht ja aeg
    Saksamaa, suure inflatsiooni aegu 1920ndatel
    Peategelaste iseloomustused
    Harry Haller ehk Stepihunt oli viiekümneaastane maailmas ja endas pettunud üksildane mees. Ta uskus, et temas on kaks poolust – Harry ja Stepihunt. Harry oli seotud kodanlasega, pidas lugu heast muusikast, Goethest ja rääkis vaheldusena professoritega Hiinast ja Indiast . Stepihunt oli end inimestest täielikult võõrandanud ning ei sobinud tolle aja normidesse, tahtis pigem stepis ulguda, instinktidele toetuda ja vabadusse söösta.
    Tervikuna on Stepihunt hallinev vaiksete elukommetega mees, kes end aeg-ajalt purju joob, oma üüritoas Goethet loeb, patsifistlikke arvamusi ja följetone kirjutab ning kord pooles aastas enda armukesega kohtub. Ta longib mööda tänavaid ja kõrtse, otsides meelerahu . Oma kambris vaevab teda unetus ja ta võib veeta terve öö, mõeldes suitsiidilikke mõtteid.
    Stepihunt on pere ja sõpradeta, tema närvihaige naine jättis ta maha ja vanad sõbrad loobusid Harry toetamisest, kui ta sõja vastu sõna julges võtta. Stepihundi elu koosneb üksindusest ja suhtlus vestlustest iseendaga.
    Harry Haller sarnaneb väga romantistlikele tegelastele – ta ei sobi enda kaasaega ning ilmutab mitmeid misantrooplikke jooni. Tema sees võitlevad pidevalt mitu poolt ja õnn ning rahu tähendab Stepihundile vaid vaikust enne tormi. Stepihunt vihkab tolle aja kodanlust, levimuusikat, totrat viisakust ja dogmasid. Samas tõmbavad kodanluse puhtus ja poonitud põrandad teda enda poole, kuna meenutavad talle noorusaegu.
    Lühike sisukokkuvõte
    Ühes kodanlikus ja heatahtlikus majas soovib endale tuba üürida keegi Harry Haller, kummaline mees, kes sealt kunagi lahkudes pererahvale naljaka, kuid sümpaatse mälestuse jätab.
    Raamatu esimene osa kirjeldab majas elava noormehe mälestusi ja tundeid seoses Stepihundi majja ilmumisega. Edasi kulgeb lugu Stepihundi päeviku näol, kus ta umbes kuu aja jooksul juhtunud sündmustest pajatab.
    Teose alguses kirjeldab Harry Haller enda suitsiidimõtteid, elamise talumatut raskust ja sobimatust tolle ajaga, kodanlikkuse vastikust ja igavikku kuuluvate suurmeeste tähtsust.
    Harry on keset järjekordseid süngeid mõtteid, kui ta mööda tänavaid hulkudes näeb kuulutust maagilise teatri kohta, mis lubab etendusi, mis on mõeldud ainult hulludele. Suutmatuna siseneda, torgatakse talle hoopis pihku pisike raamat - „ Traktaat Stepihundist “, mis on samuti teose vahele pikitud. Traktaat sisaldab tähelepanekuid Halleri-sarnaste inimeste multipolaarsusest, selgitab kõrvaltvaataja külmalt seisukohalt Stepihundi mõistet, räägib enesetapust ja surematusest.
    Üsna varsti näeb Stepihunt üht matust, kus ta tunneb ära mehe, kes talle selle traktaadi pihku pistis . Mees ei paista teda tundvat, kuid poetab vihje, et ta leiab baarist Musta Kotka Juures enda vastuse. Samal päeval kohtub Harry vana tuttava professoriga, kelle seltskonnas ta aga olla ei suuda ning kus teda sügavalt ärritab Goethe pildi n-ö kodanluse versioon . Stepihunt põgeneb sealt skandaaliga. Terve öö ringi lonkides ja end purju juues jõuab ta lõpuks Musta Kotka baari. Seal kohtub ta juhuslikult poisipeaga neiu Herminega, kes ta koheselt oma hoole alla võtab ja täpseid käsklusi edasise annab. See meeldib Harryle ning ta soovib neiuga veel kohtuda.
    Harry ja Hermine kohtuvad restoranis ning nende vahel tärkab tugev side. Harry räägib naisele asjadest, millest ta kellelegi teisele pole rääkinud. Hermine tundub teda mõistvat ning lubab teda käsklustega edasisest ajast läbi juhtida. Samas avaldab ta, et Herminesse ära armudes peab Harry ta tapma.
    Hermine näitab Stepihundile head elu: viib ta pidudele, organiseerib armukese Maria, õpetab ta tantsima ning tutvustab saksofonimängija Pabloga. Stepihunt peab end isegi peaaegu õnnelikuks. Üsna pea toimub maskiball, mille jaoks on Harryt 3 nädalat ette valmistatud. Stepihunt armub seal Herminesse tema androgüünsuse ja hermafrodiitse välimuse tõttu ning nad tantsivad nõrkemiseni.
    Pärast maskiballi juhatatakse Stepihunt lõpuks Maagilisse Teatrisse, kus tal avaneb võimalus lasta narkootiliste ainete mõju all enda „mina“ killustununa ringi jooksma ja erinevate tubade sisu uurima . Harry külastab masinate vs inimeste tuba, kus ta oma kunagise noorepõlve sõbraga autosid õhku laseb ja inimesi tapab. Järgmisena õpetatakse talle n-ö kabemängu enda isiksustega. Samuti satub Harry tsirkusesse, kus näidatakse stepihundi taltsutamist, millele järgneb inimese taltsutamine stepihundi poolt. Eelviimases toas antakse Harryle võimalus läbi elada kõik enda noorepõlve armastuslood ning kogeda kõiki armumänge, mida naised oleksid olnud võimelised pakkuma.
    Viimases toas lamavad vaibal koos alasti Hermine ja Pablo . Harry teab, et peab Hermine mõrvama. Ta teeb seda, pussitades noaga kohta rinna juures, kus ilutseb verevalum Pablo suudlusest.
    Mängu liiga tõsiselt võtmise eest lubatakse talle hukkamist, kuid lastakse tegelikkuses vabaks. Ta võtab vastu ühe Pablo „maagilistest sigaritest“ ning teda karistatakse 12-tunnise teatri sissepääsukeeluga.
    Probleemid:
    Suutmatus kohaneda keskkonnaga. Harry on kinni „kahe maailma vahel“, ta ei suuda kohaneda suurte XX sajandi alguse muutustega ning tunneb seetõttu poolehoidu pigem igavikuliste suurkujude, nagu Goethe, Mozart ja Schubert , suhtes.
    Sõda. Harry on patsifist ning näeb sõda vaid inimeste ühishauana. Tema arvates peaks võitlus surma vastu olema püha. Tolleaegses inflatsioonist räsitud Saksamaal valitses aga tugev revanšism I MS võitjariikide suhtes ning Harry ääl jäi vaid „hüüdja hääleks kõrbes“.
    Armastus ja seksuaalsus . Teoses on väga palju käsitletud armukeste ning armastuse temaatikat. Samuti on tugevalt sees Freudi seksuaalsus ja omasooiharus , piiride tunnetamine ja katsetamine.
    Surmatung vs elutung. Siin on näha jälle mõjutusi Freudilt. Stepihunt ei soovi elada ning mõtleb tõenäoliselt enesetapule rohkem kui ühelegi teisele soovile. Samas ei suuda ta ka enda elu lõplikult katkestada. Harry on vangis kahe tungi vahel (samuti seosed seksuaalsusega – elutung Freudi järgi) ning saab teose lõpuks surma soovimise eest karistuse elus püsida.
    Kole kodanlus ja saksa ühiskond. Stepihunti rusus suuresti ka tolle aja mõttelagedus, lihtne elu, soovimatus asjadesse süveneda. Kodanlus tantsis pidudel fokstrotti, poonis kodus põrandaid ja poleeris riiulil istuvat totaka enesekindlusega vastu vaatavat Goethe portreed. See, kuidas Harry arvates surematut ja ainuõiget kultuuri ja kunsti rüvetati, oli tema jaoks pühaduseteotus, inimeste taandareng ( Marxi mõjud).
    Inimese multipolaarsus . Inimene ei jagune mitte kodanlaseks ja Stepihundiks, vaid mitmeks tuhandeks erinevaks tahuks. Nende tahkude vahel rahu leidmine niigi multikultuurses ja tolle aja plahvatavas ühiskonnas tekitab isiksusehäireid ja kriise.
    Paralleelid
    Raamatus on palju paralleele XX sajandi suuremate vooludega ning allusioone tuntud teostele ja ideoloogiatele viidates. Enim on sees psühhoanalüüsi teema, samas ka kõikide ideede paljususes elava inimese piin , rebitus erinevateks tükkideks.
    Kui konkreetselt tänapäevast rääkida, oli Maagilises Teatris nähtud inimene vs masin küllaltki hea ja ka tänapäeval üliaktuaalne paralleel. Samuti on hetkel igati aktuaalne inimese hakkamasaamine muutuvas maailmas. Me küll enam ei koli massiliselt maalt linna, ei avasta esmakordselt massikultuure, ei plahvata kultuuris uusi stiile luues , kuid meie ühiskonnas peab inimene samuti toime tulema uute ja uuemate uuendustega . Eriti teravalt on tekkinud põlvkonnavahed vanema n-ö tiguposti ja noore internetiseerunud põlvkonna vahel.
    Pilet 21
  • O. WILDE'I ELU JA LOOMING, „ DORIAN GRAY PORTREE“
    1854-1900.
    Rahvuselt iirlane, lapsepõlves nägi palju: ema igatses tütart ja seega teda kasvatati tüdruku riietes . Isa oli teenekas arst ja sai baronette’i tiitli. Ei olnud kodukesksed vanemad: ema oli salongi inimene, kuid haritud keelteoskaja. W. tohtis salongiõhtutel viibida, armastas end väga juba lapsest saati, tal olid suured vabadused . Vanemad panid ta kooli, kuid tal oli seal raskusi. Hoolimata haritusest oli ära hellitatud, mis kujunes talle katsumuseks Dublini kolledžis ‘71-’74 ja Oxfordis ‘74-’78. Tema jaoks olid vastuvõetamatud sport ja kehaline kasvatus (sest seal kasutatavad asendid on kõike muud kui esteetilised ). Sai ka koolis kolki, aga kannatas väärikalt. Ta oleks võinud saada teadlaseks, hakkas huvitama esteetika (Ox.s oli hea lektor ). Siiski kolis Londonisse ja tahtis end tuntuks teha. Oli ka välimuselt erinev: siidist põlvpüksid, lilleline vest , pikad lokkis juuksed, barett , lill nööpaugus. Oli piisavalt kõneosav, juba sel ajal ka natuke kirjutas. Sõitis USAsse loenguid pidama esteetikast 80ndate alguses. Loengud väljakutsuvad toonis, mitte eriti akadeemilised, tähelendu polnud ja naases ’83. Otsustas mõneks ajaks Pariisi minna, kus sattus seltskonda. Ta suutis ilukirjanduslikku teksti kirjutada võõrkeeles. Abiellus ’84 Londonis ja hakkas tegelema naisteajakirjaga, kuid tal puudus kohusetunn, korralikkus ja järjekindlus. Muutus teatrfänniks ja sai tuntud näitekirjanikuks/rahamured kaovad.
    Leidis endale "sõbra" Alfred Douglase, nende suhe kesktis peaaegu W. surmani, ei peitnud eriti seda. W.l 2 last. Käitusid küll väljakutsuvalt, aga tegelt oli tõsine ja siiras armastus, see ärritas Ali isa, kes astus vahele. Asi läks kohtusse ja W mõisteti süüdi: looming keelati, kodus lõhuti, visati seltskonnast välja, vangi+2 a sunnitööd, enne vanglasse minekut tulid välja kõik võlausaldajad ning ta tunnistati ametlikult maksejõuetuks. Vanglas kirjutas oma suhte analüüsi. Vangist tulles oleks võinud proovida teisiti elada, aga ei tahtnud. Ilmus uuesti välja Al, aga samal ajal esitas naine ultimaatumi, oli aga Pr.l ja ei suutnud Alile vastu panna. Lõpuks Ali isa pani rahakraanid kinni ja kuna W.l ka raha polnud siis poisu jooksis koju. ’99 otsustas ta Pariisi asuda, ilma millegita, tervis puudus, elas ühe oma loomingu austaja juures hotellis , suri voodihaigena ajukasvajasse.
    Looming: austas Balzaci, Zola oli paha. Avaldas postulaadi: “Pole olemad kõlbelist ja ebakõlbelist raamatut, on hästi ja halvasti kirjutatud raamat. Kunstnik on ilu loojaõpetlik kirjandus välistatud. Dramaturgia : “ Salome ”: Inglismaal etendamine keelatudlavastati Pariisis, üks piiblilugu: Juudimaa printsess armus prohvet Ristija Johannesesse, viimane pole huvitatud, lõpuks saab printsess J.e pea, “Leedi Windermere’i lehvik ”, “Ideaalne abikaasa”, “Tähtsusetu naine”: jutt käib kõigis Londoni kõrgseltskonnast. Muinasjutud. “Õnnelik prints”, “Granaatõuntest maja”: ilma õnneliku lõputa. “Canterville’i lossi kummitus”: on ahistatud pererahva tõttu, kuna teda ei kardeta, tuleb välja, et W. peab ameeriklasi matsideks. “Readingi vangla ballaad”: vangla läbielamistest, pihtimus suhtes “De Profundis”. Ainus romaan “Dorian Gray portree”.
    Oscar Fingal O'Flahertie Willis Wilde sündis 16. okt. 1854 Dublinis. Suri 30. nov. 1900 ja maeti Pariisi külje alla Bagneaux' surnuaiale, kust ta jäänused 1909 tema parema sõbra Robert Rossi korraldusel toodi Pére Lachaise’i surnuaiale. Isa kuulus seisuselt maa-aadlisse; elukutselt oli arst. Ema oli pastori tütar - luuletaja, suur kirjandusetundja ja keelteoskaja, ka kreeka keeles kodus. Oscar arvas, et kirjandusliku ande seltskondliku vilumuse, vaimukuse, muretuse, edevuse, uhkuse, kõrkuse, toreduse- ja hiilgusearmastuse pärandas talle ema, isale võlgnes ta kahtlemata tänu oma põhjalikkude teadmiste eest antiikkultuuris ja renessansis.
    Ema olevat Oscari sündimise eel oodanud tütart, nii pidi ta algul tüdruku riideid kandma. Hellitatuna kasvas ühes oma venna ja õega, kes noorelt suri. Juba varakult liikus ta ema võõrastetoas külaliste keskel, kus valitses harilikult vaba õhkkond ja ei pandud erilist rõhku kõneaine valikule. Nõnda võisid lapsed juba õrnas eas asju kuulda, mis polnud nende kõrvadele mõeldud. Kooliaastad Enniskillenis, Dublinis Trinity College'is (1871-74) ja Oxfordis Magdalen College'is ( 1874 -78). Oli tugev keeltes ja kirjanduses. Inglise, prantsuse ja saksa kirjanduses polnud tal õpilaste seas võistlejat. Dublinis sai ta aga kr keele oskuse eest kuldmedali. Mängud ja ajaviited, mis nõudsid kehalist pingutust, harjutust ja oskust, ei leidnud temas pooldajat. Kehaseisangud olevat mängides sagedasti inetud , ebaesteetilised. Oxfordi õpiaastail algasid tema esimesed katsed luules. Selleks ergutasid teda eriti kaks lühemat Itaalia-reisi ja kestvam reis Kreekamaale 1877. Kui ta Itaaliast sai vaimustust, siis Kreekast saabus ta kodumaale suurimas joovastuses. 1877 Canterville’i kummitus. Oxfordis õppimise lõpul krooniti tema luuletus «Ravenna» auhinnaga. Peale õppimise lõpetamist summa cum laude asus Londoni - kahte tuppa Salisbury tänavale, jätkates seal oma uurimusi kirjanduse, esteetika ja ajaloo alal. Ka avaldas oma luuletusi mitmesugustes ajakirjades, katsus kogutud luuletusi ilmutada raamatuna, kuid ei leidnud kirjastajat. Hakkas riietuma , tegutsema, talitama ja liikuma nõnda, et ta kõigile pidi silma torkama ja et temast tahes või tahtmata pidi räägitama, ükskõik kas head või halba. Võiks õelda: oma isiku naeruväärsusega tasandas ta teed oma luuletustele, mis ilmusid raamatuna 1881 toredas ja kallis väljaandes. Üldiselt aga vihati teda kogu Londonis, tema vaimuandeid ei tahetud tunnustada ja arvustus oli tema luuletustele karm. Aga kirjanik ise uskus oma annet , oma geeniust . Oma luuletuste ilmumise aasta lõpul sõitis Ameerikasse kõnesid pidama. 1883 pöördub kodumaale-tagasi ja püsib siin ainult lühikest aega, läks kauemaks ajaks Pariisi, kus liikus kirjanduslikes ja kunstilistes ringkonnis. 1883 lõpul oli uuesti Londonis. Sissetuleku muretsemiseks hakkas loenguid pidama, reisides kogu maal ringi. Tol ajal oli ta juba kui « estetismi apostel» üldiselt tuntud, sest oli elegantsena läbi Pariisi kõndinud, päevalill pika varre otsas käes. Kõigile ootamata abiellus ta 1884. a. Constance Lloydiga, võrdlemisi jõuka naisterahvaga, üüris endale terve maja ja seadis end seal mõnusasti sisse. Sissetulekute puudusel hakkab 1887-1889 naistelehe «The Woman 's World» toimetajaks, kirjutades siin korsettidest, kübaratest, riietusest, õmbluskursustest jne. Peale naistelehe toimetamist algab W'i elus tema loomingu viljakaim ajajärk.
    Pariisis oli ta loonud luuletuse «The Harlot's House», näidendi «The Duchess of Padua», vähemate artiklite kõrval ilmusid tema esimesed proosaraamatud «The Happy Prince » (1888) ja «A House of Pomegranates» (1891), kuhu kogutud tema muinasjutud; «Intentions» filosoofilis- kriitilised esseed, ja «The Portrait of Mr. W. H.» ning « Lord Arthur Savile's Crime» -- satiirilised novellid. 1891 ilmub ”The Picture of Dorian Gray”. Nüüd on ta kui kirjanik oma kuulsuse tipul. Aga tulunduslik seisukord on ikkagi kitsas . Sellepärast pöördub ta uuesti teatri poole, sealt on loota kõige ohtramaid sissetulekuid. Nõnda ilmub 1892 « Lady Windermere's Fan», 1893 - «A Woman of no Importance » ja 1894 - «The Importance of Being Earnest», ja «An Ideal Husband » (1895).
    «Salome» (1893) kirjutas pr keeles, «A Florentine Tragedy» ja «La Sainte Courtisane, or the Woman Covered with Jewels» (mõlemad lõpetamata) ning suurem luuletöö «The Sphinx » (1894). Tema kaks viimast enne langust ilmunud raamatut, «Phrases and Philosophics for the Use of the Young» ja «Oscariana».
    Languse otseseks põhjuseks sai sõprus Queensberry markii noorema poja lord Alfred Douglasega. Tutvumine nende vahel sündis juba 1891 ja nende vahekord muutus aina lähemaks ja intiimsemaks. Isale ei meeldinud poja vahekord W'iga, ta püüdis neid teineteisest eemaldada, kuid ilma tagajärjeta. Kord-korralt muutus markii ikka pealekäivamaks, süüdistades W'i oma poja demoraliseerimises. 1894 tungis ta W'i korterisse ja nõudis veel kord jõhkralt, et see tema poja rahule jätaks, ähvardades kirjanikku läbi peksta, kui ta teda kohtab oma poja seltsis kusagil trahteris. W lubas markii niisugusel korral lihtsalt maha põmmutada ning laskis ta siis oma teenri kaudu korterist välja ajada, käskides politseid kutsuda kui see härra veel oma nägu peaks näitama.
    Queensberry markii lasi W'ile lahtise teotava kirja anda, millele see pidi vastama kas kaebusega teotuse tagasitõrjumiseks või jälle siinsest seltskonnast - Londonist - lahkuma. Sõbrad soovitasid talle viimast, aga et lord Alfred Douglas nõudis oma isa vastutuselevõtmist, siis valis W esimese tee.
    1895 oli asi esimest korda kohtu ees. Süüdistusmaterjalina esinesid kaebealuse kirjad, mis ta saatnud lord Douglasele ja mis sattusid rahaväljapressijate pihku, W’i kirjatööd, ms ka «Dorian Gray portree». Otsus: 2 a-t vangistust ja sunnitööd. Laia ja pillava elu tõttu oli tal võlgu nii palju, et võlausaldajaid ei suudetud rahuldada. Nõnda veeti ta 1895 sügisel veel kord kohtu ette, - pankroti kuulutamiseks. 1897 vabanes vangimajast, kus talle lahkudes tehtud töö eest 0,5£ pihku pisteti, mille ta andnud esimesele sandile. Sõbrad-austajad olid talle suurema summa kokku pannud ja nõnda oli võimalik kohe sõita Prantsuse Bernevali linnakesse, kus ta end mugavalt sisse seadis ja peagi samuti laialt ja pillavalt elama hakkas. Vangimajas kirjutatud pihtimused «De Profundis», mille osad tohtisid ilmuda alles 1960.a. Kirjutas oma luigelaulu ”The Ballad of Reading Gaol”.
    Bernevalis lootis oma naist, kes teda vangimajas vaatamas oli käinud, ühes lastega enda juurde sõitvat. Aga naine, kes umbes aasta hiljem suri, ei teinud seda mitte teiste mõjul, vaid W'ile pidi jääma 1a katseajaks, kas ta ehk tagasi ei lange oma endisse ellu. Esimeseks tingimuseks oli muidugi, et ta ei tohi enam lord Douglasega kokku saada. W andis oma nõusoleku.
    1899 suve lõpul on uuesti Pariisis, et jätkata siin oma endist elu. Sissetulekuid pole juba enam mingisuguseid. Ulualust leiab nagu varemgi hotellis, mille peremees annab toa ning söögi ja joogi tasuta. 1900 hakkavad sagenema peavalud , muutudes intensiivsemaks. Viimaks ei või ta muidu olla, kui peab valu leevendamiseks vahetpidamata jooma, suitsetama, mis oli tema suuremaid kirgi kogu elu. Kui peas paise tekib ja arstid seda lõikavad, leiavad nad, et põeb juba kolmandas staadiumis ajukasvajat. Aga ainuke arst, kes selle lõikusega oleks võinud rahuldavalt toime tulla, nõudis nii suurt tasu, et kirjanikul muud üle ei jäänud kui oludele alludes oma otsa oodata. Ta sureb 30. nov 1900. Tema silmad surus kinni hotelliomanik, sest see oli ainuke in tema surivoodil, mille pidi tulega hävitama.
  • G. SUITSU ELU JA LOOMING, PAARI LUULETUSE ANALÜÜS
    1883-1956 Kirjanik ja esimene Eesti kirjanduseprofessor Tartu Ülikoolis. Sündis Tartumaal, Võnnus. Vanemad kuulsid vennastekogudusse. Isa oli kolmandat põlve koolmeister, ema oli ka kooliõpetajate perekonnast. 4-aastaselt õppis lugema, 5-aastaselt oli tal Piibel läbi loetud. Kaotas varakult isa.
    1895 siirdub ta Tartusse, hakkab õppima Tartu kroonugümnaasiumis, et end elatada annab noorematele vene keele tunde. Omandab vene, saksa, prantsuse ja kreeka keele. Andekas humanitaarainetes. Koolis sai tuntuks ka kirjatükkidega. 1899 ilmus tal esimene luuletus trükis „ Vesiroosid “. Onu lubab tal õppimiskulud katta , kui ta õpiks teoloogiat. Suhtleb Postimehe ajakirjanikega , suviti käib Soomes saksa keelt õpetamas. Samal ajal omandab ka soome keele. 1903 visatakse keskkooli viimasest klassist Suits välja, lõpetab 1904 eksternina kuldmedaliga. Astub 1904 Tartu Ülikooli, hakkab õppima Euroopa rahvaste kirjandust ja esteetikat. Õppis ainult ühe semestri, siirdub õppima Helsingisse. Leidis endale Helsingi Ülikoolist abikaasa (soomerootslane).
    Gustav Suitsust saab Noor-Eesti algataja , esimene album ilmus 1905.
    1905 ilmub esimene luulekogu „Elutuli“. Lõpetab ülikooli, õpib juurde norra, taani ja rootsi keele. Suhtleb paljude soome kirjameestega, eriti Eino Leinoga. Ka eesti kirjanike ja kunstnikega – Laikmaa, Viiralt, Triik jne. Suviti Eestis, elab & töötab Soomes Helsingis ülikoolis. Annab välja esseede albumi „Sihid ja vaated“. Tema juhatatud on Noor-Eesti esimene kuni kolmas album. Jätkab ka eesti kultuuri toetamist, ka neljas ja viies album on tehtud tema koostööl. 1913 teine luulekogu „ Tuulemaa “. 1914 annab Helsingi Ülikool talle stipendiumi, sõidab end täiendama Pariisi. Algab I MS ja ta puhkus jääb pooleli. On uuesti Soomes, mobiliseeritakse, kuid mitte rindele – teeb kirjatööd. Pöördub üsna pea Eestisse tagasi. Ilmusid ka luuleraamatud „Ohvrisuits“ 1920 armastusluule, „Lapse sünd“ 1922, „Kõik on kokku unenägu“ 1922.
    Suitsu ajal kogu Euroopa vaimustus F. Nietzschest, tema filosoofiast –> jumalatapja. Inimene võib justkui kõike teha, miski/keegi ei keela . Kuid Suits kogu tema filosoofiat omaks ei võta, talle meeldib just mõne Nietzsche teose poeetilisus, vähem sisu.
    Esimed luuletused 1899st aastat. Katsetab ka novellidega, jääb luule juurde. „Elutuli“ on esikkogu. Parasjagu lootust andev, rõõmustav aeg, oli Venemaal revolutsioon, loodeti vabadust. See on optimistlik, hoogne luulekogu. 43 luuletust. 6 nendest on Eino Leino tõlked. Tiitelluuletus – „Elutuli“, kus on sümbolit, elutuld, kasutatud elule mõtte andmisena. On kirjutanud ka palju pühendusluuletusi. „Elutules“ luuletused „Üks ennemuistne jutt“ – Kreutzwaldile ja „Käkimäe kägu“ Juhan Liivile.
    „Tuulemaa“ on palju filosoofilisem, minoorsem. Autor ise ütleb, et laulab muutunud laulu. Osa luuletustest on isegi iroonilised, satiirilised. Võtab kasutusele sümboli. 41 luuletust. Mängib tuule sümboliga. Kohati luuletused väga sünged. Aastaaegadest hilissügis. „Sügiselaul“, „Laul Eestist“. Ultima Thule – müütiline viimane Maa põhjas asuv õnnerand. 2 olulist teemat – loov inimene, loodus. Tartu ülikoolis, rajatakse eesti keele õppetool. Tegeleb keele ja ka kirjanduse tutvustamisega. Kirjutab ülevaatetöid nt „Noor-Eesti nõlvakuil“, koostas antoloogia „Eesti nüüdislüürika“. 1953 Eesti kirjanduslugu . Õppejõuna peab oluliseks kontakte muude maade kõrgkoolidega. Loeb rootsi, saksa, soome, prantsuse ülikoolides loenguid. 1941 aastal pommitati Tartu linna, Gustav Suitsu Tartu kodu põles maani maha, samuti ta raamatukogu, arhiiv, kirjavahetus, loengute käsikirjad, intellektuaalne omand hävis. Sõja ajal töötas ka TÜ-s. 1943 peetakse tema juubelit Võnnus. Sõja ajal põgenes edasi Soome, sealt Rootsi. Ilmus luulekogu „Tuli ja tuuled“, tõlkis rootsi luulet. Elu lõpus oli 3 aastat väga haige, suri 1956 Stockholmis ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
    „Kõik on kokku unenägu“ – mõtte- ja reisipäevik. I tsükkel „Rohtaed“ – luuletused (loodus, armastus). II tsükkel „Maailma hari“ (I MS). III tsükkel „Rängas ringis“.
    Pilet 22
  • MODERNISM . M. MAETERLINCK „SINILIND“
    Modernism
    (pr moderne ’uudne, nüüdisaegne’) uuenduslikkust taotlevate ja realsimiga vastanduvate 19. saj lõpu ja 20. saj kirjandusvoolude ning loomepõhimõtete ühisnimetus. Mõjukamad voolud dekadents , futurism, dadaism , ekspressionism, sürrrealism, eksistentsialism, vabavärss, absurditeater . Põhimõtteliselt võib modernseks nimetada iga teost, mis on uudne, kaasaegne ja vastandub konservatiivsele, traditsioonilisele.
    Modernismi esmasteks tunnusteks romaanis olid vormieksperimendid, mille puhul oli peamine kokkulangevus uskumus , et romaani vorm ja keel ei ole midagi passiivset ega välist, vaid niisama olulised kui mitte tähtsamad kui teose sisu. Püüeldi vormile ja keelele, mis annaksid täiuslikult edasi ja võimendaksid teose sisu. Lisaks on iseäralik asjaolu, et autorid hoiduvad otsesest hinnangust teose tegelastele ja sündmustele. Autor peab n-ö kaduma, muutma end märkamatuks, et lugeja saaks ise tegelaste ja sündmustega suhelda vahetult ja neid ise hinnata.Rajajatest peetakse kõige mõjukamaks James Joyce ’i, kes jõudis tõelise äärmuseni.
    Pärast Joyce’i teost „ Ulysses “ hakkasid romaanis laemalt levima nn teadvuse vool ja seda edasi andev nn sisemonoloogitehnika (jutustamisvõte, kus aine esitatakse minategelase mõtete, tundmuste, mälu- ja kujutluspiltidena). Franz Kafka tõi oma romaanidega kirjandusse nn maagilisrealistliku suuna, mis andis tõukeid eksistentsialistliku filosoofia ja kirjanduse tekkeks. Romaanis võis üleüldse üha rohkem näha filosoofia ning kirjanduse kokkusulamist. 60-ndatel äratas tähelepanu ladinaameerika romaan, mille puhul domineerivad fantastilised kujundid.
    20. sajandi lõpuveerandi kirjandust on püütud ühendada postmodernismi nimetuse alla.
    "Sinilind" on Maurice Maeterlincki näidend.
    "Väliselt fantaasiamäng, kuid seesmiselt tõsi," ütleks oma näidendi kohta Maeterlinck. Tõepoolest kõigel välisel- tegelastel , tegevusel, isegi sõnadel- on selles draamas vaid sümboolne tähendus. Igapäevaelu inimlikele pahedele- vägivallale, kadedusele, mõistmatusele vastandab autor hingelise puhtuse, andestuse, usalduse ja kõikemõistva rahu.
    "Sinilinnu" süžee viib vaataja(lugeja) võluriiki, muinasjutu ja imede maailma pakub olulisi eluväärtusi, lapselikku elurõõmu.
    Maeterlinck on "Sinilinnnu" autorina eelkõige filosoof, kõlbeline mõtleja, kes näeb oma ülesannet eluõpetuse jagamises.
  • E. ENNO ELU JA LOOMING, PAARI LUULETUSE ANALÜÜS
    Pilet 23
  • BAUDELAIRE'I ELU JA LOOMING, PAARI LUULETUSE ANALÜÜS
    1821-1867
    Sündis Pariisis. Nimetas oma vanemaid idiootideks ja hullumeelseteks: isa oli poja sündides 69, ema 26- aastane. Isa oli riigiametnik ja kunstiarmastaja. Ema oli aadlisuguvõsasse kuuluv, sõjaväelase tütar. Baurelaire kaotas isa 6-aastasena. Ema abiellus teistkordselt- uueks isaks sai kindral Aupick, keda Baudelaire ei sallinud ja see vastumeelsus muutus ka emale suunatuks.
    1830. aastal astus Lioni kolledžisse, mis talle sugugi ei istu. Lahingud õpetajatega, kaaslastega.1836. aastal asus õppima Pariisi. Võitis konkursse, kuid kolme aasta pärast visatakse ta sealt põhjust avaldamata välja.
    Pariisi lütseumis sai aru, et kirjandus on tema ala. Lapsena tahtis saada hoopis paavstiks.
    Võõrasisa võttis ta endaga kaasa matkale Hispaaniasse. Tõi seal kaasa küpseid luuleteoseid. Tagasi tulles ei suutnud enam ema ja võõrasisaga elada- põgenes kodust ja sai bohheemlaseks, tutvus kunsti- ja kirjandustegelastega. Sai tuntuks agressiivsuse ja müstifikatsioonidega, hinges aga uje(agressiivsuse kaitseks). Armastas müsitifikatsioone: näiteks hakkas restoranides härradega rääkima: „See oli sel ajal, kui ma oma isa tapsin...“ Inimesed põgenesid restoranist. Väliselt meenutas preestrit, kuna kandis alati musa mantlit ja lumivalget pesu.
    Tema eluviis perele ei meeldinud. Pere võttis tal kratist kinni, andis 5000 frankti ja saatis Calcuttasse. 10 kuu pärast tagasi.
    Täisealiseks saades sai isa päranduse- 75000 frankti, üüris luksuskorteri, otsis raamatuid ja armastas kasse , keda tal oli väga palju. Siis otsustas vahetada elukohta. Üüris luksusnumbri kallimas hotellis. Samal ajal luges ladina keeles. Iidoliteks E. A. Poe ja lord Byron.
    1845 „Salong I“, 1846 „Salong II“. Kunstikriitilised teosed, kui revolutsioon. Ainus loosund „Tappa kindral Aupick!“ Asutas revolutsioonilise ajalehe, ilmus seda üks number.
    1857. ilmus teos „Kurja lilled“. Autor anti kohtu alla, kuna 6 luuletust sealt kuulutati moraalituks. Kaotas kohtuprotsessi: 300 franki trahvi ja kõne all olnud luuletused pidi välja jätma. Teos on tähtis, kuna on 19. sajandi pihtimusluule, kirja pandid halb pool, aga püüe täiuslikkuseni.
    „Väikesed poeemid proosad“- nt „ Aabel ja Kain“, „Litaania saatanale“, „ Raibe “
    Teoses on palju luuletusi naistest, armastusest. Kaks olulist naist olid talle Must Veenus (neegritar, kes oli kabarees tantsijanna, rumal aga šarmantne, suitsetas ja jõi) ning aadlidaam, keda nimetas oma ingliks Baudelaire kirjutas talle jumaldavaid kirju. Kui daam avaldas talle samuti oma tundeid ja suhe muutus lähedasemaks, tõmbus mees tagasi.
    Kirjutas teose „Kunstlikud paradiisid- oopium ja hašiš“. Ülistas neid meelemürke- tol ajal ei teatud narkootikumide laastavast mõjust. Samal ajal kandideeris prantsuse akadeemiasse. Varandus läbi, võlad. Oopium ja hašiš olid laastanud närvisüsteemi.. Püüdis välja rabeleda, sõitis Belgiasse, et pidada loenguid Prantsuse kunstist. Tegelikult vihkas Belgiat.
    Märtsis 1866 ilmetledes arhidektuuri ilus sai rabanduse ja jäi halvatuks. Tuli ema, viis ta Pariisi. 31. august 1867 suri Baudelaire Pariisis.
    Omal ajal oli väga hea kunstitundja. Kirjandusest hindas Stendhali, Balzacim Flauberti.
    *Sümbolismi rajaja v eelkäija. Väärtustas kunsti üle kõige, olulisemaks kui isegi loodust. Rõhutas omapära, kuulutas uut esteetikat (tavatraditsioonide eiramine ). Tema luules on samasugust pihtimuslikkust, nagu Villonilgi. Oli isiklik, ehe. Tekkisidki vastuolud: ühelt poolt naeruvääristamine ja üleolek, teisalt siirus .
  • G. ORWELLI ELU JA LOOMING, „LOOMADE FARM“
    Eric Arthur Blaire (pärisnimi) 1903-1950
    Sündis Indias, on inglane.
    Ema ja vanema õega kolisid välismaale, isa nägi harva. Kiusati koolis, kuna oli tüse. Oli keskklassi perekonnas. Kiusati, kuna ta oli koolis vaesem kui teised.
    Läheb Etoni kolledžisse. On selline keskmine õpilane.
    1920.ndatel tahtis minna Indiasse politseinikuks.
    Kirjutanud romaane, essseesid.
    Allegoorilised stiilid.
    Suri inglismaal tuberkoloosi. Osaleb ka Hispaania kodusõjas
    Pooldas demokraatliku sotsialismi, kritiseeris totalitarismi.
    1945 „Loomade farm“
    1949 „1984“
    82
    • .DOC Laadi alla originaalfail 82 lk · .doc · 115 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #1 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #2 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #3 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #4 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #5 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #6 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #7 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #8 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #9 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #10 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #11 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #12 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #13 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #14 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #15 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #16 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #17 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #18 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #19 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #20 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #21 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #22 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #23 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #24 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #25 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #26 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #27 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #28 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #29 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #30 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #31 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #32 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #33 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #34 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #35 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #36 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #37 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #38 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #39 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #40 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #41 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #42 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #43 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #44 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #45 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #46 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #47 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #48 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #49 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #50 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #51 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #52 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #53 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #54 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #55 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #56 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #57 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #58 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #59 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #60 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #61 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #62 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #63 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #64 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #65 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #66 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #67 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #68 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #69 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #70 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #71 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #72 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #73 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #74 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #75 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #76 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #77 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #78 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #79 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #80 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #81 KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 #82
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 82 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-01-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 115 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor liliil Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    EEPIKA LÜÜRIKA DRAMAATIKA OKSANEN „PUHASTUSE“ ANALÜÜS ANTIIKKIRJANDUSE MÕISTE HOMEROSE EEPOSED

    Sarnased õppematerjalid

    Kirjanduse eksam 10 klass
    53
    doc

    Kirjanduse eksam 10 klass

    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" ­ vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III

    Kirjandus
    Kirjanduse koolieksam 2011 piletid
    33
    docx

    Kirjanduse koolieksam 2011 piletid

    Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena "Perno Postimehe" ja 1863 aastast Tartus "Eesti Postimehe" toimetuses. 1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886. Lydia Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patriootlik lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati "Waino- Lilled" (Vainulilled) 1866. aastal ja sellele järgnev "Emmajõe Öpik" (Emajõe ööbik) 1867. aastal. Koidula luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel. Näidend ,,Saaremaa onupoeg",1870, on mugandus saksa kirjaniku Th

    Kirjandus
    Kirjanduse lõpueksam
    31
    doc

    Kirjanduse lõpueksam

    Dost väidab, et rahal on inimeste üle suur jõud ja et headus hävib sotsiaalses ebavõrdsuses. Raamatu põhitees on see, et ühiskonda tuleb parandada ilma revolutsioonideta (kujuneb ka üheks peateesiks tema elus). Teos äratab suurt tähelepanu. 1860-62 ,,Märkmeid surnud majast" (sunnitööst), 1861 ,,Alandatud ja solvatud"- inim käitub sageli hetkeaje sunnil. Romaanides tähelepanu alateadvusel, instinktidel. 1866 ,,Kuritöö ja karistus", mida plaanis kirj juba enne sunnitööle minekut. See on psühholoogiline romaan, olulised kunstilised võtted nt vastandamine (Nevski prospekt vs Heinaturg). Tegelased pole konkreetsel negatiivsed ega positiivsed. Kompositsioonilt klassikaline kriminull, millele lisatud sotsiaal-filosoofilised alltekstid. Kasutab sellest romaanist alates teisiktegelasi, kes seesmiselt sarnanevad peategelasega. Nad on inetute, moraalitute mõtete kandjad. Vastandab härrandlikkust ja rahvuslikkust. Ümbersünd

    Kirjandus
    12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
    112
    doc

    12. klassi kirjanduse lõpueksami/koolieksami piletite põhjalikud vastused

    Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin);

    Kirjandus
    Prima talvearvestus - Eesti kirjandus-Vene kirjandus
    16
    odt

    Prima talvearvestus - Eesti kirjandus, Vene kirjandus

    Pilet 5: Gustav Suitsu elu ja looming, kahe luuletuse lähivaatlus Gustav Suits ­ sündis 1883, Tartumaal Võnnu külas, koolmeistri peres. Oli juba väikesest peast innukas õppija. Käis venekeelses koolis, sest oli venestamisaeg. Oskas palju keeli. Esimene luuletus ilmus 1899, kui oli 16 aastane. Heideti mõneks ajaks koolist välja, sest korraldas Lydia Koidula mälestusõhtuometi lõpetas kooli kuldmedaliga. Õppis mõne aja Tartu ülikoolis, kuid läks Soome. Tegeles seal soome kirjanduse ja rahvaluulega. Soomes ilmus debüütkogu ,,Elu tuli". Esimestes luuletustes oli ta jõulise stiiliga. Teemadeks noorus, aatelisus, muutused (,,Lõpp ja algus", ,,Noored Sepad") ja ka romantika, armastus (,,Oma saar").Tegeles ka Noor-Eesti rühmitusega. Kuna ta Eestis sobiliku tööd ei leidnud, siis töötas ta mitmetel ametipostidel Soomes edasi. 1911, 28 aastasena, abiellus soomlannaga (Aino). 1913 ilmub temalt teine luulekogu ,,Tuulemaa"

    Kirjandus
    Kirjanduse lõppueksami materjalid
    62
    docx

    Kirjanduse lõppueksami materjalid

    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid ­ eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu

    Kirjandus
    Kirjanduse eksami materjal
    61
    doc

    Kirjanduse eksami materjal

    tundeid ja elamusi. Maised rõõmud jai ihad. Inimesed: · M. Under, H. Visnapuu, J. Semper, Artur Adson. Teosed: 1 · ,,Proloog,, · ,,Sinine terass,, · ,,Suveöö,, · 2 proosakirjanikku: F. Tuglas ja A. Gailit + A.Alle, J.A. Barbarus. ,,Tarapita,, (1921-1922) Eesmärk: · Kirjanduspoliitiline rühmitus, kes teadvustas keelekultuuri halba olukorda ning võitles kirjanduse ja kirjanike koha eest ühiskonnas. Looming: · Analüüsimine ja üldistamine. Tarapita üks oluline mõjuallikas asus Lääne- Prantsusmaal kirjaniku H. Barbusse asutatud rahvusvaheline rühm ,, Clarte,, Inimesed: · Johannes Barbarus · J. Semper · F. Tuglas · M.Under Teosed: · ,,Iseseisvus ja meie,, · ,,Noorsoo kriis,, 2) Ilukirjanduse põhiliigid ja zanrid, poeetilised kujundid. Ilukijandus e. belletristika 1)Luule e

    Kirjandus
    Kirjanduse lõpueksam 2011
    37
    docx

    Kirjanduse lõpueksam 2011

    Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun