Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Kirjanduse lõppueksami materjalid (0)

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus
4 HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuid mis on nooruse aeg ?
  • Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
  • Kellega sai kaxikud Hamlet Judith 1585?
  • Miks Woland sai Moskvasse tulla?
  • Kui ta peaks lapse sigitama sellel tunnil kas siis saab see laps?
  • Mitu mina Mis mõjutab inimese käitumist?

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM
KLAARIKA LAUR

Pilet 1


  • Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika

    ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID


    Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika .Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama .
    • Lüürika

    (kreeka lyra - keelpill , mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid:

    Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid (Lermontov, Puškin), ballaadid ( Schiller , Under) ja valmid (Krõlov). Valmis peitub otsese tähenduse all teine, olulisem tähendus, mis selgub enamasti valmi lõpus olevast õpetusest ehk moraalist. Loomavalmide kaudu kujutatakse inimestevahelisi suhteid, inimeste nõrkusi ja pahesid.
    • Eepika (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Žanrid on järgmised:
    • romaan - eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike : ajalooline romaan, psühholoogiline romaan jne. Romaanil on omakorda alaliigid : ajalooline ( Kross ), psühholoogiline ( Hesse , Tammsaare ), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal -, armastus-, seiklus -, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne.
    • jutustus - kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil ( Vilde , Bunin ).
    • novell - eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga ( Boccaccio , Maupassant , Tšehhov, Valton ).

    Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte “ Iliase ” ja “Odüsseiaga”.
    • Dramaatika

    Draama – kreeka k ‘tegevus’. Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks , kuid on ka lugemisdraamasid.
    Remark e autoripoolne märkus
    Tragöödia – kurbmäng; komöödia – lõbusasisuline draamateos; draama – tõsise sisuga näidend; tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; farss – jant.
  • Ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu)
    ehk Vonnegut
  • S.Oksanen „Puhastus”
    Pilet 2
  • Antiikkirjanduse mõiste
    Antiikirjanduse mõiste- Vana-Kreeka ja Vana- Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandus. Hõlmab ajavahemikku I aastatuhat. 5 saj eKr- 6. saj pKr. Ei ole kõige vanem kirjandus(esimesed teosed sumeritelt) aga see on Euroopa kultuuri kõige rohkem mõjutanud. Antiikkirjandus on inimesekeskne, käsitleb tolleaja inimesele arusaadavaid teemasid . Selge, käsitleb vaprust, patriotismi, kodumaa kaitsmist, jumalaid, armastust, kangelasi.
    Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja -Rooma kirjandust. On pärit sõnast „antiquus“ – vana, iidne.
    Vana-Kreeka Euroopa vanim kirjandus. Täiesti iseseisev – ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. Kirjandusloo võib jagada 4 põhiliseks ajajärguks: 
     1. Arhailine (kuni 5. saj algus eKr) 
    Hõlmab varase Kreeka kirjandust sugukondliku korra lagunemise ja orjanduslikule korrale ülemineku perioodi. Sel ajal eristatakse veel 3 perioodi: 
    1) Kirjanduseelne („Homerose- eelne ”) periood. 
    Suuline looming, folkloor – müüdid, muinasjutud , vanasõnad, loitsud jne. Sellest perioodist mitmed laululiigid; esitati riitustel ja muudel töödel. Esitati kooris. Kõige levinum eepiline laul jumalatest ja heerostest. Oli eelduseks suurtele poeemidele. Kultuslaulud jumalatele; värsivormis perekonnalood. 
    2) Vanimad kirjanduslikud mälestusmärgid (nt Homerose eeposed ) 
    Esimesed säilinud eeposed „ Ilias ” ja „Odüsseia” – autoriks peetakse pimedat laulikut Homerost. Temaatika Trooja sõjast. Luuletaja Hesiodose looming; õpetlik eepos – didaktiline. 
    3) Antiikaja orjandusliku ühiskonna ja riigi tekkimise perioodi kirjandus. 
    Heroiline eepos vananeb. Antiiklüürika aeg. 
     2. Klassikaline või Atika periood (5. – 4. saj eKr) 
    Orjanduslik Kreeka elab läbi suure õitsengu. Kunsti ja filosoofia keskuseks Ateena . 
    Juhtivaks kirjandusliigiks draama. Atika draama kujuneb välja viljakusjumala Dionysose kultusest . Draamas asendub jutustamine näitlemisega. Edaspidi tragöödia ja komöödia. Tragöödia tähtsamad esindajad Sophokles , Euripides ja Aischylos . Komöödia tähtsaim esindaja Aristophanes. 
     3. Hellenismi ajajärk(330 eKr– 30 eKr) 
    Makedoonia Aleksandri vallutused ; muutused. Uueks keskuseks Aleksandria. Kreeka kultuur levib kogu maailma. Eriline õitseng luules; selles huvi rohkem üksikisiku vastu – lühivormid eleegia ja epigramm. Tuntumad luuletajad Kallimachos ja Theokritos . 
     4. Rooma impeeriumi periood (30 eKr – 400 pKr) 
    Kreeka mineviku kummardamine . Valitsev ideepuudus ja matkimine. Tuntumad kirjanikud Longos , Plutarchos ja Lukianos . 
    Rooma kirjandus- Tekkis 3.saj. eKr. Suured mõjutused Kreekast aga roomlased ei võtnud kreeka kirjandust pelgalt üle, vaid kohandasid vastavalt oma arusaamadele. Vanakreeka kirjanduse mõju oli suurem kunstiloomingu algusaegadel Roomas. RK oli vahelüliks vanakreeka ja uute Euroopa rahvaste kirjanduse vahel. Rooma kirjandus mõjutas Euroopa kirjandust rohkem, sest a) Rooma vallutas Kreeka b)Roomas oli kasutusel ladina keel c) Rooma kultuur levis laieKrlt.  Alles 18. saj. jõuti äratundmisele, et Kreeka kirjandus on vanem ja Rooma kirjandus on Kreeka matkimine. Rooma kirjanduses ei keskenduta ühiskondlikele probleemidele, väärtustati üksikisikut. Teisalt jääb RK KK-st maha tegelikkuse avamise ja kunstipärase konkreetsuse jõult. Kirjandus on liigselt idealiseeritud või liiga naturalistlik. RK kõrvaldab mitmed kreeklaste säilinud igandlikud elemendid(nt. kohustuslik koor). Rooma perioodid:
    1. Vanim ajajärk – rahavaloomingu ajajärk, tuntuim Caecus, kuni kreeka eeskujusid järgiva kirjanduse tekkimine Roomas (– 3.saj eKr)
    2. Arhailine ajajärk – alagas Kreeka eeskujud ülevõtmisega, loodi eeposi,targöödiaid ja komöödiaid ning sai alguse kõnekunst, Andronicusest kuni Cicero kirjandusliku tegevuse alguseni – (3.-1. saj eKr)
    3. Rooma kirjanduse kuldne ajajärk- 1 saj eKr, jagunes kaheks:
    Cicero aeg- rooma proosa õitseaeg (81-43 eKr) ja
    Augustuse aeg – rooma luule õitseng (43 eKr – 14).
    4. Rooma kirjanduse hõbedane ajajärk – epigoonlus kirjanduses, kuni keiser Traianuse surmani 1.saj pKr (14 – 117pKr);
    5. Hilise keisririigi ajajärk – enamjaolt kristlik kirjandus 2.-5.saj (117 - 476).
  • Homerose eeposed
    “Ilias” räägib Trooja sõja puhkemisloo, käigu ja lõppemise, mis pole aga loogilises järjekorras. Eeposes 24 laulu, 15700 värssi ning räägib sõja 10ndast Trooja piiramise aastast. Eepose tegevus umber 50 päeva: Achilleuse viha kuni Hectori tapmine . Tehasse tagasivaateid sõjakäigule, põhjustest ei räägita, sest H arvestas, et tollased kuulajad teadsid vanu müüte sõja algusest
    Sisu: Zeus ei tohi last saada imekauni nümfi Thetisega. Zeus paneb Thetise mehele – pulmapidu kuninglik. Kutsutakse kõik, va tülijumalanna Eris. Too solvus ja otsustas kätte maksta. Viskab kuldse õuna pulamkülaliste sekka. Õunal oli kiri “Kõige kaunimale”. Kolm kõige kaunimat olid Hera (abielu), Athena ( tarkuse ), Aphrodite (ilu, armastus), kohtunikuks kutsuti Paris (Trooja kuningapoeg). Jumalannad pakkusid seda, mis said. Hera – võimu, Athena – kangelase kuulsust /tarkust, Aphrodite – ilusaimat naist. Paris annab õuna Aphroditele. Maailma ilusaim naine oli Ilus Helena, kes oli juba abielus Sparta kuninga Menelaosega. Paris läks Spartasse, kus kuningas ta soojalt vastu võttis. Parisel õnnestus Helena röövida. Kui Menelaos koju tuleb, märkab ta, et naist pole ja kuulutab Troojale sõja. Menelaose vend Agamemnon saab kreeklaste ülemjuhatajaks. Otsiti kokku kreeka kuulsaimad kangelased. Odüsseus on üks neist. Ta ei tahtnud sõtta minna ning seetõttu mängis hullu . Ta külvab põllul soola, vastab küsimustele jaburalt. Sõjamehed panid tema poja adra ette, et kui ta hull on, siis sõidab pojast adraga üle. Kuid Odüsseus ei riskinud poja eluga. Achilleus oli teine kangelane, kes oli saatuse fenomeni ohver. Ema oli hirmul ja proovis poega säästa, muutes ta tüdrukuks. Tüdrukute seas laoti relvad lauale ja linnas tekitati vallutamist. Kõik tüdrukud tormasid kiljudes minema, ainult Ach haaras relva. Nii saadi ka tema kätte.
    Oli vaja Trooja alla purjetada, kuid tuult polnud, sest sõitu oodates tappis Agamemnon Artemise lemmikhirve, mille peale Artemis pahaseks sai. Tuul tuleb tingimusel, et toodaks ohver. Agamemnon ohverdas oma tütre Iphigeneia , kellest sai Artemise preester . Parise vennast Hectorist sai Trooja sõjapealik. Priamos oli Trooja kunn.
    Sõda kestis vahelduva eduga 10 aastat. Jumalatest oli osa kreeklaste osa troojalaste poolt. Sõda venis. “Achilleuse viha” sellest algas eepos. Ach röövis endale imeilusa tütarlapse (preestri tütar), keda Agamemnon endale tahtis. Seepeale Ach vihastas. Ta ei väljunud oma telgist ning kreeklastel hakkas halvasti minema. Ach-e ema oli Thetis . Telki tuli Ach-e parim sõber Patroklos , kes palus endale Ach varustust. Ta sai selle. Troojalased arvasid, et tegu Achilleusega ning Hector tappis ta, võttis ka varustuse endale. Ach süüdistab sõbra surmas ennast, otsustab kätte maksta. Thetis tuli pojale appi, tõi uued relvad (Hephaistose valmistet). Achilleus leppis Agamemnoniga ää ja tormas Hectori vasta. Ach-e obene kukkus aga rääkima, et A sureb varsti. A ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. A seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümmer enda kantsi . Priamos tuleb poja keha küsima, sai selle. Tehasse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid „Ilias“ sellega lõpeb.
    Odüsseus mõtleb välla, et kuda sõda kõikse kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma , et troojalastele jääks mulje , nagu sõda oless lõppenud. Kingituseks ehitati hiigelsuur obene, kus palju meha sees oli. Kreeklased teesklesid oma lahkumist , jätsid laevastiku aga Trooja lähedale. Trooja preester ütles, et obene toob aint halba. Kui troojalased kahtlustama hakkasid, tõusid merest maod ning kägistasid preestri koos ta poegadega. Obene veeretati linna. Öösse tulid mehad välja, avasid laevastikule väravad, Trooja tehti maatasa. See oli kreeklaste formaalne võit. Kodoteel läheb neil halvasti, sõda jäi nö viiki.
    “Odüsseia” /Odüsseia- eksirännak/ - 24 laulu, 12000 värssi, on poole sajandi võrra noorem kui “Ilias”. Räägib, kuda Odysseus kodo seilab, aeg Trooja sõja järel, 10 a peale seda pole ikka veel kodus. Teekonna teeb raskeks merejumal Poseidon , sest Odys. Sandistas ta poja. Mainitakse “Iliase” tähtsamad kangelased ää, meenutatasse Trooja sõda. Keset teost tehasse tagasivaade eelnenule.
    Ithaka saare valitseja on O naine Penelope , poeg Telemachos . Rikas majapidamine . Kodomineku algul on kõik sujuv . Kuid siis satuvad tormi kätte. Esimene maa, kuhu satuvad, oli lotofaagide (lootosesööjad) maa. Kes lootoseid sööb, unustab kodumaa. O saab sealt siiski minema. Viib oma mehasid otsusekindlalt edasi. Jõuavad saarele , kus kükloop Polyphemos, suure isuga jõhkard. Tal oma koobas, omad lambukesed. Tema isaks merejumal Poseidon. Mehed lähevad koopasse, kus küklops sööb neid kahekaupa hommikuks. O nipp – purjujootmine ja kavalus . Jootis küklopsi veini täis, seejärel torkasid põleva tukiga tal ainsama silma välla. Küklops määd. Mehad riputasid endid lammaste kõhu alla ja pääsesid sedapsi tulema . Poseidon vihastas, määdness saadab sest peale O-st. O pooldajaks tuultejumal Aiolos. Ta pakkis kõik tuuled nahkkotti ja andis O-le kaasa, kuid kotti ei tohtinud keegi avada. Mehad uudishimulised ning lasid tuuled välla. Nad olid juba peaaegu et kodo, kuid sis vastutuul ja puhus nad merele tagasi. Järgmisena sattusid nad laistrügoonide maale, koht, kus päeva ja öö teed lähenevad teineteisele. Laistrügoonid purustasid nende laevad, va ühe, millega jõuti nõid Kirke juurde, kes mehad sigadeks muutis, O muutis nad imerohu abil tagasi mehadeks. O leiab Kirkega vastastikust teineteisemõistmist ning jääb aastaks sinna. Kirke saadab O kindlate juhendite järgi surnuteriiki, kus kohtab Agamemnonit, Achilleust oma ema ja teisi sugulasi tuttavaid. Tagasi tulles jätkub tema teekond . Teele jäävad sireenid , kelle eesmärk mehed oma kauni lauluga teelt kõrvale juhtida. Kõrvad vaha täis ja masti külge siduda. Läbiti ka Skylla (koletis) ja Charybdis (kalju). Seal kaotati osa meestest. O satub järgmiseks päikesejumal Heliose saarele, kus imekaunid rammusad karjad ringi tõmblemas. Helios mehade vastu sõbralik, a karjasid ärgu parem puutugu. Mehed nälgas, loomi tapma . Helios vihane , Zeusile kaebama, too saatis tormi selle ainsama laeva vasta (siit algab eepos) ning mehad hukkusid koos laevaga . O satub aga Ogygia saarele, kus elas nümf Kalypso. Too hoidis O kinni, et unustaks pere ja kodusaare. Jääb sinna pikaks aaks. O-sse suhtus positiivselt vaid Athena, kes saatis käskjala Hermese Kalypso juurde, et too O vabaks laseks. O lahkus saarelt omatehtud algelise parvega. Poseidon purustab aga selle. Satub faiaagide saarele. Rannas kepslevad tütarlapsed, kelle seas ka imekaunis kuningatütar Nausikaa . Too viis O kuninga juure, korraldati pidustused, võitlusmängud. Pime laulik laulis sõjast, O puhkes itkema. Ta pajatas kogu oma loo. Faiaagid andsid padaarokeid kaasa ja viisid ta oma laeval Ithakale. Poseidun muudab faiaagide laeva aga kaljuks. Rannal muudab Athena O-e kerjuseks. Kohtab siis esimesena oma seakarjust, seejärel poega, kellele üts, kes ta on. Järgmisel pääval läks poika lossi, O järgnes. Käitus kerjusena. Õhta juhatati ta Penelope juure. Seal ta valetas, et on palju rännanud ja O kohanud. Penelope lasi vanal orjataril O jalgu pesta, kes ta jalal oleva armi tõttu ära tundis. Järgneval päeval pidi Penelope valima endale meha. Korraldati võistlused: tuli vinnata O vibu ja seejärel läbi 12 kirve silmade nool lasta. Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest. O on tark ja lepib kosilaste omastega. Sellega lõppes eepos.
    Eeposes kasut. Palju epiteete . Achilleuse kohta kasutatakse 46 epiteeti. On palju korduvaid värsse (1/3). Ülistatakse sõjamehe vaprust, arukust, kõneosavust, austust jumalate vastu. Temo eeposed on nö antiikaja realism . Mõlemas eeposes kasutatakse heksameetrit – vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid (3 + hingetõmbekoht ehk tsesuur + 3)
  • A.Gailiti elu ja looming
    Gailit ( 1891 -1960)
    Sündis 1891 Tartumaal Kuiksillai Laatre mõisa lähedal. Isa lätlasest puusepp, ema pärit saksastunud Stambergide perekonnast. Koduseks keeleks läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt. Koolis omandas vene keele, seega 4 keelt vabalt suus ja samas edaspidiseks võimalus teha ajakirjanikuna kaastööd läti ja vene ajalehtedele. 1895 kolib pere Laatre mõisa, seal elatakse 12 a. Pereisa rändab oma elukutse tõttu palju ümbruskonnas ringi. Võtab ka pojad sagedasti kaasa (palju kauneid looduselamusi).
    1899 astub G Valga läti kihelkonnakooli, seejärel Valga linnakooli, kuid ei lõpeta seda. 1905-1907 käib Tartu linnakoolis, kuid ei lõpeta ka seda. Jääb Tartusse 1907-1911, võtab eratunde ja õpib iseseisvalt. Huvi kirjanduse ja ajakirjanduse vastu. Ajakirjanduses ilmub esimene noveli "Öö", esimene iseseisev raamat ilmub 1910 (pikem jutustus "Kui päike läheb looja").
    1911 asub elama Riiga , seal elavad tollal ka tema vanemad vennad. Asub tööle ajakirjanikuna, saadab ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. I MS puhkedes saab temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõuab 1916 Riia lähistele, sõidab G Tallinna, läheb tööle Tallinna Teataja toimetusse ja tutvub Visnapuuga. Mõlemad löövad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisei (see jääb ka ainukeseks rühmituseks, kuhu G on kuulunud). 1917 lõpul on G juba Tartus Postimehes ja avaldab rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võtab osa sõjaväeametnikukirjasaatjana. 1920-1922 on G Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatasee, viibib seejärel 1922-24 välismaal ( Saks , Pr ja It) ning seejärel töötab vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 töötab Vanemuise direktorina, pärast seda kolib koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. 1944 põgeneb Rootsi. Sureb 1960, maetud Örebro kaimistule.

    LOOMING:


    1909-1924: Romantiline laad , erandlikud karakterid ja hingeseisundid. Üldtuntuks saab seoses Siuruga. Selle perioodi teosed: Klounid ja faunid (följetonikogu, 1919) Saatana karussell ( novellid , 1917) August Gailiti surm (novellid, 1919) Rändavad rüütlid (novellid, 1919) Muinasmaa (rmn, 1918) Purpurne surm (rmn, 1924) Idioot (2 novelli, 1928)
    Iseloomulikku: püüe erakordse poole nii materjalivalikul, sõnastuses kui tegelaskujudes. Värvide julge kasutamine, loodusnähtuste sümboolika, grotesk. Tegevuspaigaks tavaliselt mõni eksootiline saar, meri või tundmatu maakoht , tegelasteks (pool)fantastilised olevused, palju üleloomulikke jõude ja - juhtumisi . Õudust, kuritegusid , halastamatuid haigusi (inimesed muutuvad sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, naine sünnitab põrsad, saatan muudab nunnakloostri bordelliks) Kole -kole. Sümboliseerib aja õudust ja inimese abitust. Samas aga lendavad imevaibal kolm rüütlit ja otsivad oma unistuste saart Hellolit. Ei leia, aga lootus jääb.
    Följetone kirjutas palju just aastail 1918-1922. Peamiseit kirjandus, kunst , kultuur. Eriti skandaalseks kujunes Underi ja Adsoni vastu sihitud Sinises tualetis daam .
    1924-1944: Vastu hommikut ( novellikogu , 1926) Ristisõitjad (novellikogu, 1927)
    Poos ja ülepakutus kadunud, kohatine sügav pessimism, aga sellest hoolimata ei saa Gailitist realisti. Tööde põhitoon lüüriline, sekka kriitilisust, koomikat ja pisut groteskigi. Näiteks Viimne romantik, peategelaseks vaimugeeniusest kukk, tõeline aristokraatlind Kerill- Kerkerill . Aga ei saa temagi ümberringi laiutava matsikarja ja toore jõu vastu. Ja tema unistuski lendu tõusta kukub haledalt läbi. Õnneks laseb G tal seda pärast surma siiski teha. Neis kogudes ka Piibli-ainelised novellid Laatsarus ja Barrabas. Püromaaninovell Punased hobused . Niminovell Vastu hommikut peegeldab konkreetset aega - 1924.a. detsembriülestõusu mahasurumist. 4 inimest - revolutsionäär Soiden, pops Rabakukk, teenijatüdruk Aane ja poisiohtu Tanil ööl enne surmaotsuse täideviimist. Igaüks analüüsib elatud elu. Mehine Soiden leiab, et tema elu on elamata jäänud ja idee, mille pärast ta võitles, pole seda väärt. Rabakukk on lihtsameelsus ise ega saa millestki aru, Aane ja Tanil on süütult surma mõistetud.
    Romaanid :
    „TOOMAS NIPERNAADI “ (1928) Ilmus 3 osa kaupa kõigepealt Loomingus, seejärel omaette raamatuna 1928. Romaan sai kiiresti tuntuks ja tõlgituks. Koosneb 7 novellist, peategelane romantiline seikleja - on eesti kirjanduses täiesti uus kuju, kuigi maalilmakirjanduses on hulkuriromaane ka enne kirjutatud. Süzheeks on peategelase rännak mööda Eestimaad varakevadest hilissügiseni. Esimese novelli muretust parvepoisist saab lõpuks resigneerunud intelligent. Palju kontraste - muretu Nipernaadi ja asjalik , purutõsine, rikas ja kitsi talupoeg . Naised armuvad temasse murdu, sest ta oskab neid panna igatsema millegi teistsuguse ja parema järele. Tolleaegses eesti kirjanduspildis mõjus TN mänglevus väga värskelt ja vaheldust pakkuvalt.
    „ KARGE MERI“(1938) Kirjeidab suletud külakogukonda maailmast eraldatud hülgepüüdjate saarel. Omad kindlad, kohati julmad ja ebaõiglased tavad. Tegelaste galerii mitmekesine : tugev ja iseseisev Epp Loona , kellel on palju lapsi, aga meest mitte, õrnahingeline mandritüdruk Katrina, kelle Matt Ruhve endale noorikuks toob, tujukas pastoritütar Kelli jne.
    „EKKE MOOR“ (1941) Anti sõja -aastail välja koguni 3 trükis. Ekke lugu sellest, kuidas ta "lahtisi allikaid " otsis ja kust ta need lõpuks leidis. Kriitika märkis ära suure sarnasuse Peer Gyntiga, samas meenutab ka Nipernaadit, on aga viimasest stiililiselt ja ka süžeeliselt ühtlasem. Ohtrasti esineb siin G lemmiktegelast - mõnest fanaatilisest ideest haaratud inimest - rannakuninganna Jevdokia , talumees- praost Odja ja teised. Selles teoses on pessimismi asemel juba vaikne rahulolu lihtsate rõõmude, töö ja kodu ning lähedastega.
  • „Toomas Nipernaadi“ analüüs

    Pilet 3


  • Antiikteater – tekkimine, lavastuslik ja korralduslik külg.
    Kreeka teater. Esimene dateeritud etendus 534 eKr, lavastaja Thespis. Tekkis tänu Dionysosele, kelle auks peetud pidustustest välja kasvas umbes 500 eKr dionüüsia (märts&aprill), lenaia (jaanuar&veebruar. Komöödiad ja tragöödiad seotud usuliste kommetega. Draamat ei tuntud. 6. saj eKr tekkis teatrile meelelahutuslik varjund. Esimesena kujunes välja tragöödia, tähtis osa on kooril – 24 inimest, pikkades rüüdes. Üles ehitatud sõnale, jumalate auks peetuks viljaskuspidude ehk orgiate ajal etendatakse. Kooris eeslaulja ehk protahonist. Dialoog toimub näitleja ja koori vahel, need jumalate auks loodud kiidulauludes ehk ditürambedes. Kolm näitlejat tavaliselt. Ehitist, kus esitati, nimetati amfiteatriks. Selle keskel oli orkestra – lava, kus asus koor, kuni 24m diameertiga. Selle taga oli skenee – lavatagune majalaadne ehitis, mis oli näitlejate kostüümide ja maskide vahetamiseks. Samuti proskeenion – eeslava , kus olid näitljad. Theatron oli pealtvaatajate pinkide osa. Näidendeid esitati võistluse vormis, võrdlus nii autorite , lavastajate kui näitlejate seas. Lavastaja – koreeg, kuludekandja. Näitekirjanik – võistlusele esitada tetraloogiana kolm tragöödiat ja ühe satiirdraama, mille aineks Vana-Kreeka müüt. Välja valiti kolm kirjanikku, vaheaegu polnud, tehevus kestis kolme näidendi jooksul pidevalt. Loosiga valiti vabadest inimestest 10-liikmeline žürii, kes valisid näidendi välja. Traagiline tegevus, mis ei võinud kesta üle ühe päeva. Deus ex machina – jumal masinast, etenduse lõpus, lahendab loo probleemid. Riik andis teatri ehitamise eraettevõtetele. Teater ol tasuline , kuid mingist ajast saati hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama . Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus. Näitlejad tehti suuremaks koturnide ehk meie mõistes platvormjalatsitega. Peened kostüümid puudusid, maskid olid ilmekad . Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näidendeis osalesid ainult kodanikud, kes makse ei maksnud, ainult mehed samuti. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja.
    Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma- ja leinalaulud). Dionysose auks korrald. Pidustustel - dionüüsiatel – hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama - ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused , kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja, kes deklameerib (eeslaulja-koori kordamööda laulmine algeline dialoog). Etendati jumala sündi, kannatusi, surma, ülestõusmist. Hiljem lisanduvad müütide lood. Kreekas tekib 2 näideniliiki: tragöödia ja komöödia. Tragöödia lõpus pidi olema saatiirdraama, mis pidi pärast kurba näidendit inimestel tuju heaks tegema. Teater oma mütoloogilisema sisuga tekkis 6 saj. eKr.. Esimene dateeritud etendus toimus 534. eKr kirjanik Thespise poolt - toob sisse esimese näitleja. Ehitist, kus etendusi esitati, nim. amfiteater : keskel oli orkestra (lava, koor asus sellel, kuni 24 m diameetriga), selle taga olid skenee (lavatagune majalaadne ehitis, mis oli näitlejate kostüümide ja maskide vahetamisex) ja proskeenion (eeslava, kus olid näitlejad), theatron (pealtvaatajate pinkide osa, poolring ). Laval on üks näitleja ja koor. Näitleja teadustab, vahetab välimus, kommenteerib, mängib erinevaid isikuid, ei lula, vaid deklameerib. Koor ja näitleja jag. Etenduse mitmeks osaks. Enne koori lavaletulemist esitab näitleja proloogi. Siis tuleb kahel poolt orkestrale koor. Näidendi lõpus võis olla ka näitleja dialoog koori juhi ehk korüfeega. Etenduse tegevus toimub 1 päeva jooksul ja harilikult ühes kohas. Dionüüsiad kestsid 6 päeva, viimased 3 päeva pühendat. teatrile. Etendusi korrald. võistluse korras. Võistlusele lubati ainult uusi näidendeid. Näitekirjanike vahel korraldati võistlusi, kuhu pääsemisex pidi kirjanik looma tetraloogia (3 tragöödiat, 1 satiirdraama, mille ainex Vana-Kreeka müüt) Alates 480 a hak võistlema ka komöödiad.. Koreeg – sponsor , rikas linnakodanik, kes aitas näidendit lavale tuua. Võistlus toimuski põhimõtteliselt 3 esinäitleja (protagonist), 3 autori, 3 koreegi vahel. Arhont (kõrge valitsustegelane) määras 3 kirjanikku, kes lubati võistlusele.Esikoha otsustas 10- liikmeline zürii. 3. koht=läbikukkumine. Riik andis teatri ehitamise eraettevõttele. Teater oli tasuline, kuid mingist ajast ( Perikles , 6.saj) hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama. Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus (deus ex machina – jumal masinast). Näitlejad tehti suuremaks koturnidega (platvormjalatsid), peened kostüümid puudusid, maskid ilmekad. Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näitleja oli vaba kodanik ja ta ei pidanud maxma maxe, ainult mehed. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja. Kooris 12-24 liiget, kes tragöödias võisid kujutada näitex paikkonna elanikke.
    *Rooma teatrile iseloomulik, et etendusi korraldati kindlatel aegadel (pidustuste aal). Hooajad: september – Rooma mängud; november – plebeide mängud; juuli – Apolloni pidustused; etendusi korraldati ka näiteks matuste tseremoonial. 48 päeva aastas võis etendusi jälgida. Kulud kandis riik, otsiti ka annetajaid, sponsoriteks kõrged riigiametnikud . Teatrisse sai tasuta. Teatrihoone oli ajutine (võeti peale etendust maha). 1 saj tekkisid püsivad hooned. 55 eKr sai Rooma linn endale teatri, mis oli väiksem kui Kreekal (7-14 tuhat ). Teatriehitis on muutunud, ära jäeti ümmargune orkestra, see asendati poolringiga (funktsioon: istekohad tähtsatele isikutele). Skenee oli madalam ja laiem kui Kreekas, sellelt läksid trepid orkestrale. Võeti kasutusele algeline eesriie , päikese eest kaitsmiseks tõmmati kangast katus amfiteatrile pääle. Dekoratsioonide kasutamine, butafooria. Naised ei tohtinud ka siin mängida, näitleja amet põlualune, soodustusi polnud. Ei austatud palgalist näitlejat, tasuta tegijate vastu polnud neil aga midagi. Algul maskide asemel grimm , maskid tulid hiljem. Mida kergem ja lõbusam etendus, seda parem (jämekoomika).*
  • Sophokles ,,Kuningas Oidipus ”
    SOPHOKLES(496-406) 
    Sophoklese tragöödiates on esiplaanil tugeva indiviidi traagiline saatus. Kõige täiuslikumaks tragöödiaks on peetud Sophoklese "Kuningas Oidipust". Ainestik pärineb Teeba linnaga seotud müütidest.
    Oidipus püüdis vältida kuritegusid, mida Delfi oraakel oli talle kuulutanud. Kuid neist hoidudes tegi ta need tahtmatult teoks: tappis oma isa ja abiellus oma emaga. Ta ei teadnud , kes olid tema tegelikud vanemad ja tappis teel tundmatu ränduri. Uude linna saabunud Oidipus sai jagu linna hirmu all hoidnud sfinksist, valiti kuningaks ja talle anti naiseks eelmise kuninga lesk . Kuuldes ennustajalt, et riigi eelmise valitseja Laiose tapja ülesleidmine vabastab inimesed katku küüsist, hakkab peategelane kiiresti süüdlast otsima , needes tapja ära. Peagi avastab Oidipus aga, et tema ise ongi see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - ta on mõrvanud oma isa ja abiellunud emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (st ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu enesetapuga, Oidipus ise torkab endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse.
    Sophoklest huvitab inimese saatus. Näidendi mõte seisneb kreeklastele olulises küsimuses: saatusele vastuhaku võimalikkuses. Lihtsaim on näidendit tõlgendada saatusetragöödiana – tehku inimene mis tahes, oma saatusest ei pääse ikkagi. Inimese seisund maailmas on ebakindel. Kedagi ei saa pidada õnnelikuks, enne kui ta elupäevad pole õnnelikult lõpule jõudnud. Sophokles näitab oma tragöödias, kuidas inimesed hukkuvad vahel saatuse poolt ettemääratud põhjustel. Ta näitab ka inimese võitlust saatuse vastu. Kuid sealjuures võidab (Sophoklese järgi) alati jumalate tahe , nende poolt kindlaksmääratud tulevik, millesse uskusid ka vanad kreeklased. Inimlikud arvamused ja väärtused on suhtelised ja sageli ekslikud, jumalik maailm ja selle tahe jääb sageli mõistetamatuks. Oidipus ise on ainus, kes asjaolude traagilisest kujunemisest aru ei saa. Ta soovib lahendada omaenese elu mõistatuse, isegi kui selle lahendus talle traagiliseks osutub. Oidipus tegutseb, teadmata, mida ta tegelikult teeb. Ta jõuab teadmatusest teadmisse, mis osutub hukatuslikuks.
  • G.Suitsu elu ja looming
    Gustav Suits (1883-1956)
    Sündis Tartus Võnnus. Isa oli küla koolmeister ehk austatud mees. Haridus oli hinnas , ent õpetajad pole ju kunagi jõukad.
    Gustavil ilmnesid vaimsed anded juba varakult. 4- aastaselt luges ta Piiblit . Muljet avaldas talle Juhan Liiv. Gümnaasiumihariduse sai Tartus venekeelses koolis. Ta õppis palju keeli.
    I luuletuse „Vesiroosid“ avaldas 1899. aastal. Tema eestvedamisel korraldati Koidula mälestusõhtut. Ta võeti kooli tagasi ja lõpetas kuldmedaliga. Läks TÜ-sse, ent peagi Helsingi Ülikooli – üldine kirjanduslugu , esteetika ning soome kirjandus ja kultuur.
    1905. aastal I luulekogu „Elutuli“ – see leidis palju lugejaid noorte hulgas, sest kirjutatud maailma muutmise vaimus (vormimeisterlikud ja jõulised luuletused).
    1910. aastal lõpetas ja jäi Soome, kuna ei leidnud Eestis sobivat tööd. Läks soome keele õpetajaks.
    II luulekogu 1913. aastal „Tuulemaa“ – kirjutatud teises võtmes: õhin ühiskonna muutumisest oli läbi kukkunud.
    1919. aastal kutsuti ta Eestisse õppetooli. Valmistus ja läks 2 aastat hiljem. Temast sai TÜ professor . Kirjandusteadlaste põlvkond alates temast!!
    Armastusluule „Ohvri suits“. 1921. A-l ballaad „Lapse sünd“, järgmisel aastal „Kõik on kokku unenägu“.
    Seejärel pikem paus , kuna keskendus õpetamisele.
    Tema maja sai sõjas pihta- käsikirjad hävisid.
    Viimane luulekogu 1950.a-l „Tuli ja tuul“.
    Suri Rootsis, kuhu oli Soome kaudu põgenenud.
  • Paari luuletuse analüüs:
    LÕPP JA ALGUS
    Kas tunnete : väriseb maa !
    Kas kuulete : kisendab veri !
    Nüüd tuleb kas ei või jaa !
    Nüüd on kallastest tõusnud meri.
    Olge valmis !
    Me seisame kahe riigi väraval :
    see üks on pimedus ja teine valgus.
    Me, noored, ootame pilgul säraval :
    nüüd see ligineb : lõpp ja algus !
    Viimaks ometi !
    OMA SAAR
    Ma sõuan merel ja sõuan,
    üht saart mina otsin sääl.
    Seda kaua ju otsinud olen
    laia lageda mere pääl.
    Mõnd saart on määratus meres,
    mõnd sadamat vilusat.
    Oma saart aga mina ei leia,
    oma unistust ilusat .
    Ma sõuan merel — ja hõljun
    ja lained hõljuvad ka,
    kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved —
    oma saart aga otsin ma.
    NOORUSE AEG
    Aeg antud naerda, aeg antud nutta,
    aeg antud pisaraid pühkida.
    Aeg seatud elada, aeg seatud surra,
    aeg musta mulla all magada .
    Kuid mis on nooruse aeg ?
    Ei ole see paastuda, ei ole see paluda ,
    ei vaimu närides närtsida :
    see aeg on õitseda, aeg õnne maitseda —
    ja armsa kaela ümber hakata.

    Pilet 4

  • Ülevaade antiiklüürikast
    Lüürika: algselt existeeris luule ainult muusikalise saatega. 7-6 saj.lüürika jaguneb ettekande järgi 2x: monootiline (esitas 1inimene); koori lüürika. Vormiliselt jagunes lüürika värsimõõdu järgi: eleegia-luuletused, mis loodud kindla skeemi järgi, eleegiline distihhon (kaxikvärsside kaupa hexa+pentameeter), räägib igapäevastest tõsielulikest asjadest, tihti õpetliku ja poliitilise sisuga; jamb : temaatika õelam, iroonilisem, satiirilisem. Teised žanrid: epitaaf ( hauakivi ), epiniikion (kindla sisuga erinevate mängude võitjate aux), enkoomion (valitseja aux kirjutatud).
    1.1. Sappho (pärast 650 eKr) monoodiline lüürika
    Antiikaja silmapaistvaim naislüürik. Ta pärines Lesboselt Eresosest ülikusuguvõsast ja elas Mytilenes. Sealsete türanna kehtestamisega kaasnenud rahutuste ajal oli ta 600. a. paiku mõnd aega Sitsiilias Sürakuusas maapaos. Mytilenes koondas ta enda ümber üliklikku päritolu tütarlaste ringi ja õpetas neile aristokraatlikke kombeid, muusikat, luult ning tantsu kuni tütarlaste abiellumiseni. Osa lüürikat on Sappho pühendanud neile tütarlastele ja muusadele, osa oma tütrele Kleisile ja osa vennale , kelle oli hukanud armastus hetäär Doricha vastu. Seda luulet kanti ette soololauludena lüüra saatel. Sappho lõi ka pulmalaule (epitalaamione), mida esitas koor. Pulmalaulud lähtuvad rahvaluule eeskujust ja olid arvatavasti pühendatud neidude sõprusringist lahkujaile. Sappho rahvalaulupärasele, lihtsas keeles luulele on omased isiklikust elamusest johtuv tundesügavus ja siirus , väljendusjõud ja ilu, jõuline loodusetunnetus ning kõlavus. Ta suutis luulega vahendada kõiki tundevarjundeid, eriti õnne, igatsust ja südamevalu armastatu pärast. Sappho kirjutas aioolia stroofivorme (tuntuim on Sappho stroof ). Tema luul koguti üheksaks raamatuks. Säilinud on katkendeid ja kaks tervikluuletust, mille kohta on papüüruseleidudest saadud väärtuslikke tekstitäpsustusi. Antiikajal austati Sapphot kui kümnendat muusat. Catullus ja Horatius matkisid teda. Sappho elu ja surma kohta tekkis juba antiikajal legende (ta olevat hüljanud Alkaiose armastuse, armastanud õnnetult Phaoni ja selle ajel enda Leukase saare kaljudelt alla heitnud).
    1.2. Ovidiuse
    Ovidius (43 eKr– 18 pKr) Vana-Rooma esimene suurem luuletaja, silmapaistvaim eleegik.
    Noorena saadeti Rooma retoorikat õppima, et temast saaks riigiametnik . Ta töötas lühikest aega riigiametis, ent siis pühendas ent täielikult kirjutamisele. Suurem osa elust vabakutseline kirjanik.Temaatika: oma elu (3 korda abielus olnud). Eluajal juba populaarne luuletaja ja jõukas mees. Tema luuletused populaarsed renessanssi ja keskajal, seda eriti kunstnike, luuletajate jne hulgas. Pani end proovile katsetades erinevaid žanreid. 50-aastaselt saadetakse pagendusse Tomi linna Musta mere äärde. Ta ei saanud enam kunagi Rooma naasta, sest:
    1. Teos „Armastuse kunst “ oli liiga vanamoodne
    2. Ovidius semmis Augustuse tütretütrega, kes temaga samal ajal pagendati.
    Pagenduses kirjutatud luule melanhoolne , kajastades luuletaja kannatusi. Maapaos saatis O Augustusele armuandmispalveid, kuid imperaator jäi kõikumatuks ning Ovidius surigi maapaos.
    Perioodid:
    1.Nooruse ja uljuse aeg. „ Amores “ lembelaul- humoorikas , kerglased, naeruvääristavab jumalaid, sõjaväge ja abielu mõtet. „Läkitused“ 15 kirja. N-ö autorid on mütoloogia kangelannad, kes saadavad armastuskirju armastatud mehele. Kujutab igatsust, armastava naise psühholoogiat.
    „Ars amatoria“ (armastuse kunst) näpunäited meestele 1. Kus ja kuidas armastust võita, 2. Kuidas armastust hoida? ; „Ravimid armastuse vastu“ 1. Lähed mujale nt. sõjaväkke, põllu peale
    2. Mütoloogiale. „ Metamorfoosid ” (Moondumised) – Kuulsaim teos, üle 250 rooma ja kreeka müüdid värssides. Need kajastavad ajastute või inimeste muundumist ühest teiseks. Seda on peetud paganlikuks piibliks. Lõpppeb Julius Caecar muutub komeediks.; „Fasti“ pagenduses kirjutatud, aasta kalender, eriti kirjutatud keisripere tähtpäevad.
    3. Eleegiad. „Kurvad laulud“ alagab Rooma viimasest ööst.; „Kirjad Musta mere äärest“ kohalikust loodusest, palub sõpradel eestkostet Augustuse ees, et Roomasse tagasi pöörduda.
    1.3. Vergiliuse looming põhijoontes
    Publius Vergilius Maro (70-19) on kahtlemata rooma kirjanduse tuntuim nimi. Epitaaf, mille Vergilius enne surma olevat oma haua jaoks dikteerinud, võtab lakooniliselt kokku tema elu ja teosed:
    Mantua sünnitas mind ja Kalaabria tappis, ma puhkan
    Parthenopes ja mu laul - väejuhid, karjamaa , põld.
    Mantua on Põhja-Itaalias, kust Vergilius pärines, ta suri Kreekareisilt haigena tagasi pöördudes Lõuna-Itaalia Kalaabria maakonna linnas Brundisiumis ning maeti Parthenopes, mis oli Napoli muistne nimi.
    Piltlikult öeldes oli Vergiliuse esimene teos "Bucolica" (e "Karjaselaulud") pühendatud karjamaale. See koosnes kümnest nn valitud luuletusest (siit ka tema teine nimetus " Ekloogid "), mis paljuski jäljendasid kreeka poeedi Theokritose pastoraalset luulet, ent viisid idealiseeritud karjustemaale Arkaadiasse lisaks armastustemaatikale ka Rooma päevakajalisi probleeme, ning seda kõike nii nõtkeis ja laulvais heksameetreis, milliseid rooma luule varem ei tundnud . Vergilius oli töötanud oma luulekogu kallal kolm aastat ning see kogu tegi temast kohe Rooma tuntuima poeedi. Ekolooge esitati teatris lauludena ning tagasihoidlikku poeeti tervitati peaaegu samasuguse austusega nagu imperaatorit.
    Teine teos, poeem "Georgica" (u "Maaharija kunst"), mille kallal luuletaja töötas seitse aastat, võttis teataval määral eeskuju Hesiodose poeemist "Tööd ja päevad", kuid ülistas Itaalia loodust ja põlluharija rasket tööd, tagamõtteks ka innustus kodusõdades laastatud põllumajanduse taastamiseks.
    Vergiliuse unistuseks oli loobuda luuletamisest ning pühenduda filosoofiale. Luuletamine oli talle tema täiuslikkusetaotlusest tulenevalt raske kunst. Kuid Rooma riigi valitseja Augustus ootas riigi esipoeedilt uut teost, mis tooks kuulsust nii valitsejale kui ka impeeriumile. Vergilius töötas eepose kallal üksteist aastat, siirdus viimistlustööks materjali ja inspiratsiooni koguma Kreekasse, kuid haigestus ja suri pärast kodumaale tagasijõudmist. Ta leidis, et töö pole täiuslik, ning nõudis surivoodil teose hävitamist. Augustuse tahtel seda ei sündinud.
    Nii jäi järelpõlvedele alles eepos " Aeneis " e "Lugu Aeneasest". Sellest ei kujunenud küll Augustuse enese kangelastööde otsest ülistust, kuid kaudselt lisas eepos Rooma tulevast vägevust ette ennustades kuulsust ka Augustusele.
    "Aeneis" koosneb 12 laulust ning lihtsaim viis võrrelda teda peamiseks eeskujuks olnud Homerose eepostega on kaksikjaotus: esimesed kuus laulu kirjeldavad hävivast Troojast põgeneva Aenease rännakut kuni Itaaliasse jõudmiseni ning seega on "Odüsseia" analoogiks, viimased kuus laulu on aga pühendatud võitlusele Itaalia hõimude allutamise ja enda võimu alla ühendamise eest, sarnanedes "Iliasega".
    Laiemas tähenduses on "Aeneise" kangelaseks Rooma, mille tulevasele kuulsusele ja vägevusele eepose tegevuse käigus alus rajatakse . Rahvuslikku patriotismitunnes kajastavana on "Aeneis" esimene nn rahvuseepos - mõiste, mis hilisemas euroopa kultuuriloos ajuti jälle oluliseks saab. Missioonikandjat Aeneast on kõige sagedamini iseloomustatud epiteediga pius , ' vaga '. Samas on tema käitumise kujutamises ka teatud arengujooni. Kui ta eepose algupoole on sageli kõhklev ja kahtlev ning vajab jumalate nõuandeid ja soovitusi , siis pärast VI laulu visiooni saab temast otsusekindel ja missiooniteadlik juht. Kuid eepose äkiline lõpp, Aenease halastamatus end võidetuks tunnistanud Turnuntuse suhtes, näib viitavat sellele, et Vergiliust vaevas mõte saavutatu raskest hinnast ning veristest ohvritest, mis Rooma hiljutist ajalugu täitsid.
    "Aeneis" sai tõeliseks kooliklassikaks, mis tõrjus tagaplaanile Enniuse "Annaalid" ning mõjutas suuresti hilisemat eepikat ( Dante , Tasso, Camões , Chauser, Milton ).
  • A.H.Tammsaare elu ja looming
    Tammsaare (1878-1940)
    Kodanikunimi on Anton Hansen , Tammsaare on kirjanikunimi, mille ta võttis kodutalu nime järgi - Albu vallas asuv Tammsaare Põhja talu. Lapsepõlv on väga sarnane "Tõe ja õigusega". Raha oli mõnevõrra vähe, vanemad said soode ja rabade vahele kehva talukoha. Perre sündis 12 last, 10 kasvas suureks. Majanduslikud võimalused olid üsna kesised ja piiratud. See mõjutas ka Tammsaare hariduskäiku.
    Oli 8aastane, kui kooli viidi. Sarnaselt Indrekule pidi kõigepealt vallakirjutajana leiba teenima ja vanemaid aitama . Kui ta 1898 . aastal lõpuks gümnaasiumisse jõudis, siis väga valikuid ei olnud. Vanusepiir oli ja sai õpinguid jätkata vaid Hugo Treffneri eragümnaasiumis. Ka Anton pidi tegema abitöid, et tasuda õpingute eest. Sel ajal alustas ka om akirjanduslikku tege vust . Ajalehes ilmusid „Kaks paari ja üks ainus“ ning „Vanad ja noored“
    Ta oli 25aastane, kui sooritas gümnaasiumi küpsuseksamid Narvas. Lõpetas teatud mööndusega, kuna vanad keeled (ladina ja kreeka keel) ei vastanud nõudmistele ning nende eest ta lõputunnistust ei saanud. Tal õnnestus tööd saada Tallinnas ajalehe Teataja toimetuses. Tema ülesandeks oli hankida kohalikke uudiseid ning kirjutada teatri- ja kontserdiarvustusi. Samal ajal oli Teataja toimetaja -väljaandja K. Päts. Teiste kaastööliste hulgas tegutses ka E. Vilde. Kuna tööd oli palju ja aega vähe, ilmus sel perioodil vähe ilukirjanduslikke töid. Paar tähtsamat: „Tähtis päev“, „Rahaauk“.
    „Tähtis päev“
    Karjapoiss on peategelane, ühel päeval tuleb saunamees ja ütleb,et läheb ise tema eest karja. Poisi jaoks oli see suursündmus. Läheb kirikusse, paneb ilusad riided selga . Tee peal kohtab tuttavat karjapoissi, kes kutsub kaasa kirkutorni, mis on ka elamus omaette. Seda mürgitab kellamees , kes torni tuleb ja pahandab nendega. Poisile läheb see hinge. On kirikus ja kuulab jutlust ning mõtleb, et kas see on parim valik, kuids ta enda erakordset päeva veedab. Teine poiss kutsub varesepesi lõhkuma, aga ta ei taha; läheb kala püüdma, aga see pole päris see. Kui päev õhtusse jõuab, on ta õnnetu, sest päev otsekui oleks tühja läinud. Sellest on leitud paralleele inimese eluga.
    1907 astub ülikooli õigusteadust õppima. Enne pidi veel enda vanade keelte eksamid ära tegema. Stuudium edenes kenasti. Samal ajal täiendas inglise ja prantsuse keele oskusi. Luges kirjandust ja hiljem ka tõlkis nt Wilde ’i, Dostojevskit. Ülikoolipäevil kirjutas kolm tuntumat novelli: „Pikad sammud“, „Noored hinged “, „Üle piiri“. Nendes käsitleb noore inimese eneseotsinguid. Ühes novellis on tegemist selle vahega, mis naistele ja mis meestele lubatud. Naiste õiguste küsimus. On ka seltskonnanormide ja nende eiramise formaalsuse üle arutlevaid mõttekäike. Mõned novellid äratasid lugejates ka pahameelt, kuna olid liiga vabameelsed. Saavutab ka esimese tuntuse .
    1911 on kohe-koh ekäes ülikooli lõpetamine, kui tal diagnoositakse tuberkuloos . Olukord on nii raske, et sisuliselt on tal valida, kas elada diplomita või surra diplomiga. Tammsaare valis tervis ening läks Koitjärvele tervist prandama, kus tema üks vendadest oli metsavaht . Seal oli puhas õhk ja männimets ning tervis hakkas paranema, arstid aga leidsid , et täielikuks paranemisek soleks vajalik kliimavahetus. Kogus raha ja šõitis Kaukaasiasse Musta mere äärde Sotši. Tal läks seal paremaks. 1913 pöördus tagasi. Mingi sisemine häda hakkas ikkagi teda vaevama. Arstid avastasid , et tal on maoga pahad lood ning tuli kiiresti opereerida. Šansid olid 2%. Läks õnneks ning ta paranes . Terviseprobleemid on ka põhjus, miks ta ei osalenud sõdades. Tallinnas sattus kokku hakkaja neiuga, kes lõpuks ta sisuliselt ära võttis. 1919 ilmus ajalehes kuulutus , kus teatati tema ja naise kihlumisest ning ta oligi sunnitud naise ära võtma. Tammsaare naine oli nagu Polkovniku lesk .
    1921 ilmus Tammsaare Juudit , mida peetakse Tammsaare kirjandusliku loomingu kõrgaja alguseks. 1922 ilmus „Kõrboja peremees “. Seda peetakse ilusaks armastusromaaniks, kus samas pole kordagi kasutatud sõna „armastus“. Selle järel hakkavad ilmuma „Tõe ja õiguse“ osad: 1926, 1929, 1931 , 1932, 1933.
    Oma romaanid kirjutas ta reeglina suvekuudel, kus pere oli saadetud Narva-Jõesuusse või Pärnusse. Muul ajal tõlkis ja kirjtas ajalehtedesse arutlusi (esseesid). 1934 ilmus romaan „Elu ja armastus“, 1935 „Ma armastasin sakslast “, 1936 näidend „ Kuningal on külm“. Viimaseks romaaniks jäi „Põrgupõhja uus Vanapagan “.
    „Põrgupõhja uus Vanapagan“
    Vanapagan läks Taevasse hingede järele, aga ühelt maalt öeldi talle, et enam ei ole ühtegi hinge, keda Pürgusse määrata, kuna maal ei ole võimalik elada nii, et Põrgusse ei satuks . Vanapagan leiab, et see on ülekohtune. Sõlmitakse kokkulepe, et Vanapagan läheb Maa peale ja elab inimesena ning püüab tõestada, et saab elada ka ausalt ja õiglaselt, nii et see ei ole mitte maapealse elukorralduse vaid inimese enda viga. Vanapagan satub Kaval-Antsuga kokku jne... Kaval-Ants on talupidaja, Vanapagan tuleb eidega maa peale. Ants on abimees , annab Vanapaganale loomad ja maad ja ütleb, et küll tööga tasud . Vanapagan on lihtne, töökas, usaldav ja elab maainimese elu. Ükskõik, kui palju tööd ei teeks ja ei arendaks, selle oskab Kaval-Ants tema käest välja petta . Vahepeal tekib probleem, kus Vanapagana eit petab teda enda sulasega. Paneb sulase püüni kinni ja paneb püüni põlema. Tallu võetakse naissulane, kellel tekib Vanapaganaga suhe. Vanaeit võtab kätte ja sureb vihast ära. Dokumente on vaja kirikus korda seada, aga kirikuõpetaja ei usu, et tegemist on Vanakurja endaga. Vanapagan elab edasi selle sulasnaisega ja saavad lapsed. Kaval-Ants võtab lapsi tööle enda juurde sulasena. Noor Kavak-Ants võrgutab Vanapagana tütre ja saab lapse. Vanapagan võtab pangast laenu, Kaval-Ants on usaldusmeheks. Enne veel matab laste ema. Surivoodil tunnistab üks V poegadest, et tappis noore Kaval- Antsu õe võrgutamise eest. Kaval-Ants tahab Vanapagana enda maalt välja ajada, lõpuks vihastab Vanapagan nii palju, et lööb Kaval-Antsul pea lõhki ja paneb maja põlema ning hukkub tulekahjus. Lõpus on kohtumine Taevas, kus nõustutakse, et maapealne elu on hukas . Pole võimalik õndsaks saada.
    1940 leitakse kirjanik oma kodulaua tagant surnuna.
    Tema surmaaeg vabastas ta ka Nõukogude võimuga otsesest suhtlemisest ning teda ei mõistetud NSV ajal hukka.
    NB! Lisaks Kalle konspekt.
  • ,,Juudit”


    Pilet 5

  • Keskaja kirjanduse mõiste
    Keskaja mõiste suhtes ei ole täielikku üksmeelt. Euroopas arvatakse, et keskaeg kestis Lääne-Rooma riigi lagunemisest (5. sajandil) renessansi alguseni ( 15. sajandil). Keskajal hakkasid laiemalt levima tänapäeval maailmas valitsevad religioonid: kristlus , islam, budism . Suurim sotsiaalne liikumine keskajal oli suur rahvasterändamine - põhiliselt germaani (frangid, lääne- ja idagoodid , anglid, saksid ), aga ka türgi ( hunnid ) jt hõimude ulatuslik ümberasumine antiikaja lõpul ja keskaja alguses (375. a - VI saj). Pidev surve Rooma keisririigi (eelkõige Lääne-Rooma) piiridele tõi kaasa keisrivõimu nõrgenemise ning germaanlaste riikide tekkimise Lääne-Rooma keisririigi territooriumil. Seetõttu algas kõikjal maailmas ka riigipiiride kujunemine.
    a) uued žanrid: luules kantsoon , sonett, ballaad, madrigal , romanss . Eepikas uut tüüpi kangelaslaulud , allegoorilised ja õpetlikud novellid, proosa põhižanrid romaan ja novell. Aluseks oli rahvaluule. Uued draamažanrid müsteerium (piibliepisoodidele üles ehitatud näidend); miraakel (näidend apostlite ja jumalaema imetegudest); moralitee (õpetliku sisuga näidend allegooriliste tegelastega); farss ( koomiline lühinäidend)
    b) luulemuustused. Antiikne värsisüsteem kadus , asemele tuli silbiline süsteem, hakati kasutama lõppriimi.
    c) kirjanduse levik. Paberit hakati laiemalt kasutama varakeskaja lõpul. Suuliselt edasikantavat ja käsitsi ümberkirjutatavat sõnakunsti hakkas asendama raamat. Kirjasõna muutus Euroopa kultuuris väga oluliseks.
    d) ladinakeelne kirikliku sisuga kirjandus. Koostati pühakute elulugusid, kirjutati legende imetegudest, kirikulaule ja jutlusi, õpetlik-allegoorilisi nägemusi hauatagusest maailmast või reisidest imepärastesse maadesse, harva ka rahvapärimusi ja lugulaule. Proosas jätkus Rooma ajast pärit traditsioon jäädvustada ajalugu. Kirjutati kroonikaid, üks neist oli ka Läti Hendriku Liivimaa kroonika XIII sajandist.
    e) vanim keskaegne eepika. Rahvakeelne ja rahvalik kirjandus tekkis sedamööda, kuidas Rooma riigi territooriumil elanud või selle ääremail elanud rahvaid ristiusustati. Ristiusk tõi germaani rahvastele kirjaoskuse. Ladina keele eeskujul loodi oma tähestikud, tõlgiti vaimulikku kirjandust ning selle kõrval hakati kirja panema ka rahvaluulet ja muistseid pärimusi. Ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, mistõttu Euroopa mandril hävines see peaaegu täielikult. Küll aga säilisid muistsed pärimused Iirimaal ja Islandil, kus ristiusk võeti vastu rahumeelselt. Rahvaluulel põhinevad eeposed said aluseks rahvuskirjanduste arengule.
  • Islandi kirjandus
    „Vanem Edda “ teadaolevalt vanim Germaani ja Põhjala hõimude üleskirjutis, mälestis, pärimused ja müüdid. Kirja pandud Islandil. Säilinud 37-osalisena. Kirja pandud 10-12.sajandi paiku. Loomiseaeg ulatub rahvaste rändamise aega või veel varasemasse aega. Ei moodusta terviklikku käsitlust, kuid seostuvad omavahel, kohati vasturääkivad, tegelased sama. Üleskirjutamine polnud süstemaatiline. Tegemist kahte tüüpi lugudega: ühed on jumalatest rääkivad lood, müütilised ja teised on kangelaslaulud. Kangelaslaule on rohkem. Arvatakse, et kangelaslugudes on ajaloolist sisu, kuid aegade jooksul on omandanud müstilisi ja muinasjutulisi elemente, kaotanud reaalsustaju . Jumalaid on seal erinevatest põlvedest – hiiud , nende vahel on vastuolu. Osad jumalad on surelikud, võivad elada küll kaua, kuid neid on võimalik tappa. Võitlus käib tardunud ehk mitteareneva ja muutuva ehk areneva suhtumise vahel, see püüab elu edasi viia. Lugude mõte on, et tardumusest tekib jääaeg, mis mõjub hukutavalt. Tardumus on väsimus, kergemeelsus, mitte ainult passiivsus, mõtlematu muretus , oludega arvestamatus. Kui tardumusse langeda, lõpeb see väljasuremise ja hukuga. See ei tähenda ainult füüsilist aktiivsust, vaid ka vaimset. Kangelaslaulud räägivad võitlusest, on jõhkrad ja verised. Kangelaslikkuse mõõtme toob sisse hoopis võit iseenda üle. Saab oma hirmudest üle. Tuleb täita oma kohust, mis ka ei juhtuks, mis ka ei segaks. Tragöödia on siis, kui kangelane hukkub oma saatust trotsides. Vaenlase tapmine on aga paratamatu, kangelaslikkuse osa. Lisandub veel kättemaksuhimule armastusmotiiv, alguses armastusmotiivi pole. „Vanema Edda“ stiil on lakooniline . Rahvaluulele iseloomulikud võtted: kordused, traditsioonilised ja korduvad epiteedid , kenningud ehk vähemalt kahesõnalised ümberütlemised (taevas – tilkade koppel). Kenning : Elina kui (särisev) sardell pannil ; Sütevaka kui ainulaadsete saekaater.
    1.2.1. ,,Vanem Edda”
    • Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on “Vanem Edda”. Selle teose mütoloogilised laulud pajatavad maailma tekkest . Tegelasteks on vanimad jumalad hiiud ja nendega sõjatandril olevad jumalad aasid (nende hulka kuulub enamik tähtsamaid jumalaid). Pajatatakse aaside ja veel ühe jumalasoo vaanide tülist ja leppimisest, osavate seppadena kuulsatest maa-alustest kääbikutest alfidest, saatuse valdjataridest nornidest ja rohketest muudest müütilistest olenditest. Sõjakangelaste manala on Valhalla , kuhu sangareid kannavad jumalikud neitsid valküürid, kes neid seal õlle ja mõnudega kostitavad.
    • Teos ei peegelda mitte ainult muinasskandinaavia , vaid kõigi muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmast, uskumusi ja legende, mis ilmselt ulatuvad Kristuse-eelsesse aega.
    • Kenning – nimisõna asendamine vähemalt kahesõnalise ümberütleva ühendiga.
    • “Vanem Eddas” on hulgaliselt ka kangelaslaule, kus kesksel kohal ei ole jumalad, vaid inimestest kangelased.
    • “Edda”-lauludes puudub riim nagu kogu muistse germaani rahvaste luules. Luule tuli hiljem romaani rahvaste mõjutustel. Kõlarikkus ja rütm saavutati ühelt poolt tänu tõhkude korrapärasusele, teiselt poolt alliteratsioonide abil.
    “Edda”-lauludega samal ajal või hoopis veidi varemgi levis Islandil skaldide luule. Skaldid olid elukutselised laulikud , kes kuulusid kuningate ja ülikute kaaskonda ning ülistasid oma luules nende kangelastegusid. Nad paistsid silma eriti arenenud värsikunstiga – nad olevat tundnud 136 värsiliiki. Nende luulet iseloomustab veel kenningiterohkus.
    1.3. Keskaegsed kangelaslaulud
    • Neid peetakse ka mõnede rahvaste eeposteks.
    • Neid esitasid rändlaulikud, keda Prantsusmaal nimetati žonglöörideks, Saksamaal špiilmannideks ja Hispaanias hulgaarideks. Nad rändasid ühest maakohast teise, esinesid peamiselt pühade ajal linna- ja külaplatsidel. Nende esinemised olid rahvalikud etendused, kus lisaks laulu või laulkõne (retsitatiivi) saatmisele mingil muusikariistal, köitsid esinejad publikut nii žestide, miimika kui ka farslike veidrustega. Mõnel juhul võis rändlaulik ise olla ka laulu autor.
    • Vanimad on pärit Prantsusmaalt
    • Tavaliselt on tegemist ajaloos toimunud sündmusega, mida on aja jooksul töödeldud, muutetud. Seetõttu on ka ajalooliselt ebatäpseks muutunud.
    • Tuntuim prantslaste kangelaslaul on “ Rolandi laul”. “Laul minu Cidist ” – hispaanlaste kangelaslaul ja sakslaste kangelaslaul on “Nibelungide laul”.
    • Laulude päritolu ei ole seniajani selge ja ei teata ka nende autoreid .

    1.3.1. Prantsuse kangelaslaul ”Rolandi laul”
    See alagab vaenust Karl Suure õepoja krahv Rolandi ja tema võõrasisa Ganeloni vahel.Karl Suur läks oma väega Hispaaniasse mauridega võitlema. Roland soovitab mauride juurde saadikuks saata Ganeloni ja seab nii tolle elu ohtu. Ganelon aga sepitseb kättemaksu koos Marsiliusega. Selle kohaselt annab marsilius Karlile lubaduse ristiusku astuda, Karl usub seda ja taandub Prantsusmaale, jättes maha väikese järelväe, mida Marsilius seejärel ründab. Roland kuulus ka sinna järelväkke. Roland on kangelaslik ja julge ning kui toimub võitlus, siis ta abi ei kutsu. Nad võitlesid vapralt, aga siiski olid nad suures hädas ning Roland lõpuks puhub pasunat ehk kutsub teisi appi, kuid abiväed jäävad hiljaks . Võitluses sureb ka Roland, kes oli Karl Suure armastatium rüütel. Teos lõpeb kohtuga reetur Ganeloni üle ja tolle hukkamisega.
    „Rolandi laul“ on kirja pandud 11.sajandil, aga ainestik leidis aset 8.sajandi lõpus. Räägib Karl Suure sõjaretkest Hispaaniasse (mauride ehk araablaste vastu) ja lõpuks otsustab kodumaale naaseda. Et vältida ootamatuid rünnakuid, jäetakse järelvägi tagalat kaitsma, ent alatud araablased rikuvad kokkulepet ja tungivad järelväele kallale. Roland hakkab pasunat puhuma, kuigi Oliver ütleb, et on liiga hilja. Nüüd, kui nad kaotama hakkavad, on see nagu kaotuse märk. Roland puhub, Karl Suur kuuleb ja appiminek võtab aega. Tagasi jõudes kuuleb ta, et prantslased on purustatud . Prantsuse põhivägi asub araablastele kätte maksma ja neid jälitama nende alatu ülekohtu eest. Karl Suur karistab valjult ja paljub isegi Jumalalt, et ta laseks päikesel looja minna, et kristlased saaksid neid nuhelda. Araablaste väepealik tapetakse . Saadakse teada, et prantslaste hulgas on äraandja, kes oli soovitanud araablastele järelväe rünnakut. Äraandja on Rolandi kasuisa . Alguses saatis Karl Suur araablaste juurde ühe käskjala ja oli teada, et see on ohtlik ettevõtmine. Nende puhul kombed ei kehti. Roland, kes oli Karl Suure soosik, soovitas Rolandi kasuisal minna araablaste jutule. Kasuisa nõustus. Kuuleka vasallina läks ta ja tuli ka tagasi. Neilt nõuti makse. Tagantjärele lepiti kokku, et Rolandit rünnataks kättemaksuks. Roland sai surma. Karl Suur mõistab kasuisa üle kohut . Tekib olukord, kus juriidiliselt on kõik korrektne. Kasuisa täitis oma kohustuse ja võitles Karl Suure ees. Tal polnud Karli ees süüd. See, mis Rolandi ja kasuisa vahel oli, ei peaks kuningasse puutuma . Oli ka aadlikke, kes kasuisa toetasid. Rolandi sõbrad ei jäta seda asja nii, vaid lasti otsustada kasuisal ja Rolandi, kes juba surnud Rolandit esindas, sõbral võitluses. Kaotajapool sureb, tal pole jumala toetust. Kasuisa kaotas ja suri. Tegelikult oli asi teistmoodi. Oli lühike sõjaretk, kus edu ei saadetud. Püüti vallutada Saragossa linna, aga ei õnnestunud. Pöörduti tagasi ja tungiti järelväele kallale, vaid kallale tungisid kohalikud talupojad, kes olid külade rüüstamise pärast vihased . Suurt ja verist kättemaksu ei järgnenud. Roland suri võitluses. Seda peetakse prantsuse rahvuskirjanduse esikteoseks. Teos on karm ja lakooniline. Epiteedid puuduvad. Haakub vähem ajalooga . Rohkem ülespuhutud. Rahvust ülistav teos.
    1.3.2. Hispaania kangelaslaul ”Laul minu Cidist”
    Hispaania kangelaslaul räägib ka mauride võitlemisest.Pealkiri „ Laul minu Cidist“. Cid – isand .
    Selle nime andsid ajaloolisele isikule Rodrigo Diaz de Vivar. Cidi nime sai ta arbaalastelt, kelle vastu ta võitles, kuna oli nii võimas mees. 11.saj teisel poolel elas....pool sajandist hiljem pandi kirja. Tema võitles araablastega, keda oli 150 000; tema väes oli vaid 3000. Cid lõi aga selle väe puruks.
    Laul koosneb 3 st eraldi laulust: 1) Pagenduslaul, 2) Pulmalaul 3) Corpese laul.
    Cid teenis Hispaania kuningat, oli tubli vasall, võidukas sõjamees ja tema käsi käis hästi, kuniks vana kuningas suri. Troonile sai uus, kellel olid teised sõbrad. Otsiti ettekääne, leiti ka, et Cid õukonnast minema kihutada = soosingust ilmajäämine ja oma maavaldustest ilmajäämine.
    Cid ei lasnud pead norgu, saatis oma türed ja naise kloostrisse , et neil oleks peavari . Varanduse saatis juutide juurde, tegi ka petukaupa..
    Sai raha, ja hakkas väge koguma ja neile maksma.. Nii läksid nad mauride vastu vabatahtlikult. Cid oli edukas, vaatamata väikesele salgale. Loomulikult ühineti ka tema väega aeg-ajalt. Cid oli helge oma sõjameestega. Ta oli helde ja arvestav ka kuningaga. Vallutatud linnades saatis ta alati võidetud varandust kuningale . Austus oli suur.
    Lõpuks kuningas sai aru ja andestas talle. (talle oli toodud mingi põhjusetu süüdistus).
    PULM. Võetakse õukonda tagasi ja tunnistuseks, et temasse suhtutakse hästi, otsustab kunn panna tema türed mehele.
    Kunn otsib tütardele peigmehi, kõrgest soost. Toimub pulmapidu. See oli soosingu näitaja.
    Need peigmehed osutusid argpüksteks, võrreldes Cidi väemeestega. Väimehed pole rahul, kuna teised naeravad ja mõnitavad neid. Peigmehed toovad ettekäände, et nad tahavad minna ja tuua oma sugulased näitamaks neile. Nad jõudsid Corpese tammikusse ja nüpeldasid oma naisi. Kättemaksuks, et neid halvasti koheldi. Nad sidusid naised puu külge ja ise põgenesid. Aga õnneks üks Cidi meestest oli neile järgnenud ja vabastas naised. (Cid oli kahtlustanud midagi, selletõttu saatis).
    Kohtumõistmine! Väimehed võeti ette. Ja kohut lasti mõista relvadel, et las jumalik toetus otsustab. Arusaadavalt, jumal aitas ikka Cidi. Kuningas otsustas siis oma viga parandada nende väimeeste pärast ja otsis uued väimehed.
    Hispaania kangelaslaul räägib ka mauridega võitlemisest. See kannab nime „Laul minu Cidist“. Cid on araabiakeelne sõna, mis tähendab isandat. Selle nime sai Cid araablastelt. Cid on ajalooline isik, kes on Rodrigo Diaz de Vivar. Ligi 50a pärast tegeliku Cidi surma pandi teos kirja, 12.sajandi keskpaiku. Selles teoses on rohkem reaalsust kui „Rolandi laulus “. Cid võitles almoraviididega, põhja-aafriklaste dünastiaga. See Cid purustas selle suure almoraviidide väe, kus oli ligi 150 000 meest. Laul Cidist koosneb kolmest osast: „Pulmalaul“, „Pagenduslaul“ ja „Corpese laul“
    Pagenduslaul
    Cid teenis Hispaania kuningat, oli tubli vasall, võidukas sõjamees, elu kulges hästi, kuniks kuningas suri. Troonile sai uus kuningas, kellel olid teised sõbrad. Otsiti ettekääne, et Cid õukonnast minema kihutada, soosingust ilma jätta, maavaldusest ilma jätta, sissetulekust ilma jätta. Cid saatis oma tütred ja naise kloostrisse peavarjuks. Pantis oma varanduse juutide juures, sai sularaha vastu. Tegi petukaupa, kavaldas juudid üle. Saadud raha eest sai ta maksta oma sõjameestele palka. Tema ümber hakkas kogunema ikkagi mõttekaaslasi, teisi tõrjutuid ja soosingust ilmajäänuid. Nii ta läkski oma väesalgaga mauride vastu vabatahtlikult. Cid oli, vaatamata oma väiksele salgale, edukas. Temaga liituti, kui nähti, et temas on jõudu ja võimu. Cid oli helde maksmisega ja arvestav kuningaga, kuigi kuningas ei soosinud teda enam. Alati vallutatud saagist pani poole kõrvale ja andis poole kuningale, et oma lojaalsust näidata, et ta austab kuningat. Kuningas sai aru ja andestas talle selle ettekäände. Ta oli valetanud, teinud valesüüdistuse, nüüd võttis tagasi. Väidab, et ta oli oma vea heastanud.
    Pulmalaul
    Cid võetakse õukonda. Cidi tütardele valib kuningas kõrgest soost peigmehed välja. Toimub pulmapidu. Kõik oli kena, kuni peigmehed ei osutuks argpüksideks. Cid ja tema õukond olid lahingutes karastunud mehed, tõelised rüütlid, aga väimehed on kehkenpüksid. Nende arvel visatakse ilmselt nalja ka, tunnevad ennast halvasti. Väimehed pole oma kohtlemisega rahul ja leiavad, et nende au on solvatud ja otsivad ettekäände, kuidas Cidi juurest ära minna. Ettekäändeks toovad selle, et lähevad sugulaste juurde, et näidata uusi naisi neile.
    Corpese laul
    Nad jõudsid Corpese tammikusse, kus selgus nende tegelik plaan. Nüpeldasid oma naisi kättemaksuks, et neid Cidi juures koheldi. Sidusid naised puu külge ja läksid ise minema. Üks Cidi meestest järgnes ja päästis Cidi tütred. Cid võib-olla kahtlustas midagi ja saatis nuhi neile järgi. Tütardega selline käitumine nõudis kohtumõistmist. Oli olukord, kus väimehed võeti ette. Lasti kohut mõista relvadel. Toimus kahevõitlus. Kahevõitluses toodi välja Cidi rüütlid ja vääritud väimehed, kes said hukka, väidetavalt Jumala tahtel, sest tema karistab halbu. Kuningas otsustas oma vea parandada, kui oli Cidile halvad väimehed välja valinud. Lähtus välisest särast ja uhkusest, nime kuulsusest , mitte iseloomust. Kuningas valis Cidi tütardele uued mehed välja.
    Sisu poolest on vähem kujundeid ja vähem muinasjutulikust kui „Rolandi laulus“. Cidi peetakse kangelaseks. Tema kangelasteod on ainult materiaalsetel eesmärkidel vaja toime saata, mitte kuulsuse pärast. Puuduvad erakordsed rüütlitunded ja pole liiga emotsionaalne. Puudub kristlik element. Pereväärtused (naised-lapsed kloostrisse). Epiteedid puuduvad. Haakub rohkem ajalooga. Konkreetsem ja vähem uhkustamist. Rahvust ülistav teos (juudid lollid, hispaanlased kavalad).
    “ROLANDI LAUL”
    “LAUL MINU CIDIST”
    Ajaloolisi fakte on muudetud, et näidata rohkem prantslaste isamaa-armastust.
    Kujutab ajalugu tõetruumalt. Ja Cidi eraelu puudutavad väljamõeldised ei ulatu üleloomulikkuseni.
    Rolandile oli sõda mauride vastu püha missioon .
    Cidi jaoks oli sõda mauride vastu pigem töö.
    Lahinguepisoodid on väga psühhologiseeritud. Neis avanevad selgelt kangelaste iseloomud .
    Lahinguepisoodid on vähem psühhologiseeritud.
    Rolandis rõhutatakse tema kangelaslikkust.
    Cidis rõhutatakse pigem tema inimlikkust.
    Suurema osa laulust hõlmavad lahingud ja nende kirjeldused.
    Suurema osa laulust hõlmavad Cidi eraelu puudutvad lood.
    Roland pälvib rahva armastuse tänu oma sõjasangarlusele.
    Cid pälvib rahva armastuse pigem oma käitumise suuremeelsusele ja lihtsusele.
    Selles teoses on pigem heroilis-rüütellik sisu.
    Selles teoses on pigem demokraatlik sisu.
    Väljendab tugevalt prantslaste isamaa-armastust.
    Ei väljenda hispaanlaste isamaa-armastust.

    1.3.3. Saksa kangelaslaul „Nibelungide laul“

    Rahvuslik element puudub. Ei kõneleta otseselt Saksamaast. Sündmused ulatuvad kaugemasse aega kui Rolandi või Cidi lugu. Kirja on pandud hiljem kui Rolandi ja Cidi lugu. Prantsusmaal oli selleks ajaks kujunenud rüütlikirjandus ja leitakse, et „Nibelungide laulus“ on põimunud vanad traditsioonid ja ka rüütlikirjandusele iseloomulikud jooned.
    Peategelane Siegfried on võidelnud ja tapnud lohe ning supelnud lohe veres ja tänu sellele saanud surematuks (üleloomulik joon), aga pärnalehe jälg abaluude all oli tema ainus nõrk koht (Achilleuse kand – ühine joon). Ta oli Burgundia kuningapoeg, sai Nibelungide varanduse lohe käest. Varandusega sai kaasa needuse, mis oli algselt kuulunud kääbusele, sest tema käest olid jumalad varanduse ära võtnud ja ta pani varandusele needuse. Siegfried läheb appi Güntherile ja aitab tal vaenlastest võitu saada, aga Güntheril on kaunis õde Kriemhild , kes hakkab Siegfriedele meeldima . Günther oli nõus, et tema õde ja Siegfried abielluks, aga tingimus oli see, kui islandi kuningatütar saab Güntheri naiseks. Tema nimi oli Brunhild. Siegfried sai koos lohe varandusega ka nähtamatuks tegeva keebi. Brunhildi polnud keegi varem kosinud, sest ta pani oma peigmehed proovile ja kui peigmees kaotas, siis tapeti peigmees. Günther teadis, et šansid on kehvad ja kutsus Siegfriedi appi. Siegdfriedi võluasjadega õnnestus katsed läbida. Pulmaööl Siegfried läks Brunhildi tõttu. Oma edevuse tõttu võttis ta kaasa endaga paar Brunhildi ehet. Oma lihtsas naiivsuses kinkis need Kriemhildile. Mõnda aega elavad mõlemad paarid hästi. Ühel hetkel naisterahvad rikuvad kõik ära. Brunhild uhkustab, et ta on kõige tähtsam, ja Günther on ka kõrgemast soost. Brunhild suhtus Siegfriedisse kui orja. Kriemhild räägib, et Siegfried oli hoopis temaga koos pulmaööl ja tegelikult tegi Güntheri vägiteod ära. Günther tunnistas üles. Brunhild viskas oma magamistoast välja ja leppis kokku vandenõu Siegfriedi vastu. Brunhild tahtis Siegfriedi tappa. Brunhild laseb välja uurida Siegfriedi haavamatuse, sest väidetavalt tuleb Siegfriedit kaitsta. Saadab ühe suure kange mehe Tronje Hageni Siegfriedi juurde. Ta on #2 mees Siegfriedi järel oma tugevuselt. Tronje hakkab Siegfriedi meelitama, et kui nad lähevad koos võitlem, siis saab seda haavatavat kohta kaitsta. Siegfried räägib välja. Kriemhild tikkis risti Siegfriedi haavatavale kohale. Brunhildile on nüüd märk teada ja mehed lähevad metsa jahile, seal kutsutakse Siegfriedit jooksuvõistlusele, mille Siegfried võidab ja läheb allikale jooma, kummardub. Tronje tapab X-koha pealt Siegfriedi. Nuhtleb Tronjet, aga ta ei sure . (lk87-89 - IIosa)
    Kriemhild abiellub uuesti hunnide kuninga Attilaga. Meelitab vennad oma külla ja Tronje tuleb ka kaasa ja Tronje heidab äraneetud varanduse Reini jõkke, et needusest lahti saada. Kriemhildil õnnestub oma vägesid võitlema panna Tronje ja Güntheriga. Nad tapetakse. Hagen ei ütle, kuhu ta varanduse heitis ja see jääb saladuseks. Leidub ka üks asjalik mees, Attila vasall, Berni Dietrich. Berni ütles, et see lugu on nii jube, et isegi see, kes selle loo kättemaksuks algatas, peaks ära tapma, järelikult ka Kriemhildi tapma.
    2. A.H.Tammsaare ,,Tõde ja õigus” I osa analüüs


    Pilet 6

  • Linnakirjandus keskajal
    Kirjandus keskaegses linnas (XIII-XV saj)
    Hilise rüütlikirjanudsega samal ajal kujunenud lihtsam ja rahvalähedasem uut tüüpi kirjandus, mis esindas järjest tugevneva kolmanda seisuse (käsitöölised jne) maailmavaadet . Haridus oli selleks ajaks jõudsaid edusamme teinud- ei olnud enam vaid aadelkonna ja vaimulike privileeg ; rajati ülikoole ja teadused hakkasid kiriku otsese kontrolli alt väljuma. (Vanim ülikool- Bologna 1088. a Itaalias)
    Kirjandus laskus rüütlikultuuri kõrgustest maa peale. Mõnedki hilisemad trubaduurid vaatlesid oma lauludes kurtuasse armastuse norme kerge irooniaga. Kuna kehtis seisuslik ebavõrdsus, siis ka kirjanduses kajastus satiirilis-didaktiline vaim. Pilgati vaimulike ilmalikku elu, kohtunike äraostetavust, rikaste auahnust ja kõikvõimalikke pahesid. Samal ajal aga püüti moraliseerida- lugejaid õigele teele juhtida, jagada õpetusi ja elutarkusi. Selleks pöörduti allegoorilise väljenduse poole (abstraktseid mõisteid kasutati).
    Kritiseeriti kiriku silmakirjalikkust, lihtrahva liigset kirge või himu, saamatust ja aplust. Samas kiitis see linnakodanlusele häid omaseid jooni. Moraliseeriti ja püüti juhtida inimesi õigele teele. Kui varem oli rüütlikirjandus keskendunud ainult armastusele, siis nüüd oli sees ühiskondlik-poliitiline temaatika.
    Varasemaga võrreldes suurenes ka kirjanduse publitsistlikkus ehk ühiskondlik-poliitiline temaatika. Kasutati paarisriimilist värssi nagu ka rüütliromaanis.
  • Linnaluule
    Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseteks f a b l i o o d- lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest eluseikadest. Nendes tõsteti esile teravmeelsust, leidlikkust, taibukust ja ettevõtlikkust, seega linnakodanlusele omaseid jooni. Samas piitsutati aplust ja saamatust. Mõjutusi tuli nii idamaistest juttudest kui antiiksetest valmidest. Fabliood on rikkad kõnekäändude ning vanasõnade poolest.
    Nimekaimaks fablioode autoriks prantslane - Rutebeuf, kes viljeles ka veel lühiluulet, kus ta on väga avameelne seoses perekonnaelu hädade, vaesuse, nõrkuste kirjeldamisega.
    Saksamaal levisid fablioodele sarnased š v a n g i d. Tuntuim- Stricker „Papp Amis“.
    Ühes švangis on juttu sellest, et üks papp esitleb ennast kunstnikuna, lubades Prantsusmaa kuningale teha imemaali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Maali valmides aga ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad ei näe seda. Sama motiivi kohtame ka näiteks H. Chr. Anderseni muinasjutus.
    Omaette nähtuseks kujunes linnaluules vagantide luule, mis oli ladina keelne. Vagantideks oli rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid aga kirikuga pahuksisse sattunud ja nüüd kirikut oma luules pilkama hakkasid. Nad kutsusid üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Näiteks Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid goljaarideks. Kasutasid nelikvärssi. Kuulaim vagantide luulekogu on „Carmina Burana “.
  • Linnaromaan
    Linnaromaanides kirjeldati, pilgati, vihjati ühiskonnale ja selles olevatele probleemidele.
    Roosiromaan
    Noormees näeb unes , kuidas ta satub kaunisse aeda , kus ta näeb roosi . Amori nool (seos antiigiga) tungib ta südamesse ja ta armub roosi kirglikult. Kuigi roosi lubab noppida Tervitus , ei luba seda teha Peks , Häbi ja Hirm. Tervitus saab enda liitlasteks Suuremeelsuse ja Kaastunde, kuid vastasleeri, mittenoppimise poolele lisanduvad Kadedus ja Valevagadus. Tervitus heidetakse vangitorni ela Vanamoori valve alla.
    Siinkohal sureb originaalautor, kuid omamoodi lõpetab teose de Meung .
    Tema teos kujuneb välja loodusfilosoofiliseks traktaadiks. Autor ründab seal usupimedust ja rumalust ning püüab elunähtusi selgitada mõistusest lähtuvalt. Romaani lõpus laseb ta noormehel roosi ära noppida, sest teda toetavad Loodus ja Amor.
    Rebaseromaan
    Rebaseromaani võib nimetada loomaeeposeks, sest tegelased on kõik loomad, kes käsitlevad ühiskonnaprobleeme, ühiskonnasuhete peegeldusi. Rebaseromaanis vaheldub lõbus huumor sotsiaalse, vaheda satiiriga.
    Peategelane on kaval väikefeodaal, kes võitleb hundi ja karuga , kes peegeldavad suurfeodaali loomust. Teoses on näiteks veel lõvi (kuningas), eesel ja oinas ( vaimulikud ). Mitte alati ei kiida ta peategelase taibukust, vaid mõnikord satub ta ka pilkealuseks, sest teda kavaldavad väikesed loomad üle.
  • Francois Villon
    Francois Villon (1431-u 1465)
    Keskaja linnakirjanduse silmapaistvaim esindaja. Elas 15. saj. Vaest päritolu, kuid õnnestus asuda õppima ülikooli. Tal olid halvad sõbrad, sattus pidustuste, kakluste, varguste lainele. Ühe kakluse käigus tappis preestri. Seetõttu oli ka vangis , teda ähvardas hukkamine, aga surmanuhtlus asendati pagendusega Pariisist.
    Ligikaudu 6 aastat seikles mööda Prantsusmaad ringi, mitte heas seltskonnas ( vargad , röövlid, sõjaväepõgenikud). Tal õnnestus siiski Pariisi naasta. Suurlinn – palju võimalusi. Natukese aja pärast tulid uued pahandused. Oli taas vanglas . Elu oli ohus. Taas keegi ei tahtnud ta elu, saadeti Pariisist uuesti minema. Tegeles luuletamisega. Teda inspireeris äärmuslik olukord. Teadaolevalt esimene luuletsükkel valmis tal esimese vangistuse ajal. Pealkiri „Väike testament “.
    Põhimõte: Ta kujutas end surmaminejana ning pärandas testamendiga, aga kuna tal maist vara eriliselt polnud, siis sõpradele ja vaenlastele jättis ta mõõga, raudrüü, püksid ja kingad ning süda. Iga kingitus tähendas selle saaja suunas pilget.
    Tema loomingut kirjeldab just maise elu pilkamine. Ta on sarkastiline ja humoorikas. Pariisi naasmise järel ilmus ka „Suur testament“, kus kasutas ka ballaade (riimusid paarisarvulised värsid).
    Põhimõte sarnane: pärandab jälle, aga seekord hinge ja surnukeha . Maise armastuse kujutamine. (ennem daami ülistamine, armastus imeline ) Villonil see aga üsna labane , kirjutab seal oma armuseiklustest, saab ise armukese käest peksa ja teinekord kui ta ise on sutenöör.
    Esineb ka surmatantsu motiivi- ükskõik kui ilus elu ka oleks, varem või hiljem saabub ikkagi surm.
    Ta ei jäänud siiski ainult roppsuuks ja labasuste kirjutajaks . Ka temal (kurjategijal) tuli ette härdushetki ja muremõtteid, et mis saab pärast. Kujutas elu ka teispoolusest vaadatuna.
    Teda iseloomustab sügav isiklikkus, isikupära, kontrastide kasutamine, vastu ülekohtule ning surma ees naerev . Žanr: ballaadid+ lühiluuletused.
    Rutta kevadmahlu maitsma mais
    ja ära minevikku kahetse !
    Ela oma elu ikka Tais
    ja ära alatasa masetse.
    (Kuni oled veel aastais paremais
    sa rõõmust joobu ära muretse.)
  • A.Alliksaare elu ja looming
    Alliksaar (1923-1966)
    Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar ENSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti. Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
    Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust. Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega. Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis . Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Temale said
    osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul. Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli. Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele . egelik elu kujunes poeedile kurnavaks aga vaimuelus kirkaks, milles ta elab meie keskel siiani ja veel lõpmata aega tulevikuski.
    Tolle ajastu vaim, tunded, traagika , kurbloolisus, leiavad kajastamist ka luuletaja loomingus: vanglaaastad, raske haigus,inimeste silmakirjalikkus, poliitiline- ja vaimne surutis tolleaegse valitseva nõukoguliku võimukliki poolt.
    1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.Tema kaaslasteks olid noored andekad sõbrad-luuletajad: Andres Ehin , Henn -Kaarel Hellalt , Aleksander Suuman ja Mati Vaga, ja kunstirahvast Henno Arrak, Ilmar Malin, Lembit Saarts, Ants Peil. Poeedi seltskond sisaldas ka palju kirjanikke-literaate: Ain Kaalep , Boris Kabur , Tõnu Kõiv, Leo Metsar , Ülo Torpats, Mati Hunt. Poeedi luulekooliga puutusid kokku ka: Jaan Kaplinski, Viivi Luik, P-E Rummo, Oskar Kuningas, August Sang , Harald Peep . Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi. Siin olid poeedile inspiratsiooni allikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof - füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes sai eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua , kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta. Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.
    Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne , kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega.
    Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri, valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline.
    Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet.
    Paari luuletuse analüüs
    „Aeg“
    Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
    On ainult hetk, milles viibime praegu.
    Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
    Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
    Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
    Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
    Elul on tung kanda edasi elu,
    jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
    Ei ole möödund või tulevaid aegu.
    On ainult nüüd ja on ainult praegu.
    Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
    Ainus silmapilk teistest ei kattu.
    Ei ole mõttetult elatud aegu.
    Mõte ei pruugigi selguda praegu.
    Vähemalt, rohkemat olla ei võinuks.
    Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
    Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
    Alles jääb hetk, milles asume praegu.
    Aeg, mis on tekkinud,enam ei haju ,
    kui seda jäävust ka meeled ei taju.
    “Kõik on kõige peegeldus ”
    Iga hääletult hävinev silmapilk
    on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
    Vood voolavad hoogsalt, nad iial ei peatu,
    ja kaasa peab minema veaga ja veatu ;
    ja helisev hardus ja vabisev valu
    veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
    Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
    ja ihalus lahtub kesk musta vahtu ...
    Vaevalt midagi riivad ja juba see möödub,
    ja kõik su võidud sul peost on löödud.
    Nagu vihm, mis ei lakka, on silmapilgud.
    Neid sajab ja sajab, ja sildadelt tilgub.
    Ja kõik on tume ja kõik on lige.
    Aeg irvitab nagu hambutu ige.
    Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata, 
    ja väsinult surra ja jällegi alata ....

    Pilet 7

  • Renessansi mõiste
    Renessansiks nim. keskajale järgnevat ning uusajale eelnevat perioodi, mis sai alguse Itaalias 14 sajandil. See tähendab taassündi, eelkõige antiigi taassündi kultuuris, mis ei tähendanud iseenesest kopeerimist, vaid pigem parema loomist, võttes aluseks antiikteosed. Renessansi puhul ei saa üle ega ümber ka humanismist- inimesekeskne ilmalik maailmavaade, mis seisnes selles, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng ; inimesi ei hinnatud enam päritolu järgi, vaid pigem isikuomaduste põhjal. Renessansi aegsed tuntumad kirjanikud: antiiki uurisid : Dante, Petrarca ; maisuse ülistamine: Boccaccio; enesekahtlused: Shakespeare , Montaigne.
    Renessansiks ( prantsuse keeles renaissance ‘taassünd’) nimetatakse keskajale järgnenud murrangulist pööret looduse, loomulikkuse, ratsionaalsemate teadmiste ja vabamate inimsuhete poole eelkõige Lääne-Euroopas 14.–16. sajandil, mis tähistab ühtlasi uusaja algust. Eeskujuks oli antiikkultuur .
    Keskajal sisendas kirik inimesele, et ta on patune olend ja et maapealne elu on vaid ettevalmistus hauatagusele õndsusele või igavesele hukatusele. Inimene kui isiksus vabanes keskaja kirikudogmade ja seisuslike normide kammitsaist. Väga oluliseks sai inimese individuaalsus: isikupära, maapealne õnn ja harmooniline isiksus.
    1. Humanism . Humanistideks ( ladina keeles humanus ‘inimlik’) nimetati algul antiikkultuuri uurijaid ja kaasaegsetele tutvustajaid, kes vastandusid teoloogidele ja vaimulikele, seni ainsatele keskaja õpetlastele. Alates Petrarcast tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese kui isiksuse vabastamist kiriku ja seisuslike normide kammitsast. Seepärast tuntakse humanistidena nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina keeles ja uurisid mingit kitsast ala antiigis, kui ka kirjanikke (nt Petrarca, Boccaccio, Shakespeare, Cervantes ), kes n-ö võitlesid inimese õnne eest.
    2. Maadeavastused 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses (nt Kolumbus avastas Ameerika 1492) võimaldasid kujutleda maailma tervikuna . Hoogsalt arenesid loodusteadused .
    3. Teadmiste kiiret levikut soodustas sakslase Johannes Gutenbergi leiutatud     trükikunst ( 1440 ). Raamatud leidsid laiema lugejaskonna, kaasa arvatud keskklass.
    4. Samas jäävad renessansiaega ka paljud ühiskondlikud vapustused ja võitlused. Vallandusid maine individualism ja saamahimu, tuues kaasa sügava moraalikriisi. Nt lõhestas 16. saj algul Euroopat reformatsioon ; Ameerika avastamisele ja vallutamisele järgnesid sõjad mõjusfääri pärast; 1453 langes Ida-Rooma pealinn Konstantinoopol (Bütsants) türklaste kätte. Ameerika põlisrahvaste orjastamine ja hävitamine. Katoliiklik inkvisitsioon , aga ka protestantlik kirik püüdsid välja juurida ketserlust (väärusulisust), mis tõi kaasa uut ülekohut.
    5.     Suurmeeste kujunemine – Michelangelo , Leonardo da Vinci. Renessansi suurkujud olid andekad mitmel alal.
    6.     Feodalismivastane võitlus.
    Ka renessansi vaimuelu iseloomustasid rohked sisepinged, mis kajastusid näiteks Shakespeare’i tragöödiates. Varases renessansis sündinud piiritu usk loodusesse , inimese võimetesse ja mõistusesse asendus 16. sajandi teisel poolel skepsisega (kahtlemisega), mis vähehaaval valmistas ette renessansi kriisi ja teisenemist barokiks .
    Renessanss sai alguse ja oli kõige ulatuslikum Itaalias, kestes seal ligi kolm sajandit. Teistes Euroopa maades piirdus renessanss peamiselt 16. sajandiga. Nii oli näiteks inglise renessansi haripunkt 16. sajandi lõpul, kui Itaalias oli renessanss juba hääbumas. Itaalia kirjanduse keskuseks sai mitmeks sajandiks Firenze linn. Sealt pärines ka eelrenessanssi kuuluv.
  • Dante elu ja looming
    Dante Alighieri (1265- 1321 )
    Sündis Firenzes, mis oli tol ajal Euroopa IV linn rahvaarvu poolest, suur jõukas. Kuna palju maist vara, seega palju võimuvõitlemisi. Oli 2 parteid: 1) gvelfid 2) gibelliinid. Tema kuulus esimeste hulka, neil läks hästi , said Firenzes võimule, teised kihutati minema. Dante tõusis linnavõimuorganitesse, sai kõrgpositsiooni seal. Mõne aja pärast pöörasid gvelfid omavahel tülli. Dantet hakati süüdistama, et ta olevat altkäemaksu võtnud, seega seadust rikkunud ning ta pidas paremaks Firenzest lahkuda. Edasine elu vagur. Firenzesse ei läinud enam, ei saanud, varandus konfiskeeriti, naine ja lapsed jäid maha, hiljem küll kohtus nendega. Ta leidis soosijaid, kes võimaldasid tal tegeleda loominguga. Temast sai seega kuulus luuletaja. Suurteos: „Komöödia“ ,tol ajal tähendas õnneliku lõpuga lugu. Firenze oli valmis teda tagasi võtma, aga pidi avalikult oma pattu kahetsema. Dante aga keeldus. Ta suri Ravennas . „Jumalik komöödia“ –selle autorina teame teda, aga tal luulekogu „Uus elu ?“koosnes 30 luuletusest, mis olid põimitud proosajutustusega.
    Räägib Dante armastusest ühe kauni neiu , Beatrice vastu. Oli kohanud 9-aastasena., see tüdruk jättis endast kustumatu mälstuse. 18-aastaselt ta nägigi teda uuesti ja siis oli tegemist juba tõelise armastusega Pihtimuslik , filosoofiline ülestunnistus.
    Ei ole kindel kas Beatrice (tähendas -õndust kinkima) oli ikka pärisnimi, arvatakse, et varjunimi. Maist läbikäimist polnud, platooniline, vaimne ja hingeline armastus. Käib läbi ka surmateema. Beatrice isa surm viis mõtted sellele, et ükskord sureb ka Beatrice. Näeb ka unes nägemust ja peagi saab sõnumi et Beatrice on surnud. Annab analüüsiva pildi armastaja hingelistest elamustest. Pärast Beatrice surma pöördub Dante filosoofia poole, et mõtted mujale saada ja kirjutabki siis teatud teksti. 1) „Pidusöök“ kirjutas itaalia keeles. Põhimõte selles, et tuleks teha päris itaalia keel, nagu ladina oli seal ajal ( teaduskeel ), et keelt tuleb ühtlustada. Ainult usu abiga on võimalik elu põhiprintsiipe tunnetada. 2) Teine traktaat : „Rahvakeeles“ kirjutatud aga hoopis ladina keeles.
    Poeem müstilise unenäo vormis – „Jumalik komöödia“. 3 poeemi osa : Põrgu, Puhastustuli ja Paradiis . Tertsiin : aba bcb cdc...
  • Ülevaade ,,Jumalikust komöödiast”
    “Jumalik komöödia” (kirjutatud pagenduses 1307–1321) on suur allegooriline poeem nägemuslikust teekonnast hauatagusesse maailma. Sõna “komöödia” viitab õnnelikule lõpule, täiend “jumalik” lisati alles XVI sajandi keskel.
    Teos kujutab patuse inimese hinge rännakut teispoolsuses. Tegelaste hulgas on nii mütoloogilisi kui ka tegelikult elanud inimesi. Luuletaja, kes sümboliseerib ka inimest üldse, eksib paksu metsa (ilmalikku patuellu) ega leia väljapääsu. Teda ründavad Panter , Lõvi ja Hunt (inimpahede kehastajad). Appi ruttab kuulsa rooma luuletaja Vergiliuse vaim (luule ja antiikkultuuri, aga ka inimliku tarkuse sümbol), kes juhib ta läbi põrgu ja puhastustule õndsate asupaika – paradiisi . Edasi viib teda Beatrice ( jumaliku armu ja tarkuse sümbol), kellega koos jõuab luuletaja lõpuks jumala palge ette.
    Dante lõi poeemile uue värsi tertsiini (aba bcb cdc jne). Poeemi 100 laulu (14000 värssi) jagunevad kolme ossa – “Põrgu”, “ Purgatoorium ” (puhastustuli) ja “Paradiis”, igas 33 laulu, + sissejuhatus. Põrgu on 9 ringiga lehter põhjapoolkeral, on ka eelpõrgu ausatele ja usklikele, kes on natuke kahelnud Jumalas ja seetõttu sääskede ja parmude piinata.
    1. ring: antiigi suurmehed ja süütud lapsed, kes ei tundnud kristlikku ainujumalat.; 2. ring: abielurikkujad ja himurad ja hõljuvad põrgutules; 3. ringis , mida valvab kolmepäine Kerberos , on prassijad, mõõdutundeta inimesed; 4. ringis ihnsad ja pillajad ; 5. ringis tigedad, uhked , kadedad; 6. ringis ketserid põlevates puusärkides; 7. ringis vägivallatsejad, enesetapjad , toorutsejad; 8. ringis kupeldajad (kelle seas ka hulk paavste), altkäemaksuvõtjad, vargad, nad kukutatakse sügavasse tuleauku; 9. ringis, põrgupõhjas, on jumala reetja, langenud ingel Lucifer , kelle kolme näo lõugade vahel on kolm kõige suuremat patust: Jeesuse reetja Juudas ning Caesari reetjad Cassius ja Brutus.
    Põrguväravas on silt lause “Kõik lootus jätke, astudes siit sisse”.
    Lõunas kerkib sümmeetriline mägi (Puhastustuli), kuhu satuvad patust pöördujad, inglid on padimeesteks jõel, mis tuleb ületada. Puhastustule e lihtsurelike paradiisi läbivad need, kes on teinud mõnda seitsmest surmapatust (uhkus, kadedus, viha, laiskus, ihnus , liigsöömine, liiderlikkus) ning seejärel kõlbelisse ellu pöördunud. “Jumalikus komöödias” ilmutas Dante kaastunnet patuste vastu, keda kirik karmilt hukka mõistis, kõige karmimad karistused määratakse paavstidele, paradiisi ei lasta neist ühtki. Sinna pääsevad vaid need, kes on algusest peale truult jumalat teeninud või kristluse märtrina surnud. Lõpuks jõuab luuletaja “kümnendasse taevasse”, kus jumal end talle ilmutab valguse ja armastusena., kuhu ka Dante inimkonnal pimedusest astuda soovitab.
  • M.Underi elu ja looming
    Marie Under (1883-1980)
    Vanemad Hiiumaalt. Ise sündis Tallinnas. Loodus inspireeris teda. Suvekodu Hiiumaal. Materiaalsed võimalused piiratud – lapsi oli peres 5. Marie pandi kooli – saksakeelne tütarlastekool. Huvi kirjanduse vastu teismeeas. Kodus polnud palju raamatuid, ainult teoloogilised. Laenas naabrilt. Avastas Goethe ja Schilleri.
    I luuletus 13- aastaselt ja saksa keeles. Temperamendilt introvert, kuid samal ajal siiski temperamentne, kuraasikas. Pärast lõpetamist lasteaednike kursusele, hoidmistöö. Aga koguduse kaudu sattus 1900. Aastal kokku E. Vildega (tänu organistile). Vilde oli talle inspiratsiooniks, innustas jätkama. Kui 1901. a-l asutati Teataja, siis Vilde kaudu sai ta seal kontoris tööd. Mariele vanamees (36 vs 18) peale ei läinud. Talle meeldisid nooremad . Sõbranna vend Carl Hacker – „ilus mees“ on Marie öelnud. Noored abiellusid vaatamata teiste arvamustele. Läksid Moskvasse. Aga Carl oli õllemees. Marie käis suvel Eestis Hiiumaal – lapsepõlvemälestused.
    Järgmisena tutvus ta Ants Laikmaaga (kunstnik). Nende vahel oli vaimne side. Laikmaa ütles, et tuleb luuletada eesti keeles. Laikmaa saatis salaja mõned naise luuletused toimetusse. „Ema laul“ Noor-Eesti I albumisse! Mees aga suri peagi II maailmasõjas.
    1905. aastas oli Mariel juba 2 tütart . Koliti tagasi Tallinnasse. Marie hakkas läbi käima kultuuriinimestega, näiteks Mait Metsanurk, hugo Raudsepp, Paul Pinna, Kitzberg , Suits, tuglas , Juhan Liiv. See ei meeldinud Carlile, ka Marie vanematele mitte (tõsiusklikud).
    1913. a-l Estonia avamisel armus naisesse Artur Adson , kes oli lihtne maapoiss Sännalt (kutsutaksegi Sänna trubaduuriks). Õppinud maamõõtjaks, töötas insenerina- kontoriinimene kultuuriliste huvidega . Hakkas Underi loomingut ümber kirjutama.
    Marie kaugenes oma mehest – Adson üritas tähelepanu saada ju. Ent lahutus polnud toona kerge – kui üks pool ei nõustunud, ei saanud lahutada.
    Underil ja Tuglasel romanss. Adson aga endiselt hoolis.
    SIURU- kirjanduslik rühmitus, mille esimeheks oli Under. Nende eesmärgiks oli kuulsaks saada.
    1917.a-l „ Sonetid “ – kogu Underilt. See müüs hästi, eriti meeldis noortele.
    1918.a-l „Eelõitseng“ – koondlooming varasemast . Ka „Sinine puri “- luulekogu.
    (Adson hakkas ka seal seltskonnas luuletama .)
    Leidis murdeluule (avameelsed). Visnapuule ja Gailitile ei meeldinud Underi erootilised luuletused. „Sinises tualetis daam“ – kriitika Underi suhtes, mille kirjutas Gailit. Ka Kitzberg kritiseeris.
    Adson ja Under lahkusid. Hiljem ka teised. Aga Under oli kuulus!
    Ühines Tarapitaga, millel ilmusid samuti albumid ja luulekogud .
    Koos Adsoniga nad reisisid. „Veri valla“ ja „Pärisosa“.
    Tarapita vastandus ju rahavõimule ehk tõusiklusele.
    Under tõlkis ka. 1923. a-l aga lahutus. Lõpuks said Adson ja Under leivad ühte kappi panna.
    Paari luuletuse analüüs
    “Ekstaas”

    Ah!
    Toredaim on elamine maine
    ja vägev vere surematu püüd!
    Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
    Ma iial polnud kaaluv ega kaine .
    Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
    mu kleidi valkjasroheline siid
    ja kahisedes langevad kõik rüüd,
    sest riidetult on siiski kaunim naine.
    Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
    Kas muutub täna minu elulugu?
    Ah, mina olen juba seda sugu,
    et iga meel mul iga ilu joob.
    Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
    kui surmamõistetu, kel vähe aega.
    „On siiski kurb“
    On siiski kurb, et pärib surm
    selle südame,
    selle südame, täis joobumispuhke,
    täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.
    On siiski kurb, et pärib surm selle südame
    ja kõik tema laulmatud laulud -
    Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
    selle südame laulmatud laulud!


    Pilet 8

  • G.Boccaccio (või Cervantese) elu ja loomingu ülevaade
    GIOVANNI BOCCACCIO ( 1313 -1375)
    Sündis Pariisis. Isa kaupmees , ema prantslane. Isa lootis, et ka pojast saab kaupmees – pani poja õppima majandust ja õigusteadust. Ei meeldinud talle. Jäi kirjandusega tegelemiseks vaid vaba aeg. 14-aastaselt saatis isa ta Napolisse, eelkõige õppima. Samal ajal oli Napoli ka majanduslikult õitsval järjel. Kohalik kuningas oli kaunite kunstide, kirjanduse soosija. Napolis elades kuulus Boccaccio kirjanduslike ringkondadega kokku ning pälvis oma loominguga tunnustust, tähelepanu. Samamoodi nagu Petrarca armub ka Giovanni – Mariasse. Luust ja lihast naine erinevalt eelnevatest. Tema armastuse võitmiseks hakkab pingutama, eelkõige luuletades. Võidab Maria soosingu. Maria oli kõrgemast soost, vbl isegi Napoli kuninga mitteametlik tütar. Boccaccio nimetab teda Fiammetta (itaalia k. diamma – leek , tuli). Vbl kirjeldas see suhte tormilisust. Esmalt Boccaccio õnnelik, rahul. Mingi aja pärast Maria tüdines temast, leidis uue kallima. Valus üleelamine. Sellest lähtuvalt kirjutab hiljem ühe oma silmapaistvaima teose „Fiametta“.
    Peetakse esimeseks psühholoogiliseks teos, mis käsitleb naise tundeelu . Peategelane Fiammetta, kes räägib oma loo koos oma tunnete ja läbielamistega. Tegemist noore, kauni abielunaisega. Leiab endale noore, kauni armukese. On väga õnnelikud kuniks noormehe isa kutsub poja kodulinna tagasi (poeg kaupmees). Lahkumine valus. Leitakse lohutust lubadustes ning ootuses peagi kokku saada. Noormees vannub, et käib kodulinnas ära ja mõne aja pärast on tagasi – armastus võib jätkuda. Fiammetta jääb ootama – igatseb, unistab, meenutab. Mööduvad kuud – noormehest pole kuulda. Kui on kuulda, siis kuuleb, et on abiellunud. Fiammetta seda kuuldes väga murtud ja õnnetu. Neid tundeid Boccaccio kujutabki. Raamat läheb edasi sellega, et varsti jõuavad Fiammettani uued uudised, et too naine tal armuke . Valus, kuna eelistas teist Fiammettale. Abielu vbl sundlik, aga armukese puhul naine võitnud noormehe südame. Lootused, et Fiammettani tagasi tuleb, on kustunud ja sellepärast on naine iseäranis õnnetu. Varem ülistati naisi kui jumalannasid. Boccaccio kujutas neid mõtlevatest, tundvatest, reaalsetest inimestest.
    Petrarca ja Boccaccio said kokku. Boccaccio pidas Petrarcat ja Dantet oma suurteks eeskujudeks , õpetajateks. Kirjutas teoseid ka antiikmeestest. Tegeles antiigi uurimisega, aga ei saavutanud sellist sügavust nagu Petrarca. 50ndate aastate alguses kirjutas oma suurteose „ Dekameron “. Ei ole algupärane teos. Boccaccio arendas mitmed lood kirjanduslikuks jutuks . Mitmed motiivid pärit Aasiast, üsna vanad. Boccaccio kandis nende juttude tegevustiku üle kaasaega, kaasaja Itaaliasse. Annab põhjaliku ülevaate erinevatest ühiskonnakihtidest, erinevate erialadega inimeste tegemistest, väärtustest, olmest. Ülesehitus: raamjutustus. 10 noort inimest – 7 neidu , 3 noormeest. Lähevad maale, et pääseda linna painavast katkumeeleolust (et unustada surma) ja vbl ka seepärast, et pääseda katkust. Et aega huvitavamalt veeta, otsustatakse, et kõik seltskonnaliikmed räägivad iga päev ühe loo. Lepitakse kokku seltskonna kuninganna kui ka selle päeva teema, aga see polnud väga range – paindlik, vaba pigem. Kui keegi jutuga alustab, siis lõpetab jutu ja sündmustik tuleb tagasi seltskonda – kommenteeritakse mõne sõnaga.
    Boccaccio ütles lahti on teosest „Dekameron“, arvates, et on siiski lubatud piirid ületanud, liiga avameelne.
    Naise hingeelu kujutas. Tema „Fiammettat“ peetakse psühholoogilise proosaromaani alguseks Euroopa kirjanduses.
    Dekameronis kasutatud raamjutustust, mille oli võtnud, järgides Ida tavasid. Sujuvus.
  • Ülevaade väliseesti kirjandusest
    Sõda oli. Eestist lahkus u 60 000-70 000 in. NSVL võim ju vägivaldne, eriti kultuuriinimeste suhtes. Põgenetigi, peamiselt Rootsi, Kanadasse, USA-sse. Eesti vaimuelu keskusteks said Stockholm , Toronto. 1/3 kirjanikest läksid tegelikult, sh Suits, Gailit, Visnapuu, Under, Adson, Kangro (Arbujatest). USA-s nt anti välja ajakirja Mana.
    Eesmärgiks oli neil kõigil rahvusliku eneseteadvuse hoidmine. Paguluses ilmus isegi rohkem teoseid kui Eestis (20 aasta jooksul). 2600 kogu 45 aasta jooksul. Kuna nad olid palgatööl, siis teosed polnud nagu väga head – loominguks ikkagi vähe aega. Oli ka Väliseesti Kirjanike Liit.
    Paljuski kirjutati meenutusi Eestist.
    Wiki. Eesti pagulaskirjandus oli kirjandus, mis arenes väljaspool okupeeritud Eestit aastail 1944–1990.
    Oma iseloomult on pagulaskirjandus 1940. aastani Eestis loodud ja väljaantud kirjanduse jätk. Pagulaskirjandus sai alguse Saksa põgenikelaagris. Teise maailmasõja lõppedes sai keskuseks Rootsi. 1960ndateni oli pagulaskirjandus elujõulisem Eesti NSV kirjandusest, säilitades sõnavabaduse eelise ka hiljem.
    Aastatel 1944–1990 anti paguluses välja 267 romaani ja 181 luulekogu 75 autorilt, palju kirjutati ka memuaarkirjandust – 90 autorilt ilmus ligi 155 teost. 1950ndatel hakkas osa pagulaskirjanikke kirjutama teoseid asukohamaa keeles.
    Tuntuimad pagulaskirjanikud on Gustav Suits, Marie Under, Bernard Kangro, Karl Ristikivi , August Gailit, August Mälk, Artur Adson, Henrik Visnapuu, Ivar Ivask, Ain Kalmus , Helga Nõu, Enn Nõu, Valev Uibopuu, Johannes Aavik, Arno Vihalemm, Kalju Lepik, Ivar Grünthal, Hellar Grabbi, Ilmar Laaban, Arved Viirlaid, Liidia Tuulse, Salme Ekbaum, Gert Helbemäe, Arvo Mägi, Harri Asi, Raimond Kolk ja Albert Kivikas. Enamus neist oli olnud juba 1940. aastal tuntud kirjanikud, kelle loomingu avaldamine ja isegi omamine oli Eesti NSVs keelatud.


    Pilet 9

  • W.Shakespeare’i elu ja looming
    Shakespeare (1564- 1616 )
    William Shakespeare sündis 26. aprillil 1564. aastal Stratfordis, Inglismaal. Tema isa oli linnavalitsuse liige ja kaupmees. Shakespeare sai kohalikus grammatikakoolis hariduse ning lisaks õppis kreeka ja ladina keelt. Teda võib pidada maailmaklassi tragöödiakirjanikuks. Ta abiellus 18-aastaselt 26-aastase naisega, kellel olid kaksikud. Kui ta oli 23, otsustas ta minna Londonisse näidendeid kirjutama. Töötas ka ise näitlejana. Ta kirjutas ballaade, sonette, kuid edukaks sai näitekirjanikuna. Laseb ehitada 1599. aastal Gloobuse teatri, kus ta on osanik . 1611 . aastanbi tegeleb ta Londonist näitekunstiga, siis kolib kodukanti tagasi. 1616. aastal Shakespeare sureb. Tema elu võib jaotada kolme perioodi:
    • Tema esimene kirjutamisperiood on rõõmus, värvikas ja lüürilisem. Siis kirjutab ta komöödiaid (“Suveöö unenägu”, “ Veneetsia kaupmees”, “Palju kära eimillestki”). Lisaks kirjutab ka ajaloolisi näidendeid (“ Richard II”, “Richard III”, “ Henry IV”, “Henry V”. Sel perioodil kirjutab ka ühe helgetes toonides tragöödia – “ Romeo ja Julia ”.
    • Tema teisel perioodil kirjutab tuntud tragöödiaid (“ Hamlet ”, “ Othello ”, “Kuningas Lear ”, “Macbeth”.
    • Kolmandal perioodil kirjutab tragikomöödiaid (“ Torm ”, “Talvemuinasjutt”).

    Sündis Stratford -upon-Avonis, isa oli rikas ja hea ärivaistuga. 1568 sai isa John linnapeaks. Haridusteed alustas kodulinnas, kust sai piisavalt põhjaliku antiikmütoloogia tundmise. Loomingut on tohutult säilinud, aga andmed elu kohta on lünklikud. 70ndatel algas pere majandulik allakäik ja ähvardas vaesumine . Isa müüs naise kinnisvara ning W pidi end ise ülal pidama . 1582 abiellus 8 aastat vanema jõuka naisega, kellega sai kaxikud (Hamlet, Judith ). 1585? Läx Londonisse õnne otsima, alustas ühe teise näitlejaga näitetruppi, kus mängis kui ka kirjutas. Jõukus hakkas kiiresti kasvamahakkas isa rasketel aegadel müüdud kinnisvara kokku ostma ja 1599 ostis John endale ka gentlemani tiitli . Ei ole teada, millal koju tagasi pöördus, kuid seal suri ja sinna ka maeti. 1623 anti esmakordselt välja tema kogutud draamateosed. Kokku säilinud 36 näidendit, millest varasemad olid komöödiad (1595“Suveöö unenägu”, 1593 “Tõrksa taltsutus”, 1596 ”Veneetsia kaupmees”, 1598 ”Palju kära eimillestki”, 1600“ Windsori lõbusad naised”, “Kaheteistkümnes öö”, 1604”Mõõt mõõdu vastu” ) ja nn. ajalookroonikad (“Henry IV(1597/98),V(1599),VI(1590-92),VIII(1612-13)”, “Richard II(1595), III( 1592 )”, Kuningas John(1596)). Huumori allikax on tavaliselt madalamast soost tegelased, vaimukuse intriigis on suur osa juhusel ja saatusel, õigustab inimeste loomulikke tundeid ja nende armastuse vabadust, vabandades sellele mitmed ühiskondlikud eelarvamused, normid ja keelud. Ajalookroonikates lahkab võimuprobleeme. Loomingu kõrgtaseme saavutas S. 17 saj esimesel kümnendil, mil tema loodud tragöödiad läxid maailmakirjanduse ajalukku, neis seob ta inimese saatuse tihedalt ühiskonnaga (1604“Othello”, 1606“Macbeth”, 1606“Kuningas Lear”, 1595“Romeo ja Julia”, 1599“Julius Caecar”, 1606-7” Antonius ja Kleopatra”, 1607”Timon Ateenast ”, 1608 ” Coriolanus ”, 1609”Talvemuinasjutt”, 1610 ”Cymbeline”, 1611”Torm”) Tragöödiate tsükkel algab kuulsaima teosega “Hamlet”(1600-2): renessansi aja suurim sümbol kirjanduses. Loo allikax on keskaegse Taani kroonikakirjutaja Saxo Grammaticuse ld.keelne kroonika. See on ainus teos, mis algusest peale seotud surma teemaga .
    I vaatus – Hamletile ilmub tema isa vaim, Claudius on mõrvanud oma venna, abiellunud kuninganna Gertrudiga (hamleti ema), Isa vaim nõuab H-lt kättemaksu. H asemel on trooni tema onu. H armastab Opheliat, kuid tolle isa Polonius ja vend Laertes ei kiida seda heaks. II vaatus – arvatakse, et H on armastusest hulluks keeranud. Areneb tema hulluse teema. III vaatus – kohtumine Opheliaga (olla või mitte olla?), nähes sepitsust, kohtleb H O-t julmalt. H ütleb emale kõik näkku, Claudius ei saa H tappa, kuna rahvas armastab H-t. IV vaatus – H mõtisklused ja eneseanalüüs, Ophelia surm, Laertese kättemaks. V vaatus – kalmistul . H tapab Claudiuse. S. viimase perioodi näidendeid ühendab muinasloolisus, idüll, mis lahendab konflikte ja viib õnneliku lõpplahenduseni (tragikomöödiad).
  • Ühe näidendi analüüs = Romeo ja Julia
  • J. Krossi elu ja looming
    Kross (1920-2007)
    Sündinud Tallinnas 19. Veebruaril. Isa oli masinatehase Ilmarine meister. Oli perekonna ainus laps. Päris haritud ja kultuurihuvilisest perest , kus räägiti vene, saksa ja eesti keelt. Mitmes keeles kirjandust leidus seal peres. 1928-1938 õppis Westholmi gümnaasiumis ja sellest kirjutab oma „ Wikmani poistes“. Hakkab juba kooliajal oma kirjanduslikke katsetusi avaldama. 1938 astus Tartu Ülikooli õppima rahvusvahelist õigust, lõpetanud ülikooli juurateaduskonnas. Lõpetas selle 1942. 1943 Saksa sõjavägi tegi totaalse eesti poiste mobilisatsiooni, õnneks rindele ei pidanud minema. Westholmi gümnaasiumis õppisid 6 keelt, oli võimalus olla Saksa staabis tõlk. Sakslased arreteerisid ta kui mehe, kes organiseerib või käib läbi nendega, kes tahavad taastada Eesti Vabariiki. Arreteeritud kõigepealt sakslaste poolt, 1944-1946 tööl Tartu Ülikoolis, 1946 arreteeritakse nõukogude võimu poolt. 1948-1954 on sunnitööl ja asumal Komimaal. Sinna viidud inimesed said teiseks karistuse mooduseks selle, et kui sunnitöö oli läbi, siis polnud õigust tagasi pöörduda Eestisse. 1953 Stalin suri, siis hakati pikkamisi neid poliitvange lahti laskma. Nõnda Kross saab üsna varakult, 1954 tagasi eestisse, 34-aastasena. Ülikooli lõpetades abiellus, naine kui rahvavaenlase naine lahutas temast vältimaks enda Siberisse saatmist. Siberis Kross abieellus uuesti ühe poliitvangiga. Said kokku niivõrd palju raha, et ostsid maja seal. Tulid Eestisse. Tema kolmas naine on olnud Ellen Niit . Poliitvanginga tagasi tulnul on plekk küljes, keegi ei võta sellist inimest tööle. Esimesi töid oligi, millest kirjutas romaanis , et oli arheoloogilistel väljakaevamistel. Algab luule tõlkimise periood. 1956 alates hakatakse avaldama tema originaalluuletusi. 70ndatel hakkab kirjutama proosateoseid. 1971 omapäralised au- ja ametinimetused, siis nimetati ENSV teeneliseks kirjanikuks , 1985 ENSV rahvakirjanikuks. On olnud kirjanike liidu juhatuses, 1989 Tartu Ülikool valis ta oma audoktoriks, 1990 Helsingi ülikool tegi sama. Tal on mitmeid rahvusvahelisi tunnustusi, 1989 tunniistati romaan „Keisri hull“ parimaks tõlketeoseks. Üsna palju reisinud on. On mitmekordne Nobeli preemia nominent, see preemia on väga poliitiline.
    Kirjanikuna on mõjutanud Puškin, Under, Sang, Merilaas , Paul Viiding , Alver . Venemaalt naastes hakkas luuletama. Tema luule on rohkem selline intellektuaalne luue , vähem tunnetteküllane. Üldiselt ühiskonna kajastaja, kuid on ka väga häid armastusluuletusi, „Voog ja kompanii“. Tarmo ja Toomas Urb esitavad ühte teksti omaenese teksti pähe, tegelikult on Krossi tekst. Esimene luulekogu 1958 kandis ajajärgule omast pealkirja „Söerikastaja“. On ajaluule kogu, kus on hukkamõist eelmisele ajastule . 1952 kompartei kongress , kus öeldi, et kõik vead, mis tehtud, tingitud Stailinist, isikukultus. Kross kirjutab sellest, et olenemata aegadest saab elada puhta hingega. Inimene ei pea igasuguse kampaaniaga kaasa minema. Puhtuse taotlus . Palju on vabavärsilisi luuletusi. Sellest tuli loomulikult probleem. Armastas üldse vabavärssi kirjutada. Sest Endel Nirk oli niisugune, kes kasutas parteistaatust, et ennast kirjandust luua, kirjutas Hermelini nime all paroodia pealkirjaga „Porikuu sonaat“, parodeerib Krossi, Kaalepit, Ellen Niitu. Probleem selles, et pole luule. Vastad sellele ja ülteb selle, et inimese teeb inimeseks iseseisva mõtlemise võime. Veel luulekogud „Kivist viiulid“, seal ilus luuletus „Maailma avastamine“, mis pühendatud Kolumbusele. „ Lauljad laevavööridel“, „Vihm teeb ilusaid asju“. Põhiteema on intellektuaalne luule, filosoofiline mõtisklus niinimetatud uue aja inimesest. Proosani jõuab 70ndatel ja sinna jõudmiseks suureks põhjuseks alanud stagnatsioon . See, et kõike, mida tahtsid välja öelda, seda otse teha ei saanud. Kõikides romaanides keegi päritolult eestlane oma klassist lahkunud, ta on oluline persoon . Peategelase puhul on põhiprobleemiks kompromissile minek, vaja teha tähtis otsus, mis on enda jaoks halb, sest põhimõtetevastane. Pingelised, psühholooglised romaanid, põnevad suhted ja pikad sisemonoloogid. Avastab enda jaoks ajaloo ümberkirjutamise. Võtab Eesti varasemast ajaloost huvitavaid isiksusi ja need on tal pagana põnevad. Kirjutab nende elust tollel kaugel ajal, seostab kultuuritegelased ja ajaloolised tegelased omaenese aegse ajaga , toob mõtte välja kaasaega. Walter Scott , indiaanijutu ja Tarzan , hiljem tulevad ajalooalased teosed. „Michelsoni immatrikuleerimine“, „ Taevakivi “. Viimane räägib sellest, kuidas Masing ja Peterson kahel erineval viisil oma rahvast armastavad, põlvkondade konflikt. 1970 ilmub esimene proosateos, „4 monoloogi püha Jüri asjus“ – Sittow pürgib kõrgemasse seltskonda, kuida takistauseks saab tsunftisüsteem, teiste üle, kuid pruudi nimel soostub tegema selliaasta ning pühast Jürist skulptuuri, mis kujutaks teda ennast. Monolooge peavad Sittow, pruut , võõrasisa ja tsunftimees. Kirjutab suure romaani „Kolme katku vahel“ esimene köide. Ajendiks on „Liiwimaa kroonika.“ Kõrgemale trügijaks on Russow, kes voorimehe pojast vaimulikuks. Tegevuskoht peamiselt Tallinn, aeg-ajalt ka reisib. 4 monoloogi saab kohe Tuglase novelliauhinna. Paraleelselt romaanidega kirjutabki kogu elu novelle , „Klio silma all“, 1975 romaan „Taevakivi“, samal aastal „Kolmandad mäed“, kus peategelaseks Köler, sümboliseerivad ettetulevaid takistusi. Köler maalib Tallinnasse Kaarli kirikusse Jeesusega altarimaali, modelliks talupoeeg, kes on sadistlik edasipürgija. Kölerile osutub see probleemiks ja asja leevendamiseks paneb sisse oma armastuse ja usu sellesse, hakkab juhtima rahvaliikumist ja lõpuks rahustab na ine maha, et kunsti seisukohalt pole probleemi. 1978 „Keisri hull“. Mitu novellikogu jälle, näiteks „Kaja lood“, „Ülesõidukohad“. Jutustus „ Marrastus “, kus üks tüdruk suti see tõttu, et kukkus põlve puruks, kutsuti küll arst, aga tal oli teetanud ja suri. Lugu „Väike Vipper “ – poistegümnaasium, kunflikt Vipper ja prantsuse keele õpetaja vahel. Vipper tahtis cum laudet, aga õpetaja ei soostunud panema hindeks viite ja Vipper poos end üles. „Toru“ – lugu sellest, kuidas kõrvale hiilida kohustuslikust väeteenistusest. Üks toru sülgas noored vene, teised saksa sõjaväkke. Viimane oli leebem. Tahetakse Tallinnast Helsingisse sõita tühjades kütusetsisternides, tuli aga surm. Romaanid 1982 „Rakvere romaan“ – linn sai Põhjasõjas kannatada, vastuolu linn ja Tiesenhausenite mõisa vahel, mis on paremal järjel ja hakkab lolukorda ära kasutama. Linn kaotab. 1984 „Professor Martensi ärasõit“ – palju monolooge ja mõtisklusi. Martens on Audru köstri poeg, jäi lapsena orvuks, sattus Peterburi vaestekooli, töötas end üles, hea juriidilise haridusega. Martens jäi ööseks raudteejaama, sest hakkas Peterburi minema, aga otsustas rongilt maha minna ja suri. Pärnuga seotud mees, rahvusvahelise õiguse lõpetanud mees, oli Vene tsaaririigi üks parimaid diplomaate, kes 1909 pidi saama Nobeli rahupreemia. 1987 „ Vastutuulelaev “ – Schmidt, Eesti päritolu mees Naissaarelt, tehniliste huvidega, jäi aga paremast käest ilma. Treenis oma vasakut kätt nii, et sai oma ajastul kuulsaks potikuks, kuigi tal puudus akadeemiline haridus. Haridusaugud täitis intuitsiooniga, suri tundmatuna, hiljem hakkas NASA kasutama tema leiutisi. 1988 „Wikmani poisid“, sellest on tehtud rohkem kui 4 telelavastust. Autobiograafiline memuaarteos, keerulised suhted kooli- ja klassivendade vahel. 1990 „Väljakaevamised“ , aasta enne 1989 ilmus see romaan soome keeles. Minategelane tuleb 50ndate keskpaigas asumiselt, töötu, sai Toompeale väljakaevamistele, leidis Lundi peapiiskopi pihtimuse 13. saj, millest teistele ei räägi. Saatis selle Tartusse ning tuleb hämmastav tõlge, et piiskop kahetses vägivalda, sellel vastakad reaktsioonid, et võltsing. 1970-1980 „Kolme katku vahel“ kõik neli osa. 1998 „Paigallend“. Sügav vene aeg, tagasivaade ja elulugu, mis jõuab kaasaega 50ndatesse, peategelane vaimsete aannetega, aga ei realiseerinud ennasat. Ülikooliaastatest romaanis „Mesmeri ring“. Kirev peategelane puudus. Viimane romaan „Tahtamaa“. Ilmus veel 2 köidet memuaarteost „Kallid kaasteelised“, esimene 2004 ja teine postuumselt. On kirjutanud ühe vinge lasteraamatu, apteegi õpipoisist. Väga palju tõlkinud, näiteks praegu hästi oluline „Alice imedemaal “. Shakespeare on tõlkinud, Balzaci , „ Eilne maailm“ Schweig. „Libretto“ ooper . Tõlkis 7 keelest: saksa, prantsuse, inglise, vene, rootsi, soome ja ungari. Tal oli ka kirjanduskriitilist loomingut „Vahelelugemised I-V“, kus on seisukohavõtud, analüüsid ja kriitika.
    „Keisri hull“ – Jakob Mätlik, õde Eeva, tema mees Timotheus von Bock , Laming on nuhk, tütar Jette ja sohilaps Anna. Võisiku talu, Schlüsselburgi vangla . Keiser Aleksander I pani vangi, Nikolai I vabastas. Õpetaja Masing. „Keisri hull“ on tõlgitud vähemalt 16 erinevasse keelde, mis muudab selle ühtlasi maailmas üheks tuntumaks eesti kirjandusteoseks.
  • Romaani „Keisri hull“ analüüs


    Pilet 10

  • Klassitsismi mõiste
    KLASSITSISM lahutas vastandid.
    • Au sees mõistus ja mõistusepärasus ehk ratsionalistlikkus.
    • Kunstis: selgus, korrapära ehk välditi juhuslikku ja segast.
    • Draamas (nagu see oli antiikajal) tehti normiks need 3 ühtsuse põhimõtet ehk koha-, aja- ja tegevusühtsus. = tõepärasus.
    Tragöödia pidi puhastama, komöödia pidi õpetama. „Kõrgel“ ja „madalal“ oli selge piir.
    Klassitsism tekkis 17.saj.l Pr.-l. 1635 Prantsuse Akadeemia. Seltskonnas ja keelekasutuses olid väga jäigad kombed, polnud kombex näidata soojemaid tundeid ka laste suhtes, abielu armastuse pärast peeti banaalsex. Keel: põsed-häbelikkuse troonid, hambad-suu mööbel, rumal-tihe mõistus. Oli kombex rõhutada ilu (pandi näkku sünnimärke, mehed kekutasid). K. pani paika kõrge ja madala stiili, olid kindlad žanrid mida soositi, ja oli neid, milles ei kirjutatudki. Need pidid lähtuma põhimõttest, et kõige tähtsam on õpetlikkus ja moraal , selge, väga korrapärane, tunded olid ebasoosingus. Palju kasutati antiigi eeskuju. Kogu draama kirjandus pandi kindlatele alustele , töödeldi Aristotelese teatriteeoria reeglite kogumikux. Kolme ühtsuse reegel (aeg, koht, tegevus). Tegevus pidi mahtuma 24h sisse, kogu tähelepanu suunatud ühele kindlale tegevusele (ei tohtinud olla kõrvalliine) ning tegelskujud võisid olla kahesugused: antiikkangelased või kõrgseltskonda kuuluvad kaasaegsed inimesed. Ei tohtinud olla ühtegi vägivalla stseeni. Värsimõõdux oli alexandriin, ei esinenud proosakõnet, ei olnud midagi fantastilist ega väljamõeldut. Näidendis pidi olema 5 vaatust.
  • Moliere ’i elu ja looming
    Moliere (1622- 1673 )
    Klassitsistliku Prantsusmaa üks suuremaid komöödiakirjanikke oli Jean- Baptiste Poquelin ehk MOLIÉRE.
    Ta tundis juba varasest peale huvi teatri vastu. Loobus ntks advokaadiametist ja muudest kõrgematest kohtadest , mida ta isa talle soovis. Ta asutas Pariisis teatritrupi. Kuid ebaõnnestus ja suundus 1646 . aastal Lõuna-Prantsusmaale ja seal rännati ringi. Saadi kogemusi ja saati küpseteks ning 1658 .aastal, Pariisi naasmise järel, lavastati lühinäidend „Naeruväärsed eputised“. Seda saatis menu .
    Järgmiste komöödiatega vihastas ta vaimulikud ja vanameelsed välja.
    5 aasta pärast sai ta sisiki lavale tuua näidendi „ Tartuffe “. Selles kritiseerib ta kibedalt valevagadust ja kirikus levinud silmakirjatsemist.
    Sisu: Tartuffe on kavala ja osava silmakirjatseja võrdkuju, kellel puudub südametunnistus. Pereisa Orgon kehastab lihtsameelset, naiivset ja usaldabki oma poega kõiges. (nad moodustavad äärmuse)
    Lõpuks kavaldatakse Tartuffe ka üle, kuid selleks ajaks on asi läinud juba absurdseks, just Orgone´i pika „silmade avanemise“ seisukohast . Himurus osutubki Tartuffe´i nõrgimaks kohaks. Komöödia lõpus- deus ex machina, mis pidi näitama austust monarhi vastu.
    Tema komöödiaid mängitakse siiamaani, kuna ta oskas kaasaja inimestes peensusteni näha ja välja tuua inimese tegeliku olemuse jooni, mis on inimesi saatnud läbi aegade.
    Veel tema näidendeid: „Meeste kool“, „Naiste kool“, „Ihnus“, „Õpetatud naised“, „Ebahaige“. Moliére´ile ja tema teostele iseloomulik:
    • elu ja kommete peegeldamine satiiri kasutades.
    • loomulikkuse ja lihtsuse pooldaja
    • häiris võltsus, silmakirjalikkus
    • naeruvääristab eputamist ja silmakirjalikku vagadust
    • tegelased ei ole ühemõttelised. ntks don Juan pole mitte lihtsalt eputaja, vaid tolle aja Prantsusmaa ühiskonnas levima hakanud vabameelse vaimu kandja, silmakirjaliku moraali kriitik .
    • kunstlikud lõpud (ntks don Juan)
    • sõnakoomika

  • „ Misantroop ”
  • H.Visnapuu elu ja loomingu ülevaade
    Visnapuu (1890-1951)
    Sündis Helme kihelkonnas sulaseperre. Pere oli vaene, ent Henrikul õnnestus siiski haridus omandada. Töötas Tartus algkooliõpetajana. Koliski sinna, õppis seal ka gümnaasiumis. Läks ka ülikooli, ent ei lõpetanud. Kirjanduselu oli tähtsam. Käis ka Berliinis. 1917. aastal SIURU. Siis ka vabadussõjas, ent rindetegevusest osa ei võtnud. Töötas Varamu toimetuses ja propaganda osakonnas. Tal oli ilus kaasa, keda kutsus nimega Ing (tegelik nimi: Hilda ). ( Eelmine mees oli muide eneka teinud tema pärast). Pühendas oma luuletusi Ingile. Too suri tuberkuloosi.1949. aastal läks Henrik USA-sse. Suri haigusesse.
    Laiema tuntuse pälviski SIURU-päevilt. I kogu 1917.a-l „Amores“. Esimesed värsikatsetused üldse 1908. aastast. Veel ka album: „Moment“. 1918. a-l ilmus aga kogu: „Jumalaga, Ene!“ 1920. a-l kolm kogu: „Talihari“, „Hõbedased kuljused“, „Käo-orvik“. Seejärel paus loomingus.
    Jätkab 20ndatel luuletajana. Vabariigiaegadel oli Eesti esiluuletaja. „Ränikivi“, „Maarjamaa laulud“, „Puuslikud“, „Tuulesõel“, „Päike ja jõgi“, „Põhjavalgus“ (viimane Eestis ilmunud teos). Avaldas teoseid ka paguluses olles, nt „Esivanemate hauad “, „Tuuline teekond“. „Periheel“(astr. mõiste- taevakehade lähim asukoht üksteise suhtes).
    „Mare Balticum “
    „Linnutee“
    Peamiselt armastusteema.
    Paari luuletuse analüüs

    „Ärge tapke inimest“

    Mul on valus ja häbi. 
    Sel a'al, mil ma magasin , tapeti inimest, 
    mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest, 
    süda pisteti läbi.
    Mul on valus ja häbi. 
    Kuidas heidan magama, jättes inimest, 
    kui ma tean, et puuakse jälle inimest. 
    Süda pistetaks läbi.
    Lauliku prohveti suu läbi 
    tahan hüüda: ärge tapke inimest! 
    Järelejätmata hüüda: kaitske inimest. 
    Mul on valus ja häbi.
    Selle teotuse läbi 
    kuidas olen alandet, kui te tapate, 
    kuidas olen veel teiega, kui te tapate, 
    pistate südame läbi.
    Mul on valus ja häbi. 
    Võin ma ka ütelda, tapke inimest?
    Võin ma ka õigeiks pidada tappa inimest, 
    süda torgata läbi.
    Hirmsa jõleduse läbi 
    olete petet tapma inimest. 
    Tean ühte ma, ärge tapke inimest! 
    Mul on valus ja häbi.
    „ Sireli “
    Sireli torkas püssirauda.
    Sireli, sireli.
    Palju on sõpru langend hauda,
    sireli.
    Sirelis seisis , valvas vaenlast .
    Sireli, sireli.
    Sirelit kevad puistab kaenlast.
    Sireli.
    Sirelit kodu akna taga.
    Sireli, sireli.
    Sirelit Eo! uinu, maga!
    Sireli.
    Sirelis sõda, sirelit kanda.
    Sireli, sireli.
    Sirelit raua vastu anda.
    Sireli.
    Sireli torkas püssirauda.
    Sireli, sireli.
    Palju on sõpru langend hauda.
    Sireli.
    Sirelit kodu! Sireli tarju!
    Sireli, sireli!
    Sirelis kodu — sõduri varju!
    Sireli.
    Sirelist õnne! Kakskorda neli.
    Sireli, sireli.
    Sirelit sulle võõras ja veli .
    Sireli.




    Pilet 11

  • Valgustuskirjandus
    18.saj sai alguse Prantsusmaalt. Põhiideed: suveräänsus, ratsionalitslik maailmavaade,kapitalistlik....
    Rõhutati, et iga inimene on oluline. Siis kirjandus oligi, et oleks kõigile.
    Põhijooned:
  • ajakirjanduses hakati valgustusideid levitama, sellest sai ühiskonna peegel
  • kirjandusühingud, ringid polnud elitaarsed, mutuusid avalikumaks, tegevus ei toimunud enam nii suletud ringkonnas.
  • filosoofia hakkas kirjandust mõjutama, seda viidi sisse ilukirjandusse, sest seda loeti rohkem, eriti ntks romaanidesse.
  • teatri kaudu levitati. Need, kes ei lugenud, said osa nendest teatris
  • luule samas taandus, ei hinnatud tundeid.
    1)Entsüklopeedia- Denis Diderot –tahtis koostada. üritas 20 aastat, vastasseis kiriku ja võimu poolt. 1774 valmis.
    2) 18. saj lõpp ilmusid esteetika alased teosed, lahati ilu mõistet.
    Sentimentalism tõi kaasa luule taashindama hakkamise, kuna arvati, et tunded on siiski inimese loomulik osa.
    Voltaire ja Rousseau -põhilised valgustajad
  • Voltaire’i, Rousseau’ kirjanduslik tegevus
    Voltaire (1694-1778)
    Päris nimi: Francois-Marie Arouet. Kodanlase klassis, ema oli väike- aadlik . Isast sai kohtu notar. Poisist sai ametijätkaja. Voltaire ei olnud aga huvitatud sellest ametist. Hakkas läbi käima humanitaarse seltskonnaga, kes olid ilmalikud elunautijad, nii taevase kui riigivõimu üle nad irvitasid. Voltaire omandas seega ka pilkava stiili. See tõi talle pahandust ja ta pandi Bastille´i. Võitis kirjandusliku kuulsuse oma „Kuningas Oidipuse“. Käsitles sama müüti.
    Tema järgmine näitemäng samuti. Kuid sattus siiski [Bastiisse], seejärel saadeti Prantsusmaalt välja. Voltaire valis Inglismaa, kus viibis kolm aastat. Need olid tema jaoks rikastavad, arendavad. Esmalt filosoofilises plaanis puutus kokku Newtoni ja Locke ´i töödega, mis pani teda maailma teise nurga alt vaatama. Nende mõjul ilmus tal“Filosoofilised kirjad“, milles tõi välja Inglismaa edumeelsuse, Inglismaa tugevad küljed ja saavutused, arvustas Prantsusmaad, et riik on maha jäänud. Kirjandusliku poole pealt tutvus ta Shakespeare´i teostega ja oli vaimustatud. Klassitsism Prantsusmaal aegunud- seda leidis ta võrreldes Shakespeare´iga. Ilmusid „Brutus“ ja „Caesari surm“. Pöördus Prantsusmaale tagasi, tema „Filosoofilised kirjad“ ei meeldinud võimule ja lahkus Pariisist. Leidis haritud ja kauni markiisi, kes pakub talle kaunis lossis 10 aastat peavarju. Voltaire arendab oma filosoofiat . Ta kirjutaski nii näitekirjandust kui filosoofia alast, ajaloolised uurimustööd ja ka luuletused- mitmekülgne. Kuid tänu mõnele eestkostjale, saab armu ja saab Pariisi tagasi minna. Sai isegi mingi õukonna ameti aga pöördub tülli, kuna on liiga kriitiline. Päästab aga see, et Friendrich II ( Preisimaa ) kutsub ta oma õukonda. Voltaire ja Freidrich II ühendavad jõud( valgustus ). Aga liiga omakasupüüdlikud, Voltaire pettub valitsejas, kirjutab ka teose, mis põletati. Pöördub tagasi Prantsusmaale. Ta pole seal teretulnud ja tal õnnestub osta maad, Pr. ja Šveitsi vahel.
    Voltaire´i suhtumine jumalasse: kui jumalat ei ole, tuleks ta välja mõelda. On vaja midagi, millesse uskuda . Lihtinimestel vaja, et miski paneks nad vastavalt käituma, muidu tekiks kaos , kui keegi midagi ei karda /austa vms. Loomulik religioon : Tee teistele seda, mida sa tahad , et sulle tehakse.
    Näitemängud vajalikud et uusi ideid levitada, masside valgustamiseks. Erinevalt Rousseaust ke arvas vastupidi.
    Mis tea kirikuga tülli ajaS: eitas usu fanatismi.
    Ühes peres oli üks poeg, aga maj põhjustel oli võlgades, sooritas enesetapu. Süüdistati isa selles, et poeg olevat soovinud usku vahetada, aga isa oli äärmuslane ja ei nõustunud, pooldaspigem poja tapmist. Nende kuulujuttude põhjal alustati kohtuprotsessi. Isa hukati. –Jumalik õiglus maa peal.
    Kui voltaire sellest kuulis , siis otsustas ta selle süüasja üles võtta. Lõpptulemusena mõisteti isa õigeks tagantjärele. Oli siis põhimõtteline protsess kiriku vastu. See tekitas kirikuringkondades pahameelt Voltaire´i vastu.
    Rousseau ( 1712 -1778)
    Jean Jacques Rousseau (1712-1778) oli päritolult šveitslane. Sündis Genfis , sünnitusel suri tema ema. Noormees kasvas oma käe peal. Isa oli kellassepp . Raamatuid oli kodus küll ja kodus luges ta läbi kõik, mis kätte sattus (ka Moliére). Isa pidi Genfist lahkuma, aga tema jäi kooli ja õppis ikkagi ladina keelt ja tühja-tähja juurde. Pärast pealiskaudset kooliskäiku sai temast graveerija õpipoiss. Meister oli jäme ja vägivaldne mees. Selle peale lahkus ta kodulinnast. Pidas erinevaid ameteid, kuni leidis toreda naise, kes ta enda juurde võttis. 12 aastat sai Rousseau viibida Itaalia provintsis . Seal luges ja tegeles ka muusikaga. Pühendus muusikale. Õppis muusikateooriat. Hakkab heliloojat. Pisut dirigeerib. Olevat väidetavalt välja mõelnud uue numbrilise noodisüsteemi. 30-aastaselt läks oma heategijaga tülli ja siis läks Pariisi. Tema noodisüsteem ei leidnud tunnustust seal ja keegi ei võtnud teda enda juurde elama ka. Kirjutab ooperi „Galantsed muusad“, millega pälvib tuntust. Vahepeal töötab saatkonna ametnikuna kontoris, kuni pälvib laiema tuntuse 1749. aastal, kui võtab osa esseekonkursist „Dijoni akadeemia konkurss“. Küsimus oli seal : kas teaduste ja kunstide areng on kaasa aidanud kommetele või mitte? Mugavus on toonud kaasa lõtvuse, aga looduses sellega läbi ei löö. Tema eeskujuks oli Sparta riik : vähe mugavusi, patriotism , range kord. Tsivilitatsioon on põhjustanud ebavõrdset rikkuste jaotust.
    Teenis endale elatist nootide ümberkirjutajana. Ta loobus edevusest. Saavutab kirjanduses kuulsust. Saab monarhi soosingu. Ta hakkab ülemvalgustajatest sellega eemalduma. Järgmine Dijoni essee ebavõrdusest: kõik on põhjustanud tsivilisatsioon ja eraomand . Üleüldine filosoofia oli tagasi loodusesse. Voltaire kritiseeris seda. Leiab, et teater loob vale pildi. Eelkõige kujutatakse kesksete tegelastena pettureid ja sulisid. Head inimest on palju raskem mängida. Rõhuasetus on tema meelest paigast ära. Äärmisel juhul võiks näitemänge lavastada, kui peategelaseks on vooruslik abielumees, kes on patrioot, töökas, mehine. Ta näitab ideaali . Teine normaalne näidend oleks antiikne, kus kujutatakse sporti.
    Kirjutas teose „Uus Helois “. Peategelane on aristokraadist neiu , kes armub endast madalamasse . Kui õpetlane, kes neiut armastab, teeb ettepaneku, et põgeneks, siis neiu jääb truuks oma isa kasvatusele ning ei lähe kaasa. Õpetaja läheb laia ilma. Neiu pannakse paari rikkaga. Armastust ei tunne. Õpetaja saab kokku valgustajaga, kes ütleb: „elu möödub lennates ja mõtte annavad ainult heateod “. Aastaid hiljem saadab õpetaja kirja armastatule . Nende vahel on pinged . Neiu räägib surivoodil, et ta on terve elu armastanud õpetajat. Rousseau ütleb, et see pole loomulik. Loomulik on armastus ja armastada .
  • Postmodernism kirjanduses
    Postmodernism on kirjanduslik ja kunstiline vool ning arhitektuurisuund. Üldisemalt võib postmodernismi pidada globaalseks kultuuriliseks hoiakuks, mis järgneb (ladina keeles post) modernismi hoiakule edenemise mõttes või lihtsalt ajalises tähenduses.
    Postmodernismi ühtsete joontena on tuvastatud:
    • ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction)
    • kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla originaalsed
    • fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu
    • ideede lõtv seotus
    • paranoilisus
    • kindla teemaderingi eristamatus
    • postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed, triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri vahel; modernismisuurtele metafüüsilistele ja filosoofilistele otsingutele hakati vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega; kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi
    Modernism Postmodernism
    suletud vorm avatud vorm
    eesmärgipärasus mäng
    kavatsuslikkus, plaanipärasus juhus
    hierarhia anarhia
    (kunst kui) objekt/lõpetatud töö (kunst kui) protsess/happening/ performance
    loomine/ terviklikkus taasloomine/dekonstruktsioon
    žanr/piir tekst/intertekst
    valik kombineerimine
    üldkeel individuaalne keel
    määratletus ebamäärasus
    romantism /sümbolism patafüüsika/ dadaism
    vorm (konjuktiivne, suletud) antivorm ( disjunktiivne ,avatud)
    meisterlikkus kurnatus
    distants osalus
    kreatsioon/totalitaarsus dekreatsioon/dekonstruktsioon
    süntees antitees
    paradigma süntagma
    metafoor metonüümia
    narratiiv antinarratiiv
    Jumal-isa püha vaim
    genitaalne/falliline polümorfne
    paranoia skisofreenia
    päritolu/põhjus erinevus/jälg
    determineeritus indetermineeritus (määramatus)
    optimism skeptitsims
    tõsidus iroonia
    • Kirjutamine ei ole eneseavamine , vaid enesesulgumine – enesevarjamine kaunil ehk eeskujuandval viisil.
    Postmodernistliku kirjandus võtab (kas varjatult või avalikult) sihiks lugeja petmise , segadusseajamise. Paljude postmodernistlike teoste puhul on raske nende fiktiivset laadi läb näha. Ei saa kindel olla, et mingeid asiseid funktsioone täitev tekst pole tegelikult varjatult ilukirjanduslik (nt ajalehesabades ilmunud kuulutuste varjatud eesmärk moodustada luuletus) või vastupidi, end ilukirjandusena atišeeriv tekst võib tegelikult olla kirjutatud mingil kindlal otstarbel (nt siseinfo andmine).
    • Kunagi oli teose ülesehitus tõsine ülesanne ja lugemine oli “mäng”. Nüüd, kus ülesehitus on mäng, on lugemine omandanud raskuse, mis varem iseloomustas kirjutamist
    Postmodernistlikku teost on raskem lugeda. Lugemiselamus on muutunud mitmekihiliseks ja mitmeti tõlgendavaks. Lugeja satub sageli segadusse, sest ta ei suuda otsustada, kas talle soovitakse mingit infot anda, teda lõbustada või mõjutada. Postmodernistlikke tekstide õiges võtmes lugemine on keerukas ülesanne.
    • Loe läbi tuhat raamatut. Sõbrune sajaga. Tea peast kümmet. Kirjuta üks.
    Postmodernistlikusse teosesse võib olla koondatud erinevaid stiile. Kirjanik kasutab ja kombineerib omavahel vabalt talle eelnenud voolude ja maailmatunnetuste kogemusi.
    Eesti taasiseseisvumise järel sai postmodernism nõukogude kultuurikammitsaist vabanenud ühiskonnas moeideoloogiaks eesti kunsti- ja kultuurimaastikul.
  • „Sügisballi” analüüs



    Pilet 12

  • J.W.von Goethe elu ja looming
    Goethe (1759-1832)
    Pärit Saksamaalt Frankfurdist. Majanduslikult kindlustatud perest  hea haridus. Koduõpe, kusjuures isa oli see, kes teda õpetas. 16-aastaselt läks ta ülikooli juurat õppima (nagu isa). Teda huvitas kirjandus, loodusteadused, botaanika jne. Aga ta jäi haigeks , ei läinud enam vanasse ülikooli, vaid Strasbourgi, kus lõpetaski õigusteaduskonna. Teda mõjutas Herder (uuris rahvaluulet: ükski kultuur pole teisest halvem, iga rahva eripära on tema luules). Neist said sõbrad. Goethe leidis enda jaoks ka Shakespeare´i.
    Ta tegeles luuletamisega. Alustas ülikoolis juba tegelikult. Teemaks armastus – tal oli palju naisi olnud, see elamus pani teda end väljendama. Suurem tuntus näidendiga „Götz von Berlichingen“. 1774.a-l romaan „Noore Wertheri kannatused“. Werther oli noor ja tundeline mees. Ta oli armunud Lottesse, ent too oli kihlatud Albertiga, kuna just selline oli olnud tüdruku ema soov enne surma, andis ka õnnistuse neile juba. Albert oli korralik, kuid teda eristas see, et ta oli nn mõistuseinimene, mõistlik; Werther oli aga tundeline. Lotte suhtus Wertherisse kui sõpra, ilma kireta. Werther käis aga kogu aeg Lotte juures, tegi lähenemiskatseid. Lotte ütles, et nii ei saa, et jutud ju juba käivad küla peal, et kihlatud naine ikkagi jne. Lotte jooksis minema. Aga tegelikult olid Lottel tunded. Werther sooritas enesetapu – lasi end püssiga maha, kusjuures püss oli Alberti oma (selle oli ta nii meelega küsinud). Tegu on kirjaromaaniga – Wertheri kirjad ilma tagasi vastamisteta.
    Goethe tegeles luuletamisega: intiim (armastus), rahvalaulusugemetega, oodid , hümnid.
    70ndate alguses esimesed Fausti käsikirjad.
    Goethe kutsuti Weimerisse õukonda, praktilise töö tegijaks (agraaralal). Tegeleski seal põllumaj., mäeaevanduse, botaanikaga, anatoomiaga ja rahandusega. Looming jäi seal ajal tagaplaanile. 10 aasta pärast läks tervist parandama – kaheks aastaks Itaaliasse. Seal olles hakab ta huvituma antiigist . Järgib edaspidi klassitsismi eeskuju.
    Läks tagasi Weimarisse, keskendub seal rohkem kunstile, juhatab õukonna teatrit. Draama „ Iphigenia Taurises“ arendab seda teemat, kuidas Iphigenia pääseb ja läheb Taurisesse.
    Tutvus noore neiuga, said lapse. Abiellusid aga u 20 aastat hiljem. Probleem: neiu oli vaest, lihtsat päritolu, harimatu.
    Luuletsükkel „Rooma eleegia“ oli inspireeritud tema armastusest oma naise vastu.“ Reinuvader rebane“ – poeem, töötlus „Rebaseromaanist“. Proosad: 1790.a-l „Wilhelm Meistri õpiaastad“ – kujunemisromaan ., I osa. Räägib noore mehe avastustest elus. 20 aastat hiljem kirjutas ka II osa: „Wilhelm Meistri rännuaastad“. Luulelooming mõjutatud idamaadest. Leidis sarnasusi ida ja lääne vahel, toob välja universaalsust. Mõtiskles elu mõtte üle oma luules.
    „Fausti“ sai lõplikult valmis 1801.a-l, trükitult aga 1808.a-l. II osa on müstilisem ehk mitte reaalne.
  • ,, Faust ” I osa
  • Kirjanduselu Eestis 1922-1940

    Kunstide areng 20ndad 30ndad

    • 19. sajandi II poolel sai alguse rahvuslik helilooming . Muusikakultuuri arengule aitas kaasa laulu- ja mänguseltside loomine kogu Eestis. Vennastekoguduste repertuaari hakkas sajandi II poolel asendama eesti heliloojate, nt Kunileiu, Saebelmanni rahvuslik helilooming. Laulutekstidena kasutati Koidula, Kuhlbarsi isamaalüürikat. I kutselised heliloojad tulid sajandi lõpukümnenditel (Johannes Kappel , Miina Härma). Mitmehäälne koorilaul sai koha koolide muusikaõpetuses kui ka üldse eesti heliloomingus.
    • 19. sajandi II poolel sündis rahvuslik kujutav kunst, mille rajajatest olid tuntumad maalikunstnik Johann Köler, skulptor August Weizenberg ja raamatugraafik Eduard Magnus Jakobson .
    Köler ( 1826 -1899) lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia, töötas peamiselt Peterburis kunstnikuna ja tsaari laste joonistusõpetajana. Olulisel kohal tema loomingus loodusteema. Veetis aega Itaalias ja Krimmis, seega oli ka romantilist ainestikku. Loomingu teemadeks olid ka Eesti ning mütoloogia. Weizenberg omandas hariduse Saksa kunstikoolides. Praktiseeris skulptorina nii Roomas kui Peterburis. Ta oli 1 vähestest, kes jõudis rahvusvahelise tunnustuseni. 2 keskset teemat: eesti suurmeeste portreed ning eesti mütoloogia. E. Jakobson kujundas peamiselt kooliraamatuid ja noodiväljaandeid, pani aluse kunstiväärtuslikule raamatuillustratsioonile.
    • Eesti kunsti suurmees oli ka A. Adamson, kes viljeles mütoloogilisi teemasid, jõudis väljapaistva tulemuseni monumentaalskulptuuris.

    Romantism

    1930ndateni domineeris. Romantismis väärtustati minevikku, otsiti ideaale. Iseloomulik tunnus on kannatamatus, pidev tunglemine, looduse kujutamine, inimeste sisemaailm/tunded. Eesti kultuuri mõjutas enim Saksa romantiline kirjandus. Eestis pääses romantism esile ärkamisajal. Patriootlikud üleskutsed, parema tuleviku lootused. Luules polnud Eestis Saksamaale omast vastuolu reaalsuse ja ideaalsuse vahel, püüti luuletustega sisendada elujõudu (nagu Koidula: armasta isamaad, isamaa eest). Proosas avaldub Bornhöhe ajaloolistes jutustustes. Proosas ja näitekirjanduses levis olustiku realism, aineks moraalsed/hariduslikud probleemid. Eestis ei saanud piiritleda ee-, kesk- ja hilisromantismi, piiritleti žanrite kaupa.
    1922 rajati Tuglase eestvedamisel Eesti Kirjanikkude Liit. Sellega saadi kirjanikke pooldada ja toetada. 1923 hakkas ilmuma väljaanne Looming, mida rahastati riigieelarvest, see oli sõltumatu majanduslikust müügiedust. See sai olla nõudlikum selle suhtes, mida avaldada, sest ei pidanud mõtlema sellele, mis konkreetselt müüb. Looming on vanim järjepidevalt ilmuv ajakiri, see ilmub tänapäevalgi veel.
    1925 asutati Kultuurkapital kõigi oma harudega. Selle rahadega sai toetada juba tunnustust leidnud kirjanikke. Anti välja eestikeelset kooli- ja maailmakirjandust, sest nii gümnaasiumid kui ülikool läks üle eesti keelele. Tõlgiti nt Sophoklest, Shakespeare’i, Flaubert ’i, Shaw’d, Balzaci jne. Kirjastustegevusega olid seotud eelkõige Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Loomus ja ka kirjastus Noor-Eesti. 1927 hakkas romaanivõistlust läbi viima kirjastus Loodus, mis on hea võimalus noortel autoritel oma loomingut anonüümselt pakkuda. Lisaks saab ka žüriilt tagasisidet. 1927 sai esikoha August Jakobson (tema mälestusmark on endise Postimaja juures, praeguses Sugari ees olevas pargis ). Ta kirjutas 1927. aastal „Vaeste-Patuste alevi“. Inspiratsiooni sai ta Pärnust Rääma elust. Ka näiteks Betti Alver oma romaanidega tuli kirjandusse kirjandusvõistluste kaudu.
    Valitsevaks kirjandusliigiks kujuneb 20ndatel proosa. Varem oli selleks luule, sest ajad olid muutuvad ja süvenemisekspolnud aega. On nii realistlik kui psühholoogiline romaan. Sõnastused muutuvad lihtsamaks ja teosed pildirikkamaks.
    Kirjanduslikke rühmitusi väga palju ei teki, sest polnud tuumikgruppe, kes oleks leidnud ühise keele ja oleks olnud rahulolematud. Oli Kirjanike Liit nagunii .
    30ndate alguses kujuneb Kirjanduslik Orbiit, kuhu kuulusid Sütiste, Jakobson, Hiir . Nad leidsid, et eesti kirjandus jätkab liiga palju ilustamist, esteeditsemist, siurulikku stiili. Nad nõudsid elulähedust – kõik peaks olema võimalikult tõepärane ning Eesti- keskne . Niimoodi kuulutati Tammsaare, Suits ja Tuglas aegunuteks ning kultuurkapitali raha raiskajateks. Tammsaare oli nende arvates vanamoodne, kujutas liiga palju maaelu . See rühmitus elavdas kirjanduselu, nagu ikka teravad ütlused tegid.
    Muutused tulid seoses Pätsi vaikiva ajastuga. See mõjutas rohkem perioodikat, hakati pooldama isamaalist, rahvuslikku kirjandust. Selle ainel kirjutati palju muinasvõitluseid käsitlevaid romaane (nt „Ümera jõel“, „Läänemere isandad “, „Nimed marmortahvlil “). Oodati tööeestlust käsitlevaid teoseid. See oli nö ametlik ideoloogia.
    Tähistati 1935-1936 eesti raamatu 400. tähtpäeva. Hakati välja andma Riigivanema kirjandusauhinda. Esimese preemia sai 1934. aastal Tammsaare „Tõe ja õiguse“ ja 1940. aasta oma sai samuti Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana“ eest. Mälgule kingiti riigivanema talu kirjanduslike saavutuste ja eestimaalisuse eest.
    Ka 30ndatel trükiti ohtralt raamatuid, entsüklopeediaid, Nobeli preemia saajate sarja , alustati uute vaimuajakirjadega, nagu nt 1937. aastal Varamu (võimumeelne, toimetaja oli Visnapuu) ja Akadeemia. Jätkub romaani võidukäik, eriti ajalooline ja psühholoogiline romaan. Näitekirjanduses on Hugo Raudsepa hiilgeaeg , ta oli erakordselt populaarne, mängiti nii kutselistes kui külateatrites (nt „Neetud talu“, „Vedelvorst“).
    30ndate lõpul ilmub üks ühisalbum pealkirjaga „ Arbujad “. Selle koostasid Tartus tegutsevad noored vaimuinimesed, nagu nt Uku Masing, Heiki Talving, Betti Alver, August Sang, Kersti Merilaas, Bernard Kangro, Paul Viiding (Juhan Viidingu isa).
  • Ülevaade „Arbujate” tegevusest
    Arbujad on luuletajate sõpruskond, mis sai oma nime 1938. aastal ilmunud kriitiku ja kirjandusteadlase Ants Orase koostatud antoloogia "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat" järgi. See luuletajatest sõpruskond kogunes üliõpilasseltsi Veljesto ümber. Liikmed: Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August Sang, Heiti Talvik  ja Paul Viiding. Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kõlbeliste väärtuste kandjana ning inimest sõltumatu isiksusena. Bernard Kangro on avaldanud arbujatest kirjanduslooliste mälestustega põimitud esseekogud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg " (1983).


    Pilet 13

  • Romantismi mõiste
    Romantism on kunsti ( arhitektuur , kirjandus, kujutav kunst, muusika , teater, kino) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine, rahva võitlus feodalismi ja rahvusliku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine 18. sajandi revolutsioonide tulemustes. Romantism oli reaktsiooniks kodanliku korra võidule.
    Tekkis Saksamaal (ja Inglismaal) 18. saj lõpul. Romantism väärtustab isiksust koos puhaste ja kängitsemata tunnete, igatsuste, lootuste, armastuse, õnne, hiilguse ja salapäraga. Tegelased:
    Toonitatakse erandlikkust, positiivsed tegelased on idealiseeritud, vastandlikud, mehed- julged , õilsad, ausad ja vaprad , naised- naiivsed, õrnad, kaunid , kaastundlikud, truud, uhked.
    Tegevuspaik : looduses- metsik maastik, lossid, varemed, eksootilised paigad . Looduskirjeldused loovad tegelaste meeleolu, nt. tormine ilm=ärevus, päikesepaiste=armastus.
    Peamised esindajad: Scott, Cooper , Hugo, Dumas , Puškin, Poe.
    Looduse- ja loomulikuseiharus – üleüldine kultus. Pooldas rahvuslikkust (I mõisted selle kohta). Kirjanduse ja kunsti objektiks oli elu oma kõiksuses ja vastuolulisuses, vastupidiselt klassitsismile. Mõistus ei saanud seletada inimest kui tervikut – mindi vastuollu ratsionalistidega. Romantismis levis laialdaselt religioosne elukäsitlus. Taaselustus keskaegne kirjandus, eelkõige rüütliromaanide kujul. See kujunes, kuna rahvas oli pettunud siiski revolutsiooni tagajärgedest, sellest oli kasu saanud vaid kodanlus. Esile kerkis lüürika – tundelisus. Hakati hindama varasemat kirjandust (Shakespeare, „Rolandi laul“).
  • Ühe romantismi esindaja – Hugo – (Scott) elu ja loomingu ülevaade.
    Victor Hugo (1802-1885)
    Tema näol on tegemist prantsuse romantismi peaesindajaga. Tema isa oli Napoleoni armee ohvitser . Ema ja isa läksid lahku. Victor jäi ema hoolde. Ema oli innuas katoliiklane ja Bourbonide pooldaja. Tema mõjul sai pojastki rojalist.
    Hugo hiilgavad vaimuanded ilmnesid juba varakult. 13-aastasena kirjutas ta juba värsse. See luule jälgis veel vanu kirjandustraditsioone, kuid oli tugevasti mõjutatud Chateaubriand´i loomingust. 20ndate keskpaiku toimus Hugo poliitilistes ja kirjanduslikes tõekspidamistes otsustav pööre. Revolutsiooniliste meeleolude süvenemine lähendas teda liberaalsele kodanlusele ja pahempoolsetele romantikutele, kelle tunnustatud juhiks ta peatselt tõusiski. 1827.a-l esines ta juba kui tunnustatud romantiline luuletaja oma esikdraama „ Cromwell “ eessõnas romantismi manifestiga. See oli hoogne rünnak klassitsismile, mis visalt oma positsioone kaitses. Noor Hugo eitas antiikeeskujude matkimist, kammitsevaid reegleid, „kõrgete“ ja „madalate“ žanrite eristamist. Ta nõudis loominguvabadust, õigustas madala ja üleva, traagilise ja koomilise ühendamist, eluliste vastuolude kujutamist. Tema arvates oli peatähtis erakordsus ja äärmuslike nähtuste – hea ja kurja, kauni ja inetu, koomilise ja traagilise – ühendamine kunstiteoses. See saigi kõik iseloomulikuks romantismile. Tema esteetilised tõekspidamised kujunesid koos poliitiliste vaadete selginemisega, restauratsiooni süveneva arvustamisega. Tema tolleaegses luules kõlas Türgi ikka vastu võitlevate kreeklaste ülistus („Kreeka laps“, kogust „ Idamaised laulud“). Romantismi võidulepääsus etendas tähtsat osa tema draama „Hernan“.
    Draama tegevus toimub Hispaanias. Nimikangelane, ehkki röövel, on kõlbelistelt omadustelt vastand Hispaania kuningale don Carlosele. Sündmustik areneb pinevalt, rüütliromantika vaimus, vastuoksa klassitsistliku draama reeglistikule. Tegelasteks on ka tavalisi ja koguni ühiskonnast väljatõugatud inimesi. Draama esietendus kujunes avalikuks kokkupõrkeks kahe kirjandusliku leeri vahel. Romantikute võit siiski. Ja nii hakkas prantsuse draama ja teater demokratiseeruma.
    Hugo näidendid veel: „ Marion de Lorme“ ( 1831 ), „Kuningas lõbutseb“ (1832), „Ruy Blas“ (1838).
    Aastal 1931 ilmus Hugo ajalooline romaan „Jumalaema kirik Pariisis“. Selles elustub XV saj. Pariis oma elu, kommete ja arhitektuuriga. Arvukas tegelaskond hõlmab kõiki ühiskonnakihte – kerjustest kuningani. Romaani süžee tugineb dramaatilistele kokkupõrgetele erakordsete karakterite vahel. Eri üh.kihtidest mehed on armunud Esmeraldassse, iga mees on isepalgeline inimene. Hugo humanism leiab erakordse kunstilise väljenduse Quasimodos. Vastandamine . Äärmuste ühendamist nimetatakse g r o t e s k i k s.
    Kui võimu haaras Napoleon , sai kirjanikust keisririigi ägedaim vaenlane. Ohustatuna põgenes ta Belgiasse, edasi Inglismaale . See vastuseis sai kogu järgneva loomeperioodi juhttooniks. Nt. „Napoleon Väike“. Kogu: „Karistused“- kuulutas õigluse ja vabaduse võitu. Ta toetas avalikult rahvaste vabadusvõistlust.
    1860ndatel oli ta viljakas proosas: ilmusid 3 suurt romaani „Hüljatud“, „Meretöölised“, „Inimene, kes naerab “. Neid teoseid ühendab ühiskonnast tõrjutud inimeste kujutamine.
    Jean Valjean varastas oma õe naljastele lastele leiba ja saadeti sunnitööle. Nende 19 aasta joosul saab ausast mehest kurjategija. Peavarju otsides satub ta piiskopi majja, kes elas kristliku õigluse põhimõtte järgi. Hommikul on Valjean kadunud koos hõbedaga, kuid tabatakse politsei poolt. Piiskop teatab politseile, et ta kinkis ise nad mehele. Endises kurjategijas toimus ümbersünd: ta võttis kohuseks järgida neid samu põhimõtteid. Neid püüdeis põrkab mees kokku politseiinspektor Javert´iga, kes seaduse ja võimu fanaatilise esindajana teda jälitab. Selles võitluses pälvib endine sunnitööline moraalse võidu: ta laseb tänavavõitluses vangi sattunud inspektori vabaks.
    Mõte, et seadus ei hävita kurja, vaid ainult süvendab seda, ta peab taganema õiglase ja inimliku kõlbluse ees. ( idealistlik vaatenurk)
    Victor Marie Hugo sündis 26. veebruaril 1802. aastal Besançonis. Kuna tema isa teenis kindralina Napoleoni armees, reisis Hugo juba lapsena palju. Vanemad läksid peagi lahku ja alates 1812 aastast elas Hugo ema juures Pariisis. Pärast lühiajalisis õpinguid Pariisi Polütehnilises koolis alustas Hugo kirjutamisega. Kui ema 1821 . aastal suri, loobus ta isa toetusest . 20-aastasena hakkas ta saama Louis XVIII -lt luuletajapalka, mis võimaldas tal abielluda samal aastal Adéle Foucher´iga. Abielust sündinud neljast lapsest – kahest tütrest ja kahest pojast – surid kolm veel kirjaniku eluajal, ellujäänud tütar jäi vaimuhaigeks. Hugo esimene proosapala “Islandi Han” ilmus 1823. aastal, kolm aastat hiljem Walter Scottist mõjustatud romaan “Bug-Jargal”. Arvatavasti 1823. aastast alates andis Hugo välja prantsuse romantikute häälekandjat, ajakirja “La muse française” ja taasasutas 1827. aastal romantikute kunstirühmituse “Cénacle”. Oma draamades “Cromwell” (1827) ja “ Hernani ” (1830), mille esietendusel puhkes skandaal , lähtus ta romantismi ideedest, nagu ka ajaloolises romaanis “Jumalaema kirik Pariisis” (1831). Nii selles teoses kui ka romaanis “Hukkamõistetu viimne päev” (1829) astus ta välja surmanuhtluse vastu. 1833. aastal algas Hugo pikaajaline vahekord näitlejanna Juliette Drouet´iga, aga selle kõrval oli tal ka teisi afääre. 1841. aastal võeti kirjanik Prantsuse Akadeemia liikmeks. 1843. aastast alates hakkas Hugo aktiivselt poliitikaga tegelema. Nooruses oli ta konservatiivselt meelestatud, nüüd toetas vabariiki. Napoleon III valitsemisajal 1851. aastal läks ta Brüsselisse pagendusse ja elas 1855. aastast koos Juliette´iga La Manche ´i väinas asuval Guernsey saarel. See oli tema loomingu kõige viljakam periood; samuti joonistas ta palju. Peale luuletuste, sealhulgas eriti vihased tiraadid keisri aadressil, ja filosoofilise eepose “Sajandite legend” (1860) kirjutas ta romaanid “Hüljatud” (1862), “Meretöölised” (1866) ja “Inimene, kes naerab” (1869). 1868. aastal suri Adéle. 1870. aastal naaseb Hugo Pariisi. Ta lõpetas oma revolutsiooniromaani ”Tapakirbe aastal” (1874). 1876. aastal valiti kirjanik senaatoriks. 1882. aastal suri Juliette, samal aastal ilmus kirjaniku viimane teos, draama “Torquemada”. Victor Hugo suri 22. mail 1885. aastal Pariisis.
    Hugo oli euroopa romantismi suurkuju , kes sündis Besançonis Napoleoni armeekindrali pojana . Noorukina käis ta kaasas isa sõjakäikudel Itaalias ja Hispaanias, ema kasvatas teda katoliiklikus ja monarhiameelses vaimus. Tema kirjanduslikuks noorusiidoliks oli René de Chateaubriand. Koos vendadega asutas ta 1819. a. ajakirja „Kirjanduslik Konservatiiv“. Varajane teos „Oodid“ (1822) ja gooti õudusromaani vaimus eksootiline „Bug Jargal“ (1820, raamatuna 1826) näitasid Hugo rojalistlik-konservatiivset hoiakut. 1820. aastate teisel poolel elas Hugo läbi maailmavaatelise murrangu, ta hakkas rohkem kaasa elama ühiskondlikule õiglusele ja võitlusele, temas tekkis jõuline eetiline protest maise ülekohtu vastu. Filosoofilises plaanis sai valitsevaks müstiliselt varjundatud elukõiksuse ülistus. Temast sai Prantsuse ühiskonna südametunnistuse sümbol. Hugole tõid tuntust 1826. aastal ilmunud lüüriline „Oodid ja ballaadid“ ja Byronist mõjutatud „Idamaised luuletused“ (1829). 1827 ilmus draama „Cromwell“, mille eessõnas räägib Hugo oma draamakontseptsioonist. 1829. aastal ilmunud „Marion de Lorme`is tegi kirjanik kangelannaks ja headuse kehastuseks Pariisi kurtisaani. Näidendis „Hernani“ (1830; e. k. 1924) vastandas Hugo kõrgemale seltskonnale ülla „röövli“ - see oli Hispaania kuningakojas põlu alla sattunud ja seejärel röövliks hakanud aadlik Hernani. Hugo ajaloolisi näidendeid võiks nimetada ka pseudoajalooliseks - Hugo ei pööranud mingit tähelepanu ajaloolise fakti korrektsusele, vaid käsitles ajalugu pigem nimme suurte vabadustega, tehes sellest värvika tausta konfliktidele, mis tegelikult erutasid just tema enda kaasaega. Näidendi „Kuningas lõbutseb“ (1832) ainel on loodud Giuseppe Verdi ooper „Rigoletto“, „ Mary Tudor “ (1833) põhineb Inglismaa traagilistel sündmustel, „Ruy Blas“ ( 1837 ) on Hispaania-aineline. Kogudes „Sügislehed“ (1831) ja „Videvikulaulud“ (1835) jätkub lüüriline luule.
  • „Jumalaema kirik Pariisis“analüüs
  • Ülevaade „Siuru” tegevusest
    SIURU - Luuletasid armastusest, tahtes ühiskondlikule vastanduda. Teema ammendamise tõttu läksid lahku.
    Gailit
    Under
    Semper
    Tuglas
    Adson
    Visnapuu
    SIURU - kuna esialgu ei õnnestunud kirjanikke koondada suuremaks organisatsiooniks, asutas 1917 juulis 6 kirjanikku Siuru rühmituse, mis ka ametlikult registreeriti - president Under, sekretär,aga paljus tegelik juht Tuglas, laekur Adson, kolm ülejäänut olid Gailit, Semper ja Visnapuu.1919 lahkuvad Gailit ja Visnapuu, asemele tulevad Alle ja Barbarus. Kaastööd teevad rühmituseie ka teised kirjanikud (Suits, Ridala , Aavik, kunstnikest Triik, Mägi, Vabbe ). Isiksustena olid väga erinevad, sidus uusromantiline hoiak ja söpruskondlik läbikäimine. Tuglase eestvõttel ilmus 1917-1919 kolm suurekaustalist albumit. Saavutuseks võiks nimetada tähelepanu pööramist vähetuntud Jaan Oksale (vrd NE ja Liiv ning Peterson). 1917 ilmuvad ka eraldi debüütkogud Underilt (Sonetid 1000 tk paari kuuga läbi müüdud, samal aastal teine trükk, see oli üldse Siuru kirjastatud raamatutest esimene), Visnapuult üsna julge Amores, Semperilt Pierrot ja Adsonilt Henge palango. Kogud äratavad tähelepanu ja müüvad hästi. Gailit avaldab fantastilise ja ulmelise Saatana karusselli nimelise novellikogu. Tähtis on seegi, et oma kaheksa väljaandega moodustas Siuru toodang 1/6 1917.a. ilmunud ilukirjanduse koguarvust. Kõik Siuru teosed andsid kirjastusele puhastulu - et tegemist polnud ärilise ettevõttega, saadi autoreile maksta tavalisest kõrgemat honorari.
    Kirjastamiseks vajati raha, seda hangiti piduõhtute korraldamisega (sept 1917 Estonias, seal ka loterii ja ball, puhaskasu oli 3000 rubla ja sellest piisas kirjandustegevuse alustamiskes). Samasuguseid õhtuid korraldati peagi ka Viljandis ja 1918 kevadel Tartus Vanemuises. Väga lühikese ajaga tekitati seninähtamatu elevus raamatuturul ja kirjanduses. Eriti luule ümber. (Sonettidest ilmub 1919 veel kolmaski trükk). Tegevust alustades polnud Siurul mingit manifestilaadset programmi. Põhikirja esimene punkt fikseerib eesmärgiks "kirjandusliku ja kunstilise kultuuri harrastamine referaatide lugemise ja kirianduse laialilaotamise abil.". Tuglas väidab Siuru õhtul Viljandis, et S tegevuse tõukejõuks on loomisrõõm, loova vaimu arendamise tarve , seetõttu ei rutatagi kirjandusliku " usutunnistuse " sõnastamisega. Kohati on kriitika siurulastele väga pahane - põhjuseks üsna väijakutsuv käitumine ja viljeldav teemadering. Dramaturg Raudsepp kirjutab kurjasti: S on muredeta linnuke, kes hüppab oksalt oksale ja laulab, nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses --- Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi S ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus- ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit vöiumalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse.
    S jätkas paljus NE uusromantilist suunda, osa S liikmeid olidki tuttavaks saanud NE kaudu. S peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette rühmitusekaaslaste aadressil, näiteks G "Sinises tualetis daam", milles pilatakse siurulikku armastusluulet ja solvatakse Tuglast, Underit ja Adfsonit lausa isiklikult), samuti oldi eriarvamusel kirjanduse edasise arengu suundade osas. Selge oli, et kõik liikmed olid just rühmituse kaudu saavutanud kirjandusliku tunnustuse (kuigi vastuvõtt oli üsna erinev: noorsugu toetas, vabameelsed kriitikud nägid nende loomingus ainult riivatusi) ning nende peamine eesmärk - kirjandustegevuse elavdamine - oli kandnud vilja. Nii likvideeritigi S ametlikult 1920.a. jaanuaris.
    Vilde ja Tuglas tulid tagasi Eestisse. Tekib rühmitus Siuru (1917-1919). [siuru- lõoke] Oluline vedaja oli Tuglas. Liikmed: Gailit; Under; Semper; Tuglas; Adson; Visnapuu. (G-U-S-T-A-V). Tuntuim neist Tuglas. Teised olid vaid siin-seal ühtteist avaldanud, aga noored ja vähetuntud.
    Idee, et üheskoos on algajatel lihtsam alustada, loomingut ning nime kuuldavaks teha. Teiseks oli ka soov elatada eesti kirjanduselu. Kolmandaks pakkuda sõjakoleduste kõrval vastukaaluks inimestele kunsti, viia mõtted kõrvale koledustest.
    Distantseerusid ühiskondlikust elust, vägivallast ja sõjast. Taotlesid kujutleda muretut linnukest oksal, keda ei huvita ümberringi toimuv. Seega laulsid ja luuletasid armastusest ja üksikisiku tunnetest. Jätkasid ka nooreestlaslikke põhimõtteid. Andsid välja 3 kogu (kunstiliselt kenasti kujundatud- kujundus Nikolai Triik- inimene tiibadega, pegasuse e loovuse sümbol). Väärtustati Petersoni ja Liivi loomingut, ka Jaan Oksa.
    Kirjandusse tulid n-ö suure käraga, korraldasid tuluõhtuid Tallinnas, Tartus, Viljandis- suurejoonelised ja uhked peod, kus traditsiooniliste muusikaliste numbrite vahel esitati ka omaloomingut. Toimus ka loterii, kus olid huvitavad auhinnad , nt Tallinnas peaauhinnaks lehm . Ja tehti nalja ka, nt anti hoopis martsipanist lehm  V Marie Underi suudlus . Koguti nii tähelepanu ja ka raha, millega hakati oma loomingut välja andma.
    Neil polnud päris ühtset manifesti. Eesmärk oli luua ja pakkuda kaunist kunsti. Eelkõige viljeles luulet, armastusluulet. Võrreldes varasemate autoritega oli nende looming vabameelsem. Seal olid sensuaalsed toonid ja erootilised kujutlused. Meestest esiluuletajaks Hendrik Visnapuu. Ja lisaks kujutati ka loodust. Proosa oli eelkõige Tuglase ala aga ka Gailiti oma. Adson polnud enne Siurut midagi avaldanud, sai luuletajaks tänu Underile. Armus Underisse ja pühendus tema eest hoolitsemisele. Leidis oma suuna Võru-murdelises luules.
    Esimesed luulekogud väga edukad Underil ja Semperil, Gailitil novellikogu. Saavutasid tuntuse. Muutlikud ajad ja edu oli põhjuseks, miks see rühmitus kaua ei kestnud. Gailit ja Visnapuu astusid esimestena välja- neid ei rahuldanud õilmitsemine ja ilutsemine, kui aeg oli raske. Läksid, kuna Gailit kirjutas pilkava jutu „Sinises tualetis daam“- Under ja Adson läksid. Gailiti ja Visnapuu asemel August Alle ja Johannes Barbarus. Aga 1919 lõpp.
  • Ajaluule ja „Tarapita”
    Ajaluule
    Kujunes vool, mis mõjutatud Euroopast ja Saksamaa ekspressionismist- ajaluule. (Tunnete väljendamine; kujutati loodust, kunstis pigem kujutati elamusi. Väljendati elamust, mida väline maailm tekitanud. Häiriv- sõda, agul , ebaesteetilist, mõnda aspekti võimendati luules. Sageli võis olla vastanduv sellega, mis kole ja häiriv, eelkõige sõda. Nt Barbaruse „Katastroofid“.) Siuru luuletaja oli endast lähtuv ja enesekeskne , ajaluule viljeleja aga käsitles ühiskonna ja keskkonna teemasid, prohvet , kes suudab näha ajaloolist perspektiivi, selgemalt tajuda laiemaid probleeme. Vahendab kaootiliste ajasündmuste mõtet, mida tavainimene ei suuda tabada. Tundmise asemel sügavam mõtteluule, sügavam vaimsus.
    Tarapita
    Muutunud teemade ja suhtumise pinnal kujuneb uus rühmitus Tarapita. See muistsete eestlaste sõjahüüust. 1921 suvi- 1922 lõpp. Anti välja mitu ajakirjanumbrit. Algsele manifestile kujutasid alla 10 kirjanikku: Adson ja Alle, Kivikas ja Kärner, Semper ja Suits, Tassa ja Tuglas, Barbarus ja Under. Nende manifest deklareerib: „Vaimuvabaduse nimel vajadust minna võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega.“ Eelkõige saamaahnus (omakasu, kiire rikastumine) ja tõusiklus (ülbus nendelt, kel endal läheb majanduslikult hästi, seetõttu üleolek ja enda paremaks pidamine- eelnevalt polnud võimalusi, nüüd on; jääb puudu kasvatusest ja kultuursuset; raha eest saab kõike, need kes ei oska või ei suuda teenida ja rikkad olla, on nõmedad).
    Ajaluulet ja Tarapitat süüdistati ka isamaalisuse puudumises ja kommunistlike ideede pooldamises, sest julgesid kritiseerida ühiskondlikke pahesid ja puudusi. Hakati süüdistama ka liialdamises, vormilisuses, kus kuhjatakse eesmärgiks koledusi, koledaid pilte maalida. Spekulandid- sõjakoledused ja humanismi puudumine, omakasupüüdlikkus kritiseerisid liialt.

    Ajaluule ei olnud küll nii särav ja jõuline kui Siuru liikumine, ent laiendas teemade ringi ning juhtis tähelepanu ühiskonnale ja ühiskondlikele teemadele. Rohkem analüüsivat ja mõtteloomingut.


    Pilet 14

  • A.Puškini elu ja looming
    Puškin (1799-1837)
    Sündis Moskvas, põlisaadlike poeg. Esivanemad Aafrikast. Pere maj. seis oli laostumas – elati ju priiskavalt. Lähedased suhted mitte vanemate, vaid õe hoidjaga (njanja). Teismeeas muutus elavamaks. Puškin arendas end ka füüsiliselt. 1811. a-l pandi ta Tsarskoje Selo lütseumi (tsaari vendade kooliks pidi saama, kuid see tundus liiga suure, vaba uuendusena). 1817.a-l lõpetas. Sealsed sõprussuhted kestsid edasi. Tegeles luuletamisega. 1814.a-l ilmus esimene: „N.k.š.p.“. Ilmunud 30 luuletust sellel lütseumi ajal. Asus tööle ametnikuna, kuid tema eluviis polnud selline – talle meeldis vabadus, luuletamine. Pooldas reforme, mitte vandeseltsi, revolutsiooni. Silmapaistev: „Küla“. Maailmavaadet mõjutas üldiselt ka Napoleon.
    Käsitleb igapäevast elu, ka ebaloomulikkust (orjapidamine). II tema ideoloogiat väljendab ka „Ood vabadusele“, kus mõistab hukka türannia ja rahva vägivalla (Pr. rev.) – see pole lahendus. Õige: konstitutsiooniline monarhia . Viljeles ka epigramme – pilkav lühiluuletus. Kirjutas nii tsaarist kui tema soosijatest. Selle eest pagendati ta lõunasse.
    Lõpetas rahvusliku temaatikaga teose: „Ruslan ja Ljudmilla“. See räägib Kiievi-Venemaa ajast ja kus 3 vägilast lähevad nõia poolt röövitud Ljudmillat vabastama.
    Ühendas kõrge ja madala luulestiili, eirates „õigeid“ luulevorme. Puškin julgeski erineda, erinevalt teistest.
    Tutvus Rajevski perega. Kindralil oli palju tütreid, Puškin armus neisse kõigisse. Naiste mehed olid hilisemad dekabristid .
    Rändas endasi Musta mere äärde. Reisid , loodus, pereidüll rikastavad teda. Poeemid „ Kaukasuse vang“, „Bahtšisarai purskkaev“. Eemal olles kohtas ta samasuguseid teisitimõtlejaid. Lõuna Ühing – liikmed vahistati. Puškin saadeti Odessasse.
    Puškini arvates on rahvas orjameelne ja ei tahagi uudsust, ei väärigi, ei osata tahta. „Nõuks võtsin külvitööle minna“.
  • ,,Jevgeni Onegin ”
  • Eesti kirjanduse lätteil (kroonikaist kuni Kr.J.Petersonini)

    Pilet 15

  • M. Lermontovi elu ja looming
  • ,,Meie aja kangelane”
  • Fr.R.Kreutzwaldi elu ja looming
    Kreutzwald ( 1803 -1882)
    Sündis Virumaal kingsepa pojana. 1815.a-l sai isa mõisnikult vabakirja ja nii sai perekonnanimest Reinholdsen Kreutzwald (see on saksa keeles Ristimets – see oli aga tema sünnikoha nimi). Käis elementaarkoolis, kreiskoolis. Ta oli hoolas. Õpingud jäid aga pooleli halva majandusliku olukorra tõttu. Hiljem avanes tal siiski edasiõppimise võimalus avatava seminari õpetajaks. 1825.a-l lõpetas gümnaasiumi ja läks Peterburi Arstiteaduse Akadeemiasse. Suundus aga TÜ-sse Peterburi kalli elu tõttu. Juba kreiskoolipäevist kogus ta rahvaluulet. Selleks tegi ta ka pikemaid reise mööda Eestimaad. Ülikooli ajal süvenes ta huvi kirjanduse vastu, suheldes Faehlmanni ja ÕES liikmetega, samuti lugedes Euroopa valgustusliku ja saksa romantilist kirjandust. Ta läks Võrru linnaarstiks ja oli seal 44 aastat. Õhtuti pühendus ta kirjandusee. Abiellus. 3 last. Armsaima mälestuseks jutustus „Paar sammukest rändamise teed“.
    Kreutzwaldi iseloomustab teravmeelsus, kalduvus satiiri ja loomupärane ägedus. Tema kirjavahetus Faehlmanni, Koidula ja Hurdaga on informatsioonitihe ajastudokument. Elu viimased aastad veetis Tartus. Arstikogemustest raamat „odutohter“ ja poeem „ Lembitu “, mida peetakse tema kirjanduslikuks luigelauluks. Loomingus on kesksel kohal ratsionalistlik-rahvavalgustuslik ja romantiline aines. Looming teenib didaktilist ehk kasvatavat ja harivat eesmärki. Innustas nt rahvast võitlema joomapahe vastu oma teosega „Viina katk“. Õpetlike lugude avaldamiseks kasutas ta kalendreid. Tema „ Maarahva Kasuline Kalender“ (1846). Andis välja Eesti esimest populaarteaduslikku pildiajakirja „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on“ (1848) . Selles tutvustas ta planeete, üldist geograafiat, loomastiku , tehnika uusimaid saavutusi. Ta püüdis jätkata Masingu suunda ning avardada talupojast lugeja silmaringi. Tema üks menukamaid teoseid (ja üldse 19.saj-l) oli „Reinuvader Rebane“ Goethe teosest insp.
    Kreutzwald lõpetas ka Faehlmanni teose „Kalevipoeg“ (F. suri). Kreutzwald kirjutas ka „Viru lauliu laulud“ – kogumik. Seetõttu ka Kreutzwald kui Viru laulik.
    1866.a-l aga muinasjutukogu „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, sarnanevad Grimmide muinasjuttudega. Kirjutanud ka „Kilplased“.
  • Eesti rahvuseepose kujunemine
    Kirjanduses on Kalevipoega mainitud juba 17. saj. (Stahl, Hupel), huvi vägilase vastu elavnes 19. saj. alguses (K.J. Peterson, G.H. Schüdlöffel). Kalevipoja-muistendite motiivistikku üritas sisuliseks tervikuks ühendada F. R. Faehlmann . 1839 esines Faehlmann ÕESs ettekandega Kalevipojast, milles ta ühenda temale tuntud Kalevipoja muistendid ühtsex tervikux, luues nii tulevase eepose visandi. « Kalevala »(1835) algredaktsiooni mõjul esitas G. Schultz- Bertram samal aastal eesti eepose koostamise programmilise estofiilse ülesandena. See oli põhjusex mix teos algselt saxa keelsena kavanadti, kangelaslaul pidi koosnema 7 või 12 laulust ning värsivormis jutustama lugejale Kalevipoja elust, kangelastegudest ja seiklustest. F.i ettevalmistustööd olid ulatuslikud: käis korjamas kangelasega seotud muistendeid ja lugusid , pöördus rahvaluule harrastajate poole üleskutsega talle neid saata ning püüdis koondada kõik kogutu ja kirjutatu. Teost asus tegelikult kirjutama pärast Faehlmanni surma (1850) Kreutzwald, kes käis korduvalt lugudele lisa kogumas, jõudis exlikule arvamusele, et Kalevipoja lugu on kunagi rahvasuus elanud tervikuna mõte taastada eepos võimalikult algupärasel kujul värssides (varem oli plaan kirjutada proosa- ja värsijutustusena). Kirjutama asudes kasutas väga eripalgelisi tekste ja püüdis luua terviklikku teost, mille psühholoogilisex sõlmex pidi saama Kalevipojal lasuv hukutav needus. «K-a» algredaktsioon, nn. «Alg-K.» ( 1853 ; «Esian¬ deks » ja 12 lugu, 13 817 värssi), ei pääsenud tsensuu¬ritakistuste pärast trükki. Põhjalikult ümbertöötatu¬na ilmus teos annete kaupa Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes 1857-61 (koos saksakeelse tõlkega; 20 lugu, 19 087 värssi) ja mõne väikese lühendusega lõplikus redaktsioonis (19 023 värssi) rahvaväljaandena 1862 Kuopios. Eepos on kirjutatud regivärsilist rahvalaulu vabalt jäljendavas vormis, u. kaheksandik värsse pä¬rineb ehtsaist rahvalauludest. Rõhumisvastase põhi¬ideestiku, rahvaliku ainese ja rahvuslikult omailmeli¬se poeetilise vormi poolest on teosel olnud murran¬guline tähtsus eesti kirjanduse arengus ning kauge -leulatuv ühisk. ja üldkultuuriline mõju. Tõlgete ja ümberjutustuste kaudu on «K.» saanud oluliseks eesti kirjanduse tutvustajaks teistele rahvastele (värsstõlked saksa, vene, ungari, läti, soome, tšehhi, leedu, rumeenia , inglise, ukraina ja rootsi keelde). Eepose motiividel on loodud palju kujutava kunsti ja muusikateoseid. 1961-63 avaldati 2-köiteline «K-a» tekstikriitiline väljaanne koos kommentaaride jm. lisadega.


    Pilet 16

  • L. Tolstoi elu ja looming
    Tolstoi (1828-1910)
    Isa oli krahv ja ema vürstitar ehk olid kõrgest soost. Lapsepõlv oli kurb – ema suri, kui Lev oli alles 2-aastane. Isa aga siis, kui eluaastaid 9. Ta jäi orvuks. 3 venda ja 1 õde. Ta oli isepäine, piastis silma omapärase ja sõltumatu käitumisega. Ta oli julge, jonnakas ja uhke, veel ka aus ja õigust püüdev. 1844 .a-l läks Kaasani ülikooli. Õppis idamaa keeli, hiljem õigusteadust. Ta ei kohandunud ülikooli eluga ja lasi end sealt välja arvata, põhjendas seda halva tervisega . Seal oli igav ja valitses bürokraatia. Algasid õige elu otsingud.
    1851.a-l algasid tema kirjanikuaastad. I : „Eilse päeva lugu“.
    Läks vennaga Kaukaasiasse sõtta. Sai alguse tema pöördepunkt. 1852 .a-l „Autobiograafiline triloogia “. Osad: 1) Lapsepõlv 2) Poisiiga 3) Noorus. Oma kogemustest lähtudes tegi üldistusi. Lapsepõlv on tema arvates kordumatu, inimesel siis parimad iseloomuomadused. Jaotas inimesed korralikeks ja mittekorralikeks ( lihtrahvas ). Inimesed on loomult head, ühiskond muudab nad kurjaks.
    Oma jutustused pühendas vene sõjategevusele. Sõda on karjäärivahend aadlikule, lihtinimesele aga töö. On olemas 2 vaprust: 1) Sõdurijulgus – teesklemata 2) Ohvitserivaprus – teesklus nii enda kui teiste suhtes.
    1854.a-l Krimmi sõda – vene vs türklased. Sõda sai uue mõtte – oma kodumaa kaitsmine. 3 jutustust sellest: „ Sevastopol dets.“ „…mais“…
    2 seisukohta: „Venemaa (elu) peab muutuma “ (1861.a-l kaotati pärisorjus)
    „Inimene peab kõlbeliselt arenema, siis saab midagi paremaks muuta.“
    Reisis välismaale ja pettus Euroopas. Kultuur ja kodanlik kord olid eemaletõukavad.
    Oma mõisas Jasnaja Poljana avas kooli – tahtis rahvale head teha. (Oli kutsunud sinna pedagooge). Tolstoi hakkas hindama talupoegade loogikat. Tema mõte pedagoogikast: Laps peab õppima siis, kui ta tahab, mitte sunniviisiliselt.
    Ta abiellus 34- aastaselt ühe arsti tütrega (haritud,hoitud). Naine oli 16 või 18.
    „Sõda ja rahu“ – koosneb neljast osast. Ilmus aastatel 1863-69. Kirjutamise materjali kogumise aeg oli pikk. Tahtis kirjeldada 1856ndat aastat. Peategelaseks endine dekabrist , kes pöördub Siberist tagasi. T mõtles, et seda aega ei saa kirjeldada ilma 1825 aasta dekabristide ülestõusu kirjeldamata. Et aga see mõistetav oleks, peab omakorda kirjeldama Napoleoni sõdu ( 1818 ) ja Venemaa võitu. Ning selleks peab jälle ka Vene lüüasaamist 1805-07 kirjeldama. Lõpuks 1856 astat sisse ei võtnudki ning raamatu tegevus toimub 1805-1825, põhitegevus 1805-12. 1825ndast aastast on räägitud epiloogis. Tegi ära metsiku töö arhiivides, kuulas inimeste mälestusi. Küsimusele, et kas üksikisik muudab ajalugu, vastab, et ei muuda, et ajalugu teeb rahvas. “Sõjas ja rahus ” on tegelasi kokku 500. Teos koosneb neljast suurest osast + epiloog , lisaks on osad omakorda osadeks jaotatud. Lõi esimese epopöa Euro kirjanduses. Sai tõeliselt kuulsaks maailmakirjanikuks, rmt tõlgiti kiiresti ka teistesse Euro keeltesse.
    Peategelasi on raamatus 2 – Andrei Bolkonski ja Pierre Bezuhhov, naispeategelaseks on Nataša Rostova. Nataša on heasüdamlik ja abivalmis. Mõlemad mehed on seotud teose kõigi tahkudega – sõda, Nataša. Algul tuli teose kohta kriitikat ja T oli solvunud. Enda ambitsioon oli kirja panna venelase mõtteajalugu. Ise võrdles “S&r” Iliase ja Odüsseiaga. Väitis, et in-d elavad ühiskonnas pendlipõhimõttel – in-se vabadusaste sõltub tema positsioonist pendlinööril. Mida kõrgem on positsioon, seda väiksem on vabadus (selle teooria järgi oli Venemaal kõige väiksem vabadus tsaaril). Mida kaugemal on in sõjast, seda madalam on ta kõlbeliselt. On kolm eri maailma, mis mõjutavad “S&r” tegelasi: linna- aadel , mõisa-aadel ja tlp-d. Linna suhtus T väga neg, tlp-desse pos. Arvab , et mõisa-aadlil on võimalusi muutuda paremaks. Kriitikud väitsid, et T sõjafilosoofia ei ole originaalne, vaid mõjutatud Hegelist, T võttis selle omaks. Teoses esinevad Kutuzov, Napoleon ja Aleksander I. Kutuzovi tegelaskuju kasutas kõige rohkem. Kutuzovi põhimõte oli, et sõda on nagu töö, mis tuleb ära teha. Linna-aadel jaguneb “S&r” Peterburi (kujutas keelepeksu ja salongielu) ja Moskva vahel.
    “Anna Karenina ”- 1873-77. Algidee sai Puškini “Jevgeni Oneginist”, kirjutas sellele n-ö järje. Tolstoi oli mures vene perekondade lagunemise pärast. Moraal nagu selles, et “vaadake, mis oleks saanud Tatjanast, kui ta oleks Oneginiga lõpus koos elama hakanud”, õpetlik seega. Raamatu moto on: “minu päralt on kättemaks ja mina tasun”. Kujutas kolmnurka Anna-Vronski- Karenin , aga ta ei saanud raamatusse jätta ainult seda liini. See oli kurb lugu, aga T tahtis,et asi ikka õpetlik oleks ja tõi seetõttu sisse ka “hea ja õige” loo (Levini ja Kitty lugu). Sellega näitas ta, et Anna elu ei ole õige, et nii ei tohi elada.
    “Ülestõusmine” oli viimane romaan (1889-99). T-le räägiti tõestisündinud lugu vandekohtunikust, kes pidi kohut mõistma noore allakäinud naise üle, keda süüdistati varguses. Kohtunikule tuli aga meelde, kuidas ta tolle piiga kunagi ära oli võrgutanud. Vandekohtunik sai aru, et see on tegelikult tema süü, ning tahtis tüdrukuga abielluda. T palus seda materjali kasutada ja sai loa. Meespeategelane Nehljudov, naine Katja Maslova. Lugu on sama, kuid ei saanud niisma õnnelikku lõppu teha, oleks asi läägeks läinud. Nii tegi sellise lõpu, et naine saadetakse Siberisse sunnitööle ning Nehljudov läheb temaga kaasa. Siberis toimus ülestõusmine. Lõpus palus Nehljudov Katjal endaga abielluda, armastavad teineteist. Aga – Katja kätt on palunud ka üks revolutsionäärist sunnitööline, Katja tundis talle kaasa ja otsustas lõpus hoopiski tollega abielluda.
    Kirjutas hiljem veel palju jutustusi, filosoofilisi-sotsioloogilisi-religioonialaseid töid. Oli talupojafilosoof.
  • Ühe romaani analüüs
  • J.Viidingu elu ja looming
    Juhan Viiding (1948-1995)
    Juhan Viiding sündis 1.juunil 1948 Tallinnas kirjanik Paul Viidingu perekonnas. Juhanil oli kolm vanemat õde. Ta oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk, mis väljendub näiteks selles, et poisi haridustee kulges kuues erinevas üldhariduslikus koolis. Keskhariduse omandas ta töölisnoorte keskkoolis . Aastatel 1968-1972 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti, seejärel töötas ta Tallinna Draamateatris näitlejana.
    Luuletusi hakkas ta rohkem kirjutama alates 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A. Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. Juhan sai ka J. Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja J.Liivi luuleauhinna (1983). Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad.
    Viiding kasutas pseudonüümi Jüri Üdi esmakordselt ajakirjas "Looming" aastal 1968. Hasso Krull on öelnud: "Tõeline revolutsioon tuli seitsmekümnendatel aastatel. Tema toimumine mahub ligikaudselt vahemikku 1971-1978 kogumiku "Närvitrükk" ilmumisest kuni Juhan Viidingu raamatuni "Ma olin Jüri Üdi". Siin ongi vaid üks keskne luuletaja, kelle tegevuse tulemusena muutus luule keelepruuk. Pärast 78.aastat polnud luuletuse mõiste eesti kirjanduses enam endine. /---/ Üdilikke luuletusi on 1970- ja 80-ndatel eesti luules nii palju, et need moodustavad peaaegu omaette žanri. Raskusi valmistaks ainult žanripiiride määramine. Kogu Juhan Viidingut ennast võib pärast Üdi nimest loobumist pidada üheks oma järgijatest, kes Üdi avatud võimalusi kasutas mõnevõrra kitsamas mahus, ehkki ta seejuures ületas kõiki teisi".
    Esimene luulekogu, mis sisaldas vaid Jüri Üdi loomingut, oli " Aastalaat " (1971).
    Samal aastal ilmus mehelt ka luulekogu "Detsember", mis on eelmisega võrreldes aga palju süngem. Järgnesid “Käekäik” (1972-1973) ja “Selges eesti keeles” (1974). “Armastuskirjad” (1975) on viimane teos, mis avaldati Jüri Üdi nime all. 1978. aastal ilmus kogumik Jüri Üdi parimate paladega, kuid see oli juba Juhan Viidingu nime all. Jüri Üdi kadus eesti luulemaastikult ja asendus uue luuletajaga - Juhan Viidinguga. Mehel ilmus veel neli kogumikku: “Ma olin Jüri Üdi” (1978) , “ Elulootus ” (1980), “Tänan ja palun” (1983) ning “Osa” (1991). "Elulootuses" on Juhani luuleread muutunud sügavmõttelisemaks, ilmuvad ka esimesed enesetapule viitavad motiivid. “Tänan ja palun”-it peetakse luuletaja sisurikkaimaks teoseks, millest paljud luuletused on saanud omale taha ka viisi. "Osas" on muutunud Juhan melanhoolsemaks kui varem, üks luuletus selles on pühendatud Juhan Viidingu tütrele Elole. Selles mõtiskleb ta, milline võiks olla tütre lein isa surma järel. "Osas" leidub ka proosat , tuntuim on " Hilinenud vastus". Juhan Viidingu elutee lõppes tema enda soovil 21. veebruaril 1995.
    Paari luuletuse analüüs
    „Siin“
    Olen põlgamist näinud
    ja mõistmata põlanud ise.
    Ometi pole
    ma niiviisi näinud,
    et ületaks vaatamise.
    Vastu laupa käsi puutus
    peoga, teoga, tõega.
    Lause olematuks muutus.
    Sisse hingata tipuni.
    Eriti sügavalt välja.
    Vastavalt enesele.
    Just nagu teadagi.
    Hoia, hoia, ei muud.
    Tead ju, kui hoitakse.
    Vabades kätes, mis näevad.
    Jah, neis kätes, mis näevad.
    „Ma olen pannud segast“
    Ma olen pannud segast
    ka selget olen pand
    mind peetud on kui segast
    ja antud armuand
    ma olen saanud raha
    ja riided söögi toad
    on tihti väga paha
    jalg märg või nürid noad
    ma kardan sisekorda
    ja tolmulappisid
    ei suuda teha korda
    ka seinakappisid
    ka kahhelkive seina
    ei oska laduda
    ma oskan
    kasteheina
    vaid ära kaduda


    Pilet 17

  • Realismi mõiste ja põhitunnused
    REALISM 19. sajand
    Toob esile ajastule iseloomuliku, tüüpilise. Peaks vältima juhuslikku, ebaolulist. Selle poolest erineb naturalismist, mis on realismi äärmuslik vool (rõhutab halba, madalat, inetut).
    Realism jälgib isiku suhteid keskkonnaga, ühiskondlike tingimuste mõju kommetele ning inimese või grupi saatusele. Tegelaste karakterites liitub individuaalne tüüpilisega. (Vastand: romantismi erakordsed inimesed.) Süžee areng lähtub reaalse elu loogikast (tegeliku elu sarnane). Realism on valdvalt proosas, aga leidub ka draamas ja luules.
    Kriitline realism- kriitika ühiskonna suhtes, nende pahede ja probleemide suhtes.
    Realismi esindaja Flaubert, Tolstoi, Dostojevski , Dickens, Vilde, Tammsaare.
    REALISM (kirjandusvooluna 1830-70)
    Realismi isaks peetakse Balzaci. Lad k realis (tõeline, esemeline , materiaalne. Vastuseis romantismile (1830-70), kuid põimus sellega. Alguseks Stendhali „P ja M” + Hugo „Jumalaema kirik Pariisis” -> romantiliselt liialdatud kangelased.
    Realistide eesmärk: kujutada kaasaegset elu, nagu see tegelikult oli: tumedt ja päevavalgust kartvad küljed, ilma liialduste ja ilustusteta-> ei olnud vaid fantaasia, pidid uurima sotsiaalset olustikku, et seda raamatus võimalikult tõepäraselt kujutada. Realist kohtas: sotsiaalne ebavõrdsus, kuritegelik allilm, raha- ja võimuahnus. Ühiskonna varjukülgede avalikustamine = sotsiaalsete olude kriitikaga -> kriitiline realism (äärmuslik) kui seda võimendatakse -> naturalism .
    R intensiivseim areng Pr m ( Stendhal , Balzac , Flaubert), Ingl m (Dickens, Thackeray , õed Bronted) Vm (Tolstoi, Dostojevski) R põhižanriks on romaan. 19.saj lõpp ja 20.saj algus arenes R mitmes eri suund-> ei olnud enam ühtne kirjandusvool . Teadusliku meetodi rakendamine kirjteoses viis naturalismi ( Zola ), elustus filosoofiline romaan, tugeva in (n-ö tõelise in) otsingud muutusid helgemaks ning optimistlikumaks + suurem huvi psühholoogia vastu. Maailmavaade: positivism, mõistus, loodusteadus (täpsus).
    „Realismus“ - esemeline, reaalne.
    Terviklik kirjandussuund tekkis 1830ndail Lääne-Euroopas. Iseloomulikke jooni esineb juba antiigist alates. 1831 – Stendhal „Punane ja must“ - esimene realismi esindav teos.
    Realism – kunstimeetod, mille järgi kirjanduse ja kunsti ülesanne on kujutada elu tõepäraselt ning avada nähtuste olemus ja põhjuslikud seosed. Realism toob esile ajastule iseloomuliku tüüpilise ja peaks vältima juhuslikku ebaolulist. Selle poolest erinev naturalismist (on äärmuslikum, rõhutab halba, madalat, inetut – realismi haru). Realism jälgib isiku suhteid keskkonnaga, ühiskondlike tingimuste mõju kommetele ning inimese või grupi saatusele (kuidas ühiskonnas kehtivad seadused ja ühiskondlikud normid mõjutavad inimese käitumist). Tegelaste karakterites liitub individuaalne tüüpilisega. Süžee areng lähtub reaalse elu loogikast. St suhteliselt tegeliku elu sarnane. Esineb valdavalt proosas, aga seda võib leida ka draamas ja luules.
    Kriitiline realism – ühiskondlike probleemide suhtes kriitiline käsitlus.
    Realismi esindajaid: Flaubert, Tolstoi, Dostojevski, Zola, Dickens, Balzac, Tammsaare, Vilde, August Alle.
  • Naturalism
    19. saj lõpul Prantsusmaal levinud kirjandusvool, mille algatajaiks olid vennad Goncourt´id. Naturalism lähtus küll realistlikust meetodist, kuid viis selle üksikud üljed äärmusesse. Nii nõudis ta nagu realismgi elunähtuste tõepärast kujutamist, kuid ilma valikute, ja ülimat täpsust pisimategi üksikasjade kirjeldamisel. Pearõhk on asetatud tegelikkuse tunnetamisele – seda aga teaduslikke meetodeid silmas pidades. Tuli säilitada objektiivsus ning täielik kiretus. Uus kirjandus pidi teenima üksnes tõde, mitte ilu. Kirjaniku kohus on kujutada kõike, olgu see oluline või ebaoluline., ilus või inetu, hea või halb. Omapoolset suhtumist ei tohi väljendada, ühiskonna ellu ja poliitikasse ei tohi end segada. Inimest ja ühiskonda vaadeldi seega kui loodusnähtust, pöörates erilist tähelepanu füsioloogilistele protsessidele, pärilikkusele, instinktidele.
    Naturalismi tekkepõhjusi tuleb otsida loodusteadlaste suurtest edusammudest 19.saj-l. Eeskätt loomulikult Darwini teooria olelusvõistlusest ja liikide tekkimisest. Pärilikkusseaduste avastamine, eksperimentaalse meetodi võidukäik jne. Naturalistide otseseks õpetajaks oli Hippolyte Taine (kunsti- ja kirjandusajaloolane), kes seletas kõiki ühiskondlikke nähtusi 3 põhilise teguri abil: 1) rass – pärilikud eeldused, biol. faktorid . 2) miljöö ehk keskkond – grogr. asend, kliima. 3) moment – periood ühiskonna ajaloos, inimese elus. Tema arvates on inimene, ükskõik kui arenenud ühiskonnas ta ka ei ela, oma olemuselt samasugune nagu koopaelanik omal ajal oli.
  • Ühe realismi esindaja elu (Balzac, Flaubert, Zola, Stendhal) ja loomingu ülevaade
    Flaubert (1821-1880)
    Kriitilise realismi esindaja, kelle loomingut mõjutas sügavalt 1848.a revolutsioon ja sellele järgnenud sündmused. Ta on sündinud Rouenis kirurgi pojana. Kogu oma elu elas Flaubert tagasitõmbunult ja täielikult loomingule pühendunult. Aeg-ajalt külastas ta Pariisi, kus tal oli kirjanike seas palju sõpru. Teostele materjali kogumiseks reisis ta ka Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Varakult võttis ta omaks realismi põhimõtted ja prantsuse irjandusloos tähistatakse Flaubert´i esikromaani 1857.a-l ilmunud „ Madame Bovary “ ilmumisega realismi võitu. Halastamatult näitab kirjanik lugejale nii romantiliste illusioonide viljatust kui ka väikekodanlike oleskelu ja mõtteviisi labasust. Teos tõi talle kaasa kohtuprotsessi usu ja moraali solvamise pärast. F. võitis siiski. Ka tema edaspidine looming on kantud vihast ja põlgusest enesega rahulolevate ning piiratud kodanlaste vastu, eriti oma põlvkonna kujunemist käsitlev „Tundekasvatus“ (1869), mis samuti lahkab tegelikkuse ja romantiliste unelmate vahekordi. Postuumselt ilmus „Bouvard ja Pecuchet“. Flaubert on mitmes teoses käsitlenud ka ajaloolist ja legendaarset ainestikku, nagu traagiline armastuslugu muistses Kartaagos orjade ülestõusu taustal romaanis „Salambo“, usufilosoofiline „Püha Antoniuse kiusamine“ ja novellikogu „Kolm lugu“.
    Tema ilukirjanduslik looming poel mahult suur, kuid seda kaalukam kunstimeisterlikkuse ja ideelise sügavuse poolest, mis tõstab ta nii oma ajastu kriitilise kujutajana kui ka järelpõlvede õpetajana maailmakirjanduse klassikute hulka.
  • „Madame Bovary“ analüüs
  • Ülevaade „Noor-Eesti” tegevusest
    "Noor-Eesti" oli kirjanduslik rühmitus Eestis. Esindab 20. sajandi alguse kultuurimurrangut ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena.
    Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel.
    Aastal 1905 ilmus koguteos "Noor-Eesti" ning selle ümber kogunenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Tähtsamatest ja tuntumatest kuulusid sellesse rühmitusse Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Bernhard Linde ja Villem Grünthal-Ridala. Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare. Kaastöid tegid kunstnikud Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Konrad Mägi, kelle kujundused illustreerivad väljaandeid.
    Noor-Eesti jaguneb kolme ajajärku:
    • Kujunemisperiood (2 esimest albumit, looming seotud rahvusromantika ja realismiga )
    • Esteetiline kõrgperiood (süvenemine kunsti, filosoofiasse, looming kaldub impressionismi, sümbolismi)
    • Hilisperiood (loomingus avaldub modernism)
    Noor-Eesti rühmitus taunis vene ja saksa kirjanduse mõju. Soome, rootsi ja norra kirjandusest võttis üle uusi jooni.
    Nooreestlased tõid unustuse hõlmast välja Kristjan Jaak Petersoni luule ja hoolitsesid majanduslikult haiglase luuletaja ja proosakirjaniku Juhan Liivi eest.
    Rühmituse „Noor-Eesti” tegevus vaibus kantult Esimese maailmasõja tunnetest, edasi tegutses vaid kirjastus „Noor-Eesti”
    Tähtsus:
    • "Noor-Eesti" elavdas 1905.–1919. aasta kultuurielu
    • Tõstis kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri
    • Viis kirjanduskriitika paremale tasemele
    • Tõstis raamatukujunduse taset
    • Elavdas kunstielu
    • Arendas eesti keelt ja rikastas sõnavara
    • Tutvustas Eesti lugejaskonnale maailma filosoofilisi suundi.
    • Sellest kasvas välja rühmitus Siuru
    • Rühmituse ridades alustas oma keeleuuendaja tööd Johannes Aavik.
    • Nooreestlased hoolitsesid Juhan Liivi eest.



    Pilet 18

  • E.A.Poe elu ja looming
    EDGAR ALLAN POE (1809-1849)
    Edgar Poe. Sünd USA-> jäi vaeslapseks. Haridus Inglm. 12 armus klassivenna emasse, kes suri-> jättis jälje. Varasemates luuletustes naistele pühendatus. Oli tundeline. 16- kihlus, kuid ei tulnud midagi välja-> ülikooli. Spordis tubli + mängis kaarte-> suur võlg-> kasuisa ütles temast lahti. Poe jättis ülikooli pooleli-> tahtis kereeklastele appi minna. Euroopasse sõiduks püüdis raha koguda I luuletusega “Tamerlan ja teisi luuletusi”. Ei saanud raha, ei sõitnud-> sõjaväkke (2 a). Kasuisa lootis, et Poe on muutunud-> aitas kõrgemasse sõjaväekooli- toorias edukas, praktikas mitte-> langes välja-> kasuisa loobus temast. Sõjaväe ajal II luulekogu “Al Araf, Tamerlane ja lühemaid luuletusi” III lk “”Luuletusi” (pühendas kaaskursantidele).’
    Pikemalt peatus Baltimore ’is, kus pälvis elu suurima kirjnadusliku tunnustuse-> pääses kohalikku kirjandusringkonda. Seal ka i armulugu-> täditütre vastu. Seltskond taunis, aga P oli õnnelik ja sai palju auhindu. Romaan “Athur Gordon Pymi lugu” (teadusfantast) “Arabesksed ja grotesksed jutud” + luuletused. Neil aastatel üle USA-line tuntus. Naine aga suri-> P jooma, kaotas järje ja suri. (Byron- “Tõde on igast väljamõeldisest kummalisem”). “Kaaren ja teisi luuletusi”.
    Looming- peetakse kaasaegse hirmu- ja õudusjuttude rajajaks + tead fant + kriminaalkirj. Keskendus olulisele, lisas ärevust, kuid säilis usutavus . Loogiline ülesehitus, rahulik stiil, realistlik kujutamislaad , keskendatus. 1) oskus luua haarav õhustik 2) olla usutav 3) jõuda loo lõpus üllatava pöördepunktini->üllatada.
    ÕPIK: e.k tõlkis Johannes Aavik. Kir kirjanduskriitikat. Ei esita oma ajastu olustikku, puuduvad seisukohavõtud moraalsetes ja sots küs. Detailsus , kurbus . Kangelane: passiivne, tahtejõuetu, hoiduvad maailmast kõrvale, kannatavad, aga ei võitle.
    3 tsüklit 1) Hirmu- ja õudusj- surm on päästja, toob rahu, lõpp maisele kannatusele “Enneaegne matmine” “Must kass ” “Usheri maja langus”- lkk 99, vanaaegne loss, Roderick Usher (hullumeelsuse piiril noormees)- ootab suma oma lossis, viirastused, painajad + õde Madelein “William Wilson” 2) teaduslik ja fant => emotsioonid , tunded- põhinevad teaduse ja tehnika saavutustel, realistlikud detailid 3) detektiivilood (võime arutleda loogiliselt)- süzeeline põnevus + loogiline analüüs j arutluse keerdkäik “Mõrv Rue Morgue ’il”. Sageli peategelaseks salapärane, kahvatu, tundlik, noor, romantiline ja kaunis naine (tema surnud naine) “Morella”. Platooniline armastus, enamik kangelannasid sureb. Ilu ja armastuse teema, mille sümboliks on naine, armastus seotud surmaga. Kirjutamisele iseloomulikud jooned: pikad kirjeldused, hästi detailne , subjektiivsed, süngust esile toovad, realistlikud kirjeldused, palju epiteete, täiendeid, kurvameelsus .
    Edgar Allan Poe (19. jaanuar 1809 Boston – 7. oktoober 1849 Baltimore) oli ameerika romantiline kirjanik, luuletaja, toimetaja ning kirjanduskriitik.
    Poe loomingu tuntuimat osa, põnevusjutte, tõlkis eesti keelde Johannes Aavik, propageerimaks uudissõnu. Eelkõige on Poe tuntud põnevus- ja õudusjuttude autorina. Teda peetakse kriminaalromaani žanri leiutajaks, samuti andis ta panuse tärkavasse teadusliku fantastika žanri. Ta oli esimene tuntud Ameerika kirjanik, kes üritas elatuda vaid kirjutamisest, mistõttu möödus tema elu ja karjäär rahalises kitsikuses.
    Ta sündis Bostonis ning jäi varakult orvuks. Tema ema suri varsti pärast seda, kui isa oli pere hüljanud. Edgar võeti John ja Frances Allani pere tiiva alla, kuigi ametlikult teda ei adopteeritud. Ta õppis mõnda aega Virginia ülikoolis, kuid lahkus rahapuuduse tõttu pärast esimest semestrit. Poe astus West Pointi sõjaväeakadeemiasse, kuid sinnagi ei jäänud ta pidama. 6. märtsil 1831 heideti Poe West Pointist välja. Pärast seda ebaõnnestumist otsustas Poe Allanite juurest lahkuda. Oma kirjanikuteed alustas ta tagasihoidlikult, avaldades 1827. aastal anonüümse luulekogumiku "Tamerlane and Other Poems". Autoriks oli märgitud vaid "üks Bostonlane".
    Poe keskendus proosale ning töötas järgnevatel aastatel mitmes perioodikaväljaandes, kus tema omapärane kirjanduskriitika stiil talle mõningase tuntuse tõi. Töö tõttu kolis ta tihti ning peatus eri linnades. 1835. aastal abiellus ta Baltimore'is oma 13-aastase nõbu Virginia Clemmiga. 1845. aasta jaanuaris avaldas Poe luuletuse "The Raven " (eesti k. "Kaaren" või "Ronk"), mis osutus väga menukaks. Kaks aastat hiljem suri tema naine tuberkuloosi. Poe pidas plaani omaenese ajakirja avaldamiseks, kuid suri enne kui see mõte teoks sai. Poe suri 40 aastasena. Tema surma põhjus on tänaseni selgusetu. Võimalike surma põhjustena on pakutud alkoholimürgitust, koolerat, narkootilisi aineid, südamehaigust, marutõbe, enesetappu , tuberkuloosi jm.
    Poe teosed mõjutasid kirjandust kogu maailmas. Tema mõju ulatus ka kosmoloogiasse ja krüptograafiasse. Poe ja tema teosed leiavad kajastamist tänapäeva kirjanduses, muusikas, filmis ja televisioonis. Mitu tema kunagist kodu on muudetud muuseumiks.
  • Ühe novelli analüüs
  • K.Ristikivi elu ja looming
    Ristikivi (1912-1977)
    Sündis Läänemaal (Pärnumaal Varblas). Lapsepõlv polnud kerge. Ta oli vallaslaps. Isa oli talupidaja. Isa ei teinud Karlist väljagi. Maj. vilets olukord. Käis teenijaks. Ta oli sissepoole elav. Oli taibukas. Lõpetas kohaliku kooli ja läks õnneks, et ta sai Tln kooli. Ema töötas ainult selle nimel. See oli kaubanduskool. Töötas tapeedipoes. Edasi Tln kolledžisse. Haridus oli hinnas. Kirjutas lühemaid ja lihtsakoelisi lugusid raha eesmärgil. I romaan „Tuli ja raud“ (1938) – tunnustus ja kuulsus. Teos oli Tammsaarelik, ka Tammsaare ise kiitis.
    Teda köitis ka kino. Jäi elu lõpuni üksikuks. Clara Bow oli üks Hollywoodi näitlejanna, kes talle sümpatiseeris.
    Noorena kirjutas ta ka teose „Viikingite jälgedes“.
    Ta võttis osa lastekirjanike võistlusest ja tal õnnestus võita auhind teose „ Lendav maailm“ eest. Psudonüümi all: Ivo Kari . See räägib pääsukestest. Järgmine aasta ka „Semud“ ja „Sinine liblikas“. Sai auhinnaraha ja seega ka võimalused olemas, et alustada õpinguid TÜ-s. Vabad kohad olid looduses ja mates. Teos kassidest - „Sellid“. Temast sai geograafia üliõpilane. Ikka keskendunult. Ühines seltsiga „Veljesto“ – kultuurihuvilised üliõpilased.
    Tema käsitlus on filmilik, vähe psühholoogilist poolt. II romaan „Õige mehe koda“ – tsitaat Piiblist, mis toona NSVL ajal ka muudeti. Edasi läks Karl väeüksusesse, staapi kirjutajaks. Põgenes laevaga Soome. Tegeles Eesti Komitee asjadega ehk ajas ikka eesti asja. Põgenes edasi Rootsi, kuna põgenikke oli hakatud välja andma. Temast sai kirjandusseltsi agent ehk järgnes paberitöö.
    Reisis Euroopas (Itaalia, Türgi). Kirjutas seal olles. Viimane Tallinna triloogiasse kuuluv teos oli „ Rohtaed “. 1942.a-l lõpebki nn eesti värk.
    Töö jättis aega loominguga tegeleda. Väliseesti kirjanikuna kirjutas ta ka Eestist. „Kõik, mis kunagi oli“, „Ei juhtunud midagi“. I modernistlik romaan „Hingede öö“-selles vic ilmneb see, et ta polnud äärmuslik isamaaarmastaja, ei võtnud sõna Eesti eest. Teised ju kirjutasid ilustavalt Eestis elatud ajast.
    8 aastat pausi.
    Temaatika muutus. Hakkas kirjutama ajaloolisi romaane, Euroopa ajaloost. 3 triloogiat, n-ö fuuga motiiviga. Aeg: alates antiikajast. „Põlev lipp “ (61), „Viimne linn“ (62), „Surma ratsanikud “(63).
    1964.a-l teos „Imede saar“ – üksikisikust ei sõltu ajaloo käik. Ka „Mõrsjalinik“.
    II triloogia vaheteos „ Sigtuna väravad“. Aga siis: „Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes“, „Lohe hambad“, „Kahekordne mäng“. Tema viimaseks teoseks jäi „Rooma päevik“.
    Stiil: tolerantne maailma suhtes, varjatud huumor.
  • „Surma ratsanikud“ analüüs



    Pilet 19

  • F.Dostojevski elu ja looming

    Fjodor Dostojevski (1821- 1881)

    Sündis Moskvas vaestearsti peres (isa oli vaeste arst). Isa poolne suguvõsa oli olnud aadlikud , kuid nad olid vaesunud. Vanaisa vaimulik.
    Materiaalsed võimalused polnud head, kuid isa oli püüdlik ja teenis välja aadliseisuse. Ostis mõisa.
    Ema poolt nii kaupmehi kui haritlasi. Ema oli helde, lahke , elurõõmus, peenetundeline, palju lugenud. Rääkis piiblilugusid lastele. F.-i jätsid need elu lõpuni jälje- veendunud kristlane, kristliku headuse pooldaja.
    Isa oli range, impulsiivne , karm, ihnuskoi, sünge olemusega.
    Fjodor oli tundlikuma loomuga ja see kjastus ka loomingus, tähelepanekud inimeste loomuse juures.
    Isa õpetas kodus ladina keeles. Nad pandi hiljem pansioni - internaatkooli. 16-aastaselt suri tema ema tuberkuloosi. Pani Peterburi sõjaväeinseneride kooli õppima. F. huvitus tegelikult kirjandusest, kuid allus isa tahtele. 1843. a lõpetas ja asus Peterburi ametnikuna tööle (madalama astme ametnik ). Aasta hiljem tõlkis ja avaldas prantsuse keelest tõlgituna ühe Balzaci teose. Asub kirjutama oma esikteost. 2 aastat hiljem sureb isa. Fjodorit tabas närvivapustus ja krambid, diagnoositi langetõbi. Isa tapsid ta enda pärisorjad, nii väidetakse.
    Kirjanduse kõrval veel üks kirg - mängurikirg. Ta oli hasartmängija. Ta loobus oma ametnikutööst ja pühendus kirjandusele. Esimene romaan „Vaesed inimesed“ 1845.a.
    Kujutab Peterburi väikeametniku armetut alandusi täis elu. Eluvaade : inimene on oma loomult hea, aga rikkus rikub rikkad inimesed, ja vaesus vaesed halvaks. Põhimõtteliselt ühiskond rikub inimesi.
    Paistis silma inimpsüühika käsitlemisega, mida tegi väga süviti, see oli väga sügav. Teos võeti hästi vastu- pääses kirjandusringkondadesse. Mõne aasta jooksul ta kaugeneb kirjanikest ka oma pooldajates- ta oma loomus väga kinnine . Vaated, kuidas ühiskonda muuta ja parandada. Kirjandusringkondades ju levisid pigem sotsialistlikud, ateistlikud materjalistlilikud ideed, kuid need ei sobinud tema elukäsitlusega. Liitus teisitimõtlejatega- Petraševskiga. Teemaks see et pärisrjus tuleb kaotada, rohkem vabdust ja õigusi inimestele. Levis revolutsiooni mõte.
    1849. aastal aprillis nad kõik areteeriti. Pool aastat vangistust, kuid siis määras kohus surmanuhtluse- mahalaskmine. Detsembris viidi nad hukkamisele ning 3-4 tapeti (paarkümmend inimest umbes). Kuid saabus käskjalg tsaari juurest armuandmispalvega ja nad pääsesid. Sai lõpuks 4 aastat sunnitööd Siberis + kohustus reamehena sõjaväeteenistusse minna. 8 aastat kokku.
    Olukirjeldused sunnitööst „Märkmed surnud majast“. Ilmub ka romaan „Alandatud ja solvatud“. Inimpsüühikat, probleemid jne. Muutunud ainult see, et enne: inimene on olemuselt hea  siis nüüd seisukoht, et inimene võib olla hea küll, aga on vastuoluline , sageli irratsionaalne . Käitume hetke tunnete ajel. Ka instinktide. võime teada mis on hea ja õige, kuid käitume siiski valesti. Kõik ei sõltu ainult ühiskonnast seega.
    1866. a „Kuritöö ja karistus “. Mõne aasta pärast 1668 aga „Idioot“. Veel romaane: „Sortsid“, „Nooruk“, poolikuks jäi „Vennad Karamazovid“.
    Eraelu kulges nii: Siberis sunnitööl olles kohtus kauni naisegaa, kellega ta abiellus, kuid kellel oli tervis korrast ära- tuberkuloos. Peterburi tagasi minnes naine suri.
    Vend Mihhail oli ka surnud, püüdis aidata neid, kuigi oli väga vaene. Ta aga leidis endale noore nägusa tubli naise. Ta dikteeris oma tekste. Naine oli kiirkirjutaja. Maj. olukord paranes. Neil 2 last. Naine oskas rahaga mõistlikult ümber käia- soetasid maja. Kirg hasartmängude vastu, käis ka Šveitsis raha maha mängimas- Dostojevski.
    Tema surm oli ootamatu . Tal algas kurguverejooks ja suri. Ei tea täpselt mis oli.
    Inimpsüühika keerdkäikude kujutamine. Inimese vastuolulisuse väljatoomine- pööras oma loomingus sellele tähelepanu. Seos inimese olemusega, nii pärilikkuse kui keskkonna mõjudega. Tabas rahvuslikke iseärasusi. Tegemist on ideeromaanidega, nii ütlevd kirjandusteadlased. Oma ettekujutus elust ja järgides seda. Mõškin- inimesed kõik on head, ja tuleb suhtuda neisse piiritu headusega. (Idioodis)
    „Kuritöö ja karistus“
    Raskolnikov sooritab kuritöö. Ta oli vaene tudeng. Elas üürikorteris, katuseurkas. Ta ei söönud, kuna polnud raha. Tal olid ümber inimesed kes temast hoolisid.
    Inimene olemuselt hea- andis raha...
    Idee: Usk teeb õnnelikuks.
    „Idioot“
    Mõškin 26-a. Tuleb Šveitsist, kus ta ravis tervist (epilektik).Ta on vürst, kellel polnud sugulasi. Hooldaja suri seal ja seega tuli Venemaale. Vene elust polnud tal aimu . Üritab leida teenistust. Istub rongis ja kohtub Rogožini (kaupmehe poeg, rikas-päritolu määras) ja Lebedev...
    Idee: Inimloomus jääb samaks. Kuigi uus lunastaja oli maa peal, siis inimesed käitusid ikka samamoodi.
    Tegelased K&K-st ja Idioodist paralleelsed tegelased
    Mõškin ja Sonja
    Sonja ja Nastasja
    Razumihhin ja Mõškin
    Vaestehaigla arsti peres sünd- isa ei saanud rikkaks, kuid pühendunud ja leidis tunnustust-> sai aadlisseisusse tagasi. D oli aadliverd. Isa: keevaline , ihne. Ema: hell hing, tasane - rääkis Piibli ligusid. Kristus oli ideaalkangelane, isa õpetas karmilt. D’l huvi lugemise vastu, loomuselt kinnine -> elas sissepoole (ema varajane surm). Vennaga sõjaväe inseneride kooli. Hirmust isa ees õppid püüdlikult. Isa suri-> sai närvivapustuse-> langetõbi. Lõpetas insenerikooli ja töötas sellel alal ametnikuna, kirjutas, tõlkis. I “Eugenia Grandet ”. Oli mängur-halb olukord, muutis veel hullemaks. Võttis töölt lahit, pühendus kirjandusele- I teos “Vaesed in”- mida ise oli kogenud- alandus, armetu väikeametniku elu. Leiab, et in on loomult hea. Sots ebaõiglus hävitab headuse, muudab rikkad kurjaks, vaesed ünnetuks. Inimpsüühika süvakujutus- in hinge vaimu maailm. Teos ja tema võetakse kirjanike hulgas hästi vastu. Mõned aastad-> erimeelsused-> eemaldumine. Hiljem leidis, et kurjus ei peitu vaid ühiskonnas, vaid ka inimeses endas-> lööb kirjanike seltskonnast lahku-> otsib mõttekaaslasi=> Petravsevski ( sotsialism ) 49. surmanuhtlus selle liikmetele -> kiri keisrilt-> ei tapetud -> Siberisse sunnitööle.
    Kannatus inimestel. Üles lahti ideedest muuta inimk vägivaldselt ja revolutsiooniliselt. Põhjakihtidest kurjategijad ei uskunud rev teel head-> olid poliitvangide vastu (kasut positsiooni ära). Tuleks tagasi pöörduda kritlike vaadete poole. Haridus muudab kõrgiks ja uhkejs. 59-Peterburi- uuesti kirjutama “Märkmed surnud majast” “Olukirjeldused sunnitööst”. Romaan “Alandatud ja solvatud” suhtumine in, in olemuse tõlgendus. In pole loomult lihtsalt hea, vaid keeruline, vastuoluline, irratsionaalne. Käitumist ei mõjuta vaid mõistus. Palju sõltub hetketujust ja teadvustamata instinktidest. Usk ja andestavus. 1866 “Kuritöö ja karistus”- algselt plaanis kirj alkoholismist, laste saatusest. Keskendub Peterbusi vaeste kirjeldamisele Heinaturul- joomakohtasid rohkem kui maju VS rikkus ja in. Varandus liigkasuvõtjana, teiste ära kasutamine.
    Sündis Moskvas, vaestearsti peres. Isapoolne suguvõsa oli olnud aadlikud, aga olid vaesunud. Isa oli veendunud töötegija, tänu sellele taastas aadliseisuse, ostis endale mõisa. Ema poolt oli kaupmehi, haritlasi esivanemate hulgas. Ema oli helde, lahke, elurõõmus, peenetundeline, paljulugenud, kes rääkis ka oma lastele piiblilugusid, mida Fjodor kuulas ja jäi ka elu lõpuni kristliku headuse pooldajaks. Isa oli range, kohati impulsiivne, karm, ihnuskoi, sünge olemusega. Tõenäoliselt oli tundlikuma loomuga, see kajastub ka loomingus, oli tähelepanelik inimeste loomuse suhtes. Haridust sai kodus, kuniks pandi pansioni. 16-aastaselt suri ema tuberkuloosi. Kui 2 aastat hiljem sureb isa, tabas Fjodorit närvivapustus ja krambid. Tal diagnoositakse langetõbi. Selle 2 aasta jooksul pani isa pojad Peterburi sõjaväeinseneride kooli õppima. Fjodor huvitus kirjandusest rohkem, aga ei julgenud isa tahtele vastu astuda. 43ndal aastal lõpetab inseneride kooli, asub Peterburis madalama astme ametnikuna tööle. Aasta hiljem avaldab Balzaci romaani tõlke. Samal ajal asub kirjutama oma esikteost. Kirjanduse kõrval oli veel üks kirg – hasartmängu kirg. Vaatamata kõigele loobus ta oma ametnikutööst ja pühendus täielikult kirjandusele. 45. aastal ilmub esikromaan „Vaesed inimesed“ - Peterburi väikeametniku alandatud, rusuvat elu.
    Tema tolleaegne eluvaade seisnes selles, et inimene on oma loomult hea, kuid rikkus rikub rikkad inimesed, vaesus muudab vaesed halvaks ja õnnetuks. Juba esimeses teoses paistis silma inimpsüühika süvakirjeldusega. Teos võetakse hästi vastu, Dostojevski pääseb kirjandusringkondadesse. Mõne aasta jooksul Dostojevski kaugeneb senistest toetajatest, vb põhjuseks tema loomus, mis on kinnine, teiselt poolt vaated, kuidas ühiskonda parandada. Kuna kirjandusringkondades levisid pigem sotsialism, ateism , materialism, ei kuulunud nee dtema vaatega kokku. Ühines teiste teisitimõtlejatega, eelkõige Petraševskiga (ringi kutsuti „petraševskilased“). Teemadeks ikkagi rohkem vabadust, õiglust inimestele, pärisorjuse kukutamine . Levis revolutsioonimõte. 49. aasta aprillis arreteeriti nad kõik. Pärast pooleaastast vangistust määras kohus surmanuhtluse, mahalaskmise. Detsembrikuus viidi nad hukkamisele. Hukkamist viidi läbi jaokaupa. Mehed seisid juba, kotid peas, aga siis jõudis kohale käskjalg tsaari juurest armuandlusega. Pm tehti jõhker etendus, et neile aimu anda, et asi on tõsine. Surmanuhtlus asendati 4 aasta sunnitööga + reamehena sõjaväeteenistusele asumisega.
    Ilmub „Märkmeid surnud ajast“ - olukirjeldused sunnitööst Siberis; ilmub romaan „Alandatud ja solvatud“. Nendes on inimpsüühikat, probleemsed olukorrad, probleemsed inimesed. Kui varasemas loomingus lähtus sellest, et inimene on hea ja keskkond muudab ta õnnetuks, siis nüüd jõuab seisukohale, et inimene on küll hea, aga vastuoluline ja sealjuures irratsionaalne. Inimhinge mõjutavad hetketunded, tujud , instinktid. Me võime teada, mis on hea ja õige, aga siiski käituda. valesti. 1865 saab valmis „Kuritöö ja karistus“. 1868 ilmub „Idioot“. Romaan „Sortsid“, „Nooruk“. Viimaseks teoseks on „Vennad Karamazovid“.
    Siberis sunnitööl olles kohtus kauni naisega, kellega ka abiellus. Naisel oli aga tervis korrast ära, põdes tuberkuloosi ja suri pärast Peterburi naasmist. Dostojevski rahaline olukord oli kehv , ka vend oli surnud ja pidi venna peret toetama , võlgu maksma. Leidis endale noore nägusa tubli naise. Ta ise ei kirjutanudki enda tekste, vaid dikteeris ja stenografistist neiust sai Dostojevski teine abikaasa. Majanduslik olukord paranes. Neil oli ka kaks last, soetasid maja. Enda kirest hasartmängude vastu Dostojevski jagu ei saanud.
    Dostojevski surm oli ootamatu, 1881. aasta jaanuari lõpul algas tal kurguverejooks.
    PANUS KIRJANDUSSE: inimpsüühika keerdkäikude kujutamine ja inimese vastuolulisuse väljatoomine. Inimese olemuse ja loomuse seos nii pärilikkuse mõjudega kui keskkonna mõjudega. Ka rahvuslikke iseärasusi tabas. Kirjandusteadlased on öelnud, et tegemist on ideeromaanidega (st peategelasel on mingi idee, ta hoiab sellest kinni ja tegutseb selle põhjal). „Idioodi peamine idee oli see, et inimesed on kõik head.“
  • Romaani „Kuritöö ja karistus“ analüüs
  • A.Kivirähki elu ja looming
  • „Mees, kes teadis ussisõnu”


    Pilet 20

  • G.de Maupassanti elu ja looming

    Guy de Maupassant (1850-1893)

    Isa poolt oli pärit vanast aadli suguvõsast. Ema oli haritud kunstihuvidega naisterahvas . Aga kahjuks ei kestnud nende kooselu kaua ning isa läks pere juurest ära. Ema kasvatas kaht poega ning märkas vanema poja, ehk Guy puhul, kirjandushuvi. Ema soosis tema kirjandushuvi. Ema käis läbi ka mitmete kirjandusinimestega. Flaubert`ist sai ka Guy kirjanduslik eeskuju ja õpetaja. Guy oli noor, tugev, füüsiliselt arenenud poisslaps , tegu polnud Rasmusega vaid Arturiga. Pandi õppima vaimulikku seminari, sealt ta lahkus. Oma kooli lõpetas Rouen `is. Prantsuse-Preisi sõja tõttu pere kaotas oma raha ja nii pidigi Guy asuma tööle ametnikuna ministeeriumis. Õhtusel ajal tegeles ka kirjandusega. Samuti jagus tal aega, et mööda Seine` i sõita. Alguses köitis teda luuletamine. Aga hiljem sai temast proosakirjanik, ent ta oli piisavalt kriitiline, piisavalt pika ettevalmistusega, et seitsme aasta vältel lasi ta Flaubertil tal oma stiili parandada ning sõnavara rikastada jne. Läks aastaid enne kui Maupassant oma esimese novelli avaldas (1880). Esimeseks oli „Rasvapall“ Aastatel 80-90 ilmus talt 6 romaani (16 novellikogu). Oli ka reisikirju. Guy läks moodi, talle maksti kõrget honorari. Ta soetas omale purjeka/jahi, millele pani nimeks Bel-Ami, millega ta reisis igal pool (Vahemeres, Inglismaal). Teda peeti uhkeks, teisalt oli ta häbelik ja kohmetu. Soovis, et temast järele jäänud dokumendid hävitataks pärast tema surma. Mida aeg edasi, seda rohkem tuli tema teostes välja pessimism. Teda vaevas närvihaigus. Tema silmanägemine halvenes. Teda vaevas mõte surmast ning kirjanduslikust pankrotist. Kartis , et ta ei suuda enam kirjutada. Üritas enesetappu – failis . Pärast seda paigutati ta närvihaiglasse, kus ta ka suri.
    Ka tema üritas kirjutada erapooletult , nagu Flaubert. Ning teiseks oluliseks seisukohaks oli tal tahtmine kirjutada inimest tema loomulikus, tavalises seisundis. Igapäevane elu on teemaks.
    Novellidest – teda tuntakse novellikirjanikuna. Sageli räägitakse temast kui maiste röömude laulikust. Üheks oluliseks teema on sõda, sest ta ise võttis ka osa Pra-Preisimaa sõjast. Kuna seal sõjas prantslased kaotasid, siis tulebki tema loomingus sisse patriotismiküsimus. Ta jõuab järelduseni, et suur osa aadlitest üritas vaid oma nahka päästa. Nii võibki tema novellides leida pigem lihtsaid inimesi, kes esindavad isamaarmastust ning -uhkust. Teiseks teemaks on armastus. Kolmandaks elusaatus. Sealjuures viltuläinud elukäikudest, nagu „Üks inimelu “ või „Kee“ („Ehe“). Neljandaks teemaks on talupojad. Neisse suhtub ta kaht pidi: ühtpidi võivad talupojad kanda öilsaid ideid („Isa Milon“), teisalt võivad nad käituda väga labaselt, rumalalt, hoolimatult (novell „Ristsed“). Veel paremaks näiteks on lihtsast talupoja elust „ Simoni isa“ (räägib ühest poisist, kellel pole isa, keda mõnitatakse seepärast koolis).
    Sünd Normandias (prm). Vanast aadlisuguvõsast- jäi emaga (lahutus). Ema- haritud, käis läbi loomein. Guy- merd sõita, matkata, füüs akt. Õppis vaimulikus seminaris -> arvati välja-> lõpetas kolledzi. Pr ja Preisi sõda- perek laostus-> palgatööl-> ametnik, samal ajal harrastas luuletamist, kirjutamise + veesport => näi lihtsama rahva elu. 7 a Flaubert’i õpilaseks. Ül: Normandia ranniku kirjeldamine, lasi lugeda teatmeteoseid, et rikastada sõnavara ja teadmisi. Kirjeldada nähtud episoode ja seiku . Flaubert suri ja tulu Turgenev . “Rsavarull”- Maup I novell + 16 novelli, reisikirjeldused, ajakirjanduses. Oli selteskonnas hinnatud, kuid loomult tagasihoidlik (tema eraelu ei kuulu lugejatele)- kij: armastus, sõda (alatus, müüdavus, rumalus). Armastas reisida. Kaldus pessimismi-> inimkonna rumalus ja võimatus õnne saavutada. 80. närvihaigused- kartis, et ei suuda enam kirjutada. Mida aeg edasi, seda suurmaks muutus hirm. Üritas enesetappu-> ei-> närvikliinikusse ( vaimuhaigla )-> 93 suri seal.
    Looming- võttis üle Flaubert’i suhtumise: kirjanik on erapooletu ja objektiivne. Mõnikord löks realism naturalismi lähedale. In tuleks kujutada tema loomulikus seisundis. Tuleb leida huvitav/ senikasutamata vaatenurk. Tuntud eelkõige novellistina. Alustas lustakamatega. Väikekodanlased, talup, patriotism. “2 sõpra”- patriotism on napisõnaline. “Isa Milon” “Armastus on vägi”. Prostituudid - pole ainult langenud naised. Tüüpnivellid: õilsad tunded, kuid viltu läinud eluteed “ Kaelakee ”. Novellid, kus tuuakse välja talup parem pool, kid ka Tsehhoviga sranane kujutamine, kus talup käituvad nagu metslased. 6 romaani. Tõi lugeja ette näiliselt mittetähelepanuväärseid episoode, samal ajal süvenes tegelaste psühholoogiasse. Osaks tabada pealtnäha vaevumärgatavaid tundeid + leidis seda, mida hiljem on hakatud nimetama alltekstiks.
    „Üks inimelu“ Guy de Maupassant:
    Jeanne - Oli noorena kloostris. 17-aastasena lahkus ta sealt. Sealt lahkudes oli ta häppy. Isa oli parun . Tekkis armusuhe Julieniga. Nad abiellusid. Jeanne oli hästi puhas (hahahhaaahahahaaaa), siis ta oli alguses päris kohkunud kui Julien temaga keppida tahtis. Käisid Korsikal. Tagasi tulles nende suhted jahenesid. Jeanne´l oli toatüdruk, kes ootamatult (lol) sünnitas lapse. Hiljem jäi Julien toatüdrukuga (Rosallie) Jeanne`le vahele. Mees oli teda kogu aeg petnud. Jeanne oli ka rase ja sünnitas poja. Julienil ja krahvi naisel tekkis suhe. Krahv sai teada, krahv tappis nad ära. Jeanne tundis end üksikuna. Poeg oli koolis raskustes. Raha oli tal vähe, Jeanne isa suri. Poeg sai lõbutüdrukuga lapse. Prosta suri. Laps andi Jeanne hoolde ning sealt sai ta elujõudu juurde.
  • Romaani „Jean ja Pierre“ analüüs
  • Kahe novelli analüüs
  • Kr.J.Petersoni elu ja loomingu ülevaade
    Peterson (1801-1822)
    Eesti kunstiväärtuslik lüürika nüüdisaegses tähenduses algab Kr. J. Petersonist ja tema oodidest. Kirjandusteadlane Karl Taev on märkinud: „Ligi saja-aastase hilinemisega sai teatavaks erakordse andekusega luuletaja, tugev nii mõtlejana kui poeedina. Tema keelevaist ja lüürikataju pidi olema haruldane . Sel ajal, kui rahva kirjavaraks toodeti pastorite poolt puhtvaimulikku või didaktilis-moraliseerivat jutukirjandust, lõi tema kõlavaid oode, nagu näidata tahtes, et ka suitsutarede keeles võib sügavatest tunnetest laulda . Nende oodide kujundikeel, uudsed võrdlused ja sümbolid olid kunstihingusest kantud. Esmaavastaja eksimatu vaimuga põimis ta rahvalaulu vormivõtteid ja motiive oma pastoraalidesse. Tema käe läbi avanesid mütoloogia varasalve rikkused. Oma ajajärgul väljakutsena heidetud küsimusele selle maa keele ning luule võimalustest ja ilust oli tema enese looming jõuliseks jaatuseks.
    Kristjan Jaak Petersoni vaimsest pärandist peale võime hakati lugema eesti rahvusliku kirjanduse algust.
    Peaaegu terveks sajandiks oli see pärand puutumatult seisma jäänud. Alles 20. Aastasaja künnisel tõid nooreestlased tema tööd lugejate ette. G. Suits on kirjutanud: „Heledalt loitis hämaras tema elutuli, loitis ja kustus. Siis jäi jälle kõik kauaks ajaks pimedaks . Sest ei olnud need ajad vabaduse ja luule pühatule ajad.“
    Kes oli see erandlik kirjamees? Kr. J. Peterson oli haritud eestlane, kes ei häbenenud oma talupoeglikku eesti päritolu ja selle märgiks musta mulgi kuube kandis. Kirjutades eesti keeles, uskus ta selle tulevikku. Tema luule on kirjutatud haritud lugejale, võib-olla praegugi veel ei mõista me täielikult selle sisusügavust.
    Tema isa Kikka Jaak oli pärit Viljandimaalt Karula vallast Kikka talust. Pärisorjusest vabanenuna oli ta Riiga rännanud ning sealses Jakobi koguduses kirikuteenrina tööle asunud .
    Tulevane poeet, kirikukirjades Christian Jacob Petersohn, sündis 14. märtsil 1801. Ta käis Jakobi algkoolis, Tiia kreiskoolis ja astus 1815. Aastal Riia kubermangugümnaasiumi. Juba kreiskoolis paistis ta silma erakordse keeltehuviga, mis hiljem veelgi süvenes. On teada, et ta oskas saksa, rootsi, prantsuse, inglise, vene, kreeka, ladina, heebrea , kaldea ja iseenesestmõistetavalt ka läti keelt.
    Ometigi pidas Kristjan Jaak õigemaks, et „nad (lapsed) enne oma emakeele hästi ära õpiksid, ja siis, keeleõpetuse sõnu ja asju teades, teise maa keele ette võtaksid“. Oma päevaraamatus jäi ta truuks eesti keelele, kuigi just sealt saame aimu ta keelteoskustest ja suurest lugemusest; leiame erikeeles kirjutavaid ja eri kultuure sisaldavaid autoreid: Horatius, Pindaros , Diogenes, Milton, Klopstock, Nepos, Aisopos, Voltaire, Franzen jt. Päevik sisaldab dialooge , sententse, filosoofilisi mõtteteri, seletab tema vaateid. Päevaraamatu seadis ta sisse juba gümnaasiumi päevil. Samal ajal kirjutas ta ka oma esimese käsikirjalise värsivihiku „Kristiani Jago Petersoni laulud. Rialinnas, 1818“.
    Millega seletada seda vaimsete harrastuste intensiivust, aga ka austust eesti keele vastu selle võõra rahva keskel kasvanud noormehe puhul? See on pakkunud mõtlemisainet nii mõnelegi uurijale ega näi ammenduvat tulevikuski.
    Tema isakodus valitses oma aja kohta küllaltki ärgas vaim, seal hinnatu raamatut. Kritjan Jaagu isal oli hea lauluhääl, ta oskas lugeda ja kirjutada. Suheldes kohaliku rahvaga, on ta pidanud oskama vähemalt saksa ja läti keelt. Sealjuures ei kaotanud ta oma eestimeelsust.
    Kr. J. Petersonil on olnud mitmeid häid õpetajaid. Nende hulgas Chr. K. L. Klee , kes pidas põhjalikku emakeeleoskust hariduse vältimatuks eeltingimuseks.
    1819. aastal astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda. Tema valikut mõjutas ilmselt kasvumiljöö ning lähem kontakt mitmete teoloogide, pastorite ja usuõpetajatega, nagu K. G. Sonntagi (Riia Jakobi kiriku ülempraost), C. L. Grave , J. H. Rosenplänteri ja teistega . Gümnaasiumi päevil tekkinud soov misjonäriks saada innustas teda õppima Aasia ja Põhja-Ameerika asukate keeli. Lisaks teoloogiale kuulas ta ka keele- ja kasvatusteaduse loenguid, kuid kaasaminek üliõpilaste boheemlasliku eluga ja rahalised raskused sundisid teda 1820. Aasta kevadel õpinguid katkestama.
    Oma kojuminekumeeleolusid on Kr. J. Peterson põlistanud sentimentaalses lahkumisluuletuses „Laul“, mis on kirjutatud 1819. Aasta juunis. See väljendab tema igatsust kodu ja vanemate järele ning on ühteaegu lapsemeelne hüvastijätt Eesti maa ja loodusega.
    Lüürilist meeleolu täiendab väikepala „Üks jutt“, mis on samuti sündinud jalgsimatkal Tartust Riiga vanemate juurde.
    Pärast poolteist aastat kestnud üliõpilaselu Tartus tuli Kr. J. Peterson tagasi Riiga, kus elatas end tundide andmisega (ladina, kreeka, heebrea, vene, inglise, saksa keel ja matemaatika ), lootes poolelijäänud stuudiumi välismaal jätkata. See ei olnud aga nõrgenenud tervise tõttu enam võimalik. Paljude muude tööde kõrval jäi lõpetamata Moskva ülikooli professori J. Heymi vene-saksa-prantsuse sõnaraamatu redigeerimine .
    Kr. J. Peterson suri 4.augustil 1822.aastal oma õpetaja, ülempastor C. L. Grave korteris ja ta maeti Riia Jakobi koguduse kalmistule. Sel puhul avaldatud järelhüüdes kirjutati: „Suur küllus kõlbluse ja vaimu jõudu, teadmiste ja lootuste vara kirjandusele oma temaga hauda varisenud.“
    Kr. J. Petersoni looming on uudne, mitmekülgne ja tähendusrikas. Sellesse kuulub ka keelealane tegevus. Juba gümnaasiumi päevil koostas ta rootsi keele grammatika ja tegi pikema aja vältel Rosenplänteri „Beiträgele“ keelealast kaastööd. Tartus alustas ta Chr. Gananderi teose „Mythologia Fennica“ („Soome mütoloogia“) tõlkimist rootsi keelest saksa keelde („Finnische Mythologie“). Teos ilmus 1822.a „Beiträges“ ja sellega tõi ta eesti rahvausundisse soome muinasjumalad (Väinämöinen, Ilmarinen, Lemmikäinen jt), pannes aluse meie pseudomütoloogiale. Faehlmannist ja Kreutzwaldist alates on need kujutelmad pakkunud ainet kõikidele kunstidele.
    Tema luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised oodid ja elurõõmsad karjaselaulud ehk pastoraalid.
    Oma oodides tugineb ta kreeka (Pinadros), rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Kr. J. Peterson ülistab inimmõistust ja vaimu, sõprust, armastust („Inimene“, „Sügise“, „Sõprus“).
    Oluline teema oodides on luule ja luuletaja motiiv . Retoorilise ülevusega räägib Kr. J. Peterson laulja suurest missioonist rahvaste elus.
    Oma populaarseimas oodis „Kuu“ loob Kr. J. Peterson eredate loodusnähtuste toel üleva pildi Eesti maakeelest. Ta kasutab värvikaid epiteete, metafoore, kordusi ja mitmeid teisi stiilivõtteid.
    Vastuoksa poeetilistele oodidele esindavad rõõmsameelsed karjaselaulud hoopis teistsugust luulemaailma. Neeki põhinevad antiikeeskujudel, kusjuures tähtis väljendusvahend on dialoog. Ühteaegu on selgesti tuntav eesti rahvalaulu kõla (trohheiline värsimõõt, alliteratsioon , assonants). Pastoraalides kujutatakse karjaste idüllilist elu kauni looduse rüpes, näiteks „Karjaste laul. Ott ning Peedu“, „Jaak, Jüri – karjasepoisid“, „ Elts ja Tiiu – karjased “. Neis võib kergesti ära tunda antiigist pärinevat anakreontilist luulelaadi.
    Kogu Kr. J. Petersoni looming on sügavama elumõtte otsimine, inimese dialoog nähtamatu igavikulise maailmaga . Tekib veetlev põiming, kus laulud muutuvad filosoofiaks ja filosoofia jälle lauludeks – olgu see läbi muremõtete, nagu oma varast surma etteaimavas luuletuses „ Mardi Lutterusse päwal“, mida võib tema vaimseks testamendiks pidada.
    Kr. J. Petersoni tööde kogu avaldas alles 1922.aastal A. Paltser pealkirja all „Laulud, päevaraamat ja kirjad“. 1976.a ilmus „Laulud. Päevaraamat“ K. Taevi redigeerimisel.
    Kristjan Jaak Peterson asetas ajast kaugel ees käies esimesed kivid eesti rahvusliku kirjanduse alusmüüri.
    NB! Lisaks veel piletis 14!!!!!
    Paari luuletuse analüüs
    „Kuu“ – on ood, milles autor annab eredate loodusnähtude toel üleva pildi Eesti maakeelest. Luuletuses on võrreldud eesti keelt jumalikkusega, Eestimaa ilusa, kuid muutliku loodusega. Luuletus annab palju positiivset energiat ning paneb lugeja väärtustama oma emakeelt . Luuletuse innustab väikest eesti rahvast pürgima kõrgemale, et jätta tulevikus endast märk maha.
    „Laulja“ - räägib meile loo isamaast Eestist, meie ilusast loodusest ja meie rahvast. Kristjan Jaak Peterson nimetas ja pidaski ennast maarahva laulikuks, ta hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. „Lauljaga“ üritab ta anda märku eesti keele olemasolust ja seab keele esikohale. Kuigi Peterson peitis vihjed luuletustesse, üritas ta siiski õhutada maarahvast üles, võitlema oma maa, keele ja soo eest. „Lauljas“ võrdleb Peterson lauljat iseendaga. Laulja üritab rahvale laulda ja Peterson üritas rahvale tuua selgust nende keele ja kirjanduse kohta. Peterson on üritanud lauljat enda järgi iseloomustada, kuid luuletusest võib lugeda, et laulja sõna kuulasid kõik. Kärgatas pikne, metsad vaikisid, laulja on tõstmas oma häält, rahvas tema ümber kuulamas. Laulja on tugev isik, kellele rahvas kuuletub. Rahvas talitab laulja käskudele ja kuulab täpselt, mida laulja üritab öelda. Seda kõike oleks soovinud teha ka Peterson, kuid ta eluküünal jäi liialt üürikeseks.
    Laulja ülesandeks, missiooniks on rahvas panna endale kuuletuma , õpetada neid kõnelema omas keeles, lugema emakeeles ja kirjutama oma emakeeles ehk eesti keeles. Laulja peab ühendama rahvast ja kui rahvas on ühine, tekib ka ühine keel. Peterson arvas, et ka tema missioon on ühendada rahvast oma luuletustega, õpetada rahvas lugema oma emakeeles. Kuigi Petersoni pingutusi algul ei suudetud heaks kiita ja näha, siis peale tema surma, kerkis esile Petersoni käsikiri. Petersoni kirjanikusuurus sai auks tänu Gustav Suitsule . 1922. Aastal, sada aastat pärast Petersoni surma.

    Pilet 21

  • O.Wilde’i elu ja looming
    OSCAR WILDE (1854-1900)
    Ristinimi hoopis teine. Ta on iiri päritolu. Isa maa-adlik, erialalt aga arst, kes asutas ka kliiniku vaeste tarvis. Huvitus veel ka ntiigist, ajaloost, poliitikast ja arheoloogiast. Inimesena olud aga kõige räpasem kogu Iirimaal. Suur naistekütt.
    Ema oli pastori tütar ehk vagast perest, kus jumalasõna olulisel kohal. Talle meeldis luuletada, kirjutada ajaviiteromaane, kir poliitilistel teemadel artikleid. Kogus iiri folkloori, seisis iiri õiguste/ iirlaste eest. Kuid olevat olnud edev, auahne, kiitleja, ekstsentriline. Riietus väljakutsuvalt, et olla tähelepanu keskpunktis . Pidas kodus salongi seepärast.
    Wilde on arvanud, et mõned omadused päris isalt, mõned emalt. Põhjalikud teadmised antiigist ja renessansist – isalt. Emalt – kirjanikuande ja seltskondliku säravuse, aga ka need muud neg. omadused.
    Oscar pani salongis tähele, mida täiskasvanud rääkisid. Kui ta koolis hakkas käima, siis ta pidas end juba teistest küpsemaks ja paremaks. Seetõttu ta ei leidnudki sõpru. Anti ka peksa talle üleolevuse tõttu. Oli hea humanitaarainetes, oli teistest üle. Keeled eriti. Ei meeldinud loodusteadused. Ei olnud musikaalne . Ta ei tahtnud olla tähelepanu alt väljas. Sporti suhtus halvasti. Õppis Oxfordis. Huvitasid esteetika ja eetika ehk moraaliküsimused.
    Tegeles juba ülikooli ajal luuletamisega. Pärast ülikooli lõetamist läheb Londonisse. Tahab anda välja esimese luulekogu. Ta ei leidnud kirjastajat. Hakkab väljakutsuvalt käituma ja riietuma. Pälvis küll palju kriitikat, kuid see päädis ikkagi kogu ilmumisega. (Ka halb kriitika on reklaam ). Saavutaski esimese kuulsuse. Käitus nagu suur ja tähtis inimene.
    Läheb Ameerikasse, et jutustamisega kapitali teenida. Soovis lavastada oma esimest näidendit. Kohalikud teatrid olid ära öelnud. NY need lavastatigi, kuid suurem eduta. Pälvis tähelepanu ka Ameerikas siiski, aga oma käitumisega. Loengus: Inglise- renessanss. Rääkis kunstist ja käsitöölistest ning maja sisseseadest. Tegi teravaid märkusi ameeriklaste aadressil ja üldse Ameerika kohta. 83. aastal, 29-aastasena oli juba rahulikum. Vädib kodanlust. süüdistati plagiaadis.
    Tal olid omad eeskujud, keda ta jäljendas mingil moell, näiteks Balzac (ta tellis samasuguse öökuue) ja Hugo (kasutas samasugust paberit).
    Ta läks samal aastal Pariisi, kus lävis kirjanikega nagu Hugo, Concour vms. Aga ka kunstnik Picassoga. Wilde ei saavutanud seal kuulsust ja tuli tagasi UK-sse.
    Abiellus jõuka naisega. Hakkas välja andma n a i s t e l e h t e. Wilde oli laisk ja ebatäpne ja seetõttu eksisteeris see umbes paar aastat. Seejärel pühendus ta kirjandusele. Muinasjuttuse kogu: „Õnnelik prints “ ja „Granaatõuntest maja.“ Tegi ka satriirilisi novelle.
    „ Dorian Gray“- proosa, mida kirjutas kaua.
    90ndatel ilmusid näidendid: „„Leedi Wintermere’i lehvik“, „Ideaalne abikaasa“ ja „Tähtis on olla tõsine.“ See oli ka tema hiilgeaeg!
    Ta oli kirjanike seltskonnas hinnatud, oodatud.
    Teist pidi oli tal ka vaenlasi , sest ta ei väsinud satiiritsemisest ja erilisuse rõhutamisest. Tähelepanu ja materiaalsete asjade rikkus viib inimese lodevuse ning elutüdimuseni. Wilde hakkab tasapisi alla käima, sest ta tunneb, et pole vaja pingutada. Loomingus hakkavad mõtted korduma, vestluses pole enam sära, füüsis muutub lodevaks.
    90ndate keskpaigaks on tema suhted lord Alfred Douglasega arenenud nii kaugele, et Alfredi isa on väga pahane ja häiritud ning nõuab suhte katkestamist. Ta arvas, et Wilde rikub tema poega kõlbeliselt. Seda noormeest on Wilde’i sõbrad iseloomustanud kui tujukat ja tühist, on tal Oscari üle suur mõju ja Wilde ei loobu sellest suhtest.
    95. aasta veebruaris püüdis Douglase isa teda peatada ning saadab Wilde’ile klubis avatud kirja, milles süüdistab teda ning see oli hrrasmehele solvav. Nüüd oli kaks varianti: kas eitada kõike või lahkuda Londonist (võtta omaks). Wilde annab asja kohtusse, kuid paaripäevase kohtuistungi järel saab temast kui hagejast hagetav. Ta arreteeritakse ja maine hakkab koost lagunema , vaenlased muutuvad üha julgemaks. Kui ta vanglast välja saab, pole tal enam kuhugi minna. Igal pool on tülinorijate kamp . Lõpuks leiab ema juures peavarju. Tal soovitatakse Inglismaalt põgeneda, et vältida vangistust, kuid ta jääb endale kindlaks. 25ndal mail mõistetakse süüdi noore inimese kõlbelises rikkumises, karistuseks 2 aastat vangistust koos paranduslikel töödel. Süüdistuse aluseks on suuresti „Dorian Gray portree“, sealsed pahateod kantakse üle. See on talle alguses ränk muudatus . Tema, kes oli end pidanud esteediks ja elunautlejaks, oli nüüd vangis, kus pea aeti paljaks ja pidi kümne mehega koos pesema .
    Rongisõit Readingu vanglasse oli ka jube, alandati jne. Esimene aasta pidi rasket füüsilist tööd tegema, koheldi teistega võrdselt. Samas oli ka häid külgi, füüsis paranes. Emotsionaalsed üleelamised oli jubedad, ei pääsenud ema matustele. Samas õnnestus tal vangide hulgas teatud positsioon võita oma jutustamisoskusega. Teisel aastal sai pisut parema elu peale, sest vahetus vangimaja ülemus, kes oli ta loominguga tuttav ning hindas seda.
    1897ndal aastal vabanes. Sõbrad olid talle väikese summa kokku pannud ja Wilde sõitis Prantsusmaa põhjarannikule ning elas esialgselt muretut elu, kuni raha jätkus. Teda kutsuti ka Pariisi, oli ka näidend „Salomé“, mida seal mängiti, kuid ta ütles, et ei lähe Pariisi enne, kui tal pole midagi ette näidata. Viimistles ka vanglas kirjutatud teoseid („Readingu vangla ballaad“ ja „De profundis“).
    Wilde’il oli ju tegelikult ka veel pere ja lapsed. Naine seadis tingimuse, et ta peab aasta aega elama korralikku elu ja ei tohi kokku saada Alfrediga. Alfred ei jätnud kiusamist ja mõne aja pärast kohtusid ja reisisid. Isa Douglas keeras rahakraanid kinni  Wilde läheb Pariisi, sõbrad toetavad rahaliselt. Peavarju leiab hotellis , mille omanik on tema loomingu austaja. Oscar elab viletsat elu ja tervis hakkab tundma andma. Vanglas kukkus korra nii, et lõi pea ära ja arvati, et tegemist on vähiga. Operatsioon oleks päästnud, kuid raha selleks ei olnud. Jõi ja suitsetas, et valu leevendada.
    30. novembril 1900 ta suri. Matused olid tagasihoidlikud. Esialgu maeti Priisi läheistele küla surnuaiale, mõned aastad hiljem maeti ümber Pére Lachaise’i surnuaiale.
    • „Õnnelik Prints“ on üks Oscar Wilde´i muinasjutte.

    • Õnnelik prints oli kuju, mis oli üleni kaetud kullaga. Silmadeks safiirid, mõõgapidemel rubiin . See kuju oli tehtud ühe õnneliku poisi järgi, kes oli elanud lossis, kuhu kurbust sisse ei lastud . Ta polnud kunagi näinud elu väljaspool lossimüüre ja seetõttu oli ta alati elanud õnnelikult ja rõõmsalt. Seda kuju austati ja imetleti.
    • Ühel ööl lendas üle linna Pääsuke, kes oli teistest maha jäänud. (Pääsuke oli armunud Pilliroogu. Pääsuke tahtis, et Pilliroog temaga lõunamaale kaasa tuleks, kuid Pilliroog ei tulnud. Niisiis alustas ta oma teed.) Tal oli aga vaja öömaja. Ta laskus täpselt Õnneliku Printsi jalgade juurde. Äkki kukkusid talle pähe veetilgad . Ta tahtis leida uue koha, kuid äkki märkas ta, et see on Õnnelik Prints, kes nuttis.
    • Ta nuttis, kuna nägi alles nüüd, kujuna, tegelikku elu. Ta nägi kogu linna inetust ja häda, seda, millest tal varem aimugi polnud. Ta rääkis Pääsukesele ühest vaesest naisest, kes pidi kogu aeg tööd tegema, kuid kellel siiski polnud raha ja seetõttu haige lapse jaoks vajalikke asju osta.
    • Õnnelik Prints tahtis, et Pääsuke viiks tema küljes oleva rubiini sellele perele. Pääsuke kahtles, sest ta tahtis siiski teistele järele jõuda, pealegi vihkas ta poisse , sest need olid mingi aeg teda kividega visanud.
    • Kuid Õnnelik Prints oli nii kurva näoga, et Pääsukesel hakkas temast hale. Ta täitis Õnneliku Printsi korralduse. Ta tundis, kuidas seest läks soojaks. Õnnelik Prints ütles seepeale, et jah, see on sellest, et sa tegid heateo. Siis jäi Pääsuke magama.
    • Järgmisel päeval otsustas ta Egiptusesse minna, kuid Õnnelik Prints palus tal veel jääda. Nüüd tahtis ta, et Pääsuke viiks tema ühe silma, safiiri ühele vaesele näitekirjanikule, kes pidi näidendi valmis saama, kuid kellel oli selleks toas liialt külm.
    • Ta tahtis uuesti hüvasti jätta, kuna peagi oli oodata lund, kuid Õnnelik Prints peatas teda taas. Ütles, et viigu tema teine silm ühele vaesele tüdrukule.
    • Pääsuke küll ei tahtnud ta viimast silma ära nokkida, kuid see oli Õnneliku Printsi käsk. Ta tegi, mis palutud. Ta pöördus tagasi kuju poole ja ütles, et jääb tema juurde igaveseks , kuna too oli nüüd pime.
    • Õnnelik Prints oli selle vastu, kuid lõpuks Pääsuke jäi siiski tema juurde. Ta hakkas talle jutustama kõigest, mida ta välismaal näinud oli. Õnnelik Prints aga käskis tal tiirutada linna kohal ja seejärel rääkida sel valitsevast olukorrast. See polnud hea.
    • Õnnelik Prints käskis Pääsukesel leht lehe haaval välja nokkida kulda. Seda too tegi, ja nüüd oli Õnnelik Prints tuhm ja hall.
    • Saabus talv. Pääsukesel oli raske – tal oli külm ja tal polnud toitu. Ta tundis, et sureb ja jättis Õnneliku Printsiga hüvasti. Kukkus surnult tema jalge ette. Sel hetkel kostis raksatus – Õnneliku Printsi seatinast süda oli murdunud.
    • Järgmisel päeval märkasid linnanõunikud, et kuju on kole ja lasid selle maha võtta. „Kuna ta ei ole enam ilus, pole temast ka mingit kasu.“
    • Sulatasid metalli ära, kuid seatina ei tahtnud mitte sulada. See visati prügimäele, kus asus ka surnud Pääsuke.
    • Ükskord ütles Jumal oma inglile , et too tooks linna kaks kõige väärtuslikumt asja. Ingel tõi tinast südame ja surnud linnu. Õige valik.
    • VASTUOLUD: rikkus vs vaesus, elus vs elutu.
    „De Profundis“ - Sügavusest
  • ,,Dorian Gray portree”
  • Kirjanduselu Eestis 1940-1970 (sotsialistlik realism, võitlus vabavärsi eest, kassetipõlvkond)
    Sotsialistlik realism on leninistlik- stalinistlik kunstivool. Sotsialistlik realism oli Stalini ajal Nõukogude Liidus ainus ametlikult lubatud kunstivool.
    Sotsialistlikku realismi määratleti Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes riikides kui realismi, mis käsitleb proletariaadi juhtimisel toimuvat võidukat klassivõitlust.
    Sotsialistlikule realismile kõige lähedasem kunstivool on neoklassitsism , eriti arhitektuuris. 19. sajandi vene kirjanduses oli samuti teatud stiiliks kujutada elu ja inimesi võimalikult lihtsalt. Sotsialistliku realismi esimeseks näiteks ja eeskujuks toodi kirjanduses kõige sagedamini Maksim Gorki romaani "Ema". Sotsialistliku realismi kujunemist mõjutasid ka peredvižnikud, Ilja Repini ja teiste kunstnike tööd.
    Pärast oktoobrirevolutsiooni ja bolševike võimu kindlustumist jäi kunstilooming ligi aastakümneks Nõukogude Liidus ametlikult suunamata. Kunstnikud, kirjanikud, heliloojad jt loomeinimesed said tegutseda suhteliselt vabalt. Kunstivooludest pälvis suuremat tähelepanu futurism, tegutsesid mitmesugused loomeinimeste rühmitused, koolkonnad ; esitati manifeste jne. Üheks väljapaistvamaks luuletajaks sellest perioodist oli Vladimir Majakovski.
    1929. aastal saadeti Nõukogude Liidus laiali ja keelustati kõik kunstirühmitused ning kehtestati ainukeseks loominguliseks meetodiks sotsialistliku realismi meetod. Rühmituste, koolkondade ja muude ühingute asemele asutati igas tolleaegses liiduvabariigis Kunstnike Liit, Kirjanike Liit, Heliloojate Liit jt loomingulised liidud. Vastavate liitude liikmetele anti edaspidi mitmesuguseid privileege; näiteks võisid nad elada ka vabakutselistena, ilma töökohustuseta. Peamiseks tingimuseks oli sotsialistliku realismi viljelemine.
    Kunstiloomingule rakendati range järelvalve ja tsensuur .
    Paljud loomeinimesed olid selleks ajaks juba Nõukogude Liidust lahkunud, küüditatud, sunnitöölaagritesse saadetud või hukatud . Paljud said jätkata meelepärase loomingulise tegevusega üksnes salaja. Mitmed loobusid üldse ja läksid teistele elualadele.
    Sotsialistlikku realismi tõlgendati vastavalt partei otsustele. Polnud kindlaid ega üheseltmõistetavaid reegleid ega eeskirju; igal hetkel võis iga loomeinimene sattuda "kriitika" alla ja saada pagendatud. Aeg-ajalt korraldati suurejoonelisi kampaaniaid ühe või teise kunstiteose kritiseerimiseks, millele alati järgnesid laiaulatuslikud repressioonid .
    Looming muutus ülimalt lihtsaks, plakatlikuks; Nõukogude Liitu, sotsialismi ja Stalinit ülistavaks propagandaks.
    1960. aastatel hakkas Nõukogude Liidu mitmetes piirkondades toimuma järk-järguline ideoloogilise surve leevendumine. Sotsialistliku realismi mõistet hakati tõlgendama vabamalt; võimalikuks sai ka teiste kaasaegsete kunstivoolude tutvustamine ning järk-järgult ka viljelemine.
    Samal ajal toimus ka kommunismi tõlgendamisel lahknemisi. Mitmetes Euroopa kommunistlikes parteides hakati eemalduma rangelt Moskva-meelsest ideoloogiast. Aastal 1963 avaldas Roger Garaudy, üks tolleaegse Prantsuse Kommunistliku Partei juhtfiguure, raamatu " Piirideta realism", milles ta marksismi klassikutele tuginedes tõestas, et ka modernism võib olla realism.
    Need ja paljud teised tegurid viisid sotsialistliku realismi kui kunstivoolu lagunemisele juba enne Nõukogude Liidu lagunemist.
    Praegu viljeletakse sotsialistlikku realismi vaid Põhja- Koreas ning teatud žanride puhul ka Hiina Rahvavabariigis.
    Postmodernistliku ilminguna viljeletakse sotsialistliku realismi elementidega kunsti kui campi ka mujal maailmas. (Eestis näiteks Wimberg jt.)
    Koos Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooniga kehtestati ka Eesti NSVs samasugused tingimused sotsialistliku realismi viljelemiseks. Kõige tugevamalt ilmnesid selle tulemused 1950. aastatel. Stalini võimu viimastel aastatel mõisteti enamik Eesti prominentseid kultuuritegelasi hukka kui "kodanlikud natsionalistid" ning püüti partei diktaadile alluvate inimeste abil kujundada Eestis uus kultuurimaastik, kus domineeriks "hea ja ideaalilähedase" nõukogude elu ülistamine ning selle võrdlus "allakäinud ja mandunud " kodanliku korraga.
    1950. ja 1960. aastate vahetuse trükis ilmuv kirjandus on siiski veel üsna tugevalt sotsialistliku realismi paradigma kütkes - kirjanduses võib rääkida ilmselt tolle ajaga seoses sotsialistliku realismi avarama ja leebema kaanoni valitsemisest. 50ndate keskel olid avardumistendentsid endast kõigepealt märku andnud proosas: järk-järgult sai võimalikuks karakteri mitmeplaanilisuse avamine ja lähenemine realistlikule probleemkirjandusele, samuti suurem seos tegelikkusega dokumentaalkirjanduses ( Velsker 2001: 416). Samuti olid muutused värsiloomingus, pannes aluse kümmekond aastat väldanud luulekesksele kirjandussituatsioonile. Vabavärsi tulek oli märk muutustest, millega kirjanduses tõrjuti kõrvale sotsialistliku realismi kitsam kaanon ja asendati sotsialistliku realismi laiendatud võimalustega (Velsker 1998: 121). Sulaprotsessi alguses saab oluliseks endiste arbujate Kersti Merilaasi ja August Sanga tagasitulek kirjandusse, nooremast kirjandusest tõuseb diskussiooni objektiks Jaan Krossi, Ain Kaalepi ja Ellen Niidu looming. Samuti ka klassikalise luuletraditsiooni tagasitulek kirjandusse- pehmemas ja maalähedasemas vormis. Oluliseks saab Debora Vaarandi luule muutumine (varem oli stalinistlik poetess). Murrangut tähistavaks teoseks saab 1959 . aastal ilmunud Unistaja aknal . Tolleaegne kirjandus leiab endale senisest rohkem ruumi ka perioodikas. Aastakümneteks jäävad kirjanduslikus kommunikatsioonis keskseteks ajakiri Looming ja ajaleht  Sirp ja Vasar, samas tuleb juurde ka uusi regulaarseid kultuurivahendajaid. Näiteks loodi 1958. aastal teadusliku kallakuga ajakiri Keel ja Kirjandus. Märkimisväärne roll uute kirjandus- ja kunstisuundumuste edastajana on ajakirjal Noorus. 1957. aastal hakkab formaalselt ajakirjana ilmuma raamatusari Loomingu Raamatukogu, selles leiavad avaldamisvõimalusi mitmed noored autorid. Samuti ilmub seal 20. sajandi välismaise kirjanduse tõlkeid, seejuured rida teoseid, mis saavad taustaks muutustele eesti kirjanduses. Selle aja inimene kirjanduses, eriti luules, on kodanik ja maailmakodanik, kes võitleb uute ideede eest, on oma seisukohavõttudes ja väljendustes vaba ja kõigele avatud. See inimene on meeleline aga ka mõistust, teadust kummardav; ta on maksimalist pürgimustes ja lootustes.
    Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 1960. aastatel debüteerinud Eesti luuletajaid , kelle teosed ilmusid sarjas "Noored autorid" nn kassettidena - mitme autori õhukesed luulevihikud ühes pappkarbis koos.
    Esimene kassett (Paul-Eerik Rummo, Mats Traat , Arvi Siig , Linda Ruud, Enn Vetemaa ) ilmus 1962, teine (Helgi Muller, Rudolf Rimmel, Aleksander Suuman) 1963, kolmas (Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ly Seppel) 1965, neljas (Ingvar Luhaäär, Leelo Tungal ) 1966, viies (Nikolai Baturin , Andres Ehin, Albert Koeney) 1968. Kassetid koostas Oskar Kruus.
    Põlvkonnaks võib kassettides esindatud autoreid nimetada üksnes tinglikult , kuna nende sünniaastad jäid vahemikku 1927 (Aleksander Suuman) kuni 1947 (Leelo Tungal), samuti puudus neil läbiv ühine ideoloogia. Kassetipõlvkonna vaimseks eelkäijaks peetakse Artur Alliksaart ning tema piirelõhkuvaid mänge keeleliste võimalustega luules. 1960ndad olidki Eesti luules suure vormiuuenduse ajastuks . Ühiskondliku taustana kaasnes sellega inimeste suur huvi luule vastu ning kirjandusele avaldatava ideoloogilise surve mõningane lõdvenemine seoses Hruštšovi "sulaga".



    Pilet 22


  • A.Tšehhovi elu ja looming

    ANTON TŠEHHOV (1860- 1904 )

    Sünnib Taganrogis, oli väikekaupmehe poeg. Tema sünni ajal oli Venemaal pärisorjuse kaotamine (1861). Tema vanaisa oli kogunud 3500 rubla ja pere juba varem pärisorjusest vabaks ostnud. See näitab, et mehel pidid olema suured võimed majandamises. Ka isa oli järelikult vaba mees. Isa oli loominguliselt andekas, mängis pilli, joonistas hästi, juhatas kirikukoori, poepidaja. Need anded avaldusid ka lastel. Antoni kaks vanemat venda olid andekas kunstnik ja teine ajakirjanik. Kodused olud olid üsna ranged . Sai küll koolis käia, pidi ta samas aotama isa poepidamises. On hiljem kibestumusega öelnud, et tal ei olnudki õiget lapsepõlve. Ei saanud isegi koolitööd teha, sest tint oli potis külmunud. Vaatamata sellele sai gümnaasiumihariduse. Enne seda huvitas teda ka teater. Grimeeris end vanemaks , et saada teatris käia (koolis oli seadus, et ilma saatjata ei või omapäi etendustel käia). Ka kodus esitasid lapsed etüüde.
    Isal läks äris kehvasti, laostus. Tol ajal pandi võlglased võlavanglasse. Et sellest pääseda, putkas isa Moskvasse, kus vanemad vennad juba ees olid. Peagi suundus ka ema nooremate lastega Moskvasse. Tšehhov jäi viimaseks gümnaasiumiaastaks Taganrogi. Saatis isegi emale raha. Teenis ise palka lisatundide andmisega. Varases eas pidi ise hakkama saama. Tema oli esimene segaseisuslane, kel ei olnud aadliku lapsepõlve taga. Tema pidi hariduse ja stuffi oma nooruse arvelt omandama. Kõik see arendas temas töökust ja enesedistsipliini. Vendade puhul heitiski ette seda, et inimesed lasevad kergelt tuulde oma annet . Gümnaasiumi viimastes klassides hakaks ise kirjutama, esialgu vaid oma lõbuks.
    79ndal aastal Astub Moskva ülikooli arstiteaduskonda. 80ndal aastal õnnestub tal jutuke ajakirjas avaldada, Antoša Tsehonta vms oli pseudonüüm. Jutud on eelkõige humoorikad, eesmärgiga lugejaid naerutada. Sellest ajast näiteks „Kiri õpetatud naabrile“. Mida aeg edasi, seda nõudlikumaks muutus loomingu ja temaatika osas. Paljuski on juttudes purjus kaupmehed , naiste salakavalus, meeste seiklused , humoorikas sisu. Kuna oli nõudlik enda suhtes, vaatas ka kriitiliselt ümbritsevat. Talle ei meeldinud väikekodanlikkus (materiaalsuse tähtsustamine, vaimsetest väärtustest mitte lugu pidamine, oma arvamus pm puudub, arvestatakse üldiste ja heakskiidetud tõdedega).
    Novellid: „Magada tahaks“, „Vanka“, „Ametniku surm“, „Paks ja peenike “, „Kurbus“, „Palat number 6“

    „Paks ja peenike“

    Kaks head tuttavat kohtusid vaksalis. Paks ja peenike. Peenikesel oli poeg ja naine kaasas. Üle pika aja kohtusid. Meelitavad üksteist. Paks ja peenike õppisid koos gümnaasiumis. Peenike räägib, et on suht edukas, teeb tubakatoose. Paks on salanõunik. Peenike kahvatub jne. Hakkab hullult meelitaba, „teie ekstsellents “ ees ja taga. Peenike poeb hullult.
    Novellis naeruvääristas väikekodanlikkust.
    Tšehhov hakkakski käsitlea n-ö väikest inimest, madalat ametnikku , vähese positsiooniga inimest. Ei lähtunud sellest,e t maailm on ebaõiglane ja väikestele tehakse liiga, vaid lähtus sellest, et „väikesed iniemsed“ ongi väiksed. Kahepalgelised ja automatism (kui on kõrgem kraad , siis pugemine, võrdsetega suheldakse kui võrdsega, alamaid naeruvääristatakse). Sama motiiv on ka „Ametniku surma“ juures.
    Kui esialgu oli ta looming lihtsalt humoorikas, siis hilisemas loomingus suurenes sotsiaalne aspekt e ühiskondlike teemade käsitlemine. Seoses Tšehhovi lühijuttude arenguga kasvab ka selle žanri tähtsus. Kui enne suhtuti juttudesse kui lihtsalt meelelahutusse, siis Tšehhovi temaatik amuutumisega kujunes ka lõhijutust omaette žanr, mida hakati ka Vene kirjanduses hindama
    Lõpetab 84 ülikooli, saab maakonnaarsti kutse. Töötab usinasti, koormus suur, kirjutab samaaegselt. Üsna pea avastatakse tal tuberkuloos. See paneb teda ümbritsevat natuke tõsisemalt märkama, ka valusamat poolt. Üks temaatika on ka veel lapsed.

    „Vanka“

    9aastane poisike. Kingsepa juures õppis ametit. Otsis sule ja kui pererahvas kodust ära oli, hakkas kirjutama. Kirjutas vanaisale kirja. Vanaisa oli ainus, kes talle jäänud oli. Vanaisa oli kõbus vanamees. Hullab köögitüdrukutega. Laps kirjutab enda halbadest kogemustest, peksmisest jms. Lubab olla väga hea ja kõike teha, et ainult kingsepa juurest koju saaks.
  • Näidendi „Kirsiaed“ analüüs
  • Kahe novelli analüüs
  • A.H.Tammsaare ,,Tõde ja õigus” II osa analüüs
    Pilet 23
    1. E.M. Remarque ’i elu ja looming
    Remarque (1898-1970)
    Maria – ema mälestuseks. Tegelikult: Remark. Ent ema oli Pr. päritolu ja seega ta muutis prantsusepäraseks. Tegelikult oli ta sakslane . Pere oli vaene – isa ametinimetus : raamatuköitja. R. andis juba noorelt muusikatunde ( klaver ). Ta oli liblikakoguja, talle meeldis loodus. Teda köitis elegantne elu. Tal oli 2 õde, kellest 1 hukati šlaagris.
    Ta kasutas palju autobiograafilist materjali. Aastal 1916 läks ta seminarilt rindele. Päästis väidetavalt oma kaaslase seal. Sai nt ka Sommi lahingus haavata . Ei pöördunud tagasi, lahkus. Vastumeelsus militaarelu vastu- loobus teenetemärkide eest. Töötas õpetajana mõne aja. Ta aga ei suutnud noori innustada, kuna oli näinud nii palju surma. Tegeles erinevate töödega, nt võidusõitmisega, ajairjandusega. Ta abiellus näitlejatariga 1925.a-l.
    Kuulsaks sai 1929.a-l raamatuga „Läänerindel muutuseta“. Samal aastal tõlgiti see juba eesti keelde. Kirjeldas sõda ilustamata. Paremäärmuslastele ei meeldinud. Natsid hävitasid: „Saksa sõdur pole argpüks!!“ Romaani põhjal ka film . Avaliku korra säilitamiseks see keelati. R.-ilt võeti ka saksa kodakondsus. Läks Šveitsi. Oli siis juba lahutanud. Endine naine aga haige – tuli naisele vastu, et too saaks ravi (nii pikendati elamisluba – abielluti ju uuesti).
    Edasi Ameerikasse Hollywoodi. Käis läbi oma aja kuulsustega E. Hemingway ja C. Chapliniga. Tuli tagasi ja suri.
    LOOMING. Kuulsus põhinebki romaanidel. Kirjutanud ka esseesid ja lühijutte. Mina.vormis. Varasemad rääkisid elu ummikseisust ja elu mõtte otsimisest, nt „Unistuste tuba“.
    „Tagasitee“ – kuidas kohaneda tsiviileluga. Romaan „Kolm sõpra“ – Weimari vabariigist (maj. kehv), kuidas hakkama saada, armastus.
    „Must obelisk “, „Armasta oma ligimest “, „Triumfikaar“, „Elusäde“, „Lissaboni öö“, „Aeg antud elada, aeg antud surra“ – see on sarnane L.m.-iga, kuid teine sõda oli sündmustiku aluseks. „ Taeval ei ole soosikuid “- surm pole vaid sõjaga seotud, see on elu paratamatu osa.
    1971.a-l postuumselt pagulusteemaline teos „ Varjud paradiisis“.
    Kirjutas küll palju vägivallast, kuid tema seisukoht: Inimese vaenlaseks pole mitte teine inimene, vaid surm.“ Ta oli sõjakas patsifist ehk häälekas rahupooldaja. Teostes pole õpetust, kuidas elada, kuid püüab lugejat mõjutada elamuste kaudu, mida lugedes saadakse. Veendumus, et midagi tuleb teha, et maailm paremaks muutuks. Jälgib konkreetset inimest – individualism kirjanduses. Ideoloogiaskeptik: „Pole universaalset!“ Hoiak aga kaldub samas eksistentsialismi poole. Surma paratamatuse kõrval annab tuge sõprus ehk kamraad.
  • „Läänerindel muutuseta”
    3. J.Liivi elu ja looming
    Juhan Liiv (1864-1913)
    Alatskivist. Suur pere (7 last), olid vaesed. Oli noorim laps. Haige ja eraklik, käis karjas üksinda. Jälgis loomi ja loodust- elu ilusaim aeg. Käis Kodavere kihelkonnakoolis. Aitas venda ja puutus kokku Väike-Maarja kirjanikega, nt Jakob Tamm.
    Kaldus kirjandusse, enne muusikasse. Elas läbi suure armastuse. Üle 100 kirja neiule, naine läks aga kaduma. 1881- 1.kirjatöö, juhuslik. Pilkas Jakobsoni vastaseid.
    1885- 1.luuletus. Hakkas tegema ajakirjanikutööd, tööas Virulases. Tahtis gümnaasiumiharidust, ent ei saanud hakkama ja loobus.
    1892 jättis ajakirjanikutöö ja hakkas elukutseliseks kirjanikuks. Pikem jutustus „Vari“. Orb nooruses vanavanematega, isa kadunud ja ema surnud. Tark, mõisahärra harib teda. Astub vanale mõisahärrale vastu ja saab peksa. Jääb haigeks, kaotab mõistuse. „Kui metsa ees ei oleks“, mets nagu ahistus, võimaluste puudumine. Tahaks vabadust.
    Lühijutukogumik „10 lugu“, nt „ Peipsi pääl“. (2 meest tahavad koju tulla, käisid Venemaal, aga jää sulab. Tulevad ikka, kardavad et hukkuvad, paluvad igast asju, ent kui ellu jäävad, siis hiljem ei täida neid). Oma luulekogule ei leidnud kirjastajat.
    Tekkis vaimne kitsikus ning keegi ei huvitunud tema loomingust. Närvid läbi- kuulmishäired, hallutsinatsioonid, pandi Tartusse närvikliinikusse. Oli vallasant, käis eri sugulaste juures.
    Parim osa loomingust ongi haigusajal (kuigi vahepeal selgushood). Kirjutas ehedalt ja südamest, polnud piire . Sajandivahetusel ta n-ö leiti üles, Suits ja Tuglas avaldasid loomingut ja toetasid.
    Elu lõpus jälle suurushullustus , pidas end tsaaripojaks ja püüdis selle pildiga sõita Venemaale. Annab lihtsalt edasi sügavat.
    Liiv sündis Alatskivil (Peipsi lähistel). Pere oli suhteliselt suur ja vaene. Seitsmest lapsest oli Juhan noorim. Ta oli olnud lapsest peale eraklik, omaette hoidev, käis karjas, kus istus üksi ja oli loominguline . Seda aega on ta nimetanud oma elu üheks ilusamaks ajaks. Käis koolis ja õppis Kodavere kihelkonnakoolis. Tema vend Jakob töötas õpetajana. Sealsed kirjanduslikud inimesed mõjutasid ka Juhanit, algselt oli ta muusikaliste huvidega. Väike-Maarjas elas ta läbi oma elu suurima armastuse. Oli armunud kohaliku mõisniku tütresse Eliisasse. On säilinud üle 100 Liivi kirja sellele neiule.
    Liivi esimene kirjatöö ilmus 1881, see oli juhuslik, kus ta pilkas Jakobsoni-vastaseid. Esimene luuletus oli aastal 1885. Sellest ajast hakkas pihta ka tema ajakirjanikutöö. Aasta töötas Tallinnas Virulases, seejärel püüdis oma haridusteed jätkata Hugo Treffneri gümnaasiumis, aga on öeldud, et seal ta ei kohanenud. Tema loomus ja sealne eluolu ei sobinud kokku. Töötas ka Sakala toimetuses, Oleviku (Tartu linna ajaleht) toimetuses. Kohtus inimestega nagu Sööt, Andrus Saal (sündinud Pärnus ja ka siia maetud). Aastal 1892 jättis Liiv ajakirjanikutöö sinnapaika ja otsustas elukutselise kirjanikuna toime tulla. Ta kirjutas pikema jutustuse „Vari“. Räägib Liivi-sarnasest noormehest, kes kasvab üles vanavanemate käe all, sest tema ema oli saanud lapse, aga isa oli kadunud, ema suri noorena. Poiss on teravate vaimsete võimetega, jääb silma noorele mõisahärrale, kes teda ka harib. Kõik läheb mõnda aega hästi, aga poiss asub mõisahärrale vastu, kui viimane oma sulaseid vägivaldselt peksab . Seepeale saab ta ka ise peksa, kaotab terve mõistuse. Sealt on pärit ütlus: „Kui seda metsa ees ei oleks“ (mets on ahistus, võimaluste puudumine, oleks vaja füüsilist avarust).
    Kirjutas lühijuttude kogumike „Kümme lugu“, kust tuttavaim lugu on „Peipsi pääl“. Pani kokku kao ma luuletustekogu, aga ei leidnud kirjastajat. Kogu ainelises kitsikuses ehk vaesuses ja viletsus elamine mõjus Liivile halvasti närvidele. Tal hakkasid ilmnema kuulmishallutsinatsioonid ja jälitamismaania. Mõni aeg hiljem avaldus tal skisofreenia raskem vorm, teda raviti Tartu närvikliinikus, kuid seda haigust temast välja ei saadud.
    Liiv elas vallasandi elu, käis ühtede sugulaste juurest teiste juurde. Selged hetked vaheldusid haigushoogudega. Tagantjärele on tõdetud, et mingis mõttes on tema luuleloomingu parem osa sündinud just haiguse ajal. Samamoodi oli Dostojevskiga, kellel oli langetõbi. Liiv julges siiralt, ehedalt ja vahetult kirjutada, seda, mida tundis. Muidu ikkagi rohkem-vähem kontrollitakse ennast, arvestatakse tsensuuriga. Ehedus ja haigusest tingitud tundeerksus andsid veenva erakordse ja tundelise loomingu.
    Sajandivahetusel leiti Liiv jälle üles. Nt Gustav Suits, Tuglas, nooreestlased hakkasid temal loomingut hindama, teda aitama ja toetama. Juhan Luiga , kirjandushuviline närvidoktor, korraldas talle elutingimused, ravi jne. Liivi enda suhtumine oli ka vastuoluline: mõnikord arvas, et teda pole vaja aidata, teinekord hindas inimeste abi. Elu lõpu poole oli tal ka suurushullustus: püüdis sõita rongiga Poola, kaasas oli tal tsaari pilt. Pidi minema Poola, sest ta oli oma arvates tsaari poeg. Ta visati rongist välja, ei võetud tõsiselt. Ta suri 1. detsembril 1913, on maetud Alatskivi kalmistule, kus talle on pühendatud päris kõrge ausammas .
    4. Paari luuletuse analüüs
    „Sügise“
    Igav liiv ja tühi väli,
    taevas pilvine ;
    jõuan tulles metsa äärde,
    tuleb nõmmetee.
    Männi roheline samet,
    üksik metsatee:
    pedak heleroheline,
    kask kuldkollane.
    Pedak heleroheline,
    kask kuldkollane!
    Nõmm on sügisele
    langend kaenlasse.
    Pilet 24
  • M. Bulgakovi elu ja looming
    Bulgakov (15.05 1891-10.04 1940)
    Sündis-kasvas Kiievis , ema-isa vaimulikest peredest pärit. Isa oli haritud vaimulik, Kiievi Vaimuliku akadeemia õppejõud. Kiiev B-le lapsepõlve- ja kodulinn . Kievis lõpetas ta gümnaasiumi ja ülikooli (1916 – arstiteaduskond ). I MS-s rindele ei läinud, läks Smolenski kubermangu tööle. 2 aastat töötas seal, 1918 tagasi Kiievisse. Ebastabiilne aeg, olukord väga keeruline. I MS oli küll lõppenud, aga Venemaal käis edasi kodusõda. 1917 a revolutsioon ei olnud asju veel lõplikult paika pannud, suured linnad käisid valgete ja punaste vahel käest kätte. B astus valgete poolel Denikini armeesse arstiks. Jäi ise peagi tüüfusesse, aga paranes. Tagasi tsiviilelus, võttis ta vastu otsuse mitte kunagi enam arstina töötada. Hakkas tegelema kirjanduse ja teatriga, mis olid talle väga tähtsad. I teos mõjutatud haridusest: "Noore arsti märkmed". 1919 ilmus, '21 tegi ümber. Seda avaldati järjejutuna meditsiiniajakirjas, raamatuna B-i enda eluajal ei ilmunudki. 20ndate algul elas provintsilinnas ja kirjutas jutukesi . '21 kolis Moskvasse ja otsustas asjaga sügavamalt tegelema hakata. Moskvasse polnud kuskilt provintsist niisama lihtne tulla. B-i ümber tekkis aga suhteliselt kiiresti tollaste kirjandustegelaste seltskond. Ise tegutses B peamiselt ajakirjanikuna. '23 sõitis B korraks Kiievisse tagasi, nostalgia. B-i perekonnas seis nukker . Kiievi-komandeeringu mõjul kirjutas olukirjelduse "Kiievi linn", mille pühendas oma emale, kes tolleks ajaks oli tüüfusesse surnud. B oli tolleks ajaks juurteta jäänud: isa-ema olid surnud, 2 venda olid emigreerunud. Kiievis alustas oma pikema romaani "Valge kaardivägi" kirjutamist. Sisu: Kiievi ühe perekonna ja linna seisukord kodusõja ajal ('24). See oli viimane periood, kui B midagi välja anda sai: see teos ilmus " Rossija " ajakirjas, aga se suleti ja romaani lõpuosa jäi ilmumata. Ka see romaan anti raamatuna välja pärast B-i surma. Venemaal oli B ebasoosingus, ei tahetud avaldada. '25 ilmus Venemaal siiski imekombel ta jutukogu "Saatuslikud munad" (e.k '68). Osad Vene kriitikud kiitsid selle heaks, aga RAPP (Vene Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon ) avaldas sügavat nördimust, kutsus ausaid kodanikke üles valvsusele. "Valge kaardivägi" pakkus huvi Moskva Kunstiteatrile, pakkusid B-le võimalust sellest ise näidend kirjutada, B kirjutaski. Näidend sai pealkkirjaks "Turbinite päevad". Lavastamise ja esietendusega oli palju muret, taheti keelata. Konstantin Stanislavski, kes oli Kunstiteatris tähtsal kohal, ähvardas lahkuda, kui näidend lavale ei tule. Seega siis luba saadigi. B kirjutas veel mitmeid näidendeid: "Põgenemine", "Purpurne saar", aga lavastada neid ei lastud. B-i eest püüti seista, aga ei mõjunud. Lõpuks kirjutas B Stalinile kirja '30 a. Selles selgitab oma põhimõtteid, ütleb, et on kirjanik, kes tahab arendada Nõukogude teatrit, mitte poliitik. Palus ka, et teda Kunstiteatrisse tööle võetaks. Võetigi, töötas seal '30 – '36. Püüdis liikuda sobilikes piirides. Tema kirjutatud instseneeringud lõpphead (Gogoli "Surnud hinged", Cervantese "Don Quijote ") – vene teatri klassika. Muidugi tahtis ta ka ise kirjutada. Nt kirjutas näidendi Moliére'ist, mida mängiti 7 päeva ja siis võeti maha. '36 tuli ta väga pettununa Kunstitestrist ära. Kogemused ja muljed teatrist : "Teatriromaan" ('37). Jäi pooleli, lõpetamata. Ilmus alles 60ndatel . '29 a oli B alustanud oma peateosega: romaan Saatanast, pealkirja algul ei olnud. '30 põletas käsikirja ära ja alustas uuesti, nüüd juba ka pealkiri – "Meister ja Margarita". Päris valmis sai '38 a. Epiloogi kirjutas '40 a. See epiloog oli B-i enda hüvastijätt. Arstina oli ta oma tervislikust seisukorast teadlik – kõrge vererõhk, neuroosid, jubedad peavalud, paranoilised häired ( ilge surmahirm kallal). 1940 a märtsis suri. Mgarita tegelaskuju on elust maha kirjutatud: B-i enda naine oli elus sellise valiku teinud (rikkast abielust B-i juurde). "Meister ja Margarita" on üks väheseid Vene kirjanduse tippteoseid, mis ilmus raamatuna eesti keeles varem ('68) kui vene keeles. '66-'67 ilmus see vene ajakirjas jupikaupa, siis tõlgiti kähku eesti keelde, seega raamatuna oli e.k-s varem olemas kui vene keeles.
    „Meister ja Margarita“ – sümbolid, et paremini mõistaksime. Väljendab seda mõtet, et kurjus ei ole kusagile kadunud ja teine, et inimene pole oma loomuselt muutunud. Tunneb väga hästi vabamüürlust, Piiblit, ajaloost seda ajajärku ja ise elab selles peletuslikus Moskvas. Kurjus ei ole kuskile kadunud, inimene ei ole oma loomuselt muutunud – need on tema põhilised ideed selles teoses. Valmis see 1928-1938 ja viimistles seda surmani. See ei ilmunud vene keeles tol ajal. Esimest korda ilmus Eestis kärbetega. Välja jäeti imelikud osad – stseen valuutapoes, Margarita nõiaks pühitsemine, välja jäeti ka see, et pidi olema sinivereline. Teos on sümboliterohke ja keeruline aru saada. Mingil määral on Goethe „Faust“ aluseks. Faustil on ka kokkulepe saatanaga, aga see motiiv on keskajast peale. Raamatus ei tee kokkulepet saatanaga mees, teeb naine. Kõike olulisem muutus on Margarita kujus. Faustis on Margareta tõeline blond, kes on kasvatatud lapsed-kirik-köök meeleolus. Margarita on teoses aga kõige tugevam tegelane. Ta võitleb oma armastuse ja õiguste eest. Bulgakov on haritud, tundis hästi müüte, ajalugu, vabamüürlust, piiblit. Teoses on mitu tegelasliini. Jaotatud, et maapealne elu, igavikuline paradiis elu ja on põrgu. Bulgakovi põrgu on Moskvas teoses. Teoses on jaoutatud tegelasliinid: Woland ja tema külaskäik Moskvasse, sõbrad Gorovjev ehk fagott , Peemot ehk jõehobu, Azazello, Hella . Romaani tegevus toimub 3 päeva: Suurest reedest (jeesuse ristilöömisest) ülestõusmiseni R-L-P. Teine süžeeliin on Margarita ja Meistri armastuse lugu. Kolmas süžeeliin on nõukogude elu 20ndatel-30ndatel aastatel Moskvas. Neljas süžeeliin on kirjanduselu 20ndatel-30ndatel aastatel Moskvas. Romaan romaanis on Jeshua lugu, mis tugineb Uuele Testamendile. Lühidalt on selle raamatu sisu see, et Woland koos oma kaaskonnaga tuleb Moskvasse ja korraldab seal oma täiskuuballi. Miks Woland sai Moskvasse tulla? Seal on ka kaks ajalist tasandit – Jeršalaim ja teine tasand on Moskva 20nda sajandi 20ndatel aastatel. Bulgakov: “Samasugune kurjus nagu on Jeršalaimis, valitseb ka Moskvas. Sellepärast sai ka Woland ehk saatan sinna tulla. Moskva on teine Jeršalaim. Seal valitseb samasugune kurjus nagu valitses juutide poolt Kristuse ristilöömisel.“ Tegelased. Seal on kolm reeturi kuju. Esimene on Juudas, teine on Aloizi Mogarõtš, kolmas reetur on parun Mayggel. Sarnase saatusega isikud on Jeešua Ha-Nostri ja Meister. Keegi neid ei mõista ja neid kuulda ei võta. Ivan Bezdomnõi (vene keeles koduta inimene). See tegelaskuju kannab Bulgakovi ühte pseudonüümi. Siin on pilatud seda, et 20ndatel aastatel oli kombeks NSVL, et kirjanikud võtsid kummalisi hüüdnimesid endale. Usuvastaseid poeeme kirjutati sel ajal hirmus palju, sest vene rahvas oma põhiolemuses on väga usklik ja kannatlik . Lõhuti kirikuid palju, sellepärast kirjutati. Tollast nõukogude elu kirjeldab, kui Berlioz ja Bezdomnõi kohtavad Wolandit, nad ütlevad, et see on välismaalane. Välismaalasi peeti spioonideks ja nad polnud kindlasti sõber. Pontius Pilatus oli 26ndal – 36ndal pKr aastal Juudamaa prokuraator . 36ndal aastal kutsuti tagasi Roomasse, kus ta kutsuti kohtu kaudu kinnipidamisele ja pärimuse järgi olevat ta enesetapu teinud. Saksa legendi järgi elas Saksas üks keiser, kes oskas tähtede järgi inimeste saatust ennustada. Ühe jahilkäigu ajal ütlesid tähed, et kui ta peaks lapse sigitama sellel tunnil, kas siis saab see laps? Herodes. Ta lasi kõik väikelapsed, poisid ära tappa selle teadmisega, et kellestki tuleb juutide kuningas ehk Jeesus Kristus. (Ka Kronos sõi oma poisslapsed ära, sest ennustati, et tema poeg tapab ta). Herodesel oli üks armastud naine Mirjam haaremis. See oli kõige suurem armastus. Herodes läks rooma ja kui tagasi tuli, avastas, et naine on teda petnud. Tappis ta ära. Naine pandi mee sisse, sest ta oli nii kallis. Õhtuti käis näppimas teda, et kahju et elus pole. Levi Matteus . Uues Testamendis on Kristusel 12 jüngrit. Bulgakovil on jüngiks ainult Levius Matteus. Kristus ja ka Ješua lüüakse risti kahe röövliga koos. Üks nendes on nagunii mõistetud surma, aga nüüd võis armu anda juutide enda ülemkohus, aga nemad otsustavad anda armu hoopis röövlil - Bar Raban. Juudas. Juuda tähtsust Bulgakov vähendab. Bulgakov rõhutab Pontius Pilatuse osatähtsust. Tema kaudu tuleb 1 elu põhitõdedest. Elu üks suurimaid patte on argus . Ta ütleb veel enda tõdesid. Näiteks „armastaja peab jagama armastatu saatust“. Või siis ka „käsikirjad ei põle“. See tähendab, et ta peitis oma käsikirjad kolme kohta. Tema naine on protoüübiks Margaritale, kes hoolitses ka selle eest, et tema käsikirjad ilmuksid. Bulgakov kirjutas Stalini elust näidendi, kui nad hakkasid läbi saama. „BATUMI“ - see on linn, kus sündis Stalin. Seal on Stalini kodumuuseum . Berliozi pea äralõikamise motiiv. Woland veel ütleb talle. See on mütoloogiline motiiv, mis on pärit piiblist. Olovernesel lõigati ka pea ära. Ka Ristija Johannesel lõigati pea ära. See on pilamine Bulgakovi poolt. 12 jüngrit on ka Bulgakovil olemas. Need on MASSOLIT ehk Moskva kirjanike juhatus, kuhu kuulusid kirjanikud. Berlioz pidi ka sinna minema, aga ta ei saanud minna, sest tal lõigati pea maha. Woland räägib, et inimene ei saa ise oma elu juhtida. Et juhtida, peab olema pikaajaline plaan. Aga et teha plaani, siis pead teadma pikaajalisemalt oma elu. Inimene ei saa teha plaani päevakski. Inimene sõltub väga paljuski juhusest. Korovjev ehk Fagott. Fagotiks kutsuti teda, sest see tähendab prantsuse keeles absurdsust ja itaalia keeles kohmakat inimest. Äike. Bulgakovi perekonnas peeti äikest õnnetuse endeks. Äikese aegu ei alustatud mitte mingisuguse tegevusega. Hella on Wolandi kaaskonnast põrguga seotud olevus, Wolandi toatüdruk. Tal oli kaela peal punane arm. See oli vägivaldse surma tunnus. Meister. Meistri prototüübiks on peetud Bulgakovit ennast, aga Meistriga on seostatud ka teisi kunsti- ja kirjandustegelasi. Ta vihjab vabamüürlusele. Täht M meistri mütsil on peategelase märk ja embleem. Nagu Jeešua teeb läbi piinarikka kogemuse Pilatusega vaieldes ja risti loomisel, samasuguse teekonna läbib Meister teises kurjuseriigis, Venemaal. Kollased lilled. Kui Meister ja Margarita kohtuvad, siis Margarita, kes tunneb, et tema elu on täiesti tühi, on otsustanud, et kui ta elus ei juhtu täna midagi, siis tapab ta end äa. Ta võtab kätte kollased mimoosid. Need on esimesed lilled, mis on pärised kevadised lilled, mis õitsema hakkavad.Piiblis on mimoosid surematuse ja sakraalsuse sümbol, vabamüürlastel on mimoosid taassünni sümbol, alkeemias sümboliseerivad mimoosid taassündi ja igavest elu.Selles kohtumises on tugev autobiograafiline moment. Nagu kohtusid Meister ja Margarita, kohtusid ka Bulgakov ja tema naine. Meistrile ei meeldinud mimoosid, talle meeldivad roosid , mis on maismaa armastuse sümbol, vabamüürlaste sümbol, kristuses on see märterlikkuse sümbol. Parun Mayggel. Prototüübiks oli Boriš Steiger, kes oli välissuhete volinik. Suur nuhk ja pealekaebaja. 1937ndal aastal, kui oli suur puhastus, lasti ka Steiger maha. Saatana suur ball. Balli eeskujuks on üks vastuvõtt, mille korraldas USA saatkond Moskvas, kuhu olid kutsutud ka Bulgakovid. See vastuvõtt oli väga uhke ja pompoosne, tohutus sammastega saalis oli üles lakke tõmmatu võrk, mille taha oli püütud ja kogutud terve hunnik laululinde. Maas istusid karupojad, kes lõbustasid külalisi. Loomulikult oli seal ka väga palju muusikat. Ameerika saatkonnaga oli Bulgakovil väga head suhted. Pärast „Turbini“ vaatamist palusid nad autoriga tutvumist. Wolandi prototüübiks peetakse välimuse poolest peetakse Ameerika suursaadikut tolleaegset. Friida episood . Friida oli põrgus, sest ta tappis oma lapse ära. Margarita tahab saada tagasi Meistrit, ta on kõigega nõus leppima. Friida on pandud ka sellepärast sinna, et näidata, et ka Margaritast on saanud nõid, aga hea nõid. Ta loobub oma suuimast soovist, sest tal on kahju Friidast. Tollase Moskva kurjuseriik on nii ebameeldiv Bulgakovile, et nad panevad selle igast kohast põlema. Epiloogi kirjutas Bulgakov 1939. Woland. Mephistofelese tegelaskuju „Faustist“. Nimi on pärit „Faustist“. Võõrapärast nime oli vaja, et lugeja taipaks, et tegelane on välismaalane. Woland tuleb Moskvasse eesmärgiga ära tuua Meister ja tema meisterliku Romaani käsikiri. Ta tuleb ka Moskvalasi vaatama, kas nad on muutunud. Ta nimetab ennast Moskvasse tulles välismaalaseks. Ta on saatuse tooja ja saatuse muutja. See seostub vene rahvaluulega. Saatust ei seostata mitte jumala vaid kuradiga .Kass Peemot on näide Bulgakovi tohutust fantaasiast. Kui kass läheb enne balli voodi alla kräunuma, siis ta puuderdas oma vuntsid kuldseks.Wolandi ballil oli vaja ikkagi perenaist. Perenaisel oli saatana sümbol kaelas, see oli must puudel. Võetud aluseks Fausti, ei tee kokkulepet mehega vaid naisega. Margarita kõige tugevam tegelane teoses, kes võitleb armastuse eest. Mitu kihti selles teoses. Mitu tegevusliini. Maailmas on igavikuline elu, maapealne elu ja põrgu (Bulgakovi põrgu on Moskvas). Pegemot, kes on jõehobu, Korovjev ehk Fagott ja Azazello ning teener Hella. Suurest reedest ülestõusmiseni on kolm päeva tegevus. Teine süžeeliin on Margarita ja Meistri armastuslugu. Vene elu pila ja satiir . Nõukogude elu on üks süžeeliin. Vene nõukogude kirjanduse elu. Kirjaniku kasvulava seal Gribojedoviks, aga kirjanikuks väga kasvada ei saa. Ješua lugu, romaan romaanis. Uuele Testamendile toetub sinna. Woland tuleb Moskvasse kaaskonnaga ja tembutab seal. Miks sai Woland Moskvasse tulla? Jeršalaim, umbes 2000 aastat tagasi ja siis teine tasand on 20. saj 20ndatel aastatel Moskva. Samasugune kurjus nagu on Jeršalaimis, kus lüüakse Jeesus risti. Woland sai tulla Moskvasse, sest see on kurja täis nagu Jeršalaim. Korduvad tegelased- kolm reeturi kuju: Juudas, Aloiži Mogaõtš- kaebas Meistri peale, kes tahtis tema korterit saada, et keelatud kirjandust on tal kodus. Parun Maygger oli ka reetja. Filmis üks ja sama näitleja mängis kaliifi ja seda parunit. Meister on märter, et oli Jeešua hääl (kurb näitleja jaoks). Sarnase saatusega on Jeešua Ha Nostri- paralleelkujuks on Meister.
  • ,,Meister ja Margarita”
  • Fr.Tuglase elu ja looming
    Tuglas ( 1886 -1971)
    Sündinud Põlvamaal. Teda vaimustas Lõuna-Eesti loodus. Ta jõudis Tartusse kõrgemasse kooli, ent ei omandanud kk haridust. Hakkas seal kirjutama. 1901.a-l tema esimene jutustus Lastelehes – „ Siil “. Käis läbi Gustav Suitsuga. Vedasid noorte kirjanike seltsi Noor Eesti.
    Tuglas huvitus ka ühiskondlikest küsimustest. Oli sotsiaaldemokraat nagu Vildegi. Tuglas esines kõnedega rahvakogunemistel. Ta ka arreteeriti ja saadeti Patarei vanglasse. Seal ta sai kongi, millel oli vaade merele. Seetõttu ka teos „Meri“. Lahkus Eestist 1906.a-l, kuna kartis vahele jääda teiste tempude pärast. Soomes Ahvenamaal suvel, talvel oli ta Euroopas Pariisis.
    Nagu ka Vilde: külastab igast kultuuriüritusi – enesearendamine. Tundis puudust süstemaatilisest kooliharidusest (kirjeldused tema reisiraamatutes).
    Tuglase näol on tegemist rahutuga. Ta käis 10 korda valedokumentidega Eestis. Miks tema novellides salapära ja müstifitseerimist – enda kogemustest. 1917.a-l Eestis püsivalt. Osaline Noor Eesti I albumis. Sai oma loomingut seega avaldada. Võimalus tagasi tulla, una temast oli kirjandusmaastikul saanud keskne kuju. Andis välja ajakirju. Tema mõte oli asutada Eesti Kirjanie Liit. Vanim järjepidevalt ilmunud ajakirjaks: Looming.
    Peamiselt kirjutas ta novelle. 2 romaani siiski (nt „Felix Ormusson“-impressionistlik) ja mitu biograafiat (nt Juhan Liivist). Sõja ajal ei õnnestunud tal minema pääseda, kuigi oli suur autoriteet. Teda siiski soositi.
    Ta tituleeriti rahvakirjanikuks. Nõukogude võim vaatas eluloo üle ning kuulutati hoopis ravavaenlaseks.
    Oma loomingu suhtes oli ta kriitiline. Töötles pidevalt ümber ja seetõttu loomingu maht polnud suur. Asutati „Tuglase auhind“ – eraisikunimeline kirjandusauhind, mida antakse senimaani parimale novellile.
    Tuglas tõlis ka soome keelest eesti keelde. Tõlkis nt soome tähtteose „7 venda“, mis räägib soomlaste olemusest. Soomes hinnati seda. Siiamaale on seal mingi Tuglase Selts- estofiilid .
    „Väike Illimar “ – tema II romaan. Mõisamiljöö, 5-a poiss. Seda lugeda siis, kui lapsepõlv on omandanud nostalgilise mulje.
    Ta on kirjutanud ka Põhja-Aafrikast ja Norrast.
    Novellide teemad: 1) Inimesele mõistetamatu elusaatus 2) Armastuse traagika 3) Kättesaamatu vabadus 4) Paheline ja priiskav lõbujanu.
    Sõlmsündmused: 1) Astumine tundmatusse maailma 2) Vastuhakk isandale 3) Ajutiselt saavutatud võim 4) Katastroofid.
    Tüüptegelased: 1) Täiskasvanu maailmaga kokkupuutuvad lapsed 2) Agressiivsed valitsejad 3) Passiivsed lihtinimesed 4) Inimlikke omadusi kehastavad loomad.
    Tema arvates on ülim luua tekste, mis annaksid välja müüdi mõõdu. Tähtis, et säiliks, et inimesed toetuksid neile teostele.
  • Ühe novelli analüüs
    Pilet 25
  • Modernism
    20. saj kaasaegne ja moodne kirjandus. Probleem: inimese mina, raskused eneseleidmisega (Kas inimeses on mitu mina? Mis mõjutab inimese käitumist?) Ei olda endaga rahul – keeruline inimene. Lisaks, kas suudame tõde tabada? Suhtelisuse teema.
    Tähelepanu oli vormil , mitte sisul. Ei tea, kas öeldul mõtet. Maailm pole õnnelik – palju võitlemist.
    Postmodernismiks läs üle siis, ui äratundmine, et maailm on suvaline ja elu kõikvõimalik, ei tekita enam küsimusi, mis nüüd saab, vaid arvamuse, et las ta siis olla.
    19. ja 20 sajandi uuenduslikkust taotlevate kirjandusvoolude ühisnimetus. Modernistlik kirjandus tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile.
    Periodiseering:
    19. sajandi lõpul uusromantism, mis algas dekadentsiga, mille keskmeks saab sümbolism. Tema ümber põimuvad estetism ja impressionism (nimetatud voolud vastandusid realismile)
    avangardism tekkis 20. sajandi esimese kümnendi lõpul. Koosneb paljudest vooludest : futurism, kubism , ekspressionism jt. Pärast Esimest maailmasõda lisandusid dadaism, sürrealism, hilisekspressionism. Avangardistlikud luuletajad tulid avalikkuse ette manifestidega, milles kuulutasid oma loometõdesid ja eitasid varasemat traditsioonilist kirjandust
    mõnede arvates kestis modernism kuni Teise maailmasõjani, teised arvavad , et perioodi Teisest maailmasõjast kuni 1960-ndateni võib nimetada modernismi kolmandaks perioodiks , mis keskendusid eelkõige sõjakoledustele ja sõjast tekkinud eluraskustele
    20. sajandi keskpaiku oli modernism muutunud üldvastuvõetavaks, see levis laialdaselt nii luules, proosas kui ka draamas. Proosa- ja draamakirjanikele olid tähtsamad teksti- ja kujundikeele uued võtted, mitte enesemanifesteerimine. Aega peale 1960-ndaid kutsutakse postmodernismiks.
    Modernismi taustaks on suured muutused ühiskonnas, teaduses , tehnikas, moes:
    · tööstusrevolutsioon Euroopas ja urbaniseerumine
    · teaduse ja tehnika areng
    · Freudi psühhoanalüüs
    · Einsteini relatiivsusteooria
    · Nietzsche üliinimese teooria
    · Naisliikumine ehk feminism
    · Kiriku lahutamine riigist → kiriku mõjuvõimu kadumine
    Suured avastused ja muutused ühiskonnas tekitavad alati uusi hoiakuid, sageli ka umbusku ja pessimismi. Inimene tunnetab, et ta ei mõista enam maailma, tal tekib ebakindlus, ohutunne, pessimism. Inimese kohanemisvõime vajab aega. Tuleb muuta oma tõekspidamisi, moraalitõdemusi. Elulaadi uudsus tekitab inimeses sisepingeid. Modernismi sünd ongi seotud suurte nihetega ühiskonna erinevates elusfäärides. Kirjanduses kajastuvad nii langusmeeleolud kui ka püüd elu ja olemist mõtestada.
  • Modernistlik romaan
    Modernistlik romaan erineb traditsioonilisest romaanist eelkõige vormivõtete ja tekstiloome poolest. Tegelikult on modernistlik romaan välja kasvanud traditsioonilisest romaanist. Modernistliku romaani eripära:
    realistlikul romaanil on jutustav laad, autor on kõiketeadja ja teose peamõttele suunaja; modernistlikus romaanis on jutustus asendunud mõtiskluste ja tegelase sisemonoloogiga
    traditsioonilise romaani kindla ülesehitusega süžee ja tegelastevaheliste suhete asemel kujutatakse modernistlikus romaanis inimese sisemaailma. Et inimese sisepingeid avada, kujutavad autorid mõttekatkeid, oluline on alateadvus. Mälestustest ja hetkeseostest vallanduvad kõikvõimalikud assotsiatsioonid alateadvusega
    meeleolult on modernistlik romaan enamasti pessimistlik, peategelast saadab mingi seletamatu äng, hirm, hingeline lõhestatus
    maailma ei suudeta seletada, kõik tõed on suhtelised, omavahel sõltuvuslikus seoses
    modernistlik romaan on võrreldes traditsioonilisega palju suurema üldistusjõuga, intellektuaalne, filosoofilisi mõtisklusi ja aforisme sisaldav
    kujundi keel ja vorm on raskesti mõistetav
    sündmustik ebareaalne, aja ja ruumi suhted segipaisatud
    puudub ühtne, järjepidev tegevus, peatükkide järjekord pole oluline
    müüdid, unenäod, tegelane kahestunud
    nimede vahetamine, paradoksid, must huumor, tegevus mitmel tasandil korraga
    Modernistliku romaani liigid:
    · süvapsühholoogiline romaan
    · filosoofilis -intellektuaalne romaan
    · absurdi romaan
    · sürrealistlik romaan
    · maagilis-realistlik romaan
    Esindajad:
    · James Joyce – teadvuse vool
    · Virginia Woolf , William Faulkner – teadvuse vool, sisemonoloog
    · Albert Camus – eksistentsialistlik romaan
    · Franz Kafka – absurd , maagiline realism, sümbol
    · Hermann Hesse – süvapsühholoogia, eksistentsialism
    · Mihhail Bulgakov – mitmetasandilisus, filosoofilisus
    · Gabriel Garcia Marques – maagiline realism
  • Romaaniuuendus
    Uuenduslikkus kui modernismi üks põhitunge on oluline ka Hispaania 1898. aasta põlvkonna jaoks. Unamuno, Azorín, Valle Inclán, Baroja jt selle põlvkonna kirjanikud ütlevad lahti realistliku narratiivi jäigast korrastatusest, ümardavast objektiivsuspüüdest. Enam ei üritata elu n-ö kokku sõlmida, vaid jäetakse otsad lahtiseks. Eluläheduse all hakatakse nüüd mõistma juhuslikkust, assotsiatiivsust, vastuokslikkust. Pilvepiirilt laskutakse maa peale: fookus ei lange enam mitte niivõrd välisele-olustikulisele kui sisemisele-intiimsele. (Kui üldplaan ka võetakse, siis teistmoodi kui varem, näiteks Valle Incláni esperpento-stiili puhul, läbi moonutavate filtrite). Või õigemini, väline tõelus võrsub sisemisest, erakordsus tavalisusest. Need on üldised, tagantjärele tõmmatavad ühisjooned, mis eri kirjanike loomingus omandavad erineva värvingu. See kehtib ka Unamuno ja tema nivola’de kohta. 20. sajandi alguse romaaniuuendusi Hispaanias (ja mujal) on küll võimalik mingil moel „kokku võtta”, ent iga uuenduse taga on siiski isesugune, isiklik nägemus.
  • H.Hesse (E. Hemingway) elu ja looming
    Hesse ( 1877 -1962)
    Sündis Saksamaal misjonäri perekonnas. Isa – baltisakslane . Isapoolne vanaisa lõpetanud TÜ ja oli Paides arst. Onu oli Tlns Oleviste kiriku pastor. Kodune kasvatus oli sügavalt religioosne. Nad olid pietistid – elu nautimise eitajad. Trots sellise reeglistamise vastu, et kuidas peab olema. See oli põhjus, miks ta ei saanud enam koolis hakkama (ranged). Harimine omal käel. Teda huvitasid raamatud. Palju materjali idamaade kohta.
    Enamiku elust Šveitsis. Oli eraklik ja püüdis selgusele saada. Reis Indiasse 1911.a-l, ent ei andnud loodetavat hingelist rahu. Ta oli patsifist. II maailmasõda algas ja ta avaldas oma arvamust sellest. Kriitika tema vastu, kuna ei kuulutanud patriotismi. Probleemid eraelus. Sai neist aga üle tänu psühhoanalüüsile.
    1946.a-l – Nobeli kirjanduspreemia „Klaasipärlimäng“ eest. Suri leukeemiasse.
    Loomingust: Alustas uusromantikuna, impressionistina. Algul luuletas. Tuntus „Peter Camenzind“ e.k-s „Mägede poeg“. Tegemist on arenguromaaniga, kus peategelane ei suuda kohaneda keskkonnaga, otsib oma tõelist olemust. Eneseotsinguteema ongi läbivaks. Isiklikust elust teosed, nt õnnetust abielust. Uuenduslikkus tema teostesse tuli pärast ilmasõda. 19´ „Demian. Ühe nooruse lugu“ – iseendaks saamisest. „Siddharta“ – idamaine temaatika (Hiina ja India filosoofia põimimine).
    27´ „ Stepihunt “ – modernistliku kirjaniku kuulsus. 43´ „Klaaspärlimäng“ – inimvaimu ajatusest, omakasupüüdmatusest, vaimsuse teenimisest, aukartusest elu ees. Kirjutas ka muinasjutte, arvustusi, toimetas ajakirju.
  • Teose „Stepihunt“ analüüs
  • L.Koidula elu ja looming
    Koidula (1843-1886)
    Sündis Vändras. Armastus looduse vastu sai alguse kodukohast, kus elas 6,5a. 1850 Pärnusse. Isa Jannsen töötas koolmeistrina Ülejõe koolimajas. I hariduse sai isa käe all Ülejõe koolimajas. 1854 läks Pärnu Saksa kõrgem tütarlaste kool (Mirage’i majas ). 1861 lõpetas kooli, eeskujulik õpilane. Koolis süvenes kirjandushuvi. Nõrk tervis, pidi tegema kodutöid, vendi kantseldama, isa aitama. TÜ kodukooliõpetaja eksam – kõrgeim, mida üks naine võis saada. Amet polnud elus tähtsal kohal.
    Tartus elamise ajal ilmusid 1866 luulekogu “Vainulilled”, 1867 ”Emajõe ööbik”. 1869 laulupeol esitati tema laule”Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani”: tema näidendeid esitati ka Vanemuise mänguseltsis. Näidendid “Saaremaa talupoeg”, “Säärane mulk”. Abiks isale lehetoimetuses, kirjavahetuses paljudega, nt Kreutzwaldiga.
    1872 abiellus vaese läti arstitudendiga. Koidula jätkas kirjanduslikku tegevust, õpetas koolis tüdrukutele käsitööd, tõlkis mehe artikleid, aga ihkas Eestimaale. Abikaasa soovis edasi õppida, läks Austriasse, Saksamaale. Olid aasta välismaal, läksid Peterburgi tagasi (kus asub?), sest sündis laps. 1882 avastati vähk, 1886 suri rinnavähki.
    Kirjutamiskogemuse sai ajakirjanikuna. Ülistab isamaa armastust, eestimaa muistset priiust. Erakordne, et naisterahvas luuletas.
  • Paari luuletuse analüüs
    „Kodu“
    Meil ajaäärne tänavas,
    kui armas oli see!
    Kus kasteheinas põlvine
    mei' lapsed jooksime.
    Kus ehani ma mängisin
    küll lille , rohuga,
    kust vanataat käe kõrvas mind
    tõi tuppa magama.
    Küll üle aja tahtsin siis
    ta kombel vaadata:
    "Laps, oota," kostis ta, "see aeg
    on kiir küll tulema!"
    Aeg tuli. Maa ja mere peal
    silm mõnda seletas -
    ei poolt nii armas polnud seal
    kui külatänavas!
    „Emasüda“
    Üks paigake siin ilmas on,
    kus varjul truu'us, arm ja õnn;
    kõik, mis nii harv siin ilma peal,
    on peljupaika leidnud seal.
    Kas emasüdant tunned sa?
    Nii õrn, nii kindel! Muutmata
    ta sinu rõõmust rõõmu nääb,
    su õnnetusest osa saab!
    Kui inimeste liikuvad
    au, kiitust, sõbrust tunda saad,
    kui kõik sind põlg'vad, vihkavad ,
    kui usk ja arm sust langevad -
    siis emasüda ilmsiks lääb!
    Siis veel ü k s paik sull' üle jääb,
    kus nutta julged igal a'al:
    truu, kindla emarinna naal!
    Mõnd' kallist südant kautsin,
    mis järel' nuttes leinasin,
    aeg andis teist mull' tagasi:
    ei e m a s ü d a n t - iialgi!
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 62 lk · .docx · 111 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Kirjanduse lõppueksami materjalid #1 Kirjanduse lõppueksami materjalid #2 Kirjanduse lõppueksami materjalid #3 Kirjanduse lõppueksami materjalid #4 Kirjanduse lõppueksami materjalid #5 Kirjanduse lõppueksami materjalid #6 Kirjanduse lõppueksami materjalid #7 Kirjanduse lõppueksami materjalid #8 Kirjanduse lõppueksami materjalid #9 Kirjanduse lõppueksami materjalid #10 Kirjanduse lõppueksami materjalid #11 Kirjanduse lõppueksami materjalid #12 Kirjanduse lõppueksami materjalid #13 Kirjanduse lõppueksami materjalid #14 Kirjanduse lõppueksami materjalid #15 Kirjanduse lõppueksami materjalid #16 Kirjanduse lõppueksami materjalid #17 Kirjanduse lõppueksami materjalid #18 Kirjanduse lõppueksami materjalid #19 Kirjanduse lõppueksami materjalid #20 Kirjanduse lõppueksami materjalid #21 Kirjanduse lõppueksami materjalid #22 Kirjanduse lõppueksami materjalid #23 Kirjanduse lõppueksami materjalid #24 Kirjanduse lõppueksami materjalid #25 Kirjanduse lõppueksami materjalid #26 Kirjanduse lõppueksami materjalid #27 Kirjanduse lõppueksami materjalid #28 Kirjanduse lõppueksami materjalid #29 Kirjanduse lõppueksami materjalid #30 Kirjanduse lõppueksami materjalid #31 Kirjanduse lõppueksami materjalid #32 Kirjanduse lõppueksami materjalid #33 Kirjanduse lõppueksami materjalid #34 Kirjanduse lõppueksami materjalid #35 Kirjanduse lõppueksami materjalid #36 Kirjanduse lõppueksami materjalid #37 Kirjanduse lõppueksami materjalid #38 Kirjanduse lõppueksami materjalid #39 Kirjanduse lõppueksami materjalid #40 Kirjanduse lõppueksami materjalid #41 Kirjanduse lõppueksami materjalid #42 Kirjanduse lõppueksami materjalid #43 Kirjanduse lõppueksami materjalid #44 Kirjanduse lõppueksami materjalid #45 Kirjanduse lõppueksami materjalid #46 Kirjanduse lõppueksami materjalid #47 Kirjanduse lõppueksami materjalid #48 Kirjanduse lõppueksami materjalid #49 Kirjanduse lõppueksami materjalid #50 Kirjanduse lõppueksami materjalid #51 Kirjanduse lõppueksami materjalid #52 Kirjanduse lõppueksami materjalid #53 Kirjanduse lõppueksami materjalid #54 Kirjanduse lõppueksami materjalid #55 Kirjanduse lõppueksami materjalid #56 Kirjanduse lõppueksami materjalid #57 Kirjanduse lõppueksami materjalid #58 Kirjanduse lõppueksami materjalid #59 Kirjanduse lõppueksami materjalid #60 Kirjanduse lõppueksami materjalid #61 Kirjanduse lõppueksami materjalid #62
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 62 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2013-03-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 111 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor helojossebele Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Kirjanduse lõppueksami materjalid Kirjanduse lõppueksam eepos rooma draama tragöödia

    Sarnased õppematerjalid

    Kirjanduse lõpueksam 2011
    37
    docx

    Kirjanduse lõpueksam 2011

    Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist

    Kirjandus
    12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
    112
    doc

    12. klassi kirjanduse lõpueksami/koolieksami piletite põhjalikud vastused

    Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin);

    Kirjandus
    Kirjanduse lõpueksam
    31
    doc

    Kirjanduse lõpueksam

    Dost väidab, et rahal on inimeste üle suur jõud ja et headus hävib sotsiaalses ebavõrdsuses. Raamatu põhitees on see, et ühiskonda tuleb parandada ilma revolutsioonideta (kujuneb ka üheks peateesiks tema elus). Teos äratab suurt tähelepanu. 1860-62 ,,Märkmeid surnud majast" (sunnitööst), 1861 ,,Alandatud ja solvatud"- inim käitub sageli hetkeaje sunnil. Romaanides tähelepanu alateadvusel, instinktidel. 1866 ,,Kuritöö ja karistus", mida plaanis kirj juba enne sunnitööle minekut. See on psühholoogiline romaan, olulised kunstilised võtted nt vastandamine (Nevski prospekt vs Heinaturg). Tegelased pole konkreetsel negatiivsed ega positiivsed. Kompositsioonilt klassikaline kriminull, millele lisatud sotsiaal-filosoofilised alltekstid. Kasutab sellest romaanist alates teisiktegelasi, kes seesmiselt sarnanevad peategelasega. Nad on inetute, moraalitute mõtete kandjad. Vastandab härrandlikkust ja rahvuslikkust. Ümbersünd

    Kirjandus
    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
    82
    doc

    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017

    PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett -

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam 10 klass
    53
    doc

    Kirjanduse eksam 10 klass

    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006 Pilet nr 1 1.1 Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed Antiikkirjanduseks nimetatakse VanaKreeka ja Rooma kirjandust. On pärit sõnast ,,antiquus" ­ vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. VK kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (86 saj e Kr), II klassikaline (54saj e Kr, keskuseks Ateena), III

    Kirjandus
    Prima talvearvestus - Eesti kirjandus-Vene kirjandus
    16
    odt

    Prima talvearvestus - Eesti kirjandus, Vene kirjandus

    Pilet 5: Gustav Suitsu elu ja looming, kahe luuletuse lähivaatlus Gustav Suits ­ sündis 1883, Tartumaal Võnnu külas, koolmeistri peres. Oli juba väikesest peast innukas õppija. Käis venekeelses koolis, sest oli venestamisaeg. Oskas palju keeli. Esimene luuletus ilmus 1899, kui oli 16 aastane. Heideti mõneks ajaks koolist välja, sest korraldas Lydia Koidula mälestusõhtuometi lõpetas kooli kuldmedaliga. Õppis mõne aja Tartu ülikoolis, kuid läks Soome. Tegeles seal soome kirjanduse ja rahvaluulega. Soomes ilmus debüütkogu ,,Elu tuli". Esimestes luuletustes oli ta jõulise stiiliga. Teemadeks noorus, aatelisus, muutused (,,Lõpp ja algus", ,,Noored Sepad") ja ka romantika, armastus (,,Oma saar").Tegeles ka Noor-Eesti rühmitusega. Kuna ta Eestis sobiliku tööd ei leidnud, siis töötas ta mitmetel ametipostidel Soomes edasi. 1911, 28 aastasena, abiellus soomlannaga (Aino). 1913 ilmub temalt teine luulekogu ,,Tuulemaa"

    Kirjandus
    Kirjanduse eksam
    55
    doc

    Kirjanduse eksam

    olukirjeldusi, poeeme. Näidendid: ,,Lea" ­ usklik laps, algul usub jumalat hijjem salgab kuna ei leia teda. ,,Kihnu Jonn e Metskapten," ,,Lesk"(1960). Reisikirju: ,,Jäine raamat"(1959) Leenini preemia. Proosa: ,,Muhu monoloogid," kogumik ,,Kirjad sõgetate külast"(1950), olukirjeldus. Oma loomingut alstab Smuul luuletajana ,,Karm noorus"(1946), ,,Mälestus isast." Poeem: ,,Staalinile" Aira Kaal ­ Põidekandist. Ta suri 1980- algul. Kirj. Memuaare: ,,Kodunurga laastud." Paar reisikirja: kogu ,,Kui saaks seda imet vaadata." Debora Vaarandi ­ Valjalast. Sündis 1916. valik kogu ,,Kauge hääl." Väga tark luuletaja. ,,Eesti mullad" see luuletus sai 1965a esimese Juhan Liivi luule preemia. On kirj luuletuse ,,Saaremaa valss." Poeem: ,,Talgud Lääne soos," ,,Tuule valgel"(1977). Debora oli rahva kirjanik. Smuul ja Debora olid mingi aeg abielus. Ülo ja Jüri Tuuling ­ Ülo kiitsakas abemeta, Jüri vastupidi

    Kirjandus
    11-klassi kirjanduse eksam
    33
    odt

    11. klassi kirjanduse eksam

    1. Ilukirjanduse olemus ja tähtsus 2. Vabalt valitud teose analüüs. 3. Rühmitused Noor- Eesti 1904-1915 Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Aino Kallas, Kristjan Raud, Villem Grünthal Ridala, Bernhard Linde, Johannes Triik Sisu: laiapõhjaline, pearõhk kirjandusel. Avaartikli 1. albumis kirjutas Gustav Suits: "Enam kultuuri! See olgu kõigi vabastavate ideede elemendiks/.../Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks." Väljaanded: 5 albumit I 1905, II 1907 (keskendub ilukirjandusele), III 1909 (sensatsioon, jahmatab avalikkust, keskendub kunstile, essee "Ruth" J.Randvere, prantsuse sümbolistid, C.Baudelaire "Raibe" tõlkis J.Aavik), IV 1912, V 1915. 1910-11 ajakiri (6 nr). Oma ajast ette rutanud, mistõttu väljaandmine lõpetati- Eestis polnud veel nii palju kõrgelt haritud lugejaskonda. Peale 3. numbri ilmumist arvustati rühmituse taotlusi ja loomingut taunivalt mitmel pool. Samanimeline kirjastus

    Kirjandus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun