Humoorikalt tõsine ,,Enesetapja" Kristo Kaareste 10A Näidendi autor oli Nikolai Erdman. Lavastaja oli Tiit Ojasoo ja kunstnik Ene-Liis Semper. Laval olid Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Kärt Tammjärv ja Linda Vaher Lavakunstikooli XXVI lennust. Esietendus toimus 12. oktoobril Vene Teatri suures saalis. Ühel tüübil keevad emotsioonid nii üle, et kõige loogilisem lahendus tundub olevat otsustada end parem lihtsalt ära tappa. Kõik! Kaua võib! Kogu pidu! Aitab jamast! Vähemalt nii tundub peategelast ümbritsevatele inimestele. Enesetapp ja pääsemine oleks lunastus, talle ja kogu ühiskonnale viimane, aga see-eest tõeliselt julge ja otsustav tegu, mis annaks julgust oma nõrkustest üle saada. Komöödia ...
Tallinna Polütehnikum Referaat Eesti noorsooromaan alates aastast 2002 Birk Rohelend ,,Enesetapjad" **** *** Õp. Tiina Luik PA-07B Tallinn 2009 Tallinna Polütehnikum Sisukord 1-2.........................Autorist 2...................Raamatu sisu 4......Kokkuvõte ja kriitika 5...............................Pildid 6.........Kasutatud kirjandus Tallinn 2009 Autorist ,,Birki inkarnatsioon Pealtnäha tundub kõik alati nii lihtne inimesed elavad selleks, et teha tööd, nautida elu ja armastust ning püüelda unistuste täitumise poole. Aga mõnikord ei ole nii. Mõnikord elavad inimesed vaid selleks, et surra. Mõnikord ei ole õnn nooruses, edus ega ambitsiooi...
muutust tulla ei saa. Homne ajareis ei muuda tänast päeva. See kaotaks ka kartused ajarändude, kui need võimalikuks peaksid osutuma, kahjulikkusest. Siinkohal olgu toodud aga näide sellesama teooria paradoksaalsusest. Inimene otsustab aastal 2500 minna aastasse 2450 ja tappa oma "noor mina". Ta täidab plaani ja sureb aastal 2450. Kuid sellisel juhul poleks aastal 2500 enam seda inimest, kes minevikku reisiks ja end tapaks. Mis siis tegelikult juhtub; kas enesetapja sureb? Vastust sellele küsimusele ei leidu. Senini on ulmeteostes enim levinud ajareiside säärane käsitlus, kus ajarändur reisib minevikku, saab seal mingi rumalusega hakkama ja oma aega naastes ei tunne seda enam ära. Sellisel juhul peab "ajamasin" eksisteerima ajast sõltumatus ruumis. Lihtsamalt. Aeg on voolav oja. Ajarändur on labidaga mees, kes kaevab ojale uue sängi, kuhu vesi nüüd voolama hakkab. Vana säng jääb kuivaks.
17 12.3. Inimene eesmärgina iseeneses. Vabadus Kant peab eesmärgiks iseeneses inimsust, mis on olemas igas persoonis; inimsus on absoluutne väärtus, mis peab olema püha, kuna inimene on moraaliseaduse subjekt. Ükski inimene ei tohi olla vahend millegi saavutamiseks. Inimsust nii iseendas kui ka teistes tuleb alati kohelda eesmärgina. 18 Kanti moraali vastu eksib näiteks enesetapja, sest ta ei kohtle end eesmärgina iseeneses, vaid kui vahendit saavutamaks kindlat eesmärki jõuda seisundisse, milles pole enam elupiina. Seega eksib ta selles, et muudab oma inimsuse vahendiks. 19 Kanti kuulus kategooriline imperatiiv (meenuta, milles see seisneb) on seotud vabaduse mõistega. Ta leiab, et kategoorilist imperatiivi saab järgida siis, kui inimene ise seda tahab.
· TEGELIK ELU - mõttetu kannatus, mis on ringis kannatuse ja igavuse vahel. Süüdi on tahe, mis otsib objekti, mida ihata. Soovi täitumiseni tunneme kannatust, täitumisel hetke rahuldust, järgneb igavus, piin, uue objekti otsimine. · Elu koosneb kannatusest ja valust. Kannatuseks vabanemiseks peab vabanema soovidest. Kiitis heaks Brahmaani, kes kõige pealt loobus tahtmistest ning seejärel alles elust, mitte vastupidi nagu seda teeb enesetapja. · Enesetapp pole lahendus, sest indiviidi surm ei pidurda maailma arengut. Surm pole lahendus kannatustest pääsemiseks, inimene peab enne maailma mõistma. · Iseloom on sünnipärane, see ei muutu. Laps pärib emalt intelligentsuse ja isalt iseloomujooned. Tähtis on, et inimene tunneks isennast, oleks omas elemendis. · Tahtest saab vabaneda kunsti abil. Kunsti vaatamisel näeb inimene tõde, mis on vabastav
Elu koosneb valikutest, soovidest ja vajadustest. Minöör saab eksida vaid korra, elu ei ole arvutimäng, kus saab uuesti otsast alata. Meie eksistents ei ole ka film ebaõnnestunud kaadreid välja lõigata ei ole võimalik. Loodusseadusi ei luba rikkuda isegi vanad kreeklased oma mütoloogias: Orpheus kaotab Eurydike, sest saatus oma otsust ei muuda. Neiul on ette nähtud elavateriigist lahkuda ning tagasiteed ei ole. Oma surmalepingule allakirjutaja on põhimõtteliselt enesetapja, sest ta on nõus loovutama oma elu. Faust langetab otsuse, küsimusele ,,omada või olla?" vastab ta: ,,Omada." Faust pälvib oma õnnelikema hetke ja on valmis oma elu loovutama. Ehk ongi selline otsus õige, hukkuma oleme määratud nii või teisiti. Inimene kardab surma, kuid kas olukorra ilus lahendus ei oleks oskus istuda toolile ja deformeeruda tuhandeks liblikaks, nagu vabanes Liblikmees elukoormast, või rännata hingena pigviinipoega, nagu tegi seda härra Pauli hingerahu
puutumatust vaja. Kelle terrorism? "Terrorism" on vist ilus sõna. Miks muidu on seda juba aasta aega korrutatud igal soodsal ja ebasoodsal, sobival ja sobimatul, tähtsal ja tähtsusetulgi juhul? Või on sel kõigel veel mingi muu põhjus, mis ei olegi sõna kõlaga otseselt seotud? Kui uurida asja lähemalt, selgub, et "terrorismi" mõiste alla on tõepoolest hakatud viima üpris erinevaid ilminguid. Sõnatu enesetapja kaubandukeskuses või bussis; suurejooneline vaatemäng kaaperdatud lennukite, Pentagoni ja põlevate pilvelõhkujatega; riiklikud investeeringud tuumarelva ehitamiseks; pommirünnak soojale maale sõitnud turistidele; paramilitaarsete rühmade treenimine ja varustamine; raha väljapressiv üksik täpsuslaskja; pantvange võtvad sõdalased, kes nõuavad sõja lõpetamist, jne. Kõigele sellele on küll ühine
Kui moraalse teoga kaasnevad muud emotsioonid, näiteks armastus, hool, õnnetunne, on need pigem head kõrvalproduktid aga mitte moraalse teo põhjustajad. Kant peab eesmärgiks iseeneses inimsust, mis on olemas igas persoonis, inimsus on absoluutne väärtus, mis peab olema püha, kuna inimene on moraaliseaduse subjekt. Ükski inimene ei tohi olla vahend millegi saavutamiseks. Inimsust nii iseendas kui ka teistes tuleb alati kohelda eesmärgina. Kanti moraali vastu eksib enesetapja, sest ta ei kohtle end eesmärgina iseeneses, vaid kui vahendit saavutamaks kindlat eesmärki jõuda seisundisse, milles pole enam elupiina. Seega eksib ta selles, et muudab oma inimsuse vahendiks. 3. KANTI EETIKA KRIITIKA Alati ei pruugi testimine kategoorilise imperatiiviga olla kooskõlas meie moraalse intuitsiooniga. Näiteks võtame olukorra, kus teie uksele koputab naabrinaine, kes palub, et teda vägivallatseva mehe eest varjaksite. Te peidate naabrinaise riidekappi
„Tahan armastuses inimese vastu möönda, et enamik meie tegudest on moraalsed, aga kui ma vaatan inimeste mõtteid, siis kohtan igal sammul kallist mina, mis torkab alati silma ja millele nende mõte toetub, selmet ta toetuks kohuse rangele käsule, mis enamjaolt nõuaks eneseselagamist.“ Tegutse nii, et kohtled inimsust nii iseendas kui ka teistes alati ka eesmärgina ja mitte kunagi pelgalt vahendina. See on kanti eetika üks kuulsamaid ja kaunimaid kohti. Ta mainib näitena enesetappu- enesetapja ei kohtle ennast eesmärgina iseeneses, vaid ainult vahendina saavutamaks teatavat eesmärki: seisundit, milles elupiina ei ole. Nii muudab enesetapja oma inimsuse vahendiks ja tema tegu eksib moraali vastu. Praktilise mõistuse postulaadid Vabadus on põhimõte, mille oletamist meie praktiline mõistus nõuab, aga mida kuidagi ei saa tõestada. Ta tunnustab ka kaht teist praktilise mõistuse oletust, millel on vabadusega võrreldav positsioon – hinge surematus ja jumala olemasolu.
et tal läks pystolit laadides pauk lahti [:)], aga hr Kross jätab meile ka võimaluse arvata, et tapja oli salaja tuppa roninud Laming kes jäi tuppa astunud Timole paberid näpus vahele - nimelt olid akna all mingid jalajäljed ja pystol, mis Timol käes oli, ei tohtinud olla haavlitega laetud, sest ta käis sellega märki laskmas ja kasutas ainult kuule ning seinal asunud kaheraudsel pyssil oli yks raud tyhjaks lastud, teine aga haavlitega laetud - seda aga ei pane enesetapja või õnnetuse läbi hukkunu mingi trikiga seinale tagasi. Nyyd tuleb teoses pikk ajaline paus ja järgmine sissekanne (tuletame meelde, et tegu on Jakobi päevaraamatuga) tehakse alles mitukymmend aastat hiljem, siis Jakob natuke filosofeerib (st on hakanud asju teise pilguga nägema ja Timo ei tundugi enam nõnda mõtetu tegelasena kui enne), ning annab teada, et ta reisib ära lõunasse, oma tervist parandama, ning annab oma päeviku nyyd juba admiraliks tõusnud Jyrile ja avaldab
nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada. Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et
oleks võimalik ise ennast ebaõiglaselt kohelda. Siiski ei saa olla ebaõiglaselt kohtlemise osaliseks saamine vabatahtlik, isegi ohjeldamatuse puhul. Seega ei saa siiski end ebaõiglaselt kohelda. Kes aga vabatahtlikult tõstab käe enda vastu, teeb seda vastuolus õiguspõhimõttega, mida seadus ei luba- niisiis toimib ta ebaõiglaselt. Seda siis riigi suhtes. Riik karistab sellisel juhul enesehukkajat n: enesetapja käsi maeti kehast eraldi. Inimesed arvavad, et ebaõiglaselt käitumine on enda teha ja seepärast on kerge olla õiglane. Mis on üldiselt õiglane selle määrab seadus. Põhimõtteliselt õiglane toimimine pole kerge, sest see eeldab vastavat seadumust (hexis), mis kujuneb aja jooksul harjutamise tulemusena. Vahet tuleb teha juhuslikel tegudel ja harjumuspärastel tegudel. Edasi korralikkusest rääkides kasutades Aristotelese põhimõtet,
kariloomade ja isegi laste surma koledasse nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada. Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et
Samuti võib süüdlaseks olla ka mõne tuttava südametu käitumine või ütlemine, mis mõjutab meie otsust elule. See, kes enesetapuni jõudis, on tema ülestunnistus elule, et ta ei saanud hakkama. Talle oli antud kõige suurem kingitus universumis elada, kuid ta ei saanud sellega hakkama ja tappis end. Ühiskond ei saa iial teada, miks inimesed end tapavad, kuid nad saavad aidata nende otsuste mõjutamisel, mis võib otsustada nende elu. Nad peavad suutma näha ja kuulata enesetapja südamesse, tema hinge, kuna seal võib tavaliselt vastus end peita. Enesetapjate nimekirja võib lisanduda ka neid, kellel on elu mõte olemas. Neil on käsil mingi projekt või idee, neil on olemas kindel tegevusplaan, mis on nende elust tähtsaim. Kui nad saavutavad selle, siis nad tapavad endid, kuna neil ei ole enam midagi tähtsat, mis neid elus hoiaks. Absurdi müürid. Absurd on kõikjal meie ümber. Kõik, mis me teeme, kõik, mida me mõtleme, kõik, millest me unistame
· S järgi on optimism ohtlik ja ekslik maailmavaade; elu on balansseerimine kannatuse ja igavuse vahel; naudingud ei muuda elu elamisväärseks iga nauding nõuab vajadust uute naudingute järele · S: Kannatusi saab vähendada vaid soovide vähendamisega, tõesti targalt käitub see, kes otsustab kaine arutluse tulemusel nälgides kustutada eluküünla nagu brahmaan · Brahmaanil ja enesetapjal erinevus: enesetapja lakkab elamast ja sellele järgneb "lakkab tahtmast", brahmaan lakkab tahtmast ja sellele järgneb "lakkab elamast" KIERKEGAARD · Sören Kierkegaard (1813-1855) oli taani filosoof, eksistentsialismi eelkäija või rajaja · Kihluslugu 17-aastase Regina Olseniga · Essentsialism (lad essentia olemus) kordumatuid inimesi pole · Eksistentsialism (lad existentia olemasolu) iga inimene on kordumatu
nakkushaigusse, mis kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada. Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu piirinihutamise pärast, saab Oru peremees aru et
1. Sissejuhatus Käesolev uurimustöö käsitleb ühe tänapäeva loetavaima kirjaniku Paulo Coelho kahte romaani: ,,Üksteist minutit" ja ,,Veronika otsustab surra". Nende teoste peategelasteks on kaks täiesti erineva päritolu, unistuste ja elukäiguga naist. Neid seob vaid fakt, et mõlemad on tõesti sündinud lood. Samas ei ole nad tavalised naised, vaid pigem olendid, keda ühiskond reeglina välja tõrjub prostituut ja enesetapja. Sellest hoolimata jäävad nad iseendaks, ega hooli sellest, mida tegelikkus peab õigeks või valeks. Nad leiavad ise tee selleni. Otsustada enda elu üle ise kas see pole mitte julgem tegu kui miski muu? Uurimustöö eesmärk ongi selgitada, kuidas leida iseennast ja teed armastuse juurde. See on aga protsess, mille käigus analüüsin tegelaste elukäiku, enesetunnetust ja suhteid. Analüüsin eraldi Maria ja Veronika lugu üritades näha maailma nende silmade läbi. Oma töö
Olukord tundus Kati jaoks lootusetu, ta ei näinud enam oma elul mõtet ega osanud leida oma probleemile lahendust. Kati tahtiski teha enesetappu ja hüpata kõrge hoone katuselt alla, kuid enne seda mõtles ümber. Paraku ta libastus ja hoopis kukkus alla, kuid lähedased peavad seda enesetapuks. Teose lõpus on toodud välja Kati lähedaste mõtted Kati surma kohta. Teose autor tahab sellega lugejale näidata, et enesetapp mitte ei lõpeta valu, vaid jagab selle laiali teistele inimestele, enesetapja lähedastele ja tuttavatele. HIV on Eestis tabuks, endiselt seostatakse seda halbade elukommetega, kuna algselt oli see süstivate narkomaanide probleemiks. Seetõttu inimesed ei pea vajalikuks ennast testimas käia või häbenevad seda ja levitavad viirust edasi, kuna pole teadlikud selle olemasolust. Eesti poliitiku Maret Maripuu väitel on narkomaanide kõrval saanud suurimaks riskigrupiks just noored naised. Ta rõhutab, "Üha tähtsam on kasvatada teadlikkust ja tolerantsust, et HIV
kõrvenurgast pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada. Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi
pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada. Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi Pearu
kohe, et tal läks pystolit laadides pauk lahti [:)], aga hr Kross jätab meile ka võimaluse arvata, et tapja oli salaja tuppa roninud Laming kes jäi tuppa astunud Timole paberid näpus vahele - nimelt olid akna all mingid jalajäljed ja pystol, mis Timol käes oli, ei tohtinud olla haavlitega laetud, sest ta käis sellega märki laskmas ja kasutas ainult kuule ning seinal asunud kaheraudsel pyssil oli yks raud tyhjaks lastud, teine aga haavlitega laetud - seda aga ei pane enesetapja või õnnetuse läbi hukkunu mingi trikiga seinale tagasi. Nyyd tuleb teoses pikk ajaline paus ja järgmine sissekanne (tuletame meelde, et tegu on Jakobi päevaraamatuga) tehakse alles mitukymmend aastat hiljem, siis Jakob natuke filosofeerib (st on hakanud asju teise pilguga nägema ja Timo ei tundugi enam nõnda mõtetu tegelasena kui enne), ning annab teada, et ta reisib ära lõunasse, oma tervist parandama, ning annab oma päeviku nyyd juba admiraliks tõusnud Jyrile ja
[:)], aga hr Kross jätab meile ka võimaluse arvata, et tapja oli salaja tuppa roninud Laming kes jäi tuppa astunud Timole paberid näpus vahele - nimelt olid akna all mingid jalajäljed ja pystol, mis Timol käes oli, ei tohtinud olla haavlitega laetud, sest ta käis sellega märki laskmas ja kasutas ainult kuule ning seinal asunud kaheraudsel pyssil oli yks raud tyhjaks lastud, teine aga haavlitega laetud - seda aga ei pane enesetapja või õnnetuse läbi hukkunu mingi trikiga seinale tagasi. Nyyd tuleb teoses pikk ajaline paus ja järgmine sissekanne (tuletame meelde, et tegu on Jakobi päevaraamatuga) tehakse alles mitukymmend aastat hiljem, siis Jakob natuke filosofeerib (st on hakanud asju teise pilguga nägema ja Timo ei tundugi enam nõnda mõtetu tegelasena kui enne), ning annab teada, et ta reisib ära lõunasse, oma tervist parandama, ning annab oma
Pollock. Võtab kasutusele väga suured formaadid, 3x4. Loobub pintsli kasutamisest. Pildus värvi, pritsis, kandis jalgadega, pani vihmaga autokatusele. Muutis oma maalide tegemise häppeningudeks (häppeningul pole ajakava, performance'il on). Abstraktne ekspressionism 1950datel väga populaarne tema tõttu. II laine Berliinis Keisri kukutamisega kaasnenud sündmustest inspiratsiooni saanud Novembergruppe - Saksa ekspressionismis sõjateema, sõjatraagika. Beckmann: "Öö" - kujutab enesetapja mahavõtmine purjus seltskonna poolt. "Tantsupaar Baden-Badenis". Põgenes hiljem USAsse. Dix - triptühhon "Sõda" - gaasirünnaku ajal läänerindel. "Tikumüüja seeria". Põgenes. Grosz - õel ja jõhker karikaturist, graafik, kommunist. Gori on teda matkinud. Teravalt vasakideoloogiline. Ühiskonnategelastega maal. "Hitler-päästja", "Hukkamine", ,,Ühiskonna alustalad" Samuti ka massiprostitutsioonitemaatika
Kirik ei lubanud "vääralt surnuid" matta kalmistule, kuid keelas neid jätta ka maa peale. Keelule vaatamata elas hirm rahva seas veel kaua. Näiteks, 1913.a kevadel viidi Saraatovi kubermangus läbi kohtuistung talupoegade üle, kes kaevasid välja ühe alkoholi tõttu surnud mehe ja lõikasid ära jalad. Niiviisi olevat nad võtnud temalt võimaluse kuradit sõidutada ( 2005: 214-222). Vanade eestlaste suhtumine ,,vääralt surnutesse" ei eristunud oluliselt idaslaavlaste omast. Enesetapja jäi siia maailma (Mana-maile) kinni, muutudes kurjaks ja kättemaksuhimuliseks. Temast sai kurjade-pahade olendite käsilane, kes tõi haigusi ja õnnetusi. Mõnikord sooritas inimene enesetapu just kättemaksu eesmärgiks, et viia lihtsamini ellu kurje plaane oma vaenlaste vastu (Heintalu 2006a: 249). Elavate maailma jäid kinni ka mustad nõiad; võlgnikud; inimesed, kelle töö jäi pooleli; rikkusest kinnihoidjad; kurjade inimeste hinged (Heintalu 2006a:
Preisi Üldine Maaõigus nägi raskeima karistusena ette surmanuhtluse pea maharaiumise läbi või siis karatastamisega. Lisaks taolisele surmanuhtluse diferentseerimisele esines ka muid keskaegseid mõjutusi.Surmanuhtluse liike võidi näiteks rakendada hukkamiskohale lohistamisega või laiba avaliku väljapanemisegaEnesetapp polnud õigusvastane tegevus, kuid kui see pandi toime karistuse vältimiseks või pärast kohtuotsusetegemist, siis võidi näiteks enesetapja laiba kallal teiste hirmutamiseks hukkamist jäljendav toiming sooritadaUue kvaliteedi kriminaalõigusesse tõid Prantsuse 1810.a. kriminaalkoodeks (Code Penal) ning Baieri 1813.a.kriminaalkoodeks. Code Penal jagas karistused piinavateks ja häbistavateks või ainult häbistavateks. Piinavad jahäbistavad karistused on:1. surm;2. eluaegne sunnitöö; 3. asumiselesaatmine; 4. tähtajaline sunnitöö; 5. vangistus.Surmanuhtlus viidi täide pea mahalöömise teel. Isatapmist
organiseeritusega. Mida vähem suudavad üksikisikud või grupid integreeruda, seda suuremad on nende enesetapu võimalused. Durkheim ei pane süüd üksikisikule vaid peab süüdlaseks ühiskonda, mis ei suuda isikuid integreerida piisavalt hästi. Enesetapjateks on tavaliselt inimesed, kes jäävad ühiskonnas üksi neil on vähe kontakte teiste inimestega ja ei leia moraalset toetust teistelt. 3 liiki suitsiide, lähtudes integratsioonist: · Egoistlikud suitsiidid enesetapja, kes hoiab end teadlikult kõrvale teistest inimestest, gruppidest. Ajab omaette asju. Seetõttu on tal raske leida kontakti teiste ühiskonnaliikmetega. Satub probleemidesse ja ei suuda neid üksi lahendada. · Altruistlikud suitsiidid ülemäärane integreeritus; inimene jätab iseenda huvid kõrvale ja keskendub grupi tõekspidamistele ja huvidele (nt sõjavägi ja suitsiidid) · Anoomilised suitsiidid põhinevad ühiskondlikel raskustel; tulenevad nt
Ka see on kristlusele vastanduv. Selle veidra uskuma hakkamise teekonna kõrval on ka armastama hakkamise liin omamoodi väga veider armastuslugu. Selle raamatu teeb naljakaks see naiivsus, millega inimesed jumalasse usuvad. Teine raamat tegeleb taaskord ülimalt tõsise teemaga, eriti eestlaste enesetapu protsenti arvestades. Kaheldamatult väljakutse sellele teemale. Seda käsitletakse siin taaskord musta huumori võtmes. Esitatakse 50 võimalikku enesetapja kirja. Neid kirjutavad väga erinevas vanuses, erinevatel ametikohtadel olevad isikud jne. Õunapuu tahab välja tuua tegelikult enesetapu absurdsuse selles mõttes, et inimesed thitipeale tapavad end suhteliselt tühistel põhjustel. Sellest ka see enesetaüu absurdidimensioon. Ja sellepärast on ka neid kirju võimalik lugeda musta huumori võtmes. Õunapuu on kirjutanud veel ka paar romaani. ,,Olivia" üks tema õnnestunumaid romaane.
pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari unustada. Vahepeal muutub naabrite vahekord aina veidramaks ja pärast mõnda intsidenti ja kohtuprotsessi
pea pooled lapsed viis, seletab Mari Jussi kättemaksuga. Ta ei suuda endale andestada seda, et talle salajas päris meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, ja kuigi ta seda kunagi tõsiselt ei mõelnud ega kavatsenudki Jussi juurest ära tulla, oskab ta ikkagi end nii süüdistada, et kõik talu õnnetused kuidagi ta fantoomkuriteoga seotud on. Juss maetakse surnuaia taha, kelli talle ei lööda, kirik ei taha enesetapja surmaga midagi tegemist teha. Mari on mehe surmast nii löödud, et kavatseb kindlasti Vargamäelt lahkuda. Jääma paneb ta (teadmatult) Andres, kes Jussi matusel võttis lauluraamatu ja luges talle nagu poleks ta surmas midagi põlgusväärset ega ebanormaalselt, luges, nagu Krõõdalegi lugenud oli. Seda ei suutnud Mari 21 unustada.
annaabi.ee 
