Kirjanduse eksam 10 klass (10)

Q: Kuidas armastada ja olla armastatud?

Vastus leiad õppematerjalist: Kirjanduse eksam 10 klass

Q: Mis vene selts see selline on kus teed pole?

Vastus leiad õppematerjalist: Kirjanduse eksam 10 klass

Keskkool - Kirjandus - Kirjandus

5 HEA

Esitatud küsimused

Kuidas armastada ja olla armastatud?
Mis vene selts see selline on kus teed pole?

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM 2006
Pilet nr 1

Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed
Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja - Rooma kirjandust. On pärit sõnast „antiquus“ – vana, iidne . Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. V-K kirjandus on ajalooliselt vanem, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud, perioodid: I arhailine periood (8-6 saj e Kr), II klassikaline (5-4saj e Kr, keskuseks Ateena ), III Hellenismi ajajärk (3-1 saj eKr), IV Rooma periood 1-6 saj p Kr). 12-9 saj on tume periood. Vana- Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr. Koinee - kreeka keel, mille aluseks atika murre, kujunes välja 4 saj e Kr. Selle ajajärgu varaseimat sõnaloominugt pole sälinud, seega peetakse alguseks Homerose eeposeid. Palju kahtlusi H. olemasolus ja tema autorluses: 18 saj väitis saksa teadlane Wolf, et H ei ole teoste autor, kuna kreeklastel polnud siis veel kirjaoskust, teos täis vasturääkivusi ning on kokku pandud erinevate inimeste poolt (H lõi suurema osa). Talle vaidles vastu aga Nitzsche. Mõlemal mehel oli oma koolkond, toetajad. Selleks ajaks oli uuritud juba muid rahvalaulikuid. Selgus, et on veel pikemaid eeposeid peast osatud. Väidetavalt oli H ühe osa oma elust pime. Kindlat sünnilinna ei teata (7 linna väidavad, et just seal sündis). Esimest korda uuemal ajal pöörduti antiigi poole renessansi ajastul ( 14-16. sajandil; Shakespeare , Boccaccio ; võeti üle maailmavaade humaansus , harmooniline areng). Teine kord klassitsismi ajal (17.-18. saj; võeti üle vormiline pool)
“ Ilias ” räägib Trooja sõja puhkemisloo, käigu ja lõppemise, mis pole aga loogilises järjekorras. Eeposes 24 laulu, 15700 värssi ning räägib sõja 10ndast Trooja piiramise aastast. Eepose tegevus umber 50 päeva: Achilleuse viha kuni Hectori tapmine . Tehasse tagasivaateid sõjakäigule, põhjustest ei räägita, sest H arvestas, et tollased kuulajad teadsid vanu müüte sõja algusest
Sisu: Zeus ei tohi last saada imekauni nümfi Thetisega. Zeus paneb Thetise mehele – pulmapidu kuninglik. Kutsutakse kõik, va tülijumalanna Eris. Too solvus ja otsustas kätte maksta. Viskab kuldse õuna pulamkülaliste sekka. Õunal oli kiri “Kõige kaunimale”. Kolm kõige kaunimat olid Hera (abielu), Athena ( tarkuse ), Aphrodite (ilu, armastus), kohtunikuks kutsuti Paris (Trooja kuningapoeg). Jumalannad pakkusid seda, mis said. Hera – võimu, Athena – kangelase kuulsust /tarkust, Aphrodite – ilusaimat naist. Paris annab õuna Aphroditele. Maailma ilusaim naine oli Ilus Helena, kes oli juba abielus Sparta kuninga Menelaosega. Paris läks Spartasse, kus kuningas ta soojalt vastu võttis. Parisel õnnestus Helena röövida. Kui Menelaos koju tuleb, märkab ta, et naist pole ja kuulutab Troojale sõja. Menelaose vend Agamemnon saab kreeklaste ülemjuhatajaks. Otsiti kokku kreeka kuulsaimad kangelased. Odüsseus on üks neist. Ta ei tahtnud sõtta minna ning seetõttu mängis hullu. Ta külvab põllul soola, vastab küsimustele jaburalt. Sõjamehed panid tema poja adra ette, et kui ta hull on, siis sõidab pojast adraga üle. Kuid Odüsseus ei riskinud poja eluga. Achilleus oli teine kangelane, kes oli saatuse fenomeni ohver. Ema oli hirmul ja proovis poega säästa, muutes ta tüdrukuks. Tüdrukute seas laoti relvad lauale ja linnas tekitati vallutamist. Kõik tüdrukud tormasid kiljudes minema, ainult Ach haaras relva. Nii saadi ka tema kätte.
Oli vaja Trooja alla purjetada, kuid tuult polnud, sest sõitu oodates tappis Agamemnon Artemise lemmikhirve, mille peale Artemis pahaseks sai. Tuul tuleb tingimusel, et toodaks ohver. Agamemnon ohverdas oma tütre Iphigeneia , kellest sai Artemise preester . Parise vennast Hectorist sai Trooja sõjapealik. Priamos oli Trooja kunn .
Sõda kestis vahelduva eduga 10 aastat. Jumalatest oli osa kreeklaste osa troojalaste poolt. Sõda venis. “Achilleuse viha” sellest algas eepos . Ach röövis endale imeilusa tütarlapse (preestri tütar), keda Agamemnon endale tahtis. Seepeale Ach vihastas. Ta ei väljunud oma telgist ning kreeklastel hakkas halvasti minema. Ach-e ema oli Thetis . Telki tuli Ach-e parim sõber Patroklos , kes palus endale Ach varustust. Ta sai selle. Troojalased arvasid, et tegu Achilleusega ning Hector tappis ta, võttis ka varustuse endale. Ach süüdistab sõbra surmas ennast, otsustab kätte maksta. Thetis tuli pojale appi, tõi uued relvad (Hephaistose valmistet). Achilleus leppis Agamemnoniga ää ja tormas Hectori vasta. Ach-e obene kukkus aga rääkima, et A sureb varsti. A ei pööranud sellele tähelepanu. Hector langeb lahingus. A seob laiba vankri taha, lohistab mitu päeva ümmer enda kantsi . Priamos tuleb poja keha küsima, sai selle. Tehasse vaherahu ja peetakse matuseid. Sõda ei ole veel läbi, kuid „Ilias“ sellega lõpeb.
Odüsseus mõtleb välla, et kuda sõda kõikse kiiremini lõpetada. Kreeklased peaksid pidulikult lahkuma , et troojalastele jääks mulje , nagu sõda oless lõppenud. Kingituseks ehitati hiigelsuur obene, kus palju meha sees oli. Kreeklased teesklesid oma lahkumist , jätsid laevastiku aga Trooja lähedale. Trooja preester ütles, et obene toob aint halba. Kui troojalased kahtlustama hakkasid, tõusid merest maod ning kägistasid preestri koos ta poegadega. Obene veeretati linna. Öösse tulid mehad välja, avasid laevastikule väravad, Trooja tehti maatasa. See oli kreeklaste formaalne võit. Kodoteel läheb neil halvasti, sõda jäi nö viiki.
“Odüsseia” /Odüsseia- eksirännak/ - 24 laulu, 12000 värssi, on poole sajandi võrra noorem kui “Ilias”. Räägib, kuda Odysseus kodo seilab, aeg Trooja sõja järel, 10 a peale seda pole ikka veel kodus. Teekonna teeb raskeks merejumal Poseidon , sest Odys. Sandistas ta poja. Mainitakse “ Iliase ” tähtsamad kangelased ää, meenutatasse Trooja sõda. Keset teost tehasse tagasivaade eelnenule.
Ithaka saare valitseja on O naine Penelope , poeg Telemachos . Rikas majapidamine . Kodomineku algul on kõik sujuv. Kuid siis satuvad tormi kätte. Esimene maa, kuhu satuvad, oli lotofaagide (lootosesööjad) maa. Kes lootoseid sööb, unustab kodumaa. O saab sealt siiski minema. Viib oma mehasid otsusekindlalt edasi. Jõuavad saarele , kus kükloop Polyphemos, suure isuga jõhkard. Tal oma koobas, omad lambukesed. Tema isaks merejumal Poseidon. Mehed lähevad koopasse, kus küklops sööb neid kahekaupa hommikuks. O nipp – purjujootmine ja kavalus . Jootis küklopsi veini täis, seejärel torkasid põleva tukiga tal ainsama silma välla. Küklops määd. Mehad riputasid endid lammaste kõhu alla ja pääsesid sedapsi tulema . Poseidon vihastas, määdness saadab sest peale O-st. O pooldajaks tuultejumal Aiolos . Ta pakkis kõik tuuled nahkkotti ja andis O-le kaasa, kuid kotti ei tohtinud keegi avada. Mehad uudishimulised ning lasid tuuled välla. Nad olid juba peaaegu et kodo, kuid sis vastutuul ja puhus nad merele tagasi. Järgmisena sattusid nad laistrügoonide maale, koht, kus päeva ja öö teed lähenevad teineteisele. Laistrügoonid purustasid nende laevad, va ühe, millega jõuti nõid Kirke juurde, kes mehad sigadeks muutis, O muutis nad imerohu abil tagasi mehadeks. O leiab Kirkega vastastikust teineteisemõistmist ning jääb aastaks sinna. Kirke saadab O kindlate juhendite järgi surnuteriiki, kus kohtab Agamemnonit, Achilleust oma ema ja teisi sugulasi tuttavaid. Tagasi tulles jätkub tema teekond . Teele jäävad sireenid , kelle eesmärk mehed oma kauni lauluga teelt kõrvale juhtida. Kõrvad vaha täis ja masti külge siduda. Läbiti ka Skylla ( koletis ) ja Charybdis (kalju). Seal kaotati osa meestest. O satub järgmiseks päikesejumal Heliose saarele, kus imekaunid rammusad karjad ringi tõmblemas. Helios mehade vastu sõbralik, a karjasid ärgu parem puutugu. Mehed nälgas, loomi tapma. Helios vihane , Zeusile kaebama, too saatis tormi selle ainsama laeva vasta (siit algab eepos) ning mehad hukkusid koos laevaga . O satub aga Ogygia saarele, kus elas nümf Kalypso. Too hoidis O kinni, et unustaks pere ja kodusaare. Jääb sinna pikaks aaks. O-sse suhtus positiivselt vaid Athena, kes saatis käskjala Hermese Kalypso juurde, et too O vabaks laseks. O lahkus saarelt omatehtud algelise parvega. Poseidon purustab aga selle. Satub faiaagide saarele. Rannas kepslevad tütarlapsed, kelle seas ka imekaunis kuningatütar Nausikaa . Too viis O kuninga juure, korraldati pidustused, võitlusmängud. Pime laulik laulis sõjast, O puhkes itkema. Ta pajatas kogu oma loo. Faiaagid andsid padaarokeid kaasa ja viisid ta oma laeval Ithakale. Poseidun muudab faiaagide laeva aga kaljuks. Rannal muudab Athena O-e kerjuseks. Kohtab siis esimesena oma seakarjust, seejärel poega, kellele üts, kes ta on. Järgmisel pääval läks poika lossi, O järgnes. Käitus kerjusena. Õhta juhatati ta Penelope juure. Seal ta valetas, et on palju rännanud ja O kohanud. Penelope lasi vanal orjataril O jalgu pesta, kes ta jalal oleva armi tõttu ära tundis. Järgneval päeval pidi Penelope valima endale meha. Korraldati võistlused: tuli vinnata O vibu ja seejärel läbi 12 kirve silmade nool lasta. Keegi ei suutnud seda, a kerjus suutis. Järgnes tapatalg, kus kosilased hukati. Athena oli alati O poolel. Viimane laul: räägib kosilaste hingede rändamisest. O on tark ja lepib kosilaste omastega. Sellega lõppes eepos.
Eeposes kasut. Palju epiteete. Achilleuse kohta kasutatakse 46 epiteeti. On palju korduvaid värsse (1/3). Ülistatakse sõjamehe vaprust, arukust, kõneosavust, austust jumalate vastu. Temo eeposed on nö antiikaja realism . Mõlemas eeposes kasutatakse heksameetrit – vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid (3 + hingetõmbekoht ehk tsesuur + 3)
1.2. A. Puškini elu ja looming „Jevgeni Onegin ”
6.06 1799 - 10.02 1837
Aleksandr Sergejevitš Puškin sündis Moskvas põlisaadliku pojana, majanduslikult mitte heal järjel olevas peres. Tema lapsepõlv oli rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse ükskõiksusega. Tema vaimne areng oli väga varajane. Suurepärane prantsuse keele oskus võimaldas tal selles eas, mil teised lapsed alles mängivad, isa raamatukogu läbi lugeda. 10selt muutus ta reipaks noorukiks, väsimatuks osalejaks mängudes. Füüsilist liikumist armastas ta kogu elu: tubli matkaja, väsimatu tantsija, osav vehkleja ja laskur , julge natuur ning alati valmis riskima. 1811 pandi ta Tsarskoje Selo lütseumi, mis oli just avatud. 1814 ilmus ajakirjas tema luuledebüüt “Luuletajast sõbrale” pseudonüümi Nkšp all. Lütseumi lõpetamise ajaks oli tal trükki jõudnud umbes 30 luuletust ja tema nimi kirjandusilmas juba tuntud. 1817 peale lütseumi lõpetamist määrati ta Peterburi välisministeeriumisse, mis tol ajal oli auamet. Kuid ta tegeles luuletamisega. Suhtles vendade Turgenevitega, kelle eesmärgiks oli pärisorjuse kaotamine. Tema poliitilise luule ja julgete esinemiste pärast saadeti ta pagendusse 1820-24. Ta viibis Jekaterinoslavis, Dnepris, Kaukaasias , Krimmis, Kišinjovis, Odessas (Rajevski, tütred, armumised, lahkumised). Odessast viidi ta Mihhailovskojesse, kus veetis 2 aastat. Siin oli tal igav, ainult Arina ja naabermõis Trigorskoje pakkusid seltskonda. 1826 aasta 16 septembri ööl tuldi talle järele ja ta viidi tsaar Nikolai I kabinetti , kus viimane otsustas armu anda. 1828 kohtas ta oma tulevast naist Natalja Gontšarovat, abieluettepanek tehti 2 aasta pärast, aga kuna raha polnud kummalgi, andsid Puškinid oma Boldino mõisa panti. Kui ta aga sinna sõitis, sattus ta kooleraepideemia tõttu kolmeks kuuks karantiini ja pidi sinna jääma. Boldino sügis on tema kõige tähelepandavaimaid loomeperioode. Tema abielu osutus õnnelikuks, naine oli ilus ja neil oli neli last. Ainuke, mis kimbutas, oli rahapuudus. Elulõppu tumestasid õukonna intriigid. Nimelt tuli Peterburi prantsuse aadlik Georges d’Anthés, kes hakkas tema naisega flirtima. Puškin kutsus tolle duellile. See aga hirmutas d’Anthes’i ja ta abiellus Natalja inetu õega, aga flirtis ikkagist. Puškinile ei jäänud muud valikut. 8. Veebruaril 1837 toimus siis duell . Vastane tabas teda kuuliga kõhtu, mis küll operatsiooniga eemaldati, kuid sai talle saatuslikuks. 10 veebruari õhtul ta suri ja maeti Svjatogorski kloostrisse.
Looming:
1814 ilmus ajakirjas tema luuledebüüt “Luuletajast sõbrale” pseudonüümi Nkšp all. Lütseumi lõpetamise ajaks oli tal trükki jõudnud umbes 30 luuletust ja tema nimi kirjandusilmas juba tuntud. Turgenevi mõjutusel kirjutas kaks poliitilist programmluuletust (Küla ja ood Priius ). 1820 poeem “Ruslan ja Ludmilla ” (Kiievi vürst Vladimir annab oma tütre Ludmilla vürst Ruslanile naiseks. Kosilasteks olid ka Rogdai, Ratmir ja Varlaf. Pulmapeo ajal röövitakse Ludmilla aga nõid Tšernomori poolt. Ruslan leiab naise läbi seikluste üles). 1820/21 romantiline poeem “Kaukasuse vang” (Kangelane põgeneb Venemaalt Kaukasusse, kus võetakse vangi tšerkesside poolt. Üks tšerkessitar armub temasse, ta aga ei suuda sellele armastusele vastata, sest ta süda on närbunud. Tüdruk aitab tal põgeneda ja uputab siis enda). 1824 poeem “ Mustlased ” (Kangelane Aleko põgeneb kodust mustlaste juurde, kust leiab oma elukaaslase Zemfira. Too aga leiab varsti endale mustlasest mehe. Aleko tapab nii rivaali kui ka naise. Viimase isa kihutab ta laagrist minema). 1824 tragöödia “ Boriss Godunov” (Tsaar Fjodor surnud, troonile Boriss, kuid too olevat lasknud tappa tsaari vennapoja Dimitri. Rahvast tahab uut tsaari, kes oleks õnnetu, ärapõlatud ja tagakiusatud. Üks Grigori kasutab juhust ja kuulutab end tapetud Dimitriks. Valitakse troonile. Kardab aga Borissi poega Fjodorit ja laseb tolle tappa). 1828 “Poltaava” oli poeetiliselt ja filosoofiliselt tema küpsemaid teoseid, kuid ei leidnud eriti vaimustatud vastuvõttu. Üks tähelepandavaid loomeperioode nii töö intensiivsuse kui ka teoste kunstiküpsuse poolest oli Boldino sügis (1830), mil ta lõpetas “Jevgeni Onegini ”, kirjutas väikeste tragöödiate draamatsükli, jutustusetsükli “Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused”, poeemi “ Majake Kolomnas” ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid.
2.1. Antiikteater-teke, lavastus , korralduslik külg. Sophokles „Kuningas Oidipus ”
Näitekirjanduse alged on juba vanades rituaalsetes lauludes ( pulma- ja leinalaulud). Dionysose auks korrald. Pidustustel - dionüüsiatel – hakati etendama miimilisi mänge koos maskeerimisega, Dionüüsiatest on välja arenenud karnevalid. Ateena lähendal tekkis kultuslik draama - ainult väljavalitutele salajased jumalateenistused , kus etendati jumalanna Demeteri röövimist allmaa poolt. Aristoteles on väitnud, et tragöödia on tekkinud ditürambidest (jumala aux lauldav kiidulaul) koorist eraldub eeslaulja , kes deklameerib (eeslaulja-koori kordamööda laulminealgeline dialoog ). Etendati jumala sündi, kannatusi, surma, ülestõusmist. Hiljem lisanduvad müütide lood. Kreekas tekib 2 näideniliiki: tragöödia ja komöödia. Tragöödia lõpus pidi olema saatiirdraama, mis pidi pärast kurba näidendit inimestel tuju heaks tegema. Teater oma mütoloogilisema sisuga tekkis 6 saj. eKr.. Esimene dateeritud etendus toimus 534. eKr kirjanik Thespise poolt - toob sisse esimese näitleja. Ehitist, kus etendusi esitati, nim. amfiteater : keskel oli orkestra (lava, koor asus sellel, kuni 24 m diameetriga), selle taga olid skenee (lavatagune majalaadne ehitis, mis oli näitlejate kostüümide ja maskide vahetamisex) ja proskeenion ( eeslava , kus olid näitlejad), theatron (pealtvaatajate pinkide osa, poolring ). Laval on üks näitleja ja koor. Näitleja teadustab, vahetab välimus, kommenteerib, mängib erinevaid isikuid, ei lula, vaid deklameerib. Koor ja näitleja jag. Etenduse mitmeks osaks. Enne koori lavaletulemist esitab näitleja proloogi. Siis tuleb kahel poolt orkestrale koor. Näidendi lõpus võis olla ka näitleja dialoog koori juhi ehk korüfeega. Etenduse tegevus toimub 1 päeva jooksul ja harilikult ühes kohas. Dionüüsiad kestsid 6 päeva, viimased 3 päeva pühendat. teatrile. Etendusi korrald. võistluse korras. Võistlusele lubati ainult uusi näidendeid. Näitekirjanike vahel korraldati võistlusi, kuhu pääsemisex pidi kirjanik looma tetraloogia (3 tragöödiat, 1 satiirdraama, mille ainex Vana-Kreeka müüt) Alates 480 a hak võistlema ka komöödiad.. Koreeg – sponsor , rikas linnakodanik, kes aitas näidendit lavale tuua. Võistlus toimuski põhimõtteliselt 3 esinäitleja (protagonist), 3 autori, 3 koreegi vahel. Arhont (kõrge valitsustegelane) määras 3 kirjanikku, kes lubati võistlusele.Esikoha otsustas 10- liikmeline zürii. 3. koht=läbikukkumine. Riik andis teatri ehitamise eraettevõttele. Teater oli tasuline , kuid mingist ajast ( Perikles , 6.saj) hakati vaesemaid kodanikke tasuta sisse lubama. Ehitis oli katuseta ja kõik etendused toimusid päeval. Ateena teatris oli 17000 kohta, keerulistes kohtades jutustati juurde, lavatehnika puudus ( deus ex machina – jumal masinast). Näitlejad tehti suuremaks koturnidega (platvormjalatsid), peened kostüümid puudusid, maskid ilmekad . Koor oli kogu aeg laval, palju tüüptegelasi. Näitleja oli vaba kodanik ja ta ei pidanud maxma maxe, ainult mehed. Autor ise lavastas, pani paika tantsud ja oli alguses ka näitleja. Kooris 12-24 liiget, kes tragöödias võisid kujutada näitex paikkonna elanikke.
*Rooma teatrile iseloomulik, et etendusi korraldati kindlatel aegadel (pidustuste aal). Hooajad: september – Rooma mängud; november – plebeide mängud; juuli – Apolloni pidustused; etendusi korraldati ka näiteks matuste tseremoonial. 48 päeva aastas võis etendusi jälgida. Kulud kandis riik, otsiti ka annetajaid, sponsoriteks kõrged riigiametnikud . Teatrisse sai tasuta. Teatrihoone oli ajutine (võeti peale etendust maha). 1 saj tekkisid püsivad hooned. 55 eKr sai Rooma linn endale teatri, mis oli väiksem kui Kreekal (7-14 tuhat ). Teatriehitis on muutunud, ära jäeti ümmargune orkestra, see asendati poolringiga (funktsioon: istekohad tähtsatele isikutele). Skenee oli madalam ja laiem kui Kreekas, sellelt läksid trepid orkestrale. Võeti kasutusele algeline eesriie , päikese eest kaitsmiseks tõmmati kangast katus amfiteatrile pääle. Dekoratsioonide kasutamine, butafooria. Naised ei tohtinud ka siin mängida, näitleja amet põlualune, soodustusi polnud. Ei austatud palgalist näitlejat, tasuta tegijate vastu polnud neil aga midagi. Algul maskide asemel grimm , maskid tulid hiljem. Mida kergem ja lõbusam etendus, seda parem (jämekoomika).*
Sophokles oli kaasaegsete lemmik (123 näidendit, 24x võitis 1. koha ja ei olnud iial viimane). Alati kolm näitlejat. Ta loobub triloogia sisu ühendmise põhimõttest. Jumalaid toob lavale harvemini. S näidendte põhiväärtus on tugevate iseloomude kujutamine. Sügavalt inimlikud tegelased. Kujutab inimesi nii, nagu nad peaksid olema. Palju tähelepanu pöörab niaskujudele, kes on meestega võrdsed. Teda võib pidada kreeka tragöödiale lõpliku kuju andjaks.
„Oidipus“. Eellugu : Laiosel ja Jokastel on keelatud lapsi saada, kuid neil sünnib siiski poeg. Needus ütleb, et poeg tapab oma isa. Karjus peab viima Oidipuse mägedesse, kuid ta viiakse hoopis Korintose kuningriiki kuninga pere lapseks.
Ühel peol solvatakse O.-t, öeldes, et too pole oma vanemate laps. O. läheb oraakli juurde, kes ütleb, et O. saatuseks on tappa oma isa ja abielluda oma emaga. O lahkub seetõttu ja suunudb Teebasse. Teeristil kohtub ühe seltskonnaga. Tekib tüli ja ta hukkab teadmatult isa ja teised peale ühe. Teeba linna lähedal on tiivuline koletis Sfinks, kes hävitab teekäijaid – küsib mõistatust. O vastab õigesti ja päästab linna. Jokaste oli Teebas jäänud leseks ning tänulikult elanikus laulatasid nad. Neil oli 4 last.
Teebas on katk. Rahvas palub O-t päästa linn. O on oma naise venna Kreoni läkitanud oraakli juurde, kes vastab, et linna on tabanud needus, kuna Laiose mõrvas on linnas. O kavatseb tolle tabada ja laseb oraakli enda juurde tuua – oraakel ei taha tapja nime öelda, kuid lõpuks vastab. Algul peab O seda Kreoni vandenõuks. Jokaste rahustab teda öeldes, et neil oli ka needus... aga see ei läinud täide ning ütleb, et laiose tapjaid oli ka mitu. O-le meenub see seik . Saabub saadik Korintosest, kes teatab , et Korintose kunn on surnud. O on rõõmus, et ennustused ei täitunud. Saadik aga räägib, et tema ise viis karjuselt saadud imiku kuningakotta (kel olid jalad puruks) ja et O polnud nende laps. Jokaste taipab tõde ja poob end üles. Selgub , et ainuke pääsenud oli toosama karjane. O saab teada tõe. Leiab, et tal pole õigust maailma näha ning torkab enda silmad pimedaks . Neab oma saatust ja lahkub linnast. Nääidend lähtub üxikute isikute otsustest (õnn on muutlik , kui see üldse existeerib). Olgugi, et inimene on tark ja mõistusega ei suuda ta saatuse vastu olla
Näidend on olnud Euroopa kirjandusele olnud suureks eeskujuks. “Oidipus Kolonoses”: üritab eelmises teose hirmsust pehmendada. O. lahkub linnast Antigonega, jumalad näevad tema kannatusi ja andestavad.
2.2 F. Dostojevski elu ja looming „Kuritöö ja karistus ”
1821 – 1881.
Snd Moskvas arsti peres. Isa oli pärit vaesunud ja aadliõigused kaotanud aadlisuguvõsasat, oli karjerist , tõusis Peeter I aegses teenistusastmete tabelis 8. astmele . Peres 7 last, isa väga range, ema hingeline ja õrn, usklik. Lastele isa poolt range, askeetlik kasvatus, ema mahendas seda omalt poolt veidi. Lapsed suht isoleeritud omaealistest. Poisid said veidi kodust haridust, seejärel saadeti D. pansioni. 1837 suri ema TBC-i. Isa saatis pärast ema surma õppima Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Isa vahepeal majanduslikult kosunud ja ostis endale nüüd maale mõisa ja kolis sinna elama. Endisest eeskujulikust ametnikust ja perekonnapeast sai nüüd elumees – jõi, laaberdas ja aeles ringi, oma pärisorjadesse suhtus vägivaldselt. 1839 isa suri, ilmselt tapeti oma pärisorjade poolt. Kui D. sai isa surmeteate, tabas teda ta esimene langetõvehoog. 1843 lõpetas D sõjaväeinseneride kooli ja sai Piiteris oma eriala ametnikuks. Samal ajal hakkas kirjutama ( 1844 D esimene töö – Balzaci tõlge), sai noore kirjanikuna kiiresti tuntuks , võeti hästi vastu.1844 läks erru ja pühendus kirjandusele. Elas vaeselt, tast sai hasartmängur. Peterburis hakkas suhtlema mitme põrandaaluse ringiga , olulisim neist oli Petraševski ring ( sotsialistid , pooldasid pärisorjuse kaotamist). Lugesid, arutasid, noored idee-inimesed. 1848 Euros rahvaülestõusude laine. Nikolai I tugevdas politseirežiimi ja tsensuuri. Petraševskilaste tegevus päevavalgele, 1849 kevad arreteeriti kogu grupp. Tsaar määras surmanuhtluse , kuid asendas selle lõpuks sunnitööga, armuandmisotsuse lasi ette lugeda siis, kui vahialused tapalaval olid. D sai 4 aastat sunnitööd ja seejärel sõjaväeteenistus lihtsõdurina, oli 4 aastat Siberis vanglas ja peale seda veel 3 aastat soldatina kolkalinnas Semipalatinskis. 1859 abiellus ja tuli koos naisega Peterburi tagasi. Naine oli TBC haige ja suri 1864 a, suri ka D vend, talle väga lähedane inimene. Võttis kõik venna võlad enda kanda, pidas peret ülal. Kirjutas küll palju ja sai head honorari, aga rahaliselt ikka halb olukord. Pärast asumist ei olnud enam sotsialist , revolutsionäär temas kadus . Asumisel puutus kokku kahesuguste inimestega – kriminaal - ja poliitvangid, kes omavahel läbi ei saand. D-l jäi aga alles usk, et in suudab oma hinges palju ära teha, et in on oma loomuselt dualistlik, kuid eesmärk on headuse poole püüelda. Humanist oli. Ta oli suures ajahädas, sest oli kirjastusega tähtajaline kokkulepe raamatu peale, nii võttis omale stenografisti. Töötasid koos, saigi raamatu valmis. 1866 abiellus teist korda, stenografistineiuga. Õnnelik abielu. Venna võlausaldajad olid pidevalt kaelas, rahamured mõjusid tervisele halvasti. Et veidi oma elu elada, läks välismaale (1867-71) – Dresden, Genf , Milano jne. Kirjutas väga palju (“ Idioot ”). Sündis I laps, tütar Sonja , kes suri 3-kuuselt. Suur löök D-le. Hiljem sündis veel 3 last, kellest poeg suri suht väiksena langetõvehoo kätte. Välismaal lõi mängurikirg eriti välja. 1871 tulid Venemaale tagasi. Viimasel 10 aastal tegeles ajakirjadega, pidas suurt kirjavahetust. 1877 valiti ta Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks. 1880 asutas raamatuäri (raamat postimüügiga). 1881 suri suht äkitselt (kurguverejooks).
Looming: Uuris venelast ja vene hinge, oli tõeline slavofiil, aga ei jätnud tähelepanuta ka venelase negatiivseid külgi (nt kohatine julmus ja masohhism ). Loomingus on korduvaid persoone – Kristus lemmikkangelane, aga kui kannataja, mitte kui jumal. Teine lemmiktüüp oli don Quijote . Mõlema tüübi puhul oluline inimarmastus. Teosed ajaloolise taustaga, st kaasaegne Venemaa. Venes tollal õhk ideedest paks, igasugused käärimised ja liikumised. Inimesed muutusid pinnapealseks. Jagas inimesed pinnase- ja pinnatuteks inimesteks, oli mures selle pärast, et perekond, väike ühiskonnamudel, hakkas lagunema . Seega kogu ühiskond haige. Kahtles Vene helges tulevikus – vaesus , joomine. Pärast sunnitööd oli sügavalt veendunud selles, et in ei sünni heana, vaid tal on sees nii headuse kui kurjuse alge, suurim ülesanne on võita endas kurjuse pool, iga heategu on võit kurjuse üle. Kurja poole väljalöömist provotseerivad veri ja võim. Kirjaniku ja inimesena nägi ta oma missiooni ligimestes headuse äratamises. Andis oma teostes 3 tüüpi: vene üliinimene, vene Faust ja vene Mefistofeles .
Dostojevski teosed: 1862 – esimene kirjatöö: Balzaci “Eugene Grandet ” tõlge vene keelde
1846 – “Vaesed inimesed”(lugu vaesest Piiteri noormehest. D näitab, et materiaalne ja vaimne vaesus on omavahel tihedasti seotud. Inimese headus hävib sotsiaalses ebavõrdsuses. Esikteos leidis väga hea vastuvõtu);
1862 – “Märkmeid surnud majast” (olukirjeldus. Kirjeldab värvikalt oma sunnitöömälestusi. Näitab teravalt ka inimese mõttetu julmuse stseene. Psühholoogiline);
1864-“Ülestähendusi põranda alt”;
1866 – “Kuritöö ja karistus” (Peterburi 19. saj keskel, vaesus ja viletsus , Raskolnikov ja tema idee – osadel inimestel on õigus vägivallale passiivse massi suhtes. Sonja Marmeladova kannab D ideid headuse võidust kurjuse üle. Svidrigailov ja Lužin kui Raskolnikovi teisikud);
1868 – “Idioot” (rahapuuduses kirjutatud, kartis , et välja tuleb keskpärane asi. Ptglne vürst Mõškin, ilmsüütuke, headuse kehastus, aga elu on karm ja lõpuks saadetakse Mõškin idioodi-diagnoosiga tagasi Šveitsi, kust ta alguses Venemaale oli naasnud (oli olnud seal langetõveravil). Armastus, halastus ja kaastunne – Mõškin ei tule selle kõigega korraga toime. Mõskin kui Kristus);
1872 – “Sortsid” (tolleaegne Vene noor põlvkonda, kes on kurjast vaimust vaevatud . Need on pinnatud , tõmbtuultes kasvanud noored. Tahavad oma ideedega muuta teiste elu, aga hea asemel teevad tahtmatult hoopis kurja. Selles teoses eitab D kõiki vabadusliikumise vorme);
1880 – “Vennad Karamazovid ”(algselt oli kavas kirjutada romaan lastest. Lugu perekonnast, kus kolm venda + üks poolvend . Kõigil oma kindel idee, maailmavaade. Isa Fjodor, esimene poeg sündis vägistatud naisest ja kandis naise nime Smerdjakov. Fjodor reisis vahepeal ringi, sai jõukaks meheks, käitus jõhkralt ja tahtis kõike tagasi teha, mis ise noorena, vaesena oli pidanud taluma. Järgmisena sündis Fjodorile veel 3 poega: Ivan (ohjeldamatu mõtteinimene), Dmitri (tundeinimene) ja Aljoša (inimestearmastaja). Smerdjakov oli Ivani truu õpilane, too oli ateist ja arvas , et kui jumalat pole, on inimesele kõik lubatud. Ise oma ideid ellu ei rakendanud, kuid Smerdjakov võttis neist kinni ja tappis isa Fjodori. Dmitri on elunautija ja joob ning aeleb ringi, oma lõbude peal väljas. Aljoša idee on D-i meelest ainuõige – propageerib headust, milles D meelest on tulevik.
„Kuritöö ja karistus”
Pilet nr 3
3.1. Kirjanduse põhiliigid- eepika , lüürika,dramaatika
Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuleb kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles mõnikord ka terminit belletristika. Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama.
LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof = salm . Onegini stroof - Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks ( Peterson ); eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul ; epigramm - satiiriline luuletus (Puškin); sonett -
Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on ka pikemad, kui tavalised luuletused. Siia kuuluvad poeemid (Krõlov) ja valmid ( Lermontov , Puškin)
EEPIKA: (kreeka sõnast epos - sõna, jutustus, laul) on jutustav kirjanduse põhiliik. Žanrid on järgmised:

antiikeeposed , kangelaslaulud -
romaan - eepilise kirjanduse suurvorm , palju tegelasi, laiaulituslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike : ajalooline ( Kross ), psühholoogiline ( Hesse , Tammsaare ), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus -, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne.
jutustus - kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil. (Vilde, Bunin )
novell - eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant , Tšehhov, Valton )

Eepika päritolu viib tagasi Vana- Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde.
DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks , kuid on ka lugemisdraamasid.
Remark e autoripoolne märkus
Tragöödia – kurbmäng; Komöödia – lõbusasisuline draamateos; Draama – tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss – jant ; Teater (estraad, muusikal jne) –
1. Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784 , loojax A.v. Kotzebue . Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812 .st, kuna kardeti väljaastumisi. Eestikeelse teatri sünd 1870 “Vanemuise Selts”, Koidula “Saaremaa onupoeg ”.
3.2. J. Krossi elu ja looming, ühe romaani analüüs
1920.
Hariutd vanemad, Westholmi gümnaasium, TÜ õigusteadus. Saxa okupatsiooni ajal oli saxa sõjaväe tõlk hiilgava keeleoskuse tõttu, Tln linnapanga sekretär, TÜ riigi- ja rahvusvaheliseõiguse kateedri juures tööl, ’48 arreteeriti ja saadeti Vm.le..’54, kust alates on korrapärast palgatööd teinud.’58 EKL liikmex. Palju tiitleid: rahvakirjanik TÜ ja Helsingi Ü audoktor. Abielus, lapsed, 3x Nobelile nimetatud.
Looming: Vm.lt naastes hakkas luuletama : “Söekaevaja”: kogumik, tõi E kirjandusse vabavärsi; poeem “Tuule- Juku ”: suunatud “tuulelippude” vastu; “Kivist viiulid”. Üldiselt ühiskonna kajastaja, aga on kirjutanud ka romantilisi luuletusi: “ Vihm teeb toredaid asju”, “Voog ja kolmpii”. Proosa: ajalooline romaan on tema leib, seda soositi ja pop ka mujal Eur.s. Kõikides romaanide keegi päritolult eestlane oma klassist lahkunud, ta on olulin persoon. Peategelase puhul on põhiprobleemix kompromissile minek, vaja teha tähitis otsus, mis on enda jaox halb (põhimõtete vastu). Alustab 16.saj.st ja jõuab tänapäeva. Pingelised , psühholoogilised romaanid , põnevad suhted, pikad sisemonoloogid . “Michelsoni immatrikuleerimine”; “Taeva kiri”: Masing , Peterson, tegevus M juures 1 päeva jooxul, M on vanem ja hea eesti keele tundja , P on noor, äkiline, pretensioonitu (ei mingeid komromisse, demonstratiivselt matsitruu), 2 eri viisi kuidas rahvast armastada, põlvkondade konflikt; “ Klio silma all””Pöördtooli tund”: tekitas palju vastukaja, peateg . Jannseni poeg, kes üritab kaitsta oma nime (J.t süüdistati müüdavuses). “4 monoloogi Püha Jüri asjus”: trügijax Michel Sittow , takistusex saab tsunftisüsteem, teistest üle, kuid pruudi nimel soostub tegema selliaasta, tahab teha pühast Jürist skulptuuri, mis kujutax teda ennast. Monoloogid Sittow, pruut, võõrasisa, tsunftimees. “ Kolmandad mäed”: peategelasex Köler, sümboliseerivad ettetulevaid takistusi. K maalib Tln.sse Kaarli kirikusse Jeesusega altarimaali, modellix tlp, kes on sadistlik edasipürgija. K.le osutud see probleemix ja asja leevendamisex paneb sisse oma armastuse ja usu sellesse, hakkab juhtima rahvaliikumist, lõpux naine rahustab maha, et kunsti seisukohalt pole probleemi; “Kolme katku vahel”: tegevus 16.saj, ajendix “ Liivimaa kroonika”. Russow on trügija (voorimehe pojast vaimulikux). Tegevuskoht peamiselt Tln, aeg-ajalt teeb ka reise , ei tunne sidet sugulastega, 3x abielus. “Keisri hull”: siin peateg., algselt pidasid kriitkid päevikut autentsex. “Rakvere romaan”: linn sai Põhjasõjas kannatada, vastuolu linna ja Tiesenhausenite mõisa vahel (paremal järjel ja hakkab olukorda ärakasutama), linn kaotab. “ Professor Martensi ärasõit”: palju monolooge, mõtisklusi. M Audru köstri poeg, jäi lapsena orvux, sattu Peterburi vaestekooli, töötas end üles, hea jur.haridusega. M läx raudteejaama, et Peteburi minna, aga otsustab rongilt maha minna jalutama ja suri. M.t painas, et sama nime ja elukutsega mees elas temast 89a varem, hakkas tema elu jälgima, üsna kattusid (vanem lõpetas enesetapuga), nooremal polnud millegi üle uhkust tunda. “Vastutuulelaev”: Schmidt , E päritolu Naissaarelt, tehniliste huvidega , jäi aga paremast käest ilma, treenis 2.kätt nii, et sai oma ajastul kuulsax optikux, puudub akadeemiline haridus , haridusaugud täidab intuitsiooniga, suri tundmatuna, hiljem hakkas NASA kasutama tema leiutisi. Jutukogud “ Kajalood ”, “Ülesõidukohad”: ühiskonna muutmine ja sellega kaasnevad otsused, K on enamasti minategelasex, mingi osa tõtt, lugu “Marrastus”: lugu ühe tüdruku lollist surmast+lahkujatest, kes paremat elu otsisid ’39. Tüdruk kukkus põlve purux, arst küll kutsutaxe, aga teetanus ja ei pääse, lõppeb matustega; “Väike Vipper ”: lugu poistegümn.st, konflikt V ja pr.keele õpetaja vahel, V tahtis cum laudet, aga õps ei soostu panema 5e ja V poos end üles. “Toru”: kuidas hiilida kõrvale kohustuslikust väeteenistusest (üx toru sülgas noored vene, teine saxarindele, viimane oli leebem). Tahetaxe Tln.st Helsingisse sõita tühjades kütusetsisternides, aga tuli surm. “ Wikmani poisid”: autobiograafiline memuaarteos, 30ndate lõpp, keerulised suhted kooli- ja klassivendade vahel; “Väljakaevamised”: minategelane tuleb 50ndate keskpaigas asumiselt, töötu, sai Toompeale väljakaevamistele, leidis Lundi peapiiskopi pihtmuse 13.saj.st, teistele ei räägi. Saatis selle Trt.sse ja tuleb hämmastav tõlge (piiskop kahetseb vägivalda), reaktsioonid vastakad (võltsing). “Messmeri ring”: romaniseeritud memuaarid (mõnes mõttes “WP” järg), tüpaažid samad, üliõpilasaeg, kirev peateg. puudus. “Paigallend”: sügav veneaeg , tagasivaade ja elulugu, mis jõuab kaasaega (50ndatesse), peateg vaimsete annetega, aga ei realiseerinud ennast. Kross on tõlkinud luulet, kirjutas Brechi “3 krossi ooperi”, “Alice Imedemaal ”, Shakespeare’i. Dramatiseeris ka oma teoseid (KH, RR). Kirjanduskriitiline looming “Vahelelugemised I-V”: seisukohavõtud, analüüsid, kriitka.
„Keisri hull”
Pilet nr 4
4.1. Keskaja kirjanduse mõiste. Islandi kirjandus „Vanem Edda ”, keskaegsed kangelaslaulud
5-15 sajand; Kultuur keskaegses Euroopas arenes kooskõlas muutustega ühiskonna elus, milles on eristatud kaht perioodi: üleminek sugukondlikult korralt feodaalsuhetele ja väljakujunenud feodaalriikide ajastu. 1. periood oli kultuurivaesem, sealt on säilinud vaid üxikuid kirjanduslikke texte (nt. anglosaxi eepos “Beowulf” X saj. käsikirjas). Ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, mistõttu Euroopa mandril hävines see peaaegu täielikult. Muistsed müüdid ja rahvapärimused kandusid suust suhu ja kirjast kirja Euroopa äärealadel, nagu Iirimaa ja Island. 12 saj keskpaigast muutus mõjukaks rüütelkonna kultuur. Rüütel pidi oskama ümber käia daamidega, olema peenetundeline ja helle armastaja. Keskne motiiv oli daamikultus. Sellest ajast kadus ka igasugune anonüümsus. Viljakaim leviala oli Prantsusmaa (laulikud põhjas truväärid, lõunas trubaduurid). Levima hakkasid rüütliromaanid (Lõvirüütel, Tristan jt).
4.2. J.W. Goethe elu ja looming „Faust”
1745- 1832 .
Johann Wolfgang sündis Frankfurdis Maini ääres jõuka kodanlase peres ja sai mitmekülgse hariduse. Esimesed kirjanduslikud katsetused, näidendid ja lüürilised luuletused, kuulusid aega, mil ta õppis Leipzigi ülikoolis õigusteadust. Peale ülikooli töötas nati aega advokaadina, tema huvide ring oli pööraselt lai ja hõlmas reaalteadusi (keemia, bioloogia , värvusõpetus, optika , anatoomia). 1775 asus ta Weimari hertsogi riigiteenistusse, sai salanõunikuks ja talle anti aadlitiitel . Peale Itaalia reisi (86-88) kirjutas ta luulekogu “Rooma eleegiad” ja näidendid “ Iphigneia Taurises” ja “Torquato Tasso”. 1791 sai ta Weimari teatri direktoriks, tegutses ka lavastajana. Sõprus Schilleriga sai alguse 1794, kui too Weimarisse kolis.
“Götz von Berliching” (1773) näidend tõeliselt elanud mehest, keda ei karistatud talurahvasõja algatuse pärast. Näidendis aga pisteti kongi, kus sureb.
“Noore Wertheri kannatused” ( 1774 ) loodud Goethe isiklike kogemuste põhjal ( armus juba kihlatud Lottesse). Noor Werther armus ülemuse naisesse, mispeale lasi end maha.
“Värvide teooria” (1810) valgus ja vaim on figureerivad mõisted
“Wilhelm Meisteri õpiaastad” (1795) enda eluga seotud, usuline, esteetiline ja eetiline humaansus.
“Wilhelm Meisteri rännuaastad” (1829) eelmise järg, kus Wilhelm saab arstiks.
“Lääne-Ida diivan ” Goethe parim luulekogu.
Faust : Esimene osa valmis 1808, 1887 leiti üx G käsikiri ja seda hakati nii nimetama, väga üxikud osad praegusest-F. monoloog , Wagneri kuju, F ja W dialoog, Auerbachi kelder, Margarethe . Kirjutatud ilmselt Weimari aja algusaastatel. See, et ta selle teemaga uuesti tegelema hakkas on suuresti tänu Schillerile. Kindel dateering puudub (tekib mitmeid pause), 1.osa valmis 1806, 2.osa vahetule enne surma. Soovis, et käsikiri avatax alles peale tema surma. 1.osa avaldati tema elu ajal, pop haritlaste hulgas, kuna lihtrahvale liiga raske keel. Teos on raske kuna palju mõistatusi ja allegooriaid. II osa: 1. vaatus F ja Mef sattuvad ühe keisri õukonda, kus riik on kriisis ja mõeldaxe välja paberraha . Mef oli narr seal ja temalt telliti show’d “Volbriöö unenägu”, ille lõpus ilmud Helena, kelle vastu saab F kirg innustust. 2.vaatus Wagnerit loetaxe suuremax teadlasex kui F-i. Minnaxe koos Homerosega Kr.sse ja tollele otsitaxe õpetajat, et saax homunkulus (inimvärdjas) sündida. On ka juttu kreeka mütoloogiast, F laseb ehitada lossi ja hakkab härrat mängima. 3.vaatus Menelaose loss, Helena saabub kuskilt ja langeb ebasoosingusse, F pakub kaitset. 4.vaatus tegelikkus, sõda keisri ja vastaste vahel, 3 kanget meest esindavad mingit kindlat filosoofiat . 5.vaatusMef paneb kellegi majale tule otsa. Mure, Süü, Puudus ja Häda käivad F-l külas, 4 halli naist. F tahad merelt maad võtta. F. sureb ja pannaxe hauda. Taevas ja põrgu lähevad lahti, inglid tõusevad üles F-i kaasa viies. Mef on kaotaja. Teos väga ebaühtlane.
Teine osa valmis 1832, I- Satuvad ühe keisri õukonda, kus Mefistofeles sai narriks. Mõtlevad välja paberraha, korraldavad show, kus Mefistofeles juhib vägesid. II- “Volbriöö unenägu”, Helena ilmumine . Wagner on suurem kui Faust, Homunkulus (inimvärdjas), Faust on suures lossis härra. III- laps Euphorion suri ära, Helena kadus ära. IV- Sõjategevus ja saagi jagamine. V- Legend kreeka mütoloogiast, Faust jääb pimedaks ja sureb.
Pilet nr 5
5.1. Ülevaade antiiküürikast, Sappho , Ovidiuse, Vergiliuse looming põhijoontes
Lüürika: algselt existeeris luule ainult muusikalise saatega. 7-6 saj.lüürika jaguneb ettekande järgi 2x: monootiline (esitas 1inimene); koori lüürika. Vormiliselt jagunes lüürika värsimõõdu järgi: eleegia-luuletused, mis loodud kindla skeemi järgi, eleegiline distihhon (kaxikvärsside kaupa hexa+pentameeter), räägib igapäevastest tõsielulikest asjadest, tihti õpetliku ja poliitilise sisuga; jamb : temaatika õelam, iroonilisem, satiirilisem. Teised žanrid: epitaaf ( hauakivi ), epiniikion (kindla sisuga erinevate mängude võitjate aux), enkoomion (valitseja aux kirjutatud).
Sappho (7.-6. saj eKr)– esimene kreeka naisluuletaja. Pärit Lesbose saarelt, rajas tütarlaste sõpruskonna, kus õpetas muusikat, luulekunsti ja laulmist. Paljud luuletused on pühendatud õpilastele. Tema monoodilises lüürikas (nt. hümnid) on kesksel kohal tundekülluse ja siirusega kirjeldatud armuelamused. Peamotiiv: armastus, enamasti õnnetu ning vastamata armastus. Tuntud ka hümnid jumalatele Kasutas mitmekesist värsimõõtu (nt. S.stroof). Säilinud palju katkendeid, kuid tervikuna vaid “Hümn Aphroditele”.
Ovidius (1. saj eKr – 1.saj pKr) – sai advokaadi hariduse. Hea oraator . Põnev elu. Looming jaguneb 3-ks: 1) Lembeluule 2) Mütoloogiline luule 3)Pagendusaja looming
1.teos „ Amores “ (tõlkes armastuslaulud ) - seal on 49 luuletust, mis on pühendatud ühele daamile : Corinnale. Need on vaimukad luuletused, samas ka veidi siivutud, nilbed. Autor on väga ennast imetlev. O. irvitab asjade üle, mida peetakse pühaks. Puudub aukartus Jumala ja keisri ees. 2. luulekogu „Läkitused“ – need on mütoloogiliste naiskangelaste kirjad oma armastatule . Nt Penelope, Dido , Medeia kiri, Helena kiri Parisele. Need on kirjutatud naise positsioonist. Seal on 15 läkitust.
3. teos „Armastuskunst“ – see koosneb 3 raamatust. 1) kuidas armastada ja olla armastatud ? Seda õpetatakse ka daamidele 2) Ravimiv armastuse vast 3) osa oli mõeldud Rooma saamidele – „Näo raviimid“. See on värvides kosmeetikaalane teos. Sellest on säilinud 100 rida. Loomingu oluliseim raamat
Publius Vergilius Maro (1. saj. eKr) sündis Põhja-Itaalias, pärit maaomaniku perest, kuid mitte rikas. Hea hariduse sai Milanos, käis Roomas täiendamas. Tal polnud kõnemehe andeid. Läks koju tagasi ja hakkas kirjutama luuletusi ning tegema põllutööd. Luuletustega jäi silma kõrgetele isikutele ja kutsuti Rooma. Maecenas toetas teda. Loomult pedantne ja aeglane, aga väga põhjalik, oli valitseva korra kiitja ja ülistaja. Esimene luuletus - “ Bucolica e Karjase laulud” lüüriline ja heldekõlaline, romantiline, 10 valitud luuletust. Tegelasteks karjased (kes on kentsakal kombel väga teadlikud Rooma kirjanduselust ning sõbralikes suhetes leiutajate ja valitsejatega). Tegevus toimub vabas looduses. Karjased vestlevad intelligentselt kirjandusest, muusikast, riigikorrast. Taustaks on karjaloomad. Paljud on armastusele pühendatud. Temast sai äkki armastatud ja tuntud avalikuelu tegelane. Kaunis keel, dialoog on kahe targa ja haritud karjaserüüs mehe vahel. 4. ekloogis ennustab ette poisslapse sündi, kellest saab õiglane ilmavalitseja, sajandeid hiljem kasutas seda kristlik kirik . Selle tõttu kuulutati vergilius pühakuks: kuulutas ette Jumal-lunastajat.
“Georgica e Põllutööst” kirjutamine võttis aega 7 aastat, sisu õpetlik ja didaktiline. Pühendatud Augustinusele ja Maecenasele. Täpne põllutöö kalender, eesm näidata, et põllutöö pole orjatöö, see õilistab inimest. 1. rmt: muldade omadused, seemnete külv. 2.rmt: puit, pookimine. 3.rmt: loomakasvatus . 4.rmt: mesilaste eluviisid.......... /põnev/
Peateos “Aeneis” 12 laulu, kirjutas 10 aastat (surmani), sai enamiku materiali valmis. Kirjutas alguses proosa siis luulevormis. Sõitis Kreekasse inspiratsiooni saama, haigestus, suri, maeti Napolisse. Soovix oli, et eepost ei avaldatax ja põletatax ära, kuna polnud valmis. Teos oli Rooma riigi ideoloogia kiitusex. 6 laulu sarnanevad “O.-le” kirjeldades exirännakuid, 6 kanget võitlemist Rooma eest nagu “I”.
Peategelaseks on Aeneas . Ta on Trooja kuningas ja Veenuse poeg. Teose võib jagada 2 ossa : I-VI laul Aenase rännakud ning VII-XII laul võitlused Itaalias ja riigi rajamine.
I laul – Aeneas on rännanud 7 aastat ja purjetab Itaalia poole, Juno saab tema peale vihasex ja korraldab tormi. Kaitsjax on Venus (ema), kes toimetab ta Dido juurde Kartaago randa . II-III laul – A jutustab läbielatut, kuhu läheb, mida teeb. Ta on sõja üle elanud troojalane, Venuse nõuandel lahkus linnast, võtab kaasa naise ja isa, mõlemad surid. IV laul (osa, kust Shakespeare on saanud materjali oma Othello jaoks) – puhkeb armastus Dido ja A vahel, aga segavad faktorid ( kohusetunne ). A (tulevane Rooma ühendaja) lahkub, D (lesk, kes vandus , et ei abiellu enam iial) teeb enesetapu ja neab A-t. V laul – pinge võetakse maha, korraldatakse võistlusmaängud A isa auks Sitsiilias. VI laul - Jõudis Itaaliasse, kohtub ennustajaga (Sibyllaga), kellega läheb allilma (kohtab vanu võitluskaaslasi ja näeb sündimata hingi, tuleviku Rooma riigi tohutut võimsust) “Harrastagu teised kunsti ja teadust, aga sina, roomlane, valitse rahvaste üle” (ütleb A-se isa). VII laul – kohtub latiinide hõimu kuninga Latiniusega, tütar Lavinia , kel peig Turnus.. Oli ka vaenulikke hõime. VIII laul – A ja tema poolehoidjad vs vaenulikud hõimud. A sai Vulcanuselt relvad (kilbil tulevik kirjas). IX-XII laul – võitlused ja õnnetused. Lõpus sai A valitsejaks, Turnus ettepanekuga, et tema ja A võitlema. Turnus saab kahevõitluses surma ning A saab Turnuse pruudi endale. Iuno lepib sel tingimusel, et A ja temaga tulnud segunevad latiinidega ja võtavad omaks keele ning kombed. Kõik on ette määratud.
5.2. L. Tolstoi elu ja looming, “Anna Karenina ” (1 rom)
1828- 1910 .
Isalt päris krahvitiitli, ema oli aristokraatlikust perest (Volkonskaja). Lapsepõlv möödus Jasnaja Poljana mõisas, mille ema sai kaasavaraks. Ema suri, kui T oli 2-a.-ne, isa, kui oli 9).Siiski oli lapsepõlv suht õnnelik, sest oli suur suguvõsa ja palju hooldajaid. Elas jõukas peres. Tal oli 3 õde-venda. Kuni ülikooli minekuni sai haridust kodus. 1844 astus Kaasani ülikooli, mis oli väga tugev. Algul õppis Idamaa keeli, seejärel astus õigusteaduskonda. Õppida ei meeldinud, pidas igavaks. 1847 palus ta end tervislikel ja kodustel põhjustel ülikoolist välja arvata. Tegelik põhjus oli see, et pandi oma suguvõsa poolt Jasnaja Poljana ja veel mitme küla valdajaks. Seega läks maale ja hakkas mõisnikuks, tahtis tlp-de elujärge parandada. Pärisorjus oli alles ühiskonnanorm ja T pidas seda normaalseks, ärahellitatud mõisnikupojana suhtus oma tlp-desse suht türanlikult. 5 aastat oli maal, kui vahepeal igavaks läks, käis Moskvas pidutsemas. 1851 otsustas koos oma venna Nikolaiga Kaukaasiasse sõtta sõita, kus oli 2.5 aastat. 1857 käis ära ka Krimmi sõjas. Sõjateema oli tal hiljem loomingus oluline. Hiljem käis Euros (1850- 60ndate vahetusel). Euroopa erilist vaimustust ei tekitanud. Suht pettununa tuli tagasi ja otsustas oma mõisas avada talulaste kooli. Kutsus sinna noori õpetajaid, õpetas ka ise ja kirjutas aabitsad. Õilsaim põhimõte oli vabakasvatus . Õpetaja ei tohtinud last karistada ega korrale kutsuda. Tund peab lihtsalt nii põnev olema, et laps seda ei segaks. 1862 abiellus suht lihtsa tütarlapsega ( Moskva arsti tütar). Ülikoolist lahkudes oli endale koostanud programmi, et mida ise omal käel õppida. Naine oli kogu elu elanud linnas. Polnud rumal naine, aga akadeemilisele haridusele poldud rõhku pandud. T-ga abielludes oli ta 18ne. Pärast pulmi kolisid maale elama. Said palju lapsi. Naist kurnasid lapsed, elu maal ja T haiglane armukadedus . Rahamuresid polnud. Naine asus kohe T teenistusse, kirjutas ta käsikirju ümber. Olid erinevad inimesed tglt. Naisel polnud maal seltskonda, kellega suhelda. Kui lapsed kasvasid suuremaks võttis naine T-lt lubaduse, et lapsed savad koolihariduse Moskvas. 1881 koliski pere Moskvasse. T oli tolleks ajaks sügavas vaimses kriisis. Olud Moskvas olid väljakannatamatud – elu üürimajas, naise vingumine jne. Tulemas oli rahvaloendus ja T pani end vabatahtlikuna loendajaks kirja. Käis väga vaestes piirkondades, nägi sealseid olusid ja viletsust. Nägi, et osad virelevad vaesuses ja neil pole mitte midagi, teistel on aga liiga palju, see kehtib nii raha kui hariduse suhtes. Suur ebaõiglus Venemaal. Leidis, et selles on süüdi heal järjel inimesed. Soov Venemaad muuta tõi kaasa selle, et hakkas suhtlema naise meelest ebasobivate inimestega. Ka ise hakkas elama sellist elu, nagu õigeks pidas. Tahtis oma vara laiali jagada, andis vaestele mõtlematult raha. Naine kartis, et mees jagab kogu varanduse laiali. Lahendas probleemi juriidiliselt – kõikide teoste, mis ilmunud enne 1880 aastat, autoriõigus jäi naisele. Ise ei elanud vaestest paremini. Närviline elu Moskvas, pereelu keeruline, lisaks ühiskondlik surve. Loobus kinnisvarast, tegi testamendi ja jättis kõik pärijatele (9 last + naine). Käis tihti kodust ära, maailmavaateline vastuolu oli suur (ise ülistas lihtsat ja loomulikku maaelu ). Oli veendunud, et in sünnib heana, aga ühiskond teeb ta halvaks. Oli kriitiline vene õigeusukiriku kui institutsiooni suhtes. Tõlkis evangeeliume, seepeale sai kirik pahaseks. Kui lapsed olid suureks kasvanud, jagunesid nemadki kaheks – osad pooldasid ema, osad isa tõde. Lõplikult lahkus kodust 1910 a okt-s. Otsustas jagada oma saatust töötavate inimestega. Oli juba 82ne. Kaugele ei jõudnudki – ühte Astapovo jaama, oli juba haigestunud kopsupõletikku. Jaamaülem pani ta oma kabinetti. Uudis levis, kodused sõitsid kohale. Viimased sõnad olid: “Ma armastan tõde, ma armastan väga tõde”.
Tolstoi looming, teos: 1852 autobiograafilise triloogia esimene osa “Lapsepõlv”, järgnesid “Poisiiga” ja “Noorus”. In kujunemine.
“Sevastoopoli jutustused” (3 tk) ilmuvad 1854-55. Neis kirjeldab oma Krimmi sõjaelamusi. Näitab vene lihtsõduri, ohvitseri käitumist. Arutleb vapruse üle, leiab, et lihtsõduri jaoks on vaprus julgus ja vägevad teod, ohvitseri jaoks tähendab vaprus vaid seda, et ta saab tärne juurde.
“Sõda ja rahu” ilmub aastatel 1863-69. Kirjutamise materjali kogumise aeg oli pikk. Tahtis kirjeldada 1856ndat aastat. Peategelaseks endine dekabrist , kes pöördub Siberist tagasi. T mõtles, et seda aega ei saa kirjeldada ilma 1825 aasta dekabristide ülestõusu kirjeldamata. Et aga see mõistetav oleks, peab omakorda kirjeldama Napoleoni sõdu ( 1818 ) ja Venemaa võitu. Ning selleks peab jälle ka Vene lüüasaamist 1805-07 kirjeldama. Lõpuks 1856 astat sisse ei võtnudki ning raamatu tegevus toimub 1805-1825, põhitegevus 1805-12. 1825ndast aastast on räägitud epiloogis. Tegi ära metsiku töö arhiivides, kuulas inimeste mälestusi. Küsimusele, et kas üksikisik muudab ajalugu, vastab, et ei muuda, et ajalugu teeb rahvas. “Sõjas ja rahus ” on tegelasi kokku 500. Teos koosneb neljast suurest osast + epiloog , lisaks on osad omakorda osadeks jaotatud. Lõi esimese epopöa Euro kirjanduses. Sai tõeliselt kuulsaks maailmakirjanikuks, rmt tõlgiti kiiresti ka teistesse Euro keeltesse.
Peategelasi on raamatus 2 – Andrei Bolkonski ja Pierre Bezuhhov, naispeategelaseks on Nataša Rostova. Nataša on heasüdamlik ja abivalmis. Mõlemad mehed on seotud teose kõigi tahkudega – sõda, Nataša. Algul tuli teose kohta kriitikat ja T oli solvunud. Enda ambitsioon oli kirja panna venelase mõtteajalugu. Ise võrdles “S&r” Iliase ja Odüsseiaga. Väitis, et in-d elavad ühiskonnas pendlipõhimõttel – in-se vabadusaste sõltub tema positsioonist pendlinööril. Mida kõrgem on positsioon, seda väiksem on vabadus (selle teooria järgi oli Venemaal kõige väiksem vabadus tsaaril). Mida kaugemal on in sõjast, seda madalam on ta kõlbeliselt. On kolm eri maailma, mis mõjutavad “S&r” tegelasi: linna- aadel , mõisa-aadel ja tlp-d. Linna suhtus T väga neg, tlp-desse pos. Arvab , et mõisa-aadlil on võimalusi muutuda paremaks. Kriitikud väitsid, et T sõjafilosoofia ei ole originaalne, vaid mõjutatud Hegelist, T võttis selle omaks. Teoses esinevad Kutuzov, Napoleon ja Aleksander I. Kutuzovi tegelaskuju kasutas kõige rohkem. Kutuzovi põhimõte oli, et sõda on nagu töö, mis tuleb ära teha. Linna-aadel jaguneb “S&r” Peterburi (kujutas keelepeksu ja salongielu) ja Moskva vahel.
“Anna Karenina”- 1873-77. Algidee sai Puškini “Jevgeni Oneginist”, kirjutas sellele n-ö järje. Tolstoi oli mures vene perekondade lagunemise pärast. Moraal nagu selles, et “vaadake, mis oleks saanud Tatjanast, kui ta oleks Oneginiga lõpus koos elama hakanud”, õpetlik seega. Raamatu moto on: “minu päralt on kättemaks ja mina tasun”. Kujutas kolmnurka Anna-Vronski-Karenin, aga ta ei saanud raamatusse jätta ainult seda liini. See oli kurb lugu, aga T tahtis,et asi ikka õpetlik oleks ja tõi seetõttu sisse ka “hea ja õige” loo (Levini ja Kitty lugu). Sellega näitas ta, et Anna elu ei ole õige, et nii ei tohi elada.
“Ülestõusmine” oli viimane romaan (1889-99). T-le räägiti tõestisündinud lugu vandekohtunikust, kes pidi kohut mõistma noore allakäinud naise üle, keda süüdistati varguses. Kohtunikule tuli aga meelde, kuidas ta tolle piiga kunagi ära oli võrgutanud. Vandekohtunik sai aru, et see on tegelikult tema süü, ning tahtis tüdrukuga abielluda. T palus seda materjali kasutada ja sai loa. Meespeategelane Nehljudov, naine Katja Maslova. Lugu on sama, kuid ei saanud niisma õnnelikku lõppu teha, oleks asi läägeks läinud. Nii tegi sellise lõpu, et naine saadetakse Siberisse sunnitööle ning Nehljudov läheb temaga kaasa. Siberis toimus ülestõusmine. Lõpus palus Nehljudov Katjal endaga abielluda, armastavad teineteist. Aga – Katja kätt on palunud ka üks revolutsionäärist sunnitööline, Katja tundis talle kaasa ja otsustas lõpus hoopiski tollega abielluda.
Kirjutas hiljem veel palju jutustusi, filosoofilisi-sotsioloogilisi-religioonialaseid töid. Oli talupojafilosoof.
„Anna Karenina”
Pilet nr 6
6.1. Linnakirjandus keskajal, Francois Villon
5-15 sajand; Kultuur keskaegses Euroopas arenes kooskõlas muutustega ühiskonna elus, milles on eristatud kaht perioodi: üleminek sugukondlikult korralt feodaalsuhetele ja väljakujunenud feodaalriikide ajastu. 1. periood oli kultuurivaesem, sealt on säilinud vaid üxikuid kirjanduslikke texte (nt. anglosaxi eepos “Beowulf” X saj. käsikirjas). Ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, mistõttu Euroopa mandril hävines see peaaegu täielikult. Muistsed müüdid ja rahvapärimused kandusid suust suhu ja kirjast kirja Euroopa äärealadel, nagu Iirimaa ja Island. 12 saj keskpaigast muutus mõjukaks rüütelkonna kultuur. Rüütel pidi oskama ümber käia daamidega, olema peenetundeline ja helle armastaja. Keskne motiiv oli daamikultus. Sellest ajast kadus ka igasugune anonüümsus. Viljakaim leviala oli Prantsusmaa (laulikud põhjas truväärid, lõunas trubaduurid). Levima hakkasid rüütliromaanid (Lõvirüütel, Tristan jt).
Francois Villon 1431-1465) oli andekas, õppis Pariisi ülikoolis. 1452 sai magistriks. Ülikooli päevil oli boheemlane (jõi, kakles, laaberdas). Lõi kogemata preestri maha, lahkus Pariisist, kuid tuli tagasi. Seejärel jäi murdvargusega vahele. 1457 võitis luulevõistlusel esikoha. Mõisteti surma, kuid sai armu. “Värsid e Väike Testament ” 1456 – 40 stantsi , mida ühendab pärandamise motiiv (luuletaja kujutab ennast surmaminejana, kes oma “ testamendis ” jätab “päranduse” nii sõpradele kui vaenlastele), mis käib naeru , naljatuste ja pilke saatel. Peateosex on “Suur testament” jätkub sama poeetiline võte, hõlmab ka rea muudes vormides luuletusi, millest kuulsaimad on ballaadid. Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surma teema ja surmatantsule lähedane meeleolu. Vaatab parastavalt maise elu kaduvust, kasutab rõhutatud kontraste. “ Ballaad kadedaist keeltest”, “Epitaaf”, “Rondoo”, “Ballaad mineviku naistest”, “Villoni epitaaf”e“Ballaad poodutest” – vaatleb elu teispoolsusest
Vagi – lad.k rändaja. Ülikoolide asutamine. Esimene ülikool asutati 1088 Itaalias Bolognas. 14 saj Pariis ülikool. V-d rändasid mööda Euroopat, kultuurihuvilised ja loovad. 12-13 saj nende luule aeg. Kaaskodanikke ärritas nende mittetagasihoidlik eluviis, pummeldamine, kaardimängud jne. See hakkas ka kirikule silma ja taheti midagi ette võtta, esimesex sammux nende vastu oli see, et kirikukogu keelas neil jumalateenistusi pidada (enamik oli vaimuliku haridusega), teisex ähvardati neid vaimuliku seisuse ära võtmisega, juhul kui nad Pariisist ei lahku (mida nad tegid)asusid mujale Euroopasse, järgmine keskus oli Salzburg , kust on kõige rohkem jälgi leitud. Neilt pärit “ Gaudeamus ”, käsikirjaliselt pandi kokku ka “ Carmina Burana”. Kirik ei jätnud neid ikkagi veel rahule: loobugu senisest eluviisist ja kirik võtab nad enda ridadesse tagasi. Paljud tegidki nii. Vagantide periood lõppes, kui nendega saavutati kokkulepe. Neist said rändnäitlejad, veiderdajad. Nende tekstid olid ladina keeles, täpse kodukorraga organisatsioon. Ülesehituselt olid eeskujuks mungaordud, kandsid varjunimesid. Vagandiks saamiseks tuli läbida katsed, ristimistseremoonia. Igas piirkonnas oma piirkondlik juht, võimsad laulu-naljamehed. Tekstide temaatika: teravalt kirikuvastane, astusid paavsti vastu välja, polnud jumalasalgajad, oldi kiriku liialduste vastu; ülistasid seda, millega tegelesid (naised, laulud, vein, mängud jne). Laule lõid üksikud, massid levitasid (ka väikeste nihetega). Tuntuim vagant oli Archipoeta, Kölni peapiiskopi isiklik õuelaulik. Tüüpiline vagant oli haritud mees, arstiteadust õppinud, noorena lõbusa seltskonnaga liitunu. “Vagandi patukahetsus” – satiiriline luuletus, kopeeritud kirikupihti.
6.2. E. A. poe elu ja looming, ühe novelli lähivaatlus
1809-1849, USA.
Sündis näitlejate peres. Vanemad surid väga noorelt. Edgari lapsendas rikas tubakakaupmees. Lapsepõlve veetis ta Inglismaal, hiljem tuli USAsse tagasi. Varaseim kiindumus oli 12-aastaselt. 16-aastaselt kihlus salaja , aga suhe lõhuti. Saadeti ülikooli. Kaardimängus kaotas $2000. Tahtis minna Kreekasse, selleks pidi raha sõidu jaoks koguma. Seda proovis teha kirjutamise abil.

Luulekogu “Tamerlane and other poems”.

Ei olnud edu. Veetis 2 aastat sõjaväes. Isa aitas tal pääseda mainekasse sõjaväeakadeemiasse. Kaaslaste toetusel avaldas teise ja ka kolmanda luulekogu. Jättis akadeemia pooleli . Võitis jutu- ja luulevõistluse. Tal oli ajakirjanduses hea vaist, aga iseloomu, distsiplineerimatuse tõttu ei saanud sel alal töötada. Tema ainuke romaan

Romaan “ Arthur Gordon Prym’i lugu”

Muidu kirjutas jutte (põnevusjutte, õudusjutte) ja luuletusi. Saavutas üleameerikalise kuulsuse. Firma läks pankrotti , muud probleemid, naine suri, suri ka ise.
Poe proosalooming: lakooniline, täpne, uudne, salapärane, mitmekihiline.
Poe luulelooming: romantiline Ida-temaatika, iroonia, grotesk , kasutas siseriime, kõlaefekte. Surma teemad.
Poed võib pidada kaasaegse õudusjutu, science-fiction (teaduslik-fantastika) loojaks. Loobus varasemast laialivalguvast stiilist, keskendus olulisele, lühendas, lihtsustas, lisas äreva, ängistava õhustiku. Kõige selle juures säilitas usutavuse. Stiil oli argumenteeritud , kiretu, uinutav , et ootamatu lõpp pääseks mõjule.
Poe loomingut iseloomustavad 3 peamist tunnust: * oskus luua lummav õhustik; * oskus olla usutav (ei kasuta kõrvalisi jõude); * oskus viia lood ootamatute pöördepunktideni.
Poed on peetud nii geeniuseks kui ka närvihaigeks
Snd 19.01 1809 Bostonis. 1811 jäi vaeslapseks, adopteeris jõukas Richmondi tubakakaupmees John Allan , kellelt ka liignimi. Edgar oli 5ne, kui perekond ajutiselt Ing-le kolis. Seal pandi Edgar kooli, Stoke Newingtoni Manor House School'i, õppimisega hästi hakkama sai. 1821. aastal tulid tagasi Ühendriikidesse, kus koolitee jätkus Richmondis. Siin elas Edgar üle ka oma esimese õnnetu armastuse Helen Stannardi vastu, kes oli ühe ta klassivenna ema. See ühepoolne armastus ei kestnud aga kaua, sest 1824. aastal H. Stannard suri; varasemates luuletustes on ta, olgu küll sageli teiste nimede all, leidnud siiski surematuse. Edgari kooliaastatest kõneldes toonitatakse alati, et ta näitas üles tähelepanuväärset andekust, vähem räägitakse aga sellest, et paistis silma ka spordis, jooksmises ja ujumises ning poksis.
Juba 1825.a. kihlus salaja ühe Allani kompanjoni tütre Sarah Elmira Roysteriga. Abielust ei saanud vanemate vastuseisu tõttu asja, nooruk saadeti kaugemale Charlottesville'i Virginia Ülikooli, Sarah Elmirast tehti aga kiiresti missis Shelton. Lahkhelisid kasuisaga, mis seetõttu tekkisid, lahusolek paraku ei mahendanud ja kui Edgar kaardimängus veel võlgu tegi (kokku 2000 $), läksid suhted pinevamaks. Vihane Allan keeldus raha andmast ja 1827. aastal lahkus ülikoolist, teatades, et kavatseb sõita Kreekasse türklaste vastu sõdima. Sõiduraha pidi kindlustama väike luuleraamat , mis kandis pealkiria “Tamerlane and other Poems”. Loodetud raha raamatukene siiski ei toonud . Raamat ilmus autori nimeta, tiitellehel seisis lihtsalt “By a Bostonian”.
Rahapuudus, ülikoolis tehtud “auvõlad”, võib-olla ka algaja luuletaja romantiline loomus olid tõenäolisteks põhjusteks, miks astus E.A. Perry nime all sõjaväkke. 26.05 1827 kahurväelasena Fort Independence'i sadamas; 1829 15.04 erru saadetud . Sõjaväkke astumine tõi ometi kaasa osalise leppimise kasuisaga ja kui Edgar teenistusest lahkus, astus John Allan samme , et kasupg võetaks vastu West Pointi sõjaväeakadeemiasse. 1. juulil 1830. aastal saigi P'st kursant. 1829. aastal ilmunud teine luulekogu “Al Aaraaf, Tamerlane and Minor Poems”, sedapuhku juba autori nimega. Teooriaga sai P küll hiilgavalt hakkama, teenistuskohuste täitmisel oli aga võimatu. 1831 . aasta märtsis heideti akadeemiast välja. Majanduslikus rnõttes oli see muidugi täielik krahh. John Allan, kes oli enda meelest andnud kasupojale viimase šansi, katkestas nüüd temaga igasugused suhted. Appi tulid sedapuhku kaaskursandid, kellede hulgas P tänu ohvitseride pihta käivatele epigrammidele vägagi populaarne oli. Nad panid rahad kokku ja aitasid tal välja anda kolmanda luuleraamatu “Poems by Edgar Allan P” mille ta pühendaski kaaskursantidele. Suur oli üllatus ja pahameel, kui nad lõbusate vemmalvärsside asemel raamatust hoopis teistlaadi luuletusi leidsid . Solvunult pöörasid ka nemad selja.
On andmeid, nagu kavatsenuks ta veel kord kätt proovida - sedakorda Poolas, kus 1830. aastal puhkes teatavasti ülestõus tsaarivõimu vastu. Poola asemel läks ta 1833. aastal siiski Baltimore 'i isa lesestunud õe Maria Clemmi juurde, kus ta leidis nii mõistmist kui tagasihoidlikku ainelist toetust. Sama aasta kuulutas Baltimore'i nädalaleht “The Saturday Visitor” välja jutu- ja luulevõistluse preemiatega 100$ parima jutu ja 50$ luuletuse eest. P võitis mõlernad. Ühtlasi tutvus ta žürii liikmetega, kelledest kõige enam sõbrunes John Pendleton Kennedyga. Kennedy tegi kõik, mis tema võimuses, et nälgivale kirjamehele tööd leida ja tänu tema pingutustele saigi 1835. aasta detsembris Richmondis ilmuva “Southern Literary MessenLyer'i” toimetajaks. Seda ametit pidas ta 2 aastat, tõstes väljaande tiraaži 700lt enam kui 5000le. Üldse ilmutas P, oli see siis «Messenger», «Gentleman's Magazine » (1839-1840), «Graham's Magazine» ( 1841 -1842), « Evening Mirror» (1845) või « Broadway Journal » (1845), millede toimetaja , abitoimetaja või kaastööline ta oli, suurepärast ajakirjanikuvaistu. Ühtlasi oli ta aga ka distsiplineerimatu, paindumatu ja sallimatu . Hoolimata ta kirjutiste ja väljaannete menust, lahkus ta igalt poolt skandaalidega.
Kui ta esmakordselt Maria Clemmi juurde elama asus, oli selle tütar Virginia alles 7ne ning nii mõnelgi puhul kasutas teda kullerina armastuskirjade edasitoimetarnisel teistele daamidele. Ajapikku kasvasid aga nii tüdruk kui P kiindumus temasse ja 16. mail 1836. aastal, pruut oli alles 14, sõlmiti nende abielu. Seesugune samm ei tulnud reputatsioonile kasuks - seltskond pidas seda alaealise võrgutamiseks - P ise oli aga õnnelk ja see väljendus ka tema produktiivsuse tõusus. Ta pidas loenguid, kirjutas kriitikat, esseid, luuletusi, avaldas oma ainsa romaani «The Narrative of Arthur Gordon Pym» (1838; e. k. «Arthur Gordon Pym'i lugu»1936) ning jutukogu « Tales of Grotesque and Arabesque» (1840) ja ajalehes «Mirror» oma kuulsa «Kaarna» («The Raven », 1845), mis ühes juba varem ilmunud jutustusega «Kuldpõrnikas» («The Gold Bug») tegi ta üleameerikaliselt kuulsaks. Tänu sellele õnnestus P'l saada «Broadway Journal'i» kaastoimetajaks, mõni aeg hiljem ostis ta ajakirja ära - ja läks juba 1846. aasta jaan. pankrotti.
Üürikest õnne ja vilgast vaimutegevust varjutas paraku Virginia tervise pidev halvenemine. Nagu kirjaniku vanematel, nii oli ka ta naisel tiisikus ja ühel päeval kodus lauldes hakkas ta verd köhima. 30.jaan 1847 Virginia suri. Ja kuigi ta kirjutas veel oma filosoofilise proosapoeemi « Heureka » (mida pidas ise oma suurimaks saavutuseks), mitmed klassikaks saanud luuletused («Ulaluum», «Anniele», « Kellad »), lõi lähemaid suhteid mitme naisega ja kavatses isegi abielluda, polnud ta siiski päriselt enam iseenda peremees . Ta tahe oli murtud , usk ja lootus kadunud, ta ei tahtnud enam elada.
Surma täpsed asjaolud on siiani hämarad. 30. sept või 1. okt 1849. asus ta Richmondist teele, et sõita NYi Maria Clemmi juurde. Teel peatus ta Baltimore'is ja oli sinna jõudes võrdlemisi heas tujus , täiesti kaine . Edasine on aga segane. Baltimore'is toimusid sel ajal valimised ja P sattus arvatavasti mingi kihutusmeeskonna küüsi, kes teda jootsid, mitmel pool valima sundisid ja lõpuks meelemõistuse kaotanult saatuse hooleks jätsid. Oli see nii või ei, igatahes räägib selle versiooni kasuks asjaolu, et koht, kus P 3. okt 1849 kokku varises, oli rummipood, mida kasutati valimispunktina. Kui teda turgutat, nimetas ta õnnekombel ühe linnas tuntud arsti nime ja viidi haiglasse. Siin ei suudetud teda siiski enam teadvusele tuua. 7. okt hommikul kell viis Edgar Allan P suri.
Pilet nr 7
7.1. H.Visnapuu elu ja loomingu ülevaade+2luuletust
1890-1951
Elu
Sündis Helme kihelkonnas. Vanematest vähe teada, kuid rändasid palju. Visnapuu = Kirsipuu. Suur pere oli. Haridus on lünklik. Hiljem töötab ise kooliõpetajana – see ei meeldi, kuna leiab et peaks ise õppima. Lõpetab Narva gümnaasiumi eksternina, saab algkooliõpetaja kutse. 1912-1917 Tartus, annab eratunde ja püüab ise õppida. Kirjanduses modernistlik suund. Aitas moodustada rühmitust, 1913 rühmituse album „Moment I“. Sümbolistlik (ründasid kõik). 1914 „Roheline moment“. Endal luuletus „Vaarao tütar“ – ülesehitatud püramiidina. 1918 kandideerib „ Teataja “ toimetajaks, paneb kirja TÜ filoloogia teaduskonda, aga õpinguid ei võta tõsiselt. 1917 lülitub Siurusse. 1918 tutvub ühe naisega, keda kutsub Ingaks. 1922-1942 olid abielus. Väga kiindunud . 20ndatl reisib palju – venemaal, Saksamaal. On berliini ülikooils, huvitub idamaade religioonist. Kui vanemad suri 1928 a, siis pärandasi talle talu, läks talumeheks siis. Tln tagasi 30ndate keskel. Töötab ajakirja „ Varamu “ juures. Raksem aeg 1940-42 – kaotati EV, suri äi, kasutütar viidi Siberisse ning suri ka Inga . Põgeneb saksamaale, üritab luua kirjanduslikku rühmitust ning asutab Ülemaailmse Eesti Kirjameeste Seltsi. Jõuab ka USA-sse. Tunneb end üksi, ei suuda kohandud, sureb NY haiglas .
Looming
1917 I luulekogu „Amores“ – mõjutatud impressionismist. Loodus- ja armastusluule. 1918 II luulekogu „ Jumalaga , Ene“
visnapuu vabadussõjas ning looming muutus. Alguses kirjutas ka isamaalist luulet. Häbenes luuletust „Oh, neetud maa“, kus halvustas Eestit. 1920 „Talihari“ – inimene kõikvõimalikes aja keerdkäikudes – inimene ja inimene, inimene ja ühiskond. Esikohal rahvus ja rahvuslus . Keeruka isamaalisuse käsitlus. Avaluuletusest „Kodumaa laul“ tahetigi laul teha. Üks mees esitas selle oma pähe. Visnapuu leidis, et hümniga ei tohi olla seotud ühtegi skandaali. Kirjutas sellele paroodia . 1920 „Hõbedased kuljused“ - tsükkel „Kõnelused Issandaga“ – süüdistab Issandat ebaõigluses. 1920 „ Kanarbik “ – tsükkel „Kümme kirja Ingale“
1921 esseede kogumi „Vanad ja vastsed poeedid“. 1924 valikkogu „Valitud värsid“ 20ndada on hingelise tasakaalu taastamise aeg. 1925 „Ränikivi“ (lapsepõlv, mälestused, kus me oleme pärit), 1927 „Maarjamaa laulud“, 1929 „Puuslikud“ (ebajumalad meie elus ja meis endis), 1931 „Tuulesõel“ – sellega sai folklooris tuule suunda muuta. Eesti rahvus tuleks Euroopa kaardile panna, et hoida ära halbu tuuli . 1932 lüüriline loodusluule „Päike ja jõgi“. 1937 „ Saatana veri“ – värsiromaan. 1938 legendide, ballaadide kogumik „põhja valgus“.
Tegeles ka teatriga, kirjutas näidendeid.
Kui elus raksem periood oli, kirjutas 1942 lüroeepika „Tuule ema“ . 1946 ilmub valikkogu „ Tuuline teekond“, ilmub ka kogu „esivanemate hauad “. 1947 „Ad astra “ . poliitika, rahvuslikkus, surm. 1947 „ Periheel . Ingi raamat“. Periheel kaugeim punkt päikesest. Leinaluule. 1948 „Mare Balticum – uue sõjajärgse aja luule. Inimesed peavae kokku hoidma. Eesti, läti, leedu ühinegu, et olla vene vastu. Prohvetlik isamaa käsitlus. 1950 „Linnutee“ ja „Rännuraamat“
7.2.Oscar Wilde ´i elu ja looming „Dorian Grey portree“
1854-1900.
Rahvuselt iirlane, lapsepõlves nägi palju: ema igatses tütart ja seega teda kasvatati tüdruku riietes . Isa oli teenekas arst ja sai baronette’i tiitli . Ei olnud kodukesksed vanemad: ema oli salongi inimene, kuid haritud keelteoskaja. W. tohtis salongiõhtutel viibida, armastas end väga juba lapsest saati, tal olid suured vabadused . Vanemad panid ta kooli, kuid tal oli seal raskusi. Hoolimata haritusest oli ära hellitatud, mis kujunes talle katsumusex Dublini kolledžis ‘71-’74 ja Oxfordis ‘74-’78. Tema jaox olid vastuvõetamatud sport ja kehaline kasvatus (sest seal kasutatavad asendid on kõike muud kui esteetilised ). Sai ka koolis kolki, aga kannatas väärikalt. Ta olex võinud saada teadlasex, hakkas huvitama esteetika (Ox.s oli hea lektor ). Siiski kolis Londonisse ja tahtis end tuntux teha. Oli ka välimuselt erinev: siidist põlvpüxid, lilleline vest, pikad lokkis juuxed, barett, lill nööpaugus. Oli piisavalt kõneosav, juba sel ajal ka natuke kirjutas. Sõitis USAsse loenguid pidama esteetikast 80ndate alguses. Loengud väljakutsuvad toonis, mitte eriti akadeemilised, tähelendu polnud ja naases ’83. Otsustas mõnex ajax Pariisi minna, kus sattus seltskonda. Ta suutis ilukirjanduslikku texti kirjutada võõrkeeles. Abiellus ’84 Londonis ja hakkas tegelema naisteajakirjaga, kuid tal puudus kohusetunn, korralikkus ja järjekindlus. Muutus teatrfännix ja sai tuntud näitekirjanikuxraha mures kaovad. Leidis endale sõbra Alfred Douglase, nende suhe kesktis peaaegu W. surmani, ei peitnud eriti seda. W.l 2 last. Käitusid küll väljakutsuvalt, aga tegelt oli tõsine ja siiras armastus, see äriitas Ali isa, kes astus vahele. Asi läx kohtusse ja W mõisteti süüdi: looming keelati, kodus lõhuti, visati seltskonnast välja, vangi+2 a sunnitööd, enne vanglasse minekut tulid välja kõik võlausaldajad ning ta tunnistati ametlikult maxejõuetux. Vanglas kirjutas oma suhte analüüsi. Vangist tulles olex võinud proovida teisiti elada, aga ei tahtnud. Ilmus uuesti välja Al, aga samal ajal esitas naine ultimaatumi, oli aga Pr.l ja ei suutnud Alile vastu panna. Lõpux Ali isa pani rahakraanid kinni ja kuna W.l ka raha polnud siis poisu jooxis koju. ’99 otsustas ta Pariisi asuda , ilma millegita, tervis puudus, elas ühe oma loomingu austaja juures hotellis, suri voodihaigena ajukasvajasse.
Looming: austas Balzaci, Zola oli paha. Avaldas postulaadi: “Pole olemad kõlbelist ja ebakõlbelist raamatut, on hästi ja halvasti kirjutatud raamat. Kunstnik on ilu loojaõpetlik kirjandus välistatud. Dramaturgia : “ Salome ”: Inglismaal etendamine keelatudlavastati Pariisis, üx piiblilugu: Juudimaa printsess armus prohvet Ristija Johannesesse, viimane pole huvitatud, lõpux saab printsess J.e pea, “Leedi Windermere’i lehvik ”, “Ideaalne abikaasa”, “Tähtsusetu naine”: jutt käib kõigis Londoni kõrgseltskonnast. Muinasjutud. “Õnnelik prints ”, “Granaatõuntest maja”: ilma õnneliku lõputa. “Canterville’i lossi kummitus”: on ahistatud pererahva tõttu, kuna teda ei kardeta, tuleb välja, et W. peab ameeriklasi matsidex. “Readingi vangla ballaad”: vangla läbielamistest, pihtimus suhtes “De Profundis”. Ainus romaan “Dorian Gray portree”.
Oscar Fingal O'Flahertie Willis Wilde sündis 16. okt. 1854 Dublinis. Suri 30. nov. 1900 ja maeti Pariisi külje alla Bagneaux' surnuaiale, kust ta jäänused 1909 tema parema sõbra Robert Rossi korraldusel toodi Pére Lachaise’i surnuaiale. Isa kuulus seisuselt maa-aadlisse; elukutselt oli arst. Ema oli pastori tütar - luuletaja, suur kirjandusetundja ja keelteoskaja, ka kreeka keeles kodus. Oscar arvas, et kirjandusliku ande seltskondliku vilumuse, vaimukuse, muretuse, edevuse, uhkuse, kõrkuse, toreduse- ja hiilgusearmastuse pärandas talle ema, isale võlgnes ta kahtlemata tänu oma põhjalikkude teadmiste eest antiikkultuuris ja renessansis.
Ema olevat Oscari sündimise eel oodanud tütart, nii pidi ta algul tüdruku riideid kandma. Hellitatuna kasvas ühes oma venna ja õega, kes noorelt suri. Juba varakult liikus ta ema võõrastetoas külaliste keskel, kus valitses harilikult vaba õhkkond ja ei pandud erilist rõhku kõneaine valikule. Nõnda võisid lapsed juba õrnas eas asju kuulda, mis polnud nende kõrvadele mõeldud. Kooliaastad Enniskillenis, Dublinis Trinity College'is (1871-74) ja Oxfordis Magdalen College'is ( 1874 -78). Oli tugev keeltes ja kirjanduses. Inglise, prantsuse ja saksa kirjanduses polnud tal õpilaste seas võistlejat. Dublinis sai ta aga kr keele oskuse eest kuldmedali. Mängud ja ajaviited, mis nõudsid kehalist pingutust, harjutust ja oskust, ei leidnud temas pooldajat. Kehaseisangud olevat mängides sagedasti inetud , ebaesteetilised. Oxfordi õpiaastail algasid tema esimesed katsed luules. Selleks ergutasid teda eriti kaks lühemat Itaalia-reisi ja kestvam reis Kreekamaale 1877. Kui ta Itaaliast sai vaimustust, siis Kreekast saabus ta kodumaale suurimas joovastuses. 1877 Canterville’i kummitus. Oxfordis õppimise lõpul krooniti tema luuletus «Ravenna» auhinnaga. Peale õppimise lõpetamist summa cum laude asus Londoni - kahte tuppa Salisbury tänavale, jätkates seal oma uurimusi kirjanduse, esteetika ja ajaloo alal. Ka avaldas oma luuletusi mitmesugustes ajakirjades, katsus kogutud luuletusi ilmutada raamatuna, kuid ei leidnud kirjastajat. Hakkas riietuma , tegutsema, talitama ja liikuma nõnda, et ta kõigile pidi silma torkama ja et temast tahes või tahtmata pidi räägitama, ükskõik kas head või halba. Võiks õelda: oma isiku naeruväärsusega tasandas ta teed oma luuletustele, mis ilmusid raamatuna 1881 toredas ja kallis väljaandes. Üldiselt aga vihati teda kogu Londonis, tema vaimuandeid ei tahetud tunnustada ja arvustus oli tema luuletustele karm. Aga kirjanik ise uskus oma annet , oma geeniust . Oma luuletuste ilmumise aasta lõpul sõitis Ameerikasse kõnesid pidama. 1883 pöördub kodumaale-tagasi ja püsib siin ainult lühikest aega, läks kauemaks ajaks Pariisi, kus liikus kirjanduslikes ja kunstilistes ringkonnis. 1883 lõpul oli uuesti Londonis. Sissetuleku muretsemiseks hakkas loenguid pidama, reisides kogu maal ringi. Tol ajal oli ta juba kui « estetismi apostel » üldiselt tuntud, sest oli elegantsena läbi Pariisi kõndinud, päevalill pika varre otsas käes. Kõigile ootamata abiellus ta 1884. a. Constance Lloydiga, võrdlemisi jõuka naisterahvaga, üüris endale terve maja ja seadis end seal mõnusasti sisse. Sissetulekute puudusel hakkab 1887-1889 naistelehe «The Woman 's World» toimetajaks, kirjutades siin korsettidest, kübaratest, riietusest, õmbluskursustest jne. Peale naistelehe toimetamist algab W'i elus tema loomingu viljakaim ajajärk.
Pariisis oli ta loonud luuletuse «The Harlot's House», näidendi «The Duchess of Padua», vähemate artiklite kõrval ilmusid tema esimesed proosaraamatud «The Happy Prince» (1888) ja «A House of Pomegranates» ( 1891 ), kuhu kogutud tema muinasjutud; «Intentions» filosoofilis-kriitilised esseed , ja «The Portrait of Mr. W. H.» ning « Lord Arthur Savile's Crime» -- satiirilised novellid . 1891 ilmub ”The Picture of Dorian Gray”. Nüüd on ta kui kirjanik oma kuulsuse tipul. Aga tulunduslik seisukord on ikkagi kitsas. Sellepärast pöördub ta uuesti teatri poole, sealt on loota kõige ohtramaid sissetulekuid. Nõnda ilmub 1892 « Lady Windermere's Fan», 1893 - «A Woman of no Importance » ja 1894 - «The Importance of Being Earnest», ja «An Ideal Husband » ( 1895 ).
«Salome» (1893) kirjutas pr keeles, «A Florentine Tragedy» ja «La Sainte Courtisane, or the Woman Covered with Jewels» (mõlemad lõpetamata) ning suurem luuletöö «The Sphinx » (1894). Tema kaks viimast enne langust ilmunud raamatut, «Phrases and Philosophics for the Use of the Young» ja «Oscariana».
Languse otseseks põhjuseks sai sõprus Queensberry markii noorema poja lord Alfred Douglasega. Tutvumine nende vahel sündis juba 1891 ja nende vahekord muutus aina lähemaks ja intiimsemaks. Isale ei meeldinud poja vahekord W'iga, ta püüdis neid teineteisest eemaldada, kuid ilma tagajärjeta. Kord-korralt muutus markii ikka pealekäivamaks, süüdistades W'i oma poja demoraliseerimises. 1894 tungis ta W'i korterisse ja nõudis veel kord jõhkralt, et see tema poja rahule jätaks, ähvardades kirjanikku läbi peksta, kui ta teda kohtab oma poja seltsis kusagil trahteris. W lubas markii niisugusel korral lihtsalt maha põmmutada ning laskis ta siis oma teenri kaudu korterist välja ajada, käskides politseid kutsuda kui see härra veel oma nägu peaks näitama.
Queensberry markii lasi W'ile lahtise teotava kirja anda, millele see pidi vastama kas kaebusega teotuse tagasitõrjumiseks või jälle siinsest seltskonnast - Londonist - lahkuma. Sõbrad soovitasid talle viimast, aga et lord Alfred Douglas nõudis oma isa vastutuselevõtmist, siis valis W esimese tee.
1895 oli asi esimest korda kohtu ees. Süüdistusmaterjalina esinesid kaebealuse kirjad, mis ta saatnud lord Douglasele ja mis sattusid rahaväljapressijate pihku, W’i kirjatööd, ms ka «Dorian Gray portree». Otsus: 2 a-t vangistust ja sunnitööd. Laia ja pillava elu tõttu oli tal võlgu nii palju, et võlausaldajaid ei suudetud rahuldada. Nõnda veeti ta 1895 sügisel veel kord kohtu ette, - pankroti kuulutamiseks. 1897 vabanes vangimajast, kus talle lahkudes tehtud töö eest 0,5£ pihku pisteti, mille ta andnud esimesele sandile. Sõbrad-austajad olid talle suurema summa kokku pannud ja nõnda oli võimalik kohe sõita Prantsuse Bernevali linnakesse, kus ta end mugavalt sisse seadis ja peagi samuti laialt ja pillavalt elama hakkas. Vangimajas kirjutatud pihtimused «De Profundis», mille osad tohtisid ilmuda alles 1960.a. Kirjutas oma luigelaulu ”The Ballad of Reading Gaol”.
Bernevalis lootis oma naist, kes teda vangimajas vaatamas oli käinud, ühes lastega enda juurde sõitvat. Aga naine, kes umbes aasta hiljem suri, ei teinud seda mitte teiste mõjul, vaid W'ile pidi jääma 1a katseajaks, kas ta ehk tagasi ei lange oma endisse ellu. Esimeseks tingimuseks oli muidugi, et ta ei tohi enam lord Douglasega kokku saada. W andis oma nõusoleku.
1899 suve lõpul on uuesti Pariisis, et jätkata siin oma endist elu. Sissetulekuid pole juba enam mingisuguseid. Ulualust leiab nagu varemgi hotellis, mille peremees annab toa ning söögi ja joogi tasuta. 1900 hakkavad sagenema peavalud , muutudes intensiivsemaks. Viimaks ei või ta muidu olla, kui peab valu leevendamiseks vahetpidamata jooma, suitsetama, mis oli tema suuremaid kirgi kogu elu. Kui peas paise tekib ja arstid seda lõikavad, leiavad nad, et põeb juba kolmandas staadiumis ajukasvajat. Aga ainuke arst, kes selle lõikusega oleks võinud rahuldavalt toime tulla, nõudis nii suurt tasu, et kirjanikul muud üle ei jäänud kui oludele alludes oma otsa oodata. Ta sureb 30. nov 1900. Tema silmad surus kinni hotelliomanik, sest see oli ainuke in tema surivoodil, mille pidi tulega hävitama
Pilet nr 8
8.1.Renessanssi mõiste. Dante .Ülevaade ” Jumalikust komöödiast”
Keskaja lõpufaasis (14-16 saj). R.-x nimetataxe keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest tiivustatud vaimu- ja mõtteliikumist. Inimese kui isiksuse vabanemine keskaegsete kirikudogmade alt, vallandus täiel määral inimese individuaalsus . Maailmavaadete muutumine. Seotud humanismiga (humanist oli õpetlane, kes süvenes antiiksesse kultuuri ja tutvastas seda kaasajale, inimese ja inimlikkuse kaitsja). Hoogu said loodusteadused, kus looduse osana hakati tajuma ka inimest (tekkis usk inimesesse ja elu tähenduslikkusesse). Keha on sama tähtis kui vaim. Vallandus ka maine individualism ja saamahimu, tuues kaasa sügava moraalikriisi (Ameerika põlisrahvaste orjastamine, inkvisitsioon ). Antiikfilosoofide õpetustest lähtuv vaimuvool tõrjus ja taunis maise elu tumedamat poolt (sexuaalsust, maist kirge). Kirjasõna levimine tänu Gutenbergile ja trükikunsti tekkele. R sündis Itaalias 13 saj, kestis kuni 15 saj-ni.
Dante Aligheri (1265-1321) SÜNDINUD Firenzes, isa poliitik (gvelf – paavstivõimu pooldaja , olid ka gibelliinid – keisrivõimu pooldajad ). D sunnitud linnast lahkuma. Pühendas teoseid noorusarmastusele Beatrice’ile, kes abiellus teisega ja suri noorelt. Armastus on talle puhas ja õilis tunne, mille kaudu saab inimene kuidagi paremax (platooniline armastus). Kirjutas nii autobiograafiaid (1291 “Uus elu” 31 luuletust pühendatud B-le) kui filosoofilist laadi teoseid. “Rahvakeelest” – kuidas on võimalik itaalia keele murdeid kasutades luua itaalia ideaalne kirjakeel. “Monarhiast” – viha poliitilise lüüasaamise pärast. Astus keisri poole üle. “Pidusöök” – probleemide lahendamiseks peavad inimesed tegelema rohkem filosoofiaga. “ Jumalik komöödia” (1307-1321) kirjutas surmani, raske ja piinav lugu, millel õnnelik lõpp. Pikkus 14000 värssi, lõi poeemile uue värsi tertsiini (aba bcb cdc jne). Keskajalisusele viitab rohke numbrisümboolika kasutamine. 3 osa: Põrgu, Puhastustuli , Paradiis , igas osas on 33 laulu ning teos juhitaxe sisse ühe lauluga (100 laulu). Vergilius on teoses Dante teejuhix. Põrgu on 9 ringiga lehter põhjapoolkeral, on ka ausatele ja usklikele, kes on natuke kahelnud Jumalas, eelpõrgu (sääskede piinata). 1 ring. Antiigi suured mehed, sest paganad; 2. ühe tegeliku pahega inimesed (nt. Abielu rikkujad, himurad), hõljuvad põrgutules; 3. prassijad, mõõdutundeta inimesed, Gerberose valvata; 4. ihnsad ja pillajad ; 5. tigedad, uhked , kadedad; 6. Ketserid , põlevates puusärkides; 7. Vägivallatsejad, enese-tapjad, toorutsejad, alasti soos 8. kupeldajad, altkäemaxuvõtjad, simonistid (vahendasid vaimulike kohti), vargad, kukutatakse sügavasse tuleauku 9. Reetmine (Cassius, Brutus, Juudas ), Luciferi karistada. Põrguvärava lause “Jätke kõik lootus”. Dante annab kõigile võimaluse end kaitsta. Põrgu on põhjas, lõunas kerkib sümmeetriline mägi (Puhastustuli), kuhu satuvad patust pöördujad, inglid on padimeesteks jõel, mis tuleb ületada. Mäe jalamil kirjutab ingel inimesele 7 P-tähte (peccatum e patt): uhkus, kadedus , viha, laiskus, ihnsus , prassimine(liigsöömine-joomine), liiderlikkus. Spiraalse tõusu teevad läbi need, kes tahavad pahedest lahti saada, peale mida jõutaxe maisesse paradiisi , mille kohal keerleb 9 taevast. Maine paradiis on eeltaevas. D. peamisex sõnumix inimkonnale on kutse asuda rännule pimedusest valguse ja armastuse poole.
8.2.K. Ristikivi elu ja looming, ühe teose analüüs
1912-1977
Karl Ristikivi on sündinud Läänemaal Paadrema vallas, ema oli taluteenija. Lõpetas 1930 Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli, 1932 Tallinna Kolledži humanitaarharu ja 1942 TÜ geograafia erialal. 1943 põgenes Soome, sealt Rootsi, kus töötas Uppsala Ülikoolis. Püsivaks elupaigaks Stockholm . Töötas kindlustus - ja haigekassaametnikuna. Suviti reisis enamasti Lõuna-Euroopas. Pagulusperioodil avaldas 14 romaani, ühe novelli- ja luuletuskogu. Ta suri Stockholmis 1977.
Looming: Mõjutajaid noores eas: T. Mann , Tammsaare, Põhjamaade romaanid. Esimene jutt ilmub 1928, hiljem laste- ja vestekirjanik (Perekonnaleht, Vaba Maa, Nädal Pildis ). Lasteraamatud Lendav maailm (35), Sinine liblikas (36) ja Sellid (38) kuuluvad oma aja lastekirjanduse paremikku. Kirjutab ka külajutte, enamasti on tegemist anekdootliku süžeega: Õrnasüdameline Tiina, Kenametsa noor Mihkel. Ainus novell, mis tol perioodil Loomingus avaldamist väärib, on Sillal (37) - noore ratsaväelise konflikt teda ümbritsevate robustsete inimestega. Lugu on esitatud palavikus soniva peategelase monoloogina, lugeja ei saagi aru millal tegemist unenäo ja millal tõelisusega.

TALLINNA TRILOOGIA: Kõigi kolme tegevuskoht Tallinnas, osa episoodilisi tegelasi on ka ühised.

1938 „Tuli ja raud“- tegevus algab 19.saj lõpul maal ja siirdub siis linna. Tegevusaeg u 50 a, jälgitakse kolme sugupõlve elu, püüdlus parema elujärje poole. Perekonnaromaan: kronoloogilises järjekorras antakse lõike tegelaste elust, vähem huvi pakkuvad lõigud jäetakse mitme aasta pikkuste lõikudena vahele. Kroonikalaadne. Rohkem agulimiljööd, vähem tehaseatmosfääri. R elas ise Tallinnas ühes töölisperekonna juures, nii oli tal üksjagu ka isiklikku kogemust. Peategelane Jüri Säävel on väsimatu töörügaja, Kompositsioonis on tunda algaja kogenematust - romaan ei saa kohe täit hoogu sisse, elujuhtumid on dünaamikavaesed, aga tervik siiski tekib.
1940 „Võõras majas “ (Õige mehe koda) esitleb Tallinna omaaegset ärimaailma, baltisakslaste varjust esile kerkivat eesti noort kodanlust ja selle arengut. Kaks ajajärku - 19.saj viimane kümnend ja aastad 1929-1934. Tegelaskond pärineb kolmest suguvõsast: baltisaksa Rosendorfid-Abnerid, linnastunud Kadarikud linnastuvad Saalemid. Peategelane Jakob Kadarik on vaikne ja temperamendivaene, aga visa ja järjekindel. Tema eesmärk on saada jõukaks kaubamajaomanikuks ja Abneri kaubamaja saabki lõpuks vaese jooksupoisi omaks, kusjuures Jakobis pole ühtki sellist joont, mida äriilmas vaja oleks - hasarti, suurt haaret spekuleerimisoskust. Jakob küll saavutab oma eesmärgi, kuld siiski elab ta võõras majas ja maja elanikudki tajuvad teda kui võõrast majas, ehkki Jakob ise tahaks seda näha õige mehe kojana. Miljöö kohati rusuv - pime tolmune ja rusuv Abneri kaubamaja on nagu labürint, millest pole väljapääsu. Psühholoogiline pinge saab lahenduse kaubamaja põlengus.
1942 „ Rohtaed “ - näitab eesti linnaharitlase kujunemist. Peategelaseks idealismist laetud Juulius Kilimit, kelle lend jääb paraku madalamaks, kui ta nooruses lootis - vanade keelte ja ajaloo õpetaja, üürikeseks ajaks ka gümnaasiuml direktori kohusetäitja - seda on vähe. Rohtaia motiiv kehastab pürgimist vaimsete väärtuste nimel. Talumees harib ju ka kõigepealt põldu ja rohtaed on tema jaoks luksus , aga ilma rohtaiata oleks majapidamine rõõmutu. Romaanis pidev väikekodanluse ja intelligentsi konflikt (musterabikaasa Emmi ja tema õde). Kõik Tallinna triloogia peategelased võitlevad eneseteostuse eest, kuid kellelgi ei õnnestu oma eesmärke täielikult ellu viia, kõigil jääb midagi puudu, võibolla on nad liiga delikaatsed, et ennast maksma panna.
NN POOLIK TRILOOGIA: Kõik, mis kunagi oli 1946; Ei juhtunud midagi 1947. Puudub keskne peategelane, vaadeldakse murrangulist ajajärku: 1939 kevad-august (Eesti vabariigi lõpp)- 1939 sügis - 1940 varakevad (Eesti Vabariigl lõplik lõpp).
Järgneva 13 aasta jooksul avaldab vaid ühe romaani: HINGEDE ÖÖ 1953
Kolm osa: Surnud mehe maja, Kiri proua Agnes Rohumaale, Seitse tunnistajat. Ise määratleb oma teost kui realistlikku muinasjuttu - maailma, milles üsna reaalsed üksikosad on kuidagi võõriti kokku pandud, või jälle on üksikosade dimensioonid moonutatud. Seitsmes tunnistajas puudub igasugune seos formaalloogikaga, protsess on pea peale pööratud. Ristikivi ise näeb impulsina teose kirjutamiseks Hesse Stepihunti, kriitikud on märkinud ka Kafkat ja L.Carrolli.
AJALOOLINE TEMAATIKA:Esimene ajalooline triloogia (Põlev lipp1961, Viimne linn1962, Surma ratsanikud1963)
Ise on autor neid nimetanud ajaloolisteks kroonikateks. Kirjeldavad keskaja ummikseisu.
Imede saar 1964 - Imiteerib utoopilist romaani. Raamjutustus paigutatud 14.sajandisse. Müstifikatsioon. Allotria elukorraldus toob tegelikult esile 20.sajandi ebakõlad.
Järgneb teine ajalooline triloogia, mida Ristikivi ise on nimetanud ajaloolisteks biograafiateks: Mõrsjalinik 1965 (vaatleb religiooni), Rõõmulaul 1966 ( vaatleb kunsti), Nõiduse õpilane 1967 (vaatleb teadust). Viimase romaani puhul seoseid Faustiga, aga Johannes Faberil puudub Fausti põhjalikkus ja kompromissitus. Teoses puudub ka Margaretaga võrreldav naispeategelane . Faber jääbki nõiduse õpilaseks, temast ei saaa kunagi nõiduse õpetajat.
Novellikogu Sigtuna väravad (1968) - Allegoorilisi lugusid mitme Eur. maa ajaloost, legendide iroonilised töötlused.
Kolmas ajalooline triloogia kujutab paralleelseid sündmusi 2l alatasandil: kauges minevikus ja olevikus/lähiminevikus: Õilsad südamed e Kaks sõpra Firnzes1970, Lohe hambad 1970, Kahekorde mäng 1972 (kriminaalromaanina)
Viimane raamat Rooma päevik (1976), reisikirja meenutav , mõnes mõttes Ristikivi ajaloofilosoofia kokkuvõte. Kokkuvõttes tegelevad R ajaloolised romaanid järgnevaga: keskaja ummikseis; väikese inimese kannatused ja irdumine oma rahvast; riigivõimu ükskõiksus kunsti ja teaduse suhtes; kahtlused helge tuleviku suhtes (näitab ka Teise maailmasõja järgset masendust); inimene ega tema poolt uuendatud ühiskonnavormid pole kaasa toonud mingit progressi ; kirjandus on siiski pedagoogiline nähtus: inimest on võimalik õpetada ja kasvatada, kui näidata talle vastavaid hoiatavaid ajaloo õppetunde; teosed ei taotle põnevust, vaid on esitatud väga asjalikus laadis; kõik peategelased on üksildased mõtisklejad ja kannatajad, suhted saatusekaaslastega on pinnapealsed ja lühiajalised.
Värsikogu Inimese saatus 1972 (palju pagulase üksindust ja kodumaatust).
Pilet nr 9
9.1.G.Boccaccio elu ja loomingu ülevaade
1313-1375
Pärit Itaaliast, sünnikoht teadmata (? Firenze ). Isa oli kaupmees ja avaldas poja 14x saades soovi, et viimane lähex Napolisse, läxki. Õppis äri ja õigusteadust. Seltsielu oli tal kirev: võeti vastu Napoli kuninga õukonda, sest oli vabameelne suhtleja. Seltskond oli väga kultuurilembelineB. hakkas palju lugema, kirjutama hakkas paarikümnesena. Esimesed teosed pole väga väärtuslikud. Napolist läx Firenzesse 1340ndatel. “Fiammetta” proosateos , lühiromaan. Kirjuatud naise seisukohalt, 1. psühholoogiline romaan üldse. “ Dekameron ” 10 päeva, 10 lugu, 10 jutustajat (7 naist+3 meest). Möllab katk ja 10 inimest põgenevad linnast ja hakkavad jutustama ühes villas . Novella – algselt lõbus rahvajutt (autorita). Paljude tema juttude alusex ongi novellid. B.-t on peetud ka “novelli-isax”. Talle olid tähtsaimad looduse seaduspärasused, leidis, et erootika ja sexuaalsus on normaalsed (ei pooldanud platoonilist armastust). Vaimulikest rääkides oli tema põhiseisukoht see, et neil on kerge ahnex muutuda, kiriku vastu polnud midagi. Tegevus peamiselt Itaalias. Loodus on elu ülim väärtus. Ideaaliks inimese kooskõla loodusega. Inimlikkus=loomulikkus=looduspärasus. Mõistus om looduse ülimaid ande. Omal ajal lävis säravate kunsti- ja kirjandusinimestega, k.a. Petrarcaga. Töötas notari, diplomaadi, kohtunikunasai palju reisida .
9.2.”Noor- Eesti” tegevus kirjanduse-, kunsti- ja keelevallas.
1905. a revolutsiooni eelse ja aegse ühiskondliku aktiivsuse, elevuse ja võitlusmeelsuse surusid aastavahetusel 1905-6 karistussalgad veriselt maha. Revolutsiooniga seotud kultuuritegelasi (ka Tuglas , Vilde) põgenes halvima vältimiseks pagulusse. Korraks elavnemine, kuid selle katkestab 1914 alanud maailmasõda. Sellest hoolimata on tegemist suhteliselt formaalsete takistustega. Välistele takistustele vaatamata arenes kultuurielu neil aastail jõudsalt. 1906 avati Tartus “Vanemuise” uus teatrihoone, Tegemist on kutselise draamateatriga, juhiks Karl Menning . kutselise teatri staatuse saavutas ka “Estonia”. 1906 hakkas ilmuma ajakiri “Eesti Kirjandus”. Tartus korraldati eesti kunsti üldnäitus ja alustas tööd esimene emakeelse õpetusega keskkool. 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts (sajandi lõpus suletud eesti Kirjameeste Seltsi asemele), mis keskendus eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimisle, kirjastas ilukirjandust ja kooliõpikuid, korraldas kirjandust populariseerivaid kõnekoosolekuid ja uudisloomingu auhindamisi. 1909 asutati Eesti Rahva Muuseum, mis hakkas organiseerima ainelise vanavara kogumist ja säilitamist. Rahvuslikku heliloomingut ja muusikakultuuri arendasid heliloojad Läte, Härma, Tobias , Saar. 1910 peeti Tallinnas VII üldlaulupidu. Tuntumad heliloojad on Läte, Härma, Tobias, Saar. 1916 korraldati kunsti üldnäitus – koos esinevad nn akadeemilise ja modernistliku suuna esindajad - Laikmaa , Raud, Triik, Mägi. Väljapaistval kohal oli realistlik , naturalistlike sugemetega kirjandus, millele NE eneseteadlikult vastu astub.
SIURU - kuna esialgu ei õnnestunud kirjanikke koondada suuremaks organisatsiooniks, asutas 1917 juulis 6 kirjanikku Siuru rühmituse, mis ka ametlikult registreeriti - president Under, sekretär,aga paljus tegelik juht Tuglas, laekur Adson , kolm ülejäänut olid Gailit , Semper ja Visnapuu.1919 lahkuvad Gailit ja Visnapuu, asemele tulevad Alle ja Barbarus . Kaastööd teevad rühmituseie ka teised kirjanikud (Suits, Ridala , Aavik, kunstnikest Triik, Mägi, Vabbe ). Isiksustena olid väga erinevad, sidus uusromantiline hoiak ja söpruskondlik läbikäimine. Tuglase eestvõttel ilmus 1917-1919 kolm suurekaustalist albumit. Saavutuseks võiks nimetada tähelepanu pööramist vähetuntud Jaan Oksale (vrd NE ja Liiv ning Peterson). 1917 ilmuvad ka eraldi debüütkogud Underilt ( Sonetid 1000 tk paari kuuga läbi müüdud, samal aastal teine trükk, see oli üldse Siuru kirjastatud raamatutest esimene), Visnapuult üsna julge Amores, Semperilt Pierrot ja Adsonilt Henge palango. Kogud äratavad tähelepanu ja müüvad hästi. Gailit avaldab fantastilise ja ulmelise Saatana karusselli nimelise novellikogu. Tähtis on seegi, et oma kaheksa väljaandega moodustas Siuru toodang 1/6 1917.a. ilmunud ilukirjanduse koguarvust. Kõik Siuru teosed andsid kirjastusele puhastulu - et tegemist polnud ärilise ettevõttega, saadi autoreile maksta tavalisest kõrgemat honorari.
Kirjastamiseks vajati raha, seda hangiti piduõhtute korraldamisega (sept 1917 Estonias, seal ka loterii ja ball, puhaskasu oli 3000 rubla ja sellest piisas kirjandustegevuse alustamiskes). Samasuguseid õhtuid korraldati peagi ka Viljandis ja 1918 kevadel Tartus Vanemuises. Väga lühikese ajaga tekitati seninähtamatu elevus raamatuturul ja kirjanduses. Eriti luule ümber. (Sonettidest ilmub 1919 veel kolmaski trükk). Tegevust alustades polnud Siurul mingit manifestilaadset programmi. Põhikirja esimene punkt fikseerib eesmärgiks "kirjandusliku ja kunstilise kultuuri harrastamine referaatide lugemise ja kirianduse laialilaotamise abil.". Tuglas väidab Siuru õhtul Viljandis, et S tegevuse tõukejõuks on loomisrõõm, loova vaimu arendamise tarve , seetõttu ei rutatagi kirjandusliku " usutunnistuse " sõnastamisega. Kohati on kriitika siurulastele väga pahane - põhjuseks üsna väijakutsuv käitumine ja viljeldav teemadering. Dramaturg Raudsepp kirjutab kurjasti: S on muredeta linnuke, kes hüppab oksalt oksale ja laulab, nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses --- Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi S ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus- ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit vöiumalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse.
S jätkas paljus NE uusromantilist suunda, osa S liikmeid olidki tuttavaks saanud NE kaudu. S peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette rühmitusekaaslaste aadressil, näiteks G " Sinises tualetis daam ", milles pilatakse siurulikku armastusluulet ja solvatakse Tuglast, Underit ja Adfsonit lausa isiklikult), samuti oldi eriarvamusel kirjanduse edasise arengu suundade osas. Selge oli, et kõik liikmed olid just rühmituse kaudu saavutanud kirjandusliku tunnustuse (kuigi vastuvõtt oli üsna erinev: noorsugu toetas, vabameelsed kriitikud nägid nende loomingus ainult riivatusi) ning nende peamine eesmärk - kirjandustegevuse elavdamine - oli kandnud vilja. Nii likvideeritigi S ametlikult 1920.a. jaanuaris.
Noor-Eesti: 1901-2 toimetas gümnaasiumiõpilane Suits trükki “Kirjanduse Sõprade” kolm albumit “Kiired”, mille eesmärgiks oli edendada eesti kirjandust, arvustust ja tõlkekultuuri. 1902 tegutses Tartus ring “Eesti Külvaja”, mille asemele tekkis järgneval aastal “Eesti Ühisus”. Selles ringis kavandati “Kiirte” neljandat albumit, millele pandi nimeks “Noor-Eesti” ja mis ilmus aastal 1905. Sellele järgnesid ka teine (1907), kolmas (1909), neljas (1912) ja ka viies (1915) album. Nendes oli tõlkematerjali, illustratsioone, teoseid jne. Samuti toimetas Suits ajakirja “Noor-Eesti”, mida anti välja 6 numbrit. Hiljem ak ajakiri “Vaba Sõna”. Algusest peale olid rühmituse eesotsas Suits ja Tuglas, kuid sinna kuulusid ka veel Aavik (tahtis keele ära reformida (ü=y)), Grünthal-Ridala, Kallas, Linde, Oks, Kitzberg (laekur), Haava, Under, Mägi, Triik. Koostööd tegid nendega ka paljud tollased kuulsad kunstnikud . Avaldati Tammsaare lühemaid teoseid. Nad avaldasid Petersoni ja ka Liivi luulet, tutvustasid tõlgitult prantsuse, itaalia, skandinaavia ja vene ning poola luulet; edendasid kirjastamiskultuuri. “Vabadus, võrdsus, vendlus”; “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”. Nende tegevus vaibus I MS aastail, kuid püsima jäi kirjastus “Noor-Eesti”.
NE liikumise alged olid sajandialguse salajastes õpilasringides: noor ei rahuldanud venestamisele allutatud koolides pakutavloeti lisax eesti autoreid ja maailmakirjandust. Suits eestvedajana tahtis välja anda NE 1.albumit, kuid tsensuuri tõttu see venis (1905/07/09/12/15). 1905 anti välja koguteos “Võitluse päevil”. Kus kajastus jõuliselt ajale omane võitlusvaim. Juhtukujudex olid Suits ja Tuglas, 1.s kahes albumis polnud autorite ring ühtlane (koos uuendusmeelsete noortega avaldati vanemaid kirjamehi), alates 3.st albumist avaldati peamiselt oma loomingut. NE avastas ja tõi esile klassikaväärsena Petersoni luule, mis oli kaua unustuses olnud, 2.meelislüürik oli neil Liiv. Tõlgitult tutvustati prantsuse, itaalia, vähem skandinaavia, vene ja poola modernluulet. 1.albumi sissejuhatavs artiklis kutsus Suits üles ületama rahvuslikku pessimismi ning õhutas tulevikuusku, tähtsustas eriti kirjandust ja kunsti. Mille abil lootis pääseda avramasse ühendusse maailmaga . 3. album oli murrangux: see oli esteetiliselt maximalistlik, mis jahmatas kirjandusavalikkust. Selgitati oma teoreetilisi seisukohti ja arendati neid: kirjanduse kõrgeima ja ainsa mõõdupuuna käsitati kunstilist täiuslikkust, puhast ilu, imetletavax tõsteti üxikisiku kordumatus ja individuaalsus. NE looming oli suunatud kõrgelt haritud lugejaskonnale, keda tol ajal leidus vähe. Peale 3.albumit tekkis NE ümber poleemika : rühmituse tegevust, taotlusi ja loomingut arvustati taunivalt, NE reageeris terava vastupoleemikaga. Selle tagajärjel arutleti seni tundmata põhjalikkusega tähtsate kirjandusteoreetiliste mõistete üle. NE tegevus vaibus maailmasõja aastail, kui halvenesid ühisväljaannete koostamise ja väljaandmise võimalused ning oldi pettunud ka euroopalikus kultuuris, mida võimendas veel mitme saxa ja prantsuse tuntud autorite sõda toetavad avaldused .
Saavutused: avaldatud ilukirjanduslik looming pole ulatuslik, aga klassika : Tuglas novellid ja impressionistlik romaan; Oks romantiliste ja naturalistlike sugemetega proosa. Tutvustati uusi, noori autoreid, kes tulevikus kujunesid tegijjatex. Petersoni luule väärtuste ära tundmine ning tema loomingu tutvustamine, Liivi toetamine . Neste teosed on keelelt ja stiililt viimistletud, Aavik alustas oma keeleuuenduslikku tööd 8rikastas sõnavara ja esitas ettepanekuid grammatilise struktuuri täiustamisex. Alates Nest võib kõnelda asjatundlikust kirjanduskriitikast, selgitati kirjandusteoreetilisi mõisteid (sisu, vorm, idee, teema). NE edendas kirjastamiskultuuri, kaasati kunstnikke illustreerijatenavirgutati kirjanduselu . Avardusid kirjandusliku kontaktid (skandinaavia, prantsuse, soome), huvi keskendus uutele, modernistlikele suundumustele.
Pilet nr 10
10.1. W.Shakespeare elu ja looming, ühe näidendi lähivaatlus
1564-1616
Sündis Stratford-upon-Avonis, isa oli rikas ja hea ärivaistuga. 1568 sai isa John linnapeaks. Haridusteed alustas kodulinnas, kust sai piisavalt põhjaliku antiikmütoloogia tundmise. Loomingut on tohutult säilinud, aga andmed elu kohta on lünklikud. 70ndatel algas pere majandulik allakäik ja ähvardas vaesumine . Isa müüs naise kinnisvara ning W pidi end ise ülal pidama. 1582 abiellus 8 aastat vanema jõuka naisega, kellega sai kaxikud ( Hamlet , Judith ). 1585? Läx Londonisse õnne otsima , alustas ühe teise näitlejaga näitetruppi, kus mängis kui ka kirjutas. Jõukus hakkas kiiresti kasvamahakkas isa rasketel aegadel müüdud kinnisvara kokku ostma ja 1599 ostis John endale ka gentlemani tiitli. Ei ole teada, millal koju tagasi pöördus, kuid seal suri ja sinna ka maeti. 1623 anti esmakordselt välja tema kogutud draamateosed. Kokku säilinud 36 näidendit, millest varasemad olid komöödiad (1595“Suveöö unenägu”, 1593 “Tõrksa taltsutus”, 1596 ” Veneetsia kaupmees”, 1598 ”Palju kära eimillestki”, 1600“ Windsori lõbusad naised”, “Kaheteistkümnes öö”, 1604”Mõõt mõõdu vastu” ) ja nn. ajalookroonikad (“ Henry IV(1597/98),V(1599),VI(1590-92),VIII(1612-13)”, “ Richard II(1595), III( 1592 )”, Kuningas John(1596)). Huumori allikax on tavaliselt madalamast soost tegelased, vaimukuse intriigis on suur osa juhusel ja saatusel, õigustab inimeste loomulikke tundeid ja nende armastuse vabadust, vabandades sellele mitmed ühiskondlikud eelarvamused, normid ja keelud. Ajalookroonikates lahkab võimuprobleeme. Loomingu kõrgtaseme saavutas S. 17 saj esimesel kümnendil, mil tema loodud tragöödiad läxid maailmakirjanduse ajalukku, neis seob ta inimese saatuse tihedalt ühiskonnaga (1604“Othello”, 1606“Macbeth”, 1606“Kuningas Lear ”, 1595“ Romeo ja Julia”, 1599“ Julius Caecar”, 1606-7” Antonius ja Kleopatra ”, 1607”Timon Ateenast ”, 1608” Coriolanus ”, 1609”Talvemuinasjutt”, 1610”Cymbeline”, 1611 ” Torm ”) Tragöödiate tsükkel algab kuulsaima teosega “Hamlet”(1600-2): renessansi aja suurim sümbol kirjanduses. Loo allikax on keskaegse Taani kroonikakirjutaja Saxo Grammaticuse ld.keelne kroonika. See on ainus teos, mis algusest peale seotud surma teemaga.
I vaatus – Hamletile ilmub tema isa vaim, Claudius on mõrvanud oma venna, abiellunud kuninganna Gertrudiga (hamleti ema), Isa vaim nõuab H-lt kättemaksu. H asemel on trooni tema onu. H armastab Opheliat, kuid tolle isa Polonius ja vend Laertes ei kiida seda heaks. II vaatus – arvatakse, et H on armastusest hulluks keeranud. Areneb tema hulluse teema. III vaatus – kohtumine Opheliaga (olla või mitte olla?), nähes sepitsust, kohtleb H O-t julmalt. H ütleb emale kõik näkku, Claudius ei saa H tappa, kuna rahvas armastab H-t. IV vaatus – H mõtisklused ja eneseanalüüs, Ophelia surm, Laertese kättemaks. V vaatus – kalmistul . H tapab Claudiuse. S. viimase perioodi näidendeid ühendab muinasloolisus, idüll, mis lahendab konflikte ja viib õnneliku lõpplahenduseni (tragikomöödiad).
10.2. Ülevaade väliseesti kirjandusest
Eestist lahkus 1944 sügisel kokku kuni 70 000 inimest, põgenike hulgas olid ülekaalus intelligents ja majanduslikult kindlustatud inimesed - need, keda Nõukogude vägivald oli 1940-41 kõige valusamalt puudutanud. Kõige arvukamalt (20 000) jäi eestlastest pagulasi elama Rootsi. Suur hulk leidis uue asupaiga Kanadas ja USAs (30 000), väiksemaid, 5-3tuhandelisi gruppe kogunes Austraalias, Inglismaal, Saksamaal. Suhteliselt kiiresti kujunes välja eesti pagulasühiskond, kes ruumilisest hajutatusest hoolimata organiseerus ka poliitiliselt ning kindlustas rahvuskultuuri edasiarenemise välismaal. Juba 1945 ilmusid Rootsis eesti kirjanike algupärased teosed, aasta hiljem hakati eestikeelseid uudisteoseid välja andma ka Saksamaal. B. Kangro andmeil on väljaspool Eestit kirjastatud 2600 mitmesugust raamatut ja brošüüri. Algupärast ilukirjandust umbes 780 nimetust . Kahel esimesel sõjajärgsel kümnendil ületas pagulaskirjandus mahuliselt selgesti kodu-Eestis ilmunud ilukirjanduse.
Vabariigiaegse Eesti Kirjanikkude Liidu liikmeskonnast lahkus välismaale umbes kolmandik, nende hulgas arvukalt tookordseid ja tulevasi tippkirjanikke - M.Under, G.Suits, A.Gailit, H.Visnapuu, A.Mälk, K.Ristikivi, A. Kalmus , K.Lepik, I. Laaban , R. Kolk . Kirjanduselu keskuseks kujunes Rootsi. 1945-51 tegutses kirjastus Orto , mis hiljem asus ümber Kanadasse. Kõige rohkem on algupärast ilukirjandust välja andnud kirjanike ühisettevõte - aktsiaseltsina rajatud Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis alates 1951 tegutses B.Kangro eestvedamisel Lundis. Kuna lugejaskond oli piiratud, saadi autoreile maksta vaid sümboolset honorari, samas oli autorite, eriti nende hulgas, kes andsid oma töid välja oma kulu ja kirjadega, palju amatöörlikke harrastuskirjanikke. Kirjanduslikke ajakirju: B.Kangro asutatud ja toimetatud Tulimuld, kultuuriajakiri Mana (hiljem ilmus USAs), ilmus ka eestikeelseid ajalehti. 1945 asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, millel 1989 oli 41 liiget. Enamik Rootsis elavaid autoreid kuulub paralleelselt ka Rootsi Kirjanike Liitu, mis tähendab eelkõige teatud majanduslikku kindlustatust (stipendiumid, pension ). Kirjanduslikke auhindu on välja antud 20 ringis.

Luule: Kuni 1950-ndate keskpaigani avaldati eesti luulet välismaal märksa rohkem kui Eestis, samuti oli see pikka aega oma hoiakutelt ja esteetilistelt otsingutelt tunduvalt mitmekesisem kui kodumaine . Pagulasiuulet on suhteliselt palju tõlgitud, tippautoritelt on ilmunud tõlkevalimikke mitmes keeles. Vanem põlvkond- G.Suitsu "Kogutud luuletused" avaldati 1959 , M.Underilt ilmusid Rootsis tema viimased kogud Sädemed tuhas ja Ääremail, H.Visnapuu pagulasluule (Tuuline teekond, Esivanemate hauad, Ad astra, Mare Balticum, Linnutee) on paljuski poliitiline isamaalüürika, kaaspagulaste poole pöördub ta julgustavalt ja lohutavalt, samas esineb ka julge ideega Baltoskandiast. Keskmine põlvkond: B.Kangro, K.Lepik, I.Laaban (täiesti teistsugune luuletaja, järgib oma loomingus prantsuse sürrealistide tõekspidamisi, esimene kogu - Ankruketi lõpp on laulu algus, tema luule tekitas mittemõistmist, autori enda sõnul mõjus see nagu "suur segadus rongkäigus", luuletaja esitusviis on vihjeline, ta soosib uudissõnu a la Aavik ning on silmatorkavalt võõrsõnalembeline, Laabani tuntuim kogu on 1957 ilmunud Rroosi Selaviste. R.Kolgi esimesed kogud olid võrumurdelised. Lüürilise kõrgtaseme saavutas oma ainsas luulekogus eesti proosa suuremaid meistreid K.Ristikivi (Inimese teekond). Noorem põlvkond: Ivar Ivask , Urve Karuks , Ilona Laaman .

Proosa: Kaua püsis realistlik traditsioon - lugejaskond soovis saada rahvuslikke, rahva mineviku ja olevikuga seotud teoseid. 40-50-ndail domineerisid ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalsed teemad, kujutati sündmusi Eestis eriti alates 1939 kuni pagulaslaagrites elamiseni ja kohanemismuredeni uutes elupaikades. Psühholoogilist süvenemist vähe, käsitlused paljuski reportaažlikud. Kaalukas erand on K.Ristikivi oma tolleaegsete Eestiteemaliste romaanidega - on tundlikum ja sügavam kui teised autorid.

Järk-järgult temaatika küll avardus , kuid eesti rahva käekäiku puudutavaid teoseid on siiski u 50% kõigist ilmunud raamatuist. Väliseesti proosa iseloomulikuks jooneks on romaanisarjade rohkus (Ristikivi, Kangro, A.Kalmus jt). Autoreid: A.Gailit, A. Kivikas , Pedro Krusten, A.Mälk, K.Ristikivi (Rootsis valmis tema loomingu põhiosa - 14 romaani, novelli- ja luuletuskogu), pikka aega vaimulikuna tegelenud Ain Kalmus, kelle loomingu mõjukaimaks osaks on religiooniteemalised romaanid Prohvet, Tulised vankrid ja Juudit . Ilmar Jaks , omanäoline inimhingede salasoppide tagurpidipööraja ja novellikirjanik.
Pagulased on kirjutanud suurel hulgal memuaristikat, ilmselt on mineviku meenutamine andnud vaimset jõudu ja enesekindlust, kokku on paguluses ilmunud üle 150 mitmesuguse mälestusraamatu, nii autorimemuaare (näiteks Aino Kallase kuus mälestusteraamatut, kui ka kollektiivset laadi mälestusteoseid, mis on pühendatud mõnele organisatsioonile, koolile, paikkonnale. On ka tervet Eestit ühest või teisest aspektist hõlmavaid koguteoseid (Eesti talu, Eesti vabariik 1918-1940, Eesti riik ja rahvas II MSs, Eestlased Kanadas, Eesti Rootsis jne.)
Draama: Näitetruppe loodi juba laagrites, näitemängu on harrastatud üle maailma, elukutselist teatrit pole küll tekkinud, samas tegutseb asjaarmastajate Stockholmi Eesti teater, Pinna Stuudio, Eesti Rahvusteater Kanadas, Toronto Lavatehas jt trupid. Mängukavas on eelistatud eesti autorid, klassikutest on lavastatud Vildet, Kitzbergi, Lutsu ja Raudseppa, kodu-Eesti autoritest on lavale toodud Kaugveri, Vetemaa, P-E. Rummo, jt teoseid. Teatri üheks eesmärgiks on olnud sideme säilitamine senise kultuurimiljööga, eesti keele puhtuse alalhoidmine. Pagulaskirjanikest on näidendeid kirjutanud I.Külvet (Menning, Trooja hobune; A.Mägi, S.Ekbaum jt. Käsitletakse pagulasühiskonna probleeme, perekonna-, armastus- ja abielusuhteid, palju on jante ja farsse, aga ka satiiri , näiteks Elmar Maripuu Superesto ja revüü Esto Macho. Näitekunst jääb luule ja proosaga võrreldes märgatavalt tagaplaanile, see on paguluses olnud eelkõige suhtlusmeedium, kunstilisuse kriteerium polegi olnud nii esmajärguline.
Pilet nr 11
11.1. Klassitsismi mõiste. Moliere elu ja looming
1622-1673
Klassitsism tekkis 17.saj.l Pr.-l. 1635 Prantsuse Akadeemia. Seltskonnas ja keelekasutuses olid väga jäigad kombed, polnud kombex näidata soojemaid tundeid ka laste suhtes, abielu armastuse pärast peeti banaalsex. Keel: põsed-häbelikkuse troonid, hambad-suu mööbel, rumal-tihe mõistus. Oli kombex rõhutada ilu (pandi näkku sünnimärke, mehed kekutasid). K. pani paika kõrge ja madala stiili, olid kindlad žanrid mida soositi, ja oli neid, milles ei kirjutatudki. Need pidid lähtuma põhimõttest, et kõige tähtsam on õpetlikkus ja moraal, selge, väga korrapärane, tunded olid ebasoosingus. Palju kasutati antiigi eeskuju. Kogu draama kirjandus pandi kindlatele alustele , töödeldi Aristotelese teatriteeoria reeglite kogumikux. Kolme ühtsuse reegel (aeg, koht, tegevus). Tegevus pidi mahtuma 24h sisse, kogu tähelepanu suunatud ühele kindlale tegevusele (ei tohtinud olla kõrvalliine) ning tegelskujud võisid olla kahesugused: antiikkangelased või kõrgseltskonda kuuluvad kaasaegsed inimesed. Ei tohtinud olla ühtegi vägivalla stseeni. Värsimõõdux oli alexandriin, ei esinenud proosakõnet, ei olnud midagi fantastilist ega väljamõeldut. Näidendis pidi olema 5 vaatust .
Moliére (Jean-Baptiste Poquelin ) Majanduslikult kindlustatud, kuna isa ostis endale ordinaarse tapetsiiri ameti. 1637 andis M. vande astuda isa ametisse peale viimase surma, vanaisale see ei meeldi ja lootis, et poisist saab jurist . 16selt läx ülikooli, hakkas tihti tearis käima, ’40 andis advokaadi examid. ’42 kohtus näitlejanna Madeleine Bejart’iga, ning nüüd hakkas talle tunduma, et teatri jaox sündinud. ’43 rikub vannet ja teatab, et ei kavatse isa ametit üle võtta. Asutab poolkutseliste näitlejate trupp ja ’44 avataxe “Illustre Theatre ”, muutis oma kodanikunime ära, et isal häbi ei hakkax. ’45 trupp oli raskestes, hakkas lagunema ning M ühines teise rändtearti trupiga, sai selle juhix. ’55 lavastati tema 1. teos “Tuulepea”. Kuulsust veel ei toonud. Hakkavad esinema Pariisis ja M. kirjutab “Naeruväärsed eputised”. Leppis isaga ja ’60 andis talle uue vande. ’62 abiellus Madeleine’i tütrega (19), hiljem arvataxe, et on hoopis viimase isa. Pole eriti õnnelik abielu, mõlemad pojad surevad noorelt, kuid naine jäi mehe surivoodil tema kõrvale. Suure edu tõid “Meestekool”(1661) ja “Naistekool”(1662). ’64 tood lavale 3 vaatust “ Tartuffe ’ist”, kuid kunn ei anna luba kogu lavastuse lavale toomisex: Tartuffe tuleb jõukasse ja jumalakartilkku majja igavasex kostilisex ning sunnib peremeest oma soove täitma. Lõpux pannaxe kõrgema võimu sekkudes T. vangi. Komöödia “Don Juan ”(1665) on järgmine, mängiti 15x. 1666 ”Misantroop”, 1668 ”Ihnus”, 1672”Õpetatud naised”. M. saab õiguse nimetada oma näitetrupp “kuninglikux”. “ Kodanlasest aadlimees”, “Scrapier’i kelmused”, viimane teos “ Ebahaige ”(1673). Peale surma mitu korda ümbermaetud (kodu raekotta, kloostrisse, Pere Lachaisle’i).
11.2.G.de Maupassant´i elu ja looming, ühe romaani ja paari novelli analüüs
1850-1893.
Pärit Normandiast, isa poolt vana aadlisuguvõsa, aga isa lahkus pere juurest, kui oli alles laps. Laste kasvatamine ema mureks. Ema oli avara mõistusega ja haritud naine. Toetas M-i harrastusi, millest peamiseks oli kehakultuur (purjetamine, jooksmine ) ja kirjanduslikud kalduvused. G. Flaubert oli ema lapsepõlvesõber ning M-i esimene juhendaja -õpetaja. Ema käis Flaubert’iga tihedalt läbi, sealt tuli kuulujutt, et M on tglt Flaubert’i poeg. Ema pani M-i kooli (vaimulik seminar). M-le ei meeldinud selle kooli õhkkond. Ka teda ennast ei sallitud seal eriti. Saadi kätte üks M-i luulevormis kirjutet kiri ja seda ettekäändeks tuues visati koolist välja. Edasi õppis Roueni kolledžis. Pere maj seisus muudatus. Enne pranz-preisi sõda (1870-71) oli pere maj seis hea, jõukas pere, muretu elu. Nüüd kaotas kogu varanduse. Pidi hakkam tööl käima. Oli pisike ministeeriumiametnik. Polnud ise sellega rahul, aga elatist pidi teenima . Suht noorena jättis endast mulje kui väga kinnisest ja vaiksest inimesest. Töökaaslasi üllatas oma sportlikkusega. Hakkas kirjutama, algul romantilisi luuletusi. Flaubert võttis 1873 a ette M-i süstemaatilise õpetamise, 1881 leidis Flaubert, et nüüd on M küps kirjanik. Flaubert’il olid ranged meetodid, uskus, et kirjanikuamet on õpitav nagu iga teinegi. Flaubert ei lubanud midagi peast kirjutada, et vaata ikka see kalju üle, mida kirjeldada tahad. Andis igasuguseid ülesandeid ja treenis suureks stiilimeistriks. Õpipoisi periood oli pingeline ja pikk. 1880-90 oli ainus, intensiivne ja väga viljakas loomeperiood. 16 novellikogu, 6 romaani, 3 köidet reisikirjeldusi + artiklid tollases ajakirjanduses. Sai pr-l kiiresti kuulsaks. Kui kuulsaks sai, tahtsid kõik, et ta nende salongis viibiks. Ei kannatanud sellist tähelepanu. Nimetas oma kaasaega Pr-l rumalate inimeste ajaks. Oma tõrjuva oleku tõttu teenis ta ülbe inimese kuulsuse. Palus oma lähedastelt, et kui sureb, põletataks kõik tast järgi jäävad dokumendid . Ütles, et on 3 võimalust, kuidas Pr-l kuulsaks saada: 1)avaldada oma artikkel vms “Revue de Monde’is” ( tollane prestiižne ajakiri), 2)saada auleegioni orden, 3)saada Prantsuse akadeemia liikmeks. Reisis kah natuke. Purjekaga, mil nimeks “Bel Ami”, käis korsikal, Tuneesias, Alžeerias, Ingl-l. Selle reisi muljetest pani kokku oma reisiramatud. Hoidis poliitikast eemale. Demokraatia suhtes pessimistlik, et see ei too inimestele mingit hüvangut. Viimased 3 eluaastat oli vaimuhaige. Kustus aeglaselt. Halvenes nägemine, tekkisid hirmud ja luulud. Lõpus kirjutas 3 juttu, milles on hästi kirjeldatud vaimuhaige hingeelu . Tegi enesetapukatse, et enam ei jaksa. Viimased paar aastat veetis hullumajas, kus ta ka suri. Enne surma jäi täitsa pimedaks. Ise ütles: “Tulin kirjandusse nagu meteoor ja lahkun nagu välk”.
Looming. Kirjutas novelle , mõnes mõttes sarnaneb Tšehhoviga. Kujutas väikest inimest, aga tunneb neile sügavalt kaasa. Väikesed inimesed on eneseväärikad, on oma lemmiktegelase tüüpe, nt prostituudid, kes on tglt lihtsad, tavalised naised. Tihti esinevad tegelased ajaloosündmuste keskel, nt Preisi sõjas (“ Preili Fifi”, “ Rasvarull ”). Pr-Preisi sõda kirjeldas väga värvikalt. 20na võttis ise ka sõjast osa, oli masendav kogemus. Nägi mitut prantslaste totaalset taganemist, jättis talle väga halva mulje. Samas nägi ta ka tugevalt patriootlikke tlp-i, neid kujutas tihti ka oma novellides . Avaldas esimesed novellid varjunime all. Lihvis ja nokitses palju oma novellide kallal. Arvestades lühikest eluiga ilmus tal kokku päris palju novellikogusid. Novellid lihtsad, kerge lugeda. Lihtsa stiili taga tglt umbmäärane kurbus , nukrus. Hüpelauaks sai üks ta esimesi novelle, mille kirjutas Zola juures käies. See oli “Rasvarull”. See sattus kogumikku “Medani õhtud”. Zola ja Flaubert ütlesid, et see on lugu, mida ei unustata. Tegevus toimub sõja ajal. Sõidetakse tõllas, kus reisivad korralikud kodanikud, kelle seas on ka üks prostituut – Rasvarull. Kuidas auväärsed kodanikud teda ära kasutavad oma huvides.
“ Kaelakee ” on novell ühest abielupaarist, kes kutsutakse külla peenesse seltskonda. Naine laenab selleks õhtuks oma sõbrannalt kaelakee. Koju tagasi jõudes avastavad, et kaelakee on kadunud. Ei leiagi enam üles ja pererahvalt ka ei julge küsima minna. Raha polnud,aga kaelakee vaja ju kinni maksta. Et võlga tasuda, elavad kokkuhoidlikult ja töötavad aastaid palju, laenavad raha jne, lõpus aga selgub, et kaelakee oli olnud võlts. On näidatud, kuidas inimesed püüavad niimoodi hakkama saada, et mitte oma väärikust kaotada.
M-i romaanid on “Üks inimelu ” (1883, Seal on naispeategelane Jeanne . Oli 17-a-ne, lõpetas õpingud kloostris. Sõitis mõisa, mis saab kuuluma Jeanne’i tulevasele oerele. Tutvus seal vikont Julieniga. Abielluvad. Selgub, et Julien on ilge kooner. Said poja Pauli. Jeanne poputab teda ja on tõeline kanaema. Julienil tekkis suhe ka teenijannaga, kesllega ta sai ka poja. Asi tuli välja. Julienil tekkis suhe ka ühe krahvinnaga. Krahv aga armastas oma naist ja tappis nii Julieni kui oma naise. Jeanne elas koos oma isaga ja kasvatas poega. Poeg hakkas lõpuks elama ühe prostituudiga, kes sünnitas poja. Ema saatis neile kogu aeg raha.), “Bel Ami” (1885, kirjutas enne “Bel- Amid ” õela pilkeloo “Lõbumees”. Lõbumehe põhiidee on müüdavus ja ostetavus ja põhimõttelagedus. “Bel-Ami” on ühe mehe läbilöögi lugu. George Duroy. Alustas üsna madalalt. Läks sõjaväke, sealt tagasi tulles oli tiitliks erukapral tal. Kindel plaan endast midagi teha. Duroy oli kena väljanägemisega ja meeldis naistele. Oma naissuhtid kasutades tegi karjääri. Ühiskond soosis ilma vaimuanneteta trügijaid. Tal polnud mingit moraali. Abiellus oma sõbra naisega, kes oli tark ja kirjutas Duroy jaoks artikleid. Järgmisena abiellus Duroy Pr kõige rikkama mehe tütrega. Oma nime muutis ta de Roy’ks. Töötas lehes “Prantsuse elu”. Moonutas lehes tegelikkust ja trükkis ära seda, mis teistele rahameestele kasulik oli.), “Mont-Oriol” ( 1886 Mehe-naise vaheline armastus. Tegevus provintsilinnas. Christiane on abielus rikka mehega, Paul armub temasse, C jääb rasedaks, kuid P ei taha teda enam, jätab maha, sõidab ära, laps sünnib. P tuleb tagasi, kuid ei saanud last näha.), “Pierre ja Jean” (1888 lugu kahest vennast, isast ja emast. Vaikelu lõhub teade, et on surnud üks perekonnatuttav, varandus läheb testamendiga Jeanile, sest too olevat surnu poeg olnud.), “Tugev kui surm” (1889) ja “Meie süda” (1890).
Pilet nr 12
12.1. Valgustuskirjandus , Voltaire , Rousseau ’ kirjanduslik tegevus
18 saj Euroopas hoogustus demokraatlike ideede levik. Inglise kirjandusest lähtus sentimentaalse ja demokraatliku suunitlusega romaan, mis muutus kogu Euroopas kõige enam viljeldud kirjandusliigiks. Sajandi lõppveerandis sündis romantism . Õukondades oli suurmoeks prantsuse keeles rääkimine. Haridus ja teadus on kõige tähtsamad, inimkonna hädades on süüdi vaimupimedus, harimatus ja keskajast pärit dogmad ja fanatism. Mõistuse ja teaduse arendamiseks loodeti leida universaalne ravim ühiskonna paljude hädade vastu. Ideaaliks oli ka loomulik inimene, nõuti mõttevabadust kui inimese loomulikku õigust. Teadmiste talletamiseks hakati looma entsüklopeediaid. 1772 “Entsüklopeedia” Prantsusmaal eesotsas Diderot ’ga. Levis ajakirjandus , aktiviseerusid kirjanduslikud ringid ja vabameelne mõte väljus salongidest ja levis rahva seas. Valgustuskirjandus oli suures osas filosoofilise kallakuga, sest filosoofid olid ka kirjanikud. Kirjandusžanridest sobis valgustusideede levitamiseks kõige enam romaan. Sentimentalistlik ja realistlikolustikuline tendents hakkas peagi valitsema filosoofilise üle. Vähehaaval hakati käsitlema inimelu bioloogilisi ja füsioloogilisi tegureid. Kõrgelt hinnati ka teatrit ja draamat, mis võisid ühiskonda mõjutada isegi enam kui kirjandus, sest publikus oli rohkesti neidki, kes romaane ei lugenud. Ülistades mõistust, kaldusid valgustajad alahindama tundeid ja nii oli välja suremas lüürika. Sentimentalism hoidis siiski huvi inimese tundeelu ja looduse vastu.
Voltaire (1694-1778) Francois Marie Arouet, kõrgest soost notari poeg, oli irooniline ja sarkastiline ning kirjutas õelaid epigramme, mistõttu sattus aastaks Bastille ’ vanglasse. Seal kirjutas oma esimese tragöödia “Oidipus”. 1726 saadeti ta Prantsusmaalt välja kolmeks aastaks, asus Inglismaale , kus sattus vaimustusse Shakespeare’ist kui ka Newtoni saavutustest. 1734 ilmus esimene filosoofilise kallakuga töö “Filosoofilised kirjad”, mida peeti religiooni ja heade kommete vastaseks ning põletati. Tänu markii de Pompadourile Voltaire olukord paranes . Ta määrati õukondlikuks ajalookirjutajaks ja valiti ka Prantsuse Akadeemiasse ning Preisi kuningas Friedrich II kutsus ta enda õukonda. Kuid Voltaire otsustas lahkuda ning ostis endale Šveitsi, Prantsusmaa piiri lähedale mõisa. Ta oli ka “Entsüklopeedia” aktiivne kaastööline. 1764 avaldas ta oma filosoofia kokkuvõttena “Filosoofilise sõnaraamatu”. 1778 külastas ta Prantsusmaad, ta valiti Prantsuse Akadeemia direktoriks, kuid külmetus ja suri. Ta maeti salaja, alles pele revolutsiooni maeti ta ümber Pariisi Panteoni.
“ Zadig ehk Saatus” (1747) filosoofiline jutustus, mille tegevus toimub Babülonis. Vooruslik Zadig rändab ringi, kuid tarkuse- ja õigluseiha, vaimupeensus ja hingeheadus paiskavad teda ühest ohust ja õnnetusest teise. Sellest järeldub, et maailm on täis inimkurjust, tühiseid kirgi ja väiklust.
“Mikromegas” (1752) Siiriuse kaaslaselt pärit 8 penikoorma pikkusele noormehele Mikromegasele ja tema kaaslasele, planeet Saturni asukale, tunduvad Maa elanikud tibatillukeste putukate või aatomitena. Sattudes Lapimaa kandis teadlaste ekspeditsioonile, avastavad nad erakordse mõistuse inimestel, et arvavad , et on jõudnud “parimast parimasse maailma”. Ta korraldab Maa filosoofide vahel elava keskustelu, küsides, mida kujutab endast nende hing.
“ Candide ehk Optimism ” (1759) Siiras ja sinisilmne noormees Candide rändas ringi koos oma õpetaja Panglossiga ning satuvad täbaratesse olukordadesse. Viimane puuakse inkvisitsiooni poolt üles, kuid Candide õppis seikluste katsumustes siiski mõndagi.
“Kohtlane” (1767) Indiaanlase puhas looduslapse-pilk avastab Euroopa tsiviliseeritud ja mõistuslembelises ümbruses ridamisi valskust ja rumalusi. Ta saab endale õpetaja, kes aitab tal taspisi tsiviliseeruda, hariduse ja kultuuri kaudu isiksuseks saada.
Rosseau (1712-1778) Jean- Jacques päritolult prantslane , kuid sündis Genfis protestantlikus perekonnas. Isa oli kellassepast tantsuõpetaja. 16selt lahkus kodust, õppis muusikat ja kirjutas oopereid. “Entsüklopeediale “ kirjutas artikli muusikast, Teaduste Akadeemias tegi ettekande noodimärkide uuest süsteemist, koostas “ Muusika sõnaraamatu”.
“Arutlus küsimuse üle, kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid” (1750) Looduspäraselt puhast ja head inimest rikub ühiskond oma halbade kommetega, nagu ka väärad ideed, isegi mõistus tervikuna, mis aina keerulisemaks muutudes kaugeneb loodusest. Kaasaegne teadus ja kunst , eemal loodusest ja loomulikkusest, sünnitavad üksnes pahesid ja rikuvad inimese vaimu. Headus olgu esimene kriteerium inimese hindamisel.
“Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja tekkest ” ( 1754 ) Ebavõrdsus tekib koos omamiskirega ja ühiskond on seda ebavõrdsust (tugevamate võim nõrgemate üle) kinnitav leping. Kõik inimesed on sünnilt võrdsed.
“Émile ehk Kasvatusest ” (1762) Ideaalpilt lapse kasvatamisest. Kasvatada tuleb maal, keha ja vaimu harmooniline arendamine, arsti pole vaja, sest loodus ravib. Karistada ega piirata ei tohi, aga karastama peab (raskuste ületamine). Ajalugu, filosoofiat ja moraali pole vaja, sest loodus ise õpetab, lugeda tuleb ainult “ Robinson Crusoe’t”. teose lõpus saab endale ideaalse kaaslanna Sophie . Naine ja mees ei ole võrdsed.
12.2.A.Gailiti elu ja looming, ühe teose analüüs
9.01 1891-5.11 1960
Sündis 1891 Tartumaal Kuiksillai Laatre mõisa lähedal. Isa lätlasest puusepp , ema pärit saksastunud Stambergide perekonnast. Koduseks keeleks läti keel, vanavanematega räägiti saksa keelt, aga kogu pere valdas vabalt ka eesti keelt. Koolis omandas vene keele, seega 4 keelt vabalt suus ja samas edaspidiseks võimalus teha ajakirjanikuna kaastööd läti ja vene ajalehtedele. 1895 kolib pere Laatre mõisa, seal elatakse 12 a. Pereisa rändab oma elukutse tõttu palju ümbruskonnas ringi. Võtab ka pojad sagedasti kaasa (palju kauneid looduselamusi).
1899 astub G Valga läti kihelkonnakooli, seejärel Valga linnakooli, kuid ei lõpeta seda. 1905-1907 käib Tartu linnakoolis, kuid ei lõpeta ka seda. Jääb Tartusse 1907-1911, võtab eratunde ja õpib iseseisvalt. Huvi kirjanduse ja ajakirjanduse vastu. Ajakirjanduses ilmub esimene noveli "Öö", esimene iseseisev raamat ilmub 1910 (pikem jutustus "Kui päike läheb looja").
1911 asub elama Riiga , seal elavad tollal ka tema vanemad vennad. Asub tööle ajakirjanikuna, saadab ka Postimehele kaastööd läti kultuurielust. I MS puhkedes saab temast sõjakirjasaatja. Kui rinne jõuab 1916 Riia lähistele, sõidab G Tallinna, läheb tööle Tallinna Teataja toimetusse ja tutvub Visnapuuga. Mõlemad löövad aktiivselt kaasa Siuru organiseerimisei (see jääb ka ainukeseks rühmituseks, kuhu G on kuulunud). 1917 lõpul on G juba Tartus Postimehes ja avaldab rohkesti teravaid kirjanduslikke artikleid. Vabadussõjast võtab osa sõjaväeametnikukirjasaatjana. 1920-1922 on G Riia Eesti saatkonnas ajakirjandusatasee, viibib seejärel 1922-24 välismaal ( Saks , Pr ja It) ning seejärel töötab vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 töötab Vanemuise direktorina, pärast seda kolib koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. 1944 põgeneb Rootsi. Sureb 1960, maetud Örebro kaimistule.

Looming

1909-1924: Romantiline laad , erandlikud karakterid ja hingeseisundid. Üldtuntuks saab seoses Siuruga. Selle perioodi teosed: Klounid ja faunid (följetonikogu, 1919) Saatana karussell (novellid, 1917) August Gailiti surm (novellid, 1919) Rändavad rüütlid (novellid, 1919) Muinasmaa (rmn, 1918) Purpurne surm (rmn, 1924) Idioot (2 novelli, 1928)
Iseloomulikku: püüe erakordse poole nii materjalivalikul, sõnastuses kui tegelaskujudes. Värvide julge kasutamine, loodusnähtuste sümboolika, grotesk. Tegevuspaigaks tavaliselt mõni eksootiline saar, meri või tundmatu maakoht , tegelasteks (pool)fantastilised olevused, palju üleloomulikke jõude ja - juhtumisi . Õudust, kuritegusid , halastamatuid haigusi (inimesed muutuvad sinisteks kuraditeks või mustadeks kassideks, naine sünnitab põrsad, saatan muudab nunnakloostri bordelliks) Kole -kole. Sümboliseerib aja õudust ja inimese abitust. Samas aga lendavad imevaibal kolm rüütlit ja otsivad oma unistuste saart Hellolit. Ei leia, aga lootus jääb.
Följetone kirjutas palju just aastail 1918-1922. Peamiseit kirjandus, kunst , kultuur. Eriti skandaalseks kujunes Underi ja Adsoni vastu sihitud Sinises tualetis daam.
1924-1944: Vastu hommikut (novellikogu, 1926) Ristisõitjad (novellikogu, 1927)
Poos ja ülepakutus kadunud, kohatine sügav pessimism, aga sellest hoolimata ei saa Gailitist realisti. Tööde põhitoon lüüriline, sekka kriitilisust, koomikat ja pisut groteskigi. Näiteks Viimne romantik , peategelaseks vaimugeeniusest kukk, tõeline aristokraatlind Kerill-Kerkerill. Aga ei saa temagi ümberringi laiutava matsikarja ja toore jõu vastu. Ja tema unistuski lendu tõusta kukub haledalt läbi. Õnneks laseb G tal seda pärast surma siiski teha. Neis kogudes ka Piibli-ainelised novellid Laatsarus ja Barrabas. Püromaaninovell Punased hobused . Niminovell Vastu hommikut peegeldab konkreetset aega - 1924.a. detsembriülestõusu mahasurumist. 4 inimest - revolutsionäär Soiden, pops Rabakukk, teenijatüdruk Aane ja poisiohtu Tanil ööl enne surmaotsuse täideviimist. Igaüks analüüsib elatud elu. Mehine Soiden leiab, et tema elu on elamata jäänud ja idee, mille pärast ta võitles, pole seda väärt. Rabakukk on lihtsameelsus ise ega saa millestki aru, Aane ja Tanil on süütult surma mõistetud.
Romaanid:
TOOMAS NIPERNAADI (1928) Ilmus 3 osa kaupa kõigepealt Loomingus, seejärel omaette raamatuna 1928. Romaan sai kiiresti tuntuks ja tõlgituks. Koosneb 7 novellist, peategelane romantiline seikleja - on eesti kirjanduses täiesti uus kuju, kuigi maalilmakirjanduses on hulkuriromaane ka enne kirjutatud. Süzheeks on peategelase rännak mööda Eestimaad varakevadest hilissügiseni. Esimese novelli muretust parvepoisist saab lõpuks resigneerunud intelligent. Palju kontraste - muretu Nipernaadi ja asjalik, purutõsine, rikas ja kitsi talupoeg . Naised armuvad temasse murdu, sest ta oskab neid panna igatsema millegi teistsuguse ja parema järele. Tolleaegses eesti kirjanduspildis mõjus TN mänglevus väga värskelt ja vaheldust pakkuvalt.
ISADE MAA (1935) Vabadussõja- aineline , kirjeidab sõda ühe kompanii tegevuse kaudu. Tegevusaeg 1919, -koht põhiliselt Lõuna-Eesti. Konkreetseid ajaloolisi kujusid õigete nimede all pole, küll aga olnud teose prototüüpideks. Kohati anekdootlik, kirjeldab lõbusaid sõjajuhtumisi, samas aga ka väga patriootiik.
KARGE MERI (1938) Kirjeidab suletud külakogukonda maailmast eraldatud hülgepüüdjate saarel. Omad kindlad, kohati julmad ja ebaõiglased tavad. Tegelaste galerii mitmekesine : tugev ja iseseisev Epp Loona , kellel on palju lapsi, aga meest mitte, õrnahingeline mandritüdruk Katrina, kelle Matt Ruhve endale noorikuks toob, tujukas pastoritütar Kelli jne.
EKKE MOOR (1941) Anti sõja -aastail välja koguni 3 trükis. Ekke lugu sellest, kuidas ta "lahtisi allikaid" otsis ja kust ta need lõpuks leidis. Kriitika märkis ära suure sarnasuse Peer Gyntiga, samas meenutab ka Nipernaadit, on aga viimasest stiililiselt ja ka süžeeliselt ühtlasem. Ohtrasti esineb siin G lemmiktegelast - mõnest fanaatilisest ideest haaratud inimest - rannakuninganna Jevdokia , talumees-praost Odja ja teised. Selles teoses on pessimismi asemel juba vaikne rahulolu lihtsate rõõmude, töö ja kodu ning lähedastega.
LEEGITSEV SÜDA (1945) Romaan valmis pika aja jooksul. Esimesed katkendid ilmusid loomingus juba 30.aastate algui. Analüüsib kunsti ja elu suhteid. Pikad aforismiderikkad arutlused.
Pagulusaastate looming: 1944-1960: Rootsis avaldas Gailit kõigepealt uuesti oma varasemaid töid. Uudisloomingut hakkab avakldama 50.algul.
ÜLE RAHUTU VEE (1951) Romaanis kujutatakse kodumaalt põgenejate teekonda väikeses kaluripaadis. Mosaiikromaan (Gle äärmiseit iseloomulik), koosneb paadisolijate pihtimustest. Mõnedele tegelastele tunneb kaasa, mõne näruse hinge (spekulant, nuhk) suhtes on väga kriitiline. Raskuspunkt lähimineviku sündmuste analüüsil (venelaste tulek Eestisse, Saksa okupatsioon ).
KAS MÄLETAD, MU ARM? (1951-1959) Kolmeosaline romaan, I osa koosneb taas novellidest: Põhja-Rootsis metsatööl viibivad härrasmehed meenutavad oma armuseiklusi kodu-Eestis. II osas on tegemist pahupidise Nipernaadi-efektiga: jutustajaks on proua Ene Leevi , raamat algab lapsepõlvelugudega ja lõpeb Rootsi saabumisega. III osa sarnaneb ülesehituselt esimesega.
Pagulusromaanis paraku palju nn enesekordamise enesekordamist, mineviku ja kodumaa tagaigatsemist, mis on ka arusaadav ning teistelegi küpses eas põgenikele iseloomulik.
Pilet nr 13
13.1.Romantismi mõiste, ühe teose analüüs
Tekib 18 saj lõpuveerandil. Hiilgeajax oli 19.saj 1.kolmandik. Emotsioonidest on kasu mõistusele ja vooruslikkusele. Alguses oli tegu lihtsalt sentimentaalse kirjandusega, ainsa eesmärgiga panna inimesi nutma kaastundest ja härdusest. Filosoofid leiavad, et kui inimesel elus ühtegi suurt kirge pole=maha magamine. Minnakse üksikasjalikumaks, meeleseisundid võetakse erakordse tähelepanu alla. 18.saj 2.poolel leiab üldtunnustatud vastuvõtu, et tunded on piisavalt väärt nähtus, et kirjanduses ja kunstis kujutada, üxikasjalikult võetaxe vaatluse alla kõik tunded, eriti melanhoolsed. Hakati kirjutama pisarkomöödiaid (alati õnneliku lõpuga, vahepeal kurb lahkuminek), mis tekitasid haritud ja mõtlevate meeste seas tõrksust, aga naistele meeldisid. Diderot paneb kirja teatriuuenduse punktid: kõne ilma riimideta; komöödia ja tragöödia ei saa olla ainukesed (jant, lõbus ja tõsine komöödia, kodanlik ja kangelastragöödia, sümbolistlik näidend); kunstid tuleb kõik ära kasutada (kirjandus, plastika , miimika, maalikunst , skulptuur , arhitektuur , muusika); rõhk kindlale iseloomujuunele, tuleb kasutada komplektsemaid kujusid (isa, kaupmees, kohtunik) Autor ei kujuta tegelikkust tõepärasena, vaid sellisena nagu ta seda näha soovib, palju on fantastilisi elemente. Pöördutakse oma rahva kauge mineviku juurde. Eksootilised rahvad (vabad, iseseivad ja sõjakad), mustlased, mägilased. Palju esineb groteski (liialdatakse välimuse puhul, palju on puuetega inimesi). Kangelane on üksik. Lõppevad traagiliselt. Looduse poetiseerimine ( eksootika ). Palju on niinimetatud juhuslikke kokkusattumisi.
Prosper Mérimée “ Carmen ”…
13.2 Fr. Tuglase elu ja looming, ühe novelli analüüs
1886-1971
Friedebert Mihkelson sündis Tartumaal Ahja mõisas. Isa puusepp, hiljem aidamees. Majanduslik olukord suht hea. Hiljem siirduti Kanepi kihelkonda ja sealt Kirepi mõisa. 1897-1900 õppis Uderna ministeeriumikoolis. 1901 asuti perega Tartusse elama, õppis sealses linnakoolis, samal aastal ilmus „Siil“ ning algas ka sõprus Suitsuga. Edasi astus ta Treffneri gümnaasiumi, kust aga 1905 lahkus. Ta pidas kõnesid Tartu-, Lääne- ja Harjumaal ning pandi Toompea vanglasse, kust vabanedes kadus maapakku Soome (1906-17). Mitu talve veetis Pariisis, lühemat aega peatus ka Münchenis ja Genfis. Rändas mööda Itaaliat , Hispaaniat, Skandinaaviat ja Belgiat. Kooli ajal kasutas ta varjunime Villem Tuglas. 1909 aastast on Tuglas tema alaline kirjanikunimi ja 1923 ühtlasi ka kodanikunimi. Kirjanduslik sõpruskond hüüdis teda pikka aega ka Felixiks (tema teose kangelane). Tuglas kuulus rühmitusse „Noor-Eesti“ (1905-15), ta koostas, toimetas ja kirjastas rühmituse väljaandeid. 1917 maapaost naastes, asus ta organiseerima „Siurut“. 1922 valiti ta EKL esimeheks. Järgneval aastal ilmus „Looming“.1929-40 oli ta EKSi esimees. 1950 keelustati tema teosed. Ta tutvustas ja tõlkis Soome kirjandust (Seitse venda), tema teost „Lühike eesti kirjanduslugu “ kasutati Soome ülikoolides õpikuna. Ta oli ka Soome kirjandusseltside auliige.
Looming: Kirjanikuna oli ta eelkõige novellist. 1903“Hunt“, novelliraamatud 1908“Kahekesi“ ja 1913“Õhtu taevas“ ning romaan 1915“Felix Ormusson“ (suvitusromaan, mille sündmustik on napp, peamiseks mootoriks on armumängud kolme inimese vahel). Novellide kogud 1917“Saatus“, 1920“Raskuse vaim“, 1925“Hingede rändamine“ – need kuulusid tema uusromantilisse loomingutsüklisse. Poeetilise realismi periood: 1937“Väike Illimar “, lühiproosa kogu „Unelmate maa“. Tema ainsaid romaane „FO“ ja „VI“ seob autorilähedane kangelane. Samuti on T kirjutanud palju kriitikat, esseistikat, kirjandus- ja kultuuriloolisi töid. Reisikirjeldustes on esikohal kunst (maal ja arhitektuur) ja eksootika („Teekond Hispaania “, „Teekond Põhja-Aafrika“, 1939“Ühe Norra reisi kroonika“, „Pagulasaastaid“). Novellide põhiteemad: õuduselamused ja võikad juhtumid, katastroofid, katastroofitunded; ohjeldamatu lõbujanu, paheline priiskav nauding . „Maailma lõpus“ – noor meremees satub hiiglasneiu armukesena üleinimlike naudingute pöörisesse ja tapab kindlast hukust pääsemiseks oma täitmatu partneri. „Popi ja Huhuu“ – taksikoera ja ahvi sadisti ja masohhisti suhe. „Taevased ratsanikud “ – vana türklane ahviga tänaval raha teenimas. Alaarenenud poiss Bova puhub pilli. Ühel ööl kägistab Bova türklase, võtab tema raha ja naudib elu. Hommikuks raha otsas, tuleb tagasi, magab edasi. Ahv matkib poissi – tapab ta.
Teise maailmasõja ajal kirjutas: „Käsu Hansu noorus“: põhjasõda on laastanud Eesti maa ja hävitanud rahvast piirini , kus selle eksistents võib lakata. „Viimne tervitus “: neljas maailmasõda on teinud lõpu Euroopa kultuurile ja tsivilisatsioonile.
Pilet nr 14
14.1. Realismi mõiste ja põhitunnused, naturalism. Ühe realismi esindava teose analüüs
Realis – ld k tõeline, tõepärane, ka esemeline, materiaalne. Realismi eesmärgiks on kujutada kaasaegset elu nii, nagu see tegelikult on. Realism kui selline pole 19. saj leiutis , meetodina oli tuntud juba antiikajal (nt esineb realistlikke, tõepäraseid ja ilustamata kirjeldusi ka Homerose eepostes). Klassikalise 19. saj. Realismi kuldaeg oli 1830-1870ndad aastad. Kõrvuti realismiga eksisteeris ka romantism. Realism tekkis ja levis peamiselt Prantsusmaal. Alusepanijaks Stendhal , teised tähtsamad tegijad on Zola, Maupassant, Balzac , Flaubert, Dickens , Tolstoi ja Dostojevski. 1831 ilmus Stendhali romaan “Punane ja must”, see oli vastukaaluks Hugo üliromantilisele “Jumalaema kirikule”.Realismi lemmikžanr on romaan. Prantsusmaa 1830nda aasta juulirevolutsioon tõi ühiskonda vabameelse ja demokraatliku õhkkonna. Sellega seoses muutus keskmine prantslane huvitatuks isiklikust heaolust, levis materialism.See suhtumine mõjutas ka kunsti, nõuti, et see oleks kasulik. Teoreetilise baasi lõi Auguste Comte’i positivistlik filosoofia. Temal oli nn kolme astme seadus: iga meie peas tekkinud põhimõiste või käsitlus peab läbima need 3 astet – 1)teoloogiline e müüte loov aste, 2)metafüüsiline e abstraktne mõiste ja 3)teaduslik e positiivne aste. In-se jaoks on maailma mõistmisel oluline vaatlus. Realistlikud kirjanikud said mõjutusi teaduslikest avastustest. Stendhal (Marie Henri Beyle, 1783-1842, “Punane ja must”, “Parma klooster ”) ennustas, et ta kirjanikukuulsus saabub ~1880ndatel. Ise iseloomustab oma teoseid, et kirjutas neid nagu tsiviilkoodeksit, st kuiv, neutraalne keelekasutus. Kohati väga külm, irooniline stiil.
Naturalism lähtus realismist, kuid viis selle üksikud küljed äärmusesse. Nõudis ümbritseva tõepärast, valikuta kirjeldamist ja ülimat täpsust detailide kirjeldamisel. Täiesti erapooletu stiil., kirjanik ei tohi väljendada oma suhtumist asjasse, tema kohus on vaid kirjeldada. Naturalistid vaatlesid inimest ja ühiskonda kui loodusnähtust.
Honore de Balzac (1799-1850). Esimene realismi suurkuju. Oli väga poduktiivne. Alustas nõrgalt positsioonilt ega saavutanud kirjanikuna kohe edu. Korraliku haridusega, lõpetas juuraõpingud, siis püüdis kirjutada, aga teda ei tunnustatud, lõi kirjanikuambitsioonidele käega ja avas oma raamatupoe . Poel ei läinud hästi, sattus võlgadesse. Hakkas uuesti kirjutama, lootuses, et äkki läheb paremini. 1829 algas produktiivne kirjutamisperiood, kiire tempo – iga aasta valmis 2 romaani ja nii 20 aastat järjest (40 romaani). Oli veendunud, et ükski kirjanik ei saa olla realistlik, kui ta ei tunne nt inimese füsioloogiat, arstiteadust. Pidas oluliseks, et kirjutamine oleks teaduslik tegevus (vähemalt poolteaduslik). Tuleb olla väga täpne jälgija ja peegeldada keskkonda. B-l oli võime sügavalt sisse elada oma tegelaskujude hingeelusse. See päästis ta loomingu kuivusest. Tal oli oma tööpäevanorm – 16 h kestis see. Oli enda suhtes väga nõudlik, perfektsionist.
“Inimlik komöödia” on B-i epopöa. Pealkirja võttis Dante “ Jumaliku komöödia” järgi. Kogu seda teoste kogumit nim jõgiromaaniks. Voolab, hargneb jne. Korduvaid tegelasi 460, lisaks veel episoodilisi, üldse kokku ~3000. Tegevus toimub 1810-1840. Jaguneb kolmeks osaks: 1)Kommete etüüdid, 2)Filosoofilised etüüdid 3)Analüütilised etüüdid. Kommete etüüdid jaotas ta stseenideks, need peaksid kirjeldama kõiki tolleaegse Pr ühisk kihte ja liike. Kommete etüüdid jagunesid omakorda: 1) Stseenid eraelust 2) Stseenid Pariisi elust 3) Stseenid provintsielust 4) Stseenid poliitilisest elust 5) Stseenid sõjaväeelust 6) Stseenid külaelust. Iga punkti alla kuulus veel omakorda hunnik romaane. Filosoofiliste etüüdide alla toppis ta ka ühe oma varasema teose “Šagräännahk”. Pole 100 % realistlik romaan, aga peetakse üheks paremaks teoseks. Noormees sai enda kätte imenaha, mis täitis noormehe soovid, aga kahanes iga sooviga. Analüütilised etüüdid on vähemtähtis jaotus. Põhiliselt Pariisi olukirjeldused. “Isa Goriot ” kuulub seeriasse “Stseenid eraelust”. Peategelaseks auväärses eas vanamees , on armastav ja ülihoolitsev isa oma kahele täiskasvanud tütrele. Isa Goriot on kolinud elama pansionaati, kus peale tema elab veel hulk rahvast, peamiselt vaesemat sorti. IG sai endale toa allkorrusel, kus üür kallim. Mida vaesemaks jäi, seda kõrgemale kolis. Oli olnud edukas kaupmees ja end üles töötanud. Ärimehena halasatmatu, inimesena egoistlik , isana aga armastav. Enne pansionaati kolimist jaotas oma vara tütarde vahel, endale jättis väga vähe. Tütred lõid raha kähku laiaks, elasid võlgu ja käisid isa juures veel vaid senikaua, kuni oli lootust vanamehelt veel mõni kopikas saada. Kui isal raha otsa sai, jätsid tütred ta maha. Selles romaanis esinevad korduvatest tegelastest üliõpilane Rastignac ja sunnitööline Vautrin . Viimane on inimestetundja, näeb isa kohe läbi. Rastignac oli sinisilmne, püüdis G-d aidata. Gor. suri oma ülakorrusetoas ilma ühegi pennita, nii, nagu ta alustanud oli. Rastignac, hea inimene, korraldas matused. Raamat raha võimust. Paljud nimetasid B-i kriitiliseks realistiks. Näitas ühiskonna vigu, et mis on valesti. Veidike on B-l ka naturalismi-ilminguid. B püüdis kirjutada ka näidendeid, aga ilma suurema eduta.
14.2. M.Underi elu ja looming, paari luuletuse analüüs
27.03 1883-25.09 1980Sündis Tallinnas 27 märts 1883. Hariduse sai 1893-98 saksakeelses erakoolis, kus õpetati ka veel vene ja prantsuse keelt. 13 eluaastast peale hakkas Under tegema värsikatsetusi saksa keeles. 1901 ja 1902 aasta vahetusel töötas ta ajalehe “Teataja” toimetuses, kus ta sai ka rahvusliku äratuse.
Abiellumine raamatupidaja Carl Hackeriga 1902 aastal viis ta aastaiks 1902-6 Moskvasse ja Kutšinosse. 1904 külastas ta kodumaad (Hiiumaad) ja sai tuttavaks Ants Laikmaaga, kes soovitas Underil kirjutada eesti keeles ning peagi ilmusid teme esimesed luuletused varjunime Mutti all ajalehtedes “ Postimees ” ja “Uudised”. Luuletus “Ema laul” ilmus aga “Noor-Eesti” albumis 1905. 1906 tuldi tagasi Tallinna. 1917 ilmus “Siuru” väljaandel Underi esikkogu “Sonetid” ning siitpeale algas viljakas kirjaniku- ja tõlketöö.
1924 abiellus Under aga Adsoniga, kellega oli tutvunud “Estonia” uue teatrimaja avamisel. 1944 põgenesid nad koos Rootsi, kus kuni 1957ni Under Stockholmis Drottingholmi teatrimuuseumis töötas. Under suri 1980 25 september ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
Looming: Luuletuskogud:
Sonetid 1917 – elurõõm ja armuküllus
Eelõitseng 1918 – puhkeva tundeelu ja õnneootuse luule
Sinine puri 1918 – tundelõõm
Verivalla 1920 – kaose- ja katastroofivisioonid
Pärisosa 1923 – Berliini-kogemustele toetuvad luuletused
Hääl varjust 1927 – elutumedus, inimhinge vaevav ööpool
Rõõm ühest ilusast päevast 1928 – valgus, elukiitus
Õnnevarjutus 1929 – ballaadid,
Lageda taeva all 1930 –
Kivi südamelt 1935 –
Mureliku suuga 1942 – II MS aeg,
Sädemed tuhas 1954 – mõtted okupeeritud kodumaast
Ääremail 1963 – pagulusaastad
Pilet nr 15
15.1. M. Lermontovi elu ja looming „Meie aja kangelane“
15.10 1814 - 27.07 1841
Mihhail Jurjevitš Lermontov sündis Moskvas. Ta elas koos emaga vanaema juures, ja pärast ema surma ostis vanaema tema kasvatusõiguse ta isalt 25 000 rublaga. Mihhail oli lühikest kasvu ja kõverate jalgadega, kuid harjutustega arendas ta oma keha väga tugevaks, ratsutas nagu kaukaaslane ja oli osav vehkleja ja laskur. Juba lapsepõlves valdas ta pr, saksa ja inglise keelt ning talle õpetati ajalugu, vene kirjandust, ladina ja kreeka keelt. Iseloomult oli ta raske ja heitlik. Varakult ilmnesid tal kunsti- ja luuleanne. 1828 septembris võeti ta vastu Moskva ülikooli aadlipansoni neljandasse klassi, kust detsembris üleminekueksamitega võeti viiendasse. Hakkas luuletama. 1830 astus ülikooli filosoofia ja poliitiliste teaduste osakonda. Septembris ilmus ühes ajakirjas tema esimene luuletus “Kevad”. Tänu ühest üliõpilasrahutusest osavõtmisele pidi ta 1832 ülikoolist lahkuma ja ta kolis koos vanaemaga Peterburi. Seal astus ta kaardiväe husaaripolku, Kaardiväe alamlipnike ja ratsaväejunkrute kooli, kus õppis 2 aastat. Sai ohvitseriks ning suunati ihukaitseväe husaarpolku. 1837 sõitis ta Peterburist välja kuhugile Kaukaasiasse sõtta, aga tänu vanaemale kutsuti ta tagasi ja määrati vanale ametikohale. 1838 28 veebruar viibis ta ballil , kus tekkis tüli prantslase Barante’iga. Kaks päeva hiljem leidis aset duell, mis lõppes ohvriteta, kuid siiski Lermontov arreteeriti, sest duellid olid keelatud, ja saadeti tagasi Kaukaasiasse, kuhu ta jõudis 1840. 1841 saabus ta Peterburi, kuid pidi jälle Kaukaasiasse lahkuma. Seal tekkis tal aga tüli vana sõbra Martõnoviga. 27 juuli õhtul peeti kahevõitlus, millest Lermontov ei tulnud välja võitjana.
Looming: romantik, varase luule kesxsex teemax on inimese üxildus ja eraldatus: ei looda kellegi peale, ega oota kaastunnet, ei lase end murda, ei loobu võitlemast, ehkki mõistab olukorra lootusetust. L kujutelmade lemmikkangelastex on deemon , langenud ingel, kes tõstab mässu kõikvõimsa jumala vastu. Tema varase luule kangelane on kahepalgeline: hing püüdleb trotsiva vabaduse poole, elu aga hiab orjaahelais. Varase loomingu tuntuim luuletus “Puri”: priius ja vangipõli, mässumeel ja sunnitud rahu. Kirjutas alguses ka romantilisi poeema ja näidendeid. Loomingus toimusid muutused aastatel ‘35-’37: lõpetas siis Kaardiväekooli ja läx husaari polku, kus ta muutus ülbex ohvitserix, samas luules hakkas romantismi täiendama terane tähelepanelikkus ümbritseva elu vastu.
1835 draama “Maskeraad” I vaatus- Mängupõrgus mängib noor vürst Zvezditš maha kogu oma vara. Nähes meeleheites meest, haarab Arbeninit kaastunne, ta istub tema asemel kaardilauda ja võidab raha tagasi. Sõidavad maskiballile end lõdvestama. Z kohtab naist, kes talle armastust avaldab, käevõru kingib ja minema jookseb. Käevõru oli aga leitud ja kuulus A naisele, mille ta ka ära tundis. II vaatus- Levivad kuuldused, et Niina oli ballil võru kinkinud. A hakatakse pilkama, ta tungib vürsti majja, kuid ei suuda teda tappa. Kaardimängu ajal süüdistab A Z-t petmises, viskab talle kaardid näkku, ja kui duellile kutsutakse, vastab A keeldumisega (lurjustega ei peeta kahevõitlust). Meelt heitev Z taipab, et ta on lõplikult kadunud. III vaatus- Ballil käib üldine jutt Z alatusest. Kui ta ilmub pöörduvad kõik tast ära. A ulatab Niinale mürgitatud jäätise. Enne surma Niina tunnistab , et pole süüdi, aga mees ei usu. IV vaatus- A koju ilmuvad Z ja keegi tundmatu, kelle A olevat kunagi paljaks teinud ja nüüd kättemaksu himustab. Nad teatavad, et Niina hukkus keelepeksu ohvrina, A hullub.
Pealkiri tuleb ka sellest, et L. käsitleb valet ja silmakirjalikkust kui ühiskonnaelu põhiseadust teoses. Tsensuur keelas teose ära ja seda ei avaldatudki tema elu ajal. Aastatel ‘37-’41 saavutas luule küpsuse, aga kirjutas vähem. Keskendus oma põlvkonna lüürilisele kirjeldamisele nt. poeemidest on tuntud veel “Mõtisklused” (1838, mõistab hukka oma põlvkonna, kes liiga palju teab ja liiga vähe usub), “Laul noorest opritšnikust ja uljast kaupmehest Kalašnikovist”, “Kodumaa” (kõige parem rahvalikkuse kehastus luules L.l, teeb vahet tõelisel isamaa-armastuse ja kroonupatriotismil), “Mtsõri” (1839) ja “Deemon” ( Deemoni võlus ära maise kaunitari, gruusia vürstitari Tamaara ilu. Tema peig on lahingus surma saanud ja ta laseb end nunnaks pühitseda, et pääseda kurja vaimu kiusamisest, kuid Deemon saab ta sealtki kätte ning võrgutab ta oma armastuse jõuga. Tamaara sureb tema süleluses. Ingel viib ta hinge taevasse ja Deemon jääb jälle üksi).
“Meie aja kangelane” ’38: 19.saj psühholoogilise realismi põhiteoseid, peategelane ei ole erandlik isiksus vaid omab oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilisi psühholoogilisi jooni. Autor püüab olla maximaalselt objektiivne jutustaja , teoses 3 jutustajat: Petšorin ise, Maxim Maximõtš ja autor, naistegelastex vürstitar Mary , Bela , salakaubavedajate tütar ja Veera . Romaanis pole positiivseid ja negatiivseid kangelasi.
15.2. Fr.Kreutzwaldi elukäik ja kirjanduslik tegevus, eesti rahvuseepose kujunemine
1803 -1882
Elulugu
Pärisorjast kingsepa poeg.12 aastaselt koolis, edasi kreiskooli, siis kaubakontorisse, kuid ei sobi sinna. Üritas pääseda Peterburi õppima, kuid ei saanud. Õppis arstiteadust Tartus. Võrus töötas ja elas enamik ajast. Sattus kokku paljude vaimutegelastega. Näiteks Lönnrot – soome „ Kalevala autor. Suure mõjuga, kuigi mitte niivõrd keskne tegelane. Lõpetas „Kalevipoja“. Oli veel ajalehe „Das Inland“ tegevuse juurde.
Looming
Pealmiselt oli see kasvatusliku sisuga, eelkõige arstiteaduse tõttu. Eesmärk lugejaid põllumajanduse, tervishoiu, maailma, loodusnähtuste suhtes harida. Nt väljaanne „ Sipelgas “, „Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on“, „kodutohter“. Siis veel „ Viinakatk “, „Kilplased“ ja „ Reinuvader rebane “ – tõlkis ja mugandas need eesti keelde. „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ – töödeldud jutud ja muistendid. 1853 valmis algne „Kalevipoeg, täiustatud teos koos saksakeelse tõlkega 1857 aastal. Umbes 19000 värsirida. Oli veendunud, et suuliselt oli see eepos olemas olnud. Uurijad seda seisukohta ei jaga. Ühendas oma suva järgi. Ette heidetud, et värsivorm pole sobiv ja sisu poolest lõtv.
Kalevipoja tähtsus – rahva eneseteadvuse tõus, väärtustas eesti keelt ja kultuuri. Kalevipoeg oli lihtne, töökas, tugev (kangelaslikkus). Räägib muistsest vabaduse ajast. Saatuslikuks sai mõõk.
Eesti rahvuseepose kujunemine.
Kirjanduses on Kalevipoega mainitud juba 17. saj. (Stahl, Hupel), huvi vägilase vastu elavnes 19. saj. alguses (K.J. Peterson, G.H. Schüdlöffel). Kalevipoja-muistendite motiivistikku üritas sisuliseks tervikuks ühendada F. R. Faehlmann . 1839 esines Faehlmann ÕESs ettekandega Kalevipojast, milles ta ühenda temale tuntud Kalevipoja muistendid ühtsex tervikux, luues nii tulevase eepose visandi. «Kalevala»(1835) algredaktsiooni mõjul esitas G. Schultz- Bertram samal aastal eesti eepose koostamise programmilise estofiilse ülesandena. See oli põhjusex mix teos algselt saxa keelsena kavanadti, kangelaslaul pidi koosnema 7 või 12 laulust ning värsivormis jutustama lugejale Kalevipoja elust, kangelastegudest ja seiklustest. F.i ettevalmistustööd olid ulatuslikud: käis korjamas kangelasega seotud muistendeid ja lugusid, pöördus rahvaluule harrastajate poole üleskutsega talle neid saata ning püüdis koondada kõik kogutu ja kirjutatu. Teost asus tegelikult kirjutama pärast Faehlmanni surma (1850) Kreutzwald , kes käis korduvalt lugudele lisa kogumas, jõudis exlikule arvamusele, et Kalevipoja lugu on kunagi rahvasuus elanud tervikunamõte taastada eepos võimalikult algupärasel kujul värssides (varem oli plaan kirjutada proosa- ja värsijutustusena). Kirjutama asudes kasutas väga eripalgelisi tekste ja püüdis luua terviklikku teost, mille psühholoogilisex sõlmex pidi saama Kalevipojal lasuv hukutav needus. «K-a» algredaktsioon, nn. «Alg-K.» (1853; «Esiandeks» ja 12 lugu, 13 817 värssi), ei pääsenud tsensuuritakistuste pärast trükki. Põhjalikult ümbertöötatuna ilmus teos annete kaupa Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes 1857-61 (koos saksakeelse tõlkega; 20 lugu, 19 087 värssi) ja mõne väikese lühendusega lõplikus redaktsioonis (19 023 värssi) rahvaväljaandena 1862 Kuopios. Eepos on kirjutatud regivärsilist rahvalaulu vabalt jäljendavas vormis, u. kaheksandik värsse pärineb ehtsaist rahvalauludest. Rõhumisvastase põhiideestiku, rahvaliku ainese ja rahvuslikult omailmelise poeetilise vormi poolest on teosel olnud murranguline tähtsus eesti kirjanduse arengus ning kaugeleulatuv ühisk. ja üldkultuuriline mõju. Tõlgete ja ümberjutustuste kaudu on «K.» saanud oluliseks eesti kirjanduse tutvustajaks teistele rahvastele (värsstõlked saksa, vene, ungari, läti, soome, tšehhi, leedu, rumeenia , inglise, ukraina ja rootsi keelde). Eepose motiividel on loodud palju kujutava kunsti ja muusikateoseid. 1961-63 avaldati 2-köiteline «K-a» tekstikriitiline väljaanne koos kommentaaride jm. lisadega.
Pilet nr 16
16.1. A Tšehhovi elu ja looming. Paari novelli ja ühe näidendi analüüs
29.01 1860 - 2.07 1904
Anton Pavlovitš Tšehhov sündis Taganrogis, kus elas kuni gümnaasiumi lõpetamiseni. Isa oli kesine poeomanik, kus tööjõuks omad lapsed. Ta peksis lapsi kasvatusmeetodi pärast, samuti pidid nad laulma kirikukooris. 7ne Anton õppis algul kreeka algkoolis, seejärel Taganrogi klassikalises gümnaasiumis. Gümnaasiumiõpingute ajal innustus ta teatrist ja tuli ilmsiks tema näitleja- ja improviseerimisanne. Kuna ta isa ei suutnud võlgu tasuda, taheti isa võlavangistusse panna. Sellest kõrvale hoides läks Pavel Tšehhov Moskvasse, kus õppisid kaks tema vanemat poega. Varsti kolisid ka ema ja õde sinna ja Anton jäi üksi gümnaasiumi lõpetama. Tema sünnimajja asusid elama võõrad, kellelt ta oli sunnitud toanurka üürima. Elatist teenis ta eratunde andes ja saatis isegi emale raha. Peale gümnaasiumit siirdus ta õppima Moskva ülikooli arstiteaduskonda. Ta tegeles visalt enesekasvatusega, püüdes “enesest tilkhaaval orja välja pigistada”. Ta armastas väga omakseid ja temast sai õige varakult perekonna peamine toitja ning noorema venna ja õe kasvataja. 1884 lõpetas ta ülikooli maakonna arsti kutsega, kuid tal avastati tuberkuloosi sümptomid, mida ta põdes elu aeg ja millesse ta 44 aastasena ka suri. 1889 suri tuberkuloosi tema vend Nikolai, see vapustas Antonit ja ta otsustas oma elu järsult muuta. Kõigile ootamatult otsustas ta sõita Sahhalinile, kuhu saadeti sunnitööle kriminaalkurjategijad. Ta valmistus sõiduks põhjalikult ning 1890 aprill asus teele läbi Siberi. Kohale jõudis ta 11 juuli 1890, kuhu jäi 3 kuuks. Tagasi sõitis aga läbi India ookeani, Suessi kanali ja Musta mere. 8. Detsembril 1890 jõudis ta Odessa kaudu Moskvasse. 1892 ostis ta Moskva läheduses mõisa, kuhu kolis koos vanemate ja õega elama kuni 1898aastni. Majas oli olemas haigete vastuvõturuumid, kus andis talupoegadele arstiabi . Tema kulul rajati ka 3 kooli. Sajandivahetuseks oli ta juba raskesti haige ja tohtrite soovitusel elas ta Jaltas. Kolm aastat enne surma abiellus Anton näitlejanna Olga Knipperiga, kuid järelkasvu neil polnud, kuna naise liigsete füüsiliste pingutuste tagajärjel teatrilaval rasedus katkes. 2. juulil 1904 Anton sureb, tema kunstiliseks testamendiks jäi tema viimane näidend “ Kirsiaed ”.
Looming: Kirjutama hakkas ta juba gümnaasiumi vanemates klassides. Tõsiselt hakkas aga tegelema ülikooliaastatel. 1880 ilmus Antoša Tšehhonte nime alla jutustus “Kiri õpetatud naabrile” ja tast sai huumoriajakirja kaastööline. Tema ülikooliaegsed tööd olid kunstiliselt ebaühtlased, aga nende hulgas oli väga andekaid, teravaid lugusid ja koomilisi, ent psühholoogiliselt teravaid jutte. Novellid jagunesid tal kolmeks peamiseks suunaks: väikestest inimestest- ta mõistis, et “väike inimene”(väikekodanlane) pole üksnes ohver, vaid et ka tema kannab vastutust ebanormaalse elu eest, kannab kurjust oma hinges ja avaldab oma käitumises. (Ametniku surm, Paks ja peenike ). Lastest- vaeslaste kibe elu võõraste voli all ( Magada tahaks, Vanka ), heledamad lapsepõlve elumuljed (Griša). Filosoofilised. Raamatu “Sahhalini saar” kallal töötas ta kolm aastat. Selles on juttu sunnitöölt vabanenud asunike ja nende perekondade argipäevast. 90ndail kirjutas ta põhiliselt novelle/jutustusi (Palat nr 6, Daam koerakesega, Duell) ja ka proosat (Maja ärklitoaga ). Oma tuntud komöödiad ja draamad kirjutas ta 1890. aastate lõpus ja uue sajandi algul. Kajakas ja Onu Vanja (1896), Kolm õde (1900), Kirsiaed (1903), Ivanov.
16.2. Eesti luule 1960-1970. aastatel. V. Luik, J. Kaplinski , H. Runnel, J. Viiding , A. Alliksaar. Paari luuletuse analüüs.
Luule võimas esiletõus oli seotud 50ndate lõpu autoritega ja nende teostega (Kross, Niit , Smuul, Laht). 60ndate alguses meeletu luule buum (kirjutataxe, loetaxe). Toodi turule luulekogude kassette noorte autoritega (Rummo, Runnel, Kaplinski, Luik, Traat , Vetemaa, Rimmel)õhkkond helge, ootusärev, lootusrikas, existeeris edasi ka vanem põlvkond. 60ndatel pop: vabavärss (existeeris ka riimluule); loobuti kirjavahemärkidest ja suutest algustähtedest; lakoonilisus (võimalikult nappide vahenditega võimalikult palju ära öelda); ootamatud epiteedid (marraskil pimedus, soolane valgus); palju personifitseerimist; palju erinevaid, esialgu harjumatuid vorme (tihti sümpatiseeris Ida haiku , tanka); üldtemaatika on väga optimistlik. Tekkis uusi luuleväljaandeid “Väike luuleraamat”, võeti ette ka E.aegseid autoreid, tõlgiti (20.saj luule, Onegin).
70ndatel algas stagnatsioon : uusi tegijaid enam avaldada ei tahetud (’69,’70 ei ilmunud ühtegi esikkogu)hakkasid tööle noorte autorite koondised , natuke parandas olukorda “LR” (Liiv, Üdi, Sang , Isotamm ), 70ndate alguses vaikus jätkub kuid siiski olukord pisut pare. Luuletustes puudub endine optimism (popimad Runnel ja Üdi+ Kareva , Vallisoo). Ajakiri “Noorus” avaldas väga hea meelega noori kirjanikke.
Runnel: Keskendunud eestlasele ja E.le, luule selgem, otsekohesem, üx väheseid, kes kasutas rahvalaululikkust, tema textidele on väga palju laule kirjutatud. Isamaalisus tekitas peale 60ndaid tõkke (enam ei avaldatud)luuletused hakkasid levima käsikirjaliselt, E iseseisvumine oli tagasilöögix, kuna nüüd oli käes, millest tema kirjutas. Tema luule on aja- ja ühiskonnakriitiline, mis lähtub irooniast mentaliteedi või sotsiaalse nähtuse üle.
Pilet nr 17
17.1. Kirjanduse ja luule arengujooni Eestis 1920-1940
1922 loodi Eesti Kirjanikkude Liit, mille eesmärgiks oli hea seista kirjanike loomistingimuste eest ja tegelda kirjanduselu üldprobleemidega. Esimeseks esimeheks oli Tuglas. 1923 aprilliks ilmus Tuglase toimetatud “Loomingu” esimene number. Riigi majanduslik toetus kindlustas selle ilmumist, kuid säilitati loominguline sõltumatus võimu suhtes. Tunnustatud autorite kõrval pääsesid sinna ka andekad algajad. 1925 asutati kultuurikapital , mille rahast hakati toetama kirjandust, helikunsti, kujutavat kunsti, näitekunsti, kehakultuuri ja ajakirjandust. Noore vabariigi esimesi saavutusi oli emakeelse õpetuse kehtestamine algkoolist ülikoolini. Intensiivselt tegutsesid kirjastused “Noor-Eesti” ja “Loodus”. 1927 alustas viimane romaanivõistlusi, mis tõid esile uusi talente. Kirjanduse põhiliikidest tõusis esile eepika, eriti romaan. Luule muutus sõnastuselt lihtsamaks. Eesti Kirjanike Liit asutas 1927 oma kirjastuse, mis hakkas avaldama luuletus- ja novellikogusid. 1935 veebruar – 1936 veebruar kuulutati raamatuaastaks, sela jal toimus kogu maal kirjandust propageerivaid üritusi. Loodi riigivanema auhind, mille sai 1934 esimesena Tammsaare (Tõe ja õiguse eest) ja 1940 viimasena uuesti Tammsaare (Põrgupõhja uus vanapagan ). Ilukirjanduse kõrval oli suureks saavutuseks “Eesti Entsüklopeedia” väljaandmine, “Eesti Rahva Ajalugu”, “Eesti Ajalugu”. Mitmekesistus kirjanduslik perioodika. 1937 asuti Visnapuu toimetatud ajakiri “Varamu”, samal aastal hakkas Tartus ilmuma “Akadeemia”.
“ Tarapita ” – toimus hämmastavalt kiire pööre uude ainesse ja stiili, mida on hakatud nimetama ajaluuleks. See oli valdav 1920-22 ilmunud Alle, Barbaruse, Kärneri, Semperi, Underi, Visnapuu ja Adsoni värsikogudes. Ajaluule õitseajal sündis 1921 suvel rühmistus “Tarapita”, mille ühisväljaandeks oli Tuglase toimetatud ajakiri, mida jõudis kokku ilmuda 7 numbrit. Siia kuulusid siis Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tassa , Tuglas ja Under. Arvustustes heideti neile ette isamaalise meelsuse puudumist ja isegi kommunistlike ideede pooldamist. Tähtsus: ajaluule pööras tähelepanu üksikisikult kogu rahvale, sotsiaalsetele probleemidele.
20-’22: valdavax oli ajaluule (Alle, Barbarus, Under, Semper, Visnapuu, Adson), sellex andis põhjust küllastumus “Siuru” indiviidikesksest tundelüürikast. Oluline oli tutvumine saxa expressionismiga, mille stiilivõtteid hakati kasutama. Expr . vastandub realismile ja naturalismile, mis taotlesid elu tõepärast või jäljendatavat kujutamist, ja impressionismile, mis fixeeris eelistatavalt muljeid . Expr.eesmärk on väljendada autori kujutlusi ja ideid jõuliste, sageli abstaheeritud kujundite kaudu, mis andsid tegelikkusest sageli deformeeritud pildi. See põhjustas täispöörde poeetide hoiakus ja luule üldilmes. Meelerõõmude asemel tuli mõttelüürika ja kõrgendatud vaimsuse kuulutus , värvikad ja dekoratiivsed muljepildid vahetas välja retooriline pöördumine kaasinimeste poole, agiteeriv üleskutsetoon. Sõja, hukatuse ja ülekohtu kütkes maailma kujutasid ajalaulikud viimse piirini võigastes toonides, lootes ehmatada inimes üles inimlikkust. Kujutati ka kaasinimeste viletsuse taustal saagitsevat spekulanti, marodööri ja tõusikut. Otsiti pääsu uude ja paremasse maailma. Ajaluuleõitseajal sündis “Tarapita”, mis andis välja ka ühisväljaandena ajakirja, nad deklareerisid vaimuvabaduse nimel vajadust minna võitlusse ohtlike sotsiaalsete pahedega, eriti tõusiklusega, esteetilistest piirangutest loobuti. Neile heideti ette isamaalise meelsuse puudumist ja kommunistlike ideede pooldamist. Ajaluules tuli luuletaja subjektiivsete tunnete ringist avaramate, kaasinimesi ja kogu ühiskonda erutavate probleemide keskele .
‘22-’34: ’22 loodi E Kirjanike Liit (kutseühing, mis koondas kõiki kirjanikke), mille peaülesandex oli hea seista kirjanike loomistingimuste eest ja tegeleda kirjanduselu üldprobleemidega, ühelgi voolul eesõigust polnud. Pakilisimax ülesandex oli liitu esindava ajakirja asutamine’23 “Loomingu” 1.nr, mida riik toetas majanduslikult, kuid looming oli võimust sõltumatu, kaastööde avaldamise ainsax kriteeriumix oli kõrge kunstiline tase. ’25 asutati kultuurkapital (KK), mille rahast hakati toetama kirjandust, helikunsti, kujutavat kunsti, näitekunsti, kehakultuuri ja ajakirjandust. EW ajal kehtestati eesti keelne haridus algkoolist ülikoolini. EKS kirjastas õpikuid ja tellis tõlkeid maailmakirjandusest koolide tarbex. Kirjanduses tõusis eesiplaanile eepika, eriti romaan, realistlik proosa. Luule muutus pildirikkamax ja sõnastuses lihtsamax, poeemid ja ballaadid tõid luulesse eepilisii sugemeid. Kuna luulekogusid ei ostetud eriti siis asutati extra kirjastus luuletuste välja andmisex. Eriti ei tekkinud rühmitusi, välja arvatud elulähedus liikumine 20ndate lõpus, mis süüdistas NEt ja Siurut eluvõõruses ja estetismis. Kokkuvõtte oli avaldatud looming mitmekülgne, eriti jõudsalt arenes eepika.
‘34-’40: ’34 tehti lõpp vapside liikumisele ning algas vaikiv ajastu. Elavalt arutleti kultuurikontaktide arendamise üle teiste rahvastega, missugune peax olema rahvuslik kirjandus, mis on kirjanduses väärtuslik, mis väärtusetu. Kirjanikud astusid kindlameelselt lihtsustavate ja päevapoliitliste tendentside vastu. Peale majanduskriisi paranesid ka kirjanduse olemisvõimalused. ‘35-’36 oli raamatuaasta, mil toimud kogu maal arvukalt kirjandust propageerivaid üritusi, jätkus kirjanike toetamine KK vahendusel. Asuttati erinevaid auhindu, mis mõjusid arengut soosivalt. Jõudsalt arenes kirjastustegevus, anti välja EE, ilmus väärtuslikku tõlkekirjandust. Mitmekesistus kirjanduslik perioodika: “Varamu”, “Akadeemia”. Valitseval kohal püsis eepika, palju kirjutati ajaloolisel ainestikul. Eepika haaras elu avaramalt kui kunagi varem, oli rikas kujutatud ainealade ja tüübistiku poolest ning vaheldusrikas kunstiliselt: kuntiliselt saavutusrikas oli lüürika, tõusis esile rohkesti noori. Kriisiaastate viletsuspildid ja sotsiaalne protestimeel vaibusid kümnendi keskel muutunud oludes, lüüriline enesetunnetus, loodusekujutus, tekkis pinge romantilisuse ja olustikurealismi esindava luule vahel. Viljaka arendu katkestas ’40.
17.2. Modernismi mõiste, m.Maeterlinck „ Sinilind “, A.Rimbaud, P. Verlaine
Pilet nr 18.
18.1. E.M. Remarque ´i elu ja looming, ühe teose analüüs
1898 -1970
Kodanikuniim Erich Paul Remark, kirjanikunime võttis '23 a. Sündis Osnabrückis raamatuköitja perekonnas, pere usklik (katoliiklased). R õppis katolikus seminaris, mille lõpetas '16. Pärast kooli lõpetamist läks vabatahtlikuna I MS-a, oli sõja lõpuni rindel, sai mitu korda haavata . Sõjast naastes kindel plaan hakata kas uusikuks või maalikunstnikuks. Tegelikult töötas nt raamatupidaja, võidusõitjana, põhiliselt aga ajalehtede ja – kirjade juures, nt Hannoveri Päevalehes. Rändas väga palju. '25-st aastast Berliinis ajalehetoimetuses. Töö kõrvalt esimesed jutukesed-luuletused. Tõeline kuulsus tuli romaaniga "Läänerindel muutuseta" ('28). Hitler keelas R-i raamatud ära ja ta oli sunnitud Saksamaalt lahkuma, '38 võeti talt ära ka Saksa kodakondsus . Pagulusaastail elas Šveitsis, Prantsusmaal, NYs. USAs abiellus jõuka ameeriklannaga. '47 sai USA kodakondsuse. Elu lõpul elas Šveitsis, 1970 surigi sealsamas , Locarnos. R kuulus lost generationi hulka (see väljend pärit muide kirjanik Gertrud Steinilt). Käinud I MS-s, illusioonitu, ei leia kohta elus.
Loomingu saab jagada kolme ossa: sõja-, emigratsiooniteemalised ja muud romaanid.

Sõjateema. "Läänerindel muutuseta" ('28) sai kiiresti väga popiks, 1,5 aastaga tõlgiti 25 keelde. Intelligents kiitis romaani, et väga tõepärane, hoiab noori järgmisest sõjast eemale. Fašistid aga arvasid, et see raamat rüvetab saksa sõduri au. Paljuski selle romaani tõttu keelati järgmised R-i teosed Saksamaal ära. Algul rändas see roman paljude kirjastajate vahel, ei tahetud, arvati, et ei lähe rahvale peale. Romaan mõjus selle poolest, et R kirjeldab ausalt ja otsekoheselt , kujutab sõja argipäeva. Julmad, võikad stseenid. Räägib rindele jõudnud noortest sõduritest, peategelane 19-aastane Paul Bäumer. Elukogemusteta, vaid koolitarkusega, mis sõjaolukorras tundub eriti kasutuna. " Tagasitee " ('31) on "Läänerindel ..." järg. Pauli sõprade tagasitee tavaellu. Kas suudavad kohaneda eluga pärast surmast tagasitulekut. Miks nad sõdisid, mis neil sellest kasu oli, on küsimus. Sõda oli äritehing, noored aga surid. Peategelane on Ludwig . Kohanesid vaid üksikud, paljud tapsid end ära v läksid hulluks. R eitab täielikult tagasitulemise võimalust, ka Ludwig tappis ennast. "Aeg antud elda , aeg antud surra" ('54). Tegevus II MS ajal. Peategelane Ernst Grauber. Vaevab süütunne tapetute pärast. Terve romaani vältel otsib teed, kuidas oma süüd heastada. Valvab vangistatud vene partisane , laseb ühe partisani vabaks, aga see laseb kohe, kui vabaks saanud, Ernsti maha (raamatu lõpus). Selle raamatu järgi tehti film , kus R ise mängis ühte õpetajat.

Emigratsioon. "Armasta oma ligimest " ('40) räägib neist inimestest, kes pidid '33 Saksamaalt lahkuma, kui Hitler võimule tuli. Peavad üha põgenema, pole täisväärtuslikud inimesed. On "nagu laibad puhkusel". Peategelane Josef Steiner, olnud sõjas ja rindel. Kui oli juba Saksamaalt Prantsusmaale jõudnud, kuulis , et ta naine on lootusetult haige, suremas. Eluga riskides pöördub ta Saksamaale tagasi, et naisega koos olla. Tal lubatakse palatis olla, kuid ukse taga on sõdur valvamas, et pärast naise surma mees kohe arreteerida. Kui naine sureb, hüppab Josef aknast alla, tõmmates kaasa ka valvuri , ning sureb. "Triumfikaar" ('46). Peategelane kirurg Ravic , kes on Saksamaalt Pariisi põgenenud. Erakliinikus tööl, kus teeb operatsioone ühe andetu prantslase eest. Tegutseb öösel. Alkohol , juhuseiklused. Suurimat ohtu näeb armastuses. Ravic ärkab ellu, kui kohub oma piinajaga, tapab tolle. Lõpuks annab R end Prantsuse võõrleegionile üle. Triumfikaare kohta on seal öeldud, et see on kui inimsoo kalmu sümbol. "Lissaboni öö" ('63). Tegevus 40ndatel Portugalis. Portugal oli viimane koht, kus põgenikke kinni ei võetud, tahtsid sealt USA-sse pääseda. Peategelane on Schwarz , saksa põgenik. Kohtab Lissabonis üht saksa põgenikku, kellele jutustab ühe öö jooksul oma elu loo. Schwarzil on õnnestunud koos naisega Saksamalt põgeneda ja laevapiletid saada. Naine aga on kopsuhaige, tapab end ära. Schwarzil puudub nüüd mõte USAsse minna, läheb võõrlegioni ja piletid annab juhuslikult kohatud mehele. " Varjud paradiisis" (ilmus pärast R-i surma) tegevus USA-s II MS ajal. Peategelane on saksa pagulane , elab surnud mehe passiga, nimeks Robert Ross. Loodab USA-s uut elu alustada, vana unustada. Varsti aga taipab, et mineviku varjud tulevad taga ikka kaasa. Armub, a ei suuda suhet piisavalt tõsiselt võtta. Lõpus pöördub tagasi Eurosse.

Muud teosed. "Kolm sõpra" ('38). Saksamaa, I MS järgne aeg. Tegelased Robert, Gottfried ja Otto, koos rindel olnud. Peavad väikest autoremonditöökoda. Elu on sihitu, mõttetu. Rändavad ringi, alkohol, juhusuhted ja – seiklused . Seltskonda ilmub naine Pat, kellesse Robert armub. Armastus lõpeb, sest Pat sureb TBC-sse. "Must obelisk" ('56). Tegevus Saksa väikelinnaspeategelane on Ludwig, kes on rindel olnud. Tegeleb hauaplaatide ja mälestusmärkide müümisega. Armub skisofreenikusse, veedavad koos ilusaid aegu, kuni tüdruku paranemiseni, sest kui on paranenud , on ta Ludwigi täielikult unustanud ning unistab vaid kasulikust abielust. Ludwigi elu kulgeb kurvalt edasi. R-i üks humoorikamaid teoseid. "Taeval ei ole soosikuid " ('61) – seda on R ise pidanud oma peateoseks. Naispeategelane Lillian on TBC-haige. Sanatoriumis olles tutvub Clerfayt'ga, kes on seal oma sõbral külas. L teab, et tal on vähe elada jäänud ning lahkub seetõttu koos Clerfayt'ga sanatooriumist. C on autovõidusõitja, elu ohtlik. Elavad üks päev korraga. Mõne aja pärast tahab C Lillianiga abielluda. L teab, et tal pole palju jäänud ja otsustab seetõttu C maha jätta. Aga enne veel, kui ta jõuab selle plaani teoks teha, hukkub C ühel võidusõidul. L mõistab, et ta on püüdnud oma haiguse eest põgeneda, C surm näitab aga, et varem või hiljem surevad kõik.
Kokkuvõte loomingust. Kirjanduslikeks eeskujudeks R-l Jack London, E. Hemingway, K. Hamsun . Peategelase saatus rõhutatult traagiline. Väliselt passiivsed, sisemiselt elavad välismaailmas toimuvale väga kaasa. Mitmetes teostes enesetappe, kuid R ei soosinud seda, elu oli R-i jaoks ülim väärtus. Elu mõte ongi tal elu läbi elada ja läbi tunnetada. Tihti tarbivad tegelased alkoholi, mis aitab leevendada üksindust, on valuvaigistiks. R-i tegelased elavad piirsituatsioonides (sõdur, autovõidusõitja, surija, põgenik). Vaid selline in, kes teab, et ta peagi võib surra, on võimeline elu piisavalt läbi elama, nautima.
18.2. Postmodernism kirjanduses
Pilet nr 19
19.1. M. Bulgakovi elu ja looming „Meister ja Margarita”
15.05 1891-10.04 1940
Sündis-kasvas Kiievis , ema-isa vaimulikest peredest pärit. Isa oli haritud vaimulik, Kiievi Vaimuliku akadeemia õppejõud. Kiiev B-le lapsepõlve- ja kodulinn . Kievis lõpetas ta gümnaasiumi ja ülikooli (1916 – arstiteaduskond ). I MS-s rindele ei läinud, läks Smolenski kubermangu tööle. 2 aastat töötas seal, 1918 tagasi Kiievisse. Ebastabiilne aeg, olukord väga keeruline. I MS oli küll lõppenud, aga Venemaal käis edasi kodusõda. 1917 a revolutsioon ei olnud asju veel lõplikult paika pannud, suured linnad käisid valgete ja punaste vahel käest kätte. B astus valgete poolel Denikini armeesse arstiks. Jäi ise peagi tüüfusesse, aga paranes. Tagasi tsiviilelus, võttis ta vastu otsuse mitte kunagi enam arstina töötada. Hakkas tegelema kirjanduse ja teatriga, mis olid talle väga tähtsad. I teos mõjutatud haridusest: "Noore arsti märkmed". 1919 ilmus, '21 tegi ümber. Seda avaldati järjejutuna meditsiiniajakirjas, raamatuna B-i enda eluajal ei ilmunudki. 20ndate algul elas provintsilinnas ja kirjutas jutukesi . '21 kolis Moskvasse ja otsustas asjaga sügavamalt tegelema hakata. Moskvasse polnud kuskilt provintsist niisama lihtne tulla. B-i ümber tekkis aga suhteliselt kiiresti tollaste kirjandustegelaste seltskond. Ise tegutses B peamiselt ajakirjanikuna. '23 sõitis B korraks Kiievisse tagasi, nostalgia. B-i perekonnas seis nukker . Kiievi-komandeeringu mõjul kirjutas olukirjelduse "Kiievi linn", mille pühendas oma emale, kes tolleks ajaks oli tüüfusesse surnud. B oli tolleks ajaks juurteta jäänud: isa-ema olid surnud, 2 venda olid emigreerunud. Kiievis alustas oma pikema romaani "Valge kaardivägi" kirjutamist. Sisu: Kiievi ühe perekonna ja linna seisukord kodusõja ajal ('24). See oli viimane periood, kui B midagi välja anda sai: see teos ilmus " Rossija " ajakirjas, aga se suleti ja romaani lõpuosa jäi ilmumata. Ka see romaan anti raamatuna välja pärast B-i surma. Venemaal oli B ebasoosingus, ei tahetud avaldada. '25 ilmus Venemaal siiski imekombel ta jutukogu "Saatuslikud munad" (e.k '68). Osad Vene kriitikud kiitsid selle heaks, aga RAPP (Vene Proletaarsete Kirjanike Assotsiatsioon ) avaldas sügavat nördimust, kutsus ausaid kodanikke üles valvsusele. "Valge kaardivägi" pakkus huvi Moskva Kunstiteatrile, pakkusid B-le võimalust sellest ise näidend kirjutada, B kirjutaski. Näidend sai pealkkirjaks "Turbinite päevad". Lavastamise ja esietendusega oli palju muret, taheti keelata. Konstantin Stanislavski, kes oli Kunstiteatris tähtsal kohal, ähvardas lahkuda, kui näidend lavale ei tule. Seega siis luba saadigi. B kirjutas veel mitmeid näidendeid: "Põgenemine", "Purpurne saar", aga lavastada neid ei lastud . B-i eest püüti seista, aga ei mõjunud. Lõpuks kirjutas B Stalinile kirja '30 a. Selles selgitab oma põhimõtteid, ütleb, et on kirjanik, kes tahab arendada Nõukogude teatrit, mitte poliitik. Palus ka, et teda Kunstiteatrisse tööle võetaks. Võetigi, töötas seal '30 – '36. Püüdis liikuda sobilikes piirides. Tema kirjutatud instseneeringud lõpphead (Gogoli "Surnud hinged ", Cervantese "Don Quijote") – vene teatri klassika. Muidugi tahtis ta ka ise kirjutada. Nt kirjutas näidendi Moliére'ist, mida mängiti 7 päeva ja siis võeti maha. '36 tuli ta väga pettununa Kunstitestrist ära. Kogemused ja muljed teatrist: "Teatriromaan" ('37). Jäi pooleli, lõpetamata. Ilmus alles 60ndatel. '29 a oli B alustanud oma peateosega: romaan Saatanast, pealkirja algul ei olnud. '30 põletas käsikirja ära ja alustas uuesti, nüüd juba ka pealkiri – "Meister ja Margarita". Päris valmis sai '38 a. Epiloogi kirjutas '40 a. See epiloog oli B-i enda hüvastijätt. Arstina oli ta oma tervislikust seisukorast teadlik – kõrge vererõhk, neuroosid, jubedad peavalud, paranoilised häired (ilge surmahirm kallal). 1940 a märtsis suri. Mgarita tegelaskuju on elust maha kirjutatud: B-i enda naine oli elus sellise valiku teinud (rikkast abielust B-i juurde). "Meister ja Margarita" on üks väheseid Vene kirjanduse tippteoseid, mis ilmus raamatuna eesti keeles varem ('68) kui vene keeles. '66-'67 ilmus see vene ajakirjas jupikaupa, siis tõlgiti kähku eesti keelde, seega raamatuna oli e.k-s varem olemas kui vene keeles.
19.2. G.Suitsu elu ja looming, paari luuletuse analüüs
1883-1956
Elu
Sündis Võnnus. Õppis varakult lugema. Õppis Tartu gümnaasiumis ja helsingi ülikoolis humanitaaraladel. Oskas keeli. Alustas 15 a kirjandustegevusega ning tegeles varakult ka kirjanduselu korraldusega. Korraldas Noore-Eesti albumite väljaandmist. Oskas põhjamaade keeli, kuid Eestis ei leia tööd, seega jääb Helsingisse. Abiellub soomlannaga. 1914 saab stipendiumi Prantsusmaale, kuid algab I ms ja peab tagasi tulema. 1921 a tuli Tartu ülikooli eesti kirjanduse õppetooli professoriks. Õppejõuna keskendub õppimise uurimustööle. Oli ka saksa okupatsioonivastases väljaastumises, mistõttu arreteeriti. Õnnestus põgeneda Rootsi. Seal moodustati pagulasvalitsus, kus Sutis oli haridusminister.
Looming
I luuletus „vesiroos“ I vihik „Kiired“. Esikkogu 1905 a „Elu tuli“, II luulekogu Tuulemaa 1913 (1905 a revolutsioon. Mitmed kitsendused, tsensuurid. Enne lootus midagi paremaks muuta, tegelikult ei saanud. Nooruse uljus kadunud. 1920 luulekogu „Ohvrisuits“, 1922 rahvaluulelik ballaad „Lapse sünd“ ja „kõik on kokku unenägu“
„Elu tuli“ – optimistlik, romantilised , suur usk inimese võimetesse (Noorte laul, Mehed). Ka armastusluulet ning pühendusluulet ( Liivile , Kreutzwaldile). Esikkogu kriitika kiidab. Uljas, tahab midagi muuta. Nt „Nooruse aeg“, „Oma saar“. Huvitav sõnavalik, head riimid , mitmekesise stroofiga.
Tuulemaa – 1905 a revolutsioon. Mitmed kitsendused, tsensuurid. Enne lootus midagi paremaks muuta, tegelikult ei saanud. Pessimistlik. Nooruse uljus kadunud. Seal luuletus „Laul Eestist“ – ühiskondlikult negatiivne. Osa luulest pühendatud terviklikkusele ja inimesele. Vabavärss „Värisevate haabade all“.
„Valge käsi“ – erootilisem luuletus, „Inspiratsioon“ – eesti meesarmastusluule haruldus .
Luulelooming väga kriitiline enda suhtes. Vaatas varasemat luulet üle. Põimis segi luuletusi kogudes vastavalt sisule. Isikliku elu kajastub .
Pilet nr 20
20.1. C. Baudelaire ´i elu ja looming, paar luuletust lähivaates
1821-1867.
Sündis Pariisis seisuslikult kõrgel järjel peres (ema 26, isa 61), kiindus isasse, kes pani aluse kunstihuvile. Isa suri, kui oli 6, ema abiellus uuesti, uue mehega B ei klapi. ’30 astus kolledžisse Lyonis, aga visati välja kuna saadi kätte tema kirjad sõpradele. Tundis kirjutamise annet, peale välja viskamist käis võõrasisaga Püreenedes, kust naaste kirjutab alexandriine. Kolis Pariisi, elas boheemilikku elu, püüdes pidevalt kanda kellegi teise maski, tahtis ümbritsevaid pidevalt šokeerida. Vanemate kannatus aga katkes ühel hetkel ja saatsid ta võimalikult kaugele ära, aga tuli üsna pea tagasi. Täisealisex saades sai isa päranduse kättekolis mõnex ajax ühele väixele saarele kasside keskele, aga tüdis peagi. Hakkas mõttetult laristama. Läx kohtusse teosega “Kurjad lilled” ’57 (kiriku ründamine, amoraalne )6 luuletust kõrvaldati, trahv. Kunagi ei abiellunud, aga elus 2 naist, kellele pühendas ka suure hulga texte. Mustanahaline Jeanne, tantsijanna, väga rumal, halva iseloomuga , kasuahne, aga ilus, joodik, puhas füüsiline tõmme. 2. muusa oli tark, südamlik, ilusa hingega, seltskonnadaam. B.jumaldas teda, neil oli kirjavahetus , naine andis talle järgi ja huvi kadus automaatselt, kuid kirjavahetus jätkus. Pärandus ja tervis said üsna korraga läbi, oli ka narkomaan , viimased 2 aastat oli ema põetada voodihaige.
Looming: alustas hoopis kunstikriitikuna, kogumik “Salon”. Edaspidi luuletaja “Kurjad lilled”, millele kirjutas juurde tsükleid. 1.pikem ja tähtsam. “Uued kurjad lilled”. Kogus pole ei puhast romantismi ega realismi. Meie ideaalid on üxkõik, aga maailm on väga saastane koht.
20.2. A.H.Tammsaare „Tõde ja õigus”
“Mina kavatsesin oma romaani nõnda, et I jagu (1926) kujutaks võitlust maaga, II (1929) – jumalaga, III (1931) – ühiskonnaga, IV (1932) – iseendaga ja oma eluõnnega, V(1933) – alistumist.” Kokku kuskil 2500 lehekülge.
Käis töötoas kirjutamas. I osa poole aastaga. Lk-i kokku 2500. Saavutas Eesti kirjaniku nr 1 tiitli. Tõlgendusi mitu: et Albu vald tahtis jõge alla lasta, nagu Andres seda tahtis. Kaasaegne kriitika/ arvustus väga positiivne. Neg. külg - süüdistatud tugevates Knut Hamsuni mõjudes. Tms pole seda eitanud, kuid koopiaks T&Õ-t pidada ei saa. perfektsionist, kartis, et äkki inimesed ei saa aru, loevad kui lugu. Avalik sõnavõtt iseenda loomingu teemal: "Anton Hanseni avalik kiri kirjanik A.H.T-le.". "T&Õ" palju tõlgitud, kõigepealt kohe pärast ilmumist naaberkeeltesse. Siis tõlgiti palju 100.nda juubeli puhul. Lätlased saavad hästi aru, soomlased enam mitte. Hästi dramatiseeritav, filmitav. Film "Indrek", "Täieline Eesti vabariik", "Armastuse võimalikkusest Vargamäel". Kaalepi järgi T&Õ tasandid :
1) filosoofiline tasand. Tms ise kangesti toetanud. I osa: inimese võitlus maaga, II - in võitlus jumalaga, III - ühiskonnaga, IV - teise in-ga, V - mingis mõttes alistumine, leppimine , otsade kokkusõlmimine.
2) sotsioloogiline -> Tms on ise hüppe teinud tlp-st kodanlikuks haritlaseks. Ülevaade tollasest ühiskonnast, nende kihtidest (küla, haritlased, töölised jne). Suudab kirjeldada aega. On paralleele tõmmatud Tolstoiga: krahv, kes tahtis olla tlp.
3) ajalooline. Tms jõuab kirjutamisaega välja, ei kirjutamidagi, mida oma silmaga näinud pole. Paneb kirja tähtsad sündmused. I, II ja III on tüüpilisemad, võib öelda kodulooline, kodu-uurimuslik (Jaan Eilart).
4) psühholoogiline. Tuleb keskenduda ühe (v kahe) peategelase hingeelu käsitlemisele (I - Andres, Indrek). IV on kõige psühholoogilisem.
5) mütoloogiline. 4 kindlat tegelaskuju Euro kirjanduses: Don Quijote, Don Juan, Hamlet, Faust - tulevad alati tagasi. Fausti süsteem töötab: Andres, Indrek (ka Fausti nimi oli Heinrich). Eesti Gretchen: Krõõt. Mephistoteles: Pearu; Tms-e isa. Samas võib Andres Iiob olla, vaddeva.
Kõik in-d on pidevalt õnnetud. In-d jagunevad matsideks (teeb asju põhjalikult, võtab kõike ga, nt Andres) ja vurledeks (pinnapelsed, ei süvene kunagi  Pearu). Andres muutub. Krõõda ajal oli lootusrikas, Mari ajal juba morn , et talu pole ikka veel muutund.
II on nagu Tartu osa. Indreku (mats) arenguromaan maapoisist linnapoisiks. Kõige suurem vurle oli Maurus . Poeetiline osa: Indreku armumine Mauruse tütresse, kirjad, tüdruku surm.
III osa: tegevus Tln-s (igav lugeda). Indrek saab kirja kodust, ema haige, läheb rohtu viima. Andis rohkem, kui arst lubas, ema surm jääb Indreku hinge peale. Juss oli omakorda Maril hinge peal, palus, et tedagi maetaks surnuaia taha.
IV osa. 20ndate algus. Indrek abiellunud Kariniga, rikka papa ainus tütar. Armastusabielu, poeg surnud, 2 tütart. Värsked sõjamälestused, tegevus Tln-s. Tiina teenijaks, Indrek ei tea, et tegu on sama Tiinaga. Terve galerii pööraseid tegelasi - ärimehed ja vurled. Advokaadihärra on väga küüniline ja vurlelik: v neg. kuju. Indrek vaestest oludest , hea haridusega. Karin jõukast perest, a mitte hästi haritud. Karin loodab kõik oma suure ega lahendada. Meenutab Strindbergi selles idees, et iga abielu on sõda. Karin süüdistab Indrekut oma ema tapmises, Indrek tulistab teda. Sellele järgneb kohtuprotsess , Karin tahab Indrekut tagasi koju.
V osa: pigem helge ja rõõmsameelne. Leppimise, otsade kokku sõlmimise osa. Indrek asub kraave kaevama ja jõge alla laskma. Lõpus läheb Indrek rahulikult Tiinaga Vargamäelt alla. Selgub, et Pearu käkid olid tihti tingitud soovist end Krõõdale nähtavaks teha. '34. aastal pärast V osa ilmumist määrati Tm-le suur preemia.
+ vt lisa
Pilet nr 21
21.2. I.Bunini elu ja looming, paari novelli analüüs
22.10 1870-8.11 1953) elu ja looming. Paari novelli analüüs.
Sündis Voroneži linnas. Pere pärit vanast aadlisuguvõsast, juuri ka Poolas. Ei olnud rikkad, ei jõudnud linnas elukohta pidada ja kolisid Voronežist maale. B-i ema parema hariduse ja suurema kultuurihuviga kui isa. Südamlik ja ennastohverdav naine. Sünnitanud 9 last, kellest ellu jäid 4: B-l oli 2 endast 12-13 aastat vanemat venda ja noorem õde. B-le võeti koduõpetaja. Too oli antigi- ja kirjandushuviline. B õppis lugema "Odüsseiast". B-l oli nooreseas veendumus, et tast saab maalikunstnik . Ametliku koolihariduse sai Jeletsi linna gümnaasiumis, kus hakkas õppima 11-aastaselt. Gümn-i jättis peagi pooleli, tuli koju tagasi. Vanem vend oli sel perioodil kodus, üle 20 a tollal ja 2-kordse kõrgharidusega (loodusteadus ja õigusteadus). Oli olnud poliitiline vastuhakkaja, võimud saatsid ta maale. Vend võttis kätte B-i õpetamise, süstemaatiliselt kogu gümnaasiumimaterjal. B hakkas tegema esimesi luulekatsetusi. Otsesed mõjud Puškinilt ja Lermontovilt. 1889 asus vanem vend Harkovisse ja võttis B-i kaasa. Algul töötas B kohaliku lehe juures korrektorina, kuiv töö. Kirjutas ise ka teatrikriitikat. Luuletas ka edasi. '95-st aastast alates hakkas rohkem ringi liikuma: Peterburis, Moskvas. Lemmik oli tal Lõuna-Venemaa, veetis palju aega Odessas, Krimmis. '90ndate keskpaiku algas ta suur sõprus Tšehhoviga, kellega tutvus esimest korda Moskvas olles. '90ndate lõpus B-i I abielu, mis nurjus peatselt. Paar aastat elas üksikuna. 1907 tõeline armastus – Vera Murometseva, professorite suguvõsast, väga haritud. Nüüd B-i elus reisimise periood: käis korduvalt Türgis, lisaks Kreeka, Egiptus , Palestiina . Vabakutseline kirjanik. Kirjanikukuulsus piirdus peamiselt Venemaaga. Osadele meeldis, osadele mitte. Rännud jätkusid, paikset elukohta Buninitel polnudki. 1917 revolutsioon + järellainetus e kodusõja aastad. B-le bolševike vägivaldne võimuhaaramine ja võrdsustamine ei meeldinud. Et rahu saada, läksid Buninid Odessasse. Sinna oli tolleks ajaks kogunenud arvestatav kirjanike seltskond. Lootsid , et kodusõda on ajutine nähtus, läheb mööda. Odessa käis mitu korda käest kätte punaste ja valgete vahel. Kui punased parasjagu linnas olid, mõisteti B mingi asja pärast surma. Üks B-i sõpradest, kellel oli vastavaid suhteid, kostis ta eest ja kirjutas kirja. Nii ei lastudki B-t maha. 20ndatel oli juba selge, et punased jäävadki võimule. B selle režiimiga leppida ei suutnud, sõitis ära Prantsusmaale. B-l selleks ajaks juba piisavalt suur kirjanikukuulsus. Ei elanud vaest pagulaselu, raha sai tõlgete pealt. Tipphetk B-i elus '33, kui ta sai Nobeli preemia. Tseremoonia oli B-i jaoks muljetavaldav, eriti meeldis talle, et Rootsi kunn isiklikult viis ta preemia vastuvõtmiseks saali. Ka kõige sellega kaasnev au ja kuulsus meeldis B-le. Preemiarahaks sai 715 000 franki . See raha sai aga suht kiiresti otsa, kulutas seda kaasemigrantide, algajate kirjanike toetuseks . Talviti elas Pariisis, suviti Lõ-Prantsusmaal üürivillas. Pärast '20ndat aastat B Venemaale enam tagasi ei läinudki. 1938 tegi B visiidi Baltikumi. Sõja alates jäi Prantsumaale. Läks oma maavillasse, kirjutas palju. '45 tagasi Pariisi, kui sõda läbi. elu lõpuaastad rahulik vanaduspõlv, kirjutas mälestusi. Maetud Pariisi Vene emigrantide kalmistule.
Bunin Eestis. 1938. Venemaale lähim piirkond, et kui ei saa minna Piiterisse, tuleb Jurjevissegi. Igatses Venemaa järele, kuid tagasi ei läinud. E-s käis Tartus ja Tln-s. Tartus viibis kauem. Kõigil kohtumistel Baltikumis läks jutt selle peale, mida B NL-st arvab jms. Ei kommenteerinud oli tagsihoidlik ja diplomaatiline. I küsimus oli, et millisena näeb B Euroopa tulevikku. Pessimistlik. Kindel, et uus sõda on tulemas ja et see puhkeb seetõttu, et Euros on mitmed kasuahned diktaatorid. Tartus oli B miut päeva. VIP. Raudteejaama tulid in-d talle vastu. Kohati käitus pealtnäha väga külmalt ja ülbelt. Rdt-jaamast sõitis otse hotelli. Pirtsakas. Kohtus vene üliõpilastega, keda Trt-s oli palju, neil oli oma selts. Kui seltsi ruumidesse sisse astus, hakkas küsima portreede kohta seinal , et kes on kes. Ainult üks kommentaar talt, et habemikke ei kannata ta silmaotsaski. Ühel kohtumisel tahtis ta juua, telliti teed, aga see viibis, B ütles ainult, et isegi teed siin ei saa, ja läks minema. Mis vene selts see selline on, kus teed pole? Baltikumi-tuuril ei tahtnud ta kohtuda ajakirjanike ja vene emigrantidest professoritega. B teadis, et paljud inimesed tahtsid temaga tutvusi temaga enda huvides ära kasutada. Ka ei tahtnud ta kommenteerida, mis loomingulised plaanid tal on. Et nagu oleks tal kõik juba öeldud. Samas tal tegelikult "Hämarad alled" pooleli. Tartus oli B-l määratud kohtumine Tammsaarega. Viimasele rääkis B, kui raske on juurteta elu, et Tms on õnnelik, et tal juured alles on. Ka käis B Tartu ülikooli raamatukogus, mis tollal asus varemetes. Meeldis talle. Ka käis Raadi mõisas asunud Eesti rahva muuseumis . Eriti huvitasid teda eesti rahvarõivad. Eestlaste kohta tegi märkuse, et kinnise loomuga rahvas. "Vanemuises" toimus suurem avalik kohtumine rahvaga. B tundis Tolstoid ja sellel kohtumisel rääkiski oma mälestusi seoses Tolstoiga. Trt-st Tln-sse, kus oli ühe päeva. Toimus pidulik üritus "Estonias", kus tegi ettekande "Kohtumine kaasaegsetega". Peale seda toimus pidulik bankett , Visnapuu pidas kõne. Korraks tekkis metsik B-i tõlkebuum eesti keelde. Nõukogude ajal ilmus vaid üksikuid asju talt. B jättis siinsetele kinnise, enesekeskse, üleoleva peene ja hoolitsetud härrasmehe mulje.
Looming: B alustas luuletajana. I luulekogu: "Luuletused" pärit '91 a.-st. "Lageda taeva all" ('98), "Lehesadu". Luulekeele asjus kindlad eeskujud (Puškin) ja veendumused. Igasuguste –ismide periood sajandivahetuse Vene kirjanduses B-le ei meeldinud. Hoidis kinni vanast puškinlikust stiilist. "Lehesaju" eest sai tunnustatud luulepreemia. Kokku on B-lt ilmunud ~10 luulekogu. Olles mõnda aega Prantsusmaal viibinud, vähenes ta kriitilisus tegelikult andekate kaasmaalaste suhtes. Ennast hindas kõrgelt, endast kõvemateks tegijateks pidas vaid Tšehhovit ja Tolstoid. Maailmakirjanduses sai B kuulsaks jutustustekogudega. Algusajast pärit jutukogu "Maailma äärel" ('97), siis järgnes periood, kus B palju liikus, reisis, uuesti abiellus (1910-'15). Sel perioodil kirjutas "Küla", mis on tegelikult üks pikk jutustus; ja " Isand San Franciscost" – samuti üks pikk jutustus. Suhtumine külaellu B-l kahetine. B oli veendunud, et kogu Venemaa on üks suur küla. Välja tulevad venelase halvad jooned: kadedus, julmus, joomine. Ühelt poolt süüdistab B venelast selles, et venelane ajab Venemaa elu ise hukka. Samas tunneb ka kaasa. Venelane on oma õnnetustes ise süüdi, loodab kõrvalisele abile. Kibedus ja valu selle teemaga seoses. Kui B sõitis Prantsusmaale, ilmusid Euro kirjastustest uustrükid ja tõlked B-i teostest. '30 a. uus teos "Arsenjevi elu". Selle eest sai Nobeli preemia. Väga autobiograafiline. Seal tuleb välja B-i pereelu. Alguses nt kirjeldab oma väikese õe surma oma lapsesilmade läbi. tundlik raamat. Kirjeldab, kuidas vaesunud pere elab ja kolib. Vaesunud ja ebamajanduslik vene mõisnik, kellel kunagi raha polnud. Mõisakultuurist. B-l oli kahju kaunitest mõisahoonetest, ja sellest keskkonnast, et laguneb ja mädaneb. Nobeli-järgne teos "Hämarad alleed". Alustas selle kirjutamisega 30ndate alguses enne sõda, oli suur Maupassanti austaja. B-i luuletustes ei olnud armastusest juttu, armastusluulet vähe, palju rohkem isamaa- ja mõtteluulet. Alles vanas eas võttis armastusteema üles. Kaks osa sai vlmis Prantsusmal olles, saatis käsikirja USA-sse. Seal avaldati see ilma B-i teadmata. B ise hindab "Hämaraid alleesid" oma täiuslikeimaks ja parimaks teoseks. '43 ilmus NYC-s I ja II osa, III ilmus '44. Kui seda raamatut kirjutas, siis polnud juba 20 aastat Venemaal käinud, aga Venemaakirjeldused on seal väga täpsed. Mälestusi kirjutas ka: "Mälestused Tolstoist" ('37) ja "Mälestused" ('50) – viimased on ta enda omad.
21.2. H.Hesse elu ja looming, ühe teose analüüs
Pilet nr 22
22.1. A.H.Tammsaare elu ja looming „Juudit“

30jaan 1878-1märts 1940) elu ja looming. "Juudit"
Sündis Järvamaal Albu vallas Tammsaare-Põhja talus (naabertalu Tammsaare-Lõuna) 4. Lapsena jaan-s 1878. Vanemad polnud seal paiksed olnud, olid sinna kolinud üsna abielu alguses, sest kuna isal (Peeter Hansen ) oli vanemaid vendi, siis ta talu ei pärinud. Õige nimi Anton Hansen, Tammsaare oli kirjanikunimi. Isa ja ema tegelt pärit Viljandimaalt - mulgid. Kolisid sinna, sest maa oli odav ( soine , vilets). Algul isa suutis maksta vaid 250 rbl talu hinnast - st kümnendiku, iga aastaga paarsada juurde. Kui Tms sündis, siis talu päris võlga enam ei olnud. Isa oli kirjaoskaja, pisut haritud, kuid kodust Tms vanematepoolset tõuget kirjanikuks saada ei saanud (sest vanematel käed-jalad tööd täis). Kodus oli Kreutzwaldi raamat, käis ajalehti. Palju mälestusi 20ndast eluaastast. 12 last, lõpetati sulaste-tüdrukute palkamine (omade jõududega).
Tms oli täiesti tavaline talulaps - meeldis jahil käia, ujus hästi, oli tugev. Kui ema läks Tms-ga kir.õpetaja juurde näitama, enne kohalikku kooli minekut, oli Tms vanemate vendade kõrvalt lugema õppinud. 1886 (8-a-ne) läks Sääsküla vallakooli (I kool tal), kodust ~10 km eemal, nädala sees elas koolis. Paari aasta pärast pandi vennaga veel kaugemale kooli: Prümli vallakooli (seal töötas 1 nende kauge sugulane). Tms-l ühegi ainega probleeme pole. Lõpetas selle kooli ja oleks pidand astuma Väike-Maarja kihelkonnakooli, aga raha pole, on paar aastat kodus. 1892 astus V-M kihelk.kooli, seal on terased õpetajad, T kohtub I korda päris kirjanikega (nt J. Liivi vend Jakob Liiv). T õpetaja oli luuletja Jakob Tamm. V-M.-s tunids oma kutsumust. Hakkas luulet kirjutama, tegeles viiulimänguga (suurt tuge sai Jakob Tammelt). J. Tamme õde suhtus T-sse emalikult, hiljem laenas rahagi. Käib V-M-s 2 a-t, siis 2 a-t vahet. Tal polnud rha isegi kohale sõita, saatis J. Tammele kirja, et tervis olnud nõrk, maj.-lik seis kehv. Võetakse uuesti vastu, 1897 lõpetas V-M kooli (oli oma klassivendadest vanem). Pärast seda periood, kus Tms ei hellita lootusi gümn-i minna (raha pole -> peaks minema tasulisse eragümn-i vähe süüa, närvilisus -> nooruses tervisehädad. Treffneri kooli lõpus hakkas ise kirjatöödega teenima. ("Tões ja õiguses" Indrek -> Tms, Pearu -> Tms-e isa). Treffner võttis vastu kõik need in-d, kes teistest koolidest välja visatud, tähtis raha, koolist käis läbi eri rahvusi. Oli kuivi , oli avatuid, avara silmaringiga õpetajaid (T&Õ II osa). Tms-e raputavad üles loodusõpetuse igasugused tunnid (seal head õpetajad). Tms kindel usk, rituaalne religioossus lööb kõikuma -> et jum-t pole, taevas on vaid tähed. Tms kirjutas ise väga vähe erakirju, igast kirjavahetust vähe (masendav rahata olek). Teatud koolidel oli õigus teha lõpueksameid, teiste koolide õpilased tegid ka seal. Tms sõidab lõpueksameid tegema Narva, gümn-i lõputunnistuse saab 1903, lisatingimus: ilma vanade keelteta.
1903 Trt-s G. Suits ("Kiired"), Tms-st noorem, käisid läbi, Tms-st sai paari aasta pärast Noor-Eesti autor (Tm oskas suhelda). Kui lõpetab Treffneri, teinud kaastööd ka ajakirjandusele. Ajakirjanikunimi A.H / A.H.T Trt-s juba tuntud. Läks 4 a.-ks Tln-sse, 1903-1907 töötab mitmete ajalehtede toimetuses: "Teataja", "Vaatleja", "Sõnumid" (vahepeal 1905 a. revol ). Ajalehtedes kohalike uudiste reporter ; teatrite , kontsertide arvustused, ülevaated. Palk suht väike, kuigi pikad päevad.
Tms-e suhe revol-ga: polnud aktiivne revolutsionäär, kuigi oli sotsialistide poolt. Tm suhtus sellesse käärimisse Tln-s suht külmavereliselt. Ta kolleegide hulka kuulusid "Teataja" toimetaja K. Päts, puutub 1903-'05 kokku ka Vildega. "Teatajas" sai Tms H. Pöögelmanni koha, kes oli väga punane revolutsionäär. 1907 tekkis Tms-l mõte, et tahab veel õppida, astus TÜ õigusteaduskonda. Palus end vabakuulahjana immatrikuleerida, sest gülmn-i lõputunnistusel polnud vanu keeli. Jõuludeks (praktiliselt 2,5 kuuga) lad.k selge, tegi eksami. Võttis ka ingl.k tunde (on tõlkinud Wilde'i), vene keelt nagunii (Dostojevski "Kuritöö ja karistus"). Rahaline virelemine jätkus, kirjutas leheartikleid ja lühemaid lugusid. Tast sai viljakas novellist -> kirjanikukuulsus tuli. Ülik-i aegne seltsielu: astus seltsi "Ühendus" - noor selts, kes kutsus enda liikmeks ka mitte-üliõpilasi. Selles seltsis vastitas Tms selle eest, et seltsi rmtk oleks täidetud. Seltsilt ja J. Tamme õelt sai rahalist toetust. Ülikool jäi lõpetamaa: 5-st eksamist tegi ära ühe. 1911 a kevadel, eksamite ajal läks tervis käest ära. Arst andis võimaluse: kas diplomita elada või diplomiga surra - igas vaimne pingutus lõpetada (TBC). Tuleb minna mägedesse, a pole raha. Läks venna juurde Koitjärvele (Aegviidu lähedal, vend Jüri oli seal metsavaht). Kuna arstid vaimse pingutuse keelanud, püüdis Tms end säästa, 1911-12 vaikuseaastad loomingus. 1912 kontrolliti ta tervist uuesti, pole parem, soovitati sõita lõunasse, kuskile Musta mere äärde. Endal raha pole, hakkas otsima: vennalt sai, vanad seltsikaaslased, laenud. 1912 sõitis lõunasse. Jõudis Sotši lähedale Punase lageda'le (asundus), Eesti küla. Seal kolm Eesti küla, asus elama ühte majja, eestikeelsed pered. Kliima parem. Sealt edasi sõitis arsti juurde ravima (ka lõunasse). Suhhumisse (kult-lt jama koht), Tms solvunud, sest suht kolgas. Mõne kuuga sai TÜ lõpetanud tohtrilt med-st abi. See jäi Tms elu ainsaks reisiks Eestist väljaspoole. 1913 tuli E-sse tagasi ja jäigi. 1913-19 elas ikka Koitjärvel edasi. 1914 ütles ka magu üles, raske operatsioon, aga õnnestus. Kui toibuma hakkas, oli eneseirooniline. 2 häda: magu ja kopsud . TBC tahab, et palju sööks, magu, et normaalselt. Püüdis balansseerida, suhtus fatalistliku rahuga. Kosus. 1919 viimane aasta maal, on juba 41 a.-ne. 1919 abiellus (naine võttis Tms-e meheks). 1919 a suvel ilmus noores ajalehes "Sotsiaaldemokraat" esimesel lk-l pisike kuulutus, mis ütles, et AHT ja Käthe Weltmann (~20 a.-ne) abiellusid 7.06. K.W. töötas "Päevalehes" korrektorina. Üks esimesi kodanlikke e ilmalikke abielusid. Ametlikult registreeriti abielu 1920 a märtsis. Tms kolis Tln-sse, järgnevad 20 a-t elas Tln-s erinevates üürikorterites. Elu lõpuaastail kolis Koidula tänavale. Üksikutel per-del üüris oma pisikese töötoa, kus kirjutas. Tln-s hoidis Tms avalikest piduõhtutest (nt Estonia) eemale, oli väga tubase eluviisiga . 1921 sündis tütar, 1928 poeg (äärmiselt kohusetundlik isa, perepea ). Läbi abielu 2 kohustust: 1)puud ja küte, 2) armastas ise turul käia ja sealt kraami tuua. Tln-a perioodi langevad vähesed üksikud lähedased suvised puhkusereisid (Võsul, Narva-Jõesuus). Raha lõpuks niipalju, et 2 teenijat . Tms ei ilmunud ta enda auks korraldatud aktusele (kui 50 ja 60 a juubel ). 60 a.-se juubeli aegu, kui ta sõitis üle pika aja Trt-sse, siis ilmmub nendele üritustele, mis ta auks korraldet. Pärast T&Õ 5.nda raamatu ilmumist Tms Eesti kirjanik nr 1, sai raha kultuurkapitalilt ( abiraha ). Honoraridest ja kult.kap-i rahast perele vähe, sest proua oli selline kange eit. Nt suvel saatis Tms pere puhkama, ise töötas Tln-s. 1940 a märtsis Tms suri, siis algas sõda. Tuntud ka nõukogude ajal. K:W käis ühest toimetusest teise, et Tms kogutud teoseid välja anda. Antigi, Käthe kui pärija sai honorari. Tms matused: K.W andis edasi Tms soovi, et pärgi-lilli mitte tuua, see raha annetatagu teoste tõlkefondi. Vaid 1 loorberilehtedest pärg. Tms koduvald Albu hakkas mõni aasta enne Tms surma monumendi jaoks raha koguma. Tms-lt küsiti, kas tohib. Nõusolek,+ raamatud ka monumendil. Avamisel Tms ise ei käinud. Tms oli fanaatiline kinoskäija, see oli 1 ta lemmikuid. Ta oli vabakutseline kirjanik, iga vabak .kirj pidi 1 kord a.-s maksumaksjana oma tulud deklareerima. Selles oli ta väga täpne. Üks riigivanemaist pakkus Tms-le riigi rmtk-hoidja kohta (seal ei pidand sisuliselt midagi tegema), Tms solvus. Üks esimesi preemiaid, mis pandi välja sõjaeelsete ja -aegsete teoste eest (4000 marka) määrati Tms-le. Tms keeldus, et on valesti määratud, arvas, et G. Suits parem (too oli luulekogu välja andnud). Tms tegeles üsna intensiivselt tõlgina, tegelikult midagi ei pakkunud, sest palju populaarteaduslikku. Päris palju pakkusid talle vaid Dostojevski, Wilde, Shaw . Muidu tõlkis puhtalt raha pärast. Tms-e lapsed: tütrest sai alkohoolik , poeg tehnikaülikooliõppejõud, poos end üles.
looming: "Juudit" 1921. Üks Tm-e kahest näidendist. Luges ühe saksa kirjaniku versiooni "Juuditist". Esimese variandi kirjutas juba varem, ilmus 1921. Ei usaldanud oma dramaturgioskusi, andis enne trükkimist ühele tolle aja tuntud lavastajale lugeda, siis ilmus.
"Kõrboja peremees" 1922. I romaan. Maastikukirjeldused on Koitjärvelt. Tegevus varasuvest sügiseni.
Jutustused.
I periood: Treffneri kooli aegsed, 1900-1904
"Kuressaare vanad", hiljem ilmus "Mäetaguse vanade" nime all. Jutt vaesest vanast abielupaarist. Vanaeit muudkui kaagutab vanamehe kallal. Mees sureb ning naine mõtleb, et küll oli neil hea elu.
"Käbe-Kaarli noor naine" 60-a-ne mees võtab noore naise, kelle talla alla jääb. Jama selles, et nii vana m ja nii noor n.
"Kaks paari ja üksainus" maaelu . Vaeste maainimeste elu kirjeldamine, kes otsivad väljapääsu vaesusest. Liigutavaim kuju Taidi-Laidi, vana mees, vallasant. Teised vaesed toidavad teda.
"Rahaauk" (1907). "Vanad ja noored" (sajandi algus) - see lugu tegi Tms-e tuntuks. Vanade ja noorte vastuseisust. Majja tuleb koduväi, hakkab muudatusi läbi viima. Kõik, olgugi kasulikud teod leiavad ämma juures vastuseisu. Ämmale on omane vaga tigedus. Kui koduväi sureb, siis on kadunud Kaarel äkki väga hea.
II periood: üliõpilasaeg. Enne toimus tegevus maal, sotsiaalne taust (vaesus jne), nüüd tegevus linnas ja rõhk inimsuhetel. Näha Noor-Eesti mõjutusi.
"Pikad sammud" (1908), "Noored hinged" (1909) noortest inimestest. "Üle piiri" (1910). Lugudes juttu partneri valimisest, mille alusel see käib. Erinevaid noorte meeste tüüpe. Ühed tahavad sõpra: vaimselt võrdset partnerit, teistel otsimine bioloogiline. Erinevaid naiste tüüpe. Noore inimese eneseotsimist peegeldavad novellid.
III periood. "Poiss ja liblik " (1915): oluline kogu. Sisaldab kunstmuinasjutte ja miniatuure. Oluline Wilde'i mõju. "Juudit" ('21) isikudraama. Näidatud massipsühhoosi toimumist . "Kõrboja peremees" ('22) Katku peremehe kuju hiljem ~Vargamäe Andres. "Elu ja armastus" ('34) - romaan. Vaene matüdruk tuleb linna, saab rikka mehe, mees petab , puhaste ideaalidega naine tapab enda. Vilksab läbi T&Õ 4. Osa temaatikat (moraalitus). "Ma armastasin sakslast" - romaan. "Põrgupõhja uus Vanapagan" ('39) romaan. 2 stereotüüpset tegelast: Kaval-Ants ja Vanapagan. Romanis Vanapagan on mats, Kaval-Ants neg. tegelane. "Kuningal on külm" ('36) - näidend, allegooriline. Oludest ja nende muutumisest ühel suvalisel Euro maal, 30ndate II poole iseloomustus. Fantastiliste novellide kogud “Pöialpoiss” (1923), “Meie rebane” (1932), essee “Hiina ja hiinlased ” (1938).
22.2. Ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs

.DOC Laadi alla originaalfail 53 lk · .doc · 550 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 53 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-05-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

550 laadimist Kokku alla laetud

10 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Tonis16 Õppematerjali autor

Kirjanduse valik Eksami materjal. 22 piletit. Väga põhjalik materjal!

Sarnased õppematerjalid

doc

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017

PS KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017 Pilet 1 1. KIRJANDUSE PÕHILIIGID- EEPIKA, LÜÜRIKA, DRAMAATIKA LÜÜRIKA: (kreeka lyra- keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss=luulerida, stroof=salm. Lüürika liigid: ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks eleegia - nukrasisuline luuletus; pastoraal ehk karjaselaul epigramm - satiiriline luuletus sonett -

Kirjandus

docx

Kirjanduse lõppueksami materjalid

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu

Kirjandus

docx

Kirjanduse lõpueksam 2011

Zanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused, hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules. Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo- e monoodilist

Kirjandus

doc

Kirjanduse lõpueksam

KIRJANDUSE LÕPUEKSAM PSHG 2006 Pilet I · Antiikkirjanduse mõiste (nii kreeka kui rooma), Homerose eeposed Ladina keeles antiqus = Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjandus. Kreeka kirjandus on Euroopas vanim iseseisvalt arenenud kirjandus, Rooma kirjandus hakkas arenema alles 7.-8. saj e Kr, samas Kreeka juba 3. saj e Kr. Kreeka kirjandus: folkoorist vähe säilinud, vaid rituaalsed laulud. Kirjutati palju hümne. Treenid e nutulaulud, aoidid Kreeka rahvalaulikud. Värsivormis genealoogiad, heeroste ja jumalate loetelud. Rooma kirjandus: Rooma luule vanimad teosed on hümnid; töölaulud, itkud e neeniad, peolaulud... Homerose eeposed ,,Ilias" ja ,,Odüsseia" ,,Ilias" Trooja sõda. Merejumalanna Thetise pulmas kõik jumalad peale tülijumala

Kirjandus

112

doc

12. klassi kirjanduse lõpueksami/koolieksami piletite põhjalikud vastused

Kirjanduse lõpueksam 2015 Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on: - antiikeeposed, kangelaslaulud - romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline (Kross), psühholoogiline (Hesse, Tammsaare), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne; - jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil (Vilde, Bunin);

Kirjandus

doc

Kirjanduse Secunda teine arvestus

College'is (1874-78). Oscar oli väga tugev kirjanduses ja keeltes, samal ajal kui tema matemaatilised, spordilised ja muusikalised anded jäid tahaplaanile. Oxfordis hakkas ta tegelema luulega, milleks ergutasid teda Itaalia ja Kreeka reis. Oscar kandis oma esimese luuletuse ,,Ravenna" ette teatris ja sai näidata, mida ta oma häälega tegelikult suudab. Peale kuldmedaliga kooli lõpetamist asus Wilde Londoni Salisbury tänavale, jätkates seal oma uurimusi kirjanduse, esteetika ja ajaloo üle. Oma luuletusi avaldas ta mitmesugustes ajakirjades ning üritas avaldada neid ka raamatus, mis ei õnnestunud. Üldiselt vihati Wilde kogu Londonis, sest ta rõhutas pidevalt oma geniaalsust. Luuletuste ilmumise aastal sõitis Wilde USA-sse, et leida oma näidendile ,,Vera and the Nihilists" lavastaja, kuid tema näidendit ei saatnud edu. Lisaks pidas ta USA-s ka mitmeid loenguid erinevatel teemadel. 1883

Kirjandus

pdf

Kirjanduse arvestus secunda humanitaar 2011.aastal talv

Kirjanduse arvestus secunda humanitaar 2011.aastal talv Pilet nr. 1 1. Vene kirjanduse algus, vene keskaja kirjandus, 17. ja 18. sajandi kirjandus Vene kirjandus tekkis 10.saj lõpul 11.saj algul. Kirjanduse tekke põhjus oli religioon (988. võttis Kiievi-Vene ristiusu vastu). Vajati kiriklikku kirjandust, toodi sisse vaimuliku sisuga raamatuid, tõlgiti vana-slaavi keelde. Vene vanad kombed säilisid rahvalaulude ehk bõliinade kaudu. Kloostrites kirjutati kroonikaid ehk leetopisse, olulisemad sündmused pandi kirja valitsejate käsul. Tuntuim leetopiss "Jutustus vanadest aegadest". "Lugu Igori sõjakäigust" - üks vene eepos. 13.-16 sajandil, kui Venemaal palju siserahutusi, võõrvallutusi ja

Kirjandus

odt

Prima talvearvestus - Eesti kirjandus, Vene kirjandus

Pilet 5: Gustav Suitsu elu ja looming, kahe luuletuse lähivaatlus Gustav Suits sündis 1883, Tartumaal Võnnu külas, koolmeistri peres. Oli juba väikesest peast innukas õppija. Käis venekeelses koolis, sest oli venestamisaeg. Oskas palju keeli. Esimene luuletus ilmus 1899, kui oli 16 aastane. Heideti mõneks ajaks koolist välja, sest korraldas Lydia Koidula mälestusõhtuometi lõpetas kooli kuldmedaliga. Õppis mõne aja Tartu ülikoolis, kuid läks Soome. Tegeles seal soome kirjanduse ja rahvaluulega. Soomes ilmus debüütkogu ,,Elu tuli". Esimestes luuletustes oli ta jõulise stiiliga. Teemadeks noorus, aatelisus, muutused (,,Lõpp ja algus", ,,Noored Sepad") ja ka romantika, armastus (,,Oma saar").Tegeles ka Noor-Eesti rühmitusega. Kuna ta Eestis sobiliku tööd ei leidnud, siis töötas ta mitmetel ametipostidel Soomes edasi. 1911, 28 aastasena, abiellus soomlannaga (Aino). 1913 ilmub temalt teine luulekogu ,,Tuulemaa"

Kirjandus

Rohkem sarnaseid