kuidagi ära hoida? Hermann Hesse ,,Stepihundis’’ on välja toodud, et ehk polegi depressioon nii suur, vaid pigem see mõte, et inimene saab põgeneda kõigest ja olla vaba, tundub liiga ahvatlev. Tihtipeale mõeldakse, miks pidi selline asi just minuga juhuma ning vaikselt meelt kõditav mõte, kui lõpetaks kõik, tungib esile. Inimese loomuses on midagi, mis käsib ennast kaitsta ja hoida, seega on väga keeruline sellele vastu astuda. ,,Stepihundist’’ võib lugeda: ,,Kusagil hingesopis teab igaüks vägagi hästi, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna, kui seda oma käega teha.’’ Sünge depressioon võib tekkida inimeses, kui kõik tundub lootusetu ning tundub, nagu elu lihtsalt narritaks. Ehk on siis asi lihtsalt selles, et otsitakse mingit põnevust argiellu?
➔Eneseleidmine ➔Kunstihuvi ➔Teised kirjanikud,muusikud, nt Goethe, Novalis, Mozart- ka raamatutegelase lemmikud. ➔Tundelised, sügavad, kogenud kirjeldused. Sündmustik ➔1920ndad, maailmasõjajärgne aeg, linnakeses Saksamaal. ➔Eessõna korteriomaniku vennapojalt- nägemus Harryst. ➔Üürib korterit pööningul. ➔Harry hingeseisundi kirjeldus, eluviisid. ➔Miks Stepihunt? ➔Maagiline teater. Sissepääs mitte igaühele. ➔Raamat tänavalt “Traktaat Stepihundist. Mitte ihaühele.” ➔Lubadus 50selt enesetapp teha. ➔Kohtub tuttava professoriga. Goethe portree. Sündmustik ➔Harry kuuletumine Herminele. Hermine õpetab Harry tantsima. ➔Saksofonimängija ja narkomaan Pablo ja armuke Maria. ➔Harry elu veidi rõõmsam. ➔Armub Mariasse ➔Maskiball “Gloobuses”, armumine Herminesse. ➔Pabloga Maagilises teatris, narkootiline jook. ➔Erinevad kambrid- Stepihunt iseenda mitmes versioonis. ➔Näeb Herminet Pabloga. Tapab Hermine.
Näiteks seda kui inimesed peavad inimesi, kes neist natuke erinevad, neist endist mingil moel madalamaks. Minu mäletamist mööda tegi ka Harry’le reaalsus haiget, täpsemalt öeldes tänapäeva inimeste pinnapealsus ja hoolimatus. Minu tänapäeva ja Harry tänapäeva vahele jääb küll aastakümneid, kuid teemad on ometi samad. Kodanlikkust Harry ei sallinud silmaotsaski. Samas oli ta suuteline kodanlikkuse ilu kaugelt imetlema. Mind kõnetas seik “Stepihundist”, kus Harry trepil istus. Tärpentinilõhn ja araukaaria tuletasid Harryle meelde lapsepõlvekodu ja puhtust. Hoolimata sellest, et Harry ei oleks selles täiuslikus maailmas, kus valitseb täielik kord, mitte kunagi elada suutnud, leidis ta sellegipoolest selle korra ja puhtuse täielikult imetlemisväärse. Ma ei oska öelda, kas Harry täielikult mõistab seda maailma, võibolla ei olegi võimalik midagi täielikult mõista, kuid fakt, et on võimalik midagi
Nimitegelase minajutustus. Harry Halleri äärmuslik enesekriitiline ja irooniline hingeseisundi kirjeldus. Peategelane tunneb enda sisemist lõhestatust ning teadvustab ängi. Tesiti öelduna kirjeldab ta ennast võitlemas kahe vastaspoolsuse vahel: inimeses algupäraselt peituva vabanemise, sõltumatuse ja elu ohjeldamise soovi vahel. 3. Traktaat Stepihundist. Peategelase psühholoogiline analüüs, milles teadvustatakse iseenda kuhtumise, enesest teadlikuks saamise, peeglisse ja selle taha vaatamise vajadust; sesltpeale suuundub elu piirangust läbimurdmisele, loominguliste jõudude väljaarendamist takistavate piiride ületamisele. 4. Luuletus Stepihundist. Peategelase poeetilises vormis esitatud autoportree. 5. Harry märkmed
kohal rippus silt: ,,Maagiline Teater. Sissepääs mitte igaühele mitte igaühele. Ainult hulludele." Harry tahtis ka sinna pääseda, sest tema ei kuulunudki teiste hulka. Ta läks kõrtsi ning sealt tulles ei leidnud enam silti ega väravat. Möödamineja kandis ridva otsas sama silti, mida Harry oli otsinud. Harry tahtis temaga kõnelda, kuid tollel oli kiire ning ulatas talle kähku raamatu ja kadus minema. Koju jõudes süvenes Harry raamatusse, mis kandis pealkirja: ,,Traktaat Stepihundist. Mitte igaühele". Traktaat Stepihundist. Ainult hulludele. Stepihundil oli kaks loomust, üks inimlik ja teine hundilik (tung ja vaim). Stepihunt oli õhtuinimene. Hommik ei toonud talle midagi head.Alles pärastlõunal ta elavnes, muutus rõõmsaks ja aktiivseks ning alles siis tulid talle head ideed. Stepihundil oli sõltumatuse ja üksilduse vajadus. Saavutatud vabaduses märkas Stepihunt, et ta on üksi, et ta on võõrandunud maailmast. Stepihunt kuulus enesetapjate kilda. Ta tundis
" Harry tahtis ka sinna pääseda, sest tema ei kuulunudki teiste hulka. Ta proovis väravast siseneda, kuid see oli kinni. Kuna väljas oli jahe ning Harryl hakkas külm otsustas ta minna kõrtsi, kuid sealt tulles ei leidnud enam silti ega väravat. Möödamineja kandis sama silti, mis oli ka värava juures olnud. Harry tahtis temaga kõnelda, kuid tollel oli kiire ning ulatas talle kähku raamatu ja kadus minema. Koju jõudes süvenes Harry raamatusse, mis kandis pealkirja: ,,Traktaat Stepihundist. Mitte igaühele" Stepihunti lugedes tundis Harry ära iseenda. Ta kirjeldas traktaati raamatus sedasi: "ta (Stepihunt) käis liigi, tüübi kohta, oli teravmeelne abstraktsioon: minu isik, minu tõeline hing, minu tegelik ainukordne üksiksaatus ei olnud aga vahest siiski nii jämeda võrguga kinnipüütav". Harry tundis, et see raamat on talle mõeldud, sest tema oli juba piisavalt kaugel "igaühe" elust, normaalsete olelusest ja mõtlemisest. 5
Enamjaolt ollakse oma eluga rahul ja ei tunta, et midagi puudu oleks. Nendest vähestest, kellele selline elu ei sobi, julgeb veel vähem selle suhtes midagi ette võtta. Kui paljud tahaksidki välja murda oma mugavast ja turvalisest elust ning seepärast üksikuks ja väljatõrjutuks jääda? Olla kõigist ja kõigest sõltumatu tundub olevat täielik utoopia, millest paljud unistadagi ei oska, rääkimata siis veel nii elamisest. Harry Haller ,,Stepihundist" oli piisavalt julge, et ennast kehtestada ja oma soovide järgi käituda. Ta julges mitte hoolida teiste inimeste arvamusest ja normidest. See tõi talle aga kaasa ka palju kannatust ja segadust. Ta jäi ilma oma perekonnast ja sõpradest ning lõpuks uitas sihitult ringi elu mõtet otsides. Hoolimata oma kannatustest ja stepihundilikkusest oleks ta tõenäoliselt olnud palju õnnetum oma tundeid ja mõtteid alla surudes ning nö ,,tavaelu" elades
Oma keha jagab Harry Mariaga, kuid hinge ja sisemaailma Herminega. Ta teab, et peagi saabub päev, mil ta armub hingesugulasse, kuid Harry on kannatlik ootaja. Enda üllatuseks suudab ta nautida elu tantsimist, suhteid, isegi saksofoni mängijat ja peagi avastab, et hinges elav hunt on võidetud. Kuigi loom naerab ta üle ja kritiseerib käitumist, suudab inimlik poolus seda valitseda. Tasapisi kaob ka eemaloleku tunne ja Harry mõistab, et kunagi võõra käest saadud traktaadis ,,Stepihundist" peitub tõde. Tuleb suuta naerda enda ja teiste üle Pöördepuntiks Harry elus kujuneb kauaoodatud maskiball. See on päev, mil mees armub Herminesse oma hingesugulasse, peale selle avaneb tal võimalus näha enda sisemaailma ja selle tuhandet osa. Ta saab kutse maagilisse teatrisse, mis on mõeldud ainult hulludele, sest ükski normaalne inimene ei oleks niisuguse vaimsusega, et suudaks maagilise teatri stseene mõista. Harry silme ette asetatakse tema hinge
omaette olemist ja kes ei leia praegusest maailmast kodu, õhku ega toitu. · Oma järjekordsel õhtusel jalutuskäigul märkab ta ühes müüris vana portaali, mille kohale oli kirjutatud: ,,Maagiline Teater. Sissepääs mitte igaühele." Ta ei pääsenud sinna. · Ta kohtas ühel järgmisel jalutuskäigul meest, kes kandis plakatit, kus oli ka sarnaselt kirjutatud. Harry sai küsimise peale väikese vihiku, mis kandis pealkirja ,,Traktaat stepihundist". · Seal oli kirjutatud inimhinge duaalsusest, inimesest ja hundist, nende omadustest. Samas oli jutukese mõte selles, et isiksus koosneb sadadest erinevatest hingedest ehk külgedest. Harry on need lihtsalt suurte üldistustega kahte kategooriasse jaganud. · Harry saab küllakutse tuttava professori juurde. Ta läheb sinna vastumeelsuse ja kahtlustega. Sinna jõudes märkab ta väärtuslikku pilti, millel on kujutatud Goethet. Talle ei meeldi viis
Oma keha jagab Harry Mariaga, kuid hinge ja sisemaailma Herminega. Ta teab, et peagi saabub päev, mil ta armub hingesugulasse, kuid Harry on kannatlik ootaja. Enda üllatuseks suudab ta nautida elu – tantsimist, suhteid, isegi saksofoni mängijat ja peagi avastab, et hinges elav hunt on võidetud. Kuigi loom naerab ta üle ja kritiseerib käitumist, suudab inimlik poolus seda valitseda. Tasapisi kaob ka eemaloleku tunne ja Harry mõistab, et kunagi võõra käest saadud traktaadis „Stepihundist“ peitub tõde. Tuleb suuta naerda enda ja teiste üle. Pöördepunktiks Harry elus kujuneb kauaoodatud maskiball. See on päev, mil mees armub Herminesse – oma hingesugulasse, peale selle avaneb tal võimalus näha enda sisemaailma ja selle tuhandet osa. Ta saab kutse maagilisse teatrisse, mis on mõeldud ainult hulludele, sest ükski normaalne inimene ei oleks niisuguse vaimsusega, et suudaks maagilise teatri stseene mõista
seesmisest lõhestatusest. Vaid harva saavutab ta kirgastumise kas siis muusika , luule või mõtte kaudu need on hetked, mil ta tunneb jumala juuresolu, tajub, et harmoonia ja rahu leidmine on võimalik, sest kuuldud meloodias või loedud ridades on see olemas. Harry Halleri elu on olnud võitlemine ühelt poolt tahaks ta turvalist mugavust, teisest küljest pole seda võimalik saavutada, olles seesmiselt lõhestunud. Seepärast ta vihkabki ennast. ,,Traktaat Stepihundist" interluudium oli algselt trükitud muust tekstist erinevas kirjas ja odavale paberile. See kujutab endast veel ühte portreed, kellegi kolmanda isiku analüüsi Harry Hallery kohta, mis on esitatud külmas, iroonilises keeles ja meenutab psühhoanalüüsi. Siin korduvad juba eelmisest osadest tuttavad teemad: rahulolematus, kohanematus, lõhestatus inimlikuks ja hundilikuks loomuseks. Traktaadi järgi on Harry Haller tüüpiline kunstnik, kes ei koosne mitte üksnes kahest
vee vastu ja kunagi ta ikka upub!" o "Millestki polnud kahju, mis oli möödas." o "Aga kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, siis sa oled tõesti õnnetu mehike!" o "Noh, ja igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta." 5) Kavapunktid 1. Harry kolib üürikorterisse elama. Jalutama minnes antakse talle ees hulludele mõeldud traktaat Stepihundist. Avastab, et on varem stepihundi sümbolit värssides kasutanud. 2. Räägib, kuidas ta kaotas stepihundi tõttu oma pere ja lähedased ning on sestpeale vaikselt ühiskonnast isoleerunud, kuidas varem oluline (nt religioon, isamaa) kaotas tähtsuse. 3. Otsustab sooritada enesetapu habemenoaga. Arutleb, kas keegi tunneks temast puuduks, kui ta enesetapu teeks. 4. Kohtub professoriga. Õhtusöök. Uus enesetapuplaan. Tutvub baaris Herminega, kes mõistab teda täielikult ja
vee vastu ja kunagi ta ikka upub!" o "Millestki polnud kahju, mis oli möödas." o "Aga kui sul on oma lõbu jaoks teiste inimeste luba vaja, siis sa oled tõesti õnnetu mehike!" o "Noh, ja igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta." 5) Kavapunktid 1. Harry kolib üürikorterisse elama. Jalutama minnes antakse talle ees hulludele mõeldud traktaat Stepihundist. Avastab, et on varem stepihundi sümbolit värssides kasutanud. 2. Räägib, kuidas ta kaotas stepihundi tõttu oma pere ja lähedased ning on sestpeale vaikselt ühiskonnast isoleerunud, kuidas varem oluline (nt religioon, isamaa) kaotas tähtsuse. 3. Otsustab sooritada enesetapu habemenoaga. Arutleb, kas keegi tunneks temast puuduks, kui ta enesetapu teeks. 4. Kohtub professoriga. Õhtusöök. Uus enesetapuplaan. Tutvub baaris Herminega, kes mõistab teda täielikult ja
sündmustest pajatab. Teose alguses kirjeldab Harry Haller enda suitsiidimõtteid, elamise talumatut raskust ja sobimatust tolle ajaga, kodanlikkuse vastikust ja igavikku kuuluvate suurmeeste tähtsust. Harry on keset järjekordseid süngeid mõtteid, kui ta mööda tänavaid hulkudes näeb kuulutust maagilise teatri kohta, mis lubab etendusi, mis on mõeldud ainult hulludele. Suutmatuna siseneda, torgatakse talle hoopis pihku pisike raamat - ,,Traktaat Stepihundist", mis on samuti teose vahele pikitud. Traktaat sisaldab tähelepanekuid Halleri-sarnaste inimeste multipolaarsusest, selgitab kõrvaltvaataja külmalt seisukohalt Stepihundi mõistet, räägib enesetapust ja surematusest. Üsna varsti näeb Stepihunt üht matust, kus ta tunneb ära mehe, kes talle selle traktaadi pihku pistis. Mees ei paista teda tundvat, kuid poetab vihje, et ta leiab baarist Musta Kotka Juures enda vastuse.
annaabi.ee 
