Kirjanduse koolieksam 2011 piletid (0)

Kirjanduse koolieksam 2011
PILET NR.1
1. KRISTJAN JAAK PETERSONI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE
Kristjan Jaak Peterson sündis 14.märtsil 1801.aastal Riias. Koolis käis ta Riia algkoolis, seejärel Riia 3-klassilises kreiskoolis ning hiljem Riia kubermangugümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, hiljem filosoofiateaduskonda. 1820.aastal lahkus ülikoolist seda lõpetamata. Hakkas Riias eratunde andma, tegeles luuletamise ja keeleteadusega. Ta tundis kreeka, ladina, saksa, prantsuse ja vene keelt. Rändas vähemalt 2 korda Riiga vanemaid vaatama. Suri kopsutuberkuloosi 4.augustil 1822.
LOOMINGU ÜLEVAADE
Petersoni ilukirjanduslik looming ei jõudnud tema kaasaegseteni. Veel 19.sajandi lõpul teati teda kui keeleteaduslike artiklite kaasautorit.

Uuris keeli ja kirjutas artikleid.

Tõlkis rootsi keelest saksa keelde „Soome mütoloogia“ ning kirjutas lisaks juurde oma arvamuse eesti muistsete jumalate kohta.
Esimesed näited Petersoni luulest ilmusid 1901.aastal. Gustav Suits kirjutas Petersonist 1905 ja avaldas „Noor-Eesti“ albumis seitse Petersoni luuletust. Loomingu põhiosa avaldati trükis 1922 Petersoni 100.sünniaastapäevaks – „Laulud, päevaraamat, kirjad“. Luulepärand ei ole suur-kokki 21 luuletust (10 oodi ja 5 pastoraali).Kirjutas oode – ülistuslaule, mis käsitlevad ülevaid teemasid ning on heroilis-filosoofilised.
„Inimene“-ülistab inimese vaimu („Aga sa, inimeste vaim, Jumala vaimukuju“)
„Laulja“-luule ja luuletaja motiiv. Kirjutab laulja=luuletaja suurest missioonist.(Valguse allikas=luuletaja laulu kaste=sõnad)
„Kuu“-populaarseim. Loob eredate loodusnähtuste toel üleva pildi eesti keelest. Petersoni oodidele on iseloomulik: 1.ülev sõnastus 2.pikad laused 3.vabavärss 4. poeet on prohvet
Pastoraal ehk karjaselaul -kirjutatud dialoogi vormis, sisaldavad Eestile omaseid motiive. Pastoraalides esineb algrütmi, korduse, parallelismi. „Ott ning Peedo“
Luuletus „Mardi luteruse päeval“ on luuletaja poeetiline testament -Peterson loodab, et pärast tema surma jäävad järele tema luuletused.
Lisaks „ Jaagu laul. Ta istub üksi mäe peal.“



2.JEROME DAVID SALINGER “ KURISTIK RUKKIS ”
Romaani tegevus toimub 1940ndate lõpus või 1950.aastate alguses. Raamatu peategelane on 16.aastane Holden Caulfield, kes pole millegagi rahul. Ta vihkab kõike ja kõiki, sealhulgas kooli, õpetajaid, klassikaaslasi ja maailma. Holden käis kallis erakoolis Penseys, kus ta visati välja, sest õppis halvasti. Seepärast ei julgenud ta koju minna ja kondas New Yorgis ringi. Ta otsis elu mõtet ja unistas paremast maailmast. Ta sooviks sai valvata järsu kuristikuga rukkipõllul, et lapsed kuristikku ei kukuks, kuid tegelikult seisis ta hoopis ise kuristiku serval, sest ta otsis midagi, mida tema ümbrus talle pakkuda ei suuda.
Holden otsustas ilma kellelegi ütlemata Penceyst lahkuda ning suundus hotelli. Ta käib linnapeal ringi, kohtab kahte nunna, saab kokku vanade sõpradega ( Sally ja Luce), joob ja kõige lõpuks otsustab hiilida koju, et rääkida oma noorema õega, Phoebega. Vanemad ei tea sellest midagi, et Holden koolist jalga on lasknud. Kohe teose alguses tunnistab Holden, et ta on suur valevorst ja et see kõik tuleb tal loomulikult.
Raamatu alguses istub Holden vaatamata vihmasele ilmale pargipingil ja vaatab oma õde. Noormees hakkab nutma (õnnest, vihast , kurbusest ja kes teab millest veel) - ta on segaduses väike poiss. Raamat lõpeb sellega, et Holden on jälle inimestest oma tavalise sallimatusega. Ta on samas hingeseisundis kui teose alguses.
Holden on minategelane . Pheobe on Holdenist paar aastat noorem ning käib IV klassis. Tundub, et ta armastab väga oma venda, kuna kui Holdenile tuli mõte kaugele ära sõita, pakkis plikatirts oma kohvri kokku ja otsustas kaasa minna. Järele mõeldes on see üsna haruldane selline õe-venna suhe, kus mõlemad üksteisest lugu peavad ja hästi läbi saavad. Ackley ja Stradlater olid Holdeni „sõbrad“, kes tal aeg-ajalt südame pahaks ajasid, aga polnud ka kõige hullemad. Stradlater oli Holdeni toanaaber Pencey ´st, keda ta veidi põlgas, kuid samal ajal ka kadestas. Stradlater oli hoolitsetud välimusega, kuid samas veidi lohakas poiss. Holden kadestas Stradlaterit , kuna too käis Holdeni ühe vana sõbrannaga. Sellest tekkis neil loomulikult ka tüli, milles Stradlater Holdeni nina lõhki lõi ning samal ööl otsustas Holden Pencey´st jalga lasta. Ackley oli aga Stradlateriga võrreldes veel lohakam ning raamatus kirjeldab Holden teda nii :“Ta oli ilmatu pikk – umbes jalga neli tolli, längus õlgadega ja viletsate hammastega“. Ackley oli veel vistrikke täis ja hambaid ei pidavat ta ka pesema . Kui ta Holdeni tuppa tuli, hakkas ta kõike näppima ja ei kuulanud, kui Holden tal midagi teha palus . Ackley käis aeg-ajalt Holdeni toas oma meelt lahutamas. Sally. Too oli Holdeni ammune tuttav, kellega nad korraks teoses ka kokku said. Tüdruk õppis Mary A. Woodruffi koolis, ning teoses kirjeldab Holden teda veidi rumalana, kuigi Sally teadis üsna palju teatrist, näidenditest, kirjandusest ja muust selletaolisest.
“Kuristik rukkis” on aegumatu teos, sest kuigi tegevus toimub 40.aastatel, räägib see lihast ja luust teismelisest, kellel on probleemid, mis pole ka tänapäeval võõrad. Autor kasutab noortepärast kõnepruuki ja see jätab vahetu ja siira mulje.

PILET NR.2
1. FRIEDRICH REINHOLD KREUTZWALDI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE.
Kreutzwald sündis 1803 .aastal mõisteenijate perre. Oma nime sai sünnikoha Ristmetsa järgi. Haridustee polnud pidev, ta töötas nii õppimise vahepeal kui ka kooli lõpetamise järel. Kui ta oli algkooliõpetaja, alustas rahvalaulude ja- juttude üleskirjutamist. Ta otsustas Tüsse arstiks õppima minna. Seal tutvus ta Faehlmanniga, kes temaga sarnases. 1833 lõpetas ülikooli ja võttis vastu Võru linnaarsti töö. Ta lõi perekonna saksa päritolu Maria Elisabeth Saedleriga. Oli mitmete seltside liige, tegi kaastöid väljaannetele. Kirjutas artikleid ajalehtedele, rahvaraamatuid, jutte , luuletusi. Kulutas „Kalevipoja“ esiktrüki eest saadud rahalise auhinna raamatu rahvaväljaande trükkimiseks. Peale pensionile jäämist 1877 .aastal asus Tartusse , kus ta 1882.aastal suri.
LOOMINGU ÜLEVAADE
Oma loomingulises tegevuses toetus:

Rahvaluulele

Ainet sai saksa kirjandusteostest
1.Luuletused.

• Kasutas keerukaid värsisüsteeme ja stroofistruktuure.
  
• Luulekeel rikas ja poeetiline
  
• Algatas rahvusliku liikumise aja peamised luuleteemad: isamaalüüria, loodusluule , armastuslüürika, mõtteluule, priiuse ülistamine.
  
• Andis välja luulekogud „Angervaksad“ – Goethe ja Schilleri mugandused
  
• „Viru lauliku laulud“-sisaldab rohkem algupärast luulet
  
• „Viru laulik “-need, kellel on luuleannet, peaksid seda hoidma ja maailma paremaks muutma ning inimesi õpetama.
  
• „Ma teretan sind, hommik!“ –ülistatakse loodust, tuleb ennast armastada .
  

2.Proosalooming
Rahvaraamatute lähteteosteks on saksa autorite raamatud, mida Kreutzwald on ümber töötanud. 1840 jutustus „ Viina katk“, 1850 „ Reinuvader Rebane “, 1857 „Kilplased“, 1853 „Paar sammukest rändamise teel“, 1866 „Eesti rahva ennemuistsed jutud“.
Muinasjuttude ideestik on seotud eesti talurahva mõttemaailma ning unistustega. Eriti rõhutab Kreutzwald orjuses vabanemise ideed.
„Kalevipoeg“ – eestikeelse väljaandena kirjastati 1862 . Kokku üle 19000 värsi. Palju algriimi, parallelismi, võrdlusi, metafoore. Eepose põhiteema on võitlus rahva vabaduse eest.


2. FJODOR DOSTOJEVSKI „KURITÖÖ JA KARISTUS “
„Kuritöö ja karistus“ on 19.sajandi suurlinnaromaan, kus tegelasi on kõigist ühiskonnakihtidest. Romaan räägib vaesest üliõpilasest Raskolnikovist, kes jagas inimesed kaheks: harilikeks, kes ei suuda elu edasi viia, ja geeniusteks, kes suudavad maailma muuta. Ta ise pidas end teistest paremaks ja austas Napoleoni. Raskolnikov oli vaene ja see masendas teda.Ta otsustas tappa liigkasuvõtja ja tema õe, et röövida neilt raha ja sellega tasuda kooli eest ja toetada peret. Ta mõtles kuritöö hoolikalt läbi, kuid pärast vaevasid teda tohutud süümepiinad, hoolimata sellest, et ta oma sõnul tappis kasutu ja kahjuliku täi. Raskolnikov läheb veidi hulluks, sest teda haarab nii paljastamishirm kui kui meeletu soov end üles anda. Masendus süveneb veel rohkem pingeolukorras. Ta naaseb kuriteopaika, kaitub võltsilt ja kahtlaselt ning uurija mõistab teo tagamaid. Lõpuks ta pihib Sonjale, prostituudile. Mees saadetakse Siberisse sunnitööle ning Sonja järgneb talle.
Romaani tegevus Peterburis ja näitab linna põhjakihtide elu. Kirjaniku enda sõnade järgi pole linn mitte tegevuspaik, vaid kaasosaline. Romaanis kajastuvad tolle aja ühiskonnale iseloomulikud probleemid:

• Prostitutsioon
  
• Vaesus
  
• Liigkasuvõtmine
  
• Alkoholism
  
• Kuritööd
  
• Haigused
  
• Usu ja haigusega seotud probleemid
  
• Raske lapsepõlv
  

Igal tegelasel on oma lugu, tal on mingi probleem. Raskolnikov on vaene. Perekond Marmeladov on samuti vaene. Peretütre Sonja ema on haige ja Sonja loobub oma aust, et minna tänavale tööle ja teenida raha. Isa Marmeladov on joodik , kes jõi kõik maha. Sonjal oli raske lapsepõlv. Sonja uskus headusesse ja see oli tema kandev jõud, mis viis lõpuks ka Raskolnikovi heale teele.
Raskolnikovil oli ema ja õde. Ema pani pojale suuri lootusi ja saatis talle raha, kuigi tal seda peaaegu ei olnudki-võlad. Raskolnikovi õde Dunja sarnanes Sonjale, sest mõlemad ohverdavad end kallite inimeste nimel Sonja läks prostituudiks ja Dunja kavatses Lužinile mehele minna. Lužin oli varanduslikult kindlustatud, sest töötas õukonnas ja ütles Raskolnikovi emale, et võib too sekretäriks palgata, kui mees selleks kõlblik on. Raskolnikovile loomulikult ei meeldinud Lužin ega mõte sellest, et Dunja end tema nimel ohverdab.
Porfiri Petrovitš oli 35-aastane politseiametnik ning kohtu-uurija. Ta oli väga kaval, asjalik , enesekindel ning suurepärane manipuleerija. Porfiri Petrovitš oli sügavalt veendunud, et Raskolnikov on tapja , sest tema oli ainuke pantija , kes polnud oma asju tagasi nõudma läinud.
Kokkuvõttes on „Kuritöö ja karistus“ psühholoogiline ideeromaan, nii-öelda ühe mõrvaloo päevik. Teos on kirjutatud realistlikus laadis.

PILET NR.3
1.LYDIA KOIDULA ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE.
Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja J. V. Jannseni tütrena. Ta õppis aastatel 1854-1861 Pärnu tütarlastekoolis. Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena ““Perno Postimehe“” ja 1863 aastast Tartus ““Eesti Postimehe“” toimetuses.
1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna.
Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886.
Lydia Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patriootlik lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati ““Waino-Lilled“” ( Vainulilled ) 1866. aastal ja sellele järgnev ““Emmajõe Öpik“” (Emajõe ööbik) 1867. aastal.
Koidula luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel. Näidend „Saaremaa onupoeg “,1870, on mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid täiendatud siiski Koidula mõtetega ja kohandatud Eesti oludele.








2. H.de BALZAC „ISA GORIOT “
Tegevus toimub inetus, räämas vaestekodus paralleelselt rikaste mõisate ning uhkete häärberitega. Lahendatakse nii rahalisi, positsioonilisi kui ka perekondlike probleeme. Tegevus toimub Prantsusmaal Pariisis , 19. sajandil proua Vauquer ’ „perekondlikus” pansionis . Tolleaegne ühiskond nagu ka see pansion oli räpane. Lagunenud, kulunud ja katkised asjakesed selles pansionis, võiks kõrvutada selle ühiskonna inimestega. Iga teine oli pätt, pettur, või mõni muu kahtlane tegelane. Kuid leidus ka õiglasi ja rikkumata südametunnistusega inimesi. Üheks selliseks oli noor Rastinagc, kelle ainuke suurem viga oli see, et ta tahtis võimalikult kähku hästi rikkaks saada. Muuseas oli see ka üks vigasid ühiskonnas ja ka selles pansionis, sest tegelikult olid kõik vaesed ka need, kes näisid rikastena.
Proua Vauquer’ pansioni elanikkond on pärit erinevatest ühiskonnakihtidest, seal on vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna saame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi, on ka üks ärakaranud sunnitööline. Seda kirevat seltskonda ühtlustab ainult üks parameeter – nad kõik on vaesed, sest muidu nad seal ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauquer’ majja kokku viinud.
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua
Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk
Victorine Taillefer - nooruke neiu , kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk “surmanarritajaks”.
Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab.
Kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati, tema külastajaid ja kostilisi. Vauqueri lesel on plaan Goriot´ga abielluda , kuna arvab , et viimane on rahakas mees, kuid loobub sellest plaanist, avastades, et mees polegi nii jõukas. Räägitakse Isa Goriot´i külastavatest noortest naisterahvastest, kes osutuvad tema tütardeks. Eugene ihaldab saada osa Pariisi ahvatlevast seltskonnaelust ja palub oma tädi proua de Marcillacil ära kasutada oma kunagisi sidemeid õukonnaga ja kirjutada ühele nende väga kaugele sugulasele, proua vikontess de Beauseantile kiri palvega Eugene oma tiiva ala võtta. De Bauseant saadab pärast kohtumist Eugene´iga kutse ballile, kus viimane armub Goriot´ tütresse, Anastasiesse. Anastasie kutsub Rastignac ´i endale külla. Victorine valmistub minema oma isa juurde, et tema südant pehmendada. Ta teeb seda igal aastal, aga tulutult. Ka see kord saadetakse ta tagasi, ilma, et ta oleks oma isa näinudki. Eugene läheb külla proua de Restaud ´le, kus leiab eest viimase armukese Maxime´i ja abikaasa. Teda võetakse väga külmalt vastu ja tema oskamatu käitumise tõttu palub härra de Restaud teenritel teda teinekord enam sisse mitte lasta. Eugene läheb oma sugulase Bauseant´i juurde, kust leiab eest vikontessi koos viimase armukese markii d´Ajuda-Pintoga (viimane on peagi abiellumas, millest vikontess veel midagi ei tea). Vikontess räägib Eugene´ile seltskonda pürgimise saladustest ja ka sellest, kuidas tütred isa Goriot´i hülgasid. Eugene palus oma perekonnal saata talle oma viimased säästud, et ta saaks seltskonnale vastav välja näha. Vautrin pakub Eugene´ile järmist plaani: Eugene võlub ära Victorine, siis Vautrini üks sõber tapab ära Victorine´i venna ja Victorine´i isa pärandab oma varanduse ainsale alles jäänud lapsele. Kui Eugene abiellub Victorinega, siis ta annab Vautrinile märkimisväärse summa tüdruku kaasavarast. Eugene keeldub sellest plaanist. Eugene külastab taas vikontessi ja viimane kutsub ta õhtustama. Õhtusöögi käigus kutsub ta Eugene´i endaga teatrisse, kus soovitab Rastignac´il meelitada ära Delphine , Goriot´ teine tütar. Teatris markii d´Ajuda tutvustabki Eugene´ile Delphine´i ja noormees võidabki kohe paruniproua poolehoiu. Isa Goriot´hakkab Eugene´i armastama nagu oma poega , sest noormees on võitnud tema tütre poolehoiu. Iga kord kui üliõpilane kohtab Goriot´tütart, siis ta pärast räägib sellest kohtumisest isa Goriot´le, kes saab sellest uut jõudu. Eugene mängib palju raha peale ja tema õpinugud jäävad suhteliselt soiku. Kui tal on käes päris suur kitsikuse hetk, siis tuletab Vautrin talle meelde oma plaani ja Eugene hetkeks isegi läheb sellega kaasa, võrgutades Viktorine (enne seda laenab Vautrin Eugene´ile märkimisväärse summa raha, et oma plaani veelgi kinnitada). Vautrin, nähes oma edu lasebki tappa Viktorine´i venna, aga Eugene ei taha sellest enam midagi teada ja plaan jääb katki. Salapolitsei inspektor, kes on juba aastaid taga ajanud Vautrinit ehk “surmanarritaja” Collinit, räägib augu pähe preili Michonneau´le, et vanatüdruk Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot´ valmistavad Eugene´ile ette esmaklassilise poissmehekorteri, kuhu noormees koos Goriot´ga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrinile korraldatakse varitsus ja ta võetakse vahi alla. Isa Goriot jääb murest väga haigeks , sest ta tütardel on palju probleeme oma abikaasade ja varaga. Rastignac viib Delphine`i ballile ja on väga nördinud sellest, et Goriot´ tütardele isa haigus sugugi korda ei lähe. Isa Goriot sureb , nägemata enne surma kumbagi oma tütardest. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja neab neid sonides koledasti. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “ Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.




PILET NR.4
1.EDUARD VILDE „MÄEKÜLA PIIMAMEES “
„Mäeküla piimameest“ peetakse Vilde tugevamaks teoseks. Romaanile on omane realistlik kujutluslaad ja sügav psühholoogiline vaatlus . Romaani võib nimetada psühhioloogiliseks romaaniks . Põhisisu on ühe perekonna lagunemine mõisniku süü läbi. Raamat algab sellega, et mõisnik von Kremer käib oma krunte üle vaatamas ja peatub karjamaade juures. Ta käis kõndimas alati üksi. Ta otsib oma ellu vaheldust, et mitte kibestuda ja sõlmib seetõttu Prillupiga lepingu, mille kohaselt andis ta Prillupile kasutada oma valduses oleva maa ja vastutasuks sai nii-öelda kasutada Prillupi naist. Prillup tahtis loomulikult rikkaks saada ja nägi endas selleks eeldusi, sest tal oli karvane rind. Prillupil olid väärtushinnangud paigast ära, sest ta nägi Marit kui vahendit rikkaks saamisel. Ta ei hoolinud naisest ja sellest, kas too üldse tahab Kremeriga tegemist teha. Mari oli küll tugev naine, kuid Prillup käis talle palju pinda ja tegi pidevaid vihjeid ning muidu trotsi täis Mari andis alla. Prillup põrub piimamehena ja mõistab siiski üsna pea, et tegi vea ja tahab oma nii-öelda mahamüüdud naist tagasi. Perekonnas vahetuvad positsioonid: Mari ei võta kuulda Prillupi palumist, et ta enam mõisa ei läheks. Ta püüdis olla sõltumatu ning hakkas meestele vastu. Kuid on liiga hilja ja Prillup langeb masendusse. Ta joob tihti ning jääb lõpuks külma käes vankril tukkuma ning külmub surnuks . Kremer pakub Marile, et annab Marile kõik, mis tal vaja on. Mari keeldub, sest tahab sõltumatu olla: „Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind .“Mari kolib lastega linna.
Raamatu põhiprobleemid on: pereprobleemid, abielu, feminism, väärtushinnangud, eetika, kahetsus .
Romaani stiil on omapärane: Vilde kasutab võõrkeeli, laused on pikad. Kasutab murdekeelt, keel on voolav. Vähe monoloogi ja dialoogi. Kirjeldusi on vähe, kuid need on pikad.







2. KLASSITSISM JA VALGUSTUS MAAILMAKIRJANDUSES
Klassitsismi filosoofiline alusidee väljendub Rene Descartes ’i sõnades: „ Cogito , ergo sum“ ehk „Mõtlen, järelikult olen olemas“. See seab esiplaanile mõtte, mitte meelelise kogemuse.
Klassitsismi iseloomustab:

Põhineb ratsionalismil – vältis kõike juhuslikku ja segast.

Väärtustab antiigist tuntud žanreid – tragöödia, komöödia, satiir , kangelaseepos jne.

Tähtis on loogilisus ja selgus.

Jäljendati antiikkunsti.
Klassitsistliku draama suurim esindaja oli Moliere , kellest kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik. Moliere kirjutas mitmeid näidendeid, neist tuntumad „Tartuffe“, „ Misantroop “, „Kodanlasest aadlimees“. Moliere näidendites oli läbiv teema seltskonnakriitika ja tolle aja aadliseltskonna pilkamine.
Näidendiga „Naeruväärsed eputised“ sai alguse kommete analüüs uueaegses komöödias. Pilgati tolle aja aadlisalongidele omast silmakirjatsemist, peenutsemist ja vaimutsemist. Näidend on tulvil nalja ja tugevat karakterikujutust.
Valgustus oli 18.sajandi vaimne liikumine, mis tähistas demokraatlike ideede levikut ja tõusva kodanluse vastuseisu iganenud poliitilisele süsteemile ning dogmaatilisele kirikuideoloogiale. Prantslased Voltaire ja Rousseau kujundasid Euroopa valgustuse palge ning võitlesid õiglasema ühiskonna eest.
Valgustuskirjandus oli filosoofilise kallakuga, seda läbis humanism , usk inimese mõistusesse ja inimloomuse headesse algetesse.

• Esikohale tõusis proosa, tekkis uus kirjandusžanr filosoofiline romaan või jutustus
  
• Teater ja draama püsisid veel mõnda aega klassitsistlike normide kammitsais
  
• Luule jõudis õitsenguni sajandi lõpus varajases romantismis
  

Valgustuses:

Võideldi õiglasema ühiskonna eest

Igasuguse progressi aluseks peeti

Teaduse arenemist

Hariduse ja kultuuri viimist laiadesse rahvahulkadesse
Rousseau ründas klassitsismi: soovis, et kirjutataks rohkem lihtsatest inimestest ja et oleks rohkem elutõde. Pooldas tundelist kirjandust.
Voltaire kirjutas nii klassitsistlikke tragöödiaid kui ka eeposi ja proosakomöödiaid. Tema teosed oli stiililt teravmeelsed ja elavad.
Inglise valgustuskirjanduse tuntumad esindajad oli Daniel Defoe „ Robinson