Kirjanduse koolieksam 2011 piletid (0)

Kirjanduse koolieksam 2011
PILET NR.1
1. KRISTJAN JAAK PETERSONI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE
Kristjan Jaak Peterson sündis 14.märtsil 1801.aastal Riias. Koolis käis ta Riia algkoolis, seejärel Riia 3-klassilises kreiskoolis ning hiljem Riia kubermangugümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, hiljem filosoofiateaduskonda. 1820.aastal lahkus ülikoolist seda lõpetamata. Hakkas Riias eratunde andma, tegeles luuletamise ja keeleteadusega. Ta tundis kreeka, ladina, saksa, prantsuse ja vene keelt. Rändas vähemalt 2 korda Riiga vanemaid vaatama. Suri kopsutuberkuloosi 4.augustil 1822.
LOOMINGU ÜLEVAADE
Petersoni ilukirjanduslik looming ei jõudnud tema kaasaegseteni. Veel 19.sajandi lõpul teati teda kui keeleteaduslike artiklite kaasautorit.

Uuris keeli ja kirjutas artikleid.

Tõlkis rootsi keelest saksa keelde „Soome mütoloogia“ ning kirjutas lisaks juurde oma arvamuse eesti muistsete jumalate kohta.
Esimesed näited Petersoni luulest ilmusid 1901.aastal. Gustav Suits kirjutas Petersonist 1905 ja avaldas „Noor-Eesti“ albumis seitse Petersoni luuletust. Loomingu põhiosa avaldati trükis 1922 Petersoni 100.sünniaastapäevaks – „Laulud, päevaraamat, kirjad“. Luulepärand ei ole suur-kokki 21 luuletust (10 oodi ja 5 pastoraali).Kirjutas oode – ülistuslaule, mis käsitlevad ülevaid teemasid ning on heroilis-filosoofilised.
„Inimene“-ülistab inimese vaimu („Aga sa, inimeste vaim, Jumala vaimukuju“)
„Laulja“-luule ja luuletaja motiiv. Kirjutab laulja=luuletaja suurest missioonist.(Valguse allikas=luuletaja laulu kaste=sõnad)
„Kuu“-populaarseim. Loob eredate loodusnähtuste toel üleva pildi eesti keelest. Petersoni oodidele on iseloomulik: 1.ülev sõnastus 2.pikad laused 3.vabavärss 4. poeet on prohvet
Pastoraal ehk karjaselaul -kirjutatud dialoogi vormis, sisaldavad Eestile omaseid motiive. Pastoraalides esineb algrütmi, korduse, parallelismi. „Ott ning Peedo“
Luuletus „Mardi luteruse päeval“ on luuletaja poeetiline testament -Peterson loodab, et pärast tema surma jäävad järele tema luuletused.
Lisaks „ Jaagu laul. Ta istub üksi mäe peal.“
2.JEROME DAVID SALINGER “ KURISTIK RUKKIS ”
Romaani tegevus toimub 1940ndate lõpus või 1950.aastate alguses. Raamatu peategelane on 16.aastane Holden Caulfield, kes pole millegagi rahul. Ta vihkab kõike ja kõiki, sealhulgas kooli, õpetajaid, klassikaaslasi ja maailma. Holden käis kallis erakoolis Penseys, kus ta visati välja, sest õppis halvasti. Seepärast ei julgenud ta koju minna ja kondas New Yorgis ringi. Ta otsis elu mõtet ja unistas paremast maailmast. Ta sooviks sai valvata järsu kuristikuga rukkipõllul, et lapsed kuristikku ei kukuks, kuid tegelikult seisis ta hoopis ise kuristiku serval, sest ta otsis midagi, mida tema ümbrus talle pakkuda ei suuda.
Holden otsustas ilma kellelegi ütlemata Penceyst lahkuda ning suundus hotelli. Ta käib linnapeal ringi, kohtab kahte nunna, saab kokku vanade sõpradega ( Sally ja Luce), joob ja kõige lõpuks otsustab hiilida koju, et rääkida oma noorema õega, Phoebega. Vanemad ei tea sellest midagi, et Holden koolist jalga on lasknud. Kohe teose alguses tunnistab Holden, et ta on suur valevorst ja et see kõik tuleb tal loomulikult.
Raamatu alguses istub Holden vaatamata vihmasele ilmale pargipingil ja vaatab oma õde. Noormees hakkab nutma (õnnest, vihast , kurbusest ja kes teab millest veel) - ta on segaduses väike poiss. Raamat lõpeb sellega, et Holden on jälle inimestest oma tavalise sallimatusega. Ta on samas hingeseisundis kui teose alguses.
Holden on minategelane . Pheobe on Holdenist paar aastat noorem ning käib IV klassis. Tundub, et ta armastab väga oma venda, kuna kui Holdenile tuli mõte kaugele ära sõita, pakkis plikatirts oma kohvri kokku ja otsustas kaasa minna. Järele mõeldes on see üsna haruldane selline õe-venna suhe, kus mõlemad üksteisest lugu peavad ja hästi läbi saavad. Ackley ja Stradlater olid Holdeni „sõbrad“, kes tal aeg-ajalt südame pahaks ajasid, aga polnud ka kõige hullemad. Stradlater oli Holdeni toanaaber Pencey ´st, keda ta veidi põlgas, kuid samal ajal ka kadestas. Stradlater oli hoolitsetud välimusega, kuid samas veidi lohakas poiss. Holden kadestas Stradlaterit , kuna too käis Holdeni ühe vana sõbrannaga. Sellest tekkis neil loomulikult ka tüli, milles Stradlater Holdeni nina lõhki lõi ning samal ööl otsustas Holden Pencey´st jalga lasta. Ackley oli aga Stradlateriga võrreldes veel lohakam ning raamatus kirjeldab Holden teda nii :“Ta oli ilmatu pikk – umbes jalga neli tolli, längus õlgadega ja viletsate hammastega“. Ackley oli veel vistrikke täis ja hambaid ei pidavat ta ka pesema . Kui ta Holdeni tuppa tuli, hakkas ta kõike näppima ja ei kuulanud, kui Holden tal midagi teha palus . Ackley käis aeg-ajalt Holdeni toas oma meelt lahutamas. Sally. Too oli Holdeni ammune tuttav, kellega nad korraks teoses ka kokku said. Tüdruk õppis Mary A. Woodruffi koolis, ning teoses kirjeldab Holden teda veidi rumalana, kuigi Sally teadis üsna palju teatrist, näidenditest, kirjandusest ja muust selletaolisest.
“Kuristik rukkis” on aegumatu teos, sest kuigi tegevus toimub 40.aastatel, räägib see lihast ja luust teismelisest, kellel on probleemid, mis pole ka tänapäeval võõrad. Autor kasutab noortepärast kõnepruuki ja see jätab vahetu ja siira mulje.
PILET NR.2
1. FRIEDRICH REINHOLD KREUTZWALDI ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE.
Kreutzwald sündis 1803 .aastal mõisteenijate perre. Oma nime sai sünnikoha Ristmetsa järgi. Haridustee polnud pidev, ta töötas nii õppimise vahepeal kui ka kooli lõpetamise järel. Kui ta oli algkooliõpetaja, alustas rahvalaulude ja- juttude üleskirjutamist. Ta otsustas Tüsse arstiks õppima minna. Seal tutvus ta Faehlmanniga, kes temaga sarnases. 1833 lõpetas ülikooli ja võttis vastu Võru linnaarsti töö. Ta lõi perekonna saksa päritolu Maria Elisabeth Saedleriga. Oli mitmete seltside liige, tegi kaastöid väljaannetele. Kirjutas artikleid ajalehtedele, rahvaraamatuid, jutte , luuletusi. Kulutas „Kalevipoja“ esiktrüki eest saadud rahalise auhinna raamatu rahvaväljaande trükkimiseks. Peale pensionile jäämist 1877 .aastal asus Tartusse , kus ta 1882.aastal suri.
LOOMINGU ÜLEVAADE
Oma loomingulises tegevuses toetus:

Rahvaluulele

Ainet sai saksa kirjandusteostest
1.Luuletused.

• Kasutas keerukaid värsisüsteeme ja stroofistruktuure.
  
• Luulekeel rikas ja poeetiline
  
• Algatas rahvusliku liikumise aja peamised luuleteemad: isamaalüüria, loodusluule , armastuslüürika, mõtteluule, priiuse ülistamine.
  
• Andis välja luulekogud „Angervaksad“ – Goethe ja Schilleri mugandused
  
• „Viru lauliku laulud“-sisaldab rohkem algupärast luulet
  
• „Viru laulik “-need, kellel on luuleannet, peaksid seda hoidma ja maailma paremaks muutma ning inimesi õpetama.
  
• „Ma teretan sind, hommik!“ –ülistatakse loodust, tuleb ennast armastada .
  

2.Proosalooming
Rahvaraamatute lähteteosteks on saksa autorite raamatud, mida Kreutzwald on ümber töötanud. 1840 jutustus „ Viina katk“, 1850 „ Reinuvader Rebane “, 1857 „Kilplased“, 1853 „Paar sammukest rändamise teel“, 1866 „Eesti rahva ennemuistsed jutud“.
Muinasjuttude ideestik on seotud eesti talurahva mõttemaailma ning unistustega. Eriti rõhutab Kreutzwald orjuses vabanemise ideed.
„Kalevipoeg“ – eestikeelse väljaandena kirjastati 1862 . Kokku üle 19000 värsi. Palju algriimi, parallelismi, võrdlusi, metafoore. Eepose põhiteema on võitlus rahva vabaduse eest.
2. FJODOR DOSTOJEVSKI „KURITÖÖ JA KARISTUS “
„Kuritöö ja karistus“ on 19.sajandi suurlinnaromaan, kus tegelasi on kõigist ühiskonnakihtidest. Romaan räägib vaesest üliõpilasest Raskolnikovist, kes jagas inimesed kaheks: harilikeks, kes ei suuda elu edasi viia, ja geeniusteks, kes suudavad maailma muuta. Ta ise pidas end teistest paremaks ja austas Napoleoni. Raskolnikov oli vaene ja see masendas teda.Ta otsustas tappa liigkasuvõtja ja tema õe, et röövida neilt raha ja sellega tasuda kooli eest ja toetada peret. Ta mõtles kuritöö hoolikalt läbi, kuid pärast vaevasid teda tohutud süümepiinad, hoolimata sellest, et ta oma sõnul tappis kasutu ja kahjuliku täi. Raskolnikov läheb veidi hulluks, sest teda haarab nii paljastamishirm kui kui meeletu soov end üles anda. Masendus süveneb veel rohkem pingeolukorras. Ta naaseb kuriteopaika, kaitub võltsilt ja kahtlaselt ning uurija mõistab teo tagamaid. Lõpuks ta pihib Sonjale, prostituudile. Mees saadetakse Siberisse sunnitööle ning Sonja järgneb talle.
Romaani tegevus Peterburis ja näitab linna põhjakihtide elu. Kirjaniku enda sõnade järgi pole linn mitte tegevuspaik, vaid kaasosaline. Romaanis kajastuvad tolle aja ühiskonnale iseloomulikud probleemid:

• Prostitutsioon
  
• Vaesus
  
• Liigkasuvõtmine
  
• Alkoholism
  
• Kuritööd
  
• Haigused
  
• Usu ja haigusega seotud probleemid
  
• Raske lapsepõlv
  

Igal tegelasel on oma lugu, tal on mingi probleem. Raskolnikov on vaene. Perekond Marmeladov on samuti vaene. Peretütre Sonja ema on haige ja Sonja loobub oma aust, et minna tänavale tööle ja teenida raha. Isa Marmeladov on joodik , kes jõi kõik maha. Sonjal oli raske lapsepõlv. Sonja uskus headusesse ja see oli tema kandev jõud, mis viis lõpuks ka Raskolnikovi heale teele.
Raskolnikovil oli ema ja õde. Ema pani pojale suuri lootusi ja saatis talle raha, kuigi tal seda peaaegu ei olnudki-võlad. Raskolnikovi õde Dunja sarnanes Sonjale, sest mõlemad ohverdavad end kallite inimeste nimel Sonja läks prostituudiks ja Dunja kavatses Lužinile mehele minna. Lužin oli varanduslikult kindlustatud, sest töötas õukonnas ja ütles Raskolnikovi emale, et võib too sekretäriks palgata, kui mees selleks kõlblik on. Raskolnikovile loomulikult ei meeldinud Lužin ega mõte sellest, et Dunja end tema nimel ohverdab.
Porfiri Petrovitš oli 35-aastane politseiametnik ning kohtu-uurija. Ta oli väga kaval, asjalik , enesekindel ning suurepärane manipuleerija. Porfiri Petrovitš oli sügavalt veendunud, et Raskolnikov on tapja , sest tema oli ainuke pantija , kes polnud oma asju tagasi nõudma läinud.
Kokkuvõttes on „Kuritöö ja karistus“ psühholoogiline ideeromaan, nii-öelda ühe mõrvaloo päevik. Teos on kirjutatud realistlikus laadis.
PILET NR.3
1.LYDIA KOIDULA ELU JA LOOMINGU ÜLEVAADE.
Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja J. V. Jannseni tütrena. Ta õppis aastatel 1854-1861 Pärnu tütarlastekoolis. Sooritas eksami 1862. aastal Tartu ülikooli juures ja sai koduõpetaja kutse. Töötas isa abilisena ““Perno Postimehe“” ja 1863 aastast Tartus ““Eesti Postimehe“” toimetuses.
1873. aastal abiellus Tartus arstiteadust õppinud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna.
Lydia Koidula suri Kroonlinnas 11. augustil 1886.
Lydia Koidula on loonud luule-ja proosateoseid, kirjutanud näidendeid ja tegutsenud tõlkijana. Ta on eesti rahvusliku teatri ja näitekirjanduse rajaja ning vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise algatajaid. Koidula loomingu tähtsaim osa on tema luule, eeskätt patriootlik lüürika. Tema luuletusi ilmus ajakirjanduses ja kalendrites, kogudena avaldati ““Waino-Lilled“” ( Vainulilled ) 1866. aastal ja sellele järgnev ““Emmajõe Öpik“” (Emajõe ööbik) 1867. aastal.
Koidula luulet iseloomustab poeetiliste vahendite meisterlik rakendamine, mitmekülgne värsitehnika ja ilmekas, varjundirikas keel. Näidend „Saaremaa onupoeg “,1870, on mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid täiendatud siiski Koidula mõtetega ja kohandatud Eesti oludele.
2. H.de BALZAC „ISA GORIOT “
Tegevus toimub inetus, räämas vaestekodus paralleelselt rikaste mõisate ning uhkete häärberitega. Lahendatakse nii rahalisi, positsioonilisi kui ka perekondlike probleeme. Tegevus toimub Prantsusmaal Pariisis , 19. sajandil proua Vauquer ’ „perekondlikus” pansionis . Tolleaegne ühiskond nagu ka see pansion oli räpane. Lagunenud, kulunud ja katkised asjakesed selles pansionis, võiks kõrvutada selle ühiskonna inimestega. Iga teine oli pätt, pettur, või mõni muu kahtlane tegelane. Kuid leidus ka õiglasi ja rikkumata südametunnistusega inimesi. Üheks selliseks oli noor Rastinagc, kelle ainuke suurem viga oli see, et ta tahtis võimalikult kähku hästi rikkaks saada. Muuseas oli see ka üks vigasid ühiskonnas ja ka selles pansionis, sest tegelikult olid kõik vaesed ka need, kes näisid rikastena.
Proua Vauquer’ pansioni elanikkond on pärit erinevatest ühiskonnakihtidest, seal on vaesunud mõisnikke ja aadlikke, ülalt alla pudenenud kõrgema seltskonna saame, ametnikke, üliõpilasi, endisi kaupmehi, on ka üks ärakaranud sunnitööline. Seda kirevat seltskonda ühtlustab ainult üks parameeter – nad kõik on vaesed, sest muidu nad seal ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauquer’ majja kokku viinud.
Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua
Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk
Victorine Taillefer - nooruke neiu , kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk “surmanarritajaks”.
Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast.
Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab.
Kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati, tema külastajaid ja kostilisi. Vauqueri lesel on plaan Goriot´ga abielluda , kuna arvab , et viimane on rahakas mees, kuid loobub sellest plaanist, avastades, et mees polegi nii jõukas. Räägitakse Isa Goriot´i külastavatest noortest naisterahvastest, kes osutuvad tema tütardeks. Eugene ihaldab saada osa Pariisi ahvatlevast seltskonnaelust ja palub oma tädi proua de Marcillacil ära kasutada oma kunagisi sidemeid õukonnaga ja kirjutada ühele nende väga kaugele sugulasele, proua vikontess de Beauseantile kiri palvega Eugene oma tiiva ala võtta. De Bauseant saadab pärast kohtumist Eugene´iga kutse ballile, kus viimane armub Goriot´ tütresse, Anastasiesse. Anastasie kutsub Rastignac ´i endale külla. Victorine valmistub minema oma isa juurde, et tema südant pehmendada. Ta teeb seda igal aastal, aga tulutult. Ka see kord saadetakse ta tagasi, ilma, et ta oleks oma isa näinudki. Eugene läheb külla proua de Restaud ´le, kus leiab eest viimase armukese Maxime´i ja abikaasa. Teda võetakse väga külmalt vastu ja tema oskamatu käitumise tõttu palub härra de Restaud teenritel teda teinekord enam sisse mitte lasta. Eugene läheb oma sugulase Bauseant´i juurde, kust leiab eest vikontessi koos viimase armukese markii d´Ajuda-Pintoga (viimane on peagi abiellumas, millest vikontess veel midagi ei tea). Vikontess räägib Eugene´ile seltskonda pürgimise saladustest ja ka sellest, kuidas tütred isa Goriot´i hülgasid. Eugene palus oma perekonnal saata talle oma viimased säästud, et ta saaks seltskonnale vastav välja näha. Vautrin pakub Eugene´ile järmist plaani: Eugene võlub ära Victorine, siis Vautrini üks sõber tapab ära Victorine´i venna ja Victorine´i isa pärandab oma varanduse ainsale alles jäänud lapsele. Kui Eugene abiellub Victorinega, siis ta annab Vautrinile märkimisväärse summa tüdruku kaasavarast. Eugene keeldub sellest plaanist. Eugene külastab taas vikontessi ja viimane kutsub ta õhtustama. Õhtusöögi käigus kutsub ta Eugene´i endaga teatrisse, kus soovitab Rastignac´il meelitada ära Delphine , Goriot´ teine tütar. Teatris markii d´Ajuda tutvustabki Eugene´ile Delphine´i ja noormees võidabki kohe paruniproua poolehoiu. Isa Goriot´hakkab Eugene´i armastama nagu oma poega , sest noormees on võitnud tema tütre poolehoiu. Iga kord kui üliõpilane kohtab Goriot´tütart, siis ta pärast räägib sellest kohtumisest isa Goriot´le, kes saab sellest uut jõudu. Eugene mängib palju raha peale ja tema õpinugud jäävad suhteliselt soiku. Kui tal on käes päris suur kitsikuse hetk, siis tuletab Vautrin talle meelde oma plaani ja Eugene hetkeks isegi läheb sellega kaasa, võrgutades Viktorine (enne seda laenab Vautrin Eugene´ile märkimisväärse summa raha, et oma plaani veelgi kinnitada). Vautrin, nähes oma edu lasebki tappa Viktorine´i venna, aga Eugene ei taha sellest enam midagi teada ja plaan jääb katki. Salapolitsei inspektor, kes on juba aastaid taga ajanud Vautrinit ehk “surmanarritaja” Collinit, räägib augu pähe preili Michonneau´le, et vanatüdruk Vautrini paljastaks. Delphine ja isa Goriot´ valmistavad Eugene´ile ette esmaklassilise poissmehekorteri, kuhu noormees koos Goriot´ga kolima peaks. Preili Michonneau paljastabki Vautrini. Vautrinile korraldatakse varitsus ja ta võetakse vahi alla. Isa Goriot jääb murest väga haigeks , sest ta tütardel on palju probleeme oma abikaasade ja varaga. Rastignac viib Delphine`i ballile ja on väga nördinud sellest, et Goriot´ tütardele isa haigus sugugi korda ei lähe. Isa Goriot sureb , nägemata enne surma kumbagi oma tütardest. Veel hetk enne surma saab ta aru, et ta tütred tegelikult ei hooligi temast ja neab neid sonides koledasti. Lõpuks andestab neile siiski. Eugene ja Biancon matavad isa Goriot´i oma rahade eest, sest tema tütarde abikaasad ei ole nõus seda matust kinni maksma. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “ Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.
PILET NR.4
1.EDUARD VILDE „MÄEKÜLA PIIMAMEES “
„Mäeküla piimameest“ peetakse Vilde tugevamaks teoseks. Romaanile on omane realistlik kujutluslaad ja sügav psühholoogiline vaatlus . Romaani võib nimetada psühhioloogiliseks romaaniks . Põhisisu on ühe perekonna lagunemine mõisniku süü läbi. Raamat algab sellega, et mõisnik von Kremer käib oma krunte üle vaatamas ja peatub karjamaade juures. Ta käis kõndimas alati üksi. Ta otsib oma ellu vaheldust, et mitte kibestuda ja sõlmib seetõttu Prillupiga lepingu, mille kohaselt andis ta Prillupile kasutada oma valduses oleva maa ja vastutasuks sai nii-öelda kasutada Prillupi naist. Prillup tahtis loomulikult rikkaks saada ja nägi endas selleks eeldusi, sest tal oli karvane rind. Prillupil olid väärtushinnangud paigast ära, sest ta nägi Marit kui vahendit rikkaks saamisel. Ta ei hoolinud naisest ja sellest, kas too üldse tahab Kremeriga tegemist teha. Mari oli küll tugev naine, kuid Prillup käis talle palju pinda ja tegi pidevaid vihjeid ning muidu trotsi täis Mari andis alla. Prillup põrub piimamehena ja mõistab siiski üsna pea, et tegi vea ja tahab oma nii-öelda mahamüüdud naist tagasi. Perekonnas vahetuvad positsioonid: Mari ei võta kuulda Prillupi palumist, et ta enam mõisa ei läheks. Ta püüdis olla sõltumatu ning hakkas meestele vastu. Kuid on liiga hilja ja Prillup langeb masendusse. Ta joob tihti ning jääb lõpuks külma käes vankril tukkuma ning külmub surnuks . Kremer pakub Marile, et annab Marile kõik, mis tal vaja on. Mari keeldub, sest tahab sõltumatu olla: „Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind .“Mari kolib lastega linna.
Raamatu põhiprobleemid on: pereprobleemid, abielu, feminism, väärtushinnangud, eetika, kahetsus .
Romaani stiil on omapärane: Vilde kasutab võõrkeeli, laused on pikad. Kasutab murdekeelt, keel on voolav. Vähe monoloogi ja dialoogi. Kirjeldusi on vähe, kuid need on pikad.
2. KLASSITSISM JA VALGUSTUS MAAILMAKIRJANDUSES
Klassitsismi filosoofiline alusidee väljendub Rene Descartes ’i sõnades: „ Cogito , ergo sum“ ehk „Mõtlen, järelikult olen olemas“. See seab esiplaanile mõtte, mitte meelelise kogemuse.
Klassitsismi iseloomustab:

Põhineb ratsionalismil – vältis kõike juhuslikku ja segast.

Väärtustab antiigist tuntud žanreid – tragöödia, komöödia, satiir , kangelaseepos jne.

Tähtis on loogilisus ja selgus.

Jäljendati antiikkunsti.
Klassitsistliku draama suurim esindaja oli Moliere , kellest kujunes parim prantsuse komöödiakirjanik. Moliere kirjutas mitmeid näidendeid, neist tuntumad „Tartuffe“, „ Misantroop “, „Kodanlasest aadlimees“. Moliere näidendites oli läbiv teema seltskonnakriitika ja tolle aja aadliseltskonna pilkamine.
Näidendiga „Naeruväärsed eputised“ sai alguse kommete analüüs uueaegses komöödias. Pilgati tolle aja aadlisalongidele omast silmakirjatsemist, peenutsemist ja vaimutsemist. Näidend on tulvil nalja ja tugevat karakterikujutust.
Valgustus oli 18.sajandi vaimne liikumine, mis tähistas demokraatlike ideede levikut ja tõusva kodanluse vastuseisu iganenud poliitilisele süsteemile ning dogmaatilisele kirikuideoloogiale. Prantslased Voltaire ja Rousseau kujundasid Euroopa valgustuse palge ning võitlesid õiglasema ühiskonna eest.
Valgustuskirjandus oli filosoofilise kallakuga, seda läbis humanism , usk inimese mõistusesse ja inimloomuse headesse algetesse.

• Esikohale tõusis proosa, tekkis uus kirjandusžanr filosoofiline romaan või jutustus
  
• Teater ja draama püsisid veel mõnda aega klassitsistlike normide kammitsais
  
• Luule jõudis õitsenguni sajandi lõpus varajases romantismis
  

Valgustuses:

Võideldi õiglasema ühiskonna eest

Igasuguse progressi aluseks peeti

Teaduse arenemist

Hariduse ja kultuuri viimist laiadesse rahvahulkadesse
Rousseau ründas klassitsismi: soovis, et kirjutataks rohkem lihtsatest inimestest ja et oleks rohkem elutõde. Pooldas tundelist kirjandust.
Voltaire kirjutas nii klassitsistlikke tragöödiaid kui ka eeposi ja proosakomöödiaid. Tema teosed oli stiililt teravmeelsed ja elavad.
Inglise valgustuskirjanduse tuntumad esindajad oli Daniel Defoe „ Robinson Crusoe“, Jonathan Swift „ Gulliveri reisid“. Juhtivaks žanriks oli romaan, kirjutati proosat . Saksa valgustust kandsid Friedrich Schiller tragöödia „Don Carlos “, Lessing, kes rajas saksa uueaegse draama teostega „Naatan Tark“ ja „Emilia Gallotti“ ja Goethe.Goethe kirjutas palju proosat ja draamateoseid ning ligi 1600 luuletust. Tema tähtsamad teosed on kiriromaan „Noore Wertheri kannatused“, milles Werther kirjutab sõbrale Wilhelmile oma tohutust kiindumusest kihlatud neiu Charlotte vastu, mis viib ta lõpuks enese tapmiseni, ning tragöödia „ Faust “.
Faust on teadlane , kes õpetas teisi, aga polnud ise oma teadmistega rahul. Ta pole enda arvates leidnud elu mõtet ei teaduses ega Jumalas. Faustile vastandub teine teadlane Wagner, kel ei teki küsimust, kas ta tööl on mõtet. Langenud ingel Mefistoteles sõlmib issandaga kihlveo, et suudab Fausti hinge hukutada. Ka Mefistoteles ise on Fausti vastand. Koos Mefistotelesega võtab Faust suuna elu praktikasse, et kõike tunnetada ja läbi elada. Faust veendub, et elu mõte ei seisne enesekesksete kirgede rahuldamises.
PILET NR.5
1.EDUARD VILDE LOOMINGU ÜLEVAADE. NÄIDEND „PISUHÄND“
Vilde oli esimene Eesti kirjanik, kes tundis Lääne-Euroopa elu ja kultuuri isiklike tähelepanekute põhjal. Loomingu võib jaotada kolme perioodi:

• 1882-1896 nalja-Vilde. Seikluslik ainestik, põnevad sündmused, huumor, teadlik püüdlemine tõepärase kujutamislaadi poole.
  

Tähtsamad tööd: „Musta mantliga mees“, „ Karikas kihvti“, „Ärapõletatud peigmehed“, „Vigased pruudid“, „Klaamanni emanda kosilased “.

• 1896-1912 realistlik Vilde. Autor peegeldab sotsiaalseid vastuolusid ning suhtub kriitiliselt ühiskonnas valitsevatesse vastuoludesse.
  

„Külmale maale“ ( kriitilise realismi tähtteos)-maaromaan, mis räägib külaelust. Vilde rõhutab, et ühiskond peab olema kõlbeline, alles siis saab inimeselt nõuda moraalset käitumist. Käsitletakse au ja väärikuse küsimusi.
“Raudsed käed”-linnaromaan
“Lunastus”
“ Mahtra sõda”-romaan, mis räägib vastuhakust Mahtra mõisas 1858.aastal, “Kui Anija mehed Tallinnas käisid”, “Prohvet Maltsvet”-ajalooline triloogia
Kunstiküpsed jutustused ja novellid : “Seadusemees”, “ Tooma tohter”, “Astla vastu”, “Koidu ajal”

• 1912-1933 psühholoogiline Vilde
  

Romaan “Mäeküla piimamees”
Näidendid: draama “Tabamata ime”,komöödia “Pisuhänd”, “Side”.
“Pisuhänd”
Ludvig Sander tahab seltskondlikku positsiooni parandada ja ostab koolivend Tiit Piibelehelt romaani käsikirja ning võidab sellega kirjandusauhinna. Piibeleht kasutab Sanderit ära, et saada endale Vestmanni noorem tütar.
Vestman oli soliidse välimusega härrasmees, kes kandis peas kübarat ning käes hõbenupuga keppi. Ta oli tuntud ärimees, kelle jaoks oli tähtis vaid rahanduslik edu ja kuulsus. Ta oli praktiline ning materjalistliku ellusuhtumisega inimene. Tihti kippus ta teisi süüdistama, oli pealetükkiv, kriitiline, ning kohati virisev. Ometi oli kaval ning kiire taibuga, harjunud saama kõik, mida tahab ning oma kasu huvides muutliku meelega. Teisti hindas ta samuti enda järgi, pidades ainuõigeks pratilist karjääri, luuletajad olid tema jaoks lihtsalt logardid, kes ei viitsinud tõsist tööd teha. Ise ta raamatuid ei lugenud ning leidis, et kõik vajaliku saab teada ajalehtedest. Vestmani kõnelaad oli sarkastiline ja kohati ebakorrektne. Teistesse suhtus ta üleolekuga ning kohati enesekeskselt. Seevastu teiste suhtumine temasse oli aupaklik üritati olla meelepärane.
Matilde, Vestmani vanem tütar, oli peen daam , kandis kübrat ning loori. Ta oli oma käitumise poolest isasse, kelle jaoks oli tähtis majanduslik heaolu ja kuulsus. Iseloomu poolest oli ta ülbe, kergesti ärrituv ja kasutas teisi oma huvides ära. Ometi oli ta paiguti siiras ning tundeline. Käitumine kaldus äärmusest äärmusesse. Ta kõnelaad oli kõrk. Ta suhtus teistesse üleolevalt ning eeldas, et on mõjuvõimas. Surus peale oma tahtmist.
Laura, Matilda noorem õde, oli naiivne , hella südamega tagasihoidlik neiu. Ei räägi suurt oma tegudest ning käikudest. Oma heatahtlikkuse tõttu täidab teiste soove. Ta kõnelaad on leebe , rääkib pikkamisi ja selge diktsiooniga. Teistesse suhtus neiu südamlikult ja abivalmilt, seevastu teiste suhtumine temasse oli arvestamatu, kedagi ei huvitanud tema arvamus või soovid.
Ludvig Sander, noor insener ja „luuletaja”, oli liitunud Vestmani perega omakasu huvides. Ta oli valelik ja rahaahne, üritades kõigile meeldida. Ta ei julgenud tunnistada, et pole tegeliklt luuletaja ning kasutas Piibelehte ära äia soosingu säilitamiseks. Kõnellaadilt pugejalik, mõmises palju ning tegi hulgaliselt mõttepause. Suhtumine teistesse oli mainupuleeriv ning silmakirjalik , ometi üritades kõigile meelepärane olla.
Tiit Piibeleht, kirjanik ja koolmeistes, oli koomilise välimusega. Ta kandis vormist läinud kokkutõmbunud käistega ülikonda ning erinevat värvi sokke. Riietus ei omanud tema jaoks tähtsus, oluline oli omapära. Ta oli heasüdamlik, viisakas ja kohmetu. Olles naiivne, suutis ta olla ka nupukas ning oma vajaduste eest seista. Ta kõnelaad oli murdesegane ja lakooniline . Teistesse suhtus ta heasüdamlikult. Sanderi suhtus mehesse üleolevalt, Vestman aupaklikult, Laura aga kui päästjasse ja hingesugulasse.
Karakterikoomika

• Piibeleht oli kohtlase välimusega – põksisääred lühikeseks jäännud, käised kokkutõmbunud, sokid eri värvi, taskud väölja veninud, kuuekaukas paistsid ajalehed ja brošüürid. Rääkimise ajal näris ta alatasa päevalilleseemneid, pakkudes neid ka teistele. Jutt oli murdekeelne, koomiline, ebakindla keelekasutusega.
  
• Vestman ei suutnud uskuda , et Piibeleht tõesti eelistab olla pigem luuletaja kui ärimees ning pidas seda järejekordseks viguriks ning ennast ülikavalaks sellest aru saamise tõttu.
  

Situatsioonikoomika

• Piibeleht läks Laurale kosja , pakkudes kaasavaraks tulevase äia oma vara.
  
• Sanderi ootamatult muutunud suhtumine Piibelehte, kui too tahtis Lauraga abielluda ja teda isameheks. Ise oli ta abielludes varatu ja tähtsusetu insener . Kuid kui Piibeleht oli kosja tulles samas seisukorras, suhtus ta sellesse põlastavalt nign väitis, et keegi ei taha sellist endale väimeheks.
  
• Laura jutustused kohtumisest öökulliga, kes ta auto alla jäämisest päästis.
  

Sõnakoomika

• Piibelehe ebakindel sõnakasutus ning ta veider kuid tabav väljendusviis.
  
• Vestmani väljend: „Kord Vestman all ja Piibeleht peal, kord Piibeleht all ja Vestman peal.
  
• Palju parasiitsõnu – hm, soo, tskae, seesamune
  

Problemaatika :

• Naeruvääristatakse Eesti tolle aja kultuuri, kus maksis nimi ja tuntus, mitte loomingu sisu. Nii ka ““Pisuhännas“”, kus Ludwigul oli kaks võimalust: rääkida tõtt ja sellega teistele pettumust valmistada või valetada, ükskõik kui ebaeetiline see talle ei tundunud. Ilma vähemagi kõhkluseta valis ta viimase tee. Ludwigule oli peale pandud nii palju lootusi, mida ta alt vedada ei tahtnud.
  
• Kahe erineva inimtüübi vastandamine: elus läbilöönud Vestmann, kes tegeleb äriga ning muretu boheemlane Piibeleht.
  

2. ROMANTISM MAAILMAKIRJANDUSES
18.sajandi lõpp-19.sajandi 30ndad aastad.

• Ülistati loodust – seda kasutati kangelase tunnete rõhutajana
  
• Idealiseeriti minevikku -põgeneti mälestustesse, legendid, folkloor , pärimused
  
• Väärtustati isiksust, tema tundeid, igatsusi ja lootusi
  
• Kirjandusse sugenesid imed , maagia ja fantastika
  
• Teoste kangelased uhked, erandlikud, prohvetlikud, trotslikud, juhinduvad tunnetest, ihkavad vabadust
  
• Loomulikkuse ihalus
  
• Puhtad, kängitsemata tunded, tunded mõistusest ülimad
  
• Väärtustati kunsti ja poeesiat
  

Prantsuse romantism tekkis 1820.aastatel. 1830 kuulutas Victor Hugo näidend „ Hernani “ klassitsismi lõppu. Victor Hugo oli romantismis mõjukaim prantsuse prosaist. Tema kuulsaimad romaanid „ Jumalaema kirik Pariisis“, „Mees , kes naerab “ ja „Hüljatud“. Prosper Merimee oli küll romantik , kuid käsitluslaadis ka realist. Ta keskendus eri rahvastele ning kirjutas novelle , näiteks „ Carmen “, „ Colomba “, „Mateo Falcone “.
Inglise romantistidest oli kuulsaim George Gordon Byron, kes oli Euroopa suurim romantiline luuletaja. Teda mõjutas valgustussatiir ja ta peegeldas Euroopa poliitilisi sündmusi ning konflikte. Ta kirjutas kuulsaid poeeme, näiteks „Childe Haroldi palveränd“, „Chilloni vang“. Shelley oli mässulise loomuga luuletaja, ta kirjutas kõnekujunditerikkaid poeeme. „Ood läänetuulele“. Ameerika romantikutest on kuulsamad J. F. Cooper , E.A.Poe ja E. Dickinson . Saksamaal H. Heine , Venemaal A.Puškin ja Eestis E.Bornhöhe.
Prosper Merimee „Carmen“
Carmeni teemaks on armastus ja mustlase elu. Peategelasteks on Carmen ja don Jose. Kõrvaltegelasteks on Garcia ja Lukas. Carmen on mustlanna, täisverd nõid. Ta keeras inimesi ümber sõrme, oli rõõmsameelne. Don Jose on kuulus röövel, endine sõdur. Konfliktiks on see et Jose on armastuse ja veendumuste vahel. Lugu algab sellega, kuidas üks rännumees rändab mööda maad ringi ja ühel päeval peatub oja juures, kus peatub ka kuulus ja tagaotsitav bandiit don Jose. Alguses mehed ei räägi ja rännumehe kannupoiss annab erinevate asjade näol oma peremehele märku, et nad otsemid lahkuks, kuna don Jose on ohtlik. Rännumees aga ei tee sellest väljagi ja pakub don Josele suitsu, mille viimane ka vastu võtab. Koos süüakse ka lõunat ning meestest saavad sõbrad. Vestluse käigus tuleb välja, et mehed suunduvad samasse ööbimiskohta ning koos minnakse sinnagi. Ka teel ööbimiskohta püüab kannupoiss rännumehele selgeks teha, et don Jose on ohtlik, kuid rännumees ei tee sellest seegi kord välja. Kui mehed olid ööbimiskohta jõudnud, panid nad hobused talli ja läksid majja, mida pidasid vana naine ja tema lapselaps. Majas mängis don Jose pilli ja laulis . Pärast seda heitsid kõik magama. Mehed heitsid magama loomanahkade peale. Don Jose magas nagu väga hästi, kuid rännumees ei talunud loomanahkade peal olevaid lesti ja läks õue pingi peale magama.
Seal kuulis ta, kuidas tema kannupoiss tallis midagi rahmeldas ning seejärel minema ratsutas. Rännumees pidas kannupoisi kinni ja küsis, kuhu ta läheb. Samuti märkas ta, et kannupoiss oli ta hobusele jalgade ümber müra summutamiseks kotid sidunud. Kannupoiss ütles rännumehele, et läheb don Josed politsele üles andma, et saada kätte tema eest pakutavat vaevatasu. Nüüd läks rännumees don Josed hoiatama. Don Jose asus viivitamatult teele, rännumeest igatepidi tänades. Kui politsei kohale jõudis ütles rännumees neile, et ta ei tea don Josest midagi. Rännumees kohtus Carmeniga. Peagi kutsus Carmen ta ka enda poole. Nad ei saanud kuigi kaua kahekesi olla, sest varsti paiskus uksest sisse mees, kes osutus Don Joseks. Neil oli Carmeniga äge tüli. Don Jose juhatas rännumehe otsekohe uksest välja. Rännumees avastas ka hiljem, et Carmen oli ta taskukella varastanud. Veel natukese aja möödudes kuulis rännumees, et don Jose on vangis ja läks teda vaatama. Ta päris don Joselt tema vangisoleku põhjuseid ning don Jose rääkis talle meenutusena minevikust. Don Jose meenutus algab sellega, kui ta veel võimuesindaja oli. Kui aga Carmen oma töökaaslasel kakluse käigus näo noaga lõhki tõmbas, pidid don Jose ja tema kaks võimuesindajast kaaslast Carmeni minema viima. Kui nad olid tehasest välja jõudnud, hakkas Carmen keeles, mida teised kaks meest ei osanud, don Josed paluma, et ta temal minna laseks. Don Jose laskiski Carmenil minna ja läks ise naise asemel vangi. Jose oli kergelt mõjutatav ja tunnetest Carmeni vastu pimestatud.
Carmen oli küll omakasupüüdlik, kuid saatis Josele vangi viili , et too välja saaks. Vangist välja saanud, asub ta Carmenit otsima , kuid teda on raske leida. Kui ta on Carmeni leidnud kohtuvad nad korduvalt, kuid Carmeni püsimatus ajab don Josed vihaseks ja armukadedaks. Don Jose langeb Carmeni ohvriks täielikult siis, kui Carmen teda paluma tuleb, et ta teda ennast ja tema salakaubavedajaist sõpru üle piiri laseks. Don Jose oli Carmenisse armunud ning täidab ta soovi, ka ise salakaubavedajaks hakates. Nüüd, kui don Jose oli täieõiguslik salakaubavedaja, pidi ta ka salakaubavedaja moodi elama, ennast pidevalt varjates . Koos paari teise salakaubavedaja, kaasa arvatud Carmeni abikaasaga, peatuvad nad linnast kaugemal, kuhu Carmen neile sõnumeid saadab, kuna ja millal saab tema võrgutatud rikkaid mehi rüüstama tulla. Üsna pea lähevad don Jose ja Carmeni nn abikaasa tülli ning don Jose tapab ta. Armukadedus on don Jose hullumise äärele ajanud. Carmen oli talle ustav väga lühikest aega, samas, kui don Jose teda igal sammul jumaldas ja tema nimel kõigeks valmis oli. Mõne aja möödudes armub Carmen härjavõitlejasse. Ta lahkub pidevalt don Jose juurest, et teda vaatama minna, tuues ettekäändeks mustlasasjade ajamise. Kui don Jose teda ühel päeval jälitab ja näeb, kuidas ta härjavõitlejaga flirdib, viib ta Carmeni linnast kaugemale ning küsib tema käest, kas ta armastab teda ja kas ta jääb temaga kokku. Carmen vastab kangekaelselt, et ta ei armasta don Josed enam ning ei taha temaga enam koos olla. Don Jose on löödud ning vihane. Ta ähvardab Carmeni tappa, kui ta temaga koos ei ole. Carmen vihastub ning karjub ei. Don Jose pussitab Carmenit, ning Carmen langeb surnult maha. Don Jose matab ta maha. See tehtud, läheb ta esimesse politseijaoskonda ning annab ennast üles. Minu arust on selle loo sõnumiks, et armastus keerab kõik pahupidi.
PILET NR.6
1.JUHAN LIIVI LOOMINGU ÜLEVAADE. JUHAN LIIVI LUULE. LUULETUS PEAST .
Proosa
Jutulooming langeb aega, mil Liiv töötas ajalehtede juures. Näiteks „Pildikene Peipsi rannalt“, „Joak“, „Õnnelik juhtumine “, kogumik „10 lugu“. Pärast 1888.aastat avaldas 40 lühemat ja 4 pikemat juttu . Tuntumad „Vari“, „Käkimäe kägu“, lühijutud „Peipsi peal“ ja „Igapäevane lugu“, jutt Punasoo Marist ehk laiemas mõistes tublist eesti naisest. „Vari“ on autobiograafiline jutustus, sest Liiv leidis, et selles oli koos ta enese lapse-, karja- ja noormehepõli ning isegi ta kurb armastusromaan .
Kirjutas ka miniatuure ehk laaste, näiteks „Varblane“, „Ilus suvepäev oli“ ja „Ega me ometi sellepärast vihased ole?...“
Luule
Liivi luules võib eristada nelja tüüpi luulet. Luulele on omane lühike värss, kordused, vähesed sõnad ja lihtsus.
1.Looduslüürika-pildisari kõigi aastaaegade kohta. Tundeskaala on äärmisest kurbusest äärmisesse rõõmu. Lemmikaastaaeg oli sügis, ta sidus selle oma meeleoluga. „Minu meel ja mõte nagu leheke! Kurva pilve, närtsind metsa sarnane!-„Sügis“. Loodusest räägib piltide kaudu, näeb ehedat ilu.
2.Isamaalüürika-Liiv samastab oma raske saatuse kodumaa saatusega. „Sa oled seesama elu, mis sinult pärinud maa“-„Isamaale“. Kodumaa ja luuletaja sulavad sageli üheks.
3. Armastusluule -kuulub ta luule helgemasse poolde. „Üle vee“
4. Mõtteluule-kajastuvad ta enda tunded, mõtted ja meeleolud, hirmud ja ängid.Räägib iseendaga kuuldavalt.
„Sina ja mina“
Mu ees on surm, Küll ilus on nurm ,
Ma tunnen ta vina , kus õitsed sina!
Ja säälpool on nurm, Mu ees on aga surm,
Kus õitsed sina: ma tunnen ta vina.
„Mets kohas“
Mets kohas tumedalt, tõelt…
Ma kuulasin hirmuga.
Ta kohin tiibu laotas
Mu üle ju hälissa.
Ta tume kohin jäi rinda,
Seal kohab nüüd alati –
Ma nagu tad taga leinan,
Ei rõõmsaks saa iialgi.
2.SOPHOKLES „KUNINGAS OIDIPUS “
Teos rajaneb vanadel Teeba müütidel, mille kohaselt Kadmose suguvõsa hävib väärtegude pärast. Teeba asutaja Kadmose suguvõsa tabasid õnnetused. Delfi oraakel kuulutas, et Kadmose pojapoeg Laios tapab isa ja naib ema. Kui Laiose naisel sündis poeg, puuriti lapsel ennustuse täitumise vältimiseks jalad läbi ja viidi mägedesse surema. Üks karjus viis aga lapse Korintose kuninga kotta. Kuningas pani poisile nimeks Oidipus ja kasvatas ta üles. Noormehena sai ta oraaklilt sama hoiatuse ja põgenes laia maailma. Ta pidas kuningat oma pärisisaks. Kord teelisi kohates läks noormees nendega riidu ja tappis nad. Mehe pärisisa Laios sai samuti surma. Teel Teebasse sai noormees jagu sfinksist, kes hoidis linna hirmu all. Selle teo eest sai ta kuningakrooni ja naiseks Laiose lese, kes oli noormehe pärisema. Viisteist aastat hiljem tabas Teebat katk.
Raamatu tegevus läheb müüdi lõpust edasi. Proloogis näeme Oidipust kui tarka, abivalmist, kohusetundlikku ja oma rahva eest hoolitsevat valitsejat. Ta on valmis tegema kõik, mida taevajõud käsivad. Oidipus saadab nõunik Kreoni Delfisse küsima, kuidas linna päästa ja saab vastuseks, et tuleb Laiose tapja tuleb maalt välja saata. Maalt väljasaatmine või surmanuhtlus on mitu korda mainitud . Sõprussidemete, sugulaste ja ühiskonna väljatõukamist peetakse kõige suuremaks karistuseks. Sõprus ja sõbrad on tähtsad. Oidipuse pöördumisega rahva poole, kus ta lubab endise kuninga mõrvarile kättemaksta., millele järgneb sõnavahetus ennustaja Teiresiasega. Teiresia räägib mõistukõnes, mis paneb Oidipuse arvama , et päris süüdlast varjatakse. Läheb ennustajaga tülli ning kahtlustab naist poliitilistes intriigides. Ennustaja ütleb, et ei pea kaugelt otsima kuninga mõrvarit ning lahkub siis. Oidipus hakkab järk-järgult tõele lähemale jõudma. Iokaste räägib mida ta teab Laiose tapmisest. Oidipus kõneleb teekäija tapmisest ja see jutt on ootamatult sarnane aliose tapmisega. Iokaste kahtlustab natuke, enda ja Oidipuse rahustamiseks süüdistab ta ennustajat valelikkuses. Mainitakse sündmuskohta, kus tapeti Laios – kolme maantee rist . Oidipus tahab pääsenud orja võimalikult ruttu kohale toimetada, et teada saada oma päritolu. Iiokaste poob end üles. Oidipus saab viimasena kohutava tõe teada ja annab lapsed Kreonile kasvatada. Ta ise saadetakse maalt välja.
PILET NR.7
1 .FRIEDEBERT TUGLASE LOOMINGU ÜLEVAADE. TUGLASE NOVELLISTIKA.
Tuglas sukeldus kirjandusellu 1905. Esimesed raamatud „Hingemaa“ ja „Kahekesi“ avaldas oma sünninime Mihkelsoni nime all. Nelja aasta pärast võttis kirjanikunimeks Tuglas. Looming on mitmekesine . Ta on kirjutanud uurimusi, kriitikat, reisikirju ja memuaare. Ta on kirjutanud kaks romaani: „Felix Ormusson“,1915, ja „Väike Illimar “,1937. Kirjutas marginaale ja miniatuure, kuid kogu looming koondub Tuglasse novellistika ümber. Tuglase looming jagatakse kolme perioodi:

1901-1914 ehk katsetuste periood. Kirjutas revolutsioonilis-romantilisi luuletusi näiteks „Meri“, „ Kolgata teel“. Ilmus novellikogu „Kahekesi“, kus pöörab tähelepanu meeleoludele ning püüab jälgida inimese psüühikas toimuvat. Novellikogusse kuuluvad novellid nagu „Toome helbed “ ja „Suveöö armastus“.

1915-1935 impressionistlikus laadis „Felix Ormusson“. Impressionismis jäädvustatakse autori põgusaid muljeid, meeleolusid, tundeid. Uusromantilised novellikogud „Saatus“, „Raskuse vaim“ ja „Hingede rändamine“ (uusromantism-20.saj.alguse kirjandusvool, mis elustas ja arendas edasi romantismi põhimõtteid, eitades naturalismi ja realismi). Seejärel tekib loomingusse paus ,sest kirjanik korraldab kirjanduselu .

1935-lõpuni. Pöördub tagasi realistliku kirjutamislaadi poole. Romaan „Väike Illimar“. Kirjutas edasi novelle, miniatuure, marginaale.
Novellid võib jagada kaheks:

Uusromantiline novell , mida iseloomustavad sümboltegelased, detailirikkus ja süngetoonilisus, hukkumismeeleolud. Näiteks novellis „Popi ja Huhuu “ sümboliseerib Popi rahulikku ja truud inimest, Huhuu on tigeduse, tooruse ja rumaluse sümbol. Isand sümboliseerib kainet mõtlemist.

Hilisnovellistika – nendes novellides pole fantastikat ega tundelislüürilisi mõtisklusi, Tuglas kirjutab realistlikult. Näiteks „Ühe elu mõistatus“, „Viimne tervitus “.
Novellide põhiteemad on

õuduselamused, katastroofitunne ja katastroof. Näiteks „Ühe elu mõistatus“, „Hingemaa“.

ohjeldamatu lõbujanu ja paheline priiskav nauding . Näiteks „Maailma lõpus“, „Popi ja Huhuu“

armastus „Toome helbed“
Novellide tegelased on sageli lapsed, sest nad on vahetumad ja siiramad kui täiskasvanud.
2. RENESSANSS , TÄHTSAMAD KIRJANIKUD . ÜHE TEOSE ANALÜÜS VABAL VALIKUL .
Renessanss sai alguse 14.sajandil Põhja- Itaaliast ning levis sealt teistesse maadesse. Renessansiaja kunstnikud ja kirjanikud leidsid, et inimene on loomult hea ning tema õnne eest tuleb võidelda. Humanism oli kogu renessansikultuuri maailmavaateline alus.Kõige varem avaldusid uued suundumused just itaalia kirjanduses. Renessansikirjandus ei tähenda ainult uue temaatika ilmumist, vaid ka kõigi poeetiliste väljendusvahendite uuendamist. Kirjanikud pöördusid realismi poole. Kirjandusteoste peamiseks kujutamisobjektiks sai inimene kogu oma keerukuses, kangelane, kes tunneb rõõmu maisest elust. Renessansi tähtsamad ja kuulsamad kirjanikud on Dante, Boccacio , Shakespeare , Cervantes , Petrarca, Rabelais .
Dante Alighieri „Jumalik komöödia“, Francesco Petrarca „ Africa “, Giovanni Boccacio „ Dekameron “
Giovanni Boccacio „Dekameron“
See on kümne päeva raamat, mille alguses annab autor ülevaate 1348 . aastal möllanud katkust. Et hoiduda katku nakatumast ja mitte näha õnnetusi, lahkub linnast 7 neidu ja kolm noormeest. Nad veedavad koos 15 päeva mängides mänge ja rääkides lugusid , kokku kümme päeva. 10 päeva*10 inimest=100 novelli.
Kesksel kohal on novellides inimene. Ta peab olema tark, haritud, osav, vahva , tugev ja kauni välimusega.
Neljas päev, viies novell
Tegevus toimub Messinas, kus elavad kolm venda. Vennad olid kaupmehed, kes said pärast isa surma said rikkaks. Vendadel oli ka õde Lisabetta, keda nad veel mehele polnud pannud . Lisabetta oli väga kaunis ja tark. Vendade kaupluses töötas noor pisalane Lorenzo , kes korraldas vendade äri. Lisabetta ja Lorenzo hakkavad üksteisele pööraselt meeldima ning loovad suhte. Ühel ööl, kui Lorenzo Lisabetta tuppa hiilis, nägi seda vanem vend ning päev hiljem tapavad vennad Lorenzo. Ta maetakse maha, kuid Lisabetta kurvastab ja nutab lohutamatult. Öösel näeb ta unes Lorenzot, kes teatab talle, et on surnud ja oma matmiskoha. Lisabetta kaevab mehe keha üles, lõikab pea ära ning paneb selle kodus lillepotti. Lillepotis hakkab basiilik kasvama, sest Lisabetta pisarad ja kõdunev pea loovad hea kasvupinna . Naabrid räägivad vendadele lillepotist ja pott viiakse ära. Vennad lahkuvad Messinast ning Lisabetta, kes tahab potti tagasi, sureb kurbusesse.
Kuues päev, viies novell
Tegelased on Forese de Rabatta ja maalikunstnik meister Giotto. Rabatta oli väikest kasvu ja kole . See-eest tundis ta seadusi. Giotto oli andekas, oskas kõike joonistada. Tema tööd petsid inimeste nägemismeelt, asju peeti tõeliseks. Giottot nimetati Firenze au ja kuulsuse tunglaks, kuigi ta ise meistri nimetuse alati tagasi lükkas. Giotto kunst oli küll kaunis, kuid ta ise sugugi mitte. Neil mõlemal olid Mugellos mõisad. Mehed kohtuvad Mugellos ja hakkavad koos liikuma, kuid jäävad vihma kätte. Nad laenavad talust kaks vana mantlit ja kaks vana kübarat, sest paremaid polnud, ja asusid teele. Vihm tegi nad poriseks ja kui ilm lõpuks kenaks läks, rääkisid nad taas. Forese kuulas Giottot, vaatas teda ja pidas teda üleni räbaldunuks, nigelaks ning naeris ta üle. Tal läks meelest, et ta ise ei näinud sugugi parem välja. Ta pilkas Giottot, kuid Giottot ütles talle väga tabavalt vastu. Forese mõistis, et sai oma teenitud palga.
Sõnum on, et kunagi ei tohiks ennast teistest paremaks pidada.
PILET NR.8
1.A.H. TAMMSAARE LOOMINGU ÜLEVAADE
Tammsaare loomingu saab jaotada viide loominguperioodi.
I periood:
Valla- ja kihelkonnakoolis valminud katsetused . Kirjutas maaeluteemalisi jutte, mis kujutasid mõisa ja küla miljööd ning võitles karskusaate eest.
„Mäetaguse vanad“, „Vanad ja noored“, „Käbe-Kaarli noor naine“
II periood ehk Tallinna periood:
Lülitus ümber linna-ainele ja sotsiaalkriitilisele vaatlusviisile. Lühijutt „Päästmisel“, „ Hiire pärast“, jutustus „Rahaauk“ ja „ Lehekandja nr.17“.
III periood ehk üliõpilasaastate looming:
Psühholoogiline impressionism, noortevahelised suhted. Tammsaare kujutab noorte inimeste kohtumisi ja vestlusi, mis muudavad nende tunde- ja mõttemaailma. Autor vaatleb noorte haritlaste sõprus- ja armusuhteid.
„Pikad sammud“, „Noored hinged“ ja „Üle piiri“
IV periood ehk haigusaastate looming
Kujutas esseesid, miniatuure, novelle ning tegeles tõlkimisega. Miniatuurikogu „Poiss ja liblik“, armastusnovell „Varjundid“, sümbolnovell „Kärbes“-sügava mõttega peenelt töödeldud lood.
V periood ehk küpse ea looming
1920.aastatel pöördub Tammsaare tagasi taluelu temaatika ja realistliku kujutamislaadi poole.
Romaanid: „Kõrboja peremees “ , „Tõde ja õigus“
Lahkab maaelu probleeme ning loeb sügavaid monumentaalseid karaktereid.
„Elu ja armastus“
„Ma armastasin sakslast “
„Põrgupõhja uus Vanapagan “
Lahkab filosoofilisi probleeme.
Draamad : „Juudit“ ja „ Kuningal on külm“
Loomajutt „Meie rebane“
Lühijutt „Vanaisa surm“
2.L. TOLSTOI „ANNA KARENINA “
Romaan kujutab klassiühiskonda, mille ladvik on egoistlik nii suhtumises rahvasse kui ka oma sisemises „kõikide sõjas kõikide vastu“. Käsitletakse perekonna lagunemist. Tolstoile oli perekond inimelu kõige tähtsam osa ning perekonna Perekonna allakäik annab märku ühiskonna surmatõvest. Teoses on kaks süžeeliini: Anna- Karenin - Vronski ja Levin - Kitty . Peategelane on Anna Karenina-kaunis, tark, rõõmus, aga ka keeruline ja vastuoluline naine.
Oblonskite perekond Moskvas on segi pööratud klassikalise truudusetusejuhtumi poolt. Dolly avastas, et tema mees Stiiva pettis teda ning ähvardab Stepani lahutusega. Stepanis on natuke kahetsust, enam aga mõistmatust ja hämmastust. Stepani õde Anna Karenina saabub Moskvasse Peterburist oma mehe Karenini juurest ning tal õnnestub tülitsevad perekonnapead taas lepitada. Samal ajal on Dolly nooremal õel Kittyl kaks potentsiaalset peigmeest: Konstantin Levin ja Aleksei Vronski. Kitty ütleb Levinile ära, valides Vronski – tema aga armub Anna Kareninasse Kitty asemel. Löödud Kitty jääb haigeks. Levin, masenduses, kuna Kitty ta tagasi lükkas. Anna naaseb Peterburgi, meenutades oma sõgedat armumist Vronskisse, kuid koju jõudes teadvustab ta endale, et on temast lõpuni sisse võetud.
Vronski järgneb Annale Peterburgi ja nendevaheline side muutub tugevamaks. Ta hakkab suhtlema Vronski kergemeelse sugulase Betsy Tverskajaga. Ühel peol anub Anna Vronskit et too paluks Kittylt andestust, vastuseks avaldab Vronski Annale armastust. Karenin naaseb peolt koju üksi, tundes et midagi on korrast ära. Ta räägib Annaga sel õhtul oma kahtlustest seoses Vronski ja temaga, kuid varsti lõpetab muretsemise. Veidi aega hiljem osaleb Vronski hobuvõidusõidus. Kuigi ta on kogenud sõitja, teeb ta sel sõidul vea. Karenin märkab oma naise Anna pingsat huvi Vronski vastu terve võidusõidu kestel. Ta küsitleb Annat pärastpoole, Anna tunnistab siiralt üles, et tal on teine armusuhe ning et ta armastab Vronskit. Karenin lükkab tagasi Anna soovi lahutada. Ta nõuab, et nad säilitaksid väliselt oma suhte, jäädes kokku. Anna kolib pere maakodusse, eemale oma abikaasast. Ta kohtab Vronskit tihti, kuid kui Anna jääb rasedaks, muutub olukord tõsisemaks. Vronski kavatseb astuda tagasi oma sõjaväepostilt, kuid tema endised plaanid välistavad selle. Karenin tabab Vronski nende maakodus ning lõpuks nõustub lahutusega. Anna on sünnitusvaludes ning anub Kareninilt andestust ja äkitselt ta saabki selle. Karenin jätab otsustusõiguse Annale, kes hoolimata sellisest lahkusest ometigi ei kasuta võimalust lahutuseks. Selle asemel läheb ta Vronskiga Itaaliasse, kus nad elavad mõnda aega täiesti eesmärgitut elu. Mõne aja pärast naasevad nad Venemaale, kus Anna satub ühiskonna halvakspanu alla oma truudusetuse eest. Anna ja Vronski võõrduvad, Anna tunneb kadedust Vronski üle, kes on ikka veel arvestatav ühiskonna liige, samal ajal kui tema istub kodus.
Dolly otsustab külastada Annat ja leiab ta eest väljastpoolt särava ja õnnelikuna. teda häirivad väga Annale une saamiseks vajalikud rahustid . Levin ja Kitty kolivad Moskvasse et oodata oma lapse sündi. Ühel päeval viib Stepan Levini Annat vaatama, keda Levin polnud kunagi kohanud. Anna võlub Levinit, kuid tema edukus Levini võlumisel ainult suurendab Anna vastumeelsust Levini vastu. Samal ajal sünnitab Kitty poja. Levinit täidavad vastakad tunded poja suhtes. Stepan läheb Peterburgi et leida kerget tööd ja et veenda Kareninit andma Annale kord lubatud lahutus. Karenin keeldub.
Anna tülitseb Vronskiga. Vronski püüab olla leebe ja vastutulelik kuid Anna viha ei lahtu. Kui Vronski lahkub, on Anna piinatud. Ta saadab Vronskile telegrammi, kus kutsub teda võimalikult kiiresti koju ning lõpetab selle tugevalt vabandava noodiga . Meeleheites jätab Anna Dollyga hüvasti ja naaseb koju. Ta otsustab kohtuda Vronskiga rongijaamas ning sõidab pooleldi meeltesegaduses kohale. Rongijaamas, lootusetusest ja rahvahulgast segadusse aetud ja sõge, viskub Anna rongi alla ja sureb.
PILET NR.9
1.A.H.TAMMSAARE „TÕDE JA ÕIGUS“ I ja V osa
I osa-võitlus maaga, II osa- võitlus jumalaga, III osa -võitlus ühiskonnaga, IV osa- võitlus iseenda ja oma eluõnnega, V osa-alistumine ehk resignatsioon.
Tegevus toimub 19.sajandi 3. veerandi lõpus (“See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul.”). Romaani keskmeks on Vargamäe. Epopöa alguses lähevad Krõõt ja Andres, vastabiellunud üles Vargamäele, kuhu nad ostsid talu.Krõõt järgnes oma mehele kõikjale. Ta oli truu naine. Eelmine peremees pole koha eest kuigi palju hoolitsenud, sest karjamaad on vee all ja hooned korrast ära. Nad alustavad tööd, mis kestab kogu elu. Andrese tööd maa harimisel kannab pühendumus ja jõulisus, sest maaga võideldes ei ole lihtne võitjaks tulla. Vargamäe koosneb kahest osast: taga- ja eesperest. Teine talu, kus elab Pearu, on jõele lähemal ja parema maaga. Pearu on kange mees, kes tööd ei tee ja veedab palju aega kõrtsis. Tal on plaan uus peremees samuti välja süüa nagu eelmine. Pearu kiusab Andrest ja kord ajas ta sead rukkisse, kuid Krõõda hüüdmise peale tulevad sead tagasi ja Pearu räägib ka vanaduses Krõõda heledast häälest. Need tülid tõstatavad tõe ja õiguse küsimuse. Andres räägib küll tõtt, kuid õigus jääb siiski Pearule. Andreski hakkab tõde väänama ja tõde ning õigus muutuvad mõisteteks, mida väänatakse oma kasu nimel. Võitlus maaga varjutab naise, pere ja muu ning Andresest saab kinnine peremees. Andres soovib üle kõige poega, kuid sünnivad vaid tüdrukud. Ta on naabriperemehe peale kade, et sel ka pojad on. Kui Krõõt lõpuks poisslapse sünnitab ja sureb, on Andresel tuim tunne ja ta mõistab oma vigu.
Romaanis on ka kõrvategelased, Mari ja Juss . Juss tuli Vargamäele sulaseks ja Mari tüdrukuks. Nad asuvad sauna elama ja Mari sünnitab kaks last, viimase samal ajal, kui Krõõt oma viimast last ootas. Peale Krõõda surma veedab ta üha rohkem aega üleval talus ja lõpuks poob Juss enese üles. Mari on mehe surmast löödud ja kavatseb Vargamäelt lahkuda, kuid mõtleb siiski ümber. Mehe surm jääb siiski teda elu lõpuni kummitama, sest tegelikult salamisi talle siiski meeldis mõte saada Mäe perenaiseks, kuigi ta ei tulnud saunast oma pere juurest ära. Peres kasvavad 7 last, kellest 3 surevad haigusesse. Mari ja Andrese endi poeg Indrek oli rahulik ja vaikne, Andrese ja Krõõda poeg aga tema vastand. Noor Andres läheb Kroonusse ja ei taha koju tagasi tulla. Andres on temas seepärast pettunud , sest lootis temast teha järgmise Mäe peremehe. Indrek tunneb, et nii lõppevadki head ajad Vargamäel.
Viiendas osas on Andes pettunud, et tema lapsed ei kanna samasid väärtusi, mida tema. Indrek tuleb koju ja näeb, et Vargamäe on muutunud. Külameestega korraldavad jõe süvendamist ja kuigi Andres on vana, soovib ta siiski jõe süvendamist enne surma näha.
2. REALISM MAAILMAKIRJANDUSES
Realism tähendab tõeliselt olemasolevat . Realistlik kirjandus kujutab tegelikku elu ja püüab seda teha võimalikult tõetruult. Põhiprobleem on kirjeldatu vastavus reaalsusega. Välditi mõistukõnet, sümboleid, müstikat. Sõna realism kasutati esimest korda 1826 .aastal Prantsusmaal, kinnistus Honore de Balzaci kaudu. Realismis oli kaks perioodi: 1830-1870 ehk kriitilise realismi klassikaline periood Euroopas ja 1871-1917 realism levib Euroopa riikidesse ja sugeneb teiste kirjandusvooludega. Realismi tekkimise eelduseks olid juulirevolutsioon ja kinode teke.
Eitati kõike kunstlikku ja kunstipärast, rahulik kulg, ühiskondlike olude kriitiline käsitlemine, kaasaja kommete analüüs, kangelasteks harilikud inimesed, välditakse liigset kunstipära.
Prantsuse realismi esindajad on olid:

Stendhal teosega „Punane ja must“, kus ta kujutab tõsielufaktidel põhinevat musta ajajärku, mis järgnes revolutsioonilistele punastele aastatele.

Gustave Flaubert teosega „Madame Bovary “ ja „Tundekasvatus“

Prosper Merimee . Oli eelkõige novellikirjanik. Novellid olid lakoonilised, sageli teaduslikud täpse stiiliga. „Etruski vaas “, „Kahekordne eksitus “, romaan „Charles IX valitsemise kroonika“, näidend „Jacquierie“.

H.de Balzac. Romaan „Eugenie Grandet “ ning hiljem ühendab senise ja tulevase loomingu teoses „Inimlik komöödia“. Ta rõhutab, et jutt pole väljamõeldis, esemetel on kodanliku maailma iseloomustamises tähtis osa, esimeste detailide kaudu saab mõista inimesi ja ajalugu. Need on realismi tunnused. „Isa Goriot“, „Eugenie Grandet“ ja „ Kaotatud illusioonid “ olid „Inimliku komöödia“ tähtsamad teosed. „Kurtisaanide hiilgus ja viletsus “, „Šagräännahk“.
Inglise realismi esindajad olid:

Jane Austen teosega „Uhkus ja eelarvamus“

Charles Dickens, kes kirjeldas laste väärkohtlemist, Londoni allilma, näitas, mida kujutavad endast nn „humaansed heategevusasutused“ ning näitas häid inimesi, kes on nälja pärast läinud halvale teele. „Pickwick-klubi järelejäänud paberid “, „Oliver Twisti seiklused“, „David Copperfield“-autobiograafiline teos.

William Makepeace Thackeray suhtus kriitiliselt kodanlikku maailma ja kujutas oma teostes „Snoobide raamat“ ja „Edevuse laat “ silmakirjalikkust kodanlikus ühiskonnas.

Charlotte Bronte teosega „Jane Eyre “

Emily Bronte teosega „Vihurimäe“
Inglise realism:

Iseloomulik huumor ja satiir kodanlase ja aadli kujutamisel

Rohkesti romantilisi jooni

Võitlev hoiak – prantslased seevastu lasevad faktidel kõnelda

Meeldib moraliseerida
Saksamaal tekkis realism hiljem ning selle kujunemine võttis kauem aega. Heinrich Heine kritiseeris teoses „Reisipildid“ Saksa olusid. Poeem „Atta Troll “ ründas saksapärase ülistamist, luulekogu „Uued luuletused“.
Vene kirjanduses esindasid realismi Fjodor Dostojevski psühholoogilise romaaniga „Kuritöö ja karistus“, Lev Tolstoi romaaniga „Anna Karenina“ ja Anton Tšehhov, kes oli vene realismi suurmeister ja vene lühijutu rajaja.
Veel mõned realistid : August Strindberg , rootsi kirjanik. Knut Hamsun , Norra kirjanik, romaan „Nälg“. Eestis küpses realism 19.sajandi lõpul. Eesti realistlikku kirjandust nimetatakse kriitiliseks. Realismi ajal tõusis juhtivaks kirjandusliigiks proosaeepika, romaani- ja novelližanr. Eesti realismi tuntuim kirjanik oli Eduard Vilde. Tema teos „Külmale maale“ oli esimene Eesti realismi tippteos. Eesti realismile kujunes omaseks terav ja teadlik tähelepanu inimeste seisusliku ning varandusliku ebavõrdsuse ja ülekohtu vastu. Teine realist oli Ernst Peterson-Särgava, kes tundis hästi vene realistlikku kirjandust. Teise põlvkonna realistid olid Tammsaare, Tuglas, Metsanurk, Luts , Jakob Mändmets, Jaan Lintrop.
PILET NR.10
1.KARL RISTIKIVI „ ROHTAED “
Teos leiab aset 1890 – 1934 peamiselt Tallinnas ja käsitleb tervet Juuliuse elu, seda, kuidas ta linna tuleb, abiellub, õpetajaks ja haritlaseks kujuneb ja lõpuks sureb. Teose eesmärk on näidata, kuidas isiku otsused elu jooksul määravad ära selle, kelleks ta saab ja kellena sureb. Raamatu nimi tuleb Voltaire’i mõttest, et igaüks peab ise omaenda aeda harima .
Teos algab Juulius Kilimiti gümnaasiumiaastatega. Koolis näitab ta erakordset nutikust ja koolikaaslased ning õpetajad ootavad temalt tulevikus suuri tegusid . Tal on annet keelte peale, tema lemmikuteks on ladina ja kreeka kultuur ja sealt pärit autorite teosed. Temast teatakse veel vaid, et ta on maalt, et ta vanemad on mõlemad surnud ja et ta isa oli olnud kihelkonnakooli õpetaja. Suvevaheajaks peab Juulius koolist tagasi maale naasma, kus elab ta ametlik hoolekandja – onu Andres. Maal ei öelda Juuliuse kooliskäimise kohta küll eriti midagi, aga ometi tunneb poiss vaikivat, rõhuvat hukkamõistu selle eest, et ta oli valinud hariduse tee maatöö asemel. Paralleele võiks tuua „Tõe ja õiguse“ Indrekuga, kelle õpingutele samamoodi halvustavalt vaadati. See on ka arusaadav, arvestades, et tegemist oli suhteliselt uue elustiiliga – olid ju mõlemad poisid alles esimese, teise põlvkonna haritavad linlased. Võib-olla mõistmatusest Juuliuse valitud elu suhtes teatab onu poisile pärast pikka tööga täidetud suve, et tol pole võimalik kooli naaseda, isa poolt jäetud raha on otsas ja et ta peaks jääma koos kõigi teistega maale tööd tegema. Juulius aga ei suudaks sellise elustiiliga enam kohaneda ja ta otsustab põgeneda tagasi linna. Ta ise kirjeldab maatöö tegemist vikati kaudu, mis on tema jaoks justkui vangistuse ja sunnitöö sümboliks.
Juulius naaseb linna, minnes ainsa inimese juurde, kes teda selles olukorras aidata saab. Nimelt oli ta üürinud kooli ajal mamma Neideri juures tuba, nüüd lubab naine Juuliusel enda juurde jääda ja aitab tal tööd leida. Poiss hakkab kunstkärneriks ja samas annab raha eest lisaõpet neile, kellel seda vaja, kõike selleks et tal oleks võimalus linna jääda. Ta jätkab keelteõpinguid, et lõpetada gümnaasium eksternina. Härra Pastelberg , tema õpetaja, on väga huvitav mees, kes harva tunniteemast kinni peab ja kellega koos suur osa ajast läheb kõrvalistele teemadele, kui mees nii öelda soone peale satub. Ta põhjendab seda aga üsna arukalt , öeldes, et inimese enda harimine on palju tähtsam kui ükskõik, millise eksami sooritamine .
Kui Juulius on kahekümneaastane, kohtub ta taas Emmiga, mamma Neideri tütrega, kes nüüdseks on nooreks naiseks sirgunud. Tüdruk on väga ilus ja seetõttu on Juulius nõus talle andestama tema rumaluse, mille ta kaunimama nimega ’teadmatuseks’ ristib. See ei ole esimene ega tõenäoliselt viimane kord, kui suurmehed enda eesmärgid mõne naise pärast tagaplaanile jätavad, juba Kreeka eepos „Aeneis“ kirjeldab olukorda, kus peategelane Aeneas mitmeks aastaks oma eesmärgi – uue riigi rajamise – naise pärast edasi lükkab. Nii juhtub ka Juuliusega. Pikapeale muutuvad tema pereelu, töö, kohustused, naine nii koormavaks, et mees jätab õpingud ja eneseharimise, luuletuste kirjutamise, mida ta nooruses oli armastanud. Teoses on seda kirjeldatud nii: „Oli kuidagi kurb see mulje, mille Sagrits viis kaasa oma sõbrast, sellest hoolimata, et see ise näis olevat igati rahul ja õnnelik. Kuid ta näo poisilik ilme oli kadumas , mis võis ju tulla sellest, et ta pidi koolis range olema. Ja hoolimata sellest, et ta nüüd rohkem tegeliku tööga oma muskleid harjutas, oli ta oleks lõtv ja loid, kuidagi meeldetuletav seda olekut, mis on inimesel suvisel kuumal ajal. Sagrits oleks tahtnud temale omase teravusega öelda, et Juulius nägi välja nagu kassipoeg, keda lapsed on liiga palju süles väntsutanud.“
Juulis läheb tütarlastekooli õpetajaks, aga ütleb ise, et ei tunne, et ta peaks üldse õpetaja olema, sest et suuda oma õpilasi oma ainet nii armastama panna, nagu tema seda tegi. „..., kuid millal oligi tal aega raamatute jaoks. Töö võttis oma osa, lisaks kodune tööteenistus mamma Neideri juhtimise all, ja lõpuks kõige meeldivam osa – olla armastusväärseks seltsiks armastusväärsele Emmile. Tuli talle ikka ja jälle kinnitada, et ta teda homme niisama armastab kui täna, täna veel rohkem kui eile.“ Abielus tuleb ette nii teineteise mõistmatust kui ka armukadetsemist, isegi kui Juulius lõpuks täielikult Emmi tahtele allub.
Peterburist saabub aga Emmi noorem õde Anna, kes on seal, et oma elu võib elada hoopis teistmoodi ja tema mõtted erinevad radikaalselt Emmi väikekodanlikust suhtumisest. Juulius sobib Annaga vaimselt palju paremini kokku, naine inspireerib meest otsima taas oma kaotatud Arkaadiat, end harima, püüdlema uuesti unistuste poole, mis tal kunagi olid olnud. Sõprusest sirgub armastus, seetõttu on Anna on sunnitud Tallinnast uuesti lahkuma . Juulius küll sõidab talle järgi, kuid pärast vestlust ühe tuttavaga rongis otsustab ta ümber ja pöördub tagasi oma naise juurde.
Emmil ja Juuliusel on ka kaks last, tütar Liina on lapsendatud, juba noorest east peale on ta külm ja ükskõikne, teeb hästi ära kõik oma kohustused, aga temas pole mingit kirge. Poeg Tiitus (muudab nime Tiiduks) on Anna poeg, kelle naine annab Emmi ja Juuliuse kasvatada. Poisis on palju ema boheemlust ja mässumeelsust. Romaani lõpus elab ta Tartus ja on seal oma loomingu poolest väikestes ringkondades tuntud. Mõlemad lapsed kasvavad ja eemalduvad oma vanematest .
Kogu romaan näitab üsna nukralt, aga samas üsna teravmeelselt, kuidas tehtud otsused mõjutavad meie elukäiku. Juuliuse kireks olid antiiksed ja ajaloolised väärtused, filosoofid , kirjanikud. Tema ideaalid rõhutasid erilist kõrgust ja kaugust tavaelust, ta unistas sellest, et saada suureks mõtlejaks, aga lõpetas kahjuks väikekodanlikku süsteemi sisseimetuna. Ta unustas oma rohtaia ehk mõistuse harimise, sest ta pidi hoidma oma põlde ja niite , tegelema rutiinse eluga. Ainuke inimene, kes teda inspireeris ennast arendama, oli olnud Anna, aga naise lasi Juulius käest, sest kartis liialt riskeerida olemasoleva kaotamisega. Juulius jättis saavutamata oma täieliku potentsiaali ja tõelise eesmärgi, sest temas polnud julgust . Sellist julgust nagu nendel antiik-Kreeka tegelastel , kellest ta nii väga vaimustuses oli.
2.ANTON TŠEHHOVI LOOMINGU ÜLEVAADE. NOVELLIDE ARENG.
Anton Tšehhov oli vene realismi suurmeister, vene lühijutu rajaja ja selle kuulsaim esindaja. Peale gümnaasiumi lõpetamist kolis Moskvasse ja sinna aega jääb ka ta kirjandusliku tegevuse algus. 1880.aastal ilmus huumoriajakirjas ta jutt „Kiri õpetatud naabrile“ ja nii sai alguse tema kaastöö samale ajakirjale. Ta kirjutas Tšehhonte varjunime all väljapeetud huumoriga lugusid. Ta kirjutas kergelt, ilma mustandita. Ta leidis oma teemad ja kujutamisviisi, mis talle hiljem kuulsuse tõid.
1880-1888 kirjutas ta humoorikaid ja satiirilisi novelle. Need olid küll lõbusad ja teravmeelsed, kuid elu- ja inimesekäsitlus kujuneb tõsimeelseks. Tšehhov kirjutas nn väikestest inimestest ehk väikekodanlusest. Nende „väikeste inimeste“ põhitunnus on inimväärikuse puudumine ja lömitamine endast kõrgemate ees. Tšehhovi novelle iseloomustab:

Romaanilik mahutavus

Sündmustiku teisejärgulisus

Tähtsad monoloog ja dialoog

Sümbolid looduskirjeldustes

Keel on ökonoomne

Hilisemates novellides jääb põhikonflikt lahendamata
Mõned tuntumad novellid: „Paks ja peenike“, „ Kameeleon “, „Palat nr.6“, „Inimene vutlaris“. Kirjutas jutustuse „Daam koerakesega“, mis räägib nn kuurordiromaanist.
Tuntumad näidendid on „ Kajakas “, „Onu Vanja“ – iroonia ja kurbus andekate inimeste üle, kes ei suuda leida oma elu eesmärke, „Kolm õde“, mida peetakse näitekirjanduse tippteoseks. Kujutatakse vene intelligentsi elu väikelinna väikekodanlikus seltskonnas. Viimane näidend „Kirsiaed“ sümboliseeribi igaveseks kaduvat igavat elulaadi.
„Kajakas“ ja „Onu Vanja“ on saatusedraamad, kus ei anta mingeid lootusi. „Kolm õde“-tegelased loodavad tulevikule. Õnn on kaugel, aga olemas. „Kirsiaed“-õnn on väga lähedal.
NOVELLIDE ARENG

Muretu naer, humoorikad lood – tähelepanu keskpunktis on kultuurikauge ja labane kroonuametnik. Näiteks novellid „Rõõm“, „Mõistatuslik iseloom“, „ Naela otsas“.

Naer läbi pisaratega-situatsioonikoomikale lisandub karakterikoomika. Näiteks „Paks ja peenike“, „Kameeleon“, „Unter Prišibejev“.

Süveneb ühiskonnakriitiline joon. Novellidesse tulevad kurvad noodid. „ Vanka “, „Kurbus“.

Kibestunud ja valus pilge . „Vaenlased“, „Inimene vutlaris“, „Palat nr.6“

Pessimistlikusse elupilti tulevad rõõmsamad jooned. „Daam koerakesega“, „ Karusmarjad “.
PILET NR.11
1. GERT HELBEMÄE „ OHVRILAEV “
Teose peategelane Martin Justus kirjutab oma raamatut oma suurest iidolist Sokratesest, kuid probleemid, mida ta oma raamatus tõstatab, seostuvad ka tema enda eluga. Idee, millel romaan põhineb, tuleneb müüdist. Kuningas Minose käsul saadetakse igal üheksandal aastal 7 noormeest ja neiut Delose saarele tänutäheks selle eest, et Theseus tappis Kreeta saarel labürindis elava Minotauruse . Laeva äraolekul Ateenast ei lubanud komme , mis oli saanud seaduseks, täide saata ühtegi surmaotsust. Seda, millal laev tagasi tagasi jõuab, ei teatud kunagi, sest see sõltus tuultest. Sokratese puhul kulus selleks 30 päeva. Ta pidi oma surma 30 päeva ootama.
Romaanis kohtab Martin Justus tänaval Isebeli, kellega nad koos mere äärde lähevad. Isebel on pianist , kuid annab klaveritunde. Nad vestlevad ja jutt läheb Sokratesele. Isebel on kriitiline mõistuse suhtes, kuna see hävitab inimese vaimsuse, tunnete ja hingelisuse saladuse. Nad kõnnivad mere äärde, kus purjekas teele läheb. Martin ütleb, et see oleks võinud olla Delose laev, mis läheb teele, ni et 30 päeva on ees ainult elu, mitte surm.
Martin kõhkleb nende suhtes ja püüab Sokratese sõnadest käitumisjuhiseid leida, kuid kohtub siiski lõpuks naisega. Nad lähevad Pirita randa , Isebel räägib oma perekonnast. Tal on emaga keeruline suhe, sest ema püüab teda enda külge siduda. Ema rikkus ta karjäärivõimaluse. Kuid ta ütleb, et leidis oma väljapääsu olukorrast.
Nende vahel sõlmub poolsõnatu kokkulepe olla koos 30 päeva, täpselt nagu Delose laeva retk. Isebel annab vihjeid, et kavatseb end tappa, kuid Martin ei saa neist aru. Martin kõhkleb suhtes, sest teda vaevab vanusevahe ja ta ei taha loobuda oma senisest elust. Ta räägib sellest ka naisele, kes teatab, et teda ei saa kompromissiks sundida ja lahkub.
Päev hiljem saab Martin teada, et Isebel lasi end maha. Maha jättis ta kirjakese, et laev on Deloselt tagasi jõudnud. Ta mõistab tagantjärele naise vihjeid, käib naise emal külas, kuid saab kõigest hoolimata halvad nägemused.
Ta läheb koju pere juurde tagasi ja räägib tütrele kõik ära. Martini hinges toimub leppimine . Ta kavatseb jääda pere juurde, kirjutada raamatut Sokratesest.
2.KIRJANDUSE MODERNISTLIKUD SUUNAD
MODERNISM -19.-20.sajandi uuendlikkust taotlevate kirjandusvoolude ühisnimetus. Tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile.
2 perioodi
I
19.sajandi lõpu uusromantism
Sümbolism jaguneb:

• Dekadents
  
• Estetism
  
• Impressionism
  

Vastandab end realismile.
II
20.sajandi alguse avangardism

• Futurism
  
• Kubism
  
• Imažism
  
• Akmeism
  
• Varane ekspressionism
  

Vastandab end uusromantismile.
II AVANGARDISM
FUTURISM ld.keeles tulevik – tekkis Itaalias 20.sajandi algul.

• Eitas traditsioonilist kultuuri, kirjandust, keelekasutust
  
• Agressiivne, ründav, poliitiliselt äärmuslik
  
• Futuristidest õhkus raevu ja rahulolematust kogu vana vaimse maailma vastu
  
• Kutsusid looma uut kunsti, mis kajastaks ajale iseloomulikku: kiirust, tehnika võidukäiku, suurlinlikku elutempot
  
• Uued teemad: tööstus, hulkurlus, masinakultus jne
  
• Harrastasid enesereklaami
  
• Püüdsid luua enda jaoks uut keelt, stiili. Tõid luulesse tänavakeele.
  
• Väljenduslaad närviline, plakatlik, kasutati telegrammistiili
  
• Oluline oli luuletuse graafiline pilt
  
• Luuletused trükiti pakkepaberile või tapeedile
  
• VLADIMIR MAJAKOVSKI , IGOR SEVERJANIN , HENRIK VISNAPUU, RICHARD ROHT . Majakovski trepp .
  

KUBISM kreeka keeles kuup . Tekkis 20 sajandi algul prantsuse maalikunstis, a. 1907-1914 arenes kirjanduses.

• Ei püüdnud tegelikkust jäädvustada
  
• Sisul teisejärguline tähendus
  
• Peamine oli vorm
  
• Jäljendati geomeetrilisi kujundeid
  
• Teosed koosnesid katkendlikest lausetest, loobuti jutustavast sisust
  
• GUILLAUME APOLLINAIRE, ALEKSANDER SUUMAN , JOHANNES BARBARUS , APOLLINAIRE „Kroon“
  

EKSPRESSIONISM ld.keeles väljendus. Tuli kasutusele 19.sajandi keskpaigas kujutavas kunstis. Kirjanduses tekkis 20.sajandil.

• Püüti kujutada närvilist kaasaega
  
• Stiililt jõuline
  
• Meeleolult õudust taotlev ja katastroofi ennustav
  
• Sisu sõjavastane
  
• Tunti muret inimese saatuse pärast
  
• Viljeldi vabavärsilist luulet
  
• Kasutati allegoorilisi kujundeid
  
• Osutus mõjukaks ka teatris
  
• JOHANNES ROBERT BECHER, BERTHOLT BRECT, MARIE UNDER, HENDRIK VISNAPUU
  

IMAŽISM ing.keeles pilt, kujund. Tekkis 20.sajandi alguses Inglismaal ja Ameerikas.

• Pööratakse tähelepanu luuletuste kujundile, väljenduse korrektsusele, elavusele, ilmekusele
  
• Püüti vabaneda liigsest ilutsemisest, paljusõnalisusest
  
• Vabavärss
  
• Oluline oli lakooniline, sugestiivne, sügav luulekujund
  
• EZRA POUND, THOMAS ELIOT , SERGEI JESSENIN , PAUL EERIK RUMMO
  

AKMEISM kr.keeles kõrgem aste, õitseng
Tekkis 1910 .aastail Venemaal.

• Kuulutati tagasipöördumist maise realiteedi poole
  
• Vastandatakse end sümbolismile
  
• Ülistasid looduslikku inimeses
  
• Ülistati argipäeva rõõme
  
• ANNA AHMATOVA, NIKOLAI GUMILJOV
  

SÜRREALISM. Tekkis 1919.aastal Prantsusmaal futurismi ja dadaismi aluspõhjal.

• Kasutasid automaatkirjutamist
  
• Andsid vaba voli kujutlusele
  
• Suhtuti lugupidavalt kõigesse maagilisse
  
• Huvitusid nn. alateadvuse ürgsest instinktist
  

PILET NR.12
1.JAAN KROSS „KEISRI HULL“
Romaan keskendub Võisiku mõisnikule Timotheus von Bockile, kes tegi sõjaväelist karjääri, kuulus Aleksander I lähikonda ning abiellus Eevaga, lihtsa maatüdrukuga. 1818 .aastal läkitas ta keisrile põhiseaduse projekti, mille tõttu ta vahistati ning ta veetis üheksa aastat vanglas.
Ta oli andnud keisrile lubaduse, et räägib tema kohta ainult tõtt. Ta tahtis panna aluse põhiseaduslikule korrale. Ta arvas , et tal on võimalus seda teha, kuna tal olid keisriga head isiklikud suhted. Von Bock tahtis parandad eestlaste olukorda, päästa neid sajandeid kestnud talupojaseisusest. Ta oli ise baltisaksa päritolu, kuid rääkis eesti keelt ja oli eestimeelne. Abiellus lihtsa maatüdrukuga ning haris teda. Timo saatis oma manifesti keisrile, kui tsaar ei saanud selle avaldamist lubada, sest see ohustas tsaari enda seisust. Bock saadeti vanglasse, põhjust ei avaldatud. Üheksa aastat pärast, kui vahetus keiser , sai ka Timo vabaks. Teda peeti küll peast segaseks ning ta pidi elana Võisikus elu lõpuni.
Vanglasoleku mõte oli muuta Timo vaateid ja põhimõtteid, teda piinates ja kinni hoides , kuid von Bock suutis need säilitada. Ta ei jätnud oma kirjatööd pooleli. Ta kavatses perega põgeneda, kuid loobus siiski sellest plaanist. Ta tajus , et kui ta põgeneb, kaotab ta senine töö tähtsuse ja et koju jäädes on ta mõju valitsusele suurem. Ta jäi „raudnaelaks impeeriumi ihusse“. Ta suri kahtlastel oludel – kuulihaava. Raamatus ei saa selgeks ta surma olud, kuid usun, et ta ei tapnud end ise, vaid ta surm oli mõrv. Teda peeti küll peast soojaks, kuid samas tundis keiser end siiski ohustatuna ja ehk laskis ta tappa. Arvan, et Bock ise ei oleks nii lihtsalt alla andnud, ta oli võitlejahingega.
Raamat on kirjutatud Timo naise venna Jakob Mätliku päevaraamatu alusel. Mätlik räägib loo enda vaatenurgast.
Tegelased:
Eeva oli Timo truu kaasa ja mõttekaaslane. Ta saavutas aadlikepoolse lugupidamise. Ta venna arvates oli ta pöörane, sest ta läks mõisa tööle, tal oli suhe baltisakslasega, oli Timo vahistajatega karm.
Laming-mõisavalitseja, keisri nuhk. Arvatavasti Timo tapja.
2.E.A.POE LOOMING. ÜHE NOVELLI ANALÜÜS.
Kirjandusse astus luuletajana. Tema esimene luulekogu „Tamerlan ja teisi luuletusi“ ilmus 1827. Teine luulekogu kandis nime „Luuletusi“. Poe kuulsaim luulekogu on „Kaaren ja teisi luuletusi“ ja luuletus „Kaaren“.
On kirjutanud ühe romaani „Arthur Gordon Pym’i lugu“ ja üle 70 novelli ja jutustuse. Poe’d peetakse novelli žanri alusepanijaks Ameerika kirjanduses. Proosaloomingus on 3 komponenti:

• Luua sündmustele lummav keskkond
  
• Olla usutav
  
• Viia lood ootamatute pöördepunktideni
  

Temaatiliselt jagatakse novellid kolmeks tsükliks:

• Hirmujutud. Läbivateks teemaddeks on õudus, surm ja kannatused. Sageli on peategelane noor ilus naine, kes sureb tiisikusse. Naised on tavaliselt kahvatud, salapärased ja haiglaslikult tundlikud. „ Reetlik süda“, „Must kass“, „ Kaev ja pendel “.
  
• Teaduslikfantastilised jutud, mis põhinevad teaduse ja tehnika saavutustel. „Mõni sõna muumiaga “
  
• Detektiivilood, mille tugevaks küljeks on sündmuste loogiline analüüs ja arutluse keerdkäigud. „Mõrv Rue Morgue ’l“, „Kuldmardikas“
  

Novelle iseloomustab loogiline ülesehitus, põnevus, lakoonilisus. Kujutamislaas on realistlik.
„Reetlik süda“
See novell räägib väga närvilisest ja haigest inimesest, kelle haigus on teravdanud ta meeli täielikult, nii et ta kuuleb hääli, mida tavainimese kõrv ei taba.
Temaga aga samas majas elab ka vanamees , kelle ükssilm meenutab kotkasilma. See silm oli kahvatusinine, millel kae oli peal.
See haige tegelane, peab ennast ülimalt geniaalseks inimeseks , kes ei tihanud vanamehe raha ega talle niisama kurja teha, kuna too oli tema vastu alati hea. Kuid teda häiris meeletult vanamehe kotkasilm ja sellepärast otsustas ta vanamehe tappa. Kogu see muutis terve raamatu olustiku hirmuäratavaks, kuid kaasakiskuvaks.
Kõigepealt käis ta seitse ööd järjest vanamehe ukse taga. Ta avas meeletult aeglaselt ukse ja kaasas oli tal igal ööl ka lamp mida kattis kate. Ning kui ta tundis ennast täiesti kindlalt siis ta avas lambi ja suunas kiire täpselt vanamehe kotkasilma peale. Kahjuks oli, aga vanamehe kotkasilm alati suletud ja kui silm oli suletud ei suutnud ta teda tappa, sest ta oli kuri ju ainult selle peale. Igal hommikul ta rääkis vanamehega viisakalt ja küsisis kuidas too maganud oli, jättes niiviisi endast väga süütukese mulje.
Kaheksandal ööl, kui ta taas niiviisi vanamehe tuppa oma pead suruma hakkas, pööras järsult vanamees närviliselt külge, kuid jäi taas magama. Kui hull taas oma pead sisse suruma hakkas, siis järsult hüppas vanamees püsti ja kisas: “kes seal on?”. Kuna terve tuba oli nii pime ei saanud ta näha, kes asus ukse peal. Vanamees istus hirmununa voodi peal tunde ja samas ka hull ei lahkunud uksepealt. Kuulatas ata aga ühe rohkem, kuidas vanamehe süda peksles, sest too oli surmahirmus. Lõpuks hull tõstis oma lambilt veidike katet , et see valgustaks seda jubedat kotkasilma, mis oli nii hirmul ja pärani avatud. Hull ei suutnud enam ja hüppas välja (samal ajal karjatas vanamees) ning tappis vanamehe voodiga. Ta arvas end olevat meeletult kaval, sest ta tükeldas vanamehe suurepäraselt ja mattis ta põrandalaudade alla, kust keegi ei oleks seda kahtlustada osanud.
Järgmisel päeval tulid ukse taha politseinikud, kes ütlesid et naaber oli öösel karjet kuulnud . Hull aga kutsus politseinikud sisse ja ütles et vanamees on maal ning tema ise karjatas läbi une. Ta lasi politseinikel uurida läbi kõik maja nurgad, sest ta oli ju nii kaval olnud ja keegi ei oleks teada saanud, mis tegelikult vanamehest saanud oli.
Ta pakkus ka politseinikele istet ja jutustas nendega üha elavamalt ja elavamalt, sest ta istus ise just täpselt sellel kohal, kus oli vanamehe tükeldatud laip ning ta kuulis ühe kõvemini ja kõvemini kuidas vanamehe kell põrandalaudade all tiksub . Lõpuks ei suutnud ta enam vastupidada ja ütles politseinikele et vanamees on maetud põrandalaudade alla ja ta ei suuda enam kuulda vanamehe südame tuksumist.
Hullu meelest tema ülimvõime kuulda asju, mida tavainimene ei kuule tõi talle lõpetuseks kaasa hoopis häda ja vaeva.
Novell kuulub hirmujutu temaatikasse.
PILET NR.13
1.JAAN KROSSI LOOMINGU ÜLEVAADE
Jaan Kross tuli kirjandusse 1950ndate teisel poolel luuletajana. Alates 1970ndatest tegutses valdavalt prosaistina. On välja andnud neli luulekogu:

• "Söerikastaja"
  
• "Kivist viiulid"
  
• " Lauljad laevavööridel"
  
• "Vihm teeb toredaid asju" Luule on valdavalt intellektuaalne. Krossile kui proosakirjanikule sai iseloomulikuks aja- ja kultuuriloo süvavaatus. Eesti mineviku suurkujude nähtavale toomise ja teadvustamisele pühendus Kross 70ndail aastail (nt. Jannsen , Peterson, Russow , von Bock jne.). Kirjanikku köidab elu hind: inimese suutlikkus vastu panna ajastu survele ja teostada oma eesmärgid.
  

Prosaistina on Kross nii novelli kui ka romaanikirjanik. Novellides kujutab Kross ajaloolisi isikuid:

• "Neli monoloogi Püha Jüri asjus"
  
• "Michelsoni immatrikuleerimine"
  
• "Pöördtooli tund"-Jannseni poeg kirjutab kirja ja üritab oma isa süüdistustest puhtaks pesta.
  
• Novellikogu "Silmade avamise päev"
  

PEATEOSED
Neljaköiteline ajalooline romaan "Kolme katku vahel". Teos kujutab üksikasjaliselt 16.sajandi vaimulike ja krooniku Balthazar Russowi elukäiku ning keskaegset linnamiljööd.

• "Kolmandad mäed"-Kross jätkab kuulsate inimeste elulugude kasutamist biograafilistes romaanides. (Johann Köler)
  
• " Taevakivi "(Otto Masing , Peterson)
  
• " Professor Marteni ärasõit"
  
• "Keisri hull"(Timotheus von Bock)
  
• "Wikmani poisid" (kooliromaan). Kasutab mälestusi oma koolipõlvest.
  
• " Paigallend "
  
• "Tähtamaa" (Eesti varakapitalistlik ühiskond)
  
• Näidend " Doktor Karelli raske öö" (vene tsaari ihuarstist)
  
• Reisiraamatud "Muld ja marmor " ning "Vahelugemised"
  

Kross on tõlkinud vene, inglise, saksa, rootsi, soome, ungari keelest. Krossi on tõlgitud 22 keelde.
2.WILLIAM SHAKESPEARE „ HAMLET “
Teos räägib Taani printsist Hamletist, kes tahab kätte maksta oma isa tapjale kelleks on Claudius . Hamleti ema Getrud abiellus kohe pärast Hamleti isa surma Claudiusega ja Hamlet arvas, et see ei saa olla õige. Ühel päeval ta kuuleb kuninga ihukaitseväelaste käest, et nad on näinud lossi valvates vaimu, kes on täpselt kadunud kuninga moodi. Hamlet otsustab kohtuda selle vaimuga ja saab vaimu käest teada, et Taani kuninga Hamleti tappis Claudius, valades talle lõunauinaku ajal mürki kõrva, mis tappis ta koheselt. Hamlet tahtis Claudiusele tingimata kätte maksta ja hakkas teesklema hullu, sel juhul ei aimaks Claudius ja kuninganna midagi, et Hamlet tegelikult teab kogu tõde.
Hamlet armastas väga kantsler Poloniuse tütart Opheliat. Ka Ophelial olid Hamleti vastu tugevad tunded. Kuid nüüdse plaani käigus ei teinud enam Hamlet eriti Opheliast välja, seda sellepärast, et keegi tema plaanist aru ei saaks. Siiski saatis ta lõpuks Opheliale kirja, mis oli küll segane ja veidi imelik, kuid siiski suutis ta nendesse ridadesse kirjutada nii palju sooje tundeid, et Ophelia kurbus kadus . Ta sai aru, et Hamlet siiski armastas teda ja näitas seda kirja ka oma isale . Tema isa omakorda kuningapaarile. Sellest järeldasid kuninganna ning kuningas, et Hamleti hulluksminek ei ole tingitud ainult oma isa surmast vaid ka tohutust armastusest Ophelia vastu. Plaan sujus Hamleti ootuste päraselt.
Hamlet kirjutas näidendi, kuhu ta kutsus näitlema riigi parimad. Näidendi süžee oli sama sisuga, mis vaim oli talle rääkinud. Ta kutsus seda näidendit vaatama kõik tahtsamad ninad. Claudius lahkus saalist juba pärast teist tseeni, kus mängiti see, et kuninga tappis ta lähisugulane. Pärast näidendit kutsus ema ta oma tuppa, kus ta ütleb Hamletile, et "isa" on väga pettunud sellest näidendist. Pärast seda, kui ema ütles Claudiuse kohta, et ta on ta isa sai Hamlet väga vihaseks ja hakkas vihaselt rääkima. Ema tahtis lahkuda, kuid Hamlet haaras ema randmest ning takistas teda. Hetkeks nägi Hamlet taas vaimu, kes ütles, et Hamlet pole ikka veel lubatud kättemaksu täide viind. Kui ema nägi, et poeg räägib tühjusega, sest ema vaimu ei näinud, hakkas ema oma elu pärast kartma ning karjus. Selle peale kuulis Hamlet ka seinavaiba tagant hääli. Ta arvas koheselt, et sinna on varjunud Claudius ning torkas läbi vaiba mitu korda. Tema üllatus oli suur, kui vaiba tagant vajus välja hoopis Polonius . Selle teo peale saatis kuningas Hamleti riigist välja Inglismaale .
Taani tagasi jõudes tabab Hamletit väga kurb uudis. Tema suur armastus Ophelia on surnud. Ta oli hulluks läinud pärast seda kui tema isa oli surnud ning seda veel tema armastatu Hamleti käe läbi. Ta oli uppunud ojja. Matustel, kui kirst oli juba maasse lastud ja hakati mulda peale viskama hüppas Ophelia vend Laerter kirstu peale sooviga teda koos Opheliaga matta. Tema kõrvale hüppab ka sama sooviga Hamlet. Laerter läheb selle peale raevu. Asi viib duellini. Võitluspäev jõudis kätte. Kui tavalised duelli reeglid nägid ette, et mõlemad võitlejad võisid omada nüridat mõõka, siis seekord Laerter murdis reegleid. Tal oli terav ja mürgitatud mõõk. Rüseluse käigus õnnestus tal Hamletit tabada. Järsku kiljatas kuninganna. Ta oli joonud klaasist, kus oli mürgitatud jook, juhuks kui Hamlet peaks duelli keskel juua tahtma. Kuninganna suri. Sellepeale Hamlet torkas Laertest ja seal nad surid kõik koos.
Teose põhiprobleemiks on kättemaks hingerahu nimel. Oma esimestes sõnades annab Hamlet mõista, et tema lein ei ole pelgalt poos ning kuigi lein oma rüü ja ehetega on näideldav, käib tema loomus sellest üle. Autor tahab öelda, et inimene ei tohiks usaldada igaüht ja peaks olema alati valvel ja nägema enda ümber toimuvat, avama oma silmad. Ei tohiks langeda ka kättemaksu küüsi, kuna sellega mürgitad sa ära ainult oma meeled ja kaotad oma head ja siiani ustavad olnud sõbrad. Aga samas Shakespeare näitab, et vägivalla vastu tõusmine viib omakorda ebaõiglusele ja vägivallale. Siit ka kõrvalprobleem, et kas ainsaks kättemaksumeetodiks võib tõesti ainult mõrv olla ja kas tuleks kuulata oma südant või siis kedagi teist. Samas võiks veel kõrvalprobleemiks pidada seda, kui kaugele on inimene valmis võimu nimel minema.
See on kahtlemata huvitav teos, kuigi see on mõnes aspektis pisut ’eba’ või muinasjutuline nagu see mürgi kõrva valamine ja vaim, kes rääkis Hamletile tema isa tapjast. Samas on see väga traagilise ja ootamatu lõpuga, kuna kes oleks arvanud, et lugu lõpeb Hamleti surmaga? Aga eks see ongi nii, et kui tahad kellelegi kätte maksta, isegi kui ta ei ole selles asjas süüdi, mis sa oletad et ta on, mürgitad sa oma meeled ja hävitad selle kättemaksuihaga ka enda ja teed haiget ka nendele inimestele, kes ei ole selles asjas tegelikult üldse süüdi.
Pean selle kindlasti oma arvamuse kohta ära märkima, et teos oli minu jaoks raske, isegi kui loen seda teist korda, leian ma, et minu arvates on selle teose nii üllas kummardamine pisut...liiast.
Hamlet - ta on lojaalne kuna ta ainukesena kandis õukonnaliikmete seast musta leina märgiks. Hamletit võib pidada ausaks , väärikaks ja sõnapidajaks. Ta oli julge, sest ta järgnes vaimule, hoolimata sõbra hoiatusest. Hamlet oli sõnapidaja mees, ta vandus vaimule, et ta maksab kätte ja seda ta ka tegi. Hamlet oli kaval, sest ta palus näitlejatel just mõrvalugu mängida, et näha kuidas kuningas reageerib. Ta isa oli kuningas Hamlet ja ema kuninganna Gertrud. Kuningas Claudius ei hinnanud teda kõrgelt. Claudius pöördus Hamleti poole viimases järjekorras. Ta parim sõber oli Horatio , keda Hamlet usaldas täielikult. Ta usaldas Horatiot. Hamletile meeldis Ophelia, Hamlet saatis talle armastuskirju.
Kuningas Claudius - ta oli manipuleeriv ning kasutas kõiki ära, et oma tahtmist saada. Claudius oli kalk ja julm. Claudius oli väga tark ning ettenägelik. Selliste alatute plaanide välja mõtlemine ja teostamine nõuab ettenägelikkust ja kavalust.
Gertrudis – Gertrudis oli kuninganna ning Hamleti ema. Hamlet pidas teda väärituks ning truudusetuks, kuid mina arvan, et ta oli pigem kergemeelne. Peale oma abikaasa surma, ei läinud Claudiusel kuninganna võlumisega just kuigi kaua. Võib-olla oli ta Claudiusega koos ka sellepärast, et jätkata kuningannana. Teosest võib järeldada, et oma poega ta siiski armastas. Ta muretses tema pärast väga, kui printsi hullumeelseks peeti.
Horatio – Horatio oli Hamleti parim sõber ja ainus usaldusalune, ta oli ka väga haritud. Horatio oli usaldusväärne. Horatio jäi Hamletile truuks kuni viimase surmani.
Rosencrantzi ja Guildensterniga – nendega oli Hamlet koos koolis käinud. Hamlet polnud nende siirastes kavatsustes kindel ning kavala jutuga saigi kinnitust oma kahtlusele, et koolikaaslased oli uus kuningas sinna tema järele nuhkimiseks kohale lasknud kutsuda. Lõpuks lasi Claudius Hamleti Inglismaale saata, et ta seal tapetaks, kuid Hamlet tänu oma nutikusele ei lasknud sel juhtuda. Surma saatis ta hoopis vanad koolikaaslased reetmise eest.
Polonius – ta oli kuninga nõunik, kellel oli kaks last: poeg Laertes ning tütar Ophelia. Polonius oli väga salakaval ning isegi õel. Kui Laertes Taanist lahkus, siis lasi ta oma teenril talle mõne aja pärast järgneda, et kasvõi alatuid laimujutte kasutades teada saada poja eluviisist, sõpradest ja tegevustest. Selline teguviis väljendab suurt usaldamatust. Polonius nagu öeldud, oli kuninga nõuandja. Ta oli väga lojaalne oma isanda suhtes, isegi nii truu, et aitas tal alatuid plaane välja mõelda/ täide saata.
Ophelia – Ophelia oli Poloniuse tütar. Ophelia tundus olevat väga kuulekas oma isale ning vennale . Hamlet oli Opheliasse väga armunud. Ophelial, kui isiksusel, ei olnud teoses kandvat rolli. Teda kasutati lihtsalt isa ning kuninga poolt ära nende tahtmise saavutamiseks ja Ophelia ei olnud ka eriti iseseisva mõtlemisega ega ka mitte otsustusvõimeline inimene, seega võiks tema rolli teoses piltlikult nimetada hüpiknukuks.
PILET NR.14
1.MARIE UNDERI LOOMINGU ÜLEVAADE. ÜHE LUULETUSE ESITAMINE PEAST.
I loominguperiood 1904-1919
Impressionistlik luule
IMPRESSIONISM-tähelepanu pööratakse kirjaniku, kunstniku hetkemeeleoludele, tundmustele, muljetele ning nende jäädvustamisele.
Luulekogu „Sonetid“(1917), “Eelõitseng” (1918), “Sinine puri” (1918).
Nakatav eluküllus, looduslüürika, erakordne pildi-ja värviküllus, armastus ja looduslüürika ainuvalitsemine, intiimelamuste edasiandmine, puuduvad ajastu sündmuste käsitlused.
“Sinine terrass”, “Valge värav”
II loominguperiood 1919-1923
Ekspressionislik ajaluule
EKSPRESSIONISM-20.sajandi kirjandus ja kunstivool Euroopas. Seadis esikohale inimese ja ühiskonna probleemid, protestiti inimest ahistava poliitilise korra vastu, sõja vastu. Paljudes teostes oli tunda hirmu, ahastust, katastroofi eelaimust.
“Verivalla” (1920), “Pärisosa” (1923)
Positiivne looduslüürika asendub rõhuva mure, lootusetuse ja hävingumeeleoludega.
“Mardus”, “Laatsarused”
III loominguperiood 1923-1935
Tähistab Underi vaimset avardumist ja küpsemist. Jõudis oma looming kõrgaega. “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast päevast”, “Sõit hommikusse” (luuletus), “Agulis”
Lüürika kõrval valmis sel perioodil ka ballaadikogu “Õnnevarjutus”
Marie Under kasutas eesti ja baltisaksa rahvaluule ainestikku ning piiblilegende.
“ Lapsehukkaja ”, “Nahakaupleja”, “ Pontus ”, “Merilehmad”, “Rändav järv”, “Taevaminek”
IV loominguperiood 1935-1980
“Mureliku suuga ” (1942), “Sädemed tuhas” (1954), “Ääremaal” (1963)
Raskemeelsed luuletused, keskendub oma elu sündmustele ja väljendab traagilisi tundmusi ja sündmusi.
“Põgenik”
„Milline öö“
Milline öö, melanhooliat valav,
nukrusi niristav valgesse sängi,
mälestuspainav ja igatsuspalav!
Sina sääl kuskil, tule ja mängi
siin minu lõhnavi patjade vahel –
ah, mis võiks saada sest ööst meil kahel!
2.E.M. REMARQUE „LÄÄNERINDEL MUUTUSETA“
Tegevusaeg 1916 – 1918, Esimene maailmasõda. Rindetsoon kusagil Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel.Remarque´i romaani tegelased on 19-aastased noored, kes üleöö on sattunud sõja hävitavaisse leekidesse. Neil puuduvad igasugused elukogemused, on ainult koolitarkus ja see, mida nad olid lugenud raamatuist. Sellest aga on liiga vähe, et kergendada surija viimaseid piinu, õppida roomama tule all, vedada haavatuid ning istuda savises mürsuaugus. Kõik see, mis oli tundunud püha ja kõigutamatuna, muutus kahuritule ja ühishaudade taustal tühiseks ja mõttetuks.
Nendele noortele on sõda kahekordselt hirmus , sest nad ei saa aru, kelle või mille nimel neid on saadetud rindele prantslasi ja venelasi tapma . Ainult üks asi soojendab ja lohutab neid – unistus puhkusest, pöördumisest tagasi koju, kus neid ootab seesama harjumuslik ning mõõdukas elurütm, mille sõda katkestas.
Romaani keskseks kujuks on minategelane Paul Bäumer, kes ainukesena esineb kõikides peatükkides. Ta jutustab oma rindeelamustest, nimelt sellest, et ei ole sugugi “meeldiv ja auväärne surra isamaa eest”, nagu koolis oli püütud sisendada. Ta on tundliku loomuga, armastab muusikat ja kirjandust, on ka ise kirjanikuna kätt proovinud. Enne rindele minekut kirjutatud näidendi mustand, mille kallal ta oli töötanud öid, polnud koju puhkusele tulles enam vaja, väikekodanlikud sõjajutud näivad talle vastikud. Endine elu tundub talle nüüd väiklase ja ebamugavana. Kui ta läheb tagasi rindele, paistab talle, et tal pole mitte ainult tulevikku, vaid ka minevikku. Olemas on ainult rinne, kaaslaste hukkumine ja surmahirm.
Paljude rindekaaslaste hulgast tõusevad esile kogenud sõjamehed Katczinski ja leitnant Bertinck, koolikaaslane Kropp, suure isuga Tjaden. Ebameeldivad tegelased on Himmelstob, pahatahtlik tagasundija kasarmuhoovil, ja vihatud õpetaja Kantorek. Vaenlaste poolelt on nime ja näo saanud ainult prantslane Duval, kelle Bäumer lähivõitluses surnuks torkab. Bäumeri ja Franz Kemmerichi emade kujudes korduvad kõikide emade kannatused, kes on pidanud oma pojad sõtta saatma .
Tegelased on Stanislaus Katczinsky, salga peamees, Miller , kes vedas kooliraamatuid kaasas, Leer, Tjaden, kõhn lukksepp, Haie Westhus, turbalõikaja, Detering , talupoeg, Himmelstoss , kompaniiülem, Kemmerich ja Kropp.
Nad läksid sõtta innuga, sest kooli räägiti neile, et oma kodumaa eest on hea surra. Rindel olles saavad nad aga kiiresti tunda, mida tähendab olla sõjas, tappa ja surmast pääseda. Rindel muutuvad nad loomadeks – tapaloomadeks. Eesmärgiks on vaid ise ellu jääda. Sõjakoledused ja sõprade surma nägemine muudab neid-nad pole enam noored. Nagu Paul ise ütleb, et teised vaatavad sõda kõrvalt ja räägivad sellest, aga tegelikult nad ei tea midagi, sest pole ise sõjas olnud ega seda kõike omal nahal kogenud.
Sõjast eemalolek on Pauli sõnul ränk, sest see teeb kõik rängemaks. Pauli koju tulles on kõik teisiti. Ta ise on muutunud: „Seekordse ja tolleaegse vahel on kuristik.“ Maailma on talle võõras, isegi ta oma tuba ei tekita temas tundeid.
Romaani idee on näidata sõja mõttetust – see rikub elusid ja inimesi. Mõttetud surmad . Teiseks võimetus kohaneda tsiviileluga. Sõtta minnes olid poisid pereta, neil puudus miski, millele toetuda ja kuhu tagasi tulla.
PILET NR.15
1.ÜLEVAADE PAGULASKIRJANDUSEST
Eesti pagulaskirjandus tekkis Teise maailmasõja tulemusel. Aastatel 1943-1944 põgenes kodumaalt palju kirjanikke (G.Suits, M.Under, A. Adson , H.Visnapuu, K.Lepik, I. Laaban , B. Kangro , A. Kivikas , A. Gailit , K.Ristikivi).Eesti kirjandus säilitas võõrsil oma elujõu:

Ilmusid pagulaste sulesr proosateosed ja luulekogud

Aktiivne kirjastustegevus
Pagulaskirjanduse keskusteks kujunesid Rootsi ja Kanada . Võõrsil ja kodumaal kirjutatu erinesid teineteisest:

Eestis hinnati kirjanduspärandit ümber

Võõrsil kuulutati eestluse kestvust ja loodeti, et kunagi saab Eesti vabaks
Pagulaskirjanduses eristatakse mitut põlvkonda:

Siurulased nagu Gailit, Visnapuu, Adson ja Under

Uusrealistid nagu Kivikas, Krusten, Mälk

Arbujad nagu Kangro, Ristikivi ja Helbemäe

Rühmituse Tuulisui liikmed nagu Viirlaid, R. Kolt , Grünthal
Kodumaalt põgenenud kirjanikud jätkasid esialgu kirjutamist 1930.ndate uusrealismi vaimus. Võõrsil kirjutajate ainevaldkonnas oli olulisel kohal okupatsiooniaeg, sõjasündmused ja kodumaalt põgenemine. Läänes andsid 50ndatel aastatel tooni modernistlikud suunad ( Kafka , Woolf , Joyce ). Ka eesti kirjanikud võõrsil hakkasid oma esitluslaadi muutma (Ristikivi, Kangro, Laaban). Pagulaskirjanduses andis tooni rahvusliku identiteedi problemaatika. Eesti raamat eksiilis levis posti teel.
Ilmar Laaban kirjutas vabadusest ja kodumaast. Murret ei kasutanud, mängis häälikutega, sürrealism, vabavärss, soovis kodumaale vabadust.
Karl Ristikivi ja Gert Helbemäe on tuntumad pagulaskirjanikud.
2.TŠEHHOV „KAJAKAS“
Kajakas on kõigist Tšehhovi teostest ehk kõige isikupärasem. See on ainus suurem teos, mis on otseselt pühendatud kunsti teemale. See räägib kunstniku raskest eluteest, kunstilise ande olemusest, sellest, mis on inimlik õnn.
Kangelasteo teema: kunstis saavutab võidu ainul see, kes on võimeline kangelasteoks.
Niina Zaretšnaja unistas lavast ja kuulsusest . Temasse oli armunud noor Konstantin Treplev, algaja kirjanik, kes unistas samuti kuulsusest ja “uutest vormidest ” kunstis. Ta kirjutas kummalise, ebatavalise näidendi, milles mängib Niina Zaretšnaja peaosa ja lavastas oma sugulastele ja tuttavatele omapärase “dekoratsiooniga”: pargis asetsevalt lavalt avaneb vaade tõelisele järvele. Treplevi ema Arkadina , kuulsusega ärahellitatud, tujukas näitlejanna naerab oma poja näidendi avalikult välja. Näidend kukub läbi, etendus katkestatakse enne lõppu. Treplev, kes on ülikoolist välja heidetud, elab oma onu mõisas “armuleivasööjana” kitsi ema juures ning lõpuks kaotab ta oma armastuse.
Niina armub Arkadina elukaaslasesse Trigorinisse kogu esimese armastuse kirega, kuid see lõppeb neiu jaoks traagiliselt. Ta sõidab Moskvasse, kus elab Trigorin. Kuigi mees on Niinast hetkeks ehk võlutud, pöördub ta peagi Arkadina juurde tagasi. Niinal oli laps Trigoriniga, kuid laps suri. Konstantin Treplev teeb peale Niina lahkumist enesetapmiskatse. Ta siiski jätkab kirjutamist, kuid rõõmutult. Nimelt ei suuda ta võita oma armastust Niina vastu. Niina sai provintsinäitlejatariks ja külastab kodukohta. Vastupidiselt Treplevi lootustele, armastab naine ikka veel Trigorinit.
Näidend lõpeb Treplevi enesetapuga
Näidendis on väga palju armastust. Treplevi armastus Niina vastu, Niina armastus Trigorini vastu, Arkadina armastus Trigorini vastu, mõisavalitseja tütre Maša Šamrajeva armastus Treplevi vastu, õpetaja Medvedenko armastus Maša vastu, Šamrajevi naise Polina Andrejevna armastus doktor Dorni vastu. Need kõik on õnnetud armulood. Õnnetu armastus on “ Kajaka ” peateema .
Trigorini taskuraamatusse vaadates näeme seal “süžeed väikese jutustuse jaoks”, mis tekkis tal, kuna Treplev tappis kajaka ja pani selle Niina jalgade ette. Trigorin jutustab Niinale süžee: “Järve kaldal elab lapsest saadik noor neiu, samasugune nagu teie; armastab järve nagu kajakas, ja on õnnelik ja vaba nagu kajakas. Kuid juhuslikult tuleb inimene, näeb teda ja ajaviiteks hukutab tema nagu selle kajaka siin!”
“Elu on toores ”, ütleb Niina neljandas vaatuses . Kunst paistis talle kui kiirgav ja õnnelik tee, kuid elu oli tema vastu julm ja veeretas sellele teele palju raskeid takistusi: tal suri laps, armastatu jättis ta maha ja Niina andele puudus toetus. Kui Niina kohtub viimast korda Trepleviga, siis jutustab talle, kuidas temasse ei uskunud armastatud inimene, kuni lakkas ka ise enesesse uskumast. “Ma muutusin väiklaseks, tühiseks, mängisin mõttetult… Ma ei teadnud, mida teha kätega, ma ei osanud laval seista, ei valitsenud oma häält. Te ei saa sellest seisundist aru, kui tunned , et mängid hirmsasti.”
Kust tuleb siis välja “Kajaka” juhtmotiiv – lennu, võidu ja vabaduse teema? Oma nooruse hinnaga ja läbi kannatuse jõudis Niina tõeni: “Meie töös – ükskõik, kas me mängime laval või kirjutame – pole peaasi mitte kuulsus, mitte hiilgus, mitte see, millest mina unistasin, vaid oskus kannatada. Oska kanda oma risti ja usku. Mina usun, ja mul pole nii valus, ning kui mõtlen oma kutsumusele, siis ei karda ma elu.” Niina heidab kõrvale võimaluse, nagu oleks tema elu “süžee väikese jutustuse jaoks”. “Olen kajakas… Ei, mitte see… Mäletate, te lasksite kord kajaka? Juhuslikult tuli inimene, nägi ja möödaminnes hukutas. Aine väikeseks jutuks… See pole see.”
Miks Treplev end siiski lõpuks maha laseb, kuigi ta oli juba Niina kaotuse üle elanud? Ta tunneb, kuidas Niina on temast ülekasvanud. Treplev aga ei tea ikka veel, mida teha kätega, ega valitse oma häält. Tema piinad ei erine küll nendest , mille Niina on juba läbi käinud, kuid läbi naise kannatuste särab võidu helk ja see rabaski Treplevit. “Ma ei usu ega tea, milles on mu kutsumus .” Seega kajakat, kelle Treplev hukutas, võib samastada tema endaga. “Mul leidus alatust surmata täna see kajakas. Panen ta teie jalgade ette.” Niina: “Mis teiega on?” Treplev: “Varsti tapan ma enese samal kombel .”
Doktor Dorn ütleb Treplevile: “Teoses peab leiduma selge, kindel mõte. Te peate teadma, milleks te kirjutate, muidu, kui lähete seda maalilist rada mööda ilma kindla sihita, siis te eksite ära ja teie anne hukutab teid”. Kohati on Trigorini kujuga seotud see sihitu rändamine veelgi sügavamalt. “Ma pole endale kunagi meeldinud. Ma ei salli end kui kirjanikku… Ma armastan, näete, seda vett, puid, taevast, ma elan loodusele kaasa, ta äratab minus kirge, vastupandamatut tungi kirjutada. Ent ma pole ainult loodusekirjeldaja, ma olen ka kodanik, ma armastan kodumaad , rahvast, ma tunnen, et kui olen kirjanik, siis olen ma kohustatud kõnelema rahvast, tema kannatustest, tema tulevikust , kõnelema teadusest, inimõigustest jne, jne. ja ma kõnelengi kõigest, ruttan, mind kiirustatakse igalt poolt, kurjustatakse, ma visklen siia-sinna nagu rebane koerte küüsis, näen, et elu ja teadus lähevad üha edasi ja edasi, mina aga jään üha rohkem ja rohkem maha, nagu rongile hilistunud talumees , ja tunnen lõppude lõpuks, et oskangi ainult maastikku kujutada, kõiges muus aga olen võlts, luuüdini võlts.” Me tunneme Trigorini tegelaskujus ära palju Tšehhovile omast. Ka Tšehhov hindas oma loomingut: “kena, andekas”, samamoodi hindab seda Trigorini tegelaskuju. Seega on Niina kui sümbol, kunsti hing, keda või mida Tšehhov imetleb .