Kirjanduse lõpueksam 2011 (0)

Sisukord

Sisukord 1
1. pilet Kirjanduse põhiliigid – eepika , lüürika, dramaatika , ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs S. Oksanen „Puhastus“ 3
2. pilet Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed A. Gailiti elu ja looming, teose analüüs 4
3. pilet Antiikteater – tekkimine, lavastuslik ja korralduslik külg, Sophokles „Kuningas Oidipus “ G. Suitsu elu ja looming, paari luuletuse analüüs 6
4. pilet Ülevaade antiiklüürikast, Sappho , Ovidiuse, Vergiliuse looming põhijoontes A.H Tammsaare elu ja looming, „Juudit“ 7
5. pilet Keskaja kirjanduse mõiste, Islandi kirjandus, „Vanem Edda “, keskaegsed kangelaslaulud A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa analüüs 10
6. pilet Linnakirjandus keskajal, francois villon A. alliksaare elu ja looming, paari luuletuse analüüs 12
7. pilet Renessansi mõiste, Dante elu ja looming, ülevaade „ Jumalikust komöödiast“ M. Underi elu ja looming, paari luuletuse analüüs 14
8. pilet G. Boccaccio või Cervantese elu ja loomingu ülevaade Ülevaade väliseesti kirjandusest 16
9. pilet W. Shakespeare ’i elu ja looming, ühe näidendi analüüs J. Krossi elu ja looming, ühe romaani analüüs 18
10. pilet Klassitsismi mõiste, Moliere ’i elu ja looming, „ Misantroop “ H. Visnapuu elu ja loomingu ülevaade, paari luuletuse analüüs 20
11. pilet Valgustuskirjandus , Voltaire ’i, Rousseau ’ kirjanduslik tegevus Postmodernism kirjanduses, „Sügisballi“ analüüs 22
12. pilet J. W. von Goethe elu ja looming, „Faust“ I osa Kirjanduselu Eestis 1922-1940. Ülevaade „Arbujate“ tegevusest 24
13. pilet Romantismi mõiste, ühe romantismi esindaja elu (Hugo või Scott ), loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs Ülevaade „Siuru“ tegevusest. Ajaluule ja „ Tarapita “ 25
14. pilet A. Puškini elu ja looming, „ Jevgeni Onegin “ Eesti kirjanduse lätteil (kroonikaist kuni K. J. Petersonini 27
15. pilet M. Lermontovi elu ja looming, „Meie aja kangelane“ F. R. Kreutzwaldi elu ja looming, eesti rahvuseepose kujunemine 28
16. pilet L. Tolstoi elu ja looming, ühe romaani analüüs J. Viidingu elu ja looming, paari luuletuse analüüs 30
17. pilet Realismi mõiste ja põhitunnused, naturalism . Ühe realismi esindaja elu ( Balzac , Flaubert , Zola , Stendhal) ja loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs Ülevaade „Noor-Eesti“ tegevusest 31
18. pilet E.A. Poe elu ja looming, ühe romaani analüüs K. Ristikivi elu ja looming, ühe romaani analüüs 33
19. pilet F. Dostojevski elu ja looming, ühe romaani analüüs A. Kivirähki elu ja looming, „Mees, kes teadis ussisõnu“ 35
20. pilet G. de Maupassanti elu ja looming, ühe romaani ja kahe novelli analüüs K. J Petersoni elu ja loomingu ülevaade, paari luuletuse analüüs 37
21. pilet O. Wilde ’i elu ja looming, „ Dorian Gray portree“ Kirjanduselu Eestis 1940-1970 (sotsialistlik realism , võitlus vabavärsi eest, kassetipõlvkond) 38
22. pilet A. Tšehhovi elu ja looming, ühe näidendi ning kahe novelli analüüs A. H. Tammsaare „Tõde ja Õigus“ vabalt loetud osa analüüs 40
23. pilet E. M. Remarque ’i elu ja looming, „Läänerindel muutuseta“ J. Liivi elu ja looming, paari luuletuse analüüs 41
24. pilet M. Bulgakovi elu ja looming, „Meister ja Margarita“ F. Tuglase elu ja looming, ühe novelli analüüs 43
25. pilet Modernism . Modernistlik romaan. Romaaniuuendus. E. Hemingway või H. Hesse elu ja looming ning ühe teose analüüs L. Koidula elu ja looming, paari luuletuse analüüs 44

1. pilet
Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs
S. Oksanen „Puhastus“

Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika žanrideks: eepos , romaan (suurvormid), novell , jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt , anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid žanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis.
Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Žanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused.
Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused , hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules.
Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo - e monoodilist laulu, mida kanti ente lauldes või poollauldes. Alusepanijad: Alkaios ja Sappho (6. saj eKr) – sõpruse ja armastuse ülistamine, surma vältimatus.
Keskajal muutus lüürika üha religioossemaks, kuid õukonna- ja rändlaulikud viljelesid ka humaansemaid žanre, nagu alba , pastoraal. Lüürika õitsenguperioodiks peetakse renessanssi ( Petrarca , Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe).
Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks , va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel.
Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhižanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus ( Aischylos , Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism , mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel perioodil tõusis dramaatika tähelepandavale kohale teiste kirjandusliikide kõrval ( Shaw , Tšehhov).

2. pilet
Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed
A. Gailiti elu ja looming, teose analüüs

Antiik tuleneb ladinakeelsest sõnast antiquus, mille tähendus on ’vana’ või ’ muistne ’. Antiikkirjanduse all mõeldakse vanakreeka ja vanarooma kirjandust, mis on vanimad Euroopas tekkinud kirjandused. Antiikkirjandus on olulisel määral mõjutanud hilisema euroopa kirjanduse kujunemist.
Vanakreeka kirjanduse ja kunstiloome peamiseks esmaseks allikaks peetakse kreeka mütoloogiat. Peamisteks müütideks olid loomismüüdidid ja kangelasmüüdid.
Kreeka kirjandusloo võib jaotada perioodideks:
1) arhailine ajajärk (8-6 saj eKr) – arhailine ehk algus
2) klassikaline periood (5-4 saj eKr) – periood, mil domineerid atika dialekt ning mil kirjanduslikuks pealinnaks oli Ateena
3) hellenismi ajajärk (3-1 saj eKr) – sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedega, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas
4) Rooma impeeriumi periood (1-6 saj pKr)
Viiendast sajandist jätkub kreekakeelne kirjandus bütsantsi kirjandusena ning pärast Bütsantsi vallutamist türklaste poolt uuskreeka kirjandusena.
Rooma kultuur on saanud oma nime Rooma linna järgi. Linnas elasid peamiselt latiinid, mistõttu sai ladina keelest rooma kirjanduse keel. Latiinid suutsid järk-järgult endale allutada üha rohkem naaberalasid ning 1. saj eKr kujunes Rooma impeerium .
Roomlased on isegi tunnistanud, et lähtuti kreeka eeskujudest, tunnistati kreeklaste ülimust kunstis. Siiski vormis rooma kultuur omanäolise, rahvusliku kirjanduse, mille peamine missioon oli antiigipärandi edasikandmine.
Perioodid:
1) kuni 3. saj eKr – nimetuseta periood, rahvaloominguline sõnakunst ning üksikud kirjapanekud
2) nn arhailine ajajärk (3. -2. saj eKr)- kujunesid kreeka eeskujudel kirjanduslikud žanrid – eepos, tragöödia, komöödia, kõnekunst
3) klassikaline e nn kuldne ajajärk (1. saj eKr) – luuleteosed (Catullus), kõrgetasemelised proosateosed ( Cicero , Caesar), formeerus kirjanduskeel mimg ettekujutus kirjanduslikest stiilidest. Hiljem eelkõige luule õitseaeg ( Vergilius , Horatius)
4) hõbedane ajajärk (1.-2. saj pKr) – peamiselt tragöödia ja filosoofiline proosa ( Seneca ), satiir (Petronius), ajalooproosa ( Tacitus )
5) hiline impeeriumi periood kuni keskajani – ladinakeelne kirjandus kestab edasi eelkõige kristliku kirjandusena
August Gailit ( 1891 -1960) sündis Tartumaal lätlasest puuseppa perekonda. Gailiti ema oli pärit saksastunud eestalste perekonnast. Kodus suheldi läti keeles, vanavanematega saksa keeles, kuid perekond oskas ka eesti keelt. Koolis suutis August omandada vene keele – noor poiss valdas soravalt nelja keelt. Pereisa Gailit rändab oma elukutse tõttu palju ning harvad pole juhud , mil pojadki kaasa võetakse. 1899 astub August Valga kihelkonnakooli ning seejärel Valga linnakooli, kuid poisi haridustee jääb poolikuks. 1905-1907 käib Tartu linnakoolis, kuid ei lõpeta ka seda. Siiski jääb elama Tartusse ning õpib iseseisvalt, eratundides. Tal on huvi kirjanduse ning ajakirjanduse vastu. Teeb algust ka loometegevusega (novell „ÖÖ“ ja pikem jutustus „Kui päike läheb looja“). 1911 asub Tartust elama Riiga , kuhu on kolinud ka tema vanemad vennad. Töötab ajakirjanikuna. I ms ajal töötab Galit sõjakirjasaatjana, kuid kui rinne jõuab Riiani, lahkub mees Tallinnasse, hakates tööle Tallinna Teataja toimetuses. Tutvub ka Henrik Visnapuuga, kellega lüüakse aktiivselt kaasa Siuru tegevuses. 1917 aastal töötab Gailit Tartu Postimehes, kus tema kirjutisi iseloomustab teravus. Ka Vabadussõjas on Gailit kirjasaatja. Pärast sõda töötab paar aastat Riias Eesti saatkonnas ning seejärel siirdub Lääne-Euroopasse. Naastes asub tööle vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 töötab Vanemuise direktorina, misjärel kolib koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. II ms ajal 1944. aastal põgeneb Rootsi, kus aastal 1960 ka sureb .
Looming
1909-1924 – iseloomulikeks joonteks on romantiline laad, erandlikud karatkerid ja hingeseisundid. Sellesse ajajärku jääb seotus Siuruga. Gailit püüdis luua erakordset ning seda nii materjali, sõnastuse kui tegelaste osas. Tegevuspaikadeks olid näiteks eksootiline saar, meri või tundmatu maakoht . Tegelasteks fantastilised olevused. Iseäralik oli Gailiti puhul üleloomulike jõudude ja juhtumite kasutamine. Näiteks inimene muutub kuradiks või mustaks kassiks, saatan muudab kloostri bordelliks jms. Sellega sümboliseerib Gailit ajastu õudust ning inimese abitust. Selle perioodi teosed: novellikogumikud „ Saatana karussell“, „Augusti Gailiti surm“, „Rändavad rüütlid“, „ Idioot “; följetonikogu „Klounid ja faunid “; romaanid „ Muinasmaa “ ja „ Purpurne surm“.
1924-1944 – loomingu teises pooles muutus Gailit pessimistlikumaks, kaotas ülepakutuse, kuid sellegipoolest ei saa Gailitist realisti. Põhijoonteks lüürilisus, kriitilisus , kuid samas ka koomika ja fantastiline liialdus .
Teosed: novellikogud „Vastu hommikut“ ja Ristisõitjad“, romaanid „Toomas Nipernaadi “, „Karge meri“ ja „Ekke Moor “
Pagulusaastatel mõtiskleb eestluse teemadel . Romaanid „Üle rahuti vee“, „Kas mäletad, mu arm?“ ja „ Leegitsev süda“

3. pilet
Antiikteater – tekkimine, lavastuslik ja korralduslik külg, Sophokles „Kuningas Oidipus“
G. Suitsu elu ja looming, paari luuletuse analüüs

Vanakreeka teatri esimene etendus, mille lavastas Thespis , toimus väidetavalt 534 eKr. Vanakreeka teater kujunes välja viljakuse- ja veinijumal Dionysose auks korraldatud pidustustest (dionüüsiatest). Esialgu oli teater pigem tegevusest jutustamine kui tegevuse kujutamine. Komöödiad ja tragöödiad olid tekkepäralt kultuslikud-rituaalsed, kuid ajapikku omandasid esteetilise, meelelahutusliku funktsiooni.
Antiikajal oli teater võrdlemisi tinglik : vaataja pidi arvestama erinevate formaalsustega etenduse sisus ja vormis. Tähelepanuväärseim oli ilmselt see, et antiikteater põhines sõnal ja kõnel. Liikumine ja miimika oli piiratud. Oluline roll oli näitleja maskil, mis määras ära tegelaskuju kõige üldisemad jooned.
Tragöödiat peetakse vanimaks žanriks. Kreeka tragöödiat nimetatakse tekkekoha järgi atika tragöödiaks. Tekkimise osas on võimalik teha ainult oletusi. Ühe levinuma teooria kohaselt kujunes välja sokuohvri toomistest. Samuti seotakse tragöödiat saatürdraamaga (satüür – hobusetaolised inimesed, Dionysose kaaslased). Tragöödia põhines ditürambidel (ülistuslauludel Dionysosele), mida esitas koor. Ühtlasi põhines tragöödia eeslaulja või esinäitleja ning koori vahelisel dialoogil . Esinäitlejale e protagonistile tõi Aischylos juurde ka teise näitleja ning Sophokles omakorda kolmandagi tegelaskuju.
Komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid lõbusad meestesalgad. Sellest kujuneski pilkeline ning mõnitav žanr, kus kasutati vaba keelepruuki (kõnes sisaldus nii roppusi kui erootilisi nalju). Eelkõige oli tegemist poliitilise satiiriga. Olulisel kohal oli peategelaste sõnasõda e agoon . Komöödia oli mõneti revolutsiooniline: väljuti lavalisest tinglikkusest. Näiteks vahel võttis koor maskid eest ning räägiti otsesõnu, mida autor palus neil kuulutada. Komöödia esimeseks suurmeistriks peetakse Aristophanest.
Esituspaigaks kujunes Ateenas teater – kolmest osast koosnev ruum. Üheks oli orkestra e ringikujuline väljak, kus esinesid koorilüürika ettekandjad. Hiljem, kui tantsiv koor enam etendustes ei osalenud, muutus see rooma teatris poolringiks. Teiseks paigaks oli skene (stseen), kus näitlejad said oma välimust muuta. Hiljem kujunes sellest püsiv lavatagune. Kolmas teatriruumi osa oli theatron e vaatamispaik. Hiljem omandas see termin kogu teatriruumi tähistuse.
Etendused olid seotud võistluse ja auhindamisega. Kui esialgu võistlesid omavahel autorid ja koreegid (jõukad kodanikud, kelle kohustus oli kanda teatri kulud), siis alates 5. sajandist ka esinäitlejad.
Rooma teater kujunes mõistagi välja kreeka teatrist. Rooma teater keskendus komöödiale. Rooma teatris polnud enam tantsuväljakut. Lava oli kõrge ja pikk, kujutades enamasti tänavapilti. Tegevuspaigaks sai olla ainult Kreeka: esiteks seetõttu, et nii oli kreeka originaalis, kuid ka põhjusel, et mitte rooma enda rahvast solvata. Esialgu kulges tegevus pidevalt, kuid hiljem jaotati kolmeks vaatuseks. Rooma teatris ei esinenud kodanikud, sest sel juhul oleks ta kaotanud oma staatuse. Ka Roomas kuulusid teatrietendused pidustuste kavasse, kuid need olid üksnes vaatemängulise-lõbustusliku iseloomuga . Publik oli lihtne ning kunsti vallas kogenematu.
Sophokles oli soosituim poeet – ta võitis kõige enam esimesi auhindu. Temalt on meieni jõudnud 7 tragöödiat. Koori osa tema tragöödiais on tegevusega küll seaotud, kuid koor on eelkõige mõtliku ning moraliseeriva kommentaatori rollis. Esiplaanile tõuseb indiviidi traagiline saatus.
Gustav Suits sündis Tartumaal Võnnus koolmeistri perekonda 1883. aastal. Lapsepõlves oli väga andekas, väidetavalt suuts läbi lugeda piibli. Esialgu õppis Võnnu külakoolis, hiljem Tartus algkoolis ning gümnaasiumis, kus õppis vene, saksa, prantsue ja kreeka keelt. 1904 . aastal siirdus ka Tartu Ülikooli, kuid suundus sealt peagi Helsingisse. Teda huvitas kirjanduslugu ja rahvaluule , kuid ka soomekeelne kirjandus. 1905. aastal ilmus mehelt esimene luulekogu pealkirjaga „Elutuli“, mille lõi maailma muutmise vaimus . Iseloomulik ka jõulisus, arusaadavus ning vormimeisterlikkus. 1910 . aastal ülikooli lõpetanuna töötas esialgu Helsingi ülikooli raamatukogus ning hiljem gümnaasiumi keeleõpetajana. 1913. aastal avaldas teise luulekogu „Tuule maa“, mis oli kirjutatud veidi teises võtmes. Suits oli saanud vanemaks, küpsemaks ning mõistis, et ideed ühiskonna muutmisest on utoopilised. 1914. saab stipendiumi, et minna Prantsusmaale, kuid I ms puhkemise tõttu osutub see kasutuks. 1919. kutsutakse Suits Tartu ülikooli kirjanduse õppetooli tööle. Suits oli põhjalik ettevalmistaja ning sellest tulenevalt asus tööle alles 1921. Temast sai professor ning tema käe all kujunes eesti akadeemiline kirjandusteadlaste põlvkond. 1920. avaldas Suits armastusluule kogumiku „Ohvri suits“, 1922. aastal rahvaluule ballaad „Lapse sünd“ ning samal aastal ilmub revolutsiooni sõlmküsimusi analüüsiv „Kõik on kokku unenägu“, misjärel keskendus õpetamisele ülikoolis. Suurem osa tema käsikirjadest põles II ms ajal. 1944. aastal põgenes Rootsi, kus töötas samuti raamatukogus. 1950. ilmus tema viimane luulekogu „Tuli ja tuul“. 1956. aastal surnud Suits on maetud Stockholmi.

4. pilet
Ülevaade antiiklüürikast, Sappho, Ovidiuse, Vergiliuse looming põhijoontes
A.H Tammsaare elu ja looming, „Juudit“

7. ja 6. sajandil eKr hakkasid oma tekste kirja panema ka luuletajad . Esialgu nimetasid kreeklased luuletajaid eleegia - ja jambi- või laululoojaiks. Eleegiaks nimetati luulet, millele oli omane kaksikvärss, sisuks elulised teemad. Jambi puhul oli iseloomulik kolmik värsimõõt, sisult enamasti satiiriline . Paljude eleegiate eripära seisnes näiteks selles, et need innustasid sõdalasi võitlema. Hellenismiajal tuli käibele mõiste lüürika, mille all mõisteti muusika saatel lauldavat luulet: monoodilist (soololaululine) ja koorilüürikat, mille puhul lisandus tekstile ka tantsuline liikumine. Monoodiline luule oli tundelisema teemakäsitlusega ning erines ka vormilt. See koosnes salmidest e stroofidest. Igal poeedil kujunes välja oma meelisstroof, milles kasutati erinevaid värsivõtteid. Koorilüürika moodustasid matuse- ja pulmalaulud , laulud jumalatele, peolaulud. Koorilüürika sai alguse Spartast, mistõttu jäi dooria dialekt selle laululiigiga seotuks. Koorilauludes kasutati näiteks mütoloogilist ainestikku, osa autoreid oli moraliseeriv, tähelepanuväärseks said ülistuslaulud võitjate, näiteks olümpiavõitjate auks.
Hellenismiperioodil omandas luule olulise tähtsuse. Uueks kultuurikeskuseks oli saanud Aleksandria, mistõttu nimetati tollast luulet ka Aleksandria luuleks. Väljapaistvamad kirjamehed kirjutasid kõrgelt haritud lugejaskonnale ning sellest tulenevalt oli luule vihjav, keeruline. Eelistati väikevorme, nagu epigrammi (lühike pilkeluuletus ), idülil. Keskenduti indiviidile, elamustele ning isiklikule õnnele.
Rooma keisririigi algusaeg oli luule õitseaeg. Osa luuletajaid keskendus riigielule, osa seevastu riigielust kaugetele teemadele. Hiljem kasutasid luuletajad sagedasti satiiri , looming muutus iseäranis teravaks, kohati lausa liialdavaks.
Sappho oli antiikaja kuulsaim poetess ( 7. ja 6. saj). Sappho viljeles monoodilist lüürikat. Tema luule valmis peamiselt neidude sõpruskondades, millele looming oli ühtlasi määratud. Arvatavasti oli Sappho tütarlastele kui kasvatajanna, andes neile elulist nõu. Suurem osa tema lauludest on seotud tunnete ning meelolude väljendamisega, näiteks kohtumisrõõm ja lahkumiskurbus, igatsus jms. Kuna suur osa tema loomingust oli pühendatud tütarlastele, on tekkinud lesbismi-mõiste. Sappho luule keskmes on omaenese tundeelu , kuid seda väljendatakse füüsiliste, väliselt nähtavate ilmingute kirjeldamise kaudu.
Ovidiuse (43 eKr-18 pKr) loomingu hulka kuulub roomapärane armastuseleegia, aga naljatlev-õpetlik suund. Tema kuulsaim teos on „ Metamorfoosid “ on tema ainus heksameetreis säilinud kirjapandud teos. Selle eripära ning väärtus seisneb asjaolus, et Ovidius on teosesse koondanud üle 250 kreeka ja rooma müüdi. Ovidiuse loomingut iseloomustab elegantsus, lihvitud värsitehnika ning materjali küllus, mistõttu on „Metamorfoosid“ antiikajast üks loetavam teos, mille süžeid ja motiive on sagedasti kasutatud ka hiljem.
Vergilius on kahtlemata rooma kirjanduse kõige kõlavam nimi. Esimene tähelepanuväärsem teos „ Bucolica “, mis oli pühendatud karjamaale ja mis paljuski jäljendasid kreeklaste pastoraalset luulet. Ent lisaks armastustemaatikale tõi Vergilius sisse ka Rooma päevakajalisi probleeme. Selle juures suutis autor säilitada meeldiva luulevormi, mis tegi temast Rooma kuulsaima ja enim austatud luulemehe. Järgmises poeemis „Georgica“ ülistas Vergilius Itaalia loodust ja innustas põlluharijaid. Kuigi Vergilius oli luuletajana äärmiselt edukas, soovis ta pühenduda filosoofiale. Tema plaan nurjus, kuna toonane keiser Augustus ootas riigi esipoeedilt uut teost. Vergilius hakkas töötama eepose kallal. Ta oli väga põhjalik, veetis inspiratsiooni kogumise eesmärgil aega Kreekas, kuid haigestus raskelt . Oma surivoodil nõudis teose hävitamist, kuna leidis, et töö pole täiuslik ega lõpetatud. Augustus eiras mehe viimaseid sõnu ning nõnda jäi järelpõlvedele nautimiseks eepos „ Aeneis “, mis koosneb 12 laulust. „Aeneis“ sarnaneb „Iliasega“. Lugu Troojast põgeneva Aeneise rännakutest ning tema võitlustest erinevate hõimudega. „Aeneisega“ pandi pandi alus nn rahvuseepostele.
Anton Hansen Tammsaare lapsepõlv on „Tõe ja õigusega“ väga sarnane. Temagi isa ostis Järvamaale abielludes talu ning perre sündis 12 last. Talu ümbruskondki ühtis teoste kirjeldustega . Perekond oli suur ja majanduslikud võimalused piiratud, mistõttu oli Antoni haridustee sarnaselt Indrekuga heitlik. Kuid koolis oli poiss usin ning andekas. Astus Väike-Maarjasse kihelkonnakooli, kus oli toona paar ärksamat vaimuinimest, nagu Jakob Liiv (Juhan Liivi vend) ning tollane silmapaistev luuletaja Jakob Tamm. Sellest tulenevalt korjas Anton üles luuletamise. Enne gümnaasiumit pidi Anton paar aastat õppimisega vahet pidama ning raha koguma. Vanuse tõttu ta kroonugümnaasiumisse ei sobinud ning sellest tingituna astus Hugo Treffneri eragümnaasiumi. Ka õppeperioodil pidi ta kõrvalt tegema abitöid. Õppur juhendas ka nooremaid. Gümnaasiumis keskendus võõrkeeltele ning kirjandusega. Luges näiteks Dostojevskit, kes tema loome kujunemist mõjutas. Esimestest jutustustest on õnnestunum külaelust rääkiv „Vanad ja noored“. 25-aastasena sai gümnaasiumi lõputunnistuse, misjärel asus tööle Teataja ajalehetoimetuses. Kolleegide hulka kuulusid näiteks Konstantin Päts ja Eduard Vilde . Ajakirjanikuna oli tal suhteliselt vähe aega ning looming jäi tagaplaanile. Ilmub lühijutt „Tähtis päev“, mis räägib lihtsa loo karjapoisi vabast päevast. Selles võib aga näha ka sügavamat eksistentsialistlikku filosoofiat . 1905. aastal toimusid rahutused ning ajakirjaniku töö kaotas ei tundunud usaldusväärne. Tammsaare hakkas käima Tartu Ülikoolis loengutel vabakuulajana, kuid peagi sai temast üliõpilane. Õppis õigusteadust, kuid keskendus ka keeltele. Sellest perioodist pärinevad n-ö üliõpilasnovellid, näiteks „Pikad sammud“. Need olid impressionistlikud ning Tammsaare kogus veidi tuntust. Ülikooli lõpetades tabab meest tuberkuloos ning tal on valida diplomi ning elu vahel. Aruka mehena suundub Harjumaale tervist kosutama . Arstid soovitavad aga mehel vahetada kliimat ning Anton kolib Krimmi, kust naaseb aasta pärast. Peagi ilmneb uus probleem ning tal tuleb sooritada operatsioon , mille õnnestumisprotsent on kaks sajast. Saatuse tahtel kuulus Tammsaare operatsioon nende kahe hulka. 40-aastasena abiellus tema iseloomule vastanduva naisterahvaga, kes oli kange ja käre. 1921. aastal algab Tammsaare loomingu kõrgperiood. Ilmub näidend „Juudit“ ning aasta hiljem romaan „Kõrboja peremees“. 1926 ilmub esimene osa „Tõe ja õiguse“ epopöast, järgmine 1929, kolmas 1931 , aasta hiljem neljas ning 1933 viib autor suurteose lõpuni. 1934. aastal ilmub „Elu ja armastus“, mille sisuks oli armukolmnurk . Aastaste vahedega ilmusid veel „Ma armastasin sakslast “ ja näidend „ Kuningal on külm“. Tammsaare looming muutus üha allegoorilisemaks: kasutas üha rohkem piltlikku väljendusviisi ning sümboleid. Viimane romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan “ ilmus üks aasta enne suurmehe surma. Romaan kannab peamiselt moraali, et ilmaelu on niivõrd keeruline, et isegi kõikvõimsal Vanapaganal ei olnud võimalik maapeal kristlike käskude järgi elada.

5. pilet
Keskaja kirjanduse mõiste, Islandi kirjandus, „Vanem Edda“, keskaegsed kangelaslaulud
A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa analüüs

Keskaja mõiste suhtes ei ole teadlased täielikult üksmeelel. Euroopa kohta valitseb siiski seisukoht, et keskaeg kestis Lääne-Rooma riigi lagunemisest (5. saj) renessansi alguseni (15. saj). Ajastu tähtsaks tunnuseks oli uute religioonide – kristluse, islami ja budismi – tormiline levik. Suure rahvasterände (4-6 saj) käigus põhja- ja idapoolsest Euroopast lõunasse ja läände senistele Rooma riigi aladele tunginud germaani hõimud võtsid kiiresti omaks ristiusu, mida „ paganate “ aladel levitama hakati. Roomast sai paavstivõimu keskus (4. saj). Kuna ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, hävines see Euroopa mandril peaaegu täielikult. Euroopa äärealadel, nagu Iirimaal ja Islandil, kandusid muistsed müüdid ja rahvapärimused aga suust suhu ja kirjast kirja edasi.
Varakeskaja kirjanduslikud mälestusmärgid kuuluvad eepika valdkonda. Eepilistes lugudes jäädvustati sugukondade genealoogiat, muistseid müüte ja uskumusi. Hilisemad iiri saagad olid proosa vormis, kuid nad olid siiski lüürilise kujundlikkuse ning poeetilise rütmiga. Ühiseks jooneks saagade ja laulude puhul olid suured ja õilsad tunded, imed ja maagia ning ürgne loodus.
Islandi olid 9-10 sajandil asustanud norralased ning ristiusk oli rahumeelselt vastu võetud 11. sajandil. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik kannab pealkirja „Vanem Edda“, mis ei ole kindla süžeega ühendatud terviklik eepos, vaid koondab eri aegadest pärit laule. Muuseas, kogumikus sisalduvad laulud on paiguti ka üksteisele vasturääkivad. Arvatavasti kirja pandud 11-12 saj, kuid kogumiku käsikiri pärineb ilmselt 13. sajandist. Kogumiku mütoloogilised laulud räägivad maailma tekkest . Tegelasteks on jumalad hiiud ja nendega sõjajalal olevad jumalad aasid. Tegevuse keskmes on aaside ning vaanide (samuti jumalasugu) tülid ning leppimised. „ Eddas “ on väga palju müütilisi tegelasi. Sõjakangelaste manala on Valhalla , kus langenud sangareid kostitatakse õlle ning mõduga. Teos peegeldab nii muinasskandinaavia aga ka teiste muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmas, uskumusi ja legende. Halastamatu surmavaen ja kättemaks on muinasgermaani jumalate vahekordades tavaline. Iseäralik on asjaolu, et kogumikus pole läbinisti halbu või häid tegelasi. Näiteks tähtsaim jumal Odin on küll muljetavaldav võlumees, kuid sageli oma tegudes ebaõiglane. Seevastu arvatav kurjuse kehastus Loki, ilmutab kohati vaimukat abivalmidust. Siiski tuleb kogumikust välja ka vanaskandinaaviale omased kõlbelised väärtused. Odinit hinnatakse arukuse, mõõdukuse, ettenägelikkuse ning sõpruse pärast. „Vanem Edda“ sisaldab hulgaliselt ka laule, milles kesksel kohal on jumalate asemel inimeste kangelased. Ent nendeski kangelaslauludes põimub sangarite saatus müütidega. Näiteks on inimestel võime muutuda loomadeks või aru saada nende keelest. Nagu kogu muistne germaani rahvaste luule, ei tunne „Edda“ laulud riimi . See tuli hiljem romaani mõjutustega. Kõlavus saavutati eelkõige rõhkude korrapärasusega.
„Eddaga“ enam-vähem samal ajal levis Islandil ka skaldide luule. Nad olid elukutselised laulikudm kes kuulusid kuningate ja ülikute kaaskonda ning ülistasid nende kangelastegusid. Nad paistsid silma eriti arenenud värsikunstiga. On ka teooriaid, mis seostavad skalte ja trubaduure, sest viikingite retked ulatusid nii Prantsusmaale, Põhja-Itaaliasse kui ka Bütsantsini.
Kangelaslauludes (11-13 saj) hakkab avalduma rahvusteadvus. Nad kuuluvad kristlik-katoliikliku kiriku suure mõjuvõimu ja ristisõjade aega, mistõttu tõuseb neis esile kristluse teenimise ja levitamise vaim. Laulude päristolu ei ole selge ning autoreid ei teata. Romantismiajastul alguse saanud teooria kohaselt kujunesid kangelaslaulud rahvaluulest, misjärel ühendati need mahukateks eeposteks. Ent allikaid oli ilmselt teisigi, näiteks proosapärimused ja saagad. Prantsusmaal levis seda laadi eepika kõige varem. Prantsusmaal kandisid kangelaslaule ette elukutselised laulikud e žonglöörid, Hispaanias huglaarid ja Saksamaal špiilmannid. Žonglöörid (ka huglaarid, špiilmannid) rändasid maakohast maakohta, kus pühade ajal esineti linna- ja külaplatsidel. Laulud peegeldavad kord kaugemat, kord lähemat, kord mütoloogilist, kord faktilähedast ajalugu. Igal juhul esindavad nad aga kollektiivset elutunnet, tõstes esile rahva hingelaadi ning püüdlusi.
„ Rolandi laul“ (umbes 1100) on prantslaste kuulsaim kangelaslaul , mis paistab silma oma kunstilise terviklikkusega. Teose eesmärk on ülistada prantslaste isamaa-armastust ja Karl Suure kui kristliku rüütli võitlust araablaste kui paganate vastu. Teoses on palju poeetilisi liialdusi. Teose poeetiline meeleolu ning lummav pinge tuleneb sellest, et autor suudab oma tegelasi kujutada elulähedastena. Näiteks kangelane Roland ei ole veatu , kuid tema rüütliuhkus loob dramaatlise olukorra, valmistades ette kangelase mäterlikku surma. Tähelepanuväärne on ka see, et autor kujutab võitlusi nii prantslaste kui mauride (araablaste) vaatepunktist.
Hispaanlaste „Laul minu Cidist “ peegeldab ajalugu märksa tõetruumalt. Ilmselt seetõttu, et tegevuse toimumise ning kirjapaneku vaheline aeg oli palju lühem. Ka Cidi eraelu puudutavad teemad ei ulatu üleloomulikkuseni.