Kirjanduse lõpueksam 2011 (0)

Sisukord

Sisukord 1
1. pilet Kirjanduse põhiliigid – eepika , lüürika, dramaatika , ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs S. Oksanen „Puhastus“ 3
2. pilet Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed A. Gailiti elu ja looming, teose analüüs 4
3. pilet Antiikteater – tekkimine, lavastuslik ja korralduslik külg, Sophokles „Kuningas Oidipus “ G. Suitsu elu ja looming, paari luuletuse analüüs 6
4. pilet Ülevaade antiiklüürikast, Sappho , Ovidiuse, Vergiliuse looming põhijoontes A.H Tammsaare elu ja looming, „Juudit“ 7
5. pilet Keskaja kirjanduse mõiste, Islandi kirjandus, „Vanem Edda “, keskaegsed kangelaslaulud A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa analüüs 10
6. pilet Linnakirjandus keskajal, francois villon A. alliksaare elu ja looming, paari luuletuse analüüs 12
7. pilet Renessansi mõiste, Dante elu ja looming, ülevaade „ Jumalikust komöödiast“ M. Underi elu ja looming, paari luuletuse analüüs 14
8. pilet G. Boccaccio või Cervantese elu ja loomingu ülevaade Ülevaade väliseesti kirjandusest 16
9. pilet W. Shakespeare ’i elu ja looming, ühe näidendi analüüs J. Krossi elu ja looming, ühe romaani analüüs 18
10. pilet Klassitsismi mõiste, Moliere ’i elu ja looming, „ Misantroop “ H. Visnapuu elu ja loomingu ülevaade, paari luuletuse analüüs 20
11. pilet Valgustuskirjandus , Voltaire ’i, Rousseau ’ kirjanduslik tegevus Postmodernism kirjanduses, „Sügisballi“ analüüs 22
12. pilet J. W. von Goethe elu ja looming, „Faust“ I osa Kirjanduselu Eestis 1922-1940. Ülevaade „Arbujate“ tegevusest 24
13. pilet Romantismi mõiste, ühe romantismi esindaja elu (Hugo või Scott ), loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs Ülevaade „Siuru“ tegevusest. Ajaluule ja „ Tarapita “ 25
14. pilet A. Puškini elu ja looming, „ Jevgeni Onegin “ Eesti kirjanduse lätteil (kroonikaist kuni K. J. Petersonini 27
15. pilet M. Lermontovi elu ja looming, „Meie aja kangelane“ F. R. Kreutzwaldi elu ja looming, eesti rahvuseepose kujunemine 28
16. pilet L. Tolstoi elu ja looming, ühe romaani analüüs J. Viidingu elu ja looming, paari luuletuse analüüs 30
17. pilet Realismi mõiste ja põhitunnused, naturalism . Ühe realismi esindaja elu ( Balzac , Flaubert , Zola , Stendhal) ja loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs Ülevaade „Noor-Eesti“ tegevusest 31
18. pilet E.A. Poe elu ja looming, ühe romaani analüüs K. Ristikivi elu ja looming, ühe romaani analüüs 33
19. pilet F. Dostojevski elu ja looming, ühe romaani analüüs A. Kivirähki elu ja looming, „Mees, kes teadis ussisõnu“ 35
20. pilet G. de Maupassanti elu ja looming, ühe romaani ja kahe novelli analüüs K. J Petersoni elu ja loomingu ülevaade, paari luuletuse analüüs 37
21. pilet O. Wilde ’i elu ja looming, „ Dorian Gray portree“ Kirjanduselu Eestis 1940-1970 (sotsialistlik realism , võitlus vabavärsi eest, kassetipõlvkond) 38
22. pilet A. Tšehhovi elu ja looming, ühe näidendi ning kahe novelli analüüs A. H. Tammsaare „Tõde ja Õigus“ vabalt loetud osa analüüs 40
23. pilet E. M. Remarque ’i elu ja looming, „Läänerindel muutuseta“ J. Liivi elu ja looming, paari luuletuse analüüs 41
24. pilet M. Bulgakovi elu ja looming, „Meister ja Margarita“ F. Tuglase elu ja looming, ühe novelli analüüs 43
25. pilet Modernism . Modernistlik romaan. Romaaniuuendus. E. Hemingway või H. Hesse elu ja looming ning ühe teose analüüs L. Koidula elu ja looming, paari luuletuse analüüs 44

1. pilet
Kirjanduse põhiliigid – eepika, lüürika, dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs
S. Oksanen „Puhastus“

Eepika (kr epikos e jutustav) kuulub ilukirjanduse põhiliikide hulka. Ainestiku ja selle ulatuse ning kujutamislaadi põhjal jaguneb eepika žanrideks: eepos , romaan (suurvormid), novell , jutustus, lühijutt, valm, muinasjutt , anekdoot (väikevormid). Teisisõnu, üldiselt mõistetakse eepika all jutustavaid žanreid. Eepika võib olla nii proosa- kui ka värsivormis.
Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika. Žanri põhitunnus on jutustaja olemasolu, kes vahendab lugejale toimuvaid või minevikus toimunud sündmusi. Suurvormides jutustatakse väga põhjalikult ning laia haardega, väikevormide puhul valikuliselt ja tihendatult. Vanemas kirjanduses on tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas aga eelkõige isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused.
Lüürika (kr lyrikos e lüüra saatel lauldav, tundeküllane) on kirjanduse põhiliik. Kui eepikat iseloomustab sündmuste objektiivne kujutamine, siis lüürika keskmes on lüürilise minaisiku elamused , hinge- ja mõtteliikumised. Lüürika esineb enamasti luules.
Lüürika on ürgne eneseväljenduse vorm. Vanimad teadaolevad lüürilise luule mälestised pärinevad kolmandast aastatuhendest eKr. Euroopalik luule sai teadaolevalt alguse vanades heebrea religioossetes lauludes. Tähelepanuväärsemaks peetakse kreeka soolo - e monoodilist laulu, mida kanti ente lauldes või poollauldes. Alusepanijad: Alkaios ja Sappho (6. saj eKr) – sõpruse ja armastuse ülistamine, surma vältimatus.
Keskajal muutus lüürika üha religioossemaks, kuid õukonna- ja rändlaulikud viljelesid ka humaansemaid žanre, nagu alba , pastoraal. Lüürika õitsenguperioodiks peetakse renessanssi ( Petrarca , Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe).
Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks , va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel.
Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhižanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus ( Aischylos , Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism , mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama. Sel perioodil tõusis dramaatika tähelepandavale kohale teiste kirjandusliikide kõrval ( Shaw , Tšehhov).

2. pilet
Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed
A. Gailiti elu ja looming, teose analüüs

Antiik tuleneb ladinakeelsest sõnast antiquus, mille tähendus on ’vana’ või ’ muistne ’. Antiikkirjanduse all mõeldakse vanakreeka ja vanarooma kirjandust, mis on vanimad Euroopas tekkinud kirjandused. Antiikkirjandus on olulisel määral mõjutanud hilisema euroopa kirjanduse kujunemist.
Vanakreeka kirjanduse ja kunstiloome peamiseks esmaseks allikaks peetakse kreeka mütoloogiat. Peamisteks müütideks olid loomismüüdidid ja kangelasmüüdid.
Kreeka kirjandusloo võib jaotada perioodideks:
1) arhailine ajajärk (8-6 saj eKr) – arhailine ehk algus
2) klassikaline periood (5-4 saj eKr) – periood, mil domineerid atika dialekt ning mil kirjanduslikuks pealinnaks oli Ateena
3) hellenismi ajajärk (3-1 saj eKr) – sai alguse Aleksander Suure vallutusretkedega, kreeka keele ja kultuuri laialdane levik eelkõige ida suunas
4) Rooma impeeriumi periood (1-6 saj pKr)
Viiendast sajandist jätkub kreekakeelne kirjandus bütsantsi kirjandusena ning pärast Bütsantsi vallutamist türklaste poolt uuskreeka kirjandusena.
Rooma kultuur on saanud oma nime Rooma linna järgi. Linnas elasid peamiselt latiinid, mistõttu sai ladina keelest rooma kirjanduse keel. Latiinid suutsid järk-järgult endale allutada üha rohkem naaberalasid ning 1. saj eKr kujunes Rooma impeerium .
Roomlased on isegi tunnistanud, et lähtuti kreeka eeskujudest, tunnistati kreeklaste ülimust kunstis. Siiski vormis rooma kultuur omanäolise, rahvusliku kirjanduse, mille peamine missioon oli antiigipärandi edasikandmine.
Perioodid:
1) kuni 3. saj eKr – nimetuseta periood, rahvaloominguline sõnakunst ning üksikud kirjapanekud
2) nn arhailine ajajärk (3. -2. saj eKr)- kujunesid kreeka eeskujudel kirjanduslikud žanrid – eepos, tragöödia, komöödia, kõnekunst
3) klassikaline e nn kuldne ajajärk (1. saj eKr) – luuleteosed (Catullus), kõrgetasemelised proosateosed ( Cicero , Caesar), formeerus kirjanduskeel mimg ettekujutus kirjanduslikest stiilidest. Hiljem eelkõige luule õitseaeg ( Vergilius , Horatius)
4) hõbedane ajajärk (1.-2. saj pKr) – peamiselt tragöödia ja filosoofiline proosa ( Seneca ), satiir (Petronius), ajalooproosa ( Tacitus )
5) hiline impeeriumi periood kuni keskajani – ladinakeelne kirjandus kestab edasi eelkõige kristliku kirjandusena
August Gailit ( 1891 -1960) sündis Tartumaal lätlasest puuseppa perekonda. Gailiti ema oli pärit saksastunud eestalste perekonnast. Kodus suheldi läti keeles, vanavanematega saksa keeles, kuid perekond oskas ka eesti keelt. Koolis suutis August omandada vene keele – noor poiss valdas soravalt nelja keelt. Pereisa Gailit rändab oma elukutse tõttu palju ning harvad pole juhud , mil pojadki kaasa võetakse. 1899 astub August Valga kihelkonnakooli ning seejärel Valga linnakooli, kuid poisi haridustee jääb poolikuks. 1905-1907 käib Tartu linnakoolis, kuid ei lõpeta ka seda. Siiski jääb elama Tartusse ning õpib iseseisvalt, eratundides. Tal on huvi kirjanduse ning ajakirjanduse vastu. Teeb algust ka loometegevusega (novell „ÖÖ“ ja pikem jutustus „Kui päike läheb looja“). 1911 asub Tartust elama Riiga , kuhu on kolinud ka tema vanemad vennad. Töötab ajakirjanikuna. I ms ajal töötab Galit sõjakirjasaatjana, kuid kui rinne jõuab Riiani, lahkub mees Tallinnasse, hakates tööle Tallinna Teataja toimetuses. Tutvub ka Henrik Visnapuuga, kellega lüüakse aktiivselt kaasa Siuru tegevuses. 1917 aastal töötab Gailit Tartu Postimehes, kus tema kirjutisi iseloomustab teravus. Ka Vabadussõjas on Gailit kirjasaatja. Pärast sõda töötab paar aastat Riias Eesti saatkonnas ning seejärel siirdub Lääne-Euroopasse. Naastes asub tööle vabakutselise kirjanikuna Tartus. 1932-1934 töötab Vanemuise direktorina, misjärel kolib koos perega Tallinna, pühendudes taas kirjanikutööle. II ms ajal 1944. aastal põgeneb Rootsi, kus aastal 1960 ka sureb .
Looming
1909-1924 – iseloomulikeks joonteks on romantiline laad, erandlikud karatkerid ja hingeseisundid. Sellesse ajajärku jääb seotus Siuruga. Gailit püüdis luua erakordset ning seda nii materjali, sõnastuse kui tegelaste osas. Tegevuspaikadeks olid näiteks eksootiline saar, meri või tundmatu maakoht . Tegelasteks fantastilised olevused. Iseäralik oli Gailiti puhul üleloomulike jõudude ja juhtumite kasutamine. Näiteks inimene muutub kuradiks või mustaks kassiks, saatan muudab kloostri bordelliks jms. Sellega sümboliseerib Gailit ajastu õudust ning inimese abitust. Selle perioodi teosed: novellikogumikud „ Saatana karussell“, „Augusti Gailiti surm“, „Rändavad rüütlid“, „ Idioot “; följetonikogu „Klounid ja faunid “; romaanid „ Muinasmaa “ ja „ Purpurne surm“.
1924-1944 – loomingu teises pooles muutus Gailit pessimistlikumaks, kaotas ülepakutuse, kuid sellegipoolest ei saa Gailitist realisti. Põhijoonteks lüürilisus, kriitilisus , kuid samas ka koomika ja fantastiline liialdus .
Teosed: novellikogud „Vastu hommikut“ ja Ristisõitjad“, romaanid „Toomas Nipernaadi “, „Karge meri“ ja „Ekke Moor “
Pagulusaastatel mõtiskleb eestluse teemadel . Romaanid „Üle rahuti vee“, „Kas mäletad, mu arm?“ ja „ Leegitsev süda“

3. pilet
Antiikteater – tekkimine, lavastuslik ja korralduslik külg, Sophokles „Kuningas Oidipus“
G. Suitsu elu ja looming, paari luuletuse analüüs

Vanakreeka teatri esimene etendus, mille lavastas Thespis , toimus väidetavalt 534 eKr. Vanakreeka teater kujunes välja viljakuse- ja veinijumal Dionysose auks korraldatud pidustustest (dionüüsiatest). Esialgu oli teater pigem tegevusest jutustamine kui tegevuse kujutamine. Komöödiad ja tragöödiad olid tekkepäralt kultuslikud-rituaalsed, kuid ajapikku omandasid esteetilise, meelelahutusliku funktsiooni.
Antiikajal oli teater võrdlemisi tinglik : vaataja pidi arvestama erinevate formaalsustega etenduse sisus ja vormis. Tähelepanuväärseim oli ilmselt see, et antiikteater põhines sõnal ja kõnel. Liikumine ja miimika oli piiratud. Oluline roll oli näitleja maskil, mis määras ära tegelaskuju kõige üldisemad jooned.
Tragöödiat peetakse vanimaks žanriks. Kreeka tragöödiat nimetatakse tekkekoha järgi atika tragöödiaks. Tekkimise osas on võimalik teha ainult oletusi. Ühe levinuma teooria kohaselt kujunes välja sokuohvri toomistest. Samuti seotakse tragöödiat saatürdraamaga (satüür – hobusetaolised inimesed, Dionysose kaaslased). Tragöödia põhines ditürambidel (ülistuslauludel Dionysosele), mida esitas koor. Ühtlasi põhines tragöödia eeslaulja või esinäitleja ning koori vahelisel dialoogil . Esinäitlejale e protagonistile tõi Aischylos juurde ka teise näitleja ning Sophokles omakorda kolmandagi tegelaskuju.
Komöödia sai alguse pilkelauludest, mida laulsid lõbusad meestesalgad. Sellest kujuneski pilkeline ning mõnitav žanr, kus kasutati vaba keelepruuki (kõnes sisaldus nii roppusi kui erootilisi nalju). Eelkõige oli tegemist poliitilise satiiriga. Olulisel kohal oli peategelaste sõnasõda e agoon . Komöödia oli mõneti revolutsiooniline: väljuti lavalisest tinglikkusest. Näiteks vahel võttis koor maskid eest ning räägiti otsesõnu, mida autor palus neil kuulutada. Komöödia esimeseks suurmeistriks peetakse Aristophanest.
Esituspaigaks kujunes Ateenas teater – kolmest osast koosnev ruum. Üheks oli orkestra e ringikujuline väljak, kus esinesid koorilüürika ettekandjad. Hiljem, kui tantsiv koor enam etendustes ei osalenud, muutus see rooma teatris poolringiks. Teiseks paigaks oli skene (stseen), kus näitlejad said oma välimust muuta. Hiljem kujunes sellest püsiv lavatagune. Kolmas teatriruumi osa oli theatron e vaatamispaik. Hiljem omandas see termin kogu teatriruumi tähistuse.
Etendused olid seotud võistluse ja auhindamisega. Kui esialgu võistlesid omavahel autorid ja koreegid (jõukad kodanikud, kelle kohustus oli kanda teatri kulud), siis alates 5. sajandist ka esinäitlejad.
Rooma teater kujunes mõistagi välja kreeka teatrist. Rooma teater keskendus komöödiale. Rooma teatris polnud enam tantsuväljakut. Lava oli kõrge ja pikk, kujutades enamasti tänavapilti. Tegevuspaigaks sai olla ainult Kreeka: esiteks seetõttu, et nii oli kreeka originaalis, kuid ka põhjusel, et mitte rooma enda rahvast solvata. Esialgu kulges tegevus pidevalt, kuid hiljem jaotati kolmeks vaatuseks. Rooma teatris ei esinenud kodanikud, sest sel juhul oleks ta kaotanud oma staatuse. Ka Roomas kuulusid teatrietendused pidustuste kavasse, kuid need olid üksnes vaatemängulise-lõbustusliku iseloomuga . Publik oli lihtne ning kunsti vallas kogenematu.
Sophokles oli soosituim poeet – ta võitis kõige enam esimesi auhindu. Temalt on meieni jõudnud 7 tragöödiat. Koori osa tema tragöödiais on tegevusega küll seaotud, kuid koor on eelkõige mõtliku ning moraliseeriva kommentaatori rollis. Esiplaanile tõuseb indiviidi traagiline saatus.
Gustav Suits sündis Tartumaal Võnnus koolmeistri perekonda 1883. aastal. Lapsepõlves oli väga andekas, väidetavalt suuts läbi lugeda piibli. Esialgu õppis Võnnu külakoolis, hiljem Tartus algkoolis ning gümnaasiumis, kus õppis vene, saksa, prantsue ja kreeka keelt. 1904 . aastal siirdus ka Tartu Ülikooli, kuid suundus sealt peagi Helsingisse. Teda huvitas kirjanduslugu ja rahvaluule , kuid ka soomekeelne kirjandus. 1905. aastal ilmus mehelt esimene luulekogu pealkirjaga „Elutuli“, mille lõi maailma muutmise vaimus . Iseloomulik ka jõulisus, arusaadavus ning vormimeisterlikkus. 1910 . aastal ülikooli lõpetanuna töötas esialgu Helsingi ülikooli raamatukogus ning hiljem gümnaasiumi keeleõpetajana. 1913. aastal avaldas teise luulekogu „Tuule maa“, mis oli kirjutatud veidi teises võtmes. Suits oli saanud vanemaks, küpsemaks ning mõistis, et ideed ühiskonna muutmisest on utoopilised. 1914. saab stipendiumi, et minna Prantsusmaale, kuid I ms puhkemise tõttu osutub see kasutuks. 1919. kutsutakse Suits Tartu ülikooli kirjanduse õppetooli tööle. Suits oli põhjalik ettevalmistaja ning sellest tulenevalt asus tööle alles 1921. Temast sai professor ning tema käe all kujunes eesti akadeemiline kirjandusteadlaste põlvkond. 1920. avaldas Suits armastusluule kogumiku „Ohvri suits“, 1922. aastal rahvaluule ballaad „Lapse sünd“ ning samal aastal ilmub revolutsiooni sõlmküsimusi analüüsiv „Kõik on kokku unenägu“, misjärel keskendus õpetamisele ülikoolis. Suurem osa tema käsikirjadest põles II ms ajal. 1944. aastal põgenes Rootsi, kus töötas samuti raamatukogus. 1950. ilmus tema viimane luulekogu „Tuli ja tuul“. 1956. aastal surnud Suits on maetud Stockholmi.

4. pilet
Ülevaade antiiklüürikast, Sappho, Ovidiuse, Vergiliuse looming põhijoontes
A.H Tammsaare elu ja looming, „Juudit“

7. ja 6. sajandil eKr hakkasid oma tekste kirja panema ka luuletajad . Esialgu nimetasid kreeklased luuletajaid eleegia - ja jambi- või laululoojaiks. Eleegiaks nimetati luulet, millele oli omane kaksikvärss, sisuks elulised teemad. Jambi puhul oli iseloomulik kolmik värsimõõt, sisult enamasti satiiriline . Paljude eleegiate eripära seisnes näiteks selles, et need innustasid sõdalasi võitlema. Hellenismiajal tuli käibele mõiste lüürika, mille all mõisteti muusika saatel lauldavat luulet: monoodilist (soololaululine) ja koorilüürikat, mille puhul lisandus tekstile ka tantsuline liikumine. Monoodiline luule oli tundelisema teemakäsitlusega ning erines ka vormilt. See koosnes salmidest e stroofidest. Igal poeedil kujunes välja oma meelisstroof, milles kasutati erinevaid värsivõtteid. Koorilüürika moodustasid matuse- ja pulmalaulud , laulud jumalatele, peolaulud. Koorilüürika sai alguse Spartast, mistõttu jäi dooria dialekt selle laululiigiga seotuks. Koorilauludes kasutati näiteks mütoloogilist ainestikku, osa autoreid oli moraliseeriv, tähelepanuväärseks said ülistuslaulud võitjate, näiteks olümpiavõitjate auks.
Hellenismiperioodil omandas luule olulise tähtsuse. Uueks kultuurikeskuseks oli saanud Aleksandria, mistõttu nimetati tollast luulet ka Aleksandria luuleks. Väljapaistvamad kirjamehed kirjutasid kõrgelt haritud lugejaskonnale ning sellest tulenevalt oli luule vihjav, keeruline. Eelistati väikevorme, nagu epigrammi (lühike pilkeluuletus ), idülil. Keskenduti indiviidile, elamustele ning isiklikule õnnele.
Rooma keisririigi algusaeg oli luule õitseaeg. Osa luuletajaid keskendus riigielule, osa seevastu riigielust kaugetele teemadele. Hiljem kasutasid luuletajad sagedasti satiiri , looming muutus iseäranis teravaks, kohati lausa liialdavaks.
Sappho oli antiikaja kuulsaim poetess ( 7. ja 6. saj). Sappho viljeles monoodilist lüürikat. Tema luule valmis peamiselt neidude sõpruskondades, millele looming oli ühtlasi määratud. Arvatavasti oli Sappho tütarlastele kui kasvatajanna, andes neile elulist nõu. Suurem osa tema lauludest on seotud tunnete ning meelolude väljendamisega, näiteks kohtumisrõõm ja lahkumiskurbus, igatsus jms. Kuna suur osa tema loomingust oli pühendatud tütarlastele, on tekkinud lesbismi-mõiste. Sappho luule keskmes on omaenese tundeelu , kuid seda väljendatakse füüsiliste, väliselt nähtavate ilmingute kirjeldamise kaudu.
Ovidiuse (43 eKr-18 pKr) loomingu hulka kuulub roomapärane armastuseleegia, aga naljatlev-õpetlik suund. Tema kuulsaim teos on „ Metamorfoosid “ on tema ainus heksameetreis säilinud kirjapandud teos. Selle eripära ning väärtus seisneb asjaolus, et Ovidius on teosesse koondanud üle 250 kreeka ja rooma müüdi. Ovidiuse loomingut iseloomustab elegantsus, lihvitud värsitehnika ning materjali küllus, mistõttu on „Metamorfoosid“ antiikajast üks loetavam teos, mille süžeid ja motiive on sagedasti kasutatud ka hiljem.
Vergilius on kahtlemata rooma kirjanduse kõige kõlavam nimi. Esimene tähelepanuväärsem teos „ Bucolica “, mis oli pühendatud karjamaale ja mis paljuski jäljendasid kreeklaste pastoraalset luulet. Ent lisaks armastustemaatikale tõi Vergilius sisse ka Rooma päevakajalisi probleeme. Selle juures suutis autor säilitada meeldiva luulevormi, mis tegi temast Rooma kuulsaima ja enim austatud luulemehe. Järgmises poeemis „Georgica“ ülistas Vergilius Itaalia loodust ja innustas põlluharijaid. Kuigi Vergilius oli luuletajana äärmiselt edukas, soovis ta pühenduda filosoofiale. Tema plaan nurjus, kuna toonane keiser Augustus ootas riigi esipoeedilt uut teost. Vergilius hakkas töötama eepose kallal. Ta oli väga põhjalik, veetis inspiratsiooni kogumise eesmärgil aega Kreekas, kuid haigestus raskelt . Oma surivoodil nõudis teose hävitamist, kuna leidis, et töö pole täiuslik ega lõpetatud. Augustus eiras mehe viimaseid sõnu ning nõnda jäi järelpõlvedele nautimiseks eepos „ Aeneis “, mis koosneb 12 laulust. „Aeneis“ sarnaneb „Iliasega“. Lugu Troojast põgeneva Aeneise rännakutest ning tema võitlustest erinevate hõimudega. „Aeneisega“ pandi pandi alus nn rahvuseepostele.
Anton Hansen Tammsaare lapsepõlv on „Tõe ja õigusega“ väga sarnane. Temagi isa ostis Järvamaale abielludes talu ning perre sündis 12 last. Talu ümbruskondki ühtis teoste kirjeldustega . Perekond oli suur ja majanduslikud võimalused piiratud, mistõttu oli Antoni haridustee sarnaselt Indrekuga heitlik. Kuid koolis oli poiss usin ning andekas. Astus Väike-Maarjasse kihelkonnakooli, kus oli toona paar ärksamat vaimuinimest, nagu Jakob Liiv (Juhan Liivi vend) ning tollane silmapaistev luuletaja Jakob Tamm. Sellest tulenevalt korjas Anton üles luuletamise. Enne gümnaasiumit pidi Anton paar aastat õppimisega vahet pidama ning raha koguma. Vanuse tõttu ta kroonugümnaasiumisse ei sobinud ning sellest tingituna astus Hugo Treffneri eragümnaasiumi. Ka õppeperioodil pidi ta kõrvalt tegema abitöid. Õppur juhendas ka nooremaid. Gümnaasiumis keskendus võõrkeeltele ning kirjandusega. Luges näiteks Dostojevskit, kes tema loome kujunemist mõjutas. Esimestest jutustustest on õnnestunum külaelust rääkiv „Vanad ja noored“. 25-aastasena sai gümnaasiumi lõputunnistuse, misjärel asus tööle Teataja ajalehetoimetuses. Kolleegide hulka kuulusid näiteks Konstantin Päts ja Eduard Vilde . Ajakirjanikuna oli tal suhteliselt vähe aega ning looming jäi tagaplaanile. Ilmub lühijutt „Tähtis päev“, mis räägib lihtsa loo karjapoisi vabast päevast. Selles võib aga näha ka sügavamat eksistentsialistlikku filosoofiat . 1905. aastal toimusid rahutused ning ajakirjaniku töö kaotas ei tundunud usaldusväärne. Tammsaare hakkas käima Tartu Ülikoolis loengutel vabakuulajana, kuid peagi sai temast üliõpilane. Õppis õigusteadust, kuid keskendus ka keeltele. Sellest perioodist pärinevad n-ö üliõpilasnovellid, näiteks „Pikad sammud“. Need olid impressionistlikud ning Tammsaare kogus veidi tuntust. Ülikooli lõpetades tabab meest tuberkuloos ning tal on valida diplomi ning elu vahel. Aruka mehena suundub Harjumaale tervist kosutama . Arstid soovitavad aga mehel vahetada kliimat ning Anton kolib Krimmi, kust naaseb aasta pärast. Peagi ilmneb uus probleem ning tal tuleb sooritada operatsioon , mille õnnestumisprotsent on kaks sajast. Saatuse tahtel kuulus Tammsaare operatsioon nende kahe hulka. 40-aastasena abiellus tema iseloomule vastanduva naisterahvaga, kes oli kange ja käre. 1921. aastal algab Tammsaare loomingu kõrgperiood. Ilmub näidend „Juudit“ ning aasta hiljem romaan „Kõrboja peremees“. 1926 ilmub esimene osa „Tõe ja õiguse“ epopöast, järgmine 1929, kolmas 1931 , aasta hiljem neljas ning 1933 viib autor suurteose lõpuni. 1934. aastal ilmub „Elu ja armastus“, mille sisuks oli armukolmnurk . Aastaste vahedega ilmusid veel „Ma armastasin sakslast “ ja näidend „ Kuningal on külm“. Tammsaare looming muutus üha allegoorilisemaks: kasutas üha rohkem piltlikku väljendusviisi ning sümboleid. Viimane romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan “ ilmus üks aasta enne suurmehe surma. Romaan kannab peamiselt moraali, et ilmaelu on niivõrd keeruline, et isegi kõikvõimsal Vanapaganal ei olnud võimalik maapeal kristlike käskude järgi elada.

5. pilet
Keskaja kirjanduse mõiste, Islandi kirjandus, „Vanem Edda“, keskaegsed kangelaslaulud
A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa analüüs

Keskaja mõiste suhtes ei ole teadlased täielikult üksmeelel. Euroopa kohta valitseb siiski seisukoht, et keskaeg kestis Lääne-Rooma riigi lagunemisest (5. saj) renessansi alguseni (15. saj). Ajastu tähtsaks tunnuseks oli uute religioonide – kristluse, islami ja budismi – tormiline levik. Suure rahvasterände (4-6 saj) käigus põhja- ja idapoolsest Euroopast lõunasse ja läände senistele Rooma riigi aladele tunginud germaani hõimud võtsid kiiresti omaks ristiusu, mida „ paganate “ aladel levitama hakati. Roomast sai paavstivõimu keskus (4. saj). Kuna ristiusk ei soosinud muistsetel paganlikel uskumustel põhinevat rahvaloomingut, hävines see Euroopa mandril peaaegu täielikult. Euroopa äärealadel, nagu Iirimaal ja Islandil, kandusid muistsed müüdid ja rahvapärimused aga suust suhu ja kirjast kirja edasi.
Varakeskaja kirjanduslikud mälestusmärgid kuuluvad eepika valdkonda. Eepilistes lugudes jäädvustati sugukondade genealoogiat, muistseid müüte ja uskumusi. Hilisemad iiri saagad olid proosa vormis, kuid nad olid siiski lüürilise kujundlikkuse ning poeetilise rütmiga. Ühiseks jooneks saagade ja laulude puhul olid suured ja õilsad tunded, imed ja maagia ning ürgne loodus.
Islandi olid 9-10 sajandil asustanud norralased ning ristiusk oli rahumeelselt vastu võetud 11. sajandil. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik kannab pealkirja „Vanem Edda“, mis ei ole kindla süžeega ühendatud terviklik eepos, vaid koondab eri aegadest pärit laule. Muuseas, kogumikus sisalduvad laulud on paiguti ka üksteisele vasturääkivad. Arvatavasti kirja pandud 11-12 saj, kuid kogumiku käsikiri pärineb ilmselt 13. sajandist. Kogumiku mütoloogilised laulud räägivad maailma tekkest . Tegelasteks on jumalad hiiud ja nendega sõjajalal olevad jumalad aasid. Tegevuse keskmes on aaside ning vaanide (samuti jumalasugu) tülid ning leppimised. „ Eddas “ on väga palju müütilisi tegelasi. Sõjakangelaste manala on Valhalla , kus langenud sangareid kostitatakse õlle ning mõduga. Teos peegeldab nii muinasskandinaavia aga ka teiste muinasgermaani rahvaste kujutlusi maailmas, uskumusi ja legende. Halastamatu surmavaen ja kättemaks on muinasgermaani jumalate vahekordades tavaline. Iseäralik on asjaolu, et kogumikus pole läbinisti halbu või häid tegelasi. Näiteks tähtsaim jumal Odin on küll muljetavaldav võlumees, kuid sageli oma tegudes ebaõiglane. Seevastu arvatav kurjuse kehastus Loki, ilmutab kohati vaimukat abivalmidust. Siiski tuleb kogumikust välja ka vanaskandinaaviale omased kõlbelised väärtused. Odinit hinnatakse arukuse, mõõdukuse, ettenägelikkuse ning sõpruse pärast. „Vanem Edda“ sisaldab hulgaliselt ka laule, milles kesksel kohal on jumalate asemel inimeste kangelased. Ent nendeski kangelaslauludes põimub sangarite saatus müütidega. Näiteks on inimestel võime muutuda loomadeks või aru saada nende keelest. Nagu kogu muistne germaani rahvaste luule, ei tunne „Edda“ laulud riimi . See tuli hiljem romaani mõjutustega. Kõlavus saavutati eelkõige rõhkude korrapärasusega.
„Eddaga“ enam-vähem samal ajal levis Islandil ka skaldide luule. Nad olid elukutselised laulikudm kes kuulusid kuningate ja ülikute kaaskonda ning ülistasid nende kangelastegusid. Nad paistsid silma eriti arenenud värsikunstiga. On ka teooriaid, mis seostavad skalte ja trubaduure, sest viikingite retked ulatusid nii Prantsusmaale, Põhja-Itaaliasse kui ka Bütsantsini.
Kangelaslauludes (11-13 saj) hakkab avalduma rahvusteadvus. Nad kuuluvad kristlik-katoliikliku kiriku suure mõjuvõimu ja ristisõjade aega, mistõttu tõuseb neis esile kristluse teenimise ja levitamise vaim. Laulude päristolu ei ole selge ning autoreid ei teata. Romantismiajastul alguse saanud teooria kohaselt kujunesid kangelaslaulud rahvaluulest, misjärel ühendati need mahukateks eeposteks. Ent allikaid oli ilmselt teisigi, näiteks proosapärimused ja saagad. Prantsusmaal levis seda laadi eepika kõige varem. Prantsusmaal kandisid kangelaslaule ette elukutselised laulikud e žonglöörid, Hispaanias huglaarid ja Saksamaal špiilmannid. Žonglöörid (ka huglaarid, špiilmannid) rändasid maakohast maakohta, kus pühade ajal esineti linna- ja külaplatsidel. Laulud peegeldavad kord kaugemat, kord lähemat, kord mütoloogilist, kord faktilähedast ajalugu. Igal juhul esindavad nad aga kollektiivset elutunnet, tõstes esile rahva hingelaadi ning püüdlusi.
„ Rolandi laul“ (umbes 1100) on prantslaste kuulsaim kangelaslaul , mis paistab silma oma kunstilise terviklikkusega. Teose eesmärk on ülistada prantslaste isamaa-armastust ja Karl Suure kui kristliku rüütli võitlust araablaste kui paganate vastu. Teoses on palju poeetilisi liialdusi. Teose poeetiline meeleolu ning lummav pinge tuleneb sellest, et autor suudab oma tegelasi kujutada elulähedastena. Näiteks kangelane Roland ei ole veatu , kuid tema rüütliuhkus loob dramaatlise olukorra, valmistades ette kangelase mäterlikku surma. Tähelepanuväärne on ka see, et autor kujutab võitlusi nii prantslaste kui mauride (araablaste) vaatepunktist.
Hispaanlaste „Laul minu Cidist “ peegeldab ajalugu märksa tõetruumalt. Ilmselt seetõttu, et tegevuse toimumise ning kirjapaneku vaheline aeg oli palju lühem. Ka Cidi eraelu puudutavad teemad ei ulatu üleloomulikkuseni. Teos rõhutab tegelikkust . Erinevalt Ronaldist ei ole sõda mauride vastu püha missioon, vaid töö, raske leivateenimine. Kuigi näidatakse Cidi vaprust, ei avane lahinguepisoodides kangelaste iseloomud. Cidis rõhutatakse pigem tema inimlikkust kui kangelaslikkust. Suure osa teosest hõlmabki kangelase eraelu. Cid pälvib rahva armastuse suuremeelsuse, sõbralikkuse, usaldusväärsuse ning lihtsuse toel.
Germaani kangelaslauludest kuulsaim „Nibelungide laul“ pärineb 12. ja 13. sajandi vahetusest. Kuna teos valmib rüütliromaani levimise ajal, on laulu üheks juhtmotiiviks daamikultus. Ajalooline alus teosele olid suure rahvasterände aegsed sündmused, kuid ka germaani hõimude omavahelised võitlused. See kauge ajalugu oli põhjalikult segunenud müütidega, mis „Nibelungide laulus“ ei olnud aga enam niivõrd ’ toored ’ ega arhailised nagu „Edda“ müüdid. Sellest tulenevalt tekivad huvitavad kontrastid : näiteks käivad laulu kangelased vagalt kirikus, samas kasutab kangelane Siegfried maagilist võlukuube. „Nibelungide laulu“ üks tähtsamaid tunnusjooni on kangelaste individuaalsuse esiletoomine. Siegfried on mehine, väärikas, aus ja õiglane. Ent ta pole eksimatu. Siegfriedile vastanduv negatiivne karakter on Tronje Hagen, kes on sõjamehena vapper ja hulljulge, kuid tegudes salakaval ja reetlk. Läbiv motiiv on ka kadedus. Germaanide laul on kõige traagilisem ja süngem ja ühtlasi kõige mahukam.

6. pilet
Linnakirjandus keskajal, francois villon
A. alliksaare elu ja looming, paari luuletuse analüüs

13. sajandil hakkas linnades kujunema rüütlikirjandusega võrreldes lihtsam ja rahvalähedasem kirjandusliik, mis esitas järjest tugevneva ’kolmanda seisuse’ e keskklassi ( kaupmehed , käsitöölised) maailmavaadet . Kui varasemal keskajal oli haridus aadelkonna ja vaimulike eesõigus, siis ülikoolide tekke järel hakkasid ilmalikud teadused vähehaaval kiriku mõju alt väljuma. Ülikoolidesse pääsesid ka kodanlaste pojad. Vähehaaval tärkas vastumeelsus ja protest seisusliku ebavõrdsuse vastu ning eeskätt sellest tulenevalt hakkas kirjanduses valitsema satiirilis-didaktiline (didaktiline – õpetuslik) vaim. Pilgati vaimulike patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust – ajastu kõikvõimalikke pahesid. Samal ajal ka moraliseeriti, mistõttu sagedasti kasutati allegoorilist (abstraktseid mõisteid isikustavat) väljendusviisi. Järjest rohkem käsitles kirjandus ühiskondlik-poliitilist temaatikat .
Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseks fabliood – lühikesed anekdootlikud värssjutustused, milles tõsteti esile teravmeelsust ja taibukust ning piitsutati saamatust ning ahnust. Fablioode keel on mahlakas, täis rahvalikke kõnekäändusid ja vanasõnu. Saksamaal levisid analoogse malliga švangid, mida hiljem kirjutati proosaski. Itaalias kutsuti taolisi jutustusi novelladeks – sealt sai oma žanrinime novell. Tähelepanu väärib ka hiliskeskaegsete vagantide (alamamast vaimulikkonnast pärit rändavad laulikud) ladinakeelne luulelooming, mis olid pilkavad kiriku silmakirjalikkuse suhtes, kutsudes üles nautima maiseid rõõme. Vagantide luuletused olid riimilised. Kuulsaim kogu „ Carmina Burana“.
Keskajal viljejeti ka draamat (sel ajal mõisteti draama all üldist näitemängu, mitte omaette žanri), kuid see oli võrdlemisi algeline. Varane keskaegne draama oli liturgiline (seotud jumalateenistusega). 12. saj etendused laienesid, neid hakati korraldama kiriku ees või linnaplatsil, ladina keele asemel kasutati rahvuskeelo ning näitlesid vaimulike asemel tavalised linnakodanikud. 14-15 saj muutus draama järjest ilmalikumaks ning muutus rahvalikuks lõbustuseks.
Francois Villon (15. saj keskpaik ) elas küll hiljem kui itaalia vararenessansi suurkujud , kuid tema looming oli renessansi ideedest puutumata, sest Prantsumaale jõudsid Saja-aastase sõja tõttu kultuuri uued suunad hiljem. Sellest hoolimata paistab Villoni luule silma oma aja piire ületava individuaalsusega. Villoni elukäik oli kahtlemata värvikas. Madalat päritolu mees pääses õppima Pariisi ülikooli, mille lõpetas magistrikraadiga. Kuna ta kuulus tudengitest boheemlaskonda, suhtles ta samal ajal ka kriminaalse ’allilmaga’, sattudes korduvalt ka vangi. Tema kriminaalregister oli küllaltki eeskujulik: kaklused, röövimised ning mees sattus ka ühte tapmisloosse. Talle mõisteti surmanuhtlus, kuid pääses üle noatera: kirstu asemel saadeti mees Pariisist välja.
Villoni poeetilise pärandi moodustavad kaks luuletsüklit: „Värsid“ (aka „Väike testament “) ja „Suur testament“. „Värsid“ koosnevad 40 oktaavist (8-värsilisest stroofist), mida ühendab pärandamise motiiv: luuletaja kujutab end surmaminejana, jättes oma ’ testamendis ’ ’päranduse’ nii sõpradele kui vaenlastele. ’Kingituste’ all võib silmas pidada konkreetset pilget, mis kord on sõbralik irooni, kuid kord lõikav ja kibe satiir. Sarnaselt läheneb Villon ka oma peateoses „Suur testament“, milles on märksa rohkem oktaave. Samas on „Suures testamendis“ ka muudes vormides luuletusi, näiteks ballaade . Villoni pihtimuslikku luulet ühendab surmateema ja sellele lähedane meelolu. Villon vaatleb parastavalt irvitades maise elu kaduvust, kasutades sagedasti rõhtutatud kontraste ning kirjeldades detailselt. Samas kõlab Villoni irvitava maski tagant läbi ka nukrad ja lüürilised toonid. Villoni looming oli väga isikupärane ning tema nuttev luule on vaimustanud paljusid hiliseid klassikuid.
Artur Alliksaar sündis aastal 1923 Tartus raudteelase perekonda. Haridustee oli kirju: õppis Tartus, näiteks Treffneris, mida ta ei lõpetanud, Narvas ning lõpuks jõudis Tartu ülikooli õigusteadust õppima. 1943. mobiliseeriti 20-aastane noormees Saksa sõjaväkke, kus töötas kirjutajana, kuid kirjutas omale tõendi ning tuli sõjaväeteenistusest ära. 1944. jõudis tagasi Tartusse ning käis isa jälgedes, suundudes tööle raudteele. Hiljem sattus sekeldustesse ametivõimudega ning saadeti vanglilaagrisse. Narva vangilaagris puutus kokku kultuuriinimestega, nagu helilooja Tuudur Vetiku ja kirjanik Elar Kuusega. Tegeleti kirjandusega, õppisid ise ja õpetasid teisi. Alliksaar kirjutas ka oma käekäigust ning kui see avastati, saadeti mees kahtlaste seikade tõttu Venemaale. 1957. aastal anti talle amnestia ning aasta pärast suundus omal käel Tartusse, kus tegeles juhutööde kõrval ka kirjutamise ning tõlkimisega. Abiellus ning sai isaks, avaldas luuletusi NL ajal abikaasa nime all, kuid 1966. aastal haigestus vähki ning suri 43-aastasena.
Loominguga alustas Alliksaar gümnaasiumi päevil. Eluajal teda eriti ei avaldatud, sest Alliksaar ei söandanud sotsialistliku realismiga kaasa minna. 1966. aastal ilmub absurdidraama „Nimetu saar“ ning kaks aastat hiljem avaldatakse Paul-Eerik Rummo koostatud valimik „Loomingu raamatukogu“ ja „Olematus võiks ju ka olemata olla“. 1965. aastal pani Alliksaar kokku oma luulekogu „Tuul käib tantsimas sarapikusaludes“, kuid see jäid vaid käsikirjaks, ent sellest peamiselt sellest koosneb Alliksaare loomingu läbilõikekogu „Luule“, lisaks on tema luulet ilmunud „Väikese luuleraamatu“ sarjas (1984).
Tähelepanuväärne on, et lisaks loomingule tegeles Alliksaar ka noorte kirjandushuviliste harimise ning arendamisega. Tartus Wemeri kohvikus hakkasid koos käima noored kultuurihuvilised, toonased üliõpilased, nagu P.-E. Rummo, J. Kaplinski ja M. Unt.
Alliksaare loomingus eristatakse kolme perioodi:
klassikaline – vormipuhas, peamine žanr itaalia sonett , teemadeks ilu, luule, kunst
eksperimenteerimine – 60-ndate alguses, Alliksaare luule muutub aforistlikuks (mõtteterad), improviseerib palju, pole selgelt ülesehitust
periood enne surma – pöördub tagasi sümbolismi juurde, filosoofiline, nukker
Alliksaare luulet on iseloomustatud kui mõttemängu: tema mõtted voogavad assotsiatiivselt (sidestuvalt) ning häälikukorduste ja –kombinatsioonide eesmärk on tunnetada keeles peituvaid mõtete väljendamise võimalusi. Alliksaare luuletused sisaldavad filosoofilisi hoovusi, mida on seni vähe selgitatud . Tema luuleilm on mõttetihe ning mitmetähenduslik, säilitades sõnade kõlavuse.

7. pilet
Renessansi mõiste, Dante elu ja looming, ülevaade „Jumalikust komöödiast“
M. Underi elu ja looming, paari luuletuse analüüs

Renessanss (pr renaissance e ’taassünd’) on kultuuriepohh üleminekul keskajast uusaega , algas 14. saj lõpul Põhja-Itaalia linnriikides, kust levis teistesse Lääne- ja Kesk-Euroopa maadesse, ning kestis 16. saj lõpuni. Avaldus kultuurilise murranguna, millele oli iseloomulik humanism ja huvi antiikkultuuri vastu. Keskmesse tõusis vabalt arenev ja kordumatu isiksus oma õiguste ning loomupäraste huvidega . Antiikkultuuri väärtusi aitasid tundma õppida türklaste vallutuste eest lääände põgenenud kreeka humanitaarteadlased.
Kirjanduses olid esimesed renessanslikud viljelejad itaalia luuletajad Dante ja Petrarca, järgnesid prantslased, nagu Erasmus Rotterdamist, hispaanlased, näiteks Cervantes, ja inglased Shakespeare, Thomas More’iga jt eesotsas. Renessanssiperioodil tõrjusid rahvuskeeled välja ladina keele, žanridest viljeleti novelli, romaani, eepost, lisandus tragikomöödia.
Eristatakse vara-, kõrg- ja hilisrenessanssi.
Dante kohta on öeldud, et ta seisis ühe jalaga keskajas , teisega renessansis. Dante (13-14 saj) loomingut raamistavad keskaegsed sümbolid ja maailmapilt , samas tõuseb tema isiksuse geniaalsus kõrgele üle senisest keskaegsest poeesiast. „ Jumalik komöödia“ on nii vormi kui filosoofia poolest kordumatu teos. Dante sünnilinna Firenzet kui tollast Itaalia majanduslikult arenenud linnriiki peetakse renessansi hälliks. Oma aadlikust isa jälgedes sekkus noor Dante poliitikuna paavstipooldajate ja keisripooldajate vahelisse konflikti. Dante kuulus paavstipooldajate ehk gvelfide hulka. Kuid gvelfide endigi hulgas oli palju lahkhelisid, nn mustad gvelfid olid äärmuslikumad, kuid Dante kuulus mõõdukamate valgete gvelfide hulka, mistõttu oli Dante pärast mustade gvelfide võimuletulekut sunnitud Firenzest pagulusse minema. Temas süvenes vaen paavsti vastu ning mees hakkas pooldama keisrivõimu.
Dante varajast loomingut kroonis esikteos „Uus elu“, mis oli kirjutatud ’uues mahedas stiilis’ ( dolce stil nuovo). See stiil rõhutas armastuse filosoofilist käsitust: stiili luuletajatel hakkab kujunema platoonilise armastuse ideaal (maine elu on üksnes kõrgema vaimse elu peegeldus , armastus kui puhas hingeline tunne ja voorus). „Uue elu“ 31 luuletust on Dante pihtimus armastusest oma isa sõbra tütre, hiljem aadlikuga abiellunud Beatrice vastu. Teos viib lugeja Dante lapsepõlve, mil ta esimest korda Beatricet kohtas , hetkeni, mil puhkes armastus, ning teos laseb jälgida armastuse süvenemist, sisaldades ka sisemisi kõhklusi ja piinu. „Uus elu“ oli Euroopa kirjanduses täiesti uudne: varem polnud armastust autobiograafilises luuleraamatus pihitud.
Paguluse algusaastail kirjutas Dante rea traktaate, mis sisaldasid mõtteid filosoofia, religiooni, ühiskonna, poliitika ka kultuuri kohta. Näiteks arutas ta moraaliprobleeme itaaliakeelses traktaadis „Pidusöök“ ning väljendas oma paavstivastast meelsust traktaadis „Monarhia“, mis tingis skandaali. „Jumalikku komöödiat“ asus Dante looma peagi pärast pagulusse saatmist. Dante ise pani teosele pealkirja „Komöödia“, kuid Boccacio kasutas oma traktaadis teose puhul sõna jumalik ning see jäi teose külge. Žanrilt oli teos värsivormis ’nägemus’ (kirjandusvorm, mis kujutab tegevust nägemuse ja ettekujutuse vormis). „Jumalikku komöödiat“ läbivad sümbolid, kujundid – allegooriline lähenemine. Näiteks pöördub Dante värvide ja arvude sümboolika poole. Teos koosneb kolmest osast: „Põrgu“, „ Puhastustuli “ ja „ Paradiis “. Igas osas on 33 laulu, koos sissejuhatuseda on laulude koguarv 100 (arv 10 e 100 teisendus sümboliseeris täiust). Arv-sümbolid on teoses läbivad, näiteks on lehtrikujulisel põrgul 9 ringi, ümber maakera tiirleb 9 nn planeetide taevas jms. Tänapäeval tuleks teost mõista kui filosoofilist poeemi, milles autor ei kujuta mitte ainult oma isiklikku rännakut, vaid püüab kogu inimkonnale näidata teed vaimuvalguse ja moraalse terviklikkuse poole. Dante annab ajaloo tegelikkusest iseäranis laialdase pildi, kasutades lõikavat satiiri ning piitsutades maailma pahesid ja patuseid.
Teose avalalu „sünge mets“, kust autor end oma nägemuse alguses leiab, näib kehastavat pattu . Oma ootamatu päästja Vergiliuse kohta viitab Dante, et Vergilius kui tema lemmikluuletaja kehastab inimmõistust. Koos Vergiliusega algab teekond , mis viib luuletaja läbi sünge põrguriigi. Jõudnud lõpuks puhastustule mäele, laskub Dante juurde tema uus teejuht, tema jumaldatu ning kõrgema teadvuse e usu sümbol Beatrice. „Põrgu“ jääb meelde oma eriti jõulise groteski (fantasiline liialdus) ja kontrastidega: üks vapustav nägemus järgneb teisele. „Põrgus“ kujundab Dante vaatepildi olukorrast, kus põrgusse sattunud pahelised inimesed on sunnitud olema. Eriti üksikasjalikut kirjeldab Dante kupeldajate nuhtlusi, kelle hulka arvab ka nii mõnegi paavsti. Nende karistuseks on leegitsev kaevutaoline auk, kuhu nad üksteise järel, pea alaspidi, kukuvad.
„Puhastustules“ grotesk ja satiir taanduvad. Puhastustule tippu on tõlgendatud kui maapealset või lihtsurelike paradiisi . „Paradiisi“ taevastesse laseb Dante tõusta üksnes nendel, kes on kristlikku Jumalat algusest peale truult teeninud . Seal kohtab pühakuid ja teolooge, näiteks Aquino Thomast. Lõpuks jõuab Dante viimase tasandini ehk ’kümnendasse taevasse’, kus Jumal talle end armastuse ja valgusena ilmutab. Siit ka Dante peamine sõnum inimkonnale: kutse asuda rännule pimedusest valguse ja armastuse poole.
Marie Under sündis 1883. aastal Tallinnas kooliõpetaja perekonda. Hiljem hakkas isa erinevaid ameteid pidama. Perekonnas oli palju lapsi ning majanduslik olukord polnud kiita. Isa ja ema olid padukristlased, isa olevat lausa olnud vennastekoguduse jutustaja. Marie käis Tallinnas ka koolis, saksakeelses erakoolis, mis oli ettevalmistus gümnaasiumiks. Kuigi kodus leidus kirjandust suhteliselt vähe, õnnestus tal ühelt sõbrannalt laenata saksa antoloogiat (ilukirjanduse valikkogu), kust avastas endale Goethe ja Schilleri. 13-aastaselt kirjutas oma esimese luuletuse, mis oli saksakeelne tundeluuletus. Pärast kooli lõpetamist teenis elatist lapsehoidjana, hiljem kassapidajana. Marie käis mängimas ka klaverit ning kohtus mehega, kes tegi Underi tuttavaks Eduard Vildega, kes neiu luuletusi lugema sattus ning teda jätkama innustas. Nii Vilde kui Under lähevad tööle Teataja toimetusse. Vilde lähenemiskatsed nurjuvad, sest Underit vanemad mehed ei kütkestanud. Under armus peagi saksastunud Carl Hackerisse, kellega 1902. aastal abiellusid. Marie tuli abielunaisena Teatajast ära. Mees sai tööd Moskvas, kuhu koliti. Peagi täienes noorpere tütrega. Venemaa oli Underile võõras, kuid suviti käis Under Tallinnas ja Hiiumal. 1904. aastal puutub kokku kunstnik Ants Laikmaaga, kes julgustas Mariet edasi luuletama . Ants saatis mõned luuletused ajalehe toimetustele ning Mutti nime all ilmusidki esimesed luuletused. Tasapisi sulandus naine kirjandusmaailma. Kahe aasta pärast kolis Under perekonnaga tagasi Tallinna, misjärel hakkas Under üha rohkem kultuuriinimestega lävima. Tema kodust sai nagu salong, kuhu kultuuriinimesed kogunesid. Mõistagi ei meeldinud see abikaasale, kes oli kultuuri suhtes ükskõikne, mistõttu paari suhted jahenesid. Tagatipuks kohtub Under Artur Adsoniga, kes Mariesse armub. Hacker ja Under on sisuliselt lahus, kuid mitte ametlikult. Hacker ei ole nõus naisele lahutust andma. 1917. aastal asustatakse Siuru, mille presidendiks saab Marie Under. Eestisse naasevad nii Vilde kui Tuglas , kellega Underil tekib samuti sümpaatia. Seoses Siuru asustamisega elavnes ka kirjandustegevus. Underilt ilmus 1917. aastal „Sonetid“, mis oli väga edukas. Aasta hiljem ilmuvad veel „Verivalla“ ja „Pärisosa“. Elatuti Adsoni Päevalehe palgast ja Underi tõlketöödest, luulekogudest. 1923. aastal lahutas Under ametlikult Hackerist ning 1924. aastal abiellus Adsoniga. Nendega elasid ka kaks tütart, kellest üks õppis Tartu ülikoolis ja teine Pallase kunstikoolis. 1920-ndatel, mil Under ja Adson said tööle kirjanike liitudesse, ilmus Underilt „Hääl varjust“, „Rõõm ilusast päevas“ ning ballaadikogu „Õnnevarjutus“. Underist sai Eesti kuulsaim naisluuletaja. Tähelepanuväärsem kogu on „Kivi südamelt“ (1935), milles Under kirjutab isiklikest läbielamistest, lähedaste surmast. 1933. valmib perel oma maja ning Under tegeleb rohkesti tõlkimisega, näiteks Ibseni „ Peer Gynt“, Lermontovi luuletusi. Mõnes sõjaaegses väljaandes avaldas kogumiku „ Mureliku suuga “, mille hulgas on luuletus „Jõulutervitus 1941“, mille Under pühendas küüditatuile. Adsonil ja Underil õnnestus põgeneda Rootsi, Stockholmi. Under töötas arhiivipidajana, kuid hakas organiseerima ka väliseestlaste kirjanduselu. Rajati kirjastus Orto ning hiljem Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Ilmus ka kaks uut kogu „Sädemed tuhas “ ja „Ääremail“.
Teda esitati kaheksal korral Nobeli kirjanduspreemia nominendiks, kuid leiti, et teda pole piisavalt tõlgitud.
Siuru ajastule iseloomulik: ilusad looduspildid, tundlemine, värvide, omadussõnade, metafooride kasutamine. Under kirjutas naiselikust armastusest enneolematult avameelselt ning häbita. Tema luulekeel on ladus ja värvirikas. Olulisem vormipuhtusest oli emotsionaalsus ja sisendusjõud.

8. pilet
G. Boccaccio või Cervantese elu ja loomingu ülevaade
Ülevaade väliseesti kirjandusest

Boccaccio (14. saj) sündis Firenzes (mõne eksperdi kohaselt ka väikses maakohas Certaldos, kus ta isal oli mõis) kaupmehe perekonda. Kirjanikuks kujunes ta aga Napolis , kuhu ta oli isa soovil läinud äriala ja õigusteadust õppima. Boccacciot ei huvitanud kumbki valdkond , kuid teda paelus Napoli kuninga õukond, mille kunstilembus pani ta kiinduma kirjandusse.
Boccaccio looming algas 1330. aastate keskpaiku. Laenates süžeesid varasematest rüütliromaanidest või –novellidest, kirjutas mees nii luule- kui proosavormis . Tema looming oli mahukas ning mitmekülgne ning Boccacciost sai itaalia kirjanduskeele üks peamisi kujundajaid. Ta algatas itaaliakeelse proosaromaani (teos „ Filocolo “), tõi värssromaani oktaavi -stroofi, mis hiljem valitses kogu Euroopa eepilises poeemis, üritas Dante eeskujul luua filosoofilis -allegoorilist poeemi („Armunägemus“), tõi proosasse pastoraalse teema („ Ameto nümfid“). 1350. tutvus Petrarcaga, kellega sai südamesõbraks. Sõbra eeskujul pühendus ka Boccaccio antiigi uurimisele, kirjutades rea ladinakeelseid teoseid. Boccaccio paistab silma hea inimhinge tundjana, mida demonstreerib lühiromaanis „Fiammetta“, mida peetakse psühholoogilise proosaromaani alguseks Euroopa kirjanduses. Peateose „ Dekameron “ kirjutab Boccaccio juba küpse kirjamehena. Tõukeid „ Dekameroni “ loomiseks sai autor nii elust kui kirjandusest. Ta ühendas oma novellid raamjutustusega, ühendades novellid tervikuks. „Dekameroni“ ehk „kümmepäevaku“ tegelasteks on 10 noort inimeseks , kellest igaüks jutustab 10 päeval kaaslastele ühe loo – novelle on teoses kokku 100. Jutustatakse Firenze lähedal villas, avalehekülgedel kirjeldab Boccaccio sel ajal levinud katkust tingitud masendust (katk viis hauda ka Petrarca armsama). Teemades leidub rohkesti sarnasust keskaegse linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetavus, inimeste patud ja nõrkused. Siiski ei puuduta ükski novell otseselt ühiskondlik-poliitilist või filosoofilis-religioosset temaatikat. Boccaccio kirjeldab peamiselt eraelulistest seikadest – armuihast, kadedusest, abielurikkumistest, petmistest. Võrreldes Dantega on tema vaateväli kitsam. Ent ometi jäädvustab „Dekameron“ kaasaegse Itaalia sügavamas läbilõikes kui mis tahes teine tollane teos. Lugeja ette ilmuvad kõik ühiskonnakihid alates ülikutest, vaimulikest lihtrahvani. Kuigi süžeed olid laenatud varasemast kirjandusest, suutis Boccaccio panna need peegeldama Itaalia elu. Boccaccio läheneb esimese renessanssikirjanikuna inimlikkusele loomulikust, s.o looduspärasest vaatevinklist. Usub, et inimese tulevik on tema loomulike võimete ja annete vabas arendamises. Novellides määrab sagedasti tegelaste saatuse juhus, mingi imepärane seik. Boccaccio õigustab armastuses loomulikkust ning näitab inimeste intiimelu enneolematu avameelsusega. Kuigi autor kujutas loodust maiselt, hindas Boccaccio ka inimloomuse õilsust, suuremeelsust, puhast ja terviklikku armastust. Samuti hindab Boccaccio kõrgelt inimmõistust, mis aitab inimese õnneni, eemaldab pimedusest. Boccaccio valdab täiuslikult nii poeetilist stiili kui mahlakat rahvalikku kõnekeelt. Boccaccio tõi lühiproosa vormi täiesti uue kvaliteedi, tema mõjud ulatusid kaugele.
Eestist lahkus 1944. aasta sügisel kokku ligi 70 000 inimest, kelle hulgas oli suur osa eesti vaimuinimesi ning majanduslikult kindlustatud isikuid. Kõige rohkem (20 000) jäi eestlasi elama Rootsi, suur hulk pagulusi leidis varjupaiga Kanadas ja USAs, aga ka Austraalias, Inglismaal, Saksamaal. Muutustest hoolimata kujunes kiiresti välja eesti n-ö pagulusühiskond, mis organiseerus nii poliitiliselt kui kultuuriliselt. 1945 ilmusid esimesed teosed Rootsis, peagi ka Saksamaal. B. Kangro andmetel on väljaspool Eestis kirjastatud 2600 kirjatööd, ilukirjandus umbes 780. Eesti Kirjanike Liidu liikmeskonnas lahkus umbes kolmandik, nende hulgas näiteks M. Under, G. Suits, A.Gailit, H. Visnapuu, K. Ristikivi. Keskuseks kujunes Rootsi. Aastatel 1945-1951 tegutses kirjastus Orto, mis hiljem asus ümber Kanadasse. Kõige rohkem on ilukirjandust välja andnud Eesti Kirjanike Kooperatiiv (1951), mis tegutses B. Kangro eestvedamisel Lundis. 1945. asutati ka Välismaine Eesti Kirjanike Liit, millel oli aastaks 1989 41 liiget. Palju eestlasi kuulus paralleelselt ka Rootsi Kirjanike Liitu.
Kuni 1950. aastate keskpaigani avaldati välismaal eesti luulet märksa rohkem kui Eestis, samuti oli see esteetiliselt palju mitmekesisem. Pagulusluulet on palju ka tõlgitud. Tähelepanuväärsemad autoritest avaldas G. Suits 1959 . aastal kogu „Kogutud luuletused, Underilt ilmusid „Sädemed tuhas“ ja „Ääremail“, Visnapuult paljude teiste seas „Tuuline teekond“, „Esivanemate hauad “ (poliitiline isamaalüürika). Veidi nooremast põlvkonnast väärivad mainimist B. Kangro, I. Laaban (väga omanäoline luuletaja, järgib sürrealistide tõekspidamisi), teostest näiteks „Ankruketi lõpp“. Lüürilise tipptaseme saavutas ka K.Ristikivi oma ainsa luulekoguga „Inimese teekond“.
Proosas püsis realistlik traditisoon. 40-50-ndail domineerisid ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalsed teemad, kujutati sündmusi pagulusesperioodist. Psühholoogilist süvenemist oli vähe, v.a Ristikivi, kes on sügavam ja tundlikum. Kuigi temaatika laienes, moodustab eesti rahva käekäiku kirjeldav kirjandus ligi 50%. Palju avaladati romaanisarju. Autoritest nimekamad: Gailit, Ristikivi (Rootsis valmis tema loomingu põhiosa), Ain Kalmus (religiooniteemat viljejenud autor, näiteks romaan „ Prohvet “).
Küllaltki populaarseks sai ka näitemäng. Mängukavas on eelistatud eesti autorid, palju lavastatakse klassikuid, nagu Vildet, Kitzbergi. Teatri eesmärgiks on olnud sideme säilitamine senise kultuurimiljööga. Paguluskirjanikest on näidendeid kirjutanud näiteks I. Külvet. Käsitletakse pagulusühiskonna satiiri, inimestevahelised suhted. Näitekunst jääb mõistagi luule ja proosaga võrrldes tagaplaanile.

9. pilet
W.Shakespeare’i elu ja looming, ühe näidendi analüüs
J. Krossi elu ja looming, ühe romaani analüüs

W. Shakespeare’i (16-17 saj) peetakse Euroopa renessanssiajastu kuulsaimaks näitekirjanikuks. Sündis jõuka kaupmehe ja põlluharija perekonda. Haridust omandas kohalikus ’grammatikakoolis’ ning abiellus varakult, 18-aastasena. 1587. aastal asus elama Londonisse, kus tegutses näitleja ja dramaturgina, saades kuulsa teatri kaasomanikuks. 1611. aasta paiku naasis tagasi oma sünnilinna. Kuigi nappidele andmetele toetuv elukäik oli mehel tavapärane, oli ta juba eluajal kirjanikuna kuulus. 7 aastat pärast tema surma aastal 1623 anti välja tema kogutud draamateosed ning talle püstitati mälestussammas. Teda soosisid ka tollased inglise monarhid ( Elizabeth I, James I).
Shakespeare’il oli kokku 36 näidendit, millest varasemad olid komöödiad ja nn ajalookroonikad. Tuntumad Shakespeare’i komöödiad, mis olid elurõõmsad ja rohkete lüüriliste varjunditega, on näiteks „Veneetsia kaupmees “, „Nagu teile meeldib“. Autor õigustab noorte inimeste loomulikke tundeid ja nende armastuse vabadust, vastandades sellele ühiskondlikud normid ja keelud. Kui armastajad on enamasti lüürilised, siis nalja ja naeru allikaks on madalamast soost tegelased, nagu teenrid või talupojad. Shakespeare kirjutas mahuka näidenditsükli Inglismaa ajaloost ( ajalookroonika ), millesse kuuluvad „ Henry VI“, „ Richard III“ jt. Nende puhul paistis autor silma ajaloolise olustiku kujutamise konkreetsusega. Ajalookroonikates lahkab Shakespeare võimu probleemi. Ta näitab ägedat ja julma võimuvõitlus, rõhutades ka patriootilisi ideid.
Shakespeare’i draamaloomingu varajasse perioodi kuuluvad ka kaks tragöödiat: „Romeo ja Julia “ ning „ Julius Caesar“. Tragöödia ei ole „ Romeos ja Julias“ nii täielik ja sünge võrreldes järgnevate suurteostega. „Romeos ja Julias“ on tähtis osa ka huumoril, mis annab kogu süžeele isaäraliku suuna. Shakespeare on oma näidendeis poeet, kes paneb tegelaste suhu ridamisi väljendusrikkaid filosoofilisi ja lüürilisi kujundeid – omadus, mis tõstab mehe kõrgemale enamikust tema kaasaegseist näitekirjanikest. Shakespeare saavutas oma loomingu vaieldamatu kõrgtaseme alanud 17. saj esimesel aastakümnel, mil lõi tragöödiaid, mis läksid suurteostena kirjanduse ajalukku. Neis meistriteostes seob autor üksikisiku saatuse tihedalt ühiskonnaga. Märkimisväärsemad tragöödiad: „ Othello “ (klassikaline armukadedustragöödia), „Kuningas Lear“ (näidend kuningast, kelle pimestab võim), „ Hamlet “ (näidend, millest saab renessanssi sümbol, kättemaksuteema, teeseldud vaimuhaigus , läbivaks teemaks surm).
Shakespeare’i viimase loomeperioodi näidendeid ühendab teatud muinasloolisus ja idüll, mistõttu on neid nimetatud tragikomöödiateks. Harmoonilised ja õilsad inimsuhted võidavad kurja jõud ning suurt rolli mängib taas kord juhus. Shakespeare’i viimane näidend on „Torm“, milles avaldub jällegi moraalse mõistuse ja võimu vastasseis. Kuigi pildile ilmus nii mõnigi andekas näitekirjanik, ei saavutatud Shakespeare’ile omast poeetilist lennukust ja filosoofilist haaret, mistõttu järgnes teatri üldine mõõnaaeg.
Jaan Kross sündis aastal 1920 masinatehase meistri perekonda Tallinnas. Perekond oli üsnagi haritud ja kultuurilembeline. 1928. aastal asus õppima Westholmi gümnaasiumisse, millest kirjutab „Wikmani poistes“. Juba kooliajal avaldab kirjanduslikke katsetusi. 1938. läheb Tartusse õppima rahvusvahelist õigust, kraadi omandas juurateaduskonnas. 1943. värvati Saksa sõjaväkke, kuid rindele mees ei sattunud, vaid oli tõlk. Sakslased aga arreteerisid mehe, sest ta tundus olevat liiga eestimeelne. Hiljem vahistab mehe NSVL , saates ta sunnitööle. Lisaks võeti talt ära õigus naasta Eestisse. Kross saab aga Hruštšovi võimuletulekuga pöörduda tagasi juba 34-aastasena. Enne sunnitööle minemist abiellus, kuid lahutas kiiresti, vältimaks Siberisse sattumist. Lõpuks sattus ikkagi mees Siberisse, kus abiellus uuesti ühe poliitvangiga. Tema kolmas naine oli Ellen Niit . Eestis ei saa Kross esialgu tööd ning otsustas hakata professionaalseks kirjanikuks. Kross alustas luuletajana, hiljem suundus üle proosale. Tunnustuse sai ajalooromaanidega. Nõukogude Liidu ajal suutis oma teostega silma paista ning ta nimetatakse suisa ENSV rahvakirjanikuks aastal 1985. Kuulus ka Kirjanike Liidu juhatusse, 1989. aastal valis TÜ ja Helsingi ülikool Krossi audoktoriks. Tal on ka rahvusvahelisi tunnustusi: „Keisri hull“ valiti parimaks tõlketeoseks, mees on esitatud mitu korda Nobeli preemia nominendiks. Taasiseseisvunud Eestis oli Kross aktiinve ka poliitikas.
Kirjanikuna on teda mõjutanud Puškin, Under, Alver . Varajase loominugu moodustasid luuletused. Krossi luule oli pigem intellektuaalne (kajastas ühiskonda), kuid temalt on ka häid armastusluuletusi. Esimene luulekogu kannab nimetust „Söerikastaja“, mis on ajaluule kogu. Läbiv idee: olenemata aegadest, saab elada puhta hingena. Armastas kirjutada vabavärssi. Järgnevatest luulekogudest näiteks „Kivist viiulid“, mille põhiteema oli filosoofiline mõtisklus uue aja inimesest. 70-ndatel saab alguse stagnatsioon ning Kross on sunnitud üle minema proosale. Tema üldist loomingut kajastab väga hästi „Keisri hull“. Kasutab analoogseid süžeeliine mujalgi. Näiteks „Taevakivis“ räägib, kuidas Masing ja Peterson oma rahvast armastavad. Märkimisväärsem on veel „Wikmani poisid“ (1988), millest on tehtud palju telelavastusi. Autobiograafiline, keerulised suhted õpilaste vahel. 1970-1980 ilmusid „Kolme katku vahel“ 4 osa. Lisaks on Kross väga palju tõlkinud, näiteks „Alice imedemaal “, tõlkinud ka suurmeistreid – Shakespeare’i, Balzaci . Tal oli ka kirjanduskriitilist loomingut (seisukohavõtud, analüüsid) „Vahelugemised“.

10. pilet
Klassitsismi mõiste, Moliere’i elu ja looming, „Misantroop“
H. Visnapuu elu ja loomingu ülevaade, paari luuletuse analüüs

Klassitsism (sks klassizismus) on kirjandusvool , mille võrsed tärkasid renessanssi rüpes Itaalias 15. saj ja mis saavutas õitsengu 17. ja 18 saj enamikus Euroopa kirjandustes, eeskätt Prantsusmaal. Klassitsismi põhimõtted taaselustusid 19. ja 20. saj neoklassitsismi näol. Ideaaliotsinguil toetusid klassitsistid antiikkirjanduse eeskujudele, nõudsin kirjanduselt lihtsust ja harmooniat, samas ranget ning täiuslikku vormi, korrastatud keelt ja puhtaid žanre. Näiteks luule puhul oli autoril lubamatu isiklike elamusi kujutada, tragöödia ained pidid olema kreeka ja rooma ajaloost või mütoloogiast. Luule muutus elukaugeks. Eelistati antiikseid žanre, nagu eepos, ood, idüll.
Moliere’i peetakse Prantsusmaa klassitsismi suurimaks komöödiakirjanikuks. Sündis 17. saj Pariisi jõuka kodanlase ja õukonna käsitöömeistri perekonda. Moliere’ist isa ametijärglast ei saanud, mees loobus ka advokaadikarjäärist, kuigi juristidiplom oli ülikoolist omandatud. Tundes varakult huvi teatri vastu, asutas ta teatritrupi, milles tegutses nii komödiograafi, lavastaja kui näitlejana. Ebaõnnestunud alguse järel Pariisis suundub trupp 1646. aastal Lõuna-Prantsusmaale, kus rännati ühest paigast teise. Jõudnud tagasi Pariisi, lavastas trupp erakordse menuga lühinäidendi „Naeruväärsed eputised“. See meeldis monarh, misjärel sai autor keisri soosungisse. Ent oma järgmiste komöödiate julge satiiriga oskas Moliere Pariisi vanameelsed ja vaimulikud ringkonnad põhjalikult välja vihastada. Kulus 5 aastat, et mainest lahti saada ja et lavastada uus näidend. „Tartuffest“ sai aga autori üks kuulsam näidend. Siiski kritiseeriti, rünnati ja laimati meest pidevalt ning 1660-ndate keskel, algas Moliere’il kopsuhaigus, millele lisandusid ebaõnnestunud abielu hädad. Molieri elu lõppes traagiliselt: ta suri „Ebahaige“ etenduse järel, milles ise näitlejana kaasa mängis. Kümnekonna aastaga suutis mees aga lua suure hulga oivalisi komöödiad, mis kuuluvad koomilise teatri klassikasse. Lisaks eelpool mainitutele näiteks „Don Juan “, „Ihnus“ ja „Misantroop“. Autori paeluvuse üks allikatest on kahtlemata see, et ta peegeldas oma kaasaja Prantsusmaa elu kombeid laiemalt ja värvikamalt kui ükski teine tollane näitekirjanik. Eluolu suutis mees kirjeldada kriitiliselt, vaheda satiiri abil. Moliere’il õnnestus oma tegelasi näidata üldinimlikena, lahates selle loomust koos vooruste ja nõrkustega. Lisaks pani autor oma komöödiad kandma humaanset moraali ja filosoofiat: ta oli loomulikkuse ja inimliku lihtsuse pooldaja. Teda häirib võltsus, tehtud, silmakirjalikkus , peenutsemine. Tema satiiri märklauaks on aristokraatlik seltskond , elukauge idealism , naiivsus. Nõrga kohana Molier’i loomingus peetakse tema süžee arendamisvõimet: näidendite lõpud on sageli kunstlikud. Tema tugevus seisnes aga tegelase karekteri psühholoogiliselt peenes ja vaimukas esituses, sõnakoomika (Moliere oskas hästi matkida kõikvõimalikke kõnestiile).
Kõiki klassitsistlikke vorme järgiv „Misantroopis“ toob Moliere lavale õilsa aadliku Alceste ’i. Alceste ei tee nimme seda, mida teevad kõik teised, mistõttu ta lõpuks endale inimestevihkaja maine saab. Alceste igatseb tagasi ’ muistsete aegade’ lihtsust, loomulikkust, siirust ja otsekohesust. Kaasaegses Prantsusmaal näeb autor aga vaid madalate kirgede domineerimist: hinnas on silmakirjatsemine, salatsemine, laimamine, egoistlik omakasu. „Misantroop“ kritiseerib iseäranis teravalt aadli tühist jõudeelu. Moliere taaselustas 18. saj oma komöödiatega klassitsismi. Nähtavasti tuleneb see asjaolust, et Moliere oskas oma kaasaja inimeses detailselt näha ja esile tuua need jooned, mis on olnud inimesele omaks kogu tema ajaloolisel teekonnal.
Henrik Visnapuu (1890-1951) sündis Viljandimaal suurde sulase perre. Õppis Reola vallakoolis ja hiljem Tartu linnakoolis. Omandab algkooliõpetaja kutse ning annab eratunde, püüdes ka ise õppida. Luulelooming moodustab peagi suure osa mehe elust. 1917. aastal liitus Siuruga, kuid astus peagi Vabadussõtta, mille jooksul rindele ei sattunud. Vabariigi ajal saab mehest vabakutseline kirjanik, kuid töötab ka erinevates kirjandusega seotud ametites, näiteks Varamu toimetuses. Mehe kireks on reisimine , jõuab Venemaale, Berliini, kus käib ülikooli loenguid kuulamas. Leidis kauni kaasa Ingi (Hilda Visnapuu), kellega mehel olid väga tormilised suhted. Suhe Ingiga mõjutas ka Visnapuu loomingut väga olulisel määral. 1941. aastal Ing sureb. 1944. aastast elas sõjapõgenikuna Saksamaal ja USA’s. Visnapuul on kohanemisega raskusi, tunneb end üksikult. Sureb New Yorki haiglas.
Visnapuult on ilmunud 13 lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Samuti on ta tegutsenud esseistina, dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid. Tema varasemat loomingut juhivad uusromantismi mõjud. Siuru perioodil ilmub temalt esikkogu „Amores“ (1917), millel oli suur menu . Kogu iseloomustab autori julgus tunnete ja suhtumuste väljendamises, sensuaalsus armastuses ja tundelisus looduslauludes. Aasta hiljem jõudis lugejateni teine kogu „Jumalaga, Ene!“, mis on üpris analoogne esikkoguga. 1920. aastal ilmus temalt kolm luuleraamatut, näiteks „Hõbedased kuljused“, milles keskendub sõja- ja revolutsioonisündmustele, enda sisekonfliktide ja –tunnetele. 20-ndate teisel poolel ja 30-ndate alguse kogudes, näiteks „ Maarjamaa lauludes“, tuleb esile elulähedane ajaluule. Neis kogudes mõtislkeb ta kodumaa olude ja elukorralduse üle. 1932. aastal ilmunud kogus „Päike ja jõgi“ pöördub ta looduse poole, saanud aru, et ta ei suuda olla ühiskonnale tõekuulutaja ja kohtumõistja. Pagulusperioodi kogud, nagu „Ingi raamat“, sisaldavad mõtisklusi aega ja olude üle ning on täis kaotusevalu ja ahastust.
Visnapuu rikastas eesti luulet tunde- ja mõtteluulega ning arendas eesti keelt ja vormi.

11. pilet
Valgustuskirjandus, Voltaire’i, Rousseau’ kirjanduslik tegevus
Postmodernism kirjanduses, „Sügisballi“ analüüs

Valgustkirjandus e valgustusajastu ideedest kantud kirjandus (17-18 saj), millele oli iseloomulik sügav usk mõistuse jõusse ja inimväärikusse, samuti hariduse ja kultuuri nõutamine laiemale rahvahulgale. Valgustusaja kirjanikud tegutsesid ka filosoofide, ensüklopedistide, pedagoogide ja poliitikutena – nende mitmekülgne tegevus adresseeris ka feodalismi ja religiooni absoluutset ülemvõimu. Kunstile seati praktilised ülesanded: kunst pidi inimesi kasvatama, mõjutama ning suunama võitlema õiglasema, mõistusel põhineva ühiskonnakorra eest. Vormilt nõuti selgust, reeglipära, harmooniat. Tekkis uus žanr – filosoofiline romaan ja jutustus. Populaarseks kujunes ka essee, tuline ideeline vaidlus. Saksamaa valgustajad tõid kirjandusse mõistuseusu ning harituse idee, mis jõudsid ka Eestisse baltisakslastest estofiilide kaudu.
Pariisis notari pojana sündinud Voltaire (1694-1778) ilmutas anderohkust juba koolipõlves. Pääsenud juba varakult aristikraatlikku salongi, sattus ta oma nõelavate värsside ja epigrammide tõttu Bastille ’ vanglasse, kus kirjutas oma esimese tragöödia „Oidipus“ ja alustas eepost „Henriaad“. See külastuskäik ei jäänud aga viimaseks , sest mõne aasta pärast leidis ta end taas kord Bastille’ trellide tagant. Mees saadeti Prantsusmaalt välja ning ta viibis Inglismaal, kus innustus nii Shakespeare’ist kui inglise vabameelsest filosoofiast ja teaduse avastustest. Tulemuseks olid näidendid, nagu „Brutus“, ning esimene tõsisem filosoofilise kallakuga töö „Filosoofilised kirjad“, mis vallandas Prantsusmaal skandaali. Hiljem avaldas filosoofilisi ja ajaloolisi töid, kiites Newtoni teaduslikke vaateid. Mõne aja pärast tema olukord kõrgemates sfäärides paranes, mees valiti ka Prantsuse Akadeemiasse. Kogus kuulsust välismaal ning Preisi kuningas Friedrich II kutsus ta oma õukonda. Friedrich osutus aga hirmuvalitsejaks ning soovimata kauem osa võtta ’valgustatud’ näitemängust, lahkus Voltaire keisri õukonnast. Kolis Šveitsi, kus jätkas oma võitlust tagurlusega. Voltaire’i filosoofia põhijoont võib nimetada skeptiliseks ja mõõdukaks ratsionalismiks. Inglise deistidest mõjutatuna uskus ta Jumala olemasolu kogu elu algtõukena ja maailma mõistuse kehastusena, kuid kirikut kui institutsiooni nägi pigem vaimupimeduse levitajana. Voltaire’i kriitika põhiteravik oli suunatud kiriku vägivallategude paljastamisele. Filosoofiliste tööde kõrval jättis endast maha ka ilukirjanduslikku loomingut (eeposemahulised poeemid , tragöödiad). Siiski peetakse tema kirjanduslikuks pärandiks filosoofilisi jutustusi. Jutustuses „Zadig ehk Saatus“ ei too tarkuse - ja õigluseiham, vaimupeenus ega hingeteadus Zadigile õnne, vaid traagikat. Nõnda vihjab autor, et maailm on tulvil inimkurjust, väiklust ning et inimese saatus sõltub temast endast vähe. Rüütliromaanide paroodiana vaadeldav „Candide ehk Optimism “ on pea täielikult irooni Leibnizi ajaloolise optimismi üle.
Rousseau ( 1712 -1778) kuulus valgustajate nooremasse revolutsioonimeelsesse põlvkonda. Päritolult prantslane , ent sündis Genfis protestantlikus perekonnas. Isa oli kellassepp . 16-aastaselt lahkus kodus, tema elukäigus mahtusid seikluste vahele peamiselt muusikaõpingud. Tal õnnestus saada Pariisi kirjanike ning haritlaste ringi. Kirjutas artikleid ning 1745. aastal lavastati ka tema ooper . Kuulsaks tegi Rousseau’ aga tema esimene essee „Arutlus küsimuse üle, kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid“, mis pälvis Dijoni Akadeemia preemia. Ta väljus mõõdukast valgustlikkusest, mida viljeles Voltaire. Tema ideede radikaalsust tõendas ka „Arutlus inimese ebavõrdsuse päristolust ja tekkest“, mille tõttu hakkasid teda taga kiusama ametivõimud. Rousseau radikaalsus tõi talle palju vaenlasi ning see mõjus talle halvasti. Ülimenukaks sai aga tema romantilise kallakuga kiriromaan „ Jule ehk Uus Heloise “. Tema „Ühiskondlik leping“ tõukas tegutsema jakobiinidest revoulutsioonili demokraate. Ta ei saanud tagakiusamise eest rahu ei Prantsusmaal, Šveitsis ega Hollandis. Pariisis lõpetas avameelsed „Pihtimused“ ja „Üksildase uitaja unistused“. Kui Voltaire esindas vaimueliiti , siis Rousseau’ kaudu kõneles masside hääl. Rousseau võttis omaks veendumuse, et looduse ees on kõik inimesed võrdsed ja et sünnipäraselt oleme head. Inimest rikub ühiskond oma halbade kommetega, samuti rikuvad teda väärad ideed, mõistus tervikuna , mis aina keerulisemaks muutudes kaugeneb loodusest. Oma esimeses essees tõestab ta ajaloo näidetele tugineds, et tsivilisatsiooni edenemisega käib kaasas luksus , mis viib aga ühiskonna nõrkuse ning languseni. Tugevad on ühiskonnad, kus elu sisu määravad praktilised vajadused ja voorusepüüd (see, mis on lähedane loodusele). Rousseau oli esimene valgustaja, kes kahtles mõistusele toetuvas kodanlikus tsivilisatsioonis. Tema üleskutse liikuda loomulikkuse suunas kujunes 18. saj lõpupoole romantilise liikumise lipukirjaks. Rousseau pidas moraalselt kõige terviklikumaks lihtrahvast, kelle side loodusega oli kõige vahetum. Kritiseeris aristokraatiat, kelle jõudeelu ja luksus oli tema hinnangul nende pahede peapõhjus. Teises essees jõudis autor järeldusele, et ebavõrdsus tekkis koos omamiskirega ja et ühiskond on seda kinnitav leping. Rousseau demokraatlikud ja sotsialistlikud ideed olid oma ajast ees ja paistsid utoopilistena, kuid neist said tuge ja indu revolutsioonilised demokraadid ja romantikud . Tähelepanu väärib ka traktaat „ Emile “, mis on kasvatusmoraalist. Rousseau taunib kasvatusmeetoteid, mis suruvad noore inimese jäikadesse raamidesse. Rousseau ei tunnista usku ega usuõpetust nende endi pärast, viad headuse ja õilsuse lätetena. Lisaks kirjeldab ta sugupoolte erinevusi, mis on loodusest määratud.
Postmodernism (lad post- ’pärast, järel’ kesklad modernus ’nüüdisaegne, uudne’) 1960-1970-ndatel tekkinud kultuuritendentside koondnimetus kirjanduses, kujutavas kunstis, muusikas jms valdkondades. Postmodernism järgneb ajaliselt modernismile ja ositi vastandub sellele, aga kannab edasi ka paljusid modernismi elemente. Postmodernism hakkas tekkimisest alates pretendeerima üldise kunstiteooria kohale. Postmodernism on amorfne (vormitu), tal puuduvad ranged ajalised piirid ning ühiselt määratlevad tunused. Postmod maailmatunnetust iseommustab määramatus, pluralism . Teadlikult hülgatakse igasugused piirangud ja seadused, mille on välja töötanud eelnevad põlvkonnad, eriti kriitiliselt suhtutakse realsimi. Autorid on skeptilised: ei usuta kommunikatsioonivõimalusse; „maailm on kaos“, milles puuduvad põhjuse-tagajärje suhted. Suur huvi püsib jutustusstruktuuride vastu, loomise juures näevad mängulisust. Ollakse seisukohal, et tegelikkuse adekvaatset tunnetamist ei saavutata loodus- ega täpisteaduste, vaid poeetilise mõtlemise teel. Postmod esineb ennekõike seal, kus eiratakse autoriteete, norme ning kasutatakse eksperimentaalseid tehnikaid ( absurditeater , maagiline realsim, antiromaan jms).

12. pilet
J. W. von Goethe elu ja looming, „Faust“ I osa
Kirjanduselu Eestis 1922-1940. Ülevaade „Arbujate“ tegevusest

Goethe (1749- 1832 ) sündis Frankfurdis jõuka kodanlase perekonnas ja sai mitmekülgse hariduse. Varasest noorusest peale ilmutas suurt teadmishimu. Õppis Leipzigi ülikoolis õigusteadust ning sellest perioodist pärinevad ka tema esimesed kirjanduslikud katsetused , näidendid ja luuletused. Goethe jätkas oma õpinguid Strasbourg’i ülikoolis. Sestpeale sai temast „tormi ja tungi“ (sakslaste liikumine isiku vaba arengut takistavate normide vastu) liikumise üks põhitugesid. Sellesse perioodi kuulusid esimesed silmapaistvad teosed: näidend „Götz von Berlichingen“ ja romaan „Noore Wertheri kannatused“. 1775 asus mees Weimari riigiteenistusse, temast sai valitsuse salanõunik ning talle anti aadlikutiitel. Goethe suureks sooviks oli teostada valgustuslikke reforme, ent teda kütkestas ka loodusteadus . Uut inspiratiooni kirjandusloomeks sai mees reisist Itaaliasse, mille mõjul valmisid luuletsükkel „Rooma eleegiad“, näidendid, näiteks „Egmont“. Romaan „Noore Wertheri kannatused“ kujunes välja Goethe isiklike elamuste põimingust. Ta armus Lotesse, kes aga paraku oli kihlatud. Vahetult pärast seda oli autoril teinegi armulugu , mis kiiresti katkes. Goethe romaani teeb tähelepanuväärseks asjaolu, et autor esitab jutustuse vähimategi liigdetailideta, viies teose oskuslikult traagilise kõrgpunktini. Goethe paljastab romaani kaudu ühiskonnanormide ebaõigluse kui ka elu traagilise poole tervikuna. Romaaniga „Wilhelm Meisteri õpiaastad“ annab Goethe esinduskuju kujenemis- ehk arenguromaanile, mille puhul langeb põhirõhk vaimsete huvide või kalduvustega noore inimese kujunemisele isiksuseks. Taolised romaanid on sageli autobiograafilised.
1922 loodi Eesti Kirjanike Liit, mille eesmärk oli seista kirjanike loomistingimuste eest ja tegeleda kirjanduselu üldprobleemidega. Esimeheks sai Tuglas, kelle toimetamisel ilmus 1923. aastal kirjandusajakirja Looming esimene number. Seda ettevõtmist toetas ka riik. Sinna pääsesid nii tunnustatud autorid kui ka talendikad algajad. 1925. aastal asutati kultuurikapital, mille abil elavnesid kirjandus, helikunst , näitekunst, kehakultuur jms valdkonnad. Riik kehtestas emakeelse õpetuse algkoolist ülikoolini. Aktiivselt tegutsesid kirjastused Noor-Eesti ja Loodus. Liikidest tõusid esile eepika, iseäranis romaan. Luule muutus sõnastuselt lihtsamaks. 1927. lõi EKL enda kirjastuse, mis hakkas avaldama luule- ja novellikogusid. 1935 aasta kuulutati nn raamatuaastaks, mille vältel toimusid kirjandust propageerivad üritused. Anti välja auhindu silmapaistvatele kirjanikele. Ilukirjanduse kõrval arenes ka kirjanduslik teadus: anti välja „Eesti entsüklopeedia“, „Eesti rahva ajalugu“ jms. Mitmekesisemaks muutus ka perioodika , näiteks Visnapuu toimetas ajakirja Varamu, Tartus ilmus Akadeemia. Eesti riik andis üpris hea aluse kirjanduse arendamiseks .
„Arbujad“ ilmus 1930-ndate lõpul ühisalbumina. Sinna oli koondatud Tartus tegutsevate noorte luuletajate , nagu U. Masingu , H. Talviku. B. Alveri, B. Kangro looming. Paljud neist õppisid TÜ-s filoloogiat. „Arbujate“ puhul oli tegu noortega, kes olid hariduse saanud eestikeelses koolis. Hiljem kujuneski välja sama nimega luuletajate sõpruskond, kel oli sarnane maailmavaade. Eelkõige püüdlesid nad kõrgema emotsionaalsuse ja pingestatuse suunas, nad käsitlesid kunsti kõlbeliste väärtuste kandjana . Neile oli oluline täpne vorm ja keeleline väljendusrikkus. Nende õitsenguperiood jäi lühikeseks II ms tõttu. Tähelepanuväärseim neist mõistagi Betti Alver. Eestist sai põgenema ainult B. Kangro, kes oli aktiivne väliseesti kirjanduse arendaja.

13. pilet
Romantismi mõiste, ühe romantismi esindaja elu (Hugo või Scott), loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs
Ülevaade „Siuru“ tegevusest. Ajaluule ja „Tarapita“

Romantism (pr romantisme) on euroopa kultuuri põhisuundumus 18. saj lõpus ja 19. saj esimesel poolel. Alged leiduvad 18. saj sentimentaalses romaanis („Noore Wertheri kannatused“ näiteks). Romantsimi ettevalmistavaks astmeks on eelromantism. Romantism on mitmepalgeline: erineb maadeti ja rahvuseti ega ole üheselt defineeritav. Üldjoontes vastandub klassitsimsi ja valgustuse mõistusepärasusele, klassitsistlikule vormirangusele ja antiigilembusele. Romantsim väärtustab isiksust, tema subjektiivseid elamusi ning tundeelu. Loodus äratab sügavaid tundeid, eelistatakse metsikuid, rikkumata maastikke, keskaegsete losside, kirikute varemeid. Propageeritakse tsiviliseerimata, nn rikkumata eluviise ja loomulikku religiooni, tekib mõiste õilis metslane. Romantsim tunneb huvi metafüüsiliste küsmuste vastu, esteetikas saab oluliseks nõudeks loominguvabadus. Alguse sai vool Saksamaal, algselt mõisteti selle all ratsionalismist ärapöördumist, subjektiivse maailmataju jaatamist. Romaan jäi peamiseks žanriks. Prantsusmaal pääses kirjandusvool võidule klassitsimsilembuse tõttu suhteliselt hilja.
Victor Hugo (1802-1885) sündis Besanconis Napoleoni armeekindrali pojana. Noorukina viibis isaga kaasas sõjakäikudel Itaalias ja Hispaanias. Ema kasvatas teda aga katoliiklikus ja monarhiameelses vaimus. Koos oma vendadega asutas 1819. a ajakirja Kirjanduslik Konservatiiv. Tema varajased teosed, nagu „ Oodid “, näitasid konservatiivset hoiakut. Murrang tema maailmavaates toimus 1820-ndate teisel poolel, mil mees hakkas kaasa elama ühiskondlikule õiglusele. Küpsemaks muutus ka tema filosoofiline ideestik ning Hugost sai Prantuse ühiskonna südametunnistuse sümbol. 20-ndate lõpul valitses tema loomingus lüüriline kallak, ilmusid luulekogud , nagu „Oodid ja ballaadid“. 1831 . nägi trükivalgust tema meistriteos, romaan „Jumalaema kirik Pariisis“. Järgnevale loometeele mahtus realistlikke ning lausa naturalistlikke luulekogusid ning romaane. Hugo jäi romantilisele hoiakule truuks kuni oma surmani. Hugo elas kaasa revolutsiooni püüdlustele, mis peegeldusid tema romaanis „Hüljatud“. Kui ta valiti Prantsuse Akadeemiasse ja nimetati kõrgaadlikuks, tema protestlik vaim rauges. Hiljem aga läks Napoleon III tagurliku režiimi protestiks vabatahlikult maapakku, kus avaldas satiirilisi värsse uue isevalitseja vastu (nt „Karistused“). Naasnud Pariisi, jäi Hugo lõpuni veendunult toetama rahva õiglast võitlust ja eitama vägivalda. Hugo leidis, et poeed kohus on töötada rahva heaks, kanda tõde, kasvatada rahvast.
Siuru (Gailit, Under, Semper , Tuglas, Adson, Visnapuu) rühmitus asutati 1917. aastal. Rühmitus registreeriti ka ametlikult, presidendiks sai Under. Eesmärk oli organiseerida noorte kirjanike jaoks sobivaid tingimusi. Nimi „Siuru“ tähendab Lõuna-Eesti murdes lõokest. Liikmed tahtsid pakkuda inimestele sõjakoleduste kõrval kunstielamusi. Teadlikult eemalduti sõjatemaatikast ning selle asemel väljendati üksikisiku tundeelu. Nad korraldasid tuluõhtuid Tallinnas, Tartus ja Viljandis , kus esitasid oma loomingut orkestri taustal. Nad teenisid korralikult ning said hakata oma loomingut avaldama. Avaldati omaloomingut aga ka Siuru albumeid (3 tk). Albumites oli ka teiste, nagu Suitsu, Petersoni loomingut. Albumid kujundati kunstiliseks kauniks ning tööd said ka kunstnikud , nt Nikolai Triik. Selgeid ühiseid kunstilisi põhimõtteid neil välja ei kujunenud. Noorte autoritena šokeerisid nad publikut avameelsete armastusluuletustega (peamiselt Under, Visnapuu). Adson luuletas võru murdes, Gailit keskendus fantastilistele novellidele. Nad eristusid teistest ning pälvisid tuntust. Üsna kiiresti ammendus tundlemine, sest ühiskondlikud olud oli keerulised. Lahkusid Gailit ja Visnapuu, kelle asemele tulid Alle ja Barbarus . 1920. aasta alguses mindi ametlikult laiali. Siuru suutis kirjanduselu elavdada ning esile tõusid uued andekad kirjanikud. Arendati peamiselt armastus- ning looduslüürikat.
Ajaluule all peetakse silmas aktuaalsete probleemidega tegelevat luulet ( nt vastandumine sõjaga). Tundeluule asendub mõtteluule ning vaimsusega. Eestis järgiti ajaluule puhul kindlat voolu ja stiili. Iseloomulikud on õuduskujundid, kunstiline liialdus, ühetoonilisus. Esindajatest: Semper, Alle, Barbarus.
Ajaluule pinnalt kujuneb uus rühmitus „Tarapita“ (Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tassa, Tuglas, Under), mille ühisväljaandeks oli Tuglase toimetatud ajakiri, mida ilmus 7 numbrit. Nimi tuleneb eestlaste muistselt sõjajumalalt „Tara“. Neile heideti ette isamaalise meelsuse puudumist ning suisa kommunistlike ideede pooldamist.
Ajaluule kerkis esile, kuna tundelüürikast tüdineti. Stiilivõtetelt võeti eeskuju saksa ekspressionismist, mis vastandus realismile ja naturalismile. Stiili eesmärk on väljendada autori kujutlusi ja ideid jõulise kujundite kaudu. Väga palju oli analüüsivat mõtteloomingut. Sõja, hukatuse ja ülekohtu kütkes maailma kujutati äärmiselt võigastest toonides, otsiti pääsu uude ja paremasse maailma.

14. pilet
A. Puškini elu ja looming, „Jevgeni Onegin“
Eesti kirjanduse lätteil (kroonikaist kuni K. J. Petersonini

Aleksandr Puškin (1799- 1837 ) sündis Moskvas haritud aadlike perekonda, väga kõrget päritolu ( vaarisa oli Peeter I soosik). Puškini suhted vanematega olid ametlikud ja jahedad. Sai kodust hea hariduse, õppides selgeks prantsuse keele. Hariduse sai Tsarskoje Selo lütseumis, kus algas ka tema kirjanduslik tegevus. Lütseum oli omaette maailm, seal õppis vene eliit . Lütseumiaegne luule on ’lugejaluule’, tsitaadiline, žanriliselt kirev. Puškin omandas kiiresti erinevad poeetilised traditsioonid ning jõudis küpse väljenduslikkuseni. Selle perioodi üks silmapaistvamatest luuletustest on „Mälestused Tsarskoje Selost“, mis saavutas ootamatu kunstilise efekti. Lütsemi lõpetanuna asub Peterburi poliitilise ja kirjandusliku elu keerisesse. Poliitika teda tegelikult väga ei huvitanud ning hakkas läbi käima kirjandusliku ringkonnaga. Sellest ajast pärineb luuletus „Küla“, kus ülistab loomulikkust, lihtsust, kuid viib lugeja ka pärisorjuse süngesse maailma. Tuntud on ka ood „ Priius “, mis on Venemaa ajaloost. Puškin kõneleb oodis valitsevast poliitilisest ja vaimsest rõhumisest, väljendades samas usku seaduse jõusse (seadus seisab kõrgemalt kõigest ning peab tagama võrdsuse). Puškin pälvib teravdatud tähelepanu ning ta saadetakse Peterburist pagendusse. Teel Moldoovias käib ujumas, külmatab ning tervis on väga vilets. Tal õnnestus välja kaubelda terviseparandamise reis, kuhu läks ühe kindrali perekonnaga, kus oli meeldiv vaimne õhkkond. Kogus ainest loomingu jaoks, märkimisväärsem teos on „Ruslan ja Ludmilla“, mis räägib Kiievi-Vene aegsest ajast. Poeem on kantud huvist rahvaloomingu vastu, teos on mänguline, samas ka tundeline ja armastust ülistav. Pagendusaastad on Puškini õitseaeg loomingus. Ta saadetakse uude töökohta Odessasse, kus toimus seltsielu, teater jms. Armuloo tõttu saadeti ta Odessast vanemate mõisa, kus oli koduarestis. Seal sai rohkem tegeleda loominguga, puutus kokku looduse ja rahvaloominguga. Sinna aega langeb poeem „Mustlased“, mille puhul autor pöörab erilist tähelepanu kangelanna tundemaailmale. Aja möödudes saab Puškin koduarestist vabaks ning naaseb Peterburi. Kohtab Moskvas 16-aastast kaunitari, kellega abiellus. Venemaal möllab koolera epideemia ning Puškin satub karantiini. Lõpetab „Jevgeni Onegini “ ning kirjutab tragöödiate tsükli, näiteks „Kivist külaline“. Puškini loometee katkestas duell , kus ta püüdis end laimu ja intriigide eest kaitsta.
1224-27 Henriku Liivimaa kroonika on ajaraamat , mis esitab ajaloosündmusi kronoloogiliselt, üldiselt proosavormis. Said alguse antiiksest Roomast (annaalidest). Sündmusi ei analüüsite ega selgitata. Henriku kroonika hõlmab perioodi tema misjonitööst Saaremaa alistumiseni. Käsitleb ristiusu levikut, sisaldab tähelepanekuid eestlaste kommete, usundi, keele jt elunähtuse kohta. Kroonika sõnavara on rikas, sisaldades ka üksikuid eestikeelseid lauseid.
1219-41 Taani hindamisraamat sisaldas 500 eesti koha-, isiku- ja perekonnanime.
1517 Reformatsiooni käigus asendati ladinakeelne jumalateenistus emakeelsega ning eestlased pidid hakkama lugema. Saksa vaimulikud pidid õppima eesti keelt ning eesti keeles peeti jutlusi. Reformatsioon tõi eestlasteni raamatu ning hariduse.
1525 trükiti luterlik käsiraamat, mis sisaldas eesti k teksti. Trükis hävitati.
1535 Wanradti ja Koelli katekismus , mis oli eestikeelne usuõpetuse käsiraamat. Säiliud on 11lk. Raskesti loetav võõrapärase kirjaviisi tõttu.
1578 Russowi alamsaksakeelne Liivimaa kroonika, kus on juttu nt Vene-Liivi sõjast
1631 asutati Tallinna gümnaasium
1632 Tartu Ülikool
1637 eestikeelne luuletus Brocmanni pulmalaul, mis oli juhuluuletus, pulmalaul
1694 Forseliuse eestikeelne aabits
1695 Kelchi kroonika, mis tugines varasematele kroonikatele, nagu Russowi omale
1708 Käsu Hansu kaebelaul „Oh mu vaene Tartu linn!“
1732 eestikeelne kalender
1739 Helle toimetusel täielik piiblitõlge, mis fikseeris eesti kirjakeele sajandiks
1813 -32 Rosenplänteri ajakiri, mis oli esimene eestikeelne teaduslik ajakiri
1838 Õpetatud Eesti Selts, mis on vanim eesti teadusselts

15. pilet
M. Lermontovi elu ja looming, „Meie aja kangelane“
F. R. Kreutzwaldi elu ja looming, eesti rahvuseepose kujunemine

M. Lermontov ( 1814 - 1841 ) sündis Moskvas. Isa oli pärit Šotimaalt ja oli keigarlik pummeldaja, kuid ema poolt oli pärit rikkast ja väärikast vene suguvõsast. Ema suri varakult, isa pojast ei hoolinud ning müüs ta 25 000 rubla eesti vanaemale kasvatada. Kodus sai selgeks prantsuse, saksa ja inglise keele. Ta oli osav püssilaskja, vehkleja ja ratsutaja. Kord oli ta seltskondlik, kord kangekaelne . 1830. astub Moskva Ülikooli, tänapäeva mõistes filosoofia teaduskonda . Oli aktiivne üliõpilane ning julge sõnavõtja, mistõttu 1832. aastal sunniti ta ülikoolist lahkuma . Suundus Peterburi, kus pearõhk oli sõjalistel õppeainetel. Pärast kooli lõpetamist asus ta teenistusse ja sai osaleda ka Peterburi seltskonnaelus.
Tema varasem looming räägib inimese üksildusest ja eraldatusest. Leiab, et maailma ja kehtiv süsteem on ebaõiglane. Varasem armastusluule on sügavalt autobiograafiline, kindlate adressaatidega.
Küpse loomingu perioodi juhatab sisse draama „Maskeraad“, mis kujutab kõrgemat seltskonda satiiriliselt, paljastedes ’hiilgavat, kuid tühist ajastut ’, tõuseb autor kõrgete traagiliste teemadeni. Lermontov jätkab ka luuletamisega, kirjutades Puškini hukkumisest ajendatuna luuletuse „Poeedi surm“, mille tõttu saadetakse ta Kaukaasiasse, sest ta kritiseeris trooni . Varsti naaseb, kuid peab duelli, kus saab kergelt haavata . Kuna duellid ei olnud lubatud, saadeti mes uuesti Kaukaasiasse, kus pälvib kaasohvitserite tunnustuse. Tema looming annab aga mõista, et mees ei hinda vägivalda. Tema luuletus „Valerik“ adresseerib antud teemat. Sõja koledustele vahelduseks peatub Lermontov ka Kaukaasias tervisvetel, kus kohtab vana tuttavat. Nende suhe kulgeb nagu „Meie aja kangelases“: sõpradest saavad vaenlased, kelle vahel toimub duell. Hukkus Lermontov.
Hilises loomingus püüabki Lermontov vormida n-ö oma ajastu esindajat. Tõdemus on see, et vaatamata rohketele võimalustele, jäävad inimesed ikkagi ainult mõtlejateks, kuid tegusid ei sooritata. Pöördub taas kord ka rahvaluule poole.
Kreutzwald (1803-1882) sündis Virumaal mõisa kingsepa perekonda. Majanduslik olukord polnud kiita. Temast pidi saama kaubanduskontori õpipoiss, kuid ta ei sobinud sinna ning vennastekoguduse jutlustajad leidsid , et terase vaimuga noormehest võiks saada pastor. Teenis pastorina raha ning omandas Tallinnas omaaegse gümnaasiumihariduse. Hiljem suundus Peterburi Arstiteaduste Akadeemiasse, kust oli rahanappuse tõttu sunnitud lahkuma. Läks üle Tartu Ülikooli, kuid lõpueksamite tegemine ei olnud heitliku koolitee tõttu tema jaoks lihtne. Korduseksam aga mehel õnnestus. Sai Võrru arstina tööle. Ülikooli ajal käis läbi Faehlmanni ja ÕES-iga. Abiellus saksa päritolu naisega, kellega sai kolm tütart. Noorim neist, Kreutzwaldile armsaim, suri ning sellest ajendatuna kirjutas mees luuletuse „Paar sammukest rändamise teel“. Võrus elas ja töötas 44 aastat. Töö kõrval tegeles rohkesti kirjandusega. Pidas kirjavahetust Koidula, Hurda jt. Elu hilisaastatel pani kokku raamatu „Kodutohter“, suri Tartus.
Tema looming oli algusaastatel rahvavalgustulik. Tõlkis palju ning kohandas eesti keelega. Näiteks „Viinakatk“ on joomapahede vastu. Andis välja ajakirju. Mehel oli huvi ka eeposte vastu, näiteks kohandas „Reinuvader rebase “. Tegeles ka rahvaluule ainega, temalt ilmus „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, milles on muinasjutud ja muistendid . Kirjutas luuletusi saksa autorite eeskujul, näiteks kogu „Angervaksad“.
Kalevipoega on mainitud juba varasemas kirjanduses, kuid huvi elavnes 19. saj alguses. Kalevipoja muistendite motiive proovis tervikuks ühendada Faehlmann , kes sai valmis eepose visandiga. Kangelaslaul pidi koosnema 7 või 12 laulust ning värsivormis jutustama Kalevipoja elust, kangelastegudest ja seiklustest. Faehlmann kogus muistendeid ja lugusid, kuid teost asus kirjutama Kreutzwald, sest Faehlmanni tabas surm. Kreutzwald käis lugudele ka lisa kogumas. Esimene katse „Kalevipoeg“ avaldada ebaõnnestus, sest ei läbinud tsensuuri. Põhjalikult ümber töötatuna ilmus teos annete kaupa ÕES-i toimetistes 1857-61. Kokku oli teoses 20 lugu ja üle 19 000 värsi. Eepos on kirjutatud regivärsilist rahvalaulu vabalt jäljendavas vormis, u kaheksandik värsse pärineb ehtsatest rahvalauludest. Eeposest sai oluline eesti kirjandust tutvustav teos (tõlgitud paljudesse keeltesse). Eepose motiivil on loodud palju kunsti- ja muusikateoseid.

16. pilet
L. Tolstoi elu ja looming, ühe romaani analüüs
J. Viidingu elu ja looming, paari luuletuse analüüs

Tolstoi (1828-1910) päris isalt krahvitiitli ning tema ema oli aristokraatlikust perekonnast. Lapsepõlv möödus mõisas, mille ema sai kaasavaraks. Tolstoi kaotas oma ema 2-aastaselt ning isa 9-aastaselt. Sellest hoolimata oli tema lapsepõlv üpris õnnelik, sest suguvõsa oli suur ja Tolstoi sai üles kasvada meeldivas keskkonnas. Tal oli ka 3 õde-venda. Kuni ülikoolini sai haridust kodus. 1844 . aastal astus Kaasani ülikooli, mis oli toona kõrge tasemega. Alguses õppis Idamaa keeli, kuid hiljem suundus õigusteadusele üle. Õppimine möödus vaevaliselt , Tolsoid huvitasid muud valdkonnad. Tuli ülikoolist ära ja läks maale mõisnikuks. Tal oli soov talupoegade elujärge parandada. Viis aastat elas maapiirkonnas, vahepeal käis Moskvas seltskonnaelu nautimas. 1851. aastal otsustas koos vennaga minna Kaukaasiasse. 1857. aastal osales ka Krimmi sõjas, mis mõjutas tema loomingut. 1850-ndate lõpul ja 60-ndate alguses reisis Euroopas, kust naasis pettununa – Euroopa ei avaldanud talle muljet. Oma mõisas avas talulaste kooli. Kasvatuspõhimõtetest oli südamelähedaseim vabakasvatus . Tund pidi Tolsoi arvates niivõrd põnev olema, et laps ei kipugi seda segama . 1862. aasta abiellus Moskva arsti tütrega, kes oli terve elu linnas elanud. Nad sai palju lapsi, kes naist kurnasid. Lisaks polnud naisel maal seltskonda ning ta suutis Tolstoid veenda, et lapsed saaksid hariduse Moskvas. Pere kolsiki 1881 aastal Moskvasse, mil Tolstoi oli suures vaimses kriisis . Moskva elu oli ebameeldiv, elati üürimajas ning naine oli vinguva iseloomuga. Tolstoi soovis osaleda rahvaloenduses ning sellest tulenevalt sattus väga vaestesse piirkondadesse, puutudes kokku viletsusega. Tolstoile sai selgeks, et Venemaal valitseb suur ebavõrdus, ebaõiglus. Mehes süttis soov olukorda muuta ning hakkas lävima teisitimõtejatega. Lisaks muutus Tolstoi väga suuremeelseks, annetades vaestele suurel hulgal raha. Üleüldse muutus Tolstoi maailmavaade: ta loobus kinnisvarast, tegi testamendi, jättes kõik pärijatele. Veendus, et inimene sünnib heana, kuid ühiskond muudab inimloomuse halvaks. Oli kriitiline vene õigeusukiriku institutsiooni suhtes. Perekondlikud suhted olid segased , naisega oli palju erimeelsusi ning kuigi osa lapsi teda toetas, siis oli ka neid, kes olid ema poolel. Lahkus kodust ning otsustas jagada oma saatust töötavate inimestega. 82-aastasena haigestus kopsupõletikku ning suri.
Loomingutegevus algab 1852 aastal autobiograafilie triloogiaga, milles avaldub inimese kujunemine („Lapsepõlv“, „Poisiiga“, „Noorus“).
„Sevastoopoli jutustused“, milles kirjeldab Krimmi sõjaelamusi, ilmuvad 1854-55. 50-ndate lõpus muutusid Tolstoi seisukohad kiiresti. Peamiselt paistavad vaadetes silma kaks seisukohta. Esiteks, Venemaa elu muutmisel on väga olline samm pärisorjuse kaotamine ja teiseks olukorra parandamise võtmeks on inimese kõlbeline ümberkujundamine. Ta mõtiskles ka tsiviliseeritud maailma üle, näiteks jutustuses „Mõisniku hommik“. Pidas aristokraatlikku seisust rikutuks. „Sõda ja rahu“ ilmub aastatel 1863-69. Peategele oli endine dekabrist. Tolstoi tahtis kirjeldada 1856. aastat, kuid leiab, et peab selle jaoks esialgu andma ülevaate dekabristide ülestõusust ning et lugejale kõik mõistetav oleks, siis omakorda ka Napoleoni sõdadest. Lõpuks teose süžee ei jõudnudki 56. aastasse ning raamatu tegevus toimub 1805-25. Tegi põhjalikult eeltööd, uuris arhiive, küsitles inimesi. Teost läbiv filosoofia: üksikisik ei muuda ajalugu, rahvas tervikuna määrab ajaloo kulgu . Raamat osutus väga menukaks, tõlgiti kiiresti teistesse euroopa keeltesse.
Juhan Viiding (1948-1995) e Jüri Üdi sündis kirjanik Paul Viidingu perekonda Tallinnas. Tal oli kolm vanemat õde. Poiss oli intellektuaalselt varaküps ja rahutu nooruk. Haridustee kulges läbi kuue erineva kooli, keskhariduse omandas töölisnoorte keskkoolis . 68-72 õppis Viiding Tallinna Riiklikus Konservatooriumis lavakunsti ning hiljem töötas Draamateatris näitlejana. Luuletustele hakkas pühenduma 65. aastast. 73. aastast kuulus ka Kirjanike Liitu, näitlejana oli mees kõrgelt hinnatud. Samuti pälvis tunnustust luuletajana (J. Liivi auhinna võitja). Viiding kasutas pseudonüümi Jüri Üdi esimest korda ajakirjas Looming aastal aastal 68. Tema puhul räägitakse kolmest debüüdist:
Almanahhikirjandus – pigem käsikirjad
Avalik debüüt – „Närvitrüki“ alapeatükis „Aasta laat“
Esikkogu ilmumine – 71. aastal „Detsember“
Üdi nime all ilmuvad luulekogud „Käekäik“, „ Selges eesti keeles“. Alguses on tema loomingus näha selget irooniat, ka enesirooniat. Tema loomingule on iseloomulik mõttemuutused ja –pöörded, katkestused . Viidingu nime all avaldas esimesena kogu „Ma olin Jüri Üdi“, milles oli toimunud teatud rahunemine. Hiljem veel luulekogusid,nagu „Elu lootus“. Rohkem vabavärssi, iroonia on muutunud piiratumaks ning leebemaks.
80-ndate lõpul tema luuletegevus väheneb. 95. aastal teeb enesetapu.

17. pilet
Realismi mõiste ja põhitunnused, naturalism. Ühe realismi esindaja elu (Balzac, Flaubert, Zola, Stendhal) ja loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs
Ülevaade „Noor-Eesti“ tegevusest

Realismi (lad realis ’tõeline, asine ’) on kirjandusvool, mis sai alguse 1830-ndatel Prantsusmaal ja arenes hoogsalt 50-ndatel, olles valitsev kirjandusepohh romantismi ja naturalismi vahel. Realistliku elutunnetuse väljakujunemisele avaldasid mõju positivistlik filosoofia, edusammud teaduses , religioonikriitika. Realismi läbimurret seostatakse eeskätt Balzaci loominguga, aga ka Stendhali romaani „Punane ja must“ ning Flaubert’i „ Madame Bovaryga“. Žanridest sündisid kodanlik kurbmäng, seltskonnakomöödia, kommeteromaan, psühholoogiline romaan. Kehtis nõue, et kirjandus peab seikluste ja väljamõeldiste asemel kujutama tõelist elu, mis inimesi iga päev ümbritseb. Romaani keskmes seisab n-ö tavaline inimene, kelle eluteed ja arengut kujutatakse ühiskondlike sündmuste raamistuses või jälgitakse inimsuhteid psühholoogilisest küljest. Enamjaolt kujuneb tegelaste elutee selliseks, nagu ta ise oma tahte ja eelduste kohaselt selle loob. Sündmusi esitatakse asjalikult ja napisõnaliselt, jälgides tavlist keelt ja loomulikku kõnerütmi. Erakordseid kujundeid ei kasutata, jutustamine toimub kolmandas isikus . Palju kasutatakse dialoogivormi, lastes tegelastel endil oma olemust avada. Esialgu oli realistide lipukiri ’ainult tõde ja kogu tõde, kuid peatselt mõisteti, et kogu tõde teoses ümber jutustada on võimatu, autor peab tegema valiku, mis välja jätta. Põhimõtet korrigeeriti: realism tähendab võimalikult täieliku tõe illusiooni loomist. Kujunesid välja ka erikujud , nagu kriitiline realism, uusrealsim, psühholoogiline realsim.
Naturalism (lad natura ’loodus’) on realismi äärmuslik suund, mis tekkis 1860.-1870-ndatel Prantsusmaal ja levis üle Euroopa ja USA-s. Naturalistid lähtuvad realismi põhimõtetest, kuid ei kohku tagasi ka inetute ja vastumeelsete elunähtuste ees. Seejuures on neile omane mõtteviis, mille kohaselt on inimese elu olelusvõitlus ja tema käitumise määravad ühiskonnaelus valitsevad instinktid, nagu seksuaaltung, nälg, hirm, viha. Loomult on naturalism ’külm’ realism: kiretu objektiivsusega kujutatakse inimese viletsust, allakäiku ja elu pahepoolt. Naturalismi mõjutasid ka füsioloogiauuringud ning teooriad, et pärilikkus, keskkond ja ajastu määravad suure osa inimese kujunemisel. Tuntuim esindaja on Zola.
Zola (1840-1902) sündis Pariisis itaalia päritolu inseneri perekonda. Isa suri, kui poiss oli 7-aastane, jättes perekonnvaesusesse. Pere oli elama kolinud Lõuna-Prantsusmaal, kus tema heaks sõbraks sai maalikunstnik Paul Cezanne . 18-aastasena asus noormees koos emaga taas elama Pariisi. Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega ning ülikooli ta ei siirdunud. Siiski sai tööle ajalehe kirjastusse ning hakkas avaldama arikleid kunstnike teoste kohta. Impressionismist innustatuna valmis Zola esimene raamat, hilisromantiline „Jutud Ninonile“. Ent romantism ega impressionism ei olnud mehe kutsumus, ta kaldus iseloomult teaduse, uurimise ja kunsti valdkonda ning neid omadusi näis ühendavat naturalism. 1865. kohtus ta naisega, kellega abiellus. Abielust lapsi ei sündinud. Zola naturalismiteooria nõuab elu, tegelikkuse ja ühiskonna rangelt objetiivset kirjeldamist, mis eeldab uurimistööd ja eksperimenti. Zola rõhutas pärilikkuse tähtsust, mis kaldub sageli olema pahelise mõjuga. Esimene naturalistlik romaan kannab pealkirja „ Therese Raquin“. Perioodil 1868-1893 Zola maailm avardub. Teda on mõjutanud darvinism , positivism. Loob veel naturalistlikke romaane, nagu „Eksperimentaalromaan“. Sel ajal kirjutab ka pikema jõgiromaani „Rougon-Macquart’id“, mis räägib naisest, kes jääb leseks, misjärel abiellub uuesti. Lapsed on tal mõlema mehega. Lapse tuleviku määrab eeskätt isa väärtushinnangud ja põhimõtted. Esimesest abielust tulnud lapsed rügivad end kiiresti ülesmäge ning nendest saavad edukad inimesed. Teise mehega, kes oli joodik , saadud lastest tulevad alamkihi esindajad. Zola käsitleb jõgiromaanis pärilikkuse ja bioloogilis-füsioloogilist seaduspärasust.
Zola abiellus ka teist korda, 20-aastasesse naisesse, kellega said kaks last. Aastal 1898 kirjutas Zola Prantsuse presidendile avaliku kirja „Mina süüdistan“, mistõttu pidi aasta aega elama paguluses Inglismaal. Kirjas kritiseeris ta juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuasja. Ohvitserile mõisteti eluaegne vanglakaristus, kuid Zola uskus, et mees on süütu. Emile Zola suri vingimürgituse tagajärjel. Tema hilisesemat loomingut iseloomustavad mõtted, kuidas sotsiaalset võrdsust kehtestada ja ühiskonda paremaks muuta.
Zola parimaks romaaniks peetakse „Söekaevureid“. Romaani jaoks kogus ta suure hulga materjali, väljavõtteid kirjandusest. Ta käis Põhja-Prantsusmaa söerajoonis, tutvus kaevanduste ja töölistega. Tulemuseks oli faktirohke ja detailne olustikupilt.
„Noor-Eesti“ oli kirjanduslik rühmitus, mis tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena. Sai alguse 20. saj alguses loodud salajatestest õpilasringidest. Noori rahuldanud venestamisele allutatud koolis pakutav kirjandus ning hakati lugema eesti autoreid ja maailmakirjandust. Rühmituse eesotsas olid algusest peale Suits ja Tuglas. Suitsu eestvedamisel sai rühmituse põhiideeks: „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ 1905. aastal ilmus koguteos „Noor-Eesti“, millele järgnesid hilisemad kogud. Avaldati ka Tammsaaret, Petersoni ja Liivi, tutvustati tõlgitult välismaist luulet. Alates kolmandast kogust hakati rohkem avaldama enda loomingut. Rühmitus jaguneb kolme ajajärku: kujunemisperiood (looming romantiline ja realistlik), esteetiline kõrgperiood (impressionism, sümbolism), hilisperiood (modernism). Rühmtus taunis selgelt vene ja saksa kirjanduse mõju. Skandinaavia kirjanduselt võeti üle aga uusi jooni. Tegevus vaibus I MS aastail, kuid kirjastus „Noor-Eesti“ jäi püsima. Rühmitusest kasvasid välja iseseisvad kirjanikud, kel oli tekkinud oma maailmavaade. „Noor-Eesti“ suutis elavdada kultuurielu, tõsta kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri, rikastada eesti keelt, tutvustada lugejatele filosoofilisi suundi. Rühmitusest kasvas sisuliselt välja „Siuru“.

18. pilet
E.A. Poe elu ja looming, ühe romaani analüüs
K. Ristikivi elu ja looming, ühe romaani analüüs

Poe (1809-1849) sündis Bostonis. Tema ema suri peagi pärast seda, kui Poe isa perekonna maha jättis. Poiss leidis elukoha tubakakaupmehe perekonnas Virginia osariigis. Esialgu õppis erakoolis ja astus ülikooli, mis jäi rahaprobleemide tõttu pooleli . Jõukas kasuisa polnud nõus Poe võlgu kinni maksma ning sudis ta ametnikuna tööle. Hiljem astus Poe sõjaakadeemiasse, kust kukkus samuti välja. Kasuisal sai poisist kõrini ning ei soovinud temaga tegemist teha. Saatuse iroonial abiellus mees oma täditütrega, kes aga tuberkuloosi tagajärjel 11 aasta pärast suri. Tema luuletajakarjäär algas tagasihoidlikult, anonüümse luulekoguga „Tamerlane and other poems“ . Järgnevalt pööras Poe rohkem tähelepanu proosale ning töötas ajalehtede toimetuses, tema nime seostati eelkõige kirjandusarvustustega. Sel perioodil kolis mees palju, sattudes näiteks Philadelphiasse ja New Yorki. 1845. aastal avaldas Poe luuletuse „Ronk“, mis sai väga menukaks. Poe kavatses hakata avaldama enda ajakirja, kuid plaan ei saanud mehe varajase surma tõttu teoks. Tema psüühika kohta on erinevaid spekulatiivseid oletusi. Vihjatakse, et mees oli alkohoolik , narkomaan ja psüühiliselt haige inimene (nekrofiil, neurootiline ja mida kõike veel).
Kuigi Poe reputatsioon oli veidrate elukommete tõttu madal, said tema kirjutised, eeskätt novellid, edukaks. Temaatiliselt jaotuvad tema novellid kolmeks:
Hirmu- ja õudusjutud – teda võib pidada gooti traditsiooni jätkajaks, läbivaks teemas on õudus, kurbus ja kannatus. Surma kasutab Poe kui päästjat. Kasutas hirmutavaid detaile, nagu elusalt matmine. Novellidest „Enneaegne matmine“, „Punase surma mask “.
Teaduslik-fantastilised jutud – teosed põhinevad tehnika ja teaduse saavutustel, detailse ülesehitusega, näiteks „ Arthur Gordon Pymi lugu“
Detektiivlood – Poe pani aluse detektiivjuttudele, köidab lugejaid loogilise analüüsi ja arutlusega, „Näpatud kiri“
Esimene luulekogu ei osutunud edukaks, kuid hiljem kogu tuntust ka luuletajana. Tema luule oli romantiline, irooniline, kasutades hästi siseriime ja kõlaefekte.
Peamised põhjused, miks Poe niivõrd menukaks osutus: suutis luua lummava õhustiku; suutis inimesi veenda, olla usutav; suutis tabavalt viia lood pöördepunktideni.
Ristikivi (1912-1977) sündis Läänemaal. Tema ema oli lihtne taluteenija ning isa taluperemees. Abielupaari neist ei saanud ning Karl sündis vallaslapsena, mistõttu oli suhtumine emasse ja tema poega üleolev, pilkav. Karl läks 10-aastaselt kooli, kus terava mõistusega poiss sai hästi hakkama. Kuigi koolis polnud tal kaaslaste norimise tõttu meeldiv olla, lõpetas ta heade tulemustega ning järgmine loomulik samm oleks olnud kihelkonnakool. Karli ema sai ühe sugulasega kaubale, et Karl saab minna Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli, kui ema on nõus talus tegema palgata tööd. Hooliv ema oli tingimustega nõus ning Karl jätkaski õpinguid pealinnas. Karl oli leidnud endale eneseabi raamatu „Elu juht“ ning sealsete soovituste järgi poiss ka talitas. Ta hoidus pahandustest ning sai koolis hästi hakkama. Luges palju ja käis kinos. Noormees kiindus Hollywoodi näitljejannasse Clara Bow’sse, kellele pühendas ka luuletusi. 17-aastaselt lõpetas ametikooli ning soovis jätkata õpingutega. Leidis peavarju ühe perekonna juures ning sai tööd tapeedipoes müüjana. Ilmusid ka mõned lühijutud perioodikaväljaannetes. Õppima hakkas Tallinna Kolledžis, mille tunnistus vastas gümnaasiumi tunnistusele. Esimese aasta lõpuks sooritas ta kõik vajalikud lõpueksamid ning omandas gümnaasiumihariduse väga kiiresti. Noormehel oli tekkinud ka kirg kirjanduse vastu, kusjuures ta armastas lugeda originaalkeeltes. Katsetas ka ise kirjutamisega. Otsustas osaleda lastejuttude konkursil ning võitis teosega „ Lendav maailm“. Ka järgnevatel aastatel võitis Ristikivi need konkursid ja sai astuda Tartu ülikooli. Vabu kohti humanitaarvaldkondades polnud ning Karl siirdus õppima loodusteadusi. Seitsmest eksamist sai kuue puhul maksimaalse hinde. Ta vabastati õppemaksust, mis muutis tema olukorra märksa lihtsamaks. Ta liitus ka üliõpilasseltsiga „Veljesto“. Kirjutas oma esimese romaani „Tuli ja raud“, mis saavutas romaanide võistluses esikoha. Noort Ristikivi peeti suisa Tammsaare mantlipärijaks. Algas maailmasõda, kuid Ristikivi sai uurimisrühma ning võitlusesse ta minema ei pidanud. 1942. õnnestus vaatamata ekstreemsetele oludele saada ülikooli lõpudiplom. Tallegi tuli aga sõjaväekutse ning lihtne põli sai lõpu. Siiski õnnestus tal rindest hoiduda. Esimesel võimalusel põgenes mees Soome, kus ühines Eesti Komiteega. Enne Eestist lahkumist ilmus talt veel teinegi romaan „Õige mehe koda“, mida nimetatakse Tallinna triloogiaks. Soomest põgeneb edasi Rootsi, kus töötab kontoriametnikuna. Oma elu veedabki Stockholmis ning pühendub kirjandusele, käies suvisel ajal Euroopas reisimas.
Tallinna triloogiast väärib enim nimetamist „ Rohtaed “, mis räägib noormehest, kes käib koolis. Poisi eeskujudeks on kunagised rooma suurkujud. Süžee viib lugeja tollasesse õpilasolustikku ning annab ülevaate ka täiskasvanud mehe elust.
Paguluses alustas Eesti teemadel kirjutamisega, näiteks „Kõik, mis kunagi oli“, misjärel pidas kirjutamisega pausi, vajas uut inspiratsiooni. Pärast pausi ilmub „Hingede öö“, mida autor nimetab ’realistlikuks muinasjutuks’. See oli eesti esimene modernistlik romaan. Külvas palju segadust , sest Ristikivi oli loonud midagi täiesti erinevat.
Edaspidi hakkas kirjutama ajaloolisi romaane, mille temaatika ei olnud Eestist, vaid Euroopst. Ilmuvad triloogiate kaupa. Tähelepanuväärsem romaan „Surmaratsanikud“.
Looming oli maailma suhtes salliv , sisaldas varjatud huumorit. Tegelaste psüühikale rõhku ei pane.

19. pilet
F. Dostojevski elu ja looming, ühe romaani analüüs
A. Kivirähki elu ja looming, „Mees, kes teadis ussisõnu“

Dostojevski ( 1821 -1881) sündis Moskvas vaestehaigla arsti perekonda. Isa oli küll arst, kuid mitte parimal järjel. Küll aga oli ta püüdlik ning teenis tagasi aadlikutiitli (pärines vaesunud aadliku suguvõsast). Isa olevat sünge, range, kuid ema täiesti vastupidi hell ja elurõõmus. Noor Dostojevski veetis noorena palju aega haigla lähistel ning sealne miljöö jättis tema hilisemasse loomingusse jälje. Noort poissi võlusid ka piiblilood. Esialgu sai haridust kodus, isa õpetas selgeks ladina keele. Fjodor kolis koos vennaga pansionisse, kus tal tekkis lugemiskirg. Ta elas sissepoole ning seda süvendas asjaolu, et 16-aastaselt suri tema ema. Isa saatis pojad Peterburi sõjaväekooli, kuigi Fjodoril olid muud huvid. Kui poiss oli 18-aastane, suri ka isa. See kutsus Dostojevskis esile närvivapustuse ja pärast kasvab selles välja langetõbi. Noormees lõpetab aga kooli ning jääb Peterburi, kus töötab ametnikuna, aga tegeleb ka kirjandusega. Tõlgib ning elab tagasihoidlikku elu. Mehel on aga paheline kirg: ta on sõltuvuses hasartmängudest. Peagi hakkab mees pühenduma täielikult kirjandusele. Ilmub „Vaesed inimesed“ (1845), mis räägib Peterburi väikeametniku armetust elust. Dostojevski arvamus on, et inimesed on loomult head, kuid sotsiaalne keskkond muudab rikkad kurjaks ja vaesed õnnetuks. Juba esimeses teoses jälgib autor inimese psüühilist arengut. Kirjandusringkondades võetakse Dostojevski meeldivalt vastu, kuid pärast seda, kui mees hakkab üha rohkem pooldama kristlikku headust, kaugeneb seltskonnast. Mees hakkab suhtlema teisitmõtlejatega, kelle vaimne isa oli Petraševski, veenduud sotsialist . Mõeldakse ühiskonna parandamisele, pärisorjuse kaotamisele. 49. aastal punt vahistatakse ning sõnumi andmiseks korraldas riik näidisprotsessi. Dostojevskile määratakse surmanuhtlus, kuid kedagi siiski ei hukatud. Dostojevskile määratakse aga 4-aastane sunnitöö ja 6-aastane sundasumine. Dostojevskil tul taluda Siberis ränkrasket sunnitööd ja raudahelaid. Mõistagi, mängisid kannatused Dostojevski loomingus suurt rolli. Läbivateks teemadeks saavadki kannatused ja läbielamised. 1859 . aastal saab võimaluse tagasi tulla, sellal oli riigis tekkinud revolutsioonilne õhustik. Autor avaldab kirjeldusi sunnitööst „Märmeid surnud majast“ ja romaani „Alandatud ja solvatud“. Dostojevski maailmavaade on muutunud: inimene ei ole oma loomuselt läbi ja lõhki hea, temas on ka vastuolulisust.
Sunnitöö ajal abiellus Fjodor kauni, kuid raskelt haige naisega. Peterburis ei olnud nad heal järjel, ka Dostojevski vend oli vahepeal hukkunud ja Dostojevski pidi tema perekonda ülal hoidma. Samuti oli segavaks teguriks hasartmängude kirg. Varsti sureb ka tema naine, kuid Dostojevski abiellub uuesti, sel korral mõistliku ning hea majandajaga. Neil sünnib ka mitu last. Autor käib ka tervisvetel puhkamas, kus langeb taas mängurluse küüsi. Dostojevski sureb ootamatult kurguverejooksu kätte.
Dostojevski loomingus on enamasti mõni positiivne tegelane, kes kannab usku ja andestust. 66. aastal ilmub „Kuritöö ja karistus “. Kahe aasta pärast „Idioot“, mis on lugu ’täiuslikust inimesest’ ja tema kannatustest toonastes Venemaa tingimustes. Elu ei seisne õnnes, vaid tões. Avaldab veel mitu romaanid, nagu „Sortsid“, mida peetakse kirjaniku kõike keerukamaks romaaniks. Suunatud revolutsioonilise liikumise vastu. Dostojevski viimane romaan on „Vennad Karmazovid“, mis jääb aga pooleli.
Autor suutis tähelepanuväärselt avada inimese psüühika. Tegelaste puhul on nii halba ha head – ei ole läbinisti häid ja halbu inimesi. Samuti käsitleb pärilikkust ja selle mõju inimese kujunemisel. Dostojevski teosed kannavad üht läbivat ideed.
Kivirähk (1970-) sündis Tallinnas. Tema vanem vend on sotsioloog Juhan Kivirähk. Ta on abielus ajakirjanikuga, kellega neil on kolm tütart. Tartu ülikoolis õppis ajakirjandust ning hetkel töötab Eesti Päevalehes. Aastast 1996 on ta Kirjanike Liidu liige. Tuntuks sai ta Ivan Orava lugudega „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“, milles annab ülevaate Eesti ajaloost vabariigi lõppaegadest peale. Peategelane on lihtse sepp , ent president Pätsi hea sõber. Ta on alati kohal, kui toimub midagi pöördelist. Kivirähk jutustab ajalugu stereotüüpide varal . Kivirähk ei kirjuta lihtsalt naljakat ajalugu, vaid osutab ka sellele, et ajalugu ulatub järeltulevate põlvedeni liiasuste ja võimendustena. Naljasegune ajalookäsitlus on omane postmodernistlikule kirjandusele. Andrus Kivirähk muigab ajaloo dogmade üle, huvitub sellest, millisena elab ajalugu rahva teadvuses, võimendab seda ja pöörab naljakaks. 2000. aastal ilmub „ Rehepapp “, mis osutus väga menukaks. Autor kirjutab taluelust ajal, mil valitses ’mõisa käsk’. Kivirähki talupojad pole allaheitlikud tööorjad ning mõisnikud etendavad nende elus ebatähtsat rolli. Talupojad tunnevad maa seadusi, kuidas vältida haigusi ja lahti saada katkust.
Kivirähk kirjutabki üldiselt komöödiaid, milles on palju muinasjutulist ja mängulisust. Tähelepanuväärsematest teostest on veel ehk „Eesti matus“ (2002), kus autor on dialoogis Tammsaarega ning tegelased kannavad „Tõe ja õiguse“ tegelaste nimesid . Kivirähk pilkab eestlaste kujutlust endast kui tööhullust rahvast ning naerab Siberi-kannatustega uhkeldamise üle. Kivirähk on aktiivne ka näitekirjanikuna. Tema etendusi mängitakse erinevates Eesti teatrites.

20. pilet
G. de Maupassanti elu ja looming, ühe romaani ja kahe novelli analüüs
K. J Petersoni elu ja loomingu ülevaade, paari luuletuse analüüs

Maupassant (1850-1893) sündis Normandias. Isa poolt oli vanast aadli suguvõsast ning ema oli haritud kunstihuviline. Vanemate kooselu ei kestnud kaua ning Maupassant jäi ema kasvatada. Ema soosis poja kirjandushuvi ning poiss puutus kokku tollaste kirjandusinimestega. Guyle meeldis sporti teha ning ta oli füüsiliselt tugev. Pandi esialgu õppima küll vaimulikku seminari , kuid tuli sealt ära. Kooli lõpetas teises linnas. Guy asus tööle ametnikuna ministeeriumis ning õhtusel ajal tegeles luuletamisega. Ta elas Pariisis, kus puutus kokku lihtrahva ja tüüpilise eluga. Varasem looming oli Maupassantil romantilist laadi, tema suureks eeskujuks oli Flaubert, kes oli tema isiklik tuttav ja õpetaja, suunaja . 1880. aastal avaldas ta oma esimese novelli „Rasvapall“ ning seejärel sai temast produktiivne kirjanik. Avaldas 6 romaani, 16 novellikogu, reisikirju ja artikleid. Temast sai menukas kirjamees ning talle maksti kõrget honorari. Loomuselt oli mees aga kinnine ja tagasihoidlik. Soetas endale purjeka , millele andis nime Bel-Ami ja reisis erinevates paikades, nii Vahemeres, Inglismaal kui ka mujal. Meest häiris rumalus ning mida aeg edasi, seda rohkem tuli tema loomingus esile pessimism. Teda vaevas närvihaigus, tema silmanägemine halvenes ning teda vaevasid mõtted surmast ja kirjanduslikust pankrotist. Üritas lausa enesetappu , kuid see nurjus. Ta pandi närvihaiglasse, kus peagi ka suri.
Maupassant üritas kirjutada erapooletult ja objektiivselt ning ta proovis inimest kujutada loomulikult. Teemaks oli igapäevane elu.
Eelkõige tuntakse teda kui novellikirjanikku. Tema novellides oli 4 peamist teemat:
sõda – mees võttis ise Prantsusmaa-Preisi sõjast osa ning tema loomingus tuleb sisse patriotismiküsimus; rahaahnus; elusaatus; talupojad – neisse suhtub kahtpidi: talupojad võivad kanda õilsaid ideid, kuid samas käituda ka väga labaselt ja hoolimatult. Kuigi autori romaanidki olid menukad, tuntakse teda kui maailmakirjanduse üht paremat novellisti.
Peterson (1801-1822) sündis Riias Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana. Kristjan Jaak käis Jakobi algkoolis, hiljem Tiia kreiskoolis ja hiljem astus Riia kubermangugümnaasiumi. Isakodus valitses ärgas vaim, seal hinnati kirjandust. Isa luges ja kirjutas ning ei kaotanud oma eestimeelsust. Juba varakult paistis silma erakordse keeltehuviga. Oskas rääkida väga paljusid keeli. Ometigi pidas Peterson õigemaks, et lapsed peavad kõigepealt selgeks õppima oma emakeele. Oma päevaraamatus jäi truuks eesti keelele, ent sealt saame aimu tema suurest keeleoskusest ja lugemusest. Ilmneb, et mees luges erikeeles kirjutatavaid ja eri kultuure esindavaid autoreid. Päevik sisaldab dialooge, sentense ja seletab tema vaateid. Päevaraamatuga paralleelselt kirjutas ka oma esimese käsikirjalise värsivihiku „Kristiani Jago Petersoni laulud. Rialinnas, 1818 “. 1819. aastal astub ta Tartu ülikooli usuteaduskonda, teda köidab misjonäritöö. Kuid rahalised põhjused katkestasid tema haridustee ning noormees oli sunnitud tagasi pöörduma koju Riiga. Kojuminekumeeleolusid on ta jäädvustanud lahkumisluuletuses „Laul“. Väikepala „Üks jutt“ on valminud jalgsimatkal Tartust Riiga. Riias elatas end tundide andmisega, lootes hiljem haridusteed jätkata. Plaanid nurjas tuberkuloos, mis noore poeedi hauda viis.
Petersoni looming oli uudne, mitmekülgne ning tähendusrikas. Ta tegeles ka filoloogiaga , tehes näiteks Rosenplänteriga keelealast koostööd. Ta tõlkis soome mütoloogiat, pannes aluse meie pseudomütoloogiale. Tema luuleloomingu põhiosa moodustasid heroilis-filosoofilised oodid ja elurõõmsad karjaselaulud e pastoraalid. Oodides tugineb kreeka, rooma ja saksa luuleteostele. Autor ülistab inimmõistus ja vaimu, sõprust ja armastust. Kasutab värvikaid epiteete, metafoore, kordusi jt stiilivõtteid. Selle kohta on heaks tõestuseks tema üks populaarsematest oodidest „Kuu“. Pastoraalid esindavad aga hoopis teistsugust luulemaailma. Need põhinevad antiikeeskujudel, tähtis väljendusvahend on dialoog . Selgesti on tuntav ka eesti rahvalaulu kõla. Näiteks „ Karjaste laul. Ott ning Peedu“. Kogu tema looming on sügavama elumõtte otsimine, inimese dialoog maailmaga . Laulud muutuvad filosoofiaks ja vastupidi.
Luuletaja avastati alles 20. saj alguses. Ta oli oma ajast ees, ladudes esimesed kivid eesti kirjanduse alusmüüri.

21. pilet
O. Wilde’i elu ja looming, „ Dorian Gray portree“
Kirjanduselu Eestis 1940-1970 (sotsialistlik realism, võitlus vabavärsi eest, kassetipõlvkond)

Wilde (1854-1900) sündis Dublinis. Tema isa oli maa-aadli seisusest tubli arst, kes rajas kliiniku, kus raviti raviti tasuta vaeseidki. Oscari isal ka väga lai silmaring . Tema intelligentsust varjutas aga asjaolu, et mees ei elanud kuigi kõlbelist elu: ta oli naistekütt, pidutseja, joodik jms. Wilde’i ema oli kasvanud pastori peres. Tundis huvi kunsti vastu, luuletas ja kogus iiri rahvaluulelt ning kirjutas ajaviiteromaanegi. Wilde’i emagi oli aga kergelt vastuoluline: ta oli edev, auahne ning väga suure tähelepanuvajadusega. Ema ootas tütart ning lapsepõlve varajases alguses pidi tulevane kirjanik kandma tüdrukute riideid . Oscaril oli ka vend ja õde, kes aga suri noorelt. Ema pereelu eriti ei huvitanud, ta kutsus koju palju külalisi ning seltskonna saatel sirgusid ka lapsed. Sellest tulenes ka Oscari varaküpsus. Koolis pidas ta end teistest paremaks, sest tal oli palju teadmisi. Ta oli tugev keeltes ja kirjanduses, kuid muusikas, matemaatikas ege loodusteadustes silma ei paistnud. Sporti pidas inetuks. Siirdus edasi Oxfordi, kus teda huvitas esteetika ja eetika . Oxfordis hakkas luuletama ja pälvis esinemistega ka tähelepanu. Suutis alati võita publiku tähelepanu oma meisterliku hääle valitsemisega . Sellest ajast näiteks luuletus „ Ravenna “. Lõpetas Oxfordi cum laude ja asus elama Londonisse, kus jätkas uurimusi kirjanduse, esteetika alal. Avaldas vähesel määral ka luuletusi. Püüdis avaldada mahukamat luulekogugi, kuid ei leia kirjastajat. Wilde’st sai aga avaliku elu tegelane, ta jäi silma oma riietuse , käitumise ja tegudega ning lõpuks õnnestuski mehel oma luulekogu välja anda. Kogu sai menukaks. Endiselt oli mees enesekeskne, halvustas teisi ning pidas end teistest paremaks. Sõitis ka Ameerikasse kõnesid pidama. Tema kõned olid harivad ning heal tasemel, kuid mehe käitumisviisi ei suhtunud ameeriklasedki hästi. Wilde pilkas ameeriklaste elulaadi. Avalikkuseni on jõudnud episood Wilde’i ja ühe tolliametniku vahelisest vestlusest, mis kirjeldab hästi Wilde’i eluhoiakut.
Tolliametnik: ’Kas sul midagi tollida on?’
Wilde: ’Mul pole midagi muud tollida peale oma geeniuse .’
Inglismaale naasnud, muutus mehe käitumisviis veidi mõõdukamaks. Oli väga aktiivne seltskonnainimene. Leiab tee ka Pariisini, kus temast ei olda kuigi vaimustuses. Wilde’i hakatakse üha rohkem süüdistama matkimist, näiteks paljud elemendid olid sarased nagu prantsuse suurkujudel. 84. aastal abiellub üpris jõuka naisega ning hakkas toimetama naistelehte „Naiste maailm“. Kuna mees ei olnud piisavalt järjepidev, läheb toimetamine nurja. Seejärel aga saabub tema loomingu kõrgaeg, kuigi mees kirjutas ainult rahateenimise eesmärgil. Näiteks kirjutab kunsmuinasjutte, nagu „Granaatõuntest maja“, ning esseesid. 1890 ilmub „Dorian Gray portree“, misjärel oli oma kuulsuse tipul. Kuna proosaga ei teeninud nii hästi kui näidenditega, vahetas mees suunda. Näidenditest näiteks „Ideaalne abikaasa“. Teenis hästi ja elas luksuslikult, mistõttu aga hakkas toimuma vaimne allakäik ning autor hakkab manduma. Ta polnud enam kuigi särav isiksus ning temaga polnud meeldiv vestelda. Tema suureks mõjutajaks sab lord Alfred, kellega mehel tekib lähedane suhe. See ei meeldi aga Alfredi isale, kes kaebab Wilde’i kohtusse, süüdistades autorit oma poja rikkumises. Wilde ei suuda kohtus veenvaid argumente tuua ning talle määratakse vanglakaristus. Süüdistaja peamine kõneaine oli Wilde’i homoseksuaalsus. Lisaks moraalsele hävimisele kannatas ka tema majanduslik olukord, mis päädis laostumisega. Vanglas pidi tegema rasket tööd ning tema ees ei tuntud mitte mingit aukartust. Näiteks kui ta ema suri, siis ei lastud meest matustelegi. Vanglaaastad aga mõjutasid Wilde’i positiivselt, ta sai võitu lodevusest ning hiljem, kui režiim leevenes, sai tegeleda ka loominguga. Pärast vangis veedetuid aastaid otsustas suunduda Prantsusmaale. Lõpetas ühe proosateksti „Sügavusest“, mida peetakse maailma kõige pikemaks armastuskirjaks. See oli kirjutatud Alfredile. Samuti kirjutas „Readingu vangla ballaadi“, andes ülevaate olust vanglas. Naine ja lapsed Oscariga Prantsumaale ei läinud. Prantsusmaal hakkavad teda vaevama tervisehädad, mille ravi on kirjaniku jaoks liiga kulukas . Ta sureb aastal 1900.
Kirjanikku kogu loomingut läbivad kaks iluprintsiipi: külm ja kalk ilu e nn tehisilu (väljendub ehete imetluses ning detailses kirjelduses ), millele vastandub inimlik ilu, mille aluseks on armastus ja kaastunne . Žanriliselt kuulus Wilde estetismi, mille eesmärgis oligi iluideaali kummardamine. Teos ilma esteetilise väärtuseta lakkab olemast kunstiteos .
Sotsialistlik realism oli NL-is viljeldud propagandistliku suunitlusega ametlik kultuuridoktriin, mis kuulutati juhtivaks loomingumeetodiks 34. aastak nõukogude kirjanike kongressil. Kirjanduselt nõuti ideelisust, tüüpilisust ja rahvalikkust. Kunstnik pidi kujutama sotsialismi eest peetavat võitlust positiivses, optimistlikus valguses, ülistama riiki, selle juhte, eesrindlasi, õigustama töölisklassi ja partei diktatuuri. Pärast II ms levis suund mõistagi ka Eestisse. Eestis viljelesid sotsrealismi näiteks A. Jakobson, J.Smuul. Nende loominguvabadus oli piiratud, iga vabamgi mõte suruti maha. Selle aja kirjanikud olid mõjutatud rangest režiimist ning tänapäeval tunduvad paljud nende ideed vastuolulised. Näiteks Juhan Smuul oli väga nõukogudemeelne, mis on paljudele solvav.
Vabavärss on värsisüsteem, milles üks ja määrav rütmitus puudub. Varem viljeles seda Peterson, ka Haava, Suits. 60-ndatel hakati Eesti NSV-s luulet uuendama ning vabavärsi eest võitlema Krossiga eesotsas. Autori vabaduse-sõnub kulmineerus kogus „Kivist viiulod“ (1964), mis poetiseeris tollast kommunismi-ehitamise kampaaniat modernistlikul viisil. Eeskuju võeti saksa padukommunistist Brechtist. Kross ei olnud loomulikult nõukoguliku propaganda ruupor, sest autor proovis luuletamisel seda vältida, keskendudes muudele liinidele. Vabavärsi algatajate hulka kuulusid veel E. Niit ja A. Kaalep.
Kassetipõlvkonnaks nimetatakse 60-ndatel debüteerinud eesti luuletajaid, kelle teosed ilmusid sarjas „Noored autorid“ nn kassettidena, kus olid mitme autori luulevihikud üheskoos. Luuletajaid ühendaski tegelikkuses vaid asjaolu, et nende loomingut avaldati kassettidel. Neil puudus ühine ideoloogia ning tegelikult olid nad pärit erinevatest põlvkondadest. Siiski ühendasid neid üldised põhimõtted, nagu elujaatav hoiak, maailma avastamne, uuenduste toetamne. Eelkäijaks peetakse Artur Alliksaart, kes tõi luulesse palju keelelisi uuendusi. 60-ndad olidki luules vormiuuenduse ajastuks . Sellega kaasnes ka inimeste suur huvi luule vastu. Esimene kassett ilmus 1962, kuhu kuulusid nimekamatest Rummo, M. Traat . 63. aastal ilmus järgmine, 65. aastal ilmunud kassettil debüteeris Jaan Kaplinski ja Hando Runnel , 66. aasta kassetil oli loomingut näiteks Leelo Tunglalt, 68. aastal ilmus viimane kassett.

22. pilet
A. Tšehhovi elu ja looming, ühe näidendi ning kahe novelli analüüs
A. H. Tammsaare „Tõde ja Õigus“ vabalt loetud osa analüüs

Tšehhov (1860-1904) sündis Taganoris. Tema vanaisa oli olnud pärisori, kuid suutis koguda visa tööga piisavalt raha, et end vabaks osta. Tšehhovi isa oli andekas, joonistas, mängis viiulit ja juhtis kirikukoori. Kuid laste suhtes oli karm. Isa pidas poodi ja Anton pidi teda abistama. Käskude eiramisel nuhtles isa oma lapsi. Tšehhovil mingit idüllilist lapsepõlve ei olnud, sest ta pandi varakult töötama. Siiski mängis ta tihti mere ääres, püüdis kala ja käis vanaisal stepis külas. Vaatamata karmile distsipliinile hindas Tšehhov oma vanemaid. 7-aastaselt hakkas õppima algkoolis ning jõudis edasi gümnaasiumisse, mil isa tabas aga pankrot . Perekond põgenes võlgade eest Moskvasse, kuid Anton jäi gümnaasiumit lõpetama. Tšehhovil oli ka kaks vanemat venda, kellest üks oli ajakirjanik ja teine kunstnik. Tal oli ka nooremaid õdesid-vendi. Üksinda elades õpetas noor Tšehhov üht nooremat poissi, et kooli jaoks elatist teenida. Tšehhovist sai iseseisev ning asjalik noormees. Ta lõpetas gümnaasiumi ning astus Moskva Ülikooli arstiteaduskonda. Gümnaasiumi lõpupoole hakkas tegelema ka kirjandusega, ent plaanis saada kindlasti arstiks. 20-aastasena avaldas venna abiga esimese jutu, esialgu oli kirjutamine Tšehhovi jaoks üksnes ajaviide . Proovis lugejat naerutada, kasutades näiteks inimlikku rumalust. Tšehhovil olid õilsad plaanid, ta ei tahtnud saada väikekodanlaseks, kelle eesmärk on materiaalsed väärtused. 1880-88 oli tema looming humoorikas , meelelahutuslik. Tšehhovi elu- ja inimestekäsitlus kujunes juba varakult aga tõsimeelseks. Novellidest näiteks „Paks ja peenike “. Hiljem muutus tema looming sügavamaks, sotsiaalpsühholoogilised tõsised ja isegi kurva põhitooniga teosed. Kirjutab üha sagedamini inimeste muredest ja kannatustest, elu traagikast. Näiteks novellis „Kurbus“ kasutab inimese üksinduse mõtet.
Tšehhov otsustas ette võtta erekordse rännaku ja sõita Sahhalini saarele, kus puutus kokku sunnitöölistega. Nagu Tolstoigi osales Tšehhov rahvaloenduses ning kohtus paljude erinevate inimestega, nähes nende elamistingimusi. Kirjutas ülevaatliku raamatu, mis ei olnud ilukirjanduslik. Mõistis, et peab ühiskonna parandamiseks midagi ette võtma. Ostis endale mõisa ning rahas arstipunkti ja koole. Jätkas ka kirjutamis, näiteks „Palat nr 6“, kujutas tegelikkust ja mõtiskles, kuidas seda parandada. 90-ndatel jätkab realistlikus objetkiivses laadis kirjutamist. Käsitleb selliseid inimesi, kes on haritud, kuid see-eest kitsarinnalised, näiteks „Inimene Vutlaris “. Erinevalt Tolsoist ei ilustanud ta talupoegade elu ega nende käitumist, vaid osutas tähelepanu sellele, et kuigi talupoegade elu on ülekohtune, ei sunni mitte keegi neid jooma, laaverdama ega halvasti käituma. Arvas , et talupojad saaksid ise oma olukorda parandada. Hilisema loomingu hulka kuuluvad näidendid. „Kajakas“ on tema esimene tõsisem etendus.
Tšehhov sureb 44-aastaselt tuberkuloosi.

23. pilet
E. M. Remarque’i elu ja looming, „Läänerindel muutuseta“
J. Liivi elu ja looming, paari luuletuse analüüs

Remarque (1898-1970) sündis raamatuköitja perekonda. Perekond kolis tihti, et isal tööd jätkuks. Remarque hakkas noorelt lisaraha teenima klaveritundide andmisega. Poisile meeldis loodus (kogus liblikaid), samas köitis teda ka elegantne elu. Tal oli kaks õde, kellest üks hukati II ms ajal koonduslaagris. Aastal 1916 läks noormees vabatahtlikuna rindele. Episoodid, mis temaga toimusid, kajastuvad ka „Läänerindel muutuseta“. Osales ka Somme’i lahingus, kuid sai haavata ning hiljem rindele ei naasnud. 1917. aastal lahkus armeest, loobus vastumeelsuse näitamiseks kõikidest autasudest. Jätkas õpinguid ning töötas õpetajana, kuid peagi lõpetas ametiga. Mees leidis, et pärast läbielatut ei suuda ta olla piisavalt inspireeriv, et õpetajaametiga toime tulla. Hiljem oli näiteks võidusõitja, aga ka ajakirjanik. Abiellus näitlejatariga. 1929. ilmus romaan „Läänerindel muutuseta“, mille menukus oli erakordne – esimese aastaga tõlgiti see 26 keelde. Populaarsus tulenes asjaolust, et teos kujutas sõda sellisel kujul nagu see ka tegelikult oli. Remarque’i raamatuid põletati, kui võimule tulid natsid . 1938. aastal võeti kirjanikult saksa kodakondsus ära, kuid selleks ajaks oli Remarque juba lahkunud Šveitsi elama. Enne II ms puhkemist lahkus USA-sse, asudes esialgu elama Hollywoody (käis läbi ka kuulsustega). Pärast sõda naasis Šveitsi.
Remarque sai kuulsaks romaanidega. Varasemad romaanid „ Unistuste tuba“, „Jaam silmapiiril“ rääkisid ummikseisust ja elumõtte otsimisest. Sõjateemasid käsitleb lisaks „Läänerindel muutuseta“ ka romaan „Tagasiteel“. „Kolm sõpra“ räägib Weimeri vabariigist ning kolmest sõbrast, kes proovivad sõjajärgsetes oludes hakkama saada. Tähelepanuväärsematest romaanidest veel „Elusäde“, mis on pühendatud tema õele ja mis räägib ohverdamisest. Autori viimane romaan on „ Taeval ei ole soosikuid “, mis on pagulusteemadel.
Tema loomingu puhul on iseäralik see, et kuigi autor räägib vägivallast, ei ole inimese vaenlaseks mitte teine inimene, vaid surm. Remarque ei loe moraali, kuidas elada ja surmale vastu seista, kuid ta püüab lugejaid mõjutada elamuste kaudu. Siiski on võimalik välja lugeda ka autori filosoofilist maailmapilti. Leiab, et surm on vältimatu ning paratamatu, kuid n-ö mõttetutest surmadest (sõda, koonduslaagrid ) tulen hoiduda. Surma paratamatuse kõrval annab tuge sõprus.
Liiv (1864-1913) sündis Alatskivil kandimehe perekonda. Vanemad olid sügavalt usklikud, kuid kultuurilembelised. Juhan oli juba lapsepõlves nõrga tervisega ning närviline. Lastele püüti anda head haridust ning esialgu õppis Juhan vendade kõrvalt, misjärel astus Kodavere kihelkonnakooli, kus alustas ka luulekatsetustega. 1882. aastal satub Väike-Maarjasse, kus tema vanem vend oli õpetajaks. Liivist saab abiõpetaja, kusjuures ta saab selgeks saksa keele. Sel perioodil oli Väike-Maarja Lääne-Virumaa üks ärksamatest kohtadest. Liivil tekib armusuhe Liisa Goldinguga, kuid Liivi viletsa tervise ning majandusliku kitsikuse tõttu ei abielluta. Naine on Liivi armastusluule inspiratsiooniallikas. Kogumik „Kirjad Liisale “. Liiv töötas Virulase toimetuses, sellal töötas seal ka Vilde, kes ei suhtunud Liivi hästi („Suguvend Johannes“ oli Liivi suhtes satiiriline). Mõnda aega õppis Liiv ka Treffneris, kuid tervise tõttu katkestas õpingud. Tema haigushood süvenevad veelgi ning ta ei saa jätkata ka ajalehetoimetuses. Tal olid nii füüsilised probleemid (tuberkuloos) kui ka tugev närvihaigus, skisofreenia . Tema haigusest ei saa võitu ka spetsialistid ning mehest saab n-ö vallasant. Sellest hoolimata jätkab Liiv luuletamist (suur osa loomingust on loodud just haiguse ajal). Luuletajal ei ole võimalik aga püsivalt töötada ning tema käitumine muutub üha absurdsemaks. Mees kujutab ette, et on Poola troonipärija ning astub rongile, kust ta aga minema saadetakse. Seejärel halveneb aga tema tervis ning mõne nädala pärast sureb Liiv kopsupõletikku. Hiljem on välja antud Liivi luulepreemiat.
Liivi looming jõuab lugejateni tänu „Noor-Eesti“ tööle. Liivi autobiograafiline luule on väga sünge. Sisaldab eluhädasid ja muresid . Ta on tuleviku suhtes kartlik, näeb tulevikus surma. Kasutab luules palju sümboolikat. Liivi luule on aus, kurvameelne, enesekriitiline ja ilustamata. Tähelepanuväärsemad luuletused: „Tulevik“ (mereteemaline, mõtiskleb, mida võib tulevik tuua), „Kes meeldida tahab“ ( Liivile polnud teistele meeldimine tähtis, sest kes meeldida tahtis pidi roomama, nutes naeratama, kogu aeg tänama), „Ei näe enam“ (raskusperioodi kirjeldus). Armastuslaulud olid enamasti lühikesed ja tabavad . Kurva alatooniga, kuid ilus ja siiras. Kajastuvad kibestumus, kahetsus , paratamatus. „Üks suu“ (Liivi ja tema ema suhte kirjeldus), „Mu viimne laul“ (Liisale, lihtne ja mõjuv). Looduslüürika kuulub eesti klassikasse. Haigusperioodil oli Liiv loodusega väga lähedane, tajus seda vahetult. Loodusluulele omane: pisidetailid, isikustamine , kordused. Enim tundis Liiv seotust kurva ja porise sügisega. Luuletustes oli palju värve (kas valgusküllane ja optimistlik või hall ja nukker). „Sügise“ ( kaunid toonid), „Külm“ (sünge ütlemisviis, keeleliselt mõjuv“. Viljeles ka isamaalüürikat, mis oli pihtimuslik , kus põimuvad ahastus ja lootus. Teda teeb kurvaks, et kultuurile ei pöörata tähelepanu, kuid temas säilib lootus helgemale tulevikule. „Ta lendab mesipuu poole“ (igatsus ja tõdemus, et kodumaa on kõige kallim), „Eile nägin ma Eestimaad “ (Eesti oli luuletaja silmis näotu).

24. pilet
M. Bulgakovi elu ja looming, „Meister ja Margarita“
F. Tuglase elu ja looming, ühe novelli analüüs

Bulgakov (1891-1940) sündis Kiievis Vaimuliku Akadeemia õppejõu perekonda. Tema isa pöörast laste õpetamisel tähelepanu kirjandusele ja ajaloole, ema see-eest muusikale ja kunstile. Käis kohalikus gümnaasiumis ning astus ka Kiievi ülikooli. Bulgakovist sai sõjaväearst. Toimus revolutsioon ja kodusõda. Peagi loobus arsti elukutsest ning hakkas tegelema kirjanduse ning teatriga. Samuti pidas loenguid. Tegi ettevalmistusi mahukamateks teosteks . I teos ilmus 1919, „Noore arsti märkmed“, mis avaldati meditsiiniajakirjas järjejutuna. 1921 kolis kirjanik Moskvasse, kus otsutas kirjutamisega pühendunumalt tegelema hakata. Hakkas läbi käima kirjandusinimestega, mees ise tegutses ajakirjanikuna. Läks ajutiselt tagasi Kiievisse, kirjutas emale pühendatud olukirjelduse „Kiievi linn“. Bulgakovi sugulased olid kõik kadunud: isa-ema surnud, vennad emigreerunud. Kiievis alustas ka oma pikemat romaani „Valge kaardivägi“. Venemaal ei soositud aga Bulgakovi ning teda ei tahetud avaldada. Siiski ilmus ta jutukogu „Saatuslikud munad“, mis kutsus inimesi üles valvsusele. Sellest tehti ka näidend, mis pärast mõningast segadust ka esitati. Kirjutas näidendeid veelgi, aga neid ei lubatud lavale. Et ikkagi oma loomingut avaldada, kirjutab kirjanik Stalinile kirja, milles annab mõista, et ta ei ole poliitik , vaid kirjanik, kes tahab arendada Nõukogude teatrit. Sai tööd Kunstiteatris, kus mängiti ka tema etendusi, kuid siiski ei soositud neid, mistõttu tuli Bulgakov sealt pettununa ära. 1929. alustas oma peateosega, esialgu oli ainult idee, et romaan on Saatanast, kuid pealkirja polnud. Aasta hiljem alustas sama romaani nullist, nüüd pealkirjaga „Meister ja Margarita“. Täielikult valmis sai 1938 ning epiloogi kirjutas 1940, mis oli tema enda hüvastijätt (arstina oli ta oma seisukorrast teadlik, kõrge vererõhk, neuroosid, peavalud jms), ning samal aastal ka suri. „Meister ja Margarita“ ilmus eesti keeles varem kui vene keeles.
Tuglas (1886- 1971 ) sündis Põlvamaal aidamehe perekonda. Majanduslikult elas pere hästi. Noorena avaldas talle mõju Lõuna-Eesti loodus. Kooliteed alustab kohalikus algkoolis, kus õpiti vene keeles. Kõrgemasse kooli läks Tartusse, kus hakkas ka kirjutama. Postimehes ilmub esimene jutustus „ Siil “. Tartus tutvus teiste kirjandushuvilistega, k.a G. Suitsuga. Südis rühmitus, millest kasvas veidi hiljem välja „Noor-Eesti“, mistõttu aga Tuglas koolist välja heideti. Tuglast huvitasid ka ühiskodlikud, poliitilised teemad, ta oli sotsiaaldemokraatlike vaadetega. Ta arreteeriti ning veetis paar kuud Patarei vanglas, mis oli vaatega merele (inspireerituna luuletus „Meri“). Pärast vabanemist lahkus Eestist. Elas Soomes, suvel Ahvenamaal, talvisel ajal Euroopas, näiteks Pariisis. Tema silmaring avardub, käib teatris ja loeb palju. Külastas ka Eestit, valedokumentidega. Käib ka näiteks Estonia avamisel. Lõplikult Eestisse naasnud, hakkas Tuglas üpris aktiivselt Eesti kirjanduselus osalema . Kuulus „Siurusse“, „Tarapitasse“, andis välja ajakirju Odamees ja Ilo. Tema eestvedamisel rajati Kirjanike Liit ning selle väljaanne Looming. II ms puhkedes ei õnnestu tal põgeneda. Nõukogude Liit hakkas üle vaatama inimeste elulugusid ning Tuglas kuulutati rahvavaenlaseks. Stalini surma järel see küll vaibub. Talle anti maja Underi ja Adsoni maja Nõmmel. NL ajal tegeles peamiselt tõlkimisega. Vanas eas jäi ta tervis viletsaks. Siiski õnnestus tal asutada Tuglase kirjandusauhinna.
Tema loomingus oli palju salapära ning seda seostatakse tema enda eluga (mees oli tagaotsitav). Peamiselt kirjutas ta novelle, ilmus ka kaks romaani. „Felix Ormusson“ (1915, impressionistlik), „Väike Illimar “. Samuti suur hulk reisikirju ja mitu biograafiat, näiteks J. Liivist. Ta oli oma loomingu suhtes kriitiline, mistõttu polnud kuigi produktiivne. Pööras tähelepanu kvaliteedile. Eriti peetakse temast lugu Soomes, kus on siiani estofiilide selts, mis on asutatud Tuglase auks.
Novellide puhul on sarnasteks joonteks: mõistetamatu elusaatus, armastuse jõud ja traagika , kättesaamatu vabadus, lõbujanu; sõlmsündmusteks: astumine tundmatusse, vastuhakk, ajutine võim, katastroofid; tüüptegelasteks: laste kokkupuude täiskasvanute maailmaga, agressiivne valitseja, passiivne lihtinimene, loomad, kes kannavad inimlikke omadusi. Näiteks „Inimesesööjad“, mille tõdemus on, et ei ole midagi armastuse vastu.

25. pilet
Modernism. Modernistlik romaan. Romaaniuuendus. E. Hemingway või H. Hesse elu ja looming ning ühe teose analüüs
L. Koidula elu ja looming, paari luuletuse analüüs

Modernism (pr moderne ’uudne, nüüdisaegne’) uuenduslikkust taotlevate ja realsimiga vastanduvate 19. saj lõpu ja 20. saj kirjandusvoolude ning loomepõhimõtete ühisnimetus. Mõjukamad voolud dekadents , futurism , dadaism , ekspressionism , sürrrealism, eksistentsialism, vabavärss, absurditeater. Põhimõtteliselt võib modernseks nimetada iga teost, mis on uudne, kaasaegne ja vastandub konservatiivsele, traditsioonilisele.
Modernismi esmasteks tunnusteks romaanis olid vormieksperimendid, mille puhul oli peamine kokkulangevus uskumus , et romaani vorm ja keel ei ole midagi passiivset ega välist, vaid niisama olulised kui mitte tähtsamad kui teose sisu. Püüeldi vormile ja keelele, mis annaksid täiuslikult edasi ja võimendaksid teose sisu. Lisaks on iseäralik asjaolu, et autorid hoiduvad otsesest hinnangust teose tegelastele ja sündmustele. Autor peab n-ö kaduma, muutma end märkamatuks, et lugeja saaks ise tegelaste ja sündmustega suhelda vahetult ja neid ise hinnata.Rajajatest peetakse kõige mõjukamaks James Joyce ’i, kes jõudis tõelise äärmuseni.
Pärast Joyce’i teost „ Ulysses “ hakkasid romaanis laemalt levima nn teadvuse vool ja seda edasi andev nn sisemonoloogitehnika (jutustamisvõte, kus aine esitatakse minategelase mõtete, tundmuste, mälu- ja kujutluspiltidena). Franz Kafka tõi oma romaanidega kirjandusse nn maagilisrealistliku suuna, mis andis tõukeid eksistentsialistliku filosoofia ja kirjanduse tekkeks. Romaanis võis üleüldse üha rohkem näha filosoofia ning kirjanduse kokkusulamist. 60-ndatel äratas tähelepanu ladinaameerika romaan, mille puhul domineerivad fantastilised kujundid.
20. sajandi lõpuveerandi kirjandust on püütud ühendada postmodernismi nimetuse alla.
Hemingway (1899-1961) sündis Chigago äärelinas Oak Parkis arsti perekonda, mis oli materiaalselt kindlustatud. Poisina hulkus metsas, sõbrunes indiaanlastega ning püüdis kala ja pidas jahti. Tegi ka sporti – poksis. Käis kohalikus koolis, misjärel läks tööle ajakirjanikuna – sellest ka tema teoste lakooniline ja objektiivne kirjutamisviis. Tahtis osa võtta I ms, kuid tervise tõttu sai osaleda vaid autojuhina. Sai Itaalias raskelt haavata, misjärel naasis USA-sse, abiellus ning jätkas tööd ajakirjanikuna. 1921. elab taas Euroopas, Pariisis, kus sõbrustas mitmete inglise ja Ameerika kirjanikega. Sel perioodil ilmusid Hemingway esimesed ilukirjanduslikud teosed, nagu „Ja päike tõuseb“ (1926, nn kadunud põlvkonna tüdimusest, elupõletamisest). 1928. aastal pöördus tagasi USA-sse, elas Floridas, ent käis Hispaanias härjaavõitlustel ning Aafrikas jahil. Teda vaevas aga depressioon , mistõttu tarbis ohtralt alkoholi. 1929. ilmus sõjavastane romaan „Hüvasti, relvad“. Hispaania kodusõja päevil töötas sõjakirjasaatjana Madridis. II ms ajal oli ta ajakirjanik Euroopas. Pärast sõjaperioodi asus elama Kuubale , kus valmis „Vanamees ja meri“. 54. pälvis autor Nobeli preemia. Kuubalt kolis tagasi USA-sse, kus sooritas enesetapu.
Suurem osa tema loomingust on autobiograafiline, selles avalduvad eeskätt sõjas saadud paranematud haavad. Tema proosale on iseloomulik fikseerida võimalikult objektiivselt ja täpselt tegelaste käitumist ja kõnet, andes edasi nende hingeelu. Toob sisse näiteks jäämäe teooria (autor vihjab pealtnäha lihtsale nähtusele või sündmusele, mis esindab aga sügavamat tõelust, olulisem on see, mille kirjanik ütlemata jätab). Hemingway loomingu läbivaks teemaks on humaansuse puudumine. Tapmist ei saa õigustada, kuid humanismi tuleb tihti kehtestada ja kaitsta just nimelt relvaga. Tema loomingut läbib ka iroonia, pilkena kui ka saatuse irooniana. Elu on Hemingway jaoks võitlus, mis lõpeb varem või hiljem surmaga, millele tuleb aga mehiselt surma vaadata.
Koidula (1843-1886) sündis Vändra lähistel. 1850. aastal kolis perekond Pärnusse, kus isa Jannsen sai tööd koolmeistrina. Esimesel kolmel aastal ei käinud Lydia koolis, kuid sai alghariduse isa käest. 54. aastal astus aga Pärnu Linna Tütarlastekooli, mis vastas keskkoolile (kõrgeim õppeasutus Baltimaades tütarlastele toona). Koolis sai Koidula selgeks prantsuse ja vene keele, vene keelt oskas juba eelnevalt. 62. aastal sooritas koduõpetajanna eksami TÜ juures, omandades õpetamisõiguse perekondades. Lydia oli pidevalt asjaosaline isa tegemiste juures. 63. aastal kolis perekond Tartusse, kus jätkati Postimehe välja andmist ning sel ajal suurenes neiu osalus veelgi. 60-ndate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise ja patriotismi propageeriva suuna mõjukaim väljendaja eesti luules. 73. aastal abiellus lätlase Michelsoniga, kes õppis Tartus arstiteadust, ning elama hakati Kroonlinnas, kus mees sai tööd. Naine käis tihti ka Eestis ning ei kaotanud kodumaaga sidet. Kroonlinnas sündisid esimesed lapsed, poeg, kes suri 4-aastasena ja kaks tütart. Viimane poegki suri. 82. aastal halvenes järsult tema tervis ning viimastel aastatel võitles ta vähiga. 86 suri ning maeti Kroonlinna surnuaiale. 60 aastat hiljem sängitati tema põrm kodumaa mulda.
Koidula loomingu tähsaim osa on patriootiline luule. Karjäär algas 65, esikkoguga „Waino-Lilled“ (luule tundlev ning idüllilist laadi, tugineb võõrastele eeskujudele, ent mõnes luuletuses hakkas kõlama ka isamaa-teema). Järgnevalt „Emmajõe Opik “ (luuletaja esineb rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse rahva tunded ja mõtted). Kirjanduslikult mõjutas luuletajat enim ilmselt saksa revolutsioonilised romantikud. Kogusid temalt rohkem ei ilmunudki, ent ta jätkas luuletegevust nii Tartus kui Kroonlinnas. Kodumaal loodud luules domineerisid rahvusliku liikumise meeleolud, ent võõrsil on Koidula luules põhiline igatsus. Lisaks on temalt loodus-, armastus- ja mõtteluulet. Tema luulele on omane elamusmõjukus, rahvapärane kujundlikkus, kaunis kõlavus ning loomulik voolavus . Tema n-ö jututoodang avaldus Eesti Postimehe lisades (suur osa tõlkeid ja mugandusi). Mainimist väärivad näiteks „Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased“. Tähelepanuväärne on ka Koidula näitekirjaniku looming, esimese naljamängu „Saaremaa onupoeg“ lavastas Koidula „Vanemuise“ seltsis ja seda loetakse eesti teatri alguseks. Kodula parimaks näidendiks peetakse „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“. Tema näidendid kujutasid tõetruult rahva elu.