sajandil asendus proosaga. 14 .sajandil kujuneb Itaalias välja novell. 19. sajandi romantikute kunstivool nii kirjanduses kui ka muusikas võttis need lood uuesti käsitlusele (nt ooperis ja balletis). Rüütlite kirjandusele on kirjutatud palju paroodiaid. Esimene maailmakuulus on Cervantes ,,Don Qujote", I. Calvino ,,Parun puuotsas"(parun, kes vihastab läheb puu otsa elama), M.Twain ,,Jänki kuninga Arthuri õukonnas"(ränne ajast tagasi). 9. pilet ,,Rebaseromaan", vagantide luule, Francois Villon "Rebaseromaan" ... on 13. saj. Prantsuse kirjanduse suurteos. Loomaeepos: loomalugude hiigelsari, mida ühendab rebase Renart'i keskne kuju. Koostajaid ilmselt rohkem kui üks, lood ise aga olid laenatud eri aegadest ja paikadest. Teost läbib sotsiaalne satiir. Loomades ja nende seiklustes peegeldub ühiskonnasuhteid(sageli humoorikalt). Saksakeelsest tõlkest "Rebane Reineke" mugandas Goethe om eepose, Goethet omakorda Kreutzwald ("Reinuvader Rebane").
Esimene Euroopa ülikool asutati 1088. aastal Itaalias Bolognas. Haridus muutus ajapikku aina ilmalikumaks ning vabanes kiriku eeskoste alt. Koolidega seotud isikud, skolaarid ja kleerikud, nagu haritlasi kesajal nimetati, olidki esimesed linnakirjanikud. Nad rändasid ringi ning lõid ladinakeelseid laule, parodeerides piiblit, jumalateenistust ja ülistades maiseid rõõme ning heites nalja igavese elu üle. Kirjanduslukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all. Linnalüürika Vagantide luule on keskaegse linnalüürika esimene kuulutaja. Loobuti kurtuaassest ilutsemisest. Esimene tuntud vagant XIII sajandil oli pariislane Rutebeuf, kelle lüürikas olid kõige uudsemad need pihtimusluuletused, milles ta jutustab oma viletsast elust, näljast. Temalt on säilinud arvukalt satiire mungaordude ja vaimulike pihta, rahvanaljadel põhinevaid värssjutte lõbusatest eluseikadest ehk fablioosid ja näidendeid. Viimane ning suurim keskaja lüürik oli F.Villon (sünd
Linnakirjanduses saigi valitsevaks satiirilisdidaktiline vaim. See tähendab, et pilgati munkade ja kirikumeeste patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust, muid ajastu pahesid. Samal ajal aga ka moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida ôigele teele, jagada ôpetusivasid ja levitada elutarkusi. Selleks pöörduti tihti allegoorilise väljenduse poole. VAGANTIDE LADINAKEELNE LUULE Vagandid (lad vagare ‘rändama,hulkuma’) rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seetôttu pilkasid oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist, kutsusid üles nautima hoopis maiseid rôôme ja mônusid. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse luule motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja hetke nautimisest.
traagiliselt hukkuvad, sest seisuslikud eelarvamused ja saatuslikud õnnetused ei lase neil abielluda. 5) LINNA KIRJANDUS Linnad muutusid kultuuri ja haridus keskusteks. Juhtivaks kujunesid Põhja-Prantsusmaa ja Flandria linnad, eriti Pariis. Koolidega seotud isikud olidki esimesed linnakirjanikud. Nad rändasid ringi ja lõid ladinakeelseid laule, milles parodeerisid piiblit ja jumalateenistust. Kirjanduslukku on nad läinud vagantide nime all. Vagantide luule on keskaegse linna lüürika. Pariislane Rutebeuf jutustab oma viletsast elust, näljast ja niisama avameelselt pihib ta oma patte. Viimane ja suurim keskaja lüürik on Francois Villon.
pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning sees tõttu oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist tihti sapiselt pilkasid, kutsudes üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Nendega liitus õppe vaheaegadel vaeseid skolaare (üliõpilasi), et jooma- ja pilkelaulude loomisega endale elatist teenida. Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid veel g o Ij a ari d eks (võimalik et Piibli Koljati nime järgi). Rahvuskeelse luule möjul olid vagantide luuletused riimilised, üheks enamkasutatud vormiks sai näiteks ühesuguse riimiga ühendatud nelikvärss. Eriti rikkalikult on vagantide luulet säilinud Lõuna- Saksamaal Baieri aladel. Sealsete laulude kuulsaim kogu on "Carmina Burana" ("Beuerni laulud" — Benediktbeuerni kloostri nime järgi, kust XIII saj algusse kuuluv ladina- ja saksakeelne käsikiri leiti).
Rüütlikultuur esindas ilusa, peene elu kultust, tema kõrgaeg oli 12. sajand. Rüütlikirjandus on ilmalik, enamasti rahvaluulest lähtuv, kuid aadliseisusele mõeldud kirjandussuund. Lüürika levis rüütlilaulikute esitusel. Rüütlikirjandusele on omane armastusteema ja daamikultus, ning rüütlielu ja -vooruste idealiseerimine. Rüütlilaul on segapäritoluga, tema juured ulatuvad klassikalisse ladina luulesse, see on mõjutatud keskladina vaimulikust luulest, vagantide ladina- või segakeelsest luulest ning rahvalikust laulust. Ränd- ja rüütellaulikud olid keskaja külades ja lossides rõõmutoojaks. Rüütlilaulu värsid elasid esialgu vaid laulduna ja pandi kirja alles hiljem.Teadaolevalt sai rüütlilaul alguse 11.sajandi lõpul Lõuna-Prantsusmaa arenenuimast piirkonnast Provence'ist. Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul 11.saj lõpust. Laulikuid oli mitmest seisusest nii kõrg- kui alamaadlike hulgas, samuti valitsejaid ja naislaulikuid
araablastelt on väga palju õpitud matemaatikas, astronoomias, keemias, meditsiinis, botaanikas ja teistes loodusteadustes ning ka filosoofias. Araabia õukondade eeskujul levis Euroopas "ilusa elu" kultus, õukonnaluule ja -muusika. Suur osa Euroopas tuntud pillidest on araabia päritolu. RÜÜTLILAUL on segapäritoluga, tema juured ulatuvad klassikalisse ladina luulesse (Ovidius, Horatius), ta on mõjutatud keskladina vaimulikust luulest, vagantide (rändavad kleerikud või skolaarid) ladina- või segakeelsest luulest ning rahvalikust laulust. Rüütlilaulikud esindavad väga erinevaid seisusi, nende hulgas on kuningaid, kõrg- ja alamaadlit, kleerikuid ja linnakodanikke, tekstides ja muusikas me mingeid seisusevahesid ei näe. Rüütliluule pole praktikas kunagi eksisteerinud ilma muusikata, poeet oli ühtlasi ka laulik, kes tavaliselt oma laule ise esitas. Lauldi lähedaste inimeste kitsas ringis, selle
Selline organum on vabaorganum. 9. Nimeta Gooti ajastu silmapaistvaim koolkond ja 2 tuntumat heliloojat. Pariisi Notre-Dame'i katedraali kool. Kaks tuntumat heliloojat on Leoninus ja Perotinus. 10. Millised muutused hakkasid toimuma kultuuri(muusika)elus teise aastatuhande esimesel poolel? Hiliskeskajast (12.-13. sajand) on säilinud luulet ja muusikat omaaegsete ülikute õukondadest (rüütlilaulud) ning rändavate vaimulike ja üliõpilaste ehk vagantide repertuaarist. Mitmehäälse kunstmuusika varased vormid olid organum ja motett. Need kujunesid kiiresti 12.-13. sajandil seoses linnade kasvu ja linnakultuuri kiire tõusuga. Mitmesuguseid pille mängiti nii laulu kui ka tantsude saateks ja neid kasutati ka kirikumuusikas. Pillide kohta keskajal annab ettekujutust omaaegne kujutav kunst. 11. Iseloomusta motetti, millal kujunes ja miks kirik sellesse taunivalt suhtus? Kujunes 13. sajandil
Elagu meie rahvas, metseenide heldus, quae nos hic protegit! mis meid siin hoiab! Pereat tristitia, pereant osores! Kadugu kurbus, kadugu vaenlased! antiburschius < “bursch” (saksa k) – ülikooliseltsiliikmed > seltsivastased Pereat Di´abolus, quivis antiburschius, Kadugu Saatan, iga mässaja, irrisor < “risor” – lõbutseja > lõbutsemisoskamatu atque irrisores! ja irisejad! Autorita. Sõnad vagantide (eks-mungad/üliõpilased, kes hakkasid 11-12.saj rändlaulikeks, käies Euroopa kõrtsides) luulest. Käesolev pärit 18.saj Saksamaalt, kus tekkisid esimesed üliõpilasorganisatsioonid. Praegu on see üliõpilashümn. Aeneis Peategelane troojalane Aeneas, Veenuse poeg. Nii tuletavad roomlased end jumalaist. Jumalad valivad Aenease välja, et ta rajaks uue Trooja. Ta alustab teekonda vanast Troojast ja purjetab uue poole, aga satub tormiga Kartaagosse. Kohtab rannas kaunist kuninganna Didot
· "Rebaseromaan" sai tôlgete ja muganduste kaudu tuntuks pea kôigis Euroopa maades. Näiteks põhineb J. W. Goethe teosel ,,Reineke Fuchs" Fr. R. Kreutzwaldi ,,Reinuvader Rebane". Allegooria näide on 13.-15. sajandil ilmunud ,,Roosiromaan" - mille keskne teema on mehe ja naise suhted. Abieluideaaliks peetakse abikaasade võrdsust ja sõprust. Romaan kirjeldab ka õrna ja õilsat armstust. Ballaadid õilsast rüütlist ROBIN HOODist - lôbus rahvakangelane Inglismaal VAGANTIDE LADINAKEELNE LUULE Vagandid (lad vagare `rändama,hulkuma') - rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seetôttu pilkasid oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist, kutsusid üles nautima hoopis maiseid rôôme ja mônusid. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse luule motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja hetke nautimisest.
2. Kirjandus keskaegses linnas, linnaluule ja linnaromaan 10.-11. sajand tugevnesid linnad =Linnakodanikud rikastusid =Võideldi oma õiguste eest =Tekivad ülikoolid -1088 Bologna Itaalias -1200 Pariisi Prantsusmaal =Haridus muutus ilmalikuks, juhtiv selles oli Põhja-Prantsusmaa Tudengid ehk skolaarid ehk kleerikud =Koolist vabal ajal rändasid =Looming ülistab maiseid rõõme =Parodeerivad Piiblit =Vagantide luule -Vagare tähendab hulkuma -Eeskujuks Vana-Kreeka luule, nt. Ovidius -Rõhuvad: Carpe Diem ehk naudi hetke ,,Carmina Burana" =Vagantide luule tähtis näide =Ilmaliku sisuga keskaegsed laulud =Leitud kloostrist Rahvusvaheline üliõpilaste hümn =Gaudeamus igitur iuventus dum sumus =Rõõmustagem kuni oleme veel noored Peagi hakati vagantide ladinakeelseid laule tõlkima rahvuskeeltesse
Kirjandus keskaegses linnas: Hakkas kujunema lihtsam, rahvalähedasem uut tüüpi kirjandus, mis esindas keskklassi maailmavaadet. Tärkas protest seisusliku ebavõrdsuse vastu. Satiir. Pilgati kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust. Allegooria, et juhtida lugejaid õigele teele. Suurenes ühiskondlik-poliitiline temaatika. Linnaluule ja romaan: Populaarseks tõusid Prantsusmaal fabliood e lühikesed värssjutustused lõbusatest eluseikadest. Itaalias kutsuti neid novella’deks. Vagantide ladinakeelne luulelooming: kirikuga pahuksisse sattunud vaimulikkonna liikmed, pilkasid kirikut. Lõuna-Saksamaa laulude kuulsaim kogu: Carmina Burana. Ka rahvusvahelise üliõpilashümni mõned stroofid pärinevad ühest vagantide joomalaulust. XIII saj prantsuse kirjanduse kaks suurteost: „Roosiromaan“, „Rebaseromaan“ – loomalugude hiigelsari. Loomaeepos. Keskaegne draama: varaseim keskaegne draama liturgiline. Alguses ladina keel, siis mindi üle rahvuskeelele
· ,,Poema de Fernán Gonzales" sõdis mauride vastu · Petrus Alfonsi ,,Disciplina clericalis" ristiusku astunud juut, arst, diplomaat, õpetlikud lood · romansside saatel tantsiti · romancero romaanikogu · cancionero lüürilise luule kogu 13. sajand Gonzalo de Berceo (1185-1265) · oli preester, vaimuliku sisuga luule, motiviid piiblist · lõi uue vormi luules ühes stroofis üks ja sama riim: cuaderna vía, algeid aleksandriinis ja vagantide luules · kasutas seda riimi ka Juan Ruiz Alfonso X el Sabío (1221-1284) · Castiilia kuningas · suured vaimsed saavutused, vähe sõjalisi · koondas enda ümber haritud mehi, laskis tõlkida araabia keelest · jätkas Toledo tõlkijate koolkonna tegevust · ,,Kalilea ja Dimna" kuninga ja filosoofi vestlus, tõlgitud araabia keelest · ka õigusalased ja ajaloolised teosed ,,Üldine kroonika" · kirjutas ka luulet galeegi keeles Püha Isidorus
Ühiskondlik-poliitiline temaatika.Luulevormis. Liigid. 1. fabliood Prantsusmaal.Lühikesed, lõbusad anekdootlikud värssjutustused lõbusatest eluseikadest.Kiideti leidlikkust, taibukust, kuid laideti saamatust, ahnust jne. Siia alla kuulusid ka rahvanaljandid ja lorijutud. 2. svangid Saksamaal.Sarnased prantsuse fabliooga.Neid hakati hilje kirjutama ka proosas. 3. novella Itaalias.Lõbusad rahvajutud.Sealt on tulnud ka mõiste"novell". 4. vagantide ehk.rändlaulikute ladinakeelne looming.Koolivaheaegadel liitusid ka üliõpilased(skolaarid).Esitasid jooma- ja pilkelaule. 13.saj.prantsuse kirjanduse kaks suurteost on "Roosiromaan" ja "Rebaseromaan." Esimene neist on mõistukõneline ja iseloomustab linnakultuuri."Rebaseromaani"võib aga pidada loomaeeposeks.Keskseks tegelaseks on rebane Renart.Teost läbib sotsiaalne satiir, sisaldab ka kommete kirjeldusi ja rahvatarkusi.Huumor vaheldub satiiriga
paarisriimilist värssi. Prantsusmaa levisid fabliood lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Neile on omased linnakodanike lõbusus, leidlikkus, taibukus. Piitsutati aplust, ahnust ja kirgi. Mõjutusi saadi idamaistest juttudest ja antiigist. Tekkisid rahvanaljandid ja lorijutud. Saksamaal levisid svangid fablioodesarnased jutustused, mida hiljem hakati kirjutama proosas. Itaalias novella samuti fablioosarnane. Levis vagantide ladinakeelne looming. Vagandid olid rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ja hakkasid kirikut pilama ning kutsuma inimesi üles maiseid rõõme nautima. Inglismaal ja Prantsusmaal nimetati neid goljaarideks. Vagantide luule sarnaneb jooma- ja pilkelauludega. Vagantide luulest on alguse saanud üliõpilashümn ,,Gaudeamus" ja vagantide kuulsaim luulekogu Lõ-Saksamaalt ,,Carmina Burana". 13
Ei jõua kaugele (Astapovo raudteejaama), sest haigestub kopsupõletikku. Tolstoi suri 7. novembril 1910, maetud Jasnaja Poljanasse. Pilet VI · Linnakirjandus keskajal, Francois Villon Elanikud nõuavad endale samu õigusi, mis on feodaalidelgi. Kujunevad ülikoolid à 1088. Bologna, 1200, Pariis. Skolaarid on esimesed linnakirjanikud, vabal perioodil rändavad mööda maad (Prmaa), loovad paroodilisi laule Piibli kohta, ülistavad maiseid rõõme à vagantide luule. Vagantide loodud laul "Gaudeamus, igitus, juvenes dum sumus" /rõõmustagem, kuniks oleme noored/ (TÜ üliõpilasseltsi laul). Esimene vagantide luuletaja Rutebeuf elas Pariisis, loobus rüütelikust ilutsemisest, sõnalised tekstid, luuletused. On uudsed, sest on pihtimuslikud. Kirjutab I näidendi inimesest, kes müüb oma hinge Saatanale (like Faust või Timm Thaler ehk Müüdud naer). Linnaeepika oli valdavalt satiirilise sisuga, lühikesed. Prantslased kutsusid neid fabliov,
Tuntumad on lavateosed, eriti nn lavalised kantaadid. Tähtsamad teosed on trionfi (triumfid): · Carmina Burana (Beuerni laulud) · Catulli Carmina (Catulluse laulud) · Trionfo di Aphrodita Carmina Burana, loodud 1937 koorile, vokaalsolistidele, orkestrile. Algselt ka lavaku- jundus ja kostüümid. Aluseks 13. saj käsikirjaline laulukogumik, leitud Beuerni (Baieri Alpides) kloostrist ladina, prantsuse, saksakeelsed tekstid. Vagantide luule tekstide pilge ei halasta ei kirikule ega kuningale. Oo Fortuna (koor) Oo saatus sa oled muutlik nagu kuu, kord ilmud kord kaod. Ja tühisus ja võimsus sulavad jäätükina. Saatus, mis kord ähvardab meid, kord hellitab asjatu lootusega. Sa pöörled igavesti nagu ratas. Kõik on mööduv: viletsus ja hetkeline heaolu. Muusikat iseloomustab · Selgepiiriline vorm · Aktiivne rütm, rohkelt löökpille
Linnakirjanduses olid tavaliselt pingelised teemad. Naerdi usuinimeste ja rikaste üle. (Talvet, 1995 : 62-66) Prantsusmaal suurenes fablioode populaarsus, mis olid lühijutustused elu hetkedest, mida kujutati teravmeelselt. Heaks peeti leidlikkust ja taibukust ning halvaks rumalust. Lood olid kirjutatud rahvapärases keeles, need olid täis naljandeid ja vanasõnu ning nad olid kergesti mõistetavad. (Talvet, 1995 : 62-66) Hiliskeskajal muutus, aga populaarsemaks vagantide looming, kus alavääristati kirikut ja kutsuti üles nautima elurõõme. Need muutusid hästi populaarseteks üliõpilaste ja haritlaste hulgas. (Talvet, 1995 : 62-66) 12 5. TUNTUMAD KIRJANDUSE ESINDAJAD Keskaja kirjandus oli väga suures osas anonüümne, sest tol ajal jutustati lugusid ümber selle põhjal, mida keegi teine oli varem rääkinud ning ennast ei peetud autoriks, vaid lugude
Alates 14. Sajandist on ordinaariumi osad koondatud terviklikuks muusikaliseks tsükliks, mis kannab samuti nimetust ,,missa" ning on üks lääne kirikumuusika põhivorme. 4)KESKAJA ILMALIK MUUSIKA Muusika, mis kõlas keskajal väljaspool kirikuid ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina, esimesed üleskirjutised on pärit 11.-12. Sajandist. Vagantide- rändüliõpilaste või teenistuseta vaimulikkude ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ning võisid sisult olla üsna siivutud. Vanemate säilinud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud- pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega. Neid esitasid alamast seisusest rändmuusikud zonglöörid ehk menestrelid. Nad
samuti Cervantese loomingus. Itaalias tunti neid novella nime all. Vagant- rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning seetõttu oma luules kirikut pilkasid, kutsusid üles nautima maiseid naudinguid. Looming oli neil ladkeelne. Luuletused olid riimilised. Õppevaheaegadel liitusid nendega vaesed üliõpilased, et jooma- ja pilkelauludega elatist teenida. Pr ja Ingl m kutsuti neid goljaarideks. “Carmina Burana”- vagantide laulude kuulsaim kogu. Ühest laulust pärinevad ka tänapäeva üliõpilashümni „Gaudeamus” mõned stroofid. ROOSIROMAAN: 13saj prantsuse suurteos. 2 autorit, Lorris ja Meung, kes jätkas Lorrise alustatud allegoorilist nägemuse vormis värssteost, kasvatades selle ülimahukaks raamatuks. Lorris tahtis mõistupiltides esitada kurtuaasse armastuse õpetuse. Noormees näeb unes roosi ja armub sellesse, kuid roosi takistavad noppimast Keelepeks, Häbi, Hirm
ehk lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Fabliood rikastasid keelt kõnekäändude ja vanasõnadega. Linnaluules tõsteti esile linnakodanlusele omaseid jooni, näiteks teravmeelsus, taibukus, ettevõtlikkus. Samas heideti ette aplust, saamatust ja üleliigseid himusid või kirgi. Linnaluulet mõjutasid idamaised jutud ja antiiksed valmid, rahvanaljandid ja lorijutud. Saksamaal levisid fablioosarnased švangid. Populaarseks kujunes Prantsusmaal ka vagantide luule, mis pilkas kirikut ja kutsus üles inimesi nautima maiseid rõõme. Rahvuskeelse luule mõjul olid vagantide luuletused riimilised ning enam hakati kasutama nelikvärssi. Francois Villon Elas 15. sajandil kirjut elu. Õnnestus ülikooli jõuda, ent halbade sõprade tõttu sattus varguste, kakluste ja pidude keerisesse. Ühe kakluse käigus tappis isegi preestri. Seikles ringi mööda maid halvas seltskonnas. Teda ähvardas vangistus. Pariis lubas teda siiski sinna naasta
Sm'l said trubaduuridest minnessingerid. Igaks elunähtuseks on oma laul: · alba-hommikulaul · serena- õhtulaul · sirventees- sõtta minemise laul · tensoon- vaidluslaul · romanss- neiu, kelle mees oli läinud sõtta, kaebelaul · pastoraal- karjaselaul 6. Keskaegne linnakirjandus Juhtivaks kujunesid Lõ-Pr linnade kirjanuds, Bologna ja Pariisi ülikoolid. Skolaarid ja kleerikud olis esimesed linnakirjanikud, suvel esitasid paro odiaid ja oma tehtud laule. Vagantide (rändüliõpilased) luule muutus 13. saj rahvuskeelseks, Rutebeuf hakkaskirjutama pihtimusluuletusi oma hasartmängu sõltuvusest. Fablioo ja svank- satiirilise ja anekdootliku sisuga jutustused, mis liikusid rahvasuus, kohati õpetlikud, sarjavad naiste truudusetust, kirikumeeste liiderlikkust, rahaahnust ,,Eesli testament". Narrikirjandus- selles naerdakse mineviku rumaluse üle ,,Narruse kiituseks". Loomaraamatud-
· Prantsusmaal fabioolid lühikesed anekdootlikud värssjutustused lõbusatest seikadest. Lõbusus, teravmeelsus, leidlikkus, taibukus linnakodanlusele omased jooned. Piitsutati aplust, ahnust, kirgi. Mõjutused idamaistest juttudest ja antiigist. Rahvanaljandid, lorijutud. Esinduslikem autor: Rutebeuf. · Saksamaal svangid fabioolide sarnased, hiljem hakati kirjutama proosas. · Itaalias novella samalaadne asi. · Vagantide ladinakeelne looming: rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid kirikuga pahuksisse sattunud ning hakkasid seda siis pilama ja maiste rõõmude nautimisele üles kutsuma. Inglismaal ja prantsusmaal kutsuti neid veel goljaarideks. Kuulsaim kogu Lõuna-Saksamaalt pärit ,,Carmina Burana". · 13. sajandi prantsuse 2 suurteost: ,,Roosiromaan", ,,Rebaseromaan" (loomaeepos).
Prantsusmaal muutusid linnakodanluse ja lihtrahva seas populaarseks fabliood lühikesed anekdootlikud värssjutustused, milles tõsteti esile teravmeelsust ja taibukust ning piitsutati saamatust ning ahnust. Fablioode keel on mahlakas, täis rahvalikke kõnekäändusid ja vanasõnu. Saksamaal levisid analoogse malliga svangid, mida hiljem kirjutati proosaski. Itaalias kutsuti taolisi jutustusi novelladeks sealt sai oma zanrinime novell. Tähelepanu väärib ka hiliskeskaegsete vagantide (alamamast vaimulikkonnast pärit rändavad laulikud) ladinakeelne luulelooming, mis olid pilkavad kiriku silmakirjalikkuse suhtes, kutsudes üles nautima maiseid rõõme. Vagantide luuletused olid riimilised. Kuulsaim kogu ,,Carmina Burana". Keskajal viljejeti ka draamat (sel ajal mõisteti draama all üldist näitemängu, mitte omaette zanri), kuid see oli võrdlemisi algeline. Varane keskaegne draama oli liturgiline (seotud jumalateenistusega). 12
Haridus muutus ajapikku aina ilmalikumaks ning vabanes kiriku eestkoste alt. Koolidega seotud isikud, skolaarid ja kleerikud, nagu haritlasi keskajal nimetati, olidki esimesed linnakirjanikud. Nälja sunnil ja vabamate tingimuste otsingul rändasid nad ringi ning lõid ladinakeelseid laule, milles parodeerisid piiblit ja jumalateenistust, ülistasid maiseid rõõme ja heitsid nalja igavese elu üle. Kirjandusajalukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja käesoleva hetke nautimisest. Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise ja üliõpilashümni ,,Gaudeamus" algussõnad: ,,Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored. Linnakirjandust iseloomustavad kaine mõistuse ja arukuse võidulepääs ning püüd kujutada argielu, ka selle labaseid ja inetuid külgi. Prantsusmaal oli populaarne fablioo, rahva
järgnes ülikoolide asutamine mujalgi. Haridus muutus ajapikku aina ilmalikumaks ning vabanes kiriku eestkoste alt. Koolidega seotud isikud, skolaarid ja kleerikud, nagu haritlasi keskajal nimetati, olidki esimesed linnakirjanikud. Nälja sunnil ja vabamate tingimuste otsingul rändasid nad ringi ning lõid ladinakeelseid laule, milles parodeerisid piiblit ja jumalateenistust, ülistasid maiseid rõõme ja heitsid nalja igavese elu üle. Kirjandusajalukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja käesoleva hetke nautimisest. Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise ja üliõpilashümni ,,Gaudeamus" algussõnad: ,,Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored. Linnakirjandust iseloomustavad kaine mõistuse ja arukuse võidulepääs ning püüd kujutada argielu, ka selle labaseid ja inetuid külgi
võrdseteks. Linnakodanikud ei olnud rahul. 11.-12. saj linna aina tugevnesid, moodustutsid rikaste kogukonnad. Kujunevad ülikoolid: Bologna (1088), Pariis (1200). Haridus muutub ilmalikumaks, vabaneb kiriku eestkoste alt. Skolaarid ja kleerikud haritlased, tudengid, kes õppetööst vabal ajal reisivad ringi. Kirjandused parodeerivad Piiblit, kirikut. Ülistavad maiseid hüvesid. Vagandid hulkujad. Võtavad eeskuju Anakreonist, Ovidiusest ja Horatiusest. Kõige vanem säilinud vagantide laul ,,Gaudeamus," mis on tänapäeva ühtlasi ka üliõpilashümn. Vagantide luule loobub muusikast. Tuntud luuletaja Rutebeauf kirjutas pihtimusluuletusi. Selle aja tähtsamaid luuletajaid F. Villon. Esimene vagantide luuletaja Rutebeuf elas Pariisis, loobus rüütellikust ilutsemisest, sõnalised tekstid, luuletused. On uudsed, sest pihtimuslikud. Kirjnutad näidendi inimesest, kes müüb oma hinge saatanale. Kujunes fablioo humoorikas, naljatlev jutt, mis võis olla ka sotsiaalne
saj kirjanduses, alguses värsid, siis proosa. Loomad peegeldavad inimest ja ühiskonda ja selel suhteid. Satiiriline, aga ka didaktilin. Autori hoiakudki näha. Mahukas teos, mis on tulndu edasi Goetheni ja ka eesti kirjandusse) ja roosiromaan (seda ongi ainult üks teos prantsusmaalt, keskaja allegooria parim näide). Individualiseeritud tegelaste asemel on abstraktsed mõisted. (Calderon viis allegooria laadi veel 17. saj teise pooleni ,,Suur maailmateater"). Vagantide luule. Ka nägemustezanr on olemas. Fantastiliste kujunditega. Ka jumalik komöödia oli kirjutatud nägemusezanris. 13. saj kuulub ka veel keskaegse teatri nähtus (ka 14 ja 15 saj). Erines põhjalikult antiiksest teatrist, kasvas välja kirikurituaalidest, religioossest taustast. Seotud usupühadega, selge moraalse didaktilise eesmärgiga. Lühikesed näidendid. Sisult lihtsad. Kõige rohkem prantsusmaalt. Miraaklid üks näidentite liik. Miraakel Theophilest. Miraaklid
Saksamaal levisid fablioodele sarnased s v a n g i d. Tuntuim- Stricker ,,Papp Amis". Ühes svangis on juttu sellest, et üks papp esitleb ennast kunstnikuna, lubades Prantsusmaa kuningale teha imemaali, mida näevad ainult seaduslikust abielust sündinud, mitte aga sohilapsed. Maali valmides aga ei julge ei kuningas ega õukondlased tunnistada, et nad ei näe seda. Sama motiivi kohtame ka näiteks H. Chr. Anderseni muinasjutus. Omaette nähtuseks kujunes linnaluules vagantide luule, mis oli ladina keelne. Vagantideks oli rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud, kes olid aga kirikuga pahuksisse sattunud ja nüüd kirikut oma luules pilkama hakkasid. Nad kutsusid üles nautima maiseid rõõme ja mõnusid. Näiteks Inglismaal ja Prantsusmaal kutsuti neid goljaarideks. Kasutasid nelikvärssi. Kuulaim vagantide luulekogu on ,,Carmina Burana". 1.2. Linnaromaan
vaimuliku haridusega), teisex ähvardati neid vaimuliku seisuse ära võtmisega, juhul kui nad Pariisist ei lahku (mida nad tegid)asusid mujale Euroopasse, järgmine keskus oli Salzburg, kust on kõige rohkem jälgi leitud. Neilt pärit "Gaudeamus", käsikirjaliselt pandi kokku ka "Carmina Burana". Kirik ei jätnud neid ikkagi veel rahule: loobugu senisest eluviisist ja kirik võtab nad enda ridadesse tagasi. Paljud tegidki nii. Vagantide periood lõppes, kui nendega saavutati kokkulepe. Neist said rändnäitlejad, veiderdajad. Nende tekstid olid ladina keeles, täpse kodukorraga organisatsioon. Ülesehituselt olid eeskujuks mungaordud, kandsid varjunimesid. Vagandiks saamiseks tuli läbida katsed, ristimistseremoonia. Igas piirkonnas oma piirkondlik juht, võimsad laulunaljamehed.
annaabi.ee 
