Kirjanduse eksami materjal (10)

1) Eesti kirjanduse ja kultuurielu aastatel 1905-1940, kirjanduslikud rühmitused, kutselise teatri teke.
• Aastal 1905 moodustati kirjanduslik rühmitus ,,Noor Eesti, kelle eesotsas oli Tuglas ja Sütiste. Sisaldas kultuurimehi, kes tahtsid arendada Eesti kirjandust.
,,Olgem Eestlased, aga saagem Eurooplasteks,, (taeti Eesti kultuur viia euroopa tasemele)
• Aaata 1906 hakkas ilmuma ajakiri ,,Eesti kirjandus,,. Samal aastal avati Tartus esimene eesti keelega seotud keskkool (tütarlaste gümnaasium)
• Samuti 1906 pandi alus ka kutselisele teatrile( Karl Menning )
• Valmis uus ,,Vanemuise,, teatrihoone , mis avati näidendiga ,,Tuulte pöörises,, (A. Kitzberg )
• Rahvuslik teater 1870
• Hakati korraldama kunstinäituseid.
• 1909 avati Eesti Rahva Muuseum (Tartus)
• Ajakirjandus arenes väga edukalt. Sajandi alguses hakkas ilmuma ,, Teataja ,,(1901) ja ,,Uudised,,(1903). Sellest hoolimata ilmusid ,, Postimees ,, ja ,,Sakala,, ikkagi edasi.
,,Noor Eesti,, (1905-1916) Tartus
Eesmärk:
• Olukorda põhjalikult muuta. Kultuur tuli viia Euroopa tasemele. Estetism -kunsti ja kirjanduse sõltumatus ja iseseisva väärtuse rõhutamine.
Looming:
• Rõhutati ühiskondlike, sealhulgas rahvuslikke ideid. Kirjandusvooluliselt esindas uusromantismi.
Inimesed:
• Tuglas , Vilde , Suits. Johannes Aaviku algatusel tõusis ,,Noore Eesti,, keeleuuendus . Villem Grünthal Ridala . Benrnhard Linde
Teosed:
• ,,Hirmu ja õudus jutte ,,
• ,,Tuleviku Eesti keel,,
• Ajakiri ,,Noor Eesti,,( 1910 -1911)
,,Siuru,, (1917-1919)
Eesmärk:
• Üritati rohkem välja tuua vormitäiust ja kunstilist mõjukust. Oli valitud lugejale määratud kirjandus. Pidevalt oli kõneall noorte olukord, haridus jne.
Looming:
• Rõhutasid, et looming sünnib inimese sisemisest vajadusest, mitte väljaspoolt saadud missiooni tulemuse kallutlusel. Looming väljendab eelkõige inimese isiklikke tundeid ja elamusi. Maised rõõmud jai ihad .
Inimesed:
• M. Under, H. Visnapuu, J. Semper , Artur Adson .
Teosed: 1
• ,, Proloog ,,
• ,,Sinine terass ,,
• ,,Suveöö,,
• 2 proosakirjanikku: F. Tuglas ja A. Gailit + A.Alle, J.A. Barbarus .
,, Tarapita ,, (1921-1922)
Eesmärk:
• Kirjanduspoliitiline rühmitus, kes teadvustas keelekultuuri halba olukorda ning võitles kirjanduse ja kirjanike koha eest ühiskonnas.
Looming:
• Analüüsimine ja üldistamine. Tarapita üks oluline mõjuallikas asus Lääne-Prantsusmaal kirjaniku H. Barbusse asutatud rahvusvaheline rühm ,, Clarte,,
Inimesed:
• Johannes Barbarus
• J. Semper
• F. Tuglas
• M.Under
Teosed:
• ,, Iseseisvus ja meie,,
• ,, Noorsoo kriis,,
2) Ilukirjanduse põhiliigid ja žanrid, poeetilised kujundid .
Ilukijandus e. belletristika
1)Luule e. lüürika ( sonetid , oodid , pastoraalid)
2)Proosa e. eepika (teosed millel on sisu: novellid , romaanid , eeposed )
3)Näitekirjandus e. dramaatika. (põhižanrid on komöödia, tragöödia ja draama . Kuuldemängud, sketšid e. koomilise sisuga lühinäitemängud, libretto e. ooperi sisu-alustekst)
Kõnekujundid
• Epiteet - lauseid kaunistav omadussõna ( Maa on maksa karvaline)
• Võrdlus (Mustad silmad,siia-sinna, hüpplesid kui kirbupaar. M.Under)
• Metafoor e. troob- ühendab erinevaid nähtusi, sarnasuse alusel. Ülekantud tähenduses.( Sinise taeva silm)
• Isiksustamine e. personifikatsioon-elutul asjal võime midagi teha( Nüüd nutab mu igatsus .E. Enno )
• Perifaas- ümberütlemine, kus rõhutatakse mõne nähtuse väljapaistvat joont.(Kirjaneitsi e. naiskirjanik)
• Tabu e. sõnakeeld (Põrguvürst e. vanapagan )
• Ufemism- mage väljendus sõnade kohta mida ei taheta öelda.
• Allegooria- mõistukõne
• Hüperbool- poeetiline liialdus (Millioneid aastaid ja enamgi veel valmib 1 ainus mote) 2
• Litootes e. poeetiline väljendus(Tegi toa tuule pale, majavarre pale)
• Oksüümolon-vastand väljendus (Kuumlumi)
• Onomotopöa-püütakse sõnadesse panna loodushääli, seda mida me kuuleme ( linnud laulsid tiu-tiu)
• Iroonia e. sarcasm- pilkav teesklus ( hüvasti hõbelusikad)
• Metonüümia-sarnaneb metafooriga. Ülekantud tähendus ühe ja sama nähtusega seonduva piires(Oktoober(sügis) sadu alla tigutas)( Lugesin Vildet-tema loomingut)
• Glossoloolia-Mõttetute sõnade kuhjumine ( Visnapuu armastas seda teha)
Lausekujundid:
• Kordus(teele, teele kurekesed, üle-üle maa)
• Mõttekordus e. parallelism - tüüpilised regivärsilised rahvalaulud .
• Kiasm e. ristlause.( Male hobused valetavad, ja valehobused maletavad)
• Antitees e. vastuseade või vastandlike mõtete kõrvutamine(Kõrgel sääl asuvad surematud jumalad, madalal sääl sumavad surelikud rumalad.G.Suits)
• Gradatsioon- tegevusinge tõus või langemine kogu luuletuse ulatuses.
• Retooriline küsimus- küsismus millele ei oodada vastest(Miks sa nutad , lillekene.L.Koidula)
• Inversioon-Sõnade vale järjekord lauses, ümbertõste(Ju lapsena igatsesin merd , ääretult mina.F.Tuglas)
• Kalambuur e. sõnadega mäng(Arvus 11 ühed ei salli üks teist. I. Raag )
• Homonüümid- tähenduselt erinevad(Üksteist, üksteist)
• Paradoks - kummaline vastuolu sisaldav ütlus, mis toob esile sügavamad elutõed(Surm ühel silmad suleb, teasel kisub valla. M.Under)
Piltkujundid:
• Akrostihhon-eriline luuletus . Iga rida peab algama järgmise tähega nii, et ülevalt alla ainult esimesi tähti lugedes saadakse kokku mingi kindle sõna või lause.
• Palindroom -sõnad mis on ka tagurpidi lugedes sama tähendusega(Aias sadas saia)
3)Kirjandusvoolud- romantism , realism , ekspressionism , sümbolism, naturalism ,
ROMANTISM: Romantism on 18.sajandil Saksamaal tekkinud kirjanduse suund ehk vool. Romantism väärtustab isiksust koos puhaste ja ja kängitsemata tunnete, igatsuste, lootuste, armastuse, õnne, hiilguse ja salapäraga.
Romantilised tegelased:

• Toontatakse erandlikkust
  
• Positiivsed tegelased tihti idealiseeritud
  
• Tegelasi vastandatakse
  
• Mehed- julged , õilsad, ausad ja vaprad
  
• Naised- naiivsed, õrnad, kauni välimusega, kaastundlikud, truud armastajad, uhked ja kindlameelsed.
  

Loodus iseloomustab salapärast ja sügavaid tundeid äratavat tegevust. Tegevuspaigaks sageli metsik maastik , vanad lossid, varemed või eksootilised paigad
Victor Hugo „Hüljatud”
James F Cooper „ Nahksuka jutud”
Aleksandr Puskin – luule ja romaanid
Walter Scott „ Ivanhoe ”
Alexandre Dumas „Kolm musketäri”
Eduard Bornhöhe
Romantism on kirjandus- ja kunstivool , mis tekkis 18. sajandi teisel poolel, industriaalrevolutsiooniga paralleelselt, mille juured on sentimentalismis. See oli protestiliikumine looduse liigse ratsionaliseerimise, liigse vägivalla ( koloniseerimine ), valgustusaja poliitiliste ja sotsiaalsete standardite vastu. Maailma liikuma panevaks jõuks sai inimese potentsiaal, maailmapilt muutus egotsentriliseks. Kirjanike teosed johtusid sisemistest tunnetest, millega oldi häbitult kontaktis, inimese mõistuse haaramatust võimekusest. Romantism rõhutas inimtundeid kui esteetilise kogemuse alust, rõhutati selliseid emotsioone nagu hirm, ärevus, õudus jne. Kujutlusvõime piiritust ja humaanseid tundeid kujutati rõhutatult, et pääseda domineerivatest muutustest ühiskonnas nagu industrialiseerumine, ülerahvastumine ja linnastumine . Romantismis põimusid skeptiline, irooniline , pessimistlik vaatevinkel. Õigus ja vabadus olid tähtsad. Võtmemõtteks sai inimese eraldatus ühiskonnast, ümbritsevast maailmast. Romantismi žanrid on romaan, ballaad , poeem , jm luule, sest lüürilises keeles on läbi metafooride kergem väljendada inimtundeid. Romantiline kangelane on teistest erinev, tundeküllane, tihtipeale armunud, võitleb oma ideaalide nimel. Romantism väärtustas ka rahvaloomingut.
REALISM : tegelik,esemeline kirjandus taotleb tegelikkuse tõepärast objektiivset kujutamist,elunähtuste esiletoomist. Eesti realism on hilistekeline,tema kõrval esineb ka naturalismi mõjud,realism naturalismsit avaram,19 saj realismi küpsemine eestis kriitiline realism.
EKSPRESSIONISM:
SÜMBOLISM:
NATURALISM: Naturalismis muutub keskkonnas mõiste.
Naturalistide teostes amandab sotsiaalne keskkond pigem bioloogilise elukeskkonna jooned, see mõjutab tegelasi kasvatuse ja ühiskonna valitsevate seaduste kaudu.
Naturalismi kirjanduses naaseb inimene loodusesse, taas näakse temas looduse orgaanilist osa. Termini naturalism pakkus välja E. Zola , tema määratles ka uue esteetika olemuse. Kirjanik-naturalist õpib oma objekti tundma dokumendite järgi, jälgib hoolikalt seda, mida kavatseb kirjeldada. Kirjutades inimesest looduse orgaanilise osana , pöörasid naturalistid suurt tähelepanu inimelu füsioloogiale. Pärilikke haigusi, agooniat, mädanemist ja lagunemist võib kohata pea igas need teoses. Detailseid kirjeldusi, mi solid tulvil kliinilisi üksikasju, hakati nimetama naturalistlikeks kirjeldusteks.
4)G.Suitsu elu ja looming.
(30. november 1883 – 23. mai 1956) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane .
Elulugu-Sündis Tartumaal , Kastre-Võnnu vallas, koolmeistri perekonnas. Kooliteed alustas kohalikus külakoolis, millele järgnes Tartu kroonugümnaasium (Tartu Aleksandri gümnaasium). Veel gümnaasiumipäevil viibis Gustav Suits suviti Soomes, kus õpetas koduõpetajana prantsuse- ja saksa keelt. Gümnaasiumi lõpetas Gustav Suits 1904 . aastal kuldmedaliga. Peale seda astus ta Tartu ülikooli. 1905 jätkas õpinguid Helsingi ülikoolis, mille lõpetas 1910 aastal.
Aastal 1911 abiellus ta ülikoolikaaslase, soomlanna Aino Thauvóniga. Aastatel 1911–1913 töötas Helsingis , ülikooli raamatukogus ning seejärel töötas kuni 1917. aastani Helsingi Vene gümnaasiumi soome keele õpetajana. Aastatel 1917–1919 oli tegev poliitikas olles Eesti Sotsialistide-revolutsionääride (esseeride) partei liige. Teda peeti üheks Eesti iseseisvuse idee autoriks .
1921–1944 töötas Tartu ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo õppejõuna ( professor alates 1931 ), olles õpilaste seas väga populaarne . 1924. aastal asutas Gustav Suits Akadeemilise Kirjandusühingu, mille esimeheks jäi kuni 1941. aastani. 1935 Uppsala ülikooli audoktori kraad .
Aastal 1944 põgenes Gustav Suits Soome kaudu Rootsi, kus töötas Nobeli instituudi raamatukogus. 12. jaanuaril 1953 nimetati ta Eesti haridusministriks eksiilis, kuid ta ei võtnud seda kohta vastu.
Gustav Suits suri 1956. aastal peale mitmeaastast rasket haigust. Ta on maetud Stockholmi Skogskyrkogärden'i kalmistule.
Looming-Esimene luuletus " Vesiroosid " ilmus aastal 1899 ajakirjas "Uus Aeg". Kirjandusellu astus Gustav Suits Tartu kooliõpilaste kirjandusringi vihikute Kiired I – III (1901– 1902 ) toimetajana . Suits oli rühmituse Noor-Eesti vaimseid juhte, nende omanimeliste almanahhide (I-V, 1905--1915) ja ajakirja (1910/11) toimetaja . Noor-Eesti esimese almanahhi sissejuhatusest pärineb ka Suitsu paljutsiteeritud üleskutse: Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!.
Hoogsarütmilise luulega esikkogu "Elu tuli" (1905) väljendab sajandi alguse revolutsioonimeeleolu. 1913. aastal ilmunud kogu " Tuulemaa " kujutab Gustav Suits sellele järgnenud pettumust ja uusi unistusi . I maailmasõja ning 1917. aasta revolutsioonide sõlmküsimusi kajastab 1922. aastal ilmunud kogu "Kõik on kokku unenägu". Kirjaniku hilisluulet on ilmunud kogus "Tuli ja tuul" (1950).
Lisaks luulele on ta avaldanud kaks esseekogu: "Sihid ja vaated" (1906) ning "Noor-Eesti nõlvakult" (1931) ning kirjanduslikke uurimusi eesti kirjandusloost (eeskätt Friedrich Reinhold Kreutzwaldist). Suitsu tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse
5)M.Underi elu ja looming.
(27. märts 1883 Tallinn – 25. september 1980 Stockholm ) oli eesti luuletaja.
Elulugu- Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich Under ja Leena Under (sündinud Kerner). Nad olid hiidlased, aga vahetult enne Marie sündi kolisid Tallinna. Marie õppis nelja-aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama .
Under käis aastatel 1893– 1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste erakoolis. Pärast õpingute lõpetamist töötas ta raamatukaupluses müüjana. Vabal ajal kirjutas ta luuletusi saksa keeles.
Aastal 1902 abiellus ta eesti raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutšinosse Moskva äärelinna. Neil oli 2 last.
1904. aastal armus Marie eesti maalikunstnikku Ants Laikmaasse. Laikmaa veenis Mariet, et ta oma luuletused tõlgiks eesti keelde, et hiljem need avaldada kohalikus ajalehes .
Aastal 1906 pöördus Under tagasi Tallinna. 1913. aastal kohtus ta Artur Adsoniga, kes hakkas tema kirjatoimetajaks. Adson kogus Marie luulematerjali kokku, et avaldada esimene luulekogu . Aastal 1924 lahutas Marie Carl Hackerist ning abiellus Adsoniga.
Marie Under kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse rühmitusse "Siuru" ja saavutas luuletajamaine esikkoguga "Sonetid", mis ilmus 1917. aastal.
Looming- Under on eesti suurimaid lüürikuid. Tema sisendav ja tundeid täis looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse- ja varjupoole üle. 1944. aastal põgenes Under Rootsi. Seal kirjutatud värssides võib tunda koduigatsust.
Underi tähtsaimad kogud on ühiskondlikke vahekordi eritlev "Hääl varjust" (1927) ja looduslüürikat sisaldav "Rõõm ühest ilusast päevast" (1928). Tema kõrgetasemeline ballaadilooming on kogutud raamatusse "Õnnevarjutus". 1981. aastal, üks aasta pärast surma, ilmus tema loomingut kokku võttev valikkogu "Mu süda laulab ".
6)Fr. Tuglase elu ja looming.
( 1886 - 1971 ) Eesti kirjanik, kriitik ja kirjandusteadlane.
Elulugu- Friedebert oli pärit Ahjalt. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis ( venekeelne haridus) ja Uderna ministeeriumikoolis. 1901 suundus Tartu linnakooli; seal õppimise ajal ilmus lastejutt " Siil ". Haridusteed jätkas Hugo Treffneri gümnaasiumis.
Friedebert Tuglas võttis osa 1905. aasta revolutsioonist ; ta arreteeriti detsembris ja veetis 2 kuud Toompea vanglas (seal kirjutas proosaluuletuse "Meri"). 1906-1917 elas pagulasena peamiselt Soomes ja Pariisis. 5
1918 abiellus ta Eloga.
Friedebert Tuglas kuulus kirjanike rühmitusse "Noor-Eesti".
Tuglas on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Looming- Kirjandusteadlasena on ta väitnud, et suur mõjutaja oli Taani ametivend Brandes. Tuglas kirjutas monograafiad Juhan Liivist, A. H. Tammsaarest, Mait Metsanurgast. Avaldas kirjanduskriitikat. Tema esseed ja marginaalid ilmusid kogus "Marginaalia".
Tema loomingus on omapäraselt ühendatud realistlik ja romantiline elutunnetus ning kujutuslaad.
Ilukirjanduses jaotatakse Tuglase looming kolme perioodi:
1901—1914: otsingute ja katsetuste periood. Põimuvad realism ja romantism.
Tuglas tuli kirjandusse realistlike jutustuste ja novellidega ("Siil", "Hunt", " Hingemaa ", 1906) ning revolutsiooniromantiliste luuletuste ja proosapaladega (poeem "Meri" ja "Kätki laul").
1914—1925: kõrgperiood. novellid, uus-romantism.
Jäävväärtuslik on tema omapärane, pildirohke, sümbolitele ja mõttekujutlustele tuginev novellilooming (näiteks kogu "Saatus", 1917). Tuglast peetakse eestikeelse klassikalise novelli loojaks.
1925—1971: psühholoogiline realism.
Romaaniga "Väike Illimar " (1937), mis kujutab lapse silma läbi nähtuna mõisaelu ja -inimesi, jõudis Tuglas taas realismini.
Ta viljeles ka kirjanduse lühižanre ("Marginaalia") ja tõlkis meisterlikult .
Suur kultuurilooline tähtsus on tema reisikirjadel, mälestuste raamatutel , artiklitel ja uurimustel (8 kd. kriitikat, "Juhan Liiv", "Eesti Kirjameeste Selts", "Ado Grenzsteini lahkumine ").
7)A.H. Tammsaare elu ja looming.
(1878-1940)
Elulugu: Sündis 30 jaanuaril Järvamaal Albu vallas Põhjatammsaare vallas. Vanemad olid Peeter –ja Ann Hannsen. Kokku oli peres 12 last, kirjanik ise oli neljas laps. 2 last surid imikueas .Isa oli karm ning kirjanik pandi varakult tööle.Esimese alghariduse sai isalt. 8 aastaselt pandi kooli (Sääseküla külakool, Prümli kool, Väike-Maarja kihelkonnakool, H. Treffneri gümnaasium) Teda valdas segadus maailma pärast. Lõpueksamid sooritas Narvas, mis andis keskkooli tunnistuse kuna Treffneri koolil polnud õigust tunnistust väljutada.
1903 hakkas ajakirjanikuks ,,Teataja,, , ,,Vaatlejad,, ja ,,Sõnumid,, toimetustes. Ei läinud kaua kui ilmus Tammsaare esimene teos ,,Postimehes,, nimega ,,Kilgivere Kustas,,
1907 hakkas Tartu Ülikooli õigusteadus osakonnas õppima. Lisaks kuulas loodus-ja psühholoogia loenguid + võõrkeeled. Ülikooli ajal haigestus tuberkuloos . 1912a. läks soovituste pärast Kaukaasiasse Musta mere äärde. Ülikooli ei lõpetanud. Seejärel ravis oma tervist Koitjärvel, kus elas tema vend. Raha teenis kirjutamisega. 1919 abiellus Köthe Veltmanniga. Neil oli 2 last Riita ja Erik. Lisaks kirjutamisele ka tõlkis.
Looming:
1900-1907 ,,Ärakadunud poeg,, ,,Mäetagused vanad,, Rahaauk,,
1908-1920 kirjutas üliõpilasteemaseid novelle . ,,Pikad sammud,, ,,Noored hinged ,, ,,Üle piiri,, ,,Varjundid,, ,,Kärbes,, ,,Poiss ja liblikas,,
1921-1940 Kõrgperiood ,, Juudit ,,(1920) ,,Kõrboja peremees ,,(1922) ,,Tõde ja õigus,, (1926-1933) ,,Elu ja armastus,, ,, Kuningal on külm,, ,,Põrgupõhja uus vanapagan,, ,,Pöialpoiss,,
8)E. Vilde elu ja looming.
(4. märts 1865 Pudivere, Avanduse vald – 26. detsember 1933 Tallinn) oli eesti kirjanik, eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja.
Elulugu- Eduard Vilde oli pärit mõisateenija perekonnast. Ta kasvas Muuga mõisas.Õppis ta Tallinnas kreiskoolis.Töötas ajalehe Virulane toimetuses, ajalehe Postimees toimetuses.Oli ta Berliinis vabakutseline ajakirjanik, 1893–1896 töötas taas Postimehe" toimetuses.Kolis Moskvasse.Toimetas Narvas ajalehte Virmaline , Tallinnas Eesti Postimehe juures ning Teataja toimetuses ja Tartus ajalehe Uudised toimetuses.Vilde pidi minema revolutsioonilise tegevuse tõttu maapakku, mis kestis 2 aastat. Pagulasena elas ta koos abikaasa Linda Jürmanniga Šveitsis, Soomes (1906 toimetas seal satiiriajakirja Kaak ), Saksamaal, USA-s , Kopenhaagenis (1911–1917) ja muja .Pärast Veebruarirevolutsiooni tegutses ta Estonia teatri dramaturgina.Oli tka diplomaatilises teenistuses. 1933. aastal hakkas ta hoiatama rahvast uue liikumise, fašismi, vastu. Ta kaotas fašismivastase miitingu. See kindlasti mõjus ta tervisele halvasti. Tema silmahaigusele lisandus veel haige süda. 26. detsembril, 1933 aastal Eduard Vilde suri. Ta matused toimusid 30. detsembril.
ilde on kasutanud väga palju erinevaid pseudonüüme nagu näiteks : Rein Rihm , Siim Sarjus, Siim Sõnajalg jne.
Looming- Eduard Vilde tuli kirjandusse 1880. aastail vähese kunstilise viimistlusega põnevusjuttude ja naljalugude menuka ning erakordselt viljaka autorina ("Musta mantliga mees", "Kuhu päike ei paista",; "Kõtistamise kõrred",).Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Eesti realistliku kirjanduse tekkimises on oluline osa tema romaanidel " Karikas kihvti" ja "Linda" aktsiad" . Järgnesid maakehvikuromaan "Külmale maale" (1896) ning romaan 7 " Raudsed käed" . Eduard Vilde peateos, ajalooliste romaanide triloogia on talurahvaliikumisest: " Mahtra sõda" (1902), "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" ja " Prohvet Maltsvet" . Eriti "Mahtra sõjas" on palju kasutatud arhiivimaterjali ja mälestusi.
Maapaoaastate loomingu paremikku kuuluvad viimistletud stiiliga "Jutustused" ja süvenenud psühholoogilise vaatlusega romaan "Mäeküla piimamees " (1916). Samal ajajärgul ilmusid eesti näitekirjanduse tippteosed, draama "Tabamata ime" ja komöödia "Pisuhänd" (1913), mis kujutavad kodanluse kultuuriambitsioone; veel ilmus ärieluaineline näidend ,,Side,,
Hiljem avaldas Eduard Vilde novelle ja redigeeris varasemat loomingut.
9)A.Kitzbergi elu ja looming.
(29 dets. 1855- 10 okt. 1927)
Elulugu- Sündis 1855 Penuja külas suniku peres. Tema isa Peeter Kits pidas alguses rätsepa ametit, hiljem oli Puldre talu sulane . Noorpõlves oli Augusti kasvatajaks ja vaimseks suunajaks tema vend Jaan, kes pidas koolmeistri ametit. Ta õppis Niitsa vallakoolis, hiljem töötas Karksi -Nuia ümbruse valdades koppkirjutajana.
1893 lahkus Kitzberg Mulgimaalt, siirdudes alguses Viljandisse, siis Lätti kus kõikjal töötas kontoriametnikuna. 1901 aastal asus elama Tartusse , tolleaegsesse eesti kultuurielu keskusesse, kuhu jäi elu lõpuni. Ta võttis osa kultuuriorganisatsioonide tööst, suhtles nooreestlastega ja pühendus loomingulisele tegevusele. Kitzberg suri Tartus 1927 10 okt.
Looming- Eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja. Proosalooming: Alguses kirjutas ta eamiselt külajutte, mida iseloomustas eelkõige realism ja oskuslik karakterikoomika .
Tuntumad külajutud on : ,, Rätsepa õhk ja tema õnneloos,, ,, Veli hen,, ,, Hennu veli,,
Draamalooming : Näidendite kirjutamist alustas ta 19 saj. viimasel kümnendil, mil eesti dramaatikas polnud veel välja kujunenud näitekirjanduse põhižanre: draamat , tragöödiat ja komöödiat.
1894 aastal valmis näidend,,Punga Mart ja Uba Kaarel,,, mille stseenides on tabatud Mulgimaa taluelule iseloomulikke jooni. Huvitavad stseenid ja rahvaelu hea tundmine kajastuvad ka teistes tema varem kirjutatud näidentites. Neist populaarseim on ,,Rätsep õhk,,. Loomingu kõrgperioodi jõudis Kitzberg sügavas keskeas. Riias töödates tutvus ta sealse tearieluga. Eriti oluliseks kujunes tema hilisem koostöö ,,Vanemuise,, lavastaja Karl Menninguga.
Autori loomingulisse pärandisse kuulub 13 näidendit, paarkümmend külajuttu, arvukalt följetone(lühike naljajutt ) ja atikleid. Ta ei olnud ühiskonnakriitik, pigem humoristliku ja leebe põhitooniga elukujutaja.
Tuntumad näidendid:
• ,,Tuulte pöörises,,(1906)
• ,, Libahunt ,, (1912)
• ,, Kauka Jumal,, (1915)
• ,,Enne kukke ja koitu,, (1919)
Külaainelised komöödiad: 8
• ,,Püve talus ,,
• ,,Kosjasõit,,
• ,, Neetud talu,,
10)B.Alveri elu ja looming.
1906-1989
Elulugu- Betti Alver kodanikunimega Elisabet lepik sündis 23. novembril 1906. aastal Jõgeval.
Lapseunistus saada näitlejannaks õhutas mängukaaslastega teatrit tegema, kuid hiljem vaimustus lahtus.
Betti Alver lõpetas 1924. aastal Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi (praegune Miina Härma nim. Gümnaasium). 1924-1927. a. õppis ta Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid katkestas stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks.Kooliajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat.
Betti Alverile ei olnud sõjajärgsed aastad loominguliselt viljakad, neid varjutasid Heiti Talviku seadusetu arreteerimine ja küüditamine ning luuletajale osaks saanud umbusaldus.
Kahel sõjajärgsel aastakümnel tegutses Betti Alver peamiselt tõlkijana. Temalt ilmusid Pu? kini poeemide tõlked ja " Jevgeni Onegini " eestindus (1964), mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsavutuseks.
Luuletajana alustas Betti Alver taas kuuekümnendatel aastatel. Valmistades trükiks ette oma valikkogu "Tähetund", kirjutas ta selle tarbeks uusigi luuletusi.
Tema järgmised luulekogud olid "Eluhelbed" (ilmus 1971. a.), " Lendav linn" (ilmus 1979. a.) ning " Korallid Emajões" (ilmus 1986. aastal).
Betti Alver suri 1989. aastal olles 83-aastane.
Ta oli abielus Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta Mart Lepikuga.
Looming- Teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti on ta kirjutanud ka teosed "Invaliid", " Viletsuse komöödia", "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlve mälestustele.Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastast ning kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", " Pirnipuu " ja "Mõrane peegel ". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutuse ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed koopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda". Tema luulekogud on Tolm ja tuli, Tähetund, Eluhelbed, Lendav linn ja Korallid Emajões.
1940ndate teisel poolel ja 1950ndatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks
tõlkeks on Aleksandr Puškini ,,Jevgeni Onegin ,,.Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli luuleühingu Arbujad liige.
11)Ameerika Ühendriikide kirjandus- E.A.Poe, W Whitman
Vana Maailma inimeste arvates olid ameeriklased toorevõitu käitumisega ning vähe haritud. M. Twain oli valmis esinema talle pakutud rollis ja uudistama Euroopa pelainnade muistseid kive.
Põhjaameeriklased on endised eurooplased , kes 16. ja 17. sajandi vahetusel lahkusid kodumaalt , et proovida õnne uues kohas.
Inglismaalt seilasid Ameerikasse 17. sajandil eeskätt protestandid , sest neid kiusati taga. Uues kohas lootsid nad leida maa, kus valitseb uus usutunnistus .
1620 randus Ameerika idakaldale laev mille pardal olid palverändurid, Uus-Inglismaa rajajad. Paljud tänapäeva ameeriklased peavadki neid oma esiisadeks. Esimesed asukad olid karmid ja töödrügavad inimesed. 18saj. teasel poolel jõudis haridus ka Ameerikasse ning see leevendas kombeid ja avas tee ilmalikule kirjndusele. Ameerika hakkas kiiresti muutuma , eriti pärast seda, kui 1776 loodi Ameerika Ühendriigid. Muutuste kiirus hämmastas ka ameeriklasi, nende ees avanes nagu unes uus maailm. Just niisuguse muinasjutulise teema valis ameerika kirjanduse rajaja W.Irving oma jutustuse ,,Rip van Winkle,, sisuks (tüüp läheb koeraga ja püssiga mägedesse kuna läks naisega tülli ja siis kohtab hollandi riietes olevat meest kes viib ta teiste hollandlaste juurde. Seal job ta natuke alkoholi ning siis jab magama. Kui ärkab pole enam kedagi, ei tema koera ega relva ega hollandlasi. Tuleb välja, et ta magas 20 aastat ning on ärganud teises riigis- Ameerika Ühendriigis. Harjumuspärase loiduse ja unisuse asel oli hoopis toimeks, püsimatu ning riiakas inimene. Maailm oli muutunud.)
E.A.Poe.
(1809-1849)
Elulugu- Poe lapsepõlv möödus Richmoundis, lõunaosariigi Virginia pealinnas.
Edgar Allan Poe oli esimene Uue Maailma kirjanik, kes ühest küljest õppis eurooplastelt ja teisest küljest avaldas neile suurt mõju.
Ameerika uus reaalsus näitas kirjanikule oma karmi palet. Tema isa oli näitleja, kes suri tuberkuloosi. Tänu sellele pidi kirjanik üles kasvama ärimehe Allani jõukas kodus. Oma lastetu abikaasa soovile vastu tulles võttis ärimees poisi enda juurde, kuid ei lapsendanud teda. Edgar elas küll kest rikkust kuid oli vaene ja õigusteta. Teda peeti rikka mehe pärijaks, kuid pärandust ei saanud ta kunagi, sest ei allunud oma hooldjale ning oli isepäine.
Jäänud rahata lasi Poe end värvata sõjaväkke kuid tema tervis ega iseloom ei sobinud karjääri tegemiseks sõjaväkke. Ainus mida elegantne ja hästikasvatatud noormees hästi teha oskas oli luuletuste kirjutamine. Oma kulu ja kirjadega avaldas Poe ühe kogumiku ja siis teise…kuulsus ja raha jäid aga tulemata.
Poe ei kannatanud enam seda, et pidi Allanilt abi küsima ning see teda pidevalt solvas nii otsustas ta üles otsida oma sugulased. Nende juures leidis ta lõpuks tõelise kodu. Hiljem abiellus oma täditütrega, kelle kuju on jäädvustatud ka paljudesse luuletustesse ja jutustustesse. (,, Annabel Lee,,) Kahjuks ei kestnud ilus armastus kaua kuna abikaasa suri. Poe ei elanud samuti naiset kauem kuna armastatu surm viid temalt hingerahu.
Looming- Peamiselt kirjutas ta kriitilisi artikleid ja jutustusi ajalehtedele. Kasvatuselt ja iseloomult oli ta valmis kujunema selliseks kirjanikuks , kes räägib ka eurooplastele arusaadavas keeles. Kõige rohkem meeldis talle süüvida salapärasustesse- see tegigi temast detektiivkirjaniku. Poe puhul omandas fanatastiline salapära materials mõõtme. Poe novellis puudub süžee, seda asendavad tajumused, eelaimdused, järjest süngemaks muutuv õhustik. Kirjanik materialiseerib nägemusi ja unenäusid, need muutuvad tema novellides reaalsuseks. (,, Kaev ja pendel,,) Muistsetest uskumustest saavad süžeed (,,Must kass,,). See on tema viis tungida inimene psüühikasse, näidata selle vapustusi ja vastuvõtlikkust hirmutundele. Poe süüvitab teadvuse sügavustesse ja püüab hirmu eemale peletada, kasutades selleks metafoorseid süžeesid. Poe metafoorirohked novellid on lähedased tema luulele ja eelkõige kuulsala luuletusele ,, Ronk ,,
,,Kuldmardikas,, ,,Usheri maja hukk ,,(1839)
Walt Whitman-
(1819-1892)
Luuletaja Ameerikas. Oli puusepp , ajakirjanik ja teda hakkasid juba noorest peast huvitama luuletused. Kasutas kõnekeelt. Eiras värsimõõtu- ja riimi. 1855 ilmus tema kuulsaim teos ,,Rohulehed,, . Oli aktiivne osalema poliitilises elus. Kirjutas artikli ,,Ameerika töömehed orjuse vastu,,. Võttis osa Põhja-ja Lõunavahelisest Ameerika kodusõjast olles seal haigete ja sõjas viga saanud ohvrite põetaja. 1861-1865 ,,Trummipõrinad,, Withman oli suur A. Lincolni toetaja. 1865 Lincoln tapeti ning kirjanik kirjutas tsükkli ,,Mälestused A. Lincolnist,, kuna oli tema pooldaja .
12) Naturalism- E.Zola looming, ,,Therese Raquin,,
Naturalism- Naturalismis muutub keskkonnas mõiste.
Naturalistide teostes amandab sotsiaalne keskkond pigem bioloogilise elukeskkonna jooned, see mõjutab tegelasi kasvatuse ja ühiskonna valitsevate seaduste kaudu. Naturalismi kirjanduses naaseb inimene loodusesse, taas näakse temas looduse orgaanilist osa. Termini naturalism pakkus välja E.Zola, tema määratles ka uue esteetika olemuse. Kirjanik-naturalist õpib oma objekti tundma dokumendite järgi, jälgib hoolikalt seda, mida kavatseb kirjeldada. Kirjutades inimesest looduse orgaanilise osana, pöörasid naturalistid suurt tähelepanu inimelu füsioloogiale. Pärilikke haigusi, agooniat, mädanemist ja lagunemist võib kohata pea igas need teoses. Detailseid kirjeldusi, mi solid tulvil kliinilisi üksikasju, hakati nimetama naturalistlikeks kirjeldusteks.
E.Zola(1840-1902) looming- Zola teeb kliinilise analüüsi oma tegelaste südametunnistustele. Ta paneb vastastikku toimima keskkonna ja pärilikkuse, analüüsib üheaegselt ,,igaühe tahet ja terviku üldist survet,, Võrdleb pärilikkust gravitatsioonijõuga, kõige ilmsemaga kõigist loodusseadustest.
Eksperimentaalse romaani idée leidis Zola ühe prantsuse füsioloogi raamatust. Ta jätkab füsioloogi tööd, kujutab fakte sellistena nagu ta on neid vaadelnud ja paneb tegelased nö. liikuma. Zola eesmärk on inimese üksikindiviidi ja ühiskonnalikkme teaduslik tundmaõppimine. Selleks, et oma teost ,,Söekaevurid,, kirjutada, laskus Zola ka ise kaevandustesse, kogus materjale erinevate ametite kohta , sest oluline oli kõike teada saada algallikatest.
Tema roman ,,Lõks,, ilmumine tekitas skandaali, selle tegelased, tänavalapsed, rääkisid lihtrahva keelt . Veel suurema pahameele kutsus esile ramaan ,,Söekaevurid,, milles kirjeldatakse kaevurite poolloomalikku elu,nende füüsilist ja kõlbelist allakäiku.
Kirjandusstiili, mis eeldab eluhetke kirjeldamist koos kõigi talle omaste helide, värvide, lõhnade ja aistingutega, nimetatakse impressionismiks. Zola oli impressionistide kunstilistest ideedest vaimustuses, need olid vägagi lähedased tema enda loomingulistele püüdlustele. Tema romaanides sulanduvad detailsed kirjeldused kokku sümbolistlike üldistustega. Kirjanik pidas oma ülesandeks propageerida uut esteetikat: Seetõttu kirjutas ta artikleid naturalismi kohta ning koondas enda ümber noori kirjanikke.
13)M.Twaini elu ja looming.
(1835-1910)
Elulugu- Peetakse esimeseks kirjanikuks, kes oskas näha Ameerika igapäevaelus midagi üllatavat. Samuel Langehorne Clemens võõtis endale pseudonüümiks Mark Twain, kui temast sai kirjanik. Omal ajal oli noor Mark Twain siirdunud otsima seiklusi, rikkust ja kuulsust . Ta rändas paigast paika, pidas mitmesuguseid ameteid: alustas õpilasena trükikojas, oli ajalehes jooksupoiss, seejärel juhtis lootsina laevu suurel Mississippi jõel.
Kui Mark oli loots ,, luges ta jõge nagu raamatut,, , aastaid hiljem kirjutab Mark Twain oma kõige parema raamatu just tänu sellele, mida ta oli jõel läbi elanud. Seal sündis ka tema pseudonüüm.
Kui põhja-ja lõunaosariikide vahel algas kodusõda, osales tulevane kirjanik selleski. Peagi oli ta kullapalavikust haaratuna kaugel läänes, Nevadas ja seejärel lõunas, Californias. Seal kaevas ta kulda otsides maad, mängis börsil ja töötas reporterina. Mark Twain kulda ei leidnud. Saanud kuulsaks kirjanikuks ja jõukaks inimeseks , sõitis Twain läni kogu maailma ning kõikjal võeti teda vastu austusavaldusega. Kohtus Oliviaga. 1870 nad abiellusid ja said ka poja, kes kahjuks suri. Algul oli menu küll meeldiv kuid ajapikku hakkas kirjanik unistama põgenemisest ja põgeneski oma raamatute maailma- väljamõeldiste maailma.
1910 a. suri südamerabandusse.
Looming- Autor mängis lastemängu, pöördudes eelkõige täiskasvanute pööle küsimustega,,Aga mis siis kui?,, Mark Twain ei esita varjatult neid küsimusi mitte selleks, et täiskasvanute meelt lahutada, vaid selleks, et nad vaaksid uutmoodi oma tegudele ja oleksid nukralt üllatunud.
,,Tom Sawyeri seiklused ,,
,, Huckleberry Finni seiklused,,
14)Viktoriaanlik ajastu Inglismaal- C.Dickensi, W.M. Thackeray looming.
Kuninganna Victoria ( 1837 -1901) järgi nime saanud viktoriaanlikku ajastut iseloomustab Briti impeeriumi majanduslik heaolu. Heaolu nautiv ühiskond püüab ka vooruslik välja näha. Kirjandusel oli aga kitsas selles ranges vormis, mille seisukohalt näis kõik loomulik sündsusetu. 19. saj. Euroopa ajaloos olid otsustava tähtsusega neljakümmnendad aastad ja Inglismaa ei olnud errand. Vanu probleeme ei jõutud veel lahendada kui uued peale tulid. Euroopa silmis oli Inglismaa oma arenemiselt kõige kaugemale jõudnud, ometi ei nähtud seda, et palju asjad oli püsinud muutumatuna juba keskajast saadik.
Inglismaa uued probleemid olid majandusliku iseloomuga . Käis soda vabakaubanduse pärast, aga kui vastab seadus oli vastu võetud oli võimatu maha suruda tööliste protestilainet. Tšartism oli käsitööliste ja tööliste liikumine Inglismaal.
Inglismaa püüdis poliitikas õigustada liberaalseid ideid.
Dickens kirjutas oma teise romaani ,,Dombey ja Poeg,, tuldpurskavast koletisest-rongist- ning selle rataste all hukub üks teose olulisi tegelasi.
Rongist saab ,, raudse sajandi,, sümbol. 1825a. algas reisjatevedu. Järgnevat kolme aastakümmet iseloomustab raudteebuum, mis tõi sisse tohutult raha, muutis tundmatuseni Inglismaa palge ja lühendas enneolematult vahemaid. Raudteest räägiti kõikjal, isegi hümnidest ja loosungites.See avaldas mõju ka romaani arengule. Jaamakioskites müüdi raamatuid, mida osteti reisil lugemiseks. Mahukamaid romaane trükiti mugavust silmas pidades annete kaupa ja need maksid väga vähe, vaid 1 penn . Võibolla just neis jaamakioskites sündiski ajaviitekirjandus , mida loodi meelelahutuseks, mitte harimiseks. Menukuse kriteeriumiks polnud mitte kvaliteet, vaid läbimüük. Romaanižanrid kohandusid samuti uute oludega. Gooti romaanist kasvas välja õudusromaan.
Ch. Dickens -
( 1812 -1870)
Oli Inglismaa suurimaid romaanikirjanikke ja ja sotsiaalse romaani rajaja.
Charles Dickensit saab võrrelda väheste kirjanikega, kelle jutustamise ladusus ja sõnakujundite rikkus oleks samasugune nagu temal . Tema metafooririkas keel on omane pigema luuletajale kui prosaistile. Võib tunduda, et Dickensil on armastus liiga sentimentaalne, et ta tahab kogu hinges luua oma paljukannatanud tegelaste nurgakese, kus nad võiksid õnnelikud olla.
,,Pikwick-klubi järelejäänud paberid ,, (1836-1837) roman oli tohutult menukas ja kirjanik sai kuulsaks üleöö.
Kirjaniku humor sai alguse Londoni kõnepruugist, mis omakorda lähtus karnevalinaerust.
Kangelane-dženetelmen on Dickensi romaanides alati olemas, ta ilmub välja ,,alandatute ja solvatute,, päästjana. Selline kangelane ei ole alati mitte igakord omakasupüüdmatu heategija. Korralikus seltskonnas on ka teist liiki inimesi: kalke ja kaalutletavaid ärimehi, nö. jäiseid kangelasi.
Kirjanik hindab metafoori ja oskab realiseerida selle varjatud motet. Inimhinge maastik materialiseerub tal looduspiltides. Võib-olla ongi just tema loonud mulje, et Inglismaal sajab alati vihma ja on tuul ning linnad on mattunud kivisöetolmu alla.
,,Oliver Twisti seiklused,, (1837-1839) Sõna seiklus teose pealkirjas viitab justkui muinasjutule, ja raamatu lõpp on õnnnelik. Otsustades aga selle järgi, kui operatiivselt kajastab kirjanik sotsiaalset probleemi ja proovib seda lahendada seaduste abil on raamat pamflettromaan.
Dickensi romaanide õnneliku finaali mote on : head inimesed peavad olema õnnelikud.
,,Dombey ja Poeg,,(1846-1848) roman jutustab ärimehes ja jäisest džentelmenist ning tema võitlusest inimestega.
Dickensi romaanides on ,,jõuga kasvatamine ,, erakordselt kibe.
Oma hilisemates romaanides on Dickens intriigi järjest keerukamaks muutnud ja tema huvi keskendub kurjategija isiksusele. Milline on isimese psüühika, kes on võimeline toime panema kuriteo ja tapma ?
W.M. Thackeray-
(1811–1863)
Väljapaistev inglise satiirik. Dickensi alaline võistleja. Suutis läbi näha pettust ja silmakirjalikkust. Näitas kuidas inimeste loodud suhted võtavad nende üle võimust, teevad nad hingetuteks marionettideks. Tema teoses pole kangelast. Veelgi enam, ta toob oma teosesse mitmesuguseid tegelasi, kes kõik võiksid pretendeerida kangelase rollile. Omaduse mida Thackeray tahab kangelases näha on tarmukus, tugev iseloom ja terav mõistus.
Looming

• „Edevuse laat ” (Thackeray võtab endale Teatridirektori maski, esitades kõike toimuvat nukuteatrina, kus igaühte kihutab tagant tema edevus, et teostada oma viirastuslik unistus )
  
• „Snoobide raamat”
  
• „ Henry Esmondi elulugu”
  
• „Roos ja sõrmus”
  

15)Estetism- O. Wilde elu ja looming.
Oskar Wilde(1854-1900), iiri päritolu luuletaja, proosakirjanik ja dramaturg, kavandas oma elu nagu kunstiteost. Sellist teooriat, millele oli rajatud tema looming ja elulugu, hakati nimetama estetismiks.
Wilde’I kohta on liikvel palju legende ja anekdoote. Põhjust nendeks andis kirjanik teadlikult.: tahtis ta ju vapustada oma kaasaegsete kujutlusvõimet, tuletada neile meelde, et nad on minetanud ilutunde.
Kirjanik oli veendunud, et ,,kunstnik on ilusate asjade looja,,. Oma esteetikas ei saanud ta siiski täielikult välistada üldlevinud seisukohta, et kunst peab ka midagi õpetama, samuti polnud võimalik mööda minna arutlustest kunsti kasulikkuse üle.
,,Õnnelik Prints ja teisi muinasjutte,, (1888 ). (Linna kohal on kullast ja kivikestest silmadega prints, kes on küll ilus aga on kurb kuna ta näeb inimeste julmust ja vaesust . Nii ta laseb linnul tükkhaaval oma väärtuslikud osad viia vaestele kuni tai se on lõpuks kole . Seepeale kõrvaldatakse tema kuju, et see asendada linnapea kujuga. Prints viiakse prügimäele ja tema seatinast süda tahetakse üles sulatada, aga see ei sula, sest see on nii palju inimeste kannatusi näinud.)
Autori vaatepunkt ilmneb erinevate seisukohtade kokkupõrkes. See puudutab ja Wild’I estetismi peaküsimust: milline on kunsti ja tegelikkuse vahekord ? Otseselt püstitas ta selle küsimuse romaanis ,, Dorian Gray portree,,( 1891 )
Dorian Gray teoses on Wilde loonud omamoodi mõistujutu kunsti tegelikkuse vahekorrast: kas kunst üksnes peegeldab elu või peitub selles ka sügavam elutõde?
Tegelikkuse peegeldamine on kõigest ajutine, kunsti jaoks mitte peamine ülesanne. Peamine on kinnitada, et ilu valitseb kõige üle.
Kiusatust seda võimu kasutada sai tunda ka romaani autor, kes mõisteti amoraalse käitumise eest kaheks aastaks vangi. Uued kogemused kajastuvad ,, Reading vangla ballaadis,,
Kas Wilde pettus estetismis? Küllap oleks õigem öelda, et kirjanik mõistis midagi enamat , mis peitub ilus endas. See arusaam juhatas talle teed mitte ainult naudingute juurde, vaid tõi kaasa ka kokkupõrkeid inimeste enda loodud ebatäiusliku maailmaga .
16)H. de Balzaci elu ja looming.
(1799-1850)
Lapsepõlv ja noorusaastad - Balzaci karm ema lasi lapsel kasvada endast eemal ning Balzac kannatas selle tõttu. Balzac ei käinud kolledžist kordagi kodus perekonna juures.Balzac alustas juuraõpinguid, kuid, veendunud oma kirjanduslikus andes , hakkas kahekümneaastaselt ka kirjutama. Õele tunnistas Balzac, et ei ihka muud, kui saada kuulsaks ning olla armastatud
Balzac kui kirjanik-
Oli prantsuse kirjanik. Balzaci kujunemisel kirjanikuks mängis olulist osa Laure de Berny, Balzacist kakskümmend kaks aastat vanem sõbratar.
Balzac oli ühtaegu nii varane anne kui hiline debüteerija: esimene tema nime kandev teos oli ,,Šuaanid’’, kuid ta oli varjunimede all (näiteks "lord R'Hoone") avaldanud kergemaid romaane jube enne.
Innukast majandustegevusest jäi Balzacile terveks eluks kaela hulk võlgu.
Balzac kirjutas umbes 20 aasta jooksul üle 80 teose, millest suur osa koondub „Inimlikuks komöödiaks” Teosed grupeeris Balzac vastavalt tegevuspaigale: stseenid maaelust, stseenid provintsielust, stseenid elust Pariisis, stseenid poliitikaelust. Romaanides on kokku 3000 tegelast.
Balzaci romaanid sisaldavad pikki kirjeldusi: hoolega meditsiini teooriaid jälgiv kirjanik oli veendunud, et inimest ümbritsev keskkond on tema mõtete materiaalne peegeldus. Inimesi paneb tegutsema raha- ja võimuiha. Palavikulise kirjutamise (1834. aastal ilmunud „Isa Goriot ” olevat kirjutatud kolme ööpäevaga) kõrval jõudis ammendamatu energiaga mees elada ka seltskonnaelu, reisida ning edutult poliitikaga tegelda.
„Abielu füsioloogia”, pälvis naislugejate hulgas suure populaarsuse. Balzac kuuest jutustusest koosnev tsükkel „Stseenid eraelust ” (sisaldab muuhulgas „Gobsecki”, millest sai esimene teos hiiglaslikus „Inimlikus komöödias” ja mis tegi autori hoobilt kuulsaks).
„Šagräännahk”- kaasaegseid tavasid tähelepanelikult fikseeriv autobiograafilisi seiku sisaldav teos.
Kirjaniku lõpuaastad- Balzaci tervis hakkas halvenema, kuid ta võttis veel ette mitu reisi Ukrainasse.
Kui tema tervis oli väga halb, reisis ta Poolasse, et külastada rikast Poola maaomanikku Eveline Hanskat, kellega ta oli olnud kirjavahetus juba 15 aastat. Nad abiellusid, kolm kuud hiljem Balzac suri.
Balzaci elukäiku on võrreldud tema romaanikangelaste omaga: pikk ettevalmistusaeg, kiire tõus ja edu, mõõdutundetus ning allakäik ja hääbumine.
17) H. Ibseni elu ja looming.
(1828-1906)
Tegemist oli 19 sajandi kuulsaima Norra draamakirjanikuga, kes pani aluse moodsale draamale.
Tema peajooned:
• Teatrikunst peab teenima rahvuslikuse ideed.
• Teater võiks olla diskusioonitekitaja, probleemide tõstataja, ideede edastaja, aga mitte meelelahutaja.
• Pidas oluliseks teatris kajastada inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid.
• Sündmuste sõlmpunkt on minevikus, tegelaste käitumist juhivad kunagi sõlmitud suhted või korda saadetud teod. Tunnused on retrospektiivne (tagasivaated)
• Analüütiline tegelaskujutus kõrvuti jõulise sümboolikaga.
• Realistlik proosa dialoog ( elutõene/elutruu)
Looming- ,, Metspart ’’ ,,Peer Gynt ,,(teeb alati seda mis on mugav ning mis talle meeldib) ,, Nukumaja ,,
18)G. Flaubert ’i elu ja looming.
( 1821 -1880)
Prantuses proosakirjanik. Sündis põhja-Prantsusmaal Rouen’I külas. Isa oli tal arst. Kirjutama hakkas ta kooliajal ning teda inspireeris 10 aastat vanem naine kellesse ta oli armunud.(Eliza Schleisinger).
Flaubert luges palju ja teostes inspireerisid teda Hugo ja Goethe .
Õppis Pariisi ülikoolis õigusteadust kuid varsti diagnoositi tal närvihaigus ning peale seda pühendus ta vaid kirjutamisele.
Järgnevad aastad olid talle traagilised, sest surid tema õde ja isa ning kirjanik kolis ema ja õetütre juurde.
G.Flaubert oli elulõpuni vaba mees. Ta reisis ringi( Egiptus , Lähis-Ida jne).
1856 (1857 valmis) asus kirjutama peateost ,, Madam Bovary ’’, rahva hulgas teost saatis suur menu, aga autorile tõis kaasa see suure pahanduse. Sellepärast oli kohtuprotsess , kui autorit kinni ei pandud.
Reisis Aafrikasse, et koguda materjali uue teose ,,Salambo,, jaoks.
Kirjanik elas tagasihoidlikult, vaeselt ja teda kimbutasid rahamured. 1880 suri Flaubert ajurabandusse.
,,Madam Bovary,,- tema abikaasa oli Charles Bovary, kellega ta kohtus kui too tema isa kais ravimas, sest ta oli väga haige. Madam Bavary elas priiskavat elu, tõmbas teiste meestega ringi ning ei hoolinud oma lapsest. Võttis ka palju laene mõtlemata seda kuidas ta need tagasi suudab maksta. Tema armukesteks olid Rodolphe ja Leon.
Emma ei olnud õnnelik, ta ei teadnud lõpuks enam ise ka mida ta tahab või mida ta ei taha.
Inimene peaks olema õnnelik ja rahul sellega mist al olemas on.
Bovarysm- vaimuseisund e. inimesed kes püüavad ennast näha teistsugustena kui nad tegelikult on.
Kirjanik on öelnud ,,Madam Bovary- see olen mina’’ e. siis kirjanik käitus oma elas samamoodi nagu tema teose peategelane. Oma kangelannas nuhtleb autor iseenda pattusid.
19)P. Merimee looming.
(1803-1870)
Teda võib käsitleda realistina( Balzaci ja Stendali kõrval), aga eelkõige oli ta novellikirjanik.
Sündis Pariisis kunstnike perekonnas ning tänu sellele oli ka ise väga hea joonistaja. Ta on arvustanud väga palju kunsti.
Terve oma elu töötas muinsuskaitseinspektorina Pariisis.
Debüütaastal kirjutas ta teose ,, Clara Gazuli teater’’
Novell ,, Mateo Falcone ,, ilmus 1829
Ta on veel kirjutanud romaani ,,Charles 9-nda ajastu kroonika’’ ning ,,Tamango’’ , mis on sihitud orjuse ning valgete orjapealike vastu. Tamango on neegripealik. Raamatu põhiteema on kriitika kodaniku orjakaubanduse vastu.
Merimee on palju kirjutanud psühholoogilisi novelle. Käsitleb oma teosest inimest ja ühiskonda. Peab oluliseks sündmust, sest see määrab peategelase sisemise konflikti. Enamus dramaatilised.
Merimee oli ka hea lavastaja ning hea inimhinge tundja. Oli väga detailne kujutaja.
Tema teostes on tegevuskohad eksootilised: Korsika , Hispaania jne.
Puškin on tõlkinud palju Merimeed ning Merimee ise on tõlkinud vene kirjanikest samuti Puškinit, Gogolit ning Turgenevit.
Merimee avaldas palju töid vene kirjanike kohta.
Oli Venemaa kirjanduse sõpradeseltsi liige.
Tema tähtsaim teos on ,, Carmen ,, (1845), selle teose põhjas on ta romantik ja realist. Carmeni kohta tehti ka esietendus mis saavutas väga suure edu.
Teose tegelased: don Jose, Carmen ja Escamilla
Makija sümboliseerib kurjust ja põgenenud röövlite asupaika, sugukondliku elulaadi, pistoda ja püssi õigusi.
20)L. Tolstoi elu ja looming.
(1828-1910)
Lev Tolstoi on tuntud vene 19. saj. kultuuritegelane koos oma kaasaegsete kirjanikega nagu :

Ivan Turgenev (1818-1883)

Fjodor Dostojevski (1821-1881)

Anton Tšehhov (1860-1904)

Nikolai Nekrassov (1821- 1877 )

I. Gontšarov (1812-1891)

Aleksei Ostrovski(1823-1886)
Ta sündis 28 aug. Jasnaja Poljana pärusmõisas. Tuula kubermangus krahv Nikolai Tolstoi ja vürstitar Maria Volkonskaja kõrgaristokraatlikus perekonnas. Kirjanikul oli kolm venda- Nikolai, Sergei ja Dimitri ning õde Maria, keda kasvatasid sugulastest hooldajad.
Oma lapsepõlve pidas kirjanik kurvaks, sest ema suri kui poeg oli vaevu kahe-kaastane, pärast isa surma jäi ta üheksa-aastasena orvuks, kuid samas ka õnnelikuks, sest tal oli suur sõprus vendadega, täiskasvanute hool , Jasnaja Poljana loodus ja raamatud.
Iseloomult oli Tolstoi isepäine, õiguspüüdlik ning aus.
1841 a. kolisid Tolstoid Kaasanisse, kus tulevane kirjanik asus 1844 aastal õppima Kaasani ülikooli, algul Idamaade keelt, hiljem õigusteaduskonda. Kõrgaharidust Tolstoi ei saanud, sest Nikolai 1. ajal valitses igavus , bürokratism, käibetõdede kordamine. Ta ei suutnud ,,teadustempliga’’ kohaneda.
Aprillis 1851 sõitis Lev koos vend Nikolaiga Kaukaasiasse, et osa võtta sõjategevusest. Seal sai alguse ka korrapärane kirjanikutöö. 1857.a tegi Lev Tolstoi oma esimese välisreisi Euroopasse, kuid Lääne-Euroopa valmistas talle pettumuse, sest kodanlik kord, moraal ja kultuur mõjusid eemaletõukavalt.
Aastail 1859 avas Tolstoi Jasnaja Poljanas taulaste kooli. Kirjanik hindas elavat sidest talurahvaga, talulastega. Pedagoogikas järgis ta vabakasvatuse põhimõtet st. selle kooli õpilased käisid koolis siis kui nad tahtsid ning tegelesid sellega mis neile meeldis. Õpetajatele oli see väga raske, sest nad pidid oma ainet õpetama nii huvitavalt, et lastel tekiks tahe ise õppida.
Aasta pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal korraldati Jasnaja Polnajas läbiotsimine, sest Tolstoil tekkis erva konflikt kohalike aadlitega. Koolis õpetasid üliõpilasrahutuste pärast ülikoolist välja visatud üliõpilased.
Lev abiellus nimeka Moskva arsti tütre Sofja Bersiga.
Tolstoi oli sunnitud kolma Tartusse, sest lapsed pidid astuma gümnaasiumisse. Nüüd püüdis kirjanik elada ja uskuda nagu rahvas-,,töötada, alistuda, kannatada ja olla helde’’. L. Tolstoid peeti vene patriarhaalse talupoegkonna ideoloogiks, 100-miljonilise maarahva advokaadiks. Kirjanik oli veendunud, et armastuse ja õiglise ideaalid seisavad väljaspool igasuguseid sotsiaalseid ümberkorraldusi ja neid võib saavutada üksnes kõlbeliste pingutuste teel. L. Tolstoi elu ja õpetus oli vastuoluline , sest ta seisab järjekindlaltpatriarhaalse talupoegkonna positsioonil, kuid see positsioon ise on revulutsioonilise võitluse tingimustes muutunud ,,karjuvalt’’ vastuoluliseks.
Kirjanik suri 7 nov. 1910 kopsupõletikku.
Loomingu tähtsus:

Tema teoste peakangelane on tõde.

Tähtis iseärasus on selle psühhologism

Tema faktid aitavad luua tervikpildi maailmast

Ta on sügavalt julge ja aus

Geniaalne inimene ja isiksus
Hämmastav on tema inimlik tarkus
Näidendid:

• ,,Esimine viinapõletaja’’
  
• ,, Pimeduse võim’’
  
• ,,Hariduse vili’’
  
• ,,Elav laip’’
  
• ,,Ja pimeduses paistab valgus’’
  
• ,,Temast see kõik tuleb’’
  

Teoseid:

• ,,Mõisniku hommik’’
  
• ,,Sõda ja rahu’’
  
• ,,Anna Karenina ’’
  
• ,,Ülestõusmine’’
  

21)A.Tšehhovi elu ja looming.
(1860-1904)
Elulugu- Sündis Taganrogis 1860. Tšehhovite perekond pääses orjusest tänu sellele, et vanaisa oli suure vaevaga suutnud koguda 3500 rubla ning ostis enda perekonna priiks, kuna sel ajal sai nii teha. Anton Tšehhov ise on väitnud, et tal pole lapsepõlve olnud. Seda ütles ta sellepärast kuna tema isa oli väga karv ning kodus valitses range kord. Lapsed pidid päevade kaupa poes istuma ning kauplema samuti pidid nad varastest hommikutundidest hiliste öötundideni kirikus laulma. Sõnakuulmatuse korral said lapsed peksa.
16-aastane Anton jäi üksi Taganrogi gümnaasiumi lõpetama kuna isa oli võlgades ning üritades vältida võlavanglat sõitis ta perega Moskvasse. Tema sünnimajja asusid võõrad inimesed, kellele Anton oli sunnitud toanurka üürima. Elatist teenis ta õpetaja ametiga.
Kui Anton Moskva ülikooli astus oli tal kindle plaan saada arstiks ning nii ta läkski arstiteaduskonda õppima.
Tšehhovite perekonnas oli veel kirjutajaid, nimelt tema vend Aleksander, kelle abil püüdis Anton oma jutte ajakirjades avaldada. Algselt kasutas kirjanik pseudonüümi Antoša Tšehhonte.
Tšehhov tegeles pingsalt enesekasvatusega. Ta nõudis ise endalt distsipliini ning tahtis ennast parandada. Temast sai peagi perekonna peamine toitja ja õdede-vendade kasvataja. Ta armastas neid väga. Ränga toga võitis ta lõpuks nii kirjanikuna kui ka inimesena .
Tema pikem jutustus ,, Stepp ,, avaldati ajakirjas ,,Svernõi Vetnik,, Ta muutis oma žanri draamažanriks.
Kui tema vend suri tuberkuloosi otsustas Tšehhov sõita rongiga Sahhalini saarele kuna tahtis oma elu muuta. Sellele saarele saadeti kriminaalkurjategijad. Tšehhov tahtis õppida elu ja selle kõige kohutavamaid vorme.Kirjanik jäi sinna kolmeks kuuks ning tagasi tuli laevaga .
Peale seda ostis ta väikese mõisa, kus elas vanemate ja õega.
Tšehhovi proosa peamised teemad on, tegelikkuse tõepärane kujutamine. On kahte tüüpi inimesi: hõivatud ühiskonna kasuliku tegevusega ja kunstikalduvusega inimesed. Oli väikekodanluse hukkamõistja.
Kirjanik abiellus Olga Knipperiga kes oli andekas näitlejanna. Olga jäi aga lava nii seotuks, et kirjaniku elu väga ranks ja kurb.
Tšehhovi meelest pidi olema kasvatatud inimene:
1. vastutulelik, lahke
2. olid kaastundlikud ka nende asjade pärast mida silmaga näga polnud.
3. austasid võõraste omandit .
4. ei valeta, puhas süda.
5. nad ei alandanud ennast, et teistes kaastunnet äratada.
6. nad ei sibli tühja, neid ei huvita tutvused kuulsustega.
7. austavad oma annet .
8. kasvatavad endas esteetikat.
Looming-
Tema 5 näidendit:
1. ,,Kajakas,,(1896)
2. ,,Ivanova,, ( 1897 )
3. ,,Onu Vanja,, (1896)
4. ,,Kolm õde,, (1900)
5. ,, Kirsiaed ,, (1903)
Novell ,,Ametniku surm,,
Novell ,,Paks ja peenike ,,
Novell ,,Kaks ühes,,
Novll ,,Kameeleon,,
Novell, Mure,,
Novellikogu ,,Kirjud jutud,,
Novell ,, Kurbus ,,
Novell ,, Vanka ,,
Novell ,, Magada tahaks,,
Jutustus ,,Stepp,,
Vodevill ,,Karu,, (vodevill- kirjandusžanr, lühike, kerge sisuga humoorikas näidend)
Vodevill ,,Abieluettepanek,,
Tšehhovi näidendid- Kirjanik on inimliku tühjuse, tüdimuse suurim portreteerja(kujutaja) 19 saj.
Tema teoste maailm ei ole loodud kontrastiprintsiibil (halb/hea) vaid hinnagud elule koosnevad pooltoonides (igas tegelases on midagi).
Realistlik kujutamislaad. Tema näidendid jäävad lõpuni mõistetamatuks.
Tšehhov oli novaatorilik näitekirjanik (uuenduslik). Kriitikud väitsid, et kirjanik on selline näitekirjanik kelle teoses pole kangelasi. (Lugejad või vaatajad peaksid kangelasele alt-üles vaatama. Tšehhovi kangelased olid tühised. Raske oli aru saada kes on peategelane.) Tšehhov räägib meile,, väikeste inimeste lugu’’( tavaline vene kodanik). Tšehhovi tegelased vaid räägivad, unistavad , kaeblevad, aga nad ei tegutse. (Karakterid on passiivsed),
Tegelased on tema teostes nõrgad, tahtejõuetud ja ideaali vabad.
Labased tegelased, tavaliselt provitsiaadlikud või laostunud mõisnikud, kelle jaoks elu pealinnas ei ole enam taskukohane.
Rõõmutud ning nad pole muutustele vastuvõtlikud. Oluline tunnud tegelastel on tahtejõuetus, nad ei viitsi midagi teha ega ette võtta.
Tšehhov on öelnud : ,, Minu tegelased on jõuetud nii armastuses kui ka vihkamises nii elus kui ka surmas’’
Ei ole huvitavad ei endale ega ka teistele. Näidendid on tõsised ja harva saab naerda. Tegevus on minimaalne. Palju tegevust toimub näidentites lähi minevikus või lava taga. Tema näidendeid iseloomustab depresiivsus, pessimistlikus, väga palju juttu surmast. Näidendi keskmeks on nimese mõtteline võitlus oma vaimse keskkonnaga.
Faabula - teose sisu ajalikuses ja loogilises järjekorras.
Süžee- sisu mida me loeme.
Tšehhovi liigse inimese temaatika . Inimene tunneb ennast tarbetuna (Mida teha? Kes on süüdi?)
22)F.Dostojevski elu ja looming.
(1821-1881)
Kirjanik pidi oma elus palju läbi elama. Sündis Moskvas Maarja vaestehaigla arsti perekonnas.
Tema vanemad erinesid üksteisest totaalselt. Isa tegi arsti tööd, oli sünge ning umbusklik. Ema seevastu oli hella hingega, lõbus, rõõmus, hea ning tundis hästi vene luulet.
Piiblilood jätsid Fjodori hinge sügava jälje. Mõneaastase koolituse järel saadeti Fjodor ja Mihhail pansioni, kus Fjodorist tuli ilmsiks kinnisus ja lugemiskirg.
Kui tema ema suri muutus kirjanik veelgi kinnisemaks. Pärast ema surma, isa korraldusel saadeti vennad Peterburi sõjaväeinseneride kooli. Seal püüdis ta ööseti lugeda ning kirjutada, kuna ta tahtis saada haritud humanistiks.
Natukese aja pärast tapeti tema isa, ilmselt omaenda pärisorjade poolt. Fjodorl diagnoositi langetõbi, mis kibutas teda terve tema elu.
Loomingu algus- ,,Vaesed inimesed,, (1845) oli tema esikteos ( sisu: inimene on loomult hea, kuid loomupärane headus hävineb sotsiaalses ebaõigluses, mis teeb rikkad kurjaks ja vaesed õnnetuks. Ka saladuslik ja kuratlik jõud on inimeste ebavõrdsuse mark) Teos sai poolehoiu
Fjodor lõpetas insenerikooli ning sai erialale vastava töö.
Ajapikku sai temast mängur, kes suutis kaotada ühe ööga 1000 rubla. Kirjanik lahkus töölt ning pühendus nüüd ainult kirjutamisele.
Oli Petraševski ringi liege, kuid selle kohale kogunesid pilved (Prantsuse revolutsioon )
Dostojevski arreteeriti nii nagu ka kõik teised ringi liikmed ning heideti õudsaimasse vanglasse Venemaal- Peeter Pauli kindlusse.
Seal elas ta üle iseenda hukkamise ning talle määrati 4 aastat sunnitööd ja peale seda sõjateenistus lihtsõdurina.
4 aastat oli kirjanik Siberis , seal sündinud jubedused kajastuvad ka tema teostes.
Pärast sunnitöölisena olekut teenis ta soldatina kolkalinnas.
Fjodor Dostojevski uskus, et inimest võib pasta vaid puhas headus ja ohverdamine. 1881 aasta aga kirjanik suri kopsuverejooksu tõttu.
Tagasitulek kirjandusse- Naases Peterburi tagasi ning hakkas innukalt tööle. Ilmusid olukirjeldused sunnitööst ,,Märkmed surnud majast,, ning ,,Alandatud ja solvatud,,
,,Kuritöö ja karistus ,, on esimene Dostojevski viiest viimasest romaanist (esialgu pidi romaani nimeks tulema ,,Pihtimus,,). Vaesus tema romaanis on seotud rahamajandus probleemidega kapitalismis. See raamat on ideede ja tegelikkuse kujutamise kunstiliste vahendite poolest sügavalt uuenduslik romaan.
1881 kirjanik suri kopsuverejooksu tõttu.
Fjodor Dostojevski vaated-
1. ta taunis kapitalistliku korra arengut ja revulutsioonilist liikumist ( arvas , et see on vägivald ja ülekohus)
2. tal tekkis vastuolu Beinskiga, sest Dostojevski ei tunnistanud atelistike vaateid (kirjanik oli usklik )
3. Kirjanik leidis, et keskkond mõjutab inimesi. Seega keskkonna mõjul võib kuritegevust õigustada.
4. Dostojevski loomingus kerkib esile inimese vastutus probleemile mida ei tohiks mõõta seadustega kuivõrd eetiliste vormidega.
5. Kirjanik leiab põhimõtet, et inimene on loomult hea ja kurjaks võib teda muuta vaid ümbritsev keskkond ja elutingimused .
6. Ühiskond saab muuta mitte revulutsioonilisel teel vaid usukõlbelise taassünniteel.
,, Idioot ,, (1868)roman ,,täiuslikust inimesest,, tema kokkupõrgetest vene eluga 19 saj. keskpaiku.
Peategelane on vürst Mõškin, kes oli hullumeelne.. Teine tähtis määratlus on ,,vürst Kristus,,
Kangelane viib positiivsed asjad ka ellu. Vürstil on ilus käekiri, ta on tasane ja tagasihoidlik . Tahab hakata väikeametnikuks. Paljude tegelaste arvates on Mõškin loll idioot. Vürst on tõesti raskelt haige (epillepsia, langetõbi). Esimesel päeval Venemaal tutvub ta oma sugulastega . Kindrali tütar Aglaja jätab talle erilise mulje.
Nastasja Filippovna sünnipäevale sattunud Mõškin näeb pealt kaubitsemist iluga. Agaljat paneb kannatama keelepeks. Nastasja ja Mõškin armuvad vist .
Agalja vist sureb ja kui ma ei eksi siis Nastasja põgeneb.
Romaan ,,täisulikust inimesest,, on lugu sellise inimese hukkumisest selle aja Venemaa tingimustes.
Kompositsioonis on palju ühist ,,Kuritöö ja karistusega,,
,,Vennad Karamazovid ,, ( 1879 -1880)
Teos on kitjutatud viimastel aastatel. Raamat on kui tihendatud kordus kõigist inimese olemust, kannatuste põhjusi, headuse teid ja kodumaa tulevikku puudutavatest küsimustest, mis autorit vaevasid.
Kõi on otse sümboliteks tihendatud ning need räägivad vana Venamaa hukkumisest, kaasaja inimestest ja nendest kellaga Dostojevski seob tulevikku.
SISU: Kesksel kohal Karamazovite pere. Vana Karamazov on nagu Svidrigailov Tema pojad: Mitja, Ivan ja Alljoša +(ebaseaduslik Smerdjakov)
Tõeline segadus. Smerdjakov tapad vana Karamazovi. Mitja võitleb armastuse pärast oma lihase isaga. Hullumeelne pummeldamine. Ebaõiglaselt isa tapmise eest süüdistatav Mitja võtab süü omaks. Kõigi ühine kannatus on elu pant . Mitja ainus väljapääs on Aljoša.
Aljošal on suur roll raamatu lõpus (headuse ilu ja kaasinimese eest hoolitsemine).
Dostojevski jutis tähelepanu inimhinge keerukusele ning uuris selle seadusi ja vastuolusid.
Kujutas inimpsüühika sisemisi vastuolusid mõtte- ja tundemaailma, teaduse ja alateadvuse vahel ning üleminekuid ühest meeleolust teise.
Kirjaniku looming on mitmetahuline. Peegeladab inimese elu ja sotsiaalseid suhteid. Tema realism on eriline- võimaldab näidata elu sügavamaid seaduspärasusid ja arenguteid.
Tammsaare on teda tõlkinud.
23)Tammsaare,,Tõde ja õigus,,- saamisloost, teose filosoofiline tagapõhi, autobiograafilised sugemed.
Teose ainestik pärineb igas köites eri keskkonnast ja eri ajajärgust. Kolm esimest köidet on tihedalt seotud Tammsaare elukäiguga, seega paljuski autobiograafilised. Ometi seadis kirjanik eesmärgiks tõsielu mitte matkida. Epopöa „Tõde ja õigus” annab läbilõike poolesaja aastapikkusest Eesti arenguloost. 1 osa räägib kirjaniku noorpõlveaastatest kodutalus Järvamaal Albu vallas Põhja-Tammsaare talus (Vargamäe) ja hõlmab 25 aastast perioodi. Vargamäe Andreses on ära tunda kirjaniku isa Peeter Hansenit, Krõõdas ja Maris Tammsaare ema Ann Hanseni jooni.
Romaani ajalooline taust on avar. Vaatluse alla on võetus 19.saj tähtsamad sündmused, nähtused: rahvuslik liikumine(1860-1880),külarahva kihistumine , talude päriseks ostmine, intelligentsi kujunemine, 2 osas haridusolud Eestis, 3 osas 1905-1907 revolutsioon , eesti linna-ja maakodanluse areng 20 saj alguses.
Filosoofiline põhitees rõhutab, et kogu inimese tegevust ja võitlust saadab õiguse ja tõeotsimise keerukas protsess, mis oma olemuselt on vastuoluline. Skeptikuna järeldab Tammsaare, et tõetunnetus ei jõua saavutada õiglust kui iseaali, sest tõde on ise suhteline. Kuid inimene ei tohi loobuda tõeotsimisest ja õiglus kui ideaal ei kustu inimese vaatepiirilt. Põhiideestikku kandvaid tegelasi on Tammsaare kujutanud antipoodidena. Vastandid on Andres Paas ja Pearu Murakas , Indrek Paas ja härra Maurus , Indrek ja revolutsioon, Indrek ja tema abikaasa Karin, Indrek ja Andres
1 osa- Inimese võitlus maaga
2 osa- Inimese võitlus jumalaga
3 osa- Inimese võitlus ühiskonnaga
4 osa- Inimese võitlus iseendaga , oma eluõnnega
5 osa- Alistumine
24)Tammsaare ,,Tõde ja õigus,, 1. osa.
TÕDE JA ÕIGUS I
1. Andrese ja Krõõda tulek Vargamäele (I ptk.)
Nad tulid Vargamäele hobuse ja vankriga. Krõõt istus vankril ja Andres ajas hobust. Krõõt sõitis Vargamäele vastumeelselt. Ta oli äsja Andresele naiseks läinud ja Vargamäest pidi saama tema uus kodu. Andres oli ostnud selle koha oma uue kodu rajamiseks. Kuid see maa oli väga soine . Hobune jäi porri kinni ja Andres pidi kogu aeg vankrilt maha hüppama, et hobust aidata. Loodus oli kidur nagu rabas ikka. Kui nad Vargamäe tallu jõudsid tuli karjane nuttes , et lehm oli sohu vajunud ja ei saa enam välja. Andrese esimeseks tööks Vargamäel oli lehma soost välja aitamine . Krõõda silmis oli terve õhtu nukrus, ta oli harjunud oma isatalus teistsuguse eluga. Siin oli ta ju nüüd ise perenaine .
2. Uue koduga tutvumas (II ptk.)
Järgmisel päeval mindi uue kodu piire vaatama. Sauna Madis oli, kui vana elanik, kõigega kursis ja läks kaasa. Aina kraavid ja sood , künkad ja rabid, nende vahel ainult üks ainuke kõlbulik põllulapp. Andres tegi plane , kuidas sood põlluks muuta, kuidas kuivenduskraave kaevata ja vesi jõkke lasta, kuhu oli umbes 3 versta. Sauna Madis ütles, et võõras maa jääb ette. Peremees arvas, et saab ka läbi võõra maa. Aga võõras maa kuulus Oru Pearule, ning Madis arvas, et see läheb väga kalliks kui Pearuga kahasse kaevata. Madis rääkis Andresele veel, kuidas piirikivid nihkuvad justkui iseenesest paiglt. Andres kuulas ainult, aga ei uskunud Madise juttu. Andres arvas, et suudab oma tööga ja rammuga maa muuta viljakandvaks. Krõõt oli sel päeval natuke rõõmsam, oli ju pühapäev ja ilm oli kevadine. Päev lõppes Andrese ja Madise rammukatsumisega, kus Madis jäi Andresele igas alla.
3. Töö algus (III, V ptk)
Algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevale põlvele, sest Andres mõtles juba järeltuleva soo peale. Andrese unistuseks oli, et kogu Vargamäe oleks kunagi tema laste käes. Kuid Oru Pearu jõudis ette ja Andres ei saanud kogu Vargamäed endale osta. Ees aga seisis hall igapäev – laokil honed alates elumajast ja lõpetades karjalaudaga. Aiad seisid vaevalt püsti. Otse ukse ees oli sigade karjamaa ja kui uks lahti ununes, olid sead toas. Siis lõi Andres ukse ette laua, et loomad tuppa ei pääse. Krõõt aga pidi kõik rasked veeämbrid üle selle laua tirima. See pidi olema küll ajutine abinõu, aga nii ta jäigi terveks Krõõda eluajaks. Kui Andres kündma läks, lagunesid kõik künniriistad, sest põld oli kive täis. Madalamates kohtades aga ei kandnud maa hobust. Laupäeva õhtuks oli peremees väsinud ja tüdinud. Kuid töö kais aina edasi. Hobune oli päris lõpnud ja nahk verel adra ees olemisest. Võeti abiks ka sulane ja tüdruk. Suur töö oli põllult kivide koristamine , kus kõik abiks olid. Andres tundis aga oma põllulapil töötamisest rõõmu ja oli õnnelik. Andres tahtis kaevata kuivenduskraavi Pearuga kahasse, kuid Pearu oli nõus ainult siis, kui kraav kaevatakse Pearu maa peale. Lõpuks Andres nõustuski sellega.
4. Esimesed pühad uues kodus (VI ptk.)
Esimesed pühad uues kodus olid Nelipühad. Selleks toodi tuppa kased. Õuegi pühiti puhtaks. Noored läksid esimesel pühal kirikusse, sest nii oli kombeks. Koduhoidjaks tuleb seniks saunatädi. Koju jääb ka karja- Eedi , kellel ei ole kirikusse jalanõusid jalga panna ega paremaid riideid selga . Kuid peremees ja perenaine kutsusid Eedi oma vankrile ja Eedi sõitis natuke maad kaasa. Krõõt lubas Eedil pühade puhul sahvrist nii palju süüa kui jaksab, et tal kodus üksi kurb ei oleks.
Nelipühade viimasel pühal oli Vargamäe Eesperes palju müra ja möllu, sest siia oli kokku tulnud hulk noormehi ja isegi neidusid ümberkaudseist peredest. Oli tulnud isegi pererahvast, et näha Vargamäe uut peremeest ja perenaist. Jänni ei jäänud noor pererahvas külaliste ees mitte. Peremeestele ja perenaistele anti kambris süüagi. Sulasmehed ja tüdrukud pidid sellega leppima, et vahetevahel võisid aida ees õllekapast rüübata. Lõpuks tantsiti õuel. Ei jäänud tulemata ka rammukatsumine. Pearu sulast Kaarlit peeti kõvaks meheks. Sõrmevedamises ei olnud talle vastest. Andres aga võitis Kaarlit. Maadluses jäi Andres korra Kaarlile alla, siis aga sai nipi kätte ja edaspidi pani Kaarli selili.
5. Heinaaeg (VIII ptk.)
Valmistuti heinatööks. Nii mõnigi vajalik töö jäi selle kõrval tegemata. Heinatöö algas mõni päev enne Jaani. Krõõt ootas selleks ajaks oma esimest last, aga tööd tuli temalgi teha. Sulane Juss hädaldab tüdrukule Maiele , et peremees tahab tööga ära tappa, aga selle eest söödab hästi. Heina tehti ka vihmaajal. Õhtul kuivatati tule ääres oma märgi riideid.
Heinatöö lõpuks oli Andresel selge, et pole võimalik karja suurendada. Heinamaad olid kehvad ja seega heinasaak kesine, pole midagi loomadele talvel ette anda.
6. Esimene talv Vargamäel (IX, X ptk.)
Esimese lume saabumiseks olid kõik välistööd korras. Viljasalved ja kotid ei täitunud aidas küll peremehe tahtmise kohaselt, ometi korjus sinna rohkem, kui ta oli julgenud loota . Muidugi Oru Pearu vastu ta ei saanud. Pearul olid ka paremad maad. Lume tulekuga tabas Andrest suur häda: tal polnud teist rege. Pearu pakkus enda oma laenuks niikauaks kui Andres enda oma valmis saab. Aga kõrtsis hakkas Pearu Andrest narrima , et too sõidab tema reega ja Andres andis veel samal õhtus ree naabrile tagasi. Andres plaanis talvel uued kambrid ehitada, aga raha ei jätkunud ja ta lükkas selle edaspidiseks. Krõõdal sündis varsti tütar. Andresel oli kahju, et ei sündinud poisslaps . Esimene talv möödus vahetpidamatus töömurdmises. Oli sadu või tuisk, ikka pidi väljas olema, et midagi raiuda, saagida või vedada. Pikad õhtud hööveldas ja kopsis peremees kruupingil, sest majas oli igasuguseist tarbeasjust nappus. Ka sulane nokitses midagi – tegi lusikaid, punus heinavõrku ja pastlapaelu. Naispere vuristas vokke kuni poole ööni ja hommikul algas töö jälle kella nelja, viie ajal. Sulane Juss jäi kevadel edasi Andrese tallu tööle. Aga Mai läks ära ja tema asemele tuli uus kaubelda .
7. Oru Pearu jääb alla Vargamäe Krõõda heledale häälele (X ptk.)
Kevadel algas ka ühise kraavi kaevamine , mida tegi sauna Madis. Ühel päeval juhtus midagi. Eespere sead ja paar lehma olid kesal söömas, mida piiras kolmelt küljelt Eespere aed ja ühelt küljelt Tagapere aed. Äkki hakkas kesa kandis suur kisa ja karjumine. Kuna hääl kostis oma kesa poolt, siis perenaisele tuli hirm, et äkki on loomadega midagi. Ta ruttas vaatama. Seal nägi ta, et karjuja oli üleaia peremees Pearu ja tema juures on suur tükk piiriaeda maha lõhutud nii, et sead ja lehmad pääsevad augu kaudu Tagapere rukkisse. Krõõt kahmas lapse sülle ja jooksis kesale vaatama. Ta küsis, et miks Pearu aia maha lõhkus. Aga pearu ütles häbelikult, et tal olevat puid vaja läinud. Krõõt aga hakkas heleda häälega sigu rukkist tagasi kutsuma, ikka “kotsu, kotsu, kotsu, põssa, põssa, põssa”. Pärast seda jäi tükk aega kõik vaikseks, siis hakkas kostma ruugamine. Kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda: “Vuata sindreid! Ma’p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et…”.
Pearu oli endamisi lootnud, et sigu tuleb ajama Juss või kas või peremees ise ja siis võiks meestega ajada mehejuttu. Ja pearul jäi üle ainult öelda: “Veart eit sel nuabrimehel”.
8. Oru Pearu tembud jätkuvad (XI ptk.)
Jaagupipäeva paiku teatas Madis, et tema jõuab kraaviotsaga juba jõkke. Andresele oli see suur sündmus. Ta teatas asjast ka Oru Pearule ja lepiti kokku, millal minnakse esimest vett päästma. Aga kui see aeg kätte jõudis, ei olnud Pearut kodus. Kui Andres ja Madis kraavile läksid oli tamm juba ära lõhutud ja esimene kraavivesi jõkke lastud . Andres pani Madise kohe lepiku alla uut kraavi kaevama . See oli ainuüksi Andrese kraav ja selle kraaviga võis ta teha mis süda kutsub.
Järgmisena lasi Pearu Andrese hobused enda rukkisse ja kutsus Andrest seda vaatama ja ei tahtnud enne hobuseid kätte anda, kui Andres kahjud üle vaatab. Andres võttis aga oma hobused ja läks oma tallu, mille peale oli Pearu väga vihane . Kuni talveni oli rahu maapeal, aga kui paks lumi maha sadas ilmus Oru peremees ühel õhtul Eesperre. Ta oli purjus ja tuli lepitust otsima.
9. Aastad toovad töid juurde (XII ptk.)
Kõige muu hariliku töö kõrval oli sel talvel ehitusmaterjali vedu. Krõõt ootas juba teist last. Palgiveole tuli palju abilisi teistest taludest, tuli ka Pearu, ilma, et teda oleks kutsutud. Tuli oma reega ja ladus palgikoorma peale. Juss oli juba kolmandat aastat jäänud Vargamäele ja seda tüdruku Mari pärast. Tööd oli nii palju, et Juss tegi peaaegu üksi künnitööd ja Andres võttis ka pühapäeva lisaks. Pearu saatis oma sulased ise Jussile abiks. Andres tahtis ruttu uued kambrid valmis saada ja laudpõrandadki alla.
10. Andrese ja Krõõda esimene arusaamatus (XIII)
Sügiseks olid uued kambrid valmis. Krõõdal sündis teine laps – jälle tütar. Esimene arusaamatus oli, kui kord Krõõt ja Andres olid kahekesi põllul. Andres andis Krõõdale viljavihud kätte ja Krõõt ladus vihud vankrile. Oli vihma oodata ja Andres kiirustas Krõõta tagant, olgugi, et ta kandis nende esimest last. Krõõdal aga tuli koorem viltu ja ta pidi pool koormat uuesti laduma. Siis ta sai Andrese käest pahandada , et kas tema ema ja isa pole talle õpetanud, kuidas koormat laduda. Siis läks Krõõt kodus aita kirstu najale nutma ja Andres tuli teda lohutama. Aga see esimene riid jäi Krõõdale kogu eluks meelde.
11. Juss ja Mari (XI, XIII ptk.)
Mari oli Vargamäe teine tüdruk ja Juss sulane. Juss oli vaikne, rahulik ja töökas, aga Mari oli jutukas ja ei jäänud Jussile töös sugugi alla. Juss oli välimuselt jässakas ja kõverate jalgadega ning Mari narris teda sageli seepärast: “Jussike, Jussike Vargamäe ussike”. Juss kannatas, kannatas kuni tahtis ühel päeval end seepärast ülesse puua. Kuid Mari sai jaole ja ühise jutu käigus selgus, et Juss armastas Marit . Noored otsustasidki abielluda ja pererahvas lubas neil sauna eeskambrisse elama jääda.
12. Oru Pearu ja Mäe karjapoiss (XIV, XV ptk.)
Eesperel on uus karjapoiss, Mardi nimeline. Ühel päeval tuli Mart ja ütles, et Eespere heinamaad puha vee all. Pearu oli kraavile tammi ette teinud ja kui Andres läks õigust nõudma, seletas Oru peremaas, et tema tahab oma heinamaad kasta. Pearu pole nõus tammi maha lõhkuma, ütleb, et see on tema kraav ja on tema maa peal ja võib sellega talitada nõnda nagu heaks arvab . Andres haaras kirve ja tõttas kraavile tammi lõhkuma, kuid ka Pearu võttis suvilise ühes ja tahtis sinna veel enne Andrest jõuda. Kui nad tammile jõudsid, siis oli nende üllatus suur, sest vesi jooksis juba jõe poole. Pearu hakkas kiiresti uut tammi ehitama. Õhtul kodus tunnistas karjane Mart Andresele üles, et tema oli tammi eest lõhkunud ja vee jooksma lasknud. Kuid kui tuli uus vihm olid Andrese karjamaad jälle vee all ja Mart tõttas jälle tammi lõhkuma, kuid Andres tuli peale. Mart jõudis aga enne vee jooksma lasta, ja lidus Pearu eest sohu. Pearu tegi aga ruttu uue tammi ette ja imetles seda, et see sai väga tugev. Kuid selle tammi eluiga oli veelgi lühem, kui eelmiste oma. Pearu valvas küll oma tammi nii ööl, kui päeva, kuid eespere karjapoiss kavaldas ikka Oru peremehe üle ja sai tammist jagu. Kui Pearu katsus poissi kätte saada hakkas too peremeest kividega pilduma ja lõpuks pidi Pearu alla andma. Enam polnud mõtet ka tammi ehitada, sest kraavid seisid tühjad. Kuid Pearu tahtis maksku, mis maksab Mardile kätte maksta ja proovis teda kätte saada. Kuid poiss pääses ikka Pearu käes ära. Kuid kord jäi Pearule Andrese karjakoer ette ja Pearu võttis taskust püssi ning tulistas koerale otse pähe. Tagajärjeks oli Vargamäe üleaedsete esimene kohtuskäimine. Eespere nõudis kahjutasu oma koera eest ja karistust tema tapjale. Tagapere tahtis tasu murtud tedrepoegade eest, valuraha surnud koera hammustuste pärast ja karistust Mardile (edaspidi Matu). Kohus arvas Andrese koera ja Pearu tedrepojad üheväärseks. Andres oli löödud, et tõde jalule ei saanud ega saanud oma õigust kätte. Varsti said Juss ja Madis teise kraavi valmis, mis asus Andrese maa peal.
13. Krõõda surm ( XVII )
Sel talvel ootas Krõõt oma järgmist last ja ta tervis oli vilets. Mari ootas Jussiga oma teist last. Krõõdal oli halb tundmus, et tal tuleb raske sünnitus. Ta ütles Marile, et kui temaga peaks midagi juhtuma, kas Mari tuleb siis ikka ka tema lapsi vaatama ja Krõõda sooviks oli veel, et Mari võiks siis tema laste emaks saada. Mari sai enne tütre, aga perenaine ikka ootas veel. Lõpuks sündis raskelt Krõõdale poiss, Vargamäe pärija, keda Andres oli pikkisilmi oodanud. Krõõt sai veel Andresele öelda: “Poiss võttis mu hinge, minu tund on vist tulnud. Ära võta kurja lastele emaks.”, siis tema silmad kustusid. Varsti tuli Tagapere perenaine Eesperre vaatama, et kas midagi on juhtunud. Andres palus Oru perenais abiks jääda. Abiks oli ka kõiges sauna Mari, kellel oli ühe rinna otsas oma tütar ja teises Krõõda poeg. Andres jättis kõik kodutööd Mari hooleks ja Mari sai kõigega hästi hakkama. Pühapäeval peeti peiesid. Kui matuserong surnuaia poole minema hakkas nägid kõik, et tee pealt olid suuremad kivid koristatud ja rööpaid silutud, samuti oli sooslida sillutatud nii, et vanker surnuga sealt kerge vaevaga üle sõitis. Andres ütles, et tema polevat seda teinud, vast siis Pearu. Kui Pearu oli juba parasjagu pudelit kummutanud, rääkis ta Andresele, kuidas ta oli tema naisele, Krõõdale, tema viimseks teekonnaks öösel teed sillutanud.
14. Saunaeidest saab perenaine ( XVIII ptk.)
Kõikjal oli Andresele abiks sauna Mari, kes täitis ka Andrese lastele ema kohuseid. Aga sügise poole kui tuli pime aeg hakks Juss Mari järele igatsust tundma. Ta tahtis, et Mari tuleks tagasi sauna elama. Aga Mari oli ikka edasi Andrese talus perenaiseks, sest Andresel ei olnud teist võtta. Juss pidi ka oma lehma ise lüpsma, sest Maril ei olnud aega sauna tulla. Maril ei olnug isegi aega Jõulu ajal Jussiga kirikusse minna. Kui Andres hakkas end kirikusse sättima, kutsus ta Marit ka enesega kaasa. Juss oli selle peale väga solvunud, ei läinud tallu enam oma lapsigi vaatama. Juss käis mitmel korral Marit sauna tagasi kutsumas, aga Mari keeldus, et peremees ei saavat üksi hakkama ja ka peremees kinnitas sedasama Jussilegi. Kuid Juss ei leppinud sellega kaua.
15. Juss (XIX ptk.)
Juss otsustas, et kui Mari Homme ka ei tule, siis on lõpp. Siis läks ta teele Andrest varitsema ja võttis pussi kaasa. Kuid haavas Andrest ainult jalga. Juss jooksis teepealt sauna, võttis sealt nöörijupi poos end üles lähedal asuva kuuse otsa. Nõnda sauna Madis ta hommikul leidis. Juss maeti laupäeval. Andrese jalg oli haige ja tema ei saanud Jussi matta. Abiks olid Hundipalu Tiit ja Aaseme Aadu. Andres ei rääkinud, mis tema jalaga juhtus, ütles, et kukus orgi otsa. Juss maeti surnuaia taha puude alla, ilma kirikukella löömiseta, ilma õpetaja ja laulmiseta. Matusepaika sõitis ka Andres ja kui kirst oli hauda lastud võttis ta taskust palveraamatu ja ütles laulusõna ette. Mari jäigi Andrese tallu elama.
16. Vargamäe argipäev (XX ja XXX ptk.)
Algas harilik argipäevaelu. Ainukeseks vahelduseks oli kirikuskäimine. Andres ja Mari peatusid alati surnuaias ja käisid Krõõda ja Jussi haudadel. Andres ei peatu enam kunagi kõrtsi juures. Ometi julges Pearu ühel õhtul Eesperre sisse astuda, muidugi purjus peaga. Ta tuli Andresega leppima. Kevadel hakkasid uued kemplemised Pearuga. Varsti protsessiti kohtus küll kraavide, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. Kord oli üks kaebaja, kord teine. Aga rukkilõikuse aja tegi Pearu Andresele kelmustüki. Andres leidis kord Pearu hobusega omast rukkist magamas ja kohus mõistis Pearule karistuse. Pärast läksid naabrimehed kõrtsi asju klaarima , kus Andres Pearule ära tegi. Kõrtsis sosistas Andres Pearule kõrva, et ta oli ise oma naabrimehe oma rukkisse ajanud, mispeale Pearu Andresele kallale kargas .
Mari ajas Andresele peale, et see uued laudad ehitaks. Loomad pidavat vanades kogu aeg põdema. Kuid Mari hakkas juba kartma , et loomade haiguses ja kõigis teistes tema õnnetustes on süüdi kadunuke Juss, kes tahab Marile kätte tasuda. Selle jättis ta küll Andresele rääkimata, kuid Andres aimas seda isegi, et Juss ei anna neile eladeski rahu ja on ikka Andrese ja Mari vahel. Selle tõttu hakkasis aastad ka Anrdesesse rohem mõjuma. Sulane Matu arvas, et ega Oru Pearugi änam jäksaks mööda sood taga ajada. Kesakünnil sündis midagi, mis Andrese kannatuse sootuks katkestas. Naabrite kesad olid piiri ääres vastamisi , ja kuna Pearu ise piiripeenra serva lahti ajas, kündis ta peaaegu terve peenra üles. Siis läka Andres temaga sellepärast rääkima, ütles Pearu, et niikuinii teine minu maa sees. Andres ütles, et peenar oli ju ennem minu maa peal. Andres hakkas sihti ajama ja selgus, et Pearu on oma põllu pikkamisi üle piiri Andrese krundile nihutanud. Siis tulid Andresele sauna Madise sõnad meelde, mis see alguses oli öelnud: “Kui aga kupitsad ja ristikivid paigal seisavad.” Andres ajas õige piiri sisse ja märkis selle vaiade ja kividega maha. Siis tulu Oru Pearu tehtud tööd vaatama ja hakkas Matu peale karjuma . Mõne päeva pärast tõi Pearu mingisugused asjatundjad Vargamäele ja nendega alustas ta omakorda sihtide ajamist. Andres tõi peale seda ka endale väljast abimehi, ega jätnud enne, kui kõik sihid olid uuesti lahti aetud . Selgus, et mitmes paigas tegelik piir oli Eespere krundile nihutatud. Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. Õieti polnud ju tähtis tehtud kahju, vaid Andres tahtis kogu maailmale tõendada, et temal on õigus. Kohapiiride kõrval tekkisid kohtukäimised veel veepaisutamise, soosilla tegemise, loomade kinniajamise ja mitmel muul alal. Aastate kaupa ei teinud Vargamäe naabrid muud, kui käisid kohut ja otsisid uusi nükkeid, kuidas vastest sisse vedada.
17. Esimesed arusaamatused Vargamäe Mari ja Andrese vahel (XXIII ptk.)
Andres kutsus Mari omale naiseks ja Mari nõustus lõpuks. Kui Mari hakkas Andreselt last ootama mindi õpetaja juurde. Nii mindigi altari ette. Pulmad peeti nagu kord ja kohus. Kuid pulmas keerles üks laul Marist ja Andresest , mille Mari salaja ära peitis Andresele ütlemata. Andres sai teada, et laul on Mari käes ja nõudis laulu enda kätte. Mari valetas, et ta ei leidnud seda laulu enam sealt, kuhu ta oli selle peinud. Andres pidi äärepealt oma naist rihmaga lööma, aga lapsed tulid appi. Siis tõi Mari laulu Andrese kätte. Andres ütles, et Mari käitub ikka nagu sauna Mari, et Krõõt poleks nõnda teinud.
See solvas Marit väga.
18. 10. aastat on Andres olnud peremees (XXV ptk.)
Mariga esimese lapse (Indreku) saanud, tundus Andresele, nagu algaks ta oma elu uuesti. Talus sibas nüüd seitsmehingeline lapsekari: Krõõda kolm tütart – Liisi, Maret , Anna – ja poeg Andres; Marilt poeg Indrek ja peale selle veel Jussi lapsed – Juku ja Kata. Kõige suurem häda oli pisikese Indrekuga, kes oli väga nääpsuke ja virin, ning Mari pidi tema eest kõige rohkem hoolt kandma. On kasvanud põllu ja heinasaak, siis peab ka loomi juurde muretsema, muretseb ta aga neid juurde, siis tekib ka vajadus suurema saagi järele.
19. Andrese ja Pearu kemplemine kõrtsis (XXV ptk.)
Andres ja Pearu proovisid, kummal on rohkem raha. Andresel aga ei olnud raha nii palju kaasa ja ta sosistas Hundipalu Tiidule, et see vaikselt kõrtsiliste käest raha kokku korjaks, et ta pärast annab tagasi. Kui Pearu pani kõrtsiletile järjest sajalisi, siis Andres pani sinna juurde ka järjest sajalisi (ainult võõrast raha). Lõpuks olid Pearul sajalised otsas ja ta hakkas 25-lisi panama . Andresel aga jätkus sajalisi veel küll. Lõpuks ei olnud Pearul enam raha ja ta tõmbus tagasi. Andres aga andis kõigi naeru saatel raha Hundipalu Tiidu kätte ja käskis omanikele laiali jagada. See ajas Pearu marru, et Andres oli talle ära teinud.
20. Eesperes ehitatakse uut elumaja (XXVI ptk.)
Terve talve vedas Andres metsast palki uue maja ehitamise jaoks. Abiks polnud kedagi võtta. Üleaedsete vahekord oli aastate jooksul halvenenud sedavõrd, et Oro Pearut appi ei saanud kutsudeski enam. Ka Oru perenaised ei rääkinud omavahel. Ainukesed, kes vargsi kokku said, olid lapsed. Nad armastasid üheskoos mängida. Pearu kaks vanemat poega , Joosep ja Karla , olid Andrese Liisist ja Maretist küll mõne aasta vanemad, ometi sobisid nad üksteisega väga hästi. Kevadel, kui Eesperes ehitus algas, põlesid Oru poisid kustutamatus uudishimus, kolas ju hommikust õhtuni Mäelt raiumine ja meeste jutt ja near. Et poisse naabriaeda ei lubatud, pidid tüdrukud kleidisabas neile saepuru läbi aia kätte andma. Poisid lubavad neile saepuru vastu anda, kui neil hakatakse uut maja ehitama. Seda aga tüdrukud hästi ei usu. Lõpuks jäävad tüdrukud saepuru tassimisega Marile vahele. Mari aga on hea, tema ei riidle ja lubab tüdrukutele, et ta Andresele ei räägi.
21. Laste haigused ja surm ( XXVIII ptk.)
Andresel ja Maril sündis veel üks poeg – Ants. Järgmine talv oli kõrvenurgale väga õnnetu. Õnnetus sai alguse Kassiarult, kus jäid lapsed üksteise järel kõik haigeks . Kaks last surid kurgu paistetuse kätte. Teised kolm jäid ka raskesti haigeks. Seni kui kahte maeti surid vahepeal ära kaks kaksikut poissi. Lõpuks jäi järgi ainult pooleaastane Maali.
Laste kaelahaigus tabas ka teisi talusid. Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalul, Ämmasool ja Raval. Orul suri kaks väiksemat last. Hundipalul suri kaks, neli jäid terveks. Hundipalu laste matustele läksid ka Andres ja Mari. Juba järgmisel pühapäeval oli matuste kord ka Vargamäe Andrese ja Aaseme rahva käes. Esiteks surid Maril Juku ja Kata, siis Andrese kolmas tütar Anni. Saunaeit, ütles, et Juss tahtis oma lapsi kätte saada. Eit ütles veel, et Mari laste surm on tema patupalk. Seni kuni Eespere vanemad inimesed surnuaias lapsi matsid , jäeti Andrese ja Mari teised lapsed saunaeide hooleks. Oli ilus tuisune talvepäev ja lapsed läksid salaja paljalt lumehange hullama. Kuni matuselised koju jõudsid olid lapsed juba haiged ja Anni surigi kahe päeva pärast. Maret ja Liisi said aga lõpuks haigusest võitu. Poisid – Andres, Indrek ja Ants - ei jäänudki haigeks.
22. Noore Andrese ja Indreku karjapõli ( XXXI ptk.)
Lõpuks jõudis kätte aeg, mil kaisid omad lapsed karjas, polnud vaja võõraid kaubelda. Karjalaste suureks eeskujuks oli vana karjane Matu, kes rääkis lugusid , kuidas ta oli Oru Pearuga tammide pärast kakelnud. Kuidas oli kaseladvast alla sõinud nii, et südame alt võttis külmaks. Andres ja Indrek proovisid ka seda järgi teha, aga nüüd olid kased juba liiga suureks kasvanud. Matu õpetas poisse, kuidas ta ussi näpitsa otsas sipelgapessa viib, mida Andres armastas järgi teha. Indrekul oli aga ussist kahju ja võttis ussi pesast ära. Selle peale tõusis suur tüli, kuhu ka vanemaid segati . Poisid olid sagedasti eriarvamustel ja seepärast tülitsesid ühtelugu. Kord loopisid poisid üksteist kividega. Ema Mari aga sattus Indreku kivile ette, kuna Andres pea maha pani. Mari sai sellest viga, aga leppis Indrekuga varsti ära, kuid Andres jäi tahaplaanile. Sellest ajast Indrek ei sallinud Andrest. Maril tegi see koht veel kaua haiget.
23. Andrese arupidamised iseenda ja jumalaga ( XXXII , XXXIX ptk.)
Viimaks ei olnud Andresel enam peaegu midagi, mis oleks temale rõõmu valmistanud. Aastate jooksul olid tal tekkinud põldudele pikad kiviaiad ja suured kivivared. Andres tundis, et tema ülekeev jõud ja tööihk lööb kahanema , kuna aga kivikari põllul alles nõnda tihedalt seisab. Kraavide kaevamine oli juba peaaegu seisku jäänud. Aga sood solisesid alles sügisel ja kevadel ning keset suvegi raskema vihmaga. Andrese jõud kahaneb, aga mätastel ja võserikul näib ta aina hoogu võtvat. Vargamäel näis nüüd kõike – vilja, heina, loomi, riistu, raha – rikkalikumalt olevat kui varemalt, aga kel oli sest kasu? Oli sellest kellelgi kergem? Võis siin keegi hinge tagasi tõmmata? Võis seda teha Andres isegi oma valutavate ja kangestunud liikmetega? Elas ta tänapäev lahedamalt kui viisteist, kakskümmend aastat tagasi? Seda ei uskunud Andres ise ega uskunud teisedki. Veel tänapäevani polnud kohavõlg tasutud. Andresele ja Marile olid kõik Vargamäe nurgad täis töö, vaeva, mure, kurbuse ja meelepaha jälgi. Noored aga nägid siin, kui mitte alati, siis vähemalt ajutugi aina rõõmu ja unistuste pühi paiku. Ju Krõõda surm oli Vargamäe Andrese hingele teatud sünguse pitseri vajutanud. Lohutust polnud aga kuskilt leida, kui pühakirja lugemisest. Isegi Pearuga kohtus käimine lükkas teda nagu piibli poole. Kuna ta siin ilmas otsitavat õigust ei leidnud, siis pidi seda andma vähemalt tulevane elu. Aga oli veelteine põhjus piibli poole pöördumises: kahtlus . Andres kahtles mõnikord oma õiguses, oma õiguse mõistmises. Ja õigusest õiget arusaamist läks ta jumalalt nõudma. Andres mõistis ikka selgemalt, et temal on õigus, mitte Pearul. Aga kui ta ometi oma õigust ei suutnud Pearu vastu maksma panna, siis kippus talle mõnikord meeleheide peale. Mis aitas tema piiblilugemine ja vaimuvalgus, kui Pearu elas oma pimeduses niisama hästi ja paremini? Öine jumalaga kõnelemine tegi Andrese noorte rõõmudele ja naljadele ikka võõramaks.
24. Jõulud Vargamäel (XXXIV ptk.)
Jõulude ajal tõid Mäel poisid juba varakult õled sisse – eeskambri soojamüüri äärde, ja kõik noored valmistusid kirikusse minema. Tänavu sõideti Eesperes kahe hobuse ja reega ning sõitjaks olid vanuse järgi : Liisi, Andres ja Liine ühele, Maret, Indrek ja Ants teisele, ja esimeste regi sõitis noore hobusega ees, teistel polnud mud, kui las vana mära lõikab noorele järele. Kirikus oli Liine sel aastal esimest korda ja tal oli palju uudistamist. Liisi hoidis ikka Oru Joosepile lähemale. Väljas ootas Vargamäe rahvast imelik üllatus. Kui Andres hakkas hobust teiste vahelt lasila äärest välja lükkama, helisesid aisades kellad . Need oli sinna sokutanud Oru Joosep Liisi tarvis. Kui jõuti oma välja alla, siis peeti hobused kinni, võeti kellad pealt ära ja Oru Joosep pistis nad oma rekke õlgede alla. Väiksematel lastel aga kästi suu pidada, et isa kelladest ei kuuleks. Kui kirikulised tuppa astusid kuulsid nad Mari ja vana Andrese käest, mis siin vahepeal oli juhtunud. Et Tagapere koer Valtu oli nende tuppa saanud (vorstilõhna peale) ja Andres ja Mari ajasid pool õhtut koera toast välja. See oli tuuseldanud Andrese malaka eest tagakambrisse, üle asemete, üle laua ja jumalakirja peale käpajäljed teinud, siis oli Andres teda vihaga veetünnis kastnud kuni koera lõpuks välja said. Suur tähtis sündmus oli verivorsti söömine omatehtud tikkudega. Samuti võis jõuluõhtul kõhu vorsti ja seapekki nii täis süüa, et enam ei mahtunud ja siis õlgelel pikutada kuni uni peale tuli. Esimesel jõulupühal ei tohtinud tulla ühtegi külalist. Alles teisel pühal oli külalisi oodata ja siis võis ka õlgedel möllama hakata. Suure õletolmu tõttu ei seletanud silm viimasel pühal ühest kambriseinast teise. Õlgedel mängiti jõulumägne – võideldi mustlast ja pisteti kingsepa silma peast välja.
25. Mäe Liisi ja Oru Joosep (XXXV ptk.)
Kõrtsileti taga ütles kord Pearu Andresele, et Andrese tütar magatab tema poega. Andres võttis kodus Liisi käsile. Liisi ei hakanud midagi salgama, kui isa juba mõnda teadis. Liisi ütles, et ta ei tahtvatki Oru perenaiseks saada ja ka Joosep ei taha Oru peremeheks, sest see Vargamäe elu on nõnda ära tüüdanud, et nad ei tahagi siia jääda. Vargamäe ajab inimesed riidu, ütles veel Liisi. Andres kurjustas, et tütar on Pearu poolel. Aga Liisi ütles, et tema Joosepit ei jäta. Siis läks Andres Marit riidlema, et see pole Liisist ja Joosepist midagi rääkinud, ja pole Liisi järele korralikult valvanud. Pearu ütles ona vanemale pojale, et kui see Mäe liisi võtab, pühkigu suu Oru kohast puhtaks. Aga noored ei hoolinud vanemate vihast, nagu ei hoolinud nad ka vargamäest. Liisi ütles Marile, et kui isa teda muidu Joosepile ei lase, siis ta hakkab Joosepi last kandma ja siis peab isa ikka laskma . Ja nii see läkski, sest Liisil oli kangust nagu tema oma isalgi. Andres tahtis Liisile kallale tormata, kuid Mari läks vahele. Andres karjus Liisile: “Välja mu majast!” Teisipäeval kolis Liis ära sauna ja redel läksid Liisi ja Joosep õpetaja juurde kihluma. Kuid neljapäeva õhtul tulid sauna Orult kosjalised. Hobusele olid jõulukellad kaela riputatud ja kosjaviinadki kaasa. Oru Karla oli vanemale vennale isameheks kaasas.
26. Liisi lahkub isakodust (XXXVII ptk.)
Joosepi ja Liisi pulmad olid lihtsad ja tagasihoidlikud. Vana Andres sõitis pulmapäevaks kodust ära. Pearu tundis end võitjana. Pulmad peeti Orul, kuid pärast pulmi läksid Liisi ja Joosep sauna elama. Sügisel läks noorpaar Joosepi onu poole, kes andis neile talveks ühe toa. Siin sündis ka nende esimene laps – Joosep. Lõpuks otsustas ka Andres Liisile natuke kaasvara anda, sest Pearu ju andis. Siis tulid Liisi ja Joosep koos lapsega kaasavarale järele. Andrest ei olnud sel ajal aga kodus, ja talle ei saanudki last näidata.
Talvel tuldi ka Maretile kosja . Peigmees oli tisler, kes oli paremast jalast vigane ja kes jällegi ei olnud Andresele meelejärele, sest ei olnud peremees. Lõpuks andis Andres siiski järele.
27. Indrek (XXXVIII ptk.)
Indrek käis talviti noore köstri juures koolis. Mõnikord juhtus nii, et ta üldse ei vaadanud, mis teised liumäel tegid, vaid süvenes mõne raamatu lugemisse. Kaks esimest aastat köstri juures koolis käies oli Indrek vana lese kirikumehe juures korteris. Neil oli tütar Milli , kes oli päris preili . Indrek sai temaga sõbraks. Teise kooliaasta kevadel, kui Andres läks poega köstri juurest koju tooma , ütles köster Andresele, et ta paneks poisi linna kooli. Kui kord vallakirjutaja endale abilist otsis, siis soovits köster Indrekut. Indrek läks mõneks päevaks sinna proovile. Siis läks Andres Hundipalu Tiidult nõu küsima ja see arvas ka, et Indrek tuleb kirjutaja juurde tööle lubada. Rukkilõikuse ajal sai vana Andres teada, et Indrek plaanib kirjutaja juurest ära linna õppima minna. Mari on Indrekuga ühel nõul. Ühel pühapäeval ütles Indrek seda otse Andresele, et tema läheb nüüd ära linna. Andresele ei meeldinud see, et Indrek temalt luba ei küsinud vaid teatas, et ta nüüd läheb. Aga Indrekul ei ole veel õppimiseks raha ja ta palub seda Andrese käest laenuks. Andres saab Indrekule natuke raha anda ja ütleb, et ta ei taha seda tagasi. Indrek lubab ülejäänud raha laenata. Indrekule laenas raha Maie . Mai oli kirjutaja juures teenijaks. Mai lemmikuks oli aga köstri sulane Juhan. Kuid Juhan läks köstri juurest ära. Maie hakkas Juhaniga kirjavahetusse. Kuid kirjade kirjutamine oli Maiele raske. Mai palus Indreku abiks. Nõnda siis algas Maie kirjavahetus Juhaniga Indreku käe ja südame läbi. Pooleteise-aasta kirjavahetuse tulemuseks oli see, et Juhan sõitis Maiele kosja. Mai oli seepeale nii õnnelik, et lubas Indrekule raha laenata, kui sellel peaks kunagi raha vaja minema. Ja Indrekul läkski vaja. Indrek sai kaks kümnelist paberraha veel oma ristiisalt Hundipalu Tiidult, kes tuli Indrekut saatma ja oli rõõmus, et see linna kooli läheb.
28. Indrek ja Andres lahkuvad Vargamäelt (XXXVII ptk.)
Kuu pooleteist pärast Indreku lahkumist pidi noor Andres kroonu minema. Kuid Andrese minekuga oli hoopis teine lugu, see pidi olema ainult ajutine. Ja ometi oli tema lahkumine palju raskem kui Indreku oma. Poja lahkumise päevaks oli Vargamäe Andres õlut teinud ja paar lammast veristanud. Mari keetis sülti ja küpsetas saia. Külalised saabusid lahkumispäeva eelõhtul ja terve öö söödi ning joodi üheskoos. Kui minekuks oli kõik valmis, tõi vana Andres palveraamatu. Alles nüüd mõisteti, kui tähtsaks pidas Vargamäe peremees oma esimese poja kroonusaatmist. Teepeal kõnelesid vana ja noor Andres omavahel. Vana Andres arvas, et ta ei võta sulast seni kuni Andres ära on. Noor Andres vastas, et teab, kas ta tulebki enam tagasi. Andres oli kurb, et kellele ta on siis terve elu rüganud. Aga noor Andres ütles, et sa ei armasta ju isegi õieti Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta. “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”, ütles vana Andres. “Sina oled tööd teind ja minu ema tegi ka, aga armastust põle tulnd.” vastas noor Andres. Selle vastu ei olnud vanal Andresel midagi öelda, kuid need sõnad olid temale väga valusad kuulda.
25)Tammsaare ,,Tõde ja õigus,, 5. osa.
I - Indrek tuleb Vargamäele "sunnitööle". Andres arvab, et Indrek on lolliks läinud, millest Indrek aru ei saa. Lehed kirjutavad, et Indrek on mõrtsukas.
II - Indrek tutvub Vargamäega.
III - Indrek jätkab sauna Madise tööd. Kaks päeva kaevab , siis väsib. Puhkab mõned päevad ja hakkab uuesti tööle. Tööl tabab ta Pearu lapse Karla poja Eedi teda luuramast ja veendub, et Eedi on loll.
IV - Sass oma vigase jalaga tahtis olla samaväärne teiste meestega. Sass läks sohu Indrekut vaatama, kes pani ta oma jõesüvendamisjutuga teistmoodi mõtlema.
V - Indrek jääb külma vee joomisest haigeks. Tiina tuleb Indrekule külla, mis Indrekule ei meeldinud. Tiina lahkub nutuga Vargamäelt.
VI - Indrek jätkab kraavikaevamist hoolimata maas olevast lumest . Indrek käib suusatamas ja uisutamas ning räägib inimestele oma jõe süvendamise ideest , aga need pole vastu, aga ka erilist huvi pole ning ta tüdineb.
VII - Lõpuks oli kokku kutsutud koosolek jõe süvendamise arutamiseks. Kassiaru Nõmmann valiti koosolekujuhatajaks, kes oli rohkem huvitatud Muulu soo kuivendamisest, kui jõe süvendamisest. Aga lõpuks sai ka Indrek sõna ja ta pani Nõmmanni paika. Lõpuks kirjutati alla palvekirjale, millega taotleti raha nii Muulu soo kuivendamiseks, kui ka Vargamäe jõe süvendamiseks.
VIII - Kassiaru peremees, võitleb mõttes Indreku süüdistuste vastu. Oru Pearule ei meeldi, et see koosolek leidis aset Mäel. Ta arutas pikalt seda küsimust Karlaga, aga Karlast ei olnud selleks ettevõtjat. Karla ja Pearu arutasid Oru pärandamise küsimust, kuna Orul puudus korralik külma verega peremees, Eedi oli segane. See küsimus jäi lahtiseks.
IX - Sass lõikab metsa uute hoonete tarvis. Andres on kurb, ta ehitas need hooned terveks oma eluks, aga juba valmistutakse uute ehitamiseks, aga pole pettunud vaid rahul. Andres avaldab oma mõtteid inimese saatusest peale surma. Ta arvab, et inimese õigus on jumala ees tühine ning, et inimesed on jumala tööriistad, nagu labidad inimese tööriistad.
X - Andres jutustas tihti indrekule oma inimelu teisendeid. Tuli kevad, tulid linnud. Õunapuud hakkavad õitsele, Andres käitub imelikult , kui Elli kutsub teda õisi vaatama. Maret ja Indrek arvavad , et surma on ukse ees. Andres teeb elus esimest korda tühja tööd - istutab kuuski Sassi tulevasel põllumaale.
XI - Indrek hakkas kraavi kaevama. Tiina tuli maale. Ta tahtis hirmsasti maale jääda, ega Indrek teda keelata saanud, kuigi ta tegelikult poolt ei olnud. Tiina jääb ööseks Indreku juurde sauna ja tunneb ennast seal nagu kodus.
XII - Tiina saab tüdruku koha Mareti ja Sassi talus. Indekule see eriti ei meeldinud, eriti siis kui ta järgi mõtles. Alates sellest ajast, kui Tiina tuli ei käinud Mäe lapsed eriti enam väljas. Kahtlustati Oskari ja Tiina suhet.
XIII - Mäe lapsed laulavad ja Eedi huikama. Oru Karla naine oli Iida. Mäele võeti sulane Ott. Oskar ja Ott kaklevad Tiina pärast, sest Ott tegi Tiinale liiga. Sass arvab, et elu läheb Vargamäel põnevaks. Elli ja Tiina pannakse aidast tuppa magama.
XIV - Ott käib külapeal, aga Ellit temaga ei lasta. Tiina kurdab Indrekule, et poisid kaklevad tema pärast, aga Indrek arvab, et see on tingitud Tiina headusest. Oru lapsed - Juuli, Helene ja Olga. Tiina hakkab suhtlema teispere Eediga ja saab teada, et Ott sehkendab Juuliga.
XV - Mäel taibatakse, et Ott käib öösiti Orul. Tiina ütleb Ellile, et Ott sehkendab Juuliga. Elli räägib sellest Otile ning Elli saab Oti peale vihaseks.
XVI - Jutuajamine Oru aidas: tütred, ema ja Ott. Oti ja Juuli suhe on peale seda kindel, nad jäetakse aita kahekesi.
XVII - Otti piinab mõte, kas Elli saaks oma toa aknast välja, nii et keegi ei kuule. Proovisid, aga ei saanud. Juuli on rase ning hoiab kümne küünega Otist kinni. Oru omad tahavad, et Ott Juuli ära võtaks.
XVIII - Eedi tungib Jõessaares Tiinale kallale. Aga koer päästab ta.
XIX - Oru Karla teeb asjast juttu Sassiga, kes asjust midagi ei taipa. Oru Pearu tuleb Indrekule rääkima, et Orul on pärijat vaja, ta tahab, et selleks saaks Eedi ja Tiina poeg.
XX - Indrek räägib sellest Andresele ja Tiinale. Jutt, et Orule on pärijat vaja, see jutt jõuab Otti kõrvu, kes pettub, et tema ei saagi poolt Oru kohta nagu talle lubatud. Ott süüdistab selles Juulit ja nõuab kinnitust, muidu jätab maha.
XXI - Vargamäel jutud ei liigu kohe seda üldse, sest puudub latatara, nagu seda vanasti oli sauna Madise eit. Oskar küsib Eedi käest, mis seal rabas õieti juhtus. Rääkides sellest Tiinale ei taha see sellest juttugi teha.
XXII - Ott sehkendab Elliga. Oskar tabab nad teolt ning kaalutakse Oti ära saatmist, aga ei saadeta. Ott tabatakse öösel aknast Elli tuppa ronimast, ta saadetakse minema. Ott käib sel öösel veel Juuli juures, aga Juuli ei tahagi endale sellist näru.
XXIII - Ott saadetakse minema. Ott lastakse soosillal maha, pärast pauku jookseb Elli talle järgi, aga Oskar püüab ta kinni ja toob tagasi.
XXIV - Algas juurdlus , Eedi on kadunud. Arvatakse, et Eedi tegi seda võib-olla Juuli käsul, aga mingeid tõendeid pole. Indrek lohutab Ellit. Vargamäel hauguvad koerad arvatakse, et mingid ametnikud passivad, kuna Eedi koju tuleb. Leitakse Eedi püss ja puss, erinevatest kohtadest.
XXV - Karla ja Pearu arutavad Oru pärandamise asja. Karla arvab, et Pearu tahab tegelikult Vargamäele Krõõda verd. Seepärast kavatseb ta Oru pärandada Joosepi ja Liisi teisele pojale. Seda Pearu Karlale ei ütle - ta vaikib. Kõik protsessid Andresega olid tegelikult Krõõda pärast, Pearu tahtis näidata Krõõdale, et ka tema on kange mees.
XXVI - Pearu on otsustanud oma testamenti muuta, aga Karla ei lase teda kodust välja. Ida rakendab talle hobuse ette, aga Pearu ei lähe, sest Ida ütles talle nii ilusti nagu oleks seda öelnud Krõõt. Pearu otsustas Oru pärandada Juuli pojale. Kõigil tuli selle jutu peale nutt peale.
XXVII - Andres mõtleb, et looma on palju kergem mõista, kui inimest nii ei mõista Andres ka Indrekut. Oskar pärib Tiinalt soos juhtunu kohta, aga see jälle luiskab. Tiina ütleb, et kui tema räägib millestki , siis ta ei mõtle selle, vaid oma sala asjadele.
XXVIII - Karla läheb õpetaja järele, Andrest käiakse Orule kutsumas, esimesena Helena, järgmisena Karla - ei tule. Indrek loeb lehest, et jõge hakatakse süvendama, Andres ja Indrek lähevad Orule, aga Pearu on juba surnud. Karla ja Andrese vahel tekib sõnelus, et Pearu kanguse olevat murdnud eit, aga Andrese kanguse Indrek. Aga Andrese kanguse murdis rõõm.
XXIX - Mäe rahvast matustele ei kutsutud. Oskar ei oska Tiinaga midagi peale hakata. Elli saab teada, et Tiina ei saa lapsi ja räägib Oskarile. Elli saab teada, et Juuli on Otist rase. Indrek ja Andres lähevad jõe süvendamist vaatama. Seal käsutab Kassiaru, mis Andresele ei meeldi, aga Indrek peab seda naljakaks. "Isa hingepõld on raskem harida kui Vargamäe kivirägastik ja soo," rääkis Indrek lõõtsutades. "Ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja maitsevad oma tegude vilja," rääkis Indrek. Andres ja Indrek jäävad küüni uinakule. Indreku ärgates on Andres surnud. Indrek tassib süles ta koju. Indrek näeb nägemust jalutust tüdrukust.
XXXI - Indrek küsib Maretilt, kas tema on Vargamäe hädade põhjuseks ning see vastab jaatavalt. Maret saab teada, et Indrek poleks Tiinat soovitanud. Indrek ütleb seda ka Tiinale, kes tuli temalt nõu küsima. Tiina otsustas Vargamäelt lahkuda andmata Oskarile selget vastust.
XXXII - Tiina ja Oskar vestlevad, aga Tiina jääb endale kindlaks, et tal on üksi mõtlemisaega vaja, aga plaani tagasi tulla tal pole. Perenaine läheb Tiinat saatma, sest ta ei julge üksi üle soosilla minna. Tiina räägib lõpuks perenaisele oma jalgadest, mis Indrek talle tegi ja seda et Indrek pidi teda ootama. Perenaine tirib Tiina tagasi Vargamäele. Tiina räägib Indrekule kogu loo ära ning temalgi tuleb meelde. Indrek oli lubanud Tiinat ootama jääda, kuni see suuremaks saab. Indrek lubab Tiinal tema juurde sauna jääda.
XXXIII - Indrek otsustas kraavi lõpuni kaevata ja seejärel Tiinaga linna minna. Oskar soovib, et Tiina linna läheks. Indrek ja Tiina saadetakse ära linna. Indrek paneb esimest korda käe ümber Tiina piha ja nad astuvad sellelt väljamäelt alla, kust Andres oli Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset - Vargamäed.
26)Tammsaare ,,Põrgupõhja uus Vanapagan’’
Lühidalt - teose koht on kuskil Eestis, aeg teadmata, ilmselt EV. Nii, Põrgupõhja, mis on talu nimi, tuleb ootamatult uus rentnik - Vanapagan, kes on (trummipõrin) Vanapagan ise! Nimeks tal Jürka.
Naine Lisete. Üldiselt tuli Vanapagan maa peale, et tõestada Jumalale , et inimesed on võimelised õndaks saama, sest kui nad poleks, siis pole ju mõtet Põrgut ja Taevast hoida niisugustena, nagu nad on. Vanapagana ülesanne on saada selles elus õndsaks, siis ta tõestab, et õndaks saamine on võimalik ja tema Põrgukatelt saab jälle kütta. Lihtne. Ainult, et Vanapagan ei tunne elu maa peal ja ta ei tea täpselt , mida ta peaks tegema, et õndsaks saada. Olles uskumatult naiivne ja samal ajal omades ebainimlikku jõudu, muutub ta kergesti ärakasutatavaks "vastiku eksplauteerija ja kohutava kapitalisti" Kaval- Antsi jaoks. Teema on võetud rahvajuttudest, natuke ümber pööratud ja muudetud natuke siit ja sealt. Võin kohe öelda, et lõpp on lahtine , iga üks võib ise otsustada, kas Jürka saab õndaks või ei - ma isiklikult arvan, et "küllap vist". Peategelased on seega Jürka, Kaval-Ants ja ka preester , kellega käib nii Jürka kui ka Ants rääkimas. Tegevus areneb pidevalt, Jürka võtab endale uue naise, Ants rikastub , elu muutub, lapsed sünnivad ja surevad, Jürka elab. Kirjutatud on romaan mõnusas, mänglevas, kergelt loetavas stiilis. Kulminatsioon saabub lõpus, kui Jürka läheb oma ülbusega üle piiri ja sealt pole enam kaugel ka nii Põrgupõhja kui ka Jürka lõpp. Selgelt on näha Tõe ja Õiguse, Vana Andrese ja maa-armastuse motiive . Jürka enda jutt on lühike ja vahel natuke mitte kõige paremini , nagu vist aru saada, sõnastatud :). Preestri jaoks jääb seletamatuks Jürka paradoks - usub, et on Vanapagan, aga tahab õndsaks saada, lunastusse ise uskumata! Jürka on armas lollike, kellel on suur süda tegelt sees, suur egoistlik süda - tema kogu tegevuse eesmärk on ju halba teha - põrgusse uusi hingi saada. Aga noh, las igaüks ise saada Jürkast aru nii kuidas tahab.
27)Indrek ,,Tõe ja õiguse’’ viies osas.
Teose teisest osast tõuseb peategelaseks Indrek Paas, kes on vahelüli maa-ja linnaühiskonna vahel. Tema elukäik sümboliseerib eesti intelligentsi ja kogu kultuuri väljakasvamist talupoeglikust miljööst.
Indrek on tundeerk, süvenemisvõimeline - juba koolieas huvitub ta asjadest, mis tavalise maapoisi külmaks jätavad. Ta vihkab karmust, temast ei saa Pearu-vastase võitluse jätkajat nagu vend Andresest sai. Indreku õrnahingelisus tekitab konflikti eakaaslastega, tülisid venna Andresega. Ta on teadmis- ja kultuurihuviline sügavalt usklik maapoiss, kellel on Vargamäelt kaasa võtta sügav süütunne, sest tema visatud kivi artulipõllul tabas ema Mari, kes saadud hoobist ei paranenudki. See süütunne muudab Indreku traagika veelgi suuremaks.
Teises osas on Indrek asunud õppima härra Mauruse kooli, kus ta elu ei kujune kergeks. Kandvaks probleemiks kujuneb Indreku vabanemine jumalaideest. Indreku tõde on vastuolus Mauruse koolis valitseva mentaliteediga ja tal tuleb sealt lahkuda. Samas sisendab Indrek jumala olemasolu mõtet vigasele jalutule Tiinale, kes saab tänu Indrekule tagasi eneseusu ja suudab astuda esimesed sammud.
Kolmandas osas satub Indrek 1905. aasta revolutsiooni keerisesse, kuid ta ei ole võitlejanatuur. Tema sisemuses valmib vaid soov aidata kannatavat inimest. Nii laenab ta revolutsiooni kassast sõdurile raha ja astub rüüstavas mõisas välja vana mõisniku kaitseks. Haige ema Mari kannatusi nähes võtab Indrek ränga süükoorma oma hingele, andes emale surmava rohuannuse. Indreku kui juurdleva natuuri mõttemaailma jätab revolutsiooni mahasurumine sügava jälje. Seepärast ilmub ta romaani neljanda osa lehekülgedele muutunud karakterina.
Abiellumine kaupmees Vesiroosi tütre Kariniga on avanud Indreku tee kodanlikku seltskonda, kus ta tunneb end võõrana. Tõusiklikus suurkodanlikus miljöös tunneb Indrek vastumeelsust. Abikaasad Indrek ja Karin on erinevad inimesed, aja jooksul nad kaugenevad teineteisest, nende abielu puruneb. Neljanda osa lõpus tunnistab Indrek, et Karin on teda siiski armastanud rohkem, kui tema suutis seda uskuda. Olles kaudselt süüdi Karini surmas sõidab Indrek teose viiendas osas tagasi isakoju Vargamäele, et leida maaühiskonnas uuesti oma sisemine tasakaal ja parandada oma hingeaavad. Vargamäe soo ravib Indreku hingeaavad ning lõpuks jätkub Indrekul energiat jõe süvendamise mõtte algatamiseks. Temast saab teoinimene.
Viienda köite viimases peatükis läheb Indrek Vargamäelt alla, et uuesti alustada elu linnas, kaasas Tiina - tema hea vaim, kelle armastus on aastaid Indrekut saatnud, kuigi mehel polnud sellest aimugi.
Bottom of Form
28)V. Märka,, Töö kui eesti kirjanduse püha lehm’’(,,Vikerkaar’’ 6/2004)
1. Mida rohkem rahvas tööd rabab , seda vähem on tal mahti mässata.
2. Maaelu väärtustamine on sügaval eesti kultuuri traditsioonides.
3. Maaelanikest elasid paremini just need, kes ise põllutööd ei teinud.
4. Eeesti põllumees oli põline vaene.
5. Esivanematel oli komme ennast ja teisi lohutada, mitte tõde välja öelda.
6. Loomideaal-hobune.
7. Mi soli saksa kirjanduse jaoks pietistlik, oli eestlase jaoks absoluutne.
8. Oli ju nimelt kommunistlikule rahvale omane rahva suhteliselt ühtlases vaesuses hoidmine.
9. Rikkus ajab eestlased peast segi.
10. Rikas talupoeg võib hakata endale suuremaid õiguseid nõudma.
11. Raske põllutöö ja vaesuse ületamisega kaasneb leiva, kui kõige odavama ja labasema kodumaise toiduaine üldistamine.
12. Maainimesed ei ole targad.
13. ,,Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,, on vale.
14. Seksuaalsuhte, üldse erootika hukkamõistmine.
15. Seksi hirmuga kaasnes hirm roppude sõnade ees.
16. ,,Seks ja roppus,, olid enamvähem nagu sünanüümid.
29)E.Vilde ,,Külmale maale’’
OLEMAS LEHEKESE PEAL.
30)E.Vilde ,,Mäeküla piimamees’’(võrdle H.Ibseni ,, Nukumajaga’’)
OLEMAS LEHEKESE PEAL
31)Fr.Tuglase novellid ,,Popi ja Huhuu ’’ ,,Hingemaa’’ ,,Inimese vari’’ ,,Toome helbed ’’
,,Popi ja Huhuu’’- Popi oli heasüdamlik koerake, natuke arglik . Ta armastas oma peremeest ülekõige, ükskõik kui imelik see ka polnud ja ükskõik kui halvasti peremees temaga ei käitunud. Huhuu oli ahv kes elas puuris. Ta märatses aeg-ajalt ja tal olid tõsised ahvikomed.
Ühel päeval jättis isand sellise mulje Popile, et tal oleks nagu midagi hingel . Ta läks kodust minema ning ei tulnud enam kunagi tagasi. Popi ootas ja ootas peremeest koju kuid see ei tulnud ega tulnud. Ükspäev sai Huhuu purist välja ning Popi kartis teda väga, sest ahv kiusas teda. Ta laamendas mööda tuba ringi, sõi kõike mis ette juhtus ja keeras kogu aelamise peapeale. Tasapisi hakkasid nad läbi saama. Ajapikku unustas Popi oma peremehe näo, üritas teda meelde tuletada kuid asjatult . Ta harjus Huhuuga niivõrd, et hakkas teda oma peremeheks pidama . Popi ja Huhuu hakkasid viina jooma, mille Huhuu oli köögikapiides sorides leidnud. See tegi nende oleku mõnusaks ja see meeldis neile. Nii möödus mitu päeva. Kui viina enam polnud siis otsis Huhuu meeleheitlikult kõik kohad läbi ning leidis kasti. Ta arvas, et kastis on viin ning hakkas seda lahti kangutama. Kahjuks oli aga see pomm ning pikema pingutamise järel pomm plahvatas ning mõlemad tegelased said surma.
,,Hingemaa’’-
,,Inimese vari’’- Peategelane on ema Maret, kes ootab oma sõjas olevat poega koju. Ta on ülimalt õnnetu ning piinleb iga öö, nähes poega unes. Tal on naabriks metsavaht ja tema naine, kellega ta riius on.
Ühel päeval toob võõras mees talle poja poolt nahkkukkru, mille sees on nii oma maa raha kui ka kullast välismaa raha. Mees lubab Maretile, et poeg peaks varsti koju jõudma. Maret järeldab rahast, et poeg on rikas mees.
Öösel kui Maret jälle rahutult magab kuuleb ta läbi une kellegi appihüüdu. Ta tormab toast välja ning näeb üle jõe ühte süsimusta näoga meest(võõras rääkis Maretile, et tema poja nägu on põlenud kuna ta said pommiga näkku). Maret on veendunud, et see on tema poeg, aitab mehe tuppa ja hoolitseb tema eest hästi. Mees on väga rahutu , ei räägi suurt midagi, Nõuab ainult oma kotti jar raha.
Teelkäijad jutustasid Maretile ühest tundmatust sõdurist, kelle surnukeha oli alles äsja teiselpool jõge leitud. Ta oli alati ning nägu oli tundmatuseni purustatud. Maret tundis natukene sellest rõõmu, et tema poeg oli ilusti koju jõudnud.
Kui ema poja riideid vaatas siis nägi ta ei seal kohas kus oli olnud kuulauk naha sees aga haava polnud. Nii palju asju oli mis vihjas Maretile, et see pole tema poeg, aga ta ei saanud sellest aru, sest tema rõõmutunne, et poeg on kodus oli kordi suurem kui kahtlustunne.
Neljapäeval heitis poeg hinge. Metsavahi naine tuli aitas Maretil laipa pesta. Nad tegid ta korda ning viisid kirikusse viimsele palvele. Peale seda nägi Maret seda sama meest, kes oli talle poja poolt toonud nahkkukkru. Nad rääkisid natuke ja mees imestas väga kui Maret talle ütles, et too oli haavunud, sest tema väitis, et need haavad olid ammu terved ning tema põlenud nägu oli ka veel niipalju põlenud, et tema näos oli vaid kollakas arm ja põsk oli lilla.
Maret mõtles ja mõtles kelle eest oli ta hoolitsenud, aga ta ei saanud iialgi teada kas see oli siis tema poeg või mitte.
,,Toome helbed’’-
32)A.Kitzberg ,,Kauka jumal’’ ,,Libahunt’’
,,Kauka jumal’’- ON OLEMAS LEHEPEAL
,,Libahunt’’- Draama “Libahunt” räägib perest , kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema, kes oli väidetavalt nõid. Perenaine ja peremees otsustasid ta enda juurde võtta ning koos samaealise kasutütre ja suurema pojaga üles kasvatada.
Hiljem, kümne aasta pärast oli pojal vaja naist võtta, kuid selle juures oli üks asjaolu, millega pidi arvestama: Tammaru suguvõsa oli põlvest põlve oma verega järglasi soetanud ja abiellunud. See tähendas, et poeg Margus pidi oma kasuõe Mari naiseks võtma. Kuna kasuõde Tiina oli ilusam,temperamentsem, südamlikum ja kirglikum, armus Margus hoopis temasse. Pere polnud aga sellega nõus ega lubanud Margusel Tiinat võtta. Ka külarahvas oli Tiina vastu ja uskus Mari juttu, et Tiina olevat tegelikult libahunt, kes kord varsa murdis. Tiina oli löödud ning jooksis ära metsa.
Marguse pere oli rahul, et tüdrukust lahti said, kuid Margus oli pikka aega norus. Ükskord ilmus Tiina kodu uksele ning kutsus Margust endaga metsa elama. Margus aga kõhkles ning Tiina jooksis nuttes minema.
Viis aastat oli möödunud. Ema-isa olid surnud. Mari oli Marguse naine, kuid abielurahava suhted olid halvad. Kaua elanud vanaema oli kaotanud silmanägemise, kuid püsis siiski veel elus. Ühel ööl tulid hundid lauda juurde ulguma. Margus võttis püssi, tahtis hunte minema peletada, kuid tabas Tiinat, kes surmavalt haavata sai. Mees viis ta tuppa ja jättis armastatuga hüvasti.
33)O.Wilde ,,Dorian Gray portree’’
OLAMAS LUGEMISKONTROLLINA, KIRJANDINA, JA TÖÖLEHENA.
34)G.Flaubert ,,Madam Bovary’’
tema abikaasa oli Charles Bovary, kellega ta kohtus kui too tema isa kais ravimas, sest ta oli väga haige. Madam Bavary elas priiskavat elu, tõmbas teiste meestega ringi ning ei hoolinud oma lapsest. Võttis ka palju laene mõtlemata seda kuidas ta need tagasi suudab maksta. Tema armukesteks olid Rodolphe ja Leon.
Emma ei olnud õnnelik, ta ei teadnud lõpuks enam ise ka mida ta tahab või mida ta ei taha.
Inimene peaks olema õnnelik ja rahul sellega mist al olemas on.
Bovarysm- vaimuseisund e. inimesed kes püüavad ennast näha teistsugustena kui nad tegelikult on.
Kirjanik on öelnud ,,Madam Bovary- see olen mina’’ e. siis kirjanik käitus oma elas samamoodi nagu tema teose peategelane. Oma kangelannas nuhtleb autor iseenda pattusid.
35)H. de Balzac ,,Isa Goriot ’’
Proua Vauquer - vana naine, kes peab Pariisis Vauquer'i pansioni
Sylvie - paks köögitüdruk
Christophe - jooksupoiss, teener
• Proua Couture - Prantsuse Vabariigi arvekomissari lesk
• Victorine Taillefer- noor neiu , kes oli proua Couture hoole all
• Härra Poiret - vana rauk
• Härra Vautrin - endine kaupmees
• Isa Goriot- endine vabrikant
• Preili Michonneau- vanapiiga
• Eugéne de Rastignac - juura üliõpilane pansioni elanikud
Krahvinna l'Ambermesn- Vauquer'i sõbranna, pahur vanaproua
Vikontess Clara de Beauséant- Eugéne tädi
Proua de Marcillac- Eugéne tädi
Horace Bianchon- meditsiini üliõpilane
Anastasie de Restaud - isa Goirot'i vanem tütar
Maxime de Trailles- Anastasie armuke
Markii d'Ajuda-Pinto- portugaallane, proua de Beauséant'i sõber
Hertsoginna Antoniette Langeais- proua de Beauséant'i sõber
Delphine de Nucingen- isa Goriot'i noorem tütar, Eugéne südamedaam
Laure, Agathe - Eugéne õed
Henri, Gabriel- Eugéne vennad
Preili Michonneau- väga peenike, kortsus , õnnetu, arvati, et oli midagi liialt teinud: arvestanud, vihanud , kaubelnud; sai vanalt mehelt igal aastal 1000 franki , selle lapsed olid pahased, ei teadnud, et isa oli rikas, ajasid minema, preili Michonneau hoolitses tema eest, sai selle eest raha.
Härra Poiret- kandis vanu riideid, ei tundunud prantslasena, kohutas inimesi.
Victorine Taillefer- nooruke, kelle isa kodust välja ajas, ei tunnistanud teda oma tütreks, Vauquer ja Couture hoolitsesid tema eest, sisendasid talle jumalakartlikult; oli vaga , rahulik, kandis vanu riideid, ei tahtnud isa kohta midagi halba öelda, ema oli suremas, vend külm.
Isa Goriot- läks pansionaati 69 aastaselt, uhked riided, palju raha, kullatud asju kaasas, elas suures toas, kutsuti Härra Goriot'ks.
Vauquer sai teada, et Goriot on rikas, tahtis temaga abielluda, oli säästnud 40 000 franki, tahtis uhkeks prouaks saada. Hakkas enda peale raha kulutama, võttis vastu ainult tähtsaid, rikkaid külastajaid. Krahvinna l'Ambermesnil kiitis proua Vauquer'i soovi Goirot saada heaks, aitas tal raha kulutada, elas 6 kuud tema kulul, lõpuks ütles, et Goriot on halb, kinnine mees, läks ära, ei tulnud kunagi tagasi. oli pahane, käitus isa Goirot' vastu halvasti, häälestas ka teised tema vastu. Arvati, et Goriot kaotab oma varandust hasartmängudes; proua Vauquer ütles, et ta on siivutu . Kui isa Goriot' juurde tuli ilusti riides preili, kandis Sylvie sellest proua Vauquerile ette, nägi, et isa Goriot läks tõlda, proua Vauquer kohtles seda natuke paremini; arvas, et polegi nii vaene kui laseb arvata. Kui tütred erinevalt riides käies isa külastasid, arvas proua Vauquer, et need pole ta tütred, vaid armukesed. Proua Vauquer hakkas isa Goriot' järjest halvemini kohtlema. Isa Goriot vähendas tunduvalt oma väljaminekuid, hakkas kehvemaid riideid kandma, jäi järjest kõhnemaks, teda pilgati. Proua Vauquer kahtles kas need ikka tema tütred olid, sest muidu poleks ta seal elanud. Eugéne tahtis tutvuda Pariisi kõrgseltskonnaga. Tädi juhatas ta proua de Beauséant'i juurde, kes teda uhkele ballile viis, tutvus Anastasie de Restaud'ga. Õhtul tahtis õppima hakata, kuid isa Goriot' raske ohe ehmatas teda. Läks vaatas läbi ukseaugu, nägi, et Goriot väänas kullatud hõbetaldriku rulli; nägi ka, et Vautrini juures käisid 2 meest, ei suutnud õppimisele keskenduda. Hommikul oli suur udu maas. Proua Vauquer magas kaua, Sylvie ja Christophe tegid hommikusööki. Isa Goriot tuli enne 10 tagasi, käis poes (hõbedat viimas), liigkasuvõtja juures. Vautrin nägi seda. Isa Goriot saatis Christophe kirja tütrele - Anastasie juurde. Hommikusöögilauas rääkis Eugéne peost, Anastasiest, isa Goriot´ muutus vahepeal ärevaks, Vautrin tegi imelikke märkusi. Pärast ütles Vautrin, et isa Goriot peab Anastasiet ülal, sest see on tema armuke. Lõuna ajal tehti palju ebaviisakaid märkusi, nalju. Horace Bianchon tegi nalja isa Goriot, preili Michonneau kohta, hakkasid sööma. Kui isa Goriot kaabu talle silmile löödi, viis Christophe ta supitaldriku ära, arvas, et on söönud. Preili Taillefer käis isa juures, oli väga õnnetu. Isa Goriot vaatas teda kaastundlikult, Eugéne ütles Horacele, et isa Goriot ei olegi nii loll kui võis arvata. Järgmisel päeval läks Eugéne Anastasie juurde. Pidi jalgsi minema, pidi ettevaatlik olema, kuid siiski määris saapad , püksid ära, pidi puhasta laskma, jõudis halva tujuga krahvinna juurde. Tundis teenrite põlgust, sest nad nägid kuidas ta jalgsi tuli. Anastasie ei võtnud teda kohe vastu. Isa Goriot oli ka seal, jäi peaaegu vankri alla. Anastasie tervitas Maxime de Trailles´i, kes käitus Eugéne vastu halvasti. Kui härra de Restaud tuli, tutvustas Anastasie teda kui tähtsat inimest. Maxime ei käitunud enam nii halvasti. Anastasie ei tahtnud Eugéne’ga suhelda, kutsus Maxime kõrvale, krahvil oli temaga paljust rääkida. Kui Eugéne mainis isa Goriot’, tekkis imelik olukord, lõpuks läks Eugéne ära, krahv palus, et teenrid teda enam sisse ei laseks. Eugéne sai renditõlda, päästis riided vihma käest. Läks proua de Beauséant juurde. Sai teada, et on teine samanimeline auväärt perekond veel Pariisis. Nõo juures oli markii d’Ajuda-Pinto, kes suhtles palju prouaga, pidi abielluma preili de Rochéfide’ga, kuid proua ei teadnud seda. Markiil oli hea meel, et Eugéne tuli, sest tahtis ära minna, proua kutsus teda õhtuks külla, kuid keeldus, sõitis uhke tõllaga ära. Proua kirjutas kirja, käskis teenril de Rochéfide juurde minna. Läks Eugéne’ga kohtuma , ei saanud aru kes see oli. Kui natuke aega rääkisid, tuli Hertsoginna Langeais, hõõrus prouale markii abiellumist nina alla. Kui Eugéne ütles, et mainis isa Goriot, rääkis hertsoginna, et isa Goriot on Anastasie isa, pani tütred rikastele meestele, andis neile palju raha, tütred häbenesid isa, põlgasid teda. Delphine oli Anastasie peale kade , sest Delphine ei olnud nii tuntud kui õde. Proua lubas Eugéne’le oma nime anda, teda aidata. Eugéne otsustas Anastasie endale võita, Maxime tappa. Eugéne oli otsustanud isa Goriot enda hoole alla võtta, söögilauas ütles, et kohtus ühe tütrega. Eugéne kirjutas emale kirja palvega saata 1200 franki, isale mitte rääkida; õdedele kirjutas kirja palvega saata oma säästud. Eugéne ei käinud enam koolis, otsustas ainult eksamiteks õppida. Eugéne käis nõo juures, käis Anastasie juures, kuid sisse ei lastud. Sai teada, et isa Goriot sai edukaks tänu keskpärasusele, heale ärivaistule. Kui naine suri, pühendus tütardele, täitis kõik nende soovid. Pani mõlemad tütred mehele. Lõpuks ei tahtnud väimehed teda enam tunda, kuna pidas ikka veel äri, lõpuks loobus ärist. Eugéne sai emalt kirja, raha, soovis kõike head pojale, kuid rohkem ei saanud aidata. Sai õelt kirja, 350 franki, lubas saladust hoida, vajadusel uhkeid riideid õmmelda. Eugénel oli hea tuju. Söögilauas toodi talle rahakotikesed, Vautrin andis kullerile jootraha , Eugéne andis talle raha tagasi, muutusid vaenulikuks. Vautrin võttis püstoli, läksid välja. Vautrin tegi ettepaneku: lubas hankida miljon franki, tahtis saada 200 000 franki, et Lõuna-USA-s orje pidada, rikkaks saada; soovitas preili Victorinega abielluda, sest Victorine armastas teda, saab isalt raha kui vend sureb, selles aitab vana sõber. Vautrin andis Eugéne’le 15 päeva otsustamiseks. Tal tuli pähe, et ei taha teistele halba teha, kuid rätsepa uusi riideid proovides otsustas, et peab kõrgseltskonda pääsema. Isa Goriot ütles, et õhtul on pidu, tütred lähevad. Eugéne pidi ka minema, pärast rääkima kõigest; ütles, et tütred armastavad teda ikkagi, kuid väimeestel häbi. Talle oli suurim rõõm kui nägi tütreid hetkeks naeratamas, ei lubanud neil talle kingitusi teha. Eugéne läks nõo juurde, jäi naistele uhkete riietega silma, nõbu ei tahtnud teda vastu võtta, kuid kutsus lõunale. Abikaasa ei saanud õhtul peole minna, ütle, et Eugéne võiks ta sinna viia. Läksid uhke tõllaga, nõbu näitas isa Goriot tütarde looži, Eugéne ütles, et armus Delphinesse, tahtis temaga tutvuda. Markii d’Ajuda tuli nõo juurde, tutvustas Eugéne Delphinega. Eugéne rääkis, et Anastasie ei tahtnud teda tunda, sest rääkis isast. Delphine rääkis, et armastas isa väga, mees lubas isaga ainult hommikul kohtuda , väga kurb. Tundis, et Eugéne oli ta sõber. Delphine mees lubas Eugéne’l varsti külla minna. Kodus rääkis Eugéne isa Goriot’le, et Delphine armastab teda, saatis talle tervitusi (tegulikult ei). Isa Goriot ütles, et tunnetas laste olukordi , tundeid; ei vaja luksust, tahtis, et Delphine leiaks armastuse. Eugéne ütles, et armastab Delphinet. Hommikul ütles Vautrin, et tema oleks uhkelt sinna, tagasi sõitnud. Öösel mõtles Eugéne Victorine, päranduse peale. Eugéne kohtus Bianchoni, kes ütles, et tema ei suudaks kunagi raha nimel südametunnistuse vastu talitada. Eugéne oli kurb. Hommikul oli Eugéne väga uhkelt riides, sai preili Victorinelt pilke , mõistis et preili armastas teda. Eugéne läks Delphine juurde, oli õnnetu, üritas seda varjata. Viis Eugéne' mehe tõllaga välja, andis 100 franki, käskis ruletis võita 6000 franki või kõik kaotada. Eugéne läks mängima, ei saanud mängust aru, pani 2x raha punase 21 peale (vanus), võitis üle 7000 frangi. Delphine oli väga õnnelik, andis 1000 Eugéne'le. Delphine rääkis, et mees annab talle natuke raha, kuid sellest ei piisa, palju võlgu, ei julge mehe käest raha küsida. De Marsay andis talle kunagi 6000 franki, nüüd tahtis Delphine seda tagasi anda. Eugéne rääkis isa Goriot'le, tundis, teadis võlgadest, oli Eugéne'le väga tänulik, tahtis ta vesti , mille najal Delphine oli nutnud, Eugéne andis talle 1000 franki. Eugéne käis kõrgseltskonnas, mitte koolis, oli uhkest riides, kulus kogu raha, sattus võlgadesse: ei olnud raha esmavajaduste jaoks (söök, rent), kuid ehete, riiete jaoks oli. Vautrin mõistis mis toimus, tegi selle kohta ka vihjeid. Eugéne ja Victorine said jutule, kuid prouad katkestasid neid. Vautrin ütles, et Eugéne ainus abi on raha - andis Eugéne'le 3500 franki, vastu v e k s l i. Eugéne läks nõo juurde, maksis võla de Trailles'le ja d'Ajudale, teenis kogu raha tagasi, hommikul vahetas selle Vautrini neksli vastu. Härra Gondureau palus Poiret'ilt ja Michonneault abi Vautrini paljastamiseks. Michonneau oli nõus 3000 frangi eest. Tundus nagu Eugéne ja Victorine olid armunud. Vautrin oli õnnelik, sest tema plaan oli täide minemas. Eugéne tahtis õhtul härra Trailleferi juurde minna, et teda poja surma eest hoiatada. Isa Goriot viis Eugéne oma tuppa, pani vaikselt väikese karbikese kaminale, ütles, et ostsid Delphinega talle uhke korteri, sisustasid selle, tahtsid üllatust valmistada, kuid ei suutnud vaikida. Ütles, et advokaadi abiga nõuab tütarde vara välja, palus luba korteri kohal toas elada, et uudiseid kuulda, sai selle. Vautrin oli ukse taga, sai aru mida Eugéne teha tahtis. Läksid õhtusöögile. Vautrin tegi palju nalja, Eugéne ja isa Goriot olid nukrad. Tahtsid jooma hakata. Jõid bordooveini, arvasid, et pole piisavalt hea, jõid šampanjat, sõid kooke, kõik täis (kes rohkem, kes vähem). Vautrin ütles Eugéne'le vaikselt kõrva, et teab ta plaanidest, kuid ei lähe täide, Eugéne ei saanud aru. Sylvie viis isa Goriot tuppa magama. Vautrin tahtis teatrisse minna, kutsus Couture kaasa, keeldus, Vauquer tahtis minna, Sylvie pidi aitama tal korseti ümber panna. Vautrin ütles Victorinele, kes Eugéne kõrval oli, et saab varsti rikkaks. Ei tahtnud pärast venna õnnetust rikkaks saada. Couture, Victorine viisid Eugéne magama, Victorine andis talle head-ööd-musi. Michonneau ja Poiret läksid politseisse, tahtsid Vautrini kohta küsida, said aru, et selle kinni võtmine on oluline. Järgmisel päeval magasid kõik kaua. Vautrin käis varakult väljas. Preili Michonneau pani Vautrini kohvi sisse vedelikku. Käskjalg tõi Eugéne'le kirja Delphinelt, ütles, et läheb tema juurde. Tuldi teatega, et Victorine vend haiglas , läks proua Couture'ga ära. Vautrin kukkus kokku, viidi tuppa. Sylvie jooksis arsti järele, Christophe apteeki , proua Vauquer läks eetrit otsima. Preili Michonneau, Poiret nägid märke, mis tõeatasid, et tegu on Surma-narritajaga. Eugéne nägi Bianchoni, rääkisid Victorine vennast, kuulis Vautrinist, ütles, et asi on kahtlane. Eugéne otsustas, et Victorine'ga ei abiellu, teeb Delphine õnnelikuks. Tagasi jõudes oli Vautrin kosunud, sai rohtu , Bianchon tahtis okse laborisse viia, uurida, preili Michonneau oli selle vastu, Bianchonile tundus asi veel kahtlasem. Vautrin ütles Eugéne'le, et tema tahtis teda tappa. Bianchon ütles, et kuulis preili Michonneault nime Surma-narritaja, Vautrin kohkus, preili Michonneau kukkus toolile, Poiret astus vahele, politseinikud tulid sisse. Vautrin tunnistas üles, et on sunnitööline, käitus imelikult - luuleliselt, pettunult, vihaselt. Politseinikud otsisid ta toa läbi, Vautirn ütles, et preili Michonneau andis ta välja, kui oleks hoiatanud, oleks 6000 franki saanud. Lõpuks oli nõus minema, ütles, et äraandja saab karistatud, Eugéne võib alati ta raha kasutada. Kõik pansionärid olid üllatunud, tahtsid ära minna kui preili Michonneau jääb, lõpuks lahkus ta Poiret'ga. Kõik asusid lauda. Isa Goriot tuli tõllaga, viis Eugéne endaga kaasa, ütles, et lõunastavad Delphinega tema pool. Käskjalg tuli sõnumiga, et Victorine vend surnud, isa lubas enda juurde jääda, tahtsid oma asju. Lauas istus 10 inimest, õhtusöök polnud kuigi hea, palju kisa, kära. Isa Goriot viis Eugéne ta uude korterisse, oli üliõnnelik. Õhtu möödus lollitades, õnnelikult. Proua Vauquer kurtis, et pansion jääb tühjaks, oli õnnetu, hakkas nutma, arvas, et õnnetus on ligidal, ka surm. Eugéne sai tädilt kirja kutsega oma ballile, palus Delphine kaasa võtta. Eugéne läks Delphine juurde, pidi natuke ootama. Delphine oli õnnelik, tahtis sinna väga minna. Õel ei läinud hästi, laenas raha, pidi nende tasumiseks ehteid pantima, kõik rääkisid temast, Anastasie pidi uhket kleiti kandma. Eugéne lubas, et räägib kõigest isa Goriot’le järgmisel päeval. Hommikul käis Eugéne koolimajas, jõudis tagasi enne kui Delphine tuli isa Goriot juurde. Kuulis kuidas Delphine ütles, et raha ei saa kätte, sest mees oli paigutanud kõik ettevõtetesse, palus 2 aastat, et raha tagasi teenida, tahtis Delphine nimel tegutseda. Isa Goriot ei olnud sellega nõus, tahtis kõiki pabereid näha, oli ahastuses. Anastasie tuli isa juurde, palus abi: Maxime oli 100 000 võlgu. Anastasie pani panti kõik ehted , ei saanud raha kokku, mees sai kõigest teada, ostis ehted välja, Anastasie pidi talle kuuletuma. Anastasie palus isalt 12 000 franki, kuid raha läks korterile, tütred läksid tülli, isa Goriot oli meeleheitel. Eugéne kirjutas vekslile isa Goriot nime, 18000 franki, andis Anastasiele, oli algul pahane, kuid leebus, isa Goriot oli väsinud, Anastasie läks ära, isa Goriot heitis magama, varsti saatis Eugéne Delphine koju, ei tahtnud lõunastama jääda. Pansionis istus isa Goriot lauas, Bianchon jälgis teda, ütles, et elupäevad on lõppemas. Õhtul Itaalia ooperis üritas Eugéne Delphinetd vältida. Delphine ütles, et Anastasie on petis, Maxime mängib raha maha. Delphine ütles, et armastab isa rohkem, kui Anastasie. Bianchon oli isa Goriot juures, jälgis teda, ütles, et arst tuleb hiljem. Eugéne läks Delphine juurde, ei saanud isa olukorrast rääkida. Proua Vauquer tahtis raha saada, sest Eugéne ja isa Goriot elasid ikka veel seal. Isa Goriot käis hommikul väljas, viis kõik hõbeda panti, andis oma raha ära, et Anastasie saaks oma kleidi kätte, sest teenija oli 1000franki ära maksnud, tahtis raha saada. Arst ütles, et erilist lootust pole. Eugéne oli terve päeva isa Goriot juures. Delphine saatis kirja, tahtis teada miks külla ei läinud. Eugéne läks tema juurde, Delphine ei tahtnud isast midagi kuulda. Eugéne pani riidesse, läks Delphinele järgi. Delphine rääkis, et kuningas oli d’Ajuda abielu kinnitanud, kõik läksid peole, et proua de Beauséant’i nõrkust näha, kuid ei näidanud midagi välja. Eugéne rääkis tõllas Delphinele Anastasiest ja isast. Proua de Beauséant saatis Eugéne’i d’Ajuda juurde kirju tooma, põletas need ära, oli valmis Normandiasse minema. Õhtu lõppedes jättis de Beauséant Eugéne’i ja de Langeaisiga hüvasti, läks ära. Eugéne läks jalgsi pansionaati, jäi isa Goriot´ juurde. Hommikul rääkis Bianchon, et isa Goriot’l on kõige rohkem paar päeva elada jäänud, raha vaja et puid, rohtu osta. Eugéne pidi isa Goriot eest hoolitsema. Bianchon pidas isa Goriot huvitavaks uurimisobjektiks, ka teised arstid arvasid nii. Isa Goriot sonis kogu aeg tütardest, lootis et nad tulevad, saatis Christophe nende juurde. Christophe ei saanud tütardega rääkida, isa Goriot kuulis seda, ei tahtnud enam elada, ütles Eugéne’le, et tema kunagi ei abielluks, lapsi saaks. Sonis palju tütardest, proua Vauquer tahtis saada u 200 franki, Eugéne oli sunnitud pantima Delphine kuldkella. Eugéne läks Anastasie juurde, ütles, et tuleb kui saab, Delphine ütles, et on haige, kuid kui nägi, et kella pole, oli valmis kohe minema. Kodus opereerisid Bianchon ja arst isa Goriot, kuid see ei aidanud. Sylvie aitas õpilastel linad vahetada, isa Goriot pani käed poiste peadele, arvas et tütred tulid, langes koomasse. Anastasie jõudis kohale, oli kurd , Delphine teenija ütles, et tema ei tule, oli tüli. Söögilauas käituti inetult, isa Goriot suri, Boianchon ja Eugéne korraldasid väikesed matused, Delphine ja Anastasie ei tahtnud maksta. Proua Vauquer võttis isa Goriot kaelast kuldketi ära, kuid Eugéne pani tagasi. Kui isa Goriot maeti, oli tütarde tühjad tõllad kohal, mõni teenija ka. Eugéne otsustas, et maksab tütardele kätte, läks Delphine juurde lõunastama.
36)H.Ibsen ,,Metspart’’ ,,Nukumaja’’
,,Metspart’’- OLEMAS KIRJANDINA, OLEMAS LEHEKESENA
,,Nukumaja’’- OLEMAS LEHEKESENA
37)P.Merimee ,,Carmen’’ ,,Mateo Falcone’’
,,Carmen’’- OLEMAS LEHEKESENA
,,Mateo Falcone’’- Novellide tähelepanelikumal lugemisel avastati, et selles erakorduses valitseb ajast ja kohast tulenev loogika .
Niisugusena jäi lugejatele meelde ,,Mateo Falcone’'romantiku teos mis väljus romantismi raamdisest.
,,Mateo Falcone,, lõpplahendus on uskumatu ja õudne: isa tapab oma väikese poja. Kuid katastroofi põhjuseks ei ole mitte romantiline kirg vaid see küpseb igapäeva elu seikades ja muutub seadupäraseks mitme põhjuse tõttu.
Jõukas korsiklane Mate Falcone läheb Makijasse oma lambaid üle vaatama, aga tema poeg 10 aastane Fortunato, jab kodu valvama. Makijas, karjuste ja põgenenud röövlite asupaigas, on säilinud puutumatul kujul sugukondlik elulaad. Rikkuse eelised on siin suhtelised, neid piiravad pistoda- ja püssiõigused, seeest on elulaadi ja kommete jõud vääramatu. Mateo Falcone on ustav traditsioonidele ja rahul sellega mis talle kuulub. Mehe erakordne laskeosavus ning karm ja kindle iseloom on tema suguvõsa au ja kuulsuse teenistuses ning rohkemat Mateo ei vajagi. Aga kuidas on lood Fortunatoga? Kelle nimi tähendab ,,õnnelikku’’. Posi kohta öeldakse, et ta on perekonna lotus ning talle ennustatakse ,,Sa jõuad kaugele,,. Fortunato on tõepoolest väga osav ja taibukas, eelkõige aga arvestav . Noor Fortunato soojendab end päikesepaistel, ootab ise ja unistab pühapäevasest sõidust linna onu juurde, sest seal ootavad teda kingitused-tsivilisatsiooni hüved.
Isa ja poja püüdlused hakkavad lahknema, esialgu küll vaid pisiasjades. Siis aga kostavad lasud, mis ennustavad pojale otsustavat katsumust, isale aga tähtsa valiku tegemist. Haavatud bandit Gianetto Sanpiero palub Falconel majast varju: teda ajavad taga valitsuse kütid( kollased kraed). On selge, et kui Mateo oleks olnud kodus, oleks ta pikemalt mõtlemata Gianetto ära peitnud, ähtudes külalislahkuse seadusest. Poe gaga kaupleb: ,,Mis annad mulle kui su peidan?’’ Ta ei naerata mitte külalisele vaid viiefrangilist münti nähes. See tasu eest peidab Fortunato röövli kuid katse teenida külalislahkuse püha kombe pealt on esimene samm reetmise teel.
Fortunato ei reede hirmutundest(poiss on küll julge kuid kardab oma isa väga) ka rumalusest mitte (kui küttide seersant teda üle kuulab, pareerib poiss väga hiilgavalt, vältides kõiki lõkse ja ähvardusi). Noore Falcone hukutab kirg teha äri ja tahtmine olla kõiges esimene. Nähes hõbeuuri millega seersant püüab teda ära osta, minetab ta korrapealt arukuse ja terve mõistuse. Lõpliku hoobi annab seersandi pilge : ,, Ja: aga sinu onupojal on juba kell…igatahes mitte küll nii ilus kui see…Ometigi on ta noorem kui sina.’’ Mõte, et keegi on temast ette jõudnud on poisile talumatu ja ta annab kiusatusele järele.
Uuri nägemine kutsus noormehele esile emotsioonide tormi: ,, Tema paljas rind kerkis raskelt, näis, et tal jab kohe hing kinni,’’- just selliste sõnadega kirjeldati Merimee ajal romantilist kirge. Säravat uuri vaadates oleks Fortunato otsekui avastanud enda jaoks kodanliku maailma hiilguse. Kuid selleks, et sinna pürgida, pidi poiss astuma üle patriarhaalse maailma seadustest ja hakkama reeturiks.
Maruvihane isa saab poja teost aru kohe, kui kütid on vahistatud röövli ära viinud. ,,Sa algad hästi!’’ ütles Mateo Falcone ähvardava irooniaga, andes pojale mõista, et too on ära pööranud õigelt rajalt , mida mööda olid käinud kõik tema esivanemad . ,,Naine,’’ ütles ta, ,,Kas see on minu laps?’’ ja lõi uuri tausautuse eest vastu kivi puruks. Lõpuks kõlab kohtuotsus : ,,…See laps on niisiis esimene meie suguvõsast, kes on saanud toime äraandmisega. ‘’
,,Esimene meie suguvõsast…’’ nendest sõnadest on selge, et poja tapmine ei ole kurjategijast isa tuju ega ka meeleheitest ajendatud samm, see ei ole arukaotuse ega isegi mitte raevuakt. Mateo Falconel lihtsalt ei olnud mud võimalust. Ta ei vastuta üksnes enda au eest, vaid ka suguvõsa au eest: esivanemate, väga paljude põlvkondade hea nimi on sel Falcone perekonnale õnnetul päeval otsustav . Sülitanud Falcone reeturiliku maja lävele oli Gionetto juba võtnud Falcone’I suguvõsalt ära tuleviku: perekonnapea ülesandeks oli pasta häbist suguvõsa minevik . Aga seda sai teha vaid ohvri toomisega.
Lasknud poja maha, lausub Mateo rahulikult : ,,Ja teata minu väimehele, et ta asuks elama meie juurde.’’ See lause ei tähenda ainult mitte loobumist esikohast perekonnas ega kogu elu nurjumist, vaid ka suguvõsa lõppu. Mis põhjustas Falcone suguvõsa tragöödia? Erimaailmadesse kuuluva isa ja poja lepitamatu kokkupõrge: isa elas patriarhaalse maailma seaduste järgi, poeg aga oli astunud kodanliku ettevõtluse maailma.
38)F.Dostojevski ,,Kuritöö ja karistus’’
RAAMATUTÖÖ +“Kuritöö ja karistus” oli haruldane õnnestumine: Dostojevski kirjutas põneva, elava, rahvapärase romaani, kus oli nii detektiivloo elemente kui ka palju armuvalu, mis keerles aga intellektuaalse teema ümber. Küsimus oli selles, kas pärast religioossete piirangute kadumist ja jumala surma on “kõik lubatud”, kas siis, kui viimsepäeva kohut ei tulegi, tohib röövida ja tappa ja elada täiesti oma suva järgi. Dostojevski kangelane, 23-aastane õigusteaduse tudeng Raskolnikov küsib endalt ka Friedrich Nietzschet vaevanud küsimuse: kas seadused kehtivad ainult “karjainimestele”, ja kas erandlik üliinimene tohib, ehk isegi peab neid rikkuma.
Raskolnikov targutab: “…inimesed jagatakse loodusseaduste poolt üldiselt kahte liiki: alamliik (harilikud), kes on ainult selleks, et endasuguseid sigitada, ja teiseks – inimesed, kel on anne ehk talent oma ümbrusele uut sõna öelda. Teise liiki kuuluvad need, kes astuvad üle seaduse, siin on purustajad või selle poole kaldujad…” Raskolnikov teab: et suurimaid muudatusi kutsub esile vägivald. Ta austab Napoleoni, kes pühkis tee peal ette jääva lihtsalt kõrvale. Ennast ei loe ta karja hulka kuuluvaks, ta püüdleb millegi kõrgema poole ja mõtleb välja plaani: kui lähen ja tapan “kasutu”, kõigi poolt vihatud liigkasuvõtjast vanaeide, siis pole see kuritegu , vaid tõend sellest, et kuulun erandlike inimeste hulka, kes ei allu seadustele ja reeglitele.
 
Raamat algab Raskolnikovi mõtiskluste, tema tapmisotsuse, hirmude ja ettevaatusabinõudega. Mõne lehe küljepärast on asi sealmaal, et noormees läheb teele, kirves hõlma all. Ta väriseb ja kõhkleb, vaevleb kuni viimse hetkeni süümepiinade käes. Siis jõuab otsusele. Pärast esimest lööki saab ta vajaliku jõu, et pandivõtja teise ilma saata. Korjates pante ja rublasid kokku, läheneb vanaeide nõrgamõistuslik õde. Et pääseda minema, peab Raskolnikov tapma ka tema. Mees põgeneb märkamatult ja peidab saagi kivi alla.
Kuid saagist pole mingit tähtsust. Raskolnikov on küll vaene ja kannatab selle all, et ta emal ja õel ei ole samuti midagi hinge taga. Ta on veendunud, et temasugusel kõrgustesse püüdleval inimesel on õigus vajalikud vahendid lihtsalt võtta. Aga tema kirvehoobid on siiski mõttemängu vili, intellektuaalne mõrv. Need on igavese kõhkleja üleminek mõtetelt tegudele, ja peavad tõestama teesi, et ebatavalisele inimesele on “kõik lubatud”. Dostojevski trikk seisneb selles, et ta paigutab kangelase koos tema südametunnistusega argiellu ja seab ta vastamisi olukordade ja inimestega, kes tema mõtetest ja teost midagi ei tea ja ei tahagi teada, keda vaevavad hoopis muud mured kui oma suuruse tõestamine mõrva abil. Nii tõmmatakse Raskolnikov taas täie jõuga “normaalse” käitumise võrku, kust ta püüdis just välja pääseda. Süütundest rõhutuna, haigena ja meeleheitel üritab ta lähikondlaste armutülidest, reetmisest, pettustest ja surmast hoolimata väljavalitu ideaali säilitada, ja õigustada kahe naise mõrva sammuna, mis oli tema kui erilise inimese jaoks vältimatu. See ebaõnnestub täielikult. Ta naaseb kuriteopaika, käitub kahtlustäratavalt. Uurija, kes aimab peagi teo intellektuaalseid tagamaid, mängib temaga kassi-hiire mängu. Kindlaid tõendeid ei ole, ema, õde ja sõber ei aima veel midagi. Siis ei pea Raskolnikov enam vastu ja pihib oma teost kõige vaesemale, “madalamale” ja kõlvatumale – prostituut Sonjale, puhtale hingele, kes kingib talle oma südame. Raskolnikovi kuuldakse pealt, tema süü tehakse kindlaks. Aga kohtu-uurija annab talle aega. Ta tahab, et Raskolnikov ise süü üles tunnistaks. Mida ta lõpuks teeb. Sonja järgneb mehele Siberisse.
 
“Kuritöö ja karistus” oli väga menukas ja on seda tänaseni. Kunagi varem ei olnud näidatud, et idee inimkonna jagamisest “kõrgeteks” ja “madalateks”, “väärtuslikeks” ja “väärtusetuteks”, väljavalituteks ja üleliigseteks on kõige kurja juur. Raamat sisaldab elava kirjelduse Peterburi vaestelinnaosadest, sealsetest lootuseta elanikest, ja nende ülbusest ja julmusest, kes olid sündinud “õigetes” linnajagudes. Nii ei ole “Kuritöö ja karistus” ainult intellektuaalne ja psühholoogiline, vaid ka sotsiaalne romaan. See pani aluse Dostojevski kuulsusele. Kuna kirjanik oli alatu kirjastajaga sõlmitud lepingu tõttu suures ajahädas, otsisid sõbrad talle töö kergendamiseks sekretäri. Selleks oli noor ja tagasihoidlik Anna Snitkina, kes oli hea stenografist ning peenetundeline inimene ja Dostojevski loomingu austaja. Aasta pärast “Kuritöö ja karistuse” ilmumist Anna ja Fjodor abiellusid. Anna kinkis talle neli last, kellest kaks kasvasid suureks. Tänu naisele vabanes Dostojevski koguni hasartmängukirest. Nii nagu Sonja järgnes oma Raskolnikovile Siberisse, tegi Anna kaasa kõik Fjodori elutee tõusud ja mõõnad ning aitas tal alustada uut elu. Ka Raskolnikov leiab Siberis Sonja kõrval uue tuleviku, kus tähtsat rolli mängib usk.
 
Inimene on saladus
Dostojevski teose “Kuritöö ja karistus” põhjal
Saladus on midagi varjatut, midagi, mis ei ole kõigile teada. See teebki saladuse huvitavaks. Kunagi ei ole võimalik inimeses sisemust täielikult näha ja sellest aru saada ja seepärast on ka inimene saladus. Kuna kõiki huvitavad saladuslikud asjad, siis huvitab neid ka inimene. Sellepärast uurivadki ka paljud kirjanikud inimest ja tema mõttemaailma.
Dostojevski teoses “Kuritöö ja karistus” on kirjanik kajastanud paljud erinevaid isiksusi, kellel on oma elufilosoofia ja iseloom. Nende käitumine erinevates olukordades on erinev ja isikupärane, olles omane ainult neile. Näiteks Dunja käitumine enne esimest kohtumist Lužiniga Peterburis. Kuigi Lužin oli palunud kirjas Raskolnikovi mitte õhtusöögile kutsuda, tegi Dunja seda ikkagi. Ta tahtis just näha, mis saab siis, kui ta Lužini, oma tulevase abikaasa keelust üle astub. Ta tahtis näha Lužini tegelikku iseloomu. Dunja ema, Pulheeria Aleksanrovna, oleks talitanud jut vastupidi. Ema kartis tekitada Lužinis meelepaha ja kaotada oma tütre tulevane abikaasa. Ka Dunja teadis, et sellega võib ta ilma jääda Lužinist ja tema rahast, mille eest Raskolnikov oleks saanud jätkata oma ülikooliõpinguid. Kuid inimesed on erinevad. Nii palju, kui maailmas on inimesi, on ka erinevaid iseloome.
Kõik tegelased selles teoses on omamoodi salapärased ja keerulise sisemaailmaga.
Väga salapärane on Sonja, kes sügavalt usklikuna hakkab siiski enda keha müüma. Kirjanik on kujutanud teda kui täieliku headuse kehastust, temast õhkub heatahtlikkust. See paistab väga välja näiteks selles, kuidas Siberis teised sunnitöölised temasse suhtuvad. Ka Raskolnikov mõistis seda ja usaldas talle oma mõrvaloo. Sonja oli pärit väga vaesest perekonnast ja pidi ära elatama oma haige kasuema, joodikust isa ja teised lapsed. Ta oli küll harimatu, kuid siiski väga sügavahingeline.
Enesetapp on alati olnud väga saladuslik, selleks võib olla palju erinevaid põhjuseid. Teoses võtab endalt elu Svidrigailov. Tema põhipõhjus oli kindlasti armastusest ilmajäämine, võibolla ka mõrvad, mis ta oli sooritanud. Svidrigailov leidis armastuses Dunjasse oma elule uue mõtte, kuid kaotas selle koos Dunjaga , see panigi teda tegema sellist võigast kuritegu ja endalt elu tapma.
Kõige salapärasem tegelane Dostojevski teoses on peategelane Raskolnikov. Ta on haritud, taibukas, andekas ja väga õilis inimene. Raskolnikov on ka väga abivalmis. Ta ei suutnud vaadata Marmeladovite pere vaesust ja andis neile oma viimased kopikad, olles ise täiesti vaesunud , armetus seisukorras ja näljas. Miks selline meeldiv noormees läheb sellise hulma teoni, nagu on inimese tapmine, mis ei ole mitte ühelgi juhul andestatav? Raskolnikov andis enesele õiguse teha kuritöö. Tema isee järgi jaotusid inimesed kaheks: haruldasteks ja harilikeks. Haruldastele on lubatud kuritöö oma südametunnistuse järgi. Mõrva võib korda saata, kui eesmärk on heatahtlik, kui kuritööga tehakse 1000 heategu vastu. Ka Raskolnikov arvas, et on eriline ja küllalt tugev, et teha kuritöö ja selle läbi parandada maailma. Ta mõrvas liigasuvõtja vanaeide ja saatuse tahtel ka tema õe Lizaveta . siiski selgus Raskolnikovi nõrkus, ta ei suutnud pärast tapatööd enam normaalset elu jätkata. Pärast varanduse peitmist ei läinud Raskolnikov sellele enam kunagi järele. Ta oli justkui ära lõigatud reaalsest maailmast, ta elas pidevas kahtluses ja paljastamiskartuses. Peategelase käitumises võib täheldada palju mõistmatut. Näiteks tema liigjulged kõnelused uurija Porfiriga, äkilised tundepuhangud ja tujumuutused. Ma arvan, et see tegelaskuju ei ole täielikult mõistetav. ta on saladuslik, nagu ka iga inimene tegelikkuses.
Ükski inimene ei saa näha teisi inimesi täielikult, nähakse vaid osa, mis väljendub inimese jutus ja käitumises. Inimene ise näeb endast palju suuremat osa, oma mõtteid ja tundeid, kui alles jääb siiski varjatud osa. Tihti tegutseb inimene eneselegi üllatuslikult. Ma arvan, et osa otsuseid tehakse alateadvuslikult ja mõnikord on nad ka vastuolus selle inimese põhimõtetega. Nii jäävadki paljud asjad mõistmatuks nii inimesele endale kui ka teistele. Inimene on saladus.
Sisukokkuvõte/walkthrough - Dostojevski "Kuritöö ja karistus"
Väga lühidalt: vaene mees tapab vastiku vanamuti ja tunnistab hiljem karmide süümekate pärast kõik üles. Karistuse saab kätte süümepiinade, mitte vangistuse kujul.
Tegelased:
* Raskolnikov - vaene tudeng,raskemeelsusele kalduv ja radikaalne ,kes ise ka ei tea mida tahab. Õrnus häirib teda, kuid ennast tõmbab selle suunas.
* Razumihhin - samuti tudeng, kuid optimistlik sangviinik. Heasüdamlik. Aitab Raskolnikovi ainult kohusetundest, kuigi see teda mitu korda metsa saadab. Saab kõigiga hästi läbi.
* Aljona Ivanovna - ametniku lesk, liiakasuvõtjast ilge vanamutt.
* Lizaveta - viimase alandlik õde, allaheitlik ja vaikne.
* Marmeladov - endine riigiametnik, end ja oma pere põhja joonud mees.
* Sonja - Marmeladovi tütar, sügavalt usklik, selline hea. Teenib raha prostituudina.
* Pjotr Petrovitsh Luzin - Raskolnikovi õe peigmees, mitteusaldatav keigar. Valelik ja omakasupüüdlik inimene.
* Dotja /Dunja - Raskolnikovi õde. selline armas ja hea tegelane.
* Pulheeria Ivanovna - Raskolnikovi ema, muretsemisele kalduv ja lihtsameelne naine.
* Svidrigailov - mõisnik, kelle juures Dotja töötas, häbistas D-d oma armuavaldustega. Ei armasta oma naist, arvatakse et põhjustas ta surma. Imelik mees, pärast pikka aega on ta ainsaks sooviks ikka veel Dotja.
* Marfa Svidrigailov - vihkas Dotjat selle eest et too ta mehele rohkem meeldis,määris ta maine, hiljem teada saades et süüdi oli hoopis mees, nägi palju vaeva et D-d puhtaks pesta. Oma testamendis jätab talle 3000 rubla.
* Porfiri Petrovitsh - politseiametnik, veendunud et Raskolnikov on tapja , näeb palju vaeva et seda tõestada. Palju juttu ilmaasjata, sädistab.
Raskolnikov tapab võlausaldaja Aljona Ivanovna. (peaaegu põhjenduseta, arvatavasti õigustusega. et kasutuid inimesi võib tappa. vist raha pärast ka.) Ideed oli kuulnud kusagil kõrtsis. Mõrva valmistab hoolega ette. Kuuleb, et Lizaveta on ühel ajal ära. seob kirve kaenla alla ja lööb muti sellega maha. Sel ajal aga kui ta ehteid jne. (muide. rahapataka jätab ta kahe silma vahele) kummutist otsib, saabub Lizaveta ja Raskolnikov tapab ka tema. Kui Raskolnikov valmistub lahkuma , tulevad kaks klienti. Need lähevad alla kojamehe juurde asja klaarima - et miks vanamutt neid sisse ei lase. Raskolnikov peidab end kaks korrust allapoole ühe lahtise ukse taha ja lahkub kui teised on läinud. Peidab saagi ühte hoovi kivi alla.
Läheb meeltesegaduses koju, on haigeks jäämas (nälg+vaimne pinge). Järgmisel hommikul kutsutakse politseisse (perenaine on esitanud kaebuse võla pärast). Raskolnikov aga arvab et nad "juba teavad". Kõigub kohale ja kuuleb seal juhuslikult et need kaks klienti on kahtlusalused. Satub ühe politseinikuga ("Püssirohi") sõnavahetusse (mõrva asjus) ja minestab kuumuse ja õhupuuduse pärast. Mõni hakkab seda tõendiks pidama. Kuidagi jõuab Raskolnikov koju. mingi mõttevälgatuse ajel külastab vana koolivenda Razumihhinit, lootes et tal on ehk tööd anda (too on ka valmis andma talle pole oma vähesest), kuid Raskolnikov millegipärast ei taha enam. käitub imelikult ja läheb koju, kus sonib päevade kaupa. Razumihhin ei saa aga rahu ja tunneb vajadust teda aidata. Põetab kuni Raskolnikovi meelemärkusele tulekuni, ostab talle uued riided jne. Enne tapmist oli kohtunud mingis kõrtsis joodiku Marmeladoviga, too rääkis talle oma tiisikushaigest agressiivsest naisest Katerina Ivanovnast, prostituudist tütrest Sonjast ja kolmest nälgivast lapsest. Raskolnikov viib ta koju ja tal hakkab hale - jätab neile oma viimase raha (ema käest saadud). Terveks saades tundub et Raskolnikoviga pole kõik korras. Luzin käib teda külastamas, lootes leida poolehoidu, kuid Raskolnikov on vihanud ideed oma õe abiellumisest kellegi sellisega juba algusest peale, solvab teda rängalt ja saadab minema. Poolsegasena jalutab Raskolnikov välja. satub kokku politseiülema abiga ja lobiseb tollega provotseerivalt mõrvast, seletades kuidas tema oleks teinud :) (räägib sellest mida ka tegelikult tegi) Püssirohi hakkab jälle midagi arvama kuid saab jälle häbistatud nagu kord varemgi väites et Raskolnikov on süüdi ainult sellepärast et minestas sellest rääkides. Koju tagasi jõudes saadab Razumihhini tänamatult põrgusse (viimane annab talle veel võimaluse tema peole tulla kui leppida tahab). Käib ka mõrvapaigas. küsib kus veri on ja karjub seal kõigi peale et need ta jaoskonda viiksid. (Sealt jätab ta meelde mees, kes teda hiljem mõrvariks kutsub ja Raskolnikovi sellega hulluks ajab) Tagasi minnes avastab ta tänavalt hobuse kapjade all puruks tambitud Marmeladovi. Raskolnikov juhatab tolle koju viimist, mis on õnneks lähedal. Seal mees sureb. Raskolnikov lubab Katerina Ivanovnat aidata ja annab neile raha.
Kodu poole liikudes tekib eufooriasarnane seisund. kaob igasugune mõte enda ülesandmisest ja võitlusvaim tuleb tagasi. Läheb Razumihhini juurde peole. Razumihhin saadab ta koju, on veidi purjus ja räägib kuidas mõjub Raskolnikovi politseiõrritamine. . . need kes hakkavad teda süüdlaseks pidama naerdakse armutult välja nagu oleks Raskolnikov tõega ainult narrinud. Raskolnikovi juurde jõudes leiavad nad sealt eest Raskolnikovi ema ja õe kes on pikka aega oodanud. Raskolnikov minestab. pärast toibumist ajab kõik toast välja. Razumihhin saadab naised koju ja ajab neile igasugust imelikku pula , mida hiljem väga kahetseb. Näeb, kui armas on Dunja ja armub temasse, mida ei taha hiljem tunnistada. Näeb aga palju vaeva et neile head muljet jätta.
Järgmisel hommikul saab Dotja kirja Luzinilt, kes ähvardab kaduda kui tema õhtuse külaskäigu ajal ka Raskolnikov seal on. Pulheeria Ivanovna on murtud, sest arvab et Luzin on parim asi mis Dunjaga juhtunud on. Raskolnikov vihkab toda sellepärast et Pjotr on ka otse välja öelnud et ta eelistaks heameelega alamast klassist naist - siis on too talle terve elu tänu võlgu ja sõnakuulelik. Nii Raskolnikovi ema kui Dunja tulevad koos selle kirjaga Raskolnikovi juurde. D on otsustanud risti vastupidi toimida. Ka Razumihhin on seal. Teevad pläkupläku kui saabub koledasti häbenev Sonja (seisustevahe ja ta enda sündsusetu töö pärast). Luzin oli teda oma kirjas laimanud, mille Raskolnikov ümber lükkab. Raskolnikovi ema aga ikkagi natuke usub. Dotja suhtub Sonjasse täitsa normaalselt ja kutsub Razumihhini ka õhtusöögile (viimane punastab mis hirmus aga on ästi äpi).
Järgmiseks veab Razumihhin Raskolnikovi oma tuttava politseiuurija Porfiri Petrovitshi juurde, too on tahtnud ammu Raskolnikoviga kohtuda, sest tema on ainuke pantija kes pole oma asju taga nõudma tulnud (P:kindlasti mõrvar; R:ma olin ju haige). Mingi Zossimov on ka seal (ma loomulikult ei mäleta kes see on). Jutuajamine käib suurtes ringides ümber Raskolnikovi võimaliku süü. Mõlemad lahkuvad, Razumihhin ärritatuna, Raskolnikov segaduses. Razumihhin purjetab õnnelikuna naiste juurde. Raskolnikov igaks juhuks koju asitõendeid kontrollima. Kuuleb, et keegi olevat tema järgi küsinud, jõuab tänaval samale mehele järgi. Too kutsub teda vihaselt mõrtsukaks, mis pöörab Raskolnikov peas kõik segi. Läheb koju sonima. Koshmaari peale ärgates avastab oma toa ukselt sama mehe keda ta ennist oli näinud Sonjat jälitamas - Svidrigailovi. Istub voodi kõrval ja hoolimata tolle teesklusest et magab - räägib rahulikult et tahab Dunjaga kokku saada ja pakkuda talle 10000 rubla Luzini mahajätmise eest (see suhe oli ta naise organiseeritud, tolleks ajaks oli Marfa surnud). Raskolnikov saadab ta pikalt, olles varem väga värvikalt kuulnud mis pahandusi see mees Dunjale põhjustanud on (Dunja töötas varem seal peres lapsehoidjana aga visati välja kui perenaine Marfa sai teada et ta abikaasa on Dunjasse armunud. . . nuh tegelikult arvas et asi tüdruku provotseeritud oli, hiljem sai aru et ei olnud ja käis ta reputatsiooni parandamas küla peal, et tore tädi tegelikult).
Luzin käitub väga halvasti, leides et ta nõudmist ei ole täidetud. Kaotab isegi kogu teosele omase võltsviisakuse ja sõimab kuidas jaksab. Dunja viskab ta välja ja on rahul, et nägi, kellega oleks peaaegu abiellunud. Luzin usub aga tõemeeli et D ja Pulheeria ainult Raskolnikovi poolt tema vastu üles keeratud ja et südames hoiavad nad ikkagi tema poole. Samal õhtul jätab Raskolnikov ametlikult mõlemad sugulased maha, tundes et suhtlemist jätkates teeks neile ainult veel rohkem haiget ja palub Razumihhinil nende eest hoolitseda. Ise läheb Sonja juurde ja käitub väga imelikult, kinnitades juba üldlevinud arvamust et tal pole ikkagi kõik korras. Paneb Sonja Piiblit lugema, suudleb ta jalgu . Saades teada, et Sonja tundis Lizavetat, lubab talle järgmine kord öelda kes ta tappis. Räägib kuidas nad kaks on loodud kokku jne. Svidrgailov, kes juhuslikult seal kõrval elab, kuulab huviga pealt.
Järgmisel hommikul läheb Raskolnikov Porfiriga kohtuma jaoskonda. Too kädistab niisama ja räägib igasuguse pulaga koos ka otseselt seda kuidas lõpuks Raskolnikov ise oma süüga sisse kukub ja kuidas tema, Porfiri, on siis seal teda vangi panemas. Raskolnikov läheb aina vihasemaks, kuni on end peaegu reetmas. Tuleb üks kahest mõrva ajal samas majas töötanud maalritest, Nikolai (teine neist on end juba võimalike süüdistuste hirmus üritanud üles puua), ja tunnistab end süüdi. Raskolnikov läheb kergendatult koju ja kavatseb hakata minema matuste puhul peetavale õhtusöögile, lootes seal Sonjat näha, kui saabub seesama vanamees kes teda ennist mõrvariks oli kutsunud. Ta oli tegelikult üks neist kes oli teda näinud vanamuti maja ees verest jauramas ja käinud Porfirile kaebamas. Istus Raskolnikovi kiusamise ajal kõrvaltoas, et parajal hetkel välja tulla. Kuulis ka Nikolai tunnistust ja tuli vabandama.
Samal ajal kavaldab Luzin oma toas Sonjaga (elab juhuslikult Marmeladovitega samas majas, jagades korterit veel ühe noormehega kellega oli just õiendanud), annab Sonjale 10rbl. nagu oma hea tahte näitamiseks ja paneb salaja ta vöö vahele sajarublase. Matuselaud, millest Katerina Ivanovna nii palju lootis, on täielik läbikukkumine. Taotletud suurejoonelisusest pole midagi välja tulnud, laud on kontvõõraid ja asotsiaale täis. Seda jälgides läheb vaene naine aina rohkem närvi, üritab kuidagi veel päästa oma kujuteldavat kõrget päritolu ja uhkustab. Asi viib kakluseni majaperenaisega. Samal hetkel kargab sisse Pjotr Petrovitsh ja väidab et Sonja on tema laualt varastanud sajarublase. Läheb täielikuks segaduseks, mis aina kasvab, kui Sonja juurest see tõepoolest leitakse. Olukorra päästavad Luzini toanaaber kes räägib kuidas ta nägi Luzinit seda Sonja taskusse pistmas ja Raskolnikov, kes selle avalikult ära põhjendab - triki kordaminekul oleks tal olnud võimalus end Dotja ees puhtaks pesta, väites et tal siiski oli õigus Sonja "teatavate elukommete" kohta ja Raskolnikovi valelikkuses. Kahjuks pääseb Luzin tulivihase rahvahulga käest.
Pärast õhtusööki läheb Raskolnikov Sonja juurde ja ütleb talle, et on tapja. Svidrigailov loomulikult kuulab jälle pealt. Sonja soovitab Raskolnikovil see üles tunnistada, et ta saaks jälle jumala armus elada. Raskolnikov saab aru, et Sonja armastab teda. Samal ajal peksab meeltesegaduses Katerina Ivanovna lapsed tänavale ja sunnib neid raha eest tantsima "nagu suursugused lapsukesed", ise halades ja karjudes. Kukub tänaval ja viiakse Sonja juurde, kus ta sonides sureb. Svidrigailov, kellel, teadagi, on palju ülearust raha, millega tal midagi teha pole, lubab lapsed enda hoole alla võtta ja heasse lastekodusse paigutada, et Dunja teaks , kui hästi ta seda raha kulutab . Samas teatab Raskolnikovile, et ka tema teab.
Raskolnikov on jälle haige, elab nagu udus. Razumihhin käib teda külastamas, et uurida vaimset seisundit :) ja teatab, et Raskolnikovi ema on haige murest poja pärast. Järgmisena tuleb Porfiri, ikka samamoodi hirmjutukas. Kogu teksti mõte: "ma tean et sa oled mõrvar ja annan sulle veel paar päeva see ise üles tunnistada aga vaata et sa, sindrinahk, end ära ei tapa ilma vähemalt tunnistava kirjatagi". Raskolnikov läheb Svidrigailovit otsima. Jalutab täitsa harjumatut teed pidi, ka ise teadmata, miks ja avastab Svidrigailovi ühest kõrtsist. Raskolnikov tahab välja uurida, ega tollel Dunjaga mingeid plaane pole (loomulikult on, aga ega ta siis tunnista) ja ajavad pikalt juttu. Svidrigailov seletab oma noorest pruudist jne. Tegelikult oli juba varem Dunjale kirja saatnud, öeldes et tal on hästi hea saladus ja et ta tahab kokku saada.
Svidrigailov tõmbab Raskolnikovi haneks, öeldes et läheb oma pruudi juurde; aga ronib nurga taga troskast maha ja viipab Dunja peaegu Raskolnikovi kõrvalt enda juurde, Raskolnikov ei pane midagi tähele. Svidrigailovist oli tark liigutus lubada midagi rääkida tema venna kohta, muidu poleks Dunja mingil juhul tema täiesti isoleeritud korterisse läinud. Lukustab ukse ja otsustab Dunja vägistada, väites et too on ikka veel ja alati olnud ainuke keda ta tõeliselt armastanud on jne. Dunjal on aga revolver kaasas (Marfa Petrovnalt saadud). Esimesel korral laseb mööda, riivab vaid meelekohta. Teisel korral kiilub püstol kinni. Kolmandat võimalust Dunja ei kasuta, teeb vanamehele selgeks, et ei saa teda eales armastama ja see laseb tal minna. Dunja läheb Sonja juurde ja räägib talle kõik ära. Hiljem annab Svidrigailov talle palju raha et ta suu kinni peak,. siis sõidab oma 15aastase pruudi juurde ja annab ta vanemate kätte 15000rbl. Revolver taskus , veab end mööda kõrtse, teadmata eriti isegi, mida teeb. Peatub mingis väikeses võõrastemajas, kus ainus tuba talle anda on trepialune sahver. Näeb öö läbi luupainajaid ja läheb varahommikul välja, laseb end ühe tunnimehe ees maha.
Raskolnikov otsustab end üles anda. läheb ema juurde ja jätab temaga hüvasti, kinnitades et temaga on suht korras kõik. läheb siis oma koju ja leiab sealt ootava Dunja, kellega samuti räägib asjad selgeks ja jätab hüvasti. Siis jätab Sonjaga(peaaegu) hüvasti, aga teda Siberisse kaasa ka ei luba võtta. Läheb ja suudleb keset turgu maad mille ees on patustanud. Siis politseijaoskonda, aga ei suuda Püssirohule üles tunnistada. Kuuleb Svidrigailovist ja tal hakkab paha. Väljas väraval seisab teda jälitanud Sonja ja paneb ta tagasi minema.
Lõpuks tunnistab kõik üles.
Pärast poolt aastat kohtu ootamist määratakse talle kaheksa aastat teise järgu sunnitööd Siberis - haruldaselt armulik otsus, aga arvestati ta enda ülestunnistamist, saagi mittekasutamist ja teiste tõestatud heategusid. Sonja läheb Raskolnikoviga kaasa. Dunja ja Razumihhin, koos õnnelikud, on samuti lubanud sinna sõita ja uut elu alustada. Pulheeria Ivanovna sureb, enne seda läheb veidi peast segi ja jääb haigeks.
Siberis meeldib Sonja kõikidele - nii külaelanikele kui vangidele, töötab õmblejannana ja hoolitseb truult Raskolnikovi eest. Viimast eriti ei sallita, aga sellestki pole midagi. Too jääb vahepeal haigeks ja umbes sellel ajal hakkab ka tõeliselt Sonjat armastama - tulevik tundub helgem ja mõlemad on valmis veel 7 aastat ära kannatama. Kõik tundub armastuse mõjul kergem - ka võimalus veel kunagi tõeliselt õnnelik olla.
39)L.Tolstoi ,,Sõda ja rahu’’ ,,Anna Karenina’’
,,Anna Karenina’’(1873-1877)
Tegelased:

• Anna Karenina
  

Teose peategelane
Karenini naine, omab afääri Vronskiga.
Kaunis, aristokraatlik , pühendunud, siiras ja tundeline , ilus nii seest kui väljast.

• Aleksei Aleksandrovitš Karenin
  

Anna Karenina mees, kõrgel ametipostil riigiteenistuja,
Pealiskaudne , tähtsustab ühiskonna arvamust, veidi tühi ja tundetu.

• Aleksei Kirillovitš Vronski
  

Jõukas ja särav sõjaväeohvitser, kirglik ja hooliv , härramehelik.

• Konstantin Dmitrõtš Levin
  

Kitty alguses tagasilükatud peig, hiljem mees.
Hea südamega, intelligentne

• Kitty
  

Levini naine ja Dolly õde.
Kaunis noor naine, väga tundlik, julge, kaastundlik, hooliv.

• Stiiva
  

Anna vend ja Dolly mees, lõbujanuline, .

• Dolly
  

Stepani naine ja Kitty õde.
Üks vähestest, kes suhtuvad Annasse edasi lahkelt peale tema afääri, on palju raskusi läbi elanud.

• Sergei Karenin, Serjoža
  

Karenini ja Anna noor poeg, hea loomuga laps.
Oblonskite perekond Moskvas on segi pööratud klassikalise truudusetusejuhtumi poolt. Dolly avastas, et tema mees Stiiva pettis teda ning ähvardab Stepani lahutusega. Stepanis on natuke kahetsust, enam aga mõistmatust ja hämmastust. Stepani õde Anna Karenina saabub Moskvasse Peterburist oma mehe Karenini juurest ning tal õnnestub tülitsevad perekonnapead taas lepitada. Samal ajal on Dolly nooremal õel Kittyl kaks potentsiaalset peigmeest: Konstantin Levin ja Aleksei Vronski. Kitty ütleb Levinile ära, valides Vronski – tema aga armub Anna Kareninasse Kitty asemel. Löödud Kitty jääb haigeks. Levin, masenduses, kuna Kitty ta tagasi lükkas. Anna naaseb Peterburgi, meenutades oma sõgedat armumist Vronskisse, kuid koju jõudes teadvustab ta endale, et on temast lõpuni sisse võetud.
Vronski järgneb Annale Peterburgi ja nendevaheline side muutub tugevamaks. Ta hakkab suhtlema Vronski kergemeelse sugulase Betsy Tverskajaga. Ühel peol anub Anna Vronskit et too paluks Kittylt andestust, vastuseks avaldab Vronski Annale armastust. Karenin naaseb peolt koju üksi, tundes et midagi on korrast ära. Ta räägib Annaga sel õhtul oma kahtlustest seoses Vronski ja temaga, kuid varsti lõpetab muretsemise. Veidi aega hiljem osaleb Vronski hobuvõidusõidus. Kuigi ta on kogenud sõitja, teeb ta sel sõidul vea. Karenin märkab oma naise Anna pingsat huvi Vronski vastu terve võidusõidu kestel. Ta küsitleb Annat pärastpoole, Anna tunnistab siiralt üles, et tal on teine armusuhe ning et ta armastab Vronskit. Karenin lükkab tagasi Anna soovi lahutada. Ta nõuab, et nad säilitaksid väliselt oma suhte, jäädes kokku. Anna kolib pere maakodusse, eemale oma abikaasast. Ta kohtab Vronskit tihti, kuid kui Anna jääb rasedaks, muutub olukord tõsisemaks. Vronski kavatseb astuda tagasi oma sõjaväepostilt, kuid tema endised plaanid välistavad selle. Karenin tabab Vronski nende maakodus ning lõpuks nõustub lahutusega. Anna on sünnitusvaludes ning anub Kareninilt andestust ja äkitselt ta saabki selle. Karenin jätab otsustusõiguse Annale, kes hoolimata sellisest lahkusest ometigi ei kasuta võimalust lahutuseks. Selle asemel läheb ta Vronskiga Itaaliasse, kus nad elavad mõnda aega täiesti eesmärgitut elu. Mõne aja pärast naasevad nad Venemaale, kus Anna satub ühiskonna halvakspanu alla oma truudusetuse eest. Anna ja Vronski võõrduvad, Anna tunneb kadedust Vronski üle, kes on ikka veel arvestatav ühiskonna liige, samal ajal kui tema istub kodus.
Dolly otsustab külastada Annat ja leiab ta eest väljastpoolt särava ja õnnelikuna. teda häirivad väga Annale une saamiseks vajalikud rahustid . Levin ja Kitty kolivad Moskvasse et oodata oma lapse sündi. Ühel päeval viib Stepan Levini Annat vaatama, keda Levin polnud kunagi kohanud. Anna võlub Levinit, kuid tema edukus Levini võlumisel ainult suurendab Anna vastumeelsust Levini vastu. Samal ajal sünnitab Kitty poja. Levinit täidavad vastakad tunded poja suhtes. Stepan läheb Peterburgi et leida kerget tööd ja et veenda Kareninit andma Annale kord lubatud lahutus. Karenin keeldub.
Anna tülitseb Vronskiga. Vronski püüab olla leebe ja vastutulelik kuid Anna viha ei lahtu. Kui Vronski lahkub, on Anna piinatud. Ta saadab Vronskile telegrammi, kus kutsub teda võimalikult kiiresti koju ning lõpetab selle tugevalt vabandava noodiga . Meeleheites jätab Anna Dollyga hüvasti ja naaseb koju. Ta otsustab kohtuda Vronskiga rongijaamas ning sõidab pooleldi meeltesegaduses kohale. Rongijaamas, lootusetusest ja rahvahulgast segadusse aetud ja sõge, viskub Anna rongi alla ja sureb.
,,Sõda ja rahu’’
(on olemas ka leheke)
“Sõja ja rahu” oli pikk ja keeruline protsess, mis kestis mitu aastat ja lõpetati alles aastal 1869. Lev Tolstoi sai seda endale lubada. Ta oli rikas krahv ja tal oli aega ellu viia oma idee, mille hiiglaslikud mõõtmed ilmnesid varsti pärast töö alustamist. Algil oli tal plaanis kirjutada romaan 1825. aasta dekabristide ülestõusust. Dekabristid oli aadlisoost ohvitserid , kes tõusid tsaar Nikolai I vastu üles ja keda karistati kas surmanuhtluse või pagendusse saatmisega. Tolstoi kavatses kirjeldada ühe vastuhakkaja elu ja saatust ja sattus nii Napoleoni sõdade ajastusse. Ulatuslikust materjalist, mis kirjanik nende aastate kohta kogus, koorus välja teine, ajalooliselt tunduvalt sügavamale ulatuv aines. Ta pani “Dekabristid” kõrvale ja see jäigi fragmendiks.
“Sõja ja rahu” tegevus algab aastal 1805. Vene aadel naudib kuldset ajastut: lõbutsetakse luksuslikel vastuvõttudel, ballidel ja väljasõitudel maale. Mondäänses Peterburis käib koos kõrgem seltskond . Tütred näitavad oma uusimaid tualette; noorhärrad püüavad muljet avaldada üksteise laua alla joomise ja vastupidavusega hasartmängudes; nende vanemad arutavad pooleldi naljatades, pooleldi murelikult dünastia jätkamise strateegiaid, mis aitaksid neidudel võimalikult soodsalt tanu alla saada. Salongides kõneldakse prantsuse keelt, seda peetakse šikiks nagu kõike mis on pärit Prantsusmaalt. Aga see mood muutub peagi: pool Euroopat on konfliktis Napoleoniga, kes võidab ühe lahingu teise järel ja on suunanud nüüd oma himustava pilgu tsaaririigi poole. Venemaa kuulub Euroopa allianssi, mis on tagajärjetult üritanud korsiklast taltsutada. Nüüd asub riik taas kaitsele ja paljud aadlikud tõmbavad selga oma tipp-topp univormid.
Sõtta läheb ka vürst Andrei Bolkonski. Andrei on kena noor mees, neiud keerlevad tema ümber ja ta on iga peo keskpunktis . Tema sõber pururikka krahv Bezuhhovi vallaspoeg Pierre on pigem tagaplaanil. Prillid ja ümmargune kõhuke ei anna talle just esmaklassilist välimust, peale selle on veel “ liberaal ”, kes peab kõnesid vabadusest ja võrdsusest, ülistab Napoleoni kui suurt sotsiaalset revolutsionääri ja rikub sellega nii mõnegi peo meeleolu. Kui Pierre pärast isa surma hiigelvaranduse ainupärijaks saab, tõusevad tema šansid hoobilt. Korraga on ata parim partii ja kahtlase kuulsusega vürst Kuraginil õnnestubki oma ilus, lõbujanuline tütar Jelena armuasjades kogenematule Pierre´ile naiseks kupeldada. Abielu jookseb peagi karile ja Pierre leiab õnne alles romaani lõpus krahv Rostovi tütre Nataša kõrval, kellesse Andrei oli sügavalt armunud. Nataša vastas algul sellele tundele, kuid alistus siis liiderliku Anatoli sarmile. Anatoli on vürst Kuragini poeg ja samasugune rafineeritud kelm nagu ta isagi. Nataša saab liiga hilja teada, et Anatoli on juba abielus ja tahtis teda ainult võrgutada.
Ilus Andrei muutub üha enam juurdlevaks melanhoolikuks, mis ei ole ka ime, sest teda ei säästeta millestki. Ta saab Austrelitzi all raskesti haavata, tema noor naine Liisa sureb nurgavoodis, hiljem tabab teda kuulsas Borodino lahingus prantslaste kuul. Nataša hoolitseb surmavalt haavatu eest ennestohverdavalt kuni toole surmani, aga see on loomulikult väike lohutus.
Kolme perekonna, Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite saatus moodustab Tolstoi romaani tuuma. Romaani tööpealkirjaks oli “Lõpp hea – kõik hea”, mida ei saanud sisulistel põhjustel nii jätta. Sest peale Pierre´i ei pääse sõjasegadustest terve nahaga mitte keegi: Rostovid kaotavad noorima poja ja vaesuvad, kuna nende vanim poeg Nikolai mängib ühe ööga peaaegu kogu varanduse kaardilaua taga maha.
“Sõda ja rahu” on laiahaardelise perekonnasaagana kirjanduslik-stilistiline tähtteos ja 19. sajandi kirjandust kujundanud monumentaalse realismi vaieldamatu kõrgpunkt. Tolstoi kirjeldab selle epohhi hiilgust ja teadvust ülima täpsusega. Olgu see siis metsik jooming, sõdurid lahingus, saanisõit või peenutsev prantsuskeelne konversatsioon dineel – Tolstoi haarab oma kirjeldustes iga nüanssi, ükski detail ei jää tähelepanuta. Romaanis on juttu peale kõrgema seltskonna ka lihtsate inimeste maailmast: käsitöölistest, teenijatest ja talupoegadest, ja kõike seda selges, rahulikult voogavas keeles, mis jätab mulje, nagu pajataks siin elu ise.
Lisaks realistlikule jutustamiskunstile on Tolstoi kujutatud ja tõlgendatud suured ajaloolised seosed need, mis teevad romaanist vene rahvuseepose. Napoleoni lüüasaamine tähendab vene hinge võitu ennasttäis võimu üle, kes usub, et ainult tema üksi vormib ja suunab ajaloo käiku.
Selline ülbus viib paratamatult sõjani ja see oli Tolstoi jaoks kõige hullem kuritegu. Ta osales ohvitserina Krimmi sõjas ja pärast sõja lõppu sai temast veendunud patsifist , kes eitas kuni elu lõpuni igasugust vägivalda. Seepärast ei ole ka romaan mingi ausammas sõjakangelastegudele. Tolstoi kirjeldab lahinguid sõjastrateegi asjatundlikkusega, aga samas ka iga selles osaleja vaatepunktist. Nii satub näiteks Pierre Bezuhhov, keda tänapäeval võiks võrrelda sensatsioonihimulise turistiga, Borodino veresauna tunnistajaks. Ta näeb kaost, julmust ja meeleheidet. Vene väepealikku kindral Kutuzovit kujutatakse traagilise kujuna, kes teab, et võit ja kaotus sõltuvad alati juhusest. Tolstoi veendumuse kohaselt lähevad tähtsate väepealikena ajalukku need, kellel on sõjaväljal lihtsalt vedanud .
“Sõda ja rahu” tegi autorist vaimse institutsiooni, kelle ees võtsid mütsi maha mitte ainult kolleegid. Tolstoid austati rahva hulgas nagu pühakut. Teda nimetati Venemaa Homeroseks ja ta pidas oma teost “Iliasega” võrdväärseks. Kui Lev Nikolajevitš Tolstoi 1910. aastal 82-aastasena suri, helistati kogu maal kirikukelli. Inimesed jäid tänavatel seisma. Kõik teadsid, kes oli lahkunud.
40)A.Tšehhovi ühe näidendi analüüs.
Tegelased:

• Serebrjakov- eurproffessor
  
• Jelena Andreijevna- tema 27- aastane naine
  
• Sonja- tütar eelmisest abielust
  
• Maria Voinitskaja- salanõuniku lesk, Serbrjakovi esimese naise ema.
  
• Ivan Petrovitš Voinitski- Maria Voinitskaja poeg.
  
• Astrov - arst
  
• Ilja Telegin- vaesunud mõisnik
  
• Marina - vana lapsehoidja
  

Serrrjakovi naine oli väga ilus naine, kes meeldis välimuselt väga paljudele meelstele, nende seas ka Astrovonile ja Voinitskile. Majaelanikud uur naist eriti ei sallinud ning mõnitasid teda järjepidevalt. Serebrjakov ise oli aga vana haige mees, kes hädaldas pidevalt ning talle pidi alailma arsti kutsuma. Kuna arst kais nende juures tihti hakkas heasüdamlik Sonja teda armastama. Sonja ja Jelena leppisid üks pave ära ning Sonja palus Jelenal küsida arsti käest, kas tal ehk mingisugused tunded on tema vastu. Nii naine tegi, südamepõhjas teades, et arsti vastus on kinslasti eitav ja arst armastab hoopis teda. Nii oligi. Õhtul palus Serebrjakov kõiki kokku, sest tal olevat mingi tähtis jutt. Tema tähtis jutt seisnes selles, et ta tahtis mõisa maja müüa ja siis saadud raha laenupaberitesse paigutada, mõne protsendi ees mis üle peaks jääma, umbes paar tuhat tahtis ta osta suvila Soome. Selle ideega ei olnud Voinitski nous , sest tema ja Sonja olid näinud ränka vaeva , et võlg ära maksta. Tüli paisub väga suureks ning lõppeb sellega, et mees tulistab Serebrjakovi kaks korda, aga mööda. Tänu sellele otsustab eurproffessor minema kolid ning nii nad teevadki. Enne seda lepivad nad veel ära ja pärast nende lahkumist onu Vanja e. Voinitski ja Sonja hakkavad tööd tegma ning arveid kokku lööma. Nendega jab veel Marina ning ajutiselt ka arst, kes ka lõpuks lahkub.
1.Tšehhovi näidentite konflikt on väga omapärane:opositsioonis(vastuseis) ei ole mitte inimesed omavahel, vaid inimene ja keskkond.
Onu Vanja oli eluaeg Sonjaga koos tööd rabanud, et mõisa võlga tasuda.
Astrov polnud eluga rahul, rääkis elutüdimuses ning kohe teose alguses oli purjus ning rääkis, et liiga palju tööd on. Enam midagi mud ei saagi teha kui ainult tööd.
2.Tšehhov ei pea oma tegelaste saatust ühiskonna puudustest tulenevaks.
Inimesed on oma puudustes ise süüdi.
Astrov oli süüdi, et nii palju tööd oli. Rääkis kui raske on nii elada.
Onu Vanja oli ise süüdi, et eluaeg oma õe mehele selliseid teeneid oli osutanud.
Jelena polnud õnnelik, aga ikka oli sõud Serebrjakovi naine olema.
3.Tšehhov õpetab kuidas kaastunnet kõrvalpilguga tasakaalus hoida.
Sonja palus Jelena käest, et too küsiks Astrovi käest kas ta armastab Sonjat. Jelena teadis mida Astrov vastab selle peale ja oli ka õnnelik, et ta eitava vastuse sai.
4.Tšehhovi järgi ei näita inimesed on väärtust mitte erakorralistes oludes, vaid argipäevas. Kõige tähtsamad on elu ,,pisiasjad’’
Astrovi eelistuseks oli metsandus . Ta rääkis selle suurima hoolivustundega.
Sonja oli hea tüdruk, töökas ja armas. Neelas isa solvangud ja Astrovi mitte vastuarmastuse alla.
5.Tšehhovi näidendite tähtsamad tegelased on kahes tähenduses iseloomutud:
a)nad pole piisavalt tahteinimesed.
b)nad on loomu ja olemise poolest avaramad kui tavainimesed tavaliselt on.

Sonja armastas arsti, aga midagi ette ei julgenud võtta.
Serebrjakov vingus, et ta on vana ja keegi ei hooli temast, ise aga käitus niivõrd halvasti.
Jelena vingus, et ta pole õnnelik sellise mehe kõrval, aga maha ka teda ei jätnud.
Astrov vingub, et palju tööd ja alkoholiprobleemid . Midagi ise sellessuhtes ette ei võta

Nad ei ole avaramad. Neil on elutüdimus. Avarad kurtma kui halvasti neid kõik on.
6. Tšehhovi tegelaste hingeseisundit väljendab kõige paremini venekeelne sõna ,, toska ’’ (nukrus, igatsus, igavus, tusk jne) Too näiteid.
Sonja õnnetus, sest ta oli kole.
Jelena aoma abikaasa kõrval õnnetu
Serebrjakov õnnetu, sest ta oli vana ja keegi ei huvitunud temast.
7.Tšehhovi näidendites on keskne kaduva, lahkuva aja, kaotatud aastate teema.
Vanaduse teema. Aeg läheb ja midagi ette ei võeta. Siis tuleb vanadus peale ja hakatakse hädaldama, et nüüd olen vana ja keegi minust ei hooli jenjne. Terve elu veedetakse mitte midagi tehes.
8. Näidendites on oskuslikult ühendatud lüüriline, dramaatiline ja koomiline .
Koomiline on ehk see, et Telegin ( laostunud mõisnik) rääkis, et naine jättis tam aha ja nüüd elavad lapsed teise mehega, aga ta saadab neile ikka raha.