Prima talvearvestus - Eesti kirjandus, Vene kirjandus (0)

Kirjanduse arvestus
Pilet 1: August Gailiti elu ja looming.
August Gailit elas 1891 – 1960. Ta sündis Tartumaal puussepa peres. Isa oli lätlane, ema oli saksastunud eestlane. Gailit õppis juba kodus mitut keelt rääkima – kodus läti keel, vanavanematelt saksa keel, peres osati eesti keelt, koolis õppis vene keelt.
Gailit õppis Valgas . 1906 (15-aastane) läks õppima Tartu linnakooli, aga seda ei lõpetanud. 1907 – 1911 elas Tartus, kus ta andis eratunde ja käis ülikoolis meditsiiniloenguid kuulamas. Gailitit huvitas psühhiaatria.
1909 (18-aastane) oli trükis esimene novell - „Öö“. Gailiti vennad elasid Riias ning 1911 läks ta ka ise sinna. Ta töötas ajalehes ja tegi koostööd erinevate Eesti ajakirjadega. I maailmasõja ajal oli Gailit sõjaajakirjanik. 1916 (25 aastat) oli rinne Riia lähedal ning Gailit kolis Tallinna. 1917 kohtub ta alustava Siuruga, mis ühendab kirjanikke, kunstnikke ja teisi. Gailit kohtub oma pikaajalise sõbra Visnapuuga.
1920 – 1922 (29 – 31 aastat) on ta Eesti Läti saatkonna kultuuriatašee. 1922 – 1924 reisib Euroopas. Euroopast saabudes elas Tartus ning oli seal vabakutseline. 1932 – 1934 oli Vanemuise direktor. Hiljem kolis jälle Tallinna ning oli vabakutseline kirjanik. 1944 põgenes Eestist ja jõudis Rootsi, Örebro linnakesse, kuhu ta on ka maetud .
Gailit on üsna erandlik autor. Ta oli suur romantik, kasutas sümbolismi. Gailiti eeskujuks oli Knut Hamson, Norra kirjanik, kellelt ta sai ekspressionismi ja impressionismi jooned. Üleüldiselt oli Gailit lüürilisromantiline kirjanik, kelle teosed olid taotluslikult erinevad. Gailit tõi Eesti kirjandusse heas mõttes romantilise kangelase. Ta tõi kirjandusse selle, mida eestlastes endis vähe oli, selles mängis rolli ta segaverelisus.
Esimene loomeperiood oli 1909 – 1924 ehk alates 18-aastasest kuni Euroopa-reiside lõpuni. Gailit kasutas palju erandlikke karaktereid ja harukordseid psüühilisi seisundeid. Avaldas följetonikogu ehk pilalugudekogu „Klounid ja faunid “. Novellikogudest ilmusid „Saatana karusell“, „August Gailiti surm“, „Rändavad rüütlid“. Romaanidest „Muinasmaa“ ja „ Purpurne surm“. Lugude tegevuspaigad olid eksootilised ja kauged – meri, eksootiline saar, tundmatu maakoht. Tegelased olid fantastilised või poolfantastilised, väljendatud inimese loomalikud instinktid ja elu inetud küljed. Teemaks on fatalism , elu äärmuslikud küljed, ennustab maailma lõppu. Õuduse kohal õhus on kolm rändavat rüütlit, kes otsivad õnnemaad Hellolit. Gailiti tegelastel on väga omapärased nimed.
Teine loomeperiood oli 1924 – 1944 ehk Euroopa rännakute lõpust Eestist lahkumiseni. Sel ajal avaldas ta kaks novellikogu - „Vastu hommikut“ 1926 ja „Ristisõitjad“ 1927. Teine periood oli esimesest erinev. Teemad olid tõsisemad ja realistlikumad, vaade elule oli üsna pessimistlik. Mõned novellid olid Piibli-teemalised. Palju oli lugusid haiglase hingeeluga inimestest, näiteks novell „Punased hobused“.
„Vastu hommikut“ oli omapärane pikem novell, mis räägib 1924. aasta 1. detsembri mässust. Jutt on nelja inimese viimasest ööst ja elust, kellele on surmaotsus tehtud. Need neli inimest on revolutsionäär, maata talumees ehk pops , teenijatüdruk ja poisiohtu nooruk. Revolutsionäär leiab, et on võidelnud valede asjade eest, teised ei saa millestki aru, sest nad on juhuslikult kinni võetud. Küsimus: Kuidas olla või käituda?
„Kuristik“, novell Venemaa kodusõjast ehk sõjast punaste ja valgete vahel. Lugu valgete armeest Eestis, kes integreerusid. Kuristik tähendab oktoobripööret.
1928 avaldas „Toomas Nipernaadi “, mida hakati kohe tõlkima ja mis tõi Gailitile palju kuulsust . Tegu oli esimese pitoreskse ehk kelmiromaaniga Eesti kirjanduses.
1935 kirjutab vabadussõja-ainelise romaani „ Isade maa“. Lugu on keskkoolipoistest koosnevast kompaniist. Romaanis on palju kriitikat sõja argipäevas oleva liigse huumori vastu.
1938 romaan „Karge meri“, mis on lugu Eesti väikesaare elust. Saareks on Ruhnu. Lugu kogukonnast ja tugevatest naistest ning sellest, mis juhtub seal võõraga.
1941 avaldas „Ekke Moori “, mis on sarnane Nipernaadile. See on lugu inimese suurekskasvamisest. Ekke Moor oli keelatud raamat.
Kolmas periood oli 1944 – 1960 ehk Rootsi minekust Gailiti surmani. Tehti palju teoste kordustrükke, kuid mitte näitekirjandust, sest puudus Eesti publik . 1951 avaldas „Üle rahutu vee“, mis oli väga gailitlik teos. See räägib ühest seltskonnast, kes põgeneb Eestist ning nende eludest. On palju erinevaid inimesi – aus kalur , politseinik , ärimees. Aastatel 1951 – 1959 avaldas viimased teosed, kolmeosalise proosa „Kas mäletad, mu arm“. Need on mälestused ja lood Eestist, kus näiteks 9 meest on Põhja-Rootsis puid langetamas ja räägivad oma mälestusi.
Pilet 2: „Ekke Moori“ või „Toomas Nipernaadi“ analüüs
„Toomas Nipernaadi“
Žanr: Romaan novellides – koosneb seitsmest novellist. Tegu on pitoreskse ehk kelmiromaaniga ja vagabondromaaniga.
Aeg, koht: 1900 alguses Lõuna-Eestis
Pea- ja tähtsamad kõrvaltegelased: Tähtsaim oli Toomas Nipernaadi. Ta oli pikk kõhn mees, umbes 40-des aastates. Oli rändurihingega kirjanik, kes sai rännakutest inspiratsiooni kirjutamiseks. Luiskas, aga ei valetanud. Armastas naisi. Mänguline. Räägib asjadest, mida ei ole, aga ei meeldi, kui keegi teine sama teeb. Kui tuleb otsustav hetk, siis lahkub . Toob inimesi rutiinist välja, aga võib-olla ka rikub nende elu. Räägib lugusid, sest naised armastavad kõrvadega. Nipernaadi on hingelt suur inimene. Ka Nipernaadile ei olnud nii palju julgust, et oma elu täielikult muuta.
Kõrvaltegelastest kõik naised armuvad Nipernaadisse, aga Anne-Mari ei armu .
Lühidalt süžee: Nipernaadi rändab varakevadest hilissügiseni. Ta kohtab palju naisi, kellele ta luuletab ja lauiskab, naised armuvad temasse. Nipernaadi lahkub alati otsustaval hetkel, kuid tema lahkudes on naised jälle inimväärses elus, kuigi lahkumine murrab alati ka naiste südame. Lõpuks tuleb Nipernaadi enda naine talle järele ja viib mehe koju tagasi.
Sõnum: Lõpuks jõuad ikka koju. Elu ei tohiks võtta nii tõsiselt.
Probleemid: Kuninganna otsimine. Rutiin . Naiste ja vaest elu. Ilu märkamine ja mittemärkamine. Armastuse otsimine.
Pilet 3: Marie Underi elu ja looming, paari luuletuse analüüs
Marie Under elas aastatel 1883 – 1980. Tema põline kodu asus Hiiumaal. Isa oli koolmeister, Marie oli pere teine laps. Varsti koliti Tallinna, kus Under läks 4-aastasena saksa väikelaste kooli. Selle tõttu ei osanud ta varsti enam eesti keelt.
1901, kui Under oli 18, sai kool läbi ning ta läks tööle „ Teataja “ toimetusse. Samas töötas ka Vilde , kellesse Under lootusetult armus . Kui Vilde luges Underi saksakeelseid luuletusi, arvas ta, et naine peaks hakkama eesti keelt õppima.
1902 abiellus Under raamatupidaja Karl Hackeriga, neid sidus omavahel Hiiumaa . Kahekesi kolisid nad Moskvasse, kus mees sai tööd majandusülemana. Venemaal sündisid ka kaks tütart, kuid abielu katkeb 1917. 1924 abiellus ta uuesti luuletaja Artur Adsoniga.
Esimese luuletuse, mis oli saksa keeles, kirjutas Under siis, kui ta oli 13. 1904 (oli 21) sai ajalehte „ Postimees “ trükki esimene luuletus , trükki aitas selle Ants Laikmaa. Under kasutas pseudonüümi Mutti. Oma nime all ilmusid esimesed Noor-Eesti albumis 1905. Noor-Eesti kaudu tutvus ta mitmete kirjanikega nagu Suits ja Tuglas .
Esimene loominguperiood oli 1904 – 1919. Ilmus käsikirjaline luulekogu Maia Maarjamaa nime all. 1917 Siuruga esikkogu „Sonetid“. 1918 ilmus kaks kogu - „Sinine puri“ ja „Eelõitseng“. Iseloomulik oli joobumuslik elurõõm, eluõnn. Luuletused olid helgetes värvides, oluline oli nende värvide ja rütmide elamuse kirjeldamine. Armastuse kujutamisel kasutas aastaaegu. Lüüriline tegelane oli valges kleidis nagu pulmaline, ääretult rõõmus.
Sonett tuleb itaaliakeelsest sõnast sonare ehk helisema. Kirjandusse tõi soneti mõiste Petrarca . Skeem on abba abba cdc dcd (kaks katrääni ja kaks tertsetti). Igas reas 11 silpi , kokku 14 x 11 = 154 silpi. Heas sonetis on lõpus puänt. Shakespeare 'i sonett on kolm katrääni ja üks kaherealine .
1919 – 1920 muudavad Siurulased oma tõekspidamisi. Nendeni jõuab tõdemus, et inimene ei saa asetada end väljaspoole aega. Underi luulesse ilmub sõjateema.
Teine periood on murrangu ajajärk, 1919 - 1923. Üks sõda on just lõppenud, vabadussõda veel käib. Siuru hakkab lagunema . Ärgatakse, hakatakse tähele panema , siis minnakse laiali. Under tõlgib saksa luuletajaid. 1920 ilmub tõlkekogu „Valik saksa uuemast lüürikast“. 1921 teeb esimese välisreisi Saksamaale, kus parajasti on juhtiv stiil ekspressionism . Palju oli sõjavastasust, sest Saksamaa oli sõja just kaotanud. Palju oli ka sõjasante – Under oli aga elanud turvalist elu. Saksamaal nähtu läks talle väga hinge.
1920 luulekogu „ Verivalla “. Oli kõlbeline puhastumine, kirjutatud enne sõjasantide nägemist. Peateemad süü- ja leinatunne. Palju vabadussõja- temaatikat .
1923 „Pärisosa“. Nüüd oli ta sõjasante juba näinud. Tunne on õõv ja õud. Sõjaaegse Berliini pildid. Luuletused „Sõjapime“, „Tänaval“. Pärisosa ehk kuidas peab elama. Luule muutub filosoofiliseks.
Samal ajal tõlkis Maeterlincki ja Baudelaire 'i, tutvus Dostojevskiga.
1924 kolis Tallinnast Keila -Joale.
1925 Tallinna elanik .
1933 vabaneb maja Nõmmel.
Underi puhkekohtadeks oli Pühajärve ümbrus, ka Hiiumaa ( Kassari ). Populaarsed sihtkohad Toila, Narva-Jõesuu, ka Pärnu. Tegeles keeleõppega Wiedemanni sõnaraamatu abil (eest-saksa sõnaraamat), luges Kreutzwaldi „Ennemuistseid jutte “.
Kõrgperiood oli 1923 – 1935.
Luulekogud „Hääl varjus “, „Rõõm ühest ilusast päevast“, „Õnnevarjutus“ - ballaadid , „ Lageda taeva all“, „Kivi südamel“.
Underi ballaadidel on jutustav sisu. Aluseks on Piibel, ajalugu, muistendid. „Õnnevarjutuses“ on 12 ballaadi.
1927 „Hääl varjus“ ja 1928 „Rõõm ühest ilusast päevast“ sisaldasid eelnava viie aasta loomingut. Teemad: surma paratamatus , sotsiaalne viletsus , üksindus, kodutus, unustatus. Seal on visandid suurlinnast, nagu Pariisist. Luuletus „Kontvõõras“ - sisendusjõuline mõte, ängi ja mure kirjeldus. Kirjutab sõna Elu suure tähega, selle sümbol on punane pihlakapuu. Palju loodusluulet, eriti kogus „Rõõm ühest ilusast päevast“.
1930 „Lageda taeva all“. Suures osas filosoofiline mõtteluule.
„Kivi südamelt“ jätkab filosoofiliste teemadega. Arutlus inimelu väärtuste üle – olema ja omama teemad, silmakirjalikkus, ükskõiksus. Inimeseks saamine ja olemine on seotud kunsti mõistmisega. Inimene on kaduv , aga mälestuste kaudu igavene .
1935 – 1980
Mured seotud ema surmaga. Jätkab tõlketööga – H. Ibsen „ Peer Gynt“. Valmib maja Nõmmel, tunneb huvi idamaade filosoofia vastu, eriti vägivallatuse teooria vastu. Tõlgib Lermontovi luulet.
Viimane kodumaal ilmununud kogu ilmus 1942. Teemad kodumaa ja surm. Luuletus „Jõulutervitus 1941“ - küüditamisest.
1944 septembris lahkus Under perekonnaga Eestist. Elas elu lõpuni Stockholmis. Läks Rootsi, sest Soome ei saanud minna, aga Rootsi oli Eesti lähedal. Under töötas teatrimuuseumi arhiivis . Luuletustes kodumaaigatsus, tihti Tartu või Hiiumaa, inimelu ja riikide kaduvuse teema.
1954 „Sädemed tuhas“
1963 „Ääremail“
Ilmusid ka kogutud teosed, uustrükid.
Under suri 25. september 1980. Maetud Stockholmi metsakalmistule, matustel kõlas tema soovil Beethoveni „Ood rõõmule“.
Pilet 4: Vabalt valitud teose analüüs
Pilet 5: Gustav Suitsu elu ja looming, kahe luuletuse lähivaatlus
Gustav Suits – sündis 1883, Tartumaal Võnnu külas, koolmeistri peres. Oli juba väikesest peast innukas õppija. Käis venekeelses koolis, sest oli venestamisaeg . Oskas palju keeli. Esimene luuletus ilmus 1899, kui oli 16 aastane. Heideti mõneks ajaks koolist välja, sest korraldas Lydia Koidula mälestusõhtuometi lõpetas kooli kuldmedaliga. Õppis mõne aja Tartu ülikoolis, kuid läks Soome. Tegeles seal soome kirjanduse ja rahvaluulega.
Soomes ilmus debüütkogu „Elu tuli“. Esimestes luuletustes oli ta jõulise stiiliga. Teemadeks noorus, aatelisus, muutused („Lõpp ja algus“, „Noored Sepad “) ja ka romantika, armastus („Oma saar“).Tegeles ka Noor-Eesti rühmitusega. Kuna ta Eestis sobiliku tööd ei leidnud, siis töötas ta mitmetel ametipostidel Soomes edasi. 1911, 28 aastasena, abiellus soomlannaga (Aino).
1913 ilmub temalt teine luulekogu „ Tuulemaa “. Stiil on mõtlikum, sissepoole vaatav, revolutsioonis pettunud , ängistav („Laul Eestist“, „Sügise laul“). Abielu tõttu leiab sealt ka armastusluulet („Valge käsi“, „ Maikellukesed “). Ema mälestuseks kirjutas ta luuletuse „Kerkokell“. „Värisevate haabade all“.
Luulekogu „Kõik on kokku unenägu“ (1922). Tegu oli suhteliselt autobiograafilise koguga. Oli tsükliteks jaotatud. I 1913 – 1914: „ Rohtaed “, luuletused seotud Soome ja armastusega, põhjamaine loodus ja karge armastus. II 1914 – 1917 „Maailma vari“ - värss-reisikirjad, Pariisi teekonna muljed, sõjaeelne Saksamaa, Pariisi kirjeldused. Teises tsüklis oli palju sõjavastast luulet. III tsükkel 19187 – 1922 „Rängast ringist “. Autor on pääsenud, on usk uude ellu. Teemad on lootus ja üleskutsumine.
Esineb humanistlikku kui ka sõjatemaatikat. Teemaks on revolutsioon ja Vabadussõda. Ühelt poolt ta tervitas vabariiki, kui nägi ka selle pahupooli. Talle on omaseks pühendusluuletused. Oma julguse ja selgusega pälvis ta noorte poolehoiu. 1914 saab stippi, et minna Prantsusmaale õppima. Sõja puhkemise tõttu ta jääb Soome. Lühemat aega oli tegev poliitikas. 1921 asub ta tööle eestikeelses Tartu ülikoolis, kus ta sai professoriks. Suits oli väga hoolas õppejõud. Kirjandusteadlane . Tema käe all õppis esimene põlvkond kirjandusteadlasi. Ülikoolis töötamise ajal jäi looming tagasihoidlikuks , need olid põhiliselt looduskirjeldused. 1940 jäi ta küll ametisse, kuid 1944 lahkus siiski Rootsi. Seal avaldas ta emigratsioonikogu „Tuli ja tuul“. Mälestus ja igatsus – luules meenutab nooruspõlve Tartut ja sealset helgust. Pilkab nõukogude võimu, kujutab kodumaa kaotuse traagikat, pagulaseks olemist. Teemaks sõjaaeg ja võimu vahetumine . Seal koostas ta Eesti kirjanduslugu . Suri 1956. Suits oli oma loomingu suhtes väga nõudlik, seega ei ole seda kuigi palju.
Pilet 6: Ivan Bunini elu ja looming
Ivan Bunin elas 1870 – 1953. Ta on päritolult aadlik, aga suguvõsa oli Poolast. Palju vanemaid vendi, üks noorem õde. Kooku oli 9 last, elama jäi 4. Sai vastavalt seisusele hea hariduse. Oli ka väga musikaalne ning kunstiandega, soovis saada hoopis kunstnikuks . 11. aastaselt läks gümnaasiumi, aga jättis selle pooleli . Teda õpetas kodus hoopis vanem vend, kes annab talle kõigis ainetes mitmekülgse hariduse. Gümnaasiumieksamid sooritab Bunin eksternina.
Alguses asus elama Ukrainasse, Harkovisse, kus ta töötas ajalehetoimetuses. 1891 avaldas ajalehe kaudu esimese luulekogu. Peagi käis esimest korda Peterburis. 1895 (25 aastat) tutvus Moskvas Tšehhoviga, sellest sai alguse sügav sõprus.
1897 esimene jutustustekogu „Maailma äärel“.
1897 II luulekogu „Lageda taeva all“.
Abiellub, kuid suhe jookseb varsti karile. Tegeleb tõlkimisega inglise ja prantsuse keelest. Elab Peterburis ja Moskvas, kus abiellub jälle. Reisib Euroopas ja Aafrikas, kirjutab luulet ja proosat. 1909, kui oli 39, saab temast Teaduste Akadeemia audoktor.
1917 toimub Oktoobripööre, Bunin põgeneb abikaasaga. Lähevad koos Odessasse, kuhu on läinud palju haritlasi.
1920 läheb lõplikult Venemaalt ära ning kolib Prantsusmaale. Seal trükitakse kogutud teoste kordused. 1930 avaldab „Arsenjevi elu“, mis on autobiograafiline teos. 1933 sai selle eest Nobeli preemia.
Vaheldumisi elas Pariisis ja oma maalossis. 1937 „Mälestused Lev Tolstoist“. 1938 külastas Leedut, Lätit ja Eestit, samal ajal tegi algust novellide kirjutamisega, mille hiljem kogus kokku raamatuks „Hämarad alleed“. Ta ei soovinud ise Ameerikasse minna, kuid saatis sinna „Hämarate alleede“ teise osa, mis anti välja talle honorari maksmata .
Elu lõpus kirjutas veel mälestusraamatu. Suri 8. novembril 1953, maetud Pariisi.
Proosas oli tihe armastusteema. Varasemas loomingus väga armastusest ei kirjutanud, aga Venemaalt lahkumisest saati oli see põhiteema. Bunini hea sõber oli Maupassant . Armastus olevat kui nakkushaigus , millest ei ole pääsu, kuid enamasti on armastus hukule määratud. Tihti oli meeleline armastus. Erootiline toon ei ole labane . Enamiku novellide tegevus toimus Venemaal.
„Hämarad alleed“ - novell. Aadlik ja teenijatüdruk, kes kohtuvad pärast 30 aastat. Mees on abiellunud, kuid naine pettis teda, ühine poeg on pettumus. Mis oleks siis, kui... .
Teos „Küla“. Sotsiaalkriitiline teos, mis on väga realistlikult kirjutatud. Lugu traagilistest sündmustest ühes külas.
Pilet 7: Henrik Visnapuu elu ja looming, kahe luuletuse lähivaatlus
Henrik Visnapuu elas aastatel 1890 – 1951. Ta sündis Helme kihelkonnas, mis asub Tartumaa ja Viljandimaa piiril . Vana kalendri järgi oli sünnikuupäev 21. detsember, mis on musta tooma päev. Tema looming oli mõjutatud sünniajast. Visnapuu vanemad olid suhteliselt vaesed, rännati Lõuna-Eestis ja otsiti töö- ja elukohta, mille tõttu Visnapuu koole vahetas. Peres oli 9 last, kellest ellu jäid viis.
Visnapuu õppis Saadjärve koolis pedagoogikat, aga talle ei meeldinud õpetada. 1907, kui oli 16, sai algkooliõpetaja kutse ning õpetas Tartumaal, kuid see ei sobinud talle. 1912 läks Visnapuu Tartusse , kus päeval andis tütarlastegümnaasiumis tunde, õhtuti käis ise koolis. 1916 (25-aastane) lõpetas Visnapuu gümnaasiumi. Ta ei satu Noor-Eestisse ja Siurut veel ei ole. Visnapuu tundis huvi vene kultuuri vastu ja futurismis vastu, mis oli šokeeriv.
Ta koostas kaks kogumikku. Esimene kandis pealkirja „Moment esimene“ ja ilmus 1913 (22-aastasena). Selle kogumikuga sai ta tähelepanu, mida ta soovis. Teien kogumik ilmus 1914 „Roheline moment“, see oli roheliste lehtedega. Seal ilmus ka piltluuletus „Vaarao tütar“. Visnapuu oli kirjas Tartu Ülikoolis, aga seal ta eriti ei käinud.
„Teataja“ leht Tallinnas otsis 1917 endale toimetajat. Visnapuu kandideeris ja ka sai selle koha, sellest algas tema Tallinna-periood. Tallinna perioodi ajal oli alustavas Siurus ning kohtus oma sõbra August Gailitiga. Siuru sobis Visnapuule hästi – teemad eneseotsing, õnnenauding, maailmavalu, armastus, looduspildid.
1918 kohtub Visnapuu naisega, kelle nimi on Hilde Elfride Franzdorf, kuid keda Visnapuu hüüab Ingiks. Ta pühendab naisele palju luuletusi ning ka abiellub temaga 1922.
1917 ilmub luulekogu „ Amores “
1918 ilmub luulekogu „ Jumalaga , Ene!“ - lahkumine Siurust ja minek vabadussõtta. Hiljem on Visnapuu väga oluline isamaaluule kirjutaja. Sõja ajal 1919 – 1920 hindas oma vaated ümber, enne oli Eestile pigem veidi vastu.
1920 „Tulihari“. See on ajalaulude kogu. Teised teemad: inimene ja rahvas, inimene ja rahvuslus, ühiskond. Avaluulest sooviti teha hümni - „Kodumaa laul“.
1920 „Hõbedased kuljused“, selles tsükkel „Kõnelused Issandaga“.
1920 luulekogu „Käokorvik“, selles tsükkel „10 kirja Inglile“
Kirjanikuna oli Visnapuu aktiivne eelkõige vabariigi ajal. Ta reisib palju, olles kirjas nii Berliini ülikoolis kui külastades Nõukogude Venemaad. Visnapuud huvitab idamaade religioon , Eesti folkloor . Kirjutab Kalevipojast.
1921 esseedekogumik „Vanad ja vastsed poeedid“.
1920-de teine pool toimub rahunemine.
1925 ilmub „Ränikivi“
1927 ilmub „Maarjamaa laulud“
1929 ilmub „Puuslikud“
1931 ilmub „Tuulesõel“. Tuulesõel on vahend tuule suuna muutmiseks. Üldse on loomingus palju tuulemotiivi. Endiselt, nagu eelnevateski kogudes, on oluline teema isamaa ja rahva saatus. Visnapuu meelest peaks eestlased end Euroopasse võitlema.
Luulekogu „Päike ja jõgi“, loodus- ja armastusluule.
1928 surevad järjest Visnapuu ema ja isa, jättes talle talukoha Luunja lähedal, Tartumaal. Visnapuu lähebki talu pidama , kuid see ei õnnestu.
1930-de keskel on ta jälle Tallinnas, kus teeb ajakirja „ Varamu “. Pakutakse tööd valitsusametnikuna informatsiooni- ja propagandatalituses.
1934 valikkogu „Üle kodumäe“, milles on loodusluule.
1940-de aastate algus (1940 - 1942) on Visnapuule kurb. Seal vahel sureb ta äi, kaotab kodumaa. 1941 küüditatakse kasutütar ja tolle 4-aastane laps Siberisse. 1942 sureb Ing tuberkuloosi, millest Visnapuu üle ei saagi. Sõja ajal reisib ringi.
1942 kogumik „Tuule ema“, milles on poeemid ja ballaadid.
1944 on ta viimase hetkeni Tallinnas. 22. september Tallinn vallutatakse, samal päeval lahkub Visnapuu Tallinnast Lihulasse, sealt Saaremaale ning edasi Saksamaale. Ta oli põgenikelaagris, kus on palju eestlasi, nii ollakse üksteisele toeks .
1946 „ Tuuline teekond “, mis on valikkogu.
1946 ka „Esivanemate hauad“, milles on uuem luule.
1947 „Ad astra “, teemadeks poliitika, surm ja armastus.
1947 „ Periheel . Ingli raamat“. Periheel on päikese lähim kaugus maale. Kogus leinaluule ja igatsusluule.
1948 „Mare Balticum“, uuem sõjajärgne luule.
9. oktoober 1949 jõuab USA-sse. Ta on üksildane ja ei kohane, on eluline ja loominguline kriis. 1950 peab 60-dat juubelit. 3. aprill 1951 sureb New Yorgis ., kus tuhastati. Surmast teatati tema enda soovil alles kaks nädalat hiljem. Visnapuu põrm on endiselt seal.
Visnapuu oli Eesti Wabariigi ajal üks mõttestatumaid isamaalaulikuid. Enne teda olid Koidula ja Liiv, pärast Runnel. Visnapuu juures on oluline, et räägib puuslikest – need on ebajumalad, kelle inimesed endale loovad. Peaks taastama vanad õiged väärtused, milleks on haridus , vaimsus ja usk. Käsitleb isamaateemat luule kaudu, eestlased peaks ühte hoidma, üksi eesti ei suuda. Idee Baltoskandiast – Baltimaad + Skandinaavia .
Pilet 8: 20. sajandi ajaloolised ja kultuurilised erijooned
20. sajandi olulisemaks küljeks oli rahvusluse tõus, see toimus ka Eestis.
Levitatakse edasi Darwini teooriaid , levivad töölisliikumised, kuid on ka uus nähtus – naisliikumine. Jätkub linnastumine. Levivad Nietzche ideed, näiteks üliinimese idee. Levib antisemitism ehk juudivaenulikkus, sest juutidel olid pangad , raha, teadus ja teadmised.
Kirjanduses ja kunstis oluline dekadents ehk langusmeeleolu. Euroopa on sammumas loojangusse. Levinud oli surmateema. Kunstis impressionism ehk mulje loomine. Kirjanduses sümbolism, ka futurism , ekspressionism, sürrealism, süveneb psühhoanalüüs.
1914 – 1934. I maailmasõda ning aeg sõdade vahel. Esimese maailmasõja ajal oli rünav pool entusiastlik, sõda toetati. Pärast sõda lagunesid impeeriumid – Vene tsaaririik, Osmani impeerium , Austria-Ungari, tekkisid uued rahvusriigid. Esimeses maailmasõjas kasutati ka uusi relvu – gaasirünnakutes kannatasid palju hoopis tsiviilelanikud. Hilisem oluline küsimus - miks sõda tekkis? Hinnangute andmine, kuid põhjuseid ei leitud, Remarque'i „Läänerindel muutuseta“. Sõda oli osalt ka positiivne – kasvab naiste osatähtsus, sest mehed olid sõjas. Nüüd olid lubatud lühikesed juuksed, pikad püksid, suitsetati, käidi tööl. Sõjasantide tõttu hakkas arenema sotsiaalhoolekanne .
Sõdade vahel soovisid inimesed lõõgastuda ja pidutseda. Arenesid džässmuusika ja kino. Oluliseks muutus sport ja raadio. Odavad materjalid ja liinitöö viisid masstootmiseni ja masstarbimiseni. Tekib tõeline töölisklass, sest ühiskond on vaja uuseti üles ehitada. 20.-de lõpus tabab majanduskriis , mis põhjustab Euroopas viletsust. See lubab tugevamaks muutuda natsismil ja kommunismil, areneb totalitaarne ühiskond, Hitler kaotas tööpuuduse. Arenema hakkab sõjatööstus.
II maailmasõda 1939 – 1945. 1939 – 1960: II maailmasõda ja sellele järgnev aeg.
Seekord oli sõjas palju tsiviilohvreid, eriti pommitamiste ajal. Kasutatakse aatompommi. Algab külm sõda, kaks juhtivat jõudu – USA ja NSVL . Sõda toimub vaid kolmandas maailmas, näiteks Aafrikas. Kuuba kriis. Euroopa püüab taastuda . Saksamaa jagatakse kaheks, tasakaalu hoidmiseks moodustub Euroopa Liit. Ida on Nõukogude mõjusfääris, sellest kaotab majandus, kirjandus, kunst . Tsenseerimine, sotsialistlik realism. Läänes eksistentsialism ja absurd.
Head arengud. Televisioon . Populaarsus jälle raadiol. Ilmuvad värvifilmid, laiekraankino. Tarbimine ja meelelahutus nagu pärast esimest maailmasõdagi. Mõiste „Lääne heaoluühiskond“. Muusikas tuleb rock'n'roll.
1960 – tänapäev. Orienteerutakse tarbimisele. Noorteliikumised , 1960 populaarsed hipid, mäss vanemate vastu (nn vanad vs noored). Vietnami sõda. Populaarsust koguvad alternatiivsed eluviisid , idamaade filosoofia, keskkonnaprobleemide teadvustamine . 1968 – Pariisis mäss. Muusikas The Beatles , rock, muusika uueneb pidevalt. Popkunst, popkultuur .
Kunstis ja kirjanduses keskendutakse inimese olemusele. Feminism muutub intelligentsemaks ja poliitiliselt aktiivsemaks. Samas toimub võitlus rassismi vastu – Martin Luther King . 1968 Praha kevad, tšehhide üritus vabaks saada, kuid Nõukogude tankid vallutavad Praha ja üritus suruti maha.
1970-tel ilmuvad hipide asemel yuppied ehk pintsaklipslased . Neile vastandub uus liikumine – punk. Lõppeb hipide vaba armastus, sest levib AIDS. Maailm muutub sallivamaks.
1980-90-dad laguneb NSVL, tekib globaliseerumine mis nüüdseks on lõppenud. Tekib internet ja sellega seonduv kultuur.
Pilet 9: Mäe Andese ja Oru Pearu võrdlus
Pealtnäha keskendub teos Oru Pearu ja Mäe Andrese vahelisele väiksele naabrimeeste sõjale, sisse segades peretülisi ja muud. Kui rääkida osapooltest, siis nad loovad väga hea kontrasti. Andres on töökas, tõsine ja introvertne, mis vaatamata kriiskavale positiivsusele on ta suurim nõrkus – ta koormab üle mõlemad oma naised, võttes neilt naerva ja kergemeelse eluvaate. Andres isegi oma tegutsemise kaudu valmistab ette Jussi , Andrese truu sulase, enesetapu, sest Andrese esimese naise surma tõttu peab Jussi naine, ehk siis Mari, veetma terve oma ajast Andrese laste eest hoolt kandes , jättes Jussi liiga üksikuks. Andres on oma töösse nii psühhopaatiliselt pühendunud, et ta alles märkab kuidas ta Krõõta armastas ja mida halba ta oli talle teinud peale ta surma. Krõõt ise oli kõiges selles väga positiivne tegelane – isegi Oru Pearu kiitis teda, sama mees kes oma naist, keda ta pidevalt “lambasihvriks” nimetas, peksis. Jõudeski nüüd Oru Pearuni on aeg välja tuua kontrasti teine ots – Pearu on vingerpussi, ehk “rehnutit mängiv” pool Vargamäel. Ta proovib oma naabriga rammu, lõhub aedu ja ujutab üle Andrese maad. Pearul on võimalik olla kergemeelsem just seetõttu, et tema isa oli kõik suure töö ta põllumaal ära teinud, jättes ainult rutiinse kergtöö Pearu põlvkonna hooleks. Pearu näitas ka oma armastust enda pere vastu välja rohkem kui Andres, vaatamata Pearu vägivaldsusele. Andres oskab naabrimehe krutskitele samaga vastata, kuid peab tähtsamaks siiski ausust. Oru Pearu on seevastu kaval, salalik ning samuti visa hingega mees. Rammult jääb ta Andresele alla.
Andres: Ei käinud nii tihti kõrtsis joomas kui Pearu. Soovis lastele paremat tulevikku, rabades võimalikult palju tööd. Suutis andestada. Polnud nii kiuslik. Sai sulastega küllalt hästi läbi. Sundis Krõõta palju tööd tegema, kui tegelikult hoolis temast väga. Otsis tõde piiblist.
Pearu: Ei võtnud elu nii tõsiselt. Ei sundinud oma lapsi rasket tööd tegema. Kodus oli rõõmsam elu kui Eesperes. Kuigi pidevalt tülitses oli ka üsna leplik . Tülitses sulastega. Tihti jõi liialt palju kõrtsis, pärast laamendas kodus. Sõimas oma naist pidevalt, vahel ka peksis
Pilet 10: Anton Hansen Tammsaare elu ja varasem looming
Kodanikunimi oli Anton Hansen, Tammsaare tuli talukoha nimest. Elas 1878 – 1940.
Sündis Järvamaal Albu vallas Põhja-Tammsaare talus. Isa-ema olid pärit Viljandimaalt – mulgid olid rikkamad ja haritumad kui ülejäänud eesti, aga seal olid selle tõttu ka talud kallimad. Selle tõttu koliti Järvamaale, mis on soine ala. Tammsaare oli oma pere neljas poeg, isa oli väga range. Lõunatalus elas Jakob Sikenbreg, kellest sai Pearu prototüüp.
1888 läks Tammsaare kooli, ta oli siis 10. Lastel ei olnud jalanõusid, selle tõttu minek viibis. Käis külakoolis, siis Väike-Maarja kihelkonnakoolis. 1898 , kui oli 20, läks gümnaasiumi – Treffnerisse. Tegu oli venekeelse kooliga, seal oli õppureid üle Venemaa. Tamsaare tegi raha saamiseks tööd – äratas inimesi, küttis ahje. Paljud õppejõud olid ülikoolist. 1903 tegi Narva gümnaasiumis lõpueksami, sest Treffneris ei saanud. Samal ajal töötas „Teataja“ toimetuses ajakirjanikuna.
1905 – 1907 toimus Venemaal revolutsioon. Tammsaare mõistis seda hukka. 1907 läks Tartu Ülikooli õigusteadust õppima, olles ise 29. Kõrvale võttis psühholoogiat, ajalugu, filosoofiat ja matemaatikat. Õppis prantsuse ja inglise keelt, oskas juba vene ja saksa keelt. Tõlkis Dostojevskit, Wilde 't. Ülikoolis tutvus Noor- Eestiga , kelle väljaannetes ilmusid Tammsaare üliõpilasnovellid.
1911 Tammsaare haigestus, jäi tuberkuloosi. Ei tohtinud selle tõttu teha vaimset ega füüsilist tööd. Võttis end kõigest priiks ja läks Koitjärvele, Aegviidu lähedale, kus ta vend oli metsavaht . Seal tutvus Piibliga, tegi tõlketööd, kirjutas jutustusi ja novelle . Arstid soovitasid kliimamuutust, nii sõitis Šotsi. Oli seal terve eesta, reisis Kaukaasias ja käis eesti külades.
1913 halvenes tervis jälle, tehti maohaavade tõttu operatsioon .
I maailmasõja ajal jälle Koitjärvel, kus õppis selgeks soome ja rootsi keele.
1918 kohtus Käthe Veltmaniga. Naine pani lehte kuulutuse, et tema ja Tammsaare kihlusid, mille peale nad tõesti abiellusid.
Esimene loominguperiood. Teemaks oli külateemalised jutustused. Palju oli alateadlikku käitumist, huumorit , lüürikat. Tihti oli elutark sõnaaher mees ja käbe jutukas naine, nagu „Tõe ja õiguse“ Sauna-Madis. Palju vanade ja noorte vastuolu, pettumusmotiivi. Vanad ise ei suuda, aga ei lase ka noortel tegutseda.
Teine loominguperiood. Oli juba ülikoolis. Üliõpilasnovellid – tegevus oli nüüd linnas. Noored hinged . Naiste emantsipatsioon – iseseisev ja haritud naine. Jutustused „Kärbes“, „Varjundid“. Kirjutas haigetest inimestest. Kunstmuinasjutud ja miniatuurid, 1915 kogumik „Poiss ja liblik“. Mõistukõnelisus, piibliainelisus. Publitsistikast kogu „Sõjamõtted“ 1919.
Pilet 11: Anton Hansen Tammsaare loomingu kõrgperiood
Kõrgperiood algas tragöödiaga „ Juudit “ 1921. Edasi tulid romaan „Kõrboja peremees “ 1922, novellikogu „Pöialpoiss“ 1923 ja esseekogu „Sic transit “ 1924.
Linnakest nimega Petuulia piiratakse. Juudit pakub, et läheb Olovernese juurde. Piiblis võtab Olovernes Juuditi vastu ja nii saab Juudit ta pea maha raiuda, olles rahva kangelane. Tammsaare Juudit põlatakse ära. Ka lasi Tammsaare Juudit oma mehe tappa, sest too on impotent – Juudit oli neitsi. Olovernes põlgab Juuditit, sest too teeb vea.
„Kõrboja peremees“. Lõpuks saab peremeheks Sauna- Eevi laps, sest orjad ei saa vabas maailmas peremehena elada. Külaaineline, kuid selles on ka psühholoogiat. Väliselt armastusromaan . Probleemiks oli armastus – kaks naist armastavad Villut , Villu armastab Annat, kuid ei usu, et ta talule peremeheks sobiks. Vanad vs noored.
„Pöialpoiss“. Sõjaväeosa I maailmasõja ajal, peatuvad Ukraina mõisas, kus on imelik õhk. Ohvitseril on suur koer, kes teda valvab. Koer kikitab öösel kõrvu, ohvitser kuuleb samme , aga liigutada ei saa. Koer uriseb. Tuleb pöialpoiss, tal on habemenuga kaasas, teritab seda. Ronib jalutsisse ja sealt hakkab mööda ohvitseri edasi kõndima. Koer neelab pöialpoisi alla, ikka veel teritamishääl. Mees saab tõusta, pöialpoiss lõikab end koerast välja ja lahkub.
Tammsaare isiklik elu on rahulik. Elab Haapsalus ja Võsul, eraklikkuse tingis tema naine. On filosoofiahuvi . Veendus, et mõistusepärasus ei juhi inimest. Taunis võõra kultuuri mehaanilist ülevõtmist, ülistas tööd,. Tegelasi ja tegevust viib edasi süütunne. Inimesed liigitatud matsideks ja vurledeks. Vurle on tarbija ehk see, kes ei loo. Mats on see, kes on kõige ehtsam. Tähtsaim on esimese põlvkonna haritlane – need, kelle vanemad ja haridus on linnas. Tähtsad on väärtused, mida peaks minevikust otsima, nagu pere, tervis, haridus, ausus, julgus, hoolivus , inimesed kannatavad.
„Tõde ja õigus“ on epopöa, viieköiteline. I 1926, II 1929, III 1931, IV 1932, V 1933.
1933 on Euroopas võimul Hitler, Pätsi vaikiv ajastu ja tsenseerimine.
1934 „Elu ja armastus“ - psühholoogiline armastusromaan. Lugu Ruudolfist ja Irmast. Suur armastus ja selle purunemine
1935 „Ma armastasin sakslast “ - psühholoogiline armastusromaan. Lugu eesti rahva rahvuslikust alaväärsusest. Päevikuvormis.
1936 „Kuningal on külm“, teine näidend elus. Pilav allegooriline näidend. Vanad vs noored, valeväärtused, lihtsameelsus .
1938 „Hiina ja hiinlane“
1939 „Põrgupõhja uus vanapagan “ - Iiobi lugu Piiblist, Kuradi ja Jumala kihlvedu.
Pilet 12: Anton Hansen Tammsaare „Juuditi“ lähivaatlus
Mõjutused Piiblist, põhiloona. Lisaks saksa kirjaniku Hebbeli näidend „Juudit“, kust on pärit motiiv . Oscar Wilde „ Salome “.
Tammsaare tegi uue tegelase Nimetu .
Tammsaare Juudit erineb Piibli Juuditist, ta ei ole kangelane, vaid on armastav naine. Kas ta on kangelanna või süüdlane? Liikumapanev tegur on süütunne, ta on juba kurjategija , sest tappis oma mehe.
Žanr: Tragöödia neljas vaatuses.
Ainestik: Piibli Juuditi lugu. Saksa kirjanik F. Hebbeli näidendi motiiv. O. Wilde „Salome“
Tegevuskoht: Iisrael, Petuulia linn ja selle ümbrus kuningas Nebukadnetsari piiramise ajal.
Peategelased: Juudit. Ilus noor rikas lesk . Manipuleeriv ja egoistlik , ennast täis. Armastas tugevaid mehi. Lastetu ja ürgnaiselik.
Kõrvaltegelasi:
Nimetu: Vang Olovernese juures. Hea loll .
Siimeon : Vana tark mees, vaikne nõuandja.
Probleemid: Süütunne. Mõistmine ja hoolivus. Armastuse otsimine. Tühjus elus. Meeste ja naiste maailm. Vastamata armastus. Ürgnaiselikkus. Inimeste suhted. Kangelaslikkus vs kuritegelikkus.
Lühidalt sisu: Nebukadnetsari väejuht Olovernes piirab Petuulia linna. Juudit läheb vastaste laagrisse. Juudit võtaks Olovernese, aga mees põlgab ta ära. Juudit ässitab Nimetut, kuid too tapab end. Meeleheitest tapab Juudit Olovernese, lõikab pea maha ja läheb tagasi Petuuliasse. Seal tunnistab üles oma mehe Manasse tapmise , ei nõustu Osiase ettepanekuga tema naiseks saada. Osais tapab end, et Juuditit päästa.
Sõnum: Kus lõppeb kangelaslikkus ja algab kuritegelikkus? Üksteisest möödarääkimine.
Tsitaat: Siimeon: „/.../ Paneb torm pahaks, kui teda sõimatakse, või muudab voolav vesi käiku, kui teda pilgatakse? Jätab rohi tärkamise needmise pärast või vaikib laulev linnuke meie naeru pärast? /.../“
Pilet 13: „Tõde ja õigus“, romaani osade tutvustus ja loetud osa(de) lähivaatlus
„Tõde ja õigus“ on viieköiteline epopöa. I 1926, II 1929, III 1931, IV 1932, V 1933. Tegu on pereromaaniga – ühe pere lugu. Tehtud palju dramatiseeringuid.
I ja II on küllaltki autobiograafilised. Tõsieluliselt Põhja- ja Lõuna-Tammsaare talu. II on Treffneri koolist. I on „Võitlus loodusega“, II on „Inimene ja jumal“.
III on ajalooline, tegevus revolutsiooni ajal 1900 alguses. „Inimene ja revolutsioon“.
IV on inimene ja armastus. „Inimene ja inimene“
V on kokkuvõte, mis saab tegelastest edasi. „Rahu leidmine“.
Pilet 14: Romaani „Tõde ja õigus“ I osa analüüs
Nimi Vargamäe tuleb legendist, kuidas üks mees mõisa puid varastas. Sõnum – Vargamäe varastab.
Ajalooline taust, seos autoriga, ajaloolised piirid: 1870 – 20 sajandi algus. Koht Tammsaare enda lapsepõlve talu järgi, Põhja-Tammsaare talu. Naaber Sikenberg Pearu justkui tollase naabri järgi tehtud. Küllalti autobiograafiline. Perekonnaromaan.
Probleemid: Noorte ja vanade vahelised probleemid. Võitlus loodusega. Kadedus, kiuslikkus. Armastus. Andrese tõe ja õiguse otsimine. Surm. Mees ja naine. Alkoholitarbimine. Eesti talunaise saatus. Tõe väänamine. Talude päriseksostmine.
Olulised tegelased:
Mäe Andres: Tõsine. Uskus alguses tõesse ja õigusesse, kuid see muutus romaani käigus. Peksis laste nähes Marit . Hoolimatu, tähelepanematu. Praktiline, kasu otsiv.
Pearu: Noris lõbu tõttu. Rohkem õnne. Kohtles naist halvasti. Ärples purjus peaga. Hingelisem mees kui Andres (tee sillutamine surnud Krõõdale).
Mari: Vaene. Sõnapidaja. Soovis paremat elu.
Lühike sisukokkuvõte: Andres ja Krõõt ostavad Vargamäe. Pearu on seal taluperemees. Raske töö. Krõõt sureb. Andresele Sauna-Amri, tema mees Juss tapab end. Rõõmsad on vaid lapsed. Kaklused Pearuga, käivad kohut . Mari ja Jussi lapsed surevad. Andrese ja Krõõda lapsed. Vanemate vihgavaen ei kandu lastele – Andrese tütar Liisi ja Pearu poeg Joosep, kuid Andres ei andesta . Indreku soov õppida. Lugupidamine esimese põlve haritlaste ja talumeeste vastu.
Sõnum: Töö tegemine ei tähenda veel armastust. Töö ei tohiks olla põhiline, on ka muid häid asju.
Tsitaat: „Aga mis on see inimese elu – nagu rohi vikati ees.“ - Pearu Marile.
„Kannata aga, noorik , ega armastus muidu ei tule, kui valu ei ole.“ - Saunatädi Krõõdale.
Pilet 15: Ivan Bunini nelja novelli lähivaatlus
Pilet 16: Karl Ristikivi elu ja looming
Karl Ristikivi elas 1912 – 1977. Ta on sündinud Varblas teenijatüdruku vallaslapsena. Kui ema otsis endale kohta, siis oli laps tal kaasas. Ristikivi õppis kohalikus koolis 6 klassi, hiljem läks Tallinna. 1927 – 1930 (15 – 18 aastat) oli Tallinna Kaubanduskoolis, seal oli võimalus palju lugeda ja kinos käia. 1932 (20 aastat) lõpetas kolledži humanitaarharu , samas töötas õpingute kõrvalt. 1933 – 1934 oli Haapsalus sõjaväes.
Õppimise ajal tegeles kirjandusega – kriminaalromaan „Võõrad varjud “. Samas sai tuntuks lastekirjanikuna. Kirjastus Loodus korraldaslasteraamatute konkursse, kus Ristikivi osales. „ Lendav maailm“ - I koht. „Semud“ ja „Sellid“ 1936 – I koht. „Sinine liblikas “ 1936 – II koht. Preemiarahade eest läks Tartu Ülikooli geograafiat õppima, mille 1938 lõpetas cum laude . Ülikoolis käis ka filosoofialoengutes ja astus üliõpilasseltsi Veljesto.
1938 romaan „Tuli ja Raud“, mis sai romaanikonkursil I auhinna ja tegi Ristikivi täiskasvanutele tuntuks.
1943 mobiliseeriti saksa sõjaväkke. Samal aastal pommitas Nõukogude lennuvägi Tartut – pomm kukkus Ristikivi majas läbi kolme korruse, kuid ei plahvatanud. Sealt sai alguse tema fatalism.
1944 emigreerus Rootsi, kus ta elas Stockholmis ja töötas haigekassas, et keskenduda kirjutamisele. Tegus ka eestlaste kogukonnas, oli seal väga armastatud . Ristikivi oli kindlate rutiinide inimene – reisis palju, aga puhkas alati Corfu saarel Kreekas. Halvim koht olevat Balkani riigid.
1954 koostas antropoloogia „Eesti kirjanduslugu“, kus demonstreeris oma maitset . Ta liigitas asjad kas positiivseks , negatiivseks või neutraalseks.
Positiivsed olid: Juhan Liivi luule ja proosa, Tuglase „Väike Illimar “, J. V. Jannsen kui ajakirjanik, Kitzbergi näidendid, Tammsaare, F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat, Oskar Luts, August Mälk, Kreutzwaldi „ Ennemuistsed jutud“, Vilde naljajutud ja romaanid nagu „Mäeküla piimamees “, Aino Kallas.
Negatiivsed olid: „Kalevipoeg“, Bornhöhe ajaloolised jutustused rohke vale pärast, Vilde „Külmale maale“, Tuglase novellid ja Liivi korregeerimine, Tamsaare üliõpilasnovellid, Mait Metsanurk „Ümera jõel“, August Jakobson .
Neutraalsed olid: August Gailit, Peep Vallak, Jaan Koks.
Ristikivi elu lõpp oli nukker . Surmakuupäev ei ole teada. Juuli lõpus käis ta tuttaval eestlasel Asta Lepikul külas ja ütles, et läheb Corfule. Erineval tavalisest , ei saatnud ta sealt Lepikule ühtegi kaarti, nii hakkas daam muretsema. Ristikivi korteri uks murti lahti ja kirjanik leiti sealt surnuna. Ametlik surmadaatum pandi 19. juuli 1977, sest selle päeva ajaleht oli tal laua peal.
Ristikivi alustas kirjanikuteed lasteloominguga, aga juba varsti leidis oma stiili.
Eestlaste kujunemislugu :
Tallinna triloogia . Tegevuspaik on Tallinn.
Esimene osa „Tuli ja raud“ 1938, millega sai täiskasvanutele tuntuks. Räägib töölisklassi kujunemisest Eestis, lugu noormehest, kes läheb Tallinna.
Seejärel „Õige mehe koda“, tuntud ka kui „Võõras maja“ 1940. Ärimaailmast, keskklassist ja kaupmeestest. Mees Jakob Kabarik ja tema saamine poesellist poeomanikuks läbi abielu poeomaniku tütrega. Nimi „Võõras majas“ tuleb sellest, et Kabarikku ei võeta baltisakslaste hulka. Viimaks
„Rohtaed“ 1942. Juulius Kilimit on Eesti haritlaskonnast, aga suurem osa haritlasi on maarahvas. Kilimit on samuti maalt, koolmeistri poeg. Õpib gümnaasiumis, raha selleks saab onult, aga onul ei ole rohkem raha. Kilimit tahaks kirjanikuks saada, läheb tööle ja üürib tuba. Toaomanikul Mamma Neideril on kaks tütart, aga Kilimit võtab vale õe. Teine õde saabub Peterburist ja on rase , aga Kilimiti naine ei saa lapsi. Lõpuks saab Kilimitist ladina ja kreeka keele õpetaja.
Kirjutas esimesed pagulusromaanid diloogiatena. Need räägivad Eestist. Eesti vabariik oli mandunud , haiglane – baaside lepingud , vaikiv ajastu.
„Kõik, mis kunagi oli“ 1946. Tegevus toimub 23. augustil. Peremees, kes oli kaks päeva haige, sureb haiglas . Haigust vaadatakse teiste silmade läbi. Võidupüha läbikukkumine, sest Eesti ei olnud tugev. Ristikivi usk: surmameeleolu, igavik.
„Ei juhtunud midagi“ 1947. Tegevus toimub 23. august 1939 – 16-17 juuni 1940. Motiiv – võõras majas. 16-17 juuni oli tööliste demonstratsioon Vabaduse väljakul.
Kolmandat romaani ta ei kirjutanud, sest nii lühikese aja tagant ei saa ajaloost hindavalt kirjutada.
1953 - „Hingede öö“. Pagulane vana-aasta õhtul võõras linnas, ei tunne end koduselt. Astub majja, kus on palju ruume kohtub erinevate nähtustega. Ristikivi: „Tulevik on mineviku kordus.“ Kaks osa ning nende vahel kiri, mis romaani seletab. Romaan: reisikiri inimese alateadvusse, selleks jõudmiseni tuleb mälestused läbi käia. Vahepeal on pagulasel saatja nagu Dantel põrgus. Teises osas on kohtuprotsess seitsme surmapatu üle. Seal on ka jäägitult kommunismi eitav lõik.
Edasi tuleb ajaloofilosoofiline sari.
Kroonika-triloogia. „“Põlev lipp “ 13. sajandi Saksa- Rooma riigist. „Viimane linn“ 13. sajandi Palestiinast, ristisõdade ajast. „ Surmaratsanikud “ 14. sajandi palgasõduritest Itaalias ja Väike-Aasias.
1964 „ Imede saar“. Antiutoopiline teos, toimub 1348 ehk sama aasta kui Boccaccio „Dekameron“. Katkuaeg – leav ei saa sadamasse ja läheb selle tõttu merele tagasi. Jõuab Allotria saarele, kus kõik inimesed tunduvad õnnelikud.
Biograafia-triloogia.
„Mõrsjalinik“, toimub 14. sajandi Itaalias ja Prantsusmaal. Teemaks oma kutsumuse järgimine ja unistuse teenimine .
„Rõõmu laul“ 14-15. sajand Inglismaal ja Prantsusmaal. Lugu trubaduuridest.
„Nõiduse õpilane“, lugu arstist, alkeemikust ja astroloogist 15. sajandi I poolel. Tegevus Austrias , Itaalias, Tšehhis.
„ Sigtuna väravad“ - Saaremaa mereröövlid viivad ära Sigtuna väravad. Tegevus Moskvast Hispaaniani.
Kaks ajastut – triloogia:
„Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzest“ - 20. sajandi näitlejad Londonis ja 15. sajandil sama asi Itaalias.
„Lohe hambad“. Noor pagulaskirjanik loeb isa käsikirja nii 16. sajandil Itaalias/Madalmaades kui 1949 Prantsusmaal.
„Kahekordne mäng“. I maailmasõja järgne Taani ja 17. sajandi Ungari. Kuritegu ja selle uurimine .
1972 luulekogu „Inimese teekond“. Kogu jaguneb viieks tsükliks, mille läbiv teema on elu põhiväärtused. Igatsuslik-eleegilised luuletused. Filosoofiline luule. Traagiline maailmapilt.
Pilet 17: Vabalt valitud Karl Ristikivi teose analüüs
Pilet 18: Siuru ja Noor-Eesti tegevus ja tähtsus Eesti kultuuriloos
Noor-Eesti rühmitus. Nimi sellest, et Soomes oli Noor-Soome ning Kuressaares oli Noor Eestlane ( almanahh ). Tekkis Tsaari-Venemaa riiki kuuluvas Eestis. Liikumise eesotsas oli Tartu – põhilised gümnaasiumid, ülikool. Noor-Eestiga olid eelkõige seotud gümnasistid. Näiteks oli üks organisaatoritest gümnasist Gustav Suits.
1903 oli Koidula surma-aastapäev ja Mihkel Veske , kes oli esimene eesti keeleteadlane ) surmaaastapäev.
Noor-Eestil oli kaks äärmust. Idealistid, kes soovisid keelt ja kultuuri edendada ja Praktilised, kelle huviks oli majandus.
Esikohale tõusis kirjandusharrastus, mille kaudu viidi ideid teisteni. Idealistlikest saigi Noor-Eesti, nede hulgas olid Gustav Suits, Johannes Aavik, Friedebert Tuglas, V. Ridala , Bernhart Linde.Neil oli oma põhikiri ja lõid ka kirjastuse, mis jäi. Noor-Eesti ei koosnenud vaid kirjanikest , seal olid ka noored haritlased, mäiteks arstid, advokaadid, üliõpilased. Sinna kuulus Konrad Mägi, kes oli kunstnik. Noor-Eesti abil korraldati rändavaid kunstinäitusi. Laekuriks oli A. Kitzberg , vana kirjanik, kes kaotas töö, sest asjaajamiskeeleks sai vene keel. Noor-Eestiga on seotud ka K. J. Peterspni looming taasavastamine, Peterson elas 1801 – 1822. Noor-Eesti hoolitsuse all oli haige Juhan Liiv, lisaks säilitasid nad tema loomingut. Alguses arvati, et Liiv on surnud, kuid Linde kohtus temaga Peipsi -äärseid külasid uurides ja tõi ta tagasi Tartusse, kus Liiv pandi Tartu vaimuhaiglasse. Noor-Eesti andis välja viis albumit: 1905, 1907, 1909, 1912, 1915. Kõike olulisem neist oli see, mis anti välja 1909. 1905 oli Suitsu pöördumine „Noorte püüded“. Albumitel oli palju kaastöölisi, näiteks Tammsaare, Aino Kallas (Soome naiskirjanik ), Juhan Liiv, K. J. Peterson, J. Aavik. Noor-Eestlased nimetasid oma püüdlusi uusromantismiks, neile oli eeskujuks Prantsusmaa. Tõlgiti ka Prantsuse kirjandust, muuhulgas Baudelaire'i „Kurja lilled“.Valitses veendumus , et kirjanduse peab viima kooli, selleks tõlgiti kooliõpilastele teoseid. Lisaks pidi raamatu välimus paranema: kujundus, illustratsioonid . Loodi ka raamatukogude võrk, aga pärast sõda hävitati palju raamatuid. Lisaks Prantsuse kirjandusele tõlgiti Skandinaavia kirjandust. Aavik propageeris keeleuuendusi, mida rakendas näiteks Poe'd tõlkides. Uued autorid Noor-Eesti alt olid Under, Semper ja Visnapuu. Liikmemaks oli 25 rubla , selle eest toetati kirjastust, korraldati näitusi ja loenguid. Leiti, et kirjandus peab vabanema külaainestikust, peab leidma uusi teemasid , näiteks linna. Oldi rahvusuhked, kuid kirjandus pidi olema vaba poliitilistest sundustest. Looming pidi olema isikupärane .
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit, kes oli ka selle rühmituse asutaja , Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.
1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitas August Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett " Sinises tualetis daam". Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor pilkas poetessi peenutsevat ja ilutsevat armastusluulet, kasutades teravaid isiklikke väljendeid. Sellisest pilkavast kirjutisest oleks kergemini üle saadud, kui see oleks tulnud väljastpoolt. Kuid kuna rünnati seestpoolt, siis rikuti sellega rühma distsipliini , vaimu ja hävitati ühingu olemasolu mõte. Et viga parandada, leiti vahendaja kaudu lahendus - välja astusid August Gailit ja Henrik Visnapuu ning seejärel tulid ühingusse tagasi Under ja Adson. Nii jäi rühma neli liiget - Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine kuuele liikmele - allesjäänutega liitusid August Alle ja Johannes Barbarus. Ent see ei päästnud ühingut - lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda.
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.
Pilet 19: Naiste elu kujutamine „Tões ja õiguses“
Naine oli see, kes pidi samaaegselt ja ennastohverdavalt hoolitsema järeltuleva põlve ja abikaasa eest ning tegema tööd, mis füüsiliselt selgelt üle jõu käis. Tänapäeva naise roll on võrreldes 19. sajandi algusega muutunud – talutööde hulk on väiksem, karjääri on võimalik teha üle maailma ning ka võrdõiguslikkus meeste ja naiste vahel pole enam nii suureks probleemiks, kui Tammsaare naispeategelaste ja Andrese vahel.
Krõõt, Andrese esimene naine, ei sobinud Eespere perenaiseks, ta oli raske töö jaoks liiga õbluke ning elu keset kiduraid mände, soid ja rabasid muutis ta kurvameelseks. Töö, mida tegi Andres, pidi olema jõukohane ka Krõõdale. Keegi ei küsinud, et kas naine ka tegelikult jaksab. Krõõt tundis puudust lõbusast meelest ja laulust, mis teda tüdrukupõlves isakodus saatnud olid. Vaatamata rasketele pingutustele, ei olnud naise töödel silmaga nähtavat tulemust, mida teistele ette näidata. Talunaise saatuse muutis kurvaks ka tõsiasi, et oli puudu armastusest ja halastusest. Andres nõudis kogu elu õigust, armu peale mõtles ta harva. See muutis aga peremehe silmad pimedaks ning südame kõvaks kui kivi. Arusaamine, et Krõõt vajas tegelikult rohkem armastust, tuli Andresele alles oma naise surivoodil istudes . Krõõdale võis määravaks saada ka see, et Andres ootas naiselt , et ta sünnitaks poegi, kes järeltuleva põlvena Eespere pärijateks saaksid, ent nagu saatuse kiuste sündisid Krõõdal esmalt kolm tüdrukut. Mehe pettumus oli suur ning Krõõda pisarad voolasid tihti. Kui viimaks jõudis kätte kauaoodatud poisslapse sünd, suri Krõõt. Surres oli ta suul naeratus, sest lõpuks ometi tundis ta, et saab puhata kontimurdvast tööst ja nutetud silmadega ringikäimisest.
Veel Mäe talu tüdrukuna oli Mari Krõõdale surivoodil lubanud, et on viimase surma järel lastele ema eest ning seda soovi pühaks pidades läkski ta saunast majja Andrese juurde elama. Sealjuures rikkus ta abielu ja suhet oma mehe Jussiga, mille tulemusena mees ennast üleliigsena tundma hakkas ja üles poos. Mari aga süüdistas Jussi surmas iseend ning see jäi tumeda varjuna tema ja Andrese vahele elu lõpuni kummitama. Kui enne oli Maril ikka lauluviis huulil olnud, siis nüüd pühkisid raske töö ja mure selle minema. Iga uus etapp Mari elus oli järjest kannatusterohkem. Perenaise rolliga kaasnesid mitmed kohustused – töörügamine, mehe õnne eest hoolitsemine, laste kasvatamine . Laste eest hoolitses Mari suure rõõmuga ja sageli kaitses ta neid Andrese viha eest. Tihti pidi uus perenaine kuulma etteheiteid oma mehe suust ning võrdlust kadunud Krõõdaga. Lohutust tööga täidetud päevades pakkus poeg Indrek, kellega emal oli eriline suhe, sest laps meenutas talle neid õnnelikke aegu, mis olid olnud.
Talunaise jaoks oli oluline see, et mees oleks õnnelik. Polnud mõeldav ka mitte, et naine võiks mehele kuidagi oma sõna peale suruda. Kui leidus julgust abikaasa vastu astuda või hoopis midagi varjata, saadi selle eest karistada . Karistamist ei varjatud ka laste eest, sest nemad pidid ju teadma, kuidas peres asjad käivad. Andrese sõnade järgi pidi loomi isegi paremini kohtlema kui naisi, sest loom ei suuda iseenda eest hoolitseda. Lisaks sellele, et tuli teha rasket tööd, pidid naised olema väärt abielunaised ja pereemad. Ka meestevahelise vimma vahel seismine oli nende töö. Võimsa ürgnaiseliku loomuse mahasurumine ja meestele alistumine on olnud ajaloos Eesti talunaisi iseloomustavateks teguriteks .
Tammsaare naispeategelased Krõõt ja Mari annavad Eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse oma inimlikkusega. Neist leiab tihtipeale arusaamatuks jäävat eneseohverdust, headust ja kannatlikkust, mis tihtipeale tänapäeva naistest juba kadunud on. Näis, et Vargamäel oli needus , mis muutis sealsed perenaised nukraks ja murelikuks. Töö ja inimestevaheline mõistmatus muutsid naised järjest õnnetumaks. Tammsaare teos iseloomustab Eesti talunaiste karmi elu selgelt ning on mõistetav, et see pole kunagi lihtne olnud.