12. klassi kirjanduse lõpueksami/koolieksami piletite põhjalikud vastused (0)

Kirjanduse lõpueksam 2015
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Pilet 1
1. Kirjanduse põhiliigid – eepika , lüürika , dramaatika, ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu)
EEPIKA: (kreeka k epos – sõna, jutustus, laul) on jutustava kirjanduse põhiliik. Žanrid on:

• antiikeeposed, kangelaslaulud
  
• romaan – eepilise kirjanduse suurvorm, palju tegelasi, laiaulatuslik sündmustik. Romaanil on erinevaid alaliike: ajalooline ( Kross ), psühholoogiline ( Hesse , Tammsaare ), põnevus-, sõja-, ulme-, kriminaal-, armastus-, seiklus-, autobiograafiline, sümbolistlik romaan jne;
  
• jutustus – kujutab romaaniga võrreldes väiksemat elunähtuste ringi, teose kangelase elu kujutatakse põhiliselt mingil ühel perioodil ( Vilde , Bunin);
  
• novell – eepilise kirjanduse väikevorm, tegelasi vähe, keskendutakse ühele tähtsamale sündmusele, lõpeb puändiga (Boccacio, Maupassant , Tšehhov , Valton).
  

Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse eeposte „ Ilias ” ja „ Odüsseia ” juurde.
LÜÜRIKA: (kreeka k lyra – keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Värss = luulerida, stroof = salm. Lüürika liigid: 1) ood – pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks ( Peterson ); 2) eleegia – nukrasisuline luuletus ; 3) pastoraal ehk karjaselaul ; 4) epigramm – satiiriline luuletus ( Puškin ); 5) sonett (it.k sonare – helisema) – 14 luulerida, igas reas 11 silpi, kokku 154 silpi. Meisterlik sonett lõppeb puändiga, st üllatuslikult. Klassikaline sonett: kaks katrääni ja kaks tertsetti, kahes esimeses süliriim A-B-B-A, kahes viimases C-D-C, D-C-D. Selle toob maailma G. Petrarca 14-15. sajandil. Shakespeare 'i sonett: kolm katrääni ja üks tertsett. 6) ballaad (it.k ballare – tantsima) – algselt tantsulaul, hiljem jutustava sisuga luuletus. Aluseks mõni ajalooline, rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm.
DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus , kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks:

• tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus ”, „ Hamlet ”, „Othello”, „Macbeth”, „ Faust ”, „ Libahunt ”, „ Juudit ”);
  
• komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri - ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („ Kirsiaed ”, „Suveöö unenägu ”, „ Kajakas ”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”);
  
• draama – tõsise sisuga näidend, aga lõpp võib olla õnnelik („Onu Vanja”, „Tabamata ime”, „ Kuningal on külm”).
  

Tragikomöödia – draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente. Farss – jant. Teater – esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. XVII sajand oli rändtruppide aeg Euroopas, mõned jõudsid ka siia. Esimene Eesti teater oli Tln Saksa teater 1784, loojaks oli Kotzebue. Eestikeelse teatri sünd 1870 Vanemuise Selts, Koidula „Saaremaa onupoeg”.
2. S.Oksaneni elu ja looming, „ Puhastuse ” analüüs
Oksanen sündinud 1977 Soomes, ema poolt Eesti päritolu, eelkõige soome kirjanik. Õppis Helsingi ülikoolis kirjandusteadust ja Helsingi teatrikõrgkoolis dramaturgiat. „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“ valmisid esmalt näidendina. Põhiteema Eesti ja eestlased loomingus, 20.saj ajalugu. 2003 „Stalini lehmad“ (metafooriline pealkiri – NL naised), 2005 „Baby Jane“ (lesbilisest armastusest), 2008 „Puhastus“ (põhiteema 2 naise saatus II MS ajal ja järel), 2012 Eesti-Soome ühisfilm „Puhastus“, 2012 „Kui tuvid kadusid“. Puhastuse vastuvõtt Eestis: osad tervitavad, tore, et kirjutatakse Eesti lähiajalugu ; teisalt mitmed kirjanikut ütlevad, et väga ühekülgne ja liiga vägivaldne (Elma meelest pole). On ka kolumnist, ühiskondlikud poliitilised teemad. 2010 „Puhastus“ Eesti teatris. Tunnustused : „Puhastus“ – Soome kõrgeim kirjandusauhind Finlandia, 2009 Postimehe aasta inimene, 2010 Eesti Maarjamaa risti 4.klassi teenetemärk, Põhjamaade nõukogu auhind. 2011 abiellus itipoisiga. Gooti stiilis inimene. Räägib head eesti keelt. Teostes vägivald naiste vastu.
Sofi Oksaneni „Puhastus“.

• Tegevus toimub aastatel 1936-1992 Eestis, Venemaal, Berliinis, Lätis.
  
• Aliide Tamm (Truu) ja Zara Pekk
  

PROBLEEMID: ühepoolne armastus, reetmine, armukadedus, naistevastane vägivald, inimkaubandus , võimu mõju inimesele.
Pilet 2
1. Antiikkirjanduse mõiste, Homerose eeposed (Ilias ja Odüsseia)
ANTIIKKIRJANDUS – antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana- Rooma kirjandust.
VANAKREEKA KIRJANDUS - Vanakreeka kirjandus on antiikaja kreekakeelne kirjandus. Tegu on Euroopa vanima kirjandusega. Vanakreeka kirjandus on Euroopa ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus: ta ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. Kreeka kirjandusajaloo võib tinglikuklt jagada 4 ajajärguks:
1) arhailine ajajärk
2) klassikaline periood e atika periood
3) hellenismi ajajärk
4) Rooma impeeriumi periood.
VANAROOMA KIRJANDUS - Vanarooma kirjandus on suuresti mõjutatud vanakreeka kirjandusest. Siiski ei ole vanarooma kirjandus puhtalt koopia vanakreeka originaalist, vaid tal on ka omad eripärad ja spetsiifilised jooned. Kui kreeka kirjandus kujunes loomulikku rada pidi, suulisest kirjandusest võrsudes, siis rooma kirjandus oli algusest peale kirjanduslik ja lähtus kreeka eeskujudest. Rooma kirjanduse rajajaks oli kreeklane, endine ori, Livius Andronicus, kes kohandas ladina keelde kreeklaste tragöödiad ja komöödiad ning tõlkis eepose "Odüsseia".
„Ilias“
Ilias räägib Trooja sõjast. Trooja sõda kestis 10 aastat. Zeusile ennustati, et ta ei tohi saada ühe nümfiga lapsi  Zeuis korraldas nümfi abielu ühe Kreeka kangelasega  pulma kutsuti kõik jumalannad, v.a. tülijumalanna Eris . Ta veeretas saali kuldõuna (tüliõuna) kirjaga „Kõige kaunimale“. Lõpuks jäi sõelale 3 jumalannat – Hera , Aphrodite ja Athena . Zeus käskis küsida nõu Trooja kuningapojalt Pariselt, kes pidi olema ilu asjatundja. Hera lubas, et kui tema võidab, siis saab Parisest Euroopa ja Aasia valitseja, Athena lubas, et aitab Parisel alistada kreeklased , Aphrodite lubas, et Paris saab omale maailma kõige ilusama naise, kelleks oli Helena. Paris valis Aphrodite. Helena mees oli Menelaos . Paris röövis Helena ning viis ta Troojasse. Helena endised kosilased moodustasid suure Kreeka väe, mille juhiks oli Agamemnon . Aga puudu oli 2 olulist sõjameest – Odysseus ja Achilleus .
Odysseus oli Ithaka saare pea. Odysseus jättis endast hullumeelse mulje, kuna ta ei tahtnud sõtta minna. Ta kündis maad nagu hull ja külvas soola. Ühe lihtsa katsega ( Odysseuse laps pandi adra ette) sai siiski selgeks, et ta ei olnud päriselt hull ja ta pidi ühinema Kreeka väega.
Achilleus oli merenümfi poeg. Tänu sellele oli ta haavamatu, v.a. tema kand . (Ta ema kastis ta võluväega vette, aga kanna jättis välja). Ema ei tahtnud, et Achilleus läheks sõtta, sellepärast saatis ta Achilleuse kuninga juurde ja ta kostümeeriti naiseks . Odysseus selgitas katsega (näitas kuninga naistele ehteid , aga Achilleus hakkas kohe relvi uurima ). Sellega oli Achilleus paljastatud ning ka tema pidi sõjaväega ühinema.
Kui nad hakkasid vägedega merele minema, ei olnud õiget tuult , kuna nad oli olid välja vihastanud jahijumalanna Artemise (olid maha lasknud jänese vms). Et jumalat rahvaga lepitada, pidi Agamemnon ohverdama oma tütre Iphigeneia. Siis jõudsid kreeklased Trooja alla. Algas sõda, mis kestis 9 aastat.
Kreeklased olid saanud sõjavange. Üheks neist oli preestri tütar. Preester tuli tütart tagasi lunastama, aga Agamemnon keeldus tema tütart tagasi andma. Sellepeale palus preester Apollonilt karistust kreeklastele. Apollon saatis neile katku. Achilleus hakkas uurima, et mille eest neile haigus saadeti. Selgus, et Apollon oli pahane ja nõuab lepitust – neiu tuleb vabastada. Agamemnon nõustus tütarlapsest loobuma , kui ta saab Achilleuselt vastu ühe ilusa orja. Aga Achilleus solvus seepeale ja ütles, et tema enam kreeklaste poolt ei võitle, ja lahkus oma rahvaga. Troojalastel läheb üha paremini. Lõpuks olid kreeklased vastu merd surutud. Siiski toimus kahevõitlus Menelaose ja Parise vahel. Võitjaks osutus Menelaos (Helena seaduslik abikaasa). Paris oleks hukkunud, kui Aphrodite poleks teda päästnud. Helena oleks tulnud Menelaosele tagasi anda, aga kuna Aphrodite polnud lahendusega rahul, käskis ta ühel Parise meestest Menelaost vibuga lasta. Puhkes uus võitlus.
Hektor – troojalane, kuninga poeg.
Patrokles (Achilleuse sõber) tahtis minna kreeklastega sõtta. Achilleus andis oma sõjavarustuse Patroklesele ning troojalased lõid vankuma. Patroklos ning Hektor sattusid kokku ning toimus kahevõitlus. Hektor võidab kahevõitluse arvates, et ta on võitnud Achilleuse. Ta võttis Patrokloselt varustuse, ning sai aru, et see ei olnud Achilleus. Kui Achilleus sai teada, et tema lähedane sõber on surnud, tahtis ta Troojale kallale minna. Ema lasi teha sepal uue sõjavarustuse, mis oli tugevam kui eelmine .
Algab eepos
Uus päev, uus võitlus. Kättemaksuhimuline Achilleus oli Kreeka vägede eesotsas ja surus troojalasi tagasi. Hektor võttis Achilleuse väljakutse vastu, aga siis kui Achilleus talle läheneb, lööb Hektor vankuma ja jookseb minema. Kuid siis sekkus mängu Athena, kes võttis Hektori venna kuju ja julgustas Hektorit võitlema. Esimesena heidab oma oda Achilleus – vise läheb luhta. Sama juhtus ka Hektori viskega. Kui Achilleus tahtis uut oda, oli tema oda läinud Hektorile, Athena abiga. Achilleus tappis Hektori ning otsustas ta surnukeha rüvetada. Seda nägi pealt Hektori isa Priamos . Jumalad julgustasid Priamost, et ta läheks Achilleuse juurde paluma, et Achilleus annaks Hektori surnukeha tagasi, et Priamos saaks ta surnukeha korralikult matta. Pramos leinas Hektorit. Achilleus leinab Patroklest.
Eepose lõpp: võitlus läheb vaatamata Hektori langemisele edasi. Paris (trooja kuninga poeg) laseb Achilleusele Aphrodite abiga vibunoolega kanda. Achilleus sureb .
Kreeklased ei loobu. Pöördutakse teadjamehe poole ja küsitakse, kuidas Troojat vallutada. Teadjamees teadis, et troojalaste hulgas on üks mees, kes näeb tulevikku. Nad said selle mehe kätte ja ta rääkis, et Trooja linn ei lange enne, kui Trooja linna vallutamisel kasutatakse Heraklese vibu ja nooli. Aga uba oli selles, et need jäid ühe kangelase kätte, kes sai mao käest halvata. Odysseus läheb meestega sinna saarele , kus mees pesitses. Odysseus saab vibu ja nooled kätte ning meelitab ka kangelast Trooja alla tulema , kus ta ka terveks raviti. Odysseus tappis Parise. Aga Trooja ikka ei lange. Varastatakse ka Troojas asuv Athena kuju ja Trooja ikka ei lange.
Odysseus mõtles, et tuleks ehitada hobune, mis on seest tühi ja paigutada sinna üks julge sõjameeste salk. Ülejäänud vägi purjetab minema. Kaldale jääb ainult üks kreeklane, kes valetab troojalastele, et kreeklased said aru, et neil ei õnnestu Troojat vallutada ja et hobune on nii suur, et troojalased ei saa seda linna viia. Troojalased võtavad kohe vedu ja tahavad näidata, et saavad küll selle linna viia. Laokoon julges selles kahelda, ning Poseidon saatis talle meremao, kes kägistas ära nii tema kui ka tema pojad. Troojalased veavad ikkagi hobuse linna. Ööpimeduses tungib kreeka sõjavägi linna ja algab julm tapmine . Võidujoovastuses minnakse nii kaugele, et ei hoolita enam headest tavadest. Tapeti kõik aadlikud v.a Aineias. Hektori poeg visatakse müürilt alla. Aphrodite aitab Helenal õnnelikult Menelaose juurde jõuda. Kõik on jälle hästi.
”Odüsseia”
Trooja on vallutatud ja kreeklased asuvad koduteele. Menelaos naaseb koju, Agamemnon jõuab koju, aga Odysseus läheb koju 10 aastat.
Eepos algab jumalate koosoleku kirjeldusega Olümposel. Jumalad saadavad Hermese käskjalana nümf Kalypso juurde, käsuga vabastada tema juures viibiv Odysseus. Samal ajal vaevleb Odysseuse naine Penelope kodusaarel Ithakal tema kätt paluvate kosilaste käes, kuna palju aastaid eemalviibivat Odysseust peetakse hukkunuks. Odysseuse poeg Telemachos otsustab isa otsinguil purjetada Pylosele ja Spartasse. Sparta kuningalt Menelaoselt saab ta andmeid oma isa kohta.
Kalypso juurest lahkunud Odysseus satub pärast merehädas olekut faiaakide saarele. Saare kuningas Alkinoos võtab Odysseuse lahkelt vastu, pidusöömingul jutustab viimane oma seiklustest pärast Trooja vallutamist.
Odysseus sattus lotofaagide maale, kus imeline lilletoit ajas osa meeskonnast pöördesse ja ta pidi nad tagasi laevale tirima. Siis sattusid lambakasvatajast kükloobi juurde, kes sõi mõned mehed ära, aga O mõtles meestega välja plaani. Tegid ta pimedaks , kükloop küsis: kes tegi? Odysseus ütles: mu nimi on Ise Tegin. Teised kükloobid said vastuse: ise tegin! Hommikul pääsesid nii, et rippusid lammaste kõhtude all ja kükloop ei märganud neid lambaid käega katsumisega üle lugedes . Sattusid ka tuulte maale, kust said pauna maailma ebasoodsate tuultega. Jõudsid peaaegu koduranda, aga laevamehed teevad pauna lahti ja laev paiskub jälle teele. Jõuavad ka nõid Kirke juurde, kes muundab mehed seaks, v.a. Odysseuse. Pärast muudab jälle meesteks tagasi. Kirke: niikaua läheb teil hästi, kui te ei puutu Heliose loomi veiseid. Mööduvad sireenidest, O valab meestel kõrvad vaha täis, ise laseb end masti külge siduda. Hiljem teevad mehed veistele liiga ja Helios purustas välguga laeva. Ainult O pääses.
Järgmisel päeval toimetavad heldinud faiaagid Odysseuse Ithakale (faiaagid, „Odüsseias” Scheria saarel elanud muinasjutuliselt õnnelik meresõitjarahvas). Jumalanna Athena moondab Odysseuse kerjuseks. Pärast seda läheb Odysseus ühe karjuse juurde. Seal kohtab ta oma poega Telemachost. Koos kavandavad nad plaani, kuidas kosilastele kätte maksta. Nad tapavad kõik kosilased ja nendega kampa löönud teenrid ära. Odysseus paljastab end Penelopele. Nüüd proovis Penelope Odysseust taas proovile panna, kuna ta kahtles. Annab ülesande abieluvoodi teise kohta tõsta. Odysseus ütleb, et seda ei saa teha, kuna voodi 1 sammas on elusast puust. Nüüd sai Penelope aru, et see oli tõesti tema kauaoodatud mees. Ta palus Odysseuselt andeks, Odysseus oli hea ja andestas talle. Nüüd said nad mõlemad täielikult nautida teineteise lähedust. Odysseus ja Penelope saavad lõpuks ometi koos olla. Aga siis tulevad tapetud kosilaste sugulased – Odysseus külvab nad kinkidega üle, kõigil on hea meel ja Ithakale saabub jälle rahu!
2. G.Suitsu elu ja looming, paari luuletuse analüüs
Sündis Tartumaal , Võnnus. Isa koolmeister. Oli suurte vaimsete annetega lapsepõlves. Luges 4-aastaselt läbi piibli (ei tea, kas midagi aru ka sai). J. Liivi looming avaldas muljet. Gümnaasiumihariduse sai Tartus. Käis venekeelses gümnaasiumis. Õppis vene, saksa, prantsuse, kreeka keelt. Luges enda silmaringi laiendamiseks Marxi, Darwinit, Nietzschet.
I luuletus 1899 „Vesiroosid”.
1904 lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga. Astus Tartu ülikooli, mõne kuu pärast siirdus Helsingi ülikooli. Teda huvitas üldine kirjanduslugu, esteetika , soomekeelne kirjandus, rahvaluule .
1905 ilmus I luulekogu „Elutuli”, märkimisväärne luulekogu, leidis palju lugejaid ka noorte hulgas, loodud maailma muutmise vaimus , jõulised arusaadavad vormimeisterlikud luuletused.
1910 lõpetas ülikooli, ei leidnud meelepärast tööd Eestis, jäi Helsingisse. Töötas raamatukogus ja gümnaasiumõpetajana.
1913 II luulekogu „Tuule maa”. Kirjutatud teises võtmes, saanud vanemaks. Õhin, lootused ja ootused ühiskonna muutumisest olid läbi kukkunud. Ülikoolist sai ka stipendiumi, et minna end Pariisi täiendama, aga I MS tõttu jäi tal sinna minemata.
1917 esialgu osales ka poliitilises elus, aga 1919, kui ülikool alustas tegevust eestikeelsena, siis kutsuti ta eesti ja üldise kirjanduse õppetooli tööle. Tööle asus alles 1921. enne valmistus põhjalikult. Aja jooksul sai temast professor Tartu ülikoolis, tema käe all kujuneski akadeemiline kirjandusteadlaste põlvkond. Veel mõningad luulekogud .
1920 „Ohvri suits” valik armastusluulet
1922 „Lapse sünd” rahvaluuleline ballaad, luulekogu „Kõik on kokku unenägu”
Seejärel pikem paus , pühendus õpetamisetööle ülikoolis. Ilmusid mõned valikkogud.
Nõukogude ajal puhkes sõda, sõjakeerises sai kodu pihta. Suurem osa tema käsikirjadest ja materjalidest põles ära.
1944. a õnnestus Soome kaudu Rootsi põgeneda.
1950 viimane luulekogu „Tuli ja tuul”. Suri 1965. aastal, maetud Stockholmi
Pilet 3
1. Antiikteater – tekkimine, lavastuslik ja korralduslik külg, Sophokles ,,Kuningas Oidipus”
VANAKREEKA TEATER – koosnes kolmest osast: orkestra e ringikujuline tantsuväljak, ajutine hütitaoline ehitis ehk skene, kus näitleja saaks oma välimust muuta (tähtsaimaks oli tegelastüüpi iseloomustav mask ), kolmandaks osaks oli theatron ehk vaatamispaik. Laugjalt tõusval maastikul oli alguses. Enamasti mereranniku lähistel, hiljem jätkati seda ehitustüüpi ka sisemaal.
Eelkäijaks rahvapidustused Dionysose auks, tragöödiavõistlused, näitlejad olid meessoost ja maskidega, rahva osa täitis koor, katarsis, deus ex machina.
Thespis eraldas koorist ühe näitleja, kes suhtles kooriga ja rääkis.
Aischylos tõi 1 näitleja kõrvale ka teise.
Sophokles tõi 2 näitleja kõrvale kolmanda.
Oodid Proloog. Koori ilmumise laul. Epeisodion- koori laulude vahel esitatud dialoogid, vahetekstid ( episoodid ) Eksodos- koori äraminek. Vaheaegu polnud, aeg ja koht alguses vähe määratud. Tegevus toimus 1 kohas 1 päeva jooksul. Dionysiad 6- päevased, kevadel. 3l viimasel päeval tragöödiavõistlus. Osalemiseks pidi autor kirjutama 3 tragöödiat + satüürdraama. Žürii valis 3 autorit , kes said lavastamisõiguse. Lavastaja, esinäitleja ja rahastaja- 3 võistlusgruppi. Kõik said auhinnad, 3s koht läbikukkumine. Õigust mõistis 110 liikmeline linnakodanikest zürii. Ühiskonnas tunnustati näitlejaid kõrgelt. Käsitlesid reeglina müüte.
SOPHOKLES – oli oma eluajal soositavam poeet . Ka tema poolt on meieni jõudnud 7 tragöödiat. Sophoklese müüdid on inimlikud. Kangelased on erakordsete oskustega ja erakordsete tegudega. Inimesed on ideaalsed inimesed ideaalse käitumisega. Usk inimesse ja tema vaimsetesse jõududesse. Raskuspunkt inimesel, tema tegudel ja otsustel. Toob tragöödiasse 3. näitleja.
Sophokles „Kuningas Oidipus“.

• Teeba linn, antiikaeg.
  
• Teeba kuningas Oidipus, noor Teebast pärit mees. Enesekindel, tugev, äkiline.
  
• Probleemiks on Teebas katku leviku pidurdamine, milleks tuleb leida Laiose mõrvar. Hiljem selgub , et Oidipus ise on mõrvar, tegu saatusetragöödia, kus inimesel pole võimalik oma saatuse eest põgeneda.
  

Kui Laiosel ja Iokasel sündis poed Oidipus, kuulutas Teeba oraakel neile, et laps tapab oma isa ja heidab ühte emaga. Laios laseb kerjusel ta mägedesse surema viia, tollel hakkab lapsest kahju, annab ta teisele kerjusele, kes viib ta Polybosele ja tema naisele. Oidipus saab hiljem ettekuulutusest teada ning põgeneb talle teadaolevate vanemate juurest. Kolme tee ristil tapab ta enda teadmata oma isa Laiose, pöördub Teebasse, tabab Sfinksi ning saab kuningaks ja abiellub oma emaga. Siis saabub Teebasse katk ning oraakel ütleb, et enne katk ei kao, kui Laiose tapja on linnast välja saaetud. Oidipus hakkab mõrvarit otsima , teda saadab edu ja saab teada tõe. ( Karjane räägib talle, kuidas Laios tapeti ja talle meenus, et mees sarnanes temaga, ka emale meenutas poeg isa+ Oidipuse jalgadel olid lapsest saadik sidumisjäljed). Iokaste pood ennast üles, Oidipus surub meeleheites preesid silma ja käsib end pagendada.
Iroonia
Ebaloogiline
Oleksid
Oidipus jooksis põgenedes oma saatusele sülle
Iokaste abielu hoolimata ettekuulutusest ja sarnasusest
Ettekuulutusest teadmata poleks midagi juhtunud
Otsides Laiose mõrvarit otsis ennast
Oidipus tappis üksi kuninga+ kõik ihukaitsijad, va. 1
Kui Oidipus poleks teada saanud, poleks juhtunud
Laios ei suutnud ka saatuse eest põgeneda
Laios lasi karjusel lapse tappa, ei saa kindel olla
Laios oleks lapse surmas pidanud veenduma
Pime Teiresias teadis tõde
Katku peatamise loogika
Purjus mees oleks vait olnud
Oidipus vabastas linna, aga vaata mis juhtus.
Peale silmadesse torkamist rääkis pikalt tarka juttu , peaks valus piinlema
Kui Oidipus oleks eakaaslase mehe leidnud
Iokaste Oidipuse jaoks vana
Kui Laiosel poleks lapsi
2. A.Gailiti elu ja looming, „Toomas Nipernaadi ” analüüs
Sündis Tartumaal Sangaste mõisa lähedal. Kasvas Läti lähistel. Isa lätistunud liivlane, ema saksastunud eestlane. Gümni ei lõpetanud, vaid hakkas Lätis ajakirjanikuks. Töötas saadikuna. I MS ajal põgenes Riiast Eestisse ja jäigi siia. Sõbrustas Visnapuuga. Kuulus Siurusse, kus sai tuntuks . 1920ndatel jõuab suuremale kirjanduslikule tasemele . Oli Vanemuise direktor, 1930ndatel Tallinnasse.
Kirjutas peamiselt lühijutte, kuid ka mõned novellid , romaanid . Kirjandusse tuligi novellikirjanikuna, juttudes fantaasiaküllasus, eksootilisus ja õudus. Tegelastel naljakad nimed: Nipernaadi, Siimon Vaa, Katariina Jee jne.
1928 novellikogu “Toomas Nipernaadi”. Seal on (talle varem iseloomulik olnud) tegelaste grotesksus juba vähenenud.
Novellikogud “ Saatana karussell”, “ Idioot ”.
1935 “Isade maa” kujutab Vabadussõda, milles ta sõjaväeametnikuna osa võttis. 1939 romaan “Karge meri”.
Elu lõpu poole vähenes loomingus fantaasia osakaal, suurenes tõepärasus. Eesti kirjanduse suurim romantik sel ajal.
1941 “Ekke Moor”. Põgenes paadis, kaasas käsikiri .
1944 põgeneb perega Rootsi.
1945 “Leegitsev süda” sarnaneb “Dekameroniga”. Eestlased teevad Rootsis rasket tööd, samal ajal ilusaid armastuslugusid meenutades (“Kas mäletad, mu arm?”). Selles kajastub kodumaa kaotamise traagika .
TOOMAS NIPERNAADI
Tegevus toimub Eestis I vabariigi ajal, peategelaseks rändur Toomas Nipernaadi, kes käib suvel mööda ilma ringi, aga talvel on kodus naise juures (Katariina Jee). Nipernaadi armastab jutustada, fantaseerida ja noori naisi ära võluda. Annab lubadusi, mida ei täida, vastutustundetu ja luuleline, vanus neljakümne kanti. Probleemideks kergeusklike inimeste lollitamine ja neis tühjade lootuste tekitamine. Inimesed ootavad lihtsaid lahendusi, kuidas saada rikkaks ja õnnelikuks. Nipernaadi ei hooli teiste tunnetest, tuleb ja läheb siis, kui talle sobib. Probleemiks ka vaene elu, mille tõttu inimestel tekib lootus Nipernaadi lahenduste suhtes.
Pilet 4
1. Ülevaade antiiklüürikast, Sappho , Ovidiuse, Vergiliuse looming põhijoontes
Lüürika tuleb kreekakeelsest sõnast „lyra“, mis tähendab keelpilli. Lüürika: algselt eksisteeris luule ainult muusikalise saatega. 7-6 sajandi lüürika jaguneb ettekande järgi kaheks: monoodiline (esitas 1 inimene) ja koorilüürika. Koorilüürika väljendab kollektiivseid tundeid, esitati kooris, hümnid Jumalate kiituseks, näiteks ditürambid – Dionysose auks, epiniikion – hümn sportlaste jaoks, enkoomion – kiituslaul tuntud isiku või rühma jaoks, eleegia – luuletused, mis loodud kindla skeemi järgi, eleegiline distihhon (kaksikvärsside kaupa heksa - ja pentameeter), räägib igapäevastest tõsielulikest asjadest, tihti õpetliku ja poliitilise sisuga; jamb – temaatika õelam, iroonilisem, satiirilisem, epitaaf (hauakivi). Skeem: tuntud müüt -> teema arendus -> lõppeb luuletaja enese arvamusega.
SAPPHO – elas Lesbose saarel. Antiikaja kuulsaim poetess. Sappho oli kasvatajanna, kes andis kõrgest soost tütarlastele abielueelset õpetust. Looming räägib sõprusest ja armastusest. Sappho luules avaldub omaenese tundeelu teadvustamine kuid seda väljendatakse traditsioonilisi võtteid kasutades (nt väliselt nähtavate ilmingute kirjeldamise kaudu). Ilu ja armastuseihaldust on ilmestatud ka loodusteemaga. Siirus, lihtsus, rahvaluulelähedus.
Eleegia – kurvameelne, tundeline. Tundelüürika, armastuslüürika. Autori enda tunded, läbielamused
Noored luuletasid , kuna neil on veel värsked tunded. Kuidas noormees võistleb, otsib tähelepanu, on ka rõõmsamaid kokkusaamisi, aga siis jälle kurvastus. Luule on raske ja kurblik, kannatav.
OVIDIUS – Rooma eleegia silmapaistvaim esindaja. Ovidiust peeti tundelüürika meistriks ja teda ei ületanud Roomas enam keegi.
Augustus nõudis vanade väärtuste hindamist ja kõlbelist elu – karsklust ja kasinust. Eleegia käsitleb peamiselt armastust ja sellega seostuvaid kannatusi. Nukrus lahusoleku pärast. Armastatu truudusetuse pärast kurtmist. Rooma eleegia kangelannad, kellele luuletused olid pühendatud, olid enamasti välja mõeldud, neid ei eksisteerinud. Nii Vergilius kui Horatius olid majanduslikult kindlustamata. Ovidius oli aga hoopis pärit jõukast perest, sai hea hariduse, kuid erilist karjääri ei tee. Ilmselt ei olnud tal viitsimist. Kaasajal (omal ajal) oli ta kõige populaarsem autor üldse. Temaatikaks jättis ainet oma elust (oli vähemalt kolm korda abielus), aga mitte ei luuletanud ta ainult oma naisest. Kuigi ta oli kõige populaarsem, saadeti ta 50-aastaselt pagendusse, aga see oli tol ajal väga ränk karistus . Rooma oli tollel ajal maailma keskpunkt. Kõik oli Roomas. Tema saadeti ära Musta mere äärde perifeeriasse. Põhjused on ebamäärased. Ovidius annab ise mõista, et põhjuseks on tema teos „Armastuse kunst “, kuna see oli liiga vabameelne ja Augustusele see ei meeldinud (teose avaldamisel ja pagendusse saatmise vahel on 8 aastat). Kahtlustatakse teist põhjust: Augustuse vabameelset tütretütart... Kuigi Ovidius saadab hiljem palvekirju ja suhtub ülistavalt Augustusesse, jääb ta pagendusse.
OVIDIUSE LOOMING. Eristatakse kolme perioodi:
I periood – alustas armastuslüürika – Rooma eleegiaga. „Lembelaulud“ e. „ Amores “ on 49 luuletust, mis on pühendatud südamedaamile. Ovidius lõi uut tüüpi eleegia – kerged, voolavad, vaimukad, leidlikud luuletused. Teda kritiseeriti. Õpetab armukadedat abielumeest, kuidas konkurentsist üle olla. Võrdleb armastust sõjaga. Õnnelik, muretu lapsepõlv → üleolev suhtumine. Ütles, et jumalad on rumalatele, et neid vaos hoida – läks Augustese arvamusega vastasseisu. „Läkitused“ on naiskangelannade kirjad armastatud meestele, nt. Penelope, Medeia jne. Näitab meisterlikkust kangelannade kujutamise näol. „Armastuse kunst“ „Ars Amatoria“ paroodilisdidaktiline – kasvatav, õpetav. Kust ja kuidas leida armastatu, kuidas armastust hoida? „ Ravimid armastuse vastu“ – mõtted armastusest viib mujale füüsiline töö ehk põllutöö, reisimine , sõda.
II periood - mütoloogiale keskendumine. „Metamorfoosid“ ehk muundumised. Kirjeldab ilukirjanduslikult kreeka ja rooma moondumismüüte. Inimesed muutuvad loomadeks jm. 250 muutumismüüti, mis moodustavad tervikliku teose. Algab maailma loomisega , lõpeb Julius Caecari muundumisega komeediks. Hamiltoni kirjapandud müüdid on Ovidiuse nime alt leitavad. „Fasti“ – Rooma kalendri põhjal kirjutatud teos. Kalendritähtpäevad kuude kaupa, kus igas kuus olid ära märgitud tähtpäevad. Jäi lõpetamata, sest pagendati Musta mere äärde.
III periood - Musta mere ääres kirjutatud. I teos „Kurvad laulud“ viimane öö Roomas, sõpradega hüvastijätmine, rasked muutused. „Kirjad Musta mere äärest“ palub sõpru, et need Augustuse ees kostaksid ja ülistaksid teda. Kirjeldab ka kohalikku rahvast, elukombeid, loodust, kohalikku keelt jne.
VERGILIUS – sündis Põhja-Itaalias Milano lähistel. Peale hariduse saamist läks ta Rooma, et teha karjääri advokaadina. Aga kuna tal puudusid selle jaoks vajalikud omadused pöördus ta kodukanti tagasi. Tema suur kirg oli luuletamine. Ja oma mõisa ülalpidamise kõrval tegeles ta luuletamisega edasi. Kuni tema luule sattus ühe kohaliku võimu esindaja kätte, kes arvas , et ta on üks andekas luuletaja ning tänu sellele eestkostjale sattus ta ikkagi Rooma. Tema maavaldused konfiskeeriti, kuna Augustus jagas maa sõjaväelastele ümber. Ta eestkostja saatiski ta siis Rooma. Rooma sattus ta Maecenase juurde, kes toetas luuletajaid ja kunstnikke. Tänu priile ülalpidamisele sai Vergilius edasi luuletada. Hiljem sai ta omale kingituseks väikese mõisa või maavalduse. Esimene mahukam teos on ‘’Bucolica’’ (karjaselaul). Tema kujutas karjase elu idealiseeritult. Et tegemist on haritud meestega, kes vabas looduses arutlevad filosoofia ja kunsti küsimuste üle. On selline ülim . On armastust, on õnnelikku ja õnnetut armastust. Läbivas positiivselt ülistavas võtmes. Kirjutas luuletuse, varakristlased tõlgendasid seda kui Jeesus kristuse sünni ettekuulustamisena.
Tema teine teos on ‘’Georgica’’ mis räägib põllutööst. Annab ülevaatliku pildi maailma kujutamisest, kuidas viinamarju jm kasvatada.
Augustusel tuli mõte, et rahvast maale tagasi elama panna tulekski luuletada karjaeelust ja põllutöödest.
Kõige mahukam teos on ‘’Aeneis’’ mille peategelaseks on Aeneas. Seda on nimetatud eepiliseks poeemiks ehk eeposeks. Sisuliselt on tegemist roomlaste eeposega. Koosneb 12 laulust. 6 tükki meenutavad Odüsseiast ja 6 Iliast. Aeneas on üks Trooja kaitsjatest kangelastest. Jõudes Kartaago alla räägib ta nende kuningale, et mis katsumustest ta läbi on tulnud. Ajalises järjekorras, alustades sellest, kuidas kreeklased Troojas möllasid. Jumalad annavad Aenesele korralduse, et ta võtaks oma kaaslased ja lahkuda Troojast, kuna talle oli antud uus ülesanne – rajada Rooma riik. Nad jõuavad laevadele ja jõuavad merele. Nüüd hakatakse purjetama Itaalia poole, et jumalate poolt antud ülesanne täita. Aga teele tuleb ka palju takistusi.
2. A.H.Tammsaare elu ja looming, ,,Juudit”
Tammsaare elu ja looming, iseloomulikud jooned, romaani probleemid
1878-1940. Sünnikodu Järvamaal, Albu vallas, Tammsaare Põhjatalus. Sündis neljanda lapsena. Nime Tammsaare võttis juurde 1904 aastal. Ühel seljakul elavad lähestikku Tammsaare Põhjatalu (Antoni isa Peeter) ja Tammsaare Lõunatalu (omanik Jakob). 8- aastaselt läheb vallakooli (10 km kaugusel). Käis koolis nädalavahetuseti, hiljem läks teise kooli. Paar aastat oli kodus, kuna polnud raha koolis käimiseks. Lõpetas Väike-Maarja kihelkonnakooli. Seal õpetasid Jakob Tamm (luuletaja), Jakob Liiv (Juhan Liivi vanem vend), Tänapäeval on tegemist põhikooliga. Anton lõpetab kooli 1897 . Väike-Maarjas hakkab tänu Jakob Tammele kirjutama ning viiulimängu õppima. 1898 astub Hugo Treffneri eragümnaasiumisse. Sinna võeti vastu kõik, kellel oli raha. Õpetas ise ka väiksemaid ja tegi lisatöid. Seal saab korraliku humanitaarhariduse (keeled, eriti vene). Dostojevski on tal põhiline mõjutaja. Gümnaasiumiaastatel tegeleb kirjutamisega, lood ilmuvad Postimehes. Märkimisväärne jutt „Vanad ja uued“. 1903 lõpetab gümnaasiumi, läheb Narva eksameid tegema. Leiab tööd Tallinnas ajalehe Teataja toimetuses, mis on väga uuendusmeelne. Tammsaare ülesanne oli kohalikud uudised ja teatri/kontserdiarvustused. 1905 suletakse Teataja. Kirjutab sotsiaalkriitilisi artikleid. Täiendab oma keeleteadmisi (oskab inglise, saksa, vene keelt). Oskab vabalt lugeda ning ka tõlgib. Nt „ Dorian Gray portree“. Loeb palju. Loomingust pole leida teiste autorite stiili jäljendusi. Keskendub noortele haritlastele. „Pikad sammud“, „Noored hinged“, „Üle piiri“- Käsitleb avameelselt tudengineiu intiimseid mõtteid- häirib, shokeerib lugejaid. 1911 diagnoositakse tuberkuloos . Oli valida, kas surra diplomiga või elada diplomita, kuna eksamite aeg oli kurnav. Läks tervist parandama Koitjärvele. Tervis parandes, aga arstid soovitasid kliimavahetust. Sõidab Kaukaasiasse Sotsi, külastab Eesti külasid. Tervis tõesti paraneb - see jääb ka ainsaks välisreisiks. Seab elu Koitjärvel sisse, aga selgub, et tal on maovähk. Läheb Tartusse operatsioonile (TN elamiseks 1:50). Läheb õnneks ja paraneb. Tegeleb ning teenib raha tõlkimise ning esseedega. Kohtub naise Käthega, kelle vastu sümpaatia. Naine ütles, et ei taha külla minna, kuna pole kombeks. Naine lasi ajalehte panna kuulutuse, et paar on abielus. Siis läks alles Koitjärvele. Kolivad Tallinnasse, Tammsaare hakkas paremini kirjutama. 1921 „Juudit“, 1922 „Kõrboja peremees “, 1926 „Tõde ja õigus 1. osa“, 1933 „Tõde ja õigus 5. osa“. Tõde ja õigus 1. ei leidnud algul tunnustust. Romaanid „Elu ja armastus“, „Ma armastan sakslast “, näidend „Kuningal on külm“, viimane romaan „Põrgupõhja uus vanapagan“. Sõprusringkond oli piiratud, ei osalenud avalikel üritustel. 1940 suri Tammsaare oma kirjutuslaua taga.
JUUDIT
„Juuditi“ analüüs
Aeg ja toimumiskoht: Ajalooliste andmete järgi umbes 590 eKr, Iisraelis.
Juudit – Petuulias elav noor ja ilus naine, kes saab ilmutuse ning on nõus tegema kõik, mis tema võimuses, et olukorda Iisraelis parandada. Sõnaosav, auahne, ustav kodulinnale, julge. Olovernes – Assuri väejuhataja, inimliku poolega austatud sõjamees. Talle pole au ja hiilgus nii olulised kui Juuditile. PROBLEEMID: usk ja mida selle nimel tehakse. Juudit usub Jehoovat, aga lõpus hakkab temas kahtlema. Teiseks, inimesed ootavad abi jumalalt, aga üks julge naine võtab ise asja käsile – üksikinimese suutlikkus saatust mõjutada. Armastus ja selle nimel suremine ( Nimetu , Osias), lootuse leidmine ja kaotamine (Siimeon, Juudit).
Juudit
Olovernes
Petuulia rahva päästmine
Soovis oma nimest, staatusest vabaneda
Hirm unenäo ees
Soovis tunnustust millegi muu eest
Olovernese nimi, kuninga lapsed
Tahtis tagasi koju
Valitseda Iisraeli
Meeldis Olovernese õiglus , õilsus, enesekindlus
Osias
Ühisosa
Olovernes
Armastas Juuditit
Positsiooniga
J armastas, ise lõpus mitte
Iseloomutu
Alguses tahtsid Juuditit
Põhimõttekindel
Isekas
Surid Juuditi pärast
Mõtles teistele
Juudit ei armastanud teda
Juudit armastas teda
Tegi enesetapu
Tapeti
Pehmo
Tugev mees
Pilet 5
1. Keskaja kirjanduse mõiste, Islandi kirjandus, ,,Vanem Edda ”, keskaegsed kangelaslaulud
Keldid, Iirimaa – vanimad kirjanduslikud juured
Kiri jõudis germaanlastele ristiusuga, Iirimaa ristiusustati 5. sajandil. Keskseks kujuks saab Püha Patrick, see loob eelduse vanade tekstide kirjapanekuks (Patrick oli neil varasem tegelane enne ristiusutamist). Vaimulikud olid kohalikku päritolu, hakkasid pärimusi kirja panema , tänu sellele on tolleaegsed motiivid teada.

• druiidid – tolle ühiskonna teadjainimesed, loitsijad
  
• bardid – muusikaga seotud luule, ülistuslaulud
  
• filid – seadusetundjad, vanade uskumuste ja pärimuste kandjad , sugupuude teadjad. Põimiti vahele laulusid
  

Ulaaditsükkel – sündmused Ulsteri maakonnas . Kuningas, tema poeg ja võitlused
Lõuna-Iiri: kuningas Finn , feinid, Finnil poeg Ossian – muistne laulik .
James MacPherson – teda inspireerisid muistsed lood, „Ossiani laulud“, lõi loomingut edasi
Islandi eepika
„Vanem Edda“ – Islandi vanade eepiliste laulude kogumik. Eri aegade laulud 11. – 13. sajandist. Mütoloogilised laulud pajatavad maailma tekkest. Teos peegeldab kõigi muinasgermaani rahvaste kultuuri. Arhailine, toores, julm.

• hiiud – maailma vanimad jumalad
  
• aasid – nendega sõjajalal olevad jumalad, noorem jumalasugu
  
• vaan – veel üks jumalasugu, vanem
  
• alf – kuulsad maa-alused kääbikud ja osavad sepad
  
• nornid – saatuse valdjatarid. Saatusejumalannad, kes otsustasid jumalate, hiidude, inimeste ja kääbikute saatuse üle
  
• Valhalla – sõjakangelaste manala
  
• Odin – tähtsaim jumal
  

Kenning – vanaskandinaavia luule tähtsaim kujund: nimisõna asendatakse vähemalt kahesõnalise ümberütlemisega. Nt. Sütevaka - hariduse paradiis , loovate inimeste kodu.
Kangelaslaulud
Pole riimi - see tuli hiljem romaani rahvaste mõjul
Skald – elukutseline laulik, ülistasid kangelastegusid
Kangelased ei olnud täiuslikud, oskasid loomade-lindude keelt. Tõeliseks kangelaslikkuseks peeti eneseületust. Kangelaslaul sarnaneb tragöödiaga. Kirja pandud olid „Vanema Edda“ laulud nii, et riimi polnud, oli rütmika.
Vanemad laulud kandsid sugukondlikke väärtusi, need aga väljendavad rahvuslikku eneseteadvust. Esitasid rändlaulikud, veiderdajad: Prantsusmaal žonglöörid, Hispaanias hugbaarid, Saksamaal špiilmanid.
Prantsuse kangelaslaulud – 100 kangelaslaulu 11.-14. sajandist. 1000-20 000 värssi.
Temaatika: 1. kodumaa kaitsmine välisvaenlaste eest, nt. maurid , normannid, saksid, 2. kuninga ustav teenimine , 3. feodaalide omavahelised võimuvõitlused
Kaks esimest teemat seostuvad Karl Suurega (768-814)
„ Rolandi laul“ – kõige tuntum. Laulu stiil on karm, lakooniline. Ülev tõsidus, puudub armastusteema.
11. sajandi algupoolelt, toetub ajaloolisele sündmusele, kus Karl Suur osales Hispaania mauride sisetülides. Kutsuti Karl appi. Piiras oma sõjaväega Zaragosat, ei õnnestunud vallutada. Karl Suure järelväele tormasid kallale baski talupojad, kättemaksuks kasutasid oma looduslikke tingimusi, andsid hävitava löögi. Siis põgenesid mägedesse. Karl Suur ei saanud kätte maksta.
Kristlaste omavaheline mõõduvõtmine. Roland oli Karl Suure lemmikrüütel.
Nüüd algab laul: intriig kujuneb sellest, et saadikud saadetakse Hispaania kuninga juurde ja kästakse usk vastu võtta. Saadikute juht on Ganelon , keda Roland Karl Suurele soovitab . Ganelon võtab töö vastu ja läheb mauride juurde, esitab ultimaatumi. Ganelonil on salaplaan. Ta teab, et Roland on järelväe juht, ja soovitab näiliselt usk vastu võtta, aga anda järelhoop. Roland ja Ganelon teevad teineteisele lõksud. Vaenlased ründavad Rolandi järelväge. Rolandil on sõbrad Olivier ja piiskop Turpin. Olivier soovitab Rolandil hädas pasunat puhuda: rünnatakse, tulge appi. Roland on uhke, keeldub märguande andmisest – ei taha oma au haavata. Olivier soovitab 3 korda pasunat puhuda, aga Roland keeldub. Piiskop Turpin rahustab: „Kõik on korras, Issand on meiega“. Puhkeb taplus. Laulus on hüperboolid ehk liialdused: prantslasi on käputäis, aga vaenlasi tohutult. Võitluse käigus Roland mõistab, et peaks pasunat puhuma. Olivier: „Nüüd on hilja, peame lõpuni võitlema.“ Roland puhub ikkagi, teeb seda 3 korda. Karl Suur kuuleb ja hakkab appi tulema, jõuab hilja kohale. Prantslased on hukkunud. Karl Suur tormab mauridele järele ja maksab kätte. Hakkab pimedaks minema, aga Karl Suur palub Jumalat: „Ära lase päikesel loojuda, tahan kätte maksta.“ Soov läheb täide, taevas jääb valgeks ja Karl Suur saab mauride kuninga ära tappa. Selgub Ganeloni roll juhtunus. Ganelon on kuninga vasall ja juriidiliselt on kõik korrektne . Rolandi ja Ganeloni jagelus on nende oma asi, Ganeloni toetab ka võimas suguvõsa . Soovitatakse Karl Suurel asi jätta, summutada. Pole mõtet Ganeloni hukka mõista. Ent alati on sõpru, kes ei lepi sellega. Toimub võitlus üks-ühe vastu: Rolandi sõber võitleb Ganeloni esindajaga. Jumal soosib Rolandi rüütlit, ta võidab. Seega on süüdi Ganelon ja ta tõmmatakse hobuste vahel lõhki. Nii võidutseb õiglus.
Hispaania kangelaslaulud
Toimub võitlus mauridega, kes vallutasid Hispaania endale, v.a. pisike Astuuria kuningriik põhjas. Seal alustati rekonkistat – maa vabastamist uskmatutest. Samm-sammu haaval see õnnestus.
Temaatika:
1. võitlus mauride vastu
2. feodaaltülid
3. kohalik poliitiline võitlus
„Laul minu Cidist“ – kõige tuntum. Võrreldes „Rolandi lauluga“ palju ajalootruum.
Ajalooline taust: Cid on päriselt elanud inimene, Rodrigo Diaz de Vivar, kes elas 11. sajandil. Ta oli Kastiilia kõrgaadlik, kuningas Sancho II väeülem, ent Sancho II surma järel sai troonile Alfonso VI, kelle sõprade mõjutusel Cid maapakku saadetakse. Mõne aja jooksul kogub Cid endale väe ja läheb mauride vastu võitlema. Vabastab Valencia. Seega Alfonso tahab leppida, Cid on ju end tõestanud. Cid võitleb almoraviididega (äärmusislamistid). Cid võitis, räägitakse, et tema 3000 ratsanikku võitsid 150 000 almoraviidi. Lugu lõppeb Cidi ootamatu surmaga. 50 aastat hiljem loodi laul, mis on ajalooliselt õige.
Laulul on 3 osa.
1) Pagenduslaul - räägib, kuidas Cid on sattunud põlu alla ja otsustab väe koguda. Kõik, kes Cidiga ühinesid, pidid karistuseks kuningale raha andma. Cid hoolitses meeste eest hästi. Stardikapitali saamiseks pantis pereasjad juutidele. Cid kogub väe ja võidab maure. Cid saadab kuningas Alfonsole osa sõjasaagist, näitab lojaalsust ja pälvib kuninga soosingu.
2) Pulmalaul - pärast Valencia vallutamist otsustab Alfonso Cidiga ära leppida, annab Cidi tütardele sobilikud mehed. Cid võtab pakkumise vastu, kuid peigmehed ei meeldi. Abielud siiski sõlmitakse. Uhke pulmapidu.
3) Corpese laul - Cidi väimehed olid kehkenpüksid ja ilutsejad. Nende üle visati nalja, seega nad otsustasid solvangute eest kätte maksta. Ratsutavad oma suguseltsi juurde. Jõudnud Corpese metsa, nüpeldasid nad oma naised (Cidi tütred ) läbi, köitsid puu külge ja jätsid surema. Cidi saadetud usaldusisik päästab naised. Cid nõuab õiglust ja kaasavara tagasi. Võideldakse turniiril. Võidu pälvivad Cidi võitlejad. Kuningas annab tütardele uued mehed: Aragoonia ja Navarra printsid. See on hea lahendus. Laul lõppeb Cidi ülistamisega.
Laulus on maha vaikitud Cidi julmus, temast räägitakse kui inimlikust ja armastavast pereisast. „Cidis“ on vähem vägivalda, võitlust, see on lihtsam ja tagasihoidlikum. Kujutatakse rahvakangelasena, praktilise valitsejana.
Saksa kangelaslaulud
Kõige hilisem, 12.-13. sajandil üles tähendatud.
„Nibelungide laul“
Läheb lugudega kõige kaugemale, sugukondlikku aega. Sarnaneb Muinas- Skandinaavia lugudega. Lihtsakoelisem, aga brutaalsem, kiriklik mõju nõrgem.
Sisu: tegevus toimub Burgundia kuningriigis Wormsi linnas, kus valitseb kuningas Gunther. Tal on kaunis õde Kriemhild , kelle võrratust ilust kuuleb kangelane Siegfried . Tema on kuningapoeg Reini alamjooksult. Veendub Wormsisse jõudes, et Kriemhild on tõesti kaunis ja soovib abielluda . Selleks on vaja Guntheri heakskiitu. Esmalt aitab Siegfried kuningat sõjakäikudes. Siis esitab Gunther tingimuse: kuningas tahab endale naist Islandilt – Brünhildi. Brünhild on väga tugev ja et ta naiseks saada, peab teda võitma. Gunther üksi ei tuleks toime ja Siegfried peab aitama . Siegriedi on tapetud lohe veri haavamatuks muutnud. Seljal, abaluu all on tal nõrk koht (Achilleuse kand). Siegfriedil oli ka aare , nähtamatuks tegev müts. See aitas Brünhildi võita. Siegfried taltsutas Brünhildi. Toimusid pulmad. Siegfried ja Kriemhild abiellusid, Gunther ja Brünhild abiellusid.
Hiljem tekib intriig: Siegfried röövis Brünhildilt vöö ja sõrmuse. Aastaid hiljem lähevad daamid omavahel vaidlema – kes on 1. leedi? Rivaalitsevad. Brünhild näeb Kriemhildi laekas oma ehteid, tekib kuri kahtlus. Mis on toimunud? Gunther peab üles tunnistama, et teda aitas Siegfried. See käib Brünhildi au pihta ja ta hakkab Siegfriedi vastu vandenõud sepitsema. Brünhild saab kaaslaseks Tronje Hageni, Guntheri vasalli. Tronje Hagen suudab Kriemhildilt välja meelitada Siegfriedi nõrga koha. Nõrk koht märgitakse ristiga ära. Tehakse võidujooks, muidugi Siegfried võidab ja hakkab allikast jooma. Niimoodi lüüaksegi teda selga. Nõnda hukkub Siegfried. Tronje Hagen uputab aarde. Kriemhild abiellub vendade sunnil Etzeli ehk Attilaga, hunnide vägeva mehega. Kriemhild kannab okast hinges Guntheri ja Tronje Hageni vastu, kutsub oma vennad Attila juurde külla. Õhutab Attilat vendi tapma. Nõnda lähebki, paljud langevad. Ellu jäävad Gunther ja Tronje Hagen, kes tapetakse. Berni Dietrich leiab, et Attila on liiale läinud ja tapab Kriemhildi.
2. A.H.Tammsaare pentaloogia ,,Tõde ja õigus” ülevaade, ühe osa analüüs
I osa – tõe otsing, loodusega võitlemine, naabrid , Jumal, pere, Andres- Krõõt -Mari
II osa – noore inimese kujunemine, haridus , Jumala tapmine, noor armastus Miralda-Indrek
III osa – revolutsioon , Indrek kujuneb enesekindlaks, jääb kindlaks oma seisukohale
IV osa – lahkukasvamise lugu, Indrek-Karin, partnerile tähelepanu pööramine
V osa – elutöö, Pearu-Andres – kummal oli rohkem õigust, uus armastus Indrek-Tiina, noorte suheterägastik, sihikindlus (Tiina)
Pilet 6

• Postmodernism kirjanduses, „Sügisballi” analüüs
  

20. sajandi 90ndad aastad. Postmodernism on kirjandussuund, mis 1) jätkab modernismi 2) vastandub modernismile ja eitab seda.
Sellega käib kaasas suur vennastumine, suureneb vabadus, tõuseb elutempo, suureneb tehnika mõju inimesele. Süvenevad võõrandumine, üksindus, lagunemistunne. Modernist on eitaja, skeptik, ängis olev inimene. Eesti kirjanduses on sellist ängi kõige rohkem Vaino Vahingu teostes. Inimene vastandub ühiskonnale. Tekstist kaob klassikaline ülesehitus, algus ja lõpp muutuvad avatuks. Postmodernism on veendunud, et inimene eksisteeribki ühiskonnast väljas. Sündmuste loomulik järgnevus lõhutakse. Mängitakse keelega. Osa teksti on sulgudes. Oluline tunnusjoon on sürrealism. Kõik, mis müüb, on lubatud. Näiteks saab tuua Tarantino filmid.
Kirjandus on kõige enam keelemäng. Pole fikseeritud subjekti. Teatri tasandil – nt. ühes etenduses mitu Hamletit. Autor muutub kaubamärgiks. Kaovad tabuteemad nt. küüdistamisest kirjutatakse esmakordselt.
Postmodernism võtab kasutusele sisemonoloogi. Muudatuste aeg hakkas Eestis 1986, tulevad ka punkluuletajad, nt Tõnu Trubetsky. Kasutatakse palju pseudonüüme, palju on performance’id, happening’e, tabusõnad kaovad. Kirjandikud pole enam kutselised (nt Kross, Õnnepalu, Ene Mihkelson). Pagulaskirjandus jõuab Eestisse. Luuakse palju uusi kirjastusi: enne oli 4-5 kirjastust, 1995-ks aastaks juba 450.
PM iseloomustavad nt. Laialivalguvus. Kuna PM-liku ajastu kunst võib olla peaaegu ükskõik milline, iseloomustab kultuuri üldpilti ülim laialivalguvus. (nt „ Sügisball ”). Subkultuursus. Kõik on lubatud. See on üks PM-i olulisemaid jooni. PM julgustab kunstnikku tabusid ületama ja murdma. PM-i võib vaadelda kui liikumist seisundi poole, kus pole enam jäänud mingeid reegleid, mida purustada. Globaliseerumine. Tänapäeval on kogu maakera kultuuriruum rohkem kui kunagi varem käsitatav ühtsena. Nt Hollywoodi filmid nii USA-s kui Eestis. PM-likku kirjandust iseloomustab ka temaatilist, stilistiliste ja sisuliste erinevuste kadumine: vähenevad ja kaovad erinevused eri kultuurides loodu vahel, seda nii kirjanduses tervikuna kui ka žanride lõikes. („Sügisballis” Laura seebikad, ameerika jope, õhupall). Urbanism (orienteerumine suurlinnadele). Riigipiiride kadumisega kerkivad kultuurikeskustena esile suurlinnad, kus leidub ikka publikut igasugusele veidrusele. See on ka põhjuseks, miks suurlinn on ka PM-s raamatute, filmide jne sagedasim tegevuspaik. („Sügisball”) Tehnoloogilisus. Uus tehnoloogia toob kaasa inimese võõrandumise iseendast, üldinimlikust. Teisest küljest pakub aga tehnoloogilisus dehumaniseerumisele alternatiivi: luuakse uus inimesekäsitus ja pikemas perspektiivis võib vana arusaam inimesest üldse kaduda, koos sellega ka kogu dehumaniseerumise probleem. (Laura telekavaatamine). Tehnoloogias nähakse eelkõige kaht positiivset aspekti: esiteks loogilist väljapääsu mõttetusekesksest ku Erootilisus. (Theo oma 235 naisega). ltuurist ning teiseks tulevikukuulutust, muutuva inimese ja kogu inimkonna tulevikuvisiooni.)
Mati Unt, „Sügisball”
Teose tegevustik toimub 1977. aastal Mustamäel. Probleemiks on linnaelanike üksildus, olenemata sellest, et Mustamäel elab nii palju inimesi ligistikku. Linnastumine soodustab individuaalset eluviisi.
Peategelasi on raamatus kuus: luuletaja Eero, meestejuuksur August Kask, linnaarhitekt Maurer, telefonivõrgus töötav Laura, tema lasteaiaealine poeg Peeter, restoranišveitser Theo. Ajavad oma asja ja puutuvad põgusalt kokku.
2. K. Ristikivi elu ja looming, ühe romaani analüüs
Sündis 16. oktoobril Varblas 1912. Lapsepõlv ei olnud väga rõõmus, oli vallaslaps. Ema ei olnud esimeses nooruses. Range naisterahvas . Isa oli taluomanik (oletatavasti). Mehe vanemate vastuseisu tõttu ei saanud temast oma pojale isa. Karl ei ole teda ka kuskil maininud. Majanduslikult olukord väga vilets. Karl oli ise ka omaettehoidev ja kehaehituselt humanitaaritüüp – polnud rammumees. Nöögiti palju. Samal ajal paistis koolis oma taibukusega silma. Kooliainetes jõudis hästi edasi. Lõpetab külakooli, seejärel soovitati poissi edasi koolitada. Ühtpidi läks õnneks, et ema sai teenijakoha sugulaste juures, sai raha, et poissi koolitada (tööandjad maksid koolituskulud). Teisalt olid need karmid tingimused – ema töötab ainult söögi ja riietuse eest ning mingit palka ta ei saa ning suvistel vaheaegadel pidi Karl seal tööl käima. Leppisid nende tingimustega ning Karl käis kaubanduskoolis Tallinnas. Tulemused olid väga head. Keeled ja matemaatika olid tugevad. Kui ta sai oma põhikooli läbi, oli tal lihtsam amet olemas, võis tööd saada kaupluses arveametnikuna. Ta töötas sellel ametil, püsivam amet tapeedipanija juures.
Soovis oma kooliteed jätkata – astus Tallinna kolledžisse, omaaegsesse õhtukooli. Lõpetamise järel tunnistus vastas gümnaasiumi lõputunnistusele. Õppetöö toimus 17-22. Eksameid sooritati 3 korda aastas. Olid nõudlikud ning ranged eksamid. Õppis nii pühendunult, et kevadeks sooritas kogu gümnaasiumikursuse eksamid (1 aastaga tegi 4 aasta töö ära). Sealjuures ka silmapaistvate tulemustega.
Pärast tööstuskooli lõpetamist sai sugulase lepingust priiks. Leidis elukoha ühe tööstusperekonna juures. Nendest kogemustest kirjutas ta esimese romaani „Tuli ja raud”.
Tallinna perioodil ta tegeles ka juba väikestviisi kirjutamisega, novellid, jutustused. Puhtalt raha teenimise eesmärgil kirjutatud, kirjanduslikult lihtsakoelised. Loomuselt erandlik . Koolielu ning Tallinnas veedetud aeg oli pühendatud õppimisele ning oli väga mõistlik ja tagasihoidlik. Köitis kino ja kinokunst. Pole teada ühtegi armuseiklust, jäi elu lõpuni üksikuks inimeseks . Üks Hollywoodi näitlejanna oli temajaoks muusa, on luuletustest välja loetud tema kiindumust selle näitlejanna vastu.
Pärast kooli lõpetamist tegeles kirjutamisega. Lühijuttude asemel paar juttu tuntumas lehes joonealuse järjejutuna. Sealjuures „Viikingite jälgedes”. Samal ajal võtab osa kirjandusvõistlusest lastekirjanduse vallas. Õnnestub 1935. aastal võita auhind jutustusega „ Lendav maailm”. Avaldas pseudonüümi Ivo Kari all. Järgmisel aastal võidab samal konkursil kaks esimest preemiad – I koha saab „Semud” (koerakutsikatest) II preemia saab „Sinine liblikas” (kunstmuinasjutt). Preemiatega kaasnes auhinnaraha, tänu neile oli võimalik alustada õpinguid Tartu ülikoolis. Lastekirjandusest ka veel „Sellid” (kassipoegadest).
1936. aasta sügisel ülikooliõpingud. Kuna valdkonnad, mis teda huvitasid olid täis, üksikuid vabu kohti oli matemaatika ja loodusteaduskonnas. Matemaatika meeldis, end lõpuks sai temast geograafiatudeng. Õppis keskendunult, väga headele tulemustele. I kaks semestrit ta õppis tasulisel kohal, seejärel vabastati õppemaksust heade tulemuste eest. Ülikooliajal elas rahulikku, eraklikku elu, kuniks ühines üliõpilasseltsiga „Veljesto”. Tegutseb tänapäevani.
Esialgu oli vaikne kõrvalseisja, aga suurema tunnustuse võidab 1938. aastal romaaniga „Tuli ja raud”, mis tulebki looduse romaanivõistlusel I kohale. Kiitis teda ka Tammsaare, kes avaldas avaliku kirja Ristikivile, milles tunnustas noormeest. Raamatu tegevus algab 1885 maaeluga, ent kiiresti kolib peategelane Jüri Säävel linna. Võtab naise, mees läheb tehasesse tööle ja naine peab kodu, kasvatab lapsi. Samal ajal on nende unistuseks teenida raha, et maale soetada oma talumajapidamine. Ei õnnestu neil teostada oma unistust. Jälgitakse ka nende poegade ja pojapoja käekäiku. Liiga põhjalikuks psühholoogiaga ei lähe. Käsitlus on filmilik. Väga palju inimeste siseellu ei näe.
Nõukogude aja saabudes sai valmis teise romaani „Õige mehe koda”. Kirjanikuna teostab end. Tuleb sõjaaeg. Esialgu õnnestub jääda ülikooli. Teodor Lippmaa võtab ta oma töörühma. Kuidagi elab ära.
1943. aastal mobilisatsioon – kõik ülikooli inimesed, kelle töö ei ole sõja seisukohalt oluline represseeritakse. Võetakse sõjaväepolitsei väeüksusesse. Saab seal staapi kirjutajana tööd, otsesest lahingutegevusest osa ei võta. Pidid tegelema saksa sõjaväelastega ning tegelesid korra hoidmisega, partisanidega. Sõjaolukord ei sobinud talle. Kui ta saab võimaluse mõneks päevaks Tallinnasse puhkusele minna, õnnestub tal põgeneda Soome (26.november). Pääses sõjast. Soomes tegeles Eesti komitee asjadega. Soomes oli kuniks Soome oli sunnitud NSV liiduga rahu sõlmima ning põgenes Rootsi. Üsna pea saab ta Rootsis kontoriametniku tööd – kindlustusseltsi agent. Rootsi keelt pisut oskas. Oma elu veedabki Stockholmis . Suvisel ajal käib reisimas ja pühendub kirjutamisele. Käib Euroopas – Itaalia, Hispaania, Türgi.
„Rohtaed” viimane Tallinna triloogiasse kuuluv teos. Need ei ole omavahel otseselt seotud, sündmustik toimub Tallinnas. 1942 ilmub. Sellega lõpeb Eestis avaldatud loomingu hulk. Peategelane eesti noormees, kes käis gümnaasiumis. Julius peategelane – tahab koolis käia, olenemata sellest, et ta onu valetab talle. Tahab saada suureks meheks nagu roomlased . Põgeneb onu juurest, kuna tundis et teda ei hinnata seal ning kasutatakse kui tööjõudu. Annab heategevuseks tunde ning võtab ka ise tunde, järkjärgult jõuab ka kooliõpingutega edasi. Emmi (selle tütar, kelle juurest poiss elab). Abielluvad, loovad pere. Selgub, et Emmi ei saa enam kunagi lapsi, Julius tahtis, et sünniks poeg.
Hiljem tegi kontoritööd, sai töökoha ning elukoha 50. aastatel Rootsis samal tänaval, rohkem aega jäi loominguks. Tegeles usinalt sellega.
Alguses kirjutas Eesti teemadel: 1946 – „Kõik mis kunagi oli” 1947 - „Ei juhtunud midagi”
Seejärel pidas kirjutamisega 7 aastat pausi. Ei ilmunud ühtegi romaani. Häälestus ümber, otsis millest ja kuidas kirjutada, teda ei rahuldanud enam senine käsitlusviis.
1953 „Hingede öö” Eesti kirjanduse I modernistlik romaan. Üllatus ja hämming lugejatele. Seda ei mõistetud ning kritiseeriti. Milleks kirjutada segast, arusaamatut teksti kui Eesti on okupeeritud ning peaks võtma sõna Eesti eest. Ristikivi ei jaganud seda ametlikku poliitikat, mis ilustas vabariigiaega, sõimas venelasi. Ta ei läinud kaasa äärmusliku isamaalisusega ning ei olnud rahul sellega, et kehtib ainult üks ja õige Eestit puudutav käsitlus.
Edaspidi muutis temaatikat, pidas 8 aastat pausi. Hakkas kirjutama ajaloolisi romaane. Valmistas pettumuse pagulastele – romaanitemaatika on Euroopa ajalugu. Erinevad episoodid. Ilmuvad triloogiate kaupa. Vaheteosed. Fuugamotiiv. Iga kolmik on varasema käsitlusega. Liigub ajaloost kaugemalt kaasajale lähemale.
1961 – I triloogia : „Põlev lipp ” (üksikinimene, ükskõik kui oluline ei suuda mõjutada maailma ajalugu) „Viimne linn” „Surmaratsanikud” – kirjutas suvel. Käis Vahemere ääres reisimas, mitmel puhul toimuvad sündmused seal, kus kirjanik ise ka käinud on.
1964 – „Imede saar”
II triloogia: biograafiad – „Mõrsja linik”, „Rõõmulaul”, „Nõiduse õpilane”
Pärast seda tuleb novellikogu.
III triloogia: aegruumide põimingud – 3 romaani „Õilsad südamed e Kaks sõpra Firenzes” „Lohe hambad” „Kahekordne mäng”. Paralleelselt toimuvad tegevused kahes ajas, kohas.
Vaheteos ainukene luulekogu „Inimese teekond ”
Viimane teos „Rooma päevik”. Neljanda triloogia avateos.
Looming on tolerantne maailma suhtes, on varjatud huumorit.
HINGEDE ÖÖ – peategelane pagulane võõras linnas, kuigi on seal pikemalt elanud, tunneb end võõrana. Uusaastaöö. PROBLEEMID: poliitilised ja hingelised. Pagulane tunneb, et on üleliigne, pole ühiskonda sulandunud. Pagulaste kohanemisprobleemid ja koduigatsus. Hirm, üksindus.
Pilet 7
1. Renessansi mõiste, Dante elu ja looming, ülevaade ,, Jumalikust komöödiast”
Renessanss toimus Lääne-Euroopas 14.-16. sajandil. Oli antiigist , loodusest tiivustatud vaimuliikumine. Murranguline pööre looduse, loomulikkuse, ratsionaalsuse ninga vabamate inimsuhete poole tähistas ka uusaja algust. Renessansis vallandus inimese individuaalsus, inimesed said vabaks keskaja dogmadest ja skolastiliste teadmiste kammitsaist. Eriti avaralt peegeldus kunstiloomes.
Renessanss on lahutamatu humanismist. Humanistid – õpetlased, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid seda kaasajale. Antiik oli tunginud läbi veidi ka keskajal munkade ümberkirjutamise tõttu, kuid tol ajal polnud maailm sellele vastuvõtlik. Humaniste vastandati keskaja õpetlastele ja vaimulikele, kuid alates Petrarcast hakkas humanism tähendama inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabanemise eest ning vastuseisu kiriklikele dogmadele. Humaniste tuntakse selletõttu nii erudiitide-õpetlastena, kes uurisid antiiki ja kirjutasid ladina keeles, kui ka elutervikule avatud kirjanikke (Petrarca, Boccaccio , Shakespeare).
Maadeavastused lõid esmakordselt kujutluse maailmast kui tervikust. Pöörati tähelepanu loodusõpetusele. Selle osakesena tunti ka inimest, tekkis usk inimesse ja elu tähenduslikkusesse. Teadmiste arengut soodustas ka Gutenbergi trükimasina leiutamine. Raamatud leidsid laiema lugejaskonna. Renessanss arenes läbi ühiskondlike vapustuste: renessanss, Ameerika jagamine, türklaste oht Euroopale.
Dante Alighieri – sündis Põhja-Itaalias Firenze linnas, mis oli tol ajal rikas, iseseisev ja vaba linn.

• Gvelfid – toetasid paavsti
  
• Gibelliinid – toetasid keisrit
  

Võidu saavutasid gvelfid, aga nad läksid omavahel tülli, jagunesid kaheks: mustad ( paavst ) ja valged ( keiser ). Dante isa kuulus gvelfide sekka, seega ka Dante. Dante sai traditsioonilise hariduse, uuris antiigi autoreid , lemmikuks Vergilius. Poliitiliselt aktiivne, töötas kõrges linnaametis, rae liige, valge gvelf (keisripooldaja). Siis saavutasid mustad gvelfid ülemvõimu: Dantet süüdistati altkäemaksu võtmises  põgenes Firenzest, et elu päästa. 19 paguluseaastat – enam Firenzesse ei saanud. Pattu ei kahetsenud, sest oli süütu . Elas Ravennas vürsti õukonnas.
Uus mahe stiil – filosoofiline abstraktne luule. Kesksel kohal naine, kelle ülistamine saab spirituaalse tähenduse. Naisterahvas (Madonna) on tõe ja vooruse sümbol.
1291 „Uus elu“ – 30 luuletust põimitud proosatekstiga. Räägib Dante armastusest Beatrice ’i vastu, keda Dante näeb 1. korda 9-aastasena, 2. korda 18-aastasena. Beatrice avaldab sügavat muljet. Ei saa otse armastust väljendada – suur tunnete mitmekesine kujutamine. Siis sureb Beatrice’i isa ja Beatrice ise. Dante leinab teda aastaid, lohutusnaine ei aita. See on Lääne-Euroopa esimene autobiograafiline jutustus.
Traktaat „Pidusöök“ – käsitleb keskaja erinevaid teemasid, räägib moraali normidest. Dante seisukoht: „ Inimmõistus on piiratud ja ainult usu abil on võimalik mõista ülimaid printsiipe .“ Kirjutatud itaalia keeles: saab rohkem inimesi sellest osa.
„Rahvakeelest“ – arutleb, et Itaaliale on vaja ühte kehtset kirjakeelt. See teos on kirjutatud itaalia keele asemel ladina keeles, sest on teaduslik.
„Monarhiast“ – traktaat riigi valitsemisest. Keiser peab Itaalia ühendama ja valitsema.
„ Jumalik komöödia“ – Dante peateos. Aines – unenäoline nägemus. „Komöödias“ on arvu- ja värvisümboolika.
I osa „Põrgu“, II osa „Puhastustuli“, III osa „Paradiis“. Igas osas 33 laulu (kokku 99 laulu) + 1 sissejuhatav laul = 100-laululine terviklik teos – täiuslikkuse sümbol.

• Tertsiim – omaette riimiskeem. ABA BCB CDC
  

Dante teejuht on Vergilius, aga kuna too on ristimata, ei saa ta Dantet Paradiisi juhatama tulla. Sinna tuleb teed juhtima Beatrice.
Põrgu – 9 ringi

limbos (äär) – süütud lapsed ja antiikaja suurmehed, kes ei tundnud kristlikku ainujumalat

algab tegelik põrgu – abielurikkujad, himuruse pattu langenud – hõljuvad parvel musta põrgutule igaveses keerises

õgardid, prassijad

kitsipungid ja raiskajad

sünged ja raevukad

ketserid – leegitsevas hauas

vägivald naabrite vastu (türannid, mõrvarid), iseenda vastu (enesetapjad), enda omandi vastu (raiskajad), jumala vastu (loomapilastajad, pühaduseteotajad, liigkasuvõtjad)

pettus- kupeldajad, võrgutajad, meelitajad, ennustajad, astroloogid, vargad, võlurid, mässuõhutajad, valenõu andjad – kaevutaoline auk

reeturid – vennatapjad, kodumaa reetjad, isanda/heategija reetjad, külaliste reetjad
Põrgu põhi: istub 3 suuga Saatan, kes pureb kolme suurimat patust: Juudas (reetis Jeesuse), Cassius ja Brutus (reetsid Caesari).
Purgatoorium – sinna pääsemiseks Dantel 7 P-i laubal, need kustusid. Sinna määratud isikud olid teinud pattu, aga anti lootust: pärast mõnda aega kannatamist avanevad taevaväravad. Dante patt – kõrkus. Põrgus allegooria, puhastustules satiir ja grotesk taanduvad.
NB! Seitse pattu: uhkus, kadedus, viha, laiskus, ihnus, liigsöömine, liiderlikkus.
Paradiis – sinna pääsevad vähesed väljavalitud, kes on jumalat pühendunult teeninud. Nt. märtrid, Karl Suur, Roland, Aquino Thomas, Beatrice. Suur särav kirgastunud paik.
2. M.Underi elu ja looming, paari luuletuse analüüs
Sündis Tallinnas, hakkas seal erinevaid ameteid pidama . Peres oli viis last, majanduslik olukord oli mõõdukalt kitsas - nälga polnud, lapsed pandi kooli, kuid rikkust polnud. Vanemad olid rangelt usklikud, ema oli tõsisem kui isa, isal oli jutustamisand, olevat vennastekoguduse jutlustajana sõna seadnud. Esmalt väikelastekool, siis tütarlaste eraalgkooli ( saksakeelne ). Peamiselt õpiti seal usuõpetust.
Marie polnud väga seltskondlik, samas omamoodi temperamentne. Kodus leidus vaid vaimulikku kirjandust ja sedagi vähe. Õnnestub naabritüdrukult laenata saksa kirjanduse antoloogiat, kust avastab enda jaoks Goethe ja Schilleri, kirjutab nende luuletusi endale ümber, näidendeid vaatuste kaupa, kuna oli kaunis. 13-aastasena esimene luuletus (tundeluuletus, saksa keeles, eeskujud ja haridus oli saksa keeles).
Pärast kooli lõpetamist käis lasteaednike kursusel, hoidis ka põgusalt lapsi. Tallinnas saab tööd kassapreilina paberivabrikus. Tema käekõiku kujundas see, et ta vanemad kuulusid Jaani kogudusse, kus lähedal sai klaverit mängida, mistõttu puutub kokku tähtsa mehega, kes teeb tööd Postimehe muusikalisale, 1900 saab tuttavaks Eduard Vildega, kellel on räme musivedru- talle sümpatiseerib Marie, jalutuskäigul kuuleb, et neiu ka luuletab, innustab neiut jätkama.
Vilde läheb Teatajasse tööle, sinna kutsutakse ka Under. Kuigi Vilde teeb neiule silma, tõdeb Under, et Vilde on vana ja inetu, lähenemiskatsed äratavad vaid kaastunnet. Teatajas on teisigi vaimuinimesi nt Jaan Teemant ( poliitik ). Samuti ka keelemees Jaanus Voldemar Veski . Marie on noor, särtsakas ja romantiline ning vaatas noormehi YUM. Leiabki Carl Hackeri, heal järjel ametniku, armuvad. Kuigi Underi töökaaslased ei soovita abielluda, on ka Hackeri vanemad vastu, siiski abielluvad 1902 veebruaris.
Marie tuleb Teatajast ära, abielunaine ei tööta. Mees saab tööd Moskvas Singeri tehases. Kolitakse seega ka Venemaale Moskvasse, hiljem Moskva lähedale. Sünnib esimene tütar 1902 (Marie on 19). Moskva on võõras, vaheldust pakuvad mõningad külalised , suvitamas käib Under Tallinnas ja Hiiumaal, kus sugulased elasid ning mis pakkus looduse poolest erilist elamust.
1904 tutvub kunstnik Ants Laikmaaga. Temaga tekib Underil tõmme. Mees oli Tallinnas tuntud mees. Teeb Underist maali. Vaimne klapp. Ants inspireerib ja julgustab edasi luuletama , seda eesti keeles, mitte saksa keeles nagu oli soovitanud Vilde. Ants saadab Marie teadmata mõned luuletused ajalehte. Ilmub varjunime all 'Mutti' (kuna oli noor ema). Marie on meelitatud, kuna mees peab ta luulet avaldamisväärseks. Esimene luuletus ilmus seega 1904. Tasapisi pääseb kirjandusmaailma.
1906 pöörduvad Venemaalt tagasi, kuna töö saab otsa, tulevad Tallinna. Under hakkab läbi käima kultuuritegelastega- ajakirjanikud, näitlejad, kirjanikud nt Kitzberg, Suits, Tuglas , korra ka Liiv, Paul Pinna (näitleja). Suhted Carli ja Marie vahel pole head, mehel kultuurihuvi pole. Marie ei lase sel end heidutada. Pinge kasvab, kuniks 1913, kui avatakse uus Estonia teater, toimub suur õhtu, kus maja on rahvast täis, satub sinna ka Artur Adson , sünnikohaks Sänna (Sänna trubaduur). Adson armub jäägitult. Edasipidi saab ka temast Underi salongi pidev külastaja, kes otsib võimalust Mariele meeldida.
Adsoni suur soov on Mariega abielluda. Marie on veel aga abielus, 1916 arutatakse lahutust, kuid Carl ei anna. 1917 asutatakse Siuru, mille presidendiks saab Under. Adson oli mõõdukas ja väljapeetud, usaldusväärne, samas naised tahavad ka särtsu, mees mõjub kuivalt.
Teenisid raha tuluõhtul. Ilmuvad esimesed luulekogud
1917 „ Sonetid “- oli nii edukas, et paari kuu pärast anti välja ka teine trükk
1918 „Eelõitseng“ ja „Sinine puri“- enesekesksed- intiimsed, avameelsed ja erootilised
Pilet 8
1. G.Boccaccio või Cervantese elu ja loomingu ülevaade
Giovanni Boccaccio – itaallasest filoloog, kirjanik, vanade tekstide uurija. Isa pani ta õigus-teadust õppima, aga see ei köitnud teda. Siiski õppis, aga ülejäänud aja pühendus antiik-kirjandusele. 16-17-aastasena saadeti kümneks aastaks Napoli õukonda. Ta luuletas seal ja pälvis tähelepanu. Elu kaunimad aastad – koges Armastust. Kõrgaadlikust neiu Maria, kuninga vallastütar. Boccaccio armus ja südame võitmiseks luuletas. Pani särtsakale neiule varjunime Fiammetta – Leegike. Boccaccio pälviski armastuse. Armastus nende vahel oli maine, aga neiu Fiammetta hülgas Boccaccio. See andis ainest edasiseks loominguks.
Teosed proosa- ja luulevormis ja rääkisid suhetest. Nt. „Pastoraalne idüll “

• Pastoraal – karjaselaul
  

„Ameto“ – räägib lihtsameelsest, metsikust jahipidajast noormehest, kes armub kaunisse nümfi. Armastatu tähelepanu võitmiseks teeb Ameto läbi arengu. Armastus on jõud, mis muudab inimese paremaks.
„Fiammetta“ – proosajutustus, I psühholoogiline romaan Lääne-Euroopa kirjanduses. Oma kogemus, toob tunded üle. Hüljatuks on ilus abielunaine Fiammetta, kes leiab endale nägusa armukese. Kuid noormees peab lahkuma ja Fiammetta jääb ootama: hülgab oma eraelu kuniks saab teada, et armuke on abiellunud. See on naisele löök, ent lootus armastusele säilib. Siis selgub, et noormehel on ka oma armuke – tähendab, ta on Fiammetta lõplikult hüljanud. Naise psühholoogia meisterlik kujutamine. Nüüd hakati naisi reaalselt kujutama, enne kujutati kui jumalannasid.
Isa surma järel sai Giovanni pühenduda kirjandusele, aga haridus jäi Petrarcast lünklikumaks. Boccaccio ja Petrarca kohtusid.
Boccaccio lisas Dante „Komöödiale“ epiteedi Jumalik.
Peateos „ Dekameron “.
7 neidu ja 3 noormeest lähevad 1348. aastal katku eest peitu . Kümne päeva jooksul jutustab igaüks neist 10 novelli. Lõbusad jutustused erinevatest ühiskonnakihtidest. Lugudel puudus otsene moraal , aga novelle ümbritseb raamjutustus. Jutustatakse Firenze lähedal villas olles. Looduslikkuse ülistus, palju siivutusi. Paljud süžeed on hilisemalt Dekameronist laenatud, nt. „ Romeo ja Julia “.
Hiljem ütles Boccaccio teosest lahti.
2. A.Kivirähki elu ja looming, „Mees, kes teadis ussisõnu” analüüs
Andrus Kivirähk. Sündinud Tallinnas. Lõpetanud Tallinna 32. Keskkooli 1988 ja Tartu Ülikooli ajakirjanduse erialal 1993, töötab Eesti Päevalehe arvamuslehekülje toimetajana. Kirjanike Liidu liige 1996 a-st. Kuulub Eesti Üliõpilaste seltsi. Avaldanud lühiproosat, humoreske, följetone ja paroodiaid ajakirjanduses ja kogumikena, kirjutanud romaane, näidendeid, lasteraamatuid, filmi- ja telestsenaariume, tegutsenud publitsisti ja arvustajana. On joonisfilmide „Tom ja Fluffy” (1997), „ Lotte reis lõunamaale” (2000), „Lepatriinude jõulud” (2001) ja „Leiutajateküla Lotte” (2006) kaasstsenarist. Kirjanik lisas, et talle endale ei meeldinud lapsena lugeda traagilisi lugusid , kus peategelased surid. Pigem eelistab ta, et raamat on põgenemispaik reaalsuse eest. "Ma ise ka ei ole üritanud kurbi lasteraamatuid kirjutada. Väike nukrus võib loos sees olla ja see ongi hea, aga lõpp võiks olla alati õnnelik. Ma ei näe vajadust laste nina liiga vara kannatuste sisse suruda. Küll nad tulevikus sellega niigi kokku puutuvad," arvas kirjanik. Tuntuimad raamatud: „Rehepapp ehk November“ (2000) tõlgitud soome, norra, läti, vene ja prantsuse keelde. „Lotte reis lõunamaale“ (2002) „Limpa ja mereröövlid“ ka vene keeles (2004), „Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007) läti, tsehhi ja prantsuse keeles. „Kaka ja kevad“ (2009) ka vene keeles, „Maailma otsas: pildikesi heade inimeste elust“ (2013), „Karneval ja kartulisalat“ (2015). Lavastanud näidendeid Nukuteatris, Noorsooteatris, VAT Teatris, Draamateatris- 15+ lavastust, Raadioteatris, Endla teatris, Vanemuises, Ugalas. Mitmed tunnustused - Nukitsa parim lastekirjanik kolmel aastal. (Limpa, Lotte, Kaka). Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (Mees, kes…), Tuglase novelliauhind. „Helesinine vagun“ Ugalas, mängiti 10 aastat, 110 etendust. Raadio 2 - „Rahva oma kaitse“ Mart Juurega juba 15. aastat. „Eesti matus“ - Draamateater, esietendus 2002, siiani mängitakse, Balti teatrifestivalil žürii preemia, üle 200 etenduse.
MEES, KES TEADIS USSISÕNU – Eestis muinasajal. Peategelane Leemet, külas sündinud, metsas kasvanud, viimane, kes oskab ussisõnu. Naised: Hiie, Magdaleena. PROBLEEMID: loodusest võõrandumine, ühe kultuuri hääbumine ja teise teke, religiooni hullutav ja võimas mõju inimestele. Leemeti kujunemise lugu läbi rohkete kannatuste, tema keeruline elu kahe maailma vahel.
Pilet 9
1. W.Shakespeare’i elu ja looming, ühe näidendi analüüs
William Shakespeare (1564-1616)
Sündis 23. aprillil 1564 Stratford- upon -Avonis. Isa oli kaupmees , valiti linna rae liikmeks ja sai linnapeaks. Teadmata põhjusel laostus. Shakespeare pidi katkestama oma õpingud kohalikus mainekas kooli. Oli tol ajal 16-aastane. Oli õppinud ladina ja kreeka keelt. Sellega hariduse omandamine piirdus, läks tööle. 18-aastaselt abiellus 26-aastase naisega. Kuus kuud pärast abiellumist sündis tütar Susanna. Paar aastat hiljem sündisid kaksikud Judith ja Hamnet. Poeg suri 11-aastaselt. Ühel hetkel pärast kaksikute sündi läks Shakespeare Londonisse, hakkas tegelema kirjutamisega. Ise ei olnud silmapaistev näitleja. Tema trupp oli kuninga kaitse all, üldsuse poolt tunnustatud, nn kuninga teenrid. Teatril läks päris kenasti, Shakespeare sai osta kinnisvara Londonis ja Stratfordis. Kolm aastat enne oma surma kolis lõplikult Londonist ära: läks pensionile, loobus teatritegemisest. Suri oma sünnipäeval. Tuntud haritlane Ben Johnson kiitis matustel Shakespeare’i. Testamendis pärandab vara jne, aga juttu pole tema loomingust. Tekkisid kahtlused – äkki ta polegi päris autor? Ja kuidas nii napi haridusega inimene suutis nii hästi ajalugu tundvaid tükke kirjutada? Pakuti, et tegelik autor on Francis Bacon.
Näidendeid ei peetud tol ajal nii peeneks ja intelligentseks kui proosat .
Looming
Shakespeare kasutas palju laendmotiive, tema käe all sündis vanast loost hoopis teise mõõtmega uus lugu. Jutustab vana lugu teistmoodi. Kui varem toimusid suured sündmused lava taga ja nendest ainult räägiti, siis Shakespeare tõi tegevuse lavale, vaatajate silme ette. Kangelaseks oli ajalooline isik, kes mõjutas paljude inimeste elukäiku. Rõhutas, et isik peab jääma kõlbeliseks, muidu järgneb moraalne kättemaks.
Kirjutanud 36 näidendit ja 154 sonetti. Tollal oli moes sonett ja Petrarca jäljendamine (tema kujundas soneti).
Shakespeari looming on jagatud kolme perioodi.

1590-ndad aastad, komöödiad ja ajalookroonikad. Nt. „Tõrksa taltsutus“, „Suveöö unenägu“, „Veneetsia kaupmees“. Nendes komöödiates lähtub itaalia renessanssi lugudest, kesksel kohal armastuse teema, taustaks loodus. Shakespeare peab õigeks, et armastus loomuliku tundena on ülev, üle vanemate tahtest ja ühiskondlikest normidest. Lugudel olid õnnelikud lõpud, armastajad ületavad takistusi. Kujutab ajaloo suurkujusi „ Henry IV“, „Henry V“, „Henry VI“, „Richard II“, „Richard III“. Keskendub isikute sisemiste vastuolude ja võimuvõitluse kujutamisele. On patriootlik, kui käsitleb Inglismaa ja Prantsusmaa konflikte. Teostele on omased võim ja moraal: kuidas võimul püsitakse, mis meetoditega võim saadakse? Perioodi lõppu kuulub ka „Romeo ja Julia“, nimetatakse helgeks tragöödiaks.

kõrgperiood: 17. sajandi esimene kümnend. Kujutab individuaalseid kangelasi, kes tõusevad müüdi tasemele üldistusjõult. Omandavad kangelasliku, erakordse mõõtme. Enamasti on üksikisik vastuolus ühiskonnaga, ühiskondlike väärtuste, tõeks-pidamistega. „Hamlet“, „Othello“, „Kuningas Lear“, „Macbeth“. Tegelased on keeruka olemusega, neid ei anna taandada heaks ja halvaks.

periood: natuke leebemad, pehmema lõpuga teatud määral muinasjutulised lood, aitab õnnelikult lõpetada. Tegu tragikomöödiatega. Nt. „Talvemuinasjutt“, „ Torm “.
NÄIDENDI ANALÜÜS
Hamlet - apaatne, ei tegutsenud. Ei võtnud mune kokku. Ophelia - apaatne
Romeo ja Julia - Julia organiseeris kõik, tegutsev jõud. Tingimusteta armastus. Nii noor armastus, ei mõeldud millelegi muule, ainult armastusele.

• A.Alliksaare elu ja looming, paari luuletuse analüüs
  

Alliksaar Sündis 1923 Tartus, isa oli raudteelane, ema suri noorelt. Õppis Treffneris. Puuduvad andmed, kas üldse õppis või lõpetas ülikooli. ta mobiliseeritakse Saksa sõjaväkke kirjutajaks. Tal õnnestus omavoliliselt sõjaväest lahkuda. Ta varjas ennast koos Ottniel Jürissaare ja Rein Sepaga. Pöördus tagasi Tartusse ja tegi seal juhutöid. Kolis Kohtla-Järvele, ta oli vangis 6a, sest töös olid puudujäägid. Käis ka Vasalemmas ja Narvas, kus peeti kultuuriteemadel loenguid. 1952 kirjutas võimudele puhtsüdamiliku ülestunnistuse oma elust. Sellele järgnes karistus, oi asumisel ja vabanes 1957. Tal ei lubatud Eestisse naasta, aasta pärast tuli ikka. Töötas raudteel juhutöödel. Kirjutas ka luuletusi ja tõlkis. Avaldas vähe ja sedagi abikaasa nime all. Luuletama oli hakanud gümnaasiumis, millest on palju kadunud. 1966 suri vähki.
LOOMING
Esimene luulekogu ei saanud avaldamisluba. „Nimetu saar“ – absurdi draama. Pärast surma avaldati Loomingus „Olematus võiks ka olemata olla“. Ilmus ka väike luuleraama. „Päikese pillaja“. Kuulsaks sai pärast surma. Tartus oli juba eluajal kultuuriringkondades hinnatud. Werneri kohvikus käis koos kirjandusrühmitus, mille vaimseks juhuks ta oli – Alliksaare Akadeemia. Seal esitati omaloomingut, kuulusid: Madis Kõiv, Ain Kaalep, Paul-Erik Rummo, Viivi Luik, Jaan Kaplinski, ja Mati Unt. Tõlkis ka vene autoreid: Ahmatova, Jessenin.
Loomingus kolm perioodi:

Range ja vormipuhasluule. Itaalia sonetid, risriim. Ilu, luule, kunst. Vastandamine, alliteratsioon, kõlamäng.

60 I pool. Sõnadega eksperimenteerimine ja kõlaväärtus. Aforistlik luule: kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas? Palju improvisatsioonilist, tagamõtteta huumor. Uued sõnad – naudingunuudlid, ninatelepaatia., sinumõnu. Puudub terviklik kompositsioon , luulevood, mängurõõm.

Filosoofilisus, sümbolid, igavikulisus, nukrus. Luuletused näivad lihtsad ent sisendusjõulised. Vabavärss ja riimiline luule, loov sõnakuulutaja.
Pilet 10
1. Klassitsismi mõiste, Moliere ’i elu ja looming, ühe näidendi analüüs
Klassitsism – lahutas vastandid. Klassikalise esteetika põhimõtted, antiigi eeskujul.
Keskaeg → renessanss→klassitsism
Klassitsism oli eelkõige 17. sajandi keskpaiga nähtus. Kõige puhtamal kujul esines Prantsusmaal, Louis XIV ja kardinal Richelieu ajal. Kultuur oli seostatud riigiga, riik jälgis, et teater vastaks igati absolutistliku riigi huvidele - ametlik kultuuriideoloogia. 1635. aastal asutati Prantsuse Akadeemia ( monarhia ja kirjandusmaailma liit), see oli pigem juhtimis- kui uurimisasutus. Nad alustasid prantsuse sõnaraamatu kirjutamisega, aga ei saanud valmis.
Klassitsismis oli mõistus ja mõistuspärasus, individualismi välditi. Selgus, korrapära.
Rene Descartes – „Mõtlen, järelikult olen“. Tema arvates oli kõige tähtsam mõistus ja mõte (äärmiselt selge, korrapärane ja rangete piiridega nähtus).
Draamas kolme ühtsuse põhimõte: aeg, koht, tegevus. Klassitsismis olid tähtsad kõrged kunstid (tragöödia) ja madalad kunstid (komöödia – see pidi olema õpetliku sisuga). Luules puhtad riimid, range vorm.
ndividualism, välditi egoismi, tähtis oli mõistuspärasus. Kindlustas absolutismi. Rangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist, viljelda eelistavalt kõrgžanre nagu eepos ja tragöödia ning kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku. Näidendite kohta käivaist reegleist on tuntuim aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue. Peagi mandus klassitsism eelkäijate matkimiseks ehk epigoonluseks.
Moliére (1622-1673)
Tegelikult Jean- Baptiste Poquelin. Sünnib kodanlase perekonnas, isa on õukonnas tapeedi-meister (tapetsiir). See oli tulus ja pärandatav teenistus , aga Moliere ei hakka seda tegema. Ta pannakse jesuiitide kolleegiumi, õpib muuhulgas reaalaineid ja seltskondlikku kasvatust. Õppimise käigus sai osa teatrist, seal oli ka ballettimänge. Hakkab ülikoolis õigusteadust õppima, aga see ei köida teda – huvi pakub teater ja kirjandus. Tutvub Hispaania kirjandusega. Ühel hetkel otsustab pühenduda teatri tegemisele. Teatritrupi nimi „Pariisi kuulus teater“. Esialgu ei saabu kuulsus, vaid pankrot . Perekonna au ja väärikuse nimel võttis endale nimeks Moliere. Liitub uue trupiga, mis rändab Lõuna-Prantsusmaale. Rändab 13 aastat, esitavad commedia dell’ arte näidendeid. Kohandasid näidendeid vastavalt kohalikule publikule. Moliere tutvus kaasaegse Prantsusmaaga. Tõuseb trupis esinäitlejaks.
Repertuaaripuudus – hakkab häda sunnil ise näidendeid kirjutama. Need saavutavad edu, kuulsust , Moliere pöördub 36-aastasena tagasi Pariisi. Pälvib kuninga poolehoiu ja soosingu.
„Naeruväärsed eputised“ – komöödia. Pilkab liigset peenutsemist, vaimutsemist, aadlisalongidele omast silmakirjatsemist. Kaks aadlikku tahavad kahe daamiga tutvuda, aga naised keelduvad, kuna mehed polevat nende jaoks piisavalt peened. Mehed saadavad vembuks oma ülespakutult ehitud teenrid naiste juurde. Teenrid on uhkest riietusest hoolimata matslikud.
„ Tartuffe “ – probleeme tekitanud komöödia. Pilkab valevagadust ja –usklikkust. Vaimulik Tartuffe kehastab vaga inimest, kes tegelikult on omakasupüüdlik. Lööb lihtsameelselt pereisalt varanduse üle, too usaldab Tartuffe’i. Nutikas perenaine tõestab mehele Tartuffe’i silmakirjalikkust. Teosele heideti ette, et pilkab vaimulikke ja etendus keelati viieks aastaks ära. Alguses 5 vaatusega, siis 3 vaatusega. Kärbiti.
„Don Juan “
„Misantroop“ – inimestevihkaja. Peategelaseks noormees, keda häirib silmakirjalikkus, võltsid inimesed. Ta on lihtne ja otsekohene inimene. Armub noorde daami, kes kehastab just seeda, mida noormees vihkab. Noormehel on kainet mõistust, ütleb neiust lahti.
„Arst vastu tahtmist“, „Ebahaige“ – kujutab haigusi ette, kardab surma, arstid petavad temalt raha välja. Moliere pilkab arste, kes ei tea, mis inimesel viga, aga ikkagi küsivad raha.
„Kodanlasest aadlimees“ – kodanlane tahab saada aadlikuks ja kuuluda väljavalitute hulka. Tahab väärikat nime. Soovib ainult väliselt aadlik olla, sest mingit teadust õppida ei viitsi. Nagu uusrikas.
Moliere kehastas „Ebahaiget“, suri. Alguses ei lubatud teda Pariisi pühasse mulda matta, aga kuningas andis lese palvel loa Moliere siiski matta. Aga tuli matta enesetapjate ja kurjategijate kalmistule ning sügavamale kui tavaliselt. Moliere sai maetud.
Moliere kujutas näidendites kaasaegset Prantsusmaad ja prantslasi, maaelu ja linnalu, kritiseeris valevagatsemist, silmakirjalikkust, eputamist, peenutsemist. Väärtustas loomulikkust ja lihtsust. Oli liialdamise vastu, püüdis jääda elutruuks. Kõigil on oma tugevused ja nõrkused. Heitis nalja oluliste ja tõsiste teemade üle. Komöödial ühiskondlik roll. On ette heidetud, et komöödiad mõjuvad mõnevõrra kunstlikult.
ÜHE NÄIDENDI ANALÜÜS - Moliere, „Don Juan“.

• Sitsiilia, 17. sajandil
  
• Don Juan, suursugune päritolu, nägus, kaval, püsimatu, vapper , ei usu põrgut, jumalat
  
• Don Juani tegevus. Armastab armastuses vabadust, vahetab naisi, palju vaenlasi
  

Teose alguses on don Juan oma teenri Sganarelle’iga põgenenud enda naise Elvira juurest. Uus silmarõõm ei huvitu don Juanist ning mehed tahavad naist röövida. Nad satuvad tormi kätte. Külapoiss Pierrot koos oma sõbraga päästab mehed. Don Juan võrgutab Pierro armsama Charlotte’i ning teise külatüdruku Mathurine’i. Neiud lähevad mehe pärast tülli ning don Juan peab põgenema, kuna teda ajavad taga ratsamehed. Ta päästab don Carlose, kes on Elvira vend. Elvira vennad tahavad kätte maksta, kuid see lükkub eelneva tõttu edasi. Don Juan ja Sganelle lähevad komtuuri hauakambrisse. Hauakamber kuulus don Juani tapetud komptuurile ja mees käskis Sganarelle’il surnu kuju õhtusöögile kutsuda. Teener vannub, et kuju noogutas kutse peale, don Juan ei usu teda. Juan kohtub oma isa ja Elviraga, kes üritavad tema käitumist muuta. Õhtusöögile ilmub ka komtuuri kuju, kes kutsub teda komseks enda juurde õhtustama. Järgmisel päeval teeskleb don Juan, et on käitumist muutnud. Vaim hoiatab teda, kuid mees ei muutu ning kujuga kaasa minnes tabab teda välk ja mees kukub kuristikku.
Don Juani positiivsed küljed
Don Juani negatiivsed küljed
Kaval, julge, vapper, osava jutuga , üllas, sihikindel, enesekindel, aus.
Hoolimatu, valelik, silmakirjalik, isekas, liiga põikpäine.
2. H.Visnapuu elu ja loomingu ülevaade, paari luuletuse analüüs
Sündis 1890 Helme kihelkonnas suures vaeses sulaseperes. Sai haridust külakoolis, 1907 sai temast algkooliõpetaja Tartumaal, kuniks kolis Tartusse ja õppis seal ka gümnaasiumis, milel 1916 lõpetas. Astub ülikooli, mida ei lõpetanud. Kirjanduselu oli selleks ajaks liiga oluliseks saanud. Käis Berliini ülikoolis loenguid kuulamas silmaringi avardamiseks. 1917 liitus Siuruga, kust läks Vabadussõtta, kuid rindel ei sõdinud. Vabariigi aeg möödus eri kirjandusega seotud ametnikes (Varamu toimetuses, EV propaganda osakonnas). Leidis kauni kaaslanna – Ing (päriselt Hilda Visnapuu). Nende suhted olid kirglikud ja tormilised, kuid siis tuli tülipool. Ingile pühenatud luuletused on imekaunid. 1941 Ing sureb. Ingi tütar väikese lapsega küüditatakse. 1944 ei läinud Rootsi laevale, põgenes Saksamaale. 1949 USAsse, kus ta kaua ei elanud, sest suri 1951.
Kuigi laiema tuntuse pälvis Siuru päevil, pälvis tuntust juba varem. Avaldas loomingut albumites “Moment” ja “Roheline”. I Siuru kogu on 1917 “Amores”, 1918 ilmub “Jumalaga, Ene!” ja 1920 3 kogu: “Talihari”, “Hõbedased kuljused”, “Käoorvik”. Vabariigi aegadel Eestis tunnustatuim meesluuletaja. (Under tunnustatuim naisluuletaja)
“Ränikivi”, “Puuslikud”, “Maarjamaa laulud”, Tuulesõel”, “Päike ja jõgi”, “Põhjavalgus” (viimane Eestis ilmunud luulekogu). Paguluses avaldas “Esivanemate hauad”, “Tuuline teekond”, “Periheel”, “Mare Balticum”, “Linnutee”.
Pilet 11
1. J.W.von Goethe elu ja looming, ,, Faust ” I osa
Johann Wolfgang Goethe 1749- 1832 (vaatamata pikale elueale püsis süda erksana!)
Frankfurdis, isa oli jurist, keisri nõunik. Sai kodust hea hariduse, isa ja koduõpetajad kasvatasid. Astus 16-aastaselt Leipzigi ülikooli. Pandi juurat õppima, aga see ei huvitanud, hoopis loodusteadused , meditsiin , füüsika huvitasid. Maalis ka. Luuletab nooruslikult, tundeliselt. Kirjutab isikliku kogemuse pinnalt, teraapiline ja pihtimuslik luule. Vahepeal haige, siis jätkab õpinguid Strasbourgis, kus kohtub Herderiga. Luule-eeskujud on Homeros , Ossian ja Shakespeare. Otsib ja katsetab.
1773 „Götz von Berlichingen“ näitemäng, mis rääkis vaesunud aadlikust, kellest saab talurahva eesvõitleja. Tegu on ajaloolise isikuga, kuid lõpp on erinev – traagiline, sest Götz sureb vangitornis.
Esimene katsetus Fausti-teemal, läbikirjutamine.
Võtab eeskuju rahvaluulest. „Mailaul“, „Metsavaim“ – rahvalik, lihtne, meeleolukas.
„Noore Wertheri kannatused“ – teos, millega pälvib suurema tähelepanu. Epistolaarromaan – kiriromaan. Werther saadab sõbrale kirju, nendest teos koosnebki. Ta on võimekas ja tundlik. Konflikt: armub Lottesse (Lotte – Goethe’ enda neiu Charlotte järgi). Lotte andis emale lubaduse: abiellub teise mehega. Werther ei suuda Lottet unustada. Töö ei aita, see pole see. Ei saa vaimseid võimeid kasutada, ülemus on ka loll . Jätab tööelu sinnapaika, läheb matkama, kuid ka see ei aita. Werther on tundelisem kui Lotte mees, neiul tekib Wertheri vastu sümpaatia. Loevad koos raamatut, kuid Lotte jääb oma lubadusele kindlaks. Werther tapab enese. Kogu romaan oli nii uudne ja omanäoline, et sai populaarseks ja Goethe pälvib laiema tuntuse. Eriti loevad seda noored. Teos leiab ka teravat kriitikat, kuna enesetapp andvat halba eeskuju. Romaani ilmumisele järgnes enesetappude arvu järsk tõus. Süüdistatakse, et Goethe õhutab enesetappu . II trüki lõppu on lisatud Wertheri sõnum teispoolsusest: „Ole tubli , ära tee nii nagu mina.“
1775 kolib Goethe Weimarisse ja asub tööle. Tõuseb mõjukale kohale, tegeleb rahanduse, karjanduse, mäendusega jne. Pühendub ihu ja hingega, et vürstiriiki edendada. Loominguks jääb aega napilt. Kümnr aasta jooksul tuhin kahaneb, pingutus ei õigusta ennast. Läheb tervisevetele, sealt sõidab Itaaliasse, kus veedab kaks elu parimat aastat. Seal oli aega ja võimalust tutvuda antiikkultuuriga, antiik kujuneb talle ideaaliks. Ühiskonnas Elu paremaks muutmiseks tuleb kasutada kunsti. Aga pöördub Weimarisse tagasi.
Mõned pealkirjad: draama „Iphigeneia Taurises“. Weimaris jäi õueteatrit juhtima, pühendub kunstile. Kirjutab luuletsükli „Rooma eleegiad“. Seal räägib maisest armastusest, Goethe’l on ka endal palju naisi. Teeb veel oma käsitluse „Reinuvader Rebasest“.
Sõbruneb Schilleriga, teevad koostööd. Kirjutab „Wilhelm Meisteri õpiaastad“ – kujunemis-romaan. Noor aadlik ühineb näitlejatega ja areneb. Järg „Wilhelm Meisteri rännuaastad“.
1808 „Faust“ I osa, 1832 „Faust“ II osa
Tegeles loominguga kokku 59 aastat!
Miks Faust oli enesega ummikus? Tajus piire , mis on inimmõistusel, oli nii kaugel kui võimalik. Olulised küsimused, maailma mõistmine oli lahendamata. Mis mõte on edasi vegeteerida? Faust läks süvitsi, kahtles, oli tõeline teadlane ja küsimuste esitaja.
FAUSTI I OSA SISUKOKKUVÕTE
2. Kirjanduselu Eestis 1922-1940. „ Tarapita ”, „ Arbujad ”
Siuru pinnalt kujuneb uus rühmitus Tarapita ( Taara + Avita). Tegtuses 1921 suvest 1922 lõpuni. Anti välja ajakirjanumbreid. Algsele manifestile kirjutas alla 10 kirjanikku: Adson, Alle, Barbarus , Kivikas , Kärner, Semper , Suits, Tassa, Tuglas ja Under. Nende manifest deklareerib vaimuvabaduse nimel vajadus minna võitlusse ohtlike sotsiaalsete pahedega (omakasupüüdlikkus, tõusiklus). Ajaluulet ja Tarapitat süüdistati isamaalisuse puudumises, kommunismi pooldamises, liialdamises, vormilisuses (kuhjatakse koledusi). Tarapita arendas Siuru teemade ringi, juhtides tähelepanu ühiskondlikele teemadele – rohkem analüüsivat ja mõtteloomingut.
1922 rajati Tuglase eestvedamisel Eesti Kirjanikkude Selts. 1923 hakkas EKS väljaanne Looming ilmuma. Seda rahastas riik, seega sõltumatu, ei keskendutud müüginumbritele.
1925 asutati Kultuurkapital, millega sai toetada tunnustust leidnud kirjanikke.
Anti välja suures koguses eestikeelset kooli- ja maailmakirjandust, sest nii gümnaasium kui ülikool läksid üle eesti keelele.
3 kirjastust: Loodus, Tänapäev, Noor-Eesti.
1927 hakkas Looduse kõrval loomingut välja andma ka Tänapäev. Kirjandusvõistlused. August Jakobson kirjutas “Vaeste-patuste alev”, inspireeris Pärnu (Rääma) elu. Betti Alver tuli kirjandusvõistluste kaudu kirjandusse.
Proosa
Luule muutub pildirikkamaks, sõnastused rikkalikumaks. Kirjanike rühmitusi ei teki juurde, sest EKS oli juba olemas. Rahulolematusega probleeme pole (tavaliselt oli see rühmituse tekke põhjuseks).
Kirjandusorbiit – Sütiste, Jakobson, Hiir , Palgi. Noorte ja vihastena leidsid nad, et eesti kirjandus jätkab siuru ja nooreestlaslikku peenutsemist ja ülevust, nemad nõudsid elulähedust (eestikeskne, tõepärane). Neile ei meeldinud vanamoodne Tammsaare (sest kujutas maaelu, aga nemad olid linnast). Nende teravad väljaütlemised ärevdasid kirjanduselu.
Suurem kirjanduslik muutus toimus Pätsi vaikival ajastul. Eelkõige puudutab perioodikat. Mõjutas ka tõsist kirjanduselu, kus arutati, milline peaks kirjandus olema. Päts oli patrioot ja positiivse kirjanduse pooldaja . “Läänemere isandad”, “Ümera jõel”, “Nimed marmortahvlil” – isamaalised teosed.
Tähistati Eesti Raamat 400 (1335 katekismus ). Hakati välja andma riigivanema kirjandusauhinda. I preemia sai 1934 Tammsaare “Tõe ja õiguse” eest. 1940 preemia sai ka Tammsaare “Põrgupõhja uue vanapagana” eest. August Mälgule kingiti riigivanema talu kirjanduslike saavutuste, eestimaalisuse eest.
1930ndatel trükiti ohtralt raamatuid: Nobeli kirjandus, entsüklopeediad, Põhjamaade romaanisari, alustati uute vaimuajakirjadega (Varamu–võimumeelne ajakiri Visnapuu juhtimisel; Akadeemia – Varamu-vastane).
Jätkub romaani võidukäik: ajalooromaan. August Mälk oma rännuromaanidega. Hugo Raudsepp – näidendid kutselistes ja amatöörteatrites “Neetud talu”, “Vedelvorst”.
1930ndate lõpul ilmub üks ühisalbum “Arbujad”. Sinna oli koondatud toona Tartus õppivate/tegutsevate noorte luuletajate /vaimuinimeste (U. Masing , H.Talvik, B.Alver, A. Sang , K. Merilaas , B. Kangro , P. Viiding ).
Ajaluule – aktuaalsete probleemidega tegelev luule [nt vastandumine sõjaga (“Katastroof IV”)] Tundeluule asemel tuleb mõtteluule ja vaimsus. 1920ndatel tekkinud mõiste väljendas suhet aja ning ühiskonna probleemidega. Eesti luules järgis ajaluule kindlat voolu ja stiili. Ajaluulele on iseloomulikud õuduskujundid, kunstiline liialdus , ühetoonilisus. Esindajad: Semper, Alle, Barbarus. Ajaluule pinnalt kujuneb uus rühmitus – Tarapita.
Tarapita tegutses 1921. aasta suvest kuni 1922. aasta lõpuni, anti välja mitu ajakirjanumbrit.
Sellega ühines 10 kirjanikku (2A – Alle, Adson, 2K – Kivikas, Kärme, 2S – Semper, Suits, 2T – Tassa, Tuglas, Barbarus ja Under.
Nimi on tulnud muistsete eestlaste sõjajumalat („Tara, aita“ vms). Nende manifest deklareerib vaimuvabaduse nimel vajadust minna võitlusse ohtlike sotsiaalsete pahedega (spekulandid – puudub humanism, tõusiklus – inimesed, kel läheb eeskätt majanduslikult hästi, muutuvad üleolevaks, ajavad nina püsti, vaatavad teistele ülevalt alla (sotsiaalse tõusuga muutub inimese käitumine, aga tal jääb puudu kasvatusest ja kultuursusest), rahamentaliteet – raha eest saab kõike, suhtutakse halvasti neisse , kes ei suuda sellises koguses raha teenida, saamaahnus, omakasu kiire rikastumine).
Tarapitat süüdistati isamaalisuse puudumises ja kommunistlike ideede pooldamises, sest nad julgesid kritiseerida ühiskonnapahesid. Neid hakati süüdistama ka liialdamises, vormilisuses, kus eesmärgiks on võimalikult palju koledaid pilte maalida. Nende luule polnud nii jõuline kui Siuru liikumine, kuid samas juhtis tähelepanu ühiskondlikele teemadele ja laiendas huviringi. Neil oli rohkem analüüsivat mõtteloomingut.
30ndate lõpus kujuneb Tartus humanitaarsete õpilaste rühmitus „Arbujad“ (vana-eesti keeles loitsima) Saavad nime kogumiku põhjal. Ühisprogrammi pole, ühendab käsitlus kirjanduskunstist, väärtustavad vaimset, humaansust ja esteetikat. Vastanduvad ametlikule kirjanduspoliitikale. Kuulusid: Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard kangro, August Sang, Kersti Merilaas, Uku Masing. I põlvkond, kes oli hariduse omandanud iseseisvas Eesti Vabariigis. Eestikeelse hariduse edendamine.
Pilet 12
1. Romantismi mõiste, ühe romantismi esindaja elu (Hugo, Cooper või Scott ) ja loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs
Romantism
Kujuneb 18. sajandi lõpp – 19. sajandi alguses välja. Pärast valgustust saabub pettumus, ei aidanud, kuhu edasi? Nüüd on mõistusele vastandiks tunded.
Romantism – tunnete kultus. Tunded on vahetud . Hakatakse väärtustama loodust: loomulik, ehe. Inimese ehedust hakkab maha suruma tsivilisatsioon . Olulised on loodusrahvad, külad, maal saab seda ehedust kogeda. Väärtustati rahvaluulet (Herder), hakati seda kirja panema.
Pessimism, protest ühiskonna piiravate normide vastu. Olevik on ebameeldiv, sealt tuleb põgeneda minevikku  keskaja idealiseerimine. Siis kehtisid veel õilsad väärtused: rüütli-kirjandus. Robin Hood, Ivanhoe. Ka tulevikku vaadatakse ootuse ja lootusega.
Meeleseisundi, tunnete väljendamiseks on lüürika. Romantismiaegse kirjanduse põhižanr, aga ka muud kirjutatakse: romaane, näidendeid. Nt. Byron, Puškin. Romantism keskendub üksikisikule, erandlikule isiksusele: silmapaistvad vaimuanded, tundemaailm ja ka õiglustunne. Nendest saavad mässajad, kes ei lepi ühiskonna ülekohtuga ja neile osaks saanud ebaõiglusega. Võitlevad üksinda ühiskonna vastu, selline võitlus on läbikukkumine, nad on märtrid.
Seisustevaheline armastus ei leidnud heakskiitu. Põlisrahvaid kasutati ära.
Kirjandusse tuli üleloomulikku ainest: lohed, maagid. Romantilised kangelased on õilsad kristlased . Kujunevad välja mõisted maailmakirjandus, maailmakultuur ja rahvuskirjandus, rahvuskultuur . Tärkab rahvuslik eneseteadvus. Kujuneb ajalooline romaan. A. Dumas’ „Kolm musketäri“, W. Scott’i „Ivanhoe“ – pseudoajaloolised.
Victor Hugo 1802-1885
Kuulsaim prantsuse romantik. Humanistlike vaadetega: sõnavõtud sõnavabaduse, sotsiaalse teema, Poola poliitilise olukorra jne kohta. Napoleon III vastane, too kuulutas Hugo’ riigireeturiks. 1851-1870 saadeti riigist välja. Senati liige.
Näidend „Hernani“ – ajas kaklema humanistid ja klassitsistid.
Hugo alustas luulega, väga tunnustatud. Lisaks näitekirjanik.
Romaanid: „Hüljatud“, „Mees, kes naerab“, „ Jumalaema kirik Pariisis“.
„Hüljatud“ – endine sunnitööline Jean Valjean saab headuse osaliseks ja hakkab maailma muutma .
„Jumalaema kirik Pariisis“ – kole ja küürakas Quasimodo valitakse narride kuningaks. Ta on kiriku kellamees, leidlaps, kes jäeti koleduse pärast kiriku ukse taha. Kellade kuminast on ta kurdiks jäänud. Suure südamega ülemdiakon Frollo kasvatas ta üles, kuid mehel tekkis kinnisidee mustlasneiu Esmeraldaga. Esmeralda oli tõmmu 15-aastane kaunitar, kes tegelikult polnud mustlane, vaid varastatud laps (oli müüt, et mustlased varastavad ilusaid lapsi). Esines koos kitsekesega. Neljas tegelane on ohvitser Phoebus . Intriig: Frollo oli eeskujulik ja pühendus usule , ent pauh! armus Esmeraldasse. Kahjuks ühepoolne armastus, kuid seda hullem, sest Frollo tahab neiut röövida. Keelatud tung. Rööv ei õnnestu, sest Phoebus tuleb appi. Esmeralda armub kaunisse mundriga Phoebusesse. Phoebuse tunded: kiim ja lihahimu. Aga Esmeralda on naiivne . Phoebus hakkab olukorda ära kasutama, aga Frollo oli luuranud ja pussitab Phoebust. Segastel asjaoludel süüdistatakse Esmeraldat. Neiut ootab ees hukkamine. Frollo lubab päästa, kui saab neiu endale. Esmeralda on juba tapalaval, kui sekkub Quasimodo, kes on ka neiut armastanud. Tassib Esmeralda kirikusse varjule, mõnda aega on seal peidus ja nende vahel tekib sõprus. Frollo üritab läheneda, Quasimodo kaitseb. Tänavainimesed tulevad „Esmeraldat päästma“, tegelikult kirikut rüüstama. Neiu satub Frollo küüsi, keeldub tema pakkumistest. Selle tõttu kutsub Frollo sõdurid, kes piinavad Esmeraldat ja poovad ta üles. Frollo vaatab hukkamist, parastab. Quasimodo tõukab ta Jumalaema kiriku katuselt alla, Frollo hukkub. Aastaid hiljem leitakse Esmeralda kirstust tema kõrvalt Quasimodo skelett. Traagiline lõpp.
2. A.Tšehhovi elu ja looming, ühe näidendi ning ühe novelli analüüs
Tšehhovi elu ja looming, iseloomulikud jooned, näidendi probleemid
1860-1904. Oli väikekaupmehe poeg. Vanaisa oli pärisori, ettevõtlik ja suutis pere vabaks osta. Töökas võimekas isa/vanaisa. Joonistas, viiul , kirikukooli juhatus. Ent karmikäeline, range kasvatus. Eriarvamuse korral peks, pani ka pojad tööle. Lapsi neil jagus. Lapsepõlve polnudki, pidevad kohustused. Isa asendamine kaubalaos. Tänulik, et vanemad võimaldasid lastele hariduse. Tšehhov õppis kohalikus gümnaasiumis. Isa laostus, põgenes Moskvasse. Pere läks kaasa, ainult Anton jäi kooli. Andis enda elatamiseks järelaitamistunde. Elas üüripinnal, muretses söögi ja muu eest. Säästis, saatis emale. Lõpetab kooli, sõidab Moskvasse, ülikooli arstiteaduskonda. Ülikooli ajal hakkab ka kirjutama. Esijalgu naerutavad lühijutud. Selle eest maksti ka raha. Alustas varjunime Antosa Tšehhonte all. Kirjanduslik tase juhuslik. Tasapisi hakkas sugenema sotsiaalne temaatika. Tulenes enda elukogemusest. Taipas, et kooliharidusest jäi haritusest väheks. Tegeles enesearendamisega. Avaram silmaring , avatum suhtumine inimestesse. Väikekodanliku inimese kuju- väike inimene. Ehk alalhoidlikkus, jäikus , mugavus, halvustavad erinevat, kardavad eksida, jäljendavad autoriteete, oma peaga ei suuda või ei julge mõelda, empaatiavõimetud, üleolevad, virisejad. Kõik ei sõltu inimesest endast, aga milliseks inimeseks sa kujuned ja milline on suhtumine teistesse, ka nõrgematesse, on oluline. Ka kaks novelli sellest. „Ametniku surm“, „Kameeleon“. Matslik käitumine endast nõrgemate suhtes, ülemuste ees lömitab, madalaid alandab. Naljategemine muutub teisejärguliseks, suureneb sotsiaalne aspekt. 84 lõpetab ülikooli, saab maakonnaarstiks. Suurema osa ajast pühendab kirjutamisele. Pere vajab tuge. Samal ajal esinevad haiguse tunnusmärgid. Tiiskus, tuberkuloos. Novellides tähendatud sotsiaalpsühholoogilist lähenemist. Omased kurvad toonid. Ühtpidi elu süüdi inimese ees, teistpidi inimene ise ei pinguta.
Kirjutab ka lastest. „ Varvara “ orb kirjutab kingsepa juurest vanaisale kirja, kuidas jube kurb elu on. Palub, et tagasi maale saaks. Naer läbi pisarate, kiri läheb maale külasse vanaisa Konstantin Makaritsile. „Magada tahaks“ 13a tüdruk on võõras peres abiliseks. Perenaine kamandab. Hoolitseb ka tõbise tite eest. Titt ei maga, peab üleval olema, kurnatus. Kaotab suhte reaalsusega. Tundub, et kannatuste põhjuseks on beebi . Ühel ööl kurnatuses kägistab beebi ja jääb põrandale magama.
80ndate lõpul loomingus jutustused. Vene intelligent on küll tark aga, mis elu mõte? Kas piisab sellest kui oled aus ja andekas spetsialist? Juttudes püüab olla erapooletu , kirjeldaja. Lugeja peab ise otsustama, mis valesti. Sureb vanem vend Nikolai. Pani elu üle järele mõtlema. Sõitis Sahhalini saarele (vastu Jaapanit). Kasutati sunnitööliste, kurjategijate kinnipidamiseks. Tahtis oludega tutvuda. Mis ta nägi, oli hirmus. Sunnitööliste eluolu, korraldas ka rahvaloenduse. Tutvus oludega, masendav ja sünge. Ühiskond ise loob, toodab ebaõiglust ja ülekohut ning kurjust. Oli mõned kuud, tagasi tulles raamat „Sahhalini saar“. Olustikukirjeldused. Objektiivne, neutraalne käsitlus. Pühendas vabastatute pereelu kirjeldusele (mis siis veel vangide olukord oli?)
Looming jätkus samamoodi, kirjeldas erapooletult ja jättis lugeja mõelda. Hiljem väljendas kohati ka kindlat veendumist oma mõtte õigsuses, kõik pole suhteline. Novell „Palat nr 6“ Ragin esindab passiivset ellusuhtumist. Tšehhov kujutav järgnevalt ka intelligente, kahjuks donimeerivad kahte tüüpi intelligendid: ebapraktilised (ei olnud valmis pühenduma pikaajaliseks tööks) ja kitsarinnalised (ei püüa mõista kaasinimesi ja maailma laiemalt, ei arvesta eripäradega). Peaks olema harmoonilised inimesed. Hea kasvatus ei seisne selles, et sa ei aja kastet laudlinale vaid selles, et sa ei märka, kui seda teeb keegi teine. Oma arusaam vene talupoegadest. Ühiskond on küll ebaõiglane, aga ka talupojad ise ei võta midagi ette. Keegi ju ei sunni neid jooma, peksma... Puudub otsustavus oma eluviisi muutmiseks. Ka lastele võimalus edasi areneda võetakse ära. Tuleb keskenduda elulisele, igapäevasele, sest igapäevaelu koosneb pisikestest sündmustest, mis mõjutavad meie käekäiku. Stiil: oskus anda edasi elu katkematut ja märkamatut voolu. Kui sageli oled argipäeval õnnelik? Elu ongi pidev pingutus. Tšehhovi jutustustes näeme vaid ühte lõiku elust, lood jäävad lõpetamata. Võimalik teha oletusi. Tšehhov ostis Moskva lähedale mõisa, elas seal ema, isa, õega. Andis ise talupoegadele arstiabi. Panustas ühiskonda, rajas talulastele kooli. Oli aktiivne ühiskonnaliige. Kirjutas ka neli maailmakuulsat näidendit: „Kajakas“, „Onu Vanja“, „Kolm õde“, „Kirsiaed“. 3’s toimub tegevus väikeses maamõisas. Temaatika on oluline, elab kaasa mõisakutluuri hääbumisele. Olulisem on elu ja ilusa ning õiglase saabumine. „Kajakas“ Polnud ettekujutust, millal võiks juhtuda, lavastus kukkus läbi. Vähe tegevust, puudusid veidrikud. Soovitati lõpetada. „Onu Vanja“ olgu, elu on mõttetu rügamine, aga teispoolsuses ehk juba. „Kolm õde“ on võimalik ka maapealset elu muuta, kauge tulevik on helge. „Kirsiaed“ Anja esindab tulevikulootust, kooli õppima. 30ndates tuberkuloosi märgid. Abiellus kauni näitlejannaga, parandas ka Jaltas tervist. Soe, kuiv kliima 44a suri Saksamaal tervisevetel. Kirsiaia probleemid: Minevikus kinniolemine, tühine elu, tulevikulootused, armastuse otsimine.
NÄIDEND: Kirsiaed
Novell: Magada tahaks
Pilet 13
1. A. Puškini elu ja looming, ,, Jevgeni Onegin ”
Aleksandr Puškin 1799-1837
Sünnib Moskvas põlisaadliku peres, aga temal oli ema poolt Etioopia vürstipere verd (Peeter I oli etioopialased kingituseks toonud ). Puškin elas luksuslikku elu. Vanemad tundsid elust rõõmu, aga väikese Puškini jaoks aega polnud. Prantslasest õpetaja  oskab prantsuse keelt rääkida. On säilinud üksikud kiretud kirjad emale ja hoolivad, soojad kirjad няня’le. няня räägib rahvaluulet, muinasjutte. 12-aastaselt pandi õppima Tsarskoje Selo ’sse – edumeelne aadlike kool. Tegeles seal luuletamisega. 1814 esimene luuletus N. K. Š. P. pseudonüümi all. Areneb, aga läbimurret ei ole.
18-aastaselt asub välisministeeriumisse ametnikuks, töö on Peterburis. Päeval tööl, õhtul ballid jne – muretu elu. Saab inspiratsiooni maa- ja vabaduseteemalistele luuletustele. Tal on terav sulg ja keel, kirjutab haudadele epigramme. Tema peale kaevatakse ja ta saadetakse pagendusse, algab pagendusperiood lõunas (Moldaavia, Odessa). Ujub Ukrainas Dnepris, äärepealt oleks haigusesse surnud. Kohtub kindral Rajevskiga, kes sõidab perega tervisevetele, kaasas mitu kaunist tütart. Vahetu ja soe pere on Puškinile vau- elamus . Ilus peremudel. Hakkas Moldaavias ametnikuks. Seal kirjutab mitu poeemi, nt. „Kaukasuse vang“, „Bahtšisarai purskkaev“. Idamaade periood.
Rahulolematud ametnikud organiseeruvad  põhi ja lõuna. Puškin saadeti Odessass, seal hakkas talle meeldima ülemuse naine. Saadeti edasi Mihhailovskoje’sse – see oli tsivilisatsioonist eemal, tema kirjavahetust kontrolliti. Kohtub Tartu üliõpilastega, paneb Tartu luulesse. Igavleb maal  hakkab kirjutama. „Mustlased“, pusib „ Onegini “ kallal. Tragöödia „Boriss Godunov“ räägib tsaariks saamisest ja valitsemisest, võimu haaramine vägivallaga ei ole jätkusuutlik.
Rahvas ei olnud truu Nikolai I-le, vastuhakk, arreteeriti sõjaväelasi, 5 juhti poodi, ohvitserid saadeti Siberisse. Nende hulgas oli Puškini sõpru. Puškin oli dekabristide poolt, aga suurt poeeti hoiti teadmatuses , et ta jääks ellu ja saaks veel loominguga tegeleda. Ikka kirjutas protestiluuletusi. 1826 kutsus Nikolai I Puškini Moskvasse, tal oli igaks juhuks kaasas protestiluuletus. Nikolai I tegi PR-triki, lasi Puškini vabaks, tsensuuri pole. Näiline vabadus, sest tsaari ametnikud ikka tsenseerisid. Sai Moskvasse tagasi tulla. „Läkitus Siberisse“, „Arion“. Plaanib kirjutada Peeter I-st, Poltaava lahingust.
1828 tutvub 16-aastase kaunitari Natalja Gontšarovaga. 1. korda ei lase ema neiul abielluda, kaks aastat hiljem lubab. Puškin peab vaesunud pere neiule kaasavara (10 000 rubla ) muretsema. Isa kirjutas Puškini nimele Boldino mõisa, mis panditi ja kaasavara saadi. Saatuse ebameeldiv üllatus: puhkes kooleraepideemia, piirkond pandi karantiini ja Puškin jääb kolmeks kuuks maale. Hakkab jälle kirjutama, lõpetab „Onegini“.
„Väikeste tragöödiate tsükkel “, „Kivist külaline“ (Don Juani ainetel), „Pidu katku ajal“, jutustused „ Lask “, „Tuisk“.
„Onegin“ valmib 7 ja pool aastat. Erinevalt Goethe „Fausti“ meisterdamisega valmib lugu ja jõuab lugejatele peatükkide kaupa. 1833 ilmub täisvariant. Uus žanr värssromaan. Uuenduslik on, et Puškin toob tegevuse kaasaega. Lugejatele meeldis, et raamatus on tuttavad paigad .
„Peeter Suure moorlane“ – lõpetamata. Kirjutas rahutustest: lühijutustus „Dubrovski“ ja „Kapteni tütar“. Dubrovskilt tahetakse mõis võtta, temast saab mässajate juht. Teises loos Jemeljan Pugatšov, kes aitas ja keda aidati, inimlikkus.
Poliitiline ja lembelüürika. Tal ei pea kangelane loobuma oma õnnest ja end ohverdama. Vabadus on tunde-erksus, rõõmujoovastus.
1830-ndatel ilmub filosoofiline lähenemisnurk, eelkõige humanistlik käsitlus: inimese õigus õnnele.
Lõpuaastad on intrigeerivad: Puškinil tekib vastuolu prantslane Georges d’Anthes’ga, kes oli pääsenud tsaari sõjaväe eliitkaardiväkke (vapper ja rikas). D’Anthes pöörab tähelepanu naistele, eriti Puškini prouale (naine oli veel noor). Tühine elumees d’Anthes flirdib naisega. Puškinit häiris see avalik tähelepanu, kutsus duellile. D’Anthes võtab naise õe ära, ent hakkab ikka Puškini naisega flirtima, jälle pingeline olukord. Uuesti duellile: seekord kälimeeste duell . 8. veebruar 1837 püstoliduell, Puškin langes, sai kõhuhaava. 10. veebruaril suri. Plaaniti suurejoonelisi matuseid, ent tsaarivõim kartis rahutusi ja matused toimetati vaikselt .
Tähtsus:

Puškinist alates omandas vene kirjandus sotsiaalse mõjujõu – mõjutab laiemalt, ühiskondlikel teemadel.

Puškin õpetas oma elu ja loominguga humanismi, õpetas inimest austama ainuüksi sellepärast, et ta on inimene.

Puškin õpetas lugejat armastama karmi tõtt, mitte sentimentaalset lohutust või odavat moraaliõpetust
JEVGENI ONEGIN - spliin. Ei osata tunda õiget armastust õigel hetkel
2. Eesti kirjanduse lätteil (kroonikaist kuni Kr.J.Petersonini)

Kroonikad
Esimesi kirjalikke teateid eestlaste saatuse kohta nimetatud perioodil leiame ladinakeelsest teosest Heinrichi Chronicon Livoniae (Henriku Liivimaa kroonika). Läti Henrik (ladinapäraselt Henricus de Lettis) oli misjonär ja kroonikakirjutaja. Saksa Ordu koosseisus võttis ta osa „mõõgamisjonist“ Läti-, Liivi- ja Eestimaal, olles piiskop Alberti saatja sõjaretkedel eestlaste vastu. Hästi informeerituna on ta siinseid sündmusi oma ülestähendustes kirjeldanud paiguti suure üksikasjalikkusega.

Kroonika hõlmab küllaltki pikka perioodi, alates misjonitöö esimestest sammudest liivlaste juures 1180. aastatel kuni Saaremaa allaheitmiseni 1227. aastal.
Ristiusustamise käsitelu kõrval sisaldab kroonika tähelepanekuid eestlaste kommete , usundi, keele, rahvalaulu, isiku- ja kohanimede, põlluharimise ning muudegi elunähtuste kohta. väärib tähelepanu, et lisaks saksa ja ladina keelele tundis Henrik siinsete põlisrahvaste keeli, sealhulgas eesti keelt.
Teoses esinev eestikeelne sõnavara on üsna mitmekülgne, näiteks malewa, kylekunda (kihelkond), wanem, Odenpe ( Otepää ), Sackala (Sakala), Tarbata (Tartu), Viliende (Viljandi), Sontagana (Soontaga), Lembitus, Maniwalde, Unnepewe (Õnnepäev), ning sisaldab üksikuid lauseid : Laula , laula, pappi!, Maga magamas!.
Kroonikast saab teada, et siinne ristisõda oli pühendatud Neitsi Maarjale. Sellest on jäänud Eestile kaunis luulekeelne nimi – Maarjamaa.
Henriku kroonika originaalkäsikiri pole säilinud. Ärakirjade järgi on teost korduvalt välja antud (esimest korda 1740 ladinakeelsena ja 1747 saksakeelsena). Esimene tõlge eesti keeles avaldati aastail 1881-83 ja senini viimane 1982.a Tallinnas (R.Kleisi tõlkes). Selle alusel ilmus 1993.a ka rahvaväljaanne (ilma ladinakeelse originaaltekstita).
Kroonika ehk ajaraamat esitab ajaloosündmusi kronoloogilises järjekorras, enamasti proosa-, harvemini värsivormis (riimkroonikad). Keskajal oli kroonika – enamasti munkade poolt kirjutatuna – ajalookirjanduse valitsev žanr, mille kaugemateks eelkäijateks peetakse Antiik-Rooma annaale. Kroonikas esitavate sündmuste sügavamaid seoseid ei selgitata ega analüüsita.
Hilisematest Eestit puudutavatest ajaraamatutest võib esile tõsta Liivimaa vanemat riimkroonikat (koostatud 13.sajandi lõpupoolel, autor tundmata) ja Liivimaa nooremat riimkroonikat (autor Hoeneke). Viimases leidub andmeid 14.sajandi esimese poole, peamiselt Jüriöö ülestõusu (nn Harju mässu) kohta. Vene-Liivi sõja (1558-1583) ajaloo allikateks on B.Russowi ja J.Renneri kroonika. Balthasar Russowi kroonika inspireeris Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel“ loomisele. 19.sajandi ajalooliste jutustuste autoreile (E.Bornhöhe, A. Saal ) oli tähtsaks allikaks Chr. Kelchi kroonika, milles on tähelepanu pööratud eesti talurahvale nii Põhjasõja-eelsel kui –järgsel perioodil.
13.sajandi teiseks esileküündivaks kirjalikuks mälestusmärgiks Henriku kroonika kõrval on Taani munkade poolt registreeritud Põhja-Eesti asulate (Harju- ja Virumaa) nimekiri, nn Taani hindamisraamat (Liber Census Danaie, 1241). See sisaldab ligi 500 kohanime, lisaks ka isiku- ja perenimesid (Carola – Karula, Lyneus – Lüganuse, Jaervaekylae – Järveküla, Koylae – Kohila, Jeeleth – Jõelähtme). Teos on pakkunud väärtuslikke andmeid Eesti asustusajaloo uurijatele ja keeleteadlastele.

Kirikukirjanduse algus

„Eesti keeles kirjapandud proosa ja värsi ajalugu algas ristitähe all. See sai oma alguse muulas-murrakulisest misjonitegevusest meie maal---„ (G.Suits). see polnud kirjandus tänapäeva mõistes, vaid kiriku vajadusi teeniv kirjasõna .

Ristiusu levikuga kaasnes pühakodade – kirikute ja kabelite ehitamine. Need rajati enamjaolt endisaegsetesse hiitesse või nende lähedusse, sageli ka kihelkonnakeskustesse. Aja jooksul kirikute tähendus avardus ja neist said kultuurikolded. Kiriku kaudu hakkas levima kirjasõna, esialgu käsikirja, hiljem aga juba trükitud kujul. Kütkestav vaatemäng oli katoliiklik palvus ( liturgia ), milles osales vaimulikke, laulusoliste ja koor. Pidulike jumalateenistustega tähistati pühakute (Neitsi Maarja, Johannese , Katariina, Martini jt) nimepäevi, seda kõike aga maarahvale arusaamatus ladina keeles. Palvete, laulude ja muude liturgiliste tekstide sisu eestlasteni ei jõudnud, mistõttu tekkis vajadus tõlgete järele. Neid võibki leida 15.-16.sajandi mõningatest käsikirjadest.
Üks niisuguseid pärineb Läänemaalt Kullamaa kirikust, millest ka nimetus Kullamaa käsikiri. See on kirjutatud vakuraamatu (sellesse märgiti talupoegade koormised ) viimasele , tühjale lehele. Sinna on kohalik vaimulik Johannes Lelow kandnud (ajavahemikul 1524-28) kolm eestikeelset palvet: „Meie isa palve “ (Pater noster), „Ole tervitatud, Maria“ (Ave Maria) ja „Mina usun“ (Credo).
Tõenäoline on muudegi vaimulike tekstide olemasolu. Näiteks Saaremaa piiskopi Johannes Kieveli eestvõttel olevat 1517.aastal tõlgitud eesti keelde roomakatoliku katekismus, mis aga on senini leidmata. Säilinud allikaid on küll vähe, kuid nendegi põhjal saab väita, et eesti kirjakeel , kuigi võõrapärane, konarlik ja ebajärjekindel, eksisteerib juba alates 16.sajandi algupoolest.

Reformatsioon ja trükitud raamat

Reformatsioon ehk usupuhastus oli murranguline usuliikumine Lääne- ja Põhja-Euroopas, mis sai alguse 1517.aastal Saksamaal. Saksa pastor Martin Luther astus välja Roma paavsti valitsevast seisundist tuleneva omavoli, nt patukahetsuskirjade müümise vastu. Ta rõhutas südametunnistuse vabadust usuelus ja tunnistas pühakirja kui kristluse ainsat alust. Luterlik liikumine tähistas vabameelset suunda kristluses, mida püüti kooskõlastada uusaegse kultuuri ja teaduste arenguga. Luterlus tõi rahvuskultuuride, eriti rahvahariduse seisukohalt kaasa olulisi muutusi. Ladinakeelne jumalateenistus asendati emakeelsega, meil niisiis eestikeelsega. Osavõtt jumalateenistusest hakkas eeldama oskust pühakirja lugeda ja lauluraamatust laulda . Lugemisoskuse nõue omandas meie kultuuris pöördelise tähenduse: raamat ja haridus leidsid tee eestlaste juurde.
Puuduliku keeleoskusega saksa soost vaimulikel tuli asuda eesti keelt õppima, sest teisiti polnud nende tegevus luterliku hingekarjasena mõeldav. Hakati tõlkima laule, epistleid, palveid ja muid pühakirja tekste , mis võimaldaksid pidada eestikeelseid jutlusi, nagu Lutheri õpetus seda ette nägi. Tuli trükitud kiri, trükitud raamat.
Et usuõpetuse nurgakiviks on kümme käsku, asuti koostama palveraamatuid ja katekismusi. Jõuamegi esimese eestikeelse trükise – luterliku käsiraamatu juurde. Kuigi raamatut ennast pole õnnestunud leida, on usaldusväärsed andmed selle kohta, et 1525.aastal trükiti Lübeckis raamat, mis sisaldas ka eestikeelset teksti. Paraku konfiskeeriti ja hävitati katekismus katoliiklaste poolt kui „luterlik jõledus“. Viiteid raamatu ilmumise kohta avaldas tuntud baltisaksa ajaloolane P. Johansen Lübecki linnaarhiivist.

S. Wanradti ja J. Koelli katekismus

Esimene säilinud eestikeelne raamat on Saksamaal Wittenbergi linnas trükitud Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus, milles seisavad kõrvuti alamsaksa- ja eestikeelne tekst. Teos oli määratud abivahendiks saksa soost pastoritele. Säilinud on 11 lehte (osaliselt fragmendid), mida oli kasutatud H.Weiss 1929.aastal. see leid nihutas meie raamatuajaloo küllaltki kaugesse aega, kõikidest naabritest veidi ettepoolegi (Soome – 1542, Leedu – 1547, Vene – 1564, Läti – 1585).
Nimetatud trükistel on ikkagi vaid sümboolne tähendus, eesti vaimuelu arengut nad otseselt ei mõjutanud. Nendega ei kaasnenud eestikeelse trükisõna vahetut tõusu, nagu see järgmisel sajandil, nn Rootsi ajal toimus. Oli aga tekkinud tähendusrikas ahel: eestikeelne trükitud raamat – ladina kiri – lääne kultuur.
Nüüdisaegse (küllap oli omaegsegi) lugeja jaoks on Wanradti ja Koelli katekismuse tekst raskesti loetav. Seda eeskätt oma võõrapärase ja ebaühtlase kirjaviisi tõttu: eesti keele grammatikat polnud veel koostatud.
Katekismus (kr katechismas „õpetus“) on lühike usuõpetuse käsiraamat küsimuste ja vastuste kujul – usuõpik. Ta esitab kristliku õpetuse olulisema ainestiku kokkusurutud kujul. Eestis sai tuntuks M. Lutheri 1529.a avaldatud Väike Katekismus, mille järgi on kujunenud meie rahva eetilised tõekspidamised nii kodus kui ka koolis. Nimetatud teos koosneb viiest peatükist: 1.) kümme käsku, 2.) usutunnistus , 3.) meieisapalve, 4.) ristimissakrament (lad „toiming“), 5.) altarisakrament ja pihtimisõpetus.

Georg Mülleri jutlused

Reformatsioon ja sellega kaasnenud esimeste eestikeelsete trükitse ilmumine panid aluse kirikukrjandusele, mis jäi meie trükitoodangus valitsevaks kahe järgneva sajandi vältel.
Kuid saabuva, 17. Sajandi algus ei kuulutanud Eestimaale midagi head. Poola ja Rootsi vahel tekkinud troonitüli muutis Eesti sõjatallermaaks, mistõttu 1601. Aastal tabas maad enneolematu viljaikaldus koos nälja ja katkuga. Hukkus tuhandeid inimesi. Niisugune aeg ei soosinud kirjandust, raamatute väljaandmist hoopiski mitte. Pealegi ei olnud Eestis veel ühtegi trükikoda.
Kuid kirjasõna elas ikkagi. Sellest ajast on säilinud käsitsi kirjutatud vaimulikke tekste, eriti kirikuõpetajate jutlusi. Üks niisugune mälestusmärk pärineb Tallinna Pühavaimu kiriku (seal tegutses eesti kogudus ) abipastorilt Georg Müllerilt (ka Muller, Mollerus). Tema koostatud 39 jutlust on peetud aastail 1600 – 1606. Käsikiri avaldati 1891 . Aastal kultuuriloolase Villem Reimani toimetusel. Tegemist on esimese suurema eestikeelse kirjaliku mälestisega, milles kajastuvad meie maa ja rahva ajalugu, katk ja selle laastavad tagajärjed, kombed ja kultuuriprobleemid. Eestikeelse teksti kõrval leidub neis saksa- ja ladinakeelseid märkmeid ning tsitaate.
Jutlustest saame teada, et Pühavaimu koguduse juures tegutses ka eestikeelne kool, mille õpilasi (Schole Poisit) ta hea laulmise poolest kogudusele eeskujuks seadis. Laulmine on kõneaineks üsna mitmes jutluses. G. Müller väidab, et laulu abil võib inimene endast „kuradi kaugele ajada“. Kirikulaule polevat raske õppida. Nende kohta aga, kes „maekwat kut ned Lambat“, ütles ta, et „sedda eb kyta mina matte“.
Üks jutlustest sisaldab rahvusvaheliselt tuntud anekdoodilise loo merehädalise tõotusest. See motiiv kordub ka 300 aasta pärast Juhan Liivi novellis „ Peipsi peal“: hädas antud lubaduse hilisem unustamine.
G. Mülleri jutlused on sisukad, kindla kava järgi üles ehitatud. Neil pole mitte ainult kiriku-, olustiku. Ja keeleajalooline tähendus vaid ka kirjanduslik väärtus. Neist õigupoolest algabki meie ilukirjanduslik proosa.
Jutlus on usuline kõne, millega vaimulik juhib koguduse mõttekäiku Piibli alusel. See moodustab luterlikus kirikus jumalateenistuse keskse osa. Pastorid on enamasti säilitanud oma jutlustekste. Lisaks G. Mülleri jutlustele on meil võimalik lugeda ka hilisemate pastorite (J. Hurda, K. E. Malmi, V. Reimani, J. Latiku, J. Kõpu, H. Kuurme jt) jutlusi.

Piibli tõlkimise eellugu

Piibel , maailmakirjanduse tippteoseid, on kirja pandud heebrea ja aramea (Vana Testament ) ning kreeka keeles (Uus Testament). Tõlgituna saab teda lugeda ligi 2000 keeles või murdes. Valdavale osale maailma inimestest on Piibel tervikuna või osaliselt kättesaadav emakeeles.
Eestlasteni jõudis terviklik Piibel pärast Põhjasõda, mil laastatud polnud mitte ainult maa, vaid ka vaimuelu. Rahvas paisati oma loomulikult arenguteelt aastakümnete võrra tagasi.
Ent selgi perioodil jäi kultuuri ´põhiliseks kandjaks luterlik kirik, ehkki suurte raskustega. Rida kirikuid oli hävinud, paljud olid ilma õpetajateta. Tartu ülikooli sulgemise tõttu ei olnud ka uusi õpetajaid. Siinsel baltisaksa aadlinoorsool tuli käia haridust omandamas Saksamaa ülikoolides. Sellest tingituna kujunesid kultuurisidemed Saksamaaga märkimisväärselt tihedaks. Nii jõudis 1720.aastail Baltimaade kirikusse Saksamaalt alguse saanud usuvool – pietism . Pietistid rõhutasid vagadust ja usulist „ärkamist“ ning pidasid moraliseerivaid jutlusi kombelõtvuse ja ebausu vastu. Eestis avaldus pietism vennastekoguduste liikumisena. See levis laialdaselt ja võeti talurahva seas kiiresti omaks. Pietismil oli eestlaste eneseteadvuse kujundamisel suur tähtsus. Koguduse sisekorra järgi oli kõikidel liikmetel, sõltumata jõukusest või seisuset õigus oma arvamust ja mõtteid avaldada – isegi trükisõnas. Niisuguseid eneseteostamise võimalusi eesti talupojal varem ei olnud.
Pisut hiljem, 18.sajandi teisel poolel astus pietismi kui vagatsev-tundelise usuvoolu kõrvale vastandsuunaline nähtus – ratsionalism . Selle kutsusid esile Euroopas levinud valgustusideed . Kui pietistid põhjendasid ühiskondlikke ebakõlasid vähese kõlblustundega, siis ratsionalistid arvustasid sotsiaalset korraldust. Nad seadsid eesmärgiks rahva valgustamise ja õpetamise. Sellekohased tingimused aga olid Põhjasõja-järgseil aastail tublisti halvenenud. Koole oli napilt, samuti õpetajaid. Ja kõigest hoolimata oli eestlaste lugemisoskus suhteliselt kõrge, ehkki lugemist õpetati mitte niivõrd koolis kui kodus. Selleks aga oli vaja emakeelset trükisõna.
Eesti talurahva tarbeks loodud kirjasõna koosnes üksnes vaimulikest raamatutest – katekismusest, palve- ja lauluraamatutest. Sellekohane põhiteos – Piibel – avaldati 1739.aastal, kuid tema ilmumist valmistasid ette mitmed varasemad trükised (Stahli, Rossihniuse jt teosed), eeskätt aga Uus Testament.
Esmakordselt nägi see trükivalgust 1686.a Riias lõunaeestikeelse väljaandena pealkirja all „Wastne Testament“. See oli ajajärgu esinduslikem teos, esimene läbinisti eestikeelne raamat. Tõlkijateks olid Andreas ja Adrian (isa ja poeg) Virginius.
Ligi 30 aastat hiljem, 1715.aastal avaldati sama teos Tallinnas põhjaeestikeelsena pealkirja all „Uus Testament“. Selle tõlkimise ja trükkitoimetamisega oli seotud rida inimesi, tähtsamaid nende seas oli aga Kullamaa pastor H. Gutsleff. Teos on hinnatav veel selle poolest, et sissejuhatuses andakse esmakordselt, ülevaade eesti kirjandusest.

„Pibli Ramat ...“

Niisugune oli üldjoontes Piiblile eelnenud ajaloolis-vaimne taust. Piibli tõlkis rida inimesi, tööd juhtis Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle (1683-1784), kes oli hea eesti, kreeka ja heebrea keele tundja . Juba varem oli ta avaldanud eesti keele grammatika ja sõnastiku („Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache“, 1732), mis fikseeris eesti kirjakeele enam kui sajandiks .
Tõlkides puututi kokku paljude raskete keeleprobleemidega – sõnavara, stiili, aga ka murde (põhja- või lõunaeesti ) seisukohalt. Tuli leida sõnalisi vasteid lõuna- ja idamaistele nähtustele (taime- ja loomanimed, geograafilis-etnograafilised detailid) ning mitmesugustele antiikkultuuri mõistetele, mida eesti keel sel sajandil veel ei tundnud. Tööd kroonis siiski edu. Käsikiri valmis 1736.aastal ja pärast kirjastaja leidmist ilmus 1739.aastal Tallinnas J.Köhleri trükikojas 1415-leheküljeline teos pealkirjaga „Piibli Ramat/ se on keik se Jummala Sanna...“. kiriku- ja maailmakirjanduse suurteos oli jõudnud eesti keelde. Piibel fikseeris ja ühtlustas eesti kirjakeele ja –viisi, mis tugines põhjaeesti murdele. Eestikeelse Piibli kujunemiskäik, alates eellugudest ja alglätetest kuni tervikteoseni, on kestnud üle 200 aasta paljude literaatide-estofiilide osavõtul. Kuni tänapäevani (1992) on Piiblit avaldatud eesti keeles 45 trükki .
Piibli tõlkimist on põhjalikult uurinud eesti kultuuriloolane ja teoloog Villem Reiman (1861-1917) ning avaldanud teose „Piibli ümberpanemise lugu“ (1889). Ta on trükki toimetanud ka Georg Mülleri jutlused koos omapoolsete selgitustega.

Eesti kunstluule algus

Võiks arvata, et kunstluule algus on rahvaluules. Päriselt siiski mitte. Vana regivärss ja 17.sajandi saksa luule on kaks erinevat kirjandustunnetust. Üks on vaba algriimiline improvisatsioon, teine lõppriimiline kindlastroofiline silprõhuline värss. Kui rahvalaul ulatub paiguti tuhandete aastate taha, siis eestikeelne kunstluule („raamatuluule“) ei küüni kaugele 17.sajandist.
Tema tulek oli vaevumärgatav, ent aja jooksul kinnistus ta meie kirjanduses ikka enam ja enam. Käesoleva sajandi alguseks oli regivärss peaaegu täielikult taandunud lõppriimilise luule ees. Teiselt poolt aga märgib see eesti vaimuelu lähenemist Euroopa kultuurile .
Kunstluule alglätted on kirikulaulus. Usupuhastus andis laulmisele koraali näol jumalateenistuses keskse koha. Nende loojate seas on teiste kõrval olnud ka M. Luther (nt „Üks kindel linn ja varjupaik “). Aja jooksul muutus kiriku lauluraamat eesti talupoja elus üha tähtsamaks ja temast tuleb otsida ka eesti kunstluule algust. On andmeid, et Tallinna linnakooli eestlastest õpilane Hans Susi tõlkis kirikulaule juba 16.sajandi keskel. Nimetamisväärseks teetähiseks oli H.Stahli „Käsi- ja koduraamatu“ II osa, milles leidub 144 kirikulaulu tõlget. Paraku on need värsitehniliselt abitud proosatõlked ja seega laulmiseks sobimatud. Hilisemad tõlkijad H.Göseken, Adr. Virginius, J. Hornung jt on jõudnud märksa suurema rahvapärasuse, ühtluse ning rütmilisuseni. Olgu selle näiteks J. Hornungi kirikulaul „Kristus meie Õnnistus...“ teosest „Koddo ning Kirgo Ramat“ (1695).

Juhuluule
Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale ka eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas Eestis, peamiselt Tallinnas ja Tartus, levima 17.sajandi esimesel poolel. Seoses ülikooli, gümnaasiumide, trükikodade asutamisega kujunes rida haritlaskoondisi, kus luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljelda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles. Nii et eesti keelgi oli pääsenud sakste pidusaalidesse.

Idee oli uudne ja huvitav: kas ei võiks talupoegade ja teenijate kõnet lõbu pärast riimida ja eesti keele kõla värsimõõtude mängus perekondlikel sündmustel esitada. Nii hakkasidki pidustustel, pulmades, varrudel, aga ka matustel – mitmesugustel juhtudel – kõlama eestikeelsed värsid. Siit nimigi – juhuluuletused. Paraku ei ulatunud need „sakste“ pidusaalidest kaugemale ega jõudnud pärisrahva kuuldekaugusesse.
Omaette temaatilise osa moodustavad pulmalaulud ehk epitalaamionid (kr epithalamios), mis olid tuntud juba Vana-Kreekas ja -Roomas. Seal oli kombeks noorpaari magamistoa akna taga vastavasisulisi laule laulda. Renessansist alates levisid pulmalaulud kõikjal Euroopas ning Saksamaa vahendusel jõudsid ka Eestisse, eeskätt Tallinna.
1630.aastate keskel muutus pulmalaul härrasrahva pidusaalides ja trükisõnaski moeasjaks. Pulmalaulu populaarsust ärgitas kohaliku trükikoja tegevuse algus, aga ka tuntud saksa luuletaja Paul Flemingi (1609-1640) Tallinnas viibimine. Tema ümber koondusid kohalikud luuleharrastajad, moodustades poeesiahuviliste nn lamburiseltsi. P. Fleming oli pulmalaulude innukas viljeleja ning ka teiste õhutaja.

Rahvavalgustuslik proosa

Märksa enam kui luulet mõjutasid valgustusideed meie jutukirjandust. Ratsionaalne elutunnetus otsib väljundit ikka proosas, emotsionaalne aga eelistab luulet. Siinsed pärisorjalikud olud lausa sundisid Saksamaa ülikoolides hariduse saanud kirikuõpetajaid, teadlasi, publitsiste ja teise haritlasi kriitilis -analüüsivatele mõtteavaldustele, parandamaks eesti rahva kõlbelist ja majanduslikku olukorda. Ikka enam ilmnes feodaal -pärisorjusliku süsteemi ummikseis, millest hakati juba avameelselt kirjutama. Eriti teravalt tegid seda Laiuse pastor H. J. v. Jannau, Torma pastor J. G. Eisen, Tartu justiitsbürgermeister ja ajaloolane Fr. K. Gadebusch, Põltsamaa pastor A. W. Hupel, publitsist J. Chr. Petri ning publitsist ja kirjanik G. H. Merkel. Nende algatatud ratsionalistlikku suunda jätkasid 19. Sajandi algul Lüganuse, Viru- Nigula ja Äksi pastor Otto Wilhelm Masing ning Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter .
Muutused toimusid ka Eesti põlisrahva õiguslikus seisundis: 19. Aastasaja teisel kümnendil kaotati pärisorjus – Eestimaal 1816. Ja Liivimaal 1819. Aastal. Selle vormiliseks läbiviijaks oli Venemaa keiser Aleksander I, hüüdnimega vabastaja. Mõisnike majanduslik ülevõim jäi aga piiramatuks. Maad kuulutati mõisnike omandiks ning selle kasutamise eest pidi talupoeg mõisa põllul tööd tegema. Pärisorjus asendus teoorjusega. Ometi tasandas reform oma puudustele vaatamata teed eesti rahvuskultuuri kujunemisele. Tähtis on seegi, et eesti talupoeg muutus juriidiliseks isikuks – talle anti perekonnanimi. Üldiselt võib pärisorjuse kaotamist pidada sakslaste majanduslik-kultuurilise ülemvõimu taandumise esimeseks, ehkki kaugeks ettekuulutajaks meie maal.
Kaudselt aitas valgustusideede mõjulepääsule teed rajada ka vennastekoguduste (hernhuutlik) liikumine, mis oli Eestisse jõudnud 1730. aastail. Vennastekoguduste toel levis kirjaoskus, mis võimaldas esile tõusta ka eestlastel, põhiliselt eesti kösterkoolmeistritel (Mango Hans Urvastes, Michael Ignatius Tartus, Kulli Jüri Põhja-Eestis jt). Nad tegelesid elulugude, päevikute, kõnede, aruannete ja muude tekstide koostamise, levitamise ja trükkiandmisega. Kirjasõna polnud eestlastele senini niisuguses ulatused kättesaadav olnud.
Kõik see lõi soodsa vaimse õhkkonna huvi tekkimiseks eesti keele ja kirjanduse, rahvaluule ja kultuurilise omapära vastu ka baltisakslaste seas. Kerkis esile hulk estofiile, peamiselt kirikuõpetajaid, kelle arvates talupoegade vaimsel ja kõlbelisel arendamisel, nende maailmapildi avardamisel on eluline tähtsus. Kehtiva seisuliku ühiskonna tingimustes leidsid nad, et olukorra muutmine on ühtviisi kasulik nii talupoegadele kui ka mõisnikele.
Rahvavalgustuslikud ideed leidsid tee õpetlik -moraliseerivatesse kirjanduspaladesse: mõistukõnelistesse juttudesse, valmidesse, luuletustesse ja dialoogidesse. Kirjanduses peituvate „kaunistuslike“ mõjutusvahendite abil loodeti rahva vaimu äratada ja teda kõlbeliselt kasvatada. Niisugusest taotlusest tuleneb ka mõiste didaktiline kirjandus, mis avaldub ilmekalt ühes pealkirjaski: „Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa“ (O. R. v. Holtz). Kuivõrd autoriteks olid vähese kirjanikutalendiga sakslased , kellel polnud ka küllaldaselt teadmisi eesti oludest, kätkes nende looming põhiliselt saksa õpetlike juttude tõlkimist või mugandamist eesti keelde.

J. H. Rosenplänter

Silmapaista estofiilina tõuseb esile Pärnu Elisabeti koguduse pastor Johann Heinrich Rosenplänter (1782 - 1846). Oma nime on ta jäädvustanud eesti vaimukultuuri kogumise, tundmaõppimise ja publitseerimise algatajana. Selleks asutas ta „oma kulu ja kirjadega“ ajakirja „ Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache“ („Lisandusi eesti keele lähemaks tundmaõppimiseks“, I - XX, 1813 – 1832, kokku üle 3500 lk). Ajakiri, kuigi saksakeelne, oli pühendatud mitmesugustele keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probleemidele. Paljude kaastööliste abil koguti ja avaldati suur valik rahvalaule ja – jutte , „Beiträge“ pani aluse ka eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ning bibliograafiale.
Rosenplänteri suhtumine eesti keelesse oli sügavalt lugupidav. Sellega ühenduses väärib märkimist „Beiträge“ XI vihik ( 1818 ), mis oli kavandatud eesti keele õpperaamatuks gümnaasiumile, arvestusega, et maakeel võetakse seal õppekavasse. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased – arstid, mõisnikud, kaupmehed , kohtunikud ja igasugused muud ametimehed – oskama eesti keelt.
„Beiträge“ kaastööliste ring oli lai. Lisaks saksa haritlastele (J. W. L. v. Luce, A. Fr. J. Knüpffer, A. W. Hupel, P. H. Frey, R. J. Winkler jt) hakkas ajakirjas esinema eesti soost autoreid (O. W. Masind, Kr. J. Peterson) ja külaharitlasi (A. Holter, A. Jervitson).
„Beiträges“ avaldatud luuletustest koostas ta värsipõimiku „Lillikessed“ (1814), mis esindas tolleaegse eesti luule paremikku. Tänu Rosenplänterile tõusis Pärnu mõneks ajaks eesti kirjanduselus juhtivale kohale. Tema algatusel etendati seal esimesed eestikeelsed näidendid, sealhulgas „Permi Jago Unnenäggo“ 1824. a. Süžee poolest on teos sarnane Willmanni jutuga „Joonud Tallopoeg“ (vt lk 61 – 63).
Rosenplänteri „Beiträge“ etendas ligi20 aasta jooksul (1813 – 32) juhtivat osa eesti keele uurimisel ja kirjanduse arendamisel. Ajakirjas avaldatud materjalid pole tänini oma väärtust kaotanud, ikka pakuvad nad teadlastele vajalikku informatsiooni ja huvitavaid ideid.

Otto Wilhelm Masing (1763 – 1832)

Ligi kahe sajandi vältel olid eesti kirjanduse peamisteks viljelejateks baltisaksa literaadid, eeskätt vaimulikud. Ent 19. Sajandi alguseks olud muutusid ja talupoeg vabanes pärisorjusest, „lasti priiks“. Ehkki tegemist oli formaalse aktiga, lõi see ometi eeldused talude päriseksostmisele. Sellega kaasnes isikutunnistus koos perekonnanimega, peremeheseisuse uhkus ja väärikus. Eesti maainimesed ei olnud enam ainult „pastlakandjad“, vaid nende sekka tulid nn saapamehed: peremehed, köstrid, möldrid, mõisa- ja vallaametnikud, kõrtsmikud, koolmeistrid, rätsepad. Materiaalsete väärtuste kõrval hakati aina rohkem hindama vaimseid. Suhtumine raamatusse muutus nõudlikumaks, primitiiv-didaktiline laad lugejat enam ei rahuldanud.
Niisugustes ühiskondlikes oludes hakkas kirjamehena tegutsema O. W. Masing, kes „küünib kaasaeglaste seast esile kui uueaegse Eesti kirjakeele looja, vaimukas essee-kirjutaja ja esimene omapärane stilist“ (V. Ridala ). Seniste lihtsakoeliste moraliseerivate lugude asemel pakkus ta mõistust ja mõtlemisvõimet arendavat kirjavara, peaasjalikult ajakirjanduslikku ja populaarteaduslikku loomingut. Niisuguseks loomeks oli ta piisavalt võimekas tänu oma heale haridusele ja rikkalikele reisikogemustele. Ta oli külastanud mitmeid Euroopa kultuurmaid (Itaalia, Prantsusmaa jt). Pealegi seisis ta rahvale lähemal oma päritolu tõttu.
O. W. Masingu eestlasest isa, kes oli Põhja – Tartumaal rannakabeli köster, leidis võimaluse oma poja koolitamiseks Narva gümnaasiumis. Edasipüüdliku noormehena läks ta õpinguid jätkama Saksamaale Halle ülikooli usuteaduskonda. Tema kultuurilis -hariduslikku taset iseloomustab suur keelteoskus (saksa, ladina, kreeka, prantsuse, itaalia, vene).
Kirikuõpetaja amet viis teda Lüganusele, Viru-Nigulasse ja Äksi. Tema kirjanduslik tegevus, mis langeb põhiliselt Äksi –perioodi, on mitmekülgne ja viljakas. Lisaks vaimuliku sisuga raamatutele ilmusid tema sulest kalendrid, koolide tarbeks „Täieline ABD-Ramat“ ja „Arwamise-Ramat“ (mõlemad 1823), luuletusi (tuntuim on „Wendre metsas Perno maal/lasti wanna karru mahha…“ – „Päts“) ning arvukalt keelealaseid kirjutisi.
Valgustusaja põhimõtetekandjana seadis ta enesele eesmärgiks rahva silmaringi avardamise ja mõtlemisvõime arendamise köitva populaarteadusliku lugemismaterjali varal . Selleks koostas ta ja andis välja rahvaliku raamatu „Pühhapäwa Wahhe – luggemissed“ (1818), mis tutvustab eesti lugejaid paljude võõraste maade, sealse looduse ja inimestega (indiaanlased, Aafrika ja Kamtšatka asukas, laplased, haruldased taimed ja loomad jne).
Niisuguse informatsioonirikkuse ja mitmekülgsuse tõttu hakati seda teost nimetama eesti talurahva entsüklopeediaks.
Üldtuntuks sai Masing aga tänu „Marahwa Näddala-Lehele“ (1821-23, 1825), milles pakuti sõnumeid kodu-ja välismaalt, jutte, luuletusi, vanasõnu. Osava esseistina esindab ta toonast intellektuaalset kõrgtaset. Tema asjalikud väited on vürtsitatud vaimukate paralleelide ja irooniliste nüketega, nagu võib lugeda ühe essee kokkuvõttes.
Tema rahvavalgustusliku töö üheks nurgakiviks on õppekirjandus. Selles leidub mõndagi niisugust, mis pole aegunud tänapäevani, näiteks 1795. Aastal välja antud „ABD ehk Luggemise-Ramatus“ sisalduvad metoodilised juhised. Vanemaile antakse näpunäiteid: ärgu sunnitagu last kurjaga lugema siis, kui lapsel on parim mänguhoog; lugemine ärgu olgu karistuseks jne. Antakse juhatust veerimise õpetamises. Selgitatakse kirjavahemärkide osa tekstis (iga märk on üksikult käsitletud), sest lugemine ei pea olema „üks inneto ja vastane inniseminne“, vaid peab kostma „otse kui könneleks ehk jutustaks temma midagi“.
Masingul on suured teened eesti kirjakeele rikastamisel ja uuele kirjaviisile ülemineku ettevalmistamisel. Tema ettepanekud on fikseeritud kaastöödes „Beiträgele“ ning ka eri brošüürides. Ta märkas sügavat lõhet, mis oli tekkinud kirikukeele ja rahvakeele vahel ning püüdis neid omavahel lähendada. Üheks sammuks selles protsessis oli eesti alfabeedi täiendamine õ-tähega. „Sesinnane pohkstav pudus tännini makele avitsas, mis ommetigi häddast tarvis lähheb, kui selgeste kirjutada, ja õieti lugeda. Temma healt ehk helli kuled, kui kegi hobbost ajab ja õ hüab.“
O. W. Masind on eesti vanema kirjandusloo silmapaistvaim esindaja, kelle mõnu meie rahvuskultuurile ja ärkamisaja vaimsele ettevalmistamisele on olnud suur. Seda on hilisematel aegadel ka väärikalt märgitud (nt kirjanik J. Kross).
19. sajandi lõpul anti „Maarahva Nädalalehe“ kirjutiste põhjal välja kogumikud „O. W. Masingi kirjad“ (I-IV, 1883 – 86).
Pilet 14
1. M. Lermontovi elu ja looming, ,,Meie aja kangelane”
1814-41. Raske lapsepõlv. Vanaema kasvatab ta üles(isa pole jõukas ja ema suri tuberkuloosi). Kuna L põdes rahhiiti(kõverad jalad), viiakse ta tervisevetele lõunasse. Palgatakse mängukaaslased ja parimad õpetajad. Väga labiilne oli. Palju lugenud. Kirjutab juba ise luuletusi. 1827 viib vanaema ta Moskvasse. 1828 hakkab õppima seal. Jätkab luuletamist(humanitaarne kool). 23.03.1830 L protestib ja lahkub koolist(tsaari tervitab ainult 1 poiss, teised ei tea ja siis tsaar karjus nende peale – tsaar jääb meelde karjuvana). August 1830 astub Moskva ülikooli, õp moraalseid teadusi. Siis ta seal luuletab, 1830 trükiti ta esimene luuletus(nimeta). 1832 visatakse ülikoolist välja, läheb Peterburgi vanaemaga. On seal 1832-37. Oli õigus olla kaardiväe polgus (au). Sai selle polgu husaar. 1832-34 õppis sõjakoolis. Kahepalgeline elu – filo +lugemine+luuletamine, aga on ka husaar.
Peab end mõjutatud olevaks Puškinist ja inglise romantismist . Deemon lemmiktegelane. L on õnnetu maailmas valitseva kurjuse ja ebaõigluse üle. Teine lemmik on vang – mässumeelsuse pärast ahelatesse pandud. Suvel Tsarskoje Selos. Ta on populaare ja kõikide õpilaste juht ja naised armuvad temasse. L ise armastab teatrit (Shakespeare).
„Maskeraad“ 4-vaatuseline näinend Peategelane on Zvezditš. Valemängijad on lauda meelitatud. Mängib kogu raha maha. Seda näeb pealt Arbenin, kahju. A- l on raha nagu muda , astub lauda ja võidab kõik tagasi (Z kurb). Lähevad kahekesi maskiballile, üks naine avaldab Z-le seal armastust, Z tahab teada, kes ta on. Naine annab Z-le käevõru, mille leidis maast, see on A naise oma. Tegelt andis paruness. Z hoopleb sellega A tunneb ära. Paruness levitab kuuldust, et A naine oli see, et mitte ise vahele jääda. A otsustab talle kätte maksta. Kaardilauas süüdistab ta Z-d valemängimises, Z tahab duelli, aga A pole nõus – selle lurjusega ei pea duelli. Kõik räägivad Z alatusest. A on otsustanud naisele kätte maksta, annab talle mürgise jäätise.?!?!?! Mingi jama Aga lõpuks läheb A hulluks, sest naine polnudki süüdi. ~ 5 varianti on sellest
L elu ajal trükiti 42 luuletust. Põhiteema on oma põlvkonna portree. Tunnustab Puškinit aga ei julge tutvuda(luul ajakirjas). Kui P hukkub siis ta kirj „Poeedi surma“. Seda ei avaldata, aga levib suust suhu. L saadetakse Kaukaasiasse e surma. Ülemused saadavad ettekandeid, et teda tuleks autasustada, aga no tsaar ju. Vanaema siis natuke tänitab. 1838 aprillis tagasi. Palub tsaarilt, et saaks erru minna, aga ei. 1840 tüli Pr saadiku pojaga( Pr kurameerib naisega, kes L meeldis) DUELL Keegi ei surnud, aga L arreteeriti ja viidi Kaukaasiasse. „Valerik“ Peale vanaema surma 1841 saabub L Peterburi. Tahab erruminna aga ei. Saadetakse Pjatigorskisse. L on seal tähelepanu keskpunktis. Tekib tüli Martõnoviga DUELL sureb nagu kangelases.
M. Lermontovi „Meie aja kangelane“
Ilmus 1839. Koosneb 6 peatükist(Bela, Maksim Maksimõtš, Petsorini päevik, Taman, Vürstitar Mary ja Fatalist). Tegevus toimub Lermontovi kaasajal Kaukaasias . Peategelaseks on Petšorin , kes on vastuoluline kuju – ühtaegu veetleb ja tõukab eemale.
Esimene tegelane, kes Petšorinit tutvustab, on Maksim Maksimõtš. Naiivne ja piiratud mõistusega Maksimõtš lubab Petsorini kõlbeliselt küll hukka mõista, kuid ei aita teda mõista.
Sündmustes salakaubavedajatega näitab Petšorin end teoinimesena. Tegemist ei ole tubase unistava romantikuga ega Hamletiga, kelle tahet halvavad kahtlused ja enesevaatlus. Petšorin on otsusekindel ja julge, kuid tema tegutsemine ei vii kuskile. Ta ei ole eluga ühte sulanud, vaid püsib kuskil elu ääremail, ja elu raputab teda enda küljest lahti. Seda kõike sellepärast, et tegutsemine on Petšorinile hädavajalik, kuid erinevalt teda ümbritsevatest inimestest puudub ta tegevusel eesmärk. Nende lihtsad ja primitiivsed püüdlused teda ei rahulda, ent võimalust pühendada ennast suurejoonelistele tegevustele, milleks Petšorin endas jaksu tunneb, tal ei ole. „Mu auahnus on olude poolt allasurutud,” ütleb ta. Iseennast kulutades mässib Petšorin end seetõttu võõrastesse asjadesse, sekkub võõrastesse saatustesse, tungib võõraste ellu ja rikub võõraste õnne. Petšorin ei suuda teha seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mis süda nõuab, ja teeb seda, mida hingepõhjas täiesti tarbetuks peab. Sellepärast on ta teod tühjad ja kirg kunstlik- see näitab sisemist külmust.
Petšorini suhted Bela, salakaubavedajast tüdruku, vürstitar Mary ja Veeraga moodustavad romaani peatükkide süžeelise telje, ja just seal tõusevad esile tema iseloomu kõige pahelisemad jooned. Armastus ei ole tema südamele kutse, vaid aseaine, mis võimaldab tal rahuldada oma allasurutud auahnust ja võimuiha. Võimalus haiget teha rõõmustab teda rohkem kui võimalus rõõmu valmistada. Kuigi kõigis naiskarakterites on midagi ühist- valmisolek tuua ohvreid, mõtelda teistele, mitte enesele, armastada teist, mitte iseennast. Petšorinil sellist võimet ei ole, sest ta on piiritult egotsentriline. Samuti ilmnevad tema omadused tema karakteri kõrvutamisel nende tegelastega, kes nii või teisiti temaga sarnanevad.
2. Fr.Tuglase elu ja looming, ühe novelli analüüs
Sündis Põlvamaal. Isa oli aidamees, majanduslikult elas pere hästi. Lõuna-Eesti loodus avaldas talle mõju. Tartus läks kõrgemasse kooli, seal olles hakkas ta ka kirjutama. 1901 ilmus tema esimene jutustus Lastelehes – „ Siil “. Tartus olles hakkas läbi käima teiste kirjandushuviliste noortega , sealhulgas Gustav Suitsuga. Nende tegevusest sündis noorte kirjandushuviliste rümhitus, millest kasvas välja Noor-Eesti. Selle tegevuse eest heideti linnakoolist välja.
Tuglas (Mihkelsoni nime all) huvitus ka ühiskondlikest küsimustest, oli sotsiaaldemokraat nagu Vilde. Ka Tuglas esines kõnedega rahvakogunemistel. Ta arreteeriti, sest võttis ühest kongressist osa. Oli paar kuud Tallinnas Patarei vanglas vaatega merele, sellest inspireerituna kirjutas luuletuse „Meri“. Vabastati pärast paari kuud. Samas sai ta aru, et kogu tema riigivastast tegevust ei teata ja ta võidakse pikemaks ajaks vangi panna. Seetõttu lahkus ta Eestist 1906.
Elab Soomes, suvel Ahvenamaal, talvisel ajal Euroopas, nt Pariisis. Võimaluse korral ka mujal Euroopas. Samamoodi, nagu Vilde, näeb, loeb, ja külastab erinevaid etendusi, näituseid jms. Samas on ta elu lõpuni tundnud puudust süstemaatilisest kooliharidusest. Kirjeldusi kohtab tema reisiraamatutes. Välismaal olles ei saanud enne tagasi pöörduda kui 1917. Kümmekond korda külastas ta Eestit valedokumentidega. Käib ka nt Estonia avamisel, rahvarohkemates kohtades.
Tema loomingus on palju salapära, müstifitseerimist, seda seostatakse tema enda tagaotsitava eluga. See ei takistanud tal Eesti kirjanduselust osavõtmist, tema teoseod ilmus ka Noor-Eesti albumites. Kui sai Eestisse tagasi, hakkas kirjanduselus hoogsalt kaasa lööma, oli keskne kuju.oli Siurus, Tarapitas, andis välja ajakirju Odamees ja Ilo. Oli üks eestvedajaid, et rajada Eesti Kirjanikkude Liit ning liidu väljaanne Looming. Vanim järjepidavalt ilmunud ajakiri Eestis.
Peamiselt kirjutas novelle. Ilmus kaks romaani – „Felix Ormusson“ (1915), mis oli impressionistlik. Räägib ühest kirjandushuvidega noormehest, kes läheb suvisel ajal sõbra tallu. Teda võõrustavad sõbra abikaasa ja tütar. Ühel hetkel tekivad peategelasel tunded, alguses noorema , hiljem vanema vastu. Naised naeravad ta välja ja ta lahkub.
„Väike Illimar“
„Popi ja Huhuu“
Samuti terve rida reisikirju ja ka mitu biograafiat, nt J. Liivist. Oli vabariigi ajal suur autoriteet, sõja ajal ei õnnestunud tal ära minna. Oli küll plaaninud, aga see jäi liiga viimasele hetkele ja ta ei pääsenud paadile. Sõjas hävis tema Tartu kodu, pärast sõda suhtus Nõukogude võim soosivalt, talle anti Underi ja Adsoni maja Nõmmel. 1946 kuulutati ta ENSV rahvakirjanikuks. Pärast seda hakkas võim üle vaatama inimeste elulugu ja loomingut ning Tuglas kuulutati rahvavaenlaseks, visati kirjanike liidust välja, teda ei avaldatud. Elu kallale ei kiputud.
See kõik kestis 1950ndate lõpuni, kus Stalin oli surnud. Hiljem leebuti tema suhtes.
Ta oli oma loomingu suhtes kriitiline, töötas kõike korduvalt läbi, siis tema loomingu maht ei ole eriti suur. Kvaliteet oli see, millele ta tähelepanu pööras. Vanas eas jäi tervis viletsaks. Enne surma jõudis siiski asutada Tuglase kirjandusauhinna, mis oli erandlik, kuna NSVL-s ei olnud teist eraisiku nime all välja antavat krijandusauhinda.
Kuna ta elas Soomes, siis tegeles soome keelest eesti keelde tõlkimisega. Tõlkis nt A. Kivi „Seitse venda“. Soome sidemete pärast hinnati teda kõrgelt ning Soomes on siiamaani Tuglase selts, mis ühendab estofiile.
Kirjutas sellest, kuidas ta Hispaanias käis, „Teekond Põhja-Aafrikasse“. Kirjutas ka ühe Norra reisikroonika.
Tema novellide teemade sarnasused:

• Inimesele mõistetamatu elusaatus
  
• Armastuse jõud ja traagika
  
• Kättesaamatu vabadus
  
• Paheline ja priiskav nauding , lõbujanu
  

Sõlmsündmused:

• Astumine tundmatusse maailma
  
• Vastuhakk isandale
  
• Ajutiselt saavutatud võim
  
• Katastroofid, õudused
  

Tüüptegelased:

• Laste kokkupuude täiskasvanute maailmaga
  
• Agressiivsed valitsejad – “Popi ja Huhuu”
  
• Passiivsed lihtinimesed - “Popi ja Huhuu”
  
• Inimlikke omadusi kajastavad loomad
  

Tuglas on öelnud , et tema ülim eesmärk oleks luua tekste, mis annaksid müüdi mõõdu välja.
Üks teemadest on saatuslik armastus – „Inimesesööjad“, mille tõdemus on, et ei ole midagi armastuse vastu. „Maailma lõpus“ – noormees satub seigeldes tundmatusse kohta ja seal kohtab hiigelneiut ja nad armuvad. „Inimese vari“.
Pilet 15
1. L. Tolstoi elu ja looming, ühe romaani analüüs
Tolstoi elu ja looming, iseloomulikud jooned, romaani probleemid
1828-1810. Kõrgaadli päritolu. Krahv. Ei taganud õnnelikku lapsepõlve, 2a suri ema, 9a isa. Peres 3 venda, 1 õde. hoolivad sugulased kasvatasid üles. Päris ilus lapsepõlv. Noorena isepäine, sõltumatu, julge, uhke, jonnakas. Ent õiglane, aus. Aususe ja vennaliku suhtumise joon jääb elu jooksul iseloomulikuks. Esmalt elasid maamõisas. 13a kolisid Kaasanisse, ülikoolis õpib Idamaa keeli, vahetab õigusteadusega, siis jätab pooleli . Asub oma mõisa valitsema. Jasnaja Poljana. Suur jõukas mõis, kodu. Korraldab, uuendab. Noore mehena palju mõtteid, tundeid, tahtmisi. Otsib, kuidas saada heaks inimeseks, elada õiget elu. Vahepeal ka muud tuhinad- naudib elu. Linnas tore, elu käib. Mõtles ka sõjaväkke minna. Peab päevikut, märkmete põhjal esimene autobiograafiline teos „Lapsepõlv“. 1852(23/4a). Teine teos „Poisiiga“, kolmas „Noorus“. Otsingute, kasvamise lugu. Saab küllalt rahulikust elust, laseb saata Kaukaasiasse sõjaväkke, kus Venemaa üritab alistada mägirahvaid. Kirjutab ka sõjakogemustest. „Rünnak“ Suhtumine sõjasse on vastuoluline. Lihtinimese, sõduri, soldati, mägilase seisukohalt on tegu elu loomuliku osaga elust. Kaitsevad , täidavad kohust. Ohvitserid (ise üks neist) aga pigem mängivad kangelast, uhkeldavad. Osalemine sõjas pigem uhkeldamine. Hirmu ei tohi välja näidata, pead olema tugev, muidu oled tühine. Suhtumine sõjasse eitav . Mõnevõrra muutub 1854, kui ise laseb saata end Sevastoopolisse. Tänapäeval nii Ukraina kui Venemaa laevastikud. Tollel ajal Vene-Türgi sõda. Alguses läks hästi, kui Prantsusmaa ja Inglismaa sekkusid, piirati vene väed ümber. Tolstoi sõdib tublilt, Sevastoopol vallutatakse. Triloogia „Sevastoopoli jutustused“ Teeb etteheiteid. Sõdurid on kui orjakari, kes peavad halbades tingimustes hakkama saama, sõdima. Ohvitserid peavad valle, käivad siidis, joovad šampust. Tolstoi väärtustab igapäevast kohusetäitmist. Tolstoi nägi ja väljendas rahulolematust Vene riigikorralduse osas. Tuli kaotada pärisorjus. Tuleks õigusi anda inimestele, tuleks ka kõlbeliselt harida ja kasvatada, muidu ei oska mõistlikult vabadust kasutada. Võttis eeskuju Lääne-Euroopast. Läks välisreisile. Näha, kogeda, kuidas on mujal. Tegelikkus valmistas pettumuse. Nägi vähe inimlikkust, hoolivust, mida ise väärtustas. Raha domineeris, ideed olid ilusad, reaalsus mitte. Ei norutanud, rajas Jasnaja Poljanasse talulastele kooli. Õpetas ise. Kirjutas õpikuid kui ka hariduselu käsitlevaid arutlusi. Seisukoht oli, et aadlikud on võõrandunud loomulikkusest ja lihtsusest. Talupojad elasid rahva väärtushinnangute aluses, neist tuleks eeskuju võtta. Iseäranis tuleks lähtuda lastest. Vabakasvatuse põhimõte. Ja õpetamine peaks toimuma nii, et õpilased tahaksid õppida, kuna on nii huvitav. Õppima peaks ainult, kui tahad ja oled valmis. Saabub ellu naine, abielluvad. Sofia Bers. Tunnistatud Moskva arsti tütar. Tolstoil oli kokku 13 last. Armastasid, palju lapsi. Naine 18a, mees 34a. Armunud. Mees arvas, et saladusi ei tohi paari vahel olla, jäägitu usaldus ja avameelsus oluline. Pidas päevikut, püüdis end nii täiustada. Hulk märkmeid elust. Andis Sofiale lugeda. Sofia oli õnnetu, lugedes erinevaid lugusid (ka naisterahvastest). 20 esimest aastat oli suhe õnnelik. Arvestasid teineteisega. Hakkab ka mahukamalt kirjutama. 1863-69 epopöaromaan „Sõda ja rahu“ Kokku 4 köidet. Otsustas alguses kirjutada dekabristidest (1825 ülestõusnud, avaldasid väljakul protesti, avati tuli, tapatalgud). Eestõusu juhid hukati või saadeti sunnitööle. Tahab kirjutada sunnitöölt naasnud dekabristidest. Oli ühiskonnakriitiline. Arvas siis, et oleks vaja avada ka inimese tausta , kirjutas ülestõusust ka. + 1805/07 Napoleoni sõjakäik Euroopas, Venemaale. Jäi sellele algusele kindlaks. Tegemist romaaniga, kus üle 500 tegelase. Suur, mahukas, puuduvad konkreetsed peategelased. Üksikinimese mõju on kaduvväike, rahvamassid. Romaanis ülevaade Venemaa ühiskonnast. Eelkõige aadlikele keskendumine, vastandamiseks Vene ja Prantsuse vägede üldjuhid.
Tolstoi peab inimese puhul oluliseks kuuluvust parve . Inimene, kes on üle isiklikust egoismist ja omakasust, väärtustab parveinimesi. Pere, sõprusring, kool, linn, riik, inimesed. Oluline teistega arvestamine.
3 tüüpi inimesed: 1. Parveinimesed- omakasupüüdmatud, saavad hästi läbi, loomulikud , igast seisusest võivad olla. 2. Egoistid- üksnes omakasu peal väljas. Edevus, tähelepanu. Paljud väiklased, ei salli ausust. 3. Kangelased teel- esijalgu pole leidnud õiget oma teed, tajuvad, et senine elu pole õige, soovivad midagi kõrget ja head korda saata.
Suheldes parveinimestega muutuvad. Napoleoni vaimustas egoism. Vene oma tahtis mehi säästa, oli valmis ka taganema (Kultuzov). Romaani kandev mõte oli näidata ühiskonda, mis viis lõpuks ülestõusuni. Kust on pärit ebaõiglus Venemaal? Tolstoi leidis, et inimesed peaks muutuma kõlbelise kasvatamise teel. On õnnestunud luua suuremastaabiline teos, käsitles erinevate inimeste abil, psühholoogiliselt õnnestunud kujutamine.
1873-77 „Anna Karenina“ Romaani kandev idee - pere oli olulisim ühendus, kui perekonnamudel laguneb, hakkab ka ühiskond alla käima.
Elasid naisega maal, naine oli aga linnapreili. Tolstoi soovis talupoeglikke eluviise üle võtta. Kui lapsed ülikooli, pidid Moskvasse kolima . 80ndatel kolisidki. Ema, lapsed tundsid rõõmu. Midagi sisulist ja hingelist siiski polnud. Tolstoi vältis seltskonnaelu, tegi tööd. Osaleb rahvaloendusel. Laseb piirkonnaks määrata vaese Moskva aguli. Näeb, et on kohutavad elamistingimused. Saab aru, et inimesed ise teevad kurja, aga selles koleduses on süüdi ühiskond. Tekitas Tolstois vastuolu. Tegelikult oleks õige oma varast loobuda ja elatada end füüsilise tööga. Elas ise sügavalt, teravalt läbi. Kolib tagasi maale. Usuline ümbersünd- nähes kiriku rolli, mida see täitmata jätab, asub evangeeliumi tõlkima. Avaldab kriitikat kiriku suhtes. Tal ei õnnestu see. Tahtis anda ära kirjastamisõigused. Naine kaebles, lepiti kokku, et mis on ilmunud, jääb perele, mis hiljem tuleb, antakse ära. Usuteema, haridusraamatud- palju pahandust kirikuringkondades. Pandi kirikuvande alla pärast „Ülestõusmist“. Kirjutas ka lühijutustusi. Vastuolud viisid nii kaugele, et Tolstoi 80a sünnipäeva ei tohtinud avalikult tähistada. Ka mõisas korraldati läbiotsimine.
„Ülestõusmise“ süzee olevat tulnud advokaadilt. Noor mõisnik võrgutas teenijatüdruku ja hülgas ta, hiljem sattus halvale teele. Neiu üle toimub kohus, võrgutaja on vandemees. Hiljem olevat abiellunud. Sai õiguse lugu kasutada. Arenes romaaniks.
Suurem tähelepanu on ühiskondlikel probleemidel. Nt talupoegade olukord, kohtusüsteemi ebaõiglus, kritiseeris kirikut (ei täitnud halastajarolli). Oli naisega nii teravalt tülis, et lahkus kodust. Naine sünnitas, mees tuli tagasi. 1910 (83a) otsustas, et vastuolu jutu vahel liiga suur ning pere vähese toetuse tõttu lahkus oktoobris kodunt. Otsustas ära sõita, aga jäi haigeks, kopsupõletikku. Astapova jaama jäi. Ei lubanud naist surivoodilegi mitte. 2 november 1910 suri. Tütre sõnul oli isa teotahteline, optimistlik, hakkaja. Ema oli pigem muretseja loomusega. Mõned lapsed ka surid.
Teoste peategelane on TÕDE. Püüdles elu tõepärase, realistliku kujutlemise poole. Tõde kasvab ebaolulisest detailidest üldistuseks. Oluline roll on psühhologiseeritusel. Loomingut läbib enesetunnetuse, kasvatuse joon. Just headuse ja tõe nimel. Uskus, et inimene on suuteline ennast ja seeläbi ka maailma parandama.
„Anna Karenina“ - otsing õnne järele. Kas ühiskonna normidest hoolimata tasub oma õnne järele püüelda? Teised daamid olid tegelikult Anna peale kadedad, sest et ta julges teha, mida tahtis, aga ühiskonna surve tõttu olid nad kollektiivselt vaenulikud.
2. J.Viidingu elu ja looming, paari luuletuse analüüs
Juhan Viiding (1948-1995). Sündis Tallinnas kirjaniku Paul Viidingu peres. Vanematest õdedest üks tuntud Mari Tarand, Andres Tarandi naine, Indrek Tarandi ema. Palju iseloomulikkust, isepäilisust, protestimässulisust. Ei allunud ühiskonna normidele, õppis erinevates koolides kuniks kõrgkoolis lõpetas lavakunstikateedri. Töötas draamateatris näitlejana, parimad etteasted „Hamlet“ ja „ Peer Günt“. On ka lavastanud. Lisaks näitlemisele oma roll hipiliikumises ja rokkmuusikas. Ei samastunud massiliikumisega. Isemõtleja! Esines, laulis „Amor trios“. 60ndate keskel hakkas luuletama, kirjutas pseudonüümi Jüri Üdi all. Vaatamata lihtsale luulele on nendes reeglina mitu kihti allteksti. Luuüdi toodab verd, mis kaitseb, soojendab, transpordib hapnikku ja toitaineid. Alliteratsioon ÜÜ. Üdini aus. Kasutas 75. aastani. Siis oma nime all. Sisemine küpsemine, valmis enda nime võtma. Andis allkirja 40-kirjale. Pälvinud mitmeid kirjanduspreemiaid. A. Lauteri näitlejapreemia. Kõrgaeg 70/80ndate keskpaigani. 95. aastal tegi enesetapu. Oli raske haigus. Ühiskonnakorra muutustega toimusid muutused väärtushinnangutes. Kui loomeinimene oli vaimne autoriteet olid tema tingimused liidu liikmena head. Kui tsensuuriuksest läbi mahtusid, olid tiraazid suured. Eesti ajal hakati väärtustama suurt raha- uued telekad, autod. Loomeinimesed ummikus. Sotsiaalne, materiaalne langus. Loomeinimestel depressioon , kriis, masendus.
Jõudis kirjandusse kolmekordse debüüdiga. 1) Almanahhkirjandus, väike tiraaz. 2) „Närvitrükk“ 60a. kassettväljaanne, 4 autoriga. 3) kogu „Detsember“.
Veel kogusid Jüri Üdilt: „ Selges eesti keeles“, „Armastuskirjad“. Jüri Üdi perioodi looming: Omanäoline. Raske leida eeskujusid. Isikupärane stiil. Iseloomustab see, et ei püüa maailma seletada. Annab kogetut edasi irooniliselt, sageli ka iseenda arvelt. Esineb rohkesti lõpetamatuid eituse seeriaid. Raske aru saada, kas ise poolt või vastu. Luuletuses pidev uus informatsioon, mõttekäik vahetub. Sageli väljajättelised laused , põimid erinevaid stiile. Kõnekeel, metafoor . Loob oma keele. Paljud luuletused said lauluks, eelkõige „Ruja“ esituses. Runnel ja Viiding- laulud. Runnelil rahvuslik, isamaaline. Üdil luulega mängimine, ei proovi luua pilti, nagu oleks tõe väldaja.
Juhan Viidingu nime alt ilmub kogu „Ma olin Jüri Üdi“, „Elu lootus“, „Tänan ja palun“, „Osa“. Kaugeneb irooniast, muutub ühemõttelisemaks (mitte täielikult) sõnastab argipäeva imesid, ja teisalt ka filosoofiline igavikuluule.
Pilet 16
1. Realismi mõiste ja põhitunnused, naturalism . Ühe realismi esindaja elu ( Balzac , Flaubert , Zola , Stendhal) ja loomingu ülevaade ning ühe teose analüüs
Realism
1830. aastatel oli romantismi hiigelaeg. Peagi aga romantismist tüdineti. Romantismile vastukaaluks kujunes realism. Kuigi realism ja romantism kogu aeg põimusid. Realism kirjandusvooluna valitses 1830-1870. Realism toetub positivismile ja materialismile.
Positivism – keskendutakse praktilise elu seisukohalt kasulikule (ei juurelda ülemaise ja tundmatu üle). Materialism – kõige oleva aluseks on mateeria (pole olemas mingit vaimu). Taas tõusis esile teadus, s.t. reaalained ja loodusteadused. Realism kandus ka kirjandusse: täpsus, reaalne maailm, objektiivne maailm. Tunded ja vaated jäid tahaplaanile. Žanritest said valdavaks romaan ja novell. Realismis vaadeldakse elu tõetruult, ilustamata, idealiseerimata, kujutatakse ka inetusi ja labasusi. Romantismist eristab realismi kindel seos vastava ajastu (peamiselt autori kaasaja ) ja ühiskonnaga, samuti sündmuste loogiline esitus ja ajaloolise tõe taotlemine.
Realism  ühiskonna varjukülgede avalikkuse ette toomine, sotsiaalsete olude kriitika  kriitiline realism. Realismi esindajaid: Flaubert, Tolstoi, Dostojevski, Zola, Dickens, Balzac, Tammsaare, Vilde, August Alle. Realismi isaks loetakse Balzaci (”Isa Goriot ”). Tema tegelased on tegutsejad, võitlejad. Tema teostes on tohutud detailid. Realismi tippteoseks loetakse Flaubert’i “ Madame Bovary”.
Realismi põhimoto: ilus on vaid tõde.
Kriitiline realism. Kriitiline realism on ühiskonda arvustav realism. Kriitilise realismi põhiline viljeleja oli Balzac. „Realismus“ - esemeline, reaalne. Terviklik kirjandussuund levis Lääne-Euroopas 1830-1870. 1831 – Stendhal „Punane ja must“ - esimene realismi esindav teos. Realism – kunstimeetod, mille järgi kirjanduse ja kunsti ülesanne on kujutada elu tõepäraselt ning avada nähtuste olemus ja põhjuslikud seosed. Realism toob esile ajastule iseloomuliku tüüpilise ja peaks vältima juhuslikku ebaolulist. Selle poolest erinev naturalismist. Realism jälgib isiku suhteid keskkonnaga, ühiskondlike tingimuste mõju kommetele ning inimese või grupi saatusele (kuidas ühiskonnas kehtivad seadused ja ühiskondlikud normid mõjutavad inimese käitumist). Tegelaste karakterites liitub individuaalne tüüpilisega. Süžee areng lähtub reaalse elu loogikast. St suhteliselt tegeliku elu sarnane.
Naturalism
Naturalism on realismi haru, mis keskendub just inetustele ja labasustele. Naturalismi põhiline viljeleja oli Zola. Naturalismis ei süüdistata ühtki ühiskonnaklassi. Kõigil on üks eesmärk: rahuldada oma ihasid ja soove. Naturalismi järgi on inimene isekas ja julm, igaühe juures välendub see eri viisil. Naturalismi tippteoseks loetakse Zola teost “Maa”.
Naturalism oli viimane kirjanduslik liikumine, mis haaras terve Euroopa. Pärast seda tuli uusromantism.
Honore de Balzac, 1799-1855. Sündis Kesk-Prantsusmaal. Isa talupoja perest. Vahepeal riigiametis ja linnapea abi. Sai hea koolihariduse , lõpetas Pariisis juriidilise kooli. Ei köida Balzaci. Pühendub kirjutamisele, töökas ja viljakas kirjanik. 20a esimesel poolel kirjutas 8 õudus- ja seiklusromaani, mis jäid tähelepanuta . Otsustas proovifa ärialal, asutas kirjastuse ja trükikoja, aga pankrot. Pöördus tagasi kirjutamise juurde. Juhtus lugema Scotti ajaloolisi romaane, talle meeldis faktitruudus ja üksikasjade täpne kirjeldus. Võttis eeskuju, aga hakkas kirjutama lähemalt, kaasaega.
Romaan „Suaanid e Bretagne aastal 1799“- Prantsusmaal aset leidnud talupoegade rahutus. Ülestõusu juhti hüüti Suaaniks, pr keeles öökull. Balzac sai innustust kaasaja kujutamiseks. Olles kirjutanud mõned romaanid, tekib grandioosne idee kujutada 19 sajandi prantsuse ühiskonna läbilõiget. Üldpealkirjaks pani „Inimlik komöödia“. Inspireeritud Dantest. Pompoosset teost e jõgiromaani (140 romaani), kus on samad tegelased, erinevad kokkupuutepuntid, erinevad tegelaskujud. Koosnevad 3 etüüdist e alajaotusest. Kommete etüüdid , filosoofilised etüüdid ja analüütilised etüüdid. mahukaim kommete etüüd, jaguneb 6 stseeniks.

• Stseenid eraelust (Isa Goriot),
  
• stseenid provintsielust (Kaotatud illusioonid),
  
• stseenid Pariisi elust (Kurtisaanide hiilgus ja viletsus),
  
• stseenid sõjaväeelust (Suaanide…),
  
• stseenid poliitilisest elust,
  
• stseenid külaelust.
  

Filosoofilised teosed (Sagräännahk). Rohkem fantaasiut, vähem fakte. Analüütilised etüüdid jäid välja arendamata. 140 teosest sai valmis 90. Kirjutas umes 4 romaani aastas. Kuidas oskas kirjutada erinevate inimeste elust? Sai palju teavet naiste käest. Kurtisaanid ja lihtsamad naised. juttude põhjal lõi romaanid, juba kaasajal oli tunnustatud, seega suutis tabada midagi iseloomulikku. Lõpuks kasvas tegelaste arv 3000’ni. Korduvaid 460. Balzaci arvates sõltub inimese käitumine ajaloolistest tingimustest, konkreetsest kohast ja ka olukordadest. Oma aja traagikat nägi ta kasu ja rahaahnsuses. See hävitas armastuse, rikkus inimsuhteid. Raha oli olulisem kui päritolu, mitte nagu varem.
„Sagräännahk“ Rafael mängib raha maha, kavatseb enesetappu. Läks sillalt Sainti jõkke hüppama. Antiigipoes räägib omanikule kõik ära, kes näitav nahka, mis täidab omaniku soovid. Järjest kahaneb kui kaob, sureb omanik. Andis mehele. Algas katsetamisega. Rikkalik õhtusöök, suur varandus ja naine. Nahk kahaneb, Rafael haigestub. Arstid saadavad reisile, tekib tüli noore mehega. Proovis ka nahka venitada, ei allunud. Tahtmatult soovis, et kuul tabaks tema vastast. Duell. Vaenlane suri, mees läks koju, rääkis naisele, suri ka.
ISA GORIOT
2. Ülevaade „Noor-Eesti” ja „Siuru” tegevusest
“Noor-Eesti” oli kirjanduslik rühmitus, mis tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena. Sai alguse 20.saj alguse loodud salajastest õpilasringidest. 1905 ilmus I koguteos “Noor-Eesti”, selle ümber kogunenud inimesi hakati nimetama nooreestlasteks. Sinna kuulusid Suits, Tuglas, Aavik, Ridala, vähemal määral Tammsaare. Noor-Eesti jaguneb 3 ajajärku: kujunemisperiood (looming rahvusromantiline ja realistlik ), esteetiline kõrgperiood (impressionism, sümbolism), hilisperiood ( modernism ). Rühmitus taunis vene ja saksa kirjanduse mõju. Soome, rootsi ja norra kirjanduses võttis aga üle uusi jooni. Nooreestlased taasavastasid Petersoni luule ning hoolitsesid Liivi eest. Nende tegevus vaibus I MS järel, jätkas vaid kirjastus “Noor-Eesti”.
“Noor-Eesti” tähtsus:

• Elavdas 1905-1909 kultuurielu
  
• Tõstis kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri
  
• Kirjanduskriitika uus tase
  
• Raamatukujunduse uus tase
  
• Kunstielu elavdamine
  
• Sealt kasvas välja “Siuru”
  
• Lugejatele filosoofiliste suundade tutvustamine
  
• Eesti keele arendamine, sõnavara rikastamine
  

SIURU
Luuletasid armastusest, tahtes ühiskondlikule vastanduda. Teema ammendamise tõttu läksid lahku.
Gailit
Under
Semper
Tuglas
Adson
Visnapuu
Siuru - kuna esialgu ei õnnestunud kirjanikke koondada suuremaks organisatsiooniks, asutas 1917 juulis 6 kirjanikku Siuru rühmituse, mis ka ametlikult registreeriti – president Under, sekretär, aga paljus tegelik juht Tuglas, laekur Adson, kolm ülejäänut olid Gailit , Semper ja Visnapuu. 1919 lahkuvad Gailit ja Visnapuu, asemele tulevad Alle ja Barbarus. Kaastööd teevad rühmitusele ka teised kirjanikud (Suits, Ridala, Aavik, kunstnikest Triik, Mägi, Vabbe). Isiksustena olid väga erinevad, sidus uusromantiline hoiak ja söpruskondlik läbikäimine. Tuglase eestvõttel ilmus 1917-1919 kolm suurekaustalist albumit. Saavutuseks võiks nimetada tähelepanu pööramist vähetuntud Jaan Oksale (vrd N-E ja Liiv ning Peterson). 1917 ilmuvad ka eraldi debüütkogud Underilt („Sonetid” 1000 tk paari kuuga läbi müüdud, samal aastal teine trükk, see oli üldse Siuru kirjastatud raamatutest esimene), Visnapuult üsna julge „Amores”, Semperilt „Pierrot” ja Adsonilt „Henge palango”. Kogud äratavad tähelepanu ja müüvad hästi. Gailit avaldab fantastilise ja ulmelise „Saatana karusselli” nimelise novellikogu. Tähtis on seegi, et oma kaheksa väljaandega moodustas Siuru toodang 1/6 1917.a. ilmunud ilukirjanduse koguarvust. Kõik Siuru teosed andsid kirjastusele puhastulu – et tegemist polnud ärilise ettevõttega, saadi autoreile maksta tavalisest kõrgemat honorari.
Kirjastamiseks vajati raha, seda hangiti piduõhtute korraldamisega (sept 1917 Estonias, seal ka loterii ja ball, puhaskasu oli 3000 rubla ja sellest piisas kirjandustegevuse alustamiseks) Peaauhind loteriil lehm (vist), tegelikult martsipanilehm, lisaks kauni daami suudlus jne. Samasuguseid õhtuid korraldati peagi ka Viljandis ja 1918 kevadel Tartus Vanemuises. Väga lühikese ajaga tekitati seninähtamatu elevus raamatuturul ja kirjanduses. Eriti luule ümber. („Sonettidest” ilmub 1919 veel kolmaski trükk). Tegevust alustades polnud Siurul mingit manifestilaadset programmi. Põhikirja esimene punkt fikseerib eesmärgiks " kirjandusliku ja kunstilise kultuuri harrastamine referaatide lugemise ja kirianduse laialilaotamise abil". Tuglas väidab Siuru õhtul Viljandis, et Siuru tegevuse tõukejõuks on loomisrõõm, loova vaimu arendamise tarve, seetõttu ei rutatagi kirjandusliku " usutunnistuse " sõnastamisega. Kohati on kriitika siurulastele väga pahane – põhjuseks üsna väijakutsuv käitumine ja viljeldav teemadering. Dramaturg Raudsepp kirjutab kurjasti: Siuru on muredeta linnuke, kes hüppab oksalt oksale ja laulab, nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses --- Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi Siuru ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus- ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit võimalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse.
Siuru jätkas paljus N-E uusromantilist suunda, osa Siuru liikmeid olidki tuttavaks saanud N-E kaudu. Siuru peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette rühmitusekaaslaste aadressil, näiteks Gailiti "Sinises tualetis daam ", milles pilatakse siurulikku armastusluulet ja solvatakse Tuglast, Underit ja Adfsonit lausa isiklikult), samuti oldi eriarvamusel kirjanduse edasise arengu suundade osas. Selge oli, et kõik liikmed olid just rühmituse kaudu saavutanud kirjandusliku tunnustuse (kuigi vastuvõtt oli üsna erinev: noorsugu toetas, vabameelsed kriitikud nägid nende loomingus ainult riivatusi) ning nende peamine eesmärk – kirjandustegevuse elavdamine – oli kandnud vilja. Nii likvideeritigi Siuru ametlikult 1920.a. jaanuaris.
Pilet 17
1. E.A.Poe elu ja looming, ühe novelli analüüs
Baudelaire tõlkis teda, tegi ta kuulsaks.
Sündis Bostonis näitlejate peres. Vanemas surevad varakult tuberkuloosi. Edgari võtab kasvatada tubaka kaupmees, kellelt pärib ka nime. Kolib Inglismaale ja saab hariduse ning kolib tagasi USA-sse. 12-aastasena armus klassiõe emasse, kes sureb. See motiiv esineb luuletustes . Mees on hea spordis ja õpingutes. 16-aastasena kihlus isa kompanjoni tütrega, kelle vanemad polnud nõus abieluga. Edgar saadetakse ülikooli, kuid pühendub rohkem hasartmängudele. Jääb võlgu 2000$. Kasuisa ei rahastanud teda enam ning ülikool jäi pooleli. Tahab sõita Kreekasse appi võitlema türklaste vastu. Raha saamiseks väljastab esimese luulekogu, kuid ei kogu piisavalt raha. Läheb 2a sõjaväkke. Avaldab järgmise teose. Sõjaväe kooli võeti vastu tänu kasuisale, kuid on kohustuste täitmisel lohakas ning langeb koolist välja. Kolib Baltimore’i tädi juurde, kus elab boheemlase elu. Pälvib kirjandusliku tunnustuse kohaliku lehe jutu- ja luulevõistluse võitjaks tulles. Elatamiseks teeb ajakirjaniku tööd. Eluarmastuseks on Virginia Clemm, kes on täditütar. Lisaks juttudele kirjutab ka luuletusi ning ajakirjanduslikke esseesid. Virginia sureb tuberkuloosi ning saab alguse Edgari allakäik. Hakkab tarvitama narkootikume ja alkoholi. Varsti sureb.
Tema teosed on mitmekihilised: põnevuslood, psühhoanalüüs, rikkalik sõnavara. Teda peetakse õudusjuttude ja kriminaalkirjanduse loojaks. Keskendus olulisele, lihtsustas. Ärev ja ängistav õhustik, samas usutav. Lõpus püänt. Luuletustes ida, valgustuslik temaatika.
Oluline on ilu väljendamine, peategelaseks on noor naine, kes kontrastiks sureb. Talle meeldis tsteerida Byron’it: „Tõde on igast väljamõeldisest kummalisem“, Bacon’it: „Pole olemas väljapaistvat ilu ilma teatud kummalisuseta proportsioonides.“
Teostele iseloomulikud jooned: oskus luua lummavat õhustikku, oskus olla usutav, ootamatu lõpp. „Tamerlan ja teisi luuletusi“, „Al Araaf, Tamerlan ja lühemaid luuletusi“, „Luuletused“, „Arthur Gordon Pymi lugu“, „Kaaren“.
„Usheri maja hukk“. Lugu algab, kui jutustaja saabub oma sõbra Rodericki majja, kes talle kirjutas ja kaebas, et on haige. Jutustaja üritab haiget lohutada talle lugedes, tema loodud muusikat kuulates ja tema maale imetledes. Siis sureb ära Rodericki õde ja nad viivad ta laiba alla keldrisse. Ühel tormisel õhtul loeb jutustaja Roderickile oma magamistoas ette ühte juttu rüütlist, kes põgeneb tormi eest eraku elamusse, kust ta leiab draakoni, kes valvab kulda. Mees tapab draakoni ja saab endale seinal rippuva kilbi. Kui mees haigele seda juttu loeb, võib loos esinevaid hääli ka majas kuulda (näiteks surevat draakonit ja kilbi kukkumist). Siis räägib Roderick, et neid hääli teeb ta õde, kes on keldris elus. Siis lendab lahti magamistoa uks ja Rodericki õde Madeline seisab seal. Madeline viskub oma venna otsa, jutustaja jookseb majast välja ja kui ta tagasi vaatab, on maja kokku varisenud.
„Ovaalne portree“ Läksin koos kammerteenriga ühte ajutiselt ja hiljuti mahajäetud lossi, et mitte veeta ööd lageda taeva alla. Seadsime end sisse ühte väiksemasse ja vähem luksuslikumasse tuppa sisse. See asus ühes kõrvalises tornis. Selle sisustus oli kallihinnaline, kuid vanamoodne. Seinu katsid hulgalised maalid, mille vastu ma ka kohe huvi tundsin. Oli juba öö ja lasin kammerteenril sulgeda kõik rasked luugid ning lasin süütada küünlad. Seda kõike selleks, et vaadata maale. Leidsin pisikese köite vöödipeatsist, milles kritiseeriti ja kirjeldati seinal rippuvaid maale. Lugesin kaua, umbes keskööni, kuni mulle küünalde asukoht ei meeldinud ja ma olin sunnitud seda muutma. Sellel teol oli aga hoopis ootamatu tagajärg, sest arvukad küünalad valgustasid nüüd toa seda osa, mida ma enne polnud näinud. Seal rippus maal ühest äsja naiseikka jõudnud tüdrukust. Sulgesin silmad, et saada aega natuke järele mõelda. Natukese hetkepärast kinnitasin pilgu taas maalile. Kunstitoesena oli maal ületamatu. Selle maali raam oli kullatud ja ovaalne. Vaatasin seda maali umbes tund aega poolistukil, kuni sain selle maali saladusest aru ja langesin tagasi voodile. Hakkasin uuesti sirvima seda köidikut maalidest ja nägin seda sama maali seal ning lugesin sellest kummalist lugu, et kunagi oli üks harukordselt ilus noor daam armunud kunstnikkusse ning oli talle mehele läinud. Kuid paraku hoolis kunstnik ainult kunstist. Ühel päeval soovis kunstnik maalida portreed oma abikaasast ning alandlik mõrsja oli nõus istuma poolpimedas tornikambris nädalaid ja manama näole naeratust. Kunstist lummatud mees ei osanud nähagi tüdruku näolt kustuvaid värve. Iga päevaga mõrsja tervis halvenes ja elurõõm närtsis. Ühel päeval, kui jäi veel viimased kriipsud joonistada ja kunstnik tõmbaski need viimased triibud jäädes võlutult oma kunstiteost vaatama ja teatas, et tal sai maal valmis, ja pööras pilgu mõrsjale, nägi ta, et neiu oli surnud!

J.Krossi elu ja looming, „Keisri hullu ” analüüs
Jaan Kross (1920-2007) sündis Tallinnas Kalamajas. Isa masinatehases meister. Ta käis Jakob Westholmi gümnaasiumis, kirjutama hakkas kooliaegu. 1938 asus ta õppima TÜ õigusteaduskonda rahvusvahelist õigust. 1943 – sundmobilisatsioon, oli tõlk . ’48 arreteeriti ja saadeti Venemaale. Tagasi Eestis hakkas tegelema kirjandusega, esialgu tõlkijana, siis luuletajana, esseesid kirjutas ka. Lõpuks proosakirjanik . Juba nooruses oli mitmekülgne – kunst, muusika , aga ka psühholoogia. 50ndatel hakkas avaldama luuletusi. On ilmunud 4 kogu.
58 „Söerikastaja“ (tõi Eesti kirjandusse vabavärsi. Hukkamõist möödunule, intellektuaalsus, isikukultuse vastumeelsus. Ta läheb noortele peale - „inimene saab elada igal ajal puhta südametunnistusega.“ Kohe tekib ta vastu ka ründajaid: vabavärssi peeti moraalituks, koos temaga satuvad ründe alla Ain Kaalep ja Ellen Niit .), 64 a „Kivist viiulid“ (Maailmas väga suured optimistid, kosmoseajastu, väga romantiline luulekogu. Luule valdavalt intellektuaalne ), 66 a „Lauljad laevavööridel“, 69 a „Vihm teeb toredaid asju“.
Oli kolm korda abielus. Esimest korda enne Siberisse saatmist, teise asumisel ja siis leidis Ellen Niidu. Ta oli kolmekordne Nobeli preemia kandidaat. Tal oli suvekodu Hiiumaal Kassaris. Oli suure lugemusega gümnasist, kes osales paljudel kõnevõistlustel. Ta valiti ka Riigikokku. 1993 astus omal soovil Riigikogust välja. Kross on maetud Metsakalmistule.
Kross on oma tegelaste puhul nii prokurör kui advokaat (süüdistab ja kaitseb). Iseloomulik ajaloolistele romaanidele. Rasked valikud , kompromissid.
Ärkamisaega käsitleb kolmes teoses. „Pöördtoolitund“. J.V.Jannseni poja Eugeni monoloog. Õigustab oma isa kokkulepet saksa aadliga (Kuidas Jannsen C.R.Jakobsoni artiklite avaldamisest keeldus). Tagantjärele selgunud, et selle eest maksti. Leidis praktilisi seletusi, muidu oleks tulnud Postimees sulgeda. „Taevakivi“ kujutab Otto W. Masingu ja KR.J. Petersoni kujuteldavat kohtumist. Tegu põlvkondade vahelise konfliktiga, Masing alalhoidlik, Peterson trotslik idealist. „Kolmandad mäed“ Johann Köleri sisemonoloog. Esteetika ja eetika teemal. Maalis Jaani kirikule altarimaali, kasutas modellina eesti külameest. Selgub, et modell on hiljem osutunud sadistlike kalduvustega meheks. Kuidas käituda? Kas maali muuta või pole tal kujutatud Kristusega seost?
1978 „Keisri hull“. Müstifikatsioon. Esindab veenvalt kui tõelist dokumenti. Päeviku vorm annab võimaluse kaasa mõelda. Tekib vaatepunktide peegelsüsteem. Jakob, kes esitleb ka teiste seisukohti. Päevik annab isikliku, siira, ausa käsitluse. Tekitab distantsi Timotheusega. Jakobi enda lugu annab paralleelse eluloo, asjadest arusaamine. Romaani tähtsus seisnes eelkõige (ilmumise ajal) selles, et oli möödunud 60 aastat suurest oktoobrirevolutsioonist. Paljastas keisri negatiivsust, probleeme. Seosed kaasajaga.
Kirjutab muudkui edasi. „Rakvere romaan“- käsitleb Rakvere linna kodanikke ja aadlikudünastia vahelist võitlust linnaõiguste teemal. Paralleelid Eesti iseseisvusega. Kas Eestil on õigust olla iseseisev?
„Prokurör Martensi ärasõit“. Eesti soost õigusteadlane, Tsaari-Venemaal kõrges ametis. Euroopas suur roll inimõiguste seaduste väljatöötamisel. Otsis välja Eestist päris mehe, kellel on oluline roll. Dilemma seisnes inimõiguste ja tsaarivenemaa huvide konfliktis.
Aastal 1987 ilmub „Vastutuule laev“ Räägib Eesti päritolu Schmitist. Läätsede lihvimises silmapaistev kuigi ühe käega. Saavutas vigade vabu pilte. Kross lähtus erakliku geeniuse ja Hitleri Saksamaa käsule allumise emotsionaalse vastuseisu koha pealt.
Jõudis romaanide sündmustega välja 20. sajandisse. Järgnevatest teostest mitmed memuaare, autobiograafilise rõhuga.
1988 ilmub „Wikmani poisid“, tema sarnaneb Jaaniga. Paralleelid „Tõe ja õiguse“ teise osaga.
1990 ilmub „Väljakaevamised“, peategelane jõuab tagasi Siberist ja ilmub väljamõeldud ajalooline dokument, milles piiskop Andreas esineb pihtimuslike mõtisklustega. Pidalitõves, pääsmatult haige. Miks Jumal teda nii karistab? Väljendab süütunnet võõra rahva ristiusustamise pärast.
Romaan „Tabamatus“ kõneleb Jüri Vilmsist. Noor, energiline, ideeline Eesti riigi rajaja. Taas tegemist paralleelsete lugudega. Minevik - Saksa okupatsioon . Jutustaja varjab end, sest süüdistati eestimeelses tegevuses. Paralleelid, kordused Vilmsi ja jutustaja vahel.
„Paigallend“ käsitleb Ullo Paeranna käekäiku. Õpib ülikoolis, vaimuannete tõttu võiks karjääri teha (õigusteadus). Aga läheb teisiti. Viimaseks teoseks jääb „Tahtamaa“ 2001. aastal. Käsitleb maade tagastamise probleeme. Mitte nii õnnestunud.
Jõudis avaldada kaks köidet autobiograafiat: „Kallid kaasteelised“ 2003 ja „Kallid kaasteelised II“ 2008.
„Keisri hull“
19. sajand, Võisiku, Pärnu, Põltsamaa, Tallinn. Aadlik Timotheus von Bock, naine Eeva talurahva seast, tema vend Jakob. PROBLEEM: ausus. Kui palju on ausus lubatud? Talupoegade ja sakste suhted Timo ja Eeva abielu näol, Vene tsaaririigi probleemid ja inimeste ühiskonnast väljatõrjumine. Jakobi pere oma mured.
„Keisri hullu“ paralleelid ilmumisajaga (1978):

• Ametlikud seisukohad, oma arvamus tõid kaasa kannatusi - vangla , Siber, vaimuhaigla. Rakendati sundravi. Põhjus, miks Nõukogude psühhiaatrite liit heideti maailmaliidust välja.
  
• Dissidente ei sallitud, teistpidi ei lubatud neil ka lahkuda.
  
• Pidev nuhkimine, hirm, usaldamatus. Enese alalhoiuinstinkt, ei lase vastu võidelda.
  
• Võim kaitseb talle ustavaid õigluse hinnaga.
  
• Noorte kasvatamine ideoloogilises vaimus – noor Georg viidi internaatkooli
  

Pilet 18

• F.Dostojevski elu ja looming, ühe romaani analüüs
  

Einstein: Ilma tema loominguta poleks suutnud oma ideid sõnastada. Sündis Moskvas, isa oli vaestehaiglas arst, juured ulatusid põlisaadlike juurde. Pere oli vaesunud, valdused kaotanud. Isa aadlikuseisus taastati raske töö eest. Olemuselt oli sünge, äkiline, ihne. Ema oli ilus, lahke ja armastav, segaseisusest. Elurõõmus, hingeline , hoolitses laste eest, rääkis neile piiblilugusid, mis kujundasid Fjodorist veendunud ristiuskliku. Esimene haridus tuli isa käest kodus. Alguses pandi vennaga internaatkooli. Fjodor oli kinnine natuur, armastas lugeda. 16-aastase poisi ema suri tiisikusse, kuna oli kurnatud ka mehe karmikäelisusest, valitsemisest ja usaldamatusest. Isa paneb vennaga sõjaväeinseneride kooli, kuigi Fjodorit huvitas kirjandus ja kultuur, ei hakanud ta vastu. 18-aastaselt sai teada, et isa on arvatavasti oma talupoegade poolt tapetud. Dostojevskit tabas langetõbi, lõpetab siiski kooli ja läheb Peterburgi ametnikuks. Sissetulek oli väike, üleolevad inimesed. Dostojevski ei tunne tööst rõõmu, hakkab tõlkima. (Balzaci romaani). Tal oli ka üks pahe - hasartmängud (kaardi- ja doominomäng). Heitlik rahaline olukord. Hingelises segaduses jõuab seisu, kus hakkab vabakutseliseks.
1845 ilmub esikteos, romaan „Vaesed inimesed“, mis pälvib tähelepanu ja tunnustust. Kujutab oma romaanis lihtsate inimeste elu Peterburis. Nõnda noor mees küpse käsitlusega, kes kujutab inimpsüühikat. Leidis tunnustust, võeti kirjanike ringi omaks. Mõne aasta jooksud läksid teed lahku, sest põhiväärtused erinesid . Fjodor jäi täielikult kristlaseks, teised kujutasid sotsiaalset, vägivaldset ühiskonnamuutmist. Siiani arvati, et kannatustes on süüdi ühiskond, Dostojevski ütleb aga et ka inimeses peitub kurjust. Leidis huvitavaid mõtteid Petraševski juures, ühines Petraševskilastega. 1849 aprillis arreteeriti. Peeti pool aastat kinni, enne jõule viidi väljakule kohtuotsust teatama. Mõisteti surma, kui kott juba peas oli, tuli käskjalg , imperaator andis armu . Dostojevski saadeti 4a sunnitööle ja 6a sõdima. Kandis karistust Siberis. Tervis pidas vastu, sai hulga huvitavaid kogemusi. Nägi erinevate sotsiaalsete rühmade esindajaid. Valdavalt olid poliitilised kurjategijad aadlikud, kriminaalsed kurjategijad aga lihtinimesed. Lihtinimeste suhtumine aadlikesse oli tõrjuv, halvustav. Kui tõid ohvriks oma karjääri ja üritasid nii ühiskonda parandada, pahandati. Lihtinimesed olid säilitanud usu kristlusesse. Nägi palju kannatust. Asumisel olles ka abiellub, naisel oli poeg ja põdes tuberkuloosi ehk tiisikust. 10a möödudes pöördus tagasi Peterburgi.
„Märkmeid surnud majast“ Kõneleb sunnitöö oludest. Kujuneb välja irratsionaalse inimese tüüp, kelle tegevust mõjutavad instinktid ja ihad.
„Alandatud ja solvatud“.
1866 „Kuritöö ja karistus“ Esmane plaan oli kirjutada joodikuperest, aga sellest kasvas uus idee.
1868 „Idioot“ Eesmärk oli kujutseda täiuslikku, positiivset inimest, Kristuse sarnast tegelaskuju.
Esimene naine sureb, aga leiab uue noore nägusa stenografisti. Alguses on neil majanduslikult raske, pidi hoolitsema surnud venna pere võlgade eest. Uus naine oli hea majandaja ja ostsid maja. Käis ka Euroopas tervist parandamas. Kuurortpiirkodades mängis hasartmänge. Šveitsis mängis kojusõiduraha maha. Naine saatis raha, mängis selle ka maha (Selline mees tuleks kukele saata...). Sai kuidagi koju.
Romaanid „Sortsid“, „Nooruk“, „Vennad Karamazovid“ 1. osa (2. osa jäi tulemata)
Suri kurguverejooksu.
Uue käsitluse sissetooja kirjandusse. Inimeste suhtumine iseendasse, teistesse ja ümbritsevasse maailma. Hülgas must-valge käsitluse. Hülgas suhtumise, et inimene on hea ja ühiskond muudab halvaks. Juhtis tähelepanu inimloomuse keerukusele ja vastuolulisusele. Näitas, et inimese loomus sõltub keskkonnast, on ka mingil määral pärilik mõju ning rahvuslik eripära. Kujutab täpselt mõtteolu ja tundemaailma ja teadvuse ning alateadvuse vastuolusid. Kesksed kandelased kannavad ideid, ideaale. Võib olla ka mitu sellist, kes põimuvad.
KURITÖÖ JA KARISTUS – süütunne, uue valguse ja lootuse leidmine, kohtumõistmine – üks inimene arvab , et ta on teistest ülevam ja võib teisi hukka mõista ja karistada (Raskolnikov võtab endale õiguse tappa liigkasuvõtja). Raske sotsiaalne olukord: vaga Sonja peab prostituudina töötama.
2. Kr.J.Petersoni elu ja loomingu ülevaade, paari luuletuse analüüs
Eesti kunstiväärtuslik lüürika nüüdisaegses tähenduses algab Kr. J. Petersonist ja tema oodidest.
Kristjan Jaak Petersoni vaimsest pärandist peale võime hakati lugema eesti rahvusliku kirjanduse algust.
Peaaegu terveks sajandiks oli see pärand puutumatult seisma jäänud. Alles 20. Aastasaja künnisel tõid nooreestlased tema tööd lugejate ette. G. Suits on kirjutanud: „Heledalt loitis hämaras tema elutuli, loitis ja kustus. Siis jäi jälle kõik kauaks ajaks pimedaks. Sest ei olnud need ajad vabaduse ja luule pühatule ajad.“
Kes oli see erandlik kirjamees? Kr. J. Peterson oli haritud eestlane, kes ei häbenenud oma talupoeglikku eesti päritolu ja selle märgiks musta mulgi kuube kandis. Kirjutades eesti keeles, uskus ta selle tulevikku. Tema luule on kirjutatud haritud lugejale, võib-olla praegugi veel ei mõista me täielikult selle sisusügavust.
Tema isa Kikka Jaak oli pärit Viljandimaalt Karula vallast Kikka talust. Pärisorjusest vabanenuna oli ta Riiga rännanud ning sealses Jakobi koguduses kirikuteenrina tööle asunud.
Tulevane poeet, kirikukirjades Christian Jacob Petersohn, sündis 14. märtsil 1801. Ta käis Jakobi algkoolis, Tiia kreiskoolis ja astus 1815. Aastal Riia kubermangugümnaasiumi. Juba kreiskoolis paistis ta silma erakordse keeltehuviga, mis hiljem veelgi süvenes. On teada, et ta oskas saksa, rootsi, prantsuse, inglise, vene, kreeka, ladina, heebrea, kaldea ja iseenesestmõistetavalt ka läti keelt.
Ometigi pidas Kristjan Jaak õigemaks, et „nad (lapsed) enne oma emakeele hästi ära õpiksid, ja siis, keeleõpetuse sõnu ja asju teades, teise maa keele ette võtaksid“. Oma päevaraamatus jäi ta truuks eesti keelele, kuigi just sealt saame aimu ta keelteoskustest ja suurest lugemusest; leiame erikeeles kirjutavaid ja eri kultuure sisaldavaid autoreid: Horatius, Pindaros, Diogenes, Milton, Klopstock, Nepos, Aisopos, Voltaire, Franzen jt. Päevik sisaldab dialooge, sententse, filosoofilisi mõtteteri, seletab tema vaateid. Päevaraamatu seadis ta sisse juba gümnaasiumi päevil. Samal ajal kirjutas ta ka oma esimese käsikirjalise värsivihiku „Kristiani Jago Petersoni laulud. Rialinnas, 1818“.
Millega seletada seda vaimsete harrastuste intensiivust, aga ka austust eesti keele vastu selle võõra rahva keskel kasvanud noormehe puhul? See on pakkunud mõtlemisainet nii mõnelegi uurijale ega näi ammenduvat tulevikuski.
Tema isakodus valitses oma aja kohta küllaltki ärgas vaim, seal hinnatu raamatut. Kritjan Jaagu isal oli hea lauluhääl, ta oskas lugeda ja kirjutada. Suheldes kohaliku rahvaga, on ta pidanud oskama vähemalt saksa ja läti keelt. Sealjuures ei kaotanud ta oma eestimeelsust.
Kr. J. Petersonil on olnud mitmeid häid õpetajaid. Nende hulgas Chr. K. L. Klee, kes pidas põhjalikku emakeeleoskust hariduse vältimatuks eeltingimuseks.
1819. aastal astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda. Tema valikut mõjutas ilmselt kasvumiljöö ning lähem kontakt mitmete teoloogide, pastorite ja usuõpetajatega, nagu K. G. Sonntagi (Riia Jakobi kiriku ülempraost), C. L. Grave, J. H. Rosenplänteri ja teistega. Gümnaasiumi päevil tekkinud soov misjonäriks saada innustas teda õppima Aasia ja Põhja-Ameerika asukate keeli. Lisaks teoloogiale kuulas ta ka keele- ja kasvatusteaduse loenguid, kuid kaasaminek üliõpilaste boheemlasliku eluga ja rahalised raskused sundisid teda 1820. Aasta kevadel õpinguid katkestama.
Oma kojuminekumeeleolusid on Kr. J. Peterson põlistanud sentimentaalses lahkumisluuletuses „Laul“, mis on kirjutatud 1819. Aasta juunis. See väljendab tema igatsust kodu ja vanemate järele ning on ühteaegu lapsemeelne hüvastijätt Eesti maa ja loodusega.
Lüürilist meeleolu täiendab väikepala „Üks jutt“, mis on samuti sündinud jalgsimatkal Tartust Riiga vanemate juurde.
Pärast poolteist aastat kestnud üliõpilaselu Tartus tuli Kr. J. Peterson tagasi Riiga, kus elatas end tundide andmisega (ladina, kreeka, heebrea, vene, inglise, saksa keel ja matemaatika), lootes poolelijäänud stuudiumi välismaal jätkata. See ei olnud aga nõrgenenud tervise tõttu enam võimalik. Paljude muude tööde kõrval jäi lõpetamata Moskva ülikooli professori J. Heymi vene-saksa-prantsuse sõnaraamatu redigeerimine.
Kr. J. Peterson suri 4.augustil 1822.aastal oma õpetaja, ülempastor C. L. Grave korteris ja ta maeti Riia Jakobi koguduse kalmistule. Sel puhul avaldatud järelhüüdes kirjutati: „Suur küllus kõlbluse ja vaimu jõudu, teadmiste ja lootuste vara kirjandusele oma temaga hauda varisenud.“
Kr. J. Petersoni looming on uudne, mitmekülgne ja tähendusrikas. Sellesse kuulub ka keelealane tegevus. Juba gümnaasiumi päevil koostas ta rootsi keele grammatika ja tegi pikema aja vältel Rosenplänteri „Beiträgele“ keelealast kaastööd. Tartus alustas ta Chr. Gananderi teose „Mythologia Fennica“ („Soome mütoloogia“) tõlkimist rootsi keelest saksa keelde („Finnische Mythologie“). Teos ilmus 1822.a „Beiträges“ ja sellega tõi ta eesti rahvausundisse soome muinasjumalad (Väinämöinen, Ilmarinen, Lemmikäinen jt), pannes aluse meie pseudomütoloogiale. Faehlmannist ja Kreutzwaldist alates on need kujutelmad pakkunud ainet kõikidele kunstidele.
Tema luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised oodid ja elurõõmsad karjaselaulud ehk pastoraalid.
Oma oodides tugineb ta kreeka (Pinadros), rooma ja saksa ülevatele luuleteostele. Kr. J. Peterson ülistab inimmõistust ja vaimu, sõprust, armastust („Inimene“, „Sügise“, „Sõprus“).
Oluline teema oodides on luule ja luuletaja motiiv. Retoorilise ülevusega räägib Kr. J. Peterson laulja suurest missioonist rahvaste elus.
Oma populaarseimas oodis „Kuu“ loob Kr. J. Peterson eredate loodusnähtuste toel üleva pildi Eesti maakeelest. Ta kasutab värvikaid epiteete, metafoore, kordusi ja mitmeid teisi stiilivõtteid.
Vastuoksa poeetilistele oodidele esindavad rõõmsameelsed karjaselaulud hoopis teistsugust luulemaailma. Neeki põhinevad antiikeeskujudel, kusjuures tähtis väljendusvahend on dialoog . Ühteaegu on selgesti tuntav eesti rahvalaulu kõla (trohheiline värsimõõt, alliteratsioon, assonants). Pastoraalides kujutatakse karjaste idüllilist elu kauni looduse rüpes, näiteks „Karjaste laul. Ott ning Peedu“, „Jaak, Jüri – karjasepoisid“, „Elts ja Tiiu – karjased “. Neis võib kergesti ära tunda antiigist pärinevat anakreontilist luulelaadi.
Kogu Kr. J. Petersoni looming on sügavama elumõtte otsimine, inimese dialoog nähtamatu igavikulise maailmaga. Tekib veetlev põiming, kus laulud muutuvad filosoofiaks ja filosoofia jälle lauludeks – olgu see läbi muremõtete, nagu oma varast surma etteaimavas luuletuses „Mardi Lutterusse päwal“, mida võib tema vaimseks testamendiks pidada.
Kr. J. Petersoni tööde kogu avaldas alles 1922.aastal A. Paltser pealkirja all „Laulud, päevaraamat ja kirjad“. 1976.a ilmus „Laulud. Päevaraamat“ K. Taevi redigeerimisel.
Pilet 19
1. G.de Maupassanti elu ja looming, ühe romaani ja ühe novelli analüüs
Maupassant’i elu ja looming, iseloomulikud jooned, romaani probleemid
1850-1893. Pärit P-Prantsusmaalt, Normandiast. Aristrokraatlikust, vanast suguvõsast. Flaubert oli Maupassanti mentor. Lasi tekste kirjutada, parandas neid armutult. Vanemad läksid pärast poja sündi lahku. Ema oli tark, haritud, kunstilembeline. Isiklike sõprade hulka kuulus Flaubert. Kirjandus, kunst, muusika ümbritsevad. Teda huvitab meri, kirglik purjetaja. Hindab füüsilist tegevust. Alustab haridust kloostrikoolis, talle seal ei meeldi, ülim usklikkus ja kombetalitus. Heideti välja. Pärast kolledži lõppu algab Preisi-Prantsuse sõda kust võtab osa. Maupassanti pere laostub, mees kogeb sõja õudusi. Peab minema tööle. Haridusministeeriumis. On sõudesportlane. Läheneb kirjanduslikele ringkondadele. Maupassand on hästi täpne. Oskas luua õhkkonna, kirjeldas vähemate sõnadega.
1880 „Medani õhtud“ Zola juures käisid noored poeedid. Sinna läksid nende erinevad novellid. Maupassanti „ Rasvarull “ kujutab prostituuti uues valguses. Võib olla kõlbelisemgi kui teised. Kirjutab 16 novellikogu, 6 romaani, 3 kogu reisikirju. Mees läheb moodi. Ilus, hea päritoluga. Loomuselt introvert. Kutsuti igale poole, vaikis rohkem. Levisid jutud, et on arrogantne. Tegelikult oli uje. Ei lubanud levitada oma pilte. Ostab endale jahi ja paneb sellele nimeks Bel-Ami (Ilus sõber). Külastab maid, reisikirjad. Arvas, etPrantsusmaal peaks olema monarhia, valitsejaiks kunstnikud , kirjanikud, muusikud. Kriitika mõjus nii, et tegi enesetapukatse. Hakati rääkima, et on hull. Teda kummitas hirm, et enam ei suuda kirjutada. Viimased 2 aastat veetis närvikliinikus.
„Tulin kirjandusse kui meteoor ja lahkun sealt välguna“.
Novellid saab jagada teemade järgi:
1. Nurjunud elu, inimsaatus „Ehe“, „Üks inimelu“, „ Jules “.
2. Sõjateema „Kaks sõpra“, „Isa Milone“
3. Langenud naise teema teise nurga alt „Rasvarull“, „Preili Fili “
4. Prantsuse talupojad (rahaahned, alkoholilembelised, praktilised) „Ristsed“, „Värdjate ema“
5. Anekdootliku sisuga. „Surmamõistetu“
6. Armastus, pigem õnnetu „Harriet“
7. Hallutsinatsioonide üleskirjutised.
ROMAAN: Bel-Ami – noore inimese (ebaaus) edulugu, naiste ärakasutamine . Pehmod mehed, kelle eest peab naisterahvas kirjutama. Armukesed
Novell: Rasvarull – silmakirjalikud ja omakasupüüdlikud inimesed kasutavad Rasvarulli ära, moraal muutub kibekiirelt: kui on vaja, et Rasvarull magaks ohvitseriga vm, julgustatakse, aga kui Rasvarull on seda teinud, suhtuvad temasse halvasti ja põlgusega. Rasvarull – prostituut.
2. Ülevaade väliseesti kirjandusest. Kirjanduselu Eestis 1940.-1950. aastatel
Eestist lahkus 1944 sügisel kokku kuni 70 000 inimest, põgenike hulgas olid ülekaalus intelligents ja majanduslikult kindlustatud inimesed - need, keda Nõukogude vägivald oli 1940-41 kõige valusamalt puudutanud. Kõige arvukamalt (20 000) jäi eestlastest pagulasi elama Rootsi. Suur hulk leidis uue asupaiga Kanadas ja USAs (30 000), väiksemaid, 5-3tuhandelisi gruppe kogunes Austraalias, Inglismaal, Saksamaal. Suhteliselt kiiresti kujunes välja eesti pagulasühiskond, kes ruumilisest hajutatusest hoolimata organiseerus ka poliitiliselt ning kindlustas rahvuskultuuri edasiarenemise välismaal. Juba 1945 ilmusid Rootsis eesti kirjanike algupärased teosed, aasta hiljem hakati eestikeelseid uudisteoseid välja andma ka Saksamaal. B.Kangro andmeil on väljaspool Eestit kirjastatud 2600 mitmesugust raamatut ja brošüüri. Algupärast ilukirjandust umbes 780 nimetust. Kahel esimesel sõjajärgsel kümnendil ületas pagulaskirjandus mahuliselt selgesti kodu-Eestis ilmunud ilukirjanduse.
Vabariigiaegse Eesti Kirjanikkude Liidu liikmeskonnast lahkus välismaale umbes kolmandik, nende hulgas arvukalt tookordseid ja tulevasi tippkirjanikke - M.Under, G.Suits, A.Gailit, H.Visnapuu, A.Mälk, K.Ristikivi, A. Kalmus , K.Lepik, I. Laaban , R.Kolk. Kirjanduselu keskuseks kujunes Rootsi. 1945-51 tegutses kirjastus Orto, mis hiljem asus ümber Kanadasse. Kõige rohkem on algupärast ilukirjandust välja andnud kirjanike ühisettevõte - aktsiaseltsina rajatud Eesti Kirjanike Kooperatiiv, mis alates 1951 tegutses B.Kangro eestvedamisel Lundis. Kuna lugejaskond oli piiratud, saadi autoreile maksta vaid sümboolset honorari, samas oli autorite, eriti nende hulgas, kes andsid oma töid välja oma kulu ja kirjadega, palju amatöörlikke harrastuskirjanikke. Kirjanduslikke ajakirju: B.Kangro asutatud ja toimetatud Tulimuld, kultuuriajakiri Mana (hiljem ilmus USAs), ilmus ka eestikeelseid ajalehti. 1945 asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, millel 1989 oli 41 liiget. Enamik Rootsis elavaid autoreid kuulub paralleelselt ka Rootsi Kirjanike Liitu, mis tähendab eelkõige teatud majanduslikku kindlustatust ( stipendiumid , pension ). Kirjanduslikke auhindu on välja antud 20 ringis.
Luule: Kuni 1950-ndate keskpaigani avaldati eesti luulet välismaal märksa rohkem kui Eestis, samuti oli see pikka aega oma hoiakutelt ja esteetilistelt otsingutelt tunduvalt mitmekesisem kui kodumaine. Pagulasiuulet on suhteliselt palju tõlgitud, tippautoritelt on ilmunud tõlkevalimikke mitmes keeles. Vanem põlvkond- G.Suitsu "Kogutud luuletused" avaldati 1959 , M.Underilt ilmusid Rootsis tema viimased kogud Sädemed tuhas ja Ääremail, H.Visnapuu pagulasluule (Tuuline teekond, Esivanemate hauad, Ad astra, Mare Balticum, Linnutee) on paljuski poliitiline isamaalüürika, kaaspagulaste poole pöördub ta julgustavalt ja lohutavalt, samas esineb ka julge ideega Baltoskandiast. Keskmine põlvkond: B. Kangro, K. Lepik, I. Laaban (täiesti teistsugune luuletaja, järgib oma loomingus prantsuse sürrealistide tõekspidamisi, esimene kogu - Ankruketi lõpp on laulu algus, tema luule tekitas mittemõistmist, autori enda sõnul mõjus see nagu "suur segadus rongkäigus", luuletaja esitusviis on vihjeline, ta soosib uudissõnu a la Aavik ning on silmatorkavalt võõrsõnalembeline, Laabani tuntuim kogu on 1957 ilmunud Rroosi Selaviste. R .Kolgi esimesed kogud olid võrumurdelised. Lüürilise kõrgtaseme saavutas oma ainsas luulekogus eesti proosa suuremaid meistreid K. Ristikivi (Inimese teekond). Noorem põlvkond: Ivar Ivask, Urve Karuks, Ilona Laaman.
Proosa: Kaua püsis realistlik traditsioon - lugejaskond soovis saada rahvuslikke, rahva mineviku ja olevikuga seotud teoseid. 40-50-ndail domineerisid ühiskondlikult ja poliitiliselt aktuaalsed teemad, kujutati sündmusi Eestis eriti alates 1939 kuni pagulaslaagrites elamiseni ja kohanemismuredeni uutes elupaikades. Psühholoogilist süvenemist vähe, käsitlused paljuski reportaažlikud. Kaalukas erand on K .Ristikivi oma tolleaegsete Eestiteemaliste romaanidega - on tundlikum ja sügavam kui teised autorid.
Järk-järgult temaatika küll avardus, kuid eesti rahva käekäiku puudutavaid teoseid on siiski u 50% kõigist ilmunud raamatuist. Väliseesti proosa iseloomulikuks jooneks on romaanisarjade rohkus (Ristikivi, Kangro, A.Kalmus jt). Autoreid: A. Gailit, A. Kivikas, Pedro Krusten, A. Mälk, K. Ristikivi (Rootsis valmis tema loomingu põhiosa - 14 romaani, novelli- ja luuletuskogu), pikka aega vaimulikuna tegelenud Ain Kalmus, kelle loomingu mõjukaimaks osaks on religiooniteemalised romaanid Prohvet , Tulised vankrid ja Juudit. Ilmar Jaks , omanäoline inimhingede salasoppide tagurpidipööraja ja novellikirjanik. Pagulased on kirjutanud suurel hulgal memuaristikat, ilmselt on mineviku meenutamine andnud vaimset jõudu ja enesekindlust, kokku on paguluses ilmunud üle 150 mitmesuguse mälestusraamatu, nii autorimemuaare (näiteks Aino Kallase kuus mälestusteraamatut, kui ka kollektiivset laadi mälestusteoseid, mis on pühendatud mõnele organisatsioonile, koolile, paikkonnale. On ka tervet Eestit ühest või teisest aspektist hõlmavaid koguteoseid (Eesti talu, Eesti vabariik 1918-1940, Eesti riik ja rahvas II MSs, Eestlased Kanadas, Eesti Rootsis jne.)
Draama: Näitetruppe loodi juba laagrites, näitemängu on harrastatud üle maailma, elukutselist teatrit pole küll tekkinud, samas tegutseb asjaarmastajate Stockholmi Eesti teater, Pinna Stuudio, Eesti Rahvusteater Kanadas, Toronto Lavatehas jt trupid. Mängukavas on eelistatud eesti autorid, klassikutest on lavastatud Vildet, Kitzbergi, Lutsu ja Raudseppa, kodu-Eesti autoritest on lavale toodud Kaugveri, Vetemaa, P-E. Rummo, jt teoseid. Teatri üheks eesmärgiks on olnud sideme säilitamine senise kultuurimiljööga, eesti keele puhtuse alalhoidmine. Pagulaskirjanikest on näidendeid kirjutanud I.Külvet (Menning, Trooja hobune; A.Mägi, S.Ekbaum jt. Käsitletakse pagulasühiskonna probleeme, perekonna-, armastus- ja abielusuhteid, palju on jante ja farsse, aga ka satiiri , näiteks Elmar Maripuu Superesto ja revüü Esto Macho. Näitekunst jääb luule ja proosaga võrreldes märgatavalt tagaplaanile, see on paguluses olnud eelkõige suhtlusmeedium, kunstilisuse kriteerium polegi olnud nii esmajärguline.
Pilet 20
1. O. Wilde ’i elu ja looming, ,,Dorian Gray portree” analüüs
Wilde 1854-1900. Sündis Dublinis. Isa erialalt arst, seisus maa- aadel . Silma- kõrvahaigused. Tohterdas vaeseid maksuta. Lisaks lai silmaring, huvitasid ajalugu, poliitika, arheoloogia . Seelikukütt. Ema oli pastori tütar. Kirjandushuvi, luuletused, ajaviiteromaanid. Iiri rahvuslane, võitles õiguste eest. Valdas ka kreeka keelt. Lisaks ekstravagantne naine, kes nautis tähelepanu. Nii jutu kui välimuse poolest. Oscar hindas, et päris emalt kirjanduslikud anded ja ekstravagantsuse, isalt teadmised antiigist ja renessansist. Ema korraldas kodus salongiüritusi. Külalised, jutud. Oscar vennaga samuti seltskonnas, talle sobis. 12aastaselt täieõiguslik liige, varaküps. Meeldis, võttis maneerid üle kooliaega, kus erines ülejäänud õpilastest. Küpsusega, rõhutatud üleolekuga. Suhtumine tema vastu halvustav. Sai ka peksa. Tubli, silmapaistev keeltes. Loodusteadused, matemaatika ei läinud kohe üldse. Kehaline kasvatus oli vastik, ebasündsad kehaasendid. Lõpetas Oxfordi. Lemmikloengud eetikast, esteetikast. Järeldas, et eetikal ja esteetikal pole absoluutselt midagi ühist. Õppis, uuris, lõpetas kuldmedaliga. Lõpuaastal esitas luuletuse „Ravenna“ suurepäraselt. Seejärel seab end sisse Londonis, kirjandus, esteetika, ajalugu, kirjutab, luulekogu. Alguses ei leia kirjastajat. Võidab ekstravagantsusega seltskonna tähelepanu. Alguses naerualune, hiljem pälvib tähelepanu. Tuleb kasuks, luulekogu müüdi kuue nädalaga läbi neli trükki. Mis see veiderdaja siis kirjutab? Kuigi ei armastatud, hinnatud seltskonnas. Oli endas kindel, leidis sõpru kultuuriinimeste seas. Tasapisi leiab ka tunnustust seltskonnas, läheb Ameerikasse loengut pidama. Astus laevalt maha, tolliametnik küsis, kas midagi on deklareerida? Ainult mu geniaalsus. Kõik andis indu , julgust, enesekindlamalt läks Pariisi, et ikka ennast tuntuks ja teatavaks teha. Üritas ka seal seltskonda raputada, ei õnnestunud suurt tähelepanu saavutada. Wilde’i häiris kerjusmees, lasi mehele õmmelda rätsepaülikonna. Lõikas sinna ka augud, muidu pole kerjusele kohane. Räägib palju maja sisustusest. 84 jõuab tagasi. Abiellub jõuka naisega, siiski peab ka töötama, toimetab ajalehte. „Naiste maailm“. Puudu jäi püsivusest, paari aasta pärast jäi sinnapaika. Kirjutas, et teenida. Oli seltskondlik ja väga hea jutustaja. Pajatas oma väljamõeldud lugusid. Tunnustus, tähelepanu. Teravmeelsed ütlemised.
Kunstmuinasjuttude kogu. „Õnnelik prints“. „Granaatõuntest maja“. Mida rohkem teenis, seda rohkem kulutas. Teenis näidenditega. Asub kirjutama, „Leedi Windemere’i lehvik“ „Kui tähtis on olla tõsine“, „Ideaalne abikaasa“.
92-95 on elu kõige säravamad. Näidendid teatrites, salongis tähelepanu keskmes. Mehest saab nautleja. Ent selline soosing ja luksus toob kaasa suurushullustuse, mugavdumise, lodevuse, mandumise. Jutt kaotas sära , pole enam vaja pingutada. Välimus kaotas sära, hakkas tüsenema. Enesekesksus läks üha kaugemale. Hiilgusele järgneb allakäik, milleks oli sõbra Alfred Douglase tekkimine. Tema oli Queensbury markii (kõrge positsiooniga aadlik). Võiks arvata, et kindlustab seljatagust. Isale ei meeldinud sõprus, mis muutus liiga intiimseks, jagasid voodit.
1890 ilmus „Dorian Gray portree“. Wilde, keda muidu teiste arvamus ei huvitanud, tegi kõike Alfredi nimel. Alfred hoidis Oscari poole, olukord muutus pingeliseks. Isa saatis avaliku kirja, mis eeldas vastust, aga Wilde andis mõista, et üht teist vastab tõele. Isa Markii kaebas Wilde’i kohtusse. (Alguses kaebas Wilde solvamise eest, kohtus rollid vahetusid). Wilde arreteeriti, 11 kaheteistkümnest pidasid süüdi. Ei mõistetud süüdi. Seisukord ühiskonnas oli langenud, Wilde leidis ulualuse ema juures. Sõbrad soovitavad põgeneda. Wilde jääb, 25. mail mõistab kohus süüdi „Noorte inimeste rikkumises kõige jäledamal viisil“. 2 aastat vangistust sunnitööd. Süüdistuses kasutatakse romaani kui kinnitust. Ei mänginud näidendeid, põletati mehe raamatuid. Oli võlgades, võlausaldajad kallal, eraisiku pankrot. Korter rüüstati ja kirjanik viidi vangi. Tema kui esteedi jaoks suur kukkumine. Käidi pikkuse järjekorras vannis, pesi ennast mustas vees. Ei antud armu, pidi tööd tegema. Pidi mugavuse unustama, terviseprobleemid. 2. aastal läks leebemaks. 19. mai 1897 sai vabaks, anti pool naelsterlingit. Andis selle esimesele kerjajale. Lahkus Inglismaalt P-Prantsusmaale elama. Jätkas laia joonega elu.
Kirjutas vanglas „Readingu vangla ballaad“- vanglas noorte olukord. Oli mõju, andis tõuke olukorra paranemiseks. Teine teos „De Profundis“ (sügavikust)- maailma pikim armastuskiri. Wilde arutleb tema ja Alfredi tundeid. Lootis, et midagi säravat luues hiilgus taastub. Midagi sellist ei loonud. Lootis, et tema pere kolib Prantsusmaale. Naine seadis tingimuse, et mees peab aasta korralik olema. Alfred surus peale end, saigi kokku ja kõik läks endistviisi. Markii sai teada, sulges poja pangaarve. Sundis lahku minema. Wilde küll üritas, aga asja ei saanud. Aeles urgastes, otsis kõhutäit. Pariisis leidis toetaja, andis peavarju, süüa. Mees ise ei võtnud end käsile. Tekivad ägedad peavalud, selgub, et on ajukasvaja. Kaugele arenenud, raha operatsiooniks pole. Elu lõpu veedab alkoholiuimas, et mitte tunda vaimset, füüsilist valu. Olevat olnud jäljendaja. Ise ütles, et ongi teisendid. Eeskujudeks Hans Christian Andersen, Flaubert, Balzac, Poe. Romaani idee endast maalitud portreest.
„Dorian Gray portree“: 19. sajand, Inglismaa. Dorian, vastuoluline noormees, vastutustundetu, empaatiavõimetu, kalk. Doriani püsiv nooruse ilu, portree näitab tõelist palet. PROBLEEM: Igavene ilu, edevus. Dorian ei suuda armastada. Valed väärtused.
SISU: Basil maalib Dorian Grayst portree. Maal on imeilus ning lord Henry jutu tõttu ihkab Dorian üle kõige, et tema ilu säiliks ning portree sära kahvatuks. Kui noormees satub ühel õhtul teatrisse „Romeo ja Juliat“ vaatama, armub ta 17-aastasesse näitlejannasse, Sibyl Vane ’i. Kui Dorian Sibyliga kihlub ja järgneval õhtul Basili ja Henryga teatrisse ilmub, oleks neiu oma ande justkui kaotanud. Dorian hülgab tütarlapse südametult ja saab järgmisel hommikul teada, et Sibyl on surnud. Noormees avastab portreele ilmunud kalgi naeratuse. Inspireeritud Henry kingitud raamatust, alustab Dorian naudingute otsimist. Kõik proovitu osutub tüütuks ning meest piinavad südametunnistus ja vananev portree. Vihahoos tapab ta vana sõbra Basili. Seejärel santažeerib mees keemikut, et ta laiba hävitaks. Süümepiinadest vabaneda soovides põgeneb Dorian oopiumit ostma. Kui Sibyl’i vend James mehe leiab, üritab mees Doriani tappa, kuid jääb jahi ajal ise kuuli ette. Helgema tuleviku lootuses pussitab Dorian portreed. Mees sureb, kuid maal muutub taas endiseks.
Probleemid
Kes vastutab elu nurjumise eest?
Nooruse olulisus ühiskonnas
Lord Henry - raamat, halvad ideed
Eetilised valikud
Kunstnik - jumaldas, maalis
Kunsti eesmärk
Ühiskond - eeldasid, et ilus ei ole paheline
Sybil+ Dorian, armastus näitlemise pärast
Vanaisa - ei õpetanud õigeid väärtusi
Sibyl muutus mugavaks
Sibyl - tappis ennast ära
Dorian ei osanud armastada
Maal
2. Kirjanduselu Eestis 1960.-1970. aastatel (kassetipõlvkond, stagnatsioon)
Luule võimas esile tõusmine oli seotud 50ndate lõpu autoritega ja nende teostega (Kross, Niit, Smuul, Laht). 60ndate alguses meeletu luule buum (kirjutatakse, loetakse). Toodi turule luulekogude kassette noorte autoritega (Rummo, Runnel, Kaplinski, Luik, Traat, Vetemaa, Rimmel). Õhkkond helge, ootusärev, lootusrikas, eksisteeris edasi ka vanem põlvkond. 60ndatel popp: vabavärss (eksisteeris ka riimluule); loobuti kirjavahemärkidest ja suurtest algustähtedest; lakoonilisus (võimalikult nappide vahenditega võimalikult palju ära öelda); ootamatud epiteedid (marraskil pimedus, soolane valgus); palju personifitseerimist; palju erinevaid, esialgu harjumatuid vorme (tihti sümpatiseeris Ida haiku, tanka); üldtemaatika on väga optimistlik. Tekkis uusi luuleväljaandeid “Väike luuleraamat”, võeti ette ka eestiaegseid autoreid, tõlgiti (20.saj luule, Onegin).
70ndatel algas stagnatsioon: uusi tegijaid enam avaldada ei tahetud (’69,’70 ei ilmunud ühtegi esikkogu) hakkasid tööle noorte autorite koondised, natuke parandas olukorda “LR” (Liiv, Üdi, Sang, Isotamm), 70ndate alguses vaikus jätkub, kuid siiski olukord pisut halb. Luuletustes puudub endine optimism (popimad Runnel ja Üdi+Kareva, Vallisoo). Ajakiri “Noorus” avaldas väga hea meelega noori kirjanikke.
Runnel: Keskendunud eestlasele ja Eestile, luule selgem, otsekohesem, üks väheseid, kes kasutas rahvalaululikkust, tema tekstidele on väga palju laule kirjutatud. Isamaalisus tekitas peale 60ndaid tõkke (enam ei avaldatud) luuletused hakkasid levima käsikirjaliselt, Eesti iseseisvumine oli tagasilöögiks, kuna nüüd oli käes, millest tema kirjutas. Tema luule on aja- ja ühiskonnakriitiline, mis lähtub irooniast mentaliteedi või sotsiaalse nähtuse üle.
Pilet 21
1. E.M. Remarque ’i elu ja looming, „Läänerindel muutuseta” analüüs
Remarque’i elu ja looming
Esialgu Erich Paul Remark, Maria = ema mälestuseks, nimi Remark ei toonud tuntust.
Pere, kus sündis, oli vaene, isa oli raamatuköitja. Kolisid suhteliselt palju, et tööd leida. Remarque hakkas noorelt lisaraha teenima muusikatundide andmisega (mängis klaverit). Nooruses kollektsioneeris liblikaid. Talle meeldis loodus, teda köitis elegantne elu. Ta ei saanud seda endale lubada.
Tal oli ka kaks õde, üks hukati II MS ajal laagris. Kasutas päris palju autobiograafilist materjali oma loomingus. Aastal 1916 läks ta katolikust õpetajate seminarist vabatahtlikuna rindele. Kandis haavatud sõpra lahinguväljalt med-punkti, kuid see oli vahepeal uue tabamuse tõttu juba surnud. See on ka tema teostes sees. Sattus ka Somme’i lahingusse, kuid sai seal peatselt haavata ning edasi rindele tagasi ei pöördunud.
1917 lahkus armeest ja oma vastumeelsuse väljendamiseks oli ta loobunud kõigist oma ordenitest ja aumärkidest. Jätkas õpetajate semianris oma õpinguid ning isegi töötas õpetajana, aga jättis ameti sinnapaika. Peamine põhjus oli see, et olles läbi teinud sõjakoledused ja näinud noorte inimeste surma, ei suutnud ta enam ise innustada noori ning neile elujõudu pakkuda. Samuti tekkisid eriarvamused kolleegidega.
Pärast seda tegeles erinevate töödega, nt oli võidusõitja, ajakirjanik. 1925 abiellus ühe näitlejatariga. Kirjanikuna sai kuulsaks 1929 romaaniga „Läänerindel muutuseta“. Seda tõlgiti juba esimese aasta jooksul 26 keelde, peamiselt just sel põhjusel, et kujutas sõda ilustamata. Samas oli ka neid, kellele see ei meeldinud – paremäärmuslased ja rahvuslased. Ka Paul ja sõbrad mõtlevad rindel selle üle, mis peab tapma inimesi, kelle astu neil tegelikult midagi ei ole.
Remarque’i raamatuid põletati 1933, kui natsid tulid võimule. Romaani põhjal vändati ka film , kuid natsid keelasid selle filmi ära. 1938 võeti talt saksa kodakondsus üldse ära. Selleks ajaks oli ta lahkunud Šveitsi . Tema endine naine põdes tuberkuloosi. Selleks, et naine saaks end Šveitsis ravida ning pikendada sealviibimist, abiellusid nad uuesti. Ta olevat varjanud enda majas ka saksa rahvusest põgenikke, keda jälitati natsirežiimi ajal.
Enne II MS puhkemist lahkus Ühendriikidesse. Esialgu asus elama Hollywoodi ning käis läbi oma aja kuulsustega, nt Marlene Dietrich, Hemingway ja Chapliniga. Pärast sõda tuli Šveitsi tagasi. 25. septemril 1970 ta Šveitsis suri.
LOOMING
Remarque’i kuulsus põhineb romaanidel. Varasmead romaanid : „Unistuste tuba“ ja „Jaam silmapiiril“ rääkisid elu ummikseisust ja elumõtte otsimisest. Kuulsuse pälvis 1929. Ta jätkas Läänerindel muutuseta“ motiiviga (kuidas elada pärast sõda) ka edasi. Sellest kõneleb romaan „Tagasiteel“. Räägib sellest, kuidas kohaneda nende normidega, mis erinevad sõjaaja normidega.
Romaan „Kolm sõpra“ – kaasaegne, räägib Weimeri vabariigist ning kolmest sõbrast, kes püüavad pärast sõda kehvades majanduslikes oludes hakkama saada. Autobiograafilise teema juurde kuulub ka romaan „Must obelisk“. Mitmed romaanid on kirjutatud mina-vormis.
1940ndatest tulevad teised teemad, märksõnadeks on koonduslaagrite õudused, pagulus ja üksikisiku vastupanu. Seda teemat käsitlevad „Armasta oma ligimest“, „Triumfikaar“, „Elusäde“, „Lissaboni öö“. „Elusäde“ on pühendatud tema õele, räägib sellest, kuidas ollakse valmis end ohverdama. On ka veel romaan „Aeg antud elada, aeg antud surra“; mis räägib II MS rindejoonest, oli ka mõjuv romaan, kandev mõte oli sellest, mida mõtleb humaanne inimene sõjatingimustes.
„Taeval ei ole soosikuid“ – surm ei ole ainult sõja ja vägivallaga seotud.
Viimaseks romaaniks jääb „Varjud paradiisis“, mis räägib pagulasteemadel.
Tema loomingu puhul on välja toodud, et kuigi kirjutab palju vägivallast, siis Remarque’i seiskohalt ei ole inimese vaenlaseks mitte teine inimene, vaid hoopis surm. Samas on Remarque end määratlenud sõjaka patsifistina. Tema teostes ei ole sõnasõnaliselt õpetatud, kuidas elada ja surmale vastu hakata, aga ta püüab lugejaid mõjutada just elamuste kaudu, mida lugedes saadakse.
„Läänerindel muutuseta“ ei ole ka tegemist ühtlaselt ajas kulgeva looga. Liiga pikk jutustamine muutuks venivaks.
Remarque’i veendumus on, et surma vastu ja inimlikkuse heaks tuleb olla valmis isiklikuks vastutuseks ja tegudeks. Tuleb mugavusest üle olla, peab ohverdama midagi/kedagi. Ilma ei muutu maailm paremaks. Jälgib romaanides konkreetset inimest, seetõttu nimetatakse teda individualistlikuks, teist pidi ideoloogiaskeptiliseks kirjanikuks . Tema seisukoht on, et pole võimalik luua universaalset ja kõigiks olukordadeks sobivat ideoloogiat, elu on selleks liiga mitmekesine.
Samas võib tema romaanidest selgelt välja lugeda tema hoiakut, seda, mille poolt ja vastu ta on. Tema surma käsitlus on laiemas plaanis eksistentsialistlik ja elufilosoofiline – surm on vältimatu ja paratamatu, aga tuleb hoiduda mõttetuid ning rumalusest põhjustatud surmasid, nt sõjas või koonduslaagris. Surma paratamatuse kõrval annab tuge sõprus.
LÄÄNERINDEL MUUTUSETA: sõja mõttetus, inimese muutumine sõjas – noortel kaob eluisu, muutuvad julmaks.
Seosed Remarque’i elu ja „Läänerindel muutuseta“ vahel:

• Paul oskas samuti klaverit mängida.
  
• Paul kogus samuti liblikaid
  
• Paul oli samuti Somme’i lahingus
  
• Otse koolipingist rindele
  
• Ka Paul kirjutas, tal oli sahtlis lõpetamata näidend „Saul“
  
• Kandis samamoodi sõpra laatsareti
  
• Remarque’i ema suri, Pauli ema oli haige
  

Kuidas väljenduvad Remarque’i humanistlikud vaated romaanis? Näiteks siis, kui Paul püüdis aidata meest, keda oli rindel pussitanud.
2. J.Liivi elu ja looming, paari luuletuse analüüs
Liiv sündis Alatskivil (Peipsi lähistel). Pere oli suhteliselt suur ja vaene. Seitsmest lapsest oli Juhan noorim. Ta oli olnud lapsest peale eraklik, omaette hoidev, käis karjas, kus istus üksi ja oli loominguline. Seda aega on ta nimetanud oma elu üheks ilusamaks ajaks. Käis koolis ja õppis Kodavere kihelkonnakoolis. Tema vend Jakob töötas õpetajana. Sealsed kirjanduslikud inimesed mõjutasid ka Juhanit, algselt oli ta muusikaliste huvidega. Väike-Maarjas elas ta läbi oma elu suurima armastuse. Oli armunud kohaliku mõisniku tütresse Eliisasse. On säilinud üle 100 Liivi kirja sellele neiule.
Liivi esimene kirjatöö ilmus 1881, see oli juhuslik, kus ta pilkas Jakobsoni-vastaseid. Esimene luuletus oli aastal 1885. Sellest ajast hakkas pihta ka tema ajakirjanikutöö. Aasta töötas Tallinnas Virulases, seejärel püüdis oma haridusteed jätkata Hugo Treffneri gümnaasiumis, aga on öeldud , et seal ta ei kohanenud. Tema loomus ja sealne eluolu ei sobinud kokku. Töötas ka Sakala toimetuses, Oleviku (Tartu linna ajaleht) toimetuses. Kohtus inimestega nagu Sööt, Andrus Saal (sündinud Pärnus ja ka siia maetud). Aastal 1892 jättis Liiv ajakirjanikutöö sinnapaika ja otsustas elukutselise kirjanikuna toime tulla. Ta kirjutas pikema jutustuse „Vari“. Räägib Liivi-sarnasest noormehest, kes kasvab üles vanavanemate käe all, sest tema ema oli saanud lapse, aga isa oli kadunud, ema suri noorena. Poiss on teravate vaimsete võimetega, jääb silma noorele mõisahärrale, kes teda ka harib. Kõik läheb mõnda aega hästi, aga poiss asub mõisahärrale vastu, kui viimane oma sulaseid vägivaldselt peksab. Seepeale saab ta ka ise peksa, kaotab terve mõistuse. Sealt on pärit ütlus: „Kui seda metsa ees ei oleks“ (mets on ahistus, võimaluste puudumine, oleks vaja füüsilist avarust).
Kirjutas lühijuttude kogumike „Kümme lugu“, kust tuttavaim lugu on „Peipsi pääl“. Pani kokku kao ma luuletustekogu, aga ei leidnud kirjastajat. Kogu ainelises kitsikuses ehk vaesuses ja viletsus elamine mõjus Liivile halvasti närvidele. Tal hakkasid ilmnema kuulmishallutsinatsioonid ja jälitamismaania. Mõni aeg hiljem avaldus tal skisofreenia raskem vorm, teda raviti Tartu närvikliinikus, kuid seda haigust temast välja ei saadud.
Liiv elas vallasandi elu, käis ühtede sugulaste juurest teiste juurde. Selged hetked vaheldusid haigushoogudega. Tagantjärele on tõdetud, et mingis mõttes on tema luuleloomingu parem osa sündinud just haiguse ajal. Samamoodi oli Dostojevskiga, kellel oli langetõbi. Liiv julges siiralt, ehedalt ja vahetult kirjutada, seda, mida tundis. Muidu ikkagi rohkem-vähem kontrollitakse ennast, arvestatakse tsensuuriga. Ehedus ja haigusest tingitud tundeerksus andsid veenva erakordse ja tundelise loomingu.
Sajandivahetusel leiti Liiv jälle üles. Nt Gustav Suits, Tuglas, nooreestlased hakkasid temal loomingut hindama, teda aitama ja toetama . Juhan Luiga, kirjandushuviline närvidoktor, korraldas talle elutingimused, ravi jne. Liivi enda suhtumine oli ka vastuoluline: mõnikord arvas, et teda pole vaja aidata, teinekord hindas inimeste abi. Elu lõpu poole oli tal ka suurushullustus: püüdis sõita rongiga Poola, kaasas oli tal tsaari pilt. Pidi minema Poola, sest ta oli oma arvates tsaari poeg. Ta visati rongist välja, ei võetud tõsiselt. Ta suri 1. detsembril 1913, on maetud Alatskivi kalmistule, kus talle on pühendatud päris kõrge ausammas.
Pilet 22
1. M. Bulgakovi elu ja looming, ,,Meister ja Margarita” analüüs
1891-1940. Sündis Kiievis. Isa oli õpetaja, hariduselt humanitaar , ajaloolane, teadmised kirjanduses. Kodus tegeldi muusika ja sõjakunstiga. Peres kasvas seitse last. Kirjutab ka natuke, läheb aga hoopis arstiks õppima. Lõpetab ka selle eriala. 1916 lõpetab ülikooli. Võtab I MS arstina osa. 1919 saab kirjutaja, esialgu ajakirjanik. 20ndate alguses kolib Moskvasse, peamiselt kirjutab följetone (lühike, kedagi/midagi naeruvääristav jutt). Samal ajal peab loenguid, kirjutab näidendeid, aktiivne kirjanduselus. Ühtpidi võis arvamust avaldada, aga soovitatult Nõukogude võimu kiites. Julges arvustada, langes kriitika ohvriks. Jäi siiski endale kindlaks. See tõi kaasa tema suhtes survemeetmed, sanktsioonid. Seisnesid loomingu kritiseerimises (292 negatiivset, 3 positiivset artiklit) ja loomingu mitte avaldamises. Jätkas siiski kirjutamist ja lootmist. Surve mõjus mehele ängistavalt. Mõjutas tema vaimu, saatis kirja Nõukogude valitsusele ja ka Stalinile, meeleheitlik samm. Kui loomingut N. liidus ei vajata, lastagu tal siis lahkuda. Või kui jääma peab, tahab kirjatööd saada. Stalin helistas Bulgakovile. Kuulas selgitusi ja Bulgakov võeti teatrisse tööle. Elujärg paranes, teisalt ei hakatud loomingut ikka avaldama. „Märkmed mansettidel“ (paberist võltsitud kraeotsad). Jutustus „Diabolaad“. Diablo - saatan. Nõukogude bürokraatlikust süsteemist .
„Valge kaardivägi“ Kodusõja päevil Kiievis üks perekond, kes toetavad valgeid, Nõukogude võimu vastu. Kujutab tavalisi inimesi, kistud ajalookeerisesse. Senine elu pea peale pööratud. Romaani ainel loob näidendi „Turbinide päevad“. Mängiti ka teatris. Näidend pakkus huvi Stalinile, kes käis korduvalt seda vaatamas. Vastasleeri inimesi kujutati hädas, seega vaatas võiduka tundega.
Jutustus „Koera süda“. Jutustuse käsikiri võeti vahepeal läbiotsimise käigus ära. Satiiriline teos, arstiteadlane teeb katse, siirdab ühele koerale külmunud proletaarlase südame. Mis see endaga kaasa toob? Koerast saab inimene, kes võtab üle proletaarlase jooned ( labasus , ülbus, tänamatus). Elab arsti juures, nahaalne, peremehetseb. Tegemist irooniaga nõukogude võimu aadressil. Rahvas valitseb - mis saab? Ei meeldinud võimule.
Bulgakovi jaoks oli revolutsioon tragöödia vene intelligentsi suhtes. Kirjutas romaani „Härra de Moliere’i elu“. Näidendi „Aleksander Puskinist“. Tahtis kirjutada näidendit. „Batum“- käsitlus Jossif Stalini noorusajast. Loomulikult ei saanud lavastuseks luba. Sobisid vaid ülistavad tekstid.
Alustas „Meistri ja Margaritaga“ 1928/9. Vahelduva eduga teatud meeleheitehoos põletas ka käsikirja. Lõpetas romaani mõni kuu enne surma. Tegevus arenes aastate vältel. Eelkõige meistri liin polnud alguses sees. Põhjalik ettevalmistus - loeb Jeesuse elu kohta erinevate autorite käsitlusi. Lisaks Goethe „Faust“, ka Dostojevski „Idioot“. Bulgakov ei püüdnud Jeesuse hukkamist realistlikult kujutada. Käib vabalt materjaliga ringi. Paralleelid, seosed. Margarita prototüüp on tema kolmas abikaasa, kes olevat kõrge positsiooniga abikaasa hüljanud kirjaniku pärast. Naiselt palus käsikirjade eest hoolitseda, lubas romaani avaldada.
Bulgakovil oluline elu eesmärgi täitmine- romaani lõpetamine . Tervis vilets, lõpus dikteeris abikaasale. Romaani kohe avaldada ei saanud. Mõned kirjandusinimesed soovitasid madalat profiili hoida. 67. aastal ilmus romaan ühes ajakirjas jao kaupa. Raamatuna ilmus esimesena eesti keeles, 68. aastal. Päris kärbeteta ei õnnestunud avaldada. Romaan on pälvinud väga suurt tähelepanu, eelkõige nõukogude ajal.
MEISTER JA MARGARITA: Meister, Margarita, Woland. PROBLEEMID: looming. Meistri looming mõjutab väga paljude elu, näiteks Margaritat, Bezdomnõid. Kunstnikul pole võimalik elada ilma loomingu ja loomiseta, Meistri elu hääbus. Toonase Moskva ja nõukogude inimeste mured: korterikitsikus, pidev salakuulamine ja arreteerimine, liigne bürokraatia ja mõttetud organisatsioonid , mis elu keeruliseks tegid (akustikakomisjon, kuigi akustikaga midagi ei muutunud). Woland tõestab koos oma deemonliku kaaskonnaga , et inimesed on rumalad ja neid on lihtne lollitada.
Meister ja Margarita on kohati nagu Romeo ja Julia. Naisterahvas on julge ja tubli ning korraldab kõik vajaliku ära.
Miks „Meistrit ja Margaritat“ kohe ei avaldatud?
Inimesed kadusid jäljetult. Välismaa asjad, valuuta. Nõukogude liit surus targad ja mõtlevad hullumajja, kuigi nad rääkisid tõtt. Teatrietendus näitas inimesi ahnete ja lollidena. Jumala, saatana temaatika. Nõukogude liidu nõrgad kohad – korterikitsikus
Jesuaga ja Moskvas toimuva paralleelid: Nii meistrit kui Jesuat karistati Kristuse pärast. Mõlemas oli poliitiline juht Jumalast üle. Rahvas läks kaasa, diktatuur. Margarita ja Matteus tunnistasid teise erilisust, olid valmis teenima, abistama. Jesua ja meister mõlemad reedeti.
2. Fr.R.Kreutzwaldi elu ja looming, eesti rahvuseepose kujunemine
Kreutzwald (1803-1882)
Sündis virumaal kingsepa pojana (lihtsat päritolu). 1815 sai tema isa mõisnikult vabakirja (varem kui teised). Pärast vabakirja said perekonnanimeks Ristimetsa ( Kreutz +wald). Tema haridustee kulges raskustega. Paistis silma hoolikusega. Õpingud jäid rahanappuse tõttu pooleli. Hiljem avaldas võimalus saada koolitust, et saada seminari õpetajaks, et temast saaks vaimulik. Tal polnud vaimuliku haridusega midagi peale hakata, läks Peterburi arstiks õppima, kuid raha vähe, Tartusse tagasi.
Kogus rahvaluulet, rändas mööda Eestit ringi. Ülikooli ajal süvenes huvi kirjanduse vastu (suhtles ÕES liikmetega), sai innustust lugedes Euroopa valgustuslikku ja Saksa romantilist kirjandust. Läks Võrru linnaarstiks (44a). Õhtuti pühendas aega kirjandusele.
Abiellus, 3 last. Ühele hukkunud lapsele pühendas luuletuse “Paar sammu ...”.
Teda iseloomustavad teravmeelsus, kalduvus satiiri, loomupärane ägedus.
Kirjavahetus Faehlmanni, Koidulaga sai informatsiooniks kaasaegsetest probleemideks.
Enne surma elas Tartus. Kirjutas arstikogemustest käsiraamatu “Kodutohter”, poeemi “Lembitu” (tema meelest kirjanduslik luigelaul).
Innustas rahvast võitlema joomapahe vastu (“Viinakatk”). Andis aastakümneid välja õpetlikest lugudest kalendreid. Andis välja eesti I populaarteaduslikku pildiajakirja Maailm ja Mõnda, kus tutvustas tehnika uusi tehnikasaavutusi, loomi/taimi, geograafiat. Väljaanne “Sipelgas” andis talupoegadele tervise/põllumajandusalaseid teadmisi. Püüdis arendada talupojast lugeja silmaringi (rahvavalgustuslik).
19. saj menukaim “Reinuvader rebane ”. 1832 “Kalevipoeg” (rahva väljaanne), 1866 “Eesti rahva ennemuistsed jutud” (muinasjutu kogum = nagu Grimmide muinasjutud). Jätkas rahvuseepost “Kalevipoeg”, võttes eeskuju rahvaluule vanast keelepruugist.
Kreutzwald kui luuletaja tugines Saksa luuletajatele. Luuleparemik ilmus kogus “Viru lauliku laulud”. Kreutzwald = Viru laulik. “Kilplased”.
Eelkõige tunnustus tänu “Kalevipojale” ja “Eesti rahva ennemuistsetele juttudele” ning ilukirj. loomingule.
KALEVIPOEG: I korda mainib Kalevipoega Stahl, ka Hupel. Pikemalt ajakirjas “Beiträge”- Kalevipoeg on töömees ja seikleja . Soomes “Kalevala”, pärast seda koguti Kalevipoja jaoks ainestikku, kuid alles 3 a hiljem esines Faehlmann Õpetatud Eesti Seltsis ettekandega Kalevipojast. Faehlmann visandas eepose sündmustiku, koostas mõned saksakeelsed sissejuhatavad stroofid. Kui Faehlmann suri, tegi ÕES Kreutzwaldile ettepaneku “Kalevipoega” jätkata. Nõustus, kogus materjali, otsustas koostada värssides. Sai rahvasuust kogutud laule, muinasjutte, muistendeid, mütoloogilisi pärimusi → terviklik teos, mille sõlmeks Kalevipoega hukutav needus. Eeskujuks olid talle antiikeeposed ning „Elias“, Lönnroti “Kalevala”. Esialgu 12 loos koosnev nn “Alg-Kalevipoeg” → täiendas 20 looga. “Kalevipoeg” koosneb alguslauludest “Soovituseks” ja “Sissejuhatuseks” + 20 lugu, kogumahuga 19 047 värssi. Alglaulud.
I ja II lugu – Kalevip. vanematest ja sünnist. III-XX- tegevustiku areng (ema otsimine, tegutsemine põllumehe ja riigijuhina, võitlus sortside ja sarvikuga, laudade toomine, retk maailma otsa, võitlus vaenlastega, sarviku aheldamine) XX loo lõpp: mõõk raiub jalad → pannakse põrgu väravavahiks. Eeposes palju kõrvalepisoode. K. on keeruline karakter. Vastuolulised on ta tundeelu, tugevad ja positiivsed jooned, kuid ka nõrkused; hiidvägilane, kuid ka primitiivne; talupoeglik taibukus, kuid rohmakad teod. See on põhitoonilt eleegiline teos.
Priiuse ja rahva vabadusvõitluse toonitamine + eetilised probleemid: emaarmastus, kättemaks, ausus, õigus. Rahvuseepose tähtsus on kasvanud aastatega. Alguses ei levinud.
Kirjanduslik väärtus: eestlaste muistse iseseisvusaja ja rahvaluule avamine lugejatele. Probleem on teose keeles (vaba ja vigade rohke). Kunst: Kr. Raua söejoonistused. Seda on tõlgitud ja tutvustatud teistele rahvastele. Kreutzwaldilt lisaks: “Eesti rahva ennemuistsed jutud” (44 muinasjuttu, 18 muistendit)- rahvasuust kuuldud juttude põhjal. Neid on säilinud ehe rahvaluuleline põhi. Teemaks on rikaste ja vaeste vastuolu („Puulane ja tohulane”), peremeeste ja sulaste, perenaiste ja vaeslaste suhted (“Vaeslapse käsikivi”), rahva eitav suhtumine kirikusse ja usumeestesse. Lisaks puhtakujulised imemuinasjutud “Kullaketrajad”. Need on aidanud kaasa ka eesti kunstipärase proosa sisu- ja vormikäsitluse arengule. Luuletajana toetus valdavalt saksa eeskujudele. “Kasulisele kalendrile” kuusalmikuid- valgustuslik mõtteluule ning loodulüürika. “Angervaksad”, “Viru laulik”. Luuleparemik kogus “Viru lauliku laulud”- saksa luule mugandused, kuid ka isamaa-, loodus-, armastus-, ja mõttelüürika. Luules on kannatusi läbielava inimese sisemaailm: elurõõm ja õnneigatsus, soovide täitumatus, pettumused ja purunenud lootused, vabadusiha, ühiskondlikud probleemid. Tõi eesti luulesse keerukaid värsisüsteeme ja stroofistruktuure. Tõlkis palju, siiski oli tema luulekeel rikas ja poeetiline. Ta kujunes eeskujuks Koidulale, Veskele, Reinvaldile. Lisaks usuliste laulude kogu “Rahunurme lilled” ja poeem “Lembitu” (elu ja maailmavaatelised probleemid). Katsetas ka dramaatikas: tõlgituna ilmusid “ Tuletorn ”, “ Vanne ja õnnistus”. Tema looming oli lähedane Euroopa valgustuskirjandusele, mis avardas eestlastest lugejaile maailmapilti. Ta on oluline eesti rahvuskirjanduse loos.
Pilet 23
1. Modernism. H.Hesse elu ja looming ning teose analüüs
Modernismi ajaline määratlemine on ebamäärane ning kultuuriruumiti erinev, nt ingliskeelne seltskond nimetab modernismiks 20. saj. alguse arvukaid kirjandus- ja kunstivoolude aega, saksa- ja prantsuskeelsed allikad peavad murdepunktiks 19. saj. keskpaika. Kirjanduse killustumine. Pärast romantismi ja realismi hajus kirjandus korraga paljudeks eri teedeks. Enam ei saa esile tuua üht keskset kirjandusliiki või žanri , ideoloogiat või maitset . Modernistlik tegelane. Modernistliku kirjanduse keskseid probleeme on inimese mina, tema identiteet. Modernistlikud tegelased ei tea sageli, kes nad on. Inimese keha ja seksuaalsust hakati modernismi ajastul käsitlema pidetuses, otsimis- ja eneseleidmisvajaduses. Modernistlik tegelane esitab endale küsimusi , nt mida tähendab olla naine. Ebakindlus ja keerukus laienevad armastusele ja inimsuhetele. Modernistid ei püüa välja selgitada tõde, sest see pole võimalik. Modernistlik teos loob oma reaalsuse, jätab sageli küsitavaks, kas see on päris maailm või kujutlus . Modernistlik tegelane on üksi ja päris nõutu. Sündmusi ei esitata kronoloogilises järjestuses, ajaline järgnevus paisatakse segi. Modernistlik kirjandus ei paku lugejale meelelahutust ega põgenemist, vaid tahab edastada ärevust olukorra pärast, kus inimene asub. Moderniste vaevas tundmus , et inimest ja maailma ei saa lõpuni lahti seletada ning kirjanduses, kus kõigest on juba räägitud, on väga raske öelda midagi, mil mõtet oleks.
Herman Hesse 1877-1962. Sündis Saksamaal misjonäri perekonnas. Vanemad olid pietistid. Range maisesse suhtumine- hoidutakse. Hesse isa oli baltisakslane. Isapoolne vanaisa lõpetanud Tartu Ülikooli. Onu Oleviste koguduse pastor. Kodus autoritaarne kasvukeskkond. Eluviis Hesse jaoks rakse- hingeline segadus. Hilisemas elus ja loomingus väljendub vastuastumist rangetele nõudmistele. Ema ja isa tegid misjonäritööd Indias. Sealt ka kokkupuude idamaadega. Emapoolne vanaisa orientalistiliste huvidega, tekkis hea läbisaamine ja tegeles eelkõige India kultuuriga . Koolitee jäi pooleli, ei kohanenud omaaegse range koolisüsteemiga. Selle asemel luges, uuris ja sai vanaisalt näpunäiteid. Esimene amet oli raamatukaupmehe õpilane, hiljem ise ja ka arhivaar. Hakkab kirjutama, saab vabakutselise elu elada ning kolib Šveitsi. Pigem eraklik eluviis. 20ndate alguses saab Šveitsi kodanik. Enne 1MS käis Indias eneseotsingurännakul. Hindelist rahu ei leidnud. 1MS patsifist. Avaldas artikli, sattus kriitika alla patriotismi puudumise tõttu. Esmalt suri isa, siis olid naisel närvidega probleemid ja ka poeg haigestus raskelt . Selle tagajärjel oli ka Hessel hingeline kriis, millest aitas väljuda Carl Gustav Jungi eneseanalüüs . Pärast abi sai otsekui uueks. 46 aastal pälvis Nobeli kirjanduspreemia. 62 aastal sureb leukeemiasse. Alustas kirjutamist uusromantiku, impressionistina. Kõigepealt luuletas aga oma nime kinnitas kirjandusringkondades teosega „Peter Camenzind“. On arenguromaan, peategelane ei kohane keskkonnaga ja asub otsima iseennast. On mitmed jutustused, romaanid. Käsitleb kunstniku, looja, abielu temaatikat. Pälvis tähelepanu aga ei eristunud. Eristus teosega „Demian, ühe nooruse lugu“. Taas noore inimese iseenda leidmisest. „Siddharta“ Idamaade filosoofia. 27a „ Stepihunt “- modernistlik käsitlus, maailmakirjandusse jäädvustamine. 43 ilmub „Klaaspärlimäng“, on peetud Hesse kokkuvõtvaks loomingu tipuks. Lisaks kirjutas rohkesti arvustusi, esseistikat, luulet, jutustusi, muinasjutte. Iseloomulik:

• Saksa romantism
  
• India ja Hiina filosoofia
  
• Nietzshe
  
• Jungi psühhoanalüüs
  
• Isiklikud läbielamised.
  

Teemakäsitlus:

• Kõrgema, parema, puhtama maailma poole pürgimine
  
• Terviklikkus , harmoonia , tasakaalu leidmine
  
• Vabaduseiha, iseseisvumine
  
• Enese arendamine, et leida oma tee, valdav kujunemisromaan
  
• Takistuseks väärarusaamad, millest tuleb vabaneda, et edasi liikuda
  
• Tugev autobiograafiline joon
  
• Sotsiaalne kriitika
  

Hesse kangelased soovivad areneda, end leida, harmooniat saavutada. Teose alguses on ummikus. Et pääseda, tuleb ette võtta suurem muutus, pööre. Sageli kangelastel abiline, teenäitaja. Oluline, et igaüks leiaks lõpuks oma tee. Pole ees teiste tallatud radu. Sageli takistab kinnisidee, raamides olemine. Aitab avaram maailma tunnetamine , nägemine. Tuleb kannatada, kuniks mõõt saab täis ja alles siis on inimene valmis muutuseks. Hesse väärtustab vaimsust ja kõlbeliselt vabaks saamist.
STEPIHUNT: Stepihundi isiklik kriis, isiksuse probleem: kas ta on kahestunud, koosneb 1000 osast või on hoopis üks tervik. Stepihunt proovib naerma õppida ja terveneda. Ühiskondlikud probleemid: kriitika kodanluse, kerglase elustiili ja sõja õhutamise suunas. Loomingu ja loojate probleem, arutlused kunsti ja muusika üle.
2. L.Koidula elu ja looming, paari luuletuse analüüs
Lydia Koidula (Lidia Emilie Florentine Jannsen ) sündis Vändras, kust sai vähese eesti keele oskuse, ergas loodustaju, eluaegne metsa- kiindumus . Koliti Pärnusse (maailma avardumine tema jaoks). Pärnu saksa kõrgemasse tütarlastekooli, kus lõpetas. Avardusid ja süvenesid kirjanduslikud huvid. Nõrk tervis, pere eest hoolitsemine. TÜ’s koduõpetaja eksam, kuid ei meeldinud õpetajaamet. Kolisid Tartusse, kus J.V Jannsen tõusis Eesti kultuurielu tippu (“Vanemuine”, üldlaulupidu, “Eesti Postimees”). Koidula sai seal tuntuks kui boheemlaslik kirjaneitsi - vaba ja teravmeelne. Luuletuskogu „Vainulilled” (saksa luule vabu tõlkeid ja mugandusi; loodus-, kodu- ja armastusluule, mida iseloom lapselik, jumalakartlik meel, idüllilised looduspildid, armastus) - “Sügismõtted”, “Kodu”, “Kaugelt koju tulles”; “Emajõe ööbik ” (anonüümne, kus domineerib romantiline isamaalüürika “Sind surmani”, “Mu isamaa on minu arm”).
Laulud “Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani”.
„Vanemuises“ etendusid 3 menukat Koidula näidendit, mis tähistasid eesti teatri sündi. Sidemed Hurda, Kreutzwaldi, Jakobsoniga. Üle jõu käiv ajakirjanikutöö isa ajalehe juures, õnnetu armastus, kirjavahetuse katkemine Kreutzwaldiga. Reis Riia, Pärnu, Tallinna kaudu Helsingisse, tema kaunis hetk. Koidulat vaimustas soome loodus ja soe vastuvõtt. Koidula tahtis elus iseseisvust, abiellus, lahkusid Eestist (kõik olid vapustatud). Sattus uude keskkonda. Kirjutas luuletusi, näidendi, jutustus, pidas ettekandeid kohalikus naisteringis, õpetas koolis tütarlastele käsitööd ning tõlkis. Alguses pidas tihedalt sidet kogumaaga. Reisis natuke Euroopas ja tutvus selle kultuuriga. Sai lapsed, 1 suri, tema tervis halvenes (vähk). Ta kasvas kirjanikus ajalehetöös (omandas eesti keele ja kirjutamisoskuse).
Looming: isamaalaulud põhinevad personifikatsioonil ja romantilistel kontrastidel. Ülistab isamaa-armastust, Eestimaad, emakeelt, muistset priiust. Tema tunded samastuvad tema isiklike kannatuste ja rõõmudega. Luules valutunnetus ja helge lootus. Teisteks teemadeks on loodus ja armastus. Looduslüürika on luule mahukaim osa: ergas loodustaju, sõnastuse tabavus, stiili paindlikkus ja intensiivsus. Vähem isikupärasem on armastuslüürika, kus on tunda võõraid eeskujusid, ei avaldu sügavam elamus. Hilisemad luuletused ilmusid ajakirjanduses: “Eesti muld ja eesti süda” jt.
Kroonlinnaperioodil muutusid luuletused raskemeelsemaks, eilse tuli kodumaaigatsus.
Jamb, trohheus, lõppriim ning rahvalaulu vormielemendid.
Ole eeskujuks kaasajal. Näidendid: “Saaremaa onupoeg”, “Kosjakased” - jandid, kerged ja lõbusasisulised, jämekoomika: farsilikult lihtne intriig ja tegelaste ümberriietumised. “Säärane mulk ehk 100 vakka tangusoola”
56