PSÜHHOLOOGIA ALUSED (0)

AAVO LUUK
PSÜHHOLOOGIA
ALUSED
LOENGUKONSPEKT
ESIMENE OSA
TARTU
2003
Psühholoogia alused
2
SISUKORD
 1. Sissejuhatus psühholoogia probleemidesse
 3
 2. Psühholoogia valdkonnad ja  uurimismeetodid
 6
 3. Psüühika bioloogilised alused I. Närviraku ehitus ja funktsioneerimine
11
 4. Psüühika bioloogilised alused II. Närvisüsteemi makrostruktuur
14
 5. Aistingud I. Aistingute teooria ja mõõtmine
18
 6. Aistingud II. Aistingud eri modaalsustes
21
 7. Taju
26
 8. Mälu I. Mälu liigid ja mudelid
30
 9. Mälu II. Mälu struktuurid ja protsessid
35
10. Õppimine I. Käitumuslikud õppimisteooriad
39
11. Õppimine II. Õppimise kõrgemad vormid
46
12. Kõrgemad  tunnetusprotsessid I. Keel
51
13. Kõrgemad tunnetusprotsessid II. Mõtlemine
70
14. Teadvus I. Teadvus ja tegevus
79
15. Teadvus II. Teadvuse  seisundid
83
16. Psüühika mõõtmine
88
17.  Intelligentsus
92
18. Isiksus
98
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
3
1. SISSEJUHATUS  PSÜHHOLOOGIA PROBLEEMIDESSE
Psühholoogia poolt käsitletavate probleemide mitmekesisus
Psühholoogia on välja kasvanud inimese uudishimust iseenda ja teda ümbritseva maailma nähtuste
vastu. Allpool on toodud üks võimalik kogum küsimusi, mida uudishimulik inimene psühholoogia poolt
käsitletavate probleemide ja valdkondade kohta esitada võiks:
1. Kuidas seostuvad minu keha ja minu hing (teadvus, psüühika)? Kuidas ma suudan tunnetada
ümbritsevat maailma ja  iseennast ? Millised on minu tunnetusvõime piirid?
2. Millised on need meid ümbritseva maailma üksikkvaliteedid, mida me tunnetada suudame? Kuidas
neid kvaliteete üksteisest eristada ja omavahel võrrelda või hinnata? Kuidas meil tekib tervikkujund
(“pilt”) meid ümbritsevast maailmast? Millise panuse annavad sellesse tervikkujundisse erinevad
meeled?
3. Kuidas me reageerime meid mõjutavatele nähtustele? Milliste seaduspärasuste järgi kujunevad
meie suhted meile täiesti uute ja juba tuttavate nähtustega? Kuidas me õpime ära ümbritseva
maailma ja inimeste mõjusid  iseendale ? Kuidas me õpime uusi teadmisi? Kuidas kujuneb meie
arusaamine maailmast, inimestest ja sündmustest?
4. Mis ühendab meie poolt kogetu ja õpitu meie jaoks ajas püsivaks, kuid samas arenevaks ja
täienevaks sündmuste, faktide ja protseduuride kogumiks? Kuidas toimub meelde jäämine ja meelde
jätmine, meeles pidamine ning meelde tuletamine?
5. Millest tuleneb meie mõtlemisvõime? Millised on mõtlemise protsessid ja milliste
seaduspärasuste alusel nad toimivad ? Kuidas keel  vahendab  meile maailma ja meie eneste ning
teiste mõtlemist?
6. Kuidas psühholoogid psüühikas toimuvat mõõta üritavad? Kuidas saab võrrelda erinevate
inimeste psüühikat omavahel? Mida tähendab vaimne võimekus? Kes on rohkem ja kes vähem
võimekas?
7. Mis on meie “liikumapanevateks jõududeks”? Miks me erinevate olukordade ja eesmärkide
puhul erinevalt toimime (tegutseme)? Kas me saame läbikukkumisi vältida ja elus sihipäraselt
edukad  olla?
8. Milliseid hingelisi läbielamusi me tunda võime? Kuidas meie läbielamused seostuvad  kehaliste
seisunditega? Kuidas meie hingelised läbielamused avalduvad teistele? Kuidas mõista teiste
hingelisi läbielamusi?
9. Millised on inimese seksuaalsuse psühhofüsioloogilised küljed? Kas meestel ja naistel on erinev
psüühika?
10. Mis on teadvus? Milline on teadvuse, psüühika ja kehaliste nähtuste suhe? Milline on suhe
teadvuse, ümbritseva maailma, inimkonna ja meie enese vahel? Milleks on teadvust vaja? Millised on
teadvuse erinevad seisundid? Kuidas erinevad teadvuse seisundid tekivad? Kuidas neid teadlikult
esile kutsuda? Millised teadvuse seisundi muutused võivad meile saatuslikuks saada?
11. Kuidas inimpsüühika areneb? Mis mõttes erineb imiku psüühika koolilapse või täiskasvanu
psüühikast? Kas meie psühholoogiline areng lõpeb teismelises eas? Kuidas targemini ja tõhusamalt
areneda ja end arendada?
12. Mis on “mina”? Millised on “mina” analüüsi erinevad strateegiad ja erinevad  tasandid ? Kuidas
oma ja teiste “minast” rohkem teada saada?
13. Kes vastutab minu tervise eest? Kuidas psühholoogia aitab terve ol a? Kuidas  targalt  võidelda
eluraskustega? Kuidas olla hea haige? Millised psüühikahäired meid tabada võivad? Kuidas
psüühikahäireid ära hoida, leevendada ja ravida? Kas psühholoogia suudab inimesi ravida sama
hästi/ halvasti kui meditsiin ? 
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
4
14. Millised on inimestevahelised suhted? Kas psühholoogia  tundmine aitab meil paremaid suhteid
luua? Kas psühholoogiat tundes saab teistel hõlpsamini “nahka üle kõrvade” tõmmata?
15. Millised mängureeglid korraldavad meie töist elu? Kuidas olla alluv, juht,  kolleeg ? Kas
psühholoogia tundmine aitab meil oma töist ja olmelist elu paremini korraldada?
Näiteid psühholoogiateaduse uurimisvaldkondadest
Aju elektrilise stimulatsiooni poolt tekitatavad  kujundid  on inimese teadvuses  tekkivad  muljed
olukorras, kus tema ajju on “istutatud” nõelakujulised elektroodid , mil est nõrga elektrivoolu läbilaskmisel
toimuvaid läbielamusi kirjeldada palutakse. Sellises ( sugugi mitte igapäevases) uurimuses ilmnevad aju
eri osade erinevad funktsioonid. Ajukoore kuklapiirkonna stimulatsioon kutsub esile nägemismuljeid,
oimupiirkonna stimulatsioon kuulmismuljeid, kiirupi rkonna mõjutamine liigutusi. Võrreldavad uuringud
ajupi rkondade  verevarustuse  (lokaalse  verevoolu kiiruse) kohta kinnitavad teisel viisil, et inimese
erinevate tegevuste korral on aktiivsed erinevad aju piirkonnad.
Ambivalentsete (mitmetähenduslike)  kujundite   loomisega on näinud vaeva eelkõige
nägemisillusioonide konstrueerijad. Nad on leiutanud palju  olukordi , mil istes näivus ja tegelikkus
halvasti kokku langevad või kus üht ja sama asja on võimalik tunnetada üpriski erinevalt. Võrreldes
visuaalsete kujutiste valdkonnaga on  kuulmise  ja keele val as ambivalentsust raskem tekitada.
Beebide  visuaalset maailma on uuritud äsja roomama õppinud imikute asetamisega visuaalsele
kaljule.  Beebid  tunnetavad väga hästi nähtavat üleminekupiiri laua pinna ja põrandapinna vahel, kui
neid õhutatakse roomama mööda kahe laua vahele asetatud tahvelklaasi. Sel es mõttes on  imikud
sama terased kui kassipojadki. Mõlemate  puhul on ilmselt tegemist kaasasündinud võimega tajuda
nähtava maailma ulatumist sügavusse.
Poosid loomariigi esindajatel on nende valdavalt kaasasündinud suhtlemisvormide iseloomustajaiks.
Spetsiifilised poosid kuuluvad paljude keerukate rituaalide (näiteks peibutus- ehk paaritumisrituaalid,
territooriumi märgistamine ja kaitsmine jms.) koosseisu. Poosidega annavad loomad ja  linnud
liigikaaslastele teada oma kavatsustest (ähvardusest, abitusest/kaitstusest, paaritumissoovist jne.).
Inimeste puhul on usaldusväärselt kindlaks tehtud, et vähemalt naeratus kujutab endast kaasasündinud
kavatsusväljendust (umbes nii: “Soovin sulle head ja ootan sinult  sedasama ”).
Keerukas sotsiaalne käitumine inimestel avaldab endas sageli  loomadega  sarnaseid käitumisrituaale
(näiteks seksuaalse tagapõhjaga peibutusrituaalid, mida naiste- meeste vahelistes suhetes võib mingil
määral igal hetkel täheldada). Erinevalt loomade kaasasündinud ja üsnagi jäikadest rituaalidest on
inimliku suhtlemisega  seotud rituaalid  väga paindlikud (muutlikud) ning neid korrigeeritakse partneri
poolt antava tagasiside kaudu silmapilkselt. Kui paarissuhtlemises on tugev mõistuse kontrol
enesestmõistetav, siis masside ehk “inimkarjade” seas viimaste li kmena minetab inimene sageli oma
ratsionaalsuse ja võib koos kümnete või sadade  teistega  hakata käituma üsnagi meeletult.
Unenäod on inimkonna tekkest  alates kõigile huvi pakkunud. Ka küsitakse psühholoogidelt ühe
sagedasema küsimusena unenägude kohta. Seetõttu on unenägusid psühholoogide poolt ka üsna palju
uuritud.  Aristoteles   arvas  umbes 330 a eKr, et  unes  elatakse uuesti läbi seda, mida on varem kogetud
ärkvel olles. Unenägu nähakse “tõelisena”, kuna  magaja  teadvusele “ei paku konkurentsi” vahetud
muljed välismaailmast ja tema intel ekt on une ajal “juhmistunud”.
On püütud uurida seost enne und ja une ajal toimunud või toimuvate sündmuste ning unenägude sisu
vahel. Need uurimused kinnitavad Aristotelese oletusi. Eriti sageli elatakse unes uuesti läbi varem
kogetud kõrgelt emotsionaalse tähendusega sündmusi. Ka une ajal toimuv mõjutab unenägude sisu.
Veesolin, voodi raputamine ja karjumine  kajastub  enamasti ka magaja unenägudes. Unenäod on
ilmekaks näiteks subjekti vsest (“seesmisest”) psühholoogilisest kogemusest (ja ühtlasi aktiivsusest),
mille objektiivne  uurimine  kõrvalise uurija poolt on vägagi keerukas ettevõtmine. Pikaks sammuks
unenägude uurimise edenemisel oli avastus, et une nägemise perioodid seostuvad une erilise
staadiumiga, mille jooksul toimuvad magaja silmade suureamplituudilised li kumised suletud laugude
taga. Seda staadiumit nimetatakse kiirete silmali gutustega (KSL) une staadiumiks ja seda käsitleme
edaspidi lähemalt. Sellised uuringud on saanud võimalikuks tänu uurimistehnika arengule, mis lubab
registreerida magaval inimesel aju ja silmade li kumisest tekitatud bioelektrilist akti vsust.
Unenägusid on uuritud ka kui võimalikke tunnetusprotsesse. On ilmne, et unenägudes peegeldub see,
mida oleme kogenud, läbi elanud, meenutanud – kokkuvõttes ühel või teisel moel tunnetanud. See ei
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
5
tähenda, nagu oleks unenägude süžee tingimata midagi sel ist, mida inimene on varem kogenud.
Tegelikult võib unenäo süžee ol a ülimalt fantastiline  ja ebareaalne, ent detailid, mida selles kasutatakse,
on reeglina pärit magaja  varasemast  kogemusest. On leitud näiteks, et unenägude paremad
meenutajad on need, kellele on  omased keskmisest erksamad (eredamad) visuaalsed muljed. Unenäod
sisaldavad praktiliselt alati endas sotsiaalsete suhete kajastusi – võitlust, kaotusi, armastust ja
vihkamist, seksuaalsuhteid jms. Väidetavalt on kuni 95 protsenti unenägudest pühendatud inimsuhetele.
Kahtluseta on unenägudel ka kultuuriline kontekst – unes näeb inimene reeglina oma kultuurikeskkonna
situatsioone ja sümboleid ehk endale tavapärast kultuurilist keskkonda. Ka ilmnevad unenägudes
inimeste sisekonfliktid. Nende uurimise tegi oma hüpoteesides  keskseks  Sigmund Freud .
Unenägudel on seos inimese arenguga. Laste unenägude sisu vastab nende eakohasele
arengutasemele  ning areneb edasi koos vanuse suurenemisega. Huvitav aspekt on siin see, et
väikesed lapsed ei suuda unenägusid reaalsusest eristada ning peavad unenäos nähtut reaalseteks
füüsilisteks objektideks. Al es umbes 7 – 10 aastaselt tekib lastel arusaam, et und nähakse peaga ja et
unenäod peituvad peas. See unenägude subjektiivsuse mõistmine on oluliseks psüühika arenguetapi
läbimise ja järgmisse ( eneseteadvuse  kujunemise  etappi ) astumise näitajaks.  Kahtlemata  avalduvad
unenägudes ka individuaalsed iseärasused, näiteks inimese sugu ja sellele vastavad rollid, vanus,
kultuuritaust ,  elukutse , tervislik seisund, vaimne tasakaal ja palju muud.
Ülaltoodu ei tähenda, nagu oleks unenägude  uurimisel  psühholoogia seisukohalt ülisuur tähtsus.
Tegelikult on psühholoogial lahendada palju enam pakilisi ja põhimõttelisi probleeme, mis tekitavad
palju vähemat avalikku huvi, ent on psüühika toimimise seaduspärasuste mõistmise või nende praktilise
rakendamise katsete seisukohalt kümneid kordi  olulisemad. Lihtsalt kursuse sissejuhatuses  saab
unenägude uurimise näitel kül alt  ilmekalt iseloomustada psüühiliste nähtuste erilist, subjektiivset
olemust ning nende objekti vsel uurimisel tekkivaid raskusi.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
6
2. PSÜHHOLOOGIA  VALDKONNAD  JA UURIMISMEETODID
Psühholoogia jaotus
Psühholoogia on jaotatav olmepsühholoogiaks, filosoofiliseks psühholoogiaks ja teaduslikuks
psühholoogiaks.
Olmepsühholoogia on sama vana kui  inimkond , filosoofiline psühholoogia sai alguse Vanas Kreeka
filosoofide töödes ning teadusliku psühholoogia kokkuleppeliseks alguseks loetakse maailma esimese
psühholoogialaboratooriumi avamist  Wilhelm Wundti poolt Leipzigi Ülikoolis  1879 . aastal. Käesolev
kursus  käsitleb ainult teaduslikku psühholoogiat ja selle rakendusi igapäevaelus.
Psühholoogia ajaloolised koolkonnad
Strukturalism  (teadvuse struktuuri analüütiline uurimine),  meetodiks  introspektsioon (enese teadvuse
analüüs). Põhiküsimus: Millistest  koostisosadest või elementidest psüühika koosneb?
E.B. Titchener: Inimlikke läbielamusi saab analüüsil lahutada elementideks.
Funktsionalism  (teadvuse ja muude psüühiliste nähtuste arenemise ja toimimise otstarbe  uurimine
inimese olelusvõitluses), meetodiks kogemuse ja teadvuse analüüs. Põhiküsimus: Milline on psüühika
olemasolu mõte ja otstarve?
W. James: Inimkäitumist juhivad instinktid, mis aitavad kohaneda ja ellu jääda.
Gestaltpsühholoogia (vormi- ja tervikupsühholoogia) vastukaaluks strukturalismile (psüühika
ülesehituse põhimõtete ja komponentide  otsingule ) nägi ja otsis kõikjal  tervikut . Meetodiks terviku
otsimine tunnetusprotsessides. Põhiküsimus: Kuidas märgata psüühikas elementide asemel
terviknähtusi?
W. Köhler, K.  Koffka , M. Wertheimer: Tervik on enam kui lihtsalt osade summa.
Biheiviorism  (käitumispsühholoogia) püüdis saavutada psühholoogia teaduslikkust ja eelkõige
objektiivsust subjekti vse kogemuse, teadvuse uurimise välistamisega. Meetodiks käitumise täpne
vaatlus  ja registreerimine. Põhiküsimus: Kuidas saada võimalikult objektiivseid andmeid psüühika
kohta?
I.P. Pavlov , J. Watson, E.L. Thorndike, B.F. Skinner: Objekti vne vaatlus võimaldab uurida ainult
käitumist; mõtteid ja tundmusi ei saa teaduslikult uurida.
Biheivioristide arvates väärivad  uurimist ainult käitumisaktid (kui psüühika välised ja seega objektiivsed
avaldusvormid), ent psüühika seesmisi ja seega subjekti vseid  avaldusvorme teaduslike meetoditega
objektiivselt uurida ei saa. Äärmusliku biheivioristliku seisukoha järgi pole neid nähtusi, mida objektiivselt
uurida ei saa, üldse olemaski.
Psühholoogia tänapäevased koolkonnad
Bioloogiline (neurofüsioloogiline) psühholoogia põhineb püüdeil tuletada psüühika  funktsioneerimise
seaduspärasused neurofüsioloogilistest, -anatoomilistest ja -keemilistest faktidest. Meetodiks
eksperiment  (plaanipäraselt ja süstemaatiliselt korraldatud katse).
Psühhodünaamiline (psühhoanalüütiline) psühholoogia uurib inimkäitumist mõjutavate alateadlike
impulsside ja konfliktide päritolu, püüdes nende kaudu seletada psüühika ja käitumise häireid. Meetod:
Alateadlike konfliktide taastoomine teadvusse (unenägude ja väljendusvigade sisu analüüsi ning sõnade
vaheliste seoste ehk assotsiatsioonide leidmise kaudu) võimaldab neid (osaliselt) lahendada ja sel e
tulemusena häireid ravida.
S. Freud, C.G.  Jung , A.  Adler : Tänased probleemid on  lapseeas   lahendamata jäänud konfliktide
tagajärjeks.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
7
Humanistlik  (eksistentsialistlik) koolkond teeb vastandina biheviorismile ja psühhoanalüüsile panuse
inimese vabale tahtele. Rakendusliku koolkonnana tegeleb ainult psühholoogiliste probleemide
korrigeerimise ja  raviga . Meetodiks oma  saatuse  eest vastutuse rõhutamine ja inimesele usu
sisendamine oma suutlikkusesse.
C. Rogers , A.  Maslow : Inimene on oma põhiolemuselt hea, püüdleb täiustumisele ja võib saada selleks,
kel eks ta tahab saada.
Tunnetuspsühholoogia (kogniti vne psühholoogia) rõhutab biheviorismi võimutsemise tõttu pikaks
ajaks allasurutud vaimsete (ehk seesmiste) protsesside uurimise tähtsust. Meetodiks mõtlemise ja teiste
tunnetusprotsesside  eksperimentaalne uurimine, psühhoterapeutilises rakenduses  ratsionaalse
eneseanalüüsi ja mõistlike mõtete valdamise vajaduse rõhutamine.
Tunnetuspsühholoog: Inimesed mõistavad maailma tänu tunnetusprotsessidele. Ratsionaalne  tunnetus
juhib otstarbekat käitumist.
Psühholoogia uurimisobjekt
Psühholoogia uurimisobjektiks on psüühika. Psüühika on elutegevuse spetsiifiline avaldusvorm, mil e
otstarbeks on elusolendi (kui psüühika kandja) parem  kohanemine .
Laiemas mõttes sisaldub psüühikas nii  seesmine  (teiste poolt vahetult tunnetamatu ehk subjekti vne) kui
ka väline (ja teiste poolt vahetult  tunnetatav ehk objektiivne) aktiivsus. Psüühikat võidakse uurida nii
inimestel kui ka loomadel.
Psüühika uurimine kujutab endast seesmiste ja väliste psüühiliste protsesside ühtset käsitlust
(kus psüühilisi protsesse käsitletakse koos koos avalduva käitumisega ja vastupidi).
Psüühikat uuritakse
(1) teaduslikult tunnetusliku huvi rahuldamiseks ja
(2) rakenduslikult praktiliste probleemide lahendamiseks.
Psüühika teaduslik uurimine võib ol a suunatud valdavalt kas psüühiliste nähtuste struktuuri, funktsiooni
või  seisundite  väljaselgitamisele.
Psüühika rakenduslik uurimine võib olla orienteeritud psüühika funktsioneerimise negatiivsete aspektide
kõrvaldamisele ja positiivsete rõhutamisele, psühholoogilise funktsioneerimise tõhususe tõstmisele või
uudsetele rakendustele.
Teadusliku  uurimise  meetodid
Teadusliku uurimuse tsükkel koosneb reast etappidest, mil e loogiline järgnevus on esitatud al pool:
ð  Nähtus  ð  Küsimus  ð  Hüpotees  ð  Uurimus  ð  Järeldus  ð Teooria  ð
ð Tegelikkuse seletamine ja  ennustamine  ð
Terminite seletused
Nähtus 
– kõikvõimalikud sündmused ja  asjaolud , mis tekitavad teaduslikke küsimusi
Küsimus 
– nähtuste olemuse ja toimumise mõistmisega seotud suunatud ja sõnastatud
   huvi
Hüpotees 
– oletuslik põhjendus mingi nähtuse olemuse ja toimumise seletamiseks
Uurimus 
– süstemaatiline nähtuste olemuse ja toimumisega seotud hüpoteeside
   (oletuslike põhjenduste) paikapidavuse kontrollimine
Järeldus 
– uurimuse tulemusena saavutatud sõnastatud teadmine hüpoteesi kehtivusest
   või mittekehtivusest
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
8
Teooria 
– ühe nähtuse või nähtuste laiema ringi olemuse ja toimumise süstemaatiline ja
   sügav põhjendamine paljude uurimuste käigus kogutud järelduste
   üldistamise alusel
Tegelikkuse seleta-
– teadusliku teooria otstarve ja sel e loomise eesmärk, mis reeglina avab
mine ja ennustamine
   uurijale uusi nähtusi, mis viivad omakorda uute uurimusteni
Psühholoogilise uurimise meetodid
Terminite seletused
Vaatlus – 
uuritavasse nähtusesse mittesekkuv uurimine, mis toimub reeglina
   vaatlemise ja vaatluse tulemuste üleskirjutamise kujul
Üksikjuhtumi uuring
– unikaalse juhtumi igakülgne põhjalik uurimine mitmeid erinevaid meetodeid
   kasutades
Arhiiviuuring – 
psühholoogiliste nähtuste uurimine säilitatavate dokumentaalsete tõendite
   uurimise kaudu
Küsitlus
– inimeste arvamuste, teadmise, suhtumise jms. väljaselgitamine kas kirja
   pandud ja inimesele  saadetud kirjaliku küsimustiku või suulise küsitlemise
   käigus
Väljavõtteline ehk
– küsitlus, kus püütakse saada  ettekujutus  laiema inimkogumi ehk
valikuline ehk    
   populatsiooni arvamustest, teadmisest vms. selle kogumi suhteliselt väheste
valimküsitlus
   esindajate ehk valimi küsitlemise kaudu
Küsimustik  
– kogum kirja pandud küsimusi inimeste arvamuste jms. väljaselgitamiseks
Intervjuu   
– inimeste arvamuste jms. väljaselgitamine neid suuliselt (ehk silmast- silma)
   oludes küsitledes
Testimine  
– süstemaatilise ja  standardiseeritud  lühiprotseduuri rakendamine
   informatsiooni kogumiseks mingi psüühilise nähtuse kohta (reeglina
   rakenduslikul eesmärgil)
Eksperiment
– plaanipäraselt ja süstemaatiliselt korraldatud katse kontrol ida hüpoteesi
   kehtivust nähtuse toimumise tingimuste varieerimise ja nähtusel ilmnevate
   mõjude mõõtmise kaudu
Valdav enamus uurimismeetodeid võimaldab parimal juhul nähtuste vahelise korrelatiivse seose
otsimist, kus võib ilmneda seose olemasolu, seose suund ja tugevus (korrelatiivne seos tähendab, et
nähtuse A väärtuse muutumisel muutuvad ka mingi muu nähtuse B väärtused, ent seejuures ei pruugi A
olla B põhjuseks).
Ainult eksperimendimeetod võimaldab kontrol ida, kas pole nähtuste A ja B vahel tegemist
põhjusliku ehk  funktsionaalse  seosega (funktsionaalne ehk põhjuslik seos tähendab, et nähtus A
põhjustab nähtust B seaduspärasuse x = f y... vormis)
Eksperimendimeetodiga  seotud  mõisted
Terminite seletused
Operatsionali-
– eksperimendi aluseks oleva hüpoteesi (sõnalise oletuse) ümberkujundamine
seerimine
   ehk “tõlkimine” eksperimentaalsete protseduuride “keelde” selle oletuse
   kehtivuse tegelikuks süstemaatiliseks kontrol imiseks
Eksperimentaalne – 
mõjutus, mis võetakse kasutusele eksperimendi käigus hüpoteesi kehtivuse
manipulatsioon
   kontrol imiseks
Muutuja  – 
nähtus või selle aspekt, millisele  eksperimentaalset  manipulatsiooni
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
9
   rakendatakse
Sõltumatu muutuja
– nähtus või selle aspekt, millele rakendatakse eksperimentaalset
   manipulatsiooni oletusega, et see põhjustab muutusi teisel nähtusel või
   aspektil (ehk sõltuval muutujal)
Sõltuv muutuja
– nähtus või selle aspekt, millel loodetakse avalduvat sõltumatu muutuja
   eksperimentaalse manipuleerimise tagajärg
Kõrvaline ( segav )
– nähtused või nende aspektid, mis soovimatult, ent paratamatult avaldavad
muutuja
   oma mõju eksperimentaalse manipuleerimise tagajärgedele ja raskendavad
   sellega sõltumatu muutuja mõju väljaselgitamist
Mõjutus – sõltumatu muutuja väärtuse muutmine, eksperimentaalse manipulatsiooni
   sünonüüm
Stiimul  
– mõjutus, mida rakendatakse katseisiku  psüühikale lootuses, et see avaldab
   psüühikale oma spetsiifilist mõju ja avaldub tagajärjena psüühika mingi
   registreeritava ilmingu (näiteks käitumisakti) muutumise näol
Psüühilised – 
stiimulite mõju  avaldused psüühikas, mida eksperimendi seisukohalt
reaktsioonid
 
   käsitletakse sõltuvate muutujatena
Subjektiivsed – stiimulite mõju avaldused psüühikas, mis väliselt (kõrvalisele vaatlejale)
reaktsioonid
   ei avaldu, vaid saavad tuntavaiks ainult sel e reaktsiooni kogejale enesele
Vaadeldavad
– stiimulite mõju avaldused psüühikas, mis on lisaks reaktsiooni kogejale
reaktsioonid
 
   märgatavad ka välisele vaatlejale
Katseisik   
– inimene, kes osaleb katses (eksperimendis), ka katses osaleja, katsealune
Katsegrupp  
– grupp inimesi, kes osalevad neile ühises katses, saades  eksperimentaalseid
   mõjustusi
Kontrollgrupp
– grupp inimesi, kes osalevad katses ilma eksperimentaalseid mõjustusi
   saamata ja võimaldavad kontrol ida, kas katsegrupi eksperimentaalsed
   mõjustused tõepoolest põhjustavad hüpoteesi kohaselt eeldatud psüühilisi
   reaktsioone
Katsetingimuste
– (ehk katseisikute juhuslik valik katse- ja kontrol gruppi) - põhimõte, mille
juhuslik  omistamine
   kohaselt igal katseisikul on võrdne tõenäosus sattuda kas katse- või kontrol -
   
   gruppi. See põhimõte püüab katse- ja kontrol grupi katseisikutele iseloomu-
   likke kõrvalisi muutujaid tasakaalustada nende isikute juhusliku valikuga
Katse vead või
– ka kõige hoolikamalt planeeritud ja läbi  viidud  eksperimendi tulemuste
hälbed (ehk tulemuste     paratamatu  moonutus  ühe või mitme süstemaatiliselt mõjuva kõrvalise
hälvitatus)
    
   muutuja mõjul
Eksperimentaatori
– üks olulisi katse tulemuste moonutuste allikaid. Katse korraldaja unistab
ja katseisiku ootused      saada teatud tüüpi tulemusi ja mõjutab alateadlikult ja tahtmatult oma
   sooviga katseisikuid. Viimastel võivad olla oma oletused katse tulemuste
   suhtes ja need oletused avalduvad katseisikute reaktsioonide muutuste näol,
   mis tegelikke reaktsioone moonutavad või varjavad
Platseebo   
– ilma tegeliku mõjuta eksperimentaalne manipulatsioon, mil e eesmärgiks
   on tekitada kontrol grupi katseisikuil mulje, et nad on saanud samasuguse 
   eksperimentaalse mõjustuse nagu katsegrupi li kmedki
Pimendamine
– platseebo rakendamine eksperimendis nii, et  katseisikud ei tea, kes neist
   kuulub katse- ja kes kontrol gruppi. Kasutatakse katseisikute ootuste
   mõju  tasakaalustamiseks  katsetulemustele
Topeltpimendamine – tegeliku mõju ja platseebo rakendamine eksperimendis nii, et ei
  
   
   eksperimentaator ise ega katseisikud tea katse läbiviimise aja jooksul, mil ine
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
10
   katseisiku kuulub katse- ja mil ine kontrol gruppi. Kasutatakse eksperimen-
   taatori ja katseisikute ootuste mõju tasakaalustamiseks katsetulemustele
Eksperimentaatori – isik, kes aitab eksperimentaatoril korraldada topeltpimendamise protseduuri
abiline   
Eksperimentaatori
– isik, kes mõnda tüüpi eksperimentides (eelkõige sotsiaalpsühholoogilistes)
kaasosaline
   
   esineb teistele katseisikutele katseisikuna, ent tegelikult aitab eksperimen-
   taatoril ajada katseisikuid eksiarusaamale katse tegelike eesmärkide või
   tingimuste suhtes
Kordus-
– eksperiment, mida  sooritatakse  selleks, et kontrol ida kord kinnitust leidnud
eksperiment
   hüpoteesi kehtivust samades või minimaalselt muudetud tingimustes
   (reeglina  uutel  katseisikutel)
Uurimistöö  eetika
– üldiste eetiliste põhimõtete professionaalne järgimine ja rakendamine
   uurimistöö ettevalmistamisel, läbiviimisel ning tulemuste kasutamisel
Katseisiku
– uurimistöö eetika realiseerimise aspekt, mille kohaselt tuleb katseisikuid
informeeritud
   enne katse algust informeerida uurimuse eesmärkidest, potentsiaalsetest
nõusolek
   ohtudest katseisiku heaolule, privaatsusele ja muudele asjaoludele ning
   õigusest katsest keelduda või seda  pooleli jätta
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
11
3. PSÜÜHIKA BIOLOOGILISED ALUSED I.
NÄRVIRAKU EHITUS JA FUNKTSIONEERIMINE
Närvisüsteem, neuroteadused, biopsühholoogia
Psüühika bioloogilised alused realiseeruvad kehas  paikneva närvisüsteemi talitluse kaudu.
Närvisüsteemi uurimisega tegelevad neuroteadused, mil e hulka kuulub paljude teiste seas ka
biopsühholoogia.
Närvisüsteemi funktsioonid
Teaduse-  eelne  mõtteviis psüühika ja tema välise avalduse - käitumise suhtes on olnud animistlik.
Elusolendite  toiminguid  pidi  juhtima hing. Paljuski samadele seisukohtadele jäid vanaaja  filosoofid . Rene
Descartes  ( 1596 -  1650 ) tegi hinge ja keha koosfunktsioneerimise eest vastutavaks refleksi.
Refleksis peegeldub välismaailma energia närvisüsteemi ja lihaste vahendusel tagasi välismaailma.
Vahendajaks pidi refleksi puhul olema "loomne hing". Sel est erinev pidi olema "vaimne hing", mis
vahendas kõrgemaid, reflekside  kaudu seletamisele mittealluvaid psüühilisi nähtusi.  Viimased  ei allu
loodusteaduslikule seletusele ja põhjuslikkusele, vaid jumalikule juhtimisele. Selline keha ja hinge
eristamine  andis teadusliku aluse dualismile. See on arusaam, mille kohaselt kehalised ja vaimsed
protsessid moodustavad kaks põhimõtteliselt erinevat, isegi vastandlikku nähtuste kogumit, milliseid ei
saa teineteisele taandada ega üht teise kaudu seletada.
Tänapäevane arusaam refleksidest (ja reaktsioonidest)
ð välismõju (stiimul) ð meeled ð aju ð lihased ð  reaktsioon  ð muutus väliskeskkonnas ð
Å tagasiside Æ
Närvisüsteemi eri osade funktsioonid
Info vastuvõtt väliskeskkonnast
Retseptor   Meeleelund  Retseptsioon Retseptorneuron
Sensoorne ehk  aferentne  neuron
Info juhtimine ja  integratsioon organismis
Perifeerne  närvisüsteem  Kesknärvisüsteem
Juhteteed Lüli- ehk interneuronid Seljaaju  Peaaju
Väliskeskkonna mõjule reageerimine
Eferentne  ehk  motoneuron  Efektor Lihased Jäsemed
Keha Reaktsioon
NÄRVIRAKK (Neuron)
Närviraku välisehitus
Närvirakk koosneb rakukehast (läbimõõt 5 - 100 µm) ja jätkeist pikkusega kuni 1 m. Kaht tüüpi jätked
kannavad nimetust  dendri t ja  akson . Aksoni harud lõpevad lõpp-plaatide ehk terminaalplaatidega, mida
on 1000 - 10 000 tk. ühe raku kohta. Paljude neuronite  aksonit  katab müeliintupp, mis on jaotatud
lõikudeks Ranvier’ soonistega. Müeli n kujutab endast elektrilist isolatsioonikihti.
Närviteate tüüpiline levik neuronis:
dendriit ð  rakukeha  ð akson
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
12
Elektrilised protsessid närvirakus
Närviteate elektriline olemus on usaldusväärselt tõestatud. Seda on uuritud mikroelektroodide
torkamisega rakukehasse ning jätketesse. Elektroodid võimaldavad registreerida närviraku sise- ja
välispinna vahel toimuvaid elektriliste potentsiaalide muutusi. Normaalselt tekivad muutused närviraku
potentsiaalides rakku saabuvate  stiimulite mõjul. Sti mulid on jaotuvad  olemuselt  kaheks – alalävisteks
ja ülelävisteks. Alalävine on sti mul, mil e intensiivsus ei kutsu esile muutusi närvirakus. Ülelävine ehk
adekvaatne stiimul on sellise intensi vsusega, mis kutsub esile  potentsiaalide muutuse närvirakus. Kiiret
potentsiaalide muutust nimetatakse tegevus- ehk aktsioonipotentsiaaliks ehk närviimpulsiks.
Membraanipotentsiaal  ( puhkepotentsiaal ) on selline potentsiaal närviraku sise- ja välispinna vahel,
mis on iseloomulik raku puhkeolukorrale. Sel juhul on närviraku sisemus  – 70 mV laenguga raku
välispinna suhtes. Põhjuseks on Na+ ioonide juhtimine rakust välja. Sti mulite mõju võib
puhkepotentsiaali viia lävepotentsiaalini, mil pinge raku sisemuse ja välispinna vahel  alaneb  kuni - 55
mV -ni). See viib uute nähtuste tekkele rakus.
Tegevuspotentsiaal ( aktsioonipotentsiaal )
Lävepotentsiaali saavutamisel val andub närviraku aksonis tegevus- ehk aktsioonipotentsiaal.
Tegevuspotentsiaal on kiire (al a 1 ms kestev) närviraku antud kohas vallanduv pingemuutus
( depolarisatsioon ), mis viib raku sisemuse pinge senisega võrreldes vastassuunaliseks, + 40 mV -ni
välispinnaga võrreldes. Põhjuseks on  ioonpumba  poolt Na + ioonide ki re ja lühiajaline tagasijuhtimine
rakku. Potentsiaalide tasakaal ehk membraanipotentsiaal taastatakse K+ ioonide rakust
väljapumpamisega. Aktsioonipotentsiaali ehk närviimpulsi levimine toimub piki raku keha või jätke pinda.
Närvi mpulsi tekkele on iseloomulik   perioodilisus  (maksimaalne võimalik sagedus 1 kHz). Aksonis tekib
tegevus-potentsiaal kõik või mitte midagi seaduspärasuse kohaselt, ent rakukehas ja dendri tides allub
aktsioonipotentsiaal samadele põhimõtetele mis kehtivad edaspidi kirjeldatavate reflekside korralgi.
Sünaps ja  virgatsained ehk neurotransmitterid
Närvisüsteemile on iseloomulik  teadete rakkudevaheline keemiline ülekanne. Keemiline ülekanne saab
teoks kahe närviraku vahelise ühenduse ehk sünapsi vahendusel. Antud sünapsi suhtes on teadet
saatva närviraku puhul tegemist presünaptilise neuroniga ja teadet vastuvõtva raku puhul
postsünaptilise neuroniga. Sünapsis toimub teadete ülekanne virgatsainete ehk neurotransmitterite
vahendusel.
Levinuimad virgatsained on atsetüülkoliin (ACh), serotoni n (5HT),  gamma - aminovõihape (GABA),
noradrenali n (norepinefriin) (NE) ja  dopamiin  (DA).  Närvirakule on iseloomulik transmitterispetsiifilisus
nii viimase val andamisel kui  vastuvõtmisel. Sel e kohta öeldakse, et teate keemiline ülekanne toimub
luku ja võtme mudeli kaudu.
Aksoni presünaptilises membraanis paiknevad sünaptilised põiekesed neurotransmitteriga. Virgatsaine
vallandub põiekestest ja levib üle sünaptilise  pilu  dendriidi postsünaptilisele membraanile. Teated
jagunevad  erutus - ja pidurdusteateiks.
Virgatsaine aktiivsuse mõjutajad on agonistid  ja antagonistid. Esimesed tõstavad virgatsaine aktiivsust,
teised  pidurdavad  seda. Peale teadete ülekandmist on sünapsis vajalik taastumine – protsess, kus
virgatsaine molekulid võetakse tagasi aksoni presünaptilisse membraani.
Virgatsainete mõjutamise näiteks antagonisti poolt on atsetüülkoliini blokaad teatud taime mahla kuraare
poolt (mis blokeerib teadete  edastamise  motoneuronite ja lihaste vahel). Tulemuseks on lämbumine
hingamisliigutuste peatumise tõttu. Dopamiini puudusega aju li gutusi juhtivates piirkondades seostub
Parkinsoni  tõbi. Aju liigtundlikkust dopamiinile  peetakse üheks võimalikuks skisofreenia põhjuseks ja
dopamiini antagonisti kloorpromasiiniga on katsetatud skisofreenia ravimist.
Valuretseptorite neurotransmitterid kannavad nimetust endorfiinid ( endogeensed  morfi nid).
Samalaadsed ained kujutavad endast ka analgeetikume (valuvaigisteid). Inimese virgeseisundit on
võimalik stimuleerida noradrenali ni agonisti amfetamiiniga, mis kuulub dopinguainete loetellu.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
13
Refleksid
Refleksid on organismi  automaatsed reaktsioonid keskkonnast saabuvaile sti mulitele.  Refleksid on
jaotatavad tingimatuteks ja tingitud refleksideks. Tingimatut refleksi kirjeldas esimesena Rene
Descartes, tingitud refleksi avastas Ivan Pavlov. Descartes esitas teoreetiliselt refleksikaare idee. Selle
idee eksperimentaalne uurimine toimus mitme sajandi jooksul füsioloogide poolt. Üheks oluliseks
tingimatute reflekside toimimise seaduspärasuste uurijaks oli Sir Charles Sherrington (1857 - 1952).
Tema ja  hilisemate   uurijate  tööde kaudu eristame tserebraalseid (peaaju poolt kontrol itavaid) reflekse ja
spinaalsed (seljaaju poolt kontrollitavaid) reflekse (valdavalt jäsemete sirutused ja  painutused ). Lihtsad
refleksid on uurimiseks närvisüsteemi muudest mõjudest isoleeritud refleksid. Lihtsad refleksid
saavutatakse  eksperimendis  spinaal-looma (kaelaosas seljaaju vigastusega looma) kasutades.
Kas  juhtivus  (teadete edasikandumine) erinevate närvirakkude vahel erineb juhtivusest üksikraku sees?
Jah ja ei.
Teate ülekanne üksikraku kehas ja dendriidis, (ent mitte aksonis) sõltub
- sti muli mõju ajalisest summatsioonist
- närviraku seisundist
- sti muli mõju ruumilisest summatsioonist
Refleksi toimumine sõltub
- sti muli mõju ajalisest summatsioonist
- närvisüsteemi kesksest erutusseisundist
- sti muli mõju ruumilisest summatsioonist
Ajaline ja ruumiline summatsioon  osutavad reflekside ühise lõpptee olemasolule. Refleksi ühine lõpptee
realiseerub lihastes, mis toimivad üksteise suhtes antagonistidena (antagonistlike lihaspaaridena).
Viimaste käivitamine on võimalik retsiprookse erutuse ja pidurduse olemasolu tõttu. Ajukeskustel on
reflekse  pidurdav  funktsioon ja pidurdusest vallandumine (reflekside tugevnemine) toimub
detserebreerimise tagajärjel.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
14
4. PSÜÜHIKA BIOLOOGILISED ALUSED II.
NÄRVISÜSTEEMI MAKROSTRUKTUUR
NÄRVISÜSTEEMI  STRUKTUUR
    Närvisüsteem
    /
            \
Kesknärvisüsteem
 Perifeerne närvisüsteem
       |
         |        
|
   |
Peaaju      Seljaaju              Somaatiline Autonoomne ( vegetatiivne ) osa
           osa
            |
       |
Sümpaatiline Parasümpaatiline
          osa
     osa
Kesknärvisüsteemil (KNS) on kõiges juhtiv roll. Perifeerse närvisüsteemi somaatiline osa juhib tahtlikke
liigutusi ja vahendab infot meele-elundite ja KNS vahel. Närvisüsteemi autonoomne ehk vegetati vne
osa juhib elu tagavate elundite tööd teadvuse kontrollita. Autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline osa
valmistab keha ette stressiolukordadeks (kas võitluseks või põgenemiseks). Parasümpaatiline osa
lõõgastab organismi peale stressiolukorra möödumist.
Psühholoogidele on avaraks tööpõlluks vegetati vsete funktsioonide tahtlikule  kontrollile   allutamise
õpetamine. Viimasel põhinevad arvukad keha üle kontrolli omandamise  tehnikad  stressi alandamiseks:
biotagasiside, autogeenne  treening ,  meditatsioon , progresseeruv lihaslõdvestus jpt.
Aju uurimise meetodid
Aju uurimiseks on kaasajal  palju keerukad meetodeid. Aju funktsioonide mõõtmine kannab
neuromeetria nimetust. Aju summaarsete elektriliste protsesside registreerimine kannab
elektroentsefalograafia (EEG) nime. Kui aju elektriline aktiivsus kajastatakse graafiliselt aju eri
piirkondade aktiivsusena, on tegemist EEG uuema rakenduse ehk aju elektrilise aktiivsuse kaardista-
misega ( BEAM ).
Mitmed meetodid seisnevad elusa aju skaneerimises temast detailsete piltide saamiseks.
Komputeriseeritud aksiaaltomograafia (CAT) põhineb pöörataval röntgenikiirel.
Tuumamagnetresonantstomograaafia (NMT) näitab aju aktiivsust aatomituumade magnetiliste
omaduste kaudu.
Positronemissioontomograafia (PET) kasutab aju kudede poolt radioaktiivse suhkru omastamise
intensi vsuse (aju aktiivsuse) mõõtmist eralduvate positronide  loendamise kaudu.
Aju piirkondliku verevoolu kaardistamine (rCBF) annab ettekujutuse aju teatud osa aktiivsusest teda
läbivat vere hulka mõõtes.
PEAAJU  STRUKTUURID
Ajutüvi
Ajutüvi (truncus encephali) paikneb seljaaju ( medulla  spinalis) ja  otsaju  (telencephalon) vahel. Ajutüve
koosseisu kuuluvad järelaju (myelencephalon) ehk mõnikord ka piklikajuks (medulla oblongata)
nimetatav aju osa, tagaaju (metencephalon),  keskaju  (mesencephalon) ja  vaheaju  (diencephalon).
Järelaju (myelencephalon) juhib hingamist ja südamelihase rütmilisi kokkutõmbeid.
Tagaaju (metencephalon) koosneb väikeajust (cerebel um) ja selle kaht poolt ühendavast sillast ( pons ).
Väikeaju ei kuulu ajutüve koosseisu. Sild  tagab lihaskoordinatsiooni keha vasaku ja parema poole vahel.
Väikeaju tagab keha tasakaalus hoidmise lihaste pinge, asendi ja li kumise kohta saabuvat tagasisidet
hinnates. Väikeaju on tundlik alkoholimürgistuse suhtes.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
15
Keskaju (mesencephalon) on väike piirkond silla ja vaheaju vahel, kuhu saabub nägemis- ja
kuulmisinformatsioon ning kus paiknevad olulised sensomotoorse süsteemi tuumad .
Retikulaarformatsioon ehk võrkstruktuur (formatio reticularis) ulatub kogu piklikajust läbi keskaju
vaheajju. Tal on oluline aju aktiveerimise funktsioon virgeseisundi tagamiseks.
Vaheaju  Vaheaju moodustavad kaks struktuuri –  talamus  ja hüpotalamus.
Talamus on peaaju "releejaamaks", kuhu saabuvad  sensoorset  infot sisaldavad ülenevad teated
meeleelundeilt ning kust need edastatakse ajukoorde. Ka selekteerib talamus ajukoorest saabuvat
alanevat informatsiooni väikeajju ja piklikajju edastamiseks.
Hüpotalamus paikneb talamuse all. Tema ülesandeks on keha sisekeskkonna püsivuse ehk
homöostaasi säilitamine ning seda  tagava  käitumise tekitamine ja reguleerimine.
Otsaju koorealused struktuurid
Põhimikutuumad ehk  basaalganglionid  vahendavad ajukoorest käsklusi suurte lihasliigutuste
koordineerimiseks (selle häirumise  näiteks on Parkinsoni tõbi).
Limbiline süsteem piirneb keskaju ülemise osaga, omab ühendusi sellega ning ajukoorega. Süsteem
juhib enesesäilitamisfunktsioone (söömine, agressi vsus, paljunemine) ja psühholoogilises plaanis
motiveeritud ning emotsionaalset käitumist. Sel es paiknevad ka nn. naudingukeskused, mille elektriline
stimulatsioon tekitab patsientidel naudingulisi elamusi. Üks osa limbilisest süsteemist kannab hipokambi
(merehobukääru) nimetust. Hipokamp omab olulist rol i õppimise ja mälu funktsioonide kontrol il. Suurim
tähelepanu emotsioonide närvimehhanismide uurimisel on tänapäeval pööratud mandeltuumale.
Endokriin- ehk sisenõresüsteem
Sissenõresüsteem pole ajustruktuur, vaid närvisüsteemiga võrreldav paralleelne juhtimissüsteem. Ta
on teiseseks kehasisese (keemilise) kommunikatsiooni süsteemiks närvisüsteemi kui esmase kõrval.
Sisenõrenäärmed (kõhunäärme saarerakud,  neerupealise  koor ja säsiollus,  ajuripats  e. hüpofüüs,
käbinääre, kilpnääre, harknääre, munasarjad ja munandid) val andavad oma hormoonid vereringesse,
juhtides teiste organite talitlust  kaudselt , vere- ja lümfiringe vahendusel. Endokri nsüsteemi juhib
hüpofüüs. Erinevalt närvisüsteemist tuleb sisenõresüsteemi infokandjail  ainetel  läbida kehas suuri
vahemaid. Samas võivad mõned ained olla üheaegselt nii hormoonideks kui ka virgatsaineiks (näiteks
noradrenali n).
Otsaju koor
Ajukoor (cortex) jaotub sagarateks, käärudeks ja vagudeks. Eristatakse järgmisi sagaraid:
otsmiku -  
ehk frontaalsagar
kiiru- 
ehk parietaalsagar
oimu- 
ehk  temporaalsagar
kukla- ehk 
oktsipitaalsagar
Ajukoor ei kujuta endast homogeenset massi, vaid sel e eri piirkonnad juhivad ja realiseerivad erinevaid
psüühilisi funktsioone.
Neuropsühholoogia on  valdkond , mis tegeleb psüühiliste funktsioonide lokalisatsiooni uurimisega
ajukoores . Varasematel aegadel  saadi palju andmeid psüühiliste funktsioonide lokalisatsiooni kohta
ajukoore lokaalsete kahjustuste tagajärgede uurimise alusel. Tänapäeval kogutakse sedalaadi infot ka
tervelt ja elusalt ajult ajukoore funktsionaalse aktiivsuse mõõtmise teel. Ajukoores on eristatavad
sensoorse  ja  motoorse   projektsiooni  piirkonnad. Sensoorsed  piirkonnad analüüsivad meeleelundeist
saabuvat informatsiooni,  motoorsed  piirkonnad juhivad ja kontrol ivad lihaseid ja nende
liigutusfunktsioone. Ajukoore motoorse piirkonna funktsioonide kaart võimaldab luua ajukoore motoorse
homunkuluse.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
16
Selgelt eristuvad ka ajukoore sensoorsed piirkonnad (eelkõige nägemine ja  kuulmine ). Ajukoore
kehatundlikkuse ehk  somato -sensoorne piirkond võimaldab  konstrueerida  somatosensoorse
homunkuluse.  Motoorsete  ja  sensoorsete  piirkondade ümber paiknevad ajukoore assotsiati vsed
piirkonnad, milles  eeldatavasti  toimub nii vastu võetud kui ka  lihastele suunatava info  keerukam  süntees
ja analüüs.
Ajukoore lokaalsete kahjustuste tagajärjed
Tegevuse häired ehk apraksiad seisnevad  tahtliku  tegevusakti algatamise tõsistes raskustes või
sooritamise fragmentaarsuses (näiteks avab  patsient  külmkapi ukse, ent sealt toitu võtta ei suuda).
Taju ja tähelepanu häireteks on  agnoosia  ja ignoreerimine. Visuaalse agnoosia puhul inimene näeb
objekti (seda tõendab võime kirjeldada sel e detaile), kuid ei tunne seda ära. Samuti võib patsient
kopeerida objekti detaile, kuid mitte neist tervikut joonistada.
Prosopagnoosia on nägude äratundmise häire (võimetus eristada tuttavaid nägusid võõrastest või
võimetus üldse nägusid kui sel iseid ära tunda).  Anoomia  kui kergem kahjustus seisneb asjadele nimede
leidmise raskuses, kuigi nende asjade funktsioone tuntakse.
Ühepoolse ignoreerimise sündroomi korral (mille sümptomid tulenevad parema kiirusagara teatud osa
kahjustusest) ei eksisteeri patsiendi jaoks vasakut poolt. Ta ignoreerib kahesõnaliste li tsõnade vasakuid
pooli, joonistab kel a numbrilaua kõik 12 numbrit paremale poolringile, sööb toitu ainult endast paremal
asetsevalt taldriku-poolelt, ri etumisel ri etab end ainult keha paremalt poolt jne.
Keelega seotud kahjustused kannavad afaasiate nimetust. Paremakäeliste patsientide afaasiad on
põhjustatud kahjustustest vasaku  ajupoolkera koores . Ekspressiivne ehk  Broca afaasia  seisneb
võimetuses suulist või kirjalikku kõnet tekitada. Sellised patsiendid  väljendavad end telegrammstiilis,
ilma funktsionaalsete sõnadeta ( kusjuures  sisu  kandvad  sõnad on säilinud). Nad mõistavad neile
suunatud kõnet, kuid pole suutelised sellele vastama. Retsepti vne ehk  Wernicke  afaasia eelmise
vastandina põhjustab patsientidel neile suunatud kõne mittemõistmise, kuigi nad suudavad  korrata  neile
öeldud sõnu ja vastamiseks on nad valmis. Nad on ise jutukad, kuid jutt koosneb ainult
funktsionaalsetest sõnadest ja sisu kandvad sõnad puuduvad. Afaasiat on täheldatud ka viipekeelt
osanud patsientidel.
Ajukahjustustest paranemine on erakordselt varieeruv. Paranemine võib saabuda neuronite
funktsioonide taastumise teel, aksonitele uute kollateraalide kasvatamise teel või vigastatud  ajuosa
funktsiooni asendamise (ülevõtmise) teel  tervete aju osade poolt.  Paranemise   tingimuseks  on
funktsiooni treenimine .
Funktsioonide lateraliseeritus ajupoolkerade koores
Osad funktsioonid on mõlemas ajupoolkeras  esindatud  sümmeetriliselt (nendeks on eelkõige
primaarsed motoorsed ja sensoorsed piirkonnad). Osad funktsioonid on aga suhteliselt lateraliseerunud
kas vasakusse või paremasse ajupoolkerasse.
Paremakäeliste inimeste vastava ajupoolkera valdav (domineeriv) lateraliseeritus
Funktsioon või seda
tagav süsteem
Vasak ajupoolkera
Parem ajupoolkera
Nägemissüsteem
Tähtede, sõnade tajumine
Keerukate geomeetriliste kujundite ja
nägude tajumine
Kuulmissüsteem
Keelega seotud häälte tajumine
Keelega mitteseotud häälte, muusika
tajumine
Somatosensoorne (keha-
Pole teada
Keerukate kujundite taktiilne äratund mine
tundlikkuse) süsteem
(pimedate punktkiri ehk  Braille )
Liikumine
Terviklikud tahtlikud liigutused
Liikumine ruumi kontekstis
Mälu
Sõnaline mälu
Mittesõnaline mälu
Keel
Kõne, lugemine, kirjutamine, arvutamine
Kõne tooni muutused ?
Ruumilised protsessid
Geomeetria , suunataju, kujundite
mõtteline pööramine
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
17
Ajupoolkerad on omavahel ühendatud mõhnkeha abil. Mõhnkeha läbilõikamisel (epileptiliste krampide
leevendamiseks) saadakse poolitatud ajuga patsiendid, kel el on osutunud võimalikuks uurida vasakus
ja paremas ajupoolkeras paiknevate psüühiliste funktsioonide lateralisatsiooni n-ö puhastes oludes.
Tabel annab mõningase ettekujutuse funktsioonidest, millel on lateraliseeritus ilmekamalt väljendunud.
Need tulemused on saadud valdavalt psüühiliste funktsioonide lateralisatsiooni lokaalsete
ajukahjustustega patsientidel uurides. Ilmekamad lateraliseerituse nähud on tuvastatud paremakäelistel
patsientidel. Paremakäelistel patsientidel põhjustab parema poolkera  koore kahjustus ruumilise,
vormilise ja terviklikkuse tunnetuse  häireid, vasaku poolkera koore kahjustus aga keelega seotud
häireid.
Lateralisatsiooni probleemi kohta tasub lõpetuseks märkida, et kuigi see on väga põnev ja mõtteid
liikumapanev, pingutatakse mõnikord  psüühiliste funktsioonide aju poolkerade koores
lateraliseerituse ulatuse ning selle tähtsuse esitamisega üle.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
18
5. AISTINGUD I. AISTINGUTE TEOORIA JA MÕÕTMINE
Aistingute teooria ajaloost
Empiristid  ehk kogemust tunnetuse aluseks pidavad filosoofid (kr. empeiria – kogemus): Kogu
teadmine saadakse kogemusest (see tähendab  meelte  kaudu). John  Locke  (1632 - 1704) esitas  tabula
rasa  idee: sünnil kujutab inimpsüühika endast puhast tahvlit, kuhu elu oma märkmeid alles hakkab
kirjutama. Pole olemas kaasasündinud ideid. Teadmine maailmast tuleneb aistingute
assotsiatsioonidest. Viimased seovad praeguse tunnetuse varasema kogemusega.
Nativistid ehk sünnipäraste ideede olemuse  pooldajad  (ld. nativus –  kaasasündinud): Lähtudes
Platonist peab meie  tajus  olema midagi kaasasündinut ja õppimisest (see tähendab kogemusest)
sõltumatut.  Immanuel   Kant  ( 1724 - 1804):  Teadmine maailmast tuleneb aistingute korrastamisest
kaasasündinud (apriorioorsete) kategooriate kaudu. Viimasteks on ruum, aeg ja põhjuslikkus.
George  Berkeley  ( 1685 - 1753) eristas  distaalse  ja proksimaalse sti muli. Aistingu tekitab vahetult
proksimaalne stiimul, andes  ainult teada distaalse sti muli (objekti) olemasolust. Visuaalne objekt
sisaldab rikkalikumat infot kui tema kujutis silma võrkkestal.
Aistingute  tekke  ja  psühhofüüsika  teoreetiline  põhjendus
Energia      ð Stiimul      ð
Retseptor    ð    Meeleelund ð
Füüsika
Psühhofüsioloogia/ Psühhofüüsika
Füüsikaline protsess
Füüsikalis- keemiline protsess retseptoris
Stiimulenergia levik
Stiimulenergia kvaliteedi ja intensiivsuse 
sensoorne kodeerimine  edasikandeks
ð  Aferentsed  juhteteed     ð    Kesknärvisüsteem   ð    Aisting
Psühhofüsioloogia
Psühhofüüsika
Neurofüsioloogilised
Psühholoogilised protsessid
protsessid 
Stiimuli kvaliteedi ja intensi vsuse
Elektrokeemilised
subjektiivne kodeerimine
närviprotsessid
Johannes Mül er (1801 - 1858) esitas spetsiifilise närvienergia doktri ni: Aistingute sensoorse kvaliteedi
erinevus (erinev  modaalsus ) ei tulene mitte sti mulite, vaid närvistruktuuride erinevusest erinevate
aistingute korral (see seletab, miks  elekter  tekitab nii nägemis- kui kuulmisaistinguid). Teooria
koostisosad:
A. Spetsiifilisuse teooria – erinevus modaalsuses tuleneb erinevaist neuroneist
B. Närvierutuse mustri teooria – sensoorse modaalsuse erinevus tuleneb närvierutuse erinevaist
mustreist
Klassikaline psühhofüüsika
Psühhofüüsiline probleem: Kuidas mõista seost sti muli ja tema poolt tekitatud aistingu intensiivsuse
ja modaalsuse vahel.
Psühhofüsioloogiline probleem: Kuidas mõista seost sti muli ja tema poolt tekitatud närviprotsesside
vahel.
Aistingu (alumine) absoluutne lävi on stiimulenergia minimaalne intensi vsus, mis on suuteline sti mulit
teadvustama. Siin on vaja mõõta ainult sti muli füüsikalist intensiivsust ning tuvastada, mil ine sti mul
teadvustub, mil ine mitte. Palju raskem on mõõta aistingu psühholoogilist intensiivsust.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
19
Psühhofüüsika rajaja oli Gustav  Theodor Fechner (1801 - 1887): Psühhofüüsiline probleem on
lahendamatu (aistingu intensi vsust ei saa võrrelda stiimuli intensi vsusega), kuid aistinguid võib võrrelda
omavahel.
Aistingute  omavahelise  võrdluse aluseks on eristuslävi (ka vaevumärgatav erinevus - v.m.e.) – vähim
tunnetatav erinevus stiimuli subjektiivsetes intensi vsustes. Eristusläve kui mõõtühiku kaudu saab üle
minna stiimuli intensiivsuse seostamisele aistingu intensiivsusega. Ernst H.  Weber  (1795 - 1878) mõõtis
esimesena eristuslävesid (v.m.e. -sid)
Weberi  seadus: DI / I = C
kus D I = v.m.e.; I = standardstiimuli intensi vsus; C = konstant
Weberi seadus võimaldab omavahel võrrelda erinevaid sensoorseid modaalsusi.
Weberi suhe erinevais modaalsustes
   Sensoorne modaalsus
DI / I
  Nägemine (heledus, valge valguse korral)
0.08
  Kuulmine (valjus müra korral)
0.05
  Puudutus  ( vibratsioon  sõrmeotsal)
0.04
  Kinesteesia (raskuste tõstmine)
0.02
  Maitsmine ( keedusool )
0.08
  Lõhn (butüülalkohol)
0.07
Fechner formuleeris seaduse aistingu intensiivsuse leidmiseks sti muli intensiivsuse alusel.
Fechneri  seadus: S = k log I
kus S = aistingu psühholoogiline suurus (intensiivsus), I = stiimuli füüsikaline intensiivsus; k = Weberi
suhtest sõltuv konstant
Fechneri avastatud logaritmiline seos võimaldab elusolendeil ol a tundlik sti mulite intensiivsuste tohutu
laia diapasooni suhtes.
Signaali avastamise teooria
XX sajandi psühhofüüsika suurimaks arenguks peetakse signaali avastamise teooria loomist. See on
eelkõige seotud sõjaliste probleemide tekkega – kuidas radarite ja hüdrolokaatorite  operaatorid
vaenlase objekte avastavad ja kuidas nad seejuures eksivad?
Reaktsiooni hälvitatuse (vea) ja tundlikkuse eristamine  Kas  signaal  on või puudub? Avastamise
erinevused võivad seisneda (a) reaktsiooni hälvitatuses ja (b) sensoorse tundlikkuse muutuses.
Signaali avastamise situatsiooni tervikesitus on toodud tabelis. Selle tabeli kohaselt on avastamise
uurimise käigus olemas neli võimalikku  varianti : olemasolev signaal kas avastatakse või jääb ekslikult
avastamata, puuduva signaali puudumine kas avastatakse või jääb ekslikult avastamata. Vastavatel
situatsioonidel on spetsiifilised nimetused (vaata tabelit).
Avastamiskatse
Erinevad võimalused
Reageerib jaatavalt
Reageerib eitavalt
Stiimul olemas
Tabamus
Eksimus
Stiimul puudub
Valehäire
Õige eitus
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
20
Reaktsiooni hälvitatuse  juhud  on need, mil reageeriti valehäirega (arvati and avastavat signaali, mida
tegelikult polnud) või eksimusega (arvati, et signaal puudub, kuigi ta tegelikult oli olemas). Reaktsiooni
hälvitatust võivad mõjutada mitmed asjaolud, kaasa arvatud ka see, kui suured hüvitused on ette nähtud
ülesande õigete lahenduste (tabamuste ja õigete eituste) eest ning kui tõsised on karistused valede
lahenduste (valehäirete ja eksimuste eest).
Uurimused lubavad näiteks prognoosida, kuidas saab reaktsiooni hälvitada ainult hüvituste (positiivsed
arvud alljärgnevas tabelis) ja karistuste (negati vsed arvud alljärgnevas tabelis) kaudu nii, et signaali
avastaja   vastaks  iga kord jaatavalt (saavutades ainult  tabamusi  ja valehäireid, ilma eksimuste ja õigete
eitusteta). Avastamisülesande sooritaja reageeringute sellise hälvitatuse näide on toodud järgnevas
hüvitustabelis. Sellise andmestiku  praktiline väärtus avalduks aga ainult siis, kui oleks vaja reageerijat
“ära osta”.
Reaktsiooni toimumise jaatavale hälbele  viiv  hüvitustabel
Erinevad võimalused
Reageerib jaatavalt
Reageerib eitavalt
Stiimul olemas
+10
+10
Stiimul puudub
- 1
+ 5
Vastuvõtja tundlikkuse ja reaktsiooni hälvitatuse eristamiseks püütakse kõigepealt esimest
muutumatuna hoida ja varieerida teist. See saavutatakse (a) hüvitustabeli muutmisega või (b) sti muli
esinemise tõenäosuse muutmisega. Tabamuste (õigete vastuste ) ja valehäirete proportsiooni  graafiline
koosesitus annab meile signaali avastaja tundlikkust iseloomustava vastuvõtja opereerimiskarakte-
ristikute kõvera (ROC kõvera). Graafiku  peadiagonaal  iseloomustab täieliku tundetuse seisundit  (ehk
signaali olemasolu või puudumise juhuslikku oletamist), sel ega ristuva diagoonaalilõigu pikkus on aga
tundlikkuse näitajaks (mida pikem lõik, seda suurem tundlikkus).
Signaali avastaja tundlikkus peab loomulikult sõltuma signaali tugevusest ja ni  see ka on. Mida
intensi vsem stiimul, seda kaugemale “paindub” ROC kõver graafiku peadiagonaalist. Mida tähendab
signaali intensiivsus? Sel ele annab vastuse signaali avastamise uurimine müra  foonil .
Signaali avastamine müra foonil   Igasugune sensoorne protsess toimub tegelikult (sensoorse) müra
foonil. Müra allikaks võivad olla ni  signaali avastajani toovad sidekanalid, avastajal kasutada olev
signaali dekodeerimisseade kui ka avastaja enese avastamistundlikkuse muutused (näiteks väsimuse,
emotsionaalse pinge või ajapuuduse tõttu). Kui katseisik peab otsustama lävelähedase signaali
olemasolu või puudumise üle, võib oletada signaali olemasolu  teatava  aistingu teket kas (a) signaali
tegeliku esinemise tõttu või (b) eksitava müra aistinguttekitava mõju tõttu. Müra  olemasolul  eksisteerib
oht olematu nõrga signaali ekslikuks avastamiseks; oht kahaneb signaali müranivoost kõrgemaks
tugevnedes.
Otsus signaali avastamise või mitteavastamise kohta tehakse kahe sagedusjaotuse koosvõrdlemisel.
Üks neist on ainult müra poolt produtseeritud sensoorse protsessi sagedusjaotus, teine signaali ja müra
poolt koos produtseeritud jaotus. Nagu näitab graafikute koosvõrdlemine, on signaali avastajal
põhimõtteliselt võimatu signaali mürast eristada, küsimus saab ol a ainult selles, mil ise
reageerimiskriteeriumi ta valib. Püüdes võimalikult palju signaale  avastada , peab ta paratamatult
paljudel juhtudel müra signaaliks ja üritades võimalikult harva müra signaalina võtta jätab ta
paratamatult osa signaale avastamata.
Signaali avastamise teooria rakendused   Lisaks varem  mainitud  sõjalistele rakendustele on signaali
avastamise teooria kasutamine oluline meditsiinis (haiguse tunnuste eristamine keha struktuuride või
funktsiooni  normaalsest  varieeruvusest), isikute valikul töökohtadele (või õppima), majanduses
(majanduslikku riski sisaldavate otsuste hindamisel).
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
21
6. AISTINGUD II. AISTINGUD ERI MODAALSUSTES
Järgnev aistingute analüüs lähtub nende modaalsusest, mis on ära määratud meeleelundiga, mille
kaudu stimulatsioon kehasse jõuab. Klassikaliselt loetletakse inimesel 5 meelt - nägemine, kuulmine,
haistmine , maitsmine ja kompimine . Tegelikkuses osutub võimalikuks eristada kuni 12 erinevat
tundlikkuse liiki.
NÄGEMINE
Valguse  füüsikalised   karakteristikud
Valguse nägemise  seisukohast olulised füüsikalised omadused on kiirgamine ja  peegeldumine ,
valguse intensiivsus ja  lainepikkus .  Valguse lainepikkused katab nähtava valguse  spekter  (380 -
760 nanomeetrit; 1 nm = 10 -9 m). Nähtava spektri otste taga olevat kiirgust nimetatakse lühema
lainepikkuse pool  utraviolett-kiirguseks ja pikema lainepikuse suunas infrapunaseks kiirguseks.
Silma  ehitus  ja  funktsioneerimine
Nägemissüsteemi moodustavad (a) silm kui retseptiivne  organ, (b) nägemissüsteemi juhteteed silmast
ajju ja (c) aju erinevad struktuurid, mil es toimub nägemisinformatsiooni töötlus subjektiivse
nägemiskujundi loomiseks. Käesolevas teemas käsitleme ainult silma kui nägemisinformatsiooni
vastuvõtvat ja muundavat organit ja jätame lähemalt käsitlemata nägemissüsteemi ajustruktuurid ja
nende funktsioonid.
Silma nägemise seisukohalt olulisimateks  osadeks  valguskiire läbimisteekonna järjekorras on sarvkest
(cornea) , silma sisevedelik, pupill ehk  silmaava , mil e moodustab iiris (“silma värvi”  diafragma
silmaläätse taga), lääts, edasi  klaaskeha  ja võrkkest (retina). Valguskiire fokuseerimise võrkkestal
tagavad lääts ja pupill, valgusjõu muutmise tagab pupil  oma ava  diameetri  muutmise kaudu. Läätse
fokuseeriv toime realiseerub akommodatsiooni ehk läätse fookuskauguse muutmisega läätse
ümaramaks tõmbumise või lapikumaks venitamise kaudu. Valgustundlikeks elementideks silmas on
retseptorrakud võrkkestal, mis jaotuvad kepikesteks (ld bacillum; ingl rod), mida on umbes 125 miljonit
ja kolvikesteks ehk koonusteks (ld conus; ingl cone), mille arvuks loetakse umbes 7 miljonit.
Kepikeste  valgustundlikkus realiseerub fotopigmentide opsi ni + retinaali = rodopsiini (kr rhodon – roos)
molekulide abil. Kepikeste ja koonuste jaotus võrkkestal on ebaühtlane, kuna kepikesed  paiknevad üle
kogu võrkkeste, ent koonused  (kolvikesed) on koondunud väikesse piirkonda nägemise peatelje vastas,
mida nimetatakse foveaks (fovea).
Nägemisteravus on nägemise maksimaalne lahutusvõime (avastamisel 2" ehk 0,01 mrad; eristamisel
30" ja äratundmisel 1' ehk 0,29 mrad). Nägemisteravus on parim foveal ja see alaneb ki resti foveast
eemal. Kaugnägelikkuse ehk hüperoopia korral ei toimu läätse piisavat lõtvumist (ümardumist) ja
terav kujutis tekiks alles silmapõhjast tagapool. Lühinägelikkuse ehk müoopia puhul on lääts liiga
ümar, ei lamene piisavalt ning terav kujutis tekib võrkkesta ees. Esimesel juhul tuleb silma optikat
korrigeerida silma optilise jõu tugevdamise suunas ( + ) läätsega, teisel juhul nõrgendamise suunas ( – )
läätsega. Üheks kõiki inimesi tabavaks nägemishäireks on presbüoopia ehk vananemisega kaasnev
kaugnägelikkus.
Kepikeste ja kolvikeste funktsioonide erinevuste seletamine on viinud nägemise kaksikteooria
loomisele. Tsentraalne nägemine realiseeritakse koonustega ja seda iseloomustab kõrge
nägemisteravus ning  kromaatiline  (värvi-) tundlikkus ehk  tinglikult  päevane nägemine. Perifeerne
nägemine realiseerub kepikeste kaudu ja siin on tegemist akromaatilise (must- valge ehk tinglikult öise)
tundlikkuse ning madala nägemisteravusega.
Nägemissüsteemi  funktsionaalne  struktuur
Närvi mpulsid nägemisretseptoreist  suunduvad  bipolaarsetesse rakkudesse, sealt edasi
ganglionirakkudesse, kusjuures viimaste aksonid moodustavad nägemisnärvi, mis väljub silmast
pimetähni kaudu, foveast nina poolt, väljub silmakoopast ning suundub aju poole läbi nägemis- ehk
optilise ristmiku.  Valguskiirte murdumise tõttu läätses avastame pimetähni fiksatsioonipunktist
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
22
lateraalsemal (vasakul silmal fiksatsioonipunktist vasemal ja paremal silmal sellest paremal pool).
Nägemisristmik  jaotab  silmadest  saabuva  informatsiooni (nägemisvälja) vasakuks ja paremaks
pooleks ning  saadab  vasaku poole info parema ajupoolkera kuklasagarasse ja parema poole info
vasakusse kuklasagarasse. Otse ees vasak ja parem nägemisväli kattuvad. Mitmetel loomadel (näiteks
jänesel) selline vasaku ja parema silma nägemisvälja kattumine puudub.
Ajalis- ruumilised  mõjud  nägemises:  Adaptatsioon  ja  kontrast
Adaptatsioon  Valgusadaptatsioon võimaldab meil selgelt näha valguse suure intensi vsuse puhul ja
jätab meid raskustesse heledasti valgustatud ruumist nõrgalt valgustatud ruumi mineku esimestel
hetkedel. Pimedusadaptatsioon võimaldab meil näha nõrgalt valgustatud keskkonnas ja tekitab
"lõikavalt heleda valguse" tunde ootamatul valguse süütamisel pimeduses. Kolvikeste
pimedusadaptatsioon on umbes 3 korda kiirem kui kepikestel.
Võrkkestal stabiliseeritud kujutis, mil e li kumine silma liikumiste tõttu on välistatud, kaob meie
teadvusest ruttu, me ei näe seda enam 20 sekundi pärast peale valguse sisselülitamist. See tõestab, et
nägemissüsteem vajab nägemiseks muutuvat, uuenevat informatsiooni.
Kontrast  Heleduskontrasti tulemusena tajume sama heledusega hal i  valgel  foonil tumedana ja
mustal foonil heledana.  Machi ribad  on näiteks kontrasti võimendumisest must- valge pinna
üleminekuil -  heledat  tajume heledamana ja tumedat tumedamana). Heleduskontrasti ja Machi ribade
tekke eest vastutavad juba silmas toimuvad nägemisinfo töötlemise tasandid. Esmane nähtava info
töötlus algab tänu ganglionirakkude retseptiivväljade ehitusele, mil e tõttu  lateraalne  pidurdus
võimendab heleda- tumeda üleminekuid.
Värvinägemine
Värvide omadused  Värvid jagunevad kromaatilisteks (kõik värvilised) ja akromaatilisteks värvideks
(must, valge ja hal id). Põhivärvid nähtava valguse spektris on: sinine (465 nm), roheline (500 nm),
kollane (570 nm). Värvidele on iseloomulikud järgmised tunnused –  toon (lainepikkus) heledus
(intensi vsus) ja küllastatus (värvi  puhtus  akromaatilistest värvidest). Värvide mitmekesisuse
väljendamiseks on välja mõeldud mitmeid erinevaid värvide süstemaatilise esitamise mudeleid .
Värviringil korrastatakse värvide järjestus tooni alusel. Värvikehas on värvid korrastatud
kolmemõõtmeliselt  heleduse , värvitooni ja küllastatuse alusel.
Värvide segamine  Värvide lahutava segamise  korral kasutame pindadele kantavaid värvipigmente
filtritena, mis  neelavad  kõik teised lainepikkused, antud pigmendi  oma välja arvatud (näiteks saame
sinine + kol ane = roheline). Värvide lahutava segamise saame ka valge pinna  vaatamisel  läbi mitme
üksteist osaliselt katva värvifiltri. Värvide liitva segamise korral projitseeritakse erinevad (s.o. eelnevalt
filtreeritud ehk eraldatud) värvitoonid ühisele pinnale, nagu näiteks TV värvikineskoobis ja arvuti  monitori
ekraanil. Siin on tulemused  teistsugused  (punane + roheline = kollane; sinine + punane + kol ane =
valge) Täiendvärvideks liitval  segamisel  ehk põhivärvideks ehk vastanditeks värviringil on näiteks sinine
– kol ane ja punane – roheline.
Simultaanne värvuskontrast on nähtus, mis näiliselt muudab värvitoone (näiteks hall kol asel foonil
omandab näiliselt sinaka varjundi ja hal   sinisel  foonil kol aka varjundi). Suktsessiivne ehk järjestikune
värvuskontrast kannab negatiivse järelkujundi nime. Sel e mõjul muutub näiteks sini-must-valge lipu
järelmulje  kol aseks-valgeks-mustaks.
Värvinägemise  teooriad  Värvinägemise teooriate seas on kaks domineerivat teooriat. Nendeks on
kolme värvi teooria ja oponentsete protsesside teooria.
(1) Kolme värvi teooria (Young -  Helmholtz 'i teooria): kõik  tajutavad  värvid on kolme põhivärvi –
punase, rohelise ja sinise – segud ja see on tingitud kolme liiki kolvikeste olemasolust võrkkestal.
Konkreetse värvi tajumine sõltub üht või teist tüüpi kolvikese aktivatsiooni intensiivsusest.
Värvipimedus on põhjustatud mõne kolvikesesüsteemi funktsioneerimise häirest. Kolme värvi teooria
seletab kül  ära värvipimeduse tekke põhjused, ent ei suuda rahuldavalt seletada negatiivse järelkujundi
teket.
(2) Oponentsete (ehk  vastand -) protsesside teooria (Ewald Hering, Leo Hurvich, Dorothea
Jameson): Psühholoogiliselt esineb kolm põhivärvide oponentset paari: punane- roheline, sinine-
kollane ja must- valge. Paari ühe liikme erutus pidurdab automaatselt tema antagonisti. Antud
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
23
stimulatsiooni lõppemine vabastab antagonisti pidurdusest ja tulemuseks on tema aktiivsuse ajutine
domineerimine  negati vse järelkujundina seni, kuni paari esimese li kme tavaline aktiivsus  taastub .
Nägemise patoloogia   Värvipimedus esineb kuni 8 % meestel ja 0,3 % naistel. Levinuim värvipimedus
seisneb punase ja rohelise eristamisvõime puuduses.  Rohekae ehk  glaukoom  on põhjustatud silma
siserõhu tõusust vedeliku üleproduktsiooni või puuduliku äravoolu tõttu. Tulemuseks on esmajärjekorras
kepikeste hävimine  võrkkesta perifeerias, mis tekitab tunnelnägemise ehk nägemisvälja tugeva
ahenemise ainult fovea lähima ümbruseni.
KUULMINE
Kuulmissüsteemi moodustavad (a) kõrv, (b) juhteteed kõrvast ajju ja (c) aju kuulmiskeskused, mis
subjektiivse “kuuldepildi” sünteesivad. Käesolevas osas käsitleme ainult kõrva kui retseptiivse organi
ehitust ja funktsioone.
Kõrv jaotub (a) väliskõrvaks, (b) keskkõrvaks ja (c) sisekõrvaks. Väliskõrva moodustavad
kõrvalest, kuulmekäik ja seda keskkõrvast eraldav trummikile. Keskkõrv on endolümfiga täidetud
õõnsus, milles paiknevad kolm üksteisega paindlikult ühendatud kuulmisluukest –  vasar , alasi ja
jalus . Viimased üheskoos toimivad  mehhaanilise võimendina, mis võimendab trummikilele saabunud
võnkumiste amplituudi, andes need võnkumised suurema amplituudiga edasi kesk- ja sisekõrva
eristavale teisele elastsele membraanile, mis katab kesk- ja sisekõrva eraldavat ovaalakent.
Sisekõrva õõnsus meenutab oma kujult spiraalselt keerdunud  teokarbi sisemust ja sel es paiknevad
samuti kilejad membraanid. Neist olulisim on basilaarmembraan, millel asuvad võnkumistele tundlikud
karvarakud. Karvarakkudelt lähtuvad närvikiud, mis sisekõrva teokujulisest õõnsusest ajju suundudes
moodustavad kuulmisnärvi.
Kuuldava heli omadused
Kuuldavat heli iseloomustavad võnkumissagedus, mis määrab ära heli kõrguse ehk tooni
(vastavalt kõrged ja madalad helid), heli võnkumiste  amplituud , mis määrab ära heli  valjuse  ehk
intensiivsuse ja üheaegselt võnkumises esinevate sageduste “segu”, mis määrab ära kuuldava heli
tämbri.
Väärib rõhutamist, et kuuldava heli omadused on subjektiivsed (tajutavad) nähtused, ent neid
põhjustavad võnkumise karakteristikud on füüsikalised omadused. Kuulmise psühhofüüsika tegeleb
kõigi nimetatud omaduste vaheliste seoste hindamise ja mõõtmisega. Kõige detailsemad on
tulemused heli (subjektiivse) valjuse mõõtmise vallas. Helitugevuse mõõtühikuks on võetud  detsibell
(belli kui suurema ühiku kümnendik). Tajutava helitugevuse seos seda heli tekitava võnkumise
amplituudiga on vastavalt Fechneri seadusele logaritmiline. Helivaljuse leidmiseks kohane valem on
järgmine:
  
L p = 20 log 10 (p/p r)
kus L p - helirõhu tase detsibellides; p - heliallika poolt tekitatava rõhu ruutkeskmine väärtus; p r -
võrdlusrõhu ruutkeskmine väärtus (0,0002 mikrobaari)
Puhaste  üksikvõnkumiste kuju on sinusoidaalne. Tegelikkuses esinevad erineva sagedusega
võnkumised reeglina koos, tekitades sageduste li tumise. Liitunud sageduse komponente nimetatakse
põhi- ja ülemtoonideks. Inimese kuulmissüsteem on suuteline lihthelides korraga  eristama  kuni seitset
lihtheli. Nagu öeldud, kujundavad liitheli põhi- ja ülemtoonid kuuldava heli tämbri ehk värvingu. Kui
omavahel liituvad mittesinusoidaalsed võnkumised, on tulemuseks mittesinusoidaalsed li tunud
helilained , mida subjekti vselt tajutakse mürana.
Kuulmise  kohateooria    Hermann  von Helmholz ( 1821  - 1894) ja Georg von Bekesy (1899 - 1972):
Kõrged  sagedused  tuvastatakse basilaarmembraani karvarakkude poolt ovaalakna juures, madalad teo
tipu lähedal. Kohateooria ei suuda seletada alla 500 Hz sageduse  helina  tunnetamise mehhanismi,
seletatav  on aistingute tekke võimalikkus sageduste vahemikus 500 – 20000 Hz.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
24
Kuulmise sagedusteooria  W. Rutherford ( 1886 ): Madalamatel  sagedustel  (kuni 1000 Hz) võngub
kogu basilaarmembraan stiimultooni sagedusel analoogselt mikrofonimembraanile. See teooria ei suuda
seletada, kuidas saab inimene kuulda kõrgeid helisagedusi (kuni 20 000 Hz)
Kuulmise laine- (või valangu-) teooria  Wever & Bray (1937): Karvarakkude rühmad toimivad laine või
valangu põhimõttel. G. v. Bekesy (1947): Tegelikult võngub basilaarmembraan liikuva laine põhimõtte
kohaselt. Üle 1000 Hz sagedustel reageerivad erinevad neuronid erineva hilistumisega, lubades ni
edasi kanda kuni 5000 Hz sagedust. (Meenutame, et üksikneuroni teoreetiliselt maksimaalne  edastatav
sagedus saab olla kuni 1000 Hz.) Kõrgemate sageduste tajumise  võimet laineteooria  seletada ei suuda
ja eeldatavasti tuleb sageduste vahemikus 5000 – 20 000 Hz jäl egi aluseks võtta kohateooria.
Kuulmise patoloogia võib kõige lihtsaima jaotuse kohaselt tuleneda kas helilainete edasikande
häiritusest välis- ja keskkõrvas või närvikahjustustest sisekõrvas. Ni  eristatakse juhtivuskurtust  (mis
tuleneb trummikile või keskkõrva kahjustusest) ning närvikurtust  (karvrakkude kahjustust).
Subjektiivselt  on huvitav iseenese hääle kuulmine helisalvestusseadme vahendusel – tavaliselt oleme
seda häält esmakordselt kuuldes üsna ül atunud, teada saades, kuidas meie hääl kõigile teistele
hoopis erinevalt kostab kui meile enestele. Selle erinevuse põhjuseks on iseenda hääle  kahesugune
tee sisekõrva – (a) õhujuhtivuse kaudu väliskõrvast läbi keskkõrva sisekõrva ja (b) luujuhtivuse kaudu
läbi  koljuluude  sisekõrva.
KINESTEESIA  JA  TASAKAALUMEEL
Kinesteesia on oma keha asendi ja li gutuste tunnetamise meel ja  tasakaalumeel on pea asendi
tunnetamine  gravitatsioonijõu suhtes ning pea (ja keha) nurki renduste ja lineaarsete ki renduste
tunnetamine. Kinesteesiat on kohane kehameelte hulka lugeda, sest informatsioon oma keha asendi ja
keha ning kehaosade omavahelise asendi ning nende muutuste kohta jõuab ajju retseptoritelt, mis
paiknevad li gestes, kõõlustes ja lihastes. Samas on tegelikult tasakaalu, paigalseisu ning liikumise
sujuvaks kontrol imiseks ja  juhtimiseks  vaja kinesteesia ja tasakaalumeele täpset koostööd. See
õigustab siin nende kahe meele kooskäsitlemist.
Tasakaalumeele tagab vestibulaarsüsteem, mis paikneb sisekõrva teoga ühenduses  olevates  ajukolju
õõntes. Vestibulaarsüsteemi õõnteks on vestibulaarkotikesed (ovaal- ja ümarkotike), milles paiknevad
raskusjõule reageerivad retseptorid. Nendeks on karvarakud, mis  karvakesed  peituvad sültja massi
sees, mille peal oleval otoliitilisel membraanil paiknevad väikesed kaltsiumikristallid (otokooniumid). Pea
asendi muutmisel sunnib nende kristal ide raskus sültjat massi nihkuma ning selle tagajärjel retseptorite
karvakesed painduvad nihke suunas. Inimene tunnetab pea asendi muutust raskusjõu suhtes.
Teiseks oluliseks vestibulaarsüsteemi õõneskomponendiks on kolm poolringkanalit, mis paiknevad
omavahel risti asuvates tasapindades (enam- vähem horisontaal-, sagitaal- ja frontaaltasapindades).
Nendes poolringkanalites voolav endolümf reageerib pea pööretele teatud inertsiga ning sunnib
poolringkanalites paikneva želatiinkupli harja painduma li gutuse algul kiirendusele vastasuunas ning
liigutuse lõppemisel aeglustumisele  vastassuunas . Kupli harja paindumine painutab selles olevate
karvarakkude karvakesi, mis edastavad ajju teate (ni  positiivse kui negati vse) kiirenduse tekkimise
kohta. Poolringkanalid on nurkkiirenduste registreerimisel tundlikumad kui joonki rendustele
reageerides.
Vestibulaarsed ja kinesteetilised reaktsioonid ei ole tüüpiliselt selgelt teadvustatavad, ent spetsiaalse
tähelepanu pööramisel neile suudame neid siiski tunnetada. Tavaliselt  tunnetame me ainult
vestibulaarsüsteemi tugevaid reaktsioone ja neidki kaudselt – pearingluse ja iiveldusena.
HAISTMISMEEL
Haistmismeel on üks kahest keemilisest meelest maitsmise kõrval. Haistmine on evolutsiooniliselt
vajalik toitumise, liigikaaslaste ja vaenlaste äratundmise ning  meenutamise  seisukohalt. Inimesed on
suutelised eristama tuhandeid erinevaid lõhnu, ent suudavad neist ainult väheseid nimepidi nimetada.
Seetõttu väidetakse, et haistmissüsteem töötab äratundmise, mitte omaduste analüüsi põhimõttel (kuigi
lõhnadegustaatorid püüavad just haistmismeelt lõhnu analüüsima  sundida ).
Haistmine on tundlik teatud molekulkaaluga ainete vabade  molekulide suhtes. Enamus neist on
orgaanilise päritoluga ning rasvades lahustuvad. Spetsiifilised lõhnad (näiteks kohvilõhn, higilõhn,
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
25
sigaretisuitsu lõhn, praeliha lõhn) koosnevad sadade üksiklõhnade segust, kuid on äratuntavad
tervikuna ega avalda üksikkomponente. Samas on äsjanimetatud nelja lõhna üheaegsel esinemisel kõik
neli omavahel eristatavad.
Haistmis- ehk olfaktoorsed  rakud  paiknevad nina limaskesta ripsepiteelis ning haistmine tekib
lõhnaaine molekulide kiirel möödalennul neist retseptoreist. Lõhnade tajumine seisneb eri lõhnarakkude
info sünteesimisel ruumiliselt. Bioloogiliselt  olulisteks  lõhnaaineteks on feromoonid, mida tüüpiliselt
eritavad emasloomad  isaste  ligimeelitamise otstarbel . Feromoonide olemasolu inimestel on küsitav,
vähemalt otseseid tõendeid sel e kohta vähe. Samas on leitud, et “higiproovi” lõhna alusel saab sel e
doonori sugu määrata. Ka vihjab pikka aega kinnistes ruumides (näiteks vanglate ühiskongides või
ühiselamutes) kooselavate naiste menstruaaltsükli sünkroniseerumine feromoonide võimalikule
olemasolule ning mõjule nii keha funktsioonidele kui psüühikale.  Viimasele  vihjavad ka
menstruaaltsükliga seostuvad lõhnatundlikkuse tsüklilised muutused naistel.
MAITSMISMEEL
Maitsmismeel on selgelt söömisega seotud. Suhu pandud või sinna sattunud ainete molekulid peavad
süljes lahustuma selleks, et keeles paiknevaid maitsmisretseptoreid stimuleerida. Maitsmisretseptorid
paiknevad keele maitsmisnäsades. Maitse retseptsioon sarnaneb sünapsites toimuvale keemilisele
ülekandele. Eri ained seostuvad erinevate retseptoritega, tekitades erinevaid  maitseaistinguid .
Retseptorite lokalisatsioon keele pinnal on diferentseeritud. Kokku on ainult nelja tüüpi retseptoreid nelja
maitse tuvastamise tarbeks:
hapu 
- keele külgservadel
magus  - keele otsal
soolane - keele esiosal ja servadel hapust ning magusast laiemalt
kibe 
- keele päral
Magus ja soolane maitse näivad olevat looduslikult kinnitava  iseloomuga , sest inimesed eelistavad neid
maitseid hapu ja kibedaga võrreldes. Samas on huvita, et  kaslastel  puudub magusa maitse tunnetamise
võime. Mõnede uurijate arvates on inimesel neile neljale lisaks veel kaks  maitset  – lihatoitudel, juustul
ning teatud juurviljadel esinev umami (jaapani keeles “hea maitse”) ja üldisem süsivesikute maitse.
NAHAMEELED
Nahameeled kuuluvad kehameelte koosseisu, ent on selgemini lokaliseeritud keha pindmistesse
kihtidesse, vahetult naha pinna alla. Neist erinevateks kehameelteks on juba käsitletud kinesteesia ning
orgaanilised meeled, mis tulevad siseelundeilt ning on oma olemuselt eelkõige negatiivse
tundevarjundiga (kõhuvalu, põie ja jämesoole täitumise pakitsus jms.). Võimalikud on ka positi vse
tundevarjundiga orgaanilised meeled (meeldiv täiskõhutunne, meeldiv soojustunne soojast joogist peale
külmetamist jne.).
Nahameelte sekka loetletakse puutetundlikkust (mõnikord ka survetundlikkuse nime al ),
temperatuuritundlikkust (seejuures eraldi soojuse- ja külmatundlikkust), vibratsioonitundlikkust ja
valutundlikkust. Äsjase  loetelu  iseloom annab vastuse küsimusele, miks me ei suuda täpset meelte
arvu väga kindlalt kokku lugeda – meelte arv sõltub kasutatavast klassifikatsioonist.
Muude nahameelte seas on erilise huvi  objektiks  olnud  valutundlikkus . Selgitamaks muidu raskesti
mõistetavaid valutundlikkuse muutusi, on kasutusele võetud valu väravakontrolli hüpotees. Selle
kohaselt aktiveeritakse vigastuse korral spetsiaalsete retseptorite kaudu ajukoort valutunde
tekitamiseks (ehk aju poolt ehk tsentraalselt "avatakse värav” valuteate perifeeriast ajju jõudmiseks).
Teisel juhul võivad mittevalulikud perifeeriast pärit stiimulid  "võistelda" valulikega ja "värava  valule "
ajju jõudmiseks perifeeria poolt sulgeda. Teatud seisundite puhul (haavatud sõduril lahingus) võib
"valuvärava" sulgemise  korraldus tulla ajukoorest. Valu väravakontrolli hüpoteesi kohaselt võib ni
valuvärava  avamise  kui sulgemise korraldus tulla nii ajukoorest kui ka keha perifeeriast. Sellel
hüpoteesil põhinevad mitmed valu leevendamise võtted, kaasa arvatud sellised nagu akupunktuur,
nahkaläbiv närvide elektriline stimulatsioon ning valu psühholoogiline kontrollimine.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
26
7. TAJU
1. Taju olemus
Tajumine on vahetult ümbritsevast maailmast (või iseenda kehast) saabuva informatsiooni vastuvõtt,
analüüs, süntees ja mõtestamine. Sellisena on taju kõige olulisema operatiivselt saabuva
informatsiooni töötlemise protsess. Tajule on ühelt poolt iseloomulik modaalsus (meeleelundite järgi)
ja  teiselt  sünteesitus kõigi meelte koostöö tulemusena. Analüüsi lihtsustamiseks vaadeldakse eri
modaalsustes kujunevaid tajusid eraldi - nägemistaju, kuulmistaju, kompimistaju, haistmistaju,
maitsmistaju, orientatsioonitaju jne.
Taju on eelkõige meid ümbritseva tervikliku maailma terviklik tunnetus. Kõige terviklikum tajupilt kujuneb
taju eri modaalsuste sünteesina. Taju"pildil" on mitmed üldised seaduspärasused. Peamisteks neist on
terviklikkus , mõtestatus, põhinemine subjektiivsetel hüpoteesidel (apertseptsioon) ja  konstantsus . Taju-
uuringud on tugevasti hälvitatud nägemistaju suunas ja kõik teised taju modaalsused on tunduvalt
nõrgemini läbi uuritud. Ka enamus taju seaduspärasusi on  tuletatud  nägemisest.
2. Taju omadused
2.1. Taju konstantsus
Taju konstantsus avaldub kõige ilmekamalt sügavustajuga seoses. Põhiliseks seletamist vajavaks
probleemiks on meile tuttavate objektide suuruse minimaalne näiline muutus vaatluse kauguse
muutmise korral (geomeetrilise  optika  seaduspärasuste kohaselt peaksid muutused olema
paljukordsed). Käsitletakse ka objektide vormi ja värvikonstantsust. Taju konstantsust püütakse seletada
kahe teooriaga:
Alateadlike järelduste teooria (H. Helmholtz):  Me teeme alateadlikke järeldusi objekti kauguse kohta
tema retinaalse (ehk võrkkesta kujutise) suuruse ja sügavustunnuste alusel. Alateadlikud järeldused on
elukogemusest õpitud.
Ökoloogiline ehk otsese taju teooria (J. Gibson):  Organismil on kaasasündinud tundlikkus kõrgemat
järku stimulatsioonimustrite suhtes. Näiteks objekti ja tema lähedalolevate foonielementide suuruse
suhe võrkkestal on sõltumatu nende kaugusest. Gibsoni arvates tunnetavad  elusolendid  seda suhet
automaatselt, ilma õppimist vajamata.
2.2. Sügavustaju
Sügavustaju on objektide erineva kauguse tunnetamine vaatleja suhtes. Eeldatavasti saavutatakse see
nn. sügavustunnuste arvestamisega (kas automaatselt või alateadlike järelduste tulemusena).
Kahesilmaliste (binokulaarsete) sügavustunnuste hulka kuulub binokulaarne  disparaatsus .
Monokulaarsed sügavuse tajumise tunnused on nn. pildilikud tunnused:
(1) objektide osaline kaetus, (2) objektide suhteline suurus, (3) lineaarne  perspektiiv , (4)
tekstuurigradiendid. Ülaltoodud juhud käsitlevad tajupildi staatikat.
Sügavustaju dünaamilised tunnused tulenevad vaatleja ja/ või tema ümbruse  liikumisest .
Liikumisparallaks on mulje ümbruse liikumisest liikuva vaatleja korral. Objektid näivad liikuvat vaatleja
liikumisele vastassuunas; lähedased objektid liiguvad kiiresti ja kaugemad aeglaselt. Optiline vool on
mulje meie edasili kumisel otse ees olevate objektide liikumisest meie suunas ja  tagurpidi  li kumisel (nt.
sõidukis  seljaga sõidusuunas  istudes ) otse meie ees olevate objektide liikumisest meist eemale.
Sügavustaju toimimiseks peavad eksisteerima teatud kaasasündinud mehhanismid . Seda tõendavad
katsed loomapoegade ja inimlastega visuaalsel kaljul ja terenduse model eerimisega.
2.3.  Liikumistaju
Enamus muutusi visuaalses tajupildis seostub liikumistajuga. Liikumistaju "põhjuste" otsimine on viinud
äärmuslike olude  leidmisele ja põhjendamisele, mil liikumist füüsiliselt pole, kuid subjektiivselt seda siiski
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
27
tajutakse.  Näiline liikumine ehk (stroboskoopiline liikumine e. phi -  fenomen ) tekib kui kaht lähestikust
punktvalgusallikat lülitatakse sisse ja välja 30 - 200 ms ajavahemiku sees.
Indutseeritud liikumine on suurema pinna li kumisest tekkiv mulje sellele pinnale projitseeritud objekti (nt.
pilguga fikseeritava punkti) liikumisest vastassuunas. Samuti tekib liikuvate ribade projitseerimisel
seisvale pinnale mulje sel el pinnal oleva fikseeritava punkti liikumisest vastassuunas. Viimasel juhul
tekib ka indutseeritud eneseli kumine - mulje, et mina liigun koos ribade liikumisega. Indutseeritud
liikumise lõppemisele järgneb liikumise järelefekt - senisele vastassuunalise li kumise lühiajaline mulje.
Indutseeritud eneseliikumine tõendab, kui keerukas on maailma stabiilsena tajumine tegelikult. Üks
seisukoht väidab, et liikuva pea ja li kuvate silmade korral tagatakse stabi lne taju silma- ja
peali gutustest tuleneva "pildi li kumise" arvessevõtmisega. Seetõttu näeme li kumatuid objekte
liikumatutena, kuigi silma- ja peali kumised nende objektide kujutisi kiiresti üle võrkkesta nihutavad.
2.4. Vormitaju
Vormitaju uurijate põhiküsimuseks on: Kuidas tajutakse maailma objektidest koosnevana ? Kas
vormitajul on oma "ehituskivid"? Vastsündinud vaatavad rohkem näolaadseid objekte kui muid,
juhuslikke objekte. See  viitab  kaasasündinud vormitaju elementide olemasolule lastel.
Neurofüsioloogilised uuringud ajukoore nägemiskeskuses viisid ajukoore spetsialiseerunud rakkude -
tunnuste detektorite avastamisele. David Hubel ja Torsten Wiesel said selle eest Nobeli preemia.
Tunnuste detektoritega seostatakse (objektide)  servade  avastamise, adaptatsiooni ja järelefektide
nähtusi. Taju eraldusvõime e.  pertseptiivne jaotamine on üheks vormitaju põhiomaduseks – see lubab
tajuda tervikpilti üksikobjektidest koosnevana. Selline pertsepti vne jaotamine mõjutab oluliselt  tajutavat :
Üliõpilane ütles õppejõud on  loll
Figuur  (kujutis) ja foon  on tajupildi jaotuse tulemused. Pöörduvad kujutised on tajureeglitele halvasti
vastavad pildid. Vaadeldava maailma objektide seas toimub pertsepti vne grupeerimine (pertseptiivse
organiseerituse loomine). Sel e  põhimõtte  oskuslik   arvestamine  võimaldab luua peitepilte ja korraldada
maskeerimist (nt. sõjalistel eesmärkidel).
2.4.1. Gestaltpsühholoogia
Max Wertheimer (1880 - 1943) oli peamine gestaltpsühholoogia tajumise seaduspärasuste tuletaja.
(Gestalt = kujund)
Pertsepti vse organiseerituse gestaldiseadused on järgmised:  (1) lähedus, (2) sarnasus, (3) hea
jätkuvus, (4)  suletus , (5) lihtsus. Mõnikord lisatakse neile (6) sümmeetria ja (7) kujundi eristamine
foonist.
Lähedus: (Ajaliselt ja ruumiliselt) lähestikku  asuvaid  objekte grupeeritakse tajus koos esinevaiks.
Sarnasus: Objektide kogumeis püüame objekte grupeerida sarnasuse alusel. (Sarnaseid objekte
nähakse ühtse grupina.)
Hea jätkuvus: Taju eelistab sujuvalt  jätkuvaid kontuure järskudele üleminekutele. See seadus seostub
ka suletuse ja lihtsusega.
Suletus (ka terviklikkus):  Objektide (ja pseudoobjektide) ebamäärase kuju korral püüdleb taju
"puudujääkide korvamisele" ja kuju terviklikuks muutmisele (nn. subjektiivsed kontuurid). Suletust
loetakse mõnikord "hea jätkuvuse"  erijuhuks .
Lihtsus:  Ebaselge  "pildi" korral püüab taju klassifitseerida nähtavaid objekte kõige lihtsamaina
võimalikest.
Subjektiivsed kontuurid võivad ol a suletuse, lihtsuse ja hea jätkuvuse näiteiks. Helmholtzi ( 1910 )
maksimaalse tõenäosuse printsiip: Taju püüab proksimaalset sti mulit interpreteerida  kõige
tõenäolisema distaalse stiimuli poolt tekitatuna.
2.5. Kujutiste äratundmine
Kujutise äratundmine seisneb praegu tajutava objekti samaseks tunnistamine mingi varemtajutuga.
Vormi või mustri transpositsioon tähendab seda, et näiteks kolmnurka tajutakse kolmnurgana vaatamata
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
28
värvile, suurusele, kontuuri iseärasustele jne. Kujutiste tajumist on püütud seletada mal iteooriaga,
prototüübiteooriaga ja tunnuste avastamise teooriatega. Malliteooria kohaselt me jätame mällu asjade
mallid ning uue objekti nägemisel võrdleme seda mälus olevate mal ide kogumiga. Sel e teooria
kohmakust püüab ületada taju prototüübiteooria, mis lähtub objekti idealiseeritud kujutisest ning võrdleb
sel ega tegelikult tajutavaid objekte. Detailsemalt on läbi töötatud erinevad tunnuste teooriad, mille
näiteid on toodud järgmises alalõigus.
2.5.1. Arvutuslik lähenemine tajumisele
David Marr (1976): Visuaalse töötluse varaste etappide  tulemus on nn. visuaalne skits. Tajupildi töötlus
toimub nn. visuaalse jaotamise põhimõttel:  lihtsate tunnuste tuvastamine  ð  tunnuste grupeerimine  ð
tunnuste eraldamine foonist  ð  figuuri üldkuju ja peamiste allkomponentide leidmine  ð  visuaalne
skits. Sel ine töötluspõhimõte on arvuteil modelleeritav.
2.5.2. Pandemonium ja geoonid
Oliver Selfridge: Taju on kujutisi äratundev Pandemonium, kus erinevad “deemonid” analüüsivad kujutist
ja annavad oma analüüsi tulemused edasi teistele deemonitele. Deemonid toimivad aktivatsiooni ja
pidurduse põhimõttel.
Irving Biederman: Objektide kolmemõõtmelised pertseptiivsed komponendid e.  geomeetrilised  primitiivid
e. ikoonid  - geoonid mälus on neiks taju kaasasündinud (?) osadeks, millest tajupilt kokku pannakse.
2.5.3. Alt ülespoole ja ülalt alla töötlus
(1) Altpoolt ülespoole toimuv töötlus  Selfridge, Marr, Biederman jt:  Visuaalselt tajutavas kujutises
toimub kõigepealt üksiktunnuste avastamine ja seejärel neist tunnustest (elementidest) keerukamate
vormide moodustamine. Lõpuks toimub stiimuli äratundmine ehk selle sti muli klassiftseerimine teatud
objektide klassi kuuluvaks või kunagi nähtud ja tuntud objektiga identseks tunnistamine. Seda
tajuprotsessi käsitlust nimetatakse altpoolt (põhjast) ülespoole töötluseks. Seega tekib vormitaju sel e
lähenemise kohaselt elementidelt tervikule liikudes, mida mõnikord nimetatakse ka andmete poolt
juhitud protsessiks .
(2) Ülalt alla töötlus  Ülalt alla töötluse põhimõttel (tervikult detailidele liikudes) on tegemist konteksti
arvestamisega. Kõigepealt püstitatakse terviksti muli kohta nn. pertseptiivne hüpotees (Kas tajutav
kujund pole mitte A - täht?). Sel e hüpoteesi kontrol imiseks valitakse sti muli teatud omadused, mis
allutatakse pertseptiivsele analüüsile. Hüpoteesi kontrollimise tulemuseks on sti muli äratundmine, mida
ülalt alla töötluse puhul nimetatakse ka mõistete poolt juhitud protsessiks. Ülalt alla töötluses (tervikult
detailidele minnes) avalduvad konteksti efektid . Konteksti efektide näiteiks on kahemõttelised kujundid.
2.5.4. Pertseptiivne mõtlemine
Objektist mõtlemine eeldab kujundi ja sel e tähenduse seostamist. Uute pertseptiivsete kujundite
loomine kaasasündinud tajuühikuist (geoonidest) võib toimuda juba lapseeas. Tajumisel on oma
loogika . Tajumise loogika näiteks on kujundite asendi muutused stroboskoopilises liikumise tajumisel.
Võimatute kujutiste tajumisel on tajumise loogika suutlikkuse piir tüüpiliselt ületatud.
2.6. Nägemisillusioonid ehk  optilised  illusioonid
Il usioon on tajumishäire. See võib olla tahtlikult esile kutsutud  spetsiifiliste  kujutiste loomise kaudu.
Nägemisil usioone on “leiutatud” tohutul hulgal. Tuntuimad neist on Mül er - Lyer'i  illusioon , Poggendorfi
illusioon jpt. Muudel põhjustel võivad tajumishäired tul a (1) väsimuse, ülepinge tulemusena, (2) ravimite/
narkootikumide tarbimise tulemusena, (3) psüühiliste häirete tulemusena. Düsleksia kuulub
kaasasündinud tajumishäirete sekka.
2.7. Selektiivne tähelepanu
Igasugune tajumine eeldab tähelepanu. Nägemisel realiseeritakse tähelepanu nägemisfiksatsioonidega.
Nägemisväljas vaadeldavaid objekte valitakse pilgu fikseerimisega. Valik võib ol a perifeerne või
tsentraalne. Objekti leidmiseks toimub visuaalne otsing. Tähelepanu on keskendatav ja jaotatav.
Tähelepanu jaotatavuse keerukust tõendab  Stroopi  efekt.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
29
Kuulamisel saab rääkida selekti vsest kuulamisest (nn. kokteiliõhtu efekt). Üheks valikulise kuulamise
uurimise meetodiks  on dihhootilise kuulamise ülesanne varjutamisega – ülesande täitmisel peab
testitav  suuliselt reprodutseerima üht kahest teatest, mis samaaegselt eri kõrvadesse tulevad.
2.8. Helide tajumine
Nii nagu nägemises tekib terviklik  tajukujund ümbritsevast maailmast, tekib samasugune helikujund
kuulmisel. See tähendab, et ajukoores toimuvad analüüsi ja sünteesi protsessid peavad
lõppkokkuvõttes andma näiteks tervikmulje orkestri mängust, kus on võimalik eristada  igat  üksikut pilli
tema helilistes nüanssides. Integratsioon toimub nii simultaanselt kui järjestikuselt.
Muusika tajumisel on mõned eripärad.  Akustiline  helikõrgus erineb muusikalisest heli- (tooni)
kõrgusest. Helitooni puhul räägitakse ka tooni värvingust. Nootide kõrguste vahed paiknevad
logaritmilisel skaalal. Mitme noodi  üheaegne mängimine tekitab akordi . Muusikalisi vorme ühendavad
kontuurid. Helide  ajalised karakteristikud tekitavad muusikapala tempo ja rütmi.
2.9. Kõne tajumine
Kõne tajumine põhineb inimhääle poolt tekitatud õhuvõngete (kõne) vastuvõtul, analüüsil ja sünteesil.
Kaheks kõne- eelseks hääle ühikuks on häälikud (täis- ja kaashäälikud). Kõne ühikuiks on keerukuse
tõusu järjekorras foneemid, morfeemid, sõnad, laused ja lood (narratiivid). Kõne tajumisel suudab
inimene tajuda kuni 50 foneemi sekundis.
Kõne  akustilised omadused väljenduvad spektrogrammis. Iga hääliku või muu ühiku häälduse puhul
on tegemist vähemalt nelja formandiga (sagedusega).
Kõne tajumise oluline osa toimub vasaku ajupoolkera koores. Selleks eksisteerivad sõnavormide ja
lausete rakendamise struktuurid, tegu- ja nimisõnade kasutamise alad ajukoore teatud piirkondades.
Mõistete alad paiknevad laialdasemalt üle kogu ajukoore.
2.10. Lugemine kui teksti tajumine ja mõistmine
Lugemine on väga keerukas tajuprotsess. Pilgu loetaval tekstil peatumiste uuringud näitavad, et
lugemisel fikseeritakse pilguga umbes 80 % sisulistest sõnadest. Seejuures haarab üks pilgu peatus
kokku umbes 16 – 18 tähekohta – neist 4 pilgu peatuskohast vasemal ja 12 – 14 paremal (ehk
lugemise suunas). Iga järgnev pilgu fiksatsioon tehakse umbes 7 – 9 tähekoha võrra eelmisest
paremale. Lugemise üks tähtsamaid protsesse on sõnade äratundmine mälu vahendusel (ehk
leksikaalne ligipääs). Leksikaalne ligipääs saavutatakse mitmetasandilise protsessi kaudu, mis toimib
tunnuste tasandil, tähtede tasandil ja sõnade tasandil. Seejuures toimub tähtede äratundmine
sõnades tõhusamalt kui sõnalaadsetes mõttetutes täheühendites.
Teksti leksikaalne töötlus on eeldatavasti aluseks, millel põhineb teksti mõistmise protsess. Teksti
mõistmine on kahtlemata lugemise eesmärgiks, ent leksikaalne töötlus ja mõistmine toimuvad
eeldatavasti samaaegselt ja omavahel interaktiivselt. Mõistmise sisuks on oletatavasti järgmised
detailsemad protsessid: semantiline kodeerimine, sõnavara omandamine, tekstis olevate ideede
mõistmine, teksti vaimse mudeli loomine ja teksti mõistmine konteksti ja lugeja seisukohta arvestades.
Semantiline kodeerimine tähendab leksikaalse ligipääsu kaudu äratuntud sõna tähenduse mõistmist.
See on sõnavara omamine, mis on teksti mõistmisega tihedasti seotud. Laia sõnavaraga lugejal on
teksti mõistmine hõlbus ja piiratud sõnavara teeb teksti mõistmise raskeks. Lai sõnavara soodustab
lisaks sõnade tähenduse teadasaamisele ka paremat konteksti mõistmist. Tekstis sisalduvate ideede
mõistmine toimub oletatavasti võimalikult suurt osa tekstist töömälus (lühimälus)  hoides . Samas ei
hoita seal mitte tervikteksti, vaid põhiideid. Viimased on kujundatud väidetena. Teksti mõistmise
seisukohalt olulisemaid väiteid hoitakse töömälus kauem kui teisejärgulise tähtsusega väiteid. Peale
teksti ideede mõistmist on vaja luua loetava teksti vaimne mudel, mis simuleeriks tekstis kirjeldatavat
reaalsust. Samas võib ühe teksti mõistmisel tekkida mitmeid vaimseid mudeleid. Teksti lõplik
mõistmine realiseerub alles siis, kui sellega liitub lugeja isiklik seisukoht ja tema poolt mõistetav
kontekst.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
30
8. MÄLU I. MÄLU LIIGID JA MUDELID
Üldiseloomustus
Mälu on elusolendite võime informatsiooni (1)  salvestada  (ümber kodeerida ja hoiule panna), (2) alal
hoida ja (3) taastada ( reprodutseerida ). Eelmise, XX sajandi traditsiooni kohaselt räägitakse mälu
kolmest klassikalisest protsessist kui kodeerimisest (encoding), alalhoidmisest, säilitamisest
( storage ) ja taastamisest või meenutamisest ( retrieval ). Si n on tegemist mälu arvutimetafooriga XX
sajandist. Samas pole seda metafoori kui omalaadset mälu mudelit põhjust pidada muutumatuks ja
igaveseks. Omal ajal rääkisid Aristoteles ja  Platon  mälust kui vahatahvlist, millele on tehtud tal etatava
informatsiooni jäljed. Mälu on enesestmõistetavaks omaduseks enamuse teiste psüühiliste nähtuste
puhul.
Mällu kodeerimine
Reeglina (kuigi mitte alati) tuleb infot meelde jätmiseks kõigepealt tähele panna. Tähelepanu seisneb
teadvuse keskendamises stiimulite või sündmuste teatud kitsendatud ringile . Rääkides tähelepanust
metafooridega on kohane tuua võrdlus filtri ja filtreerimisega. Mälu mudelite seisukohast on oluline
küsimus sel es, millises info töötlemise faasis  filtreerimine  toimub – kas sensoorse sisendi juures või
hilisematel töötluse tasanditel:
Võimalik
Võimalik
varane valik
 ï              ð
hiline valik
(filtreerimine)
(filtreerimine)
Signaali
Signaali
Signaalile
Signaal
 ð sensoorne
         ð
tähenduse
         ð
reageerimise
 ð Reageering
avastamine
mõistmine
viisi valik
Tähelepanufiltri võimalikud asukohad signaali töötlemise protsessis
Shiffrin (1988) ja teised on leidnud, et tähelepanu filtri paiknemiskohta selles  mudelis  tuleb pidada
varieeruvaks.
Kodeerimist aitab „rikastamise“ kaudu parandada visuaalsete kujundite kui teist liiki koodi kasutuselevõtt
(Paivio et al., 1968). Paivio (1986) topeltkodeerimise teooria kohaselt soodustab meeldejätmist
semantiliste ja visuaalsete koodide kooskasutamine.  Soodustus  tekib seetõttu, et nii üks kui teine kood
aitavad meeldejäetut meenutada.
Mälu uurimise meetodid
Mälu uurimise meetodid jaotuvad kaheks.  Meenutamine  on tahtlik  protsess, mille käigus püütakse
taastada kunagi mäl u salvestunud informatsiooni mingi sündmuse, nähtuse, fakti või protseduuri kohta.
Äratundmine on kas tahtlik või automaatne protsess, mille puhul mälu valdaja langetab otsustuse sel e
kohta, kas ta on praegu temale eksponeeritava nähtuse või faktiga kunagi varem kokku puutunud või ei.
Mälu saab käsitleda nii (1) strukturaalsest kui ka (2) protsessuaalsest vaatevinklist. Ülaltoodud mälu
definitsioon on protsessuaalne. Mälu teaduslik uurimine algas  Herman  Ebbinghausi (1850 - 1909)
tööga "Mälust" 1885. aastal. Ta võttis kasutusele järjestikuse õppimise meetodi, õppides pähe
mõttetuid 3 -tähelisi silpe ning demonstreerides niivi si nii õppimise kui unustamise dünaamikat.
William James (1842 - 1910) publitseeris oma "Psühholoogia printsiibid " 1890. aastal. Seal leidis ta, et
võrreldes mälust kättesaamisega on mil egi väljavalimine otsesest teadvuslikust muljest hõlbus. Sel e
alusel eristas ta vahetut mälu, mille ta nimetas primaarseks ( esmaseks ) ja kaudset mälu, mille
nimetas sekundaarseks (teiseseks). Esmane mälu W. James'il on võrreldav tänapäevase lühimälu
mõistega, teisene püsimäluga.
XX sajandi keskel kasutusele võetud järjestikuse reprodutseerimise meetod, mis on Ebbinghausi
järjestikuse õppimise meetodi  vastandiks , lubas U - kujulise meenutamiskõvera alusel need kaks
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
31
mälutüüpi teineteisest eristada. Kõvera kaudu avalduv värskuse efekt (vi mase 7  +/- 2 elemendi parem
reprodutseerimine) viitab lühimälule, esmasuse efekt (jada esimeste elementide parem meenutamine)
aga pikaajalisele ehk püsimälule.
LÜHIMÄLU MUDELID
Infotöötlusmudelid
Waugh' ja Norman'i (1965) mudelis säilitab esmane mälu sõnalist infot, mis on kätte saadav täpselt
(näiteks sõnad  vestluses  kasutamiseks). Varasem info on kättesaadav teisesest mälust ainult si s, kui
see esmases teatud korrastamise (ehk töötluse) läbis.
Peterson  & Peterson ( 1959 )  leidsid , et tundmatu materjali kordamisvõimaluse puudumisel kaob see
mälust ruttu. Lühimälu maksimaalseks  kestuseks  kujunes sel e uurimuse kohaselt kuni 20 sekundit, ent
tüüpiliselt on see vähem.
Atkinson  ja Shiffrin (1969): Mälul on kolm "korrust" - (1) sensoorne  register , (2) lühimälu ja (3)
pikaajaline  (püsi-) mälu. Esimest kaht mälu osa ehk funktsionaalset plokki võib nimetada ajutisteks
mälupuhvriteks, mida info peab läbima selleks, et jõuda püsimällu pikajalisele säilimisele.
Infotöötlusmudel lähtub täielikult arvutimälu metafoorist ning võrdleb sensoorset mälu arvuti
sisendseadme vähemahuka mäluregistriga, lühimälu arvuti operati vmäluga, milles olevat informatsiooni
töötleb ja kujundab ümber arvuti  protsessor  ning püsimälu arvuti välismäluga, mil eks tänapäeva
mõistes sobib kõige täiuslikumalt kõvaketas.
Kontrolli- ja juhtimisprotsessid:
Stiimulite analüüsimine, sensoorsete kanalite häälestamine, kordamismehhanismide
käivitamine, infovoo reguleerimine SR ja LM vahel, info kodeerimine ja saatmine LM-st PM-i,
otsing Pm-s, heuristilised operatsioonid salvestatud info kallal, otsustuskriteeriumide
määramine, reaktsioonide genereerimise mehhanismi käivitamine
Sensoorne
Lühimälu ehk
Püsimälu ehk
Reaktsioonide
Signaal
ð
register
ð
kordamis -
ð
pikaajaline mälu
ð
genereerimise
ð
SR
puhver LM
PM
mehhanism
Mälu infotöötlusmudel
Töötlustasandite teooria
Craik ja Lockhart lõid uut tüüpi mälu kodeerimisprotsesside mudeli, mida nimetatakse töötlustasandite
mudeliks. Erinevatel töötlustasanditel käsitletakse infot erineva töötlussügavusega ja sellest sõltub mällu
jäetud info säilimise kestus.
Craik ja Lockhart (1972): Saabuvad stiimulid allutatakse järjestikulisele analüüsile, mis algab
pindmisemast ja läheb järjest sügavama, keerukama, abstraktsema ja semantilise analüüsini.
Stiimuli töötlemissügavus sõltub sti muli olemusest ja olemasolevast töötlusajast. Sügavamal tasandil
töödeldud info unustamise tõenäosus on palju väiksem kui pindmiselt töödeldul. Varaseimal tasandil
allutatakse saabuvad sti mulid sensoorsele ja tunnuste analüüsile. Sügavamal tasandil võidakse infot
ära tunda äratundmismehhanismide ja tähenduse eraldamise teel, kuna kõige sügavam tasand võib
hõlmata inimese pikaajalisi assotsiatsioone. Sügavamal töötlusel toimub sügavam semantiline või
kogniti vne analüüs. See eeldab sti muli võrdlemist mälus tal etatud  infoga .
Craik ja Lockhart katsetasid infoga, mil e puhul sai rääkida struktuurilisest töötlusest (sõnad esitatud kas
suur- või väiketähtedega), fonemaatilisest töötlusest (sõna  vaikselt väljaütlemine) või semantilisest
töötlusest (sõna tähenduse mõistmisest). Info säilimine iga järgeva tasandi töötluse puhul oli  eelnevast
etapist  edukam . Eelnenud  kolmest töötlustasandist parema tulemuse andis enesega seotud info
kasutamine. Teooriale suureks raskuseks on sügavama töötluse võimaluse lubamine enne pindmisemat
töötlust - see viitab kohe erinevatele töötluse tüüpidele. (Teooria algses variandis polnud sel ine
"järjekorra muutmine" ette nähtud.)
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
32
Võrdlus mälu infotöötlusmudelite ja töötlustasandite mudeli vahel
Mälu infotöötlusmudelid rõhutavad üldiselt struktuurilisi komponente ja nendega seotud operatsioone.
Sel ele vastupidiselt postuleerib töötlustasandite teooria protsessi ja seejärel sõnastab neile
operatsioonidele vastavad mälustruktuurid. Infotöötlusmudel püüab näidata, mil iste töötlustasemete
kaudu mälujälg tekib. Töötlustasandite teooria kohaselt on mälujälg tajumisprotsessi kõrvalproduktiks.
Mälujälje kestus on töötlussügavuse funktsiooniks ning osaliselt tähele pandud ja pindmiselt töödeldud
info unustatakse ruttu.
Infotöötlusmudeleis on info kordamine lühimälus vajalik püsimällu ülekandmiseks. Töötlustasemete
teooria puhul hoiab säilitav kordamine info ühel ja samal töötlustasandil, kuna viimistlev kordamine
viib sügavama töötlustasandini.  Viimistlemine  võib seisneda lisa-assotsiatsioonide leidmises või näidete
otsimises. Palmere et al. (1983) leidsid, et ilma näiteta meenub umbes 2 x vähem infot kui 1 näite
olemasolul ja et 3 näite olemasolul meenub üle kahe korra rohkem infot kui 1 näite puhul.
Vastuseks  infotöötlusmudelite loojate kriitikale testisid Craik ja Watkins (1973) lühimälu struktuuridest
tulenevat ennustust, et kordamine lühimälus viib info pikemale säilitamisele sel es (mida rohkem kordad,
seda kauem info lühimälus püsib). Konkureerivaks hüpoteesiks oli töötlustasandite teooria  ennustus , et
püsivamale info säilimisele vi b viimistlev, mitte säilitav kordamine. Kui lühimälu sisu meenutamine
sõltuks vastavalt infotöötlusmudelile kordamiste arvust, peaks kordamiste suurenedes ka meenutamise
protsent suurenema. Kui lühimälu sisu meenutamine vastavalt töötlustasandite teooria seisukohale
säilitava kordamise rakendamise korral korduste arvust ei sõltu ( pikemalt  lühimälus kordamisel olnud
info ei meenu lühiajalisest paremini), peaks olema kinnitatud töötlustasandite mudeli kehtivus.
Tulemused näitavad, et säilitav kordamine ei paranda lühimälu.
Töötlustasandite teooria kriitika
1. Teooria väidab käibetõdesid (et olulised asjad jäävad paremini meelde).
2. Teooria on ebamäärane ja mittekontrollitav.
3. Teooria kasutab loogilist ringi (hästi meelde jäetud asjad on sügavamalt töödeldud).
Samas on olemas katsetulemused, mis kinnitavad töötlustasandite mõju sõnalise mälu "headusele"
(Rogers, Kuiper ja Kirkes, 1977).
Töömälu
Peale paarikümneaastast „moodsat“ mälu-uurimist sai selgeks, et lühimälu tuleb vaadelda laiemalt kui
seda seni on tehtud.  Baddeley  (1976, 1989, 1992) on  esitanud  uue ja keerukama lühimälumudeli
töömälu nime all. Baddeley järgi koosneb töömälu kolmest komponendist . esimene neist on
artikuleerimise fonoloogiline  kodeerimisahel, mis langeb kokku esialgse  lühimälu mudeli sisuga.
Teiseks töömälu komponendiks on „visuaalruumiline märkmik“, mis lubab visuaalseid kujundeid
ajutiselt  ala hoida ja nendega  manipuleerida . Visuaalruumilise märkmiku kasutamise näiteks on mööbli
mõtteline ümberpaigutamine tuttavas ruumis, näiteks oma isiklikus elutoas. Si n on vaja töömälus
lühiajaliselt säilitada nii visuaalset kui ruumilist infot selleks, et nii ühe kui  teisega saaks mõtteliselt
manipuleerida. Töömälu kolmandaks  komponendiks on täidesaatev kontrollsüsteem. See käsitleb
piiratud infohulki, mida inimesed järeldamisel ja  otsustamisel  korraga kasutada suudavad. Sel e
kontrol süsteemi kasutamise näiteks on problemaatiliste omadustega ostu tegemise eel kõikide plusside
ja mi nuste vaagimine enne otsuse langetamist. Mitmekülgsema hindamise huvides peab see
kontrol süsteem mahutama piisavalt palju erineva iseloomuga infot. Töömälu käsitlusel säilib lühimälu
väike maht ja lühiajaline kestus, ent see mudel annab lühimälust mitmekülgsema ettekujutuse kui
senine lühimälu mudel andis.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
33
PÜSIMÄLU  MUDELID
Endel Tulving : Episoodiline  ja semantiline mälu
Episoodiline mälu "saab ja salvestab infot ajaliselt tähistatud episoodidest või sündmustest ja suhetest
nende sündmuste vahel". Episoodiline mälu on vastuvõtlik muutustele ja kaotustele, kuid ta on tähtsaks
aluseks varemkogetud sündmuste äratundmisel.
Semantiline mälu on sõnade, mõistete, reeglite ja abstraktsete ideede mäluks ja ta on hädavajalik
keelekasutuse seisukohast.
Tulving: Semantiline mälu on vaimne tesaurus, organiseeritud teadmine sõnadest ja teistest sõnalistest
sümbolitest, mis inimesel olemas on; nende tähendusest ja vastavusest, suhetest nende vahel;
reeglitest, valemitest ja algoritmidest nende sümbolite, mõistete ja  suhetega manipuleerimiseks.
Semantiline mälu ei registreeri sisendite omadusi, vaid sisendsignaalide tunnetuslikke esindusi.
Episoodilisest mälust kaob info kiiresti, koos uue info saabumisega. Seega on episoodiline mälu kogu
aeg töös, samas kui semantilist mälu aktiveeritakse harvem ja see jääb ajas stabi lsemaks.
Tulving (1985) esitas oma töös "Kui palju on mälusüsteeme?" viis põhjendust paljude mälusüsteemide
olemasoluks.
1.  Senini  ei saa teha sügavaid üldistusi mälust kui tervikust.
2. Mälu areneb läbi pika evolutsioonilise ajaloo, kus areng on ebaühtlane. Seda evolutsioonilist
    ebaühtlust peegeldab ka inimese mälu kui loomulik nähtus.
3. Aju uuringud on näidanud, et erinevate keskkonnastiimulite jaoks eksisteerivad erinevad
    ajumehhanismid.
4. Enamus oletusi vaimsetest protsessidest on valed ja vajavad asendamist paremate teooriatega.
5. Sügavalt erinevad õppimis- ja mäluprotsessid on ühe ühtse mäluteooria haardeulatusest väljaspool.
Endel Tulving: Protseduuriline , episoodiline ja semantiline mälu
Tulving: Kõige paremini võtab inimese keerukust ja adapti vsust arvesse kolmeosaline mälu
klassifikatsiooni süsteem. Selle kohaselt eksisteerib protseduuriline, semantiline ja episoodiline
mälu. Semantilist ja episoodilist mälu võib omakorda vaadata koos kui deklaratiivset (faktilist) mälu
oma alali kidega.
Need on nn. monohierarhilised süsteemid sel es mõttes, et madalaim süsteem, protseduuriline mälu
sisaldab järgmist süsteemi, semantilist mälu kui tervikut ja semantiline mälu sisaldab episoodilist kui üht
oma spetsialiseeritud alamsüsteemi. Kumbki kõrgema taseme süsteem sõltub ja on toetatud madalama
süsteemi või süsteemide poolt. Semantiline ja episoodiline mälu on ülalpool kirjeldatud.
Protseduuriline mälu säilitab seosed sti mulite  ja reaktsioonide vahel ning on võrreldav Oakley (1981)
assotsiatiivse mäluga. Semantilisel mälul on täiendav võime esindada seesmisi, hetkel
mitteeksisteerivaid sündmusi, kuna episoodiline mälu lubab omandada täiendavaid võimeid ja säilitada
teadmisi isiklikult kogetud sündmustest.
Episoodiline mälu
„Mis kõik siis seal juhtus“
Semantiline mälu
„Mis asi see selline on“
Protseduuriline mälu
„Kuidas seda tehakse“
Episoodiline, semantiline ja protseduuriline mälu
Deklaratiivne mälu I
Episoodiline mälu
„Mis kõik siis seal juhtus“
Deklaratiivne mälu II
   Semantiline mälu
„Mis asi see selline on“
Protseduuriline mälu
„Kuidas seda tehakse“
Deklaratiivne ja protseduuriline mälu
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
34
Lokaalse verevoolu mõõtmine ajukoores erinevate mäluprotsesside puhul on näidanud erinevusi
semantilise ja episoodilise mälu kortikaalses kaardis.
Rumelhart ja McClelland: Konnektsionistlik ehk seostemudel
Paralleelse  hajutatud  töötluse (PHT, i k  Parallel  Distributed Processing , PDP) mudel eeldab, et
infotöötlus toimub paljude lihtsate töötluselementide  (ühikute) koostöös, kus iga ühik saadab erutus- ja
pidurdusteateid teistele ühikutele. PHT toetajad väidavad, et need mudelid püüavad kirjeldada
tunnetusliku aktiivsuse suuremate ühikute (nagu näiteks lugemine, tajumine, lausete töötlus jne.)
sisestruktuuri.
Sel es mudelis info võetakse vastu, seejärel "lastakse läbi" mudeli ning selle „läbijooksutamise“ käigus
jätab ta mudelisse oma jäljed. Need jäljed muudavad seoste tugevust mudeli ühikute vahel. Mälujälg
võib jaotuda läbi paljude ühenduste. Tänu sellele on salvestatud info (näiteks sõbra nimi) sisuliselt
adresseeritav. See tähendab, et me saame info mälust kätte tema erinevate omaduste (pilt, aadress,
amet, hobid  jms.) alusel. Seejuures hõlbustavad (fokusseerivad) erinevate omaduste kombinatsioonid
mäluotsingut tugevasti.
Seega esindavad paral eelse hajutatud töötluse mudeli kohaselt infot mälus arvukad seosed ühikute
vahel. Kui meil on oma sõbrast palju erinevaid mälestusi, siis aktiveeritakse tema nime meenutamisel
kõik mälestused, millega antud omadus seostub.  Aktiveerimine  võib tähendada ka pidurdusi: kui sõber
on mees, pidurdab tema nime otsimine kõik võimalikud otsingud seoses naissooga.
Mälu seostemudeli väärtuseks on tema elegantne matemaatiline külg, seostatavus närvivõrkudega ja
paindlikkus  erinevate mäluvormidega arvestamisel.
Sel e mudeli seos arvutite ideoloogiaga on sama ilmne kui infotöötlusmudelil. Erinevus on sel es, et
infotöötlusmudel käsitles inimmälu kui kogu arvutit, mis sisaldas siendandmete registri (inimese
sensoorse mälu), operati vmälu (inimese lühimälu) ja välismälu ehk kõvaketta (inimese püsimälu).
Paral eelse hajutatud töötluse mudel käsitleb inimese mälu kui arvuti suure mälupesade arvuga
analoogi , kus korraga mitmest tunnusest lähtuv maatriksi tüüpi päring võtab potentsiaalsele vaatlusele
piiratud koguse tegelikult säilitatavast tohutust infohulgast ning mis ühe lisatunnuse lisamisega võib
sel est piiratud infokogusest valida välja ainult konkreetse infoosakese nagu ülalkirjeldatud näitest
tulenes.
Mälu konnektsionistliku mudeli heaks küljeks on see, et ta suudab arvesse võtta keerukat õppimist.
Sel ine keerukas õppimine võib seisneda kategoriaalse informatsiooni  omandamises  (uue informatsiooni
sobitamine juba eksisteerivate kategooriate alla) või uute kategooriate loomises või  seniste
täpsutamises.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
35
9. MÄLU II. MÄLU STRUKTUURID JA PROTSESSID
Sensoorne mälu
Infotöötlusmudelite kohaselt eelneb lühimälule sensoorne mälu (register). Nägemismodaalsuses
nimetatakse seda ikooniliseks mäluks, kuulmismodaalsuses kajamäluks. Esimeses püsib info
mõnisada millisekundit, teises kuni 4 sekundit. Igal meelel eksisteerib oma sensoorne mälu. Sensoorses
mälus säilib info kujundiliselt ja võib olla erakordselt detailne. Selle detailsuse kohta pole lihtne tõendeid
saada, kuna sensoorse mälu lühike kestus ei luba seal „pikalt ja põhjalikult kolada“. Laialt tuntud
ikoonilise  mälu mahu uurimise katse tegi George Sperling (1960), kes sel ega tõestas selle mälu suure
mahukuse, millest teadasaamine tema ajalise lühiduse tõttu on väga keerukas.
Ta esitas katseisikuile slaidi 12 tähega ning eri kõrgusega heliga määras ära, mil isest reast peab KI 4
tähte reprodutseerima. Ülesanne lahendati väga edukalt suvalisest reast infot küsides, kui heli saabus
kohe peale slaidi lühiajalist ekspositsiooni. Peale slaidi ekspositsiooni heli saabumist kuni 250 ms
(millisekundit) vi vitades langes õigete vastuste arv praktiliselt nul ini. See tõendab, et sensoorne mälu
võib olla väga mahukas, sisaldades detailset informatsiooni, ent tema kestus ei ületa 250 ms. Tänu
sensoorse mälu „parajale“ kestusele on osutunud võimalikuks seisvate kaadrite jadadest liikuvate
kujundite mulje loomine kino - ja videotehnikat kasutades.
Lühimälu
Lühimälu kestuseks on maksimaalselt kuni pool minutit (Peterson & Peterson, 1959). See tulemus
saavutati katses, kus KI-d pidid jätma meelde kolm kaashäälikut. Mälus kordamise takistamiseks anti
neile lisaülesandeks peastarvutus - mingist arvust kolme kaupa lahutamine. Meelde jäetud
kaashäälikute mälus säilimist kontrol iti 3, 6, 9, 12, 15 või 18 s peale lahutamistehete alustamist. Selles
katses  kadus  kordamisele mitteallutatud võõras (kuigi lihtne) stiimulmaterjal 18 s möödudes mälust
peaaegu täielikult. Lühimälus säilib info sõnaliselt kodeerituna, vähemalt kuni Baddeley töömälu
ideoloogia tekkeni ja tema visuaalruumilise märkmiku ideeni arvati nii.
Lühimälu väikese mahu avastajana on  tuntuks  saanud George Mil er (1956). Lühimälus säilitatavate
ühikute arvuks sai Mil er „maagilise arvu“ 7 pluss/ mi nus 2. Ühe seisukoha järgi on lühimälu vaadeldav
kui piiratud mõõtudega laadimisplatvorm, kust infot püsimällu laetakse. Kui  platvorm  on täis ja „vana“
infot pole jõutud püsimäl u hoiule saata, läheb see vana info kaduma. Töötlustasandite teooria ja
Baddeley seisukohtadega integreeritult võiks seda osa mälust nimetada töömäluks, mis on võrreldav
piiratud võimetega pakkijaga. Informatsiooni organiseeritusel on suur tähtsus lühimälu mahu
määramisel.
Info lühimälus võib olla "kängitud". See tähendab, et suurem hulk detailset infot võib olla „pakitud“
suhteliselt kompaktsesse „pakendisse“. Känkimise tulemusena saame me info mällu salvestada
(kodeerida) algseisundiga võrreldes tõhusamalt. Känkimise võimaluste näited:
1  4  9  1  6  2  5  3  6  4  9  6  4  8  1
1   4   9   16   25   36   49   64   81
T  P  Y  E  M  A  T  T  Y  E  P  M  Y
T P Y   E M A   T T Y   E P M Y
Saul  Sternberg  (1966) on  tundnud  huvi selle vastu, kas lühimälust info otsing sooritatakse paralleelse
(paljude sti mulite üheaegse kontrol imise kujul toimuva) või järjestikuse (kõigi sti mulite ükshaaval
läbivaatamise kujul toimuva) otsinguna. Katses pandi otsitav sti mul erinevatesse kohtadesse
irrelevantsete stiimulite vahele ning kontrolliti, kas otsinguaeg sõltub (a) sti muli asukohast ja (b)
irrelevantsete sti mulite arvust. Tulemused näitasid, et lühimälus toimub järjestikune ja  ammendav  otsing
– otsimisaeg ei sõltunud sti muli asukohast teiste stiimulite suhtes ja sõltus irrelevantsete sti mulite
arvust. See tähendab, et ka peale sti muli leidmist vaadati siiski irrelevantsete sti mulite kogum
ükshaaval lõpuni läbi. Seega vi tavad katse tulemused selgelt järjestikulisele (ükshaaval toimuvale)
otsingule.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
36
Püsimälu
Püsimälu omadused   Lisaks mälu teooriate edendamisele on Endel Tulving avastanud mitmeid olulisi
fakte püsimälu seaduspärasustena. Ta leidis, et info meelde tuletamisel on abiks taastamisjuhised
(retrieval cue) - mingi info või teine mälestus, mis meenutatavat otsida aitab. Parimaks
taastamisjuhiseks võib olla sama kontekst, mis vastab mällu kodeerimise (mällu salvestamise)
kontekstile. (Siit praktiline järeldus üliõpilastele:  eksamit on parem  sooritada  – sest materjal meenub
paremini – samas auditooriumis ja samale õppejõule, kes neid si n õpetas.)
Taastamisjuhiste vajadus ilmneb selgesti  olukordades , kus me mõnda asja ei suuda meelde tuletada.
Tüüpiliselt me teame, mis see on ja  muudki  tema kohta, ent ei suuda tal e õiget nime leida. Mõnikord
tuleb sellist nähtust ka kollektiivselt ette – mõlemad vestluskaaslased teavad, ent ei suuda meenutada.
Sellist suhteliselt normaalset meenutamisraskust nimetatakse keelel olemise nähtuseks („Tema nimi
on mul keelel, aga öeldud ei saa!“).
Semantilise mälu toimimist on püütud seletada hierarhilise võrgustiku  mudeliga  (Bower, 1970). Selle
kohaselt on mõisted salvestatud semantiliste suhete võrgustiku "silmades". Omavahel semantiliselt
seostatud  informatsiooni meenutamine on tunduvalt hõlpsam kui semantiliselt seostamata
informatsiooni meenutamine.  Kui suudame meenutatavad mõisted semantilisse hierarhiasse lülitada,
paraneb  nende meenutamine olulisel määral. See fakt võib ol a paremini seletatav  leviva  aktivatsiooni
mudeliga (Collins &  Loftus , 1975), mille kohaselt määrab semantiliste suhete võrgus sõlmede
omavahelise kauguse ära mõistete semantiline lähedus/ kaugus.
Püsimälu puhul räägitakse salvestatava info kodeerimise modaalsusest. Nii eristatakse lingvistilist
(sõnalist) koodi, kujundilist koodi ja motoorset koodi. Kujundilise kodeerimise erijuhuks loetaks
eideetilised kujundid, kestvad  detailsed pildid, mida mõni inimene suudab mälust esile manada. Ka
tavaliste kujundiliste võimetega inimene on suuteline kujundeid mälust reprodutseerima ja nendega
opereerima, neid skaneerides ja mõtteliselt pöörates.
Semantiline, episoodiline ja protseduuriline mälu seostuvad deklaratiivse (tean seda) ja
protseduurilise (tean kuidas teha)  teadmisega . Viimast nimetatakse ka implitsiitseks ehk
tingimusteta ehk ilmutamata (tahtmatuks) mäluks (oskus mängida klaverit), esimest eksplitsiitseks
ehk üksikasjalikuks ehk  ilmutatud  (tahteliseks) mäluks (oma õpetaja nime teadmine). Implitsiitse ja
eksplitsi tse mälu varasemad nimetused olid  tahtmatu ja tahtlik mälu. Kuigi see tahtmatuse/ tahtlikkuse
nüanss on endiselt säilinud, on kaasaegne arusaam varasemast  avaram ja mitmekülgsem.
Püsimälust reprodutseerimist mõjutab jäl egi Endel Tulvingu avastatud eelesituse (praimingu) nähtus.
Seda on uuritud kordamis -eelesituse vormis: varem näidatud sõnade äratundmine toimub kiiremini kui
mitte näidatud sõnade korral. Neist uuringuist on järeldatud, et inimestel võib implitsiitses mälus olla
infot, mis pole kättesaadav eksplitsi tsele mälule. Seda järeldust kinnitavad ka paljud mälu patoloogia
juhud. Ajukahjustustega patsiendid demonstreerivad enamasti suuri kahjustusi eksplitsiitses mälus ja
sageli ainult väikesi häireid implitsiitses mälus.
Moonutused ja mälestuste vastupidavus püsimälus   Kasutades järjestikuse reprodutseerimise
meetodit  (kus pilti nägi esimene katseisik, kes jutustas sel e sisu edasi teisele, see kolmandale jne.),
avastas Bartlett (1932), et sündmuste mäletamine ja ümberjutustamine on tugevas sõltuvuses inimese
olemasolevaist teadmistest ja hoiakutest. Neid mõistete sotsiaalseid struktuure on hakatud nimetama
skeemideks. Andmed või sündmused sisestatakse  neisse  üldistesse tunnetuslikesse struktuuridesse,
mis aitavad meelde jäetud teadmist interpreteerida ja täiendada. Skeemi erijuhuks on eeskirjad, mis
annavad konkreetsed käitumisjuhised konkreetsete olukordade jaoks (näiteks, kuidas käituda matusel,
restoranis , eksamil, hambaarsti juures jne.).
Skeemide  kasutamise positiivsele küljele - õige käitumise ja õigete faktide teadmisele - lisandub ka
negati vne. Tänu mäluskeemide kasutamisele tekivad mälestustes kohanduvad moonutused ja nende
ebaõiged interpreteeringud. Sel e näiteks on seebiooperi  efekt, kus etenduse käigus järjestikku lavale
tulevate  tegelaste näiliselt süütud repli gid on vaataja jaoks täidetud hoopis teise sisuga kui etenduse
süžee seda näib esitavat, kuna vaatajal on olnud võimalus jälgida intri gi arengut kõigi näitlejate
etteastete alusel.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
37
Omamoodi vastandiks moonutustele kohanevaile mälestustele on mälusähvatused, mis püsivad
detailseina ja täpseina väga pikka aega (võib-olla isegi kogu inimese eluea jooksul.
Mälestuste püsivus, muutumatus on (oleksid) erakordselt olulised mälu omadused juriidilises kontekstis.
Tunnistajate puhul oleks ideaalne, kui nende mälu sisu ei mõjutaks ei aeg ega ükski muu tegur. Tegelik
elu paraku tõendab igal sammul, et tunnistajate mälu on moonduv ja  ekslik  ning li gne mälule
apelleerimine tunnistustes võib tegelikkuses toimunu kohtule vääras valguses esitada. Hüpnoosi
käsitledes oli juttu  sellest, hüpnoosi üritatakse kasutada tunnistajate mälu parandava vahendina, ent see
ei anna usaldusväärseid tulemusi.
Meeleolust sõltuva mälu  alased  uurimused on kül  vasturääkivate tulemustega, ent osutavad siiski
olulisele probleemile – positiivses meeleolus olles näib olevat lihtsam meenutada positiivseid mälestusi
ja vastupidi. See on lisaargument ettevaatusele tunnistajate meenutuste arvestamisel
tõendusmaterjalina. Si n tuleb märkida ka üsna hästi uuritud väärinformatsiooni efekti (Loftus, 1979,
1992). See efekt seisneb sel es, et rekonstruktiivsed moonutused meenutamisel sõltuvad esitatavate
küsimuste  vormist . („Kui kiiresti need autod sõitsid, kui kokku põrkasid? Kui kiiresti need autod kihutasid,
kui nad  üksteist lömastasid?“)
Mälestuse ehtsuse määrab ära tema al ikas.  Johnson (1996) on uurinud mäluallika seire  (source
monitoring) nähtust. Johnsoni arvates ei salvestata mälestusi koos sildiga, kus on fikseeritud, kust see
teadmine pärineb. Sel ise sildi loomine toimub alles mälestuse reprodutseerimise ajal. Enamasti on selle
mälestuse päritolusildi loomine hõlbus, ent mitte alati. Mäluallika seire viga juhtib siis, kui ühest allikast
pärinevat mälestust peetakse ekslikult teisest al ikast saaduks. See asjaolu on jäl egi tunnistajate mälu
usaldusväärsust kahandav. Mäluallika seire üheks alali giks peab Johnson reaalsuse seiret (Johnson &
Raye, 1981). Reaalsuse seire on otsustusprotsess, kas mälestus põhineb välistel allikatel (tegelike
sündmuste tajumisel) või seesmistel (oma mõtetel, kujutlustel ja fantaasial).
Unustamine
Puudulik kodeerimine   Unustamise uurimise üks uusi valdkondi on nn pseudounustamine.
Pseudounustamise näiteks on nende asjade mitteteadmine, millele pole kunagi tähelepanu pööratud
(Näiteks milline lõvi käpp on tõstetud Eesti vapil?).  Töötlustasandite mudeli alased uurimused on selgelt
osutanud, et mõned kodeerimisviisid on teistest vähem efektiivsed. Kui me ei suuda meenutada seda,
mida äsja lugesime, pole see mitte  abstraktne  „halb mälu“, vaid väheefektiivne kodeerimine (arvatavasti
ebapiisava tähelepanu tõttu).
Mälujälje muutused   Ebbinghausi töö tulemused oma isikliku mälu uurimisel on jäänud terveks
sajandiks kehtima. Hilisemad uuringud on tema unustamiskõvera õigsuse säilitanud. Paljude uurijate
arvamuste kohaselt on unustamine seoses mälujälje ehk engrammi muutumisega ajas. Mälujälje
muutuste põhjustena nähakse kaht asjaolu. Ühel juhul võib unustamine ol a mälujälje kustumise
tulemuseks, teisel mälujälje interferentsi (mälus oleva info ja uue, mäl u saabuva info teineteist segava
mõju) tagajärjeks. Interferents  jaguneb proaktiivseks (kus varem õpitu häirib värskelt õpitu
meenutamist) ning retroaktiivseks (kus uue õppimine hakkab häirima vana teadmise meenutamist).
Motiveeritud unustamine   Freud (1901) tõi välja asjaolud, mil e puhul inimene tahaks unustada sel e,
mida ta on läbi elanud. Mälupsühholoogiliselt võiks neid asjaolusid nimetada motiveeritud unustamiseks,
Freud nimetas seda väljatõrjumiseks. Kuigi eksperimentaalsed tõendid motiveeritud unustamise kohta
pole väga veenvad, leidub psühholooge, kes on selle nähtuse olemasolus kindlalt veendunud. USA-s
hiljuti kõmu tekitanud järjest arvukamates kohtuprotsessides on püütud kunagiste laste väljatõrjutud, ent
nüüdseks taastunud mälestuste alusel inimesi süüdi mõista mitmetes mõrva- ja seksuaalse vägivalla
juhtudes. Psühholoogid on oma hinnangutes  neile juhtudele jagunenud kahte vastandlikku leeri. Ühed,
reeglina psühhoanalüütiliselt orienteeritud  terapeudid , on veendunud selliste juhtude tegelikus
toimumises. Teised psühholoogid usuvad, et terapeudid on emotsionaalsete probleemide kütkes
olevaile patsientidele sisendanud nende võimaliku seksuaalse ärakasutamise / ahistamise (pedofiilia)
juhud ja patsiendid on olnud varmad neid ära kasutama kahjutasunõuete  esitamiseks .
Amneesia   Amneesia ehk mälutus on olukord, kus inimesel on mäluprotsessid tugevasti häiritud.
Kõigepealt äratab tähelepanu lapsepõlve amneesia - varases lapsepõlves (0 kuni 2,5 -3 aastat)
toimunu mittemäletamine. Võimalikeks põhjusteks võivad olla närvisüsteemi ebapi sav areng, skeemide
puudumine, kodeerimisspetsiifilisuse printsi bi (taastamisjuhiste) mittetoimimine, mälujälgede kustumine.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
38
Traumade tagajärjel võib tekkida kaht li ki amneesiat. Retrograadse amneesia korral ilmneb mälu
võimetus reprodutseerida traumale eelnenud sündmusi (kuigi traumaeelselt omandatud
protseduurilised teadmised võivad olla puutumata). Anterograadse amneesia korral avaldub mälu
võimetus traumale järgnenud sündmuste ja faktide meenutamisel. Anterograadse amneesia  erijuht
avaldub kroonilistel alkohoolikuil osana  Korsakoffi sündroomist. Vananemishaiguse Alzheimeri tõve
korral kaotavad  ohvrid oma mälu järk- järgult. Kõigi amneesiajuhtude korral näib olevat tegemist info
püsimällu salvestamise ja sealt mälestuste kättesaamise häirumisega. Võimalikuks seletuseks võib olla
mälujälgede konsolideerumise häirumine trauma tagajärjel.
Prospektiivne  ja retrospektiivne mälu    Harris  (1984) tuletas psühholoogidele meelde lihtsa eristuse,
mida olmepsühholoogiast iga inimene teab: Prospektiivne mälu on seotud nende sündmuste
meenutamisega, mida me tulevikus  sooritama peame ja retrospektiivne mälu seisneb
minevikusündmuste või varem õpitud informatsiooni meenutamises. Et prospektiivsel mälul on meie
igapäevasele eksistentsile nii suur tähtsus, leitakse, et see valdkond on häbematult vähe uurimist
leidnud tema tegeliku tähtsusega võrreldes ( Einstein  & McDaniel, 1996). Inimeste prospektiivse mälu
suutlikkus  näib olevat väga erinev (Searleman, 1996). Harjumuspäraseid (igapäevaseid) ülesandeid
näib olevat lihtsam meenutada kui harva tekkivaid ülesandeid. Sündmustega seotud ülesanded peavad
olema seostatud kindla tunnusega (sündmusega).  Ajaga seotud ülesanded peavad olema seotud teatud
ajalise tunnusega. Sündmustega seotud tunnuste kasutamine prospektiivses mälus näib olevat hõlpsam
kui nähtustega seotud tunnuste kasutamine (Einstein & McDaniel, 1996). Üldse on püstitatud oletusi, et
prospektiivne ja retrospektiivne mälu võivad olla käsitletavad kui täiesti erinevad süsteemid.
Mälutehnikad ehk mnemotehnilised võtted ehk mnemoonikad
Ilma igasuguse kahtluseta allub mälu hästi õppimisele ja harjutamisele. Oma mälu on võimalik sihikindla
harjutamisega parandada igas eas.
Sõnalise materjali organiseerimiseks on  soovitav kasutada selle riimimist. Sel e seaduspärasuse
mitteteadlik kasutamine rahvaluules on säilitanud meile tohutu koguse suulist pärimust kirjakeele eelsest
ajast, mis muidu oleks päästmatult kadunud.
Võõrkeele sõnade õppimisele aitab tõhusalt emakeelsete kõlaliselt sarnaste võtmesõnade kasutamine.
Materjali visuaalne organiseerimine  hõlbustab meeldejätmist. Sama eesmärki teenib meeldejäetava
materjali  sisuline  organiseerimine (jaotamine, küsimuste esitamine jne.) meeldejätmiseks. Õppimise
organiseerimine osade kaupa ja erinevatel aegadel  (jaotatud õppimine ühekorraga õppimise
asemel) on samuti organiseerimise alali giks.
Interferentsi vähendamine on kindlasti vajalik. Seetõttu on korraga üheks eksamiks õppimine tõhusam
kui paralleelselt kaheks eksamiks valmistumine. Viimane põhjalik materjali kordamine peab toimuma
võimalikult vahetult enne eksami algust.
Informatsiooni süvatöötlus annab paremaid tulemusi kui  pindmine töötlus. Pigem korda vähem arv
kordi, ent ole tähelepanu ja mõttega sügavamalt õpitava juures.
Varieeri õpppimise meetodeid  vastavalt eelseisva eksami olemusele. Võta eesmärgiks õppida just
seda liiki eksami vormiks, mis tulemas on.
Päheõppimisel võib kasutada kohameetodit (kõne või  luuletuse  osade mõttelist paigutamist hästituntud
hoone eri ruumidesse loogilises järjekorras).
Võimaluse korral tuleb hõlpsamaks taastamisjuhiste kättesaamiseks kasutada mälu kontekstist
sõltuvust ning korraldada teadmiste kontrol i võimalikult samades oludes, kus toimus eelnenud
õppimine.
Kordamine on laialt tuntud meeldejätmise meetod. Soovitatakse kasutada üleõppimist - kui materjal
on selge, siis õppida veel, et materjal kauem ja kindlamini meeles püsiks („Kordamine on  tarkuse
ema“).
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
39
10. ÕPPIMINE I. KÄITUMUSLIKUD ÕPPIMISTEOORIAD
1. Sissejuhatus õppimiskäsitlustesse
Õppimisteooriad lähtuvad seisukohast, et käitumise tulemus kujuneb välja indivi di ja teda ümbritseva
keskkonna vastastikes mõjudes. Tänu käitumispsühholoogia (biheiviorismi) poolesajandilisele
domineerimisele XX sajandil kõige tugevamini psühholoogiat edendanud maal USA-s on sellel
psühholoogia koolkonnal olnud erakordselt suur mõju kõigile psühholoogia valdkondadele,
arengupsühholoogiale aga eriti tugevasti. Kuigi käitumispsühholoogia aluseks olevad õppimisteooriad
on õppimise olemust küllalt palju seletanud, pole tulemused selles vallas sugugi lõplikud.
Biheivioristliku psühholoogia aluseks oli soov muuta psühholoogia tõeliseks teaduseks, kus saab
uurida ja avastada põhjuslikke seoseid eksperimendimeetodit kasutades. Eksperimendimeetod
eeldab sõltumatute ja sõltuvate muutujate sihipärast rakendamist uurimuses. Muutujate kasutamine
on otstarbekas ainult siis, kui kui nende omadused on kontrollitavad . Parimaks kontrollitavuse
tõendiks on muutuja omaduste mõõdetavus. Seega püüdlesid biheivioristid  uuritavate
psühholoogiliste nähtuste ja omaduste võimalikult täpsele ja usaldusväärsele mõõdetavusele.
Biheivioristide arvates ükski puhtpsühholoogiline omadus sellistele mõõtmise kriteeriumidele ei vasta.
Seetõttu nägid nad psühholoogia teaduseks muutmise idee ainsa võimaliku lahendusena loobumist
igasuguste psüühiliste nähtuste uurimisest ning ainult käitumisega piirdumist. Käitumine on
objektiivselt mõõdetav ja kirjeldatav, ükskõik kas ta esineb parasjagu sõltumatu (uuritavat nähtust
mõjutava) või sõltuva (uuritava nähtuse mõjutatavust ilmutava) muutujana.
Esmane käitumispsühholoogide huvi oli suunatud vene füsioloogi Ivan  Pavlovi  avastatud tingitud
reflekside ehk klassikalise tingituse  uurimisele. Sellest loodeti alust objektiivsele tulevasele
teaduslikule psühholoogiale. Lähem  tutvumine klassikalise tingituse põhimõtetega tõi kaasa teatud
pettumuse – selgus, et see nähtus on oma olemuselt küllalt piiratud ega suuda piisavalt hästi
kajastada inimeste ja loomade psüühilise funktsioneerimise keerukust, kuigi oli igatpidi objektiivselt
vaadeldav ja mõõdetav.
Õppimine ( learning ) on kogemusega saavutatud suhteliselt püsiv (a) käitumise muutumine ja/ või
(b) teadmiste ning (c) eesmärkide muutumine. Käitumise muutumisele panid põhirõhu biheivioristliku
koolkonna esindajad ja teadmiste ning eesmärkide muutumisele hiljem kujunenud kogniti vse
psühholoogia koolkonna esindajad.
Lisaks õppimisele on lähedasteks, kuid õppimisest eristuvaiks olulisteks mõisteteks muutunud
käitumisele ja loodetavasti ka muutunud  teadmistele  küpsemine ja harjumine.
Küpsemine (maturation)on selline soorituste ja teadmiste muutus, mil e põhjustavad indiviidi  vanemaks
saamisel lahti rulluvad bioloogiliselt determineeritud käitumismustrid. Eelkõige on küpsemise rol  oluline
varastes arenguperioodides, kus mitmed inimesele omased funktsioonid on esialgu füsioloogiliselt
tagamata (näiteks vastsündinud inimlaps ei suuda kõnelda, kõndida ega temale suunatud kõnet
mõista).
Harjumine (habituation) on reaktsioonide muutumine korduvalt ilmnevatele stiimulitele, mil el ei oma
otseselt elulist mõju  indiviidile , ent mis tema elus aset leiavad. Näiteks võib mürarikka tänava äärses
korteris  elav  imik  harjuda mööduvate autode müraga, mis teda esialgu (reflektoorselt) võpatama ja
nutma  pani. Mõne  elukuu jooksul võib ta kaotada algselt selgesti  ilmnenud  ehmumisreaktsioonid iga
üksiku mööduva masina müra kuuldes.
2. Klassikaline tingitus
Klassikalise tingituse olemus on järgmine. Klassikaline tingitus ( classical conditioning), mõnikord ka
eesti keeles  klassikaliseks tingimiseks ja tingrefleksiks (conditioned reflex) nimetatud nähtus on
õppimise liik, mille korral indivi d õpib  reageerima  neutraalseile stiimuleile, mis tavaliselt selliseid
reaktsioone esile ei kutsu. Klassikalise tingituse avastaja oli Ivan Pavlov (1849 – 1936). Oma katsed
tingrefleksi tundmaõppimiseks tegi Pavlov  koertel , kel oli mulgustatud magu ja/ või süljenääre. Mõlemast
koguti sekreeti vastuseks kasutatud ärritajaile.
Rohkem või vähem näljasele koerale on  hakkliha  tingimatuks (unconditioned) (ehk bioloogiliselt
kaasasündinud ja eluliselt oluliseks) stiimuliks, mis vallandab automaatselt ni  süljeerituse kui
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
40
maomahla  nõristuse. Kui vahetus ajalises läheduses hakkliha andmisega helistada heliharki, on see
esialgu  koera jaoks toidu saamise seisukohalt  neutraalne  stiimul. Ent mõne aja pärast hakkab koer
teatud arvu korduste järel sülge nõristama ja maomahla eritama ainult helihargi helina puhul ilma
hakkliha nägemata– haistmata. See tähendab, et looma ajus on tekkinud seos helihargi helina ja
toidu saamise vahel, ehk on kujunenud välja tingitud  refleks , mil es helihargi  helin  on muutunud
neutraalsest sti mulist tingitud (conditioned) stiimuliks. Sellega on  koeral  välja kujunenud tingitud
refleks ehk klassikaline tingitus helihargi helinale.
Tingimatud stiimulid viivad tingimatule reaktsioonile, tingimatute sti mulite ja reaktsioonide paarid
pole õpitud ja treenitud, vaid kaasasündinud. Tingimatu refleks on kaasasündinud, see val andub
kohase sti muli ilmumisel tingimatult (automaatselt), sõltumata elu jooksul omandatud kogemusest.
Tingitud stiimulid viivad tingitud reaktsioonidele. Tingitud stiimulite- reaktsioonide paarid on
õppimise, treeningu tagajärjeks.
Tingitus kujuneb efektiivsemalt, kui tingitud sti mul eelneb tingimatule sti mulile olenevalt tingitud
vastuse liigist poole kuni mõne sekundi võrra. Klassikalise tingituse printsiibid seletavad paljusid
igapäevase elu  aspekte . Näiteks paljud  emotsionaalsed  reaktsioonid (hirm millegi ees) võivad olla
õpitud klassikalise tingituse kaudu.
Kustumine (extinction) toimub siis, kui varem tingitud reaktsioon nõrgeneb ja viimaks kaob. Kustumise
tekkeks (kustutamiseks) esitatakse tingitud stiimulit korduvalt ilma tingimatu sti mulita.
Süstemaatiline desensibiliseerimine on käitumusliku psühhoteraapia vorm, mille abil ravitakse
inimestel foobiaid klassikalise tingituse  printsiipe  rakendades.
Spontaanne taastumine on varem kustutatud reaktsiooni uuesti  ilmumine pärast teatud aja möödumist
ilma tingitud sti muli esitamiseta. Tavaliselt on taastunud reaktsioonid siiski algsetest nõrgemad.
Stiimuli üldistamise (stimulus generalisation) korral reageeritakse tingitud sti muliga sarnasele
sti mulile. Üldistamine on seda tõenäolisem, mida suurem on sti mulite vaheline sarnasus. Näiteks õpib
koer tingitult reageerima erineva heli kõrgusega heliharkide helinale.
Eelmise nähtuse vastandiks on sti mulite eristamine. Stiimuli eristamine (stimulus discrimination) on
toimunud, kui esitatavad sti mulid on teineteisest piisavalt erinevad, nii et ühe olemasolu kutsub esile
tingitud reaktsiooni, teine aga mitte. Siia sobib jällegi näide helihargiga. Näiteks võib stiimuli üldistamist
õpetatud koeral välja kujundada sti muli eristamise ni viisi, et ta õpib sülge nõristama 500 Hz-se
sagedusega helihargi helinale ja mitte nõristama 450 ja 550 Hz-tele helisagedustele. Pavlov leidis, et
loomadel saab kujundada eksperimentaalse  neuroosi , kui sundida neid eristama sti muleid, mil e
vaheline erinevus on nende meeleelundite ja psüühika võimekusega võrreldes liiga väike. Näiteks ei
suutnud tema  koerad  alates  ovaali   telgede teatud proportsioonist eristada ovaali ringist ning muutusid
seetõttu väga närvilisteks.
Kõrgemat järku tingitus (higher  order  conditioning) tekib, kui tingitud sti mul esitatakse paaris uue
neutraalse stiimuliga seni, kuni neutraalne stiimul hakkab esile kutsuma sama reaktsiooni, mis algne
tingitud sti mulgi. Näiteks võiks olla sama tingitud reaktsiooni kujundamine helihargi helinale. Kui see on
välja kujundatud, saab eksperimentaator lisada helihargi helistamise ajalisse lähedusse uue sti mulina
lambikese süttimise. Koer saab liha ainult siis, kui süttib lambike. Kui ühel hetkel helihargi helin ära jätta,
selgub , et koer nõristab sülge ainult lambi süttimisele ja ei tee seda lambi kustunud olekus helihargi
helistamisele. Seega on helihargi helistamise kui senise tingitud stiimuli kaudu kujundatud uus tingitud
seos lambikese põlemise ja sülje nõristamise vahel. Ühe klassikalise tingituse baasil  kujundati  teine.
Klassikalist  tingitust on ameerika psühholoogias hiljem sõnastatud kui tingitud vastust (conditioned
response), mitte kui tingitud refleksi. Seega pole klassikalise tingituse korral nende autorite  arvates
tegemist uue refleksiga, vaid uue vastuse õppimisega tingituse põhimõttel.
3. Operantne tingitus
3.1.  Operantse tingituse olemus
Operantne (instrumentaalne) tingitus (operant/ instrumental conditioning) on õppimine, mille käigus
tahtlikud vastused tugevnevad või nõrgenevad olenevalt nende tagajärgede positiivsest või
negatiivsest olemusest. Operantse tingituse käigus opereeerib (toimib) loom või inimene ümbritseva
keskkonnaga selle nimel, et mingit tulemust saavutada (et mingit endale positi vse väärtusega asja
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
41
omandada või mingist endale negatiivse väärtusega  asjast  või nähtusest eemale hoida). Seega toimub
tahtlik tulevikku suunatud tegevus sel e nimel, et tänasest tegutsemisest saada mingit hüvet (kasu)
tulevikus.
Edvard L. Thorndike ( 1874 – 1949) katsetas kassidega puuris (puzzle box), mil est kassil oli võimalik
välja pääseda, kui see  taipas  õiget li gutust sooritada (näiteks käpaga kangile vajutada). Thorndike
sõnastas oma uurimuste alusel efekti seaduse: Rahuldust toovaid reaktsioone korratakse
tõenäolisemalt kui neid, mis rahuldust ei tekita (ei too). Seejuures toimub algne õppimine juhuslikult,
katse-eksituse ( trial -and- error ) meetodil, ent peale esmakordset  puuri  avamist kogemata toimunud
käpavajutusega muutub olukord põhimõtteliselt ning  kass  hakkab järjest teadlikumalt kangile  vajutama ,
et välja pääseda. Lõpuks on lahendus loomale nii selge, et ta pääseb puurist välja üheainsa liigutuse
sooritamisega.
B. F. Skinner ( 1904  – 1990) tegi katseid laboriloomadega, kel eks olid valdavalt  rotid  ja tuvid.  Skinneri
katseloomade “töökeskkonnaks” oli Skinneri kast, mil es loomad või linnud pidid sooritama õiget
reaktsiooni (näiteks vajutama õigele kangile), et saada toidupalakest. Instrumentaalsete (operantsete)
reaktsioonide idee ja sõnastuse  lihvimine  pärineb Skinnerilt. Instrumentaalsed (ehk operantsed)
reaktsioonid kujutavad endast ümbritseva keskkonna  muutmist  soovitud tulemuste saavutamiseks.
Seega on operantse tingituse põhierinevuseks klassikalisest tingitusest see, et klassikalise tingituse
korral tuleneb indiviidi käitumine välisest juba ilmnenud stiimulist, ent operantse tingituse korral
ennetab indiviidi reaktsioon (vastus) oodatavat (ennustatavat) tuleviku stiimulit, seega tuleneb
käitumine indivi di enese tahtlikust (või inimese puhul ka teadlikust) ootusest (kavatsusest).
Kinnitus  (reinforcement, eesti keeles kasutatakse ka  terminit   sarrustus ) on iga stiimul, mis suurendab
tõenäosust, et eelnev käitumine ilmneks ikka ja jäl e. Kinnitusel on mitmeid eri liike. Esmane kinnitus
rahuldab  mõnd bioloogilist vajdust. Teisene kinnitus muutub kinnitavaks oma seose kaudu esmase
kinnitusega.  Kinnitused  võivad olla kas positiivsed või negatiivsed.
Kinnituse ja karistuse liigid
Stiimuli
Stiimuli  rakendamine
Stiimuli  eemaldamine  või  lõpetamine
olemus
Positiivne kinnitus
Karistus  eemaldamise kaudu
Näide 1. Vanemad ostavad ainult viitega
Näide 1. Vanemad karistavad kahe
klassi lõpetanud lapsele kal i jalgratta.
saanud last kinoskäimise  keeluga .
Positiivne
Näide 2. Röövel tungib ohvrile tänaval
Näide 2. Kohus karistab tabatud röövlit
kallale ja saab karistamatult saagiks
mitmeaastase vabadusekaotusega.
rikkaliku sisuga rahakoti.
Karistuse tulemus: Reaktsioonide
Kinnituse tulemus: Reaktsioonide (hea
(halva õppimise ja röövimise)
õppimise ja röövimise) sageduse tõus.
sageduse alanemine.
Karistus  rakendamise kaudu
Negatiivne kinnitus
Näide 1. Vanemad karistavad kahe
Näide 1. Meeldiva vaikuse saavutamiseks
saanud last koduste töode kohustuse
keeran raadio kinni.
Negatiivne
suurendamisega.
Näide 2. Rahakoti hõlpsama ja ohutuma
Näide 2. Röövel  tabatakse ja suletakse
kättesaamise nimel tapab röövel ohvri.
kuriteo sooritamise eest vanglasse.
Negatiivse kinnituse tulemus: Mõlema
Karistuse tulemus: Reaktsioonide
näite puhul viis valitud käitumine soo-
(halva õppimise ja röövimise)
vitud tulemusele ja edaspidi kasutab
sageduse alanemine.
see inimene neid käitumisviise ikka ja
jälle.
Positiivne kinnitus on sti mul, mil e lisamisel keskkonda sel ele stiimulile eelnenud käitumine
sageneb. Negatiivne kinnitus on stiimul, mille kõrvaldamine  keskkonnast on  kinnitav , viies talle
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
42
eelnenud käitumise esinemissageduse tõusule. Negati vne kinnitus õpetab, et tegutsemine kõrvaldab
ümbritsevas keskkonnas eksisteerinud ebasoovitava (negati vse) olukorra.
Karistus seostub vastumeelsete stiimulitega, mis lisanduvad keskkonda peale teatud liiki käitumise
toimumist . Karistus viib teda esile kutsunud käitumise ilmnemise sageduse või tõenäosuse
alanemisele.
Negatiivne kinnitus on seotud ebameeldiva stiimuli kõrvaldamisega. Selle tulemusena ilmneb
vastava käitumise esinemissageduse tõus. Negatiivne kinnitus suurendab (rohkendab)
põgenemiskäitumist. Viimane on elusolendi reaktsioon ebameeldiva situatsiooni lõpetamiseks.
Negatiivne kinnitus suurendab (rohkendab) samamoodi ka vältivat käitumist. Vältiv käitumine on
elusolendi reaktsioon ähvardava või ebameeldiva olukorra eest hoidumiseks.
3.2. Kinnituse ja karistuse vahekorrast
Kinnitus on enamasti parem kui karistus, sest
- karistus on ebaefektiivsem, kui ta ei järgne allasurutavale käitumisele koheselt,
- karistus on ebaefektiivsem, kui indiviid on suuteline karistuse saamist vältima,
- füüsiline karistus võib jätta karistatavale tunde füüsilise agressiivsuse lubatavusest,
- karistavat isikut hakatakse  kartma  ja see võib tuua endaga kaasa palju soovimatuid
negati vseid
  tagajärgi
-  karistamine  võib viia karistatava enesehinnangu alanemisele ja sellega tema sotsiaalse elu
  paljude aspektide negati vsemaks muutumisele
- karistus iseenesest ei pruugi anda karistatavale informatsiooni temalt oodatava alternati vse,
  kohasema käitumise kohta.
3.3. Kinnituse kavad
Kinnituse kava (reinforcement schedule) viitab soovitud käitumise sagedusele ja/ või ajale/
kestusele. Käitumine, mida kinnitatakse iga kord peale sel e ilmnemist, kulgeb pideva kinnituse
kavas. Kui käitumist mõnikord kinnitatakse aga alati mitte, esineb käitumine  osalise kinnituse kavas.
Osalise kinnituse efekt (Humpreys, 1939): Osalise  kinnituse kavas  sooritatud reaktsioon on
kustumise suhtes palju vastupidavam kui pideva kinnituse kavas sooritatav reaktsioon.
Eksisteerib kaks erinevat osalise kinnituse kava liiki, mis annavad teistest tugevamaid ja kestvamaid
reaktsioone, enne kui nad kustuvad . Üheks neist on enne kinnituse saamist sooritatud reaktsioonide
arvu arvestavad kinnituse kavad, mida nimetatakse suhte kavadeks. Viimased võivad olla kas
fikseeritud suhte kavad või varieeruva suhte kavad. Teised kinnituse kavad arvestavad aega, mis
kulub reaktsiooni toimumisest kinnituse saamiseni ja neid nimetatakse ajavahemiku kavadeks,
vastavalt kas fikseeritud ajaintervalliga kavaks või varieeruva intervalliga kavaks.
Fikseeritud suhte kava korral antakse kinnitus ainult peale teatud arvu reaktsioonide sooritamist.
Näiteks üliõpilasel loetakse aastane õppetöö nõuetekohaselt sooritatuks, kui ta on kahe semestri jooksul
läbinud erinevaid õppetöö liike kokku vähemalt 40 ainepunkti  mahus . Sama kava kehtib ka tükitöö eest
tasustamise põhimõtte rakendamise puhul.
Varieeruva suhte kava korral toimub kinnitus varieeruva arvu reaktsioonide järel, kusjuures see
reaktsioonide arv kõigub teatud keskmise ümber. Näiteks harrastuskalamees peab spinninguga lanti
heitma ja kerima sadu või isegi tuhandeid kordi enne, kui tal õnnestub mõnd röövkala landi otsa
peibutada. Samas on võimalik ka mitu järjestikust näkkamist  mingite soodsate asjaolude
kokkulangemise korral. Palga maksmisel ei tahaks ilmselt keegi saada palka varieeruva suhte kavas –
näiteks töö mõõdetava ühiku eest täna 10 krooni,  homme  5 krooni ja ülehomme 9 krooni.
Fikseeritud ajainterval iga kava annab reaktsioonile kinnituse alles peale fikseeritud ajavahemiku
möödumist. Näiteks palgalise puhkuse saab alles peale aastast töötamist, kuupalka saab näiteks iga
järgmise kuu viiendal kuupäeval jne.
Varieeruva intervalliga kava korral kõigub reaktsioonile kinnituse andmise  ajavahemik  mingi keskmise
ümber ja pole kindlalt fikseeritud. Näiteks kontrol ib liikluspolitsei ohtlikul ristmikul li klust keskmiselt
igal teisel tööpäeval ajavahemikus  kella 7-9-ni ja kel a 15-17-ni. Samas teeb ta seda keskmiselt üle
päeva, ent võib kontrol ida ka neli päeva järjest. Näiteks mina võin korraldada oma õppeaines semestri
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
43
jooksul 8 kontrolltööd, ent jätan juhuslikult otsustatavaks sel e, mil isel kuul ja mil isel päeval ma need
kontrol tööd tegelikult läbi  viin . Õppejõu selline käitumine üliõpilasele kohustuslikus aines on viimasele
küllaltki frustreeriv, ent sunnib teda süstemaatiliselt õppima ja igal loengul potentsiaalselt  kontrol töö
sooritamiseks valmis olema.
3.4. Eristamine ja üldistamine operantse tingituse korral
Stiimuli kontrolli treenimine on protsess, mil e käigus inimesed või loomad õpivad sti muleid
eristama; indiviidi käitumist (reaktsiooni) kinnitatakse kindla stiimuli olemasolu korral, aga mitte sel e
puudumisel. Näiteks heliredelit valesti mänginud laps ei saa oma muusikaõpetajalt kiitust kuulda; teda
kiidetakse ainult siis, kui ta on heliredeli õigesti ära mänginud. Siin on (eristava) stiimuli  rol is õpetaja
kiitus. Eristav stiimul signaliseerib (ehk informeerib) tingimustest, milliste täitmisel instrumentaalsele
reaktsioonile (käitumisele) järgneb (oodatud) kinnitus. Tulemusena õpib see laps (loodetavasti) kiiremini
ära, et  kiituse  väljateenimiseks tuleb võimalikult veatult mängida ja see viib teda ka õppimise
põhieesmärgile -  heale klaverimänguoskusele lähemale.
Nagu klassikalise tingituse puhul, toimub ka operantse tingituse korral stiimuli üldistamine,  mil e
käigus õpitakse ühele sti mulile reageerides sama käitumist rakendama ka teistele stiimulitele. Näiteks
mõistes, et hoolika ja õige mängu eest ki detakse teda sagedamini ja mitmete inimeste poolt, õpib laps
ära, et "õigesti" mängimine on igati soodsamaid tagajärgi  andev  teguviis kui "valesti" mängimine.
Õppimispsühholoogide arvates on ebausklik käitumine (vääruskumus, et teatud kujutlused, asjad,
käitumised põhjustavad teatud sündmusi) seotud kinnituse põhimõtetega. Eksisteerib  tendents
kinnitusele eelnenud käitumise tugevnemisele/ sagenemisele. Ebauskliku käitumise mõte on sel es, et
ta aitab inimesel paremini oma ärevusega toime tul a,  luues  (illusoorse) mulje, et ebauskliku käitumise
rituaale järgides kontrollib ta paremini ärevust tekitavat olukorda (võttes näiteks suulisel eksamil pileti
ainult vasaku käega, kinnipigistatud silmadega ja parema käe pöialt rusikasse surudes; tul es eksamile
ajamata habemega või täpselt samas  riietuses  ja ihupesus, mida kandes eelmisel eksamil hästi läks
jne.). Il usoorne mulje olukorra paremast kontrol imisest mõjub kahtlemata rahustavalt ja see võib
tõepoolest anda lõppkokkuvõttes eksamil parema tulemuse kui oodata oleks võinud.
Üheks  instrumentaalse tingituse meetodil õpetamise viisiks on  vormimine  ( shaping ), mis seisneb
soovitava käitumise järjest paremate (täpsemate) lähendite kinnitamises ja ebatäpsete kinnitamata
jätmises.
Programmeeritud õpetamise põhimõtted on loodud otseselt operantse tingituse ideid järgides,
eelkõige vormimist kasutades. Õigeid reaktsioone kinnitatakse kohe, vead aga suunavad õppija tagasi
eelnenud materjali kordamisele. Programmeeritud õpetamise ideoloogia oli populaarne  40 – 50 aastat
tagasi, ent kaasajal on see täielikult asendatud arvuti abil õppimise (computer  aided  learning ehk
lühendatult CAL) ja  arvutil põhineva harjutamisega (computer  based  training ehk lühendatult CBT).
Rutiinsete  asjade õpetamisel suurele  arvule inimestele muudab arvuti kasutamine õpetaja töö tunduvalt
efektiivsemaks ning hästi läbimõeldud õppematerjali ning õpiprogrammide korral on ka õppimine
märgatavalt efektiivsem eelkõige tänu võimalusele materjali individuaalselt omas  tempos  läbida.
Bioloogilised piirangud õppimisele tulenevad elusolendi kaasasündinud omaduste piiridest.
Loomataltsutajate kogemus tõestab, et loomi saab dresseerida ainult teatud piirides ja neile kõike
õpetada pole võimalik. Ka inimeste puhul võib rääkida teatud bioloogilisest eelsoodumusest õppimiseks
– mõnel on eriline  andekus  keerukate ja täpsete liigutuste õppimiseks ja sel ist inimest võib saata edu
balleti või spordialade õppimisel, teisel on väga hea muusikaline kuulmine ja muusika õppimine on
sellise inimese jaoks lausa  nauding  jne.
Õppimises väidetakse Premacki printsiibi kehtimist. Premack  arvab , et ni  inimestel kui loomadel on
erinevad  eelistused  erinevate käitumisaktide sooritamiseks ja neid eelistusi on (vähemalt teoreetiliselt)
võimalik järjestada. Sarnaselt hiljem käsitlemisele tuleva Maslow motivatsioonilise hierarhiaga teevad
indiviidid  Premacki arvates eelistuste  hierarhias  madalamaid käitumisakte sel eks, et saada seejärel
võimalusi kõrgemini eelistatute sooritamiseks.
Kokkuvõtteks tasub  veelkord  rõhutada klassikalise tingituse ning operantse (instrumentaalse)
tingituse erinevusi. Eristamisel on oluline stiimuli ja reaktsiooni ajaline järgnevus – klassikalise
tingituse korral eelneb tingimatu (kaasasündinud olulise tähendusega) stiimul reaktsioonile,
operantse tingituse korral toimub reaktsioon enne kinnitust. Klassikalise tingituse korral on
reaktsioon valdavalt tahtmatu, operantse tingituse puhul on aga reaktsioon tahtlik.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
44
4.  Assotsiatiivne  tingitus
Klassikalise ja operantse tingituse puhul on tegemist õppimisega assotsiatsioonide (seoste)
moodustamise kaudu. Nii võib ühelt poolt öelda, et assotsiatsioonide ehk seoste loomine on tingitud
seoste aluseks. Teiselt poolt tuleb aga teha vahet klassikalise tingituse, operantse tingituse ning
assotsiatiivse tingituse vahel.
Mäletatavasti toimub seose teke klassikalise tingituse puhul tingitud stiimuli ja reaktsiooni vahel siis,
kui tingitud stiimul esineb samaaegselt või veel parem, kui veidi enne tingimatut stiimulit. Võib väita, et
klassikalise tingituse korral on tegemist tingimatu stiimuli asendamisega tingitud stiimuliga.
Operantne ja assotsiatiivne tingitus erinevad klassikalisest selle poolest, et nende puhul on
eesmärgiks  asendada  mitte stiimulit, vaid üht käitumisviisi (reaktsiooni) teisega. Guthrie (1886 –
1959) väitis, et kord tekkinud assotsiatsioon stiimuli ja reaktsiooni vahel sunnib antud stiimuli
taasesinemisel kõige suurema tõenäosusega tekitama sama reaktsiooni, mis selle stiimuliga seostus
ka eelmisel korral. See lähenemine on vähem mehhanitsistlik ja üldisem kui Pavlovi (1849 – 1936)
lähenemine. Pavlovi arvates oli Guthrie lähenemine tema omast pealiskaudsem, ent Guthrie pidas
oma lähenemist üldisemaks ja loomulikumaks kui Pavlovi äärmuslikult lihtsustatud ning kunstlikku
käsitlust. Guthrie järgi on õppimise peamiseks põhimõtteks sündmuste (näiteks stiimuli ja reaktsiooni)
seostamine  (assotsiatsioon) läheduse kaudu.
Guthrie lähenemist võiks samastada operantse tingitusega, kui poleks üht olulist erinevust tema ja
operantse (instrumentaalse) tingituse pooldajate vahel – operantse tingituse puhul nähakse ette
kõigepealt reaktsiooni toimumist ja sellele järgnevat ( loodetud ehk prognoositud) stiimuli saabumist.
Assotsiati vse tingituse põhimõtete kohaselt peavad stiimul ja sellele vastav reaktsioon toimuma
üheaegselt. Nii võib Guthrie assotsiatiivse tingituse ideed ühelt poolt pidada üldisemaks kui
klassikalist ja operantset tingitust, ent tema konkreetset õppimise käsitlust tuleb pidada mõlemast
nimetatud käsitlusest erinevaks.
Assotsiati vset tingitust kasutatakse ebasoovitavate harjumuste kõrvaldamiseks ja seda on peetud
üsna tõhusaks meetodiks käitumisteraapias kõrvuti klassikalise ning operantse tingituse põhimõtete
rakendamisega. Assotsiatiivne tingitus toimib ka positiivse iseloomuga õppimise korral. Siin peetakse
oluliseks stiimuli ja reaktsiooni välkkiiret seostamist ning selleks kasutatakse nn. välkkaartide ehk
sähvikute (flashcards) ideed. Näiteks võõrkeelsete sõnade õppimisel kirjutatakse  võõrkeelne sõna
kaardi ühele poole ja tema tõlge teisele. Kaardipaki pealt võetakse kaart ning püütakse võõrkeelne
sõna seostada  emakeelsega. Kui sõna tõlge ei meenu, vaadatakse seda kaardi tagaküljelt, ent kaart
pannakse  pakki  üsna pealmiste kaartide vahele – nii kordub see sõna õppimisel varsti jälle. Sõnad,
mille tähendus meenub kohe, pannakse paki alla, kuna nende kordamisel pole enam sellist tähtsust
nagu seni veel selgeks õppimata sõnade kordamisel. Igasugused seadmete (ja arvutiprogrammide)
kasutamise lühijuhendid on koostatud tegelikult samal assotsiatiivse õppimise põhimõttel – leia
juhendist antud olukorrale soovitatud informatsioon ja seosta see vi vitamatult soovitatud
käitumisaktiga tegelikkuses ehk toimi kohe vastavalt juhendi õpetusele.
Kõik tingituse eri vormidel põhinevad õppimise käsitlused on suutelised seletama  juhuslikult,
etteplaneerimatult ning tahtmatult toimuvat õppimist, ent jäävad väga kaugele inimliku õppimise selle
külje seletamisel, mis on teadlik (tahtlik), sihipärane ja motiveeritud.
5. Kokkuvõte käitumuslike õppimisteooriate arengust
Probleemid käitumuslike õppimisteooriate eri variantidega:
1. Ajaintervalli suur varieeruvus käitumise ja sellele eelnenud sündmuste vahel.
2. Erinevate käitumiste teke (näiliselt) samades tingimustes.
3. Kaasasündinud ja varem õpitud reaktsioonid "varjutavad" praegu õpitava stiimuli ja
reaktsiooni
    vahelise seose " puhtuse ".
Lahendused, mida pakuvad erinevad käitumuslikud õppimisteooriad:
Efekti seadus (Thorndike)  Reaktsioonide tagajärjed tugevdavad  seoseid (järgneva) stiimuli ja
(eelnenud) reaktsiooni vahel.
Operantne tingitus (Skinner)  Kõik on seletatav keskkonnaga opereeriva käitumise ning sellele
järgneva kinnituse kaudu. Kinnituse saamine mõjutab antud käitumise edaspidist tõenäosust.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
45
Ootuste teooria (Tolman)  Reaktsiooni tagajärjed ei mõjuta õppimist kui sellist, vaid õppimise
tulemuse väljendumist. Tuleb teha vahet õppimisprotsesside ja sooritusprotsesside vahel. Õppimise
tulemust peegeldavad sooritusprotsessid ja stiimuli ning reaktsiooni vahelise seose taga seisab
vahemuutuja, mille nimeks Tolmani terminoloogias  on ootus.
Klassikaline tingitus (Pavlov)  Õppimiseks on vajalik seos stiimuli ja reaktsiooni vahel. See seos
kujutab endast närviprotsesse neutraalse stiimuli mõju ja õpitud stiimuli mõju vahel. Seega on ka
Pavlovi käsitluses olemas vahemuutuja idee.
Molekulaarne teooria (Guthrie)  Õppimiseks on hädavajalik seose olemasolu. Seose olemus võib
vabalt olla ainult ajaline. Seos tähendab tegelikult vahemuutujat. Iga vähim keskkonnasündmus
koosneb minimaalsetest stiimulelementidest ehk tunnustest. Iga vähim käitumine ehk "akt" kooosneb
minimaalsetest reaktsioonidest ehk liigutustest. Ajas seostatud (assotsieeruvad) tunnused ja
liigutused tekitavad õppimise nende korduval koosesinemisel.
Tungi taandamise mudel (Hull)  Kui on olemas õppimiseks vajalikud tingimused, siis need
mõjutavad vahemuutujat nimega harjumus. Harjumus on paljude keskkonnastiimulite koondmõju
paljudele  käitumuslikele muutujatele. Seosed keskkonna stiimulite ja harjumuse vahel ühelt poolt ja
harjumuse ning reaktsioonide vahel teiselt poolt on väljendatavad võrrandite kujul.
Biheivioristlik  koolkond on näinud väga palju vaeva oma  seisukohtade  eksperimentaalse
kinnitamisega, ent selle tegelik väärtus psüühiliste nähtuste seletamisel on  tagasihoidlik . Taandades
halvemal juhul psüühika paljastele välistele reaktsioonidele stiimul – reaktsioon (S – R)  skeemis  ning
paremal juhul stiimuli ja reaktsiooni vahel häbelikult peituvale vahemuutujale ei seleta see kuigi palju
inimese ja isegi looma psüühiliste protsesside keerukusest. Tunnetusprotsessid on nendest
skeemidest sisuliselt välja jäänud.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
46
11. ÕPPIMINE II. ÕPPIMISE KÕRGEMAD VORMID
1. Sotsiaalne õppimine
Laiemalt on tuntud seletav- tõlgendava õppimisviisi (vaata al pool) sotsiaalne aspekt, nn.
vaatlusõppimine ehk mudelõpe (ka mallõpe), mida on laialdaselt populariseerinud sotsiaalpsühholoog
Albert   Bandura .  Inimühiskonnas toimub väga suur osa õppimisest iseenesest, ilma sunnita, teisi
jäljendades ehk  imiteerides. Täpseimaks nimeks sellele õppimisviisile peetakse terminit sotsiaalne
õpe, kuna õppimine toimub sotsiaalsetes suhetes õpilase ja  modelli  vahel. Samas on saanud selgeks,
et ainult modelli jäljendamise oskus pole veel õppimise täisväärtuslik tulemus. Sotsiaalne õppimine on
tunnetuslike, käitumuslike ja keskkonna elementide vastastikuse toime tulemus. Bandura lähenemist
nimetatakse ka neobiheivioristlikuks, sest lisaks klassikalise käitumispsüholoogia poolt aktsepteeritud
keskkonna mõjudele välise käitumise muutumisel arvestab  Bandura veel tunnetuslikke ehk seesmisi
mõjusid käitumisele. “Tõsiusklikud” biheivioristid on väljendanud arvamust, et paljusid käitumisi
imiteeritakse ilma kinnitust saamata ja et see imiteerimine kujutab endast instrumentaalse (operantse)
tingituse  erijuhtu . Bandura on aga veendumusel, et imiteerimine on iseseisev ja muudest selgesti
eristuv õppimise vorm.
Kui laps peaks oma sotsialiseerumisprotsessi käigus ainult operantse tingituse põhimõtete alusel
õppima, tuleks tal otsida katse- eksituse meetodil tohutul hulgal selliseid reaktsioone, millele
vastuseks võiks positiivse kinnituse (näiteks vanemate heakskiidu) saada. Tegelikult kasutavad kõik
lapsed oma arengus mitte sellist mehhaanilist ja mõistusevastast õppimist, vaid teiste inimeste
tegevuse jälgimist ja jäljendamist. Sotsiaalne õppimine on vastand tuntud üleskutsele “Toimi minu
sõnade, mitte tegude  järgi”. Lapsed ignoreerivad reeglina täiskasvanute poolt öeldut, kuid jäljendavad
üpris täpselt nende  tegelikku  käitumist. Seejuures ei ole kinnituse saamisel lapse käitumisele nii olulist
mõju kui modelli käitumisel. Bandura ühes uurimuses said lapsed vaadelda täiskasvanud modelli
vägivaldset käitumist täispuhutava nuku kallal. Hiljem rakendasid eksperimentaatori poolt ärritatud
lapsed ise sama nuku kallal samu vägivaldseid võtteid ilma mingisuguse välise kinnituseta. Sama
tulemus saavutati teises uurimuses, kus vägivaldselt käituvaks modelliks polnud mitte inimene, vaid
multifilmi tegelane. Hiljem  kontrollis  Bandura kinnituse mõju imiteerimisele. Laste eri gruppidele
näidati kolme vägivaldse sisuga multifilmi, mille üks variant lõppes vägivaldse peategelase
karistamisega, teine tema kiitmisega ja kolmas ilma ilmse mõjutamiseta. Teist filmi näinud lapsed
käitusid agressi vsemalt kui esimest ja kolmandat näinud. Kõige vähem agressi vsust  ilmnes   grupis ,
kes nägi filmi lõpus peategelase karistamist. Hiljem lubati lastele hüvitust selle eest, kui nad käituvad
täpselt nii, nagu käitus  modell . See kaotas kohe laste käitumises gruppidevahelised erinevused.
Seega mõjutab modellile  rakendatav  kinnitus jäljendajate sooritust, mitte aga imiteerivate
reaktsioonide omandamist. Hüvitus jäljendajaile näitas, et kõik jäljendajad olid need reaktsioonid
omandanud .
Sotsiaalse õppimise puhul saab rääkida mitmete protsesside toimumisest. Sotsiaalne õppimine saab
toimuda, kui jäljendatavale käitumisele (1) tähelepanu pööratakse. Käitumist, millele  tähelepanu
pöörati, ei saa reeglina kohe ära õppida, vaid see tuleb esmalt (2) meelde jätta. Alles hiljem saab
asuda selle (3) reprodutseerimisele, mis on samm- sammuline protsess ja võib vajada palju kordusi
ning viimistlemist. Kui jäljendatav käitumine on omandatud, jääb küsimus, kas õppija selle oma
käitumiste repertuaaris ka säilitab. Bandura arvates on si n  otsustav tähtsus enesekinnitusel.
Enesekinnitus põhineb enesele püstitatud käitumisnormide alusel iseenesesse hüvitaval või karistaval
viisil suhtumisse, mis on oma olemuselt (4) motivatsiooniline protsess.
Bandura uurimuste kohaselt jäljendavad inimesed rohkem kõrgema staatusega modellide  käitumist,
eriti neid, kel on võimu hüvitusi ja karistusi jagada. Mõnigi kord võib jäljendaja, eelkõige laps sattuda
seejuures vastandlikku käitumist või vastandlikke vaateid propageerivate modellide nõju alla. Sel juhul
tekib tal tõsine probleem, millise modelli käitumist või vaateid järgida, millise järgimisest loobuda .
Bandura seisukohti on püüdnud edasi arendada kognitiivse psühholoogia esindajad (Mischel, 1987),
kes on tulnud välja sotsiaalse õppimise kognitiivse teooriaga. Selles  teoorias  rõhutatakse järgmisi
asjaolusid:
1.  Inimesed on pidevalt suhetes end ümbritseva keskkonnaga. Seega mõjutab iga inimene end
ümbritsevat keskkonda samal määral, mil see keskkond teda ennastki mõjutab.
2.   Vaatlusõppimine võib toimuda ilma igasuguse vahetu kinnituseta.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
47
2.  Õppimist ja teadmiste omandamist tuleb selgelt sooritusest eristada. Kinnitus ei pruugi käitumise
omandamiseks vajalik olla, ent see on oluline igapäevaste toimingute suunamisel ja mõjutamisel.
3.  Meie tunnetuslikud ootused ja taju mõjutavad seda, mida me teeme ja meie konkreetse tegevuse
tagajärgede teadvustamine endale mõjutab meie käitumiste valikuid .
4.  Me oleme info aktiivsed töötlejad, mitte mehhaaniliselt toimivad indiviidid, nagu biheivioristid
arvavad . Tänu tunnetusprotsessidele tegeleme me eneseregulatsiooniga, oma käitumise
hindamise ja kontrollimisega.
Ajalooliselt on sotsiaalne õppimisteooria läbinud suuri muutusi. Algselt oli see sotsiaalne
isiksuseteooria ( Miller  & Dollard, 1941), seejärel vaatlusõppimise teooria (Bandura, 1962) ja lõpuks
sotsiaalse õppimise  kognitiivne  teooria (Mischel, 1987). Ühelt poolt nähakse sotsiaalse õppimise
teooriat biheiviorismi edasiarendajana,  teisalt  aga vaadatakse sellele kui biheiviorismist välja
kasvanud, ent uuele ja iseseisvale mõtteviisile.
2. Tunnetuslik õppimine ja õppimine koolis
Tingituse põhimõtteil seletatav õppimine on küll üpriski detailsete teooriatega varustatud, ent väga
kaugel sellest, kuidas inimlik õppimine tegelikult toimub. Tänapäevasemate käsitluste kohaselt on
õppimine eelkõige tunnetamise eri vormidel põhinev protsesside kogum. Nende konkreetsete
tunnetusprotsesside käsitlused on psühholoogias suhteliselt iseseisvad, ent õppimise seisukohast on
tegemist paljude erinevate tunnetusprotsesside integratsiooniga.
Kui käitumuslik lähenemine tingituse eri  vormides  sobib selgitama jäiga drillimise mõjusid, siis
tunnetuslik lähenemine õppimisele peab eelkõige silmas õppijate aktiivsust. Õppijad on kogniti vse
psühholoogia käsitluse kohaselt aktiivsed ja motiveeritud teadmiste otsijad, kes tunnetavad ise
vastutust oma õppimise ja selle tulemuste eest. Nad peavad õpetaja poolt pakutava informatsiooni
vastu võtma, selle tähendust mõistma ja seostama selle muude teadmiste ning oskustega, mis neil
juba varasemast olemas on. Seega saab rääkida õppija psüühika tunnetuslikust organiseeritusest.
Parima  tunnetusliku organiseerituse annab teadlik uute teadmiste seostamine varasemaga. Kui õppija
sellega edukalt toime tuleb, on kõik hästi, ent sageli pakutakse talle korraga väga palju uut ja sel juhul
ta lihtsalt pole suuteline kogu infot vastu võtma ja mällu talletama. Siin saab õpetaja kaasa aidata,
organiseerides uut materjali ja selle  esitust nii, et õppijad selle tähendust kõige hõlpsamini mõistaksid.
Parimaks strateegiaks on seejuures uue info esitamine juba tuntu baasil.
2.1. Õppimine ja mälu
Õppimine on mõeldamatu mälu olemasolu või kasutamiseta. Tunnetuspsühholoogia seisukohtade
järgi toimub informatsiooni kodeerimine mälus säilitamiseks mitmel viisil. Paivio ( 1971 ) rõhutas
sõnalise ja kujundliku kodeerimise tähtsust. Seetõttu on konkreetseid ja kujundlikult tuttavaid asju või
nähtusi hõlpsam meelde jätta ja ära tunda kui üldisemaid, abstraktsemaid, millel kujundilist külge
pole. Ühtlasi tähendab see seda, et õpetajad peaksid koos sõnalise infoga kasutama võimalikult palju
piltlikku informatsiooni.
Kui informatsiooni on palju, tuleb seda kindlasti struktureerida väiksemaiks ühikuiks jaotades ning
võimalikult palju kordamist kasutades. Sellise lähenemise tulemusena saab uut informatsiooni
kindlamini mällu salvestada ning sealt kvaliteetselt reprodutseerida. Tunnetusliku õppimise
seisukohalt on parimaks lahenduseks see, kui tunni lõpul võetakse tunnis käsitletu lühidalt uuesti
kokku ning uut tundi alustatakse eelmise tunni materjali lühikese kordamisega. Niisuguse lähenemise
mõte pole mitte ni võrd  kordamises , kuivõrd püüdes luua õpilase jaoks informatsiooni mõistmiseks ja
säilitamiseks hädavajalikku tunnetuslikku struktuuri.
D. Ausubel (1978) väitis, et õpetaja ülesandeks on ennetavate struktuuride kasutamine. See
tähendab, et õpilasele tuleb uute teadmiste omandamiseks anda “kätte” tunnetuslik raamistus
(sõrestik, struktuur), millesse õpilane saab pakutava informatsiooni paigutada. Ennetavad struktuurid
tuleb hästi läbi mõelda, et neisse  paigutuv  info oleks hästi seostatav varasema ja ka uue lisanduva
teadmisega ning informatsioon paigutuks hierarhiliselt (detailsem info kitsamate mõistete all ja
üldisem info üldmõistete all).
Gagne ja White (1978) osutasid, et õpitud teadmised ja oskused on reprodutseeritavad – me
suudame teadmisi (1) suuliselt ja kirjalikult (taas) formuleerida ning (2) rakendada neile reegleid või
seaduspärasusi ning ja kasutada neid uutes  situatsioonides . Teadmiste ja oskuste reprodutseeritavus
tuleneb meie mälu põhiomadustest ja see annab võimaluse õpitu mõõtmiseks. Mälu töö põhimõtete
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
48
kohaselt säilitame infot oma püsimälus sõnaliselt (semantiliselt), protseduuriliselt, kujundlikult ning
episoodidena. Info säilib seda paremini, mida enam on tal seoseid nende mälu eri modaalsuste vahel.
2.2. Õppimine ja taipamine
Selleks et taipamise erilist rolli õppimisel märgata, tuli seda kõigepealt märgata ahvidel .  Wolfgang
Köhler (1925), Tallinnas sündinud gestaltpsühholoog uuris ahvide poolt probleemide lahendamist.
Ahvidel rippus puuris lae all banaanikobar, mille kättesaamiseks tuli ilmutada leidlikkust. Leidlikkus
seisnes kas puuris vedelevate  kastide  virna ladumises, puuris oleva kepi kasutamises, kepiga
väljaspool puuri asuva pikema kepi puuri tõmbamises või eksperimentaatori õlale ronimises selleks, et
ulatuda  benaane kätte saama või lae alt maha lööma. Igal juhul näis, et ahvil oli ülesande edukaks
lahendamiseks vaja aega ning loetletud töövahendite ja banaanide üheaegset nägemist. Niisiis  on
taipamine midagi erilist, mis väärib eraldi tähelepanu. Ahvi äkilist taipamist, kuidas  banaani kätte
saada, hakati nimetama insaidiks (intuitiivseks õppimiseks, äkktaipamiseks) ja selle esinemine ka
inimesel ei valmistanud psühholoogidele kahtlusi . Köhler ja ta kolleeg Kurt Koffka panid oma töödega
paljude jaoks kahtluse alla biheivioristlikus psühholoogias võimutseva Thorndike efekti seaduse ja
muud mehhanitsistlikud õppimise käsitlused.
John Dewey  ( 1859 – 1952) käsitles õppimist kui aktiivset protsessi, milles mõtlemine ja õppimine on
pidev probleemidele lahenduste loomine ning nende lahenduste kasutuskõlblikkuse katsetamine.
Dewey: Kasvatus pole mitte see, mida lastele iga hinna eest peale surutakse, vaid on inimesele
sündides kaasa antud võimete areng. Dewey leidis, et (1) tegelikkuse aluseks on praktika ja
kogemus; (2) parimaks võimalike seast on demokraatlik ühiskond ja (3) tõhus õpetamine saab
põhineda teaduslikel meetoditel  ja nende rakendamisel. Hiljem väljendas sarnaseid seisukohti Jean
Piaget.
Jerome Bruneri jaoks on õpilane õpetamises osaleja ja õpetamine on teadmiste hankimise protsess.
Teadmised ise kujutavad endast protsessi, mitte produkti , ning nende hankimise käigus on
kõikvõimsaks  teguriks  tagasiside. Enne lahenduse katsetamist antavat tagasisidet pidas Bruner
kasutuks või isegi segavaks. Bruneri lähenemist õppimispraktikale nimetatakse avastuslikuks
(leiutuslikuks) õppimiseks. Avastusliku õppimise puhul on tegemist induktiivse lähenemisega –
konkreetsemailt arusaamadelt (teadmistelt) liigutakse üldisemale mõistmisele. See on  vastupidine
protsess traditsioonilisele koolis toimuvale õpetamisele ja õppimisele, kus õpilaselt sagedamini
eeldatakse ja talle pakutakse üldisemalt üksikule liikumise teed ehk deduktsiooni.
Traditsiooniline õpetamine lähtub keskaja teaduse skolastilistest traditsioonidest, kus õppijate (ehk
tulevaste teadlaste ) eesmärgiks oli teooriate loomine. Mõnikord nimetatakse sellist lähenemist
euroopalikuks ning selle vastandiks peetakse pragmatismi, ameerikalikku lähenemist, kus õppimise
eesmärgiks on kompetentsuse (oskuste ja asjatundlikkuse) arendamine.
Avastusliku meetodi puhul peavad õppijad ise  leiutama  ülesannetele lahendusreeglid, ent see ei
pruugi paljude teadlaste arvates tõhus olla. Lahenduseks pakutakse seletav- tõlgendavat meetodit,
mille korral õpetaja laseb õppijal enne lahendusreeglid selgeks õppida ja annab alles siis ülesande
lahendada.  Idee on selles, et iseavastamine on aegaviitev ja teiste avastatu mitteteadmise või
mitteteadmise teesklemise korral ise leiutamine ja pusimine on vähemalt ebaefektiivne, et mitte
karmimalt öelda. Seletuslik- tõlgendava meetodi puhul on tegemist vastuvõtva õppimisega
(reception learning), mis tähendab kuulamisest, lugemisest  või jälgimisest tulenevat õppimist.
Seletuslik- tõlgendav meetod ei pea Ausubeli hinnangul sugugi mitte rutiinne drillimine olema, vaid
võib ol a ka meeldiv õpetaja poolt juhendatud teadmiste ja tähenduste omandamise protsess, mille
käigus õppija ei pea ise tingimata avastaja rollis olema.
2.3. Õppimise tulemused ja tingimused Gagne järgi
Õppimise tulemused Õppimise tulemusena muutub inimese sooritusvõime. Erinevad sooritusvõime
liigid eeldavad erinevaid õppimise tulemusi. Õppimise erinevate tulemuste taga peavad olema
erinevad kogniti vsed struktuurid. Gagne (1972) arvates saab õppimisel eristada  viit  erinevat laiemat
tulemuste liiki. Nendeks on:
1. Sõnaline ehk deklaratiivne teadmine
Sõnalise teadmise olemasolu teeb võimalikuks väitmise kui sooritusvõime alaliigi. Sõnalist
teadmist iseloomustab väide "tean, mis see on". Sõnalisel teadmisel on kolm peamist
funktsiooni. Esiteks on sõnaline teadmine sageli edasise õppimise vältimatuks  eelduseks .
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
49
Teiseks on teatud sõnaline informatsioon praktilise tähtsusega ning igapäevaelu seisukohalt
vältimatult vajalik. Kolmandaks on verbaalsed  organiseeritud teadmised mõtlemise
lähtematerjaliks.
2. Intellektuaalsed oskused ehk protseduuriline teadmine
Intellektuaalsete oskuste olemasolu võimaldab sümbolite kasutuse kaudu demonstreerida
mõistete ja reeglite rakendatavust konkreetsetele juhtudele. Intellektuaalset oskust
iseloomustab väide "tean, kuidas seda teha". See on oskus sooritada toiminguid, mis võivad
kuuluda mitmesse erinevasse kategooriasse. Nende kategooriate  hierarhia  näide alt
(lihtsamalt) üles (keerukaimale) on väljendatav järgmise lausena:
KÕRGEMA  ASTME  REEGLID
nõuavad eeldusena
REEGLEID,
mis nõuavad oma eeldusena
MÕISTEID,
mis nõuavad oma eeldusena
ERISTUSI,
mis nõuavad oma eeldusena
(lihtsamaid õppimisvorme)
Eristused toimuvad reeglina tajus pertseptiivse õppimisena (kolmnurga eristamine ruudust),
mis on aluseks mõistete ( kolmnurk  ja ruut) õppimisele, mis lubab rakendada reegleid (ruudu
või kolmnurga pindala arvutamist), millel põhinevad kõrgema astme reeglid (mitmesuguste
hulknurkade pindala arvutamise valemid).
3. Tunnetuslikud ehk kognitiivsed strateegiad
Oskused, mis võimaldavad suunata ja mõjutada tunnetusprotsesse (tähelepanu, tajumist,
õppimist, mällu kodeerimist, mälust reprodutseerimist ja mõtlemist). Kognitiivsete strateegiate
teadlik ja sihipärane kasutamine õppija poolt on  metatunnetus . Intellektuaalsed oskused on
suunatud välistele objektidele, ent tunnetuslikud strateegiad on suunatud õppija “ sisemusse ”,
oma tunnetuslike võimete tõhusale ja originaalsele rakendamisele.
4. Hoiakud
Hoiakud on õpitud  emotsionaal - tunnetuslikud seisundid, mis mõjutavad isikliku toimimise
eelistusi seoses inimeste, objektide ja sündmustega. Hoiakud võivad olla õpetamise ja
õppimise otsesteks objektideks. Hoiakud muusika suhtes mõjutavad näiteks isikliku
plaadikogu kujunemist ja kontsertide külastamist.
5. Motoorsed oskused
Mõnikord on õppimise tulemuseks ainult liigutused, mis koosnevad hästi koordineeritud ja
ajastatud lihastööst. Neid nimetatakse motoorseteks oskusteks. Mõned motoorsed oskused
võivad ol a väga "mahukad", koosnedes arvukatest üksteisele järgnevatest  protseduuridest.
Protseduurid omakorda võivad olla lihtsad või keerukad ning neid võib nimetada
täidesaatvateks alamprogrammideks. Iga protseduuri võib õppida iseseisvalt ja need hiljem
terviklikuks liigutuseks koondada. Motoorse oskuse õppimine seisneb soorituse sujuvuse ja
täpse ajastatuse saavutamise nimel tehtavas lihasliigutuste kordamises. Alamprogrammile
vastab osaoskus ja tervikliigutusele tervikoskus. Motoorse oskuse näiteiks võivad olla
häälikute hääldamine ning tähtede kirjutamine, autojuhtimine vms.
Õpitulemused on need eesmärgid, mida õppimisega tuleb saavutada. Nende tulemuste saavutamine
eeldab teatud vahendite kasutamist, milleks on õppimistingimused.
Õppimistingimused  Õppimistingimused peavad tulemuste saavutamist tagama. Nende tingimuste
seas on kõigi tulemuste jaoks nii ühiseid kui ka erinevaid tingimusi. Sõnalise informatsiooni korral
rõhutab Gagne tähelepanu tõmbamist, info osadeks jaotamist, tähendusliku konteksti loomist,
mnemotehnilisi võtteid, visuaalset kujutlemist, seoste otsimist, meenutamise ja üldistamise
hõlbustamist. Intellektuaalsete oskuste korral peab ta vajalikeks tingimusteks tähelepanu tõmbamist,
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
50
töömälu mahuga arvestamist, varem õpitud komponentoskuste meenutamist, nende järjestamist,
aega oskuse meenutamiseks ja järeleproovimiseks ja konteksti varieerimist. Kognitiivsed strateegiad
eeldavad strateegia kirjeldamist või demonstreerimist, strateegia praktiseerimisvõimaluste loomist
ning tagasiside andmist strateegia kasutamise tulemuslikkuse kohta. Hoiakute puhul peab Gagne
oluliseks hoiakuga seotud edulootuste loomist, hoiakule vastavate valikute tegemist ja tagasiside
andmist edukast tegevusest. Motoorsete oskuste puhul vajavad õppijad sõnalisi või graafilisi või muid
juhendeid täidesaatvate  operatsioonide seeria  moodustamiseks, korduvaid harjutamisvõimalusi,
vahetu tagasiside andmist ja mõttes harjutamist (ehk ideomotoorset treeningut).
Gagne seisukohtadega on võimalik lähemalt tutvuda ka eesti keeles (Gagne, Driscoll, 1992).
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
51
12. KÕRGEMAD TUNNETUSPROTSESSID I. KEEL
Keele psühholoogilise analüüsi tasandid
Keel on
(1) kommunikatiivne nähtus ehk suhtlemisvahend;
(2) abistavalt sümbolistlik, kujundades täiendava, abistava seose sümboli ja tema referendi
(tema poolt esindatava asja või nähtuse) vahel; Sümbol võib esindada vähemalt ideed,
asja, protsessi, suhet või kirjeldust.
(3) korrapäraselt struktureeritud; Keelel on struktuur, mis lubab isegi selle osalise
rakendamise korral edastada  tähendusi. Isegi osaliselt struktureeritud sümbolid edastavad
tähendusi ja erinevad järjestused edastavad erinevaid tähendusi.
(4) struktureeritud paljudel tasanditel; Keel on analüüsitav näiteks häälitsustena,
     tähendusena, sõnadena, fraasidena, lausetena jne.
(5)  generatiivne  ehk  produktiivne ; Keelelise struktuuri raames lubab keel tema kasutajal
     tekitada uudseid väljendusi.
(6) dünaamiline. Keel areneb ehk evolutsioneerub pidevalt nii sõnavara, häälduse kui
     struktuuri mõttes.
Keele psühholoogilist uurimist nimetatakse psühholingvistikaks, mis  toetub (a) lingvistikale ehk
keeleteadusele, (b) neurolingvistikale ehk keele ja aju seoste uurimisele ning (c) sotsiolingvistikale
ehk sotsiaalse käitumise ja keele seoste uurimisele.
Keelel on kaks  olulisemat aspekti – retseptiivne ja ekspressiivne. Keele retsepti vne aspekt seisneb
keelelise informatsiooni vastuvõtmises ja sellega edastatud sõnumi dekodeerimises ning keele
ekspressiivne aspekt seisneb sõnumi kodeerimises ja selle informatsiooni väljendamises ehk
väljastamises (suulises väljaütlemises või kirjalikus kirjutamises).
Keele dekodeerimine seisneb tähenduse tuletamises keele sümbolistlikust esindusest (keele
sümbolite lahtimõtestamises kas suulist keelt kuulates või kirjalikku  lugedes ). Keele kodeerimine on
nii semantilise kui mittesemantilise info (ehk inimese mõtte) kujundamine keeleliselt väljendatavassse
vormi (kõne või kirjutamise näol). Valdavalt püsib nii uurijate kui ka iga üksiku keelekasutaja
tähelepanu keele puhul selle kodeerimise ja dekodeerimise semantilisel aspektil.
Retseptiivse ja ekspressiivse keele eristamine tähendab ühtlasi keeleoskuse (verbal comprehension)
ja keelekasutuse (verbal fluency) eristamist. Keeleoskus on suutlikkus suulisest ja kirjalikust kõnest
aru saada.  Kitsamalt tähendab see suulise ja kirjaliku keele tuvastusvõimet.  Keelekasutus on võime
ise teistele mõistetavat suulist ja kirjalikku keelt tekitada. Keele algühikuiks on foneemid, mis
jagunevad täis- ja kaashäälikuiks (vokaalideks ja konsonantideks). Foneemide detailse uurimisega
tegeleb foneetika, milles eristatakse artikulaarset (häälduslikku), akustilist (helilist) ja  auditiivset
(kuulmise) aspekti.
Foneetilises mõttes on suulise keele ehk kõne  aktid 9-st faasist koosnevad:
Rääkija
Kuulaja
Mõte
Mõte
Keeline vorm
Keeleline  vorm
Närvisignaalid
Närvisignaalid
Hääldusorganite töö
Helilained
Kuulmisorganite töö
Veel on foneetikal fonoloogiline aspekt, mis uurib seda, kas antud keele häälikute vahel tuvastatavad
erinevused on tähenduslikud või mitte ning foneetiline aspekt, mis uurib, milline on (peaks olema)
antud keele foneemide täpne hääldus.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
52
Foneemidest järgmised kõrgemad ühikud on keeles morfeemid. Morfeemid jaotuvad sisulisteks
(mets, maa, leib) ning funktsionaalseteks (-kond). Antud keele morfeemide kogu moodustab
niinimetatud leksikoni. Mõnes keeles on püütud loendada morfeemide hulka. Nii on teada, et inglise
keeles on olemas umbes 80 000 morfeemi. Morfeemide kombineerimise tulemusena saadakse
sõnad. Antud keele kõik sõnad kokku moodustavad sõnavara (kõikvõimalike sõnade repertuaari).
Sõnavara arvukuse hinnanguil võib inglise keeles leiduda umbes 450 000 sõna. Kahjuks eesti keele
andmeid mul esitada pole. Iga konkreetne inimene, kes antud keelt oskab, kasutab reeglina
väiksemat arvu sõnu kui neid antud keele sõnavaras esineb, ent samas võib iga inimene olla ka uute
sõnade loojaks ja nende antud keelde juurutajaks. Väidetavalt oli Shakespeare  omal ajal erakordne
inglise keele uuendaja , kes võttis kasutusele üle 1700 uue sõna!
Keelelise analüüsi järgmiseks tasandiks on süntaks, mis seletab antud keele sõnade kasutuse
põhimõtteid. Kõik laused koosnevad fraasidest, kusjuures kõige lihtsam lause koosneb vähemalt
kahest fraasist -nimisõnafraasist ja tegusõnafraasist. Tegusõnafraasi moodustavad tegevust ja
tegevuse objekti tähistavad sõnad. Eesti keeles nimetatakse nimisõnafraasi lauses  aluseks ning
tegusõnafraasi komponente öeldiseks ja sihitiseks. (Poiss lõi palli.) Viimane, kõrgeim keele analüüsi
tase on  diskursuse  analüüs ehk keele kasutuse analüüs lausetest kõrgemal tasandil – sellistes
suulistes ja kirjalikes sõnumites, nagu vestlustes, lugudes , raamatutes. Psühholingvistika püüab
selgitada, kuidas inimesed omandavad võime diskursusi tekitada ja teiste omi mõista.
Keele omandamise astmed ontogeneesis
Emakeele (esimese keele) omandamine lapsel läbib kindlaid  astmeid. Neid loendatakse viis.
1. Koogamine, mis tähendab kõikvõimalike foneemide tekitamist lapse hääleaparaadi abil.
2. Lalisemine  (lallamine), millele on iseloomulik ainult oma emakeele foneemide kasutamine.
3. Ühesõnalise kõne staadium, mille käigus laps suudab end väljendada enam-vähem mõistetavate
üksiksõnadega.
4. Kahesõnalise kõne ja telegrammistiili staadium. Sel etapil püüavad lapsed oma mõtteid ja soove
väljendada kahe (ja veidi hiljem ka kolme) sõnaga, pannes neisse grammatika puudumisele
vaatamata olulisima osa oma teate tähendusest. (Mina vesi! Laps kodu!)
5. Täiskasvanute poolt kasutatavate lausete struktuuri omandamine ja kasutamine umbes 4-
aastaselt koos sõnavara järgneva pideva rikastumisega.
Vastsündinud näivad eelistavat ema häält ja näivad end liigutavat sünkroonselt neile suunatud
kõnega. Ka nende emotsionaalne väljenduslikkus on vastavuses hooldaja  omaga . Seega võib öelda,
et lapsed on juba erakordselt vara peale sündi neile suunatud suhtlemise suhtes tundlikud ja
reageerivad.
Esimene ja oluline keele omandamise etapp on koogamine, mis on erineva emakeelega  imikutel ja
isegi kurtidel lastel ühesugune. Koogamise staadiumis  on lapsed suutelised eristama kõikvõimalikke
foneeme, nii emakeele omi kui sinna mitte kuuluvaid. Koogamise staadiumis on lapsed kuni 6
elukuuni. Ajavahemikus 6-st elukuust kuni aastani kaotavad lapsed kõikvõimalike foneemide
eristamise võime ja edaspidi reageerivad nad ainult oma emakeele foneemidele.
Lalisemise staadiumis imikute häälitsused muutuvad.  Kurdid lapsed ei häälitse enam. Kuuljad lapsed
aga lalisevad valdavalt oma emakeele foneeme kasutades. Mitte-emakeelsetele foneemidele
lalisemisstaadiumis oleva lapse aju enam ei reageeri.
Esimese sõna staadium on ühtlasi ühesõnalise tervikfraasi staadium, kus laps püüab ühe sõnaga
väljendada oma soove. Tüüpiliselt on esimesteks sõnadeks lapsel nimisõnad, mis  kirjeldavad  lapsele
tuttavaid ja vaadeldavaid objekte.
18- kuuselt on lapse sõnavaras 3 – 100 sõna. Kuna see sõnade hulk on ebapiisav lapse soovide ja
mõtete täpseks väljendamiseks, tuleb sageli ette sõnade tähenduse üleüldistamist
(overgeneralisation). Ühe oletuse kohaselt on üleüldistamise põhjuseks lapse poolt selliste
definitsioonide kasutamine, mis sisaldavad liiga vähe tunnuseid või omadusi ( Clark , 1973). Teiseks
seletuseks on funktsionaalne hüpotees ( Nelson , 1973), mille kohaselt lapsed õpivad kõigepealt
kasutama sõnu, mis kirjeldavad olulisi funktsioone (lamp valgustab, tekk soojendab). Selle hüpoteesi
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
53
kohaselt on üleüldistus sõnade funktsioonide segiajamine. On võimalik, et tegelikult teevad lapsed
üleüldistusi mõlemal nimetatud põhjusel.
1.5 – 2.5 aastaselt hakkavad lapsed sõnu kombineerima ja loovad 2-sõnalisi väljendeid. Siis algab ka
keele süntaksi omandamise staadium telegrammistiiliga. Sõnavara kasv on väikelapseeas väga kiire.
Kui 2- aastaselt on lapsel aktiivses kasutuses umbes 300 sõna, siis kolmeaastaselt on neid juba
1000. 4-aastaseks saades on lapsed reeglina kõik olulised süntaksi põhimõtted omandanud ning
suudavad kasutada keerukaid lauseid . 10-aastaste laste keel on täiskasvanute omast keelelises
mõttes praktiliselt eristamatu. Loomulikult tähendab igasugune keelelise ekspressiivsuse taseme
saavutamine seda, et eelnevalt on lapse poolt omandatud vastav retseptiivne ehk keele mõistmimise
tase.
Laste keeleoskuse omandamise seletused
Vaevalt et keegi keele omandamist pärilikuks peab. Palju loogilisem on eeldada kasvu- ja
arengukeskkonna määravat mõju keeleoskusele. Selle oskuse omandamise seletuseks on kaks
hüpoteesi – imiteerimise ja tingituse hüpoteesid.
Imiteerimine  (imitation) On hõlpsalt märgatav, et laste kõne ja nende sõnavara kajastab nende
kasvukeskkonda. Vanemad teevad kõik selleks, et lapse keele mõistmist ja väljendamist soodustada.
Nad kasutavad lapsega rääkides  tavalisest  laiemat helisageduste vahemikku, et hääle kõrguse
tõusude ja langustega oleks võimalik kõne üksikosi normaalsest enam rõhutada. Ka kasutavad
vanemad lastega rääkides tavalisest lihtsamaid lausekonstruktsioone ( Rice , 1989). Seda erilist
kõneviisi nimetatakse lapsele suunatud kõneks (motherese), mis eesti keeles  tabavalt  pudikeele
nime kannab.
Lapsed näivad eelistavat sedasorti kõnet täiskasvanute normaalsele kõnele. Liialdused, mida lapsele
suunatud kõne sisaldab, tekitavad ja hoiavad alal lapse tähelepanu ja annavad märku sellest, millal
laps peaks täiskasvanule vastama. Ka edastavad need lapsele infot suhtlemise emotsionaalse seisu
kohta. Eri kultuurides teevad vanemad seda kõike üsna ühetaoliselt. Kõne intonatsiooni tõusuga
tõmmatakse lapse tähelepanu oma kõnele ja intonatsiooni langetamisega rahustatakse last. Kiirete,
järskude kõnekatketega hoiatatakse last keelatud tegevuste eest.
Lastele suunatud kõnes on tugevasti rõhutatud suhtlemise kahepoolne olemus, vastastikusus. Vanem
“ütleb lapsele ette”, millal ja mida see ütlema peaks. Lapse igat vastuhäälitsust tõlgendatakse
vastusena, millele ema omakorda vastab. Kui laps areneb, hakkavad vanemad teda kõne ajal
keeleliselt vähem  toetama , eeldades  neilt järjest keerukamat ja täpsemat vastamist. Seda olukorda
võib võrrelda olukorraga tellingute kasutamisel maja ülesehitamiseks, kus nendest loobutakse siis, kui
hoone juba püsti seisab.
Kas vanemate selline abi on lapse keeleomandamisel põhilise tähtsusega? Imiteerimismehhanism
näib oma lihtsusega ahvatlevana, ent ei seleta kõiki keeleomandamise külgi. Kui imiteerimine oleks
peamine keeleõppimise mehhanism, siis milleks alustavad lapsed kõnet üksikutest sõnadest ja
telegrammistiilist? Imiteerimise idee ei selgita ka seda, kuidas juba väike laps suudab oma kõnega
väljendada uudsust – nii arusaamu kui ka väljendeid, mida ta enne  kuulnud pole. Imiteerimise
hüpoteesi vastu räägib ka ülereguleerimine (overregularisation), mis tekib siis, kui laps on keele
põhialused omandanud ja rakendab selle üldise kasutuse reegleid järjekindlalt ka erijuhtudele, millele
üldised reeglid tegelikult ei toimi.
Tingitus  (conditioning) Alternatiivseks keele omandamise mehhanismi seletuseks on tingitus.
Lapsed kuulevad täiskasvanute kõnet ja seostavad nende üksikütlusi konkreetsete objektide ja
sündmustega enda ümber. Siis loovad nad ise samu ütlusi uuesti, mida vanemad hüvitavad. Algul
pole nende kõne sugugi  veatu , ent korduvate proovimiste tulemusena kujuneb lastel sama hea kõne
kui täiskasvanutelgi. Areng ühesõnaliselt kõnelt keerukamatele vormidele toetab oletust, et lapsed
alustavad lihtsate assotsiatsioonidega ja ajapikku muutub nende kõne keerukamaks ja täiskasvanute
omale sarnasemaks.
Tingituse  seletuse  näiline lihtsus ei seleta jällegi kõike. Vanemad näivad rohkem reageerivat lapse
kõne sisu asjakohasusele kui selle vormilisele õigsusele. Ja ka siis, kui vanemad reageerivad lapse
keele vormilistele grammatilistele vigadele või selle õigsusele, saab lapse keele ülereguleerituse
möödumist seletada, ent selle tekkimist mitte. Ka tingituse idee ei põhjenda uudsuse olemust lapse
keeles ehk seda, miks laps kasutab uudseid väljendusi tavasituatsioonis ja tavaväljendusi uudses
situatsioonis ilma, et teda oleks selleks tingitud ja hüvitatud.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
54
Kuidas soodustab pärilikkus või loodus keeleomandamist lapsel?
Kui loodus või pärilikkus ei saa keele omandamist põhjendada, siis kas saab ta seda soodustada?
Tuntud psühholingvist Chomsky  (1965, 1972) väitis, et inimestel on ajus kaasasündinud
keeleomandamismehhanism ( language acquisition device ), mis soodustab keele omandamist. Selle
oletuse kohaselt oleme meie, inimesed, varustatud millegi erilise ja enamaga oma ajus kui kõik teised
loomariigi esindajad.
Arvestades inimese aju neuropsühholoogilise keerukusega pole selline oletus  sugugi absurdne.
Esiteks on inimeste kõne tajumise võime erakordne. Inimene suudab vaevata eristada näiteks ühe
sõna lõppu ja teise algust voolavas kõnes ja lapsed omandavad keele erakordse kiirusega. Isegi
kurdid lapsed õpivad vi pekeele ära enam-vähem samas tempos kui kuuljad lapsed suulise kõne. Ka
on märkimisväärne see, et valdav enamus lapsi omandab emakeele ühesuguses tempos. Siiski on
keelelisel keskkonnal siin oma osa. Nii räägitakse kriitilistest perioodidest, mis on vajalikud teatud
võime täielikuks või täiuslikuks väljakujunemiseks. Kui selles  perioodis  on keelelline keskkond
puudulik, siis normaalset keeleoskust ei kujune. Lapse emakeele omandamise seisukohalt näib
kriitiliseks olevat koogamise ja lalisemise staadium. Sellel arenguperioodil peab lapse keeleline
keskkond võimaldama emakeele foneemide kuulmist. Ka keele süntaksi omandmaiseks näib kehtivat
kriitilise  perioodi oletus. Vi pekeele õppimise näiteil on  selgunud , et varasemas eas õpitud vi pekeel
on süntaktiliselt täiuslikum kui hilisemas eas (peale 12. eluaastat ) omandatud vi pekeel. Keeleliselt
isoleeritult kasvanud laste näited vi tavad füsioloogilise küpsemise ja keskkonna toetuse koosmõjule.
Niinimetatud hundilapsed, kes on kasvanud mingi aja oma elust loomade seas, arenevad edasi seda
lootustandvamalt, mida nooremas eas nad leitakse ja inimeste sekka tagasi tuuakse.
Keeleomandamismehhanismi kasuks räägivad ka  leiud  universaalsete struktuuride olemasolust
erinevates keeltes.
Osade autorite arvates pole õige rääkida kriitilistest perioodidest, vaid neid tuleks nimetada tundlikeks
perioodideks. Vahe on selles, et kriitilise perioodi idee kohaselt arenev funktsioon kas areneb
täisväärtuslikult välja või mitte sõltuvalt sellest, millisel hetkel piirangud arengut mõjutama hakkasid.
Tundliku perioodi idee kohaselt on vahe selles, et tundlikus perioodis toimib nii positiivne kui
negatiivne mõjutus või positiivse puudumine tõhusamalt ja väljaspool seda perioodi vähese
tõhususega.
Näib,et ei pärilikkus ega kasvatus suuda üksinda keele omandamist ära määrata. Kohasem  on
eeldada, et keele omandamisse annavad oma panuse nii üks kui teine. Üks oletus, niinimetatud
hüpoteeside testimise hüpotees (Slobin, 1971, 1985) väidab, et lapsed omandavad keele, luues
katselisi hüpoteese keele kohta, mis põhinevad kaasasündinud keeleomandamise mehhanismide tööl
(pärilikkus) ja seejärel testivad neid hüpoteese tegelikkuses (kasvatus ja keskkond). See protsess
järgib mitut põhimõtet:
1. Muutusi sõnavormides
2. Funktsionaalsete morfeemide kasutamist tähenduse muutmiseks
3. Morfeemide sisukat järjestamist
Ka õpivad lapsed vältima üldreeglite kasutamist erandite juures ning lähtuvad muudest emakeele
eripäradest. Kuigi kõik keeleteadlased hüpoteeside testimise oletust ei poolda, näib selle kaudu olevat
võimalik seletada ülereguleerimise nähtu ja keele produktiivsust (keele kasutusoskuse alusel uute
väljenduste loomist). Newporrt (1990) väidab, et lapsed ei pööra kõigile keele aspektidele piisavat
tähelepanu. Nad on tähelepanelikud ainult keele kõige olulisemate omaduste suhtes.
Ahvide keel
Küsimus sellest, kas keel on inimestele  unikaalne  omadus, pole psühholoogidele rahu andnud.
Ahvidele  inimkeele õpetamine võiks anda vastuseid keele arengu fülogeneesi seisukohast.
Aastakümneid on psühholoogid katsetanud ahvidele keele õpetamist. Katsed õpetada ahve inimkeelt
rääkima on lõppenud ebaõnnestumistega ja parimal juhul on saavutatud kolme sõna rahuldav
hääldamine. Tunduvalt  edukamad on olnud katsed ahvidele sümbolistlikku keelt õpetada. 1969.
aastal alustasid  abielupaar  Gardnerid šimpans Washoe õpetamist. Nad valisid vi pekeele ja alustasid
õpetamist samadel põhimõtetel, nagu õpetatakse viipekeelt kurtidele  lastele. Nelja aastaga õpetati
Washoele selgeks 160 sõna! Ta õppis neid sõnu lihtsateks lauseteks kombineerima. Gardnerid
hindasid Washoe keelelise arengu taseme võrreldavaks 3-aastase  inimlapse keeleoskuse tasemega.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
55
Terrace (1986) muutus sedalaadi katsete suhtes kriitiliseks peale hoolikat videosalvestuste analüüsi,
millest selgus et tema oma šimpans Nim Chimpsky sõnakasutus oli lapse omaga võrreldes
ebaoriginaalne, ta kasutas varem hooldajate poolt korduvalt esitatud keelelisi konstruktsioone ega
arenenud edasi keele reeglitest  arusaamise osas. Terrace arvates õpivad  ahvid hüvituste saamiseks
ära teatud reaktsioonid (“Veel õuna sööma. Banaan . Rosin. Veel puuvili.”) samalaadselt tuvide ja
teiste operantse tingituse oludes uuritud elusolenditega. Georgia Ülikoolis uuriti pügmeešimpans
Kanzi’t, kes omandas 17 kuulise õppeaja jooksul klaviatuuri  abiga suheldes 50 sõna ning suutis neid
800-s  erinevas  kombinatsioonis kasutada. Eriti rõhutati Kanzi suutlikkust sümboleid uudsel viisil
kombineerida. (“Kanzi  ajama taga inimene. Inimene ajama taga Kanzi”). Kanzi edu aluseks peetakse
seda, et tal oli võimalus kõrvalt vaadata, kuidas tema emale klaviatuuri kaudu inimestega suhtlemist
õpetati. Kanzi ja tema noorema õe Mulika edusammud on üllatavad ja annavad aluse vaidlustada
senise põhiargumendi ahvide keeleoskuse osas – need ahvid ja nendega tehtud katsed tõendavad, et
ahvid võivad olla suutelised oma keelekasutusega ka uudsust genereerima , mille puudumist seniste
ahvi keeleõppe katsete tulemustele on ette heidetud. Niisiis on ahvidel inimkeele mõistmise võime
primitiivsel moel ja piiratud määral arendatav.
Tunnetus ja keele omandamine
Millised muutused toimuvad lapse keele arengus peale 4-aastasaeks saamist ja kuidas need
seostuvad lapse üldise tunnetusliku arenguga? Sellele küsimusele vastamiseks tuleb eraldi käsitleda
nii keeleoskuse kui keelekasutuse arengut. Üldiselt suureneb laste keeleoskus koos lapse vanuse
kasvuga. Ka keelekasutus on vanematel lastel nooremate omast parem. Nende arengute
mõistmiseks tuleb käsitleda ka  strateegiaid , mida antud vanuses laps sõnalise materjali mõistmiseks
või loomiseks kasutab. Eeldatavasti pole kogu areng puhtalt keeleline, vaid sõltub kasutatavatest
keeleoskuse ja keelekasutuse strateegiatest. Need strateegiad asuvad keele omandamise ja
metatunnetuse  piiril , kujutades endast ühtlasi inimliku intelligentsuse olulisi aspekte (Sternberg,
1985).
Keeleoskus  Üheks uuritavaks aspektiks on olnud keeleoskuse seire (comprehension monitoring),
mille kohaselt üheks keeleoskuse omandamise ja arendamise viisiks lapsel on omapoolsete
hinnangute tegemine kuuldava ja loetava suhtes (näiteks selle materjali täpsuse, loogika ja ühtlikkuse
mõttes) (Markman, 1977, 1979). Keeleoskuse seire uurimiseks vaadeldi lapsi ja täiskasvanuid ning
püüti nende keeleoskuse seire oskusi võrrelda oskuste üldise tasemega. Näiteks esitatati
vaadeldavaile isikuile samas tekstilõigus vastukäivat informatsiooni selle kohta, et jäätis sulab ahjus ja
et jäätis ei sula ahjus.
8 – 11  aastastest  lastest umbes pooled ei märganud üldse vastuolu tekstis. Isegi eelneva hoiatuse
puhul ei märganud paljud nooremad lapsed selles tekstis vastuolu. Seega pole nende keeloskuse
seire kuigi arenenud. Teiseks lähenemiseks keeleoskuse uurimisele on ebatavaliste sõnade
kasutamine (Sternberg, 1987). Sellest uuringute tsüklist selgus, et tähenduse omandamiseks õpivad
lapsed aegamööda kolme protsessi kasutama. Nendeks on (1) asjakohaste juhiste väljaselgitamine,
(2) sel iste juhiste kombineerimine ja (3) varasema kogemuse kasutamine.
Lapsed rakendavad neid kolme protsessi konteksti spetsiifilistele juhistele, mis osutavad sellele, (1)
millal miski juhtub (ajalised juhised), (2) kus miski juhtub (ruumilised juhised) ja (3) mis juhtub
( funktsionaalsed juhised). Oluline on ka see, kas tundmatu sõna juurde käivad juhised on sellele
lähedased või mitte. Ka selgus, et kontekstist õppimise ülesande sooritus korreleerus positiivselt
sõnavara tasemega, vihjates ni  sellele, et tundmatute sõnade tähendusest arusaamine võib olla uue
sõnavara õppimise “eelmänguks”. Sõnaosavus võib olla omane just neile lastele, kes suudavad
sõnade tähendust kontekstist tuletada. Seega suurendavad nad oma sõnavara kiiremas tempos kui
need lapsed, kes pole ni  suutlikud tähendust tabama. Kuna aga lapsed omandavad keskmiselt
umbes 13 sõna päevas, suudavad ka vähem võimekad lapsed oma sõnavara üsna kiiresti
suurendada.
Veel üheks viisiks keeleoskust hinnata on reaktsiooniaja katsete kasutamine. Ühes  sellistest
eksperimentidest olid katseisikuiks lapsed 3., 7. ja 11. klassist , vanuses vastavalt 9, 13 ja 17 aastat.
Laste valikreaktsiooniajad tundmatutele sõnadele muutusid vanuse kasvades lühemaks.
Keelekasutus  Reaktsiooniaja  uuringuid  saab rakendada nii keeloskuse kui keelekasutuse vallas. 3.
ja 6. klassi laste uurimisel (Sincoff & Sternberg, 1988) anti lastele järgmisi ülesandeid:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
56
(1) sõna algustähe ülesanne, milles lapsed pidid ütlema kindla algustähega sõnu;
(2) omaduse ülesanne, milles lapsed pidid mõtlema teatud omadustega sõnadele;
(3) riimimisülesanded, milles lapsed pidid loetlema teatud testsõnaga riimuvaid sõnu ja
(4) tunnuse ülesanne, milles lapsed pidid loetlema antud testsõna tunnuseid.
Üldiselt olid vanemad lapsed neis ülesandeis noorematest teadlikumad ja tüdrukud poistest paremad.
Olulisemaks leiuks oli see, et lapsed said paremaid tulemusi siis, kui leiutasid sõnade
genereerimiseks mingi süstemaatilise strateegia. Ilmnes kahe peamise strateegia kasutamine.
Esimeseks strateegiaks oli ühe või mitme kategooria mitmete liikmete loetlemine. Näiteks vastuseks
sõnale “ümmargune” loetleti “münt, põike, kuu , maa, ratas”. Teine oli kvaliteedi strateegia, mis
seisnes ainult äärmiselt asjakohaste vastuste andmises. See eeldab vastuste hoolikat mõttes
sorteerimist enne väljaütlemist. Selle strateegia kasutajad eksivad vähe.
Loomulikult toimub keeloskuse ja keelekasutuse areng east  sõltuvalt. Ent sellest huvitavam on
tunnetusliku keerukuse areng: arenedes kujundavad lapsed järjest keerukamaid ja metatunnetuslikult
kohasemaid strateegiaid sõnalise materjali mõistmiseks ja loomiseks. Seejuures seisneb suur osa
arengust mitte niivõrd sõnaliste strateegiate loomises, vaid just võimes luua kasulikkke strateegiaid
keelelise suutlikkuse  soodustamiseks .
Semantika
Kõik lapsevanemad märkavad suurepäraselt sõnade tähenduse avastamist oma laste poolt. Lapsed
ise unustavad selle protsessi erilisuse varsti. Semantika on keeles leiduvate sõnade, fraaside ja
lausete tähenduste mõistmine. Mõnikord nimetatakse sõna tähenduseks tema denotaati ehk
sõnaraamatus antud täpset definitsiooni. Reeglina on sõnadel meie jaoks veel ka konnotaadid ehk
mitteilmsed tähendused, nagu emotsionaalsed hinnangud , eelduslikud oletused jms.
Kuidas me mõistame sõnade tähendust? Me kodeerime tähendused mällu mõistetena. Need on
ideed ehk vaimsed esindused, millele saab mitmesuguseid omadusi lisada ning neid teiste ideedega
seostada väidete, kujundite ja motoorsete protseduurimustrite kaudu. Tähenduse keelelise aspekti
käsitlemisel pöörame peatähelepanu sõnadele kui mõistetele.
Sõnad on väga ökonoomsed vahendid nendega seotud informatsiooniga manipuleerimisel. Mõeldes
konkreetsetele sõnadele (näiteks sõnale “laud”), saab sellega seostada
(a) kõikvõimalikud laua realiseeringud, mis olemas võivad olla,
(b) need realiseeringud, mida suudame ise ette kujutada,
(c) laua kõik omadused,
(d) laua kasutamise kõikvõimalikud juhud,
(e) kõikvõimalikud uued mõisted, mida lauaga seostada saab.
Sõna omamine mingi asja tähisena aitab meil juba olemasolevale mõiste tähendusele ka uut tüüpi
infot lisada.
Mõistete väljendamine sõnadega aitab meil ka oma mälu konstruktiivseid omadusi kasutada näiteks
(a) mingi teksti mõistmisel ja meenutamisel, (b) objektide omaduste meenutamisel ja (c) pealtnägija
tunnistuste täpsuse hindamisel. Ross  & Spalding (1994) oletavad, et sõnad mõistete väljendajaina
abistavad  meid isegi sõnatul suhtlemisel. Näiteks ühe looma hetkelisel nägemisel aitab selle looma
kohta sobiva sõna olemasolu meil teda kiiremini muude loomade seast eristada ja ära tunda. Õige
äratundmine omakorda lubab meil õigesti reageerida vastavalt sellele, mida/ keda me parasjagu
nägime. Seega on mõistete tähendustest arusaamine väga oluline.
Tähenduse teooriad
Tähenduse üle on palju arutletud keelteaduses, filosoofias,  semiootikas  ja psühholoogias ning
mitmetes muudes teadustes. Psühholoogias on praeguseks jõutud eelkõige prototüübiteooria ja
komponenditeooria aktsepteerimisele, ent ajaloolises arengus on neid tähenduse  teooriaid olnud
rohkem. Vaatleme  kõigepealt ajaloolise käsitluse raames kolme tähenduse teooria – tähenduse
referentsuse teooria, kujunditeooria ja entsüklopeedilise teooria olemust.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
57
Tähenduse referentsuse teooria  Selle teooria kohaselt on sõnade tähenduseks see, millele nad
osutavad, mida esindavad (ld refero – millelelgi tagasi viima, nimetama). Näiteks sõna “raamat”
osutab kõikvõimalikele raamatutele, esindab neid kõiki.
Tähenduse kujunditeooria  Paivio (1971) väitis, et sõna tähendus on olemas kujundis, mille see
sõna esile kutsub. Sõnad “ Lennart ” ja “Meri” koos kutsuksid meil esile kujundi Eesti  esimesest
taasiseseisvumise järgsest presidendist. Kujunditeooria positi vseks küljeks on see, et ta lubab igal
inimesel erinevate kujundite loomist samade sõnade peale. Ni  tähenduse referentsuse kui
kujunditeooria on küllalt head konkreetsete sõnade puhul, millel on üldiselt piisavalt üheselt
mõistetavad tähendused. Ent kumbki neist ei sobi kuigi hästi abstraktsetel sõnadel (näiteks tõde,
õiglus, ausus, õigus, siirus , sihikindlus jms.) kasutamiseks. Viimastele pole olemas hõlpsasti leitavaid
esindusi – osutusi ega kujundeid. Ka paljude tähendustega või ebamäärase tähendusega sõnadele
(näiteks  ujuk , taim, elusolend jms.) ei sobi ei tähenduse referentsuse ega kujunditeooriad. Liiatigi ei
suuda kumbki teooria seletada funktsionaalsete morfeemide (ja, ei, või, – lane  jms.) tähendusi.
Tähenduse entsükolopeediline teooria  Tähenduse selle teooria kohaselt on mõiste tähenduseks
kõik see, mida me selle mõiste kohta teame. Reeglina tähendab see meie poolt meelde jäetud
informatsiooni (Clark & Clark, 1977). Mõiste “koer” tähenduseks on seega kõik see, mida ma tean
koertest ja mõiste “edu” tähenduseks on see, mida ma edu kohta tean. See teooria sobib paremini
abstraktsete mõistete ja funktsionaalsete morfeemide tähenduste seletamiseks. Selle teooria plussiks
on asjaolu, et tema kohaselt pannakse sõna tähendusse kõik, mida me seoses selle sõnaga teame.
Samas on see ka miinuseks. Kas ikka tõesti kõik see, mida me antud sõna kohta teame, on selle
sõna tähenduse mõistmiseks vajalik? Kas kõikvõimalikud pisiasjad seoses koertega on olulised sõna
“koer” tähenduse mõistmiseks? Kas iga kord koertest midagi uut teada saades tuleb meil koera
mõiste tähendust uuendada ? Seega kipub tähenduse entsükolpeediline teooria kujunema liiga
entsüklopeediliseks. Ei see ega ka eelmised kaks teooriat pole tänapäevases kognitiivses
psühholoogias kasutusel. Ühe käsitluse järgi tuleb neid kolme teooriat pidada tähenduse
“klassikaeelseteks” teooriateks, millele järgneb “klassikaline” komponendiline teooria (Komatsu,
1992).
Tähenduse komponendiline teooria: Lähenemine defineerimise kaudu
Tähenduse komponendilist teooriat nimetatakse veel teisiti tähenduse definitsiooniliseks
teooriaks. See teooria väidab, et tähenduse mõistmiseks tuleb sõnad jaotada
tähenduskomponentideks, mis üksikult võttes on vajalikud ja koos  piisavad  sõnaga väljendatava
mõiste defineerimiseks (Katz, 1972). Teisiti öeldes on tähenduse iga komponent mõiste tähenduse
oluliseks osaks ja need kõik koos defineerivad mõiste tema unikaalsuses. Neid omadusi nimetatakse
tähenduse definitsioonilisteks tunnusteks, sest nad moodustavad komponendilise teooria kohaselt
sõna definitsiooni.
Näiteks sõna “poissmees” tähendus vajab selle kandja vastamist kolmele olulisele tunnusele: ta peab
olema (1) täiskasvanu, (2) mees ja (3) vallaline. Kõik need kolm komponenti on vajalikud ja  kolmekesi
koos piisavad selle sõnaga väljendatava mõiste defineerimiseks.
Tähenduse komponendiline teooria on väga levinud keelteadlaste seas (Clark & Clark, 1977). See on
atraktiivne  teooria, kuna tähendus näib kujunevat väga reeglipäraselt. Tegelikult pole see sugugi ni ,
nagu esmapilgul näib. Paljud sõnad pole komponendiliselt analüüsitavad. Näiteks osutas  filosoof
Wittgenstein  (1953) sõnale “mäng” ning väitis, et kõigile mängudele ühiseid komponente on võimatu
leida. Mida enam seda mõistet analüüsida, seda vähem leidub midagi ühist erinevate mängude ja
mänguolude vahel. Ja neist raskustest hoolimata suudame me kõik vägagi hästi mõista (või vähemalt
arvame, et mõistame), mida sõna “mäng” tähendab.
Samas on mõnedel  asjadel  väga selged definitsioonilised tunnused (ülaltoodud poissmees, sebra
jpm). Me teame näiteks, et sebra on musta- valgetriibuline hobusesarnane loom. Samas võib keegi
sebra üleni mustaks värvida, ent me teame siiski, et see must loom jääb endiselt sebraks, kuigi olulisi
definitsioonilis tunnuseid on tal endisst vähem (Keil, 1989). Ka lindudega tekib sama probleem.
Tahaks öelda, et lindude kriitiliseks definitsiooniliseks tunnuseks on lendamine, ent näiteks pingviini ja
jaanalinnu kohta teame kindlalt, et need linnud ei suuda lennata.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
58
Seetõttu tundub, et mõned linnud on paremad lindude klassi esindajad kui teised (et  varblane  on
näiteks “parem” lind kui jaanlind). Uuringud on näidanud, et mõistete klassi enam tüüpilised esindajad
õpitakse laste poolt varem selgeks kui ebatüüpilised.
Seega on tähenduse komponendilisel ehk definitsioonilisel teoorial mitmeid ahvatlevaid omadusi, ent
see ei võimalda kõigi sõnade tähendust defineerida. Lindudega tekkinud probleemi, kus mõned linnud
on tüüpilisemad oma kategooria esindajad teistega võrreldes, võtab arvesse tähendusse
prototüüpiline teooria.
Tähenduse prototüüpiline teooria: Lähenemine iseloomulike tunnuste kaudu
Tähenduse prototüüpiline teooria väidab, et tähendus tuletatakse iseloomulikest omadustest, mis
kirjeldavad (iseloomustavad või jagavad tüüpidesse) sõna tüüpilist (tegelikult prototüüpilist) mudelit.
Prototüüp on harilikult tegelik ühik teatud mõistete klassis, millel põhinevad järgnevad mudelid, ent
tähenduse prototüüpilises teoorias võib mudeliks olla  suvaline  ühik, mis antud klassi kõige paremini
esindab. Se tähenduse prototüüpiline teooria suudab toime tulla faktiga, et (a) mängul ei paista
definitsioonilisi tunnuseid üldse olevat ja (b) sellega, et varblane võib ol a “parem” lindude näide kui
jaanlind.
Et nende probleemide käsitlusest aru saada, tuleb mõista iseloomuliku tunnuse (omaduse) mõistet.
Sellal kui definitsiooniline tunnus peab mõistes igal juhtumil  esinema , ei pea iseloomulik tunnus
sugugi alati esinema. Piisab  hoopiski iseloomulike tunnuste esinemisest enamusel juhtudest.
Prototüüpilise teooria kohaselt pole jaanalind nii tüüpiline lind kui varblane, kuna ta ei suuda lennata.
Samamoodi peab tüüpiline mäng olema nauditav, mida aga kõik mängud ei pruugi sugugi olla.
Paludes inimestel esitada mõistete klassi omadusi selgub, et nad loetlevad reeglina  iseloomulikke ,
mitte definitsioonilis tunnuseid. Nendest loeteludest saab koostada isegi perekondliku esinduse
skoori, mis osutab antud sõna tüüpilisusele üldmõistega võrreldes (Rosh & Hervis, 1975).
Mõistetest mõtlemist uurides tulid psühholoogid järeldusele, et tuleb eristada kaht liiki mõisteid –
klassikalisi ja häguseid mõisteid. Klassikalised mõisted on sõnad, mida saab hõlpsasti
definitsiooniliste tunnuste kaudu defineerida (näiteks poissmees või vanaema). Hägused mõisted,
mida nimetatakse ka loomulikeks mõisteteks, on sõnad, mida ni  defineerida ei saa eelkõige
sellepärast, et nende koostisse kuuluvate tunnuste piirid on hägused. Klassikalised mõisted näivad
olevat ekspertide poolt defineeritud ja ühtlasi leiutatud mõisted klassi täiendavaks defineerimiseks
neid definitsiooniliste tunnustega seostades. Samas näivad  loomulikud  mõisted olevat loomulikult
kujunenud (Smith, 1988). Seega on “poissmehe” mõiste abistav ja leiutatud ehk kunstlik mõiste. Teise
näitena valitud mõiste “vili” näib paremini sobivat puuviljadele kui näiteks aed- ja teraviljadele.
Sellal kui klassikalised mõisted ja neid tähistavad sõnad võivad olla rajatud definitsioonilistele
tunnustele, on hägused mõisted  üles ehitatud prototüüpidest lähtudes. Prototüüpilise vaate  kohaselt
klassifitseeritakse objekt või idee kategooria üksikjuhuna siis, kui ta on prototüübiga piisavalt sarnane.
Prototüübiga sarnasuse all peetakse silmas küllalt keerukaid asju ja sellise sarnasuse mõõtmise
teooriaid on mitmeid (Smith & Medin, 1981). Meie tarbeks piisab, kui lähtume tunnuste arvust, mis on
ühised prototüübile ja  objektile . Samas väidetakse, et tegelikult on mõned tunnused kaalukamad ehk
prototüübile omasemad kui mõned teised (Komatsu, 1992).
Mõned psühholoogid (Ross & Spalding, 1994) väidavad, et ühe prototüübi asemel on mõiste
tähenduse tuletamiseks vaja mitut eksemplari ehk klassi tüüpiliste esindajate mitut alternatiivi.
Näiteks lindude puhul ei pruugi piirduda väikeste ja lendavate lindudega, vaid võib prototüüpide sekka
võtta ka need eksemplarid, kes ei lenda ja on suured. Rossi  ja Spaldingi arvates on meil mitme
eksemplari korral lihtsam konkreetset juhtu kohase eksemplariga paindlikult võrrelda, kui see on ainsa
prototüübi korral võimalik oleks.
Komponendilise ja prototüübilise teooria kombineerimine
Huvitav on see, et isegi klassikalistel mõistetel näivad olevat prototüübid.  Armstrong , Gleitman &
Gleitman (1983) väidavad, et paaritu arv ja tasapinnaline kujund on hõlpsasti defineeritavad. (Näiteks
paaritu arv on integraalarv, mis kahega jagamisel ei jagu jäägita). Nad leidsid, et erinevad paaritu
arvu näited on erineva prototüüpilisusega. Nii on 7 ja 13 paaritu arvu prototüübile väga lähedal, 15 ja
21 aga mitte. Kui klassikaliste mõistete tüüpilisus osutub varieeruvaks, tähendab see, et täielik
tähenduse teooria peaks kombineerima mõiste definitsioonilised ja iseloomulikud (prototüübilised)
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
59
tunnused. Ni  peaks iga mõistet või sõna käsitlema prototüübina ja tuuma omavana. Tuum kujutab
endast definitsioonilisi tunnuseid, mis mõistel või sõnal peavad olemas olema selleks, et seda saaks
mõiste näiteks pidada. Selle vastandina on prototüüpilised omadused sellised iseloomulikud
tunnused, mis võivad antud näitele tüüpilised ol a, ent ei ole antud näitele ilmtingimata vajalikud.
Definitsioonilise ehk komponendilise teooria tugevus seisneb selles, et ta selgitab, miks
kategooria “ kehv ” esindaja (näiteks lind) siiski sellesse kategooriasse kuulub.
Prototüüpilise teooria tugevus seisneb selles, et ta selgitab, miks mõned klassi esindajad
(näiteks lindude klassis) on teistest paremad antud klassi esindajad.
Ühe oletuse kohaselt (Keil & Batterman, 1984) on väikestel lastel tähendused seotud valdavalt
iseloomulike (ehk prototüüpiliste) tunnustega ja definitsiooniliste tunnuste tähtsust hakkame me
mõistma alles siis, kui suuremaks  kasvame. Kahe röövli kirjelduse esitamisel 5 – 10 aastastele lastele
leidsid need oletused kinnituse. Tähenduse komponendilise ehk definitsioonilise ja prototüüpilise
teooria kombineerimise heaks näiteks on “vanaema” mõiste:
(1)  Vanaemal on prototüüpilised ehk “head” vanaemaks olemise tunnused (vana, hallipäine, koob ,
keedab, küpsetab, koristab, hoolitseb, lohutab).
(2) Vanaemal on lisaks sellele ka selged definitsioonilised tunnused, mis täpselt piiritlevad vanaemaks
olemise võimalused (ema või isa ema).
Baastasandid, seletused ja järeldused
Seni on olnud juttu üksikutest mõistetest ja nende üksikjuhtudest. Tegelikult sobivad väga paljud
mõisted omavahel seotud mõistete hierarhiatesse, kus madalamal on konkreetsemad ja hierarhias
kõrgemal abstraktsemad mõisted. Rosch (1978) märkis, et mõistetel näib olevat spetsiifilisuse
baastasand (mida mõnikord ka loomulikuks tasandiks nimetatakse) ja mida teistele tasanditele
eelistatakse. Näiteks saab ümarat söödavat sabakesega ja puu otsast pärinevat objekti nimetada
puuviljaks, õunaks, maitsvaks õunaks, punaseks maitsvaks õunaks jne. Enamuse jaoks on see objekt
lihtsalt “õun”. See tähendab, et antud mõiste baastasandiks on “õun”. Üldiselt pole baastasand ei
kõige abstraktsem ega kõige konkreetsem . Loomulikult sõltub see baastasand veel kontekstist või
klassifitseerija asjatundlikkusest (Tanaka & Taylor, 1991).
Kuidas baastasandit iseloomustada? Miks on antud näitel baastasandiks lihtsalt “õun”? Rosch et al.
(1976) väitsid, et mõiste tähenduse baastasand on see, millel on kõige suurem arv eristavaid
omadusi, mis teda samal tasandil teistest mõistetest eristavad.
Loomulikult pole iga klassifitseerija jaoks mõiste baastasand üks ja sama, sest inimeste isiklik
kogemus ja professionaalsus on reeglina erinevad. Ent samas, enamuse inimeste jaoks on üks ja
ühine baastasand, mille inimesed leiavad kõige eristavama olevat. Baastasandil määratakse objektid
kindlaks kiiremini kui sellest kõrgemail või madalamatel tasanditel. Seega toimub objekti esialgne
äratundmine baastasandil ja alles seejärel kõrgema või madalama tasandi kategooriates (juhul, kui
see muidugi vajalikuks osutub). Komatsu (1992) arvates võime oma arusaama mõistest laiendada,
kui käsitleme mitte ainult mõiste hierarhilisi ja baastasandeid, vaid ka muud mõistete vaheliste
suhetega seotud infot, mida mõisted sisaldavad. Keil (1989) väitis, et ühtki mõistet pole võimalik
mõista ilma mõnesuguse arusaamiseta sellest, kuidas antud mõiste seostub teiste mõistetega
Semantika ja keele teiste aspektide vaheline seos
Paljud semantika äsjakirjeldatud aspektid seostuvad mingi muu informatsiooniga kuuldavate ja
loetavate sõnade tähenduse tuletamise kohta. Kui varem oli juttu  sellest, et  lapsed omandavad keele
hüpoteeside testimise põhimõttel, siis seda seisukohta võib laiendada ka täiskasvanutele nende poolt
sõnade tähenduse tuletamise olukordadele. Ka täiskasvanuina kasutame definitsioonilisi tunnuseid,
iseloomulikke tunnuseid, näiteid ja suhteid mõistete kujundamiseks ja tähenduse tuletamiseks
sõnadest ja sõnadele. Kõik äsjaloetletud juhud võib nimetada teatud strateegiateks ja kõik nad
kujutavad nn alt üles strateegia kasutamise juhte. Kõigil neil juhtudel alustatakse vahetute
sensoorstete ja pertseptiivsete tunnuste tasandilt ja seejärel manipuleeritakse  varem tajutud ja mälus
talletatud informatsiooniga selleks, et tähendust tuletada. Alt üles (ehk üksikult üldisele) töötlus on
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
60
hädavajalik loetava ja kuuldava mõistmiseks (Kintsch, 1988), ent see on ainult osa tähenduse
kujunemise protsessist.
Me kasutame lisaks alt üles strateegiatele ka ülalt alla strateegiaid, mille puhul lähtume oma
varasemast kogemusest, eriti konkreetsest kontekstist ja seejärel rajame oma ootused neile
varasematele kogemustele. Ootused vormivad sageli selle tähenduse, mida me tajutavast keelest
tuletame. Ühel juhul lähtume semantilisest praimingust, kus teatud mõisted praimivad mälu nendega
seotud mõistetega seoses. Teisel juhul kasutatakse kontekstiefekte, mille korral teatud kontekst
soodustab sellega seotud või sarnaste  mõistete meenutamist. Ülalt alla töötlus tähendab ühtlasi
üldiselt üksikule tüüpi lähenemist.
Kontekst ei mõjuta mitte ainult üksiksõnade semantikat, vaid ka fraaside ja lausete semantikat, mis
ulatub kaugemale lauset moodustavate sõnade semantikast:
“Sellele firmale tõmmati vesi peale” “ Vanamees   viskas  vedru välja” “Talle mastakse kuus  tuhat
viissada ”
Tähenduse tuletamiseks tuleb tihti vaadata morfeemidest ja sõnadest kaugemale, arvestades
morfeemide kombineerimist lausetes  ja  suuremates  keelelistes ühikutes.
 Keele struktuur ehk süntaks
Süntaks on sõnade ja fraaside lausetesse ühendamise reeglistik. Süntaks käsitleb fraaside ja lausete
grammatikat. Grammatika on keele regulaarsuste (reeglipärasuste) kindlaksmääramine, mis võib
jaguneda preskriptiivseks ehk ettekirjutavaks ehk normatiivseks ja deskriptiivseks grammatikaks.
Hoolimata sellest, mil määral normaalne inimene gammatika reegleid on õppinud,  valdab ta tavaliselt
suurepäraselt võimet tajuda, kas äsjakuuldud lause oli grammatiliselt korrektne või mitte. Ni  nagu
sõnade tähenduste puhul võib olla tegemist semantilise praiminguga, on lausete struktuuride korral
tegemist süntaktilise praiminguga. See tähendab, et me püüame ise spontaanselt kasutada
äsjakuuldud lausete süntaktlilisele struktuurile vastava konstruktsiooniga lauseid. Meie seotust
süntaksiga kinnitavad ka meie poolt tehtud kõnevead. Kui kasutame lauses kogemata valesid sõnu,
siis kasutame neid siiski kohases süntaktilises struktuuris. Nii väljendame süntaktiliselt õigeid, ent
sisult  valesid või mõttetuid lauseid sama liiki sõnu eksikombel teistega asendades (nimisõnu
asendame nimisõnadega, tegusõnu tegusõnadega jne.). Isegi ajukahjustuse tagajärjel tekkinud
agrammatilise afaasia korral, millele on iseloomulikud suured raskused nii keele mõistmisel kui
rääkimisel, näivad asendusvigade puhul süntaktilised kategooriad säilivat.
Need näited osutavad sellele,et inimestel on olemas mingi mehhanism sõnade klassifitseerimiseks
vastavalt süntaktilistele kategooriatele ja see klassifitseerimismehhanism on sõnade tähendustest
sõltumatu ( Bock , 1990). Näib, nagu jaotaksime lauseid moodustades neid osadeks vastavalt
vajalikule süntaktilisele kategooriale ja järjestaksime need osad siis grammatiliselt õigetesse
järjestustesse.
Üritage nendest sõnadest luua kolm sisukat lauset ja kolm grammatiliselt väära sõnade järjestust:
pall, korv, naine, punane, veerema, panema , põrkama, pikk, ja
Selle ülesande esimese poole lahendamiseks tuleb sõnad mõttes jagada semantilistesse
kategooriatesse (isegi nende kategooriate nimesid teadmata) ja seejärel sõnad sellistesse
grammatilistesse järjestustesse sobitada, mis tähendust omavaid lauseid lubavad moodustada. See
ülesanne ei peaks olema eriti keeruline, kuna ka iga 4-aastane laps peaks sellega toime tulema .
Süntaktiliste struktuuride vahelised seosed
XX sajandil analüüsiti lauseid valdavalt fraasidest lähtudes. Lauses leidub alati nimisõnafraas ja
tegusõnafraas, mis omakorda koosneb nimisõnast ja tegusõnast. Selliseid analüüsi näiteid
nimetatakse fraasistruktuuri grammatikaks ja need põhinevad fraasistruktuuri reeglitel. Allpooltoodud
puutüüpi diagramm aitab näha süntaktiliste klasside vahelisi seoseid lausete fraasistruktuuris. Selline
skeem näitab, et laused pole paljalt sõnade  ahelad , vaid paiknevad lauses sisalduvate fraaside
organiseeritud hierarhilistes struktuurides:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
61
Nimisõna
Tegusõna
Nimisõna
Poiss lõi 
palli
   |
 Nimisõnafraas
Tegusõnafraas
Lause
Chomsky (1957) tegi süntaksi  uurimises  revolutsiooni, väites et süntaksi mõistmiseks on vaja mitte
ainult lauses sisalduvate fraaside analüüsi, vaid näha ja mõista ka süntaktilisi seoseid lausete vahel.
Chomsky märkas, et mõne lause struktuuridiagrammil on erilised suhted. Väga sarnase tähendusega
lausetel on väga erinevad struktuuridiagrammid ja väga erinevate tähendustega lausetel on väga
sarnased struktuuridiagrammid. Fraasistruktuuri grammatika ei näidanud näiteks erinevusi aktiivi ja
passi  vi vahel (muide, eesti keeles ei ole  aktiiv  ja passiiv eristatavad), kuigi lausete tähendustes oli
selge vahe sees.
The crocodile ate Susie.
Susie ate the crocodile.
Susie was eaten by the crocodile.
Crocodile was eaten by Susie.
Chomsky väitis, et süntaksist saab sügavama ettekujutuse, kui uurida fraasistruktuuride vahelisi
suhteid, milles sisalduvad lause elementide ümberkujundused ehk transformatsioonid. Ta väitis, et
transformatsioonilise grammatika uurimine lubab mõista neid ümberkujunduste reegleid, mis
võimaldavad luua erinevaid fraasistruktuure olemasolevaid sõnu ümber paigutades. Erinevaid
fraasistruktuure seovad Chomsky arvates transformatsioonireeglite kaudu süntaktilised
süvastruktuurid. Transformatsioonide tulemusena tekivad fraasistruktuurid ehk pindmised
struktuurid. Ülaltoodud näited krokodilli ja Susiega on just süvastruktuuri olemasolu näiteks. Mõlemal
juhul seob lausete paari ülemist ja alumist liiget (ehk vasakut ja paremat pindmise struktuuri paari)
omavahel neile ühine süvastruktuur.
Seosed süntaktiliste ja leksikaalsete struktuuride vahel
Chomsky (1965) osutas ka sellele, kuidas süntaktilised struktuurid võiksid seostuda leksikaalsete
struktuuridega. Ta väitis, et meie psüühiline leksikon (meie morfeemide kogu) sisaldab  enamat  kui
lihtsalt semantilised tähendused, mis seostuvad iga sõna või morfeemiga. Iga leksikaalne ühik
sisaldab Chomsky arvates ka süntaktilist informatsiooni. Igal üksikjuhul osutab see süntaktiline
informatsioon (a) antud ühiku süntaktilisele kategooriale (näiteks, kas on tegu nimi- või tegusõnaga) ja
(b) kohasele süntaktilisele kontekstile, millise raames antud morfeemi võib kasutada (näiteks
tegusõna kasutamise võimalusele lausete  tegusõnafraasis) ning (c) igasugusele muule morfeemi
süntaktilise kasutamise informatsioonile (näiteks, kas on tegemist reeglipärase või ebareeglipärase
tegusõnaga).
Paljud kogniti vsed psühholoogid ei nõustu Chomsky seisukohaga, et süntaks on semantikast
olulisem. Siiski on paljud kogniti vsed psühholoogid loonud keeloskuse ja keelekasutuse mudeleid,
milles viidatakse võimalusele, et leksikaalsed elemendid (morfeemid) sisaldavad mitut liiki süntaktilist
informatsiooni. Kuidas meie leksikoni elemendid meie süntaktika elementidega seostuvad? Mõne
mudeli kohaselt jaotame me laused süntaktilisteks kategooriateks ja loome igale kategooriale
lausesse kindla talle sobiva koha. Leksikaalsed ühikud omakorda sisaldavad informatsiooni
kohtadest , millistesse nad lauses peaksid paigutuma ehk milliseid temaatilisi rolle nad täitma
peaksid. Nende temaatiliste rollide sekka loetakse agendi ( tegutseja ) rolli, patsiendi (tegevuse vahetu
vastuvõtja) rol i, tulusaaja (tegevuse kaudse vastuvõtja) rolli, instrumendi (tegevuse sooritamise
vahendi) rolli, asukoha (tegevuskoha) rolli, allika (tegevuse alguskoha) rolli ja eesmärgi (millele
tegevus on suunatud) rolli (Bock, 1990).
Kintsch (1988) väidab, et meie arusaam keelest sisaldab palju enemat kui ainult semantikat ja
süntaktikat. Selleks, et inimeste keelekasutust mõista, peame me vaatlema keelelist diskursust ja
seda konteksti, milles see diskursus  aset leiab. Seni pole me seda konteksti veel käsitleda jõudnud.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
62
Keeleline kontekst
Diskursus
Diskursus hõlmab keele suuremaid  ühikuid, mida rakendatakse näiteks vestlustes, loengutes,
juttudes, esseedes, õpikutes ja mujal. Nii nagu grammatiliselt õigeid lauseid  struktureeritakse
süntaktikareeglite kohaselt, on süstematiseeritult struktureeritud ka diskursus ja selle osad.
Täiskasvanueas on enamusel meist selge ettekujutus sellest, kuidas laused diskursuse struktuuris
järjestuvad. Diskursuse struktuuri mõistes saame tuletada lausete elementide tähendusi, mis pole
märgatavad isoleeritult esitatud lauseid uurides. Et mõista, kuidas mõned sellistest diskursusest
sõltuvatest elementidest toimivad, lugege järgnevaid lauseid ja vastake nende järel olevatele
küsimustele.
Näide:
“Selsamal ajal vallutasid Jeruusalemma maa kristlased Egiptuse linna Damiata ning elasid sääl, ja
Jehoova kirikul oli võite ning triumfe üle kogu maailmapiiri, meie juures tõesti küll mitte kaua aega.
[ Millist kohta mõeldakse sõnadega “meie juures”? Millal (millisel sajandil) kirjeldatud sündmused
juhtusid?]
Sest kohe järgmisel aastal pärast ülestõusmispühi tulid saarlased suure sõjaväehulgaga ning piirasid
Revalas  taanlased sisse, võitlesid nendega neliteistkümmend päeva ning süütasid hulga kahjutulesid,
lootes neid sel kombel  ära võita.”
[Millest järeldate, et tegemist oli Eestiga ? Millisel sajandil ja mis aastal need sündmused võisid aset
leida? Kes võiks olla selle kirjatüki autor? Mis võiks olla selle kirjatüki pealkiri?]
Diskursuse analüüsimisel huvitab meid eriti see, kuidas me suudame eelmises näites esitatud
küsimustele vastata. Asesõnade puhul (“... meie juures ...”) pakub huvi see, kuidas me teame, kellele
või millele need osutavad. Samamoodi on olukord kõigi teiste lauseliikmetega ning nende tähendus
sõltub diskursuse struktuurist, mille sees ilmnevad vaadeldavad laused vaadeldavate lauseliikmetega
(Gross, Pollack & Sidner, 1989). Sageli vajame me diskursuse mõistmiseks mitte ainult selle
struktuurist arusaamist, vaid ka laialdasi taustteadmisi füüsikalisest, sotsiaalsest või kultuurilisest
kontekstist, milles diskursust esitatakse.
Näide:
 (1) Malle muutus seda ärevamaks, mida enam ta eelseisvaks bioloogiaeksamiks valmistus.
[Mida te Malle kohta teate?]
(2) Ta polnud kunagi varem ise kirjalikku eksamit sooritanud ega  teadnud , kuidas õpilaste teadmiste
kontrolli adekvaatset testi koostada.
[Kuidas muutus teie ettekujutus Mallest?]
(3) Teda erutas eriti see, et  direktor  just  temal  eksamiküsimused koostada käskis.
(4) Isegi õpetaja ootamatu lahkumise korral ei peaks koolipsühholoogile bioloogia  eksamiküsimuste
koostamise kohustust andma.
[ Kuidas muutusid teie ettekujutused peategelase kohta kõigi nelja lause järjestikusel lugemisel?]
Eelnenud näite puhul mõjutas diskursuse igal hetkel selle mõistmist juba olemasolev teadmine ja
ettekujutused, mis põhinesid teatud kontekstis peituval isiklikul kogemusel . Kõneksolevas teemas
käsitleme keele mõistmist ja kasutamist kultuurilises, sotsiaalses ja tunnetuslikus kontekstis.
Keel kultuurilises kontekstis
Kognitiivse psühholoogia esindajaid ja psühholingviste huvitavad eriliselt uuringud, kus võrreldakse ja
vastandatakse erinevaid keeli ja murdeid (dialekte). Eri keeltel on erinevad leksikonid ja erinevad
süntaktilised struktuurid. Sageli kajastuvad neis erinevustes antud keelte tekke- ja arengukeskkonna
kultuurilised ja füüsikalised iseärasused.
Nii on näiteks Birmas garo keele leksikonis arvukalt riisi tähistavaid sõnu.  Araabia rändhõimudel on
üle 20 sõna kaamelite tähistamiseks. Mõlemal juhul on sõnavara rikkus tõendiks antud valdkonna
olulisuse kohta antud kultuuris: garod on riisikasvatajad ja araabia rändhõimude elus mängivad
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
63
kaamelid väga olulist rolli. Järgnevalt on kohane küsida, kas garod mõtlevad riisist teisiti kui muud
rahvad ja kas  araablased mõtlevad kaameleist teisiti kui meie seda teeme.
Keelte erinevused avalduvad ka süntaktilistes struktuurides. Praktiliselt kõik keeled võimaldavad
väljendada tegevuse agente (subjekte) ja objekte (Gerrig & Banaji, 1994). Keeltevahelised erinevused
ilmnevad näiteks mineviku väljendamisel , ainsuses ja  mitmuses , pööramisel, käänamisel, soo puhul
ja paljudel muudel juhtudel. Kas nende keeleliste erinevuste tõttu mõtlevad inimesed erinevates
keeltes erinevalt?
Seda küsimust käsitleb keelelise sõltuvuse (keelelise suhtelisuse ehk keelelise relatiivsuse,  linguistic
relativity) hüpotees. Keelelise sõltuvuse hüpoteesi kohaselt on eri keelte rääkijail erinevad
tunnetuslikud süsteemid ja need tunnetuslikud süsteemid mõjutavad inimeste mõtlemist. Niisiis
mõtlevad araablased keelelise sõltuvuse hüpoteesi kohaselt kaamelitest teisiti kui teised rahvad. See
tähendab, et keelelise sõltuvuse hüpoteesi kohaselt vormib keel mõtlemist. Seda hüpoteesi
nimetatakse ka  Sapir  – Whorfi hüpoteesiks (Sapir, 1941;  Whorf , 1964). Omal ajal oli see hüpotees
väga levinud ja selle alusel loodi müüt, mille kohaselt eskimodel olevat väga palju sõnu lume
tähistamiseks, samas kui inglise keeles on lume tähistamiseks üks sõna.
On olnud uurimusi keeleliste universaalide kohta seoses keelelise sõltuvuse hüpoteesiga.
Keelelised universaalid on eri keelte vahel eri kultuurides ilmnevad sarnasused. Keeleteaduses on
tuvastatud universaale fonoloogias (foneemid), morfoloogias (morfeemid),  semantikas  ja süntaksis.
Seda valdkonda iseloomustavad hästi värvide nimetuste uurimused. Eeldavasti puutuvad eri
kultuuride esindajad vähemalt potentsiaalselt kokku kõigi värvide nimedega ühtmoodi. Ka näib eri
keelte vahel värvi nimetuste osas ühtlikkus avalduvat. Berling & Kay (1969) ja Kay (1975) leidsid, et
kõigis uuritud keeltes põhinesid värvide nimetused maksimaalselt 11-st värvinimetusest koosneval
kogumil. Ühe äärmusena kasutati kuni 11 värvi nimetust ja teise äärmusena ainult kaht. Kui
kasutatakse vähe värvide nimetusi, langevad need viieastmelisse hierarhiasse, mida rakendatakse
vastavalt värvinimetuste arvu suurenemisele ülalt al apoole järgnevalt:
(1) must, valge
(2) punane
(3) kollane, roheline, sinine
(4) pruun
(5) purpurpunane, roosa , oranž, hall
Kui keeles on kaks värvi, on nendeks must ja valge; kui kolm, siis must, valge ja punane. Nelja värvi
korral võetakse neljas värv hierarhia kolmandalt astmelt ja nii edasi.
Sera (1992) leidis, et hispaania keeles on täiskasvanute jaoks sündmuste kohad muutumatud
(püsivad), ent objektide kohad muutuvad,  ajutised . Laste jaoks on nii sündmuste kui objektide kohad
ajutised. Et teised autorid on osutanud sündmuste ja objektide eristamise raskustele lastel, võiks sel
juhul rääkida arengulistest tunnetuslikest erinevustest laste ja täiskasvanute vahel. Seega võib
oletada, et erinevused keeles kajastavad tõepoolest mõtlemise erinevusi.
Keelelise sõltuvuse olemasolu jääb siiski küsitavaks. Võimalik, et eksisteerib nõrk sõltuvus, mille
kaudu keel mõtlemist mõjutab, ent tugeva sõltuvuse olemasolu on hangitud andmete valguses
ebatõenäoline.
Huvitaval kombel on psühholingvistikas tunduvalt vähem juureldud küsimuse üle, kas ja kuidas
mõtlemine keelt mõjutab. Tegelikult on mõtlemise mõju keelele määrava tähtsusega, tuues  keelde
uusi sõnu ning mõjutades keelt uuenema, see tähendab mõtlemise sisu  muutustega  kaasas käima.
Näiteks on tänapäevaks need eesti keele sõnad, mis  XVIII – XIX sajandi põllumajandust tähistasid,
eesti keelest praktiliselt kadunud ja samas on tohutu palju uusi, mida kasutatakse seoses muutunud
eluviiside ja tööaladega. Ka keele vormid muutuvad ajapikku, olles jällegi inimese mõtlemisest
ajendatud . Ülaltoodud keelelise sõltuvuse hüpoteesi näited tähendavad eelkõige muidugi seda, et
garode mõtlemine on tinginud riisi nimetuste suure arvu ja araablaste mõtlemine on tinginud kaameli
nimetuste suure arvu. Ja keeltes, kus värvide tähistamiseks on vaja läinud palju nimesid, on inimestel
ilmselt olnud vaja rohkem ja mitmekesisemalt värvidele mõelda kui neis keeltes, kus värvidel ainult
kaks või kolm nimetust on.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
64
Kakskeelsus
Psühholingviste on  ammu  huvitanud küsimus kakskeelsusest (bilingvismist) ehk sel est, kas
inimesed, kes räägivad ja mõtlevad kahes keeles, teevad seda kummaski keeles erinevalt. Esimene
küsimus on muidugi see, kas kakskeelsetel (bilingvaalidel) on teistsugune mõtlemine kui
ükskeelsetel (monolingvaalidel).
Hakuta (1986) tegi sellealastest uuringutest ülevaate ja leidis, et nende tulemused on üsnagi
vastuolulised ning järeldas, et usaldusväärsed andmed on olemas ainult selle kohta, et
tasakaalustatud kakskeelsetele, kes oskavad mõlemat keelt ligikaudu võrdselt ja kes pärinevad
keskklassi perekondadest, annab kakskeelsus ainult eeliseid . Muudel juhtudel kaasnevad eelistega
ka miinused. Cummings (1976) väidab, et kakskeelsus võib olla aditiivne (summeeruv) või
subtraktiivne (lahutuv). Esimesel juhul liitub hästi omandatud esimesele keelele teine. Teisel juhul
asendavad teise keele elemendid esimese omi ja kumbki keel pole täisväärtuslik. Cummings oletas,
et summeeruv kakskeelsuse  vorm tekitab tunnetuslike funktsioonide arenemise, lahutuv vorm aga
nende taandarengu. Siin võib olla tegemist läveefektiga: Kakskeelsuse positiivse mõju avaldumiseks
peab inimesel mõlema keele oskuse tase võrdlemisi kõrge olema. Madala sotsiaalmajandusliku
seisundiga peredest pärit lapsi kakskeelsus pigem kahjustab kui aitab.
Teiseks asjaoluks on teise keeleoskuse omandamise iga. Paljude arvates on peale murdeiga teise
keele mõningaid aspekte raske hästi omandada. Bahrick et al. (1994)  uurisid kakskeelsust USA
immigrantidel. Näis, et sõnavara mõistmine ja selle kasutus on hästi arendatavad ka täiskasvanueas.
Isegi süntaksi mõned aspektid omandatakse edukalt peale murdeiga, kuigi õige häälduse
omandamine sõltub varasest keeleõppimisest ( Oyama , 1976). Üllatav on leid, et teise keele täiesti
uusi foneeme on lihtsam õppida kui esimese keele foneemidega sarnaseid teise keele foneeme
(Flege, 1991).
Milline õppimiskogemus teise keele omandamist soodustab? Sellele ei näi ühest vastust olevat.
Hakuta (1994) arvab, et teise keele omandamist soodustavad asjaolud peavad olema teise keele
konteksti ja selle kasutusega sobivad. Teiste sõnadega, teise keele õppimisel tuleks lähtuda
keeleoskuse vajaduse olemusest ja ulatusest ning sellest lähtuvalt õppida keelt vastavalt
vajadusele ja kasutusele, see tähendab, võimalikult individualiseeritult.
Üheks lähenemiseks kakskeelsusele on teise keeleoskuse  parimat omandamist mõjutavate tegurite
uurimine, järgmiseks psüühika uurimine kakskeelsuse kaudu. Kuidas on kaks keelt inimpsüühikas
esindatud? Ainsa süsteemi hüpoteesi kohaselt on mõlemad keeled esindatud ühes süsteemis, ent
kahe süsteemi hüpoteesi kohaselt on tegemist kahe eraldi süsteemiga (Paradis, 1981). Kas eri
keeled paiknevad ajus ka füüsiliselt eraldi? Sellele küsimusele saab vastust otsida ajukahjustustega
kakskeelsete inimeste neuropsühholoogiliste uurimustega. Ainsa süsteemi hüpoteesi kohaselt saaks
ajukahjustuse tõttu kannatada mõlemad keeled võrdselt, kahe süsteemi hüpoteesi kohaselt aga üks
keel teisest enam. Uurimused pole sellele küsimusele selget vastust andnud. Mõnikord taastub peale
traumat kõigepealt esimene, mõnikord teine keel. Samas on teatud märke ka kahe eraldi süsteemi
toimimise võimalikkusest.
Ojemann &  Whitaker  (1978) registreerisid keelega seotud ajukoore aktiivsust kakskeelsetel
epilepsiaga (langetõvega) patsientidel. Nõrkade elektrivooludega stimuleeriti nende ajukoore
erinevaid piirkondi. On teada, et ajukoore elektriline stimulatsioon pidurdab aju spontaanset aktiivsust
stimulatsiooni rakendamise piirkonnas. Mõnes ajuosas oli objektide nimetamise võime alanemine
mõlemas keeles võrdne, mõnes erinev. Näis, et nõrgemini omandatud keel oli ajukoores difuussemalt
esindatud ja tugevam keel enam lokaliseeritud. Seega viitab uurimus sellele, et mõned kakskeelsuse
aspektid võivad olla koos ja teised eraldi esindatud.
Näib, et kahel omandatud keelel on ühiseid psüühilisi omadusi, ent on ka erinevaid. Teise keele
oskuse omandamine on plussiks, kui ta ei võta midagi ära esimeselt keelelt. Soodsad mõjud ilmnevad
alles siis, kui teine keel on hästi omandatud. Kakskeelses ühiskonnas võivad domineeriva keele
süntaktiline struktuur ja põhisõnavara minna üle alluvasse keelde. Aja jooksul muutub alluva grupi
keel selliseks  moondunud seguks, mida ameeriklased nimetavad kreooliks ( creole ). Teiseks
lahenduseks on pidžinkeele ( pidgin ) teke, milles on mõlema (või enama) keele leksikoni ja süntaksi
rudimendid. Seega on  kreool alluva keele segu domineeriva keele elementidega, ent pidžin kujutab
endast mõlema keele elementide uut, lihtsustatud kombinatsiooni.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
65
Murded
Kreoolid ja pidžinid tekivad kahe keeleliselt erineva grupi koosolemisest. Murre ( dialekt ) tekib siis, kui
üks keeleline grupp teisest aegamisi eraldub. Murret iseloomustavad põhikeelega võrreldes
erinevused sõnavaras, süntaksis ja häälduses. Murrete uurimine aitab mõista ni võrd erinevaid asju
nagu kuulmiseristuste tegemist, keele arengut ja sotsiaalset diskrimineerimist. Paljudel juhtudel ei
tekita murded suhtlemisraskusi, ent mõnedel juhtudel tuleb võrdse arusaamise nimel kasutada
standardset (kirja)keelt. Sageli arvatakse standardsel keelel olevat murdekeele omast kõrgem
staatus.
Sugu ja keel
Kas sama kultuuri mehed ja naised räägivad eri keeli?  Kasutatava  keele sisus on soolised erinevused
leitud. Noorukiea lõpus ja varases täiskasvanueas eelistavad mehed rääkida  poliitikast , isiklikest
uhkuseasjust ja sellest, mis neile teistes meeldib. Sama eagrupi naised eelistavad rääkida oma
tundeist vanemate, lähedaste sõprade ja õppimisega seoses ning oma hirmudest (Rubin et al., 1980).
Üldiselt näivad naised enda kohta teistele rohkem avaldavat kui mehed (Morton, 1978).
Tannen (1986, 1990, 1994) on teinud sotsiolingvistilisi uuringuid meeste- naiste vestluste kohta ning
järeldanud, et selles situatsioonis on tegemist kultuuridevahelise suhtlemisega. Väikesed poisid ja
tüdrukud õpivad vestlemist eraldi kultuurikeskkondades oma samasoolistelt sõpradelt. Need eraldi
õpitud ja erinevad vestlemisstiilid kanduvad üle ka täiskasvanuikka.
Tannen arvab, et meeste- naiste erinevused kõne stiilis põhinevad eelkõige erinevatel arusaamadel
suhtlemise eesmärkidest. Tulemuseks on vastandlikud suhtlemisstiilid, mis võivad viia suhtlejaid
arusaamatustele ja tülidele teineteisest mittearusaamise tõttu. Tannen (1990) leidis, et mehed
käsitlevad maailma kui hierarhilist sotsiaalset korda, milles suhtlemise põhjuseks on läbirääkimised
domineerimise, sõltumatuse säilitamise ja läbikukkumise vältimise nimel. Iga mees püüab Tanneni
arvates teise üle domineerida ja võistluses “võita”. Selle vastandina püüavad naised luua vestluses
osalejate vahelist sidet, teisi toetada ja kinnitada ning suhtlemise kaudu konsensuseni jõuda.
Oma eesmärkide saavutamiseks kasutavad naised vestlemisstrateegiaid, mis erinevusi
minimiseerivad, võrdsuse kehtestavad ja väldivad vestluses  kummagi osapoole üleoleku ilminguid.
Naised kinnitavad suhte olulisust ja sellele pühendumist ning käsitlevad  eriarvamusi läbirääkimiste
kaudu, et saavutada konsensust, mis soodustab sidet ja jätab mõlemale poolele vähemalt tunde, et
nende soovidega on arvestatud isegi siis, kui konsensuslik otsus neid täielikult ei rahulda.
Mehed naudivad sidemeid ja  isiklikku  suhet, ent kuna nad on kasvanud soolises kultuuris, milles
staatus mängib olulist rolli, on nende vestlustel teised eesmärgid. Tannen väidab, et mehed püuavad
rõhutada oma sõltumatust vestluspartnerist, et selgesti osutada teiste nõuetega mittenõustumisele
(nõustumine vi taks võimu puudumisele). Mehed eelistavad oma vestlustes kaaslasi informeerida
(rõhutades seega võimust tulenevat kõrgemat staatust), selle asemel et nendega konsulteerida (mis
osutaks alluvusseisundile). Sugudevahelisel suhtlemisel tekitavad meeste ja naiste suhtlemise
erinevad põhjused sageli väärsuhtlemist, sest kumbki  partner  interpreteerib teise kavatsusi vääralt.
Töökohal võib väärsuhtlemine mõjuda mitte ainult töö tootlikkusele, vaid ka töötajate individuaalsele
karjäärile (Tannen, 1994). Kui meesalluv ei mõista naisülemuse käsku,  kulutab ta aega valesti
mõistetud korralduse täidesaatmiseks ja ühtlasi ärritab tema sooritust hindavat ülemust. Kui naisalluv
palub meesülemusel end juhendada selleks, et kindlustada töö sooritamine vastavalt ülemuse
eelistustele, võib meesülemus sellise  palve esitajat oskamatuks pidada, sest tema ettekirjutuste
kohaselt ei saaks ükski  kompetentne  isik  riskida sellise palve esitamisega oma ülemusele, et mitte
oma staatust kaotada. Kui mehed ja naised peavad koostöös otsuse tegema, surub mees oma
arvamust kindlalt peale, eeldades, et tema partner esitab suvalisi vastupidiseid  arvamusi  sama
kindlalt kui tema isegi. Tegelikkuses võib naine mõista mehe pealesundivust avaliku solvanguna,
kuna ta on eeldanud, et kutsega mõttevahetusele on enne ükskõik millist lõplikku otsustamist
tegemist koostöövõimaluste avamisega.
Tannen arvab, et siis kui mehed ja naised oma kultuuridevahelisi stiile ja traditsioone paremini
teadvustavad, võib see vähendada vastava soo esindajate suhtlemise väära interpreteerimise
tõenäosust. Sel moel võivad mõlemad pooled saavutada tõenäolisemalt oma isiklikke eesmärke, oma
suhete eesmärke ja teiste suhetega seotud isikute ja institutsioonide eesmärke.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
66
Tanneni uurimuste lühiülevaate kokkuvõtteks on hädavajalik märkida, et see uurimus on tehtud
ameerika kultuuris ja selle leidude üldkehtivus on küsitav. Ka mõjutavad kasutatud meetodid
kahtlemata saadavaid tulemusi. Äärmiselt küsitav on seisukoht, et poisid ja tüdrukud õpivad kogu
suhtemise sookaaslastelt ja et vanemate roll suhtlemise omandamisel näib Tanneni arvates lausa
puuduvat.
Keele sotsiaalne kontekst
Keele sotsiaalne kontekst kujutab endast keelteadusliku uurimise suhteliselt uut valdkonda. Seda
keeleteaduse valdkonda nimetatakse pragmaatikaks ehk keele tegeliku kasutuse uurimiseks.
Samaviisi on tunnetuspsühholoogid huvitatud keeleoskuse ja keelekasutuse kontekstidest.
Enamusel juhtudest muudavad inimesed oma keelekasutust vastavalt kontekstilistele tunnustele ilma
seda ise  teadvustamata . Erandi võivad moodustada esimesed kohtumised ja nn. pimekohtumised
(kus konteksti ei suudeta haarata). Mõnede sotsiolingvistide uurimustes on olulisel kohal suhtlemise
mittekeelelised elemendid. Siia kuuluvad sõnatu suhtlemise ja paralingvistilise suhtlemise aspektid,
sealhulgas prokseemika, mis uurib isikuruumi ja mitmed teised valdkonnad.
Kõneaktid
Keelekasutuse üheks aspektiks on keelekasutuse korral taotletavad eesmärgid.
Kõneaktide kategooriad   Filosoof   Searle (1975) esitas kõneaktide teooria, mis püstitab küsimuse,
mida kõnega saavutada saab. Searle järgi jaotuvad kõik kõneaktid oma eesmärkide alusel vi de
põhikategooriasse.
Kõneaktid
Kõneakt
Kirjeldus
Näited
Esindav kõne
Kõneakt, mille kaudu inimene
“Nagu termomeetri näidust näha, on täna väljas 5
edastab ettekujutust, et antud kraadi külma.”
väide on tõene.
“Nagu viimase tulumaksuseaduse paranduse punkt
see ja see ütleb, on alates 01.01.2001 tulumaksu
määr 29 %.”
Suunatud
Rääkija katse panna kuulaja
(direktiivne)
midagi tegema, näiteks
“Palun aita mul tuba koristada.”
kõne
küsimustele vastama.
“Oleks kena, kui sa aitaksid mul tuba koristada.”
“Kas sa aitaksid mul tuba koristada?”
Nende kolme lause pindmised struktuurid väljendavad
kõik kokkuvõttes sama soovi.
Kohustuv kõne
Rääkija kohustab end mingi
tulevase tegevusega  siduma.
“Praegu mul pole aega, aga kahe tunni pärast saan
ma sind koristamisel aidata.”
“Aga mina võin sulle kohe appi koristama tulla.”
Väljendav
Väide, mis käsitleb rääkija
“Mind tõesti ärritab, et sa mulle kohe appi ei tulnud.”
(ekspressiivne)
psüühilist seisundit.
“Mul on kahju, et sa mind ei aidanud.”
kõne
“Mul on hea meel, et ma sind aitasin .”
“Nende asjaolude tõttu olen sunnitud sind homsest
Avaldav
Väide, millega seisukoha
vallandama.”
(deklaratiivne)
esitamine viib asjaolud uude
“Kõik selle konkursi korraldajate poolt esitatud
kõne
seisu
tingimused on mul sellega täidetud.”
“ ... kuulutan teid meheks ja  naiseks !”
Searle taksonoomia väärtuseks on see, et selle alusel saab klassifitseerida praktiliselt igasuguseid
seisukohti.
Kaudsed  kõneaktid  Mõnikord on kõneaktid kaudsed, see tähendab, et nendega püütakse oma
seisukohti väljendada kaudselt,mitte otseselt. Üks võimalus on kasutada kaudseid soove (palveid) (1)
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
67
küsides või tehes väiteid võimete kohta, (2) väljendades soovi (iha), (3) väites midagi tulevase
toimingu kohta või (4) osutades põhjustele. Kaudsete palvete näited on toodud al pool tabeli kujul.
Kaudse kõneakti tüüp
Näide info kaudse küsimise kohta
Võimetega seotud
“Kas te saaksite  mulle öelda, kus siin WC asub?”
(1) Kaudne vastus: “Muidugi saan.”
(2) Otsene vastus: “Seal nurga taga, paremalt esimene uks.”
Soovi väljendamine
“Oleksin rõõmus, kui ütleksite, kus siin WC asub.”
Tulevase toimingu väljendamine
“Palun näidake mulle, kus siin WC asub.”
Põhjustele osutamine
“Mul on vaja WC  asukohta  teada.”
Gibbs  (1979) osutas, et kaudse kõneakti isoleeritult esitamine tingib algul selle sõna-sõnalise
mõistmise (vaata esimest näidet ülaltoodud tabelis). Käsitleme veel üht näidet.
Näide:
 “Kas sa pead seda  akent  avama?”
 (1) Otsene (sõna- sõnaline) vastus oleks “Kas sul on vaja, et ma akna lahti teeksin?”
Teiste lausete kontekstis oleks tegemist kaudse kõneakti kaudsena mõistmisega:
(2) “Ära akent ava.”
Gibbs (1986) näitas, et kaudsed kõneaktid ennetavad potentsiaalseid takistusi, mida vastaja  esitada
võiks ja osutavad eriliselt neile takistustele kaudse kõneaktiga.
Küsimus “Kas tohib ... “ osutab potentsiaalsetele takistustele lubamisega seoses.
Küsimus “Ega sul midagi selle vastu pole, kui ...” osutab potentsiaalsetele takistustele seoses
vastuseisuga .
Küsimus “Kas teil on ... “ osutab potentsiaalsetele takistustele seoses kättesaadavusega.
Kõnepostulaadid
Üksteisega kõneldes loome me teatud koostöö. Kui me seda koostööd ei suuda saavutada, räägime
mitte üksteisega, vaid üksteisest mööda ja ei saavuta püstitatud eesmärke. Grice (1967) oletas, et
vestlused edenevad kooperatiivse põhimõtte alusel, millega me püüame suhelda sellisel viisil, et meie
kuulajatel oleks hõlbus meid mõista. Grice väiteil järgib  vestlus  nelja põhimõtet: kvantiteedi , kvaliteedi,
suhete ja maneeri põhimõtteid.
Kõnepostulaadid
Postulaat
Põhimõte
Näited
Kvantiteet
Tee oma panus vestlusse nii
Kvantiteedi põhimõtte eiramine :
informatiivseks kui vähegi vajalik,
“Väljas on –3.549319 kraadi Celsiuse järgi.” “Mul on halb tuju
aga mitte rohkem kui kohane on.
seepärast, et mu hammas valutab, kõht on lahti, mul on
maohaavad , kõrge vererõhk ja 8000 krooni võlgu.”
Kvaliteet
Sinu panus vestlusse peab olema
Tõepärase vastamisega seotud võimalikud raskused:
tõepärane. Partner eeldab, et sa
 “Ütle, kallis, kuidas ma välja näen?”
ütled seda, mida õigeks pead.
(1) Mittetõepärane vastus: “Kõik on tipp-topp.”
(2) Tõepärane vastus: “Nagu jaanalind.”
Suhted
Peaksid  omalt poolt andma
Suhete eesmärgi põhimõtte eiramine:
vestlusse sellise panuse, mis
Loengul relatiivsusteooriast oleks kohatu esitada lektorile
vastaks vestluse eesmärkidele.
küsimusi naiste moe ja koeratõugude kohta.
Maneer
Peaksid vältima segaseid
Väljenduse selguse eiramine:
väljendusi ja ebamääraseid
“Sotsiaalse koosluse üksikliige saab sageli informatsiooni
häälitsusi ning oma seisukohta-de
visuaalsete sümbolistlike kanalite kaudu.”
sihilikku ähmastamist.
“Inimesed loevad .”
Eeltooodud Griece postulaatide juurde sobib väga hästi veel viies (Sacks, Schegloff & Jefferson ,
1974): Igal hetkel räägib ainult üks vestleja. Selle postulaadi realiseerimiseks on vestlejail palju
erinevaid sõnalisi ja sõnatuid suhtlemisvahendeid.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
68
Keel tunnetuslikus kontekstis
Meie keele omandamise ja kasutuse viisi ei mõjuta mitte ainult kultuuriline ja sotsiaalne kontekst, vaid
ka tunnetuslik kontekst. See tähendab, et kõik, mida me ütleme, kirjutame ja mõistame, sõltub ka
sellest, mida me teame ja kuidas me oma teadmisi organiseerime. Ülaltoodud postulaadid ja kõne
järjestuse strateegiad võivad aidata meid paljude vestluste kontekstide puhul. Mõnes olukorras peab
igal suhtlemispartneril tõhusaks suhtlemiseks olema ühesugune arusaam kõnealusest olukorrast. Neil
juhtudel toimub reeglina skeemide ja stsenaariumide kasutamine. Schank & Abelson (1977)
defineerisid stsenaariumi kui “ettemääratud stereotüüpsete toimingute järjestuse, mis määrab kindlaks
hästituntud situatsiooni”. Tuntuimaks stsenaariumi näiteks on neil restoranistsenaarium.  Stsenaarium
on üldine, ent rakendatav igas konkreetses restoranis või kohvikus . Sellel on mitu omadust: (1) rida
eeldusi   laudade , menüü, toidu, arve ja raha näol; (2) rida mängitavaid rolle – külastaja, ettekandja,
koka, kassiiri ja omaniku rollid; (3) kaks algtingimust stsenaariumile – klient  on näljane ja tal on raha;
(4) neli  vaatust – sisenemine , tellimine , söömine ja  lahkumine ning (5) neli tulemust – kliendi raha
hulga vähenemine, omaniku rahahulga suurenemine, kliendi nälja kustutamine ja (mõnikord) kliendi ja
omaniku rahulolu. Stsenaariumi ideed on korduvalt kontrollitud. Näiteks on üks kohandatud
stsenaarium ühest uurimusest (Bower,  Black  & Turner , 1979):
Arst
Jaan tundis end täna halvasti ja otsustas  perearsti  juurde minna. Ta registreeris end registratuuris ja
lehitses seejärel ooteruumi laual olnud terviseajakirju. Lõpuks tuli õde ja  palus  tal lahti riietuda. Arst oli
tema vasti väga  lahke  ja lõpuks kirjutas ta Jaanile mõned rohud . Jaan lahkus ja  suundus  koju.
Meenutamisülesandes pidid katsealused meenutama iga 18 loo kohta ni  palju kui vähegi suutsid.
Meenutustes oli palju sel ist, mis tegelikult ei kuulunud lugudessse vaid hoopis nende aluseks
olevaisse stsenaariumidesse. Äratundmisülesandes esitati katseisikuile lauseid ja paluti hinnata, kui
veendunud nad olid selles, et olid neid lauseid lugudes näinud. Katsealused tundsid (ekslikult)
lugudesse mittekuulunud lauseid paremini ära siis, kui need kuulusid stsenaariumide koosseisu.
Niisiis võib sellest uurimusest järeldada, et stsenaariumid näivad juhtivat ka meeldejätmist ja
äratundmist.
Vestluste stsenaariume kasutades saavad osapooled öeldavat kokku hoida. Kui kasutame
suhtelmispartneritega ühist stsenaariumit, täidab iga meie partner stsenaariumit tundes need tühikud,
mida meie vestlusse jätame. See teeb vestlused igale osalisele arusaadavamaks ja huvitavamaks.
Vanade tuttavate või kaua abielus olnud inimeste omavahelised  vestlused on teistele sagedasti täiesti
arusaamatud, kuna neis toetutakse keerukatele stsenaariumidele, mis lubab suure hulga vestluse
võimalikke detaile välja jätta. Ja  teistpidi , kui vestlusel on mitu osalist, kellest kõik ei valda ühist
stsenaariumi, siis katkeb vestlus varsti.
Stsenaariumid tulevad mängu ka ka ekspertide omavahelisel suhtlemisel. Nad kasutavad reeglina
žargooni – ühist spetsialiseeritud sõnavara, milles ühine grupp, kas elukutse- või ametigrupp end
väljendab. Lisaks sellele mõistavad eksperdid ka stsenaariume, mis antud eriala mittetundjatele on
mõistetamatud. Oma erialast  väljaspool asuva eriala tehnilist dokumentatsiooni uurides tekivad
raskused (a) sõnavara mittetundmise tõttu ja (b) stsenaariumide mittetundmise tõttu. Need mõlemad
tingimused muudavad võõra erialase keele meie jaoks mõistetamatuks.
Loomulikult ei saa tegeliku elu kõiki varieeruvusi loendamatute stsenaariumidega  katta , ent nende
osa tunnetuse ja suhtlemise hõlbustamisel on ilmne. Ilma psüühikast kättesaadavate
stsenaariumideta oleks meie keeloskus ja keelekasutus palju enamate ebaõnnestumistega seotud.
Oma keeleoskuse parandamise seisukohalt on oluline märgata, millistes stsenaariumides ja mil viisil
me keelt valesti kasutame.
Keelevääratused
Tunnetuspsühholoogidela pakuvad huvi ka keele eksliku kasutuse juhud. Ühe eksliku keelekasutuse
rühma moodustavad keelevääratused. Need võivad esineda keele igal võimalikul tasandil –
foneemides, morfeemides, fraasides ja suuremates keele ühikutes. Freud väitis, et keelevääratused
peegeldavad alateadliku töötluse tulemust, milles sagelli kajastuvad väljatõrjutud emotsioonid .
Psühholingviste ja tunnetuspsühholooge huvitavad keelvääratused seetõttu, et nende kaudu võib
saada lähemale keele produtseerimise mõistmisele. Kõneldes on meil kasutusel teatav psüühiline
kava, mis sisaldab seda, mida me kavatseme öelda. Mõnikord see plaan katkeb, kui meie
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
69
kõnetekitamise mehhanism ei tööta meie tunnetusmehhanismiga kooskõlas. Sageli tekivad vead
teiste mõtete sissetungi või keskkonnastiimulite tõttu ( Garrett , 1980). Keelvääratusi võib võtta
osutusena selle kohta, et mõtlemise keel erineb rääkimise keelest (Fodor, 1975). Paljudel juhtudel on
meie mõte õige, ent selle väljendamine kukub valesti välja. Fromkin (1973) ja Fromkin, Rodman
(1988) on klassifitseerinud vestlustes avalduvaid kõnevääratusi:
1. Ennetamise ehk antitsipatsiooni korral kasutab kõneleja keeleelementi enne kui see lauses
asjakohane oleks, sest see vastab väljendusse hiljem sobivale elemendile (näiteks öeldes “inspireeriv
ekspressionism ” asemel “ekspireeriv  ekspressionism”).
2. Perseveratsiooni korral on tegemist juba kasutatud keeleelemendi kohatu kordamisega. Si n on
esimene kasutus õige ja teine kordus väär (näiteks öeldes: “Mul on rõõm mind kohata ...”).
3. Asenduse ehk substitutsiooni korral asendab kõneleja ühe keeleelemendi teisega (öeldes näiteks “
... pärast kui on li ga hilja” selle asemel, et öelda “enne kui on liiga hilja”).
4. Ümberpööramise ehk transpositsiooni korral vahetab kõneleja kahe keeleelemendi järjekorra
(öeldes näiteks “Summasega suvilas  ...” selle asemel, et öelda “Segasumma suvilas ...”).
5. Vahelepisted on häälte või teiste keeleliste elementide lisamine sõnadesse või lausetesse (öeldes
näiteks “karikaktuur” “karikatuur” asemel)
6. Eelmise vastandiks on häälte või teiste keeleliste elementide väljajätted (öeldes näiteks “lukuslik”
sõna “ luksuslik ” asemel). Väljajätete hulka kuuluvad ka häälikute segamised (öeldes näiteks “ Tal on
progleem”).
Iga keelevääratus võib tekkida keelelise töötluse  erineval  hierarhilisel tasemel – kas foneemide,
morfeemide, semantika või kõrgemal (fraaside ja lausete) tasandil. Igal tasandil näivad vead olevad
paralleelset  tüüpi (näiteks foneemiliste keelevääratuste korral näivad sõna alguse kaashäälikud
minevat segamini teise sõna alguse kaashäälikutega (“sahistav tuul” – “tahistav suul”).  Rõhuline sõna
näib vea tekkele rohkem mõjuvat kui rõhutamata sõna. Sõnade asendamisel süntaktilised
kategooriad säilivad.
Metafooriline keel
Veel üheks keele uurimist väärivaks aspektiks on selle metafoorilisus. Keele sõnasõnalise kasutamise
kõrval esineb piisavalt palju ka keele kujundlikku  kasutust , eelkõige metafooridena.  Metafoorid
kõrvutavad kaht nimisõna viisil, mis rõhutab positiivselt nende sarnasusi ilma nende erinevusi ümber
lükkamata. Sarnasused on metafoore meenutavad, ent nõuavad lisasõnade kasutuselevõttu (“...
nagu kaks tilka vett, ... nagu sukk ja  saabas  ...”). Metafoorid sisaldavad nelja võtmeelementi: kaht
võrreldavat ehk metafoori subjekti ja objekti ja kaht võrreldavate elementide seostamise viisi.
Metafoori subjekti ja objekti vahelisi sarnasusi nimetatakse metafoori aluseks ja erinevusi nende vahel
nimetatakse metafoori pingeks (Näiteks: “Väärkoheldud lapsed on ajapommid”). Valdavalt seletatakse
metafoore  nende subjekti ja objekti sarnasuse või erinevuse kaudu. Pannes rõhu võrdlusele, saame
traditsioonilise võrdluse vaate metafoorile. Anomaalse vaate korral rõhutatakse erinevusi subjekti ja
objekti vahel. Valdkondade interaktsionistlik vaade käsitleb metafoori nähtusena, mis on enam kui
võrdlus ja enam kui anomaalia . Selle vaate kohaselt seostub metafoor nende valdkondade
teadmisega, kuhu metafoori subjekt ja objekt kuuluvad. Metafoori võiks tõhusamaks pidada siis, kui
tema subjekti ja objekti vahel on palju sarnasusi,  ent nende päritoluvaldkonnad on väga erinevad
(Tourangeau & Sternberg, 1981, 1982). Veel ühe vaate kohaselt on metafoorid mitte võrdlusväited
vaid kategoriaalse  kuuluvuse  väited, milles metafoori objekti loetakse selle kategooria prototüüpiliseks
esindajaks . (“Minu kolleegi partner on jäämägi”). Metafoorid rikastavad keelt  viisidel , millega
sõnasõnalised väited võistelda ei suuda. On ilmne, et metafoori mõistmiseks on vaja teatud võrdlust,
ent ka metafoori subjekti ja objekti valdkondade teatud  interaktsiooni .
Kokkuvõte  Keel ja mõtlemine on loendamatute ni tidega seotud ja seni oleme keele poolt lähenedes
ainul üksikuid seoseid puudutanud. Kuna mittekeeleliste kujunditega manipuleerimise vahendid
näivad inimesel olevat piiratud, on keele kasutamine mõtlemisel viimast oluliselt mõjutav ning
võimendav tegur.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
70
13. KÕRGEMAD TUNNETUSPROTSESSID II. MÕTLEMINE
Tunnetuseks nimetatakse üldist informatsiooni hankimise ja kasutamise protsessi. Tunnetus hõlmab
endasse terve rea juba käsitletud psüühilisi nähtusi ja protsesse (aistingu, taju, mälu, õppimise) ning
loomulikult ka mõtlemise koos keelekasutusega. Mõnikord räägitakse ja kirjutatakse tunnetusest,
mõeldes selle all konkreetsemalt ainult mõtlemist.
Mõtlemise üks  võimalik definitsioon: Mõtlemine on inimese tunnetusliku aktiivsuse integreerimise
protsess ettetulevate ülesannete lahendamiseks. Empiristid (Locke, Berkeley jt.): Mõtlemine on
aktiivsus, mida tekitavad assotsieerunud ideede ahelad. Mõtlemise puhul võib eristada mõtlemise
erinevaid alali ke. Ühe jaotuse kohaselt on võimalik ja kohane eristada
(1) vaba ehk  loovat mõtlemist,
(2) otsuste langetamist ehk otsustamist ning
(3) probleemide lahendamist ehk suunatud mõtlemist.
Loov mõtlemine ( creative / productive  thinking ) on võime luua uut ja  kasulikku  teadmist või
kombineerida senituntud infot uudsel ja kasulikul moel. Loov mõtlemine iseloomustab olukorda, kus nn.
ülesanne on sõnastatud puudulikult või ebatäpselt. Seejuures võib ülesande tähendus ol a väga erinev –
mõnel juhul tuleb lugeda ülesandeks inimese soovi mingi seni lahendamata küsimustering enda jaoks
ära lahendada või “selgeks mõelda”.
Otsuste vastuvõtul ( decision   making ) on ülesande sisuks mitte uue informatsiooni saamine, vaid
toimimisviiside valik mitmete erinevate võimaluste seast. Otsustamine on tüüpiliselt olukord, kus tuleb
mitte ühe, vaid mitme võimaliku lahendusvariandi (tegutsemisviisi) seast valida välja üks, kõige
otstarbekam (ehk optimaalsem) ja see täide saata. Ent need erinevad tegutsemisvõimalused tuleb
reeglina veel eelnevalt välja mõelda.
Probleemide lahendamine (problem solving) kujutab endast aga olukorda, kus reeglina on ülesandel
ainult üks õige lahendus (nii lõpptulemuse kui lahenduskäigu seisukohast), mis tuleb üles leida või
avastada. Probleemide lahendamist nimetatakse mõnikord ka suunatud mõtlemiseks.
Strukturaal- funktsionaalse käsitluse kohaselt on mõtlemise vahenditeks mõtlemise elemendid ja
nendega sooritatavad operatsioonid. Mõtlemise elemendid on jaotatavad kujundlikeks ja
abstraktseteks märkideks. Vastavalt sellele mõtlemise elementide käsitlusele võib rääkida erinevatest
mõtlemise li kidest ehk kujundlikust ja abstraktsest mõtlemisest. Mõtlemise mõlemat liiki elementidel on
esindusroll – nad võivad esindada näiteks tegeliku maailma objekte, andes mõtlemisele vabaduse
opereerida objektide ja nähtustega, mis muidu võivad inimvõimetele allutamatud või tunnetamatud olla.
Mõnel juhul, ent mitte alati, võib märkidel olla ka objektide, nähtuste asendusroll. Ch. Peirce ’i (1839 –
1914) järgi võib sümbolil olla tema objekti esindusrol , ent mitte asendusrol .
Mõtlemise operatsioonide laiem käsitlus hõlmab eneses
(1) mõtlemisprotsessi läbiviimise operatsioone ja
(2) mõtlemise tulemuse realiseerimise operatsioone.
Mõtlemisprotsessi läbiviimiseks ehk kitsamalt võttes mõtlemiseks vajalikud operatsioonid on (1)
mõtlemise objekti tähistamine kas abstraktse märgi ehk sümboliga või kujundilise märgi ehk ikooniga
ja (2) formaalse ehk traditsioonilise loogika seaduspärasustel põhinevad otsustamiseks ja järeldamiseks
vajalikud “õiged” ehk normatiivsed mõtlemise seadused ehk loogikareeglid ja (3) intuitsioonil,
ülesande alateadvuslikul analüüsil ja muudel raskesti formaliseeritavatel põhimõtetel toimuvad
mõtlemise muud protseduurid (millest osa võivad kuuluda selliste loogika alali kide nagu dialektilise
loogika, intuitsionistliku ja konstruktiivse ning modaalse loogika uurimisobjektide sekka).
Mõtlemisprotsessi tulemuste realiseerimiseks on vaja mõtte realiseerimistegevusele eelnenud,
mõtlemise abil toimunud planeerimist, selle tegevuse käigus toimuvat reguleerimist ja kujuneva
(kujunenud) tulemuse kontrollimist. Siin avaldub mõtlemise arengu võimalus – kui välja mõeldud
lahendus ei vasta nõuetele, tuleb reguleerimise ja kontrolli käigus saadava tagasiside alusel käivitada
uusi mõtlemistsükleid, et viia lahendusse sisse vajalikke korrektiive või alustada hoopis uue lahenduse
otsimist.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
71
Abstraktse mõtlemise vahendid
Abstraktse mõtlemise vahenditeks on elementidena (1) mõisted ja (2) väited ehk otsustused ning
kasutatavate operatsioonidena (3) loogikareeglid.
Mõisted
Mõisted on kategooriad (üldistused) ja ühtlasi võimalused ning viisid nähtustest mõtlemiseks. Mõisted
omandavad tähenduse vähemalt vi el võimalikul teel:
(1) oma omaduste ehk tunnuste ehk atribuutide kaudu,
(2) oma prototüüpide kaudu,
(3) oma näidiste kaudu,
(4) oma mudelite kaudu ja
(5) nende mõistete kohta esitatavate arvamuste või tehtavate
     oletuste kaudu.
Mõistete esimesed omadused on definitsioonilised tunnused, mis määratlevad mõiste kuulumise
antud mõistete gruppi. Formaalloogikas  defineeritakse  mõiste oluliste tunnuste kaudu reaaldefinitsiooni
abil.Teiseks iseloomustavad mõisteid iseloomulikud ehk prototüüpilised omadused. Seda  laadi
defineerimine  kannab formaalloogikas nominaaldefinitsiooni nime. Näidiste, mudelite ja arvamuste
kaudu mõisteid ei defineerita, vaid kirjeldatakse, iseloomustatakse, näidatakse, võrreldakse ja
eristatakse.
Näited:
(1) Definitsioon atribuutide kaudu: Inimene on kõrgeima arengutaseme saavutanud elusolend Maal,
      mõistuse ja kõnevõimega sotsiaalne  olend , kes on suuteline tööri stu tootma  ja nende abil
      keskkonda mõjutama ja  muutma .
(2) Definitsioon prototüübi kaudu: Inimene on üldmõiste, tähistamaks kõiki Maal elavaid või elanud
indiviide, kes bioloogilise süstemaatika seisukohalt kuuluvad inimeste (homo) perekonda,
hominiidide ehk inimlaste sugukonda, esikloomaliste seltsi, imetajate klassi.
(3)   Kirjeldamise , iseloomustamise, näitamise, võrdlemise ja eristamise  näited: Inimene on kahe jala ja
kahe käega püsti kõndiv olevus. Inimene on Jumala kätetöö. Inimene on just nagu see  nukk  siin,
ainult suurem. Inimene on nagu ahv, ainult ilma karvadeta. Inimene erineb ahvist oma
mõtlemisvõime, täiusliku keelevaldamise ja rea väliste tunnuste poolest.
Mõistete hierarhiad
Iga mõiste kuulub teiste mõistetega koos mõistete võrgustikku. Mõistete võrgud on hierarhilised
struktuurid. Enamusele mõistetest on vaste sõna näol olemas. Sõna vahendab (esindab) mõistet ja
mõiste omakorda vahendab mõtlemise objekti. Mõnedel juhtudel on mõistetele (mõistete grupile) raske
sõnalist vastet leida, kuigi nende mõistete  kuulumine  antud gruppi ei tekita kahtlusi.
Väited
Mõistete omavahelist seostamist saame korraldada väiteid kasutades.
Ma  loen .
Ma loen konspekti.
See on psühholoogia konspekt.
Sel es konspektis on palju huvitavat lugeda.
Loen konspekti läbi ja sooritan eksami edukalt.
Saan psühholoogia õppimisest hulga uusi teadmisi.
Need teadmised aitavad mul oma elu paremini elada ja teistele
paremaks elamiseks head nõu anda.
Iga väide räägib  eelmisega  võrreldes asjaoludest veidi rohkem, tänu järjest uute mõistete
kasutuselevõtule.
Väited esindavad uutlaadi suhteid mõistete vahel ja on sel ega ühtlasi mõtlemise vahendeiks.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
72
Loogikareeglid
Loogiline mõtlemine ehk järeldamine (reasoning) on protsess, mille korral juba teadaolevat
informatsiooni kasutatakse uue informatsiooni loomiseks. Järeldada saab väidetega opereerides ja neid
hinnates. Järeldamine allub loogikareeglitele. Loogikareeglid aitavad nende järgimisel välistada
eksimusi ja jõuda mõistlikele järeldustele.
Me mõtleme järeldades ehk järeldusi tehes. Järeldused võivad ol a kas induktiivsed või deduktiivsed.
Kui me järeldame oma või teiste poolt saadud üksikute kogemuste või tehtud vaatluste alusel, teeme
induktiivseid järeldusi ehk üldistusi üksikjuhtudest.
Deduktiivsed järeldused toimuvad üldiselt üksikule. Siin võtame aluseks üldise reegli ja teeme selle
alusel järeldusi konkreetse üksikjuhu kohta. Loogilises analüüsis omandavad deduktiivsed järeldused
süllogismi vormi. Sül ogismid on kahe eelduse (väite) järjestused, mis vi vad kolmandale väitele ehk
järeldusele. Seejuures võib öelda, et see kolmas väide kujutab endast kahest eelmisest väitest tuletatud
uut informatsiooni. Järeldused saavad õiged (tõesed) olla ainult siis, kui on kasutatud õigeid (tõeseid)
eeldusi. Vastasel juhul võib järeldada vormiliselt õigesti, ent sisuliselt valet.
Näiteid mõnedest süllogismide omadustest
Igal süllogismil on kaks eeldust ja üks järeldus ning süllogismi kesktermin (siin A) peab
vähemalt ühes  eelduses  olema täies mahus:
Kõik A on B
Kõik A on B
C on A
Kõik C on A
___________________
__________________
Järelikult C on B (tõene väide) 
Järelikult kõik C on B
Kõik mehed on surelikud
Kõik naised on ilusad
Sokrates  on mees
Kõik emad on naised
___________________
___________________
Järelikult Sokrates on surelik 
Järelikult on kõik emad ilusad
Süllogistlikku järeldust ei saa teha, kui kesktermin (siin B)  pole kummaski eelduses täies
mahus:
Kõik A on B
Kõik sõdurid on mehed
Kõik C on B
Kõik lendurid on mehed
___________________
______________________
Ei saa järeldada
Ei saa järeldada
Termineist, mis pole eeldustes täies mahus (siin B), ei tulene õiget järeldust:
Kõik A on B
Kõik naised on pikajuukselised
C pole A
Jüri pole naine
_____________________
_______________________________
Järelikult C pole B (väär järeldus) 
Järelikult Jüril pole pikki  juukseid
Kahest eitavast eeldusest ei saa tuletada järeldust:
Ükski A pole B
Ükski naine pole lol
C pole A
Mart pole naine
______________________
______________________________
Ei saa järeldada
Ei saa järeldada
Kui üks eeldus on eitav, peab ka järeldus olema eitav:
Ükski A pole B
Ükski naine pole mees
C on A
Jaanika on naine
________________________
_________________________
Järelikult C pole B
Järelikult Jaanika pole mees
Kahest osaeeldusest ei saa tuletada järeldust:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
73
Mõni A on B
Mõned naised on ilusad
Mõni C on A
Mõni arst on naine
________________________
______________________________
Ei saa järeldada
Ei saa järeldada
Kui üks eeldustest on osaeeldus, peab ka järeldus olema osaline:
Kõik A on B
Kõigil lindudel on tiivad
Mõni C on A
Mõni sukelduja on lind
__________________________
_______________________
Mõni C on B
Mõnel sukeldujal on tiivad
Loogikareeglid ütlevad, kuidas inimesed peaksid järeldusi tegema, mitte aga seda, kuidas ned neid
järeldusi tegelikult teevad. Katsed on tõestanud, et inimesed mõtlevad seda loogilisemalt, mida
konkreetsemaks lahendatav probleem muutub. Koolihariduseta  inimestele on sül ogismid väga raskesti
lahendatavad või üldse mittelahendatavad ülesanded. Veelgi enam, mõnede psühholoogide arvates
mõtlevad inimesed loogiliselt ainult siis, kui nad kasutavad väga konkreetseid reegleid väga
konkreetsete olukordade kohta. Neid reegleid nimetatakse pragmaatilisteks järeldusreegliteks.
Mõistete hierarhia näide
Hierarhia on kujundatud mõistete dihhotoomilise (kaheks teineteisele vasturääkivaks osaks) jaotamise
alusel. Hierarhia näite moodustavad minu loengut kuulavad üliõpilased.
              inimene
           /      
  \
   vana       
 noor
          /             \
  mitteõppiv     
õppiv
            /    \
keskhariduseta   keskharidusega
            /         \
Tallinnas      Tartus
       /       
muus õppeasutuses   siin õppeasutuses
    
/            \
      psühholoogia erialal   muul erialal
         /           \
psühholoogiat        psühholoogiat
varem õppinu        varem mitteõppinu
                          /
        \
  muul loengul
minu loengul
    
          
/           \
                    
           mees        naine
               /         \
           tark  (&)  ilus
Kõik mõisted ei paikne mitte ainult hierarhias vaid ka vähem või rohkem tihedates tähenduslikes
seostes. Sõnalises mõtlemises toimub pidev mõistete hierarhiate ning võrgustike kasutamine.
Kujundilise mõtlemise vahendid
Kujundid on meie vaimses esinduses (teadvuses) olev meelelise päritoluga (nägemis-, kuulmis-,
kompimis-, haistmis-,  maitsmis - ...)  informatsioon. Nimelt päritoluga, sest mõtlemise ja mälu kujundid ei
ole  samased  tajukujunditega, vaid nendega ainult “suguluses”. Inimesed manipuleerivad kujunditega ja
kasutavad neid üsna samal viisil nagu objektide füüsilisi kujutisi. Kujundid on samasugused tegelikkuse
esindused, nagu seda on abstraktse mõtlemise puhul mõisted.
Kujundilise mõtlemise protseduurid on
(1) objektide tähistamine (asendamine) kujunditega,
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
74
(2) kujunditega  opereerimine  nende restruktureerimise kaudu (nende liigutamine, pööramine,
     tükeldamine, kombineerimine jne.) ja
(3) alternatiivsete kujundite kui objektide uute mudelite loomine ning nende testimine.
Kujundeist võib näiteks moodustada vaimseid (kogniti vseid) kaarte. Geograafilise ja topograafilise
informatsiooniga võrreldes on kogniti vsed kaardid moonutustega ja need moonutused esindavad
inimese isiklikku ja piiratud kogemust ümbritseva ruumiga. Nagu öeldud, ei pruugi kujundid tingimata
pärineda visuaalsest kogemusest (ka pimedail on kujundeid; kujundeid võime luua nähtustest, mida me
pole ise kunagi näinud). Visuaalsed kujundid on  ruumiliste  suhete esindused, mitte reproduktsioonid.
Kujundite osatähtsus mõtlemises on oluline, kuid võib- ol a väiksem kui mõistetel.
Inimmõtlemise puhul on muidugi kujundilise ja abstraktse ehk sõnalise mõtlemise eraldi käsitlemine ise
üks abstraktsioon. Tegelikkuses kasutab iga inimene kujundilist ja sõnalist mõtlemist koos ja
samaaegselt. Sõna võib aktiveerida (“produtseerida”) temale vastava kujundi, kujundiline mõtlemine
võib sel e ümber organiseerida, luua alternati vse mudeli ning selle asjakohasust testida. Lõpuks läheb
ülesande tegelikuks lahendamiseks tõenäoliselt vaja ka kujundilise mõtlemise tulemuse sõnastamist.
Samas näiteks Köhleri ahvidel polnud insaiti avastamise katses banaanikimbu kättesaamiseks vaja
mitte sõnu, vaid  tegusid , kuigi insaidi kujul tekkinud probleemi lahendus saabus eeldatavasti kujundlikul
teel.
Probleemide lahendamine
Probleemide lahendamine koosneb kolmest etapist:
(1) Probleemi sõnastamine
(2) Lahenduse loomine ehk tegelik lahendus
(3) Lahenduse õigsuse kontrol
Probleemide lahendamine seisneb nende (1) struktureerimises, (2) struktuuri tuletamises ja (3)
transformeerimises. Probleemi sõnastamine on ühtlasi probleemi struktureerimise (korrastamise või
ümberkorrastamise) alguseks. Sageli on  struktureerimise tarbeks vaja kõigepealt tuletada elementide
vahelistest seostest olemasolev struktuur ja alles seejärel asuda uute seoste (uue struktuuri)
konstrueerimisele. Lahendusplaan on reeglina  hierarhiline  (eesmärgile jõudmiseks tuleb läbida terve
rida kohustuslikke lahendusetappe). Probleemi lahendamist võib vaadata kui  probleemi algseisu samm-
sammulist transformeerimist (ümber kujundamist) lõppseisuks ehk lahenduseks. Probleemi
transformeerimine  võib ol a paljuastmeline.
Lahenduse loomisel kasutatakse algoritme ja heuristikaid.  Algoritmid  on probleemide lahendamise
süstemaatilised protseduurid, mil e õige rakendamine vi b igal juhul lahendusele. Heuristikad on
probleemide lahendamise strateegiad, mis võivad suurendada lahendusele jõudmise tõenäosust, ent ei
garanteeri seejuures õiget  lahendust . Kasutatakse esinduslikkuse (ehk kohase  analoogia ) heuristikat,
kättesaadavuse (ehk ilmnemise tõenäosuse) heuristikat, vahendite ja eesmärkide analüüsi heuristikat
(ehk analüüsi alustamist lõpust alguse suunas). Ka katse ja eksituse teel lahenduse otsimist võib
pidada üheks võimalikuks heuristikaks. Nagu nägime kõrgemate õppimisvormide käsitluse puhul, võivad
ahvid lahendada probleeme äkktaipamise, intuitsiooni ehk insaiti (insight) abil.
Raskused probleemide lahendamisel
Probleemide lahendamisel tekkivaks tüüpilisemaks raskuseks on mõtlemise vähene paindlikkus. Üheks
paindumatu mõtlemise  liigiks  on perseveratsioonide teke ehk raskused seniselt vaimse tegevuse
rutiinilt teistsugusele vaimsele tegevusele ümber lülitumisel. Sama nähtust nimetatakse ka vaimseks
tardumuseks. Vaimne tardumus on võimetus avastada lahendusi seal, kus ruti nset probleemi püstitust
on ootamatult muudetud. Funktsionaalne fikseeritus on vaimse tardumuse alajuht, kus ei suudeta
näha objektide mittetraditsioonilisi rakendusi ehk nende funktsioneerimise ebatavalisi võimalusi. Mida
tugevam on motivatsioon  lahendusele jõudmiseks, seda tugevamaks osutub probleemi käsitlemisel
avalduv vaimne tardumus.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
75
Lahenduse kõlblikkuse kontrol il võib tekkida kinnituse hälvitatus. Katsetes on leitud, et probleemi
lahendamise lõppetapil kontrollitakse küll lahenduse hüpoteesi õigsust, ent palju vähem kontrollitakse
seda, ega hüpotees äkki valeks ei osutu.
Otsuste langetamine
Alati ei otsutata sugugi mõistlikult, kuid paljudel juhtudel seda siiski tehakse. Mõistlik otsustamine
tähendab
(1) alternati vide väljaselgitamist,
(2) nende alternati vide väärtuse hindamist,
(3) edu saavutamise tõenäosuse hindamist,
(4) tõenäosuste kooshindamist (korrutamist) ja
(5) optimaalseima alternatiivi valikut.
Otsuste langetamisel kasutatakse jällegi heuristikaid, eelkõige esinduslikkuse ja kättesaadavuse
heuristikaid. Erinevalt deduktiivsest ehk üldiselt üksikule järeldamisest, mis võib sobida probleemi
lahendamise puhul, on otsute langetamisel rohkem abi induktiivsest loogilisest mõtlemisest ehk
tõenäosuslikust järeldamisest üksikult üldisele.
Näide: Olen pärit N maakohast. Kandideerisin Eestis  viide  ülikooli ja mind võeti kõigisse vastu.
Millisesse  ma siis lõpuks astun? Näiteks otsustan hinnata iga ülikooli plusse mitmest eri aspektist  10-
pallistel skaaladel:
Ülikooli kood
I
II
III
IV
V
 ________________________________________________________________________________
 
Õpetuse tase
  Õppemaksu suurus
 
Kaugus kodunt
Sotsiaalsfäär
Presti ž
 
Isiklikud sidemed
 
jne. jne.
Seejärel summeerin saadud hindepal id ning hakkan kaaluma kõige paremate  variantide  vahelisi
erinevusi ning lõpuks langetan otsuse, et astun just ülikooli X.
Induktiivse järeldamise põhiraskus seisneb sel es, et
(1) järelduste tegemiseks kasutatavad tõendid võivad olla ebapiisavad (kas mittetäielikud või
nende kogumisel tehtud hälvitatud valiku tõttu asjasse mittepuutuvad) ja
(2)  tehtavad järeldused on hindamise aluste (tõendite) suhtes alati tõenäosuslikud ehk
korrelati vsed, mitte põhjuslikud.
Loovus ehk loomingulisus ehk kreatiivsus
Loov mõtlemine seisneb mõtete ja/ või neid täidesaatvate toimingute kombineerimises uudsel ja
kasulikul viisil. Kugi loovat mõtlemist on tunduvalt raskem analüüsida kui probleemide lahendamist ning
otsuste langetamist, on leitud kaks  loovust  iseloomustavat omadust.
Kõigepealt on leitud, et loovuse puhul võib rääkida lahknevast ehk divergentsest mõtlemisest. See on
nimelt probleemidele või küsimustele ebaharilike, ebatüüpiliste, ent samas mõistlike ja otstarbekate
lahenduste loomine. Sel e mõtlemise vastandiks on  koonduv  ehk  konvergentne  mõtlemine, mille
lahendused on traditsioonilised (tüüpilised) ja põhinevad eelkõige  teadmistel ja loogilisel järeldamisel.
Teiseks loovat mõtlemist iseloomustavaks omaduseks on tema tunnetuslik (kognitiivne) keerukus, mis
seisneb ülesannete lahendustes keerukate ja komplekssete signaalide ning mõtlemismustrite
eelistamises ja kasutamises. Selline mõtlemine tähendab ka keskmisest märksa kriitilisemat  suhtumist
lahendatavaisse ülesannetesse.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
76
Reeglina on loovad inimesed tavainimesega võrreldes laiemate huvidega , sõltumatumad ning enam
huvitatud filosoofilistest ja abstraktsetest probleemidest. Samas on tähendusrikas asjaolu see, et loovus
ja intelligentsus pole omavahel tugevas seoses. See tuleneb asjaolust, et intelligentsuse testid on
loodud mõõtma eelkõige konvergentse mõtlemise oskusi.
Loova ja kriitilise mõtlemise juhendid
n  Defineeri probleemid uuesti (kas abstraktsemalt või konkreetsemalt),neid alaprobleemideks
jaotades.
n    Lähene kriitiliselt, ära võta olemasolevaid eeldusi või oletusi passiivselt omaks.
n    Kasuta analoogiaid.
n    Mõtle lahknevalt. Näiteks kujuta ülesande lahendamist ette olukorras, kus tavalise (tüüpilise)
       lahenduskäigu kasutamine on keelatud. Kujuta end teiste inimeste olukordades.
n    Kasuta heuristikaid.
n    Katseta erinevaid lahendusi. Neid võib katsetada sõnalisel, matemaatilisel, graafilisel või muul
       näitlikul viisil. Ära heida kõrvale ühtki  veidrat ja metsikut ideed enne, kui oled nende
       realiseeritavuse järele proovinud.
Klassikalised mõtlemise psühholoogilise uurimise ülesanded
1. Moodusta kuuest tikust neli võrdkülgset kolmnurka.
|   |   |   |   |   |
2. Moodusta 16-st tikust kahe tiku  ümberpaigutamisega neli võrdse suurusega  ruutu  (vaata
joonistatud skeemi).
3. Tõmba läbi 3 x 3 punktilise maatriksi ilma pliiatsit paberilt tõstmata neljast sirglõigust koosnev joon
nii, et see läbiks kõiki üheksat punkti (vaata joonistatud skeemi).
4. Vähihaigus
(Dunker, 1945)
Patsiendil on opereerimatu maovähk. Seda saaks ravida vähikoldele suunatud piisavalt tugeva
kiirguse doosiga. Paraku häviks nii tugeva kiirituse tagajärjel ka kiirituse poolt läbitavad  terved koed .
Kas ja kuidas saaks seda haiget kiiritusega ravida?
5. Analoogiaprobleemid
Leia analoogia järgmistel juhtudel:
Kaupmees - 
Müümine
Ostja - 
_________
Advokaat  - 
Klient  
Arst -
_________
Kirurg  -
Skalpell
Hambaarst -
_________
6. Hanoi  torn
Tõsta  kettad pulgalt A pulgale C  niimoodi , et alati oleks all suurem ja selle peal väiksem  ketas .
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
77
| ______ | ______ |
Vähim ketaste arv – 3, iga ketas on erineva diameetriga.
A
B
C
7. Kääbikud ja mäekollid
Kolm kääbikut ja kolm mäekolli saabuvad Suure Ürgmaajõe kaldale. Kõik tahavad üle jõe pääseda.
Seoses ülepääsuga on kaks probleemi. (1)  Kaldal  on  paat , mis kannab korraga ainult kaht olevust. (2)
Mäekollid on ohtlikud ja salakavalad olevused ja niipea, kui korraga on kaldal mäekolle rohkem kui
kääbikuid, ründavad mäekollid viimaseid ja söövad need ära. Seega tuleb kogu ülesõit korraldada
mõlema poole läbirääkimiste tulemusena nii, et hetkekski ei ületaks mäekollide arv kummalgi kaldal
samas olevate kääbikute arvu. Lisatingimus on see, et kuigi mäekollid on salakavalad, saab nendega
siiski selles kokku leppida, et nad toovad paadi tagasi.
8. Anagrammid
SATORTROPO
- ?
AKMAREA
- ?
MILEVENHKE
- ?
9. Vee mõõtmine I
On 21-liitrine  anum , 127 liitrine anum ja 3 liitrine anum. Kuidas mõõta välja täpselt 100 liitrine
veekogus?
10. Ridade lõpetamine:
Millise arvu või tähega peaks järgnevad read lõppema?
11. Rippuvate nööride probleem (Maier, 1931 )
Laest ripuvad alla kaks nööri, mis katseisikul tuleb omavahel otstest kokku siduda. Nöörid on
teineteisest li ga kaugele riputatud et neist saaks mõlema käega haarates korraga kinni võtta.
Katseisiku juures laual on tikutoos, kruvikeeraja ja mõned kosmeetilise vati padjakesed. Kuidas nöörid
omavahel kokku siduda ilma kõrvaliste isikute abi kasutamata?
12. Ahvid ja  banaanid (W. Köhler, )
Ahvipuuri lakke on riputatud banaanikimp. Ahv tahaks banaane kätte saada ja ära süüa, ent need on
liiga kõrgel selleks, et nendeni ulatuda.  Katse tehakse kolme erineva tingimuse korral. (1) Ahvipuuris
on laiali  pillatud mõned kastid . (2) Ahvipuuris on maas  mõned üksteise otsa ühendatavad kepid. (3)
Ahvipuuris seisab talitaja . Kuidas ahv banaanid kätte saaks?
13. Vee mõõtmine II (Abraham Luchins, 1942)
Vee mõõtmiseks on kasutada 3 anumat A, B ja C. Anumate suurus ja väljamõõdetava vee kogus on
toodud tabelis. Lahenda järjest kõikides  ridades antud ülesanded:
Ülesanne
Anumate mõõdud
Nõutud vee kogus
A
B
C
1
14
           163
25
99
2
18
43
10
 
 
5
3
 
 
9
42
 
 
6
21
4
20
59
 
 
4
31
5
23
49
 
 
3
20
6
28
76
 
 
3
25
14. Naised
Kohandatult ( Sternbergi , 1986) järgi:
Metsade perekonnas on viis venda ja igal  vennal  on õde. Kui võtta arvesse ka ema, siis mitu naist on
Metsade perekonnas?
15. Telefonid
Kohandatult (Sternbergi, 1986) järgi:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
78
15-l protsendil Tartu linna elanikest on avalikustamata telefoninumber. Kui valida Tartu
telefoniraamatust juhuslikult 200 numbrit, siis kui mitu neist võiks tõenäosusteooria kohaselt olla
avalikustamata telefoninumbrid?
16. Budha munkade probleem
Päikesetõusul hakkab  munk  kõrge mäe tippu ronima. Ta tõuseb mööda ainsat jalgrada, mis ümber
mäe tiirutab, selleks et minna mäe tipul asuvasse templisse. Ta puhkab vahepeal ja li gub aeg- ajalt
erineva kiirusega, et päikeseloojanguks templisse jõuda. Järgmisel hommikul alustab ta tagasiteed
templist mäe jalamile. Ta alustab teekonda päikesetõusu ajal, liigub ajuti erineva kiirusega ja puhkab,
et jõuda alla täpselt päikeseloojanguks. Tõesta, et tema tõusu- ja laskumisteel on koht, kus ta nii
tõusul kui laskumisel viibib ühel ja samal kellaajal .
17. Pendliprobleem (Piaget)
Avasta seaduspärasus, millest sõltub pendli võnkumissagedus.
Töövahendid: Erinevad raskused, eri pikkusega pendlid, nende kinnituskoht, ajamõõtja.
18. Küünlaprobleem (Glucksberg, 1962)
Pane põlev küünal seinale või uksele.
Sinu töövahenditeks on: kaks küünalt, jupp nööri, tikutoos tikkudega, 5 rõhknaela. Pooled rühma
liikmetest saavad ülesande eduka lahendamise eest igaüks 3 krooni. Need pooled valime kohapeal
välja enam- vähem juhuslikult.
19. Epideemia  I
Kohandatult ( Kahneman & Tversky, 1984) järgi
Eestis ähvardab puhkeda nakkushaiguse epideemia, mis tõenäoliselt tapab 600 inimest. Haiguse
vastu võitlemiseks on võimalik rakendada kaht teineteist välistavat programmi. Nende programmide
edukuse ennustus on järgmine:
(1) Kui võetakse kasutusele  programm A, on võimalik neist 600-st 200 päästa.
(2) Kui võetakse kasutusele programm B, on tõenäosus 0.33, et kõik 600 inimest võib päästa ja 2/3
tõenäosust, et kõik 600 surevad
Millise programmi valid sina, juhul kui sulle antakse võimalus otsustada?
20. Epideemia II
Kohandatult (Kahneman & Tversky, 1984) järgi
Eestis ähvardab puhkeda nakkushaiguse epideemia, mis tõenäoliselt tapab 600 inimest. Haiguse
vastu võitlemiseks on võimalik rakendada kaht teineteist välistavat programmi. Nende programmide
edukuse ennustus on järgmine:
(1) Kui võetakse kasutusele  programm C, siis  sureb 400 inimest.
(2) Kui võetakse kasutusele programm D, on tõenäosus 0.33, et keegi ei sure ja 2/3 tõenäosust, et
kõik 600 surevad.
Millise programmi valid sina, juhul kui sulle antakse võimalus otsustada?
A
C
72
22
B
D
28
78
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
79
14. TEADVUS I. TEADVUS  JA  TEGEVUS
1. TEADVUSE  OLEMUS
Teadvuse funktsionaalne olemus
Teadvus on  aktuaalne  subjektiivne mudel maailmast ja iseendast. Teadvuse "ülesanne" ehk
otstarve on hoida meid teadlikena kõigest meile olulisest meie ümber ja iseendas.
Teadvuse aktuaalsus - me teadvustame praegust hetke ja sel el toimuvat. Praegusel hetke toimuval on
oma objektiivne ja subjektiivne külg. Teadvuse aktuaalsuse mudelina võiks kujutleda pimedas ruumis
põleva küünlaga käes liikuvat inimest, kus põleva küünla  leek  oleks teadvuse analoogiks.
Teadvuse subjektiivsus – (a) tänini pole veel kellegi teise võimuses "heita pilku" meie teadvuse
" puhtale  poolele", s. o. teadvuse aktuaalsele  sisule  peale meie enese; (b) meie teadvus ei taotle
reeglina kiretut, objektiivset ja kõikehõlmavat tegelikkuse peegeldust, vaid valib tegelikkusest välja ainult
seda, mis meile oluline on. Subjektiivsena võimaldab meie teadvus küll üritada reprodutseerida teiste
inimeste teadvuses toimunut, ent täielikult me seda vaevalt suudame (näiteks loovisiku teadvuses
toimunut kunsti- või kirjandusteost luues).
Teadvuse mudelifunktsioon - me saame teadvuse kaudu (subjekti vse) mudeli meid ümbritsevast
maailmast lähtuvalt meie hetkevajadustest ja - eesmärkidest. Seda aspekti on nimetatud ka teadvuse
peegeldusfunktsiooniks.
Teadvuse mudelifunktsioon iseendast lähtudes - me saame teadvuse kaudu teadlikuks (a) oma minast
ja (b) oma hetkelisest kehalisest ja hingelisest seisundist. Õppides oma teadvust analüüsima, saame
me rohkem teada ka sel est, mis nende seisundite taga on ning omandame võime prognoosida oma
teadvuslikke läbielamusi.
Teadvuse analüüsitavad  aspektid
Teadvuse keskendatus (fokusseeritus) võib olla kitsam või laiem. Teadvustatava nähtuste ringi avarus
või kitsus  osutab parasjagu kasutatava informatsiooni grupeeritavuse  astmele . Korraga suudame
teadvustada suhteliselt piiratud arvu objekte või nähtusi, ent grupeerides neid suuremateks ühikuteks
võime korraga teadvustatavate nähtuste arvu suurendada.
Teadvuse tase (teadvustatuse aste) võib olla kõrgem või madalam. Sel e üheks aspektiks on teadvuse
seisundite probleem, mida vaatleme edaspidi. Teadvustatuse taseme teiseks aspektiks on selle
iseloomustamine  tähelepanu intensi vsuse/suunduse kaudu ehk teadvuse protsessuaalsus. Teadvuse
taseme kolmas aspekt on seotud teadvuse "ülesehitusliku" ehk  struktuurilise  küsimusega.
Teadvuse sisu kohta võib väita, et sel es avalduvad paljud psüühilised protsessid ja nähtused.
Teadvuse sisuks võib ol a ümbritseva maailma ja iseenda tajumine/ tajupilt; mälestused/ meenutused
mälust; emotsionaalsed läbielamused/ teadvustatavad motiivid/ eesmärgid/ püüdlused; mõtted
(probleemide lahendamine/ järeldamine, otsuste vastuvõtt, vaba (loov) mõtlemine, fantaseerimine),
füüsiline tegevus. Teisiti öeldes võib väita, et teadvuse sisu on kujundiline, sõnaline, läbielamuslik,
suunaga aktuaalsele tegevusele ja selle objektile.
T  E  A  D  V  U  S
 
SEISUNDILINE
PROTSESSUAALNE
STRUKTUURILINE
SISULINE
aspekt ( kooma ,  aspekt (tähelepanu
aspekt (teadvus,
aspekt
uni, virgus)
intensiivsus, jaotuvus ,
alateadvus, 
(vt allpool)
ümberlülituvus,
teadvusetus)
fokusseerituse aste)
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
80
T E A D V U S E    P R O T S E S S U A A L N E    A S P E K T
Teadvus
(Tähelepanu)
Suundus vahetule välisele
Suundus seesmisele ja potentsiaalsele
tegevusele ja tunnetusele 
aktiivsusele (Mõtlemine, meenutamine,
(Tajumine ja tegutsemine)
motiivid, emotsioonid)
Tegevuse/ aktiivsuse objekt
(Teadvuse sisu/ tegevuse eesmärk)
T E A D V U S E    S I S U L I N E    A S P E K T
Teadvuse metasisu (tähelepanu fookuses olevad psüühilised protsessid)
Tajumine
Mõtlemine
Emotsioonid
Moti vid
Mälestused    
Tegevus
Teadvuse konkreetne sisu (konkreetse psüühilise protsessi objektid)
Tähelepanu kui teadvuse organisaator
Tähelepanu avaldub kõigis teistes psüühilistes protsessides ja seetõttu võib teda lugeda teadvuse
oluliseks (protsessuaalseks) aspektiks. Tähelepanu peamine ülesanne on olla valiv (selektiivne),
toimida filtrina ja/ või “prožektorina”, hoides ebaolulist eemale ja " filtreerides " välja, "valgustades" välja
olulist.
Visuaalne selektiivne tähelepanu  ð Visuaalne otsing  ð Pilgu fikseerimine (Binokulaarne võistlus)
Selekti vne kuulmistähelepanu ð Selektiivne  kuulamine  ja dihhootiline kuulamine
Kas psüühilises plaanis suudab inimene korraga edukalt tegelda ainult ühe asjaga?
Mitme tegevuse üheaegne sooritamine võtab reeglina rohkem aega kui nende eraldi sooritamine. Kas
see tähendab, et mitme tegevuse üheaegne sooritamine on näiline ja tegelikult toimub lakkamatu
ümberlülitumine ühelt tegevuselt teisele, kolmandale jne.?
Teadvuse struktuuriline aspekt: teadvus, alateadvus ja teadvusetus
1. Sigmund Freud tõi esimesena laia avalikkuse ette  mitteteadvustatud  nähtuste idee.
2. Tajupsühholoogilistest uuringutest on ammu teada alalävise taju olemasolu, sel e põhjal on välja
töötatud alateadvuse kaudu mõjuv  reklaam .
3. Teadvuse närvimehhanismide uurimine võib viia paremale arusaamisele teadvuse olemusest. Aju
aktiveerimine retikulaarformatsiooni poolt kutsub esile virgusseisundi. Aju elektriliste potentsiaalide
mõõtmine võimaldab uurida tähelepanu närvimehhanismide tööd. Risto Näätänen on üksikasjalikult
uurinud aju negatiivse elektrilise potentsiaali teket mittekokkulangevuse avastamise ülesandeis
(mismatch negativity). Erinevuste avastamise mehhanism võib olla automaatne tähelepanu
genereerimise mehhanism ajus, mis põhineb stimulatsiooni mälus hoitud mudeli ja aktuaalse sti muli
võrdlemisel. Nii võiks toimuda reageerimiseks vajalike kategooriate loomine ajus.  Erinevuste avastamist
on võimalik inimestele õpetada ja neid ümber õpetades erinevuse mõistet nende jaoks laiendada.
Sedalaadi tööd tekitavad küsimuse sensoorse intelligentsuse olemasolust ja sel e panusest inimese
üldisesse intel igentsusesse ning samuti teadvustatuse tekke piiridest ja võimalustest.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
81
Teadvuse uuemad käsitlused
Teadvuse närvikorrelaatide teooriad   Chalmers  (1995): Teadvuse uurimisel on palju lihtsaid
probleeme ja üks keeruline probleem. Lihtsateks probleemideks on teadvuse sisu ja konkreetseete
omaduste ehk funktsioonidega seotud küsimused, keerukaks probleemiks aga teadvuse olemasolu
põhjuse küsimus. Chalmers esitas teadvuse närvikorrelaatide (neural correlates of  consciousness )
teooria, mille kohaselt on teadvuse närvikorrelaadiks “minimaalne närvirakkude süsteem, mis
kaardistab selle süsteemi seisundid ümber teadvuse seisunditeks, kusjuures närvirakkude süsteemi
antud seisund on teatud tingimustel piisav temale vastava teadvuse seisundi tekitamiseks”. Chalmersi
arvates osutavad teadvuse närvikorrelaatide otsimise konkreetsetele võimalustele järgmised faktid:
(1) 40 Hz-se sagedusega aktiivsus ajukoores ja talamuse lestmetevahelistes tuumades; (2)
vastastikune (retsiprookne)  signalisatsioon  talamokortikaalsetes süsteemides ja seal avalduv 40 Hz-
ne rütm, (3) laiaulatusliku retikulaar- talaamilise aktivatsioonisüsteemi olemasolu; (4) närvirakkude
kogumid, mida seob N-metüül-D- aspartaadile (NMDA) reageerimine; (5) teatud neurokeemilise
aktivatsiooni tasandid ja närvirakud oimusagara alumise osa koores; (6) närvirakud nägemispiirkonna
ekstrastriaatkoores, mille ühendused projitseeruvad prefrontaalsesse ajukoorde ning info visuaalne
töötlus kõhtmiste (alumiste) ühendusteede kimbu  kaudu.
Psühholoogiast on teada mitmeid teadvuse häiritusega seotud fakte ajukahjustuste korral. Näiteks
esineb peale ajukahjustusi sageli anterograadne amneesia ehk mälu puudumine sündmuste suhtes,
mis toimuvad peale trauma teket. Samas on käitumuslikud ilmingud selgelt tõendavad, et toimunud,
ent mälus mitte säilinud sündmustest on õpitud. Aju kuklasagara kahjustuse korral inimesed ei näe
nenede nägemisväljas olevaid objekte (blindsight), kuigi nende objektide teatud mõjud on katseliselt
tuvastatavad. Pool itatud ajuga (läbilõigatud mõhnkehaga) patsientidel ilmneb tüüpiliselt vasaku käe
“iseseisev mõistus” (nn “liitlase käe” sümptom), mille korral patsient avastab ül atusega, et tema vasak
käsi teeb midagi sellist, mida käsiloleva tegevuse seisukohalt ei peaks tegema.  Teravam  olukord tekib
nn kätevahelise konflikti tulemusena, kus vasak käsi tegutseb vastupidiselt parema poolt
sooritatavatele liigutustele (parem käsi tõmbab pükse üles, vasak aga tirib neid alla). Need näited
osutavad, et poolitatud ajuga patsientide eri ajupoolkerad juhivad kontralateraalseid jäsemeid ja
meeleelundeid teineteisest suhteliselt sõltumatult Poolitatud ajuga patsientide uurimisel on  erandiks
haistmisülesanded, mille puhul lõhnaaisting tekib samas  poolkeras , millise poolsesse nnasõõrmesse
lõhnaaine molekulid jõuavad.
Francis Crick (1994) püstitas “hämmastava” (astonishing) hüpoteesi teadvuse tekkest 35 – 75 Hz
sagedusega aju elektrilisest aktiivsusest ajukoores. Selle aktiivsuse teadvust tekitavaks  olemuseks  on
tema arvates erineva info seostamine (“kokkuköitmine”).
Matemaatik  Penrose (1989, 1994) väitel kujutab teadvus endast teatud mittealgoritmilist,
mittelineaarset protsessi. Lähtudes kvantfüüsika eeskujust, kus väidetakse, et kuigi sündmused on
vaadeldavad ja näivad esinevat loogilises  järjestuses , mõjutab nende sündmuste kulgu nende
vaatlemine . Seda seisukohta nimetatakse Heisenbergi ebamäärasuse printsiibiks. Anestesioloog
Hameroff koos Penrosega on püstitanud oletuse, et teadvus tekib närviraku  ehtuslikus struktuuris
(tsütoskeletonis), täpsemalt mikrotorukestes, mille ülesandeks on ainete transport närviraku jätketes.
Churchland (1998) arvab, et viimane seletus on teadvuse tekke põhjendamise seisukohalt sama
müstiline kui nn haldjatolmu (pixie dust ) seletus teadvuse lätete  otsimisel sünapsite juurest.
Tunnetuslikud teooriad teadvuse seletamisel   Baars (1990, 1998) väidab, et teadvuse sisu
paikneb nn keskprotsessoris, mil nimeks globaalne tööpind (kui “ tahvel ”). See tööpind vahendab
mitteteadvuslike protsesside aktiivsust, muuutes  vahendamise tulemusi teadvustatuks.
Dennet püüdis kritiseerida Descartes’i “hinge teatri” ideed, ent sisuliselt nimetab sama asja ümber
sensoorse info talletatud kogumite (“mustandite”) ümbertöötamise ideeks . Sensoorse info mustandeid
tuleb pidevalt ümber töötada, et arvestada järjest saabuva uue infoga. Teadvustatus tuleb Denneti
arvates selliste ümberkirjutatavate mustandite paljususest.
Shanon (1990, 1998)  jagab teadvuse komponentideks. Nendeks on
(1) tunnetatud olemine (sensed being), mis lubab eristada elutuid olevusi elusaist selle omaduse
      alusel
(2) vaimne teadvustatus ( mental  awareness) ehk teadvustatus oma teadvuse sisust
(2) peegeldused (reflections) ehk teadvustatus oma vaimsest teadvustatusest ning viimase sisu
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
82
      edaspidise kasutamise võimalustest , mis võivad olla kaht liiki
(a) metavaatlused (meta-observations), mis peegeldavad vaimseid seisundeid ja
(b) seire või kontroll (monitoring or  control ), mis kontrollib ja hindab mõtteid, suunates meie
     vaimseid protsesse.
Block (1995) eristab teadvuse nelja mõistet:
(1) A-teadvus ehk teadvuse kättesaadavus ( access consciousness) on meie suutlikkus oma
kogemusest teada anda ja selle alusel tegutseda (ehk sisuliselt sõnastatav kogemus);
(2) P-teadvus ehk teadvuse fenomen (phenomenal consciousness), mis kujutab endast meie
kogemuse  kvalitatiivset poolt, mille kohaselt võrdleme praegu teadvustatavat millegi tuntuga (see heli
on kui äratuskella tirin);
(3) M-teadvus ehk seireteadvus (monitoring consciousness) on teadvustatus oma aistingute, taju ja
mõtete teadvustatusest. Se nimetatud psüühiliste omaduste teadvustatus erineb neist aistinguist,
tajudest ja mõtetest enestest.
(4) S-teadvus ehk  eneseteadvus  (self-consciousness), mis kujutab endast mõtteid oma
eneseteadvuse kohta.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
83
15. TEADVUS II. TEADVUSE SEISUNDID
1. Teadvus
Teadvustatuse aste
ð
ð
ð
Teadvusetus
Normaalse virgeseisundi
astmed (Ärkvelolek ja uni)
Terav tähelepanu
Hajuv tähelepanu
Uimasus
Uni
Kooma (sügav
teadvusetus)
Teadvuse erilised (muudetud) seisundid
Hüpnoos
Meditatsioon
Uimlemine alkoholi- või narkojoobes
2. Rütmid inimese ja tema aju aktiivsuses
Ööpäevarütmid (tsirkadiaansed rütmid) on veidi üle 24 tunnised bioloogilise aktiivsuse rütmid.
Ni nimetatud bioloogilise kella puhul on leitud põhjust seostada ööpäevarütmiga enam kui 100
füsioloogilist  parameetrit. Ajavööndi muutmisel kulub tsirkadiaanse rütmi resünkronisatsiooniks 1
ööpäev 1- tunnise muutuse jaoks. Tsirkadiaanse perioodika ostsil aatorid asuvad hüpotalamuse
suprahiasmilistes (nägemisristmiku pealsetes) tuumades. Informatsioon ööpäevarütmi säilitamiseks
tuleb valge ja pimeda aja vaheldumisest nägemise kaudu. Seda tagavad võrkkestalt hüpotalamuse
ülalnimetatud tuumadesse suunduvad retinohüpotalaamilised aksonite kimbud.
Aju elektrilise aktiivsuse rütmid  Aju elektrilise aktiivsuse uurimisele panid aluse Hans Bergeri tööd
ajavahemikus 1929 – 1938. Tulemuseks oli elektroentsefalograafia (EEG) meetodi loomine ja laialdane
kasutuselevõtt. Esmasteks avastusteks elektroentsefalograafias oli alfarütmi (a 10 Hz) leidmine silmade
sulgemisel ja beetarütmi (b 14 - 30 Hz, keskmiselt 20 Hz) teke nende avamisel. Une uurimisel
kasutatakse lisaks EEG-le ka lihaste elektrilise aktiivsuse mõõtmist – elektromüograafiat (EMG) ning
silade liikumise registreerimiseks elektrookulograafiat (EOG).
3. Uni
Une sügavuse kriteeriumiks on äratusläve intensi vsus, une  faasideks  klassifitseerimise aluseks aga
EEG-s  valdavad  rütmid. Normaalse, aktiivse virgeseisundi korral  domineerib  inimese ajus beetarütm.
3.1. Une faasid
1. Vaikne uni
Une- eelne ärkveloleku faas   Tunnused: lihased lõtvuvad, silmad suletud,  hingamine ja südame
löögisagedus aeglustunud,  kehatemperatuur  langeb. EEG-s domineerib alfarütm (a -rütm 8 - 13 Hz,
keskmiselt 10 Hz).
Une 1. faas - suikumine   Tunnused: teadvustatavad reaktsioonid sti muleile alanenud, aju aktiivsus
ebaregulaarsem, lihasaktiivsus säilinud, silmade aeglased, rul uvad li gutused. Teetarütm (J -rütm 4 - 7
Hz, keskmiselt 6 Hz).
2. faas - pindmine ja kerge uni   Tunnused: jätkuv lihaste lõtvumine, hingamise ja südame
löögisageduse aeglustumine, aju elektriline aktiivsus suurema amplituudiga, regulaarsem ja
sünkroonsem. Teetarütm (J -rütm 4 - 7 Hz, keskmiselt 6 Hz), aeg-ajalt  ilmuvad  unespindlid ehk
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
84
beetakäävid (1 – 3 sekundit kestvad 12 – 14 Hz sagedusega toimuvad sageduse muutused EEG-s)
ning K kompleksid (suureamplituudilised ühekordsed väljalöögid EEG-s).
3. faas - keskmise sügavusega uni   Tunnused: teadvustatavad reaktsioonid välistele sti muleile
puuduvad. Kõige aeglasema ja suureamplituudilisema rütmi – deltarütmi ( d -rütm 0.3 - 3.5 Hz,
keskmiselt 3 Hz) üksikute perioodide esinemine EEG-s teetarütmi (J) foonil.
 
4. faas - sügava une staadium  Tunnused: Magaja on raskesti äratatav, sünkroniseeritud EEG,
maksimaalselt aeglustunud deltarütmi ( d -rütm 0.7 - 1.2 Hz) domineerimine sel es.
Une 3. ja 4. staadiumit nimetatakse ka madalsageduslikuks uneks.
2. Kiirete silmaliigutuste (KSL) uni (REM -  sleep )
(REM sleep = rapid eye  movement  sleep; mõnikord nimetatud ka paradoksaalseks uneks või
desünkroniseeritud uneks). Tunnused: inimene on raskesti äratatav, keha sügavalt lõdvestunud, EEG-s
esinevad teeta- (J)  ja beetarütmid (b), kehatemperatuuri ja vererõhu tõus,  pulss , hingamine kiirenenud,
ebaregulaarne. Iseloomulikud tunnused on kiired, suureamplituudilised  silmali gutused. Une selles
faasis toimub unenägude nägemine.
Une faaside vaheldumine   Tüüpiliselt järgnevad une sügavamad faasid madalamatele ja seejärel
toimub “tõus” madalamatesse une faasidesse ning siis jäl e sügavamatesse “laskumine”. KSL une
faasid kestavad 10 –30 minutit ja vahelduvad iga 90 minuti järel. Öö I poolel ülekaalus sügavamad une
faasid, öö II poolel pindmisemad. KSL une puhul esineb tagasilöögi efekt - KSL une puudujääk ühel või
mitmel ööl nõuab kompenseerimist järgnevate ööde kestel. Magamatuse kestus - registreeritud
maksimaalne üle 18 ööpäeva, laboratoorselt üle 60 tunni.
3.2. Une otstarbe teooriad (hüpoteesid)
1. Ressursside taastamine (ja kasvamine lastel)
2. Kahjustuste parandamine (peale raskeid pingutusi pikem uni)
3. Passiivse seisundi saavutamine öiseks ajaks ( evolutsiooniline   relikt )
4. Unenägemine (magame selleks, et und näha)
3.3. Unenäod
1. Freudi unenägude hüpotees Unenäo  latentne  (tegeliku tähendusega, tõeline) sisu on peidetud
unenäo manifestse (avalduva, nähtava) sisu taha. Unenäo tõellise sisu  avamine  eeldab unenäo
manifestse sisu interpreteerimist psühhoanalüütiku poolt, kes suudab manifestsest sisust leida need
sümbolid, mil e interpretatsioon annab võtme unenäo tegeliku sisu mõistmiseks. Unenäo lantentne
(varjatud) ehk tegelik sisu peegeldab inimese lahendamata konflikte ja ebameeldivaid (valusaid,
häbenemist väärivaid) läbielamusi, mis on unenäo vahendusel teadvusse jõudnud. Unenägude analüüs
ja seletamine on psühhoanalüütilise traditsiooni kohaselt üks psühhoanalüüsi põhimeetodeid.
2. Unenägude infotöötluse hüpotees Unenägu on jätkuv infotöötlus ajus (" koristamine " ja
“korrasoleku kontroll")
3. Unenäo mälufunktsioonide hüpotees  Unenägu organiseerib infot meeldejätmiseks (KSL uni
pikeneb õppimisperioodidel)
3.4. Unehäired
Luupainajalik unenägu
Öine kabuhirm
Uneskõndimine
Voodimärgamine (5 % lastest, noorukeist) - kõik seoses une sügavaima staadiumiga
Unelmad (unelemine) - unenägu päeva ajal
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
85
Insomnia 
(a) uinumisraskused,
(b) kaebused une sügavuse ja piisava kestuse puudumise üle
Uneapnoe  - hingamishäired magamise ajal
Laste äkksurma sündroom
Narkolepsia  - hetkelised ootamatud uinumised päeva ajal - KSL une häire, sageli on käivitajaks
emotsionaalne intsident (ka naer)
4. Teadvuse muudetud seisundid
1. Hüpnoos
Õhtumaise kultuuri jaoks avastas hüpnoosi austria arst Franz Anton Mesmer (1734 – 1815). Tema
meetodit hakati nimetama mesmerism - ravimiseks "loomse magnetismiga". Hüpnoosis kasutatakse nii
vahetuid kui ka posthüpnootilisi sisendusi.
1.1. Hüpnoosi teooriad (hüpoteesid)
1. Teadvuse muutunud seisundi teooria  ( Ernest  Hilgard, 1986)
Meil on samaaegselt kasutusel mitu erinevat kontrollsüsteemi, mille toimest me sugugi teadlikud pole.
Need süsteemid on normaalselt “täidesaatva ego” kontrol i all. Hüpnotiseeritud inimene annab selle
üldise enesekontrol i üle hüpnotisöörile.
Teadvuses toimub  dissotsiatsioon :
(a)  keskendumine  enda ümber toimuvaile nähtustele
(b) samaaegne fokuseerumine hüpnotisööri sisendustele.
Teadvuse dissotsieerumine eeldab tüüpiliselt peitunud vaatleja olemasolu iseendas. Hüpnoos on
teadvuse dissotsiatsiooni dee kohaselt võrreldav näiteks muusika kuulamisega autot juhtides.
2. Hüpnoosi sotsiaalse rolli (täitmise) teooria  Määravad on sotsiaalsed ootused ja hüpnotiseeritava
ning hüpnotisööri suhe. Hüpnotisööri sisendused käivitavad hüpnotiseeritava sotsiaalsetele ootustele
vastava automaatse kuulekuse vastavalt hüpnotisööri ja hüpnotiseeritava poolt “mängitavaile”
sotsiaalsetele rollidele. Teadvuse erilist seisundit pole vaja, kuna situatsioon, mitte hüpnoos vallandab
vastava käitumise.
Hüpnoosi teesklemine ja hüpnoosis olemine on vaatleja poolt eristamatud. Kõrge sugereeritavus esineb
20 % -l inimestest.
Hüpnoosis avalduv sugereeritavus eksisteerib ka muudes oludes, näiteks enesesisenduse ehk
autosugestioonina. Viimasel põhinevad mitmed enese psüühilise seisundi reguleerimise võtted, nagu
näiteks autogeenne treening, mida kasutatakse valuga või muude probleemidega toimetuleku
saavutamiseks.
Mälu hüpnoosis  2/3 hüpnoosis meenutatust on  fantaasia , mitte tegelikud meenutused. On tuvastatud
hüpnotisööri hälvitav mõju meenutatavale (meenutatakse seda, mida hüpnotisöör soovib, kuigi seda ei
pruugi tegelikult toimunudki olla). Hüpnoosis mõne asjaolu meenumist, mis ilma hüpnoosita ei meenu,
on püütud seletada sel es seisundis esineva lõdvestuse  soodustava mõjuga meenutamisele. Mõne
sündmuse unustamine hüpnoosis hüpnotiseerija sisenduse mõjul ei tähenda mitte mälestuse, vaid
hüpnootilise sisenduse allika kättesaadavuse kadumist.
Hüpnoosis saavutatakse ka ealist regressiooni – hüpnotiseeritu käitub nii, nagu ta arvab last käituvat.
See pole jällegi mitte mälu, vaid kujutlusega seotud nähtus.
2. Meditatsioon
Meditatsiooniks kasutatakse mantraid (visuaalseid ja akustilisi), mil ele sügavalt keskenduses viikse end
erilisse psüühilise keskendatuse seisundisse (üheks akustilise mantra  näiteks on: Om  mani  padme um
). Meile on meditatsioon kõige tuttavam 1990-te aastate algul üle Eesti “lennanud” transtsendentaalse
meditatsiooni (TM) lainena. Mediteerida saab ilma, et seda mingisuguse  usulis - filosoofilise ideoloogiaga
seostataks, kuigi reeglina kasutatakse meditatsiooni just selliste ideoloogiate erilisuse rõhutamiseks.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
86
3. Teadvuse seisundi muutmine mõnuaineid tarbides
Psüühikale mõju avaldavaid aineid nimetatakse psühhoaktiivseteks aineteks.  Nende seas on aineid,
mis tekitavad sõltuvust. Sõltuvus tähendab eelkõige füüsilist sõltuvust antud ainest. Sel e põhjuseks on
organismi harjumine tarvitatava ainega ehk tolerantsuse teke. Varem on räägitud ka psüühilisest
sõltuvusest, ent viimasel ajal seda eitatakse. Naudinguid tekitavaid aineid tarbitakse mitte psüühilise
sõltuvuse tõttu, vaid naudingute saamise eesmärgil. Nauteainete kuritarvitamine tähendab reeglina
sõltuvuse teket. Kui inimene püüab sõltuvust tekitavaist aineist loobuda, tuleb tal taluda
ärajäämanähtude (ärajätunähtude, eemaldamisnähtude) negati vseid mõjusid. Viimased on tingitud
füüsilise sõltuvuse olemasolust.
Stimulaatorid  ergutavad, vähendavad väsimust, parandavad meeleolu, suurendavad vaimset ja
füüsilist töövõimet objekti vselt, mitte näiliselt. Tuntumate ja levinud stimulaatorite sekka kuuluvad
kofeiin , nikotiin,  amfetamiin  ja kokaiin.
Depressandid   pidurdavad kesknärvisüsteemi tegevust. Koos aktivatsioonireaktsioonidega pidurduvad
ka pidurdusreaktsioonid, tänu mil ele nende ainete tarbija tunneb end vabana. Depressante esindavad
alkohol  ja  barbituraadid
Opiaadid morfium ja  heroiin  kuuluvad valuvaigistite hulka ja nende tarvitamine tekitab tugeva sõltuvuse.
Hallutsinogeenid    kutsuvad  esile psüühikas eelkõige aistingute  muutusi. Tekivad hallutsinatsioonid
(fantastilised, müstilised nägemused), aja- ja  ruumitaju häired, võimalik on isiksuse muutus.
Hal utsinatsioone tekitavate ainetena on tuntud kanepi kuivatatud lehed ja õied ( marihuaana ), mil est
tehakse hašišit. Kõige tuntuimaks hallutsionogeeniks on lüsergriinhappe dietüülami d ehk LSD. Uuemal
ajal on kasutusel fentsüklidiin ehk PCP, mida nimetatakse ka inglitolmuks.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Ained ja nende mõjud
Aine nimi
Aine
tänaval
Mõjud
Nähud ärajätmisel
Ebasoodsad või üledoseerimise reaktsioonid
               Stimulaatorid
Kokaiin
Enesekindluse ja meeleolu tõus, erksus, isu langus,
Apaatia , üldine väsimus, kestev uni,
Vererõhu ja temperatuuri tõus, näo näppimine,
Amfetamiinid
ärevus, ärritatus, unetus , orgasmi viivis
depressioon , orientatsioonihäired,
kahtlustused, veider ja korduv käitumine, erksad
Benzedriin
enesetapumõtted, rõhutatud liigutused,
unenäod, tõmblused, võimalik surm
Dexedriin
ärritatavus, veidrad hallutsinatsioonid,
Kofeiin
unenäod
              Depressandid
Barbituraadid
Nembutal,
Kollajakid,
Impulsiivsus , suured meeleolu muutused, veidrad
Nõrkus, püsimatus, iiveldus ,
Segadus , reaktsioonide alanemine valule, pindmine
Seconal,
kol ased
mõtted, enesetapjalik käitumine, segane kõne,
oksendamine, peavalud , luupainajad,
hingamine, laieneud pupillid , nõrk ja kiire pulss,
Fenobarbitaal,
Punased
orientatsioonihäired, vaimse ja füusilise tegevuse
ärritatavus, depressioon, äge ärevus,
teadvusetus, võimalik surm
Ludes, 714s
Quaalude
aeglustumine, tähelepanu kitsenemine
hallutsinatsioonid, krambid, võimalik
Alkohol
Tina
surm
             Narkootilised ained
Heroiin
H, hombre, une-
Apaatia, kontsentreerumishäired, aeglustunud kõne,
Ärevus, oksendamine, aevastused,
Teadvuse deprimeeritud seisundid, madal vererõhk,
rohi , pahn,  maik ,
alanenud füusiline aktiivsus, jampsimine, sügelus,
kõhulahtisus, alaseljavalud, vesitsevad
südame löögisageduse tõus, pindmine hingamine,
hobune, rämps
iiveldus, eufooria
silmad, tilkuv nina, haigutused, ärritata-
tõmblused, teadvusetus, võimalik surm
Morfium
Apteegi  unerohi,
vus, tremorid, paanika , külmavärinad,
kuup , esimene
liin , muda
higistamine , krambid
            Hallutsinogeenid
India kanep
Bhang, kif, ganja,
Eufooria, pidurduse lõdvenemine, isu tõus, ärevus,
Hüperaktiivsus, unetus, isu vähenemine,
Tugevad reaktsioonid on harvad , kuid hõlmavad
Marihuaana
unerohi, rohi, tee
mitteorienteeritud käitumine
ärevus
paanika, paranoia, väsimuse, veidra ja ohtliku
Hashish ,
pott, suits, kont,
käitumise; kestev testosterooni tekke langus,
Hashishiõli
li ges,  umbrohi ,
immuunsüsteemi häired
Mary  June , taim,
LSD
Lummatus tavalistest objektidest, kõrgenenud esteeti-
Pole teada
Iiveldus ja külmavärinad, kiirenenud pulss,
Elekter, hape,
line reaktsioon värvile, tekstuurile, ruumikujundusele,
kehatemperatuuri ja vererõhu tõus, värisemine,
quasey,
kontuuridele,  muusikale , nägemise ja sügavustaju
aeglane sügav hingamine, isu kaotus, unetus, pikemad
plekihape,
moonutused, värvide kuulmine ja muusika nägemine,
ja intensiivsemad “ reisid ”, veider ja ohtlik käitumine, mis
mikrofoto , valge
välk, punased
aja aeglustumine, kõrgenenud tundlikkus nägudele ja
võib viia vigastustele või surmale
tünnid
zhestidele, tugevnenud armastuse, vihkamise, lõbu,
naudingu, viha, valu, vägivalla, ahastuse, paranoia,
paanika, eufooria ja õnnejoovastuse tunded
Fentsüklidiin
Kõrgenenud vererõhk ja südame löögisagedus, higista-
Pole teada
Kõrgelt varieeruvad ja tõenäoliselt annusest sõltuvad
Inglitolm,
mine, iiveldus, tuimus, lendamisaistingud, reflekside
orientatsioonihäired, hiljutiste sündmuste mälu
raketikütus,
aeglustumine, muutunud kehataju , muutunud aja- ja
kadumine, letargia ja tardumus, veider ja vägivaldne
rahupill,  super -
ruumitaju, mälu halvenemine vahetute ja hiljutiste
käitumine, jäikus ja liikumatus, tummus, põrnitsemine,
umbrohi,
elevandi  rahusti ,
sündmuste suhtes, alanenud kontsentratsioonivõime,
hallutsinatsioonid ja pettekujutlused, kooma
tolm, paha pitsa
paranoidsed mõtted ja meelepetted
16. PSÜÜHIKA MÕÕTMINE
1. PSÜÜHIKA  MÕÕTMISE  ÜLDISED  KÜSIMUSED
1.1. Psühhomeetria
Psüühika mõõtmise esimesed sammud kuuluvad psühhofüüsikasse. Saanud innustust aistingute
intensi vsuse mõõtmise võimalikkusest, hakkasid psühholoogid  otsima  teisi teid ka muude psüühiliste
nähtuste mõõtmiseks. Sel isel lähenemisel on olnud nii puhtteaduslik kui ka rakenduspsühholoogiline,
psühhodiagnostiline aspekt. Psühhodiagnostika on osaks differentsiaalpsühholoogiast ehk
individuaalsete erinevuste psühholoogiast, mis tegeleb individuaalsete omaduste mõõtmise ja
võrdlemisega.
Individuaalsete erinevuste uurimise psühholoogia
Eksperimentaalpsüholoogia
\
           /
Individuaalsete erinevuste mõõtmine
Psüühika eri aspektide mõõtmine
rakenduslikel eesmärkidel (psühhodiagnostika) 
uurimuslikel eesmärkidel
     \
                
 
    /
P   S   Ü   H   H   O   M   E   E   T   R   I   A
             /         
          |      
 
  \
Testid ja testimine 
Skaleerimine   
Statistiline töötlus
(Mõõtmise praktika)
(Mõõtmise teooria)      
(Mõõtmistulemuste üldistamine)
 /    
     
    \
     Võimete testimine       Isiksuse omaduste testimine
1.2. Skaleerimine
Scala  (ld. k.) -  trepp ,  astrik   Mõõtmine (ehk skaleerimine) on objektide ja nähtuste arvu korrastamine
kindlate reeglite järgi (S.S. Stevens ). Skaleerimine on mõõtmine laias tähenduses. Mõõtmine kitsamas
tähenduses on skaleerimise erijuht (skaleerimise ideestiku konkreetne rakendus).
1.2.1.  Skaalade  tüübid
I.  Nominaalskaala  (nimetuste skaala). Klassifitseeritavad objektid on eristatavad nimetuste alusel.
Objektide (loetelu) järjekorra muutmine nominaalskaalal ei muuda klassifitseerimise alust.
Näited:  Kontrol tööst puudusid  Ants, Mati, Jaan,  Maie ja  Linda .
Peeter on kaval, ettevaatlik, kahtlustav, tark ja rõõmsameelne.
II.  Ordinaalskaala  (järjestusskaala). Klassifitseeritavad objektid on  reastatud ühe tunnuse alusel
alanevas või ülenevas järjestuses. Selle tunnuse alusel objektide järjestuse muutmine pole võimalik.
Näited:  Ilm võib ol a (1) külm, (2) jahe, (3) soe ja (4) kuum.
Jaan on kiire jooksja. Jüri on  Jaanist kiirem. Mati on ka Jürist kiirem. Meie grupi kõige kiirem
jooksja on Ants.
III.  Intervallskaala (ühikskaala). Klassifitseeritavad objektid on reastatud ühe tunnuse alusel alanevas
või ülenevas järjestuses sel e tunnuse arvu kaugusele üksteisest.
Näited: A. Järjestan perekonnad laste arvu alusel: 0. Lastetud perekonnad. 1. Ühelapselised
     perekonnad.  2. Kahelapselised perekonnad. 3. Kolmelapselised perekonnad.
     4. Neljalapselised perekonnad. jne
B.  Mõõtsin termomeetriga sulalume, jõevee,  joogivee  ja vannivee temperatuuri (Celsiuse
      skaalal). (Celsiuse skaala on kokkuleppeline vahend temperatuuri hindamiseks kahe
      äärmuse (sulavee/jää ja  keeva  vee/auru) vahelise temperatuuride vahemiku 100 -ks osaks
      jagamise kaudu saadud ühikute abil.) Sain järgmised väärtused: 0 o , + 4 o , + 12 o , + 35 o .
Psühholoogia alused
90
Äsjanimetatud Celsiuse skaala tekitab ka probleeme, kuna ta pole ainus temperatuuri mõõtmiseks
kasutatav skaala. Temaga paralleelselt kasutatakse Fahrenheit 'i skaalat, kus 100 -ks on jaotatud lume
ja  salmiaagi segu temperatuuri ning inimese normaalse kehatemperatuuri vaheline vahemik. Varem oli
kasutusel ka kolmas, Reaumuri skaala.
Erinevate temperatuuriskaalade seostamine
Skaala nimetus         Tähis      Jää  sulamine         Kehatemperatuur    Vee  keemine
Celsiuse skaala
C o
 
0
 
 
37
100
Fahrenheit'i skaala 
o F   
            32
100
212
Reaumuri skaala    
R o
 0
  29,6
  80
Kelvini skaala  
K o 
          273
310
373
Kolme ülemise skaala puhul on 0 - punkt  tinglik  ja mõõtmisel minnakse sel est mõlemas suunas, kuid
pole võimalik vastata küsimusele, mitu korda on 100 kraadi soojem kui 0 kraadi. Olukord Kelvini
skaalaga on hoopis teistsugune
IV. Proportsionaalskaala ( suhteskaala ) võimaldab eelmisele küsimusele vastamist.
Proportsionaalskaala on skaala, mil el on kindlalt fikseeritud 0 - punkt. Temperatuuri mõõtmisel on
selliseks Kelvini skaala. Celsiuse skaala 0 kraadi ja 100 kraadi temperatuuri suhte võrdlemine Kelvini
skaalat kasutades annab sel eks suhteks 1,37. 0 kraadist Celsiuse juures kaks korda kõrgem
temperatuur oleks Kelvini skaala vahendusabi kasutamise tulemusena 546 C o .
Intervallskaalat ja suhteskaalat nimetatakse ka meetrilisteks skaaladeks, kuna nende abil on võimalik
teha mõõtmisi kitsamas mõttes.  Nominaal - ja järjestusskaala kujutavad endast mittemeetrilisi
skaalasid. Proportsionaalskaala on võimalikest skaalatüüpidest parim ja ta on kasutusel füüsikas ning
teistes füüsikalistele mõõtmistele põhinevates teadustes. Igasuguse mõõtmise ideaaliks oleks kõigi
nähtuste mõõtmine suhteskaalal. Kahjuks pole see psüühiliste nähtuste puhul võimalik.
Seetõttu saame suhteskaalal ilma mööndusteta mõõta ainult psüühiliste nähtuste füüsilisi kajastusi
(või eeldatavaid põhjusi). Maksimumsaavutuseks psühholoogias saab ol a psüühiliste nähtuste
mõõtmisel intervallskaala kasutamine. Sel es ei avaldu mitte psühholoogia kui teaduse nõrkus, vaid
psüühiliste nähtuste erilisus, nende mittefüüsikaline olemus.
1.2.2. Psühholoogilised mõõteskaalad ja statistika
Mõõtmisskaala tüübist sõltub kasutatava statistilise töötluse võimalik tase.
Nominaalskaala puhul saab kasutada ainult mitteparameetrilist statistikat, tsentraalse
tendentsi mõõduks saab kasutada ainult moodi, hälbivuse mõõduks sagedusjaotust.
Järjestusskaala puhul saab samuti kasutada ainult mitteparameetrilist statistikat. Tsentraalse
tendentsi mõõduks on mediaan, hälvete mõõduks kvartiilid.
Intervallskaala puhul on võimalik valida tinglik  nullpunkt  (näiteks tulemuste keskmine väärtus)
ja mõõteühik ( intervall ) - näiteks tulemuste standardhälve. Tänu nullpunkti kasutuselevõtule
saab kasutada kõiki statistilise töötluse võtteid, ent seda kõike ainult mööndusega, kuna ni viisi
loodud skaala on pseudosuhteskaala. Üheks eeltingimuseks  tingliku suhteskaala loomisel on
veel see, et uuritav andmekogum alluks normaaljaotuse seaduspärasusele.
Suhteskaala lubab ilma igasuguste mööndusteta kasutada kõiki adekvaatseid statistilisi
protseduure.
2. PSÜHHOLOOGILISE  MÕÕTESKAALA  LOOMINE
Nominaalskaalat tuleb püüda tema piiratuse tõttu vältida ni  palju kui võimalik ning üritada luua vähemalt
järjestusskaala või veelgi parem - intervallskaala.
Näited: 1. Meie kursuse kõige kihvtimad poisid on
 Ants, Mati, Jaan ja Jüri. (Nominaalskaala)
2. Isikliku meeldivuse alusel järjestan meie kursuse poisid (enam meeldivamast vähem
    meeldivamani):
Jüri, Mati, Ants, Jaan. (Järjestusskaala)
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
91
3. Esitan oma meeldivusparemusjärjestuse graafiliselt: (mööndustega, kuid siiski
    intervallskaala, kus intervalle nimede vahel mõõdan millimeetrites)
Jüri
  Mati
  Ants         Jaan
I______I_________I______I_________I_____________________________I
Väga meeldiv
Tavaline
4. Hinnangute (hoiakute) järjestusskaala loomine  ...... (hindamine ilu alusel)
Väga ilus
Ilus
Tavaline
Inetu
Väga inetu
5
4
3
2
 
1
2
1
0
-1
-2
NB! Siin kasutatavad  numbrid  pole intervallskaala ühikud, mille puhul saaks luua tingliku nul punkti ja
siis rakendada kõiki suhteskaalal toimivaid statistilisi meetodeid. Järjestusskaala nimetused on lihtsalt
esitatud kokkuleppeliste arvudena, kusjuures on kasutatud kaht erinevat arvude kogumit.
5. Inimese X - võime mõõtmise 9-astmeline intervallskaala, kus skaala ühikuks on
    standardhälbe fraktsioonid (0,5 σ)
1,75
    1,25       0,75       0,25         0,25        0,75
1,25
  1,75
     σ
      σ
        σ           σ             σ
σ
  σ
   σ
    _______I_______I_______I_______ I _______I_______I_______I_______I_______
                         I
             Keskmine (tinglik 0 -punkt)
3. TESTID  JA  TESTIMINE
Test on süstemaatiline protseduur erinevate isikute käitumise (ja psüühika) võrdlemiseks (L.
Cronbach). Erinevus testi ja psühholoogilise eksperimendi vahel seisneb sel es, et eksperimendiga
püütakse selgitada psüühiliste nähtuste seaduspärasusi, testiga aga inimestevahelisi  erinevusi. Seega
eksperiment, mida kasutatakse psühhodiagnostilistel eesmärkidel, on samuti test.
Testides kasutatavate mõõteskaalade omaduste alusel jaotuvad testid psühhomeetrilisteks  ja
mittepsühhomeetrilisteks. Korrektselt koostatud test vastab  mitmele usaldusväärsuse ning kehtivuse
kriteeriumile. Psühhomeetriline test eeldab meetriliste skaalade (intervall- ja suhteskaala) kasutamist.
Psühhomeetriline test peab olema
(1) usaldusväärne ehk reliaabel,
(2) kehtiv ehk  valiidne ,
(3) adekvaatse raskusastmega ja
(4) diagnoosiva väärtusega.
3.1. Testi  reliaablus  (usaldusväärsus)
Testi reliaablus ehk  usaldatavus  näitab, kuivõrd hästi (kvaliteetselt) test mõõdab seda, mida ta
mõõtma on määratud; mil määral ta on vaba mõõtmisvigadest. Usaldatavus avaldub (1) tulemuste
stabiilsuses ( korduva  testimise puhul) ehk selles, et (2) kõigi testiülesannete lahendamine nõuab
testitavalt ühtede ja samade võimete kasutamist ning selles, et (3) antud testi tulemused
korreleeruvad teiste analoogiliste testide tulemustega. Testi reliaablust kontrol itakse (1) retesti
(kordustesti), (2) paralleeltesti (kahe võrreldava testi sooritamisega, mil est ühe usaldusväarsus on
tuntud ja (3) testi poolitamise (testi kaheks võrdseks osaks jagamise) meetodeid kasutades.
3.2. Testi  valiidsus  (kehtivus)
Testi valiidsus ehk kehtivus näitab, mil määral (millises lähenduses) test täidab seda otstarvet, mil eks
teda kasutatakse (ehk mil määral ta mõõdab seda omadust, mil e mõõtmiseks ta arvatakse sobivat). Et
testi valiidsus sõltub kasutusotstarbest, saab rääkida ka erinevaist vali dsuse liikidest.
Testi loogiline ehk sisuline valideerimine tähendab mõõdetava omaduse defineerimist ja selle
omaduse ilmutamiseks  sobivate  ülesannete valimist testi koosseisu. Idee poolest sellele sarnane, kuid
protseduuriliselt erinev on konstruktiivvaliidsus ehk faktorvaliidsus. Siin ei lähtuta loogilisest
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
92
analüüsist, vaid tehakse faktoranalüüs ja leitakse kogu testi (või tema ülesannete gruppide) seosed
ilmnevate faktoritega, mis vajavad seejärel sõnastamist (defineerimist).
Võrdleva ehk konkureeriva valiidsuse näiteks on antud testi seos ( korrelatsioon ) mingi
kriteeriumiga. Kriteeriumina kasutatakse sageli ekstreemgruppide tulemusi. Vaimse arengu testi
konkureeriva vali dsuse määramiseks võrdleme sel e testi tulemusi agengupeetusega ja üliandekate
laste gruppide vahel. Kui testi tulemused nende gruppide vahel oluliselt erinevad, loetakse see test
valiidseks.
Ennustav ehk prediktiivne valiidsus ehk testi prognoosiv väärtus tähendab, et testi tulemuste alusel
saab prognoosida testitute ( tulevast )  edukust  või sobivust mingile kutsealale. Sel e määramiseks
jagatakse testitud  isikud tulemuste alusel tugevamate ja nõrgemate rühmaks. Seejärel võrreldakse
nende inimeste saavutusi rea aastate jooksul. Kui tugevamate rühmas on saavutused suuremad, võib
testi pidada ennustavat vali dsust omavaks.
Mõnikord räägitakse ka sõnalisest ehk manifestsest valiidsusest ( face   validity ). Tegelikult on see
sünonüümiks loogilisele (sisulisele) vali dsusele.
3.3. Testi normid  ja   standardid
Kui test on objektiivne, standardiseeritud testimise tingimustega, normeeritud ja hinnatud
testivea suurusega, nimetatakse seda standardiseeritud testiks ning tema kasutamine
individuaalsete erinevuste mõõtmiseks on nende eeltingimuste täitmise puhul teaduslikult korrektne.
Testi  objektiivsus  on testitulemuste sõltumatus testijast, skoorijast ja tulemuste interpreteerijast.
Testi standardiseeritus on kõigi testi sooritamise protseduuride reglementeerimine ja neist
kinnipidamine kõigi testitavate puhul.
Testi normeerimine tähendab uuritava populatsiooni testitulemuste esitamist  vajalike võrdluste tarbeks.
Lihtne on seda teha kitsale populatsioonile, hoopis raskem laiemale.
Testiviga on näitaja, mis lubab testijal hinnata, kui suure (või õigemini väikese) tulemuste erinevuse
korral on kahe testitud isiku tulemus statistiliselt usaldusväärselt erinev.
3.4. Testide liigitus
Suure hulga testide otstarbeks on inimese ühe või teise omaduse mõõtmine. Neid omadusi nimetatakse
sageli võimeteks. Võimete testid jaotuvad kahte suurde rühma - üksikvõimete testideks ning üldvõimete
või komplekssete võimete testideks. Nii üksikvõimete  teste  kui üldiste või komplekssete võimete teste
kasutatatakse tüüpiliselt inimeste tulevaste  saavutuste  prognoosimiseks. Komplekssete võimete teste
nimetatakse sageli ka intelligentsuse testideks. Intelligentsuse test eeldab, et temasse kuuluvate
üksiktestide valik on põhjendatav ja tehtud intel igentsuse mingisuguse  teoreetilise käsitluse alusel.
Kõrvuti võimete testidega on psühholoogilises ning hariduspraktikas kasutusel ka saavutustestid, mil e
abi hinnatakse käesolevaks hetkeks omandatud teadmiste või oskuste taset näiteks ühes konkreetses
aines. Viimasel juhul on tegemist ainetestiga.
Mittepsühhomeetrilised on testid, mille puhul pole võimalik meetrilisi skaalasid kasutada ning jääb
ainult nominaal- ja ordinaalskaala rakendamise võimalus. Tegelikkuses tähendab see isiksuse
mõõtmise testide eristamist võimete  testidest  (vi mased võimaldavad intervall- ja isegi suhteskaalade
kasutamist), kuna isiksuse omaduste mõõtmisel on see paljudel juhtudel võimatu. Isiksusetestid
liigitatakse nn. (1) objektiivtestideks, (2) projektiivtestideks ja (3) küsimustikeks. Isiksuseteste
käsitleme põgusalt vastava teema läbimisel.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
93
17. INTELLIGENTSUS
1. ÜLDISED  KÜSIMUSED
1.1. Intelligentsuse mõiste
Inimeste individuaalsete iseärasuste mõõtmise  pioneeriks  oli Francis Galton (1822 - 1911). Ta lähtus
oma sugulase Charles  Darwini evolutsioonilisest lähenemisest ning püüdis leida individuaalsete
iseärasuste kaudu seoseid sugulaste vahel. XX sajandi alul (1904) pöördusid Prantsuse
haridusametnikud psühholoog  Alfred  Binet' (1857 - 1911) poole palvega välja selgitada kehvemate
võimetega õpilaste "tasandusklassidesse" koondamise põhimõtted. Binet alustas üldiste teadmiste
testide koostamist, mis lõpptulemusena pidid ennustama edukust koolis. Ni  sai alguse intelligentsuse
testide loomine.
Mis on intelligentsuse test? See on väga üldine tunnetuslike võimete test. Mis on intel igentsus?
Alfred Binet: Intelligetsus on üldine tunnetuslik võimekus. Edward Thorndike: Intelligentsust võib
defineerida kui "vaimset kvaliteeti, mille osas Aristoteles, Platon, Thucydides ja teised nendetaolised
erinesid kõige enam nonde päevade Ateena idiootidest".
Intelligentsus on võime mõista ümbritsevat maailma, mõelda ratsionaalselt ja kasutada
olemasolevaid ressursse efektiivselt.
1.2. Intelligentsuse teooriad
1.2.1. Intelligentsuse ühe faktori teooriad
Binet lähtus sisuliselt intel igentsuse ühe faktori (teguri) teooriast. Sel e kohaselt isiksusel on üks
spetsiifiline  integraalne  isiksuse omadus – intel igentsus. Sarnastel seisukohtadel olid ka Terman ja
Thorndike.
1.2.2. Intelligentsuse mitme faktori teooriad
Tegelik intel igentsuse testimise praktika aga viis arusaamale, et intel igentsusel on palju erinevaid
faktoreid ja üks spetsiaalne isiksuse omadus intel igentsusena ei kehti ( Thurstone , Guilford, Gardner).
Thurstone: Intelligentsuse moodustavad esmased (7) ja  teisesed   faktorid .
Intelligentsuse esmased faktorid:
sõnaline võimekus (käepärasus)
sõnaline mõistmine
ruumiliste suhete mõistmine
taju kiirus
arvuline võimekus
induktiivne  mõtlemine
mälu
Guilford: Intelligentsus koosneb 150-st erivõimest, mis on määratud samaaegselt
(a) intellektuaalse tegevuse sisuga (mis võib olla visuaalne,  kuuldav , sümbolistlik,
semantiline, käitumuslik),
(b) intellektuaalse tegevuse operatsioonidega (nagu tunnetamine, mälu, lahknev
mõtlemine, konvergentne mõtlemine, hindamine) ja
(c)  intellektuaalse tegevuse tulemusega (nagu analüüsi ühikud, klassid , suhted, süsteemid,
      muundused, järeldused jms).
Gardneri seitse  intelligentsuse liiki:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
94
Intelligentsuse liik
Maksimaalse avaldumise näide
Loogilis- matemaatiline intelligentsus
Teadlane, matemaatik
Keeleline intelligentsus
Poeet, ajakirjanik
Musikaalne intelligentsus
Helilooja , interpreet
Ruumiline intelligentsus
Navigaator (tüürimees), skulptor
Kehalis - kinesteetiline intelligentsus
Tantsija, sportlane
Inimestevaheline intelligentsus
Terapeut, müüja
Inimese enesetunnetuslik intelligentsus
Sügava enesetunnetusega isik
1.2.3. Intelligentsuse üld- ja spetsiaalfaktorite (hierarhiline) teooria
Kolmas seisukoht tuleneb psühholoog  Spearmani  (1863 - 1945) loodud faktoranalüüsi rakendamisest
intelligentsuse uurimisel. Sel e teooria kohaselt on olemas üks intel igentsuse üldfaktor (g-faktor) kui
ühine tuum ja sel ega seostuvad spetsiaalfaktorid. Samale seisukohale jõudis Vernon, analüüsides
Thurstone paljufaktorilist lähenemist. Kahest eelmisest paremini tuntakse R.  Cattelli  hierarhilist
intelligentsuse teooriat. Hiljutised kokkuvõtted ja uued analüüsid faktoranalüütilisel meetodil loodud
isiksuseteooriatest vi vad järeldusele, et hierarhilised teooriad on tegelikkusega paremas kooskõlas kui
lihtsalt mitme faktori teooriad.
1.2.4. Robert Sternbergi intelligentsuse teooria
Sternberg kritiseerib faktoranalüütilist lähenemist ja ütleb, et õigeim lähenemine on tunnetuslik. Ta
väidab, et vaja on uurida intel igentsuse testide täitmiseks vajalikke kognitiivseid komponente (võimeid).
Tavaliste inimeste antud hinnangute analüüsi alusel võib intelligentsuse jaotada kolmeks liigiks:
Sõnaline intelligentsus
Praktiline intelligentsus
Sotsiaalne intelligentsus
Räägib selgelt ja arusaadavalt
Näeb probleemi kõiki aspekte
Aktsepteerib teisi sellistena nagu
nad on
On sõnaosav
Hindab situatsioonide olemust
On sotsiaalselt vastutustundlik
hästi
On  asjatundlik  teatud alal
Langetab häid otsuseid
Enne mõtleb ja siis räägib või
tegutseb
Loeb sügava arusaamisega
Püstitab probleeme optimaalselt
On tundlik teiste inimeste
vajaduste ja ihade suhtes
Sternbergi intel igentsuse “kolmevalitsusliku” (triarhilise) teooria kohaselt koosneb intelligentsus kolmest
peamisest aspektist. Need käsitlevad inimese (1) sisemaailma, (2) kogemust ja (3) välismaailma.
Kogemuslik intelligentsus
Kontekstiline intelligentsus
Komponendiline intelligentsus
Käsitleb kogemuse mõju  intelli -
Määratleb käitumisi, mida teatud
Määratleb kõik intelligentse
gentsusele ja intelligentsuse mõju
kultuuris peetakse
käitumise aluseks olevad
inimese kogemusele
intelligentseteks
tunnetusprotsessid
Metakomponendid
Tunnetusprotsesside
kontrollimine, jälgimine,
hindamine
Soorituskomponendid
Metakomponentidest koostatud
strateegiate käivitamine
Teadmiste omandamise
komponendid
Info kodeerimine, kombineerimine
ja võrdlemine
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
95
1.2.5. Intelligentsuse komponendid ja tüübid R. Sternbergi intelligentsuse teooria kohaselt
1.2.5.1. Intelligentsuse komponendid
Intel igentsus tervikuna hõlmab analüütilisi, loovaid ja praktilisi võimeid ehk komponente.
Analüütiline komponent seisneb juba tuttavate probleemide lahendamise strateegiate kasutamises.
Need strateegiad manipuleerivad probleemi elementidega või elementide vaheliste seostega ( “Analüüsi
...” “Võrdle ...” “Hinda ...”).
Loov komponent seisneb uudsete probleemide lahendamises, mis nõuavad probleemi ja selle
elementide üle mõtlemist uudsel viisil (“Loo ...” “Leiuta ...” “Kujunda ...”).
Praktilist komponenti kasutame praktiliste ülesannete lahendamiseks ja oma teadmiste
rakendamiseks igapäevaelus (“Rakenda ...” “Kasuta ...” “Võta üle ...”). Neid kolme võimete komponenti
kasutatakse erineval määral intel igentsuse kolme äärmusliku tüübi puhul.
1.2.5.2. Intelligentsuse tüübid
Komponendiline intelligentsus sisaldab kolme infotöötluskomponenti: (a) asjade tegemise õppimist,
(b) planeerimist, milliseid asju teha ja kuidas neid teha ning (c) asjade tegelikku tegemist. Sel iste
võimetega inimesed sooritavad väga edukalt intelligentsuse teste, suudavad hästi hinnata teiste tööd.
Nad pole ei eriliselt kriitiliselt mõtlejad ega ülearu loovad.
Kogemuslik intelligentsus  Intelligentsuse sel e aspekti kohaselt pole konkreetne kontekstiliselt
kohane käitumine kõigi kogemuste ja käitumiste võimaluste seast võrdselt "intelligentne". Meie
intelligentsuse demonstreerimise parimaks võimaluseks on uudse olukorraga kokku puutumine või
antud ülesande soorituse  automatiseerimise  protsessi teokstegemine. Kogemusliku intel igentsuse
aspekti prevaleerimise korral pole testiga mõõdetud IQ kõige kõrgem, kuid sellised inimesed on loovad.
Kogemuslik intel igentsus ennustab inimesele edu tema poolt valitud erialal, ükskõik milline see ka
poleks.
Kontekstiline intelligentsus  See intelligentsuse tüüp käsitleb inimese suhteid välismaailmaga ja siia
kuuluvad (a) kohanemine praeguse keskkonnaga, (b) praegusest optimaalsema keskkonna valik või (c)
praeguse keskkonna vormimine ni , et see paremini vastaks antud inimese oskustele, huvidele ja
väärtustele. Kontekstiline intelligentsus lubab inimesel saavutada iseenda parema sobivuse teda
ümbritseva keskkonnaga, muutes ennast, keskkonda või mõlemat.
2. INTELLIGENTSUSE  TESTIMINE
2.1. Intelligentsus ja vaimne iga
Binet lähenemine intelligentsusele viis vaimse ea mõiste kasutuselevõtule. Binet - Simoni testidega
mõõdeti erineva vanusega laste intelligentsust. Vaimset iga tuli võrrelda kronoloogilise (füüsilise)
eaga . Nende kahe ea suhe omandas intelligentsuse kvotsiendi (koefitsiendi) (IQ) nimetuse.
IQ = Vi / Ki * 100
Selline intelligentsuse näitaja arvutamine on kohane laste puhul, mitte aga täiskasvanutel. Täiskasvanuil
16 ja 30  eluaasta  vahel toimub intelligentsuse testide tulemuste juurdekasvu järsk aeglustumine.
Seetõttu ilmneks justkui inimese vanuse tõustes juba sellises  noores  eas intel igentsuse kvotsiendi
alanemine.
2.2. Intelligentsus ja vaimse arengu tase
Lahenduseks ülalkirjeldatud probleemile oli üleminek standardpunktidele (D.  Wechsler ) , konkreetse
isiku tulemuste võrdlemisele populatsiooni keskmise tulemuse suhtes. IQ väärtuste paigutumisel
normaaljaotuse skaalale  võetakse keskmine IQ väärtus 100 -ks ja hälbed sel est 1 standardhälbe võrra
hinnatakse 15 IQ ühiku väärseks. Neid IQ väärtusi nimetatakse IQ hälbeväärtusteks.
Tüüpiliselt pööratakse  suurimat tähelepanu vaimse alaarenguga inimestele, normaalse ja normaalsest
kõrgema intelligentsuse näitajaga inimesed ei ärata sellist tähelepanu.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
96
Vaimselt andekas
IQ üle 130
Normaalne
IQ 70 kuni 130
Kerge  alaareng
IQ 55 kuni 69  
Areng aeglane, tuleb ise toime
Mõõdukas alaareng
IQ 40 kuni 54  
Vajab juhendamist kogu elu jooksul
Raske alaareng
IQ 25 kuni 39  
Võimetu ise toime tulema
Sügav alaareng
IQ alla 25     
Vajab täielikku hooldust
33 % vaimse  alaarengu  juhtudest seostub Downi sündroomiga, mida põhjustab kromosoomidefekt
(21.  kromosoomi esinemine kolmes  eksemplaris ühe paari asemel). Eeldatavasti annavad
intelligentsusesse oma panuse nii pärilikkus kui ka keskkond. Seda tõestab järgmine korrelatsioonide
kogum, mis on saadud 111 erineva uurimuse tulemuste sünteesil.
Intelligentsuse koefitsiendi  korrelatsioonid  erinevate perekondlike sidemete puhul
(Bouchard, 1981)
Ühemunarakulised kaksikud, koos kasvanud
0.86
Ühemunarakulised kaksikud, eraldi kasvanud
0.79
Kahemunarakulised kaksikud, koos kasvanud
0.60
Sama pere eri ajal sündinud lapsed, koos kasvanud
0.47
Sama pere eri ajal sündinud lapsed, eraldi kasvanud
0.24
Lapsevanem  ja tema laps
0.40
Kasuvanem  ja tema  kasulaps
0.31
Õdede- vendade lapsed
0.15
Kui perekonnas on rohkem kui üks vaimse alaarenguga isik, räägitakse perekondlikust
arengupeetusest. Reeglina on raske sel e ühest põhjust tuvastada. Koolis on saanud moodsaks
peavoolu idee, mil e kohaselt vaimse alaarenguga lapsi tuleks maksimaalselt kasvatada normaalsete
lastega koos, andes neile seega võimaluse vi bida vähimate piirangutega keskkonnas. Paratamatult
tekitab see aga uusi probleeme normaalsete laste kasvatamise ja õpetamise arvelt.
2.3. Teised intelligentsuse mõõtmise probleemid
2.3.1. Mõõdetava intelligentsuse olemus
Omaette probleemiks on võimete testide, saavutustestide ja intelligentsuse testide omavaheline
suhe. Võimete testid ennustavad saavutusi tulevikus antud mõõdetava võimega seoses. Saavutustestid
näitavad tänast soorituse taset ja ei midagi enamat. Intelligentsuse testid peaksid näitama nii üht kui
teist lähtuvalt nende aluseks  olevast  teoreetilisest mudelist.
Intelligentsuse testid mõõdavad reeglina võimete potentsiaali ja teadmiste segu. IQ testid ei mõõda
tegelikult “kogu tõelist” intelligentsust, vaid eelkõige abstraktset mõtlemist ja sõnalist võimekust, mis
mõlemad on õppimisedukuse aluseks. IQ testid ei  puuduta sotsiaalset kompetentsust, praktiliste
ülesannete lahendamist, loovust, kunstilist andekust ega paljusid muid võimalikke omadusi. Nad
mõõdavad eelkõige nn “kooli-intelligentsust”, mida iseloomustavaks omaduseks on see, et selle
kaudu saab ennustada õppimisedukust. Oletatav üldine intelligentsus arvatakse koosnevat (1)
sõnalisest, (2) praktilisest ja (3) sotsiaalsest intelligentsusest (Sternberg et al., 1981).
Kõik intel igentsuse testid on jaotatavad individuaaltestideks ja rühmatestideks. Teise
klassifikatsiooni aluse kohaselt võib intel igentsustestide osi jaotada sooritustestideks ja verbaalseteks
(sõnalisteks) testideks.
Intelligentsuse hierarhilisest mudelist lähtuvad testid on Wechsleri Täiskasvanute Intelligentsuse
Skaala Revideeritud Variant (WAIS - R) ja Wechsleri Laste Intel igentsuse Skaala Revideeritud Variant
(WISC - R) 5 - 15 aastastele ning Wechsleri Koolieelse ja Esmase Intelligentsuse Skaala 4 - 6
aastastele.
Tegeliku intelligentsuse mõistmise näiteks on Wechsleri täiskasvanute intelligentsuse mõõtmise
skaala (WAIS - R), mis koosneb kahest üldisemast alajaotusest – sõnalistest skaaladest ja
sooritusskaaladest. Sõnaliste skaalade alla kuulub 6 alamskaalat, sooritusskaalade sekka 5
alamskaalat.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
97
2.3.2. WAIS-R
A. Sõnalised skaalad
   Skaala olemus
Näide ülesandest antud skaalal
  1. Informeerituse skaala
Millisel kontinendil asub Eesti?
  2. Mõistmise (arusaamise) skaala
Miks peavad lapsed koolis käima?
  3. Aritmeetika skaala
Mitu tundi kulub 175 km läbimiseks kiirusega 50 km/t?
  4. Sarnasuse taipamise skaala
Mille poolest on televiisor ja arvutimonitor sarnased?
  5. Mälu mahu ja tähelepanu skaala
Korda tagurpidi järgmisi  numbreid : 2 4 3 5 1 8 6
  6. Sõnavara hindamise skaala
Mida tähendab  auditeerimine ?
B. Sooritusskaalad
  7. Numbrite kodeerimine sümbolitega  1   2  3  4 
1   4   3   2
¡ ¨ ¤ ∆ 
_   _   _   _
  8. Pildi lõpetamine
  9. Etteantud mustrite kokkuladumine klotsidest
10. Piltide järjestamine
11. Tervikpiltide kokkupanek ebasümmeetrilistest osadest
2.3.3.  Stanford - Binet’ skaala
Teiseks näiteks intelligentsuse testidest on uus Stanford – Binet’ skaala (1986). See on üles
ehitatud hierarhiliselt, koosnedes 15-st alatestist. Uudsena on selles arvesse võetud Cattelli poolt
sõnastatud voolava ( muutliku  ehk  paindliku ) intelligentsuse ja  kristalliseerunud intelligentsuse
mõiste, rõhutamaks erinevusi intelligentsuse struktuuris noortel ja  vanadel  inimestel.
Paindlik intelligentsus sisaldab endas mõtlemisvõime, mälu mahu ja infotöötluse kiiruse.
Kristalliseerunud intelligentsusse kuulub omandatud teadmiste ja oskuste rakendamine ülesannete
lahendamisel
g – faktor
Kristalliseerunud võimed
Paindlikud võimed
Lühimälu
Sõnaline Arvuline
Abstraktne
mõtlemine
mõtlemine
visuaalne mõtlemine
_________
_________
________________
__________
Sõnavaratest
Arvusuhete test
Kujundite analüüsi test
Helmesmälu test
Arusaamise test
Arvuridade test
Kopeerimistest
Lausete mälu test
Absurdsuste test
Võrduste loomise test
Maatriksite test
Numbrite mälu test
Sõnaliste seoste test
Paberi voltimise ja lõikamise test Objektide mälu test
2.3.4. Eriandekuse (geniaalsuse) olemus
Renzulli (1986): eriandekus on soodus  kombinatsioon erilisest andekusest, erilisest loovusest ja
erilisest motiveeritusest.
Eriline andekus või
Eriline motivatsioon
intelligentsus ühes valdkonnas         
pühenduda ülesandele
Eriline loovus
Intel ektuaalne andekus eeldaks väärilise tähelepanu pööramist andekatele ja neile arenguks rikastatud
keskkonna loomist. Paraku pole sellega kusagil lood eriti head. Parimal juhul annavad oma panuse
vanemad, kellel sel eks majanduslikke võimalusi jätkub.
2.3.5. Rassilised ja soolised erinevused intelligentsuses
Ameerika ühiskonnas on terava tähelepanu objektiks intelligentsus ja rassiprobleemid.
Intelligentsustesti tulemuste kasutamist gruppide võrdlemisel peetakse raskesti õigustatavaks.
Vähendamaks sedalaadi probleeme kutsutakse üles looma intel igentsuse kultuuripuhtaid
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
98
mõõtmisvahendeid. Maksimum, mida seni on saavutatud, seisneb “keelevabade” intel igentsuse testide
kasutamises.
Enamus intelligentsuse teste on püütud ni  koostada, et neis ei avalduks erinevusi meest ja naiste vahel
keskmiselt. Võimete testid  viitavad  aga erinevate vaimsete võimete erinevuste olemasolule meeste ja
naiste vahel. Poisid on edukamad ruumiliste suhete mõistmisel ja matemaatilistes ülesannetes,
tüdrukud sõnalistes ülesannetes
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
99
18. ISIKSUS
Isiksus on kõigi inimest  iseloomustavate  ja eristavate joonte summa ning isiku käitumise
stabiilsus erinevais olukordades.
Nomoteetiline lähenemine isiksusele otsib inimestes sarnasusi, ühetaolisust.
Idiograafiline lähenemine isiksusele otsib nendes erinevusi, unikaalsust.
Inglise keelne isiksust tähistav sõna personality  pärineb kreeka keelest.  Persona  oli Muinas- Kreeka
näitleja mask, demonstreerimaks ja iseloomustamaks mängitavat isikut.
Isiksuse analüüsil on sügavamalt kasutatud psühhodünaamilist, isiksuse joontest lähtuvat,
käitumuslikku ning humanistlikku lähenemist.
Isiksuse  joonte  teooriad
Gordon  Al port (1937, 1961): Isiksuse jooned on püsivad dispositsioonid (eelsoodumused) toimida
erinevais olukordades suhteliselt ühesugusel viisil. Isiksuse joonte näiteiks on omadused järgnevas
loetelus : aus, usaldusväärne,  tujukas , impulsiivne, kahtlustav, ärev, erutuv, domineeriv, sõbralik.
Loomulikult võiks seda loetelu veel palju pikendada. Al port loetles üle 4500 isiksuse joone. Korra
loomiseks sellesse kaosesse võttis ta kasutusele kolme liiki isiksuse joonte mõisted.
Kardinaalne isiksuse joon on domineeriv joon, mis iseloomustab peaaegu kogu inimese käitumist
(näiteks ema  Teresa   altruism ). Samas esineb kardinaalseid isiksuse jooni harva ja mitte igaüks pole
suuteline neid omama ning välja näitama. Isiksuse  kesksed  jooned on Al porti järgi silmatorkavad
üldised dispositsioonid (eelsoodumused), mis on leitavad igal inimesel. Teisesed isiksuse jooned on
omadused, mis ilmnevad ainult mõnedes olukordades.
Raymond   Cattell (1950, 1966, 1990) kasutas enda poolt edasi arendatud faktoranalüüsi meetodit
sel eks, et vähendada Allporti poolt oletatud isiksuse joonte (omaduste) arvu  isiksuse 16
põhidimensioonini. Faktoranalüüsi korral analüüsitakse muutujate vahelisi korrelatsioone sel eesmärgil,
et leida omavahel tugevamini seotud omaduste gruppe (klastreid). Omavahel tugevamini seotud
omadused arvatakse olevat seotud ühe isiksuse faktoriga. Varajtud põhifaktorid kujutavad endast
kõrgemat järku isiksuse omadusi, mis määravad ära vähemolulised isiksuse omadused. Cattel  arvas, et
isiksuse saab piisavalt hästi ära kirjeldada 16 lättejoont (allikjoont) kasutades. Neist lähtub tunduvalt
suurem arv pindmisi isiksuse jooni.
Robert  McRae  ja Paul  Costa  (1985, 1987) jõudsid faktoranalüüsi kasutades isiksuse viiefaktorilise
mudelini. Nende arvates tuleneb enamus isiksuse omadusi vi est kõrgema järgu joonest, mida
nimetatakse isiksuse omaduste “suureks viisikuks” (Big  Five ). Nendeks vi eks omaduseks on
ekstravertsus , neurootilisus, avatus  kogemusele,  soojus  ja sihikindlus. Kuigi paljude arvates on see
parim ja usaldusväärseim isiksuse mudel, leidub piisavalt ka sel e teooria ja mudeli vastaseid, kes
ütlevad, et inimlike omaduste varieeruvus peab lähtuma rohkem kui viiest põhiomadusest ja teisi, kelle
arvates piisab kolmest- neljast põhiomadusest.
Isiksuse õppimisteooriad
Isiksuse õppimisteooriad lähtuvad psühholoogia biheivioristliku koolkonna töödest. Õppimisteooriate
ja biheiviorismi aluseks on kindel  veendumus  selgete põhjuslike seoste (determinismi) leidmine isiksuse
omadustes. Skinneri (1974) arvates on inimese isiksust iseloomustavateks suhteliselt stabiilseteks
omadusteks teatud reageerimistendentsid, mis on elu jooksul õpitud. Kogu isiksus kujutab endast
reageerimistendentside kogumit, mis seostuvad mitmesuguste stiimulsituatsioonidega.
Isiksuse põhijooned omandatakse seega tingituse kaudu. Skinner loomulikult pidas olulisimaks
operati vset tingitust, mille põhiuurijaks ta ise oli. Biheiviorismist välja ja samas ka “üle” kasvanud Albert
Bandura 91982, 1986) uskus, et isiksuse omadusi õpitakse eelkõige sotsiaalse õppimise ehk
vaatlusõppimise ehk mudelõppimise teel. Isiksuse omaduste õppimise idee tunnustamine teeb
Bandura ideed lähedasteks biheivioristide omadele. Ent samas eeldab Bandura, et isiksus ei kujune
primitiivse tingituse kaudu, vaid muundub paindlikumate sotsiaalsaete õppimisviiside tagajärjel.
Seejuures on sotsiaalse õppimise puhul tegemist nn retsiprookse determinismiga. Retsiprookse
determinismi kohaselt mõjutavad seesmised vaimsed nähtused, välised keskkonnasündmused
ja väline käitumine kõik üksteist. Inimesed ei sõltu täielikult enese tahtest ega pole ka täielikult väliste
tegurite meelevallas. Bandura enesetõhususe uskumuste kohaselt arvavad inimesed, et nende
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
100
käitumine peab viima soovitud tulemusele. Kõrge enesetõhususe korral on inimesed veendunud, et
oma tegevusega nad saavutavad sel e, mida soovivad. Madala enesetõhususe puhul ei usu inimene, et
ta suudab toimida nii, et saaks hüvitusi (kinnitus) ära teenida. See enesetõhususe taju mõjutab oluliselt
inimeste tegelikku käitumist ja sel e tulemusi ehk inimese saavutusvõimet.
Walter  Mischel on samuti sotsiaalse õppimisteooria  pooldaja . Tema on rõhutanud situatsiooniliste
tegurite mõju isiksuse arengule. Inimesed tegutsevad, lootes olemasolevas situatsioonis hüvitusi välja
teenida. Seejuures kohandavad nad oma käitumist situatsiooniga. Mischeli teooria ennustab, et
erinevates olukordades käituvad inimesed erinevalt. Seejuures on neis eri situatsioonides käitumise
erisusi tunduvalt rohkem kui sarnasusi. Tema arvates määrab konkreetses olukorras käitumise ära selle
situatsiooni spetsiifika, mitte isiksuse püsivad omadused. Seega on Mischeli teooria tõstnud laialdase
poleemika isiksuse ja situatsiooni osast käitumise määramisel.
Käitumuslike isiksuseteooriate hinnanguks tuleb märkida, et neis on li ga tugevasti lähtutud uuringuist
loomadel, mil e tulemusi on üldistatud inimestele. Äärmuslik biheiviorism suhtus inimesse tegelikult
dehumaniseerivalt ja käsitles isiksust äärmiselt fragmentaarselt.
Isiksuse bioloogilised käsitlused
Hans  Eysenck  (1967, 1982, 1991) leidis oma uurimuste alusel, et isiksuse põhiomadused on
kirjeldatavad kahe teineteisest sõltumatu isiksuse põhiomaduste dimensioonidega. Nendeks on
introvertsuse - ekstravertsuse  dimensioon  ja neurotismi - stabiilsuse dimensioon. Kuna
dimensioonid on teineteisest sõltumatud, esitatakse neid graafiliselt kahe omavahel ristuva sirglõiguna,
millel kummagi  dimensiooni  põhilised isiksuse omadused võivad ol a väljendunud väga erineva
intensiivsusega. Eysencki seisukohti on käsitletud ka kui bioloogilist lähenemist isiksusele, eriti seetõttu,
et ta oli veendunud isiksuse omaduste pärilikkuses. Enne Esenckit väljendasid bioloogiliselt  aluselt
lähtuvaid mõtteid isiksuse omaduste kohta Ernst Kretschmer (1921) ja William Sheldon (1942), kel e
arvates määrab inimese kehaehitus ära tema isiksuse põhiomadused.  Sheldonil oli kolm isiksusetüüpi
kehaehituse  kolme tüübi ( endomorf , mesomorf, ektomorf ) alusel. Uuema aja bioloogilised
lähenemised isiksusele on seotud eelkõige isiksuse omaduste pärilikkuse uurimisega. Parimad
uurimused tehakse seejuures loomulikult ühemunarakulistel kaksikutel, eriti neil kes on eraldi üles
kasvanud.
Viimastel aastatel on kujunema hakanud evolutsiooniline psühholoogia, mis seostab isiksuse omadused
loomuliku valikuga. David  Bussi  (1991, 1995) arvates on isiksuse omaduste “suurel viisikul” (vt ülalpool)
oluline  kohastumuslik  tähtsus ja see peegeldab hästi meie esivanematele esitatud looduslike ja
sotsiaalsete nõudmiste struktuuri. Samas ei suuda evolutsioonilised psühholoogid seletada, mil est
tulenevad individuaalsed iseärasused isiksuses.
Isiksuse  uurimise  meetodid
1. Isiksuse psühholoogilised küsimustikud (enesehinnangu andmete saamiseks)
MMPI ( Minnesota  Multiphasic Personality  Inventory )
Cattelli 16 PF küsimustik
CPI ( California Personality Inventory)
Neo PI (“Big Five”)
2. Projektiivsed isiksuse testid (enese probleemide väljendamine piltides jt tegevuse tulemustes)
Rorschachi test
Temaatilise Appertseptsiooni test (TAT)
Warteggi joonistustest
3. Käitumise hindamine (käitumise protsesside, produktide ja nende kvaliteedi hindamine)
Tegevuse tulemuste hindamine ja analüüs
Tegevuse produktiivsuse ja kvaliteedi hindamine
4. Isiksuse psühhofüsioloogilise tüübi uurimine (isiksuse omaduste otsimine närviprotsesside kulu
    iseärasuste kaudu)
Temperamendi tüüpide uurimine (Hippokrates:  sangviinik , koleerik, flegmaatik  ja melanhoolik)
Närviprotsesside kiiruse, jõu ja tasakaalustatuse uurimine
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
101
Psühhodünaamiline  lähenemine
Sigmund Freudi (1856 - 1939)  psühhoanalüütiline teooria
Teadvus
Alateadvus
Eelteadvus
Teadvusetus
Instinkti vne tung
Valusad läbielamused
Ebasündsad  ihad
Psühhoanalüütiline meetod
Freudi psühhoanalüütiline meetod seisnes kahe allika kasutamises:
(1) keelevääratuste analüüs,
(2) unenägude analüüs.
Freudi järgijad võtsid kasutusele kolmanda meetodi
(3) vabade assotsiatsioonide meetodi.
Patsiendi sageli alateadlik vastupanu analüüsija suunistele tema jaoks oluliste emotsionaalselt
laetud sündmustega seoses annab võtme patsiendi probleemile lähenemiseks.
Igapäevaelu psühhopatoloogia seisneb ebameeldivate mälestuste unustamises ja
keelevääratuste õigustamises juhuslike asjaoludega, tegelikult on aga nende taga motiveeritud
allasurutud ihad.
Unenägude taga on täitumissoov. Täitumissoov on seotud keelatud  ihadega , mida ei tohi otse
väljendada - nad on tsensori kontrol i all.
Unenägija ei näe kunagi unenäo latentset sisu, sest see sisaldab endas peidetud ihasid. Ta
näeb unenäo manifestset sisu, mis on tsenseeritud, mil est keelatud, ebameeldiv,  valus  latentne sisu
on välja roogitud.
Ühe iha või ühe objekti asendamine unenäos teisega on sümbolism
Näiteks:
Kruvikeeraja 
= mehe  suguelund
Karp = 
naise 
tupp
Id
Libido  - inimest naudinguotsimisele suunav energia, mis hõlmab ka inimese sugutungi.
Eros ( sugutung ) ja Thanatos (surmatung)
Id’i valitseb naudinguprintsiip - saada maksimaalne nauding maksimaalselt ruttu millelegi
vaatamata ükskõik mis hinnaga.
Ego
Sünnist alates kujutab laps endast ainult Id’i, kuid vastuolud kuumade ihade ja külma
tegelikkuse vahel nõuavad paratamatult viivituste ja loovutustega arvestamist.
Sel e tõttu areneb Ego, mis püüab Id’i meeletuid ihasid rahuldada, kuid teha seda kooskõlas
ümbritseva maailma tegelike nõudmistega.
Ego’le on iseloomulik reaalsuseprintsiip - olemasolevate nõudmiste, piirangute ja
võimalustega arvestamine.
Superego
Lapse kasvades kasvab Ego’st välja kohut mõistev alge, mis hindab (nagu seni vanemad on
teinud), kas Ego on olnud hea või halb. See on Superego, mis esindab varem vanemate, nüüd aga
juba märksa iseseisvamaks areneva lapse enese teadvuse kaudu esindatud ühiskonna
interioriseerunud nõudmisi indiviidile.
Ego’le piisas välise tegelikkuse arvestamisest, Superego aga lisab sellele veel
moraaliprintsiipide omaksvõtu. Superego areng paneb Ego kahepoolse surve alla. Et Superego
areneb välja väga noores eas, mil lapse tunnetuslikud võimed on veel puudulikud, kannatab ka
Superego suures osas irratsionaalsuse all ja on seetõttu suurel määral alateadlik.
Superego struktuur:
Süüme    - takistab meid tegemast ebamoraalseid tegusid
Ideaalego    - põhjendab meie moraalseid tegusid
Freudi kolmene jaotus (Id, Ego, Superego) tähendab seda, et meie mõtted ja teod määratakse ära
kolme peamise teguri koosmõjul. Nendeks on
(1) bioloogilised  tungid ,
(2) erinevad käitumisvi sid, mida oleme õppinud kasutama
      oma nende tungide rahuldamiseks ja välismaailmaga
      toime tulemiseks ning
(3) ühiskonna  poolsed käsud ja keelud (normid).
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
102
Tekkivad konfliktid nende kolme teguri vahel on individuaalsed, seesmised, pärinevad
lapsepõlvekogemusest ja neid kaalutakse (hinnatakse) eelkõige ilma indiviidi teadvuse osavõtuta.
Isiksuse arengu faasid Freudi järgi
Libidoga seotud tungid võtavad erinevail arenguetappidel erinevaid vorme, mil e üldnimetuseks on
fikseerumine (oma arengus antud faasil peatumine). Freud analüüsis poiste arengut.
Oraalne (suu) faas
  
0 - 1 aastat
Anaalne (päraku) faas
  
1 - 3 aastat
Fal oslik (peenise) faas   
4 - 5 aastat
Latentsiperiood 
  
6 - 11 aastat
Genitaalne (suguelu) faas
12 ja enam aastat
Fal oslikus faasis tunnetab laps samasoolise vanema konkurentsi vastassoolise vanema kui
ihaldusobjekti suhtes. Seda nimetatakse Oidipuse kompleksiks poistel ja Elektra kompleksiks
tüdrukutel.
Freudi arvates on tüdrukud poiste suhtes kadedad endal peenise puudumise pärast.
Ärevus. Neurootiline ärevus
Alateadlik konflikt tekib eelkõige ärevusest pääsemiseks väljatõrjumise kaitsemehhanismi
kasutades. Lapsel toimub väljatõrjumine lihtsalt, sest tema piiratud mõistuse jaoks on millelegi
mõtlemine võrdväärne sel e millegi tegemisega. Laps pidurdab nii enda käitumise kui ka mõtlemise
ärevusttekitava asja (isiku või sündmuse) suhtes.
Kaitsemehhanismid
Freud: Kõigil on alateadlikud konfliktid, mis pärinevad lapsepõlvest ja mõjutavad isiksuse hilisemat
arengut. Need konfliktid on isiksusest (ja tema teadvusest) välja tõrjutud. Väljatõrjumine on üks
võimalikest (kuid seejuures kõige levinum) kaitsemehhanismidest isiksuses. Toimingute, ihade, mõtete,
tajude, emotsioonide jms. teadvusest väljas hoidmine seesmise tsensorisüsteemi poolt on
kaitsemehhanismide kasutamine, mille seast juhtivaks on väljatõrjumine ehk repressioon.
Väljatõrjuvate jõudude olemasolu tunnustamine psüühikas on psühhoanalüütilise mõtlemise nurgakivi .
Repressioon (väljatõrjumine)
Ei mäletata seda halba, mis juhtus, ent see pole si ski unustatud vaid ainult alateadvusse
surutud.
Regressioon (madalamale arengutasemele tagasilangus)
Laps püüab käituda imikuna või täiskasvanu käitub nagu mõneaastane laps.
Reaktsiooni  formeerumine  (pöördreaktsioon)
Reaktsiooni formeerumine seisneb meie poolt kel elegi suunatud väljatõrjutud agressi vsuse
pööramises selle vastandiks - armastuseks ja kannatlikkuseks sama isiku vastu, mis võib
viimasele mõjuda lämmatavalt.
Asendusreaktsioon (sealhulgas ka asendatud agressiivsus )
Kui otsene vastane (süüdlane) on li ga tugev, otsitakse tal e asendaja nõrgema näol.
Sotsiaalses plaanis on see aluseks vähemusgruppide tagakiusamisele, keda valitakse patuoina
rolli.
Ratsionaliseerimine (mõistliku seletuse otsimine)
Hüljatud  armastaja räägib sõpradele, et ta pole nüüdseks kaotatud armastusest kunagi eriti
hoolinud ja lõpuks hakkab seda isegi uskuma. Ratsionaliseerimise üheks variandiks on teisele
kurja tegemine altruismi sildi all.
Eitus
Sündmuse, nähtuse toimumise mittetunnistamine, juhtunu mitteomaksvõtt (“Ta pole surnud, ta
astub kohe uksest sisse!”)
Projektsioon
Keelatud ihad tõusevad  alateadvusest  esile, nad teadvustatakse, kuid neid ei peeta enda
omadeks. Minu iha "Ma ihaldan sind" muutub teadvusse jõudes usuks: "Sa ihaldad mind." Minu
alateadlik viha "Ma vihkan sind" pöördub teadvustudes veendumuseks: "Sa vihkad mind."
Seega on projektsiooni kasutamine meeleheitlik katse võidelda varem alateadvusse
väljatõrjutud seksuaalsete või vaenulike ihade vastu, mis on nüüdseks teadvusse tõusnud ja
enam sealt ei kao.
Sublimatsioon  (õilistumine, õilsamaks muutumine)
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
103
Kunstiline,  kirjanduslik  vms looming oma keelatud ihade väljaelamise viisina.
  Isoleerimine
Tunnete eemaldamine mõtetest (näiteks võib inimene lapsepõlves läbi  elatud  koledusi
meenutada ilma mingite emotsioonideta).
Kaitsemehhanismide puhul saab rääkida nende hierarhiast ehk primitiivsemaist ja keerukamaist
kaitsemehhanismidest.
Psühholoogilist küpsust näitavad teadlikult kasutatavad kaitsemehhanismid. Nendeks on:
Huumor
Teadlik allasurumine
Altruism
Neofreudistlikud psühhoanalüütikud
Carl Gustav Jung  tõi psühholoogiasse järgmised olulised mõisted:
vabad assotsiatsioonid
isiksuse psühholoogilised tüübid ( ekstravert ja introvert) kol ektiivne alateadvus
arhetüüp
Alfred Adler tõi psühholoogiasse järgmised olulised mõisted:
kompenseerimine
üleolek
alaväärsuskompleks
sünnijärjekord
Erik  Erikson
Arengu psühhosotsiaalne käsitlus
Erich Fromm
Karen  Horney
Isiksuse  käsitlus  Carl  Gustav  Jungi  (1875 – 1961)  poolt
Jungi teooria aluseks on psühholoogiliste vastandite teooria. Jung näeb kõiges  vastandeid : ka kõige
suuremas raevus kellegi vastu toimivad mingil määral sellele vastupidine  hoolitsus  teiste eest ja
vanemliku ning religioosse kasvatuse mõju.
Kultuurilisel tasandil on Jungi järgi vastandid spirituaalsus ja  seksuaalsus , kuid need on
“seotud vastandid.” Vastandite puhul pole tegemist mitte kolme võimalusega – kahe äärmuse ja
nendevahelise lahendusega, vaid lõpmata avara võimaluste spektriga . Jungi analüütiline
psühholoogia on kahe vastandi süntees: ühel pool on spirituaalne (vaimne) eneseteadmine ja teisel
teaduslik teadmine psüühika toimimisest. Jungi spiritualismi- ja religiooni-lembelisus tekitasid talle
raskusi suhtlemiseks intellektuaalsetes ja teaduslikes ringkondades.
Jungi panus psühhoanalüüsi meetodite arsenali seisneb vabade sõnaassotsiatsioonide
meetodi kasutuselevõtus. See lubas tal avastada “kompleksid,” mis kujutavad endast suhteliselt
autonoomseid emotsioonide ja kogemuse moodustisi psüühika arhetüübilise tuuma ümber. Algul
äratas see Freudis huvi lootusega tõestada ni viisi alateadvuse olemasolu, kuid hiljem tõukas Freud
Jungi selle li gse müstikasse ning okultismi kaldumise tõttu endast eemale.
Jungi arvates on psüühikale omane transtsendentsus (kõiksus) ja “mina” (ego) on selle
transtsendentsuse sümboliks, olles ühtlasi vastandiks alateadvuslikule  psyche le. Jungi järgi on
isiksuse seesmise konflikti põhjuseks kahe äärmusliku seisukoha olemasolu ja nende seisukohtade
järsk  vahetumine . Siit tuleneb hingeline “lõhestumine.” Jungi järgi toimub lõhestumisel psüühilise
energia kontsentratsioon, et lahendada seesmist konflikti uue seisukoha otsimise teel. Siin on ilmne
seos  Hegeli  teesi/ antiteesi/ sünteesi dialektilise skeemiga.
Teiseks aspektiks Jungi teoorias on objekti/ subjekti dihhotoomia. Jungi järgi on olemas
objektiivne (reaalne) psyche, mis on subjektiivsest laiem ja mis teisiti väljendatuna kujutab endast
“kollektiivset alateadvust.” Viimane ühendab kõiki üksikindivi de nii ajas kui ruumis. Selle näiteks on
“objektiivse ema” universaalkuju ehk arhetüüp kollektiivses alateadvuses.
Vastandeid nägi Jung Hiina filosoofia eeskujul ka mehelikus/ naiselikus seksuaalsuses.
Mehelik  anima  ja naiselik  animus  võivad üheaegselt eksisteerida nii meestel kui naistel. Arhetüüpide
idee tähendab kaasasündinud nähtuste olemasolu psühhosomaatilises alateadvuses. Si n esinevad
psyche ja  soma  ja instinkt ning kujund kui vastandite paarid.
Vastandite süntees on Jungi teooria keskmeks. Tema tööde alusel on Jungil takkajärele
diagnoositud lapsepõlve psühhoos ning kogu tema teadlikku elu ja avaldatud töid käsitletakse
püüdlustena oma häda tööde kaudu ravida.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
104
Jungi metapsühholoogilised vaated seisnevad “psüühilise energia” rakendamises
“teadvusse,” “personaalsesse alateadvusse” ja “kol ekti vsesse alateadvusse.” Teadvuse keskmeks
on ego. Ka Persona on teadvuse sfääris ja kujutab maski, mida inimene endast ümbritsevale
maailmale demonstreerib. “Vari” paikneb isiklikus alateadvuses ja esindab kõike ego poolt
ebasoovitavat ja seega tõrjutut. Anima ja animus, nagu kõik muudki arhetüübid, pärinevad
kollektiivsest alateadvusest ja toimivad alateadlikult projektsioonide kaudu, kui välised objektid või
asjaolud (näiteks  armumine ) neid aktiveerivad. “Self” on psyche terviklikkuse avaldus kõigi
psüühilisate aktiivsuste kaudu. Self vahendab head/ kurja, loovust/ hävitust, metsikust/ inimlikkust jne.
ning annab võimaluse saavutada kõiksus ehk  individuatsioon vastandite ühendamise kaudu. Selfi
kohalolekut kogetakse müstilise jõuna, mis on eriti ilmekas arhetüüpide avaldumise korral, mil
kollektiivse alateadvuse sisu teadvusse surutakse.
Alfred   Adleri   (1870 – 1973)  isiksusekäsitlus
Adlerile on tema individuaalpsühholoogias iseloomulik terviklikkuse idee. See tähendab, et inimese
eesmärkide mõistmiseks tuleb vaadelda teda terviklikus sotsiaalses kontekstis. Inimesed valivad
eesmärgid lähtuvalt oma subjektiivsetest tajudest iseenda ja maailma kohta. Adleri järgi on inimesed
olemuselt loovad, vastutustundlikud, unikaalsed  ja ise oma elu suunavad indiviidid.
Individuaalne psühholoogia tähendas Adleri jaoks isiksuse jagamatust – see ongi terviklikkus
( holism ). Isiksuse terviklikkus on Adleri poolne vastandus kõigile teistele isiksuse teooriatele.
Inimesed on sotsiaalsed olevuseda ja nende tegusid saab käsitleda ainult sotsiaalselt pinnalt
lähtudes.
Igal käitumisel on oma põhjus ja tagajärg. Inimese lähimad ja kaugemad eesmärgid on
loomult sotsiaalsed ja paljastavad tema isiksuse. Individuaalpsühholoogia järgi pole inimesed oma
eesmärkidest ja isiklikust loogikast teadlikud ning see takistab neid teel eesmärkide poole.
Inimesed valivad reaktsioone oma kaasasündinud omaduste ja elu jooksul omandatud
kasvatuse suhtes. Inimeste põhiline ettekujutus iseendast ja elust on nende elu püsiv “teejuht,” mida
nimetatakse elustiiliks. Mõtted ja uskumused, mille alusel inimene toimib, kannavad privaatse
loogika nime. Need pole tavamõtted ja –uskumused, vaid isiklikud hälvitatud valikud . Tavamõtted/ -
uskumused on kõigi poolt mõistetavad, kuid oma privaatset loogikat omab ja mõistab ainult üks
inimene (tema ise) ja see iseloomustab tema enese kogemuste hälvitatud tajumist (ja samas ka
tajumise hälvitatust). Isiklik loogika arendatakse välja lapsepõlves, see sisaldab üldistusi ja lihtsustusi.
Inimesed loovad oma isikliku unikaalse elusti li ja on seetõttu vastutavad oma isiksuse ja käitumise
eest. Inimesed on loovad tegutsejad, mitte passi vsed reageerijad (nagu biheiviorism neid sageli
käsitles).
Viie aastaseks saades on lapsed oma elusti li välja kujundanud, lähtudes isiklikust loovusest
ja oma perekondliku seisundi tajudest. Vanemate loodud väärtussüsteem ja atmosfäär perekonnas
annab lapsele “lava,” millel laps hakkab looma oletusi iseenda kohta, oma maailma ja selles valitavate
teede kohta. Konkreetset last mõjutavad ka tema õdede- vendade poolt tehtavad valikud.
Adleri järgi on igaühel kaasasündinud kuuluvustunne (kuulumisvajadus) – kuuluda
perekonda, suuremasse gruppi, ühiskonda, inimkonda. Igaüks sünnib “alamale” positsioonile ja
püüdleb sellelt ülespoole. Kui püüdlus kõrgemale toimub sotsiaalsete huvide raames, grupi ja
ühiskonna huvides, võidavad sellest kõik. Kuuluvusvajadus on igale inimolevusele kaasasündinud
võimalus. Kui see areneb, tunneb isiksus end inimkonna võrdväärse esindajana, kõigile kasuliku rolli
mängijana, soovides anda oma panust ja teha teistega koostööd. Juhul kui inimene tunneb end teiste
suhtes alaväärsena, viib see kuuluvusvajaduse piiramise või välistamiseni, tekitab ebakindluse oma
koha suhtes ühiskonnas ning suutmatuse sellesse oma panust anda.
Tähendus, mille me oma elule Adleri järgi omistame, määrab ära meie käitumise, sest me käitume nii,
et meie tajud oleksid selle elu tähendusega kooskõlas. Ennustuste iseeneslik teostumine oma elu
kohta ongi see, kui meie elu läheb nii, nagu me eeldame ning inimesed käituvad meiega nii, nagu me
seda neilt ootame.
Humanistlikud  isiksuseteooriad
Humanistlik psühholoogiakoolkond tekkis reaktsioonina biheivioristliku ning psühhoanalüütilise
koolkondade  äärmusilkele vaadetele inimese olemuse kohta. Ni  üht kui teist koolkonda võib
iseloomustada kui inimest alahindavat, dehumaniseerivat lähenemist.  Humanism  teoreetilise
lähenemisena rõhutab inimese unikaalsust, tema tahtevabadust ja arengupüüdlusi ning –
potentsiaali. Humanistlikud psühholoogid eitavad loomkatsete väärtust inimese individuaalsete ja
sotsiaalsete omaduste tundmaõppimisel. Erinevalt ülalnimetatud psühhodünaamilisest ja
biheivioristlikust  koolkonnast  lähenevad nad inimloomusele positi vse ja optimistliku vaatega. Nad
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
105
eeldavad, et (1) inimesed on oma primitiivsest bioloogilisest loomusest palju kõrgemal ja suudavad oma
bioloogilisi tunge kontrol ida ning (2) et inimesed on väga teadlikud ja mõistlikud olevused, kes ei allu
alateadlike,  irratsionaalsete  tungide survele.
Humanistliku psühholoogia esindajate jaoks on inimese subjektiivne  maailmapilt  objektiivsest
tegelikkusest olulisem. (See mida sa enda kohta  usud , mõjutab sinu käitumist rohkem kui see, mida sa
endast tegelikult, s.t. objekti vselt kujutad.)  Seega võtavad humanistliku psühholoogia esindajad
fenomenoloogilise lähenemise, mille kohaselt eeldatakse, et inimese tõeliseks mõistmiseks
tuleb aktsepteerida tema subjektiivseid kogemusi.
Humanistliku psühholoogia üks rajajaist oli Carl Rogers (1951, 1961, 1980). See lähenemine rõhutas
eneserealisatsiooni tähtsust, mida püüti saavutada nn sensitiivsustreeninguga, tööga nn.
kohtumisgruppides ja teiste isiksust arendavate võtetega. Rogers töötas välja psühhoteraapia
modifikatsiooni, mida nimetati kliendikeskseks teraapiaks. Isiksuse põhiomaduseks on Rogersi järgi
mina, mina-  kontseptsioon . Mina- kontseptsioon on kogum uskumusi iseenda kohta – loomuse,
unikaalsete omaduste ja tüüpilise käitumise kohta. Mina- kontseptsioon ei pruugi olla inimese
kogemusega täielikus kooskõlas. Enamasti on inimesed sunnitud oma mina- kontseptsiooni  ilustama
sel eks, et see piisavalt positi vne oleks. Rogers nimetas vahet mina-kontseptsiooni ja tegelikkuse vahel
mittekongruentsuseks. Mittekongruentsus on kokkulangematus inimese mina-kontseptsiooni ja
tema tegeliku kogemuse vahel. Mittekongruentsuse vastandina võib osadel inimestel nende mina-pilt
olla  kongruentne  ehk tegelikkusega heas kooskõlas. Teatud inkongruentsust on kõigil, ent mõnel on
seda rohkem. Need, kel mittekongruentsus on suur, kannatavad psüühiliste probleemide all.
Kongruentsus -  mittekongruentsus tuleneb lapsepõlvest. Igal inimesel ja eriti lapsel on tugev vajadus
positiivse suhtumise, armastuse ja teiste poolse aktsepteerituse järele. Mõned vanemad muudavad
positiivse suhtumise tingitavaks – nad teevad lapsele selgeks, et temaga ollakse hea sel juhul, kui ta
käitub nii, nagu vanemad seda soovivad. Vastasel juhul ei ole laps positi vset suhtumist “välja  teeninud ”.
Lapsel tekitab sel ine vanemate eelarvamuslik suhtumine arvamuse, et nad pole armastust väärt.
Lapsed püüavad sellise negati vse kogemuse minapildist eemaldada. Mõned lapsevanemad suudavad
säilitada oma lapse suhtes tingimatu positi vse vaate – on lapse vastu head vaatamata sellele, kas ta
käitus hästi või halvasti. Neil lastel pole vaja oma mina-pildist midagi “välja jätta”.
Seega soodustab vanemate tingimatu armastus laste mina-kontseptsiooni suurt kongruentsust. Ja
vastupidi, lastel, kes kasvasid üles mittekongruentse mina- pildiga , suureneb see mittekongruentsus
edaspidi veelgi, kuna need inimesed arvavad pidevalt, et pole teiste tingimusteta armastust ära
teeninud. See on olukord, kus inimene vajab abi psühhoterapeudilt, kes on suuteline tal e tingimatut
positiivset  vaadet pakkuma.
Kongruentse mina-pildiga inimesel toimub mina-pildi kongruentsuse jätkuv areng ja lõpuks
stabiliseerumine. Inimene harjub oma mina-kontseptsiooniga ja on sel ele lojaalne. See lojaalsus tingib
kaks tulemust. Esiteks toimib mina-kontseptsioon iseeneslikult teostuvana, kuna inimene püüab käituda
sel ega kooskõlas. Teiseks muutub inimene mittevastuvõtlikuks informatsioonile, mis tema mina-
kontseptsiooniga vastuolus  on. See juhtub ni  sellepärast, et inimene ei saa lubada lasta vastuolulisel
informatsioonil oma enesehinnangu mugavat tasakaalu härida.
Murettekitav ärevus tuleneb sündmustest, mis inimese mina-kontseptsiooni ohustavad. Ja mida
inkongruentsem (tegelikkusele mittevastavam) on mina-kontseptsioon, seda rohkem on murettekitavaid
olukordi. Selle ärevuse vastu püüab inimene end kaitsta nii, et mõtestab oma kogemust selliselt  ümber,
et see läheks tema mina-kontseptsiooniga kooskõlla. Ka on mõeldav, et inimene hakkab oma käitumist
ümber kujundama.  Isekas  ja  egoistlik  noor  neiu  võib näiteks hakata vastuseks sõprade ja sõbrannade
sel esisulisele kriitikale tegelema heategevusega, et kõigepealt iseendale ja alles teises järjekorras
teistele tõestada, et ta pole isekas ega egoistlik.
Abraham Maslow panus humanistlikku isiksusekäsitlusse seisneb tema motivatsiooniteoorias
postuleeritud kõrgeima motivatsioonitaseme – eneseaktualisatsiooni  kui isiklikku potentsiaali
realiseeriva eneseteostuse toomises psühholoogiasse. (“Inimene peab saama selleks, kelleks ta võib
saada.”) Eneseaktualisatsiooni saavutavad inimesed on erakordselt terve isiksusega, kel ele on omane
isiksuse jätkuv areng läbi elu. Sel ised inimesed on endaga rahul ja elu tegelikkusele täpselt
häälestunud. Nad on avatud ja spontaansed ja värske maailmanägemisega, teiste vajaduste suhtes
tundlikud, ent ei sõltu teiste heakskiidust.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
106
Humanistlik koolkond andis isiksusepsühholoogiasse olulise ja uudse panuse. Mina-kontseptsioon on
laialt levinud ka teistesse isiksusekäsitlustesse peale humanistlike. Humanistliku isiksusekäsitluse
peamised puudused on järgmised: (1) Mõisted on ni võrd üldised ja ebakonkreetsed, et nende kehtivus
pole testitav. (2) Vaade inimloomusele on ebarealistlikult positiivne. Tegelikkuses on raske leida Maslow
kirjeldatud ideaalset eneseaktualisatsiooni saavutanud inimest. (3) Mõisted on tuletatud kliinilistest
vaatlustest, ent need pole kuigivõrd seotud inimloomuse üldistatud uurimisega.
Kultuuriline isiksusekäsitlus
XX sajandi 40- 50. aastail hakkasid mõned psühholoogid otsima modaalset isiksust (Kardiner & Linton,
1945) või rahvuslikku iseloomu (Kluckholm &  Murray , 1948). Lähtudes Freudi vaadetest, ei õnnestunud
neil leida igas kultuuris üht, domineerivat isiksuse tüüpi.
Viimastel aastatel on kultuuri ja isiksuse seoste otsimise idee taas populaarsust omandamas. Inglise
keele alusel loodud isiksuse küsimustikke on kohandatud teistesse keeltesse ja kultuuridesse, kus on
samuti leitud isiksuse viie faktori olemasolu sellesama adapteeritud “Big Five” küsimustiku alusel.
Samas siin pole alust rääkida kultuuridevahelistest erinevustest (vähemalt seniste andmete alusel).
Ent kontrollkeskme ja  eneseseire  osas on erinevused leitud. Lääne kultuuri esindajate  valimid  on enam
sisemise kontrol keskmega kui aasia kultuuridest pärit valimid. Tööstuslikest maadest pärit inimesed on
seesmisema kontrol keskmega kui arengumaade inimesed. USA ja  Austraalia  inimestel on leitud
tugevam eneseseire kui Taivanil,  Hong  Kongis, Koreas ja  Jaapanis .
On võrreldud ka ameeriklaste ja asiaatide mina-kontseptsioone (Markus & Kitayama, 1991, 1994). Leiti,
et ameerikalik kultuur kasvatab lapsi nii, et nad näeksid end iseseisvatena ja individualistlikena. Aasias
(Hiinas ja Jaapanis) on aga laste  kasvatamisel  ideaaliks luua üksteisest sõltuvate inimeste minapilt.
Lastele õpetatakse end teistega  kohandama ja massist mitte välja tikkuma. Asiaatidest  noorukid
määratlevad end reeglina oma grupi kaudu, ent ameeriklased teevad seda oma isiklike omaduste,
võimete, saavutuste ja omandi kaudu.
Praegu on siiski vara teha kaugeleulatuvaid järeldusi rahvuslik- kultuuriliste erinevuste kohta isiksuses.
Olulisem on vast see, et äsjakirjeldatud näiteist kumab läbi tõsiasi, et lääneliku kultuuri mudeli alusel
tehtud küsitlused ja uuringud ei anna kõikjal samaseid tulemusi. Seega võib küsida, kas praegu
domineeriv läänelik (valdavalt ameerikalik) psühholoogia käsitlus on ainuõige ja ainusobiv kõikidele
kultuuridele ja rahvastele.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004