Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

PSÜHHOLOOGIA ALUSED (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas seostuvad minu keha ja minu hing (teadvus, psüühika) ?
  • Millised on minu tunnetusvõime piirid ?
  • Millised on need meid ümbritseva maailma üksikkvaliteedid, mida me tunnetada suudame ?
  • Kuidas me reageerime meid mõjutavatele nähtustele ?
  • Kuidas me õpime uusi teadmisi ?
  • Millest tuleneb meie mõtlemisvõime ?
  • Kuidas psühholoogid psüühikas toimuvat mõõta üritavad ?
  • Mida tähendab vaimne võimekus ?
  • Mis on meie "liikumapanevateks jõududeks" ?
  • Milliseid hingelisi läbielamusi me tunda võime ?
  • Kuidas meie hingelised läbielamused avalduvad teistele ?
  • Millised on inimese seksuaalsuse psühhofüsioloogilised küljed ?
  • Mis on teadvus? Milline on teadvuse, psüühika ja kehaliste nähtuste suhe ?
  • Milleks on teadvust vaja ?
  • Kuidas erinevad teadvuse seisundid tekivad ?
  • Millised teadvuse seisundi muutused võivad meile saatuslikuks saada ?
  • Kuidas inimpsüühika areneb ?
  • Mis on "mina"? Millised on "mina" analüüsi erinevad strateegiad ja erinevad tasandid ?
  • Kes vastutab minu tervise eest ?
  • Kuidas psühholoogia aitab terve olla ?
  • Kuidas olla hea haige ?
  • Millised psüühikahäired meid tabada võivad ?
  • Millised on inimestevahelised suhted ?
  • Millised mängureeglid korraldavad meie töist elu ?
  • Kuidas olla alluv, juht, kolleeg ?
  • Millistest koostisosadest või elementidest psüühika koosneb ?
  • Kuidas nad seejuures eksivad ?
  • Kuidas tajutakse maailma objektidest koosnevana ?
  • Palju on mälusüsteeme ?
  • Kui kokku põrkasid ?
  • Kui nad üksteist lömastasid ?
  • Milline lõvi käpp on tõstetud Eesti vapil ?
  • Kuidas soodustab pärilikkus või loodus keeleomandamist lapsel ?
  • Kui loodus või pärilikkus ei saa keele omandamist põhjendada, siis kas saab ta seda soodustada ?
  • Kuidas me mõistame sõnade tähendust ?
  • Kuidas baastasandit iseloomustada ?
  • Miks on antud näitel baastasandiks lihtsalt "õun" ?
  • Kuidas meie leksikoni elemendid meie süntaktika elementidega seostuvad ?
  • Millist kohta mõeldakse sõnadega "meie juures" ?
  • Kes võiks olla selle kirjatüki autor ?
  • Mis võiks olla selle kirjatüki pealkiri ?
  • Kuidas muutusid teie ettekujutused peategelase kohta kõigi nelja lause järjestikusel lugemisel ?
  • Milline õppimiskogemus teise keele omandamist soodustab ?
  • Kus siin WC asub ?
  • Kuidas ma välja näen ?
  • Millisesse ma siis lõpuks astun ?
  • Kuidas saaks seda haiget kiiritusega ravida ?
  • MILEVENHKE - ?
  • Millise arvu või tähega peaks järgnevad read lõppema ?
  • Kuidas ahv banaanid kätte saaks ?
  • Millise programmi valid sina, juhul kui sulle antakse võimalus otsustada ?
  • Millise programmi valid sina, juhul kui sulle antakse võimalus otsustada ?
  • Mis on intelligentsuse test ?
  • Mis on intelligentsus ?
  • Millisel kontinendil asub Eesti ?
  • Miks peavad lapsed koolis käima ?
  • Mitu tundi kulub 175 km läbimiseks kiirusega 50 km/t ?
  • Mille poolest on televiisor ja arvutimonitor sarnased ?
  • Mida tähendab auditeerimine ?
 
Säutsu twitteris
AAVO LUUK
PSÜHHOLOOGIA
ALUSED
LOENGUKONSPEKT
ESIMENE OSA
TARTU
2003
Psühholoogia alused
2
SISUKORD
 1. Sissejuhatus psühholoogia probleemidesse
 3
 2. Psühholoogia valdkonnad ja  uurimismeetodid
 6
 3. Psüühika bioloogilised alused I. Närviraku ehitus ja funktsioneerimine
11
 4. Psüühika bioloogilised alused II. Närvisüsteemi makrostruktuur
14
 5. Aistingud I. Aistingute teooria ja mõõtmine
18
 6. Aistingud II. Aistingud eri modaalsustes
21
 7. Taju
26
 8. Mälu I. Mälu liigid ja mudelid
30
 9. Mälu II. Mälu struktuurid ja protsessid
35
10. Õppimine I. Käitumuslikud õppimisteooriad
39
11. Õppimine II. Õppimise kõrgemad vormid
46
12. Kõrgemad  tunnetusprotsessid I. Keel
51
13. Kõrgemad tunnetusprotsessid II. Mõtlemine
70
14. Teadvus I. Teadvus ja tegevus
79
15. Teadvus II. Teadvuse  seisundid
83
16. Psüühika mõõtmine
88
17.  Intelligentsus
92
18. Isiksus
98
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
3
1. SISSEJUHATUS  PSÜHHOLOOGIA PROBLEEMIDESSE
Psühholoogia poolt käsitletavate probleemide mitmekesisus
Psühholoogia on välja kasvanud inimese uudishimust iseenda ja teda ümbritseva maailma nähtuste
vastu. Allpool on toodud üks võimalik kogum küsimusi, mida uudishimulik inimene psühholoogia poolt
käsitletavate probleemide ja valdkondade kohta esitada võiks:
1. Kuidas seostuvad minu keha ja minu hing (teadvuspsüühika)? Kuidas ma suudan tunnetada
ümbritsevat maailma ja  iseennast ? Millised on minu tunnetusvõime piirid?
2. Millised on need meid ümbritseva maailma üksikkvaliteedid, mida me tunnetada suudame? Kuidas
neid kvaliteete üksteisest eristada ja omavahel võrrelda või hinnata? Kuidas meil tekib tervikkujund
(“pilt”) meid ümbritsevast maailmast? Millise panuse annavad sellesse tervikkujundisse erinevad
meeled?
3. Kuidas me reageerime meid mõjutavatele nähtustele? Milliste seaduspärasuste järgi kujunevad
meie suhted meile täiesti uute ja juba tuttavate nähtustega? Kuidas me õpime ära ümbritseva
maailma ja inimeste mõjusid  iseendale ? Kuidas me õpime uusi teadmisi? Kuidas kujuneb meie
arusaamine maailmast, inimestest ja sündmustest?
4. Mis ühendab meie poolt kogetu ja õpitu meie jaoks ajas püsivaks, kuid samas arenevaks ja
täienevaks sündmuste, faktide ja protseduuride kogumiks? Kuidas toimub meelde jäämine ja meelde
jätmine
meeles pidamine ning meelde tuletamine?
5. Millest tuleneb meie mõtlemisvõime? Millised on mõtlemise protsessid ja milliste
seaduspärasuste alusel nad toimivad ? Kuidas keel  vahendab  meile maailma ja meie eneste ning
teiste mõtlemist?
6. Kuidas psühholoogid psüühikas toimuvat mõõta üritavad? Kuidas saab võrrelda erinevate
inimeste psüühikat omavahel? Mida tähendab vaimne võimekus? Kes on rohkem ja kes vähem
võimekas?
7. Mis on meie “liikumapanevateks jõududeks”? Miks me erinevate olukordade ja eesmärkide
puhul erinevalt toimime (tegutseme)? Kas me saame läbikukkumisi vältida ja elus sihipäraselt
edukad  olla?
8. Milliseid hingelisi läbielamusi me tunda võime? Kuidas meie läbielamused seostuvad  kehaliste
seisunditega
? Kuidas meie hingelised läbielamused avalduvad teistele? Kuidas mõista teiste
hingelisi läbielamusi?
9. Millised on inimese seksuaalsuse psühhofüsioloogilised küljed? Kas meestel ja naistel on erinev
psüühika
?
10. Mis on teadvus? Milline on teadvuse, psüühika ja kehaliste nähtuste suhe? Milline on suhe
teadvuse, ümbritseva maailma, inimkonna ja meie enese vahel? Milleks on teadvust vaja? Millised on
teadvuse erinevad seisundid? Kuidas erinevad teadvuse seisundid tekivad? Kuidas neid teadlikult
esile kutsuda? Millised teadvuse seisundi muutused võivad meile saatuslikuks saada?
11. Kuidas inimpsüühika areneb? Mis mõttes erineb imiku psüühika koolilapse või täiskasvanu
psüühikast? Kas meie psühholoogiline areng lõpeb teismelises eas? Kuidas targemini ja tõhusamalt
areneda ja end arendada?
12. Mis on “mina”? Millised on “mina” analüüsi erinevad strateegiad ja erinevad  tasandid ? Kuidas
oma ja teiste “minast” rohkem teada saada?
13. Kes vastutab minu tervise eest? Kuidas psühholoogia aitab terve ol a? Kuidas  targalt  võidelda
eluraskustega? Kuidas olla hea haige? Millised psüühikahäired meid tabada võivad? Kuidas
psüühikahäireid ära hoida, leevendada ja ravida? Kas psühholoogia suudab inimesi ravida sama
hästi/ halvasti kui meditsiin
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
4
14. Millised on inimestevahelised suhted? Kas psühholoogia  tundmine aitab meil paremaid suhteid
luua
? Kas psühholoogiat tundes saab teistel hõlpsamini “nahka üle kõrvade” tõmmata?
15. Millised mängureeglid korraldavad meie töist elu? Kuidas olla alluv, juht,  kolleeg ? Kas
psühholoogia tundmine aitab meil oma töist ja olmelist elu paremini korraldada?
Näiteid psühholoogiateaduse uurimisvaldkondadest
Aju elektrilise stimulatsiooni poolt tekitatavad  kujundid  on inimese teadvuses  tekkivad  muljed
olukorras, kus tema ajju on “istutatud” nõelakujulised elektroodid , mil est nõrga elektrivoolu läbilaskmisel
toimuvaid läbielamusi kirjeldada palutakse. Sellises ( sugugi mitte igapäevases) uurimuses ilmnevad aju
eri osade erinevad funktsioonid
. Ajukoore kuklapiirkonna stimulatsioon kutsub esile nägemismuljeid,
oimupiirkonna stimulatsioon kuulmismuljeid, kiirupi rkonna mõjutamine liigutusi. Võrreldavad uuringud
ajupi rkondade  verevarustuse  (lokaalse  verevoolu kiiruse) kohta kinnitavad teisel viisil, et inimese
erinevate tegevuste korral on aktiivsed erinevad aju piirkonnad.
Ambivalentsete (mitmetähenduslike)  kujundite   loomisega on näinud vaeva eelkõige
nägemisillusioonide konstrueerijad. Nad on leiutanud palju  olukordi , mil istes näivus ja tegelikkus
halvasti kokku langevad või kus üht ja sama asja on võimalik tunnetada üpriski erinevalt. Võrreldes
visuaalsete kujutiste valdkonnaga on  kuulmise  ja keele val as ambivalentsust raskem tekitada.
Beebide  visuaalset maailma on uuritud äsja roomama õppinud imikute asetamisega visuaalsele
kaljule.
  Beebid  tunnetavad väga hästi nähtavat üleminekupiiri laua pinna ja põrandapinna vahel, kui
neid õhutatakse roomama mööda kahe laua vahele asetatud tahvelklaasi. Sel es mõttes on  imikud
sama terased kui kassipojadki. Mõlemate  puhul on ilmselt tegemist kaasasündinud võimega tajuda
nähtava maailma ulatumist sügavusse.
Poosid loomariigi esindajatel on nende valdavalt kaasasündinud suhtlemisvormide iseloomustajaiks.
Spetsiifilised poosid kuuluvad paljude keerukate rituaalide (näiteks peibutus- ehk paaritumisrituaalid,
territooriumi märgistamine ja kaitsmine jms.) koosseisu. Poosidega annavad loomad ja  linnud
liigikaaslastele teada oma kavatsustest (ähvardusest, abitusest/kaitstusest, paaritumissoovist jne.).
Inimeste puhul on usaldusväärselt kindlaks tehtud, et vähemalt naeratus kujutab endast kaasasündinud
kavatsusväljendust (umbes nii: “Soovin sulle head ja ootan sinult  sedasama ”).
Keerukas sotsiaalne käitumine inimestel avaldab endas sageli  loomadega  sarnaseid käitumisrituaale
(näiteks seksuaalse tagapõhjaga peibutusrituaalid, mida naiste- meeste vahelistes suhetes võib mingil
määral igal hetkel täheldada). Erinevalt loomade kaasasündinud ja üsnagi jäikadest rituaalidest on
inimliku suhtlemisega  seotud rituaalid  väga paindlikud (muutlikud) ning neid korrigeeritakse partneri
poolt antava tagasiside kaudu silmapilkselt. Kui paarissuhtlemises on tugev mõistuse kontrol
enesestmõistetav, siis masside ehk “inimkarjade” seas viimaste li kmena minetab inimene sageli oma
ratsionaalsuse ja võib koos kümnete või sadade  teistega  hakata käituma üsnagi meeletult.
Unenäod on inimkonna tekkest  alates kõigile huvi pakkunud. Ka küsitakse psühholoogidelt ühe
sagedasema küsimusena unenägude kohta. Seetõttu on unenägusid psühholoogide poolt ka üsna palju
uuritud.  Aristoteles   arvas  umbes 330 a eKr, et  unes  elatakse uuesti läbi seda, mida on varem kogetud
ärkvel olles. Unenägu nähakse “tõelisena”, kuna  magaja  teadvusele “ei paku konkurentsi” vahetud
muljed välismaailmast ja tema intel ekt on une ajal “juhmistunud”.
On püütud uurida seost enne und ja une ajal toimunud või toimuvate sündmuste ning unenägude sisu
vahel. Need uurimused kinnitavad Aristotelese oletusi. Eriti sageli elatakse unes uuesti läbi varem
kogetud kõrgelt emotsionaalse tähendusega sündmusi. Ka une ajal toimuv mõjutab unenägude sisu.
Veesolin, voodi raputamine ja karjumine  kajastub  enamasti ka magaja unenägudes. Unenäod on
ilmekaks näiteks subjekti vsest (“seesmisest”) psühholoogilisest kogemusest (ja ühtlasi aktiivsusest),
mille objektiivne  uurimine  kõrvalise uurija poolt on vägagi keerukas ettevõtmine. Pikaks sammuks
unenägude uurimise edenemisel oli avastus, et une nägemise perioodid seostuvad une erilise
staadiumiga, mille jooksul toimuvad magaja silmade suureamplituudilised li kumised suletud laugude
taga. Seda staadiumit nimetatakse kiirete silmali gutustega (KSL) une staadiumiks ja seda käsitleme
edaspidi lähemalt. Sellised uuringud on saanud võimalikuks tänu uurimistehnika arengule, mis lubab
registreerida magaval inimesel aju ja silmade li kumisest tekitatud bioelektrilist akti vsust.
Unenägusid on uuritud ka kui võimalikke tunnetusprotsesse. On ilmne, et unenägudes peegeldub see,
mida oleme kogenud, läbi elanud, meenutanud – kokkuvõttes ühel või teisel moel tunnetanud. See ei
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
5
tähenda, nagu oleks unenägude süžee tingimata midagi sel ist, mida inimene on varem kogenud.
Tegelikult võib unenäo süžee ol a ülimalt fantastiline  ja ebareaalne, ent detailid, mida selles kasutatakse,
on reeglina pärit magaja  varasemast  kogemusest. On leitud näiteks, et unenägude paremad
meenutajad on need, kellele on  omased keskmisest erksamad (eredamad) visuaalsed muljed. Unenäod
sisaldavad praktiliselt alati endas sotsiaalsete suhete kajastusi – võitlust, kaotusi, armastust ja
vihkamist, seksuaalsuhteid jms. Väidetavalt on kuni 95 protsenti unenägudest pühendatud inimsuhetele.
Kahtluseta on unenägudel ka kultuuriline kontekst – unes näeb inimene reeglina oma kultuurikeskkonna
situatsioone ja sümboleid ehk endale tavapärast kultuurilist keskkonda. Ka ilmnevad unenägudes
inimeste sisekonfliktid. Nende uurimise tegi oma hüpoteesides  keskseks  Sigmund Freud .
Unenägudel on seos inimese arenguga. Laste unenägude sisu vastab nende eakohasele
arengutasemele  ning areneb edasi koos vanuse suurenemisega. Huvitav aspekt on siin see, et
väikesed lapsed ei suuda unenägusid reaalsusest eristada ning peavad unenäos nähtut reaalseteks
füüsilisteks objektideks. Al es umbes 7 – 10 aastaselt tekib lastel arusaam, et und nähakse peaga ja et
unenäod peituvad peas. See unenägude subjektiivsuse mõistmine on oluliseks psüühika arenguetapi
läbimise ja järgmisse ( eneseteadvuse  kujunemise  etappi ) astumise näitajaks.  Kahtlemata  avalduvad
unenägudes ka individuaalsed iseärasused, näiteks inimese sugu ja sellele vastavad rollid, vanus,
kultuuritaustelukutse , tervislik seisund, vaimne tasakaal ja palju muud.
Ülaltoodu ei tähenda, nagu oleks unenägude  uurimisel  psühholoogia seisukohalt ülisuur tähtsus.
Tegelikult on psühholoogial lahendada palju enam pakilisi ja põhimõttelisi probleeme, mis tekitavad
palju vähemat avalikku huvi, ent on psüühika toimimise seaduspärasuste mõistmise või nende praktilise
rakendamise katsete seisukohalt kümneid kordi  olulisemad. Lihtsalt kursuse sissejuhatuses  saab
unenägude uurimise näitel kül alt  ilmekalt iseloomustada psüühiliste nähtuste erilist, subjektiivset
olemust ning nende objekti vsel uurimisel tekkivaid raskusi.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
6
2. PSÜHHOLOOGIA  VALDKONNAD  JA UURIMISMEETODID
Psühholoogia jaotus
Psühholoogia on jaotatav olmepsühholoogiaks, filosoofiliseks psühholoogiaks ja teaduslikuks
psühholoogiaks.

Olmepsühholoogia on sama vana kui  inimkond , filosoofiline psühholoogia sai alguse Vanas Kreeka
filosoofide töödes ning teadusliku psühholoogia kokkuleppeliseks alguseks loetakse maailma esimese
psühholoogialaboratooriumi avamist  Wilhelm Wundti poolt Leipzigi Ülikoolis  1879 . aastal. Käesolev
kursus  käsitleb ainult teaduslikku psühholoogiat ja selle rakendusi igapäevaelus.
Psühholoogia ajaloolised koolkonnad
Strukturalism  (teadvuse struktuuri analüütiline uurimine),  meetodiks  introspektsioon (enese teadvuse
analüüs). Põhiküsimus: Millistest  koostisosadest või elementidest psüühika koosneb?
E.B. Titchener: Inimlikke läbielamusi saab analüüsil lahutada elementideks.
Funktsionalism  (teadvuse ja muude psüühiliste nähtuste arenemise ja toimimise otstarbe  uurimine
inimese olelusvõitluses), meetodiks kogemuse ja teadvuse analüüs. Põhiküsimus: Milline on psüühika
olemasolu mõte ja otstarve?

W. James: Inimkäitumist juhivad instinktid, mis aitavad kohaneda ja ellu jääda.
Gestaltpsühholoogia (vormi- ja tervikupsühholoogia) vastukaaluks strukturalismile (psüühika
ülesehituse põhimõtete ja komponentide  otsingule ) nägi ja otsis kõikjal  tervikut . Meetodiks terviku
otsimine tunnetusprotsessides
. Põhiküsimus: Kuidas märgata psüühikas elementide asemel
terviknähtusi?

W. Köhler, K.  Koffka , M. Wertheimer: Tervik on enam kui lihtsalt osade summa.
Biheiviorism  (käitumispsühholoogia) püüdis saavutada psühholoogia teaduslikkust ja eelkõige
objektiivsust subjekti vse kogemuse, teadvuse uurimise välistamisega. Meetodiks käitumise täpne
vaatlus  ja registreerimine
. Põhiküsimus: Kuidas saada võimalikult objektiivseid andmeid psüühika
kohta?

I.P. Pavlov , J. Watson, E.L. Thorndike, B.F. Skinner: Objekti vne vaatlus võimaldab uurida ainult
käitumist; mõtteid ja tundmusi ei saa teaduslikult uurida.
Biheivioristide arvates väärivad  uurimist ainult käitumisaktid (kui psüühika välised ja seega objektiivsed
avaldusvormid), ent psüühika seesmisi ja seega subjekti vseid  avaldusvorme teaduslike meetoditega
objektiivselt uurida ei saa. Äärmusliku biheivioristliku seisukoha järgi pole neid nähtusi, mida objektiivselt
uurida ei saa, üldse olemaski.
Psühholoogia tänapäevased koolkonnad
Bioloogiline (neurofüsioloogiline) psühholoogia põhineb püüdeil tuletada psüühika  funktsioneerimise
seaduspärasused neurofüsioloogilistest, -anatoomilistest ja -keemilistest faktidest. Meetodiks
eksperiment  (plaanipäraselt ja süstemaatiliselt korraldatud katse).
Psühhodünaamiline (psühhoanalüütiline) psühholoogia uurib inimkäitumist mõjutavate alateadlike
impulsside ja konfliktide päritolu, püüdes nende kaudu seletada psüühika ja käitumise häireid. Meetod:
Alateadlike konfliktide taastoomine teadvusse (unenägude ja väljendusvigade sisu analüüsi ning sõnade
vaheliste seoste ehk assotsiatsioonide leidmise kaudu) võimaldab neid (osaliselt) lahendada ja sel e
tulemusena häireid ravida.
S. Freud, C.G.  Jung , A.  Adler : Tänased probleemid on  lapseeas   lahendamata jäänud konfliktide
tagajärjeks.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
7
Humanistlik  (eksistentsialistlik) koolkond teeb vastandina biheviorismile ja psühhoanalüüsile panuse
inimese vabale tahtele. Rakendusliku koolkonnana tegeleb ainult psühholoogiliste probleemide
korrigeerimise ja  raviga . Meetodiks oma  saatuse  eest vastutuse rõhutamine ja inimesele usu
sisendamine oma suutlikkusesse.

C. Rogers , A.  Maslow : Inimene on oma põhiolemuselt hea, püüdleb täiustumisele ja võib saada selleks,
kel eks ta tahab saada.
Tunnetuspsühholoogia (kogniti vne psühholoogia) rõhutab biheviorismi võimutsemise tõttu pikaks
ajaks allasurutud vaimsete (ehk seesmiste) protsesside uurimise tähtsust. Meetodiks mõtlemise ja teiste
tunnetusprotsesside  eksperimentaalne uurimine, psühhoterapeutilises rakenduses  ratsionaalse
eneseanalüüsi
 ja mõistlike mõtete valdamise vajaduse rõhutamine.
Tunnetuspsühholoog: Inimesed mõistavad maailma tänu tunnetusprotsessidele. Ratsionaalne  tunnetus
juhib otstarbekat käitumist.
Psühholoogia uurimisobjekt
Psühholoogia uurimisobjektiks on psüühika. Psüühika on elutegevuse spetsiifiline avaldusvorm, mil e
otstarbeks on elusolendi (kui psüühika kandja) parem  kohanemine .
Laiemas mõttes sisaldub psüühikas nii  seesmine  (teiste poolt vahetult tunnetamatu ehk subjekti vne) kui
ka väline (ja teiste poolt vahetult  tunnetatav ehk objektiivne) aktiivsus. Psüühikat võidakse uurida nii
inimestel kui ka loomadel.
Psüühika uurimine kujutab endast seesmiste ja väliste psüühiliste protsesside ühtset käsitlust
(kus psüühilisi protsesse käsitletakse koos koos avalduva käitumisega ja vastupidi).

Psüühikat uuritakse
(1) teaduslikult tunnetusliku huvi rahuldamiseks ja
(2) rakenduslikult praktiliste probleemide lahendamiseks.
Psüühika teaduslik uurimine võib ol a suunatud valdavalt kas psüühiliste nähtuste struktuurifunktsiooni
või  seisundite  väljaselgitamisele.
Psüühika rakenduslik uurimine võib olla orienteeritud psüühika funktsioneerimise negatiivsete aspektide
kõrvaldamisele
 ja positiivsete rõhutamisele, psühholoogilise funktsioneerimise tõhususe tõstmisele või
uudsetele rakendustele.
Teadusliku  uurimise  meetodid
Teadusliku uurimuse tsükkel koosneb reast etappidest, mil e loogiline järgnevus on esitatud al pool:
ð  Nähtus  ð  Küsimus  ð  Hüpotees  ð  Uurimus  ð  Järeldus  ð Teooria  ð
ð Tegelikkuse seletamine ja  ennustamine  ð
Terminite seletused
Nähtus 
– kõikvõimalikud sündmused ja  asjaolud , mis tekitavad teaduslikke küsimusi
Küsimus 
– nähtuste olemuse ja toimumise mõistmisega seotud suunatud ja sõnastatud
   huvi
Hüpotees 
– oletuslik põhjendus mingi nähtuse olemuse ja toimumise seletamiseks
Uurimus 
– süstemaatiline nähtuste olemuse ja toimumisega seotud hüpoteeside
   (oletuslike põhjenduste) paikapidavuse kontrollimine
Järeldus 
– uurimuse tulemusena saavutatud sõnastatud teadmine hüpoteesi kehtivusest
   või mittekehtivusest
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
8
Teooria 
– ühe nähtuse või nähtuste laiema ringi olemuse ja toimumise süstemaatiline ja
   sügav põhjendamine paljude uurimuste käigus kogutud järelduste
   üldistamise alusel
Tegelikkuse seleta-
– teadusliku teooria otstarve ja sel e loomise eesmärk, mis reeglina avab
mine ja ennustamine
   uurijale uusi nähtusi, mis viivad omakorda uute uurimusteni
Psühholoogilise uurimise meetodid
Terminite seletused
Vaatlus – 
uuritavasse nähtusesse mittesekkuv uurimine, mis toimub reeglina
   vaatlemise ja vaatluse tulemuste üleskirjutamise kujul
Üksikjuhtumi uuring
– unikaalse juhtumi igakülgne põhjalik uurimine mitmeid erinevaid meetodeid
   kasutades
Arhiiviuuring – 
psühholoogiliste nähtuste uurimine säilitatavate dokumentaalsete tõendite
   uurimise kaudu
Küsitlus
– inimeste arvamuste, teadmise, suhtumise jms. väljaselgitamine kas kirja
   pandud ja inimesele  saadetud kirjaliku küsimustiku või suulise küsitlemise
   käigus
Väljavõtteline ehk
 küsitlus, kus püütakse saada  ettekujutus  laiema inimkogumi ehk
valikuline ehk    
   populatsiooni arvamustest, teadmisest vms. selle kogumi suhteliselt väheste
valimküsitlus
   esindajate ehk valimi küsitlemise kaudu
Küsimustik  
– kogum kirja pandud küsimusi inimeste arvamuste jms. väljaselgitamiseks
Intervjuu   
– inimeste arvamuste jms. väljaselgitamine neid suuliselt (ehk silmast- silma)
   oludes küsitledes
Testimine  
– süstemaatilise ja  standardiseeritud  lühiprotseduuri rakendamine
   informatsiooni kogumiseks mingi psüühilise nähtuse kohta (reeglina
   rakenduslikul eesmärgil)
Eksperiment
– plaanipäraselt ja süstemaatiliselt korraldatud katse kontrol ida hüpoteesi
   kehtivust nähtuse toimumise tingimuste varieerimise ja nähtusel ilmnevate
   mõjude mõõtmise kaudu
Valdav enamus uurimismeetodeid võimaldab parimal juhul nähtuste vahelise korrelatiivse seose
otsimist, kus võib ilmneda seose olemasolu, seose suund ja tugevus (korrelatiivne seos tähendab, et
nähtuse A väärtuse muutumisel muutuvad ka mingi muu nähtuse B väärtused, ent seejuures ei pruugi A
olla B põhjuseks).
Ainult eksperimendimeetod võimaldab kontrol ida, kas pole nähtuste A ja B vahel tegemist
põhjusliku ehk  funktsionaalse  seosega (funktsionaalne ehk põhjuslik seos tähendab, et nähtus A
põhjustab nähtust B seaduspärasuse x = y... vormis)
Eksperimendimeetodiga  seotud  mõisted
Terminite seletused
Operatsionali-
– eksperimendi aluseks oleva hüpoteesi (sõnalise oletuse) ümberkujundamine
seerimine
   ehk “tõlkimine” eksperimentaalsete protseduuride “keelde” selle oletuse
   kehtivuse tegelikuks süstemaatiliseks kontrol imiseks
Eksperimentaalne – 
mõjutus, mis võetakse kasutusele eksperimendi käigus hüpoteesi kehtivuse
manipulatsioon
   kontrol imiseks
Muutuja  – 
nähtus või selle aspekt, millisele  eksperimentaalset  manipulatsiooni
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
9
   rakendatakse
Sõltumatu muutuja
 nähtus või selle aspekt, millele rakendatakse eksperimentaalset
   manipulatsiooni oletusega, et see põhjustab muutusi teisel nähtusel või
   aspektil (ehk sõltuval muutujal)
Sõltuv muutuja
 nähtus või selle aspekt, millel loodetakse avalduvat sõltumatu muutuja
   eksperimentaalse manipuleerimise tagajärg
Kõrvaline ( segav )
 nähtused või nende aspektid, mis soovimatult, ent paratamatult avaldavad
muutuja
   oma mõju eksperimentaalse manipuleerimise tagajärgedele ja raskendavad
   sellega sõltumatu muutuja mõju väljaselgitamist
Mõjutus – sõltumatu muutuja väärtuse muutmine, eksperimentaalse manipulatsiooni
   sünonüüm
Stiimul  
 mõjutus, mida rakendatakse katseisiku  psüühikale lootuses, et see avaldab
   psüühikale oma spetsiifilist mõju ja avaldub tagajärjena psüühika mingi
   registreeritava ilmingu (näiteks käitumisakti) muutumise näol
Psüühilised – 
stiimulite mõju  avaldused psüühikas, mida eksperimendi seisukohalt
reaktsioonid
 
   käsitletakse sõltuvate muutujatena
Subjektiivsed – stiimulite mõju avaldused psüühikas, mis väliselt (kõrvalisele vaatlejale)
reaktsioonid
   ei avaldu, vaid saavad tuntavaiks ainult sel e reaktsiooni kogejale enesele
Vaadeldavad
 stiimulite mõju avaldused psüühikas, mis on lisaks reaktsiooni kogejale
reaktsioonid
 
   märgatavad ka välisele vaatlejale
Katseisik   
 inimene, kes osaleb katses (eksperimendis), ka katses osaleja, katsealune
Katsegrupp  
 grupp inimesi, kes osalevad neile ühises katses, saades  eksperimentaalseid
   mõjustusi
Kontrollgrupp
 grupp inimesi, kes osalevad katses ilma eksperimentaalseid mõjustusi
   saamata ja võimaldavad kontrol ida, kas katsegrupi eksperimentaalsed
   mõjustused tõepoolest põhjustavad hüpoteesi kohaselt eeldatud psüühilisi
   reaktsioone
Katsetingimuste
– (ehk katseisikute juhuslik valik katse- ja kontrol gruppi) - põhimõte, mille
juhuslik  omistamine
   kohaselt igal katseisikul on võrdne tõenäosus sattuda kas katse- või kontrol -
   
   gruppi. See põhimõte püüab katse- ja kontrol grupi katseisikutele iseloomu-
   likke kõrvalisi muutujaid tasakaalustada nende isikute juhusliku valikuga
Katse vead või
 ka kõige hoolikamalt planeeritud ja läbi  viidud  eksperimendi tulemuste
hälbed (ehk tulemuste     paratamatu  moonutus  ühe või mitme süstemaatiliselt mõjuva kõrvalise
hälvitatus)
    
   muutuja mõjul
Eksperimentaatori
 üks olulisi katse tulemuste moonutuste allikaid. Katse korraldaja unistab
ja katseisiku ootused      saada teatud tüüpi tulemusi ja mõjutab alateadlikult ja tahtmatult oma
   sooviga katseisikuid. Viimastel võivad olla oma oletused katse tulemuste
   suhtes ja need oletused avalduvad katseisikute reaktsioonide muutuste näol,
   mis tegelikke reaktsioone moonutavad või varjavad
Platseebo   
 ilma tegeliku mõjuta eksperimentaalne manipulatsioon, mil e eesmärgiks
   on tekitada kontrol grupi katseisikuil mulje, et nad on saanud samasuguse 
   eksperimentaalse mõjustuse nagu katsegrupi li kmedki
Pimendamine
 platseebo rakendamine eksperimendis nii, et  katseisikud ei tea, kes neist
   kuulub katse- ja kes kontrol gruppi. Kasutatakse katseisikute ootuste
   mõju  tasakaalustamiseks  katsetulemustele
Topeltpimendamine – tegeliku mõju ja platseebo rakendamine eksperimendis nii, et ei
  
   
   eksperimentaator ise ega katseisikud tea katse läbiviimise aja jooksul, mil ine
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
10
   katseisiku kuulub katse- ja mil ine kontrol gruppi. Kasutatakse eksperimen-
   taatori ja katseisikute ootuste mõju tasakaalustamiseks katsetulemustele
Eksperimentaatori – isik, kes aitab eksperimentaatoril korraldada topeltpimendamise protseduuri
abiline   
Eksperimentaatori
– isik, kes mõnda tüüpi eksperimentides (eelkõige sotsiaalpsühholoogilistes)
kaasosaline
   
   esineb teistele katseisikutele katseisikuna, ent tegelikult aitab eksperimen-
   taatoril ajada katseisikuid eksiarusaamale katse tegelike eesmärkide või
   tingimuste suhtes
Kordus-
– eksperiment, mida  sooritatakse  selleks, et kontrol ida kord kinnitust leidnud
eksperiment
   hüpoteesi kehtivust samades või minimaalselt muudetud tingimustes
   (reeglina  uutel  katseisikutel)
Uurimistöö  eetika
 üldiste eetiliste põhimõtete professionaalne järgimine ja rakendamine
   uurimistöö ettevalmistamisel, läbiviimisel ning tulemuste kasutamisel
Katseisiku
 uurimistöö eetika realiseerimise aspekt, mille kohaselt tuleb katseisikuid
informeeritud
   enne katse algust informeerida uurimuse eesmärkidest, potentsiaalsetest
nõusolek
   ohtudest katseisiku heaolule, privaatsusele ja muudele asjaoludele ning
   õigusest katsest keelduda või seda  pooleli jätta
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
11
3. PSÜÜHIKA BIOLOOGILISED ALUSED I.
NÄRVIRAKU EHITUS JA FUNKTSIONEERIMINE
Närvisüsteem, neuroteadused, biopsühholoogia
Psüühika bioloogilised alused realiseeruvad kehas  paikneva närvisüsteemi talitluse kaudu.
Närvisüsteemi uurimisega tegelevad neuroteadused, mil e hulka kuulub paljude teiste seas ka
biopsühholoogia.
Närvisüsteemi funktsioonid
Teaduse-  eelne  mõtteviis psüühika ja tema välise avalduse - käitumise suhtes on olnud animistlik.
Elusolendite  toiminguid  pidi  juhtima hing. Paljuski samadele seisukohtadele jäid vanaaja  filosoofid . Rene
Descartes  ( 15961650 ) tegi hinge ja keha koosfunktsioneerimise eest vastutavaks refleksi.
Refleksis peegeldub välismaailma energia närvisüsteemi ja lihaste vahendusel tagasi välismaailma.
Vahendajaks pidi refleksi puhul olema "loomne hing". Sel est erinev pidi olema "vaimne hing", mis
vahendas kõrgemaid, reflekside  kaudu seletamisele mittealluvaid psüühilisi nähtusi.  Viimased  ei allu
loodusteaduslikule seletusele ja põhjuslikkusele, vaid jumalikule juhtimisele. Selline keha ja hinge
eristamine  andis teadusliku aluse dualismile. See on arusaam, mille kohaselt kehalised ja vaimsed
protsessid moodustavad kaks põhimõtteliselt erinevat, isegi vastandlikku nähtuste kogumit, milliseid ei
saa teineteisele taandada ega üht teise kaudu seletada.
Tänapäevane arusaam refleksidest (ja reaktsioonidest)
ð välismõju (stiimul) ð meeled ð aju ð lihased ð  reaktsioon  ð muutus väliskeskkonnas ð
Å tagasiside Æ
Närvisüsteemi eri osade funktsioonid
Info vastuvõtt väliskeskkonnast
Retseptor   Meeleelund  Retseptsioon Retseptorneuron
Sensoorne ehk  aferentne  neuron
Info juhtimine ja  integratsioon organismis
Perifeerne  närvisüsteem  Kesknärvisüsteem
Juhteteed Lüli- ehk interneuronid Seljaaju  Peaaju
Väliskeskkonna mõjule reageerimine
Eferentne  ehk  motoneuron  Efektor Lihased Jäsemed
Keha Reaktsioon
NÄRVIRAKK (Neuron)
Närviraku välisehitus
Närvirakk koosneb rakukehast (läbimõõt 5 - 100 µm) ja jätkeist pikkusega kuni 1 m. Kaht tüüpi jätked
kannavad nimetust  dendri t ja  akson . Aksoni harud lõpevad lõpp-plaatide ehk terminaalplaatidega, mida
on 1000 - 10 000 tk. ühe raku kohta. Paljude neuronite  aksonit  katab müeliintupp, mis on jaotatud
lõikudeks Ranvier’ soonistega. Müeli n kujutab endast elektrilist isolatsioonikihti.
Närviteate tüüpiline levik neuronis:
dendriit ð  rakukeha  ð akson
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
12
Elektrilised protsessid närvirakus
Närviteate elektriline olemus on usaldusväärselt tõestatud. Seda on uuritud mikroelektroodide
torkamisega rakukehasse ning jätketesse. Elektroodid võimaldavad registreerida närviraku sise- ja
välispinna vahel toimuvaid elektriliste potentsiaalide muutusi. Normaalselt tekivad muutused närviraku
potentsiaalides rakku saabuvate  stiimulite mõjul. Sti mulid on jaotuvad  olemuselt  kaheks – alalävisteks
ja ülelävisteks. Alalävine on sti mul, mil e intensiivsus ei kutsu esile muutusi närvirakus. Ülelävine ehk
adekvaatne stiimul on sellise intensi vsusega, mis kutsub esile  potentsiaalide muutuse närvirakus. Kiiret
potentsiaalide muutust nimetatakse tegevus- ehk aktsioonipotentsiaaliks ehk närviimpulsiks.
Membraanipotentsiaal  ( puhkepotentsiaal ) on selline potentsiaal närviraku sise- ja välispinna vahel,
mis on iseloomulik raku puhkeolukorrale. Sel juhul on närviraku sisemus  – 70 mV laenguga raku
välispinna suhtes. Põhjuseks on Na+ ioonide juhtimine rakust välja. Sti mulite mõju võib
puhkepotentsiaali viia lävepotentsiaalini, mil pinge raku sisemuse ja välispinna vahel  alaneb  kuni - 55
mV -ni). See viib uute nähtuste tekkele rakus.
Tegevuspotentsiaal ( aktsioonipotentsiaal )
Lävepotentsiaali saavutamisel val andub närviraku aksonis tegevus- ehk aktsioonipotentsiaal.
Tegevuspotentsiaal on kiire (al a 1 ms kestev) närviraku antud kohas vallanduv pingemuutus
( depolarisatsioon ), mis viib raku sisemuse pinge senisega võrreldes vastassuunaliseks, + 40 mV -ni
välispinnaga võrreldes. Põhjuseks on  ioonpumba  poolt Na + ioonide ki re ja lühiajaline tagasijuhtimine
rakku. Potentsiaalide tasakaal ehk membraanipotentsiaal taastatakse K+ ioonide rakust
väljapumpamisega. Aktsioonipotentsiaali ehk närviimpulsi levimine toimub piki raku keha või jätke pinda.
Närvi mpulsi tekkele on iseloomulik   perioodilisus  (maksimaalne võimalik sagedus 1 kHz). Aksonis tekib
tegevus-potentsiaal kõik või mitte midagi seaduspärasuse kohaselt, ent rakukehas ja dendri tides allub
aktsioonipotentsiaal samadele põhimõtetele mis kehtivad edaspidi kirjeldatavate reflekside korralgi.
Sünaps ja  virgatsained ehk neurotransmitterid
Närvisüsteemile on iseloomulik  teadete rakkudevaheline keemiline ülekanne. Keemiline ülekanne saab
teoks kahe närviraku vahelise ühenduse ehk sünapsi vahendusel. Antud sünapsi suhtes on teadet
saatva
 närviraku puhul tegemist presünaptilise neuroniga ja teadet vastuvõtva raku puhul
postsünaptilise neuroniga. Sünapsis toimub teadete ülekanne virgatsainete ehk neurotransmitterite
vahendusel.
Levinuimad virgatsained on atsetüülkoliin (ACh), serotoni n (5HT),  gamma - aminovõihape (GABA),
noradrenali n (norepinefriin) (NE) ja  dopamiin  (DA).  Närvirakule on iseloomulik transmitterispetsiifilisus
nii viimase val andamisel kui  vastuvõtmisel. Sel e kohta öeldakse, et teate keemiline ülekanne toimub
luku ja võtme mudeli kaudu.
Aksoni presünaptilises membraanis paiknevad sünaptilised põiekesed neurotransmitteriga. Virgatsaine
vallandub põiekestest ja levib üle sünaptilise  pilu  dendriidi postsünaptilisele membraanile. Teated
jagunevad  erutusja pidurdusteateiks.
Virgatsaine aktiivsuse mõjutajad on agonistid  ja antagonistid. Esimesed tõstavad virgatsaine aktiivsust,
teised  pidurdavad  seda. Peale teadete ülekandmist on sünapsis vajalik taastumine – protsess, kus
virgatsaine molekulid võetakse tagasi aksoni presünaptilisse membraani.
Virgatsainete mõjutamise näiteks antagonisti poolt on atsetüülkoliini blokaad teatud taime mahla kuraare
poolt (mis blokeerib teadete  edastamise  motoneuronite ja lihaste vahel). Tulemuseks on lämbumine
hingamisliigutuste peatumise tõttu. Dopamiini puudusega aju li gutusi juhtivates piirkondades seostub
Parkinsoni  tõbi. Aju liigtundlikkust dopamiinile  peetakse üheks võimalikuks skisofreenia põhjuseks ja
dopamiini antagonisti kloorpromasiiniga on katsetatud skisofreenia ravimist.
Valuretseptorite neurotransmitterid kannavad nimetust endorfiinid ( endogeensed  morfi nid).
Samalaadsed ained kujutavad endast ka analgeetikume (valuvaigisteid). Inimese virgeseisundit on
võimalik stimuleerida noradrenali ni agonisti amfetamiiniga, mis kuulub dopinguainete loetellu.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
13
Refleksid
Refleksid on organismi  automaatsed reaktsioonid keskkonnast saabuvaile sti mulitele.  Refleksid on
jaotatavad tingimatuteks ja tingitud refleksideks. Tingimatut refleksi kirjeldas esimesena Rene
Descartes
, tingitud refleksi avastas Ivan Pavlov. Descartes esitas teoreetiliselt refleksikaare idee. Selle
idee eksperimentaalne uurimine toimus mitme sajandi jooksul füsioloogide poolt. Üheks oluliseks
tingimatute reflekside toimimise seaduspärasuste uurijaks oli Sir Charles Sherrington (1857 - 1952).
Tema ja  hilisemate   uurijate  tööde kaudu eristame tserebraalseid (peaaju poolt kontrol itavaid) reflekse ja
spinaalsed (seljaaju poolt kontrollitavaid) reflekse (valdavalt jäsemete sirutused ja  painutused ). Lihtsad
refleksid
 on uurimiseks närvisüsteemi muudest mõjudest isoleeritud refleksid. Lihtsad refleksid
saavutatakse  eksperimendis  spinaal-looma (kaelaosas seljaaju vigastusega looma) kasutades.
Kas  juhtivus  (teadete edasikandumine) erinevate närvirakkude vahel erineb juhtivusest üksikraku sees?
Jah ja ei.
Teate ülekanne üksikraku kehas ja dendriidis, (ent mitte aksonis) sõltub
- sti muli mõju ajalisest summatsioonist
- närviraku seisundist
sti muli mõju ruumilisest summatsioonist
Refleksi toimumine sõltub
- sti muli mõju ajalisest summatsioonist
- närvisüsteemi kesksest erutusseisundist
- sti muli mõju ruumilisest summatsioonist
Ajaline ja ruumiline summatsioon  osutavad reflekside ühise lõpptee olemasolule. Refleksi ühine lõpptee
realiseerub lihastes, mis toimivad üksteise suhtes antagonistidena (antagonistlike lihaspaaridena).
Viimaste käivitamine on võimalik retsiprookse erutuse ja pidurduse olemasolu tõttu. Ajukeskustel on
reflekse  pidurdav  funktsioon ja pidurdusest vallandumine (reflekside tugevnemine) toimub
detserebreerimise tagajärjel.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
14
4. PSÜÜHIKA BIOLOOGILISED ALUSED II.
NÄRVISÜSTEEMI MAKROSTRUKTUUR
NÄRVISÜSTEEMI  STRUKTUUR
    Närvisüsteem
    /

            \
Kesknärvisüsteem
 Perifeerne närvisüsteem
       |
         |        
|
   |
Peaaju      Seljaaju              Somaatiline Autonoomne ( vegetatiivne ) osa
           osa
            |
       |
Sümpaatiline Parasümpaatiline
          osa

     osa
Kesknärvisüsteemil (KNS) on kõiges juhtiv roll. Perifeerse närvisüsteemi somaatiline osa juhib tahtlikke
liigutusi ja vahendab infot meele-elundite ja KNS vahel. Närvisüsteemi autonoomne ehk vegetati vne
osa
 juhib elu tagavate elundite tööd teadvuse kontrollita. Autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline osa
valmistab keha ette stressiolukordadeks (kas võitluseks või põgenemiseks). Parasümpaatiline osa
lõõgastab organismi peale stressiolukorra möödumist.
Psühholoogidele on avaraks tööpõlluks vegetati vsete funktsioonide tahtlikule  kontrollile   allutamise
õpetamine. Viimasel põhinevad arvukad keha üle kontrolli omandamise  tehnikad  stressi alandamiseks:
biotagasiside, autogeenne  treeningmeditatsioon , progresseeruv lihaslõdvestus jpt.
Aju uurimise meetodid
Aju uurimiseks on kaasajal  palju keerukad meetodeid. Aju funktsioonide mõõtmine kannab
neuromeetria nimetust. Aju summaarsete elektriliste protsesside registreerimine kannab
elektroentsefalograafia (EEG) nime. Kui aju elektriline aktiivsus kajastatakse graafiliselt aju eri
piirkondade aktiivsusena, on tegemist EEG uuema rakenduse ehk aju elektrilise aktiivsuse kaardista-
misega ( BEAM ).

Mitmed meetodid seisnevad elusa aju skaneerimises temast detailsete piltide saamiseks.
Komputeriseeritud aksiaaltomograafia (CAT) põhineb pöörataval röntgenikiirel.
Tuumamagnetresonantstomograaafia (NMT) näitab aju aktiivsust aatomituumade magnetiliste
omaduste kaudu.
Positronemissioontomograafia (PET) kasutab aju kudede poolt radioaktiivse suhkru omastamise
intensi vsuse (aju aktiivsuse) mõõtmist eralduvate positronide  loendamise kaudu.
Aju piirkondliku verevoolu kaardistamine (rCBF) annab ettekujutuse aju teatud osa aktiivsusest teda
läbivat vere hulka mõõtes.
PEAAJU  STRUKTUURID
Ajutüvi
Ajutüvi (truncus encephali) paikneb seljaaju ( medulla  spinalis) ja  otsaju  (telencephalon) vahel. Ajutüve
koosseisu kuuluvad järelaju (myelencephalon) ehk mõnikord ka piklikajuks (medulla oblongata)
nimetatav aju osa, tagaaju (metencephalon),  keskaju  (mesencephalon) ja  vaheaju  (diencephalon).
Järelaju (myelencephalon) juhib hingamist ja südamelihase rütmilisi kokkutõmbeid.
Tagaaju (metencephalon) koosneb väikeajust (cerebel um) ja selle kaht poolt ühendavast sillast ( pons ).
Väikeaju ei kuulu ajutüve koosseisu. Sild  tagab lihaskoordinatsiooni keha vasaku ja parema poole vahel.
Väikeaju tagab keha tasakaalus hoidmise lihaste pinge, asendi ja li kumise kohta saabuvat tagasisidet
hinnates. Väikeaju on tundlik alkoholimürgistuse suhtes.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
15
Keskaju (mesencephalon) on väike piirkond silla ja vaheaju vahel, kuhu saabub nägemis- ja
kuulmisinformatsioon ning kus paiknevad olulised sensomotoorse süsteemi tuumad .
Retikulaarformatsioon ehk võrkstruktuur (formatio reticularis) ulatub kogu piklikajust läbi keskaju
vaheajju. Tal on oluline aju aktiveerimise funktsioon virgeseisundi tagamiseks.
Vaheaju  Vaheaju moodustavad kaks struktuuri –  talamus  ja hüpotalamus.
Talamus on peaaju "releejaamaks", kuhu saabuvad  sensoorset  infot sisaldavad ülenevad teated
meeleelundeilt ning kust need edastatakse ajukoorde. Ka selekteerib talamus ajukoorest saabuvat
alanevat informatsiooni väikeajju ja piklikajju edastamiseks.
Hüpotalamus paikneb talamuse all. Tema ülesandeks on keha sisekeskkonna püsivuse ehk
homöostaasi säilitamine ning seda  tagava  käitumise tekitamine ja reguleerimine.
Otsaju koorealused struktuurid
Põhimikutuumad ehk  basaalganglionid  vahendavad ajukoorest käsklusi suurte lihasliigutuste
koordineerimiseks (selle häirumise  näiteks on Parkinsoni tõbi).
Limbiline süsteem piirneb keskaju ülemise osaga, omab ühendusi sellega ning ajukoorega. Süsteem
juhib enesesäilitamisfunktsioone (söömine, agressi vsus, paljunemine) ja psühholoogilises plaanis
motiveeritud ning emotsionaalset käitumist. Sel es paiknevad ka nn. naudingukeskused, mille elektriline
stimulatsioon tekitab patsientidel naudingulisi elamusi. Üks osa limbilisest süsteemist kannab hipokambi
(merehobukääru) nimetust. Hipokamp omab olulist rol i õppimise ja mälu funktsioonide kontrol il. Suurim
tähelepanu emotsioonide närvimehhanismide uurimisel on tänapäeval pööratud mandeltuumale.
Endokriin- ehk sisenõresüsteem
Sissenõresüsteem pole ajustruktuur, vaid närvisüsteemiga võrreldav paralleelne juhtimissüsteem. Ta
on teiseseks kehasisese (keemilise) kommunikatsiooni süsteemiks närvisüsteemi kui esmase kõrval.
Sisenõrenäärmed (kõhunäärme saarerakud,  neerupealise  koor ja säsiollus,  ajuripats  e. hüpofüüs,
käbinääre, kilpnääre, harknääre, munasarjad ja munandid) val andavad oma hormoonid vereringesse,
juhtides teiste organite talitlust  kaudselt , vere- ja lümfiringe vahendusel. Endokri nsüsteemi juhib
hüpofüüs. Erinevalt närvisüsteemist tuleb sisenõresüsteemi infokandjail  ainetel  läbida kehas suuri
vahemaid. Samas võivad mõned ained olla üheaegselt nii hormoonideks kui ka virgatsaineiks (näiteks
noradrenali n).
Otsaju koor
Ajukoor (cortex) jaotub sagarateks, käärudeks ja vagudeks. Eristatakse järgmisi sagaraid:
otsmiku -  
ehk frontaalsagar
kiiru- 
ehk parietaalsagar
oimu- 
ehk  temporaalsagar
kukla- ehk 
oktsipitaalsagar
Ajukoor ei kujuta endast homogeenset massi, vaid sel e eri piirkonnad juhivad ja realiseerivad erinevaid
psüühilisi funktsioone.
Neuropsühholoogia on  valdkond , mis tegeleb psüühiliste funktsioonide lokalisatsiooni uurimisega
ajukoores . Varasematel aegadel  saadi palju andmeid psüühiliste funktsioonide lokalisatsiooni kohta
ajukoore lokaalsete kahjustuste tagajärgede uurimise alusel. Tänapäeval kogutakse sedalaadi infot ka
tervelt ja elusalt ajult ajukoore funktsionaalse aktiivsuse mõõtmise teel. Ajukoores on eristatavad
sensoorse  ja  motoorse   projektsiooni  piirkonnad. Sensoorsed  piirkonnad analüüsivad meeleelundeist
saabuvat informatsiooni,  motoorsed  piirkonnad juhivad ja kontrol ivad lihaseid ja nende
liigutusfunktsioone. Ajukoore motoorse piirkonna funktsioonide kaart võimaldab luua ajukoore motoorse
homunkuluse
.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
16
Selgelt eristuvad ka ajukoore sensoorsed piirkonnad (eelkõige nägemine ja  kuulmine ). Ajukoore
kehatundlikkuse ehk  somato -sensoorne piirkond võimaldab  konstrueerida  somatosensoorse
homunkuluse
Motoorsete  ja  sensoorsete  piirkondade ümber paiknevad ajukoore assotsiati vsed
piirkonnad, milles  eeldatavasti  toimub nii vastu võetud kui ka  lihastele suunatava info  keerukam  süntees
ja analüüs.
Ajukoore lokaalsete kahjustuste tagajärjed
Tegevuse häired ehk apraksiad seisnevad  tahtliku  tegevusakti algatamise tõsistes raskustes või
sooritamise fragmentaarsuses (näiteks avab  patsient  külmkapi ukse, ent sealt toitu võtta ei suuda).
Taju ja tähelepanu häireteks on  agnoosia  ja ignoreerimine. Visuaalse agnoosia puhul inimene näeb
objekti (seda tõendab võime kirjeldada sel e detaile), kuid ei tunne seda ära. Samuti võib patsient
kopeerida objekti detaile, kuid mitte neist tervikut joonistada.
Prosopagnoosia on nägude äratundmise häire (võimetus eristada tuttavaid nägusid võõrastest või
võimetus üldse nägusid kui sel iseid ära tunda).  Anoomia  kui kergem kahjustus seisneb asjadele nimede
leidmise raskuses, kuigi nende asjade funktsioone tuntakse.
Ühepoolse ignoreerimise sündroomi korral (mille sümptomid tulenevad parema kiirusagara teatud osa
kahjustusest) ei eksisteeri patsiendi jaoks vasakut poolt. Ta ignoreerib kahesõnaliste li tsõnade vasakuid
pooli, joonistab kel a numbrilaua kõik 12 numbrit paremale poolringile, sööb toitu ainult endast paremal
asetsevalt taldriku-poolelt, ri etumisel ri etab end ainult keha paremalt poolt jne.
Keelega seotud kahjustused kannavad afaasiate nimetust. Paremakäeliste patsientide afaasiad on
põhjustatud kahjustustest vasaku  ajupoolkera kooresEkspressiivne ehk  Broca afaasia  seisneb
võimetuses suulist või kirjalikku kõnet tekitada. Sellised patsiendid  väljendavad end telegrammstiilis,
ilma funktsionaalsete sõnadeta ( kusjuures  sisu  kandvad  sõnad on säilinud). Nad mõistavad neile
suunatud kõnet, kuid pole suutelised sellele vastama. Retsepti vne ehk  Wernicke  afaasia eelmise
vastandina põhjustab patsientidel neile suunatud kõne mittemõistmise, kuigi nad suudavad  korrata  neile
öeldud sõnu ja vastamiseks on nad valmis. Nad on ise jutukad, kuid jutt koosneb ainult
funktsionaalsetest sõnadest ja sisu kandvad sõnad puuduvad. Afaasiat on täheldatud ka viipekeelt
osanud patsientidel.
Ajukahjustustest paranemine on erakordselt varieeruv. Paranemine võib saabuda neuronite
funktsioonide taastumise teel, aksonitele uute kollateraalide kasvatamise teel või vigastatud  ajuosa
funktsiooni asendamise (ülevõtmise) teel  tervete aju osade poolt.  Paranemise   tingimuseks  on
funktsiooni treenimine .
Funktsioonide lateraliseeritus ajupoolkerade koores
Osad funktsioonid on mõlemas ajupoolkeras  esindatud  sümmeetriliselt (nendeks on eelkõige
primaarsed motoorsed ja sensoorsed piirkonnad). Osad funktsioonid on aga suhteliselt lateraliseerunud
kas vasakusse või paremasse ajupoolkerasse.
Paremakäeliste inimeste vastava ajupoolkera valdav (domineeriv) lateraliseeritus
Funktsioon või seda
tagav süsteem
Vasak ajupoolkera
Parem ajupoolkera
Nägemissüsteem
Tähtede, sõnade tajumine
Keerukate geomeetriliste kujundite ja
nägude tajumine
Kuulmissüsteem
Keelega seotud häälte tajumine
Keelega mitteseotud häälte, muusika
tajumine
Somatosensoorne (keha-
Pole teada
Keerukate kujundite taktiilne äratund mine
tundlikkuse) süsteem
(pimedate punktkiri ehk  Braille )
Liikumine
Terviklikud tahtlikud liigutused
Liikumine ruumi kontekstis
Mälu
Sõnaline mälu
Mittesõnaline mälu
Keel
Kõne, lugemine, kirjutamine, arvutamine
Kõne tooni muutused ?
Ruumilised protsessid
Geomeetria , suunataju, kujundite
mõtteline pööramine
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
17
Ajupoolkerad on omavahel ühendatud mõhnkeha abil. Mõhnkeha läbilõikamisel (epileptiliste krampide
leevendamiseks) saadakse poolitatud ajuga patsiendid, kel el on osutunud võimalikuks uurida vasakus
ja paremas ajupoolkeras paiknevate psüühiliste funktsioonide lateralisatsiooni n-ö puhastes oludes.
Tabel annab mõningase ettekujutuse funktsioonidest, millel on lateraliseeritus ilmekamalt väljendunud.
Need tulemused on saadud valdavalt psüühiliste funktsioonide lateralisatsiooni lokaalsete
ajukahjustustega patsientidel uurides. Ilmekamad lateraliseerituse nähud on tuvastatud paremakäelistel
patsientidel. Paremakäelistel patsientidel põhjustab parema poolkera  koore kahjustus ruumilise,
vormilise ja terviklikkuse tunnetuse  häireid, vasaku poolkera koore kahjustus aga keelega seotud
häireid.
Lateralisatsiooni probleemi kohta tasub lõpetuseks märkida, et kuigi see on väga põnev ja mõtteid
liikumapanev, pingutatakse mõnikord  psüühiliste funktsioonide aju poolkerade koores
lateraliseerituse ulatuse ning selle tähtsuse esitamisega üle.
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
18
5. AISTINGUD I. AISTINGUTE TEOORIA JA MÕÕTMINE
Aistingute teooria ajaloost
Empiristid  ehk kogemust tunnetuse aluseks pidavad filosoofid (kr. empeiria – kogemus): Kogu
teadmine saadakse kogemusest (see tähendab  meelte  kaudu). John  Locke  (1632 - 1704) esitas  tabula
rasa  
idee: sünnil kujutab inimpsüühika endast puhast tahvlit, kuhu elu oma märkmeid alles hakkab
kirjutama. Pole olemas kaasasündinud ideid. Teadmine maailmast tuleneb aistingute
assotsiatsioonidest.
 Viimased seovad praeguse tunnetuse varasema kogemusega.
Nativistid ehk sünnipäraste ideede olemuse  pooldajad  (ld. nativus –  kaasasündinud): Lähtudes
Platonist peab meie  tajus  olema midagi kaasasündinut ja õppimisest (see tähendab kogemusest)
sõltumatut.  Immanuel   Kant  ( 1724 - 1804):  Teadmine maailmast tuleneb aistingute korrastamisest
kaasasündinud (apriorioorsete) kategooriate kaudu.
 Viimasteks on ruum, aeg ja põhjuslikkus.
George  Berkeley  ( 1685 - 1753) eristas  distaalse  ja proksimaalse sti muli. Aistingu tekitab vahetult
proksimaalne stiimul, andes  ainult teada distaalse sti muli (objekti) olemasolust. Visuaalne objekt
sisaldab rikkalikumat infot kui tema kujutis silma võrkkestal.
Aistingute  tekke  ja  psühhofüüsika  teoreetiline  põhjendus
Energia      ð Stiimul      ð
Retseptor    ð    Meeleelund ð
Füüsika
Psühhofüsioloogia/ Psühhofüüsika
Füüsikaline protsess
Füüsikalis- keemiline protsess retseptoris
Stiimulenergia levik
Stiimulenergia kvaliteedi ja intensiivsuse 
sensoorne kodeerimine  edasikandeks
ð  Aferentsed  juhteteed     ð    Kesknärvisüsteem   ð    Aisting
Psühhofüsioloogia
Psühhofüüsika
Neurofüsioloogilised
Psühholoogilised protsessid
protsessid 
Stiimuli kvaliteedi ja intensi vsuse
Elektrokeemilised
subjektiivne kodeerimine
närviprotsessid
Johannes Mül er (1801 - 1858) esitas spetsiifilise närvienergia doktri ni: Aistingute sensoorse kvaliteedi
erinevus 
(erinev  modaalsus ) ei tulene mitte sti mulite, vaid närvistruktuuride erinevusest erinevate
aistingute korral
 (see seletab, miks  elekter  tekitab nii nägemis- kui kuulmisaistinguid). Teooria
koostisosad:
A. Spetsiifilisuse teooria – erinevus modaalsuses tuleneb erinevaist neuroneist
B. Närvierutuse mustri teooria – sensoorse modaalsuse erinevus tuleneb närvierutuse erinevaist
mustreist
Klassikaline psühhofüüsika
Psühhofüüsiline probleem: Kuidas mõista seost sti muli ja tema poolt tekitatud aistingu intensiivsuse
ja modaalsuse vahel.
Psühhofüsioloogiline probleem: Kuidas mõista seost sti muli ja tema poolt tekitatud närviprotsesside
vahel.
Aistingu (alumine) absoluutne lävi on stiimulenergia minimaalne intensi vsus, mis on suuteline sti mulit
teadvustama. Siin on vaja mõõta ainult sti muli füüsikalist intensiivsust ning tuvastada, mil ine sti mul
teadvustub, mil ine mitte. Palju raskem on mõõta aistingu psühholoogilist intensiivsust.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
19
Psühhofüüsika rajaja oli Gustav  Theodor Fechner (1801 - 1887): Psühhofüüsiline probleem on
lahendamatu (aistingu intensi vsust ei saa võrrelda stiimuli intensi vsusega), kuid aistinguid võib võrrelda
omavahel.
Aistingute  omavahelise  võrdluse aluseks on eristuslävi (ka vaevumärgatav erinevus - v.m.e.) – vähim
tunnetatav erinevus stiimuli subjektiivsetes intensi vsustes. Eristusläve kui mõõtühiku kaudu saab üle
minna stiimuli intensiivsuse seostamisele aistingu intensiivsusega. Ernst H.  Weber  (1795 - 1878) mõõtis
esimesena eristuslävesid (v.m.e. -sid)
Weberi  seadus: DI / I = C
kus D I = v.m.e.; I = standardstiimuli intensi vsus; C = konstant
Weberi seadus võimaldab omavahel võrrelda erinevaid sensoorseid modaalsusi.
Weberi suhe erinevais modaalsustes
   Sensoorne modaalsus
DI / I
  Nägemine (heledus, valge valguse korral)
0.08
  Kuulmine (valjus müra korral)
0.05
  Puudutus  ( vibratsioon  sõrmeotsal)
0.04
  Kinesteesia (raskuste tõstmine)
0.02
  Maitsmine ( keedusool )
0.08
  Lõhn (butüülalkohol)
0.07
Fechner formuleeris seaduse aistingu intensiivsuse leidmiseks sti muli intensiivsuse alusel.
Fechneri  seadus: S = k log I
kus S = aistingu psühholoogiline suurus (intensiivsus), I = stiimuli füüsikaline intensiivsus; k = Weberi
suhtest sõltuv konstant
Fechneri avastatud logaritmiline seos võimaldab elusolendeil ol a tundlik sti mulite intensiivsuste tohutu
laia diapasooni suhtes.
Signaali avastamise teooria
XX sajandi psühhofüüsika suurimaks arenguks peetakse signaali avastamise teooria loomist. See on
eelkõige seotud sõjaliste probleemide tekkega – kuidas radarite ja hüdrolokaatorite  operaatorid
vaenlase objekte avastavad ja kuidas nad seejuures eksivad?
Reaktsiooni hälvitatuse (vea) ja tundlikkuse eristamine  Kas  signaal  on või puudub? Avastamise
erinevused võivad seisneda (a) reaktsiooni hälvitatuses ja (b) sensoorse tundlikkuse muutuses.
Signaali avastamise situatsiooni tervikesitus on toodud tabelis. Selle tabeli kohaselt on avastamise
uurimise käigus olemas neli võimalikku  varianti : olemasolev signaal kas avastatakse või jääb ekslikult
avastamata, puuduva signaali puudumine kas avastatakse või jääb ekslikult avastamata. Vastavatel
situatsioonidel on spetsiifilised nimetused (vaata tabelit).
Avastamiskatse
Erinevad võimalused
Reageerib jaatavalt
Reageerib eitavalt
Stiimul olemas
Tabamus
Eksimus
Stiimul puudub
Valehäire
Õige eitus
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
20
Reaktsiooni hälvitatuse  juhud  on need, mil reageeriti valehäirega (arvati and avastavat signaali, mida
tegelikult polnud) või eksimusega (arvati, et signaal puudub, kuigi ta tegelikult oli olemas). Reaktsiooni
hälvitatust võivad mõjutada mitmed asjaolud, kaasa arvatud ka see, kui suured hüvitused on ette nähtud
ülesande õigete lahenduste (tabamuste ja õigete eituste) eest ning kui tõsised on karistused valede
lahenduste (valehäirete ja eksimuste eest).
Uurimused lubavad näiteks prognoosida, kuidas saab reaktsiooni hälvitada ainult hüvituste (positiivsed
arvud alljärgnevas tabelis) ja karistuste (negati vsed arvud alljärgnevas tabelis) kaudu nii, et signaali
avastaja   vastaks  iga kord jaatavalt (saavutades ainult  tabamusi  ja valehäireid, ilma eksimuste ja õigete
eitusteta). Avastamisülesande sooritaja reageeringute sellise hälvitatuse näide on toodud järgnevas
hüvitustabelis. Sellise andmestiku  praktiline väärtus avalduks aga ainult siis, kui oleks vaja reageerijat
“ära osta”.
Reaktsiooni toimumise jaatavale hälbele  viiv  hüvitustabel
Erinevad võimalused
Reageerib jaatavalt
Reageerib eitavalt
Stiimul olemas
+10
+10
Stiimul puudub
- 1
+ 5
Vastuvõtja tundlikkuse ja reaktsiooni hälvitatuse eristamiseks püütakse kõigepealt esimest
muutumatuna hoida ja varieerida teist. See saavutatakse (a) hüvitustabeli muutmisega või (b) sti muli
esinemise tõenäosuse muutmisega. Tabamuste (õigete vastuste ) ja valehäirete proportsiooni  graafiline
koosesitus annab meile signaali avastaja tundlikkust iseloomustava vastuvõtja opereerimiskarakte-
ristikute
 kõvera (ROC kõvera). Graafiku  peadiagonaal  iseloomustab täieliku tundetuse seisundit  (ehk
signaali olemasolu või puudumise juhuslikku oletamist), sel ega ristuva diagoonaalilõigu pikkus on aga
tundlikkuse näitajaks (mida pikem lõik, seda suurem tundlikkus).
Signaali avastaja tundlikkus peab loomulikult sõltuma signaali tugevusest ja ni  see ka on. Mida
intensi vsem stiimul, seda kaugemale “paindub” ROC kõver graafiku peadiagonaalist. Mida tähendab
signaali intensiivsus? Sel ele annab vastuse signaali avastamise uurimine müra  foonil .
Signaali avastamine müra foonil   Igasugune sensoorne protsess toimub tegelikult (sensoorse) müra
foonil. Müra allikaks võivad olla ni  signaali avastajani toovad sidekanalid, avastajal kasutada olev
signaali dekodeerimisseade kui ka avastaja enese avastamistundlikkuse muutused (näiteks väsimuse,
emotsionaalse pinge või ajapuuduse tõttu). Kui katseisik peab otsustama lävelähedase signaali
olemasolu või puudumise üle, võib oletada signaali olemasolu  teatava  aistingu teket kas (a) signaali
tegeliku esinemise tõttu või (b) eksitava müra aistinguttekitava mõju tõttu. Müra  olemasolul  eksisteerib
oht olematu nõrga signaali ekslikuks avastamiseks; oht kahaneb signaali müranivoost kõrgemaks
tugevnedes.
Otsus signaali avastamise või mitteavastamise kohta tehakse kahe sagedusjaotuse koosvõrdlemisel.
Üks neist on ainult müra poolt produtseeritud sensoorse protsessi sagedusjaotus, teine signaali ja müra
poolt koos produtseeritud jaotus. Nagu näitab graafikute koosvõrdlemine, on signaali avastajal
põhimõtteliselt võimatu signaali mürast eristada, küsimus saab ol a ainult selles, mil ise
reageerimiskriteeriumi ta valib. Püüdes võimalikult palju signaale  avastada , peab ta paratamatult
paljudel juhtudel müra signaaliks ja üritades võimalikult harva müra signaalina võtta jätab ta
paratamatult osa signaale avastamata.
Signaali avastamise teooria rakendused   Lisaks varem  mainitud  sõjalistele rakendustele on signaali
avastamise teooria kasutamine oluline meditsiinis (haiguse tunnuste eristamine keha struktuuride või
funktsiooni  normaalsest  varieeruvusest), isikute valikul töökohtadele (või õppima), majanduses
(majanduslikku riski sisaldavate otsuste hindamisel).
Märkused:
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
21
6. AISTINGUD II. AISTINGUD ERI MODAALSUSTES
Järgnev aistingute analüüs lähtub nende modaalsusest, mis on ära määratud meeleelundiga, mille
kaudu stimulatsioon kehasse jõuab. Klassikaliselt loetletakse inimesel 5 meelt - nägemine, kuulmine,
haistmine , maitsmine ja kompimine
. Tegelikkuses osutub võimalikuks eristada kuni 12 erinevat
tundlikkuse liiki.
NÄGEMINE
Valguse  füüsikalised   karakteristikud
Valguse nägemise  seisukohast olulised füüsikalised omadused on kiirgamine ja  peegeldumine ,
valguse intensiivsus ja  lainepikkus .  Valguse lainepikkused katab nähtava valguse  spekter  (380 -
760 nanomeetrit; 1 nm = 10 -9 m). Nähtava spektri otste taga olevat kiirgust nimetatakse lühema
lainepikkuse pool  utraviolett-kiirguseks ja pikema lainepikuse suunas infrapunaseks kiirguseks.
Silma  ehitus  ja  funktsioneerimine
Nägemissüsteemi moodustavad (a) silm kui retseptiivne  organ, (b) nägemissüsteemi juhteteed silmast
ajju ja (c) aju erinevad struktuurid, mil es toimub nägemisinformatsiooni töötlus subjektiivse
nägemiskujundi loomiseks. Käesolevas teemas käsitleme ainult silma kui nägemisinformatsiooni
vastuvõtvat ja muundavat organit ja jätame lähemalt käsitlemata nägemissüsteemi ajustruktuurid ja
nende funktsioonid.
Silma nägemise seisukohalt olulisimateks  osadeks  valguskiire läbimisteekonna järjekorras on sarvkest
(cornea) silma sisevedelik, pupill ehk  silmaava , mil e moodustab iiris (“silma värvi”  diafragma
silmaläätse taga), lääts, edasi  klaaskeha  ja võrkkest (retina). Valguskiire fokuseerimise võrkkestal
tagavad lääts ja pupill, valgusjõu muutmise tagab pupil  oma ava  diameetri  muutmise kaudu. Läätse
fokuseeriv toime realiseerub akommodatsiooni ehk läätse fookuskauguse muutmisega läätse
ümaramaks tõmbumise või lapikumaks venitamise kaudu. Valgustundlikeks elementideks silmas on
retseptorrakud võrkkestal, mis jaotuvad kepikesteks (ld bacillum; ingl rod), mida on umbes 125 miljonit
ja kolvikesteks ehk koonusteks (ld conus; ingl cone), mille arvuks loetakse umbes 7 miljonit.
Kepikeste  valgustundlikkus realiseerub fotopigmentide opsi ni + retinaali = rodopsiini (kr rhodon – roos)
molekulide abil. Kepikeste ja koonuste jaotus võrkkestal on ebaühtlane, kuna kepikesed  paiknevad üle
kogu võrkkeste, ent koonused  (kolvikesed) on koondunud väikesse piirkonda nägemise peatelje vastas,
mida nimetatakse foveaks (fovea).
Nägemisteravus on nägemise maksimaalne lahutusvõime (avastamisel 2" ehk 0,01 mrad; eristamisel
30" ja äratundmisel 1' ehk 0,29 mrad). Nägemisteravus on parim foveal ja see alaneb ki resti foveast
eemal. Kaugnägelikkuse ehk hüperoopia korral ei toimu läätse piisavat lõtvumist (ümardumist) ja
terav kujutis tekiks alles silmapõhjast tagapool. Lühinägelikkuse ehk müoopia puhul on lääts liiga
ümar, ei lamene piisavalt ning terav kujutis tekib võrkkesta ees. Esimesel juhul tuleb silma optikat
korrigeerida silma optilise jõu tugevdamise suunas ( + ) läätsega, teisel juhul nõrgendamise suunas ( – )
läätsega. Üheks kõiki inimesi tabavaks nägemishäireks on presbüoopia ehk vananemisega kaasnev
kaugnägelikkus.

Kepikeste ja kolvikeste funktsioonide erinevuste seletamine on viinud nägemise kaksikteooria
loomisele. Tsentraalne nägemine realiseeritakse koonustega ja seda iseloomustab kõrge
nägemisteravus ning  kromaatiline  (värvi-) tundlikkus ehk  tinglikult  päevane nägemine. Perifeerne
nägemine realiseerub kepikeste kaudu ja siin on tegemist akromaatilise (must- valge ehk tinglikult öise)
tundlikkuse ning madala nägemisteravusega.
Nägemissüsteemi  funktsionaalne  struktuur
Närvi mpulsid nägemisretseptoreist  suunduvad  bipolaarsetesse rakkudesse, sealt edasi
ganglionirakkudesse, kusjuures viimaste aksonid moodustavad nägemisnärvi, mis väljub silmast
pimetähni kaudu, foveast nina poolt, väljub silmakoopast ning suundub aju poole läbi nägemis- ehk
optilise ristmiku.  Valguskiirte murdumise tõttu läätses avastame pimetähni fiksatsioonipunktist
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
22
lateraalsemal (vasakul silmal fiksatsioonipunktist vasemal ja paremal silmal sellest paremal pool).
Nägemisristmik  jaotab  silmadest  saabuva  informatsiooni (nägemisväljavasakuks ja paremaks
pooleks ning  saadab  vasaku poole info parema ajupoolkera kuklasagarasse ja parema poole info
vasakusse kuklasagarasse. Otse ees vasak ja parem nägemisväli kattuvad. Mitmetel loomadel (näiteks
jänesel) selline vasaku ja parema silma nägemisvälja kattumine puudub.
Ajalis- ruumilised  mõjud  nägemises:  Adaptatsioon  ja  kontrast
Adaptatsioon  Valgusadaptatsioon võimaldab meil selgelt näha valguse suure intensi vsuse puhul ja
jätab meid raskustesse heledasti valgustatud ruumist nõrgalt valgustatud ruumi mineku esimestel
hetkedel. Pimedusadaptatsioon võimaldab meil näha nõrgalt valgustatud keskkonnas ja tekitab
"lõikavalt heleda valguse" tunde ootamatul valguse süütamisel pimeduses. Kolvikeste
pimedusadaptatsioon on umbes 3 korda kiirem kui kepikestel.
Võrkkestal stabiliseeritud kujutis, mil e li kumine silma liikumiste tõttu on välistatud, kaob meie
teadvusest ruttu, me ei näe seda enam 20 sekundi pärast peale valguse sisselülitamist. See tõestab, et
nägemissüsteem vajab nägemiseks muutuvat, uuenevat informatsiooni.
Kontrast  Heleduskontrasti tulemusena tajume sama heledusega hal i  valgel  foonil tumedana ja
mustal foonil heledana.  Machi ribad  on näiteks kontrasti võimendumisest must- valge pinna
üleminekuil -  heledat  tajume heledamana ja tumedat tumedamana). Heleduskontrasti ja Machi ribade
tekke eest vastutavad juba silmas toimuvad nägemisinfo töötlemise tasandid. Esmane nähtava info
töötlus algab tänu ganglionirakkude retseptiivväljade ehitusele, mil e tõttu  lateraalne  pidurdus
võimendab heleda- tumeda üleminekuid.
Värvinägemine
Värvide omadused  Värvid jagunevad kromaatilisteks (kõik värvilised) ja akromaatilisteks värvideks
(must, valge ja hal id). Põhivärvid nähtava valguse spektris on: sinine (465 nm), roheline (500 nm),
kollane (570 nm). Värvidele on iseloomulikud järgmised tunnused –  toon (lainepikkus) heledus
(intensi vsus) ja küllastatus (värvi  puhtus  akromaatilistest värvidest). Värvide mitmekesisuse
väljendamiseks on välja mõeldud mitmeid erinevaid värvide süstemaatilise esitamise mudeleid .
Värviringil korrastatakse värvide järjestus tooni alusel. Värvikehas on värvid korrastatud
kolmemõõtmeliselt  heleduse , värvitooni ja küllastatuse alusel.
Värvide segamine  Värvide lahutava segamise  korral kasutame pindadele kantavaid värvipigmente
filtritena, mis  neelavad  kõik teised lainepikkused, antud pigmendi  oma välja arvatud (näiteks saame
sinine + kol ane = roheline). Värvide lahutava segamise saame ka valge pinna  vaatamisel  läbi mitme
üksteist osaliselt katva värvifiltri. Värvide liitva segamise korral projitseeritakse erinevad (s.o. eelnevalt
filtreeritud
 ehk eraldatud) värvitoonid ühisele pinnale, nagu näiteks TV värvikineskoobis ja arvuti  monitori
ekraanil. Siin on tulemused  teistsugused  (punane + roheline = kollane; sinine + punane + kol ane =
valge) Täiendvärvideks liitval  segamisel  ehk põhivärvideks ehk vastanditeks värviringil on näiteks sinine
– kol ane ja punane – roheline.
Simultaanne värvuskontrast on nähtus, mis näiliselt muudab värvitoone (näiteks hall kol asel foonil
omandab näiliselt sinaka varjundi ja hal   sinisel  foonil kol aka varjundi). Suktsessiivne ehk järjestikune
värvuskontrast kannab negatiivse järelkujundi nime. Sel e mõjul muutub näiteks sini-must-valge lipu
järelmulje  kol aseks-valgeks-mustaks.
Värvinägemise  teooriad  Värvinägemise teooriate seas on kaks domineerivat teooriat. Nendeks on
kolme värvi teooria ja oponentsete protsesside teooria.
(1) Kolme värvi teooria (Young -  Helmholtz 'i teooria): kõik  tajutavad  värvid on kolme põhivärvi –
punase, rohelise ja sinise – segud ja see on tingitud kolme liiki kolvikeste olemasolust võrkkestal.
Konkreetse värvi tajumine sõltub üht või teist tüüpi kolvikese aktivatsiooni intensiivsusest.
Värvipimedus on põhjustatud mõne kolvikesesüsteemi funktsioneerimise häirest. Kolme värvi teooria
seletab kül  ära värvipimeduse tekke põhjused, ent ei suuda rahuldavalt seletada negatiivse järelkujundi
teket.
(2) Oponentsete (ehk  vastand -) protsesside teooria (Ewald Hering, Leo Hurvich, Dorothea
Jameson): Psühholoogiliselt esineb kolm põhivärvide oponentset paari: punane- roheline, sinine-
kollane 
ja must- valge. Paari ühe liikme erutus pidurdab automaatselt tema antagonisti. Antud
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
23
stimulatsiooni lõppemine vabastab antagonisti pidurdusest ja tulemuseks on tema aktiivsuse ajutine
domineerimine  negati vse järelkujundina seni, kuni paari esimese li kme tavaline aktiivsus  taastub .
Nägemise patoloogia   Värvipimedus esineb kuni 8 % meestel ja 0,3 % naistel. Levinuim värvipimedus
seisneb punase ja rohelise eristamisvõime puuduses.  Rohekae ehk  glaukoom  on põhjustatud silma
siserõhu tõusust vedeliku üleproduktsiooni või puuduliku äravoolu tõttu. Tulemuseks on esmajärjekorras
kepikeste hävimine  võrkkesta perifeerias, mis tekitab tunnelnägemise ehk nägemisvälja tugeva
ahenemise ainult fovea lähima ümbruseni.
KUULMINE
Kuulmissüsteemi moodustavad (a) kõrv, (b) juhteteed kõrvast ajju ja (c) aju kuulmiskeskused, mis
subjektiivse “kuuldepildi” sünteesivad. Käesolevas osas käsitleme ainult kõrva kui retseptiivse organi
ehitust ja funktsioone.
Kõrv jaotub (a) väliskõrvaks, (b) keskkõrvaks ja (c) sisekõrvaks. Väliskõrva moodustavad
kõrvalestkuulmekäik ja seda keskkõrvast eraldav trummikile. Keskkõrv on endolümfiga täidetud
õõnsus, milles paiknevad kolm üksteisega paindlikult ühendatud kuulmisluukest –  vasar alasi ja
jalus . Viimased üheskoos toimivad  mehhaanilise võimendina, mis võimendab trummikilele saabunud
võnkumiste amplituudi, andes need võnkumised suurema amplituudiga edasi kesk- ja sisekõrva
eristavale teisele elastsele membraanile, mis katab kesk- ja sisekõrva eraldavat ovaalakent.
Sisekõrva õõnsus meenutab oma kujult spiraalselt keerdunud  teokarbi sisemust ja sel es paiknevad
samuti kilejad membraanid. Neist olulisim on basilaarmembraan, millel asuvad võnkumistele tundlikud
karvarakud. Karvarakkudelt lähtuvad närvikiud, mis sisekõrva teokujulisest õõnsusest ajju suundudes
moodustavad kuulmisnärvi.
Kuuldava heli omadused
Kuuldavat heli iseloomustavad võnkumissagedus, mis määrab ära heli kõrguse ehk tooni
(vastavalt kõrged ja madalad helid), heli võnkumiste  amplituud , mis määrab ära heli  valjuse  ehk
intensiivsuse ja üheaegselt võnkumises esinevate sageduste “segu”, mis määrab ära kuuldava heli
tämbri.
Väärib rõhutamist, et kuuldava heli omadused on subjektiivsed (tajutavad) nähtused, ent neid
põhjustavad võnkumise karakteristikud on füüsikalised omadused. Kuulmise psühhofüüsika tegeleb
kõigi nimetatud omaduste vaheliste seoste hindamise ja mõõtmisega. Kõige detailsemad on
tulemused heli (subjektiivse) valjuse mõõtmise vallas. Helitugevuse mõõtühikuks on võetud  detsibell
(belli kui suurema ühiku kümnendik). Tajutava helitugevuse seos seda heli tekitava võnkumise
amplituudiga on vastavalt Fechneri seadusele logaritmiline. Helivaljuse leidmiseks kohane valem on
järgmine:
  
L p = 20 log 10 (p/p r)
kus L p - helirõhu tase detsibellides; p - heliallika poolt tekitatava rõhu ruutkeskmine väärtus; p r -
võrdlusrõhu ruutkeskmine väärtus (0,0002 mikrobaari)
Puhaste  üksikvõnkumiste kuju on sinusoidaalne. Tegelikkuses esinevad erineva sagedusega
võnkumised reeglina koos, tekitades sageduste li tumise. Liitunud sageduse komponente nimetatakse
põhi- ja ülemtoonideks. Inimese kuulmissüsteem on suuteline lihthelides korraga  eristama  kuni seitset
lihtheli. Nagu öeldud, kujundavad liitheli põhi- ja ülemtoonid kuuldava heli tämbri ehk värvingu. Kui
omavahel liituvad mittesinusoidaalsed võnkumised, on tulemuseks mittesinusoidaalsed li tunud
helilained , mida subjekti vselt tajutakse mürana.
Kuulmise  kohateooria    Hermann  von Helmholz ( 1821  - 1894) ja Georg von Bekesy (1899 - 1972):
Kõrged  sagedused  tuvastatakse basilaarmembraani karvarakkude poolt ovaalakna juures, madalad teo
tipu lähedal. Kohateooria ei suuda seletada alla 500 Hz sageduse  helina  tunnetamise mehhanismi,
seletatav  on aistingute tekke võimalikkus sageduste vahemikus 500 – 20000 Hz.
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
24
Kuulmise sagedusteooria  W. Rutherford ( 1886 ): Madalamatel  sagedustel  (kuni 1000 Hz) võngub
kogu basilaarmembraan stiimultooni sagedusel analoogselt mikrofonimembraanile. See teooria ei suuda
seletada, kuidas saab inimene kuulda kõrgeid helisagedusi (kuni 20 000 Hz)
Kuulmise laine- (või valangu-) teooria  Wever & Bray (1937): Karvarakkude rühmad toimivad laine või
valangu põhimõttel. G. v. Bekesy (1947): Tegelikult võngub basilaarmembraan liikuva laine põhimõtte
kohaselt. Üle 1000 Hz sagedustel reageerivad erinevad neuronid erineva hilistumisega, lubades ni
edasi kanda kuni 5000 Hz sagedust. (Meenutame, et üksikneuroni teoreetiliselt maksimaalne  edastatav
sagedus saab olla kuni 1000 Hz.) Kõrgemate sageduste tajumise  võimet laineteooria  seletada ei suuda
ja eeldatavasti tuleb sageduste vahemikus 5000 – 20 000 Hz jäl egi aluseks võtta kohateooria.
Kuulmise patoloogia võib kõige lihtsaima jaotuse kohaselt tuleneda kas helilainete edasikande
häiritusest välis- ja keskkõrvas või närvikahjustustest sisekõrvas. Ni  eristatakse juhtivuskurtust  (mis
tuleneb trummikile või keskkõrva kahjustusest) ning närvikurtust  (karvrakkude kahjustust).
Subjektiivselt  on huvitav iseenese hääle kuulmine helisalvestusseadme vahendusel – tavaliselt oleme
seda häält esmakordselt kuuldes üsna ül atunud, teada saades, kuidas meie hääl kõigile teistele
hoopis erinevalt kostab kui meile enestele. Selle erinevuse põhjuseks on iseenda hääle  kahesugune
tee sisekõrva – (a) õhujuhtivuse kaudu väliskõrvast läbi keskkõrva sisekõrva ja (b) luujuhtivuse kaudu
läbi  koljuluude  sisekõrva.
KINESTEESIA  JA  TASAKAALUMEEL
Kinesteesia on oma keha asendi ja li gutuste tunnetamise meel ja  tasakaalumeel on pea asendi
tunnetamine  gravitatsioonijõu suhtes ning pea (ja keha) nurki renduste ja lineaarsete ki renduste
tunnetamine. Kinesteesiat on kohane kehameelte hulka lugeda, sest informatsioon oma keha asendi ja
keha ning kehaosade omavahelise asendi ning nende muutuste kohta jõuab ajju retseptoritelt, mis
paiknevad li gestes, kõõlustes ja lihastes. Samas on tegelikult tasakaalu, paigalseisu ning liikumise
sujuvaks kontrol imiseks ja  juhtimiseks  vaja kinesteesia ja tasakaalumeele täpset koostööd. See
õigustab siin nende kahe meele kooskäsitlemist.
Tasakaalumeele tagab vestibulaarsüsteem, mis paikneb sisekõrva teoga ühenduses  olevates  ajukolju
õõntes. Vestibulaarsüsteemi õõnteks on vestibulaarkotikesed (ovaal- ja ümarkotike), milles paiknevad
raskusjõule reageerivad retseptorid. Nendeks on karvarakud, mis  karvakesed  peituvad sültja massi
sees, mille peal oleval otoliitilisel membraanil paiknevad väikesed kaltsiumikristallid (otokooniumid). Pea
asendi muutmisel sunnib nende kristal ide raskus sültjat massi nihkuma ning selle tagajärjel retseptorite
karvakesed painduvad nihke suunas. Inimene tunnetab pea asendi muutust raskusjõu suhtes.
Teiseks oluliseks vestibulaarsüsteemi õõneskomponendiks on kolm poolringkanalit, mis paiknevad
omavahel risti asuvates tasapindades (enam- vähem horisontaal-, sagitaal- ja frontaaltasapindades).
Nendes poolringkanalites voolav endolümf reageerib pea pööretele teatud inertsiga ning sunnib
poolringkanalites paikneva želatiinkupli harja painduma li gutuse algul kiirendusele vastasuunas ning
liigutuse lõppemisel aeglustumisele  vastassuunas . Kupli harja paindumine painutab selles olevate
karvarakkude karvakesi, mis edastavad ajju teate (ni  positiivse kui negati vse) kiirenduse tekkimise
kohta. Poolringkanalid on nurkkiirenduste registreerimisel tundlikumad kui joonki rendustele
reageerides.
Vestibulaarsed ja kinesteetilised reaktsioonid ei ole tüüpiliselt selgelt teadvustatavad, ent spetsiaalse
tähelepanu pööramisel neile suudame neid siiski tunnetada. Tavaliselt  tunnetame me ainult
vestibulaarsüsteemi tugevaid reaktsioone ja neidki kaudselt – pearingluse ja iiveldusena.
HAISTMISMEEL
Haistmismeel on üks kahest keemilisest meelest maitsmise kõrval. Haistmine on evolutsiooniliselt
vajalik toitumise, liigikaaslaste ja vaenlaste äratundmise ning  meenutamise  seisukohalt. Inimesed on
suutelised eristama tuhandeid erinevaid lõhnu, ent suudavad neist ainult väheseid nimepidi nimetada.
Seetõttu väidetakse, et haistmissüsteem töötab äratundmise, mitte omaduste analüüsi põhimõttel (kuigi
lõhnadegustaatorid püüavad just haistmismeelt lõhnu analüüsima  sundida ).
Haistmine on tundlik teatud molekulkaaluga ainete vabade  molekulide suhtes. Enamus neist on
orgaanilise päritoluga ning rasvades lahustuvad. Spetsiifilised lõhnad (näiteks kohvilõhn, higilõhn,
©  AAVO LUUK  2003 - 2004
Psühholoogia alused
25
sigaretisuitsu lõhn, praeliha lõhn) koosnevad sadade üksiklõhnade segust, kuid on äratuntavad
tervikuna ega avalda üksikkomponente. Samas on äsjanimetatud nelja lõhna üheaegsel esinemisel kõik
neli omavahel eristatavad.
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
PSÜHHOLOOGIA ALUSED #1 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #2 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #3 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #4 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #5 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #6 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #7 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #8 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #9 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #10 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #11 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #12 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #13 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #14 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #15 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #16 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #17 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #18 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #19 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #20 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #21 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #22 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #23 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #24 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #25 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #26 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #27 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #28 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #29 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #30 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #31 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #32 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #33 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #34 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #35 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #36 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #37 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #38 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #39 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #40 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #41 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #42 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #43 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #44 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #45 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #46 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #47 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #48 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #49 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #50 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #51 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #52 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #53 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #54 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #55 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #56 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #57 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #58 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #59 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #60 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #61 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #62 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #63 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #64 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #65 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #66 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #67 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #68 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #69 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #70 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #71 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #72 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #73 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #74 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #75 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #76 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #77 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #78 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #79 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #80 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #81 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #82 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #83 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #84 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #85 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #86 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #87 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #88 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #89 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #90 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #91 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #92 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #93 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #94 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #95 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #96 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #97 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #98 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #99 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #100 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #101 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #102 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #103 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #104 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #105 PSÜHHOLOOGIA ALUSED #106
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 106 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-01-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 169 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor irina94 Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted

psühholoogia, mõlemate puhul, inimeste puhul, unenäod, sellised uuringud, unenägusid, meenutajad, kahtluseta, unenägudel, huvitav aspekt, psühholoogia, olmepsühholoogia, vaheliste seoste, psühholoogia uurimisobjektiks, hüpotees, tegelikkuse seleta, üksikjuhtumi uuring, arhiiviuuring, küsimustik, intervjuu, testimine, eksperiment, põhjusliku, operatsionali, eksperimentaalne, muutuja, sõltumatu muutuja, sõltuv muutuja, mõjutus, vaadeldavad, katseisik, katsegrupp, kontrollgrupp, katsetingimuste, platseebo, pimendamine, topeltpimendamine, kasutatakse eksperimen, uurimistöö eetika, katseisiku, juhteteed lüli, eferentne, stiimulid, alalävine, adekvaatne stiimul, potentsiaalide muutust, tegevuspotentsiaal, närviimpulsi tekkele, levinuimad virgatsained, viimaste käivitamine, närvisüsteemi autonoomne, psühholoogidele, aju uurimiseks, väikeaju, retikulaarformatsioon, talamus, põhimikutuumad, endokriin, otsmiku, neuropsühholoogia, ajukoores, tegevuse häired, prosopagnoosia, asetsevalt taldriku, ekspressiivne, retseptiivne, afaasiat, ajukahjustustest paranemine, osad funktsioonid, ajupoolkerad, empiristid, nativistid, viimasteks, spetsiifilisuse teooria, palju raskem, situatsioonidel, nägemisteravus, ajalis, pimedusadaptatsioon, machi ribad, üleminekuil, värvikehas, filtreeritud, simultaanne värvuskontrast, värvipimedus, keskkõrv, helitugevuse mõõtühikuks, inimese kuulmissüsteem, seletatav, kuulmise laine, häiritusest välis, subjektiivselt, kinesteesia, vestibulaarsüsteemi õõnteks, poolringkanalid, haistmismeel, haistmine, haistmine, haistmis, maitsmismeel, tajumine, sellisena, tajule, suhe võrkkestal, liikumisparallaks, näiline liikumine, indutseeritud liikumine, vormitajul, taju eraldusvõime, pöörduvad kujutised, kujutiste tajumist, detailsemalt, ikoonid, tajuprotsessi käsitlust, nägemisillusioonid, illusioon, nägemisillusioone, uurimise meetodiks, kaheks kõne, mõistmise sisuks, semantiline kodeerimine, viimased, metafooridega, meenutamine, äratundmine, mõttetuid 3, varasem info, töötlust, mälujälje kestus, infotöötlusmudeleis, episoodiline mälu, semantiline mälu, aju uuringud, semantilisel mälul, lühimälu kestuseks, informatsiooni organiseeritusel, nüanss, skeemi erijuhuks, olulisele probleemile, reaalsuse seire, hilisemad uuringud, arvamuste kohaselt, mälutehnikad, tõendiks, reflekside, pettumuse, lisaks õppimisele, tingimatu refleks, tingitud stiimulite, süstemaatiline desensibiliseerimine, spontaanne taastumine, üldistamine, vaheline erinevus, klassikalist tingitust, positiivne kinnitus, negatiivne kinnitus, põhieesmärgile, õppimispsühholoogide arvates, eristamisel, kasutamise lühijuhendid, biheivioristlik koolkond, tunnetusprotsessid, jäljendades, bandura, sotsiaalne õppimine, bandura arvates, bandura seisukohti, tunnetusprotsesside käsitlused, õppijad, parimaks strateegiaks, seletuslik, seletuslik, sõnaline, sõnalisel teadmisel, kolmandaks, intellektuaalsed oskused, tunnetuslikud, õpitulemused, gagne seisukohtadega, keel areneb, keeleoskus, kitsamalt, keele algühikuiks, foneetilises mõttes, mõnes keeles, kahest fraasist, koogamise staadiumis, koogamise staadiumis, tüüpiliselt, sõnavara kasv, väljendada uudsust, aastakümneid, 800, semantika, tähenduse üle, psühholoogias, kujunditeooria, esindusi, definitsioonilis tunnuseid, prototüüp, klassikalised mõisted, teooriaid, paaritu arv, definitsioonilise, tähenduse komponendilise, keele struktuur, lausetel, täiskasvanueas, eri keeltel, keelelised universaalid, huvitaval kombel, garode mõtlemine, psühholingviste, teiseks asjaoluks, üllatav, oskuse omandamine, lahenduseks, äärmiselt küsitav, keeleteaduse valdkonda, samaviisi, stsenaariumi ideed, žargooni, kõneldes, perseveratsiooni korral, asenduse, ümberpööramise, vahelepisted, eelmise vastandiks, tunnetuseks, probleemide lahendamist, strukturaal, mõtlemise elemendid, mõtlemise liikidest, esindusroll, hominiidide, mõistete võrgud, mõnedel juhtudel, loogiline mõtlemine, induktiivseid järeldusi, süllogismid, mõni a, koolihariduseta inimestele, neid reegleid, hierarhia, kujundid, kompimis, kujundid, informatsiooniga võrreldes, visuaalsed kujundid, inimmõtlemise puhul, probleemi sõnastamine, algoritmid, sama nähtust, funktsionaalne fikseeritus, katsetes, erinevalt deduktiivsest, kõigepealt, lahenduskäigu kasutamine, moodusta 16, kaupmees, advokaat, kirurg, mäekollid, lisatingimus, satortropo, ahvipuuri lakke, vee mõõtmiseks, metsade perekonnas, teadvuse aktuaalsus, teadvuse mudelifunktsioon, tajupsühholoogilistest uuringutest, risto näätänen, lihtsateks probleemideks, psühholoogiast, ööpäev 1, ajavahemikus 1929, une, eeg, staadiumit, esinevad teeta, magamatuse kestus, uneapnoe, narkolepsia, sõltuvus, nauteainete kuritarvitamine, viimased, sellisel lähenemisel, psühhodiagnostika, skaleerimine, klassifitseeritavad objektid, klassifitseeritavad objektid, klassifitseeritavad objektid, proportsionaalskaala, nominaal, tendentsi mõõduks, intervallskaala puhul, loodud skaala, järjestusskaala nimetused, inimese x, testi reliaablus, testi valiidsus, testi loogiline, protseduuriliselt erinev, testi objektiivsus, testi standardiseeritus, testi normeerimine, testiviga, üksiktestide valik, mittepsühhomeetrilised, intelligentsus, kehalis, intelligentsuse üld, omaette probleemiks, uudsena, ameerika ühiskonnas, isiksuse analüüsil, vaatlusõppimise, walter mischel, introvertsuse, dimensioonid, lähenemised isiksusele, unenägude taga, libido, süüme, väljatõrjumine, sotsiaalses plaanis, kultuurilisel tasandil, psühholoogia, jungi spiritualismi, jungi arvates, jungi järgi, vastandite süntees, adlerile, adleri järgi, isiksuse terviklikkus, adleri järgi, kuuluvusvajadus, isiksuse põhiomaduseks, olla kongruentne, teatud inkongruentsust, kongruentsus, kongruentse mina, sellised inimesed, peamised puudused

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

990
pdf
Maailmataju ehk maailmapilt 2015
53
doc
Psühholoogia alused
90
doc
Psuhholoogia alused
148
docx
NEUROPSÜHHOLOOGIA
74
docx
Psühholoogia konspekt
36
docx
Psühholoogia konspekt
107
docx
Õigusdeaduskonna sissejuhatus psühholoogiasse
88
doc
Liigutustegevuse tunnetuslikud ja käitumuslikud alused





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun