Psühholoogia gümnaasiumile kokkuvõte

Viitso, Mari

"Psühholoogia gümnaasiumile" kokkuvõte (0)

Keskkool - Psühholoogia - Psühholoogia alused

5 VÄGA HEA

Kokkuvõte psühholoogia õpikust

Psühholoogia, psüühika, teadvus

Mis on psühholoogia
Psühholoogia on teadus, mis uurib inimese hinge- ja vaimuelu olemust ja avaldumise viise. / teadus inimese psüühikast.
Psüühika on organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist. / organismi sisemuses toimuvad vaimsed ja hingelised tegevused.

Psüühika ja teadvus
Psüühika liigitamine ülesannete/funktsioonide järgi on seni osutunud kõige viljakamaks.
Kõige laiemalt võttes on psüühika ülesanne organismi teavitamine ümbritsevas maailmas toimuvast. Selles mõttes võib psühholoogiat nimetada ka teadvuse uurimiseks.
Teadvus on teadlik olemine välise maailma ja iseenda olemasolu seisunditest ja tegudest.
Inimene on võimeline peegeldama, mis toimub tema psüühikas, kuid siiski ei põhine inimese ümbritseva maailma tunnetus ja tema käitumine alati teadvustatud tegevusel. Teadvustamata asju on kahesuguseid:

Psüühilised protsessid, mis on teadvusele kättesaamatud. Nt. sügavustaju

Psüühilised protsessid, mis on automatiseerunud e. on kunagi olnud teadvuses, kui ei vaja toimimiseks pidevat teadvustamist. Nt. käimine
Sigmund Freud – tema vaated teadvuse olemusest on viimase saja aasta jooksul oluliselt mõjutanud psühholoogia arengut.
Freud jõudis järeldusele, et inimese psüühikas toimub väljatõrjumismehhanism, mis tõukab teadvusest välja mõtted ja kujundid , mille meenutamine on inimesele valus või need mõtted ei lähe kokku ühiskonnas kehtivate moraalinormidega. Seda teadvusest väljatõrjutud osa nimetatakse alateadvuseks. Alateadvus on inimese psüühika teadvustamatu osa. Kuigi teadvustamatu ei pääse teadvusesse, avaldab see siiski inimese käitumisele mõju.
Freudi arvates ongi teadvustamatu mõju inimese käitumisele määrav ja see seletab inimese käitumises kõike (keelevääratustest elukutse valikuni). Tänapäeva psühholoogia ei nõustu Freudi teadvusekäsitlusega, kuna see pole kinnitust leidnud.
Eneseteadvus on teadvuse üks vorm – teadlik olemine ja arusaamine iseendast.

Psüühika funktsioonid
Et olla ümbritsevast teadlik peab organism oma ümbrust kõigepealt mingil viisil tajuma . Et olla teadlik asjadest, mis on juhtunud tulevikus, ja asjadest, mis võivad juhtuda tulevikus, on inimesel tarvis mälu ja mõtlemist.

Taju. Meeled on mõõteriistad, millega tehakse kindlaks, mis ümbruses toimub ja milline on organismi asend ümbritsevate asjade suhtes.
Mälu. Organismid suudavad meenutada asju ka siis, kui need pole otseselt nähtavad, kuuldavad või haardeulatuses. Protsesse, millega mingeid sündmusi või olukordi salvestatakse, säilitatakse ja taastatakse, nimetatakse mälupotsessideks.
Mõtlemine.
Keel.
Tunded.
Tegevuse juhtimine.

Keha ja vaim
Seni pakutud lahendused kahe ja vaimu omavahelise seose probleemile jagunevad kahte rühma:

Üks seletuse rühm kõneleb keha ja vaimu kahesusest ehk dualismist. Selle vaate kohaselt erineb „mõtlev asi“ e. inimese mõistus/teadvus, täielikult füüsiliste asjade/kehade maailmast. (sõnastas Rene Descartes )
Teine seletuste rühm läheneb keha ja vaimu ühtsusest. Selle vaate kohaselt on teadvus piisavalt keerulise närvisüsteemi omadus, mis tekib eluslooduse teatud arenguastmel. Seda nimetatakse füüsiliseks monismiks ja selle kohaselt pole peale füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste nähtuste vaimsetel nähtustel eraldi maailma.

Psüühika ja kultuur
Kultuur on kõik see, mida ühiskonnas ühest põlvkonnast teise mittepärilikul viisil edasi kantakse. Kultuurilise informatsiooni edasikandjaks on keel. Keele puudumine on kahjulik vaimsele arengule ning inimene jääb ilma suurest osast informatsioonist, mis ühiskonnas levib.

Teaduslik psühholoogia ja rahvapsühholoogia
Teadusliku psühholoogia ja rahvapsühholoogia erinevused:

Psühholoogia (teaduslik) peamiseks eesmärgiks on psüühika ja käitumiste üldiste, igal pool kehtivate seaduspärasuste väljaselgitamine, mitte aga unikaalsete ja kordumatute detailide uurimine .

Suurem ja tähtsam osa teadmistest, mis on teadusliku psühholoogia käsutuses, on saadud katse e. eksperimendi teel. Rahvapsühholoogia seevastu põhineb juhuslikel ja pealiskaudsetel tähelepanekutel ja kontrollimatutel arvamustel.

Ümberlükatavus. Teadus püüab hoiduda väidetest, mis võivad esmapilgul tunduda sügavamõttelised, kuid mida ei ole võimalik katselisel või mõnel muul järjekindlal viisil kontrollida.

Teadslik psühholoogia (nagu ka teised teadusharud) on rajatud vastastikusele kontrollitavusele e. mitte kellelgi ei ole teaduses ülemuslikku sõnaõigust, vaid kõiki tulemusi peavad kinnitama teised samas valdkonnas tegutsevad uurijad .

Kokkuvõte
Psühholoog ei ole ainult inimesetundja ja psühholoogia ei ole ainult inimesetundmise kunst . Sarnasel bioloogia ja füüsikaga püüab psühholoogia välja selgitada uuritava nähtuse universaalseid ja üldisi seaduspärasusi. Psühholoogia uurib, kuidas on inimese psüühika ja käitumine korraldatud. Psüühika peamiseks ülesandeks on luua sidus ja terviklik pilt organismi ümbritsevast maailmast, mis võimaldab tal liikuda vabalt nii füüsilises kui ka sotsiaalses ruumis.

Psühholoogia ajaloost
„Psühholoogial on lühike ajalugu, kuid pikk minevik“

Antiikaja psühholoogia
Esimeseks põhjalikuks psühholoogiaraamatuks võib pidada teost „hingest“, mille kirjutas Aristoteles (384-322 eKr). Aristoteles ei võtnud omaks sellel ajal levinud arvamust, et hing koosneb erilistest aineosakestest, sest niisuguse vaatekoha omaksvõtt tähendanuks, et hing võib eksiteerida väljaspool keha. Aristoteles jõuab järeldusele, et hing ei saa olla kehast sõltumatu.

Uusaja pööre inimesekäsitluses
Antiik- ja keskajal keskenduti põhiliselt teistele teemadele. Valitses üldine usk, et teadvus peegeldab maailma nagu see on, lisamata sinna omalt poolt midagi olulist.
Renessansiajastu tõi uue inimkäsitluse – kogu maailma hakati nägema konkreetse inimese silmade kaudu, tema isiklikust vaatekohast lähtudes.
Galileo Galilei (1564-1642) väitis, et maitsed, lõhnad ja värvid ei ole midagi muud kui nimed, millega me asju nimetame , ja nad eksisteerivad vaid meie teadvuses. Rene Descartes jätkas Galilei alustatud murrangut. Ta püüdis jälile jõuda küsimusele, kas on olemas mõtlemisviisi, mis oleks iseenesest tõene. Descartes ütles, et ainuke asi milles keegi pole kahelnud, on inimese võime kahelda. Descartese tehtud pööre mõtlemises: endale suunatud teadmine on eelistatud teadmise viis, mis on usaldusväärse ja tõsikindla teadmise ainsaks aluseks. Descrates andis psühholoogiale sisevaatluse e. introspektsiooni, mis oli mitme sajandi kõige kasutatavam uurimismeetod.
Immanuel Kanti idee, et inimese mõistusega on kaasa antud kategooriad, nagu aeg ja ruum, mille abil mõistus ise korrastab maailma, osutus väga mõjukaks ideeks ning see mõjutas psühholoogia arengut. Pikka aega oli psühholoogia kõige olulisemaks küsimuseks, mille alusel kujuneb välja inimese teadvuse sisu e. mis on päritav ja mis on õpitav.
Kanti arvates ei saaks psühholoogiast kunagi teadust, sest Mina-tunnetamine on inimese mõistusele kättesaamatu ülesanne, psühholoogias pole võimalik kasutada matemaatikat, psühholoogia ei suuda kontrollida nähtusi, mida ta uurib. Kanti seisukohad psühholoogia tuleviku suhtes olid siiski ekslikud.

Teadusliku psühholoogia tekkimine
Iseseisva teadusena kujunes psühholoogia välja 19. sajandi teisel poolel. Kanti ennustused lükati ümber.
Tekkis küsimus, mitu asja mahub korraga teadvusesse. William Halmilton leidis kodustes tingimustes, et 7 asja.
Teaduslik psühholoogia saab alguse eristusvõime uurimisest. Ernst Weber uuris inimeste võimet eristada raskusi. Ta üritas kindlaks teha, milline on minimaalselt vajalik juurdekasv, et märgata kahe raskuse erinevust. Ta leiutas ka Weberi seaduse. See näitab seda, et inimese silm ei taju stiimuli absoluutset suurust, vaid suhtelisi suurusi.
Tartu Ülikooli professor/rektor Alfred Wilhelm Volkmann hakkas ühena esimestest uurima nägemise eristusvõimet.
Eristusläveks nimetatakse minimaalset stiimuli väärtuste erinevust, mida vaatleja on suuteline vähemalt 75%-l katsekordadest avastama .
Gustav Theodor Fechner on kaasaegse psühholoogia üheks rajajaks. Weberi seadusele tuginedes sõnastas üldise psühhofüüsika seaduse (Fechneri seadus).
Wilhelm Maximilian Wundt püstitas esimese psühholaboratooriumi aastal. 1879 . (tinglikult ka teadusliku psühholoogia sünniaasta).
Emil Kraepelin oli Wundti õpilane, 1886 valiti ta Tartu Ülikooli professoriks.
Francos Galton leidis, et andekus ja iseloom on päritavad.
Korrelatsioon näitab, kui palju üks suurus (nt vanemate pikkus) sisaldab informatsiooni teise suuruse (nt lapse pikkus) kohta.

Kokkuvõte
Filosoofid ja mõtlejad, tuginedes sisevaatlusele ja ümbritseva maailma vaatlusele, on aastasadade jooksul otsinud vastust küsimusele, mis on inimese psüühika ja mille poolest üks inimene erineb teisest. Psühholoogia kujunes iseseisvaks teaduseks 19. sajandi teisel poolel. Katselise mõtlemis- ja uurimisviisi juurdumine näitas, et inimese hinge- ja vaimuelu kirjeldamine võib jõuda üldiste seaduspärasusteni, mida saab väljendada täpsete arvuliste suhetega .

Inimene – osa loomariigist

Evolutsiooniteooria: loomade ja inimeste ühtne bioloogiline päritolu
Charles Darwini evolutsiooniteooria seisukohalt on olemasolevad eluvormid bioloogiliselt ühtset päritolu.
Evolutsiooni põhiprintsiibid: Mitmekesisus , omaduste päritavus, erinev sigimisedukus

Evolutsiooni uurimine
Kaudsete andmete põhisosa moodustavad kivistised, veel on minevikumärkide allikaks praegu elavate liikide ja nende sugulaste käitumismustrid ning evolutsioonilisele minevikule viitavad ka nukleiinhapped ja nende alusel toodetud valgud .
Inimese rakkude molekulaarsed koostisosad peegeldavad selgesti meie ühist päritolu kõikide selgroogsete ja isegi veel madalamate arenguastmega loomadega .

Psüühika ja käitumismehhanismid
Käitusmismehhanismideks nimetatakse organismi vahendeid ja võimalusi käitumise korraldamiseks vastavalt oma vajadustele ja kooskõlas keskkonnaga.
Põhilised käitumise korraldamise mehhanismid on närvitegevus, hormonaaltasemete muutused, bioloogilised rütmid, kasvamise ja arengu käigus toimuv küpsemine, õppimine ning suhtlemine teiste organismidega.

Närvisüsteem ja selle evolutsiooniline areng
Refleks on käitumise lihtne vorm, mille puhul kindlale stiimulile vastatakse alati ühesuguse viivitamatu reaktsiooniga (nt. sõrme ära tõmbamine kuuma eseme juurest).
Instinkt on üksteisele järgnevate reflekside kompleksne ahel, mis moodustab tervikliku tegevusprogrammi mingile konkreetsele olukorrale reageerimiseks.
Selgroogsete loomade tsentraliseeritud närvisüsteemis toimunud evolutsioonilisi muutusi iseloomustab kesknärvisüsteemi osatähtsuse suurenemine, jätkuv peaaju areng ja paljude uute ühenduste tekkimine närvirakkude vahel.
Ajukoore mahu lisandumisega kaasneb infotöötlusvõime suurenemine, käitumise paindlikumaks muutumine, kogemustest õppimise võime ja organismi enda psüühiliste nähtuste tajumine .

Teisi käitumismehhanisme
Hormoonid. Hormoonid on mitmesuguste keha sisenõrenäärmetest toodetud ained, mis vabanevad verre ning kanduvad selle kaudu laiali erinevatesse kehaosadesse. (nt. testosteroon, östrogeen, prolaktiin)
Bioloogilised rütmid. Nende abil ajastatakse toitumine, ärkvelolek, sigimine jm.
Kasvamine ja areng.
Õppimine. Õppimine on uute kogemuste omandamise protsess, mille tulemuseks on edasise käitumise organiseerimine varasemate kogemuste alusel. Õppimist on nelja tüüpi:

Harjumine e. habitoatsioon,

Tundlikuse teravnemine e. sensitisatsioon ,

Klassikaline tingimine- õptakse ära mingi seos stiimulite või sündmuste vahel.

Operantne tingimine – Õpitakse ära seos oma tegevuse ja tagajärje vahel.
Suhtlemine ehk kommunikatsioon.

Inimene ja tema suhtumine oma pärinemisse loomariigist
Inimeste unikaalsuse rõhutamiseks tuuakse tavaliselt välja tööriistade valmistamine, keel, ratsionaalse mõtlemise oskus ja kultuur, kuid kõigi nelja tunnuse inimesele ainuomasust on võimalik vaidlustada.

Kokkuvõte
Evolutsiooniteooria sõnastamisest alates on teadlased uurinud inimeste ja loomade arengulisi seoseid . Väiteid, mis põhjapanevalt kinnitaks, et inimese kultuuriline ja sotsiaalne loomus muudab tema loomse alge olematuks , pole kunagi veenvad. Darwini evolutsiooniõpetus on uute teadmiste valguses peamises ja põhilises püsima jäänud. Küllaltki keeruline on visandada pilti arengulistest muutustest, mis peavad olema toimunud, et ainuraksetest organismist areneksid esimesed hulkraksed ja ahvidest inimesed, aga tänapäeva teadus on sellega teatud määral toime tulnud. Aeg näitab, milliseid tõendeid on inimkond oma bioloogilise päritolu uurimiseks edaspidi võimeline leidma ja kasutama õppima.

Inimvaim ja aju: käitumise bioloogilised alused

Ülevaade inimese närvisüsteemi üldisest ehitusest
Käitumise kõrgeimaiks juhiks on peaaeju. Närvisüsteemi moodustavad lisaks peaajule seljaaju ja närvid. Närvisüsteem koosneb närvirakkudest e. neoronitest. Närvirakkude kogumeid nimetatakse tuumadeks.
Hallaine- ajus eristuvad suured, silmnähtavad närvirakkude kogumid.
Valgeaine- Koht ajus, kus domineerivad närvirakkude pikad jätked ning ajukude paistab heledam.
Peaaju jagatakse eesajuks (omakorda parem ja vasak ajupoolkera ), vaheajuks, keskajuks, ajusillaks, väikeajuks ja piklikajuks.
Piklikaju – seljaaju jätk, seal asuvad hingamist, vereringet, neelamist ja kehaasendit kontrollivad tuumad
Ajusild - tähelepanu, ärkvelolekut ja und korraldavad tuumad. Sealt kontrollitakse ka näolihaseid, keelt silmi, kõrvu.
Väikeaju – tasakaalustatud kehaasendi ja liigutuste täpsus.
Keskaju – kogub teavet nägemise ja kuulmismeelte kaudu.
Vaheaju koosneb talamusest ja hüpotalamusest. Eesaju on kõige suurem aju osa. Silmatorkavaidinimaju osa on uuem ajukoor e neokorteks. Ajukoor moodustab 80% peaajust.
Eesaju poolkerad koosnevad suuremalt jaolt ajukoorest ning need jagatakse sagarateks: otsmiku -, kiiru-, oimu- ja kuklasagar.
Iga psüühiline funktsioon ning selle mitmekesisus tagatakse paljude tuumade vahel moodustuvate koostöövõrgustike talitusega.

Närvirakkude ehituse ja talituse põhimõtted
Aju koosneb närvirakkudest e. neuronitest. Närvirakud arenevad tüvirakkudest ning rändavad ajus enda tegevuspaikadesse. Peale närvirakkude on ajus ka gliiarakud ning neil on närvirakkude passiivse abistamise roll. Närvirakke on ajus peaaegu sada miljardit ning ühel närvirakul on side mitme tuhande närvirakuga.
Virgatsained e. neurotransmitterid on keemilised ühendid, mis vabanevad tegevuspotensiaali mõjul närvilõpmetest ja muudavad teiste rakkude talitust, seondudes retseptoritega.
Sünaps- koht, kus toimub närvierutuse ülekanne ühelt närvirakult teisele.
Neuronite jätked, jätketel asetsevad ogad, närvilõpmed ja neis paiknevad struktuurid on saabuva elektrilise ja keemilise teabe mõjul pidevas muutumises.

Mil viisil on võimalik teada saada, kuidas tekib ajus psüühika

Aju ehituse või talituse uurimise meetodid
Frenoloogia oli õpetus, mis väitis, et isikuomadused ja käitumiseelistused sõltuvad kolju kujust . Õpetus oli ekslik .
Kõrvutades psüühikas ilmnevaid iseärasusi ajukahjustuse asukohaga, saab teha järeldusi, missugused ajuosad tagavad milliseid psüühilisi mehhanisme .
Elekterentsefalograafia (EEG) on aju elektrilise protsesside registreerimine kolju pinnale paigutatud elektroodidega.
Aju on evolutsiooni tulemus ja loomade ajus on palju inimajuga homoloogilist, sama funktsiooni täitvat.

Närvirakkude ehituse ja talituse uurimise meetodid
Arengudüsleksia- pärilik närvirakkude rände häire peaaju arenemise ajal.
Moodne psühhofarmakoloogia – teadus ravimitest, mis muudavad haiget ja tervet psüühikat. (nt, antidepresandid, uinutid, ecstasy )

Tehnoloogiline progress inimaju uurimisel
Kasutades erinevates uurimissuundades biokeemiliste ja käitumiskatsetega kogutud teadmisi kombineeritult teadmistega aju ehitusest, saab inimese psüühika alusmehhanismide kohta püstitada kaugele minevaid hüpoteese, mille kontrollimise teeb võimalikuks moodsate tehnikasaavutuste kasutamine inimese närvisüsteemi uurimisel.

Pärilikkus ja inimeste erinevused

Muutlikkuse seletused
Psüühiliste funktsioonide bioloogiline olemus seisneb organismi võimes tunnetada keskkonna iseärasusi, häälestada end nendele ja muuta oma käitumist vastavalt nendele tingimustele.
Bioloogid on seisukohal, et inimliigi nii anatoomilised kui ka psüühilised tunnused on arenenud bioloogiliseevolutsiooni tulemusena. Need omadused arenevad päriliku muutlikkuse ja loodusliku valiku tagajärjel.

Geneetilise uurimise meetodid

Genealoogiline meetod
Suguvõsa uurimise ehk genealoogiline meetod sobib monogeensete ja keskkonnast sõltumatute tunnuste erinevuse uurimiseks.

Tsütogeneetiline meetod
Mitmed vaimse arengu ja käitumise puuded on tingitud karüotüübi anomaaliatest. Kõige sagedasem on Downi sündroom. Niisugust tüüpi haiguste põhjusi saab selgitada indiviidi karuötüübi mikroskoopilise uurimisega ja demonstreerida fotograafiliselt.

Päritavuse uurimine
Päritavus tähendab geneetilise muutlikkuse suhtosa inimeste kesmises erinevuses.

Kaksikute meetod
Kaksikute meetodit saab kasutada nii tunnuste normaalse(pideva) kui ka alternatiivse muutlikkuse(nt terve või haige) päritavuse uurimiseks. Eriti informatiivne on lahuskasvanud ühemunakaksikute andmestik .

Perekonnastatistline meetod
See meetod seisneb eri astme sugulaste sarnasuse uurimises. Mida lähedasem sugulus , seda rohkem on genotüüpides ühist päritolu alleele.
Inteligentsuse muutlikkusele mõjuvad ühised keskkonnatingimused , kuid olulisem on siiski bioloogiline sugulus.

Taju
Praktiliselt kõik, mida inimene maailma kohta teab, jõuab temani meelte ja tajusüsteemi vahendusel.
Taju on protsess, mille kaudu meeleorganitelt saadud andmete põhjal luuakse terviklik pilt ( tajukujund ) vahetult mõjutavatest objektidest või nähtustest.
Tajukujund on vaid üks ümbritseva maailma tõlgendustest ja erinevad vaatlejad pööravad tähelepanu maailma erinevatele külgedele.

Taju eesmärk ja tajukujundite loomine
Taju eesmärk on ümbritsevast maailmast tervikliku pildi või mudeli loomine, et otsustada adekvaatselt esemete ja keskkonna omaduste üle.
Tajus tuleb pidevalt võidelda määramatusega, reaalsete tajukujundeid tekitanud tingimuste avastamiseks tuleb kasutada abivahendeid.
Sügavuse hindamisel on üheks abivahendiks disparaatsus . Disparaatsus tähendab silmade erinevast ruumilisest asendist tulenevaid võrkkestakujutiste väga väikesi erinevusi vasakus ja paremas silmas.
Informatsioon võib sisalduda keemilistes ainetes, mehhaanilises energias või valgusenergias.
Kõige laiemalt võib taju seletused jagada kahte mõjukasse rühma:

Teadvustamata otsuste tajuteooria. Selle kohaselt on taju põhimõtteliselt sarnane mõtlemisega. Meelte registreeritut tuleb kuidagi tõlgendada ning sobivad interpreteerimisviisid omandatakse elu jooksul kogemuste kasvades. Tajukujund on keeruliste otsustuste ja arvutuste lõpptulemus, kusjuures otsustamis- ja arvutamisprotsessi ei ole inimene võimeline teadvustama.

Ökoloogiline tajuteooria. Selle kohaselt tekib inimese taju vahetult, ilma et oleks vaja oletada mõtlemiselaadset otsustusprotsessi. Meelte registreeritud on tajukujundi loomiseks küllaldane.
Pole selge, kas need kaks teooriat välistavad teineteist.

Taju omadused

Taju piirid
Tajuvõimel on omad piirid. Absoluutsed piirid iseloomustavad objekti omaduse minimaalset/maksimaalset väärtust, mida organism on suuteline tajuma.
Eristuslävi on kui taju suhtelised piirid ehk objektide kõige väiksemad erinevused, mida tajusüsteem on võimeline avastama.
Psühholoogiaharu, mis tegeleb tajupiiride uurimisega, nimetatakse psühhofüüsikaks. Psühhofüüsikalised sõltuvused kirjeldavad stiimulite füüsikaliste suuruste ja subjektiivsete tajumuljete seoseid.

Kujunemise aeg
Taju võtab aega, sest erutus levib piki närve teatud lõpliku kiirusega. See kiirus sõltub küll näiteks närvikiu tüübist ja läbimõõdust, kuid ei ületa enamasti paarikümmet meetrit sekundis. Inimestel tekib tajukujund väga kiiresti ja seda mõõdetakse millisekundites, kuid suurtel loomadel võtab see kauem.

Kestus ehk järeltoime
Tajumine ei lakka siis, kui stiimul on oma toime lõpetanud, vaid stiimul püsib veel mõnda aega nn sensoorses mälus.

Püsivus ehk konstantsus
Tajutavate asjade omadused jäävad põhiliselt samaks ka väga erinevates vaatlustingimustes. ( kass jääb kassiks nii lähedalt kui kaugelt vaadates)
Püsivusnähtusi seletatakse kahel viisil:

Inimesed on tundlikud objektide omaduste suhete vastu teiste objektidega, mis sõltumata vaatlustingimustest on invariantsed, muutumatud.

Kuna väiksed lapsed siiski ka eksivad objektide omaduste hindamisel, on taju konstantsus elukogemuse ja õppimise tagajärg.
Üks seisukoht ei välista teist.

Ruumiline vastastoime
See, mida me näeme (värvus, suurus, kalle jne) mingis kujutise punktis, ei sõltu üksnes punkti füüsilistest omadustest, vaid ka sellest, millised on punkti ümbruses olevate kujutiste osade omadused. Naaberalad avaldavad teineteisele toimet.

Ajaline vastastoime
Taju ei sõltu ainult sellest, mis on hetkel tajuväljas, vaid ka sellest, mida tajuti vahetult enne või pärast.
Kohanemine ehk adaptsioon mingi omadusega kutsub esile mõningate järgmiste tajukujundite teatud liiki moonutuse.

Spontaansed ja juhitud protsessid
Tajus saab eristada kahte liiki protsesse: iseeneslikud ja juhitud. Mõned tajuvad omadused kerkivad teadvusesse ilma erilise pingutuseta, teiste avastamiseks tuleb tahtlikult pingutada.
Tahtliku pingutuse puhul tuleb rääkida taju valivusest ja selle seosest tähelepanuga. Tähelepanu suunab ja keskendab psüühilise tegevuse mingile objektile , millel on tajuja jaoks oluline tähendus.

Kohanemine ehk adaptsioon
Tajusüsteemid kohanevad väliskeskkonna muutuvate tingimustega. Nt. inimese kohanemine valgusenergia hulgaga (pupilli suuruse muutumine).

Õppimine
Mingil määral on vormitaju kaasa sündinud, kuid mitte täielikult. On olemas kriitiline iga, mille jooksul meeleorganid ja ajustruktuur on valmis teatud tajuvõimeid välja arendama.
Looduse poolt kaasaantud võimaluste realiseerimiseks on (varases nooruses) adektvaatne stimulatsioon hädavajalik, Samavõrd oluline on aktiivsus ümbritseva maailma tundmaõppimisel.
Taju on kombinatsioon füsioloogiliste struktuuride küpsemisest ja elukogemusest. Taju õppimine on ja oskus märgata uusi omadusi ja tunnuseid või üha väiksemaid erinevusi stiimulite vahel.

Mälu
Mälu on elusa organismi võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi. Et mälu toimiks on vajalikud kolm protsessi – materjali salvestamine , meelespidamine ja meenutamine.

Mälu struktuur
On erinevaid mälu liike, nt. kuulmismälu, nägemismälu, lõhnamälu ja liikumismälu.
Kuid mälu jagatakse ka lühimäluks(töömälu) ja pikaajaliseks mäluks.

Lühimälu ja pikaajaline mälu
Lühimälu. Tajutu materjal püsib lühikest aega (mõni sekund kuni pool minutit). Seal püsib maksimaalselt 9-10 meelde jäetavat ühikut. Lühimälu on piltlikult öeldes taju pikendus.
Mahuka numbri meeldejätmisel aitab materjali ümberorganiseerimine lihtsamateks ühikuteks. Seda nimetatakse känkimiseks (ing. chunking)
Pikaajaline mälu. Iseloomustab pikaajaline kestus ja suur maht. Väidetakse, et maht on piiramatu.

Semantiline, episoodiline ja protseduuriline mälu
Teine mälusüsteemi eristus põhineb sellel, millist tüüp materjali pikaajalises mälus säilitatakse. Endel Tulving pakkus 1970 idee, et tuleks eristada kolme mälusüsteemi: semantilist, episoodilist ja protseduurilist.
Semantiline mälu sisaldab üldisi faktilisi teadmisi maailma kohta, see materjal ei ole seotud isiklike mälestustega.
Episoodiline mälu sisaldab mälestusi isiklikult kogetud sündmuste kohta, neil on selge subjektiivne ajamõõde
Protseduuriline mälu sisaldab oskusi ja harjumusi, mille meenutamiseks ja kasutamiseks ei ole vaja nende tegevuste peale mõelda. (nt. oskus noa ja kahvliga süüa)
Amneesiaks nimetatakse ajukahjustusest põhjustatud mälukaotust.

Mäluprotsessid
Mälu töö aluseks on informatsiooni säilitamist tagavad protsessid:

Salvestamine ehk kodeerimine . Selle käigus muudetakse meeleorganite abil välismaailmast vastuvõetud andmed vaimseteks kujunditeks.

Meelespidamine ehk säilitamine. Selle käigus hoitakse kodeeritud info alles.

Meenutamine ehk reprodutseerimine. Selle tulemusena tuuakse info mälust uuesti välja.

Mällu salvestamine ehk kodeerimine
Meeldejätmise edukus sõltub sellest, kui põhjalikult ja sügavalt on materjali analüüsitud. Ehk see oleneb töötlustasanditest ja töötlussügavusest.
Heaks salvestamiseks on tähtis luua laialdased ja mitmekesised seosed mälus juba olemasolevaga.
Salvestamisel on ka väga tähtis roll kordamisel. Lühimälusalvestamisel annab üsna hea tulemuse mehhaaniline ehk mõtestamata kordamine, pikaajalise mällu salvestamiseks on kahtlemata efektiivseim mõtestatud kordamine ja jaotatud õppimine ja kordamine.
Tähtsad tegurid meeldejätmisel on känkimine ja materjali objektiivne ja subjektiivne organiseeritus.
Kasutatakse ka mnemoonilisi ehk mälu abistavaid tehnikaid.

Meenutamine ehk reprodutseerimine
Taastamistunnus on meenutuse ajend . Näiteks üks sõna tuletab meelde teise.
Kodeeremise spetsiifilisuse printsiib - Seob omavahel salvestamise ja meeldetuletamise edukuse. Reprodutseerida saab ainult seda, mis on kord mällu salvestatud, ja see, kuidas meenutamine toimub, sõltub omakorda sellest, kuidas vastav info on meelde jäetud.

Meelespidamine ja unustamine
Meelespidamise kohapealt on inimese mälu sarnane arvutile, kuid erinevaks teeb need kaks unustamine. Unustamine on vajalik.
Unustamise viis kõige sagedamat põhjust:

Ei korrata piisavalt.

Interferentsehk vastastikune häirumine. Nt. õppides pool tundi ajalugu ja siis pool tundi geograafiat on ajalugu halvemini meeles.

Valede taastamistunnuste olemasolu või õigete puudumine.

Konteksti mõju

Motiveeritud unustamine. Sageli kaovad ebameeldivad ja traagilised sündmused ning sündmused, mida inimene ei taha meenutada mälust.

Mõtlemine

Mis on mõtlemine
Mõtlemine on vaimne tegevus, mis korrastab ja organiseerib psüühikas kajastatud teadmisi ümbritseva maailma kohta.

Mõtlemise elemendid: kujundid
Kujundid on meelelise kogemuse teatud vorm, esemete või nähtuste vaimne koopia.
Mõtteline pööramine ehk mentaalne rotatsioon näitab kõige ilmekamalt mida tähendab kujundiline mõtlemine.

Mõtlemise elemendid: mõisted
Sõna vahendab välismaailma informatsiooni, kuid üldjuhul ta ei sarnane objektiga, mida ta esitab. Ta on märk, mis tähistab objekti.
Mõiste on mingite ühiste omadustega objektide hulga seesmine psüühiline esitus. Mõiste sisaldab seda, mida objektist teatakse .
Mõisted ehitatakse tunnustest. Tunnused on tähenduse aatomid , millest mõisted koosnevad.

Mõistete esitamine defineeritavate tunnustena
Ajalooliselt vanim käsitlus, loodi antiikajal .
Defineeritavate tunnuste teooria kohasel esitatakse mõisted defineeritavate ehk tarvilike ja piisavate tunnuste abil.

Mõistete esitamine prototüüpidena ehk iseloomulike tunnustena
Prototüübiteooria järgi esindab mingisse kategooriasse kuuluvaid objekte selle kategooria kõige iseloomulikum eksemplar ehk prototüüp, mis on selle kategooria kõige tüüpilisem liige. Sellest tulenevalt ei moodusta mõiste mitte kõigist tunnustest, vaid eelkõige nedest, mis kirjeldavad vastava mõiste tüüpilisi („kõige õigemaid“) liikmeid.

Probleemide lahendamine
Probleem tekib siis, kui inimesel on vastuse leidmisel või eesmärgi saavutamisel tekkinud takistused.
Probleemi lahendamise etapid:

Probleemi märkamine.

Probleemi määramine ja esitamine

Strateegia valik

Informatsiooni (teadmiste) korrastamine

Ressursside hindamine

Jälgimine

Hindamine

Takistused probleemide lahendamisel
Vahest on probleemi lahendamiseks vajalik ülesande ümbersõnastamine ehk korrastamine. Ülesande lahendamist võivad takistada piirangud, mida inimesed endale kunstlikult seavad. Samuti takistavad lahenduse leidmist eelnevad kogemused ja teadmised.

Teadmiste ja kogemuste mõju mõtlemisele: eksperdid ja algajad
Õppimise tulemusena suurenevad inimese teadmised ning oskus probleeme lahendada.
Eksperdid on inimesed, kes konkreetses valdkonnas töötavad; nad peavad vastavaid teadmisi ja oskusi päevast päeva kasutama.
Algajad on nn tavainimesed, kellel on konkreetses valdkonnas mingid teadmised, kuid nad ei pea neid aktiivselt ja pidevalt kasutama.
Känkimisel moodustatakse omavahel tihedalt seotud teadmistest suuremaid teadmiste ühikuid. Algajate ja ekspertide vahe on känkide suurustes.
Eksperdid ja algajad erinevad selle poolest, kui hästi nad teavad seda, mida nad teavad ja teevad – neil on arenenud metateadmised. Metateadmine on teadmine omaenda tunnetusvõimete ja teadmiste kohta.

Keel

Keele struktuur
Keel on inimestele omane häälikuil põhinev märgisüsteem. Inimkeelel on viis üldist omadust:

Osutamine – keelemärgid tähistavad ja kirjeldavad ümbritseva maailma asju, seisundeid ja sündmusi

Tähendus – iga sõna või sõnakombinatsioon väljendab mingit mõtet või tähendust

Suhtlemine – keel võimaldab inimestel omavahel suhelda

Konstruktiivsus – keelt oskav inimene võib kokku seada lauseid, mida ta pole varem kuulnud

Reeglid – keeles on piirangud, mis lubavad üksnes kindlaid märkide järjestusi.
Foneem (pm. täht)on väikseim häälikuline ühik, mille poolest üks mõtestatud keelekatke saab teistest erineda. Nt. veri ja vari
Morfeemideks (pm. silp) nimetatakse keele väiksemaid tähenduslikke ühendeid.
Süntaks on reeglite kogu, mille alusel moodustatakse keeles tähenduslikke fraase ja lauseid. Leksikaalse sisu analüüs huvitub sellest, missuguseid sõnu kasutatakse, samuti sõnade suhtelistest sagedustest. Süntaktilist sisu analüüsides pööratakse tähelepanu, kuidas sõnadest moodustuvad fraasid ja lausungid.

Laste keele areng
Kolmanda elukuu alguses hakkab laps koogama – suurte inimeste jutule vastu häälitsema või ise nendega häälitsedes kontakti võtma.
Neljandal kuul algab lalisemine. Lalisemisel kasutab laps peamiselt kaas- ja täishäälikutest koosnevaid silpe, nt ma-ma-ma. 6.-7. elukuul hakkab lalin muutuma , tekib häälemäng: laps kordab pikalt silpe, nt ma-ma-ma-ma-ma. Viie kuu vanune laps on võimeline kohe pärast kuulmist mõnda häälikut, just täishäälikut, imiteerima. Neljanda ja kümnenda elukuu vahel muutub lapse lalin aina emakeelsemaks, enne seda võib laps omandada mistahes keele.
Üheksandal elukuul algab kajakõne – ehk ehholaaliaperiood, kus laps imiteerib täiskasvanud kõnet.
Esimese sõna ütleb laps kõige sagedamini 10. elukuul, kuid see on siiski erinev. Seda perioodi nimetatakse ühesõnaliste lausungite perioodiks .
Pooleteise aastane laps jõuab kahesõnaliste lausungite perioodi.
2-2,5 aastane laps hakkab ütlema pikemaid ja keerulisemaid lausungeid. Laps oskab küsimustele vastata ja hakkab ise pidevalt „miks?“ küsima.
3-4 aastase lapse jutus on sageli ülereguleerimist – laps teeb vigu, mida ta varem ei teinud, ilmutades grammatikareeglite tundmist ja kasutades neid ka erandsõnadel.
Kahel esimesel eluaastal on laste keeleoskuses väga suured erinevused. Kolmeaastaselt hakkavad need erinevused vähenema ja 4-5 aastastel näivad need olevat kadunud.

Keele omandamise teooriad
Õppimisteooria. Keele õpe põhineb mudeldamisel, imiteerimisel, harjutamisel ja valikulisel sarrustamisel. Õppeteooriaga ei saa seletada keele ülereguleerimise nähtust 3-4 aastaste laste seas.
Keeleorganiteooria. Keele keerukate reeglite omandamine on võimalik üksnes tänu sellele, et inimesel on keele omandamiseks pärilikud eeldused. Keeleorganiteooria kasuks räägib ka kriitiline periood, mis on ajavahemik , mille vältel ajus paiknev keeleorgan on tundlik keelekeskkonna mõju suhtes.
Kognitiivne teooria. Seostab keeleõpet intelligentsusega ning ütlevad, et loomad ei suuda inimkeelt õppida vajaliku intelligentsuse puuduse tõttu.
Bioloogiline teooria. Loomadel ei ole kaasasündinud keelelisi võimeid, keeleorganit, mis laseks omandada keelt.
Katsetest šimpanseid rääkima õpetada (viipekeeles) näitavad, et šimpansid suudavad selgeks õppida sõnavara kui mitte grammatikat. Ahvid ei ole võimelised aru saama inimkeele süntaksist ehk reeglitest, mille alusel moodustatakse mõtestatud sõnade järjestus.
Täiskasvanud muudavad lastega rääkides tihti oma kõnet. Hoidekeeles räägitakse aeglasemalt, rõhutatud intonatsiooniga, lihtsustatakse lausestruktuuri, lausung on lühem, pausid pikemad ja sagedasemad. Hoidekeel on seotud positiivsete emotsioonide väljendamisega – räägitakse õrnemalt, kasutatakse palju hellitusnimesid. On leitud, et hoidekeel on lapse arengule tähtis.
Ükski keeleomandamise teooria ei suuda keeleõpet täielikult ära seletada.

Keel ja mõtlemine
Inimene kasutab keelt ka mõtlemiseks.
Keelelise relatiivsuse oletus – Inimese ettekujutus maailmast ja tema mõtlemisviis peaksid olema mõjutatud sellest, missugust keelt ta kõneleb. Tuntakse ka Sapiri -Whorfi hüpoteesina.

Motiivid ja vajadused

Mis on motivatsioon
Motivatsioon on üldisem asjaolude kogum, mis meid tegutsema paneb ja tegutsemas hoiab.
Motiiv on kindel asjaolu, mis meid tegutsema paneb.
Psühholoogia levinuima arvamuse kohaselt tekitavad motiive vajadused. Vajadus on keha või psüühika toimimise seisukohalt olulise omaduse puudujääk.

Vajaduste liigid
Laias laastus võib inimeste vajadusi jagada kaheks:

Põhivajadused ehk bioloogilised vajadused – söögivajadus, joogivajadus, hapnikuvajadus , seksuaalvajadus, tunnetusvajadus(uudishimu)

Ühiskonnast tingitud ehk kultuurilised vajadused
Vajadusi tekitavate objektide hulka kuuluvad kõikvõimalikud asjad ja nähtused nagu riided, televiisor , aeroobikatrenn, auto, muusika , kõrgharidus, reisimine .
Ka põhivajaduste täitmiseks on kultuurilised reeglid. Ainult hingamesel on kultuuriga väga vähe pistmist.

Eesmärgid ja tegevus
Vajadus on alles eeltingimus, mis tekitab motiivi ehk vajaduse rahuldamise püüdluse. Vajaduse rahuldamine saavutatakse püüdluse kaudu.
Eesmärk on tegelik või kujuteldav objekt või seisund, mille saavutamise nimel tegutsetakse.
Inimese tegevuste põhjus ehk motiiv on seotud enamasti tulevikuga.
Tegevus on mingile objektile suunatud sihipärane aktiivsus. Tegevus võib suunatud olla ka vahe-eesmärgile.
Homöostaas ehk keha sisemine tasakaal on keha biokeemiliste ja füsioloogiliste funktsioonide optimaalse toimimise suhteliselt kitsas vahemik, mida organism ise säilitada püüab. Enamus bioloogilisi vajadusi sunnib inimest tegutsema selle nimel, et säilitada homöostaas. Nt. näljast annab keha teada ebamugava näljatundega.
Bioloogiliste motiivide sihiks on tasakaalu säilitamine, kultuurisete motiivide sihiks on tasakaalu lõhkumine. Nt. uudishimu viib inimese tasakaalust välja, ajendades uusi tegevusi.

Bioloogiline motivatsioon
Aktivatsioonitase ja uni.
Kehaline ja vaimne aktiivsus allub ööpäevatsüklile.
Aktivatsioonitasemeks nimetatakse närvisüsteemi ja psüühiliste funktsioonide mobiliseerituse määra.
Uni pole täieliku passiivsuse seisund. Uni jagatakse sügavuse alusel viide astmesse, ainult kahe puhul ilmnevad selged närvisüsteemi aktiivsuse pidurdumise nähud. Ülejäänud kolme astme puhul on ajutegevus üsna intensiivne, kõige rohkem aktiivsust on une kiirete ilmaliigutuste faasis, mil inimene näeb unenägusid.
Nälg ja söömine.
Näljatunne on motivatsiooniline seisund, mis informeerib meid söömise vajadusest.
Janu ja joomine.
Janutunne tekib, kui vedelikukaotus ulatub 0,5%-ni kehakaalust.
Suguiha ja seksuaalsuhted .
Suguiha on soov leida partner ja astuda temaga seksuaalvahekorda.
Sõltuvus uimastitest.
Uimastid on sellised söödavad, joodavad, sissehingatavad ja süstitavad ained, mis tekitavad soovi seda ainelt ikka ja jälle tarvitada, ehk tekitavad sõltuvus.

Kultuuriline motivatsioon
Kultuuriliste vajaduste kaks rühma: 1) iseendale suunatud ehk arengumotivatsioon ja 2) teiste inimestega suhete loomisele ja säilitamisele suunatud motivatsioonid ehk sotsiaal-kultuuriline motivatsioon

Arengumotivatsioon
Arengumotivatsioon on püüdluste kogum iseenda võimete, oskuste ja iseenese ning oma suhete paremaks muutmiseks. Nt. uudishimu, saavutusvajadus , kontrolli saavutamine olukordade üle.
Uudishimu. Paljusid inimlikke tegevusi algatabki uudishimu.
Kontrollitunne. See tunne seisneb teadmises, kuidas maailm toimib. Kontrollitundele vastupidine on kontrolli puudumise tunne, mis tekib tihti õpitud abituse tulemusena.
Kui inimesele tundub, et tal on üldse vähe kontrolli olukordade üle, milles ta asub ,siis tema kontrollkese asub inimesest väljaspool.
Tunnetuslik ebakõla ehk kognitiivne dissonants. Nt. soov süüa kooki kuid olla sale .
Kognitiivse dissonantsi teooria järgi teeb ebakõla tundev inimene ühe valiku kahest:

Üritab suurendada probleemi omavahel kooskõlaliste elementide arvu

muudab oma arvamusi nii, et ebakõla kahe asja vahelt kaoks.
Saavutusvajadus.
Saavutusvajadus on hetkel tajutava või tulevikus prognoositava tunnustuse ebapiisavus või puudumine.
Üldiselt kehtib saavutusmotivatsiooniga seoses kolm tõde:

inimene, kes püstitab endale eesmärgid, saavutab enamat , kui see, kellel selged eesmärgid puuduvad.

Inimene, kes püstitab endale kõrgemad eesmärgid kui teine, saavutab rohkem kui see, kes piirdus madalamate eesmärkidega.

Mõistlikus saavutamisulatuses olevad järjest kaugemad ja kõrgemad vahe-eesmärgid aitavad väga tugevasti kaasa lõppeesmärkide poole püüdlemisel.
Abraham Maslowi järgi on inimese vajadused üksteisele hierarhiliselt allutatud ja iga inimese püüdluste tipuks on eneseteostus.

Sotsiaal-kultuuriline motivatsioon
Ühiskond ja kultuur programmeerivad inimesi teatud liiki tegevusteks. Ühiskonna ja kultuuri mõju motivatsioonile toimib inimese väärtuste, hoiakute ja teadmiste kujundamise kaudu.
Inimese sotsiaalne loomus tekitab meis sotsiaalseid vajadusi, mis on sotsiaalsete suhete loomise aluseks. Paljude sotsiaalsete vajaduste seast on tähtsaimad armastuse- , eneseohverdus – ehk altruismi-, teiste tunnetele kaasaelamise ehk empaatia -, usaldusväärsete ja püsivate suhete olemasolu ehk kiindumuse- ning mitmesugustesse inimkooslustesse kuulumise vajadus.

Emotsioonid

Mis on emotsioonid
Igapäevases kõnepruugis mõeldakse emotsiooni all ennekõike tundmuslikku hingeseisundit. (Ma olen kurb). Psühholoogias on emotsiooni käsitlus laiem, hõlmates peale selle, mida inimene ise tunneb, mitmeid teisi tegureid, nagu näiteks emotsioone põhjustavad sündmused ja tegevused, mida see hingeseisund meid tegema sunnib.
Prototüüpilise definitsiooni kohaselt on kolm peamist emotsiooni omadust:

Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks

Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses.

Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete( nt üldised positiivsed ja negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt kurbus , rõõm, viha) kaudu.

Emotsiooni komponendid
Emotsioonid kujutavad endast pikemat sündmuste ahelat, mis algab emotsiooni põhjustavad olukorraga ja lõppeb emotsiooni avaldumisega kas näiteks näoväljenduses või mingis muus nähtavas tegevuses ja selle regulatsiooniga.
Emotsionaalse käitumise koostisosad:

Emotsioone põhjustavad sündmused – nt. uudised ja kohtumised tuttavatega

Sündmuste kodeerimine – sündmus liigitatakse erisuguse tähendusega kategooriasse nt. alandus või meelehatus.

Hinnang – sündmusi hinnatakse vastavalt sellele, millist mõju nad avaldavad inimese heaolule ja toimetulekule. (Kas positiivne või negatiivne)

Füsioloogiline reaktsioon – emotsioonid sisaldavad füsioloogiliste muutuste mudeleid . Nt. hirmuga kaasnev külmatunne, higistamine ja lihaste pingeolek.

Tegutsemisvalmidus – emotsioonid on seotud muutustega inimeste tegutsemisvalmiduses. Nt. hirmuga kaasneb impulss kaitsta ennast hädaohu eest, mis võib sundida inimest põgenema

Emotsiooni avaldumine – emotsioonid võivad väljenduda nii inimeste näoväljendustes, hääletoonis kui ka muus emotsionaalses käitumises. Nt. naeratamine

Regulatsioon – emotsiooni avaldumist kas pidurdatakse või võimendatakse tahtlikult. Niisugust emotsioonide kontrolli määravad nii individuaalne kogemus kui ka kultuurinormid .

Põhiemotsioonid
17. sajandil kirjeldas Rene Descrates kuut põhiemotsiooni: Üllatus, soov, armastus, rõõm, vihka, kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid olid Descratese arvates kombinatsioonid.
Põhiemotsioonide teooria kasuks räägib asjaolu, et enamus maailma keeltes leiduvad sõnad, mis tähistavad küllaltki väikest hulka sagedasti esinevaid emotsioon, nt rõõm, kurbus ja hirm. Samuti arvavad teooria pooldajad , et põhiemotsioonide näol on tegemist alusmehhanismidega, mis võivad ajus peidus olla ja ilmutada ennast pinnal emotsioonide kujul.
Aegade jooksul on põhiemotsioonide arvuks pakutud kaks kuni kaheksateist .
Enim on toetust leidnud Paul Ekmani ja tema kolleegide uurimistöö, mille kohaselt põhiemotsioonide hulka kuuluvad hirm, kurbus, rõõm, viha vastiku, üllatus ja hiljem lisatud põlgus.
Ekmani põhiemotsioonide kriteeriumid:

Universaalse näoväljenduse olemasolu

Emotsiooni esinemine teistel primaatidel

Emotsiooniga kaasnevad iseloomulikud ja erilised füsioloogilised muutused

Emotsioon tekib iseloomulike ja eriliste sündmuste tulemusena

Emotsiooniga kaasneb püsivate ja kooskõlaliste vastuste mudel

Emotsiooni kiire teke

Lühiajaline kestus

Emotsiooniga kaasneb eriliste ja iseloomulike hinnangute komplekt

Emotsiooni ei ole võimalik ära hoida ega keelata.

Emotsioonid ja kultuur
Emotsiooniväljendused kui ka inimeste emotsionaalne kogemus ja emotsioone kirjeldav sõnavara võib kultuuriti erineda.
Iga emotsioonikomponendi juures võib rääkida universaalsetest ehk kõigile inimestele omastest kui ka kultuurispetsiifilistest aspektidest.

Võime ära tunda näoilmeid on pärit loomariigist
Rahvahulgast leitakse kiiremine vihane nägu kui rõõmus nägu. Tegemist on kaasasündinud automaatselt toimiva võimega avastada eluliselt oluline sündmus. Vihase näoga liigkaaslane on potentsiaalne oht.
Me sünnime maailma juba ajus valmis oleva masinaga , mille otstarbeks on muude asjade seast üles leida inimese nägu.

Emotsioonid ja aju
Üks viis, kuidas teada saada, millised ajuosad milliseid emotsioonidega seotud funktsioone täidavad, on uurida ajukahjustusi.
Mandelkehakahjustuse tagajärjel ei tundnud naispatsient enam ära hirmu.
Aju parema ja vasaku poolkera ülesanded erinevad mõnevõrra. Aju paremal poolkeral on eriline roll emotsioonide kogemisel ja reguleerimisel. Seetõttu kalduvad inimesed emotsionaalsetele küsimustele vastates pilku vasakule pöörama.

Emotsioonide kujutamine sõnades
Emotsioonikirjelduste paljusus näib koonduvat positiivse ja negatiivse ümber.
Emotsioone osutava sõnavara selge lahknemine kes negatiivseks või positiivseks teemaks paistab olevat universaalne nähtus.
Näib olevat, et positiivsetele emotsioonidele osutavaid sõnu on keeles vähem ja need on oma sisult ühetaolisemad, kuid nende kasutamissagedus keeles on oluliselt suurem kui negatiivsetel sõnadel.

Isiksus
Sõnaga isiksus tähistatakse tavaliselt neid käitumise, mõtlemise ja tunnete aspekte , mille poolest inimesed üksteisest erinevad, mis iseloomustavad eri inimesi erisugusel määral.

Kuidas mõõdetakse isikuomadusi
Üks lihtsamaid viise isikuomaduste mõõtmiseks on küsimustikud.
Psühholoogilised isiksusetestid on enamasti läbipaistvad. Kaua aega olid psühholoogidteisel arvamusel ja pidasid kõige efektiivsemaks isiksusetestiks projektiivteste, kus inimesel näidatakse mingit ebamäärase sisuga pilti ja küsitakse, mida ta näeb. (tuntuim tindiplekitest, kuid nende tõlgendamine on üpris subjektiivne)
Üht omadust mõõtvate küsimuste hulka nimetatakse skaalaks. On oluline, et vastused oleks ka ajaliselt püsivad. Kõige olulisem on, et skaala mõõdaks seda omadust, mida me tahame mõõta, teisisõnu, skaala peab olema valiidne. Isikutestide puhul puhul kasutatakse kriteeriumina sageli enese ja teiste hinnangute kokkulangevust.

Kuidas isikuomadusi liigitatakse
Faktoranalüüsi abi saab kokkuvõtlikult esitada väga paljude tunnuste vahelisi seoseid. Faktoranalüüsi kasutades on sageli leitud, et väga paljusid isiksuseomadusi saab enamasti kokku võtta vaid viie dimensiooni abil. Niisugust käsitlus nimetatakse isiksuse viiefaktoriliseks mudeliks.

Neurootilisus – kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone (hirm, kurbus, süü)

Ekstravertsus – seltskondlikus, aktiivsus, jutukus ning kalduvus kogeda positiivseid emotsioone.

Avatus kogemusele – huvi ümbritseva maailma ja oma siseelu vastu. Avatud inimesed on ebakonventsionaalsemad ehk mitte kinni tavapärases.

Sotsiaalsus – kalduvus usaldada teisi inimesi, olla omakasupüüdmatu ja leplik .

Meelekindlus – kontroll oma soovide ja impulsside üle. Meelekindlad inimesed planeerivad oma tegevusi ette ja organiseerivad oma elu.
Selline klassifikatsioon on kasulik isiksuse kirjeldamiseks, kuid ei seleta, miks mõned inimesed on ekstravertsemad või meelekindlamad kui teised.

Ekstravertsuse bioloogilised teooriad
Hans Jürgens Eysenck seletab introvertide ja ekstravertide erinevust ühe ajuosa ( ARAS ) töö erinevusega. Tema sõnul on introvertidel ARASi aktiivsus suurem, seetõttu mõjutavad igasugused keskkonnaärritused introverte tugevamini.
Edukaks tegevuseks on vajalik paras aktivatsioon – liiga madal ja liiga kõrge aktivatsioon takistavad tegevuse edukust. Eysencki teooria järgi on introvertidel edukaks tegevuseks vajalik optimaalne (parim, soodsaim) aktivatsioonitase madalam kui ekstravertidel.

Päritavus keskkond isiksuseomaduste kujunemisel
Enamik üldiseid isiksuseomadusi on mõõduka hinnangu järgi 40%-60% osas päritavad. Isiksuseomaduste puhul on perekonna osatähtsus väga väike.
Päritavus iseloomustab populatsiooni konkreetsete keskkonna tingimuste juures.

Vaimsed võimed
Rahvusvaheliselt tähistab sõna intelligentsus vaimseid võimeid. Intelligentsus tähendab võimet asjadest aru saada, arutleda, lahendada probleeme, planeerida , näha toimuva mõtet ja taibata sündmuste põhjuslikke seoseid.

Vaimsete võimete mõõtmine ja testimine
Üldise vaimse võimekuse testid on kasutusel seal, kus toimetulek sõltub üldisest kohanemis- ja õppevõimest.
Spetsiifilise võimekuse testid mõõdavad kitsamat võimekust (nt reaktsiooniaeg , mehhaanilinevõimekus) või laiemalt võttes spetsiifiliste oskuste omandamise potentsiaali, mis teatud elukutse või valdkonna juures otseselt vajalik tööülesannete edukaks täitmiseks.
Teadmiste ja sooritustestide eesmärgiks on mõõta omandatud oskusi või konkreetseid teadmisi. (nt. eksamid)
Raymond B. Catelli arvates mõõdavad mitteverbaalsed küsimustikud üldist vaimset potentsiaali, mida nimetatakse liikuvaks intelligentsuseks. Liikuva intelligentsuse puhul on tegemist närvisüsteemi arenguga, mis väljendub võimes analüüsida, arutleda ja tajuda erinevaid seoseid.
Ladestunud ehk kristalliseerunud intelligentsus areneb elu jooksul koos teadmiste omandamisega ja koostoimes ümbritseva keskkonnaga. Selle mõõtmiseks kasutatakse üldist informeeritust, sõnavara ja matemaatiliste arvutusoskust hindavad testid.
IQ tähendab intelligentsuskvooti.

Vaimsete võimete jaotus

Üldvõimekus ja erivõimekus
Vaimse võimekuse testi alatestid:

Diagrammid – diagrammide ja jooniste lugemise oskus

Sõnavara – sõnade tähenduse tundmine

Loogika – loogikaülesannete lahendamine

Ruum – ruumiline mõtlemine

Informeeritus – informeeritus ühiskonna, poliitika ja kultuuri faktidest
Mõned alatestid on üksteisega suuremaks korrelatsioonis kui teised. Kuid kõik vaimsete võimete alatestid on omavahel üsna tugevalt seotud, vaimsete võimekuse testid mõõdavad ka g- faktorit , mis on ühine kõigil alatestidel. G-faktor tähendab üldfaktorit.
Indikaatorite indiferentsuse reegel – reegel, mille kohaselt kõik vaimsete võimete alltestid on omavaheliselt seotud, kuivõrd sisaldavad ühisosana kõigile alltestidele omast üldvõimekust, mida nimetatakse sageli g-faktoriks.
Robert Sternberg jagab intelligentsuse kolme osasse :

Analüütiline intelligentsus – kasulik intelligentsustestides, intelligentsustestid mõõdavadki seda intelligentsust

Kreatiivne intelligentsus ehk loovus – väljendub oskuses välja mõelda midagi täiesti uut või reageerida leidlikult ootamatutele olukordadele

Praktiline intelligentsus – kasulik lahendades igapäevaelus ettetulevaid olukordi.
Robert Sternbergi uurimused ei võimalda teha põhjapanevaid üldistusi ega järeldusi.

Inimgruppide erinevused
Meeste vaimne võimekus on naistest veidi suurem. Rassiline vaimne võimekus jaguneb nii: Negriidid mongoliidid

Intelligentsus ja igapäevaelu
Intelligentsustestide abil on võimalik üsna täpselt ennustada õpitulemusi. Kuid see ei tähenda, et testiga mõõdetud vaimne võimekus määrab õppeedukuse, vaid viitab asjaolule, et testis keskmisest parema tulemusega lapselt on alust eeldada head õpiedukust.

Kultuur ja sotsiaalne käitumine
Inimese käitumist mõjutab kultuur, kust ta on pärit. Inimese käitumist mõjutavad nii omaksvõetud hoiakud ja väärtused kui ka ühiskonna poolt peale surutud normid ja tavad.

Kultuuri mõju
Sotsiaalantropoloogia on eri maade ju kultuuride süstemaatiline teaduslik uurimine.
Võõrast maad külastamine avab sageli silmad ka enda kultuur suhtes. Just nagu kala, kes ei märka vett enne, kui on sellest välja tõstetud, ei märka inimene sageli ümbritsevat keskkonda enne, kui uue kultuuriga silmitsi seisavad.

Mis on kultuur
Kultuur on mittepärilikult edasiantav informatsioon.
Psühholoogias käsitletakse kultuuri sageli eraldi seisva või eristuva tervikuna , mis eksisteerib rohkem või vähem piiritletud territooriumil ja mida võib kirjeldada talle iseloomulike väärtuste, hoiakute, normide ja tavade kaudu.

Kultuurimõõtmed
Kuigi ühes kultuuri ei väärtusta kõik inimesed kunagi täpselt samu asju, on siiski mõnes kultuuri rohkem näiteiks neid, kes peavad oluliseks keskkonnakaitset ja säästvat suhtumist maavaradesse. Ülekultuuriliste ehk universaalsete kultuurimõõtmete abil saab seletada võimalikult suure hulga kultuurierinevustest ning kultuure võrrelda.
Kultuurierinevusi inimese väärtuseelistustes on kõige otstarbekam kirjeldada nelja mõõtme abi võimudistants, individualism- kollektivism , ebakindluse vältimine ja maskuliinsus- feminiinsus.

Subjektiivne heaolu
Objektiivne heaolu- näiteks toodetud kaupade hulk
Subjektiivne heaolu – selle all mõeldakse inimeste üldist hinnangut oma elule, mida mõõdetakse mitmesuguste näitajatega, nagu positiivsete ja negatiivsete emotsioonide kogemine, elu rahulolu, rahulolu iseendaga , oma tööga, materiaalsete võimaluste ning sotsiaalsete suhetega.
Subjektiivne heaolu on oluliselt seotud suurema sissetulekuga, individualismiga, inimõiguste austamisega ning sotsiaalse võrdsusega ühiskonnas.

Sotsiaalne taju
Sotsiaalne taju erineb füüsilisest maailma tajust selle poolest, et tugineb suures osas inimese subjektiivsetele järeldustele ja tõlgendustele toimuva kohta.
Keskkonnas toimuvad mõtestamist, tõlgendamist ja hinnangute andmist hõlbustavad lihtsustused, mida psühholoogias kutsutakse skeemideks.
Esmamulje kujuneb tavaliselt väliselt jälgitavate ja silmatorkavate eristavate kategooriate alusel.

Atributsioon – põhjuste omistamine
Kausaalseks atributsiooniks nimetatakse sündmuste, iseenda ja teiste käitumise põhjuste selgitamist.
Atributsiooniteooria on kogum ideid sellest, kuidas inimesed teevad nähtuste kohta järeldusi ehk kuidas nad kasutavad ja kombineerivad nende käsutuses olevat teavet, et toimuva põhjusest aru saada.
Inimesed teevad põhjuste omistamise protsessis otsuseid kolmest peamisest kriteeriumist lähtudes.

Eelkõige hinnatakse, kas toimunu tulenes inimesest endast või olukorrast

Kas inimene oleks saanud käituda teisiti ehk kas sündmuste põhjused on inimese poolt kontrollitavad või mitte

Kas käitumise põhjus tulenes millestki püsivast(nt võimed) või ebapüsivast(nt juhuslik vedamine)
Atributsiooniviga – kalduvus seletada iseenda käitumist, eriti ebaõnnestumisi, pigem situatsioonteguritega, alahinnates sealjuures isiksusest tulenevaid põhjusi. Teiste ebaõnnestumiste taga kaldutakse aga nägema just ennekõike teiste isikuomadusi.
Atributsioonivead on enesehinnangu tõstmiseks ja säilitamiseks vajalikud.

Stereotüübid ja nende roll igapäevaelus
Stereotüüpideks nimetatakse teatud sotsiaalsesse gruppi kuulumisealusel tehtud omistusi inimeste omaduste ja käitumise kohta.
Sotsiaalsest kategoriseerimisest ja vajadusest ümbritsevat sotsiaalset elu lihtsustada tuleb tendents jaotada inimesed meie- ja nemad- gruppidesse .
Stereotüübid püsivad tänu kokkupuute puudumisele teise grupiga.

Psüühikahäired
Tänapäevane õige sõna tavapärasest kõrvalekalduvate nähtuste jaoks on psüühikahäire.
Psüühikahäireid on väga palju.

Mis on normaalne ja mis ebanormaalne
Endast lähtuv normi määratlus on subjektiivne norm.
Kultuurinorm – normaalne on see, mida teeb, mõtleb ja tunneb enamus mingisse kultuuri kuuluvaid inimesi.
Normatiivne norm – normaalne on see, mida peaks tegema – mis antud kultuuri normide järgi oleks ideaalne.
Statistiline norm – sõnastab selgelt normi tunnused ja kavandab mõõtmise vahendid.
Kliiniline norm – kliinilise psühholoogia definitsioon, võtab aluseks ühteaegu mitu tunnust, milles spetsialistid on kokku leppinud.
Ebanormaalne on see, mis on ennustamatu, norme rikkuv , kultuurile sobimatu, harvaesinev, endale ja(või teistele kannatusi põhjustav, häiriv ning ebafunktsionaalne (takistab elu ja tegevust tööl, kodus jm)

Mis on vaimuhaigus
Vaimuhaigus on üks võimalikke psüühikahäirete seletusi, meditsiiniline mudel. (nüüd nimetatakse häireks)
Emil Kraepelin võttis palju mitmesuguseid psühhoose (tegelikkusega kontakti kaotanud psüühika) kokku kaheks suuremaks vaimuhaiguseks ning esitas need meditsiinilises mudelis . Enne meditsiinilist mudelit on olnud ka teisi, nt. demonoloogiline ja moraalne . Pärast on tekkinud nt psühholoogiline ja sotsiaalne.
Meditsiinilise mudeli järgi on vaimuhaigus haigus nagu iga teine.
Biopsühhosotsiaalne teooria – et seletada, miks just sellel inimesel just sel ajal kujunes just see häire, tuleb uurida

Bioloogilisi põhjusi – tema aju kaasasündinud ja eluviisi tõttu hiljem lisandunud iseärasusi

Psühholoogilisi tegureid – isiksuse iseärasusi koostoimes stressoritega

Sotsiaalseid tegureid – kogu ühiskonna võimalusi, piiranguid, kombeid ja eluviisi, aga väikseid gruppe, mille väärtusi keegi jagab, ja millest seetõttu inimene laseb end psühhotraumeerida.
Diateesi ja stressi mudel – momendi seisun kujuneb välja püsivalt olemasoleva soodumuse ehk diateesi ja momendil mõjuvate pingetegurite ehk stressorite koosmõjus.

Ülevaade psüühikahäiretest
RHK-10 – psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsiooni 10. variant
Orgaaniliste häirete sisaldab kõikvõimalikke häirepilte, mille korral kognitiivsed võimed on vähenenud. Nt. dementsus.
On olemas ka psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud häired ning neurootilised, stressiga seotud häired.
Häireterühmi on veel ja neid on palju.

Psühhootiliste häirete näide: skisofreenia
Skisofreeni on üks huvitavamaid ja nii ilukirjanduses kui ka rahva ettekujutuses vaimuhaiguse prototüübiks kujunenud häire.
Luulumõtteks nimetatakse haiguslikku valeveendumust enese ja maailma osas.
Skisofreenia bioloogilisi põhjusi on leitud nii virgatsaine funktsioneerimises kui ka aju anatoomilistes muutustes. Kõige pidevam seletus on dopamiinihüpotees. On teada, et skisofreenia puhul on dopamiinineuronid ajus ebatavaliselt aktiivsed. Pooltel skisofreeniahaigetel leitakse ka aju anatoomilisi erinevusi.
Skisofreenia on pärilik, kuid avaldumist mõjutavad ka keskkonnatingimused. Mõjutavad ka peresuhted ja viirushaigused raseduse ajal. Perekonnas mõjutab lähedaste kriitika ja emotsionaalne pealetükkivus.

Nõustamine ja psühhoteraapia
Psühhoteraapia kitsamas ehk spetsiifilises tähenduses on tervisehäirete ravi psühholoogiliste meetoditega. Laiemas tähenduses on psühhoteraapia all kombeks mõelda kõiki psühholoogilisi tegureid, mis soodustavad haiguste, nii psüühikahäirete all kannatajate kui ka kehaliste haiguste patsientide paranemist.
Psühhoteraapia on tervisehäirega isiku sihipärane mõjutamise protsess, mis tugineb psühholoogia seaduspärasustel ja mille eesmärgiks on häire kõrvaldamine ja leevendamine.
Psühhoteraapia jaotatakse kolmeks suureks rühmaks:

Psühhoanalüütiline või psühhodünaamiline

Biheivioristlikud ehk käitumuslikud

Humanistlikud/eksistensialistlikud

Psühholoogia elukutse ja psühholoogia rakendused

Kes on psühholoog
Rahvusvahelised psühholoogide kutseühendused tunnustavad psühholoogidena vaid neid, kes on saanud ülikoolis psühholoogikraadi, soovitatavalt doktorikraadi ehk PhD, aga olenevalt riigist ka litsentsi, magistrikraadi võidiplomi. Väljaõpe peab kestma vähemalt 6 aastat., sageli kauem.

Psühholoogia rakendused
Kliiniline psühholoogia
Tervisepsühholoogia
Kohtupsühholoogia
Nõustamispsühholoogia
Koolipsühholoogia

.DOCX Laadi alla originaalfail 30 lk · .docx · 101 allalaadimist

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #10

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #11

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #12

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #13

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #14

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #15

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #16

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #17

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #18

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #19

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #20

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #21

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #22

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #23

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #24

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #25

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #26

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #27

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #28

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #29

Psühholoogia gümnaasiumile-kokkuvõte #30

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2019-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

101 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mari Viitso Õppematerjali autor

Tartu ülikooli psühholoogia sisseastumiseksamiks tuleb läbi lugeda õpik "Psühholoogia gümnaasiumile". Siin on põhjalik kokkuvõte kogu õpikust.

Sisseastumiskatse küsimused on päris rasked, tegemist pole üldiselt mingite üldiste küsimustega. Seetõttu soovitan õpik ka endal läbi lugeda.

Psühholoogia gümnaasiumile sisseastumiseksam psühholoogia psühholoogia sisseastumiseksam Tartu Ülikool

Sarnased õppematerjalid

pdf

Tartu Ülikooli Kirjastus "Psühholoogia Gümnaasiumile"

Psühholoogia gümnaasiumile Tartu Ülikooli Kirjastus Psühholoogia, psüühika, teadvus Psühholoog töötab nõustajana, kelle ülesandeks on anda inimesele abi, kui neil on hingehädasid, millega nad ise toime ei tule. - Psühhoteraapia - protsess, millal inimese aitamiseks on vaja selleks teda tundma. - Psühholoogia - teadus, mis uurib inimese (ja loomade) hinge- ja vaimuelu olemust ning avaldumise viise. Psühholoogia - teadus inimese psüühikast (sündmus kellegi peas / vaimsed ja hingelised tegevused). - Psüühika - organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist. Psühholoogia ei uuri ainult psüühikat, vaid ka organismide käitumist. - Teadvus - teadlik olemine välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest.

Psühholoogia

docx

"Psühholoogia gümnaasiumile" õpiku küsimused

3. Kirjelda mitmesuguseid automatiseeritud tegevusi. Nt. vannitoast väljudes tule automaatne kustutamine, isegi kui keegi on seal sees. 4. Kas loomad mõtlevad? Jah, seda on katsetatud nt. ahvidega. 5. Milles on kultuurilise pärilikkuse peamine erinevus geneetilisest pärilikkusest? Pärilikku informatsiooni antakse edasi geenidega, kultuurilist informatsiooni antakse edasi keelega. 6. Mille poolest erineb teaduslik psühholoogia rahvapsühholoogiast? Teaduslik psühholoogia uurib psüühika ja käitumise üldiseid seaduspärasusi, mitte unikaalsete ja kordumatute detailide uurimist. Teaduslik psühholoogia on saanud suurema osa teadmistest katse/eksperimendi teel. Ümberlükatavus. Teadus püüab hoiduda väidetest mida ei ole võimalik katselisel või mõnel muul järjekindlal viisil kontrollida. Psühholoogia on rajatud vastastikusele kontrollimisele. Psühholoogia ajaloost 1

Psüholoogia

docx

Ülevaade psühholoogiast

Ülevaade psühholoogiast eksam. 6. jaanuar kell 14.00 1. Mis on psühholoogia Psühholoogia on teadus inimese psüühikast. Teadus mis uurib inimese hinge- ja vaimuelu olemust ning avaldamise viise. See on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Psühholoogia on teadus, mis uurib käitumist ja vaimsed protsesse ehk psüühikat. 2. Mis on psüühika? Psüühika on organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist, peamiseks eesmärgiks on maailmast tervikpildi loomine. Psüühika on organismi sisemuses toimuvate protsesside kogum, mille kohta tehakse järeldusi välist käitumist järgides. 3. Kuidas jagunevad psüühilised nähtused? Psüühilised nähtused jagunevad:

Ülevaade psühholoogiast

doc

Konspekt - 10. klass

1. Mõisted, tähtsamad harud, meetodid. Mõisted: Psühholoogia on teadus, mis uurib inimese (ja loomade) hinge- ja vaimuelu olemust ning avaldumise viise. Tuleneb vanakreeka sõnadest psyche (hing/vaim) ja logos (õpetus). Seega on psühholoogia hingeteadus või vaimuõpetus. Psüühika on organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist. Selle all mõeldakse organismi sisemuses toimuvad vaimseid ja hingelisi protsessie, nagu mõtlemine, viha jne. Psüühika ülesanne on organismi teavitamine ümbritsevast maailmast toimuvast. Teadvus on teadlik olemine välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest. Alateadvus on psüühika teadvustamatus.

Psühholoogia

docx

Eksamiks valmistumise abiküsimused «Ülevaade psühholoogiast»

Eksamiks valmistumise abiküsimused «Ülevaade psühholoogiast» PSP6001 Mis on psühholoogia? Psühholoogia - teadus, mis uurib käitumist ja vaimseid protsesse ehk psüühikat. Mis on psüühika? Psüühika organismi sisemuses toimuvate protsesside kogum, mille kohta tehakse järeldusi välist käitumist jälgides. Kuidas jagunevad psüühilised nähtused? Protsessid Seisundid Omadused Psühholoogia harud Psühholoogia harud teoreetilise orientatsiooniga Psühhofüüsika Psühhofüsioloogia Psühhofarmakoloogiaga Isiksuse psühholoogia

Ülevaade psühholoogiast

128

docx

Ülevaade psühholoogiast eksamiks valmistumine (Õppejõud: Kristjan Kask)

1 ÜLEVAADE PSÜHHOLOOGIAST (EKSAMIKS VALMISTUMINE, PSP6001 Kristjan Kask) ESIMENE LOENG (ÜLEVAADE PSÜHHOLOOGIAST) Mis on psühholoogia? Psühholoogia - teadus, mis uurib käitumist ja vaimseid protsesse ehk psüühikat. Lühidalt öeldes on psühholoogia õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Mis on psüühika? Psüühika on organismi sisemuses toimuvate protsesside kogum, mille kohta tehakse järeldusi välist käitumist jälgides. Kuidas jagunevad psüühilised nähtused?  Psüühilised protsessid  Psüühilised seisundid  Psüühilised omadused Psühholoogia harud teoreetilise orientatsiooniga  Psühhofüüsika  Psühhofüsioloogia -Psühhofarmakoloogiaga

Ülevaade psühholoogiast

docx

Ülevaade psühholoogiast

Eksamiks valmistumise abiküsimused «Ülevaade psühholoogiast» PSP6001 Mis on psühholoogia? Mis on psüühika? Kuidas jagunevad psüühilised nähtused? Psühholoogia on teadus, mus uurib käitumist ja vaimseid protsesse ehk psüühikat. Psüühika on individuaalsele kogemusele toetuv käitumist organiseerivate protsesside süsteem. Jagunevad: protsessid, seisundid ja omadused. Psühholoogia harud isiksusepsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia, arengupsühholoogia jne Isiksusepsühholoogia- uuritakse inimesi üksteisest eristavaid omadusi, kuid ka seda, kuidas need omadused moodustavad just selle ainukordse isiksuse. Sotsiaalpsühholoogia- suhtlemist ja sotsiaalsete gruppide psühholoogiat käsitlev haru. Arengupsühholoogia- uurib inimese arengut alates viljastamisest emakas, lõpetates inimese surmaga

Sissejuhatus psühholoogiasse

docx

Sissejuhatus psühholoogiasse (õpiku konspekt)

1. Ülevaade psühholoogia põhimõistetest 1.1 psüühika ja käitumine  Psühholoogia on õpetus hingeelu (vaimuelu) nähtustest ja käitumisest. Psyche + logos  psühholoogia (hing)+(õpetus)(hingeteadus)  Subjektiivselt ilmneb psüühika vaimsetest elamustest ja kogemustest (tunnetuses aistingute, tajude, tähelepanu, kujutluste, mõtete, meenutuste, emotsioonide jmt vormis)  subjektiivse külje kvaliteeti saab kogeda enesevaatluse ehk introspektsiooni kaudu  subjektiivsus on individuaalne; avaneb ainult esimese isiku perspektiivist  Objektiivselt väljendub psüühika käitumises ning füsioloogilistest ilmingutes (objektiivselt

Tsiviilõigus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 30 lk